EPAL tagasiside NETS eelnõu osas

Pr Karmen Joller

Sotsiaalminister

Sotsiaalministeerium 27.02.2026

Arvamus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõule

Austatud proua minister

Täname, et olete esitanud arvamuse avaldamiseks nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS)

eelnõu. EPAL toetab eelnõu üldist eesmärki, milleks on vajadus luua terviklik süsteem, mis kaitseb

inimeste elu ja tervist ning tagab riigi sujuva toimimise nakkushaigustest tingitud ohtude korral,

arvestades seejuures isikute põhiõigusi ja vaktsineerimise vabatahtlikkuse põhimõtet.

Samas ei toeta EPAL valminud eelnõud, kuna sellest on välja jäänud mitmed nii eelnõu väljatöötamise

kavatsuses kui ka eelnõu loomisele eelnenud aruteludes välja toodud seisukohad.

Toome siinkohal välja peamised punktid:

1. Vaktsineerijate ringi laiendamine.

Eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsuses1 (edaspidi VTK) toodi välja vajadus tõsta Eestis

vaktsineerimisega hõlmatust ning selle tagamiseks tehti ettepanek laiendada vaktsineerijate ringi.

Toetasime EPALi poolt seda ettepanekut, sest vaktsiin-välditavate nakkushaiguste puhul on oluline

tõsta elanike teadlikkust nende haiguste leviku kohta, selgitada vaktsiinidega seotud ohutuse andmeid

ja luua inimestele võimalus saada vaktsineeritud võimalikult mugavalt igapäevaste tegevuste kõrvalt.

VTK tõi ka välja, et ohutud ja kvaliteetsed vaktsineerimisvõimalused peavad olema laiemalt

kättesaadavad, tagatud peab olema vajalik paindlikkus ja arvestada tuleb elanikkonna igapäevast

1 Väljatöötamiskavatsus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus 2025

liikumist. Ühe võimalusena nähti tõhusama ja jätkusuutlikuma vaktsineerimise korraldamise

tagamiseks laiendada vaktsineerimise õigust ka apteekritele.

Samale tulemusele jõuti ka NETS muutmiseks läbi viidud arutelude käigus, kus 18. septembril 2025 läbi

viidud vaktsineerimise korralduse teemalise kaasamisürituse kokkuvõte 2 toob välja seisukoha, et

vaktsineerimise parema kättesaadavuse ja hõlmatuse tagamiseks on vaja suurendada vaktsineerimist

läbi viivate spetsialistide hulka ning lisaks arstidele võiksid immuniseerimist korraldada ka apteekrid,

ämmaemandad ning töötervishoiuarstid, kellele tuleks võimaldada vajalik koolitus, sh jätkukoolitused.

EPAL osales sellel üritusel koos valdkonna peamiste erialaorganisatsioonide ja riigiasutustega.

Me ei ole saanud tagasisidet, miks VTKs välja toodud punkt ning ka arutelus kokku lepitud ettepanek

ei ole jõudnud eelnõusse. Vastupidi, eelnõu § 13 lg 5 sätestab immuniseerimise õiguse sisuliselt ainult

perearstidele, kes võivad selle õiguse edasi delegeerida teisele tervishoiuteenuse osutajale (TTO).

Seejuures on ebaselge, kuidas selline suunamine peaks toimuma.

Alates 2018. aastast on apteekides pakutud vaktsineerimise teenust koostöös tervishoiuteenuse

osutajatega, sest apteekritel puudub Eestis õigus ise vaktsineerida. Praegu saab vaktsineerida ligi 50

apteegis üle Eesti, kus koostöös TTO-dega pakutakse kaitset gripi, puukentsefaliidi, covid-19,

difteeria/teetanuse ja HPV vastu. Eelmisel aastal sai vaktsiinisüsti apteegis ligi 30 000 inimest. Inimesed

on juba harjunud, et apteek on kõige kättesaadavam koht hooajaliste või revaktsineerimist vajavate

vaktsiinide manustamiseks. Korralduslikus mõttes oleks mõistlik apteekidel/apteekritel ise

vaktsineerimist teostada, nii on see korraldatud täna juba ligi 50 maailma riigis, sealhulgas meie

naaberriikides Lätis, Soomes, Leedus.

Paljudes riikides on apteekritele antud vaktsineerimise õigus peale COVID-19 pandeemiat. Eestis läbi

viidud Rakendusuuring „Vaktsineerimise korraldust toetav tööriist“ 3 analüüsis Eesti

2 Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse väljatöötamiskavatsuse 18.09.2025 kaasamisürituse

kokkuvõte: Vaktsineerimise korraldus

3 Rakendusuuring „Vaktsineerimise korraldust toetav tööriist“

vaktsineerimiskorraldust ja tõi esile valdkonna peamised kitsaskohad, sealhulgas vaktsineerimisega

hõlmatuse languse, valeinformatsiooni mõju ja COVID-19 pandeemia häiretest tingitud väljakutsed.

