Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks

1

EELNÕU

06.03.2026

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seadus

§ 1. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Täitemenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 16 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui võlgniku surmast on möödunud kuus kuud ja pärimismenetlust ei ole selle aja jooksul

algatatud, teavitab kohtutäitur sellest sissenõudjat, kellel on õigus kolme kuu jooksul pärast

teate kättesaamist teatada kohtutäiturile kirjalikus vormis täitemenetluse lõpetamise või selle

jätkamise soovist või pärimismenetluse algatamisest.”;

2) paragrahvi 16 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui sissenõudja teatab käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt oma soovist täitemenetlus

lõpetada, on kohtutäituril õigus lõpetada täitemenetlus kas tervikuna või osaliselt sissenõudja

nõude osas ja jätkata täitemenetlust täitekulude osas.

(4) Kui sissenõudja ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul teatanud oma

soovist täitemenetlust lõpetada või jätkata ning pärimismenetlust ei ole algatatud, on

kohtutäituril õigus lõpetada täitemenetlus omal algatusel kas tervikuna või osaliselt sissenõudja

nõude osas ja jätkata täitemenetlust täitekulude osas.”;

3) paragrahv 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 42. Täitekulud täitedokumendi tühistamise korral

(1) Täitedokumendi tühistamise korral jäävad täitemenetluse kulud kohtutäituri seaduses

sätestatud ulatuses sissenõudja kanda.

(2) Võlgnikul on õigus nõuda sissenõudjalt enne täitedokumendi tühistamist tasutud täitekulude

tagastamist. Täitedokumendiks on sel juhul tühistav kohtulahend või kohtuvälise menetleja

lahend ja kohtutäituri otsus kulude kohta.“;

4) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui täitemenetlus peatatakse sissenõudja avalduse alusel, on kohtutäituril õigus jätkata

täitemenetlust menetluse alustamise tasu, kantud täitekulude ja sissenõutavaks muutunud

menetluse põhitasu osas.

(5) Kui täitemenetlus peatatakse sissenõudja avalduse alusel, jätkab kohtutäitur sundtäitmisega

ühinenud sissenõudja nõudel kinnisasja müüki. Võlgniku kinnisasi müüakse, kui selle väärtus

ületab peatatud täitemenetluses sissenõutava summa suurust. Kohtutäitur hoiustab peatatud

täitemenetluse sissenõudja nõude katteks vastava osa müügist saadavast rahast. Ülejäänud

2

müügist laekunud tulemi jaotab kohtutäitur sissenõudjate ja muude tulemis osalemiseks

õigustatud isikute vahel käesolevas seadustikus sätestatud korras.”;

5) paragrahvi 48 lõiget 1 täiendatakse punktiga 73 järgmises sõnastuses:

„73) Riikliku perelepitusteenuse seaduse kohase vanemluskokkuleppe esitamisel, kui see

asendab varasemat sama lapse kohta tehtud kohtulahendit või kokkulepet;”;

6) paragrahvi 132 lõike 12 kolmandas lauses asendatakse sõna „paragrahvis” sõnaga „lõikes”;

7) paragrahvi 132 lõike 3 teist lauset täiendatakse pärast sõna „on” sõnaga „lapse”;

8) paragrahvi 149 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui sissenõudja esitab kohtutäiturile avalduse sissenõude pööramiseks võlgniku

kinnisasjale pärast seda kui võlgniku kinnisasi on juba arestitud teise sissenõudja kasuks, siis

teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Käesoleva lõike

esimeses lauses nimetatud avalduse esitanud sissenõudja loetakse täitemenetlusega ühinenuks

avalduse esitamisest alates. Ühinemisest keeldumise kohta teeb kohtutäitur viivitamata

otsuse.“;

9) paragrahvi 149 lõiget 2 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Ühinenud sissenõudjal on õigus nõuda kinnisasja müüki täitemenetluses, millega ühineti.

Kinnisasja müügi korraldamata jätmisel toimub kinnisasja arestimise akti koostamine ja

kinnisasja müük ühinenud pandipidajast või muu asja suhtes eesõigust omavast isikust

sissenõudja avalduse alusel algatatud täitemenetluses, kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti.“;

10) paragrahvi 149 lõike 4 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Täiteasja menetlenud kohtutäitur edastab tema menetluses esitatud sundtäitmisega ühinemise

avaldused ja otsused ühinemisest keeldumise kohta kinnisasja arestinud kohtutäiturile.“;

11) paragrahvi 149 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui kinnisasja müük toimub käesoleva paragrahvi lõike 2 teises lauses sätestatud korras,

edastab kinnisasja arestinud kohtutäitur tema menetluses esitatud sundtäitmisega ühinemise

avaldused ja otsused ühinemisest keeldumise kohta müüki korraldavale kohtutäiturile.

Sundtäitmisega ühinemise avalduste järjekord ei muutu. Kinnisasja arestinud kohtutäituri ning

tema läbiviidava täitemenetluse sissenõudja nõuded rahuldatakse müügist saadud tulemi

jaotamisel esimesel järjekohal pärast käesoleva seadustiku § 174 lõike 3 punktides 1, 2 ja 22

nimetatud nõudeid.

(6) Sundtäitmisega ühinenud kohtutäituril on õigus nõuda kinnisasja müügist saadud tulemi

jaotamisel tasu vastavalt kohtutäituri seaduses sätestatule.“;

12) paragrahvi 174 lõike 3 punkt 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„22) lapse elatise nõuded, sealhulgas lapse elatise maksete võlg, mis on sissenõutavaks

muutunud ja sundtäitmisele esitatud, ning lapse perioodilise elatise nõude osa, mis on

perehüvitiste seaduse § 57 alusel riigile üle läinud;”;

3

13) paragrahvi 217 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kaebuse kohtutäituri tegevuse peale vaatab kohtutäitur läbi kirjalikus menetluses. Kui

menetlusosaline soovib kaebuse suulist arutamist, peab ta seda kaebuses märkima.”;

14) paragrahvi 217 lõikeid 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kohtutäitur teeb kaebuse kohta motiveeritud otsuse 15 päeva jooksul alates kaebuse

kättesaamisest. Kaebuse suulise arutamise korral teeb kohtutäitur motiveeritud otsuse 15 päeva

jooksul alates kaebuse läbivaatamisest. Kohtutäitur toimetab otsuse menetlusosalistele kätte.”

„(4) Kaebuse suulise arutamise korral vaadatakse kaebus läbi menetlusosaliste osavõtul kümne

päeva jooksul alates kaebuse esitamisest. Kohtutäitur teatab menetlusosalistele kaebuse

läbivaatamise aja vähemalt kolm tööpäeva enne kaebuse läbivaatamist. Menetlusosalise

kaebuse läbivaatamisele ilmumata jäämine ei takista kaebuse läbivaatamist.”;

15) paragrahvi 217 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 217 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui kohus kohustab oma otsuse või määrusega kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ja

selle kohta otsust tegema, lahendab kohtutäitur kaebuse kirjalikus menetluses käesoleva

paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaegu järgides. Kaebuse lahendamise tähtaeg algab kohtu

otsuse või määruse jõustumisest teadasaamisest arvates.”;

17) seadustikku täiendatakse §-dega 2171 ja 2172 järgmises sõnastuses:

„§ 2171. Kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale esitatava kaebuse sisu

Kaebuses kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale märgitakse:

1) kaebuse esitaja ja olemasolu korral tema esindaja nimi ja aadress ning sidevahendite andmed;

2) täiteasja number;

3) andmed vaidlustatava otsuse või toimingu kohta;

4) kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud;

5) kaebuse esitaja selgelt väljendatud nõue;

6) vajaduse korral tõendid;7) kas menetlusosaline soovib kaebuse läbivaatamist suulises

menetluses.

§ 2172. Kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale esitatud kaebuse menetlemine

(1) Kui menetlusosalise esitatud kaebuses on puudusi, mida saab kõrvaldada, määrab

kohtutäitur tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

(2) Kui kohtutäituri määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, võib kohtutäitur jätta

kaebuse läbi vaatamata.

(3) Kui kohtutäitur ei jäta kaebust läbi vaatamata, vaatab ta kaebuse läbi

tuginedes täitemenetluses teadaolevatele asjaoludele.

4

(4) Kui kohtutäitur on samas täiteasjas samadel asjaoludel esitatud kaebuse otsusega

lahendanud ja otsus on jõustunud, jätab kohtutäitur kaebuse läbi vaatamata.“.

§ 2. Kohtutäituri seaduse muutmine

Kohtutäituri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 9 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui kohtutäituri ametitoiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik

rahuldada kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku vara arvel või seda ei ole võimalik

teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju eest koda. Koja vastutus tekib juhul, kui:

1) kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku

suhtes algatatud täitemenetluses kuue kuu jooksul rahuldada;

2) on välja kuulutatud kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku pankrot.“;

2) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 61 ja 62 järgmises sõnastuses:

„(61) Kui kohtutäituri ametitoiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik

rahuldada koja vara arvel või seda ei ole võimalik teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju

eest riik. Riigi vastutus tekib juhul, kui kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik koja suhtes

algatatud täitemenetluses kuue kuu jooksul rahuldada.

(62) Kojal ja riigil on tagasinõude õigus hüvitatud kahju ulatuses kohtutäituri või muu kahju

eest vastutava isiku vastu. Riik võib tagasinõude esitada ka koja vastu.“;

3) paragrahvi 13 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõnad „kohtutäituri ametitoimingud”

sõnaga „täitemenetlused”;

4) paragrahvi 13 lõikes 2 asendatakse sõnad „väljatrükk täitmisregistrist või väljavõte

ametiteenuste raamatust” sõnadega „väljavõte täitetoimikust või ametiteenuste raamatust”;

5) paragrahvi 13 täiendatakse lõigetega 21–23 järgmises sõnastuses:

„(21) Koja ülesannete täitmise tagamiseks edastab kohtutäitur täitemenetluse seadustiku § 632

lõikes 1 nimetatud infosüsteemi iga täitemenetluse kohta vähemalt käesoleva paragrahvi lõike

3 alusel kehtestatud määruse § 19 lõikes 6 nimetatud andmed. Kohtutäitur vastutab edastatud

andmete õigsuse, ajakohasuse ja täielikkuse eest.

(22) Kojal on õigus saada kohtutäiturilt ka muid täitemenetluse andmeid, mis on vajalikud koja

ülesannete täitmiseks.

(23) Kohtutäitur edastab andmed täitmisregistrisse ja täitemenetluse seadustiku § 632 lõikes 1

nimetatud infosüsteemi ühel ajal.”;

6) paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas algatatud täitemenetluses,

sealhulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise puhul, maksab menetluse alustamise tasu ja

menetluse põhitasu võlgnik.“;

5

7) paragrahvi 32 lõike 2 esimest ja teist lauset täiendatakse pärast sõna „muutub” sõnaga

„menetluse”;

8) paragrahvi 32 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas algatatud täitemenetluses

muutub menetluse põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule.“;

9) paragrahvi 32 lõikes 4 ja lõike 41 esimeses ja teises lauses, § 35 lõikes 1, lõikes 1 esitatud

tabeli päises ja lõigetes 21 ja 22, § 36 lõigetes 11, 12, 2, 3 ja lõike 31 esimeses lauses, § 372 lõike

3 esimeses lauses, § 38 lõigetes 11, 12 ja 2, § 381 lõigetes 1 ja 2 ning § 401 lõigetes 1 ja 2

asendatakse sõna „kohtutäituri” sõnaga „menetluse”;

10) paragrahvi 32 lõike 41 teist lauset täiendatakse pärast sõna „pool” sõnaga „menetluse”;

11) paragrahvi 32 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, arvab kohtutäitur tulemist maha

menetluse põhitasu summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Juhul kui nõude

rahuldamine toimub kohtutäituri vahenduseta, on kohtutäituril õigus saada menetluse põhitasu

summas, mis on võrdeline sissenõudjale nõude katteks laekunud summaga, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.“;

12) paragrahvi 34 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 34. Täite- ja muu menetluse alustamise tasu”;

13) paragrahvi 34 tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Käesoleva seaduse § 30 lõike 1 esimese lause alusel menetluse alustamise tasu suurust

määrates lähtub kohtutäitur käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määradest.”;

14) paragrahvi 35 pealkirja täiendatakse pärast sõna „sõltuvad” sõnaga „menetluse”;

15) paragrahvi 36 pealkirjas ja § 36 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „Kindla

põhitasu” sõnadega „Menetluse põhitasu kindla”;

16) paragrahvi 36 lõike 4 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Sundvõõrandamistoimingute eest võetavat menetluse põhitasu maksab sundvõõrandi saaja.”;

17) seadust täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses:

„§ 361. Kohtutäituri tasu ja täitekulud võlgniku pankroti väljakuulutamise korral

Võlgniku pankroti väljakuulutamise korral on kohtutäituril õigus nõuda võlgniku

pankrotimenetluses pankrotiseaduses sätestatud korras järgmiste täitekulude rahuldamist:

1) täitemenetluse alustamise tasu;

2) sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulud;

3) menetluse põhitasu kuni pooles ulatuses, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.“;

6

18) paragrahv 37 lõike 1 esimest lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Elatusraha sissenõudmise eest makstav menetluse alustamise tasu on 100 eurot.“;

19) paragrahvi 37 lõike 2 esimest lauset, § 38 pealkirja ja § 381 pealkirja täiendatakse pärast

sõna „makstav” sõnaga „menetluse”;

20) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Juhul kui sissenõudja esitab sundtäitmisele üksnes täitmisavalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutnud lapse elatise maksete võla, ning ei taotle samas täitemenetluses

tulevikus sissenõutavaks muutuvate lapse elatise maksete sundtäitmist täitemenetluse

seadustiku § 23 lõikes 45 sätestatud korras, arvestatakse menetluse alustamise tasu ja menetluse

põhitasu käesoleva seaduse §-de 34 ja 35 alusel.“;

21) paragrahvi 372 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riik maksab kohtutäiturile tasu, kui täitmisel on kohtulahendist või notariaalselt tõestatud

kokkuleppest tulenev alaealise lapse igakuise elatise nõue. Tasu makstakse ka siis, kui

täitemenetlust lapse elatise sissenõudes viiakse läbi kuni laps täisealisena omandab põhi-, kesk-

või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks

saamiseni. Kohtutäituril on õigus tasu saada alates elatise sissenõudmise toimiku avamise

kolmeteistkümnendast kalendrikuust.“;

22) paragrahvi 372 lõike 3 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „makstud” sõnaga

„menetluse”;

23) paragrahvi 372 lõike 3 punktis 1 asendatakse sõna „tasu” sõnadega „menetluse põhitasu”;

24) paragrahvi 38 lõike 1 sissejuhatavat lauset täiendatakse pärast sõna „täitmise” sõnaga

„menetluse”;

25) paragrahvi 38 lõike 4 teises lauses asendatakse sõna „põhitasu” sõnaga „tasu”;

26) paragrahvi 38 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „makstava“ sõnaga „menetluse“;

27) seadust täiendatakse §-ga 402 järgmises sõnastuses:

„§ 402. Menetluse põhitasu ja täitekulud sundtäitmisega ühinemise korral

Sissenõudja nõude rahuldamisel täitemenetluse seadustiku §-s 149 sätestatud korras on

sundtäitmisega ühinemise avalduse esitanud kohtutäituril õigus nõuda kinnisasja müügist ja

sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamisel menetluse alustamise tasu, sissenõutavaks

muutunud põhjendatud täitekulude ja menetluse põhitasu nõude rahuldamist võrdeliselt sama

täitemenetluse sissenõudja nõude rahuldamisele kuuluva summaga. Kohtutäituri tasu nõue asub

sissenõudja nõudega samal järjekohal.“;

28) paragrahvi 41 lõige 1 kolmandat lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

7

„Kui nõue täideti samal päeval, kui toimetati kätte täitmisteade, loetakse täitmine toimunuks

pärast täitmisteate kättetoimetamist ning võlgnik maksab täitemenetluse alustamise tasu ja

menetluse põhitasu pooles ulatuses seaduses ettenähtust.“;

29) paragrahvi 41 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Lapse perioodilise elatise nõude menetluse lõpetamisel sissenõudja avalduse alusel maksab

käesolevas lõikes kehtestatud tasud võlgnik.“;

30) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Täitedokumendi tühistamise korral maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu,

sissenõutavaks muutunud täitekulud ja pool menetluse põhitasust.”;

31) paragrahvi 413 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 411 sätteid ei kohaldata täitemenetluse lõpetamisele täitemenetluse

seadustiku §-de 202 ja 207 alusel.“;

32) paragrahvi 413 tekst loetakse lõikeks 1 ja täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Käesoleva seaduse §-de 411 ja 412 sätteid ei kohaldata käesoleva seaduse §

412 alusel tehtud kohtutäituri tasu otsusest tuleneva menetluse põhitasu nõude sundtäitmise

lõpetamisel nõude täitmise aegumise tõttu. Tasu nõude täitmise aegumise tähtaja möödumisel

lõpetab kohtutäitur omal algatusel täitemenetluse tasu nõude täitmise aegumise tõttu.”;

33) paragrahvi 461 pealkirja ja teksti täiendatakse pärast sõna „vallasvara” sõnadega „ja varalise

õiguse“;

34) paragrahvi 54 lõike 1 teises lauses asendatakse sõnad „aukohus (edaspidi aukohus)”

sõnadega „ametikogu juhatus”;

35) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Koja ametikogu juhatusel on õigus järelevalve käigus tuvastatud ametitegevuse puuduste

kõrvaldamiseks teha kohtutäiturile ettekirjutus käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud

määruses sätestatud korras.”;

36) paragrahvi 56 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) kohtulahendist tuleneva kohtu korralduse või menetlusliku juhise täitmata jätmine või

mittenõuetekohane täitmine.“;

37) paragrahvi 57 lõikes 3 asendatakse sõna „aukohtul” sõnadega „koja aukohtul (edaspidi

aukohus)”;

38) paragrahvi 60 lõiget 2 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Rahatrahvi määramise otsuses võib ette näha, et trahv tasutakse osade kaupa teatud

tähtpäevadel kuni ühe aasta jooksul.“;

8

39) paragrahvi 78 punktist 12 jäetakse välja sõnad „ja pankrotihaldurite“;

40) paragrahvi 78 punkt 16 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Pankrotiseaduse muutmine

Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 56 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1 vastava haridustasemega ja kohtutäituri asendamise

õigusega kohtutäituri abi, kellele on koja poolt antud haldurina tegutsemise õigus.“;

2) paragrahvi 146 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppenud täitemenetluse alustamise tasu ja

sissenõutavaks muutunud täitemenetluse kulud, välja arvatud täitemenetluse põhitasu.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 1934 järgmises sõnastuses:

„§ 1934. Kohtutäituri abile haldurina tegutsemise õiguse andmine

„(1) Käesoleva seaduse § 57 lõikes 3 sätestatut kohaldatakse ka kohtutäituri asendamise

õigusega ja kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1 vastava haridustasemega kohtutäituri abile,

kes sooritas kohtutäituri eksami kohtutäituri seaduse §-s 95 sätestatud korras enne 2026. aasta

1. jaanuari.

(2) Alates 2026. aasta 1. jaanuarist kohtutäituri eksami sooritanud ja kohtute seaduse § 47 lõike

1 punktile 1 vastava haridustasemega kohtutäituri abi peab halduriks tegutsemise õiguse

saamiseks sooritama ka halduri eksami kohtutäituri seaduse §-s 95 sätestatud korras.“.

§ 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 26

täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjades tehtud kohtulahendite ja kokkulepete

alusel algatatud täitemenetlustes sunnivahendite rakendamisele kohaldatakse täitemenetluse

seadustiku § 179 lõigete 2–23 alates 2022. aasta 1. septembrist kehtivat redaktsiooni.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“.................2026. a __________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „.....“....................... 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on tõhustada täitemenetlust ja teha see menetlusosalistele selgemaks,

kujundada ühtsem menetluspraktika, vähendada õigusvaidlusi ning toetada kohtutäiturite

tegevuse jätkusuutlikkust täitekulude sissenõudmisel erijuhtudel.

Eelnõukohase seadusega korrastatakse kohtutäituri tegevuse peale esitatavate kaebuste

menetlemise regulatsiooni, mis muudab kaebeõiguse kasutamise võlgnike ja kohtutäiturite

jaoks kiiremaks.

Samuti täiendatakse täitemenetluse jätkamise regulatsiooni pärast võlgniku surma, kuna kehtiv

kord ei taga piisavat efektiivsust ning menetlused jäävad sageli osaliste passiivsuse tõttu seisma

ja eeldavad kohtu sekkumist. Uue korra eesmärk on kiirendada pärijate väljaselgitamist või

võimaldada passiivse täitemenetluse lõpetamist mõistliku aja jooksul, vältides põhjendamatut

ressursikulu.

Kohtutäituri ametitegevust reguleerivaid norme muudetakse, et tagada täitemenetluse

jätkusuutlikkus. Eelnõu kõrvaldab puudused, mis on seni takistanud menetluskulude katteks

piisavate summade laekumist. Muudatused puudutavad täitemenetluse kulude kandmist

pankrotimenetluses, võlgniku kinnisasja müügil sundtäitmisega ühinemisel, täitedokumendi

tühistamise või nõude sundtäitmise varasema lõppemise korral ning täitemenetluse peatamise

või nõude osalise täitmise korral.

Eelnõukohase seadusega kehtestatakse selged reeglid täitemenetluse kulude kandmise kohta

väärteo- ja kriminaalasjadest tulenevate nõuete aegumise korral. Muudatuse eesmärk on

leevendada võlgnike võlakoormust. Ühtlasi muudetakse elatise sissenõudmise tasustamise

reegleid, et soodustada elatise võimalikult tõhusat laekumist täitemenetluses.

Pankrotimenetluse valdkonnas pikemat aega probleemiks olnud uute pankrotihaldurite vähese

juurdekasvu leevendamiseks võimaldatakse vastava hariduse ja pikema töökogemusega

kohtutäituri abidel, kes on ühtlasi sooritanud maksejõuetuse valdkonna teadmisi kontrolliva

kohtutäituri eksami, omandada pankrotihalduri kutse ilma täiendavaid eksameid või teste

sooritamata.

Üksikud muudatused puudutavad Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja poolt kohtutäiturite

üle teostatava järelevalve korraldust eesmärgiga seda tõhustada. Koja ametikogu juhatusele

antakse täiendavad pädevused kohtutäiturite ametitegevuse suunamiseks ning õiguspärase ja

ühtse praktika kujundamiseks.

Eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad võlgnike, sissenõudjate ja võlgniku pärijate

halduskoormust erinevalt. Kohtutäituri tegevusele esitatud kaebuse uue menetluskorra

kehtestamine võib esialgu suurendada nii võlgniku kui ka sissenõudja halduskoormust, kuna

kaebused peavad olema põhjalikumalt põhjendatud ja tõendatud. Samas võib see vähendada

2

edasikaebamiste arvu kohtusse ning kaotab üldjuhul vajaduse ilmuda kohtutäituri büroosse,

mistõttu koormus pikas vaates väheneb.

Täitemenetluse jätkamise uued reeglid pärast võlgniku surma võivad suurendada sissenõudja

halduskoormust pärimismenetluse notari juures algatamisel. Koormus ei suurene, kui

sissenõudja loobub menetluse jätkamisest või kui pärimismenetluse algatavad pärijad.

Võlgniku pärijate jaoks võib halduskoormus suureneda seoses tähtaegade, teabe kogumise ja

võimaliku inventuuri vajadusega, kuid selgem kord aitab vältida hilisemaid vaidlusi ja

lisakulusid ehk teha teadlikumaid otsuseid.

Sundtäitmisega ühinemise korra muutmine vähendab nii sissenõudja kui ka võlgniku

halduskoormust, kuna ühinemine toimub avalduse esitamisel ning väheneb korduvate vaidluste

vajadus. Täitekulude jaotuse selgem regulatsioon vähendab samuti mõlema poole vajadust

esitada kaebusi ja avaldusi. Automaatne täitemenetluse lõpetamine vanemluskokkuleppe korral

ning elatise sissenõudmise normide ühtlustamine toovad eelkõige kaasa võlgniku

halduskoormuse vähenemise, kuna kahaneb vajadus täiendavate taotluste ja kaebuste järele

ning vähenevad vaidlused.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika

osakonna vabakutsete talituse nõunikud Aleksandr Logussov ([email protected])

ja Gerli Spelman ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiits- ja

Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike Koppel

([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Samuti ei ole eelnõu seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste järgmisi redaktsioone:

1) täitemenetluse seadustik, RT I, 11.11.2025, 15;

2) kohtutäituri seadus, RT I, 14.03.2025, 16;

3) pankrotiseadus, RT I, 11.11.2025, 12;

4) tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus, RT I,

07.01.2026, 10.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eesmärk ja saavutatavad tulemused

Täitemenetluse seadustiku, kohtutäituri seaduse, pankrotiseaduse ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus muutmise eesmärk on tõhustada

menetlust ja teha see menetlusosalistele selgemaks, kujundada ühtsem menetluspraktika,

vähendada õigusvaidlusi ning toetada kohtutäiturite tegevuse jätkusuutlikkust täitekulude

sissenõudmisel erijuhtudel.

Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral saavutatakse järgmised tulemused:

1. Kaebeõiguse kasutamine täitemenetluses muutub võlgnike jaoks kiiremaks, tõhusamaks ja

selgemaks. Kohtutäiturid teevad kaebuste läbivaatamisel vähem sisutuid toiminguid.

3

Menetlusosaliste õigused ja kohustused muutuvad arusaadavamaks nii kaebeõiguse

kasutamisel kui ka menetlusnõuete eiramise korral. Kohtu sekkumist vajavad vaidlused

jõuavad kohtusse kiiremini, tagades menetlusosaliste õiguste parema kaitse.

2. Võlgniku surma järel jätkub täitemenetlus tõhusal ja ökonoomsel viisil. Kohtutäiturid ei

pea üleval hoidma seiskunud täitemenetlusi ning saavad kasutada oma töö- ja ajaressurssi

sihipärasemalt.

3. Sundtäitmisega ühinemine võlgniku kinnisasja müügi korral muutub selgemaks ja

lihtsamaks ning ühtlustub kohtutäiturite menetluspraktika. Täiendatud ühinemise ning

ühinenud sissenõudjate nõuete menetlemise kord tagab võlausaldajatele paremad

väljavaated nõuete rahuldamiseks. Kohtutäiturite tööprotsessides väheneb põhjendamatu

töökoormus.

4. Täitekulude sissenõudmine muutub selgemaks ja prognoositavamaks järgmistes

olukordades: võlgniku pankrot, sundtäitmisega ühinemine, täitedokumendi tühistamine,

väärteomenetlusest ja karistusõiguslikest nõuetest tulenevate nõuete aegumine,

täitemenetluse peatamine ning nõude osaline täitmine. See aitab vähendada õigusvaidluste

arvu ja suurendada õigusselgust. Osa muudatustest mõjutab positiivselt võlgniku

võlakoormust, teised aitavad tagada täitemenetluse süsteemi tõhusa ja jätkusuutliku

toimimise riigis.

5. Lapse elatise sundtäitmise korda käsitlevates normides kasutatavate terminite ühtlustamine

loob parema tasakaalu sissenõudja huvide ja võlgniku kohustuste vahel. Väheneb oht, et

elatise võlgnik satub normi ebaselguse tõttu täitemenetluses olukorda, kus elatise

vabatahtlik tasumine on välistatud ainuüksi täitemenetluse algatamise tõttu.

6. Umbes 20 pikaajalise töökogemusega ja vastava haridusega kohtutäituri abi saavad

alustada tegevust pankrotihalduritena.

2.2 Hetkeolukord ja probleemi kirjeldus

Praktikas on täitemenetlusel mitmeid puudusi, mis ei ole siiani kas kehtivas õiguses käsitlust

leidnud, kuigi vajadus selle järele on, või mis vajaksid ajakohastamist ja korrastamist.

2.2.1. Täitemenetluse konkreetsete protseduuride puudused

Kohtutäituri tegevuse või tegevusetuse kohta esitatud kaebuste menetlemine

täitemenetluses. Kui täitemenetluse osaline ei nõustu kohtutäituri tegevuse või tegevusetusega,

on tal võimalik esitada kaebus kohtutäiturile täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 alusel.

Kehtiva korra kohaselt tuleb kaebus esitada kohtutäiturile endale, kes vaatab selle läbi

menetlusosaliste osavõtul 15 päeva jooksul. Pärast kaebuse läbivaatamist peab kohtutäitur

tegema otsuse 10 päeva jooksul. Otsuse tegemise tähtaega võib pikendada kuni 10 päeva võrra,

kui juhtum on õiguslikult keerukas või kui otsuse tegemine on muudel objektiivsetel põhjustel

raskendatud.

Praegusel korral on kolm peamist puudust: kaebuse suulises menetluses läbivaatamise

kohustuslikkus, menetluse venimine ning korra vähene detailsus.

Kaebuse läbivaatamine suulises menetluses on mõeldud selleks, et arutada veel kord läbi

vaidlusalused küsimused ja anda menetlusosalistele võimalus saada kohtutäiturilt selgitusi.

Praktikas kasutatakse seda võimalust aga äärmiselt harva – enamik kaebusi vaadatakse läbi ilma

menetlusosaliste osavõtuta. Seetõttu on suulisest menetlusest saanud sisuliselt vormitäide, mis

põhjustab üksnes kaebuse menetluse venimist.

4

Arvestades kehtivaid menetlustähtaegu, võidakse kaebuse kohta tehtav otsus teha kuni 45 päeva

jooksul alates probleemi tekkimisest (10 päeva kaebuse esitamiseks + 15 päeva suulise

läbivaatamise korraldamiseks + 10 päeva otsuse tegemiseks + võimalus 10 päeva tähtaega

pikendada). Mõne rikkumise puhul, näiteks kui määratakse valesti sissetuleku aresti tingimusi,

on selline ajakulu ebamõistlik – õigusselgus peaks saabuma palju kiiremini.

Lisaks eeltoodule annab kehtiv seadus kaebuse menetlemise korra kohta äärmiselt vähe

juhiseid. Näiteks ei ole selged paljud tõendamisega seonduvad aspektid. TMS ei määra, kas

võlgnik peab juba kaebust esitades lisama asjakohased tõendid või tuleb need esitada

kohtutäituri nõudmisel. Samuti ei ole selge, kas kohtutäituril on õigus nõuda üksnes tõendite

esitamist või on tal ka kohustus ise asjakohaseid andmeid koguda. Samuti ei täpsusta seadus,

kuidas mõjutab lisatõendite hankimine kaebuse läbivaatamise tähtaegu. Kehtiv regulatsioon ei

käsitle ka olukorda, kus kaebusi esitatakse korduvalt samadel asjaoludel. Ei ole selge, kas

kohtutäitur on kohustatud need uuesti läbi vaatama või võib jätta need menetlemata. TMS ei

sätesta üldse, millistel alustel võib kohtutäitur kaebuse läbivaatamisest keelduda.

Täitemenetlus võlgniku surma korral. TMS-i § 16 kohaselt võib enne võlgniku surma alanud

täitemenetlust jätkata tema pärandvara suhtes. Kui aga menetlustoiming eeldab võlgniku

kohalolu või talle toimingust teatamist, tuleb sissenõudjal taotleda kohtu kaudu pärijale ajutise

esindaja määramist – juhul kui pärandit ei ole veel vastu võetud, pärijat ei ole teada või ei ole

teada, kas ta pärandi vastu võtab. Ajutist esindajat ei määrata, kui pärandvara valitseb hooldaja

või testamenditäitja.

TMS-i § 17 sätestab, et enne pärandist loobumise tähtaja möödumist või pärandi vastuvõtmist

võib täitemenetlust võlgniku kohustuste alusel läbi viia üksnes pärandvara suhtes.

Täitemenetlus ei tohi enne pärandi vastuvõtmist toimuda pärija isiklike kohustuste arvelt.

Kuigi seadus võimaldab täitemenetluse jätkamist pärandvara suhtes, on toimingute läbiviimise

kord võlgniku surma korral vananenud, kohmakas ning vastuolus nõude kiire ja efektiivse

täitmise eesmärgiga. Eriti koormav võib olla ajutise esindaja määramise kohustus, mis koormab

kohtusüsteemi põhjendamatult.

Kehtiv kord vajab ajakohastamist, et võimaldada tõhusat ja ökonoomset täitemenetlust ka

pärast võlgniku surma.

Võlgniku kinnisasja müügi sundtäitmisega ühinemine. TMS-i § 149 sätestab korra, mille

alusel saavad sissenõudjad ühineda täitemenetlusega, milles on algatatud võlgniku kinnisasja

müük. Vastavalt seadusele võib võlgniku kinnisasja arestida üksnes see kohtutäitur, kes

esimesena kandis kinnistusraamatusse kinnisasja käsutamise keelumärke. Teised sissenõudjad,

sealhulgas teised kohtutäiturid, saavad seejärel ühineda algatatud täitemenetlusega.

Selle korra üks eesmärk on vältida sama kinnisasja müümist korraga mitmes paralleelses

täitemenetluses. TMS-i § 149 lõike 1 kohaselt teist arestimisakti ei koostata ning teist

keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta.

Sundtäitmisega ühinemist reguleerivate sätete lõppeesmärk on võimaldada võlgniku kinnisasja

müügist saadava tulu jaotamist kõigi õigustatud sissenõudjate vahel. Samas võib

ühinemisavalduste haldamine osutuda kohtutäiturile praktikas koormavaks ning menetluslik

korraldus vajaks lihtsustamist.

2.2.2. Täitemenetluse jätkusuutlikkuse tagamisega seotud probleemid

5

Riigikohus selgitas juba 2015. aastal,1 et täitemenetluse tasud on oma olemuselt võrreldavad

lõivudega, mille eesmärk on katta konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulud. Kehtiv

tasusüsteem on aga üles ehitatud viisil, kus osa töömahukate täitetoimingute tasusid on

kunstlikult hoitud madalal, nii et need ei pruugi katta isegi toimingu tegemisega seotud kulusid.

Samal ajal võib vähem töömahukate või sisuliselt lihtsamate täitetoimingute, näiteks tavalise

vara müügi eest võetav tasu olla ebaproportsionaalselt suur. Sellist lähenemisviisi nimetatakse

täitemenetluses ristsubsideerimise põhimõtteks.

Riigikohus on rõhutanud, et tasusüsteem peab olema tasakaalustatud ning arvestama kõikide

täitemenetluse osaliste huve. Samuti peab süsteem tagama kohtutäituritele piisava sissetuleku

ja suutlikkuse täitemenetlust tõhusalt korraldada.

2018. aastal astus Riigikohus järgmise sammu ning tunnistas osa ristsubsideerimise aluseks

olnud menetluse põhitasu reguleerivatest õigusnormidest põhiseadusega vastuolus olevaks.2

Riigikohus järeldas, et kõik täitemenetluse tasude regulatsiooni kehtestamise eesmärgid

taanduvad lõppastmes põhiseaduse §-dest 14, 15 ja 32 tulenevale riigi kohustusele tagada

eelkõige võlausaldajate omandiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem. Toimiv täitesüsteem

kaitseb ühtlasi ka võlgnikke selle eest, et nõudeid ei hakataks täitma eraviisiliselt, st

ebaseaduslikult.

Riigikohus selgitas, et isemajandava täitesüsteemi puhul tuleb arvestada, et kohtutäituri

põhitasu kujutab endast avalik-õiguslikku kohustust, mis sarnaselt lõivule on mõeldud katma

konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulusid. Nende kulude hulka kuuluvad muu hulgas

kohtutäituri ja tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud põhjendatud ja vajalikud

kulutused.

Riigikohtu hinnangul on täitemenetluste ristsubsideerimine – s.o ühe täitetoimingu kulude

katmine teise täitemenetluse või toimingu eest saadava tasu arvelt – teatud tingimustel lubatav.

Seadusandjal on õigus kujundada oma äranägemise järgi sobiv tasusüsteem. Samas oli

Riigikohtu üldkogu ühel meelel tsiviilkolleegiumiga selles, et ristsubsideerimise põhimõtte

kohaldamine ei ole põhiseaduslikult piiramatu. See tähendab, et kohtutäituri põhitasud ei tohi

olla ebamõistlikult kõrged võrreldes vastava täitetoimingu tegelike ja eeldatavate kuludega.

Riigikohtu järelduste valguses on täitemenetluse finantseerimissüsteemis küll tehtud mitmeid

muudatusi, kuid kõrgeima kohtu juhiseid ei ole senini täiel määral järgitud. Kõnesoleva eelnõu

eesmärk on astuda järgmine samm täitemenetluse tasakaalus ja jätkusuutliku rahastamismudeli

suunas.

Täitekulude sissenõutavus pankrotimenetluses. Kehtiv seadus ei reguleeri

pankrotimenetluses täitekulude sissenõudmist eraldi. Seetõttu puudub kohtutäituril võimalus

nõuda pankroti väljakuulutamisega lõppenud täitemenetluse põhitasu nõude rahuldamist

võlgniku pankrotimenetluses. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on sellisel viisil võimalik

rahuldada üksnes täitemenetluse alustamise tasu ja täitekulude nõudeid.

Selline olukord tähendab sisuliselt, et kohtutäitur kannab võlgniku maksejõuetuse riski. See

väljendub peamiselt selles, et täitemenetluse läbiviimiseks tehtud töö ja kulutused jäävad

kohtutäiturile kompenseerimata. Selline olukord on üks neist teguritest, mis vähendab

täitesüsteemi jätkusuutlikkust.

1 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2015. a määrus kohtuasjas 3-2-1-108-15, punktid 27 ja 28.

Arvutivõrgus: 3-2-1-108-15 2 Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2018 a. otsus kohtuasjas 2-15-17249, punktid 66–86. Arvutivõrgus: 2-15-

17249/49

6

Täitekulud sundtäitmisega ühinemise korral. Kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist

reguleerib üldiselt TMS-i § 174. Kehtiv seadus ei sätesta eraldi korda täitekulude, sealhulgas

põhitasu nõuete rahuldamiseks sundtäitmisega ühinemise kaudu.

Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, mille kohaselt täitemenetluse põhitasu nõue ei kuulu

sundtäitmisega ühinemise kaudu rahuldamisele – ühinemise teel on võimalik rahuldada vaid

täitemenetluse alustamise tasu ja täitekulude nõuet.

Paljudel juhtudel on võlgniku kinnisasi ainus reaalne vara, mille arvelt saab nõuet täita. Sellises

olukorras jääb sundtäitmisega ühinenud kohtutäitur ilma võimalusest saada hüvitist oma

varasema töö ja kulutuste eest, mis on tehtud enne sundtäitmisega ühinemist. Selle tagajärjel

jäävad pärast vara müüki mitmed täitemenetlused põhitasu osas lõpetamata ja sundtäitmine

jätkub üksnes selle osa ulatuses. See omakorda võib suurendada uute täitekulude tekkimise

riski, kuna toiminguid tuleb jätkata.

Olukord ei ole soodne ka võlgnikule, kelle huvides on eeldatavalt saavutada nõuete võimalikult

ulatuslik rahuldamine ning lõpetada täitemenetlus võimalikult kiiresti. Kehtiva korra tõttu see

eesmärk sageli ei realiseeru.

Täitekulud nõude täitmise varasema lõppemise ja täitedokumendi tühistamise korral.

Täitemenetlusega seoses on ette tulnud olukordi, kus menetlus lõpeb enne, kui nõue on täies

ulatuses täidetud. Mitmete selliste juhtumite puhul reguleerib seadus täitekulude kandmist vaid

osaliselt.

Näiteks TMS-i § 42 kohaselt on võlgnikul õigus nõuda sissenõudjalt tasutud täitekulude

tagastamist, kui täitedokument, mille alusel sundtäitmine toimus, on tühistatud. Seda sätet

kohaldatakse üksnes juhul, kui täitekulud on juba sisse nõutud ning täitedokumendi tühistamine

toimub pärast seda.

Praktikas on aga sageli juhtunud, et täitedokument tühistatakse alles pärast täitetoimingute

tegemist, kuid enne täitekulude täielikku sissenõudmist või selle kestel. Kehtiv seadus ei anna

selget vastust selle kohta, kes peaks siis kandma täitekulude nõudega seotud riski, kui

kohtutäitur on juba teinud toiminguid, kuid täitedokument osutub hiljem tühistatuks.

Senine kohtupraktika ei ole nimetatud õiguslünka täitnud. Nõude täitmise varasema lõppemise

korral võivad täitekulud jääda sõltuvalt asjaoludest ja tõlgendusest kas sissenõudja või võlgniku

kanda.

Täitekulud avalik-õiguslike ja karistusõiguslike nõuete aegumise korral. Kohtutäitur

lõpetab täitemenetluse TMS-i § 202 alusel rahatrahvi ja § 207 alusel rahalise ja varalise

karistuse sissenõudes täitmise aegumise tõttu omal initsiatiivil (ilma võlgniku avalduseta ja

sissenõudja seisukoha küsimiseta) aegumistähtaja ja aegumise edasilükkamise tähtaegade

möödumisel. Kehtiv TMS ei reguleeri väärteomenetluse ja karistusõiguslike nõuete täitmisel

tekkinud täitekulude sissenõudmist sissenõudja nõude osas täitemenetluse aegumisel.

Täitekulud täitemenetluse peatamise ja nõude osalise täitmise korral. Täitemenetluse

peatamise korral sissenõudja avalduse alusel peatub muu hulgas ka seni sissenõutavaks

muutunud täitekulude nõudmine võlgnikult. Täitemenetluse peatamise ajaks võivad olla

muutunud täitemenetluses sissenõutavaks tasumata täitekulud, alustamise tasu ja osaliselt ka

põhitasu (sissenõudja nõude osalise täitmise korral proportsionaalselt täidetud ulatusega).

Sissenõutavaks muutunud täitemenetluse kulude nõudmine võlgnikult on siiski põhjendatud,

7

kuid selge regulatsiooni puudumise tõttu võib kohtutäitur jääda teadmata ajaks täitekulude

täitmise ootele.

2.3. Koja ja riigi osalemine kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamises

Lahendamist vajab akuutne probleem, mis mõjutab oluliselt Eesti Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koja (edaspidi koda) jätkusuutlikkust: koja roll kohtutäituri ametitegevuses

tekitatud kahju hüvitamise protsessis.

Kehtiva korra kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametitegevuses süüliselt tekitatud kahju eest

eeskätt ise – riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kui kahju ei ole võimalik

hüvitada kohtutäituri vara, kohustusliku ametikindlustuse või muu vastutava isiku vara arvelt,

või kui nimetatud allikad ei kata kahju täies ulatuses, langeb vastutus kojale. Alles seejärel, kui

kahju ei ole võimalik hüvitada ka koja vara arvelt, langeb vastutus riigile.

Koja (ja vajaduse korral riigi) vastutust reguleerib kohtutäiturite seaduse (KTS) § 9. Selle sätte

kohaldamises, sh kohtuvaidlustes, on ilmnenud järgmised peamised puudused:

 sätte sõnastusest ei selgu, millest tuleks lähtuda, et hinnata, kas kahju hüvitamise nõuet on

võimalik rahuldada kohtutäituri või muu vastutava isiku vara arvelt või mitte;

 ei ole selge, millal ja milliste eelduste täitmise korral läheb vastutus üle riigile.

2.4. Pankrotihaldurite juurdekasvu tagamine

Aktiivselt tegutsevate pankrotihaldurite vähest juurdekasvu on pikemat aega peetud üheks

maksejõuetuse valdkonna põhiprobleemiks. Selle põhjustena võib muu hulgas nimetada

maksejõuetuse valdkonna vähest atraktiivsust alustavate juristide jaoks ning pankrotihaldurite

tasustamise eripärasid. Koja poolt Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud ettepaneku kohaselt

on koda viimasel ajal saanud mitmelt kohtunikult tagasisidet, et sobiva ja vaba pankrotihalduri

leidmine ei toimu piisavalt kiiresti, mistõttu kannatab menetluste tõhusus.

Samas on ametis mitmeid kohtutäituri abisid, kes oleksid võimelised täitma pankrotihalduri

ülesandeid. Kohtutäituri abi pädevus ja praktiline kogemus menetluslike otsuste tegemisel, vara

käsitlemisel ning võlgniku varalise seisundi hindamisel on üldjuhul võrreldav pankrotihalduri

tööks nõutavaga. Kohtutäituri abid on sooritanud samaväärse eksami nagu kohtutäiturid, kellele

antakse pankrotihalduri kutse ilma täiendavaid nõudeid kehtestamata. Seetõttu on põhjendatud

nõustuda Koja ettepanekuga võimaldada kogenud ja ametis olevatel kohtutäituri abidel

tegutseda ka pankrotihaldurina.

2.5. Väljatöötamiskavatsus

Enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist on avaliku kooskõlastusringi läbinud

järgmised väljatöötamiskavatsused:

 täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus, mis edastati

avalikule kooskõlastusringile 22. detsembril 20233;

 kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus, mis edastati

kooskõlastamiseks 21. märtsil 20244.

3 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/107e2a05-78b8-4a91-8b6c-41c6fe2e3990 4 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9481be7e-a953-4b6f-9b1a-c5bca04d961b

8

Laekunud tagasiside on valdavalt neutraalne või positiivne. Üksikute teemade täpsustamiseks

on peetud eraldi kohtumisi kohtutäiturite ja koja esindajatega. Eelnõuga kavandatud

muudatused, mis puudutavad kohtutäituri abidele pankrotihaldurina tegutsemise õiguse

andmist, lisandusid eelnõusse Koja ettepanekul, mis laekus vahetult enne eelnõu valmimist.

Seetõttu ei käsitletud nimetatud muudatusi eelnõule eelnenud kohtutäituri seaduse muutmise

seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuses. Kõnesolevas eelnõus kavandatud muudatused ei erine

eriti väljatöötamiskavatsustes esitatud ettepanekutest.

Eelnõust on välja jäetud järgmised algselt tehtud ettepanekud:

 täitemenetluse põhitasude ja üksikute kindla sisuga toimingute tasude tõstmise

ettepanekud;

 ettepanek luua kord, mis võimaldaks peatada kohtutäiturite suhtes läbiviidavad

distsiplinaar- ja aukohtumenetlused sama rikkumisega seotud täitemenetlusosaliste ja

kohtutäituri vahelise kohtuvaidluse ajaks. Kohtutäiturid ja koda ei pidanud muudatust

vajalikuks ning see jäeti kooskõlastusringilt saadud tagasiside põhjal eelnõust välja.

KTS-i väljatöötamiskavatsuse raames esitas koda korduvalt ettepaneku jätta seadusest välja

koja vastutus kohtutäituri tekitatud kahju eest. Eelnõu koostamise hetkeks ei ole see ettepanek

toetust saanud. Vastutuse küsimus vajab siiski täiendavat reguleerimist ning eelnõus on

olemasolevat korda täpsustatud.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse TMS-i, §-ga 2 muudetakse KTS-i, §-ga 3 muudetakse PankrS-i ja

§-ga 4 muudetakse TsMSRS-i.

3.1. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Eelnõu §-ga 1 muudetakse täitemenetluse seadustikku.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse TMS-i § 16 lõike 2 sõnastust. Muudatuse eesmärk on

kiirendada täitemenetlust olukorras, kus võlgnik on surnud, kui pärimismenetlust ei ole

algatatud.

Muudatus sätestab, et kui võlgniku surmast on möödunud kuus kuud ja selle aja jooksul ei ole

algatatud pärimismenetlust, selgitab kohtutäitur välja, kas sissenõudja soovib täitemenetlust

jätkata või ei. Täitur teavitab sissenõudjat ka teadaolevast võimalikust pärandvara koosseisust

ning tema õigusest algatada pärimismenetlus pärimisseaduse § 116 lg 1 alusel.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse TMS-i § 16 lõigetega 3 ja 4.

Lõikega 3 sätestatakse, et kui sissenõudja annab nõusoleku, võib kohtutäitur lõpetada

täitemenetluse põhinõude osas. Kui sissenõudja ei soovi ise pärimismenetlust algatada, kuid

annab nõusoleku täitemenetluse lõpetamiseks surnud võlgniku suhtes, võib kohtutäitur kas

lõpetada kogu täitemenetluse, sealhulgas täitekulude osas, TMS-i § 48 lõike 1 punkti 1 alusel,

või lõpetada täitemenetluse sissenõudja nõude osas ning jätkata täitemenetlust täitekulude

sissenõudmise osas. Täitekulude üle puudub sissenõudjal otsustusõigus, kuna iga sissenõudja

käsutab oma varalist õigust ise.

9

Lõige 4 näeb ette, et juhul kui:

 sissenõudja ei anna nõusolekut täitemenetluse lõpetamiseks,

 pärimismenetlust ei ole algatatud,

 sissenõudja ei algata pärimismenetlust kolme kuu jooksul kohtutäituri teate saamisest

arvates,

 või sissenõudja ei reageeri üldse täituri päringule (ning täitur on veendunud, et teade on

sissenõudjani jõudnud), siis on kohtutäituril õigus kogu täitemenetlus omal algatusel

lõpetada TMS § 48 lg 1 p 8 alusel, või lõpetada täitemenetluse sissenõudja nõude osas ning

jätkata täitemenetlust täitekulude sissenõudmise osas

Muudatus annab kohtutäiturile lisavõimaluse (mitte kohustuse) lõpetada täitemenetlus juhul,

kui nii võlgniku õigusjärglased kui ka sissenõudja on passiivsed. See võimaldab täitetoimikuid

korrastada ja välistab olukorra, kus täitemenetlused peatuvad määramata ajaks. Sellega

suureneb täitemenetluse ökonoomsus ning väheneb kohtutäituri töökoormus.

Sissenõudja teadet täitemenetluse lõpetamise soovi kohta ei loeta sissenõudja avalduseks

täitemenetluse lõpetamiseks KTS § 41 lg 2 mõttes. Kui sissenõudja soovib täitemenetlust

lõpetada, kuid kohtutäitur jätkab täitemenetlust täitekulude sissenõudmiseks, nõutakse

täitemenetluse kulud sisse tavakorras võlgniku pärandvarast. Pärijate selgumisel saab

kohtutäitur esitada täitekulude nõude võlgniku pärijatele.

Uus kord ei oma tagasiulatuvat jõudu ning uued sätted kuuluvad kohaldamisele juhul, kui

täitemenetluse võlgnik sureb pärast muudatuste jõustumist.

Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse TMS-i § 42 sõnastust. Muudatuse eesmärk on täpsustada

täitekulude hüvitamise korda juhul, kui täitemenetlus lõpeb täitedokumendi tühistamise tõttu.

Kehtiva korra kohaselt jäävad täitemenetluse kulud üldjuhul võlgniku kanda. Samas võib

täitemenetluses ette tulla olukordi, kus menetlus lõpetatakse sellistel asjaoludel, et kulude

kandmine võlgniku poolt ei oleks põhjendatud. Selline olukord tekib eelkõige siis, kui

täitedokument tühistatakse.

Praktikas on täitedokument tühistatud sageli pärast täitetoimingute tegemist, kuid enne

täitekulude sissenõudmist või selle käigus. Kehtivas õiguses ei ole selgelt reguleeritud, kes

sellisel juhul täitekulud kannab. Kohtupraktikas on täitekulud jäetud nii sissenõudja kui ka

võlgniku kanda.

Riigikohus on rõhutanud (lahendi nr 2-21-327 p 14.2), et seadusandja ülesanne on tagada, et

õiguskorras oleks võimalikult vähe lünki. Ka juhul, kui täitedokument tühistatakse pärast

täitetoimingute tegemist, tuleb seaduses täpselt reguleerida, kas ja millises ulatuses tuleb

kohtutäituri tasu – sealhulgas menetluse alustamise tasu ja põhitasu – maksta.

Kõnesoleva muudatusega sätestatakse, et täitedokumendi tühistamise korral jäävad kõik

täitemenetluse kulud sissenõudja kanda. Kui kulud on juba võlgnikult sisse nõutud, on tal õigus

need sissenõudjalt tagasi nõuda.

Muudatus loob õigusselguse menetlusosaliste jaoks, reguleerides üheselt mõistetavalt

täitekulude jaotust täitedokumendi tühistamise korral täitemenetluse käigus.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse TMS-i § 47 lõigetega 4 ja 5. Uues lõikes 4 sätestatakse, et

juhul, kui täitemenetlus peatatakse TMS § 46 lg 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel, on

10

kohtutäituril õigus jätkata täitemenetlust täitemenetluse alustamise tasu, kantud täitekulude

ning sissenõutavaks muutunud põhitasu osas.

Muudatuse eesmärk on võimaldada kohtutäituril nõuda sissenõudjast tingitud menetluse

peatamise korral hüvitist juba kantud kulude eest, kasutades selleks võlgniku vara. Täitur ei pea

jääma määramata ajaks ootama, kuni sissenõudja otsustab oma nõude sundtäitmist jätkata ja

täiturile saab alustamise tasu ja täitekulud hüvitada.

Lisaks kehtestatakse reegel, mille kohaselt on täituril peatatud täitemenetluses õigus jätkata

sundtäitmist ka põhitasu osas, mis on muutunud sissenõutavaks seoses peatamisele eelnenud

sissenõudja nõude rahuldamisega .

Muudatus aitab vältida olukordi, kus kohtutäitur ei saa täitekulusid sisse nõuda sissenõudja

enda tegevusest või passiivsusest tingitud menetluse peatamise tõttu – kuigi võlgnik tegelikult

nõuet osaliselt või täielikult täidab. Selline olukord ohustab täitemenetluse jätkusuutlikkust ja

kahjustab menetlusökonoomiat.

Võlgnikul on jätkuvalt võimalik vältida täitekulude sundtäitmist, tasudes sissenõutavaks

muutunud täitekulud vabatahtlikult ka täitemenetluse peatamise ajal.

Teiseks täiendatakse paragrahvi lõikega 5, mis sätestab, et kui täitemenetlus on peatatud

sissenõudja avalduse alusel, jätkab kohtutäitur sundtäitmisega ühinenud sissenõudja nõudel

kinnisasja müüki. Võlgniku vara müüakse, kui vara väärtus ületab peatatud täitemenetluse

nõuet. Osa müügitulemist saadavast rahast hoiustab kohtutäitur peatatud täitemenetluse

sissenõudja nõude katteks. Säte on kehtestatud kitsamalt kinnisasjaga seotud olukorra

lahendamiseks, kuna muu vara realiseerimise suhtes puudub ühinenud sissenõudjatel sõnaõigus

ning tegelikult saab muu vara müük toimuda ka teistes täitemenetlustes.

Vara müügi korral kohustub kohtutäitur hoiustama peatunud menetluses sissenõudja nõude

rahuldamiseks vajaliku summa (sh viivised kuni vara müügi seisuga) kohtutäituri ametialasel

kontol ja jagama ülejäänud tulemi menetlusosaliste vahel vastavalt seaduses sätestatud korrale

ja tähtaegadele. Vara müünud kohtutäitur võib täitekulude nõude sellisel juhul täies ulatuses

ära täita vara müügi arvelt, kuivõrd sisuliselt on ka peatatud menetluses sissenõudja nõude sisse

nõudnud. Pärast täitemenetluse peatamise äralangemist saab kohtutäitur teha väljamakse ka

nimetatud sissenõudjale.

