| Dokumendiregister | Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus |
| Viit | 7-5/26/865 |
| Registreeritud | 09.03.2026 |
| Sünkroonitud | 10.03.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | - - |
| Sari | - - |
| Toimik | - - |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Kaitseministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Kaitseministeerium |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
1
EELNÕU
27.02.2026
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja
normitehnika eeskiri“ muutmine
Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 27 lõike 3 alusel.
§ 1. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruses nr 180 „Hea õigusloome ja
normitehnika eeskiri“ tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 pealkirjast jäetakse välja tekstiosa „, kontseptsioon“;
2) paragrahvi 1 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Enne seaduseelnõu (edaspidi käesolevas peatükis ka eelnõu) väljatöötamist koostatakse
väljatöötamiskavatsus, milles käsitletakse järgmist teavet ja põhjendusi:
1) lahendamist vajav probleem (edaspidi ka küsimus);
2) eesmärgid;
3) võimalikud lahendused, sealhulgas automatiseerimisel või tehisarul põhinevad lahendused;
4) võimalik mõju, sealhulgas hinnang halduskoormusele, ja koormuse suurenemise korral
lahendus olemasoleva halduskoormuse vähendamiseks;
5) seaduseelnõu väljatöötamise edasine tegevus- ja ajakava;
6) muu küsimuse lahendamisel tähtsust omav teave.“;
3) paragrahvi 1 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
4) paragrahvi 1 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Väljatöötamiskavatsuse ja seaduseelnõu mõju osa koostamisel ning mõjuanalüüsi
tegemisel, samuti seaduse mõju järelhindamisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari
2011. a määruse nr 10 „Vabariigi Valitsuse reglement“ (edaspidi reglement) § 5 lõike 2 alusel
kinnitatud mõju hindamise metoodikast.“;
5) paragrahvi 1 lõikest 5 jäetakse välja tekstiosa „, kontseptsooni“;
6) paragrahvi 15 lõigete 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Selleks eelnõu keeletoimetatakse.“;
2
7) paragrahvi 15 lõike 2 teine ja kolmas lause sõnastatakse järgmiselt:
„Üht ja sama mõtet väljendatakse üldjuhul samas sõnastuses. Ühe ja sama mõiste tähistamisel
välditakse eri terminite kasutamist.“;
8) paragrahvi 15 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Õigusakti eelnõu sõnastamisel väljendatakse normi kohustuslikkust kindla kõneviisiga,
vältides üldjuhul käskivaid modaaltegusõnu. Välislepingu menetlemist käsitleva eelnõu
sõnastamisel kasutatakse da-tegevusnime.“;
9) paragrahvi 19 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Üldtuntud tähiseid ja ametlikke või seaduses sätestatud lühendsõnu, -termineid ja -nimesid
võib kasutada eelnõusse kavandatavas tabelis ja eelnõu lisades.“;
10) paragrahvi 19 lõikes 5 asendatakse sõna „lühendi“ sõnaga „lühendkuju“;
11) paragrahvi 20 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „EELNÕU“ sõnadega „ja eelnõu versiooni
kuupäev“;
12) paragrahvi 27 lõike 3 teises lauses asendatakse tekstiosa „leheküljenumbreid, näiteks:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja
muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris (ELT L 123, 17.05.2003, lk 42–46)“
tekstiosaga „dokumentide puhul, mis on ilmunud kuni 30. septembrini 2023,
leheküljenumbrid“;
13) paragrahvi 27 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „, näiteks: nõukogu direktiiv 2000/29/EÜ
taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide ühendusse sissetoomise ja seal
levimise vastu võetavate kaitsemeetmete kohta (EÜT L 169, 10.07.2000, lk 1–112), muudetud
direktiiviga 2005/77/EÜ (ELT L 296, 12.11.2005, lk 17)“;
14) paragrahvi 29 lõike 3 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „, näiteks: nõukogu direktiiv
2011/85/EL“;
15) paragrahvi 29 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „, näiteks: nõukogu määrus (EÜ) nr 44/2001
kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 12,
16.01.2001, lk 1–23)“;
16) paragrahvi 33 lõikes 3 asendatakse sõnad „Riigikogu häälteenamust“ sõnadega „Riigikogu
poolthäälte enamust“;
17) paragrahvi 34 lõiget 4 täiendatakse neljanda lausega järgmises sõnastuses:
„Samamoodi toimitakse sõna või tekstiosa väljajätmise korral.“;
18) määrust täiendatakse §-ga 391 järgmises sõnastuses:
„§ 391. Seletuskirja keelekasutus
3
Eelnõu seletuskirja keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile. Selleks seletuskiri
keeletoimetatakse.“;
19) paragrahvi 40 lõike 1 punktis 6 asendatakse sõna „mõjud“ sõnaga „mõju“;
20) paragrahvi 40 lõike 1 punktis 7 asendatakse sõnad „rakendamisega seotud“ sõnadega
„rakendamisest tulenevad“;
21) paragrahvi 42 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist on koostatud seaduseelnõu
väljatöötamiskavatsus, märgitakse käsitletavas osas selle kooskõlastamise tulemus ja eelnõu
vastavus väljatöötamiskavatsusele. Kui eelnõu erineb väljatöötamiskavatsusest, siis märgitakse
ka mille poolest ja põhjendatakse erinevust. Kui väljatöötamiskavatsust ei ole koostatud,
esitatakse selle kohta põhjendus.“;
22) paragrahvi 43 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Seletuskirja käsitletava osa viimases alaosas esitatakse analüüs ja kokkuvõtlik hinnang
eelnõu kooskõla kohta Eesti Vabariigi põhiseadusega.“;
23) paragrahvi 45 tekst sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Seletuskirja osas „Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele“ selgitatakse kokkuvõtlikult
eelnõu seost Euroopa Liidu õigusega, sealhulgas selgitatakse, kas eelnõu on vajalik Euroopa
Liidu määruse, direktiivi või muu õigusakti riigisiseseks rakendamiseks.
(2) Kui eelnõu on vajalik Euroopa Liidu õigusakti riigisiseseks rakendamiseks, esitatakse
seletuskirjas viide selle õigusakti eelnõu kohta heakskiidetud Eesti seisukohtadele ja
hilisematele seisukohtade muudatustele, samuti Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsile, kui see on
koostatud.
(3) Kui Euroopa Liidu õigusakt jätab liikmesriigile kaalutlusõiguse selle rakendamisel,
selgitatakse kokkuvõtlikult tehtud valikuid, sealhulgas Euroopa Liidu õigusaktis sätestatust
rangemate nõuete kehtestamist.
(4) Kui eelnõusse, mis on vajalik Euroopa Liidu õigusakti riigisiseseks rakendamiseks, on
kavandatud ka üksnes riigisisesest vajadusest lähtuvad sätted, esitatakse seletuskirja
käsitletavas osas nende sätete loetelu.
(5) Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisel lisatakse seletuskirjale Euroopa Komisjonis
väljatöötatud vastavustabel, selle puudumise korral käesoleva eeskirja lisas esitatud
vastavustabel. Euroopa Liidu määruse rakendamisel esitatakse seletuskirja käsitletavas osas
loetelu määruse artiklitest, mille rakendamiseks on vaja Eesti õigust muuta.“;
24) paragrahvid 46 ja 47 sõnastatakse järgmiselt:
„§ 46. Seaduse mõju
4
(1) Seletuskirja osas „Seaduse mõju“ antakse hinnang seaduse rakendamisel avalduvatele
tulemustele ja mõjule.
(2) Mõju analüüsimisel võetakse aluseks sisulised muudatused, mis vajaduse korral
koondatakse. Alati tuuakse välja mõjutatud sihtrühmad.
(3) Seletuskirja käsitletavas osas analüüsitakse kogu avalduvat mõju, arvestades
eelkõige:
1) mõju julgeolekule ja turvalisusele;
2) majanduslikku mõju;
3) sotsiaalset mõju, sealhulgas mõju iibele;
4) mõju digiühiskonnale;
5) mõju elu- ja looduskeskkonnale;
6) mõju regionaalarengule;
7) mõju võrdsetele võimalustele.
(4) Mõju hinnatakse tasakaalustatult, kirjeldades soovitud mõju kõrval ka muud otsest või
kaudset mõju, sealhulgas riske ja määramatust. Kui seaduse rakendamine toob haldusvälistele
isikutele uusi kohustusi või piiranguid või olemasolev halduskoormus suureneb, hinnatakse
koormust võimaluse korral kvantitatiivselt.
(5) Mõju hinnatakse teadmuspõhiselt, võttes arvesse nii tõenduspõhiseid allikaid kui ka muud
olemasolevat teavet. Mõju hindamisel kasutatud allikatele viidatakse. Andmete, protsesside või
muude seoste kirjeldamiseks võib kasutada infograafikat.
(7) Õigusakti järelhindamine kavandatakse siis, kui seaduse rakendamisega kaasneb
märkimisväärne risk või määramatus. Alati nähakse järelhindamise kohustus ette siis, kui
olulise mõjuga seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus on erandlikult jäetud kiireloomulisuse tõttu
koostamata.
§ 47. Seaduse rakendamisest tulenevad riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,
eeldatavad kulud ja tulud
(1) Seletuskirja osas „Seaduse rakendamisest tulenevad riigi ja kohaliku omavalitsuse
tegevused, eeldatavad kulud ja tulud“ antakse ülevaade seaduse rakendamise mõjust riigi ja
kohaliku omavalitsuse üksuse kuludele ja tuludele ning selgitatakse rakendamiseks vajalikke
tegevusi ja töökorralduslikku mõju.
(2) Kui seaduse rakendamine mõjutab asutuse, kohaliku omavalitsuse üksuse või riigieelarvet,
siis hinnatakse kulude ja tulude rahalist muutust ning esitatakse lisavahendite katmise allikas.
Kui rakendamiseks on vaja lisavahendeid riigieelarvest, selgitatakse, millal plaanitakse neid
taotleda.
(3) Kui seaduse rakendamiseks on vaja arendada infosüsteemi või muud tehnoloogilist
lahendust, tuuakse välja:
1) millised infosüsteemid või tehnoloogilised lahendused muutmist vajavad või milliseid uusi
lahendusi on vaja luua;
2) kas lahenduses saab kasutada tehisaru võimalusi;
5
3) mis on muudatuste hinnanguline kulu ja kas on olemas vahendid arendustööde tegemiseks;
4) tööde esialgne ajaraam;
5) tööde riigipoolne vastutaja.
(4) Kui seaduse rakendamine riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse kulusid või tulusid ei
mõjuta, märgitakse see seletuskirjas.“;
25) paragrahvi 50 pealkiri sõnastatakse järgmiselt:
„§ 50. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade ja esindusorganisatsioonide kaasamine ning
avalik konsultatsioon“;
26) paragrahvi 50 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „huvirühmale“ tekstiosaga
„, esindusorganisatsioonile“;
27) paragrahvi 58 tekstis asendatakse sõna „osundama“ sõnaga „osutama“ vastavas
muutevormis;
28) määrust täiendatakse §-ga 661 järgmises sõnastuses:
„Käesoleva määruse 1. mail 2026 jõustunud nõuete täitmist kontrollib Justiits- ja
Digiministeerium väljatöötamiskavatsuse ja seaduseelnõu puhul, mis saadetakse esmakordselt
kooskõlastamisele 1. juulil 2026 või pärast seda.“;
29) määruse lisa „Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti õigusakti vastavustabel“ kehtestatakse uues
sõnastuses (lisatud).
§ 2. Määrus jõustub 1. mail 2026. a.
Kristen Michal
Peaminister
Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister
Keit Kasemets
Riigisekretär
Lisa
6
Vabariigi Valitsuse määrus
„Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“
Lisa
Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti õigusakti vastavustabel
EL-i
õigusakti
norm
EL-i õigusakti
normi
ülevõtmise
kohustuslikkus
EL-i õigusakti normi
sisuliseks
rakendamiseks
kehtestatavad
riigisisesed õigusaktid
Märge1 Kommentaarid
Artikkel,
lõige,
punkt
Jah, ei,
valikuline
Paragrahv,
lõige, punkt
Pealkiri
1 Tähista lahter vastavalt:
� Roheline – minimaalne ülevõtmine.
� Kollane – kaalutlusruumiga ülevõtmine.
Punane – laiem ülevõtmine.
1
27.02.2026
Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea
õigusloome ja normitehnika eeskiri“ muutmise määruse eelnõu
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) muutmise eelnõuga lihtsustatakse
väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) sisunõudeid, täpsustatakse mõju hindamise nõudeid
seletuskirjas ning täiendatakse infot, mis tuleb seletuskirjas esitada Euroopa Liidu õiguse
rakendamisel. HÕNTE-s on sätestatud nõuded Vabariigi Valitsuse koostatavatele seadus- ja
määruseelnõudele ja nende seletuskirjadele, lisaks reguleeritakse HÕNTE-s VTK koostamist.
HÕNTE kaudu tagatakse, et õigustloovate aktide ettevalmistamisel järgitakse hea õigusloome
põhimõtteid, mis on heaks kiidetud Riigikogu otsusega „Õigusloomepoliitika põhialused
aastani 2030“1 ning mille eesmärk on tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest lähtuv õiguskord.
Eelnõukohaste muudatuste eesmärk on parandada mõju hindamise kvaliteeti, toetada varajast
kaasamist, tõsta seletuskirja informatiivsust ning vähendada normitehnilist ebaselgust.
Kokkuvõte peamistest muudatustest:
täpsustatakse mõju hindamise nõudeid, kaotades mõju olulisuse hindamise kohustuse ning
nähes ette, et mõju hindamine peab olema tasakaalustatud, teadmuspõhine ja
proportsionaalne. HÕNTE-sse tuuakse kohustused selgitada mõjuanalüüsis eelnõu sisulisi
muudatusi ning määratleda sihtrühmad, uute mõjuvaldkondadena nimetatakse mõju
digiühiskonnale ja võrdsetele võimalustele;
lihtsustatakse nõudeid VTK-s esitatavale infole, uuendusena lisatakse kohustus VTK
koostamisel kaaluda, kas probleemi on võimalik lahendada automatiseerimise või tehisaru
abil;
nähakse ette, et eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs ja kokkuvõtlik hinnang eelnõu
kooskõla kohta Eesti Vabariigi põhiseadusega esitatakse edaspidi seletuskirja kolmanda
osa alaosas;
täiendatakse nõudeid infole, mis tuleb seletuskirjas esitada kavandatava õigusakti
vastavuse kohta Euroopa Liidu õigusele. Muu hulgas sätestatakse, et kui Euroopa Liidu
õigusakt jätab liikmesriigile kaalutlusõiguse, tuleb selgitada õigusaktis sätestatust
rangemate nõuete kavandamist;
täiendatakse nõudeid infole, mis seletuskirjas tuleb esitada, kui kavandatava seaduse
rakendamiseks on vaja arendada riigi infosüsteemi. Edaspidi tuleb nimetada muutmist
vajavad infosüsteemid, tööde hinnanguline kulu, ajaraam ja riigipoolne vastutaja ning
hinnata, kas lahenduses saab kasutada tehisaru võimalusi;
sätestatakse, millal on tarvis eelnõusse kavandada õigusakti järelhindamine;
täpsustatakse normitehnikat ja õiguskeelt puudutavaid sätteid HÕNTE-s.
1 Riigikogu 12.11.2020 otsus „Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030“, Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030 heakskiitmine–Riigi Teataja.
2
Eelnõuga ei kavandata põhimõttelisi muudatusi Vabariigi Valitsuse õigusloome korralduses.
HÕNTE nõuded on määruse enam kui 14-aastase kehtivusaja jooksul praktikas juurdunud ning
ennast õigustanud. Loobutakse vaid kahest nõudest, mille puhul on praktika näidanud, et need
ei täida enda esialgset eesmärki (kontseptsiooni koostamise nõue HÕNTE-s ning mõju olulisuse
hindamise ja sellest tuleneva mõjude analüüsi aruande kohustus). Eelnõuga reguleeritakse vaid
neid küsimusi, mille puhul on muutmisvajadus selge. On tõenäoline, et HÕNTE-t on vaja
tulevikus uuesti muuta, arvestades riigi koosloome keskkonna kasutuselevõttu.
Eelnõuga kavandatavate muudatuste otsene ja vahetu sihtrühm on ministeeriumides õigusakte
ettevalmistavad ametnikud, kellel tuleb edaspidi arvestada uute nõuetega (eelkõige seletuskirja
koostamisel, sh mõju hindamisel, ning VTK koostamisel). Kaudselt mõjutavad muudatused laia
ringi institutsioone ja isikuid, kes puutuvad kokku eelnõu menetlemise või õigusakti
rakendamisega. Kavandatavad muudatused ei mõjuta riigi ega kohalike omavalitsuste rahalisi
vahendeid ning mõju ei ole ka inimeste, ettevõtjate või vabaühenduste halduskoormusele.
1.2. Eelnõu ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna
õigusloome korralduse talituse nõunikud Katariina Kärsten ([email protected]) ja
Pilleriin Lindsalu ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud
sama talituse toimetaja Moonika Kuusk (teenistussuhe lõppenud). Seletuskirja sõnastuse
täpsustamisel on osaliselt kasutatud ka tehisaru abi.2
1.3. Märkused
Eelnõu tugineb koalitsioonilepingu aluspõhimõttele „Halduskoormuse asemel vabadused.
Personaalsemad riigiteenused ja kesksed avaliku sektori halduskoormust vähendavad teenused“
ning koalitsioonileppe punktile „Peatame uue halduskoormuse juurdekasvu nii, et vältimatut
uut halduskoormust lisava eelnõu korral koormust samal ajal ka vähendataks, et
väljatöötamiskavatsuste ja mõjuhindamiste reeglid oleksid selgemad ja lihtsamad ning oleks
selgelt aru saada Euroopa Liidu nõuete tegelik ulatus ning seaduseelnõude põhiseaduspärasus“.
Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis on ülesanne püstitatud järgmiselt: „Hea õigusloome ja
normitehnika eeskirja muutmise eelnõu, sh VTK ja mõjuhindamise reeglite lihtsustamine,
põhiseaduspärasuse analüüside koostamise nõuete täpsustamine, EL õiguse ülevõtmisel
riigisisesest vajadusest tingitud muudatuste kohta andmete esitamise põhimõtete täpsustamine.“
Määrusega muudetakse Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea
õigusloome ja normitehnika eeskiri“ redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 22.05.2025, 8.
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõu ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.
Eelnõu koostamisele eelnes VTK, milles kaardistati peamised HÕNTE probleemkohad ning
pakuti välja lahendusi.3 Eelnõu vastab üldjoontes VTK-le, kuid ühe muudatusena on lisandunud
kohustus kaaluda VTK koostamisel, kas probleemi on võimalik lahendada tehisaru või
2 Justiits- ja Digiministeerium peab oluliseks õigusloomeprotsessi läbipaistvust ning märgib ära, kui eelnõu või seletuskirja koostamisel on kasutatud tehisaru lahendusi. Soovitame sama praktikat rakendada ka teistel ministeeriumidel, et kujundada ühtne ja usaldusväärne õigusloometava. 3 VTK on leitav eelnõude infosüsteemist: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/2b5ac471-8ff8-469e- b192-5622407aa7bd (13.01.2026).
3
automatiseerimise abil. VTK-le laekunud arvamused ja ettepanekud on koondatud tabelisse,
mis on esitatud seletuskirja lisana (Lisa 1).
HÕNTE muutmise protsess algas 2024. aasta augustis ministeeriumidele ja põhiseaduslikele
institutsioonidele saadetud justiitsministri kirjaga, milles küsiti arvamusi ja ettepanekuid
ettevõtjate halduskoormuse vähendamiseks ning õigusloome tõhustamiseks.4 Peale kirja ja
VTK-le laekunud tagasiside on HÕNTE muudatuste väljatöötamisel arvestatud ka eri
kaasamiskohtumistelt saadud tagasisidega. HÕNTE-t muudeti viimati 2025. aasta mais
eesmärgiga rakendada õigusloomes halduskoormuse tasakaalustamise reeglit, mis aitab
paremini seirata uute õigusaktide mõju ettevõtjate, inimeste ja vabaühenduste
halduskoormusele.5 Käesolev eelnõu keskendub õigusloome tõhustamisele.
2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Esimesega muudetakse HÕNTE-t, teises sätestatakse
määruse jõustumisaeg.
Paragrahvis 1 esitatakse HÕNTE muudatused.
HÕNTE § 1 pealkiri, lõiked 3, 4 ja 5 ning § 42 lõige 2
Muudatusega loobutakse õigusloomeprotsessis kontseptsiooni koostamisest. Kehtiva HÕNTE
§ 1 lõikest 3 tulenevalt koostatakse kontseptsioon pärast VTK kooskõlastamist, aga enne eelnõu
väljatöötamist, ning seda tehakse seaduseelnõude puhul, millel on Eesti õiguskorras
põhimõtteline tähendus. Praktikas on kontseptsioone koostatud väga harva, viimase kümne
aasta jooksul aga üldse mitte. Kuivõrd kontseptsioon ei ole õigusloome praktikas tegelikku
kasutust leidnud, siis eelnõuga loobutakse sellest etapist tervikuna. HÕNTE § 1 pealkirjast ja
lõikest 5 jäetakse välja sõna „kontseptsioon“, lõige 3 tunnistatakse tervikuna kehtetuks ning § 1
lõige 5 ja § 42 lõige 2 sõnastatakse ümber selliselt, et sealt jääb välja sõna „kontseptsioon“.
HÕNTE § 1 lõikest 5 jääb välja ka viide mõjude analüüsi aruandele, mida praktikas ei ole
tehtud.
HÕNTE § 1 lõige 1
HÕNTE § 1 lõige 1 sätestab aluse VTK koostamiseks, nähes ette, et seaduseelnõu
väljatöötamise vajaduse kooskõlastamiseks koostab eelnõu ettevalmistaja VTK. Lõike teise
lausega sätestatakse nõuded VTK-s käsitletavale teabele.
Eelnõuga muudetakse lõike sissejuhatava osa sõnastust, sätestades ühemõtteliselt, et enne
seaduseelnõu väljatöötamist koostatakse väljatöötamiskavatsus. Kehtivat sõnastust võib
tõlgendada nii, et VTK koostamise eesmärk seisneb vaid eelnõu vajaduse kooskõlastamises,
millest võib omakorda järeldada, et VTK ei ole justkui nõutud siis, kui eelnõu vajaduses ollakse
veendunud. Tegelikult on VTK üks peamisi funktsioone pakkuda välja võimalikud viisid,
kuidas probleemi lahendada, olenemata sellest, kas lahendus on olemuselt regulatiivne või
mitteregulatiivne. Tavapäraselt on VTK koostamisel selge, et kehtivat õigust tuleb muuta, kuid
kuidas täpsemalt, see kujuneb edasise õigusloomeprotsessi käigus. Teine probleem kehtiva
4 Kiri pealkirjaga „Bürokraatiale vitsad peale“ ja sellele laekunud tagasiside on leitavad JDM-i dokumendiregistrist: Justiits- ja Digiministeeriumi avalik dokumendiregister (13.01.2026). 5 HÕNTE muutmise eelnõu on leitav eelnõude infosüsteemist: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/7eb6644f-2746-412d-9644-804f42dbe7a9.
4
sõnastuse juures on asjaolu, et selles viidatakse üksnes kooskõlastamisele, millel on Vabariigi
Valitsuse reglemendi kohaselt kitsas tähendus – kooskõlastamiseks peetakse eelnõu või muu
küsimuse esitamist teistele ministeeriumidele, Riigikantseleile või kohaliku omavalitsuse
üksuste liidule kooskõlastamiseks.6 Praktikas on VTK aga oluline instrument haldusväliste
isikute kaasamiseks. Seetõttu ei saa VTK funktsiooni piiritleda vaid kooskõlastamisega.
Eelnõuga on kavas lihtsustada VTK sisunõudeid, tunnistades osa neist kehtetuks ja sõnastades
mõned ümber. Eesmärk on suurendada õigusaktide koostajate jaoks VTK paindlikkust, et
vähendada koostamisele kuluvat aega ning aidata seeläbi kaasa VTK sagedasemale
kasutamisele. Osa sisunõuete kehtetuks tunnistamine ei tähenda, et seda infot edaspidi VTK-
des üldse ei käsitleta. Juhendmaterjalide kaudu (mõjude hindamise metoodika, VTK vorm)
suunatakse koostajaid endiselt kaaluma, millist teavet on konkreetsel juhul küsimuse
lahendamisel oluline esitada. Näiteks kui kavandatav lahendus on Eesti õiguskorras uudne, võib
olla hädavajalik analüüsida selle sobivust kehtivasse õiguskorda. Samal ajal ei teki teises
olukorras küsimustki, kas lahendus õiguskorda sobib, ning sellisel juhul ei pea seda infot
ilmtingimata esitama. Praktikas võib sageli näha, et VTK-s nenditakse vaid, et lahendus sobib
kehtivasse õiguskorda, ilma järeldust sisuliselt avamata.
Uue nõudena on kavas lisada kohustus VTK koostamisel kaaluda, kas probleemi saaks
lahendada automatiseerimisel või tehisarul põhinevate lahenduste abil.
Praktika on aastate jooksul näidanud, et nõuded VTK sisule peaksid olema võimalikult
paindlikud, sest VTK üks peamisi väärtusi on huvirühmade varajane kaasamine ja
informeerimine. Avatud valitsemise vaatest on oluline, et VTK oleks õigusloomeprotsessi
tavapärane algus.
Lõike 1 punkt 1 sõnastatakse ümber, nähes ette, et VTK-s tuleb käsitleda lahendamist vajavat
probleemi. Välja jäävad viited valdkonnale ja sihtrühmale. Probleemistikku ei saa üldjuhul
käsitleda ilma, et toodaks välja vastav poliitikavaldkond ning isikud, kes küsimust probleemina
tajuvad. Kuid lisaks hõlmab probleemi määratlemine muid aspekte, mida kehtivas sõnastuses
mainitud ei ole (nt põhjused ja tagajärjed, ulatus jm). Seetõttu piisab, kui HÕNTE-s on välja
toodud üksnes kohustus esitada info lahendamist vajava probleemi kohta ning punkti täpsem
sisu avatakse mõju hindamise metoodikas. See jätab VTK koostajale piisava otsustusruumi,
millist infot on konkreetsel juhul probleemistiku kohta vaja esitada.
Teatud õiguslike algatuste puhul ei tule reguleerimisvajadus siiski üksnes probleemist või
probleemidest. Vajadus õigusnorme muuta võib tuleneda ka arenguvajadusest või -võimalusest,
näiteks uut soodustavat teenust või tehnoloogilist lahendust võimaldav õigusnorm. VTK
sisunõuded ei piira reguleerimisvajaduse selgitamist ka taolistel juhtudel.
6 Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lg 1 näeb ette, et enne ministri määruse andmist või õigusakti eelnõu või muu küsimuse Vabariigi Valitsusele esitamist kooskõlastatakse see teiste ministeeriumide ja Riigikantseleiga, kui neile on eelnõus ette nähtud kohustusi või kui esitatav eelnõu puudutab nende valitsemisala või ülesandeid. Seaduse ja Riigikogu otsuse eelnõu kooskõlastatakse Justiits- ja Digiministeeriumiga. Välislepingut käsitlev eelnõu kooskõlastatakse Välisministeeriumiga. Eelnõu, mis puudutab kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi, kohustusi ja ülesandeid või kohaliku elu korraldust, kooskõlastatakse üleriigilise kohaliku omavalitsuse üksuste liiduga.
5
Punkti 2 sisu jääb samaks, kuid sõna „eesmärk“ asendatakse sõnaga „eesmärgid“ mitmuses.
Täpsustus on pigem tehniline, kuid selle kaudu viidatakse asjaolule, et õiguslikul muudatusel
on üldjuhul nii vahetu eesmärk (tulemuseesmärk) kui ka pikaajaline laiem eesmärk
(mõjueesmärk). Eesmärgi käsitlus hõlmab neid mõlemaid. Täpsemalt selgitatakse eesmärkide
määratlemist mõju hindamise metoodikas.
Punkt 3 käsitleb võimalikke lahendusi VTK-ga tõstatatud probleemi(de)le. Punkti sõnastust
muudetakse, jättes välja viite võimalike lahenduste võrdlemisele ja eelistatud lahenduse
nimetamisele, ning lisatakse nõue kaaluda lahendusi, mis põhinevad automatiseerimisel või
tehisaru rakendamisel. Automatiseerimisel või tehisarul põhinevad lahendused tuuakse eraldi
esile, et suunata poliitikakujundajat iga õigusliku algatuse juures mõtlema nii-öelda digiriigi
võtmes – kas probleemi oleks võimalik lahendada tehnoloogiliste vahenditega või kas
tehnoloogiat saaks kasutada väljapakutud lahenduse tõhusamaks rakendamiseks. Tegemist on
justkui kontrollimehhanismiga, mis aitab tagada, et kõik õiguslikud lahendused oleksid
rakendatavad digiühiskonnas ja toetaksid selle arengut. Muudatusega rakendatakse
õigusloomepoliitika põhialustes aastani 2030 kokkulepitud põhimõtet, et õiguslike lahenduste
väljatöötamisel kaalutakse alati nüüdisaegsete tehnoloogiliste võimaluste kasutamist.7
Automatiseerimisel põhineva lahendusena käsitatakse lahendust, kus mingi tööprotsess toimub
täielikult või osaliselt tehnoloogia abil, st infosüsteem võtab üle seni inimese tehtud rutiinsed
tegevused. Tehisarul põhineva lahendusena mõistetakse masinõppe, suurte keelemudelite või
muude tehisarumeetodite kasutamist andmete analüüsimiseks ja sisuloomeks, et toetada või
automatiseerida otsustusprotsesse, menetlustoiminguid või muid tegevusi.
Ei eeldata, et VTK-s pakutav lahendus peab tingimata olema tehnoloogiline, vaid pannakse
kohustus analüüsida selle asjakohasust. Eesmärk on tuvastada, kas tehnoloogia abil on võimalik
saavutada eesmärk või saab õigusnormi rakendada tõhusamalt või kasutajasõbralikumalt või
vähendada asjaosaliste halduskoormust. Justiits- ja Digiministeerium pakub valitsusasutustele
nõustamist ja metoodilisi juhendeid, sealhulgas tehnoloogiliste võimaluste varajast
kaardistamist. Kavas on luua juhendmaterjalid ja korraldada koolitusi.
VTK sisunõuete loetelust jäetakse välja kehtiva HÕNTE § 1 lõike 1 punktid 4–6 ja 8. Valitud
lahenduse sobivus kehtivasse õiguskorda (p 4), lahendus Eestiga sarnase ühiskonnakorralduse
ja õigussüsteemiga riikides (p 5) ning kavandatava regulatsiooni kirjeldus ja ülesehitus (p 6) on
info, mida sageli ei ole VTK etapis võimalik või otstarbekas esitada. Näiteks ei ole otstarbekas
nõuda kavandatava regulatsiooni detailset kirjeldust, kui VTK raames alles kaalutakse eri
lahendusviise. Mõjuanalüüside koostajatel on tekkinud küsimusi, milliseid riike peetakse
silmas Eestiga sarnase ühiskonnakorralduse ja õigussüsteemiga riikide all. Puudub vajadus
niivõrd üksikasjalike nõuete järele, mis ei peegelda VTK etapis hädavajalikku infot. Punkt 8
jäetakse välja mõju olulisuse hindamise nõude kaotamise tõttu (vt ka HÕNTE § 46 muutmise
selgitus).
7 ÕPPA 2030 punkt 11 näeb ette, et õiguslike lahenduste väljatöötamisel kaalutakse alati nüüdisaegsete tehnoloogiliste võimaluste kasutamist ja loomist. Kõik õiguslikud lahendused peavad olema rakendatavad digiühiskonnas ja toetama selle arengut.
6
Punkt 4 sõnastatakse ümber nii, et VTK mõjuanalüüsis tuleb edaspidi käsitleda algatuse
võimalikku mõju, sealhulgas seda, kas kavandatud lahendustega kasvab halduskoormus. Punkti
7 sõnastusega võetakse kokku kehtiva HÕNTE § 1 lõike 1 punktid 7 ja 71. Välja jäetakse nõue
tuvastada mõju olulisus, lähtudes mõju esinemise sagedusest, ulatusest, sihtrühma suurusest ja
ebasoovitavate mõjude riskist. Eelnõuga loobutakse olulisuse tuvastamise nõudest õigusakti
mõju hindamisel, sest see ei ole enam kui kümneaastase praktika jooksul ennast õigustanud.
Kuigi neli loetletud kriteeriumi – sagedus, ulatus, sihtrühma suurus ja riskid – on mõjuanalüüsi
koostamisel sageli asjakohased ja sobilikud lähtepunktid, siis edaspidi viiakse need metoodika
tasandile. Sõltuvalt algatusest võib mõjuanalüüs olla üles ehitatud ka teisiti.
Punkti 5 sõnastust täiendatakse nii, et VTK-s tuleb esitada lisaks eelnõu edasise väljatöötamise
tegevuskavale ka vastav ajakava. Kehtiva lõike sõnastuses on eelnõu eeldatavat valmimise aega
ja regulatsiooni soovitavat kehtivusaega mainitud punktis 6. Sisuliselt tuleb ka edaspidi VTK-s
kajastada, millises ajakavas soovitakse seaduse väljatöötamisel edasi liikuda, kuid sõnastus on
varasemaga võrreldes üldisem ja paindlikum. Ajakava võib hõlmata eelnõu valmimise aega,
kaasamiskohtumisi, eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist, seaduse jõustumist vm etappi.
Tuleb siiski nentida, et VTK-s prognoositud ajakava sageli praktikas ei realiseeru, ning seetõttu
pole põhjendatud ka detailsemate nõuete kehtestamine.
HÕNTE § 15 lõige 1 ja § 391 – HÕNTE-t täiendatakse sõnaselge nõudega, et nii eelnõu kui ka
seletuskiri tuleb keeletoimetada. Nõue ei ole uus, kuid seni on see olnud sätestatud kaudselt,
HÕNTE § 41 lõike 3 punktis 2 sisalduva kohustuse kaudu märkida eelnõu seletuskirjas
keeletoimetaja andmed. Sõnaselge nõudega keeletoimetada nii eelnõu kui ka seletuskiri
paraneb õigusselgus. Keeletoimetamine on enesestmõistetav ja kohustuslik menetlusetapp
õigusloomes, mis tagab õigustekstide selguse, ühetähenduslikkuse ja täpsuse. Lähtutakse
keeleseaduse § 4 lõikest 1, mille kohaselt peab ametlik keelekasutus vastama eesti kirjakeele
normile.
HÕNTE § 15 lõike 2 teise ja kolmanda lause sõnastust muudetakse, et see oleks
terminoloogiliselt ja keeleteaduslikult täpsem: sõna „väljend“ asemel kasutatakse sõna
„sõnastus“, üldise sünonüümikeelu asemel räägitakse sellest, et sama mõistet tuleb tähistada
sama terminiga. Sünonüümide vältimise nõue on adekvaatne siiski vaid oskussõnade ehk
terminite puhul (mis kõige sagedamini on nimisõna kujul), mitte kogu seaduskeeles.
Seaduskeeles nagu keeles üldiselt on sünonüümid loomulikud, eriti mis puudutab nt sidesõnu,
kaassõnu ja tegusõnu (mõni üksik näide): „ja“ ja „ning“, „kohaselt“ ja „järgi“, „sätestama“ ja
„ette nägema“, „tegema“ ja „teostama“ jne. Järjekindlust tuleb hoida just terminite kasutuses.
HÕNTE § 15 lõige 3 sõnastatakse ümber, sest senise sõnastuse umbisikulise tegumoe nõue on
ebaõnnestunud. Tegumood ei mõjuta seda, kuidas normi kohustuslikkust õigusaktis
väljendatakse, tegumood võib olla nii umbisikuline kui ka isikuline. Õigupoolest on isikuline
lause seaduskeeles lausa soositud (juhul kui lauses on tegija olemas). Uues sõnastuses
kasutatakse sõnaühendit „käskivad modaaltegusõnad“, mille all mõeldakse väljendeid „peab
(midagi tegema)“, „tuleb (midagi teha)“ ja „on kohustatud (midagi tegema)“. Välislepingu
menetlemise eelnõu sõnastust puudutav lause muudetakse neutraalsemaks – kehtiv sõnastus,
mis „lubab kasutada da-tegevusnime“, on ebaõnnestunud, sest mis tahes tekstis mingi
grammatilise vormi keelamine või lubamine õigusaktiga ei ole võimalik.
HÕNTE § 19 lõike 4 sõnastust muudetakse, et see oleks terminoloogiliselt ja keeleteaduslikult
täpsem: sõnade „sõna-, termini- ja nimelühendid“ asemel kasutatakse sõnu „lühendsõnad, -
7
terminid ja -nimed“. Sõnad „sõnalühend“ ja „terminilühend“ on küll sõnade „lühendsõna“ ja
„lühendtermin“ sünonüümid, kuid sõna „nimelühend“ tähendab ka algustähtedest koosnevat
lühendit nimest või pealkirjast ja viitab otseselt eeskätt lühendile selle keeleteaduslikus
tähenduses ehk tähele või täheühendile, mis kirjalikus tekstis asendab sõna või sõnaühendit
(nt a 'aasta', EL) ja mille kasutust tuleks sama paragrahvi lõike 1 kohaselt seaduseelnõu tekstis
vältida. Muudatus tehakse, et vältida vastuolu sama paragrahvi lõikega 1.
HÕNTE § 19 lõike 5 sõnastust muudetakse, et see oleks terminoloogiliselt ja keeleteaduslikult
täpsem: sõna „lühend“ asemel kasutatakse sõna „lühendkuju“. „Lühend“ viitab eeskätt tähele
või täheühendile, mis kirjalikus tekstis asendab sõna või sõnaühendit (nt a 'aasta', EL) ja mille
kasutust tuleks sama paragrahvi lõike 1 kohaselt seaduseelnõu tekstis vältida. Sõnaga
„lühendkuju“ aga viidatakse iseseisva(te)le sõna(de)le, mis on moodustatud sõnaühendist, nii
et sellest eemaldatakse mingi osa või osad. Muudatus tehakse, et vältida vastuolu sama
paragrahvi lõikega 1.
HÕNTE § 20 sätestab seaduseelnõu kohustuslikud elemendid. Punkti 1 järgi tuleb
seaduseelnõu esimese lehekülje paremasse ülanurka teha märge „EELNÕU“. Eelnõu
väljatöötamise käigus tekib eelnõust alati palju erinevaid versioone, millel on tavaliselt küll
erinev failinimi, kuid tekstist endast ei pruugi olla arusaadav, millise versiooniga on tegemist.
Selleks, et eelnõu lugejal oleks hõlbus eelnõu erinevaid versioone eristada, lisatakse
kohustusliku elemendina eelnõu versiooni kuupäev teksti esimese lehekülje paremas ülanurgas
oleva märke „EELNÕU“ juurde.
HÕNTE § 27 lõiked 3 ja 4 ning § 29 lõiked 3 ja 4. Eelnõuga jäetakse HÕNTE tekstist välja
näited Euroopa Liidu õigusaktide pealkirjade vormistamisest. Kehtivas tekstis olevad näited on
aegunud, näiteks ei esitata Euroopa Liidu Teatajas enam avaldamismärke juures
leheküljenumbreid, vaid selle asemel on viide avaldatud õigusaktile. Eelnõuga jäetakse
aegunud näited HÕNTE tekstist välja. Edaspidi esitatakse ajakohased Euroopa Liidu
õigusaktide pealkirjastamise vormistamise näited HÕNTE käsiraamatus.
HÕNTE § 33 lõige 3. Kehtiv HÕNTE sätestab järgmist: kui Riigikogu häälteenamust nõudva
seaduseelnõu rakendussätetesse on kavandatud Riigikogu koosseisu häälteenamust nõudva
seaduse muudatused, siis märgitakse seletuskirjas, et seaduseelnõu vastuvõtmiseks on vajalik
Riigikogu koosseisu häälteenamus. Sätte alguses olev väljend „Riigikogu häälteenamus“ on
eksitav, sest igasuguse seaduse vastuvõtmine eeldab Riigikogu häälteenamust. Seaduse
vastuvõtmiseks vajalikust häälteenamusest rääkides kasutatakse põhiseaduses (PS) termineid
„Riigikogu poolthäälte enamus“ (vt PS § 73) ning „Riigikogu koosseisu häälteenamus“ (vt PS
§ 104). Viidatud HÕNTE sättes on silmas peetud just poolthäälte enamust ehk nn
lihthäälteenamust nõudvat seaduseelnõu. Seetõttu asendatakse sättes sõnad „Riigikogu
häälteenamus“ sõnadega „Riigikogu poolthäälte enamus“.
HÕNTE § 34 lõige 4 reguleerib olukorda, kus üht ja sama muudatust kavandatakse mitmesse
sättesse. Niisugusel juhul esitatakse muudatus ühes muutmispunktis, loetledes kõik
muudetavad sätted. HÕNTE sõnastus reguleerib sõnaselgelt üksnes asendamist, kuid praktikas
on tekkinud küsimus, kas võiks või miks ei võiks kasutada samasugust konstruktsiooni ka
väljajätmise puhul. Seetõttu täiendatakse sätet lausega, mille järgi tuleb ka ühesugused
väljajätmised koondada ühte muutmispunkti.
8
HÕNTE § 391 lisamine on seotud § 15 lg 1 täiendamisega, vt § 15 lg 1 selgitusi.
HÕNTE § 40 lõike 1 punktide 6 ja 7 muutmine on seotud §-de 46 ja 47 muutmisega, vt § 46
ja 47 selgitusi.
HÕNTE § 42 lõike 2 sõnastusest jäetakse välja sõna „kontseptsioon“, vt täpsemalt HÕNTE §
1 pealkirja selgituste juures.
HÕNTE § 43 lõige 21. Muudatusega pannakse eelnõu koostajale kohustus esitada seletuskirjas
analüüs ja kokkuvõtlik hinnang eelnõu kooskõla kohta Eesti Vabariigi põhiseadusega. See
hinnang ja analüüs tuleks esitada seletuskirja 3. osa „Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs“ viimases
alaosas.
Analüüsi detailsusaste oleneb ilmselgelt eelnõu sisust ja eelnõus sisalduvate riivete
intensiivsusest. Mida intensiivsem on eelnõuga kavandatav riive, seda põhjalikum peab olema
põhiseaduspärasuse analüüs. Analüüs ei pea aga tingimata asuma 3. osa viimases alaosas, vaid
selle võib esitada ka konkreetse sätte juures. Sellisel juhul tuleks põhiseaduspärasust käsitlevas
alaosas esitada viide seletuskirja osale, kust on analüüs või selle osa leitav. Näiteks võib
proportsionaalsustesti vajalikkuse juures viidata ka VTK-le, kus on võimalikke alternatiive
pikemalt lahatud, või mõõdukuse hindamisel viidata mõjuanalüüsi selgitustele.
On selge, et mitte igasuguse eelnõu puhul ei pea põhiseaduspärasust põhjalikult analüüsima.
Minimaalne, mis tuleb seletuskirjas esitada, on hinnang selle kohta, kas eelnõu on kooskõlas
põhiseadusega, ning mõttekäik, kuidas selle järelduseni on jõutud. Täpsemad juhised selle
kohta, millal ja kuidas põhiseaduspärasust analüüsida, avaldab Justiits- ja Digiministeerium
oma veebilehel.
