Kliimaministri määruse „Keskkonnaministri 28. mai 2013. a määruse nr 32 „Jahieeskiri“ muutmine“ eelnõu

EELNÕU 25.02.2026

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER MÄÄRUS

Tallinn 2026. a

Keskkonnaministri 28. mai 2013. a määruse nr 32

„Jahieeskiri“ muutmine

Määrus kehtestatakse jahiseaduse § 24 lõike 3, § 29 lõike 2 ja § 32 alusel.

Keskkonnaministri 28. mai 2013. a määruses nr 30 „Jahieeskiri“ tehakse järgmised

muudatused: 1) paragrahvi 3 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaelustuvile võib pidada peibutus- või varitsus- või hiilimisjahti ja jahti FCI 7. ja 8. rühma kuuluva jahikoeraga 1. augustist 31. oktoobrini.“;

2) paragrahvi 3 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Partlastele (viupardile, rääkspardile, piilpardile, sinikael-pardile, luitsnokk-pardile,

mustvaerale, sõtkale) ning kajakalistele (naerukajakale, kalakajakale, hõbekajakale, merikajakale) võib pidada peibutus- või varitsus- või hiilimis- või otsijahti ning jahti

jahikoeraga, välja arvatud FCI (Fédération Cynologique Internationale) 6. rühma kuuluva jahikoeraga, ning arvukuse reguleerimise eesmärgil jahti kajakalistele kastlõksu või varesemõrraga 20. augustist 31. oktoobrini.“;

3) paragrahvi 3 lõikest 41 jäetakse välja lauseosa „nende lindude tekitatud põllukahjustustega“;

4) paragrahvi 4 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kaitsealal, hoiualal ja püsielupaigas võib rebasele ja kährikule pidada varitsus-, hiilimis-

ja urujahti ja jahti kastlõksu või jahikoeraga 1. märtsist 30. aprillini Keskkonnaameti loal.“;

5) paragrahvi 4 lõige 31 sõnastatakse järgmiselt: „(31) Šaakalile võib pidada peibutus- või varitsus- või hiilimis- või ajujahti ja jahti jahikoeraga ning jahti piirdelippe kasutades 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni.“;

6) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses:

„(32) Kaitsealal, hoiualal ja püsielupaigas võib šaakalile pidada varitsus- või hiilimisjahti ja jahti jahikoeraga 1. märtsist 30. aprillini Keskkonnaameti loal.“;

7) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Kaitsealal, hoiualal ja püsielupaigas võib mägrale pidada varitsus-, hiilimis- ja urujahti ja

jahti kastlõksu või jahikoeraga 1. märtsist 30. aprillini Keskkonnaameti loal.“; 8) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Mets- või kivinugisele või tuhkrule võib pidada jahti püünisrauaga puult või ehitisest või jahti kastlõksuga või pidada nendele varitsus- või hiilimisjahti 1. oktoobrist 31. märtsini ning

jahti jahikoeraga 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni. Kaitsealal, hoiualal ja püsielupaigas võib mets-

või kivinugisele pidada varitsus- või hiilimisjahti ja jahti kastlõksuga 1. aprillist 30. aprillini ning jahti jahikoeraga 1. märtsist 30. aprillini Keskkonnaameti loal.“;

9) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses: „(81) Mingile ehk ameerika naaritsale võib pidada varitsus- või hiilimisjahti või jahti

kastlõksuga aasta ringi ning jahikoeraga 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni ja kaitsealal, hoiualal ja püsielupaigas 1. märtsist 30. aprillini Keskkonnaameti loal.“;

10) paragrahvi 4 lõige 9 sõnastatakse järgmiselt: „9) Hall- või valgejänesele võib pidada aju-, otsi- või hiilimis- või varitsusjahti või jahti

jahikoeraga, välja arvatud FCI 5. rühma kuuluva jahikoeraga 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni.“; 11) paragrahvi 4 lõige 11 sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Koprale võib pidada jahti 1. augustist 15. aprillini, sealhulgas: 1) jahti mõrraga, piirdevõrguga, püünisrauaga 1. augustist 15. märtsini;

2) jahti jahikoeraga 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni; 3) varitsus- või hiilimisjahti või urujahti FCI 3. ja 4. rühma kuuluva jahikoeraga 1. augustist 15. aprillini.“;