Muudatus lahendab pikalt täitemenetluse praktikas esinenud suurt probleemi, mis seisneb

selles, et täitemenetluse peatamine ühe sissenõudja avalduse alusel takistab teiste sissenõudjate

nõuete rahuldamist võlgniku kinnisasja arvelt. Ühe sissenõudja avalduse alusel võlgniku

kinnisasja realiseerimise peatamine võib viia teiste sissenõudjate nõuete aegumiseni. Pärast

muudatuse jõustumist on võlgniku teiste sissenõudjate õigused kaitstud. Peatatud

täitemenetluse sissenõudja õigused on samuti kaitstud, kuna rahasumma, mida ta oleks

õigustatud saama hoiustab kohtutäitur. Muudatus vähendab võimalust, et üks sissenõudja

takistab pahatahtlikult teiste õiguste teostamist. Seeläbi suureneb täitemenetluste efektiivsus ja

kõiki sissenõudjaid koheldakse õiglaselt.

Eeltoodud muudatus arvestaks täituri huvidega saada täitekulud täitemenetluse peatamise

korral tasutud võlgniku vara arvelt. Samuti oleks muudatus positiivne ka nende täiturite jaoks,

kes on esitanud sundtäitmisega ühinemise avalduse või rahalise nõude arestimise akti,

võimaldades ka peale arestimist täitemenetlusega liitunud sissenõudjate õigusi realiseerida

11

vastavalt nende nõuete rahuldamise järjekorrale olukorras, kus üks menetlus on peatatud TMS-

i § 46 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse TMS-i § 48 lõiget 1 punktiga 73. Muudatuse tulemusel

lisandub TMS-i veel üks täitemenetluse lõpetamise alus. Edaspidi on kohtutäitur kohustatud

lõpetama täitemenetluse, kui talle esitatakse Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud hilisem

vanemluskokkulepe, mis käsitleb lapse üllapidamise või lapsega suhtlemisega seotud olukorda,

mille kohta on varem juba tehtud kohtulahend või kokkulepe.

Riikliku perelepitusteenuse seaduse (RPLS) § 4 lõike 1 kohaselt viiakse perelepitusteenuse

raames perelepitaja vahendusel läbi lepitusmenetlus, mille tulemusel võivad vanemad kokku

leppida perekonnaseaduses sätestatud alaealise lapse ülalpidamise või temaga suhtlemise

õiguse küsimustes.

RPLS-i § 12 lõike 4 kohaselt asendab Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud hilisem

vanemluskokkulepe varasema kohtulahendi või kokkuleppe sama lapse kohta. Sellisel juhul

kaotab varasem dokument täitedokumendi jõu ning selle alusel algatatud täitemenetlus tuleb

lõpetada.

Kõnesolev muudatus tagab, et täitemenetlus lõpetatakse automaatselt juhul, kui sissenõude alus

on hilisema kokkuleppega kehtetuks muudetud. Samuti võimaldab see kohustatud isikul täita

uut vanemluskokkulepet vabatahtlikult, ilma samal ajal toimuva täitemenetluseta.

Muudatusega seoses ei kehtestata täitemenetluse kulude kandmise erinormi – lõpetatud

menetlusega seotud täitekulude kandmine jääb tavakorra kohaselt võlgniku kohustuseks.

Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse TMS-i § 132 lõike 12. Muudatusega kõrvaldatakse

ebatäpsus TMS-i § 132 lõike 12 viimase lause sõnastuses. Kehtiv lause ütleb, et §-s 132

sätestatut ei kohaldata lapse elatisnõude täitmisele. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega ning

muudetav lause peab selgitama, et TMS-i § 132 lõikes 12 sätestatut ei kohaldata lapse

elatisnõude täitmisele. Muudatus on kooskõlas ka kehtiva sätte rakendamise ja tõlgendamise

praktikaga.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse TMS-i § 132 lõiget 3. Muudatusega ühtlustatakse sätte

sõnastus ülejäänud TMS-i § 132 sõnastusega osas, mis puudutab sättes kehtestatud reeglite

kohaldamist lapse elatise nõude sundtäitmise korral. Edaspidi tuleneb normist selgelt, et TMS-

i § 132 lõikes 3 sätestatud regulatsiooni ei kohaldata juhul, kui sundtäitmisel on lapse elatise

nõue.

Eelnõu § 1 punktidega 8–11 muudetakse TMS-i § 149 sõnastust.

Esmalt muudetakse lõike 1 sõnastust. Kehtiva sätte kohaselt teeb kohtutäitur juhul, kui

kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise

sissenõudja kasuks, otsuse lubada avalduse esitajal menetluses osaleda. Edaspidi selliseid

ühinemisotsuseid enam ei tehta – sissenõudja loetakse täitemenetlusega ühinenuks alates

avalduse esitamise hetkest. See vähendab kohtutäiturite töökoormust ja põhjendamatut

bürokraatiat TMS-i § 149 rakendamisel. Ühinemise kohta otsuse tegemise kohustus jääb

kehtima üksnes juhtudel, kus kohtutäitur keeldub avalduse esitajat sundtäitmisega liitmast.

12

Paragrahvi lõiget 2 täiendatakse teise ja kolmanda lausega. Muudatuse eesmärk on täpsustada

kinnisasjale sissenõude pööramisel menetlusega ühinenud sissenõudjate õigusi ning reguleerida

selgemalt, kuidas toimub kinnisasja müük juhul, kui algses täitemenetluses müüki ei korraldata.

Edaspidi, kui sundtäitmisega ühinenud sissenõudja nõuab kinnisasja arestinud kohtutäiturilt

võlgniku kinnisasja müüki, kuid viimane sellele vaatamata kinnisasja müüki ei korralda, läheb

kinnisasja müügi korraldamise õigus üle teisele kohtutäiturile.

Muudatus tagab, et vara realiseerimise protsess ei takerduks ning sissenõudjate õigused oleksid

tõhusamalt kaitstud. Eeldatakse, et kinnisasja sundtäitmisega ühinenud sissenõudja nõuab teises

menetluses võlgniku vara müüki juhul, kui tema nõuet ei ole võimalik mõistliku aja jooksul

rahuldada tema täitmisavalduse alusel algatatud menetluses muu võlgniku vara arvelt.

Uuesti sõnastatud TMS-i § 149 lõike 2 kohaselt peaks sellisel juhul müük toimuma ühinenud

pandipidajast sissenõudja täitemenetluses. Praktikas võtavad ka praegu pandipidajast

sissenõudja nõude sundtäitmisega tegelevad kohtutäiturid võlgniku kinnisasja müügi üle, isegi

juhul, kui seni on müüki korraldanud teine kohtutäitur. Just pandipidajast sissenõudja

täitemenetluses toimuv kinnisasja müük on kõige otstarbekam, lähtudes vara võõrandamiseks

kehtestatud reeglitest.

Näiteks näeb TMS-i § 158 ette, et kinnisasja täitemenetluses müügi korral jäävad püsima

sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal

olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused. Sissenõudja nõudest järjekohas tagapool olevad

õigused lõpevad pakkumise parimaks tunnistamisega. Lõppenuks loetakse ka

kinnistusraamatusse kantud, sissenõudjale kuuluv õigus, millest tuleneva nõude rahuldamiseks

sissenõue pöörati. Seega toob üldjuhul kõige suurema õigusselguse kaasa kinnisasja müük

pandipidajast sissenõudja nõude täitemenetluses.

Kuna sundtäitmisega ühinemise kohta otsuse tegemise kohustus kaob, muudetakse TMS-i §

149 lõike 4 esimest lauset ja jäetakse välja osa, mis puudutab ühinemise otsuse edastamist.

Õigusselguse tagamise eesmärgil sätestab TMS § 149 edaspidi läbivalt, et müügiga seni

tegelenud kohtutäitur edastab müügi õiguse üleminekul teisele kohtutäiturile lisaks laekunud

sundtäitmise avaldusele ka seni tehtud otsused sundtäitmisega ühinemisest keeldumise kohta.

See tagab müüki jätkavale kohtutäiturile parema ülevaate senisest menetlusest ning välistab

korduvate avalduste menetlemise vajaduse.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 5, mille eesmärk on reguleerida olukordi, mis jäävad väljapoole

TMS-i § 149 lõike 3 kohaldamisala. Eelkõige puudutab uus kord juhtumeid, kus kinnisasja

arestini jõudnud täitemenetlus jätkub, kuid kinnisasja müügini selles erinevatel põhjustel ei

jõutagi ning kinnisaja müük tuleb korraldada teises täitemenetluses.

Kehtivad TMS-i § 149 lõiked 3 ja 4 ei reguleeri otsesõnu ühinenud sissenõudjate nõuete kohta

käiva informatsiooni, sh ühinemise järjekorra kohta, üleminekut järgmisele müügiga tegelevale

kohtutäiturile olukorras, kus võlgniku kinnisasja müügi korraldamine läheb üle algse

täitemenetluse lõpetamata. Samas on oluline, et kinnisasja sundtäitmisega ühinenute avalduste

järjekord säiliks ka sellisel juhul. Seetõttu täiendatakse TMS-i § 149 vastava sisuga lõikega 5.

Muudatuse tulemusel tekib olukord, kus sõltumata vara müügi õiguse ülemineku põhjusest

säilib iga ülemineku korral muutumatul kujul TM § 149 lg 1 alusel esitatud avalduste alusel

kujunenud sundtäitmisega ühinenud sissenõudjate järjekord. Sundtäitmisega ühinenud

13

sissenõudjad loetakse kinnisasja müügi korraldamise õiguse üleminekul automaatselt järgmise

täitemenetlusega ühinenuks vastavalt ühinemisavalduste laekumise ajalisele järjekorrale.

Kinnisasja arestinud kohtutäitur ja tema menetluses olev sissenõudja ei ole mõistagi esitanud

ühinemisavaldust iseendale. Vara müügi õiguse üleminekul ei oleks siiski õiglane paigutada

neid varasemalt sama täitemenetlusega TMS § 149 lg 1 alusel ühinenud kohtutäiturite ja

sissenõudjate järjekorras viimaseks, kuna olukorras, kus vara müügi korraldamise õiguse

üleminekut ei oleks toimunud, oleks nende nõude rahuldamine toimunud eelistatud või

esimeses järjekorras.

Seetõttu loetakse neid uue korra kohaselt kinnisasja sundtäitmisega ühinenuks nõude

järjekohaga vahetult pärast pandipidajaid ja muid seadusest tulenevalt eelisjärjekorras

õigustatud isikuid.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 6, mille kohaselt saab sundtäitmisega ühinenud kohtutäitur

müügitulemi jaotamisel tasu kohtutäituri seaduses sätestatud ulatuses. Selline lahendus välistab

olukorra, kus sundmüügiga ühinenud kohtutäiturid peaksid pärast kinnisasja sundmüügi lõppu

jätkama täitetoiminguid ainuüksi tasumata põhitasu sissenõudmise eesmärgil.

Kohtutäituri ametitoimingud, sealhulgas täitemenetluse läbiviimine, on tasulised ning ei tohi

tekkida olukorda, kus kohtutäituril puudub võimalus saada tasu tehtud töö eest. Sissenõudja

nõude rahuldamine võlgniku kinnisasja sundmüügi tulemi arvelt ei too automaatselt kaasa selle

nõude sundtäitmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamist, eriti olukorras, kus kohtutäituril on

tasu täitemenetluses tehtud toimingute eest veel saamata.

Seega, kui regulatsioon ei võimalda kohtutäituril saada tehtud töö eest tasu ka kinnisasja

müügist laekunud rahast, jätkub täitemenetlus võlgnikult täitemenetluse kulude

sissenõudmiseks. Edasised täitetoimingud toovad võlgniku jaoks kaasa täiendavaid kulusid ja

ajakulu.

Menetluse põhitasu nõude rahuldamine kinnisasja müügist saadud rahast suurendab

õigusselgust ja tagab õiguskindluse kõikide poolte jaoks ning asetab kohtutäituri võrdsele

positsioonile sissenõudjatega, kelle nõudeid rahuldatakse samast allikast.

Arvestades, et võlgnikul lasub niikuinii kohustus tasuda kõik oma võlad, ei suurene tema

koguvõlg selle tõttu, et kohtutäituri menetluse põhitasu kaetakse kinnisasja müügist saadud

tulemist. Vastupidi – kui kohtutäituri põhitasu nõuet ei rahuldata kinnisasja müügi käigus, toob

see endaga kaasa uute täitetoimingute algatamise, mille tulemusena suurenevad võlgniku võlad

veelgi. Seetõttu on muudatus õigustatud nii menetlusökonoomia kui ka õiguskindluse tagamise

seisukohalt ning toetab täitemenetluse süsteemi terviklikku ja efektiivset toimimist.

Eelnõu § 1 punktiga 12 muudetakse TMS-i § 174 lõike 3 punkti 22 sõnastust. Muudatuse

eesmärk on suurendada õigusselgust seoses kinnisasja müügi tulemi jaotamisega lapse

elatisnõude täitmisel. Uue sõnastuse kohaselt peab kohtutäitur kinnisasja müügist saadud raha

jaotamisel eelistatud järjekorras rahuldama kõik lapse elatise maksmise nõudest tulenevad

võlgniku täitmata kohustused – nii jooksva elatise nõude kui ka varasemate perioodide jooksul

kogunenud elatise võlga.

Kuigi kehtiva sätte selline tõlgendus on olnud valdav ka praktikas, aitab uus sõnastus vältida

tõlgendamisprobleeme ning määrab sätte kohaldamisala kindlaks selgemalt ja üheselt.

14

Eelnõu § 1 punktidega 13-16 täiendatakse TMS §-i 217.

Esmalt täiendatakse TMS §-i 217 lõikega 21. Muudatuse peamine eesmärk on võimaldada

kohtutäituril vaadata täitemenetluses esitatud kaebus läbi kirjalikus menetluses, kui

menetlusosaline ei ole taotlenud kaebuse suulist arutamist. Eesmärk on asendada senine

kohustuslik kaebuse suuline arutamine kirjaliku menetlemisega. Kehtiva korra kohaselt tuli

täitemenetluses laekunud kaebus kohustuslikus korras arutada läbi suuliselt. Selle mõte oli anda

menetlusosalistele võimalus arutada läbi kohtutäituri tegevusega seotud küsimusi ja saada

selgitusi vaidlustatud toimingute kohta.

Praktikas kasutatakse seda võimalust aga väga harva ning enamik kaebusi vaadatakse läbi ilma

menetlusosaliste osavõtuta. Olukordi, kus võlgnik või sissenõudja ilmub kohtutäituri büroosse,

esineb äärmiselt harva – üksikutel kordadel aastas. Isegi juhul, kui menetlusosaline ilmub

kohale, piirdub kaebuse suuline arutamine enamasti kirjalikus kaebuses või seisukohas esitatud

väidete kordamisega ning täiendavat arutelu argumentide või asjaolude üle üldjuhul ei toimu.

Kohustuslik suuline arutamine on seetõttu muutunud ebapraktiliseks ja põhjustab kaebuste

menetlemise asjatut venimist. Mitmed kaebused, näiteks need, mis on esitatud seoses

pangakonto aresti või sissetulekule sissenõude pööramise muutmisega, ei eelda suulist sisulist

arutamist, mistõttu ei ole otstarbekas lükata õigusselguse saabumist üksnes menetlusvormi

nõude tõttu edasi.

Sellepärast kehtestatakse TMS-i § 217 lõikes 21 uus põhimõte, mille kohaselt vaadatakse

kaebus läbi kirjalikus menetluses. Tegemist on olulise menetluspõhimõtte muudatusega,

millega kaotatakse seni kehtinud kohustuslik suuline menetlus.

Kaebuse suulist arutamist ei välistata siiski täielikult. Kui menetlusosaline soovib, et kaebus

arutatakse läbi suuliselt, peab ta seda kaebuses selgesõnaliselt märkima.

Järgmisena muudetakse TMS § 217 lõiget 3. Säte täpsustab otsuse tegemise tähtaja kulgema

hakkamise aega, mis sõltub kaebuse läbivaatamise viisist. Mõlemal juhul on otsuse tegemise

tähtaeg 15 päeva, kuid selle kulgema hakkamise aeg sõltub läbivaatamise vormist: kirjalikul

menetlemisel algab tähtaeg kaebuse esitamise kuupäevast ja suulise arutamise korral algab

tähtaeg päevast, mil suuline arutamine toimub. Lõige 3 täpsustab ühtlasi, et kohtutäituri otsus

kaebuse kohta peab olema motiveeritud ning et see otsus tuleb menetlusosalistele kätte

toimetada.

Samuti muudetakse TMS § 217 lõiget 4. Muudatus näeb ette, et juhul kui kaebaja soovib

kaebuse arutamist suuliselt, pikeneb kaebuse läbivaatamise tähtaeg kuni kümne päeva võrra,

sest kaebuse suuline arutamine tuleb läbi viia kümne päeva jooksul alates kaebuse esitamisest.

Lõikes 4 on ühtlasi säilitatud senine põhimõte, et kaebuse suulise arutamise korral

menetlusosalise kaebuse läbivaatamisele ilmumata jäämine ei takista kaebuse läbivaatamist.

TMS § 217 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks. Edaspidi näeb muudetud TMS § 217 lõige 3 ette,

et kohtutäituri otsus kaebuse kohta peab olema motiveeritud ning otsus tuleb menetlusosalistele

kätte toimetada.

Viimasena muudetakse TMS § 217 lõiget 7, milles on sätestatud uuesti ka seni kehtinud juhis

juhtudeks, kui kohus kohustab oma otsuse või määrusega kohtutäiturit kaebust uuesti läbi

vaatama ja selle kohta otsust tegema. Võrreldes varasema korraga, on nüüd sättes täiendavalt

täpsustatud, et kaebuse uus lahendamine toimub kirjalikus menetluses. Olukorras, kus kohus

15

tõenäoliselt on juba andnud kohtutäiturile korralduse kaebus uuesti lahendada, pole kaebuse

suuline menetlemine enam otstarbekas.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse TMS-i uute paragrahvidega 2171 ja 2172.

Uue TMS § 2171 eesmärk on kehtestada kohtutäituri tegevuse või otsuse peale esitatava

kaebuse sisu- ja vorminõuded. Praktikas on esitatud kaebused sageli ebaselged või puudulikud,

mistõttu peab kohtutäitur küsima kaebajalt lisaandmeid või -selgitusi. See aga pikendab

kaebuste läbivaatamise aega, lükates edasi õigusselguse saabumist ja suurendades

menetluskoormust.

Kavandatav muudatus aitab tagada, et kaebused oleksid juba esmasel esitamisel piisavalt selged

ja sisuliselt lahendatavad. See võimaldab kohtutäituril kaebusi kiiremini ja tõhusamalt

menetleda.

Selgete vorminõuete sätestamine aitab:

 ühtlustada kaebuste struktuuri ja esitlusviisi,

 vähendada vajadust lisapäringute ja -selgituste järele,

 kiirendada kaebuste menetlemist ning

 suurendada õigusselgust ja täitemenetluse efektiivsust.

Oluline on rõhutada, et uus TMS-i § 217¹ ei piira isiku õigust vaidlustada kohtutäituri tegevust

või otsust. Muudatus täpsustab üksnes seda, millised miinimumandmed kaebuses sisalduma

peavad, et kohtutäitur saaks selle sisuliselt läbi vaadata ja seda menetleda.

Uus TMS § 2172 sätestab kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitatud kaebuse menetlemise

korra. Säte reguleerib sisuliselt olukordi, kus kaebus on esitatud puudustega, ning annab

kohtutäiturile selge aluse puuduste kõrvaldamise tähtaja määramiseks.

Praktikas ei võimalda esitatud kaebused sageli nende sisulist menetlemist ilma lisaselgituste

või -andmeteta. Uus TMS-i § 217² annab kohtutäiturile selge õigusliku aluse kaebuse puuduste

kõrvaldamise tähtaja määramiseks.

Uue sätte lõiked 2 ja 3 sätestavad edaspidi kohtutäituri kaalutlusruumi puudustega esitatud

kaebuste menetlemise üle otsustamisel.

Ühelt poolt, kui puudusi tähtajaks ei kõrvaldata, annab uue paragrahvi lõige 2 kohtutäiturile

õiguse jätta kaebus läbi vaatamata. Näiteks saab kohtutäitur jätta kaebuse läbi vaatamata, kui

kaebuse esitaja tugineb oma kaebuses asjaolule või dokumentaalsele tõendile, mida võlgnik ei

esita ka puuduste kõrvaldamise korras ning kohtutäituril endal ei ole võimalik seda kontrollida

ega hankida. Kaebuse läbi vaatamata jätmise võimalust ei tohi kohtutäitur kasutada

kergekäeliselt. Selline menetluslik lahendus on eelkõige mõeldud juhtumite jaoks, kus

võlgnikupoolne puuduse kõrvaldamata jätmine takistab motiveeritud otsuse tegemist ning ka

kohtutäituril endal puudub võimalus vajalikku teavet või tõendit saada.

Teiselt poolt annab uue sätte lõige 3 kohtutäiturile võimaluse lahendada kaebus otsusega ka

siis, kui puudusi ei kõrvaldata, kuid kohtutäituri arvates on menetluses juba kogutud piisavalt

palju informatsiooni sisulise otsuse tegemiseks. See kord peab andma selge signaali ka

kaebajale – kui kaebaja ei kõrvalda puudusi ning kohtutäitur teeb otsuse kaebaja kahjuks, ei saa

kaebaja otsuse edasikaebamisel enam tugineda asjaoludele, mis oleks saanud puuduste

16

kõrvaldamisel välja tuua. Edasine kohtusse pöördumine on piiratud nende asjaoludega ja

nendega seotud tõenditega, mille kaebaja esitas kaebuses kohtutäiturile endale.

Uue sätte lõige 3 kohaldamisalasse kuuluvad ka sellised kaebused, kus kohtutäituril on võimalik

omal initsiatiivil kindlaks teha kaebuse lahendamiseks vajalikke andmeid ja asjaolusid.

Praktikas esineb tihti olukordi, kus on küll põhjendatud nõuda võlgnikult puuduste

kõrvaldamist, kuid võlgniku huvide kaitseks tuleks ka kohtutäituril näidata initsiatiivi.

Näiteks on sissetuleku või pangakonto arestimise ulatust puudutava vaidluse puhul põhjendatud

nõuda võlgnikult pangakonto väljavõtte esitamist, kuid samas on kohtutäituril võimalik

pöörduda võlgniku pangakonto väljavõtte saamiseks otse krediidiasutuse poole. Sellise kaebuse

menetlemise kvaliteet on eelkõige võlgniku huvides ning see ei saa sõltuda võlgniku

suutmatusest esitada asjakohane tõend. Juhul kui võlgniku huvide kaitse seda eeldab – tuleb

kohtutäituril koguda kaebuse menetlemiseks vajalikke andmeid omal initsiatiivil. See puudutab

eelkõige TMS-i § 26 lõigetes 2–4 loetletud andmete kogumist.

Selline lähenemisviis ei vabasta edaspidi võlgnikku koostöö tegemise kohustusest, kuna

võlgnik on TMS-i § 26 lõike 1 alusel jätkuvalt kohustatud esitama kohtutäiturile

täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet.

Selline uus lähenemisviis tagab menetluse paindlikkuse. Samuti tagab see nii menetlusosalistele

kui ka kohtutäituritele õigusselguse, ühtlustades kaebuste käsitlemise praktikat. Muudatuse

eesmärk on tagada kaebuste tõhus ja õiglane menetlemine ning vältida põhjendamatut ajakulu

juhtumites, kus kaebuse lahendamiseks vajalikud asjaolud on kohtutäiturile juba teada.

Muudatus ei piira menetlusosaliste õigusi, vaid aitab tagada, et kaebuste läbivaatamine toimuks

selgetel ja läbipaistvatel alustel.

Uue sätte lõige 4 annab kohtutäiturile võimaluse jätta võlgniku kaebus läbi vaatamata, kui

kohtutäitur on samas täiteasjas samadel asjaoludel esitatud kaebuse juba lahendanud ning

tehtud otsus on jõustunud.

Uus säte vähendab kohtutäiturite töökoormust, kuna sarnase sisuga regulatsioon TMS-is seni

puudus ning TMS § 217 ei teinud vahet, kas kohtutäitur on samasisulist kaebust juba läbi

vaadanud, ning kohustas teda igal juhul kaebust menetlema.

Teisalt annab norm kaebuse esitajale selge signaali, et korduva kaebuse esitamine kohtutäiturile

ei ole tulemuslik ning õiguskaitse saamiseks tuleb pöörduda kohtusse. Praktikas on sageli

vastupidi – selle asemel, et pöörduda õigusselguse saamiseks üks kord kohtu poole, esitavad

menetlusosalised korduvalt samasisulisi kaebusi kohtutäiturile. See ei aita kaasa soovitud

eesmärgi saavutamisele ning suurendab riski mööda lasta kohtule kaebuse esitamise tähtaeg.

Uue sätte mõju ei ole siiski absoluutne. Teatud juhtudel võib korduv kaebuse esitamine olla

põhjendatud, näiteks sissetuleku arestimise ulatuse vaidlustamise korral. Sellisel juhul võib

kaebuste alus olla formaalselt sama – väide, et sissetuleku arestimise ulatus on ebaseaduslik või

on muutunud ebaseaduslikuks –, kuid kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud võivad

täitemenetluse kestel muutuda. Sellistel juhtudel tuleb kohtutäituril kaebus sisuliselt läbi

vaadata.

3.2. Kohtutäituri seaduse muutmine

Eelnõu §-ga 2 muudetakse kohtutäituri seadust.

17

Eelnõu § 2 punktidega 1–2 muudetakse kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 sõnastust.

Kohtutäituri ametitegevuse raames süüliselt tekitatud kahju hüvitamist reguleeriv kord näeb

ette, et kahju eest vastutab esmalt kohtutäitur ise. Kui kahjunõuet ei ole võimalik kohtutäituri

või muu kahju eest vastutava isiku vara arvel täies ulatuses rahuldada, vastutab kahju eest koda

ning alles seejärel riik.

Riigile vastutuse ülemineku küsimused lahendatakse praktikas peaaegu alati kohtumenetluses.

Kohtul tuleb iga kord kaalutlusotsusega hinnata, millal ja millises ulatuses on vastutus üle

läinud kohtutäiturilt kojale ning kojalt riigile. Kehtiva KTS-i § 9 lõike 6 vähese detailsuse tõttu

võivad vastavad kohtumenetlused olla aeganõudvad, keerulised ja raskesti prognoositava

tulemusega.

Muudatuse eesmärk on täpsustada ja selgemini reguleerida vastutuse üleminekut kohtutäiturilt

kojale ja kojalt riigile.

Uuendatud KTS-i § 9 lõige 6 sätestab edaspidi kahju hüvitamise kohustuse ülemineku

kohtutäiturilt kojale. Kohustuse üleminekuks seatakse kaks eeldust:

1. menetluslik eeldus – tekitatud kahju hüvitamise nõude sundtäitmiseks peab olema algatatud

täitemenetlus või pankrotimenetlus;

2. täitemenetluse puhul ka ajaline eeldus – täitemenetluses ei ole võimalik nõuet rahuldada

kuue kuu jooksul alates menetluse algatamisest.

Maksejõuetuse korral ei määrata nõude rahuldamise ebaõnnestumisele kindlat tähtaega. KTS §

9 oluline eesmärk on tagada, et kohtutäituri poolt tekitatud kahju hüvitamise protsess oleks

kahju saanud isiku vaatenurgast võimalikult efektiivne ja kiire. Kahju hüvitamiseks kohustatud

isiku pankroti väljakuulutamisel on selge, et nimetatud isik on püsivalt maksejõuetu. Sellisel

juhul on ilmne, et kahju ei ole võimalik täies ulatuses hüvitada.

Arvestades pankrotimenetluse tavapärast kestust, ei saa eeldada, et kahjunõue rahuldatakse

kiiresti. Seetõttu on põhjendatud sätestada, et kahju hüvitamiseks kohustatud isiku pankroti

väljakuulutamisel läheb kahju hüvitamise kohustus kohe üle Kojale, kes asub pärast kahju

hüvitamist maksejõuetusmenetluses võlausaldaja rolli.

Sarnane loogika kehtib ka KTS-i § 9 täiendamisel uue lõikega 6¹, mis reguleerib vastutuse

üleminekut kojalt riigile, selle erisusega, et riigi vastutuse tekkimiseks ei ole vajalik koja

pankroti väljakuulutamine. Riik on kojale delegeerinud mitmed ülesanded ning koja püsivalt

maksejõuetuks muutumine on äärmisel ebasoodne stsenaarium.

Eelnõu koostajad leiavad, et menetlusliku ja ajalise kriteeriumi lisamine muudab vastutuse

ülemineku korra võrreldes kehtiva olukorraga palju selgemaks. Täitemenetluse või

pankrotimenetluse algatamine eeldab täitedokumendi olemasolu, mis viitab sellele, et

kahjunõue on poolte vahel sisuliselt läbi vaieldud. Samuti võimaldab menetluse algatamine

reaalselt hinnata nõude täitmise võimalikkust – näiteks hinnata võlgniku vara olemasolu,

väärtust ja potentsiaali nõude rahuldamiseks.

Just nõude täitmise perspektiivi kohta selguse tagamiseks ongi teise eeltingimusena seatud

ajaline kriteerium – kuue kuu jooksul peab olema võimalik saada piisav selgus nõude

rahuldamise realistlikkusest ja ulatusest.

18

Eelnõu § 2 punktidega 3–5 muudetakse KTS-i § 13 sõnastust.

Esimese muudatusena täpsustatakse paragrahvi lõigete 1 ja 2 sõnastust. Kehtiva KTS-i § 13

lõike 1 esimene lause sätestab, et kõik kohtutäituri ametitoimingud registreeritakse

täitmisregistris. Tegemist on terminoloogilise ebatäpsusega, kuna täitmisregistris ei

registreerita üksikuid ametitoimingud, vaid täitemenetlusi täitmisregistri põhimääruses

ettenähtud korras. Seetõttu tehakse sättes vajaliku täpsustusega muudatus.

KTS-i § 13 lõike 2 kehtiv sõnastus näeb ette, et isikule, kelle taotlusel või kelle suhtes

ametitoiming tehti või kellele ametiteenust osutati, väljastatakse tema kirjaliku avalduse alusel

väljatrükk täitmisregistrist või väljavõte ametiteenuste raamatust. Pärast elektroonilise

täitmisregistri rakendamist saab iga menetlusosaline edaspidi vahetult tutvuda registris olevate

täitemenetluse andmetega. Seetõttu kaob ära vajadus täitmisregistri väljavõtete väljastamise

järele.

Lisaks on kehtivas õigusnormis ekslikult sätestatud, et täitmisregistrist on võimalik saada

väljavõtteid ametitoimingute ja ametiteenuste kohta. Tegelikkuses ei kanta täitmisregistrisse

infot ametitoimingute (v.a täitemenetlused) ja ametiteenuste kohta. Sellest tulenevalt

sõnastatakse KTS-i § 13 lõige 2 ümber, sätestades, et väljavõtteid väljastatakse vastavalt kas

täitetoimikust või ametiteenuste raamatust. Teise muudatusena täiendatakse paragrahvi

lõigetega 21–23. Muudatustega nähakse ette kohtutäiturite kohustus edastada koja peetavasse

infosüsteemi iga täitemenetluse kohta koja ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni. 17.

jaanuaril 2026 kehtetuks tunnistatud TMS-i § 63² lõige 3 sätestas, et kohtutäiturid edastavad

täitmisregistrisse andmeid ainult koja infosüsteemi kaudu. Sellise vahendamise kaudu sai koda

oma käsutusse andmed, mis olid vajalikud koja seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks –

eelkõige järelevalve teostamiseks ja täitemenetluse toimikute ülevõtmiseks kohtutäituri ametist

lahkumise korral.

Seoses TMS-i § 63² lõike 3 kehtetuks tunnistamisega 17. jaanuaril 2026 jõustunud

seadusemuudatusega saavad kohtutäiturid alates sellest kuupäevast edastada andmeid otse

täitmisregistrisse. Samas jääb koda ka edaspidi täitma eelviidatud ülesandeid. Selle tegevuse

jätkuvaks tagamiseks sätestatakse KTS-i § 13 uues lõikes 21, et kohtutäiturid on kohustatud

edastama koja infosüsteemi täitemenetluse andmeid seaduses määratud ulatuses.

Lisaks sätestatakse uues lõikes 22 koja õigus saada kohtutäituritelt ka muid andmeid

täitemenetluste kohta. Selle all on mõeldud näiteks andmeid, mida kasutatakse

täitemenetlusaegse elatisabi väljamaksmise ja arvele võtmise protsessides, samuti andmeid, mis

on vajalikud alaealisele lapsele elatise sissenõudmise eest riigi makstava tasu arvestuse ja

väljamaksete tegemiseks. Tegemist on täitetoimikutes juba sisalduvate andmetega ning selle

sätte kohaldamisalasse kuuluvates protsessides uusi andmeid (sealhulgas isikuandmeid)

täiendavalt ei koguta ega töödelda.

Kuna koja ülesannete iseloom eeldab infosüsteemides sisalduvate andmete ajakohasust ja

korrektsust, pannakse uue korraga kohtutäiturile kohustus seda tagada. Selle protsessi

lisatagatisena on uues lõikes 23 täpsustatud, et kohtutäitur edastab andmed täitmisregistrisse ja

koja infosüsteemi ühel ajal. See kohustus kehtib nii uute täiteasjade registreerimisel kui ka mis

tahes edasiste täitemenetluse andmete infosüsteemides uuendamise või muutmise puhul.

Eelnõu § 2 punktiga 6 muudetakse KTS-i § 30, täiendades seda lõikega 4. Uue lõike eesmärk

on täpsustada, et lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades algatatud

täitemenetluses, sealhulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise puhul, maksab alustamise tasu ja

menetluse põhitasu võlgnik.

19

Eelnimetatud nõuete puhul tekib sageli vaidlus selle üle, kes peab kandma täitekulud. See

küsimus on eriti aktuaalne hagi tagamise puhul kohtuvaidluse ajaks kohtu seatud suhtluskorra

täitmisel. Erisätte (KTS-i § 38 lõige 4) kohaselt maksab hagi tagamise määruse täitmise eest,

samuti hagi tagamise tühistamise korral kohtutäituri tasu isik, kes taotles hagi tagamise abinõu

rakendamist.

Lapsega suhtlust otsivale vanemale lisaks ka täitemenetluse kulude kandmise kohustuse

kehtestamine oleks äärmiselt ebaõiglane, eriti olukorras, kus see vanem ei saa lapsega suhelda

lapsega koos elava vanema vastuseisu tõttu. Seetõttu on nendes juhtumites täitekulud jäetud

võlgniku kanda.

Eelnõu § 2 punktidega 7, 9 ja 10 muudetakse KTS-i § 32 ja teiste vastavate KTS-i sätete

sõnastust. Muudatused toovad KTS-is alates selle §-st 32 olulisi terminoloogilisi korrektuure.

KTS-i § 29 lõike 1 kohaselt võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust,

menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust. Mitmes sättes on aga menetluse põhitasu

nimetatud kohtutäituri põhitasuks. Nt KTS-i § 32 lõige 4¹ räägib kohtutäituri põhitasust, kuigi

korrektne oleks rääkida menetluse põhitasust. Menetluse põhitasu nimetamine kohtutäituri

põhitasuks ei ole terminoloogiliselt korrektne ning moonutab avalikkuse ja seaduse rakendajate

arusaama menetluse põhitasust.

Termini „kohtutäituri põhitasu“ all mõistetakse tihti, et see on töötasu, kohtutäituri sissetulek.

Tegelikult see nii ei ole ning põhitasud moodustavad enamuse kohtutäituri tegevuse tulemist,

millest kantakse büroo pidamise kulusid (sh makstakse palka büroo töötajatele), ning üksnes

osa sellest tulemist on tegelikkuses kohtutäituri sissetulek. Edukamad kohtutäiturid

investeerivad osa põhitasudest laekunud vahenditest ka büroo arengusse ja moderniseerimisse.

Ka Riigikohus kinnitas juba eespool viidatud kohtulahendi 2-15-17249 p-s 80, et kohtutäituri

tasu on lõivule sarnanev avalik-õiguslik kohustus, mille eesmärk on eelkõige katta konkreetse

avalik-õigusliku soorituse kulud. Nende kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka kohtutäituri ja

tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud mõistlikud ja vajalikud kulutused. Seega, kui

põhitasu eesmärk on tagada menetluse finantseering, sh maksta töötasusid ja katta büroo

pidamise kulusid ning tasu on oma olemuselt lõiv täitemenetluse läbiviimise eest, on

korrektsem nimetada seda menetluse põhitasuks, mitte kohtutäituri põhitasuks. See muudab

täitemenetluse finantseerimise mudeli arusaadavamaks ja läbipaistvamaks. Sellest tulenevalt

tehakse mitmes KTS-i sättes vajalikud täpsustused.

Eelnõu § 2 punktiga 8 täiendatakse KTS paragrahvi 32 lõikega 2¹, mis sätestab, et lapse

üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades läbiviidavas täitemenetluses muutub

menetluse põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Praegu muutub

selliste menetluste puhul menetluse põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisega,

kuna KTS-i § 32 lõige 2 sätestab, et mitterahaliste nõuete täitmisel ja muude täitetoimingute

tegemisel muutub põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisega.

Tuleb märkida, et lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades läbiviidavad

täitemenetlused on tihti pikaajalised ning seetõttu peavad kohtutäiturid tasu saamist ootama

kuid (lapse üleandmise puhul) ja isegi aastaid (lapsega suhtlemise võimaldamise puhul), tehes

samal ajal toiminguid tasuta või ise täitemenetlust sisuliselt finantseerides. Selline olukord on

vastuolus täitemenetluse finantseerimise üldpõhimõttega, mille kohaselt finantseerib

täitemenetluse läbiviimist võlgnik. Sellest tulenevalt on asjakohane kehtestada lastega seotud

mitterahaliste nõuete puhul erand. On vähetõenäoline, et menetluse põhitasu sissenõudmine

20

peale täitemenetluse algatamist vähendab kohtutäiturite motivatsiooni nõude sundtäitmisega

tegeleda. Pigem vastupidi, täitemenetluse läbiviimiseks vajaliku ressursi kättesaamine kohe

menetluse alguses peaks tõstma menetluse efektiivsust.

Eelnõu § 2 punktiga 11 muudetakse KTS-i § 32 lõige 5 sõnastust, millega täpsustatakse

kohtutäituri tasu proportsionaalsuse põhimõtet. KTS-i § 32 lõige 5 sätestab, et kui täitmisel olev

rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas,

mis on võrdeline sissenõutud summaga. Tegemist on tehnilise sättega, mida tuleb tõlgendada

nii, et sissenõudja nõude ja täitemenetluse kulude rahuldamiseks vajaliku summa osalise

laekumise korral ei tohi kohtutäitur pidada sellest kohe kinni kõiki täitemenetluse kulusid (sh

põhitasu) täies ulatuses, vaid osalise laekumise korral tuleb seda alati jaotada sissenõudja ja

kohtutäituri tasu nõude vahel proportsionaalselt5.

Kohtupraktikas tõlgendatakse KTS-i § 32 lõiget 5, tihti koosmõjus teiste KTS-i sätetega,

erinevalt. Nimelt nii, et kohtutäituri tasu on tulemustasu ning olenemata kõigist täitemenetluse

asjaoludest (nt sooritatud toimingute paljususest ning täitemenetluse kestusest) on menetluse

põhitasu nõudeõiguse suurus küll seadusega kindlalt paika pandud (põhitasu määrad on

kehtestatud KTS-i §-ga 35), kuid lõplik tasumäär sõltub täitemenetluse asjaoludest.

Nii sedastas Riigikohus 16. detsembri 2015. aasta kohtumääruse 3-2-1-108-15 punktis 11

järgmised põhimõtted:

 kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses, rahalise nõude korral lähtuvalt

sissenõudja nõude suurusest (KTS-i § 35)

 täitemenetluse alguses näidatakse kogu põhitasu suurus koos käibemaksuga seetõttu, et kui

võlgnik täidab täitedokumendi talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul, peab ta KTS-

i § 32 lõike 4 kolmanda lause kohaselt põhitasu maksma üksnes pooles ulatuses seaduses

ettenähtust;

 põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline

nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse

tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse

sissenõudjale vms).

Eeltoodu tõttu on tekkinud olukord, kus kohtud ühelt poolt peavad menetluse põhitasu n-ö

tulemustasuks (tasu võib saada ainult vastavalt sellele, kui tulemuslik on täitemenetlus), ja

teiselt poolt samastatakse seda lõivuga (lõiv on fikseeritud maks soorituse eest, mis ei sõltu

otseselt soorituse kvaliteedist).

Arvestades asjaolu, et Eesti täitesüsteemis finantseerib menetlust võlgnik ning täitekulude

eesmärk on pidada üleval kogu täitesüsteemi, on eelnõu autorid seisukohal, et menetluse

põhitasu sarnaneb rohkem lõivule täitemenetluse läbiviimise eest. Sellisel juhul ei ole üdini

korrektne selline lähenemisviis, mille kohaselt sõltub menetluse põhitasu nõude ulatus üksnes

täitemenetluse edukusest.

Õigusnormist peab üheselt arusaadavalt järelduma, et võlgniku või muu kohustatud isiku

kohustus maksta lõivule sarnast menetluse tasu täies ulatuses säilib täitemenetluse lõpuni. Kui

kohtutäituril ei ole mingil põhjusel õnnestunud selleks ajaks võlga sisse nõuda, sätestab KTS

erireegli selle kohta, mis ulatuses saab kohtutäitur nõuda menetluse tasu maksmist pärast

5 Sarnaselt sisustab KTS-i § 32 lg-t 5 ka täitemenetlusõiguse õpiku koostaja Anneli Alekand, selgitades, et

„kohtutäituri tasu nõutakse rahalise nõude puhul sisse koos nõudesummaga. Kui võlgnik tasub nõudesumma osade

kaupa, arvutab kohtutäitur igakordsest maksest maha oma tasu proportsionaalselt nõude rahuldamisega (KTS § 32

lg 5).“. Vt A. Alekand. Täitemenetlusõigus, lk. 205.

21

sissenõudja nõude osas täitemenetluse lõppemist. Nt sätestab KTS-i § 41 tasu suuruse nõude

täitmisel otse sissenõudja ees või sissenõudja avalduse alusel jne. KTS-i § 32 lõike 5 selguse

tagamiseks tehakse selle sõnastuses muudatused, mis avavad täpsemalt selle sätte tehnilist

olemust.

Sätet täiendatakse ka teise lausega, mille kohaselt on kohtutäituril õigus saada tasu

proportsionaalselt sissenõudjale laekunud nõude summaga olukorras, kus kohtutäitur teeb

täitemenetluses tööd ja teostab nõude sissenõudmiseks toiminguid, kuid võlgnik täidab

sundtäitmiseks esitatud nõude otse sissenõudjale. Ka sellisel juhul ei ole põhjendatud, et

kohtutäituri töö jääb tasustamata. Sarnane lähenemine on juba sätestatud KTS § 41 lõikes 3.

Eelnõu § 2 punktidega 12–13 muudetakse KTS-i § 34. Kehtiv KTS-i § 34 sätestab üksnes

täitemenetluse alustamise tasu määra, mida nõutakse sisse võlgnikult sõltuvalt täitmisteate

kättetoimetamise viisist.

Samas teevad kohtutäiturid ka muid täitetoiminguid, eelkõige seaduses ettenähtud juhtudel ja

korras – näiteks kohtu või haldusorgani taotlusel enampakkumise korraldamine väljaspool

täitemenetlust, samuti kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamine, avaliku

enampakkumise korraldamine kaas- või ühisomandi lõpetamiseks ning muu toimingu

tegemiseks kohustava lahendi täitmine.

Ka nimetatud juhtudel on põhjendatud nõuda menetluse alustamise tasu, kuid selleks puudub

hetkel selge seaduslik alus. Praegu oleks võimalik analoogia korras rakendada kehtivat KTS-i

§ 34, kuid see ei ole alati korrektne, kuna selliste toimingute puhul ei ole menetluses võlgnikku

ning tasu peab maksma toimingu tegemist taotlenud isik.

Sellest tulenevalt täiendatakse KTS-i § 34 õigusnormiga, mis sätestab selgesõnaliselt õiguse

nõuda tasu ametitoimingu tegemist taotlenud isikult. Kohtutäituril tekib õigus nõuda ühekordset

tasu (mis ei sõltu menetlusosaliste arvust), mille suurus sõltub menetlusdokumentide

edastamise viisist: juhul kui vähemalt ühele menetlusosalisele ei ole võimalik dokumente kätte

toimetada e-posti aadressil või elektrooniliselt selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu, on

menetluse alustamise tasu 30 eurot.

Eelnõu § 2 punktidega 14–16 ühtlustatakse KTS-i paragrahvides 35 ja 36 menetluse põhitasu

kohta kasutatavaid termineid (vt eelnõu § 2 punktide 7, 9 ja 10 selgitust).

Eelnõu § 2 punktiga 17 täiendatakse KTS-i §-ga 361, mis reguleerib kohtutäituri tasu suurust

ja nõudmise korda täitemenetluses võlgniku pankroti väljakuulutamisel.

Täitemenetluse valdkonnas on pikemat aega kehtinud kohtupraktika, mille kohaselt kaotab

kohtutäitur võlgniku pankroti väljakuulutamisel õiguse nõuda sissenõudmata jäänud menetluse

põhitasu nõude rahuldamist täitemenetluse võlgniku pankrotimenetluses. Senine kohtupraktika

tugines kas KTS-i § 35 lõike 5 analoogilisele kohaldamisele asjakohase KTS-i sätte puudumise

tõttu või lihtsalt seisukohale, et KTS-i § 28 lõige 2 nõuab, et kohtutäituri tasude õiguslik alus

peab tulenema seadusest, ning KTS ei sätesta selget reeglit selle kohta, millises ulatuses on

kohtutäituril õigus saada tasu võlgniku pankroti väljakuulutamisel.

Riigikohus leidis 28. mai 2025. a kohtumääruses asjas 2-23-607, et arvestades, et kohtutäituri

ametitoiming on tasuline, kuid seadus ei reguleeri, kuidas tuleb kohtutäiturile põhitasu maksta

juhul, kui täitemenetlus lõpeb võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu, on tegemist

õiguslüngaga. Riigikohus sedastas, et kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega ei ole

22

kooskõlas, kui kohtutäitur ei saa üldse põhitasu olukorras, kus ta on alustanud täitemenetlust ja

teinud täitetoiminguid, kuid täitemenetlus on lõpetatud võlgniku pankroti väljakuulutamise

tõttu.

Eelviidatud kohtumääruses asus Riigikohus seisukohale, et seaduslik lünk tuleb kõrvaldada

analoogia korras. Riigikohus selgitas, et täitemenetluse lõppemine võlgniku pankroti tõttu

sarnaneb kõige enam olukorrale, kus täitemenetlus lõpetatakse nõude täitmise aegumise tõttu,

mistõttu tuleb kohaldada KTS-i § 41². Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et täitemenetluse

lõpetamise korral võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu on kohtutäituril analoogia alusel

KTS-i § 41² esimese lause kohaselt õigus nõuda võlgnikult menetluse põhitasu kuni pooles

ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.

Lisaks sedastas Riigikohus, et kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõtet ja tasustamise

aluseid arvestades ei ole vaidlusaluses olukorras põhjendatud kohaldada analoogia korras KTS-

i § 41² teist lauset, mis välistab täitemenetluse alustamise tasu nõude, kui täitemenetlus

lõpetatakse nõude aegumise tõttu. Nimelt on nõude täitmise aegumise avalduse läbivaatamisel

ja täitemenetluse lõpetamisel sel alusel kohtutäitur saanud KTS-i § 41¹ lõike 1 alusel avalduse

läbivaatamise tasu.

Sarnast tasu ei ole ette nähtud juhuks, kui täitemenetlus lõpetatakse võlgniku pankroti

väljakuulutamise tõttu. Lisaks tuleneb KTS-i § 32 lõikest 1, et menetluse alustamise tasu

muutub sissenõutavaks menetluse alustamisega. Järelikult ei ole põhjendatud jätta kohtutäitur

ilma menetluse alustamise tasust, kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust ja teinud

täitetoiminguid, kuid menetlus lõpetatakse võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu.

Riigikohtu osutatud õiguslünga kõrvaldamiseks kehtestatakse uus KTS-i § 36¹, mille kohaselt

tekib kohtutäituril täitemenetluses võlgniku pankroti väljakuulutamise korral õigus nõuda

pankrotimenetluses täiekulude nõuete rahuldamist järgmises ulatuses: täitemenetluse

alustamise tasu ja sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulud ning menetluse põhitasu

kuni pooles ulatuses, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.

Normi kehtestamisel on eeskujuks võetud kehtiv KTS-i § 41² lõige 1 ning eelviidatud

Riigikohtu seisukohad, sh täitemenetluse alustamise tasu kohta. Täitemenetluse süsteemi

jätkusuutlikkuse tagamiseks nähakse pankrotiseaduses (§ 146 lg 1 täiendamine p-ga 5, eelnõu

§ 3 p 2) ette, et täitemenetluse alustamise tasu nõue ning pankroti väljakuulutamise hetkeks

reaalselt kantud täitekulude nõue tuleb pankrotimenetluses rahuldada eelistatud järjekorras ning

neid käsitatakse pankrotimenetlusega seotud väljamaksetena pankrotiseaduse § 146 mõttes.

Täitemenetluse põhitasu nõudele pankrotimenetluses eelistatud staatust ei anta. Menetluse

põhitasu kohta teeb kohtutäitur põhjendatud otsuse pankrotimenetluse väljakuulutamise

seisuga. Kohtutäituri otsusest peab nähtuma kohtutäituri töö maht ja täitemenetluse keerukus,

et vajaduse korral oleks võimalik kontrollida uue põhitasu nõude ulatuse põhjendatust.

Menetluse põhitasu nõue esitatakse pankrotimenetluses üldkorras ning pankrotihalduril ja

pankrotivõlgnikul säilib õigus tasu nõuet vaidlustada. Täitemenetluse alustamise tasu ja

pankroti väljakuulutamise hetkeks reaalselt kantud täitemenetluse kulude nõuet vaidlustada ei

saa. Vastavad pankrotiseaduse muudatused tehakse sama eelnõu § 3 punktiga 2.

Eelnõu § 2 punktidega 18 ja 20 muudetakse KTS-i § 37.

23

Esimese põhimõttelise muudatusena seotakse lapse perioodilise elatise nõude asjades

täitemenetluse alustamise tasu lahti Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

2021. aastal aset leidnud alaealisele lapsele elatise kindlaksmääramise korra reformi ajal

(perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, 474 SE)

seoti lapse elatise sissenõudmise tasu lahti elatusraha miinimummäärast ning seoti see Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga (pooles ulatuses). Muudatusega jäi elatise

sissenõudmise eest makstav menetluse alustamise tasu kehtiva õigusega võrreldes samaks.

Muudatust põhjendati sellega, et kui summa jääks seotuks miinimumelatisega, tähendaks see

kohtutäiturite jaoks elatise asjades täitemenetluse alustamise tasu olulist vähenemist ning tasu

suuruse sõltumist mitmetest erinevatest asjaoludest, millel ei ole täitemenetlusega puutumust.

Kuna elatise asju täidetakse pika perioodi vältel kuni lapse täisealiseks saamiseni ning sageli

ongi täitemenetluse alustamise tasu ainus tasu, mille kohtutäitur nende nõuete täitmise eest

saab, oleks tasu vähendamine elatise kindlaksmääramise süsteemi muutmise tõttu

kohtutäiturite suhtes ebaõiglane.

Menetluse alustamise tasu sidumine palga alammääraga viis aga selleni, et elatise

sissenõudmise täitemenetluse alustamise tasu hakkas tõusma iga kord, kui Vabariigi Valitsus

tõstis palga alammäära. Käesoleva seletuskirja koostamise ajal oli elatise sundtäitmise

menetluse alustamise tasu 540,46 eurot (sh km). 2021. aastal oli sama tasu 328,80 eurot (sh

km). Seega on elatise sissenõudmise menetluse alustamise tasu nelja aastaga tõusnud rohkem

kui 200 euro võrra.

Arvestades sellega, et lapse elatise keskmine summa jääb 200 ja 300 euro vahele ning elatise

sundtäitmise menetluse alustamise tasu tuleb täitemenetluses tasuda koos esimese

elatismaksega, on elatise võlgnik praegu kohustatud maksma kohe täitemenetluse algatamisel

ca 800 eurot. Sellises suuruses ühekordse makse tegemine käib võlgnikel selgelt üle jõu ning

viib selleni, et täitemenetluse algatamisel ei olegi võlgnikul võimalik elatist vabatahtlikult

tasuma asuda.

Veel üks argument tasu kõrgel hoidmise kasuks seisnes selles, et sageli ongi täitemenetluse

alustamise tasu ainus tasu, mida kohtutäitur nende nõuete täitmise eest saab, ning kohtutäitur

peab selle summa eest menetlema elatise sissenõudmise täiteasja vähemalt kuni lapse

täisealiseks saamiseni (kogunenud võla osas ka kauem).

Praeguseks on olukord oluliselt muutunud. 1. jaanuaril 2023 jõustus KTS-i § 372, mis kehtestas

alaealisele lapsele elatise sissenõudmise eest riigi makstava tasu. Selle sätte kohaselt, kui

kohtutäituri aktiivses menetluses on lapse perioodiline elatise nõue, kuid kohtutäituril ei

õnnestu saada võlgnikult kätte vahendeid selle menetluse finantseerimiseks, finantseerib seda

menetlust piiratud ulatuses riik. Kohtutäituril on õigus saada tasu alates elatise sissenõudmise

toimiku avamise kolmeteistkümnendast kalendrikuust. Seega peab elatise sissenõudmise

menetluse alustamise tasu katma üksnes esimese aasta kulud.

Eeltoodust tulenevalt on elatise sissenõudmise alustamise tasu praeguseks muutunud

põhjendamatult suureks ega täida enam oma ajaloolist eesmärki finantseerida pikaajalist elatise

sissenõudmise menetlust. Seetõttu on põhjendatud siduda tasu lahti palga alammäärast ning

kehtestada see fikseeritud summana. Uus alustamise tasu määr on 100 eurot, millele lisandub

käibemaks. Sama suur tasu makstakse kohtutäiturile lapse elatise sundtäitmise täiteasjades

alates menetluse teisest aastast KTS-i § 372 alusel.

Kokkuvõttes tähendab muudatus, et iga elatise sissenõudmise aasta kohta on kohtutäiturile ette

nähtud finantseerimine vähemalt 100 euro ulatuses.

24

Veel ühe olulise muudatusena täiendatakse KTS-i § 37 lõikega 3, mis kehtestab korra, mille

järgi määrab kohtutäitur täitemenetluse alustamise tasu ja menetluse põhitasu juhul, kui

sundtäitmisele esitatakse üksnes enne täitemenetluse alustamist kogunenud elatisvõlg ning

sissenõudja ei soovi edaspidi sissenõutavaks muutuvate elatismaksete sissenõudmist samas

täitemenetluses.

Kogunenud elatise võlg on oma olemuselt tavapärase rahalise nõude võlg – see ei taga igakuise

või muu perioodilise elatise eesmärki tagada asjaomasel ajavahemikul lapsele ülalpidamiseks

vajalik raha. Seetõttu on sellise võla puhul põhjendamatu kasutada lapse perioodilise elatise

sissenõudmise tasu reguleerivaid sätteid.

Sellisteks puhkudeks täpsustab uus õigusnorm, et ainult elatise võla sundtäitmisel määratakse

tasu tavapärase rahalise kohustuse sundtäitmise tasusid reguleerivate sätete alusel:

täitemenetluse alustamise tasu määratakse KTS-i § 34 järgi ning menetluse põhitasu KTS-i §

35 järgi.

Eelnõu § 2 punktiga 21 muudetakse KTS-i § 372 lõike 1 sõnastust.