Uuringule oli viidatud ka VTK koostamisel. Uuring pakkus lahendusi vaktsineerimise kättesaadavuse,

kvaliteedi ja kommunikatsiooni parandamiseks, tuginedes intervjuudele tervishoiuvaldkonna

ekspertidega ning rahvusvahelistele parimatele praktikatele. Näiteks vaktsineerimise kättesaadavuse

parandamiseks soovitati riigi tasemel pakkuda suuremat tuge immuniseerimiskava väliste vaktsiinide

pakkumisel ja vaktsineerimise korralduse parandamiseks laiendada vaktsineerimist pakkuvate

teenuseosutajate ringi (nt apteekrid, töötervishoiuarstid). Seega on arusaamatu, miks selle uuringu

tulemust ja Eesti apteekides vaktsineerimise praktikat ei ole eelnõus arvestatud. Apteekrid saavad

inimesi nõustada, soovitada riskirühmadel vaktsineerida, osaleda kampaaniates. Covid-19 pandeemia

ajal näiteks jagasime apteekides soovitusi inimestele vaktsineerida, soovituste sisu oli kokku lepitud

riigiasutustega. Oleme viimastel aastatel osalenud riiklikes kampaaniates ja ka ise erinevaid

kampaaniaid läbi viinud. Kõik see on toimunud meie enda initsiatiivil, aga näeme oma tegevust

perspektiivis kui regulaarset ja pikemalt ette planeeritud koostööd riigiga.

Ravimipoliitika 2030 on tervise- ja tööministri 2. jaanuari 2023. a käskkirjaga nr 3 kinnitatud

ravimipoliitika alusdokument. Ravimipoliitika eesmärkide ellu viimise üheks põhimõtteks on

apteegiteenuse arendamine. Ravimipoliitika alusdokumendi põhjal esitas Sotsiaalministeerium 2024.

aasta sügisel kooskõlastamiseks VTK, mis kirjeldas apteegis osutatavate teenuste laiendamist ja hõlmas

endas kavatsust luua tulevikus õiguslik alus apteekritele vaktsineerimiseks. Proviisorid ja farmatseudid,

nagu ka teised tervishoiutöötajad vajavad enne vaktsineerimise teenuse pakkumist koolitust, vajalik

on ligipääs patsiendi terviseinfole (nõustamiseks, immuniseerimise dokumenteerimiseks) ning

ruumide olemasolu. Toetame samuti põhimõtet, et koolitused läbinud apteekrid saavad vaktsineerida

ja nakkushaiguste leviku tõkestamisele kaasa aidata ka kriisiolukordades (näiteks massvaktsineerimiste

või nakkushaiguste testimiste läbiviimisel).

Juba 2021. aasta Riigikontrolli aruandes „Koroonakriisi viis õppetundi“4 rõhutati, et kriisideks

valmistumine nõuab muu hulgas ka piisavat personali. Kriisideks valmistumine jätkub ka täna (ETO-de

määramine, kriisipoodide ja seal olevate apteekide toimepidevus) ja seega on piisava personali

olemasolu ning inimeste tervise kaitseks immuniseerimise teostamine kriisi valguses endiselt akuutne.

Rahvusvahelistelt on apteekritele vaktsineerimise õiguse andmine näidanud, et see suurendab

vaktsineerimisega hõlmatust, sest apteegid on kõige sagedamini külastatavad tervishoiuasutused ning

inimestele on mugav ja lihtne seal end vaktsineerida. Mitmetes riikides on näiteks hooajaliste

vaktsiinide puhul apteek üks peamistest kohtadest, kus inimene vaktsiinisüsti saab (näiteks Itaalia,

Portugal). Meie lähiriikides on antud õigus vaktsineerida apteekritele Leedus, Lätis ja Soomes. Leedus

saavad apteekrid vaktsineerida gripi, puukentsefaliidi ja pneumokoki vastu, vajalik on täiendõpe ja

vastav tegevusloa eritingimus.

Täiendavalt märgime, et hetkel menetletava tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja

sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu5 raames on samuti arutelu all apteekrite

ligipääsu tagamine tervise infosüsteemile ja teatud laiendatud nõustamise pakkumine apteekides.

EPAL on esitanud oma ettepaneku apteegiteenuse mõiste laiendamiseks.

Eelnõu seletuskiri toob välja, et teisi tervishoiutöötajate rühmi, nagu proviisorid, ja farmatseudid, ei

ole kavas immuniseerijatena rakendada, sest immuniseerimine ei kuulu nende kutseala baasõppesse.

