Arvamus eelnõu kohta

Dr Karmen Joller sotsiaalminister Sotsiaalministeerium 17.03.2026 Eesti Arstide Liidu arvamus ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadusele (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) Oleme esitanud psühhiaatria saatekirja ja e-konsultatsiooni puudutavate muudatuste kohta arvamused ja ettepanekud 31.10.2025 ja 28.01.2026 (lisatud). Leiame endiselt, et tegemist on tervishoiukorralduse oluliste muudatustega, millele peaks kindlasti eelnema põhjalik analüüs ja arutelu, millesse kaasatakse arstide ja patsientide esindajad, keda need muudatused puudutavad. Jääme oma endiste seisukohtade juurde:

1. E-konsultatsioon on kasulik ja vajalik tööriist nii perearstile kui eriarstile, kuid selle kohustuslikuks muutmist me ei toeta meie eelmistes arvamustes esitatud probleemide tõttu.

2. Enne seaduse muutmist tuleb teha vajalikud ettevalmistused ja luua tingimused (perearstide koolitus, e-konsultatsiooni nõuete kaasajastamine, rahastamise kokkulepped jt), et selle täitmisel arstiabi kvaliteet ja kättesaadavus tõepoolest paranevad, mitte ei teki juurde uusi probleeme. Praegu puudub kindlus, et seda tehakse.

3. Rõhutame e-konsultatsioonile suunamise nõuete täitmise olulisust, et tagada arstiabi hea kvaliteet. 4. Patsiendi õigus arsti valida ei tohiks sõltuda diagnoosist ja sellest, millise eriala spetsialisti ravi vaja on. 5. Peame õigeks, et tervishoiuteenuse osutajatele jääb võimalus otsustada, millisel viisil saab patsiente

neile ravile suunata. Lisaks juhime tähelepanu järgmistele asjaoludele:

1. Eelnõu § 1 p 3 muudab RaKS § 70 lõike 2 ebaselgeks ja vastuoluliseks. Sätet täiendatakse pärast sõna „juhtudel“ sõnadega „või kui teenusele suunamisele on eelnenud e- konsultatsioon.” Uus sõnastus on järgmine: Ambulatoorse eriarstiabi osutamisel Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi, eriarstiabi või iseseisva õendusabi osutaja saatekirjata ei võta Tervisekassa üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustust (täiendav omaosalus), välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhtudel või kui teenusele suunamisele on eelnenud e-konsultatsioon; Eelnõu § 1 p 2 järgi täiendatakse RaKS § 30 lõikega 5: (5) E-konsultatsioon on kahe tervishoiutöötaja vahel e-konsultatsiooni saatekirja alusel toimuv nõustamine seoses kindlustatud isiku tervisega haiguse diagnoosi täpsustamiseks või uuringute ja ravi määramiseks, mille tulemusena annab konsulteeriv tervishoiutöötaja juhtumit puudutavates küsimustes kirjaliku arvamuse või määrab kindlustatud isikule vajaduse korral aja asjakohase tervishoiuteenuse osutamiseks. RaKS § 70 lõige 2 sätestab, et ambulatoorse eriarstiabi osutamisel ilma saatekirjata ei võta TK üldjuhul üle teenuse eest maksmise kohustust. Lõikes 3 on toodud erandid, mille korral võtab TK maksmise kohustuse üle ka ilma saatekirjata: trauma, tuberkuloosi, silmahaiguse, naha- või suguhaiguse puhul või günekoloogilise abi osutamisel või kui patsient jäetakse eriarsti jälgimisele. Lõikesse 2 lisatakse uus erand: „kui teenusele suunamisele on eelnenud e-konsultatsioon“.