HÕNTE § 45 käsitleb eelnõu vastavust Euroopa Liidu õigusele. Paragrahvi sõnastust
täpsustatakse ja ajakohastatakse eesmärgiga ühtlustada ning selgemini struktureerida
seletuskirjas esitatavat teavet eelnõu seoste kohta Euroopa Liidu õigusega. Muudatuse eesmärk
on suurendada läbipaistvust, parandada õigusloome kvaliteeti ning tagada Euroopa Liidu õiguse
rakendamisega seotud valikute selgem põhjendamine.
Lõikes 1 sätestatakse üldnõue selgitada seletuskirjas eelnõu seost Euroopa Liidu õigusega.
Sõnastust täpsustatakse, et hõlmatud on nii Euroopa Liidu määrused, direktiivid kui ka muud
õigusaktid.
Muudatuse eesmärk on tagada, et igas eelnõus hinnatakse süstemaatiliselt selle seost Euroopa
Liidu õigusega, sõltumata sellest, kas tegemist on ülevõtmise, rakendamise või muu seosega
(näiteks Euroopa Liidu õigusega kooskõla tagamine või selle täpsustamine). See aitab vältida
olukordi, kus Euroopa Liidu õiguslik mõõde jääb seletuskirjas käsitlemata. Loobutakse
praktikas mitterakendunud nõudest esitada eelnõu reguleerimisalaga seotud EL-i õigusaktide ja
nende tõlgendamiseks vajaliku kohtupraktika loetelu. Samuti kaotatakse kohustus seletuskirja
viiendas osas esitada uuesti rakendatava EL-i õigusakti number ja avaldamismärge, sest see
info on leitav seletuskirja eelnevates osades.
Lõikes 2 täpsustatakse, et juhul kui eelnõu on vajalik Euroopa Liidu õigusakti riigisiseseks
rakendamiseks, tuleb seletuskirjas viidata:
eelnõu kohta heakskiidetud Eesti seisukohtadele;
nende seisukohtade hilisematele muudatustele;
9
Euroopa Komisjoni koostatud mõjuanalüüsile, kui see on olemas.
Muudatuse eesmärk on tagada järjepidevus Euroopa Liidu otsustusprotsessis kujundatud
seisukohtade ja riigisisese rakendamise vahel. Seletuskiri peab võimaldama hinnata, kas ja
kuidas on riigisisesel tasandil järgitud varem kujundatud Eesti seisukohti ning milliseid
muudatusi on vajaduse korral tehtud. Seejuures ei ole seletuskirjas vaja seisukohti ümber
kirjutada, sellega ebamõistlikult seletuskirja mahtu suurendades, vaid esitada eelnõu
seisukohast olulisim info. Minimaalselt tuleks seletuskirjas esitada veebilink, kust seisukohad
ja nendega seotud info on leitavad.
Lõikes 3 sätestatakse kohustus selgitada liikmesriigile jäetud kaalutlusõiguse teostamist. Kui
Euroopa Liidu õigusakt jätab rakendamisel valikuvõimalusi, tuleb seletuskirjas kokkuvõtlikult
põhjendada tehtud valikuid, sealhulgas olukordi, kus kehtestatakse Euroopa Liidu õigusaktis
sätestatust rangemaid nõudeid.
Muudatuse eesmärk on suurendada normiloome läbipaistvust ning vältida põhjendamatut
ülereguleerimist (nn gold-plating). Selgitamiskohustus võimaldab hinnata, kas kaalutlusõigust
on kasutatud proportsionaalselt, eesmärgipäraselt ja õiguspoliitiliselt põhjendatult.
Lõikes 4 täpsustatakse Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise
dokumenteerimist.
Direktiivi ülevõtmisel tuleb lisada seletuskirjale Euroopa Komisjoni väljatöötatud
vastavustabel. Kui sellist tabelit ei ole, kasutatakse HÕNTE lisas sätestatud vastavustabeli
vormi. See tagab ühtse lähenemise ning lihtsustab nii riigisisest kui ka Euroopa Komisjoni
järelevalvet direktiivide korrektse ja täieliku ülevõtmise üle.
Määruse rakendamisel tuleb esitada loetelu määruse artiklitest, mille rakendamiseks on vaja
Eesti õigust muuta. Kuna määrus on otsekohalduv, ei ole selle „ülevõtmine“ vajalik, kuid
riigisisese õiguse kohandamine võib olla vajalik näiteks menetlusnormide, pädevusnormide või
sanktsioonide sätestamiseks. Nimetatud loetelu tagab selguse selle kohta, millises ulatuses ja
millistel põhjustel riigisisest õigust muudetakse.
Eelnõuga täiendatakse ka HÕNTE lisa, millega kehtestatakse direktiivide ülevõtmisel
kasutatav vastavustabeli vorm, lisades tabelisse värvikoodil põhineva vastavuse hindamise
süsteemi (nn valgusfoori põhimõte). Muudatuse eesmärk on suurendada vastavustabelite
selgust, võrreldavust ja läbipaistvust ning ühtlustada praktikat direktiivide ülevõtmise
hindamisel. Kehtiva vastavustabeli vormiga võrreldes on tabelisse lisatud märke lahter, mis
tuleb vastava värviga tähistada. Kommentaari lahtris tuleb värvivalikut lühidalt põhjendada.
� Roheline – minimaalne ülevõtmine. Rohelisega tähistatakse säte siis, kui direktiivi säte
võetakse üle üksnes miinimumnõuete ulatuses. Siia alla kuuluvad olukorrad, kus direktiiv jätab
liikmesriigile valikuõiguse, millises ulatuses sätet rakendada, ja eelnõuga võetakse säte üle
minimaalses ulatuses. Samuti tuleb roheliseks märkida olukord, kus direktiivi sätte ülevõtmine
on direktiivi järgi kohustuslik ja liikmesriigil kaalumisruumi ei ole. Rohelisega tuleb tähistada
ka selline direktiivi säte, mille puhul kehtiv õigus on juba direktiivi sättega kooskõlas ning
seadust muuta ei ole vaja.
� Kollane – kaalutlusruumiga ülevõtmine. Kollasega tähistatakse direktiivi sätted, mis ei liigitu
ei rohelise ega punase alla. Siia jäävad näiteks järgmised olukorrad:
10
- Direktiivi säte jätab liikmesriigile valikuvõimaluse mitme samaväärse lahenduse vahel,
näiteks kui direktiiv näeb ette nõude sätestada liikmesriigi vastutav asutus, kuid ei ütle
ette, milline asutus see olema peab.
- Miinimumnõue ei ole direktiivi sättest selgelt tuvastatav, näiteks kui direktiiv näeb ette
sanktsiooninormid, kuid ei täpsusta, millises menetluses neid sanktsioone tuleks
kohaldada.
- Direktiiv annab võimaluse midagi lubada, kuid riik otsustab seda võimalust mitte
kasutada.
- Kehtiv Eesti õigus sätestab direktiivi nõuetega võrreldes rangemad nõuded või õrgemad
standardid ning neid eelnõuga ei muudeta.
Punane – laiem ülevõtmine. Punasega tähistatakse direktiivi säte, mis võetakse üle laiemalt
kui direktiivis ette nähtud miinimum. Siia liigituvad olukorrad, kus direktiivi sättes on olemas
selgelt tuvastatav miinimum, aga eelnõuga minnakse sellest kaugemale, samuti olukorrad, kus
eelnõu säte on direktiivi kohustuslikust nõudest ulatuslikum või rangem, näiteks kui nõuet
kohaldatakse direktiiviga võrreldes suuremale sihtrühmale, laiemas ulatuses vmt.
Ülevaatlikkuse ja selguse huvides võib eelnõu koostaja lisada tabelisse teisi värve. Sel juhul
tuleb tabelis esitada ka vastava värvi selgitus.
Oluline on märkida, et värvikood ei asenda sisulist selgitust, vaid on visuaalne abivahend, et
vastavuse tase kiiresti tuvastada.
Muudatuse eesmärk on parandada direktiivide ülevõtmise läbipaistvust, võimaldada kiiret
ülevaadet vastavuse tasemest, toetada kvaliteetset ja ühtset praktikat ministeeriumide vahel
ning hõlbustada riigisisest kontrolli. Värvisüsteemi kasutamine ei muuda direktiivide
ülevõtmise sisulisi nõudeid, vaid täpsustab nende dokumenteerimise ja esitamise viisi
vastavustabelis.
HÕNTE § 46, milles on nõuded eelnõu seletuskirjas sisalduvale mõjuanalüüsile, sõnastatakse
tervikuna ümber.
Paragrahvi pealkirjas ja tekstis kasutatakse mitmuse (mõjud) asemel ainsust (mõju). Terminit
„mõju“ kasutatakse ainsuses, kuna tegemist on abstraktse ja loendamatu nimisõnaga, mis
tähistab nähtust või protsessi tervikuna. Seaduse mõju hindamisel käsitletakse normi üldist
toimet ja selle avaldumist erinevates valdkondades, mitte eraldiseisvaid loendatavaid
üksikmõjusid. Ainsus väljendab, et mõju on üks terviknähtus, millel on erinevad aspektid (nt
majanduslik, sotsiaalne, keskkondlik mõju). Seetõttu on ainsuse kasutamine keeleliselt täpsem
ja kooskõlas õiguskeele tavaga (nt „mõju hindamine“, „mõju analüüs“) ning tagab
terminoloogilise selguse ja ühtsuse. Termini „mõju“ mitmuslikku vormi (mõjud) kasutatakse
kehtivas HÕNTE-s ka teistes sätetes, kuid eelnõuga muudetakse seda üksnes §-s 46 ning § 40
lõike 1 punktis 6, kuna just nende sätete sõnastusest sõltub, kuidas nimetatakse seletuskirja
vastavat peatükki ning millisel kujul käsitletakse mõju hindamise tulemeid. Teistes HÕNTE
sätetes esinevat sõnakuju „mõjud“ ei muudeta, kuna mitmuse kasutamine neis ei takista sätte
tähenduse mõistmist.
Kehtiv § 46 sisaldab üpris vähe infot selle kohta, kuidas seletuskirja mõjuanalüüs koostada.
Ainuke sisuline nõue on, et selgitama peab seaduse rakendamisest tulevat mõju kuues eri
valdkonnas: sotsiaalne mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, majanduslik mõju, mõju
elu- ja looduskeskkonnale, mõju regionaalarengule ning mõju riigi ja kohaliku omavalitsuse
11
korraldusele. Loetelu on jäetud lahtiseks, mis tähendab, et sisuliselt tuleb hinnata igasugust
otsest ja kaudset mõju.
Muus ei anta HÕNTE §-s 46 suuniseid mõjuanalüüsi koostamiseks. Kui mõju hindamise
süsteem enam kui 14 aastat tagasi loodi, oli selle keskne idee, et olulise mõjuga eelnõude puhul
peab mõjuanalüüs olema põhjalikum võrreldes muude eelnõudega. Selleks nähti ette lahendus,
et eelnõu koostaja peab esmalt hindama, kas eelnõuga avalduv mõju on oluline, ning kui ta
tuvastab olulise mõju, tuleb seletuskirjale lisada veel ka mõjude analüüsi aruanne.8 Praktikas
see regulatsioon ennast õigustanud ei ole ning aastate jooksul on taolisi aruandeid koostatud
vaid üksikud. Juurdunud on tava, et mõjuanalüüs sisaldub seletuskirjas alati, ning üldjuhul on
ka mõjuanalüüsi põhjalikkus proportsionaalne eelnõu mahuga. Seetõttu on kavas loobuda
olulisuse tuvastamise nõudest ja põhjalikuma mõjuanalüüsi kohustusest.
HÕNTE § 46 sätete rakendamist on kavas selgitada juhendmaterjalis „Mõju hindamise
metoodika“, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse reglemendi alusel ning kehtinud alates
2012. aastast.9 Metoodika muutmine on eelnõu koostamise ajal käsil. Uuendamise eesmärk on
tagada, et metoodika oleks HÕNTE-ga kooskõlas ning pakuks õigusloomega tegelevatele
ametnikele selgeid juhiseid, kuidas VTK või eelnõu raames muudatuste mõju hinnata.
Metoodika esialgne ülesehitus koos selgitustega on lisatud seletuskirjale (lisa 2).
Mõju hindamise süsteemi ei ole kavas põhimõtteliselt ümber korraldada. Endiselt jäävad
kehtima nõuded tuua välja mõjutatud sihtrühmad ning valdkonnad. Lisatakse kolm printsiipi,
mida mõju hindamisel tuleb järgida, ning sätestatakse selgemad kriteeriumid, millal kavandada
õigusakti järelhindamine.
Lõikega 1 nähakse ette, et seletuskirja osas „Seaduse mõju“ antakse hinnang seaduse
rakendumisel avalduvale tulemusele ja mõjule. Hinnangu andmine viitab sellele, et enne
muudatuste rakendumist toimunud mõju hindamine on igal juhul prognoos ehk hinnang. Enne
muudatuse rakendamist – või selle katsetamist – ei saa tuvastada põhjuslikku seost ega rääkida
tegeliku mõju hindamisest.
Lisaks eristatakse lõikes 1 tulemuse ja mõju hindamist. Tulemus on muudatuse otsene ja vahetu
tulem või tagajärg, mõju seevastu pikaajaline ja struktuurset laadi muutus. Seaduse mõju
hinnates tuleb käsitleda nii tulemusi kui ka mõju.
Lõikega 2 nähakse ette, et mõju analüüsimisel võetakse aluseks sisulised muudatused, mis
vajaduse korral koondatakse (esimene lause), ning et alati tuuakse välja mõjutatud sihtrühmad
(teine lause). Sisulise muudatuse all mõeldakse ühe või mitme õigusnormi muutmist, millega
soovitakse saavutada praktikas avalduvat tulemust või mõju. Sisuliste muudatuste selgitamine
on mõju hindamise eeldus ehk teisisõnu ei saa mõju hinnata ilma, et selgitatakse, mis praktikas
muutub võrreldes kehtiva olukorraga. Sisulisi muudatusi tuleb niikuinii käsitleda ka seletuskirja
teistes osades, eelkõige sisukokkuvõttes ja eesmärgi osas.
Nõue tuua analüüsis välja mõjutatud sihtrühmad ei ole iseenesest uus, kuid siiani tulenes see
Vabariigi Valitsuse kinnitatud mõjude hindamise metoodikast. Nüüd tuuakse nõue määruse
8 Metoodika, kuidas tuleks mõju olulisus tuvastada, on ette nähtud mõjude hindamise metoodikas: Mõjude hindamise metoodika. 9 Mõjude hindamise metoodikat muudeti 2021. aastal. Juhendmaterjal kohaldub mitte üksnes õigusakti mõju hindamisel, vaid ka arengukavade koostamisel ja Eesti seisukohtade kujundamisel Euroopa Liidu asjades.
12
tasandile, kuna mõjutatud isikute kaardistamine ja nende arvuline hindamine on oluline info
eelnõu edasiseks menetlemiseks, sh otsustamiseks.
Lõikes 3 loetletakse peamised mõjuvaldkonnad, milles avalduvat mõju hinnatakse.
Valdkondade loetlemise eesmärk on tagada, et ükski võimalik otsene või kaudne mõju ei jääks
tähelepanu alt välja. See ei tähenda, et mõjuanalüüs peab olema üles ehitatud valdkondade
lõikes, vaid et info oleks seletuskirjas esitatud. HÕNTE-s loetletud valdkondi täpsustatakse
juhendmaterjalis „Mõju määratlemise kontrollküsimustik“.10
Esimese nelja valdkonna puhul – julgeolek, majandus, sotsiaalala ja digiühiskond – on tegemist
laiade ning riigi jaoks oluliste poliitikavaldkondadega. Enamiku uute õigusaktidega kaasneb
sotsiaalne ja majanduslik mõju, lisaks on viimastel aastatel suurenenud riigi julgeoleku
tugevdamisele suunatud õiguslike algatuste hulk. Senisega võrreldes on täiesti uue valdkonnana
kavas lisada loetelusse mõju digiühiskonnale11. Muudatuse eesmärk on tagada, et õigusliku
algatuse puhul oleks teadvustatud, kas ja kuidas mõjutab see Eesti digiühiskonna arengut.
Valdkond hõlmab selliseid teemasid nagu näiteks avalikud teenused, digiriik, tehisaru,
küberturvalisus ja sideühenduste kvaliteet.
HÕNTE-s esitatud loetelu viimased kolm valdkonda – keskkond, regionaalareng ning võrdsed
võimalused – on Euroopa Liidu tasandil horisontaalsed põhimõtted, millega tuleb
poliitikakujundamisel arvestada. Samuti on need riigisiseselt olulised jätkusuutliku arenguga
seotud valdkonnad.
Sõnastusliku muudatusena asendatakse loetelus viide demograafilisele mõjule viitega iibele.
Muudatus on suuresti väärtuspõhine, osutades Eesti ees seisvale väljakutsele seoses rahvastiku
vähenemise ja vananemisega. Sündivust mõjutab lai ring tegureid, millest vaid osa on sellised,
mida riik saab mõne valdkonna poliitika kaudu mõjutada. Seda enam tuleb tähelepanu alla võtta
algatused, millel võib olla sündivust mõjutav toime.
Eelnõuga juhitakse senisest enam tähelepanu asjaolule, et analüüsida tuleb kogu avalduvat
mõju, sõltumata valdkonnast või sihtrühmast. Põhimõte kehtib ka praeguse korra kohaselt, kuid
nüüd on kavas see sõnaselgelt HÕNTE-s välja tuua (lõike esimene lause). Mõjuvaldkondade
loetlemise peamine eesmärk on luua lähtekoht mõju igakülgseks tuvastamiseks, kuid lisaks
juhitakse sellega tähelepanu Vabariigi Valitsuse jaoks prioriteetsetele küsimustele.
Lõikega 4 nähakse ette tasakaalustatuse ehk objektiivsuse printsiip, mille kohaselt tuleb mõju
hinnata tasakaalustatult, kirjeldades soovitud mõju kõrval ka muud otsest või kaudset mõju,
sealhulgas riske ja määramatust. Printsiibipõhiste normide kehtestamine mõju hindamise
nõuetes on senisega võrreldes uus lähenemine. Põhjus printsiipide sätestamiseks on asjaolu, et
tulenevalt õiguslike algatuste väga erinevast ulatusest ei ole võimalik ette näha reegleid, mis
iga muudatuste paketi puhul oleksid otstarbekad ja tagaksid kvaliteetse tulemuse. Kavandatav
lähenemine jätab õigusloojale küllaltki suure otsustusruumi, kuidas mõjuanalüüs üles ehitada
ja milliseid meetodeid kasutada.
10 Kontrollküsimustik on leitav JDM-i veebilehel, Mõjude määratlemise kontrollküsimustik | Justiits- ja Digiministeerium (13.01.2026). 11 Digiühiskonda võib defineerida kui ühiskonda, kus digitaalsed tehnoloogiad ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad on igapäevaelu keskne osa. Digitehnoloogiad, andmed ja ühenduvus on lõimitud inimeste igapäevatoimingute, ettevõtluse ja riigivalitsemisega, et tõsta elukvaliteeti ja suurendada riigi konkurentsivõimet.
13
Objektiivsuse printsiibiga rõhutatakse, et mõju hindamisel peab arvestama nii soovitud ehk
positiivset mõju kui ka negatiivset mõju ja riske. Õigusloome kaudu viib Vabariigi Valitsus ellu
enda poliitikat ning juba sellest tulenevalt ei saa õigusakti mõju hindamine olla täiesti
sõltumatu, kuid sellele vaatamata peab objektiivsuse püüdlus olema. Lisaks on seletuskirja
teised osad suunatud peaasjalikult algatuse vajalikkuse põhjendamisele, mistõttu ei pruugita
seal võimalikke puudusi ja riske välja tuua. Seega loob mõjuanalüüs võimaluse – aga ka
kohustuse – vaadelda algatuse mõju tasakaalustatult.
Objektiivsuse printsiibi juures on eraldi välja toodud kohustus selgitada, kas õigusaktiga
lisanduvad haldusvälistele isikutele (ettevõtjatele, inimestele või kolmanda sektori
organisatsioonidele) uued kohustused või piirangud või suureneb olemasolev koormus.
Halduskoormuse all tuleks mõista õigusaktis sätestatud kohustusega kaasnevat koormust ja
kulu ettevõtjatele, inimestele või kolmanda sektori organisatsioonidele. Kui see ei ole
ebaproportsionaalselt ressursimahukas, tuleks halduskoormuse muutust hinnata
kvantitatiivselt, st rahaliselt või ajaliselt.
Lõikega 5 nähakse ette teadmuspõhisuse printsiip. Teadmuspõhisus hõlmab lisaks teadus- ja
tõenduspõhisele teabele ka igasugust muud olemasolevat teadmist. Näiteks võib selleks olla
huvirühmadelt laekunud tagasiside, muudatuse kontekst, oskusteave, eksperdiarvamus,
rakenduspraktika, varasem kogemus jm. Seega tuleb mõju hindamisel arvestada igasuguse
olemasoleva teabega, mis võib olla asjakohane, mitte üksnes akadeemiliste või
rakendusuuringutega. Lõikes tuuakse välja, et mõju hindamisel kasutatud allikatele tuleb
viidata, sama nõue on kehtivas HÕNTE-s.
Uue lähenemisena on kavas sõnaselgelt välja tuua, et mõjuanalüüsis võib andmete, protsesside
või seoste kirjeldamiseks kasutada infograafikat. Infograafika all mõistetakse erinevaid
vahendeid andmete, protsesside ja seoste visualiseerimiseks, mis võimaldavad esitada infot
lihtsustatud ja selgemal kujul. Enim kasutatakse visualiseerimiseks tabeleid, diagramme,
protsessi- ja hierarhiajooniseid, kaarte, ajajooni, ikoone jm. Muudatuse eesmärk on suunata
õigusaktide koostajaid rohkem kasutama visualiseerimise võimalusi olukordades, kus see aitab
parandada seletuskirja arusaadavust.
Lõikega 6 sätestatakse proportsionaalsuse põhimõte, mille kohaselt hinnatakse olulisema
mõjuga muudatusi põhjalikumalt ja esmajärjekorras. Seejuures tasub rõhutada, et mõju olulisus
on kontekstispetsiifiline ning ei HÕNTE-s ega mõju hindamise metoodikas ei ole kavas
määratleda terminit „olulisus“. Eelnõuga kavandatavad muudatused võivad olla olulised
kogumis või ka eraldiseisvalt, samuti võib mõju ühiskondlikul tasandil olla pigem marginaalne,
kuid ühele kindlale sihtrühmale või valdkonnale siiski äärmiselt oluline. Proportsionaalsuse
printsiibi keskne mõte on tagada, et hindamise käigus tuvastatakse justnimelt see mõju teravik,
mille analüüsimisele suunatakse rohkem ressurssi (aega, raha, ekspertiisi).
Selge sõnumi vaatest on oluline, et mõjuanalüüs oleks üles ehitatud proportsionaalselt:
olulisemat mõju käsitletakse seletuskirjas esmajärjekorras (vastandina eelnõu struktuuril
põhinevale järjestusele) ning peamised järeldused tuuakse seletuskirjas selgelt esile. Tasub
rõhutada, et peamised mõjuanalüüsi järeldused tuleb esitada juba seletuskirja sisukokkuvõttes
(HÕNTE § 41 lõike 2 punkt 3).
Lõikega 7 sätestatakse, millistel juhtudel tuleb eelnõusse kavandada õigusakti järelhindamine.
Järelhindamine kavandatakse siis, kui seaduse rakendamisega kaasneb suur risk või
määramatus seoses rakendumise või tulemustega. Lisaks korratakse „Õigusloomepoliitika
14
põhialustes aastani 2030“ sätestatut, et alati nähakse järelhindamise kohustus ette siis, kui
olulise mõjuga seaduseelnõu VTK on erandlikult jäetud kiireloomulisuse tõttu koostamata.12
Ehk kokkuvõtvalt, järelhindamine tuleb kavandada kahel juhul:
1) eelnõukohase seaduse rakendamisega kaasneb suur risk või määramatus;
2) eelnõukohane seadus on olulise mõjuga, kuid kiireloomulisuse tõttu ei koostatud VTK-d.
Kehtivas HÕNTE-s on kehtestatud mõningad nõuded järelhindamise aruande sisule13, samuti
nõue, et järelhindamise kohustus tuleb esitada seletuskirjale lisatavas mõjude analüüsi
aruandes14. Küll aga ei ilmne HÕNTE-st, millistel juhtudel tuleb järelhindamine üldse
kavandada.
Järelhindamine on poliitikakujundamise tsükli viimane osa, mis seob omavahel probleemi,
mida soovitakse lahendada, ning saavutatud tulemuse. Kui õigusakti eelnõu mõjuanalüüs (ex-
ante) hindab seda, milline on plaanitud muudatustega kaasnev soovitud ja soovimatu mõju, siis
õigusakti mõju järelhindamine (ex-post) on vajalik selleks, et mõista, kas kehtestatud normid
on oma eesmärgi täitnud või mitte. Järelhindamine on justkui eelnõu koostamise käigus tehtud
mõjuanalüüside tagasisidesüsteem.
Järelhindamist tehakse teisteski poliitikakujundamise protsessides, eelkõige arengukavade ning
struktuurivahenditest rahastatud poliitika elluviimisel. Kui õigusakti muudatus on vahetult
seotud mõne arengukavast tuleneva tegevusega, on põhjendatud hinnata selle mõju arengukava
hindamise käigus. Samas võib järelhindamine olla vajalik ka juhtudel, kus õiguslik muudatus
ei ole seotud ühegi hinnatava arengudokumendiga.
Kindlasti ei oleks mõistlik sätestada järelhindamise kohustust kõikides – ega isegi mitte
enamikus – eelnõudes. Näiteks ei ole seda asjakohane nõuda tehniliste ja üksiktegevust
reguleerivate nõuete puhul või olukordades, kus nagunii toimub regulaarne seire (nt
liiklusõnnetuste statistika, keskkonnaseire). Samuti ei pruugi järelhindamine olla mõttekas
mõne väärtuspõhise otsuse puhul, kus eesmärk ei ole üheselt mõõdetav ning regulatsioon ja
tulemus ei ole kausaalses seoses. Seetõttu on säte kavandatud nii, et järelhindamise kohustuse
üle otsustamine oleks paindlik ning arvestaks konkreetse eelnõu sisu, valdkonda ja eesmärki.
HÕNTE § 47 sätestab nõuded seletuskirja seitsmendale osale, milles käsitletakse infot seaduse
rakendamise mõju riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevustele ning kuludele ja tuludele.
Paragrahv sõnastatakse tervikuna ümber, kuid selle eesmärk ja põhisisu jäävad üldjoontes
samaks.
Paragrahvi pealkirjas asendatakse sõnad „rakendamisega seotud“ sõnadega „rakendamisest
tulenevad“. Praegu kehtiva § 47 pealkirja sõnastuse tõttu tekib valeseos „seaduse
rakendamisega seotud riik ja kohalik omavalitsus“. Pealkirja ümber sõnastades saab sellist
valeseost vältida.
Lõike 1 sisu laiendatakse, sätestades, et seletuskirja osas „Seaduse rakendamisest tulenevad
riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud“ antakse ülevaade seaduse
rakendamise mõjust riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse kuludele ja tuludele ning selgitatakse
rakendamiseks vajalikke tegevusi ja töökorralduslikku mõju. Võrreldes kehtiva sõnastusega
12 Riigikogu 12.11.2020 otsus „Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030 heakskiitmine“ (ÕPPA), p 12.4.1. 13 Vt HÕNTE § 1 lõige 6. 14 Vt HÕNTE § 46 lõike 3 punkt 7.
15
tuuakse juba lõikes 1 välja, et lisaks kuludele tuleb anda ülevaade mõjust tuludele. Samuti on
lisatud viide töökorralduslikule mõjule, mis oli varem HÕNTE § 46 lõike 1 punktis 6.
Kehtiva HÕNTE § 47 sõnastuse puhul on tähelepanu juhitud probleemile, et see justkui ei
kohusta selgitama eelarvelist mõju olukorras, kus muudatuse tulemusena riigi jaoks kulud või
tulud vähenevad. Kehtiv sõnastus viitab üksnes rakendamiseks vajalikele kuludele ning
rakendamisega saadavatele tuludele. Kavandatava sõnastusega tagatakse, et seletuskirjas tuleb
kajastada mõlemas suunas mõju nii tuludele kui ka kuludele.
Võrreldes kehtiva sõnastusega on lõikesse 1 tõstetud viide kohaliku omavalitsuse üksustele ja
neile avalduvale eelarvelisele ja töökorralduslikule mõjule, mis oli varem sätestatud lõikes 2.
Arvestades kohaliku omavalitsuse autonoomiat, sh finantsautonoomiat, peaks mõju kohalikule
omavalitsusele käsitlema samuti üldreegli tasandil. HÕNTE § 6 lõige 2 näeb ette, et kohaliku
omavalitsuse üksusele kohustuse kavandamisel tuleb eelnõus nimetada, kas kohustus on
kohaliku omavalitsuse üksusele seadusega pandav riiklik kohustus, millega seotud kulud
kaetakse eraldisega riigieelarvest. Seletuskirja seitsmendas osas tuleb anda ülevaade, kas
eelnõu sisaldab riiklikke kohustusi kehtestavaid sätteid.
Lõikega 2 täpsustatakse, mis info tuleb seletuskirjas esitada eelarvelise mõju kohta. Kui
seaduse rakendamine mõjutab asutuse, kohaliku omavalitsuse üksuse või riigieelarvet, siis
hinnatakse kulude ja tulude rahalist muutust ning esitatakse lisavahendite katmise allikas. Kui
rakendamiseks on vaja lisavahendeid riigieelarvest, tuleb selgitada, millal plaanitakse neid
taotleda.
Esiteks sisaldab lõige täpsustust, et eelarvelist mõju tuleb hinnata olenemata sellest, kas see
avaldub asutuse, kohaliku omavalitsuse üksuse või riigieelarve tasandil. Kehtiva HÕNTE § 47
sõnastus viitab üksnes riigiasutustele (lõige 1) ja kohaliku omavalitsuse üksustele (lõige 2).
Muudatusega soovitakse hõlmata kõiki avaliku sektori asutusi, mitte üksnes riigiasutusi, ning
tuua selgelt välja kohustus hinnata mõju riigieelarvele. Tasub märkida, et muudatus, mis
mõjutab kulusid või tulusid asutuse tasandil, ei pruugi mõjutada vahetult riigieelarvet, samuti
vastupidi.
Hinnata tuleb tulude ja kulude rahalist muutust. Võimaluse korral selgitatakse mõju
tegevuspõhisele eelarvele, tuues välja, millised programmi tegevused on muudatustega seotud.
Jätkuvalt tuleb seletuskirjas esitada lisavahendite vajaduse korral nende katmise allikas, kuid
lisandub kohustus selgitada, millal plaanitakse neid vahendeid taotleda. Muudatuse eesmärk on
tagada, et eelnõu koostamisel mõeldakse senisest paremini läbi õigusaktist tulenev lisavajadus
ning selle taotlemine. Igal juhul tuleb eelnõu koostajal arvestada, et kui riigieelarvest
lisavahendeid ei eraldata, tuleb lisavajadus katta eelnõu koostaja eelarvest.
Lõike 3 eesmärk on tagada, et seletuskirjas oleks esitatud teave infosüsteemide või muude
tehnoloogiliste lahenduste kohta, mille arendamine on vajalik seaduse rakendamiseks. Nähakse
ette, et kui seaduse rakendamiseks on vaja arendada infosüsteemi või muud tehnoloogilist
lahendust, tuleb seda kirjeldada, tuues välja:
1) millised infosüsteemid või tehnoloogilised lahendused muutmist vajavad või milliseid
uus lahendusi on vaja luua;
2) kas lahenduses saab kasutada tehisaru võimalusi;
16
3) mis on muudatuste hinnanguline kulu ja kas on olemas vahendid arendustööde
tegemiseks;
4) tööde esialgne ajaraam;
5) tööde riigipoolne vastutaja.
Kehtiva HÕNTE §-s 47 ei ole eraldi käsitletud tehnoloogiliste lahendustega kaasnevat kulu
riigile. Kuna siiani puudusid nõuded, millist infot tuli tehnoloogiliste arenduste kohta esitada,
siis on ka praktika olnud väga erinev. Harvad ei ole näited, kus seletuskirjas nenditakse, et
eelnõukohase seaduse rakendamiseks on vaja arendada infosüsteemi, kuid puudub igasugune
info kulude, nende katmise ja tööde tegemise kohta. Kui need küsimused on eelnõu koostamisel
läbi mõtlemata ja kooskõlastamata, võib tekkida olukord, kus tööde tegemiseks vajaminevat
lisarahastust ei saada ning tööd ei valmi tähtajaks. Eelnõu koostajatel tuleb arvestada, et kui
õigusaktist tulenevaid lisavajadusi eelarveläbirääkimistel ei rahuldata, siis tuleb lisavahendid
katta valitsemisala eelarvest.
Eelnõuga lisatav kohustus senisest detailsemalt kajastada tehnoloogiliste lahendustega tekkivat
kulu tähendab õigusloomega tegelevatele ametnikele lisakohustust läbi rääkida ja kokku
leppida arendustööde tegemine. Samas ei ole see kohustus ebaproportsionaalne, arvestades
tööde tegemisega seotud riske, mis kaasnevad, kui need küsimused ei ole juba eelnõu etapis
läbi mõeldud.
Lõikes 4 esitatakse nõue märkida seletuskirjas selgesõnaliselt, kui seaduse rakendamine riigi
või kohaliku omavalitsuse kulusid või tulusid ei mõjuta. Nõue sisaldub kehtiva HÕNTE § 47
lõigetes 3 ja 4, seetõttu ei ole tegemist uue kohustusega. Info on vajalik eelkõige eelarve
planeerimise vaatest ning edasises õigusloomeprotsessis otsuste tegemisel.
HÕNTE § 50 muudatused. HÕNTE § 50 lõike 1 punkt 1 reguleerib infot, mis tuleb esitada
seletuskirja 10. osas „Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik
konsultatsioon“ adressaatide kohta, kellele on eelnõu kooskõlastamiseks või arvamuse ja
ettepanekute saamiseks esitatud. Kehtivas loetelus on nimetatud huvirühmad. Sätte
rakendamise praktika on olnud ebaühtlane. Sageli on märgitud üksnes huvirühmade valdkond
(näiteks keskkonnaühendused), kuid konkreetsete organisatsioonide nimesid ega nendega
konsulteerimise või nende kaasamise vorme ei märgita. Selleks, et suurendada HÕNTE § 50
abil otsustusprotsesside selgust, läbipaistvust ja osapoolte vastutust, ühtlustatakse §-s 50
kasutatavad terminid Riigikantselei avatud valitsemise teekaardil (2023) kasutatavate
terminitega. Loetelusse lisatakse esindusorganisatsioonid. See tähendab, et seletuskirjas tuleb
nimetada ka konkreetsed esindusorganisatsioonid, kes eelnõust puudutatud huvirühmi
esindavad. Samasugune täiendus tehakse paragrahvi pealkirjas.
HÕNTE § 58 kehtivas tekstis kasutatakse sõna „osundama“ (’tsiteerima’) vales tähenduses.
Silmas peetakse seaduse sätetele viitamist. Keelevea parandamiseks asendatakse paragrahvi
tekstis sõna „osundama“ sõnaga „osutama“.
HÕNTE § 661 – eelnõu jõustumissätte kohaselt jõustuvad eelnõus sisalduvad nõuded 1. mail
2026. Rakendussätte kohaselt hakkab Justiits- ja Digiministeerium uute nõuete täitmist
kontrollima alates 1. juulist 2026. Seega on ette nähtud kahekuuline üleminekuaeg. Eelnõud,
mis on ette valmistatud ja kooskõlastamisele esitatud enne 1. juulit 2026, peavad vastama
senistele HÕNTE nõuetele. Eelnõud, mis esitatakse esimesele kooskõlastusringile 1. juulil 2026
või hiljem, tuleb koostada ja vormistada juba uute nõuete järgi.
17
HÕNTE lisa muutmise kohta vt § 45 selgitusi.
Paragrahviga 2 sätestatakse HÕNTE muudatuste jõustumisaeg, milleks on 1. mai 2026.
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.
4. Määruse mõju
Eelnõuga kavandatakse järgnevaid muudatusi:
Õigusakti mõju hindamisele kohalduvaid nõudeid muudetakse.
o Kaotatakse mõju olulisuse hindamise kohustus. HÕNTE-sse tuuakse nõuded
selgitada mõjuanalüüsis kavandatavaid sisulisi muudatusi ja tuua välja mõjutatud
sihtrühmad, säilib mõjuvaldkonna tuvastamise nõue.
o Uue mõjuvaldkonnana nimetatakse HÕNTE-s mõju digiühiskonnale. Viide
demograafilisele mõjule asendatakse viitega iibele.
o Sätestatakse kolm printsiipi, millele mõju hindamine peab vastama – tasakaalustatus
ehk objektiivsus, teadmuspõhisus ja proportsionaalsus.
o Nähakse ette, et õigusakti järelhindamine tuleb kavandada siis, kui eelnõukohase
seaduse rakendamisega kaasneb suur risk või määramatus.
Muudetakse nõudeid infole, mis tuleb seletuskirjas esitada eelnõu vastavuse kohta Euroopa
Liidu õigusele.
o Kaotatakse praktikas mitterakendunud nõue esitada eelnõu reguleerimisalaga seotud
EL-i õigusaktide ja nende tõlgendamiseks vajaliku kohtupraktika loetelu. Samuti
kaotatakse kohustus seletuskirja viiendas osas esitada uuesti rakendatava EL-i
õigusakti number ja avaldamismärge (info on leitav eelnevates osades).
o Edaspidi tuleb seletuskirja viiendas osas välja tuua viited komisjoni koostatud
mõjuanalüüsile ning Eesti seisukohtadele, mis Vabariigi Valitsus õigusakti
ettepaneku kohta on heaks kiitnud.
o Sätestatakse kohustus põhjendada seletuskirja viiendas osas Euroopa Liidu
õigusaktis sätestatust rangemate nõuete kehtestamist. Vastavustabeli vormis
kasutatakse edaspidi nn valgusfoori põhimõtet.
o Kui eelnõuga rakendatakse Euroopa Liidu määrust, tuleb edaspidi seletuskirja
viiendas osas loetleda määruse artiklid, mida eelnõuga rakendatakse.
Lihtsustatakse VTK sisule esitatavaid nõudeid. Uue kohustusena tuleb VTK koostajal
analüüsida automatiseerimisel või tehisarul põhinevate lahenduste võimalikkust ja
otstarbekust.
Eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs tuleb edaspidi esitada seletuskirja kolmanda osa
alaosas.
Täpsustatakse nõudeid infole, mis tuleb seletuskirjas esitada seaduse rakendamisest
tulenevate riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevuste ning kulude ja tulude kohta (osa 7).
Senisest täpsem info tuleb esitada rakendamiseks vajalike riigi infosüsteemide arendamise
kohta: tööde hinnanguline kulu, tehisaru kasutamise võimalus, ajaraam, riigipoolne
vastutaja.
Loobutakse õigusloomeprotsessis kontseptsiooni koostamisest.
Sätestatakse, et õigusakti eelnõu sõnastamisel väljendatakse normi kohustuslikkust kindla
kõneviisiga, vältides üldjuhul käskivaid modaaltegusõnu.
18
Kui eelnõuga kavandatakse sama teksti väljajätmist mitmest sättest, võib edaspidi
muudatuse esitada ühes muutmispunktis.
Eelnõu kohustuslikuks elemendiks lisatakse eelnõu versiooni kuupäev.
Täpsustatakse, et lisaks eelnõule peab olema keeletoimetatud ka eelnõu seletuskiri.
Jäetakse välja näited Euroopa Liidu õigusaktide pealkirjade vormistamise kohta. Edaspidi
esitatakse näited HÕNTE käsiraamatus.
Seletuskirja kümnendas osas tuleb edaspidi nimetada esindusorganisatsioonid, kellele
eelnõu arvamuste ja ettepanekute saamiseks esitati.
Sihtrühm – õigusloomega tegelevad ametnikud
Kavandatud muudatustel on otsene ja vahetu mõju ministeeriumides ja Riigikantseleis
õigusloomega tegelevatele ametnikele, kes valmistavad ette seadus- ja määruseelnõusid ning
väljatöötamiskavatsusi. HÕNTE-ga on kehtestatud nõuded Vabariigi Valitsuse koostatavate
õigusaktide eelnõudele ja seletuskirjadele. Kohati üpris üksikasjalike nõuete eesmärk on
tagada, et eelnõu oleks õiguspärane, kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning terminoloogiliselt
täpne. Seletuskiri peab olema informatiivne, selge ja põhjalik.
Ametnike igapäevatöös võtab arvestatava aja enese kurssi viimine HÕNTE nõuetega ja nende
nõuete järgimine, mistõttu vajab igasugune muudatus teatavat aega kohanemiseks. Enim
mõjutab see õigusloomejuriste, kelle kokkupuude õigusloomega on pidev ja regulaarne.
Ministeeriumide töökorraldus õigusaktide ettevalmistamisel on siiski väga erinev ning seetõttu
hõlmab sihtrühm lisaks juristidele ka valdkonna sisueksperte, analüütikuid, keeletoimetajaid,
Euroopa Liidu küsimustega tegelevaid ametnikke jt. Oma haldusala poliitika kujundamine, sh
õigusloome, on ministeeriumi peamine ülesanne.
Tabel 1. Teenistujate arv ministeeriumides ja Riigikantseleis, 2024. aasta andmed
Ministeerium Teenistujate arv
Haridus- ja Teadusministeerium 275
Justiitsministeerium 161
Kaitseministeerium 141
Kliimaministeerium 284
Kultuuriministeerium 94
Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium
195
Rahandusministeerium 246
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium 298
Siseministeerium 172
Sotsiaalministeerium 169
Välisministeerium 539
Riigikantselei 149
Kokku 2723
Allikas: Rahandusministeerium, avaliku sektori statistika
19
Joonis 1. Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud väljatöötamiskavatsuste ja seaduseelnõude
arv aastatel 2014–2024
Aasta jooksul koostatakse ministeeriumides keskmiselt enam kui 100 seaduseelnõu ja umbes
30 VTK-d (joonis 1). Määruseelnõusid on oluliselt rohkem – 2024. aastal esitati
kooskõlastamiseks 94 Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu ning 373 ministri määruse eelnõu.15
Muudatuste kavandamisel püüti arvestada, et uute nõuete lisandumine ei koormaks seletuskirja
teksti ülearu ega suurendaks seeläbi õiguslooja töökoormust eelnõu materjalide
ettevalmistamisel. Mahukad ja keerulised seletuskirjad on probleem ka kaasamise vaatest, sest
need raskendavad eelnõu läbitöötamist ja suurendavad tagasiside andmisele kuluvat aega. Oli
siiski teada, et seletuskirja nõudeid tuleb täiendada Euroopa Liidu õigusele vastavust
puudutavas osas, mis paratamatult tähendab teksti lisandumist.
Õigusloomega tegelevate ametnike koormust vähendavad VTK sisunõuete lihtsustamine ja
mõju olulisuse hindamise kohustuse kaotamine. Töökoormust suurendavad eelkõige
muudatused, mis puudutavad seletuskirjas Euroopa Liidu õigusakti rakendamise kohta info
esitamist ning eelarveliste tulude ja kulude hindamist. Oluline lisakohustus on kahtlemata ka
see, et õigusloojal tuleb edaspidi VTK etapis kaaluda automatiseerimisel või tehisarul
põhinevat lahendusviisi ja seda selgitada.