12) paragrahvi 5 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Karule, välja arvatud poegadega emakarule, võib pidada varitsus- või hiilimisjahti ja jahti jahikoeraga karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil või inimese elule või tervisele tekkiva ohu vältimiseks Keskkonnaameti loal, milles määratakse küttimise

ajavahemik, ulatus ning vajaduse korral muud tingimused.“;

13) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 11 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 7 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Transpordivahendis peab jahirelv olema laadimata.“;

15) paragrahvi 7 lõikest 3 jäetakse välja lauseosa „ega relvale kinnitatud salves.“;

16) paragrahvi 7 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 8 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt:

„(6) määrata kütiliiniks raudteid ja teid, kus ohutu jahipidamine ei ole tagatud ;“; 18) paragrahvi 12 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Suuruluki laskekatse, mis on sooritatud sileraudsest, vintraudsest või kombineeritud jahirelvast vastava rauatüübiga, kehtib sama rauatüübi osas kõigi nimetatud jahirelvade

kasutamiseks.“.

(allkirjastatud digitaalselt) Andres Sutt Minister

(allkirjastatud digitaalselt) Marten Kokk

Kantsler

1

Kliimaministri määruse

„Keskkonnaministri 28. mai 2013. a määruse nr 32 „Jahieeskiri“ muutmine“ eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

Eelnõukohase määrusega muudetakse jahiseaduse § 24 lõike 3 alusel kehtestatud keskkonnaministri 28. mai 2013. a määrust nr 32 „Jahieeskiri“. Määruse muudatuste eesmärk

on ajakohastada jahipidamise tingimusi, täpsustada lubatud jahipidamisviise ning korrastada jahiohutuse ja relvakäsitsemise nõudeid, lähtudes jahipraktikast, ohutusest ja õigusselgusest.

Määruse eelnõu ja seletuskirja valmistas ette Kliimaministeeriumi metsaosakonna jahinduse valdkonna juht Aimar Rakko ([email protected], tel 626 9104).

Õigusekspertiisi tegi Kliimaministeeriumi õigusosakonna juhataja Eda Pärtel ([email protected], tel 509 7751). Keeletoimetuse teostas

Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja Aili Sandre ([email protected]), tel 5322 9013.

2. Määruse eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Määruse eelnõu koosneb ühest paragrahvist, millega tehakse muudatusi jahieeskirja 16 sättes. Muudatuste sisuks on jahipidamisviiside täpsustamine, teatud jahiaegade ja -tingimuste korrigeerimine ning jahiohutust käsitlevate sätete korrastamine.

Eelnõuga täpsustatakse lindude ja väikeulukite jahipidamise tingimusi, sealhulgas jahikoerte

kasutamist, ajakohastatakse väikekiskjate küttimise korda kaitsealal, hoiualal ja püsielupaigas ning korrigeeritakse šaakali jahiaega, viies selle paremini kooskõlla liigi bioloogia ja seireandmetega. Samuti muudetakse karu küttimise regulatsiooni, minnes üle loapõhisele

lähenemisele ning kaotades karu puhul jahiaja kehtestamise.

Lisaks korrastatakse jahiohutuse nõudeid relva transportimisel ja käsitsemisel, kõrvaldades vastuolulised ja topeltreguleerivad sätted ning viies jahieeskirja kooskõlla relvaseadusest tulenevate põhimõtetega. Muudatuste eesmärk on tagada õigusselgus, proportsionaalsus ja

ohutus, arvestades nii jahinduslikku praktikat kui ka järelevalve kogemust.

Punktiga 1 täpsustatakse kaelustuvi jahi lubatud jahipidamisviise, võimaldades lisaks peibutus-, varitsus- ja hiilimisjahile kasutada ka FCI 7. ja 8. rühma kuuluvaid jahikoeri. Kehtivas jahieeskirjas puudub kaelustuvile peetaval jahil jahikoera kasutamise võimalus.

