Käesolev ülevaade epidemioloogilisest olukorrast on koostatud TKI peadirektori asetäitja kt Ü. Kaljumäe soovil.
EPIDEMIOLOOGILINE OLUKORD 2002.A.
1. Rahvusvaheliselt kontrollitavad eriti ohtlikud nakkushaigused.
Katku, koolera ja kollapalaviku leviku jälgimine ja tõrje korraldamine toimub rahvusvahelise kokkulepe alusel, millega Eesti ühines 1992.a. Haigestumist jälgib ja analüüsib Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO).
Koolera juhtude arv maailmas on viimase kümne aasta jooksul vähenenud ca 3 korda. 2002. aastal haigestus 123 986 inimest, nendest suri 3763 (letaalsus 3%). WHO andmeil introdutseeriti koolerat 2002.a. nelja Euroopa riiki, kuid nakkuse kohalikku levikut sellele ei järgnenud. Ka meie oludes on tähtis vältida nakkuse levikut introduktsiooni korral. Koolera sissetoomist ei ole võimalik vältida, kui inimene ei teata piiril haigusest või saabub haiguse lõimetusajal. Tähtis on, et perearst alati selgitaks, kas diarröa tõttu pöördunud haige viibis enne haigestumist välismaal, kus haigus levib. Eestisse toodi koolera 1993.a. kahe välisreisil haigestunud Jõhvi elaniku poolt. Haiged ei teatanud piiril kõhulahtisusest ja ületasid piiri takistuseta. Kuid nakkuse kohalik levik välditi, sest asjatundlik arst eeldas koolera esinemist haigete esmasel pöördumisel. See võimaldas kohe ja tulemuslikult rakendada tõrjemeetmeid. Tuleb rõhutada haiguse kahtlusena sõnastatud diagnoosi tähtsust, sest see käivitab epideemiatõrje. Koolera lõplik diagnoosimine laboratoorse uuringu tulemuste alusel toimub paratamatult mõnevõrra hiljem, kuid tõrjetegevus on alanud õigeaegselt. Seoses sellega tuleb märkida, et möödunud aastal korraldatud mikrobioloogialaborite küsitluse andmetel puuduvad Tartu Tervisekaitsetalituse piirkonnas asuvates mikrobioloogialaborites koolera diagnoosimise võimalused (!).
Koolera järelevalve raames on meil tavaks uurida puhkepaikades veekogude vett kooleramikroobide suhtes. Vastavaid uuringuid alustati 1973.a., kui koolera levis Nõukogude Liidus epideemiana. Kooleramikroobe on selles ajavahemikus uuritud veeproovides avastatud 25 korral. Viimati sedastati kooleramikroobe 1996.a. Läänemaal Paralepa rannas võetud mereveeproovis. Veeproovide uurimise tulemused on olnud väheinformatiivsed ja kui neid praktiseerida edaspidi, siis tuleks uuringu kava koostada nii, et tulemustest selguks kooleramikroobide introduktsiooni tagamaad.
( vt. Eesti Arst, 1994, 1, 22 - 24 ).
Katku haigestutakse riikides, kus paiknevad selle nakkuse looduskolded. Katku levik looduskollete piirkonnast kaugemale ei ole praeguse tõrjekorralduse juures tõenäoline. WHO esialgseil andmeil haigestus 2002.a. katku 206 inimest, nendest üks Kazahstanis ja kaks Mongoolias.
Kollapalavikku ( yellow fever ) ei ole Eestisse kunagi introdutseeritud. Seda on varem vältinud piiratud reisimisvõimalused. Praegustes avardunud suhtlemisoludes tuleb aga rangelt jälgida rahvusvahelisi nõudeid kaitsepookimise suhtes, mis olemasolevail andmeil meil ka toimub: 2000.a. vaktsineeriti 648, 2001.a. 660 ja 2002.a. 1089 kollapalaviku ohualale siirdujat.
2. Soolenakkushaigused.
Aastakümneid väldanud tõrje tulemusena on kõhutüüfuse ja paratüüfuste kohalik epideemiaprotsess katkenud. Viimane kohalik kõhutüüfuse juhtum oli 1999.aastal ja paratüüfuse juhtum 1994.aastal. Praegu on aktuaalseks muutumas turistidena välisriikides viibivate inimeste nakatumise vältimine. Möödunud aastal nakatusid kõhutüüfusesse kaks turismireisil olnud inimest, neist üks Tšiilis ja teine Egiptuses. Üks Keeniast turismireisilt kojujõudnud inimene haigestus paratüüfusesse. Vaatamata järjepideva epideemiaprotsessi puudumisele ei ole kohalike sporaadiliste haigusjuhtude tekkimise võimalus siiski välistatud, sest Eestis elab teadaolevalt 36 kõhutüüfuse ja 6 paratüüfus B kroonilist pisikukandjat, kes võivad olla nakkusallikateks. Soodne epidemioloogiline olukord säilib, kui edaspidigi välditakse krooniliste pisikukandjate töötamine toitlustusettevõttetes ja joogivee saastumine nakkusohtlike reovetega ( vt. Eesti Arst, 1995, 1, 30 - 35 ).