Samas on hetkel menetluses farmaatsia õppe muudatust puudutav eelnõu, kuhu oleks võimalik lisada

vajalik õppe osa. Farmaatsia õpingud sisaldavad juba praegu immuniseerimise õppeainet ning samuti

vaktsiinide- kui ravimitealast õpet ja esmaabi baasteadmisi. Täiendav õpe vaktsiinide manustamise

osas on õppesse lisatav. Teiste riikide kogemus näitab, et apteekrite täiendõpe on piisav

vaktsineerimise korraldamiseks. Pilootprojektina on seda juba ka koostöös Tallinna Tervishoiu

Kõrgkooliga läbi viidud.

4 RVKS Koroonakriisi viis õppetundi 08.11.2021 5 Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu

Kokkuvõtvalt on NETS eelnõus kirjas, et see ei sisalda põhimõttelisi kõrvalekaldeid

väljatöötamiskavatsuses esitletud suundadest. Leiame, et vaktsineerimise korralduse osas on tegemist

olulise ja põhimõttelise kõrvalekaldega võrreldes nii VTK kui ka eelnõu loomisel toimunud aruteludest.

2. Vaktsineerimise korralduse täiustamine

Seletuskiri toob välja, et eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi6 koalitsioonileppe

punktiga 388, mis näeb ette uue nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse koostamise, millega

ajakohastatakse nakkuskontrolli nõudeid, täiustatakse vaktsineerimise korraldust ja vähendatakse

bürokraatiat kooliõdede töös laste vaktsineerimisel, arvestades seejuures COVID-19 pandeemia

õppetundidega kriisikindluse tagamiseks.

Võrreldes vaktsineerimise korraldust praegu kehtivas seaduses ja uues eelnõus, ei näe me

täiustamise kohta - sisuliselt on see osa jäänud samaks. Lähtudes juba eespool toodud analüüsidest

ja dokumentidest, kus tuuakse välja, et praegune lahendus ei taga piisavat vaktsineerimise taset, on

mõnevõrra ootamatu, et eelnõuga on otsustatud varasemates aruteludes kaalutud muutusi mitte

teha. Ka seletuskiri tõdeb, et kuigi enamik inimesi kaitseb ennast ja teisi vaktsineerides, siis selliselt

saavutatav karjaimmuunsus on langenud alla kriitilise piiri, suurendades nii ohtu kõigi tervisele.

Laste vaktsineerituse tase väheneb, gripi vastu vaktsineerimine on alla WHO poolt soovitatud taset,

Eesti asub puukentsefaliidi endeemilises piirkonnas, kus enamus inimestest peaks vaktsineerima,

näiteid on palju. Seletuskiri ütleb, et laialdasem teenuse pakkumine tagab immuniseerimise parema

kättesaadavuse ja vähendab suure nõudluse korral perearsti koormust. Samas ühtegi selle suunalist

sätet eelnõus ei ole; pigem liigub eelnõu selles suunas, et ainus võimalik koht immuniseerimiseks on

perearsti kabinet (eelnõu § 13 lg 5).

3. Nakkushaiguste ennetus

Eelnõu seletuskiri toob välja vajaduse ennetada nakkushaigusi erinevatel tasemetel, kuid lisaks

immuniseerimisega seotud tegevustele ning tervisekontrollile ja nakkusohutusele, ei ole välja pakutud

lahendusi, kuidas ennetust võimestada. VTK tagasisides tõime välja kommunikatsiooni,

terviseteadlikkuse tõstmine ja AMR vähendamise olulisuse just esmatasandil, kuid eelnõust leiab ainult

üksikud viited vastavatele riiklikult koordineeritud tegevustele. Eelnõu § 13 lg 2 sätestab, et

6 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe-2025-2027/tervishoid.

Tervisekassa korraldab immuniseerimiskavaga seotud ja vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamisele

suunatud teavituskampaaniaid. Samas norm ei sätesta kampaaniate sagedust, prioriteetseid

nakkushaigusi, sihtrühmi, miinimumnõudeid (nt aastane tegevuskava, mõõdetavad eesmärgid) ega

rahastuse korraldust. Praktikas ei ole riik viimastel aastatel järjepidevalt korraldanud laiapõhjalisi ega

sihtrühmapõhiseid kampaaniaid, mis oleks suunatud haiguste ennetamisele. Normatiivne kohustus

ilma konkreetse tegevusplaanita ei taga tegelikku täitmist. Samuti ei ole eelnõus arvestatud apteekide

kui esmatasandi tervisenõustajate rolli. EPAL ettepanek on kaasata kampaaniate kavandamisse ka

apteegid, kes on senine tegelenud kampaaniate korraldamisega iseseisvalt.

4. Nakkushaiguste ravimite loetelu ja selle suhe RaKS süsteemiga ning ravimite väljastamise korraldus

Eelnõu § 6 lõike 1 kohaselt korraldab Tervisekassa ministri määrusega kehtestatud nakkushaiguste

ravimite hankimist, säilitamist, vedu, külmahela toimimist ja jaotamist. Lõige 3 näeb ette, et

hangitavate ravimite loetelu ning selle koostamise ja muutmise korra kehtestab minister Tervisekassa

nõukogu ettepanekul. Lõige 4 viitab vajadusel RaKS § 43 lg 3¹ alusel loodud ravimikomisjoni

kaasamisele.

