| Dokumendiregister | Harju Maakohus |
| Viit | 6-3/26-506-1 |
| Registreeritud | 13.03.2026 |
| Sünkroonitud | 16.03.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Õigusemõistmise üldküsimused ja õigusteabe analüüsimine (alates 2025) |
| Sari | 6-3 Arvamused õigusaktide eelnõude kohta |
| Toimik | 6-3/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Riigikogu Kantselei Õiguskomisjon |
| Saabumis/saatmisviis | Riigikogu Kantselei Õiguskomisjon |
| Vastutaja | Reeli Kartau (Pärnu Maakohus, Kohtudirektori juhtimisvaldkond, Infoteenistus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
|
Tähelepanu!
Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
Riigikogu õiguskomisjoni esimees Madis Timpson palub Teid osalema 23. märtsi komisjoni istungil algusega kell 11.15. Õiguskomisjoni istungi päevakorras on VV algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu 560 SE arutelu. Palume Teid arutelus osalema, sest olete saatnud arvamuse ja ettepanekud eelnõule 560 SE.
Justiits-ja digiministeerium on koostanud esitatud arvamuste pinnalt eelnõule 560 SE ettepanekud (manuses). Kõik eelnõu menetlemisega seotud materjalid on leitavad eelnõu 560 SE kaardilt Riigikogu lehel. 23.03 arutelus kuulame ära arvamuste esitajate ning JDM seisukohad, et edaspidi teha eelnõule muudatusettepanekuid.
23.03 õiguskomisjoni istungil osalemine on võimalik ka videosillas. Ootame Teid arutelus osalema ja palume võimaluse korral anda tagasisidet osalemise kohta hiljemalt 18. märtsiks.
Kõike head soovides,
Raini Laide
Riigikogu Kantselei
õiguskomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja
T: +372 631 6450
Riigikogu. Lossi plats 1a, 15165 Tallinn.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Riigikogu õiguskomisjon [email protected] JDM muudatusettepanekud kriminaalkohtupidamise optimeerimise eelnõule 560 SE
Lugupeetud õiguskomisjoni esimees
Riigikogu menetluses on kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus
(kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) 560 SE. Justiits- ja
Digiministeerium palub muuta ja täiendada nimetatud eelnõu vastavalt käesolevale kirjale.
Muudatusettepanekute tegemisel on silmas peetud mh Riigikogule eelnõu kohta 27.02.2025
kella 19:00ks esitatud arvamusi ja ettepanekuid, millest ministeeriumi hinnangul kindlasti
toetamist väärivad on allpool muudatusettepanekuteks vormistatud. Samuti on
ministeeriumile teatavaks saanud mõningad praktikas esile kerkinud probleemid, mille
lahendamiseks on seaduse operatiivne täiendamine otstarbekas. Täpsemad selgitused ja
põhjendused muudatusettepanekute kohta on allpool iga muudatusettepaneku juures.
Justiits- ja Digiministeerium palub Riigikogu menetluses olevas seaduseelnõus 560 SE teha
alljärgnevad muudatused.
1) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 3 sõnastada järgmiselt:
“(3) Kohus võib menetlusosalist või muud isikut kohustada kohtuistungil osalema
videosilla vahendusel, kui see võimaldaks vältida viivitust kohtumenetluses või on
vajalik rahvatervise või avaliku julgeoleku tagamiseks ja täidetud on käesoleva
paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused.“
Meie 01.03.2025 nr 8-1/2062-1
Muudatusega lubatakse sõnaselgelt kohtuistungil isikuid video vahendusel osalema
kohustada ka rahvatervise ja avaliku julgeoleku huvides, nt olukorras, kus
nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on soovitav vältida rahvakogunemisi või on oht,
et nt kannatanu või tunnistaja isiklik ilmumine kohtusse võiks provotseerida rünnaku
kohtumajas viibivate inimeste vastu. Ettepanek lähtub TÜ arvamusest.
2) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 4 sõnastada järgmiselt:
„(4) Süüdistatavat võib kohus üldmenetluses kohtuistungil videosilla vahendusel
osalema kohustada üksnes juhul, kui täidetud on käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatud tingimused, süüdistataval on olemas või talle tagatakse vajaliku tehnilise
lahenduse kasutamise võimalus ning see on vajalik rahvatervise või avaliku
julgeoleku tagamiseks või selleta tekiks oht, et kriminaalasjas lõpplahendit mõistliku
aja jooksul teha ei ole võimalik.“
Muudatusega lubatakse sõnaselgelt kohtuistungil süüdistatavat video vahendusel
osalema kohustada ka rahvatervise ja avaliku julgeoleku huvides, nt olukorras, kus
nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on soovitav vältida rahvakogunemisi või on oht,
et nt kannatanu või tunnistaja isiklik ilmumine kohtusse võiks provotseerida rünnaku
kohtumajas viibivate inimeste vastu. Ettepanek lähtub TÜ arvamusest.
3) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 5 sõnastada järgmiselt:
“(5) Kui kohus peab kohtuistungi videosilla vahendusel, tuleb kohtumajas
menetlusosalistele tagada võimalus kohtuistungil osalemiseks ja mõistlikule arvule
pealtvaatajatele võimalus avaliku istungi jälgimiseks. Kinnipidamisasutuses viibivale
menetlusosalisele võib istungil osalemiseks vajaliku tehnilise võimaluse luua
kinnipidamisasutuses.“
Muudatusega täpsustatakse, et vaid avaliku kohtuistungi jälgimiseks tuleb
pealtvaatajatele võimalus luua ning välistatakse valearusaam, justkui video teel
toimuva kohtuistungi puhul oleks pealtvaatajatele tekitatud eraldi alus kohtuistungi
jälgimiseks.
4) Eelnõu täiendada punktiga 8a järgmises sõnastuses:
„8a) paragrahvi 151 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
㤠151. Kohtuliku arutamise katkematus ja viivitamatus ning taotluste
õigeaegsus““.
Ettepanek tõukub advokatuuri poolt Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud
märkustest, mille kohaselt oleks paragrahvi uus tekst selle praegust pealkirja
muutmata jättes üllatuslik.
5) Eelnõu punkt 10 sõnastada järgmiselt:
“10) paragrahvi 19 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „ringkonnakohtu koosseisu“
tekstiosaga „ringkonnakohtu kollegiaalsesse koosseisu“;
Muudatus tõukub Tartu ja Tallinna ringkonnakohtute arvamuses väljendatud
seisukohast, mille kohaselt ringkonnakohtutes kolmeliikmeliste koosseisude
laiaulatusliku üheliikmeliste koosseisudega asendamise korral läheks ringkonnakohtu
praktika ebaühtlaseks. Samuti on väljendatud muret, et vaid üheliikmelises
koosseisus maakohtu lahendite tühistamine õõnestaks maakohtu autoriteeti
ringkonnakohtu arvelt. Kollegiaalse koosseisu kasutamine kehtivas seaduses
sätestatud juhtudel ringkonnakohtute hinnangul ainuisikuliste koosseisude
kasutamisega võrreldes märgatavat lisa-ajakulu ei tähenda, kuid võib
ringkonnakohtute praktika ebaühtlasemaks muutumise tõttu lõppastmes
kohtusüsteemile ja õiguskorrale kahjulikult mõjuda. Seetõttu ringkonnakohtu
kohtukoosseisude muutmisest loobutakse. Allesjäänud muudatus täpsustab § 19 lg 2
sõnastust, vältimaks potentsiaalset väärtõlgendust, justkui saaks ringkonnakohtu
esimees maakohtuniku ringkonnakohtu nimel kohtuasju lahendama kaasata
ainuisikulises koosseisus.
6) Eelnõu p 13 kohane KrMS § 441 lõike 3 muudatusettepanek sõnastada järgmiselt:
„(3) Kui kohus määrab kohtumenetluses asenduskaitsja, peab Eesti Advokatuur
nimetama kaitsja ühe kuu jooksul arvates kohtumääruse tegemisest. Nimetatud
asenduskaitsjal on kohustus osaleda kohtumenetluses hiljemalt kahe kuu möödumisel
tema nimetamisest arvates. Kui kohtumääruse koostamisest arvates ühe kuu jooksul
selgub, et valitud või määratud kaitsja saab ise asuda kaitsekohustust täitma, võib
kohus asenduskaitsja määramise tühistada ja asenduskaitsja kaitsekohustusest
vabastada, teatades sellest advokatuurile.“
Ettepanek tõukub advokatuuri märkusest, et praeguses eelnõus pakutava sõnastuse
puhul ei ole selge, millist toimet omab asenduskaitsja määramise tühistamine
kaitsekohustusele. Lisatava tekstiosa „ja asenduskaitsja kaitsekohustusest vabastada“
eesmärgiks on selgitada, et enne asenduskaitsja määramise tühistamist kaitsekohustus
asenduskaitsjal siiski eksisteeris, mitte ei olnud algusest peale õigusliku tähenduseta.
7) Täiendada eelnõu punktiga 13a järgmises sõnastuses:
„13a) paragrahvi 47 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) saada juriidiliselt või füüsiliselt isikult ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse
asutusest
kaitseülesande täitmiseks vajalikke andmeid ja dokumente;“;“
Täienduse eesmärgiks on anda kaitsjale senisest parem võimalus kaitseülesande
täitmiseks mh kohtueelses menetluses. Ettepaneku sätte lisamiseks on teinud
advokatuur juba varasemalt ning muudatuse ajendiks on see, et kaitsjad sageli ei saa
kätte kaitseülesande täitmiseks vajalikke materjale riigi- ja kohaliku omavalitsuse
asutustelt. Selle muudatusega ei looda eraldiseisvat alust kriminaalmenetluses
uurimisasutustelt või prokuratuurilt teabe nõudmiseks – kriminaalmenetluse teabe
avaldamist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik eraldi. Muudatusettepanek
toimib koos järgmise ettepanekuga.
8) Täiendada eelnõu punktiga 13b järgmises sõnastuses:
“13b) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:
„(4) Kaitsja võib esitada eeluurimiskohtunikule või kohtule taotluse teabevaldaja
kohustamiseks väljastama andmeid ja dokumente, kui teabevaldaja alusetult keeldub
neid kaitsjale kaitseülesande täitmiseks väljastamast. Kohus vaatab taotluse läbi 14
päeva jooksul taotluse saamisest, kuulates vajadusel ära andmevaldaja, ning taotluse
rahuldamise korral määrab tähtaja, mille jooksul tuleb taotletud andmed või
dokumendid väljastada.
(5) Teabevaldajat, kes jätab temale käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel pandud
kohustuse täitmata, võib eeluurimiskohtunik või kohus kaitsja taotlusel trahvida.“;“
Lõike 4 funktsiooniks on sätestada teabe nõudmisel tekkinud vaidluse lahendamise
kord. Nimelt kui teabevaldaja keeldub kaitsjale soovitud teabe väljastamisest, on
kaitsjal võimalus pöörduda eeluurimiskohtuniku või kohtumenetluses asja menetleva
kohtu poole, kes kaitsja taotluse lahendab ja juhul, kui keeldumine oli alusetu,
kohustab teabevaldajat kaitsjale nõutud andmed või dokumendid väljastama. Taotlust
lahendades tuleb kohtul hinnata, kas andmete või dokumentide väljastamisest
keeldumiseks on õiguslik alus ning kui kaalukas on kaitsja vajadus soovitud
materjalide järele. Ka kaitsja nõudmised andmete saamiseks peavad olema
proportsionaalsed ega tohi ülemääraselt riivata kolmandate isikute õigusi.