Seega lõikes 2 räägitakse ilma saatekirjata teenuse osutamisest, kuid e-konsultatsioon on teenuse osutamine e-konsultatsiooni saatekirja alusel. Jääb ebaselgeks, kuidas tuleks selles kontekstis mõista erandina juhtumeid, kus teenusele suunamisele on eelnenud e-konsultatsioon, sest teenusele suunamine toimub sel juhul saatekirjaga. RaKS § 70 reguleerib kindlustatud isikult visiiditasu ja täiendava omaosaluse nõudmist. Täiendava omaosaluse all mõeldakse siin juhtumeid, kus Tervisekassa ei võta üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustust ehk isik tasub ise terves ulatuses talle osutatud tervishoiuteenuse eest. § 70 lg 2 ei laiene juhtudele, kus ambulatoorset eriarstiabi osutatakse isikule saatekirjaga. Ka muud ravikindlustuse seaduse sätted ei näe ette täiendavat omaosalust juhtudel, kui isikule osutatakse ambulatoorset eriarstiabi saatekirja alusel (mille üks liik on e-konsultatsiooni saatekiri). Eelnõu § 1 punktiga 1 lisatakse RaKS § 30 lõikesse 2 punkt 7, mille kohaselt tervishoiuteenuste loetellu (TTL) kantakse "erialad, mille puhul e-konsultatsioon on teenusele suunamisel kohustuslik, ning tervishoiuteenuse osutajad, kuhu ja kelle poolt teenusele suunamisel e-konsultatsiooni kohustus kehtib" See täiendus ei anna TTLi kehtestajale õigust tervishoiuteenuse loeteluga laiendada täiendava omaosaluse juhtumeid (§ 70 lg 2). Kokkuvõttes saab järeldada, et eelnõus toodud RaKS § 30 ja § 70 lg 2 täiendused ei võta patsiendilt võimalust pöörduda eriarsti vastuvõtule nn tavasaatekirja alusel (ilma e-konsultatsioonita) ka nendel erialadel ja nende tervishoiuteenuse osutajate poole, millele on kehtestatud kohustuslik e-konsultatsioon. Sellistel juhtudel teki Tervisekassal õigust keelduda tavasaatekirjaga pöördunud patsientidele tervishoiuteenuse eest tasumisest. Samuti ei anna see tervishoiuteenuse osutajale õigust nõuda tasu tervishoiuteenuse osutamise eest või keelduda tervishoiuteenuse osutamisest. Seega võib tekkida olukord, kus patsiendid saavad hakata esitama nõudeid Tervisekassale ja raviasutustele, et neile osutataks nn tavasaatekirja alusel tervishoiuteenust ja/või hüvitataks selle maksumus ka neil erialadel ja raviasutustes, millele on TTLiga kehtestatud kohustuslik e- konsultatsioon. Näide: TTLiga kehtestatakse kohustuslik e-konsultatsioon sisehaiguste erialal ja suunamisel Tartu Ülikooli Kliinikumi. Patsient soovib minna kodulähedasse Valga haiglasse ja perearst ei tee e-konsultatsiooni, vaid annab tavasaatekirja. Patsient mõtleb ümber ja pöördub siiski TÜKi, soovides sisearsti vastuvõttu. TÜK keeldub ja suunab ta tasulisele vastuvõtule. Patsient esitab hiljem Tervisekassale nõude vastuvõtu eest makstud tasu hüvitamiseks.

2. Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse TTKS § 3 lõiget 2 järgmises sõnastuses: Arsti, kes ei ole omandanud eriala ega õpi residentuuris, tervishoiuteenuse osutamise ulatuse määrab tervishoiuteenuse osutaja sõltuvalt tervishoiuteenuse sisust ning arsti pädevusest ja kogemusest. Hambaarsti, kes ei ole omandanud eriala ega õpi residentuuris, võib rakendada eriarstiabi osutamisel käesoleva seaduse § 20 lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud erihambaarsti erialal ning tema tervishoiuteenuse osutamise ulatuse määrab tervishoiuteenuse osutaja sõltuvalt tervishoiuteenuse sisust ning hambaarsti pädevusest ja kogemusest. Seletuskirja järgi aitab erialata arstide suurem kaasamine leevendada tööjõupuudust. Leiame, et erialata arstidel (nn üldarstidel) peab olema võimalus meie tervishoiusüsteemis töötada. Selline võimalus on neil ka praegu, kuid nende töötamisel haiglates esineb probleeme. Kuna eriarsti ja üldarsti pädevus ei ole täpselt määratletud, siis andes tööandjale õiguse määrata nende tervishoiuteenuse osutamise ulatus, võidakse üldarste kohustada täitma eriarsti ülesandeid, andes neile selleks väljaõppe töökohal. See on ilmne ravikvaliteedi ja patsiendiohutuse halvenemise risk. Üldarst ei saa eriarsti asendada ega ka eriarsti valveringe täita.

