Sisendipalve ja kutse infoseminarile: Euroopa Komisjoni keskkonnaomnibus

SELETUSKIRI
Eesti seisukohad Euroopa Liidu keskkonnaõiguse lihtsustamispaketi kohta
Ettepanek määruseks, millega lihtsustatakse kehtivaid patareide ja akude ning nende jäätmete määrust (EL) 2023/1542 ning tööstusheite portaali määrust (EL) 2024/1244. (COM(2025) 981)
Ettepanek määruseks, mis peatab patareide ja akude ning nende jäätmete, ja pakendi- ja pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kohustuse. (COM(2025) 982)​
Ettepanek direktiiviks, mis peatab jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordse plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kohustuse. (COM(2025) 983)
Ettepanek määruseks, millega kiirendatakse keskkonnamõju hindamisi. (COM(2025) 984)
Ettepanek direktiiviks, millega lihtsustatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuuri (INSPIRE) direktiivi 2007/2/EÜ. (COM(2025) 985)
Ettepanek direktiiviks, millega vähendatakse halduskoormust ja muudetakse jäätmedirektiivi 2008/98/EÜ, tööstusheite direktiivi 2010/75/EL, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi (EL) 2015/2193 ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi (EL) 2024/1785. (COM(2025) 986)​

Sissejuhatus
Euroopa keskkonna kaitse on hädavajalik meie vastupanuvõime, majandusliku heaolu ja konkurentsivõime tagamiseks. Inimeste tervis, majanduse stabiilsus ja strateegiline autonoomia sõltuvad puhtast keskkonnast ning piisavate loodusvarade olemasolust. Enamik ELi majandussektoreid on otseselt seotud looduse toimimisega.
EL on aastakümnete jooksul loonud tugeva keskkonnaalase õigusraamistiku, mille eesmärk on parandada õhu, vee, pinnase ja elurikkuse seisundit, vähendada saastet, taastada ökosüsteeme ning edendada ringmajandust. Puhas üleminek on Euroopa pikaajalise kestliku konkurentsivõime oluline alus.
Keskkonnakaitse peab aitama Euroopal toime tulla geopoliitiliste ja julgeolekualaste väljakutsetega, mis mõjutavad nii majandust kui ka keskkonda. Ressursside ammendumine ja keskkonnaseisundi halvenemine kahjustavad majandust ja finantsstabiilsust, samas kui loodust säästev ringmajandus loob kasvu ja töökohti. Kestlikkus ja konkurentsivõime täiendavad teineteist.
Komisjon seab Konkurentsivõime kompassi raames eesmärgiks suurendada innovatsiooni, edendada dekarboniseerimist ja vähendada sõltuvusi, lihtsustades samal ajal ELi õigusakte. Halduskoormust plaanitakse vähendada vähemalt 25% võrra kõigi ettevõtete ja 35% võrra väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKE) jaoks, ilma et keskkonnaeesmärgid kannataksid.
Seni kaheksas lihtsustamispakett ehk keskkonnaomnibus, mis esitati 10. detsembril 2025, keskendub tööstusheidetele, ringmajandusele ja keskkonnamõjude hindamisele. Selle eesmärk on muuta keskkonnaeesmärkide saavutamine tõhusamaks ja vähem bürokraatlikuks, toetades ettevõtteid ning tugevdades ühtset turgu. Pakett aitab samuti vähendada ELi sõltuvust kriitilistest toormetest ning kiirendab ja ühtlustab keskkonnamõjude hindamise protsesse kooskõlas teiste ELi algatustega.
Komisjon on läbi viinud laiapõhjalise kaasamise ning saanud üle 200 000 vastuse, sh 1200 vastust tootjate ühendustelt, kodanikuühiskonna organisatsioonidelt, avaliku sektori asutustelt ning teadlastelt, keskkonnaõiguse lihtsustamise teemal. Saadud sisendi põhjal koondati käesoleva paketi ettepanekud, samuti kasutatakse neid tulevate algatuste (sh ringmajanduse määrus) ettevalmistamisel.
Eelnõu subsidiaarsustähtaeg on 31. märtsil.

Koostajad
Seletuskirja koostasid koostöös Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna tootjavastutuse ja ohtlike jäätmete valdkonna juht Piret Otsason ([email protected]), ringsuse ja finantseerimise valdkonna juht Mihkel Krusberg ([email protected]), keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna tööstusheite ja kemikaalide valdkonna juht Pärtel Niitaru ([email protected]), keskkonnamõju hindamise valdkonna juht Rainer Persidski ([email protected]) ning nõunikud Hanna Vahter ([email protected]) ja Liina Tarkus ([email protected]); rohereformi osakonna nõunik Kadri Koemets ([email protected]); välisõhu osakonna nõunik Liina Lepner ([email protected]); õigusosakonna nõunikud Triin Nymann ([email protected]); Maa- ja Ruumiameti andmehalduse ja analüüsi osakonna juhataja Mart Randmäe ([email protected]); ning välissuhete osakonna EL asjade valdkonnajuht Eliise Merila ([email protected]) ja nõunik Rahel Kelus ([email protected]).
Valdkonna eest vastutavad elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsler Antti Tooming ([email protected]) ja elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler Ivo Jaanisoo ([email protected]), Maa- ja Ruumiameti digiteenuste direktor Taavi Jakobson ([email protected]) ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi maa- ja ruumipoliitika osakonna juhataja Ivari Rannama ([email protected]).

Sisu ja võrdlev analüüs
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse osas tehtud ettepanek on seotud tootja definitsiooniga, ohtlike ainete sisaldusega toodetes ja eemaldatavuse kohustusega. Ettepaneku kohaselt eemaldatakse artikli 3 punkti 47 punktist d viide kaugmüügile laiendades tootja mõistet kõigile ettevõtetele, kes liikmesriigis patareisid või akusid lõppkasutajatele müüvad. Kehtivas sõnastuses on tootja isik, kes müüb liikmesriigis patareisid või akusid, sealhulgas seadmetesse, kergtranspordivahenditesse või muudesse sõidukitesse paigaldatud patareisid või akusid, kauglepingute alusel otse lõppkasutajatele, kes on kas kodumajapidamised või muud kui kodumajapidamised, ja on asutatud teises liikmesriigis või kolmandas riigis. Uues sõnastusettepanekus eemaldatakse kauglepingute viide. Artiklit 3 täiendatakse punktiga 69, mis selgitab, et väga ohtlikud ained on REACH määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumitele vastavad ained ja ained, mis on loetletud CLP määruse 1272/2008 lisas VI. Artikli 11 punkti 5 muudetakse nii, et kergtranspordivahendite akude puhul ei nõuta enam akude eemaldatavus elemendi tasemel, vaid mooduli tasemel. Selle eesmärk on tagada töökodade tööohutus.
Tööstusheite portaali määruse muudatusega vabastatakse loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste käitajad andmete raporteerimisest, mis kajastavad vee, energia ja asjakohaste toormete kasutust. Muudatusega antakse liikmesriikidele õigus määrata loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste heitkogused ise, ilma et käitajad peaksid neid eraldi raporteerima. Sarnaselt kehtiva tööstusheite portaali määruses olevale paindlikkusele seoses loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste saasteainete heite raporteerimisega, võivad liikmesriigid samuti otsustada vabastada loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste käitajad kohustusest raporteerida andmeid jäätmete ülekannetest väljapoole tegevuskohta, reovees sisalduvate saasteainete ülekannetest väljapoole tegevuskohta, tootmismahu ja töötundide arvu kohta tingimusel, et liikmesriigid saavad sellist teavet koguda muul viisil, et täita oma aruandlusest tulenevaid kohustusi.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Komisjon teeb ettepaneku peatada volitatud esindaja määramise nõue nii patarei- ja akumääruse, pakendimääruses, jäätmete raamdirektiivis, elektroonikajäätmete direktiivis ja ühekordselt kasutatavate plasttoodete direktiivis. Komisjon soovib peatada volitatud esindaja määramise kohustuse aastani 2035 Euroopa Liidus asuvatele pakendite, elektroonikaseadmete, patareide ja akude, ühekordselt kasutatavate plasttoodete ja tekstiili tootjatele, kes tegutsevad piiriüleselt ja peavad praegu määrama volitatud esindaja igas liikmesriigis, kus neil puudub asukoht ja kus nad tooteid turule lasevad. Kolmandate riikide tootjate volitatud esindaja määramise kohustuse osas saavad liikmesriigid ise otsustada, kas peatada kohustus või kohustada volitatud esindaja määramist. Ettepanekute keskne eesmärk on vähendada tootjate halduskoormust, peatades volitatud esindaja kohustus.
Euroopa Liidus kohaldatakse laiendatud tootjavastutust probleemsetele toodetele. Need on tooted, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Euroopa Liidus kohaldatakse tootepõhist laiendatud tootjavastutust (edaspidi laiendatud tootjavastutus) pakenditele, elektri- ja elektroonikaseadmetele, patareidele ja akudele, mootorsõidukitele, kalapüügivahenditele ja plasti sisaldavatele ühekordselt kasutatavatele teatud toodetele. Alates 2028. aastast rakendub laiendatud tootjavastutus ka tekstiilitoodetele.
Eestis rakendatakse laiendatud tootjavastutust pakenditele ja probleemtoodetele. Probleemtoode on jäätmeseaduses defineeritud kui toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Probleemtoodete hulka kuuluvad Eestis jäätmeseaduse § 25 lg 2 kohaselt sarnaselt ülejäänud Euroopa Liidule patareid ja akud, mootorsõidukid ja nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad, plasti sisaldavad kalapüügivahendid ja nende osad, niisutatud pühkepaber, õhupallid, filtriga tubakatooted ja koos tubakatoodetega kasutamiseks turustatavad filtrid, riigisiseselt ka rehvid ja põllumajandusplast. Laiendatud tootjavastutus kohaldub tootjale ehk isikule, kes teeb kauba majandustegevuse käigus esmakordselt Eesti turul kättesaadavaks. Laiendatud tootjavastutus kohaldub tootjale olenemata asukohast, seega kehtib ka kolmandates riikides asuvatele ettevõtetele (nt e-kauplejatele), kes lasevad probleemtooteid Eesti turule.
Laiendatud tootjavastutus kohustab tootjat tagama oma turule lastud toodetest tekkivate jäätmete käitlemise ning kandma käitlemise kulud. See vastutus hõlmab eelkõige kohustust rahastada ja korraldada probleemtoodetest tekkinud jäätmete liigiti kogumist ja töötlemist, samuti töötlemise edendamist, aruandlust ning tarbijate teavitamist probleemtoote olelusringi lõpuga seotud aspektide kohta. Tootjad on kohustatud end registreerima laiendatud tootjavastutuse valdkonda hõlmavas tootjate registris ja esitama registrisse andmeid. Eestis on hetkel kaks laiendatud tootjavastutuse alla kuuluvate toodete registrit – pakendiregister (PAKIS) ning probleemtooteregister (PROTO). Tootjatel on kohustus anda probleemtoote kasutajale teavet probleemtootest tekkinud jäätmete tagastamiskohtadest ning korraldada teabekampaaniaid kasutajate keskkonnateadlikkuse tõstmiseks.
Laiendatud tootjavastutusega tagatakse keskkonna ja inimeste tervise kaitse ning selle eesmärk on toetada jäätmetekke vähendamist, sh säästvat tarbimist, tootmist ning korduskasutamist. Ringlussevõtu kaudu aitab laiendatud tootjavastutus vähendada jäätmekäitluse negatiivset mõju ning samuti tõkestada jäätmete kõrvaldamist, toetades nii ressursside tõhusat kasutamist ja teiseste toormete turgu. Laiendatud tootjavastutus toetab seega ka mitme kestliku arengu eesmärgi täitmist, eelkõige säästva tarbimise ja tootmise eesmärgi täitmist.
Euroopa Liidus ja kolmandas riigis asuvatele pakendite, elektroonikaseadmete, patareide ja akude, ühekordselt kasutatavate plasttoodete ja tekstiili tootjatele, kes tegutsevad piiriüleselt tuleb määrata volitatud esindaja igas liikmesriigis, kus neil asukohta ei ole ja kus nad tooteid turule lasevad. Volitatud esindaja puhul on tegemist füüsilise või juriidilise isikuga, kes omab antud liikmesriigis elu- või asukohta ning tagab laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise. Laiendatud tootjavastutuse regulatsioonide kohaselt vastutab volitatud esindaja tootja kohustuste täitmise eest selles liikmesriigis, kus tootjal asukohta ei ole.
Lisaks vastutusele võimaldab volitatud esindaja tootjal täita laiendatud tootjavastutuse nõudeid. Samas võimaldab volitatud esindaja määramine tootjal lihtsamini täita tootja laiendatud vastutuse kohustusi, sh suhtlust liikmesriigiga, tootja registreerimist, tootjavastutusorganisatsioonidega lepingu sõlmimist ja registrisse aruande esitamist. Nii aitab volitatud esindaja vältida siseturu tõrkeid. Näiteks tagab volitatud esindaja, et e-kaubandusega tegelev tootja saab registreeritud ning tootja andmed jõuaksid tootjate ühenduseni, kes omakorda korraldab probleemtoodete jäätmete kokku kogumise ja käitluse ning aruande esitamise.
Halduskoormuse vähendamiseks on Eesti võimaldanud tootjavastutusorganisatsioonidel täita ka volitatud esindaja rolli, ehk tootja saab sõlmida lepingu tootjavastutusorganisatsiooniga nii nende esindamiseks kui ka laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmiseks. Mitmed elektroonikaseadmete maaletoojad on määranud oma esindajaks tootjavastutusorganisatsiooni. Lisaks on kehtiv volitatud esindaja nõue praktikas üks kesksemaid mehhanisme, mis võimaldab vältida laiendatud tootjavastutuse kohustustest kõrvalehoidmist ning tagada jäätmekäitluse kulude katmise vastavalt „saastaja maksab“ põhimõttele.
Kui volitatud esindaja kohustus tootjale peatatakse, tekivad märkimisväärsed probleemid laiendatud tootjavastutuse süsteemi jõustamisel, kuna hetkel puuduvad piisavad asendusmehhanismid, mis tagaksid nõuete täitmise ka volitatud esindaja puudumisel. Suurimaks murekohaks on kolmandatest riikidest pärit kaugmüüjad.
2025. aasta detsembri seisuga oli probleemtooteregistris (PROTO) registreeritud 1050 kodumajapidamise elektri-ja elektroonikaseadmete tootjat (kellest 219 on teises riigis asuvad tootjad), 363 patareide ja akude tootjat (kellest 80 on teises riigis asuvad tootjad) ning 5230 pakendite tootjat. 2024. aasta detsembri seisuga oli pakendiregistrisse (PAKIS) esitanud pakendiaruande 4959 ettevõtet. Nendest 227 olid välismaiseid ettevõtted (196 teisest EL riigist, 225 OECD riigist, 2 kolmandast riigist). 2024. aastal oli 4533 ettevõttel leping tootjavastutusorganisatsiooniga.
Paljudes liikmesriikides, sh Eestis on probleeme e-kauplejate laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmisega. 19. märtsil 2025 tegid EL liikmesriigid Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Rumeenia, Hispaania ja Rootsi ettepaneku lisada jäätmete raamdirektiivi digiplatvormidele konkreetsemad laiendatud tootjavastutuse kohustused, kuid kuna ettepanek tehti jäätmete raamdirektiivi läbirääkimiste liiga hilises etapis, lubas komisjon probleemi lahendada ringmajanduse määruse raames. Komisjonil on plaanis ringmajanduse määruse ettepanek esitada 2026. aasta teises pooles.
Laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmata jätmise probleem kajastub ka Eunomia ja OECD 2019. aastal koostatud aruandes1. Analüüsist selgub, et Euroopas müüdi 20-30% elektri- ja elektroonikaseadmeid e-kaubanduse kaudu ning ligikaudu 10% e-kauplejatest, kes müüsid hinnanguliselt 5-10% elektri- ja elektroonikaseadmeid internetiturust, ei täitnud laiendatud tootjavastutuse nõudeid. Aruandes on hinnatud, et igal aastal jääb Euroopas 460 000 – 920 000 tonni turuleviidud kaupu tootjavastutuse alt katmata, mis toob kaasa kümnete kuni sadade miljonite eurode ulatuses kahju. Alates 2019. aastast on e-kaubanduse mahud, sh kolmandatest riikidest tellitavate kaupade kogused Euroopas tervikuna ning Eestis oluliselt kasvanud.
Eesti E-kaubanduse Liidu ülevaate kohaselt tellivad eestlased pakiautomaatidesse ca 18 miljonit pakki, millest 65% on Eestist ja 35% piiriülesed saadetised. Piiriülesest mahust tuleb ca 80% Hiinast. Eesti seisukohast Euroopa Liidu tollireformi artikkel 18 kohta selgub, et e-kaubanduse mahud on kasvanud kümnekordselt alates 2025. aasta suvest. Antud seletuskirjas on toodud, et 2025. aasta esimesel poolaastal deklareeriti 650 496 posti- ja kullerisaadetist. Samas märgitakse, et see arv ei kajasta siiski tarbijate poolt kolmandatest riikidest Eestisse tellitud kaupade koguarvu, vaid ainult seda osa, mille tollivormistus tehti Eestis. See moodustab ligikaudu 20% kolmandatest riikidest tellitud väikesaadetiste mahust. Valdav osa ehk ligikaudu 80% saadetistest vormistatakse tollis teises ELi riigis.
3. Keskkonnamõju hindamiste kiirendamine
Määruse eesmärgiks on ELi keskkonnaalaste hindamiste (tinglikult keskkonnamõju hindamine) kiirendamine. Seda kohaldatakse kavade, programmide ja projektide, mis kuuluvad veeraamdirektiivi 2000/60/EC, keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi 2001/42/EC, linnudirektiivi 2009/147/EC, keskkonnamõju hindamise direktiivi 2011/92/EU ja loodusdirektiivi 92/43/EEC kkohaldamisalasse, keskkonnamõju hindamise ning eelhindamise (st keskkonnamõju hindamise algatamise vajaduse väljaselgitamise) menetlustele. Määruse põhimõtteline eesmärk on kooskõlas riigisisese eesmärgiga kiirendada keskkonnamõju hindamise menetlusi ning seeläbi projektide elluviimist. Määruse rakendamiseks on siiski vajalik kehtiva keskkonnamõju hindamise süsteemi ülesehituse ja halduspraktika vähemalt osaline muutmine (nt asutuste ülesannete ülevaatamine ja menetluste suurem koordineerimine).
Määruse artikli 3 kohaselt peavad liikmesriigid kuue kuu jooksul pärast määruse jõustumist looma või määrama keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti, kes vastutab kõikide määruses toodud keskkonnamõju hindamise aspektide hõlbustamise ja koordineerimise eest. Tegemist oleks arendaja jaoks ainsa kontaktpunktiga. Juhul kui kava, programmi või projekti keskkonnamõju hindamise või eelhindamise kohustus tuleneb vähemalt kahest määruses loetletud direktiivist, peavad liikmesriigid looma koordineeritud või ühise menetluse, mis vastavad kõikidele asjakohaste direktiivide nõuetele. Kui kavale, programmile või projektile tuleb teostada nii keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) kui ka keskkonnamõju hindamine (KMH), tuleb nende direktiivide menetluslikud etapid ühendada. Määrusega kehtestatakse tähtajad erinevate KMH/KSH menetluste sisestele etappidele ning nendega seotud menetlustoimingutele.
Määruse artikli 10 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et 12 kuu jooksul pärast määruse jõustumist on KMH ja eelhindamise aruanded ja teave, nendega seondutud otsused ning seiretulemused digitaalsel kujul avalikult kättesaadavad keskses veebiportaalis. 24 kuu möödumisel peavad keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetlused olema täielikult digitaliseeritud ning võimaldama asutuste valduses olevate andmete ja dokumentatsiooni ristkasutamist. Kuue kuu möödumisel peab arendajatel olema võimalik menetlustes esitada keskkonnamõju hindamisega seotud teavet elektroonilises vormis, samuti tuleb selleks ajaks tagada arendajale ja avalikkusele veebipõhine keskne juurdepääs asjakohasele teabele, sealhulgas teabele kontaktpunktide kohta, keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetluste edenemise, nende etappide ning ajalise järjestuse kohta.
Määruse artikliga 14 luuakse tööriistakast selliste projektide loamenetluste kiirendamiseks, millele EL õiguses viidatakse kui strateegiliselt olulistele projektidele. Määruse lisas toodud tööriistakast omistab strateegiliselt olulistele projektidele avaliku huvi olemasolu, mis võib loodusdirektiivi (direktiiv 92/43) artiklite 6(4) ja 16(1), linnudirektiivi (direktiiv 2009/147) artikli 9(1) punkti a) ja veepoliitika raamdirektiivi (direktiiv (2000/60) artikli 4(7) tähenduses olla ka ülekaalukas avalik huvi. Samuti sisaldab tööriistakast loamenetlustes kaasatud asutuste vaikimisi nõusoleku põhimõtet. See ei kehti lõppotsustele ega projektidele, mille puhul viiakse läbi keskkonnamõju hindamised, samuti juhtudel, kui vaikimisi nõusoleku põhimõtet riigi õigussüsteem ei tunne. Strateegiliselt oluliste projektidega seotud vaidluste lahendamisel nähakse ette, et selliseid vaidlusi tuleb menetleda esmajärjekorras, kui liikmesriigi õiguses on selline võimalus ette nähtud.
KMH/KSH regulatsioon on sätestatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (KeHJS). Eesti süsteemis on erinevad asutused, kes koostavad KSH direktiivi käsitlusalas olevaid kavasid, programme ja strateegilisi planeerimisdokumente (nt ministeeriumid koostavad valdkondade arengukavasid, kohalikud omavalitsused ruumilisi planeeringuid). Samuti annavad erinevad asutused KMH direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate projektide tegevuslubasid(nt keskkonnakaitselubade puhul on otsustajaks Keskkonnaamet, ehituslubade puhul üldjuhul kohalikud omavalitsused). Natura hindamine (Natura 2000 loodusalade ja linnualade põhine hindamine lähtuvalt loodusdirektiivist ja linnudirektiivist) on integreeritud KMH/KSH menetlustesse. Lisaks tuleb arvestada piiriülese keskkonnamõju hindamise läbiviimise vajadusega. Oluliste projektide KSH ja KMH menetluste kiirendamise meetmena on Eesti praktikas kasutusel lähenemine, et projektile võidakse strateegilisel tasandil teostada “KSH, mis on KMH täpsusastmega”. Näiteks teostatakse projektile ruumilise planeerimise etapis kõrge hindamisastmega KSH, mis võimaldab põhjendatud juhul järgnevas tegevuslubade etapis jätta KMH algatamata.
Eestis on keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetlustes kasutusel mitmed digitaalsed lahendused (sh keskkonnaotsuste infosüsteem KOTKAS). Siiski ei moodusta need veel ühtset keskset GIS ehk geograafilise infosüsteemi põhist täisdigitaalset veebiportaali määruse tähenduses. Eesti seisukohalt näib kõige tõenäolisem olemasolevate lahenduste edasiarendamine. Samas on digilahenduste väljatöötamine (sh eelnevad analüüsid, testimine, arendused) väga aja- ning ressursimahukas ettevõtmine.
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Euroopa Komisjon tegi 10. detsembril 2025. a ettepaneku uuendada INSPIRE direktiivi2 2007/2/EÜ, mis puudutab keskkonda mõjutavate ruumiandmete kogumist ja avalikustamist.
Eesmärgiks on viia kaheksateist aastat tagasi kirja pandud direktiivi sisu kooskõlla uutes ELi andmehalduse õigusaktides sätestatud normidega. Tegemist on vajaliku sammuga, sest 2007. aasta direktiiv on ajale jalgu jäänud.
Eestis mõjutab muudatus Maa- ja ruumiameti tööd ning kõiki INSPIRE direktiivi andmeomanikke (14 riigiasutust). Ettepaneku peamine mõju seisneb ELi õigusruumi korrastamises. Direktiivi muudatuste vastuvõtmise järel tuleb hinnata, kas on vaja muuta ka ruumiandmete seadust, millega on INSPIRE direktiiv Eesti õigusruumi üle võetud.
ELi toimimise lepingu keskkonna osa ja selle artikkel 192 lõige 1 lubavad direktiivi nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega ära muuta.
Kokkuvõtlikult on muudatuse eesmärgiks INSPIRE direktiivi ühtlustamine nn avaandmete direktiivi ja nn väärtuslike andmete määruse nõuetega, millest tulenevalt tehakse direktiivis järgnevad muudatused:
• ristkasutatavuse ja võrguteenuste nõuete kaotamine;
• ELi geoportaali (INSPIRE geoportaal) haldamise lõpetamine Euroopa Komisjoni poolt;
• INSPIRE aruandluse asendamine avaandmete ja väärtuslike andmete aruandlusega;
• metaandmete korra lihtsustamine.
Lühendiga INSPIRE (Infrastructure for Spatial Information in the European Community) märgistatud direktiiv käsitleb on ruumiandmeid ja -teenuseid. Need on antud asukohale või geograafilisele alale viitavad andmed ja teenused, mis võimaldavad neid andmeid otsida, vaadata ning kasutada. Nii saab näiteks vaadata Eesti topograafia andmekogu (ETAK) maakatte kõlvikuid või kaitstavaid loodusobjekte või infot mullastiku kohta.
Enne 2007. aastat koguti, säilitati ja avalikustati ELis väga erinevaid keskkonda puudutavaid ruumiandmeid, ent need andmed ei olnud piisavalt kättesaadavad, ühitatavad ja nende kvaliteet oli ebaühtlane. Seetõttu kirjutati INSPIRE direktiivi 2007. aastal nõuded, mis kohustasid ELi riike koostama metaandmete kujul kõigi vajalike ruumiandmekogumite- ja teenuste kirjeldused. Lepiti kokku selles, et kaotatakse põhjendamatud tõkked andmete jagamisel, sätestati kohustus töötada ühiselt välja tehnilised standardid andmete ristkasutamiseks ning pandi paika ajaraam nende standardite kasutuselevõtuks. Otsustati luua ühine teenuste platvorm ja liikmesriikidele kehtestati kohustus luua kontaktpunkt direktiiviga seotud küsimuste koordineerimiseks. Lisaks sai komisjon ülesandeks luua ELi tasandil INSPIRE geoportaal3 ja seda hallata.
Nüüd leiab Euroopa Komisjon, et enamus direktiivis sisalduvaid andmete kogumist, säilitamist ja kasutamist puudutavad sätted on reguleeritud uute ELi õigusaktidega ning dubleerivaid sätteid INSPIRE direktiivis vaja ei ole. Näiteks 2019. aastal vastuvõetud avaandmeid ja avaliku sektori valduses oleva teabe kasutamist puudutavas direktiivis 2019/10244 reguleeritakse ka INSPIRE direktiiviga hõlmatud ruumiandmekogumite kättesaadavuse, esitamise, leitavuse ja taaskasutamise küsimusi. Avaandmete direktiivis 2019/1024 kirjeldatud üldise põhimõttena peavad keskkonnaalased ruumiandmed ja -teenused olema kättesaadavad elektrooniliste vahendite abil vormingus, mis on avatud, masinloetav, juurdepääsetav, leitav ning taaskasutatav koos oma metaandmetega. Nii vorming kui ka metaandmed peavad võimaluse korral vastama avatud standarditele.
Vältimaks dubleerimist 2019. aastal kokkulepitud normidega teeb komisjon ettepaneku tühistada 2007. aasta INSPIRE direktiivist samasisulised sätted artiklites 7, 8, 10, 11, 12, 14, 16 ja 17. Seda enam, et nn avaandmete direktiivi 2019/1024 artikli 1 lõikes 7 sätestatakse, et seedirektiiv hõlmab muu hulgas dokumente, mille suhtes kohaldatakse nn INSPIRE direktiivi 2007/2/EÜ.
Direktiivi eelnõus on ka ettepanek kustutada INSPIRE direktiivi artikkel 15 geoportaali kohta, kuna Euroopa Komisjon koondab alates 2021. aastast kõik ELi otsusteks vajalikud andmekogud ka aadressil data.europa.eu5 ja seetõttu ei ole komisjoni hinnangul otstarbekas eraldiseisva INSPIRE geoportaaliga jätkata.
Ettepanekus välja toodud artikli 21 kustutamise aluseks on aga avaandmete direktiivi alusel antud komisjoni rakendusmäärus 2023/138, millega pandi paika teatavate väärtuslike andmestike nimekiri ning nende avaldamise ja taaskasutamise kord.6 Selles rakendusmääruses on liikmesriikidele kehtestatud kohustus ELi väärtuslike andmekogude kohta aru anda ja sarnast aruandluskohustust ei ole vajalik komisjoni arvates INSPIRE direktiiviga dubleerida. INSPIRE andmevaldkonnad on rakendusmäärusega 2023/138 hõlmatud.
Eraldiseisva õigusaktina on INSPIRE direktiivi aga komisjoni hinnangul jätkuvalt vaja, sest selle lisades loetletud ruumiandmete kogumid ja teenused (artikkel 1 ja 4) on ELi töös endiselt aktuaalsed. Endiselt kehtivad ka enamik direktiivis kokkulepitud põhimõisted (artikkel 3) ja metaandmete esitamise kohustus (artikkel 5) ning põhimõtted, mis tingimustel ELi riigid võivad erandkorras ruumiandmete kättesaadavust piirata (artikkel 13). Näiteks on piirangud põhjendatud siis, kui kahjustatud võib saada õigusmõistmise kulg või ärikonfidentsiaalsus. INSPIRE direktiivi jäävad alles ka ELi tasandil liikmesriikide vahelise koostöö (artikkel 18 ja 19). Euroopa Komisjonile antavate volitusnormide artiklit 22 kohandatakse vastavaks direktiivis tehtavatele muudatustele.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Jäätmedirektiivi muudatusettepanek käsitleb laiendatud tootjavastutuse (EPR) aruandluse ühtlustamist Euroopa Liidus ning toodetes sisalduvate probleemsete ainete andmebaasi SCIP andmete esitamise kohustuse kaotamist. Ettepaneku eesmärk on vähendada tootjate halduskoormust ja parandada siseturu toimimist, eelkõige nende ettevõtete puhul, kes müüvad tooteid mitmes liikmesriigis, sh VKE-d. Praegu otsustavad liikmesriigid ise aruandluse sageduse, mis on toonud kaasa erinevad aruandeperioodid ja -nõuded. Ettepanek näeb ette ühtlustatud aruandlussageduse, mille kohaselt peavad tootjad esitama EPR-aruandeid maksimaalselt üks kord iga 12 kuu jooksul, iga eelneva täisaasta kohta.
Laiendatud tootjavastutuse alla kuuluvate toodete tootjad on kohustatud end registreerima vastavas laiendatud tootjavastutuse registris ja esitama registrisse andmeid. Eestis rakendatakse laiendatud tootjavastutust pakenditele ja probleemtoodetele (elektri- ja elektroonikaseadmetele, patareidele ja akudele, mootorsõidukitele, kalapüügivahenditele ja plasti sisaldavatele ühekordselt kasutatavatele teatud toodetele). Iga EPR valdkonna puhul tuleb ettevõttel pidada arvestust ja esitada kord aastas aruanne riiklikule registrile. Eestis on hetkel kaks laiendatud tootjavastutuse alla kuuluvate toodete registrit – pakendiregister (PAKIS) ning probleemtooteregister (PROTO). Pakendite kogused esitatakse Eestis pakendiregistrisse ning elektri- ja elektroonikaseadmete ja akude kogused probleemtooteregistrisse. Kui kohustusi täidetakse kollektiivselt, ehk tootjal on leping tootjavastutusorganisatsiooniga, siis esitatakse aruanne tootjavastutusorganisatsioonile,kes esitab esitavad aruande registrisse. Kui tootja täidab kohustusi individuaalselt, tuleb tal ise esitada aruanne riiklikule registrile. Pakendiregistrisse ja probleemtooteregistrisse esitatakse aruanded üks kord aastas.
Kui ettevõttele kohaldub mitu laiendatud tootjavastutuse valdkonda ning tema tegevusala on lai, võib tal tekkida kohustus esitada mitu aruannet, ehk üks aruanne valdkonna kohta. Dubleerivaid andmeid ei koguta. Näiteks tootja, kes laseb Eesti turule mobiiltelefoni või sülearvuti, kohaldub pakendite (kaup on pakendatud), elektri- ja elektroonikaseadmete (telefon või arvuti) ning patareide ja akude (toote sees on aku) laiendatud tootjavastutus.Selline tootja peab esitama iga EPR valdkonna kohta kord aastas aruande. Riik peab komisjonile esitama kord aastas pakendite, elektri- ja elektroonikaseadmete, patareide ja akude ning mootorsõidukite turule laskmise ja käitluse aruande. Riik ei reguleeri aruannete esitamise arvu tootjavastutusorganisatsioonile, see toimub vastavalt osapoolte vahel sõlmitud lepingule.
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivis tehakse kolm suuremat muudatusettepanekut. Esiteks sätestatakse, et lämmastikoksiidide (NOx) heite piirväärtuseid ei kohaldu gaasisegudele, mis sisaldavad üle 20% vesinikku (H2), tingimusel, et NOx aastane heitkogus ei suureneks võrreldes maagaasi põletamisega samas seadmes. Kui aastane NOx heitkogus suureneks, kohalduvad seadmele maagaasi NOx heite piirväärtused. Säte kohaldub nii olemasolevatele kui ka uutele põletusseadmetele. Vesinikusisalduse suurenemisel tõuseb põlemistemperatuur ja suureneb NOx heite kontsentratsioon suitsugaasis. Selleks et toetada ja soodustada kõrgema vesinikusisaldusega gaasisegude kasutuselevõttu, nähakse ette erisus NOx heite piirväärtuse kohaldamisest. Erisuse kohaldamise eelduseks on, et võrreldes maagaasiga samas seadmes ei suurene aastane NOx heitkogus. Juhul kui NOx aastane heitkogus suureneb, kohalduvad seadmele maagaasi heite piirväärtused. Selline tingimus toimib kaitsemehhanismina ega too kaasa keskkonnakaitse taseme tegelikku halvenemist. Samas toob tingimuse täitmise tagamine ja kontrollimine kaasa teatava halduskoormuse kasvu ettevõtjatele ja töökoormuse suurenemise riigile. Kuigi kõrgema vesinikusisaldusega gaasisegu kasutamisel võib NOx heite kontsentratsioon suureneda, on sama energiahulga tootmisel aastane heitkogus üldjuhul väiksem kui maagaasi põletamisel. Seetõttu toetab muudatus puhtamate ja madalama süsinikusisaldusega tehnoloogiate kasutuselevõttu.
Teiseks vähendatakse „NRG“ kategooria (mootorid võrdlusvõimsusega üle 560 kW, mis on ette nähtud kasutamiseks ainult generaatorseadmetes) nõuetele vastavate, 20 MWth ja suurema soojussisendile vastava nimisoojusvõimsusega varugeneraatorite mõõtesagedust. Ettepanek puudutab uuemaid, energiatõhusaimad ja rangematele nõuetele vastavaid avarii- ja varugeneraatoreid ning nende heite piirväärtustele vastavuse hindamiseks teostatavate mõõtmiste nõudeid. Halduskoormuse vähendamiseks sätestatakse minimaalne töötundide künnis, millest allapoole vähendatakse teatavate saasteainete heite sisalduse mõõtmise sagedust suitsugaasis. 20 MWth ja suuremate „NRG“ nõuetele vastavate varugeneraatorite puhul tuleb mõõtmised teha 1500 töötunni saavutamisel (mis vastab kolmekordsele maksimaalsele aastasele keskmisele töötundide arvule) või vähemalt üks kord viie aasta järel. Mõõtesageduse vähendamine hiljuti kasutusele võetud varugeneraatorite puhul vähendab halduskoormust olukordades, kus rangemate nõuete täitmine ei anna täiendavat keskkonna- ega tervisekaitselist kasu.
Kolmandaks antakse pädevatele asutustele paindlikkus mõõtetulemuste standardiseerimiseks. Tööstusprotsesside dekarboniseerimisele ülemineku lihtsustamiseks toetatakse hapnikus põletamise (oxy-fuel) tehnoloogia kasutuselevõttu, mille puhul hapnikuga rikastatud põlemisõhk hõlbustab süsinikdioksiidi kogumist. Oxy-fuel tehnoloogia kasutamisel on suitsugaasis sisalduvat CO2 lihtsam eraldada ja kinni püüda. Seetõttu võimaldatakse hapnikus põletamise tehnoloogia puhul heite piirväärtuse vastavuse hindamisel pädeval asutusel, võttes arvesse konkreetse juhtumi eripära, standardiseerida mõõtmistulemusi kindlaksmääratud valemi alusel. Muudatusettepanek loob ühtsemad tingimused andmete standardiseerimiseks ning annab pädevatele asutustele vajaliku paindlikkuse.
Tööstusheite direktiivi 2010/75/EL ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi 2024/1785 muudatused keskenduvad keskkonnajuhtimissüsteemi (KKJS) nõuete lihtsustamisele, üleminekusätete täpsustamisele, reguleerimisala tehnilistele kohandustele ning dekarboniseerimise lihtsustamisele, säilitades samas tööstusheite direktiivi põhilised keskkonnakaitselised eesmärgid. Kõige suuremad muudatused puudutavad KKJSi nõudeid. Tööstusheite direktiiv nõuab, et igal käitisel oleks KKJS. Peamised muudatused KKJSi osas on järgmised:
• sama ettevõtte mitu käitist samas liikmesriigis võivad edaspidi olla hõlmatud ühe ühise KKJSiga, mitte iga käitise jaoks eraldi süsteem;
• kaotatakse kohustus lisada KKJSi ohtlike ainete detailne inventuur, riskihindamine ja analüüs nende asendamise võimaluste kohta;
• kaotatakse nõue, et Komisjon määraks eraldi kindlaks, milline KKJSi teave tuleb avalikustada;
• kaotatakse kohustus KKJSi auditeerida;
• kaotatakse kohustus koostada KKJSi osana ümberkujundamiskavad;
• pikendatakse tähtaega nõuetekohase KKJSi rakendamiseks senise 2027. aasta asemel 2030. aastani.
Kokkuvõttes soovitakse vähendada detailseid nõudeid, et anda ettevõtetele rohkem paindlikkust ja aega süsteemide rakendamiseks.

