Eelnõu kooskõlastamiseks

EELNÕU
13.03.2026


Konsulaarseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Konsulaarseaduse muutmine

Konsulaarseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 9 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „või erikutse“;

2) paragrahvi 9 lõigetest 2 ja 3 jäetakse välja tekstiosa „ega erikutset“;

3) paragrahvi 10 pealkirjast ning lõigetest 1 ja 4 jäetakse välja tekstiosa „ja erikutse“;

4) paragrahvi 10 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 12 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „asutab ja selle“;

6) paragrahvi 12 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Konsulaarametniku konsulaarteenuse ja konsulaarabi osutamise toimingud registreeritakse konsulaarametniku ametitoimingute ja diplomaatiliste passide andmekogus.“;

7) paragrahvi 121 lõikes 1 asendatakse sõna „elektrooniline“ sõnadega „riigi infosüsteemi kuuluv“;

8) paragrahvi 121 lõikest 5 jäetakse välja tekstiosa „asutab ja selle“;

9) paragrahvi 121 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 14. Dokumentide säilitamine
Konsulaarametnik tagab  konsulaarülesannete täitmise käigus loodud või saadud dokumentide säilimise ja kasutatavuse õigusaktidega sätestatud tähtaja jooksul ja korras.“;

11) paragrahvi 18 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 20 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ja konsulaararhiivi üleandmise Välisministeeriumi määratud isikule“;

13) paragrahvi 25 tekstist jäetakse välja tekstiosa „konsulaararhiivi,“;

14) seaduse 3. peatükki täiendatakse §-dega 251 ja 252 järgmises sõnastuses:
„§ 251. Aukonsuliks kandideerija ja aukonsuli isikuandmete töötlemine
Välisministeerium töötleb aukonsuliks kandideerija ja aukonsuli isikuandmeid välissuhtlemisseaduse § 9 lõike 14 punkti 7 ja § 117 kohaselt.

§ 252. Isikuandmete töötlemine aukonsuli poolt
(1) Aukonsul töötleb isikuandmeid konsulaarteenuse ja konsulaarabi osutamiseks käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras.
(2) Aukonsul töötleb käesoleva seaduse § 12 lõikes 3 nimetatud isikuandmeid ja § 12 lõike 1 alusel antud valdkonna eest vastutava ministri määruses sätestatud isikuandmeid käesolevas seaduses ettenähtud erisustega.
(3) Aukonsul edastab isikuandmeid sisaldava teabe Eesti Vabariigi välisesindusele või Välisministeeriumi konsulaarosakonnale ja hävitab selle pärast igakordset konsulaarteenuse või konsulaarabi osutamist.“;

15) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Konsulaarsekretär võib osutada käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 nimetatud konsulaarteenuseid, juhul kui tegemist ei ole esmakordse Eesti kodaniku passi või isikutunnistuse taotlemisega.“;

16) paragrahvi 27 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 27. Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmise taotluse edastamine ning passi ja isikutunnistuse väljastamine
(1) Konsulaarametnik edastab Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse menetlusse võtmiseks Politsei- ja Piirivalveametile isikut tõendavate dokumentide seaduse kohaselt.“;

17) paragrahvi 27 lõiget 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Konsulaarametnik või aukonsul väljastab isikutunnistuse välisriigis viibivale Eesti kodanikule isikut tõendavate dokumentide seaduse kohaselt. Nende aukonsulite loetelu, kellel on õigus väljastada isikutunnistus, kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga kooskõlastatult valdkonna eest vastutava ministriga.“;

18) paragrahvi 271 lõige 1 ja 30 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

19) paragrahvi 30 lõike 3 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja paragrahvis 311 nimetatud toiminguid tehakse tõestamisseaduse kohaselt, arvestades järgmisi erisusi:“;

20) paragrahvi 30 lõike 3 punktid 4 ja 5 ning lõiked 31 ja 32 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 30 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud toimingul on samasugune tähendus kui notariaalsel tõestamistoimingul kinnitamise vormis.“;

22) paragrahvid 301 ja 31 tunnistatakse kehtetuks;

23) seadust täiendatakse §-ga 311 järgmises sõnastuses:
„§ 311. Tõestamistoiming erandkorras
(1) Konsulaarametnik võib notariaalselt kinnitada volikirju ja pärandist loobumise avaldusi erandkorras juhul, kui seda taotleb kirjalikult Eesti kodanik, kes viibib välisriigi kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari või pädeva ametiisiku poole. Selline notariaalselt kinnitatud volikiri ja pärandist loobumise avaldus on võrdne Eesti notari tõestatud volikirja või pärandist loobumise avaldusega.
(2) Pärandist loobumise avaldus edastatakse konsulaarametniku poolt pärast kinnitamist viivitamata pärimismenetlust läbiviivale notarile.
(3) Erandkorras tehtava tõestamistoimingu eest tuleb tasuda riigilõivu.“;

24) paragrahvid 32, 34–36 ning 40 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 33 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Abieluvõimetõendi, perekonnasündmuse korduva tõendi ja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 21 nimetatud mitmekeelse standardvormi ja sellele lisatava perekonnasündmuse korduva tõendi või abieluvõimetõendi väljastamise eest, käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 22 nimetatud väljavõtte väljastamise ning välisriigis koostatud perekonnaseisudokumentide alusel andmehõivekande tegemise eest tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras.“;

26) paragrahvi 43 lõike 4 punkti 8 täiendatakse pärast tekstiosa „sellekohane pädevus“ tekstiosaga „ või“;

27) paragrahvi 43 lõike 4 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks;

28) paragrahvi 44 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „aukonsul edastab“ tekstiosaga „põhjendatul juhul ja “;

29) paragrahvi 47 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 47. Elamisloa ja elamisõiguse taotluse edastamine ning elamisloa ja elamisõigust tõendava dokumendi väljastamine
(1) Konsulaarametnik edastab välisriigi kodaniku elamisloa taotluse või elamisõiguse taotluse menetlusse võtmiseks Politsei- ja Piirivalveametile välismaalaste seaduse ja Euroopa Liidu kodaniku seaduse kohaselt.“;

30) paragrahvid 53 lõige 6 ning 59 tunnistatakse kehtetuks;

31) paragrahvi 61 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Konsulaarametnik või aukonsul esindab kinnipeetud või karistust kandva Eesti kodaniku või välismaalase huve konsulaarpiirkonna asutuses tema taotlusel juhul, kui on põhjendatud kahtlus, et isiku põhiõigused ei ole kinnipidamisasutuses tagatud.“;

32) paragrahvi 61 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahvi 64 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Hädasolijale antav tagatiseta rahaline abi võib seisneda muus rahaliselt arvutatavas abis ja konsulaarabi osutamisega seotud vältimatutes kuludes.
(22) Välisministeerium võib kriisiolukorras osutada konsulaarabi, nõudmata tagasimaksmise kohustuse vormi täitmist, kui konsulaarabi osutamine on vältimatu.“;

34) paragrahvi 64 lõiget 31 täiendatakse pärast tekstiosa „Eesti kodanik“ tekstiosaga „või välismaalane “;

35) paragrahvi 64 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Konsulaarabi kulude tagasimaksmise korra, tagatiseta rahalise abi taotluse vormi ning konsulaarabi kulude tagasimaksmise kohustuse vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

36) paragrahvi 64 lõige 61 tunnistatakse kehtetuks;

37) seadust täiendatakse §-ga 641 järgmises sõnastuses:
„§ 641. Kulude hüvitamine Eesti ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide vahel
(1) Välisministeeriumil on õigus Euroopa Liidu liikmesriigi esindamata kodanikule konsulaarabi osutamise järel nõuda abiga seotud kulude hüvitamist tema kodakondsusjärgselt liikmesriigilt.
(2) Kui teine Euroopa Liidu liikmesriik edastab Välisministeeriumile valdkonna eest vastutava ministri määruses kehtestatud vormil kulude hüvitamise taotluse, hüvitab Välisministeerium asjaomasele Euroopa Liidu liikmesriigile kulud 12 kuu jooksul.
(3) Välisministeerium võib paluda Euroopa Liidu liikmesriigi esindamata kodaniku kodakondsusjärgselt liikmesriigilt kriisiolukorras konsulaarabi osutamise kulude proportsionaalset hüvitamist, jagades tegelikult kantud kulude kogusumma abi saanud kodanike arvuga.
(4) Kui Eesti sai abistamiseks rahalist toetust liidu kodanikukaitse mehhanismi kaudu, määratakse Euroopa Liidu liikmesriigi esindamata kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigi osa suurus kindlaks pärast liidu osa mahaarvamist.“;

38) paragrahvi 67 lõiget 1 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:
„41) perekonnaseisutoiming;“;

39) paragrahvi 67 lõike 1 punkt 10 tunnistatakse kehtetuks;

40) seadust täiendatakse §-ga 701 järgmises sõnastuses:
㤠701. Perekonnaseisutoiming
Konsulaarametnik teeb perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud tingimustel ja korras andmehõivekandeid välisesindusele esitatud välisriigis koostatud perekonnaseisudokumentide alusel.“;

41) paragrahv 71 tunnistatakse kehtetuks;

42) seadust täiendatakse §-ga 753 järgmises sõnastuses:
㤠753. Konsulaarametniku erikutse kaotamine
2027. aasta 1. jaanuaril konsulaarametniku erikutset omavad isikud loetakse konsulaarametniku kutset omavaks.“.

§ 2. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine

Isikut tõendavate dokumentide seaduses tehakse järgmine muudatus:

1) paragrahvi 15 lõike 5 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) väljastab Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse välisriigis viibivale Eesti kodanikule;“.

§ 3. Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine

Perekonnaseisustoimingute seaduses tehakse järgmine muudatus:

1) paragrahvi 47 muudetakse ja jäetakse välja tekstiosa „või konsulaarametniku tõestatud“.

§ 4. Rahvastikuregistri seaduse muutmine

Rahvastikuregistri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahv 40 lõike 3 punkti 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksuse, Eesti välisesinduse konsulaarametniku, välisriigi notari või teise ametiisiku, kellel on selle riigi õiguse kohaselt vastav pädevus, poolt kinnitatud taotluse alusel volitatud töötleja isikukoodi riigi andmekogusse kandmiseks seaduse või andmekogu põhimääruse alusel.“;
2) paragrahvi 40 lisatakse lõige 31 järgmises sõnastuses:
„Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud välisriigi notari või teise ametiisiku, kellel on selle riigi õiguse kohaselt vastav pädevus, poolt kinnitatud taotlus peab olema legaliseeritud või kinnitatud tunnistusega (apostille’ga) välja arvatud juhul kui välisleping näeb ette teisiti.“.

§ 5. Pärimisseaduse muutmine

Pärimisseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 176 lõiget 22 muudetakse ja jäetakse välja tekstiosa „, erikutsega konsulaarametnikud“;

2) paragrahvi 1771 lõiget 2 muudetakse ja jäetakse välja tekstiosa „või konsulaarametnik“.

§ 6. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 43 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Konsulaarametnikul on õigus isiku, Eesti riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse organi, samuti välisriigi riigiasutuse põhjendatud taotlusel, diplomaatilise noodi alusel või välislepingus ette nähtud juhul vabastada isik käesoleva seaduse §-s 304, 309, 310, 314, 316, 319 lõikes 1 või 5 nimetatud toimingu eest riigilõivu tasumisest või vähendada tasutava riigilõivu määra, lähtudes isiku majanduslikust olukorrast või kultuuri-, välis-, arengupoliitilisest või muust olulisest avalikust huvist.“;

2) paragrahvi 86 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Karistusregistri paberkandjal teate väljastamise eest rohkem kui üks kord aasta jooksul tasutakse riigilõivu 4 eurot ja välisesinduses 20 eurot.“;

3) paragrahvi 272 lõiget 1 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Kui toimingut taotletakse välisesinduses ja taotleja elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis, tasutakse riigilõivu 150 eurot.“;

4) paragrahvi 272 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) E-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 165 eurot.“;

5) paragrahvi 272 lõike 7 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „20 eurot“ tekstiosaga „ja välisesinduses 50 eurot“;

6) paragrahv 272 lõike 7 teist lauset täiendatakse pärast tekstiosa „30 eurot“ tekstiosaga „ja välisesinduses 60 eurot“;

7) paragrahvi 272 lõiget 8 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Kui toimingut taotletakse välisesinduses ja taotleja elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis, tasutakse riigilõivu 180 eurot.“;

8) paragrahvi 272 lõike 10 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „25 eurot“ tekstiosaga „ja välisesinduses 55 eurot“;

9) paragrahvi 272 lõiget 10 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Kui toimingut taotletakse välisesinduses ja taotleja elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis, tasutakse riigilõivu 110 eurot.“;

10) paragrahvi 272 lõiget 11 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Kui toimingut taotletakse välisesinduses ja taotleja elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis, tasutakse riigilõivu 220 eurot.“;

11) paragrahvi 272 lõike 13 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „35 eurot“ tekstiosaga „ja välisesinduses 65 eurot“;

12) paragrahvi 272 lõiget 13 täiendatakse pärast esimest lauset lausega järgmises sõnastuses:
„Kui toimingut taotletakse välisesinduses ja taotleja elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis, tasutakse riigilõivu 130 eurot.“;

13) paragrahvi 272 lõike 13 teist lauset muudetakse ja lauseosa „elamisloa“ asendatakse lauseosaga „elamisloakaardi“;

14) paragrahvi 272 lõike 19 punktid 1–3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) 35 eurot, kui reisidokument on kadunud, varastatud või hävinud või kui taotlejal ei ole seda muul põhjusel võimalik mõistliku aja jooksul saada;
2) 160 eurot, kui reisidokument on kehtivuse kaotanud;
3) 55 eurot, kui tegemist on alla üheaastase lapsega, kellele ei ole eelnevalt väljastatud isikut tõendavat dokumenti.“;

15) paragrahvi 272 lõige 20 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(20) Käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3, 7, 8, 10, 11 või 13 nimetatud dokumendi välisesinduses või aukonsuli kaudu väljastamise eest tasutakse dokumendi taotlemisel riigilõivu 35 eurot.“;

16) paragrahvi 272 lõiget 20 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Kui taotleja elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis, tasutakse käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3, 8 või 11 nimetatud dokumendi välisesinduses või aukonsuli kaudu väljastamise eest dokumendi taotlemisel riigilõivu 70 eurot.“;

17) paragrahvi 272 täiendatakse lõikega 211 järgmises sõnastuses:
„(211) Käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3, 7, 8, 10, 11 või 13 nimetatud dokumendi taotluse esitamisel välisriigis väljaspool välisesinduse ruume lisandub tasutavale riigilõivu määrale 20 eurot.“;

18) paragrahvi 2721 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Isiku taotlusel isikutunnistuse, elamisloakaardi ja digitaalse isikutunnistuse kasutajale dokumenti kantud sertifikaatide uute turvakoodide väljastamise eest tasutakse riigilõivu 10 eurot ja välisesinduses 35 eurot. Kui toimingut taotletakse välisesinduses ja taotleja elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis, tasutakse riigilõivu 70 eurot.“;

19) seaduse 13. peatüki 1. jagu täiendatakse 3. jaotisega järgmises sõnastuses:

„3. jaotis
Konsulaarteenused

§ 3032. Dokumendi legaliseerimine
Dokumendi legaliseerimise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 45 eurot.“;

20) paragrahvi 304 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Konsulaarametnikule teada olevate asjaolude kohta tõendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 60 eurot.“;

21) paragrahvi 305 lõiked 1 ja 11 tunnistatakse kehtetuks;

22) paragrahvi 305 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Notariaalse kinnitamise eest tasutakse riigilõivu 60 eurot.“;

23) paragrahvi 305 lõiked 3 ja 4 ja paragrahvid 306 ja 308 tunnistatakse kehtetuks;

24) paragrahvi 309 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Dokumendi legaliseerimise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 60 eurot.“;

25) paragrahvid 310–313 tunnistatakse kehtetuks;

26) paragrahvi 314 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Välisesinduse kaudu dokumendi tellimise eest tasutakse riigilõivu 40 eurot.“;

27) paragrahvi 315 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Dokumendi tunnistusega (apostille’ga) kinnitamise tellimise eest tasutakse riigilõivu 40 eurot.“;

28) paragrahvi 316 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Välisesinduse kaudu dokumendi edastamise eest tasutakse riigilõivu 60 eurot.“;

29) paragrahvi 317 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Välisesinduse kaudu hagiavalduse, nõude või dokumendi teatavakstegemise eest tasutakse riigilõivu 30 eurot.“;

30) paragrahvi 319 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Eesti kodaniku või välismaalase välisriigis kinnitatud või tuvastatud perekonnaseisuandmete muudatuste, välja arvatud surma andmete andmehõivekandega rahvastikuregistrisse kandmise eest perekonnaseisutoimingute seaduse § 50 lõike 1 kohaselt tasutakse riigilõivu 60 eurot, kui toimingut taotletakse välisesinduses ja andmehõivega seotud Eesti kodaniku või välismaalase elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis. Riigilõivu ei pea tasuma juhul kui andmehõivekandega seotud vähemalt ühe Eesti kodaniku või välismaalase elukoht on registreeritud välismaal.“;

31) seadust täiendatakse §-ga 3192 järgmises sõnastuses:
„§ 3192. Toimingu tegemine väljaspool välisesindust
Käesolevas jaos kirjeldatud toimingu tegemise eest väljaspool välisesinduse ruume lisandub toimingu riigilõivu määrale 20 eurot.“;

32) paragrahv 320 tunnistatakse kehtetuks.

§ 7. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 6 punktid 3, 7, 9, 10, 12 ja 16 jõustuvad 2027. aasta 2. juunil.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus … 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt) allkirjastaja nimi
allkirjastaja ametinimetus

Konsulaarseaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõuga muudetakse konsulaarseadust (edaspidi KonS), isikut tõendavate dokumentide seadust (edaspidi ITDS), perekonnaseisutoimingute seadust (edaspidi PKTS), rahvastikuregistri seadust (edaspidi RRS), pärimisseadust (edaspidi PärS) ja riigilõivuseadust (edaspidi RLS). Eelnõu eesmärk on ajakohastada konsulaarteenuste osutamist ning luua tingimused avaliku sektori ressursside tõhusaks kasutamiseks. Eelnõuga vähendatakse konsulaarametnike töökoormust eelkõige tehniliste tööde osas, et tekiks võimalus täita efektiivsemalt välisesinduse põhifunktsioone. Ühtlasi lõpetatakse välisesinduste vahendatavate konsulaarteenuste osutamine, millele on olemas mõistlikud alternatiivid või mille osutamine ei ole praktikas põhjendatud.
Eelnõuga ei kasva halduskoormus ettevõtjatele, inimestele või vabaühendustele.
Eelnõuga viiakse välisesinduses ja Välisministeeriumis pakutavate konsulaarteenuste riigilõivumäärad vastavusse toimingu tegemise kuludega. Praegu ei ole need kooskõlas RLS-i § 4 lõikes 1 nimetatud kulupõhimõttega. Kõrgem riigilõivumäär kehtestatakse neile konsulaarklientidele, kelle elukoht on rahvastikuregistri andmetel Eestis, kuid kes soovivad konsulaarteenust saada välisesindusest. Seaduse rakendamisel kasvab riigilõivudest saadav tulu. Prognooside kohaselt laekub 2027. aastal riigieelarvesse kuni 300 000 eurot rohkem riigilõive.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Välisministeeriumi konsulaarosakonna lauaülem Erle Ignatjev ([email protected]) ja konsulaarosakonna 2. büroo (konsulaarabi büroo) nõunik Karen Tikenberg ([email protected]), eelnõu ja seletuskirja koostamisse panustasid lisaks ka konsulaarosakonna peadirektor Tiina Nirk ([email protected]), 1. büroo (konsulaarteenuste büroo) büroo direktor Anne-Ly Ader ([email protected]), sama büroo nõunikud Peeter Püvi ([email protected]), Monika Metspalu ([email protected]) ja Tanel Jõks ([email protected]) ning konsulaarosakonna 2. büroo (konsulaarabi büroo) direktor Margus Särglepp ([email protected]).
Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Välisministeeriumi juriidilise osakonna 3. büroo (riigisisese õiguse büroo) jurist Hanna Maria Kokla ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud keeletoimetaja Riina Martinson (OÜ Täheviirg, [email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõu on osaliselt seotud Siseministeeriumi väljatöötatava kodakondsuse seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõuga1. Eelnõuga ei võeta üle Euroopa Liidu õigust, kuid täpsustakse sätteid, millega on üle võetud nõukogu direktiiv (EL) 2015/637, mis käsitleb koordineerimis- ja koostöömeetmeid, millega hõlbustatakse liidu esindamata kodanike konsulaarkaitset kolmandates riikides ning tunnistatakse kehtetuks otsus 95/553/EÜ (ELT L 106, 24.04.2015, lk 1–13).
Kavandatav muudatus seostub valdkondlike arengukavade „Välispoliitika arengukava 2030“ ja „Eesti digiühiskond 2030“ eesmärkidega. Välispoliitika arengukava seab eesmärgiks, et välisesindustes osutatavad konsulaarteenused oleksid mugavamad ning vastaksid e-riigi mainele.2
Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Koalitsioonileppe punkti järgi lähtub välispoliitika ja rahvusvaheline suhtlus põhimõttest, et rahvusvaheline kord peab rajanema territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõttel. Konsulaarteenuste ümberkorraldamine aitab seda eesmärki täita.
Eelnõuga muudetakse:
1) KonS-i avaldamismärkega RT I, 26.06.2025, 11;
2) ITDS-i avaldamismärkega RT I, 26.06.2025, 7;
3) PKTS-i avaldamismärkega RT I, 21.11.2025, 6;
4) RRS-i avaldamismärkega RT I, 21.11.2025, 7;
5) PärS-i avaldamismärkega RT I, 14.03.2025, 19;
6) RLS-i avaldamismärkega RT I, 19.02.2026, 5.
Kuna tegemist ei ole Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi ka PS) §-s 104 sätestatud seadusega, siis on eelnõu vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
2. Seaduse eesmärk, lahendatav küsimus, lahendused, mõju ja sihtrühm
2.1. Eelnõu vajalikkus
Konsulaarseadus reguleerib konsulaarteenuste ja konsulaarabi osutamist välisesindustes ning konsulaarasutuste ülesandeid. Kehtiv konsulaarseadus võeti vastu 2009. aastal. Kuigi seadust on vahepeal muudetud, pole tehtud sisulisi uuendusi, mis arvestaksid konsulaarametnike kasvavat töökoormust seoses tehniliste ülesannete lisandumisega, e-teenuste laialdase kasutuselevõtu ning muutunud välispoliitilise olukorraga, pidades silmas julgeolekukeskkonda. Muutunud välispoliitilised prioriteedid on suurendanud välisesinduste rolli Eesti suveräänsuse ja rahvusvahelise esindatuse tagamisel.
Eelnõu eesmärk on ajakohastada konsulaarteenuste osutamist ning luua tingimused olemasolevate ressursside tõhusaks kasutamiseks. Kehtiva konsulaarseaduse kohaselt vahendab või osutab välisesindus mitmeid teenuseid, mida isikud saavad ka e-teenustena või otse teenust osutavalt ametiasutuselt (nt juhiloa, rahvusvahelise juhiloa või esmase juhiloa väljastamine). Nende teenuste osutamine välisesinduse poolt ei ole põhjendatud, kui isikutel on teenuse saamiseks mõistlikud alternatiivid. Eelnõuga lõpetatakse teatud konsulaarteenuste osutamine või neid piiratakse, mis annab välisesindustele võimaluse täita suuremal määral välispoliitilisi ülesandeid.
Eelnõuga tõstetakse Välisministeeriumi ja välisesinduste toimingute riigilõivumäärasid vastavalt toimingute tegelikele kuludele. RLS-i § 4 lõike 1 kohaselt kehtestatakse riigilõivumäär, lähtudes toimingu kuludest, aga kehtivad riigilõivumäärad ei ole enam kulupõhimõttega kooskõlas.
2.2. Eelnõu eesmärk
Muutunud julgeolekukeskkonnas on välispoliitika prioriteet kindlustada Eesti riigi suveräänsuse ja sõltumatus rahvusvahelistes suhetes. Eelnõuga vähendatakse konsulaarametnike töökoormust eelkõige tehniliste tööde osas, et tekiks võimalus tegeleda diplomaadile ettenähtud sisuliste küsimustega, nagu välispoliitiliste ülesannete täitmine.
Konsulaarseaduse muutmisega vähendatakse konsulaarametnike tehniliste ülesannete mahtu, et nad saaksid keskenduda sisulisele diplomaatilisele tegevusele, ja lõpetatakse selliste konsulaarteenuste pakkumine, millele on olemas alternatiivsed lahendused (nt digiteenused). Muudatuste rakendamisel saavutatakse järgmised tulemused:
• konsulaarametnike töökoormus väheneb, vabastades ressursse sisuliste diplomaatiliste ülesannete täitmiseks;
• välisesindused toimivad tõhusamalt, võimaldades keskenduda põhifunktsioonidele, nagu riigi esindamine kahepoolsetes suhetes ja konsulaarabi andmine kodanikele;
• digiriigi kuvand tugevneb, ajakohastades konsulaarteenuste osutamist;
• riigi ressursse kasutatakse säästlikumalt, lõpetades dubleerivate toimingute ja teenuste osutamise.
2.3. Lahendatav küsimus, lahendused, mõju ja sihtrühm
Eelnõuga vähendatakse konsulaarülesannete täitmisel välisesinduste ja konsulaarametnike tehnilise töö koormust ning ülesannete dubleerimist, lähtudes e-riigi kuvandi ja muutuva maailma vajadustest. Selle saavutamiseks suunatakse konsulaarteenuste saajad kasutama eelkõige e-riigi poolt pakutavaid digilahendusi ning pöörduma otse teenust pakkuva ametiasutuse poole. Kavandatavate muudatuste kohaselt plaanitakse lõpetada nende konsulaarteenuste osutamine, mida on kasutatud minimaalselt või mida praktiliselt ei kasutata. Ka sellised konsulaarteenused eeldavad järjepidevat väljaõpet, kompetentsi ja tehnilist valmisolekut. Vähekasutatavate teenuste osutamise lõpetamisega saavutatakse parem ressursi kasutus ja paraneb välisesinduse põhifunktsioonide täitmine.
Riigilõivude ajakohastamine. Eelnõuga tõstetakse Välisministeeriumi valitsemisala riigilõivumäärasid vastavalt toimingute tegelikele kuludele. RLS-i § 4 lõike 1 kohaselt kehtestatakse riigilõivumäär, lähtudes toimingu kuludest, aga kehtivad riigilõivumäärad ei ole enam kulupõhimõttega kooskõlas.
Eelnõu sihtrühm on konsulaarkliendid ehk Eesti kodanikud, juriidilised isikud, välismaalased ja välisriikide kodanikud, keda teatud konsulaarteenuste kaotamine või piiramine võiks mõjutada.
Teine eelnõu sihtrühm on riigiasutused ja kohalikud omavalitsused, eelkõige Välisministeerium, sealhulgas välisesindused. Samuti puudutab eelnõu neid ametiasutusi, kelle teenuseid välisesindused enam ei vahenda (nt kodakondsusest vabastamise taotluste vastuvõtmine). Tulevikus pöörduvad isikud ilma välisesinduse vahenduseta otse teenust pakkuva ametiasutuse poole (kasutades e-teenust, e-posti või kirja teel).
2.4. Väljatöötamiskavatsuse koostamine
Eelnõu väljatöötamiskavatsus (edaspidi VTK) esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja arvamuse avaldamiseks Riigikogule, Riigikantseleile, Rahvusarhiivile, Notarite Kojale ja kohtutele.3 Eelnõu VTK kooskõlastasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Rahandusministeerium. Justiits- ja Digiministeerium ning Siseministeerium kooskõlastasid VTK märkustega. Kaitseministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Sotsiaalministeerium, Kliimaministeerium, Riigikogu, Riigikantselei ja kohtud arvamust ei avaldanud. Notarite Kojal ei olnud VTK-le täiendavaid ettepanekuid.
Justiits- ja Digiministeeriumi märkused olid järgmised.
• Eelnõus tuleks analüüsida alternatiive isikutele, kellel puuduvad vajalikud oskused või vahendid digivahendite kasutamiseks või kellel puudub kehtiv eID vahend.
• Eelnõus peaks täiendavalt analüüsima loobumist tõendite kogumisest ja menetlusdokumentide kättetoimetamisest välisesindustes.
• VTK-d tõlgendades kaasneb eelnõuga pigem kaudne kulude kokkuhoid.
• Eelnõus tuleks anda ajakohastatud ülevaade, ega välisriigis viibivatele isikutele ei ole takistusi e-teenuse osutamisel nende teenuste osas, mida edaspidi ei osutata.
• Eelnõus peaks täpsustama riigilõivude tõstmise eesmärki.
• Eelnõus peaks sobilikus kontekstis selgemalt lahti kirjutama VTK punkti 3 ehk eesmärgi jao sissejuhatava lause mõtte, mille kohaselt kehtiv konsulaarseadus ei toeta ressursside kulutõhusat kasutamist ning kvaliteetse konsulaarteenuse osutamist.
• Eelnõus peaks täpsemalt analüüsima ametliku kinnitamise lõpetamise mõju ja alternatiive (KonS-i § 40).
• Eelnõu keskkonnamõju on pigem marginaalne ning teenuste osutamisel võrdse kohtlemise tagamiseks tuleks kvaliteedi tõstmisega tegeleda seal, kus see on madalam.
Välisministeerium on arvestanud käesolevas eelnõus Justiits- ja Digiministeeriumi seisukohti ning täiendanud vastavalt eelnõu seletuskirja. Võrreldes VTK-s kavandatud muudatustega on käesolevas eelnõus loobutud kavatsusest lõpetada tõendite kogumine ja menetlusdokumentide kättetoimetamine välisesindustes ning asjakohane säte jääb muutmata. Välisministeerium on analüüsinud eelnõuga kavandatud muudatuste mõju ning nõustub Justiits- ja Digiministeeriumiga selles, et muudatuste mõju keskkonnale ja isikute võrdsele kohtlemisele on pigem marginaalne.
Haridus- ja Teadusministeerium märkis kooskõlastuskirjas, et konsulaarteenuste kättesaadavus on väljakutseks Eestisse õppima tulla soovijatele ning üleminek e-teenustele ja/või teatud piirkondades D-viisa taotluste puhul välise teenusepakkuja kasutamine võiks olla lahenduseks. Haridus- ja Teadusministeerium soovitas kaasata eelnõu väljatöötamisse ülikoolid ning Haridus- ja Noorteamet.
Võrreldes konsulaarseaduse VTK-ga ei kavandata eelnõuga esmakordse elamisloa taotluse edastamise ja elamisloa väljastamise lõpetamist. Käesolev eelnõu ei muuda ka viisamenetluse regulatsiooni. Eestisse õppima tulijaid kavandatavad muudatused seega ei mõjuta. Seetõttu ei ole käesoleva eelnõu sihtrühmaks Eestisse õppima tulijad ja eelnõu väljatöötamisse ei kaasatud ülikoole ega Haridus- ja Noorteametit.
Siseministeeriumi kooskõlastus on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb seitsmest paragrahvist:
• §-ga 1 muudetakse KonS-i
• §-ga 2 muudetakse ITDS-i
• §-ga 3 muudetakse PKS-i
• §-ga 4 muudetakse RRS-i
• §-ga 5 muudetakse PärS-i
• §-ga 6 muudetakse RLS-i ja
• §-ga 7 sätestatakse seaduse jõustumise aeg.
Paragrahv 1 koosneb 42 punktist, § 2 koosneb 1 punktist, § 3 koosneb 1 punktist, § 4 koosneb 2 punktist, § 5 koosneb 2 punktist ja § 6 koosneb 32 punktist.
§ 1. Konsulaarseaduse muutmine
Eelnõu § 1 punktidega 1–4 muudetakse § 9 ja § 10.
KonS § 9 sätestab konsulaarametniku mõiste. Konsulaarametniku erikutse kaotamisega eemaldatakse §-st 9 viited konsulaarametniku erikutsele. Konsulaarametniku erikutse kaotamist on täpsemalt selgitatud seletuskirja osas, kus käsitletakse eelnõu § 1 punkti 18.
KonS § 10 reguleerib konsulaarametniku kutse ja erikutse olemust ja omandamise tingimusi. Konsulaarametniku erikutse kaotamisega eemaldatakse ka §-st 10 sätted konsulaarametniku erikutsele. Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, sest säte lisas konsulaarametniku erikutse omandamiseks juriidilise kõrghariduse olemasolu eelduse.
Säte jääb reguleerima vaid konsulaarametniku kutse olemust ja omandamist. Konsulaarametniku erikutse kaotamist on täpsemalt selgitatud seletuskirja osas, kus käsitletakse eelnõu § 1 punkti 18.
Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse § 12 lõiget 1 ja sellest eemaldatakse nõue, et konsulaarametniku ametitoimingute ja diplomaatiliste passide andmekogu (CONSUL) asutab minister määrusega, sest andmekogu asutatakse seadusega ja selle asutamist ei delegeerita edasi. Muudatusega jääb kehtima valdkonna eest vastutava ministri kohustus kehtestada andmekogu põhimäärus. Tegemist on normitehnilise muudatusega ning see ei too kaasa sisulisi muudatusi.
Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse § 12 lõiget 2. Avaliku teabe seaduse kohaselt on andmekogu infosüsteemis töödeldavate korrastatud andmete kogum, mis asutatakse ja mida kasutatakse seaduses, selle alusel antud õigusaktis või rahvusvahelises lepingus sätestatud ülesannete täitmiseks. Nimetatud definitsioonist tuleneb üheselt, et andmekogu tänapäevases mõttes peetakse digitaalselt (infosüsteemina). Seega pole vajadust andmekogu sellisel viisil pidamist eraldi reguleerida. Seetõttu tunnistatakse § 12 lõike 2 teine lause kehtetuks. Lõike 2 esimest lauset muudetakse nii, et oleks üheselt selge, et konsulaarteenuse ja -abi osutamise toimingud registreeritakse konsulaarametniku ametitoimingute ja diplomaatiliste passide andmekogus (CONSUL). Tegemist on normitehnilise muudatusega ning see ei too kaasa sisulisi muudatusi.
Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse § 121 lõiget 1 ja eemaldatakse viide sellele, et automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu (ABIS) puhul on tegemist elektroonilise andmekoguga, sest see tuleneb üheselt andmekogu definitsioonist ning puudub vajadus seda eraldi seaduse tasandil sätestada. Seetõttu asendatakse sõna „elektrooniline“ sõnadega „riigi infosüsteemile kuuluv“. Tegemist on normitehnilise muudatusega ning see ei too kaasa sisulisi muudatusi.
Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse § 121 lõiget 5 ja sellest eemaldatakse nõue, et andmekogu ABIS asutab Vabariigi Valitsus määrusega, sest andmekogu asutatakse seadusega ja selle asutamist ei delegeerita edasi. Muudatusega jääb kehtima Vabariigi Valitsusele kohustus kehtestada andmekogu põhimäärus. Tegemist on normitehnilise muudatusega ning see ei too kaasa sisulisi muudatusi.
Eelnõu § 1 punktiga 9 tunnistatakse § 121 lõige 8 kehtetuks. Olemasolev lõige 8 sätestab, et andmekogus ABIS sisalduvad andmed on juurdepääsupiiranguga ning tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Alused andmete asutusesiseseks teabeks tunnistamiseks tulenevad avaliku teabe seadusest (edaspidi ka AvTS). Avaliku teabe seaduse järgi on asutusesiseseks teabeks tunnistatud isikuandmed, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust ja eriliigilised isikuandmed. Kuna õiguslik alus on sätestatud juba avaliku teabe seaduses, siis ei ole põhjendatud selle kordamine konsulaarseaduses.
Eelnõu § 1 punktiga 10 muudetakse § 14, mis käsitleb dokumentide säilitamist. Kehtiva sätte järgi säilitatakse konsulaarametniku konsulaarülesannete täitmise käigus loodud või saadud arhivaale arhiiviseaduse kohaselt. Eelnõu kohaselt tagab konsulaarametnik konsulaarülesannete täitmise käigus loodud või saadud dokumentide säilitamise ja kasutatavuse õigusaktidega sätestatud tähtaja jooksul ja korras. Konsulaarülesannete käigus üldiselt arhivaale ei teki, mistõttu ei ole kehtiva sätte sõnastus täpne. Konsulaarülesannete käigus luuakse aga dokumente, mida konsulaarametnik peab säilitama ja hoidma õigusaktidega sätestatud tähtaja jooksul ja korras.
Eelnõu § 1 punktidega 11, 12 ja 13 muudetakse § 18, § 20, § 25 ja nendest eemaldatakse viited konsulaararhiivile.
Paragrahv 18 lõike 4 kehtetuks tunnistamisega eemaldatakse aukonsuli kohustus konsulaarülesannete täitmise käigus loodud või saadud arhivaale säilitada arhiiviseaduse kohaselt. Praktikas ei loo ega saa aukonsul arhivaale.
Paragrahv 20 lõike 1 muutmisega eemaldatakse Välisministeeriumi kohustus korraldada aukonsuli konsulaararhiivi vastuvõtmine, kui aukonsuli volitused peatuvad või lõppevad. Kuna eelnõuga eemaldatakse aukonsuli kohustus konsulaararhiivi pidada, siis eemaldatakse ka Välisministeeriumi kohustus aukonsuli konsulaararhiiv vastu võtta.
Paragrahvist 25 eemaldatakse viide konsulaararhiivile. Muudatusega ei ole aukonsulil oma volituste peatamise või lõppemise korral kohustust anda Välisministeeriumile üle konsulaararhiiv. Kehtivas õiguses ei ole aukonsulil kohustust konsulaararhiivi pidada, mistõttu ei saa olla ka konsulaararhiivi Välisministeeriumile üleandmise kohustust. Endiselt jääb kehtima aukonsuli kohustus anda üle konsulaarasutuse asjaajamine, sealhulgas sümboolika ning konsulaarasutusele kasutada antud vara.
Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse seaduse 3. peatükki §-dega 251 ja 252.
Paragrahviga 251 lisatakse viide aukonsuliks kandideerija ja aukonsuli isikuandmete töötlemise õiguslikule alusele. KonS § 16 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega aukonsuliks kandideerimisel esitatavate dokumentide loetelu, aukonsuli kandidaadiks tunnistamise ja aukonsuli nimetamise, aukonsuli konsulaarasutuse juhiks nimetamise ning volituste lõppemise korra. Aukonsuliks kandideerija ja aukonsuli isikuandmete töötlemine on sätestatud aga välissuhtlemisseaduses, mille alusel on loodud aukonsulite andmekogu (AULIK). Seetõttu lisatakse konsulaarseadusesse viide aukonsuliks kandideerija ja aukonsuli isikuandmete töötlemise õiguslikule alusele, mis on sätestatud välissuhtlemisseaduse § 9 lõike 14 punktis 7 ja §-s 117.
Paragrahviga 252 sätestatakse, et aukonsul töötleb konsulaarklientide isikuandmeid konsulaarteenuste ja konsulaarabi osutamiseks. Konsulaarteenuse ja -abi liigid on sätestatud konsulaarseaduses. Ilma konsulaarklientide isikuandmeid töötlemata ei ole võimalik aukonsulil konsulaarteenust või -abi osutada.
Paragrahvi 252 lõikega 2 nähakse ette töödeldavate isikuandmete koosseis. KonS-i § 12 lõikes 3 loetletakse konsulaarteenuse ja konsulaarabi andmiseks töödeldavate isikuandmete üldkoosseis ning KonS-i § 12 lõike 1 alusel antud valdkonna eest vastutava ministri määrusega (konsulaarametniku ametitoimingute ja diplomaatiliste passide andmekogu põhimäärus) täpsustatakse töödeldavate andmete koosseisu. Samade konsulaarteenuste või konsulaarabi toimingute puhul on töötlemiseks vajalike isikuandmete koosseis sama, hoolimata sellest, kas toimingu teeb konsulaarametnik või aukonsul. Seetõttu on põhjendatud andmekoosseisu määramiseks viidata konsulaarametniku poolt isikuandmete töötlemise andmekoosseisule. Aukonsul ei osuta täpselt samu konsulaarteenuseid ega anna konsulaarabi samas ulatuses nagu konsulaarametnik. Seetõttu on oluline viidata, et ka töödeldavate isikuandmete koosseis peab vastama konkreetselt osutatavale teenusele või abile. Konsulaarametniku ametitoimingute ja diplomaatiliste passide andmekogu põhimäärus sätestab töödeldavate isikuandmete kategooriad osutatavate teenuste kaupa.
Paragrahvi 252 lõige 3 sätestab, et aukonsul edastab isikuandmeid sisaldava teabe Eesti Vabariigi välisesindusele või Välisministeeriumi konsulaarosakonnale ja hävitab selle pärast igakordset konsulaarteenuse või konsulaarabi osutamist. See tähendab, et aukonsul töötleb isikuandmeid vaid konsulaarabi andmiseks ja konsulaarteenuse osutamiseks. Välisesinduse või Välisministeeriumi Eestis asuva struktuuriüksuse konsulaarametnik kannab vajadusel andmed konsulaarametniku ametitoimingute ja diplomaatiliste passide andmekogusse (CONSUL) vastavalt KonS-i §-le 12.
Paragrahvide 251 ja 252 lisamisega ei looda uut isikuandmete töötlemise toimingut, vaid sätestatakse selgelt sõnastatud isikuandmete töötlemise õiguslik alus konsulaarseadusesse.
Eelnõu § 1 punktiga 15 muudetakse § 26, lisades lõike 21, mille kohaselt võib konsulaarsekretär edastada Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmise taotluse menetlusse võtmiseks Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) juhul, kui tegemist ei ole esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotlemisega. Muudatuse eesmärk on võimaldada konsulaarsekretäridel teha kõiki KonS-i §-s 27 loetletud konsulaartoiminguid, tingimusel et nad on läbinud asjakohase koolituse. Taotluse edastamine menetlusse võtmiseks PPA-le on ühetaoline ja standardne toiming, millega ei kaasne kaalutlusõigust ega otsustuspädevust. Sisulise menetluse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisel viib läbi PPA, kuigi riigilõiv võidakse tasuda välisesinduses. PPA kontrollib taotluse vastavust nõuetele ning teeb otsuse riigilõivu tagastamise osas (näiteks kui taotlus võetakse tagasi või see jäetakse läbi vaatamata).
Muudatus võimaldab Välisministeeriumil paindlikumalt välisesindustes tööd korraldada. Sellega suureneb konsulaarteenistuste operatiivne suutlikkus tööd korraldada, eriti väiksemates välisesindustes. Muudatus vähendab konsulaarametnike töökoormust, sest võimaldab delegeerida rohkem ülesandeid koolitatud konsulaarsekretäridele.
Eelnõu § 1 punktidega 16–17 muudetakse § 27 ning sellest jäetakse välja viited digitaalse isikutunnistuse väljaandmise kohta. KonS viiakse kooskõlla isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega,4 millega kaotati alates 1. maist 2025 digitaalse isikutunnistuse väljastamine Eesti Vabariigi kodanikule.
Eelnõu § 1 punktiga 18 tunnistatakse kehtetuks KonS-i § 271 lõige 1 ja § 30 lõige 2.
KonS-i § 271 lõike 1 järgi taastab konsulaarametnik isikutunnistusse, elamisloakaardile, digitaalsesse isikutunnistusse ja diplomaatilisse isikutunnistusse kantud peatatud kehtivusega sertifikaadi kehtivuse ITDS-i kohaselt. Alates 15. novembrist 2025 lõpetati võimalus dokumendi sertifikaatide kehtivus peatada ja taastada 9. juulil 2025 jõustunud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega.5 Käesolev muudatus viib konsulaarseaduse kooskõlla kehtiva õigusega.
KonS § 30 lõige 2, mis puudutab erikutsega konsulaarametnikke, tunnistatakse kehtetuks. Erikutsega konsulaarametnik on juriidilise kõrgharidusega konsul, kes KonS-i § 30 lõike 2 alusel võib teha notariaalseid tõestamistoiminguid tõestamisseaduse kohaselt. Sisuliselt teeb erikutsega konsulaarametnik notari toiminguid. See eeldab järjepidevat koolitust ja notaritöö spetsiifikaga kursisolekut. Praegu töötab välisesindustes seitse erikutsega konsulaarametnikku, kuid viimase kahe aasta jooksul ei ole nad teinud ühtegi notariaalset tõestamistoimingut. Toimingute vähese vajaduse, vastava kompetentsi ebapiisavuse ning alternatiivsete võimaluste olemasolu tõttu puudub praktiline vajadus säilitada erikutsega konsulaarametnike ametikohti. Välisministeeriumi ametnike rotatsioonil põhineva töökorralduse – ametnikud täidavad erinevaid ülesandeid ja liiguvad kindla ajavahemiku järel uutele ametikohtadele – tõttu ei ole võimalik igas välisesinduses tagada erikutsega konsulaarametniku ametikoht. Kui ametnik töötab positsioonil, kus notariaalseid tõestamistoiminguid ei tehta, väheneb tema pädevus valdkonnas, mis eeldab kõrget professionaalset taset ja pidevalt ajakohastatud teadmisi. Erikutsega konsulaarametnikul ei ole võrreldes notariga sarnast ametikindlustust, kuigi kaasuvad riskid on samad. Erikutset omavad konsulaarametnikud loetakse edaspidi konsulaarkutset omavaks. Erikutsega konsulaarametniku kutse kaotamisega ei kaasne riivet isiku (erikutsega konsulaarametniku) õigusele vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.
Alternatiivne võimalus on teha tõestamistoiming Eesti notariga videosilla teel, mis on ka laialdaselt kättesaadav ja kasutusel. Lisaks on isikutel üldjuhul võimalik kasutada ka välisriigi notari teenuseid. Praktikas ei ole põhjust pakkuda näiteks pärimismenetluse algatamise teenust, sest pärimismenetluse viib läbi notar ning erikutsega konsulaarametnikul ei ole juurdepääsu pärimisregistrile. Praktikas ei ole erikutsega konsulaarametnik pärimismenetlust algatanud viimase kümne aasta jooksul.
Kehtima jääb KonS-i § 30 lõige 1, mille kohaselt võib konsulaarametnik teha isiku taotlusel tõestamisseaduse 3. peatüki 2. jaos nimetatud tõestamistoiminguid kinnitamise vormis (nt allkirja õigsuse kinnitamine, avaliku registri andmete ja väljatrüki õigsuse kinnitamine, muude lihtsate asjaolude kinnitamine), kui selle tegemiseks Eesti Vabariigi välisesinduses on põhjendatud vajadus ning toiming on vahetult seotud Eesti kodaniku, Eesti juriidilise isiku või Eestis asuva varaga.
Erandkorras jääb siiski võimalus teha tõestamistoiminguid välisesinduses, kui seda taotleb kirjalikult Eesti kodanik, kes viibib välisriigi kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda, pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole või ühendust võtta Eesti notariga videosilla vahendusel. Selline erandkorras notariaalselt kinnitatud avaldus ja volikiri on võrdne Eesti notari tõestatud avalduse ja volikirjaga. Täpsemalt on seda selgitatud seletuskirja osas, kus käsitletakse eelnõu § 1 punkti 23.
Eelnõu § 1 punktiga 19 muudetakse § 30 lõiget 3, eemaldades sellest viite § 30 lõikele 2 ja lisades viite §-le 311. Muudatus on vajalik, sest § 30 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks. Erikutsega konsulaarametniku kutse kaotatakse. Paragrahv 311 sätestab konsulaarametnikule võimaluse teha tõestamistoiminguid erandkorras ning ka sellisel juhul on vajalik ette näha samasugused erisused tõestamisseadusest.
Eelnõu § 1 punktiga 20 muudetakse § 30 lõiget 3, tunnistades kehtetuks punktid 4 ja 5 ning lõiked 31 ja 32.
Punkti 4 kohaselt teeb konsulaarametnik vannutamise toimingu tõestamisseaduse § 37 kohaselt juhul, kui vannutatav on Eesti kodanik. Kavandatava muudatusega kaotatakse erikutsega konsulaarametniku amet, mistõttu teeb konsulaarametnik tulevikus vaid tõestamisseaduse 3. peatüki 2. jaos nimetatud tõestamistoiminguid kinnitamise vormis (KonS-i § 30 lg 1). Vannutamine kujutab endast tõestamistoimingut tõestamise vormis, mistõttu seda ei tehta ning täiendavaks tingimuseks, et taotleja peab olema Eesti kodanik, puudub vajadus.
Punkti 5 järgi kohaldab konsulaarametnik või erikutsega konsulaarametnik surma puhuks tehtavate korralduste ning pärimisega seotud tahteavalduste tõestamisel täiendavalt pärimisseaduse vastavaid sätteid. Erikutsega konsulaarametniku kutse kaotamisega ei saa välisesinduses edaspidi tõestada pärimismenetluse algatamise, pärandi vastuvõtmise ja pärandist loobumise avaldusi, mistõttu ei ole punkt enam vajalik. Konsulaarametnik võib teha tõestamistoiminguid vaid kinnitamise vormis, sealhulgas kinnitada isiku tahteavaldusi ja volikirju, kuid mitte algatada pärimismenetlusi.
Lõige 31 puudutab pärismenetluse algatamist ning sätestab, et enne pärimismenetluse algatamise avalduse tõestamist kontrollib konsulaarametnik pärimisregistrist, kas samas pärimisasjas on pärimismenetlus juba algatatud. Kui pärimisregistri andmetel on pärimismenetlus samas pärimisasjas juba algatatud, keeldub konsulaarametnik pärimismenetluse algatamise avalduse tõestamisest. Erikutsega konsulaarametniku kutse kaotamisega ei algatata välisesinduses enam pärimismenetlusi. Praktikas ei ole pärimismenetluse algatamiseks tänapäeval ka enam vajadust.
Lõike 32 järgi edastatakse pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldus pärast tõestamist viivitamata pärimismenetlust läbiviivale notarile ning pärimismenetluse algatamise avaldus edastatakse avalduse esitaja poolt nimetatud Eesti notarile. Erikutsega konsulaarametniku kutse kaotamise järel saab välisesinduses teha vaid tõestamistoiminguid kinnitamise vormis, mistõttu ei ole sätteks vajadust.
Eelnõu § 1 punktiga 21 eemaldatakse § 30 lõikest 5 viide § 30 lõikele 2, sest see tunnistatakse kehtetuks ja erikutsega konsulaarametniku kutse kaotatakse. Samuti lisatakse juurde täpsustus, et §-s 30 nimetatud tõestamistoimingul on samasugune tähendus kui notariaalsel tõestamistoimingul kinnitamise vormis. Tõestamistoimingu vormid tõestamisseaduse kohaselt on notariaalne tõestamine ja notariaalne kinnitamine. Õigusselguse tagamiseks lisatakse sättesse täpsustus, et konsulaarametniku tõestamistoiming on notariaalse kinnitamise vormis.
Eelnõu § 1 punktiga 22 tunnistatakse kehtetuks §-d 301 ja 31.
Paragrahv 301 käsitleb kaugtõestamise teenuse osutamist välisesinduse vahendusel. Tegemist on Notarite Koja ja Välisministeeriumi koostöös arendatud e-teenusega, mille eesmärk on võimaldada teha Eesti notariga tõestamistoiminguid videosilla teel, kasutades selleks välisesinduse ruume ja tehnilist tuge. Selleks, et tagada tõestamistoimingute kättesaadavus ka piiratud liikumisvõimaluste tingimustes (pandeemia tingimustes), kiirendas Notarite Koda kaugtõestamise teenuse arendamist. Praeguseks on Notarite Kojal välja arendatud ja laialdaselt kasutuses kaugtõestamise teenus, mis võimaldab isikutel teha tõestamistoiminguid otse Eesti notariga, ilma välisesinduse vahenduseta. Teenus on kättesaadav üle maailma ning selle kasutus on praktikas osutunud edukaks ja tõhusaks. Seetõttu on vajadus kasutada välisesinduse ruume ja personali kaugtõestamise vahendajana muutunud marginaalseks. Välisesinduse kaudu kaugtõestamise teenuse säilitamine ei ole otstarbekas, sest Notarite Koja pakutav iseseisev kaugtõestamise lahendus katab teenuse osutamise vajaduse ning teenuse dubleerimine ei ole põhjendatud ega kulutõhus. Lisaks on seni teenust kasutatud äärmiselt vähe ning praktikas on ilmnenud mitmeid tehnilisi probleeme, mis raskendavad selle sujuvat toimimist.
Eelnõuga kavandatav muudatus aitab vältida ebaefektiivset ressursikasutust, välistab ülesannete kattumise ning toetab riiklike e-teenuste selget ja keskset korraldust. Kaugtõestamise teenus jääb isikutele kättesaadavaks Notarite Koja kaudu, mistõttu ei kaasne muudatusega sisulist piirangut tõestamistoimingute tegemisel.
Paragrahvi 31 kohaselt saab konsulaarametnik erandkorras teha erikutsega konsulaarametniku tõestamistoiminguid juhul, kui seda taotleb kirjalikult Eesti kodanik, kes viibib välisriigi kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole. Selline tõestamistoiming kooskõlastatakse Välisministeeriumi konsulaarosakonnaga. Selliselt saab konsulaarametnik Välisministeeriumi konsulaarosakonnaga kooskõlastades osutada  tõestamisseaduse 3. peatüki 2. jaos nimetatud tõestamistoiminguid kinnitamise vormis, tõestamistoiminguid tõestamise vormis, notariaadiseaduse § 29 lõike 3 punktides 1 ja 3 ning § 32 lõike 3 punktis 6 nimetatud toiminguid, samuti tõestada pärimismenetluse algatamise, pärandi vastuvõtmise ja pärandist loobumise avaldusi. Praktikas ei ole osutunud kõikide nende teenuste osutamine vajalikuks. Samuti ei ole konsulaarametnikul notariga võrdseid teadmisi tõestamistoimingute tegemisest, pidevat täiendõppe kohustust ega notari ametikindlustust, kuigi konsulaarametnik teeb seaduses ettenähtud toimingu enda nimel ja vastutusel.
Üldiselt on tänapäeval isikul välismaal ka mõistlikud alternatiivid (kaugtõestamine, asukoha notar). Kuna säte reguleerib toimingute osutamist neile isikutele, kes ei saa iseseisvalt asukohariigi notari poole pöörduda või toiminguid teha kaugtõestamise vormis, siis on põhjendatud, et konsulaarametnik pakub jätkuvalt kõige hädavajalikumaid toiminguid. Selleks kehtestatakse § 311 ja sätet selgitatakse seletuskirja osas, kus käsiteltakse eelnõu § 1 punkti 23.
Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse seadust §-ga 311.