Salmonelloosi haigestus möödunud aastal 337 inimest, kusjuures 279 juhul ( 83%) isoleeriti haigematerjalist S.enteritidis ja 33 juhul ( 10%) S. typhimurium. Taoline etioloogiline struktuur on meie oludele iseloomulik alates 1988.aastast. Haigestumise sesoonne tõus vältas viis kuud ( mai - september ). Selles ajavahemikus haigestus 72% aasta jooksul registreeritud haigetest. Lapsed vanuses 0 - 9 a. moodustasid 49% haigete üldarvust. Haigestumuse näitaja 100 000 el. kohta ületas Eesti keskmist Harjumaal, Ida-Virumaal, Narvas, Järvamaal, Lääne-Virumaal ja Viljandimaal Möödunud aastal esines kaks inimeste rühmaviisilist haigestumist ( Harjumaal ja Viljandimaal ) kokku 12 haigega, kes ei nakatunud tervisekaitse poolt kontrollitavates toitlustusasutustes. ( vt. Eesti Arst, 1998, 4, 303 - 308 ).
Ka šigelloosi juhtude arv vähenes möödunud aastal. Registreeriti 336 haiget, kellest 138-l ( 41%) isoleeriti roojaproovist Sh.sonnei ja 188-l ( 56%) Sh. flexneri. Seega võib nentida, et šigelloosi etioloogiline struktuur on muutunud. Meie oludes on aastakümneid olnud iseloomulik Sh.sonnei põhjustatud haigusjuhtude prevaleerumine ( vt. Eesti Arst, 2003, 1, 40 - 44 ). Etioloogilise struktuuri muutus võib olla näiline, mille põhjuseks on Sh.flexneri poolt põhjustatud haigusjuhtude suurem kliiniline manifestsus, mille puhul perearst ei kõhkle roojaproovi mikrobioloogilise uurimise vajalikkuses. Tallinnas ning Ida- ja Lääne-Virumaal esines kolm šigelloosipuhangut, millega seoses haigestus 68 inimest ( 20% haigete üldarvust ). Puhangud vallandusid nakkuse olmeleviku tagajärjel kahes hoolde- ja ühes lastekodus. Nendes asutustes on palgalised meditsiinitöötajad. Haigestumus 100 000 el. kohta ületas Eesti keskmist näitajat Tallinnas, Ida-Virumaa, Narvas ja Lääne-Virumaal.
E.coli soolenakkust diagnoositi 28 haigel. Haigusjuhud esinesid Virumaal, Võrumaal ja Tallinnas, kus tegutsevates laboratooriumides on võimalik E.coli serotüüpe eristada.
Soole muid täpsustatud bakter- ja viirusnakkuseid registreeriti 267 haigel. Ohurühmaks olid lapsed vanuses 0 - 4 a., kelle osa haigete seas oli 51%. Haiguse tekitajaks oli valdavalt adenoviirus ( 109 haiget e. 41%). Bakteriaalsete nakkuste seas olid Citrobacter ( 34 haiget e. 13%), Staphylococcus ( 31 haiget e. 12%), Klebsiella ( 22 haiget e. 8%), Proteus (18 haiget e. 7%) ja Pseudomonas ( 11 haiget e. 4% ) mikroobide poolt põhjustatud haigusjuhud. Stafülokokkide põhjustatud enteriite diagnoositi mitmes maakonnas. Teiste bakterite poolt põhjustatud soolenakkuseid on aga diagnoositud ainult Harjumaal, Ida-Virumaal ja Narvas. Rühmaviisiliselt haigestusid ühe kooli õpilased Ida-Virumaal. Nakkus (Citrobacter) levis salatiga, mille valmistamisel oli eiratud kehtivaid nõudeid. Seoses selle puhanguga registreeriti 13 hospitaliseeritud haiget ( Tervisekaitsetalitus selgitas küsitlusel 118 haiget ).
Enim levinud soolenakkuseks on rotaviirusenteriit, mida diagnoositakse mitte ainult mikrobioloogialaborites, vaid ka kliinilistes laborites roojaproovi sihtuuringuga. Möödunud aastal registreeriti 1114 haiget ( 50% selgunud etioloogiaga soolenakkustest ! ). Riskirühmaks on 0 -4-aastased lapsed ( 67% haigetest ). Rotaviirusenteriidile on omane piisknakkustele iseloomulik sesoonsus: ajavahemikul jaanuarist aprillini haigestus 56% aasta jooksul registreeritud haigetest. Haigestumise näitaja 100 000 el. kohta ületas Tallinnas, Ida-Virumaal, Läänemaal ja Pärnumaal Eesti keskmist näitajat.