EL asja vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele
EL keskkonnaõiguse lihtsustamisettepanekute õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114 ning 192, lõige 1.
Subsidiaarsus
Patareide ja akude ning nende jäätmete määruse vastu võtmise kontekstiks on lähiaastatel prognoositav kasvav nõudlus, patareide ja akude strateegiline roll maailmamajanduse dekarboniseerimisele ning vajadus ELi siseturu tugevdamiseks ja turutõrgete vältimiseks. Määrus kehtestab ühtsed nõuded jätkusuutlikkusele, kvaliteedile, turvalisusele, kogumisele ning ringlussevõtule, samuti ka lõppkasutajatele ning ettevõtjatele vajaliku informatsiooni kättesaadavuse kohta. Eelloetletud põhjustel on määruse ülevaatamine kooskõlas subsidiaarsuse printsiibiga.
Tööstusheite portaali määruse (IEPR) puhul on aluseks Aarhusi konventsioon, mille osalised on nii EL kui ka liikmesriigid. Aarhusi konventsioon juhib tähelepanu, et keskkonnaalase informatsiooni kättesaadavus ja laialdane levik aitab kaasa teadlikkuse tõstmisele, arvamuste vabale vahetusele, avalikkuse suuremale kaasatusele otsuste tegemisel ning parema keskkonnakaitse saavutamisele. IEPR rakendab saasteainete heite- ja ülekanderegistrite Kiievi protokolli (UNECE-PRTR protokoll), mille liige EL on. Tööstusheite portaali loomisel ja selle toimimise järelhindamistel on liiduülesel lähenemisel suurem potentsiaal. Samuti võib liiduülene lähenemine suurendada tulemuslikkust raporteerimisel ning tagada võrdsemad tingimused kõigile käitistele, olenemata nende asukohast ELis.
Pakendi- ja pakendijäätmete määruse muutmise kontekstiks on vajadus tagada sobivad pakendid toodete kaitsmiseks ja transportimiseks tootmispaigast kasutus- või tarbimispaika. Pakendite siseturu toimimiseks on vajalik vältida tõrkeid s. Killustunud ja ebaselged reeglid tekitavad ettevõtjatele ebakindlust ja lisakulusid. Eelloetletud põhjustel on määruse teatud sätete peatamine subsidiaarsuse printsiibi kohaselt põhjendatud.
Jäätmete raamdirektiivi muutmise kontekstiks on asjaolu, et jäätmed on käsitatavad kaubana, mis ületab riigipiire ning mille liikumine kasvab progressiivselt ringmajandusele ülemineku käigus. Liiduülesed reeglid on jäätmete ühtse käitlemise jaoks vajalikud ning tagavad, et jäätmete taaskasutus ja ümbertöötlemine toimuvad samal viisil, tagades turgude tõhusa toimimise. Jäätmetele kohalduvate reeglite muutmine peab seega samuti toimima liiduüleselt.
Ühekordse plasti direktiivi muutmise vajadus tuleneb samuti plastijäätmete piiriülesest mõjust, kuna ühes liikmesriigis toodetud plast võib jõuda teise liikmesriigi merre ja randadesse. Seega peavad meetmed olevad järjepidevad, vältimaks siseturu killustumist. Liiduülene direktiiv on seetõttu vajalik ja pakub selget lisandväärtust, mistõttu peab ka ühekordse plasti reeglite muutmine toimuma liiduüleselt.
Keskkonnamõju hindamise kiirendamise ettepaneku eesmärke ei ole liikmesriikidel üksi võimalik piisavalt tulemuslikult saavutada. Kehtiv õigusraamistik kehtestab kogu ELis kavade, programmide ja projektide keskkonnamõju hindamise miinimumnõuded, mille eesmärk on tagada ühtne kaitsetase ning täita rahvusvaheliste konventsioonide kohustusi (nt Espoo konventsioon, Aarhusi konventsioon ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon). Ettepanek säilitab kehtiva raamistiku põhialused, kuid näeb ette täiendava ühtlustamise ning menetluste tõhustamise. Kuna kõik liikmesriigid peavad miinimumnõudeid järgima, võivad erinevad riiklikud lähenemised siseturu toimimist häirida.
ELi ülene lähenemine võimaldab seatud piiriüleseid ja laiapõhjalisi eesmärke paremini saavutada. Energia- ja kliimakriis koos pingelise geopoliitilise olukorraga, mis on tingitud Venemaa sõjast Ukraina vastu, on suurendanud vajadust tugevdada ELi konkurentsivõimet, autonoomiat ja julgeolekut. See eeldab tõhusamaid ja kiiremaid menetlusi, sh ELi sekkumist keskkonnamõju hindamise menetlustesse. Lahendamist vajavate kliima- ja keskkonnaprobleemide ulatus ja tõsidus ning ELi-üleste suurte taristuprojektide (nt piiriülesed energia- või transpordiprojektid) arv on kasvanud. Kuna mitmed keskkonnaprobleemid on olemuselt piiriülesed ning osa suuremahulistest (taristu)projektidest avaldab mõju rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumile, ei pruugi üksikute riikide eraldiseisvad menetlusnormid tagada piisavat koordineeritust ega õiguskindlust. ELi tasandi ühtne raamistik aitab tagada võrreldava keskkonnakaitse taseme, menetlusliku prognoositavuse ning tõhusama piiriülese koostöö. Seetõttu on ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.
INSPIRE direktiivi muutmise puhul on tegemist direktiivi uuendamisega. 2007. aastal leidsid ELi liikmesriigid, et INSPIRE direktiiv on vastavuses subsidiaarsuse põhimõttega, sest nad üksi ei suuda direktiivis kavandatud eesmärke piisaval määral saavutada. Praeguse INSPIRE direktiivi uuendamise käigus uusi õigusnorme juurde ei looda.
Tööstusheite direktiivi muutmise puhul vastab ettepanek subsidiaarsuse põhimõttele, kuna tööstusheite direktiivi muutmise eesmärk, milleks on halduskoormuse vähendamine ja rakendamise ühtlustamine, ei ole piisaval määral saavutatav üksnes liikmesriikide tasandil. Tööstusheite regulatsioon käsitleb oma olemuselt piiriülese mõjuga keskkonna- ja tervisekaitseküsimusi ning siseturu toimimist, mistõttu on ELi tasandi sekkumine põhjendatud. Samal ajal jätab ettepanek liikmesriikidele piisava paindlikkuse rakendusviiside valikul, eelkõige haldusmenetluste ja järelevalve korraldamisel, mis võimaldab arvestada riigisisese halduskorralduse ja olemasoleva praktika eripäradega.
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatused on samuti kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, kuna kavandatud eesmärke, milleks on puhtamale energiale ülemineku soodustamine ning vähese süsinikuheitega tehnoloogiate kasutuselevõtt, ei ole võimalik liikmesriikide tasandil piisavalt tulemuslikult saavutada. Õhusaaste ja selle mõju keskkonnale ning tervisele on oma olemuselt piiriülesed, mistõttu on oluline liiduülene koordineeritud lähenemine. Direktiivi muudatusettepanekud aitavad ühtlustada nõudeid kogu ELis ning toetavad rahvusvaheliste keskkonna- ja tervisekaitse eesmärkide saavutamist.
Proportsionaalsus
Ringmajandust käsitlevate õigusaktide puhul tooks ettepanek kaasa alternatiivsete lahenduste kasutuselevõtu, saavutamaks eesmärgid seoses jäätmete nõuetekohase käitlemisega nende eluea lõpus. Tööstusheite portaali määruse muutmise puhul on loomakasvatus- ja vesiviljelusettevõtjate heitkoguste ja ressursikasutuse riikliku aruandluse edendamise valik proportsionaalne meede, kuna selle eesmärk on tugineda juba kehtivates õigusaktides olemasolevatele protsessidele, hoides seeläbi muudatused minimaalsena. Laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse kaotamise ettepanek vastab komisjoni hinnangul liiduüleselt tegutsevate ettevõtjate muredele.
Keskkonnamõju hindamise kiirendamiseks kavandatavad meetmed piirduvad sellega, mis on hädavajalik, et tagada loamenetluste raames ühtlasemad ja kiiremad keskkonnamõju hindamise protsessid. Liidu tasandi sekkumisel on lisandväärtus, arvestades meetmete vajalikku ulatust, kiireloomulisust ja mahtu. Sidusrühmadega peetud kohtumiste ja konsultatsioonide käigus hiljuti kogutud teabe põhjal tuvastas komisjon peamised valdkonnad, kus sihipärane sekkumine ELi tasandil aitaks kaasa üldeesmärgi saavutamisele ehk keskkonnamõju hindamise menetluste ühtlustamisele. Need sihipärased meetmed võimaldaksid lühendada menetluste kestust, parandada koordineerimist suurema ühtlustamise kaudu, vähendada dubleerimise riski ning lihtsustada menetlusi bürokraatia vähendamise kaudu.
Võttes arvesse keskkonnamõju hindamise piiriülest iseloomu enamikus strateegilistes sektorites, on kavandatud meetmed kooskõlas seatud eesmärkidega. Arendajatele luuakse prognoositav ja õiguskindel ühtlustatud regulatiivne raamistik, sealhulgas olukordades, kus tuleb hinnata mitut liikmesriiki või kogu ELi hõlmavate kavade, programmide ja projektide mõju.
INSPIRE direktiivi muutmise puhul on algatuse eesmärgiks kehtiva direktiivi uuendamine ilma, et 2007. aastal kehtestatud ruumiandmete ja -teenuste ühtlustamise, kättesaadavuse ja kvaliteedi sihid muutuksid. Direktiiv on aegunud ja vajab kooskõlla viimist hilisemate ELi andmehalduse õigusaktidega.. Seega on direktiivi ettepanek proportsionaalne. Konkreetse meetme laad on vastavuses tuvastatud probleemiga.
Tööstusheiteid reguleerivate õigusaktide puhul on ette nähtud üksnes piiratud arv täpselt sihitud muudatusi, mis ei ületa seatud eesmärkide saavutamiseks vajalikku. Tööstuskäitiste käitajatele kehtestatavad muudetud nõuded keskkonnajuhtimissüsteemide arendamisel peegeldavad senisest paremini olemasolevate süsteemide tegelikku panust, ettevõtjate väljakujunenud äritavasid ning neid elemente, mis on käitiste toimimise seisukohast jätkuvalt asjakohased ja kasulikud.
Hapnikus põletamist ja vesiniku kasutamist kütusena puudutavate muudatuste eesmärk on hõlbustada tööstusprotsesside CO₂ heitkoguste vähendamist. Need viiakse ellu väikeste tehniliste kohandustena õigusnormides, luues samal ajal eeldused märkimisväärseteks heitmete vähendamise algatusteks. Tööstusheite direktiivi I lisa kavandatav tagasihoidlik muudatus parandaks kooskõla tööstusheidete õigusraamistiku ja ELi heitkogustega kauplemise süsteemi vahel, muutes uute ja puhtamate tehnoloogiate lubade menetlemise lihtsamaks. Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi III lisa muudatus vähendaks halduskoormust, mis tuleneb ebavajalikult sagedastest aruandlusnõuetest teatavate uute varugeneraatorite juhusliku kasutamise korral. Seetõttu võib kõiki nimetatud muudatusi pidada seatud eesmärkide suhtes proportsionaalseteks.

Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte
Mõju elus- ja looduskeskkonnale
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse muudatusettepanekutel ei ole märkimisväärset mõju elus- ja looduskeskkonnale, kuna määruses täpsustakse tootja mõistet, eemaldades artikli 47 alapunktist d sõna „kauglepingute alusel“, kuna tootja ülddefinitsioon hõlmab juba kõiki müügiviise, sh kaugmüüki. Tegemist on dubleeriva viite kustutamisega, mitte sisulise muudatusega tootjavastutuse ulatuses. Samuti täpsustatakse väga ohtlike ainete määratlust viitega REACH ja CLP õigusaktidele. Lisaks muudetakse kergtranspordivahendite akude eemaldatavuse nõuet, nõudes tööohutuse tagamiseks elemendi taseme asemel mooduli tasemel eemaldatavust tööohutuse tagamiseks. Mooduli asendamine elemendiga vähendab akude ebaõige paigaldamise ohtu, mis võib põhjustada akude rikkeid, termilist läbipõlemist ja tulekahjusid.
Tööstusheite portaali määruse muutmise mõju elus- ja looduskeskkonnale on eeldatavalt neutraalne kuni vähene, kuna muudatus puudutab eeskätt aruandluskorraldust, mitte keskkonnanõuete sisu ega piirväärtusi. Keskkonnakaitse tase ei muutu, tingimusel et liikmesriik kogub vajalikud andmed muul viisil ja täidab oma aruandluskohustused.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Volitatud esindaja määramise kohustuse peatamisel oleks märkimisväärne mõju keskkonnale. Muudatus vähendaks liikmesriikide praktilisi võimalusi tagada piiriüleste ja kolmandate riikide tootjate laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmist, mis suurendaks nn free-rider’ite ehk selliste ettevõtete hulka, kes saavad süsteemist kasu, kuid ei täida kohustusi ega kanna vastavaid kulusid. Selle tulemusel võib vähendada jäätmete liigiti kogumise ja ringlussevõtu tõhusus. Kui kõik turule lastud tooted ei ole kaetud toimiva vastutuse ja rahastusega, suureneb risk, et jäätmed suunatakse segaolmesse või ebaseaduslikesse voogudesse. See omakorda vähendab väärtuslike teiseste toorainete tagasivõttu ja suurendab survet esmastele loodusvaradele. Pikemas perspektiivis seab see ohtu ringmajanduse eesmärkide ja jäätmealaste sihtarvude saavutamise.
3. Keskkonnamõju hindamise kiirendamine
Ettepanekuga ei kaasne mõju elus- ja looduskeskkonnale, sest keskkonnamõju hindamisele esitavaid sisunõudeid ei muudeta ning kavasid, programme ja projekte ei vabastata keskkonnamõju hindamise kohustusest, vaid kiirendatakse keskkonnamõju hindamise menetlusi. Keskkonnamõju hindamise üldine eesmärk on saada teavet kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju kohta ning vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale.
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Ettepanekuga kaasnev mõju elus- ja looduskeskkonnale on kaudne, sest kui direktiivi abil korrastub kehtiv ruumiandmeid puudutav ELi õigusruum, siis muudab see elus- ja looduskeskkonda puudutavate andmete vahendamise protsessi kvaliteetsemaks ja võib tekkida võimalus andmeid paremini ristkasutada.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Keskmise võimsusega põletusseadmete muudatusettepanekute mõju elus- ja looduskeskkonnale on positiivne. Selleks, et lihtsustada üleminekut puhtale energiale ja vähese süsinikusisaldusega tehnoloogiatele, soodustatakse dekarboniseerimist seoses vesiniku kasutamisega kütusena. Paindlikkuse andmine hapnikus põletamise tehnoloogiate heite piirväärtuste vastavuse hindamisele ning uuematele, energiatõhusamatele ja juba rangematele keskkonnanõuetele vastavatele avarii-või varugeneraatorite heite seire teostamise perioodile, toetavad elus- ja looduskeskkonnale positiivset mõju avaldavate tehnoloogiate valikuid. Näiteks kütuses vesiniku suurenedes muutub põlemine „teravamaks“ ehk suureneb põlemistemperatuur ja suurenevad NOx heite kontsentratsioonid. Selleks, et toetada ja soodustada kõrgema vesiniku sisaldusega gaasisegude kasutusele võttu, antakse sellistele kütustele erisus, et neid kütuseid saaks edaspidi kasutada. Erisusele seatakse siiski lisatingimus, mis peab olema täidetud. NOx heite piirväärtuse kohaldamisest tehakse erand, kuid tingimusel, et kui võrreldes võrdluskütusega (maagaasiga) on NOx aastane heitkogus kõrgem, siis kehtivad seadmele maagaasi heite piirnormid ning käitajal tuleb jätkuvalt tagada seadmele kehtestatud maagaasi NOx heite piirväärtust. NOx heite kontsentratsioon suitsugaasis suureneb kõrgema vesiniku sisaldusega gaasisegu kasutamisel, kuid aastane heitkogus sama energiahulga tootmisel on üldjuhul väiksem, kui maagaasi põletamisel, mistõttu on puhtamate ja madala süsinikusisaldusega tehnoloogiate kasutusele võtmine positiivse mõjuga nii elus- kui ka looduskeskkonnale.
Tööstusheite direktiivi muudatuste mõju keskkonnale avaldub peamiselt KKJSi nõuete leevendamisega. Muudatuste keskkonnamõjud on kahetised, kuid Eesti vaates seisneb peamine risk selles, et osa muudatusi võib vähendada süsteemi sisulist kvaliteeti ja usaldusväärsust, kui neid ei tasakaalustata muude kaitsemehhanismidega. KKJSi auditeerimisnõude kaotamine võib vähendada KKJSi reaalse toimimise kontrollitavust. Kui sõltumatu või struktureeritud audit jääb ära, suureneb oht, et KKJS muutub lihtsalt bürokraatlikuks paberitäitmiseks ehk vormiliselt on KKJS küll olemas, kuid tegelikult see ei tuvasta ega paranda piisavalt keskkonnariske ja korduvaid kõrvalekaldeid. See võib kaasa tuua suurema heite- või saastejuhtumite riski. Kemikaalide inventuuri ja riskihindamise nõuete eemaldamine vähendab tõenäosust, et käitis käsitleb ohtlikke aineid süsteemselt ja ennetavalt. Praktikas võib see tähendada, et ohtlike ainete kasutuse ja heidetega seotud riskid jäävad vähem läbipaistvaks, ohtlike ainete asendamist ei kaardistata järjepidevalt ning suureneb risk, et probleemidele reageeritakse tagantjärele, mitte ennetavalt. Keskkonnale võib see avalduda suurema ohu ja madalama ettevaatuspõhimõtte rakendamisena, eriti käitistes, kus ohtlike kemikaalide kasutus on keskne osa käitise tegevusest. KKJSi usalduse nõrgenemine nii avalikkuse kui ka järelevalve vaates on samuti keskkonnarisk. Kui süsteemi tajutakse vähem rangena, võib väheneda motivatsioon teha investeeringuid parendustesse, mis ei ole otseselt loatingimustes kohustuslikud, kuid on olulised heite vähendamiseks ja ressursitõhususeks.
Samas on võimalik, et negatiivne mõju on piiratud, kui praktikas jätkavad paljud käitajad EMAS/ISO 14001 raames auditeerimist ning kemikaalide info kogumine toimub teiste õigusaktide või loatingimuste kaudu. Samas tekib ilma selgete miinimumnõueteta risk, et kaitsetase muutub ebaühtlaseks. Parimate praktikatega ettevõtted jätkavad senist tegevust, kuid osa käitisi võib kasutada võimaldatud leevendusi maksimaalselt ära, mis võib kaasa tuua keskkonnaseisundile mõningase halvenemise.
Mõju majandusele
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse muudatusettepanekutel mõju majandusele ei ole, kuna määruse muudatused uusi kohustusi kaasa ei too. Kergtranspordivahendite akude eemaldatavuse nõudes elemendi asendamine mooduliga võib pigem tootjate kulusid väheneda.
Tööstusheite portaali määruse muutmisel on mõju majandusele positiivne, kuna loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste käitajate halduskoormus väheneb. Väheneb aruandluskohustuse maht vee, energia, toormete ja jäätmete osas. See vähendab otseseid kulusid ja ajakulu.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Volitatud esindaja kohustuse määramise peatamisel oleks negatiive mõju majandusele. Volitatud esindaja kohustuse määramise peatamine moonutaks siseturgu, kuna piiriülesed ja kolmandate riikide tootjad saaksid vältida tootjavastutuse kulusid, samal ajal kui ELi ja Eesti ettevõtjad peavad neid jätkuvalt kandma. See suurendaks ebaausat konkurentsi ja tekitaks olukorra, kus nõuetele vastavad ettevõtted katavad ka mittevastavate tootjate jäätmekäitluse kulud. Laiendatud tootjavastutuse tasudest võib tekkida märkimisväärne puudujääk, mis nõrgestab tootjavastutuse süsteemide finantsilist jätkusuutlikkust. Ebakindlus jõustamise osas vähendab ka investeerimisstiimuleid ringlussevõtu- ja jäätmekäitlustaristusse. Pikemas perspektiivis kahjustab see ELi ettevõtete konkurentsivõimet ja pidurdab ringmajanduse arengut.
3. Keskkonnamõju hindamise kiirendamine
Kuna ettepaneku eesmärk on keskkonnamõju hindamise menetluste kiirendamine, siis muudatusega kiirendatakse kavade ja programmide koostamist ning projektide elluviimist, mis tervikuna omab otsest positiivset mõju majandusele. Määrus ettepanek aitab vähendada ka arendajate halduskoormust.
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Mõju majandusele on kaudne. ELi õigusruumi korrastamisel on mõju riigiasutuste tööle, kuna selle tulemusel ametnike töökoormus väheneb ja ülesanded lihtsustuvad.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatusettepanekute mõju majandusele on üldiselt positiivne. Paindlikkuse andmine toetab üleminekut puhtale energiale ja vähese süsinikusisaldusega tehnoloogiate kasutuselevõttu, mis võib pikemas perspektiivis soodustada investeeringuid uuematesse ja tõhusamatesse seadmetesse. Näiteks “NRG” kategooria varugeneraatorite puhul väheneb mõõtesagedus, mis tähendab ettevõtetele väiksemaid kulusid perioodilistele mõõtmistele.
Kõrgema vesiniku sisaldusega gaasisegude vabastamine NOx heite piirväärtusest seab liikmesriigile täiendava tingimuse. Eestis on heitkoguste hindamise kohustus pandud käitajale. Käitaja tellib teenusena sisse eksperdi, kes aitab tal keskkonnaloa taotlemise protsessis heitkoguseid hinnata. Käesoleva muudatusettepaneku raames tuleb käitajal lisaks gaasisegu heitkoguse hindamisele hinnata ka võrdlusena maagaasi aastaseid heitkoguseid. Kui NOx aastane heitkogus jääb alla poole maagaasi põletamisest samas seadmes eralduva NOx heitkoguse, siis piirväärtus ei kohaldu. Juhul, kui heitkogus ületab maagaasi põletamisel samas seadmes tekkivaid aastaseid heitkoguseid, tuleb käitajal loa taotlemise protsessis anda hinnang maagaasi piirväärtustele vastavuse osas ning tõendada piirväärtustele vastavust läbi perioodiliste mõõtmiste. Käesolev muudatus toob ettevõtetele kaasa täiendava hinnangu vajaduse, tõendamaks, kas kasutatava vesinikurikka gaasikütuse NOx aastased heitkogused on suuremad või väiksemad võrdluskütusega. Kuna vesinikurikaste kütuste kasutamine on Eestis pigem erandlik, siis käesolev muudatusettepanek ei oma olulist mõju majandusele. Kuid kuna tegemist on tulevikutehnoloogiate soodustamisega, siis ei ole välistatud, et mõju Eesti majandusele ajas suureneb.
Tööstusheite direktiivi muudatuste mõjud avalduvad peamiselt KKJSi kohustuse lihtsustamise läbi. Muudatuste majandusmõju ettevõtetele on üldiselt positiivne, kuna väheneb KKJSi rakendamisega seotud halduskoormus ning kulud, mille toovad kaasa pikem rakendamisaeg. Ettevõtete halduskoormus väheneb ka auditeerimiskohustuse kaotamise läbi. See loob ettevõtetele parema võimaluse suunata ressursse sisulistesse investeeringutesse, nagu heite vähendamine ja ressursitõhusus.
Kui lihtsustamine toob kaasa nõuete ebaühtlast rakendamist siseriiklikult või isegi liikmesriikide vahel, siis kannatavad võrdsed konkurentsitingimused. Hetkel rakendavad Eestis kompleksloaga käitistest üle poolte auditeeritud KKJSi (ligi 60% kompleksloa ning KKJSi kohustusega käitistest), mis tagab selle, et nende KKJSi nõuetekohasust ei ole vaja loa andjal enam täiendavalt kontrollida. Need, kes ei oma auditeeritud KKJSi peavad selle nõuetekohasust tõestama loa andjale, mis toob kaasa täiendava töökoormuse ning rahalised kulud tööjõu osas nii ettevõttele tõestamiseks kui loa andjale kontrollimiseks. Selgelt kujundatud üleminekusäte KKJSi rakendamiseks 2030. aastaks aitab vältida liigse koormuse kontsentreerumist lähiaastatesse.

Mõju regionaalarengule
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse muudatusettepanekutel mõju regionaalarengule ei ole, kuna muudatused uusi kohustusi kaasa ei too.
Tööstusheite portaali määruse muutmise mõju regionaalarengule on pigem positiivne, arvestades et loomakasvatus ja vesiviljelus on olulised maapiirkondade tööandjad. Halduskoormuse vähenemine toetab nende sektorite konkurentsivõimet ja aitab säilitada majandustegevust piirkondades, kus alternatiivseid tegevusvõimalusi on vähem.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Volitatud esindaja määramise kohustuse peatamisel võib olla negatiivne mõju regionaalarengule, kuna laiendatud tootjavastutuse süsteemide finantsiline nõrgenemine vähendab investeerimisvõimekust jäätmete kogumise ja ringlussevõtu taristusse üle Eesti. Muudatus võib süvendada regionaalseid erinevusi jäätmehoolduse tasemes ja ringmajanduse võimalustes.
3. Keskkonnamõju hindamiste kiirendamine
Kuna määruse eesmärk on keskkonnamõju hindamise menetluste kiirendamine, siis seeläbi kiirendatakse kavade ja programmide koostamist ning projektide elluviimist, mis tervikuna omab positiivset mõju regionaalarengule.
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Mõju regionaalarengule on kaudne. Kui ELi ruumiandmete metaandmete standardite osas tekib suurem selgus, siis lihtsustab see ruumiandmetega tegelevate üksuste tööd, kas siis avalikus või erasektoris, kas riigi või regionaalse tasandil.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatusettepanekutel on pikemas perspektiivis positiivne mõju regionaalarengule, kuna puhtamale energiale ülemineku ja vähese süsinikuheitega tehnoloogiate kasutuselevõtt parandab õhukvaliteeti, elukeskkonda ning võib soodustada piirkondlikke investeeringuid ja tööhõivet.
Tööstusheite direktiivi muudatustel puuduvad olulised mõjud regionaalarengule.
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse muudatusettepanekutel mõju riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse asutustele ei ole, kuna muudatused uusi kohustusi kaasa ei too.
Tööstusheite portaali määruse muutmisel on mõõdukas mõju riigiasutustele. Kui riik otsustab andmed koguda keskselt või olemasolevate registrite kaudu, võib see suurendada halduskoormust andmete koondamisel, kuid võimaldab samas protsesse ühtlustada ja automatiseerida. Otsest mõju riigi tuludele ei kaasne ning võimalikud kulud sõltuvad andmekogumise korraldusest, kuid eelduslikult on need piiratud mahus võrreldes ettevõtjate halduskoormuse vähenemisega.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine suurendaks riigiasutuste halduskoormust, kuna piiriüleste tootjate suhtes puuduks selge menetlusosaline, kelle kaudu tagada registreerimine, aruandlus ja sanktsioonide kohaldamine. Piiriülesed järelevalvemenetlused muutuksid ajamahukamaks ja kulukamaks, eriti kolmandate riikide ettevõtjate puhul, kus täitemenetlus on praktiliselt raskesti teostatav. Kui tootjavastutustasusid ei laeku täies mahus, võib osa jäätmekäitluse kuludest kanduda kaudselt tarbijale ja ka kohalikele omavalitsustele või riigile, eelkõige kogumisvõrgustiku tagamisel.
3. Keskkonnamõju hindamise kiirendamine
Eesti süsteemis on erinevad asutused, kes koostavad KSH direktiivi käsitlusalas olevaid kavasid ja programme (nt ministeeriumid koostavad valdkondade arengukavasid, kohalikud omavalitsused ruumilisi planeeringuid). Samuti täidavad erinevad asutused KMH direktiivi käsitlusalas olevate projektide tegevuslubade andmist (nt keskkonnakaitselubade puhul on otsustajaks Keskkonnaamet, ehituslubade puhul üldjuhul kohalikud omavalitsused).
Võrreldes kehtiva süsteemiga oleks määruse järgselt oluliseks erinevuseks see, et määrusega nõutav keskkonnaalane ühtne kontaktpunkt (kes vastutab kõikide määruses toodud keskkonnamõju hindamise aspektide hõlbustamise ja koordineerimise eest) oleks arendaja jaoks ainsaks kontaktpunktiks. Kehtivas süsteemis suhtleb arendaja kõikide vajalike asutustega (tegevuslubade andjad, kavade ja programmide koostajad). Määrus nõuab, et liikmesriigid loovad kõikide keskkonnamõju hindamises osalevate pädevate asutuste seas strateegilisel ja projektide tasanditel sobivad koordineerimise ning koostöö mehhanismid. Eestis on nn Natura hindamine juba integreeritud KMH/KSH menetlustesse, kuid määrus nõuab nt KSH ja KMH menetluslike etappide ühendamist (praeguses regulatsioonis toimuvad KSH ja KMH eraldi menetlustena). Samuti nähakse ette tähtajad erinevate KMH/KSH menetluste sisestele etappidele ning seonduvate menetlustoimingute läbiviimisele: kui KMH direktiiv juba sisaldab teatud tähtaegasid, siis eelkõige lisanduvad tähtajad KSH direktiivi kontekstis.
Kokkuvõttes on määruse rakendamiseks vajalik kehtiva keskkonnamõju hindamise süsteemi ülesehituse ja halduspraktika vähemalt osaline muutmine (nt asutuste ülesannete ülevaatamine või määramine, menetluste suurem koordineerimine). Seetõttu võib asutuste korraldusele ning ülesannetele kaasneda oluline mõju. Samuti võib selliste muudatustega kaasneda asutustele kulusid (nt täiendavate ülesannete lisandumine). Laiemas kontekstis võiks tulusid eeldada kiiremate menetluste läbiviimisest ning dubleerimiste vähendamisest.
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste tööle on kaudne. ELi õigusruumi korrastamisel on mõju riigiasutuste tööle. Kuna direktiivi muutmise tulemusel ametnike töökoormus väheneb ja ülesanded lihtsustuvad, siis jääb ametnikel aega tegeleda teiste oluliste ülesannetega. Siiski võib esialgu muudatuste jõustamine luua lisakohustusi, näiteks kehtiva õiguse muutmine või tehniliste lahenduste kooskõlasse viimine.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatusettepanekud lihtsustavad regulatsiooni ja mõjutavad halduskoormust. Näiteks mõõtmissageduse vähendamine uutele piirväärtustele vastavate varugeneraatorite puhul vähendab halduskoormust olukordades, kus rangemate nõuete täitmine ei anna täiendavat keskkonna- ega tervisekaitselist kasu. Vesinikurikaste gaasisegude vabastamine täiendava tingimusega võib suurendada pädeva asutuse töökoormust, kuna täiendavat tingimust on vaja kontrollida. Kaudne mõju riigiasutustele seisneb vajaduses muudatused üle võtta Eesti õigusesse ja muuta need osaks Eesti õigussüsteemist. Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub.
Tööstusheite direktiivi KKJSi nõuete leevendamine mõjutab otseselt Keskkonnaameti töökorraldust, töömahtu ja ressursivajadust. Kuigi osa muudatusi vähendab ettevõtjate otsest halduskoormust, kandub oluline osa sisulisest hindamis- ja kontrollikohustusest üle Keskkonnaametile, ehk loa andjale ja järelevalveasutusele. Eeskätt tähendab KKJSi auditeerimiskohustuse kaotamine, et Keskkonnaamet peab ise välja arendama täiendava võimekuse auditeerimata süsteemide sisuliseks hindamiseks. Kui varem andis sõltumatu audit teatava kvaliteedi- ja usaldusgarantii, siis selle puudumisel tuleb ametil hinnata süsteemide toimivust detailsemalt ning süvendatumalt loa andmise, loa muutmise ja järelevalve käigus. See eeldab:
• uute sisemiste hindamismetoodikate ja juhendmaterjalide väljatöötamist;
• ametnike täiendkoolitamist KKJSi sisulise vastavuse hindamiseks;
• senisest tihedamat suhtlust ettevõtjatega puuduste kõrvaldamiseks.
Praktikas toob see kaasa komplekslubade menetluste pikenemise, kuna KKJSi elementide vastavuse kontroll ei ole enam osaliselt delegeeritud auditeerijale, vaid toimub täielikult haldusmenetluse raames. See mõjutab otseselt menetlustähtaegadest kinnipidamist ning võib vähendada Keskkonnaameti suutlikkust menetleda teisi lubasid või arendustegevusi samaaegselt. Kui lisaks kaotatakse ohtlike ainete inventuuri ja riskihindamise nõue KKJSis, suureneb kemikaalidega seotud riskide hindamise koormus loa andmisel ja järelevalves. Ilma struktureeritud ja auditeeritud inventuurita peab Keskkonnaamet iga loa menetluse käigus iseseisvalt rohkem süvitsi hindama kemikaalikasutuse vastavust ning riske, mis kasvatab menetlus- ja kontrollikoormust ning suurendab vajadust erialase kompetentsi järele.
Kokkuvõttes võib muudatuste tulemusena:
• suureneda Keskkonnaameti töökoormus nii kompleksloa menetlemisel kui ka järelevalves;
• pikeneda komplekslubade andmise ja muutmise menetlused;
• tekkida vajadus täiendava personali järele, kes tegeleks KKJSide sisulise hindamise ja järelevalvega;
• kasvada koolitus- ja arenduskulud.
Arvestades juba praegu kasvavat töömahtu tööstusheite direktiivi muudatuste rakendamisel, on realistlik hinnang, et KKJSide nõuete leevendamisega kaasneva kontrollikoormuse katmiseks on vaja eraldada mitme täiendava täistööajaga ametniku ressurss. Vastasel juhul tekib oht, et menetluste kvaliteet või kiirus kannatab. Tulude osas ei ole otsest positiivset mõju ette näha. Vastupidi, riigile võivad kaasneda täiendavad personalikulud ja halduskulud. Kuigi ettevõtjate otsene kulukoormus võib väheneda, ei tähenda see riigile automaatselt kulude kokkuhoidu, vaid pigem toimub kulude ümberjaotus erasektorilt haldusorganile.
Mõju riigirahandusele
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse muudatustel ei ole otsest mõju riigirahandusele, muudatused ei too kaasa uusi kohustusi.
Tööstusheite portaali määruse muutmise mõju riigirahandusele sõltub kas ja millises ulatuses tuleb arendada või kohandada riiklikke andmekogumissüsteeme. Eelduslikult on rahaline mõju piiratud mahuga ning on proportsionaalne halduskoormuse vähenemisega ettevõtjate jaoks.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Muudatusel ei ole otsest mõju riigirahandusele, kuna laiendatud tootjavastutuse süsteemid on üles ehitatud tootjate rahastusele ning ei sõltu otseselt riigieelarvelistest vahenditest. Riigi roll piirdub järelevalve ja regulatiivsete ülesannetega, mille rahastamine toimub kehtivate eelarveraamide kaudu.
3. Keskkonnamõju hindamise kiirendamine
Ettepanek nõuab, et liikmesriigid peavad tagama keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise teabe ja aruannete, seonduvate otsuste ning seire tulemuste avaliku kättesaadavuse keskses veebiportaalis. Pikemas perspektiivis peavad need menetlused olema täielikult digitaliseeritud ning võimaldama asutuste valduses olevate andmete ja dokumentatsiooni ristkasutamist. Kuigi Eestis on keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetlustes kasutusel digitaalsed lahendused (sh keskkonnaotsuste infosüsteem KOTKAS), ei moodusta need veel ühtset keskset GIS-põhist täisdigitaalset veebiportaali määruse tähenduses. Seega tuleb määruse rakendamiseks (digilahenduste väljatöötamiseks) arvestada märkimisväärsete arendus- ja rakendamiskuludega.
Määrusega kavandatavad muudatused võivad tuua kaasa täiendavaid kulutusi riigi rahandusele seoses keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomise või määramisega, seda ka digitaalse kontaktpunkti korral. Tõenäoliselt on kulud suuremad olukorras, kui luua täiesti uue kontaktpunkti põhine lähenemine; soodsam lahendus oleks olemasolevast süsteemist lähtumine (nt olemasolevale asutusele ülesannete lisamine või nende ülevaatamine; digitaalse kontaktpunkti korral olemasolevate infosüsteemide kasutamine). Samuti võivad kaasneda kulud seoses keskkonnamõju hindamise menetluses osalevate asutuste pädevuse tõstmisega (nt muudatuste järgsed koolitused).
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Mõju riigirahandusele on kaudne. ELi õigusruumi korrastamisel on mõju riigiasutuste tööle. Kuna direktiivi muutmise tulemusel ametnike töökoormus väheneb ja ülesanded lihtsustuvad, siis jääb ametnikel aega tegeleda muude oluliste ülesannetega. Siiski võib esialgu muudatuste jõustamine luua lisakohustusi, näiteks kehtiva õiguse muutmine või tehniliste lahenduste kooskõlla viimine.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatusettepanekutel otsene mõju riigirahandusele puudub. Muudatused on lihtsustavad ning ei too kaasa täiendavaid otseseid kulusid ega tulusid riigieelarvele. Kaudselt võib muudatusettepanekutel olla positiivne mõju riigirahandusele, kuna puhtamale energiale ülemineku ja vähese süsinikuheitega tehnoloogiate kasutuselevõtu soodustamine parandab õhukvaliteeti ja elukeskkonda, mis pikemas perspektiivis vähendab tervishoiukulutusi.
Tööstusheite direktiivi muudatused toovad kaasa täiendavad kulutused riigirahandusele Keskkonnaameti pädevuse ning ressurssi tõstmiseks, et tulla toime komplekslubade haldamise ning järelevalvega KKJSi nõuetele vastavuse tõendamisel ning kontrollimisel. Kuna KKJSi rakendamise nõue kohaldub alles 2030. aastast, siis ei ole hetkel ette näha, milline on täpne kulu nimetatud nõuete tõendamiseks ning kontrollimiseks. Hetkel rakendab ligi 60 % kompleksloa kohustusega käitistest auditeeritud KKJSi, mis tähendab et ülejäänud 40 % käitistest võib 2030. aastaks samuti üle minna auditeeritud KKJSile, mis vähendab tunduvalt mainitud kulusid. Teisest küljest võib KKJSi auditeerimiskohustusest loobumine viia selleni, et osad nendest 60% käitistest loobuvad samuti oma KKJSi auditeerimisest, mis tõstab eelnevalt mainitud kulusid veelgi.