Muudetav säte reguleerib kohtutäiturile riigi poolt alaealisele lapsele elatise sissenõudmise eest

makstava tasu maksmist. Käesoleval ajal säte on sõnastatud nii, et riik maksab kohtutäiturile

tasu juhul, kui täitmisel on kohtulahendist või notariaalselt tõestatud kokkuleppest tulenev

alaealise lapse igakuise elatise nõue.

Perekonnaseaduse (PKS) § 97 lg 2 näeb ette, et laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või

kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni,

on õigustatud saama ülalpidamist. Seega on ka täitemenetluses üsna sage olukord, kus lapse

perioodilise elatise sissenõudmise täitemenetlus ei lõpe lapse täisealiseks saamisel, vaid

sissenõudmine jätkub ka PKS § 97 lõikes 2 sätestatud perioodi jooksul.

On põhjendatud eeldada, et lapse täisealiseks saamisel ei pruugi tema materiaalne olukord kohe

muutuda selliselt, et ta ei vajaks edaspidi ülalpidamist, eriti õpingute ajal. Seetõttu on ka selle

perioodi jooksul oluline, et täitemenetlus elatise sundtäitmiseks oleks tõhus.

Eeltoodud põhjenduste alusel täpsustatakse riigi poolt elatise sundtäitmise finantseerimist

reguleerivat sätet selliselt, et oleks selge, et see kohaldub ka juhul, kui täitedokument näeb ette

lapse elatise sundtäitmise ka PKS § 97 lõikes 2 sätestatud tingimustel. Suure tõenäosusega oli

selline seadusandja tahe ka algse KTS § 372 sätte kehtestamisel, kuid edaspidi tuleneb see

selgelt sätte sõnastusest.

Eelnõu § 2 punktidega 19 ja 22–26 ühtlustatakse KTS-i paragrahvides 37, 372 ja 38 menetluse

põhitasu kohta kasutatavaid termineid (vt eelnõu § 2 punktide 7, 9 ja 10 selgitust).

Eelnõu § 2 punktiga 27 täiendatakse KTS-i §-iga 402. Uus säte reguleerib menetluse

alustamise tasu, menetluse põhitasu ja täitekulude võtmist sundtäidetava nõude rahuldamisel

võlgniku kinnisasja müügiga ühinemise kaudu.

Kõnesoleva sätte eesmärk on kõrvaldada oluline õiguslik lünk. Täitemenetluse valdkonnas on

tasapisi juurdunud arusaam, mille kohaselt on kinnisasja suhtes toimuva sundtäitmisega

ühinenud kohtutäituril kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamisel õigus üksnes menetluse

alustamise tasule ja sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulude hüvitamisele. Seejuures

25

välistatakse menetluse põhitasu nõude rahuldamine. Selline käsitlus tuleneb Riigikohtu 29.

jaanuari 2014. a kohtumäärusest tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13.

Kolleegiumi hinnangul võimaldab KTS-i § 32 lõige 5 koosmõjus TMS-i § 33 lõikega 4

(analoogia alusel) ja §-ga 149 tõlgendada seda sätet selliselt, et sundtäitmisega ühinemise

avaldust vahendanud kohtutäituril on õigus saada kinnisasja müügist saadud rahast tasu nii

menetluse alustamise eest kui ka täitekulude katteks.

Riigikohtu senine seisukoht tähendab sisuliselt, et olukorras, kus ühe võlgniku vastu toimub

mitu täitemenetlust mitme kohtutäituri kaudu, ei tohi võlgniku kulud ületada kulusid, mis

kaasneksid nõuete menetlemisega ühe kohtutäituri poolt. Lisaks tuleb arvesse võtta, et

sissenõudja nõude rahuldamine sundtäitmisega ühinemise kaudu toimub väljaspool ühinenud

kohtutäituri menetlust, st ilma tema aktiivse osaluseta.

Eelnõu koostajad leiavad, et täitekulude sissenõudmise selline käsitlus ei ole siiski alati

põhjendatud. Esiteks ei ole TMS-i § 33 lõikes 4 sätestatud loogikat võimalik täiel määral

analoogia korras kohaldada, kui sissenõudjale on antud vabadus valida endale sobiv kohtutäitur

pädevas tööpiirkonnas. Sellest tulenevalt võib juhtuda, et ühe võlgniku vastu esitatud nõudeid

menetleb korraga mitu kohtutäiturit, kes on kõik teinud täitetoiminguid ja kellel on seega õigus

saada tasu. TMS-i § 33 lõike 4 analoogia korras kohaldamine ei tohi põhjustada kohtutäituri

töö tasustamata jäämist.

Teiseks on KTS-i § 32 lõige 5 pigem tehniline säte, mille eesmärk ei ole ilmtingimata siduda

tasu maksmist üksnes sissenõudmise edukusega. Lisaks ei ole sellest sättest tõlgendamise teel

tuletatud formaalne tasu nõudmise proportsionaalsuse põhimõte täitemenetluses enam

absoluutne ning kohtutäituri õigus nõuda menetluse põhitasu ei ole enam seotud üksnes

täitemenetluse edukusega. Kohtutäituri tasu on lõivuga sarnane avalik-õiguslik kohustus, mille

eesmärk on katta konkreetse avalik-õigusliku toimingu kulud. Sellise tasu maksmine ei saa

sõltuda töö tulemuslikkusest – eriti täitemenetluse puhul.

Seda põhimõtet kinnitab ka näiteks KTS-i § 32 lõikest 4 tulenev üldreegel: isegi juhul, kui

võlgnik rahuldab sissenõudja nõude vabatahtlikult seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mil

kohtutäitur täitetoiminguid ei tee, on kohtutäituril siiski õigus saada osa menetluse põhitasust.

Lisaks on mitmes KTS-i sättes kohtutäituri tasu saamise õigus juba lahutatud töö edukusest.

Näiteks KTS-i § 41 lõike 3 kohaselt tuleb juhul, kui võlgnik täidab nõude pärast vabatahtliku

täitmise tähtaja möödumist ilma kohtutäituri vahenduseta, siiski tasuda kohtutäituri tasu ja

täitekulud vastavalt kohtutäituri vastavale otsusele.

Õigusselguse ja täitesüsteemi jätkusuutlikkuse huvides on vaja kehtestada erisäte menetluse

põhitasu nõudmise kohta juhtudeks, kus sissenõudja nõue rahuldatakse kinnisasja sundmüügiga

ühinemise tulemusena.

Selleks täiendatakse KTS-i uue §-iga 40², mille kohaselt on sissenõudja nõude rahuldamisel

TMS-i §-s 149 sätestatud korras sundtäitmisega ühinemise avalduse esitanud kohtutäituril õigus

nõuda kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamisel menetluse alustamise

tasu ja sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulude maksmist ning menetluse põhitasu

nõude (võrdeliselt sissenõudja nõude rahuldamisele kuuluva summaga) rahuldamist.

Kohtutäituri tasu nõue tuleb rahuldada sissenõudja nõudega samal järjekohal.

Uue sätte sõnastamisel lähtuti kehtiva KTS-i § 41 lõike 3 ja sama eelnõuga muudetava KTS-i

§ 32 lõike 5 loogikast.

26

Eelnõu § 2 punktidega 28-30 muudetakse KTS-i § 41. Kehtivas sättes on nimetatud erinevad

alused kohtutäituri tasu ja täitekulude maksmise nõudmiseks nõude täitmise varasema

lõppemise tõttu. Muudatuse tulemusena annab õigusnorm edaspidi selge juhise täitekulude ja

tasude nõudmiseks täitedokumendi tühistamise korral.

Kehtiv KTS-i § 41 lõige 1 sätestab, et kui võlgnik täidab nõude nõuetekohaselt pärast avalduse

esitamist kohtutäiturile, kuid enne täitmisteate saamist, maksab ta 15 eurot. See kord pärineb

ajast, mil universaalne täitemenetluse alustamise tasu oli 15 eurot ning sisuliselt võrdus see

kehtestatud tasu suurus tolleaegse menetluse alustamise tasu suurusega. Suure tõenäosusega

seisnes seadusandja tahe selles, et võlgnik hüvitaks täitemenetluse alustamise tasu juhul, kui ta

täidab nõude alles pärast avalduse esitamist, kuid enne ametliku täitmisteate saamist. Seaduses

tehakse vastav täpsustus, mis vastab selle algsele loogikale.

Alates 01.01.2017 kehtiv KTS § 41 lg 1 redaktsioon näeb ette, et kui nõude täitmine toimus

samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine, loetakse täitmine toimunuks pärast täitmisteate

kättetoimetamist ning võlgnik maksab menetluse alustamise tasu.

Kuni 31.12.2016 kehtinud redaktsioonis nägi sama sätte ette, et kui nõude täitmine toimus

samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine, loetakse täitmine toimunuks pärast täitmisteate

kättetoimetamist ning võlgnik maksab menetluse alustamise tasu ja poole menetluse põhitasust.

Sarnaselt oli reguleeritud tasu võtmine ka juhul, kui nõue täideti täitemenetluses selleks ette

nähtud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. KTS § 32 lg 4 nägi ette, et kui täitedokument

täidetakse enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist, võib võlgnikult nõuda

menetluse põhitasu üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust.

Siinkohal tuleb selgitada, et nõude täitmine täitmisteate kättesaamise päeval on samaväärne

nõude täitmisega täitemenetluses selleks ette nähtud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul.

01.01.2017 jõustunud sätete muudatusega kaotati mõlema sätte – nii KTS § 32 lg 4 kui ka § 41

lg 1 – puhul võlgniku kohustus tasuda pool menetluse põhitasust. Muudatus oli seotud

asjaoluga, et sama KTS muutmise seadusega kehtestati kõrgemad täitemenetluse alustamise

tasud, mis pidid katma täitemenetluse algatamisega seotud kulud ning kohtutäituri tasu juhul,

kui võlgnik täidab sundtäitmiseks esitatud nõude vabatahtlikuks täitmiseks ette nähtud tähtaja

jooksul.

09.04.2021 KTS-is tehtud muudatustega langetati taas täitemenetluse alustamise tasu määrasid.

Seoses sellega näeb KTS § 32 lg 4 alates sellest ajast taas ette, et kui rahalise nõude täitmisel

täidetakse täitedokument enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist või sõlmib

võlgnik enne nimetatud tähtaja möödumist sissenõudjaga maksegraafiku ja täidab nõuet

maksegraafiku kohaselt kuni selle nõuetekohase täitmiseni, maksab võlgnik kohtutäituri

põhitasu üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust ning täitemenetluse alustamise tasu. Sama

põhimõtet tulnuks kohaldada ka KTS § 41 lg 1 regulatsioonile, kuid vastav muudatus jäi

tegemata.

Kõnesoleva eelnõuga see puudus kõrvaldatakse. Seaduse vastuvõtmise järel peab võlgnik taas

tasuma täitemenetluse alustamise tasu ja menetluse põhitasu pooles ulatuses seaduses

ettenähtust juhul, kui tema suhtes sundtäitmiseks esitatud nõue täidetakse samal päeval, kui

täitmisteade kätte toimetatakse. Tuleb märkida, et vastav norm paikneb edaspidi KTS § 41 lg-

s 2.KTS-i § 41 lõikes 3 tehakse kaks muudatust. Esiteks, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse

lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on juba teinud

27

täitetoiminguid, tuleb sissenõudjal lisaks täitemenetluse alustamise tasule ja poolele menetluse

põhitasust tasuda ka muud sissenõutavaks muutunud täitekulud. Puudub põhjus, miks peaksid

sissenõudjapoolse menetluse lõpetamise korral jääma täitekulud kohtutäituri kanda.

Teise muudatusena kehtestatakse erand, mille kohaselt jäävad täitemenetluse lõpetamisel lapse

elatise sissenõudja avalduse alusel täitekulud ja tasud võlgniku kanda. Lapse elatise sissenõudja

on menetluses alati nõrgemas positsioonis ning selliste sissenõudjate jaoks on juba kehtestatud

erikord, sealhulgas täitemenetluse kulude kandmise kohta. Näiteks ei nõuta elatise sissenõudjalt

täitekulude ettemaksu (TMS-i § 40 lõige 2 punkt 3) ning hagi tagamise korras määratud elatise

sissenõudmise eest maksab menetluse põhitasu võlgnik (KTS-i § 38 lõige 4). Seetõttu oleks

lapse elatise sissenõudjalt tasude ja kulude maksmise nõudmine vastuolus kehtiva seaduse

loogikaga ning ebaõiglane.

Viimase kõnealuse paragrahvi muudatusena täiendatakse KTS-i § 41 uue lõikega 4, mis

reguleerib makstavate täitekulude ja tasude ulatust ning määrab nende kandmise kohustuse

täitedokumendi tühistamise korral sissenõudjale. Eelnõu koostamise ajal kehtinud TMS-i §-st

42 järeldub, et täitedokumendi tühistamise riski kannab sissenõudja. KTS-is ei ole seni selgelt

reguleeritud, millises ulatuses ja kellelt võib kohtutäitur täitemenetluse kulude kandmist

täitedokumendi tühistamise korral nõuda.

Üldise täitemenetluse loogika järgi peaks need kulud jääma võlgniku kanda (kes saaks need

hiljem sissenõudjalt tagasi nõuda), kuid täitedokumendi tühistamise korral ei ole see õiglane

ega menetlusökonoomne. Seetõttu nähakse uues lõikes 4 ette, et täitedokumendi tühistamise

korral jäävad täitekulud (sh tasud) seaduses sätestatud ulatuses sissenõudja kanda. Eelnõu § 1

punkti 10 kohaselt tehakse vastavad täpsustused ka TMS-i §-s 42.

Eelnõu § 2 punktidega 31–32 muudetakse KTS-i § 413. Muudatuse tagajärjel võimaldab KTS-

i § 412 nõuda võlgnikult menetluse põhitasu kuni pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata

jäänud summalt ka täitemenetluse lõpetamise korral TMS-i §-de 202 ja 207 alusel. Seega jääb

KTS-i §-i 413 üksnes keeld nõuda sellistel juhtudel aegumise kohaldamise avalduse

läbivaatamise eest makstavat tasu.

Muudatus on vajalik õiguslünga kõrvaldamiseks. 1. aprillil 2021 jõustunud KTS-i muudatusega

kehtestati KTS-i §-d 411 ja 412 juhtudeks, kus kohtutäitur lõpetab täitemenetluse jõustunud

kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise

aegumise tõttu TMS-i § 481 alusel. Täitemenetluse lõpetamine TMS-i §-de 202 ja 207 sätete

alusel jäeti uue regulatsiooni kohaldamisalast välja.

See välistus oli õige aegumise kohaldamise avalduse menetlemise tasu nõudmise puhul. TMS-

i §-de 202 ja 207 alusel nõude sundtäitmise aegumise kohaldamine ei eelda võlgnikupoolset

avalduse esitamist, vaid kohtutäitur lõpetab omal algatusel nõude menetluse täitmise tähtaja

möödumisel.

Samas on ilmnenud vajadus selgemalt reguleerida täitemenetluse põhitasu nõude rahuldamist

täitemenetluse lõpetamise korral TMS-i §-de 202 ja 207 alusel. Seda küsimust ei ole seaduses

seni selgelt reguleeritud ning see lünk tekitab praktikas sageli ebaselgust ja vaidlusi võlgnike

ning kohtutäiturite vahel. Samuti ei ole kujunenud välja ühtset praktikat – osa kohtutäitureid

nõuab võlgnikelt aegumise avalduse läbivaatamise eest tasu, mõnikord nõutakse menetluse

põhitasu täies ulatuses kuni tasu maksmise nõude aegumiseni jne.

28

Sellise ebamäärase olukorra lahendamiseks muudetakse KTS-i § 413 kohaldamisala.

Muudatusega sätestatakse KTS-is selge kord, mille kohaselt kohaldub KTS-i §-is 412 sätestatud

menetluse põhitasu nõudmise kord absoluutselt igas olukorras, kus kohtutäitur lõpetab nõude

menetluse sissenõude aegumise tõttu, sõltumata sellest, kas aegumist kohaldatakse TMS-i §-de

481, 202, 207 või mingi muu sätte alusel.

Täpsustus ei puuduta KTS-i §-s 412 sätestatud üldist tasu nõudmise korda: põhinõude osas

täitemenetluse lõpetamisel nõude aegumise tõttu teeb kohtutäitur uue tasuotsuse, et nõuda

võlgnikult menetluse põhitasu maksmist KTS-i § 412 lõikes 1 sätestatud ulatuses. Otsus

edastatakse võlgnikule ning tasu nõude suhtes hakkab alates otsuse tegemisest kulgema uus

aegumise tähtaeg.

KTS-i § 413 täiendatakse uue lõikega 2, mis sätestab, et kui põhinõude aegumise kohaldamisel

võlgnikult KTS §-i 412 alusel väljamõistetud menetluse põhitasu sissenõude aegumise tähtaeg

möödub, lõpetab kohtutäitur omal algatusel täitemenetluse ka põhitasu nõude osas.

Muudatus tehakse õigusselguse huvides ning vaidluste ennetamiseks. Kohtutäituri tasu nõude

otsus on formaalses mõttes muu täitedokument, mille aegumisele peaks kohalduma TMS-i §

481. Vaatamata sellele tuleb rõhutada, et TMS-i §-des 481, 501 ja 2231 ja KTS-i §-des 411 ja 412

sätestatud kord ei kohaldu kohtutäituri tasu ja täitekulude väljamõistmise otsuste aegumisele.

See ei oleks seaduse mõttega kooskõlas ning võib viia olukorrani, kus nõude aegumisel tekiks

igakord uus põhitasu nõue vähendatud määras, s.o kuni 50% ulatuses (KTS-i § 412). See oleks

vastuolus nõude aegumise loogikaga6 ning täitekulude nõude aegumine veniks lõpmatult

pikaks.

Eelkirjeldatud olukorra lahendamiseks täiendatakse KTS-i sättega, mis sisuliselt piirab KTS-i

§ 412 alusel tekkinud tasu sissenõudmist ühe aegumise tsükliga – 10 aastaga. Seejuures ei sõltu

see asjaolu sellest, mis õiguslikul alusel tasu otsus tehakse, kas TMS-i §-de 481, 202, 207 või

mingi muu sätte alusel – aegumise tähtaja möödumisel lõpetab kohtutäitur täitemenetluse omal

algatusel ning uut põhitasu väljamõistmise otsust KTS-i § 412 alusel selles menetluses enam ei

tehta.

Eelnõu § 2 punktiga 33 muudetakse KTS-i § 461. Edaspidi annab see säte kohtutäiturile õiguse

nõuda lisatasu lisaks vallasvara müügile ka varalise õiguse (nt väärtpaberi, osaühingu osa,

hooneühistu liikmesuse jms) müügi puhul, mis võib samuti nõuda kohtutäiturilt lisatööd. Sellest

tulenevalt on õigustatud anda kohtutäiturile võimalus nõuda lisatasu maksmist ka võlgniku

sellise vara müügi puhul.

Eelnõu § 2 punktiga 34 muudetakse KTS-i § 54. Muudatusega antakse koja aukohtule pandud

ülesanne teostada haldusjärelevalvet koja põhikirja, organite otsuste ja koja kehtestatud hea

ametitava täitmise üle koja ametikogu juhatusele.

Muudatusega saavutatakse koja organite ülesannete jaotuse parem tasakaal: edaspidi teostab

haldusjärelevalvet iga üksikjuhtumi puhul ametikogu juhatus, kellel on ka pädevus hinnata

rikkumise laadi ja olulisust. Vajaduse korral edastab ametikogu juhatus juhtumi arutamiseks

aukohtule koos taotlusega algatada aukohtumenetlus.

Selline ülesannete ümberjaotamine loob selgema tööjaotuse haldusjärelevalve ja

distsiplinaarjärelevalve vahel.

6 Justiitsministeeriumi 09.06.2021 vastus nr 15-1/2414-2. Justiits- ja Digiministeeriumi avalik dokumendiregister

29

Eelnõu § 2 punktiga 35 muudetakse KTS-i § 55. Tulenevalt KTS-i § 54 lõikest 1 teostavad

haldusjärelevalvet kohtutäituri tegevuse üle Justiits- ja Digiministeerium ning koja ametikogu

juhatus. Mõlema haldusjärelevalvet teostava organi pädevused on formaalselt samad, kuid kojal

puudub oluline mõjutusvahend – ettekirjutuse tegemise võimalus.

Olukorras, kus ametikogu juhatus avastab järelevalvemenetluse käigus rikkumisi või puudusi,

saab see organ hetkel üksnes taotleda koja aukohtult aukohtumenetluse läbiviimist. Järelevalve

selline korraldus ei ole praktikas piisavalt efektiivne, eriti juhtudel, kus järelevalve käigus

ilmnenud rikkumisele oleks otstarbekas reageerida kiiresti ja tulemuslikult.

Olukorra lahendamiseks nähakse eelnõukohase seadusega ette, et koja ametikogu juhatusel on

edaspidi õigus teha kohtutäiturile ettekirjutusi kohtutäiturimäärustiku § 69 alusel ja seal

sätestatud korras. Seejuures kehtib piirang, et ettekirjutuses ei tohi anda kohtutäiturile juhiseid

õiguse rakendamise või tõlgendamise kohta täitetoimingute tegemisel.

Juhul kui kohtutäitur jätab järelevalvematerjalide alusel tehtud ettekirjutuse täitmata või ei täida

seda nõuetekohaselt, võib see olla aluseks aukohtumenetluse algatamisele kohtutäituri suhtes.

Eelnõu § 2 punktiga 36 muudetakse KTS-i § 56 sõnastust. Muudatusega lisatakse paragrahvis

esitatud kohtutäituri distsiplinaarsüütegude loetellu uus, kolmas punkt, mille kohaselt

käsitatakse kohtutäituri distsiplinaarsüüteona kohustavast kohtulahendist tuleneva kohtu

korralduse või menetlusalase juhise täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist.

Justiits- ja Digiministeeriumi haldusjärelevalve käigus on aastate jooksul ilmnenud

üksikjuhtumeid, kus kohtutäiturid on eiranud kohtulahenditest tulenevaid kohustusi ja juhiseid

täitemenetluse edasise läbiviimise kohta. Eelnõu autorite hinnangul on tegemist olulise

rikkumisega, mis muu hulgas vähendab usaldust kohtutäituri ameti ja kogu täitesüsteemi vastu

laiemalt.

Juhtudel, kus menetlusosaline saab just kohtumenetluses kaitsta või taastada oma rikutud

õigusi, on kohtulahendi eiramisega lõppenud ametialastel rikkumistel eriti suur kaal. Tuleb küll

tunnistada, et sellised juhtumid on harvad, ent vaatamata sellele on eelnõu koostajad seisukohal,

et need väärivad distsiplinaarmenetluse raames uurimist.

Siinkohal on oluline rõhutada, et distsiplinaarmenetluse algatamine on ministeeriumi sisuline

kaalutlusotsus. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ei piisa pelgalt menetlusosalise kaebusest,

mis tugineb veendumusele, et kohtutäitur ei täitnud kohtulahendit viisil, mis oli kaebaja arvates

ootuspärane. Rikkumine peab olema objektiivselt hinnatav ning menetluse aluseks olev teave

peab selgelt viitama sellele, et kohtutäitur jättis kohtulahendi täitmata või ei täitnud seda

nõuetekohaselt.

Rikkumise hindamisel langeb rõhuasetus sellele, kas kohtutäitur jättis täitmata kohtu

konkreetse korralduse, mille eesmärk oli lahendada konkreetne õigusvaidlus või eluline

olukord. Näitena võib tuua olukorra, kus võlgnik vaidlustab täitemenetluses sissetuleku

arestimise ulatuse, kohus annab kohtutäiturile selgesõnalise juhise aresti muuta, kuid

kohtutäitur jätab selle toimingu tegemata. Teise näitena võib tuua olukorra, kus kohus tühistab

kohtutäituri varasema otsuse ja annab selge juhise kaebuse asjaolusid uuesti hinnata, kuid

kohtutäitur eirab seda korraldust kaebuse uuel läbivaatamisel.

Eelnõu § 2 punktiga 37 muudetakse KTS-i § 57. Tegemist on tehnilise muudatusega.

30

Eelnõu § 2 punktiga 38 muudetakse KTS-i § 60. Muudatusega antakse kohtutäituritele

võimalus taotleda distsiplinaarmenetluses karistusena määratud rahatrahvi tasumist osade

kaupa kuni ühe aasta jooksul.

Muudatuse eesmärk on võimaldada kohtutäiturile rahatrahvi tasumisel sarnast paindlikkust,

nagu on juba ette nähtud notarite puhul. Muudatuse tegemisel on eeskujuks võetud notari

distsiplinaarvastutuse seaduse § 9 lõige 3, mis võimaldab rahatrahvi tasumist osamaksetena

määratud aja jooksul.

Selline lähenemisviis võimaldab paremini arvestada distsiplinaarkorras karistatud isiku rahalist

olukorda ning vältida kohtutäituri ametikohustuste täitmise või büroo igapäevase toimimise

takistamist ühekordse suurema makse tegemise tõttu.

Eelnõu § 2 punktidega 39-40 muudetakse KTS-i § 78.

Paragrahvi punktist 12 jäetakse välja viide pankrotihalduritele. Tegemist on tehnilise

muudatusega. Kehiv KTS-i § 78 punkt 12 sätestab, et koja ülesannete hulka kuulub Justiits- ja

Digiministeeriumi abistamine kohtutäiturite ja pankrotihaldurite üle haldusjärelevalve

teostamisel.

Alates 1. jaanuarist 2022 ei teosta Justiits- ja Digiministeerium enam haldusjärelevalvet

pankrotihaldurite üle. Sellest tulenevalt puudub kojal edaspidi ülesanne abistada Justiits- ja

Digiministeeriumi pankrotihaldurite üle haldusjärelevalve teostamisel. Õigusnormi sõnastust

muudetakse vastavalt.

Lisaks tunnistatakse kehtetuks paragrahvi punkt 16, mille kohaselt kuulub koja ülesannete

hulka täitmisregistrist andmete väljastamine selleks õigustatud isikutele.

Selline kohustus lasus kojal ajal, mil koda oli täitemenetluse seadustikust tulenevalt

täitmisregistri vastutav töötleja. Riikliku täitmisregistri käivitamisega kaotas see säte

aktuaalsuse.

Lisaks puuduvad kojal nii õigused kui ka registripõhine tehniline lahendus, mis võimaldaks tal

selle ülesande täitmist jätkata. Praegu saavad menetlusosalised tutvuda täitemenetluse

andmetega otse täitmisregistri avaliku kasutajaliidese kaudu. Vajaduse korral saab andmete

saamiseks pöörduda otse kohtutäituri poole.

3.3. Pankrotiseaduse muutmine

Eelnõu §-ga 3 muudetakse pankrotiseadust.

Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse pankrotiseaduse (PankrS) § 56. Paragrahvi lõiget 1

täiendatakse punktiga 5, mille kohaselt võib pankrotihalduriks edaspidi olla ka koja kutsekogu

liikmeks olev magistrikraadiga kohtutäituri abi, kes on töötanud kohtutäituri abina järjest

vähemalt ühe aasta ning kellele koja kutsekogu juhatus andis õiguse tegutseda

pankrotihaldurina.

Muudatuse aluseks on Justiits- ja Digiministeeriumile 5. jaanuaril 2026 laekunud koja

ettepanek lubada ka kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1 vastava haridustasemega

kohtutäituri abidel saada ametikohajärgselt pankrotihaldurina tegutsemise õigus. Koja

31

ettepaneku kohaselt on mitu kohtunikku kojale viimasel ajal teatanud, et ei leia piisavalt kiiresti

sobivat ja vaba pankrotihaldurit, mistõttu kannatab menetluste tõhusus. Samas on ametis

mitmeid kohtutäituri abisid, kes oleksid võimelised pankrotihalduri ülesandeid täitma (näiteks

on usaldusisikuna tegutsemise õigusega kolm kohtutäituri abi).

Kohtutäituri abi pädevus ja praktiline kogemus menetluslike otsuste tegemisel, vara

käsitlemisel ning võlgnike varalise seisu hindamisel on üldjuhul piisavalt sarnane sellele, mida

pankrotihalduri töö eeldab.

Koja ettepanekuga tuleb nõustuda – kohtutäituri abid on maksejõuetuse valdkonna asjatundjad,

kes võivad tõepoolest pankrotihaldurina tegutseda. Tuleb siiski arvestada, et kohtutäituri abilt

nõutakse madalamat haridustaset kui kohtutäiturilt – abi ametisse asumiseks piisab

bakalaureusekraadist – ning abiks saamine ei eelda pikaajalist kogemust maksejõuetuse ja

täitemenetluse valdkonnas. Samuti ei ole kohtutäituri abi eksamile pääsemise eeldus

kohtutäituri büroos töötamise kogemus.

Sellest tulenevalt on otsustatud, et pankrotihalduriks võib saada abi, kes vastab järgmistele

tingimustele:

 tal on magistrikraad ja

 kohtutäituri büroos töötamise kogemus ning

 tema teadmisi pankrotiõiguse kohta on kontrollinud teised spetsialistid.

Eelnõu § 3 punktiga 2 muudetakse PankrS-i § 146. Paragrahvi lõiget 1 täiendatakse punktiga

5, mille kohaselt tehakse enne pankrotimenetluses jaotise alusel raha väljamaksmist

pankrotivarast väljamakseid ka sellise täitemenetluse alustamise tasu ja sissenõutavaks

muutunud täitekulude katteks, mis on lõppenud võlgniku pankroti väljakuulutamisega.

Nimetatud nõuded rahuldatakse vastavalt muudetavas sättes kehtestatavale

rahuldamisjärjekorrale – pankrotimenetluse kulude järel.

Muudatuse eesmärk on tugevdada täitemenetluse süsteemi jätkusuutlikkust, tagades, et

täitemenetluses kantud kulud, mis on seotud toimingutega enne pankroti väljakuulutamist, ei

jääks kohtutäituri kanda. Täitemenetluse alustamise tasud ja muud menetluskulud kannab

üldjuhul kohtutäitur oma vahenditest, kuni nende sissenõudmine võlgnikult osutub

võimalikuks. Kui täitemenetlus lõpeb pankroti väljakuulutamisega, ei ole enam võimalik neid

kulusid tavakorras sisse nõuda. Sellises olukorras on põhjendatud tagada, et nimetatud kulud

hüvitatakse pankrotimenetluses eelistatud järjekorras. Selleks lisatakse nimetatud kulud

PankrS-i § 146 lõike 1 loetellu.

Täiendamise eesmärk ei ole aga laiendada eelisjärjekorras rahuldamist täitemenetluse

põhitasule, mida käsitatakse samuti täitemenetluse kuluna TMS-i § 37 lõike 1 tähenduses.

Seetõttu on muudatuse sõnastuses selgelt viidatud sellele, et uus kord ei laiene täitemenetluse

põhitasule. Kohtutäituril on võimalik esitada menetluse põhitasu nõue võlgniku

pankrotimenetluses üldises korras, vastavalt sama eelnõuga kehtestatavale uuele kohtutäituri

seaduse §-le 361.

Eelnõu § 3 punktiga 3 täiendatakse seadust §-ga 1934. Uus õigusnorm sätestab korra, mille

kohaselt võivad kohtutäituri abid, kes on saanud õiguse kohtutäiturit asendada ning on

sooritanud kohtutäiturieksami hiljemalt 31. detsembril 2026, esitada kojale taotluse

pankrotihalduriks saamiseks ilma pankrotihalduri eksamit sooritamata ja vastavat väljaõpet

läbimata.

32

Muudatuse vajadus tuleneb koja 5. jaanuari 2026. aasta pöördumisest Justiits- ja

Digiministeeriumi poole. Pöördumises juhiti muu hulgas tähelepanu vajadusele muuta

kohtutäituri eksami läbiviimise korda. Koja selgituste kohaselt on eksamikomisjoni pikaajaline

praktika näidanud, et kohtutäituri eksamil osalejad ebaõnnestuvad valdavalt pankrotimenetluse

kaasuse lahendamisel.

Eri valdkondade kaasuste eksamile lisamine on tingitud eelpool kirjeldatud võimalusest asuda

kohtutäituri või pankrotihalduri ametisse ilma asjaomast eksamit sooritamata ja vastava

väljaõppeta. Näiteks võib kohtutäiturieksami edukalt sooritanud kohtutäituri abi tulevikus

saada kohtutäituriks ning ühtlasi ka pankrotihalduriks ilma täiendava eksami või väljaõppeta,

kuna tema teadmisi on juba kohtutäiturieksami käigus kontrollitud.

Ühelt poolt on selline lähenemisviis mõistlik, soodustades ametitevahelist liikumist. Teisalt ei

ole põhjendatud, et kohtutäituri abi, kes ei plaani tulevikus pankrotihalduriks saada, peab

kohtutäituri eksamil lahendama pankrotiõiguse kaasuse. Seetõttu võib nõustuda koja

ettepanekuga seada kohtutäituri eksamil rõhk täitemenetlusalaste teadmiste kontrollile ning

jätta pankrotimenetluse küsimused pankrotihalduri eksamil lahendada. Eksamite

korraldamisega seotud tegevused jäävad siiski Koja pädevusse, kuna õigusaktid ei reguleeri

eksamite läbiviimist nii detailselt.

Seoses eeltooduga ning tulevase kohtutäituri ja pankrotihalduri eksamite ümberkorraldamisega,

antakse kõnesoleva eelnõuga ka juba ametis olevatele kohtutäituri abidele õigus saada

pankrotihalduriks. Üks selle eeltingimus on, et nende teadmisi maksejõuetuse valdkonnas on

hinnanud teised asjatundjad. Hetkel hinnatakse seda kohtutäiturieksamil, mis toimub

kombineeritud kujul: eksamil lahendatakse nii täitemenetluse kui ka pankrotiõiguse kaasuseid.

Seetõttu võib pidada pankrotiõiguse teadmiste kontrolli läbinuks need abid, kes on seni

kohtutäiturieksami edukalt sooritanud. Nende jaoks on põhjendatud sätestada erisus: juhul kui

nad täidavad ka muud pankrotihalduriks saamise eeltingimused, võivad nad tulevikus esitada

kojale taotluse haldurina tegutsemise õiguse saamiseks ilma täiendavat pankrotihalduri eksamit

sooritamata ja väljaõpet läbimata.

Tulevikus peavad need kohtutäituri abid, kes hakkavad sooritama uut tüüpi eksamit, mis

keskendub peamiselt täitemenetluse teadmistele, läbima pankrotihalduriks saamiseks eraldi

pankrotihalduri eksami. Kojal on võimalik kehtestada eraldi kord, mis soosib mõlema eksami

sooritamist. Näiteks ei peaks varem kohtutäiturieksami valikvastustega testi edukalt sooritanud

isik tegema pankrotihalduri eksamil sama testi uuesti, vaid võiks piirduda üksnes

pankrotiõiguse kaasuse lahendamisega.

3.4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

muutmine

Eelnõu §-ga 4 muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seadust.

Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse (TSMSRS) paragrahvi 26 lõikega 3.

Muudatuse eesmärk on täpsustada, et juhul kui sundtäitmisele esitatakse sellised kohtulahendid

ja kokkulepped lapsega suhtlemise korraldamise kohta, mille lahendamise avaldus esitati

kohtule enne 2022. aasta 1. septembrit, mistõttu lahendas kohus need enne seda kuupäeva

kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel, tuleb selliste täitedokumentide

33

sundtäitmisel sunnivahendite rakendamisele kohaldada alates 1. septembrist 2022 kehtivat

TMS-i § 179 lõigete 2–23 redaktsiooni.

Sätte täiendamise vajadus tuleneb kohtupraktikast, milles tõlgendati TSMSRS-i § 25 lõiget 2

ekslikult, leides, et nimetatud säte reguleerib ka täitemenetluses lubatud sunnimeetmete

kohaldamist. Sellest järeldusest lähtuvalt jätsid kohtud osa kohtutäiturite avaldustest trahvi

määramiseks rahuldamata, viidates TSMSRS-i § 25 lõikele 2. Tekkis olukord, kus kohtutäiturid

olid justkui sunnitud kohaldama kuni 1. septembrini 2022 kehtinud sunnivahendit (sunniraha),

kuigi seadusandja oli tunnistanud selle ebaefektiivseks ning asendanud trahvi ja arestiga.

Tegelikult reguleerib TSMSRS-i § 25 lõige 2 üksnes täitedokumendi sundtäitmisele võtmise

(täidetavuse) eeldusi, mitte aga täitemenetluse läbiviimist ega täitemeetmete rakendamist. Kuna

väljakujunenud kohtupraktika on vastuolus seadusandja tegeliku tahtega, täiendatakse

õigusselguse huvides TSMSRS-i § 26 lõikega 3, mis sätestab, et ka TSMSRS-i § 25 lõikes 1

nimetatud kohtulahendite ja kokkulepete sundtäitmisel tuleb kohaldada alates 1. septembrist

2022 kehtivat TMS-i § 179 sunnimeetmete rakendamise korda.

Seega kehtestatakse üheselt mõistetav põhimõte, et ka kõigis eelnõu seadusena jõustumise ajaks

lapsega suhtlemise korraldamise asjades pooleliolevates täitemenetlustes hakatakse alates 1.

septembrist 2022 rakendama uusi sunnivahendeid – kohtulikku trahvi ning vajaduse korral ka

aresti.

3.5. Eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Eelnõu eesmärk on parandada

täitemenetluse toimivust, õigusselgust ja ökonoomiat ning tagada kohtutäituri ametitegevuse

jätkusuutlikkus, mis omakorda toetab PS-i §-dest 14, 15 ja 32 tulenevat riigi kohustust tagada

isikute põhiõiguste tõhus kaitse.

Õigusselguse ja õiguskindluse põhimõte. Eelnõu üks keskseid eesmärke on kaotada

täitemenetluse läbiviimise ja täitekulude sissenõudmise praktikas ilmnenud õiguslik ebaselgus.

Seletuskirjas kirjeldatud probleemid – ebaühtlane kaebemenetluse praktika, ebamäärane

tõendamiskoormuse jaotus, selgusetus täitekulude kandmises pankrotimenetluses,

sundtäitmisega ühinemisel, täitedokumendi tühistamisel, aegumise korral või täitemenetluse

peatamisel – on otseselt seotud õiguskindluse puudumisega. Kavandatavad muudatused

täpsustavad menetlusreegleid, kehtestavad selgemad tähtajad, vorminõuded ja otsustusloogika

ning vähendavad normide tõlgendamisruumi. See võimaldab menetlusosalistel ja

kohtutäituritel oma õigusi ja kohustusi paremini ette näha ning vähendab vajadust pöörduda

õiguskaitse saamiseks kohtu poole. Selline lähenemisviis on kooskõlas põhiseadusliku

õigusselguse nõudega.

Õiguspärase ootuse põhimõte. Menetlusosaliste jaoks täitemenetluse olemus ega vastutuse

põhimõtteline jaotus ei muutu. Võlgnike jaoks on täitekulude kandmise kohustus õiguses juba

kehtestatud ning muudatused pigem selgitavad selle kohaldamise piire. Sissenõudjate jaoks

jääb kehtima põhimõte, et pankrotimenetluses ja täitemenetluses sõltub nõuete rahuldamine

seaduses sätestatud järjekorrast ja vara olemasolust. Ka kohtutäiturite jaoks ei kehtestata uusi

ootamatuid kohustusi, vaid täpsustatakse tasu sissenõudmise aluseid, lähtudes senisest

praktikast ja Riigikohtu suunistest. Seega ei riku eelnõu õiguspärase ootuse põhimõtet.

Proportsionaalsuse põhimõte. Eelnõus sisalduvad meetmed on sobivad, vajalikud ja

mõõdukad. Need on sobivad, kuna aitavad saavutada eesmärki tagada toimiv ja jätkusuutlik

34

täitesüsteem. Need on vajalikud, sest senine regulatsioon ja üksnes kohtupraktikale tuginemine

ei ole suutnud kõrvaldada ilmnenud ebaselgust ega vähendada vaidlusi. Meetmete mõõdukus

väljendub eelkõige täitekulude sissenõudmise piirangutes, proportsionaalses jaotuses ning

menetluslike tagatiste säilitamises. Muudatused ei lähe täitemenetluse tõhusaks toimimiseks

vajalikust kaugemale.

Põhiõigus tõhusale õiguskaitsele (PS § 15). Kaebemenetluse korrastamine – sh vaikimisi

kohalduva kirjaliku menetluse kehtestamine, vormi- ja sisunõuete täpsustamine ning puuduste

kõrvaldamise selge reguleerimine – ei piira isikute õigust vaidlustada kohtutäituri tegevust, vaid

muudab selle õiguse kasutamise efektiivsemaks. Menetluse kiirenemine ja selgem struktuur

toetavad tegelikku juurdepääsu õiguskaitsele, vältides olukordi, kus õigusselguse saabumine

venib üksnes menetlusvormi tõttu. Seega tugevdavad muudatused PS-i §-st 15 tuleneva

põhiõiguse sisulist kaitset.

Omandipõhiõigus (PS § 32). Eelnõu puudutab omandipõhiõigust eeskätt võlgnike ja

sissenõudjate vaatenurgast, reguleerides täitekulude kandmist ja raha jaotamist piiratud

ressursside tingimustes. Muudatustega ei kehtestata uusi rahalisi kohustusi ega suurendata

nõuete kogumahtu, vaid täpsustatakse kehtivate kohustuste täitmise korda ja järjekorda.

Täitekulude katmine võlgniku vara arvelt ka erijuhtudel on kooskõlas täitemenetluse

üldpõhimõttega, mille kohaselt kannab menetluse kulud üldjuhul võlgnik. Samal ajal on mitmel

juhul ette nähtud selged piirangud ja maksimummäärad, mis välistavad ebamõistliku koormuse.

Sissenõudjate jaoks tähendab võimalik mõju peamiselt pankrotivara või müügitulemi

ümberjaotamist seaduses sätestatud järjekorra alusel, mida ei saa pidada intensiivseks

omandipõhiõiguse riiveks. Seega on omandipõhiõiguse riived mõõdukad ja põhiseaduspärased.

Ettevõtlusvabadus ja avaliku ülesande täitmine (PS § 31 koostoimes PS §-dega 14 ja 32). Kohtutäituri ametitegevus on avalik-õiguslik ülesanne, mis eeldab mõistlikku ja prognoositavat

finantseerimist. Täitekulude ja menetluse põhitasu sissenõudmise selgem reguleerimine väldib

olukordi, kus kohtutäitur kannab ebaproportsionaalselt menetlusosaliste maksejõuetuse riski

või neid riske, mida tema ei suuda menetluslikult juhtida. See toetab ka riigi kohustust tagada

toimiv täitesüsteem, mis kaitseb tõhusalt võlausaldajate õigusi ja hoiab ära omavolilise

õigusemõistmise.

Kokkuvõttes on eelnõus kavandatud muudatused põhiseaduspärased. Need suurendavad

õigusselgust ja lisavad õiguskindlust, tagavad menetlusosaliste õiguste tasakaalustatud kaitse

ning on proportsionaalsed taotletavate eesmärkidega. Muudatused ei too kaasa ebamõistlikku

põhiõiguste riivet, vaid vastupidi – aitavad vähendada õiguslikku ebakindlust ja vaidlusi,

parandades täitemenetluse efektiivsust ja usaldusväärsust tervikuna. Väheneb võlgnike ja

sissenõudjate halduskoormus, eelkõige kohtutäituri tegevuse peale esitatava kaebuse

menetluses tehtavate muudatuste tõttu.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega.

35

6. Seaduse mõjud7

Eelnõuga planeeritakse teha neli suuremat sisulist muudatust:

1. kohtutäituri tegevuse või tegevusetuse peale esitatud kaebuste menetlemise korra muutmine;

2. uute reeglite kehtestamine täitemenetluse läbiviimiseks pärast võlgniku surma;

3. täitemenetluse kulude kandmise korra täpsustamine erijuhtumite puhul;

4. kohtutäituri abidele pankrotihalduri kutse andmise võimaldamine.

6.1. Kavandatav muudatus: kohtutäituri tegevuse või tegevusetuse peale esitatud kaebuse

menetlemise korra muutmine

Muudatusega kaasnev mõju: majanduslik mõju (mõju töö- ja halduskoormusele)

Muudatusest mõjutatud sihtrühmad:

1) kohtutäiturid – 35;

2) täitemenetluse osalised – 100 0008 isiku.

Sihtrühmadele avalduva mõju kirjeldus ning järeldus mõju olulisuse kohta

6.1.1. Mõju kohtutäituritele – muudatus avaldab valdavalt positiivset mõju, eelkõige

töökoormuse ning menetluse tõhususe aspektist. Muudatuse tulemusel ei ole kohtutäiturid

edaspidi kohustatud igal juhul korraldama kaebuse suulist menetlemist, mis võimaldab neil

asuda viivitamata koostama kirjalikku otsust kaebuse kohta. Osa menetlusosalistest võib

soovida ka kaebuse suulist läbivaatamist kohtutäituri büroos. Senist praktikat arvestades esineb

selliseid juhtumeid siiski vaid üksikute kaebuste puhul. See vähendab menetlusega seotud

ajakulu ning aitab kaasa kohtutäiturite tööaja ratsionaalsemale kasutamisele. Lisaks antakse

kohtutäituritele kirjaliku otsuse tegemiseks juurde viis päeva ning kehtestatakse kümnepäevane

tähtaeg tõendite kogumiseks, mis jaotab menetluskoormuse senisest ühtlasemalt ja vähendab

ajasurvest tulenevat õiguste rikkumise riski.

Täpsemad menetlusreeglid suurendavad õigusselgust kaebemenetluse läbiviimisel ning

vähendavad vajadust õigusnormide tõlgendamise järele. Olulise muudatusena nähakse ette

võimalus jätta korduvad samasisulised kaebused läbi vaatamata, mis lahendab praktikas

esinenud probleemi ja hoiab ära põhjendamatu töökoormuse tekkimise. Uus norm aitab vältida

näiteks neid olukordi, kus võlgnik esitab igakordse sissetulekust kinnipidamise korral kaebuse

sissetuleku aresti ulatuse kohta, selle asemel et pöörduda kohtusse.

Samuti aitab tõendamiskoormuse selgem jaotus kaebaja ja menetleja vahel täpsustada

menetlusosaliste rolle ning muuta kaebemenetlus läbipaistvamaks. Arvestades täitemenetluse

formaalset iseloomu, toetab detailsem regulatsioon menetluse sujuvamat ja ühtlasemat

läbiviimist. Kaebuste sisu muutub edaspidi menetleja jaoks selgemaks, mis omakorda mõjutab

positiivselt kaebuste kohta tehtavate otsuste kvaliteeti ja nende tegemise kiirust.

Selle muudatusega ei kaasne kohtutäituritele töökoormuse kasvu, kuna kohtupraktika ja

kehtivad TMS-i normid kohustavad kohtutäiturit juba praegu koguma täitemenetluses tähtsust

7 Eelnõus pakutavate muudatuste mõju on varem hinnatud täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamise kavatsuses (https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/107e2a05-78b8-4a91-8b6c-

41c6fe2e3990) ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuses

(https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9481be7e-a953-4b6f-9b1a-c5bca04d961b). 8 Eelnõu mõju analüüsis on täitemenetluse osaliste sihtrühmana läbivalt käsitatud käimasolevate täitemenetluste

võlgnikke ja sissenõudjaid. Nii võlgnike kui ka sissenõudjate hulgas on nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid.

36

omavat teavet omal algatusel, sealhulgas kohtutäituri tegevuse suhtes lahkarvamuste

tekkimisel.

6.1.2. Mõju täitemenetluse osalistele – täitemenetluse osaliste jaoks tähendab kaebemenetluse

korra muutmine eeskätt vaidluste kiiremat lahendamist ja õigusselguse varasemat saabumist.

Suulise menetlemise kohustuse kaotamine ning kaebemenetluse üldine lühenemine kiirendavad

otsuse tegemist, võimaldades menetlusosalistel kiiremini selgusele jõuda, kas vaidlus laheneb

kohtutäituri menetluses või on vajalik pöörduda kohtu poole. See soodustab õigusrahu

saavutamist ning vähendab menetlusega kaasnevat ebakindlust. Täpsem regulatsioon muudab

kohtutäituri menetluslikud otsused ja nõuded menetlusosalistele paremini etteaimatavaks ning

selgitab ühtlasi menetlusreeglite rikkumise tagajärgi.

Kaebajale, sealhulgas võlgnikule pandud tõendamiskoormus ja tähtajad ei ole ebamõistlikult

koormavad ning on proportsionaalsed menetluse eesmärgiga. Kuigi see ei ole seni olnud selgelt

reguleeritud, on ka varem eeldatud, et kaebuse esitaja toetab oma seisukohti asjakohaste

tõenditega. Seega ei muuda uute normide kehtestamine kaebuse esitamist sisuliselt

keerulisemaks. Samas ei jäta uus regulatsioon enam ruumi ühe- või kahelauselistele kaebustele,

mille puhul pidid nii kohtutäitur kui ka kaebaja ise tegema märkimisväärseid jõupingutusi, et

selgitada välja kaebuse eesmärk, taust ja asjakohased tõendid. Edaspidi suunatakse nendele

tegevustele varem kulunud ressurss vahetult kaebuse lahendamisele, mis kiirendab menetlust

menetlusosalise huvides.

6.1.3. Mõju halduskoormusele - kohtutäituri tegevusele esitatava kaebuse uue menetluskorra

kehtestamine võib tõsta nii sissenõudja kui ka võlgniku halduskoormust, kuna kaebus peab

sisaldama selgelt sõnastatud nõudeid ja põhjendusi. See võib nõuda põhjalikumat

ettevalmistust. Kaebuse puuduste kõrvaldamiseks võib olla vajalik täiendavate dokumentide

või andmete esitamine. See suurendab esialgset panust kaebemenetluse algatamisse.

Halduskoormuse võimalik kasv ei pruugi siiski praktikas realiseeruda, kuna ka praegu esitavad

menetlusosalised põhjendatud kaebusi ning lisavad asja lahendamiseks vajalikud tõendid.

Samas toob kaebuse menetlemise uus kord kaasa ka halduskoormuse vähenemise. Paremini

sisustatud ja tõendatud kaebuse alusel tehtava kohtutäituri otsuse kvaliteet paraneb ning

väheneb vajadus otsuse edasikaebamiseks kohtusse. Lisaks ei eeldata menetlusosalistelt enam

üldjuhul ilmumist kaebuse läbivaatamisele kohtutäituri büroosse, välja arvatud juhul, kui nad

ise avaldavad selleks soovi. Samuti lüheneb kaebuse kohta otsuse tegemise aeg.

6.1.4. Kokkuvõttes avaldab kavandatav muudatus kõigile sihtrühmadele üldiselt positiivset

mõju. Muudatus toetab sujuvamat ja kiiremat vaidluste lahendamist täitemenetluses.

Muudatuste tulemusel kaebused muutuvad menetluse vaatest selgemaks ja arusaadavamaks

ning toetatud asjakohaste tõenditega, mis võimaldab kaebust menetleda kiiremini ja teha selle

kohta igakülgselt põhjendatud otsuse. Otsuste tegemise kiirenemine ja nende kvaliteedi

paranemine on tegurid, mis toetavad kaebaja huvide tõhusamat kaitset.

6.2. Kavandatav muudatus: uute reeglite kehtestamine täitemenetluse läbiviimiseks

pärast võlgniku surma

Muudatusega kaasnev mõju: majanduslik mõju (mõju töö- ja halduskoormusele)

Muudatusest mõjutatud sihtrühmad:

1) kohtutäiturid – 35;

2) täitemenetluse osalised – ligikaudu üle 100 000 isiku.

37

Sihtrühmale avalduva mõju kirjeldus ning järeldus mõju olulisuse kohta

6.2.1. Mõju kohtutäiturile – kohtutäitur peab haldama kõiki oma täitemenetlusi ja kavandatav

muudatus võimaldaks täituril korrastada ja lihtsustada tema menetluses olevate toimikute

haldamist ning vältida täitemenetluste põhjendamatut peatumist teadmata ajaks. Muudatus võib

suurendada täituri töökoormust sissenõudjale asjaolude selgitamise ja täitemenetluse osalise

lõpetamise tõttu, kuid täituri koormus suureneks pigem mõõdukalt, aga mitte märgatavalt.

Eeltoodust lähtudes avaldab muudatus sihtrühmale pigem positiivset mõju.

6.2.2. Mõju võlgnikele / võlgnike pärijatele – negatiivne mõju võlgnikule või

võlgnikupärijale täitemenetluse jätkamise, peatamise ja lõpetamise korral võlgniku surma tõttu

puudub.

Kavandatav muudatus kehtestab täitemenetluse jätkamise osas selged tähtajad olukorras, kus

võlgnik on surnud ning pärimismenetlust ei ole algatatud. Kehtiv õigus otsest tähtaega

pärimismenetluse algatamiseks ei sätesta. Praktikas on see võimaldanud pärijatel jätta

otsustamine pikaks ajaks määramatusse seisu, mis omakorda on toonud kaasa täitemenetluste

seiskumise.

Muudatuse kohaselt tekivad pärast võlgniku surma konkreetsed ajaraamid, mille jooksul

sissenõudja saab otsustada pärimismenetluse algatamise üle ning mille möödumisel võib

kohtutäitur täitemenetluse lõpetada. See võib kaasa tuua olukorra, kus pärimismenetlus

algatatakse varasemalt kui kehtiva praktika kohaselt.

Pärijate jaoks võib suureneda ajasurve pärimisasja lahendamiseks. Kui sissenõudja algatab

pärimismenetluse või annab märku soovist täitemenetlust jätkata, peavad potentsiaalsed pärijad

tegema kiiremini otsuse pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise kohta. Seega väheneb

võimalus hoida pärimisasja pikalt passiivses seisus.

Teiseks võib varasem pärimismenetluse algatamine kaasa tuua kiirema selguse pärandvara

koosseisu ja kohustuste ulatuse osas. See võib olla pärijate jaoks ka positiivne, kuna väldib

pikaajalist õiguslikku ebamäärasust ning võimaldab kiiremini hinnata, kas pärand on

majanduslikult mõistlik vastu võtta. Samuti jäävad pärijatele alles kõik pärimisseadusest

tulenevad õiguskaitsevahendid, sealhulgas õigus pärandist loobuda ning õigus nõuda

pärandvara inventuuri läbiviimist.

Muudatuse mõju pärijatele on kokkuvõtvalt väike kuni mõõdukas. Muudatus ei loo pärijatele

uusi materiaalõiguslikke kohustusi ega laienda nende vastutust pärandaja võlgade eest. Samuti

ei kitsenda see pärijate õigust pärandist loobuda ega kasutada pärandvara inventuuri

mehhanismi.

6.2.3. Mõju sissenõudjatele – juhul kui täitemenetlus lõpetatakse võlgniku surma korral

sissenõudja tahteavalduse alusel, on tegemist sissenõudja enda nõude käsutamisega ning sellisel

juhul ei avalda muudatus sissenõudjale negatiivset mõju. Juhul kui täitemenetlus lõpetatakse

sissenõudja passiivsuse tõttu, s.o juhul kui sissenõudja ei vasta kohtutäituri teavitusele või ei

algata kolme kuu jooksul alates teavitamisest pärimismenetlust, on menetluse lõpetamine

tingitud sissenõudja enda tegevusetusest, mida tal on võimalik vältida pärimismenetluse

algatamise kaudu.

Arvestades, et sissenõudjal säilib igal juhul õigus pöörduda TMS-i § 49 lõike 2 alusel uuesti

kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult

38

täitmata, ei ole sissenõudja õigused ega huvid olulisel määral riivatud. Eeltoodust tulenevalt on

kavandatava muudatuse mõju sissenõudjale väike.