Kuid soolenakkuse etioloogia ei selgunud 2389 haigel ( 52% soolenakkuste üldarvust ). Need haigusjuhud on registreeritud soole täpsustamata bakter- ja viirusnakkustena. Esines 6 puhangut, millega seoses haigestus 249 inimest ( 10% vastavate haigete üldarvust ).Kolm puhangut tekkis asutustes, kus meditsiiniline järelevalve on pidev. Tähelepanu äratasid aga 3 puhangut Kuressaare, Haapsalu ja Pärnu sanatooriumides, kus haigestusid Soomest saabunud puhkajad. Puhangute uurimisel keskendus tähelepanu mõistetavalt võimalusele, et haiged nakatusid sanatooriumis. Asjaolule, et turistid viibisid koos juba Helsingist Tallinna sõitnud laeval, ei omistatud tähelepanu. Nakatumise võimalus laeval pole aga välistatud. Tervisekaitseinspektsioon on saanud Soome tervisekaitseasutustest korduvalt teavet reisijate haigestumisest laeval. Nende haigete uurimisel Soomes selgus lõpuks, et tegemist oli Norwalk-viiruse nakkusega. Sellele järgnenud Viroloogia Kesklabori sihtuuringute põhjal on selgunud, et Norwalki-viiruse poolt põhjustatud haigusjuhte esineb Eestiski ( möödunud aastal laboratoorselt diagnoositud 19 haigusjuhtu Tallinnas ja Harjumaal ).Asjasse selguse toomiseks tuleb käesoleval aastal osutada tähelepanu nakkuse levikuvõimalusele reisilaevadel. Vajalik on silmas pidada, et Norwalk-viirus põhjustab gastroenteropaatiat, mitte gastroenteriiti ja võib levida nii fekaal-oraalselt kui piisknakkusena.
Botulismi haigestutakse harva. Nii registreeriti 2000.a. üks haige, 2001.a. üks haige ja 2002.a. neli haiget, kellest kolm haigestusid pärast kodus valmistatud kalahoidise ühissöömist. Botulismi haigestumine on meie oludes olnud aastakümneid seotud kodus valmistatud kala- ja lihahoidiste söömisega. Taoliste hoidiste valmistamine ja kvaliteet ei ole kontrollitavad ( vt. Eesti Arst, 2000, 4, 213 - 215 ).
Fekaal-oraalse levikumehhanismiga A-viirushepatiidi levik on viimastel aastatel silmatorkavalt vähenenud. 1999.a. on registreeritud 378 haiget, kuid 2000.a. 79 , 2001.a. 82 ja 2002.a. 23 haiget. Möödunud aastal esinenud haigusjuhud on registreeritud Tallinnas, Narvas ja neljas maakonnas. Haigete seas prevaleerusid kooliõpilased vanuses 10 -19 a. (39% haigetest ) ja täiskasvanud vanuses 20 - 39 a.( samuti 39% haigetest ). Haigestumise vähenemise põhjused on ebaselged. Kindlasti on teada ainult, et A-viirushepatiidi ennetamiseks ja tõrjeks pole soovitatud ega rakendatud uusi meetmeid. Võib oletada, et haiguse kulg on mingil põhjusel leevendunud ja prevaleeruma on hakanud anikteerilised haigusvormid, mis jäävad märkamata.
Helmintiaasid.. Möödunud aastal diagnoositi 436 juhtu askaridiaasi, 1194 juhtu enterobiaasi ja 226 juhtu difüllobotriaasi.. Üks inimene haigestus trihhinelloosi. Ei esinenud nook- ja nudipaelussi poolt põhjustatud haiguseid, samuti trihhuriaasi ja hümenolepiaasi juhte. Aastakümnete vältel toimunud helmintiaaside tõrje on andnud püsivaid soodsaid tulemusi. Kuid tõrje tulemused on olnud tagasihoidlikumad laipaelussi suhtes, sest asulate reovee suunamine looduslikesse veekogudesse on meie oludes olnud tavaline. Heitevete puhastusseadmete ehitamine Tartus vähendab oluliselt Peipsi vee reostumist ja lubab loota ka difüllobotriaasijuhtude vähenemist eelseisvatel aastakümnetel. Vähenenud on enterobiaasi juhtude arv, kuid need andmed ei ole tõepärased, vaid tingitud uuringute vähesusest. Vastavate uuringute maht on aastast aastasse vähenenud ja praegu on töö selles osas korraldamata. Ometi on avastatud nakkusallika saneerimine juhtiv tõrjemeede. Möödunud aastal uuriti 17 572 lapselt perianaalkaapega võetud materjali. Uuringute maht vastab meie oludes ligikaudu ühe aasta jooksul sündivate laste arvule ja osutab sellele, et enamuses lasteaedades ja koolides lapsi ei uurita. Ometi oleks vaja uurida lapsi helmintide suhtes enne plaanipäraseid revaktsineerimisi. Dehelmintiseerimise järgi paraneb immuniseerimise tulemus. Laste koprohelmintoloogiline uurimine , samuti perianaalkaabete uurimine enne revaktsineerimist tuleks sätestada sotsiaalministri poolt. Ka trihhinelloosi haigestumist pole suudetud vältida, ehkki haigusjuhtude arv on viimase viie aasta jooksul vähenenud 5 korda eelnenud viieaastase ajavahemikuga võrreldes. Trihhinelloosi haigestumine pole kontrollitav, kui ulukiliha ( metssiga ) veterinaarekspertiis pole kõikehõlmav ( salaküttimine ) ( vt. Eesti Arst, 2001, 5, 265 - 270; 1998, 6, 503 - 505).