Lisaks võib seadusemuudatus tekitada ebavõrdset kohtlemist, sest üldarstil on residendiga sama pädevus, aga nende staatus muutub juriidiliselt erinevaks. Samas resident omandab pidevalt uusi oskusi ja tema pädevus suureneb. Ka tööandjatel on riskid seoses vastutuskindlustusega, mis hüvitab kahju ainult siis, kui tervishoiutöötaja osutab teenust omandatud kutse piirides. Kui ravivea puhul tuvastatakse, et erialata arst töötas eriarstina, siis jääb kahju hüvitamine TTO kanda. Probleeme aitaks vältida selgem määratlemine, millisteks tegevusteks on pädev erialata arst ja mida võib teha ainult eriarst. Samuti peame vajalikuks sätestada, et erialata arst võib eriarstiabis töötada ainult ravimeeskonnas, mida juhib eriarst. Lugupidamisega allkirjastatud digitaalselt Katrin Rehemaa Eesti Arstide Liidu tegevjuht

Dr Karmen Joller sotsiaalminister Sotsiaalministeerium

28.01.2026 Eesti Arstide Liidu arvamus ravikindlustuse seaduse (RaKS) muutmise seaduse eelnõu kohta Esitasime põhjaliku arvamuse, küsimused ja ettepanekud 31.10.2026 (lisatud). Kahjuks ei ole me neile vastust saanud ja e-konsultatsioonide kohustuslikuks muutmise arutelusid ei ole toimunud. Leiame endiselt, et tegemist on tervishoiukorralduse oluliste muudatustega, millele peaks kindlasti eelnema põhjalik analüüs ja arutelu, millesse kaasatakse arstide ja patsientide esindajad, keda need muudatused puudutavad. Esitasite täiendava ettepaneku eelnõu muutmiseks, millega RaKS § 30 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: “7) erialad, mille puhul e-konsultatsioon on teenusele suunamisel kohustuslik ning tervishoiuteenuse osutajad, kuhu ja kelle poolt teenusele suunamisel e- konsultatsiooni kohustus kehtib.” Selle järgi kehtestatakse TTLiga kohustusliku e-konsultatsiooniga erialad ja tervishoiuteenuse osutajad, kellele see kohustus kehtib. Kuna eelnõust ei selgu, millistele erialadele ja TTOdele kavatsetakse kohustus kehtestada, samuti on lahtine kohustuse jõustumise aeg, siis ei ole võimalik eelnõu selle sättega nõustuda. Sotsiaalministeeriumi kaaskirja järgi ei ole need erialad täpselt teada ka ministeeriumile: „e- konsultatsiooni teel teenusele suunamine puudutaks esialgu teatud erialasid (meile teadaolevalt hematoloogia, endokrinoloogia, neuroloogia, allergoloogia, neurokirurgia, kardioloogia, gastroenteroloogia ja sisehaigused)“. Valmisolekut üleminekuks on SoMi väitel väljendanud TÜK ja PERH. Kui erialaseltsidega ja TTOdega on selleteemalisi arutelusid peetud ja nende nõusolek on dokumenteeritud, siis palume seda infot ka arstide liiduga jagada. Kaaskirjas väidetakse samuti, et erialade loetelu ja raviasutuste sätestamisele Tervisekassa TTL-s eelneks alati Tervisekassa kokkulepe osapooltega. Õigusakti eelnõust ei selgu, millel see väide põhineb. E-konsultatsiooni kohustuse rakendamisel on oluliseks probleemiks e-konsultatsioonide saatekirjade ebaühtlane kvaliteet. Sageli ei ole täidetud erialaseltside ja Tervisekassa vahel kokku lepitud erialapõhised tingimused ja nõuded ning eriarstile esitatud info on puudulik. Ekslik on Sotsiaalministeeriumi arvamus, et e-konsultatsiooni kaudu saab patsient vajalikku eriarstiabi tavalisest kiiremini. Mõnel juhul võib see nii olla, kuid ravijärjekordi e-konsultatsioonid ei kaota ja nende oluline lühenemine on samuti kaheldav.

