Riigikohus_täiendav arvamus

Villu Kõve

Riigikohus

[email protected]

Teie nr

Meie 10.03.2026 nr 9-2/252126/2602071

Täiendav arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-25-49

Austatud Riigikohtu esimees

Riigikohtu üldkogu esitas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas nr 5-25-49 täiendavad

küsimused: „millise „õiguserikkumise“ eest võib kohus usulise ühenduse sundlõpetada, võttes

koosmõjus arvesse põhiseaduse § 40 lõiget 3 ning § 48 lõikeid 3 ja 4? Kas põhiseaduse nimetatud

sätete koosmõjus võib lõpetada Eesti usulise ühenduse näiteks selle eest, et ta ei kaota oma

põhikirjast viidet õpetuslikule seotusele välismaise n-ö emakirikuga, kui selline välismaine isik

osutub Eesti Vabariigile ohtlikuks, kuid Eesti usulise ühenduse tegevuses midagi muud

etteheidetavat ei ole?“.

18.11.2025 arvamuses ütlesin (p 42), et „[u]suorganisatsiooni sundlõpetamine peaks (väljaspool

põhiseaduse §-s 130 nimetatud erilist olukorda) kõne alla tulema ainult siis, kui selle ühingu

eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on

muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega (PS § 48 lg 3) ning ainult kohtu

otsusel (PS § 48 lg 4). Põhiseaduse § 40 lõike 3 piiranguklauslit tuleb arvestada selle sisustamisel,

milliste väärtuste kaitseks kehtestatud karistusnormid tohivad üldse põhiseaduspäraselt kõne alla

tulla just usuorganisatsiooni sundlõpetamisel. Põhiseadus annab seega usuühingutele ülejäänud

ühingutega võrreldes veidi kõrgema kaitse.“

Samuti märkisin (p 43), et „Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevus

kujutab enesest ohtu ka riigi julgeolekule. Riigi julgeoleku tagamine on seega legitiimne eesmärk

ka usuühingu sundlõpetamisel. KiKoS-i mõisteid „seos“, „riigi julgeolek“ ja „oht“ tuleb

tõlgendada selliselt, et sundlõpetamine on lubatav ainult konkreetse ohu korral, et valmistatakse

ette Eesti põhiseadusliku korra vägivaldset muutmist või muul viisil selliste karistusnormide

rikkumist, millega kaitstavad väärtused on kaetud PS § 40 lõikes 3 nimetatud väärtustega (avalik

kord, tervis või kõlblus). Kui Riigikohus nõustub, et selline tõlgendus on KiKoS-ist mõistlikult

äratuntav seaduse adressaatidele ja rakendajatele õiguskindlust ohtu panemata (RKÜKo

16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 31), siis on KiKoS-i vaidlusaluste normide eesmärgid legitiimsed ning

selline tulemus ka proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas“.

1. Lisan, et usuvabaduse kollektiivselt teostamiseks moodustatud ühingu sundlõpetamisel ei

ole määravat tähendust sellel, mida tähendab üldiselt mõiste „õiguserikkumine“ PS § 48 lõike 4

kohaselt. Esiteks seetõttu, et põhiseadus sisaldab usuvabaduse puhul mitmeid sätteid, mida tuleb

kohaldada erinormidena. Nii sätestab PS § 40 lg 2, et kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on

2

vaba ning lõige 3 sätestab kollektiivse usuvabaduse piiramisele täiendavad tingimused

(piiranguklauslid: avalik kord, tervis, kõlblus). Teiseks seetõttu, et põhiseadust tõlgendades on

mõistlik arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis seab usuühingu lõpetamisele

kõrged nõuded (vt viiteid kohtulahenditele esitatud arvamuse punktides 44 ja 58). Kolmandaks

seetõttu, et PS § 48 lõikes 4 toodud õiguslik tagajärg (kohtunikunõue, vt allpool) on mõeldud

hõlmama nii ühingu sundlõpetamist kui ka ühingu tegevuse peatamist ja ühingu trahvimist. Kuna

nii ühingu tegevuse peatamine kui ka ühingu trahvimine on vähem intensiivsed ühinemisvabaduse

piirangud, siis saab tegevuse peatamine ja trahvimine olla proportsionaalne piirang ka selliste

õiguserikkumiste puhul, mille puhul sundlõpetamine proportsionaalne ei oleks (see kehtib kõigi

mittetulundusühingute, mitte üksnes usuühingute puhul).