Soolenakkushaiguste leviku tõkestamist taotletakse tänapäeval levikumehhanismi tasemel. On hea, et meil on juba aastaid jälgitud Euroopa Liidus kehtivaid nõudeid soolenakkuste leviku tõkestamiseks. Sellel eesmärgil on renoveeritud toitu käitlevaid asutusi ja toitlustusasutusi, parendatud on tualettruumide olukorda, kauplustes on loodud vajalikud temperatuuritingimused kiiresti riknevate toiduainete säilitamiseks, tarbijat teavitatakse toidu ohutu tarvitamise tähtajast. Tervisekaitseinspektsioon kontrollib plaaniliselt olukorda toitlustusasutustes ja jälgib avastatud puuduste kõrvalamist. Väga tähtis on enesekontrolli korra juurutamine osutatud asutustes. Kõik see peaks juba lähitulevikus välistama antroponooside toidukaudse leviku. Zooantroponooside levikut on võimalik vähem mõjutada, sest toidu infitseerumine võib toimuda oludes, mis pole kontrollitavad ( näiteks, kanamunade infitseerumine salmonelladega, kalade nakatumine laiussi protserkoididega, lihatoiduliste ulukite nakatumine keeritsussidega ). Seni pole korraldatud ka tinglikult toidukõlbuliku (Peipsist püütud ) kala kasutamise järelevalvet. See viib mõtted konkreetseid eesmärke taotleva koostööle Veterinaaria- ja Toiduametiga.
On loogiline arvata, et soolenakkushaiguste üldise vähenemise tendents on põhiliselt saavutatud rakendatud ennetusmeetmetega. Kuid mõneti on muutunud ka soolenakkushaiguste diagnoosimine seoses perearstisüsteemi loomisega ja mikrobioloogialaborite teisitikorraldamisega. Perearstide küsitlusest selgus, et nad suunavad roojaproove uurimiseks valikuliselt. Millised on valikukriteeriumid, see pole teada. Tegutsevate laborite uurimisvõimalused on aga ahenenud, sest ühelt poolt arvestatakse perearstide kui uuringu finantseerijate soovi teostada piiratud sihtuuringuid oletatava haigusetekitaja suhtes, teiselt poolt on aga mõned laboratooriumid ise oma uurimisvõimalusi teadlikult piiranud jättes mõne diagnostikumi soetamata. See töölõik tuleb kiiresti otstarbekalt korraldada.
3. Nakkushaiguste immunoprofülaktika.
Meie oludes kaitsepoogitakse lapsi ja noorukeid plaanipäraselt tuberkuloosi, difteeria, läkaköha, teetanuse, poliomüeliidi, leetrite, mumpsi , punetiste ja B-viirushepatiidi vastu. Kampaania korras on immuniseeritud ka täiskasvanuid difteeria ja meditsiinitöötajaid ( ohukontingent) B-viirushepatiidi vastu. Täiskasvanuid kaitsepoogitakse ka teetanuse vastu ( peamiselt traumajärgselt ). Loetletud kaitsepookimised on inimesele tasuta ( kulud kaetakse riigieelarve vahenditest ) ja nende toimumist ning tulemusi kontrollib Tervisekaitseinspektsioon. Kaitsepookimisega on saavutatud rahuldavaid tulemusi ( vt. Eesti Arst, 2002, 3, 142 - 147 ).
Poliomüeliidi levik lõppes 1962. aastal. Laste kaitsepookimine jätkub senini. 2002.a. oli kaitsepoogitud 97% kaheaastastest lastest. Esimese revaktsineerimisega oli hõlmatud 90% 2 - 6-aastastest lastest ja teistkordselt oli revaktsineeritud 93% 7-14-aastastest lastest. Vastavalt WHO poliomüeliidi globaalse programmi nõuetele toimub meil haigestumise ( lõdvad halvatused ) ja viiruse ringluse seire. Olukord on olnud püsivalt soodne, mille tõttu võiks kaaluda (teise) revaktsinatsiooni ärajätmist veel enne kui poliomüeliit kuulutatakse globaalselt likvideerituks ( vt. Eesti Arst, 1997, 2, 132 - 139 ).