Lõige 5 tagab lõike 4 kohase kohtumääruse täitmist seeläbi, et kohtu määruse täitmata
jätmise puhul võib kaitsja esitada taotluse andmevaldaja trahvimiseks.
9) Eelnõu punkt 43 sõnastada järgmiselt:
“43) paragrahvi 135 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Kohtumäärus, millega lahendatakse kautsjoni kohaldamise küsimus, on
vaidlustatav määruskaebuse korras.“;“
Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda
mulje, et kohtu poolt omal algatusel kautsjoni määramine ei ole määruskaebuse
korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus tõkendi küsimust lahendades hindab valesti
süüdistatava pakkumineku- ja retsidiivsusriski, võib tähendada kriminaalmenetluse
venima jäämist ning võib ohtu seada kaaskodanike elud, mistõttu selle küsimuse
vaidlustamise võimalus tuleb tagada.
10) Eelnõu punkt 45 sõnastada järgmiselt:
„45) paragrahvi 1371 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Kohtumäärus, millega lahendatakse elektroonilise valve kohaldamise küsimus,
on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;
Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda
mulje, et kohtu poolt omal algatusel elektroonilise valve kohaldamine ei ole
määruskaebuse korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus tõkendi küsimust lahendades
hindab valesti süüdistatava pakkumineku- ja retsidiivsusriski, võib tähendada
kriminaalmenetluse venima jäämist ning võib ohtu seada kaaskodanike elud, mistõttu
selle küsimuse vaidlustamise võimalus tuleb tagada.
11) Eelnõu punkt 49 sõnastada järgmiselt:
„49) paragrahvi 141 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Määrus, millega otsustati kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamise
küsimus, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;
Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda
mulje, et kohtu poolt omal algatusel süüdistatava ametist kõrvaldamine ei ole
määruskaebuse korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus ise omal algatusel sellise
menetluse tagamise meetme kasutusele võtab, peaks olema väga erandlik, kuid pole
sellegipoolest välistatud. Seda enam on oluline sätestada, et ametist kõrvaldamise
küsimuses tehtud kohtulahend on igal juhul vaidlustatav määruskaebuse korras, kuna
meetme kohaldamine võiks süüdistatava jaoks omada väga kaugeleulatuvaid ja
pöördumatuid järelmeid.
12) Eelnõu punkti 54 kohase § 145 lõike 6 punktist 3 jätta välja semikoolon ning sama
lõike punkt 5 lugeda sama lõike punktiks 4.
Ettepanekuga korrigeeritakse trükiviga.
13) Eelnõu punkti 54 kohase § 145 lõike 9 viimane lause lugeda sama paragrahvi lõikeks
10.
Ettepanekuga viiakse eraldi lõikesse õigusreegel, mis on ülejäänud lõike 9 tekstiga
liiga kaudselt seotud ja väärib eraldi lõikena esile tõstmist. Sellele on viidanud ka
advokatuur oma arvamuses.
14) Eelnõu punkt 65 sõnastada järgmiselt:
“65) paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kui kohus on süüdistatavale määranud asenduskaitsja, kellel on kaitsekohustus
samaaegselt valitud kaitsjaga, võib kohus määrata, et menetluskulu hulka arvatakse asenduskaitsja ja valitud kaitsja poolt täidetud kaitseülesannete kattuvas osas ainult
määratud asenduskaitsja tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kui kohtu
hinnangul tingis asenduskaitsja määramise valitud kaitsja või süüdistatava menetlust
venitav tegevus.“;“
Muudatusettepanekuga täpsustatakse valitud kaitsja ja temaga paralleelselt tegutseva
määratud asenduskaitsja tasude hüvitamist. Senisest sõnastusest võib jääda mulje, et
isegi juhul, kui valitud kaitsja on teinud tööd nt 10 istungil ja vaid viimastel paaril
istungil menetlust venitanud ja sellega tinginud asenduskaitsja määramise, võiks ka
õigeksmõistva otsuse korral süüdistatavale jätta hüvitamata kõik valitud kaitsjale
makstud tasud. See ei oleks põhjendatud ning kujutaks endast drakoonilist
kaitseõiguse riivet. Vajadusele täpsustuse järele on tähelepanu juhtinud ka
advokatuur.
15) Eelnõu punkt 66 sõnastada järgmiselt:
„66) paragrahvi 185 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui
apellatsioon jääb osaliselt rahuldamata, võib kohus apellatsioonimenetluse kulud jätta
osaliselt apellandi kanda.“;“
Eelnõu punkti 66 praegune sõnastus on ebaõnnestunud ja võib mõnel juhul tuua
kaasa soovimatuid lahendeid. Näiteks olukorras, kus prokuratuur esitab apellatsiooni,
mis osaliselt rahuldatakse, võiks eelnõu praegune sõnastus tähendada seda, et ehkki
kogu apellatsioonimenetluse on põhjustanud prokuratuur oma osaliselt põhjendamatu
apellatsiooniga, ei peaks riik justkui osa menetluskuludest siiski hüvitama. Muudetud
sõnastus annab kohtule paindlikkuse kaebemenetluse kulude jaotamisel arvesse võtta
seda, millises osas on kaebus põhjendatud – ning põhjendamatus osas panna
kaebemenetluse kulud kaebuse esitajale.
16) Eelnõu punkt 67 sõnastada järgmiselt:
„67) paragrahvi 186 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui
kassatsioon jääb osaliselt rahuldamata, võib kohus kassatsioonimenetluse kulud jätta
osaliselt kassaatori kanda.“;“
Eelnõu punkti 67 praegune sõnastus on ebaõnnestunud ja võib mõnel juhul tuua
kaasa soovimatuid lahendeid. Näiteks olukorras, kus prokuratuur esitab kassatsiooni,
mis vaid osaliselt rahuldatakse, võiks eelnõu praegune sõnastus tähendada seda, et
ehkki kogu kassatsioonimenetluse on põhjustanud prokuratuur oma osaliselt
põhjendamatu kaebusega, ei peaks riik justkui osa menetluskuludest siiski hüvitama.
Muudetud sõnastus annab kohtule paindlikkuse kaebemenetluse kulude jaotamisel
arvesse võtta seda, millises osas on kaebus põhjendatud – ning põhjendamatus osas
panna kaebemenetluse kulud kaebuse esitajale.
17) Eelnõu punkt 74 sõnastada järgmiselt:
„74) paragrahvi 207 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse võib esitada
kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendustega teate, prokuratuuri koostatud
kaebuse lahendamise määruse või põhjendustega kriminaalmenetluse lõpetamise
määruse koopia saamisest arvates kümne päeva jooksul, kuid mitte pärast ühe kuu
möödumist nimetatud teate või määruse koopia saatmisest kannatanu poolt menetlejale
avaldatud aadressile või elektronposti aadressile.“;“
Muudatuse eesmärgiks on sätestada ajapiir kannatanu poolt kriminaalmenetluse
lõpetamise vaidlustamisele, mis kehtivas õiguses puudub. See toob kaasa olukorra, kus
ei ole päriselt selge, millal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus lõplikult jõustub ja
menetluse lõplikult lõpetatuks saab lugeda. On esinenud olukordi, kus kannatanule
saadetakse menetluse lõpetamise määruse koopia tema poolt kohtueelses menetluses
uurijale avaldatud aadressile või e-posti aadressile, kuid kannatanu otsustab
kriminaalmenetluse lõpetamist vaidlustama asuda alles mitu kuud hiljem, väites, et sai
määruse koopia kätte vähem kui kümme päeva tagasi ja seega on vaidlustamine
tähtaegne. Kuna vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema kannatanu poolt määruse
koopia tegelikust kättesaamisest ja seda momenti ei ole võimalik usaldusväärselt
tuvastada, muutubki menetluse lõpetamise vaidlustamise õigus faktiliselt kannatanu
jaoks tähtajatuks. Selline asjakorraldus rikub õiguskindlust ning võib põhjustada riigi
menetlusressursi otstarbetut kulutamist, kui kannatanu suure hilinemisega
kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustab ning menetluse lõpetamise määrus
tühistatakse, kuid asjakohased tõendid on selleks ajaks juba kadunud. Muudatusega
sätestatakse kannatanu kaebetähtajale ülempiir, mis rakendub juhul, kui menetluse
alustamata jätmise teade või lõpetamise määrus küll saadeti kannatanu poolt
menetlejale antud kontaktandmetel, kuid kannatanu selle kättesaamise kohta kinnitust
andnud ei ole – näiteks saadeti määruse koopia lihtkirjaga (see on praktikas tavapärane,
kuna tähitud kirjaga saatmine on kallis) või e-postiga, millele kannatanu
kättesaamiskinnitust vastu ei saatnud. Sellises olukorras on põhjendatud ka
kannatanule endale panna vastutus selle eest, et ta menetlejale edastab toimivad
kontaktandmed – sealjuures ei ole oluline, et tegemist oleks nt rahvastikuregistri
järgsete kontaktandmetega.
Praktikas on järjest suurem hulk menetluslikku suhtlust toimumas e-toimiku süsteemi
vahendusel, kus dokumentide kättesaamise kinnitus edastatakse automaatselt. E-
toimiku süsteemis edastatakse automaatselt ka teade selle kohta, et inimesele on
süsteemis mingi dokument saadetud, millega tal tuleks tutvuda. Kehtiv seadus ei näe
aga ette kohustust e-posti aadressi omada, mistõttu on ka võimalik, et isikul puudub
teadmine teda e-toimikus ootavast menetlusdokumendist. Seetõttu pelgalt dokumendi
e-toimikus kättesaadavaks tegemise hetkega ka õiguslikku tagajärge ei seota ning
olukorras, kus mõistliku aja järel on näha, et sinna üles pandud määrust või alustamata
jätmise teadet ei ole kätte vaadatud, tuleks menetlejal see saata isiku nendel
kontaktidel, mille ta on menetlejale avaldanud.
Analoogiline regulatsioon on kättetoimetamiseks sätestatud ka TsMS § 3141 lg-s 2:
„Kui menetlusdokumendi saaja on avaldanud samas kohtumenetluses kohtule enda või
oma esindaja aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või
teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid
kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel
saajale kättetoimetatuks.“
18) Eelnõu täiendada punktiga 75a järgmises sõnastuses:
75a) paragrahvi 208 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „kümne päeva jooksul“ tekstiosaga
„30 päeva jooksul“;“
Ettepanek peegeldab Justiits- ja Digiministeeriumi nõustumist ringkonnakohtute
seisukohaga, et süüdistuskohustusmenetluse kaebused, mida ringkonnakohus vaatab
läbi viimase kaebeinstantsina, on oma sisult kohati küllaltki keerulised ning nende
lahendamine seaduses sätestatud 10 päeva jooksul ei ole realistlik. Iseäranis
ebaproportsionaalne on ringkonnakohtule jäetud kaebuse läbivaatamise aeg võrreldes
teiste instantsidega, kes kaebust enne ringkonnakohut menetlevad – riigiprokuratuur
näiteks saab kaebuse lahendamiseks tervelt 30 päeva ning kannatanu seejärel
vaidlustamiseks samuti 30 päeva. Ei ole põhjendatud, et asjas, kus selleks ajaks võib
olla esialgsest menetlust alustamata jätvast või lõpetavast lahendist möödunud juba
160 päeva, peab ringkonnakohus lahendi tegema 10 päevaga. Kaebuse
läbivaatamiseks pikema tähtaja sätestamine annab võimaluse ka ringkonnakohtule
paremini korraldada asjade läbivaatamist prioriteetide järgi.