Eesti seisukohad ja –nende põhjendused
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine

1.1. Eesti toetab patarei- ja akumääruses tootja definitsiooni parandamist seoses viitega kaugmüügile, et tagada õigusselgus. Samuti toetame kooskõlas ohtlike ainete klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist käsitleva määrusega väga ohtlike ainete mõiste lisamist ning kergtranspordivahendite akude eemaldamise nõude muutmist viisil, et edaspidi on tööohutuse tagamiseks nõutav akude mooduli tasemel eemaldatavus. Toetame tööstusheite portaali muudatustega ette nähtud paindlikkust loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitistega käitajate aruandluse lihtsustamiseks.
Selgitus: Patarei- ja akumääruse muudatused on täpsustava iseloomuga ega too kaasa uusi kohustusi ettevõtjatele ega liikmesriikidele. Eesti toetab patarei- ja akumääruses tootja definitsiooni täpsustamist ning leiab, et muudatus aitab tagada õigusselguse ja ühtse tõlgenduse tootjavastutuse kohaldamisel. Eesti toetab ka väga ohtlike ainete mõiste lisamist kooskõlas CLP määrusega ning leiab, et see tagab parema kooskõla kemikaaliõigusega ja suurendab õiguskindlust. Samuti toetab Eesti kergtranspordivahendite akude eemaldatavuse nõude muutmist mooduli tasemele ning leiab, et see parandab tööohutust, vähendades tehnilisi ja tuleohutusriske, säilitades samas ringlussevõtu võimalused.
Eesti toetab tööstusheite portaali muudatustega ette nähtud paindlikkust, kuna see võimaldab vähendada loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste käitajate halduskoormust ilma keskkonnakaitse taset alandamata. Muudatus puudutab eeskätt aruandluse korraldust, mitte keskkonnanõuete sisu ega piirväärtusi. Käitiste vabastamine vee, energia ja asjakohaste toormete kasutuse raporteerimisest ning võimalus, et liikmesriik määrab tahtliku heite kogused käitajate nimel, aitab vähendada ettevõtjate administratiivset koormust. Samal ajal säilib meil vastutus ja võimalus koguda vajalikud andmed muude olemasolevate registrite kaudu, et täita ELi aruandluskohustused.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine

2.1. Eesti leiab, et volitatud esindaja määramise kohustuse peatamise ettepanekut tuleb käsitleda ringmajanduse määruse ettepanekus. Enne volitatud esindaja määramise kohustuse peatamist tuleb hinnata selle mõju kogu laiendatud tootjavastutuse süsteemi toimimisele.
Selgitus: Eesti leiab, et volitatud esindaja kohustuse peatamisega seotud mõjud tuleb põhjalikult analüüsida ning küsimust käsitleda terviklikult tulevase ringmajanduse õigusakti raames. Selline lähenemine võimaldab hinnata lihtsustamise tegelikku mõju jõustamisele, halduskoormusele ja konkurentsile ning siduda võimalikud muudatused süsteemsete ja toimivate lahendustega.
Komisjoni ettepanek volitatud esindaja kohustuse peatamiseks ei ole toetatud mõjude analüüsiga, mis hindaks selle mõju jõustamisele, halduskoormusele, konkurentsile ja EPR süsteemide rahastamisele. Arvestades, et komisjon on ise teatanud kavatsusest käsitleda EPRi terviklikult tulevases ringmajanduse õigusaktis, tuleb volitatud esindaja küsimust arutada just selles raamistikus. See võimaldab siduda võimalikud lihtsustused süsteemsete lahendustega ning vältida ajutisi ja riskantseid samme, mis nõrgestavad EPR-süsteemide usaldusväärsust ja toimivust.
2.2. Eesti leiab, et volitatud esindaja määramise kohustust ei saa peatada ilma asendusmehhanismideta, nagu näiteks tootja selge õiguslik vastutus täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi kõigis sihtriikides, liikmesriikide vaheline kohustuslik halduskoostöö, tootjavastutusorganisatsioonide kaudu kohustuste täitmine ning EL-ülene või liidestatud tootjavastutusregister, mis tagavad laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise. Volitatud esindaja määramise kohustuse võib peatada üksnes juhul, kui on olemas toimivad ja siduvad asendusmehhanismid, mis võimaldavad tagada laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise ka piiriülese kaubanduse ja e-kaubanduse puhul.
Selgitus: Euroopa Liidu laiendatud tootjavastutuse (EPR) regulatsioonid kohustavad hetkel tootjal, kes laseb majandus- või kutsetegevuse korras oma tooteid teise Euroopa Liidu liikmesriigi turule, kus tal puudub asukoht, määrata selles liikmesriigis elu- või asukohta omava füüsilisest või juriidilisest isikust volitatud esindaja.
Laiendatud tootjavastutuse regulatsioonide kohaselt vastutab volitatud esindaja tootja kohustuste täitmise eest selles liikmesriigis, kus tootjal asukohta ei ole. Volitatud esindaja määramine võimaldab tootjal lihtsamini täita tootja laiendatud vastutuse kohustusi, st tootja registreerimist, tootjavastutusorganisatsioonidega lepingu sõlmimist ja registrisse aruande esitamist. Volitatud esindaja võimaldab siseturu tõrgeteta toimimist.
Kehtiv õigusraamistik, mis kohustab teises liikmesriigis või kolmandas riigis asuvaid tootjaid määrama volitatud esindaja lõpptarbija asukohariigis, on praktikas üks kesksemaid ja toimivamaid mehhanisme laiendatud tootjavastutuse kohustuste tegelikuks jõustamiseks. See kohustus võimaldab vältida laiendatud tootjavastutuse kohustustest kõrvalehoidmist ning tagab, et tootjad panustavad finantsiliselt jäätmekäitluse kulude katmisesse vastavalt “saastaja maksab” põhimõttele. Volitatud esindaja loob liikmesriigis õiguslikult vastutava kontaktpunkti, mille kaudu on võimalik tagada registreerimine, aruandlus, tasude laekumine ning vajadusel haldus- ja sanktsioonimenetluste läbiviimine. Ilma selge ja võrdselt siduva asendusmehhanismita ei ole liikmesriikidel võimalik piiriüleselt ja kolmandatest riikidest pärit tootjate EPR-kohustuste täitmist tõhusalt tagada.
Volitatud esindaja kohustuste peatamine enne toimivate asendusmehhanismide loomist kahjustab oluliselt laiendatud tootjavastutuse süsteemide ja siseturu toimivust, jõustatavust ning võitlust ebaausa konkurentsiga ning seab ohtu jäätmete liigiti kogumise ja töötluse kulude katmise. Volitatud esindaja kohustuse peatamine looks selge seadusliku lünga laiendatud tootjavastutuse süsteemi jõustamisel, eriti piiriülese kaubanduse ja e-kaubanduse kontekstis. Ilma volitatud esindajata muutub EPR-süsteem paljuski de facto vabatahtlikuks ning annab mittevastavatele tootjatele konkurentsieelise. Selle tulemusel nihkuvad jäätmekäitluse kulud nõuetele vastavatele tootjatele ja tarbijatele, kahjustades ausat konkurentsi ning seades ohtu jäätmete liigiti kogumise, transpordi ja töötlemise rahastamise.
On mõistetav ja põhjendatud soov vähendada halduskoormust, kuid olemasolevate alternatiivide juures ei ole volitatud esindaja kohustuste peatamine vastutustundlik. Hetkel lihtsustamise ettepanekus peatatakse volitatud esindaja määramise kohustus, aga ei pakuta jõustamise mehhanisme. Täna puuduvad praktikas muud siduvad ja võrdselt jõustatavad mehhanismid, mis võimaldaksid liikmesriikide tagada piiriüleste ja kolmandate riikide tootjate laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise. Paljudes olemasolevates laiendatud tootjavastutuse skeemides toovad piiriülesed mittevastavad tootjad kaasa kümnete miljonite eurode suuruse rahalise puudujäägi aastas.
Volitatud esindaja kohustuse võib peatada, kui on olemas toimivad ja siduvad jõustamismehhanismid. Eesti leiab, et volitatud esindaja kohustust saab kaaluda vaid juhul, kui samaaegselt kehtestatakse võrdselt siduvad ja praktikas toimivad alternatiivsed mehhanismid. Sellisteks mehhanismideks võivad olla näiteks selge õiguslik vastutus tootjale täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi kõigis sihtriikides (nt allpool kirjeldatud Soome mudel) koos kohustusliku ja horisontaalse liikmesriikide vahelise halduskoostööga (WEEE direktiivi artikli 18 eeskujul).
Üheks asendusmehhanismiks oleks jäätmete raamdirektiivis sätestada selge kohustus tootjale tagada laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmine kõigis liikmesriigis, kus ta tooteid turule laseb. Eesti peab heaks näiteks Soome lähenemist, kus seaduses on sätestatud, et liikmesriigis asuv tootja vastutab laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise eest kõigis liikmesriigis, kus ta tooteid turule laseb.
Lisaks Soome lähenemisele peaks jäätmete raamdirektiivis sätestama kohustuse liikmesriikide vahelisele koostööle laiendatud tootjavastutuse jõustamise osas. Siin saab tuua heaks näiteks WEEE direktiivi artiklis 18, kus sätestatakse, et liikmesriikide pädevad asutused peavad tegema omavahel koostööd laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise tagamiseks. Ilma siduva koostöökohustuseta tekib risk, et lihtsustamine nõrgestab EPRi süsteemide jõustatavust ja suurendab free-rider'ite osakaalu.
Kaaluda võiks ka volitatud esindaja asendamist liikmesriigis asuva tootjate ühendusega lepingu olemasolul. Ehk tootja, kes on sõlminud tegutsevas liikmesriigis laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmiseks lepingu tootjate ühendusega, on vabastatud volitatud esindaja määramise kohustustest. Eestis meil selline lähenemine juba toimib ning selline lähenemine vähendab oluliselt tootja halduskoormust. Probleemtooteregistris oli 2025. aasta detsembri seisuga 1050 kodumajapidamise elektri-ja elektroonikaseadmete tootjat, neist 1032-l tootjal oli leping tootjavastutusorganisatsiooniga. Probleemtooteregistris oli 2025. aasta detsembri seisuga 363 patareide ja aku tootjat, neist 324-l tootjal oli leping tootjavastutusorganisatsiooniga.
Lisaks võimaldaks ettevõtte halduskoormust vähendada EL-ülene laiendatud tootjavastutuseregister (nn one-stop-shop), mis tagab tootjatele mugava ja kiire andmete esitamise, tuvastatavuse, andmete kvaliteedi ja järelevalve.
2.3. Kolmandates riikides asuvate tootjate puhul peab volitatud esindaja määramise kohustus jääma Euroopa Liidu üleselt kohustuslikuks. E-kaubanduse laiendatud tootjavastutuse rakendamiseks on vaja harmoniseeritud ja Euroopa Liidu-üleseid lahendusi.
Selgitus: Kolmandates riikides asuvate tootjate puhul peab volitatud esindaja kohustus jääma Euroopa Liidu üleselt kohustuslikuks. Tegemist on praegu ainsa toimiva ja jõustatava mehhanismiga, mis võimaldab tagada nende tootjate EPR-kohustuste täitmist ning rakendada järelevalve- ja sanktsioonimeetmeid. Ilma ELis asuva õiguslikult vastutava isikuta on haldus- ja sanktsioonimenetluste läbiviimine äärmiselt keeruline või praktiliselt võimatu.
Paljudes olemasolevates laiendatud tootjavastutuse skeemides toovad piiriülesed mittevastavad tootjad ehk nn free-rider'id kaasa kümnete miljonite eurode suuruse rahalise puudujäägi aastas. Volitatud esindaja vabatahtlikuks muutmine kolmandate riikide tootjatele suurendaks oluliselt free-rider’ite hulka ning kahjustaks siseturu toimimist ja konkurentsi. Eunomia ja OECD 2019. aastal koostatud aruandest7 selgub, et Euroopas müüdi 20–30% elektri- ja elektroonikaseadmeid e-kaubanduse kaudu. Samast aruandest selgub, et ligikaudu 10% e-kauplejatest, kes müüs hinnanguliselt 5–10% elektri- ja elektroonikaseadmeid internetiturust, ei täitnud laiendatud tootjavastutuse nõudeid. Aruandes on hinnatud, et igal aastal jääb Euroopas 460 000–920 000 tonni turuleviidud kaupu tootjavastutuse alt katmata, mis toob kaasa kümneid kuni sadu miljoneid eurosid kahju.
Eesti E-Kaubanduse Liidu ülevaate kohaselt tellivad eestlased pakiautomaatidesse ca 18 miljonit pakki, sellest 65% Eestist ja 35% piiriüleselt. Piiriülesest mahust tuleb 80% otse Hiinast. Eesti seisukoht Euroopa Liidu tollireformi ettepaneku artikkel 18 kohta seletuskirjast selgub, e-kaubanduse mahud on kasvanud 10-kordselt alates 2025. aasta suvest. Antud seletuskirjas on toodud, et 2025. aasta esimesel poolaastal deklareeriti 650 496 posti- ja kullerisaadetist. Seletuskirjast selgub, et posti- ja kullersaadetiste deklaratsioonide maht ei näita siiski tarbijate poolt kolmandatest riikidest Eestisse tellitud kaupade koguarvu, vaid ainult seda osa, mille tollivormistus tehti Eestis. See moodustab ligikaudu 20% kolmandatest riikidest tellitud väikesaadetiste mahust. Valdava osa ehk ligikaudu 80% puhul tehakse tollivormistus teises ELi riigis.
Paljudes liikmesriikides, sh Eestis on probleeme e-kauplejate laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmisega, mistõttu peaks lähenema probleemile EL üleselt. EL liikmesriigid Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Rumeenia, Hispaania ja Rootsi tegid 19. märtsil 2025 ettepaneku lisada jäätmete raamdirektiivi konkreetsemad kohustused digiplatvormidele laiendatud tootjavastutust puudutavas, kuid kuna ettepanek tehti jäätmete raamdirektiivi läbirääkimiste liiga hilises etapis, lubas komisjon uue ringmajanduse määruse algatusega lahendada ka e-kaubandusega seotud probleemi.
2.4. Eesti toetab ettepaneku eesmärki vähendada laiendatud tootjavastutuse aruandluse sagedusega seotud halduskoomust ning peab aruandluse esitamise sageduse ühtlustamist maksimaalselt ühe korrani aastas mõistlikuks. Samas peab regulatsioon võimaldama reaalajamajanduse ja digilahenduste kasutuselevõttu, mistõttu tuleb lubada erandeid olukorras, kus andmed liiguvad ettevõtte ja registrite vahel automaatselt. Eesti ei toeta tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide vaheliste lepinguliste suhete reguleerimist Euroopa Liidu tasandil, kuna tegemist on eraõiguslike suhetega.
Selgitus: Paketis tehakse ettepanek piirata tootjate aruandluskohustuse esitamise sagedust riigile maksimaalselt ühe korrani aastas, kuid see ei arvesta tänases sõnastuses uudsete lahenduste arenguga nagu reaalajamajandus ja digilahendused. Eesti toetab jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 1 punkti (c) muudatust, mille kohaselt võib liikmesriik nõuda laiendatud tootjavastutuse aruande esitamist maksimaalselt üks kord iga 12 kuu jooksul, iga eelneva täisaasta kohta. Eesti toetab aruandlussageduse ühtlustamist kuni ühe korrani aastas kui mõistlikku ja proportsionaalset halduskoormuse vähendamise meedet, tingimusel, et see ei toimu laiendatud tootjavastutuse süsteemide läbipaistvuse, jõustatavuse ega „saastaja maksab“ põhimõtte arvelt.
Euroopa Komisjoni ühtse turu jõustamise töörühma (SMET) protsessi raames koostatud nn Terrible Ten soojuskaart ehk heatmap viitab samuti sellele, et mitmekordsed aruandlus- ja haldusnõuded laiendatud tootjavastutuse skeemides võivad kujutada endast siseturu tõket, eriti piiriüleselt tegutsevate ettevõtjate jaoks. Antud soojuskaart visualiseerib kümmet kõige olulisemat EL siseturu takistust või puudujääki liikmesriikides, kasutades värviskaalat nende tõsiduse ja mõju näitamiseks. Heatmapis hinnatakse probleemseks eelkõige olukordi, kus ettevõtjad peavad sama skeemi raames esitama aruandeid mitu korda aastas. Seetõttu toetab Eesti aruandlussageduse ühtlustamist kuni ühe korrani aastas, mis aitab vähendada ettevõtjate halduskoormust ja parandada siseturu toimimist.
Samas ei arvesta ettepaneku tänane sõnastus piisavalt reaalajamajanduse ja digilahenduste arenguga. Regulatsioon peaks võimaldama olukordi, kus andmed liiguvad ettevõtete ja registrite vahel automaatselt. Sellisel juhul ei tohiks sagedasemat andmete edastamist käsitada täiendava aruandlusena, kui see ei suurenda ettevõtjate halduskoormust. Digilahendused võivad parandada andmete kvaliteeti, vähendada käsitsi aruandlust ning tugevdada järelevalvet.
Samuti peab meede olema seotud laiemate lahendustega laiendatud tootjavastutuse andmete kvaliteedi ja kasutatavuse parandamiseks Euroopa Liidus. Registrisse esitatavad andmed peavad olema piisavad, võrreldavad ja usaldusväärsed, et võimaldada liikmesriikidel kontrollida tootjate kohustuste täitmist, sealhulgas turule lastud toodete koguseid ning nendest tekkivate jäätmete kogumist ja käitlemist.
Eestis tuleb ettevõttel pidada arvestust iga laiendatud tootjavastutuse valdkonna kohta ja esitada kord aastas aruanne riiklikule registrile. Eestis on hetkel kaks laiendatud tootjavastutuse alla kuuluvate toodete registrit. Need on pakendiregister (PAKIS) ja probleemtooteregister (PROTO). Pakendiregistrisse ja probleemtooteregistrisse esitatakse aruanded üks kord aastas. Pakendite kogused esitatakse Eestis pakendiregistrisse ja elektri- ja elektroonikaseadmete ja akude kogused probleemtooteregistrisse. Kui kohustusi täidetakse kollektiivselt, ehk leping on tootjavastutusorganisatsiooniga, siis esitatakse aruanne tootjavastutusorganisatsioonile ja nemad esitavad aruande registrisse. Kui tootja täidab individuaalselt, siis tuleb tal ise esitada aruanne riiklikule registrile.
Eesti leiab, et ühtlustatud aruandlussagedus peaks olema osa laiemast ja süsteemsest lähenemisest laiendatud tootjavastutuse andmete haldamisele. Selleks tuleb paralleelselt arendada liikmesriikide registrite koostalitlusvõimet ning liikuda EL-ülese laiendatud tootjavastutuse registri või nn one-stop-shop lahenduse suunas, mis võimaldaks tootjatel esitada andmeid ühes kohas ning pädevatel asutustel andmeid tõhusalt kasutada järelevalve ja jõustamise eesmärgil.
Eesti rõhutab, et EPR-registrite ja aruandluse arendamine peab olema tihedalt seotud reaalajamajanduse ja digilahenduste kasutuselevõtuga. Reaalajamajandus tähendab andmete automaatset ja võimalikult ajakohast liikumist ettevõtete ja registrite vahel, vähendades käsitsi aruandlust ja dubleerimist. Selline lähenemine võimaldab teha EPR-kohustuste täitmise kontrolli tõhusamaks ning toetab ka veebiplatvormide ja järelevalveasutuste võimet teha reaalajas vastavuskontrolle, eelkõige piiriüleses ja e-kaubanduse kontekstis. Eesti rõhutab, et rohkem andmeid ei tähenda tingimata rohkem aruandlust. Kui digilahendused ja registrid on üles ehitatud läbimõeldult, on võimalik koguda rohkem ja kvaliteetsemaid andmeid automaatselt, ilma et ettevõtjatele lisanduks täiendav halduskoormus. Nutikalt rakendatud reaalajamajanduse lahendused võimaldavad vähendada aruandluse sagedust, parandada andmete kvaliteeti ning samal ajal tugevdada järelevalvet ja EPR-süsteemide usaldusväärsust.
Eesti ei toeta tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide vaheliste lepinguliste suhete reguleerimist Euroopa Liidu tasandil. Tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide vahelised lepingud on oma olemuselt eraõiguslikud suhted ning nende tingimused peaksid jääma liikmesriikide või turuosaliste endi korraldada. Euroopa Liidu tasandil tuleks keskenduda laiendatud tootjavastutuse süsteemide üldiste põhimõtete ja eesmärkide sätestamisele, mitte lepinguliste detailide reguleerimisele.