6.2.4. Mõju halduskoormusele - muudatus võib suurendada sissenõudja halduskoormust,

kuna temalt eeldatakse suuremat aktiivsust täitemenetluse jätkamisel pärast võlgniku surma.

Kui sissenõudja peab täitemenetluse jätkamist perspektiivikaks, tuleb tal edaspidi näidata

suuremat valmisolekut võlgniku pärimismenetluse algatamiseks. Selleks tuleb pöörduda notari

poole ja tasuda riigilõiv.

Samas ei pruugi halduskoormuse kasv praktikas ilmtingimata aset leida, kuna pärimismenetluse

algatamine ei muutu sissenõudja jaoks kohustuslikuks. Kui sissenõudja ei pea nõude

sundtäitmise jätkamist perspektiivikaks, võib ta anda kohtutäiturile nõusoleku täitemenetluse

lõpetamiseks. Samuti ei suurene sissenõudja halduskoormus juhul, kui pärimismenetluse

algatavad võlgniku pärijad.

Muudatus võib suurendada ka võlgniku pärijate halduskoormust, kuna pärimismenetluse

algatamisega võib kaasneda vajadus suhelda pärimismenetluse läbiviija või pärandvara

inventuuri tegijaga. Võlgniku surma järel võivad rakenduda konkreetsed tähtajad, mille jooksul

tuleb otsustada pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise üle. See võib eeldada pärijatelt

kiiremat otsustamist ja teabe kogumist pärandvara kohta.

Uus kord võib samas vähendada võlgniku pärijate halduskoormust. Varasem menetluslik selgus

aitab vältida olukordi, kus pärijad teevad otsuseid teadmatuses. See võib kokku hoida nii aega

kui ka kulusid, mis muidu kaasneksid hilisemate vaidluste või vastutuse ulatuse selgitamisega.

Kiirem menetluslik lahendus võib piirata võimalike kulude kasvu ja vähendada pärandvara

väärtuse vähenemise riski.

6.2.5. Kokkuvõtvalt on kavandatud muudatuse mõju sõltuvalt sihtrühmast kas positiivne või

puudub. Täitemenetlus muutub võlanõude täitmise aspektist tänu sellele kiiremaks,

efektiivsemaks ja ökonoomsemaks, mis avaldab positiivset mõju kohtutäituritele ja

sissenõudjatele. Samuti ei kaasne muudatusega otsest negatiivset mõju võlgniku

õigusjärglasele. Muudatus võib küll kaasa tuua pärimismenetluse varasema algatamise ning

vähendada ajapikendust otsuse tegemiseks, kuid ei halvenda pärijate õiguslikku seisundit ega

suurenda nende vastutust. Pärijate vastutus pärandaja võlgade eest jääb endiselt piiratud

pärandvara väärtusega ning sõltub pärandi vastuvõtmisest. Samuti ei mõjuta muudatus pärijate

õigust otsustada, kas nad pärandi vastu võtavad või sellest loobuvad.

6.3. Kavandatav muudatus: täitemenetluse kulude kandmise korra täpsustamine

erijuhtumite puhul

Muudatusega kaasnev mõju: majanduslik mõju (mõju töö- ja halduskoormusele, kuludele ja

tuludele)

Muudatusest mõjutatud sihtrühmad:

1) kohtutäiturid – 35;

2) täitemenetluse osalised – ligikaudu üle 100 000 isiku;

3) pankrotihaldurid – 59.

Sihtrühmale avalduva mõju kirjeldus ning järeldus mõju olulisuse kohta

6.3.1. Mõju kohtutäituritele – muudatused vähendavad süsteemset riski, et kohtutäitur jääb

tehtud toimingute eest tasust ilma, ning tugevdavad kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse

39

põhimõtte tegelikku toimimist. Täitekulude ja põhitasu sissenõudmise selgem reguleerimine

erinevates olukordades – sealhulgas pankrotimenetluses, sundtäitmisega ühinemisel,

täitemenetluse peatamisel, nõude varasemal lõppemisel ning avalik-õiguslike ja

karistusõiguslike nõuete aegumisel – loob kohtutäituritele suurema õiguskindluse tasu

laekumise suhtes. See omakorda toetab ametitegevuse jätkusuutlikkust ning vähendab vajadust

kulukate ja ajamahukate õigusvaidluste järele nt pankrotihaldurite või menetlusosalistega.

Kuigi mõnes üksikus aspektis võib töökoormus mõõdukalt suureneda (nt nõudeavalduste

esitamise sagenemise tõttu), tasakaalustub see vaidluste vähenemise ja menetlusliku selguse

suurenemisega. Kavandatavate muudatuste koondmõju kohtutäituritele on selgelt positiivne.

Muudatused parandavad kohtutäiturite töökorraldust, finantsstabiilsust ja menetluslikku

positsiooni täitemenetluses.

6.3.2. Mõju võlgnikele – võlgnike jaoks on muudatuste koondmõju valdavalt neutraalne kuni

mõõdukalt positiivne. Muudatused ei suurenda võlgniku rahalisi kohustusi ebamõistlikult, vaid

selgitavad ja ühtlustavad olukordi, kus täitekulud jäävad võlgniku kanda ka maksejõuetuse,

täitemenetluse peatamise või nõude lõppemise korral. Enamasti ei too muudatused kaasa

rahalist lisakoormust, vaid muudavad pankrotivara või täitemenetluses laekuva raha jaotust,

suurendades samal ajal õigusselgust ja etteaimatavust.

Mitmel muudatusel on ka võlgniku huve toetav toime, näiteks juhtudel, kus täitekulude

katmisega vara müügist välditakse täitemenetluste edasist jätkumist ja lisakulude tekkimist.

Täitekulude maksimummäärade fikseerimine ja aegumist reguleerivate sätete ühtlustamine

vähendavad samuti võlgniku õiguslikku ebakindlust. Seetõttu võib muudatuste mõju võlgnikele

pidada pigem väikeseks ja mõõdukalt positiivseks. Lapse elatise sundtäitmise menetluse

alustamise tasu langetamine parandab elatise võlgniku võimekust tasuda elatist vabatahtlikult

ka täitemenetluse ajal.

6.3.3. Mõju sissenõudjatele – sissenõudjatele avaldavad muudatused mõju peamiselt

pankrotivara ja täitemenetluses laekuva raha jaotuse tasandil. Täitekulude suurem või selgem

arvestamine võib mõningatel juhtudel vähendada sissenõudjale jaotatavat summat, kuid

tegemist on üldjuhul väikese mõjuga, mis ei muuda sissenõudjate käitumismustreid ega nõua

kohanemismeetmeid.

Sissenõudjate positsioon täitemenetluses jääb üldjoontes samaväärseks ning muudatused ei

halvenda nende õiguste järjekohta ega sisulist võimalust nõuet maksma panna. Vastupidi,

mitmed muudatused toetavad võlausaldajate võrdset kohtlemist ning välistavad olukordi, kus

ühe sissenõudja tegevus (nt menetluse põhjendamatu peatamine) kahjustaks

ebaproportsionaalselt teiste sissenõudjate huve. Samuti ei kaasne sissenõudjatele otsest

majanduslikku lisakoormust avalik-õiguslike ja karistusõiguslike nõuete aegumise või

täitemenetluse lõpetamise korral. Seega on muudatuste mõju sissenõudjatele pigem väike.

6.3.4. Mõju pankrotihalduritele – pankrotihaldurite jaoks on muudatuste koondmõju

valdavalt neutraalne kuni mõõdukalt positiivne. Muudatused ei too kaasa olulist töökoormuse

kasvu, kuna täitekulude ja kohtutäituri tasunõuete käsitlemine pankrotimenetluses muutub

õigusselgemaks ning väheneb vajadus vaidlustada kohtutäiturite nõudeid. Kuigi

nõudeavalduste arv võib suureneda, kuna kohtutäiturid hakkavad senisest aktiivsemalt oma

nõudeid esitama, tasakaalustab seda vaidluste vähenemine ja menetluste sujuvam kulg.

Muudatused ei avalda pankrotihalduritele otsest majanduslikku mõju ning toetavad

pankrotimenetluse efektiivsust ja prognoositavust. Kokkuvõttes ei avalda muudatused

40

pankrotihalduritele olulist mõju, kuid parandavad menetluslikku selgust ja vähendavad

praktikas esinenud ebakindlust.

6.3.5. Mõju halduskoormusele – täitekulude jaotuse täpsustamine vähendab halduskoormust

nii sissenõudja kui ka võlgniku jaoks. Mida täpsemalt on sätestatud tasu kandmise kord, seda

väiksem on vajadus oma õiguste kaitseks ja tekkinud eriarvamuste lahendamiseks esitada

avaldusi ja kaebusi.

Elatise sissenõudmist reguleerivate normide terminite ühtlustamine toob kaasa olulise

halduskoormuse vähenemise võlgniku jaoks. Kuna õigusnormid sätestavad edaspidi selgemalt,

millistel juhtudel on võimalik võlgniku suhtes kohaldada elatise sundtäitmise tõhustamiseks

ette nähtud rangemaid menetlusnorme, väheneb võlgniku vajadus kaitsta oma õigusi normide

ebaõige kohaldamise korral. See tähendab, et võlgnikud esitavad edaspidi vähem kaebusi

kohtutäituritele ja kohtutele.

Automaatne täitemenetluse lõpetamine vanemluskokkuleppe korral vähendab võlgniku

halduskoormust. Edaspidi näeb õigusakt ette täitemenetluse automaatse lõpetamise juhul, kui

kohtutäiturile esitatakse Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud hilisem vanemluskokkulepe, mis

käsitleb lapse ülalpidamist või lapsega suhtlemist olukorras, mille kohta on varem tehtud

kohtulahend või sõlmitud kokkulepe. Kuna lõpetamine ei eelda võlgnikult täiendavaid sisulisi

toiminguid, piisab selleks lihtsast avaldusest ning menetlus ei sõltu teiste menetlusosaliste

tegevusest. Lisaks langeb võlgniku jaoks ära vajadus taotleda täitemenetluse lõpetamist kohtus.

Võlgniku kinnisasja suhtes läbiviidava täitemenetlusega ühinemise kord vähendab oluliselt

sissenõudja halduskoormust. Kuna edaspidi loetakse sissenõudja sundtäitmisega ühinenuks

vastava avalduse esitamisega, ei pea sissenõudja enam ootama kohtutäituri ühinemisotsust.

Sissenõudja jaoks seisneb muudatuse eelis selles, et uus kord välistab vajaduse esitada

korduvaid avaldusi sundtäitmisega ühinemiseks, mida varasema praktika kohaselt võis ette

tulla. Ühtlasi väheneb vajadus kaitsta oma õigusi seoses sundtäitmisega ühinemise

küsimustega. Uus kord vähendab ka võlgniku halduskoormust. Sundtäitmisega automaatne

ühinemine ei välista võlgniku kaebeõigust, näiteks juhul, kui kohtutäitur peaks tegema

ühinemise kohta keelduva otsuse. Uue korra kohaselt tuleb võlgnikul sellist laadi vaidlus läbida

üksnes üks kord, samas kui varasema korra järgi võis selline vajadus tekkida korduvalt.

6.3.6. Kokkuvõtvalt avaldavad kavandatavad muudatused positiivset mõju täitemenetluse

süsteemile tervikuna ning positiivset mõju igale sihtrühmale. Muudatustega kõrvaldatakse

mitmed senised õiguslikud ebaselgused, vähendatakse vaidlusi, parandatakse menetluste

efektiivsust ning tagatakse kohtutäituri ametitegevuse jätkusuutlikum finantseerimine.

Negatiivne mõju menetlusosalistele on kas olematu või väga piiratud ning seda ei saa pidada

oluliseks.

6.4 Kavandatav muudatus: kohtutäituri abidele pankrotihalduri kutse andmise

võimaldamine

Muudatusega kaasnev mõju: majanduslik mõju (mõju töö- ja halduskoormusele)

Muudatusest mõjutatud sihtrühmad:

1) kohtutäituri abid – 23;

2) pankrotihaldurid – 59;

3) pankrotiõigusele spetsialiseeruvad kohtunikud - 30.

Sihtrühmale avalduva mõju kirjeldus ning järeldus mõju olulisuse kohta

41

6.4.1. Mõju kohtutäituri abidele – muudatus loob kohtutäituri abidele täiendava

kutsetegevuse võimaluse, võimaldades neil teatud tingimustel omandada pankrotihalduri kutse

ilma täiendavaid eksameid või teste sooritamata. See laiendab nende professionaalseid

väljavaateid ning võimaldab senisest paindlikumat karjäärimudelit vabakutseliste õiguskutsete

süsteemis.

Mõju on eeskätt positiivne. Kohtutäituri abidel, kes vastavad kvalifikatsiooninõuetele (sh

haridus, töökogemus ja eksami sooritamine), tekib reaalne võimalus laiendada oma

tegevusvaldkonda pankrotimenetlusse. See võib suurendada nende sissetulekuvõimalusi,

tugevdada kutsealast positsiooni ning motiveerida süvendama maksejõuetusalaseid teadmisi.

Samal ajal suureneb nende vastutus ja töökoormus juhul, kui nad asuvad tegutsema

pankrotihaldurina. See eeldab valmisolekut täita pankrotihaldurile seadusest tulenevaid

kõrgendatud hoolsus- ja sõltumatuse nõudeid ning vältida huvide konflikti olukordi.

Mõju on mõõdukas ning selgelt positiivne. Tegemist on vabatahtliku võimalusega, mis ei

halvenda ühegi kohtutäituri abi õiguslikku seisundit, kuid avab täiendava professionaalse

väljundi.

Muudatus ei avalda negatiivset mõju neile kohtutäituri abidele, kes sooritavad kohtutäituri

eksami alates 1. jaanuarist 2026 ning soovivad samuti saada pankrotihalduri kutset. Kahe

eraldiseisva eksami – kohtutäituri ja pankrotihalduri – kogumaht ei erine eelduslikult kuni 31.

detsembrini 2025 toimunud kombineeritud eksami mahust, mille käigus tuli ühtse kaasuse

raames lahendada nii täitemenetluse kui ka pankrotimenetluse küsimusi.

6.5.2. Mõju pankrotihalduritele – muudatus laiendab pankrotihaldurite ringi ning suurendab

konkurentsi kutsealal. Praktikas võib see kaasa tuua seniste pankrotihaldurite jaoks suurema

konkurentsi nii määramiste kui ka menetluste osas, eeskätt piirkondades, kus haldurite arv on

olnud piiratud.

Samas on mõju tasakaalustatud. Arvestades, et pankrotihaldurite juurdekasv on olnud

tagasihoidlik ning kohtutel on esinenud raskusi sobiva ja vaba halduri leidmisel, ei ole

muudatuse eesmärk olemasolevat turgu ümber jaotada, vaid suurendada kogu süsteemi

võimekust. Seetõttu võib muudatus vähendada üksikute haldurite ülekoormust ning soodustada

menetluste kiiremat ja kvaliteetsemat läbiviimist.

Kutsekvaliteedi languse riski ei ole alust eeldada, kuna kutse andmise eelduseks on juba

sooritatud eksam ning piisav praktiline kogemus. Professionaalne standard säilib ning

pankrotihaldurite suhtes kohaldatavad vastutus- ja järelevalvemehhanismid ei muutu.

Mõju on mõõdukas. See suurendab konkurentsi, kuid arvestades valdkonna

järelkasvuprobleemi, on muudatus süsteemselt tasakaalustav ning toetab kutseala

jätkusuutlikkust.

6.5.3. Mõju pankrotiõigusele spetsialiseeruvad kohtunikele – muudatus mõjutab

pankrotiõigusele spetsialiseeruvaid kohtunikke eeskätt kaudselt menetluse korralduslikus

plaanis. Haldurite ringi laienemine suurendab kohtunike võimalusi valida menetluse eripärale

vastav ning ajaliselt kättesaadav pankrotihaldur.

42

See võib vähendada menetluste algusfaasis tekkivaid viivitusi, mis tulenevad sobiva halduri

leidmise raskusest. Samuti võib see kaasa aidata töökoormuse ühtlasemale jaotumisele

haldurite vahel ning parandada menetluste üldist tempot.

Kohtunike töö sisuline koormus ega pädevus ei muutu. Muudatus ei too kaasa täiendavaid

menetlustoiminguid ega uusi otsustuskoormusi. Samuti ei muutu pankrotihalduri sõltumatuse

või taandumise kontrollimise kohustus.

Mõju on mõõdukas ja positiivne, väljendudes eelkõige menetlusökonoomia paranemises ning

praktiliste takistuste vähenemises pankrotimenetluste algatamisel.

6.5.4. Kokkuvõtvalt on kavandatud muudatuse mõju - kavandatud muudatusel on

süsteemselt positiivne mõju maksejõuetuse valdkonnale. See aitab leevendada

pankrotihaldurite vähese juurdekasvuga seotud probleeme, suurendab spetsialistide ringi ning

parandab pankrotimenetluste kättesaadavust ja kiirust.

Muudatus ei too kaasa täiendavat riigieelarvelist koormust. Samuti ei vähenda see kutse

omandamise kvaliteedinõudeid ega kahjusta menetlusosaliste õigusi.

Kokkuvõttes on muudatuse mõju mõõdukas kuni oluline ning selgelt positiivne, toetades

maksejõuetuse süsteemi jätkusuutlikkust ja tõhusust.

Ülejäänud eelnõus kavandatavad muudatused on kas terminoloogilised või ei ole neil

sisulist mõju, mistõttu pole nende mõju seletuskirjas hinnatud.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevusi. Riigile ja

omavalitsustele eelnõukohase seaduse rakendamisega tulusid ega kulusid ei lisandu.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks ei ole vaja muuta kehtivaid rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Muudatused on kavandatud õigusselguse tagamiseks ja ei too

endaga kaasa sisulisi muudatusi ega eelda pikema üleminekuperioodi kehtestamist.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumidele ja

arvamuse avaldamiseks Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Notarite Kojale,

Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Pärnu

Maakohtule, Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Eesti Võlanõustajate

Liidule, MTÜ-le Eesti Võlausaldajate Liit, Andmekaitse Inspektsioonile ja Maksejõuetuse

teenistusele.

__________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „.....“....................... 2026. a

43

(allkirjastatud digitaalselt)

Täitemenetluse seadustiku ja kohtutäituri seaduse muutmise ning sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 4

KOOSKÕLASTUSTABEL (KTS VTK)

Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusele

Kohtutäituri seaduse muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsus esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja

arvamuse avaldamiseks kohtutele, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale ning Eesti Kindlustusseltside Liidule.

Tagasiside eelnõu väljatöötamise kavatsusele esitas kokku 4 asutust. Sisulise tagasiside esitasid Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Ühinenud

Kohtutäiturite büroo, Harju Maakohus ja Eesti Kindlustusseltside Liit.

Siseministeerium ja Rahandusministeerium kooskõlastasid väljatöötamise kavatsuse märkusteta.

Kooskõlastustabel on seletuskirjale lisatud.

Esitatud sisulisi arvamusi ja ettepanekuid ning nende arvesse võtmist on kajastatud alltoodud kooskõlastustabelis.

Esi-

taja/

Jrk

Nr.

Märkuse või ettepaneku sisu JM seisukohad/vastused

A - arvestatud

OA – osaliselt arvestatud

MA – mitte arvestatud

S – selgitatud

TV – teadmiseks võetud

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

1 Erinevalt Koja ettepanekust suurendada kohtutäituri tasusid alates

65-eurosest nõudest on väljatöötamise kavatsuses tehtud

ettepanek tõsta tasu nendes menetlustes, kus põhinõude suurus on

1000–8000 eurot. Koda esitas oma ettepanekule nii õiguslikud kui

ka arvutuslikud põhjendused, mille tähelepanuta jätmist ei ole

väljatöötamise kavatsuses selgitatud. Jääme 29.06.2023 esitatud

seisukoha juurde.

MA

Nõuete puhul, mis jäävad vahemikku 1–1000 eurot, moodustavad täitekulud juba

praegu ligikaudu 25–65% täitemenetluse koguvõlgnevusest. Selline proportsioon

on juba iseenesest ebamõistlik ning tasude tõstmine suurendaks täitekulude

osakaalu võlgniku kohustustes veelgi.

2 Kui väljatöötamise kavatsuses rõhutakse mõttele, et suuremate

nõuete sissenõudmise töömaht on kohtutäituril suurem ja

seepärast tuleb tasu suurendada, siis Koda on palunud pöörata

tähelepanu, et aastatel 2019-2022 on tarbijahinna indeks kasvanud

Statistikaameti andmete kohaselt 24,4 %. Tarbijahinna indeksi

kasv väljendub ka täitemenetluses eelkõige töötjate palgasurves

(keskmine brutokuupalk tõusis Statistikaameti andmetel

tegevusalal „Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik

sotsiaalkindlustus“ aastatel 2019 kuni 2022 1781 eurolt 2127

eurole ehk 19,4 %), büroo ülalpidamiskuludes, aga suurenenud on

ka kindlustusmaksed (Koja andmetel 2019. aastal 600-800 eurolt

2024. aastal 2200-8000 eurole). 2018. aastast kehtivad tasu

määrad tuleb viia vastavusse vahepealsetel aastatel toimunud

ulatusliku hinnatõusuga. Statistikaameti uusimate andmete

kohaselt on tarbijahinna indeks kasvanud aastatel 2019-2023 35,8

% ja keskmine palk tegevusalal „Avalik haldus ja riigikaitse;

kohustuslik sotsiaalkindlustus“ 35,2 %. Oleme nõus, et tuleb

analüüsida ka nõuete sissenõudmise töömahukust sõltuvalt nõude

suurusest, kuid see ei ole praeguses olukorras täitesüsteemi ja

kohtutäiturite büroode toimimise jätkusuutlikkuse tagamiseks

esmatähtis.

TV

Võib nõustuda, et THI on mugav mõõdik täitemenetluse maksumuse

ümberarvutamiseks. Samas tuleb arvestada, et täitemenetluse võlgnike ostu- ja

maksevõime ei ole reeglina võrreldav mittevõlgnike omaga. Seetõttu tuleks

tasumäärade ülevaatamisel rakendada konservatiivset lähenemist.

3 Toetame väljatöötamise kavatsuse punkti 9.1. alapunktides 2., 3.,

6., 7., 8. ja 10. esitatud ettepanekuid.

TV

4 Täiendavat selgitamist vajab väljatöötamise kavatsuses esitatud

ettepanek anda selgem juhis täitemenetluse alustamise tasu ja

kohtutäituri põhitasu nõudmiseks lapse perioodilise elatise nõude

täitemenetlustes, sh nendes menetlustes, kus sundtäitmisele on

korraga antud perioodilise kohustuse nõue ning varasema perioodi

jooksul (nt enne täitemenetluse algatamist) kogunenud elatise

maksete võlgnevus. Meile jääb mõistetamatuks, milles seisneb

õigusnormiga täpsustamist vajav probleem.

S

Lahendust vajab ebaühtlane tasu nõudmise praktika. Näiteks küsitav on

algatamistasu nõudmine juhtudel, kus täitemenetlus puudutab üksnes varasema

perioodi elatisvõlgnevuse sissenõudmist, kuid perioodilise (nn jooksva) elatise

sundtäitmist ei toimu.

5 Teeme ettepaneku tõsta KTS § 38 lg 1 punktides 1-3 sätestatud

tasumäärasid tervikuna, mitte vaid kuni 3200-eurose hagi

tagamise eest makstava põhitasu osas.

A

See oli ka VTK koostaja kavatsus.

6 Väljatöötamiskavatsuses esitatud ettepanekut laiendada

tsiviilnõuete aegumise kohaldamiseks mõeldud regulatsiooni

(põhitasu nõudmine 50% ulatuses arvestatuna sissenõudmata

jäänud summalt) kohaldamisala kõigile nõuete liikidele

täitemenetluses tuleks käsitleda koos Koja varasema ettepanekuga

asendada väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi ja kuriteo

eest mõistetud rahalise karistuse ja varalise karistuse nõuete, aga

ka TMS § 209 ja § 210 sätestatud menetluskulude ja muude

avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete sundtäitmisele pööramise,

kus TMS § 202 ja § 207 aegumise kohaldamise kohustus on

ametiülesannete raames kohtutäituril, ettemaks sissenõudja

makstava täitemenetluse lõppemise tasuga.

MA

TMS regulatsiooni üldpõhimõtte kohaselt finantseerib täiteasja menetlemist

võlgnik ning sellest tulenevalt ei ole riigile selliste kohustuste panek asjakohane.

7 Palume lisada eelnõusse ka Koja muud 29.06.2023 ettepanekud

tasumäärade tõstmiseks tulenevalt tarbijahinnaindeksi oluliselt

tõusust vahepealsetel aastatel.

MA

Võib nõustuda, et THI on mugav mõõdik täitemenetluse maksumuse

ümberarvutamiseks. Samas tuleb arvestada, et täitemenetluse võlgnike ostu- ja

maksevõime ei ole reeglina võrreldav mittevõlgnike omaga. Seetõttu tuleks

tasumäärade ülevaatamisel rakendada konservatiivset lähenemist.

8 Kuna tasude tõusuga kaasnevad laialdased arutelud võlgniku niigi

raskest olukorrast, siis üks võimalikke leevendusi selle vastu oleks

kohtutäituri tasude madalamas määras käibemaksustamine. KTS

§ 32 lg 3 alusel lisandub kohtutäituri tasule käibemaks, mis on

hetkel tavamäär (22 %). Kui kohtutäituri tasule lisanduks kas

väiksem määr või oleks käibemaksumääraks 0 %, siis võiks see

olla ühiskonnale sõnumiks, et riik hoolib raskustes võlgnikust.

Näiteks 0% käibemaksustamise puhul väheneks kohtutäituri tasu

summa võlgnikule enam kui viiendiku võrra. Teiseks aitab

väiksem käibemaksumäär võlgnikul tasuda võlgnevusi kiiremini.

Sisuliselt võiks selle idee elluviimisel tekkida olukord, kus

kohtutäituri tasud tõusevad jätkusuutlikul määral, aga võlgniku

jaoks kohtutäituri tasu summa oluliselt ei muutu.

MA

Varasemad sellised ettepanekud ei ole toetust saanud ning puudub alus arvata, et

antud ajaks on olukord muutunud.

9 Väljatöötamise kavatsuse punktis 8 viidatakse, et välisriikide

regulatiivseid valikuid ei ole probleemi lahendamiseks

analüüsitud, kuna VTK-s pakutud lahenduse puhul on tegemist

süsteemse lähenemisega, mis on kohane just Eestis toimiva

täitesüsteemi jaoks. Leiame, et kohtutäiturite ametikindlustuse ja

sellega seonduvalt Koja vastutuse ulatuse küsimus kohtutäiturite

ametitegevusega tekitatud kahjude hüvitamisel vajab senisest

põhjalikumat analüüsimist ning ulatuslikumat

ümberkorraldamist. Kehtiv praktika näitab, et kindlustusandjaid

on Eestis vaid paar, kindlustusmaksed kõrged ja nende

kujunemine kohtutäituritele arusaamatu. Samuti on Kojale

teadmata, kui palju ja milliste kahjujuhtumite eest on

kindlustusandjad kindlustushüvitisi maksnud.

TV

10 Palume Justiitsministeeriumil eelnõu ettevalmistamisel:

1) analüüsida Eestiga sarnaselt korraldatud täitesüsteemiga riikide

õigusaktides sätestatud ametikindlustuse ja kahjude hüvitamise

õigusnorme;

TV

2) analüüsida ajakirja „Juridica“ 2022. aasta 7. numbris avaldatud

Olavi-Jüri Luige ja Karl Haavasalu artiklit „Õigusvaldkonna

ametikindlustuse probleemid Eestis“;

3) konsulteerida eelnõus kavandatavate ettepanekute rakendumise

võimalusi ja maksumust Eesti kindlustusandjatega ning

kavandada eelnõus vaid sellised meetmed, milliste rakendamiseks

on Eesti kindlustusandjatel ka reaalne ja kohtutäituritele

vastuvõetava hinnaga kindlustushuvi.

11 Koda on 17.11.2022 kirjaga nr 3-1/33 esitanud

Justiitsministeeriumile korduvalt ettepaneku koos õiguslike,

finantsiliste ja organisatsiooniliste argumentidega jätta Koja

ametikogu välja kohtutäituri ametitegevusega tekitatud kahjude

hüvitamise skeemist (KTS § 9 lg 6). Väljatöötamise kavatsuses ei

ole seda välja toodud ega Koja ettepanekuid analüüsitud. Leiame,

et taolisel kujul ei ole väljatöötamise kavatsuse mõjud põhjalikult

läbi analüüsitud ega esitatud lahendusettepanekute mõju

tuvastatav.

MA

Koja korduvad ettepanekud kohtutäituri seaduse § 9 lg 6 regulatsiooni

tühistamiseks ei ole seni seadusandja või poliitilist tuge leidnud. Alternatiivseid

ettepanekuid probleemi lahendamiseks ei ole Koda esitanud.

12 Väljatöötamise kavatsuse punkti 9.2. alapunktis 2. kirjeldatud

ettepanek muuta Koja poolt kohtutäiturite kollektiivse

ametikindlustuse sõlmimine kohustuslikuks ja täpsustada selle

lepingu sõlmimise eesmärki tuleks sisustada selliselt, et Koja

sõlmitav kollektiivne kindlustus asendab praeguse individuaalse

kindlustuse baasosas ning iga kohtutäitur saaks kindlustada enda

individuaalsed baastaset ületavad riskid. Hetkel peab iga

kohtutäitur kindlustama enda riskid ulatuses, millise riskiga

täiteasja tal pole aastaid menetluses olnud ega prognoositavalt ka

ei teki. Samuti ei teki igal aastal mitte kõikide, vaid üksikute

kohtutäiturite ametitegevuses kahjujuhtumeid, mida tuleb katta

kindlustushüvitistega. Seega võiks kollektiivse

ametikindlustusega kindlustada kindlustusjuhtumid kõiki

MA

Koja arvamuse põhjal ei teki veendumust, et Koja pakutud viisil regulatsiooni

sisustamine aitaks kaasa muudatuste eesmärgi saavutamisele – s.o Koja

jätkusuutlikkuse tagamisele ja pankrotistumise ohu vähendamisele. Viide

kohtupraktikale jääb paraku ebaselgeks ning ei toeta esitatud seisukohti piisava

selgusega.

kohtutäitureid hõlmaval baastasemel, mis on omane iga

kohtutäituri ametitegevusele. Kehtivas kohtupraktikas ei ole

kohus mitte kunagi tunnistanud kohtutäituri tasu üle toimunud

vaidlustes argumendina kohtutäituri vastutuse tagamist. See

tähendab, et kohtutäituri tasu määrade õigsust või õiglust

hinnatakse lähtudes kas sissenõudja või võlgniku majanduslikust

olukorrast, aga mitte kohtutäituri otsestesse

menetlustoimingutesse mittepuutuvatest vajadustest. Sisuliselt

võib järeldada, et kohus ei pea vajalikuks arvestada, et kohtutäituri

tasust laekuvast summast peab kohtutäitur mingi osa paigutama

ka oma vara suurendamisse, mille arvel vajadusel hüvitada

ametitegevusega tekkinud kahju.

13 Koda toetab mõtet, mis on ka kohtulahendites leidnud jaatamist,

et kohtutäituri ametitegevuse tagajärjel tekkinud kahju tuleb kahju

kannatanule hüvitada võimalikult kiiresti. Senise praktika

kohaselt võtab kahjude hüvitamine kohtuvaidluste ja

pankrotimenetluste läbiviimise tõttu aega aastaid. Sellist olukorda

ei saa pidada kahjude kiireks hüvitamiseks. Koja ettepanek on, et

kohtutäituri kindlustuskaitsest välja jääva kahju hüvitaks riik kohe

ja seejärel asub riik välja selgitama, kui palju on võimalik regressi

korras tagasi nõuda kohtutäituri muu vara arvel.

MA

Ei saa nõustuda sellise nõude rahuldamise kiirusega, kus rahuldamine toimuks enne

kahjunõude üle peetavate kohtuvaidluste lõppemist. Seega on nimetatud

menetlusega kaasnev ajaviivitus paratamatu ning põhjendatud.

Samuti ei saa eeldada, et nõude rahuldamise protsess päädib alati

pankrotimenetlusega. Ka kohtutäituri kaudu võlgniku vara edukat realiseerimist ei

saa pidada ülemäära aeganõudvaks protsessiks.

14 Väljatöötamise kavatsuses tehtud ettepanek luua Koja eelarve

ametikogu üksikosasse kohustuslik sihtotstarbeline Koja eelarve

reserv vajab põhjalikumat analüüsimist. Esmalt ei ole üheselt

mõistetav ettepanek suurendada valdkonna eest vastutava ministri

määrusega kohtutäiturite poolt Kojale makstava liikmemaksu

suurust (eeldatavasti 0,5-1% võrra). Viimastel aastatel on Koja

ametikogu eelarvesse laekunud 5 %-lise liikmemaksu määra

alusel ca 700 000 eurot aastas, seega annaks kavandatav

liikmemaksu suuruse tõstmine 0,5-1% võrra ametikogu eelarvesse

3500-7000 eurot aastas. Kui aga on mõeldud, et ametikogu

TV

liikmemaksuks oleks 5,5 või 6 %, siis laekuks 70000-140000

eurot aastas. Esimesel juhul võtaks arvestatava reservi kogumine

aega aastaid, teisel juhul koguneb mõne aastaga ametikogu

eelarvesse sadu tuhandeid eurosid, mis jäävad sisuliselt tarbetult

seisma, selmet finantseerida nende vahenditega kohtutäiturite

büroode ülalpidamist. Põhiküsimuseks on jätkuvalt, et Koda ei tea

kunagi ette, millal ja kui suures ulatuses tuleb kahjude

hüvitamiseks raha välja maksta, aga Koja vastu pööratavad

kahjunõuded on Koja eelarvega võrreldes märkimisväärse või

isegi halvava mõjuga.

15 Võimalik alternatiiv oleks ka variant tõsta ametikogu liikmemaks

5,5 %-le koos tingimusega, et selle arve kogutava ressursiga

asendatakse kohtutäituri kohustuslik ametikindlustus ja Koja

ametikogu juhatus on pädev ise hindama, kas ta kindlustab

ametikogu riskid edasi või mitte.

TV

16 Koda ei toeta väljatöötamise kavatsuses esitatud ettepanekut

distsiplinaarmenetluse/aukohtumenetluse peatamiseks samade

asjaolude tõttu alanud sisulise kohtuvaidluse ajaks. Leiame, et nii

distsiplinaar- kui ka aukohtumenetlused tuleb läbi viia etteantud

ajalises piiris ega tohi jääda piiramata ajaks kestma.

Karistusõiguses on üldiselt tunnustatud praktikaks, et määratav

karistus peab olema sooritatud teole võimalikult vahetult järgnev,

et see oleks mõjus. Vastasel korral puudub karistuse määramisel

sisuline tähendus.

A

Ettepanek jääb eelnõust välja.

17 Toetame väljatöötamise kavatsuses esitatud ettepanekut lubada

kohtutäituritele Justiitsministeeriumi poolt

distsiplinaarkaristusena määratavate rahatrahvide ajatamist.

TV

18 Leiame, et väljatöötamise kavatsuses esitatud ettepanek lubada

tunnistada Justiitsministeeriumi käskkiri või Koja aukohtu otsus

A

Ettepanek jääb eelnõust välja.

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks kuni nende

vaidlustamiseks algatatud kohtumenetlustes lõpplahendi

jõustumiseni on argumenteeritud väga üldsõnaliselt. Ilmselt tuleb

täiendavalt analüüsida, kas on õiguspärane asuda täitma

justiitsministri käskkirja alusel kohtutäituri ametist tagandamist

olukorras, kus käskkiri on tunnistatud asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks kuni selle vaidlustamiseks

algatatud kohtumenetluses lõpplahendi jõustumiseni. Muud

distsiplinaarkaristused ei pruugi avaldada mõju kohtutäituri

igapäevasele ametitegevusele, kuid kohtutäituri ametist

viivitamata tagandamine sellist mõju kindlasti avaldab. Sellest

tulenevalt peaks avalikkus ikkagi saama teadlikuks, mispärast

taoline karistus on määratud. Alternatiivina tuleks kaaluda

varianti, et kohtutäituri ametist tagandamine ei toimu mitte

viivitamata, vaid läbi viivitamata asendamise KTS § 25 lg 5 alusel

ning tagandamine jõustub alles siis, kui selle vaidlustamistähtaeg

on möödas või vaide alusel alustatud kohtumenetlus lõppenud.

Ühinenud Kohtutäiturid

19 Kui seaduse väljatöötamise käigus peaks ristsubsideerimise

tegelikult täitemenetluses kaduma, siis ei ole eesmärgi

saavutamiseks VTK-s väljatoodud meetmed (muudetakse

kohtutäiturite põhitasude määrasid; vaadatakse üle kindla

põhitasu määraga täitetoimingute tasude määrad ning tasude

nõudmise põhimõtteid) piisavad, et avaldaksid mõju

täitemenetluse süsteemi jätkusuutlikkusele.

Selguse huvides peab märkima, et ristsubsideerimise põhimõte

kehtib ka tänases täitemenetluse süsteemis. Seda on küll kõvasti

õgvendatud mitmete Riigikohtu lahenditega (nt. 2-15-17249) ja

tasumäärade muudatustega, aga sellele põhimõttele rajatud

süsteem toimib (küll mitte piisavalt) ka tänast kohtutäituri seadust

TV

vaadates.

Iseenesest on ka Riigikohus jaatanud ristsubsideerimise (2-15-

17249 „81. Täitemenetluste ristsubsideerimine ehk täitemenetluse

või -toiminguga kaasneva kulu katmine muu täitemenetluse või -

toimingu eest saadavast tulust on siiski lubatav /…/Üldkogu on

samas ühte meelt Riigikohtu tsiviilkolleegiumiga selles, et

võimalus rakendada ristsubsideerimise põhimõtet ei ole

põhiseaduslikult piiramatu) mööndusega, et see pole piiramatu.

Meie ettepanekul tuleks ristsubsideeritavad tasud seaduse

väljatöötamisel kehtestada selliselt, et säiliks täitesüsteemi

jätkusuutlikkus ja tasud ei oleks põhiseadusega vastuolus.

20 Seaduse väljatöötamise käigus peab olulist tähelepanu pöörama

VTK-s üldse mitte puudutatud probleemile – nõuete menetlemine,

kus kohtutäitur tasu ei saa. Tegemist on ühe olulisema

kuluartikliga kohtutäituri büroo pidamisel, mida kohtutäitur ise

omavahenditest finantseerib. Eesti täitesüsteemi täitmisprotsent

on suurusjärgus 50%-60%. Seega on selliseid nõudeid

täitemenetluses on 40%-50% ja nende osakaal kasvab

kohtutäiturite portfellis iga aastaselt. Antud nõuete menetlemine

ilma ristsubsideerimiseta ei ole võimalik. Nimetatud kuluartikliga

täitemenetluse süsteemi jätkusuutlikumaks muutmine saab

toimuda ainult tasude ristsubsideerimise tõhustamise läbi või

selliste nõuete menetlemisele erikorra kehtestamisele (nt

laekumiste ja vara puudumine 5 aastat lõpetab menetlemise, kuid

sissenõudja kuludega võidakse edasi menetleda vms).

TV

Tegemist on kitsaskohaga, mis vajab täiendavat analüüsi ning võiks kuuluda

järgmisesse täitemenetluse valdkonnas lahendatavate probleemide paketti.

21 Ametiteenuste osutamise kaudu lisatulu tekitamine täitemenetluse

valdkonda on jätkuvalt perspektiivne. Suurimaks takistuseks on

meie arvates keeld oma pakutavat teenust reklaamida. Nii ei jõua

teave turul olevast teenusest sihtgrupini ja maksimaalne kasu

MA

Reklaamikeelu kaotamine ei suurendaks täitemenetluse valdkonna stabiilsust, vaid

kahjustaks seda. Selle tulemusel koonduksid teenused ja toimingud eelkõige nende

kohtutäiturite kätte, kes suudavad end paremini nähtavaks teha.

ametiteenustest jääb saamata. Ettepanek oleks leevendada või

kaotada RekS seatud piiranguid nii, et ametiteenuse kui teenuse

reklaamimine oleks võimalik.

22 Sissenõude summast sõltuvate põhitasu määrade (KTS § 35)

muutmine – tuleb tõsta tasu nendes menetlustes, kus põhinõude

suurus on 1000–8000 eurot.: Tegelikkuses on täna olukord kus

hüpoteegi realiseerimise nõuetele (tagatud nõuetele) kehtib

erikord ja sellised nõuded KTS § 35 lg 1 alla ei kuulu. KTS § 35

lg 1 loetletud tabelis kõik rahalised nõuded, millede puhul

kehtivad reeglina ühesugused võlgnike käitumise mustrid. Jääb

arusaamatuks, miks tõstetakse kohtutäituri põhitasu ainult

menetlustes, kus põhinõude suurus on 1000-8000 eurot. Kõik

toodud argumendid kehtivad (ja isegi võimenduvad) ka üle 8000

euro nõuete puhul. Lisaks võivad suuremad nõuded olla suurema

tõenäosusega ka kauem menetluses, mis tähendab, et nende

täitmiseks kulub ka rohkem ressurssi.

TV

Statistika näitab, et enamik kohtutäiturite menetluses olevatest täiteasjadest on

algatatud nõuete sundtäitmiseks, mille suurus jääb vahemikku 1–5000 eurot. Alates

1. jaanuarist 2022, mil maksekäsu kiirmenetluse piirmäär tõsteti 8000 euroni, on

tüüpiline nõude suurus pigem vahemikus 1–8000 eurot. Suuremad nõuded

moodustavad mitmes büroos üksnes marginaalse osa ning on valdavalt koondunud

kõige produktiivsemate kohtutäiturite portfellidesse.

Seetõttu avaldaks üle 8000-euroste nõuete põhitasude tõstmine kogu täitemenetluse

valdkonna stabiilsusele väga väikest mõju. Nõuete puhul, mis jäävad vahemikku

1–1000 eurot, moodustavad täitekulud juba praegu ligikaudu 25–65%

täitemenetluse koguvõlgnevusest. Selline proportsioon on niigi ebamõistlik ning

tasude tõstmine suurendaks täitekulude osakaalu võlgniku kohustustes veelgi.

23 Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise

täitemenetluste (KTS § 36 lg 1 p 3) tasustamise reeglite

muutmine: Tasu kehtestamine on tervitatav. See ei ole küll selle

VTK teema, aga lapsega suhtlemise toimingud, kus ühel

kohtutäituril on vaja olla samal ajal neljas erinevas kohas ja tänu

sellele jäävad kohtuotsused täitmata, on kindlasti probleem,

millele on vaja samuti leida kiire lahendus. Selline olukord ei

tekita usaldust täitesüsteemi ja laiemalt riigi suhtes.

TV

24 Võimalik leevendus kohtutäituri tasude tõusule: kuna tasude

tõusuga kaasnevad laialdased arutelud võlgniku niigi raskest

olukorrast siis üks võimalikke leevendusi selle vastu oleks

kohtutäituri tasude madalamas määras käibemaksustamine.

Tänasel päeval sisaldab võlgnikele tasumisele kuuluv kohtutäituri

MA

Varasemad sellised ettepanekud ei ole toetust saanud ning puudub alus arvata, et

antud ajaks on olukord muutunud.

tasu 22% käibemaksu. Kohtutäituri tasule kehtestatud käibemaksu

erikord kannab endas mitut head ideed. Kõigepealt saadab see

ühiskonnale sõnumi, et riik hoolib raskustes võlgnikust. Näiteks

0% käibemaksustamise puhul väheneks kohtutäituri tasu summa

võlgnikule enam kui viiendiku võrra. Teiseks aitab võlgnikul

tasuda võlgnevusi kiiremini. Sisuliselt võiks selle idee

elluviimisel tekkida olukord, kus kohtutäituri tasud tõusevad

jätkusuutlikul määral aga võlgniku jaoks kohtutäituri tasu summa

olulisel ei muutu.

25 Justiitsministeeriumi distsiplinaarmenetluste ning Koja aukohtu

menetluste puhul võimaldatakse menetluste peatamist samade

ametialaste süütegudega seotud õigusvaidluste lahendamiseks

algatatud kohtumenetluste ajaks. Justiitsministeerium saab

tulevikus ajatada kohtutäituritele distsiplinaarkaristusena

määratud rahatrahve: Selline ettepanek ei aita kuidagi kaasa

püstitatud eesmärkide saavutamisele ja ei ole antud VTK-s

asjakohane. Sellist ettepanekut meie ei toeta. Seda põhjusel, et

juba on praktikas aset leidnud juhtumid, kus Koja organite

liikmed algatavad kuulujuttude ja selgusetute argumentide alusel

haldusjärelevalvet kohtutäiturite üle kergekäeliselt ja oma suva

järgi. Käesoleval hetkel tekitaks sellise õiguse andmine mõnele

kohtutäiturile (loe: konkurendile) ainult probleeme kolleegide

vahel. See jälle omakorda nõrgestaks kogu täitesüsteemi

usaldusväärsust.

Leiame, et ka hetkel on piisavalt tihe kontroll eelkõige võlgnike

ja sissenõudjate poolelt, et saada kiiresti jälile probleemile, kus

ametikontole laekunud raha ei jõua õigeaegselt saajani. Nimetatud

probleemi lahendab tegelikult Täitmisregister, mis kuvab

menetlusosalistele piisavalt infot, et reageerida kohtutäituri

minetustele.

A

Ettepanek jääb eelnõust välja, va trahvide ajamise osas.

Harju Maakohus

26 VTK koostamise alusuuringuna on välja toodud Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koja (edaspidi Koda) ja riigi subsidiaarse

vastutuse analüüsil. Tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks

mõeldud dokumendiga st see ei ole avalikkusele kättesaadav.

Avaldamata uuringute puhul ei ole võimalik kontrollida uuringu

usaldusväärsust, kasutatud metoodika ja järelduste õigsust ning

see ei vasta õigusloome heale tavale.

TV

27 VTK koostamisel on kaasatud üksnes täiturid, kui huvigrupp.

Teisi osalisi, eelkõige sissenõudja ja võlgniku positsioonis olevaid

isikuid, kelle huve samuti VTK puudutab, kaasatud ei ole. Täiturid

on sisuliselt oma tasu ja distsiplinaarjärelevalve kohta ise VTK

koostanud. Ühekülgne kaasamine ei vasta samuti õigusloome

heale tavale.

S

Tegemist ei ole kohtutäiturite poolt koostatud eelnõuga. Eelnõu eesmärk ei ole

kohtutäiturite rikastumine, vaid täitemenetluse süsteemi jätkusuutlikkuse

tagamine.

28 VTK on üsna detailselt kirjeldanud täituritasusid, mis kõik

vajavad tõstmist. Täiturite tasud tuleks siiski üle vaadata mitte

üksnes üksikute tasude tõstmise või arvestuse muutmise osas, vaid

kogu ulatuses. Täituritasude süsteemne ülevaatamine ja

kohtupraktikas väljakujunenud probleemide alusel seaduse

täpsustamine on vajalik. Täitemenetlus sh täiturite tasud ei tohiks

teenida täiturite vaid ikkagi eelkõige sissenõudjate huve, seetõttu

ei tohiks ka täiturite tasud olla ülemäärased. Eriti tuleb seda silmas

pidada lapsi puudutavate täitetoimingute osas (elatis, lapse

üleandmine), tasude muutmine ei tohiks tulla lapse arvelt.

S

Tasude tõstmine toetab täitesüsteemi jätkusuutlikkust ja arengut. See on otseselt

seotud sissenõudja huvidega. Suurem kohtutäiturite tegevuse rahastamine tagab iga

kohtutäituri suulikkust menetleda temale sundtäitmiseks esitatud nõudeid.

29 Ei toeta Koja vastutuse ülempiiri määramist. Ei saa tekkida

olukorda, kus kohtutäiturid ja Koda saavad oma tegevusest kogu

kasu ja vastutus sh rahaline vastutus jääb riigile. Selline olukord

peab olema äärmiselt erandlik, sest üldjuhul peaks

ametikohustuste täitmise eest vastutama täitur ja tema vastutus

peab olema kindlustatud. Koja kontrolliinstrumentide

TV

laiendamine on ajakohane meede andmaks Kojale rohkem

pädevust ametitegevuse üle järelevalve tegemisel.

30 Kindlasti ei toeta AvTS sätete lisamist, mis piiravad juurdepääsu

täituri väidetava distsiplinaarmenetluse asjaoludele. Täituri

ametialane tegevus peab olema laitmatu ja läbipaistev, sest

täiturile riigi poolt antud sunnijõu kasutamine põhineb eelkõige

usaldusel. Täituri tegevuse läbipaistvuse osas teabe

kättesaadavuse piiramine ei täida seda eesmärki.

A

Ettepanek jääb eelnõust välja.

Eesti Kindlustusseltside Liit

31 EKsL ei toeta kohtutäiturite kollektiivse vastutuskindlustuse

kehtestamist. Konsulteerisime selles osas ka kindlustusandjatega

ja küsisime muu hulgas, kas ja millistel tingimustel nad oleksid

huvitatud sellise kohustusliku kindlustuse sõlmimisest? Meie

liikmeteks on kõik Eestis tegutsevad kindlustusandjad. Ükski

kindlustusandja pole valmis seda teenust tulevikus pakkuma. See

tähendab, et isegi juhul, kui KTS näeks ette Koja

kindlustuskohustuse, poleks seda eeldatavalt võimalik täita.

TV

32 Plaanitava lahenduse puhul on sisuliselt üks kindlustusvõtja ja

kindlustatu, kelleks on Koda. Kindlustus toimub üldiselt nii, et

kogutakse võimalikult paljudelt kindlustatutelt

kindlustusmakseid,

et kindlustusjuhtumi korral välja maksta kogutud

kindlustusmaksetest kindlustushüvitisi. Pakutud lahendus

sisuliselt dubleeriks KTS VTK väljapakutud kohustusliku

sihtotstarbelise reservi loomise

ja hoidmise kohustust, mis meie arvates olekski mõistlik

kollektiivse vastutuskindlustuse asemel ette näha.

TV

33 Meile jääb ebaselgeks kollektiivse vastutuskindlustuse plaanitav

kindlustuskaitse ulatus (sh kindlustussumma, mis tuleks määrata

agregaatsena ja iga juhtumi ning täituri kohta eraldi) ja

S

On silmas peetud kahju, mida ei ole võimalik hüvitada ei kohtutäituri varast ega

kindlustusandja väljamaksest.

kindlustusjuhtumi määratlus. Seletuskirjas on küll märgitud, et

Koja poolt sõlmitav kollektiivne kindlustusleping ei peaks

dubleerima kohtutäituri poolt sõlmitud vastutuskindlustust, vaid

peaks kaitsma kannatanuid selliste riskide eest, mis ei ole

kohtutäituri kindlustuslepinguga kaetud, kuid see ei ava piisavalt

planeeritava kindlustuse sisu. Kas eeltoodud täiendavate riskide

all on silmas

peetud kahju kindlustusperioodil, mis ületab kindlustussummat

(KTS § 10 lg 1 p 2 vähemalt 600 000 eurot), tahtlikust rikkumisest

tekkinud vastutust (KTS § 10 lg 2) või veel midagi täiendavat?

34 Suures osas on tänane ametikindlustuse kindlustuskaitse

disainitud selle järgi, millised riskid on üldse kindlustatavad (nt

tahtlus). Vabade õiguselukutsete puhul tahtlust ei ole

kindlustusandjad valmis kindlustama ja selle hüvitamine on

välistatud ka rahvusvahelises praktikas, sh

edasikindlustuslepingutes.

TV

35 Kuivõrd lisakaitsete (nt tahtlus) lisamine on meie hinnangul

problemaatiline, siis suures osas dubleeriks kollektiivne

vastutuskindlustus tänast täituri ametikindlustust, sest rikkumise

paneb toime ikkagi kohtutäitur, lihtsalt sama kohustus läheb

kojale üle või esmane kindlustus ammendub ja/või täituri varast

ei piisa kahju hüvitamiseks.

TV

36 Juhime tähelepanu, et ka kohtutäituri ametikindlustust pole paljud

vastutuskindlustusega tegelevad liikmed täna valmis pakkuma,

sest tegemist on suure kahjusuhtega kindlustusega, mistõttu pole

seda võimalik paljude liikmete arvates mõistlikult kindlustada.

Eelkõige oleks riigil mõistlik panustada täiturite koolitusse ja

järelevalvesse, misläbi tõuseks kohtutäiturite töö kvaliteet ja

kontroll nende tegevuse üle. Kõrvalt vaadates tundub, et tänane

süsteem pole jätkusuutlik ja soosib rahaga halvasti ringi käimist.

Täiturite vastutuskindlustuses realiseerub kõige rohkem tahtluse

TV

risk. Nagu kirjutasime, siis seda riski pole kindlustusandjad

valmis mingil juhul täituritega seoses kindlustama. Meie

hinnangul vajaks kogu süsteem reorganiseerimist, vajalik on

kehtestada usaldatavusnõuded, tõhustada sisekontrolli, vms.

Lisaks võiks analüüsida täitemenetluse läbiviimise korda, mis

võib olla liiga bürokraatlik, kulukas ja keeruline ka täiturite jaoks,

mis omakorda võib põhjustada kindlustusjuhtumeid. Kui nende

küsimustega täiendavalt ei tegeleta, võib see tingida olukorra, kus

kohtutäiturite tegevusega seotud risk muutub selliseks, et

kindlustusandjad pole valmis seda kandma.

37 Lisaks teeme ettepaneku muuta KTS § 10 lõiget 2 ja sõnastada see

järgmiselt: „(2) Kohtutäituri kohustuse tahtlik rikkumine ei ole

ametikindlustuse kindlustusjuhtum.“.

Tänane sätte sõnastus näeb ette, et kindlustama ei pea kohustuse

tahtlikust rikkumisest tekkivat vastutust, mis on tekitanud sätte

ebaõnnestunud sõnastuse tõttu vaidlusi. Kuivõrd tahtlus on

niikuinii kindlustustingimustega välistatud, siis sõnastuse

täpsustamine vähendaks potentsiaalseid vaidlusi ja suurendaks

kindlustusandjate õiguskindlust.

MA

Pakutud sõnastus ei pruugi lahendada olemasolevaid eriarvamusi ning või hoopis

tekitada juurde vaidlusi, mille keskpunktis on tahtluse olemasolu kohtutäituri

tegevuses.

38 Kokkuvõttes leiame, et VTK-s pakutud teiste meetmetega, nt: (i)

täpsustada nõude üleminekut (kohtutäiturilt Kojale ja Kojalt

riigile); (ii) kehtestada Koja vastutuse ülempiir ning täpsustada

ülempiiri

ületamisega kaasnevad tagajärjed (iv), kehtestada Kojale

sihtotstarbelise reservi loomise ja hoidmise kohustus ning (v)

anda Kojale pädevus kohtutäiturite ametikontode käibe

kontrollimiseks, on võimalik lahendada Koja toimimise ja

jätkusuutlikkuse küsimused ilma kollektiivse vastutuskindlustuse

nõudeta.

TV

Täitemenetluse seadustiku ja kohtutäituri seaduse muutmise ning sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 3

KOOSKÕLASTUSTABEL (TMS VTK)

Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusele

Täitemenetluse seadustiku muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsus esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks

ministeeriumidele ja arvamuse avaldamiseks kohtutele, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Maksu- ja Tolliametile, Politsei- ja

Piirivalveametile, Eesti Võlausaldajate Liidule, Eesti Pangaliidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale ning Eesti Tööandjate Keskliidule.