Muudatus ei muuda kaelustuvijahi eesmärki ega ulatust ning on kooskõlas kehtivate jahindus- ja looduskaitseliste põhimõtetega. Muudatus võimaldab kasutada FCI 7. ja 8. rühma kuuluvaid

jahikoeri, et tõhustada kütitud lindude leidmist ja äratoomist, eelkõige otsijahil, ning parandada jahieetikat ja haavatud uluki leidmist. Tegemist on regulatsiooni täpsustamisega, mis ei muuda jahiaega ega suurenda küttimissurvet, vaid viib sätte kooskõlla jahipraktikaga.

Punktiga 2 täpsustatakse lubatud jahipidamisviise, lisades partlaste ja kajakaliste puhul otsijahi

kui selgesõnaliselt lubatud jahiviisi, muutmata seejuures jahiaega, liike ega muid tingimusi. Punktiga 3 jäetakse sättest välja lauseosa „nende lindude tekitatud põllukahjustustega“, et

võimaldada Keskkonnaametil rakendada ennetavat letaalset heidutust ka enne kahjustuste tekkimist. Kehtiv sõnastus on tõlgendatav selliselt, et luba saab anda üksnes põllumassiividele,

kus kahjustused on juba jooksval aastal tekkinud, mis piirab ennetavate meetmete rakendamist. Muudatus annab võimaluse reageerida paindlikumalt ja ennetada varakult põllukahjude

2

tekkimist. Punktidega 4, 7-9 täpsustatakse mitmete väikekiskjate (rebane, kährik, mäger, metsnugis,

kivinugis, tuhkur ning mink) küttimise korda kaitsealal, hoiualal ja püsielupaigas. Muudatuste eesmärk on võimaldada vajaduse korral Keskkonnaameti loal väikekiskjate arvukuse ohjamist

tundlikel aladel ajavahemikus 1. märtsist 30. aprillini, eelkõige looduskaitselistel eesmärkidel, sealhulgas maaspesitsevate lindude kaitseks.

Punktidega 5 ja 6 muudetakse šaakali jahiaega. Jahi algusaega lükatakse kuu võrra edasi 1. oktoobrile. Eesti Terioloogia Seltsi hinnangul on kehtiva jahiaja algus 1. september

problemaatiline, kuna sel ajal on šaakali kutsikad veel olulisel määral vanematest sõltuvad ning liiguvad enamasti koos nendega. Samuti toimub kutsikatel hammaste vahetus alles oktoobris, mis viitab sellele, et septembrikuine jaht ei arvesta piisavalt liigi bioloogilisi iseärasusi. Šaakal

lisati jahiulukite nimestikku 2016. aastal, mil tema jahiaeg algas 1. novembril. 2018. aastal nihutati jahiaja algus kaks kuud varasemaks seoses kartusega šaakali arvukuse plahvatusliku

kasvu ja ohjamisvõimekuse puudumise ees. Seireandmed neid kartusi ei ole kinnitanud. Šaakali arvukus on viimastel aastatel olnud stabiilne ning nii arvukus kui ka levikuala on jätkuvalt suhteliselt väikesed. Keskkonnaameti andmetel on šaakali tekitatud kahjud viimastel aastatel

olnud languses (2021 - 7, 2022 - 3, 2023 - 6, 2024 - 1 ja 2025 - 2 juhtumit). Vähenemine on osaliselt seotud ka tõhusamate kahjude ennetusmeetmete kasutuselevõtmisega

loomakasvatajate poolt. Keskkonnaagentuuri ulukiseirearuandes on samuti toodud ettepanek kaaluda šaakali jahiaja

lühendamist, märkides, et septembrikuus sõltuvad kutsikad veel oluliselt vanematest. Jahiaja alguse nihutamine 1. oktoobrile võimaldab viia jahikorralduse paremini kooskõlla šaakali

bioloogia ja seireandmetega, kahjustamata seejuures liigi ohjamise võimalusi. Täiendavalt nähakse šaakali puhul ette võimalus pidada erandkorras kaitsealal, hoiualal ja

püsielupaigas varitsus- või hiilimisjahti ning jahti jahikoeraga ajavahemikul 1. märtsist 30. aprillini Keskkonnaameti loal. Muudatus on vajalik looduskaitselistel eesmärkidel, eelkõige

maaspesitsevate linnuliikide kaitseks, kuna šaakal võib kevadisel pesitsusperioodil avaldada neile olulist survet.