3. Ettepanek määruseks, millega kiirendatakse keskkonnamõju hindamisi

3.1. Eesti ei toeta, et määruses ettenähtud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomine või määramine on kohustuslik.
Selgitus: Määruse artikli 3 kohaselt peavad liikmesriigid looma või määrama keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti, kes vastutab kõikide määruses toodud keskkonnamõju hindamise aspektide hõlbustamise ja koordineerimise eest, sh asjakohase dokumentatsiooni ja teabe esitamisel. Tegemist oleks arendaja jaoks ainsa kontaktpunktiga. Juhul kui muu EL või riigisisese õiguse alusel on juba määratud ühtne kontaktpunkt üldise tegevuslubade taotlemise ja menetlemise protsessi jaoks, siis sama kontaktpunkt täidaks ka määruse kohase keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti funktsiooni.
Eesti ei toeta, et määruses ettenähtud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomine või määramine on kohustuslik. Eestis koostavad keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) direktiivi käsitlusalas olevaid kavasid ja programme/strateegilisi planeerimisdokumente erinevad asutused. Näiteks ministeeriumid koostavad valdkondade arengukavasid, kohalikud omavalitsused ruumilisi planeeringuid. Samuti täidavad erinevad asutused keskkonnamõju hindamise (KMH) direktiivi käsitlusalas olevate projektide tegevuslubade andmist (nt keskkonnakaitselubade puhul on otsustaja Keskkonnaamet, ehituslubade puhul üldjuhul kohalikud omavalitsused). Eestis toimub arendaja ja tegevusloa andjate ehk otsustajate vahel n-ö otsesuhtlus: arendaja pöördub vastava tegevusloa andja/tegevuslubade andjate poole, kes muuhulgas saavad ka arendajaid nõustada haldusmenetlustega seotud küsimustes. Seetõttu leiame, et määruse kohase täiendava kontaktpunkti määramise kohustus – kui eraldiseisev ja ainuke suhtluskanal arendaja jaoks – võib hoopis pikendada nii KMH menetlusi kui ka tegevusloastamist tervikuna. Samuti kerkivad üles praktilised küsimused, st milline roll saaks sellisel kontaktpunktil Eesti süsteemis olla (nt kui arendajal on vaja kavandatava tegevuse elluviimiseks taotleda kohalikust omavalitsusest ehitusluba ning Keskkonnaametist keskkonnakaitseluba, siis kuidas kontaktpunkt abistaks arendajat neis haldusmenetlustes, korraldaks suhtlemist erinevate tegevuslubade andjate vahel jmt). Sealjuures tuleb arvestada, et ka kontaktpunkti kontekstis käsitleb määrus lisaks KMH-le teisi keskkonna-alaseid hindamisi (nt KSH). Lisaks kaasneks kontaktpunkti nõude täitmiseks täiendavad kulud.
3.2. Eesti eelistab, et projekti teostamiseks vajaliku planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise ning tegevuslubade taotluste keskkonnamõju hindamise menetlusetappide ühendamine oleks vabatahtlik. Eesti peab vajalikuks, et lisaks menetluste koordineerimisele säiliks ka pärast määruse jõustumist võimalus teostada projekti jaoks kõrge hindamisastmega keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus, mille järel võib põhjendatud juhtudel keskkonnamõju hindamise menetlusest loobuda.
Selgitus: Määruse artikkel 4 käsitleb keskkonnamõju hindamise menetluste tõhustamist ja kiirendamist. Juhul kui kava, programmi või projekti keskkonnamõju hindamise või eelhindamise kohustus tuleneb vähemalt kahest määruse artiklis 1 loetletud direktiivist, peavad liikmesriigid looma koordineeritud või ühise menetluse, mis vastavad kõikidele vastavate direktiivide nõuetele (lõige 1). Juhul kui kavale, programmile või projektile tuleb teostada nii KSH kui KMH, tuleb nende direktiivide menetluslikud etapid ühendada (lõige 2).
Eesti süsteemis toimuvad KSH ja KMH erinevatel tasanditel ning eraldi menetlustena. Määruse artiklis 4(2) toodud KSH ja KMH menetluslike etappide ühendamise kohustuse puhul on Eesti eelistuseks paindlikum lähenemine (st etapid võib ühendada). Tulenevalt Eesti hierarhilisest lähenemist on KSH ja KMH menetlusetappide ühendamine keeruline: nt Eesti oludes tähendaks määruse kohane lähenemine põhimõtteliselt seda, et projekti planeering koos KSHga ning tegevusloa taotlus(t)e KMH menetlused tuleks algatada suhteliselt samaaegselt, mis nõuaks koordineerimist juba menetluste algatamise üle otsustamisel (samas kehtivas süsteemis võivad otsustajad varieeruda). Samuti on vajalik arendaja poolne initsiatiiv ja valmisolek mõlemaks menetluseks.
Tervikvaates on oluline, et määrusega kavandatavad lähenemised ei pikendaks keskkonnamõju hindamise menetluste läbiviimist ega projektide elluviimist. Eesti praktikas on kasutusel lähenemine, et projektile võidakse strateegilisel tasandil teostada “KSH, mis on KMH täpsusastmega” (nt viiakse projekti ruumilise planeeringu koostamise käigus läbi KSH, millel on kõrge hindamisaste, mis annaks vastused ka KMH käigus kogutava detailsema teabe osas). See tähendab, et järgnevas tegevuslubade etapis võib põhjendatud juhul jätta KMH algatamata: seeläbi jäetakse ära dubleerivad menetlused ning kiirendatakse tervikuna projekti elluviimist. Kirjeldatud lähenemist toetab keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KeHJS § 11 lõiked 6 ja 62). Eesti peab vajalikuks, et lisaks menetluste koordineerimisele säiliks ka pärast määruse jõustumist võimalus teostada projekti jaoks kõrge hindamisastmega KSH menetlus, mille järel võib põhjendatud juhtudel KMH menetlusest loobuda.
3.3. Eesti on seisukohal, et arendajal peaks olema võimalik keskkonnamõju hindamise aruande koostamisel kasutada ka üle viie aasta vanuseid andmeid või teavet, juhul kui need on jätkuvalt asjakohased.
Selgitus: Määruse artikli 5 lõike 4 kohaselt on projekti arendajal lubatud keskkonnamõju hindamise aruande koostamisel kasutada kuni viie aasta vanuseid andmeid või teavet. Seda tingimusel, et aruandes sisalduvad andmed võtavad arvesse Natura 2000 alade alapõhiseid kaitse-eesmärke (kui see on asjakohane), uuemad andmed puuduvad, ning keskkonnatingimused, milles andmed koguti, ei ole oluliselt muutunud viisil, mis tõenäoliselt mõjutaks keskkonnamõju hindamist.
Juhul kui arendaja saab keskkonnamõju hindamise aruande koostamisel tugineda ka olemasolevatele üle viie aasta vanustele andmetele või teabele, on tegemist oluliselt paindlikuma lähenemisega, mis aitab kaasa arendaja halduskoormuse vähendamisele ning keskkonnamõju hindamise menetluste kiirendamisele. On olemas piisaval hulgal andmeid ja teavet (nt varasemalt teostatud uuringud ja keskkonnamõju hindamise materjalid; seirearuanded jmt), mida asjakohasel juhul saab kasutada ka uute keskkonnamõju hindamise aruannete koostamisel.
3.4. Eesti toetab, et ettepanek anda liikmesriikidele võimalus sätestada riigisiseses õiguses, et keskkonnamõju hindamistega seotud kohtuvaidlustes saab esitada üksnes neid väiteid, mida on varasemalt esitatud haldusmenetluse käigus, oleks vabatahtlik.
Selgitus: Ettepaneku artikli 6 järgi võivad liikmesriigid sätestada riigisiseses õiguses, et keskkonnamõju hindamistega seotud kohtuvaidlustes saab esitada vaid neid väiteid, mida on varasemalt esitatud haldusmenetluses.
Eesti halduskohtumenetluses ei ole võimalik kohaldada selles sätestatud sisulist väidete välistamist, kuna Eesti õiguskord ei seo kohtulikku õiguskaitset haldusmenetluses esitatud seisukohtadega. Halduskohus kontrollib haldusakti õiguspärasust tervikuna ning kaebajal on õigus esitada kohtumenetluses uusi faktilisi ja õiguslikke argumente sõltumata sellest, kas need esitati haldusmenetluses. Selline lähenemine tuleneb põhiseaduse §-st 15 ja halduskohtumenetluse seadustiku põhimõtetest (eelkõige halduskohtu uurimispõhimõte). Seetõttu puudub Eesti õiguses alus, mis võimaldaks jätta kohtus läbi vaatamata väiteid üksnes põhjusel, et neid ei esitatud haldusmenetluse käigus, ning artikli 6 kohaldamine oleks vastuolus kehtiva Eesti halduskohtumenetluse üldise süsteemiga.
Kuna artikkel ei näe praegu ette, et liikmesriigid peaksid sellise korra kohustuslikult kehtestama, siis selline sõnastus Eestile sobib, kuid selle kohustuslikuks muutmist me ei toeta, sest see ei sobitu Eesti õiguskorda.
3.5. Eesti toetab lähenemist, et põhjendatud juhtudel on võimalik pikendada keskkonnamõju hindamise menetlusetappide ning seotud menetlustoimingute tähtaegu. Eesti ei toeta, et keskkonnamõju hindamise menetlusse lisatakse täiendav kinnituse andmise etapp, millega pädev asutus peab eraldi kinnitama keskkonnamõju hindamise teabe piisavust.
Selgitus: Määruse artiklis 7 on määratud tähtajad erinevate KMH/KSH menetluste sisestele etappidele ning seonduvate menetlustoimingute läbiviimisele (nt eelhinnangu andmine/menetluse algatamise vajalikkuse väljaselgitamine; sisu ja ulatuse (scoping) otsuse andmine; avalikkusega aruande osas konsulteerimine). Erandlikel juhtudel on võimalik loetletud tähtaegade pikendamine 30 päeva võrra. Eesti peab vajalikuks tähtaegade pikendamise võimaluse olemasolu, eelistatult ka rohkem kui 30 päeva võrra (põhjendatud juhul). Näiteks võib selline vajadus tuleneda piiriülese keskkonnamõju hindamise läbiviimise tõttu (vt ka artiklis 13 viide piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonile).
Mõju hindamise sisu ja ulatuse otsuse kontekstis peab arvestama, et KeHJS-i järgi on kohustuslik KMH/KSH programmi koostamine (k.a selle avalikustamine) – tervikuna on programmi etapi näol tegemist oluliselt aeganõudvama etapiga kui määruses määratud 30/40 päeva scoping otsuse andmiseks, kuid otsustaja peab teostama programmi nõuetele vastavuse kontrolli ehk otsuse andmise 30 päeva jooksul (küll on võimalik programm võimalik täiendamiseks tagastada).
KSH direktiivi kontekstis võib eraldi välja tuua, et määruse artikli 7 lõike 2(d) järgi peab pädev asutus lõpetama ja avaldama KSH aruande seitsme kuu jooksul päevast, kui asutusele on esitatud kogu vajalik teave ning konsulteerimised on lõpetatud. KeHJS regulatsiooni järgi peab valdkonna arengukava koostamise korraldaja teostama KSH aruande nõuetele vastavuse kontrolli 30 päeva jooksul (küll on võimalik aruanne täiendamiseks tagastada). Planeeringu koostamise käigus läbiviidavale KSHle kohaldatakse planeerimisseadusest tulenevaid menetlusnõudeid.
Määruse artikli 7 lõikega 1(d) lisatakse KMH menetlusse täiendav menetlustoiming: pädev asutus peab 30 päeva jooksul pärast konsultatsioonide läbiviimist kinnitama, kas arendaja esitatud teave on täielik ja piisav selleks, et teha otsus projekti olulise keskkonnamõju kohta. Kui see nii ei ole, peab arendaja mõistliku aja jooksul esitama täiendava teabe. Peale pädeva asutuse poolse kinnituse andmist ei saa arendajalt enam täiendavat teavet küsida (v.a põhjendatud juhul). Eesti ei toeta kõnealust ettepanekut, sest tegemist oleks eraldi täiendava menetlustoiminguga. KeHJS regulatsiooni järgi peab otsustaja teostama KMH aruande nõuetele vastavuse kontrolli 30 päeva jooksul (küll on võimalik aruanne täiendamiseks tagastada). Samuti on § 22 lõikes 10 piiritletud, millist lisateavet võib otsustaja arendajalt aruande täiendamisel nõuda. Võrdluseks: määruse artikli 7 lõike 1(e) järgi peab pädev asutus tegema põhjendatud järelduse KMH kohta 90 päeva jooksul.
3.6. Eesti on seisukohal, et määruse ettepanekus ette nähtud teabe veebis kättesaadavuse tagamise ja keskkonnamõju hindamise digitaliseerimise tähtaegu peaks saama põhjendatud juhul pikendada.
Selgitus: Määruse artikkel 10 käsitleb teabe kättesaadavust veebis ja keskkonnamõju hindamise digitaliseerimist. Lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et 12 kuud pärast määruse jõustumist on keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise aruanded/teave, seonduvad otsused ning seire tulemused digitaalsel kujul avalikult kättesaadavaks keskses veebiportaalis. Sealjuures peab portaal põhinema digitaalsel geograafilisel infosüsteemil (kaardirakendused). Lõike 4 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et 24 kuud pärast määruse jõustumist on keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetlused täielikult digitaliseeritud ning võimaldavad asutuste valduses olevate andmete ja dokumentatsiooni ristkasutamist. Samuti peavad liikmesriigid selleks tähtajaks parendama keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetluste efektiivsust, sealhulgas automaatsete süsteemide kaudu.
Eesti on seisukohal, et määruses ette nähtud teabe veebis kättesaadavuse ja keskkonnamõju hindamise digitaliseerimise nõuetel peaksid olema pikemad tähtajad (viidatud lõigete 3 ja 4 nõuete puhul vähemalt 6 kuud rohkem). Alternatiivselt peaks määrus sisaldama paindlikumat lähenemist, st põhjendatud juhul tähtaegade pikendamise võimalust. Põhjendatud juhud võivad hõlmata eelkõige olukordi, kus nõuete rakendamine eeldab ulatuslikke tehnilisi arendusi või olemasolevate infosüsteemide kohandamist, kuid nende elluviimine on keeruline või raskendatud määruses ette nähtud tähtaegade jooksul.
Eestis on keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetlustes kasutusel mitmed digitaalsed lahendused. Keskkonnakaitselubade menetlused toimuvad keskkonnaotsuste infosüsteemis (KOTKAS), ehituslubade menetlused ehitisregistris (EHR). Ruumiliste planeeringute puhul on kasutusel planeeringute andmekogu ja menetluste infosüsteem (PLANIS); samas valdkonna arengukavade menetlusteks sellist lahendust pole. Samuti on olemas veebipõhised andmekogud, mida kasutatakse KMH/KSH materjalide koostamisel (nt Eesti looduse infosüsteem (EELIS), keskkonnaseire infosüsteem (KESE), Maa- ja Ruumiameti kaardirakendus jms). Samuti on need avalikkusele kättesaadavad.
Siiski ei moodusta need digitaalsed lahendused veel ühtset keskset GIS ehk geograafilise infosüsteemi ehk GIS-põhist täisdigitaalset veebiportaali määruse artikli 10 lõigete 3 ja 4 tähenduses. Eesti seisukohalt näib kõige tõenäolisem olemasolevate lahenduste edasiarendamine. Määruses seatud eesmärkide saavutamine eeldab põhjalikke äri- ja detailanalüüse ning mitmeid digiarendusi, sh infosüsteemide ja andmekogude arendamist, lõimimist ja testimist, mis on oma olemuselt ajamahukad. Sellised arendused eeldavad minimaalselt vähemalt 24–36 kuud alates ärianalüüsi alustamisest, kuid eelnevalt peavad olema korraldatud hanked ning ka ressurss olema arendusteks. Seetõttu võimaldaks mõistlikult pikem ajaraam liikmesriikidel rakendada lahendusi etapiviisiliselt, tagades määruse sisulise ja kestliku rakendamise. Lisaks tuleb arvestada märkimisväärsete arendus- ja rakendamiskuludega, mistõttu peab Eesti oluliseks, et KMH/KSH (sh eelhindamise) digitaliseerimiseks oleks ette nähtud sihtotstarbeline EL rahaline toetus.
3.7. Eesti toetab määruse ettepanekus strateegiliste sektorite projektide keskkonnamõju hindamise kiirendamise ja tegevuslubade menetluste lihtsustamise meetmepaketi eesmärke. Toetame strateegiliste projektide suhtes avaliku huvi olemasolu sätestamist ning võimalust lugeda strateegilised projektid ülekaaluka avaliku huviga projektideks, mis võimaldab teha põhjendatud juhul looduskaitsedirektiivides sätestatud eesmärkidest erandeid järgides antud direktiivides toodud nõudeid. Samas peame oluliseks, et liikmesriikidele jääb õigus piirata antud ettepaneku kohaldamisala.
Selgitus: Määruse artiklis 14 sisaldub strateegiliste sektorite ja kategooriate nn tööriistakast, millega seotud lisa punkt I käsitleb ülekaalukat huvi. Toetame strateegiliste projektide avaliku huvi olemasolu sätestamist, samuti seda, et seda avalikku huvi võidakse pidada ülekaalukaks looduskaitsedirektiivides sätestatud eesmärkidest erandite tegemisel arvestades loodus- ja linnudirektiivis ja veepoliitika raamdirektiivis sätestatud tingimusi erandite tegemisel. Peame siiski oluliseks ettepanekus toodud klauslit, mille kohaselt on liikmesriigil põhjendatud ja konkreetsetel asjaoludel õigus piirata antud sätte kohaldumist vaid oma territooriumi teatavatele osadele, teatavat liiki tehnoloogiatele või teatavate tehniliste omadustega projektidele.
Ettepanekuga esitatakse säte, mille kohaselt võib juhul, kui kehtivates või tulevastes valdkondlikes liidu õigusaktides on kindlaks määratud strateegilised sektorid või strateegiliste projektide kategooriad pidada neid avaliku huviga, teatud juhtudel ülekaalukat avalikku huvi pakkuvateks projektideks, mis võimaldab teha erandeid veepoliitika raamdirektiivi, linnudirektiivi ning loodusdirektiivi kohasest kaitsest. Antud strateegilisi projekte võib riigisiseselt pidada ülekaalukat avalikku huvi pakkuvateks projektideks, kui selleks on täidetud ka eelmainitud direktiivides sätestatud tingimused.
Küll aga on komisjoni ettepanekus klausel, mille kohaselt on ülekaaluka avaliku huviga projektide puhul liikmesriigil õigus põhjendatud juhtudel piirata sätte kohaldumist teatud aladele, tehnoloogiatele või teatud tehniliste omadustega projektidele. Siinjuhul peab liikmesriik hindama projekti strateegilisi omadusi. Eesti peab sättega liikmesriikidele antavat otsustusvabadust oluliseks.
Leiame siiski, et komisjon peaks koostama juhendmaterjalid, mis täpsustaksid, kuidas hinnata looduskaitsedirektiivides sätestatud alternatiivide puudumise kriteeriumit nimetatud direktiivide eesmärkidest erandite tegemisel ülekaaluka avaliku huvi kontekstis. Siinjuhul on vajalik kooskõla võrgupaketi raames esitatud loamenetluste direktiivi eelnõu (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv, millega muudetakse taastuvenergia direktiivi (EL) 2018/2001, elektrituru direktiivi (EL) 2019/944 ja gaasituru direktiivi (EL) 2024/1788) ettepanekutega. Alternatiivide hindamisel tuleb tagada menetluse läbipaistvus ning see, et võrdlus põhineks objektiivsetel kriteeriumidel.
3.8. Eesti ei toeta määruse lähenemist, mille kohaselt ei loeta keskkonnamõju hindamises vahepealseid menetlusetappe vaikimisi kooskõlastatuks, kui kaasatud haldusorgan ei ole talle antud tähtaja sees arvamust avaldanud, tähtaega pikendanud või muul viisil reageerinud. Eestis on juba toimiv vaikimisi heakskiidu andmise süsteem ning sellise erisuse loomine võib loamenetluste kestvust pikendada. Eesti nõustub, et kogu loamenetluse tulemust ei loetaks vaikimisi lõplikult otsustatuks.
Selgitus: Määruse ettepaneku artiklis 14 sisaldub strateegiliste sektorite ja kategooriate nn tööriistakast, millega seotud lisa punkt II käsitleb vaikimisi heakskiitmist haldusmenetlustes. Eesti toetab asjakohase menetlustoimingu vaikimisi sooritatuks lugemist, juhul kui kaasatud haldusorgan ei ole talle antud tähtaja sees arvamust avaldanud, tähtaega pikendanud või muul viisil reageerinud. Eestis on vastav süsteem juba kasutusel ja kooskõlastamisel kaasatud asutuste vaikimist loetakse nõusolekuks ning me ei poolda süsteemi keskkonnamõju hindamise alase erisuse toomist, kuna see võib Eestis menetlusi pikendada. Määruse ettepaneku kohaselt ei tohiks aga vahepealsete menetlusetappide (näiteks kaasamine kooskõlastamiseks või arvamuse andmiseks, pädeva asutuse menetlustoimingud nagu näiteks KMH aruande nõuetele vastavuse kontrollimine jne) vaikimisi heakskiidu põhimõtet rakendada, kui strateegilisele projektile on vaja teha vee raamdirektiivi, linnudirektiivi, loodusdirektiivi või keskkonnamõju hindamise (KMH) direktiivi kohane keskkonnale avalduvate mõjude hinnang. Saame olla keskkonnamõju hindamise erisuse lisamisega nõus, kui selle erisuse rakendamine on liikmesriigile vabatahtlik.
Eestis otsustab keskkonnamõju hindamise algatamise tegevusloa menetleja, mitte kaasatud asutus. Samuti loetakse ehitisregistris (EhR, Eestis loaandmiseks mõeldud portaal) automaatselt kooskõlastatuks vahepealsed etapid, kus määratud tähtaeg on möödunud. Keskkonnamõju hindamisega seotud erandi kohustusliku kehtestamisega ei ole edaspidi võimalik selliseid automaatseid toiminguid teha olukorras, kus menetluses oli vaja viia läbi keskkonnamõju hindamine. Olukord, kus automaatselt ei saa lugeda kooskõlastusi antuks teatud tähtaja möödudes võib aga Eestis sellisel juhul hoopis menetlusi pikendada.
Eesti jaoks oluline säilitada, et kogu loamenetluse tulemust ei loetaks vaikimisi lõplikult otsustatuks. Vastav seisukoht on võetud ka kaitsevalmiduse koondpaketi ehk nn kaitseomnibusi Eesti seisukohtade raames, mis võeti vastu Vabariigi Valitsuse 18. septembri 2025 istungil ning heaks kiidetud Riigikogu EL asjade komisjoni 26. septembri 2025 istungil.

4. INSPIRE direktiivi muutmine

4.1. Eesti toetab INSPIRE direktiivi ajakohastamist ja lihtsustamist ning Euroopa Liidu õigusest tulenevate kattuvate kohustuste ühtlustamist. Toetame INSPIRE geoportaali tegevuse lõpetamist, kui on tagatud tänase funktsionaalsuse edasikandumine Euroopa Liidu andmeportaali (data.europa.eu).
Selgitus: INSPIRE direktiiv jõustus 2007. aastal ja selle aja kohta oli tegemist väga innovaatilise õigusaktiga. Paljud direktiivi alusel koostatud rakendusaktid, milles kirjeldati kasutatavaid tehnoloogiad, olid omas ajas tehnoloogiaarengust ees.
Praegu on olukord vastupidine ja seatud nõuded pärsivad kiiremat ning lihtsamat andmete jagamist. INSPIRE direktiivi kõrvale on lisandunud mitmeid teisi õigusakte, mis valdkonda ELi tasemel reguleerivad ja see on viinud kohustuste dubleerimiseni.
Näiteks 2019. aastal vastuvõetud avaandmeid ja avaliku sektori valduses oleva teabe kasutamist puudutavas direktiivis 2019/1024 reguleeritakse ka INSPIRE direktiiviga hõlmatud ruumiandmekogumite kättesaadavuse, esitamise, leitavuse ja taaskasutamise küsimusi.
Avaandmete direktiivis 2019/1024 kirjeldatud üldise põhimõttena peavad keskkonnaalased ruumiandmed ja -teenused olema kättesaadavad elektrooniliste vahendite abil vormingus, mis on avatud, masinloetav, juurdepääsetav, leitav ning taaskasutatav koos oma metaandmetega.
Vältimaks dubleerimist 2019. aastal kokkulepitud normidega teeb komisjon ettepaneku tühistada 2007. aasta INSPIRE direktiivist samasisulised sätted artiklites 7, 8, 10, 11, 12, 14, 16 ja 17. Seda enam, et nn avaandmete direktiivi 2019/1024 artikli 1 lõikes 7 sätestatakse, et see direktiiv hõlmab muu hulgas dokumente, mille suhtes kohaldatakse nn INSPIRE direktiivi 2007/2/EÜ.
Monitooringu ja raporteerimiskohustuse kaotamine INSPIRE direktiivis vähendab ELi liikmesriikidele pandud kohustusi. Praegu oli aruandluskohustus viidud juba kokku avaandmete direktiivis ja väärtuslike andmete määruses sätestatud ajalise rütmiga. Euroopa Komisjoni ettepanek vormistab selle sisulise kohustuse ka INSPIRE direktiivi muutmisega ära.
Lisaks toetame põhimõtteliselt INSPIRE geoportaali tegevuse lõpetamist, sest ei ole mõtet üleval hoida dubleerivalt ELi andmeportaali ja INSPIRE geoportaali. Enne kui INSPIRE geoportaal kinni pannakse, peab olema aga selgus, et ruumiandmetele eripärane esitusviis ja sisu ei lähe ELi andmeportaali ülekandumisel kaduma.
4.2. Eesti hinnangul tuleb ühtlustada erinevad ruumiandmete metaandmete standardid või Euroopa Liidu tasemel määrata nende kriteeriumid. Oluline on läbirääkimistel tagada, et oleks üheselt selge, mis saab praeguse INSPIRE direktiivi alusel vastuvõetud rakendusmäärustest, sest Euroopa Komisjon teeb ettepaneku nende õiguslike aluste kustutamiseks direktiivi eelnõu tekstis.
Selgitus: Hetkel jääb liikmesriikidele kohustus koguda ja esitada INSPIRE metaandmed ISO standardi alusel ja avaandmete metaandmete DCAT standardi alusel. Meil on kohustus töötada mõlema standardi alusel, aga ressursi mõistlik kasutus oleks, et saaksime koguda andmeid ühe standardi alusel ja siis vajadusel saaksime sealt teisendada (konventeerida) andmeid ka teise standardisse.
INSPIRE geoportaali tegevuse lõpetamisel liiguvad andmed ELi andmeportaali, mis kasutab DCAT standardit. Olemas on küll ruumiandmetele mõeldud laiendus GeoDCAT, aga see ei võimalda tänast sisu üheselt üle kanda ja tekitab segadust. Sestap tuleb panna paika veelgi selgem siht kahe olemasoleva metaandmete standardi (ISO, DCAT) osas.
Probleeme tekitab see, et paljud ELi liikmesriigid on hakanud iseseisvalt looma reegleid kahe standardi vahel metaandmete konverteerimiseks, mis on loonud erinevaid tõlgendusi. Probleemi lahendaks see, kui valitakse üks standard või Euroopa Komisjon annab liikmesriikidele nii reeglid kui ka tööriista selliste ühtsetel alustel metaandmete konverteerimiseks.
Euroopa Komisjon ei ole täpsustanud, kas direktiivist rakendusmääruste kehtestamiseks vajalike õiguslike aluste kustutamisega kustuvad ka rakendusmäärused ise. Eesti leiab, et rakendusmääruste ülevaatamine oleks igati põhjendatud nõuete lihtsustamise võtmes, aga nende automaatne kustutamine tekitaks segadust. Avaandmete direktiivis näiteks viidatakse ka praeguse INSPIRE direktiivi alusel kehtestatud rakendusmäärustele.
Jutt käib mitmest otsekohalduvast praeguse INSPIRE direktiivi alusel koostatud rakendusmäärusest s.h komisjoni määrus (EL) nr 1089/2010, mis puudutab ruumiandmekogumite ja -teenuste ristkasutatavust; komisjoni määrus 268/2010, mis reguleerib juurdepääsu ruumiandmekogumistele ja -teenustele, komisjoni määrus 976/2009, mis on seotud INSPIRE allalaadimis- ja transformatsiooniteenusega.