19) Eelnõu punkt 92 sõnastada järgmiselt:
„92) paragrahvi 230 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui menetlusosaline või menetlusväline isik soovib kaevata Riigiprokuratuuri
määruse või menetlustoimingu peale või kui ta ei nõustu Riigiprokuratuuri
määrusega, millega lahendati tema kaebus ringkonnaprokuratuuri või uurimisasutuse
tegevuse peale, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule, kelle
tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud.“;“
Muudatus tagab ka menetlusvälisele isikule võimaluse Riigiprokuratuuri määrust
vaidlustada eeluurimiskohtuniku juures, sarnaselt menetlusosalistele. Menetlusosalise
ja menetlusvälise isiku kaebeõiguse erisused siin ei ole põhjendatud, nagu on
märkinud ka advokatuur oma arvamuses.
20) Eelnõu punkt 114 sõnastada järgmiselt:
„114) paragrahvi 2561 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui isik on kahtlustatav teise astme kuriteos, mille tõendamiseseme asjaolud on
selged ja mille kohta on kogutud kõik vajalikud tõendid, võib prokuratuur kohtult
taotleda kriminaalasja lahendamist kiirmenetluses. Taotlus esitatakse 48 tunni jooksul
alates isiku kahtlustatavana ülekuulamisest või kahtlustatavana kinnipidamisest,
olenemata kuriteo toimepanemise ajast.“;“
Muudatusega parandatakse lausestusviga sätte teises lauses, kus alternatiivsete
normielementide vahelt oli puudu sidesõna „või“.
21) Eelnõu punktides 125 ja 130 asendada sõna „osaotsus“ sõnaga „otsus“ vastavas
käändes.
Muudatus on vajalik, et vältida väärtõlgendust, justkui eelnõukohaste muudatuste
järel saaks süüdistusakti fataalsete puuduste puhul õigeksmõistvat otsust ilma asja
arutamist jätkamata teha vaid siis, kui kohtu ees on otsustamiseks vähemalt kaks
süüdistusepisoodi – ühe süüdistusepisoodi puhul ei saaks tegu olla osaotsusega.
Lisatavate sätete eesmärk on kõikides kriminaalasjades võimaldada kohese
õigeksmõistva otsuse tegemine osas, milles on näha, et süüdistus on ilmselgelt
alusetu. Teisisõnu, õigeksmõistev otsus, mis tehakse ilma asja edasise arutamiseta,
võib olla osaotsus, kui pärast seda otsust mingi osa süüdistusest veel menetlusse jääb,
kuid võib olla ka lõplik kohtuotsus, kui süüdistus sellega täies mahus lahendatud
saab.
22) Eelnõu punkt 142 sõnastada järgmiselt:
„142) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Kohus lahendab tõendi lubatavuse küsimuse võimalikult kohe pärast sellekohase
vaidluse tekkimist selliselt, et vaidlustatud tõendi sisu ei saaks kohtule enne selle
lubatavuse küsimuses seisukoha võtmist teatavaks. Kui kohus otsustab tõendi
lubamatuks tunnistada, seda kohtuistungil ei uurita ja kohtutoimikusse ei võeta.“;“
Muudatus lahendab esialgses sõnastuses olnud loogikavea: olukorras, kus ei ole selge,
kas tegu on lubatud või lubamatu tõendiga, ei ole korrektne seda liigitust aluseks võtta.
Seetõttu tulebki viidata pigem vaidlustatud tõendile, mille lubamatus või lubatavus
alles selgub, kuid mille sisu ei peaks kohtule enne tõendi lubatavuse küsimuse
otsustamist teatavaks saama.
23) Eelnõu punkt 157 sõnastada järgmiselt:
„157) paragrahvi 289 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks võib tema varasemate väidete
kohta tõendeid uurida siis, kui vastaspool on ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla
seadnud.“;“
Advokatuur on juhtinud tähelepanu, et eelnõu praegune sõnastus ei ole piisavalt selge
selles osas, et seadustikku lisatav lõige 5 piirab ka muude tunnistajate ütluste
esitamist kohtus ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks. Advokatuuri arvates avab
eelnõu praegune sõnastus võimaluse tõendite paljundamiseks, st esmase tõendi
allikaks olev tunnistaja saab temale vahetult teada olevat tõendusteavet edasi rääkida
ning selle tulemusel tekib justkui tunnistajaid juurde. Advokatuuri märkus vaatab küll
mööda asjaolust, et KrMS § 289 alusel kohtu ette jõudev teave ei oma iseseisvat
tõendiväärtust ning on üksnes usaldusväärsuse hindamisel kasutatav, ent on
sellegipoolest tähelepanuväärne, kuna olenemata tõendi nö õiguslikult ette nähtud
toimest, mõjutaks täiendavate tunnistajate kutsumine intuitiivselt kohtu
otsustamisprotsessi. Seetõttu muudatusega hõlmatakse igasuguste selliste tõendite
esitamine, mille eesmärgiks on tunnistaja varasemate väidete usaldusväärsuse
kinnitamine, sh teiste isikute sel eesmärgil kohtusse tunnistajaks kutsumine.
Advokatuuri arvates tuleks siin teha viide ka KrMS § 66 lg-le 2-1 ning lubada vaid
neil alustel tunnistajaid usaldusväärsuse kinnitamiseks kutsuda, ent see piirang ei ole
põhjendatud: tõendiks tõendamiseseme asjaolu kohta on nn esmane tunnistaja ning
ülejäänud isikud, kes kohtule teavad rääkida sellest, mida nad on tunnistajalt varem
kuulnud, annavadki tegelikult ütlusi vaid selle kohta, mida nad tunnistajalt kuulsid,
mitte aga selle kohta, mida algne tunnistaja päriselt nägi või ei näinud.
24) Eelnõu punkt 189 sõnastada järgmiselt:
„189) paragrahvi 338 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „viga tõendite
hindamisel“;“
Muudatusega parandatakse viga esialgse eelnõu sõnastuses: muudetav KrMS § 338
on ühelõikeline, mistõttu muudetakse KrMS § 338 punkti 1, mitte KrMS § lõike 1
punkti 1.
25) Eelnõu punkt 198 sõnastada järgmiselt:
„198) paragrahvi 387 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Määruskaebus esitatakse 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai
vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava
kohtumääruse teinud kohtule, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 11 – 21 ei ole
sätestatud teisiti.“;“
Muudatusega parandatakse viga esialgse eelnõu tekstis olevas viites.
26) Eelnõu punkt 203 sõnastada järgmiselt:
203) paragrahvi 390 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Ringkonnakohus vaatab määruskaebuse läbi 30 päeva jooksul kaebetähtaja
möödumisest.“;“
Muudatusettepanek tõukub Tartu Ringkonnakohtu arvamusest, milles juhitakse
tähelepanu, et määruskaebuse lahendamisega ei ole mõistlik alustada enne
kaebetähtaja möödumist, kuna määruskaebusi võib kaebetähtaja jooksul laekuda veel.
Kui aga kaebust lahendama asuda kohe kaebuse saamisel ja see sattub olema
kaebetähtaja alguses, siis jääks hiljem laekuva kaebuse lahendamiseks põhjendamatult
vähe aega.
27) Eelnõu täiendada punktiga 218a järgmises sõnastuses:
„218a) paragrahvi 416 lõike 5 lõppu lisatakse tekstiosa „või süüdimõistetut ei
õnnestunud välja saata.“;“
Ettepaneku eesmärgiks on välistada olukord, kus välismaalasest süüdimõistetu viiakse
vanglast üle kinnipidamiskeskusse, st vabastatakse juba vangistuse kandmisest, kuid
hiljem siiski mingil põhjusel (olgu siis isiku enda tegevuse tõttu nt piiril või lennukis
või nt koduriigis aset leidnud ootamatute arengute tõttu) tema väljasaatmine ei õnnestu.
Kehtivas seaduses ei ole selline olukord ühemõtteliselt reguleeritud ning võib tekkida
irdtõlgendus, et süüdimõistetu tuleb sellises olukorras hoopis Eestis vabastada. On tõsi,
et isikut ei tohiks üldse vanglast vabastada, kui tema väljasaatmine ei ole kindel, ent
kui isikul puuduvad kehtivad dokumendid, siis PPA temale koduriigist väljasaatmiseks
dokumente taotleda ei saa, kuni isik viibib Eestis seaduslikul alusel. Seaduslikuks
aluseks on mh ka kinnipidamiskohas karistuse kandmine. KrMS muudatusega luuakse
selgesõnaline alus väljasaatmise ebaõnnestumise korral täitmiskohtuniku määrusega
isik uuesti karistust kandma suunata.
28) Eelnõu täiendada punktiga 218b järgmises sõnastuses:
„218b) paragrahvi 416 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tehtud määrus avalikustatakse Riigi Teatajas
käesoleva seadustiku §-s 4081 sätestatud korras.“;“
Muudatusega sätestatakse karistuse täitmisele pööramisest loobumise määruse
avalikustamine. Olukorrad, kus kohtuotsus jääb täide viimata, sest riik loobub selle
täitmisele pööramisest, on väga erandlikud ning seda enam on taoliste juhtumite
suhtes õigustatud kõrge avalik huvi. Kohtuotsuse täitmisel tekkinud küsimuste
lahendamisel tehtud määruste avalikustamise vajadusele on tähelepanu juhtinud mh
meediaettevõtjad, Tartu Ringkonnakohus ja ka Riigikohus. Riigikohus selgitas
08.11.2024.a kohtumääruses 1-21-54381, et menetlust lõpetavate kohtuotsuste ja -
määruste all tuleb mõista kohtulahendeid, millega kriminaalasja kohtulik
arutamine selle kohtuastme jaoks siduvalt lõpetatakse. Sellisteks lahenditeks on
eeskätt vastava kohtuinstantsi kohtuotsused kõigis menetlusliikides (KrMS § 238 lg 1
p 4, § 248 lg 1 p 5, § 253 p 1, § 2565 lg 1 p 2, § 309 lg 1, § 337 lg 1 ja § 361 lg 1)
ning kohtumäärused, millega kriminaalmenetlus mis tahes menetlusliigis lõpetatakse
kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise tõttu (KrMS § 199 lg 1 p-d 2-6),
seoses mõistliku aja möödumisega (KrMS § 2742) või otstarbekuse kaalutlustel
(KrMS § 274 lg-d 5-6). Erinevalt loetletud lahenditest ei ole täitemenetluses
tehtavatel määrustel kriminaalmenetlust lõpetavat toimet. Selliseid esimese ja teise
astme kohtu määruseid arvutivõrgus ei avalikustata, kuna need ei kuulu
1 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-21-5438/66
KrMS § 4081 lg 1 kohaldamisalasse. Vajaduse korral võib seadusandja
KrMS § 4081 lg 1 alusel arvutivõrgus avalikustatavate kohtulahendite ringi laiendada.