Punktiga 10 täpsustatakse hall- ja valgejänese jahipidamisviise ning jahikoerte kasutamise korda. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga ei piirata jahipidamist jahikoertega, vaid lubatakse

pidada ka aju-, otsi-, hiilimis- ja varitsusjahti. Muudatusega jäetakse halli- ja valgejänese jahil ära lubatud jahikoerte üksikasjalik loetelu ning asendatakse see üldise põhimõttega, mille kohaselt on jahikoera kasutamine lubatud, välja arvatud FCI 5. rühma kuuluvad koerad.

Muudatuse oluline eesmärk on võimaldada jänesejahti ka koerata, näiteks juhtudel, kus maaomanik soovib kaitsta oma istikuid või põllukultuure. Samuti arvestab muudatus

traditsioonilise jänese- ja rebasejahi praktikaga, kus peetakse ajujahti ning koerad töötavad ajus, samal ajal kui küttide arv ületab kasutatavate koerte arvu. Kehtiv regulatsioon, mis seob jahipidamise üksnes konkreetsete koerarühmade kasutamisega, ei arvesta sellise

jahikorraldusega piisavalt ning võib põhjendamatult piirata jahipidamist olukordades, kus koerte kasutamine ei ole vajalik ega võimalik.

Punktiga 11 korrastatakse koprajahi regulatsiooni, täpsustades jahipidamisviise ja kõrvaldades kehtivas tekstis esinevad ebatäpsused ja dubleerimised. Jahiviis „väljapüüdmine“ jäetakse

välja, kuna see ei ole jahiseaduses sätestatud jahipidamisviis ning asendatakse seaduses loetletud jahipidamisviisiga - urujahiga. Muudatus arvestab ka jahipraktikat, mille kohaselt

peetakse koprale urujahti eelkõige taksi või terjeriga, samas kui teiste jahikoerte kasutamine on piiratud sügis- ja talveperioodiga 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni.

3

Punktiga 12 muudetakse karujahi regulatsiooni. Loobutakse jahiaja kehtestamisest ning minnakse üle loapõhisele regulatsioonile, mille kohaselt toimub karu küttimine üksnes

Keskkonnaameti loal ja tingimustel. Jahiaja kaotamise eesmärk on käsitleda karu küttimist selgelt erandliku meetmena ning viia regulatsioon kooskõlla loodusdirektiivi IV lisa liikidele

kehtiva rangema kaitsekorraga. See annab ka Keskkonnaametile paindlikuma ja tõhusama võimaluse reageerida nii tegelikele kui ka prognoositavatele konfliktidele piirkondlikult ja ennetavalt, mitte üksikjuhtumite kaupa. Samasugune jahi korraldus, kus puudub konkreetne

jahiaeg, on kasutusel näiteks Rootsis. Jahipidamine tuleks võimalusel kavandada perioodile, mil sekkumine toimub karu elutsükli seisukohast bioloogiliselt kõige vähem haavataval ajal, st

pärast sigimisperioodi lõppu ja enne talveune algust. Täiendavalt lisatakse võimalus kasutada karujahil jahikoera, näiteks haavatud karu otsimisel.

Karu on ohtlik kiskja, eriti haavatuna. Seetõttu on ohutuse ja jahieetika seisukohalt vajalik kaasata jahikoer lasu tulemuse kontrollimiseks juhtudel, kus puudub täielik veendumus karu

surmas ning ulukit ei ole olnud võimalik pärast tabavat lasku visuaalselt lõpuni jälgida. Lisaks võimaldab jahikoera kasutamine keskenduda konkreetse probleeme tekitava isendi otsimisele, tagades, et küttimine on suunatud tegelikult kahju põhjustavale loomale, mitte juhuslikule

isendile.