5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine

5.1. Eesti toetab vesinikurikaste gaasisegude kasutamise edendamist puhtamate kütuste ja vähese süsinikuga tehnoloogiate rakendamiseks, kuid eelistame, et ettevõtjate ja riigiasutuste halduskoormuse vähendamiseks kehtestatakse vesinikurikastele gaasikütustele eraldi lämmastikoksiidide (NOx) piirväärtus.
Selgitus: Euroopa Komisjon esitas lihtsustamise paketi raames muutmisettepanekud keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi (EL) 2015/2193 ning tööstusheite direktiivi (EL) 2010/75 kohta. Muutmisettepanekute eesmärk on lihtsustada ja vähendada liikmesriikide halduskoormust. Selgituste kohaselt on direktiivi muutmine vajalik, kuna keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ega tööstusheite direktiivi suurte põletusseadmete piirväärtuste välja töötamisel ei arvestatud kõrgema vesiniku sisaldusega gaasisegudega, mis toetavad puhtamale energiale üleminemist ja vähese süsinikuheitega tehnoloogiate kasutusele võttu. Selleks, et toetada ja soodustada kõrgema vesiniku sisaldusega gaasisegude kasutusele võttu, antakse sellistele kütustele erisus, et neid kütuseid saaks edaspidi kasutada.
Eesti leiab, et ettepaneku mitte kohaldada lämmastikoksiidide (NOx) heite piirväärtusi gaasisegudele, mis sisaldavad üle 20% vesinikku, mõju ei ole piisavalt hinnatud. Seda eriti arvestades, et samaaegselt nähakse ette kohustus, mille kohaselt ei tohi seadme aastane NOx heide suureneda võrreldes maagaasi põletamisega ning seejuures ei tohi ületada maagaasile kehtestatud NOx heite piirnorme. Mõistame, et vesinikurikaste gaasisegude kasutamine on oluline samm puhtamate kütuste ja vähese süsinikuga tehnoloogiate rakendamisel. Samas ei võimalda praegu kehtivad piirväärtused nende gaasisegude efektiivset kasutamist.
Ettepaneku kohaselt kehtiks vabastus NOx piirväärtustest tingimusel, et kogu aastane NOx-heide ei ületa taset, mis tekiks sama seadme puhul maagaasi põletamisel. Praktikas tähendab see, et liikmesriikidel tuleks võrdluse eesmärgil arvutada heitkoguseid nii vesinikuga rikastatud gaasikütuste kui ka maagaasi puhul, et tõendada nõuete täitmist. Selline lähenemine suurendab oluliselt halduskoormust ning tekitab rakendamispraktikas ebamäärasust, kuna sisuliselt luuakse tingimuslik vabastus, mille täitmiseks tuleb siiski järgida maagaasile kehtivaid piirnorme.
Eestis on heitkoguste hindamise kohustus pandud käitajale. Käitaja tellib üldjuhul teenusena eksperdilt, kes aitab keskkonnakaitseloa taotlemise protsessis heitkoguseid hinnata, et välja selgitada, millistele saasteainete heite piirväärtustele peab ta tulevikus vastama. Perioodiliste mõõtmiste mõõtesagedus seadmete ja kütuse liikide kaupa ning saasteainete nimetused kantakse keskkonnakaitseloale. Käesoleva muudatusettepaneku raames tuleb käitajal lisaks heitkoguse hindamisele tellida ka hinnang, et võrdluses maagaasiga ei ületata käitise samast põletusseadmest sama soojushulga tootmisel NOx aastast heitkogust. Kui NOx aastane heitkogus jääb alla maagaasi põletamisest samas seadmes eralduva NOx heitkoguse, siis piirväärtus ei kohaldu. Juhul, kui heitkogus ületab maagaasi põletamisel samas seadmes tekkivaid aastaseid heitkoguseid, tuleb käitajal loa taotlemise protsessis anda hinnang maagaasile kehtestatud NOx heite piirväärtustele vastavuse osas ning tõendada piirväärtustele vastavust läbi mõõtmiste.
Käesolev muudatusettepanek toob ettevõtetele (ekspertidele ja käitise omanikele) kaasa täiendava halduskoormuse tõusu, kuna käitaja peab andma rakendusasutusele täiendava hinnangu tõendamaks, kas kasutatava vesinikurikka gaasikütuse NOx aastased heitkogused on suuremad või väiksemad võrdluskütusega. Mõistame, et tingimusega vabastus antakse selleks, et vesinikurikkaid gaasisegusid saaks üldse kasutada, sest vastasel korral ei suudeta tagada NOx heite piirväärtuste täitmist. Kuid kui NOx aastane heitkogus ületab samas seadmes maagaasi põletamise heitkogust, siis kehtib ka sellele seadmele maagaasi NOx heite piirväärtus.
Kehtivas keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivis on maagaasi NOx heite piirväärtused üldjuhul rangemad, kui gaasikütuste puhul, mistõttu ei suuda ettevõte tõenäoliselt neid norme täita. See toob kaasa aga täiendava investeerimise vajaduse heite vähendamise tehnoloogiatesse, millega tuleb saavutada NOx heite kontsentratsioonide vähenemine suitsugaasis. Lisaks suureneb käesoleva muudatusettepanekuga rakendusasutuse töökoormus, kes peab heitkoguse hinnanguid ja võrdluskütuste tingimustele vastavust kontrollima. Leiame, et muudatuste mõju riiklikele NOx piirkogustele ei ole piisavalt hinnatud. Muudatusettepanekute mõjusid tuleks põhjalikumalt analüüsida ja hinnata lihtsustamise, haldus- ja töökoormuse vähendamise ning õhukvaliteedi terviklikkuse vaates koostoimes.
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivis on kehtestatud selged heite piirväärtused seadmevõimsute kategooriatele kütuseliikide kaupa. Leiame, et sama loogika võiks jätkuda direktiivi muudatusettepanekutes, kuna see lähenemine hoiab ühtset joont, säilitab õigusselgust ja tagab läbivalt sarnase lähenemise. Täiesti uue lähenemise sätestamine läbi võrdluskütuse hindamise loob segadust normatiivide tõlgendamisel ja rakenduspraktikas.
Eesti leiab, et vesinikurikaste gaasikütuste jaoks eraldi NOx piirväärtuse sätestamine tagaks selge ja üheselt rakendatava regulatiivse raamistiku, tasakaalu puhtamate kütuste kasutuselevõtu ja kõrgetasemelise keskkonnakaitse vahel ning liikmesriikide halduskoormuse vähenemise ning rakendamispraktika ühtlustumise.
Juhul, kui kõrgema vesinikusisaldusega gaasikütustele pole andmete puuduse tõttu võimalik heite piirväärtuseid kehtestada, võiks kaaluda muudatusettepaneku edasi lükkamist, kuniks on piisavalt tõenduspõhiseid andmeid piirväärtuste kehtestamiseks.
5.2. Eesti toetab mõõtesageduse vähendamist uuemate, energiatõhusamate ja rangematele nõuetele vastavate 20 MWth ja suuremate avarii- ja varugeneraatorite puhul, mis võimaldab saasteainete mõõtmisi teha 1500 töötunni järel või vähemalt üks kord viie aasta jooksul.
Selgitus: Mõõtesageduse vähendamine hiljuti kasutusele võetud, rangematele heitenõuetele vastavate varugeneraatorite puhul on põhjendatud ja proportsionaalne. Tegemist on seadmetega, mille kasutuskoormus on piiratud ning mille tehnilised näitajad vastavad juba kehtivatele rangematele keskkonnanõuetele. Sellises olukorras ei anna sagedasem mõõtmine täiendavat keskkonna- ega tervisekaitselist kasu, kuid suurendab ettevõtjate halduskoormust. Kavandatav muudatus võimaldab säilitada keskkonnakaitse taseme, vähendades samal ajal põhjendamatut regulatiivset koormust.
5.3. Eesti toetab pädevatele asutustele paindlikkuse andmist saasteainete heite piirväärtustele vastavuse hindamise mõõtetulemuste standardiseerimiseks.
Selgitus: Kehtivad heite piirväärtused lähtuvad tavapärasest õhuga põletamisest. Hapnikus põletamise (oxy-fuel) tehnoloogia muudab aga suitsugaasi koostist märkimisväärselt, nt väheneb lämmastiku osakaal. Seetõttu ei ole olemasolevad standardiseerimisreeglid alati otseselt kohaldatavad. Võimalus mõõtetulemusi standardiseerida tagab, et erinevaid tehnoloogiaid hinnatakse võrreldavatel alustel ning innovatiivseid lahendusi ei asetata põhjendamatult ebasoodsasse olukorda. Hapnikus põletamise tehnoloogia soodustab süsinikdioksiidi kogumist ning toetab tööstussektori kliimaeesmärkide saavutamist ja kasvuhoonegaaside heite vähendamist. Paindlikkus heite piirväärtustele vastavuse hindamisel aitab vältida põhjendamatuid regulatiivseid takistusi selliste tehnoloogiate kasutuselevõtul ehk kui reeglid on liiga jäigad ega arvesta uute tehnoloogiate (nt oxy-fuel põletamise) eripäraga, võib nende tehnoloogiate kasutuselevõtt muutuda keeruliseks või pea võimatuks. Muudatus ei leevenda heite piirväärtusi ega vähenda keskkonnakaitse taset. Standardiseerimine on lubatud üksnes selgelt määratletud tingimustel ning piirväärtused loetakse täidetuks vaid juhul, kui standardiseeritud heitkogused ei ületa sama kütuse põletamisel standardse hapnikusisalduse juures tekkivaid heitkoguseid. Seega säilib sisuline võrdlusbaas ja keskkonnakaitse tase. Selge standardiseerimisvõimalus loob ühtsemad tingimused liikmesriikide praktikas ning suurendab õiguskindlust nii ettevõtjatele kui ka pädevatele asutustele.
5.4. Eesti leiab, et kavandatavad muudatused peavad arvestama sellega, et liikmesriigid on juba alustanud tööstusheite direktiivi ülevõtmist. Tööstusheite direktiivi kohaldamisel tuleks ette näha mehhanism, mille kohaselt direktiivist tulenevate uute kohustuste kohaldamine peatatakse kuni keskkonnaõiguse lihtsustamispaketi jõustumiseni, et vältida korduvat ja ajamahukat ülevõtmist ning sellega kaasnevat ebaproportsionaalset halduskoormust.
Selgitus: Tööstusheite direktiivi ülevõtmise tähtaeg on 1. juuli 2026. Liikmesriigid on alustanud selle direktiivi riigisisesesse õigusesse ülevõtmist. Kui uus muudatusettepanek võetakse vastu pärast seda tähtaega või selle lähedal, tekib olukord, kus vahetult pärast direktiivi ülevõtmist tuleb hakata samasid õigusakte uuesti muutma.
Direktiivi ülevõtmine on mahukas ja ajakulukas protsess. See hõlmab seadusemuudatusi, mõjuhinnanguid, kooskõlastusi, infosüsteemide kohandamist ning loa- ja järelevalvemenetluste ümberkujundamist. Kui seda tuleb lühikese aja jooksul korduvalt teha, suureneb märkimisväärselt töökoormus nii riigile kui halduskoormus ettevõtjatele.
Praktiliselt võib see tähendada näiteks olukorda, kus keskkonnakomplekslubasid muudetakse ennatlikult kehtiva direktiivi alusel, kuid peagi tuleb need samad load uuesti üle vaadata ja muuta vastavalt uutele muudatustele. Korduv lubade muutmine on ajamahukas, koormab rakendusasutusi ning tekitab ettevõtetele õiguslikku ebaselgust, raskendades investeeringute ja tegevuste planeerimist. Seetõttu peab muudatusettepanek sisaldama selget ja piisavalt pikka üleminekuperioodi, mis võimaldab liikmesriikidel ja ettevõtetel kohaneda ühe tervikliku regulatiivse raamistikuga, vältides dubleerivat tööd, ebavajalikke kulusid ja õigusselguse vähenemist.
5.5. Eesti toetab keskkonnajuhtimissüsteemi (KKJS) nõuete sihipärast lihtsustamist ning tervitab võimalust katta sama ettevõtte või sama käitaja mitu käitist ühe KKJSiga, loobuda KKJSi osaks olevatest indikatiivsetest ümberkujundamiskavadest ning pikendada KKJSi ettevalmistamise ja rakendamise tähtaega 2027. aastalt 2030. aastani. Samas eelistab Eesti KKJSi auditeerimise kohustuse ning ohtlike ainete inventuuri ja sellega seotud hindamiste säilitamist või vähemalt sellist lahendust, mis ei suurenda loa andja ja järelevalveasutuse töökoormust ega vähenda keskkonnakaitse taset.
Selgitus: Eesti jaoks on kolm muudatust selgelt positiivsed ja praktiliselt vajalikud. Need on järgmised:
1) ühe KKJS-i kasutamine mitme sama ettevõtte/käitaja käitise jaoks sama liikmesriigi piires;
2) indikatiivsete ümberkujundamiskavade nõude kaotamine;
3) KKJSi rakendamise tähtaja pikendamine 2030. aastani. Need vähendavad dubleerimist, lihtsustavad süsteemi rakendamist ning annavad ettevõtetele realistliku aja nõuete sisuliseks täitmiseks.
Samas näeb Eesti riski, et KKJSi auditeerimise kohustuse kaotamine ning ohtlike ainete inventuuri, riskihinnangu ja asendamise analüüsi eemaldamine võib viia selleni, et halduskoormus ei kao, vaid kandub ettevõtjalt ja KKJSi raamistikult loa andja ja järelevalve (Keskkonnaamet) töökoormuseks. Praktikas tähendab see, et kompleksloa menetlemisel ja järelevalves tuleb rohkem kontrollida ja hinnata teemasid, mis seni olid süstemaatiliselt kaetud KKJSi kaudu. See omakorda vähendab Keskkonnaameti võimekust komplekslubade menetluse lihtsustamisel ning võib hoopis kasvatada menetluste mahtu ja ajakulu.
Eesti leiab, et KKJSi auditeerimise säilitamine on mõistlik, kuna see hoiab süsteemi legitiimsust ja kontrollitavust ning aitab tagada, et KKJS ei muutuks üksnes formaalseks dokumendiks. Siin on oluline, et 2030. aastani pikendatud tähtaeg loob eeldused auditeerimise rakendamiseks proportsionaalselt ja kvaliteetselt.
Ohtlike keemiliste ainete loetelu ja seotud hindamiste puhul on Eesti seisukohal, et nende säilitamine vähendab loa andja ja järelevalveasutuste halduskoormust ning toetab ennetavat riskijuhtimist. Kui see info ja hindamine KKJS-ist eemaldada, jääb kemikaalinõuete kontrollimine jätkuvalt keskkonnajärelevalve ülesandeks, mis toob kaasa järelevalveressursi vajaduse kasvu ja suurendab ettevõtja jaoks riski, et võimalike puuduste korral tuleb alustada ametlikke menetlusi. Auditeeritud KKJSi raames annab kemikaalide inventuuri nõude täitmine ettevõtjale seevastu rohkem praktilist paindlikkust.
2025. aasta sügisest kuni 2026. aasta kevadeni toimub Eestis koolitus8 ekspertide pädevuse tõstmiseks üldiselt kemikaalivaldkonna ja ohtlike ainete asendamise teemadel. Koolituse sihtrühm on ettevõtteid nõustavad eksperdid. Koolitus on kaasrahastatud Euroopa Liidu 2021–2027 eelarveperioodi ühtekuuluvusfondi vahenditest ning peamine eesmärk on koolitatud ekspertide abiga suunata ettevõtteid investeeringuteni, kus asendatakse ohtlikke aineid keskkonnaohutumate vastu. Seega keskendutakse koolitusel ka ohtlike keemiliste ainete inventuuri olulisusele ja erinevate EL õigusaktide nõuete vastavusele. Koolituse tulemusel suureneb Eestis ettevõtteid nõustavate ekspertide võimekus ning ekspertide arv, mis tähendab, et lisaks investeeringuvajaduste hindamisele saavad need eksperdid ettevõtteid vajadusel toetada ka valdkonna õigusaktide vastavuse hindamisel ning üldise kemikaalihalduse hindamisel. Kokkuvõttes toetab Eesti KKJSi lihtsustamist seal, kus see vähendab dubleerimist ja annab realistliku ajaraami, kuid peab oluliseks säilitada KKJSi tuumikuelemendid, mis toetavad kõrge inimtervise ja keskkonnakaitse taset ning ohtlike kemikaalide vähendamise eesmärki, ilma et koormus liiguks ebaproportsionaalselt loa andjale ja järelevalvele, mis lõpptulemusena pärsib kompleksloa menetlusprotsesside tõhusust.

Arvamuse saamine ja kooskõlastamine
Seisukohtade koostamisel küsiti sisendit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Justiits- ja Digiministeeriumist, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist, Rahandusministeeriumist ja Sotsiaalministeeriumist. Algatused saadeti arvamuse saamiseks lisas 3 loetletud huvirühmadele. Laekunud arvamused seisukohtade kujundamiseks ja nendega arvestamine on toodud seletuskirja lisas 4 esitatud vastavustabelis.

Lisa 4. Kaasamistabel: keskkonnaomnibus
Märkuse esitaja
Märkuse sisu
Kommentaar
Eesti Energia
Edastatud keskkonnaomnibus muudatuste paketi eesmärk on ettevõtete, sh Eesti Energia kontserni ettevõtete, halduskoormuse ning vastavate kulude vähendamine. Mitmel juhul asendatakse senised menetlus- ja aruandlusnõuded uute korralduslike lahendustega, mille rakendumisel peaks paranema menetluste tõhusus ja selgus. Samas tuleb tõdeda, et paketi tegelik mõju sõltub suurel määral rakenduspraktikast ning pädevate asutuste suutlikkusest kavandatud muudatusi sisuliselt ellu viia.
Laiendatud tootjavastutuse süsteemi reformimise ettepanekud on üldjoontes positiivsed, kuna peaksid eeldatavasti ühtlustama senist eri liikmesriikides killustunud süsteemi. Kuigi hetkel välja pakutud muudatused Eesti Energia ASi otseselt ei mõjuta, oleme seisukohal, et näiteks süsteemi paindlikkust suurendav ettepanek, mille kohaselt saavad teistes liikmesriikides tooteid turule viivad tootjad edaspidi ise otsustada, kas nad nimetavad nendes riikides volitatud esindaja laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmiseks, seab ebavõrdsesse olukorda ettevõtted, kes on seni korrektselt volitatud esindaja nimetanud ja kohustusi täitnud. Eelduslikult leiavad võimalikud ebakõlad lahenduse planeeritava laiendatud tootjavastutuse üldise reformi raames.
Toetame põhimõtteliselt keskkonnamõjude hindamise (KMH) ja keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) menetluste kiirendamise ning koondamise ettepanekuid. Ühtse kontaktpunkti loomine võib menetlusi lihtsustada, kuid selle tegelik kasu sõltub otseselt kontaktpunkti mehitamise eest vastutava pädeva asutuse ressurssidest ja võimekusest. Ebapiisava ressursi korral võib kontaktpunktist saada menetluste uus pudelikael. Kuni viie aasta vanuste andmete kasutamise lubamine KMH ja KSH aruannetes vähendab vaidlusi andmete ajakohasuse üle, kuid tähendab samas ettevõtjatele täiendavat kulu seoses andmekogude ja alusandmete süstemaatilise uuendamise vajadusega. KSH ja KMH menetluste ühendamine on praktiline ja loogiline lähenemine protsesside lihtsustamiseks, kuid selle raames vajavad täpsustamist mitmed detailid, sh näiteks see, milliseid konkreetseid menetlustähtaegu ühendatud menetluste puhul rakendatakse. 
Menetlustähtaegade fikseerimine nii KMH kui KSH puhul on tervitatav ning aitab vältida menetluste põhjendamatut venimist. Samas jääb ebaselgeks, millise tähtaja jooksul peab pädev asutus tegema otsuse esitatud andmete või aruande piisavuse kohta. Käesolevates ettepanekutes on see tegevus määratletud menetlustähtaegade arvestuse alguspunktina. 
Tööstusheite direktiivi ja keskkonnajuhtimissüsteemi (KKJS) nõuete muudatuste puhul vähendab KKJS auditeerimise kohustuse kaotamine ettevõtjate otseseid kulusid, andes võimaluse rakendada nii auditeeritud kui ka auditeerimata keskkonnajuhtimissüsteemi. Praktikas tähendab selline muudatus aga tõenäoliselt halduskoormuse ülekandumist Keskkonnaametile, kus hakkab edaspidi toimuma mitteauditeeritud juhtimissüsteemide piisavuse hindamine. Aruteludes on viidatud võimalusele, et selline halduskoormuse ülekandumine võib viia täiendavate tasude või riigilõivude kehtestamiseni ettevõtjatele, mis oleks vastuolus muudatuste eesmärgiga vähendada ettevõtete kulusid. Samuti vajab täpsustamist, kuidas suhestuvad uued tähtajad ja leevendused kehtivates keskkonnakomplekslubades juba sätestatud aruandlusnõuetega. 
CO₂ püüdmistehnoloogiate osas jääb ebaselgeks, miks nähakse ette erisusi vaid hapnikus põletamisel põhinevatele lahendustele. Arvestades, et CO₂ püüdmise tehnoloogia rakendamine eeldab igal juhul suitsugaasides sisalduvate muude saasteainete tõhusat eemaldamist, vajab selline piiratud eristamine täiendavat põhjendust. 
Kõigi muudatuste praktiline mõju sõltub suurel määral üleminekusätete selgusest ja rakendusloogikast. Need on kriitilise tähtsusega, et vältida olukorda, kus lühikese ajavahemiku jooksul tekib vajadus suure hulga keskkonnakomplekslubade samaaegseks muutmiseks ning sellega kaasnev halduskoormuse kasv. Siinkohal tuleb täiendavalt märkida, et 2024. aastal muudeti tööstusheite direktiivi ning käesoleval hetkel on algamas direktiivis tehtud muudatuste ülevõtmine riiklikesse seadusaktidesse.
Keskkonnaomnibus peaks sisaldama tööstusheite direktiivi muudatuste ülevõtmise ajutist seiskamist, et vältida vastavates õigusaktides lühikese aja jooksul korduvaid muudatusi ning nendega kaasnevat ebamõistlikku halduskoormust. Hetkel on ettevõtted sisuliselt sisenemas korduvate lühiajaliste seadusemuudatuste tsüklisse, mis vähendab oluliselt ettevõtete õiguskindlust.
Arvestatud keskkonnamõju hindamiste kiirendamise ja KKJSi muudatuse seisukohtadega.

CO₂ püüdmistehnoloogiate seisukoht teadmiseks võetud.

Arvestatud tööstusheite direktiivi stop-the-clock seisukohaga. Eesti leiab, et kavandatavad muudatused peavad arvestama sellega, et liikmesriigid on juba alustanud tööstusheite direktiivi ülevõtmist ning uute muudatuste vastuvõtmisel tuleb ette näha piisavalt pikk ja selge üleminekuperiood, et vältida korduvat ja ajamahukat ülevõtmist ning sellega kaasnevat ebaproportsionaalset halduskoormust.

Seoses laiendatud tootjavastutuse tagasisidega, oleme koostanud seisukoha, et volitatud esindaja määramise kohustust ei saa hetkel peatada ilma selgete asendusmehhanismideta, mis tagavad laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise. Volitatud esindaja kohustuse võib peatada, kui on olemas toimivad ja siduvad jõustamismehhanismid. Volitatud esindaja kohustuste peatamine enne toimivate asendusmehhanismide loomist kahjustab oluliselt laiendatud tootjavastutuse süsteemide ja siseturu toimivust, jõustatavust ning võitlust ebaausa konkurentsiga ning seab ohtu jäätmete liigiti kogumise ja töötluse kulude katmise. Ka Eesti tootjad ei poolda volitatud esindaja kohustuse kaotamist enne asendusmehhanismideta. Selleks, et vähendada tegelikult halduskoormust on vaja luua EL-i ülene register, kus andmeid esitatakse ühte kohta ning kus on olemas ka kontakt.

Arvestatud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti osas. Eesti ei toeta, et määruses ettenähtud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomine või määramine on kohustuslik. Leiame, et määruse kohase täiendava kontaktpunkti määramise kohustus – kui eraldiseisev ja ainuke suhtluskanal arendaja jaoks – võib hoopis pikendada nii KMH menetlusi kui ka tegevusloastamist tervikuna.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda
Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) ei toeta keskkonnakaitsega seotud EL õigusnormide nii laiahaardelist ja põhimõttelist muutmist, iseäranis kuna muudatuste mõju on hindamata. Eelnõude paketi mõjuhinnangu puudumine ei ole kooskõlas institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppega ja Euroopa Komisjoni parema õigusloome suunistega: see on ülimalt problemaatiline, arvestades käesoleva ettepaneku süsteemseid tagajärgi. Euroopa Ombudsmani hiljutised järeldused seavad kahtluse alla, kas kiireloomulisuse põhjenduse kasutamine parema õigusloome suuniste eiramise õigustusena on vastuvõetav. Komisjon ei ole antud juhul esitanud teavet ega tõendeid selle kohta, milles seisneb tegelik kiireloomulisus, samuti ei ole veel avaldatud integreeritud kliimameetmete järjepidevuse kontrolli.

Sellised keskkonda kahjustavad ettepanekud vaid süvendavad käimasolevaid teravaid keskkonnakriise, mida Euroopa Komisjon on eriti küüniliselt toonud loodust kahjustava muudatuste paketi väljatöötamise üheks põhjuseks.

Lisaks toovad paljud kavandatud muudatused kaasa liikmesriikide ametiasutuste töökoormuse kasvu, kes peavad suutma jälgida loastamise lühikesi ja jäiku tähtaegu, mida võimendab vaikimisi heakskiidu lubamine paljudes etappides. Kui asutustele ei võimaldata nende kohustuste elluviimiseks vajalikke ressursse, võib võimaldada olulise keskkonnakahju tekkimist. Arvestades liikmesriikide eelarvete juba niigi pingelist olukorda seoses kaitsekulude kasvu, roheüleminekuks vajalike investeeringute, vananeva elanikkonna jms, on ametiasutustele vajalike lisaressursside tagamine keeruline.

EKO ei toeta tööstusheidete direktiivi (IED, 2010/75/EL, (EL) 2024/1785) kavandatavat lihtsustamist, mis eemaldaks tööstuskäitiste keskkonnajuhtimissüsteemi (Environmental Management System, EMS) nõuetest peamised ohtlike kemikaalide haldamise elemendid.

Kuigi ettevõtete halduskoormuse vähendamise eesmärk on mõistetav, ei ole ohtlike kemikaalide arvestus, kemikaalide riskihindamised ja asendusvõimaluste analüüsid üleliigsed kohustused, vaid tõhusa keskkonnajuhtimise põhielemendid. Tööstusettevõtted kasutavad paratamatult ohtlikke aineid ja EMS saab korralikult toimida ainult siis, kui käitajad süstemaatiliselt teavad, registreerivad ja hindavad oma kemikaalide kasutamist ja heitkoguseid. See teave on oluline inimeste tervise ja keskkonna kaitsmiseks ning väga ohtlike ainete asendamise tagamiseks, kui see on teostatav.

EKO liikme Balti Keskkonnafoorumi pikaajalise kogemuse põhjal on Balti riikides teadlikkus keemilistest riskidest paljudes ettevõtetes, sealhulgas nendes, kellel on juba olemas EMS, endiselt madal. Eespoolnimetatud nõuete kaotamine tööstusheidete direktiivist nõrgestaks veelgi kemikaalide riskijuhtimist, selle asemel et seda sisuliselt lihtsustada.

Seetõttu peame ohtlike kemikaalide arvestust, kemikaalide riskihindamisi ja asendusanalüüse tööstusheidete direktiivi minimaalseteks ja hädavajalikeks nõueteks. Neid sätteid tuleb säilitada ja selgelt rõhutada, et tagada keskkonna ja tervise kõrgetasemeline kaitse kogu ELis, mitte kehtetuks tunnistada.

EKO on vastu keskkonnamõju hindamise kiirendamise määruse eelnõu artikkel 6, mille järgi on võimalik liikmesriikidel piirata kohtumenetluses argumentide esitamist, mida ei ole varem haldusmenetluses esitatud. Selline piirang on eriti kahjulik arvestades keskkonnamõju hindamise kavandatud kiirendamist ja tähtaegade lühendamist, mis vähendavad võimalust haldusmenetluse käigus kõik asjakohased argumendid esitada. Sellise piirangu tõttu ei pruugi olla kohtul võimalik hinnata vaidlustatava otsuse kõiki sisuliselt problemaatilisi aspekte.

Euroopa Liidu kohus on leidnud (Euroopa Kohtu otsus asjas C-826/18: LB, ECLI:EU:C:2020:641, p 58.), et kui isikutelt võetakse võimalus esitada sisulisi argumente kohtumenetluses põhjusel, et neid ei esitatud eelnevas haldusmenetluses, õõnestab see põhiõigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning rikub Euroopa Liidu endi seatud rahvusvahelisi kohustusi. Seega on sellise sätte seaduslikkus küsitav. Saksamaal, kus selline piirang on varasemalt kehtinud, läbi viidud uuringu järgi ei kiirenda selline piirang kohtumenetlusi. Tihti ei taga KMH protsessi lühendamine lubade kiiremat menetlemist, sest loastamise protsessid venivad muudel põhjustel.

EKO on vastu keskkonnamõju hindamise kiirendamise määruse eelnõu artikkel 8 kavandatud muudatustele, mis lubaks lindude hukkumist, sest see tooks kaasa olulise nihke looduskaitse põhimõtetes: see normaliseerib lindude hukkumise ja häirimise ning seab kaitse sõltuvusse sellest, kas projekti arendaja on rakendanud asjakohaseid leevendusmeetmeid ja parimat võimalikku tehnoloogiat. Nende sätete jõustumisel nõrgeneb õiguslik kaitsetase just seal, kus kumuleeruv mõju võib põhjustada suurima kahju. Antud sätete probleemiks on:
a) tahtlikkuse mõiste lahjendamine: säte loob uue üldreegli, et kaitstavate lindude (ja teiste kaitstavate liikide) aeg-ajalt hukkumine või häirimine ei ole tahtlik, kui projektil on leevendusmeetmed. See nihutab fookuse liigikaitse alusnormilt (“ära tapa / ära häiri”) arendaja protseduurilisele pingutusele (“näita, et tegid midagi”)
b) leevenduse ülehindamine ja vältimise hierarhia nõrgenemine: looduskaitse loogika on vältimine → leevendamine → kompenseerimine (mitigation hierarchy). Kavandatav tekst annab signaali, et leevendusmeetmed võivad muuta isendite hukkumise aktsepteeritavaks. See loob ohu, et negatiivsete mõjude vältimine (projekti ümberkujundamine/asukohavalik) taandub teisejärguliseks. c) õigusliku ebakindluse kasv ja kontrollitavuse vähenemine: mõisted “asjakohased leevendusmeetmed” ja “parim võimalik tehnoloogia” on praktikas vaieldavad. Neid mõisteid ei ole õigusselguse huvides mõistlik võtta aluseks tahtlikkuse ümberdefineerimisel. Mõistete ebaselguse tõttu muutub kaitsepraktika liikmesriigiti ebaühtlaseks, kohtuvaidlused hakkavad toimuma “paberil piisavuse” üle. d) kumuleeruvaid mõjusid populatsiooni tasemel ei osata või pole võimalik hinnata: paljude liikide puhul ei ole usaldusväärseid ja piisavalt täpseid populatsiooni ruumilise jaotuse ega demograafilise teabe andmestikku, et kindlalt öelda: “mõju populatsioonile pole oluline”. Iga üksik projekt võib väita: “mõju on ebaoluline”. Reaalne kahju tekib siis, kui samas piirkonnas on palju projekte, mõju kordub aastast aastasse, elupaigad killustuvad ja/või lisanduvad kliima ja maakasutuse muutuse mõjud. Kumulatiivsete mõjude hindamise oskus ja andmestik ei ole tasemel (kui oleks, siis ei oleks meie keskkond järjest halvenevas seisus), mis lubaks kaitsenorme ümber teha. Sätete jõustumise tulemuseks on suure tõenäosusega keskkonnamõjude süsteemne alahindamine ja selle tõttu jätkuv lindude arvukuse ja üldine elurikkuse vähenemine ning keskkonnaseisundi halvenemine.

EKO ei toeta strateegiliste projektide kriteeriumite muutmist. Keskkonnamõju hindamise kiirendamise määruse artikkel 14 koondab enda alla laia tõlgenduse kavandavatest projektidest, mida võidakse ühiselt ülekaaluka avaliku huvi kontseptsiooni alla määratleda. See tähendab riski keskkonnale, kui aina enam ei pea projektid läbima tavapärast menetluskäiku, mis hõlmab keskkonnamõju hindamist ja avalikkuse kaasamist. Kui strateegiline projekt on vaikimisi avaliku huvi sildi all, võib see kaasa tuua suure negatiivse keskkonnamõju. Ka on oht, et „ülekaalukas avalik huvi” muutub hoolikalt tasakaalustatud õiguslikust erandist üldiseks staatuseks, mille pädevad asutused annavad enamikule strateegilistele projektidele.

Keskkonnamõju hindamise kiirendamine ning kitsendamine erinevates menetlustes ohustab ka veedirektiivi täitmist, mis ohustab nii loodust kui ka inimeste tervist. Vete olukord Euroopas on halb. Sellises olukorras vete seisundit halvendada võivate projektide menetluse põhjalikkuse vähendamine on väär. Vastupidi, tuleb leida viise, kuidas tõhusalt tagada vete seisundi parandamine
Arvestatud keskkonnajuhtimissüsteemi auditeerimise kohustuse ja ohtlike ainete inventuuri nõude säilitamise seisukohta. Arvestatud keskkonnamõju hindamise kiirendamise ettepaneku negatiivset seisukohta artikkel 6 (kohtumenetluses argumentide esitamise piiramine) suhtes.