Näiteks võib kaaluda loetelu täiendamist KrMS § 426 lg 1 alusel tehtavate määruste,
aga ka muude määrustega, mille vastu võib avalikkusel olla põhjendatud huvi.
29) Eelnõu punkt 220 sõnastada järgmiselt:
„220) paragrahvi 4241 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„ (1) Kriminaalasja lahendanud maakohtu täitmiskohtunik võib vangla taotlusel
käesoleva seadustiku § 416 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel ning § 416
lõikes 2 sätestatut ja karistuse eesmärke arvesse võttes oma määrusega vabastada
süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest. Karistusest vabastamise taotluse
lahendamisel kuulab täitmiskohtunik ära prokuratuuri seisukoha.“;“
Muudatusega muudetakse vangistuse täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise
kohtualluvust selliselt, et neid küsimusi hakkab lahendama selle maakohtu
täitmiskohtunik, kus asi lahendati, st kus tehti sisuline otsus, mille alusel isik
karistust kannab. Muudatus on tingitud sellest, et viimaste aastate erinevate otsuste
tulemusel on Eestis kinnipeetavad koondunud Viru ja Tallinna vanglatesse. Kehtiv
kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et isiku ennetähtaegse karistusest
vabastamise taotlust lahendab karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu
täitmiskohtunik. See tähendab, et samal ajal kui mujal Eestis täitmiskohtunike
koormus kahaneb ja on näiteks Pärnu Maakohtus praktiliselt olematu, siis Harju ja
Viru maakohtutes koormus kasvab ning hakkab ebaproportsionaalselt mõjutama
nende kohtute töökoormust. Sealjuures toimub karistuse kandmisega seotud
küsimuste lahendamine eelkõige video vahendusel peetavatel istungitel, mistõttu
esialgsed kaalutlused, miks karistuse kandmisel tekkinud küsimusi vangla asukoha
järgses kohtus lahendati, tänapäeval ei ole enam aktuaalsed. Seetõttu on kohtute
koormuse ühtlasemaks ja proportsionaalsemaks jaotamiseks põhjendatud kõikide
täitmiskohtuniku asjade jaotamine sellele maakohtule, kus kriminaalasi lahendati.
Sellise ettepaneku on teinud mh ka Harju Maakohus.
30) Täiendada eelnõu punktiga 220a järgmises sõnastuses:
„220a) paragrahvi 4241 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „või väljasaatmisest“
tekstiosaga „või kui süüdimõistetut ei õnnestunud välja saata.“;“
Ettepaneku eesmärgiks on välistada olukord, kus välismaalasest süüdimõistetu
viiakse vanglast üle kinnipidamiskeskusse, st vabastatakse juba vangistuse
kandmisest, kuid hiljem siiski mingil põhjusel (olgu siis isiku enda tegevuse tõttu nt
piiril või lennukis või nt koduriigis aset leidnud ootamatute arengute tõttu) tema
väljasaatmine ei õnnestu. Kehtivas seaduses ei ole selline olukord ühemõtteliselt
reguleeritud ning võib tekkida irdtõlgendus, et süüdimõistetu tuleb sellises olukorras
hoopis Eestis vabastada. On tõsi, et isikut ei tohiks üldse vanglast vabastada, kui
tema väljasaatmine ei ole kindel, ent kui isikul puuduvad kehtivad dokumendid, siis
PPA temale koduriigist väljasaatmiseks dokumente taotleda ei saa, kuni isik viibib
Eestis seaduslikul alusel. Seaduslikuks aluseks on mh ka kinnipidamiskohas karistuse
kandmine. KrMS muudatusega luuakse selgesõnaline alus väljasaatmise
ebaõnnestumise korral täitmiskohtuniku määrusega isik uuesti karistust kandma
suunata.
31) Täiendada eelnõu punktiga 220b järgmises sõnastuses:
„220b) paragrahvi 4241 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Kui täitmiskohtunik jätab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse
rahuldamata, võib uue taotluse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest
vabastamiseks käesoleva paragrahvi alusel esitada mitte varem kui ühe aasta
möödumisel eelmise taotluse rahuldamata jätmisest.“;“
Muudatuse eesmärgiks on vältida olukorda, kus vanglas karistust kandev
välismaalane ujutab kohtusüsteemi üle taotlustega enda enne tähtaega karistusest
vabastamiseks. Riigikohus on leidnud, et vanglal ei ole kinnipeetava poolt KrMS §
4241 alusel esitatavate taotluste kohtule edastamise juures kaalutlusõigust, mistõttu,
nagu Tartu Ringkonnakohtu arvamuses läbinägelikult märgitakse, ei välista kehtivas
õiguses miski seesuguste taotluste esitamist sisuliselt järgmisel päeval pärast eelmise
rahuldamata jätmist. See ei ole mõistlik ega ka kooskõlas üldise lähenemisega, mille
kohaselt on karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise taastaotlemise eel teatud
kohustuslik aeg mh ka kodumaistel süüdimõistetutel. Puudub põhjus, miks
välismaalastest süüdimõistetud võiksid selliseid taotlusi esitada ilma piiranguteta.
Muudatusega sätestatakse, et uue taotluse võib süüdimõistetu esitada pärast aasta
möödumist eelmise taotluse rahuldamata jätmisest. See ei piira muudel alustel
taotluste esitamist ega läbivaatamist.
32) Täiendada eelnõu punktiga 220c järgmises sõnastuses:
„220c) paragrahvides 425, 426 ja 4261 asendatakse tekstiosa „karistuse täitmise
asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik“ tekstiosaga „kriminaalasja lahendanud
maakohtu täitmiskohtunik“ vastavas käändes;“
Muudatusega karistuse täideviimisel tekkinud küsimuste lahendamise kohtualluvust
selliselt, et neid küsimusi hakkab lahendama selle maakohtu täitmiskohtunik, kus asi
lahendati, st kus tehti sisuline otsus, mille alusel isik karistust kannab. Muudatus on
tingitud sellest, et viimaste aastate erinevate otsuste tulemusel on Eestis
kinnipeetavad koondunud Viru ja Tallinna vanglatesse. Kehtiv kriminaalmenetluse
seadustik näeb ette, et isiku ennetähtaegse karistusest vabastamise taotlust lahendab
karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik. See tähendab, et samal
ajal kui mujal Eestis täitmiskohtunike koormus kahaneb ja on näiteks Pärnu
Maakohtus praktiliselt olematu, siis Harju ja Viru maakohtutes koormus kasvab ning
hakkab ebaproportsionaalselt mõjutama nende kohtute töökoormust. Sealjuures
toimub karistuse kandmisega seotud küsimuste lahendamine eelkõige video
vahendusel peetavatel istungitel, mistõttu esialgsed kaalutlused, miks karistuse
kandmisel tekkinud küsimusi vangla asukoha järgses kohtus lahendati, tänapäeval ei
ole enam aktuaalsed. Seetõttu on kohtute koormuse ühtlasemaks ja
proportsionaalsemaks jaotamiseks põhjendatud kõikide täitmiskohtuniku asjade
jaotamine sellele maakohtule, kus kriminaalasi lahendati. Sellise ettepaneku on
teinud mh ka Harju Maakohus.
33) Eelnõu punkt 222 sõnastada järgmiselt:
„222) paragrahvi 432 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Määruse peale, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisel
tekkinud küsimused, võib prokuratuur ja muu menetlusosaline, keda määrus puudutab,
esitada määruskaebuse.
(6) Määrus, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisel tekkinud
küsimused, avalikustatakse käesoleva seadustiku §-s 4081 sätestatud korras.“;“
Muudatusega sätestatakse karistuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisel (sh
karistuse kandmisest osaline vabastamine, tingimisi mõistetud karistuse täitmisele
pööramine, karistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine) tehtud kohtulahendite
avalikustamine. Kohtuotsuse täitmisel tekkinud küsimuste lahendamisel tehtud
määruste avalikustamise vajadusele on tähelepanu juhtinud mh meediaettevõtjad,
Tartu Ringkonnakohus ja ka Riigikohus. Riigikohus selgitas 08.11.2024.a
kohtumääruses 1-21-54382, et menetlust lõpetavate kohtuotsuste ja -määruste all
tuleb mõista kohtulahendeid, millega kriminaalasja kohtulik arutamine selle
kohtuastme jaoks siduvalt lõpetatakse. Sellisteks lahenditeks on eeskätt vastava
kohtuinstantsi kohtuotsused kõigis menetlusliikides (KrMS § 238 lg 1 p 4, § 248 lg 1
p 5, § 253 p 1, § 2565 lg 1 p 2, § 309 lg 1, § 337 lg 1 ja § 361 lg 1) ning
kohtumäärused, millega kriminaalmenetlus mis tahes menetlusliigis lõpetatakse
kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise tõttu (KrMS § 199 lg 1 p-d 2-6),
seoses mõistliku aja möödumisega (KrMS § 2742) või otstarbekuse kaalutlustel
(KrMS § 274 lg-d 5-6). Erinevalt loetletud lahenditest ei ole täitemenetluses
tehtavatel määrustel kriminaalmenetlust lõpetavat toimet. Selliseid esimese ja teise
astme kohtu määruseid arvutivõrgus ei avalikustata, kuna need ei kuulu
KrMS § 4081 lg 1 kohaldamisalasse. Vajaduse korral võib seadusandja
KrMS § 4081 lg 1 alusel arvutivõrgus avalikustatavate kohtulahendite ringi laiendada.
Näiteks võib kaaluda loetelu täiendamist KrMS § 426 lg 1 alusel tehtavate määruste,
aga ka muude määrustega, mille vastu võib avalikkusel olla põhjendatud huvi.
Avalikkusel on huvi saada infot, mis saab süüdimõistetu karistusest. Samuti on
oluline, et sellekohane kohtupraktika oleks teada, kuna võimaldab saavutada suurema
ennustatavuse ja seeläbi suurema õiguskindluse. Eriti olukorras, kus karistuse
täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise asjad jaotuvad edaspidi kohtunike vahel
üle riigi, on oluline kohtupraktika ühtlustamise ja kvaliteetse õigusemõistmise jaoks
see, et kohtulahendid oleks avalikud ja juurdepääsetavad. Muudatusettepanek hõlmab
kõikide KrMS 18. peatüki 4. jao alusel tehtud lahendite avalikustamist.
34) Lisada eelnõusse § 41 järgmises sõnastuses:
„§ 41 Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 29 lõikes 2 asendatakse tekstiosa
„kriminaalmenetluse seadustiku § 12614 punktides 2, 4, 5, 6 ja 7“ tekstiosaga
„kriminaalmenetluse seadustiku § 12614 lõike 11 punktides 1 – 5“.“
2 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-21-5438/66
Muudatuse vajadusele juhtis tähelepanu Siseministeerium. Muudatusega
korrigeeritakse RSVS § 29 tekstis olev ebatäpsus ning uuendatakse viited lähtuvalt
eelnõukohaselt muudetava kriminaalmenetluse seadustiku sätete numeratsioonist.