Praktikas ei ole vajadust teha kõiki erikutsega konsulaarametniku pädevuses olevaid tõestamistoiminguid. Samas isik, kellel ei ole võimalik pöörduda asukohariigi notari või muu pädeva ametiisiku poole, kuna viibib välisriigi kinnipidamisasutuses või tema tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda (nt viibib haiglas või hooldekodus), võib endiselt vajada tõestamistoimingu tegemist. Sellisel juhul on põhjendatud, et konsulaarametnik võib teha tõestamistoimingut, eelkõige kinnitada volikirju ja pärandist loobumise avaldusi. Selline notariaalselt kinnitatud volikiri ja pärandist loobumise avaldus on võrdne Eesti notari tõestatud volikirja või pärandist loobumise avaldusega. See tagab kinnipeetavatele ja haigetele Eesti kodanikele, kes ei saa ise notari või muu pädeva ametiisiku poole pöörduda, oluliste toimingute kättesaadavuse, näiteks volikirja või pärandist loobumise avalduse kinnitamine. Muudatuse eesmärk on tagada, et hädavajalikud toimingud oleksid nõuetekohased ja kehtivad. Praktikas teeb Välisministeerium tihedat koostööd Notarite Kojaga tagamaks toimingute korrektsust.
Paragrahvi 311 lisatakse lõige 2, mille kohaselt edastatakse konsulaarametniku poolt pärandi loobumise avaldus pärast kinnitamist viivitamata pärimismenetlust läbiviivale notarile. Säte on oluline, sest tegemist on olulise infoga pärimismenetlust läbiviivale notarile. Säte on sõnastatud kehtiva KonS-i § 30 lõike 32 eeskujul.
Paragrahvi 311 lisatakse lõige 3, mille kohaselt tuleb ka erandkorras tõestamistoimingu eest tasuda riigilõivu. Riigilõivumäär on võrdne KonS-i § 30 alusel osutatava tõestamistoimingu riigilõivumääraga, kuid see tasutakse kahekordses määras, sest toiming tehakse väljaspool välisesinduse ruume.
Eelnõu § 1 punktiga 24 tunnistatakse §-d 32, 34–36 ja 40 kehtetuks.
KonS § 32 kehtetuks tunnistamisega lõpetatakse tõlketeenuse osutamine välisesinduses. KonS-i § 32 alusel ja tingimustel võis konsulaarametnik põhjendatud vajadusel teha tõlke avalikust dokumendist. Tõlkimine on üldjuhul ajamahukas toiming, mis nõuab väga head võõrkeele oskust. Tõlketeenuse osutamine ei ole üks välisesinduse põhifunktsioone ja kindlasti ei saa seda teenust pakkuda võrdselt kõigis esindustest. Ajavahemikul 2020–2024 tehti välisesindustes kokku vaid kaheksa tõlget. Soovi korral väljastatakse Eesti ametiasutustes dokumente üldjuhul ka inglise keeles, mida ei ole keeruline tõlkida asukohariigi keelde välisriigis või vastava vandetõlgi poolt Eestis. Kõige levinumaid välisesinduses väljastatud dokumente ehk perekonnasündmuse dokumente saab Rahvastikuregistrist väljastada inglise, saksa või prantsuse keeles. Muudatus ei pane isikuid ka rahaliselt ebasoodsamasse olukorda, kuna tegemist on riigilõivustatud teenusega. Professionaalne tõlketeenus on isikule kättesaadavam ja kiirem.
Paragrahvi 34 kehtetuks tunnistamisega lõpetatakse juhiloa, rahvusvahelise juhiloa, esmase juhiloa ja duplikaadi (edaspidi koos juhiluba) väljastamine. Juhiluba väljastatakse või asendatakse kaotuse, varguse või hävimise korral juhul, kui isiku elukoht on Eestis. Transpordiamet väljastab juhilube teenindusbüroos või toimetab kätte lihtkirjaga Eesti riigi sisesele postiaadressile. Teenust on seni osutatud minimaalselt, perioodil 2023–2025 väljastati 13 juhiluba. Kuna juhilubade väljastamine välisesinduses on tasuline teenus, siis eelistatakse dokumendi saatmist Eesti aadressile ning vajadusel edastavad lähedased need välisriiki otse taotlejale. Rahvusvahelisi juhilube väljastatakse Transpordiametis kohapeal ootetööna või volitatud isikule. Seega ei piira rahvusvahelise juhiloa väljastamise lõpetamine välisriigis nimetatud dokumendi saamist.
Paragrahvi 35 kehtetuks tunnistamisega lõpetatakse Eesti kodakondsusest vabastamise taotluse edastamine PPA-le, kodakondsusest vabastamist taotlenud isikule ettenähtud dokumentide väljastamine ning Eesti kodakondsust tõendavate dokumentide edastamine PPA-le kodakondsusest vabastamiseks. Taotluse edastamine PPA-le ja suhtluse vahendamine PPA ja taotlejal vahel on dubleeriv toiming ning taotlejal on võimalik suhelda PPA-ga otse ja edastada dokumendi posti teel või elektrooniliselt. See on taotlejale mugavam ja soodsam. Eesti kodakondsusest vabastamise taotluste edastamine on harva osutatav teenus. Ka muudatuse järel saab kodakondsusest loobunu tagastada oma Eesti isikut tõendavad dokumendid Eesti välisesindusele § 44 alusel.
Muudatus on seotud Siseministeeriumi kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse6 ning kodakondsuse seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus,7 mille kohaselt ei saa tulevikus Eesti kodakondsusest vabastamise taotlusi esitada välisesindusele. Viidatud Siseministeeriumi eelnõu on kavandatud jõustuma samuti 1. jaanuaril 2027.
Paragrahvi 36 kehtetuks tunnistamisega lõpetatakse Eesti laeva suhtes tehtavad toimingud. KonS-i § 36 järgi on laevaomanikul konsulaarteenusena võimalik pöörduda välisesinduse poole ajutise liputunnistuse väljastamiseks ning laevadokumentide pikendamiseks laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse kohaselt. Kui laev, mis kannab Eesti riigilippu, viibib välismaal ning laeva omanikul ei ole võimalik esitada taotlust lipudokumendi saamiseks Eestis või taotlus on seotud liiga suure finants- või ajakuluga, väljastab välisesinduse konsulaarametnik laeva omaniku taotlusel laeva kohta ajutise liputunnistuse. Viimati osutati seda teenust 2017. aastal. Tänapäeval kasutatakse võimalust esitada taotlus nimetatud dokumentide saamiseks digitaalselt. Võimalust täita kaubandusliku meresõidu koodeksi §-s 66 ettenähtud ülesannet registreerida sadamasse saabunud Eesti riigilipu all sõitva laeva kapteni teateid laeva ja laevapere kohta ei ole seni kordagi kasutatud. Kaubandusliku meresõidu koodeksit ei muudeta ning edaspidi saab laeva kapten anda teateid laeva ja laevapere kohta üle välisesindusele, kes edastab need hoiule andmiseks notarile, KonS-i § 44 alusel.
KonS § 40 kehtetuks tunnistamisega lõpetatakse ametliku kinnitamise teenuse osutamine. KonS-i § 40 kohaselt kinnitab konsulaarametnik ametlikult allkirja, ärakirja, väljatrüki või väljavõtte õigsust haldusmenetluse seaduse kohaselt. Sisuliselt on tegemist isiku tuvastamisega teise Eesti ametiasutuse jaoks. Kõige enam kasutatakse seda teenust, et kinnitada isikunime muutmise avalduse esitamisel ja välisriigi kodanikele isikukoodi tellimise avalduse esitamisel allkirja. Tegemist on dubleeriva toiminguga, millele on alternatiivid. Isikunime muutmise avalduse võib esitada digitaalselt allkirjastatult kohalikule omavalitsusele. Samuti jääb võimalus saada notariaalse kinnitamise teenust välisesinduses.
Välisriigi kodanike teenindamine ei ole Eesti välisesinduste esmane ülesanne. Ametlik kinnitamine on mugavusteenus ning välisriigi kodanikul on lihtsam ja mugavam pöörduda asukohariigi notari poole. Juhul, kui välisriigi kodaniku taotletav kinnitamine on seotud Eesti kodanikuga, Eesti juriidilise isiku või Eestis asuva varaga, saab isik välisesinduses taotleda tõestamistoimingut KonS-i § 30 järgi.
Eelnõu § 1 punktiga 25 muudetakse § 33 lõiget 2. Käesolevaga eelnõuga kehtestatakse riigilõiv perekonnaseisuandmete muudatuste rahvastikuregistrisse kandmise eest (vt eelnõu § 6 punkt 30). Kuna riigilõivu võtmise alus peab olema sätestatud ka eriseaduses, siis on lisatud säte konsulaarseadusesse.
Eelnõu § 1 punktidega 26 ja 27 muudetakse § 43 lõiget 4. Muudatusega lõpetatakse keeld legaliseerida avalik dokument, kui avalik dokument on legaliseeritud kasutamiseks teises riigis. Konsulaarametnik legaliseerib välisriigis antud avaliku dokumendi, mida kasutatakse Eestis, ja Eestis antud avaliku dokumendi, mida kasutatakse välisriigis. Muudatuse eesmärk on tagada avaliku dokumendi legaliseerimisel suurem paindlikkus.
KonS-i § 43 kohaselt legaliseerib konsulaarametnik avaliku dokumendi, kinnitades dokumendil oleva allkirja ja vajaduse korral pitseri või templi ehtsust. Legaliseerimise käigus võrdleb konsulaarametnik talle Eesti ametiasutuse või diplomaatiliste kanalite kaudu saadetud allkirja näidist dokumendil oleva allkirjaga. Sama moodi kontrollib konsulaarametnik pitseri ja templi ehtsust. Dokumendi legaliseerimine on üks vanimaid rahvusvahelise dokumendisuhtluse viise, kus üldjuhul suhtlevad kaks riiki. Legaliseerimisele kuuluvad dokumendid, mille on väljastanud riigid, kes ei ole ühinenud Haagi välisriigi avalike dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooniga.8 Rahvusvahelises dokumendisuhtluses toimub tihti dokumendi legaliseerimine tava kohaselt. Eestis on legaliseerimine reguleeritud KonS-i §-ga 43 ja välisministri 17. juuni 2009. a määrusega nr 15 „Avaliku dokumendi legaliseerimise kord ja taotluse vorm“. Dokumendi legaliseerimist taotleval isikul ei olnud seni võimalik esitada juba teises riigis legaliseeritud dokumenti Eestis legaliseerimiseks, mistõttu pidi taotleja esitama sama dokumendi legaliseerimiseks vastavatele riikidele eraldi, kui taotlejal oli vaja esitada sama avalik dokument mitmele riigile. Sellisel keelul ei ole aga praktilist ega juriidilist põhjust. Peamiselt on legaliseerimine kui dokumendi kinnitamise viis kasutusel kolmandates riikides ning praktikas on nendest riikidest dokumendi saamine osutunud taotlejale keeruliseks ja ajamahukaks. Seetõttu on põhjendatud lõpetada kehtiv piirang ja võimaldada legaliseerida ka neid dokumente, mille on juba mõni teine riik legaliseerinud.
Muudatus puudutab vaid Välisministeeriumile, sh välisesindustele, legaliseerimiseks esitatavaid dokumente. See tähendab, et teiste riikide ametiasutustele esitavate dokumentide legaliseerimise nõuded (sh keeldumise alused) on sätestatud vastavate riikide õigusaktides ning kavandatav muudatus neid ei mõjuta.
Eelnõu punktiga 26 täiendatakse KonS § 43 lõike 4 punkti 8 sõnaga „või“. Kavandatav muudatus on normitehniline ning on tingitud KonS § 43 lõike 4 punkti 9 kehtetuks tunnistamisest.
Eelnõu § 1 punktiga 28 muudetakse § 44 lõiget 1, lisades tingimuse, et konsulaarametnik või aukonsul edastab dokumente ametiasutusele või mõnele isikule põhjendatud juhul. Muudatuse eesmärk on anda konsulaarametnikule ja aukonsulile kaalutlusõigus otsustada, kas dokumente isiku taotlusel edastada või mitte. Põhjendatud ei ole dokumentide edastamine välisesinduse vahendusel, kui isikul on lihtsam ja soodsam edastada dokumente posti teel või elektrooniliselt. Kehtiv säte annab aluse nõuda konsulaarametnikult või aukonsulilt dokumendi edastamist ka teisele (füüsilisele) isikule, mitte ainult ametiasutusele. Diplomaatilise kullerteenuse osutamine igasuguste dokumentide vahendamiseks ei ole välisesinduse esmane ülesanne ning see ei ole põhjendatud. Muudatuse järgselt peab konsulaarametnik või aukonsul kaaluma, kas isikul on mõistlikud alternatiivid või on isikul põhjendatud vajadus dokumendi edastamiseks diplomaatilise postiga. Näiteks võib põhjendatud juhtudeks pidada õigusabi taotluste edastamist või asukohariigis valitsevaid erakorralisi asjaolusid, mis takistavad dokumentide edastamist alternatiivsete kanalite kaudu (nt postiteenus ei ole kättesaadav). Põhjendatud vajaduse tingimus on oluline, et vältida diplomaatilise posti kasutamist juhul, kui on ka muid turvalisi postiteenuseid. Põhjendatud vajaduseks saab lugeda olukorda, kus isikul või ametiasutusel on vältimatu vajadus esitada selliseid dokumente teisele riigile, kuid puudub näiteks turvalise posti teenuse võimalus. Vajaduse põhjendatuse üle otsustab Välisministeerium kui teenuseosutaja. Muudatus ei mõjuta dokumentide edastamist juhul, kui see on ette nähtud välislepinguga või seaduse alusel on ette nähtud teistsugune kord (nt passi taotluste edastamine konsulaarseaduse alusel või ametiabi taotluste edastamine halduskoostöö seaduse alusel).
Eelnõu § 1 punktiga 29 muudetakse § 47 pealkirja ja lõiget 1 ning neist eemaldatakse viide tööloale. Sätte järgi edastab konsulaarametnik välisriigi kodaniku elamis- ja tööloa taotluse või elamisõiguse taotluse menetlusse võtmiseks PPA-le. Kehtiv välismaalaste seadus ei nimeta enam tööluba Eestis töötamise õigusliku alusena. Elamisloa alusel Eestis elaval välismaalasel on õigus Eestis töötada ning eraldi tööloa kohustust ei ole kehtestatud. Seega tuleb aegunud regulatsioon eemaldada ka KonSist. Tegemist on normitehnilise muudatusega ning see ei too kaasa sisulisi muudatusi.
Eelnõu § 1 punktiga 30 tunnistatakse § 53 lõige 6 ja § 59 kehtetuks.
KonS § 53 lg 6 sätestas, et konsulaarametnik annab Euroopa Liidu liikmesriigi esindamata kodanikule Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse. Lõige 6 muudetakse kehtetuks seoses § 61¹ kehtestamisega. Kuna paragrahv 611 reguleerib eraldi Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse andmist, siis ei ole kahe samasisulise sätte olemasolu põhjendatud. Tegemist on normitehnilise muudatusega ning see ei too kaasa sisulisi muudatusi.
KonS § 59 eesmärk on kirstu või urni sisu õiguspärasuses veendumine. Sätte pealkiri „Põrmu Eestisse saatmine“ on mõneti eksitav, sest konsulaarametnik tegelikkuses selle sätte järgi põrmu Eestisse ei saada, vaid urn või kirst pitseeritakse ja selle kohta antakse tõend. Tänapäeval on kõik surnukehaga seonduvad pitseerimise ja tõendamise toimingud matusebüroo osutada, mistõttu praktikas ei ole konsulaarametnikul ega aukonsulil enam neis toimingutes rolli. Konsulaarametnikul ega aukonsulil ei ole praktikas tegelikult võimalik veenduda ega tõendiga kinnitada, et kirstus või urnis ei ole kõrvalisi esemeid, sest selliseks kontrolliks puuduvad vajalikud töövahendid, kuid vajadusel saab konsulaarametnik või aukonsul saab kinnitada matusebüroo kirjalikku tõendit. Kirstus ja urnis oleva sisu eest saab vastutada ainult matusebüroo töötaja, kes kirstu ja urni sulgeb ja pitseerib. Juba aastaid on matusebüroo osalus põrmu Eestisse saatmisel vajalik ning konsulaarabi ei asendanud kirstu või urni Eestisse saatmise ettevalmistamist matusebüroo poolt. Seega on kadunud vajadus § 59 säilitamiseks.
Isikud ei satu kavandatava muudatusega ebasoodsamasse olukorda, sest endiselt jääb kehtima tõendi andmise konsulaarteenus (KonS § 39 alusel). Nii alles jääv tõendi andmise konsulaarteenus (KonS § 39 alusel) kui ka kaotatav urni või kirstu pitseerimine ning selle kohta tõendi andmine (KonS § 59 alusel) on mõlemad riigilõivustatud toimingud.
Kavandatava muudatusega ei muutu hädasolijatele antav abi surmajuhtumi korral, sest eelnõuga ei muudeta KonS-i § 58 ning endiselt nõustab ja abistab konsulaarametnik või aukonsul inimesi põrmu Eestisse toomise korraldamisel.
Eelnõu punktidega 31 ja 32 muudetakse § 61 lõiget 2 ja tunnistatakse kehtetuks lõige 3. Muudatusega täpsustatakse, milles seisneb konsulaarabi kinnipeetud ja karistust kandva isiku õiguste kaitseks, ning selle raames liidetakse lõiked 2 ja 3.
Konsulaarametnik või aukonsul ei esinda isikut kohtus õigusliku esindajana, vaid suhtleb asukohariigi asjasse puutuvate asutustega isikut ja tema põhiõigusi käsitlevates küsimustes. Peamiseks põhjuseks, miks kinnipeetud isikud (nii karistust kandvad kui ka vahistatud isikud) konsulaarametniku poole pöörduvad, on kaebused kinnipidamistingimuste üle vanglas. Konsulaarametnik ei saa nõuda isikule paremaid kinnipidamistingimusi, kui selle riigi konkreetses kinnipidamisasutuses on üldiselt ette nähtud. Konsulaarametnik saab sekkuda isiku taotlusel ainult siis, kui rikutakse isiku põhiõigusi (diskrimineerimine, tervishoiu puudumine, vägivald jne). Muudatusega täpsustakse sätte sõnastust ning sisuline regulatsioon ei muutu. Kinnipeetud ja karistust kandva isiku õiguste kaitse on muudatuse järel tagatud samaväärselt kehtiva regulatsiooniga. Muudatus on vajalik täpsustamaks konsulaarametniku osutatava konsulaarabi ulatust.
Muudatusest tulenevalt tunnistatakse kehtetuks § 61 lõige 3, sest konsulaarametniku ja aukonsuli kohustus seista kinnipeetud ja karistust kandva isiku põhiõiguste eest lisati § 61 lõikesse 2. Kui konsulaarametnik või aukonsul saab info, et Eesti kodaniku või välismaalase põhiõigused kinnipidamisasutuses ei ole tagatud, siis teeb ta järelepärimise asukohariigi ametiasutustele. Sellega on kaetud praegu lõikes 3 ette nähtud kohustus reageerida võimalikele rikkumistele, et Eesti kodaniku või välismaalase põhiõigused oleksid tagatud.
Praktikas on eeldatud, et konsulaarametnik on kinnipeetava esindaja ning saab parandada kinnipidamisasutuse üldisi tingimusi, kuid see ei vasta tõele. Muudatus tagab parema õigusselguse, kuigi ei muuda regulatsiooni sisu.
Eelnõu § 1 punktiga 33 täiendatakse § 64 lõigetega 21 ja 22. Paragrahv 64 reguleerib hädasolijale rahalise abi andmist. Paragrahvi lisatakse selgitus, et hädasolijale antav tagatiseta rahaline abi võib seisneda muus rahaliselt välja arvutatavas abis ja konsulaarabi osutamisega seotud vältimatutes kuludes.
Praktikas seisneb tagatiseta rahalise abi andmine eelkõige lennu- või muu sõidupileti ostmises, et hädasolija saaks Eestisse tagasi pöörduda. Samas on iga konsulaarabi juhtum erinev ning ei ole mõistlik kehtestada piiratud loetelu, milles võib seisneda tagatiseta rahaline abi. Vajalik võib olla ka näiteks majutuse või toidu ostmine. Samuti võib konsulaarabi osutamiseks olla vajalik kasutada tõlketeenust. Seetõttu on oluline jätta konsulaarametnikule kaalutlusruum, kuidas hädasolijale kõige paremini konsulaarabi osutada. See, et tagatiseta rahaline abi võib olla ka muu abi kui vaid rahaline väljamakse, on olnud sätestatud KonS-i § 64 lõike 6 alusel antud määruses,9 mistõttu ei ole tegemist regulatsiooni sisulise muutmisega. Oluline on, et tegemist oleks konsulaarabi osutamisega seotud vältimatu ja põhjendatud kuluga. Üldjuhul ei peeta konsulaarabiga seotud vältimatuks kuluks konsulaarametniku lähetuskulusid, kui konsulaarametnik täidab tavapäraseid ülesandeid.
Kõnealune säte kohaldub ka Eesti kodanikele, kellele osutab abi teine Euroopa Liidu liikmesriik. Sellisel juhul võib konsulaarabi osutamisega seotud vältimatu kulu olla ka konsulaartasu, kui see on sätestatud abi andva riigi õiguses ning on kooskõlas direktiiviga (EL) 2015/63710, sealhulgas põhimõttega kohelda võrdselt Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikke. Hädasolijale antud tagatiseta rahalise abi tagasimaksmise kohustus kehtib ka sellisele abile, mida annab Euroopa Liidu liikmesriik Eesti kodanikule kooskõlas direktiiviga (EL) 2015/637.
Sättesse lisatakse tingimus, et vastav abi peab olema rahaliselt välja arvutatav. See on vajalik, sest tagatiseta rahaline abi (mida võib osutada ka muul moel kui raha üleandmisega hädasolijale) tuleb hädasolijal Eesti riigile tagasi maksta, kui ei rakendata KonS-i § 64 lõikes 5 nimetatud erandit. Kui Euroopa Liidu liikmesriik on andnud abi Eesti kodanikule kooskõlas direktiiviga (EL) 2015/637, siis tekib Eesti kodanikul tagasimaksmise kohustus abi andnud liikmesriigi ees. Abi andnud liikmesriik võib esitada nõude Eesti kodaniku vastu antud abi tagasimaksmiseks. Kui isik ei täida esitatud nõuet, võib abi andnud liikmesriik edastada nõude Eesti riigile KonS-i § 642 kohaselt. Eesti riigil tekib omakorda nõue abi saanud Eesti kodaniku vastu.
Lisatava lõike 22 kohaselt võib Välisministeerium kriisiolukorras osutada konsulaarabi, nõudmata tagasimaksmise kohustuse vormi täitmist, kui konsulaarabi osutamine on vältimatu. Säte on ette nähtud juhtudeks, mil kriisiolukorras ei ole võimalik paluda hädasolijal täita enne konsulaarabi osutamist tagasimaksmise kohustuse vorm.
Praktikas võib vältimatu konsulaarabi osutamise olukorraks olla näiteks evakuatsiooni korraldamine, kus isikul ei ole võimalik enne lennuki pardale minemist esitada konsulaarametnikule nõuetekohaselt täidetud tagasimaksmise kohustuse vorm. Evakuatsioonilendu korraldatakse tavapäraselt mitme riigi koostöös, kriisiolukorras ning suure ajasurve all. Seetõttu peab jääma võimalus pakkuda evakuatsiooni ka neile hädasolijatele, kes tagasimaksmise kohustuse vormi täita ei saa.
Hoolimata tagasimaksmise kohustuse vormi täitmata jätmisest on hädasolijal kohustus maksta tagatiseta rahaline abi (mis võib seisneda evakuatsioonilennu korraldamisega seotud kuludes) riigile tagasi. Samasisuline säte on seni kehtinud määruse11 tasandil, mistõttu ei ole tegemist regulatsiooni sisulise muutmisega. Kavandatava muudatuse järgselt muudetakse ka välisministri määrust ning eemaldatakse määrusest seaduse tasandile viidud sätted (vt seletuskirja lisa 1).
Lõiked 21 ja 22 täpsustavad KonS-i § 64 lõiget 2 ning kui tagatiseta rahalist abi saanud isik ei tagasta raha tähtaja jooksul, on ministri ettekirjutus sundtäidetav vastavalt KonS-i § 64 lõikele 4.
Eelnõu § 1 punktiga 34 muudetakse § 64 lõiget 31, lisades, et tagasimaksmise kohustus on peale Eesti kodaniku ka välismaalasel. Muudatuse eesmärk on tagada hädasolija tagatiseta rahalise abi tagasimaksmise kohustus ka välismaalasele võrdselt Eesti kodanikuga. Praktikas võib esineda olukordi, kus ühe leibkonna liikmed on Eesti kodanikud ja välismaalased (nn halli passi omanikud) ning konsulaarabi korras osutatakse abi tervele leibkonnale, näiteks evakuatsiooni lennu korraldamisega. Sellisel juhul ei ole põhjendatud kohelda Eesti kodanikku ja välismaalast erinevalt ning nõuda tagatiseta rahalise abi tagasi maksmist vaid Eesti kodanikult.
Eelnõu § 1 punktidega 35 ja 36 muudetakse § 64 lõiget 6 ja tunnistatakse kehtetuks § 64 lõige 61. Muudatusega asendatakse konsulaarkaitse mõiste konsulaarseaduses kasutatava konsulaarabi mõistega. Konsulaarkaitse on mõistena kasutusel direktiivi (EL) 2015/63712 eestikeelses tõlkes, kuid sisuliselt on tegemist konsulaarabiga eesti õiguse tähenduses. Mõistete muutmise tõttu kaob vajadus § 64 lõike 61 järele, mistõttu tunnistatakse see kehtetuks.
Eelnõu § 1 punktiga 37 lisatakse konsulaarseadusesse § 641, millega nähakse ette kulude hüvitamise kord Eesti ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. Sätestatakse, et Välisministeeriumil on õigus nõuda Euroopa Liidu liikmesriigi esindamata kodanikule konsulaarabi osutamise järel abiga seotud kulude hüvitamist tema kodakondsusjärgselt liikmesriigilt. Juhul, kui teine liikmesriik on osutanud konsulaarabi Eesti kodanikule, esitab vastav liikmesriik Välisministeeriumile kulude hüvitamise taotluse ja Välisministeerium tasub selle 12 kuu jooksul. Kulude hüvitamise taotluse vorm on kehtestatud riigisiseses õiguses välisministri määrusega ja tuleneb direktiivist (EL) 2015/637.13 Välisministeeriumil tekib õigus nõuda vastavate kulude hüvitamist omakorda konsulaarabi saanud isikult KonS-i § 64 lõike 3 alusel.
Olukordades, kus konsulaarabi osutatakse korraga mitmele hädasolijale, tuleb Välisministeeriumi kantud kulud hüvitada proportsionaalselt. Praktikas korraldatakse kriisiolukorras evakuatsioonilende koostöös teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, et Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud saaksid lahkuda kriisipiirkonnast. Sellisel juhul jagatakse lennu korraldamise kulud proportsionaalselt, jagades tegelikult kantud kulude kogusumma abi saanud Euroopa Liidu ja Eesti kodanike arvuga. Kui Eesti sai abistamiseks rahalist toetust liidu kodanikukaitse mehhanismi14 kaudu, määratakse Euroopa Liidu liikmesriigi esindamata kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigi osa suurus kindlaks pärast liidu osa mahaarvamist.
Samasisuline regulatsioon on seni kehtinud KonS-i § 64 lõike 6 alusel antud määruses, mistõttu ei ole tegemist regulatsiooni sisulise muutmisega.
Eelnõu § 1 punktidega 38 ja 40 lisatakse KonS-i § 67 lõikesse 1 Välisministeeriumi Eestis asuva struktuuriüksuse ülesandena perekonnaseisutoimingu tegemine ning täiendatakse seadust §-ga 701. Erinevalt välisesinduse konsulaartoimingust, mis on reguleeritud KonS-i §-ga 33, täpsustab KonS-i § 701, et konsulaarametnik teeb perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud tingimustel ja korras andmehõivekandeid välisesindusele esitatud välisriigis koostatud perekonnaseisudokumentide alusel. Kui välisriigis koostatud perekonnaseisudokument esitatakse välisesindusele, kus andmehõivetoimingut tihti ei tehta, on efektiivsem delegeerida toimingu tegemine Välisministeeriumi Eestis asuvale struktuuriüksusele. Tegemist ei ole uue sisulise muudatusega, vaid olemasoleva regulatsiooni täpsustamisega.
Eelnõu § 1 punktidega 39 ja 41 tunnistatakse kehtetuks § 67 lõike 1 punkt 10 ja § 71. Sätete kehtetuks tunnistamine on tingitud põrmu välisriiki saatmise teenuse lõpetamisest. KonS-i § 67 lõikes 1 on loetletud Välisministeeriumi Eestis asuva struktuuriüksuse ülesanded, mille hulgas on ka põrmu välisriiki saatmine.
KonS § 67 lg 1 loetleb Välisministeeriumi Eestis asuva struktuuriüksuse ülesanded, mille hulgas on ka põrmu välisriiki saatmine. Lõikest 1 kustutatakse need teenused, mida praktikas enam ei teostata. Kehtetuks tunnistatavate sätete eesmärk oli veenduda kirstu või urni sisu õiguspärasuses. Tänapäeval on aga kõik surnukehaga seonduvad pitseerimise ja tõendamise toimingud matusebüroo osutada, mistõttu praktikas ei ole selleks sätteks vajadust. Eesti matusebüroo töötaja sulgeb ja pitseerib välisriiki saadetava kirstu või urni ning konsulaarametnikul ei ole võimalik veenduda ega tõendiga kinnitada, et kirstus või urnis ei ole kõrvalisi esemeid, sest selliseks kontrolliks puuduvad vajalikud töövahendid. Viimati osutati seda teenust 2016. aastal.
Eelnõu § 1 punktiga 42 täiendatakse seadust §-ga 753, milles sätestatakse, et erikutset omavad konsulaarametnikud loetakse edaspidi konsulaarkutset omavaks. Kuna käesoleva eelnõuga kaotatakse konsulaarametniku erikutse, siis peab rakendussättena sätestama, mida toob muudatus kaasa konsulaarametniku erikutse omajatele. Konsulaarametniku kutse ja erikutse omandamise eeldused on üldjoontes samad (va täiendav eeldus omada juriidilist kõrgharidust erikutse omandamiseks), mistõttu on erikutse kaotamisel põhjendatud lugeda senised erikutsega konsulaarametnikud konsulaarametniku kutset omavaks.
§ 2. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine
Eelnõu § 2 punktiga 1 muudetakse § 15 lõike 5 punkti 2, eemaldades viite digitaalsele isikutunnistusele. ITDS-i § 15 lõikes 5 on loetletud Välisministeeriumi ülesanded. Sättest eemaldatakse viide Välisministeeriumi kohustusele väljastada digitaalne isikutunnistus. Muudatusega viiakse Välisministeeriumi ülesannete loetelu kooskõlla ITDS-iga, millega kaotati alates 1. maist 2025 digitaalse isikutunnistuse väljastamine Eesti Vabariigi kodanikule.
§ 3. Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine
Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse § 47 ja sellest eemaldatakse viide konsulaarametnikule. Sätte järgi võib abielu lahutada ühe abikaasa kohalolekuta, kui ta mõjuval põhjusel ei saa perekonnaseisuasutusse ilmuda ja esitatakse tema notariaalselt tõestatud või konsulaarametniku tõestatud nõusolek abielu lahutamiseks tema kohalolekuta. Muudatus on tingitud konsulaarametniku erikutse kaotamisest. Erikutsega konsulaarametnikel oli pädevus nõusolekut notariaalset tõestada, kuid erikutse kaotamisega ei ole konsulaarametnikel enam vastavat pädevust, mistõttu tuleb säte seadusest eemaldada.
§ 4. Rahvastikuregistri seaduse muutmine
Eelnõu § 4 punktiga 1 muudetakse § 40 lõike 3 punkti 4. Sätte kohaselt annavad moodustatud isikukoodi isiku andmete esmakordsel rahvastikuregistrisse kandmisel järgmised andmeandjad: 4) maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksus või konsulaarametniku allkirjaga kinnitatud taotluse alusel volitatud töötleja isikukoodi riigi andmekogusse kandmiseks seaduse või andmekogu põhimääruse alusel.
Muudatusega lisatakse võimalus pöörduda isikukoodi saamise taotluse kinnitamiseks ka välisriigi notari või teise ametiisiku, kellel on selle riigi õiguse kohaselt vastav pädevus, poole. Kui isikukoodi taotlusi võivad kinnitada lisaks maakonnakeskuse omavalitsusele ja konsulaarametnikule ka välisriigi notarid, laieneb märgatavalt võimalus pöörduda teiste riikide ametiisikute, eelkõige notarite poole. See annab isikule suurema paindlikkuse isikukoodi taotlemisel.
Eelnõu § 4 punktiga 2 lisatakse § 40 lõige 31. Kavandatava muudatuse kohaselt peab PKTS § 40 lõike 3 punktis 4 nimetatud välisriigi notari või teise ametiisiku, kellel on selle riigi õiguse kohaselt vastav pädevus, poolt kinnitatud taotlus olema legaliseeritud või kinnitatud tunnistusega (apostille’ga) välja arvatud juhul kui välisleping näeb ette teisiti. Kõikides riikides ei ole notari ametikohta, vaid see pädevus on mõnel teisel ametiisikul. Seetõttu on vaja tagada, et nimetatud ametiisik või notar on selles riigis pädev mistõttu peab taotlus olema legaliseeritud või kinnitatud tunnistusega (apostille’ga). See tingimus ei kohaldu, kui välisleping näeb ette teisiti. Näiteks on Eesti sõlminud õigusabilepingud Poola, Läti, Leedu ja Ukrainaga ning sellisel juhul ei pea nende riikide notarite kinnitatud taotlus olema legaliseeritud või kinnitatud tunnistusega (apostille’ga).
§ 5. Pärimisseaduse muutmine
Eelnõu § 5 punktidega 1 ja 2 muudetakse PärS § 176 lõiget 22 ja § 1771 lõiget 2 ning nendest sätetest eemaldatakse viited konsulaarametnikule.
PärS § 176 lõige 22 sätestab pärimisregistri vastutava töötlejana erikutsega konsulaarametniku. PärS 1771 lõige 2 sätestab, et ka konsulaarametnik võib teha pärimisregistri kande. Konsulaarametniku erikutse kaotamisega ei tee konsulaarametnikud (ka erikutseta) pärimisega seotud toiminguid, va eelnõuga kavandava KonS § 311 sätestatud pärandist loobumise avalduse kinnitamine. Sellisel juhul edastatakse pärandist loobumise avaldus pärimist läbiviivale notarile. Konsulaarametnikud ei vaja juurdepääsu pärimisregistrile.
§ 6. Riigilõivu seaduse muutmine
Eelnõu § 6 punktiga 1 muudetakse RLS § 43 lõiget 1, mis sätestab konsulaarametnikule õiguse isiku, Eesti riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse organi, samuti välisriigi riigiasutuse põhjendatud taotlusel, diplomaatilise noodi alusel või välislepingus ette nähtud juhul vabastada isik RLS §-s 304, 309, 310, 314, 316 või 319 lõikes 1 nimetatud toimingu eest riigilõivu tasumisest või vähendada tasutava riigilõivu määra, lähtudes isiku majanduslikust olukorrast või kultuuri-, välis-, arengupoliitilisest või muust olulisest avalikust huvist. Muudatusega lisatakse toimingute nimekirja, mille riigilõivust on konsulaarametnikul õigus taotleja vabastada, ka Eesti kodaniku või välismaalase välisriigis kinnitatud või tuvastatud perekonnaseisuandmete muudatuste, välja arvatud surma andmete andmehõivekandega rahvastikuregistrisse kandmise toiming (eelnõu § 6 punktiga 30 lisatav RLS § 319 lg 5). Ei saa välistada olukorda, kus andmehõive tegemine välisesinduses on vajalik ja aegkriitiline, kuid isiku majanduslik olukord ei võimalda tasuda riigilõivu. Säte annab konsulaarametnikule vastava kaalutlusõiguse.
Eelnõu § 6 punktidega 2, 14, 15, 18, 20, 22, 24, 26–29 muudetakse RLS § 86, § 272 lõikeid 19 ja 20, § 2721, § 304, § 305 lõiget 2, § 309, § 314–317 ning viiakse aastatel 2016 ja 2020 kehtestatud riigilõivud kooskõlla muutunud kuludega. Uute määrade arvutamisel on lähtutud välisteenistuse seaduse § 32 lõike 6 alusel kehtestatavast Eesti Vabariigi välisesinduste ühe kuu töökoha maksumusest. Töökoha maksumus kehtestatakse tegelike kulude põhjal Välisministeeriumi kantsleri käskkirjaga. Vastavalt käskkirjadele on keskmine töökoha maksumus Eesti Vabariigi välisesindustes 2025. aastaks võrreldes 2017. aastaga (töökohade maksumust kehtestatakse alates aastast 2017) kasvanud 1,97 ja võrreldes 2020. aastaga 1,6 korda. Uute riigilõivumäärade arvutamisel on kasutatud juba euro kasutuselevõtust saadik kehtinud põhimõtet, et Eesti välisesindustes konsulaarteenuste eest eurodes võetavad riigilõivud ümardatakse ülespoole lähima 5- või 0-lõpulise täisarvuni tagamaks, et sularahas on välisesinduses riigilõivu võimalik tasuda paberrahas15. Ülevaade riigilõivudest, mida tõstetakse seetõttu, et viia need vastavusse tegelike välisesinduste ülalpidamise kuludega, on esitatud allolevas tabelis koos uute riigilõivudega.
Tabel: Ülevaade muudetavatest riigilõivudest.
Punkt eelnõu § 6
Riigilõivu seaduse säte
Kehtiv riigilõiv
Välisesinduste kulude kasv (2025 vrd kehtestamise aasta, korda)
Uus riigilõiv eurodes