Kokkuvõttes: 1. Oleme endiselt seisukohal, et e-konsultatsioon on kasulik ja vajalik tööriist nii perearstile kui

eriarstile, kuid selle kohustuslikuks muutmist me ei toeta ülaltoodud ja meie eelmises arvamuses esitatud probleemide tõttu.

2. Leiame, et enne seaduse muutmist tuleb teha vajalikud ettevalmistud ja luua tingimused (perearstide koolitus, e-konsultatsiooni nõuete kaasajastamine, rahastamise kokkulepped jt), et selle täitmisel arstiabi kvaliteet ja kättesaadavus tõepoolest paranevad, mitte ei teki juurde uusi probleeme. Praegu puudub kindlus, et seda tehakse.

3. Rõhutame e-konsultatsioonile suunamise nõuete täitmise olulisust, et tagada arstiabi hea kvaliteet.

4. Patsiendi õigus arsti valida ei tohiks sõltuda diagnoosist ja sellest, millise eriala spetsialisti ravi vaja on.

5. Peame õigeks, et tervishoiuteenuse osutajatele jääb võimalus otsustada, millisel viisil saab patsiente neile ravile suunata.

Teeme veelkord ettepaneku arutada kohustusliku e-konsultatsiooniga seonduvaid küsimusi nii erialaseltside, raviasutuste kui ka patsientide esindajatega. Lugupidamisega allkirjastatud digitaalselt Katrin Rehemaa Eesti Arstide Liidu tegevjuht

Dr Karmen Joller sotsiaalminister Sotsiaalministeerium

31.10.2025

Eesti Arstide Liidu arvamus ravikindlustuse seaduse (RaKS) muutmise seaduse eelnõu kohta Leiame, et tegemist on tervishoiukorralduse oluliste muudatustega, millele peaks kindlasti eelnema põhjalik analüüs ja arutelu, millesse kaasatakse arstide ja patsientide esindajad, keda need muudatused puudutavad.

1. Arutelu oleks võimaldanud seaduse muutmise eelnõule eelnev väljatöötamiskavatsus, kuid kahjuks jättis Sotsiaalministeerium selle tegemata. Seletuskirjas põhjendatakse, et tegemist on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi kuuluva tegevusega, mille tähtaeg on 2025. a IV kvartal, mistõttu on tegemist põhjendatult kiireloomulise eelnõuga. Valitsuse tegevusprogramm kinnitati 19. juunil 2025. Kuna eelnõu ei ole väga mahukas, siis leiame, et väljatöötamiskavatsuse koostamiseks oli piisavalt aega.

2. Kui psühhiaatria saatekirja kehtestamist on pikalt kaalutud ja see tõepoolest sisaldub koalitsioonilepingus ja valitsuse tegevusprogrammis, siis kohustuslikku e-konsultatsiooni neis ei mainita, räägitakse vaid e-konsultatsioonide kättesaadavuse parandamisest ja nende osakaalu suurendamisest.

3. Ülaltoodust tulenevalt ei ole väljatöötamiskavatsuse tegemata jätmine kooskõlas VV määrusega „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“.