Tagasiside eelnõu väljatöötamise kavatsusele esitas kokku 7 asutust. Sisulise tagasiside esitasid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Kohtutäitur Taive

Peedosaar, Tartu Maakohus, Ühinenud Kohtutäiturite büroo, Eesti Pangaliit ja Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda.

Kultuuriministeerium, Siseministeerium, Rahandusministeerium ja Sotsiaalministeerium kooskõlastasid eelnõu väljatöötamise kavatsuse

märkusteta. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastas väljatöötamise kavatsuse märkusega.

Kooskõlastustabel on seletuskirjale lisatud.

Esitatud sisulisi arvamusi ja ettepanekuid ning nende arvesse võtmist on kajastatud alltoodud kooskõlastustabelis.

Esi-taja/

Jrk

Nr.

Märkuse või ettepaneku sisu JM seisukohad/vastused

A - arvestatud

OA – osaliselt arvestatud

MA – mitte arvestatud

S – selgitatud

TV – teadmiseks võetud

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

1 Kuna käesoleva täitemenetluse seadustiku muutmise

seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusega soovitakse

lahendada mõningad täitemenetluse kitsaskohad, siis

teeme ettepaneku analüüsida väljatöötamise kavatsuse

raames ka töötasu arestimisakti täitmisega seotud

probleemi, kaaluda erinevaid lahendusi sellele probleemile

ning lisada seejärel sobiv lahendus täitemenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõusse.

S Täitemenetluses võlgniku sissetuleku arestimise

regulatsiooni VTK on Justiitsministeeriumil töös

vastavalt 2024 aasta tööplaanile.

Kohtutäitur Taive Peedosaar

2 VTK peaks hõlmama ka organisatsiooni jätkusuutliku

arengu tagamise ettepanekuid.

TV

3 Koja kaudu nõuete jaotamine korrastaks täitesüsteemi

toimimist. Toon näite sundtäitmisega ühinemise korral.

Eelnõu tekst: „Praktikas viiakse siiski läbi teistkordset

arestimist ja teistkordset müüki näiteks eespoolseisva

sissenõudja (näiteks hüpoteegipidaja) nõude täitmisele

TV

esitamise korral.“. Kui hüpoteegipidaja esitab avalduse

täitemenetluse alustamiseks nn „oma täiturile“ pärast seda

kui kinnisasjale on kantud kinnisasja käsutamise

keelumärge, siis ei ole sissenõudja ega täitur tegutsenud

heauskselt. Probleemne praktika tuleneb monopoolsete

täiturite büroode ning pankadega RK seisukohta eiravast

praktikast. Siin rikutakse juba eos sõltumatuse ja

erapooletuse printsiipi. Kui kõiki nõudeid, sh hüpoteegiga

tagatud nõuded, jagatakse koja kaudu, siis kaob võimalus

monopoolselt ning menetlusosaliste õigustesse üleolevalt

suhtuda.

Maksu- ja Tolliamet

4 Maksu-

ja

Tolliamet

MTA-l ei ole plaanis anda ametlikku tagasisidet kuna

käsitletavad teemad on asjakohased ja meil ei ole VTK

teemade osas eriarvamusi. Samas näen, et VTK p 8.1.1,

9.1.1 ja p. 8.1.2, 9.1.2 vajaks täiendavat analüüsi

selgitamaks muutmisvajadust.

S

VTK punktis 4.1, 8.1.1, 8.1.2, 9.1.1 ja 9.1.2 on välja

toodud põhilised ja olulisemad seisukohad seaduse

muutmise vajaduse põhjendamiseks.

Tartu Maakohus

5 Tartu Maakohus toetab väga seda, et saabuks õigusselgus

kohtutäituri põhitasu sissenõudmise osas

pankrotimenetluses ning tasuotsuseid ei konstrueeritaks

muudele analoogsetele olukordadele (mis on seadusega

reguleeritud või mille osas on olemas Riigikohtu praktika)

tuginedes. Nimelt pandi pankrotikohtunikele

pankrotiseaduse (PankrS) muutmisega nõuete

S

Tulevase eelnõu eesmärk on vähendada

menetlusosalistest poolte (nt pankrotihaldurite, kohtute,

kohtutäiturite jt) koormust ning vähendada vaidluste

arvu, mis puudutavad täitemenetluse tasude nõuete

rahuldamist.

tunnustamise osas päris suur koormus vastuväidete

lahendamisel. Seda koormust on nüüdseks veelgi

suurenemise poole mõjutamas Riigikohtu 24.11.2023

lahend tsiviilasjas nr 2-21-13098. Seega on väga tervitatav,

kui poleks ebaselgust, millises ulatuses tuleks kohtutäituri

põhitasu pankrotimenetluses tunnustada, kui kohtutäituril

ei ole üldse õnnestunud sissenõudja nõuet sisse nõuda.

Juhul kui sissenõudja nõuet on siiski õnnestunud enne

pankrotimenetlust täita, kohalduks tasu osas võrdelisus

sissenõutud summaga (kohtutäituri seaduse (KTS) § 32 lg

5). Ebaselguse lahendamisel väheneks pankrotihalduri

koormus vastuväidete esitamisel ja kohtu koormus

vastuväidete lahendamisel. Samuti väheneks kohtu ja

pankrotihalduri koormus pankrotimenetluses nõuete

tunnustamisel, kui nõuet loetakse kaitsmiseta tunnustatuks

PankrS § 100´3 lg 4 alusel.

KTS § 32 lõikest 5 tulenev reegel on küll sobiv

täitemenetluse kontekstis, kuid VTK autori hinnangul

tuleks pankrotimenetluses eelistada VTK-s pakutud või

sellega sarnast lahendust.

6 Väljatöötamise kavatsuses on tehtud ka ettepanek

rahuldada kohtutäituri nõuet osaliselt (alustamise tasu,

täitekulud ja 10% põhitasust) eelisnõudena. Täpsustatud ei

ole, kuidas see võimalik uus eelisnõue suhestuks pandiga

tagatud tunnustatud nõuetega ehk esimese rahuldamisjärgu

nõuetega (PankrS § 153 lg 1). Juhul, kui esineb ka pandiese

ja pandiga tagatud nõue, siis kas kohtutäituri võimalikku

eelisnõuet saaks rahuldada ka pandieseme müügist laekuva

summa arvel? Või moodustatakse kohtutäituri

eelisnõudele eraldi rahuldamisjärk? Või on tegemist

PankrS § 146 nimetatud väljamaksega ja seega tuleks see

S

Juhul kui eelnõu koostamisel valitakse seda

alternatiivina pakutud lahendust, siis täitekulud oleksid

PankrS § 146 järgsete väljamaksete hulgas. Mitme

eelisnõude korral täidetakse nõudeid analoogselt

kehtiva olukorraga – sama järgu nõudeid täidetakse

võrdeliselt.

välja maksta enne jaotisi? Kui tegemist on PankrS § 146

nimetatud väljamaksega, siis tekib küsimus, kuidas jaotada

raha mitme kohtutäituri eelisnõude rahuldamiseks, kui

kõigi eelisnõuete rahuldamiseks vara puudub.

7 Väljatöötamise kavatsuses on märgitud, et majanduslikku

mõju kohtutäituri tasu osaline eelisnõudena rahuldamine

pankrotihaldurile kaasa ei too. Leiame, et sellel

muudatusel on otsene mõju halduri tasu maksmisele

pankrotivarast – eelisnõue vähendab raha hulka, mida saab

halduri tasuks maksta. Mõju on ka kohtute/riigi eelarvele

(füüsilisest isikust) võlgnikele menetlusabina antavate

summade osas. Kui täituri nõue ei ole osaliselt eelisnõue,

siis on tõenäoliselt kasvõi osaliselt võimalik tasuda halduri

tasu pankrotivarast ja seega ei tule kas üldse või tuleb riigi

menetlusabi anda väiksemas summas. Samuti on pigem

võlgnike pankrotimenetluses mitu kohtutäiturist

võlausaldajat ja seega on kokku võimaliku eelisnõude

summa juba märkimisväärselt suur. Ka see mõjutab

halduri tasu maksmise võimalikkust ja ulatust

pankrotivarast. Juhul, kui pankrotivarast ei ole üldse

võimalik halduri tasu tasuda, saab haldur oma tasuna

arvestada ainult miinimumpalga suuruse osa, sest ainult

selles summas on võimalik kohtul määrata halduri tasu

maksmiseks menetlusabi.

TV

8 Kokkuvõtvalt Tartu Maakohus ei toeta seda, et kohtutäituri

nõue on osaliselt (alustamise tasu, täitekulud ja 10%

põhitasust) eelisnõue. Toetame seda, et kohtutäituri nõue

loetakse teatud osas kaitsmiseta tunnustatuks ja

TV

kohtutäiturid arvestavad selle ulatusega ja esitavadki selles

ulatuses pankrotimenetluses nõudeavalduse.

Ühinenud Kohtutäiturite büroo

9 8.2.1. Täitekulude täitmine täies ulatuses sundtäitmisega

ühinemise kaudu. Käesoleva VTK-ga soovitakse

täpsustada TMS-i regulatsiooni, mille kohaselt

sundtäitmisega ühinemise korral kuulub täitmisele

sissenõudja nõude ja kohtutäituri alustamise tasu ja

täitekulude kõrval ka ühinenud kohtutäituri põhitasu täies

ulatuses. Ettepanek: Praktikas on täituri põhitasu võtmisel

kinnisasja müügi puhul väga palju erinevaid praktikaid

(kuni selleni välja, et põhitasu võtab kõikidelt täiteasjadelt

müüv kohtutäitur). Seoses sellega on meie ettepanek

selgelt välja kirjutada, et põhitasu on õigustatud saama

ühinev kohtutäitur v.a. kohtutäitur kes täidab hüpoteegi

nõuet. Müüv kohtutäitur võiks katta kinnisasja müügiga

tekkinud suurema ajakulu (korraldamine, läbiviimine,

tulemi jaotamine) ja vastutuse § 45 alusel saadavast

lisatasust kui antud paragrahvi viiakse sisse muudatus ja

kaotatakse esimesest lausest sõna „kuni“. Hetkel on kohtud

asunud ikka seisukohale, et olenemata 01.01.2021

muudetud KTS § 45 sõnastusest saab antud paragrahvi

alusel lisatasu nõuda äärmiselt erandlikel juhtudel ja suure

töömahu peaks müügiga menetluses katma kohtutäituri

põhitasu (nt. Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2023 otsus nr

2-22-10507).

S

VTK punkti 8.2.1 kohaselt soovitakse täpsustada TMS-

i regulatsiooni selliselt, et sundtäitmisega ühinemise

korral kuuluks täitmisele lisaks sissenõudja nõudele

ning kohtutäituri alustamistasule ja täitekuludele ka

ühinenud kohtutäituri põhitasu täies ulatuses.

KTS § 45 muutmine ei kuulu käesoleva VTK

probleemkäsitluste hulka ning selle sätte täiendamist

tuleks kindlasti kaaluda kohtutäituri seaduse muutmise

raames.

10 8.3.1. Täitekulud täitedokumendi tühistamisel jäävad

võlgniku kanda

Käesoleva VTK-ga tehakse ettepanek täiendada TMS § 42

viisil, et täitedokumendi tühistamisel jäävad võlgniku

kanda alustamise tasu ja täitekulud täies ulatuses ning

kohtutäituri põhitasu kuni pooles ulatuses arvestatuna

sissenõudmata jäänud summast, kuid mitte rohkem kui

1000 eurot. Hüvitatava põhitasu maksimaalmäära

fikseerimine kuni 1000 eurot võiks eelduslikult ära katta

suuremahuliste toimingute korral tehtud kulud mõistlikus

ulatuses.

Ettepanek: Toetame põhimõtet aga teeme ettepaneku mitte

kasutada sõnastuses „kuni pooles ulatuses“ vaid „pooles

ulatuses“. Nimetatud muudatuse ettepanek on tingitud

üldisest rahvusvahelisest põhimõttest, kus kohtutäituri tasu

peab olema fikseeritud ja teisalt sellest, et sõna „kuni“

tekitab praktikas rohketelt kaebusi mis suurendavad

halduskoormust nii kohtutäituritele,

Justiitsministeeriumile, Kojale kui kohtutele.

MA

Täitemenetluse lõpetamisel täitedokumendi tühistamise

tõttu peab nõutava põhitasu suurus vastama töö mahule,

mis tehti enne täitedokumendi tühistamist. Seetõttu on

eelistatud regulatsioon, mille kohaselt peab kohtutäitur

seda asjaolu hindama ning tasu määramise otsuses

põhjendama, millises ulatuses on tasu nõudmine

õigustatud.

11 8.4.1. Täitekulud avalik-õiguslike ja karistusõiguslike

nõuete aegumisel analoogselt tsiviilõiguslike nõuete

aegumise korraga. Ettepaneku kohaselt on täitemenetluse

lõpetamisel nõude täitmise aegumise tõttu avalik-õiguslike

ja karistusõiguslike nõuete osas kohtutäituril õigus nõuda

võlgnikult otsesed täitekulud täies ulatuses ning põhitasu

MA

Ka avalik-õiguslike ja karistusõiguslike nõuete

aegumise korral tuleb kohtutäituri põhitasu ulatuse

reguleerimisel lähtuda samadest põhimõtetest, mis

kehtivad tsiviilõiguslike nõuete puhul. Sissenõudmise

ebaõnnestumise korral võib ka poole põhitasu

kuni pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud

summalt. Ettepanek: Toetame põhimõtet aga teeme

ettepaneku mitte kasutada sõnastuses „kuni pooles

ulatuses“ vaid „pooles ulatuses“. Nimetatud muudatuse

ettepanek on tingitud üldisest rahvusvahelisest põhimõttest

kus kohtutäituri tasu peab olema fikseeritud ja teisalt

sellest, et sõna „kuni“ tekitab praktikas rohketelt kaebusi

mis suurendavad halduskoormust nii kohtutäituritele,

Justiitsministeeriumile kui kohtutele.

nõudmine osutuda võlgniku jaoks

ebaproportsionaalselt koormavaks ning ei pruugi

vastata täitemenetluse tegelikele kuludele ega

kohtutäituri tehtud töö mahule.

Regulatsioon peab andma kohtutäiturile võimaluse

määrata põhitasu suurus, võttes arvesse eelkõige

konkreetse täiteasja töö mahtu ja menetluse keerukust.

VTK-s viidatud avalik-õiguslike ja karistusõiguslike

nõuete puhul on nimetatud põhimõtete rakendamine

eriti põhjendatud, kuna nende nõuete aegumistähtaeg

on lühem kui tsiviilõiguslikel nõuetel.

12 8.6.1. Suulise kaebuse läbivaatamise ära jätmine. Edaspidi

toimuks kaebuse menetlus kirjalikult ning kirjalik otsus

kaebusele tuleks teha 15. päeva jooksul alates kaebuse

laekumisest. Menetlusosalistele jääks võimalus taotleda

kohtutäiturilt kaebuse suulist läbivaatamist, kuid selle

taotluse rahuldamine jääks kohtutäituri otsustada. Kaebuse

suuline läbivaatamine peaks toimuma 10. päeva jooksul

peale kaebuse laekumist, millele järgneks 15. päevane

otsuse valmimise tähtaeg. Ettepanek: Kaebuse suuline

läbivaatamine ei saa olla kohtutäituri otsus vaid peab

olema taotlemisel kohustuslik. Igasugune kohtutäituri

otsus on kaevatav ja sellise regulatsiooni kehtestamine

annab veel ühe võimaluse pahatahtlikult menetlust

kaebustega venitada.

A

13 8.6.2. Kaebemenetluse ajalise kestuse lühendamine.

Kaebuse kirjaliku menetluse rakendamisel lüheneb

minimaalne kaebuse menetlemise aeg praeguselt 25

päevalt 15 päevani. Uus regulatsioon lubaks täiendava 10.

päevase tähtaja kasutamist kohtutäituri poolt olukorras,

kus kaebus on õiguslikult keeruline või esineb vajadus

täiendavate tõendite kogumiseks. Sellisel juhul peaks

kaebused edaspidi saama lahendatud maksimaalselt 25.

päeva jooksul, praeguse 35. päeva asemel. Sissetuleku

arestide puhul kehtestatakse erand ning need kaebused

tuleb igal juhul lahendada kirjalikus menetluses 15. päeva

jooksul. Ettepanek: Ei poolda erandite kehtestamist.

Igasuguste erandite kehtestamine teeb menetluse

keerulisemaks. Kohtutäitur reeglina hindab kaebuse

saamisel selle prioriteetsust ja võimalikke negatiivseid

tagajärgi. Vastavalt sellele teeb ka oma otsused nii kaebuse

läbivaatamise aja osas. Seega ei näe vajadust siin erandi

kehtestamiseks.

MA

Ei saa nõustuda väitega, et iga kohtutäitur alati hindab

kaebuse saamisel selle prioriteetsust ja võimalikke

negatiivseid tagajärgi. Praktika on selles osas

ebaühtlane ning kaebuste menetlemisel ei arvestata

alati piisavalt võlgnike õigustega.

Eriti kehtib see sissetuleku arestimisega seotud

vaidluste puhul, mis mõjutavad otseselt võlgniku ja

tema ülalpeetavate õigusi. Sellistes küsimustes peab

õigusselgus saabuma võimalikult kiiresti, et vältida

põhjendamatut kahju ja tagada menetlusosaliste võrdne

kohtlemine.

14 8.7.1. Täitemenetlus võlgniku surma korral (menetluse

lõpetamine, jätkamine, peatamine).

Käesolevas VTK-s tehakse ettepanek, mille kohaselt, kui

täitemenetluse võlgniku surmast on möödunud 6. kuud

ning pärimismenetlust ei ole selle aja jooksul algatatud,

selgitab kohtutäitur välja sissenõudja soovi täitemenetluse

jätkamiseks. Ühtlasi teavitab kohtutäitur sissenõudjat

teadaolevast võimalikust pärandvara koosseisust ning

sissenõudja õigusest taotleda pärimismenetluse

A

Eelnõu ettevalmistamisel tuuakse planeeritavasse

regulatsiooni konkreetne 3 kuu tähtaeg, mille jooksul

peaks sissenõudja reageerima kohtutäituri teatele

pärimismenetluse algatamise võimaluse kohta. Kui

sissenõudja ei taotle 3 kuu jooksul alates teate

kättesaamisest võlgniku pärimismenetlust või üldse ei

reageeri kohtutäituri teatele, võib kohtutäitur otsustada

täitemenetluse lõpetamist.

algatamisest. Sissenõudja nõusoleku saamisel lõpetab

kohtutäitur täitemenetlust põhinõude osas. Sissenõudja

poolt vastamata jätmisel või mõistliku aja jooksul

pärimismenetluse algatamata jätmisel on kohtutäituril

õigus lõpetada täitemenetlus omal algatusel. Ettepanek:

Soovitame vaidluste vältimiseks vältida mõistet „mõistliku

aja jooksul“.

15 8.8.1. Ühinenud nõuete täitmine rahalise nõude arestimise

akti alusel. Käesoleva VTK raames on üheks ettepanekuks

kaotada sundtäitmisega ühinemine (sarnaselt Läti

täitevsüsteemiga) ja selle asemel toimuks nõuete täitmine

rahalise nõude arestimise akti esitamise alusel vara

arestinud täiturile, vastavalt esitatud aktide järjestusele.

Ettepanek: Ei toeta. RNA (rahalise nõude arestimine) ja

kinnisasja ühinemine ei ole oma sisult ja neile laienevatelt

õigustelt võrreldavad juriidilised instrumendid. Tuleb aru

saada, et kuna kinnisasja arestimisel arestipandiõigust ei

teki siis on sissenõudjate paljususe puhul neile loodud

õiguskindel instrument sundtäitmisega ühinemine. See

annab nendele samad õigused kui sissenõudjale, kelle

avalduse alusel kinnisasi arestiti ja annab õiguse osaleda

enampakkumise tulemi jagamises. Seega on neil õigus

vajadusel olulisel määral mõjutada ka nende nõuet

puututava kinnisasja realiseerimise protsessi. Näiteks

nõuda keelumärkega kinnistu müüki kui sissenõudja

kinnisasja realiseerimise menetluses.

A

Eelnõus tehakse ettepanek muuta TMS § 149 viisil, et

sundtäitmisega ühinemiseks edastab ühinev kohtutäitur

võlgniku kinnisvara müüvale täiturile üksnes

sundtäitmisega ühinemise avalduse ning teda loetakse

menetlusega ühinenuks avalduse esitamisega (edaspidi

ei pea ühinemise otsust tegema). Kohtutäituri teeb

ühinemise kohta otsuse üksnes siis, kui ta peab tegema

keelduva otsuse. Ka üksnes avalduse esitamisega

ühinemine lihtsustaks sundtäitmisega ühinemise

protsessi kohtutäituritele.

Kehtivas õiguskorras annab RNA ainult õiguse

pretendeerida TMS § 113 ja § 114 sundmüügi tulemist

ülejäävale summale. See tekitaks kohe rida probleeme

mida täna pole (RNA ei anna õigust mistahes info

saamiseks seoses kinnisasja menetlusega, RNA ei anna

õigust saada näiteks infot tehingu kohta notaris kohtutäituri

kontrolli all jne.). Sundtäitmisega ühinemise instrumendi

kaotamine ja selle asendamine RNA aktidega vähendab

meie arvates oluliselt sissenõudjate (s.h. kohtutäiturite)

positsiooni kinnisasja sundmüügi menetlustes. Lisaks võib

tekkida veel suurem oht, et ikka üritatakse juriidilisi

argumente kasutades oluliselt nõrgemast RNA

instrumendist ette „hiilida“. Kokkuvõtvalt palume mitte

kaotada kehtivat sundtäitmisega ühinemise instrumenti.

16 Lõpetuseks võiks kõikidele asjaosalistele lisaks meelde

tuletada rahvusvaheliselt kokku lepitud põhimõtteid mida

peaks iga muudatuse puhul silmas pidama ja mille poole

me peaksime vaikiva kokkuleppena ka igakordseid

väikseimaid muudatusi tehes või nendele seiskohti andes

püüdlema.

CEPEJ Guidlines 2009 sätestab, et kohtutäituri tasu peab

olema fikseeritud, prognoositavad, läbipaistvad ja

mõistlikud.

Fikseeritud tasu vähendab oluliselt kohtutäiturite,

Justiitministeeriumi, Koja ja kohtute halduskoormust

kaebuste näol. Sellega seoses palume antud VTK raames

muuta või lähitulevikus muuta alljärgnevad KTS

paragrahvid järgnevalt:

TV

§ 41². Kohtutäituri tasu täitemenetluse lõpetamise korral

nõude täitmise aegumise tõttu. Täitemenetluse lõpetamisel

nõude täitmise aegumise tõttu on kohtutäituril õigus nõuda

võlgnikult menetluse põhitasu kuni pooles ulatuses

arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.

Täitemenetluse alustamise tasu kohtutäitur nõuda ei või.

Ettepanek on käsitleda kohtutäituri lisatasu toimingute eest

mis ei peaks kuuluma n.ö. keskmise menetluse hulka ja on

oluliselt aja- ja kulumahukamad kui keskmises menetluses.

Vallas- ja kinnisvara arestimist-müümist ei saa ja ka ei

tohiks kindlasti lugeda tavapärase täitemenetluse osana.

Need menetlused on oma olemuselt (protseduurid,

vastutus, riive jne) tavamenetlusest täiesti erinevad ja

peaksid olema võlgnikule ka „kallimad“ menetlused.

Reeglina on võlgnikul võimalus vara aresti ja müüki

täitemenetluses s.t. „kallimat“ menetlust vältida müües see

enne täitemenetlust või menetluse algstaadiumis.

§ 43. Kohtutäituri lisatasu

Käesoleva seaduse §-des 44–47 nimetatud täitetoimingu

eest on kohtutäituril õigus nõuda käesolevas seaduses

sätestatud ulatuses lisatasu. Lisatasu otsus peab olema

põhjendatud.

§ 45. Lisatasu enampakkumise korraldamise ja läbiviimise

eest

(1) Enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi

jaotamise eest, kui seda on teinud kohtutäitur, on

kohtutäituril õigus nõuda lisatasu kuni 5% vara

müügihinnast, kuid mitte rohkem kui 3000 eurot. Lisatasu

nõuda ei ole õigust enampakkumise nurjumise korral,

välja arvatud siis, kui enampakkumine nurjus ostja poolt

ostusumma

tasumata jätmise tõttu. Sel juhul on kohtutäituril õigus

saada lisatasuna 5% suurune summa ostja tasutud

tagatisrahast.

§ 46. Lisatasu vara muul viisil müügi eest

Vara müügi eest muul täitemenetluse seadustikus lubatud

viisil on kohtutäituril õigus nõuda lisatasu kuni 1% vara

tehinguväärtuselt.

§ 46¹. Lisatasu vallasvara müügi eest

Vallasvara müügi eest, kui seda on teinud kohtutäitur, on

kohtutäituril õigus nõuda lisatasu kuni 20% vara

müügihinnast, kuid mitte rohkem kui 5000 eurot.

Eesti Pangaliit

17 VKT punkt 8.1.1. Täitekulude osaline rahuldamine

pankrotimenetluses nö. eelisnõudena VTK ettepanek:

„Täiendada PankrS § 146 viisil, et menetluse alustamise

tasu, täitekulu ja 10% kohtutäituri põhitasust rahuldatakse

enne jaotise alusel tehtavat väljamakset.“ Viitame

erinevatele probleemidele, mis võivad tekkida, kui

täitekuludele antakse masskohustuse staatus

pankrotimenetluses, st nõude staatus, mis täidetakse

pankrotimenetluse jaotisest eelisjärjekorras enne kõiki

teisi nõudeid. 1) See võib meie hinnangul vähendada täituri

motivatsiooni täitmismenetluses töötada võla

sissenõudmisel/pandi realiseerimisel, kuivõrd talle antakse

eelisnõue pankrotimenetluses, millest täitur saab igal juhul

fikseeritud tasu kätte; 2) See suurendab võlausaldajate

motivatsiooni pigem minna pankrotimenetluse teed, juhul

kui on ilmselge, et isegi panditud varast (selle olemasolu

S

On vähetõenäoline, et kohtutäitur ei asu pärast

täitemenetluse algatamist täitetoiminguid sooritama

ning jääb üksnes ootama võlgniku pankroti

väljakuulutamist. Võlgniku pankrot ei pruugi üldse

saabuda. Vastupidi — pankrotimenetluse võimalus

annab täiturile kindlustunde, et tehtud töö eest on

vähemalt osa tema nõudest tagatud ka

pankrotimenetluses.

Ei saa nõustuda väitega, et VTK punktis 8.1.1

kavandatud muudatus suurendaks sissenõudjate huvi

pankrotimenetluse algatamise vastu. Tuleb eeldada, et

iga võlausaldaja eelistab oma nõude menetlemist

personaalses täitemenetluses, mitte kollektiivses

pankrotimenetluses. Lisaks ei ole pankrotimenetluse

korral) ei piisa nõuete rahuldamiseks; 3) Võlausaldaja ei

saa ka valida, st etteulatuvalt hinnata, kas mõistlikum on

esitada pankrotiavaldus või alustada täitemenetlust,

kuivõrd täitemenetlus võib üle minna pankrotimenetluseks

sõltumata ühest võla sissenõudjast vaid sõltub ka igast

teisest võlausaldajast ja võlgnikust endast; 4) Kohtutäituri

seadus annab võimalused täitekulude vaidlustamiseks. Ei

tohi tekkida olukorda kus täitekulusid ei saa vaidlustada

pankrotimenetluses vaid tegemist on ette tunnustatud

nõudega. Samas täiendava vaidluse tekitamine

pankrotimenetlusse venitab hetkel niigi aeglaste

pankrotimenetluste kulgu. Seega tuleks vältida ühest

isikust määratavat tasu pankrotimenetluses; 5) Täitur,

tegutsedes ühe konkreetse nõude ja/või vara osas kannab

sarnaselt teiste võlausaldajatega võlgniku maksejõuetuse

riski. St ka võlausaldajad on enne võlanõude täitmiseks

andmist teinud enamasti kulutusi ja kandnud võlanõudelt

viiviseid, mis ei ole maksejõuetusmenetluses

eelisnõuded/masskohustused; 6) Vara müügi ja nõuete

rahuldamise korral pankrotimenetluses, saaksid selle eest

tasu nii pankrotihaldur kui ka kohtutäitur, seega maksaks

sissenõudjad kinni topelt tasustamise; 7) Tekitades juurde

erinevaid masskohustusi pankrotimenetluses, võib see

avada tee täiendava seadusloomeni, kus ka muud nõuded,

näiteks riiklikud maksud, hakatakse arvama

masskohustuste alla. Pangaliit ei toeta täitekulude (sh

osalist) rahuldamist pankrotimenetluses nö. eelisnõudena.

Praktikas sõltub täituri põhitasu saamine eelkõige sellest,

algatamine võlgniku vähese vara tõttu kuidagi seotud

kohtutäituri tasu nõude rahuldamisega.

Täitekulude üle igakordne vaidlustamine koormab

ebamõistlikult kõiki osapooli. Seetõttu oleks mõistlik ja

vajalik otsida tasakaalustatud lahendust, mis

võimaldaks täitekulude mõistlikku rahuldamist ka

pankrotimenetluses.

Kehtiva praktika kohaselt ei ole kohtutäituril isegi

õigust oma põhitasu nõuet pankrotimenetluses maksma

panna, mistõttu on ta võrreldes teiste võlausaldajatega

õiguslikult ebasoodsamas positsioonis. Teistel

võlausaldajatel on vähemalt formaalne võimalus oma

nõude esitamiseks. Nii kohtutäituril kui ka

pankrotihalduril peab olema õigus saada oma töö eest

õiglast tasu.

kas täituril on õnnestunud nõuet täita või mitte. Riigikohus

on lähtunud nt pankrotimenetluse tasude kontekstis

printsiibist, et tasud peaksid olema eelkõige seotud tehtud

tööga, mitte niivõrd kindlaksmääratud summadega (vt nt

RK lahend 3-2-1-183- 15: „Kohus võib määrata

alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri

tehtud töö mahule ja vastutusele.“). Sissenõudmiskulusid

teevad kõik võlausaldajad ning täituritel ei peaks olema

selles osas pankrotimenetluses eesõigust.

18 Pangaliidu hinnangul tagab täituri tasu saamist võimalus

jätkata täitemenetlust ka pärast ajutise halduri nimetamist

(PankrS § 17 lg 3 ja TMS § 51.1.). Seejuures tuleks kaaluda

täitemenetluse läbiviimist nt hüpoteegiga tagatud nõuete

korral ka juhul, kui enampakkumist pole veel välja

kuulutatud. See tagaks täituri tasu juba täitemenetluses ega

tekitaks olukorda, mil kõik pankrotivõlausaldajad peaksid

saama vähem raha tulenevalt asjaolust, et enne

pankrotimenetlust on toimunud täitemenetlus/tehtud

täitetoiminguid.

S

Viidatud regulatsioonid on kehtestatud erandlikkeks

juhtudeks, kus kohtu loal ning lähtudes täitemenetluses

toimuva võlgniku vara müügi staadiumist on

otstarbekas lasta kohtutäituril vara maha müüa. Loodav

regulatsioon on mõeldud lahendama kõik neid

juhtumeid, mis asuvad väljaspool PankrS § 17 lg 3 ja

TMS § 511 kohaldamisala.

19 Teine lähenemisviis, mida võib kaaluda on

pankrotimenetluse kulude osaline ülekandmine täiturile,

juhul kui täitemenetlus läheb üle pankrotimenetluseks. Kui

sellega on kaitstud õiglustunne, et täituri tegelikult tehtud

(eel)töö on tasustatud ja ei kanna seejuures võlgniku

maksejõuetusriski. Seejuures tuleks jätta vaidlus

täitekulude jaotamise osas täituri ja pankrotihalduri vahele

ning ei puuduta enam nii suurt ringi isikuid.

S

Praktikas ei soovi osapooled – kohtutäitur,

pankrotihaldur ega kohus – igapäevaselt tegeleda

täitekulude vaidlustamisega. Seetõttu on äärmiselt

oluline kehtestada selge ja ühtne raamistik täitekulude

sissenõudmise kohta pankrotimenetluses.

Käesoleva VTK eesmärk ongi pakkuda

vähemkoormavat ja mõistlikku lahendust sellele

probleemile ning tagada täitemenetluse ja

pankrotimenetluse sujuv koostoime ka kulude katmise

osas.

20 Kolmas lahendus on määrata küll eraldi nõudena

täitekulude nõue pankrotimenetluses, samasuguse

vaidlustusvõimalusega nagu näeb ette kohtutäituri seadus,

kuid eeldusel, et nõue jääb rahuldamiseks

pankrotimenetluse jaotisest teise järku, st pärast

masskohustusi ja pandiga tagatud nõudeid.

OA

Eelnõu koostamisel kaalutakse täiendava alternatiivse

ettepanekuna ka täitekulude nõude rahuldamist

pankrotimenetluse jaotisest teises järgus, st pärast

masskohustusi ja pandiga tagatud nõudeid.

21 VKT punkti 8.1.2. Täitekulude osaline rahuldamine

pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatud nõudena

VTK: „Täitekulude osaline rahuldamine

pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatud nõudena.

Käesolevas VTK-s esitatakse ettepanek võtta

pankrotimenetluses arvesse lisaks alustamise tasule ja

otsestele täitekuludele ka kohtutäituri põhitasu 50%

täitmata jäänud ulatuses II järgu kaitsmiseta tunnustatud

nõudena (nõude tunnustamine annab õiguse saada nõude

täitmist pankrotivara arvelt vastavalt nõude järgule, raha

mittejagumisel võrdeliselt nõude suurusega“. Eeltoodud

põhjustel ei pea me võimalikuks seada võlausaldajad ja

võlgnik olukorda, kus ühes menetluses on täitekulude

vaidlustamine võimalik ja sõltumata võlausaldajate või

võlgniku enda valikust, see enam ei ole. Seda enam see

raskendab ühelt menetluselt teisele üle minekut ning

eelistab pankrotimenetluse kaalumist. Teine variant on

kaaluda pankrotitasu jaotamist ning võlgniku ja

võlausaldajate välja jätmist vastavast vaidlusest.

MA

Loodava regulatsiooni eesmärgiks on minimiseerida

õigusvaidluste võimalusi täiturite ja haldurite vahel,

mis koormab kõiki osapooli. Kindlaksmääratud

ulatuses nõuete kaasamine pankrotimenetluses on

tõenäoliselt parim viis selle olukorra lahendamiseks.

22 VKT punkt 8.5.1. Täitekulude sissenõudmise osaline

jätkamine täitemenetluse peatamisel ja nõude osalisel

täitmisel. VTK-s toodud ettepaneku korral ei ole menetluse

peatamisel enam sisulist mõtet. Kui võlausaldajal nt pangal

on kas tagatisvara müük või võlatunnistus ning

võlausaldaja soovib läbi rääkida näiteks võlgniku

kohustuste refinantseerimise osas ja kohtutäitur jätkab

ikkagi täitmist kuna täitemenetluse peatamise korral

sissenõudja avalduse alusel (TMS § 46 lg 1 p 1 alusel) on

kohtutäituril õigus jätkata täitemenetlust alustamise tasu ja

täitekulude sissenõudes ning sissenõutavaks muutunud

põhitasu osas. Sellisel juhul on pangal lihtsam vältida

täitemenetlust ning täitemenetluse peatamise säte kaotaks

igasuguse mõtte. Kohtutäituri õigus jätkata täitemenetlust

alustamise tasu ja täitekulude sissenõudes ning

sissenõutavaks muutunud põhitasu osas menetlust tekitab

küsimuse sissenõudja ja võlgniku vaheliste kokkulepete

sõlmimise mõttekuse osas. Seejuures on Riigikohus

avaldanud seisukoha, et nt täitemenetluses maksegraafikus

kokkuleppimise korral tuleb selle kehtivuse ajal

täitemenetlus kas peatada või võimaldada muul viisil

maksegraafiku täitmist (nt vabastada arestitud pangakonto

aresti alt vms), hoidudes sel ajal ka muudest

täitetoimingutest (vt RK lahend 2-21-10665). Riigikohtu

viidatud lahend vähendas praktikas sissenõudjate huvi

kokkulepeteks, kuivõrd aegumine peatub vaid kindlatel

kriteeriumitel, sh leidis Riigikohus, et täitemenetluses ei

peeta enam läbirääkimisi nõude üle või asjaolu üle, millest

Kavandatav regulatsioon lubab kohtutäituril

sissenõudja avalduse alusel peatatud täitemenetluses

nõuda võlgnikult sisse juba sissenõutavaks muutunud

täitekulusid. Siinkohal ei ole juttu täitekulude (sh

põhitasu) pelgalt formaalsest sissenõutavaks

muutmisest, vaid just sellest põhitasu osast, millele

kohtutäituril on õigus vastavalt KTS § 32 lõikest 5

tulenevale põhimõttele – s.o proportsionaalselt

sissenõutud või otse sissenõudjale tasutud summaga.

Puudub loogiline põhjendus, miks peaks sissenõudjal

olema õigus piirata kohtutäituri õigust saada temale

õiguspäraselt kuuluvat tasu. Samas tuleb rõhutada, et

kui sissenõudja esitab avalduse täitemenetluse

peatamiseks olukorras, kus tema nõue ei ole veel

täidetud, ei ole kohtutäituril õigust nõuda võlgnikult

põhitasu üheski ulatuses.

Kui aga võlgnik saavutab sissenõudjaga kokkuleppe

maksegraafiku osas, tuleb tal arvestada pakutava

regulatsiooni mõjuga: nimelt tekib vajadus sõlmida

eraldi maksegraafik ka kohtutäituriga, kuna täituril

tekib õigus tasule iga järgneva makse laekumisega.

Väheusutav on, et pakutud regulatsioon muudab

täitemenetluse sissenõudja jaoks vähem atraktiivseks.

Isegi juhul, kui sissenõudjad peaksid edaspidi enam

kaaluma kompromisside sõlmimist enne täitemenetluse

algatamist, tuleks seda hinnata positiivse arenguna.

Tõhus kokkulepe võimaldaks võlgnikul vältida

täitekulude kandmist, vähendaks tema võlakoormust

nõue võib tuleneda. Pangaliidu hinnangul viib

täitemenetluse tasu jätkuv sissenõudmine olukorrani, mil

võlgnikud ei ole valmis kokkuleppeid sõlmima, mis

koosmõjus Riigikohtu praktikaga võib täielikult välistada

täitemenetlustes kokkulepete saavutamist, sh

maksegraafikute sõlmimist.

ning parandaks tema maksevõimet sissenõudja ees.

Sellisel juhul pöörduks sissenõudja täitemenetluse

poole üksnes siis, kui kompromissi saavutamine on

täielikult välistatud.

23 VKT punkt 8.5.2 Täitekulude sissenõudmise osaline

jätkamine täitemenetluse peatamisel varamenetluse korral.

Siin oma sama kommentaar mis eelmisele punktile.

Täitemenetluse peatamise instrumendi mõte kaotab sisu,

sest VTK kohaselt soovitakse kolmandatele isikutele anda

õigus algse sissenõudja asemel otsustada täitemenetluse

jätkamise üle s.t. teatud isikutel antakse õigus nõuda

täitemenetluse jätkamist vaatamata algse sissenõudja

soovile. Kas siin tekib ka võimalus peatamise tühistamise

jätkamist vaidlustada?

Praegu välistab sissenõudja avalduse alusel peatatud

ning vara arestimisega päädinud täitemenetlus teiste

võlausaldajate võimaluse pöörata sellele varale

sissenõuet. Sundtäitmisega ühinenud sissenõudjad on

sunnitud ootama, kuni vara arestinud kohtutäitur asub

vara realiseerima. Samas ei pruugi vara müük aset leida

näiteks olukorras, kus peatatud täitemenetluses sõlmib

võlgnik sissenõudjaga pikaajalise maksegraafiku.

Selline olukord võib viia selleni, et sundtäitmisega

ühinenud sissenõudjate nõuded aeguvad ilma igasuguse

reaalse väljavaateta nende rahuldamiseks, eriti juhtudel,

kus arestitud vara realiseerimine on ainus võimalus

kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

Vara realiseerimise peatamine ei ole kahjulik üksnes

teistele sissenõudjatele, vaid ka võlgnikule endale.

Kuigi esmapilgul võimaldab maksegraafiku sõlmimine

võlgnikul oma vara säilitada, kasvavad samal ajal

teistes täiteasjades võlgnevused edasi. Sellises

olukorras süveneb võlgniku ülekoormatus ning pikeneb

tema viibimine võlas olemise nn suletud ringis.

Seetõttu seisneks kavandatava regulatsiooni positiivne

mõju ka selles, et see motiveeriks võlgnikku tegelema

kõigi oma kohustustega terviklikult ning looks eeldused

võlakoormast kiiremini vabanemiseks.

Peatamise tühistamise vaidlustamisest ei ole siinkohal

asjakohane rääkida, kuna sundtäitmisega ühinenud

sissenõudjad ei taotle kogu peatatud täitemenetluse

jätkamist, vaid üksnes arestitud vara müüki. Peatatud

täiteasjas osaleva sissenõudja õigused on samal ajal

tagatud sellega, et talle kuuluv osa vara müügitulemist

deponeeritakse tema nõude katteks.

24 VTK punkt 8.6. Kaebuste menetlemine täitemenetluses.

Leiame, et kaebuste lahendamisel 10 päevane ajaline võit

on sisutühi, kuna sellele reeglina järgneb sama kaebuse

lahendamine kohtus, kus tähtajad võivad ulatuda

aastatesse. Et saavutada täitemenetluse kiirem läbiviimine

tuleks siis ka kohtutes kaebuste läbivaatamist kiirendada.

Samuti tuleks kaaluda kaebeõiguse olulist piiramist täituri

toimingutele. Hetkel on iga toiming vaidlustatav (sh ka

hiljem kohtus), mis annab pahatahtlikele võlgnikele

võimaluse täitemenetlust oluliselt venitada. Kinnisasjade

täitemenetluse puhul tuleks kaaluda regulatsiooni, mis

võimaldaks, sarnaselt vallasasjade regulatsiooniga, vara

arestimisel selle vara võlgniku valdusest äravõtmist. Vara

valdamise võimalus tekitab motivatsiooni täitemenetlust

venitada, kuna kogu selle aja jooksul on võlgnikul

võimalik vara kasutada (muuhulgas vara amortiseerub

selle aja jooksul ja seeläbi väheneb võlausaldaja nõude

S

Täitemenetluse võlgniku jaoks on oluline ka ajafaktor.

Kaebuse esitamise eesmärk on:

a) anda kohtutäiturile võimalus oma tegevus veel kord

üle vaadata ja vajadusel otsuseid parandada;

b) luua eeldused kohtusse pöördumiseks;

c) kujundada oma seisukoht kohtutäituri argumentide

põhjal.

Võlgniku vaatenurgast on oluline, et kõik need

eesmärgid saaksid täidetud võimalikult kiiresti.

Viivitused kaebuse läbivaatamisel vähendavad

õiguskaitse tõhusust ning suurendavad ebakindlust.

Kinnisvara kohene äravõtmine võlgniku valdusest

tooks kaasa täiendavaid menetluskulusid, näiteks vara

hooldamise, valve või kommunaalkulud, mis tuleb

rahuldamise ulatus). Samuti mõjutab võlgniku valduses

oleva vara müük enampakkumisel oluliselt selle hinda, ehk

lõppkokkuvõttes samuti sissenõudja nõude rahuldamise

ulatust, kuna ostja peab arvestama riskiga, et valduse

kättesaamine võib osutuda problemaatiliseks ning täpselt

pole teada ka vara seisukord selle kättesaamisel. Lisaks

oleks vaja täpsustada regulatsiooni aegumise tõttu

täitemenetluse lõpetamisel ja kohustuslikuks korras näha

selleks ette menetlus kohtutäiturile avaldust esitades

vastavalt TMS § 48´1. Hetkel on võimalik võlgnikul sama

tulemuse saavutamiseks esitada ka sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi, et kõik kulud jääksid

sissenõudja kanda, erinevalt TMS § 48´1 regulatsioonist,

mis ei ole aga sissenõudja suhtes õiglane, kuna tema ei

peaks vastutama selle eest, et võlgnikult pole

aegumistähtaja jooksul võlga kätte saadud.

lõpuks hüvitada müügitulemist. See ei ole kooskõlas ka

sissenõudja huvidega, kuna vähendab talle laekuvat

summat.

Lisaks ei ole kõik võlgnikud pahatahtlikud, ka mitte

siis, kui nad kaitsevad oma õigusi kohtus. Mõnel juhul

võib valduse kohene äravõtmine olla

ebaproportsionaalne ja osutuda võlgniku suhtes

äärmiselt ebaõiglaseks.

TMS § 481 kohta tuleb selgitada, et see rakendub

koosmõjus TMS §-dega 501 ja 2231 ning aegumise

argumendi maksmapanek sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagis ei ole enam menetluslikult võimalik.

Selle kohta vt Riigikohtu 19.06.2024 lahend asjas 2-22-

4074.

25 VTK punkt 8.7.1. Täitemenetlus võlgniku surma korral

(menetluse lõpetamine, jätkamine, peatamine). Punktis on

kirjeldatud olukorda, kus kohtutäitur teavitab sissenõudjat

võimalikust pärandvara koosseisust – kas siin on

eelduseks, et kohtutäitur on omalt poolt viinud läbi ka

pärandvara inventuuri, et teada pärandvara koosseisu?

Juhime tähelepanu, et punkt ei käsitle nendes olukordades

kulude kandmise osa, st ebaselgeks jääb, kelle kanda

jääksid kirjeldatud olukordades täitemenetluse kulud.

VTK kohaselt tekib täituril õigus otsustada täitemenetluse

jätkamise kohta juhul, kui sissenõudja ei algata ka ise

Pärandvara inventuuri on põhjendatud läbi viia üksnes

pärimismenetluse raames notari poolt määratud

kohtutäituri poolt. Käesoleva muudatuse kontekstis on

silmas peetud olukorda, kus kohtutäitur on näiteks

tuvastanud pärandaja registreeritud vara või selle

puudumise tavapäraste täitemenetluse käigus

kasutatavate vara tuvastamise meetmetega.

Juhul kui sissenõudja ei soovi nõude perspektiivituse

tõttu täitemenetluse jätkamist (ilma et tegemist oleks

KTS § 41 lõike 2 tähenduses kogu täitemenetluse

pärimismenetlust 1 kuu jooksul täituri teavitusest,

Pangaliit teeb esialgse ettepaneku pikendada seda tähtaega

3 kuu võrra.

lõpetamise nõudega, mis tooks kaasa sissenõudjale

osalise täitekulude tasumise kohustuse), on

kohtutäituril õigus otsustada, kas jätkata menetlust

üksnes tasumata ja sissenõutavaks muutunud

täitekulude sissenõudmise ulatuses või lõpetada

täitemenetlus ka selles osas. Tegemist ei ole

imperatiivse normiga, mistõttu ei lasu kohtutäituril

kohustust küsida sissenõudjalt täitemenetluse jätkamise

soovi võlgniku surma korral. Küll aga võiks selline

regulatsioon anda täiturile võimaluse lõpetada menetlus

olukorras, kus nii võlgniku õigusjärglane kui ka

sissenõudja on passiivsed, võimaldades sel viisil

korrastada nõuete portfelli perspektiivitute täiteasjade

osas.

Arvestame ettepanekuga, mille kohaselt oleks mõistlik

sätestada järgmine kord: kui sissenõudja ei anna

nõusolekut täitemenetluse lõpetamiseks võlgniku

surma tõttu, pärimismenetlust ei ole algatatud, ning

sissenõudja ei algata ka ise pärimismenetlust kolme kuu

jooksul pärast kohtutäituri vastavasisulist teavitust ega

reageeri muul viisil, on kohtutäituril õigus teha otsus

kogu täitemenetluse lõpetamiseks. Kolmekuuline

tähtaeg oleks piisav aeg pärimisasjade korraldamiseks

või seisukoha kujundamiseks täitemenetluse jätkamise

osas.

26 VKT punkt 8.8.2. Topelt arestimise välistamine.

Nõustume, et praktika on erinev. Samas tuleb eelnõud

S

välja töötades arvestada, et juhul kui teine võlausaldaja

ühineb sundtäitmisega, siis tema täitemenetlus peab

jätkuma (koos keelumärkega vajadusel) juhul, kui esimene

sissenõudja loobub. Loobumise põhjuseid on erinevaid.

Näiteks toimub võlgade osaline restruktureerimine

menetluse väliselt, mis on nii võlgnikule kui

võlausaldajatele rahaliselt mõistlikum. St kogu

sissenõudmismenetlus ei toimu alati täitemenetluse raames

vaid võlausaldajad, eriti suuremate krediitide puhul,

otsivad aktiivselt lahendusi kahjude vähendamiseks.

Ettepanekus kirjeldatud menetluste järjekindlus on

käesoleval tagatud TMS § 149 lg-te 3 ja 4

regulatsiooniga.

27 VTK punkt 8.8.3. Kohtutäituri põhitasu eespoolseisva

hüpoteegiga tagatud nõude täitmise korral. VTK:

„Rõhutamist vajab, et antud erand on asjakohane üksnes

eespoolseisva hüpoteegiga tagatud nõude täitmise

olukorras, mitte aga muudel juhtudel, tulenevalt

hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmise eripärast saada

sissenõuet pöörata üksnes hüpoteegiga koormatud

kinnisvarale.“ Meile jääb ebaselgeks, mida on silmas

peetud „eespoolseisva“ nõudega ning millist olukorda on

VTK koostajad soovinud kirjeldada. VTK: „Juhul kui

võlgniku kinnisvarale on seatud käsutamise keelumärge

eelnevalt teise täituri poolt, siis teistkordset keelumärget ja

arestimist teostada ei tohiks ja tuleks ühineda vara juba

menetleva täituriga.“ Ebaselgeks jääb milline on VTK

tegelik eesmärk, st kui eesmärk on ühinemine välistada,

siis tuleks leida ka sellega kooskõlas olev viis hüpoteekide

sundtäitmiseks. Pangaliit ei toeta lähenemist, et

Selgitus.

VTK punkti 8.8.3 all on silmas peetud olukorda, kus

üks kohtutäitur on näiteks pööranud sissenõude

võlgniku kinnisvarale (seadnud käsutamise

keelumärge, mis on nähtav kõigile kinnistusraamatust,

arestinud vara, pannud või kohe vara müüki panemas),

ja seejärel otsustab see sissenõudja, kelle nõue asub

eespool sellest sissenõudja õigusest, kelle kasuks

toimus arestimine, algatada ka enda nõude

sundtäitmiseks täitemenetluse. Eespoolseisev õigus

saab tuleneda näiteks kinnistusraamatusse seatud

hüpoteekidest, mis asuvad eespool selle sissenõudja

nõuet, kelle kasuks toimus vara arestimine.

VTK punkti 8.8.3 eesmärk ei ole välistada

sundtäitmisega ühinemist, vaid vastupidi – seda just

soodustada, selle asemel et eespoolseisva sissenõudja

nõuet täitev kohtutäitur ei astuks jõuga esimesena

teistkordset arestimisakti ei koostata ja keelumärget

kinnistusraamatusse ei kanta ka juhul, kui sundtäidetakse

keelumärkest eespoolseisvat nõuet. Uue arestimise korral

on üldjuhul olukord muutunud. Kui täitur ei tee ka

teistkordset hindamist, siis kahjustaks see hüpoteegipidaja

huve, sest üldjuhul esinevad teised tingimused, mille alusel

on asi varasemalt arestitud – esialgne hinnang hindab

kinnisasja väärtust koos hüpoteegiga. Seejuures oleks

otstarbekas teha uus arestimine, kuivõrd hüpoteegipidaja

nõue võib olla muutnud ning sõltuvalt möödunud ajast

võib esialgne hind olla ebaadekvaatne. Pangaliidu

hinnangul tuleks vältida ka olukorda, et täitemenetluse

peatamine takistaks vara realiseerimist. Vara tuleks

realiseerida, kui vähemalt üks sissenõudja soovib vara

müüki, st kõik ühinenud sissenõudjad peaksid andma

nõusoleku, et vara ei peaks realiseerima. Vastasel korral

tuleks sissenõudjatel eelistada pankrotimenetlust.

arestinud kohtutäituri toimingutest üle ja nö ei

kaaperdaks varamenetlust, nagu see täna paraku

praktikas toimub.

Juhul kui täitemenetlusega ühineb eespoolseisva

õigusega sissenõudja, siis kuulub igal juhul vara hind

muutmisele TMS § 82 lg 2 alusel (või selle analoogia

alusel, kuivõrd eespoolseisva õigusega sissenõudja

võib ühineda ka enne enampakkumise väljakuulutamist

– antud sätte regulatsioon oleks mõistlik üle vaadata).

Ei ole mõeldav vara müük viisil, et kõik õigused

kuuluvad kustutamisele peale enampakkumist, kuid

alghind kajastab vara väärtust koos püsimajääva

hüpoteegiga. Praktikas ei tohiks selles osas probleemi

ka täna esineda. Paljud kohtutäiturid arestivadki

menetlusökonoomiast tulenevalt (sellisel juhul ei pea

ka eraldi aega kulutama menetluse kestel vara hinna

muutmise väljakuulutamisele ja uue hinna

määramisele) juba koheselt vara viisil, et toovad välja

vara turuhinna juhul, kui kõik hüpoteegid kuuluksid

kustutamisele peale vara müüki, ja turuhinna juhul, kui

hüpoteek jääks vara edasi koormama peale vara müüki.

Eriti muutus vara erinevate väärtuste väljatoomine

aktuaalseks peale korteriühistu pandiõiguse

institutsiooni loomist, kus üks kuu korteriühistu nõuab

pandiõiguse täitmist ja järgmisel kuul on see juba ära

langenud ning igakuiselt võibki see seis olla erinev,

sõltuvalt võlgniku maksekäitumisest. Seega

põhjendamatu kartus, et vara alghinda ei saa hiljem

enam muuta, kui menetlusega ühineb eespoolseisva

õigusega isik, ei saa olla antud sätte kohaldamata

jätmise aluseks. Praktikas, kui ühinenud sissenõudja

soovib varale sissenõude pööramist (isegi kui teise

sissenõudja ees täidetakse nõuet maksegraafiku alusel),

siis sellega ka arvestatakse ja vara suunatakse siiski

müüki kõikide sissenõudjate nõuete täitmiseks.

28 VTK punktid 8.5. ja 9.5. Täitekulud täitemenetluse

peatamisel ja nõude osalisel täitmisel Palume täpsemalt

avada, kuidas on see tehniliselt lahendatud. Kohtutäitur

esitab pangale (elektroonilise) pangakonto arestimisakti

üldsummas koos oma tasudega. Peatab samuti terve akti

täitmist. Jääb ebaselgeks, kuidas hakkab sealt täitekulu osa

sissenõudmine toimuma põhinõude peatamisel. Kui see

saab juhtuda vaid sissenõudja taotlusel täitemenetluse

korral, siis kas on tegemist vaid üksikjuhtumitega?

Enamasti toimub peatamine pankroti-

/maksejõuetusavalduste esitamise korral ning harvadel

juhtudel kohtulahendi aluse, kuid kuidas on selliste

eelmainitud juhtumite tehniline lahendamine? Kas kuidagi

suhtlusega kohtutäituriga ning kas on see ka reguleeritud

esimese järjekoha või ainsa aresti puhul või milline on

lahendus kui on järjekorras tagapool asetsev arest?