Summa eurodes
Kehtestamise aasta


2
§ 86
10
2016
1,97
20
14
§ 272 lg 19 p 1
20
2020
1,60
35
14
§ 272 lg 19 p 2
100
2020
1,60
160
14
§ 272 lg 19 p 3
45
2022
1,18
55
15
§ 272 lg 20
20
2020
1,60
35
18
§ 2721
20
2020
1,60
35
20
§ 304
30
2016
1,97
60
22
§ 305 lg 2
30
2016
1,97
60
24
§ 309
30
2016
1,97
60
26
§ 314
20
2016
1,97
40
27
§ 315
20
2016
1,97
40
28
§ 316
30
2016
1,97
60
29
§ 317
15
2016
1,97
30

Eelnõu § 6 punktidega 3, 7, 9, 10, 12, 16 ja 18 muudetakse vastavalt § 272 lõikeid 1, 8, 10, 11, 13 20 ja § 2721 ning kehtestatakse kõrgem riigilõivumäär Eesti passi, isikutunnistuse ja elamisloakaardi toimingutele, kui teenust taotleb välisesinduses või aukonsuli juures isik, kelle registreeritud elukoht rahvastikuregistris ei ole välisriigis (registreeritud elukoht on Eestis või puudub registrist sootuks). Kõrgem riigilõiv kehtestatakse seetõttu, et välisesinduste ülesanne on pakkuda konsulaarteenuseid (v.a konsulaarabiga seotud teenused) eelkõige neile Eesti kodanikele, kes elavad alaliselt välisriigis, ning teenuste osutamiseks vajalike ressursside planeerimisel lähtutakse rahvastikuregistris olevatest elukohaandmetest (rahvastikuregistri seaduse § 6 lõike 1 kohaselt rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse). Rahvastikuregistri andmetel Eestis elavate, kuid välisesindustes isikut tõendavaid dokumente taotlevate või neid kätte saada soovivate isikutega ei saa välisesindused teenuste osutamiseks vajalike ressursside planeerimisel arvestada ning seetõttu tuleb teenuse osutamiseks rakendada täiendavat ressurssi (näiteks saata esindusse täiendavat personali), see aga suurendab teenuse osutamise kulu. Alternatiivselt saab täiendava töökoormuse probleemi lahendada, muutes esinduse töökorraldust, see aga kahjustab teiste välisesindusele seatud ülesannete täitmist. Selliste taotluste vastuvõtmise täiendavat kulu ei saa täpselt prognoosida, kuna Eesti esinduste kulud on erinevad. Eelnõuga kehtestatava kahekordse riigilõivu määramisel on lisaks kulupõhimõttele lähtutud ka RLS-i § 4 lõikest 2, mis võimaldab kulupõhimõttest kõrvale kalduda kaaluka avaliku huvi korral, milleks on vajadus tagada, et välisesinduste kompetentsi otseselt mittekuuluvad ülesanded ei takistaks Eesti huvide esindamist ja kaitsmist välisriikides.
Muudatus puudutab eelkõige taotlejaid, kelle tegelik elukoht on välisriigis, kuid kes ei ole viinud oma elukoha aadressi rahvastikuregistris tegelikkusega vastavusse (vastavalt RRS § 69). Tegelikult Eestis elava taotleja puhul puuduvad objektiivsed põhjused, miks peaks isik dokumente taotlema välisesinduses, Eestis elavatele inimestel on soodsam ja mugavam taotleda isikutunnistust PPA teeninduses või iseteeninduses ning kasutada paindlikumaid ja mugavamaid kättesaamise viise (näiteks passi kättesaamine posti teel).
Kui tegemist on tegelikult välisriigis elava isikuga, kelle elukohaandmed rahvastikuregistris ei vasta tegelikkusele, siis ei mõjuta isikutunnistuse suurem riigilõiv kahjustavalt ka ITDS § 5 lõikes 1 sätestatud eesmärgile, mille kohaselt on isikutunnistus kohustuslik dokument Eestis elavale Eesti kodanikule.
Ajutiselt välisriigis viibivad isikud, kes kaotavad oma isikutunnistuse või passi, see varastatakse või see hävib, saavad välisesindusse pöörduda konsulaarabi saamiseks ning neile väljastatakse Eestisse naasmiseks Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus (ETD).
Lähtuvalt maksejõulisuse põhimõttest ei rakendata suuremat riigilõivumäära täies ulatuses soodustatud isikutest taotlejatele, kelle elukoht rahvastikuregistris ei ole välisriigis, kuid kes taotlevad või soovivad dokumente kätte saada välisesinduses.
Eelnõu § 6 punktiga 4 muudetakse seaduse § 272 lõiget 6, mis kehtestab riigilõivu e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise taotluse läbivaatamise eest. Kuna e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamise koht on reeglina välisesindus, on riigilõiv dokumendi väljastamise eest välisesinduses juba üldise riigilõivu sisse arvatud (teiste dokumentide puhul lisandub taotlemise lõivule vastavalt § 272 lõikele 20). Kuna välisesinduses dokumendi väljastamise eest võetav riigilõiv (§ 272 lg 20) suureneb 15 euro võrra, kasvab samal määral ka § 272 lõikega 6 kehtestatud lõivus sisalduv väljastamise komponent ja seeläbi kogu riigilõiv.
Eelnõu § 6 punktidega 5, 6, 8 ja 11 muudetakse vastavalt ka § 272 lõikeid 7, 10 ja 13 ning tõstetakse riigilõivumäära alla 18-aastasele isikule, keskmise, raske või sügava puudega isikule ja üldtingimustel Eesti vanaduspensioni ikka jõudnud isikule isikutunnistuse ja elamisloakaardi väljaandmise taotluse läbivaatamise eest. Muudatuste eesmärk on rakendada kõigi taotluste korral ühtset põhimõtet, kuidas kujuneb välisesinduses esitatavate Eesti passi ja isikutunnistuse taotluse läbivaatamise eest võetav riigilõivumäär. Muudatuse tulemusena on kõigil juhtudel (sealhulgas ka soodustatud isikute puhul) välisesinduses esitatavate Eesti passi, isikutunnistuse ja elamisloakaardi taotluse läbivaatamise eest tasutav riigilõiv 30 euro võrra suurem riigilõivust, mis tasutakse PPA teeninduses Eestis samasuguse taotluse korral. Kehtivas RLS-i redaktsioonis on soodustatud isikute puhul välisesinduses tasutav riigilõiv sama, mis tasutakse PPA teeninduses esitatavate taotluse korral. Arvesse ei võeta tõsiasja, et välisesinduses on taotluse vastuvõtmine kallim kui sama taotluse vastuvõtmine Eestis, ja seeläbi eiratakse riigilõivude kulupõhimõtet (RLS-i § 4 lg 1). Soodustatud isikute taotluste riigilõiv välisesinduses jääb endiselt madalamaks kui tavakorras esitatud taotluse korral ning eelnõuga kehtestatav uus riigilõiv arvestab nii maksejõulisuse põhimõtet (RLS-i § 4 lg 2, vt ka eelnõu 417 SE seletuskiri16) kui ka kulupõhimõtet (RLS-i § 4 lg 1).
Eelnõu § 6 punktiga 13 muudetakse § 272 lõike 3 teist lauset ning lauseosa „elamisloa“ asendatakse lauseosaga „elamisloakaardi“. Muudatus on tehtud Siseministeeriumi ettepanekul. Muudatusega parandatakse sõnastuslik viga, sest § 272 sätestab riigilõivud dokumentide taotlemisel (milleks on ka elamisloakaart), elamisloa taotlemisel tasutavad riigilõivud on sätestatud aga §-s 273.
Eelnõu § 6 punktidega 17 ja 31 lisatakse §-i 272 lõige 211, mille kohaselt lisandub tasutavale riigilõivumäärale 20 eurot, kui isikut tõendava dokumendi taotlus (§ 272 lõikes 1, 2, 3, 7, 8, 10, 11 või 13 nimetatud taotlus) esitatakse välisriigis väljaspool välisesinduse ruume, ning seadusesse § 3192, mille kohaselt lisandub riigilõivumäärale 20 eurot ka seaduse 13. peatüki 2. jaos sätestatud välisesinduste toimingutele. Muudatuse eesmärk on viia väljaspool välisesinduse ruume tehtavate toimingute eest tasutav riigilõiv paremini kooskõlla riigilõivude kulupõhimõttega (RLS-i § 4 lg 1), sest väljaspool välisesinduste ruume ehk konsulaarmissioonidel toimingute tegemine tähendab riigile täiendavat, konsulaarametnik või konsulaarsekretäri sihtkohta sõidu ja seal viibimise kulu. Eesti välisesindused ja ka Välisministeeriumi konsulaarosakond korraldavad regulaarselt konsulaarmissioone riikides või piirkondades, kus elab arvestatav hulk Eesti kodanikke. Sihtkohtadeks võivad olla riigid, kus Eestil kahepoolne välisesindus puudub, või Eesti kahepoolse välisesinduse asukohaks oleva riigi teised piirkonnad. Enim osutatud konsulaarteenus on missioonidel Eesti kodanike isikut tõendavate dokumentide taotluste vastuvõtmine (passi ja ID-kaardi üheaegsel taotlemisel rakendub täiendav riigilõiv ühekordses määras), kuid osutatakse ka muid teenuseid (mitme teenuse samaaegsel taotlemisel rakendub riigilõiv ühekordses määras).
Väljaspool esinduse ruume osutatava teenuse täpset maksumust on keeruline arvutada, sest missioone korraldatakse nii Euroopa pealinnadest teistesse sama riigi piirkondadesse kui ka näiteks Tallinnast riikidesse, kus Eestil välisesindus puudub (näiteks Brasiiliasse), ja seetõttu on konsulaarmissioonide kulud väga erinevad. Toimingutele rakenduva 20 euro suuruse riigilõivu väljatöötamisel analüüsis Välisministeerium kolme eri tüüpi konsulaarmissiooni kulusid ja neil tehtud toimingute arvu. Need kolm tüüpi konsulaarmissiooni on a) Välisministeeriumi peamaja või välisesinduse korraldatav missioon riiki, kus Eestil esindus puudub; b) Eesti poolt korraldatav missioon riigis, kus vahemaad on suured ning c) Eesti välisesinduse korraldatav missioon riigis, kus vahemaad on väiksemad. Konkreetselt vaadeldi peamaja korraldatud missiooni Brasiiliasse 2023. aastal ja Washingtoni saatkonna korraldatud missiooni Mehhikosse 2025. aasta mais, Washingtoni saatkonna korraldatud missioone erinevatesse USA piirkondadesse 2025. aasta esimese 11 kuu jooksul ning Helsingi saatkonna korraldatud kahte missiooni Soomes 2025. aasta augustist kuni detsembrini. Kokku oli vaatluse all 12 sihtkohta tehtud 15 missiooni, ühte piirkonda (New Yorgi osariik) tehtud missioone vaadeldi ühena.
Analüüsi tulemusena selgus, et toimingu kulu vaadeldud missioonidel varieerub väga suures vahemikus, ulatudes 5,68 eurost 89,44 euroni, keskmine kulu ühe toimingu kohta oli 38,43 eurot. Kolmel neljandikust juhtudel (üheksal juhul) oli keskmine kulu ühe toimingu kohta üle 20 euro ning ühel juhul oli keskmine 19 ja 20 eurot vahel (19,19).
20 euro suuruse lõivuni jõuti kirjeldatud analüüsi tulemusena, arvesse võeti ka see, et otstarbekas on kehtestada ühtne lõiv, mitte diferentseerida seda missiooni asukoha, tüübi ja missiooni tegelike kulude järgi. Eelnõuga kehtestatava täiendava 20-eurose riigilõivu määramisel pole seetõttu täies mahus lähtutud riigilõivude kulupõhimõttest ning lisaks on arvestatud asjaolu, et kõigil juhtudel on täiendava lõivu tasumine kodanikule soodsam kui reisimine lähimasse välisesindusse. 20-eurost riigilõivu rakendatakse ühe korra, kui isik taotleb korraga mitme nimetatud toimingu tegemist.
Tegemist ei ole uue riigilõivu kontseptsiooniga, ka kehtivas RLS-is on teatud toimingutele sätestatud kõrgem riigilõivumäär, kui teenust osutatakse väljaspool välisesinduse ruume (RLS-i §-s 307 sätestatud tõestamistoiming).
Eelnõu § 6 punktiga 19 täiendatakse seaduse 13. peatüki 1. jagu 3. jaotise ja §-ga 3032, lisades riigilõivumäära dokumendi legaliseerimisel Välisministeeriumis. Dokumendi legaliseerimise teenust osutatakse lisaks välisesindustele ka Välisministeeriumis neile isikutele, kes soovivad Eestis väljastatud avalikku dokumenti kasutada välisriigis või välisriigis väljastatud avalikku dokumenti Eestis. RLS-i struktuuri arvestades on vaja luua riigilõivu määramiseks 13. peatüki 1. jakku 3. jaotis, sest 13. peatüki 2. jagu (kuhu kuulub § 319) reguleerib konsulaartoimingute osutamist välisesinduses.
Seni kehtinud riigilõivumäär kehtib alates 2016. aastast ning kulupõhimõttest lähtuvalt tuleks seda tõsta. Kuna konkreetse teenuse osutamise täpne kulu on raskesti arvutatav, siis lähtutakse elukalliduse tõusust, mis on 2016. aastaga võrreldes 2025. aastaks tõusnud ligi poolteist korda.17
Tabel 2. Tarbijahinnaindeksi tõus 2016-2024 (2016: 100)
Aasta
2016
2017
2018
2019
2020
2021
2022
2023
2024
Tõus %
0,1
3,4
3,4
2,3
-0,4
4,6
19,4
9,2
3,5
Tõus kokku
100,00
103,40
106,92
109,37
108,94
113,95
136,05
148,57
153,77