Oleme nõus muudatusega, millega kehtestatakse psühhiaatrilise abi saatekirja nõue ja leiame, et e-konsultatsiooni defineerimine ja õigusliku regulatsiooni täpsustamine on vajalik, kuid me ei toeta muudatust, millega antakse võimalus tervishoiuteenuste loeteluga (TTL) kehtestada kohustuslik e-konsultatsioon. Psühhiaatria saatekiri

1. Saatekirja nõude sisseviimine psühhiaatrias on kindlasti samm õiges suunas, arvestades vajadust saavutada esmatasandi parem kaasamine vaimse tervise probleemide lahendamisse. Pikem periood enne muudatuse jõustumist on põhjendatud, kuna eriala vajab piisavat ettevalmistusaega.

2. Kindlasti eeldab psühhiaatria saatekirja kehtestamine ümberkorraldusi ka mujal eriarstiabis. Seni on saatekirjanõude puudumine võimaldanud patsiendil pöörduda otse psühhiaatriakliiniku valvetuppa (tulenevat PsAS § 10). Kui selleks on vaja saatekirja, hakkavad patsiendid tõenäoliselt pöörduma erakorralise meditsiini osakondadesse (vastavalt tervise- ja tööministri määrusele „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravijärjekorra pidamise nõuded” § 4). Arvestades psühhiaatrilise abi spetsiifikat nõuab läbi mõtlemist ja vajadusel täiendamist saatekirja roll tahtest olenematu psühhiaatrilise abi osutamisel (s.h kinnises asutuses sotsiaalteenustel viibivad kliendid).

3. E-konsultatsiooni edukas käivitamine psühhiaatrias eeldab perearstisüsteemi võimekuse suurendamist vaimse tervise probleemidega tegelemisel, mida peaks toetama koolitused nii perearstidele kui ka pereõdedele. Kuna eelnõus defineeritakse e-konsultatsiooni kui tervishoiutöötajate vahelist nõustamist, siis vajab kindlasti täpsustamist õdede roll, kellel ei ole arstidega samaväärseid õigusi ja pädevust.

Kohustuslik e-konsultatsioon Eelnõu § 1 punkti 3 kohaselt täiendatakse RaKS § 70 lõigetega 31 ja 32 31 „Tervishoiuteenuste loetelus kehtestatakse erialade loetelu, mille puhul e-konsultatsioon on teenusele suunamisel kohustuslik.“ 32 „E-konsultatsioon on tervise infosüsteemi vahendusel toimuv tervishoiutöötajate vaheline

nõustamine seoses kindlustatud isiku tervisega e-konsultatsiooni saatekirja alusel haiguse diagnoosi täpsustamiseks või uuringute ja ravi määramiseks, mille tulemusena konsulteeriv tervishoiutöötaja nõustab juhtumi osas kirjalikult või määrab vajadusel kindlustatud isikule vastuvõtu aja eriarstiabi või õendusabi osutamiseks.“

1. Need muudatused koostoimes piiravad patsientide lepinguvabadust, s.o õigust valida tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimisel talle sobivat tervishoiuteenuse osutajat (kas ja kellega leping sõlmida), kuivõrd e-konsultatsiooni mõistest nähtuvalt valib tervishoiutöötaja, kust või kellelt e-konsultatsioon tellitakse, ning konsulteeriv tervishoiutöötaja määrab kindlustatud isikule vastuvõtu aja (ja sellega ka konkreetse eriarsti). Patsiendil on võimalik raviasutust ja eriarsti valida ainult tasulisele vastuvõtule pöördudes, seega muutub see majanduslikult paremini kindlustatud inimeste privileegiks. Lepinguvabadus on osa Põhiseaduse paragrahvis 19 sätestatud igaühe õigusest vabale eneseteostusele. On vaieldav, kas isikute põhiõiguse piirang käesoleval juhul on sobiv, vajalik ja ka proportsionaalne kohustuslike e-konsultatsioonidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks.