Difteeria vastu loodud immuunsus tagas koos teiste tõrjemeetmetega püsiva haigusevaba olukorra ajavahemikul 1964 - 1990.a. Difteeria haigusjuhud ilmusid taas 1991.a. seoses epideemia vallandumisega Venemaal. Ajavahemikul 1991 - 1997.a haigestus Eestis 64 inimest. Enamuse haigusjuhtude puhul oli jälgitav seos Venemaaga, püsivat kohalikku epideemiaprotsessi ei tekkinud. Üksikuid haigusjuhte on esinenud ka pärast 1997.a. Nii haigestus Narvas 2000.a. kaks ja 2001.a. samuti 2 inimest. Möödunud aastal haigusjuhte ei olnud. Kaitsepookimisega hõlmati möödunud aastal 98% kaheaastastest lastest, esimest korda revaktsineeriti 90% 2 - 6-aastastest lastest , teist korda revaktsineeriti 84% lastest vanuses 7 - 11 a. ja kolmanda revaktsinatsiooniga hõlmati 53% 12 - 14-aastastest lastest. C.diphtheriae ringluse jälgimine toimub epidemioloogilise järelevalve korras. Selleks uuritakse ohukontingente ( viimastel aastatel on uuritud piiril töötavaid inimesi ). Nende inimeste uurimise tulemuste põhjal otsustades ei ole difteeria sissetoomise oht suur. Kuid vajalik oleks selgitada, kas ja millistel näidustustel suunab perearst tonsilliidi puhul haigelt võetud kurgulima proove laboratooriumisse uuringuks ( vt. Eesti Arst, 1993, 6, 413 - 420; 2000, 4, 201 - 204 ).Informatiivne oleks ka Venemaalt ja Lätist kojupöördunud inimeste bakterioloogiline sihtuuring.
Teetanus esineb üksikjuhtudena. Viimati haigestus üks inimene 2001.a. Möödunud aastal haigusjuhte ei olnud. Laste hõlmatus kaitsepookimisega on sama kui difteeria puhulgi, sest kasutatakse difteeria+teetanuse vaktsiini. Kohane on märkida, et dT vaktsiin on kasutusel ka teetanuse traumajärgseks profülaktikaks. Seega jätkub teataval määral ka täiskasvanute immuniseerimine difteeria vastu ( vt. Eesti Arst, 1995, 3, 208 - 211 ).
Läkaköha. Haigestumise perioodilised tõusud on säilinud. Viimane perioodiline tõus oli 2000.a., mil haigestus 503 inimest. Möödunud aastal on registreeritud 215 haiget. Laste hõlmatus vaktsinatsiooniga on rahuldav. Möödunud aastal oli vaktsineeritud 97% kaheaastastest lastest. Kolmeaastaste laste hõlmatus revaktsinatsiooniga oli 80%. Vaatamata sellele, et lapsi on vaktsineeritud läkaköha vastu aastakümneid, ei ole haigust õnnestunud likvideerida. Sama näitab ka maailmapraktika. Vaktsineerimise positiivseks tulemuseks peetakse haiguse kulu leevendumist, mis väldib surmajuhte ( viimane surmajuhtum oli 1964.a.). Tähelepanu äratab aga asjaolu, et küllalt sageli haigestuvad vaktsineeritud koolieelikud. Seda probleemi tuleks lähemalt tundma õppida.( vt. Eesti Arst, 2000, 4, 205 - 211 ).
Leetrid. 1990ndatel aastatel esines tugev haigestumise vähenemise tendents. Haigestumine lakkas 2000.a. Haigestumise lakkamine on laste vaktsineerimise tulemus. Lapsi hakati vaktsineerima 1964.a. Möödunud aastal oli 2-aastastest lastest vaktsineerimisega hõlmatud 95%. Lastest vanuses 1 - 12 a. oli vaktsineeritud 91% ja vanuses 13-14 aastat revaktsineeritud 88%. Tegevus toimub kooskõlas WHO leetrite elimineerimise programmiga ( vt. Eesti Arst, 1994, 4, 287 - 291 ).
Mumps. Kaitsepookimine algas 1981.a. Praeguseks on saavutatud haigestumise madal tase ja jätkuva vähenemise tendents. Möödunud aastal haigestus 36 inimest. Kaheaastaste laste hõlmatus vaktsinatsiooniga oli 95%. Vaktsineeritud on 1- 12-aastastest lastest 90% ja revaktsineeritud 13 - 14-aastastest lastest 78% (vt. Eesti Arst, 1993, 3, 163 - 165 ).