Eelnõu § 6 punktidega 21, 23, 25 ja 32 tunnistatakse kehtetuks RLS-i § 305 lõiked 1, 11, 3 ja 4, § 306, § 308, §-d 310–313 ja § 320. Tegemist on nende RLS-i sätetega, mis käsitlevad eelnõu §-ga 1 konsulaarseadusest kustutatavaid teenuseid. Konsulaarseaduse muutmisega lõpetatakse järgmiste teenuste osutamine: notariaalne tõestamine (riigilõiv sätestatud RLS-i § 305 lg-s 1), kaugtõestamine välisesinduses (riigilõiv sätestatud RLS-i § 305 lg-s 11), tõestamistoiming Välisministeeriumi nõusolekul (riigilõiv sätestatud RLS-i § 305 lg-s 3), pärimismenetluse algatamise avalduse tõestamine (riigilõiv sätestatud RLS-i § 305 lg-s 4), tõlke õigsuse kinnitamine (riigilõiv sätestatud RLS-i §-s 306), muu tõestamistoiming (riigilõiv sätestatud RLS-i §-s 308), põrmuga kirstu ja urni pitseerimise tõendi väljastamine (riigilõiv sätestatud RLS-i §-s 310), ajutise liputunnistuse väljastamine (riigilõiv sätestatud RLS-i §-s 311), laevadokumendi kehtivusaja pikendamine (riigilõiv sätestatud RLS-i §-s 312), tõlketeenuse osutamine (riigilõiv sätestatud RLS-i §-s 313), juhiloa, rahvusvahelise juhiloa ja esmase juhiloa väljastamine (riigilõiv sätestatud RLS-i §-s 320).
Eelnõu § 6 punktiga 30 muudetakse § 319, lisades lõike 5. Muudatustega kehtestatakse riigilõiv 60 eurot Eesti kodaniku või välismaalase välisriigis kinnitatud või tuvastatud perekonnaseisuandmete muudatuste, välja arvatud surmaandmete andmehõivekandega rahvastikuregistrisse kandmise eest vastavalt perekonnaseisutoimingute seaduse § 50 lõikele 1, kui toimingut taotletakse välisesinduses ja andmehõivega seotud Eesti kodaniku või välismaalase elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis. Riigilõivu ei pea tasuma juhul, kui andmehõivekandega seotud vähemalt ühe Eesti kodaniku või välismaalase elukoht on registreeritud välismaal. Välismaalaseks konsulaarteenuste ja -abi kontekstis on isik, kellel on kehtiv Eesti elamisluba või elamisõigus Eestis ning kellele on välja antud Eesti välismaalase pass (KonS § 1 lg 2).
Andmehõivekande toiming ei ole varem olnud riigilõivustatud. Muudatus lähtub samast põhimõttest, millele tuginedes kehtestatakse kõrgem riigilõiv isikut tõendavate dokumentide taotlemisel isikutele, kelle elukoht rahvastikuregistri andmetel ei ole välisriigis (eelnõu § 6 punktid 3, 7, 9, 10, 12, 16 ja 18), sest välisesinduste ülesanne on pakkuda konsulaarteenuseid (v.a konsulaarabiga seotud teenused) eelkõige neile Eesti kodanikele, kes elavad alaliselt välisriigis.
Eelnõuga kehtestatav riigilõivumäär 60 eurot on samas suurusjärgus teiste sarnase ressursikuluga toimingute riigilõivumääraga (näiteks tõendi väljastamine) ning määra arvutamisel on arvesse võetud ka riigilõivumäärasid, mis kehtivad sarnaste kannete tegemisel Eestis (RLS-i § 338 alusel abielukanne 70 eurot, RLS-i § 339 alusel abielulahutuse kanne 90 eurot).
Rahvastikuregistri andmetel välismaal elavate Eesti kodanike ja välismaalaste välisriigis kinnitatud või tuvastatud perekonnaseisuandmete muudatuste rahvastikuregistrisse kandmine jääb endiselt tasuta teenuseks. Samuti on andmehõive toiming tasuta neile Eesti kodanikele ja välismaalastele, kes taotlevad teenust perekonnaseisuasutusest Eestis.
§ 7. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus on planeeritud jõustuma 2027. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse § 6 punktid 3, 7, 9, 10, 12 ja 16 on planeeritud jõustuma 2027. aasta 2. juunil. Jõustumistähtaeg on pikem, et tagada riigilõivude muutmisega kaasnevate arendustööde tegemine PPA andmekogudes.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ja Eesti Vabariigi põhiseadusele
5.1. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõuga ei võeta üle Euroopa Liidu õigust, kuid täpsustatakse sätteid, millega on üle võetud nõukogu direktiiv (EL) 2015/637, mis käsitleb koordineerimis- ja koostöömeetmeid, millega hõlbustatakse liidu esindamata kodanike konsulaarkaitset kolmandates riikides ning tunnistatakse kehtetuks otsus 95/553/EÜ (ELT L 106, 24.04.2015, lk 1–13).
Eelnõu koostamisel on arvestatud isikuandmete töötlemise põhimõtteid, mis on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega.18 Eelnõuga ei looda uusi viise isikuandmete töötlemiseks, mistõttu ei ole vaja koostada andmekaitsealast mõjuhinnangut.
5.2. Eelnõu vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele
5.2.1. Kavandatavad muudatused
Peamisteks eelnõuga kavandatavateks muudatusteks on teatud konsulaarteenuste osutamise lõpetamine välisesindustes, erikutsega konsulaarametniku kutse kaotamine, urni või kirstu pitseerimise toimingu lõpetamine ning riigilõivumäärade muutmine.
Teatud teenuste osutamise lõpetamine
Teatud konsulaarteenuste osutamise lõpetamine (sh osa teenuste vahendamise lõpetamine) ei riiva isikute põhiõigusi. Muudetavad konsulaarteenused on oma olemuselt eelkõige mugavusteenused ning tegemist ei ole konsulaarabiga.19 Kõikidele lõpetatavatele konsulaarteenustele on olemas alternatiivid – saada teenust vastavalt ametiasutuselt ilma välisesinduse vahenduseta e-teenusena või posti teel; saada teenust asukohariigi või Eesti notarilt; kasutada teenuseid sõltumatutelt teenusepakkujatelt (nt vandetõlgid). Seega ei too muudatus isikutele kaasa negatiivseid tagajärgi, sest teenused ei kao ära ning neile leidub mõistlikke ja võrdselt mugavaid alternatiive.
Urni või kirstu pitseerimise toimingu lõpetamine
PS-i § 13 kohaselt kaitseb Eesti riik oma kodanikku ka välisriikides. PS-i § 13 lõike 1 teist lauset tuleb tõlgendada eelkõige kui Eesti kodanike õigust diplomaatilisele ja konsulaarkaitsele välisriigis.20 
Pitseerimise lõpetamine liigitub konsulaarabi alla, mistõttu tuleb analüüsida, kas isikute konsulaarabi ulatus ja määr kavandatava muudatusega väheneb. Sätte järgi pitseerib konsulaarametnik Eestisse saadetava kirstu või urni seda saatva isiku kirjalikul taotlusel pärast kirstu või urni sisu õiguspärasuses veendumist (KonS-i § 59 lg 1) ning annab pitseerimist kinnitava tõendi (KonS-i § 59 lg 2). Sätte pealkiri („Põrmu Eestisse saatmine“) on mõneti eksitav, sest KonS-i § 59 alusel ei korralda konsulaarametnik põrmu Eestisse saatmist. Hädasolija abistamine surmajuhtumi korral on reguleeritud KonS-i §-s 58 ning seda ei muudeta.
Kavandatava muudatuse järel (KonS-i § 59 kehtetuks tunnistamisel) ei muutu hädasolijatele antava konsulaarabi ulatus ega määr. Tänapäeval pitseerib urni või kirstu matusebüroo töötaja ning tegelikkuses ei saa konsulaarametnik kirstu või urni õiguspärasuses veenduda. Seega pole urni või kirstu pitseerimine ning selle kohta tõendi andmine vajalik ega võimalik. Pitseerimise kinnitamist saaks konsulaarametnik ka edaspidi tõendada, kuid seda KonS-i § 39 alusel. Muudatusega ei kaasne PS-i § 13 riivet.
Riigilõivude muutmine
Eelnõuga viiakse riigilõivumäärad kooskõlla kulupõhimõttega. Uue muudatusena kehtestatakse erinev riigilõivumäär nendele konsulaarklientidele, kes taotlevad teenust välisesinduses, kuid kes rahvastikuregistri andmetel elavad Eestis. Selle muudatuse võrdsuspõhiõiguse riivet on analüüsitud allpool.
Ülejäänud muudatused
Ülejäänud kavandatavad muudatused on kas normitehnilised või viivad seaduse kooskõlla juba kehtiva õigusega, mistõttu aitavad muudatused kaasa õigusselguse loomisele ning kooskõlale PS-iga.
5.2.2. Võrdsuspõhiõiguse riive riigilõivude muutmisel
PS-i § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed.
• Esemeline kaitseala. Riigikohus on sedastanud, et PS-i § 12 lõikes 1 sisaldub võrdsuspõhiõigus, mis on ühtne kõikide ebavõrdse kohtlemise aluste suhtes.21
• Isikuline kaitseala. Õigus võrdsele kohtlemisele on igaühe õigus.
• Piiriklausel. Üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusreservatsiooni ehk piiriklausliga põhiõigus, mida on võimalik piirata igal PS-iga kooskõlas oleval eesmärgil.22
Võrdsuspõhiõiguse riive võib seisneda selles, et kehtestatakse erinevad riigilõivumäärad osa konsulaarteenuste puhul nendele konsulaarklientidele, kes on registreeritud rahvastikuregistris välismaal, ja nendele konsulaarklientidele, kelle elukoht on registreeritud Eestis. Erineva kohtlemise eesmärk on tagada riigilõivude kulupõhisus. Kui isiku elukoht on registreeritud Eestis, siis eelduslikult saab ta ametiasutuste poolt pakutavaid teenuseid taotleda Eestis (digitaalselt või kohapeal). Välisesinduses osutatakse teenust eelkõige nendele isikutele, kes on registreeritud välismaal ega saa Eestis kohapeal teenust taotleda.
Välisministeerium, sealhulgas välisesindused lähtuvad oma töökoormuse ja ressursside planeerimisel välismaal elavate Eesti kodanike arvust ja tuginevad selles rahvastikuregistri andmetele. Rahvastikuregistri andmetel Eestis elavate, kuid välisesindustes isikut tõendavaid dokumente taotlevate või neid kätte saada soovivate isikutega ei saa välisesindused teenuste osutamiseks vajalike ressursside planeerimisel arvestada ning seetõttu tuleb teenuse osutamiseks rakendada täiendavat ressurssi (näiteks saata esindusse täiendavat personali), see aga suurendab teenuse osutamise kulu. Muudatusega tagatakse riigilõivude kulupõhisus.
Sobiv ehk kohane on meede, mis aitab kaasa legitiimse eesmärgi saavutamisele. Meedet saab pidada sobivaks, sest kõrgem riigilõivu määr hüvitab suurema ressursi kulu. Riigilõivude määramisel lähtutakse üldiselt kulupõhimõttest. Seega aitab meede kaasa legitiimse eesmärgi saavutamisele.
Meede on vajalik, kui eelnõu eesmärki ei ole võimalik muul leebemal viisil vähemalt sama hästi saavutada. Riigilõivude kulupõhisuse tagamiseks, kui riigilõivustatud teenuse osutamise kulu on suurenenud, ei ole teisi alternatiive kui riigilõivumäärade tõstmine.
Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eelnõu eesmärgi tähtsust. Põhiõigustesse sekkumist ei saa pidada ulatuslikuks ega intensiivseks. Eestis elav isik (rahvastikuregistri kande õigsust eeldatakse) saab Eesti ametiasutuste teenused mugavalt kätte Eestist. Samuti on isikul võimalik saada teenust digitaalselt või posti teel. Meede ei piira ka teenuse osutamist kui sellist, isik saab kõrgema riigilõivu eest jätkuvalt teenust välisesindusest.
Samas esineb avalik huvi selle vastu, et isiku õigusliku tähendusega elukoha aadress rahvastikuregistris oleks elukoht, kus isik tegelikult alaliselt või peamiselt elab.23 Õigetel andmetel põhinev ülevaade tegelikust elanikkonnast võimaldab paremini planeerida avalike teenuste osutamist.24 Enda tegelikku elukohta saab isik valida vabalt, sõltumata rahvastikuregistri kandest, ning seda õigust käesolev eelnõu ei puuduta.
Kokkuvõtvalt saab meedet pidada sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks.
6. Seaduse mõjud
Eelnõu rakendamisega ei kaasne mõju majandusele, elu- ja looduskeskkonnale ning regionaalarengule. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele võib avalduda vaid kaudselt, läbi positiivse mõju Välisministeeriumi, sh välisesinduste, töökorraldusele.
Eelnõuga kaasneb kuni mõõdukas positiivne mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. Samuti kaasneb eelnõuga mõningane sotsiaalne mõju, puudutades eelkõige konsulaarkliente. Kokkuvõtvalt ei saa kumbagi mõju pidada oluliseks.
6.1. Kavandatav muudatus 1 – välisesindustes lõpetatakse teatud teenuste osutamine
Muudatusega 1 lõpetatakse kaugtõestamise toimingu (KonS-i § 301), tõlketeenuse (KonS-i § 32), juhiloa, rahvusvahelise juhiloa, esmase juhiloa väljastamise (KonS-i § 34), kodakondsusest vabastamise toimingu (KonS-i § 35), Eesti laeva suhtes tehtava toimingu (KonS-i § 36), ametliku kinnitamise toimingu (KonS-i § 40).
6.1.1. Muudatuse mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: Välisministeerium (sealhulgas välisesindused), konsulaarametnikud ja aukonsulid, PPA, Siseministeerium, Transpordiamet, Kliimaministeerium, kohalikud omavalitsused.
Mõju kirjeldus ja ulatus
Muudatusega ei osuta välisesindused enam tõlketeenust, Eesti laeva suhtes tehtavaid toiminguid ja ametlikku kinnitamist. Enam ei vahenda välisesindused kaugtõestamise, juhiloa väljastamise, kodakondsusest vabastamise ega korduva elamisloakaardi taotluse edastamise toimingut. Muudatusel on positiivne mõju välisesinduste ja Välisministeeriumi töökorraldusele ja -koormusele, sest lõpetatavate toimingute arvelt on võimalik tegeleda teiste välisesindustele ja Välisministeeriumile pandud ülesannetega. Välisministeerium ei pea jätkama teenistujate koolitamist kaotatavate teenuste osas, mis omab samuti positiivset mõju Välisministeeriumi töökorraldusele. Kaugtõestamise vahendamise lõpetamisel ei pea välisesindused hoidma toimivana selle osutamiseks vajalikke tehnilisi lahendusi (broneerimiskalendri haldamine, arvutite korrashoid jms).
Enamikku muudatusega lõpetatavatest teenustest ei osutata kuigi tihti, näiteks:
• kaugtõestamise toimingut tehti 2024. aastal kokku 7 korda;
• ajavahemikul 2020–2024 pakuti välisesindustes tõlketeenust kokku 8 korral;
• Eesti laeva suhtes tehti viimased kaks toimingut 2017. aasta algul;
• juhiloa, rahvusvahelise juhiloa, esmase juhiloa väljastamise toimingut tehti 2024. aastal kokku 5 korda;
• kodakondsusest vabastamise toimingut tehti 2024. aastal 79 korda;
• ametliku kinnitamise toimingut tehti 2024. aastal 255 korda.
Võrdluseks: välisesindused, aukonsulid ja Välisministeerium osutasid 2024. aastal kokku ligikaudu 62 000 konsulaartoimingut. Seetõttu ei ole tegemist väga tihti osutatavate teenustega. Kokkuvõtvalt kaasneb nende teenuste lõpetamisega välisesinduste ja Välisministeeriumi töökorraldusele siiski arvestatav positiivne mõju.
Teised ametiasutused osutavad enda pakutavaid teenuseid klientidele samas mahus, kuid ilma välisesinduste vahenduseta. See muudatus ei too nendele ametiasutustele kaasa täiendavat töökoormust, sest ka varem viisid toimingute korral menetlust läbi nemad.
Tõlketeenuse lõpetamisel ei osuta välisesindused enam tõlketeenust.
Eesti laeva suhtes teevad toiminguid edaspidi ainult Kliimaministeerium ja Transpordiamet. Arvestades, et Eesti laeva suhtes ei ole konsulaarametnikud viimastel aastatel toiminguid teinud, ei ole ette näha Kliimaministeeriumi ja Transpordiameti töökoormuse suurenemist.
Järeldus: Kaasneb mõõdukas positiivne mõju välisesindustele ja Välisministeeriumile. PPA-le, Siseministeeriumile, Transpordiametile, Kliimaministeeriumile ja kohalikele omavalitsustele kaasneb kuni väheoluline mõju.
6.1.2 Muudatuse sotsiaalne mõju
Sihtrühm: konsulaarkliendid
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatusega kaasnev mõju on väike, kuna võimalik on kasutada alternatiivseid e-teenuseid, pöörduda otse teenust pakkuva ametiasutuse poole või kasutada teisi lahendusi (nt vandetõlgid). Teenuse saamine otse teenust pakkuvalt ametiasutuselt või e-teenust kasutades võib praktikas osutuda konsulaarkliendi jaoks kiiremaks, sest kaob ära välisesinduse vahendustegevus. E-teenuse kasutamine võib olla kliendile ka soodsam. Kokkuvõtvalt võib nende teenuste lõpetamise mõju pidada väheseks, sest konsulaarkliendi jaoks on olemas alternatiivid. Muudatusest mõjutatud konsulaarklientide hulk on pigem väike, arvestades lõpetatavate teenuste osutamise sagedust (vt ptk 6.1.1).
Konsulaarkliendid, kes e-teenust ei saa kasutada, saavad endiselt pöörduda välisesindusse täiendava nõustamise või teenuse saamiseks. Näiteks, kui puudub võimalus esitada digitaalselt allkirjastatud avaldus Eesti ametiasutusele, saab konsulaarklient tulla välisesindusse avaldusel oleva allkirja notariaalseks kinnitamiseks.
Järeldus: Kaasneb väheoluline mõju, täiendavaid leevendusmeetmeid ei ole tarvis kasutusele võtta.
Sihtrühm: notarid
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatusega ei vahenda välisesindused enam kaugtõestamise teenust. Teenust ei ole välisesindustes palju kasutatud (viimastel aastatel keskmiselt alla kümne toimingu aastas). Mõju notaritele on vähene, sest notarid saavad pakkuda kaugtõestamist videosilla teel ilma välisesinduste vahenduseta. Edaspidi ei pea Notarite Koda hoidma toimivana kahte tehniliselt paralleelset kaugtõestamise lahendust (kaugtõestamine otse videosilla teel ja kaugtõestamine välisesinduse ruumides videosilla teel).
Järeldus: Kaasneb väheoluline positiivne mõju.
6.2. Muudatus 2 – erikutsega konsulaarametniku kutse kaotamine, Välisministeeriumi kooskõlastusel notariaalsete tõestamistoimingute osutamise lõpetamine
Eelnõuga kaotatakse konsulaarametniku erikutse, mis seni võimaldas juriidilise kõrgharidusega ja eriväljaõppega konsulaarametnikul teha notariaalseid tõestamistoiminguid tõestamisseaduse kohaselt. Konsulaarametniku erikutse kaotamisega lõpetatakse ka sama teenuse osutamine konsulaarametniku poolt, kui seda tehakse Välisministeeriumi kooskõlastusel.
6.2.1. Muudatuse mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: erikutsega konsulaarametnikud ja erikutseta konsulaarametnikud, Välisministeerium, sealhulgas välisesindused
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatus vähendab mõningal määral Välisministeeriumi koormust, kuna ei ole enam vaja tagada erikutsega ametnike pidevat koolitust ja pädevuse hoidmist valdkonnas, mis eeldab kõrget professionaalset taset ja järjepidevat ajakohastamist. Välisministeeriumi ametnike rotatsioonil põhineva töökorralduse tõttu ei ole võimalik igas välisesinduses tagada erikutsega konsulaarametnik ametikohta, mistõttu erikutse kaotamine muudab töökorralduse paindlikumaks ja ühtlasemaks. Praktikas ei ole viimase kahe aasta jooksul välisesindustes erikutsega konsulaarametnikud ühtegi notariaalset tõestamistoimingut teinud.
Viimast korda omistati erikutse konsulaarametnikele 2008. aastal. Erikutsega konsulaarametniku kutse kaotamisega ei kaasne negatiivseid tagajärgi erikutse omajale. Viimased aastad ei ole erikutse omamisega kaasnenud lisatasu, kuid see eeldas valdkonnaga kursis olekut. Diplomaat, kellel on erikutsega konsulaarametniku kutse (kokku 22 diplomaati, kellest 7 täidab käesoleval ajal välisesinduses konsulaarülesandeid), jääb muudatuse järel endiselt konsulaarametniku kutsega diplomaadiks ning jätkab diplomaadi ja konsulaarametniku kohustuste täitmist. Mõju ulatus erikutsega konsulaarametnikele on mõõdukas ja avaldumise sagedus on vähene.
Välisesinduste konsulaarametnike töökoormus potentsiaalselt väheneb, sest enam ei pea osutama notariaalseid tõestamistoiminguid Välisministeeriumi kooskõlastusel. Samuti võib väheneda Välisministeeriumi konsulaarametnike töökoormus, sest ei ole vaja kooskõlastada välisesinduste toiminguid. Samas osutatakse tõestamistoiminguid Välisministeeriumi kooskõlastusel harva, viimati tehti üks toiming 2017. aastal. Mõju ulatus konsulaarametnikele on väike ja avaldumise sagedus on vähene.
Järeldus: Kaasneb väheoluline kuni mõõdukas mõju.
6.2.2. Muudatuse sotsiaalne mõju
Sihtrühm: konsulaarkliendid, kes vajavad notariaalse tõestamistoimingu osutamist, sealhulgas kinnipidamisasutuses viibivad konsulaarkliendid ja need, kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatuse järel ei saa konsulaarklient enam välisesinduses notariaalse tõestamistoimingu osutamist. Notariaaltoimingute tegemiseks jäävad alles alternatiivsed kättesaadavad võimalused: kaugtõestamine Eesti notariga või välisriigi notari teenused. See tagab toimingute kättesaadavuse ka välismaal viibides ning välistab vajaduse erikutsega konsulaarametniku osutatud teenuste järele välisesindustes. Muudatusel on konsulaarklientidele väheoluline mõju.
Samas saavad konsulaarkliendid, kes viibivad kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole, endiselt pöörduda konsulaarametniku poole tõestamistoimingu saamiseks. Sellisel juhul on konsulaarametniku poolt osutatav notariaalne kinnitamine võrdsustatud notariaalse tõestamistoiminguga tagamaks toimingu vastavuse vorminõuetele. Seega ei ole muudatusel mõju nendele konsulaarklientidele, kes viibivad kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole.
Järeldus: Kaasneb väheoluline mõju. Mõju puudub kinnipidamisasutuses viibivatele konsulaarklientidele või neile, kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole.
6.3. Muudatus 3 – konsulaarsekretäri volituste suurendamine
Kavandatava muudatuse kohaselt võib konsulaarsekretär edastada Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmise taotluse menetlusse võtmiseks PPA-le juhul, kui taotlus ei ole esmakordne. Muudatuse eesmärk on laiendada konsulaarsekretäride pädevust, võimaldades neil teha kõiki KonS-i §‑s 27 loetletud konsulaartoiminguid tingimusel, et nad on läbinud koolituse ja sooritanud eksami.
6.3.1. Muudatuse mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: konsulaarsekretärid ja konsulaarametnikud Välisministeeriumis, sealhulgas välisesinduses, PPA
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatusega hakkavad konsulaarsekretärid vastu võtma Eesti kodaniku korduva passi ja isikutunnistuse väljaandmise taotluse menetlusse võtmiseks ja edastama selle PPA-le. Konsulaarsekretäride töökoormus võib mõningal määral kasvada, samal ajal võib konsulaarametnike töökoormus väheneda. Muudatus tagab suurema paindlikkuse välisesinduse töö korraldamiseks, sest säte on sõnastatud diskretsioonivõimalusena, mistõttu saab välisesindus lähtuda konkreetse konsulaarsekretäri ja konsulaarametniku töökoormusest.
Muudatuse rakendamisel peab konsulaarsekretäre koolitama taotluste vastuvõtmiseks, kuid teenus ei ole keerukas, mistõttu ei ole koolituse läbimise ja koolituse väljatöötamisega kaasnev mõju suur.
Hoolimata sellest, kas taotluse võtab vastu konsulaarsekretär või konsulaarametnik edastatakse see PPA-le menetlusse võtmiseks ning PPA-le sellega mõjusid ei kaasne.
Järeldus: Kaasneb mõõdukas positiivne mõju välisesinduse töökoormusele ja -korraldusele.
6.3.2. Muudatuse sotsiaalne mõju
Sihtrühm: konsulaarkliendid
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatusega võib paraneda konsulaarteenuse kättesaadavus välisesindustes, sest välisesinduste töökorraldus muutub paindlikumaks. Vastuvõtuaja saamine välisesinduses võib muutuda kiiremaks, kuid Eesti kodaniku korduva passi ja isikutunnistuse väljaandmise menetlusaeg jääb endiseks, sest taotlusi ei menetleta välisesinduses.
Järeldus: Kaasneb vähene positiivne mõju.
Kokkuvõte: Muudatusega kaasneb kuni mõõdukas positiivne mõju välisesinduste töökorraldusele ja konsulaarklientidele.
6.4. Muudatus 4 – avaliku dokumendi legaliseerimisest keeldumise aluse muutmine
Muudatusega lõpetatakse keeld legaliseerida avalik dokument, kui avalik dokument on legaliseeritud kasutamiseks teises riigis. Legaliseerimiseks esitatakse nende välisriikide avalikke dokumente, kes ei ole ühinenud Välisriigi avalike dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooniga.
6.4.1. Muudatuse mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: konsulaarametnikud, Välisministeerium
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muutub legaliseerimisest keeldumise kord. Välisministeeriumi ja konsulaarametnikke muudatus oluliselt ei mõjuta.
Järeldus: Olulist mõju ei kaasne.
Sihtrühm: asutused, kellele esitatakse välisriigi avalikke dokumente toimingute tegemiseks
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatusel puudub mõju asutustele, kellele legaliseeritud dokumente esitatakse. Endiselt esitatakse ametiasutustele konsulaarametniku poolt legaliseeritud dokumente.
Järeldus: Mõju ei kaasne.
6.4.2. Muudatuse sotsiaalne mõju
Sihtrühm: konsulaarkliendid (füüsilised ja juriidilised isikud)
Mõju ulatus ja kirjeldus. Muudatusega kaasneb mõõdukas positiivne mõju. Avalikeks dokumentideks, mille legaliseerimist taotletakse, on näiteks notariaaldokumendid, halduslepingud, kohtudokumendid, perekonnaseisudokumendid, haridust tõendavad dokumendid. Kavandatava muudatusega lõpetakse keeld legaliseerida juba teise riigi jaoks legaliseeritud avalikke dokumente. Selle tulemusel muutub dokumentide esitamine kiiremaks ja lihtsamaks, sest isik ei pea esitama Eesti asutustele uut dokumenti, vaid võib kasutada ka teise riigi jaoks juba legaliseeritud dokumenti. See vähendab formaalsusnõudeid ja halduskoormust.
Näiteks ajavahemikul 31. oktoobrist 2024 kuni 1. oktoobrini 2025 legaliseeris Välisministeerium 399 avalikku välisriigi dokumenti.
Järeldus: Kaasneb kuni mõõdukas positiivne mõju.
6.5. Muudatus 5 – dokumendi edastamisel täiendava tingimuse loomine
6.5.1. Muudatuse mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: konsulaarametnikud ja aukonsulid, Välisministeerium, sealhulgas välisesindused 
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatuse kohaselt peab konsulaarametnik või aukonsul hindama, kas isiku soov edastada dokument Eesti ametiasutusele, juriidilisele või füüsilisele isikule on põhjendatud. Eelkõige tuleb hindamisel arvesse võtta, millise dokumendi edastamist soovitakse ja kas alternatiivne dokumendi edastamine on võimalik. Näiteks võib pidada põhjendatuks dokumendi edastamist isikut tõendava dokumendi või e-residendi kaardi väljastuskoha muutmiseks. Samas ei ole põhjendatud igasuguse dokumendi edastamine isiku soovil, kasutades selleks diplomaatilist posti. Muudatusega võib kaasneda edastatavate dokumentide mahu ja diplomaatilise posti saatmise kulu vähenemine. Mõju ulatus on väike ja avaldumise sagedus on vähene.
Järeldus: Kaasneb väheoluline positiivne mõju konsulaarametnike ja aukonsulite töökoormusele.
Sihtrühm: dokumentide adressaadid (teised riigiasutused, kohalikud omavalitsused)
Mõju kirjeldus ja ulatus. Mõju puudub või on väheoluline. Dokumendi adressaadile ei kaasne kavandatava muudatusega mõju, sest dokumendi edastusviis ei muuda dokumendi kättesaamist.
Järeldus: Mõju puudub või on väheoluline.
6.5.2. Muudatuse sotsiaalne mõju
Sihtrühm: konsulaarkliendid
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatuse tulemusel saab taotleda välisesinduse kaudu dokumentide edastamist üksnes põhjendatud juhul. Isikutel on ja neile jääb võimalus edastada dokumente digilahenduste kaudu, posti- ja kullerteenust kasutades. Mõju ulatus on väike ja avaldumise sagedus vähene. Praktikas on enamik dokumentide edastamisi põhjendatud.
Järeldus: Kaasneb väheoluline mõju.
Sihtrühm: dokumentide adressaadid (juriidilised ja füüsilised isikud)
Mõju kirjeldus ja ulatus. Mõju puudub või on väheoluline. Dokumendi adressaadile ei kaasne kavandatava muudatusega mõju, sest dokumendi edastusviis ei muuda dokumendi kättesaamist.
Järeldus: Mõju puudub või on väheoluline.
6.6. Muudatus 6 – kirstu või urni pitseerimise lõpetamine
Muudatusega lõpetatakse Eestisse saadetava kirstu või urni pitseerimise ja selle kohta tõendi andmise toiming.
6.6.1. Muudatuse mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: konsulaarametnikud, aukonsulid
Mõju kirjeldus ja ulatus. Tegemist on harva tehtava toiminguga, mida on viimase kümne aasta jooksul osutatud kokku viiel korral. Samas peab välisesindus tagama konsulaarametniku väljaõppe ja tehnilise võimekuse toimingu tegemiseks. Muudatusega vabastatakse konsulaarametnik ja aukonsul võimaliku toimingu tegemise kohustusest. Muudatusega kaasneb väheoluline positiivne mõju välisesinduse töökoormusele.
Järeldus: Mõju ulatus ja avaldumise sagedus on väike, kuid mõju on positiivne.
6.6.2. Muudatuse sotsiaalne mõju
Muudatusega ei osuta konsulaarametnik enam kirstu ega urni pitseerimise toimingut. Seetõttu ei anna konsulaarametnik enam välja ka vastavat tõendit.
Sihtrühm: konsulaarkliendid, lahkunu lähedased
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatuse järel peab isik pöördub isik kirstu või urni pitseerimiseks ainult matusebüroo poole, kes kirstu või urni transpordiks ette valmistab ja korraldab selle saatmise sihtkohta. Enam ei saa isik kirstu või urni pitseerimiseks pöörduda konsulaarametniku poole.
Praktikas konsulaarametnikud urni ja kirstu pitseerimise ning põrmu transpordi korraldamisega ei tegele, vaid see oli ja on matusebüroode ülesanne. Konsulaarametnik osutab surmajuhtumi korral lähedastele jätkuvalt informatiivset ja nõustavat abi (nt info surma registreerimise ja põrmu transportimise kohta, matusebüroode kontaktide vahendamine), seega ei kaasne muudatusega konsulaarabi ulatuse vähenemist. Jätkuvalt osutab konsulaarametnik konsulaarabi, korraldades Eesti kodaniku või välismaalase surmast viivitamatu teatamise isiku lähedastele.
Viimase kümne aasta jooksul on pitseeritud välisesindustes kokku viis urni.
Järeldus: Mõju ulatus ja avaldumise sagedus on väike.
6.7. Muudatus 7 – riigilõivude tõstmine, osa teenuste puhul riigilõivumäära sõltuvusse seadmine taotleja rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmetest, sealhulgas riigilõivu rakendamine andmehõivekande toimingule
6.7.1. Muudatuse mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: Välisministeerium, sealhulgas välisesindused, Rahandusministeerium
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatusega viiakse riigilõivumäärad paremini kooskõlla välisesinduste ülalpidamise tegelike kuludega. See suurendab riigitulu ja aitab paremini katta konsulaarteenuste tegelikke kulusid. Kõrgemad riigilõivud võivad vähendada osutatava teenuse mahtu, samas ei ole ette näha, et riigilõivude laekumine kokkuvõttes väheneks.
Järeldus: Kaasneb mõõdukas positiivne mõju, muudatus vajab eelarvelist jälgimist ja teenuse kasutusstatistika analüüsi.
Sihtrühm: Välisministeerium, Siseministeerium koos allasutustega (PPA, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus (SMIT))
Mõju kirjeldus ja ulatus. Muudatuse rakendamiseks on vaja infosüsteeme vähesel määral ümber seadistada, rahvastikuregistri elukohaandmetest sõltuva riigilõivumäära rakendamiseks on vaja vähesel määral arendada neid infosüsteeme, kus riigilõivu määramine on automatiseeritud (näiteks iseteeninduskeskkonnad). Tegemist ei ole suure ja põhimõttelise infosüsteemi arendusega.
Järeldus: Mõju on vähene.
6.7.2. Muudatuse sotsiaalne mõju
Sihtrühm: konsulaarkliendid
Mõju kirjeldus ja ulatus. Kõrgem riigilõiv võib vähesel määral mõjutada teenuse kättesaadavust. Samas on enamik teenuseid kättesaadavad ka oluliselt soodsamate e-teenustena. Samuti säilib konsulaarametnikul endiselt õigus põhjendatud juhtudel vähendada riigilõivumäära. Kokkuvõtvalt ei mõjuta muudatus teenuse kättesaadavust arvestataval määral.
Riigilõivumäära sõltuvusse seadmine rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmetest toob kaasa kõrgema riigilõivumäära nendele konsulaarklientidele, kelle registreeritud elukoht on Eestis, kuid kes taotlevad konsulaarteenust välisesinduses. Muudatusega võivad need konsulaarkliendid kasutada rohkem e-teenuseid, saada teenust Eesti ametiasutuselt ilma välisesinduse vahenduseta või viia rahvastikuregistri elukoha andmed kooskõlla tegelikkusega. E-teenused on enamasti kiiremad, mugavamad ja soodsamad.
Järeldus: Mõju on mõõdukas. Vajalik on selge kommunikatsioon, teenuste kättesaadavuse tagamine ja toetavad juhised.
6.8. Koondmõju haldus- ja töökoormusele
6.8.1. Halduskoormus
Eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad konsulaarkliente, kellele Välisministeerium või välisesindused konsulaarteenuseid pakuvad.
Eelnõuga konsulaarklientide halduskoormus ei suurene. Kokkuvõtvalt muutuvad riigi pakutavad teenused ja nende menetlused ühtlasemaks ja selgemaks, sest konsulaarklient pöördub otse teenust pakkuva ametiasutuse või teenuse pakkuja (notar, matusebüroo, tõlkebüroo) poole. Halduskoormus ei kasva, sest konsulaarklient saab valida teenuse saamiseks endale sobiva lahenduse (nt taotlemine e-teenusega, posti vahendusel). Endiselt saab konsulaarklient pöörduda nõustamise saamiseks välisesinduse poole. Teatud juhtudel saab konsulaarklient endiselt pöörduda välisesinduse poole ka teenuse saamiseks, kuid sellega võib kaasneda riigilõiv.
Suuremat halduskoormust ei too kaasa ka nende konsulaaratoimingute lõpetamine, mida avalik sektor enam ei osuta (tõlketeenus, urni või kirstu pitseerimise tõendamine), sest need toimingud olid riigilõivustatud ning edaspidi saavad konsulaarkliendid neid toiminguid teistelt teenuse pakkujatelt.
Käesoleva eelnõuga tõstetakse riigilõivumäärasid, kuid avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisel ei pea ette nägema muudatusi halduskoormuse vähendamiseks.
Kokkuvõtvalt jääb halduskoormus konsulaarklientidele (sh Eesti kodanikud, ettevõtted) samaks.
6.8.2. Töökoormus
Eelnõuga kavandatav muudatus mõjub positiivselt ametiasutuste töökoormusele.
Välisministeeriumi, sealhulgas välisesinduste töökoormusele on mõju positiivne. Teatud konsulaarteenuste lõpetamisel vabaneb välisesinduste töötajate ressurss tegeleda teiste oluliste välispoliitiliste ülesannetega. Koolitusvajadus võib vähesel määral väheneda, näiteks ei ole vaja koolitada konsulaarametnikke nende konsulaarteenuste suhtes, mida enam ei osutata. Samas võib vähesel määral kaasneda vajadus konsulaarsekretäride täiendavaks koolitamiseks, sest muudatusega võimaldatakse neil vastu võtta korduvaid isikut tõendavate dokumentide taotlusi. Koolitamine toimub olemasolevate ressursside raames. Muudatus toob kaasa suurema paindlikkuse töö korraldamiseks välisesinduses.
Teiste ametiasutuste töökoormusele ei ole märkimisväärset mõju. Üldiselt on lõpetatavad konsulaarteenused teiste ametiasutuste teenused, mida välisesindused enam ei vahenda. See ei suurenda teiste ametiasutuste töökoormust, sest jätkuvalt vastutavad need ametiasutused oma menetluste läbiviimise eest (nt kodakondsusest loobumise või juhilubade väljastamise menetlus).
Üldiselt on muudatuste mõju avaliku sektori töökoormusele positiivne, sest väheneb dubleerivate teenuste osutamine ning kaasneb mõistlikum avaliku sektori ressursside jaotus. Kokkuvõtvalt jääb avaliku sektori töökoormus samaks.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud
Eelnõu seadusena jõustumisel ei ole märkimisväärseid kulusid. Mõningad kulud kaasnevad riigilõivumäärade tõstmisel infotehnoloogiliste arendustöödega, et viia infosüsteemid kooskõlla uute riigilõivumääradega. Kulud kantakse vastavate asutuste enda eelarvest. Seaduse rakendamine võib kaasa tuua ka teavituskulusid. Seda tehakse olemasoleva eelarve piires.
Seaduse rakendamisel kasvab riigilõivudest saadav tulu. Prognooside kohaselt laekub 2027. aastal riigieelarvesse kuni 300 000 eurot rohkem riigilõive. Eelnõuga muudetakse valdavalt nende teenuste riigilõive, mida osutavad välisesindused (ja vähesel määral Välisministeerium) ise (kokkuvõtvalt konsulaarteenused). Viisadega seotud teenuste (viisade taotlemine ja vaidemenetlus) riigilõive eelnõuga ei muudeta, PPA-le vahendatavate teenuste (isikut tõendavate dokumentide ja elamislubadega seotud teenuste, kokkuvõtvalt PPA teenused) riigilõive muudetakse vaid kohati, kuid hoolimata sellest on suurim ennustatav täiendav laekumine seotud just PPA osutatavate teenustega (e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotluse läbivaatamise eest võetava riigilõivu kasv).
Konsulaarteenuste eest laekus 2023. aastal riigilõivu 129 776 eurot, 2024. aastal 122 131 eurot ja 2025. aasta kümne kuu laekumiste põhjal on aastaks prognoositav riigilõivude summa 140 451 eurot.  Eelnõu tõstab konsulaarteenuste riigilõivusid 1,18 kuni 1,97 korda vastavalt nende kehtestamise ajale. Arvestades teenuste osutamise struktuuri kasvavad riigilõivud keskmiselt 1,53 korda, mis teeb arvestuslikuks riigilõivu laekumiseks 2027. aastal 215 000 eurot (täiendav laekumine ca 70 000 eurot).
PPA teenuste osutamise maht on välisesindustes viimasel kolmel aastal vähenenud (kasvanud on ainult e-residentide digitaalse isikutunnistuse väljastamise maht). Vähenemine on tingitud nii kümneaastase kehtivusajaga passide väljastamisest kui ka PPA iseteeninduskeskkonna populaarsuse suurenemisest. Kuigi PPA prognooside kohaselt on lähiaastatel oodata passitaotluste arvu kasvu (esimesed 2017. aastal väljastatud kümneaastase kehtivusajaga passid aeguvad 2027. aastal), ei ole arvestatavat riigilõivu laekumise suurenemist PPA teenuste puhul ette näha. Ilmselt hakkavad isikud, kes eelnõu jõustumisel peaksid hakkama maksma kuni kaks korda kõrgemat riigilõivu (rahvastikuregistri järgi Eestis, kuid tegelikult välismaal elavad taotlejad), kasutama pigem PPA iseteeninduse pakutavat soodsamat võimalust või pööravad rohkem tähelepanu sellele, et nende elukohaandmed rahvastikuregistris oleksid korrektsed. Riigilõivu laekumise vähenemist siiski prognoosid ei näita, sest võimaliku taotluste arvu vähenemisest tingitud riigilõivu väiksema laekumise peaks kompenseerima dokumendi välisesinduses väljastamisele kehtestatud kõrgem riigilõiv ja riigilõivude arvutamise ühtlustamine soodustatud isikute puhul. Täpsemate numbriliste prognooside tegemine ei ole võimalik, kuna Välisministeerium ei kogu andmeid selle kohta, kus elavad välisesindustes isikut tõendavaid dokumente taotlevad isikud rahvastikuregistri andmetel.
Lisaks Välisministeeriumi kaudu laekuvatele riigilõivudele on praeguste toimingute mahtu arvestades (Välisministeerium väljastab 2025. aastal u 15 000 e-residendi digitaalset isikutunnistust) oodata u 200 000 euro suurust täiendavat riigilõivu laekumist e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotluste läbivaatamise eest.
8. Rakendusaktid
8.1. Muudetavad rakendusaktid
Eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb muuta järgmisi määrusi:
1) justiitsministri 18.12.2008 määrus nr 53 „Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord“;
2) justiitsministri 19. juuni 2009. a määrus nr 23 „Notariaadimäärustik“;
3) siseministri 3. jaanuari 2019. aasta määrus nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“;
4) välisministri 17. juuni 2009. a määrus nr 13 „Konsulaarabi andmise kulude tagasimaksmise kord, tagatiseta rahalise abi taotluse vorm ning konsulaarkaitse kulude tagasimaksmise kohustuse vorm“;
5) välisministri 25. juuni 2021. a määrus nr 2 „Aukonsuliks kandideerimisel esitatavate dokumentide loetelu, aukonsuli kandidaadiks tunnistamise ja aukonsuli nimetamise, aukonsuli konsulaarasutuse juhiks nimetamise ning volituste lõppemise kord“.
8.2. Kehtetuks muutuvad rakendusaktid
Seoses eelnõu seadusena vastuvõtmisega muutub volitusnormi kehtetuks muutumise tulemusena kehtetuks:
1) välisministri 17. juuni 2009. a määrus nr 8 „Urni või kirstu pitseerimise taotlemise tingimused, kord ja tõendi vorm“;25
2) välisministri 17. juuni 2009. a määrus nr 9 „Tõestamistoimingu tegemise ja Välisministeeriumi konsulaarosakonnaga kooskõlastamise kord“.26
8.3. Rakendusakti kavand
Rakendusakti kavand on lisatud seletuskirjale (seletuskirja lisa 1).
9. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus on planeeritud jõustuma 2027. aasta 1. jaanuaril. Tegemist on piisava ajaga muudatustega tutvumiseks ja vajalike rakendusaktide vastuvõtmiseks. Käesoleva eelnõuga seotud Siseministeeriumi koostatud kodakondsuse seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõuga27 on samuti kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2027.
Käesoleva seaduse § 6 punktid 3, 7, 9, 10, 12 ja 16 on planeeritud jõustuma 2027. aasta 2. juunil. Jõustumistähtaeg on pikem, et tagada riigilõivude muutmisega kaasnevate arendustööde tegemine PPA andmekogudes. Jõustumistähtaeg on esitatud Siseministeeriumi ettepanekuna (vt seletuskirja lisa 2).
10. Kooskõlastamine ja kaasamine
Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS)28 kaudu ministeeriumidele ja Riigikantseleile ning arvamuse avaldamiseks Notarite Kojale ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule.
Kaasatud asutuste ettepanekud ja tagasiside on esitatud eelnõu seletuskirja lisas 2.