Käesoleva sätte tähenduses ei käsitleta karu tekitatud kahjustuste piirkonnana üksikut kahjustuskohta ega selle vahetut ümbrust, vaid ruumiliselt suuremat ala, kus esineb karude ja inimtegevuse vaheline püsiv konflikt. Kahjustuste piirkond võib hõlmata mitut omavahel

seotud maastikuosa ning selle ulatuse määrab Keskkonnaamet, lähtudes kahjustuste iseloomust ja korduvusest ning karude liikumis- ja elupaigakasutuse mustritest. Kahjustuste piirkonnana

võib käsitada ka alasid, kuhu karude liikumise ja leviku mustrite põhjal on tõenäoline nende jõudmine ning kus kahjustuste ennetamine on vajalik võimalike konfliktide vältimiseks. Eestis on karudega seotud konfliktid valdavas osas mandri-Eestis püsivad ega piirdu

üksikjuhtumitega, mistõttu ei ole otstarbekas ega objektiivselt võimalik siduda iga erandkorras lubatud küttimist konkreetse üksiku kahjustusjuhtumiga ega iga üksiku isendiga. Sellistes

olukordades on põhjendatud rakendada erandit ruumiliselt ja ajaliselt määratletud kahjustuste piirkonnas, võimaldades Keskkonnaametil lahendada konflikt tervikuna, mitte üksikjuhtumite kaupa. Erandi järjepidev rakendamine aitab vähendada püsivat konflikti karu ja inimtegevuse

vahel ning toetab kooseksisteerimist.

Punktiga 13 tunnistatakse kehtetuks jahieeskirja § 6 lõike 1 punkt 11, kuna tegemist on topeltregulatsiooniga. Jahiseaduse § 25 lõike 7 alusel on Keskkonnaametil pädevus kehtestada kunstliku valgusallika kasutamise tingimused ja ajavahemikud ning seda pädevust on alates

2016. aastast järjepidevalt rakendatud. Puudub vajadus sätestada samasisulisi piiranguid täiendavalt jahieeskirjas.

Punktiga 14 sõnastatakse jahieeskirja § 7 lõige 2 ümber, sätestades, et transpordivahendis peab jahirelv olema laadimata. Muudatuse eesmärk on keskenduda jahiohutuse seisukohalt

määravale põhinõudele, et relv ei tohi olla laetud. Samas loobutakse täiendavast nõudest hoida relva püssikotis või kabuuris, millel puudub selge ohutuslik põhjendus.

Kehtiv regulatsioon ei selgita, miks muutuks laadimata relv transpordivahendis ohtlikumaks üksnes seetõttu, et see ei ole püssikotis või kabuuris, eriti olukordades, kus samasugune

käitumine on muude sätete kohaselt lubatud (nt jahipidamisel paadist või metsseajahil seisva mootoriga sõidukist). Jahiohutuse seisukohalt ei ole relva ohtlikkus seotud sellega, kas relv on

kotis või kotist väljas, vaid eelkõige sellega, kas relv on laetud ning kuidas seda käsitsetakse.

4

Lisaks on kehtivas regulatsioonis tekkinud sisuline vastuolu § 7 lõike 2 ja lõike 4 vahel, kuna ühisjahil on laskekohtade vahetamisel lubatud hoida transpordivahendis laadimata relva kotist väljas, samas kui üksikjahil käsitatakse samaväärset olukorda jahiohutuse nõuete rikkumisena.

Selline eristus ei ole jahiohutuse eesmärgist lähtuvalt põhjendatav ning tekitab õiguslikku ebaselgust, kus sama tegu võib olla ühel juhul lubatud ja teisel juhul karistatav.

Muudatusega ühtlustatakse regulatsioon, kõrvaldatakse põhjendamatud erandid ning tagatakse, et jahiohutuse nõuded lähtuvad relva tegelikust seisundist ja käsitsemisviisist, mitte jahi liigist

või formaalsetest tingimustest.

Punktiga 15 tunnistatakse kehtetuks jahieeskirja § 7 lõike 3 lauseosa „ega relvale kinnitatud salves“, kuna see ei ole kooskõlas relvaseadusest tulenevate relva ohutust käsitlevate nõuetega ning on praktikas põhjustanud karistuste osas ebaproportsionaalseid tagajärgi. Kehtiv

regulatsioon on viinud olukordadeni, kus jahimeest on karistatud selle nõude vastu eksimisel jahiseaduse alusel jahiohutusnõuete rikkumise eest ning sellele on automaatselt järgnenud

relvaseaduse alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine Politsei- ja Piirivalveameti poolt, kuigi objektiivselt ei ole relvaseaduse nõudeid rikutud. Muudatuse eesmärk on viia jahieeskiri kooskõlla relvaseaduse loogikaga, keskendudes tegelikule ohule, mitte formaalsele käsitlusele

ning vältida olukordi, kus jahimehi karistatakse ebaproportsionaalselt käitumise eest, mis ei kujuta endast jahiohutuse riski.