Punetiste vastu hakati lapsi vaktsineerima 1992.a. Haigestumine on vähenenud. Möödunud aastal haigestus 96 inimest, 2001.a. - 274 inimest. Haigestumise perioodilised tõusud on veel võimalikud. Möödunud aastal oli 2-aastastest lastest kaitsepoogitud 95%. Lastest vanuses 1 - 12 a. oli vaktsineeritud 84% ja revaktsineeritud 13-14.aastastest lastest 54%.
1999.a. hakati lapsi vaktsineerima B-viirushepatiidi vastu. Vaktsineeriti 13 - 14-aastaseid lapsi. Möödunud aastal sätestati ootamatult 0-aastaste laste lausvaktsineerimine ( sotsiaalministri 21.02.03.a. määrus nr 29 ). Varemalt vaktsineeriti vastsündinuid ainult siis, kui emal oli raseduse ajal sedastatud HBAg kandlus, millest tulenes üsasisese nakatumise oht või nakatumise võimalus sünnituse ajal. Teiste vastsündinute vaktsineerimist ei peetud vajalikuks, sest laste elupuhune nakatumisrisk vanuses 0 - 10 a. on väike. Ajavahemikul 1990 -2002.a. registreeritud 3591 haigest oli osutatud vanuses 49 ( 1,3% ). Uue vaktsineerimiskorra kehtestamise motivatsioon ei ole teada, kuid kindlalt võib väita, et sellel puudub epidemioloogiline argumentatsioon. Nakatumise risk algab vanuses 15 - 19 a., millest tuleneb 13 - 14-aastaste laste vaktsineerimise vajadus ja mida pidas silmas endine vaktsineerimiskord. Aastail 1990 - 2002 registreeritud haigetest kuulus 15 - 19-aastaste vanuserühma 1272 ( 35% haigete arvust). Seoses 0-aastaste laste vaktsineerimisega tekib küsimus, kas vastsündinu eas loodud immuunsus säilib murdeeas ja hiljemgi, kui tekib tegelik nakatumise oht. Sellele küsimusele puudub argumenteeritud vastus. B-viirushepatiidi vaktsineerimise uus korraldus meenutab hästi tehtud tühja tööd ( vt. Eesti Arst, 1999, 6, 513 - 517 ).
Tuberkuloos. Poole sajandi vältel kasutatud ennetus ja tõrjemeetmed on andnud soodsaid tulemusi. 1990ndate aasate algul oli esmakordselt diagnoositud haigusjuhte 21,0 / 100 000 el. kohta. Pärast haigestumise lühiajalist suurenemist on taas saavutatud selle vähenemise tendents: 1999.a. oli haigestumus 42,1/ 100 000 el. kohta ja 2002.a. 38,2/100 000 el. kohta. Kaasaegseks probleemiks on ravimresistentsete haigusvormide esinemine. Sellega seoses on saanud juhtivaks tõrjemeetmeks taoliste haigete isoleerimine haiglas väga pikaks ajaks ( kogu eluks ). Laste kaitsepookimine tuberkuloosi vastu algas 1948.a. Ajuti on lapsi ka revaktsineeritud (sõltuvalt Mantoux reaktsiooni tulemustest ). Erinevalt teistest nakkushaigustest pole kaitsepookimine tuberkuloosi puhul juhtiv profülaktikaabinõu. Mõni aeg tagasi loobuti kooliõpilaste revaktsineerimisest, mis on kooskõlas WHO spetsialistide arvamusega. Vastsündinute hõlmatus kaitsepookimisega on meil alati olnud hea ( vaktsineeritud 98 -99% vastsündinutest ). Hõlmatus oli hea ka 2001.a., mil 2-aastastest lastest oli vaktsineeritud 99,7% ja 2002.a. - 99,1%.
Esitatud andmetest on näha, et kaitsepookimine on üldjoontes nõuetele vastavalt korraldatud ja taganud elanike rahuldava immuunsusfooni, ehkki meile on iseloomulik revaktsinatsioonide hilinemine, mille tõttu väheneb laste hõlmatus. Kuid mõned probleemid ootavad lahendamist. Esiteks, Eestis elab ( TV-saate andmeil ) ca 1500 kodutut last, kellest osa saab toetust heategevuslikes peavarjukodudes. Kuidas on korraldatud kodutute laste kaitsepookimine, selle kohta tuleks infot koguda. Pole välistatud, et peavarjuandjad pole mõelnud kaitsepookimisele. Teiseks, kaitsepookijad mõistavad tööd korraldavaid instruktsioone erinevalt, mille tõttu statistilistes kokkuvõtete arvandmed ei ole sisuliselt ühtsed ega peegelda olukorda adekvaatselt. Selle põhjuseks on kiiresti muutuv kaitsepookimise korraldus, samuti puudub kehtivates instruktsioonides mõnede tähtsate küsimuste ametlik seletus ( vt. T. Rudovi magistritöö “Immuniseerimise järelevalves esinevad probleemid”. Tartu, 2003.a.).