Seletuskirja lisa 1
Rakendusakti kavand
VÄLISMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Välisministri määruse muutmine seoses konsulaarseaduse ja teiste seaduste muutmisega

Määrus kehtestatakse konsulaarseaduse § 64 lõike 6 alusel.

§ 1. Välisministri 17.06.2009 vastu võetud määruse nr 13 „Konsulaarabi andmise kulude tagasimaksmise kord, tagatiseta rahalise abi taotluse vorm ning konsulaarkaitse kulude tagasimaksmise kohustuse vorm“ muutmine

Välisministri 17.06.2009 vastu võetud määruses nr 13 „Konsulaarabi andmise kulude tagasimaksmise kord, tagatiseta rahalise abi taotluse vorm ning konsulaarkaitse kulude tagasimaksmise kohustuse vorm“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:
„Konsulaarabi andmise kulude tagasimaksmise kord, tagatiseta rahalise abi taotluse vorm ning konsulaarabi kulude tagasimaksmise kohustuse vorm“;

2) paragrahv 7 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 12 pealkirjas asendatakse sõna „konsulaarkaitse“ sõnaga „konsulaarabi“;

4) paragrahvi 12 lõikes 1 ja 4 asendatakse sõna „konsulaarkaitse“ sõnaga „konsulaarabi“;

5) paragrahv 121 sõnastatakse järgmiselt:
„§ 121.   Kulude hüvitamine Eesti ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide vahel
(1) Välisministeeriumil kasutab lisas 5 esitatud vormi Euroopa Liidu liikmesriigi esindamata kodanikule konsulaarabi osutamise järel abiga seotud kulude hüvitamise nõudmiseks tema kodakondsusjärgselt liikmesriigilt.
 (2) Teine Euroopa Liidu liikmesriik esitab Välisministeeriumile lisa 5 kohase taotluse kulude hüvitamise nõudmiseks.“

6) paragrahv 122 tunnistatakse kehtetuks;

7) lisa 3 pealkirjas asendatakse sõna „konsulaarkaitse“ sõnaga „konsulaarabi“.



Margus Tsahkna
Välisminister Jonatan Vseviov
Kantsler




VÄLISMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Välisministri määruse muutmine seoses konsulaarseaduse ja teiste seaduse muutmisega

Määrus kehtestatakse konsulaarseaduse § 16 alusel.

§ 1. Välisministri 25.06.2021 vastu võetud määruse nr 2 „Aukonsuliks kandideerimisel esitatavate dokumentide loetelu, aukonsuli kandidaadiks tunnistamise ja aukonsuli nimetamise, aukonsuli konsulaarasutuse juhiks nimetamise ning volituste lõppemise kord“ muutmine

Välisministri 25.06.2021 vastu võetud määrusesse nr 2 „Aukonsuliks kandideerimisel esitatavate dokumentide loetelu, aukonsuli kandidaadiks tunnistamise ja aukonsuli nimetamise, aukonsuli konsulaarasutuse juhiks nimetamise ning volituste lõppemise kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahv 15 tunnistatakse kehtetuks.



Margus Tsahkna
Välisminister Jonatan Vseviov
Kantsler

Kooskõlastustabel
Siseministeerium
Jrk nr
ETTEPANEK, MÄRKUS
ARVESTATUD, MITTEARVESTATUD, PÕHJENDUS
1
1) Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse konsulaarseaduse (edaspidi KonS) § 121 lõiget 1. Muudatusega jäetakse tekstist välja sõnad „elektrooniline andmekogu“ ja muudetakse sõnade "käesoleva seaduse tähenduses“ asukohta järgnevalt:
„(1) Automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu (edaspidi ABIS) on elektrooniline andmekogu, mille eesmärk käesoleva seaduse tähenduses on töödelda konsulaarteenuse osutamisel võetud biomeetrilisi andmeid isiku tuvastamiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks käesoleva seaduse tähenduses.“
Soovime juhtida teie tähelepanu, et sõnade "käesoleva seaduse tähenduses" ümbertõstmisega muutub sätte sisu. ABIS asutamise regulatsioon on kehtestatud erinevates seadustes ja ABIS asutamise eesmärk on seotud konkreetse eriseaduse regulatsiooniga. Sõnad "käesoleva seaduse tähenduses" on seotud ABIS asutamise regulatsiooniga ja ABIS asutamise eesmärk KonS tähenduses on töödelda konsulaarteenuse osutamisel võetud biomeetrilisi andmeid. ABIS asutamise sätted on veel näiteks politsei ja piirivalveseaduses, mille § 257 lõike 1 kohaselt on ABIS eesmärk käesoleva seaduse tähenduses sündmuskohti teenindava või ekspertiisi- ja uuringuobjektidega kokku puutuva politseiametniku daktüloskopeerimisel saadud biomeetriliste andmete töötlemine ekspertiisi- ja uuringuobjektile politseiametniku jäetud jälgede välistamiseks. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ITDS) § 154 lõike 1 kohaselt on ABIS eesmärk käesoleva seaduse tähenduses töödelda käesoleva seaduse § 15 lõikes 4 sätestatud dokumentide ning diplomaatilise passi väljaandmise menetlustes võetud biomeetrilisi andmeid isiku tuvastamiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks.
Eelnõuga muudetava sõnastuse kohaselt aga toimub edaspidi isiku tuvastamine ja isikusamasuse kontrollimine käesoleva seaduse tähenduses. Isiku tuvastamise ja isikusamasuse kontrollimise definitsioonid on sätestatud ITDS §-s 155. KonS-is ei ole reguleeritud ITDS-ist erinevaid definitsioone, vaid § 121 lõikes 4 on öeldud, et ABIS-esse kantud andmete töötlemisele kohaldatakse ITDS §-s 155 sätestatut. Sellest tulenevalt palume sõnu "käesoleva seaduse tähenduses" mitte ümber tõsta.
Arvestatud. Eelnõu on muudetud.