S

Tuleb möönda, et nende toimingute puhul, kus suhtlus

kolmandate isikutega arestide haldamiseks toimub

spetsiifiliste elektrooniliste lahenduste vahendusel (nt

elektrooniline arestimissüsteem), võib regulatsiooni

täismahus rakendamine nõuda aega ja täiendavaid

arendusi. Samas ei tohiks muudel juhtudel regulatsiooni

kohaldamisega probleeme tekkida. Kohtulahendite

alusel peatatud täitemenetlused jäetakse regulatsiooni

kohaldamisalast välja eelnõu koostamisel.

29 VTK punktid .4.7., 8.7. ja 9.7. Täitemenetlus võlgniku

surma korral Praktikas ei eristata surnud ja elus oleva isiku

areste, kui võlgnikuks on konto omanik (mitte pärija).

TV

Miski ei takista neid kontosid arestida, areste muuta või

tühistada.

30 VTK punkt 9.3.2 Kavandatav muudatus 5 - TMS § 42

regulatsiooni osaline muutmine võlgniku poolt tasutud

täitekulude hilisemaks väljamõistmiseks sissenõudjalt.

Alapeatükina on toodud välja mõju võlgnikule ja

sissenõudjale, kuid mõjuhinnang on antud vaid võlgniku

suhtes. Vajab täiendavalt väljatoomist, milline mõju on

sissenõudjale TMS § 42 regulatsiooni muutmisega.

A Täiendada eelnõu mõjuanalüüsi.

31 VTK punkt 9.6.3 Kavandatav muudatus 11 -

kaebemenetluse täpsem reguleerimine

Palume selgitada, kuidas on hinnatud mõju puudumist

kohustatud isikutele. Kas on arvestatud kliendibaaside,

praktiliste juhtumite arvu ja eelnevaid teabeandmise

statistikat just ajalisest perspektiivist?

S

Mõju peetakse väheseks, kuna kaebajad lisavad

tavaliselt juba praegu oma kaebustele tõendusmaterjali

erinevatest allikatest. Kui seda ei tehta kohe, siis

esitatakse tõendid pärast kohtutäituri vastavat

nõudmist. Seetõttu jääb suure tõenäosusega võlgnike

taotlusel väljastatava teabe maht samaks.

Planeeritakse, et kohtutäiturite enda esitatud päringud

jäävad pigem erandlikuks ning neid tehakse vaid juhul,

kui võlgnik keeldub andmete esitamisest või ei ole seda

võimeline tegema, kuid andmetel on täitemenetluses ja

kaebuse lahendamisel oluline tähendus.

On ebatõenäoline, et üksikutele päringutele vastamine

kümne tööpäeva jooksul kujuneb krediidiasutustele

liialt koormavaks. Seadusemuudatus võib samuti

soodustada pangakonto väljavõtete edastamise

digitaliseerimist.

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

32 Väljatöötamise kavatsuses tehakse ettepanek täiendada

PankrS § 146 viisil, et menetluse alustamise tasu, täitekulu

ja 10 % kohtutäituri põhitasust rahuldatakse enne jaotise

alusel tehtavat väljamakset. Samas ei täpsustata järjekorda.

Muudatusettepanekut on võimalik mõista ka nii, et PankrS

§ 146 lõiget 1 täiendatakse näiteks punktiga 5, mis

sätestaks, et pärast pankrotimenetluse kulude tasumist

tasutakse ka kohtutäituri täitemenetluse alustamise tasu

ning alles seejärel asutakse jaotise alusel väljamakseid

tegema. Kui mis tahes täituri tasu makstaks välja pärast

PankrS § 146 lõike 1 punktis 4 toodud kulusid (ehk pärast

pankrothalduri tasu), siis ei tohiks riski tekkida, et

pankrotihaldur jääb oma tasust ilma. See on oluline aspekt,

mida silmas pidada, kuna PankrS § 65 lg 1 kohaselt katab

halduri tasu ka halduri tegevusega seotud üldised kulud,

sealhulgas kulud büroo pidamisele, sidekulud ja

riigisisesed reisikulud. Lähtudes eeltoodust teeme

ettepaneku kaaluda võimalust, et kohtutäituri menetluse

alustamise tasu, täitekulu ja 10 % kohtutäituri põhitasust

rahuldamine sätestatakse PankrS § 153 (Nõuete

rahuldamisjärgud) uue lõikega 1, kuna ka kohtutäituri tasu

puhul on tegemist võlausaldaja rahuldamata nõudega.

Lisaks teeme ettepaneku kaaluda võimalust, et PankrS §

146 lg. 1 p. 3 oleks toodud ära ajutise halduri tasu ja halduri

tasu (kuna halduri tasu sisaldab kulusid ja ei ole õiglane

olukord, kus haldurid tasuvad omadest vahenditest

S

Kohtutäiturite tasude ja muude täitekulude rahuldamine

PankrS § 146 regulatsiooni järgi on üks

alternatiivsetest VTK ettepanekutest. Koja

ettepanekuid kaalutakse eelnõu koostamisel.

menetluskulusid, saamata ka pahatihti tasu, vt. PankrS § 65

lg 1) ning masskohustused liiguks tahapoole p. 4-ja.

PankrS § 150-st tuleks siis ajutise halduri ja halduri tasu

eemaldada (PankrS § 150 lg. 1 p. 2 ja 3). Uus PankrS

sõnastus oleks järgmine:

§ 146. Pankrotimenetlusega seotud väljamaksed

(1) Enne jaotise alusel raha väljamaksmist tehakse

pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed

järgmises järjekorras:

1) vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest

tulenevad nõuded;

2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis;

3) ajutise halduri tasu ja halduri tasu;

4) massikohustused;

5) pankrotimenetluse kulud.

§ 150. Pankrotimenetluse kulud

(1) Pankrotimenetluse kulud on:

1) menetluskulud;

2) ajutise halduri tasu;

3) halduri tasu;

4) pankrotitoimkonna liikmete tasu;

5) ajutise halduri ja halduri tehtud vajalikud kulutused

oma ülesannete täitmiseks;

6) käesoleva seaduse § 11 või § 30 alusel deposiidina

makstud summa.

§ 153. Nõuete rahuldamisjärgud

(1) Pärast käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud

väljamaksete tegemist

rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes:

1) kohtutäituri menetluse alustamise tasu, täitekulu ja 10 %

kohtutäituri põhitasust

2) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva

paragrahvi lõikes 2 sätestatud

ulatuses;

3) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded;

4) muud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded.

33 Ühe võimaliku regulatsioonina võiks kaaluda lahendust,

kus menetlus(t)e algatamise tasu(d) ning täitekulud

rahuldatakse täies ulatuses enne jaotise alusel tehtavat

väljamakset ning kohtutäituri põhitasu 50% täitmata

jäänud ulatuses II järgu tunnustatud nõudena.

Kuivõrd ühe kohtutäituri menetluses võib

pankrotivõlgniku suhtes olla mitu täitemenetlust, siis

viitame Riigikohtu 29.01.2014 otsuse nr 3-2-1-164-13

punktis 19 sedastatule, et samal perioodil ühe võlgniku

vastu esitatud nõuete jaotumine erinevate kohtutäiturite

vahel tingib, et võlgnik peab maksma kohtutäituri tasusid

mitu korda ning võlgniku vara müügist saadud tulemist

eelisjärjekorras täitemenetluse kulude mahaarvamise tõttu

väheneb ka sissenõudjale väljamakstav summa. Taoline

lahendus ei ole Riigikohtu hinnangul võlgniku ega

sissenõudja, vaid üksnes kohtutäituri huvides. Koda on

S

Kohtutäiturite tasude ja muude täitekulude rahuldamine

PankrS § 146 regulatsiooni järgi on üks

alternatiivsetest VTK ettepanekutest. Koja

ettepanekuid kaalutakse eelnõu koostamisel.

seisukohal, et iga täitemenetlust (ka sama sissenõudja

erinevates nõuetes) menetletakse eraldiseisvalt ning ei ole

põhjendatud kohtutäituri tasu ümberarvutamine nõuete

summalt.

34 Kohtud on üksmeelsel seisukohal, et kohtutäituri tasu otsus

peab olema vaidlustatav. Kohtutäituri tasu otsus on

vaidlustatav TMS § 217 alusel. Reeglina on kohtutäituri

tasu otsuste vaidlustamistähtaeg täitemenetluse võlgniku

pankroti alusel lõpetamise hetkeks juba möödunud. VTKs

esitatud ettepaneku analoogiks võiks võtta PankrS § 100´3

lg 4 p 5, mille kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks

avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmise nõue, mis

tuleneb täitemenetluse seadustiku § 2 lõikes 1 nimetatud

haldusaktist, mille vaidlustamise tähtaeg on enne pankroti

väljakuulutamist möödunud. Peame vajalikuks eelnõuga

tagada, et kohtutäitur võib esitada pankrotimenetlusse

põhitasu nõude algse tasu otsuse alusel ning nõuda poolt

sissenõudmata jäänud põhitasu osast.

MA

Riigikohus on 16.12.2015 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-

108-15 (punkt 11) selgitanud, et kohtutäituri põhitasu

määramise otsus tehakse täitemenetluse alguses,

rahalise nõude puhul lähtudes sissenõudja nõude

suurusest (KTS § 35). Põhitasu lõplik suurus sõltub

sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud

rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ning kas

täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse

tulemusel (nt vara müümise kaudu) või väljaspool

täitemenetlust (nt võlgnik tasub võla otse

sissenõudjale).

Samas punktis rõhutas Riigikohus, et juhul kui nõue

rahuldatakse osaliselt või väljaspool täitemenetlust,

peab kohtutäitur tegema uue põhitasu määramise

otsuse. Kuna kohtutäituri tasu kujunemine peab olema

arusaadav, selge ja läbipaistev, tuleb täitemenetluse

lõpetamisel ning pankrotimenetluses nõude esitamiseks

koostada uus põhitasu otsus.

35 Eraldi teema on kohtutäituri tasu nõude kaitsmiseta

tunnustamine. Juhul kui kaitsmiseta tunnustada

kohtutäituri tasu pooles ulatuses, siis jääb kontrollimata

kas arvestuse esitamisel on arvesse võetud täitemenetluse

käigus tasutud summad. Kaitsmiseta tunnustamise korral

TV

ei ole võimalik nõuet sisuliselt kontrollida ja vajadusel

pankrotihalduril vastuväidet esitada. Juhul kui kohtutäitur

esitab pankrotimenetluses tasu nõude ja ei arvesta

varasemalt võlgniku poolt tasutud summasid, siis tuleb

pankrotihalduril esitada näiteks tagasivõitmise hagi. Koja

kutsekogu juhatuse hinnangul peab saama kohtutäituri tasu

nõuet pankrotimenetluses kontrollida, täiendavaid

selgitusi küsida, vajadusel vaidlustada ja kohtutäitur peab

nõuet esitades ka tasuga seonduvat põhjendama.

36 Samuti vajab analüüsimist, kas pankrotimenetluses oleks

alust tunnustada kohtutäituri tasu nõuet juhul, kui

pankrotistunud isik ei ole ise taotlenud täitemenetluse

aegumisega lõpetamist?

S

Üksnes see asjaolu, et pankrotivõlgnik ei ole taotlenud

täitemenetluse lõpetamist põhinõude aegumise tõttu, et

tähenda seda, et kohtutäituri töö peaks jääma

tasustamata.

37 Toetame TMS-i regulatsiooni täpsustamist, et täitmisele

kuulub ka ühinenud kohtutäituri põhitasu, kuid selle

rahuldamise määr sõltuks kinnisasja tulemi suurusest ja

ühinemise ajalisest järjekorrast. Regulatsiooni on aga vaja

täpsustada selliselt, et kui ühinenud kohtutäituri põhitasu

ei ole muutunud sissenõutavaks täies ulatuses

(täitmisteadet ei ole kätte toimetatud, vabatahtliku täitmise

tähtaeg), siis kuulub ühinenud kohtutäituri põhitasu

rahuldamisele vara müügi või nõude täitmise päeva

seisuga.

S

Ka ilma vastava seadusemuudatuseta ei saa sundtäita

kohtutäituri põhitasu täies ulatuses, kui see

enampakkumise päeva seisuga ei ole muutnud

sissenõutavaks täies ulatuses. Praktikas võetaksegi

arvesse nõuded sellises ulatuses nagu need vara müügi

seisuga on ning puudub teave, et see oleks reaalne

lahendamist vajav probleem.

38 Teeme ka ettepaneku täpsustada, et põhitasu on õigustatud

saama ühinev kohtutäitur v.a. kohtutäitur, kes täidab

hüpoteegi nõuet. Müüv kohtutäitur võiks katta kinnisasja

müügiga tekkinud suurema ajakulu (korraldamine,

S

VTK punkti 8.2.1. kohaselt soovitakse täpsustada

TMS-i regulatsiooni viisil, et sundtäitmisega ühinemise

korral kuulub täitmisele sissenõudja nõude ja

läbiviimine, tulemi jaotamine) ja vastutuse § 45 alusel

saadavast lisatasust. Märgime, et olenemata 01.01.2021

muudetud KTS § 45 sõnastusest on näiteks Tallinna

Ringkonnakohus sedastanud 10.03.2023 otsuse nr 2-22-

10507 punktis 10.3.: „et kuigi lisatasu nõudmiseks ei anna

enam alust ainuüksi täitetoimingu tehniline või õiguslik

keerukus või ajaline kulukus, tuleb selle nõudmisel siiski

lähtuda konkreetse nõude täitmise eripärast ja selle

täitmisega seotud kulust, arvestades ka seda, et nõude

tavapärase täitmisega seotud kulu on mõeldud katma

põhitasu. Seejuures ei ole lisatasu mõeldud

kompenseerima seadusandja poolt kunstlikult madalal

hoitavat põhitasu.“ Kohtupraktikas taandatakse lisatasu

kohtutäituri töötundidele arvestades KTS § 47 sätestatud

lisatasu tunnitasu määra. Peame vajalikuks selgitada

eelnõu seletuskirjas, mille alusel tuleks kohtutäituri

lisatasu ulatuse põhjendatust hinnata. Leiame, et

kohtutäituri määratav lisatasu enampakkumise

korraldamise ja läbiviimise eest KTS § 45 alusel peab

hõlmama ka kohtutäituri vastutuse võimalikud riskid.

kohtutäituri alustamise tasu ja täitekulude kõrval ka

ühinenud kohtutäituri põhitasu täies ulatuses.

Hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse kulude

hüvitamise võimalusi ja otstarbekust analüüsitakse

eelnõu koostamisel.

39 8.4.1. Täitekulud avalik-õiguslike ja karistusõiguslike

nõuete aegumisel analoogselt tsiviilõiguslike nõuete

aegumise korraga Toetame ettepanekut. Märgime, et

regulatsioon „kuni pooles ulatuses“ tekitab praktikas

rohkelt kaebusi. Ühelt poolt on mõistetav, et taolisel juhul

on kohtutäituri diskretsioon otsustada, kas ta nõuab

põhitasu võlgnikult sissenõudmata jäänud osas sisse ja kui

TV

nõuab, siis kui suures ulatuses. Ent probleemkoht tekib

kohtutäituri diskretsiooni põhjendamisega, sh millised on

aktsepteeritavad alused ja skaalad. Seega annab taoline

regulatsioon teiselt 4 poolt kohustatud isikule piiramatu

võimaluse vaidlustada kohtutäituri iga otsust nii tasu

suuruse kui ka selle põhistuse osas. Taoliste kaebuste ja

vaiete lahendamine suurendab nii kohtutäiturite, kohtute

kui ka Justiitsministeeriumi ja Koja töökoormust.

40 8.5.1. Täitekulude sissenõudmise osaline jätkamine

täitemenetluse peatamisel ja nõude osalisel täitmisel

Toetame esitatud ettepanekut. Märgime, et sellise

regulatsiooni rakendamiseks on vajalik oluliselt muuta

võlgnike varale (eelkõige pangakontodele ja

sissetulekutele) seatavate arestide vormistamise ja nende

täitmise loogikat. Ilmselt oleks optimaalne lahendus

selline, kus kohtutäitur ei peaks täitemenetluse peatamise

otsust edastama kolmandale isikule, kes täidab võlgniku

vara suhtes kohtutäituri arestimisakti. Justiitsministeerium

on Kojale 12.06.2023 antud vastuses möönnud, et TMS §

47 lg 1´2 sättes näib olevat vastuolu, osaliselt on see

suunatud kolmandale isikule ja osaliselt kohtutäiturile,

argumente näib olevat mõlema tõlgenduse kasuks ja tuleb

nõustuda, et ei ole üheselt selge, mida selle sättega silmas

peetakse.“ Leiame, et kõnealune VTK oleks sobiv

raamistik TMS § 47 lg 1´2 sõnastuse täpsustamiseks

mõttega, et nõude täitmine peatub sissenõudja suhtes ja

nõude täitmise peatumine ei kehti kolmandale isikule, vaid

S

Võib nõustuda, et täitemenetluse peatamise mõju

kolmandatele isikutele edastatud arestimisaktide

täitmisele vajab täiendavat täpsustamist. Teema on eriti

aktuaalne seoses täitemenetluste peatamisega FIMS-i

regulatsiooni alusel.

Samas eeldab optimaalse lahenduse leidmine

põhjalikumat analüüsi ja huvigruppidega

konsulteerimist. Sellega tegeletakse järgmiste

valdkonna õigusaktide muutmise eelnõude

ettevalmistamise käigus.

kolmas isik teostab kinnipidamise ja maksab raha välja

kohtutäiturile, kes aga ei täida nõuet sissenõudjale, vaid

hoiustab raha enda käes. Nii saaks kohtutäitur hoiustatud

rahast VTKS-s pakutava muudatuse alusel jätkata

täitemenetlust alustamise tasu ja täitekulude sissenõudes

ning sissenõutavaks muutunud põhitasu osas.

41 8.5.2. Täitekulude sissenõudmise osaline jätkamine

täitemenetluse peatamisel varamenetluse korral

Teeme ettepaneku kavandatavat muudatust praegusest

täpsemalt sisustada. Leiame, et täitemenetluse peatamist

TMS § 46 lg 1 või p 2 alusel ei saa käsitleda standardsena,

millisel juhul oleks alati õigustatud sissenõude pööramise

jätkamine loetletud isikute sundtäitmisele pööratud nõuete

kasuks. Juhul, kui kinnisasja arestinud kohtutäitur täidab I

järjekohal asuvat hüpoteegiga tagatud nõuet ja nõude

suurus on väiksem või võrdne vara väärtusega ning

sissenõudja avalduse alusel või kohtumääruse alusel on

täitemenetlus peatatud, siis TMS § 53 lg 2 kohaselt ei ole

lubatud vara realiseerida, kui sellest ei pruugi jätkuda

tagapool oleva sissenõudja/kohtutäituri nõude

rahuldamiseks.

A

Eelnõu koostamisel kehtestatakse kaks eeldust vara

müügiga jätkamiseks peatatud täitemenetluses:

1) seda taotleb sundtäitmisega ühinenud sissenõudja;

2) vara müügi eeldatav tulem ületab peatatud

täitemenetluse nõude suurust.

Kohtulahendi alusel peatatud täitemenetlused jäetakse

regulatsioon kohaldamisalast välja.

42

Samuti võib kinnisasjale sissenõude pööramine olla

takistatud poolelioleva kohtumenetluse tõttu, kus võlgnik

või ka mõni võlausaldaja on vaidlustanud hüpoteegiga

tagatud nõude suuruse või sootuks on kohtule esitatud hagi

vara tagasivõitmiseks. Kohtumenetluse tulemusest võib

S

Kohtulahendi alusel peatatud täitemenetlused jäetakse

regulatsioon kohaldamisalast välja.

sõltuda, kui suur on üldse hüpoteegiga tagatud nõude

suurus ja seeläbi ka arestitud vara väärtus.

43 Kindlasti ei saa vara müümist imperatiivselt nõuda

sissenõudjaks mitteolev isik TMS § 108 alusel, kuna

sissenõudjaks mitteoleva isik saab nõuda oma osa tulemist,

mitte aga nõuda sissenõude pööramist võlgniku varale.

Sissenõude pööramiseks võlgniku varale tuleb esitada

kohtutäiturile täitmisavaldus ja alustada täitemenetlus.

A Kavandatava eelnõu regulatsiooni kohaselt saab vara

müügiga jätkamist nõuda vaid sundtäitmisega ühinenud

sissenõudja.

44 8.6.1. Suulise kaebuse läbivaatamise ära jätmine Toetame

ettepanekut kaebuste kirjalikule läbivaatamisele

üleminekuks. VTKs viidatud võimalus, et kohtutäitur peab

otsustama, kas rahuldada või jätta rahuldamata võlgniku

taotlus kaebuse suuliseks läbivaatamiseks toob endaga

kaasa täiendava riski tolle otsuse 5 vaidlustamiseks. Riski

maandamiseks on ettepanek, et võlgnik peab põhjendama,

mispärast on vajalik kaebuse suuline läbivaatamine ja tema

juuresolek läbivaatamisel

S

VTK-le tulnud tagasiside pinnalt on otsustatud

kehtestada regulatsioon, mille kohaselt vaadatakse

kaebused läbi kirjalikus menetluses, kui

menetlusosalised ei taotle vastupidist. Menetlusosalise

vastava taotluse esitamisel (kohe kaebuses) vaadatakse

kaebus läbi suulises menetluses.

45 8.6.2. Kaebemenetluse ajalise kestuse lühendamine Teeme

ettepaneku sätestada kaebuste läbivaatamise ajaliseks

kestuseks ühtne regulatsioon sõltumata kaebuse ainest.

Näiteks, kui menetlusosalise kaebus sisaldab endas näiteks

nii sissetuleku arestimise kui ka täitmisteate

kättetoimetamisega seotud kaebust ning kui kohtutäitur

ajaliselt ei jõua kogu kaebust lahendada, siis sissetuleku

arestimise osas on kohtutäitur kohustatud koostama ühe

otsuse 15 päeva jooksul ja hiljem täitmisteate

kättetoimetamisega seoses teise otsuse. Seeläbi tekib kaks

OA

Eelnõu regulatsiooniga kehtestatakse reegel, mille

kohaselt kui kaebus sisaldab lisaks sissetuleku arestile

etteheideid ka muudele kohtutäituri toimingutele, mille

vaidlustamise tähtaeg ei olnud kaebuse esitamise

tähtajaks läbi, vaadetakse sellised kaebused üldkorras,

pikema menetlustähtaja jooksul.

eraldi otsust, mida kaebaja saab kohtus vaidlustada.

Kohtutäitur reeglina hindab kaebuse saamisel selle

prioriteetsust ja võimalikke negatiivseid tagajärgi.

Vastavalt sellele teeb ka oma otsuse kaebuse läbivaatamise

aja osas.

46 8.7.1. Täitemenetlus võlgniku surma korral (menetluse

lõpetamine, jätkamine, peatamine) Teeme ettepaneku

asendada regulatsioon „mõistliku aja jooksul“ konkreetse

ajamääranguga kalendrikuudes. Iga sissenõudja jaoks võib

„mõistlik aeg“ kesta erinevalt ning kohtutäituri jaoks olla

hoopis isesugune. Taoliste vaidluste ärahoidmiseks teeme

ettepaneku kehtestada konkreetne aeg, näiteks 6 kuud

alates teate edastamisest sissenõudjale.

Ar Vt selgitus tabeli punktile 25.

47 8.8.1. Ühinenud nõuete täitmine rahalise nõude arestimise

akti alusel Koda ei toeta ettepanekut antud kujul. Kehtiva

regulatsiooni kohaselt tekivad kinnisasja suhtes

läviviidava täitemenetlusega ühineval sissenõudjal

ühinemise tulemusena menetluses, milles kinnisasi

realiseeritakse, sissenõudja õigused. Sissenõudjal on nt

õigus vaidlustada kinnisasja arestimisel määratud hinda,

enampakkumise nurjumise korral nõuda

kordusenampakkumise korraldamist, avaldada arvamust

vara ümberhindamise osas jne Rahalise nõude arestimisel,

sissenõudjal, kelle kasuks nõue arestitakse, selliseid õigusi

ei ole. VTK-st jääb mõistmatuks miks on selline

sissenõudja õiguste piiramine vajalik ja millist eesmärki

see teenib. VTK-st ei ole esitatud ühtegi selgitust miks

tuleks kinnisvara realiseerimise menetluses eelistada raha

A Vt selgitus tabeli punktile 15.

jaotamist rahalise nõude arestimise aktide alusel kehtivale

regulatsioonile. Pakutud lahendus võimaldaks küll ajalist

kokkuhoidu sundtäitmisega ühinemise otsuste koostamise

pealt, kuid tekitaks segadust ja teeks keeruliseks eristada

rahaliste nõuete arestimise aktide tähendust TMS § 118 ja

TMS § 149 osas. Rahalise nõude arestimise akt ei ole

samastatav sundtäitmisega ühinemise avaldusega TMS §

149 mõttes ega asenda seda (Tlnrk 2-13-16205 p 34).

Kehtivas õiguskorras annab RNA ainult õiguse

pretendeerida TMS § 113 ja § 114 sundmüügi tulemist

ülejäävale summale. See tekitaks kohe rida probleeme

mida täna pole (RNA ei anna õigust mistahes info

saamiseks seoses kinnisasja menetlusega, RNA ei anna

õigust saada näiteks infot tehingu kohta notaris kohtutäituri

kontrolli all jne.)

Samuti võib see põhimõtteliselt kaasa tuua olukorra, kus

kohtutäiturid kohe menetluse algatamise edastavad

tulevase ja tingimusliku nõudena kolleegidele igaks juhuks

rahalise nõude arestimise akti eesmärgiga, et võib olla

võlgnik tulevikus omandab kinnisvara.

48 Teeme ettepaneku kaaluda menetlustoimingute ajalise

kokkuhoiu huvides, et sundtäitmisega ühinemine loetakse

toimunuks sundtäitmisega ühinemise avalduse esitamisega

ja eraldi otsuse koostamine ei ole nõutav. Otsuse peab

kohtutäitur koostama vaid juhul, kui peaks tõepoolest

esinema õiguslik aluse mis välistab sundtäitmisega

ühinemise – näiteks ühisvara staatus.

A

Vt selgitus tabeli punktile 15.

49 8.8.2. Topeltarestimise välistamine Leiame, et TMS § 149

lg 1 teine lause kehtib ka siis, kui sundtäidetakse

keelumärkest eespoolseisvat nõuet. Seega puudub vajadus

normi täpsustamiseks. Kui vaadata TMS § 149 lg 1 seotud

vaidlusi, siis nende vaidluste põhiline sisu ja eesmärk on

olnud kohtutäituri põhitasu – kas ja kui suures ulatuses

osaleb ühinenud kohtutäituri põhitasu tulemi jaotamisel;

kas vara müünud kohtutäitur võib tasu võtta ühinenud

nõude pealt (tsiviilasi nr 2-17-3120). Kui seaduse

muudatuse käigus õnnestub täpsustada kohtutäituri

põhitasu küsimust VTK-s käsitletud viisil, siis puudub

vajadus TMS § 149 lg 1 muutmiseks. Menetluspraktika

toetab selgelt mõjuanalüüsis toodut, et valdavalt on seatud

eelnevalt keelumärge, kuid arestimisakti koostamiseni ei

ole keelumärke seadnud kohtutäitur erinevatel põhjustel

jõudnud. Seega praktikas on pigem harvad juhtumid, kus

keelumärke ja arestimise akti koostanud kohtutäiturile

seatakse veel teine keelumärge ja koostatakse teine

arestimise akt. Siis on ka kaasuse asjaolud sellised, mis on

tinginud mitme keelumärke seadmist. Näiteks väiksemate

nõuete korral piisab võlgniku survestamiseks keelumärke

seadmisest ja arestimise akti koostamata tasub võlgnik

nõude. Kui nüüd sissenõudjast hüpoteegipidaja teise

kohtutäituri kaudu on ühinenud selle kohtutäituri

menetlusega, kus keelumärge oli seatud näiteks PPA

nõude tagamiseks ja võlgnik selle tasub, siis on

keelumärke seadnud kohtutäitur kohustatud vara aresti alt

vabastama ja hüpoteegipidaja nõuet menetlev kohtutäitur

TV

peab siis asuma uuesti vara arestima, hindama (TMS § 149

lg 3). Täitemenetluse seadustiku alusel on sissenõudjale

antud valikuvabadus kohtutäituri valimiseks arvestades

võlgniku elukohta või vara asukohta silmas pidades.

Samuti ei saa pakutud TMS tehniliste muudatustega piirata

enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste teostamist

TsÜS § 88 lg 2.

50 8.8.3. Kohtutäituri põhitasu eespoolseisva hüpoteegiga

tagatud nõude täitmise korral Palume kavandatav

muudatus kõikides nüanssides põhjalikumalt läbi kaaluda.

Näiteks, kuidas peaks pakutud regulatsioon rakenduma

juhul, kui kohtutäitur müüb kinnisasja II järjekoha

hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks ning tema

menetlusega soovib ühineda (teise kohtutäituri kaudu)

sissenõudja kelle nõue on tagatud I ja III järjekoha

hüpoteekidega. Samuti näiteks, kui kohtutäitur müüb

kinnisasja A hüpoteegiga tagamata nõude rahuldamiseks

ning tema menetlusega soovib teise kohtutäituri kaudu

ühineda sissenõudja, kelle nõue on tagatud kinnisasjal A

lasuva I järjekoha hüpoteegiga ning sama hüpoteegiga on

kaaskoormatud kinnisasjad B ja C. Seejuures kinnisasjad

A, B ja C moodustavad ühe tervikliku tootmiskompleksi,

mistõttu majanduslikult on otstarbekas müüa kinnisasju A,

B ja C kogumina. Pakutud regulatsioon tundub olema

vastuolus VTK-s seatud teise eesmärgiga, mille kohaselt

peab ühinenud kohtutäituril olema õigus saada tasu

võrdväärses järjekorras oma sissenõudja nõudega (vt VTK

p 4.2). Viimast põhjendatakse sellega, et tihtipeale

Mitte arvestatud.

Pakutud muudatused on vajalikud juba ainuüksi

kohtutäiturite põhitasu määramisega seotud

probleemide lahendamiseks. Eelnõu koostamisel

võetakse arvesse kõiki esitatud seisukohti, kuid

eesmärgiks on luua regulatsioon, mis vähendab

vaidlusi, tagab stabiilsuse ning on universaalselt

rakendatav.

puuduvadki täitemenetluses muud võimalused võlanõude

täitmiseks, kui võlgniku kinnisvara arvelt. Oletame, et

kohtutäitur müüb kinnisasja hüpoteegiga tagamata nõude

rahuldamiseks ning tema menetlusega soovib teise

kohtutäituri kaudu ühineda sissenõudja, kelle nõue on

tagatud kinnisasjal lasuva kohtuliku hüpoteegiga.

Seejuures on kinnisasja arestimise hind 10 500 eurot,

kohtulik hüpoteek on summas 10 000 eurot ja kohtuliku

hüpoteegiga tagatud jõustunud kohtulahendist tulenev

nõue on 500 000 eurot. Võlgniku ainsaks varaks on

kõnealune kinnisasi. Tallinna Ringkonnakohus on

04.10.2022 määruses nr 2-21-18429 rõhutanud, et

kohtutäitur saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja

enampakkumise lisatasu selle menetluse eest, milles ta

korraldas kinnisasja arestimise ja müügi. Ekslik on

järeldus, et vara müünud kohtutäitur kannab nagunii ise

vastutust tehtud toimingute õiguspärasuse osas, mistõttu

on õiglane jätta ka ühinenud eespoolsesiva õigusega

hüpoteegiga tagatud nõude menetlemise põhitasu reaalselt

hüpoteegiga tagatud nõude täitnud kohtutäiturile.

Hüpoteeginõuet menetlev kohtutäitur kannab otsest

vastutust täitemenetluse algatamise õiguspärasuse ja

täitmisteate kättetoimetamise osas. Näiteks on olnud

mitmeid juhtumeid hüpoteeginõuete täiteasjades, kus

võlgnik (tagatise omanik) on vaidlustanud täitemenetluse

algatamise näiteks põhjusel, et hüpoteegiga tagatud nõue

ei ole muutunud sissenõutavaks, sissenõudja ei ole

esitanud põhi- ja kõrvalnõuete detailset arvestust, võlgnik

ei ole täitmisteadet kätte saanud jne. Samal põhjusel on

ekslik mõjuanalüüsis esitatud väide, et mõju põhitasust

ilmajäämise kohta (saab küsida ainult täitemenetluse

alustamise tasu ja täitekulud) sellele täiturile, kes vahendas

sundtäitmisega ühinemise avaldust hüpoteegiga tagatud

nõude menetluses, on õiglane, kuivõrd tal endal puuduvad

võimalused hüpoteegi realiseerimiseks, põhitasu tema

poolt ei muutu seega sissenõutavaks ja muid

menetlustoiminguid võla sissenõudmiseks ta teostada ei

saa. Kuivõrd taolisi menetlusi ei ole massiliselt, siis ei ole

muudatuse mõju sihtrühmale oluline. Eksitav on VTK

järeldus ka juhul, kui kohtutäitur täidab kohtulahendit, mis

on mh tagatud kohtuliku hüpoteegiga või täidab KÜ nõuet,

mis on piiratud ulatuses tagatud KÜ pandiõigusega.

Sellistes menetlustes on kohtutäitur kohustatud lisaks

kinnisasjale sissenõude pööramisel kohustatud vajadusel

teostama ka muid menetlustoiminguid lisaks kinnisasja

arestimisele. Samuti võidakse kohtutäiturile täitmiseks

esitada ühishüpoteegiga tagatud nõue ja majanduslikult

kõige kasulikum oleks tagatisi müüa näiteks tervikvarana,

kuid ühele kinnistule on seatud teise kohtutäituri poolt

PPA kasuks keelumärge. Kokkuvõtvalt leiame, et

sundtäitmisega ühinemise regulatsiooni muutmine ei ole

vajalik. Pakutud muudatused ei ole reaalelus mõistlikult

rakendatavad.

51 Lisaks väljatöötamise kavatsuses esitatud ettepanekutele

palume leida võimalus, et eelnõusse lisatakse ka PankrS §

59 lg 2 p 7 kehtetuks tunnistamine. Koda on vastav

S

Antud kitsaskoha ületamiseks on kavas tehnilise

lahenduse loomine. Õigusloome vajadus puudub.

ettepaneku Justiitsministeeriumile esitanud 18.05.2023

kirjaga nr 3-1/13. Kojale 21.06.2023 kirjaga nr 10-4/3644-

2 antud vastuses märgiti, et vastavaid muudatusi on

otstarbekas vajadusel sisse viia selleks sobiva eelnõu

olemasolul. Leiame, et käesoleva VTK alusel koostatav

eelnõu on selleks sobiv.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Esitame ministeeriumidele kooskõlastamiseks ja huvigruppidele arvamuse avaldamiseks täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame kuni 03.04.2026. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, eelnõu seletuskiri ja eelnõu väljatöötamise kavatsuste kooskõlastustabelid. /*Lisaadressaadid: Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Riigikohus Viru Maakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Tallinna Ringkonnakohus Eesti Advokatuur Eesti Võlanõustajate liit Notarite Koda MTÜ Eesti Võlausaldajate Liit Andmekaitse Inspektsioon

Meie 10.03.2026 nr 8-1/1813-1

2

Aleksandr Logussov [email protected]

1

EELNÕU

06.03.2026

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seadus

§ 1. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Täitemenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 16 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui võlgniku surmast on möödunud kuus kuud ja pärimismenetlust ei ole selle aja jooksul

algatatud, teavitab kohtutäitur sellest sissenõudjat, kellel on õigus kolme kuu jooksul pärast

teate kättesaamist teatada kohtutäiturile kirjalikus vormis täitemenetluse lõpetamise või selle

jätkamise soovist või pärimismenetluse algatamisest.”;

2) paragrahvi 16 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui sissenõudja teatab käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt oma soovist täitemenetlus

lõpetada, on kohtutäituril õigus lõpetada täitemenetlus kas tervikuna või osaliselt sissenõudja

nõude osas ja jätkata täitemenetlust täitekulude osas.

(4) Kui sissenõudja ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul teatanud oma

soovist täitemenetlust lõpetada või jätkata ning pärimismenetlust ei ole algatatud, on

kohtutäituril õigus lõpetada täitemenetlus omal algatusel kas tervikuna või osaliselt sissenõudja

nõude osas ja jätkata täitemenetlust täitekulude osas.”;

3) paragrahv 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 42. Täitekulud täitedokumendi tühistamise korral

(1) Täitedokumendi tühistamise korral jäävad täitemenetluse kulud kohtutäituri seaduses

sätestatud ulatuses sissenõudja kanda.

(2) Võlgnikul on õigus nõuda sissenõudjalt enne täitedokumendi tühistamist tasutud täitekulude

tagastamist. Täitedokumendiks on sel juhul tühistav kohtulahend või kohtuvälise menetleja

lahend ja kohtutäituri otsus kulude kohta.“;

4) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui täitemenetlus peatatakse sissenõudja avalduse alusel, on kohtutäituril õigus jätkata

täitemenetlust menetluse alustamise tasu, kantud täitekulude ja sissenõutavaks muutunud

menetluse põhitasu osas.

(5) Kui täitemenetlus peatatakse sissenõudja avalduse alusel, jätkab kohtutäitur sundtäitmisega

ühinenud sissenõudja nõudel kinnisasja müüki. Võlgniku kinnisasi müüakse, kui selle väärtus

ületab peatatud täitemenetluses sissenõutava summa suurust. Kohtutäitur hoiustab peatatud

täitemenetluse sissenõudja nõude katteks vastava osa müügist saadavast rahast. Ülejäänud

2

müügist laekunud tulemi jaotab kohtutäitur sissenõudjate ja muude tulemis osalemiseks

õigustatud isikute vahel käesolevas seadustikus sätestatud korras.”;

5) paragrahvi 48 lõiget 1 täiendatakse punktiga 73 järgmises sõnastuses:

„73) Riikliku perelepitusteenuse seaduse kohase vanemluskokkuleppe esitamisel, kui see

asendab varasemat sama lapse kohta tehtud kohtulahendit või kokkulepet;”;

6) paragrahvi 132 lõike 12 kolmandas lauses asendatakse sõna „paragrahvis” sõnaga „lõikes”;

7) paragrahvi 132 lõike 3 teist lauset täiendatakse pärast sõna „on” sõnaga „lapse”;

8) paragrahvi 149 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui sissenõudja esitab kohtutäiturile avalduse sissenõude pööramiseks võlgniku

kinnisasjale pärast seda kui võlgniku kinnisasi on juba arestitud teise sissenõudja kasuks, siis

teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Käesoleva lõike

esimeses lauses nimetatud avalduse esitanud sissenõudja loetakse täitemenetlusega ühinenuks

avalduse esitamisest alates. Ühinemisest keeldumise kohta teeb kohtutäitur viivitamata

otsuse.“;

9) paragrahvi 149 lõiget 2 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Ühinenud sissenõudjal on õigus nõuda kinnisasja müüki täitemenetluses, millega ühineti.

Kinnisasja müügi korraldamata jätmisel toimub kinnisasja arestimise akti koostamine ja

kinnisasja müük ühinenud pandipidajast või muu asja suhtes eesõigust omavast isikust

sissenõudja avalduse alusel algatatud täitemenetluses, kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti.“;

10) paragrahvi 149 lõike 4 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Täiteasja menetlenud kohtutäitur edastab tema menetluses esitatud sundtäitmisega ühinemise

avaldused ja otsused ühinemisest keeldumise kohta kinnisasja arestinud kohtutäiturile.“;

11) paragrahvi 149 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui kinnisasja müük toimub käesoleva paragrahvi lõike 2 teises lauses sätestatud korras,

edastab kinnisasja arestinud kohtutäitur tema menetluses esitatud sundtäitmisega ühinemise

avaldused ja otsused ühinemisest keeldumise kohta müüki korraldavale kohtutäiturile.

Sundtäitmisega ühinemise avalduste järjekord ei muutu. Kinnisasja arestinud kohtutäituri ning

tema läbiviidava täitemenetluse sissenõudja nõuded rahuldatakse müügist saadud tulemi

jaotamisel esimesel järjekohal pärast käesoleva seadustiku § 174 lõike 3 punktides 1, 2 ja 22

nimetatud nõudeid.

(6) Sundtäitmisega ühinenud kohtutäituril on õigus nõuda kinnisasja müügist saadud tulemi

jaotamisel tasu vastavalt kohtutäituri seaduses sätestatule.“;

12) paragrahvi 174 lõike 3 punkt 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„22) lapse elatise nõuded, sealhulgas lapse elatise maksete võlg, mis on sissenõutavaks

muutunud ja sundtäitmisele esitatud, ning lapse perioodilise elatise nõude osa, mis on

perehüvitiste seaduse § 57 alusel riigile üle läinud;”;

3

13) paragrahvi 217 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kaebuse kohtutäituri tegevuse peale vaatab kohtutäitur läbi kirjalikus menetluses. Kui

menetlusosaline soovib kaebuse suulist arutamist, peab ta seda kaebuses märkima.”;

14) paragrahvi 217 lõikeid 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kohtutäitur teeb kaebuse kohta motiveeritud otsuse 15 päeva jooksul alates kaebuse

kättesaamisest. Kaebuse suulise arutamise korral teeb kohtutäitur motiveeritud otsuse 15 päeva

jooksul alates kaebuse läbivaatamisest. Kohtutäitur toimetab otsuse menetlusosalistele kätte.”

„(4) Kaebuse suulise arutamise korral vaadatakse kaebus läbi menetlusosaliste osavõtul kümne

päeva jooksul alates kaebuse esitamisest. Kohtutäitur teatab menetlusosalistele kaebuse

läbivaatamise aja vähemalt kolm tööpäeva enne kaebuse läbivaatamist. Menetlusosalise

kaebuse läbivaatamisele ilmumata jäämine ei takista kaebuse läbivaatamist.”;

15) paragrahvi 217 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 217 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui kohus kohustab oma otsuse või määrusega kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ja

selle kohta otsust tegema, lahendab kohtutäitur kaebuse kirjalikus menetluses käesoleva

paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaegu järgides. Kaebuse lahendamise tähtaeg algab kohtu

otsuse või määruse jõustumisest teadasaamisest arvates.”;

17) seadustikku täiendatakse §-dega 2171 ja 2172 järgmises sõnastuses:

„§ 2171. Kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale esitatava kaebuse sisu

Kaebuses kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale märgitakse:

1) kaebuse esitaja ja olemasolu korral tema esindaja nimi ja aadress ning sidevahendite andmed;

2) täiteasja number;

3) andmed vaidlustatava otsuse või toimingu kohta;

4) kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud;

5) kaebuse esitaja selgelt väljendatud nõue;

6) vajaduse korral tõendid;7) kas menetlusosaline soovib kaebuse läbivaatamist suulises

menetluses.

§ 2172. Kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale esitatud kaebuse menetlemine

(1) Kui menetlusosalise esitatud kaebuses on puudusi, mida saab kõrvaldada, määrab

kohtutäitur tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

(2) Kui kohtutäituri määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, võib kohtutäitur jätta

kaebuse läbi vaatamata.

(3) Kui kohtutäitur ei jäta kaebust läbi vaatamata, vaatab ta kaebuse läbi

tuginedes täitemenetluses teadaolevatele asjaoludele.

4

(4) Kui kohtutäitur on samas täiteasjas samadel asjaoludel esitatud kaebuse otsusega

lahendanud ja otsus on jõustunud, jätab kohtutäitur kaebuse läbi vaatamata.“.

§ 2. Kohtutäituri seaduse muutmine

Kohtutäituri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 9 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui kohtutäituri ametitoiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik

rahuldada kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku vara arvel või seda ei ole võimalik

teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju eest koda. Koja vastutus tekib juhul, kui:

1) kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku

suhtes algatatud täitemenetluses kuue kuu jooksul rahuldada;

2) on välja kuulutatud kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku pankrot.“;

2) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 61 ja 62 järgmises sõnastuses:

„(61) Kui kohtutäituri ametitoiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik

rahuldada koja vara arvel või seda ei ole võimalik teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju

eest riik. Riigi vastutus tekib juhul, kui kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik koja suhtes

algatatud täitemenetluses kuue kuu jooksul rahuldada.

(62) Kojal ja riigil on tagasinõude õigus hüvitatud kahju ulatuses kohtutäituri või muu kahju

eest vastutava isiku vastu. Riik võib tagasinõude esitada ka koja vastu.“;

3) paragrahvi 13 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõnad „kohtutäituri ametitoimingud”

sõnaga „täitemenetlused”;

4) paragrahvi 13 lõikes 2 asendatakse sõnad „väljatrükk täitmisregistrist või väljavõte

ametiteenuste raamatust” sõnadega „väljavõte täitetoimikust või ametiteenuste raamatust”;

5) paragrahvi 13 täiendatakse lõigetega 21–23 järgmises sõnastuses:

„(21) Koja ülesannete täitmise tagamiseks edastab kohtutäitur täitemenetluse seadustiku § 632

lõikes 1 nimetatud infosüsteemi iga täitemenetluse kohta vähemalt käesoleva paragrahvi lõike

3 alusel kehtestatud määruse § 19 lõikes 6 nimetatud andmed. Kohtutäitur vastutab edastatud

andmete õigsuse, ajakohasuse ja täielikkuse eest.

(22) Kojal on õigus saada kohtutäiturilt ka muid täitemenetluse andmeid, mis on vajalikud koja

ülesannete täitmiseks.

(23) Kohtutäitur edastab andmed täitmisregistrisse ja täitemenetluse seadustiku § 632 lõikes 1

nimetatud infosüsteemi ühel ajal.”;

6) paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas algatatud täitemenetluses,

sealhulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise puhul, maksab menetluse alustamise tasu ja

menetluse põhitasu võlgnik.“;

5

7) paragrahvi 32 lõike 2 esimest ja teist lauset täiendatakse pärast sõna „muutub” sõnaga

„menetluse”;

8) paragrahvi 32 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas algatatud täitemenetluses

muutub menetluse põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule.“;

9) paragrahvi 32 lõikes 4 ja lõike 41 esimeses ja teises lauses, § 35 lõikes 1, lõikes 1 esitatud

tabeli päises ja lõigetes 21 ja 22, § 36 lõigetes 11, 12, 2, 3 ja lõike 31 esimeses lauses, § 372 lõike

3 esimeses lauses, § 38 lõigetes 11, 12 ja 2, § 381 lõigetes 1 ja 2 ning § 401 lõigetes 1 ja 2

asendatakse sõna „kohtutäituri” sõnaga „menetluse”;

10) paragrahvi 32 lõike 41 teist lauset täiendatakse pärast sõna „pool” sõnaga „menetluse”;

11) paragrahvi 32 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, arvab kohtutäitur tulemist maha

menetluse põhitasu summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Juhul kui nõude

rahuldamine toimub kohtutäituri vahenduseta, on kohtutäituril õigus saada menetluse põhitasu

summas, mis on võrdeline sissenõudjale nõude katteks laekunud summaga, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.“;

12) paragrahvi 34 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 34. Täite- ja muu menetluse alustamise tasu”;

13) paragrahvi 34 tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Käesoleva seaduse § 30 lõike 1 esimese lause alusel menetluse alustamise tasu suurust

määrates lähtub kohtutäitur käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määradest.”;

14) paragrahvi 35 pealkirja täiendatakse pärast sõna „sõltuvad” sõnaga „menetluse”;

15) paragrahvi 36 pealkirjas ja § 36 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „Kindla

põhitasu” sõnadega „Menetluse põhitasu kindla”;

16) paragrahvi 36 lõike 4 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Sundvõõrandamistoimingute eest võetavat menetluse põhitasu maksab sundvõõrandi saaja.”;

17) seadust täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses:

„§ 361. Kohtutäituri tasu ja täitekulud võlgniku pankroti väljakuulutamise korral

Võlgniku pankroti väljakuulutamise korral on kohtutäituril õigus nõuda võlgniku

pankrotimenetluses pankrotiseaduses sätestatud korras järgmiste täitekulude rahuldamist:

1) täitemenetluse alustamise tasu;

2) sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulud;

3) menetluse põhitasu kuni pooles ulatuses, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.“;

6

18) paragrahv 37 lõike 1 esimest lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Elatusraha sissenõudmise eest makstav menetluse alustamise tasu on 100 eurot.“;

19) paragrahvi 37 lõike 2 esimest lauset, § 38 pealkirja ja § 381 pealkirja täiendatakse pärast

sõna „makstav” sõnaga „menetluse”;

20) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Juhul kui sissenõudja esitab sundtäitmisele üksnes täitmisavalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutnud lapse elatise maksete võla, ning ei taotle samas täitemenetluses

tulevikus sissenõutavaks muutuvate lapse elatise maksete sundtäitmist täitemenetluse

seadustiku § 23 lõikes 45 sätestatud korras, arvestatakse menetluse alustamise tasu ja menetluse

põhitasu käesoleva seaduse §-de 34 ja 35 alusel.“;

21) paragrahvi 372 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riik maksab kohtutäiturile tasu, kui täitmisel on kohtulahendist või notariaalselt tõestatud

kokkuleppest tulenev alaealise lapse igakuise elatise nõue. Tasu makstakse ka siis, kui

täitemenetlust lapse elatise sissenõudes viiakse läbi kuni laps täisealisena omandab põhi-, kesk-

või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks

saamiseni. Kohtutäituril on õigus tasu saada alates elatise sissenõudmise toimiku avamise

kolmeteistkümnendast kalendrikuust.“;

22) paragrahvi 372 lõike 3 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „makstud” sõnaga

„menetluse”;

23) paragrahvi 372 lõike 3 punktis 1 asendatakse sõna „tasu” sõnadega „menetluse põhitasu”;

24) paragrahvi 38 lõike 1 sissejuhatavat lauset täiendatakse pärast sõna „täitmise” sõnaga

„menetluse”;

25) paragrahvi 38 lõike 4 teises lauses asendatakse sõna „põhitasu” sõnaga „tasu”;

26) paragrahvi 38 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „makstava“ sõnaga „menetluse“;

27) seadust täiendatakse §-ga 402 järgmises sõnastuses:

„§ 402. Menetluse põhitasu ja täitekulud sundtäitmisega ühinemise korral

Sissenõudja nõude rahuldamisel täitemenetluse seadustiku §-s 149 sätestatud korras on

sundtäitmisega ühinemise avalduse esitanud kohtutäituril õigus nõuda kinnisasja müügist ja

sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamisel menetluse alustamise tasu, sissenõutavaks

muutunud põhjendatud täitekulude ja menetluse põhitasu nõude rahuldamist võrdeliselt sama

täitemenetluse sissenõudja nõude rahuldamisele kuuluva summaga. Kohtutäituri tasu nõue asub

sissenõudja nõudega samal järjekohal.“;

28) paragrahvi 41 lõige 1 kolmandat lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

7

„Kui nõue täideti samal päeval, kui toimetati kätte täitmisteade, loetakse täitmine toimunuks

pärast täitmisteate kättetoimetamist ning võlgnik maksab täitemenetluse alustamise tasu ja

menetluse põhitasu pooles ulatuses seaduses ettenähtust.“;

29) paragrahvi 41 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Lapse perioodilise elatise nõude menetluse lõpetamisel sissenõudja avalduse alusel maksab

käesolevas lõikes kehtestatud tasud võlgnik.“;

30) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Täitedokumendi tühistamise korral maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu,

sissenõutavaks muutunud täitekulud ja pool menetluse põhitasust.”;

31) paragrahvi 413 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 411 sätteid ei kohaldata täitemenetluse lõpetamisele täitemenetluse

seadustiku §-de 202 ja 207 alusel.“;

32) paragrahvi 413 tekst loetakse lõikeks 1 ja täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Käesoleva seaduse §-de 411 ja 412 sätteid ei kohaldata käesoleva seaduse §

412 alusel tehtud kohtutäituri tasu otsusest tuleneva menetluse põhitasu nõude sundtäitmise

lõpetamisel nõude täitmise aegumise tõttu. Tasu nõude täitmise aegumise tähtaja möödumisel

lõpetab kohtutäitur omal algatusel täitemenetluse tasu nõude täitmise aegumise tõttu.”;

33) paragrahvi 461 pealkirja ja teksti täiendatakse pärast sõna „vallasvara” sõnadega „ja varalise

õiguse“;

34) paragrahvi 54 lõike 1 teises lauses asendatakse sõnad „aukohus (edaspidi aukohus)”

sõnadega „ametikogu juhatus”;

35) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Koja ametikogu juhatusel on õigus järelevalve käigus tuvastatud ametitegevuse puuduste

kõrvaldamiseks teha kohtutäiturile ettekirjutus käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud

määruses sätestatud korras.”;

36) paragrahvi 56 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) kohtulahendist tuleneva kohtu korralduse või menetlusliku juhise täitmata jätmine või

mittenõuetekohane täitmine.“;

37) paragrahvi 57 lõikes 3 asendatakse sõna „aukohtul” sõnadega „koja aukohtul (edaspidi

aukohus)”;

38) paragrahvi 60 lõiget 2 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Rahatrahvi määramise otsuses võib ette näha, et trahv tasutakse osade kaupa teatud

tähtpäevadel kuni ühe aasta jooksul.“;

8

39) paragrahvi 78 punktist 12 jäetakse välja sõnad „ja pankrotihaldurite“;

40) paragrahvi 78 punkt 16 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Pankrotiseaduse muutmine

Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 56 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1 vastava haridustasemega ja kohtutäituri asendamise

õigusega kohtutäituri abi, kellele on koja poolt antud haldurina tegutsemise õigus.“;

2) paragrahvi 146 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppenud täitemenetluse alustamise tasu ja

sissenõutavaks muutunud täitemenetluse kulud, välja arvatud täitemenetluse põhitasu.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 1934 järgmises sõnastuses:

„§ 1934. Kohtutäituri abile haldurina tegutsemise õiguse andmine

„(1) Käesoleva seaduse § 57 lõikes 3 sätestatut kohaldatakse ka kohtutäituri asendamise

õigusega ja kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1 vastava haridustasemega kohtutäituri abile,

kes sooritas kohtutäituri eksami kohtutäituri seaduse §-s 95 sätestatud korras enne 2026. aasta

1. jaanuari.

(2) Alates 2026. aasta 1. jaanuarist kohtutäituri eksami sooritanud ja kohtute seaduse § 47 lõike

1 punktile 1 vastava haridustasemega kohtutäituri abi peab halduriks tegutsemise õiguse

saamiseks sooritama ka halduri eksami kohtutäituri seaduse §-s 95 sätestatud korras.“.

§ 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 26

täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjades tehtud kohtulahendite ja kokkulepete

alusel algatatud täitemenetlustes sunnivahendite rakendamisele kohaldatakse täitemenetluse

seadustiku § 179 lõigete 2–23 alates 2022. aasta 1. septembrist kehtivat redaktsiooni.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“.................2026. a __________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „.....“....................... 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on tõhustada täitemenetlust ja teha see menetlusosalistele selgemaks,

kujundada ühtsem menetluspraktika, vähendada õigusvaidlusi ning toetada kohtutäiturite

tegevuse jätkusuutlikkust täitekulude sissenõudmisel erijuhtudel.

Eelnõukohase seadusega korrastatakse kohtutäituri tegevuse peale esitatavate kaebuste

menetlemise regulatsiooni, mis muudab kaebeõiguse kasutamise võlgnike ja kohtutäiturite

jaoks kiiremaks.

Samuti täiendatakse täitemenetluse jätkamise regulatsiooni pärast võlgniku surma, kuna kehtiv

kord ei taga piisavat efektiivsust ning menetlused jäävad sageli osaliste passiivsuse tõttu seisma

ja eeldavad kohtu sekkumist. Uue korra eesmärk on kiirendada pärijate väljaselgitamist või

võimaldada passiivse täitemenetluse lõpetamist mõistliku aja jooksul, vältides põhjendamatut

ressursikulu.