RaKS § 43 süsteem seevastu reguleerib ravikindlustuse eelarvest hüvitatavate ravimite loetelu (nn.

soodusravimid), mille kehtestab minister ning mille menetluses on keskne roll ravimikomisjonil.

Eelnõu loob sisuliselt paralleelse ravimite loetelu mehhanismi – „nakkushaiguste ravimite loetelu,“

mis ei ole kvalifitseeritud kui RaKS § 43 mõttes soodusravimite loetelu, kuid menetluslikult dubleerib

RaKS § 43 loogikat ja materiaalõiguslikult kasutab samu kriteeriume (meditsiiniline efektiivsus,

majanduslik põhjendatus, alternatiivid jmt). See tekitab süsteemse küsimuse, kas tegemist on

eraldiseisva, kriisi- ja ennetuspõhise ravimite loeteluga, mis allub Tervisekassa kesksele hankimisele

või on tegemist ravimite loetelu erirežiimiga? Norm ei anna sellele selget vastust.

Kui nakkushaiguste ravimite loetellu kantud ravim on samaaegselt ka RaKS § 43 alusel soodusravim,

tekib kahe loetelu omavaheline kattuvus. Mõlemal juhul jääb ebaselgeks, kas ja kuidas toimub

patsiendipõhine hüvitamine.

Eelnõu § 6 lg 4 kohaselt „kaasab vajaduse korral“ Tervisekassa ravimikomisjoni. RaKS § 43 süsteemis

on komisjon menetluse kohustuslik osa.

Seega tekib normihierarhiline ja menetluslik ebaloogilisus: kui nakkushaiguste ravimite loetelu on

eraldiseisev, siis komisjoni fakultatiivne kaasamine võib olla põhjendatud; kui aga loetelu hakkab

sisuliselt asendama või dubleerima § 43 loetelu, on komisjoni rolli nõrgendamine vastuolus kehtiva

süsteemi ülesehitusega.

Eelnõu § 6 lg 1 ja § 13 lg 2 loovad keskse hankimise ja jaotamise mehhanismi. RaKS § 43 süsteem

seevastu lähtub eeldusest, et ravimid väljastatakse retsepti alusel üldapteegist. Ravimi hinna

hüvitamine toimub Tervisekassa poolt apteegile retsepti alusel. Kui nakkushaiguste ravimite loetellu

kuuluv ravim hangitakse aga tsentraalselt ja jaotatakse otse teenuseosutajatele (TTO-dele), võib see

objektiivselt välistada tavapärase - hulgimüüja kaudu - hankimise ja apteegi poolt väljastamise

korralduse. Seaduse tekst ega seletuskiri ei selgita, kas senine süsteem, kus turustamine ja

tervishoiuteenuse osutamine on lahutatud, on kavas ümber korraldada.

Apteegi majanduslikud riskid: Kui apteek ostab immuunpreparaadi või nakkusehaiguse raviks

mõeldud ravimi ja müüb seda apteegiteenuse raames patsiendile, kuid riik lisab sama preparaadi või

toimeaine vastavasse ravimite loetellu, hakkab eelnõu § 13 lg 2 alusel Tervisekassa korraldama selle

keskset hankimist, jaotamist ning rahastamist. Sellisel juhul patsiendi jaoks muutub ratsionaalseks

kasutada riiklikult rahastatud teenust ning apteegi poolt hoolsalt varutud preparaadid võivad jääda

müümata ja aeguda. Seega on eelnõu mõju senises süsteemis ravimeid patsientidele väljastavatele

apteekidele hoomamatu. Normid ei taga õiguspärast ootust ega võimalusi riskide maandamiseks.

Kokkuvõttes ei taga eelnõus kirjeldatud nakkushaiguste ravimite loetellu hõlmamise menetlus

turuosalistele, sh neid ravimeid väljastavatele apteekidele piisavat ettenähtavust ega

üleminekumehhanismi, et planeerida preparaatide ostmist ja laovaru. Puudub ka ajaline ja pikem

plaan nende ravimite käitlemisel. Vaktsiinide ostu- ja tarneahela mudel (retsepti alusel vs

Tervisekassa keskne hankimine ja jaotus TTO-dele) ei ole piisavalt selgelt määratletud, mis võimaldab

praktikas apteekide rolli ravimite tarneahelas oluliselt vähendada, mõjutades apteekide soovi ja

võimalust neid ravimeid tellida ja laos hoida.

Küsimuste korral oleme täiendavateks selgitusteks avatud. Ühtlasi palume hoida meid kaasatuna ka

seaduseelnõu edasise menetluse juures.