Kavas ei ole ette näha üksikasjalikke nõudeid, kuidas automatiseerimisel või tehisarul
põhinevaid lahendusi analüüsida, sest valdkond areneb kiiresti ja taoline nõue on õigusloomes
uus. Tegemist võib olla pelgalt mõtteharjutusega võimaliku kasutuspraktika tuvastamiseks, aga
ka juba töös olevate algatuste kirjeldamisega. Välistatud ei ole, et analüüs tehnoloogiliste
lahenduste võimalikkuse ja otstarbekuse kohta tellitakse välistelt eraõiguslikelt isikutelt
(tehnoloogiaettevõtjad, uuringufirmad). Ministeeriumid saavad kasutada ka oma
haldusalasisest IT-majade ressurssi.
Võib eeldada, et uute nõuete rakendumisel vähenevad seletuskirja mõjuanalüüsis
tekstikordused ning kohati sisutühjad laused mõju olulisuse hindamiseks.16 Soov on toetada
15 Andmed määruseelnõude kohta põhinevad eelnõude infosüsteemi väljavõttel ning võivad sisaldada kordusi,
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/share/home/review (09.01.2026). 16 Kehtivad mõju hindamise nõuded näevad ette, et mõju olulisuse tuvastamiseks tuleb hinnata nelja kriteeriumi – mõju ulatust, sagedust, sihtrühma suurust ja ebasoovitavaid riske – kolmepallisel skaalal väike,
20
senisest rohkem visuaalsete lahenduste, näiteks jooniste, tabelite, skeemide, loetelude jm
infograafika kasutamist, samuti võiks paraneda riskide kaardistamine ning tulude ja kulude
kvantifitseerimine. Õiguslooja vaatest võib see tähendada analüütilise lisakompetentsi
kaasamist õigusloomesse (nt koostöö analüütikute või analüüsiosakonnaga, analüüside
tellimine väljastpoolt). Samas on mõju hindamist puudutavad nõuded senisest lihtsamad ja
vähem tehnilised ning lubavad paindlikumalt üles ehitada analüüsiosa ja järeldusi esitada.
Kaudsed sihtrühmad ja teisene mõju
Vaatamata asjaolule, et HÕNTE kohaldub Vabariigi Valitsuse õigusloomele, ei piirdu
mõjutatud sihtrühm vaid täitevvõimuga. Riigikogus järgitakse eelnõu vormistamisel
Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskirja, mis on seaduseelnõu ja seletuskirja
puudutavas osas praegu vastavuses HÕNTE-ga. HÕNTE muutmine toob vajaduse muuta ka
Riigikogu normitehnika eeskirja.
Joonis 2. HÕNTE muutmisest otseselt ja kaudselt mõjutatud sihtrühmad
Ligikaudu 90% Riigikogus vastuvõetud seadustest on algatanud Vabariigi Valitsus.17 Seega
mängib Eesti õiguskorra kujundamisel olulist rolli, millised nõuded on Vabariigi Valitsus
kehtestanud enda õigusloomele ning kuidas neid nõudeid praktikas järgitakse. Kaudselt võib
HÕNTE muutmine mõjutada laia ringi õigusloome või õiguse rakendamisega kokkupuutuvaid
institutsioone ja isikuid (joonis 2).
Kavandatavate muudatustega soovitakse parandada seletuskirjade kvaliteeti, toetada VTK-de
sagedasemat koostamist ning tagada, et loodavate õigusaktide kooskõla Eesti Vabariigi
põhiseadusega on piisava põhjalikkusega analüüsitud. Seeläbi aitavad muudatused kaasa hea
keskmine, suur. Praktikas on see toonud kaasa selle, et suure osa mõjuanalüüsist moodustavad hinnangud mõju kriteeriumidele ning sisulisi selgitusi tulemuste ja mõju kohta esitatakse vähe. 17 2025. aastal oli 87% Riigikogus vastuvõetud seadustest algatanud Vabariigi Valitsus (Riigikogu statistika: Statistika – Riigikogu).
21
õigusloome põhimõtete18 järgimisele. Õigusloome, mis on kaasav, ettenähtav, teadmuspõhine
ja põhiseadusega kooskõlas, on omakorda demokraatliku õigusriigi toimimise nurgakivi.
Tabel 2. Kokkuvõte eelnõu võimalikust mõjust: soovitud tulemused ja võimalikud riskid
Soovitud tulemused ja mõju
VTK koostamine lihtsustub, need on lühemad ja kompaktsemad. Kaasatavate ajakulu VTK-ga
tutvumisel ja tagasiside andmisel väheneb. VTK-d ei jäeta kergekäeliselt koostamata, paraneb
varajane kaasamine.
Mõju hindamisele kehtestatud nõuded on põhjendatud. Paraneb mõjuanalüüsi loetavus ja
ülevaatlikkus, oluline info on kergemini leitav (vähem struktuurset liigendamist, tekstikordusi
ja sisutühja teksti). Suurem rõhk on analüüsi objektiivsusel ja teadmuspõhistel järeldustel.
Põhiseaduspärasuse analüüs on seletuskirjas paremini leitav. Eelnõu põhiseaduspärasust
hinnatakse tervikuna. Väheneb risk, et kavandatakse sätteid, mis ei ole kooskõlas
põhiseadusega.
Kui eelnõu vajadus tuleneb EL-i õigusest, tagatakse, et seletuskirjas viidatakse varasemale
protsessile, st Eesti seisukohtade kujundamise etapile. Selgelt eristatakse muudatused, mis
tulenevad EL-i õigusest ning riigisisesest vajadusest. Huvirühmadel ja Riigikogu liikmetel on
parem ülevaade otsuste kujunemisest.
Järelhindamised muutuvad süsteemsemaks ja nende arv suureneb. Õigusloojale on selge,
millal tuleb kavandada järelhindamine. Väheneb risk muudatusteks, mis viiakse ellu ja n-ö
unustatakse.
Suureneb HÕNTE sätete selgus, vähenevad küsitavused ja mitmeti tõlgendamine.
Vabariigi Valitsuse õigusloomes järgitakse senisest enam hea õigusloome põhimõtteid,
suureneb üldine usaldus õigusloomeprotsessi vastu.
Riskid ja negatiivne mõju
Risk, et VTK-d muutuvad sisult üldisemaks, mistõttu on lahenduste kooskõla muude
õigusaktide või õiguse põhimõtetega raske selles etapis hinnata.
Keeruline on prognoosida, kuidas rakendub ellu kohustus VTK etapis hinnata
automatiseerimisel või tehisarul põhinevaid lahendusi. Muudatus toob kaasa töökoormuse
suurenemise.
Nõudeid seletuskirjas esitatavale infole täiendatakse, eelkõige EL-i õigusakti puudutavas osas.
Õigusloomega tegelevate ametnike koormus suureneb.
Mõju hindamise süsteemi ümberkujundamine toob teatava määramatuse rakendumise osas.
HÕNTE muutmine võib tingida vajaduse muuta ka Riigikogu normitehnika eeskirja.
HÕNTE muudatuste ettevalmistamisel tuleb arvestada riigi koosloome keskkonna
arendamise ja olemasoleva funktsionaalsusega.
Muudatustega kohanemine võtab teatava aja, vajalikud on koolitused ministeeriumidele.
5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise
eeldatavad tulud
Eelnõukohase määruse rakendamisel ei ole rahalist mõju riigi ega kohalike omavalitsuste
eelarvele. Töökorralduslik mõju avaldub ministeeriumides õigusakte ettevalmistavatele
ametnikele (täpsem info on esitatud seletuskirja neljandas osas).
18 Hea õigusloome põhimõtted on kehtestatud Riigikogu 12.11.2020 otsusega „Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030“.
22
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. mail 2026. aastal. Eelnõu määrusena jõustumisel muutuvad eelnõude
koostajate kohustused eelnõude ja seletuskirjade vormistamisel. Eelnõu määrusena
kehtestamise ja jõustumise vahele tuleb jätta piisav aeg, et eelnõude koostamisega tegelevad
ametnikud jõuaksid muudatustega tutvuda ning ettevalmistamisel olevad eelnõud täienenud
nõuete järgi vormistada. Eelnõukohase rakendussättega kavandatakse kahekuuline
üleminekuaeg. Rakendussätte kohaselt kontrollib Justiits- ja Digiministeerium uute nõuete
kohaldamist nende eelnõude ja väljatöötamiskavatsuste puhul, mis esitatakse esmakordselt
kooskõlastamisele 1. juulil 2026 või hiljem.
7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks järgmistele asutustele ja organisatsioonidele:
ministeeriumid, Riigikantselei (sh Riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaat), Riigikogu
Kantselei, õiguskantsler, Riigikontroll, Vabariigi Presidendi Kantselei, Eesti Linnade ja
Valdade Liit, Riigi Tugiteenuste Keskus, Vabaühenduste Liit, Eesti Koostöö Kogu, Eesti
Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Väike- ja
Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, sotsiaalteaduslike
rakendusuuringute keskus (RAKE), Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut,
Praxis, Centar, Arenguseire Keskus.
Liisa-Ly Pakosta
justiits- ja digiminister
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Ministeeriumid Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja muutmise määruse eelnõu Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning lisatud adressaatidele arvamuse avaldamiseks Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ muutmise määruse eelnõu. Ootame teie kooskõlastusi ja arvamusi 15 tööpäeva jooksul alates kirja kuupäevast. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Määruse eelnõu 2. Määruse seletuskiri koos lisadega Lisaadressaadid: Riigikantselei Riigikogu Õiguskantsleri Kantselei Vabariigi Presidendi Kantselei Eesti Linnade ja Valdade Liit Riigikontroll
Meie 06.03.2026 nr 8-1/1741-1
2
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei Vabaühenduste Liit Eesti Koostöökogu Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Tartu Ülikooli õigusteaduskond Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Ragnar Nurkse Innovatsiooni ja Valitsemise Instituut Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE Mõttekoda Praxis Eesti rakendusuuringute keskus Centar Arenguseire Keskus Riigi Tugiteenuste Keskus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda Keiti Roosbaum Katariina Kärsten 53888918 [email protected]
1
Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja
muutmise määruse eelnõu seletuskirja
lisa 1
Kooskõlastustabel
Esitaja/märkuse sisu Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht
Haridus- ja Teadusministeerium
Olete esitanud ministeeriumidele kooskõlastamiseks hea õigusloome
ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) muutmise eelnõu
väljatöötamiskavatsuse, mis puudutab nõudeid õigustloova akti
eelnõule, selle seletuskirjale ning väljatöötamiskavatsusele.
Alljärgnevalt esitame Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM)
seisukohad vastavalt väljatöötamiskavatsuses toodud
arutelupunktidele. 1. Väljatöötamiskavatsus (VTK)
HTM peab VTK sisunõuete lihtsustamist põhjendatuks. Praegune nõue
kirjeldada VTK-s detailselt regulatsiooni ülesehitust ei ole sageli
vajalik ega ka realistlik ning viib sisulise analüüsi asemel formaalse
dokumendini. Õige on suunata VTK probleemi, sihtrühmade,
eesmärgi, lahendusvariantide ja põhiliste mõjude kirjeldamisele,
vältides eelnõuteksti ennetavat lahtikirjutamist. See vähendab
koormust väiksema mõjuga muudatuste puhul ja jätab rohkem aega
sisuliseks aruteluks huvirühmadega.
Arvestatud.
VTK sisunõudeid on kavas eelnõuga lihtsustada, edaspidi tuleb VTK
koostamisel keskenduda probleemi ja eesmärgi määratlemisele, tuua
välja võimalikud lahendusvariandid ja peamine mõju, sh esialgne
hinnang halduskoormusele. Uuendusena on kavas VTK sisunõuetega
juhtida tähelepanu tehisaru kasutamisele.
Soovitame, et välisriikide võrdlus oleks vabatahtlik ning seda
kasutataks eelkõige juhul, kui eelnõu ei ole poliitiliselt kokkulepitud
ning argumenteeritud. Sellisel kujul jääb VTK praktiliseks tööriistaks,
mitte formaalseks nõudeks.
Arvestatud.
Välisriikide praktika võrdlemine ei ole edaspidi kohustuslik osa VTK-
st. HÕNTE-ga ei nähta ette kindlat VTK vormi, ministeeriumid võivad
vormi ja struktuuri valida vastavalt konkreetse algatuse sisule.
2
HTM väärtustab VTK-d varajase poliitikakujundamise vahendina,
kuid tulenevalt õigusloome praktikast, siis liiga mahukad ja detailsed
VTK-d kordavad hilisema seletuskirja sisu ja koormavad protsessi.
Seetõttu toetab HTM eelnõu suunda muuta VTK arutelukesksemaks,
vähendada kohustuslikku infot ja suurendada vormivabadust.
Haridusvaldkonna teemad on väga erineva ulatusega, mistõttu tuleb
võimaldada valida teemale vastav VTK maht: väikeste muudatuste
puhul lühike ja konkreetne, suuremate reformide puhul põhjalikum.
Igal juhul peab keskmes olema probleem ja selle lahendusvariandid.
Arvestatud.
VTK vorm ja struktuur on vastutava ministeeriumi otsustada, eelnõuga
on kavas sätestada HÕNTE-s vaid kõige olulisemad nõuded. JDM-i
üldine soovitus on, et VTK-d peaksid olema lühikesed, ülevaatlikud ja
avalikku arutelu toetavad dokumendid.
2. Mõju hindamise nõuded seletuskirjas
HTM toetab mõju hindamise nõuete ümberkujundamist nii, et rõhk
oleks sisulisel analüüsil, mitte üksikasjalikul loetlemisel.
Mõjuvaldkondade koondamine kolme üldkategooria (majanduslik,
sotsiaalne ja keskkonnamõju) alla on meie hinnangul põhjendatud, kui
horisontaalsed teemad (sh põhiõigused, keel, lapsed ja noored,
digiareng ja andmekaitse) jäävad HÕNTE või mõjude metoodika
tasandil selgelt nähtavaks. Selline jaotus katab haridusvaldkonna
olulisemad mõjud ning annab ruumi käsitleda vajadusel täpsemaid
sihtrühmi (õpilased, õpetajad, lapsevanemad, noored,
haridusasutused). Ministeeriumi hinnangul lahendavad need mitmeid
seniseid probleeme, kus hariduseelnõude seletuskirjades tuli
formaalselt täita hulgaliselt alajaotusi, mis tegelikku lisaväärtust ei
andnud.
Mittearvestatud.
Kavas on HÕNTE-s rõhutada, et mõjuanalüüsis tuleb selgitada
eelnõuga kavandatavaid sisulisi muudatusi ning alati tuua välja
mõjutatud sihtrühmad. Seeläbi on soov kujundada mõjuanalüüsid
rohkem sihtrühmapõhiseks.
Mõjuvaldkonnad jäävad HÕNTE-s endiselt loetletuks, kuid kindlasti
ei pea neid esitama eraldi alapealkirjadena. Mõju valdkondi on
eelnõuga kavas muuta, kuid VTK-s esitatud kolmikjaotus pigem
toetust ei leidnud. Mõjuvaldkonnad avatakse ja sisustatakse mõju
määratlemise kontrollküsimustikus, mille uuendamisesse kaasatakse
kõik valdkondlikud ministeeriumid. Mõjuanalüüsi ülesehitus on
endiselt eelnõu autori vaba valik, kui mingis valdkonnas mõju ei
tuvastata, ei pea seda seletuskirjas formaalselt märkima.
Eraldi mõjuanalüüsi aruande nõudest loobumist peame otstarbekaks,
sest senine praktika on niikuinii koondunud seletuskirja.
Haridusvaldkonnas ei ole alati mõjusid võimalik kvantitatiivselt
mõõta, kuid meil on kohustus need siiski selgelt välja tuua ja
põhjendada.
Arvestatud.
HÕNTE-st on välja jäetud eraldi mõjuanalüüsi aruande koostamise
nõue.
3
Peamise riskina näeb HTM, et mõjuvaldkondade üldistamine võib
mõne spetsiifilise haridusmõju varju jätta, näiteks regionaalsed
erisused. Oluline on, et JDM hoiaks juhendmaterjalid ajakohasena
ning tagaks kättesaadava kontroll-loendi küsimustest, mida
mõjuanalüüsi koostamisel kaaluda. Samuti on vajalik, et
kooskõlastamisel hinnataks mõjuanalüüsi kvaliteeti, vältimaks
olukorda, kus paindlikkus viib ülemääraselt lühikeste või
pealiskaudsete seletuskirjadeni.
Selgitame.
HÕNTE-s loetletud mõjuvaldkondade avamiseks ja täpsemaks
selgitamiseks on juhendmaterjalina loodud mõju määratlemise
kontrollküsimustik. Pärast HÕNTE ja mõjude hindamise metoodika
muutmist on kavas kontrollküsimustikku uuendada ning seda tehakse
kindlasti koostöös kõigi ministeeriumidega.
Regionaalne mõju on endiselt ühe valdkonnana nimetatud (kavandatav
HÕNTE § 46 lg 3).
Lisaks peab HTM oluliseks, et mõju hindamisel pöörataks tähelepanu
noorte sihtrühmale, kes on HTM-i vastutusalas olev sihtrühm.
Praktikas käsitletakse noori sageli üldise elanikkonna osana, mistõttu
jääb mõju eripära märkamatuks, kuigi paljudel eelnõudel on neile
otsene või kaudne mõju. Sotsiaalsete mõjude hindamise juures võiks
olla noorte sihtgrupi analüüsimiseks juhendmaterjal või
kontrollküsimustik, mis lihtsustaks mõjude hindamist ning aitaks
eelnõu koostajat. HTM on valmis vastava metoodika ja küsimustiku
väljatöötamisse panustama ning selle ettevalmistama.
Teadmiseks võetud.
Abi kontrollküsimustiku uuendamisel ning vajadusel täiendava
juhendmaterjali koostamisel on teretulnud.
Üha kasvav arv Euroopa riike, sh nt Austria, Saksamaa, Belgia
(Flandria), Prantsusmaa jt, aga ka Euroopa Komisjon ning Euroopa
Nõukogu, on õigusloome- ja poliitikakujundamise protsessides noori
käsitlenud eritähelepanu vajava sihtrühmana mh ka mõju hindamise
kontekstis, olles mitmel juhul sisse viinud üldise kohustuse hinnata
seaduseelnõude koostamisel nendega kaasnevaid mõjusid noortele.
Mitmetes riikides (nt Itaalias, Iirimaal, Maltal ja Hollandis) on sarnane
lähenemine katsetamisel või ettevalmistamisel. Vajaduse selle järele
tingivad noorte oluliselt piiratumad võimalused enda vajaduste
viimiseks poliitikakujundajate ja otsustajateni, võrreldes teiste
eagruppidega, sh noorte vähene esindatus otsustuskogudes ning
valijaskonnas.
Teadmiseks võetud.
JDM mõistab noortega arvestamise tähtsust ning püüame kujundada
juhendmaterjalid (eelkõige kontrollküsimustiku) nii, et eritähelepanu
vajavad või haavatavad sihtrühmad oleksid esile toodud. Samas peame
nõudeid kehtestades arvestama ka ministeeriumide ressurssidega ja
pideva ajasurvega. Seetõttu on kriitilise tähtsusega, et iga ministeerium
jälgib, kuidas mõjutavad teiste ministeeriumide õiguslikud algatused
neile olulisi sihtrühmi või valdkondi.
4
Teeme ettepaneku täiendada HÕNTE metoodikat
kontrollküsimustikuga, mis suunaks eelnõu koostajat hindama, kas
regulatsioon mõjutab noorte õigusi, kohustusi, teenustele ligipääsu või
arenguvõimalusi. Selline tööriist lihtsustaks mõju tuvastamist ja aitaks
tagada, et noortega (st tegelikult tulevikuga) arvestatakse järjepidevalt.
Teadmiseks võetud.
Ettepaneku saab arvesse võtta kontrollküsimustiku uuendamise
käigus.
3. Järelhindamine
HTM toetab kavandatavaid muudatusi järelhindamise nõuetes ning
leiab, et järelhindamine tuleb kavandada eelkõige olulise mõju või
suure ebakindlusega eelnõudele. Eriti juhul, kui VTK on koostamata.
HTM-i hinnangul on oluline, et iga eelnõu ei nõuaks automaatselt
järelhindamist. Haridusvaldkonnas on palju tehnilisi täpsustusi, mille
puhul järelhindamise kohustus looks aluseta koormust. Samal ajal on
olemas selge vajadus nõuda järelhindamist strateegiliste ja pika
mõjuga reformide puhul, näiteks kõrgharidusrahastuse muudatuste või
õppekavareformi korral.
Arvestatud.
Eelnõuga on kavas sätestada, et järelhindamine tuleb kavandada siis,
kui seaduse rakendamisega kaasneb märkimisväärne risk või
määramatus. Lisaks korratakse ÕPPA 2030-st tulenevat kohustust
näha järelhindamine alati ette siis, kui olulise mõjuga seaduseelnõu
väljatöötamiskavatsus on erandlikult jäetud kiireloomulisuse tõttu
koostamata.
Nende nõuetega soovime tagada, et järelhindamine kavandatakse
kõige kriitilisematel juhtudel, jättes samas teatav paindlikkus
vastutavale ministeeriumile.
Samas toob järelhindamise nõude selgem sõnastamine paratamatult
kaasa lisatööd – eriti mitmeaastases perspektiivis, kui järelhindamiste
tähtajad kätte jõuavad. HTM peab seetõttu oluliseks, et olulise mõju
selgitus oleks toodud juhendmaterjalis vähemalt mittesiduvate
orientiiridega (nt sihtrühma suurus, eelarvemõju suurusjärk, riskitase).
Kindlasti toetame mõtet, et JDM ja Riigikantselei hoiavad keskset
ülevaadet kavandatud järelhindamistest ning tuletavad
ministeeriumidele meelde tähtaja saabumist. Muudatuste tulemusel
võib HTMi töökoormus mõnel juhul suureneda, eriti kui
järelhindamise nõue laieneb kiirkorras koostatud eelnõudele.
Järelhindamised eeldavad inimressurssi, analüütilist võimekust ja
vajadusel ka välisekspertide kasutamist.
Selgitatud.
Mõju olulisuse hindamise nõudest on kavas HÕNTE-s loobuda, kuna
tegemist on subjektiivse hinnanguga, mida on normatiivsete
kriteeriumide kaudu raske määratleda.
Küll aga jääb olulisuse tuvastamine sisse järelhindamise kontekstis:
ÕPPA-st tuleneb nõue näha järelhindamine alati ette siis, kui olulise
mõjuga seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus on erandlikult jäetud
kiireloomulisuse tõttu koostamata. Siinkohal ei ole kavas olulisuse
kriteeriumi kuidagi sisustada ning see jääb igakordseks
kaalumiskohaks.
5
4. Põhiseaduspärasuse analüüs
HTM toetab põhimõtet, et iga eelnõu seletuskiri peab sisaldama
läbimõeldud ja sisulist hinnangut eelnõu kooskõlale põhiseadusega.
Peame õigeks, et analüüsi ulatus sõltub riive intensiivsusest ehk
tehniliste ja organisatsiooniliste muudatuste puhul piisab lühikesest
põhjendusest, kuid isikute õigusi või vabadusi oluliselt mõjutavate
eelnõude korral on vajalik põhjalik ja argumenteeritud analüüs.
HTM-i hinnangul aitavad kavandatavad täpsustused ennetada
olukordi, kus põhiseaduslikud küsimused kerkivad alles Riigikogu
menetluses või avalikus debatis. See vähendab õigusvaidluste riski,
tugevdab õigusloome kvaliteeti ja toetab läbipaistvat
poliitikakujundamist. Ministeeriumi vaates on tegemist sisuliselt
põhjendatud ja mõistlikult tasakaalustatud muudatusega, mis teenib
tervikuna avaliku halduse ja õigusriigi huve.
Teadmiseks võetud.
5. Seaduseelnõude ja seletuskirjade keeletoimetamine
HTM peab keeletoimetamist vältimatult vajalikuks. Eesti keel on meie
jaoks põhimõtteline väärtus ja seda tuleb hoida ka õigusloome kaudu.
Korrektselt kirjutatud eelnõud ja seletuskirjad on osa riigi
usaldusväärsusest ning eesti keele hoidmine algab sellest, et seadused
on keeleliselt täpsed ja arusaadavad. Seetõttu toetame, et seaduskeele
järjepidevuse eest vastutaks ka edaspidi JDM, kelle senine pädevus ja
praktika on selles rollis selgelt välja kujunenud, arvestades seejuures
HTM-i kui keelepoliitika kujundaja suunistega. HTM-il endal
keeletoimetajaid hetkel ei ole ning seni sisse ostetud teenus ei ole olnud
asjakohane ega taganud õigusaktide puhul vajalikku kvaliteeti. Kuna
süsteemne vastutus ja parim kompetents eelnõude keeletoimetamisel
on JDM-il, teeme ettepaneku, et JDM saaks pakkuda keeletoimetamise
teenust HTM-ile nii seaduseelnõude kui ka Vabariigi Valitsuse
määruste puhul. Vastav koostööpraktika JDM-i ja teiste
ministeeriumide vahel on juba olemas, mistõttu palume võimalust
kasutada sama lahendust ka HTM-i tekstide puhul. Sellise lahenduse
korral väheneb halduskoormus, ning senise 4 keeletoimetamise etapi
Teadmiseks võetud.
HÕNTE ei reguleeri keeletoimetamise korraldust ja selle võimalikku
konsolideerimist. See küsimus räägitakse ministeeriumidega eraldi
läbi.
6
asemel on võimalik eelnõu toimetada kas kahes või kolmes etapis
(sõltuvalt kooskõlastusringil laekunud ettepanekutes ja nende alusel
tehtud muudatustest). Ühtlasi väheneb JDM-i töökoormus, kuna
kooskõlastamisele tulev eelnõu ei vaja enam keeletoimetamist, sest see
on eelnevalt JDM-i toimetatud. Seega muutub ka kooskõlastusring
sujuvamaks ja kiiremaks.
HTM nõustub JDM-i hinnanguga, et keeletoimetuse keskne korraldus
on vajalik. JDM-i normikontroll ja keeletoimetus aitavad vältida nii
õiguslikke kui keelelisi ebajärjekindlusi ning tagavad, et valitsusele ja
avalikkusele esitatakse keeleliselt korrektne ja ühtse terminoloogiaga
tekst. Haridusvaldkonna eelnõude puhul on see eriti oluline, sest need
on suure ühiskondliku tähelepanuga ja peavad olema arusaadavad väga
erinevatele huvigruppidele.
HTM ei pea põhjendatuks seletuskirjade mahu formaalset piiramist.
Hariduse valdkonnas on seletuskirja maht sageli objektiivselt suurem,
sest mõjude kirjeldamine ja statistika esitamine on vältimatu.
Seletuskiri on eelnõu lahutamatu ja sisuline osa, mitte vormitäide.
Selle mahu piiramine pelgalt keeletoimetamise ajakulu vähendamise
eesmärgil ei ole põhjendatud. Seletuskiri peab sisaldama kõiki
vajalikke analüüse ja selgitusi, mis annavad eelnõu mõjust tervikliku
ja arusaadava ülevaate. Mahu kunstlik vähendamine kahjustaks nii
kvaliteeti kui ka läbipaistvust.
Arvestatud.
Eelnõuga ei seata seletuskirjale mahupiirangut.
6. EL-i õiguse käsitlemine seletuskirjas
HTM toetab JDM-i ettepanekuid täpsustada EL-i õiguse kajastamist
eelnõude seletuskirjades ja mõjude analüüsis. Kavandatud muudatused
suurendavad läbipaistvust ja muudavad eelnõude koostamise
sisukamaks. Peame põhjendatuks, et seletuskirjas oleks selgelt
eristatav, millised sätted tulenevad EL-i õigustest ja millised
riigisisesest poliitikast, ning kas tegemist on minimaalse või täieliku
harmoneerimisega. Samuti tuleks välja tuua liikmesriigile jäetud
kaalutlusruum ja Eesti valikud. Haridusvaldkonnas on EL-i õiguse
ulatus piiratud, kuid esineb olulisi ülevõtukohustusi (nt
Arvestatud
Eelnõuga on kavas tervikuna uuesti sõnastada HÕNTE § 45, mis seab
nõuded infole, mis tuleb seletuskirjas esitada eelnõu vastavuse kohta
Euroopa Liidu õigusele. Muudatustega nähakse muu hulgas ette, et kui
Euroopa Liidu õigusakti rakendamiseks koostatud eelnõu sisaldab ka
riigisisesest vajadusest lähtuvaid sätteid, tuleb viimased selgelt
loetleda. Samuti kehtestatakse n-ö valgusfoori süsteem
vastavustabelis, et markeerida, kas direktiivi säte on üle võetud
minimaalses ulatuses või laiemalt.
7
kutsekvalifikatsioonid, diplomite tunnustamine), mida HTM praktikas
võtab üle minimaalses vajalikus ulatuses. Seletuskirjas tuleks lühidalt
kajastada ka Eesti varasemaid seisukohti ja EL-i läbirääkimiste
tulemusi, et siduda EL-i tasandi töö riigisisese õigusloomega ning
võimaldada Riigikogul hinnata lõpliku õigusakti vastavust Eesti
eesmärkidele. Koormuse vähendamiseks soovitame talletada EL-i
menetluse käigus lühikese kokkuvõtte, mida seletuskirjas kasutada.
HTM toetab vastavustabeli nõuet EL-i määruste puhul, mis eeldavad
siseriiklikke õiguslikke või korralduslikke samme, kuid kohustus ei
tohiks kehtida määruste puhul, mis ei too kaasa täiendavaid samme.
Kokkuvõttes HTM leiab, et kavandatavad HÕNTE muudatused on sisuliselt
põhjendatud ning kooskõlas hea õigusloome ja tõenduspõhise
poliitikakujundamise põhimõtetega. Toetame muudatuste eesmärke –
kasutajasõbralikkuse suurendamist, lihtsustamist ning põhimõtet, et
tuleb hinnata niipalju kui hädatarvilik. Tervitatav on ka tähelepanu
viimine riskide hindamisele ning tasakaalustatud ja objektiivse
analüüsi esitamise kohustusele ning EL-i õiguse käsitlemise
läbipaistavaks muutmisele. HTM toetab muudatusi tingimusel, et lõplikes nõuetes arvestatakse
ministeeriumide töökoormust ning juhendmaterjalid uuendatakse. Nii
on muudatused proportsionaalsed, praktiliselt rakendatavad ja loovad
läbipaistvama õigusloome.
Teadmiseks võetud.
8
Kaitseministeerium
Justiits ja Digiministeerium (JDM) on saatnud Kaitseministeeriumile
kooskõlastamiseks hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi
HÕNTE) muutmise väljatöötamiskavatsuse (edaspidi HÕNTE VTK).
Kaitseministeerium on HÕNTE VTK läbi vaadanud ning esitab
järgmised kommentaarid ja ettepanekud. 1. Kaitseministeerium toetab igati HÕNTE VTK-s võimaliku
muudatusena välja toodud väljatöötamiskavatsuses (edaspidi VTK)
kohustusliku teabe esitamise vähendamist, et võimaldada senisest
suuremat paindlikkust.
Teadmiseks võetud.
2. JDM väidab, et praegune seaduseelnõude keeletoimetuse korraldus
on optimaalne. Kaitseministeerium on arvamusel, et neljakordse
keeletoimetuse näol on tegemist ressursi raiskamisega. Eriti pidades
silmas, et käesoleval hetkel on käimas ka määruste revisjon, mille
raames peavad kõik ministeeriumid üle vaatama, kuidas oleks
võimalik sisemist töökoormust vähendada. Palume kaaluda
keeletoimetamise protsessi lihtsustamist.
Selgitatud.
HÕNTE ei reguleeri keeletoimetamise korraldust ja selle võimalikku
konsolideerimist. See küsimus räägitakse ministeeriumidega eraldi
läbi.
Ühtlasi selgitame, et seaduseelnõudele ei toimu neljakordset
keeletoimetamist. Seaduseelnõu toimetamise põhiraskus lasub eelnõu
ettevalmistaval ministeeriumil. Heaks praktikaks saab pidada seda, et
kui eelnõu avalikustatakse, siis on nii eelnõu kui selle seletuskiri
toimetatud. Kui kooskõlastamisel saadud muudatusettepanekute
põhjal tuleb eelnõu ja seletuskirja muuta, on vältimatu, et ministeerium
tagab, et ka need muudetud osad oleks toimetatud. Teisel
kooskõlastusringil teeb Justiits- ja Digiministeerium üksnes eelnõu
keelekontrolli, mille eesmärk on tagada seaduste õiguskeele ühtsus
ministeeriumide üleselt. Kui eelnõu ei ole eelnevalt toimetatud, siis on
ka JDM-l keelemärkuseid rohkem ning sisuliselt tuleb teha eelnõu
keeletoimetus. Seletuskirja keelekontrolli JDM ei tee. Seletuskirja
keelelise kvaliteedi tagamine on üksnes iga ministeeriumi enda
vastutada. JDM-i ülesanne on kindlustada, et Vabariigi Valitsuse
istungile esitatav eelnõu versioon oleks õiguslikult ja keeleliselt
korrektne. Vabariigi Valitsuse algatatavate eelnõude puhul enne
algatamist rohkem keeletoimetust ega keelekontrolli ei ole ette nähtud.
Riigikogus kontrollib keeletoimetaja üle eelnõu lõppversiooni.
9
Kokkuvõttes ei vasta tegelikkusele väide, et täpselt ühte ja sama teksti
toimetatakse neli korda. Kui jääme eesmärgi juurde, et eelnõu ja
seletuskiri peavad olema toimetatud, õiguskeele ühtsus peab olema
tagatud, siis leiame, et keeletoimetamise ja keelekontrolli protsess on
optimaalne.
Keeletoimetamise praktikate ühtlustamiseks käib regulaarselt koos
õigustloovate aktide keeletoimetajate ümarlaud, kus on nii
ministeeriumide kui ka Riigikogu Kantselei keeletoimetajad.
Keeletoimetajad ei taju, et mõni protsessi etapp on liigne. Probleem,
millele tuleb tähelepanu pöörata, on õigusloomeprotsessi kõikideks
etappideks vajaliku aja planeerimine, et eelnõu ettevalmistel oleks juba
planeeritud piisav aeg keeletoimetajale sisulise panuse andmiseks ning
et järgnevates etappides, JDMs ja Riigikogu Kantseleis, saaks
keskenduda üksnes vastavalt keelekontrollile ning Riigikogu
menetluses muudetud osa toimetamisele ja eelnõu lõppteksti
keelekontrollile.
3. Soovitame kaaluda võimalust muuta HÕNTE-t selliselt, et seaduses
ja määruses ei oleks erinevad muutmisvormelid, kuna tegemist on
põhjendamatu erisusega ning seetõttu on ka praktika erinev. Teeme
ettepaneku jätta HÕNTE §-st 51 välja tekstiosa „, välja arvatud
muutmisvormeli näide“.
Mittearvestatud.
Määruse vormelid on praegu lihtsamad. Ühtlustamine tähendaks, et ka
määruses tuleks alati kasutada pikki vormeleid. Määruste lühemad
vormelid on võimalus, mitte kohustus. Olemasolevate määruste
muutmisel tuleb jälgida, et algse teksti stiil säiliks. Nii on see ka väga
vanade seaduste puhul.
4. Kaitseministeeriumi hinnangul ettepanek seoses EL-i määrustega:
„Euroopa Liidu õigust üle võtva seaduseelnõu seletuskiri peaks andma
hea ülevaate selle kohta, kuidas on kulgenud ülevõetava EL-i õigusakti
menetlus“ ei ole otstarbekas ega ressursse arvestades mõistlik täiendus. Kui EL-i õigusakt on jõustunud, on see nii Eesti kui teiste
liikmesriikide jaoks kohustuslik, olenemata sellest, kas menetluse
protsessis Eesti ettepanekutega nõustuti või mitte. Kui EL-i õigusaktis
on jäetud liikmesriigile kaalutlus- või otsustusruum, saab selles osas
riigisiseses õigusaktis vastavad normid sätestada ja seletuskirjas
Arvestatud. Eelnõuga muudetakse HÕNTE-t nii, et kõnealusel juhul peab
seletuskirjas esitama viite Eesti seisukohtadele. Samas see ei tähenda,
et seletuskirjas peaks kirjeldama EL-i õigusakti menetluse protsessi,
vaid piisab näiteks viitest veebilehele, kus on vastav info leitav.
10
selgitada. Kogu EL-i õigusakti menetluse protsessi seletuskirjas ümber
kirjutada on ebamõistlik ja liigselt koormav ning tõstab
märkimisväärselt ametnike töökoormust. Tulenevalt eelnevast leiame, et VTK-s tehtud ettepanek täiendada
seletuskirja EL-i õigusakti menetlust puudutavate nõuete lisamisega,
ei lähtu lihtsustamise ja bürokraatia vähendamise eesmärgist. Palume
HÕNTE-s seletuskirja nõudeid selles osas mitte täiendada.
Kliimaministeerium
Vastusena Justiits ja Digiministeeriumi esitatud hea õigusloome ja
normitehnika eeskirja muutmise väljatöötamiskavatsusele märgib
Kliimaministeerium esmalt, et HÕNTE ajakohastamine ja õigusloome
parendamine on tervitatav ja vajalik, ent kõrvuti halduskoormuse
vähendamise eesmärgiga peaks HÕNTE muutmisel eesmärk olema ka
bürokraatia vähendamine ja menetluste kiirendamine ning seega
lisanduvate mittevajalike tööülesannete näol lisakulude tekitamise
vältimine õigusaktide koostamisel. VTK-s on juhitud tähelepanu
Justiits- ja Digiministeeriumi ülesannete hulka kuuluva
keeletoimetamise seisukohast liigpikkadele seletuskirjadele, kuid meie
hinnangul on sama mure asjakohane ka kõigi teiste eelnõuga seotud
isikute vaates (eelnõu koostaja, huvigrupid, kooskõlastavad asutused,
Riigikogu), mistõttu ei ole otstarbekas nõuda seletuskirjas täiendavat
infot, mida tegelikkuses hädasti vaja ei ole. Alljärgnevalt esitame oma täiendavad ettepanekud esitatud VTK-le:
Teadmiseks võetud.
Nõustume tähelepanekutega, kuid märgime, et HÕNTE muutmise
eesmärk ei ole õigusloomemenetluse kiirendamine. Veel kiiremaks
minna on keeruline. Ultima ratio põhimõttest lähtudes ei saa õiguslik
sekkumine kunagi toimuda kergekäeliselt ning menetluse kiirus ei tohi
seega olla eesmärk iseeneses. Seades eesmärgiks kiirema õigusloome,
satuvad ohtu õigusriigi ja demokraatia põhimõtted, mida kokkulepitud
ja ettenähtav õigusloomeprotsess endas kannab (nt huvirühmade
kaasamine, regulatsiooni kooskõla kehtivate õigusaktidega,
põhiõiguste kaitse, tõenduspõhine poliitikakujundamine). Eelnõu
seletuskirjas ei tule esitada sellist infot, millel puudub otstarve.
1. VTK koostamine. Kliimaministeerium on jätkuvalt seisukohal, et
VTK näol praegusel kujul on tegemist olulise halduskoormusega,
millest võiks loobuda järgmistel põhjustel: VTK on küllaltki
abstraktne, VTK väljapakutud lahendused võivad oluliselt muutuda ja
üldjuhul muutuvadki. Huvirühmad peavad sisuliselt reageerima kahele
etapile, kaks korda lugema ja kommenteerima. Oleks vaja võrrelda
VTK-des esitatud lahendusi ja hiljem koostatud eelnõude tegelikku
sisu, kuna tavapäraselt on praktikas pigem nii, et eelnõu ja VTK-s
kavandatud lahendused erinevad olulisel määral. Seega ei täida VTK
Mittearvestatud. Eelnõuga ei loobuta VTK koostamisest, kuna see on
õigusloomeprotsessi läbipaistvuse tagamiseks oluline osa ning aitab
varakult huvirühmasid informeerida ja kaasata. Samas muudetakse
eelnõuga VTK koostamise nõuded paindlikumaks.
Näited, kus eelnõuga kavandatav lahendus erineb oluliselt VTK-s
pakutust, peegeldavad justnimelt seda, miks VTK on vajalik. See
näitab, et VTK-s tõstatatud probleem või pakutud lahendused ei olnud
asjakohased ning VTK-ga ennetati igakülgselt kaalumata lahenduse
11
paljudel juhtudel oma eesmärki ja sel puudub sellisel juhul ka sisuline
väärtus. Eelnõu kavand tekitab rohkem sisulist dialoogi, sest seal on
juba konkreetne lahendus konkreetses sõnastuses, millele huvigrupp
saab reageerida.
kavandamist konkreetsete sätetena. Esineb olukordi, kus VTK põhjal
ei koostata kunagi seaduseelnõu, sellisel juhul aitab VTK vältida
ülereguleerimist. Huvirühmade kaasamine eelnõu etapis on kahtlemata
vajalik, kuid siis toimub arutelu juba konkreetsete sätete üle ning on
vähetõenäoline, et põhimõttelisi lahendussuundi enam muudetakse
(isegi, kui huvirühmad seda sooviksid).
Täpsustame ka, et VTK koostamise koormust ei saa käsitleda
halduskoormuse, vaid kui, siis töökoormusena. Leiame, et VTK
koostamine ei ole täiendav ja tarbetu töökoormus. Iga muudatuse eel
tuleb sõnastada, mis on probleem, mis on soovitud eesmärk ning
kaaluda erinevaid lahendusvariante eesmärgini jõudmiseks ja hinnata
erinevate variantide võimalikku mõju. Kogu seda infot saab kasutada
eelnõu koostamise etapis.
2. Seaduste järelhindamine. Kliimaministeeriumi hinnangul ei saa
järelhindamise osakaalu suurendamine õigusloomes olla eesmärk
iseenesest. Järelhindamine võib olla mõistlik teatud juhtudel, kus mõju
on võimalik ühemõtteliselt mõõta (nt alaealiste õigusrikkujate arv),
kuid alati ei ole see võimalik või mõistlik. Kui mõne õigusaktiga
kaasnevad oodatust suuremad (negatiivsed) mõjud, on alati võimalus
seda õigusakti muuta ning vastavas eelnõus kirjeldada varasema
õigusakti ning planeeritavate muudatuste mõju – nii nagu see senini on
ka toimunud.
Selgitatud.
Nõustume, et seaduse tasandil kavandatud järelhindamine ei ole kõigil
juhtudel vajalik, ning selleks pakume eelnõuga välja võimalikult
paindliku järelhindamise regulatsiooni (kavandatav HÕNTE § 46 lg
7). Järelhindamise tulemus ei pruugi olla see, et õigusakt vajab uuesti
muutmist.
Väljapakutud variant 1 puhul on kesksel kohal küsimus, kes ja milliste
kriteeriumite alusel otsustab, mis on „oluline mõju“? Variandi 2-
kohane riskipõhine lähenemine eeldab selget metoodikat, koolitusi
ning suurendab töökoormust. Millisel juhul tuleks kindlasti teha
järelhindamine, peaks olema üheselt kirjas.
Selgitatud.
Eelnõus on välja pakutud n-ö riskipõhine lähenemine (lisaks ÕPPA-s
juba sisalduvale nõudele). Tegemist on kahtlemata mõnevõrra
subjektiivse kriteeriumiga, kuid selle eelis on võimalus arvestada
järelhindamise kavandamisel konkreetse eelnõu ja muudatuse
asjaolusid.