2
2) Eelnõu § 1 punktiga 23 planeeritakse KonS-i täiendada §-ga 311 , kus lõikes 1 on öeldud: „Konsulaarametnik võib notariaalselt kinnitada avaldusi, välja arvatud pärimismenetluse algatamise avaldusi, ja volikirju erandkorras juhul, kui seda taotleb kirjalikult Eesti kodanik, kes viibib välisriigi kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole. Selline notariaalselt kinnitatud avaldus ja volikiri on võrdne Eesti notari tõestatud avalduse või volikirjaga.“
Me saame aru, et tõestamisseaduse § 1 lõike 3 kohaselt on notariaalne kinnitamine ja tõestamine erinevad. Kas konsulaarseaduse § 311 lõike 1 teine lause tähendab seda, et konsulaarametniku notariaalselt kinnitatud avaldus on võrdne Eesti notari tõestatud avaldusega? Kas konsulaarametnik ei tõesta enam notariaalselt tulevikus üldse? Küsime seetõttu, et perekonnaseisutoimingute seaduse § 47 kohaselt võib abielu lahutada ühe abikaasa kohalolekuta, kui ta mõjuval põhjusel ei saa perekonnaseisuasutusse ilmuda ja esitatakse tema notariaalselt tõestatud või konsulaarametniku tõestatud nõusolek abielu lahutamiseks tema kohalolekuta. Kui konsulaarametnik ei tõesta enam, siis tuleb muuta ka perekonnaseisutoimingute seaduse §- 47. Meie poolt oleks ka see sobiv, kui seda toimingut enam saatkonnas teha ei saa. Palume siin teha koostööd rahvastiku toimingute osakonna perekonnaseisutoimingute talitusega, et vajadusel perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine ka eelnõus ette näha.
Eelnõus tehtavad muudatused seoses erikutsega konsulaarametniku kutse kaotamise ja Välisministeeriumi kooskõlastusel notariaalsete tõestamistoimingute osutamise lõpetamisega, tingib ka rahvastikuregistri seaduse (edaspidi RRS) § 40 lõike 3 punkti 4 muutmise, sest seal on öeldud nii: „Moodustatud isikukoodi annavad isiku andmete esmakordsel rahvastikuregistrisse kandmisel järgmised andmeandjad: 4) maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksus või konsulaarametniku allkirjaga kinnitatud taotluse alusel volitatud töötleja isikukoodi riigi andmekogusse kandmiseks seaduse või andmekogu põhimääruse alusel;“

Teeme ettepaneku sõnastada RRS-i § 40 lõike 3 punkt 4 järgmiselt:
„4) maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksus või Eesti välisesinduse konsulaarametniku või välisriigi notari poolt notariaalselt kinnitatud taotluse alusel volitatud töötleja isikukoodi riigi andmekogusse kandmiseks seaduse või andmekogu põhimääruse alusel;“.

Kas Välisministeeriumi hinnangul on vaja lisada RRS-i ka säte, kus öeldakse, et isikukoodi taotluse notariaalne kinnitus peab olema legaliseeritud või kinnitatud legaliseerimist asendava apostilliga või see ei anna praktikas midagi juurde? Kuna legaliseerimine ega apostill ei tõenda taotluse sisu osas midagi, siis kas praktika pinnalt saab öelda, et välisriigi notari notariaalse kinnituse apostillimine või legaliseerimine on vajalik? Kui teie hinnangul annaks notariaalse kinnituse apostillimine või legaliseerimine ka tegelikku kasu, siis saaks täiendada RRS-i.

Kas Välisministeeriumi hinnangul on vaja RRS-i sättesse täiendust, et välisriigi notar peab olema Eesti poolt tunnustatud? Või sellega ei teki teie hinnangul probleeme. Kui oleks siiski vaja kirjutada sättesse sisse välisriigi notarite erisus, siis millisele sättele me saaks viidata, kas on olemas kuskil see loetelu, mida me saaks kasutada? Leidsime Riigi Teatajast, et volikirjade osas on olemas määrus, aga see on vaid volikirjade kohta.

Palume RRS-i muudatusi planeerides teha koostööd rahvastiku toimingute osakonna rahvastikuregistri halduse talitusega. Lisaks tuleb muuta ka RRS-i rakendusakti. Muudatus tuleb teha siseministri 3. jaanuari 2019. aasta määruses nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“. Kehtiva määruse § 9 lõike 3 kohaselt võib isik taotleda isikukoodi saamise taotluse edastamist konsulaarseaduse § 44 lõike 1 alusel. Kuna konsulaarseaduse § 44 lõikesse 1 lisatakse ka "põhjendatud juhul", siis teeme ettepaneku see ka määruse § 9 lõikesse 3 lisada täiendades määruse § 9 lõiget 3 pärast sõna „taotleda“ sõnadega „põhjendatud juhul“.

Lisaks soovime üle küsida. Kas see konsulaarseaduse muutmise eelnõu toob kaasa muudatusi ka nime muutmise menetlusse? Kui jah, siis peab ka nimeseaduse alusel kehtestatud rakendusakti selles vaates üle vaatama ja vajadusel muutma, kui Välisministeeriumi soov on, et nimemuutmise avaldusi ei saaks enam saatkonna kaudu esitada.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.

Selgitame, et konsulaarametniku notariaalselt kinnitatud avaldus on võrdne Eesti notari tõestatud avaldusega juhul, kui tegemist on sellise erandliku juhtumiga, kus seda taotleb kirjalikult Eesti kodanik, kes viibib välisriigi kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari või pädeva ametiasutuse poole. Sellisel juhul on konsulaarametnikul õigus notariaalselt kinnitada volikirju ja pärandist loobumise avaldusi.
Notariaalses vormis tõestamistoiminguid konsulaarametnikud enam ei teosta, sest konsulaarametniku erikutse kaotatakse ja kehtiva konsulaarseaduse järgi tegi notariaasleid tõestamistoiminguid vaid erikutsega konsulaarametnik.
Arvestame teie ettepanekut ja oleme lisanud eelnõusse § 3 punkti 1, millega muudame perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 47.

Arvestame teie ettepanekut ja oleme lisanud eelnõusse § 4, millega muudame RRS § 40 lõike 3 punkti 4 järgmiselt:
„4) maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksuse, Eesti välisesinduse konsulaarametniku, välisriigi notari või teise ametiisiku, kellel on selle riigi õiguse kohaselt vastav pädevus, poolt kinnitatud taotluse alusel volitatud töötleja isikukoodi riigi andmekogusse kandmiseks seaduse või andmekogu põhimääruse alusel.“
Samuti oleme eelnõu täiendanud § 4 punktiga 2, millega lisame RRS § 40 lõike 31. Uus lõige lisab täpsustuse, et välisriigi notari või teise ametiisiku, kellel on selle riigi õiguse kohaselt vastav pädevus, poolt kinnitatud taotlus peab olema legaliseeritud või kinnitatud tunnistusega (apostille’ga) välja arvatud juhul kui välisleping näeb ette teisiti. Teise pädeva ametiisiku mõiste on kasutusel tõestamisseaduses (nt § 57).
Selgitame, et kui isikukoodi taotlusi võivad kinnitada lisaks maakonnakeskuse omavalitsusele ja konsulaarametnikule ka välisriigi notarid, laieneb märgatavalt võimalus pöörduda teiste riikide ametiisikute, eelkõige notarite poole. Kõikides riikides ei ole notari ametikohta, see pädevus on mõnel teisel ametiisikul. Seetõttu on vaja tagada, et nimetatud ametiisik või notar on selles riigis pädev, mistõttu peab taotlus olema legaliseeritud või kinnitatud tunnistusega (apostille’ga). See tingimus ei kohaldu, kui välisleping näeb ette teisiti. Näiteks on Eesti sõlminud õigusabilepingud Poola, Läti, Leedu ja Ukrainaga ning sellisel juhul ei pea nende riikide notarite kinnitatud taotlus olema legaliseeritud või kinnitatud tunnistusega (apostille’ga). Eraldi välisriigi notari tunnustamine ei ole meie hinnangul vajalik.

Nõustume teie ettepanekuga ja palume teil muuta siseministri 3. jaanuari 2019. aasta määrust „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ vastavalt. Oleme täiendanud selles osas eelnõu seletuskirja ptk-i 8.

Seoses nime muutmise menetlusega märgime, et käesoleva eelnõuga kavandame lõpetada ametliku kinnitamise teenuse osutamise väliesinduses. Oleme seda selgitanud isikunime muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamisel ja edastasime oma ettepanekud. Juhime tähelepanu, et konsulaarametnik saab teha isikunime muutmise taotlusele notariaalse kinnitusmärke taotleja isikusamasuse tuvastamise ja isiku antud allkirja kohta.



3
3) Eelnõu § 1 punktiga 32 ja § 2 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks KonS-i § 471 ja ITDS § 114 lõiked 51–53, millega lõpetatakse elamisloakaardi taotluste vastu võtmine elamisluba või elamisõigust omavalt välisriigi kodanikult, kelle elukoht on rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis.
Praegu saab elamisluba või elamisõigust omav välisriigi kodanik, kelle elukoht on rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis, Eesti välisesinduses taotleda elamisloakaarti ning see ka väljastatakse talle Eesti välisesinduses. Eelnõu seletuskirja (lk 14) toodud selgituste kohaselt on muudatuse eesmärgiks lõpetada nimetatud isikute elamisloakaardi taotluste vastu võtmine Eesti välisesinduses, kuna teenuse osutamine välisesinduses ei ole põhjendatud, sest välismaalasel on võimalik kasutada muid lahendusi.
Palume Välisministeeriumil nimetatud muudatustest (eelnõu § 1 p 32 ja § 2 p 1) loobuda, kuna korduva elamisloakaardi taotluse vastuvõtmine ja elamisloakaardi väljastamine välisriigi kodanikule, kellel on kehtiv Eesti elamisluba või elamisõigus, aga kes viibib ajutiselt väljaspool Eestit, on vajalik, sest aitab vältida täiendavat halduskoormust. Selgitame, et elamisloa või elamisõigusega välismaalastel on lubatud ajutiselt Eestist eemal viibida. Seega näiteks olukordades, kus välismaalasel ajutiselt välisriigis viibides elamisloakaardi kehtivus lõppeb, dokument kaob või see varastatakse, võib välismaalasel tekkida põhjendatud vajadus elamisloakaardi taotluse esitamiseks ja hiljem ka vastava dokumendi kätte saamiseks Eesti välisesinduses. Ajutiselt välisriigis viibiv välismaalane, kes omab Eesti kehtivat elamisluba või elamisõigust, peaks saama Eestisse ja Schengeni alale sisenemiseks tõendada oma elamisloa või elamisõiguse olemasolu elamisloakaardiga, mis on vastava staatuse olemasolu tõendav dokument. Nimetatud välismaalastele Eesti välisesinduses korduva elamisloakaardi taotlemise ja selle väljastamise võimaluse säilitamine aitab vältida koormuse tõusu näiteks viisamenetlusele, samuti ei too kaasa segadust piirikontrollis. Leiame ka, et muudatus toob kaasa negatiivsed mõjud, kuna inimesed satuvad kavandatava muudatusega ebasoodsamasse olukorda, sest peavad korduva elamisloakaardi saamiseks tegema lisatoiminguid (nt kui elamisloakaardi taotlus esitatakse posti teel, kuid sõrmejälgede andmiseks tuleb ikkagi pöörduda välisesindusse).
Ühtlasi palume lähtuvalt käesolevast ettepanekust üle vaadata ja proportsionaalselt muuta RLS-i elamisloakaardi väljaandmise taotluse läbivaatamise ja väljastamise riigilõivud.
Arvestatud. Muudatus on eelnõust ja seletuskirjast eemaldatud.
 
Arvestame Siseministeeriumi ettepanekuga, mis puudutab elamisloakaardi taotluste vastuvõtmist elamisluba või elamisõigust omavalt välisriigi kodanikult, kelle elukoht on rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis ja jätame KonS-i§ 471 ja ITDS § 114 lõiked 51–53 muutmata. Elamisloakaardi väljastamist saatkonnas ei lõpetata. Vastavad RLS sätted on vastavalt teie ettepanekule üle vaadatud (vastavalt eelnõu § 6 punktile 6 muudame RLS § 272 lg 7).

4
4) Eelnõu § 1 punktiga 25 lõpetatakse kodakondsusest vabastamise taotluste vastuvõtmine. Seletuskirja leheküljel 12 on viidatud kodakondsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule. Palume täpsustada eelnõu pealkirja, milleks on „Kodakondsuse seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus“. Eelnõu § 3 punktiga 2 muudetakse riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 270 lõiget 2. Vastav muudatus tehakse ka kodakondsuse seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Seetõttu palume käesolevast eelnõust § 3 punktiga 2 tehtav muudatus välja jätta.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on muudetud.
5
5) Eelnõu § 3 punktidega 3, 5–9 ja 11 muudetakse vastavalt RLS §-i 272 lõikeid 1, 7, 8, 10, 11, 13 ja 20 ning kehtestatakse kõrgem riigilõivumäär Eesti passi, isikutunnistuse ja elamisloakaardi toimingutele, kui teenust taotleb välisesinduses või aukonsuli juures isik, kelle registreeritud elukoht rahvastikuregistris ei ole välisriigis (registreeritud elukoht on Eestis või puudub registrist). Seletuskirja kohaselt kehtestatakse sellele sihtrühmale kõrgem riigilõiv, sest välisesinduste ülesanne on pakkuda konsulaarteenuseid eelkõige alaliselt välisriigis elavatele Eesti kodanikele ning ajutiselt välisriigis peatuvate Eesti kodanike puhul tuleb teenuse osutamiseks rakendada täiendavat ressurssi (näiteks saata esindusse täiendavat personali), mis suurendab teenuse osutamise kulu, mida ei saa täpselt prognoosida.
Välisesinduses isikut tõendava dokumendi taotluse esitamine ja kättesaamine on juba kehtiva RLS-i kohaselt läbivalt 30 eurot kallim, kui PPA teeninduses taotlemisel, arvestades välisesinduse tööjõukulu kallidust.
Seletuskirja kohaselt (lk 21) kehtestatakse kahekordne riigilõiv RLS-i § 4 lõike 2 alusel, mis võimaldab kulupõhimõttest kõrvale kalduda kaaluka avaliku huvi korral. Kaalukaks avalikuks huviks loetakse seletuskirja kohaselt vajadust tagada, et välisesinduste kompetentsi otseselt mittekuuluvad ülesanded ei takistaks Eesti huvide esindamist ja kaitsmist välisriikides.

Eelnõu § 3 punktidega 5, 7 ja 9 muudetakse ka puudega isikute, laste ja vanurite (edaspidi soodustatud isikud) isikutunnistuse ja passi taotlemise riigilõive (RLS § 272 lõikeid 7, 10 ja 13). Seletuskirjas on toodud, et muudatuste eesmärk on rakendada kõigi taotluste korral riigilõivumäärale ühtset põhimõtet.

Poliitikakujundajate sihipärane eesmärk on seni olnud hoida kohustusliku riikliku dokumendi (ID kaart, elamisloakaart) riigilõiv alla selle omahinna, et tagada dokumendi kättesaadavus ja Eesti e-riigi avaliku ning erasektori e-teenuste ligipääsetavus, kuna ID kaart ja elamisloakaart sisaldab digitaalse autentimise ja e-allkirja andmise võimekust. Soodustatud isikute puhul on riigilõivu tõstmisest hoidutud sotsiaalpoliitilistel eesmärkidel ja teadlikult sätestatud erisus teistele isikut tõendavatele dokumentidele kohalduvast ühtsest riigilõivumäära kehtestamise põhimõttest. Seetõttu on soodustatud isikute ID kaardi riigilõiv 20 eurot, sõltumata, kas ta taotleb seda PPA teeninduses või välisesinduses ning sõltumata tema elukohast. Eelnõuga tõstetakse aga antud sihtrühma ID kaardi riigilõiv välisesinduses taotlemisel ja kättesaamisel, juhul kui taotleja elab ajutiselt välismaal, 40 eurolt 170 euroni, mis on rohkem kui kahekordne (tegelikult rohkem kui neljakordne) hinnatõus.

RLS § 4 lõige 2 sätestab, et toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest lähtuvalt võib riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt. Seletuskirjast ei nähtu, kas eelnõu koostamisel analüüsiti, kas kaalukas avalik huvi ja saadav hüve kaalub antud sihtrühma puhul üle sotsiaalpoliitilise kaalutluse. ID kaart on näiteks puudega isikule, kellel võib olla piiratud liikumisvõimalus, oluline igapäevane vahend, mille abil suhelda nii riigi, kui erasektori teenusepakkujatega e-teenuste kaudu. Riigilõivu niivõrd olulisel määral tõstmisel võib see võimalus jääda isikutele, kes näiteks tervislikel põhjustel, peavad viibima teatud osa aastast välisriigis, kättesaamatuks.

Isikut tõendavate dokumentide riigilõive tõsteti 1. jaanuaril 2025 (eelnõu 417 SE). Antud eelnõu seletuskirja (lk 17 alapealkiri „Maksejõulisuse põhimõttest lähtuvad riigilõivumäärad“) kohaselt ei lähtu kulupõhimõttest soodustingimustel lõivustatud toimingud ehk olemasolevad sooduskategooriad säilivad (lapsed, pensionärid, puudega isikud ning reisidokumendi puhul rahvusvahelise kaitse saajad). Nendele isikutele on isikut tõendavate dokumentide taotlemine edaspidi 50 % soodsam, millest on täiendavalt arvestatud maha 5 eurot. Soodustuse suurusel ei ole seni olnud kindlat lähtekohta, tegemist on riigi poolt pakutud soodustusega nõrgematele gruppidele, kelle dokumentide väljastamise kulust kataks riik poole. Sama eelnõu seletuskirja kohaselt (lk 16 „Ekvivalendipõhimõttest lähtuvad riigilõivumäärad“) ei lähtu kulupõhimõttest isikutunnistuse taotluse läbivaatamise eest tasutav riigilõiv, mis kehtestatakse soodsam kui on toimingu omahind. Erisuse eesmärk on tagada, et Eesti kodanike isikut tõendav dokument oleks kättesaadav. Isikutunnistust kui Eesti kodaniku kohustuslikku isikut tõendavat dokumenti jääb riik jätkuvalt mõnevõrra kompenseerima (lk 33, sotsiaalne mõju).

Eeltoodust tulenevalt ja arvestades täiendavalt, et ID kaart on kohustuslik just Eestis elavale Eesti kodanikule (ITDS § 5 lõige 1), teeb Siseministeerium ettepaneku kaaluda kohustusliku dokumendi ja soodustatud isikute riigilõivudele erisuse kohaldamist lähtuvalt senisest põhimõttest ja mitte kohaldada ID kaardi taotlemisel kõrgemat riigilõivu Eestis registreeritud elukohaga isikute puhul, vaid jätta RLS-i:
- § 272 lõikes 1 olevaks välisesinduse riigilõivuks 75 eurot,
- § 272 lõikes 7 olevaks välisesinduse riigilõivuks 50 eurot ja
- § 272 lõikes 20 olevaks soodustatud isikute väljastamise riigilõivuks 35 eurot sõltumata dokumendi liigist proportsionaalsuse põhimõtte tagamiseks, et väljastamise riigilõiv ei oleks dokumendi riigilõivust kallim.

Antud ettepaneku kohaselt tõuseks soodustatud isikute sihtrühma ID kaardi riigilõiv 40 eurolt 85 eurole (eelnõu kohaselt 170 eurole) välisesinduses taotlemisel ja kättesaamisel, juhul kui taotleja elab ajutiselt välismaal.

Eelnõuga ei muudeta ega tunnistata kehtetuks RLS-i elamisloakaardi väljaandmise taotluse läbivaatamise ja väljastamise eest tasutavaid riigilõive (nt RLS § 272 lg 2). Seega, palume käesoleva kirja punktis 3 toodud ettepanekust lähtuvalt üle vaadata ja proportsionaalselt muuta ka RLS-i elamisloakaarti puudutavad sätted.

Riigilõivude muutmine ja RLS-i täiendava riigilõivu erisuse lisamine (kui toimingut taotletakse välisesinduses ja taotleja elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel välisriigis) toob kaasa PPA andmekogude arendusvajaduse. Eelnõu kohaselt jõustuvad muudatused 01.01.2027. PPA-l on käesoleva aasta arendusvajadused planeeritud ja nimetatud tööd ei ole arendusplaanis.

Seetõttu teeme ettepaneku sätestada RLS-i muudatuste jõustumistähtajaks 2. juuni 2027, et vajalikud arendustööd oleks võimalik teha 2027. aastal. Arendustöödeks vajalikud kulud kaetakse Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse eelarvest.
Arvestatud osaliselt. Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud.

Arvestamata on jäetud ettepanek mitte muuta RLS § 272 lg 1 toodud välisesinduse lõivumäära, jättes rahvastikuregistri andmetel Eestis elavale, kuid välisesinduses isikutunnistust taotlevale isikule kõrgem riigilõivumäär kehtestamata. Ettepanek on jäetud arvestamata, sest kõnealuse kategooria taotlejad on eelkõige isikud, kelle tegelik elukoht on välisriigis, kuid kes ei ole viinud oma elukoha aadressi rahvastikuregistris tegelikkusega vastavusse (vastavalt RRS § 69). Tegelikult Eestis elava taotleja puhul puuduvad objektiivsed põhjused, miks peaks isik isikutunnistust taotlema välisesinduses.
Juhime tähelepanu, et ajutiselt välisriigis viibivad isikud, kes kaotavad oma isikutunnistuse, see varastatakse või see hävib, saavad välisesindusse pöörduda konsulaarabi saamiseks ning neile väljastatakse Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus (ETD).
Arvestatud on ettepanekuga mitte rakendada uut isikut tõendavate dokumentide taotlemise riigilõivustamise struktuuri täies mahus soodustatud isikute puhul. RLS § 272 lõikes 7 olevaks välisesinduse riigilõivuks jääb vastavalt Siseministeeriumi ettepanekule 50 eurot ja § 272 lg 20 olevaks soodustatud isikute dokumendi väljastamise riigilõivuks 35 eurot.
Arvestatud on ka ettepanekuga, mille kohaselt jõustuvad elukohast tingitud riigilõivumuudatused 2. juunil 2027.



6
Siseministeerium täiendas oma seisukohta e-kirjaga:

Riigilõivuseadusesse plaanite sisse viia järgmise muudatuse (eelnõu § 3 p 27):
paragrahvi 319 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Eesti kodaniku või välismaalase välisriigis kinnitatud või tuvastatud perekonnaseisuandmete muudatuste, välja arvatud surma andmete andmehõivekandega rahvastikuregistrisse kandmise eest perekonnaseisutoimingute seaduse § 50 lõike 1 kohaselt tasutakse riigilõivu 60 eurot, kui toimingut taotletakse välisesinduses ja andmehõivega seotud Eesti kodaniku või välismaalase elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis.“;

Me ei ole põhimõtteliselt selle riigilõivu kehtestamise vastu. Küll aga tekitab natuke muret see, et ühest küljest me kohustame eesti elanikke ja kodanikke neid andmeid RR-i kandmiseks esitama, teisest küljest karistame neid inimesi riigilõivuga. Eeldame siiski, et muudatus puudutab võimalikult väikest sihtrühma, kuna ilmselt päriselt Eestis elavad isikud (sh Eesti kodanikud) esitavad selle VR dokumendi registrisse kandmiseks maakonnakeskuse kohalikku omavalitsusse. Samuti eeldame, et enamus inimesi on huvitatud dokumendi andmete registrisse kandmisest. Kes soovib andmete esitamist vältida, teeb seda nagunii või siis on lootust, et osa selliseid andmeid jõuab registrisse ametlikke kanaleid pidi (nt kui selle riigi ametiasutus edastab välisesindusele need perekonnasündmuse dokumendid). Nagu RaM on enda tagasisides välja toonud, siis vajaks sihtrühma analüüs seletuskirjas laiemat käsitlemist.

Seletuskirjast tuleb välja, et kui andmehõive puudutab mitut Eesti kodanikku või välismaalast, kellest vähemalt ühe elukoht on registreeritud välismaal, ei tule toimingu eest tasuda riigilõivu. Eelnõu sätte sõnastusest seda meie hinnangul ei ole võimalik lugeda, kuna eelnõu sõnastus viitab ühele isikule, kelle kohta andmehõive tehakse. Isegi kui eeldada, et perekonnasündmuse dokument hõlmab alati mitut inimest (abielul 2, sünnil 2-3 jne), siis konkreetse normi sõnastusest: „…ja andmehõivega seotud Eesti kodaniku või välismaalase elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis.“ jääb mulje, et kui vähemalt 1 osalise elukoht ei ole välisriigis, tuleb tasuda riigilõivu. Seega seletuskiri väljendab hetkel rakendussoovi reegli osas, mis meie hinnangul õigusnormi tekstis ei kajastu, mis võib tulevikus kaasa tuua võimaluse normi erinevaks tõlgendamiseks ja vaidlusteks. Palume kaaluda alternatiivset sõnastust sellele sättele. Kui olete nõus sätte sõnastust muutma, siis saame koostöös selle sõnastuse välja mõelda.  

Praegu on RLS § 43 lõike 1 kohaselt võimalik riigilõivu tasumisest vabastada või tasumise määra alandada üksnes lähtudes isiku majanduslikust olukorrast või kultuuri-, välis-, arengupoliitilisest või muust olulisest avalikust huvist. Näite puhul, kui isik on Eesti elanik välismaal ja ei pea enda elukohta sinna registreerima, nt viibides lähetuses ja ta siiski välisriigis mingi perekonnasündmuse registreerib, siis kas tema puhul on võimalus riigilõivu tasumisest vabastamiseks? Teise näitena, kui Eesti kodanik turistina välisriigis enneaegselt sünnitab ja oletame, et sünd registreeritakse välisriigis ka ära, kas see isik liigitub konsulaarabi saaja alla ning kas tema lapse sünnidokumendi registrisse kandmisel tuleks riigilõivu tasuda või mitte? Kas see, et konsulaarabi osutamisel ei pea riigilõivu tasuma, tuleneb konsulaarseadusest? Palume kaaluda, kas õigusselguse huvides täiendada RLS § 43 lg 1 täiendava vabastamise alusega. Riigilõivu sätestamise tulemuseks ei tohiks olla riigilõivu vältimise eesmärgil õige elukoha valeks märkimine, sest välisriiki on seda lihtne teha ja erisuse tegemise võimalus on meie hinnangul väga oluline.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud.

Selgitame, et välisriigis kinnitatud või tuvastatud perekonnaseisuandmete muudatuste, välja arvatud surma andmete andmehõivekande (ehk andmehõive) eest, näiteks välisriigi sünnitõendilt andmehõivel tuleks riigilõivu tasuda juhul kui:
- mõlema vanema elukoht on Eestis;
- ühe vanema elukoht on Eestis, teine vanem puudub või on välisriigi kodanik.