Kohtutäituri ametitegevust reguleerivaid norme muudetakse, et tagada täitemenetluse

jätkusuutlikkus. Eelnõu kõrvaldab puudused, mis on seni takistanud menetluskulude katteks

piisavate summade laekumist. Muudatused puudutavad täitemenetluse kulude kandmist

pankrotimenetluses, võlgniku kinnisasja müügil sundtäitmisega ühinemisel, täitedokumendi

tühistamise või nõude sundtäitmise varasema lõppemise korral ning täitemenetluse peatamise

või nõude osalise täitmise korral.

Eelnõukohase seadusega kehtestatakse selged reeglid täitemenetluse kulude kandmise kohta

väärteo- ja kriminaalasjadest tulenevate nõuete aegumise korral. Muudatuse eesmärk on

leevendada võlgnike võlakoormust. Ühtlasi muudetakse elatise sissenõudmise tasustamise

reegleid, et soodustada elatise võimalikult tõhusat laekumist täitemenetluses.

Pankrotimenetluse valdkonnas pikemat aega probleemiks olnud uute pankrotihaldurite vähese

juurdekasvu leevendamiseks võimaldatakse vastava hariduse ja pikema töökogemusega

kohtutäituri abidel, kes on ühtlasi sooritanud maksejõuetuse valdkonna teadmisi kontrolliva

kohtutäituri eksami, omandada pankrotihalduri kutse ilma täiendavaid eksameid või teste

sooritamata.

Üksikud muudatused puudutavad Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja poolt kohtutäiturite

üle teostatava järelevalve korraldust eesmärgiga seda tõhustada. Koja ametikogu juhatusele

antakse täiendavad pädevused kohtutäiturite ametitegevuse suunamiseks ning õiguspärase ja

ühtse praktika kujundamiseks.

Eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad võlgnike, sissenõudjate ja võlgniku pärijate

halduskoormust erinevalt. Kohtutäituri tegevusele esitatud kaebuse uue menetluskorra

kehtestamine võib esialgu suurendada nii võlgniku kui ka sissenõudja halduskoormust, kuna

kaebused peavad olema põhjalikumalt põhjendatud ja tõendatud. Samas võib see vähendada

2

edasikaebamiste arvu kohtusse ning kaotab üldjuhul vajaduse ilmuda kohtutäituri büroosse,

mistõttu koormus pikas vaates väheneb.

Täitemenetluse jätkamise uued reeglid pärast võlgniku surma võivad suurendada sissenõudja

halduskoormust pärimismenetluse notari juures algatamisel. Koormus ei suurene, kui

sissenõudja loobub menetluse jätkamisest või kui pärimismenetluse algatavad pärijad.

Võlgniku pärijate jaoks võib halduskoormus suureneda seoses tähtaegade, teabe kogumise ja

võimaliku inventuuri vajadusega, kuid selgem kord aitab vältida hilisemaid vaidlusi ja

lisakulusid ehk teha teadlikumaid otsuseid.

Sundtäitmisega ühinemise korra muutmine vähendab nii sissenõudja kui ka võlgniku

halduskoormust, kuna ühinemine toimub avalduse esitamisel ning väheneb korduvate vaidluste

vajadus. Täitekulude jaotuse selgem regulatsioon vähendab samuti mõlema poole vajadust

esitada kaebusi ja avaldusi. Automaatne täitemenetluse lõpetamine vanemluskokkuleppe korral

ning elatise sissenõudmise normide ühtlustamine toovad eelkõige kaasa võlgniku

halduskoormuse vähenemise, kuna kahaneb vajadus täiendavate taotluste ja kaebuste järele

ning vähenevad vaidlused.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika

osakonna vabakutsete talituse nõunikud Aleksandr Logussov ([email protected])

ja Gerli Spelman ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiits- ja

Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike Koppel

([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Samuti ei ole eelnõu seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste järgmisi redaktsioone:

1) täitemenetluse seadustik, RT I, 11.11.2025, 15;

2) kohtutäituri seadus, RT I, 14.03.2025, 16;

3) pankrotiseadus, RT I, 11.11.2025, 12;

4) tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus, RT I,

07.01.2026, 10.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eesmärk ja saavutatavad tulemused

Täitemenetluse seadustiku, kohtutäituri seaduse, pankrotiseaduse ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus muutmise eesmärk on tõhustada

menetlust ja teha see menetlusosalistele selgemaks, kujundada ühtsem menetluspraktika,

vähendada õigusvaidlusi ning toetada kohtutäiturite tegevuse jätkusuutlikkust täitekulude

sissenõudmisel erijuhtudel.

Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral saavutatakse järgmised tulemused:

1. Kaebeõiguse kasutamine täitemenetluses muutub võlgnike jaoks kiiremaks, tõhusamaks ja

selgemaks. Kohtutäiturid teevad kaebuste läbivaatamisel vähem sisutuid toiminguid.

3

Menetlusosaliste õigused ja kohustused muutuvad arusaadavamaks nii kaebeõiguse

kasutamisel kui ka menetlusnõuete eiramise korral. Kohtu sekkumist vajavad vaidlused

jõuavad kohtusse kiiremini, tagades menetlusosaliste õiguste parema kaitse.

2. Võlgniku surma järel jätkub täitemenetlus tõhusal ja ökonoomsel viisil. Kohtutäiturid ei

pea üleval hoidma seiskunud täitemenetlusi ning saavad kasutada oma töö- ja ajaressurssi

sihipärasemalt.

3. Sundtäitmisega ühinemine võlgniku kinnisasja müügi korral muutub selgemaks ja

lihtsamaks ning ühtlustub kohtutäiturite menetluspraktika. Täiendatud ühinemise ning

ühinenud sissenõudjate nõuete menetlemise kord tagab võlausaldajatele paremad

väljavaated nõuete rahuldamiseks. Kohtutäiturite tööprotsessides väheneb põhjendamatu

töökoormus.

4. Täitekulude sissenõudmine muutub selgemaks ja prognoositavamaks järgmistes

olukordades: võlgniku pankrot, sundtäitmisega ühinemine, täitedokumendi tühistamine,

väärteomenetlusest ja karistusõiguslikest nõuetest tulenevate nõuete aegumine,

täitemenetluse peatamine ning nõude osaline täitmine. See aitab vähendada õigusvaidluste

arvu ja suurendada õigusselgust. Osa muudatustest mõjutab positiivselt võlgniku

võlakoormust, teised aitavad tagada täitemenetluse süsteemi tõhusa ja jätkusuutliku

toimimise riigis.

5. Lapse elatise sundtäitmise korda käsitlevates normides kasutatavate terminite ühtlustamine

loob parema tasakaalu sissenõudja huvide ja võlgniku kohustuste vahel. Väheneb oht, et

elatise võlgnik satub normi ebaselguse tõttu täitemenetluses olukorda, kus elatise

vabatahtlik tasumine on välistatud ainuüksi täitemenetluse algatamise tõttu.

6. Umbes 20 pikaajalise töökogemusega ja vastava haridusega kohtutäituri abi saavad

alustada tegevust pankrotihalduritena.

2.2 Hetkeolukord ja probleemi kirjeldus

Praktikas on täitemenetlusel mitmeid puudusi, mis ei ole siiani kas kehtivas õiguses käsitlust

leidnud, kuigi vajadus selle järele on, või mis vajaksid ajakohastamist ja korrastamist.

2.2.1. Täitemenetluse konkreetsete protseduuride puudused

Kohtutäituri tegevuse või tegevusetuse kohta esitatud kaebuste menetlemine

täitemenetluses. Kui täitemenetluse osaline ei nõustu kohtutäituri tegevuse või tegevusetusega,

on tal võimalik esitada kaebus kohtutäiturile täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 alusel.

Kehtiva korra kohaselt tuleb kaebus esitada kohtutäiturile endale, kes vaatab selle läbi

menetlusosaliste osavõtul 15 päeva jooksul. Pärast kaebuse läbivaatamist peab kohtutäitur

tegema otsuse 10 päeva jooksul. Otsuse tegemise tähtaega võib pikendada kuni 10 päeva võrra,

kui juhtum on õiguslikult keerukas või kui otsuse tegemine on muudel objektiivsetel põhjustel

raskendatud.

Praegusel korral on kolm peamist puudust: kaebuse suulises menetluses läbivaatamise

kohustuslikkus, menetluse venimine ning korra vähene detailsus.

Kaebuse läbivaatamine suulises menetluses on mõeldud selleks, et arutada veel kord läbi

vaidlusalused küsimused ja anda menetlusosalistele võimalus saada kohtutäiturilt selgitusi.

Praktikas kasutatakse seda võimalust aga äärmiselt harva – enamik kaebusi vaadatakse läbi ilma

menetlusosaliste osavõtuta. Seetõttu on suulisest menetlusest saanud sisuliselt vormitäide, mis

põhjustab üksnes kaebuse menetluse venimist.

4

Arvestades kehtivaid menetlustähtaegu, võidakse kaebuse kohta tehtav otsus teha kuni 45 päeva

jooksul alates probleemi tekkimisest (10 päeva kaebuse esitamiseks + 15 päeva suulise

läbivaatamise korraldamiseks + 10 päeva otsuse tegemiseks + võimalus 10 päeva tähtaega

pikendada). Mõne rikkumise puhul, näiteks kui määratakse valesti sissetuleku aresti tingimusi,

on selline ajakulu ebamõistlik – õigusselgus peaks saabuma palju kiiremini.

Lisaks eeltoodule annab kehtiv seadus kaebuse menetlemise korra kohta äärmiselt vähe

juhiseid. Näiteks ei ole selged paljud tõendamisega seonduvad aspektid. TMS ei määra, kas

võlgnik peab juba kaebust esitades lisama asjakohased tõendid või tuleb need esitada

kohtutäituri nõudmisel. Samuti ei ole selge, kas kohtutäituril on õigus nõuda üksnes tõendite

esitamist või on tal ka kohustus ise asjakohaseid andmeid koguda. Samuti ei täpsusta seadus,

kuidas mõjutab lisatõendite hankimine kaebuse läbivaatamise tähtaegu. Kehtiv regulatsioon ei

käsitle ka olukorda, kus kaebusi esitatakse korduvalt samadel asjaoludel. Ei ole selge, kas

kohtutäitur on kohustatud need uuesti läbi vaatama või võib jätta need menetlemata. TMS ei

sätesta üldse, millistel alustel võib kohtutäitur kaebuse läbivaatamisest keelduda.

Täitemenetlus võlgniku surma korral. TMS-i § 16 kohaselt võib enne võlgniku surma alanud

täitemenetlust jätkata tema pärandvara suhtes. Kui aga menetlustoiming eeldab võlgniku

kohalolu või talle toimingust teatamist, tuleb sissenõudjal taotleda kohtu kaudu pärijale ajutise

esindaja määramist – juhul kui pärandit ei ole veel vastu võetud, pärijat ei ole teada või ei ole

teada, kas ta pärandi vastu võtab. Ajutist esindajat ei määrata, kui pärandvara valitseb hooldaja

või testamenditäitja.

TMS-i § 17 sätestab, et enne pärandist loobumise tähtaja möödumist või pärandi vastuvõtmist

võib täitemenetlust võlgniku kohustuste alusel läbi viia üksnes pärandvara suhtes.

Täitemenetlus ei tohi enne pärandi vastuvõtmist toimuda pärija isiklike kohustuste arvelt.

Kuigi seadus võimaldab täitemenetluse jätkamist pärandvara suhtes, on toimingute läbiviimise

kord võlgniku surma korral vananenud, kohmakas ning vastuolus nõude kiire ja efektiivse

täitmise eesmärgiga. Eriti koormav võib olla ajutise esindaja määramise kohustus, mis koormab

kohtusüsteemi põhjendamatult.

Kehtiv kord vajab ajakohastamist, et võimaldada tõhusat ja ökonoomset täitemenetlust ka

pärast võlgniku surma.

Võlgniku kinnisasja müügi sundtäitmisega ühinemine. TMS-i § 149 sätestab korra, mille

alusel saavad sissenõudjad ühineda täitemenetlusega, milles on algatatud võlgniku kinnisasja

müük. Vastavalt seadusele võib võlgniku kinnisasja arestida üksnes see kohtutäitur, kes

esimesena kandis kinnistusraamatusse kinnisasja käsutamise keelumärke. Teised sissenõudjad,

sealhulgas teised kohtutäiturid, saavad seejärel ühineda algatatud täitemenetlusega.

Selle korra üks eesmärk on vältida sama kinnisasja müümist korraga mitmes paralleelses

täitemenetluses. TMS-i § 149 lõike 1 kohaselt teist arestimisakti ei koostata ning teist

keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta.

Sundtäitmisega ühinemist reguleerivate sätete lõppeesmärk on võimaldada võlgniku kinnisasja

müügist saadava tulu jaotamist kõigi õigustatud sissenõudjate vahel. Samas võib

ühinemisavalduste haldamine osutuda kohtutäiturile praktikas koormavaks ning menetluslik

korraldus vajaks lihtsustamist.

2.2.2. Täitemenetluse jätkusuutlikkuse tagamisega seotud probleemid

5

Riigikohus selgitas juba 2015. aastal,1 et täitemenetluse tasud on oma olemuselt võrreldavad

lõivudega, mille eesmärk on katta konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulud. Kehtiv

tasusüsteem on aga üles ehitatud viisil, kus osa töömahukate täitetoimingute tasusid on

kunstlikult hoitud madalal, nii et need ei pruugi katta isegi toimingu tegemisega seotud kulusid.

Samal ajal võib vähem töömahukate või sisuliselt lihtsamate täitetoimingute, näiteks tavalise

vara müügi eest võetav tasu olla ebaproportsionaalselt suur. Sellist lähenemisviisi nimetatakse

täitemenetluses ristsubsideerimise põhimõtteks.

Riigikohus on rõhutanud, et tasusüsteem peab olema tasakaalustatud ning arvestama kõikide

täitemenetluse osaliste huve. Samuti peab süsteem tagama kohtutäituritele piisava sissetuleku

ja suutlikkuse täitemenetlust tõhusalt korraldada.

2018. aastal astus Riigikohus järgmise sammu ning tunnistas osa ristsubsideerimise aluseks

olnud menetluse põhitasu reguleerivatest õigusnormidest põhiseadusega vastuolus olevaks.2

Riigikohus järeldas, et kõik täitemenetluse tasude regulatsiooni kehtestamise eesmärgid

taanduvad lõppastmes põhiseaduse §-dest 14, 15 ja 32 tulenevale riigi kohustusele tagada

eelkõige võlausaldajate omandiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem. Toimiv täitesüsteem

kaitseb ühtlasi ka võlgnikke selle eest, et nõudeid ei hakataks täitma eraviisiliselt, st

ebaseaduslikult.

Riigikohus selgitas, et isemajandava täitesüsteemi puhul tuleb arvestada, et kohtutäituri

põhitasu kujutab endast avalik-õiguslikku kohustust, mis sarnaselt lõivule on mõeldud katma

konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulusid. Nende kulude hulka kuuluvad muu hulgas

kohtutäituri ja tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud põhjendatud ja vajalikud

kulutused.

Riigikohtu hinnangul on täitemenetluste ristsubsideerimine – s.o ühe täitetoimingu kulude

katmine teise täitemenetluse või toimingu eest saadava tasu arvelt – teatud tingimustel lubatav.

Seadusandjal on õigus kujundada oma äranägemise järgi sobiv tasusüsteem. Samas oli

Riigikohtu üldkogu ühel meelel tsiviilkolleegiumiga selles, et ristsubsideerimise põhimõtte

kohaldamine ei ole põhiseaduslikult piiramatu. See tähendab, et kohtutäituri põhitasud ei tohi

olla ebamõistlikult kõrged võrreldes vastava täitetoimingu tegelike ja eeldatavate kuludega.

Riigikohtu järelduste valguses on täitemenetluse finantseerimissüsteemis küll tehtud mitmeid

muudatusi, kuid kõrgeima kohtu juhiseid ei ole senini täiel määral järgitud. Kõnesoleva eelnõu

eesmärk on astuda järgmine samm täitemenetluse tasakaalus ja jätkusuutliku rahastamismudeli

suunas.

Täitekulude sissenõutavus pankrotimenetluses. Kehtiv seadus ei reguleeri

pankrotimenetluses täitekulude sissenõudmist eraldi. Seetõttu puudub kohtutäituril võimalus

nõuda pankroti väljakuulutamisega lõppenud täitemenetluse põhitasu nõude rahuldamist

võlgniku pankrotimenetluses. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on sellisel viisil võimalik

rahuldada üksnes täitemenetluse alustamise tasu ja täitekulude nõudeid.

Selline olukord tähendab sisuliselt, et kohtutäitur kannab võlgniku maksejõuetuse riski. See

väljendub peamiselt selles, et täitemenetluse läbiviimiseks tehtud töö ja kulutused jäävad

kohtutäiturile kompenseerimata. Selline olukord on üks neist teguritest, mis vähendab

täitesüsteemi jätkusuutlikkust.

1 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2015. a määrus kohtuasjas 3-2-1-108-15, punktid 27 ja 28.

Arvutivõrgus: 3-2-1-108-15 2 Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2018 a. otsus kohtuasjas 2-15-17249, punktid 66–86. Arvutivõrgus: 2-15-

17249/49

6

Täitekulud sundtäitmisega ühinemise korral. Kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist

reguleerib üldiselt TMS-i § 174. Kehtiv seadus ei sätesta eraldi korda täitekulude, sealhulgas

põhitasu nõuete rahuldamiseks sundtäitmisega ühinemise kaudu.

Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, mille kohaselt täitemenetluse põhitasu nõue ei kuulu

sundtäitmisega ühinemise kaudu rahuldamisele – ühinemise teel on võimalik rahuldada vaid

täitemenetluse alustamise tasu ja täitekulude nõuet.

Paljudel juhtudel on võlgniku kinnisasi ainus reaalne vara, mille arvelt saab nõuet täita. Sellises

olukorras jääb sundtäitmisega ühinenud kohtutäitur ilma võimalusest saada hüvitist oma

varasema töö ja kulutuste eest, mis on tehtud enne sundtäitmisega ühinemist. Selle tagajärjel

jäävad pärast vara müüki mitmed täitemenetlused põhitasu osas lõpetamata ja sundtäitmine

jätkub üksnes selle osa ulatuses. See omakorda võib suurendada uute täitekulude tekkimise

riski, kuna toiminguid tuleb jätkata.

Olukord ei ole soodne ka võlgnikule, kelle huvides on eeldatavalt saavutada nõuete võimalikult

ulatuslik rahuldamine ning lõpetada täitemenetlus võimalikult kiiresti. Kehtiva korra tõttu see

eesmärk sageli ei realiseeru.

Täitekulud nõude täitmise varasema lõppemise ja täitedokumendi tühistamise korral.

Täitemenetlusega seoses on ette tulnud olukordi, kus menetlus lõpeb enne, kui nõue on täies

ulatuses täidetud. Mitmete selliste juhtumite puhul reguleerib seadus täitekulude kandmist vaid

osaliselt.

Näiteks TMS-i § 42 kohaselt on võlgnikul õigus nõuda sissenõudjalt tasutud täitekulude

tagastamist, kui täitedokument, mille alusel sundtäitmine toimus, on tühistatud. Seda sätet

kohaldatakse üksnes juhul, kui täitekulud on juba sisse nõutud ning täitedokumendi tühistamine

toimub pärast seda.

Praktikas on aga sageli juhtunud, et täitedokument tühistatakse alles pärast täitetoimingute

tegemist, kuid enne täitekulude täielikku sissenõudmist või selle kestel. Kehtiv seadus ei anna

selget vastust selle kohta, kes peaks siis kandma täitekulude nõudega seotud riski, kui

kohtutäitur on juba teinud toiminguid, kuid täitedokument osutub hiljem tühistatuks.

Senine kohtupraktika ei ole nimetatud õiguslünka täitnud. Nõude täitmise varasema lõppemise

korral võivad täitekulud jääda sõltuvalt asjaoludest ja tõlgendusest kas sissenõudja või võlgniku

kanda.

Täitekulud avalik-õiguslike ja karistusõiguslike nõuete aegumise korral. Kohtutäitur

lõpetab täitemenetluse TMS-i § 202 alusel rahatrahvi ja § 207 alusel rahalise ja varalise

karistuse sissenõudes täitmise aegumise tõttu omal initsiatiivil (ilma võlgniku avalduseta ja

sissenõudja seisukoha küsimiseta) aegumistähtaja ja aegumise edasilükkamise tähtaegade

möödumisel. Kehtiv TMS ei reguleeri väärteomenetluse ja karistusõiguslike nõuete täitmisel

tekkinud täitekulude sissenõudmist sissenõudja nõude osas täitemenetluse aegumisel.

Täitekulud täitemenetluse peatamise ja nõude osalise täitmise korral. Täitemenetluse

peatamise korral sissenõudja avalduse alusel peatub muu hulgas ka seni sissenõutavaks

muutunud täitekulude nõudmine võlgnikult. Täitemenetluse peatamise ajaks võivad olla

muutunud täitemenetluses sissenõutavaks tasumata täitekulud, alustamise tasu ja osaliselt ka

põhitasu (sissenõudja nõude osalise täitmise korral proportsionaalselt täidetud ulatusega).

Sissenõutavaks muutunud täitemenetluse kulude nõudmine võlgnikult on siiski põhjendatud,

7

kuid selge regulatsiooni puudumise tõttu võib kohtutäitur jääda teadmata ajaks täitekulude

täitmise ootele.

2.3. Koja ja riigi osalemine kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamises

Lahendamist vajab akuutne probleem, mis mõjutab oluliselt Eesti Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koja (edaspidi koda) jätkusuutlikkust: koja roll kohtutäituri ametitegevuses

tekitatud kahju hüvitamise protsessis.

Kehtiva korra kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametitegevuses süüliselt tekitatud kahju eest

eeskätt ise – riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kui kahju ei ole võimalik

hüvitada kohtutäituri vara, kohustusliku ametikindlustuse või muu vastutava isiku vara arvelt,

või kui nimetatud allikad ei kata kahju täies ulatuses, langeb vastutus kojale. Alles seejärel, kui

kahju ei ole võimalik hüvitada ka koja vara arvelt, langeb vastutus riigile.

Koja (ja vajaduse korral riigi) vastutust reguleerib kohtutäiturite seaduse (KTS) § 9. Selle sätte

kohaldamises, sh kohtuvaidlustes, on ilmnenud järgmised peamised puudused:

 sätte sõnastusest ei selgu, millest tuleks lähtuda, et hinnata, kas kahju hüvitamise nõuet on

võimalik rahuldada kohtutäituri või muu vastutava isiku vara arvelt või mitte;

 ei ole selge, millal ja milliste eelduste täitmise korral läheb vastutus üle riigile.

2.4. Pankrotihaldurite juurdekasvu tagamine

Aktiivselt tegutsevate pankrotihaldurite vähest juurdekasvu on pikemat aega peetud üheks

maksejõuetuse valdkonna põhiprobleemiks. Selle põhjustena võib muu hulgas nimetada

maksejõuetuse valdkonna vähest atraktiivsust alustavate juristide jaoks ning pankrotihaldurite

tasustamise eripärasid. Koja poolt Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud ettepaneku kohaselt

on koda viimasel ajal saanud mitmelt kohtunikult tagasisidet, et sobiva ja vaba pankrotihalduri

leidmine ei toimu piisavalt kiiresti, mistõttu kannatab menetluste tõhusus.

Samas on ametis mitmeid kohtutäituri abisid, kes oleksid võimelised täitma pankrotihalduri

ülesandeid. Kohtutäituri abi pädevus ja praktiline kogemus menetluslike otsuste tegemisel, vara

käsitlemisel ning võlgniku varalise seisundi hindamisel on üldjuhul võrreldav pankrotihalduri

tööks nõutavaga. Kohtutäituri abid on sooritanud samaväärse eksami nagu kohtutäiturid, kellele

antakse pankrotihalduri kutse ilma täiendavaid nõudeid kehtestamata. Seetõttu on põhjendatud

nõustuda Koja ettepanekuga võimaldada kogenud ja ametis olevatel kohtutäituri abidel

tegutseda ka pankrotihaldurina.

2.5. Väljatöötamiskavatsus

Enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist on avaliku kooskõlastusringi läbinud

järgmised väljatöötamiskavatsused:

 täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus, mis edastati

avalikule kooskõlastusringile 22. detsembril 20233;

 kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus, mis edastati

kooskõlastamiseks 21. märtsil 20244.

3 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/107e2a05-78b8-4a91-8b6c-41c6fe2e3990 4 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9481be7e-a953-4b6f-9b1a-c5bca04d961b

8

Laekunud tagasiside on valdavalt neutraalne või positiivne. Üksikute teemade täpsustamiseks

on peetud eraldi kohtumisi kohtutäiturite ja koja esindajatega. Eelnõuga kavandatud

muudatused, mis puudutavad kohtutäituri abidele pankrotihaldurina tegutsemise õiguse

andmist, lisandusid eelnõusse Koja ettepanekul, mis laekus vahetult enne eelnõu valmimist.

Seetõttu ei käsitletud nimetatud muudatusi eelnõule eelnenud kohtutäituri seaduse muutmise

seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuses. Kõnesolevas eelnõus kavandatud muudatused ei erine

eriti väljatöötamiskavatsustes esitatud ettepanekutest.

Eelnõust on välja jäetud järgmised algselt tehtud ettepanekud:

 täitemenetluse põhitasude ja üksikute kindla sisuga toimingute tasude tõstmise

ettepanekud;

 ettepanek luua kord, mis võimaldaks peatada kohtutäiturite suhtes läbiviidavad

distsiplinaar- ja aukohtumenetlused sama rikkumisega seotud täitemenetlusosaliste ja

kohtutäituri vahelise kohtuvaidluse ajaks. Kohtutäiturid ja koda ei pidanud muudatust

vajalikuks ning see jäeti kooskõlastusringilt saadud tagasiside põhjal eelnõust välja.

KTS-i väljatöötamiskavatsuse raames esitas koda korduvalt ettepaneku jätta seadusest välja

koja vastutus kohtutäituri tekitatud kahju eest. Eelnõu koostamise hetkeks ei ole see ettepanek

toetust saanud. Vastutuse küsimus vajab siiski täiendavat reguleerimist ning eelnõus on

olemasolevat korda täpsustatud.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse TMS-i, §-ga 2 muudetakse KTS-i, §-ga 3 muudetakse PankrS-i ja

§-ga 4 muudetakse TsMSRS-i.

3.1. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Eelnõu §-ga 1 muudetakse täitemenetluse seadustikku.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse TMS-i § 16 lõike 2 sõnastust. Muudatuse eesmärk on

kiirendada täitemenetlust olukorras, kus võlgnik on surnud, kui pärimismenetlust ei ole

algatatud.

Muudatus sätestab, et kui võlgniku surmast on möödunud kuus kuud ja selle aja jooksul ei ole

algatatud pärimismenetlust, selgitab kohtutäitur välja, kas sissenõudja soovib täitemenetlust

jätkata või ei. Täitur teavitab sissenõudjat ka teadaolevast võimalikust pärandvara koosseisust

ning tema õigusest algatada pärimismenetlus pärimisseaduse § 116 lg 1 alusel.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse TMS-i § 16 lõigetega 3 ja 4.

Lõikega 3 sätestatakse, et kui sissenõudja annab nõusoleku, võib kohtutäitur lõpetada

täitemenetluse põhinõude osas. Kui sissenõudja ei soovi ise pärimismenetlust algatada, kuid

annab nõusoleku täitemenetluse lõpetamiseks surnud võlgniku suhtes, võib kohtutäitur kas

lõpetada kogu täitemenetluse, sealhulgas täitekulude osas, TMS-i § 48 lõike 1 punkti 1 alusel,

või lõpetada täitemenetluse sissenõudja nõude osas ning jätkata täitemenetlust täitekulude

sissenõudmise osas. Täitekulude üle puudub sissenõudjal otsustusõigus, kuna iga sissenõudja

käsutab oma varalist õigust ise.

9

Lõige 4 näeb ette, et juhul kui:

 sissenõudja ei anna nõusolekut täitemenetluse lõpetamiseks,

 pärimismenetlust ei ole algatatud,

 sissenõudja ei algata pärimismenetlust kolme kuu jooksul kohtutäituri teate saamisest

arvates,

 või sissenõudja ei reageeri üldse täituri päringule (ning täitur on veendunud, et teade on

sissenõudjani jõudnud), siis on kohtutäituril õigus kogu täitemenetlus omal algatusel

lõpetada TMS § 48 lg 1 p 8 alusel, või lõpetada täitemenetluse sissenõudja nõude osas ning

jätkata täitemenetlust täitekulude sissenõudmise osas

Muudatus annab kohtutäiturile lisavõimaluse (mitte kohustuse) lõpetada täitemenetlus juhul,

kui nii võlgniku õigusjärglased kui ka sissenõudja on passiivsed. See võimaldab täitetoimikuid

korrastada ja välistab olukorra, kus täitemenetlused peatuvad määramata ajaks. Sellega

suureneb täitemenetluse ökonoomsus ning väheneb kohtutäituri töökoormus.

Sissenõudja teadet täitemenetluse lõpetamise soovi kohta ei loeta sissenõudja avalduseks

täitemenetluse lõpetamiseks KTS § 41 lg 2 mõttes. Kui sissenõudja soovib täitemenetlust

lõpetada, kuid kohtutäitur jätkab täitemenetlust täitekulude sissenõudmiseks, nõutakse

täitemenetluse kulud sisse tavakorras võlgniku pärandvarast. Pärijate selgumisel saab

kohtutäitur esitada täitekulude nõude võlgniku pärijatele.

Uus kord ei oma tagasiulatuvat jõudu ning uued sätted kuuluvad kohaldamisele juhul, kui

täitemenetluse võlgnik sureb pärast muudatuste jõustumist.

Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse TMS-i § 42 sõnastust. Muudatuse eesmärk on täpsustada

täitekulude hüvitamise korda juhul, kui täitemenetlus lõpeb täitedokumendi tühistamise tõttu.

Kehtiva korra kohaselt jäävad täitemenetluse kulud üldjuhul võlgniku kanda. Samas võib

täitemenetluses ette tulla olukordi, kus menetlus lõpetatakse sellistel asjaoludel, et kulude

kandmine võlgniku poolt ei oleks põhjendatud. Selline olukord tekib eelkõige siis, kui

täitedokument tühistatakse.

Praktikas on täitedokument tühistatud sageli pärast täitetoimingute tegemist, kuid enne

täitekulude sissenõudmist või selle käigus. Kehtivas õiguses ei ole selgelt reguleeritud, kes

sellisel juhul täitekulud kannab. Kohtupraktikas on täitekulud jäetud nii sissenõudja kui ka

võlgniku kanda.

Riigikohus on rõhutanud (lahendi nr 2-21-327 p 14.2), et seadusandja ülesanne on tagada, et

õiguskorras oleks võimalikult vähe lünki. Ka juhul, kui täitedokument tühistatakse pärast

täitetoimingute tegemist, tuleb seaduses täpselt reguleerida, kas ja millises ulatuses tuleb

kohtutäituri tasu – sealhulgas menetluse alustamise tasu ja põhitasu – maksta.

Kõnesoleva muudatusega sätestatakse, et täitedokumendi tühistamise korral jäävad kõik

täitemenetluse kulud sissenõudja kanda. Kui kulud on juba võlgnikult sisse nõutud, on tal õigus

need sissenõudjalt tagasi nõuda.

Muudatus loob õigusselguse menetlusosaliste jaoks, reguleerides üheselt mõistetavalt

täitekulude jaotust täitedokumendi tühistamise korral täitemenetluse käigus.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse TMS-i § 47 lõigetega 4 ja 5. Uues lõikes 4 sätestatakse, et

juhul, kui täitemenetlus peatatakse TMS § 46 lg 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel, on

10

kohtutäituril õigus jätkata täitemenetlust täitemenetluse alustamise tasu, kantud täitekulude

ning sissenõutavaks muutunud põhitasu osas.

Muudatuse eesmärk on võimaldada kohtutäituril nõuda sissenõudjast tingitud menetluse

peatamise korral hüvitist juba kantud kulude eest, kasutades selleks võlgniku vara. Täitur ei pea

jääma määramata ajaks ootama, kuni sissenõudja otsustab oma nõude sundtäitmist jätkata ja

täiturile saab alustamise tasu ja täitekulud hüvitada.

Lisaks kehtestatakse reegel, mille kohaselt on täituril peatatud täitemenetluses õigus jätkata

sundtäitmist ka põhitasu osas, mis on muutunud sissenõutavaks seoses peatamisele eelnenud

sissenõudja nõude rahuldamisega .

Muudatus aitab vältida olukordi, kus kohtutäitur ei saa täitekulusid sisse nõuda sissenõudja

enda tegevusest või passiivsusest tingitud menetluse peatamise tõttu – kuigi võlgnik tegelikult

nõuet osaliselt või täielikult täidab. Selline olukord ohustab täitemenetluse jätkusuutlikkust ja

kahjustab menetlusökonoomiat.

Võlgnikul on jätkuvalt võimalik vältida täitekulude sundtäitmist, tasudes sissenõutavaks

muutunud täitekulud vabatahtlikult ka täitemenetluse peatamise ajal.

Teiseks täiendatakse paragrahvi lõikega 5, mis sätestab, et kui täitemenetlus on peatatud

sissenõudja avalduse alusel, jätkab kohtutäitur sundtäitmisega ühinenud sissenõudja nõudel

kinnisasja müüki. Võlgniku vara müüakse, kui vara väärtus ületab peatatud täitemenetluse

nõuet. Osa müügitulemist saadavast rahast hoiustab kohtutäitur peatatud täitemenetluse

sissenõudja nõude katteks. Säte on kehtestatud kitsamalt kinnisasjaga seotud olukorra

lahendamiseks, kuna muu vara realiseerimise suhtes puudub ühinenud sissenõudjatel sõnaõigus

ning tegelikult saab muu vara müük toimuda ka teistes täitemenetlustes.

Vara müügi korral kohustub kohtutäitur hoiustama peatunud menetluses sissenõudja nõude

rahuldamiseks vajaliku summa (sh viivised kuni vara müügi seisuga) kohtutäituri ametialasel

kontol ja jagama ülejäänud tulemi menetlusosaliste vahel vastavalt seaduses sätestatud korrale

ja tähtaegadele. Vara müünud kohtutäitur võib täitekulude nõude sellisel juhul täies ulatuses

ära täita vara müügi arvelt, kuivõrd sisuliselt on ka peatatud menetluses sissenõudja nõude sisse

nõudnud. Pärast täitemenetluse peatamise äralangemist saab kohtutäitur teha väljamakse ka

nimetatud sissenõudjale.

Muudatus lahendab pikalt täitemenetluse praktikas esinenud suurt probleemi, mis seisneb

selles, et täitemenetluse peatamine ühe sissenõudja avalduse alusel takistab teiste sissenõudjate

nõuete rahuldamist võlgniku kinnisasja arvelt. Ühe sissenõudja avalduse alusel võlgniku

kinnisasja realiseerimise peatamine võib viia teiste sissenõudjate nõuete aegumiseni. Pärast

muudatuse jõustumist on võlgniku teiste sissenõudjate õigused kaitstud. Peatatud

täitemenetluse sissenõudja õigused on samuti kaitstud, kuna rahasumma, mida ta oleks

õigustatud saama hoiustab kohtutäitur. Muudatus vähendab võimalust, et üks sissenõudja

takistab pahatahtlikult teiste õiguste teostamist. Seeläbi suureneb täitemenetluste efektiivsus ja

kõiki sissenõudjaid koheldakse õiglaselt.

Eeltoodud muudatus arvestaks täituri huvidega saada täitekulud täitemenetluse peatamise

korral tasutud võlgniku vara arvelt. Samuti oleks muudatus positiivne ka nende täiturite jaoks,

kes on esitanud sundtäitmisega ühinemise avalduse või rahalise nõude arestimise akti,

võimaldades ka peale arestimist täitemenetlusega liitunud sissenõudjate õigusi realiseerida

11

vastavalt nende nõuete rahuldamise järjekorrale olukorras, kus üks menetlus on peatatud TMS-

i § 46 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse TMS-i § 48 lõiget 1 punktiga 73. Muudatuse tulemusel

lisandub TMS-i veel üks täitemenetluse lõpetamise alus. Edaspidi on kohtutäitur kohustatud

lõpetama täitemenetluse, kui talle esitatakse Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud hilisem

vanemluskokkulepe, mis käsitleb lapse üllapidamise või lapsega suhtlemisega seotud olukorda,

mille kohta on varem juba tehtud kohtulahend või kokkulepe.

Riikliku perelepitusteenuse seaduse (RPLS) § 4 lõike 1 kohaselt viiakse perelepitusteenuse

raames perelepitaja vahendusel läbi lepitusmenetlus, mille tulemusel võivad vanemad kokku

leppida perekonnaseaduses sätestatud alaealise lapse ülalpidamise või temaga suhtlemise

õiguse küsimustes.

RPLS-i § 12 lõike 4 kohaselt asendab Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud hilisem

vanemluskokkulepe varasema kohtulahendi või kokkuleppe sama lapse kohta. Sellisel juhul

kaotab varasem dokument täitedokumendi jõu ning selle alusel algatatud täitemenetlus tuleb

lõpetada.

Kõnesolev muudatus tagab, et täitemenetlus lõpetatakse automaatselt juhul, kui sissenõude alus

on hilisema kokkuleppega kehtetuks muudetud. Samuti võimaldab see kohustatud isikul täita

uut vanemluskokkulepet vabatahtlikult, ilma samal ajal toimuva täitemenetluseta.

Muudatusega seoses ei kehtestata täitemenetluse kulude kandmise erinormi – lõpetatud

menetlusega seotud täitekulude kandmine jääb tavakorra kohaselt võlgniku kohustuseks.

Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse TMS-i § 132 lõike 12. Muudatusega kõrvaldatakse

ebatäpsus TMS-i § 132 lõike 12 viimase lause sõnastuses. Kehtiv lause ütleb, et §-s 132

sätestatut ei kohaldata lapse elatisnõude täitmisele. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega ning

muudetav lause peab selgitama, et TMS-i § 132 lõikes 12 sätestatut ei kohaldata lapse

elatisnõude täitmisele. Muudatus on kooskõlas ka kehtiva sätte rakendamise ja tõlgendamise

praktikaga.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse TMS-i § 132 lõiget 3. Muudatusega ühtlustatakse sätte

sõnastus ülejäänud TMS-i § 132 sõnastusega osas, mis puudutab sättes kehtestatud reeglite

kohaldamist lapse elatise nõude sundtäitmise korral. Edaspidi tuleneb normist selgelt, et TMS-

i § 132 lõikes 3 sätestatud regulatsiooni ei kohaldata juhul, kui sundtäitmisel on lapse elatise

nõue.

Eelnõu § 1 punktidega 8–11 muudetakse TMS-i § 149 sõnastust.

Esmalt muudetakse lõike 1 sõnastust. Kehtiva sätte kohaselt teeb kohtutäitur juhul, kui

kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise

sissenõudja kasuks, otsuse lubada avalduse esitajal menetluses osaleda. Edaspidi selliseid

ühinemisotsuseid enam ei tehta – sissenõudja loetakse täitemenetlusega ühinenuks alates

avalduse esitamise hetkest. See vähendab kohtutäiturite töökoormust ja põhjendamatut

bürokraatiat TMS-i § 149 rakendamisel. Ühinemise kohta otsuse tegemise kohustus jääb

kehtima üksnes juhtudel, kus kohtutäitur keeldub avalduse esitajat sundtäitmisega liitmast.

12

Paragrahvi lõiget 2 täiendatakse teise ja kolmanda lausega. Muudatuse eesmärk on täpsustada

kinnisasjale sissenõude pööramisel menetlusega ühinenud sissenõudjate õigusi ning reguleerida

selgemalt, kuidas toimub kinnisasja müük juhul, kui algses täitemenetluses müüki ei korraldata.

Edaspidi, kui sundtäitmisega ühinenud sissenõudja nõuab kinnisasja arestinud kohtutäiturilt

võlgniku kinnisasja müüki, kuid viimane sellele vaatamata kinnisasja müüki ei korralda, läheb

kinnisasja müügi korraldamise õigus üle teisele kohtutäiturile.

Muudatus tagab, et vara realiseerimise protsess ei takerduks ning sissenõudjate õigused oleksid

tõhusamalt kaitstud. Eeldatakse, et kinnisasja sundtäitmisega ühinenud sissenõudja nõuab teises

menetluses võlgniku vara müüki juhul, kui tema nõuet ei ole võimalik mõistliku aja jooksul

rahuldada tema täitmisavalduse alusel algatatud menetluses muu võlgniku vara arvelt.

Uuesti sõnastatud TMS-i § 149 lõike 2 kohaselt peaks sellisel juhul müük toimuma ühinenud

pandipidajast sissenõudja täitemenetluses. Praktikas võtavad ka praegu pandipidajast

sissenõudja nõude sundtäitmisega tegelevad kohtutäiturid võlgniku kinnisasja müügi üle, isegi

juhul, kui seni on müüki korraldanud teine kohtutäitur. Just pandipidajast sissenõudja

täitemenetluses toimuv kinnisasja müük on kõige otstarbekam, lähtudes vara võõrandamiseks

kehtestatud reeglitest.

Näiteks näeb TMS-i § 158 ette, et kinnisasja täitemenetluses müügi korral jäävad püsima

sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal

olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused. Sissenõudja nõudest järjekohas tagapool olevad

õigused lõpevad pakkumise parimaks tunnistamisega. Lõppenuks loetakse ka

kinnistusraamatusse kantud, sissenõudjale kuuluv õigus, millest tuleneva nõude rahuldamiseks

sissenõue pöörati. Seega toob üldjuhul kõige suurema õigusselguse kaasa kinnisasja müük

pandipidajast sissenõudja nõude täitemenetluses.

Kuna sundtäitmisega ühinemise kohta otsuse tegemise kohustus kaob, muudetakse TMS-i §

149 lõike 4 esimest lauset ja jäetakse välja osa, mis puudutab ühinemise otsuse edastamist.

Õigusselguse tagamise eesmärgil sätestab TMS § 149 edaspidi läbivalt, et müügiga seni

tegelenud kohtutäitur edastab müügi õiguse üleminekul teisele kohtutäiturile lisaks laekunud

sundtäitmise avaldusele ka seni tehtud otsused sundtäitmisega ühinemisest keeldumise kohta.

See tagab müüki jätkavale kohtutäiturile parema ülevaate senisest menetlusest ning välistab

korduvate avalduste menetlemise vajaduse.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 5, mille eesmärk on reguleerida olukordi, mis jäävad väljapoole

TMS-i § 149 lõike 3 kohaldamisala. Eelkõige puudutab uus kord juhtumeid, kus kinnisasja

arestini jõudnud täitemenetlus jätkub, kuid kinnisasja müügini selles erinevatel põhjustel ei

jõutagi ning kinnisaja müük tuleb korraldada teises täitemenetluses.

Kehtivad TMS-i § 149 lõiked 3 ja 4 ei reguleeri otsesõnu ühinenud sissenõudjate nõuete kohta

käiva informatsiooni, sh ühinemise järjekorra kohta, üleminekut järgmisele müügiga tegelevale

kohtutäiturile olukorras, kus võlgniku kinnisasja müügi korraldamine läheb üle algse

täitemenetluse lõpetamata. Samas on oluline, et kinnisasja sundtäitmisega ühinenute avalduste

järjekord säiliks ka sellisel juhul. Seetõttu täiendatakse TMS-i § 149 vastava sisuga lõikega 5.

Muudatuse tulemusel tekib olukord, kus sõltumata vara müügi õiguse ülemineku põhjusest

säilib iga ülemineku korral muutumatul kujul TM § 149 lg 1 alusel esitatud avalduste alusel

kujunenud sundtäitmisega ühinenud sissenõudjate järjekord. Sundtäitmisega ühinenud

13

sissenõudjad loetakse kinnisasja müügi korraldamise õiguse üleminekul automaatselt järgmise

täitemenetlusega ühinenuks vastavalt ühinemisavalduste laekumise ajalisele järjekorrale.

Kinnisasja arestinud kohtutäitur ja tema menetluses olev sissenõudja ei ole mõistagi esitanud

ühinemisavaldust iseendale. Vara müügi õiguse üleminekul ei oleks siiski õiglane paigutada

neid varasemalt sama täitemenetlusega TMS § 149 lg 1 alusel ühinenud kohtutäiturite ja

sissenõudjate järjekorras viimaseks, kuna olukorras, kus vara müügi korraldamise õiguse

üleminekut ei oleks toimunud, oleks nende nõude rahuldamine toimunud eelistatud või

esimeses järjekorras.

Seetõttu loetakse neid uue korra kohaselt kinnisasja sundtäitmisega ühinenuks nõude

järjekohaga vahetult pärast pandipidajaid ja muid seadusest tulenevalt eelisjärjekorras

õigustatud isikuid.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 6, mille kohaselt saab sundtäitmisega ühinenud kohtutäitur

müügitulemi jaotamisel tasu kohtutäituri seaduses sätestatud ulatuses. Selline lahendus välistab

olukorra, kus sundmüügiga ühinenud kohtutäiturid peaksid pärast kinnisasja sundmüügi lõppu

jätkama täitetoiminguid ainuüksi tasumata põhitasu sissenõudmise eesmärgil.

Kohtutäituri ametitoimingud, sealhulgas täitemenetluse läbiviimine, on tasulised ning ei tohi

tekkida olukorda, kus kohtutäituril puudub võimalus saada tasu tehtud töö eest. Sissenõudja

nõude rahuldamine võlgniku kinnisasja sundmüügi tulemi arvelt ei too automaatselt kaasa selle

nõude sundtäitmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamist, eriti olukorras, kus kohtutäituril on

tasu täitemenetluses tehtud toimingute eest veel saamata.

Seega, kui regulatsioon ei võimalda kohtutäituril saada tehtud töö eest tasu ka kinnisasja

müügist laekunud rahast, jätkub täitemenetlus võlgnikult täitemenetluse kulude

sissenõudmiseks. Edasised täitetoimingud toovad võlgniku jaoks kaasa täiendavaid kulusid ja

ajakulu.

Menetluse põhitasu nõude rahuldamine kinnisasja müügist saadud rahast suurendab

õigusselgust ja tagab õiguskindluse kõikide poolte jaoks ning asetab kohtutäituri võrdsele

positsioonile sissenõudjatega, kelle nõudeid rahuldatakse samast allikast.

Arvestades, et võlgnikul lasub niikuinii kohustus tasuda kõik oma võlad, ei suurene tema

koguvõlg selle tõttu, et kohtutäituri menetluse põhitasu kaetakse kinnisasja müügist saadud

tulemist. Vastupidi – kui kohtutäituri põhitasu nõuet ei rahuldata kinnisasja müügi käigus, toob

see endaga kaasa uute täitetoimingute algatamise, mille tulemusena suurenevad võlgniku võlad

veelgi. Seetõttu on muudatus õigustatud nii menetlusökonoomia kui ka õiguskindluse tagamise

seisukohalt ning toetab täitemenetluse süsteemi terviklikku ja efektiivset toimimist.

Eelnõu § 1 punktiga 12 muudetakse TMS-i § 174 lõike 3 punkti 22 sõnastust. Muudatuse

eesmärk on suurendada õigusselgust seoses kinnisasja müügi tulemi jaotamisega lapse

elatisnõude täitmisel. Uue sõnastuse kohaselt peab kohtutäitur kinnisasja müügist saadud raha

jaotamisel eelistatud järjekorras rahuldama kõik lapse elatise maksmise nõudest tulenevad

võlgniku täitmata kohustused – nii jooksva elatise nõude kui ka varasemate perioodide jooksul

kogunenud elatise võlga.

Kuigi kehtiva sätte selline tõlgendus on olnud valdav ka praktikas, aitab uus sõnastus vältida

tõlgendamisprobleeme ning määrab sätte kohaldamisala kindlaks selgemalt ja üheselt.

14

Eelnõu § 1 punktidega 13-16 täiendatakse TMS §-i 217.

Esmalt täiendatakse TMS §-i 217 lõikega 21. Muudatuse peamine eesmärk on võimaldada

kohtutäituril vaadata täitemenetluses esitatud kaebus läbi kirjalikus menetluses, kui

menetlusosaline ei ole taotlenud kaebuse suulist arutamist. Eesmärk on asendada senine

kohustuslik kaebuse suuline arutamine kirjaliku menetlemisega. Kehtiva korra kohaselt tuli

täitemenetluses laekunud kaebus kohustuslikus korras arutada läbi suuliselt. Selle mõte oli anda

menetlusosalistele võimalus arutada läbi kohtutäituri tegevusega seotud küsimusi ja saada

selgitusi vaidlustatud toimingute kohta.

Praktikas kasutatakse seda võimalust aga väga harva ning enamik kaebusi vaadatakse läbi ilma

menetlusosaliste osavõtuta. Olukordi, kus võlgnik või sissenõudja ilmub kohtutäituri büroosse,

esineb äärmiselt harva – üksikutel kordadel aastas. Isegi juhul, kui menetlusosaline ilmub

kohale, piirdub kaebuse suuline arutamine enamasti kirjalikus kaebuses või seisukohas esitatud

väidete kordamisega ning täiendavat arutelu argumentide või asjaolude üle üldjuhul ei toimu.

Kohustuslik suuline arutamine on seetõttu muutunud ebapraktiliseks ja põhjustab kaebuste

menetlemise asjatut venimist. Mitmed kaebused, näiteks need, mis on esitatud seoses

pangakonto aresti või sissetulekule sissenõude pööramise muutmisega, ei eelda suulist sisulist

arutamist, mistõttu ei ole otstarbekas lükata õigusselguse saabumist üksnes menetlusvormi

nõude tõttu edasi.

Sellepärast kehtestatakse TMS-i § 217 lõikes 21 uus põhimõte, mille kohaselt vaadatakse

kaebus läbi kirjalikus menetluses. Tegemist on olulise menetluspõhimõtte muudatusega,

millega kaotatakse seni kehtinud kohustuslik suuline menetlus.

Kaebuse suulist arutamist ei välistata siiski täielikult. Kui menetlusosaline soovib, et kaebus

arutatakse läbi suuliselt, peab ta seda kaebuses selgesõnaliselt märkima.

Järgmisena muudetakse TMS § 217 lõiget 3. Säte täpsustab otsuse tegemise tähtaja kulgema

hakkamise aega, mis sõltub kaebuse läbivaatamise viisist. Mõlemal juhul on otsuse tegemise

tähtaeg 15 päeva, kuid selle kulgema hakkamise aeg sõltub läbivaatamise vormist: kirjalikul

menetlemisel algab tähtaeg kaebuse esitamise kuupäevast ja suulise arutamise korral algab

tähtaeg päevast, mil suuline arutamine toimub. Lõige 3 täpsustab ühtlasi, et kohtutäituri otsus

kaebuse kohta peab olema motiveeritud ning et see otsus tuleb menetlusosalistele kätte

toimetada.

Samuti muudetakse TMS § 217 lõiget 4. Muudatus näeb ette, et juhul kui kaebaja soovib

kaebuse arutamist suuliselt, pikeneb kaebuse läbivaatamise tähtaeg kuni kümne päeva võrra,

sest kaebuse suuline arutamine tuleb läbi viia kümne päeva jooksul alates kaebuse esitamisest.

Lõikes 4 on ühtlasi säilitatud senine põhimõte, et kaebuse suulise arutamise korral

menetlusosalise kaebuse läbivaatamisele ilmumata jäämine ei takista kaebuse läbivaatamist.

TMS § 217 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks. Edaspidi näeb muudetud TMS § 217 lõige 3 ette,

et kohtutäituri otsus kaebuse kohta peab olema motiveeritud ning otsus tuleb menetlusosalistele

kätte toimetada.

Viimasena muudetakse TMS § 217 lõiget 7, milles on sätestatud uuesti ka seni kehtinud juhis

juhtudeks, kui kohus kohustab oma otsuse või määrusega kohtutäiturit kaebust uuesti läbi

vaatama ja selle kohta otsust tegema. Võrreldes varasema korraga, on nüüd sättes täiendavalt

täpsustatud, et kaebuse uus lahendamine toimub kirjalikus menetluses. Olukorras, kus kohus

15

tõenäoliselt on juba andnud kohtutäiturile korralduse kaebus uuesti lahendada, pole kaebuse

suuline menetlemine enam otstarbekas.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse TMS-i uute paragrahvidega 2171 ja 2172.

Uue TMS § 2171 eesmärk on kehtestada kohtutäituri tegevuse või otsuse peale esitatava

kaebuse sisu- ja vorminõuded. Praktikas on esitatud kaebused sageli ebaselged või puudulikud,

mistõttu peab kohtutäitur küsima kaebajalt lisaandmeid või -selgitusi. See aga pikendab

kaebuste läbivaatamise aega, lükates edasi õigusselguse saabumist ja suurendades

menetluskoormust.

Kavandatav muudatus aitab tagada, et kaebused oleksid juba esmasel esitamisel piisavalt selged

ja sisuliselt lahendatavad. See võimaldab kohtutäituril kaebusi kiiremini ja tõhusamalt

menetleda.

Selgete vorminõuete sätestamine aitab:

 ühtlustada kaebuste struktuuri ja esitlusviisi,

 vähendada vajadust lisapäringute ja -selgituste järele,

 kiirendada kaebuste menetlemist ning

 suurendada õigusselgust ja täitemenetluse efektiivsust.

Oluline on rõhutada, et uus TMS-i § 217¹ ei piira isiku õigust vaidlustada kohtutäituri tegevust

või otsust. Muudatus täpsustab üksnes seda, millised miinimumandmed kaebuses sisalduma

peavad, et kohtutäitur saaks selle sisuliselt läbi vaadata ja seda menetleda.

Uus TMS § 2172 sätestab kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitatud kaebuse menetlemise

korra. Säte reguleerib sisuliselt olukordi, kus kaebus on esitatud puudustega, ning annab

kohtutäiturile selge aluse puuduste kõrvaldamise tähtaja määramiseks.

Praktikas ei võimalda esitatud kaebused sageli nende sisulist menetlemist ilma lisaselgituste

või -andmeteta. Uus TMS-i § 217² annab kohtutäiturile selge õigusliku aluse kaebuse puuduste

kõrvaldamise tähtaja määramiseks.

Uue sätte lõiked 2 ja 3 sätestavad edaspidi kohtutäituri kaalutlusruumi puudustega esitatud

kaebuste menetlemise üle otsustamisel.

Ühelt poolt, kui puudusi tähtajaks ei kõrvaldata, annab uue paragrahvi lõige 2 kohtutäiturile

õiguse jätta kaebus läbi vaatamata. Näiteks saab kohtutäitur jätta kaebuse läbi vaatamata, kui

kaebuse esitaja tugineb oma kaebuses asjaolule või dokumentaalsele tõendile, mida võlgnik ei

esita ka puuduste kõrvaldamise korras ning kohtutäituril endal ei ole võimalik seda kontrollida

ega hankida. Kaebuse läbi vaatamata jätmise võimalust ei tohi kohtutäitur kasutada

kergekäeliselt. Selline menetluslik lahendus on eelkõige mõeldud juhtumite jaoks, kus

võlgnikupoolne puuduse kõrvaldamata jätmine takistab motiveeritud otsuse tegemist ning ka

kohtutäituril endal puudub võimalus vajalikku teavet või tõendit saada.