12
3. Põhiseaduspärasuse analüüs. Teeme ettepaneku sätestada HÕNTEs
(või selle lisana) konkreetne kontrolliskeem, et analüüs oleks
süsteemne ja hõlmaks kõiki vajalikke aspekte ja põhiõigusi.
Põhiseaduslikkuse analüüsi koostamisel tekib sageli kahtlus, kas
asjakohaste põhiõiguste valim on piisav ning kas valitud lahenduse
järeldused lahenduse põhiseaduspärasuse kohta on selged ja piisavad.
Kontrollnimekiri võiks loetleda kõik põhiõigused, millest saaks välja
noppida asjakohased (nt õigusselgus, võrdsus, eraelu puutumatus,
ettevõtlusvabadus, omandiõigus jne).
Selgitatud.
Erinevat liiki põhiõiguste riive põhiseaduspärasuse kontrollskeemid on
välja töötatud ja kõikidele kättesaadavad näiteks Eesti Vabariigi
põhiseaduse kommenteeritud väljaannetes.
Siiski on Justiits- ja Digiminieestriumi korraldatud
õigusloomeakadeemia raames toimuvate põhiseadusepärasuse
analüüside koostamise praktiliste koolituste tarbeks koostöös Tartu
Ülikooliga välja töötatud õigusloomes põhiseaduspärasuse analüüside
koostamiseks täpsustatud juhend. See on avaldatud Justiits- ja
Digiministeeriumi veebilehel.
4. EL otsustusprotsessides esitatud seisukohtade esitamine
seletuskirjas. Eelneva otsustusprotsessi detailne kirjeldamine üldise
nõudena toob kaasa suure tööjõukulu ning seletuskirja mahu
võrdlemisi olulise paisumise. Lisaks ei ole sellest suuremat
lisandväärtust õigusakti lõppsõnastuse selgitamisel, kuna
läbirääkimised EL nõukogus ning triloogid Euroopa Parlamendi,
nõukogu ja komisjoni vahel võivad viia hoopis teistsuguste
tulemusteni, mille on poliitilisel tasandil lõpuks siiski heaks kiitnud ka
Eesti (seda isegi juhul, kui algselt oldi oma seisukohtades selle vastu).
Juhul, kui konkreetsete sätete puhul on asjakohane viide varasemale
EL otsustusprotsessile (nt seisukoha kujundamisel huvigruppidega
toimunud läbirääkimised vmt), on sellise info esitamise võimalus juba
praegu olemas.
Arvestatud. Eelnõuga muudetakse HÕNTE-t nii, et kõnealusel juhul peab
seletuskirjas esitama viite Eesti seisukohtadele. Samas see ei tähenda,
et seletuskirjas peaks kirjeldama EL-i õigusakti menetluse protsessi,
vaid piisab näiteks viitest veebilehele, kust on vastav info leitav.
Lisaks juhime tähelepanu, et õigusaktide menetlus kestab EL-s
enamasti aastaid ning ka Eesti seisukohad võivad erinevates
menetlusetappides olla erinevad. Viimane omakorda eeldab
täiendavaid selgitusi ning võib tekitada olukorra, kus EL õigusakti
ülevõtva riigisisese õigusakti menetluses koondub tähelepanu
seletuskirjas esitatud infole Eesti seisukohtade kohta, mis olid küll
asjakohased konkreetsel ajahetkel, kuid mitte enam vastuvõetud
õigusakti ülevõtmisel. Varasemate seisukohtade selgitamine eeldaks
omakorda ka vastavate EL õigusakti sätete esitamist konkreetsel
Arvestatud. Seletuskirjas ei ole vaja kirjeldada Eesti seisukohtade ja nende
muutumise sisu, vaid tuleb esitada üksnes viide veebilehele, kust see
info on leitav.
13
ajahetkel, mis on aga absoluutselt asjassepuutumatu lõppteksti
seisukohalt. Isegi juhul, kui Eesti oli algselt EL konkreetse nõude
kehtestamise vastu, ei ole selle õigusaktina vastuvõtmise järgselt enam
võimalik seda mitte üle võtta ja ka seletuskirjas selliste aspektide
rõhutatud väljatoomine võib viia vale arusaamiseni (sh võib tekitada
mulje, nagu saaks Eesti nõuet mitte rakendada).
5. EL määruste vastavustabel. Kliimaministeerium ei toeta EL-i
määruste rakendamisel vastavustabeli koostamise kohustust. EL-i
määrused on otsekohalduvad ning riigisisene menetlus puudutab vaid
riigisisese õiguse vastavusseviimist, mis juba iseenesest näitab ära,
milline osa ei ole olnud vastavuses või piisav EL-i määruse
kohaldamiseks. Tavapäraselt on EL-i määruse rakendamiseks vaja
nimetada riigisisene pädev asutus ja kehtestada vastutussätted –
määrused kehtestatakse tavapäraselt piisava detailsusastmega
valdkondades, kus menetluse ühetaolisus üle EL-i on oluline, ning
eesmärk on, et puuduks vajadus kehtestada rakendusmehhanismi igas
liikmesriigis eraldi. Seega koosneks VTK-s väljapakutud
vastavustabel tõenäoliselt ca 99% ulatuses konstanteeringust, et nõuet
rakendatakse vastavalt määrusele (kuna riigisisesesse õigusesse seda
üle ei võetagi).
Arvestatud.
Eelnõuga ei kehtestata vastavustabeli nõuet EL-i määruste jaoks. EL-i
määruse rakendamise korral tuleb eelnõu kohaselt esitada nende
määruse artiklite loetelu, mille rakendamiseks on vaja Eesti seadusi
muuta (kontaktpunktiks oleva asutuse määramine, karistused vmt).
Keeleline toimetamine. VTK-s on ühe alternatiivse ettepanekuna
keeletoimetuse etapi kiirendamiseks välja pakutud piiri seadmist
seletuskirja mahule. Arvestades õigusaktide äärmiselt erinevat mahtu
ning seletuskirjale kehtestatud nõudeid ei toeta me ettepanekut.
Leiame, et selle küsimuse õigusliku reguleerimise asemel saaks JDM
pigem kasutada alternatiivseid meetodeid nagu koolitused või
ringkirjad, kus pöörataks tähelepanu juhtumitele, kus seletuskirjades
on esitatud liigset, kordavat või ebavajalikku infot. Samuti saaks
keeletoimetaja ise teha vajadusel konkreetseid ettepanekuid teksti
lühendamiseks.
Arvestatud. Eelnõuga seletuskirjale mahupiirangut ei seata.
14
Kultuuriministeerium
Kultuuriministeerium kooskõlastab hea õigusloome ja normitehnika
eeskirja (HÕNTE) muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse. Kultuuriministeerium leiab, et HÕNTE muutmine on tervitatav ja
vajalik. Esitame alljärgnevalt mõned kommentaarid. 1. Eelnõu seletuskirja mõjude hindamise nõudeid puudutavad
muudatused peaksid seletuskirja koostamise protsessi lihtsustama
(vähem kordusi ja info killustumist), lisama paindlikkust ja vajaliku
info leitavust toetama.
Teadmiseks võetud.
2. Nõustume VTK-s väljatooduga, et järelhindamine võiks kujuneda
õigusloomeprotsessi loomulikuks osaks ja selle vajalikkust ning
kasutegureid võiks selgitada juhendite, koolituste ja arutelupäevadega.
Leiame, et HÕNTEsse ei peaks lisama uusi formaalseid nõudeid, kuid
vajadusel saaks HÕNTEs sätestada järelhindamise vajalikkuse üle
otsustamine riskipõhiselt.
Arvestatud.
Eelnõuga on kavas kehtestada n-ö riskipõhine lähenemine
järelhindamise kohustuse sätestamisel seaduses (kavandatav HÕNTE
§ 46 lg 7).
3. EL-i õiguse ülevõtmist kajastava info lisamine seletuskirja tuleks
kavandada sellisel moel, et seletuskirja maht ei suureneks veelgi.
Lisatav info peaks olema ülevaatlik, ent mitte ülemäärane. Eelnõu sisu
ja võrdleva analüüsi juures toodud selgitusest tuleb tavapäraselt välja,
milliste EL õiguse sätete ülevõtmiseks/rakendamiseks muudatused
tehakse ning kordused seletuskirja erinevates osades ei oleks vajalikud.
Lisaks tuleks kaaluda, kas EL otsekohalduva määruse vastavustabeli
koostamise nõue on hädavajalik.
Arvestatud. Eelnõuga muudetakse HÕNTE-t nii, et kõnealusel juhul peab
seletuskirjas esitama viite Eesti seisukohtadele. Samas see ei tähenda,
et seletuskirjas peaks kirjeldama EL-i õigusakti menetluse protsessi,
vaid piisab näiteks viitest veebilehele, kus on vastav info leitav.
Kultuuriministeeriumi õigusloomega tegelevad ametnikud on valmis
andma täiendavat sisendit HÕNTE konkreetsete muudatuste
väljatöötamisel.
Teadmiseks võetud.
15
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Täname, et esitasite kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse
22.12.2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika
eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) muutmise väljatöötamiskavatsuse
(edaspidi VTK). 1. Kooskõlastame VTK järgmiste märkustega.
1.1. Väljatöötamiskavatsus VTK-s on välja pakutud, et edaspidi koostatavates
väljatöötamiskavatsustes võiks vähendada kohustusliku teabe
esitamist. Toetame antud eesmärki, kuid VTK-s on sisuliselt märgitud
nende praegu kehtivate kohustuslike nõuete kohta, mis Justiits- ja
Digiministeeriumi (edaspidi JDM) hinnangul edaspidi ei oleks
kohustuslikud, et need võib esitada teiste kohustuslike nõuete juures.
Oleme seisukohal, et nõuded kas on või neid ei ole, ehk ei saa jääda
umbmäärane „võib esitada“ juurde. Ehk sisu nõude ühest kohast teise
tõstmine ja lisandus, et võib midagi esitada, ei tee
väljatöötamiskavatsuse vormi lihtsamaks ega selgemaks. Palume
HÕNTE-sse jätta ainult kohustuslikud nõuded.
Arvestatud. HÕNTE-sse on kavandatud jätta üksnes need sisunõuded, mille
järgimine VTK koostamisel on kohustuslik. Sõnastusi on üldistatud,
jättes VTK koostajale suurema otsustusruumi, mis infot konkreetse
algatuse puhul kajastada. Uuendusena on kavas lisada võimalike
lahenduste juurde viide tehisarul põhinevatele lahendustele.
Sisunõudeid selgitatakse täiendavalt mõju hindamise metoodikas,
mille muutmine on samuti ettevalmistamisel.
Ühtlasi toetame eesmärki muuta väljatöötamiskavatsuse sisunõuded
arutelukeskseks ja vähendada formaalsust, kuid mitte mõjude
hindamise sisunõuete arvelt. Väljatöötamiskavatsuse roll on tagada, et
poliitikavalikute tegemine põhineks andmepõhistel kaalutletud
alternatiividel, seega on mõjuanalüüsi roll osa arutelust, mitte üksnes
eelistatud lahenduse põhjendus. Kui mõjuhinnang koostatakse ainult
eelistatud lahenduse ja mitte teiste alternatiivide kohta, siis on
ohustatud väljatöötamiskavatsuse läbipaistvus ja põhjendatus. Valitud
sobivaim lahendus peaks tuginema teiste variantide mõjude (sh
riskide) võrdlusele ja see eeldab väljatöötamiskavatsuses mõjude
analüüsimist kõikide pakutud alternatiivide puhul.
Selgitatud. Nõustume, et VTK peab aitama kaasa eri poliitikavalikute kaalumisele
ja seeläbi andmepõhisele otsustamisele. Kooskõlastamisele esitatud
VTK-de hulgas leidub nii selliseid, kus esitataksegi mitu alternatiivset
või teineteist täiendavat poliitikavalikut kui ka selliseid, kus sisuline
poliitikavalik on juba mingisugustel põhjustel teada (eelistatud
lahendus) ning otsustusruum piirdub lahenduse üksikasjade üle
otsustamisega. Leidub ka näiteid VTK-dest, kus osades küsimustes on
eelistatud lahendus juba teada, kuid teistes lahendusi alles kaalutakse.
VTK sisunõuded peavad praktikas sobituma väga eripalgelisteks
olukordadeks. Nõue igakordselt teisi lahendusvariante võrrelda võib
kaasa tuua sisutühja formaalse teksti lisandumise, mis VTK-le
lisaväärtust juurde ei loo. Samuti tasub rõhutada, et huvirühmad on
16
väljendanud arvamust, et kui teatud juhtudel on eelistatud
poliitikavalik juba teada, siis võiks seda VTK-s ka selgelt öelda.
Lahenduste eeliste ja puuduste võrdlemine on üks võimalik
lähenemine mõju hindamisele VTK etapis. Seda selgitatakse täpsemalt
ka mõju hindamise metoodikas, mille ajakohastamine on samuti
praegu käsil.
Me ei toeta seaduseelnõu edasise väljatöötamise tegevuskava nõude
kaotamist. Tegevuskavad on oluline osa õigusloome demokraatlikust
ja läbipaistvast protsessist, võimaldades avalikkusel ja huvirühmadel
jälgida ja kaasa rääkida poliitikamuudatuste elluviimisel. Tegevuskava
loob vastutuse ja ajalise raamistiku poliitikameetmete rakendamisel ja
kaasamisprotsessi jaoks, sh toetades kaasatavate võimalust oma
osalemiseks vajalikku aega ette planeerida.
Arvestatud.
1.2. Mõju hindamise nõuded seletuskirjas Toetame eesmärki ajakohastada mõju hindamise nõudeid ja muuta
neid sisulisemaks juhendmaterjalide tasandil. Peame oluliseks, et
HÕNTE-s oleks selgelt sätestatud mõjude hindamise põhimõtted,
samas eelistame, et konkreetse mõjude hindamise korraldus ja
struktuur (nt valdkondade või sihtrühmade kaupa) jääks paindlikuks,
et seda saaks kohandada vastavalt eelnõule, mille kohta mõjuanalüüs
kirjutatakse. Detailsemad nõuded ja metoodilised juhised on
otstarbekas jätta juhendmaterjalidesse.
Teadmiseks võetud.
17
Seejuures rõhutame, et ükskõik millised mõjuanalüüsi põhimõtted
HÕNTE-sse lõplikult valitakse – olgu see üldiste mõjukategooriate
(majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnamõju) või üldiste põhimõtete
nimetamine või hoopis sihtrühmade põhise lähenemise määratlemine,
siis peab selgesõnaliselt sõnastama kohustuse hinnata ka eelnõu
ruumilist mõju ning mõju inimeste põhiõigustele soolise võrdsuse ja
võrdse kohtlemise vaatest. Nõue analüüsida õigusakti ruumilist mõju on vaja lisada, sest see ei
sisaldu nõuetes praegu üldse, aga sellega arvestamine muutub ajas üha
olulisemaks. Seejuures saab MKM aidata kaasa, et nendesse
abimaterjalidesse lisatakse juhised ja kontrollküsimused ruumilise
arengu eesmärkidele vastavuse analüüsimiseks. HÕNTE § 46
elluviimise abimaterjal „Mõjude määratlemise kontrollküsimustik“ ei
hõlma ruumilise arengu eesmärke, mis sisalduvad üleriigilises
planeeringus. Samuti ei leidu viidet ruumilise arengu eesmärkidele
Vabariigi Valitsuse reglemendi § 5 lõike 2 alusel kinnitatud mõjude
hindamise metoodikas. HÕNTE § 46 lõikes 3 sätestatud mõjude
analüüsi aruande kohustus on otstarbekas kaotada, kuna neid praktikas
ei koostata.
Arvestatud osaliselt. Eraldi mõjuvaldkonnana on kavas HÕNTE-s nimetada „mõju
võrdsetele võimalustele“. HÕNTE-s loetletud mõjuvaldkondi
täpsustatakse ja avatakse mõju määratlemise kontrollküsimustikus,
mille uuendamine on edaspidi kavas. Seal on võimalik selgitada ka
ruumilise mõju hindamist ning JDM on selle osas hea meelega valmis
koostööks.
Juhime tähelepanu, et Eestis on õigusloomes mõju hindamise süsteem
kujundatud nii, et hinnang seisneb kehtiva olukorra võrdlemisel
olukorraga, kus lahendust rakendatakse (lihtsustatult: olukord
poliitikaga – olukord poliitikata = mõju). Mõju ei hinnata strateegiliste
eesmärkide vastu. See on nii vältimaks hinnangute kallutatust ja
tagamaks ühetaoline lähenemine eri valdkondadele.
Kehtivas HÕNTE § 46 lõikes 3 nimetatud kohustus on eelnõuga kavas
kaotada.
Mis puudutab mõju inimeste põhiõigustele soolise võrdsuse ja võrdse
kohtlemise vaatest, siis see soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 9
lõikest 2 tulenev kohustus riigiasutustele on mõju hindamise vaatest
oma olemuselt horisontaalne, puudutades potentsiaalselt kõiki
mõjuvaldkondi ja sihtrühmi samaaegselt. Kui seda ei ole HÕNTE
tasandil selgelt väljatoodud, on oht, et mõjuhindamine soolise
võrdsuse ja võrdse kohtlemise osas jääb praktikas tagaplaanile – eriti
juhul, kui mõjuanalüüsi raamistik muutub üldisemaks või vabamalt
tõlgendatavaks.
Arvestatud.
Lisatud valdkond „mõju võrdsetele võimalustele“.
18
Samuti on vajalik mõjude hindamise põhimõtetes teadmis- ja
andmepõhisuse printsiibi eraldi rõhutamine ning arvesse võtta nii
makro- kui ka mikrotasandit, st et mõjude hindamine on oluline mitte
ainult nende algatuste puhul, millel on kaugeleulatuv mõju
ühiskonnale või majandusele tervikuna, vaid ka nende puhul, kus
mõjutatud on üks sektor, ühiskonna grupp (nt eakad) või regioon.
Samuti hinnates mõjutatud sihtrühma suurust, tuleb arvestada, et mõni
mõju, mis võib olla väike absoluutterminites, võib olla eriti oluline
mõnele ühiskonnagrupile (nt eakad, üksikvanemad vms). Näiteks
Euroopa Komisjoni mõjude hindamise juhendis on märgitud, et see,
mida loetakse oluliseks mõjuks, peab selguma eksperthinnangutest ja
huvigruppide tagasisidest (mitte tehnilistest arvutustest). Sotsiaalsete
mõjude hindamise juhendis rõhutatakse nende mõjude olulisuse
hindamisel just kvalitatiivsete meetodite kasutamise vajadust.
Teadmiseks võetud. Nõustume, et mõju olulisus on kontekstispetsiifiline ning selle
tuvastamine ei ole tehniliste arvutuste põhjal alati võimalik. Eelnõuga
loobutakse mõju olulisuse tuvastamise nõudest senisel kujul.
Eelnõuga kavandatav proportsionaalsuse põhimõte (kavandatav
HÕNTE § 46 lg 6) seisneb selles, et olulisemat mõju hinnatakse
põhjalikumalt ja esmajärjekorras. Sõltuvalt olukorrast võib see
tähendada, et oluline mõju, mis tuleb fookusesse võtta, avaldub ühele
konkreetsele sektorile, grupile, piirkonnale või muu tunnuse alusel
piiritletavale sihtrühmale.
Eraldi peame oluliseks rõhutada, et kuna puudub selgus, kuidas
kavandatavad juhendmaterjalid suhestuvad HÕNTE nõuetega, siis on
ka keeruline hinnata, millises sõnastuses HÕNTE peaks olema ja
millised aspektid/küsimused jäävad juhendmaterjalidesse. Peame väga
oluliseks, et juhendmaterjalid oleksid sisukad, praktilised ja selgitavad,
mitte pelgalt kontrollküsimuste loetelu. Praegu kasutatav
kontrollküsimustik võimaldab enamasti vastata „jah/ei“, mis ei toeta
mõjude sisukat analüüsi ega kvalitatiivset hinnangut. Juhendmaterjalid
peavad aitama ametnikel mõista mitte ainult mida hinnata, vaid ka
kuidas. Soovitame, et HÕNTE ja juhendmaterjalid töötatakse välja
paralleelselt ning testitakse tervikuna praktikas enne lõplike
muudatuste kinnitamist. See tagaks, et normatiivne raamistik ja
metoodiline tugi moodustavad ühtse ja toimiva süsteemi. Toetame
mõju hindamise nõuete laiema arutelu korraldamist ministeeriumide
vahel, mis oleks ühtlasi sisukam kui JDM 12.11.2025 korraldatud
käesoleva VTK arutelu, et tekiks praktiliselt töötav mõjude hindamise
raamistik, mis toetaks kvaliteetseid mõjuanalüüse ja seega ka
otsustajate teadlikke valikuid. Oluline on, et tekkiv raamistik toetaks
Teadmiseks võetud.
HÕNTE ja mõju hindamise metoodika muutmine on kavandatud
samaaegselt. Kontrollküsimustikku muudetakse jooksvalt. Alati, kui
valdkonnaministeeriumil on ettepanek kontrollküsimustiku
täpsustamiseks, saab selle esitada JDM-le.
19
senisest paremini seaduseelnõudes ka sisukat soolise võrdõiguslikkuse
ja võrdsete võimaluste analüüsi ja edendamist ning välistaks riski, et
sooaspekt ja vähemusrühmad jäävad mõjuanalüüsidest välja.
Mõjude hindamise metoodika osas on kirjale lisatud eraldi failina
ettepanekud, mis on esitatud Riigikantseleile arengukavade
koostamise vaatest.
Teadmiseks võetud.
1.3. Järelhindamise nõuded HÕNTE-s Järelhindamisest tuleks meie hinnangul loobuda ning vastav
regulatsioon HÕNTE-st välja jätta, kuna regulatsioonide täitmist
jälgitakse regulaarselt ja vajadusel seadusi muudetakse.
Järelehindamine omaks sisulist väärtust siis, kui vastu võetakse uus
regulatsioon ning seda ei muudeta enne, kui on toimunud soovitatud
kolme kuni viie aasta möödudes järelhindamine. Vastasel korral ei
anna järelhindamine mingit väärtust, kui nähakse uuele regulatsioonile
ette järelhindamine, kuid seda enne järelhindamist muudetakse.
Sellisel juhul ei hinnata ju enam ka algset regulatsiooni, vaid juba
muudetud regulatsiooni. Ühtlasi, kas siis oleks võimalik ka
järelhindamist edasi lükata, et periood algab uuesti, kuna regulatsioon
on muutunud? Seega ei loo järelhindamise nõue meie hinnangul eraldi
väärtust.
Mittearvestatud.
Järelhindamise regulatsioon on vajalik, et õigusloomes oleks olemas
võimalus asjakohasel juhul tagada, et loodava õigusakti rakendumist
hiljem seiratakse ning saadud info avalikustatakse. Ei saa pidada heaks
praktikaks olukorda, kus õigusnormid võetakse vastu, kuid
regulatsiooni täitmist/rakendumist ja kavandatud poliitika tegelikku
mõju ei hinnata. Isegi kui seiratakse, jääb vastav info asutusse, kuigi
huvi tulemuste vastu võib olla laiem.
JDM-i hinnangul peaks järelhindamise regulatsioon olema võimalikult
paindlik, et mitte tekitada eelnõu koostajatele tarbetut töökoormust.
Eelnõukohaste muudatustega just sellist paindlikkuse võimaldamist
taotletaksegi. Praktikas on võimalik ühendada eri protsesside käigus
toimuvad hindamised – näiteks, kui on kavas arengukava või
struktuurivahenditest rahastatud poliitika järelhindamine, võib selle
raames hinnata ka regulatsiooni mõju ja avalikustada tulemused, ning
seeläbi lugeda järelhindamise kohustus täidetuks.
Kui järelhindamise nõudest ei plaanita täielikult loobuda, siis
alternatiivselt toetame mõtet muuta see õigusselgemaks ja siduda nõue
eelnõudega, millel kaasnevad olulised mõjud või ilmnevad võimalikud
ebasoovitavad riskid. Oluline on, et järelhindamise vajalikkuse
hindamisel võetakse arvesse ka mõjusid inimeste põhiõigustele, sh
haavatavatele sihtrühmadele.
Arvestatud.
20
Samuti märgime, et kuigi VTK-s on märgitud, et järelhindamise puhul
lisatakse eelnõusse aasta täpsusega tähtaeg, millal järelhindamine
hiljemalt kavandatakse, siis järelhindamise tähtaega ei ole alati
võimalik aasta täpsusega määrata ning teatud olukordades peab tähtaeg
olema võimalikult paindlik. Vastasel juhul muutub järelhindamine
ikkagi lihtsalt formaalseks kohustuseks, mis ei täida tegelikku
eesmärki. Näiteks ei olnud võimalik määrata aasta täpsusega
järelhindamise tähtaega töötuskindlustuse seadus muudatuste puhul (vt
01.01.2026. a jõustuva redaktsiooni § 5210). Muudatusega seati
töötuskindlustushüvitise maksmise periood sõltuvusse tööturu
olukorraga. Enne hüvitise maksmise baasperioodi lõppemist võrdleb
Eesti Töötukassa töötute arvu varasemate aastate keskmisega.
Seaduses on ette nähtud hüvitise maksmise perioodi osas kolm
võimalikku stsenaariumi, mis kõik sõltuvad varasemate aastate töötute
arvust. Käesolevaks hetkeks ei ole veel rakendunud kõrge tööpuuduse
stsenaarium, s.t registreeritud töötuid on vähemalt 20% rohkem, kui
viimasel kolmel aastal keskmiselt. Mõju saab hinnata üksnes pärast
muudatuste rakendumist ning rakendamise periood peab olema
sedavõrd pikk, et mõju jõuaks avalduda, et selle pinnalt saaks järeldusi
teha.
Selgitatud.
HÕNTE-s ei ole sätestatud, et järelhindamist reguleeriv säte peab
sisaldama tähtaega aasta täpsusega (küll aga on vastav suunis
järelhindamise juhendmaterjalis). Seega on võimalik, et taolistel
erijuhtudel nagu kirjeldatud, ei kavandata järelhindamist konkreetse
aasta täpsusega, vaid sõltuvalt mõnest muust asjaolust.
1.4. Seaduseelnõude ja nende seletuskirjade keeletoimetamine VTK-s käsitletud seaduseelnõude ja seletuskirjade keeletoimetamine
on oluline teema. Soovitame täiendavalt kaaluda, kas keeletoimetajate
omavaheliste seisukohtade parema kattuvuse osas oleks võimalik leida
täiendavaid lahendusi. Seejuures ei toeta me VTK-s palutud
keeletoimetuse probleemi alternatiivse lahendusena seletuskirjale
mahupiirangu seadmist, sest eelnõud on väga erineva mahu ja sisuga
ning seletuskiri peab avama kavandatavaid muudatusi piisavalt.
Arvestatud. Eelnõuga seletuskirjale mahupiirangut ei seata. Ühtlasi selgitame, et
regulaarselt kogunevad ministeeriumide ja Riigikogu Kantselei
keeletoimetajad muu hulgas selleks, et praktikat ühtlustada.
Keeletoimetamise korralduse kohta oleme täpsema selgituse andnud
Kaitseministeeriumi esitatud ettepanekule.
Keeletoimetajate puudus ei ole meie arvates piisavalt kaalukas põhjus
heast õigusloomest loobumiseks.
Nõustume seisukohaga täielikult.
21
1.5. HÕNTE muutmise mõju VTK-s on muudatuste mõju hinnatud väheoluliseks, kuid meie
hinnangul on plaanitavate muudatuste mõju demokraatliku riigi ja
läbipaistva poliitikakujundamise seisukohalt siiski oluline. Peame
vajalikuks, et HÕNTE muudatuste mõju hinnataks ka demokraatia
vaatest, mitte tehnilise menetluse aspektina. HÕNTE muutmine võiks
olla eeldus läbipaistvaks, kaasavaks ja tõenduspõhiseks õigusloomeks,
mistõttu saab muudatuste mõju hinnata ühiskonna vaatest oluliseks.
Selgitatud.
Eelnõuga kavandatavad muudatused ei ole niivõrd ulatuslikud, et
tähendaksid põhimõttelisi muutusi Vabariigi Valitsuse
õigusloomepoliitikas. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti OECD
riikide hulgas esireas seadusloome läbipaistvuse osas, näiteks
avalikustatakse õiguslikud algatused meil väga varajases etapis
(VTK), mõju hindamine on õigusloomeprotsessi integreeritud,
ministeeriumide kooskõlastuskirjad ja huvirühmade arvamused on
avalikud jne. Neid olulisi põhimõtteid eelnõuga ei muudeta. Kuid
nõustume, et õigusloomemenetlus ja õigusloomele kohalduvad nõuded
on kahtlemata olulised nii demokraatia kui ka õigusriigi põhimõtte
tagamisel.
Kui peate vajalikuks HÕNTE muudatustele mõjusust lisada, siis
soovitame analüüsida ministeeriumide ettepanekuid, mis esitati Teile
aasta tagasi sama algatuse raames. Kiirkorras väheolulise mõjuga
dokumenti menetledes saame küll VTK-s toodud HÕNTE
ajakohastamine ajendi formaalselt täidetud, kuid eesmärgid võiksid
JDM-l kui õigusloome koordineerijal olla ambitsioonikamad.
Selgitatud.
Nii VTK kui ka eelnõu koostamisel analüüsisime kõiki ettepanekuid,
muu hulgas ka neid, mis esitati vastusena justiitsministri algatusele
2024. aastal. MKM-i ettepanekud on loetletud ka käesolevas
kooskõlastuskirjas.
2. Lisaks VTK-s esitatud teemadele ning Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi MKM) 26.11.2024. a
kirjaga nr 1-9/2090-2 esitatud HÕNTE muutmise ettepanekutele teeme
HÕNTE kohta järgmised täiendavad ettepanekud. 2.1. Loobuda HÕNTE § 1 lõikes 3 kajastatud nõudest, et pärast
väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamist ja enne seaduseelnõu normide
kujundamist koostab asjaomane ministeerium eelnõu õiguslikke
valikuid kajastava kontseptsiooni. Sisuliselt on tegemist väljatöötamiskavatsuse kordamisega, kuna ka
väljatöötamiskavatsuses tuleb esitada küsimuse võimalikud
lahendused, võimalike lahenduste võrdlus ja eelistatav lahendus. Seega
ei loo kontseptsioon eraldi mingit lisaväärtust.
Arvestatud. Eelnõuga loobutakse kontseptsiooni mõistest õigusloomes.
22
2.2. Ühtlustada seaduse ja määruse muutmise eelnõudes kasutatavad
muutmiskäsud. Selgusetuks jääb, et miks on vaja kasutada erinevaid
muutmiskäske (seadustes: muudetakse ja sõnastatakse; määrustes:
sõnastatakse; sõna „käesolev“ erinev kasutus seadustes ja määrustes
jne) ning mis lisaväärtust see loob peale nn normitehnikute (sõna
tehnilisemas mõistes) võimaluse esitada eelnõule sisutühje märkusi.
Mittearvestatud. Määruse vormelid on praegu lihtsamad. Ühtlustamine tähendaks, et ka
määruses tuleks alati kasutada pikki vormeleid. Määruste lühemad
vormelid on võimalus, mitte kohustus. Olemasolevate määruste
muutmisel tuleb jälgida, et algse teksti stiil säiliks. Samamoodi
toimitakse ka enne HÕNTE jõustumist koostatud ja siiani kehtivate
seaduste muutmise korral.
2.3. Ühtlustada seaduse ja määruse terviktekstides ning muutmise
eelnõudes kasutatavad otsesed viited (HÕNTE § 29 lõige 2 koosmõjus
§-ga 51). Selgusetuks jääb, et miks on vaja otseseid viiteid kasutada
erinevalt ning mis lisaväärtust see loob.
Mittearvestatud.
Määruse otseviited on praegu lihtsamad. Ühtlustamine tähendaks, et
ka määruses tuleks alati kasutada pikki otseviiteid. Määruste lühemad
otseviited on võimalus, mitte kohustus. Olemasolevate määruste
muutmisel tuleb jälgida, et algse teksti stiil säiliks. Samamoodi
toimitakse ka enne HÕNTE jõustumist koostatud ja siiani kehtivate
seaduste muutmise korral.
2.4. Ühtlustada seaduse ja määruste jõustumisnormide sõnastused.
Selgusetuks jääb, et miks on vaja seadustes ja määrustes
jõustumisnormid esitada erinevalt (seadustes: käesolev seadus jõustub
2026. aasta 1. jaanuaril; määrustes: määrus jõustub 1. jaanuaril 2026.
a.) ning mis lisaväärtust see loob peale käesoleva kirja punktis 2.2
märgitu.
Mittearvestatud.
Määruste kuupäeva vormistus on praegu lihtsam. Ühtlustamine
tähendaks, et ka määruses tuleks alati kasutada keerulisemat kuupäeva
vormistust. Määruse kuupäeva vormistus on võimalus, mitte kohustus.
Olemasolevate määruste muutmisel tuleb jälgida, et algse teksti stiil
säiliks. Samamoodi toimitakse ka enne HÕNTE jõustumist koostatud
ja siiani kehtivate seaduste muutmise korral.
/…/ VTK-s on välja toodud, et „HÕNTE ajakohastamine on ette
nähtud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis. HÕNTE muutmise
vajaduse täpsustamiseks saatis justiits- ja digiminister 8. augustil 2024
ministeeriumidele, Riigikantseleile, Riigikontrollile ja õiguskantslerile
vastava üleskutse.“. Vastasime nimetatud üleskutsele 26.11.2024. a kirjaga nr 1-9/2090-2.
Nimetatud kirjas toodud HÕNTE muutmise ettepanekutest ei ole
VTK-s kajastatud mitte ühtegi. Samuti ei ole MKM siiani saanud
JDM-lt antud ettepanekutele tagasisidet. Seega jääme oma 26.11.2024.
Selgitatud.
HÕNTE muutmise VTK-sse lisasime üksnes teemad, mille osas
nägime vajadust täiendavaks aruteluks. Näiteks ei käsitletud VTK-s
kontseptsiooniga seonduvat, sest HÕNTE-st selle väljajätmise osas
tajume valitsevat üksmeelt. Ka ei esitatud VTK-s tehnilisemat laadi
muudatusi. Näiteks MKM-i 26.11.2024 kirja nr 1‑9/2090‑2 põhjal on
edaspidi eraldi mõjuvaldkonnana nimetatud mõju võrdsetele
võimalustele.
23
a kirjaga nr 1-9/2090-2 esitatud HÕNTE muutmise ettepanekute
juurde, ehk arvata need VTK-sse ning palume need arvesse võtta ka
tulevase eelnõu koostamisel. Juhul, kui neid arvesse ei võeta, siis
palume MKM ettepanekutega mittearvestamist kajastada tulevase
eelnõu seletuskirjas, kui allesjäänud ajaraam seda veel võimaldab. /…/
MKM-i ettepanekud 26.11.2024 kirjast:
1) Palume kaaluda HÕNTE § 1 lõike 2 punktis 1 esitatud mõiste
„põhjendatult kiireloomuline“ sisustamist määruses.
Õigusloome toimubki juba aastaid (vaid) kiireloomuliselt. Iga
kiireloomulisus on alati põhjendatav. Võimalikuks ohuks on
nimetatud mõiste liiga kitsalt sisustamine, kuid seda ohtu
saame hinnata pakutud definitsiooni alusel. Olemasoleval kujul
võimaldab säte liigkergekäelist kasutust. Alternatiivselt
palume kaaluda väljatöötamiskavatsuse (VTK) väljajätmist
HÕNTE-st, kuna praktikas pole harvad juhud, mil eelnõu ja
seletuskiri on valmis ning VTK koostatakse vaid kohustusliku
bürokraatilise sammuna. Otsustamaks, millist eelviidatud
vastandlikest alternatiividest kasutada, soovitame analüüsida
HÕNTE § 1 lõike 2 punktile 1 tuginemise rohkust (eeskätt
ühiskonda oluliselt mõjutanud muudatuste osas) ja nt eelnõu
koostajate seas küsitluse läbiviimist, selgitamaks välja, kui
paljudel neist oli VTK kooskõlastamisele esitamisel
seaduseelnõu juba valmis ning kas VTK kooskõlastamise
protsessis üldse eelnõu muudeti. Kui enamusel VTK-de
koostajatest oli selle avalikuks konsultatsiooniks esitamise
hetkeks valmis ka eelnõu ja seletuskiri ning kui paljudel
juhtudel VTK kooskõlastusprotsessis eelnevalt kavandatud
eelnõu enam ei muudetud, vääriks VTK koostamise kohustus
MKM hinnangul Teie nn vitsasid.
Mittearvestatud ja selgitatud.
Nõustume kommentaariga osas, mis puudutab kiireloomulisuse
erandit VTK mittekoostamisel, ning tõdemusega, et praktikas
tõlgendatakse seda laialt.
Kiireloomulisuse erand kehtestati olukordadeks, kui õigusakt tuleb
koostada väliskeskkonna ootamatu ja kiire muutumise tõttu (nt
COVID pandeemia). Praktikas tuleb ette näiteid, kus kiireloomulisuse
erandile toetutakse põhjendamatult, st lahendatav probleem ei ole
niivõrd akuutne, et eeldaks hea õigusloome põhimõtetest
kõrvalekaldumist (tegemist võib olla nt kehva ajaplaneerimise, liigse
töökoormuse, ebarealistlike ootustega või ei tajuta kaasamist
väärtusena).
Samas on kiireloomulisuse erandi olemasolu ja tõlgendamisvõimalus
vajalikud, et säilitada õigusloomeprotsessi paindlikkus. JDM seirab
VTK erandite kasutamist. Eelnõude koostajatele suunatud koolituste
käigus püüame suurendada õigusloomejuristide (jt ametnike)
teadlikkust nii VTK tegemata jätmist võimaldavate aluste sisust kui ka
kokkulepitud õigusloomeprotsessi järgimise vajalikkusest.
Ei saa nõustuda ettepanekuga jätta VTK etapp HÕNTE-st välja, sest
tegemist on kaasamist ja läbipaistvust edendava instrumendiga. JDM-
i andmed ega kogemus ei toeta hüpoteesi, et enamasti on seaduseelnõu
VTK kooskõlastamise ajal juba valmis. Selliseid näiteid on, kuid need
on harvad, ning peegeldavad pigem teadmatust või hoolimatust
kokkulepitud ja kaasava õigusloome suhtes. Praktikast võib leida
näiteid, kus VTK-st loobumine ja oluliste põhimõtteliste otsuste
24
tegemine alles eelnõu etapis on kaasa toonud pika ja vastuolulise
õigusloomemenetluse.
JDM-i hinnangul on kavandatavad muudatused reeglina seaduseelnõu
etapiks muutunud võrreldes VTK-ga. See viitab, et VTK-le saadud
tagasiside on aidanud kujundada hilisemaid lahendusi.
2) Näiliselt väikese, kuid sisult kuldaväärt ettepanekuna
soovitame asendada HÕNTE § 34 lõike 7 punktis 1 sõna
„viited“ sõnadega „ilmsed ebatäpsused“. Hetkel võimaldatakse
eelnõu koostades parandada muudetavas aktis vaid viited ja
normitehnilised märkused, kuid praktikas on vajalik muuta
operatiivselt ka ilmseid ebatäpsusi. Suur osa nendest
ebatäpsuste muutmisest võib iseloomult olla kiiremat
reageeringut vajav kui paljud eelnõud, millele HÕNTE § 1
lõike 2 punkti 1 alusel VTK-d ei nõuta
Selgitatud.
HÕNTE § 34 lg 7 juhib eelnõu koostaja tähelepanu vajadusele jälgida
seaduse tervikteksti sobivust ja ajakohasust, kuid ei anna alust
tavapärasest õigusloomeprotsessist kõrvale kalduda. Ilmseid
ebatäpsusi parandatakse eelnõudes ka täna, § 34 lg 7 seda ei takista.
Parandusi kavandades tuleb hinnata selle mõju olulisust. Kui
parandusega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist
mõju, siis on seda HÕNTE § 1 lg 2 p 7 järgi võimalik teha VTK-ta.
3) HÕNTE § 34 lõike 7 punkti 2 võiks tunnistada kehtetuks, kuna
selle eesmärk on arusaamatu ainuüksi põhjusel, et eelnõu
koostades tuleb kontrollida kogu eelnõu asjakohasust.
Täiendavalt eelnõus esitatud avaldamismärgetele eraldi sätte
kehtestamine ei ole vajalik.
Selgitatud.
HÕNTE § 34 lg 7 sissejuhatavast lauseosast tulenevalt tuleb eelnõus
esitatud avaldamismärked ajakohastada siis, kui selleks on vajadus.
Kui seda vajadust ei ole, siis muudatusi ei tehta.
4) HÕNTE § 41 lõike 2 punkti 3 võiks täiendada pärast sõna
„mõju“ sõnadega „sealhulgas mõju soolisele võrdsusele ja
vähemusrühmade võrdsetele võimalustele“
Arvestatud osaliselt.
Mõju hindamist puudutava muudatusena on kavas lisada HÕNTE §-s 46 loetletud valdkondadesse „mõju võrdsetele võimalustele“. Nii
püüame tagada, et võrdse kohtlemise aspekt on seletuskirjas senisest
rohkem esile toodud. Samas ei ole põhjendatud nõuda just selle
valdkonna eraldi nimetamist sisukokkuvõttes, mis seletuskirja
struktuuriosana peab olema võimalikult ülevaatlik ja kompaktne,
sisaldades vaid kõige olulisemat infot algatuse kohta.
25
5) HÕNTE § 46 lõike 1 punkti 1 võiks täiendada pärast sõna
„mõju“ sõnadega „ja mõju soolisele võrdsusele ning
vähemusrühmade võrdsetele võimalustele“.
Arvestatud osaliselt.
Paragrahvi 46 on kavas lisada „mõju võrdsetele võimalustele“.
6) HÕNTE § 61 tekstis on üleliigsed sõnad „ning sulgudes
avaldamismärge §-s 30 ettenähtud vormis ja korras“, kuivõrd
sarnaselt seaduseelnõudega piisab avaldamismärke esitamisest
määruse seletuskirjas.
Mittearvestatud.
HÕNTE §-st 51 tulenevalt kohaldatakse määruse eelnõu
ettevalmistamisele muu hulgas HÕNTE §-i 30, mille lg 2 järgi
kasutatakse avaldamismärget seaduste eristamiseks, nt juhtudel, kui
kehtestatakse seaduse uus terviktekst ning sama pealkirjaga vana
seadus tunnistatakse kehtetuks. HÕNTE §-i 61 viide §-s 30 nimetatud
avaldamismärgetele on seega vajalik olukordades, kus sama juhtub
määrusega: kehtestatakse määruse uus terviktekst ning vana sama
pealkirjaga määruse eristamiseks esitatakse selle avaldamismärge.
7) HÕNTE § 65 lõike 1 punkti 4 võiks täiendada pärast sõna
„mõjud“ sõnadega „sealhulgas mõju soolisele võrdsusele ja
vähemusrühmade võrdsetele võimalustele“.
Mittearvestatud.
Ühe mõjuvaldkonna eraldi nimetamine seletuskirja struktuuriosa
pealkirjas ei ole põhjendatud.