Punktiga 16 tunnistatakse kehtetuks jahieeskirja § 7 lõige 4, millega oli ühisjahil laskekohtade vahetamisel lubatud hoida transpordivahendis laadimata jahirelva kotist väljas. Sellise erandi

sätestamine ei ole jahiohutuse eesmärgist lähtuvalt põhjendatud, kuna relva ohutus ei sõltu sellest, kas tegemist on ühis- või üksikjahiga, vaid relva tegelikust seisundist ja selle

käsitsemisviisist. Kehtiv erand kohtleb sisuliselt samaväärseid olukordi erinevalt üksnes jahipidamistüübi alusel,

mis tekitab õiguslikku ebaselgust ja ebaproportsionaalsust. Kui laadimata relva kotist väljas hoidmine on ühisjahil lubatud, puudub jahiohutuslik põhjendus, miks sama käitumist

käsitatakse üksikjahil ohtliku rikkumisena. Seetõttu jäetakse lõige 4 jahieeskirjast välja ning jahiohutuse nõuded ühtlustatakse, lähtudes relva tegelikust ohutusseisundist, mitte jahi liigist.

Punktiga 17 muudetakse jahieeskirja § 8 lõiget 6, loobudes senisest viitest intensiivselt kasutatavatele riigimaanteedele ning asendades selle üldisema kriteeriumiga, mille kohaselt ei

tohi kütiliinina määrata raudteid ja teid, kus eeskätt just ohutu jahipidamine ei ole võimalik. Muudatuse eesmärk on keskenduda jahiohutuse seisukohalt määravale tunnusele ehk tegelikule ohutusele, mitte tee liigile või määratlemata liiklusintensiivsusele.

Kehtiv sõnastus viitab intensiivselt kasutatavatele riigimaanteedele, kuid puudub üheselt

määratletud loetelu või õigusakt, mille alusel oleks võimalik selliseid maanteid selgelt kindlaks teha. See on praktikas tekitanud ebaselgust ja erinevaid tõlgendusi regulatsiooni kohaldamisel. Muudatusega eemaldatakse see ebaselge viide ning võimaldatakse hinnata kütiliini määramise

lubatavust konkreetse tee ja tegeliku olukorra põhjal. Selline lähenemine võimaldab arvestada ka ajutiselt suurenenud liikluskoormusega olukordi, kus muidu vähese liiklusintensiivsusega

tee võib olla ajutiselt intensiivses kasutuses, ning parandab regulatsiooni rakendatavust ja õigusselgust.

Punktiga 18 täpsustatakse suuruluki laskekatse kehtivuse põhimõtet, sätestades, et laskekatse kehtivus on seotud konkreetse relvaraua tüübiga, mitte relvaliigi nimetusega. Laskekatse, mis

on sooritatud sileraudsest, vintraudsest või kombineeritud jahirelvast vastava rauatüübiga, annab õiguse kasutada suurulukijahil üksnes seda relvarauda, millele vastav harjutus on läbitud.

5

Kui laskekatse on sooritatud üksnes vintraudsest relvarauast, tohib suurulukijahil kasutada ka kombineeritud jahirelva, kuid ainult selle vintrauda. Kombineeritud jahirelva silerauda võib kasutada üksnes juhul, kui on eraldi sooritatud ka sileraudse relvaraua laskekatse.

3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning ei sisalda sätteid, mis oleksid vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevate nõuetega. Enamik eelnõus kavandatud muudatustest

puudutab jahipidamisviiside, -aegade ja jahiohutuse nõuete täpsustamist ning ei ole otseselt seotud Euroopa Liidu õiguse kohaldamisega.

Otseselt Euroopa Liidu loodusdirektiivi (nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ) kohaldamisalasse kuulub karu küttimise regulatsiooni muutmine. Karu on loodusdirektiivi IV lisa liik ning tema

küttimine on lubatud üksnes erandina direktiivi artiklis 16 sätestatud tingimustel. Eelnõuga muudetakse karu küttimise regulatsiooni viisil, mis seob küttimise selgelt Keskkonnaameti

loapõhise kaalutlusotsusega ning käsitleb küttimist erandliku meetmena. Jahiaja kehtestamisest loobumine ja loapõhisele regulatsioonile üleminek võimaldab tagada, et

karu küttimine toimub üksnes direktiivi artikli 16 lõike 1 punktides a ja c nimetatud alustel, st tõsiste kahjustuste vältimiseks ning inimese elule või tervisele tekkiva ohu ennetamiseks.