Ei ole arvestatud keskkonnamõju hindamise kiirendamise artikkel 8 (kaitsealused liigid) seisukohta. Määruse eelnõu artiklis 8 sätestatud põhimõtted jõustusid aastal 2024 taastuvenergia direktiivi (2018/2021) muudatustega. Direktiivi artikkel 16b lõikes 2 on toodud, kui taastuvenergiaprojektis on võetud vajalikke leevendusmeetmeid, ei loeta direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõike 1 ja direktiivi 2009/147/EÜ artikli 5 alusel kaitstavate liikide tapmist või häirimist tahtlikuks. Keskkonnamõju hindamise kiirendamise määruse eelnõu artikkel 8 lõike 2 alusel tuleb tagada, et vastava liigi populatsioonile ei avaldaks olulist kahjuliku mõju. Samale seisukohale on jõudnud ka Euroopa Kohus oma otsuses C-131/24.

Samuti ei ole arvestatud artikkel 14 (strateegilised projektid) seisukohta. Dünaamilisema ja horisontaalsema lähenemise võtmine strateegiliste projektide loamenetluste puhul tagab parema õigusselguse, st igas uues õigusaktis ei sätestata eri tingimusi.
Eesti Keemiatööstuse Liit
Tervitame Euroopa Komisjoni algatust vaadata läbi ja lihtsustada haldusnõudeid Euroopa Liidu keskkonnaõiguses. EKTL toetab Euroopa Liidu keskkonnapoliitika eesmärke, sealhulgas looduse ja elurikkuse kaitset ning ringmajanduse edendamist. Samal ajal leiame, et lihtsustamine, proportsionaalsus ja tarbetu halduskoormuse vältimine on nende eesmärkide tõhusa ja õiglase elluviimise eeltingimuseks.
Oleme tuvastanud mitmed prioriteetsed valdkonnad, kus lihtsustamine võiks tuua käegakatsutavat kasu keskkonnastandardeid kahjustamata. Need puudutavad eelkõige ELi tööstusheite direktiivi (IED 2.0), keskkonnamõju hindamist, laiendatud tootjavastutust, pakendite ja pakendijäätmete määrust, asulareovee puhastamise määrust ning kestlike toodete ökodisaini määrust. Meie peamised seisukohad ja ettepanekud on esitatud allpool.
Tööstusheite direktiivi (IED 2.0) lihtsustamine
EKTL toetab komisjoni ettepanekut keskkonnajuhtimissüsteemide (KKJS) osas:
• lubada keskkonnajuhtimissüsteemide koostamist ettevõtte tasandil, mitte iga üksiku käitise kohta;
• pikendada KKJSi rakendamise tähtaega;
• kaotada sõltumatu auditi kohustus IED raames, arvestades, et auditid on juba hõlmatud selliste süsteemide kaudu nagu ISO 14001 ja EMAS;
• lihtsustada KKJSi sisu nõudeid.
Need muudatused on kooskõlas keemiatööstuse pikaajalise praktikaga ning toetavad integreeritud ja tõhusat juhtimissüsteemide kasutamist mitme käitisega ettevõtetes, ilma et see vähendaks keskkonnakaitse taset.
Täiendava kemikaaliinventuuri nõude ebavajalikkus
EKTL peab oluliseks ja õigeks komisjoni ettepanekut lihtsustada KKJSi sisu ning kaotada nõue koostada IED raames eraldi kemikaaliinventuur koos riskihindamise ja asendusanalüüsiga.
Keemiatööstuse hinnangul:
• kemikaalide kasutamine, käitlemine ja ohutus on juba põhjalikult reguleeritud ELi kemikaaliõigusega, eelkõige REACH-määrusega, ning tööohutuse ja töötervishoiu õigusaktidega;
• ettevõtetel on olemas toimivad kemikaaliinventuurid, mis on seotud REACH ja CLP määruse nõuete täitmisega; ohutusjuhtimissüsteemide nõuete täitmisega (nt SEVESO direktiivi alusel) ja tööohutuse nõuetega ning Eestis täiendavalt ka Kemikaaliseaduse alusel kehtestatud ohtlike kemikaalide arvestuse korraga;
• kemikaali pelk olemasolu käitises ei tähenda automaatselt selle heidet keskkonda ning ei kuulu seetõttu alati tööstusheidete direktiivi eesmärkide kohaldamisalasse.
Täiendava, IED-ga seotud kemikaaliinventuuri loomine tähendaks praktikas olemasolevate andmete dubleerimist, uute paralleelsete süsteemide loomist, märkimisväärset halduskoormuse kasvu ning täiendavat raporteerimist (koos vajadusega vaadata üle, milline teave on tundlik ja konfidentsiaalne), ilma et see tooks kaasa reaalse täiendava kasu keskkonna- või tervisekaitsele. Tegemist oleks klassikalise topeltregulatsiooni näitega, mis ei ole kooskõlas parema õigusloome ega proportsionaalsuse põhimõtetega.
Ümberkujundamiskavade nõude kaotamine
EKTL toetab ka komisjoni ettepanekut tühistada indikatiivsete ümberkujundamiskavade koostamise kohustus IED raames. Kuigi keemiatööstus mõistab direktiivi eesmärki liikuda kliimaneutraalse ja ressursitõhusa majanduse suunas, tekitaks detailsete ja pikaajaliste ümberkujundamiskavade kohustus:
• märkimisväärset ebakindlust;
• riski ülereguleerimiseks;
• täiendavat halduskoormust olukorras, kus tehnoloogiad, energiasüsteemid ja turutingimused arenevad kiiresti.
Tööstuse ressursid on tulemuslikumalt kasutatavad konkreetsete investeeringute ja tegelike heitmete vähendamise meetmete elluviimiseks, mitte administratiivsete planeerimisdokumentide koostamiseks.
IED kehtivate sätete kohaldamise ajutise peatamise puudumine
EKTL peab probleemseks, et keskkonnaalases omnibusis ei ole ette nähtud nn stop-the-clock lahendust IED kehtivate sätete osas. Liikmesriigid on juba alustamas IED 2.0 sätete ülevõtmist, samal ajal kui nende sätete sisu ja ulatus on komisjoni ettepanekute kohaselt muutumas.
Selline olukord:
• loob ettevõtjatele ja pädevatele asutustele õigusselgusetuse, milliseid nõudeid ja tähtaegu tuleb tegelikult järgida;
• sunnib liikmesriike ja ettevõtteid investeerima sätete ülevõtmisse ja rakendamisse, mis võivad peatselt muutuda või kehtetuks osutuda;
• on vastuolus parema õigusloome põhimõtetega ning komisjoni eesmärgiga vähendada halduskoormust ja regulatiivset killustatust.
EKTL leiab, et keskkonnaalane omnibus oleks asjakohane koht kehtivate IED sätete kohaldamise ajutiseks peatamiseks kuni muudetud IED 2.0 lõpliku vastuvõtmiseni, et tagada õigusselgus, vältida tarbetut halduskoormust ning võimaldada sujuvat ja tõhusat rakendamist.

Keskkonnamõjude hindamise lihtsustamine
EKTL tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut kiirendada ja ühtlustada keskkonnamõjude hindamise ning loamenetluste protsesse ning toetab selle üldist suunda. Ettepanek vastab hästi keemiatööstuse poolt korduvalt tõstatatud probleemidele seoses pikkade, killustatud ja ettearvamatute loamenetlustega, mis takistavad investeeringuid ja uute tootmisvõimsuste rajamist.
EKTL peab positiivseks ühtse koordineeriva kontaktpunkti loomist, menetluste digitaliseerimist, pädevate asutuste haldussuutlikkuse tugevdamist ning keskkonnamõjude hindamise paremat koordineerimist, sh piiriüleste mõjude puhul. Samuti on tervitatavad meetmed, mis võimaldavad kiirendada strateegiliselt oluliste energia-, tööstuse dekarboniseerimise ja ringmajanduse projektide menetlemist, sealhulgas menetlusliku prioriseerimise kasutamine liikmesriikide tasandil.
EKTL rõhutab samas, et menetluste kiirendamine peab käima käsikäes selgete tähtaegade, õiguskindluse ning sisuka, kuid ajaliselt piiritletud sidusrühmade kaasamisega.
Kokkuvõttes leiab EKTL, et komisjoni ettepanek on oluline samm loamenetluste tõhustamisel ning konkurentsivõimelise ja kestliku Euroopa tööstusbaasi toetamisel, ning väärib edasist arendamist tihedas koostöös tööstuse ja liikmesriikidega.

SCIP-andmebaas ja tulevased digitaalsed tootepassid
Eesti Keemiatööstuse Liit toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut kaotada jäätmedirektiivist tulenev kohustus esitada andmeid SCIP-andmebaasi. Praktika on näidanud, et SCIP-andmebaas ei ole täitnud oma algset eesmärki – anda ringlussevõtjatele sisulist ja kasutatavat teavet toodetes sisalduvate ohtlike ainete kohta – samal ajal kui ettevõtjatele on see kaasa toonud märkimisväärse haldus- ja kulukoormuse.
EKTL peab äärmiselt oluliseks rõhutada, et digitaalse tootepassi kujundamisel tuleb tulevikus olla erakordselt hoolikas, et vältida SCIP-andmebaasiga sarnaste probleemide kordumist. Eelkõige tuleb tagada, et:
• uus süsteem oleks tehniliselt teostatav ja reaalselt kasutatav;
• andmete esitamise kohustused oleksid proportsionaalsed ja riskipõhised;
• välditaks andmete dubleerimist juba kehtivate kemikaali-, toote- ja tööohutusõigusaktidega;
• konfidentsiaalse äriteabe kaitse oleks selgelt ja usaldusväärselt tagatud.
Oluline on õppida SCIP-kogemusest: liiga keerukad, halvasti läbi mõeldud ja vähese praktilise väärtusega digitaalsed lahendused ei paranda ei keskkonnakaitset ega ringlussevõttu, kuid kahjustavad ettevõtjate usaldust regulatiivsete algatuste vastu.
Digitaalse tootepassi edukus sõltub sellest, kas see kujundatakse lihtsa, kasutajasõbraliku ja eesmärgipärase tööriistana, mitte uueks administratiivseks koormaks, mis kordab varasemaid vigu.

Laiendatud tootjavastutuse (EPR) süsteemid
Eesti Keemiatööstuse Liit toetab üldjoontes Euroopa Komisjoni suunda laiendatud tootjavastutuse (EPR) süsteemide põhjalikuks reformimiseks, eesmärgiga vähendada halduskoormust, parandada ühtse turu toimimist ning suurendada süsteemide tõhusust ja õiglust. EPR-skeemide killustatus, keerukas aruandlus ja erinevad riiklikud rakenduspraktikad on tänaseks muutunud oluliseks probleemiks nii ettevõtjate kui ka järelevalveasutuste jaoks.
EKTL peab positiivseks, et Komisjon näeb praegusi muudatusi vaheetapina ning on selgelt välja toonud kavatsuse esitada 2026. aastal terviklik EPR-reform Circular Economy Act’i raames, sealhulgas:
• aruandlusmahu ja -sageduse vähendamine;
• EPR-kohustuste suurem ühtlustamine ELi siseturul;
• digitaliseerimise edendamine;
• kolmandate riikide tootjatega seotud probleemide lahendamine.
Samas tunneme muret ettepaneku osas, mille kohaselt saavad teistes liikmesriikides tooteid turule laskvad tootjad edaspidi ise otsustada, kas nad nimetavad nendes riikides volitatud esindaja EPR-kohustuste täitmiseks.
Kuigi ettepanek on esitatud halduskoormuse vähendamise meetmena, tekitab see EKTL hinnangul siiski küsimuse, kas:
• selline paindlikkus võib süvendada juba niigi ulatuslikku free-rider’ite probleemi;
• nõrgestada EPR-skeemide jõustatavust, eriti piiriülese müügi ja e-kaubanduse kontekstis;
• asetada ebavõrdsesse olukorda need ettevõtted, kes on seni korrektselt volitatud esindajad nimetanud ja kohustusi täitnud.
Probleemid, mida omnibus´i ettepanekuga kahjuks ei lahendata, aga peaksid olema käsitletud
a) Asulareovee puhastamise direktiiv (UWWTD) ja EPR-skeemi rahastamisrisk
Kosmeetikatööstus toetab täielikult Euroopa veeressursside kaitse eesmärki ning on valmis panustama õiglaselt mikrosaasteainete ohjamisse laiendatud tootjavastutuse (EPR) kaudu, kooskõlas „saastaja maksab“ põhimõttega.
Samas sisaldab UWWTD alusel loodav EPR-skeem struktuurset ja seni lahendamata rahastamisriski. Direktiiv paneb ainult kahele sektoritele ebaproportsionaalse rahalise koormuse, mis ei vasta nende tegelikule saastepanusele ning on vastuolus „saastaja maksab“ põhimõttega, mis eeldab proportsionaalsust ja õiglust. Korduvalt sõltumatute ekspertide poolt üle vaadatud Komisjoni algandmed näitavad, et kosmeetikatööstuse panust mikrosaasteainete toksilisse koormusse on oluliselt (kuni 15 korda) üle hinnatud. Meie hinnangul oleks hädavajalik lisada omnibus-ettepanekusse UWWTD EPR-skeemi „kella peatamise“ määrus, mille eesmärk ei oleks neljanda puhastusastme rajamise tähtaegade edasilükkamine, vaid praegusel kujul EPR-skeemi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustuse ajutine peatamine.
See võimaldaks:
• töötada välja lahendus, mis käsitleb kirjeldatud struktuurset rahastamislünka;
• vältida liikmesriikidevahelist killustumist;
• arvestada, et Komisjonil on plaanis laiem EPR-reform, mis mõjutab paratamatult ka UWWTD raames loodud EPR-skeemi.

b) PPWR (pakendite ja pakendijäätmete määrus) artikkel 10
Eesti Keemiatööstuse Liit peab probleemseks, et keskkonnaalane omnibus ei käsitle PPWR artikli 10 lõike 3 sisulisi puudujääke.
PPWR artikli 10(3) praegune sõnastus, mis näeb ette maksimaalsete kaalu-, mahu-, seinapaksuse ja tühja ruumi piirväärtuste kehtestamise nn „enimlevinud pakenditüüpidele ja -vormidele“, on EKTL hinnangul:
• õiguslikult ebaselge, kuna mõiste „enimlevinud pakenditüübid ja -vormid“ ei ole defineeritud;
• praktikas rakendamatu, arvestades pakendilahenduste suurt mitmekesisust nii toodete kui ka kasutusotstarvete lõikes;
• vastuoluline artikli 10(1) üldise pakendi minimeerimise nõudega, mis juba eeldab funktsionaalsusest lähtuvat lähenemist.
Omnibusi raames oleks põhjendatud PPWR artikli 10(3) sihtotstarbeliselt muuta, eemaldades viite „enimlevinud pakenditüüpidele ja -vormidele“.

c) PPWR artikkel 7 – minimaalne ringlussevõetud plasti sisaldus pakendites
Eesti Keemiatööstuse Liit toetab PPWR eesmärki suurendada ringlussevõetud plasti kasutamist pakendites ning peab seda oluliseks hoovaks ELi ringmajanduse edendamisel. Samas on PPWR artikli 7 praegune sõnastus praktikas raskesti rakendatav ning ebaproportsionaalse halduskoormusega.
Nõue arvutada ringlussevõetud plasti miinimumsisalduse täitmist iga plastkomponendi, pakendivormi ja tootmisüksuse lõikes tekitab märkimisväärseid operatiivseid ja tehnilisi raskusi, ilma et see tooks kaasa selge täiendava keskkonnakasu. Selline lähenemine hajutab ettevõtete ressursid ning võib pidurdada tegelikku ringlussevõetud plasti kasutuse kasvu.
EKTL toetab lähenemist, mille kohaselt:
• ringlussevõetud plasti sisalduse nõuet hinnatakse ettevõtte kogumahu alusel, arvestades ettevõtte poolt aastas ELi turule lastud plastpakendite kogust;
• ringlussevõetud plasti osakaal arvutatakse kui ringlussevõetud plasti aastane kogutonnaaž võrrelduna plastpakendite kogutonnaažiga;
• kohustused seotakse ELi turule lastud toodetega tervikuna, mitte üksikute tootmisüksustega.
Selline metoodika on kooskõlas ühekordsete plasttoodete direktiiviga (SUPD), vähendab halduskoormust ning annab ettevõtetele vajaliku paindlikkuse keskenduda pakendilahendustele, millel on suurim keskkonnamõju. Oluline on rõhutada, et tegemist ei ole ambitsiooni vähendamisega, vaid tõhusama ja tulemuslikuma viisiga saavutada PPWR eesmärgid.

d) Ökodisaini määrus (ESPR) - märgistus
Eesti Keemiatööstuse Liit toetab ESPR eesmärki edendada kestlikumat tootmist ja tarbimist, kuid peab probleemseks Euroopa Komisjoni praegust lähenemist ühtse ESPR märgistuse väljatöötamisele.
EKTL leiab, et enne uue märgistuse loomist tuleb selgelt põhjendada selle vajadust ja lisandväärtust, arvestades, et samalaadseid teabeedastuse eesmärke täidavad või hakkavad täitma juba digitaalne tootepass (DPP), EPREL, QR-koodid ning olemasolevad ELi märgistussüsteemid. Uue, paralleelse märgistuse enneaegne kehtestamine suurendaks regulatiivset killustatust, tekitaks tarbijates segadust ning oleks vastuolus ELi eesmärgiga vähendada halduskoormust ja toetada digitaliseerimist.
EKTL peab metoodiliselt vääraks lähenemist, kus keskendutakse esmalt märgise kujundusele, enne kui on määratletud selle ulatus, sisu, mõõdikud, mõõtmismetoodika ja tegelik kasu tarbijatele. Samuti ei ole realistlik ega proportsionaalne nn „üks-suurus-kõigile“ märgise lähenemine väga erinevatele tooterühmadele.
EKTL rõhutab, et ESPR raames tuleks eelistada digitaalseid lahendusi ning jätta otsus märgistuse vajaduse, sisu ja kujunduse kohta tooterühmapõhistele delegeeritud õigusaktidele, pärast DPP ja ökodisaini nõuete rakendumise hindamist. Need muudatused oleks võimalik ja vajalik ESPRi teksti sisse viia keskkonnaalase omnibusi kaudu.

e) Ökodisaini määrus – müümata jäänud tarbekaubad
Eesti Keemiatööstuse Liit toetab ökodisaini määruse (ESPR) üldeesmärki suurendada läbipaistvust ja vähendada keskkonnamõjusid. Samas leiame, et müümata jäänud tarbekaupade hävitamisega seotud teabe avalikustamise kohustuse rakendamise ajakava vajab korrigeerimist.
Praegu kavandatud ajakava looks ettevõtjatele õiguslikku ebakindlust ja ebaproportsionaalse halduskoormuse olukorras, kus ühtlustatud aruandlusvorm ja tootekategooriate selge määratlus ei ole veel kehtestatud. See võib viia ebaühtlaste ja mittevõrreldavate andmete kogumiseni, mis ei toeta poliitikakujundamise eesmärke ega turujärelevalvet.
Seetõttu peab Eesti Keemiatööstuse Liit põhjendatuks, et Euroopa Komisjon kasutaks keskkonnaalast omnibusi, et lükata vastava avalikustamiskohustuse kohaldamine edasi aastasse 2028, tuginedes 2027. aastal kogutud andmetele. See tagaks õigusselguse, vähendaks halduskoormust ning võimaldaks koguda usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid.


Tugevate ja konkurentsivõimeliste kodumaiste tööstusharude ning kestlike ja innovaatiliste ärimudelite säilitamine on Euroopa Liidu keskkonna- ja ringmajanduse eesmärkide saavutamiseks ülioluline.
Arvestatud KKJS lihtsustamise seisukoha ning indikatiivsete ümberkujundamiskavade koostamise kohustuse seisukohaga.

Ei ole arvestatud kemikaaliinventuuri nõude ebavajalikkuse seisukohaga. Ohtlike keemiliste ainete loetelu ja seotud hindamiste puhul on Eesti seisukohal, et nende säilitamine vähendab loa andja ja järelevalve halduskoormust ning toetab ennetavat riskijuhtimist. Kui see info ja hindamine KKJS-ist eemaldada, jääb kemikaalinõuete kontrollimine jätkuvalt keskkonnajärelevalve ülesandeks, mis toob kaasa järelevalveressursi vajaduse kasvu ja suurendab ettevõtja jaoks riski, et võimalike puuduste korral tuleb alustada ametlikke menetlusi. Auditeeritud KKJSi raames annab kemikaalide inventuuri nõude täitmine ettevõtjale seevastu rohkem praktilist paindlikkust.  

Arvestatud tööstusheite direktiivi stop-the-clock seisukohaga. Eesti leiab, et kavandatavad muudatused peavad arvestama sellega, et liikmesriigid on juba alustanud tööstusheite direktiivi ülevõtmist ning uute muudatuste vastuvõtmisel tuleb ette näha piisavalt pikk ja selge üleminekuperiood, et vältida korduvat ja ajamahukat ülevõtmist ning sellega kaasnevat ebaproportsionaalset halduskoormust.

Mittearvestatud keskkonnamõju hindamise kiirendamise seisukohaga. Eesti ei toeta, et määruses ettenähtud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomine või määramine on kohustuslik. Leiame, et määruse kohase täiendava kontaktpunkti määramise kohustus – kui eraldiseisev ja ainuke suhtluskanal arendaja jaoks – võib hoopis pikendada nii KMH menetlusi kui ka tegevusloastamist tervikuna.

Arvestatud SCIP-andmebaasi kohustuse kaotamise seisukohaga.

Arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kohustuse kaotamise vastase seisukohaga.

Teadmiseks võetud lisanduvat käsitlust vajavad mured teiste keskkonna- ja ringmajanduse alaste õigusaktidega.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab Kliimaministeeriumit võimaluse eest avaldada arvamust Euroopa Komisjoni keskkonnaomnibusi ettepaneku kohta. Peame positiivseks, et Euroopa Komisjon on tulnud välja keskkonnaõiguse lihtsustamise paketiga, mille eesmärk on vähendada ettevõtete halduskoormust ja parandada ettevõtluskeskkonna toimimist. Kaubanduskoda toetab kõiki ettepanekus välja pakutud lihtsustusi.
Samas juhime tähelepanu, et viimastel aastatel on ettevõtetele lisandunud märkimisväärsel hulgal uusi nõudeid, mille tulemusena on kasvanud nii halduskoormus kui ka ettevõtjate kulud. Seetõttu leiame, et kuigi käesolev algatus on selgelt samm õiges suunas, oleks põhjendatud kaaluda lihtsustuste tegemist veelgi suuremas mahus.
Oleme Euroopa Komisjoni ettepanekuga tutvunud ning esitame järgnevalt Kaubanduskoja seisukohad.
1. Volitatud esindaja määramine
Kaubanduskoda toetab ettepanekut, millega muudetakse kehtivaid patareide ja patarei jäätmete määrust (EL)2023/1542 ja pakendi ja pakendijäätmete määrust (EL) 2025/40 ning mille kohaselt peatatakse patareide ja akude ning nende jäätmete ja pakendi- ja pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse jaoks volitatud esindaja määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuarini 2035. Samuti toetame muudatust, mille kohaselt peatatakse kuni 1. jaanuarini 2035 jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatavate plasttoodete jäätmete laiendatud tootjavastutuse raames volitatud esindaja määramise kohustus Euroopa Liidus asutatud ettevõtjatele.
Praegune Euroopa Liidus tegutseva ettevõtja kohustus määrata igas riigis volitatud esindaja on ebaproportsionaalselt kallis ja keeruline ettevõtetele, eriti just väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Leiame, et kõnealune lihtsustamine on hädavajalik samm halduskoormuse vähendamise suunas. Rõhutame, et Euroopa Liidu siseturul peaks järelevalve olema tagatud liikmesriikide ametiasutuste vahelise tõhusa infovahetuse kaudu, mitte panema ettevõtjatele kohustust ülal pidada kulukat esindajate võrgustikku. See on eriti oluline praegusel e-kaubanduse ajastul. Samas peame positiivseks, et kolmandate riikide ettevõtjate puhul jääb antud nõue alles.
2. Keskkonnamõju hindamise ja lubade menetluste kiirendamine
Kaubanduskoda toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut luua uus määrus keskkonnale avalduvate mõjude hindamise kiirendamiseks, kus nähakse ette veepoliitika raamdirektiivi, strateegilise keskkonnamõju hindamise direktiivi, linnudirektiivi, keskkonnamõju hindamise direktiivi ja elupaigadirektiivi lubade koordineeritud ja/või ühiste menetluste rakendamine olukordades, kus sama projekti puhul tuleks läbi viia mitme erineva direktiivi alusel keskkonnahindamisi. Praegused menetlused on sageli ajamahukad, mis vähendab ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet. Leiame, et menetluste tõhustamine parandab nii ettevõtjate kui ka haldusorganite töökorraldust. Peame oluliseks, et lihtsustamine keskenduks eelkõige dubleerivate ja sisuliselt mittevajalike menetlusnõuete vähendamisele ning eri õigusaktidest tulenevate kohustuste paremale koordineerimisele.
3. Asulareovee direktiivis (direktiiv (EL) 2024/3019) ette nähtud ravimite ja kosmeetikatoodete laiendatud tootjavastutuse kohaldamise tähtaja edasilükkamine
Kaubanduskoda on seisukohal, et Euroopa Komisjoni keskkonnaõiguse lihtsustuspakett peaks sisaldama ka asulareovee direktiivi artiklis 9 (direktiiv (EL) 2024/3019) ette nähtud ravimite ja kosmeetikatoodete laiendatud tootjavastutuse kohaldamise tähtaja edasilükkamist. Direktiivi artikli 9 kohaselt on liikmesriikidel kohustus laiendatud tootjavastutuse süsteem luua ja rakendada 2028. a lõpuks. Oleme seisukohal, et antud laiendatud tootjavastutuse kohustus tuleks edasi lükata vähemalt kuni 2030. aasta lõpuni, sest nii ettevõtjatel kui ka liikmesriikidel puudub käesoleval hetkel piisav selgus ja valmisolek süsteemi sisuliseks ja tõhusaks rakendamiseks. Sellise süsteemi kavandamine ja elluviimine eeldab piisavat ajavaru, et tagada lahenduste õiguslik selgus, sidusrühmadega kooskõlastatus ning praktiline rakendatavus. Kiirustamine võib suurendada riski, et võivad kaasneda soovimatud mõjud ravimite hinnale ja nende kättesaadavusele.
Ei ole arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kaotamist toetava seisukohaga. Eesti leiab, et volitatud esindaja kohustuse peatamisega seotud mõjud tuleb põhjalikult analüüsida ning küsimust käsitleda terviklikult tulevase ringmajanduse õigusakti raames. Selline lähenemine võimaldab hinnata lihtsustamise tegelikku mõju jõustamisele, halduskoormusele ja konkurentsile ning siduda võimalikud muudatused süsteemsete ja toimivate lahendustega. Leiame, et volitatud esindaja kohustuse võib peatada, kui on olemas toimivad ja siduvad jõustamismehhanismid. Volitatud esindaja kohustuste peatamine enne toimivate asendusmehhanismide loomist kahjustab oluliselt laiendatud tootjavastutuse süsteemide ja siseturu toimivust, jõustatavust ning võitlust ebaausa konkurentsiga ning seab ohtu jäätmete liigiti kogumise ja töötluse kulude katmise. Ka Eesti tootjad ei poolda volitatud esindaja kohustuse kaotamist enne asendusmehhanismideta. Selleks, et vähendada tegelikult halduskoormust on vaja luua EL-i ülene register, kus andmeid esitatakse ühte kohta ning kus on olemas ka kontakt.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda rõhutab, et Euroopa Liidu siseturul peaks järelevalve olema tagatud liikmesriikide ametiasutuste vahelise tõhusa infovahetuse kaudu, mitte panema ettevõtjatele kohustust ülal pidada kulukat esindajate võrgustikku. Sellega oleme me nõus ning leiame, et volitatud esindaja kohustuse kaotamise peab asendama antud nõudega. Kuna antud muudatused seda ettepanekut ei tee, siis seda küsimust tuleb lahendada ringmajanduse regulatsioonide läbirääkimisel sügisel.