Lugupidamisega,

/digiallkiri/

Ly Rootslane

Juhatuse liige

Pr Karmen Joller

Sotsiaalminister

Sotsiaalministeerium 27.02.2026

Arvamus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõule

Austatud proua minister

Täname, et olete esitanud arvamuse avaldamiseks nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS)

eelnõu. EPAL toetab eelnõu üldist eesmärki, milleks on vajadus luua terviklik süsteem, mis kaitseb

inimeste elu ja tervist ning tagab riigi sujuva toimimise nakkushaigustest tingitud ohtude korral,

arvestades seejuures isikute põhiõigusi ja vaktsineerimise vabatahtlikkuse põhimõtet.

Samas ei toeta EPAL valminud eelnõud, kuna sellest on välja jäänud mitmed nii eelnõu väljatöötamise

kavatsuses kui ka eelnõu loomisele eelnenud aruteludes välja toodud seisukohad.

Toome siinkohal välja peamised punktid:

1. Vaktsineerijate ringi laiendamine.

Eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsuses1 (edaspidi VTK) toodi välja vajadus tõsta Eestis

vaktsineerimisega hõlmatust ning selle tagamiseks tehti ettepanek laiendada vaktsineerijate ringi.

Toetasime EPALi poolt seda ettepanekut, sest vaktsiin-välditavate nakkushaiguste puhul on oluline

tõsta elanike teadlikkust nende haiguste leviku kohta, selgitada vaktsiinidega seotud ohutuse andmeid

ja luua inimestele võimalus saada vaktsineeritud võimalikult mugavalt igapäevaste tegevuste kõrvalt.

VTK tõi ka välja, et ohutud ja kvaliteetsed vaktsineerimisvõimalused peavad olema laiemalt

kättesaadavad, tagatud peab olema vajalik paindlikkus ja arvestada tuleb elanikkonna igapäevast

1 Väljatöötamiskavatsus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus 2025

liikumist. Ühe võimalusena nähti tõhusama ja jätkusuutlikuma vaktsineerimise korraldamise

tagamiseks laiendada vaktsineerimise õigust ka apteekritele.

Samale tulemusele jõuti ka NETS muutmiseks läbi viidud arutelude käigus, kus 18. septembril 2025 läbi

viidud vaktsineerimise korralduse teemalise kaasamisürituse kokkuvõte 2 toob välja seisukoha, et

vaktsineerimise parema kättesaadavuse ja hõlmatuse tagamiseks on vaja suurendada vaktsineerimist

läbi viivate spetsialistide hulka ning lisaks arstidele võiksid immuniseerimist korraldada ka apteekrid,

ämmaemandad ning töötervishoiuarstid, kellele tuleks võimaldada vajalik koolitus, sh jätkukoolitused.

EPAL osales sellel üritusel koos valdkonna peamiste erialaorganisatsioonide ja riigiasutustega.

Me ei ole saanud tagasisidet, miks VTKs välja toodud punkt ning ka arutelus kokku lepitud ettepanek

ei ole jõudnud eelnõusse. Vastupidi, eelnõu § 13 lg 5 sätestab immuniseerimise õiguse sisuliselt ainult

perearstidele, kes võivad selle õiguse edasi delegeerida teisele tervishoiuteenuse osutajale (TTO).

Seejuures on ebaselge, kuidas selline suunamine peaks toimuma.

Alates 2018. aastast on apteekides pakutud vaktsineerimise teenust koostöös tervishoiuteenuse

osutajatega, sest apteekritel puudub Eestis õigus ise vaktsineerida. Praegu saab vaktsineerida ligi 50

apteegis üle Eesti, kus koostöös TTO-dega pakutakse kaitset gripi, puukentsefaliidi, covid-19,

difteeria/teetanuse ja HPV vastu. Eelmisel aastal sai vaktsiinisüsti apteegis ligi 30 000 inimest. Inimesed

on juba harjunud, et apteek on kõige kättesaadavam koht hooajaliste või revaktsineerimist vajavate

vaktsiinide manustamiseks. Korralduslikus mõttes oleks mõistlik apteekidel/apteekritel ise

vaktsineerimist teostada, nii on see korraldatud täna juba ligi 50 maailma riigis, sealhulgas meie

naaberriikides Lätis, Soomes, Leedus.

Paljudes riikides on apteekritele antud vaktsineerimise õigus peale COVID-19 pandeemiat. Eestis läbi

viidud Rakendusuuring „Vaktsineerimise korraldust toetav tööriist“ 3 analüüsis Eesti

2 Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse väljatöötamiskavatsuse 18.09.2025 kaasamisürituse

kokkuvõte: Vaktsineerimise korraldus

3 Rakendusuuring „Vaktsineerimise korraldust toetav tööriist“

vaktsineerimiskorraldust ja tõi esile valdkonna peamised kitsaskohad, sealhulgas vaktsineerimisega

hõlmatuse languse, valeinformatsiooni mõju ja COVID-19 pandeemia häiretest tingitud väljakutsed.