2. Samadel põhjustel saab tsiviilseadustiku üldosa seadust kohaldada ainult mööndustega,

arvestades KiKoSe erisusi.

3. Küsimusele „Kas põhiseaduse nimetatud sätete koosmõjus võib lõpetada Eesti usulise

ühenduse näiteks selle eest, et ta ei kaota oma põhikirjast viidet õpetuslikule seotusele välismaise

n-ö emakirikuga, kui selline välismaine isik osutub Eesti Vabariigile ohtlikuks, kuid Eesti usulise

ühenduse tegevuses midagi muud etteheidetavat ei ole?“ vastan eitavalt, sest PS § 48 lõikest 3

tuleneb, et selles nimetatud elemendid peavad avalduma just sundlõpetatava ühingu eesmärkides

või tegevuses. Iseenesest on võimalik, et ühingu põhikiri ise sisaldab selgesõnaliselt sellist

eesmärki. Samuti on võimalik, et selline eesmärk või tegevus kasvab välja seotusest välismaise

isikuga. Sellisel juhul aga tuleb piisava konkreetsusega tõendada, et selline eesmärk või tegevus

on juba omistatav ka sundlõpetatavale ühingule endale. Seda pidasingi silmas, kui leidsin

varasemas arvamuses (p 43): „sundlõpetamine on lubatav ainult konkreetse ohu korral, et

valmistatakse ette Eesti põhiseadusliku korra vägivaldset muutmist või muul viisil selliste

karistusnormide rikkumist, millega kaitstavad väärtused on kaetud PS § 40 lõikes 3 nimetatud

väärtustega (avalik kord, tervis või kõlblus).“

KiKoS-i muutmise seaduse punkti 15 (mida käsitlesin juba antud arvamuses seotud sättena, vt I

osa viimane lõik) ning KiKoS § 16 lõike 3 punktist 2 tulenebki koostoimes, et sundlõpetamise

aluseks saab olla julgeolekuohu ilmnemine sundlõpetatava usulise ühenduse tegevuses – siin on

silmas peetud just Eesti usulist ühendust. KiKoS-i vaidlusalused normid on olemuselt

ohutõrjenormid. Leidsin oma arvamuse p-s 28: „Ohu mõiste sisustamisel võib (vähemalt analoogia

alusel) olla abi korrakaitseseaduse § 5 lõikes 2 sätestatud ohu legaaldefinitsioonist.“ KiKoS-i

normides mainitud ohtu tuleb tõlgendada kitsendavalt (ühtlasi põhiõiguse kaitse seisukohalt

soodsamalt), sest korrakaitseseadus kasutab ohu mõistet ainult konkreetse ohu tähenduses, ja mitte

kunagi pelgalt abstraktse ohu tähenduses (korrakaitseseaduse eelnõu 49 SE seletuskiri, lk 22).

Korrakaitseseadus (KorS) eristab ohtu ja ohukahtlust (vrdl § 5 lõiked 2 ja 6). Ohu mõistet on

oluline kitsalt (konkreetse ohuna) sisustada sellepärast, et KorS kasutab ohu (väljaselgitamise)

mõistet väga intensiivsete põhiõiguse piirangute lubamise eeldusena (vt nt KorS § 50 lg 1 p 1).

Korrakaitseseadusest lähtumine tagab ka KiKoS-e kohaldamisel, et normis nimetatud ohu saab

tuvastatuks lugeda alles siis, kui esineb kindlus, et konkreetne oht juba esineb.