26
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ei toeta Vabariigi Valitsuse
22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja
normitehnika eeskiri” muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsust antud
kujul ja teeb järgmised ettepanekud. 1. Tervikuna peame Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse
nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri” (edaspidi HÕNTE)
kaudu liigse haldus- ja töökoormuse leevendamist õigusloomes
vajalikuks sammuks. Samas ei saa me kuidagi nõustuda
väljatöötamiskavatsuse punktis 2 seletuskirjas mõju hindamise nõuete
kohta esitatud ühe võimaliku muudatusega: piirata HÕNTE § 46-s
loetletud õigusaktide mõju hindamise mõjuvaldkonnad vaid kolme
üldise kategooriaga – majanduslik mõju, sotsiaalne mõju ja
keskkonnamõju. Selline muudatus jätaks muuhulgas kõrvale mõju
hindamise kohustuse regionaalarengule ning kohalike omavalitsuste
korraldusele ja eelarvele, millega me ei saa nõustuda. Riik on seadnud
regionaalpoliitilised eesmärgid strateegilistes arengudokumentides
(näiteks strateegia „Eesti 2035“) ning mõju hindamise raamistik peab
toetama nende eesmärkide saavutamist. Seetõttu on oluline eelnõude
koostamisel hinnata nende mõju regionaalarengule ja arvestada
piirkondlike erinevustega, sest erinevad poliitilised otsused võivad
avaldada asümmeetrilist mõju erinevat tüüpi piirkondadele, näiteks
äärealadele, linnalistele piirkondadele või saarepiirkondadele. Oleme
veendunud, et ühtlasema regionaalse arengu kui riigi keskse
horisontaalse arengusihi saavutamine ei ole mõeldav ilma selleta, et
regionaalsete mõjude hindamine ja arvestamine oleks sihipärane ja
loomulik osa poliitikakujundamisest ja õigusloomeprotsessist kõigis
poliitikavaldkondades.
Arvestatud osaliselt.
HÕNTE §-s 46 loetletud mõjuvaldkondi on kavas eelnõuga küll
muuta, kuid endiselt jääb alles „mõju regionaalarengule“ (vt
kavandatav HÕNTE § 46 lg 3). Valdkond „mõju riigiasutuste ja
kohaliku omavalitsuse korraldusele“ jäetakse loetelust välja, et
vähendada teksti dubleerimist seletuskirja eri osades. Mõju riigile ja
kohalikule omavalitsusele tuleb edaspidi hinnata seletuskirja
seitsmendas osas, mida reguleerib HÕNTE § 47. Siiski ei ole
välistatud, et asjakohasel juhul võib ka KOV-i üksust puudutavat mõju
käsitleda seletuskirja kuuendas osas (näiteks kirjeldatakse sotsiaalse
mõju all mõju lastekaitsespetsialistide vaatest).
Oleme Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis asunud hiljuti läbi
vaatama ka regionaalarengule, sh maa- ja linnapiirkondadele avalduva
mõju hindamise töökorraldust, abimaterjali ja kontrollküsimustikku
Teadmiseks võetud.
Kõikide § 46 lg-s 3 loetletud mõjuvaldkondade kohta tuleb mõju
määratlemise kontrollküsimustikku üksikasjalik kirjeldus.
Regionaalarengu valdkonna kohta ootame sisendit Regionaal- ja
27
ning sooviksime vastavad muudatused kajastada ka uuendatavas mõju
hindamise metoodikas. Põllumajandusministeeriumilt ning oleme hea meelega valmis
koostööks. Hetkel on uuendamisel ka mõju hindamise metoodika.
Soovime olla kaasatud HÕNTE § 46 „Seaduse mõjud“ lõigete 1-4
muutmise läbirääkimistesse, sest nii majanduslike, sotsiaalsete kui
keskkonnaalaste mõjude territoriaalse jaotusega seotud mõjud
kohalike omavalitsuste erinevatele tegevustele ning riigi vaates „mõju
regionaalarengule, sh linna-, maa- ja rannapiirkondadele“, on
ministeeriumide ühine väljakutse. Arvestades seejuures nii
territoriaalseid julgeolekuaspekte kui ka strateegia „Eesti 2035“
aluspõhimõtteid ja sihte, mille järgi tuleb tagada riigi terviklik ja
piirkondlikult tasakaalustatud ruumiline areng ning kõigile Eesti
elanikele nende elukohast sõltumata võrdne võimalus eneseteostuseks
ja ühiskonnaelus osalemiseks ning kättesaadavad ja kvaliteetsed
avalikud teenused, mis suurendavad inimeste heaolu ja turvalisust.
Teadmiseks võetud.
Oleme ReM-i kaasanud ning teeme seda ka jätkuvalt.
Mõistame, et regionaalne ja ruumiline areng kujuneb suuresti teiste
valdkondade poliitikaotsuste ning muude ühiskondlike protsesside
tulemusena ning seetõttu on oluline regionaalsele mõõtmele mõelda
iga algatuse puhul. Eraldi mõjuvaldkonnana nimetamine HÕNTE-s
aitab küll küsimusele tähelepanu juhtida, kuid sisuliseks analüüsiks on
tarvis nii teadmisi regionaalse mõju olemusest kui ka poliitilist huvi ja
survet.
2. Väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) punktis 2 seletuskirjas
mõju hindamise nõuete kohta on nimetatud ka võimalik muudatus
sätestada mõju hindamise nõuded edaspidi riigis kokkulepitud
põhimõtete või eesmärkide (nagu andme- ja teadmuspõhisus,
tasakaalustatus, terviklikkus ja eesmärgipärasus) kaudu. Leiame, et see
oleks pigem mõjuhinnangute üldsõnalisust ja ebamäärasust suurendav
muudatus. Vastavust keskselt kokkulepitud põhimõtetele ja
eesmärkidele on võimalik samaaegselt hinnata ka mõjude
horisontaalsete mõjuvaldkondade all, sõnastades näiteks vastavad
mõju hindamise küsimused mõju hindamise metoodikas ja
abimaterjalides. Teisalt võib mõju kesksetele põhimõtetele olla paslik
hinnata ka hoopis eelnõu põhiseaduspärasuse hindamise kaudu.
Oluline on samas arvestada, et andmeja teadmuspõhisuse rakendamine
eeldab, et olemas on piirkondlikult võrreldavad ja kättesaadavad
andmed – väiksemate omavalitsuste puhul ei pruugi see alati nii olla,
mistõttu vajavad nad täiendavaid tööriistu ja tuge.
Mittearvestatud ja selgitatud.
Eelnõuga kavandatakse nii-öelda printsiibipõhist lähenemist mõju
hindamisele. HÕNTE-s on kavas nimetada kolm põhimõtet, mida tuleb
mõju hindamisel arvestada: tasakaalustatus, teadmuspõhisus ja
proportsionaalsus. Analüüsi koostaja ei pea neid põhimõtteid hakkama
ise sisustama, vaid neid selgitatakse mõju hindamise metoodikas. Ka
HÕNTE tasandil on lühike selgitus toodud (vt HÕNTE § 46 lg-d 4-6).
Näiteks tähendab tasakaalustatuse printsiip seda, et soovitud positiivse
mõju kõrval tuleb kirjeldada ka muud otsest või kaudset mõju,
sealhulgas riske ja määramatust. Samuti hõlmab tasakaalustatuse
printsiip halduskoormust tõstvate kohustuste ja nõuete selgitamist ja
hindamist.
Endiselt jäävad mõju hindamisel kehtima nõuded tuvastada mõjutatud
sihtrühmad ning arvestada eri valdkondadega. HÕNTE tasandil
rõhutatakse, et mõjuanalüüsi lähtekohaks on sisuliste muudatuste
selgitamine, st heaks mõjuanalüüsiks ei saa pidada seda, kui antakse
hinnang üksnes võimalikule mõjule ilma sisulist muudatust
selgitamata.
28
3. Nõustume VTK punktis 2 väljatoodud probleemiga, et HÕNTE § 46
lõike 1 punkt 6, mis näeb ette kohustuse hinnata seletuskirjas mõju
riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele, kattub mõnevõrra
HÕNTE § 47 sisunõuetega seletuskirja osa „Seaduse rakendamisega
seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja
tulud“ kohta. HÕNTE muutmisel tuleb vältida siiski olukorda, kus
mõjusid kohaliku omavalitsuse korraldusele, kuludele ja tuludele enam
ei kajastata. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium eelistab
lahendust, mille kohaselt kohalike omavalitsuste korralduse ja
tegevuste ning eelarvetega seonduvat tuleb käsitleda HÕNTE §-s 46
ehk näha mõjud KOVide korraldusele ja eelarvetele ette seletuskirja
mõjude hindamise osas.
Mittearvestatud ja selgitatud.
Riigiasutustele ja kohalikele omavalitsustele avalduva mõju kirjeldus
esitatakse edaspidi üldjuhul seletuskirja osas ,,Seaduse rakendamisest
tulenevad riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud
ja tulud’’.
Erinevalt kehtiva HÕNTE §-i 47 sõnastusest on mõju kohaliku
omavalitsuse üksustele toodud juba üldreegli tasandile lõikesse 1. Kui
kehtiv regulatsioon näeb ette, et hinnata tuleb vaid eeldatavat mõju
kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvetele ja muudele kaudetele
kuludele, siis kavandav regulatsioon käsitleb mõju terviklikumalt, sh
töökorralduslikku mõju ja infotehnoloogilisi arendusi.
HÕNTE muudatustega soovitakse tagada, et KOV-idele avalduv mõju
oleks igakülgselt kirjeldatud ning analüüs oleks leitav seletuskirja
ühest struktuuriosast. Rõhutame, et mõju hindamisel
sihtrühmapõhiselt ei pea tingimata arvestama sihtrühma õiguslikku
vormi, näiteks võib olla põhjendatud kohaliku omavalitsuse
hallatavatele asutustele avalduva mõju kirjeldamine mõjuanalüüsi
struktuuriosas, mitte seletuskirja seitsmendas osas.
HÕNTE § 6 lõike 1 kohaselt peavad seaduseelnõus kohaliku
omavalitsuse üksusele kavandatavad ülesanded lähtuma nende
pädevusest ning arvestama nende toimimisel seaduslikkuse, võimude
lahususe ja omavalitsuse autonoomia põhimõtteid. Siinkohal tuleb
arvestada ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikes 3
sätestatud lähimuspõhimõttega ehk riik peaks vältima olemuselt
kohaliku elu küsimuste enda täita võtmist. (Avalikke kohustusi
täidavad üldjuhul eelistatavalt kodanikule kõige lähemal seisvad
haldusorganid (Eesti õiguses kohalikud omavalitsused). Kohustuste
määramine mõnele teisele haldusorganile peab olema õigustatud,
võttes arvesse ülesande ulatust ja iseloomu ning tõhususe ja
säästlikkuse nõudeid.) Samuti tuleb HÕNTE § 6 lõike 2 kohaselt
kohaliku omavalitsuse üksusele kohustuse kavandamisel eelnõus
nimetada, kas kohustus on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse
Teadmiseks võetud.
JDM-i hinnangul vajab sisulist analüüsi, mil määral HÕNTE § 6 lg 2
ja § 7 lg 2 nõudeid ei täideta. Kindlasti ei ole kavas eelnõuga
vähendada nõudeid kohalike omavalitsuste kulusid puudutava info
esitamisele.
JDM teostab üldist kontrolli mõjuanalüüside kvaliteedi üle, kuid tuleb
arvestada, et ka asjaomastel ministeeriumidel on kohustus
kooskõlastamise käigus kontrollida, kas eelnõu ettevalmistamisel on
hinnatud mõju nende valitsemisalale.
29
tähenduses kohaliku omavalitsuse üksusele seadusega pandav riiklik
kohustus, millega seotud kulud kaetakse eraldistega riigieelarvest.
HÕNTE § 7 lõige 2 nõuab, et riigile või kohaliku omavalitsuse
üksusele lisakulude sätestamisel või kui on vaja nende tulusid
vähendada, tuleb eelnõu koostamisel kavandada nimetatud lisakulude
või saamata jäävate tulude katteallikad. Praktikas sageli nende
nõuetega ei arvestata ja seletuskirjas ei tooda ei eelnõu sisu ja võrdleva
analüüsi, mõjude hindamise ega eelarve kulude ja kulude peatükis
piisava selgusega välja mõjusid kohalike omavalitsuste korraldusele
ega eelarvetele. Kui praktikas õigustloova akti eelnõu ja seletuskirja
sisu nõuetega piisavalt ei arvestata, ei saa tulemuseks olla see, et
nimetatud nõuete avamisest seletuskirjas üldse loobutakse. Samuti on
mõjude hindamisel oluline arvestada omavalitsuste haldussuutlikkust,
sealhulgas võimekust uusi ülesandeid täita nii inimressursi kui
menetluskoormuse mõttes – see on mitmetes omavalitsustes kriitiline
tegur.
Kui muudatus puudutab kohalike omavalitsuste ülesandeid, tuleb
kindlasti hinnata mõju omavalitsuste eelarvetele, et oleks aru saada,
kas eelnõuga kaasnevad omavalitsustele täiendavad kulud.
Omavalitsustele uute ülesannete panekul peab riik leidma ka nende
ülesannetega kohalikele omavalitsustele tekkivate kulude katteallikad
riigieelarves. Seda informatsiooni on vaja kohalike omavalitsustega
peetavateks eelarveläbirääkimisteks. Samuti on seda informatsiooni
vaja näiteks kohtuvaidluste puhul kohalike omavalitsustega, kui on
vaja välja selgitada, kas kohalikele omavalitsustele ülesannete
panemisel on riik täitnud oma seadusest tulenevat kohustust tagada
seotud kulud eraldistega riigieelarvest ehk kas kohalike omavalitsuste
tulubaas on nende ülesannete täitmiseks piisav.
Teadmiseks võetud.
30
Tuleb ka arvestada, et eelnõu seletuskirja osast „Võrdlev analüüs“ on
mõjusid kohalike omavalitsuste korraldusele, tegevusele ja eelarvele
raske leida, eriti kui mahukas eelnõus on kohalikke omavalitsusi
puudutav osa väike, mistõttu tuleks jätta vastavate mõjude hindamine
jätkuvalt seletuskirja peatükkidesse 6 või 7.
Arvestatud.
Mõju hinnatakse jätkuvalt seletuskirja struktuuriosades 6 ja 7.
Samuti on oluline tagada, et eelnõude väljatöötamiskavatsustes välja
toodav esialgne analüüs oluliste mõjude kohta regionaalarengule ja
kohalikule omavalitsusele kanduks sidusalt üle eelnõu seletuskirja –
praktikas kaovad mitmed väljatöötamiskavatsustes mainitud
probleemid ja ei jõua eelnõu seletuskirja.
Selgitatud.
VTK etapis planeeritud lahendused võivad kooskõlastamise ja
läbirääkimiste tulemusena oluliselt muutuda. Eelnõu koostamisel tuleb
hinnata just seda mõju, mida kätkeb eelnõus valitud lahendus.
Väljatöötamiskavatsuses hinnatud mõju kantakse eelnõu seletuskirja
üksnes selles osas, mis on asjakohane.
4. Leiame, et VTK punktis 1 väärib toetamist kavandatav muudatus
väljatöötamiskavatsuste sisunõuetele, mille kohaselt ei peaks juba
väljatöötamiskavatsuses olema tingimata esitatud uue regulatsiooni
üksikasjalik kirjeldus ja selle ülesehitus. Selle asemel peaks
väljatöötamiskavatsus keskenduma rohkem probleemi ning
lahendusvariantide sisulisemale analüüsile koos kaasnevate oluliste
mõjude esmahinnangu ja edasist põhjalikumat hindamist vajavate
mõjude või mõjuvaldkondade väljatoomisega.
Arvestatud. VTK sisunõudeid on lihtsustatud, edaspidi tuleb VTK koostamisel
keskenduda probleemi ja eesmärgi määratlemisele, tuua välja
võimalikud lahendusvariandid ja peamine mõju.
Seejuures on oluline, et juba väljatöötamiskavatsuses oleksid seaduse
rakendamisega kaasnevad olulised mõjud regionaalarengule ja
kohalikule omavalitsusele esile tõstetud ning vajaduse korral kaasataks
kohaliku omavalitsuse üksused ja regionaalsed partnerid varases
faasis, et mõjude hindamine oleks realistlik ning andmepõhine.
Väljatöötamiskavatsus on eelkõige strateegiliste partnerite kaasamise
ja nendega majanduslike, sotsiaalsete, keskkonnaalaste,
tehnoloogiliste, regionaalarengu ja muude võimalike oluliste mõjude
ja riskide konsulteerimise mõttepaber, mille läbirääkimise järel
tullakse vajaduse korral ühiskonnas oluliste majanduslike, sotsiaalsete
ja muude probleemide õigusliku reguleerimise valikute juurde.
Teadmiseks võetud.
31
5. VTK punktis 2 toodud probleemi kirjeldus, mille kohaselt HÕNTEs
tuleks sätestada vaid põhilised ja üldkehtivad nõuded mõju
hindamisele ning täpsemad metoodilised juhised jätta
abimaterjalidesse (mõjude hindamise metoodika, kontrollküsimustik),
on õige suund. VTK-s on välja toodud mitu varianti, kuidas mõju
hindamise nõuded sõnastada. Kui jätkatakse lahendusega hinnata
mõjusid mõjuvaldkondade kaupa, siis HÕNTEs nimetatud
mõjuvaldkonnad peaksid andma esmase indikatsiooni, millest mõju
hindamisel lähtuda. Tegelik vajadus sõltub konkreetse eelnõu sisust.
Siiski on oluline, et regionaalarengule mõju hindamise metoodika
oleks ühtlustatud ning sisaldaks selgeid kriteeriume, millal tuleb teha
põhjalikum analüüs – vastasel juhul jääb hindamine ministeeriumiti
ebavõrdseks.
Selgitatud.
Mõju hindamise peatüki ülesehitus sõltub konkreetsest teemast ja
muudatustest (muudatuste paljusus, eriilmelisus, sihtrühmade arv jne).
Nõuet hinnata mõju just mõjuvaldkondade kaupa ei tulene ei kehtivast
HÕNTE-st ega planeerita ka edaspidi.
Täpsemad juhised, kuidas hinnata mõju regionaalarengule, on kavas
esitada mõju määratlemise kontrollküsimustikus. Täpsemate juhiste
koostamisse ootame kindlasti panust ka Regionaal- ja
Põllumajandusministeeriumilt. Üldine HÕNTE, MHM-i ja
kontrollküsimustiku eesmärk on tagada, et metoodika ja
juhendmaterjalid oleksid ühtlustatud ja vastavuses.
6. Ühe võimaliku lahendusvariandina on VTK punktis 2 pakutud, et
mõjude hindamisel võiks määratleda konkreetsed sihtrühmad ning
kirjeldada eelnõuga kavandatud muudatuste mõju sihtrühmade kaudu.
Selline lähenemine aitaks tõepoolest paremini mõista muudatuste
tegelikku mõju ühiskonnale, tuues välja mõju erinevatele
sihtrühmadele ja seda kõikides valdkondades, kus oluline otsene või
kaudne mõju avaldub. Välistust ei tohiks olla üheski mõjuvaldkonnas,
sh regionaalse mõju valdkonnas. Erinevate, sageli komplekssete
probleemide või teemade keskne regulatsioonide mõjude hindamine
on HÕNTE rakendamise praktikas jäänud sageli üldiseks ja
kirjeldavaks tekstiks, mille lisandväärtus õigusakti tõhusa rakendamise
toena on kesine.
Teadmiseks võetud.
Praktika on näidanud, et sihtrühmapõhine hindamine on paljudel
juhtudel põhjendatud, kuid võib esineda ka erandeid. On olukordi, kus
otsest sihtrühma ei ole võimalik määratleda (näiteks mõju looduslikule
mitmekesisusele) või on muul põhjusel otstarbekas lähtuda pigem
valdkonnast. Igal juhul on eelnõu koostajal võimalus otsustada, milline
struktuurne ülesehitus on antud juhul mõttekas.
Lisaks rõhutame, et ex-ante hindamine on igal juhul hinnangu andmine
võimalikule mõjule ning see ei võimalda tuvastada põhjuslikku seost.
32
7. VTK punktis 3 võib toetada ettepanekut sätestada HÕNTEs olulise
mõjuga seaduseelnõude järelhindamise nõue. Eriti oluline on teha
järelhindamist seaduseelnõude puhul, mis on olulise mõjuga
regionaalarengule, sest paljud mõjud avalduvad alles aastate jooksul
ning võivad piirkondade lõikes olla väga erinevad. Samas tuleks
arvestada asjaolu, et lisades HÕNTEsse uue aluse seaduseelnõu
mõjude järelhindamise tegemiseks, on tegemist riigile uue rahalise
kohustuse panemisega, mille tulemusena ministeeriumi töökoormus ja
riigi rahaline kulu suureneb. Järelhindamine on sõltumatu hinnangu
tagamiseks olnud seni tavapäraselt eraõiguslikult isikult tellitav töö,
mille tegemiseks on vaja riigieelarve vahendeid. Neid aga ei pruugi
olla võimalik vajalikuks ajaks või vajalikus mahus saada, et
järelhindamise kohustust tähtaegselt täita. VTK kohase HÕNTE
muutmise eelnõu seletuskirjas tuleb näidata ka selle kohustuse
täitmisega kaasnevad kulud kui määruse rakendamiseks vajalikud
kulud, ja nende katteallikad. Kui aga järelhindamine näha ette
ministeeriumi täidetava ülesandena, kaasneb sellega töökoormuse
veelgi suurem kasv ning seejuures ei pruugi järelhindamine anda
objektiivset hinnangut seaduse rakendamise mõju ja tulemuslikkuse
kohta.
Selgitatud.
Õigusloomepoliitikas on valitud lähenemine, et järelhindamine
poliitikaseire instrumendina ei pea olema läbi viidud sõltumatu
läbiviija poolt. Teame, et mõne poliitikakujundamise protsessi raames
see nii on, ning teatavasti on tegemist äärmiselt kuluka ja ajamahuka
kohustusega. Seega võib õigusakti järelhindamise läbi viia
ministeerium ise (või hallatav asutus), kuid järelhindamise tulemused
tuleb avalikustada – HÕNTE kohaselt tuleb aruanne esitada nii VV-le
kui ka Riigikogule, samuti teadmiseks huvirühmadele. Selle
institutsionaalse ja sotsiaalse kontrolli kaudu tagatakse, et
järelhindamine oleks võimalikult tasakaalustatud.
Nõustume, et järelhindamiste sagedasem tegemine võib suurendada
ametnike töökoormust, kuid JDM-i hinnangul on poliitikavaldkonna
seire niikuinii ministeeriumide põhiülesanne ning eraldi aruande
kohustus rahalist lisakulu kaasa ei too. Järelhindamise kohustuse
sätestamine juba eelnõu koostamise hetkel aitab planeerida
ministeeriumi ja selle ametnike töökoormust tulevikku vaatavalt.
Lisaks märgime, et kuna nõuded järelhindamise sisule on äärmiselt
paindlikud, siis võib olla igati põhjendatud, et järelhindamise aruanne
on vaid mõne leheküljeline pikkune kokkuvõte olulisematest tulemus-
või mõjunäitajatest.
Teeme ettepaneku kaaluda HÕNTE § 1 lõikes 7 sätestatud
järelhindamise aruande puudutatud huvirühma esindajale ja Justiits- ja
Digiministeeriumile saatmise kohustuse jätkuvat vajalikkust. Selle
võiks asendada järelhindamise aruande veebilehel avaldamise
kohustusega.
Mittearvestatud.
Täitevvõim peab olema ise aktiivne aruannete avaldamise info
levitamisel. Kuivõrd järelhindamiste osakaal õigusloomes on pigem
tagasihoidlik, siis ei ole mõttekas panna veebilehega regulaarselt
tutvumas käimise kohustust huvirühmadele. Aruanne tulekski
avaldada veebilehel, kuid selle avaldamise kohta tuleks info
nimetatutele edastada.
33
8. VTK punktis 4 on toodud põhiseaduspärasuse analüüsi sisunõuete
ja asukoha kohta seletuskirjas lahendusettepanek, et kaalutakse
HÕNTE täiendamist nõudega, et seletuskirjas tuleb alati esitada
kokkuvõtlik hinnang eelnõu kooskõla kohta põhiseadusega. Leiame,
analoogselt VTK punktis 2 toodud probleemikirjelduses leituga, et
sellised laused oluliseks lisaväärtuseks üldjuhul ei ole, eriti arvestades,
et erinevalt punktis 2 toodust peab põhiseaduspärasuse analüüs
seletuskirjas alati järgnema.
Teadmiseks võetud.
9. VTK punkti 5 kohta märgime esmalt, et Regionaal- ja
Põllumajandusministeeriumile jääb arusaamatuks väide, et
seaduseelnõude mitmekordne keeletoimetamine on
õigusloomeprotsessi üheks piduriks ja liigse bürokraatia allikaks.
Keeletoimetamisega ei tekitata üldjuhul ühiskonna jaoks juurde
täiendavat bürokraatiat, samuti ei ole keeletoimetamine ise käsitatav
kui bürokraatia selle tavapärases tähenduses.
Küll aga tuleb seoses eelnõude ja seletuskirjade arvu ja mahu pideva
kasvuga ning ministeeriumi ressursside, sealhulgas keeletoimetajate
arvu, piiratusega ning ministeeriumide tööjõu hulga ja riigieelarve
vahendite vähendamisega mõelda võimalustele muuta ka
õigustloovate aktide eelnõude menetlus, sealhulgas nende
keeletoimetamine, võimalikult ökonoomseks.
Nõustume, et õigustloova akti eelnõu ja selle seletuskirja teksti puhul
on iseloomulik selle muutumine iga menetlusetapi käigus. Muutumises
olevate tekstide mitmekordne keeletoimetamine on keeletoimetajate
töö ja aja mitmekordne raiskamine. Keegi ei taha teha mõttetut tööd.
Ka keeletoimetaja töö peab olema väärtustatud ja otstarbekas.
Seega tuleb ka õigusloomeprotsessis üle vaadata ülesanded, millest on
võimalik loobuda, mille tulemusel on ministeeriumil võimalik
kokkuhoidu saavutada nii ajalises kui rahalises ressursis ning mille
tulemusel vähendada ka töökoormust.
Seetõttu on näiteks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis kavas
keeletoimetamist hakata tegema üksnes üks kord ja seda eelnõude
Teadmiseks võetud
Kuivõrd HÕNTE keeletoimetamise protsessi ei reguleeri, räägitakse
see ministeeriumidega eraldi läbi.
34
viimastele versioonidele (seaduseelnõudele, mis esitatakse teiseks
kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, ministri määrusele,
mis esitatakse allakirjutamiseks, ja Vabariigi Valitsuse määruse
eelnõule, mis esitatakse Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda
võtmiseks).
Kõik ametnikud peavad oskama eesti keelt C1 tasemel, mis tähendab,
et nad peavad oskama luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti
keerukatel teemadel, kasutades sidusvahendeid ja sidusust loovaid
võtteid.
Riigikogu 12. novembri 2020. a otsuse „Õigusloomepoliitika
põhialuste aastani 2030 heakskiitmine“ (edaspidi ÕPPA 2030) punktis
13.1 on õiguskeele osas ette nähtud, et õigusaktide keelekasutuse
ühtlaselt hea taseme saavutamiseks koostab Vabariigi Valitsus
asjakohase koolituskava ning keelekoolitused muudetakse
regulaarseks ja kohustuslikuks kõigile õigusloomepoliitika
kujundamisega seotud ametnikele. Koolitused peaks aitama muuta
eelnõud ja seletuskirjad eesti kirjakeele normile enam vastavaks.
Samas VTKs toodud eelnõude ja seletuskirjade puudused on kokku
võetavad kui kiirustamisest, mitte ebapiisavast keeleoskusest tingitud
vead.
VTKs on välja toodud, et õigusloomega tegelevate ametnike arv ei ole
täpselt teada, kuid hinnanguliselt on ministeeriumides ametis ligikaudu
paarsada ametnikku, kes puutuvad õigusaktide ettevalmistamisega
kokku regulaarselt.
Need andmed tuleks kindlasti täpsustada. Vabariigi Valitsuse seaduse
kohaselt on poliitikakujundamine ja õigusloome ministeeriumide
põhiülesanne. Seega enamik ministeeriumi ametnikest tegelebki
õigusloomega. Ainuüksi Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis
on 167 poliitika kujundamise teenistusgruppi kuuluvat ametnikku,
kelle teenistusalane eesmärk on ette valmistada õigusaktide eelnõusid.
Avalikkuse ja huvirühmade ette jõudvate eelnõude ja seletuskirjade
elementaarse kvaliteedi tagamine sellisel tasemel, et nendega ei
35
väljendataks lugupidamatust avalikkuse ja huvirühmade suhtes ega
nendega ei kaasneks mainekahju ministeeriumile, peab olema laiemalt
ja peamiselt eelkõige nende dokumentide koostajate vastutus. See ei
saa olla üksnes ministeeriumi ühe või kahe keeletoimetaja vastutus või
ministeeriumi tellimusel eelnõu ja seletuskirja keeletoimetamist tegeva
eraõigusliku isiku vastutus.
Eespool toodust tulenevalt leiame, et VTK punktis 5 toodud probleemi
ja hetkeolukorra kirjelduses toodud neljast keeletoimetamise etapist
kahe esimese asjakohasust tuleks uuesti hinnata. Keelekorpuse jaoks
kvaliteetse materjali tootmine ei saa olla ainus põhjus, miks
keeletoimetamine peab igas neljas etapis toimuma. Samal põhjusel
tuleks VTK punkti 5 lahendusettepanekutest esimene siduda mitte
keeletoimetamisega, vaid kvaliteetse õigusloomega üldiselt.
Samuti ei nõustu me VTK punktis 5 ühe alternatiivse lahendusena
keeletoimetuse etapi kiirendamiseks toodud piiri seadmisega
seletuskirja mahule. Seletuskirja eesmärk on põhjendada seaduse
vastuvõtmise vajalikkust, eelnõu põhiseisukohti ja sellest tulenevaid
muudatusi ning anda ülevaade seaduse jõustumisega kaasnevatest
mõjudest. Seletuskiri peab olema piisavalt põhjalik ja kui seaduseelnõu
puhul on asjakohane pikemalt analüüsida näiteks kavandatavate
muudatuste põhiseaduspärasust, kooskõla kohtupraktikaga või senise
tõlgenduspraktikaga, siis on küsitav, kui eesmärgipärane on
seletuskirja mahtu piirata. Loomulikult võib eelnõude
kooskõlastamisel osutada probleemile, et seletuskirja ei ole
keeletoimetatud, kasutatud on liiga bürokraatlikku teksti, mis ei vasta
selge kirjakeele nõuetele vms, kuid seletuskirja mahunõuete
kehtestamine ei ole mõistlik.
36
10. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ei nõustu VTK punktis
6.3 toodud lahendusettepanekuga hakata koostama ka Euroopa Liidu
määruste rakendamiseks vastavustabeleid. Erinevalt VTK punktis 6.3
märgitust ei vaja Euroopa Liidu määruse normid Eesti õigusesse
ülevõtmist. Vajaduse korral tuleb Eesti õigust muuta nii, et Euroopa
Liidu määruses sätestatut saaks Eestis rakendada. Arvestades Euroopa
Liidu määruste hulka ja mahukust Regionaal- ja
Põllumajandusministeeriumi valitsemisala valdkonnas tähendaks see
töökoormuse olulist kasvu. Eelnõu koostaja enda jaoks vajalikke
kontrollmehhanisme ei peaks reguleerima Vabariigi Valitsuse
määrusega luues uue dokumendi koostamise kohustuse. Justiits- ja
Digiministeeriumi poolt seaduseelnõude kooskõlastuskirjades esitatud
palved kajastada seletuskirjas infot näiteks liikmesriigile jäetud
kaalutlusruumi kohta Euroopa Liidu määruses ei ole samuti piisavaks
põhjuseks üldise vastavustabeli koostamise kohustuse kehtestamiseks.
Arvestatud.
Eelnõuga ei kehtestata EL-i määruse puhul vastavustabeli koostamise
kohustust, kuid seletuskirjas tuleb esitada loetelu EL-i määruse
artiklitest, mille rakendamiseks on vaja Eesti õigust muuta.
11. Märgime üldistavalt, et toetame lihtsustamise ja täpsustamise
aruteludes suunda, et erinevate poliitikakujundamise ja õigusloome
dokumentide, sealhulgas Euroopa Liidu asjade,
väljatöötamiskavatsuste, õigustloovate aktide ja strateegiliste
arengudokumentide eelnõude, koostamise kohta kehtiks võimalikult
ühetaolised põhiseaduslikkuse järgimise, mõjude eel- ja
järelhindamise, andmeallikatele viitamise ja huvirühmade kaasamise
nõuded, mis oleks sätestatud HÕNTEs või sellega kooskõlas. Eeldame,
et seda suunda järgitakse ka Vabariigi Valitsuse reglemendi ja
HÕNTEga seotud uue “Mõjude hindamise metoodika” ja „Kaasamise
hea tava“ koostamisel.
Teadmiseks võetud.
37
12. HÕNTE-s võiks seaduse ning määruse eelnõu seletuskirja
sissejuhatuses täpsustada ja ühtlustada nõutud teabe struktuuri lähtudes
strateegia „Eesti 2035“ riigivalitsemise sihtidest ja ÕPPA 2030
põhimõtetest, sealhulgas: 1) õigusakti eelnõu eesmärk peaks olema kirjeldatud sotsiaalse,
majandusliku ja muu ühiskondliku hüvena, mille saavutamisele antud
õiguslik regulatsioon kaasa aitab. HÕNTEs on eesmärgi kirjelduse
nõuded mitmes paragrahvis, kuid praktikas näeme sageli, et „Mõjude
hindamise metoodika“ tulemus- ja mõjueesmärkide eristamise viidete
või piisava koolituse puudumise tõttu on eelnõu eesmärgina
seletuskirjas sageli märgitud õigusaktide kooskõlla viimist, mitte
inimeste heaoluga seotud sotsiaalse, majandusliku, regionaalarengu
või muu mõju eesmärke;
Teadmiseks võetud.
Nõustume, et õigusliku algatuse väljatöötamisel tuleb lisaks vahetule
tegevuseesmärgile kirjeldada ka tulemus- ja mõjueesmärke. JDM juhib
kooskõlastamise käigus tähelepanu, kui seaduseelnõu seletuskirjas on
piirdutud vaid õiguskorra tasandi eesmärgi nimetamisega (nt on eelnõu
eesmärgina välja toodud EL-i direktiivi ülevõtmine). Samuti käsitleme
teemat koolituste raames.
Eelnõuga on kavas mõjuanalüüsi nõuete kaudu (HÕNTE § 46)
rõhutada tulemuste ja mõju hindamise erinevust.
2) teave õigusaktiga mõjustatud sihtrühmade kohta. Mõjustatud
sihtrühmade esmane kirjeldus peaks olema võimalikult andmepõhine
ja põhinema riigi avalikel andmetel, sealhulgas ruumiandmetel, et anda
kohe seletuskirja algul selge sõnum, milliseid ühiskonna sotsiaalseid
rühmi või ettevõtlussektoreid eelnõus kavandatud muudatused võivad
mõjutada ja kuidas. Senises HÕNTE rakendamise praktikas leiame
õigusaktiga mõjustatud sihtrühmade kohta teabe sageli alles
seletuskirja võrdleva analüüsi või mõjude hindamise osadest. Üldjuhul
on esitatav teave sihtrühmade kohta andmepõhiselt seostamata. Nii
seoses strateegia „Eesti 2035“ inimesekeskse riigivalitsemise sihi kui
ÕPPA 2030, eelkõige selle punktis 5 sätestatud põhimõtetega aitab
sihtrühmade keskne õigusloome ja seonduv mõjude hindamine ning
kaasamine paremini siduda riigi õigusloomet avalike teenuste
disainiga ehk tagada õigusakti tõhusat rakendamist. HÕNTE
halduskoormuse hindamisega seotud muudatus, mis jõustus 25. mail
k.a, on avaldanud seletuskirjadele positiivset mõju, kuna
halduskoormuse prognoosid on eelnõude seletuskirjades sagenenud,
kuid üldjuhul on ka väited halduskoormuse kohta andmepõhiselt
seostamata. Eeldatavasti aitab tulevikus ühtne koosloome keskkond
Teadmiseks võetud.
Sihtrühmade andmepõhine tuvastamine ja kirjeldamine on ex-ante
mõjuanalüüsi üks keskseid osasid ning nõustume, et mõjutatud
sihtrühmad võiksid olla nimetatud juba seletuskirja alguses. Kuna
nõue seletuskirja sisukokkuvõttes tuua välja kavandatavate lahenduste
mõju juba kehtib (HÕNTE § 41 lg p 3), siis on info kvaliteet eelkõige
praktika, mitte regulatsiooni küsimus.
38
äriregistri ja teiste riigi avalike andmete põhiselt halduskoormuse
(standardkulu) hindamist automatiseerida ning sellekohase teabe
kvaliteeti tõsta.
13. Kaaluda võiks HÕNTE § 45 täiendamise vajalikkust väitega selle
kohta, kas õigusaktiga on kavas isikutele panna lisaks Euroopa Liidu
õigusest tulenevatele kohustustele täiendavaid kohustusi või
kehtestada täiendavaid nõudeid. Kui jah, siis tuleks seletuskirjas
esitada ka selle vajaduse põhjendus ja hinnata sellega kaasnevaid
mõjusid. Seda mõjuhinnangut saab kasutada ex ante majanduslike
mõjude hindamisel, seal hulgas ajakulu alusel standardkulu
hindamisel. Eesti bürokraatia vähendamise algatused (näiteks 2016-
2018; Eesti avatud valitsemise partnerluse tegevuskava 2025-2026) ja
Euroopa Komisjoni massiivne regulatsioonide lihtsustamise
kampaania (2024-2025) näitab, et suurt osa halduskoormusest
seostatakse Euroopa Liidu tasandi poliitika- ja õigusloomega, kuid
sageli ei ole see arvamus põhjendatud.
Arvestatud.
Eelnõukohase HÕNTE § 45 lg 3 järgi tuleb seletuskirjas selgitada EL-
i õigusaktiga liikmesriigile jäetud kaalutlusruumi ning EL-i õigusaktis
sätestatust rangemate nõuete kehtestamist. Lisaks sätestatakse, et kui
EL-i õigusakti rakendava eelnõuga kavandatakse ka riigisisesest
vajadusest lähtuvaid muudatusi, tuleb see kokkuvõtvalt seletuskirja
viiendas osas välja tuua.
14. Teeme ettepaneku, et HÕNTE § 46 mõjukategooriate struktuur
laieneks lisaks määruste eelnõudele (HÕNTE § 64) ka strateegilistele
arengukavadele, Euroopa Liidu asjadele ja muudele taolistele
siduvatele dokumentidele asjakohaste juhiste ja metoodikate kaudu
Mittearvestatud.
Eri poliitikakujundamise protsesside omavahelisi seoseid ja
kohalduvaid nõudeid eelnõuga ei reguleerita. Mõju hindamise
metoodika on juhendmaterjal, mis loob ühtse mõjuhindamise
raamistiku nimetatud protsesside tarbeks. Metoodika muutmine on
JDM-i ja Riigikantselei koostöös käimas.
15. Lähtudes HÕNTE § 46 lõikest 4 ja selleks, et tagada otsuste
tõenduspõhisus, läbipaistvus ja kontrollitavus, tuleks HÕNTE kaudu
parendada ka õigusloomes kasutatud andmetele viitamise praktikat.
Selgitatud.
Mõjuanalüüsi puudutavates nõuetes on eraldi välja toodud kohustus
viidata kasutatud allikatele, kuid nendime, et küsimus vajab
põhjalikumat analüüsi seletuskirja vaatest tervikuna. Lisaks on
praktikas esile kerkinud küsimus, kuidas viidata tehisaru kasutamisele
teksti koostamisel.
39
16. HÕNTE § 47 rakendamise praktika näitab, et sageli on raske
õigusakti rakendamisega seotud tegevuste ning riigi või kohalike
omavalitsuste eelarvete seostamine ja samuti riigieelarve siseriikliku
kaasrahastuse ja välistoetuse eristamine. Kahaneva eelarve korral võib
see suurendada riske õigusakti rakendamisel. Teeme ettepaneku, et
HÕNTE § 47 nõudeid võiks täpsustada koostöös
Rahandusministeeriumi ja ministeeriumide finantsjuhtidega, et
seletuskirjades riigieelarvega seotud analüüse paremini siduda riigi
tegevuspõhise eelarve, tõhustamiskava ja teiste riigi rahanduse
juhtimise vahenditega.
Arvestatud.
Eelnõus on HÕNTE § 47 tervikuna ümber sõnastatud ning muutmise
käigus konsulteeriti ka Rahandusministeeriumiga. Seletuskirjas on
välja toodud, et võimaluse korral tuleb selgitada eelnõu tulude või
kulude seost tegevuspõhise eelarvega. Nõue märkida seletuskirjas
Euroopa Liidu vahendite osakaal kaotatakse (kehtiv HÕNTE § 47 lg
5).
17. Teeme ettepaneku täpsustada HÕNTE § 50 nii terminite kui
sihtrühmade eristamise osas. Tegevused võiksid pealkirjas olla
esitatud ajalises järjestuses. Esmalt toimub huvirühmade teavitamine,
seejärel nendega konsulteerimine ja nende kaasamine ning viimasena
eelnõu kooskõlastamine. Samuti võiks HÕNTE § 50 lõike 1 punkti 1
täiendada lisades sõnale „huvirühm“ sõna „esindusorganisatsioon“, et
oleks selge, millistele huvirühmadele või nende
esindusorganisatsioonidele oli eelnõu arvamuse ja ettepanekute
saamiseks esitatud. Sätte rakendamise praktika on selles osas olnud
ebaühtlane. Sageli on märgitud üksnes huvirühmade valdkond (näiteks
keskkonnaühendused), kuid konkreetsete organisatsioonide nimesid
ega nendega konsulteerimise või nende kaasamise vorme ei märgita.
Selleks, et suurendada HÕNTE § 50 abil otsustusprotsesside selgust,
läbipaistvust ja osapoolte vastutust, võiks §-s 50 kasutatavad terminid
ühtlustada Riigikantselei avatud valitsemise teekaardil (2023)
kasutatavate mõistetega ning selgesõnaliselt võimaldada ka huvirühma
esindava esindusorganisatsiooni märkimist.
Osaliselt arvestatud ja selgitatud.
HÕNTE §-i 50 sõnastust on täiendatud, lisades sinna
esindusorganisatsioonid. Nendime, et §-i 50 regulatsioon vajab
täiendavat analüüsi, võttes arvesse nii avatud valitsemise teekaarti kui
ka kaasamise head tava (viimane vajab tõenäoliselt uuendamist).
40
18. Teeme ettepaneku kaaluda HÕNTE § 29 lõike 4 muutmist nii, et
eelnõu tekstis Euroopa Liidu õigusaktile esmakordse viitamise korral
ei peaks lõikes 3 nimetatud andmetele enam lisama viidatava õigusakti
pealkirja. HÕNTE kehtimise aja jooksul on korduvalt osundatud
sellele, et kõigi nende vajalike andmetega õigusakti eelnõu sätted on
pikad ja lohisevad ning paiguti ka segadust tekitavad neis just selle
nõude täitmiseks esitatavate Euroopa Liidu õigusaktide põhjalike
pealkirjade tõttu. Kõnealused andmed võiks esitada eelnõu
normitehnilises märkuses. Samuti on vahepeal muutunud Euroopa
Liidu õigusaktide avaldamismärgete märkimine Euroopa Liidu
õigusaktides, mistõttu tuleks HÕNTE ka selles osas üle vaadata ja
ajakohastada.
Osaliselt arvestatud.
Seaduse tekst peab olema täpne ja üheselt mõistetav. Selle tagamiseks
tuleb EL-i õigusakti viide vähemalt üks kord esitada n-ö täispikkuses.