Nii enneaegse kui tähtaegse sünni korral saavad vanemad taotleda Eestisse tagasipöördumiseks ajutise reisidokumendi (ETD) ning kanda andmed rahvastikuregistrisse Eestisse naastes maakonnakeskuse kohalikus omavalitsuses. Samuti on võimalik dokument saata Eestisse postiga või kullerteenusega.
Kahe Eestis elava isiku välisriigis abielu ja lahutuse kandmine rahvastikuregistrisse ei ole üldjuhul kiireloomuline toiming, kuid sarnaselt sünni andmete hõivele, saab ka abielu ning lahutamise korral esitada dokumendid Eestisse naastes või saata postiga või kulleriga.
Juhime tähelepanu, et välismaalane on konsulaarseaduse kohaselt isik, kellel on kehtiv Eesti elamisluba või elamisõigus ning kellele on välja antud Eesti välismaalase pass.

Arvestame teie ettepanekuga ning oleme täiendanud eelnõu § 6 punkti 30 teise lausega: „Riigilõivu ei pea tasuma juhul kui andmehõivega seotud vähemalt ühe Eesti kodaniku või välismaalase elukoht on registreeritud välismaal.“

Selgitame, et riigilõivu tasumisest vabastamise või vähendamise korral lähtume RLS § 43 lõikest 1. Kui isik viibib välismaal lühiajaliselt või ei ole kohustatud elukohta välisriiki registreerima ning soovib perekonnasündmust rahvastikuregistrisse kanda, ei ole riigilõivust vabastamise alus mitte välisriigis viibimise põhjus, vaid tema majanduslik olukord.
Selleks, et konsulaarametnikul oleks võimalik teha riigilõivust vabastamise või vähendamise otsus, täiendame eelnõu § 6 punktiga 1 ning täiendame riigilõivuseaduse § 43, lisades aluse (§ 319 lg 5) riigilõivust tasumisest vabastamiseks või tasutava riigilõivu määra vähendamiseks ka andmehõive eest.


Sotsiaalministeerium
Jrk nr
ETTEPANEK, MÄRKUS
ARVESTATUD, MITTEARVESTATUD, PÕHJENDUS
1
Juhime tähelepanu, et seaduse eelnõu ei ole saadetud arvamuse avaldamiseks puuetega inimeste katusorganisatsioonile Eesti Puuetega Inimeste Kojale. Palume eelnõu arvamuse avaldamiseks saata kindlasti ka neile.
Palume analüüsida riigilõivumäära tõstmise mõju keskmise, raske ja sügava puudega inimestele, kuna puudega inimeste majanduslik olukord on statistikale tuginedes ülejäänud elanikkonnast halvem. Suhtelise vaesuse määr puude raskusastmega inimeste hulgas on küll veidi vähenenud (2024. a 38%, 2023. a 41,1%), kuid on jätkuvalt poole kõrgem kui kogu elanikkonnal (2024. a kogu elanikkonnal 19,4%). Seetõttu võib olla riigilõivumäära tõstmisel neile oluline mõju, mida tuleks enne nõude kehtestamist täiendavalt hinnata.
Arvestatud osaliselt.

Eelnõu koostamisel on lähtutud selle reguleerimisalast ja otsestest mõjudest sihtrühmadele. Kavandatavad muudatused puudutavad peamiselt konsulaarteenuste ümberkorraldamist ega muuda puuetega inimeste õiguste, toetuste ega sotsiaalteenuste regulatsiooni ja seetõttu ei ole peetud vajalikuks saata eelnõu eraldi arvamuse avaldamiseks Eesti Puuetega Inimeste Kojale.

Riigilõivude osas rõhutame, et riigilõivumäärade tõus puudutab eelkõige neid Eesti kodanikke, kes kasutavad konsulaarteenuseid välisriigis ning on seotud teenuste osutamise tegelike kulude kasvuga välisesindustes, mistõttu ei ole muudatustel eraldi negatiivset mõju puuetega inimestele.
Konsulaarametnikul on õigus teatud konsulaarteenuste puhul ja seaduses sätestatud tingimustel vähendada riigilõivu määra või vabastada teenuse taotleja riigilõivu maksmisest (RLS § 38 lg 1 ja 43 lg 1).
Seega võib konsulaarametnik arvestada vajaliku teenuse osutamisel riigilõivu võtmisel puudega inimese majanduslikku olukorda. Praktikas seda ka tehakse: näiteks 2024.-2025. aasta jooksul on tehtud 10 riigilõivust vabastamise otsust.
Välisministeerium on osaliselt arvestanud Siseministeeriumi poolt tehtud ettepanekuid soodustatud isikute (sh puudega inimeste) riigilõivude osas (vt kooskõlastustabel p 5).

Notarite Koda
Jrk nr
ETTEPANEK, MÄRKUS
ARVESTATUD, MITTEARVESTATUD, PÕHJENDUS
1
Vastavalt eelnõu 1 punktile 23 lisandub erandkorras tõestamistoimingu tegemise regulatsioon. Selle kohaselt jääb võimalus teha tõestamistoiminguid tõestamise vormis juhul, kui seda taotleb kirjalikult Eesti kodanik, kes viibib välisriigi kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda, pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole või ühendust võtta Eesti notariga videosilla vahendusel. Selline erandkorras notariaalselt kinnitatud avaldus ja volikiri on võrdne Eesti notari tõestatud avalduse ja volikirjaga. Konsulaarseaduse muudatustega seonduvat arutas Notarite Koja eestseisus 11.12.2025 istungil ja otsustas nõustuda ettepanekuga seadusesse regulatsiooni lisamiseks, mille alusel oleks erikutseta konsulite poolt kinnitatud volikirjad ja pärandist loobumise avaldused erijuhtudel võrdsed Eesti notari tõestatud dokumendiga. Sellisteks erijuhtudeks saab pidada vaid kinnipidamisasutuses või raviasutuses volikirja ja pärandist loobumise avalduse kinnitamist. Tulenevalt eeltoodust palume sõnastada eelnõu § 1 punktis 23 toodud konsulaarseadusele lisatava §-i 311 lõiked 1 ja 2 järgmiselt:
„§ 311. Tõestamistoiming erandkorras
(1) Konsulaarametnik võib notariaalselt kinnitada pärandist loobumise avaldusi ja volikirju erandkorras juhul, kui seda taotleb kirjalikult Eesti kodanik, kes viibib välisriigi kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole. Selline notariaalselt kinnitatud pärandist loobumise avaldus ja volikiri on võrdne Eesti notari tõestatud pärandist loobumise avalduse või volikirjaga.
(2) Pärandist loobumise avaldus edastatakse pärast kinnitamist viivitamata pärimismenetlust läbiviivale notarile.“

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt muudetud.

Oleme arvestanud ettepanekuga ja sõnastame eelnõu § 1 punkti 23 järgnevalt:
§ 311. Tõestamistoiming erandkorras
(1) Konsulaarametnik võib notariaalselt kinnitada volikirju ja pärandist loobumise avaldusi erandkorras juhul, kui seda taotleb kirjalikult Eesti kodanik, kes viibib välisriigi kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari või pädeva ametiisiku poole. Selline notariaalselt kinnitatud volikiri ja pärandist loobumise avaldus on võrdne Eesti notari tõestatud volikirja või pärandist loobumise avaldusega.
(2) Pärandist loobumise avaldus edastatakse konsulaarametniku poolt pärast kinnitamist viivitamata pärimismenetlust läbiviivale notarile.
(3) Erandkorras tehtava tõestamistoimingu eest tuleb tasuda riigilõivu.

2
Notarite Koda täiendas esitatud arvamust e-kirja teel:
Lõike 1 lause osa "kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole" võiks täiendada ja võiks olla sõnastatud järgmiselt: "või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari või ametiasutuse poole."
Selgituseks – kõikides riikides ei ole notareid ja notari poole ei ole seega võimalik pöörduda. Eeltoodud sõnastus võimaldaks pöörduda ka muude vastavas välisriigis pädevate asutuste poole.

Lõikes 2 võiks olla selguse huvides täpsustatud, et konsulaarametnik on kohustatud avalduse edastama, muidu võib tekkida küsimus - kas edastajaks on avaldaja või konsulaarametnik.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt muudetud.

Rahandusministeerium
Jrk nr
ETTEPANEK, MÄRKUS
ARVESTATUD, MITTEARVESTATUD, PÕHJENDUS
1
1. Eelnõu seob teatud teenuste riigilõivumäära sõltuvusse taotleja rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetest. Eelnõus põhjendatakse seda nii kulupõhimõttega kui ka riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 4 lõikega 2, mis võimaldab kulupõhimõttest kõrvale kalduda tuginedes toimingu eesmärgile, sellest saadavale hüvele ja kaalukale avalikule huvile. Märgime, et kui riigilõiv vastab kulupõhimõttele, siis teoorias ei tohiks tähtsust omada taotleja elukoht, sest taotleja tasutav riigilõiv kataks sellisel juhul nii või teisiti toimingu tegemisega kaasneva kulu. Ühtlasi, kuna seletuskiri rõhutab mitmes kohas seda, et Eesti elukohaga isikutel on mugavam esitada taotlusi Politsei- ja Piirivalve Ameti (PPA) teeninduses või iseteeninduses, siis jääb ikkagi mulje, et tegemist pole kulude katmise meetmega, vaid selle peamine eesmärk on mõjutada taotlejate käitumist – motiveerida Eesti elukohaga konsulaarkliente esitama oma taotlused PPA teenindusse või iseteenindusse, mitte välisesindustesse. Kuigi RLS § 4 lõige 2 võimaldab küll kulupõhimõttest kõrvale kalduda ja kehtestada riigilõiv lähtudes toimingu eesmärgist, saadavast hüvest ning kaalukast avalikust huvist, siis igal juhul ei tohi kehtestatav riigilõiv olla liigselt heidutava iseloomu või eesmärgiga. Paraku, see eesmärk mingil määral eelnõust ikkagi kajastub, sest eelnõu justnagu lähtub eeldusest, et Eesti elukohaga isikutel puudub reaalne praktiline vajadus välisesinduse teenuse kasutamiseks, mistõttu on põhjendatud heidutada neid kõrgemate lõivudega. Ometi ei saa välistada, et selline vajadus praktikas ühel või teisel kujul siiski esineb, sest seletuskirjast nähtuvalt mingitel põhjusel isikud ikkagi esitavad taotlusi välisesindustesse. Probleemi ulatus jääb paraku ebaselgeks, sest seletuskirjas ei ole kajastatud sihtrühma suurust, st kui palju on inimesi, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Eestis, ent kes esitavad taotlusi välisesindustesse ning kui suure proportsiooni nad moodustavad konsulaarklientide koguhulgast. Niisamuti ei ole piisavalt analüüsitud, et mis võiksid olla põhjused, miks nimetatud isikud oma taotlused välisesindustesse suunavad. Tuleb rõhutada, et kuigi rahvastikuregistri andmete õigsust eeldatakse, siis ei saa siiski välistada, et faktiliselt ei pruugi need andmed peegeldada tegelikku reaalsust. Seetõttu võib tekkida ebasoovitav mõju, et faktiliselt välismaal elavad isikud peavad edaspidi hakkama maksma suuremaid riigilõive. Arvestades ülaltoodut, palume seletuskirja täiendada.
Mittearvestatud, kuid seletuskirja on täiendatud.

Isikut tõendava dokumendi taotluse läbivaatamise riigilõivu taotleja rahvastikuregistrisse kantud elukohast sõltuvusse seadmine muudab välisesindustes vastu võetavate taotluste riigilõivustamise põhimõttelist struktuuri. Struktuuri muutmine on vajalik, sest teatud taotluste puhul ei vasta praegune lõiv enam kulupõhimõttele ja puuduvad ka alused kulupõhimõttest kõrvale kaldumiseks. Struktuuri uue tasandi lisamisel lähtutakse nii kulupõhimõttest (toimingute tegemiseks on vaja teha täiendavaid kulusid) kui ka RLS § 4 lõikes 2 sätestatust.

Kehtivas seaduses on väliesinduses vastu võetud taotluse läbivaatamise riigilõiv välisesinduse kõrgemaid tööjõu ja muid kulusid arvestades 30 euro võrra suurem võrreldes PPA teeninduses vastu võetud taotlusega. Tegemist on toimingutega, mille mahtu ja struktuuri on võimalik rahvastikuregistri andmetele tuginedes ette näha ja seeläbi toimingute tegemiseks vajalikku ressurssi planeerida. See kulupõhimõttele tuginedes kehtestatud lõiv jääb välisriigis elavate taotlejate puhul kehtima ka pärast eelnõuga kavandatavate muudatuse jõustumist.
Planeeritav muudatus lisab struktuuri ühe tasandi, mis rakendub nendele taotlejatele, kelle elukoht rahvastikuregistris on Eestis, kuid kes soovivad isikut tõendava dokumendiga seotud toiminguid teha välismaal. Enamustel juhtudel on tegemist taotlejatega, kes ei ole täitnud RRS § 69 sätestatud kohustust hoida rahvastikuregistri elukohaandmed kooskõlas tegelikkusega, aga ka sel juhul on taotlejal võimalik kõrgema lõivu tasumisest hoiduda, viies oma elukohaandmed rahvastikuregistris kooskõlla tegelikkusega või siis taotledes dokumenti PPA iseteeninduses. Kui aga taotleja elabki Eestis, siis puudub objektiivne põhjus, miks peaks taotleja tegema isikut tõendavate dokumentidega seotud toiminguid välisesinduses, sest Eestis elavale isikule on PPA poolt loodud väga head võimalused dokumendi taotlemiseks ja Eestis kättesaamiseks. Eesti isikut tõendavate dokumentide kehtivusaeg on viis (isikutunnistus) või kümme (pass) aastat, mistõttu on lühiajaliselt välismaal viibival Eesti kodanikul väga väikese planeerimisega võimalik taotleda uus dokument Eesti välisesinduse poole pöördumata.
Ajutiselt välisriigis viibivad isikud, kes kaotavad oma isikutunnistuse, see varastatakse või see hävib, saavad välisesindusse pöörduda konsulaarabi saamiseks ning neile väljastatakse Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus (ETD).

Selliste taotlejate arv, kelle elukoht on rahvastikuregistri andmetel Eestis, kuid kes soovivad teha isikut tõendavate dokumentidega seotud toiminguid välisesinduses, ei ole usaldusväärselt ettearvatav, mistõttu ei ole esindustel võimalik ka nende taotlejatega ressursse planeerides arvestada ning seetõttu tuleb nendel juhtudel taotluste vastuvõtmisel ja dokumentide väljastamisel rakendada täiendavat ressurssi. Täiendav ressurss tähendab (ajutise) täiendava personali esindusse saatmist või kohapealt palkamist või saatkonna sisese töökorralduse muutmist. Kõik eelnevad lahendused vähendavad Eesti välisteenistuse võimet Eesti huvide esindamisel ja kaitsmisel: Eestist saadetava personali puhul väheneb see võime Välisministeeriumi peamajas ja kohapealse töökorralduse muutmisel asukohariigis. Selle võime kahanemise vähenemise vältimine on alus RLS § 4 lg 2 rakendamiseks.

Lisapersonali kohapealt kaasamine või Eestist lähetamine tähendab ka täiendavaid kulusid. Sealjuures on tegemist kuludega, mida pikemalt ette plaanerida ei ole võimalik ning mis seetõttu on suuremad, kui pikaajaliselt ette planeerituavad kulud.

Seega kehtestatakse uus lõiv nii kulupõhimõttest kui ka RLS § 4 lõikes 2 sätestatust lähtudes.
2
2) Juhime üldise märkusena tähelepanu sellele, et kui eelnõuga kehtestatakse uued riigilõivud seni lõivustamata toimingutele, siis peab riigilõivu võtmise alus olema ka eriseaduses (nt seletuskirjas osundatud andmehõivekande toiming). Palume siinkohal sellest vaatest eelnõu üle kontrollida.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud.

Arvestame ettepanekuga ning oleme lisanud eelnõusse § 1 puntki 25, millega muudetakse KonS § 33 lõiget 2.
3
3) Eelnõu § 3 punktidega 12 ja 28 kehtestatakse teatud toimingute eest täiendav riigilõiv 20 eurot, kui toimingut taotletakse väljaspool välisesinduse ruume. Kuigi saame probleemist aru, et väljaspool välisesinduse ruume taotluste vastuvõtmine tekitab täiendavaid kulusid, siis on pakutud sätte normitehniline lahendus mõningases hõõrdumises RLS §-ga 8, mille kohaselt ei ole lubatud võtta toimingu eest täiendavat tasu. Eelnõus olev norm kasutab aga sõna „täiendav“ ning võib jääda mulje, et ühte ja sama toimingut lõivustatakse mitu korda. Teeme siinkohal ettepaneku esitada sellisteks juhtudeks pigem kvalifitseeritud koondlõiv kui täiendav lõiv, või leida mõni muu normitehniline lahendus sellisteks juhtudeks.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud.
4
4) Lisaks sooviksime seletuskirjas rohkem selgitust selle kohta, kuidas jõuti 20 euro suuruse lõivu suuruseni, sest eelduslikult on transpordi jms kulud riigiti erinevad. Kas sellise lõivu suuruseni jõuti mingisuguse keskmise arvutuse kaudu.
Arvestatud. Seletuskirja on vastavalt täiendatud.
Väljaspool esinduse ruume (konsulaarmissioonidel) tehtavatele toimingutele rakenduva 20 euro suuruse riigilõivu väljatöötamisel analüüsis Välisministeerium kolme eri tüüpi konsulaarmissiooni kulusid ja neil tehtud toimingute arvu. Need kolm tüüpi konsulaarmissiooni on a) Välisministeeriumi peamaja või esinduse poolt korraldatav missioon riiki, kus Eestil välisesindus puudub; b) Eesti välisesinduse korraldatav missioon riigis, kus vahemaad on suured ning c) Eesti välisesinduse korraldatav missioon riigis, kus vahemaad on väiksemad. Konkreetselt vaadeldi Välisministeeriumi peamaja korraldatud missiooni Brasiiliasse 2023. aastal ja Washingtoni saatkonna korraldatud missiooni Mehhikosse 2025. aasta mais, Washingtoni saatkonna korraldatud missioone erinevatesse USA piirkondadesse 2025. aasta esimese 11 kuu jooksul ning Helsingi saatkonna korraldatud kahte missiooni Soomes 2025. aasta augustist kuni detsembrini. Kokku oli vaatluse all 12 sihtkohta tehtud 15 missiooni, ühte piirkonda (New Yorgi osariik) tehtud missioone vaadeldi ühena.

Analüüsi tulemusena selgus, et toimingu kulu vaadeldud missioonidel varieerub väga suures vahemikus, ulatudes 5,68 eurost 89,44 euroni, keskmine kulu ühe toimingu kohta oli 38,43 eurot. Kolmel neljandikust juhtudel (üheksal juhul) oli keskmine kulu ühe toimingu kohta üle 20 euro ning ühel juhul oli keskmine 19 ja 20 euro vahel (19,19).

20 euro suuruse lõivuni jõuti kirjeldatud analüüsi tulemusena, arvesse võeti ka see, et otstarbekas on kehtestada ühtne lõiv, mitte diferentseerida seda missiooni asukoha, tüübi ja missiooni tegelike kulude järgi.

Justiits- ja Digiministeerium
Jrk nr
ETTEPANEK, MÄRKUS
ARVESTATUD, MITTEARVESTATUD, PÕHJENDUS
1
Eelnõuga kaotatakse erikutset omava konsulaarametniku roll. Kõnealune muudatus mõjutab ka kehtivat pärimisseadust (PärS), kuna selles on sätteid, kus on mainitud konsulaarametnikku, nt PärS § 176 lg 22 ja § 1771 lg 2, §. PärS muudatused tuleb lisada kõnesolevale eelnõule. Samuti viidatakse erikutset omavale konsulaarametnikule justiitsministri 18.12.2008 määruses nr 53 „Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord“. Seda määrust tuleb KonS muudatuste jõustumisel muuta, seega tuleb viidatud määrus ära nimetada eelnõu seletuskirja 8. osas. Justiits- ja Digiministeerium on valmis koostööks viidatud muudatuste ettevalmistamisel ja eelnõule lisamisel.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.
2
Eelnõu § 1 p 7 (KonS § 121 lg 1) – nimetatud sättega muudetakse automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu (ABIS) eesmärgi sätet. Seletuskirja kohaselt eemaldatakse viide sellele, et ABIS andmekogu puhul on tegemist elektroonilise andmekoguga, sest see tuleneb üheselt andmekogu definitsioonist ning puudub vajadus seda eraldi seaduse tasandil sätestada. Tegemist on normitehnilise muudatusega ning see ei too kaasa sisulisi muudatusi. Juhime tähelepanu, et hetkel on sättes ette nähtud, mis on andmekogu eesmärk käesoleva seaduse tähenduses, kuid see osa on muudatusega eemaldatud. Samas on ABIS reguleeritud mitmete seadustega, kus igas seaduses on toodud just konkreetsest seadusest tulenevatest kohustustest seatud andmekogu eesmärgid. Seetõttu peame oluliseks säilitada sättes ka viide käesolevale seadusele. Teeme ettepaneku sõnastada muudatus järgmiselt:
Paragrahvi 121 lõikes 1 asendatakse sõna „elektrooniline“ sõnadega „riigi infosüsteemi kuuluv“.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on muudetud.
3
Eelnõu § 1 p 9 (KonS  § 121 lg 8) – nimetatud sättega muudetakse ABIS andmekogu regulatsiooni sätet, mis näeb ette, et  andmekogus ABIS sisalduvad andmed on juurdepääsupiiranguga ning on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Juhime tähelepanu, et kuna andmekogus sisalduvad andmed on peamiselt isikuandmed (sh eriliiki isikuandmed), siis tuleb need juba AvTS § 35 alusel tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks. Kuna eriseaduses nähakse ette erisused üldseadusest ning üldseaduse alusel kehtivaid põhimõtteid eriseaduses üle ei korrata, siis tuleb lõige 8 tervikuna kehtetuks tunnistada.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on muudetud.
4
KonS § 17 – nimetatud sätte lõike 1 kohaselt võib aukonsulikandidaadiks (edaspidi kandidaat) olla asukohariigi ühiskonnaelus või majandus-, kultuuri- või muus valdkonnas tuntud ja hea mainega isik, kes on võimeline täitma konsulaarülesandeid ning vajaduse korral juhtima konsulaarasutust. Juhime tähelepanu, et riik võib teha üksnes seda, mis seadusega on lubatud. Hetkel ei ole seaduse ega selle rakendusaktiga ette nähtud, kuidas kontrollitakse isiku tuntud isikuks olemist või hea maine olemasolu, välja arvatud juhul, kui selline hinnang antakse eelnõu § 1 p 11 kavandatava muudatuse alusel. Sellega seoses märgime, et eelnõus on ebaõige viide välissuhtlemisseaduse § 9 lõike 14 punktile 10 (peab olema 7).
Arvestatud ja selgitatud.

Selgitame, et eelnõuga ei kavandata KonS § 17 muutmist. Vastavalt KonS § 16 ja selle alusel kehtestatud välisministri määrusele küsitakse aukonsuliks kandideerivalt isikult soovituskirju, samuti viiakse kandideerijaga läbi vestlused, et selgitada välja kandidaadi sobivus ja motivatsioon tegutseda aukonsuli ülesannetes.  

Ettepanekuga on arvestatud ja kavandatava KonS §-is 251 olevat viidet välissuhtlemisseadusele on muudetud.

5
Eelnõu § 1 p 11 (KonS § 252) – kavandatav § 252 lg 3 näeb ette, et aukonsul edastab isikuandmeid sisaldava teabe Eesti Vabariigi välisesindusele või Välisministeeriumi konsulaarosakonnale ja hävitab selle pärast konsulaarteenuse või konsulaarabi osutamist. Teeme ettepaneku täiendada sätet sõnaga „igakordset“ sõna „konsulaarteenuse“ ees, kuna hetkel võimaldab säte tõlgendust, kus teave hävitatakse alles pärast aukonsulina tegutsemise lõpetamist.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on muudetud.
6
Eelnõu § 1 p 23 (KonS § 311) – eelnõuga kehtestatakse erandkorras tõestamistoimingu tegemine. Seletuskirja kohaselt on konsulaarametniku poolt notariaalselt kinnitatud avaldus ja volikiri võrdne Eesti notari tõestatud avalduse või volikirjaga. Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul tuleks täpsustada avalduse mõistet, mida konsulaarametnik võib kinnitada. Näiteks pärimisasjades on notaritel selgitamiskohustus ning kui anda taoline roll konsulaarametnikule, peaks täpsustama konsulaarametniku selgitamiskohustust. Konsulaarametnikul ei pruugi olla piisavaid teadmisi, et selgitada, mida toob endaga kaasa nt pärandi vastuvõtmine. Pärandist loobumise korral ei teki inimesele võlgasid, aga samas peavad inimesed pärandist loobumisel mõistma, et nt loobumine ei ole tagasipööratav (PärS § 116 lg 2). Ühtlasi märgime, et Justiits- ja Digiministeerium toetab Notarite Koja 03.02.2026 kirjas nr 6-1/9-1 esitatud ettepanekut.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on muudetud.
Notarite Koja 03.02.2026 kirjas nr 6-1/9-1 esitatud ettepanekuga ning Notarite Koja täpsustatud ettepanekuga on samuti arvestatud ning eelnõu on vastavalt muudetud.
7
Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta.
Arvestatud.
8
Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 palume eelnõu esitada Justiits- ja Digiministeeriumile täiendavaks kooskõlastamiseks pärast praegusel kooskõlastamisel saadud arvamuste läbivaatamist ja vajaduse korral eelnõu parandamist, et enne eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist kontrollida selle vastavust hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale.
Arvestatud.

EISi teade

Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: VÄM/26-0025 - Konsulaarseaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu

 

Kohustuslikud kooskõlastajad: Justiits- ja Digiministeerium
Kooskõlastajad: 
Arvamuse andjad: 

Kooskõlastamise tähtaeg: 30.03.2026 23:59

Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/11fd097b-d7dc-4b40-b026-b44c1bd1b966 
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/11fd097b-d7dc-4b40-b026-b44c1bd1b966?activity=3 

Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main