4. Transmissiivsed nakkushaigused.
Meie oludes levivad puukide poolt siirutatavad haigused - puukentsefaliit ja puukborrelioos ( Lyme tõbi ). Puukentsefaliiti haigestus möödunud aastal 90 inimest. Haigestumisele on omane sesoonsus ( aprill - oktoober ), mis vastab siirutaja bioloogilisele aktiivsusperioodile. Haigete seas prevaleerusid 50.aastased ja vanemad isikud ( 49 % haigetest ) ja mittetöötavad täiskasvanud ( 48% haigetest ). Puukborrelioosi haigestus 319 inimest. Ohurühma moodustavad naised ( 61% haigetest), 30 aastased ja vanemad inimesed ( 73% haigetest ), samuti mittetöötavad täiskasvanud ( 38% haigetest ). Puukentsefaliidi esinemine on viimase 10 aasta jooksul sagenenud. Kui aastail 1983 - 1992 haigestus 525 inimest, siis aastail 1993 - 2002 oli haigeid 1533. On võimalik, et osutatud ajavahemikul toimunud ühiskonna ümberkorraldus on soodustanud nakkuse levikut. Nimelt on nakatumist põhjustanud puugiründed sageli toimunud mereäärsete valdade maaalal, kuhu N.Liidu päevil tsiviilisikutele vaba sissepääsu ei olnud ( riigipiiri keelutsoon ). Nii oli 1983 - 1992.a. haigestumise näitaja 100 000 piiritsooni elaniku kohta 7,6, kuid 1993 - 2002.a. 27,5. Kuid haigestumine on mõnevõrra suurenenud ka mujal ( haigestumise näitajad 1983 - 1992.a. 2,9 ja 1993 - 2002.a. 7,2 ), millest võib järeldada, et haigestumise sagenemise põhjuseid võib olla teisigi.
1980-ndate aastate lõpus hakati meil süstemaatiliselt uurima puukentsefaliidi ja puukborrelioosi looduskollete leviala. ( vt. Nõukogude Eesti Tervishoid, 1988, 6, 432 - 433; Eesti Loodus, 1990, 6, 360 - 364; Eesti Arst, 2001, 7, 276 - 280 ). Tänu nendele uuringutele ja haigestumist iseloomustavate andmete analüüsile on kujunenud piisavalt täpne ettekujutus asjaoludest, mida profülaktika korraldamisel tuleb silmas pidada. Haigestumise retrospektiivse analüüsi ja väliuuringute tulemusena on selgunud puukentsefaliidi ja puukborrelioosi ohupiirkonnad, mis suures osas ühtivad. Kunagiste välitööde programm on ammendatud. Looduskollete detailne uurimine ei muuda nende haiguste profülaktika praktilist korraldust. Muidugi, alati võib leida küsimusi, mis on küsija meelest tähtsad ja millele oleks huvitav saada vastust. Otstarbekas on aga lähtuda hinnangust, kas ja kuidas oodatav informatsioon täiustab haiguste tõrjevõimalusi.
Puukentsefaliidi ja puukborrelioosi tähtsaimaks profülaktikameetmeks praegu on puugiründe vältimine repellentide abil ( puuk ei haaku riide külge, millele on piserdatud repellente ). Erinevalt puukborrelioosist on puukentsefaliidi vastu võimalik inimesi ka kaitsepookida. Statistikaandmete alusel oli 2002.a. Eestis ca 52 000 puukentsefaliidi vastu kaitsepoogitud inimest ( 3,8% elanike üldarvust või 8% ohupiirkondades elavate inimeste arvust). Teadaolevalt ei ole immuniseeritud inimesed haigestunud, mis lubab soodsalt hinnata vaktsiini omadusi. Kuid praegu puuduvad eeldused selleks, et kaitsepookimine kujuneks meie oludes juhtivaks profülaktikameetmeks. Põhjuseks on asjaolu, et vaktsineerimise kulud peab ohualal elav inimene ise tasuma. Meie oludes on aga ohurühmaks mittetöötavad täiskasvanud ( 2002.a 48% haigetest ), kellele vaktsiini soetamine ei ole taskukohane.( vt. Eesti Arst, 2001, 7, 276 - 280 ).
Malaaria meie oludes ei levi. Viimane kohalikku päritolu haigusjuht oli 1952.a. Malaariat diagnoositakse inimestel, kes on mujal nakatunud. 2000.a. registreeriti 4 haiget, 2001.a. 1 ja möödunud aastal 3 haiget. Üks nendest oli pärit Indiast ja oli nakatunud arvatavasti kodumaal. Haiguse diagnoosimisel viibis haige laeval, mis tegi Eesti vetes lühipeatuse. Kaks Eesti elanikku nakatusid Keenias viibimisel ja haigestusid tagasi jõudes. Haiged olid teadlikud malaaria ravimite tarvitamise vajadusest ohualal viibimisel, kuid ei teinud seda ( vt. Eesti Arst, 2000, 1, 17 - 20 ).