2. Leiame, et nõuded e-konsultatsioonile, s.h vastamiseks ettenähtud aeg tuleks kokku leppida iga erialaga eraldi. Üksikutel erialadel piloteerimise tulemused ei pruugi anda vajalikku infot kõigi erialade kohta. Arstide liidule erialaseltsidelt antud esmase tagasiside järgi on erialasid, kus saatekirja ei saa täielikult e-konsultatsiooniga asendada.

3. Seletuskirjas hinnatakse arstide töömahu kasvu ja töökorralduslikke muudatusi vähesteks. Leiame, et mõju on alahinnatud. 2024. a väljastati Tervisekassa aruande järgi kokku 117 794 e- konsultatsiooni saatekirja, mis moodustas 11,5% eriarsti vastuvõtule suunavatest saatekirjadest. Seadusemuudatusega on võimalik kõigil erialadel kehtestada kohustuslik e-konsultatsioon. Ka siis, kui seda tehakse järk-järgult, kasvab e-konsultatsioonide hulk oluliselt ja neile kulub senisest tunduvalt rohkem arstide tööaega. Arstide arvu märkimisväärset suurenemist ei ole ette näha, seega on tõenäoline, et ambulatoorse vastuvõtu järjekorra asemel tekivad e-konsultatsioonide järjekorrad, kuna kõigile ei suudeta ettenähtud aja jooksul vastata. Suureneva töökoormuse tõttu võib halveneda e-konsultatsioonide kvaliteet.

4. Erialade puhul, millele kehtestatakse kohustuslik e-konsultatsioon, tekivad järgmised probleemid ja küsimused: 4.1. Täpsustamist vajab e-konsultatsiooni rahastamine Tervisekassa lepingu alusel. E-

konsultatsioonide hulka ei ole võimalik täpselt ette planeerida. 4.2. Kuidas saavad eriarstiabi patsiendid, kes e-konsultatsiooni järgi tuleks kutsuda eriarsti

vastuvõtule, kuid TTO-l ei jätku selleks ambulatoorse töö lepingumahtu, aga teise raviasutusse pöörduda ei saa?

4.3. Perearstide vastutus suureneb, kuna tema määrab, kellelt ta konsultatsiooni küsib. Nii sotsiaalminister kui ka perearstide selts on nentinud, et perearstide tase ja töö kvaliteet on ebaühtlane. Juhul, kui perearst otsustab e-konsultatsiooni mitte teha või koostab selle puudulike andmetega, siis on risk, et patsient jääb vajaliku eriarstiabita. Kuidas tagatakse perearstidele vajalik koolitus?

4.4. Tervisekassa on tutvustanud kohustusliku e-konsultatsioonidega erialade jaoks hinnamudelit, mille järgi ei maksta e-konsultatsiooni eest, kui eriarst võtab ravi üle. Võib tekkida olukord, kus vastuvõtule kutsutud patsient jätab tulemata, ja seega on arst teinud tasuta tööd. Leiame, et arst ja raviasutus ei saa vastutada patsiendi käitumise eest ja kogu töö peab olema tasustatud.

5. Seletuskirja järgi Tervisekassa kulud ei suurene, vaid pigem vähenevad ebavajalike vastuvõttude vähenemise tõttu. Leiame, et see hinnang ei ole realistlik, e-konsultatsioonide kulu kasv on alahinnatud ja nn ebavajalike vastuvõttude hulk ülehinnatud.

Kokkuvõttes leiame, et kohustuslikule e-konsultatsioonile üleminekut alustatakse kiirustades, läbimõtlematult ja piisava aruteluta. Meie tervishoiusüsteem ei ole niisuguseks muudatuseks valmis ja ohtu pannakse nii eriarstiabi kättesaadavus kui ka kvaliteet. Lugupidamisega allkirjastatud digitaalselt Katrin Rehemaa Eesti Arstide Liidu tegevjuht