Uuringule oli viidatud ka VTK koostamisel. Uuring pakkus lahendusi vaktsineerimise kättesaadavuse,

kvaliteedi ja kommunikatsiooni parandamiseks, tuginedes intervjuudele tervishoiuvaldkonna

ekspertidega ning rahvusvahelistele parimatele praktikatele. Näiteks vaktsineerimise kättesaadavuse

parandamiseks soovitati riigi tasemel pakkuda suuremat tuge immuniseerimiskava väliste vaktsiinide

pakkumisel ja vaktsineerimise korralduse parandamiseks laiendada vaktsineerimist pakkuvate

teenuseosutajate ringi (nt apteekrid, töötervishoiuarstid). Seega on arusaamatu, miks selle uuringu

tulemust ja Eesti apteekides vaktsineerimise praktikat ei ole eelnõus arvestatud. Apteekrid saavad

inimesi nõustada, soovitada riskirühmadel vaktsineerida, osaleda kampaaniates. Covid-19 pandeemia

ajal näiteks jagasime apteekides soovitusi inimestele vaktsineerida, soovituste sisu oli kokku lepitud

riigiasutustega. Oleme viimastel aastatel osalenud riiklikes kampaaniates ja ka ise erinevaid

kampaaniaid läbi viinud. Kõik see on toimunud meie enda initsiatiivil, aga näeme oma tegevust

perspektiivis kui regulaarset ja pikemalt ette planeeritud koostööd riigiga.

Ravimipoliitika 2030 on tervise- ja tööministri 2. jaanuari 2023. a käskkirjaga nr 3 kinnitatud

ravimipoliitika alusdokument. Ravimipoliitika eesmärkide ellu viimise üheks põhimõtteks on

apteegiteenuse arendamine. Ravimipoliitika alusdokumendi põhjal esitas Sotsiaalministeerium 2024.

aasta sügisel kooskõlastamiseks VTK, mis kirjeldas apteegis osutatavate teenuste laiendamist ja hõlmas

endas kavatsust luua tulevikus õiguslik alus apteekritele vaktsineerimiseks. Proviisorid ja farmatseudid,

nagu ka teised tervishoiutöötajad vajavad enne vaktsineerimise teenuse pakkumist koolitust, vajalik

on ligipääs patsiendi terviseinfole (nõustamiseks, immuniseerimise dokumenteerimiseks) ning

ruumide olemasolu. Toetame samuti põhimõtet, et koolitused läbinud apteekrid saavad vaktsineerida

ja nakkushaiguste leviku tõkestamisele kaasa aidata ka kriisiolukordades (näiteks massvaktsineerimiste

või nakkushaiguste testimiste läbiviimisel).

Juba 2021. aasta Riigikontrolli aruandes „Koroonakriisi viis õppetundi“4 rõhutati, et kriisideks

valmistumine nõuab muu hulgas ka piisavat personali. Kriisideks valmistumine jätkub ka täna (ETO-de

määramine, kriisipoodide ja seal olevate apteekide toimepidevus) ja seega on piisava personali

olemasolu ning inimeste tervise kaitseks immuniseerimise teostamine kriisi valguses endiselt akuutne.

Rahvusvahelistelt on apteekritele vaktsineerimise õiguse andmine näidanud, et see suurendab

vaktsineerimisega hõlmatust, sest apteegid on kõige sagedamini külastatavad tervishoiuasutused ning

inimestele on mugav ja lihtne seal end vaktsineerida. Mitmetes riikides on näiteks hooajaliste

vaktsiinide puhul apteek üks peamistest kohtadest, kus inimene vaktsiinisüsti saab (näiteks Itaalia,

Portugal). Meie lähiriikides on antud õigus vaktsineerida apteekritele Leedus, Lätis ja Soomes. Leedus

saavad apteekrid vaktsineerida gripi, puukentsefaliidi ja pneumokoki vastu, vajalik on täiendõpe ja

vastav tegevusloa eritingimus.

Täiendavalt märgime, et hetkel menetletava tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja

sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu5 raames on samuti arutelu all apteekrite

ligipääsu tagamine tervise infosüsteemile ja teatud laiendatud nõustamise pakkumine apteekides.

EPAL on esitanud oma ettepaneku apteegiteenuse mõiste laiendamiseks.

Eelnõu seletuskiri toob välja, et teisi tervishoiutöötajate rühmi, nagu proviisorid, ja farmatseudid, ei

ole kavas immuniseerijatena rakendada, sest immuniseerimine ei kuulu nende kutseala baasõppesse.