EL-i õigusaktide avaldamismärgete esitamine on HÕNTE-st välja
jäetud, ajakohased näited esitatakse edaspidi HÕNTE käsiraamatus.
19. Samuti teeme ettepaneku ühtlustada seaduste ja määruste
jõustumissättes kasutatavad kuupäevamallid, mis on praktikas
erinevad: seadustes esitatakse aastaarv enne kuupäeva, määrustes
tavaliselt vastupidi. Samuti võiks ühtlustada muid seaduste ja määruste
eelnõudes kasutatavaid erinevusi, näiteks muutmiskäsk „muudetakse
ja sõnastatakse järgmiselt:“ seadustes vs. „sõnastatakse järgmiselt:“
määrustes, „käesoleva seaduse §-s 1“ seadustes vs. „§- s 1“ määrustes
jms.
Mittearvestatud. Määruse vormelid on praegu lihtsamad. Ühtlustamine tähendaks, et ka
määruses tuleks alati kasutada pikki vormeleid. Määruste lühemad
vormelid on võimalus, mitte kohustus. Olemasolevate määruste
muutmisel tuleb jälgida, et algse teksti stiil säiliks. Samamoodi
toimitakse ka enne HÕNTE jõustumist koostatud ja siiani kehtivate
seaduste muutmise korral.
20. Kuna üks hea õigusloome põhimõtete ja nõuete juurutamise
murekohti on olnud riigiasutuste vaheline terminite ja teaduspõhiste
kontseptsioonide, näiteks kaasamise, samuti keelehoiu nõuete
ühtlustamine, siis teeme ettepaneku teha HÕNTE muutmise määruse
eelnõu seletuskiri eriti põhjalik ja ajakohastada ka kõiki asjakohaseid
juhiseid.
Arvestatud.
41
Siseministeerium
Siseministeerium kooskõlastab hea õigusloome ja normitehnika
eeskirja (edaspidi HÕNTE) muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse
järgmiste märkustega (üldised tähelepanekud, Euroopa Liidu õiguse
ülevõtmine, järelhindamisest, keeletoimetusest). Üldised tähelepanekud:
1. Teeme ettepaneku lahti mõtestada väljatöötamiskavatsuse (edaspidi
VTK) väljatöötamise tingimused. Siseministeerium ei toeta lahendust,
mille kohaselt iga vähese mõjuga muudatuse korral on kohustus
koostada VTK, mille koostamiseks läheb töötunde, mis on omakorda
kulu. VTK koostamine peaks olema kohustuslik üksnes mahukate
reformide läbiviimise korral. Arvestades, et mõnikord on VTK üksnes
formaalne samm ning tegelik eelnõu on juba olemas või on see suures
osas samade argumentidega, mis VTK-s, siis tuleks probleemi
lahendamiseks kehtestada kohustuslikud pikemad
kooskõlastustähtajad (näiteks 60 kalendripäeva). See annaks teatud
juhtudel palju parema arusaama, mida täpselt teha soovitakse, sest
VTK reeglina ei ole sellise detailsusega, et sealt muudatustest nii hästi
aru saaks. See hoiaks nii koostajate kui ka kooskõlastajate aega kokku,
mis on mõõdetav rahalise kuluna.
Mittearvestatud.
Eelnõuga ei reguleerita küsimust, millistel juhtudel on VTK nõutav ja
millistel mitte. Jätkuvalt kehtib erand, et VTK koostamine ei ole
kohustuslik, kui seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne
olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju.
JDM ei toeta ettepanekut, et VTK koostamine peaks olema kohustuslik
üksnes mahukate reformide läbiviimise korral. Isegi, kui
ministeeriumis on probleemi õiguslik lahendus juba kokku lepitud
ning VTK näib esiti vaid formaalse dokumendina, on sellel suur
väärtus eelnõu rakendajate ja üldise avalikkuse jaoks. Ei ole harvad
näited, kui VTK järgselt on avalikkuses tõstatunud uus probleem või
vaatenurk, millega eelnõu autorid ei osanud esialgu arvestada.
Märgime, et ministeeriumidel on ka praegu soovi korral võimalus
kehtestada pikemad kooskõlastustähtajad (nt 60 päeva).
VTK võib vajadusel olla lühike kompaktne dokument (eelnõuga
suurendatakse VTK vormilist paindlikkust senisest veelgi). Kuni 10-
leheküljelise dokumendi koostamise ajakulu ei saa pidada olulisemaks
argumendiks kui varajast informeerimist ja kaasamist. Huvirühmad
peavad VTK instrumendi olemasolu vajalikuks ning on ka leitud, et
VTK-sid peaks koostama sagedamini. Seega ei ole kavas VTK
koostamist kuidagi kitsendada.
2. Kui punktis 1 kirjeldatud ettepanek ei leia toetust, siis tuleks VTK
sisunõuded kogu ulatuses üle vaadata. Peame vajalikuks viia
kohustuslik teave miinimumnõueteni. Praegune loetelu on liiga
detailne ning ei vasta alati poliitikaprotsessi varajase etapi tegelikule
vajadusele. Tuleb ette näha VTK-s kohustusliku infona vaid probleem,
sihtrühm, eesmärk, lahendusvariandid ja olulisem mõju. Kaotada nõue
kirjeldada VTKs regulatsiooni tasandit ja ülesehitust - see on mõistlik
jätta eelnõu koostamise etappi. Võimaldada väiksemate muudatuste
korral esitada VTK lühivormis. Praktikas täidetakse VTK-d sageli
formaalselt, mis ei toeta sisulist poliitikakujundamist ning reaalsete
Arvestatud. VTK sisunõudeid on lihtsustatud, edaspidi tuleb VTK koostamisel
keskenduda probleemi ja eesmärgi määratlemisele, tuua välja
võimalikud lahendusvariandid ja peamine mõju.
42
praktiliste probleemide lahendamist. VTK sisunõuete mõningane
leevendamine võib muuta VTK koostamise tõhusamaks ja lihtsamaks
ning seega vähendada olukordi, kus VTK koostamine kujuneb
ebaproportsionaalselt mahukaks võrreldes eelnõu tegeliku mõjuga.
3. Siseministeerium ei toeta HÕNTE § 46 muutmist nii, et sealt jääks
edaspidi välja kohustuslik mõjuvaldkond „mõju riigi julgeolekule ja
välissuhetele“. See on vajalik selleks, et julgeolekuasutused saaksid
eelnõudega kaasnevate riskide puhul arvestada võimalike uute
tööülesannetega ning sellega seotud kuludega.
Arvestatud.
HÕNTE § 46 mõjuvaldkondi on täiendatud ning esimesena loetletud
valdkond on ,,mõju julgeolekule ja turvalisusele’’.
4. Eelnõude mõjuanalüüsi osa on täna väga tehniline ning edaspidi
võiks selle nõuded olla mõnevõrra lihtsamad. Tegelikkuses on puudu
andmetest ja tehnilisest lahendusest, mida iga ametnik saaks kasutada.
Arvestatud.
Uues HÕNTE-s on mõju hindamise nõudeid arusaadavamaks
muudetud ning tehnilisest olulisuse hindamisest loobutud. Paralleelselt
HÕNTE muudatustega uuendatakse ka mõjude hindamise metoodikat,
mis peaks andma eelnõu koostajale senisest praktilisemad suunised ja
näpunäited analüüsi koostamiseks.
5. Nõustume, et praktikas on põhiseaduspärasuse analüüsid
ebajärjekindlad ning sageli kas liigselt mahukad või vastupidi –
ebapiisavad või puuduvad üldse. Sätestada kohustuslik lühike
kokkuvõte põhiseaduspärasusest iga eelnõu kohta. Nõuda põhjalikku
analüüsi vaid siis, kui esineb sisuline põhiõiguste riive. Paigutada
põhiseaduspärasuse analüüs selgesse ja üheselt leitavasse alaossa
seletuskirjas.
Arvestatud.
Kavandatava muudatuse kohaselt tuleb iga eelnõu puhul esitada
seletuskirja 3. osa viimases alaosas kokkuvõtlik hinnang eelnõu
kooskõla kohta põhiseadusega.
6. Õigusaktide kokkuvõtted peavad olema standardiseeritud, eriti
juhul, kui kasutatakse tehisaru. Ühtselt tuleks kokku leppida, millist
tehisaru võiks selleks kasutada, et tagada üle valdkondade ühetaolisus
ja kvaliteet. Lisaks tuleks seletuskirjas välja tuua, kui eelnõu või
seletuskirja koostamisel on kasutatud tehisaru.
Teadmiseks võetud.
Seletuskirja sisukokkuvõttele esitatud nõuete eesmärk on tagada, et
kokkuvõte sisaldaks üksnes kõige olulisemat infot (õigusakti vajadus,
eesmärk, lahendused ja nende mõju), mis on esitatud lihtsas ja selges
keeles (vt HÕNTE § 41 lg 2). Tehisaru kasutamine kokkuvõtte
tegemisel on võimalik, kuid vastutus selle kvaliteedi ja sisulise info
osas jääb igal juhul eelnõu koostajale. Hea tava on, et tehisaru
kasutamisele viidatakse, kuid nendime, et HÕNTE kontekstis vajab
täiendavat analüüsimist seletuskirjas viitamist puudutava regulatsiooni
vajalikkus (sh tehisarule viitamine).
43
7. Tehisaru kasutamine õigusloomes vajab selget juhtimist ja
koordineerimist, et see vastaks õigusaktides sätestatud nõuetele. Kõik
intelligentsed tehisaru süsteemid põhinevad
pilvandmetöötlussüsteemidel, mis tähendab, et nende kasutamine
vajab küberturvalisuse seadusest tulenevalt riskianalüüside
koostamist, mis sisaldab hinnangut süsteemi turvalisusele,
usaldusväärusele ning vastavust andmekaitsealastele nõuetele. Kui
neid analüüse riigis juba koostatakse, siis puudub vajadus teistel
asutustel seda sama analüüsi läbi viia ka õigusloome koostamisel.
Palume Justiits- ja Digiministeeriumi abi nimetatud teema
koordineerimisel. Lisaks vajab tehisaru pidevat treenimist, andmete
täiendamist ning kvaliteedi kontrolli. Leiame, et tehisaru pigem tuleb
tööriistana kasutusele lähiajal ning seda kompetentsi peab tõstma.
Lisaks vajab tehisaru kasutamine üle valdkondade üldpõhimõtteid ning
suuniseid selle kasutamise osas.
Teadmiseks võetud.
Nõustume arvamusega ning märgime, et JDM analüüsib, kuidas saaks
tehisaru võimalusi kasutada õigusloomeprotsessis. Käesoleva
eelnõuga seda küsimust siiski ei reguleerita.
8. Siseministeeriumi kogemusel võib väita, et tänane eelnõude
koostamise praktika (kaasamine) on väga erinev. Toetame lahendusi,
mille kohaselt on loodud üle valdkondade tehnilised lahendused, mis
võimaldavad kõigil osapooltel oma sisendit anda vahetult selleks
loodud keskkonna kaudu. Samuti vähendaks üle valdkondade loodud
tehniline süsteem näiteks ministeeriumite kooskõlastuskirjade
koostamist. Toetame lahendusi, mis suurendab üle valdkondade
õigusloome avatust. Selleks peab loobuma näiteks aegunud
tehnoloogiatest, mis ei võimalda kiiresti aru saada, kas ja mis on
näiteks konkreetses eelnõu versioonis muutunud. Näiteks Vabariigi
Valitsusele esitatud eelnõu versioon ei pruugi selles sõnastuses saada
Vabariigi Valitsuse heakskiitu. Selleks peavad ministeeriumid tegema
täiendava analüüsi, milleks on vajalik kasutada ressursse (eelkõige
eksperdi ajakulu). Tehnoloogiline võimekus peaks olema selline, et
igast muudatusest jääb selge jälg.
Teadmiseks võetud.
JDM ja Riigikantselei arendatav koosloomekeskkond võimaldab
paremini jälgida eelnõu ja eelnõust tulenevate terviktekstide erinevaid
versioone. Seadust muutvate eelnõude osas on plaanitud koosloome
keskkonna kasutuselevõtmine sügisel 2026.
44
9. Teeme ettepaneku kaaluda, kas kokkuvõtted peaksid sisaldama
märksõnade loetelu kogu eelnõu ja seletuskirja kohta. Teadmiseks võetud.
Tegemist oleks eelkõige tehnoloogilise lahenduse, mitte seletuskirjale
esitatava nõudega.
10. Ühtse dokumendihaldussüsteemi loomisel palume koostada
eelseadistatud vormid eelnõu koostamiseks. Teadmiseks võetud.
Koosloome keskkonnas on mitmeid eelnõu kirjutamise etappe
automatiseeritud.
11. Esile on toodud ka, et VTK-le on järgnenud eelnõu
mitteväljatöötamine. Jääb arusaamatuks, kas igale VTK-le peab
järgnema alati eelnõu. Probleemiks on ka asjaolu, et VTK-le esitatud
ettepanekutele ja märkustele ei pea ministeerium andma tagasisidet.
Selgitatud.
Igale VTK-le ei pea järgnema eelnõu, sest VTK-le antud tagasisidest
võib selguda, et probleemi on võimalik lahendada ka muul viisil kui
seadust muutes. Juhul kui siiski otsustatakse seadust muuta ja vastav
eelnõu koostada, siis tuleb kokkuvõte VTK-le antud tagasisidest
esitada seletuskirja 2. osas (HÕNTE § 42 lg 2). VTK
poliitikakujundamise instrumendina aitab ennetada ülereguleerimist.
Mööname, et juhul kui VTK-le eelnõu ei järgne, siis ei ole tõepoolest
kohustust VTK-le esitatud ettepanekutele ja märkustele tagasisidet
anda.
Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisest:
12. Euroopa Liidu määruste kohta vastavustabeli koostamine tundub
ebamõistlik ja ebaselge, sest määrus on otsekohalduv ning
ministeeriumil pole ülevõtmise osas kaalutusõigust. Kuivõrd vastavat
siseriiklikku õigust veel ei ole, jääb arusaamatuks, millega vastavust
Euroopa Liidu määruse sätete puhul tuleks siseriiklikus õiguses
võrrelda. Teeme ettepaneku Euroopa Liidu määruse ülevõtmise korral
mitte ette näha kohustust koostada vastavustabelit.
Arvestatud.
Eelnõuga ei looda kohustust esitada EL-i määruste kohta
vastavustabelit. Küll aga tuleb seletuskirjas esitada EL-i määruse
artiklite loetelu, mille rakendamiseks on vaja Eesti õigust muuta.
Esineb olukordi, kus määruse artikli rakendamine on liikmesriigile
küll kohustuslik, kuid kuidas seda teha, on liikmesriigi kaalutlusõigus
(nt rakendusasutuse määramine).
45
13. Siseministeerium ei toeta punktis 6.2 esitatud ettepanekut, mille
kohaselt kaalute HÕNTE täiendamist nõudega, et seletuskirjas tuleb
esitada info Eesti seisukohtade kujundamise etapis otsustatu kohta.
Seletuskirjas tuleks esitada viited varasemale menetlusele, sh
mõjuanalüüsile. Selline töö dubleerimine ei ole mõistlik, sest
seisukohtade kujundamine on väga põhjalikult dokumenteeritud, sh
Justiits- ja Digiministeeriumi juhiste kaudu. Sealt laiab seiskohtade
kujundamiseks vormi, kus nähakse ette põhjalik mõjuanalüüs, samuti
protokollitakse seisukohtade arutelud Euroopa Liidu õigusaktide
koordinatsioonikogus ja Riigikogus. Siseministeerium ei näe vajadust
kõike seda dubleerida seletuskirjades.
Arvestatud osaliselt.
Eelnõu kohaselt tuleb esitada üksnes viide Eesti seisukohtadele ja
nende muudatustele, kuid ei ole vaja neid pikalt lahti kirjutada.
Eelnõukohase muudatuse vajadus tuleneb eelkõige huvirühmade
soovist, et erinevad poliitikakujundamise protsessid oleksid omavahel
seostatud ning et oleks selgem ülevaade, kuidas otsusteni on jõutud.
Eelnõus on arvestatud, et nõudega ei lisanduks õigusloomega
tegelevatele ametnikele liigset koormust. Nõustume, et komisjoni
õigusakti ettepaneku kujunemise ja Eesti seisukohtade koostamise
etapid on hästi dokumenteeritud, kuid paraku on see info laiali
erinevates infosüsteemides ning välistele osapooltele pigem raskesti
leitav.
Järelhindamine
15. Ettepanekutest ei tule välja, kas järelhindamine peaks edaspidi
toimuma kõikide eelnõude puhul. Euroopa Liidu õigusaktide
ülevõtmise korral teeb Euroopa Komisjon alati ise järelhindamise,
kuidas on õigusakti liikmesriigi õigusesse üle võetud. Kui
järelhindamise eesmärk on kontrollida õigusakti ülevõtmist, siis teeme
ettepaneku mitte dubleerida Euroopa Komisjoni tööd.
Siseministeerium ei toeta rangemat lähenemist järelhindamise kohta.
See peaks olema riskipõhine ning sõltuma konkreetsest eelnõust, kas
seda on vaja teha või mitte.
Selgitatud.
Õigusaktide järelhindamine ei ole kohustuslik kõikide eelnõude puhul.
Täpsustame HÕNTE-s järelhindamise nõuet selliselt, et
järelhindamine kavandatakse siis, kui seaduse rakendamisega kaasneb
märkimisväärne risk või määramatus. Alati
nähakse järelhindamise kohustus ette siis, kui olulise mõjuga
seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus on erandlikult jäetud
kiireloomulisuse tõttu koostamata.
Leiame, et järelhindamise vajadus peaks olema riskipõhine ning
sõltuma konkreetsest eelnõust.
16. Jagame hinnangut, et praegune järelhindamise kord ei ole
rakendunud ning vajab sisulist ümberkujundamist. Järelhindamise
kohaldamisel on oluline eristada kiireloomulisi eelnõusid ja olulise
mõjuga kiireloomulisi eelnõusid — need ei pruugi kattuda.
Kiireloomulisus ei tähenda automaatselt, et eelnõul on märkimisväärne
või pikaajaline mõju, mis vajaks järelhindamist. Kui HÕNTE-s
sätestada järelhindamise kohustus, oleks vajalik selgemalt määratleda,
mida käsitatakse „olulise mõjuna“ ja millistel juhtudel järelhindamine
on põhjendatud. See aitaks tagada, et järelhindamist tehakse seal, kus
see annab lisaväärtust.
Selgitatud.
Lisaks eelneva punkti juures toodud selgitusele märgime, et „olulist
mõju“ ei ole järelhindamise kontekstis kavas sisustada, sest see sõltub
konkreetse õigusakti asjaoludest ja mõjutatud sihtrühmadest. Praktika
on näidanud, et mõju olulisust on keeruline läbi objektiivsete
kriteeriumide hinnata.
46
Keeletoimetusest:
17. VTK-s on ühe probleemina toodud välja seaduseelnõude ja nende
seletuskirjade keeletoimetamine. Probleemi ja hetkeolukorra
kirjelduse kohaselt on tegemist probleemiga, mida on erinevad
ministeeriumid välja toonud. Arusaamatuks jääb, kuidas on VTK
koostajad jõudnud arusaamale, et probleemi ei ole. Siseministeerium
toetab lahendusi, mis suurendavad keeletoimetuse konsolideerimist
ühtsesse asutusse, et tagada ühetaoline kvaliteet ning kulude
optimeerimine. Teenuse killustatus on kallim kui tsentraliseeritud
teenus. Kui riigis on konsolideeritud raamatupidamine või muude
tugiteenuste osutamine, siis keeletoimetus oma olemuselt ei ole selline
teenus, mida ei saa konsolideerida.
Teadmiseks võetud.
Kuivõrd HÕNTE keeletoimetamise protsessi ei reguleeri, räägitakse
see ministeeriumidega eraldi läbi.
18. Kui eelmises punktis kirjeldatud ettepanek toetust ei leia, siis
juhime tähelepanu, et praktikas on tekkinud rahulolematus
mitmeastmelise toimetuse ja ajakulu osas. Keeletoimetamist võiks olla
vähem, piisaks kahest põhietapist: 1) ministeeriumis enne
kooskõlastamist, 2) Justiits- ja Digiministeeriumi lõplik normi- ja
keelekontroll. Muuta Riigikogu Kantselei toimetamine valikuliseks
sõltuvalt Riigikogu menetluses tehtud muudatuste ulatusest. Hea mõte
on arendada tehisintellektil põhinev eelnõude tehniline ja keeleline
kontroll. Alternatiiv „seada piir seletuskirja mahule“ ei pruugi
praktikas toimida. Eelnõude maht ja keerukus on väga erinevad ning
mahupiirangute seadmine oleks kunstlik. See võib viia olukorrani, kus
olulised teemad jäävad käsitlemata lihtsalt seetõttu, et maht on täis.
Seetõttu ei toeta mahu piiramine seletuskirjade sisulist kvaliteeti.
Näiteks tekib küsimus, kas joonised või graafikud on selle mahu osa?
Lugeja saab teksti mahtu vähendada, andes selle töö tehisintellektile.
Teadmiseks võetud.
Kuivõrd HÕNTE keeletoimetamise protsessi ei reguleeri, räägitakse
see ministeeriumidega eraldi läbi.
47
19. Eelnõude keeletoimetuse küsimust ei ole HÕNTE-s üheselt ja
selgelt reguleeritud. HÕNTE § 15 lõike 1 kohaselt peab seaduseelnõu
keelekasutus vastama eesti kirjakeele normile ning HÕNTE § 41 lõike
3 punkti 2 kohaselt tuleb seletuskirjas muuhulgas tuua välja
keeletoimetaja andmed. Kehtiv HÕNTE ei ütle üheselt, et eelnõu peab
olema keeletoimetatud ning millistes etappides ja mahus seda teha
tuleb. HÕNTE VTK ettepanekutes on jäädud seisukohale, et
keeletoimetus kõigis etappides on vajalik, samas ei ole analüüsitud, kas
kõigis etappides, kus täna tehakse keeltoimetust on vajalik just
keeletoimetus või teatud juhtudel piisaks näiteks ka keelekorrektuurist.
Killustunud süsteemi korral jätkub praktika, kus seaduste ja määruste
korral on ministeeriumitel ja Riigikogul vähesel määral erinev
vormistus või sõnastus, sõnastuse parandamine, näiteks olukorras, kus
olemasolev ei ole vale, aga parandajale on mõni teine variant
subjektiivselt meelepärasem.
Teadmiseks võetud.
Kuivõrd HÕNTE keeletoimetamise protsessi ei reguleeri, räägitakse
see ministeeriumidega eraldi läbi.
Sotsiaalministeerium
Edastan Sotsiaalministeeriumi märkused hea õigusloome ja
normitehnika eeskirja (HÕNTE) muutmise eelnõu
väljatöötamiskavatsuse kohta.
1. Mõjude hindamise teemal:
1) Toetame mõjude hindamise nõuete lihtsustamist ja suurema
paindlikkuse võimaldamist ning mõjude hindajale vormistamisel
suurema vabaduse jätmist.
Teadmiseks võetud.
48
2) Leiame, et seletuskirja p 6 (seaduse mõjud) ja p 7 (seaduse
rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,
eeldatavad kulud ja tulud) võiks tõsta kokku või siis eraldi punktide
puhul pöörata tähelepanu dubleerimise vältimisele.
Arvestatud.
Osasid kokku ei ole kavas tõsta, kuid HÕNTE §-st 46 jäetakse välja
nõue hinnata seletuskirja kuuendas struktuuriosas mõju riigiasutuste ja
kohaliku omavalitsuse korraldusele. Igasugust mõju avalikule
sektorile ja (riigi)eelarvele võiks edaspidi üldjuhul käsitleda
seletuskirja seitsmendas osas (eelnõuga sõnastatakse ümber ka
HÕNTE § 47). Selle muudatuse eesmärk on justnimelt teksti
dubleerimise vähendamine. Rõhutame siiski, et vajadusel on
seletuskirja koostajal võimalik käsitleda mõju mõnele avaliku sektori
sihtrühmale ka seletuskirja kuuendas struktuuriosas, kui see toetab
paremat ülevaatlikkust (nt mõju lastekaitsetöötajatele käsitletakse
sotsiaalse mõjuna). Ehk teisisõnu, mõjuanalüüsi koostamisel ei pea
tingimata lähtuma sihtrühma õiguslikust vormist (avalik- vs
eraõiguslik isik), olulisem on info olemasolu ja esitamise kvaliteet.
3) Mõjude hindamise ulatus ja sagedus ei anna iga mõju kirjeldamisel
lisandväärtust ning võiks jääda üksnes kõige olulisemate mõjude
juurde.
Arvestatud.
Viited mõju ulatusele ja sagedusele jäetakse HÕNTE-st välja.
Tulevikus on need nimetatud mõju hindamise metoodikas soovituslike
lähtepunktidena, mida arvestada mõju kirjeldamisel.
4) Kaaluda võimalust lubada mõjusid esitada ka joonise või tabeli
kujul, mis annaks teatud juhtudel kompaktsema ja lühema ülevaate
olulisematest mõjudest.
Arvestatud
Infograafika kasutamine mõjuanalüüsis on praegugi võimalik ning
eelnõuga on kavas seda ka HÕNTE tasandil rõhutada (vt kavandatav
HÕNTE § 46 lg 5). Kokkuvõtliku ülevaate esitamine tabeli või
joonisena võib olla eriti otstarbekas VTK etapis, kus mõjuanalüüs
võibki seisneda lahenduste eeliste ja puuduste kaardistamises.
49
5) Toetame mõjude hindamisel sihtrühmapõhist lähenemist, kuna
senine mõjude hindamise kogemus näitab, et just sihtrühmad on need,
mida erinevate mõjuvaldkondade kaupa kipuvad korduma.
Mõjuvaldkonnad võiksid jääda vabatahtlikuks, kuid viitega, et läbi
peaks mõtlema mõjud kõigi kontrollküsimustikus toodud valdkondade
kaupa.
Arvestatud. Eelnõus kavandatud HÕNTE § 46 sõnastusega rõhutatakse, et alati
tuleb välja tuua mõjutatud sihtrühmad ning et analüüsida tuleb kogu
avalduvat mõju. Seega toetab kavandatav sõnastus sihtrühmapõhist
lähenemist. Mõju valdkonda eraldi välja tooma ei pea (pealkirjana),
kuid sellega tuleb analüüsis arvestada. Esineb siiski ka olukordi, kus
sihtrühma ei ole võimalik määratleda või on sihtrühmaks kogu
elanikkond (nt mõju looduslikult mitmekesisusele), ning siis võib olla
otstarbekas just valdkonnapõhine lähenemine.
6) Toetame HÕNTE § 46 lg-s 3 sätestatud formaalse mõjuanalüüsi
aruande nõude ja "mõju puudub" lausete kaotamist. Teadmiseks võetud.
2. Järelhindamise teemal teeme ettepaneku kaaluda siiski
järelhindamise nõude sätestamisest senisel kujul loobumist, kuna nagu
ka VTKs nenditud, et on väga palju asjaolusid, millal järelhindamine
ei ole asjakohane ega mõistlik tegevus. Seetõttu pakume töökoormuse
vähendamiseks välja, et kõikide eelnõude puhul minnakse üle
andmepõhisele seirele, st eelnõuga nimetatakse mõõdikud, mida
vastav ministeerium edaspidi eelnõu mõjude osas järgib. Kaaluda võib
ka näiteks kriitiliste tasemete kehtestamist vastavates mõõdikutes,
millisel juhul tuleb kaaluda järgmist sekkumist.
Mittearvestatud.
Järelhindamise regulatsioonist ei ole kavas loobuda. Mõõdikud on
kasutusel arengukavades ning õigusloomes eraldi kohustuse
kehtestamine ei ole põhjendatud. See ei tähenda, et seletuskirjas ei
võiks selgitada valdkonna seires kasutatavaid mõõdikuid ning neid
eesmärkide ja järelhindamisega siduda.
3. Keeletoimetamise teema puhul on oluline, et keeletoimetajatel
oleksid samad lähtealused toimetamiseks, kuna eelnõu sõnastuste
edasi-tagasi muutmine on sisuline probleem ja nõuab palju ressurssi.
Teadmiseks võetud.
Oleme keeletoimetamise korralduse kohta pikema selgituse esitanud
Kaitseministeeriumi keeletoimetamisega seonduva tagasiside juures.
50
Riigikantselei
Suur tänu, et esitasite Riigikantseleile kooskõlastamiseks hea
õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) muutmise eelnõu
väljatöötamiskavatsuse (VTK).
Saadan Riigikantselei ettepanekud, mis on tehtud õigusosakonna,
Euroopa Liidu sekretariaadi ja strateegiabüroo sisendite põhjal.
Tervitame 12. novembri koosolekul teatavaks saanud kavatsust
loobuda kontseptsiooni kui eraldi vaheetapi reguleerimisest
väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamise ja seaduseelnõu koostamise
vahel (HÕNTE § 1, § 42, § 66). Praktika on näidanud, et puudub
vajadus sellise instrumendi eraldi reguleerimiseks.
Järgnevalt kommentaarid ja ettepanekud mõnede VTK peatükkide
kaupa.
Teadmiseks võetud.
2. Mõju hindamise nõuded seletuskirjas
Kõik muudatused, mida HÕNTE-s kavandatakse peavad senisest
paremini tagama, et esiteks oleks kavandatava muudatuse kõik (või
vähemalt olulisemad) mõjud hinnatud ning teiseks, et mõjuhinnang
oleks ülesehituselt ning sisult loogiline ja arusaadav keskmisele
lugejale. Mõjude hindamise baasnõuded peaks olema nii riigisisese
õigusloome, strateegilise planeerimise kui EL asjade kohta
seisukohtade kujundamisel samad.
Teadmiseks võetud.
Eelnõu koostamisel on kõik nimetatud tulemused eesmärgiks seatud.
Kavandatava HÕNTE §-i 46 lõikega 2 rõhutatakse, et analüüsida tuleb
kogu avalduvat mõju. Ühine mõju hindamise raamistik eri
poliitikakujundamise protsessidele – strateegiline planeerimine,
õigusloome ja Eesti seisukohtade kujundamine – tuleneb mõju
hindamise metoodikast, mille muutmine on koostöös Riigikantseleiga
praegu käsil.
Mõjuvaldkondade nimetamine HÕNTE §-s 46 – toetada saab lahtise
loeteluna üldisemate mõju kategooriate nimetamist ning nn võimalike
alamkategooriate täpsustamist abimaterjalis või ka näiteks mõjude
hindamise metoodikas. Samuti võimalust kirjeldada muudatuste
mõjusid sihtrühmade kaudu. Eriti just viimane aitab kindlasti esitatud
teksti paremini mõistmisele kaasa, kuna loob seosed muudatuse ja
avalduva mõju vahel.
Osaliselt arvestatud.
Eelnõuga pakutakse välja seitse mõju valdkonda, mida edaspidi on
kavas täpsemalt selgitada mõjude määratlemise kontrollküsimustikus.
Eelnõuga rõhutatakse, et alati tuleb välja tuua mõjutatud sihtrühmad.
See hõlmab nii sihtrühma arvulist kirjeldamist kui ka muude tunnuste
lõikes analüüsimist (nt piirkondlik paiknemine).
Lahendus, mille järgi hinnataks valdkondadena kolme üldist
kategooriat – majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju – jätab
näiteks tähelepanuta mõju julgeolekule, mis praegusel ajal on mõistagi
väga oluline. Võimalik mõju julgeolekule ei tohi jääda kajastamata.
Arvestatud.
HÕNTE § 46 mõjuvaldkondi on täiendatud ning esimese punktina on
valdkond ,,mõju julgeolekule ja turvalisusele’’.
51
HÕNTE §-des 46 ja 47 haldusvälise mõju ja avaliku sektori mõju
eraldi esitamine võib olla hea lahendus, aga kuna ei ole teada, kuidas
lahendada vaidlused olukorras, kus sihtrühm võib sõltuvalt olukorrast
olla nii era- kui avalikus omandis (VTK-s toodud näide haridus- ja
kultuuriasutused), siis niikaua ei saaks seda lahendust eelistada.
HÕNTE §-s 46 nimetatud mõjuanalüüsi esitamise kohustuse kaotamist
saab toetada, tööle mitte hakanud instrumendiga ei peaks HÕNTE (ega
ka ühegi muu õigusakti) teksti koormama.
Arvestatud.
Eelnõuga pakutakse välja lahendus, et HÕNTE §-ga 47 kehtestatakse
nõuded riigile või kohaliku omavalitsuse üksusele avalduva mõju
kirjeldamiseks, kuid erinevalt VTK-s pakutust ei piirata §-s 46
hinnatavat mõju vaid haldusväliste isikutega. Seega võib edaspidi
olukordades, kus sihtrühma kuuluvad nii era- kui ka avalik õiguslikud
isikud, kirjeldada mõju endiselt seletuskirja kuuendas osas. Rõhutame,
et teksti asukohast tähtsam on, et info oleks esitatud loogilise
ülesehitusega, arusaadavalt ning vältides tekstikordusi.
Mõju hindamise nõuete sätestamine põhimõtete või eesmärkide kaudu
oleks üpris suur ja põhimõtteline muudatus võrreldes kehtiva mõju
hindamise süsteemiga.
Selgitatud.
Kehtiv süsteem, mis põhineb mõju olulisuse hindamisel nelja
kriteeriumi põhjal (sihtrühma suurus, mõju ulatus ja sagedus,
ebasoovitavad riskid), on kavas ümber korraldada põhjusel, et see ei
ole praktikas rakendunud nii, nagu esialgu kavandati. Esineb palju
olukordi, kus nende kriteeriumide põhine hindamine ei anna
mõistlikku tulemust.
Seejuures EL asjade puhul on Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu
seisukoha kujundamise üheks aluseks direktiivi või määruse
rakendumisel Eestis avalduv oluline mõju. Teeme ettepaneku
lihtsustada olulise mõju välja selgitamise metoodikat. Üks võimalik
viis oleks hinnata mõju oluliseks, kui ka ainult ühele sihtrühmale
lisanduvad uued märkimisväärsed piirangud ja kohustused, sh kulud.
Selgitame.
Mõju olulisuse hindamise nõudest on HÕNTE-s loobutud, kuid
mõistame, et selle määratlemine on siiski vajalik EL-i algatuste
menetlemisel etapis, kui tuleb otsustada, kas EL-i asi esitatakse
Vabariigi Valitsusele arutamiseks ja otsustamiseks või mitte.
HÕNTE asemel võib seda kriteeriumi avada edaspidi mõju hindamise
metoodika (MHM) tasandil, mis juhendmaterjalina kohaldub lisaks
õigusloomele ka Eesti seisukohtade kujundamisele, või alternatiivina
EL-i asja menetlemise juhistes. MHM-is on võimalik pikemalt ja
konkreetsetele näidetele tuginedes selgitada, mida tuleks olulise mõju
all silmas pidada. Niikuinii on tegemist kaalutlusotsusega, kus tuleb
arvestada konkreetse asja olemust, ning nõude sätestamise õigustloova
akti tasandil ei pruugi olla otstarbekas.
52
Senisest kogemusest nähtub, et EL asjades on praktilisem hinnata
mõjusid EL asja sihtrühmade kaupa, sh mõju riigiasutustele. Seisukoha
kujundamise aluseks on muutused pädevuses, uued kohustused ja
kulud või tulud. Ühe võimalusena võiks kaaluda, kas lihtsustamisele
aitaks kaasa põhiliste sihtrühmade piiratud loetelu koostamine, kelle
kohta alati infot esitada.
Osaliselt arvestatud ja selgitatud.
Täiendasime HÕNTE-s mõju hindamise nõudeid selliselt, et alati tuleb
välja tuua mõjutatud sihtrühmad.
Nõudeid POE seletuskirjas sisalduvale mõjuanalüüsile saab
üksikasjalikult selgitada mõju hindamise metoodikas. Seal võib
kaaluda, kas oleks otstarbekas nimetada sihtrühmad, kellele avalduvat
mõju tuleb alati hinnata (nt ettevõtjad, inimesed, riigiasutused). MHM-
i vastav peatükk peaks olema ette valmistatud JDM-i ja ELS-i
koostöös.
3. Järelhindamise nõuded HÕNTES
Järelhindamine eraldi instrumendina on olemuselt pigem bürokraatlik
ja elukauge. Normide eluline järelhindamine toimub praktikas
tegelikult kogu aeg. Soovi korral on võimalik järelhindamist alati teha
ja järelhindamise sätte puudumine ei ole takistuseks. Igapäevaselt
tegelevad järelhindamisega nii ametkond, poliitikud kui ka
ajakirjandus ja kogu avalikkus – see on normaalne osa demokraatliku
riigi toimimisest.
Mittearvestatud.
JDM ei nõustu arvamusega, et järelhindamise eraldi instrumendina
kehtestamine on bürokraatlik ja elukauge. Vastupidi, järelhindamise
sätte lisamine HÕNTE-sse loob selgust ja ühiselt mõistetava arusaama,
mis puhkudel on vaja järelhindamine läbi viia ja mis puhkudel mitte.
Nõustume, et teatud valdkondades toimub seiramine rutiinse osana
poliitika rakendamisest ning kindlasti julgustame saadud andmeid ka
avalikkusega jagama. Ajakirjanduse poolt tehtavat teema kajastamist
ei saa pidada järelhindamiseks. Järelhindamine on teadmuspõhine
analüüs mingi poliitika rakendamise tulemustest ja mõjust, millest
saadud info on väärtuslik sisend edasises poliitikakujundamises.
Ühtlasi on siinjuures oluline, et järelhindamisest saadud tulemused
avalikustatakse (üldise seire käigus seda enamasti ei tehta).
53
Kui on siiski vaja sätestada ka formaalselt järelhindamise kohustus
teatud kindla aja möödudes, siis peaksid selleks HÕNTEs olema
selged põhjendused, millisel juhul selline vajadus võiks esineda. Seega
saaks järelhindamine olla kohustuslik üksnes erandlikel juhtudel. Isegi
sellisel juhul peaks see, kuidas järelhindamine läbi viia, olema
korralduslikult paindlik ja bürokraatiat vältiv.
Selgitatud.
Eelnõuga on kavas sätestada, et järelhindamine tuleb kavandada
õigusaktis kahel juhul:
1) seaduse rakendamisega kaasneb märkimisväärne risk või
määramatus;
2) olulise mõjuga seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus on
erandlikult jäetud kiireloomulisuse tõttu koostamata (ÕPPA
2030-st tulenev nõue).
Järelhindamise läbiviimisele, sh analüüsi sisule, HÕNTE tasandil
nõudeid ei sätestata. Seega võib järelhindamise teostada ministeerium
ise ning see võib olla isegi ühildatud muude poliitikakujundamise
protsessidega, näiteks struktuurivahenditest rahastatud poliitika või
arengukava hindamisega. Küll aga on kohustuslik tulemuste
avalikustamine. JDM-i hinnangul on selline korraldus
ministeeriumidele väga paindlik võrreldes muude hindamistega.
5. Seaduseelnõude ja nende seletuskirjade keeletoimetamine
Tuleb kaaluda, kas keeletoimetusele tuleks läheneda ministeeriumite
üleselt, kuna lahendatavad probleemid on sarnased ja osa
ministeeriumite jaoks teeb juba praegu keeletoimetust Justiits- ja
Digiministeerium (JDM). Aitaks kaasa ka sisukokkuvõtete
ühtlustumisele, mis praegu on väga varieeruv.
Teadmiseks võetud.
On küsitav, kas seletuskirjale saab panna mahupiirangut – kuigi on
oluline vältida kordusi ja ebarelevantset sisu, siis teisalt on eelnõud
olemuselt väga erinevad. Mõne eelnõu puhul võib olla õigustatud
põhjalik käsiraamatu-tüüpi seletuskiri, mis muudab õigusakti praktikas
märksa kergemini rakendatavaks.
Teadmiseks võetud. Eelnõuga seletuskirjale mahupiirangut ei kehtestata.
54
Kaheldav on HÕNTE § 18 lõike 5 nõue, mille järgi tuleb sisult seotud
terminite korral määratleda termini sisu paragrahvi ühes lõikes.
Praktikas on oma eeliseid näidanud suurem paindlikkus, mistõttu võiks
sellisest kitsendusest loobuda.
Mittearvestatud. HÕNTE võimaldab termini määratlemisel piisavalt paindlikkust, st
selleks on kaks võimalust: termini sisu määratletakse kas pärast termini
esmakordset kasutamist eelnõu struktuuriosas, kuhu on koondatud
terminiga seotud sätted, või eelnõu üldsätetes selle termini jaoks
kavandatavas paragrahvis. Sisult seotud terminite määratlemine samas paragrahvis tagab
õigusakti teksti selguse ja jälgitavuse.
6. EL-i õigusakte puudutavad nõuded seletuskirjale
Eelnõu vastavus EL õigusele – õiguse rakendajate ja õigusloojate jaoks
vajab lahendamist küsimus, kuidas tuvastada õigusaktides EL õigust
üle võtvad sätted. Ühe variandina tasub kaaluda Riigi Teatajas
vastavustabelite avaldamist või siis EL õigust üle võtvate või
rakendavate sätete sidumist ülevõetava või rakendatava ELi normiga.
Teadmiseks võetud ja selgitatud.
Vastavustabelite Riigi Teatajas avaldamine ja EL-i õiguse normidega
sidumine vajab eraldi arutelu ja analüüsimist.
Eelnõuga on kavas muuta eelnõu seletuskirja viiendale osale („Eelnõu
vastavus Euroopa Liidu õigusele“) kohalduvaid nõudeid. Muu hulgas
sätestatakse, et kui eelnõusse, mis on vajalik Euroopa Liidu õigusakti
riigisiseseks rakendamiseks, on kavandatud ka üksnes riigisisesest
vajadusest lähtuvad sätted, esitatakse seletuskirja vastavas osas nende
loetelu.
Lisaks muudetakse eelnõuga vastavustabeli vormi, muutes visuaalselt
paremini eristatavaks EL-i õigusakti normid, mis võetakse Eesti
õigusesse üle laiemalt kui direktiiv või määrus ette näeb, ning normid,
millega on liikmesriigile jäetud kaalutlusõigus.
Eesti seisukohtade info seletuskirjas – Seletuskirjas tuleks piirduda
infoga, mis on EL õigusakti ülevõtmise või rakendamise seisukohalt
vajalik, et mitte panna liiga suurt koormust seletuskirjade koostajatele.
Näiteks võiks piirduda interaktiivse viitega EL õigusakti eelnõu kohta
heakskiidetud seisukohtadele ja seletuskirjale ning hilisematele
seisukohtade muudatustele. Lisada võib ka info, kas Eesti toetas eelnõu
vastuvõtmist ELis ja millised olid läbirääkimistel Eesti peamised
erihuvid. Eesti õigusesse üle võetava või rakendatava EL õigusakti eri
sätete tõlgendamisega seotud küsimusi saab õiguslooja lahendada
ministeeriumite asjaajamissüsteemis talletatud EL läbirääkimiste
Arvestatud.
Eelnõuga sätestatakse, et EL-i õigusakti ülevõtmisel esitatakse
seletuskirjas viide Eesti seisukohtadele.
55
ülevaateid lugedes ning abi saab ka Eesti seisukohtade kujundamise
käigus tehtud rakendamise plaanidest. Vajadusel saab seda infot
käsitleda riigisisese õigusakti seletuskirjas sätete sisu selgitamise
juures.