Loapõhine lähenemine tagab, et sekkumine on eelnevalt kaalutud, põhjendatud ja kontrollitav ning ei sea ohtu liigi soodsa kaitsestaatuse säilimist.

4. Määruse mõju

Eelnõu ei muuda jahieeskirja regulatsiooni üldist ülesehitust ega jahipidamise põhimõtteid, vaid täpsustab ja ajakohastab kehtivaid sätteid. Muudatustega ei kehtestata uusi jahipidamisviise ega laiendata jahipidamise ulatust, vaid kõrvaldatakse ebaselgused ja vastuolud, mis on tekkinud

sätete rakendamisel ning viiakse regulatsioon paremini kooskõlla jahiseadusest ja relvaseadusest tulenevate põhimõtetega.

Jahiaegade ja jahipidamisviiside täpsustamise mõju seisneb eeskätt regulatsiooni selguse ja rakendatavuse parandamises. Mitmete liikide puhul täpsustatakse jahikoera kasutamise korda,

mis aitab viia normi paremini kooskõlla tegeliku jahipraktikaga ning toetab haavatud ulukite leidmist ja seeläbi ka jahieetika järgimist. Tegemist ei ole jahipidamise ulatuse laiendamisega,

vaid olemasolevate võimaluste selgema reguleerimisega. Samuti annab muudatus Keskkonnaametile täiendava õigusliku aluse lubada väikekiskjate

küttimist kaitsealadel, hoiualadel ja püsielupaikades, kui see on vajalik looduskaitseliste eesmärkide saavutamiseks. See võimaldab paindlikumalt reageerida olukordadele, kus

väikekiskjate arvukus ohustab kaitstavate liikide, eelkõige maaspesitsevate lindude, soodsat seisundit, ning aitab seeläbi paremini täita kaitse-eesmärke.

Muudatus pruunkaru küttimise korralduses parandab regulatsiooni vastavust Euroopa Liidu loodusdirektiivi nõuetele ning viib selle paremini kooskõlla karu kui IV lisa liigi rangema

kaitsekorraga. Loapõhisele regulatsioonile üleminek tugevdab erandite rakendamise põhjendatust ja kontrollitavust, tagades, et küttimisotsused põhinevad konkreetsetel asjaoludel ja vastab direktiivi artiklis 16 sätestatud tingimustele. Sellega paraneb õigusselgus ning

suureneb haldusotsuste läbipaistvus. Samas ei kujuta kavandatav muudatus ohtu karu asurkonna soodsale kaitsestaatusele. Küttimine toimub üksnes Keskkonnaameti kaalutlusotsuse

alusel ning ruumiliselt ja ajaliselt piiritletud kahjustuste piirkonnas, arvestades selle juures ka seireandmeid ja asurkonna seisundit. Jahiaja kaotamine ei tähenda küttimissurve suurenemist,

6

vaid võimaldab sekkumist kavandada bioloogiliselt sobivaimasse perioodi ning suunata see tegelikke konflikte põhjustavatesse piirkondadesse. Seega on muudatuse mõju eeskätt korralduslik ja õiguslik ning toetab tasakaalustatud kooseksisteerimist inimese ja pruunkaru

vahel, kahjustamata liigi populatsiooni pikaajalist elujõulisust.

Jahiohutuse ja relva transportimist käsitlevate sätete muutmine ei vähenda ohutustaset, kuna säilib põhinõue, et transpordivahendis peab jahirelv olema laadimata. Samuti tuleneb jahieeskirja § 7 lõikest 1 nõue, et iga jahimehe kohustus on tagada ohutus jahirelva käsitsemisel

ja hoidmisel. See üldkohustus loob piisava õigusliku aluse hinnata konkreetse käitumise ohutust sisuliselt ning ei eelda kõigi võimalike tehniliste olukordade detailset reguleerimist määruse

tasandil. Muudatused keskenduvad relva tegelikule seisundile ja käsitsemisviisile ning sellest lähtuvale reaalsele ohule, mitte formaalsetele tingimustele.