35) Asendada eelnõu § 7 tekstis sõna „aprillil“ sõnata „juunil“
Seadusemuudatuse jõustumise kuupäev peab võimaldama piisava pikkusega
ülemineku- ja harjumise perioodi. Kuna mitmed muudatused vajavad edukaks
rakendumiseks ka kriminaalmenetluses osalejate koolitamist, ei ole realistlik, et isegi
kui seaduseelnõu menetlemine sujub viivituste ja tõrgeteta, saaks piisavad
ettevalmistused tehtud juba aprilli alguseks. Seetõttu on otstarbekam seaduse
jõustumine ette näha ajavaruga, mis võimaldab kõikidel asjaosalistel uuendusteks
ettevalmistused teha.
Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Andreas Kangur [email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Riigikogu õiguskomisjon [email protected] JDM muudatusettepanekud kriminaalkohtupidamise optimeerimise eelnõule 560 SE
Lugupeetud õiguskomisjoni esimees
Riigikogu menetluses on kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus
(kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) 560 SE. Justiits- ja
Digiministeerium palub muuta ja täiendada nimetatud eelnõu vastavalt käesolevale kirjale.
Muudatusettepanekute tegemisel on silmas peetud mh Riigikogule eelnõu kohta 27.02.2025
kella 19:00ks esitatud arvamusi ja ettepanekuid, millest ministeeriumi hinnangul kindlasti
toetamist väärivad on allpool muudatusettepanekuteks vormistatud. Samuti on
ministeeriumile teatavaks saanud mõningad praktikas esile kerkinud probleemid, mille
lahendamiseks on seaduse operatiivne täiendamine otstarbekas. Täpsemad selgitused ja
põhjendused muudatusettepanekute kohta on allpool iga muudatusettepaneku juures.
Justiits- ja Digiministeerium palub Riigikogu menetluses olevas seaduseelnõus 560 SE teha
alljärgnevad muudatused.
1) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 3 sõnastada järgmiselt:
“(3) Kohus võib menetlusosalist või muud isikut kohustada kohtuistungil osalema
videosilla vahendusel, kui see võimaldaks vältida viivitust kohtumenetluses või on
vajalik rahvatervise või avaliku julgeoleku tagamiseks ja täidetud on käesoleva
paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused.“
Meie 01.03.2025 nr 8-1/2062-1
Muudatusega lubatakse sõnaselgelt kohtuistungil isikuid video vahendusel osalema
kohustada ka rahvatervise ja avaliku julgeoleku huvides, nt olukorras, kus
nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on soovitav vältida rahvakogunemisi või on oht,
et nt kannatanu või tunnistaja isiklik ilmumine kohtusse võiks provotseerida rünnaku
kohtumajas viibivate inimeste vastu. Ettepanek lähtub TÜ arvamusest.
2) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 4 sõnastada järgmiselt:
„(4) Süüdistatavat võib kohus üldmenetluses kohtuistungil videosilla vahendusel
osalema kohustada üksnes juhul, kui täidetud on käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatud tingimused, süüdistataval on olemas või talle tagatakse vajaliku tehnilise
lahenduse kasutamise võimalus ning see on vajalik rahvatervise või avaliku
julgeoleku tagamiseks või selleta tekiks oht, et kriminaalasjas lõpplahendit mõistliku
aja jooksul teha ei ole võimalik.“
Muudatusega lubatakse sõnaselgelt kohtuistungil süüdistatavat video vahendusel
osalema kohustada ka rahvatervise ja avaliku julgeoleku huvides, nt olukorras, kus
nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on soovitav vältida rahvakogunemisi või on oht,
et nt kannatanu või tunnistaja isiklik ilmumine kohtusse võiks provotseerida rünnaku
kohtumajas viibivate inimeste vastu. Ettepanek lähtub TÜ arvamusest.
3) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 5 sõnastada järgmiselt:
“(5) Kui kohus peab kohtuistungi videosilla vahendusel, tuleb kohtumajas
menetlusosalistele tagada võimalus kohtuistungil osalemiseks ja mõistlikule arvule
pealtvaatajatele võimalus avaliku istungi jälgimiseks. Kinnipidamisasutuses viibivale
menetlusosalisele võib istungil osalemiseks vajaliku tehnilise võimaluse luua
kinnipidamisasutuses.“
Muudatusega täpsustatakse, et vaid avaliku kohtuistungi jälgimiseks tuleb
pealtvaatajatele võimalus luua ning välistatakse valearusaam, justkui video teel
toimuva kohtuistungi puhul oleks pealtvaatajatele tekitatud eraldi alus kohtuistungi
jälgimiseks.
4) Eelnõu täiendada punktiga 8a järgmises sõnastuses:
„8a) paragrahvi 151 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
㤠151. Kohtuliku arutamise katkematus ja viivitamatus ning taotluste
õigeaegsus““.
Ettepanek tõukub advokatuuri poolt Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud
märkustest, mille kohaselt oleks paragrahvi uus tekst selle praegust pealkirja
muutmata jättes üllatuslik.
5) Eelnõu punkt 10 sõnastada järgmiselt:
“10) paragrahvi 19 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „ringkonnakohtu koosseisu“
tekstiosaga „ringkonnakohtu kollegiaalsesse koosseisu“;
Muudatus tõukub Tartu ja Tallinna ringkonnakohtute arvamuses väljendatud
seisukohast, mille kohaselt ringkonnakohtutes kolmeliikmeliste koosseisude
laiaulatusliku üheliikmeliste koosseisudega asendamise korral läheks ringkonnakohtu
praktika ebaühtlaseks. Samuti on väljendatud muret, et vaid üheliikmelises
koosseisus maakohtu lahendite tühistamine õõnestaks maakohtu autoriteeti
ringkonnakohtu arvelt. Kollegiaalse koosseisu kasutamine kehtivas seaduses
sätestatud juhtudel ringkonnakohtute hinnangul ainuisikuliste koosseisude
kasutamisega võrreldes märgatavat lisa-ajakulu ei tähenda, kuid võib
ringkonnakohtute praktika ebaühtlasemaks muutumise tõttu lõppastmes
kohtusüsteemile ja õiguskorrale kahjulikult mõjuda. Seetõttu ringkonnakohtu
kohtukoosseisude muutmisest loobutakse. Allesjäänud muudatus täpsustab § 19 lg 2
sõnastust, vältimaks potentsiaalset väärtõlgendust, justkui saaks ringkonnakohtu
esimees maakohtuniku ringkonnakohtu nimel kohtuasju lahendama kaasata
ainuisikulises koosseisus.
6) Eelnõu p 13 kohane KrMS § 441 lõike 3 muudatusettepanek sõnastada järgmiselt:
„(3) Kui kohus määrab kohtumenetluses asenduskaitsja, peab Eesti Advokatuur
nimetama kaitsja ühe kuu jooksul arvates kohtumääruse tegemisest. Nimetatud
asenduskaitsjal on kohustus osaleda kohtumenetluses hiljemalt kahe kuu möödumisel
tema nimetamisest arvates. Kui kohtumääruse koostamisest arvates ühe kuu jooksul
selgub, et valitud või määratud kaitsja saab ise asuda kaitsekohustust täitma, võib
kohus asenduskaitsja määramise tühistada ja asenduskaitsja kaitsekohustusest
vabastada, teatades sellest advokatuurile.“
Ettepanek tõukub advokatuuri märkusest, et praeguses eelnõus pakutava sõnastuse
puhul ei ole selge, millist toimet omab asenduskaitsja määramise tühistamine
kaitsekohustusele. Lisatava tekstiosa „ja asenduskaitsja kaitsekohustusest vabastada“
eesmärgiks on selgitada, et enne asenduskaitsja määramise tühistamist kaitsekohustus
asenduskaitsjal siiski eksisteeris, mitte ei olnud algusest peale õigusliku tähenduseta.
7) Täiendada eelnõu punktiga 13a järgmises sõnastuses:
„13a) paragrahvi 47 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) saada juriidiliselt või füüsiliselt isikult ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse
asutusest
kaitseülesande täitmiseks vajalikke andmeid ja dokumente;“;“
Täienduse eesmärgiks on anda kaitsjale senisest parem võimalus kaitseülesande
täitmiseks mh kohtueelses menetluses. Ettepaneku sätte lisamiseks on teinud
advokatuur juba varasemalt ning muudatuse ajendiks on see, et kaitsjad sageli ei saa
kätte kaitseülesande täitmiseks vajalikke materjale riigi- ja kohaliku omavalitsuse
asutustelt. Selle muudatusega ei looda eraldiseisvat alust kriminaalmenetluses
uurimisasutustelt või prokuratuurilt teabe nõudmiseks – kriminaalmenetluse teabe
avaldamist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik eraldi. Muudatusettepanek
toimib koos järgmise ettepanekuga.
8) Täiendada eelnõu punktiga 13b järgmises sõnastuses:
“13b) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:
„(4) Kaitsja võib esitada eeluurimiskohtunikule või kohtule taotluse teabevaldaja
kohustamiseks väljastama andmeid ja dokumente, kui teabevaldaja alusetult keeldub
neid kaitsjale kaitseülesande täitmiseks väljastamast. Kohus vaatab taotluse läbi 14
päeva jooksul taotluse saamisest, kuulates vajadusel ära andmevaldaja, ning taotluse
rahuldamise korral määrab tähtaja, mille jooksul tuleb taotletud andmed või
dokumendid väljastada.
(5) Teabevaldajat, kes jätab temale käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel pandud
kohustuse täitmata, võib eeluurimiskohtunik või kohus kaitsja taotlusel trahvida.“;“
Lõike 4 funktsiooniks on sätestada teabe nõudmisel tekkinud vaidluse lahendamise
kord. Nimelt kui teabevaldaja keeldub kaitsjale soovitud teabe väljastamisest, on
kaitsjal võimalus pöörduda eeluurimiskohtuniku või kohtumenetluses asja menetleva
kohtu poole, kes kaitsja taotluse lahendab ja juhul, kui keeldumine oli alusetu,
kohustab teabevaldajat kaitsjale nõutud andmed või dokumendid väljastama. Taotlust
lahendades tuleb kohtul hinnata, kas andmete või dokumentide väljastamisest
keeldumiseks on õiguslik alus ning kui kaalukas on kaitsja vajadus soovitud
materjalide järele. Ka kaitsja nõudmised andmete saamiseks peavad olema
proportsionaalsed ega tohi ülemääraselt riivata kolmandate isikute õigusi.
Lõige 5 tagab lõike 4 kohase kohtumääruse täitmist seeläbi, et kohtu määruse täitmata
jätmise puhul võib kaitsja esitada taotluse andmevaldaja trahvimiseks.
9) Eelnõu punkt 43 sõnastada järgmiselt:
“43) paragrahvi 135 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Kohtumäärus, millega lahendatakse kautsjoni kohaldamise küsimus, on
vaidlustatav määruskaebuse korras.“;“
Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda
mulje, et kohtu poolt omal algatusel kautsjoni määramine ei ole määruskaebuse
korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus tõkendi küsimust lahendades hindab valesti
süüdistatava pakkumineku- ja retsidiivsusriski, võib tähendada kriminaalmenetluse
venima jäämist ning võib ohtu seada kaaskodanike elud, mistõttu selle küsimuse
vaidlustamise võimalus tuleb tagada.