Vabariigi Presidendi Kantselei
Vabariigi Presidendi Kantseleil ei ole ettepanekuid ja märkusi Teie
poolt arvamuse andmiseks esitatud hea õigusloome ja normitehnika
eeskirja (HÕNTE) muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsusele.
Teadmiseks võetud.
Õiguskantsleri Kantselei
56
Tänan, et tegelete õigusloome raamistiku korrastamisega. Palun
võimalusel kaaluda järgnevaid muudatusi – need võiksid vähendada
kulusid, tõstes samal ajal loodavate normide taset. Väljatöötamiskavatsuse vajalikkus Väljakujunenud õiguskorras võiks eelistada probleemi lahendamist
võimalikult kiiresti konkreetse, selgelt sõnastatud õigusakti
muudatusega, millele lisatakse seletuskirjas üksnes olulist sisaldav
mõjuanalüüs. Juhtudel, mil tuleb parandada seaduses ilmnenud viga
või lahendada esile kerkinud probleem, võiks väljatöötamiskavatsuse
(VTK) koostamise asendada arusaadavalt sõnastatud väikesemahulise
eelnõu ja seletuskirja koostamisega ning anda neile, keda muudatus
puudutama hakkab, piisavalt aega esitada konkreetseid ettepanekuid
eelnõu parandamiseks. Nõnda hoitaks kõikide asjaosaliste aega kokku. Teisisõnu: kui on näha, et probleemi lahendamiseks on vaja olukorda
reguleerida õigusaktiga, kuid tegemist ei ole uudse lahendusega ning
kui eelnõu koostamine võtab eeldatavasti vähem aega kui VTK
koostamine, siis tulekski kohe alustada eelnõu tegemist ning VTK-st
loobuda. On arusaadav, et kui ei ole veel teada, kas eelnõu keskne
lahendus (millest lähtuvalt tuleb kehtestada ka muud normid) saab
piisava toetuse, püütakse hoiduda eelnõu kõigi vajalike sätete
väljatöötamisest. Sellises olukorras võiks VTK koostamise asemel
tutvustada eelnõu keskset sätet ja selle juurde lisada seletuskirja, milles
antaks teada, et muud muutmist ja lisamist vajavad normid (sh
rakendussätted) esitatakse järgmises kooskõlastusringis.
Mittearvestatud.
Väljatöötamiskavatsuse institutsiooni kaotamine oleks samm tagasi
avatud ja kaasava õigusloome kujundamisel. VTK on
kaasamisdokument, mis annab huvirühmadele võimaluse olla kursis
Vabariigi Valitsuse õigusloomeliste algatustega võimalikult varases
etapis. JDM-i kogemus on näidanud, et huvirühmad, sh
esindusorganisatsioonid, et toeta VTK kaotamist, sest see vähendaks
nende võimalusi poliitikakujundamises kaasa rääkida.
Eelnõuga on kavas lihtsustada VTK sisunõudeid, rõhutades senisest
enam VTK vormilist ja sisulist paindlikkust. Eesmärk on vähendada
ministeeriumide ajakulu dokumendi koostamiseks, säilitades samas
VTK funktsioon informeerimis- ja konsulteerimisdokumendina.
Seaduseelnõu etapis toimuv arutelu keskendub üldjuhul väljapakutud
lahenduse üksikasjadele, jättes vähe ruumi põhimõtteliste
lahendussuundade kaalumiseks (isegi, kui huvirühmad seda
sooviksid). Kuigi mööname, et kui regulatsioon on sõnastatud
üksikasjalikul tasemel, st õigusnormi kujul, on võimalik täpsemalt
prognoosida selle mõju ja hinnata sobivust õiguskorda, siis seab selline
vorm väga kitsa raami aruteludeks lahenduse põhimõttelise sobivuse
üle.
Selleks, et tagada põhiseaduse rakendumine, on oluline, et analüüsitaks
kõigi Euroopa Liidu õiguslike algatuste kooskõla põhiseadusega. See
analüüs on vajalik, et kindlaks teha:
Teadmiseks võetud.
57
a) kas põhiõiguste kaitse on tagatud sellisel moel, nagu põhiseadus ette
näeb. Muu hulgas tuleb kontrollida, kas kavandatavad põhiõiguste
piirangud − näiteks võimalikud lisanduvad karistused,
aruandluskohustus või ettevõtlusvabaduse kitsendamine − oleksid
rakendudes Eesti oludes proportsionaalsed; b) kas Euroopa Liidu õigusakti saab rakendada, järgides
põhiseaduslike institutsioonide ülesehitust ja toimimisloogikat; c) kas Euroopa Liidu õigusakti saab rakendada ilma põhimõttelist laadi
muudatusteta riigielu korralduses; d) kas juhul, kui Euroopa Liidu õigusakti eelnõu läbirääkimistel ei
õnnestu saavutada kooskõla kõigi põhiseaduse normidega, saaks
tugineda PSTS §-dele 1 ja 2.
Siin ei ole silmas peetud seda, et kõigi Euroopa Liidu õiguslike
algatuste kõiki sätteid tuleb kirjalikus vormis võrrelda kõigi Eesti
põhiseaduse sätetega. See poleks mõistlik, vajalik ega tegelikult
võimalik. Oluline on lihtsalt, selgelt ja lühidalt kirja panna algatuse või
planeeritava akti tuum – mida see toob kaasa Eesti isikutele ja
institutsioonidele – ning seejärel keskenduda muudatuse
põhiseaduspärasuse hindamisele.
Kui analüüsimisel selgub, et Euroopa Liidu õigusliku algatusega on
oht minna vastuollu põhiseaduse mõne sättega, siis tuleb analüüsis
näidata, milles seisneb vastuolu põhiseaduse normiga, ning selgitada,
millised juhised saab ametnik läbirääkimisteks (nt tuleks saavutada
algatuse muutmine või liikmesriigile valikuvõimalus või erand).
Teadaolevalt on Euroopa Liidu põhiõiguste hartat toodud põhjuseks,
miks tuleks/võiks jätta kõrvale mõni põhiseaduse säte, mis kaitseb
põhiõigust hartaga võrreldes ulatuslikumalt. Euroopa Liidu
põhiõiguste harta muutus õiguslikult siduvaks Lissaboni lepingu
jõustumisega 1. detsembril 2009. Lissaboni leping jõustati Eesti suhtes
välislepingu ratifitseerimisega. Teisisõnu ei ole seda vormistatud Eesti
Vabariigi põhiseaduse II peatüki „Põhiõigused, vabadused ja
kohustused“ muutmise seadusena, mille menetlusele kohalduks
Justiits- ja Digiministeeirum nõustub õiguskantsleri murega, mis
puudutab põhiseaduspärasuse hindamist EL-i õigusakti
ettevalmistamise käigus.
HÕNTE ei reguleeri ametnike tegevust EL-i õigusakti läbirääkimistel
ega nende ettevalmistamisel, seetõttu ei ole esiletoodud muret
võimalik HÕNTE muudatuste kaudu lahendada. Teemaga tegeletakse
edasi koostöös Riigikantseleiga.
58
vastavad erinormid (vt PS XV ptk; RKKTS 13. ptk). Ka harta artiklis
53 on rõhutatud, et harta sätteid ei või tõlgendada nii, et need
kitsendavad või kahjustavad riigi põhiseadusega tunnustatud
inimõigusi või põhivabadusi. Seega ei tohi hartat põhjuseks tuues jätta
kõrvale põhiseadust.
Riigikogule tuleb selgelt teada anda, kui vastuvõetud Euroopa Liidu
õigusaktis on normid, mille kooskõla Eesti põhiseadusega on vaieldav.
Kui tegemist on Euroopa Liidu õigusaktiga, mille ülevõtmiseks on vaja
Eestis vastu võtta seadus, tuleb seletuskirjas näidata, millised õigusakti
ülevõtmiseks algatatud seaduseelnõu sätted on vastuolus Eesti
põhiseadusega ja milles vastuolu seisneb. Kui seaduseelnõu koostajad
leiavad, et vastuolu tõttu saab tugineda PSTS-ile, peab seletuskirjas
esitama selle kohta analüüsi.
Arvestatud.
Eelnõuga täiendatakse HÕNTE § 43 lg 1 loetelu selliselt, et hinnang
eelnõu põhiseaduspärasuse kohta tuleb esitada iga eelnõu seletuskirjas.
Eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs Eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs on lisaks EL õiguse ülevõtmisele
vääramatult vajalik ka riigisiseses õigusloomes. Praktika on selle osas
seni paraku ebaühtlane vaatamata sellele, et korraldate tänuväärselt ka
asjakohaseid koolitusi. Loodetavasti on võimalik kavandatavate
muudatustega suunata eelnõu koostajaid senisest enam eelnõu
põhiseaduspärasust analüüsima ning ka analüüsi kvaliteeti parandada. Olemasolevaid põhiseaduspärasuse analüüse uurides on jäänud näiteks
silma, et näiteks piirangu proportsionaalsust hinnates kiputakse
keskenduma sellel, kui oluline on põhiõiguse piiramise eesmärk.
Näiteks selgitatakse pikalt seda, kui oluline on võidelda kuritegevuse
vastu või kaitsta looduskeskkonda. Seejuures libisetakse üle aga
sellest, milline põhiõiguse piirang eelnõuga kaasneb ning kas ja miks
konkreetsel juhul on just see põhiõiguse piirang sobiv, vajalik ja
mõõdukas. Seega jääb teadmata, miks peab omandit või privaatsust
piirama just sellisel moel nagu eelnõu ette näeb.
Selgitatud.
Justiits- ja Digiministeerium nõustub õiguskantsleri murega
põhiseaduspärasuse analüüside ebaühtlase kvaliteedi üle. Justiits- ja
Digiministeerium plaanib koostada põhiseaduspärasuse analüüside
koostamise juhendi ja avaldada selle oma veebilehel. Samuti jätkuvad
järjepidevad koolitused sel teemal.
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
59
Olete esitanud arvamuse avaldamiseks Vabariigi Valitsuse 22.
detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika
eeskiri“ (HÕNTE) muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK).
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA) tänab
võimaluse eest oma seisukohti esitada ja keskendub alljärgnevatele
küsimustele. 1. Väljatöötamiskavatsused VTK-s pakutakse välja, et võimaliku muudatusena võiks vähendada
kohustusliku teabe esitamist kõigis väljatöötamiskavatsustes. EVEA
nõustub sellega, et väljatöötamiskavatsuste sisunõuded peaksid olema
arutelukesksed ja keskenduma probleemi ning lahendusvariantide
sisulisele analüüsile. Samuti tuleks võimaldada senisest suuremat
paindlikkust, et arvestada teema või probleemi iseloomu ja vajadusi.
Aga selleks ei ole iseenesest vaja HÕNTE-t muuta. Kehtiv eeskiri ei
reguleeri, kui põhjalikult tuleb väljatöötamiskavatsustes nõutav info
anda. Siin on piisav kaalutlusruum, et vajalikus mahus kirjeldada
valitud lahenduse sobivust kehtivasse õiguskorda, samuti kavandatava
regulatsiooni ülesehitust, eelnõu edasise väljatöötamise tegevuskava ja
muid tähtsust omavaid asjaolusid.
Selgitatud.
Eelnõuga on kavas VTK sisunõudeid lihtsustada, edaspidi tuleb VTK
koostamisel keskenduda probleemi ja eesmärgi määratlemisele, tuua
välja võimalikud lahendusvariandid ja peamine mõju.
Lihtsustamise eesmärk on suunata õigusloomega tegelevaid ametnikke
koostama VTK ka olukorras, kus õigusliku algatuse
ettevalmistamisega on kiire. Ebavajalikud nõuded VTK-le kujundavad
pildi, et tegemist on bürokraatliku ja aeganõudva kohustusega, ning
seetõttu on surve kaasnevat ajakulu vältida.
Kuigi sisuliselt nõustume, et ka praegu on VTK sisu ja vormi osas
piisavalt kaalutlusruumi, siis praktikas esitatakse VTK-des siiski
küllaltki palju formaalset ja sisulist väärtust mittekandvat teavet
(näiteks tekstikordusi). Lihtsustamise pikaajalisem eesmärk on VTK-
de arvu ja osakaalu suurenemine.
2. Mõju hindamise nõuded seletuskirjas Selgitatud.
60
Mõju hindamise nõuete puhul on eeskirjas sisuliselt tegemist avatud
loeteluga. Hinnata tuleb eeldatavasti tulenevat mõju. VTK-s tehakse
ettepanek, et mõjuanalüüsi selguse huvides ei oleks valdkondade
eristamine mõttekas, piisaks andmete ja prognooside väljatoomisest
ning mõju selgitamisest erinevate osapoolte seisukohast. EVEA
arvates oleks võimalike mõjude näidisloetelu siiski vajalik. Õigustatud
võib ka olla mõne spetsiifilise mõju eraldi väljatoomine.
Muudatuse kohaselt sätestatakse HÕNTE-s seitse mõjuvaldkonda:
1) mõju julgeolekule ja turvalisusele;
2) majanduslikku mõju;
3) sotsiaalset mõju, sh mõju iibele;
4) mõju digiühiskonnale;
5) mõju elu- ja looduskeskkonnale;
6) mõju regionaalarengule;
7) mõju võrdsetele võimalustele.
Kõikide mõjuvaldkondade detailsemad sisukirjeldused lisatakse mõju
määratlemise kontrollküsimustikku, mis avaldatakse JDM-i
veebilehel. Eelnõuga rõhutatakse senisest enam, et hinnata tuleb kogu
avalduvat mõju, ning seetõttu nõustume, et mõjuvaldkondade
loetlemine kannab eelkõige näitlikustamise ja prioriteetide seadmise
eesmärki.
Näiteks peab loetelus kindlasti olema majandusliku mõju hindamise
juures viide väike- ja keskmistele ettevõtetele (VKE-dele) avalduvale
mõjule. Sellise mõju hindamine peab olema kohustuslik. Kui selgub,
et eelnõus toodud regulatsioon puudutab paljusid väikeseid ettevõtteid,
tuleks viia läbi veelgi põhjalikum kulude-kasude analüüs, tulevalt
väikeste ettevõtete arvukusest majanduse struktuuris. Samuti on
sellisel juhul vaja detailsemalt kaaluda võimalikke lahenduste
alternatiive, mis ei tooks kaasa halduskoormuse kasvu või mille mõju
halduskoormuse kasvule oleks väiksem. Kui ei ole võimalik leida
halduskoormuse kasvu vähem kaasa toovat lahendust, siis tuleks välja
pakkuda mehhanism, kuidas kompenseerida ettevõtetele tekkivat
kulude kasvu. Samamoodi on kohustuslik hinnata sisuliselt regulatsiooni mõju Eesti
regionaalsele arengule.
Selgitatud.
VKE-de spetsiifikat on asjakohane käsitleda mõju määratlemise
kontrollküsimustikus, HÕNTE tasandil ei ole kavas seda eraldi
valdkonnana loetleda. VKE-d moodustavad tõesti valdava osa
ettevõtjatest ning iga ettevõtjaid puudutava muudatuse juures tuleb
sellega arvestada.
Halduskoormuse seiramiseks kehtestati 2025. aastal halduskoormuse
tasakaalustamise reegel, millest tulenevalt kajastatakse iga õigusakti
eelnõu seletuskirja alguses, kas ja milline mõju on kavandatavatel
muudatustel ettevõtjate ja inimeste halduskoormusele.
61
EVEA nõustub VTK-s toodud hinnanguga, et HÕNTE § 46 lõikes 3
sätestatud mõjuanalüüsi aruande kohustus on tõenäoliselt otstarbekas
kaotada, sest praktikas selle järele vajadust ei ole. Samuti ei ole meie
arvates vajalik olulise mõju eristamine. Kui aga õigusakti rakendamise
ja võimaliku muutmisega seoses on koostatud eraldi mõjude analüüs,
siis on seletuskirjas vaja kajastada info selle tellija ja tegijate kohta
ning selle analüüsi peamised tulemused ja järeldused.
Teadmiseks võetud.
VTK koostajate arvates tuleb mõju hindamise süsteemi
edasiarendamisel arvestada tehisaru kasutamise võimalusega. EVEA
hinnangul tuleb eelnõude seletuskirjade koostamisel kaaluda hoopis
tehisintellekti kasutamise keelamist, et vältida võimalike vigade ja
pealiskaudsuse teket. Kindlasti ei tohi nii olulises valdkonnas, kui
õigusloome, pidada lubatavaks või suisa nõuda tehisaru kasutamist.
Oluline on, et mõjude hindamise töö tegemisel kasutatakse metoodikat
ja vahendeid, mis lõppkokkuvõttes tagavad tulemuse kvaliteedi.
Selgitatud.
Nõustume, et hooletul ja tähelepanematul moel tehisaru kasutamisel
võib tekkida vigu ja pealiskaudsust. Kui tehisaru kasutatakse
oskuslikult ja kriitiliselt, võib see kindlasti olla eelnõu autorile kasulik
tööriist.
Järelhindamise nõuded
VTK- selgitatakse, et järelhindamise instituut kehtestati HÕNTE-s
juba aastal 2012, aga järelhindamise süsteem ei ole Eestis soovitud
kujul rakendunud. Alates 2016. aastast on järelhindamise sätteid
eelnõudesse kavandatud vaid 31 korral. EVEA arvates ei peaks
järelhindamise teostamise otsustamine toimuma konkreetsete
eelnõude kaupa ja selle tegemist ei peaks sõnastama igakordselt
õigusakti eelnõus või seletuskirjas. Järelhindamine peaks olema
õigusloome tervikliku süsteemi osa ja hea tava. Täidesaatva riigivõimu
asutuste töökorralduslikes õigusaktides oleks vaja määrata, kes
otsustab ja vastutab järelhindamise tegemise eest. HÕNTE-s võiks olla
reguleeritud, millistel juhtudel ja millistel ajavahemikel on
põhimõtteliselt vaja järelhindamist teha.
Selgitatud.
Täpsustame HÕNTE-s järelhindamise nõuet selliselt, et
järelhindamine kavandatakse siis, kui seaduse rakendamisega kaasneb
märkimisväärne risk või määramatus. Alati
nähakse järelhindamise kohustus ette siis, kui olulise mõjuga
seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus on erandlikult jäetud
kiireloomulisuse tõttu koostamata.
Nõustume, et õigusakti järelhindamine peaks olema õigusloome
süsteemi osa ja hea tava, kuid paraku on praktika selles osas väga
ebaühtlane. Ministeeriumid seiravad oma poliitikavaldkondi pidevalt
ning üldjuhul jälgitakse ka seda, kuidas õiguslikud muudatused
praktikas ellu rakenduvad, kuid paraku jääb see info enamasti
ametkondlikule tasandile ning tulemusi ei avalikustata. Esineb ka
olukordi, kus pärast õigusakti jõustumist selle rakendumist ning
tulemusi üldse ei seiratagi. HÕNTE muudatustega loodame, et
järelhindamine muutuks senisest enam süsteemseks ja muutuks ühel
hetkel loomulikuks osaks õigusloomest.
62
4. Põhiseaduspärasuse analüüs Selleks, et suunata eelnõu koostajat põhiseadusega kooskõla hindama,
kaalutakse VTK-s HÕNTE täiendamist nõudega, et seletuskirjas tuleb
alati esitada kokkuvõtlik hinnang eelnõu kooskõla kohta
põhiseadusega. Ja üksnes põhiseaduspärasuse deklaratsioonist eelnõu
seletuskirjas ei piisa. Peale väite, et eelnõu on põhiseadusega
kooskõlas, peaks seletuskiri sisaldama ka mõttekäiku, kuidas selle
järelduseni jõuti ning milliste põhiseaduse sätetega kooskõla on
hinnatud. EVEA arvates ei peaks põhiseaduspärasuse analüüsile
seletuskirjas ebamõistlikult suurt rõhku panema. Üldjuhul on mõistlik
piirduda põhiõiguste võimalike riivete loetlemise ja nende
intensiivsuse hindamisega ning põhjalikum hindamine teha siis, kui
riive on ilmne. Põhjalikum analüüs kipub enamikel juhtudel ja tegelike
probleemide olemasolu korral olema oma olemuselt väga subjektiivne
ja lõpliku otsuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse kohta teeb alati
kohus.
Arvestatud osaliselt.
Eelnõuga kehtestatakse nõue, et seletuskirjas tuleb esita kokkuvõtlik
hinnang eelnõu kooskõla kohta põhiseadusega. Täpsemad juhised
põhiseaduspärasuse analüüsi tegemiseks avaldab JDM oma veebilehel.
5. EL õiguse ülevõtmine ja Eesti seisukohad VTK-s kaalutakse HÕNTE täiendamist nõudega, et seletuskirjas tuleb
esitada info Eesti seisukohtade kujundamise etapis otsustatu kohta,
samuti selle kohta, kas ja mil määral EL-i õigusakt vastab Eesti
seisukohtadele ning kui palju EL-i õigusakt on pärast Eesti
seisukohtade heakskiitmist muutunud. Millised on olnud Eesti
seisukohad õiguse kujundamisel EL tasandil ning kas ja kuivõrd on
neid EL-i õigusaktis arvesse võetud - see ei ole EVEA hinnangul
seletuskirjas Eesti õigusakti kehtestamisel enam oluline.
Arvestatud osaliselt.
Eelnõuga kehtestatakse nõue esitada seletuskirjas vähemalt viide Eesti
seisukohtadele. Nii ei suurene oluliselt eelnõu koostaja töökoormus
ega seletuskirja maht, kuid samas on seletuskirja lugejal võimalik
suhteliselt vähese vaevaga leida tema jaoks vajalik info.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK), mis koondab koos
liikmesorganisatsioonidega üle 30 000 juriidilise ja füüsilise isiku,
esitab oma tagasiside Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja
muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsusele (edaspidi VTK).
Tervitame HÕNTE ülevaatamise ja hindamise protsessi. VTK-s välja
toodud probleemkohad on põhjendatud. Meie kogemusele tuginedes
Teadmiseks võetud.
63
ning arvestades õigusakte, mis puudutavad eelkõige põllumajanduse ja
toidutootmise valdkonda, ei ole varasemalt tehtud ühelegi seadusele
sisulist mõjude järelhindamist. Selle puuduse esiletoomine on igati
asjakohane. Alljärgnevalt toome välja peamised HÕNTE rakendamisega seotud
probleemid, millele tuleb VTK-s ja hilisemas etapis HÕNTE
muutmisel samuti tähelepanu pöörata:
1. Puudulik kaasamine
Eelnõude ja väljatöötamiskavatsuste kaasamisprotsess on sageli
formaalne või lausa puudulik. Olulised muudatused tehakse ilma
sektori esindusorganisatsioonide sisendit arvesse võtmata või ei
saadeta dokumente sektorile arvamuse avaldamiseks. Mõjude
hindamisel puudub sageli sisuline mõjuanalüüs või teaduspõhine
põhjendus uute nõuete, tingimuste või piirangute kehtestamisel. HÕNTE sätestab küll nõuded seaduseelnõude puhul kaasamisele ja
tagasisidestamisele, sh arvamuste arvestamise dokumenteerimisele
seletuskirja lisas, kuid määruste tasandil selline kohustus puudub.
Seetõttu sõltub tagasiside arvestamine õigusakti koostaja suvast. Õigeaegse kaasamise puudumine toob kaasa hilisemad muudatused,
mis pikendavad menetlusaegu ja suurendavad halduskoormust.
Näiteks jäi ühe toetusskeemi esimesest taotlusvoorust välja
põllumajandusühistute toetamine, kuna sektorit kaasati liiga hilja.
Muudatus viidi sisse alles järgmises voorus, mis lükkas ühistute
investeeringuvõimalused aasta võrra edasi. Kuna sektorit ei kaasatud
õigeaegselt ning ametnikud ei olnud ühistute tegevuse eripäradest
teadlikud, jäi viga eelnõu koostamise ja kooskõlastamise faasis
märkamata. Hetkeks, mil probleem avastati, polnud enam võimalik
seda tähtaegselt muuta. Probleemid oleks olnud täielikult välditavad,
kui sektor oleks kaasatud varases etapis ning eelnõu sisulise
läbivaatamise käigus oleks toimunud tegelik koosloome.
Selgitatud.
Enamik HÕNTE nõudeid kohaldub ka määruste koostamisele. Ühtlasi
tuleb määruseelnõude seletuskirjade juurde lisada ka
kooskõlastustabel arvestatud ja arvestamata jäetud märkuste ja
ettepanekute kohta.
Kuid kahtlemata sõltub kaasamispraktika ja -kvaliteet eelkõige
vastutavast ministeeriumist, kes peab tagama, et info jõuab kõigi
huvirühmadeni.
64
Kaasamata jätmise tõttu on mõjuanalüüsid sageli pealiskaudsed:
hinnatakse üksnes kitsalt ühe sektori vaates, analüüsimata mõjusid
ettevõtlusele tervikuna, tarneahelale või tarbijahindadele. Samuti
jäetakse käsitlemata mõju regionaalsele arengule ja toidujulgeolekule.
See omakorda aga ei võimalda teha tasakaalustatud poliitikavalikuid
ega arvutada seadusandluse tegelikku majanduslikku mõju.
Selgitatud. Kavas on täpsustada HÕNTE-s mõju hindamise reegleid, mis annab
eelnõu koostajale täpsemad suunised mõju analüüsimiseks.
Paralleelselt HÕNTE muudatustega uuendatakse ka mõjude hindamise
metoodikat ning mõjude määratlemise kontrollküsimustikku – need
juhendmaterjalid aitavad tagada, et eelnõu koostaja arvestaks
võimaliku mõjuga erinevates valdkondades ja eri sihtrühmadele.
Kuid loomulikult on üks olulisemaid sisendeid mõju analüüsimisel
huvirühmadelt, sh esindusorganisatsioonidelt, saadud tagasiside.
Sageli näeme, et huvirühmad juhivad tähelepanu võimalikele riskidele
ja negatiivsele mõjule, millega eelnõu koostamisel ei oldud arvestatud.
Riigikantselei poolt välja töötatud huvigruppide kaasamiseks Hea tava
on soovituste kogu kõigile riigiasutustele ja eriti neile, kes valitsuse
otsuste eelnõusid ette valmistavad. Dokumendis on ära märgitud kõik
olulised kaasamise etapid ja protseduurid, on tegemist siiski
soovitustega ning nende järgmine sõltub heas tahtest ning nende
eiramine on halb õigusloome praktika, kuid ei ole otseselt vastuolus
seadusega.
Bürokraatia vähendamise ettepanekuid kogudes, tõid meie liikmed
välja probleemina õigusloome protsessil just vähese kaasamise ning
puudulikku teavituse eelnõu jõustamisel. Kui enamike õigusaktide
üheks osaks on vastutuse sätted nii füüsilisele kui juriidilisele isikule,
siis HÕNTE nõuete mitte täitmisele ei järgne mingit protseduuri.
Seetõttu tegime peaministri juures tegutsevale efektiivsuse ja
majanduskasvu nõukojale ettepaneku - lisada seadusesse sanktsioonid
HÕNTE mitterakendamise korral.
Teadmiseks võetud.
65
Eriti probleemne on kaasamisega EL-i tasandi õigusloomes.
Direktiivide ja EL-i ettepanekute koostamise varases etapis ei ole
sektor sageli üldse kaasatud, mis on tekitanud rakenduslikke
probleeme ja toonud Eestile kaasa trahve hilinenud ülevõtmise eest.
Mõistmata on jäänud ka mitmete nõuete tegelik olemus ja rakendamise
võimalikkus (nt raadamise määruse rakendamine, NIS2 ülevõtmine,
pakendidirektiivi kõrged piirmäärad, ESG aruandluse nõuded), mille
ära hoidmiseks oleks vaja olnud jõulisemat Eesti positsiooni
läbirääkimistel.
Eriti puudulik on läbipaistvus Euroopa Komisjoni komiteemenetluste
puhul, kus sektoril puudub teadmine menetletavatest tehnilistest
eelnõudest. Seetõtu tegime efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja
kaudu teise ettepanekud - töötada välja selge protseduur
esindusorganisatsioonide kaasamiseks ja tagasisidestamiseks EL-i
määruste ja Euroopa Komisjoni ettepanekute menetlemisel.
Teadmiseks võetud.
HÕNTE ei reguleeri nõudeid kaasamisele Euroopa Liidu õigusaktide
menetlemisel.
2023. aastal koostati Riigikantselei eestvedamisel kaasamise teekaart
EL-i asjades, mis annab ministeeriumidele suunised, kuidas EL-i asja
menetlemise eri etappides huvirühmi paremini kaasata ja arengutega
kursis hoida. Praktikas sõltub siiski palju EL-i õigusloomes osalevate
ametnike teadlikkusest ja töökoormusest. Kaasamist ja teekaardi
rakendamist koordineerib Riigikantselei.
2. VTK olemus ja püstitatud probleemide lahendus
Juhime tähelepanu, et VTK peab HÕNTE järgi põhinema selgel ja
tõenduspõhisel probleemi kirjeldusel. VTK ei saa olla üksnes
poliitilise lubaduse vormistamine, vaid peab arvestama Eesti tegelikke
olusid, juba toimivaid süsteeme ning seda, kas uus regulatsioon on
üldse vajalik või on võimalik eesmärki saavutada vähema
halduskoormusega, vähendades dubleerivaid või üksteist välistavaid
regulatsioone, mida eri ministeeriumide samaaegne, omavahel
koordineerimata õigusloome on varasemalt põhjustanud.
Teadmiseks võetud. Nõustume kommentaariga, kuid märgime, et Vabariigi Valitsusel on
õigus viia ellu enda poliitikat, mis suures osas lepitakse kokku
valitsusliidu programmis (koalitsioonileppes). VTK on instrumendina
äärmiselt vajalik ka poliitiliselt prioriteetsete muudatuste
kavandamisel. Olukorras, kus sisuline lahendus on koalitsioonileppega
juba kokku lepitud, annab VTK huvirühmadele võimaluse avaldada
arvamust õigusloome varajases etapis, sh juhtida tähelepanu
võimalikele kitsaskohtadele.
66
Samuti on oluline, et mõjuanalüüs sisaldaks kohustuslikus korras
bürokraatia kvantitatiivset hindamist. Praktikas jäetakse tihti
numbriline hinnang andmata, kuigi ettevõtja jaoks on kriitiline teada,
mitu tundi, mitu dokumenti ja millist rahalist kulu nõude täitmine
tekitab. Ilma selle teadmiseta ei ole võimalik hinnata, kas regulatsioon
on proportsionaalne või kas on olemas alternatiive.
Osaliselt arvestatud.
HÕNTE § 46 lg-s 4 on kavas sätestada, et kui seaduse
rakendamine toob haldusvälistele isikutele uusi kohustusi või
piiranguid või olemasolev halduskoormus
suureneb, hinnatakse koormust võimaluse korral kvantitatiivselt.
Lisaks on alates maist 2025 kohustus seletuskirja sisukokkuvõttes
selgesõnaliselt tuua välja, kas eelnõu rakendamisega haldusväliste
isikute halduskoormus tõuseb.
Kui seletuskirjast ilmneb, et halduskoormus tõuseb, kuid seda ei ole
kvantitatiivselt hinnatud, siis saab sellele ministeeriumi tähelepanu
juhtida ning paluda seletuskirja täiendada. Lisaks on kvantitatiivseks
hindamiseks sageli tarvis infot, mida oskavad anda vaid ettevõtjad või
teised normi adressaadid.
Koosloome peab toimuma ideefaasis. Ettevõtjate ja
esindusorganisatsioonide kaasamine alles eelnõu lõppjärgus ei ole
kooskõlas HÕNTE eesmärgiga ning tekitab hilisemaid probleeme.
Varajane kaasamine, arutelud, töörühmad ja ka pilootprojektid, mis on
HÕNTE kohaselt lubatud, aitavad tuvastada, kas regulatsioon on
täidetav ning millised riskid ja kulud sellega kaasnevad.
Teadmiseks võetud. Nõustume, et kaasamine peab toimuma võimalikult varakult. Näeme,
et VTK on sihtrühmadele äärmiselt oluline kaasamise viis. Seetõttu
lihtsustasimegi HÕNTE-s VTK-le esitatavaid nõudeid, et VTK
koostamine ei jääks selle liigpõhjalike nõuete ja ajamahukuse taha.
Igasugune varasem kaasamine on kahtlemata tervitatav, kuid selle üle
otsustab vastutav ministeerium.
3. Kaasamise tähtajad
Üheks puuduliku kaasamise väljenduseks on ebamõistlikult lühikesed
kooskõlastustähtajad, mis ei võimalda anda sisulist tagasisidet.
HÕNTE ei reguleeri kaasamise tähtaegu. Need on sätestatud Vabariigi
Valitsuse 13. jaanuari 2011 määruse nr 10 Vabariigi Valitsuse
reglemendis, mille kohaselt on kooskõlastamiseks ette nähtud üldjuhul
15 tööpäeva[1].
Praktikas on tähtaegu sageli põhjendamatult lühendatud, märkides
põhjenduseks „kiireloomulisuse“. Kuigi kiireloomulisus võib olla
põhjendatud EL-i õigusaktide hilise vastuvõtmise tõttu, nt 2022. a
Teadmiseks võetud. Nõustume, et kiireloomuline eelnõude menetlemine ilma mõjuva
põhjuseta on halb praktika. Eelnõude kooskõlastustähtajad on
sätestatud Vabariigi Valitsuse reglemendis ning põhinevad
väljakujunenud taval. JDM juhib tähelepanu, kui olulisele eelnõule on
kooskõlastamiseks jäetud põhjendamatult lühike tähtaeg.
67
ühise põllumajanduspoliitika rakendusaktide puhul, on mitmete
määruste menetluses kujunenud kiireloomulisusest ebasobiv
tavapraktika. Näiteks tekitab küsimust iga-aastase toidu-, sööda- ja
veterinaarjärelevalve toimingute tegemise eest võetava tunnitasu
määra kehtestava ministrimääruse ebamõistlikult lühike
kooskõlastustähtaeg ja „kiireloomulisus“. Läbi aastate on olnud
tähtaeg arusaamatult lühike nt 2024.a oli see 12 ööpäeva, 2024.a 8
ööpäeva 2023. ja 2022. a aga lausa viis ööpäeva. Oleme korduvalt
juhtinud tähelepanu ministeeriumi planeerimise ja töökorralduse
parandamise vajadusele, et tagada sektorile piisav aeg sisendi
andmiseks. Lühemaid tähtaegu tuleks kasutada üksnes selgelt
põhjendatud erandjuhtudel.
Küsimust võib tekitada, miks on HÕNTE ja Vabariigi Valitsuse
reglement jäetud kaheks eraldi määruseks, kui kaasamise tähtaegu
HÕNTE-s ei käsitleta. Selline lahendus on viinud olukorrani, kus
minimaalsest 15 tööpäeva nõudest kinni ei peeta ning kiireloomulisuse
põhjendust kasutatakse tavapärase töökorralduse asendajana, jättes
sektori ilma võimalusest anda sisulist tagasisidet.
Teeme ettepaneku sätestada HÕNTE tasandil selged kaasamise
tähtajad ning tuua välja ammendavad ja põhjendatud alused nende
lühendamiseks.
Mittearvestatud.
HÕNTE reguleerib sisunõudeid loodavatele dokumentidele, VV
reglement aga menetluslikke nõudeid, sh kooskõlastamise tähtaegu.
Me ei toeta nende määruste regulatsioonieseme muutmist. Tähtaegade
järgimine on probleem, kuid seda ei lahendaks tähtaegade
regulatsiooni tõstmine HÕNTE-sse.
68
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Eesti Linnade ja Valdade Liit tänab kaasamise eest ja alljärgnevalt
esitame meie liikmeilt saabunud tähelepanekud esitatud eelnõule. 1.Väljatöötamiskavatsus: Tabel 1 - Olulise mõju esitamise kohustuse
juures tuua välja erisus lähtuvalt sellest, kas VTK sisaldab juba
konkreetset lahendust või mitte. Lisaks, VTK ei ole veel seadus, mille
tõttu on eelistatud lahenduse võrdsustamine seadusega ajast ette
ruttamine. Ettepanek on siduda VTK põhjalikkuse ja sisu kavandatava
regulatsiooni olulisuse ja mõjuga. Väiksemate või tehniliste
muudatuste puhul võiks piisata lühendatud VTK-st või mõjuhinnangu
memo koostamisest. Analüüsida võiks ka kaheastmelise VTK
süsteemi loomist. Esimene etapp oleks probleemianalüüs ja eesmärgi
määratlemine ilma üksikasjaliku regulatsioonikirjelduseta ning alles
teises etapis toimuks lahendusvariantide süvendatud analüüs, kuid
üksnes juhul, kui lahendatav probleem on olulise mõjuga ja
valdkondlikult keerukas. Selline süsteem võimaldaks hoida alguses
fookuse probleemi mõtestamisel, mitte juba normitehnilisel
lahendusel.
Mittearvestatud.
VTK põhjalikkus ja sisu on VTK koostaja otsustada. Koostajate ja
teiste osapoolte koormust arvestades ei ole mõttekas kehtestada VTK
sisule liiga üksikasjalikke nõudeid (ega kaheastmelist süsteemi).
Lisaks on praktika näidanud, et olulisuse määratlemine on äärmiselt
subjektiivne ning universaalseid, alati rakendatavaid kriteeriume
olulisuse tuvastamiseks ei ole võimalik ette näha.
2. Mõju hindamise nõuded seletuskirjas: Toetame HÕNTEs
mõjuvaldkondade vähendamist ja vajalike abimaterjalide kasutamist
juhtumipõhiselt oluliste mõjude täiendavaks hindamiseks.
Teadmiseks võetud.
3. Järelhindamise nõuded: Järelhindamise eesmärk on välja selgitada
teostatud muudatuste mõju, mis omakorda mõjutab riigi poliitilisi
valikuid. Teeme ettepaneku siduda järelhindamise läbiviimise
vajalikkuse otsustamine Riigikantseleiga ja Riigikoguga (Riigikogu
Kantseleiga), mis saavad teha ettepaneku järelhindamise vajalikkuse,
aja ja teostamise üle. Järelhindamine on kontroll tehtud otsuse
paikapidavuse üle, mille osas ei pruugi seotud ministeerium olla
täielikult neutraalne. Samas on oluline ära hoida järelhindamise kui
poliitilise instrumendi ära kasutamine poliitilistes tuultes. Ettepanek on
siduda konkreetne järelhindamise tegevuskava (ka ajakava, vastutav
asutus, hindamiskriteeriumid) eelnõu seletuskirja mõjuhinnanguga.
Mittearvestatud ja selgitatud.
Järelhindamise kohustuse lisamine eelnõusse Riigikogu menetluse
etapis on võimalik praegugi ning seda on ette tulnud. Ettepanekuid
järelhindamise kavandamiseks saavad teha kõik osapooled, sh välised
huvirühmad. Nõustume arvamusega, et ministeeriumid järelhindamise
läbiviijana ei ole neutraalsed osapooled, kuid tuleb arvestada, et
sõltumatu hindamise nõude kehtestamine oleks äärmiselt
ressursimahukas ja õigusloome kontekstis tõenäoliselt
ebaproportsionaalne.
69
Iseäranis juhul, kui eelnõuga kaasnevad olulised ja pikaajalised mõjud.
Kusjuures mõju olulisuse määratlemisel võiks lähtuda mõjust
eelarvele, märkimisväärsest mõjust avalike teenuste pakkumisele ja
mõjust põhiõigustele või suurele hulgale elanikele.
4. Põhiseaduspärasuse analüüsi sisunõuded ja asukoht seletuskirjas:
Kohustuse, riive jmt mõju puhul kasutada proportsionaalsuse testi ja
vajadusel täiendava analüüsi tegemist. Ettepanek on läbi mõelda, kui
põhjalik peab analüüs olema eri juhtudel; kuidas tagada, et analüüs ei
muutuks formaalseks, kuid samas ei tekitaks ka ülemäärast
töökoormust.
Selgitatud.
Justiits- ja Digiministeerium plaanib koostada põhiseaduspärasuse
analüüsida koostamise juhendi ja avaldada selle oma veebilehel.
5. Seaduseelnõude ja nende seletuskirjade keeletoimetamine:
Ettepanek on luua digitaalne keskkond, kus on võimalik
märksõnadega, teemade kaupa jmt viisil teostada otsingut, saada
selgitusi jne. Sonaveeb.ee on üldine sarnane keskkond, kuid puudu on
konkreetselt õiguskeelele suunatud keskkond. Oluline on keskkonna
vaba kasutuse võimalus igaühel. Teine ettepanek on luua ühine
digitaalne keeletoimetusplatvorm, kuhu saab kanda keeletoimetuse
märkused, põhjendused ja muudatused, muudatuste jälgimise logi. See
tagab läbipaistvuse ja väldib olukorda, kus hilisem toimetaja muudab
tagasi varasema toimetuse otsuseid teadmata, miks need tehti. Samuti
võimaldab süsteem toimetajatel ja eelnõu koostajatel ühiselt vaadata,
millised muudatused on sisulised ja millised keelelised.
Teadmiseks võetud.
Ettepanekuid kaalutakse väljaspool HÕNTE eelnõu ettevalmistamist.
6. HÕNTE muutmise mõju: HÕNTE mõjutab ka KOV üksuste
õigusloomet, otseselt on see välja toodud KOKS eelnõus (688 SE).
Ettepanek on asendada määrustele kehtivate nõuete osas viitamine
eelnevatele seaduse kohta sätestatule ja sisustada määruste kohta
käivad sätted puhtalt määrusloomet puudutavasse ossa. Kuigi seaduse
ja määruse osas võib olla palju kattuvaid nõudeid, siis viide „kui ei ole
sätestatud teisiti“ on segadust ja ebaühtset rakendust soodustav
lahendus. Samuti teeme ettepaneku HÕNTE käsiraamatu loomiseks,
mida täiendatakse jooksvalt, mis sisaldab uuemat praktikat ning on
koos lingiviidetega.
Selgitatud.
Kuivõrd määruste suhtes kehtivad osaliselt seaduse eelnõude suhtes
kehtestatud nõuded, siis samu nõudeid korrata ei ole normitehniliselt
otstarbekas ega korrektne. Seetõttu ei toeta Justiits- ja
Digiministeerium määruste kohta eraldi nõuete kehtestamist. Küll aga
oleme nõus, et HÕNTE käsiraamatut tuleb jooksvalt täiendada.
70
Peame oluliseks välja tuua, et § 39 sisustamine on tegelikkuses tihti
asendatud eelnõu sätete kordamisega. Selline kordamine on
ebamõistlik, ressursimahukas ning ei anna tegelikult abikätt
mõistmaks sätte kehtestamisega seotud asjaolusid ja lahendatavaid
olukordi, probleeme.
Selgitatud.
HÕNTE § 39 esitab üldiselt eelnõu seletuskirja koostamise eesmärgi,
mida täpsustavad järgnevad sätted. Seletuskirja osa „Seaduse
eesmärk“ reguleerib HÕNTE § 42.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
71
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab
Justiits- ja Digiministeeriumit võimaluse eest avaldada arvamust hea
õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi: HÕNTE) muutmise
eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta. Järgnevalt esitame oma
kommentaarid ja ettepanekud VTK kohta.
1. HÕNTE nõuete rikkumine
Kaubanduskoja hinnangul ei ole täna hea õigusloome takistuseks
HÕNTE-s sisalduvad nõuded, vaid peamine probleem peitub selles, et
teatud juhtudel ei peeta kinni HÕNTE-s olevatest nõuetest. Kuigi
õigusloome kvaliteet on aasta-aastalt läinud paremaks, esineb siiski
olukordasid, kus HÕNTE reegleid ei järgita või ei tehta seda täies
ulatuses. Näiteks oleme kokku puutunud juhtumitega, kus eelnõule ei
eelne VTK-d, kuigi HÕNTE kohaselt puudub mõjuv põhjus VTK
koostamata jätmiseks. Samuti oleme näinud eelnõu seletuskirjasid, kus
olulised mõjud on analüüsimata või on seda tehtud pealiskaudselt.