Kehtiv regulatsioon (§ 7 lg-d 2-4) on praktikas kaasa toonud ebaproportsionaalseid tagajärgi olukordades, kus tegelikku jahiohutuse riski ei ole esinenud. Tüüpiliseks on kujunenud

olukorrad, kus jahimeest on esmalt karistatud jahieeskirja rikkumise eest (näiteks relvale kinnitatud salve käsitleva nõude rikkumise tõttu) ning sellele on järgnenud relvaseaduse alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine. See on omakorda viinud relvade kohustusliku

võõrandamiseni, kuigi relv ei olnud laetud, rikkumisega ei kaasnenud sisulist jahiohutuse riski ning tegevus ei olnud vastuolus relvaseaduse relvaohutust käsitlevate sätetega. Samas ei ole

teada ka juhtumeid, kus padrun oleks salvest iseseisvalt või juhuslikult liikunud relva padrunipessa ja põhjustanud lasu või õnnetuse. Seetõttu ei ole sätete senine sõnastus ja rakendamine proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes põhjendatud. Riigi eesmärk ei saa olla

formaalse rikkumise eest sedavõrd karmide tagajärgede kaasa toomine olukorras, kus tegelik oht puudub. Õigusnormide kujundamisel tuleb vältida olukordi, kus sanktsioon ei ole teo

raskusega kooskõlas. Muudatuse mõju seisneb eeskätt regulatsiooni proportsionaalsuse ja õigusselguse parandamises

ning järelevalveressursi tõhusamas kasutamises. Eesti jahindus on viimastel aastakümnetel muutunud oluliselt distsiplineeritumaks ning relvakäsitsemise kultuur on paranenud.

Jahiseltskonnad toimivad sisemise eneseregulatsiooni mehhanismina, toetades ohutut ja vastutustundlikku relvakäsitlust. Muudatus lähtub põhimõttest, et relva ohutu käsitlemine on eelkõige jahimehe enda vastutus ja kutse-eetika osa. Riigi järelevalve ei peaks keskenduma

üksnes formaalsete rikkumiste tuvastamisele olukordades, kus tegelikku ohtu ei esine, vaid suurema mõjuga rikkumistele. Muudatuse tulemusel vabanev järelevalveressurss võimaldab

suunata tähelepanu ulukiressursi kestlikule kasutamisele, sealhulgas ebaseadusliku küttimise ennetamisele ja menetlemisele. Just ebaseaduslik küttimine kujutab endast suuremat riski nii ulukiasurkondade seisundile kui ka avalikule huvile ning selle tõkestamine peab olema

järelevalve prioriteet.

5. Määruse rakendamiseks vajalikud kulutused ja määruse rakendamise eeldatavad

tulud

Määruse jõustumine ei too kaasa organisatsioonilisi muudatusi ega nõua lisakulutusi riigieelarvest, samuti ei eeldata sellest lisatulu.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras.

7. Eelnõu kooskõlastamine

7

Eelnõu esitatakse ministeeriumitele kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu, samuti edastatakse eelnõu arvamuse avaldamiseks Eesti Jahimeeste Seltsile.

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Siseministeerium Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium

04.03.2026 nr 1-4/26/923

Keskkonnaministri 28. mai 2013. a määruse nr

32 „Jahieeskiri“ muutmise dokumentide

kooskõlastamiseks esitamine

Kliimaministeerium esitab kooskõlastamiseks kliimaministri määruse „Jahieeskiri“ eelnõu

koos seletuskirjaga. Siseministeeriumilt ootame eelkõige seisukohta eelnõu punktide 13-15 muudatuste kohta.

Palume kooskõlastust või arvamust hiljemalt 12. märtsiks 2026.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Andres Sutt

energeetika- ja keskkonnaminister

Lisad: 1. Jahieeskirja eelnõu

2. Jahieeskijra eelnõu seletuskiri

Lisaadressaadid: Eesti Jahimeeste Selts , Eesti Keskkonnaühenduste Koda , Eesti Põllumajandus-

Kaubanduskoda

Aimar Rakko, 626 9104

[email protected]