10) Eelnõu punkt 45 sõnastada järgmiselt:
„45) paragrahvi 1371 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Kohtumäärus, millega lahendatakse elektroonilise valve kohaldamise küsimus,
on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;
Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda
mulje, et kohtu poolt omal algatusel elektroonilise valve kohaldamine ei ole
määruskaebuse korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus tõkendi küsimust lahendades
hindab valesti süüdistatava pakkumineku- ja retsidiivsusriski, võib tähendada
kriminaalmenetluse venima jäämist ning võib ohtu seada kaaskodanike elud, mistõttu
selle küsimuse vaidlustamise võimalus tuleb tagada.
11) Eelnõu punkt 49 sõnastada järgmiselt:
„49) paragrahvi 141 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Määrus, millega otsustati kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamise
küsimus, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;
Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda
mulje, et kohtu poolt omal algatusel süüdistatava ametist kõrvaldamine ei ole
määruskaebuse korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus ise omal algatusel sellise
menetluse tagamise meetme kasutusele võtab, peaks olema väga erandlik, kuid pole
sellegipoolest välistatud. Seda enam on oluline sätestada, et ametist kõrvaldamise
küsimuses tehtud kohtulahend on igal juhul vaidlustatav määruskaebuse korras, kuna
meetme kohaldamine võiks süüdistatava jaoks omada väga kaugeleulatuvaid ja
pöördumatuid järelmeid.
12) Eelnõu punkti 54 kohase § 145 lõike 6 punktist 3 jätta välja semikoolon ning sama
lõike punkt 5 lugeda sama lõike punktiks 4.
Ettepanekuga korrigeeritakse trükiviga.
13) Eelnõu punkti 54 kohase § 145 lõike 9 viimane lause lugeda sama paragrahvi lõikeks
10.
Ettepanekuga viiakse eraldi lõikesse õigusreegel, mis on ülejäänud lõike 9 tekstiga
liiga kaudselt seotud ja väärib eraldi lõikena esile tõstmist. Sellele on viidanud ka
advokatuur oma arvamuses.
14) Eelnõu punkt 65 sõnastada järgmiselt:
“65) paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kui kohus on süüdistatavale määranud asenduskaitsja, kellel on kaitsekohustus
samaaegselt valitud kaitsjaga, võib kohus määrata, et menetluskulu hulka arvatakse asenduskaitsja ja valitud kaitsja poolt täidetud kaitseülesannete kattuvas osas ainult
määratud asenduskaitsja tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kui kohtu
hinnangul tingis asenduskaitsja määramise valitud kaitsja või süüdistatava menetlust
venitav tegevus.“;“
Muudatusettepanekuga täpsustatakse valitud kaitsja ja temaga paralleelselt tegutseva
määratud asenduskaitsja tasude hüvitamist. Senisest sõnastusest võib jääda mulje, et
isegi juhul, kui valitud kaitsja on teinud tööd nt 10 istungil ja vaid viimastel paaril
istungil menetlust venitanud ja sellega tinginud asenduskaitsja määramise, võiks ka
õigeksmõistva otsuse korral süüdistatavale jätta hüvitamata kõik valitud kaitsjale
makstud tasud. See ei oleks põhjendatud ning kujutaks endast drakoonilist
kaitseõiguse riivet. Vajadusele täpsustuse järele on tähelepanu juhtinud ka
advokatuur.
15) Eelnõu punkt 66 sõnastada järgmiselt:
„66) paragrahvi 185 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui
apellatsioon jääb osaliselt rahuldamata, võib kohus apellatsioonimenetluse kulud jätta
osaliselt apellandi kanda.“;“
Eelnõu punkti 66 praegune sõnastus on ebaõnnestunud ja võib mõnel juhul tuua
kaasa soovimatuid lahendeid. Näiteks olukorras, kus prokuratuur esitab apellatsiooni,
mis osaliselt rahuldatakse, võiks eelnõu praegune sõnastus tähendada seda, et ehkki
kogu apellatsioonimenetluse on põhjustanud prokuratuur oma osaliselt põhjendamatu
apellatsiooniga, ei peaks riik justkui osa menetluskuludest siiski hüvitama. Muudetud
sõnastus annab kohtule paindlikkuse kaebemenetluse kulude jaotamisel arvesse võtta
seda, millises osas on kaebus põhjendatud – ning põhjendamatus osas panna
kaebemenetluse kulud kaebuse esitajale.
16) Eelnõu punkt 67 sõnastada järgmiselt:
„67) paragrahvi 186 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui
kassatsioon jääb osaliselt rahuldamata, võib kohus kassatsioonimenetluse kulud jätta
osaliselt kassaatori kanda.“;“
Eelnõu punkti 67 praegune sõnastus on ebaõnnestunud ja võib mõnel juhul tuua
kaasa soovimatuid lahendeid. Näiteks olukorras, kus prokuratuur esitab kassatsiooni,
mis vaid osaliselt rahuldatakse, võiks eelnõu praegune sõnastus tähendada seda, et
ehkki kogu kassatsioonimenetluse on põhjustanud prokuratuur oma osaliselt
põhjendamatu kaebusega, ei peaks riik justkui osa menetluskuludest siiski hüvitama.
Muudetud sõnastus annab kohtule paindlikkuse kaebemenetluse kulude jaotamisel
arvesse võtta seda, millises osas on kaebus põhjendatud – ning põhjendamatus osas
panna kaebemenetluse kulud kaebuse esitajale.
17) Eelnõu punkt 74 sõnastada järgmiselt:
„74) paragrahvi 207 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse võib esitada
kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendustega teate, prokuratuuri koostatud
kaebuse lahendamise määruse või põhjendustega kriminaalmenetluse lõpetamise
määruse koopia saamisest arvates kümne päeva jooksul, kuid mitte pärast ühe kuu
möödumist nimetatud teate või määruse koopia saatmisest kannatanu poolt menetlejale
avaldatud aadressile või elektronposti aadressile.“;“
Muudatuse eesmärgiks on sätestada ajapiir kannatanu poolt kriminaalmenetluse
lõpetamise vaidlustamisele, mis kehtivas õiguses puudub. See toob kaasa olukorra, kus
ei ole päriselt selge, millal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus lõplikult jõustub ja
menetluse lõplikult lõpetatuks saab lugeda. On esinenud olukordi, kus kannatanule
saadetakse menetluse lõpetamise määruse koopia tema poolt kohtueelses menetluses
uurijale avaldatud aadressile või e-posti aadressile, kuid kannatanu otsustab
kriminaalmenetluse lõpetamist vaidlustama asuda alles mitu kuud hiljem, väites, et sai
määruse koopia kätte vähem kui kümme päeva tagasi ja seega on vaidlustamine
tähtaegne. Kuna vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema kannatanu poolt määruse
koopia tegelikust kättesaamisest ja seda momenti ei ole võimalik usaldusväärselt
tuvastada, muutubki menetluse lõpetamise vaidlustamise õigus faktiliselt kannatanu
jaoks tähtajatuks. Selline asjakorraldus rikub õiguskindlust ning võib põhjustada riigi
menetlusressursi otstarbetut kulutamist, kui kannatanu suure hilinemisega
kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustab ning menetluse lõpetamise määrus
tühistatakse, kuid asjakohased tõendid on selleks ajaks juba kadunud. Muudatusega
sätestatakse kannatanu kaebetähtajale ülempiir, mis rakendub juhul, kui menetluse
alustamata jätmise teade või lõpetamise määrus küll saadeti kannatanu poolt
menetlejale antud kontaktandmetel, kuid kannatanu selle kättesaamise kohta kinnitust
andnud ei ole – näiteks saadeti määruse koopia lihtkirjaga (see on praktikas tavapärane,
kuna tähitud kirjaga saatmine on kallis) või e-postiga, millele kannatanu
kättesaamiskinnitust vastu ei saatnud. Sellises olukorras on põhjendatud ka
kannatanule endale panna vastutus selle eest, et ta menetlejale edastab toimivad
kontaktandmed – sealjuures ei ole oluline, et tegemist oleks nt rahvastikuregistri
järgsete kontaktandmetega.
Praktikas on järjest suurem hulk menetluslikku suhtlust toimumas e-toimiku süsteemi
vahendusel, kus dokumentide kättesaamise kinnitus edastatakse automaatselt. E-
toimiku süsteemis edastatakse automaatselt ka teade selle kohta, et inimesele on
süsteemis mingi dokument saadetud, millega tal tuleks tutvuda. Kehtiv seadus ei näe
aga ette kohustust e-posti aadressi omada, mistõttu on ka võimalik, et isikul puudub
teadmine teda e-toimikus ootavast menetlusdokumendist. Seetõttu pelgalt dokumendi
e-toimikus kättesaadavaks tegemise hetkega ka õiguslikku tagajärge ei seota ning
olukorras, kus mõistliku aja järel on näha, et sinna üles pandud määrust või alustamata
jätmise teadet ei ole kätte vaadatud, tuleks menetlejal see saata isiku nendel
kontaktidel, mille ta on menetlejale avaldanud.
Analoogiline regulatsioon on kättetoimetamiseks sätestatud ka TsMS § 3141 lg-s 2:
„Kui menetlusdokumendi saaja on avaldanud samas kohtumenetluses kohtule enda või
oma esindaja aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või
teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid
kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel
saajale kättetoimetatuks.“
18) Eelnõu täiendada punktiga 75a järgmises sõnastuses:
75a) paragrahvi 208 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „kümne päeva jooksul“ tekstiosaga
„30 päeva jooksul“;“
Ettepanek peegeldab Justiits- ja Digiministeeriumi nõustumist ringkonnakohtute
seisukohaga, et süüdistuskohustusmenetluse kaebused, mida ringkonnakohus vaatab
läbi viimase kaebeinstantsina, on oma sisult kohati küllaltki keerulised ning nende
lahendamine seaduses sätestatud 10 päeva jooksul ei ole realistlik. Iseäranis
ebaproportsionaalne on ringkonnakohtule jäetud kaebuse läbivaatamise aeg võrreldes
teiste instantsidega, kes kaebust enne ringkonnakohut menetlevad – riigiprokuratuur
näiteks saab kaebuse lahendamiseks tervelt 30 päeva ning kannatanu seejärel
vaidlustamiseks samuti 30 päeva. Ei ole põhjendatud, et asjas, kus selleks ajaks võib
olla esialgsest menetlust alustamata jätvast või lõpetavast lahendist möödunud juba
160 päeva, peab ringkonnakohus lahendi tegema 10 päevaga. Kaebuse
läbivaatamiseks pikema tähtaja sätestamine annab võimaluse ka ringkonnakohtule
paremini korraldada asjade läbivaatamist prioriteetide järgi.