Tulareemia looduskollete olemasolu Eesti territooriumil on tõestatud, kuid puudub süstemaatiline ülevaade kollete paigutusest ja tulareemiamikroobi loodusperemeestest ning siirutajatest. N. Liidu päevil tegeleti pidevalt inimtühjatel Pakri saartel olevate kolletega. Nende uuringute tulemuste praktiline väärtus ei olnud silmatorkav. On väga vajalik, et eelseisvatel aastatel jätkuks senitundmatute tulareemiakollete otsing ja teadaolevate kollete uuring. Töö rahuldava tulemuslikkuse tagamiseks oleks vaja koostada läbimõeldud uuringukava ja realiseerida see 4 -5 aastaga. Ühtlasi oleks vaja informeerida perearste tulareemia esinemise võimalusest tagamaks haiguse diagnoosimist. Tulareemiat diagnoositakse harva, kuid sellest ei järgne, et inimesed haigestuvad harva ( Eesti Arst, 1997, 3, 196 - 199 )..
Pedikuloos. Täide poolt siirutatavad tähniline ja taastuv tüüfused meie oludes ei levi. Silmas tuleb aga pidada seda, et Eestis elab inimesi, kes N.Liidu päevil siirdusid siia sisserände korras. Paljud nendest põdesid tähnilist tüüfust sõja ajal eelmises elukohas. Need inimesed moodustavad ohukontingendi, sest võimalik on taashalveneva tähnilise tüüfuse ( e. Brilli-Zinsseri tõve ) puhkemine ( viimane juhtum oli 1992.a. Ida-Virumaal ). Kui taolisel haigel esineb pedikuloos, siis on nakkuse leviku tagajärjel võimalik inimeste puhanguline haigestumine ( vt. Eesti Arst, 2002, 12, 783 - 788 ). Käesoleval ajal puudub usaldusväärne teave pedikuloosi tegelikust levikust, samuti täitõrje korraldusest ja tulemustest. Võrdluseks märgime, et 1985.a. kontrolliti pedikuloosi suhtes 1 170 694 inimest ja pedikuloos avastati 2652-l nendest, 1992.a. uuriti 315 661 inimest ja pedikuloosi avastati 5139-l inimesel. 2002.a. on registreeritud 561 pedikuloosijuhtu ( ! ), kuid puudub info elanike ( kontingentide ) läbivaatusega hõlmatusest ja läbivaatuse teostajatest. Käesoleval aastal tuleks teadvustada konkreetne olukord tervisekaitsetalituste töötajate ankeetküsitluse teel, mille tulemustest tuleb lähtuda kavandamaks tõrjetegevust ja muuta olukord kontrollitavaks.
5. Kontaktnakkused.
Suguhaiguste levik on vähenemas. Nii põdes 1997.a. süüfilist 1099 inimest, 2002.a. aga 286 inimest, gonokokknakkust diagnoositi 1993.a. 3535-l inimesel, 2002.a. 540-l inimesel, trihhomoniaasi sedastati 1996.a. 5869 inimesel, 2002.a. - 2515 inimesel. Haigestumise vähenemistendents osutab turvaseksi kasutamisele.
Varem valdavalt seksuaalkontakti teel levinud HIV-nakkus, samuti B- ja C-viirushepatiit on seoses narkomaania levikuga hakanud intensiivselt levima artifitsiaalselt transmissiivsel teel. Levikufaktoriks on olnud süstivate narkomaanide korduvalt kasutatavad ühissüstlad. HIV-nakkust diagnoositi ajavahemikul 1988 - 1999.a. 89 juhtu, seoses narkootikumide tarvitamisega aga 2000 - 2002.a. 2763 juhtu. Viirushepatiitide levikut on narkomaania hakanud mõjutama juba 1990ndate alguses. Nii haigestus B-viirushepatiiti ajavahemikul 1983 - 1992.a. 1673 inimest, järgmise kümne aasta ( 1993 - 2002.a.) jooksul aga 3281 inimest, kellest 1316 ( 40%) oli väidetavalt süstinud narkootikume. C-viirushepatiiti hakati diagnoosima 1991.a. Ajavahemikus 1991 - 2002.a. on diagnoositud 2018 haigusjuhtu. Narkootikume oli süstinud 998 haiget ( 49%).Olukorda on mõneti leevendanud süstalde jagamine narkomaanidele vältimaks nende ühiskasutamist. See on nakkuse meditsiiniline tõrjeabinõu. Kahtlemata on narkopolitsei ülesanded ja võimalused selles osas suuremad ja nende täitmisel saavutatav edu pidurdaks nakkuse levikut märksa rohkem, sest väheneks uute narkosõltlaste tekkevõimalus.
Ants Jõgiste, dr.med.
Tervisekaitseinspektsiooni peaspetsialist
Tallinn, 04. 06. 2003.a.