Eelkõige valmistab meile HÕNTE nõuete mittejärgimine muret nende
muudatuste puhul, millega kaasneb oluline mõju. Seega meie
hinnangul aitaks õigusloome kvaliteeti parandada kõige paremini see,
kui igapäevaselt hakatakse järgima HÕNTE põhimõtteid. Kaubanduskoja ettepanekud:
Kui VTK või eelnõu puhul unustatakse HÕNTE nõudeid
järgida, siis võiksid nii teised ametnikud, poliitikud,
riigiasutused kui ka muud osapooled eelnõu koostajatele
meelde tuletada ja vajadusel ka korduvalt meelde tuletada, et
HÕNTE nõudeid tuleb järgida. Kaubanduskoda on seda teinud
ja jätkab sellega ka edaspidi.
Lisaks võiks lähtuda põhimõttest, et kui eelnõu puhul ei järgita
HÕNTE nõudeid, siis jäetakse eelnõu kooskõlastusringil
kooskõlastamata ja Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiitmata.
Mõistame, et sellist nõuet võib-olla keeruline lisada HÕNTE-
sse, kuid see põhimõte võiks vähemalt kehtida kui kirjutamata
reegel õigusloome protsessis.
Teadmiseks võetud.
Justiits- ja Digiministeerium teeb eelnõude koostamisel märkusi
HÕNTE järgimise kohta. Samas ei ole põhjendatud igasuguse HÕNTE
reeglite rikkumise puhul jätta eelnõu kooskõlastamata või Vabariigi
Valitsuse poolt heaks kiitmata, kuivõrd nõuete järgimata jätmine võib
teinekord seisneda ka n-ö väikestest vigades.
JDM on seisukohal, et õigusaktidele ja nende menetlemisele
kehtestatud nõuded peavad olema põhjendatud ja proportsionaalsed
ning järgitavad ilma üleliigset koormust tekitamata. Eelnõuga on kavas
lihtsustada VTK ja mõjuanalüüsi koostamist ning täiendada nõudeid
infole, mis seletuskirjas tuleb esitada eelnõu vastavuse kohta Euroopa
Liidu õigusele. Lisaks rõhutatakse eelnõuga põhiseaduspärasuse
hindamise vajadust ning tehakse mitmeid normitehnilisi muudatusi.
72
2. Väljatöötamiskavatsused
VTK-s (lk 2-4) on ühe võimaliku muudatusena pakutud välja
kohustusliku teabe esitamise vähendamist VTK osas. Ettepaneku
kohaselt võiks edaspidi VTK-s olla kohustusliku teabena valdkond või
lahendamist vajav probleem ja sihtrühm; eesmärk; probleemi
võimalikud lahendused, võimalike lahenduste võrdlus ja eelistatav
lahendus; millised mõjud võivad muudatusega kaasneda ning kuidas
kaasnevat olulist mõju analüüsitakse ja põhjendus, milliseid
kaasnevaid mõjusid ei analüüsita.
Kaubanduskoda toetab lähenemist muuta tänast VTK koostamise
protsessi lihtsamaks ja vähem koormavamaks. Meie hinnangul peaks
VTK lisaks eeltoodule sisaldama jätkuvalt ka seda, kas kavandatud
muudatusega kasvab halduskoormus ning mille võrra on kavas
olemasolevat halduskoormust vähendada. See muudatus jõustus
HÕNTE-s alles 25. mail 2025 ning me ei pea mõistlikuks seda nõuet
HÕNTE-st välja jätta.
Arvestatud. Halduskoormusega seonduv teave ja põhjendused peavad jätkuvalt
VTK-s kajastuma ning seda nõuet eelnõuga HÕNTE-st välja ei jäeta.
Halduskoormuse tasakaalustamise reegli senine praktika on näidanud,
et selle regulatsiooni peamine positiivne tulemus seisneb selles, et
eelnõude seletuskirjades esitatakse senisest üksikasjalikum ja selgem
info halduskoormuse kohta, sh halduskoormust suurendavate
muudatuste kohta. See annab huvirühmadele, avalikkusele ja hiljem
Riigikogule parema ülevaate eelnõu võimalikust negatiivsest mõjust.
Lisaks peame oluliseks, et VTK-s oleksid ka edaspidi kirjas järgnevad
tegevused ja tähtajad. Näiteks kehtiva HÕNTE kohaselt peab VTK
sisaldama eelnõu eeldatavat valmimise aega ja regulatsiooni soovitavat
kehtivusaega. Leiame, et ka edaspidi peaks olema avalikkusele teada,
mida plaanitakse pärast VTK koostamist teha ja milline on järgnevate
tegevuste esialgne ajakava. See on oluline info ka huvigruppidele, et
oma tegevusi paremini planeerida.
Arvestatud. Järgnevad tegevused ja ajakava on ka edaspidi VTK osaks.
Kaubanduskoja seisukoht ja ettepanek:
VTK koostamise kohustus peab säilima, kuid toetame
kohustusliku teabe esitamise vähendamist VTK-s.
Lisaks VTK-s (lk 3-4) sisalduvale kohustuslikule teabele peab
VTK jätkuvalt sisaldama teavet ka selle kohta, kas kavandatud
muudatusega kasvab halduskoormus ning mille võrra on kavas
olemasolevat halduskoormust vähendada. VTK-s peab olema
jätkuvalt teave ka järgnevate tegevuste ja ajakava kohta.
Arvestatud.
73
3. Mõju hindamise nõuded
Toetame VTK-s (lk 5) sisalduvat eesmärki, et eelnõu seletuskirjas
esitatud mõjuanalüüs peab andma otsustajatele selge ja objektiivse
ülevaate, keda ja kuidas eelnõuga kavandatavad muudatused
mõjutavad. Üheks mõju hindamise kitsaskohaks on täna ka see, et ei hinnata
kumulatiivset mõju. Näiteks üks muudatus ei pruugi avaldada olulist
mõju, aga kui eelnõus on mitu väheolulist muudatust, siis nendel võib
olla oluline koondmõju. Lisaks ei arvestata mõju analüüsi puhul ka
seda, milliseid muudatusi tehakse samaaegselt teiste eelnõudega,
plaanitakse lähiajal teha või on hiljuti tehtud. Seetõttu võib ühe
eelnõuga kaasnev mõju olla väheoluline, aga kui vaadata plaanitavate
või hiljuti jõustunud muudatuste kogumõju konkreetsele sihtgrupile,
siis sellel võib olla väga oluline mõju. Kaubanduskoja seisukoht:
Eelnõu seletuskirjas peab olema mõjuanalüüs. Mida olulisem on
plaanitavate muudatuste mõju, seda põhjalikum peab olema mõju
analüüs. Mõju analüüsis tuleb võtta arvesse ka kumulatiivset mõju.
Arvestatud osaliselt. HÕNTE-sse on kavas lisada selge nõue, et alati tuleb mõjuanalüüsis
välja tuua mõjutatud sihtrühmad (kavandatav HÕNTE § 46 lg 2).
Nõustume kumulatiivset mõju puudutava kommentaariga – kui ühe
eelnõu raames on veel võimalik muudatuste kumulatiivsele mõjule
tähelepanu juhtida, siis teiste eelnõude mõjuga arvestamine on
keerulisem. Probleem on eriti teravalt tajutav halduskoormust tõstvate
muudatuste puhul.
HÕNTE §-is 46 on kavas sätestada proportsionaalsuse põhimõte mõju
hindamisel – olulisema mõjuga muudatusi tuleb hinnata põhjalikumalt
ja esmajärjekorras ning peamised järeldused, milleni mõjuanalüüsis
jõuti, tuleb seletuskirjas esile tuua. Proportsionaalsuse põhimõte
hõlmab endas seda, et analüüsi tegija peab tuvastama mõju n-ö
teraviku (nt konkreetse sektori ettevõtted) ning analüüsis just sellele
keskenduma.
4. Järelhindamise nõuded
Toetame VTK-s (lk 9) olevat seisukohta, et kõikides eelnõudes ei ole
mõistlik järelhindamise kohustust sätestada. Samas leiame, et
järelhindamist kasutatakse hetkel liiga vähe ning seda oleks vaja
kasutada oluliselt rohkemate muudatuste osas. Kaubanduskoja seisukoht: Toetame VTK-s (lk 9) kirjeldatud põhimõtet, et järelhindamine tuleb
teha olulise mõjuga seaduseelnõudel.
Selgitatud.
Selleks, et järelhindamisi tulevikus rohkem tehtaks, on kavas HÕNTE-
s selgelt nimetada, millistel juhtudel tuleb eelnõu koostajal
järelhindamise kohustus sätestada (vt kavandatav HÕNTE § 46 lg 7).
74
5. EL-i õigusakte puudutavad nõuded seletuskirjale
Toetame VTK-s (lk 14) olevat eesmärki, et seletuskiri peaks
otsustajatele andma ülevaatliku teabe, mis aitab vältida
ülereguleerimist ning võimaldab täita EL-i nõuded ilma liigsete
riiklike lisandusteta. Kaubanduskoja seisukoht:
Toetame VTK-s (lk 14-15) toodud lahendust, mille kohaselt
EL-i õigust üle võtva eelnõu puhul tuleks seletuskirja esitada
info selle kohta, kas ja milliseid EL-i õigusakte eelnõuga üle
võetakse või rakendatakse, millises ulatuses ülevõtmist EL-i
õigusakt ette näeb (minimaalne vs täielik harmoneerimine või
midagi vahepealset), millised on liikmesriigi võimalikud
valikukohad, millised valikud on eelnõu koostaja neis
küsimustes teinud, samuti kas ja millised sätted EL-i õigust üle
võtvas eelnõus ei ole otseselt EL-i õigusega seotud.
Toetame ka lahendust täiendada HÕNTE-t nõudega, et
seletuskirjas tuleb esitada info Eesti seisukohtade kujundamise
etapis otsustatu kohta, samuti selle kohta, kas ja mil määral EL-
i õigusakt vastab Eesti seisukohtadele ning kui palju EL-i
õigusakt on pärast Eesti seisukohtade heakskiitmist muutunud.
Arvestatud osaliselt.
HÕNTE § 45 reguleerib nõudeid infole, mis tuleb seletuskirjas esitada
eelnõu vastavuse kohta Euroopa Liidu õigusele. Nimetatud §
sõnastatakse tervikuna ümber. Muu hulgas sätestatakse kohustus
seletuskirjas selgitada liikmesriigile jäetud kaalutlusõigust ja EL-i
õigusaktis sätestatust rangemate nõuete kehtestamist, lisaks
muudetakse vastavustabeli vormi, lisades sinna n-ö valgusfoori
lähenemine, mille eesmärk on visuaalselt markeerida õigusakti sätete
minimaalne (ja miinimumist laiem) ülevõtmine. Samuti tuleb edaspidi
selgemalt välja tuua, kui EL-i õigusakti rakendamiseks koostatud
eelnõu sisaldab riigisiseseid muudatusi.
Edaspidi tuleb EL-i õigust rakendava eelnõu seletuskirja lisada viide
Eesti seisukohtadele, mis kiideti heaks EL-i õigusakti menetlemisel.
Seletuskirja mahu ja töökoormuse kaalutlustel ei ole kavas kehtestada
kohustust pikemalt selgitada, kas EL-i õigusakt on Eesti
seisukohtadega vastavuses või mis selles muutus.
75
6. Kaasatavatele võimaldatav aeg tagasiside andmiseks
HÕNTE § 1 lõike 5 kohaselt toimub väljatöötamiskavatsuse,
kontseptsiooni ja seaduseelnõu ettevalmistamiseks huvirühmade ja
avalikkuse kaasamine ning kooskõlastamine reglemendis sätestatu ja
reglemendi § 4 lõike 2 alusel kehtestatud kaasamise hea tava korras.
Kaasamise hea tava punkti 4.6. kohaselt võimaldatakse kaasatavatele
piisavalt aega tagasiside andmiseks. Avalik konsulteerimine kestab
neli nädalat. Põhjendatud juhtudel võib konsulteerimise kestust
lühendada. Konsulteerimise kestust pikendatakse väga mahuka otsuse
eelnõu puhul või muudel põhjendatud juhtudel. Oleme sageli puutunud kokku praktikaga, kus kaasatavatele antakse
lühike tagasiside andmise tähtaeg, näiteks mõned tööpäevad. Nii
lühike vastamise tähtaeg ei võimalda huvigruppidel plaanitavaid
muudatusi oma liikmetega põhjalikult arutada, mõjusid analüüsida
ning ministeeriumitele põhjalikku tagasisidet anda. Selle tulemusena
väheneb eelnõu kvaliteet ning õigusloome ja regulatsioonide
ettenähtavus.
Kuigi HÕNTE viitab kaasamise heale tavale, siis võiks ka HÕNTE-s
olla konkreetne säte selle kohta, kui palju aega tuleks üldreeglina
kaasatavatele anda tagasiside esitamiseks. Leiame, et see tähtaeg võiks
olla minimaalselt 2 nädalat. Samas mahukamate teemade puhul peab
see olema oluliselt pikem (vähemalt 4 nädalat). Mõistame, et teatud
kiireloomuliste eelnõude puhul võib tähtaeg olla lühem kui 2 nädalat,
aga need peaksid olema erandlikud juhtumid. Kaasatavatele antava
tähtaja lisamine HÕNTE-sse annaks eelnõu koostajatele tugevama
signaali, et kaasatavatele tuleb anda piisavalt aega.
Kaubanduskoja ettepanek: Lisada HÕNTE-sse säte, kui palju tuleb üldreeglina anda kaasatavatele
aega tagasiside esitamiseks. Loodame, et peate võimalikuks Kaubanduskoja kommentaare ja
ettepanekuid arvesse võtta.
Mittearvestatud.
Kooskõlastamise tähtajad on reguleeritud Vabariigi Valitsuse
reglemendis, HÕNTE-s ei ole kavas neid uuesti korrata.
Praktikas tõesti sageli ühtib eelnõu (või VTK) kooskõlastamise tähtaeg
huvirühmadele arvamuse avaldamiseks ettenähtud tähtajaga,
vaatamata sellele, et kaasamise hea tava kohaselt peaks viimane olema
kestuselt pikem. JDM-i andmed näitavad, et valdavalt järgitakse
reglemendiga ettenähtud kooskõlastamise tähtaegu, kuid esineb siiski
näiteid, kus oluliste eelnõude puhul seda tehtud ei ole. Seega nõustume
esitatud kriitikaga ning märgime, et JDM püüab praktikat parandada
koolituste ja teadlikkuse suurendamise kaudu.
Kooskõlastamise ja kaasamise korraldus vajavad eraldi analüüsimist,
mida selle eelnõu raames ei ole kavas teha.
76
Vabaühenduste Liit
Vabaühenduste Liit tänab võimaluse eest olla kaasatud HÕNTE
uuendamise protsessi. Liit toetab üldjoontes VTK-s kirjeldatud eesmärke ja kavandatavaid
muudatusi, eriti neid, mis edendavad selgemat probleemikirjeldust,
tugevamat mõjude analüüsi ja läbipaistvamat poliitikakujundamist. On
kiiduväärt, et järelhindamise nõuetele soovitakse anda senisest
tugevamat kaalu ning VTK edaspidine ülesehitus võiks toetada
huvirühmade kaasatust. Järgnevalt konkreetsed tähelepanekud VTK-s
esitatud ettepanekute kohta. 1. Kodanikuühiskonna vaatenurgast on HÕNTE regulatsiooni tekstist
olulisem selle rakendamine õigusloome kujundajate poolt. HÕNTE
nõuete eiramisel ei juhtu täna sisuliselt midagi. Näiteks näeme
praktikas, et isegi olulise mõjuga eelnõude puhul jäetakse sageli
mõjude analüüs lünklikuks või kirjeldamata (näide põhiseaduslikkuse
järelevalveasjast nr 5-24-1, kus maksukorralduse seaduse
väljatöötamisel jäeti vabaühendustega seotud mõjud täiesti
hindamata). Kui ministeerium jätab olulise sihtgrupi mõju täielikult
analüüsimata, ei järgne sellele sanktsiooni ega menetluslikku
tagajärge.
Ka Riigikohus on märkinud, et kohtutel ei ole kehtivas õigusruumis
võimalik hinnata, kas seadus võib olla õigusvastane üksnes põhjusel,
et eelnõu koostamisel ei järgitud HÕNTE-s sätestatud nõudeid.
Teisisõnu puudub mehhanism, mis tagaks HÕNTE sisulise täitmise,
mitte pelgalt deklaratiivse olemasolu.
Teadmiseks võetud.
HÕNTE on tõesti Vabariigi valitsuse enda kehtestatud määrus, mille
eesmärk on tagada seadus- ja määruseelnõude ühesugune,
kokkulepitud ja läbipaistev ettevalmistamine. HÕNTE nõuete
järgimist kontrollib Justiits- ja Digiministeerium, olles ise samal ajal
täitevvõimu asutus. Seega on tõesti võimalik, et Vabariigi Valitsus
kiidab heaks eelnõu, mille koostamisel ei ole järgitud kõiki HÕNTE
nõudeid. Antud küsimust ei ole kavas eelnõu raames käsitleda.
77
2. Kaasamise säte on olemas, kuid ei taga ühtlast ega sisulist
rakendamist. HÕNTE § 1 lg 5 sätestab huvirühmade kaasamise nõude,
viidates valitsuse reglemendile ja kaasamise heale tavale. Kuigi see
tähendab, et kaasamiskohustus on seaduse tasandil justkui olemas, ei
pruugi tänasel kujul sõnastatud säte lõpuni täita oma eesmärki,
ennekõike kahel põhjusel: a. Säte on kaudne ja viitelise iseloomuga, st HÕNTE ise ei kirjelda
kaasamise miinimumnõudeid ega kvaliteedikriteeriume, vaid viitab
teistele dokumentidele. See jätab ministeeriumidele väga laia
tõlgendusruumi, mille tulemusel on kaasamise praktika äärmiselt
ebaühtlane. b. Praktika näitab, et sättest hoolimata jäetakse huvirühmad sageli
sisuliselt kaasamata – hiljutine näide seaduseelnõu mõjude
hindamisest rahandusministeeriumi näol on selline, kus ministeerium
analüüsis mõju vabaühendustele küsides teistelt ministeeriumidelt,
milline see mõju võiks olla. Vabaühendusi endid protsessi ei kaasatud.
Sellist lähenemist ei saa pidada sisuliseks kaasamiseks ega
usaldusväärseks mõjuhindamiseks. Palume eeltoodud tähelepanekuid arvestades kaaluda HÕNTE
uuendamise protsessis muudatuste tegemist, mis arvestaksid
regulatsiooni parema rakendamise õigusloome kujundajate poolt.
Selgitatud. HÕNTE on Vabariigi Valitsuse õigusaktide koostamise juhis, mis ei
reguleeri eelnõude menetluskorda või kaasamise viise. Kaasamise
teemadel teeme regulaarset koostööd selle teema eest vastutava
Riigikantseleiga. Kuigi nõustume väljatoodud kriitikaga, siis vajab
kooskõlastamise ja kaasamise korraldus eraldi analüüsimist, mida selle
eelnõu raames ei ole kavas teha. Lõppkokkuvõttes saab õigusaktide ja
juhenditega küll luua raamid kaasamise miinimumnõuete tagamiseks,
kuid praktikas on iga ministeeriumi vastutada, et õigusaktide
väljatöötamisel kaasatakse kõik huvitatud osapooled ning luuakse
tingimused sisuliseks aruteluks.
JDM-i andmed näitavad, et valdavalt järgitakse reglemendiga
ettenähtud kooskõlastamise tähtaegu, kuid esineb siiski näiteid, kus
oluliste eelnõude puhul seda tehtud ei ole. Seega nõustume esitatud
kriitikaga ning märgime, et JDM püüab praktikat parandada koolituste
ja teadlikkuse suurendamise kaudu.
78
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit
Täname võimaluse eest anda tagasisidet hea õigusloome ja
normitehnika eeskirja muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsusele
(edaspidi: HÕNTE VTK). Eesti Infotehnoloogia ja
Telekommunikatsiooni Liit (ITL) on HÕNTE VTK dokumendiga
tutvunud ja esitab käesolevaga oma tagasiside ja ettepanekud. ITL toetab HÕNTE ajakohastamise üldisi eesmärke ning Justiits- ja
Digiministeeriumi soovi muuta õigusloome raamistik sihipärasemaks,
vähendades formaalsust ja tugevdades sisulise arutelu rolli. Eriti
peame oluliseks, et väljatöötamiskavatsuste, järelhindamise ja
mõjuanalüüside koostamise nõuded muutuksid selgemaks ja
eesmärgipärasemaks ning toetaksid senisest enam
poliitikakujundamist, mis lähtub varajasest kaasamisest, kvaliteetsest
analüüsist ja selgelt sõnastatud eesmärkidest. Toetame ka fookust
Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise läbipaistvuse suurendamisele.
Teadmiseks võetud.
1. Kaasamise kvaliteet ja mõistlikud tähtajad Hea õigusloome üks põhilisi eeldusi on sisuline kaasamine. Kuigi
HÕNTE ei reguleeri kaasamist detailselt, viitab see § 1 lõikes 5
kaasamise heale tavale, mille kohaselt peab avalik konsulteerimine
kestma neli nädalat, v.a põhjendatud erandjuhud. Selle põhimõtte
järgimine on hea õigusloome tagamisel võtmetähtsusega, kuid kahjuks
näeme praktikas tihti oluliselt lühemaid tähtaegu. Kui kaasamise
kultuuri ei arendata ja tähtajad seatakse põhjendamatult lühikesed, siis
ei too ka HÕNTE muudatused ITL-i hinnangul soovitud
kvaliteedihüpet hea õigusloome valdkonnas.
Teadmiseks võetud.
Nõustume tähelepanekuga ning märgime, et kooskõlastamise ja
kaasamise korraldus vajavad terviklikumat analüüsi, mida käesoleva
eelnõu raames ei ole kavas teha.
Õigusaktide ja juhenditega saab küll luua raamid kaasamise
miinimumnõuete tagamiseks, kuid praktikas on iga ministeeriumi (ja
selle ametnikkonna) vastutada, et kaasamine oleks õigeaegne ja looks
tingimused sisuliseks aruteluks.
79
Rõhutame, et hea kaasamine ei ole siiski ainult piisavalt pikk tähtaeg.
Keerulisemate ja suurt hulka isikuid puudutavate eelnõude puhul võiks
soovitada eelkaasamist ehk eelnõu kavandi jagamist huvigruppidega.
See aitaks ametlikule kooskõlastusringile saata eelnõu, mida on
huvigruppidele selgitatud ja mille osas on nendega konsulteeritud. Siin
saab näiteks tuua NIS2 ülevõtva küberturvalisuse seaduse muutmise
eelnõu, mida huvigrupid nägid esimest korda ametlikul kooskõlastusel
ja millele tuli hulgaliselt muutmisettepanekuid nii teisest
ministeeriumistest kui ka huvigruppidelt. Läks üle poole aasta, et need
ettepanekud läbi töötada, eelnõud muuta ning esitada see Vabariigi
Valitsusele.
Teadmiseks võetud.
Poliitikakujundamises kehtib tõsiasi, et mida üksikasjalikumal tasemel
on kavandatav muudatus kirja pandud, seda täpsemalt on võimalik
prognoosida ka võimalikku mõju. Seetõttu on kaasamine oluline igas
poliitikakujundamise etapis, alustades probleemi tuvastamisest kuni
õigusakti vastuvõtmise või heakskiitmiseni.
2. Väljatöötamiskavatsuse (VTK) ja järelhindamise roll ja sisunõuded
ITL peab väljatöötamiskavatsust oluliseks ja väärtuslikuks õigusloome
esimese etapi instrumendiks, mis aitab tagada varajast kaasamist ning
kaalutletud poliitikavalikuid. Toetame ettepanekut muuta VTK
senisest kompaktsemaks ja ülevaatlikumaks, kuid rõhutame, et
sealjuures ei tohi VTK muutuda lihtsalt formaalsuseks, mis
kohustusliku elemendina ära vormistatakse. Kuigi VTK lühenemine
võib vähendada koostajate töömahtu, ei vähene huvirühmade
kaasamiseks kuluv aeg. Nagu ka käesoleva kirja punktis 1 selgitatud,
siis ITL leiab, et kaasamise kvaliteedi tagamiseks tuleb säilitada
mõistlikud tähtajad, mis võimaldaksid huvirühmadel õigusloomelist
algatust varases faasis analüüsida, erialaliitudel liikmeskonnaga
sisuliselt arutada ja ühist seisukohta kujundada.
Teadmiseks võetud.
VTK-de vormi osas teeme järgmised ettepanekud:
VTK-de ülesehitus vajab ülevaatlikumaks ja vähem korduvaks
muutmist. Praegu sisaldavad need sageli kopeeritud tekstiosi ega toeta
süsteemset arutelu.
Arvestatud.
Eelnõuga lihtsustatakse VTK sisunõudeid ning ka vormiliselt on
eelnõu koostajatel suur paindlikkus, et tagada info selge ja arutelu
toetav esitamine.
80
VTK-des peaks lisaks tekstilisele osale esitama ka skeeme, protsesside
kirjeldusi ja visuaalseid seoseid teiste õigusaktidega, et toetada
terviklikku arusaamist kavandatavast muudatusest.
Arvestatud.
Infograafika kasutamine on igati soositud nii VTK kui ka seaduseelnõu
etapis. Eelnõuga on kavas HÕNTE-s sõnaselgelt sätestada, et mõju
hindamisel võib andmete, protsesside või muude seoste kirjeldamiseks
kasutada infograafikat (kavandatav HÕNTE § 46 lg 5).
VTK algusesse võiks lisada maksimaalselt ühe lehekülje pikkuse
kokkuvõtte lahendatavast probleemist, ettepanekutest ja kaasnevatest
mõjudest. Selle eesmärk oleks anda lugejale kiirelt esmane ülevaade
kõige olulisemast.
Mittearvestatud.
VTK-d võiksid üldjuhul olla lühikesed kokkuvõtlikud ülevaated
lahendatavast probleemist, lahendustest ja mõjust, mille maht jääb
vahemikku 10-20 lk. Eraldi kokkuvõtte kohustust kavas kehtestada ei
ole, kuid see ei tähenda, et koostaja ei võiks seda asjakohasel juhul
lisada.
Soovitame kaaluda lisada HÕNTE-sse nõue VTK-s välja tuua algatuse
hetkeseis – st lühiülevaade, mis seisus ollakse, kas ja millised variandid
on veel kaalumisel, kas on tehtud juba investeeringuid, kas eelnõu
mustand on juba koostamisel jne. See aitaks kaasa läbipaistvusele ja
huvirühmade sisulisele kaasamisele, kuna oleks selgem, millistes
küsimustes ja kui palju on ruumi aruteluks.
Mittearvestatud Eelnõuga sellist nõuet ei ole kavas kehtestada, sest eesmärk on VTK
sisunõudeid lihtsustada ning võimaldada eelnõu koostajatele
paindlikkust. Samas ei takista nõude puudumine HÕNTE-s
lühiülevaate koostamist, juhul kui see on konkreetse VTK puhul
vajalik. JDM kaalub nõude lisamist mõjuhindamise metoodikasse,
milles selgitatakse pikemalt, millised on ootused VTK sisule.
Seaduseelnõude järelhindamine on vajalik, et hinnata regulatsiooni
tegelikku toimivust, mõju ja eesmärkide saavutamist. ITL leiab, et
järelhindamise kavandamine peab algama juba eelnõu koostamise
käigus ning see peab hõlmama ka mõjutatud huvirühmade tagasisidet. ITL-i hinnangul on probleem, et järelhindamisi tehakse vähe. Seetõttu
toetame püüdlusi järelhindamiste süsteemi paremaks rakendamiseks
praktikas. HÕNTE VTK pakub järelhindamise reguleerimiseks kahte
lahendust: sätestada järelhindamise teostamine olulise mõjuga
eelnõudele või lähtudes riskipõhisusest. ITL-i hinnangul tuleks
järelhindamise suunis sätestada HÕNTE-s kohustusena mõlemal
juhul: nii olulise mõjuga kui ka märkimisväärsete riskidega eelnõude
puhul. Oleme kokku puutunud eelnõudega, kus oluline muudatus saab
seadusena vastu võetud, kuid praktikas tagajärgi ei ole ehk midagi ei
muutu. Just selleks olekski järelhindamine väga vajalik.
Arvestatud osaliselt.
Eelnõuga on kavas sätestada, et õigusakti järelhindamine tuleb
kavandada siis, kui seaduse rakendamisega
kaasneb märkimisväärne risk või määramatus. Sarnaselt kehtivale
korrale tuleb järelhindamine ette näha ka siis, kui olulise mõjuga
seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus on erandlikult jäetud
kiireloomulisuse tõttu koostamata (nõue tuleneb ÕPPA 2030-st ning
seda on kavas HÕNTE-s korrata).
81
3. Mõjuanalüüsi kvaliteet ja mõjuvaldkondade uuendamine ITL toetab ettepanekut viia mõjuanalüüsi struktuur lihtsamaks ja
ühtlustatumaks, keskendudes majanduslikule, sotsiaalsele ja
keskkonnamõjule. ITL soovitab kaaluda valdkonnapõhine
mõjuanalüüsi struktuur asendada sihtrühmapõhisele analüüsi
struktuuriga – see muudaks meie hinnangul selgemaks nii analüüsi
koostamise kui ka selle lugemise. Mõjutatud sihtrühmad peaksid meie
hinnangul eelnõu seletuskirjadest saama selge ülevaate, kuidas
regulatsioon hakkab neid mõjutama. Sihtrühmapõhine mõjuanalüüs
aitaks sellele kaasa ja toetaks õigusselguse eesmärke.
Arvestatud osaliselt.
Nõudeid mõjuanalüüsi sisule reguleerib HÕNTE § 46, mis
sõnastatakse eelnõuga tervikuna ümber. Selle lõikes 2 sätestatakse, et
mõju analüüsimisel tuleb lähtuda sisulistest muudatustest ning alati
tuleb välja tuua mõjutatud sihtrühmad. Seega suunab uus sõnastus
kasutama sihtrühmapõhist analüüsi struktuuri. Küll aga jääb HÕNTE-
sse endiselt loetelu mõju valdkondadest, millega tuleb analüüsis
arvestada (lõige 3)
ITL-i hinnangul on oluline majandusliku mõju ja halduskoormuse (st
ettevõtetele avalduva mõju) hindamise sisuline tugevdamine.
Ettevõtete esindusorganisatsioonina näeme praktikas sageli, et
ettevõtetele avalduvad mõjud jäävad õigusloomes piisavalt hindamata
või põhjendamatult väidetakse, et mõju puudub või on vähene. On
mõistetav, et alati ei pruugi eelnõu koostaja kõigist mõjudest olla
teadlik või neid ette näha. Seetõttu teeb ITL ettepaneku täiendada
HÕNTE-t kohustusega:
teostada ettevõtetele avalduva mõju hindamisel sisuline
konsulteerimine tuvastatud sihtrühmadega või esitada
põhjendus, miks seda ei tehtud;
tuua selgelt välja halduskoormuse kasv ning selle
tasakaalustamiseks kavandatud meetmed.
Arvestatud osaliselt.
Osana objektiivsuse põhimõttest on kavas HÕNTE §-s 46 sätestada, et
kui seaduse rakendamine toob haldusvälistele isikutele uusi kohustusi
või piiranguid või olemasolev halduskoormus
suureneb, hinnatakse koormust võimaluse korral kvantitatiivselt (lõige
4). Nõude eesmärk on rõhutada, et analüüsi objektiivsuse tagamiseks
tuleb eelnõu koostajal võimalikult täpselt hinnata, kui suur koormus
lisandub ettevõtjatele või inimestele. Jätkuvalt kehtib õigusloomes
halduskoormuse tasakaalustamise reegel, mille kohta esitatakse info
seletuskirja sisukokkuvõttes (HÕNTE § 1 lg 41 ja § 41 lg 2 p 3)
Kavas ei ole kehtestada kohustust konsulteerida mõjutatud
sihtrühmadega, kuid JDM-i hinnangul võib seda kahtlemata pidada
heaks praktikaks.
Korrektse ja põhjaliku mõjude hindamise aluseks on kindlasti ka
subjektide õigeaegne ja korrektne tuvastamine. Ka selle osas on
kindlasti ametnikel abi vaja. Näiteks NIS2 ülevõtmiseks koostatud
küberturvalisuse seaduse muutmise eelnõus püüti subjekte tuvastada
arvuliselt, kuid jäädi sellega hätta.
Teadmiseks võetud. Sihtrühmade tuvastamine on mõju hindamise üks
peamisi eeldusi ja osasid, mida ka JDM enda kontrollifunktsiooni raames
jälgib. Siiski tuleb nentida, et on olukordi, kus mingi nõude kohaldumine
sihtrühmale sõltub väga spetsiifilistest või subjektiivselt hinnatavatest
näitajatest, mille esinemist ei ole võimalik statistiliste andmete põhjal
tuvastada. Selliseid näiteid leiame just Euroopa Liidu õigusaktidest. Seega
võib mõningatel juhtudel olla sihtrühma arvuline hindamine keeruline ning
piirduda saab vaid ligikaudse hinnanguga.
4. EL õiguse ülevõtmise läbipaistvus ja selgus Arvestatud.
82
ITL toetab ettepanekut nõuda eelnõu seletuskirjas EL-i õiguse
ülevõtmisel selget eristamist:
millised on EL-i õigusaktist tulenevad kohustuslikud sätted;
millised valikukohad on liikmesriigile jäetud;
millised valikud eelnõu koostaja on konkreetsetes küsimustes
teinud;
millised sätted ei tulene EL-i õigusest ning on riigisisese
poliitikavaliku tagajärg.
Eelnõuga sõnastatakse HÕNTE § 45 tervikuna ümber, täpsustades
nõudeid seletuskirjas esitatavale infole eelnõu vastavuse kohta
Euroopa Liidu õigusega.
Kavas on sätestada selgesõnaline nõue, et kui eelnõu koostatakse EL-i
õigusakti rakendamiseks, kuid see sisaldab ka riigisisesest vajadusest
lähtuvaid muudatusi, tuleb viimased loetleda. Lisaks täpsustatakse
nõuet selgitada EL-i õigusaktiga jäetud kaalutlusõigust ning lisatakse
nõue põhjendada, kui soovitakse valida EL-i õigusaktis sätestatust
rangem lähenemine. HÕNTE §-st 45 tuleneb ka vastavustabeli
kohustus, mille puhul on kavas rakendada n-ö valgusfoori lahendust
minimaalse ülevõtmise ja kaalutlusõiguse markeerimiseks.
Lisaks peab ITL oluliseks, et EL-i õigusaktide ülevõtmisel lisataks
seletuskirjadesse visuaalne ülevaade seostest teiste sama valdkonna
õigusaktidega (skeem või joonis). Selline info toetab adressaate ning
aitab ennetada regulatsioonide kattuvusi ja võimalikke vastuolusid.
Mittearvestatud.
Nõustume, et skemaatiliselt on võimalik esitada keerulisi seoseid
märksa arusaadavamal kujul, ning toetame visuaalsete lahenduste
kasutamist, kuid seda ei ole kavas sätestada kohustusena.
Toetame ka vastavustabeli koostamise kohustuse laiendamist EL-i
määruste rakendamisele, mis aitab vältida ülereguleerimist ning
suurendab läbipaistvust.
Selgitatud.
Eelnõuga ei looda EL-i määruste puhul vastavustabeli esitamise
kohustust, kuid seletuskirjas tuleb ära märkida EL- määruse artiklid,
mille rakendamiseks on vaja Eesti õigust muuta.
5. ITL teeb täiendavalt ettepaneku, mida võiks HÕNTE muutmisel
kaaluda: et kõigi mahukate seadusemuudatuste puhul lisataks
kooskõlastamiseks esitatavale eelnõule ka seaduse terviktekst, milles
muudatused on selgelt nähtavad. See toetaks nii huvirühmade kui
eelnõu koostajate paremat arusaamist muudatuse ulatusest ja aitaks
vältida riski, kus sisulised muudatused jäävad tehniliste paranduste
varjus märkamata. Loodame, et leiate võimaluse määruse eelnõu koostamisel ITL-i
tagasisidet arvesse võtta. Oleme valmis kaasuma mõjude hindamise
metoodika uuendamisel ja arutama võimalusi tehisintellekti
rakendamisel õigusloomes, sh mõjude hindamisel. Need teemad
vajavad analüüsimist ja arutelu, mida praeguse HÕNTE VTK
kooskõlastamise lühikene tähtaeg ei võimaldanud.
Teadmiseks võetud.
Seaduse terviktekst, milles muudatused on visuaalselt kergesti
eristatavad, saab olema nähtav riigi koosloomekeskkonnas, mida JDM
koostöös Riigikantseleiga arendab.
83
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei
Tänan mind kaasamast hea õigusloome ja normitehnika eeskirja
(HÕNTE) muutmise protsessi. Osalesin ka Justiits- ja
Digiministeeriumi korraldatud temaatilisel kohtumisel 12.11.2025. Võrdse kohtlemise seaduse § 15 lg 1 kohaselt on soolise
võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik sõltumatu ja erapooletu
asjatundja, kes tegutseb iseseisvalt. Sama seaduse § 16 p 4, 5 ja 6
sätestavad voliniku pädevuse seaduste, eelnõude ja õigusaktide
täiendamise kohta ning p 9 üldise edendamise kohustuse. Pean viimastel aastatel õigusloome protsessi ja kaasamist jälgides
üheks suuremaks probleemiks kiirustamist ning pealiskaudset
suhtumist mõju hindamisse. Ka mainitud kaasamiskohtumisel kõlas
kaasatud huvirühmade tagasiside, et sihtrühmad ja huvigrupid ootavad
senisest asjalikumaid mõju analüüse. Seadusmuudatuste planeerimine ja nende mõju analüüs peavad olema
paralleelsed protsessid, kus mõju hindamine annab sisendit muudatuse
olulisuse kohta ning kaardistab ka võimaliku negatiivse mõju. Mõju
analüüsi tulemused peaks olema argumendiks muudatuste ellu
viimiseks või nendest loobumiseks.
Teadmiseks võetud.
Eelnõuga on kavas sätestada põhimõte, et õigusakti mõju hindamine
peab olema tasakaalustatud ehk objektiivne. Objektiivsuse põhimõte
hõlmab endas seda, et igasuguse soovitud positiivse mõju kõrval tuleb
sama põhjalikult kirjeldada ka negatiivset mõju ja riske.
Eelnõu on suuresti suunatud seletuskirja, sh mõjuanalüüsi kvaliteedi
parandamisele, et pakkuda võimalikult head sisendit otsuste
tegemiseks.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 9 lg 2 kohaselt peab riiklikke
poliitikaid planeerides, ellu viies ja hinnates arvestama, kuidas
rakendatavad meetmed mõjutavad naiste ja meeste olukorda
ühiskonnas. Võrdõiguslikkus läbiva teemana ei peaks kuuluma vaid
sotsiaalvaldkonna alla, vaid olema koos teiste läbivate teemadega
mõjuvaldkondade ülesed. Paraku näen, et paljud eelnõud seda põhimõtet ei järgi ning olulised
tagajärjed erinevatele gruppidele võivad seetõttu jääda seadusloome
protsessis tähelepanuta. Seetõttu tahan toonitada mõju hindamise
olulisust seaduseelnõude seletuskirjades ning arengukavades.
Arvestatud. Mõju võrdsetele võimalustele on kavas tuua välja sotsiaalse mõju alt
ning nimetada eraldiseisva valdkonnana (kavandatav HÕNTE § 46 lg
3).
Olen nõus, et mõju hindamise paremaks rakendamiseks on võimalik
teha mitmeid muudatusi, et senist süsteemi muuta arusaadavamaks ja
kasutajasõbralikumaks. Samuti toetan kohtumisel kõlanud ettepanekut
Teadmiseks võetud.
84
koondada mõju hindamisega seotud juhendid ja abimaterjalid ühte
kohta, kus need oleksid vajadusel kergesti leitavad.
Väga oluliseks pean olulise mõju järelhindamise nõude säilitamist
HÕNTEs. Ka Euroopa Soolise võrdõiguslikkuse instituudi (EIGE)
hinnangul on soolise mõju järelhindamine õigusloomes ja
poliitikamuudatustes väga oluline.
Arvestatud.
Eelnõuga on kavas sätestada, et õigusakti järelhindamine tuleb
kavandada siis, kui seaduse rakendamisega
kaasneb märkimisväärne risk või määramatus. Sarnaselt kehtivale
korrale tuleb järelhindamine ette näha ka siis, kui olulise mõjuga
seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus on erandlikult jäetud
kiireloomulisuse tõttu koostamata (nõue tuleneb ÕPPA 2030-st ning
seda on kavas HÕNTE-s korrata).
Järelhindamise kohustuse täpsustamise eesmärk on pikas perspektiivis
suurendada järelhindamiste arvu.
Hea meelega mõtlen kaasa ka HÕNTE muutmise eelnõu loomisel.
Seetõttu palun, et saadaksite valminud eelnõu arvamuse avaldamiseks
ka võrdõigusvoliniku kantseleile.
Teadmiseks võetud.
Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja
muutmise määruse eelnõu seletuskirja
lisa 2
Mõju hindamise metoodika esialgne struktuur koos selgitustega.
Sisukord
1. Poliitikakujundamine ja mõju hindamine
2. Poliitikakujundamise protsessid
Lühiülevaade ja joonised kolme poliitikakujundamise põhiprotsessi kohta: valdkondliku arengukava koostamine, Eesti seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu asjades ja riigisisene õigusloome. Mõju hindamise protsess.
3. Tulemus ja mõju
Definitsioonid: mõju hindamine, tulemus ja mõju, eel- ja järelhindamine. Mõju hindamise eesmärgid.
4. Probleemi määratlemine
Probleemi raamistamine ja kirjeldamine, põhjused ja tagajärjed.
5. Eesmärkide seadmine
Lühiülevaade programmiteooria elementidest, eri tasandi eesmärgid, eesmärkide seadmine: SMART-kriteeriumid, mõõdikud.
2. Arengukavad
1. Mõju hindamine valdkonna arengukava koostamise ettepaneku etapis
2. Mõju hindamine valdkonna arengukava eelnõu koostamise etapis
3. Valdkonna arengukava mõju vahe- ja järelhindamine
3. Eesti seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu asjas
4. Õigusloome
1. Väljatöötamiskavatsuse koostamine
VTK sisunõuete selgitamine (HÕNTE § 1 lg 1) ja soovitused mõju hindamiseks, sh lahenduse eeliste ja puuduste kaardistamine, SWOT- analüüs mõju hindamise vahendina.
2. Mõju hindamine eelnõu koostamisel
Kavandatava HÕNTE §-i 46 sätete selgitamine ja soovitused mõjuanalüüsi koostamiseks, sh sihtrühmade ja mõju valdkondade kaardistamine, kolm printsiipi mõju hindamisel: tasakaalustatus, teadmuspõhisus ja proportsionaalsus.
3. Mõju järelhindamine
Järelhindamise kavandamine õigusakti koostamisel, sh kavandatav HÕNTE § 46 lg 7. Järelhindamise läbiviimine, näited.