19) Eelnõu punkt 92 sõnastada järgmiselt:
„92) paragrahvi 230 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui menetlusosaline või menetlusväline isik soovib kaevata Riigiprokuratuuri
määruse või menetlustoimingu peale või kui ta ei nõustu Riigiprokuratuuri
määrusega, millega lahendati tema kaebus ringkonnaprokuratuuri või uurimisasutuse
tegevuse peale, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule, kelle
tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud.“;“
Muudatus tagab ka menetlusvälisele isikule võimaluse Riigiprokuratuuri määrust
vaidlustada eeluurimiskohtuniku juures, sarnaselt menetlusosalistele. Menetlusosalise
ja menetlusvälise isiku kaebeõiguse erisused siin ei ole põhjendatud, nagu on
märkinud ka advokatuur oma arvamuses.
20) Eelnõu punkt 114 sõnastada järgmiselt:
„114) paragrahvi 2561 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui isik on kahtlustatav teise astme kuriteos, mille tõendamiseseme asjaolud on
selged ja mille kohta on kogutud kõik vajalikud tõendid, võib prokuratuur kohtult
taotleda kriminaalasja lahendamist kiirmenetluses. Taotlus esitatakse 48 tunni jooksul
alates isiku kahtlustatavana ülekuulamisest või kahtlustatavana kinnipidamisest,
olenemata kuriteo toimepanemise ajast.“;“
Muudatusega parandatakse lausestusviga sätte teises lauses, kus alternatiivsete
normielementide vahelt oli puudu sidesõna „või“.
21) Eelnõu punktides 125 ja 130 asendada sõna „osaotsus“ sõnaga „otsus“ vastavas
käändes.
Muudatus on vajalik, et vältida väärtõlgendust, justkui eelnõukohaste muudatuste
järel saaks süüdistusakti fataalsete puuduste puhul õigeksmõistvat otsust ilma asja
arutamist jätkamata teha vaid siis, kui kohtu ees on otsustamiseks vähemalt kaks
süüdistusepisoodi – ühe süüdistusepisoodi puhul ei saaks tegu olla osaotsusega.
Lisatavate sätete eesmärk on kõikides kriminaalasjades võimaldada kohese
õigeksmõistva otsuse tegemine osas, milles on näha, et süüdistus on ilmselgelt
alusetu. Teisisõnu, õigeksmõistev otsus, mis tehakse ilma asja edasise arutamiseta,
võib olla osaotsus, kui pärast seda otsust mingi osa süüdistusest veel menetlusse jääb,
kuid võib olla ka lõplik kohtuotsus, kui süüdistus sellega täies mahus lahendatud
saab.
22) Eelnõu punkt 142 sõnastada järgmiselt:
„142) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Kohus lahendab tõendi lubatavuse küsimuse võimalikult kohe pärast sellekohase
vaidluse tekkimist selliselt, et vaidlustatud tõendi sisu ei saaks kohtule enne selle
lubatavuse küsimuses seisukoha võtmist teatavaks. Kui kohus otsustab tõendi
lubamatuks tunnistada, seda kohtuistungil ei uurita ja kohtutoimikusse ei võeta.“;“
Muudatus lahendab esialgses sõnastuses olnud loogikavea: olukorras, kus ei ole selge,
kas tegu on lubatud või lubamatu tõendiga, ei ole korrektne seda liigitust aluseks võtta.
Seetõttu tulebki viidata pigem vaidlustatud tõendile, mille lubamatus või lubatavus
alles selgub, kuid mille sisu ei peaks kohtule enne tõendi lubatavuse küsimuse
otsustamist teatavaks saama.
23) Eelnõu punkt 157 sõnastada järgmiselt:
„157) paragrahvi 289 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks võib tema varasemate väidete
kohta tõendeid uurida siis, kui vastaspool on ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla
seadnud.“;“
Advokatuur on juhtinud tähelepanu, et eelnõu praegune sõnastus ei ole piisavalt selge
selles osas, et seadustikku lisatav lõige 5 piirab ka muude tunnistajate ütluste
esitamist kohtus ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks. Advokatuuri arvates avab
eelnõu praegune sõnastus võimaluse tõendite paljundamiseks, st esmase tõendi
allikaks olev tunnistaja saab temale vahetult teada olevat tõendusteavet edasi rääkida
ning selle tulemusel tekib justkui tunnistajaid juurde. Advokatuuri märkus vaatab küll
mööda asjaolust, et KrMS § 289 alusel kohtu ette jõudev teave ei oma iseseisvat
tõendiväärtust ning on üksnes usaldusväärsuse hindamisel kasutatav, ent on
sellegipoolest tähelepanuväärne, kuna olenemata tõendi nö õiguslikult ette nähtud
toimest, mõjutaks täiendavate tunnistajate kutsumine intuitiivselt kohtu
otsustamisprotsessi. Seetõttu muudatusega hõlmatakse igasuguste selliste tõendite
esitamine, mille eesmärgiks on tunnistaja varasemate väidete usaldusväärsuse
kinnitamine, sh teiste isikute sel eesmärgil kohtusse tunnistajaks kutsumine.
Advokatuuri arvates tuleks siin teha viide ka KrMS § 66 lg-le 2-1 ning lubada vaid
neil alustel tunnistajaid usaldusväärsuse kinnitamiseks kutsuda, ent see piirang ei ole
põhjendatud: tõendiks tõendamiseseme asjaolu kohta on nn esmane tunnistaja ning
ülejäänud isikud, kes kohtule teavad rääkida sellest, mida nad on tunnistajalt varem
kuulnud, annavadki tegelikult ütlusi vaid selle kohta, mida nad tunnistajalt kuulsid,
mitte aga selle kohta, mida algne tunnistaja päriselt nägi või ei näinud.
24) Eelnõu punkt 189 sõnastada järgmiselt:
„189) paragrahvi 338 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „viga tõendite
hindamisel“;“
Muudatusega parandatakse viga esialgse eelnõu sõnastuses: muudetav KrMS § 338
on ühelõikeline, mistõttu muudetakse KrMS § 338 punkti 1, mitte KrMS § lõike 1
punkti 1.
25) Eelnõu punkt 198 sõnastada järgmiselt:
„198) paragrahvi 387 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Määruskaebus esitatakse 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai
vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava
kohtumääruse teinud kohtule, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 11 – 21 ei ole
sätestatud teisiti.“;“
Muudatusega parandatakse viga esialgse eelnõu tekstis olevas viites.
26) Eelnõu punkt 203 sõnastada järgmiselt:
203) paragrahvi 390 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Ringkonnakohus vaatab määruskaebuse läbi 30 päeva jooksul kaebetähtaja
möödumisest.“;“
Muudatusettepanek tõukub Tartu Ringkonnakohtu arvamusest, milles juhitakse
tähelepanu, et määruskaebuse lahendamisega ei ole mõistlik alustada enne
kaebetähtaja möödumist, kuna määruskaebusi võib kaebetähtaja jooksul laekuda veel.
Kui aga kaebust lahendama asuda kohe kaebuse saamisel ja see sattub olema
kaebetähtaja alguses, siis jääks hiljem laekuva kaebuse lahendamiseks põhjendamatult
vähe aega.
27) Eelnõu täiendada punktiga 218a järgmises sõnastuses:
„218a) paragrahvi 416 lõike 5 lõppu lisatakse tekstiosa „või süüdimõistetut ei
õnnestunud välja saata.“;“
Ettepaneku eesmärgiks on välistada olukord, kus välismaalasest süüdimõistetu viiakse
vanglast üle kinnipidamiskeskusse, st vabastatakse juba vangistuse kandmisest, kuid
hiljem siiski mingil põhjusel (olgu siis isiku enda tegevuse tõttu nt piiril või lennukis
või nt koduriigis aset leidnud ootamatute arengute tõttu) tema väljasaatmine ei õnnestu.
Kehtivas seaduses ei ole selline olukord ühemõtteliselt reguleeritud ning võib tekkida
irdtõlgendus, et süüdimõistetu tuleb sellises olukorras hoopis Eestis vabastada. On tõsi,
et isikut ei tohiks üldse vanglast vabastada, kui tema väljasaatmine ei ole kindel, ent
kui isikul puuduvad kehtivad dokumendid, siis PPA temale koduriigist väljasaatmiseks
dokumente taotleda ei saa, kuni isik viibib Eestis seaduslikul alusel. Seaduslikuks
aluseks on mh ka kinnipidamiskohas karistuse kandmine. KrMS muudatusega luuakse
selgesõnaline alus väljasaatmise ebaõnnestumise korral täitmiskohtuniku määrusega
isik uuesti karistust kandma suunata.
28) Eelnõu täiendada punktiga 218b järgmises sõnastuses:
„218b) paragrahvi 416 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tehtud määrus avalikustatakse Riigi Teatajas
käesoleva seadustiku §-s 4081 sätestatud korras.“;“
Muudatusega sätestatakse karistuse täitmisele pööramisest loobumise määruse
avalikustamine. Olukorrad, kus kohtuotsus jääb täide viimata, sest riik loobub selle
täitmisele pööramisest, on väga erandlikud ning seda enam on taoliste juhtumite
suhtes õigustatud kõrge avalik huvi. Kohtuotsuse täitmisel tekkinud küsimuste
lahendamisel tehtud määruste avalikustamise vajadusele on tähelepanu juhtinud mh
meediaettevõtjad, Tartu Ringkonnakohus ja ka Riigikohus. Riigikohus selgitas
08.11.2024.a kohtumääruses 1-21-54381, et menetlust lõpetavate kohtuotsuste ja -
määruste all tuleb mõista kohtulahendeid, millega kriminaalasja kohtulik
arutamine selle kohtuastme jaoks siduvalt lõpetatakse. Sellisteks lahenditeks on
eeskätt vastava kohtuinstantsi kohtuotsused kõigis menetlusliikides (KrMS § 238 lg 1
p 4, § 248 lg 1 p 5, § 253 p 1, § 2565 lg 1 p 2, § 309 lg 1, § 337 lg 1 ja § 361 lg 1)
ning kohtumäärused, millega kriminaalmenetlus mis tahes menetlusliigis lõpetatakse
kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise tõttu (KrMS § 199 lg 1 p-d 2-6),
seoses mõistliku aja möödumisega (KrMS § 2742) või otstarbekuse kaalutlustel
(KrMS § 274 lg-d 5-6). Erinevalt loetletud lahenditest ei ole täitemenetluses
tehtavatel määrustel kriminaalmenetlust lõpetavat toimet. Selliseid esimese ja teise
astme kohtu määruseid arvutivõrgus ei avalikustata, kuna need ei kuulu
1 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-21-5438/66
KrMS § 4081 lg 1 kohaldamisalasse. Vajaduse korral võib seadusandja
KrMS § 4081 lg 1 alusel arvutivõrgus avalikustatavate kohtulahendite ringi laiendada.
Näiteks võib kaaluda loetelu täiendamist KrMS § 426 lg 1 alusel tehtavate määruste,
aga ka muude määrustega, mille vastu võib avalikkusel olla põhjendatud huvi.
