Kutse 23.03 õiguskomisjoni istungile - KrMS jt seaduste muutmise eelnõu (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) 560 SE arutelule

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikogu õiguskomisjon [email protected] JDM muudatusettepanekud kriminaalkohtupidamise optimeerimise eelnõule 560 SE

Lugupeetud õiguskomisjoni esimees

Riigikogu menetluses on kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus

(kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) 560 SE. Justiits- ja

Digiministeerium palub muuta ja täiendada nimetatud eelnõu vastavalt käesolevale kirjale.

Muudatusettepanekute tegemisel on silmas peetud mh Riigikogule eelnõu kohta 27.02.2025

kella 19:00ks esitatud arvamusi ja ettepanekuid, millest ministeeriumi hinnangul kindlasti

toetamist väärivad on allpool muudatusettepanekuteks vormistatud. Samuti on

ministeeriumile teatavaks saanud mõningad praktikas esile kerkinud probleemid, mille

lahendamiseks on seaduse operatiivne täiendamine otstarbekas. Täpsemad selgitused ja

põhjendused muudatusettepanekute kohta on allpool iga muudatusettepaneku juures.

Justiits- ja Digiministeerium palub Riigikogu menetluses olevas seaduseelnõus 560 SE teha

alljärgnevad muudatused.

1) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 3 sõnastada järgmiselt:

“(3) Kohus võib menetlusosalist või muud isikut kohustada kohtuistungil osalema

videosilla vahendusel, kui see võimaldaks vältida viivitust kohtumenetluses või on

vajalik rahvatervise või avaliku julgeoleku tagamiseks ja täidetud on käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused.“

Meie 01.03.2025 nr 8-1/2062-1

Muudatusega lubatakse sõnaselgelt kohtuistungil isikuid video vahendusel osalema

kohustada ka rahvatervise ja avaliku julgeoleku huvides, nt olukorras, kus

nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on soovitav vältida rahvakogunemisi või on oht,

et nt kannatanu või tunnistaja isiklik ilmumine kohtusse võiks provotseerida rünnaku

kohtumajas viibivate inimeste vastu. Ettepanek lähtub TÜ arvamusest.

2) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 4 sõnastada järgmiselt:

„(4) Süüdistatavat võib kohus üldmenetluses kohtuistungil videosilla vahendusel

osalema kohustada üksnes juhul, kui täidetud on käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud tingimused, süüdistataval on olemas või talle tagatakse vajaliku tehnilise

lahenduse kasutamise võimalus ning see on vajalik rahvatervise või avaliku

julgeoleku tagamiseks või selleta tekiks oht, et kriminaalasjas lõpplahendit mõistliku

aja jooksul teha ei ole võimalik.“

Muudatusega lubatakse sõnaselgelt kohtuistungil süüdistatavat video vahendusel

osalema kohustada ka rahvatervise ja avaliku julgeoleku huvides, nt olukorras, kus

nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on soovitav vältida rahvakogunemisi või on oht,

et nt kannatanu või tunnistaja isiklik ilmumine kohtusse võiks provotseerida rünnaku

kohtumajas viibivate inimeste vastu. Ettepanek lähtub TÜ arvamusest.

3) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 5 sõnastada järgmiselt:

“(5) Kui kohus peab kohtuistungi videosilla vahendusel, tuleb kohtumajas

menetlusosalistele tagada võimalus kohtuistungil osalemiseks ja mõistlikule arvule

pealtvaatajatele võimalus avaliku istungi jälgimiseks. Kinnipidamisasutuses viibivale

menetlusosalisele võib istungil osalemiseks vajaliku tehnilise võimaluse luua

kinnipidamisasutuses.“

Muudatusega täpsustatakse, et vaid avaliku kohtuistungi jälgimiseks tuleb

pealtvaatajatele võimalus luua ning välistatakse valearusaam, justkui video teel

toimuva kohtuistungi puhul oleks pealtvaatajatele tekitatud eraldi alus kohtuistungi

jälgimiseks.

4) Eelnõu täiendada punktiga 8a järgmises sõnastuses:

„8a) paragrahvi 151 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠151. Kohtuliku arutamise katkematus ja viivitamatus ning taotluste

õigeaegsus““.

Ettepanek tõukub advokatuuri poolt Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud

märkustest, mille kohaselt oleks paragrahvi uus tekst selle praegust pealkirja

muutmata jättes üllatuslik.

5) Eelnõu punkt 10 sõnastada järgmiselt:

“10) paragrahvi 19 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „ringkonnakohtu koosseisu“

tekstiosaga „ringkonnakohtu kollegiaalsesse koosseisu“;

Muudatus tõukub Tartu ja Tallinna ringkonnakohtute arvamuses väljendatud

seisukohast, mille kohaselt ringkonnakohtutes kolmeliikmeliste koosseisude

laiaulatusliku üheliikmeliste koosseisudega asendamise korral läheks ringkonnakohtu

praktika ebaühtlaseks. Samuti on väljendatud muret, et vaid üheliikmelises

koosseisus maakohtu lahendite tühistamine õõnestaks maakohtu autoriteeti

ringkonnakohtu arvelt. Kollegiaalse koosseisu kasutamine kehtivas seaduses

sätestatud juhtudel ringkonnakohtute hinnangul ainuisikuliste koosseisude

kasutamisega võrreldes märgatavat lisa-ajakulu ei tähenda, kuid võib

ringkonnakohtute praktika ebaühtlasemaks muutumise tõttu lõppastmes

kohtusüsteemile ja õiguskorrale kahjulikult mõjuda. Seetõttu ringkonnakohtu

kohtukoosseisude muutmisest loobutakse. Allesjäänud muudatus täpsustab § 19 lg 2

sõnastust, vältimaks potentsiaalset väärtõlgendust, justkui saaks ringkonnakohtu

esimees maakohtuniku ringkonnakohtu nimel kohtuasju lahendama kaasata

ainuisikulises koosseisus.

6) Eelnõu p 13 kohane KrMS § 441 lõike 3 muudatusettepanek sõnastada järgmiselt:

„(3) Kui kohus määrab kohtumenetluses asenduskaitsja, peab Eesti Advokatuur

nimetama kaitsja ühe kuu jooksul arvates kohtumääruse tegemisest. Nimetatud

asenduskaitsjal on kohustus osaleda kohtumenetluses hiljemalt kahe kuu möödumisel

tema nimetamisest arvates. Kui kohtumääruse koostamisest arvates ühe kuu jooksul

selgub, et valitud või määratud kaitsja saab ise asuda kaitsekohustust täitma, võib

kohus asenduskaitsja määramise tühistada ja asenduskaitsja kaitsekohustusest

vabastada, teatades sellest advokatuurile.“

Ettepanek tõukub advokatuuri märkusest, et praeguses eelnõus pakutava sõnastuse

puhul ei ole selge, millist toimet omab asenduskaitsja määramise tühistamine

kaitsekohustusele. Lisatava tekstiosa „ja asenduskaitsja kaitsekohustusest vabastada“

eesmärgiks on selgitada, et enne asenduskaitsja määramise tühistamist kaitsekohustus

asenduskaitsjal siiski eksisteeris, mitte ei olnud algusest peale õigusliku tähenduseta.

7) Täiendada eelnõu punktiga 13a järgmises sõnastuses:

„13a) paragrahvi 47 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) saada juriidiliselt või füüsiliselt isikult ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse

asutusest

kaitseülesande täitmiseks vajalikke andmeid ja dokumente;“;“

Täienduse eesmärgiks on anda kaitsjale senisest parem võimalus kaitseülesande

täitmiseks mh kohtueelses menetluses. Ettepaneku sätte lisamiseks on teinud

advokatuur juba varasemalt ning muudatuse ajendiks on see, et kaitsjad sageli ei saa

kätte kaitseülesande täitmiseks vajalikke materjale riigi- ja kohaliku omavalitsuse

asutustelt. Selle muudatusega ei looda eraldiseisvat alust kriminaalmenetluses

uurimisasutustelt või prokuratuurilt teabe nõudmiseks – kriminaalmenetluse teabe

avaldamist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik eraldi. Muudatusettepanek

toimib koos järgmise ettepanekuga.

8) Täiendada eelnõu punktiga 13b järgmises sõnastuses:

“13b) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kaitsja võib esitada eeluurimiskohtunikule või kohtule taotluse teabevaldaja

kohustamiseks väljastama andmeid ja dokumente, kui teabevaldaja alusetult keeldub

neid kaitsjale kaitseülesande täitmiseks väljastamast. Kohus vaatab taotluse läbi 14

päeva jooksul taotluse saamisest, kuulates vajadusel ära andmevaldaja, ning taotluse

rahuldamise korral määrab tähtaja, mille jooksul tuleb taotletud andmed või

dokumendid väljastada.

(5) Teabevaldajat, kes jätab temale käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel pandud

kohustuse täitmata, võib eeluurimiskohtunik või kohus kaitsja taotlusel trahvida.“;“

Lõike 4 funktsiooniks on sätestada teabe nõudmisel tekkinud vaidluse lahendamise

kord. Nimelt kui teabevaldaja keeldub kaitsjale soovitud teabe väljastamisest, on

kaitsjal võimalus pöörduda eeluurimiskohtuniku või kohtumenetluses asja menetleva

kohtu poole, kes kaitsja taotluse lahendab ja juhul, kui keeldumine oli alusetu,

kohustab teabevaldajat kaitsjale nõutud andmed või dokumendid väljastama. Taotlust

lahendades tuleb kohtul hinnata, kas andmete või dokumentide väljastamisest

keeldumiseks on õiguslik alus ning kui kaalukas on kaitsja vajadus soovitud

materjalide järele. Ka kaitsja nõudmised andmete saamiseks peavad olema

proportsionaalsed ega tohi ülemääraselt riivata kolmandate isikute õigusi.

Lõige 5 tagab lõike 4 kohase kohtumääruse täitmist seeläbi, et kohtu määruse täitmata

jätmise puhul võib kaitsja esitada taotluse andmevaldaja trahvimiseks.

9) Eelnõu punkt 43 sõnastada järgmiselt:

“43) paragrahvi 135 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kohtumäärus, millega lahendatakse kautsjoni kohaldamise küsimus, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;“

Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda

mulje, et kohtu poolt omal algatusel kautsjoni määramine ei ole määruskaebuse

korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus tõkendi küsimust lahendades hindab valesti

süüdistatava pakkumineku- ja retsidiivsusriski, võib tähendada kriminaalmenetluse

venima jäämist ning võib ohtu seada kaaskodanike elud, mistõttu selle küsimuse

vaidlustamise võimalus tuleb tagada.

10) Eelnõu punkt 45 sõnastada järgmiselt:

„45) paragrahvi 1371 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kohtumäärus, millega lahendatakse elektroonilise valve kohaldamise küsimus,

on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda

mulje, et kohtu poolt omal algatusel elektroonilise valve kohaldamine ei ole

määruskaebuse korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus tõkendi küsimust lahendades

hindab valesti süüdistatava pakkumineku- ja retsidiivsusriski, võib tähendada

kriminaalmenetluse venima jäämist ning võib ohtu seada kaaskodanike elud, mistõttu

selle küsimuse vaidlustamise võimalus tuleb tagada.