Samas on hetkel menetluses farmaatsia õppe muudatust puudutav eelnõu, kuhu oleks võimalik lisada

vajalik õppe osa. Farmaatsia õpingud sisaldavad juba praegu immuniseerimise õppeainet ning samuti

vaktsiinide- kui ravimitealast õpet ja esmaabi baasteadmisi. Täiendav õpe vaktsiinide manustamise

osas on õppesse lisatav. Teiste riikide kogemus näitab, et apteekrite täiendõpe on piisav

vaktsineerimise korraldamiseks. Pilootprojektina on seda juba ka koostöös Tallinna Tervishoiu

Kõrgkooliga läbi viidud.

4 RVKS Koroonakriisi viis õppetundi 08.11.2021 5 Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu

Kokkuvõtvalt on NETS eelnõus kirjas, et see ei sisalda põhimõttelisi kõrvalekaldeid

väljatöötamiskavatsuses esitletud suundadest. Leiame, et vaktsineerimise korralduse osas on tegemist

olulise ja põhimõttelise kõrvalekaldega võrreldes nii VTK kui ka eelnõu loomisel toimunud aruteludest.

2. Vaktsineerimise korralduse täiustamine

Seletuskiri toob välja, et eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi6 koalitsioonileppe

punktiga 388, mis näeb ette uue nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse koostamise, millega

ajakohastatakse nakkuskontrolli nõudeid, täiustatakse vaktsineerimise korraldust ja vähendatakse

bürokraatiat kooliõdede töös laste vaktsineerimisel, arvestades seejuures COVID-19 pandeemia

õppetundidega kriisikindluse tagamiseks.

Võrreldes vaktsineerimise korraldust praegu kehtivas seaduses ja uues eelnõus, ei näe me

täiustamise kohta - sisuliselt on see osa jäänud samaks. Lähtudes juba eespool toodud analüüsidest

ja dokumentidest, kus tuuakse välja, et praegune lahendus ei taga piisavat vaktsineerimise taset, on

mõnevõrra ootamatu, et eelnõuga on otsustatud varasemates aruteludes kaalutud muutusi mitte

teha. Ka seletuskiri tõdeb, et kuigi enamik inimesi kaitseb ennast ja teisi vaktsineerides, siis selliselt

saavutatav karjaimmuunsus on langenud alla kriitilise piiri, suurendades nii ohtu kõigi tervisele.

Laste vaktsineerituse tase väheneb, gripi vastu vaktsineerimine on alla WHO poolt soovitatud taset,

Eesti asub puukentsefaliidi endeemilises piirkonnas, kus enamus inimestest peaks vaktsineerima,

näiteid on palju. Seletuskiri ütleb, et laialdasem teenuse pakkumine tagab immuniseerimise parema

kättesaadavuse ja vähendab suure nõudluse korral perearsti koormust. Samas ühtegi selle suunalist

sätet eelnõus ei ole; pigem liigub eelnõu selles suunas, et ainus võimalik koht immuniseerimiseks on

perearsti kabinet (eelnõu § 13 lg 5).

3. Nakkushaiguste ennetus

Eelnõu seletuskiri toob välja vajaduse ennetada nakkushaigusi erinevatel tasemetel, kuid lisaks

immuniseerimisega seotud tegevustele ning tervisekontrollile ja nakkusohutusele, ei ole välja pakutud

lahendusi, kuidas ennetust võimestada. VTK tagasisides tõime välja kommunikatsiooni,

terviseteadlikkuse tõstmine ja AMR vähendamise olulisuse just esmatasandil, kuid eelnõust leiab ainult

üksikud viited vastavatele riiklikult koordineeritud tegevustele. Eelnõu § 13 lg 2 sätestab, et

6 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe-2025-2027/tervishoid.

Tervisekassa korraldab immuniseerimiskavaga seotud ja vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamisele

suunatud teavituskampaaniaid. Samas norm ei sätesta kampaaniate sagedust, prioriteetseid

nakkushaigusi, sihtrühmi, miinimumnõudeid (nt aastane tegevuskava, mõõdetavad eesmärgid) ega

rahastuse korraldust. Praktikas ei ole riik viimastel aastatel järjepidevalt korraldanud laiapõhjalisi ega

sihtrühmapõhiseid kampaaniaid, mis oleks suunatud haiguste ennetamisele. Normatiivne kohustus

ilma konkreetse tegevusplaanita ei taga tegelikku täitmist. Samuti ei ole eelnõus arvestatud apteekide

kui esmatasandi tervisenõustajate rolli. EPAL ettepanek on kaasata kampaaniate kavandamisse ka

apteegid, kes on senine tegelenud kampaaniate korraldamisega iseseisvalt.

4. Nakkushaiguste ravimite loetelu ja selle suhe RaKS süsteemiga ning ravimite väljastamise korraldus

Eelnõu § 6 lõike 1 kohaselt korraldab Tervisekassa ministri määrusega kehtestatud nakkushaiguste

ravimite hankimist, säilitamist, vedu, külmahela toimimist ja jaotamist. Lõige 3 näeb ette, et

hangitavate ravimite loetelu ning selle koostamise ja muutmise korra kehtestab minister Tervisekassa

nõukogu ettepanekul. Lõige 4 viitab vajadusel RaKS § 43 lg 3¹ alusel loodud ravimikomisjoni

kaasamisele.