Teiselt poolt annab uue sätte lõige 3 kohtutäiturile võimaluse lahendada kaebus otsusega ka

siis, kui puudusi ei kõrvaldata, kuid kohtutäituri arvates on menetluses juba kogutud piisavalt

palju informatsiooni sisulise otsuse tegemiseks. See kord peab andma selge signaali ka

kaebajale – kui kaebaja ei kõrvalda puudusi ning kohtutäitur teeb otsuse kaebaja kahjuks, ei saa

kaebaja otsuse edasikaebamisel enam tugineda asjaoludele, mis oleks saanud puuduste

16

kõrvaldamisel välja tuua. Edasine kohtusse pöördumine on piiratud nende asjaoludega ja

nendega seotud tõenditega, mille kaebaja esitas kaebuses kohtutäiturile endale.

Uue sätte lõige 3 kohaldamisalasse kuuluvad ka sellised kaebused, kus kohtutäituril on võimalik

omal initsiatiivil kindlaks teha kaebuse lahendamiseks vajalikke andmeid ja asjaolusid.

Praktikas esineb tihti olukordi, kus on küll põhjendatud nõuda võlgnikult puuduste

kõrvaldamist, kuid võlgniku huvide kaitseks tuleks ka kohtutäituril näidata initsiatiivi.

Näiteks on sissetuleku või pangakonto arestimise ulatust puudutava vaidluse puhul põhjendatud

nõuda võlgnikult pangakonto väljavõtte esitamist, kuid samas on kohtutäituril võimalik

pöörduda võlgniku pangakonto väljavõtte saamiseks otse krediidiasutuse poole. Sellise kaebuse

menetlemise kvaliteet on eelkõige võlgniku huvides ning see ei saa sõltuda võlgniku

suutmatusest esitada asjakohane tõend. Juhul kui võlgniku huvide kaitse seda eeldab – tuleb

kohtutäituril koguda kaebuse menetlemiseks vajalikke andmeid omal initsiatiivil. See puudutab

eelkõige TMS-i § 26 lõigetes 2–4 loetletud andmete kogumist.

Selline lähenemisviis ei vabasta edaspidi võlgnikku koostöö tegemise kohustusest, kuna

võlgnik on TMS-i § 26 lõike 1 alusel jätkuvalt kohustatud esitama kohtutäiturile

täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet.

Selline uus lähenemisviis tagab menetluse paindlikkuse. Samuti tagab see nii menetlusosalistele

kui ka kohtutäituritele õigusselguse, ühtlustades kaebuste käsitlemise praktikat. Muudatuse

eesmärk on tagada kaebuste tõhus ja õiglane menetlemine ning vältida põhjendamatut ajakulu

juhtumites, kus kaebuse lahendamiseks vajalikud asjaolud on kohtutäiturile juba teada.

Muudatus ei piira menetlusosaliste õigusi, vaid aitab tagada, et kaebuste läbivaatamine toimuks

selgetel ja läbipaistvatel alustel.

Uue sätte lõige 4 annab kohtutäiturile võimaluse jätta võlgniku kaebus läbi vaatamata, kui

kohtutäitur on samas täiteasjas samadel asjaoludel esitatud kaebuse juba lahendanud ning

tehtud otsus on jõustunud.

Uus säte vähendab kohtutäiturite töökoormust, kuna sarnase sisuga regulatsioon TMS-is seni

puudus ning TMS § 217 ei teinud vahet, kas kohtutäitur on samasisulist kaebust juba läbi

vaadanud, ning kohustas teda igal juhul kaebust menetlema.

Teisalt annab norm kaebuse esitajale selge signaali, et korduva kaebuse esitamine kohtutäiturile

ei ole tulemuslik ning õiguskaitse saamiseks tuleb pöörduda kohtusse. Praktikas on sageli

vastupidi – selle asemel, et pöörduda õigusselguse saamiseks üks kord kohtu poole, esitavad

menetlusosalised korduvalt samasisulisi kaebusi kohtutäiturile. See ei aita kaasa soovitud

eesmärgi saavutamisele ning suurendab riski mööda lasta kohtule kaebuse esitamise tähtaeg.

Uue sätte mõju ei ole siiski absoluutne. Teatud juhtudel võib korduv kaebuse esitamine olla

põhjendatud, näiteks sissetuleku arestimise ulatuse vaidlustamise korral. Sellisel juhul võib

kaebuste alus olla formaalselt sama – väide, et sissetuleku arestimise ulatus on ebaseaduslik või

on muutunud ebaseaduslikuks –, kuid kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud võivad

täitemenetluse kestel muutuda. Sellistel juhtudel tuleb kohtutäituril kaebus sisuliselt läbi

vaadata.

3.2. Kohtutäituri seaduse muutmine

Eelnõu §-ga 2 muudetakse kohtutäituri seadust.

17

Eelnõu § 2 punktidega 1–2 muudetakse kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 sõnastust.

Kohtutäituri ametitegevuse raames süüliselt tekitatud kahju hüvitamist reguleeriv kord näeb

ette, et kahju eest vastutab esmalt kohtutäitur ise. Kui kahjunõuet ei ole võimalik kohtutäituri

või muu kahju eest vastutava isiku vara arvel täies ulatuses rahuldada, vastutab kahju eest koda

ning alles seejärel riik.

Riigile vastutuse ülemineku küsimused lahendatakse praktikas peaaegu alati kohtumenetluses.

Kohtul tuleb iga kord kaalutlusotsusega hinnata, millal ja millises ulatuses on vastutus üle

läinud kohtutäiturilt kojale ning kojalt riigile. Kehtiva KTS-i § 9 lõike 6 vähese detailsuse tõttu

võivad vastavad kohtumenetlused olla aeganõudvad, keerulised ja raskesti prognoositava

tulemusega.

Muudatuse eesmärk on täpsustada ja selgemini reguleerida vastutuse üleminekut kohtutäiturilt

kojale ja kojalt riigile.

Uuendatud KTS-i § 9 lõige 6 sätestab edaspidi kahju hüvitamise kohustuse ülemineku

kohtutäiturilt kojale. Kohustuse üleminekuks seatakse kaks eeldust:

1. menetluslik eeldus – tekitatud kahju hüvitamise nõude sundtäitmiseks peab olema algatatud

täitemenetlus või pankrotimenetlus;

2. täitemenetluse puhul ka ajaline eeldus – täitemenetluses ei ole võimalik nõuet rahuldada

kuue kuu jooksul alates menetluse algatamisest.

Maksejõuetuse korral ei määrata nõude rahuldamise ebaõnnestumisele kindlat tähtaega. KTS §

9 oluline eesmärk on tagada, et kohtutäituri poolt tekitatud kahju hüvitamise protsess oleks

kahju saanud isiku vaatenurgast võimalikult efektiivne ja kiire. Kahju hüvitamiseks kohustatud

isiku pankroti väljakuulutamisel on selge, et nimetatud isik on püsivalt maksejõuetu. Sellisel

juhul on ilmne, et kahju ei ole võimalik täies ulatuses hüvitada.

Arvestades pankrotimenetluse tavapärast kestust, ei saa eeldada, et kahjunõue rahuldatakse

kiiresti. Seetõttu on põhjendatud sätestada, et kahju hüvitamiseks kohustatud isiku pankroti

väljakuulutamisel läheb kahju hüvitamise kohustus kohe üle Kojale, kes asub pärast kahju

hüvitamist maksejõuetusmenetluses võlausaldaja rolli.

Sarnane loogika kehtib ka KTS-i § 9 täiendamisel uue lõikega 6¹, mis reguleerib vastutuse

üleminekut kojalt riigile, selle erisusega, et riigi vastutuse tekkimiseks ei ole vajalik koja

pankroti väljakuulutamine. Riik on kojale delegeerinud mitmed ülesanded ning koja püsivalt

maksejõuetuks muutumine on äärmisel ebasoodne stsenaarium.

Eelnõu koostajad leiavad, et menetlusliku ja ajalise kriteeriumi lisamine muudab vastutuse

ülemineku korra võrreldes kehtiva olukorraga palju selgemaks. Täitemenetluse või

pankrotimenetluse algatamine eeldab täitedokumendi olemasolu, mis viitab sellele, et

kahjunõue on poolte vahel sisuliselt läbi vaieldud. Samuti võimaldab menetluse algatamine

reaalselt hinnata nõude täitmise võimalikkust – näiteks hinnata võlgniku vara olemasolu,

väärtust ja potentsiaali nõude rahuldamiseks.

Just nõude täitmise perspektiivi kohta selguse tagamiseks ongi teise eeltingimusena seatud

ajaline kriteerium – kuue kuu jooksul peab olema võimalik saada piisav selgus nõude

rahuldamise realistlikkusest ja ulatusest.

18

Eelnõu § 2 punktidega 3–5 muudetakse KTS-i § 13 sõnastust.

Esimese muudatusena täpsustatakse paragrahvi lõigete 1 ja 2 sõnastust. Kehtiva KTS-i § 13

lõike 1 esimene lause sätestab, et kõik kohtutäituri ametitoimingud registreeritakse

täitmisregistris. Tegemist on terminoloogilise ebatäpsusega, kuna täitmisregistris ei

registreerita üksikuid ametitoimingud, vaid täitemenetlusi täitmisregistri põhimääruses

ettenähtud korras. Seetõttu tehakse sättes vajaliku täpsustusega muudatus.

KTS-i § 13 lõike 2 kehtiv sõnastus näeb ette, et isikule, kelle taotlusel või kelle suhtes

ametitoiming tehti või kellele ametiteenust osutati, väljastatakse tema kirjaliku avalduse alusel

väljatrükk täitmisregistrist või väljavõte ametiteenuste raamatust. Pärast elektroonilise

täitmisregistri rakendamist saab iga menetlusosaline edaspidi vahetult tutvuda registris olevate

täitemenetluse andmetega. Seetõttu kaob ära vajadus täitmisregistri väljavõtete väljastamise

järele.

Lisaks on kehtivas õigusnormis ekslikult sätestatud, et täitmisregistrist on võimalik saada

väljavõtteid ametitoimingute ja ametiteenuste kohta. Tegelikkuses ei kanta täitmisregistrisse

infot ametitoimingute (v.a täitemenetlused) ja ametiteenuste kohta. Sellest tulenevalt

sõnastatakse KTS-i § 13 lõige 2 ümber, sätestades, et väljavõtteid väljastatakse vastavalt kas

täitetoimikust või ametiteenuste raamatust. Teise muudatusena täiendatakse paragrahvi

lõigetega 21–23. Muudatustega nähakse ette kohtutäiturite kohustus edastada koja peetavasse

infosüsteemi iga täitemenetluse kohta koja ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni. 17.

jaanuaril 2026 kehtetuks tunnistatud TMS-i § 63² lõige 3 sätestas, et kohtutäiturid edastavad

täitmisregistrisse andmeid ainult koja infosüsteemi kaudu. Sellise vahendamise kaudu sai koda

oma käsutusse andmed, mis olid vajalikud koja seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks –

eelkõige järelevalve teostamiseks ja täitemenetluse toimikute ülevõtmiseks kohtutäituri ametist

lahkumise korral.

Seoses TMS-i § 63² lõike 3 kehtetuks tunnistamisega 17. jaanuaril 2026 jõustunud

seadusemuudatusega saavad kohtutäiturid alates sellest kuupäevast edastada andmeid otse

täitmisregistrisse. Samas jääb koda ka edaspidi täitma eelviidatud ülesandeid. Selle tegevuse

jätkuvaks tagamiseks sätestatakse KTS-i § 13 uues lõikes 21, et kohtutäiturid on kohustatud

edastama koja infosüsteemi täitemenetluse andmeid seaduses määratud ulatuses.

Lisaks sätestatakse uues lõikes 22 koja õigus saada kohtutäituritelt ka muid andmeid

täitemenetluste kohta. Selle all on mõeldud näiteks andmeid, mida kasutatakse

täitemenetlusaegse elatisabi väljamaksmise ja arvele võtmise protsessides, samuti andmeid, mis

on vajalikud alaealisele lapsele elatise sissenõudmise eest riigi makstava tasu arvestuse ja

väljamaksete tegemiseks. Tegemist on täitetoimikutes juba sisalduvate andmetega ning selle

sätte kohaldamisalasse kuuluvates protsessides uusi andmeid (sealhulgas isikuandmeid)

täiendavalt ei koguta ega töödelda.

Kuna koja ülesannete iseloom eeldab infosüsteemides sisalduvate andmete ajakohasust ja

korrektsust, pannakse uue korraga kohtutäiturile kohustus seda tagada. Selle protsessi

lisatagatisena on uues lõikes 23 täpsustatud, et kohtutäitur edastab andmed täitmisregistrisse ja

koja infosüsteemi ühel ajal. See kohustus kehtib nii uute täiteasjade registreerimisel kui ka mis

tahes edasiste täitemenetluse andmete infosüsteemides uuendamise või muutmise puhul.

Eelnõu § 2 punktiga 6 muudetakse KTS-i § 30, täiendades seda lõikega 4. Uue lõike eesmärk

on täpsustada, et lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades algatatud

täitemenetluses, sealhulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise puhul, maksab alustamise tasu ja

menetluse põhitasu võlgnik.

19

Eelnimetatud nõuete puhul tekib sageli vaidlus selle üle, kes peab kandma täitekulud. See

küsimus on eriti aktuaalne hagi tagamise puhul kohtuvaidluse ajaks kohtu seatud suhtluskorra

täitmisel. Erisätte (KTS-i § 38 lõige 4) kohaselt maksab hagi tagamise määruse täitmise eest,

samuti hagi tagamise tühistamise korral kohtutäituri tasu isik, kes taotles hagi tagamise abinõu

rakendamist.

Lapsega suhtlust otsivale vanemale lisaks ka täitemenetluse kulude kandmise kohustuse

kehtestamine oleks äärmiselt ebaõiglane, eriti olukorras, kus see vanem ei saa lapsega suhelda

lapsega koos elava vanema vastuseisu tõttu. Seetõttu on nendes juhtumites täitekulud jäetud

võlgniku kanda.

Eelnõu § 2 punktidega 7, 9 ja 10 muudetakse KTS-i § 32 ja teiste vastavate KTS-i sätete

sõnastust. Muudatused toovad KTS-is alates selle §-st 32 olulisi terminoloogilisi korrektuure.

KTS-i § 29 lõike 1 kohaselt võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust,

menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust. Mitmes sättes on aga menetluse põhitasu

nimetatud kohtutäituri põhitasuks. Nt KTS-i § 32 lõige 4¹ räägib kohtutäituri põhitasust, kuigi

korrektne oleks rääkida menetluse põhitasust. Menetluse põhitasu nimetamine kohtutäituri

põhitasuks ei ole terminoloogiliselt korrektne ning moonutab avalikkuse ja seaduse rakendajate

arusaama menetluse põhitasust.

Termini „kohtutäituri põhitasu“ all mõistetakse tihti, et see on töötasu, kohtutäituri sissetulek.

Tegelikult see nii ei ole ning põhitasud moodustavad enamuse kohtutäituri tegevuse tulemist,

millest kantakse büroo pidamise kulusid (sh makstakse palka büroo töötajatele), ning üksnes

osa sellest tulemist on tegelikkuses kohtutäituri sissetulek. Edukamad kohtutäiturid

investeerivad osa põhitasudest laekunud vahenditest ka büroo arengusse ja moderniseerimisse.

Ka Riigikohus kinnitas juba eespool viidatud kohtulahendi 2-15-17249 p-s 80, et kohtutäituri

tasu on lõivule sarnanev avalik-õiguslik kohustus, mille eesmärk on eelkõige katta konkreetse

avalik-õigusliku soorituse kulud. Nende kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka kohtutäituri ja

tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud mõistlikud ja vajalikud kulutused. Seega, kui

põhitasu eesmärk on tagada menetluse finantseering, sh maksta töötasusid ja katta büroo

pidamise kulusid ning tasu on oma olemuselt lõiv täitemenetluse läbiviimise eest, on

korrektsem nimetada seda menetluse põhitasuks, mitte kohtutäituri põhitasuks. See muudab

täitemenetluse finantseerimise mudeli arusaadavamaks ja läbipaistvamaks. Sellest tulenevalt

tehakse mitmes KTS-i sättes vajalikud täpsustused.

Eelnõu § 2 punktiga 8 täiendatakse KTS paragrahvi 32 lõikega 2¹, mis sätestab, et lapse

üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades läbiviidavas täitemenetluses muutub

menetluse põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Praegu muutub

selliste menetluste puhul menetluse põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisega,

kuna KTS-i § 32 lõige 2 sätestab, et mitterahaliste nõuete täitmisel ja muude täitetoimingute

tegemisel muutub põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisega.

Tuleb märkida, et lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades läbiviidavad

täitemenetlused on tihti pikaajalised ning seetõttu peavad kohtutäiturid tasu saamist ootama

kuid (lapse üleandmise puhul) ja isegi aastaid (lapsega suhtlemise võimaldamise puhul), tehes

samal ajal toiminguid tasuta või ise täitemenetlust sisuliselt finantseerides. Selline olukord on

vastuolus täitemenetluse finantseerimise üldpõhimõttega, mille kohaselt finantseerib

täitemenetluse läbiviimist võlgnik. Sellest tulenevalt on asjakohane kehtestada lastega seotud

mitterahaliste nõuete puhul erand. On vähetõenäoline, et menetluse põhitasu sissenõudmine

20

peale täitemenetluse algatamist vähendab kohtutäiturite motivatsiooni nõude sundtäitmisega

tegeleda. Pigem vastupidi, täitemenetluse läbiviimiseks vajaliku ressursi kättesaamine kohe

menetluse alguses peaks tõstma menetluse efektiivsust.

Eelnõu § 2 punktiga 11 muudetakse KTS-i § 32 lõige 5 sõnastust, millega täpsustatakse

kohtutäituri tasu proportsionaalsuse põhimõtet. KTS-i § 32 lõige 5 sätestab, et kui täitmisel olev

rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas,

mis on võrdeline sissenõutud summaga. Tegemist on tehnilise sättega, mida tuleb tõlgendada

nii, et sissenõudja nõude ja täitemenetluse kulude rahuldamiseks vajaliku summa osalise

laekumise korral ei tohi kohtutäitur pidada sellest kohe kinni kõiki täitemenetluse kulusid (sh

põhitasu) täies ulatuses, vaid osalise laekumise korral tuleb seda alati jaotada sissenõudja ja

kohtutäituri tasu nõude vahel proportsionaalselt5.

Kohtupraktikas tõlgendatakse KTS-i § 32 lõiget 5, tihti koosmõjus teiste KTS-i sätetega,

erinevalt. Nimelt nii, et kohtutäituri tasu on tulemustasu ning olenemata kõigist täitemenetluse

asjaoludest (nt sooritatud toimingute paljususest ning täitemenetluse kestusest) on menetluse

põhitasu nõudeõiguse suurus küll seadusega kindlalt paika pandud (põhitasu määrad on

kehtestatud KTS-i §-ga 35), kuid lõplik tasumäär sõltub täitemenetluse asjaoludest.

Nii sedastas Riigikohus 16. detsembri 2015. aasta kohtumääruse 3-2-1-108-15 punktis 11

järgmised põhimõtted:

 kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses, rahalise nõude korral lähtuvalt

sissenõudja nõude suurusest (KTS-i § 35)

 täitemenetluse alguses näidatakse kogu põhitasu suurus koos käibemaksuga seetõttu, et kui

võlgnik täidab täitedokumendi talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul, peab ta KTS-

i § 32 lõike 4 kolmanda lause kohaselt põhitasu maksma üksnes pooles ulatuses seaduses

ettenähtust;

 põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline

nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse

tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse

sissenõudjale vms).

Eeltoodu tõttu on tekkinud olukord, kus kohtud ühelt poolt peavad menetluse põhitasu n-ö

tulemustasuks (tasu võib saada ainult vastavalt sellele, kui tulemuslik on täitemenetlus), ja

teiselt poolt samastatakse seda lõivuga (lõiv on fikseeritud maks soorituse eest, mis ei sõltu

otseselt soorituse kvaliteedist).

Arvestades asjaolu, et Eesti täitesüsteemis finantseerib menetlust võlgnik ning täitekulude

eesmärk on pidada üleval kogu täitesüsteemi, on eelnõu autorid seisukohal, et menetluse

põhitasu sarnaneb rohkem lõivule täitemenetluse läbiviimise eest. Sellisel juhul ei ole üdini

korrektne selline lähenemisviis, mille kohaselt sõltub menetluse põhitasu nõude ulatus üksnes

täitemenetluse edukusest.

Õigusnormist peab üheselt arusaadavalt järelduma, et võlgniku või muu kohustatud isiku

kohustus maksta lõivule sarnast menetluse tasu täies ulatuses säilib täitemenetluse lõpuni. Kui

kohtutäituril ei ole mingil põhjusel õnnestunud selleks ajaks võlga sisse nõuda, sätestab KTS

erireegli selle kohta, mis ulatuses saab kohtutäitur nõuda menetluse tasu maksmist pärast

5 Sarnaselt sisustab KTS-i § 32 lg-t 5 ka täitemenetlusõiguse õpiku koostaja Anneli Alekand, selgitades, et

„kohtutäituri tasu nõutakse rahalise nõude puhul sisse koos nõudesummaga. Kui võlgnik tasub nõudesumma osade

kaupa, arvutab kohtutäitur igakordsest maksest maha oma tasu proportsionaalselt nõude rahuldamisega (KTS § 32

lg 5).“. Vt A. Alekand. Täitemenetlusõigus, lk. 205.

21

sissenõudja nõude osas täitemenetluse lõppemist. Nt sätestab KTS-i § 41 tasu suuruse nõude

täitmisel otse sissenõudja ees või sissenõudja avalduse alusel jne. KTS-i § 32 lõike 5 selguse

tagamiseks tehakse selle sõnastuses muudatused, mis avavad täpsemalt selle sätte tehnilist

olemust.

Sätet täiendatakse ka teise lausega, mille kohaselt on kohtutäituril õigus saada tasu

proportsionaalselt sissenõudjale laekunud nõude summaga olukorras, kus kohtutäitur teeb

täitemenetluses tööd ja teostab nõude sissenõudmiseks toiminguid, kuid võlgnik täidab

sundtäitmiseks esitatud nõude otse sissenõudjale. Ka sellisel juhul ei ole põhjendatud, et

kohtutäituri töö jääb tasustamata. Sarnane lähenemine on juba sätestatud KTS § 41 lõikes 3.

Eelnõu § 2 punktidega 12–13 muudetakse KTS-i § 34. Kehtiv KTS-i § 34 sätestab üksnes

täitemenetluse alustamise tasu määra, mida nõutakse sisse võlgnikult sõltuvalt täitmisteate

kättetoimetamise viisist.

Samas teevad kohtutäiturid ka muid täitetoiminguid, eelkõige seaduses ettenähtud juhtudel ja

korras – näiteks kohtu või haldusorgani taotlusel enampakkumise korraldamine väljaspool

täitemenetlust, samuti kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamine, avaliku

enampakkumise korraldamine kaas- või ühisomandi lõpetamiseks ning muu toimingu

tegemiseks kohustava lahendi täitmine.

Ka nimetatud juhtudel on põhjendatud nõuda menetluse alustamise tasu, kuid selleks puudub

hetkel selge seaduslik alus. Praegu oleks võimalik analoogia korras rakendada kehtivat KTS-i

§ 34, kuid see ei ole alati korrektne, kuna selliste toimingute puhul ei ole menetluses võlgnikku

ning tasu peab maksma toimingu tegemist taotlenud isik.

Sellest tulenevalt täiendatakse KTS-i § 34 õigusnormiga, mis sätestab selgesõnaliselt õiguse

nõuda tasu ametitoimingu tegemist taotlenud isikult. Kohtutäituril tekib õigus nõuda ühekordset

tasu (mis ei sõltu menetlusosaliste arvust), mille suurus sõltub menetlusdokumentide

edastamise viisist: juhul kui vähemalt ühele menetlusosalisele ei ole võimalik dokumente kätte

toimetada e-posti aadressil või elektrooniliselt selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu, on

menetluse alustamise tasu 30 eurot.

Eelnõu § 2 punktidega 14–16 ühtlustatakse KTS-i paragrahvides 35 ja 36 menetluse põhitasu

kohta kasutatavaid termineid (vt eelnõu § 2 punktide 7, 9 ja 10 selgitust).

Eelnõu § 2 punktiga 17 täiendatakse KTS-i §-ga 361, mis reguleerib kohtutäituri tasu suurust

ja nõudmise korda täitemenetluses võlgniku pankroti väljakuulutamisel.

Täitemenetluse valdkonnas on pikemat aega kehtinud kohtupraktika, mille kohaselt kaotab

kohtutäitur võlgniku pankroti väljakuulutamisel õiguse nõuda sissenõudmata jäänud menetluse

põhitasu nõude rahuldamist täitemenetluse võlgniku pankrotimenetluses. Senine kohtupraktika

tugines kas KTS-i § 35 lõike 5 analoogilisele kohaldamisele asjakohase KTS-i sätte puudumise

tõttu või lihtsalt seisukohale, et KTS-i § 28 lõige 2 nõuab, et kohtutäituri tasude õiguslik alus

peab tulenema seadusest, ning KTS ei sätesta selget reeglit selle kohta, millises ulatuses on

kohtutäituril õigus saada tasu võlgniku pankroti väljakuulutamisel.

Riigikohus leidis 28. mai 2025. a kohtumääruses asjas 2-23-607, et arvestades, et kohtutäituri

ametitoiming on tasuline, kuid seadus ei reguleeri, kuidas tuleb kohtutäiturile põhitasu maksta

juhul, kui täitemenetlus lõpeb võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu, on tegemist

õiguslüngaga. Riigikohus sedastas, et kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega ei ole

22

kooskõlas, kui kohtutäitur ei saa üldse põhitasu olukorras, kus ta on alustanud täitemenetlust ja

teinud täitetoiminguid, kuid täitemenetlus on lõpetatud võlgniku pankroti väljakuulutamise

tõttu.

Eelviidatud kohtumääruses asus Riigikohus seisukohale, et seaduslik lünk tuleb kõrvaldada

analoogia korras. Riigikohus selgitas, et täitemenetluse lõppemine võlgniku pankroti tõttu

sarnaneb kõige enam olukorrale, kus täitemenetlus lõpetatakse nõude täitmise aegumise tõttu,

mistõttu tuleb kohaldada KTS-i § 41². Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et täitemenetluse

lõpetamise korral võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu on kohtutäituril analoogia alusel

KTS-i § 41² esimese lause kohaselt õigus nõuda võlgnikult menetluse põhitasu kuni pooles

ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.

Lisaks sedastas Riigikohus, et kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõtet ja tasustamise

aluseid arvestades ei ole vaidlusaluses olukorras põhjendatud kohaldada analoogia korras KTS-

i § 41² teist lauset, mis välistab täitemenetluse alustamise tasu nõude, kui täitemenetlus

lõpetatakse nõude aegumise tõttu. Nimelt on nõude täitmise aegumise avalduse läbivaatamisel

ja täitemenetluse lõpetamisel sel alusel kohtutäitur saanud KTS-i § 41¹ lõike 1 alusel avalduse

läbivaatamise tasu.

Sarnast tasu ei ole ette nähtud juhuks, kui täitemenetlus lõpetatakse võlgniku pankroti

väljakuulutamise tõttu. Lisaks tuleneb KTS-i § 32 lõikest 1, et menetluse alustamise tasu

muutub sissenõutavaks menetluse alustamisega. Järelikult ei ole põhjendatud jätta kohtutäitur

ilma menetluse alustamise tasust, kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust ja teinud

täitetoiminguid, kuid menetlus lõpetatakse võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu.

Riigikohtu osutatud õiguslünga kõrvaldamiseks kehtestatakse uus KTS-i § 36¹, mille kohaselt

tekib kohtutäituril täitemenetluses võlgniku pankroti väljakuulutamise korral õigus nõuda

pankrotimenetluses täiekulude nõuete rahuldamist järgmises ulatuses: täitemenetluse

alustamise tasu ja sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulud ning menetluse põhitasu

kuni pooles ulatuses, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.

Normi kehtestamisel on eeskujuks võetud kehtiv KTS-i § 41² lõige 1 ning eelviidatud

Riigikohtu seisukohad, sh täitemenetluse alustamise tasu kohta. Täitemenetluse süsteemi

jätkusuutlikkuse tagamiseks nähakse pankrotiseaduses (§ 146 lg 1 täiendamine p-ga 5, eelnõu

§ 3 p 2) ette, et täitemenetluse alustamise tasu nõue ning pankroti väljakuulutamise hetkeks

reaalselt kantud täitekulude nõue tuleb pankrotimenetluses rahuldada eelistatud järjekorras ning

neid käsitatakse pankrotimenetlusega seotud väljamaksetena pankrotiseaduse § 146 mõttes.

Täitemenetluse põhitasu nõudele pankrotimenetluses eelistatud staatust ei anta. Menetluse

põhitasu kohta teeb kohtutäitur põhjendatud otsuse pankrotimenetluse väljakuulutamise

seisuga. Kohtutäituri otsusest peab nähtuma kohtutäituri töö maht ja täitemenetluse keerukus,

et vajaduse korral oleks võimalik kontrollida uue põhitasu nõude ulatuse põhjendatust.

Menetluse põhitasu nõue esitatakse pankrotimenetluses üldkorras ning pankrotihalduril ja

pankrotivõlgnikul säilib õigus tasu nõuet vaidlustada. Täitemenetluse alustamise tasu ja

pankroti väljakuulutamise hetkeks reaalselt kantud täitemenetluse kulude nõuet vaidlustada ei

saa. Vastavad pankrotiseaduse muudatused tehakse sama eelnõu § 3 punktiga 2.

Eelnõu § 2 punktidega 18 ja 20 muudetakse KTS-i § 37.

23

Esimese põhimõttelise muudatusena seotakse lapse perioodilise elatise nõude asjades

täitemenetluse alustamise tasu lahti Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

2021. aastal aset leidnud alaealisele lapsele elatise kindlaksmääramise korra reformi ajal

(perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, 474 SE)

seoti lapse elatise sissenõudmise tasu lahti elatusraha miinimummäärast ning seoti see Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga (pooles ulatuses). Muudatusega jäi elatise

sissenõudmise eest makstav menetluse alustamise tasu kehtiva õigusega võrreldes samaks.

Muudatust põhjendati sellega, et kui summa jääks seotuks miinimumelatisega, tähendaks see

kohtutäiturite jaoks elatise asjades täitemenetluse alustamise tasu olulist vähenemist ning tasu

suuruse sõltumist mitmetest erinevatest asjaoludest, millel ei ole täitemenetlusega puutumust.

Kuna elatise asju täidetakse pika perioodi vältel kuni lapse täisealiseks saamiseni ning sageli

ongi täitemenetluse alustamise tasu ainus tasu, mille kohtutäitur nende nõuete täitmise eest

saab, oleks tasu vähendamine elatise kindlaksmääramise süsteemi muutmise tõttu

kohtutäiturite suhtes ebaõiglane.

Menetluse alustamise tasu sidumine palga alammääraga viis aga selleni, et elatise

sissenõudmise täitemenetluse alustamise tasu hakkas tõusma iga kord, kui Vabariigi Valitsus

tõstis palga alammäära. Käesoleva seletuskirja koostamise ajal oli elatise sundtäitmise

menetluse alustamise tasu 540,46 eurot (sh km). 2021. aastal oli sama tasu 328,80 eurot (sh

km). Seega on elatise sissenõudmise menetluse alustamise tasu nelja aastaga tõusnud rohkem

kui 200 euro võrra.

Arvestades sellega, et lapse elatise keskmine summa jääb 200 ja 300 euro vahele ning elatise

sundtäitmise menetluse alustamise tasu tuleb täitemenetluses tasuda koos esimese

elatismaksega, on elatise võlgnik praegu kohustatud maksma kohe täitemenetluse algatamisel

ca 800 eurot. Sellises suuruses ühekordse makse tegemine käib võlgnikel selgelt üle jõu ning

viib selleni, et täitemenetluse algatamisel ei olegi võlgnikul võimalik elatist vabatahtlikult

tasuma asuda.

Veel üks argument tasu kõrgel hoidmise kasuks seisnes selles, et sageli ongi täitemenetluse

alustamise tasu ainus tasu, mida kohtutäitur nende nõuete täitmise eest saab, ning kohtutäitur

peab selle summa eest menetlema elatise sissenõudmise täiteasja vähemalt kuni lapse

täisealiseks saamiseni (kogunenud võla osas ka kauem).

Praeguseks on olukord oluliselt muutunud. 1. jaanuaril 2023 jõustus KTS-i § 372, mis kehtestas

alaealisele lapsele elatise sissenõudmise eest riigi makstava tasu. Selle sätte kohaselt, kui

kohtutäituri aktiivses menetluses on lapse perioodiline elatise nõue, kuid kohtutäituril ei

õnnestu saada võlgnikult kätte vahendeid selle menetluse finantseerimiseks, finantseerib seda

menetlust piiratud ulatuses riik. Kohtutäituril on õigus saada tasu alates elatise sissenõudmise

toimiku avamise kolmeteistkümnendast kalendrikuust. Seega peab elatise sissenõudmise

menetluse alustamise tasu katma üksnes esimese aasta kulud.

Eeltoodust tulenevalt on elatise sissenõudmise alustamise tasu praeguseks muutunud

põhjendamatult suureks ega täida enam oma ajaloolist eesmärki finantseerida pikaajalist elatise

sissenõudmise menetlust. Seetõttu on põhjendatud siduda tasu lahti palga alammäärast ning

kehtestada see fikseeritud summana. Uus alustamise tasu määr on 100 eurot, millele lisandub

käibemaks. Sama suur tasu makstakse kohtutäiturile lapse elatise sundtäitmise täiteasjades

alates menetluse teisest aastast KTS-i § 372 alusel.

Kokkuvõttes tähendab muudatus, et iga elatise sissenõudmise aasta kohta on kohtutäiturile ette

nähtud finantseerimine vähemalt 100 euro ulatuses.

24

Veel ühe olulise muudatusena täiendatakse KTS-i § 37 lõikega 3, mis kehtestab korra, mille

järgi määrab kohtutäitur täitemenetluse alustamise tasu ja menetluse põhitasu juhul, kui

sundtäitmisele esitatakse üksnes enne täitemenetluse alustamist kogunenud elatisvõlg ning

sissenõudja ei soovi edaspidi sissenõutavaks muutuvate elatismaksete sissenõudmist samas

täitemenetluses.

Kogunenud elatise võlg on oma olemuselt tavapärase rahalise nõude võlg – see ei taga igakuise

või muu perioodilise elatise eesmärki tagada asjaomasel ajavahemikul lapsele ülalpidamiseks

vajalik raha. Seetõttu on sellise võla puhul põhjendamatu kasutada lapse perioodilise elatise

sissenõudmise tasu reguleerivaid sätteid.

Sellisteks puhkudeks täpsustab uus õigusnorm, et ainult elatise võla sundtäitmisel määratakse

tasu tavapärase rahalise kohustuse sundtäitmise tasusid reguleerivate sätete alusel:

täitemenetluse alustamise tasu määratakse KTS-i § 34 järgi ning menetluse põhitasu KTS-i §

35 järgi.

Eelnõu § 2 punktiga 21 muudetakse KTS-i § 372 lõike 1 sõnastust.

Muudetav säte reguleerib kohtutäiturile riigi poolt alaealisele lapsele elatise sissenõudmise eest

makstava tasu maksmist. Käesoleval ajal säte on sõnastatud nii, et riik maksab kohtutäiturile

tasu juhul, kui täitmisel on kohtulahendist või notariaalselt tõestatud kokkuleppest tulenev

alaealise lapse igakuise elatise nõue.

Perekonnaseaduse (PKS) § 97 lg 2 näeb ette, et laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või

kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni,

on õigustatud saama ülalpidamist. Seega on ka täitemenetluses üsna sage olukord, kus lapse

perioodilise elatise sissenõudmise täitemenetlus ei lõpe lapse täisealiseks saamisel, vaid

sissenõudmine jätkub ka PKS § 97 lõikes 2 sätestatud perioodi jooksul.

On põhjendatud eeldada, et lapse täisealiseks saamisel ei pruugi tema materiaalne olukord kohe

muutuda selliselt, et ta ei vajaks edaspidi ülalpidamist, eriti õpingute ajal. Seetõttu on ka selle

perioodi jooksul oluline, et täitemenetlus elatise sundtäitmiseks oleks tõhus.

Eeltoodud põhjenduste alusel täpsustatakse riigi poolt elatise sundtäitmise finantseerimist

reguleerivat sätet selliselt, et oleks selge, et see kohaldub ka juhul, kui täitedokument näeb ette

lapse elatise sundtäitmise ka PKS § 97 lõikes 2 sätestatud tingimustel. Suure tõenäosusega oli

selline seadusandja tahe ka algse KTS § 372 sätte kehtestamisel, kuid edaspidi tuleneb see

selgelt sätte sõnastusest.

Eelnõu § 2 punktidega 19 ja 22–26 ühtlustatakse KTS-i paragrahvides 37, 372 ja 38 menetluse

põhitasu kohta kasutatavaid termineid (vt eelnõu § 2 punktide 7, 9 ja 10 selgitust).

Eelnõu § 2 punktiga 27 täiendatakse KTS-i §-iga 402. Uus säte reguleerib menetluse

alustamise tasu, menetluse põhitasu ja täitekulude võtmist sundtäidetava nõude rahuldamisel

võlgniku kinnisasja müügiga ühinemise kaudu.

Kõnesoleva sätte eesmärk on kõrvaldada oluline õiguslik lünk. Täitemenetluse valdkonnas on

tasapisi juurdunud arusaam, mille kohaselt on kinnisasja suhtes toimuva sundtäitmisega

ühinenud kohtutäituril kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamisel õigus üksnes menetluse

alustamise tasule ja sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulude hüvitamisele. Seejuures

25

välistatakse menetluse põhitasu nõude rahuldamine. Selline käsitlus tuleneb Riigikohtu 29.

jaanuari 2014. a kohtumäärusest tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13.

Kolleegiumi hinnangul võimaldab KTS-i § 32 lõige 5 koosmõjus TMS-i § 33 lõikega 4

(analoogia alusel) ja §-ga 149 tõlgendada seda sätet selliselt, et sundtäitmisega ühinemise

avaldust vahendanud kohtutäituril on õigus saada kinnisasja müügist saadud rahast tasu nii

menetluse alustamise eest kui ka täitekulude katteks.

Riigikohtu senine seisukoht tähendab sisuliselt, et olukorras, kus ühe võlgniku vastu toimub

mitu täitemenetlust mitme kohtutäituri kaudu, ei tohi võlgniku kulud ületada kulusid, mis

kaasneksid nõuete menetlemisega ühe kohtutäituri poolt. Lisaks tuleb arvesse võtta, et

sissenõudja nõude rahuldamine sundtäitmisega ühinemise kaudu toimub väljaspool ühinenud

kohtutäituri menetlust, st ilma tema aktiivse osaluseta.

Eelnõu koostajad leiavad, et täitekulude sissenõudmise selline käsitlus ei ole siiski alati

põhjendatud. Esiteks ei ole TMS-i § 33 lõikes 4 sätestatud loogikat võimalik täiel määral

analoogia korras kohaldada, kui sissenõudjale on antud vabadus valida endale sobiv kohtutäitur

pädevas tööpiirkonnas. Sellest tulenevalt võib juhtuda, et ühe võlgniku vastu esitatud nõudeid

menetleb korraga mitu kohtutäiturit, kes on kõik teinud täitetoiminguid ja kellel on seega õigus

saada tasu. TMS-i § 33 lõike 4 analoogia korras kohaldamine ei tohi põhjustada kohtutäituri

töö tasustamata jäämist.

Teiseks on KTS-i § 32 lõige 5 pigem tehniline säte, mille eesmärk ei ole ilmtingimata siduda

tasu maksmist üksnes sissenõudmise edukusega. Lisaks ei ole sellest sättest tõlgendamise teel

tuletatud formaalne tasu nõudmise proportsionaalsuse põhimõte täitemenetluses enam

absoluutne ning kohtutäituri õigus nõuda menetluse põhitasu ei ole enam seotud üksnes

täitemenetluse edukusega. Kohtutäituri tasu on lõivuga sarnane avalik-õiguslik kohustus, mille

eesmärk on katta konkreetse avalik-õigusliku toimingu kulud. Sellise tasu maksmine ei saa

sõltuda töö tulemuslikkusest – eriti täitemenetluse puhul.

Seda põhimõtet kinnitab ka näiteks KTS-i § 32 lõikest 4 tulenev üldreegel: isegi juhul, kui

võlgnik rahuldab sissenõudja nõude vabatahtlikult seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mil

kohtutäitur täitetoiminguid ei tee, on kohtutäituril siiski õigus saada osa menetluse põhitasust.

Lisaks on mitmes KTS-i sättes kohtutäituri tasu saamise õigus juba lahutatud töö edukusest.

Näiteks KTS-i § 41 lõike 3 kohaselt tuleb juhul, kui võlgnik täidab nõude pärast vabatahtliku

täitmise tähtaja möödumist ilma kohtutäituri vahenduseta, siiski tasuda kohtutäituri tasu ja

täitekulud vastavalt kohtutäituri vastavale otsusele.

Õigusselguse ja täitesüsteemi jätkusuutlikkuse huvides on vaja kehtestada erisäte menetluse

põhitasu nõudmise kohta juhtudeks, kus sissenõudja nõue rahuldatakse kinnisasja sundmüügiga

ühinemise tulemusena.

Selleks täiendatakse KTS-i uue §-iga 40², mille kohaselt on sissenõudja nõude rahuldamisel

TMS-i §-s 149 sätestatud korras sundtäitmisega ühinemise avalduse esitanud kohtutäituril õigus

nõuda kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamisel menetluse alustamise

tasu ja sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulude maksmist ning menetluse põhitasu

nõude (võrdeliselt sissenõudja nõude rahuldamisele kuuluva summaga) rahuldamist.

Kohtutäituri tasu nõue tuleb rahuldada sissenõudja nõudega samal järjekohal.

Uue sätte sõnastamisel lähtuti kehtiva KTS-i § 41 lõike 3 ja sama eelnõuga muudetava KTS-i

§ 32 lõike 5 loogikast.

26

Eelnõu § 2 punktidega 28-30 muudetakse KTS-i § 41. Kehtivas sättes on nimetatud erinevad

alused kohtutäituri tasu ja täitekulude maksmise nõudmiseks nõude täitmise varasema

lõppemise tõttu. Muudatuse tulemusena annab õigusnorm edaspidi selge juhise täitekulude ja

tasude nõudmiseks täitedokumendi tühistamise korral.

Kehtiv KTS-i § 41 lõige 1 sätestab, et kui võlgnik täidab nõude nõuetekohaselt pärast avalduse

esitamist kohtutäiturile, kuid enne täitmisteate saamist, maksab ta 15 eurot. See kord pärineb

ajast, mil universaalne täitemenetluse alustamise tasu oli 15 eurot ning sisuliselt võrdus see

kehtestatud tasu suurus tolleaegse menetluse alustamise tasu suurusega. Suure tõenäosusega

seisnes seadusandja tahe selles, et võlgnik hüvitaks täitemenetluse alustamise tasu juhul, kui ta

täidab nõude alles pärast avalduse esitamist, kuid enne ametliku täitmisteate saamist. Seaduses

tehakse vastav täpsustus, mis vastab selle algsele loogikale.

Alates 01.01.2017 kehtiv KTS § 41 lg 1 redaktsioon näeb ette, et kui nõude täitmine toimus

samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine, loetakse täitmine toimunuks pärast täitmisteate

kättetoimetamist ning võlgnik maksab menetluse alustamise tasu.

Kuni 31.12.2016 kehtinud redaktsioonis nägi sama sätte ette, et kui nõude täitmine toimus

samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine, loetakse täitmine toimunuks pärast täitmisteate

kättetoimetamist ning võlgnik maksab menetluse alustamise tasu ja poole menetluse põhitasust.

Sarnaselt oli reguleeritud tasu võtmine ka juhul, kui nõue täideti täitemenetluses selleks ette

nähtud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. KTS § 32 lg 4 nägi ette, et kui täitedokument

täidetakse enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist, võib võlgnikult nõuda

menetluse põhitasu üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust.

Siinkohal tuleb selgitada, et nõude täitmine täitmisteate kättesaamise päeval on samaväärne

nõude täitmisega täitemenetluses selleks ette nähtud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul.

01.01.2017 jõustunud sätete muudatusega kaotati mõlema sätte – nii KTS § 32 lg 4 kui ka § 41

lg 1 – puhul võlgniku kohustus tasuda pool menetluse põhitasust. Muudatus oli seotud

asjaoluga, et sama KTS muutmise seadusega kehtestati kõrgemad täitemenetluse alustamise

tasud, mis pidid katma täitemenetluse algatamisega seotud kulud ning kohtutäituri tasu juhul,

kui võlgnik täidab sundtäitmiseks esitatud nõude vabatahtlikuks täitmiseks ette nähtud tähtaja

jooksul.

09.04.2021 KTS-is tehtud muudatustega langetati taas täitemenetluse alustamise tasu määrasid.

Seoses sellega näeb KTS § 32 lg 4 alates sellest ajast taas ette, et kui rahalise nõude täitmisel

täidetakse täitedokument enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist või sõlmib

võlgnik enne nimetatud tähtaja möödumist sissenõudjaga maksegraafiku ja täidab nõuet

maksegraafiku kohaselt kuni selle nõuetekohase täitmiseni, maksab võlgnik kohtutäituri

põhitasu üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust ning täitemenetluse alustamise tasu. Sama

põhimõtet tulnuks kohaldada ka KTS § 41 lg 1 regulatsioonile, kuid vastav muudatus jäi

tegemata.

Kõnesoleva eelnõuga see puudus kõrvaldatakse. Seaduse vastuvõtmise järel peab võlgnik taas

tasuma täitemenetluse alustamise tasu ja menetluse põhitasu pooles ulatuses seaduses

ettenähtust juhul, kui tema suhtes sundtäitmiseks esitatud nõue täidetakse samal päeval, kui

täitmisteade kätte toimetatakse. Tuleb märkida, et vastav norm paikneb edaspidi KTS § 41 lg-

s 2.KTS-i § 41 lõikes 3 tehakse kaks muudatust. Esiteks, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse

lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on juba teinud

27

täitetoiminguid, tuleb sissenõudjal lisaks täitemenetluse alustamise tasule ja poolele menetluse

põhitasust tasuda ka muud sissenõutavaks muutunud täitekulud. Puudub põhjus, miks peaksid

sissenõudjapoolse menetluse lõpetamise korral jääma täitekulud kohtutäituri kanda.

Teise muudatusena kehtestatakse erand, mille kohaselt jäävad täitemenetluse lõpetamisel lapse

elatise sissenõudja avalduse alusel täitekulud ja tasud võlgniku kanda. Lapse elatise sissenõudja

on menetluses alati nõrgemas positsioonis ning selliste sissenõudjate jaoks on juba kehtestatud

erikord, sealhulgas täitemenetluse kulude kandmise kohta. Näiteks ei nõuta elatise sissenõudjalt

täitekulude ettemaksu (TMS-i § 40 lõige 2 punkt 3) ning hagi tagamise korras määratud elatise

sissenõudmise eest maksab menetluse põhitasu võlgnik (KTS-i § 38 lõige 4). Seetõttu oleks

lapse elatise sissenõudjalt tasude ja kulude maksmise nõudmine vastuolus kehtiva seaduse

loogikaga ning ebaõiglane.

Viimase kõnealuse paragrahvi muudatusena täiendatakse KTS-i § 41 uue lõikega 4, mis

reguleerib makstavate täitekulude ja tasude ulatust ning määrab nende kandmise kohustuse

täitedokumendi tühistamise korral sissenõudjale. Eelnõu koostamise ajal kehtinud TMS-i §-st

42 järeldub, et täitedokumendi tühistamise riski kannab sissenõudja. KTS-is ei ole seni selgelt

reguleeritud, millises ulatuses ja kellelt võib kohtutäitur täitemenetluse kulude kandmist

täitedokumendi tühistamise korral nõuda.

Üldise täitemenetluse loogika järgi peaks need kulud jääma võlgniku kanda (kes saaks need

hiljem sissenõudjalt tagasi nõuda), kuid täitedokumendi tühistamise korral ei ole see õiglane

ega menetlusökonoomne. Seetõttu nähakse uues lõikes 4 ette, et täitedokumendi tühistamise

korral jäävad täitekulud (sh tasud) seaduses sätestatud ulatuses sissenõudja kanda. Eelnõu § 1

punkti 10 kohaselt tehakse vastavad täpsustused ka TMS-i §-s 42.

Eelnõu § 2 punktidega 31–32 muudetakse KTS-i § 413. Muudatuse tagajärjel võimaldab KTS-

i § 412 nõuda võlgnikult menetluse põhitasu kuni pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata

jäänud summalt ka täitemenetluse lõpetamise korral TMS-i §-de 202 ja 207 alusel. Seega jääb

KTS-i §-i 413 üksnes keeld nõuda sellistel juhtudel aegumise kohaldamise avalduse

läbivaatamise eest makstavat tasu.

Muudatus on vajalik õiguslünga kõrvaldamiseks. 1. aprillil 2021 jõustunud KTS-i muudatusega

kehtestati KTS-i §-d 411 ja 412 juhtudeks, kus kohtutäitur lõpetab täitemenetluse jõustunud

kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise

aegumise tõttu TMS-i § 481 alusel. Täitemenetluse lõpetamine TMS-i §-de 202 ja 207 sätete

alusel jäeti uue regulatsiooni kohaldamisalast välja.

See välistus oli õige aegumise kohaldamise avalduse menetlemise tasu nõudmise puhul. TMS-

i §-de 202 ja 207 alusel nõude sundtäitmise aegumise kohaldamine ei eelda võlgnikupoolset

avalduse esitamist, vaid kohtutäitur lõpetab omal algatusel nõude menetluse täitmise tähtaja

möödumisel.

Samas on ilmnenud vajadus selgemalt reguleerida täitemenetluse põhitasu nõude rahuldamist

täitemenetluse lõpetamise korral TMS-i §-de 202 ja 207 alusel. Seda küsimust ei ole seaduses

seni selgelt reguleeritud ning see lünk tekitab praktikas sageli ebaselgust ja vaidlusi võlgnike

ning kohtutäiturite vahel. Samuti ei ole kujunenud välja ühtset praktikat – osa kohtutäitureid

nõuab võlgnikelt aegumise avalduse läbivaatamise eest tasu, mõnikord nõutakse menetluse

põhitasu täies ulatuses kuni tasu maksmise nõude aegumiseni jne.

28

Sellise ebamäärase olukorra lahendamiseks muudetakse KTS-i § 413 kohaldamisala.

Muudatusega sätestatakse KTS-is selge kord, mille kohaselt kohaldub KTS-i §-is 412 sätestatud

menetluse põhitasu nõudmise kord absoluutselt igas olukorras, kus kohtutäitur lõpetab nõude

menetluse sissenõude aegumise tõttu, sõltumata sellest, kas aegumist kohaldatakse TMS-i §-de

481, 202, 207 või mingi muu sätte alusel.

Täpsustus ei puuduta KTS-i §-s 412 sätestatud üldist tasu nõudmise korda: põhinõude osas

täitemenetluse lõpetamisel nõude aegumise tõttu teeb kohtutäitur uue tasuotsuse, et nõuda

võlgnikult menetluse põhitasu maksmist KTS-i § 412 lõikes 1 sätestatud ulatuses. Otsus

edastatakse võlgnikule ning tasu nõude suhtes hakkab alates otsuse tegemisest kulgema uus

aegumise tähtaeg.

KTS-i § 413 täiendatakse uue lõikega 2, mis sätestab, et kui põhinõude aegumise kohaldamisel

võlgnikult KTS §-i 412 alusel väljamõistetud menetluse põhitasu sissenõude aegumise tähtaeg

möödub, lõpetab kohtutäitur omal algatusel täitemenetluse ka põhitasu nõude osas.

Muudatus tehakse õigusselguse huvides ning vaidluste ennetamiseks. Kohtutäituri tasu nõude

otsus on formaalses mõttes muu täitedokument, mille aegumisele peaks kohalduma TMS-i §

481. Vaatamata sellele tuleb rõhutada, et TMS-i §-des 481, 501 ja 2231 ja KTS-i §-des 411 ja 412

sätestatud kord ei kohaldu kohtutäituri tasu ja täitekulude väljamõistmise otsuste aegumisele.

See ei oleks seaduse mõttega kooskõlas ning võib viia olukorrani, kus nõude aegumisel tekiks

igakord uus põhitasu nõue vähendatud määras, s.o kuni 50% ulatuses (KTS-i § 412). See oleks

vastuolus nõude aegumise loogikaga6 ning täitekulude nõude aegumine veniks lõpmatult

pikaks.

Eelkirjeldatud olukorra lahendamiseks täiendatakse KTS-i sättega, mis sisuliselt piirab KTS-i

§ 412 alusel tekkinud tasu sissenõudmist ühe aegumise tsükliga – 10 aastaga. Seejuures ei sõltu

see asjaolu sellest, mis õiguslikul alusel tasu otsus tehakse, kas TMS-i §-de 481, 202, 207 või

mingi muu sätte alusel – aegumise tähtaja möödumisel lõpetab kohtutäitur täitemenetluse omal

algatusel ning uut põhitasu väljamõistmise otsust KTS-i § 412 alusel selles menetluses enam ei

tehta.

Eelnõu § 2 punktiga 33 muudetakse KTS-i § 461. Edaspidi annab see säte kohtutäiturile õiguse

nõuda lisatasu lisaks vallasvara müügile ka varalise õiguse (nt väärtpaberi, osaühingu osa,

hooneühistu liikmesuse jms) müügi puhul, mis võib samuti nõuda kohtutäiturilt lisatööd. Sellest

tulenevalt on õigustatud anda kohtutäiturile võimalus nõuda lisatasu maksmist ka võlgniku

sellise vara müügi puhul.

Eelnõu § 2 punktiga 34 muudetakse KTS-i § 54. Muudatusega antakse koja aukohtule pandud

ülesanne teostada haldusjärelevalvet koja põhikirja, organite otsuste ja koja kehtestatud hea

ametitava täitmise üle koja ametikogu juhatusele.

Muudatusega saavutatakse koja organite ülesannete jaotuse parem tasakaal: edaspidi teostab

haldusjärelevalvet iga üksikjuhtumi puhul ametikogu juhatus, kellel on ka pädevus hinnata

rikkumise laadi ja olulisust. Vajaduse korral edastab ametikogu juhatus juhtumi arutamiseks

aukohtule koos taotlusega algatada aukohtumenetlus.

Selline ülesannete ümberjaotamine loob selgema tööjaotuse haldusjärelevalve ja

distsiplinaarjärelevalve vahel.

6 Justiitsministeeriumi 09.06.2021 vastus nr 15-1/2414-2. Justiits- ja Digiministeeriumi avalik dokumendiregister

29

Eelnõu § 2 punktiga 35 muudetakse KTS-i § 55. Tulenevalt KTS-i § 54 lõikest 1 teostavad

haldusjärelevalvet kohtutäituri tegevuse üle Justiits- ja Digiministeerium ning koja ametikogu

juhatus. Mõlema haldusjärelevalvet teostava organi pädevused on formaalselt samad, kuid kojal

puudub oluline mõjutusvahend – ettekirjutuse tegemise võimalus.

Olukorras, kus ametikogu juhatus avastab järelevalvemenetluse käigus rikkumisi või puudusi,

saab see organ hetkel üksnes taotleda koja aukohtult aukohtumenetluse läbiviimist. Järelevalve

selline korraldus ei ole praktikas piisavalt efektiivne, eriti juhtudel, kus järelevalve käigus

ilmnenud rikkumisele oleks otstarbekas reageerida kiiresti ja tulemuslikult.