11) Eelnõu punkt 49 sõnastada järgmiselt:

„49) paragrahvi 141 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Määrus, millega otsustati kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamise

küsimus, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda

mulje, et kohtu poolt omal algatusel süüdistatava ametist kõrvaldamine ei ole

määruskaebuse korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus ise omal algatusel sellise

menetluse tagamise meetme kasutusele võtab, peaks olema väga erandlik, kuid pole

sellegipoolest välistatud. Seda enam on oluline sätestada, et ametist kõrvaldamise

küsimuses tehtud kohtulahend on igal juhul vaidlustatav määruskaebuse korras, kuna

meetme kohaldamine võiks süüdistatava jaoks omada väga kaugeleulatuvaid ja

pöördumatuid järelmeid.

12) Eelnõu punkti 54 kohase § 145 lõike 6 punktist 3 jätta välja semikoolon ning sama

lõike punkt 5 lugeda sama lõike punktiks 4.

Ettepanekuga korrigeeritakse trükiviga.

13) Eelnõu punkti 54 kohase § 145 lõike 9 viimane lause lugeda sama paragrahvi lõikeks

10.

Ettepanekuga viiakse eraldi lõikesse õigusreegel, mis on ülejäänud lõike 9 tekstiga

liiga kaudselt seotud ja väärib eraldi lõikena esile tõstmist. Sellele on viidanud ka

advokatuur oma arvamuses.

14) Eelnõu punkt 65 sõnastada järgmiselt:

“65) paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui kohus on süüdistatavale määranud asenduskaitsja, kellel on kaitsekohustus

samaaegselt valitud kaitsjaga, võib kohus määrata, et menetluskulu hulka arvatakse asenduskaitsja ja valitud kaitsja poolt täidetud kaitseülesannete kattuvas osas ainult

määratud asenduskaitsja tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kui kohtu

hinnangul tingis asenduskaitsja määramise valitud kaitsja või süüdistatava menetlust

venitav tegevus.“;“

Muudatusettepanekuga täpsustatakse valitud kaitsja ja temaga paralleelselt tegutseva

määratud asenduskaitsja tasude hüvitamist. Senisest sõnastusest võib jääda mulje, et

isegi juhul, kui valitud kaitsja on teinud tööd nt 10 istungil ja vaid viimastel paaril

istungil menetlust venitanud ja sellega tinginud asenduskaitsja määramise, võiks ka

õigeksmõistva otsuse korral süüdistatavale jätta hüvitamata kõik valitud kaitsjale

makstud tasud. See ei oleks põhjendatud ning kujutaks endast drakoonilist

kaitseõiguse riivet. Vajadusele täpsustuse järele on tähelepanu juhtinud ka

advokatuur.

15) Eelnõu punkt 66 sõnastada järgmiselt:

„66) paragrahvi 185 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui

apellatsioon jääb osaliselt rahuldamata, võib kohus apellatsioonimenetluse kulud jätta

osaliselt apellandi kanda.“;“

Eelnõu punkti 66 praegune sõnastus on ebaõnnestunud ja võib mõnel juhul tuua

kaasa soovimatuid lahendeid. Näiteks olukorras, kus prokuratuur esitab apellatsiooni,

mis osaliselt rahuldatakse, võiks eelnõu praegune sõnastus tähendada seda, et ehkki

kogu apellatsioonimenetluse on põhjustanud prokuratuur oma osaliselt põhjendamatu

apellatsiooniga, ei peaks riik justkui osa menetluskuludest siiski hüvitama. Muudetud

sõnastus annab kohtule paindlikkuse kaebemenetluse kulude jaotamisel arvesse võtta

seda, millises osas on kaebus põhjendatud – ning põhjendamatus osas panna

kaebemenetluse kulud kaebuse esitajale.

16) Eelnõu punkt 67 sõnastada järgmiselt:

„67) paragrahvi 186 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui

kassatsioon jääb osaliselt rahuldamata, võib kohus kassatsioonimenetluse kulud jätta

osaliselt kassaatori kanda.“;“

Eelnõu punkti 67 praegune sõnastus on ebaõnnestunud ja võib mõnel juhul tuua

kaasa soovimatuid lahendeid. Näiteks olukorras, kus prokuratuur esitab kassatsiooni,

mis vaid osaliselt rahuldatakse, võiks eelnõu praegune sõnastus tähendada seda, et

ehkki kogu kassatsioonimenetluse on põhjustanud prokuratuur oma osaliselt

põhjendamatu kaebusega, ei peaks riik justkui osa menetluskuludest siiski hüvitama.

Muudetud sõnastus annab kohtule paindlikkuse kaebemenetluse kulude jaotamisel

arvesse võtta seda, millises osas on kaebus põhjendatud – ning põhjendamatus osas

panna kaebemenetluse kulud kaebuse esitajale.

17) Eelnõu punkt 74 sõnastada järgmiselt:

„74) paragrahvi 207 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse võib esitada

kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendustega teate, prokuratuuri koostatud

kaebuse lahendamise määruse või põhjendustega kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse koopia saamisest arvates kümne päeva jooksul, kuid mitte pärast ühe kuu

möödumist nimetatud teate või määruse koopia saatmisest kannatanu poolt menetlejale

avaldatud aadressile või elektronposti aadressile.“;“

Muudatuse eesmärgiks on sätestada ajapiir kannatanu poolt kriminaalmenetluse

lõpetamise vaidlustamisele, mis kehtivas õiguses puudub. See toob kaasa olukorra, kus

ei ole päriselt selge, millal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus lõplikult jõustub ja

menetluse lõplikult lõpetatuks saab lugeda. On esinenud olukordi, kus kannatanule

saadetakse menetluse lõpetamise määruse koopia tema poolt kohtueelses menetluses

uurijale avaldatud aadressile või e-posti aadressile, kuid kannatanu otsustab

kriminaalmenetluse lõpetamist vaidlustama asuda alles mitu kuud hiljem, väites, et sai

määruse koopia kätte vähem kui kümme päeva tagasi ja seega on vaidlustamine

tähtaegne. Kuna vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema kannatanu poolt määruse

koopia tegelikust kättesaamisest ja seda momenti ei ole võimalik usaldusväärselt

tuvastada, muutubki menetluse lõpetamise vaidlustamise õigus faktiliselt kannatanu

jaoks tähtajatuks. Selline asjakorraldus rikub õiguskindlust ning võib põhjustada riigi

menetlusressursi otstarbetut kulutamist, kui kannatanu suure hilinemisega

kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustab ning menetluse lõpetamise määrus

tühistatakse, kuid asjakohased tõendid on selleks ajaks juba kadunud. Muudatusega

sätestatakse kannatanu kaebetähtajale ülempiir, mis rakendub juhul, kui menetluse

alustamata jätmise teade või lõpetamise määrus küll saadeti kannatanu poolt

menetlejale antud kontaktandmetel, kuid kannatanu selle kättesaamise kohta kinnitust

andnud ei ole – näiteks saadeti määruse koopia lihtkirjaga (see on praktikas tavapärane,

kuna tähitud kirjaga saatmine on kallis) või e-postiga, millele kannatanu

kättesaamiskinnitust vastu ei saatnud. Sellises olukorras on põhjendatud ka

kannatanule endale panna vastutus selle eest, et ta menetlejale edastab toimivad

kontaktandmed – sealjuures ei ole oluline, et tegemist oleks nt rahvastikuregistri

järgsete kontaktandmetega.

Praktikas on järjest suurem hulk menetluslikku suhtlust toimumas e-toimiku süsteemi

vahendusel, kus dokumentide kättesaamise kinnitus edastatakse automaatselt. E-

toimiku süsteemis edastatakse automaatselt ka teade selle kohta, et inimesele on

süsteemis mingi dokument saadetud, millega tal tuleks tutvuda. Kehtiv seadus ei näe

aga ette kohustust e-posti aadressi omada, mistõttu on ka võimalik, et isikul puudub

teadmine teda e-toimikus ootavast menetlusdokumendist. Seetõttu pelgalt dokumendi

e-toimikus kättesaadavaks tegemise hetkega ka õiguslikku tagajärge ei seota ning

olukorras, kus mõistliku aja järel on näha, et sinna üles pandud määrust või alustamata

jätmise teadet ei ole kätte vaadatud, tuleks menetlejal see saata isiku nendel

kontaktidel, mille ta on menetlejale avaldanud.

Analoogiline regulatsioon on kättetoimetamiseks sätestatud ka TsMS § 3141 lg-s 2:

„Kui menetlusdokumendi saaja on avaldanud samas kohtumenetluses kohtule enda või

oma esindaja aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või

teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid

kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel

saajale kättetoimetatuks.“

18) Eelnõu täiendada punktiga 75a järgmises sõnastuses:

75a) paragrahvi 208 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „kümne päeva jooksul“ tekstiosaga

„30 päeva jooksul“;“

Ettepanek peegeldab Justiits- ja Digiministeeriumi nõustumist ringkonnakohtute

seisukohaga, et süüdistuskohustusmenetluse kaebused, mida ringkonnakohus vaatab

läbi viimase kaebeinstantsina, on oma sisult kohati küllaltki keerulised ning nende

lahendamine seaduses sätestatud 10 päeva jooksul ei ole realistlik. Iseäranis

ebaproportsionaalne on ringkonnakohtule jäetud kaebuse läbivaatamise aeg võrreldes

teiste instantsidega, kes kaebust enne ringkonnakohut menetlevad – riigiprokuratuur

näiteks saab kaebuse lahendamiseks tervelt 30 päeva ning kannatanu seejärel

vaidlustamiseks samuti 30 päeva. Ei ole põhjendatud, et asjas, kus selleks ajaks võib

olla esialgsest menetlust alustamata jätvast või lõpetavast lahendist möödunud juba

160 päeva, peab ringkonnakohus lahendi tegema 10 päevaga. Kaebuse

läbivaatamiseks pikema tähtaja sätestamine annab võimaluse ka ringkonnakohtule

paremini korraldada asjade läbivaatamist prioriteetide järgi.

19) Eelnõu punkt 92 sõnastada järgmiselt:

„92) paragrahvi 230 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui menetlusosaline või menetlusväline isik soovib kaevata Riigiprokuratuuri

määruse või menetlustoimingu peale või kui ta ei nõustu Riigiprokuratuuri

määrusega, millega lahendati tema kaebus ringkonnaprokuratuuri või uurimisasutuse

tegevuse peale, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule, kelle

tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud.“;“

Muudatus tagab ka menetlusvälisele isikule võimaluse Riigiprokuratuuri määrust

vaidlustada eeluurimiskohtuniku juures, sarnaselt menetlusosalistele. Menetlusosalise

ja menetlusvälise isiku kaebeõiguse erisused siin ei ole põhjendatud, nagu on

märkinud ka advokatuur oma arvamuses.

20) Eelnõu punkt 114 sõnastada järgmiselt:

„114) paragrahvi 2561 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui isik on kahtlustatav teise astme kuriteos, mille tõendamiseseme asjaolud on

selged ja mille kohta on kogutud kõik vajalikud tõendid, võib prokuratuur kohtult

taotleda kriminaalasja lahendamist kiirmenetluses. Taotlus esitatakse 48 tunni jooksul

alates isiku kahtlustatavana ülekuulamisest või kahtlustatavana kinnipidamisest,

olenemata kuriteo toimepanemise ajast.“;“

Muudatusega parandatakse lausestusviga sätte teises lauses, kus alternatiivsete

normielementide vahelt oli puudu sidesõna „või“.

21) Eelnõu punktides 125 ja 130 asendada sõna „osaotsus“ sõnaga „otsus“ vastavas

käändes.

Muudatus on vajalik, et vältida väärtõlgendust, justkui eelnõukohaste muudatuste

järel saaks süüdistusakti fataalsete puuduste puhul õigeksmõistvat otsust ilma asja

arutamist jätkamata teha vaid siis, kui kohtu ees on otsustamiseks vähemalt kaks

süüdistusepisoodi – ühe süüdistusepisoodi puhul ei saaks tegu olla osaotsusega.

Lisatavate sätete eesmärk on kõikides kriminaalasjades võimaldada kohese

õigeksmõistva otsuse tegemine osas, milles on näha, et süüdistus on ilmselgelt

alusetu. Teisisõnu, õigeksmõistev otsus, mis tehakse ilma asja edasise arutamiseta,

võib olla osaotsus, kui pärast seda otsust mingi osa süüdistusest veel menetlusse jääb,

kuid võib olla ka lõplik kohtuotsus, kui süüdistus sellega täies mahus lahendatud

saab.

22) Eelnõu punkt 142 sõnastada järgmiselt:

„142) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohus lahendab tõendi lubatavuse küsimuse võimalikult kohe pärast sellekohase

vaidluse tekkimist selliselt, et vaidlustatud tõendi sisu ei saaks kohtule enne selle

lubatavuse küsimuses seisukoha võtmist teatavaks. Kui kohus otsustab tõendi

lubamatuks tunnistada, seda kohtuistungil ei uurita ja kohtutoimikusse ei võeta.“;“

Muudatus lahendab esialgses sõnastuses olnud loogikavea: olukorras, kus ei ole selge,

kas tegu on lubatud või lubamatu tõendiga, ei ole korrektne seda liigitust aluseks võtta.

Seetõttu tulebki viidata pigem vaidlustatud tõendile, mille lubamatus või lubatavus

alles selgub, kuid mille sisu ei peaks kohtule enne tõendi lubatavuse küsimuse

otsustamist teatavaks saama.

23) Eelnõu punkt 157 sõnastada järgmiselt:

„157) paragrahvi 289 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks võib tema varasemate väidete

kohta tõendeid uurida siis, kui vastaspool on ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla

seadnud.“;“

Advokatuur on juhtinud tähelepanu, et eelnõu praegune sõnastus ei ole piisavalt selge

selles osas, et seadustikku lisatav lõige 5 piirab ka muude tunnistajate ütluste

esitamist kohtus ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks. Advokatuuri arvates avab

eelnõu praegune sõnastus võimaluse tõendite paljundamiseks, st esmase tõendi

allikaks olev tunnistaja saab temale vahetult teada olevat tõendusteavet edasi rääkida

ning selle tulemusel tekib justkui tunnistajaid juurde. Advokatuuri märkus vaatab küll

mööda asjaolust, et KrMS § 289 alusel kohtu ette jõudev teave ei oma iseseisvat

tõendiväärtust ning on üksnes usaldusväärsuse hindamisel kasutatav, ent on

sellegipoolest tähelepanuväärne, kuna olenemata tõendi nö õiguslikult ette nähtud

toimest, mõjutaks täiendavate tunnistajate kutsumine intuitiivselt kohtu

otsustamisprotsessi. Seetõttu muudatusega hõlmatakse igasuguste selliste tõendite

esitamine, mille eesmärgiks on tunnistaja varasemate väidete usaldusväärsuse

kinnitamine, sh teiste isikute sel eesmärgil kohtusse tunnistajaks kutsumine.

Advokatuuri arvates tuleks siin teha viide ka KrMS § 66 lg-le 2-1 ning lubada vaid

neil alustel tunnistajaid usaldusväärsuse kinnitamiseks kutsuda, ent see piirang ei ole

põhjendatud: tõendiks tõendamiseseme asjaolu kohta on nn esmane tunnistaja ning

ülejäänud isikud, kes kohtule teavad rääkida sellest, mida nad on tunnistajalt varem

kuulnud, annavadki tegelikult ütlusi vaid selle kohta, mida nad tunnistajalt kuulsid,

mitte aga selle kohta, mida algne tunnistaja päriselt nägi või ei näinud.

24) Eelnõu punkt 189 sõnastada järgmiselt:

„189) paragrahvi 338 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „viga tõendite

hindamisel“;“

Muudatusega parandatakse viga esialgse eelnõu sõnastuses: muudetav KrMS § 338

on ühelõikeline, mistõttu muudetakse KrMS § 338 punkti 1, mitte KrMS § lõike 1

punkti 1.

25) Eelnõu punkt 198 sõnastada järgmiselt:

„198) paragrahvi 387 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määruskaebus esitatakse 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava

kohtumääruse teinud kohtule, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 11 – 21 ei ole

sätestatud teisiti.“;“

Muudatusega parandatakse viga esialgse eelnõu tekstis olevas viites.

26) Eelnõu punkt 203 sõnastada järgmiselt:

203) paragrahvi 390 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ringkonnakohus vaatab määruskaebuse läbi 30 päeva jooksul kaebetähtaja

möödumisest.“;“

Muudatusettepanek tõukub Tartu Ringkonnakohtu arvamusest, milles juhitakse

tähelepanu, et määruskaebuse lahendamisega ei ole mõistlik alustada enne

kaebetähtaja möödumist, kuna määruskaebusi võib kaebetähtaja jooksul laekuda veel.

Kui aga kaebust lahendama asuda kohe kaebuse saamisel ja see sattub olema

kaebetähtaja alguses, siis jääks hiljem laekuva kaebuse lahendamiseks põhjendamatult

vähe aega.

27) Eelnõu täiendada punktiga 218a järgmises sõnastuses:

„218a) paragrahvi 416 lõike 5 lõppu lisatakse tekstiosa „või süüdimõistetut ei

õnnestunud välja saata.“;“

Ettepaneku eesmärgiks on välistada olukord, kus välismaalasest süüdimõistetu viiakse

vanglast üle kinnipidamiskeskusse, st vabastatakse juba vangistuse kandmisest, kuid

hiljem siiski mingil põhjusel (olgu siis isiku enda tegevuse tõttu nt piiril või lennukis

või nt koduriigis aset leidnud ootamatute arengute tõttu) tema väljasaatmine ei õnnestu.

Kehtivas seaduses ei ole selline olukord ühemõtteliselt reguleeritud ning võib tekkida

irdtõlgendus, et süüdimõistetu tuleb sellises olukorras hoopis Eestis vabastada. On tõsi,

et isikut ei tohiks üldse vanglast vabastada, kui tema väljasaatmine ei ole kindel, ent

kui isikul puuduvad kehtivad dokumendid, siis PPA temale koduriigist väljasaatmiseks

dokumente taotleda ei saa, kuni isik viibib Eestis seaduslikul alusel. Seaduslikuks

aluseks on mh ka kinnipidamiskohas karistuse kandmine. KrMS muudatusega luuakse

selgesõnaline alus väljasaatmise ebaõnnestumise korral täitmiskohtuniku määrusega

isik uuesti karistust kandma suunata.

28) Eelnõu täiendada punktiga 218b järgmises sõnastuses:

„218b) paragrahvi 416 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tehtud määrus avalikustatakse Riigi Teatajas

käesoleva seadustiku §-s 4081 sätestatud korras.“;“

Muudatusega sätestatakse karistuse täitmisele pööramisest loobumise määruse

avalikustamine. Olukorrad, kus kohtuotsus jääb täide viimata, sest riik loobub selle

täitmisele pööramisest, on väga erandlikud ning seda enam on taoliste juhtumite

suhtes õigustatud kõrge avalik huvi. Kohtuotsuse täitmisel tekkinud küsimuste

lahendamisel tehtud määruste avalikustamise vajadusele on tähelepanu juhtinud mh

meediaettevõtjad, Tartu Ringkonnakohus ja ka Riigikohus. Riigikohus selgitas

08.11.2024.a kohtumääruses 1-21-54381, et menetlust lõpetavate kohtuotsuste ja -

määruste all tuleb mõista kohtulahendeid, millega kriminaalasja kohtulik

arutamine selle kohtuastme jaoks siduvalt lõpetatakse. Sellisteks lahenditeks on

eeskätt vastava kohtuinstantsi kohtuotsused kõigis menetlusliikides (KrMS § 238 lg 1

p 4, § 248 lg 1 p 5, § 253 p 1, § 2565 lg 1 p 2, § 309 lg 1, § 337 lg 1 ja § 361 lg 1)

ning kohtumäärused, millega kriminaalmenetlus mis tahes menetlusliigis lõpetatakse

kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise tõttu (KrMS § 199 lg 1 p-d 2-6),

seoses mõistliku aja möödumisega (KrMS § 2742) või otstarbekuse kaalutlustel

(KrMS § 274 lg-d 5-6). Erinevalt loetletud lahenditest ei ole täitemenetluses

tehtavatel määrustel kriminaalmenetlust lõpetavat toimet. Selliseid esimese ja teise

astme kohtu määruseid arvutivõrgus ei avalikustata, kuna need ei kuulu

1 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-21-5438/66

KrMS § 4081 lg 1 kohaldamisalasse. Vajaduse korral võib seadusandja

KrMS § 4081 lg 1 alusel arvutivõrgus avalikustatavate kohtulahendite ringi laiendada.

Näiteks võib kaaluda loetelu täiendamist KrMS § 426 lg 1 alusel tehtavate määruste,

aga ka muude määrustega, mille vastu võib avalikkusel olla põhjendatud huvi.

29) Eelnõu punkt 220 sõnastada järgmiselt:

„220) paragrahvi 4241 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„ (1) Kriminaalasja lahendanud maakohtu täitmiskohtunik võib vangla taotlusel

käesoleva seadustiku § 416 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel ning § 416

lõikes 2 sätestatut ja karistuse eesmärke arvesse võttes oma määrusega vabastada

süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest. Karistusest vabastamise taotluse

lahendamisel kuulab täitmiskohtunik ära prokuratuuri seisukoha.“;“

Muudatusega muudetakse vangistuse täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise

kohtualluvust selliselt, et neid küsimusi hakkab lahendama selle maakohtu

täitmiskohtunik, kus asi lahendati, st kus tehti sisuline otsus, mille alusel isik

karistust kannab. Muudatus on tingitud sellest, et viimaste aastate erinevate otsuste

tulemusel on Eestis kinnipeetavad koondunud Viru ja Tallinna vanglatesse. Kehtiv

kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et isiku ennetähtaegse karistusest

vabastamise taotlust lahendab karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu

täitmiskohtunik. See tähendab, et samal ajal kui mujal Eestis täitmiskohtunike

koormus kahaneb ja on näiteks Pärnu Maakohtus praktiliselt olematu, siis Harju ja

Viru maakohtutes koormus kasvab ning hakkab ebaproportsionaalselt mõjutama

nende kohtute töökoormust. Sealjuures toimub karistuse kandmisega seotud

küsimuste lahendamine eelkõige video vahendusel peetavatel istungitel, mistõttu

esialgsed kaalutlused, miks karistuse kandmisel tekkinud küsimusi vangla asukoha

järgses kohtus lahendati, tänapäeval ei ole enam aktuaalsed. Seetõttu on kohtute

koormuse ühtlasemaks ja proportsionaalsemaks jaotamiseks põhjendatud kõikide

täitmiskohtuniku asjade jaotamine sellele maakohtule, kus kriminaalasi lahendati.

Sellise ettepaneku on teinud mh ka Harju Maakohus.

30) Täiendada eelnõu punktiga 220a järgmises sõnastuses:

„220a) paragrahvi 4241 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „või väljasaatmisest“

tekstiosaga „või kui süüdimõistetut ei õnnestunud välja saata.“;“

Ettepaneku eesmärgiks on välistada olukord, kus välismaalasest süüdimõistetu

viiakse vanglast üle kinnipidamiskeskusse, st vabastatakse juba vangistuse

kandmisest, kuid hiljem siiski mingil põhjusel (olgu siis isiku enda tegevuse tõttu nt

piiril või lennukis või nt koduriigis aset leidnud ootamatute arengute tõttu) tema

väljasaatmine ei õnnestu. Kehtivas seaduses ei ole selline olukord ühemõtteliselt

reguleeritud ning võib tekkida irdtõlgendus, et süüdimõistetu tuleb sellises olukorras

hoopis Eestis vabastada. On tõsi, et isikut ei tohiks üldse vanglast vabastada, kui

tema väljasaatmine ei ole kindel, ent kui isikul puuduvad kehtivad dokumendid, siis

PPA temale koduriigist väljasaatmiseks dokumente taotleda ei saa, kuni isik viibib

Eestis seaduslikul alusel. Seaduslikuks aluseks on mh ka kinnipidamiskohas karistuse

kandmine. KrMS muudatusega luuakse selgesõnaline alus väljasaatmise

ebaõnnestumise korral täitmiskohtuniku määrusega isik uuesti karistust kandma

suunata.

31) Täiendada eelnõu punktiga 220b järgmises sõnastuses:

„220b) paragrahvi 4241 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui täitmiskohtunik jätab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse

rahuldamata, võib uue taotluse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest

vabastamiseks käesoleva paragrahvi alusel esitada mitte varem kui ühe aasta

möödumisel eelmise taotluse rahuldamata jätmisest.“;“

Muudatuse eesmärgiks on vältida olukorda, kus vanglas karistust kandev

välismaalane ujutab kohtusüsteemi üle taotlustega enda enne tähtaega karistusest

vabastamiseks. Riigikohus on leidnud, et vanglal ei ole kinnipeetava poolt KrMS §

4241 alusel esitatavate taotluste kohtule edastamise juures kaalutlusõigust, mistõttu,

nagu Tartu Ringkonnakohtu arvamuses läbinägelikult märgitakse, ei välista kehtivas

õiguses miski seesuguste taotluste esitamist sisuliselt järgmisel päeval pärast eelmise

rahuldamata jätmist. See ei ole mõistlik ega ka kooskõlas üldise lähenemisega, mille

kohaselt on karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise taastaotlemise eel teatud

kohustuslik aeg mh ka kodumaistel süüdimõistetutel. Puudub põhjus, miks

välismaalastest süüdimõistetud võiksid selliseid taotlusi esitada ilma piiranguteta.

Muudatusega sätestatakse, et uue taotluse võib süüdimõistetu esitada pärast aasta

möödumist eelmise taotluse rahuldamata jätmisest. See ei piira muudel alustel

taotluste esitamist ega läbivaatamist.

32) Täiendada eelnõu punktiga 220c järgmises sõnastuses:

„220c) paragrahvides 425, 426 ja 4261 asendatakse tekstiosa „karistuse täitmise

asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik“ tekstiosaga „kriminaalasja lahendanud

maakohtu täitmiskohtunik“ vastavas käändes;“

Muudatusega karistuse täideviimisel tekkinud küsimuste lahendamise kohtualluvust

selliselt, et neid küsimusi hakkab lahendama selle maakohtu täitmiskohtunik, kus asi

lahendati, st kus tehti sisuline otsus, mille alusel isik karistust kannab. Muudatus on

tingitud sellest, et viimaste aastate erinevate otsuste tulemusel on Eestis

kinnipeetavad koondunud Viru ja Tallinna vanglatesse. Kehtiv kriminaalmenetluse

seadustik näeb ette, et isiku ennetähtaegse karistusest vabastamise taotlust lahendab

karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik. See tähendab, et samal

ajal kui mujal Eestis täitmiskohtunike koormus kahaneb ja on näiteks Pärnu

Maakohtus praktiliselt olematu, siis Harju ja Viru maakohtutes koormus kasvab ning

hakkab ebaproportsionaalselt mõjutama nende kohtute töökoormust. Sealjuures

toimub karistuse kandmisega seotud küsimuste lahendamine eelkõige video

vahendusel peetavatel istungitel, mistõttu esialgsed kaalutlused, miks karistuse

kandmisel tekkinud küsimusi vangla asukoha järgses kohtus lahendati, tänapäeval ei

ole enam aktuaalsed. Seetõttu on kohtute koormuse ühtlasemaks ja

proportsionaalsemaks jaotamiseks põhjendatud kõikide täitmiskohtuniku asjade

jaotamine sellele maakohtule, kus kriminaalasi lahendati. Sellise ettepaneku on

teinud mh ka Harju Maakohus.

33) Eelnõu punkt 222 sõnastada järgmiselt:

„222) paragrahvi 432 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Määruse peale, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisel

tekkinud küsimused, võib prokuratuur ja muu menetlusosaline, keda määrus puudutab,

esitada määruskaebuse.

(6) Määrus, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisel tekkinud

küsimused, avalikustatakse käesoleva seadustiku §-s 4081 sätestatud korras.“;“

Muudatusega sätestatakse karistuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisel (sh

karistuse kandmisest osaline vabastamine, tingimisi mõistetud karistuse täitmisele

pööramine, karistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine) tehtud kohtulahendite

avalikustamine. Kohtuotsuse täitmisel tekkinud küsimuste lahendamisel tehtud

määruste avalikustamise vajadusele on tähelepanu juhtinud mh meediaettevõtjad,

Tartu Ringkonnakohus ja ka Riigikohus. Riigikohus selgitas 08.11.2024.a

kohtumääruses 1-21-54382, et menetlust lõpetavate kohtuotsuste ja -määruste all

tuleb mõista kohtulahendeid, millega kriminaalasja kohtulik arutamine selle

kohtuastme jaoks siduvalt lõpetatakse. Sellisteks lahenditeks on eeskätt vastava

kohtuinstantsi kohtuotsused kõigis menetlusliikides (KrMS § 238 lg 1 p 4, § 248 lg 1

p 5, § 253 p 1, § 2565 lg 1 p 2, § 309 lg 1, § 337 lg 1 ja § 361 lg 1) ning

kohtumäärused, millega kriminaalmenetlus mis tahes menetlusliigis lõpetatakse

kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise tõttu (KrMS § 199 lg 1 p-d 2-6),

seoses mõistliku aja möödumisega (KrMS § 2742) või otstarbekuse kaalutlustel

(KrMS § 274 lg-d 5-6). Erinevalt loetletud lahenditest ei ole täitemenetluses

tehtavatel määrustel kriminaalmenetlust lõpetavat toimet. Selliseid esimese ja teise

astme kohtu määruseid arvutivõrgus ei avalikustata, kuna need ei kuulu

KrMS § 4081 lg 1 kohaldamisalasse. Vajaduse korral võib seadusandja

KrMS § 4081 lg 1 alusel arvutivõrgus avalikustatavate kohtulahendite ringi laiendada.

Näiteks võib kaaluda loetelu täiendamist KrMS § 426 lg 1 alusel tehtavate määruste,

aga ka muude määrustega, mille vastu võib avalikkusel olla põhjendatud huvi.

Avalikkusel on huvi saada infot, mis saab süüdimõistetu karistusest. Samuti on

oluline, et sellekohane kohtupraktika oleks teada, kuna võimaldab saavutada suurema

ennustatavuse ja seeläbi suurema õiguskindluse. Eriti olukorras, kus karistuse

täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise asjad jaotuvad edaspidi kohtunike vahel

üle riigi, on oluline kohtupraktika ühtlustamise ja kvaliteetse õigusemõistmise jaoks

see, et kohtulahendid oleks avalikud ja juurdepääsetavad. Muudatusettepanek hõlmab

kõikide KrMS 18. peatüki 4. jao alusel tehtud lahendite avalikustamist.

34) Lisada eelnõusse § 41 järgmises sõnastuses:

„§ 41 Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 29 lõikes 2 asendatakse tekstiosa

„kriminaalmenetluse seadustiku § 12614 punktides 2, 4, 5, 6 ja 7“ tekstiosaga

„kriminaalmenetluse seadustiku § 12614 lõike 11 punktides 1 – 5“.“

2 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-21-5438/66

Muudatuse vajadusele juhtis tähelepanu Siseministeerium. Muudatusega

korrigeeritakse RSVS § 29 tekstis olev ebatäpsus ning uuendatakse viited lähtuvalt

eelnõukohaselt muudetava kriminaalmenetluse seadustiku sätete numeratsioonist.

35) Asendada eelnõu § 7 tekstis sõna „aprillil“ sõnata „juunil“

Seadusemuudatuse jõustumise kuupäev peab võimaldama piisava pikkusega

ülemineku- ja harjumise perioodi. Kuna mitmed muudatused vajavad edukaks

rakendumiseks ka kriminaalmenetluses osalejate koolitamist, ei ole realistlik, et isegi

kui seaduseelnõu menetlemine sujub viivituste ja tõrgeteta, saaks piisavad

ettevalmistused tehtud juba aprilli alguseks. Seetõttu on otstarbekam seaduse

jõustumine ette näha ajavaruga, mis võimaldab kõikidel asjaosalistel uuendusteks

ettevalmistused teha.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Andreas Kangur [email protected]

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikogu õiguskomisjon [email protected] JDM muudatusettepanekud kriminaalkohtupidamise optimeerimise eelnõule 560 SE

Lugupeetud õiguskomisjoni esimees

Riigikogu menetluses on kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus

(kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) 560 SE. Justiits- ja

Digiministeerium palub muuta ja täiendada nimetatud eelnõu vastavalt käesolevale kirjale.

Muudatusettepanekute tegemisel on silmas peetud mh Riigikogule eelnõu kohta 27.02.2025

kella 19:00ks esitatud arvamusi ja ettepanekuid, millest ministeeriumi hinnangul kindlasti

toetamist väärivad on allpool muudatusettepanekuteks vormistatud. Samuti on

ministeeriumile teatavaks saanud mõningad praktikas esile kerkinud probleemid, mille

lahendamiseks on seaduse operatiivne täiendamine otstarbekas. Täpsemad selgitused ja

põhjendused muudatusettepanekute kohta on allpool iga muudatusettepaneku juures.

Justiits- ja Digiministeerium palub Riigikogu menetluses olevas seaduseelnõus 560 SE teha

alljärgnevad muudatused.

1) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 3 sõnastada järgmiselt:

“(3) Kohus võib menetlusosalist või muud isikut kohustada kohtuistungil osalema

videosilla vahendusel, kui see võimaldaks vältida viivitust kohtumenetluses või on

vajalik rahvatervise või avaliku julgeoleku tagamiseks ja täidetud on käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused.“

Meie 01.03.2025 nr 8-1/2062-1

Muudatusega lubatakse sõnaselgelt kohtuistungil isikuid video vahendusel osalema

kohustada ka rahvatervise ja avaliku julgeoleku huvides, nt olukorras, kus

nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on soovitav vältida rahvakogunemisi või on oht,

et nt kannatanu või tunnistaja isiklik ilmumine kohtusse võiks provotseerida rünnaku

kohtumajas viibivate inimeste vastu. Ettepanek lähtub TÜ arvamusest.

2) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 4 sõnastada järgmiselt:

„(4) Süüdistatavat võib kohus üldmenetluses kohtuistungil videosilla vahendusel

osalema kohustada üksnes juhul, kui täidetud on käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud tingimused, süüdistataval on olemas või talle tagatakse vajaliku tehnilise

lahenduse kasutamise võimalus ning see on vajalik rahvatervise või avaliku

julgeoleku tagamiseks või selleta tekiks oht, et kriminaalasjas lõpplahendit mõistliku

aja jooksul teha ei ole võimalik.“

Muudatusega lubatakse sõnaselgelt kohtuistungil süüdistatavat video vahendusel

osalema kohustada ka rahvatervise ja avaliku julgeoleku huvides, nt olukorras, kus

nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on soovitav vältida rahvakogunemisi või on oht,

et nt kannatanu või tunnistaja isiklik ilmumine kohtusse võiks provotseerida rünnaku

kohtumajas viibivate inimeste vastu. Ettepanek lähtub TÜ arvamusest.

3) Eelnõu punkti 7 kohaselt seadustikku lisatav § 141 lg 5 sõnastada järgmiselt:

“(5) Kui kohus peab kohtuistungi videosilla vahendusel, tuleb kohtumajas

menetlusosalistele tagada võimalus kohtuistungil osalemiseks ja mõistlikule arvule

pealtvaatajatele võimalus avaliku istungi jälgimiseks. Kinnipidamisasutuses viibivale

menetlusosalisele võib istungil osalemiseks vajaliku tehnilise võimaluse luua

kinnipidamisasutuses.“

Muudatusega täpsustatakse, et vaid avaliku kohtuistungi jälgimiseks tuleb

pealtvaatajatele võimalus luua ning välistatakse valearusaam, justkui video teel

toimuva kohtuistungi puhul oleks pealtvaatajatele tekitatud eraldi alus kohtuistungi

jälgimiseks.

4) Eelnõu täiendada punktiga 8a järgmises sõnastuses:

„8a) paragrahvi 151 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠151. Kohtuliku arutamise katkematus ja viivitamatus ning taotluste

õigeaegsus““.

Ettepanek tõukub advokatuuri poolt Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud

märkustest, mille kohaselt oleks paragrahvi uus tekst selle praegust pealkirja

muutmata jättes üllatuslik.

5) Eelnõu punkt 10 sõnastada järgmiselt:

“10) paragrahvi 19 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „ringkonnakohtu koosseisu“

tekstiosaga „ringkonnakohtu kollegiaalsesse koosseisu“;

Muudatus tõukub Tartu ja Tallinna ringkonnakohtute arvamuses väljendatud

seisukohast, mille kohaselt ringkonnakohtutes kolmeliikmeliste koosseisude

laiaulatusliku üheliikmeliste koosseisudega asendamise korral läheks ringkonnakohtu

praktika ebaühtlaseks. Samuti on väljendatud muret, et vaid üheliikmelises

koosseisus maakohtu lahendite tühistamine õõnestaks maakohtu autoriteeti

ringkonnakohtu arvelt. Kollegiaalse koosseisu kasutamine kehtivas seaduses

sätestatud juhtudel ringkonnakohtute hinnangul ainuisikuliste koosseisude

kasutamisega võrreldes märgatavat lisa-ajakulu ei tähenda, kuid võib

ringkonnakohtute praktika ebaühtlasemaks muutumise tõttu lõppastmes

kohtusüsteemile ja õiguskorrale kahjulikult mõjuda. Seetõttu ringkonnakohtu

kohtukoosseisude muutmisest loobutakse. Allesjäänud muudatus täpsustab § 19 lg 2

sõnastust, vältimaks potentsiaalset väärtõlgendust, justkui saaks ringkonnakohtu

esimees maakohtuniku ringkonnakohtu nimel kohtuasju lahendama kaasata

ainuisikulises koosseisus.

6) Eelnõu p 13 kohane KrMS § 441 lõike 3 muudatusettepanek sõnastada järgmiselt:

„(3) Kui kohus määrab kohtumenetluses asenduskaitsja, peab Eesti Advokatuur

nimetama kaitsja ühe kuu jooksul arvates kohtumääruse tegemisest. Nimetatud

asenduskaitsjal on kohustus osaleda kohtumenetluses hiljemalt kahe kuu möödumisel

tema nimetamisest arvates. Kui kohtumääruse koostamisest arvates ühe kuu jooksul

selgub, et valitud või määratud kaitsja saab ise asuda kaitsekohustust täitma, võib

kohus asenduskaitsja määramise tühistada ja asenduskaitsja kaitsekohustusest

vabastada, teatades sellest advokatuurile.“

Ettepanek tõukub advokatuuri märkusest, et praeguses eelnõus pakutava sõnastuse

puhul ei ole selge, millist toimet omab asenduskaitsja määramise tühistamine

kaitsekohustusele. Lisatava tekstiosa „ja asenduskaitsja kaitsekohustusest vabastada“

eesmärgiks on selgitada, et enne asenduskaitsja määramise tühistamist kaitsekohustus

asenduskaitsjal siiski eksisteeris, mitte ei olnud algusest peale õigusliku tähenduseta.

7) Täiendada eelnõu punktiga 13a järgmises sõnastuses:

„13a) paragrahvi 47 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) saada juriidiliselt või füüsiliselt isikult ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse

asutusest

kaitseülesande täitmiseks vajalikke andmeid ja dokumente;“;“

Täienduse eesmärgiks on anda kaitsjale senisest parem võimalus kaitseülesande

täitmiseks mh kohtueelses menetluses. Ettepaneku sätte lisamiseks on teinud

advokatuur juba varasemalt ning muudatuse ajendiks on see, et kaitsjad sageli ei saa

kätte kaitseülesande täitmiseks vajalikke materjale riigi- ja kohaliku omavalitsuse

asutustelt. Selle muudatusega ei looda eraldiseisvat alust kriminaalmenetluses

uurimisasutustelt või prokuratuurilt teabe nõudmiseks – kriminaalmenetluse teabe

avaldamist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik eraldi. Muudatusettepanek

toimib koos järgmise ettepanekuga.

8) Täiendada eelnõu punktiga 13b järgmises sõnastuses:

“13b) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kaitsja võib esitada eeluurimiskohtunikule või kohtule taotluse teabevaldaja

kohustamiseks väljastama andmeid ja dokumente, kui teabevaldaja alusetult keeldub

neid kaitsjale kaitseülesande täitmiseks väljastamast. Kohus vaatab taotluse läbi 14

päeva jooksul taotluse saamisest, kuulates vajadusel ära andmevaldaja, ning taotluse

rahuldamise korral määrab tähtaja, mille jooksul tuleb taotletud andmed või

dokumendid väljastada.

(5) Teabevaldajat, kes jätab temale käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel pandud

kohustuse täitmata, võib eeluurimiskohtunik või kohus kaitsja taotlusel trahvida.“;“

Lõike 4 funktsiooniks on sätestada teabe nõudmisel tekkinud vaidluse lahendamise

kord. Nimelt kui teabevaldaja keeldub kaitsjale soovitud teabe väljastamisest, on

kaitsjal võimalus pöörduda eeluurimiskohtuniku või kohtumenetluses asja menetleva

kohtu poole, kes kaitsja taotluse lahendab ja juhul, kui keeldumine oli alusetu,

kohustab teabevaldajat kaitsjale nõutud andmed või dokumendid väljastama. Taotlust

lahendades tuleb kohtul hinnata, kas andmete või dokumentide väljastamisest

keeldumiseks on õiguslik alus ning kui kaalukas on kaitsja vajadus soovitud

materjalide järele. Ka kaitsja nõudmised andmete saamiseks peavad olema

proportsionaalsed ega tohi ülemääraselt riivata kolmandate isikute õigusi.

Lõige 5 tagab lõike 4 kohase kohtumääruse täitmist seeläbi, et kohtu määruse täitmata

jätmise puhul võib kaitsja esitada taotluse andmevaldaja trahvimiseks.

9) Eelnõu punkt 43 sõnastada järgmiselt:

“43) paragrahvi 135 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kohtumäärus, millega lahendatakse kautsjoni kohaldamise küsimus, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;“

Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda

mulje, et kohtu poolt omal algatusel kautsjoni määramine ei ole määruskaebuse

korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus tõkendi küsimust lahendades hindab valesti

süüdistatava pakkumineku- ja retsidiivsusriski, võib tähendada kriminaalmenetluse

venima jäämist ning võib ohtu seada kaaskodanike elud, mistõttu selle küsimuse

vaidlustamise võimalus tuleb tagada.

10) Eelnõu punkt 45 sõnastada järgmiselt:

„45) paragrahvi 1371 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kohtumäärus, millega lahendatakse elektroonilise valve kohaldamise küsimus,

on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda

mulje, et kohtu poolt omal algatusel elektroonilise valve kohaldamine ei ole

määruskaebuse korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus tõkendi küsimust lahendades

hindab valesti süüdistatava pakkumineku- ja retsidiivsusriski, võib tähendada

kriminaalmenetluse venima jäämist ning võib ohtu seada kaaskodanike elud, mistõttu

selle küsimuse vaidlustamise võimalus tuleb tagada.

11) Eelnõu punkt 49 sõnastada järgmiselt:

„49) paragrahvi 141 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Määrus, millega otsustati kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamise

küsimus, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

Ettepanek korrigeerib sõnastusliku ebatäpsuse eelnõu tekstis, millest võiks jääda

mulje, et kohtu poolt omal algatusel süüdistatava ametist kõrvaldamine ei ole

määruskaebuse korras vaidlustatav. Olukord, kus kohus ise omal algatusel sellise

menetluse tagamise meetme kasutusele võtab, peaks olema väga erandlik, kuid pole

sellegipoolest välistatud. Seda enam on oluline sätestada, et ametist kõrvaldamise

küsimuses tehtud kohtulahend on igal juhul vaidlustatav määruskaebuse korras, kuna

meetme kohaldamine võiks süüdistatava jaoks omada väga kaugeleulatuvaid ja

pöördumatuid järelmeid.

12) Eelnõu punkti 54 kohase § 145 lõike 6 punktist 3 jätta välja semikoolon ning sama

lõike punkt 5 lugeda sama lõike punktiks 4.

Ettepanekuga korrigeeritakse trükiviga.

13) Eelnõu punkti 54 kohase § 145 lõike 9 viimane lause lugeda sama paragrahvi lõikeks

10.

Ettepanekuga viiakse eraldi lõikesse õigusreegel, mis on ülejäänud lõike 9 tekstiga

liiga kaudselt seotud ja väärib eraldi lõikena esile tõstmist. Sellele on viidanud ka

advokatuur oma arvamuses.

14) Eelnõu punkt 65 sõnastada järgmiselt:

“65) paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui kohus on süüdistatavale määranud asenduskaitsja, kellel on kaitsekohustus

samaaegselt valitud kaitsjaga, võib kohus määrata, et menetluskulu hulka arvatakse asenduskaitsja ja valitud kaitsja poolt täidetud kaitseülesannete kattuvas osas ainult

määratud asenduskaitsja tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kui kohtu

hinnangul tingis asenduskaitsja määramise valitud kaitsja või süüdistatava menetlust

venitav tegevus.“;“

Muudatusettepanekuga täpsustatakse valitud kaitsja ja temaga paralleelselt tegutseva

määratud asenduskaitsja tasude hüvitamist. Senisest sõnastusest võib jääda mulje, et

isegi juhul, kui valitud kaitsja on teinud tööd nt 10 istungil ja vaid viimastel paaril

istungil menetlust venitanud ja sellega tinginud asenduskaitsja määramise, võiks ka

õigeksmõistva otsuse korral süüdistatavale jätta hüvitamata kõik valitud kaitsjale

makstud tasud. See ei oleks põhjendatud ning kujutaks endast drakoonilist

kaitseõiguse riivet. Vajadusele täpsustuse järele on tähelepanu juhtinud ka

advokatuur.

15) Eelnõu punkt 66 sõnastada järgmiselt:

„66) paragrahvi 185 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui

apellatsioon jääb osaliselt rahuldamata, võib kohus apellatsioonimenetluse kulud jätta

osaliselt apellandi kanda.“;“

Eelnõu punkti 66 praegune sõnastus on ebaõnnestunud ja võib mõnel juhul tuua

kaasa soovimatuid lahendeid. Näiteks olukorras, kus prokuratuur esitab apellatsiooni,

mis osaliselt rahuldatakse, võiks eelnõu praegune sõnastus tähendada seda, et ehkki

kogu apellatsioonimenetluse on põhjustanud prokuratuur oma osaliselt põhjendamatu

apellatsiooniga, ei peaks riik justkui osa menetluskuludest siiski hüvitama. Muudetud

sõnastus annab kohtule paindlikkuse kaebemenetluse kulude jaotamisel arvesse võtta

seda, millises osas on kaebus põhjendatud – ning põhjendamatus osas panna

kaebemenetluse kulud kaebuse esitajale.

16) Eelnõu punkt 67 sõnastada järgmiselt:

„67) paragrahvi 186 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui

kassatsioon jääb osaliselt rahuldamata, võib kohus kassatsioonimenetluse kulud jätta

osaliselt kassaatori kanda.“;“

Eelnõu punkti 67 praegune sõnastus on ebaõnnestunud ja võib mõnel juhul tuua

kaasa soovimatuid lahendeid. Näiteks olukorras, kus prokuratuur esitab kassatsiooni,

mis vaid osaliselt rahuldatakse, võiks eelnõu praegune sõnastus tähendada seda, et

ehkki kogu kassatsioonimenetluse on põhjustanud prokuratuur oma osaliselt

põhjendamatu kaebusega, ei peaks riik justkui osa menetluskuludest siiski hüvitama.

Muudetud sõnastus annab kohtule paindlikkuse kaebemenetluse kulude jaotamisel

arvesse võtta seda, millises osas on kaebus põhjendatud – ning põhjendamatus osas

panna kaebemenetluse kulud kaebuse esitajale.

17) Eelnõu punkt 74 sõnastada järgmiselt:

„74) paragrahvi 207 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse võib esitada

kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendustega teate, prokuratuuri koostatud

kaebuse lahendamise määruse või põhjendustega kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse koopia saamisest arvates kümne päeva jooksul, kuid mitte pärast ühe kuu

möödumist nimetatud teate või määruse koopia saatmisest kannatanu poolt menetlejale

avaldatud aadressile või elektronposti aadressile.“;“

Muudatuse eesmärgiks on sätestada ajapiir kannatanu poolt kriminaalmenetluse

lõpetamise vaidlustamisele, mis kehtivas õiguses puudub. See toob kaasa olukorra, kus

ei ole päriselt selge, millal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus lõplikult jõustub ja

menetluse lõplikult lõpetatuks saab lugeda. On esinenud olukordi, kus kannatanule

saadetakse menetluse lõpetamise määruse koopia tema poolt kohtueelses menetluses

uurijale avaldatud aadressile või e-posti aadressile, kuid kannatanu otsustab

kriminaalmenetluse lõpetamist vaidlustama asuda alles mitu kuud hiljem, väites, et sai

määruse koopia kätte vähem kui kümme päeva tagasi ja seega on vaidlustamine

tähtaegne. Kuna vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema kannatanu poolt määruse

koopia tegelikust kättesaamisest ja seda momenti ei ole võimalik usaldusväärselt

tuvastada, muutubki menetluse lõpetamise vaidlustamise õigus faktiliselt kannatanu

jaoks tähtajatuks. Selline asjakorraldus rikub õiguskindlust ning võib põhjustada riigi

menetlusressursi otstarbetut kulutamist, kui kannatanu suure hilinemisega

kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustab ning menetluse lõpetamise määrus

tühistatakse, kuid asjakohased tõendid on selleks ajaks juba kadunud. Muudatusega

sätestatakse kannatanu kaebetähtajale ülempiir, mis rakendub juhul, kui menetluse

alustamata jätmise teade või lõpetamise määrus küll saadeti kannatanu poolt

menetlejale antud kontaktandmetel, kuid kannatanu selle kättesaamise kohta kinnitust

andnud ei ole – näiteks saadeti määruse koopia lihtkirjaga (see on praktikas tavapärane,

kuna tähitud kirjaga saatmine on kallis) või e-postiga, millele kannatanu

kättesaamiskinnitust vastu ei saatnud. Sellises olukorras on põhjendatud ka

kannatanule endale panna vastutus selle eest, et ta menetlejale edastab toimivad

kontaktandmed – sealjuures ei ole oluline, et tegemist oleks nt rahvastikuregistri

järgsete kontaktandmetega.

Praktikas on järjest suurem hulk menetluslikku suhtlust toimumas e-toimiku süsteemi

vahendusel, kus dokumentide kättesaamise kinnitus edastatakse automaatselt. E-

toimiku süsteemis edastatakse automaatselt ka teade selle kohta, et inimesele on

süsteemis mingi dokument saadetud, millega tal tuleks tutvuda. Kehtiv seadus ei näe

aga ette kohustust e-posti aadressi omada, mistõttu on ka võimalik, et isikul puudub

teadmine teda e-toimikus ootavast menetlusdokumendist. Seetõttu pelgalt dokumendi

e-toimikus kättesaadavaks tegemise hetkega ka õiguslikku tagajärge ei seota ning

olukorras, kus mõistliku aja järel on näha, et sinna üles pandud määrust või alustamata

jätmise teadet ei ole kätte vaadatud, tuleks menetlejal see saata isiku nendel

kontaktidel, mille ta on menetlejale avaldanud.

Analoogiline regulatsioon on kättetoimetamiseks sätestatud ka TsMS § 3141 lg-s 2:

„Kui menetlusdokumendi saaja on avaldanud samas kohtumenetluses kohtule enda või

oma esindaja aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või

teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid

kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel

saajale kättetoimetatuks.“

18) Eelnõu täiendada punktiga 75a järgmises sõnastuses:

75a) paragrahvi 208 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „kümne päeva jooksul“ tekstiosaga

„30 päeva jooksul“;“

Ettepanek peegeldab Justiits- ja Digiministeeriumi nõustumist ringkonnakohtute

seisukohaga, et süüdistuskohustusmenetluse kaebused, mida ringkonnakohus vaatab

läbi viimase kaebeinstantsina, on oma sisult kohati küllaltki keerulised ning nende

lahendamine seaduses sätestatud 10 päeva jooksul ei ole realistlik. Iseäranis

ebaproportsionaalne on ringkonnakohtule jäetud kaebuse läbivaatamise aeg võrreldes

teiste instantsidega, kes kaebust enne ringkonnakohut menetlevad – riigiprokuratuur

näiteks saab kaebuse lahendamiseks tervelt 30 päeva ning kannatanu seejärel

vaidlustamiseks samuti 30 päeva. Ei ole põhjendatud, et asjas, kus selleks ajaks võib

olla esialgsest menetlust alustamata jätvast või lõpetavast lahendist möödunud juba

160 päeva, peab ringkonnakohus lahendi tegema 10 päevaga. Kaebuse

läbivaatamiseks pikema tähtaja sätestamine annab võimaluse ka ringkonnakohtule

paremini korraldada asjade läbivaatamist prioriteetide järgi.

19) Eelnõu punkt 92 sõnastada järgmiselt:

„92) paragrahvi 230 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui menetlusosaline või menetlusväline isik soovib kaevata Riigiprokuratuuri

määruse või menetlustoimingu peale või kui ta ei nõustu Riigiprokuratuuri

määrusega, millega lahendati tema kaebus ringkonnaprokuratuuri või uurimisasutuse

tegevuse peale, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule, kelle

tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud.“;“

Muudatus tagab ka menetlusvälisele isikule võimaluse Riigiprokuratuuri määrust

vaidlustada eeluurimiskohtuniku juures, sarnaselt menetlusosalistele. Menetlusosalise

ja menetlusvälise isiku kaebeõiguse erisused siin ei ole põhjendatud, nagu on

märkinud ka advokatuur oma arvamuses.

20) Eelnõu punkt 114 sõnastada järgmiselt:

„114) paragrahvi 2561 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui isik on kahtlustatav teise astme kuriteos, mille tõendamiseseme asjaolud on

selged ja mille kohta on kogutud kõik vajalikud tõendid, võib prokuratuur kohtult

taotleda kriminaalasja lahendamist kiirmenetluses. Taotlus esitatakse 48 tunni jooksul

alates isiku kahtlustatavana ülekuulamisest või kahtlustatavana kinnipidamisest,

olenemata kuriteo toimepanemise ajast.“;“

Muudatusega parandatakse lausestusviga sätte teises lauses, kus alternatiivsete

normielementide vahelt oli puudu sidesõna „või“.

21) Eelnõu punktides 125 ja 130 asendada sõna „osaotsus“ sõnaga „otsus“ vastavas

käändes.

Muudatus on vajalik, et vältida väärtõlgendust, justkui eelnõukohaste muudatuste

järel saaks süüdistusakti fataalsete puuduste puhul õigeksmõistvat otsust ilma asja

arutamist jätkamata teha vaid siis, kui kohtu ees on otsustamiseks vähemalt kaks

süüdistusepisoodi – ühe süüdistusepisoodi puhul ei saaks tegu olla osaotsusega.

Lisatavate sätete eesmärk on kõikides kriminaalasjades võimaldada kohese

õigeksmõistva otsuse tegemine osas, milles on näha, et süüdistus on ilmselgelt

alusetu. Teisisõnu, õigeksmõistev otsus, mis tehakse ilma asja edasise arutamiseta,

võib olla osaotsus, kui pärast seda otsust mingi osa süüdistusest veel menetlusse jääb,

kuid võib olla ka lõplik kohtuotsus, kui süüdistus sellega täies mahus lahendatud

saab.

22) Eelnõu punkt 142 sõnastada järgmiselt:

„142) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohus lahendab tõendi lubatavuse küsimuse võimalikult kohe pärast sellekohase

vaidluse tekkimist selliselt, et vaidlustatud tõendi sisu ei saaks kohtule enne selle

lubatavuse küsimuses seisukoha võtmist teatavaks. Kui kohus otsustab tõendi

lubamatuks tunnistada, seda kohtuistungil ei uurita ja kohtutoimikusse ei võeta.“;“

Muudatus lahendab esialgses sõnastuses olnud loogikavea: olukorras, kus ei ole selge,

kas tegu on lubatud või lubamatu tõendiga, ei ole korrektne seda liigitust aluseks võtta.

Seetõttu tulebki viidata pigem vaidlustatud tõendile, mille lubamatus või lubatavus

alles selgub, kuid mille sisu ei peaks kohtule enne tõendi lubatavuse küsimuse

otsustamist teatavaks saama.

23) Eelnõu punkt 157 sõnastada järgmiselt:

„157) paragrahvi 289 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks võib tema varasemate väidete

kohta tõendeid uurida siis, kui vastaspool on ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla

seadnud.“;“

Advokatuur on juhtinud tähelepanu, et eelnõu praegune sõnastus ei ole piisavalt selge

selles osas, et seadustikku lisatav lõige 5 piirab ka muude tunnistajate ütluste

esitamist kohtus ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks. Advokatuuri arvates avab

eelnõu praegune sõnastus võimaluse tõendite paljundamiseks, st esmase tõendi

allikaks olev tunnistaja saab temale vahetult teada olevat tõendusteavet edasi rääkida

ning selle tulemusel tekib justkui tunnistajaid juurde. Advokatuuri märkus vaatab küll

mööda asjaolust, et KrMS § 289 alusel kohtu ette jõudev teave ei oma iseseisvat

tõendiväärtust ning on üksnes usaldusväärsuse hindamisel kasutatav, ent on

sellegipoolest tähelepanuväärne, kuna olenemata tõendi nö õiguslikult ette nähtud

toimest, mõjutaks täiendavate tunnistajate kutsumine intuitiivselt kohtu

otsustamisprotsessi. Seetõttu muudatusega hõlmatakse igasuguste selliste tõendite

esitamine, mille eesmärgiks on tunnistaja varasemate väidete usaldusväärsuse

kinnitamine, sh teiste isikute sel eesmärgil kohtusse tunnistajaks kutsumine.

Advokatuuri arvates tuleks siin teha viide ka KrMS § 66 lg-le 2-1 ning lubada vaid

neil alustel tunnistajaid usaldusväärsuse kinnitamiseks kutsuda, ent see piirang ei ole

põhjendatud: tõendiks tõendamiseseme asjaolu kohta on nn esmane tunnistaja ning

ülejäänud isikud, kes kohtule teavad rääkida sellest, mida nad on tunnistajalt varem

kuulnud, annavadki tegelikult ütlusi vaid selle kohta, mida nad tunnistajalt kuulsid,

mitte aga selle kohta, mida algne tunnistaja päriselt nägi või ei näinud.

24) Eelnõu punkt 189 sõnastada järgmiselt:

„189) paragrahvi 338 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „viga tõendite

hindamisel“;“

Muudatusega parandatakse viga esialgse eelnõu sõnastuses: muudetav KrMS § 338

on ühelõikeline, mistõttu muudetakse KrMS § 338 punkti 1, mitte KrMS § lõike 1

punkti 1.

25) Eelnõu punkt 198 sõnastada järgmiselt:

„198) paragrahvi 387 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määruskaebus esitatakse 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava

kohtumääruse teinud kohtule, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 11 – 21 ei ole

sätestatud teisiti.“;“

Muudatusega parandatakse viga esialgse eelnõu tekstis olevas viites.

26) Eelnõu punkt 203 sõnastada järgmiselt:

203) paragrahvi 390 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ringkonnakohus vaatab määruskaebuse läbi 30 päeva jooksul kaebetähtaja

möödumisest.“;“

Muudatusettepanek tõukub Tartu Ringkonnakohtu arvamusest, milles juhitakse

tähelepanu, et määruskaebuse lahendamisega ei ole mõistlik alustada enne

kaebetähtaja möödumist, kuna määruskaebusi võib kaebetähtaja jooksul laekuda veel.

Kui aga kaebust lahendama asuda kohe kaebuse saamisel ja see sattub olema

kaebetähtaja alguses, siis jääks hiljem laekuva kaebuse lahendamiseks põhjendamatult

vähe aega.

27) Eelnõu täiendada punktiga 218a järgmises sõnastuses:

„218a) paragrahvi 416 lõike 5 lõppu lisatakse tekstiosa „või süüdimõistetut ei

õnnestunud välja saata.“;“

Ettepaneku eesmärgiks on välistada olukord, kus välismaalasest süüdimõistetu viiakse

vanglast üle kinnipidamiskeskusse, st vabastatakse juba vangistuse kandmisest, kuid

hiljem siiski mingil põhjusel (olgu siis isiku enda tegevuse tõttu nt piiril või lennukis

või nt koduriigis aset leidnud ootamatute arengute tõttu) tema väljasaatmine ei õnnestu.

Kehtivas seaduses ei ole selline olukord ühemõtteliselt reguleeritud ning võib tekkida

irdtõlgendus, et süüdimõistetu tuleb sellises olukorras hoopis Eestis vabastada. On tõsi,

et isikut ei tohiks üldse vanglast vabastada, kui tema väljasaatmine ei ole kindel, ent

kui isikul puuduvad kehtivad dokumendid, siis PPA temale koduriigist väljasaatmiseks

dokumente taotleda ei saa, kuni isik viibib Eestis seaduslikul alusel. Seaduslikuks

aluseks on mh ka kinnipidamiskohas karistuse kandmine. KrMS muudatusega luuakse

selgesõnaline alus väljasaatmise ebaõnnestumise korral täitmiskohtuniku määrusega

isik uuesti karistust kandma suunata.

28) Eelnõu täiendada punktiga 218b järgmises sõnastuses:

„218b) paragrahvi 416 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tehtud määrus avalikustatakse Riigi Teatajas

käesoleva seadustiku §-s 4081 sätestatud korras.“;“

Muudatusega sätestatakse karistuse täitmisele pööramisest loobumise määruse

avalikustamine. Olukorrad, kus kohtuotsus jääb täide viimata, sest riik loobub selle

täitmisele pööramisest, on väga erandlikud ning seda enam on taoliste juhtumite

suhtes õigustatud kõrge avalik huvi. Kohtuotsuse täitmisel tekkinud küsimuste

lahendamisel tehtud määruste avalikustamise vajadusele on tähelepanu juhtinud mh

meediaettevõtjad, Tartu Ringkonnakohus ja ka Riigikohus. Riigikohus selgitas

08.11.2024.a kohtumääruses 1-21-54381, et menetlust lõpetavate kohtuotsuste ja -

määruste all tuleb mõista kohtulahendeid, millega kriminaalasja kohtulik

arutamine selle kohtuastme jaoks siduvalt lõpetatakse. Sellisteks lahenditeks on

eeskätt vastava kohtuinstantsi kohtuotsused kõigis menetlusliikides (KrMS § 238 lg 1

p 4, § 248 lg 1 p 5, § 253 p 1, § 2565 lg 1 p 2, § 309 lg 1, § 337 lg 1 ja § 361 lg 1)

ning kohtumäärused, millega kriminaalmenetlus mis tahes menetlusliigis lõpetatakse

kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise tõttu (KrMS § 199 lg 1 p-d 2-6),

seoses mõistliku aja möödumisega (KrMS § 2742) või otstarbekuse kaalutlustel

(KrMS § 274 lg-d 5-6). Erinevalt loetletud lahenditest ei ole täitemenetluses

tehtavatel määrustel kriminaalmenetlust lõpetavat toimet. Selliseid esimese ja teise

astme kohtu määruseid arvutivõrgus ei avalikustata, kuna need ei kuulu

1 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-21-5438/66

KrMS § 4081 lg 1 kohaldamisalasse. Vajaduse korral võib seadusandja

KrMS § 4081 lg 1 alusel arvutivõrgus avalikustatavate kohtulahendite ringi laiendada.

Näiteks võib kaaluda loetelu täiendamist KrMS § 426 lg 1 alusel tehtavate määruste,

aga ka muude määrustega, mille vastu võib avalikkusel olla põhjendatud huvi.

29) Eelnõu punkt 220 sõnastada järgmiselt:

„220) paragrahvi 4241 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„ (1) Kriminaalasja lahendanud maakohtu täitmiskohtunik võib vangla taotlusel

käesoleva seadustiku § 416 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel ning § 416

lõikes 2 sätestatut ja karistuse eesmärke arvesse võttes oma määrusega vabastada

süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest. Karistusest vabastamise taotluse

lahendamisel kuulab täitmiskohtunik ära prokuratuuri seisukoha.“;“

Muudatusega muudetakse vangistuse täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise

kohtualluvust selliselt, et neid küsimusi hakkab lahendama selle maakohtu

täitmiskohtunik, kus asi lahendati, st kus tehti sisuline otsus, mille alusel isik

karistust kannab. Muudatus on tingitud sellest, et viimaste aastate erinevate otsuste

tulemusel on Eestis kinnipeetavad koondunud Viru ja Tallinna vanglatesse. Kehtiv

kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et isiku ennetähtaegse karistusest

vabastamise taotlust lahendab karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu

täitmiskohtunik. See tähendab, et samal ajal kui mujal Eestis täitmiskohtunike

koormus kahaneb ja on näiteks Pärnu Maakohtus praktiliselt olematu, siis Harju ja

Viru maakohtutes koormus kasvab ning hakkab ebaproportsionaalselt mõjutama

nende kohtute töökoormust. Sealjuures toimub karistuse kandmisega seotud

küsimuste lahendamine eelkõige video vahendusel peetavatel istungitel, mistõttu

esialgsed kaalutlused, miks karistuse kandmisel tekkinud küsimusi vangla asukoha

järgses kohtus lahendati, tänapäeval ei ole enam aktuaalsed. Seetõttu on kohtute

koormuse ühtlasemaks ja proportsionaalsemaks jaotamiseks põhjendatud kõikide

täitmiskohtuniku asjade jaotamine sellele maakohtule, kus kriminaalasi lahendati.

Sellise ettepaneku on teinud mh ka Harju Maakohus.

30) Täiendada eelnõu punktiga 220a järgmises sõnastuses:

„220a) paragrahvi 4241 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „või väljasaatmisest“

tekstiosaga „või kui süüdimõistetut ei õnnestunud välja saata.“;“

Ettepaneku eesmärgiks on välistada olukord, kus välismaalasest süüdimõistetu

viiakse vanglast üle kinnipidamiskeskusse, st vabastatakse juba vangistuse

kandmisest, kuid hiljem siiski mingil põhjusel (olgu siis isiku enda tegevuse tõttu nt

piiril või lennukis või nt koduriigis aset leidnud ootamatute arengute tõttu) tema

väljasaatmine ei õnnestu. Kehtivas seaduses ei ole selline olukord ühemõtteliselt

reguleeritud ning võib tekkida irdtõlgendus, et süüdimõistetu tuleb sellises olukorras

hoopis Eestis vabastada. On tõsi, et isikut ei tohiks üldse vanglast vabastada, kui

tema väljasaatmine ei ole kindel, ent kui isikul puuduvad kehtivad dokumendid, siis

PPA temale koduriigist väljasaatmiseks dokumente taotleda ei saa, kuni isik viibib

Eestis seaduslikul alusel. Seaduslikuks aluseks on mh ka kinnipidamiskohas karistuse

kandmine. KrMS muudatusega luuakse selgesõnaline alus väljasaatmise

ebaõnnestumise korral täitmiskohtuniku määrusega isik uuesti karistust kandma

suunata.

31) Täiendada eelnõu punktiga 220b järgmises sõnastuses:

„220b) paragrahvi 4241 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui täitmiskohtunik jätab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse

rahuldamata, võib uue taotluse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest

vabastamiseks käesoleva paragrahvi alusel esitada mitte varem kui ühe aasta

möödumisel eelmise taotluse rahuldamata jätmisest.“;“

Muudatuse eesmärgiks on vältida olukorda, kus vanglas karistust kandev

välismaalane ujutab kohtusüsteemi üle taotlustega enda enne tähtaega karistusest

vabastamiseks. Riigikohus on leidnud, et vanglal ei ole kinnipeetava poolt KrMS §

4241 alusel esitatavate taotluste kohtule edastamise juures kaalutlusõigust, mistõttu,

nagu Tartu Ringkonnakohtu arvamuses läbinägelikult märgitakse, ei välista kehtivas

õiguses miski seesuguste taotluste esitamist sisuliselt järgmisel päeval pärast eelmise

rahuldamata jätmist. See ei ole mõistlik ega ka kooskõlas üldise lähenemisega, mille

kohaselt on karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise taastaotlemise eel teatud

kohustuslik aeg mh ka kodumaistel süüdimõistetutel. Puudub põhjus, miks

välismaalastest süüdimõistetud võiksid selliseid taotlusi esitada ilma piiranguteta.

Muudatusega sätestatakse, et uue taotluse võib süüdimõistetu esitada pärast aasta

möödumist eelmise taotluse rahuldamata jätmisest. See ei piira muudel alustel

taotluste esitamist ega läbivaatamist.

32) Täiendada eelnõu punktiga 220c järgmises sõnastuses:

„220c) paragrahvides 425, 426 ja 4261 asendatakse tekstiosa „karistuse täitmise

asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik“ tekstiosaga „kriminaalasja lahendanud

maakohtu täitmiskohtunik“ vastavas käändes;“

Muudatusega karistuse täideviimisel tekkinud küsimuste lahendamise kohtualluvust

selliselt, et neid küsimusi hakkab lahendama selle maakohtu täitmiskohtunik, kus asi

lahendati, st kus tehti sisuline otsus, mille alusel isik karistust kannab. Muudatus on

tingitud sellest, et viimaste aastate erinevate otsuste tulemusel on Eestis

kinnipeetavad koondunud Viru ja Tallinna vanglatesse. Kehtiv kriminaalmenetluse

seadustik näeb ette, et isiku ennetähtaegse karistusest vabastamise taotlust lahendab

karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik. See tähendab, et samal

ajal kui mujal Eestis täitmiskohtunike koormus kahaneb ja on näiteks Pärnu

Maakohtus praktiliselt olematu, siis Harju ja Viru maakohtutes koormus kasvab ning

hakkab ebaproportsionaalselt mõjutama nende kohtute töökoormust. Sealjuures

toimub karistuse kandmisega seotud küsimuste lahendamine eelkõige video

vahendusel peetavatel istungitel, mistõttu esialgsed kaalutlused, miks karistuse

kandmisel tekkinud küsimusi vangla asukoha järgses kohtus lahendati, tänapäeval ei

ole enam aktuaalsed. Seetõttu on kohtute koormuse ühtlasemaks ja

proportsionaalsemaks jaotamiseks põhjendatud kõikide täitmiskohtuniku asjade

jaotamine sellele maakohtule, kus kriminaalasi lahendati. Sellise ettepaneku on

teinud mh ka Harju Maakohus.

33) Eelnõu punkt 222 sõnastada järgmiselt:

„222) paragrahvi 432 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Määruse peale, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisel

tekkinud küsimused, võib prokuratuur ja muu menetlusosaline, keda määrus puudutab,

esitada määruskaebuse.

(6) Määrus, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisel tekkinud

küsimused, avalikustatakse käesoleva seadustiku §-s 4081 sätestatud korras.“;“

Muudatusega sätestatakse karistuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisel (sh

karistuse kandmisest osaline vabastamine, tingimisi mõistetud karistuse täitmisele

pööramine, karistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine) tehtud kohtulahendite

avalikustamine. Kohtuotsuse täitmisel tekkinud küsimuste lahendamisel tehtud

määruste avalikustamise vajadusele on tähelepanu juhtinud mh meediaettevõtjad,

Tartu Ringkonnakohus ja ka Riigikohus. Riigikohus selgitas 08.11.2024.a

kohtumääruses 1-21-54382, et menetlust lõpetavate kohtuotsuste ja -määruste all

tuleb mõista kohtulahendeid, millega kriminaalasja kohtulik arutamine selle

kohtuastme jaoks siduvalt lõpetatakse. Sellisteks lahenditeks on eeskätt vastava

kohtuinstantsi kohtuotsused kõigis menetlusliikides (KrMS § 238 lg 1 p 4, § 248 lg 1

p 5, § 253 p 1, § 2565 lg 1 p 2, § 309 lg 1, § 337 lg 1 ja § 361 lg 1) ning

kohtumäärused, millega kriminaalmenetlus mis tahes menetlusliigis lõpetatakse

kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise tõttu (KrMS § 199 lg 1 p-d 2-6),

seoses mõistliku aja möödumisega (KrMS § 2742) või otstarbekuse kaalutlustel

(KrMS § 274 lg-d 5-6). Erinevalt loetletud lahenditest ei ole täitemenetluses

tehtavatel määrustel kriminaalmenetlust lõpetavat toimet. Selliseid esimese ja teise

astme kohtu määruseid arvutivõrgus ei avalikustata, kuna need ei kuulu

KrMS § 4081 lg 1 kohaldamisalasse. Vajaduse korral võib seadusandja

KrMS § 4081 lg 1 alusel arvutivõrgus avalikustatavate kohtulahendite ringi laiendada.

Näiteks võib kaaluda loetelu täiendamist KrMS § 426 lg 1 alusel tehtavate määruste,

aga ka muude määrustega, mille vastu võib avalikkusel olla põhjendatud huvi.

Avalikkusel on huvi saada infot, mis saab süüdimõistetu karistusest. Samuti on

oluline, et sellekohane kohtupraktika oleks teada, kuna võimaldab saavutada suurema

ennustatavuse ja seeläbi suurema õiguskindluse. Eriti olukorras, kus karistuse

täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise asjad jaotuvad edaspidi kohtunike vahel

üle riigi, on oluline kohtupraktika ühtlustamise ja kvaliteetse õigusemõistmise jaoks

see, et kohtulahendid oleks avalikud ja juurdepääsetavad. Muudatusettepanek hõlmab

kõikide KrMS 18. peatüki 4. jao alusel tehtud lahendite avalikustamist.

34) Lisada eelnõusse § 41 järgmises sõnastuses:

„§ 41 Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 29 lõikes 2 asendatakse tekstiosa

„kriminaalmenetluse seadustiku § 12614 punktides 2, 4, 5, 6 ja 7“ tekstiosaga

„kriminaalmenetluse seadustiku § 12614 lõike 11 punktides 1 – 5“.“

2 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-21-5438/66

Muudatuse vajadusele juhtis tähelepanu Siseministeerium. Muudatusega

korrigeeritakse RSVS § 29 tekstis olev ebatäpsus ning uuendatakse viited lähtuvalt

eelnõukohaselt muudetava kriminaalmenetluse seadustiku sätete numeratsioonist.

35) Asendada eelnõu § 7 tekstis sõna „aprillil“ sõnata „juunil“

Seadusemuudatuse jõustumise kuupäev peab võimaldama piisava pikkusega

ülemineku- ja harjumise perioodi. Kuna mitmed muudatused vajavad edukaks

rakendumiseks ka kriminaalmenetluses osalejate koolitamist, ei ole realistlik, et isegi

kui seaduseelnõu menetlemine sujub viivituste ja tõrgeteta, saaks piisavad

ettevalmistused tehtud juba aprilli alguseks. Seetõttu on otstarbekam seaduse

jõustumine ette näha ajavaruga, mis võimaldab kõikidel asjaosalistel uuendusteks

ettevalmistused teha.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Andreas Kangur [email protected]