RaKS § 43 süsteem seevastu reguleerib ravikindlustuse eelarvest hüvitatavate ravimite loetelu (nn.

soodusravimid), mille kehtestab minister ning mille menetluses on keskne roll ravimikomisjonil.

Eelnõu loob sisuliselt paralleelse ravimite loetelu mehhanismi – „nakkushaiguste ravimite loetelu,“

mis ei ole kvalifitseeritud kui RaKS § 43 mõttes soodusravimite loetelu, kuid menetluslikult dubleerib

RaKS § 43 loogikat ja materiaalõiguslikult kasutab samu kriteeriume (meditsiiniline efektiivsus,

majanduslik põhjendatus, alternatiivid jmt). See tekitab süsteemse küsimuse, kas tegemist on

eraldiseisva, kriisi- ja ennetuspõhise ravimite loeteluga, mis allub Tervisekassa kesksele hankimisele

või on tegemist ravimite loetelu erirežiimiga? Norm ei anna sellele selget vastust.

Kui nakkushaiguste ravimite loetellu kantud ravim on samaaegselt ka RaKS § 43 alusel soodusravim,

tekib kahe loetelu omavaheline kattuvus. Mõlemal juhul jääb ebaselgeks, kas ja kuidas toimub

patsiendipõhine hüvitamine.

Eelnõu § 6 lg 4 kohaselt „kaasab vajaduse korral“ Tervisekassa ravimikomisjoni. RaKS § 43 süsteemis

on komisjon menetluse kohustuslik osa.

Seega tekib normihierarhiline ja menetluslik ebaloogilisus: kui nakkushaiguste ravimite loetelu on

eraldiseisev, siis komisjoni fakultatiivne kaasamine võib olla põhjendatud; kui aga loetelu hakkab

sisuliselt asendama või dubleerima § 43 loetelu, on komisjoni rolli nõrgendamine vastuolus kehtiva

süsteemi ülesehitusega.

Eelnõu § 6 lg 1 ja § 13 lg 2 loovad keskse hankimise ja jaotamise mehhanismi. RaKS § 43 süsteem

seevastu lähtub eeldusest, et ravimid väljastatakse retsepti alusel üldapteegist. Ravimi hinna

hüvitamine toimub Tervisekassa poolt apteegile retsepti alusel. Kui nakkushaiguste ravimite loetellu

kuuluv ravim hangitakse aga tsentraalselt ja jaotatakse otse teenuseosutajatele (TTO-dele), võib see

objektiivselt välistada tavapärase - hulgimüüja kaudu - hankimise ja apteegi poolt väljastamise

korralduse. Seaduse tekst ega seletuskiri ei selgita, kas senine süsteem, kus turustamine ja

tervishoiuteenuse osutamine on lahutatud, on kavas ümber korraldada.

Apteegi majanduslikud riskid: Kui apteek ostab immuunpreparaadi või nakkusehaiguse raviks

mõeldud ravimi ja müüb seda apteegiteenuse raames patsiendile, kuid riik lisab sama preparaadi või

toimeaine vastavasse ravimite loetellu, hakkab eelnõu § 13 lg 2 alusel Tervisekassa korraldama selle

keskset hankimist, jaotamist ning rahastamist. Sellisel juhul patsiendi jaoks muutub ratsionaalseks

kasutada riiklikult rahastatud teenust ning apteegi poolt hoolsalt varutud preparaadid võivad jääda

müümata ja aeguda. Seega on eelnõu mõju senises süsteemis ravimeid patsientidele väljastavatele

apteekidele hoomamatu. Normid ei taga õiguspärast ootust ega võimalusi riskide maandamiseks.

Kokkuvõttes ei taga eelnõus kirjeldatud nakkushaiguste ravimite loetellu hõlmamise menetlus

turuosalistele, sh neid ravimeid väljastavatele apteekidele piisavat ettenähtavust ega

üleminekumehhanismi, et planeerida preparaatide ostmist ja laovaru. Puudub ka ajaline ja pikem

plaan nende ravimite käitlemisel. Vaktsiinide ostu- ja tarneahela mudel (retsepti alusel vs

Tervisekassa keskne hankimine ja jaotus TTO-dele) ei ole piisavalt selgelt määratletud, mis võimaldab

praktikas apteekide rolli ravimite tarneahelas oluliselt vähendada, mõjutades apteekide soovi ja

võimalust neid ravimeid tellida ja laos hoida.

Küsimuste korral oleme täiendavateks selgitusteks avatud. Ühtlasi palume hoida meid kaasatuna ka

seaduseelnõu edasise menetluse juures.

Lugupidamisega,

/digiallkiri/

Ly Rootslane

Juhatuse liige