4. Põhiseaduse § 48 lõike 3 tõlgendamisel võib olla abi ajaloolise kogemuse arvestamisest.1

Väljatoomist väärib, et kui 1924. aastal oli Riigikohtu üldkogu asunud seisukohale2 (siin küll

1 Selle sätte eeskuju võib leida õigupoolest isegi Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodile eelnevast ajast. Vt H.

Vallikivi. Eesti Vabariik kui õigusriik. Poliitiliste põhivabaduste õiguslik kaitse 1918–1940. Doktoriväitekiri. TÜ

Kirjastus 2025. Lk 80 jj. 2 RKÜKo 19/24.11.1924 nr 91 kohtuministri selgitustaotluse asjas, ERA.1356.1.689, 8–11. Avaldatud „Nr 10“,

Riigikohtu otsused (1925), 25–28.

3

seadust, mitte otse põhiseadust tõlgendades3), et kriminaalseadusega keelatud tegevuse tõttu

ühingute lõpetamine allub kriminaalkohtule, mitte halduskohtule, siis 1924. a riigipöördekatse

järel leiti, et kriminaalmenetluse kõrgemad standardid on liigseks takistuseks riigi julgeoleku

tagamisel, ja selle ületamiseks kehtestati riigikorra kaitse seadus, mis võimaldas ühinguid sulgeda

halduskorras.4 Enne 1934. aasta riigipööret tehtud Riigikohtu lahenditest võib veel välja tuua

järeldused, et vähemalt siis, kui ühingu üksikud liikmed juhtorganite soovi ja korralduse vastaselt

õigust rikkusid, ei saa selle eest vastutavaks teha ühingut kui tervikut,5 kuid muus olukorras võivad

liikmete juba toimepandud rikkumised (isegi veel enne liikme süüdimõistmist) olla ühingu

sundlõpetamisel asjassepuutuvad, kuigi samas mitte määravad.6

5. Ühtlasi pean vajalikuks rõhutada (jäädes varasemas kohtuasjas nr 2-17-10423 antud

arvamuse juurde), et PS § 48 lõiget 4 ei saa ega tohi tõlgendada selliselt nagu võiks

mittetulundusühingu suhtes sanktsioone kohaldada ükskõik milline kohtu teenistuja (teisiti on see

tulundusühingute puhul, sest PS § 31 ei sisalda PS § 48 lõikega 4 sarnast sätet). Nii nagu PS § 146

esimeses lauses („Õigust mõistab ainult kohus“) saab „kohus“ tähendada ainult kohtunikku), saab

see ainult kohtunikku tähendada ka PS § 48 lõikes 4. Mittetulundusühingute tegevus on

demokraatliku õigusriigi jaoks nii olulise tähendusega, et selle lõpetamise õigus ei tohi olla isikul,

kellel ei ole kõiki põhiseaduses ettenähtud kohtuniku sõltumatuse tagatisi. Täidesaatev võim ei

tohi saada kuidagi mõjutada isikut, kes otsustab mittetulundusühingu lõpetamise üle.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Vallo Olle 693 8445

[email protected]

Liina Lust-Vedder 693 8429

[email protected]

3 Tol ajal kehtinud 1920. a põhiseadus otseselt kriminaalseadusega vastuolule ei viita. Kohaldatav oli aga Vene

heakorra ja julgeoleku seaduse § 223 p 1, mis keelas ühingud, mille eesmärgid olid vastuolus ühiskondliku moraali

või kriminaalseadustega või mis ohustasid avalikku rahu ja julgeolekut (H. Vallikivi. Op. cit, lk 256). 4 H. Vallikivi. Op. cit, lk 82. 5 Vt pikem käsitlus: H. Vallikivi. Op. cit, lk-d 271 ja 318. 6 Vt pikem käsitlus: H. Vallikivi. Op. cit, lk-d 265 ja 270.