Arvamus advokaadikutse kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu kohta

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Liisa Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

Teie: 04.02.2026 nr JDM/26-0168/-1K

Meie: 05.03.2026 nr 1-7/30-2

Arvamus advokaadikutse kaitse konventsiooni

ratifitseerimise seaduse eelnõu kohta

Justiits- ja Digiministeerium esitas Siseministeeriumile kooskõlastamiseks ja arvamuse

avaldamiseks advokaadikutse kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu (edaspidi

eelnõu). Eelnõu eesmärk on ühineda Euroopa Nõukogus 12. märtsil 2025 vastu võetud ja Eesti

poolt 13. mail 2025 allkirjastatud advokaadikutse kaitse konventsiooniga (edaspidi

konventsioon) ning teha konventsiooni rakendamiseks vajalikud muudatused

kriminaalmenetluse seadustikus ja teistes asjakohastes õigusaktides.

Siseministeerium kooskõlastab eelnõu, kuid esitab eelnõu kohta järgmised tähelepanekud:

1) Konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti d kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama,

et advokaate tunnustatakse isikutena, kellel on õigus oma kliente nõustada, abistada või

esindada. Seletuskirja kohaselt tähendab see üldistatult seda, et analoogiliselt tsiviil- ja

halduskohtumenetlusega eeldatakse edaspidi ka süüteomenetluses vaikimisi advokaadi

esindusõiguse olemasolu.

Kuigi me ei näe konventsiooni sõnastusest tulenevat takistust volituse küsimiseks ning

peame süüteomenetluses volituse kontrollimist üldjuhul põhjendatuks nii isikuandmete

kui ka menetluse kaitse seisukohalt, ei ole me esitatud ettepanekule vastu. Seda

põhjusel, et volituse nõue ei laiene kaitsjale, kes ei ole advokaat, kuid kellel on õiguse

õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraad.

Selguse huvides palume siiski üle vaadata ka väärteomenetluse seadustiku § 20 lõike 2

sõnastuse, mille kohaselt tuleb volikirja kontrollida ka advokaadi puhul, et vältida

võimalikke tõlgenduslikke vastuolusid.

2) Konventsiooni artikli 6 lõike 4 kohaselt ei tohi artikli 6 lõigetes 1–3 sätestatud

kutsealaste õiguste kasutamisele seada muid piiranguid kui need, mis on ette nähtud

seaduses ja mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Juhime tähelepanu, et kui

seletuskirjas on sama artikli nende sätete puhul, mis käsitlevad kaitsja õigusi, esitatud

põhjalikud selgitused kriminaalmenetluse seadustikus kavandatavate muudatuste kohta,

siis lõike 4 selgituste juures on sisuliselt piirdutud üksnes konventsioonis sätestatu

kordamisega. Palume selgitada, kas ja millised piirangud näeb ette kehtiv õigus ning

kas eelnõuga on kavas piiranguid kehtestada või muuta.

Ühtlasi juhime tähelepanu sellele, et konventsiooni rakendamisel tuleb arvestada ka

kohtupraktikaga, mis ei taga advokaatidele piiramatuid privileege. Näiteks teabele

2 (2)

juurdepääsu puhul artikli 6 lõike 1 punkti e tähenduses tuleb jätkuvalt arvestada

riigisaladuse kaitse nõuete ja sellest tulenevate erisustega. Euroopa Inimõiguste Kohus

on märkinud, et õigus teada kõiki isiku vastu kogutud tõendeid ei ole absoluutne, kuna

sellega võivad konkureerida rahvusliku julgeoleku kaitse, teiste isikute õiguste tagamise

või politsei töömeetodite salastamise vajadus (Fintan Paul O’Farrell jt vs.

Ühendkuningriik, 31777/05).

Kutsesaladuse kaitse kontekstis artikli 6 lõike 3 kohaldamisel tuleb arvestada, et kaitse

ei laiene kogu suhtlusele advokaadiga. Näiteks on Riigikohus asjas nr 1-21-4494

punktis 194 selgitanud, et ehkki konfidentsiaalsuskohustusega kaetud andmetena ehk

advokaadisaladusena tuleb advokatuuriseaduse (edaspidi AdvS) § 45 lõike 1 tähenduses

käsitada mistahes teavet, mis puudutab advokaadi poole õigusteenuse saamiseks

pöördumist, õigusteenuse osutamist ja selle eest makstud tasu suurust, ei ole sellega

hõlmatud see osa kõnedest advokaadibüroosse, milles süüdistatav kasutab

advokaadibürood suhtluspiiranguid rikkudes suhtlemiseks kolmandate isikutega.

Palume eeltoodud tähelepanekuid eelnõu edasisel menetlemisel arvesse võtta.

3) Kutsesaladusega seoses juhime tähelepanu ka AdvS § 45 lõikele 5, mille kohaselt on

advokaadil esimese astme kuriteo ärahoidmiseks õigus esitada halduskohtu esimehele

või tema määratud sama kohtu halduskohtunikule põhjendatud kirjalik taotlus

kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks. Siseministeeriumi hinnangul väärib

kaalumist, kas nimetatud regulatsioon peaks olema sõnastatud advokaadi õiguse asemel

kohustusena. Samuti võiks kaaluda, kas taotluse esitamata jätmise puhuks on

põhjendatud ette näha vastutus.

Täiendavalt märgime, et advokaadile ei saa karistusseadustiku § 307 kohalduda

olukorras, kus ta kaitseb kahtlustatavat või süüdistatavat konkreetses

kriminaalmenetluses, ehkki nimetatud sätte lõige 2 seda sõnaselgelt ei välista. Samas

võiks kaaluda, kas advokaadil peaks olema kohustus pöörduda halduskohtu poole ka

juhul, kui ta saab kaitsja ülesandeid täites teada esimese astme kuriteost, mille võimalik

toimepanija ei ole tema kaitsealune, vaid kolmas isik. Näiteks võib kaitsealune avaldada

teavet inimkaubanduse juhtumi kohta või selle kohta, et konkreetne isik on toime

pannud raskeid seksuaalkuritegusid, ilma et samas oleks otseselt teada tema vahetu

kavatsus panna toime uus kuritegu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister