Arvamuse edastamine

Ülikooli 18, 50090 Tartu | 737 5100 | [email protected] | www.ut.ee | Registrikood 74001073

Lp Karmen Joller

Sotsiaalministeerium

[email protected]

Teie: 02.03.2026 nr 1.2-2/100-11

Meie: 18.03.2026 nr 1-14/RE/7711-1

Arvamus ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise

seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu kohta

Austatud minister Karmen Joller

Tänan, et esitasite ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise

seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu arvamuse avaldamiseks

ka Tartu Ülikoolile. Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond esitab eelnõu osas alljärgnevad

tähelepanekud ja ettepanekud.

1. Eelnõu kohaselt täiendatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 3 lõiget 2 teise

ja kolmanda lausega, mille tulemusena oleks § 3 lõike 2 sõnastus edaspidi järgmine:

„Tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid selle omandatud kutse või eriala piirides,

mille alusel ta on registreeritud tervishoiukorralduse infosüsteemis. Arsti, kes ei ole omandanud

eriala ja ei õpi residentuuris, tervishoiuteenuste osutamise ulatuse määrab tervishoiuteenuse

osutaja sõltuvalt tervishoiuteenuse sisust ning arsti pädevusest ja kogemusest. Hambaarsti, kes ei

ole omandanud eriala ega õpi residentuuris, võib rakendada eriarstiabi osutamisel käesoleva

seaduse § 20 lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud erihambaarsti erialal ning tema

tervishoiuteenuse osutamise ulatuse määrab tervishoiuteenuse osutaja sõltuvalt tervishoiuteenuse

sisust ning hambaarsti pädevusest ja kogemusest.“.

Eelnevast tulenevalt muudetakse eelnõuga erialata arsti õiguslikku staatust tervishoiuteenuse

osutamisel. Seejuures annab muudatus tervishoiuteenuse osutajale, kelleks TTKS § 4 kohaselt on

nii tervishoiutöötaja kui ka tervishoiuteenust osutav juriidiline isik, õiguse määrata erialata arsti

kui tervishoiutöötaja tervishoiuteenuse osutamise ulatus sõltuvalt teenuse sisust ning arsti

pädevusest ja kogemusest. See nihutab olulise vastutuskoorma tervishoiuteenuse osutajale, kes

võib tööjõupuuduse, majanduslike kaalutluste või töökorralduslike vajaduste tõttu anda erialata

arstile ülesandeid, mis ületavad tema ettevalmistuse, pädevuse või kogemuse.

Võlaõigusseaduse kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutamise eest tervishoiuteenuse osutaja,

kelleks, nagu eelpool viidatud, on nii tervishoiutöötaja kui ka tervishoiuteenust osutav juriidiline

isik. Kui tööandja määrab arsti tööülesanded subjektiivse hinnangu alusel, võib ühtlasi tekkida

olukord, kus eksimuse korral hakatakse hindama, kas arst oleks pidanud talle antud ülesandest

keelduma. See loob olukorra, kus vastutus võib nihkuda ka arstile, kes ei ole omandanud eriala

ning kes ei olnud tegelikult pädev talle antud ülesannet täitma. Praktikas võib väiksemates

haiglates, valveolukordades või ka perearstikeskustes tekkida olukordi, kus tööandjal võib olla

soov panna ilma erialata arst tegema otsuseid, mis eeldavad erialast väljaõpet. Samas, eksimuse

korral on keeruline hinnata, kas ülesanne anti õiguspäraselt ja kas erialata arst oleks pidanud sellest

keelduma.

Lisaks võib tööandjapõhine arsti pädevuse määramine viia selleni, et eri asutustes kujuneb välja

erinev praktika, mis ei ole kooskõlas ühtse kvaliteedistandardi ega patsiendiohutuse põhimõtetega.

2 (2)

Ühtlasi ei ole seletuskirjas piisavalt selgitatud selle väga põhimõttelise muudatuse rakendamist

ega mõju (sh seoses residentuuriõppesse vastuvõtu ehk riikliku residentuuritellimuse täitmisega).

Samuti pole selgitatud muudatuse seost TTKS § 27 lg-tes 1 ja 2 sätestatud registreerimise õigusliku

tähendusega.

On oluline, et seadus sätestaks selge ja üheselt mõistetava raamistiku, mis tagab nii

patsiendiohutuse kui ka õiguskindluse arstile. Seetõttu toetame lahendust, mille kohaselt võib

erialata arst osutada tervishoiuteenuseid üksnes selle kutse piires, mille alusel ta on registreeritud

tervishoiukorralduse infosüsteemis, ilma, et oleks lisatud volitus tervishoiuteenuse osutajale

teenuse osutamise ulatuse määramiseks. Täiendavalt võiks kaaluda pädevuse sidumist õppekavast

lähtuvate ning diplomiga tõendatud kompetentsidega viisil, et ülesandeid antakse üksnes nende

kompetentside piires, tagades seeläbi arsti pädevuse hindamisel objektiivsema ja ühtlasema aluse.

2. Lisaks juhin tähelepanu vajadusele tõsta tervishoiutöötajana registreerimiseks nõutava ja Tartu

Ülikooli korraldatava arsti, hambaarsti, eriarsti ja erihambaarsti teooria- ja praktikaeksami ning

vastavuseksami tasu maksimaalmäära, mis TTKSi kohaselt on hetkel 1000 eurot (§ 28 lg-d 9 ja 10

ning § 30 lg 3), ja nende eksamite korraldamist puudutavates sotsiaalministri määrustes

kehtestatud eksamitasu suurust (siin ja siin), võttes arvesse eksami mahtu (sh lõpueksami mahtu

ainepunktides, mis on arsti- ja hambaarstiõppes 5 EAP), elukalliduse tõusu ja arstiõppe ainepunkti

hinda (ingliskeelses õppes 220 eurot; eestikeelses õppes maksimaalne võimalik määr al 26/27. õa-

st 150 eurot). Samuti vajab ülevaatamist eksamite sisuline korraldus.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Aune Valk

õppeprorektor

Kristi Kääri

737 6309, [email protected]