29) Eelnõu punkt 220 sõnastada järgmiselt:
„220) paragrahvi 4241 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„ (1) Kriminaalasja lahendanud maakohtu täitmiskohtunik võib vangla taotlusel
käesoleva seadustiku § 416 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel ning § 416
lõikes 2 sätestatut ja karistuse eesmärke arvesse võttes oma määrusega vabastada
süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest. Karistusest vabastamise taotluse
lahendamisel kuulab täitmiskohtunik ära prokuratuuri seisukoha.“;“
Muudatusega muudetakse vangistuse täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise
kohtualluvust selliselt, et neid küsimusi hakkab lahendama selle maakohtu
täitmiskohtunik, kus asi lahendati, st kus tehti sisuline otsus, mille alusel isik
karistust kannab. Muudatus on tingitud sellest, et viimaste aastate erinevate otsuste
tulemusel on Eestis kinnipeetavad koondunud Viru ja Tallinna vanglatesse. Kehtiv
kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et isiku ennetähtaegse karistusest
vabastamise taotlust lahendab karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu
täitmiskohtunik. See tähendab, et samal ajal kui mujal Eestis täitmiskohtunike
koormus kahaneb ja on näiteks Pärnu Maakohtus praktiliselt olematu, siis Harju ja
Viru maakohtutes koormus kasvab ning hakkab ebaproportsionaalselt mõjutama
nende kohtute töökoormust. Sealjuures toimub karistuse kandmisega seotud
küsimuste lahendamine eelkõige video vahendusel peetavatel istungitel, mistõttu
esialgsed kaalutlused, miks karistuse kandmisel tekkinud küsimusi vangla asukoha
järgses kohtus lahendati, tänapäeval ei ole enam aktuaalsed. Seetõttu on kohtute
koormuse ühtlasemaks ja proportsionaalsemaks jaotamiseks põhjendatud kõikide
täitmiskohtuniku asjade jaotamine sellele maakohtule, kus kriminaalasi lahendati.
Sellise ettepaneku on teinud mh ka Harju Maakohus.
30) Täiendada eelnõu punktiga 220a järgmises sõnastuses:
„220a) paragrahvi 4241 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „või väljasaatmisest“
tekstiosaga „või kui süüdimõistetut ei õnnestunud välja saata.“;“
Ettepaneku eesmärgiks on välistada olukord, kus välismaalasest süüdimõistetu
viiakse vanglast üle kinnipidamiskeskusse, st vabastatakse juba vangistuse
kandmisest, kuid hiljem siiski mingil põhjusel (olgu siis isiku enda tegevuse tõttu nt
piiril või lennukis või nt koduriigis aset leidnud ootamatute arengute tõttu) tema
väljasaatmine ei õnnestu. Kehtivas seaduses ei ole selline olukord ühemõtteliselt
reguleeritud ning võib tekkida irdtõlgendus, et süüdimõistetu tuleb sellises olukorras
hoopis Eestis vabastada. On tõsi, et isikut ei tohiks üldse vanglast vabastada, kui
tema väljasaatmine ei ole kindel, ent kui isikul puuduvad kehtivad dokumendid, siis
PPA temale koduriigist väljasaatmiseks dokumente taotleda ei saa, kuni isik viibib
Eestis seaduslikul alusel. Seaduslikuks aluseks on mh ka kinnipidamiskohas karistuse
kandmine. KrMS muudatusega luuakse selgesõnaline alus väljasaatmise
ebaõnnestumise korral täitmiskohtuniku määrusega isik uuesti karistust kandma
suunata.
31) Täiendada eelnõu punktiga 220b järgmises sõnastuses:
„220b) paragrahvi 4241 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Kui täitmiskohtunik jätab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse
rahuldamata, võib uue taotluse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest
vabastamiseks käesoleva paragrahvi alusel esitada mitte varem kui ühe aasta
möödumisel eelmise taotluse rahuldamata jätmisest.“;“
Muudatuse eesmärgiks on vältida olukorda, kus vanglas karistust kandev
välismaalane ujutab kohtusüsteemi üle taotlustega enda enne tähtaega karistusest
vabastamiseks. Riigikohus on leidnud, et vanglal ei ole kinnipeetava poolt KrMS §
4241 alusel esitatavate taotluste kohtule edastamise juures kaalutlusõigust, mistõttu,
nagu Tartu Ringkonnakohtu arvamuses läbinägelikult märgitakse, ei välista kehtivas
õiguses miski seesuguste taotluste esitamist sisuliselt järgmisel päeval pärast eelmise
rahuldamata jätmist. See ei ole mõistlik ega ka kooskõlas üldise lähenemisega, mille
kohaselt on karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise taastaotlemise eel teatud
kohustuslik aeg mh ka kodumaistel süüdimõistetutel. Puudub põhjus, miks
välismaalastest süüdimõistetud võiksid selliseid taotlusi esitada ilma piiranguteta.
Muudatusega sätestatakse, et uue taotluse võib süüdimõistetu esitada pärast aasta
möödumist eelmise taotluse rahuldamata jätmisest. See ei piira muudel alustel
taotluste esitamist ega läbivaatamist.
32) Täiendada eelnõu punktiga 220c järgmises sõnastuses:
„220c) paragrahvides 425, 426 ja 4261 asendatakse tekstiosa „karistuse täitmise
asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik“ tekstiosaga „kriminaalasja lahendanud
maakohtu täitmiskohtunik“ vastavas käändes;“
Muudatusega karistuse täideviimisel tekkinud küsimuste lahendamise kohtualluvust
selliselt, et neid küsimusi hakkab lahendama selle maakohtu täitmiskohtunik, kus asi
lahendati, st kus tehti sisuline otsus, mille alusel isik karistust kannab. Muudatus on
tingitud sellest, et viimaste aastate erinevate otsuste tulemusel on Eestis
kinnipeetavad koondunud Viru ja Tallinna vanglatesse. Kehtiv kriminaalmenetluse
seadustik näeb ette, et isiku ennetähtaegse karistusest vabastamise taotlust lahendab
karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik. See tähendab, et samal
ajal kui mujal Eestis täitmiskohtunike koormus kahaneb ja on näiteks Pärnu
Maakohtus praktiliselt olematu, siis Harju ja Viru maakohtutes koormus kasvab ning
hakkab ebaproportsionaalselt mõjutama nende kohtute töökoormust. Sealjuures
toimub karistuse kandmisega seotud küsimuste lahendamine eelkõige video
vahendusel peetavatel istungitel, mistõttu esialgsed kaalutlused, miks karistuse
kandmisel tekkinud küsimusi vangla asukoha järgses kohtus lahendati, tänapäeval ei
ole enam aktuaalsed. Seetõttu on kohtute koormuse ühtlasemaks ja
proportsionaalsemaks jaotamiseks põhjendatud kõikide täitmiskohtuniku asjade
jaotamine sellele maakohtule, kus kriminaalasi lahendati. Sellise ettepaneku on
teinud mh ka Harju Maakohus.
33) Eelnõu punkt 222 sõnastada järgmiselt:
„222) paragrahvi 432 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Määruse peale, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisel
tekkinud küsimused, võib prokuratuur ja muu menetlusosaline, keda määrus puudutab,
esitada määruskaebuse.
(6) Määrus, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisel tekkinud
küsimused, avalikustatakse käesoleva seadustiku §-s 4081 sätestatud korras.“;“
Muudatusega sätestatakse karistuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisel (sh
karistuse kandmisest osaline vabastamine, tingimisi mõistetud karistuse täitmisele
pööramine, karistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine) tehtud kohtulahendite
avalikustamine. Kohtuotsuse täitmisel tekkinud küsimuste lahendamisel tehtud
määruste avalikustamise vajadusele on tähelepanu juhtinud mh meediaettevõtjad,
Tartu Ringkonnakohus ja ka Riigikohus. Riigikohus selgitas 08.11.2024.a
kohtumääruses 1-21-54382, et menetlust lõpetavate kohtuotsuste ja -määruste all
tuleb mõista kohtulahendeid, millega kriminaalasja kohtulik arutamine selle
kohtuastme jaoks siduvalt lõpetatakse. Sellisteks lahenditeks on eeskätt vastava
kohtuinstantsi kohtuotsused kõigis menetlusliikides (KrMS § 238 lg 1 p 4, § 248 lg 1
p 5, § 253 p 1, § 2565 lg 1 p 2, § 309 lg 1, § 337 lg 1 ja § 361 lg 1) ning
kohtumäärused, millega kriminaalmenetlus mis tahes menetlusliigis lõpetatakse
kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise tõttu (KrMS § 199 lg 1 p-d 2-6),
seoses mõistliku aja möödumisega (KrMS § 2742) või otstarbekuse kaalutlustel
(KrMS § 274 lg-d 5-6). Erinevalt loetletud lahenditest ei ole täitemenetluses
tehtavatel määrustel kriminaalmenetlust lõpetavat toimet. Selliseid esimese ja teise
astme kohtu määruseid arvutivõrgus ei avalikustata, kuna need ei kuulu
KrMS § 4081 lg 1 kohaldamisalasse. Vajaduse korral võib seadusandja
KrMS § 4081 lg 1 alusel arvutivõrgus avalikustatavate kohtulahendite ringi laiendada.
Näiteks võib kaaluda loetelu täiendamist KrMS § 426 lg 1 alusel tehtavate määruste,
aga ka muude määrustega, mille vastu võib avalikkusel olla põhjendatud huvi.
Avalikkusel on huvi saada infot, mis saab süüdimõistetu karistusest. Samuti on
oluline, et sellekohane kohtupraktika oleks teada, kuna võimaldab saavutada suurema
ennustatavuse ja seeläbi suurema õiguskindluse. Eriti olukorras, kus karistuse
täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise asjad jaotuvad edaspidi kohtunike vahel
üle riigi, on oluline kohtupraktika ühtlustamise ja kvaliteetse õigusemõistmise jaoks
see, et kohtulahendid oleks avalikud ja juurdepääsetavad. Muudatusettepanek hõlmab
kõikide KrMS 18. peatüki 4. jao alusel tehtud lahendite avalikustamist.
34) Lisada eelnõusse § 41 järgmises sõnastuses:
„§ 41 Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 29 lõikes 2 asendatakse tekstiosa
„kriminaalmenetluse seadustiku § 12614 punktides 2, 4, 5, 6 ja 7“ tekstiosaga
„kriminaalmenetluse seadustiku § 12614 lõike 11 punktides 1 – 5“.“
2 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-21-5438/66
Muudatuse vajadusele juhtis tähelepanu Siseministeerium. Muudatusega
korrigeeritakse RSVS § 29 tekstis olev ebatäpsus ning uuendatakse viited lähtuvalt
eelnõukohaselt muudetava kriminaalmenetluse seadustiku sätete numeratsioonist.
35) Asendada eelnõu § 7 tekstis sõna „aprillil“ sõnata „juunil“
Seadusemuudatuse jõustumise kuupäev peab võimaldama piisava pikkusega
ülemineku- ja harjumise perioodi. Kuna mitmed muudatused vajavad edukaks
rakendumiseks ka kriminaalmenetluses osalejate koolitamist, ei ole realistlik, et isegi
kui seaduseelnõu menetlemine sujub viivituste ja tõrgeteta, saaks piisavad
ettevalmistused tehtud juba aprilli alguseks. Seetõttu on otstarbekam seaduse
jõustumine ette näha ajavaruga, mis võimaldab kõikidel asjaosalistel uuendusteks
ettevalmistused teha.
Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Andreas Kangur [email protected]