Arvestatud keskkonnamõju hindamiste kiirendamise ettepanekuga.

Asulareovee direktiivi seisukoht teadmiseks võetud.
Keskkonnaagentuur
Edastame Keskkonnaagentuuri (KAUR) arvamused Euroopa Komisjoni keskkonnaomnibusi algatuste osas. Tagasiside koostamisel lähtusime 21.01 toimunud infoseminaril käsitletust ja esitletud teemade ettekande järjekorrast.

1.  Ettepanek lihtsustada akude ja patareide määrust ja tööstusheite portaali määrust. Esimese puhul täpsustatakse tootja mõistet ja ohtlike ainete määratlust ning muudetakse LMT-akude eemaldatavuse nõudeid. Teiseks ettepanek vabastada loomakasvatus- ja vesiviljelusettevõtjad kohustusest esitada aruandeid vee-, energia- ja materjalikasutuse kohta. Samuti luuakse liikmesriikidele võimalus vabastada loomakasvatuse ja vesiviljeluse rajatiste käitajad teatud aruandluskohustustest, kui need andmed on võimalik koguda teistmoodi.
KAURi seisukoht: nõustume tehtud ettepanekuga tootja mõiste osas (kaugmüük, dubleerimiste kaotamine). Nõue, kaotada ohtlike ainete inventuur, kemikaaliriskide hindamine ja alternatiivide analüüs, võib kaudselt mõjutada OA andmete olemasolu Eestis (nt kui tulevikus tekiks riigil soov/ võimalus minna ettevõttepõhiste andmeid seisundi hindamiste arvestamisel). Seni kuni säilib nõue/kord, et see ei puuduta neid aineid, mille kohta on lubades nõue, saame nõustuda.

2.  Ettepanek koostada määrus millega peatatakse volitatud esindaja määramine laiendatud tootjavastutuse valdkondades (patareid ja akud; pakend; elektroonika; tekstil, sh kaugmüük; SUP) EL ettevõtetele kuni 1.01.2035. Volitatud esindaja kohaldub kui LRis puudub ettevõte. Need ettevõtted, kes on volitatud esindajana juba nimetanud, võivad samadel alustel jätkata. EPR laiem reform on kavas 2026.a (ringmajanduse määrus). Probleem, EK pole läbi viinud mõjude hinnangut (ebaselge mida muudatus LRidele endaga kaasa toob).
KAURi seisukoht: ei toeta ettepanekut enne kui puudub vastav mõjude hinnang ja täpsemad planeeritavad regulatiivsed alused kuna volitatud esindaja määramise kaotamine tähendab, et teise LR esindaja peab saama ise registreerida ilma, et puudub selge nägemus kuidas see reaalelus rakendada nii, et see ei tekitaks suuremat bürokraatiat ja halduskoormust LRidele, sh riigi infosüsteemide üles ehitus: nt infosüsteemid ja vormid oleks mitmekeelsed, ametnike võimekus mitmekeelseid menetlusi läbi viia jmt. Lisaks on teemaks vastutus ehk kes on see pädev asutus või kuidas peaks toimuma rikkumiste korral menetlused? Kui see jääb LR pädeva asutuse teemaks, siis on vaja LRidel mehitada võimekus võõrkeelse menetluste läbiviimiseks -ettevõtjate jaoks pikenevad menetlused ja asjaajamine muutub keerulisemaks ning ajamahukaks. Selline korraldus muudab ka ettevõtjatele LR turul tegutsemise keerulisemaks. Arvestades Eesti väiksust tähendaks see ka tarbijatele hinnakasvu kuna turul väheneb konkurents. Saame ettepanekut toetada kui see ei kohaldu neile ettevõtetele ja süsteemidele kus täna juba vastavad volitused on olemas.

3.  Ettepanek luua direktiiv millega vähendatakse halduskoormust jäätmedirektiivi ja põletusseadmete direktiivi alusel. Ettepanek tühistada jäätmedirektiivi alusel loodud toodetes sisalduvate väga ohtlike ainete SCIP andmebaas; tootjavastutuse aruandlus üks kord aastas; erandid keskmise võimsusega põletusseadmetele, mida kasutatakse üksnes aeg-ajalt varugeneraatoritena hädaolukordades ja elektrikatkestuste ajal.
KAURi seisukoht: toetame ettepanekuid, kuna see ei lähe vastuollu meie loodava automatiseeritud andmepõhise lahendusega ja Eestis kehtib juba aruandluse kohustus 1 kord aastas.

4.  Ettepanekud tööstusheite direktiivi muutmiseks tagamaks parem vastavus ja paindlikkus keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamisel (kaotatakse ümberkujundamiskavade ja ohtlike kemikaalide inventuuri ning auditite nõue; rohkem aega KKJS ettevalmistamiseks ehk uus tähtaeg 01.07.2030, mitte 2027). Mis puudutab nõuete kaotamist, siis sisuliselt on tegemist kohustuste ümber jaotamisega ehk siis LR pädev asutusele tekivad sellest vaatest järelevalve kohustused.
KAURi seisukoht: toetame audititest loobumise lihtsustamist ning seda võiks läbivalt rakendada kõikidele skeemidele, sh EMAS.

5.  Ettepanek keskkonnamõjude hindamiste kiirendamiseks (menetlused ja nende tõhustamine). Kohaldub veepoliitika raamdirektiivi, strateegilise keskkonnamõju hindamise direktiivi, linnudirektiivi, keskkonnamõju hindamise direktiivi ja elupaigadirektiivi lubade koordineeritud ja/või ühiste menetluste rakendamine.  Liikmesriikides tuleb luua (ka piiriüleste projektide korral) üks kontaktpunkt (6 kuu jooksul), kes läbi menetluse on vastutav hindamise hõlbustamise ja koordineerimise eest, sh arendajate jaoks ainukene kontaktasutus. Lisaks käiakse välja tähtajad projektide eelhindamise ja mõjuhindamise (KMH/KSH) ning avaliku kaasamise osas (nn koordineerimise või ühismenetlus lahenduste loomine). Erinevatele KMH/KSH’le sätestatakse tähtajad mis on kuni poole võrra lühemad kui tänane kord. Nähakse ette ka järkjärguline keskkonnamõjude hindamise digitaliseerimine (24 kuu jooksul määruse jõustumisest). Keskkonnale avalduvate mõjude hindamisel ei muudeta Natura hindamisi aga avaliku huvi vaatest tuleb hinnata ka strateegilisust. Tuuakse sisse NATURA kaitse-eesmärkidele lisaks ka kooskõla kaitsekorralduskavadega (andmed ei tohi olla vanemad kui 5 aastat).
KAURi seisukoht: toetame ettepanekut.

6.  Ettepanek INSPIRE ruumiandmete lihtsustamiseks -eemaldatakse andmete ja andmete jagamise tehnilised nõuded, viies selle kohustused kooskõlla Digi Omnibus’iga. Muudetakse ka avaandmete direktiivi jt määruseid ehk luuakse ühtne ja terviklik andmetega seonduv regulatsioon. Suurim muudatus on direktiivist määruseks. Kaotatakse INSPIRE geoportaal, kuna täna on olemas EL andmete portaal ja liidetakse sinna juurde kõigi funktsionaalsustega (2026.a jooksul). INSPIRE aruandlus pannakse kokku avaandmete ja väärtuslike andmete aruandlusega.
KAURi seisukoht: toetame ettepanekut.
Arvestatud akude ja patareide määruse ning tööstusheite portaali määruse muutmise seisukohaga.

Arvestatud volitatud esindaja kohustuse kaotamise vastase seisukohaga.

Arvestatud jäätmedirektiivi ja põletusseadmete andmete esitamise seisukohaga.

Arvestatud KKJSi seisukohaga.

Arvestatud INSPIRE direktiivi seisukohaga.

Mittearvestatud keskkonnamõju hindamise kiirendamise seisukohaga. Eesti ei toeta, et määruses ettenähtud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomine või määramine on kohustuslik. Leiame, et määruse kohase täiendava kontaktpunkti määramise kohustus – kui eraldiseisev ja ainuke suhtluskanal arendaja jaoks – võib hoopis pikendada nii KMH menetlusi kui ka tegevusloastamist tervikuna.

Keskkonnaamet
1. Ettepanek määruseks, millega lihtsustatakse kehtivaid patareide ja patarei jäätmete määrust (EL)2023/1542 ning tööstusheite portaali määrust (EL)2024/1244

Patareide ja patareide jäätmete määruse puhul täpsustatakse tootja mõistet ja ohtlike ainete määratlust ning muudetakse LMT-akude eemaldatavuse nõudeid.

Tööstusheite portaali määruse puhul tehakse ettepanek vabastada loomakasvatus- ja vesiviljelusettevõtjad kohustusest esitada aruandeid vee-, energia- ja materjalikasutuse kohta. Samuti luuakse liikmesriikidele võimalus vabastada loomakasvatuse ja vesiviljeluse rajatiste käitajad teatud aruandluskohustustest, kui need andmed on võimalik koguda teistmoodi.

Keskkonnaamet toetab ettepanekut aruandluse vähendamiseks.

2. Ettepanek direktiiviks, millega vähendatakse halduskoormust muudetakse jäätmedirektiivi (2008/98/EÜ), tööstusheite direktiivi (2024/1785), keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi (EL) 2015/2193

Jäätmedirektiivi muudatusega plaanitakse tühistada jäätmedirektiivi alusel loodud toodetes sisalduvate väga ohtlike ainete SCIP andmebaas.

Keskkonnaamet mõistab, et hetkel kasutusel olev SCIP andmebaas ei pruugi olla väga kasutajasõbralik (keeruline andmeid otsida). Samas on andmebaasi eesmärk väga oluline, et tagada vajaliku info kätte saamine toodetes olevate ohtlike ainete kohta nii tarbijatele, tarneahela osapooltele kui ka jäätmekäitlejale, vältimaks ohtlike ainete sattumist uuesti tootesse ja keskkonda läbi ringlusse võtu ning samuti selliste materjalide korrektne jäätmekäitlus. Kui praeguse muudatusega soovitakse kasutusel olev andmebaas kaotada, tuleb kindlasti tagada lähitulevikus (kasutajasõbralikum) andmebaas vähemalt samalaadse info saamiseks asjassepuutuvatele osapooltele. Samuti tuleb andmebaasi kaotamisel arvestada, et kuni järgmiste lahenduste jõustumiseni puudub tarneahelal oluline tööriist ainete kohta info saamiseks.

Tööstusheite direktiivi muudatusega soovitakse anda ettevõtetele suurem paindlikkus tööstusheidete direktiivi (THD) kohaste keskkonnajuhtimissüsteemide (KKJS) rakendamisel. Näiteks kaotatakse nõue lisada ümberkujundamiskavad. Käitajatele antakse rohkem aega KKJS ettevalmistamiseks ja KKJS-i puhul ei ole enam vaja sõltumatuid auditeid. 

Keskkonnaameti hinnangul vähendab KKJS auditeerimiskohustuse kaotamine küll loa omajate ja taotlejate halduskoormust, kuid tõstab Keskkonnameti kui keskkonnakompleksloa andja kui ka järelevalve teostaja halduskoormust. Teisisõnu tõstetakse senine töökoormus loa andjale. Samuti tõstab nii keskkonnakompleksloa andja kui ka järelevalve teostaja halduskoormust kemikaalide inventuuri kaotamine KKJS-des.

Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatusega tehakse leevendused ka vesinikupõhiste tööstusprotsesside kasutuselevõtu hõlbustamiseks ning täpsustused CO2 püüdmistehnoloogiate kasutuselevõtu võimaldamiseks. Samuti nähakse ette erand keskmise võimsusega põletusseadmetele, mida kasutatakse üksnes aeg-ajalt varugeneraatoritena hädaolukordades ja elektrikatkestuste ajal.

Keskkonnaametile teadaolevalt ei ole Eestis ettevõtteid, keda muudatus puudutaks. Seega halduskoormuse vähenemine saab olla Eestis marginaalne (pigem ajutiselt töökoormus tõuseb uute praktikate juurutamisel). Lisaks võiks täpsemalt selgitada, et millal maagaasi piirväärtused siis rakenduvad nendele >20% H2-ga kütustele ja kas üldse kunagi. Lühemate tähtaegade puhul töökoormus Keskkonnaametil suureneb. Selleks tuleks näha ette vajalik ressurss.

3. Ettepanek määruseks, millega peatatakse patareide ja akude ning nende jäätmete ja pakendi- ja pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse (EPR) jaoks volitatud esindaja määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Need ettevõtted, kes on volitatud esindaja juba nimetanud, neid tagasi võtma ei pea. Säilitatakse kehtivad sätted, mis käsitlevad kolmandates riikides asuvate tootjate EPR jaoks volitatud esindaja määramist. EPR laiem reform on ees ootamas 2026 a., kui on kavas EPR toimimist parandada ringmajanduse määrusega, kus seda teemat laiemalt käsitletakse.

Keskkonnaamet ei toeta ettepanekut loobuda laiendatud tootjavastutuse puhul ELi siseselt volitatud esindaja määramise kohustusest. Juhul kui välismaine tootja laseb Eesti turule probleemtooteid ning tal ei ole Eestis asukohta, siis on tal võimalus jäätmeseadusest tulenevaid kohustusi täita volitatud esindaja kaudu. Volitatud esindaja puudumisel ei ole võimalik välismaist tootjat kontrollida ega rikkumiste puhul vastutusele võtta.

4. Ettepanek direktiiviks, millega peatataks jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatavate plastijäätmete laiendatud tootjavastutuse volitatud esindajate määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Kolmandate riikide ettevõtetele aga jätkuvalt nähakse vajadust kohaldada esindaja määramist.

Keskkonnaamet ei toeta ettepanekut loobuda laiendatud tootjavastutuse puhul ELi siseselt volitatud esindaja määramise kohustusest. Juhul kui välismaine tootja laseb Eesti turule probleemtooteid ning tal ei ole Eestis asukohta, siis on tal võimalus jäätmeseadusest tulenevaid kohustusi täita volitatud esindaja kaudu. Volitatud esindaja puudumisel ei ole võimalik välismaist tootjat kontrollida ega rikkumiste puhul vastutusele võtta.

5. Keskkonnale avalduvate mõjude hindamise kiirendamise ettepanekus nähakse veepoliitika raamdirektiivi, strateegilise keskkonnamõju hindamise direktiivi, linnudirektiivi, keskkonnamõju hindamise direktiivi ja elupaigadirektiivi lubade koordineeritud ja/või ühiste menetluste rakendamist.

Keskkonnamõjude hindamise direktiivi muudatusega tuleb liikmesriikides luua (ka piiriüleste projektide korral) üks kontaktpunkt, kes läbi menetluse on vastutav hindamise hõlbustamise ja koordineerimise eest. Lisaks käiakse välja tähtajad projektide eelhindamise ja mõjuhindamise ning avaliku kaasamise osas. Nähakse ka ette järk-järguline keskkonnamõjude hindamise digitaliseerimine.

Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et keskkonnamõjude eelhinnangu tähtaja lühendamine 60 päevale tõstab Keskkonnaameti ressursivajadust kuna praegusel hetkel tuleb eelhinnang anda 90 päevaga.

Ühise kontaktpunkti kontseptsioon ei ole hetkel piisavalt selge. Ebaselge on, kas ühine kontaktpunkt peaks hakkama tegema eelhinnanguid kõikide tegevuslubade puhul. Kui see on nii, vajab täpsustamist protsess olukorras, kus loa andja on üks asutus, kuid ühine kontaktpunkt teine asutus. Praegu koostavad eelhinnanguid nii kohalikud omavalitsused kui ka erinevad riigiasutused ning ei ole selge, kuidas nende rollid ühise kontaktpunkti toimimisel muutuksid. Sama küsimus tõusetub ka planeeringute raames tehtavate keskkonnamõju strateegiliste hindamiste (KSH) puhul, arvestades, et planeeringuid menetlevad nii kohalikud omavalitsused kui ka erinevad riigiasutused. Vajab selgitamist, milline oleks ühise kontaktpunkti roll ja vastutus KSH eelhinnangute tegemisel sellises mitmetasandilises menetluses. Ettepanek toob kaasa suures mahus muudatusi nii menetlusreeglites ning suurendab kindlasti ühise kontaktpunkti töökoormust. Artikli 12 kohaselt tuleb liikmesriikidel tagada, et ühisel kontaktpunktil oleks piisav arv kvalifitseeritud tööjõudu, tehnilisi ja tehnoloogilisi ressursse sealhulgas koolitusvajadu nii ümberõppeks kui ja täiendõppeks.
Arvestatud patareide ja patarei jäätmete ning tööstusheiteportaali määruse seisukohaga.

Arvestatud SCIP andmebaasi seisukohaga.

Arvestatud KKJS auditeerimiskohustuse kaotamise seisukohaga.

Arvestatud keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi seisukohaga.

Arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kohustuse kaotamise vastase seisukohaga.

Arvestatud keskkonnamõju hindamise kiirendamise ja ühtse kontaktpunkti seisukohaga.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Eesti toetab INSPIRE direktiivi ajakohastamist ja lihtsustamist ning erinevatesse Euroopa Liidu seadustesse kirjutatud kattuvate kohustuste ühtlustamist.
Selgitus: INSPIRE direktiiv jõustus 2007. aastal ja selle aja kohta oli tegemist väga innovaatilise õigusaktiga. Paljud direktiivi alusel koostatud rakendusaktid, milles kirjeldati kasutatavad tehnoloogiad, olid omas ajas tehnoloogia arengust ees.
Praegu on olukord vastupidine ja see pärsib kiiremat ning lihtsamat andmete jagamist
INSPIRE direktiivi kõrvale on lisandunud mitmeid teisi õigusakte, mis valdkonda EL tasemel reguleerivad ja see on viinud kohustuste dubleerimise. Näiteks võetakse INSPIRE direktiivist välja andmete avalikustamise kohustus kolmandate isikute suhtes, sest avaandmete direktiiv reguleerib seda praegu juba laiema ulatusega.

Saame nõustuda direktiivi eelnõus pakutud metaandmete nõuete lihtsustamisega, kus täna käsitsi sisestatava INSPIRE metaandmete rakendusmäärusele vastavus kaotatakse. Täpsemalt tuleb paika panna ELis kahe olemasoleva ruumiandmete metaandmete standardi suhe.
Selgitus: Hetkel jääb liikmesriikidele kohustus koguda ja esitada INSPIRE metaandmed ISO standardi alusel, millele ei ole samaväärset avaandmete metaandmete standardi DCAT vastet. Olemas on küll ruumiandmetele mõeldud laiendus GeoDCAT, aga see ei võimalda tänast sisu üheselt üle kanda ja tekitab segadust. Sestap tuleb panna paika veelgi selgem siht kahe olemasoleva metaandmete standardi (ISO, DCAT) osas.
Probleeme tekitab see, et paljud ELi liikmesriigid on hakanud iseseisvalt looma reegleid kahe standardi vahel metaandmete konverteerimiseks, mis on loonud erinevaid tõlgendusi. Probleemi lahendaks see, kui valitakse üks standard või Euroopa Komisjon annab liikmesriikidele nii reeglid kui ka tööriista selliste ühtsetel alustel metaandmete konverteerimiseks.

Oleme tehniliste nõuete lihtsustamise poolt, kuid selgemalt tuleb välja tuua nende mõju kaasnevatele rakendusmäärustele. Täpselt peab olema paigas, mis jääb ja mis ei kaota kehtivust.
Selgitus: Direktiivist ruumiandmekogumite ja -teenuste ristkasutatavuse peatüki väljajätmine tühistab ka vastavad rakenduseeskirjad, kus on seatud ristkasutamise tehniline kord. Plaani järgi asendatakse need avaandmete direktiivi ja väärtuslike andmekogude määruse nõuetega, mis on täna tunduvalt leebemad. Segadust tekitab ka asjaolu, et digiõiguse lihtsustamise nn omnibus paketi raames muudetakse praegu ka avaandmete direktiivi ennast.
Vältida tuleb, et mitu paralleelselt käivat normide muutmise ja lihtsustamise protsessi ei viiks lõpuks olukorrani, kus näiteks Eesti ja Läti piiri kujutavatel kaartidel maanteed enam semantiliselt omavahel kokku ei lähe.

Eesti toetab INSPIRE geoportaali tegevuse lõpetamist koos selle juurde loodud tööriistade ja dokumentatsiooniga, kui on tagatud tänase funktsionaalsuse edasikandumine Euroopa Liidu andmeportaali (data.europa.eu).
Selgitus: Mitut veebikeskkonda ei ole ELi tasandil mõtet üleval hoida. Murekohaks on ruumiandmete eripärad andmete kuvamisel ja metaandmete sobilikul üle toomisel. Enne kui INSPIRE geoportaal kustutatakse peab olema täis selgus, et Euroopa Komisjon on ruumiandmete eripäradega arvestanud ja info ei lähe ELi andmeportaali ülekandmisel kaduma.

Eesti toetab aruandluse ühtlustamist, et vähendada halduskoormust.
Selgitus: Monitooringu ja raporteerimiskohustuse kaotamine INSPIRE direktiivis vähendab ELi liikmesriikidele pandud kohustusi. Praegu oli aruandluskohustus viidud juba kokku avaandmete direktiivis ja väärtuslike andmete määruses sätestatud ajalise rütmiga. Euroopa Komisjoni ettepanek vormistab selle sisulise kohustuse ka INSPIRE direktiivi muutmisega ära.

Keskkonnamõju hindamise kiirendamise ettepaneku kohta arvame, et Eesti peab toetama protsessi lihtsustamise ja digitaliseerimise suunda. Samal ajal aga peab olema tagatud aga ka asjakohaste andmete olemasolu. Läbirääkimistel tuleb jälgida, et lihtsustamine ei jääks ainult loosungiks, et protsess muutuks lõpuks ka praktikas tõesti kiiremaks ja silmas peetakse asja lõppkasu eesmärki.

Tootjavastutuse küsimuses leidsime pärast Euroopa Komisjoni ettepanekute analüüsi, et paketis kirjas tootjavastutusega seotud muudatused on valdkonna-spetsiifilised ning otsustasime, et me ei pea vajalikuks nende suhtes seisukohta võtta. Esmapilgul tundub, et Euroopa Komisjoni pakutud muudatused võiksid olla ELi ettevõtjate vaatest pigem positiivsed

Arvamusele on lisatud ka ruumiandmete INSPIRE direktiivi muudatusettepaneku kohta koostatud seletuskirja mustand.  Seletuskirja lõplik versioon valmib siis, kui meieni on jõudnud kõik kaasamise käigus edastatud mõtted ja saame nendes pakutud ettepanekud ning märkused läbi arutada.
Arvestatud.
MTÜ EES-Ringlus
Ettepanek määruseks, millega lihtsustatakse kehtivaid patareide ja patarei jäätmete määrust (EL)2023/1542 ning tööstusheite portaali määrust (EL)2024/1244. Esimese puhul täpsustatakse tootja mõistet ja ohtlike ainete määratlust ning muudetakse LMT-akude eemaldatavuse nõudeid. Teise puhul tehakse ettepanek vabastada loomakasvatus- ja vesiviljelusettevõtjad kohustusest esitada aruandeid vee-, energia- ja materjalikasutuse kohta. Samuti luuakse liikmesriikidele võimalus vabastada loomakasvatuse ja vesiviljeluse rajatiste käitajad teatud aruandluskohustustest, kui need andmed on võimalik koguda teistmoodi. 
EES-Ringlus vastus: Nõustume antud ettepanekuga, mis puudutab tootja mõistet ja ohtlike ainete määratlust ning muudatust LMT-akude eemaldatavust nõuetest, kuna see hõlmab tootja mõiste alla kõik EL-välised isikud, kes tooteid EL turule lasevad, sõltumata kasutatud müügiviisist.
Pooldame, et LMT akud oleksid mooduli tasandil eemaldatavad ja vahetatavad vastava pädevusega spetsialistide poolt, et vältida võimalikke riske.
  
Ettepanek määruseks, millega peatatakse patareide ja akude ning nende jäätmete ja pakendi- ja pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse (EPR) jaoks volitatud esindaja määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Need ettevõtted, kes on volitatud esindaja juba nimetanud, neid tagasi võtma ei pea. Säilitatakse kehtivad sätted, mis käsitlevad kolmandates riikides asuvate tootjate EPR jaoks volitatud esindaja määramist. EPR laiem reform on ees ootamas 2026 a., kui on kavas EPR toimimist parandada ringmajanduse määrusega, kus seda teemat laiemalt käsitletakse. 
EES-Ringlus vastus: Kolmanda ja neljanda ettepanekuga nõustume ja pooldame ära kaotada EL ettevõtjate puhul volitatud esindaja määramine. Oleme seda oma varasemates seisukohtades esitanud ja õigeks pidanud ning praktikas rakendanud. Peame hetkel volitatud esindaja instituuti määratlemist pigem segadust tekitavaks ja sisutuks eelkõige põhjusel, et seda rakendatakse eri liikmesriikides erinevalt ning paljudes, sh Eestis, on sellele antud sisu, mis sellelt otstarbe likvideerib.
 
Ettepanek direktiiviks, millega peatatakse jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatavate plastijäätmete laiendatud tootjavastutuse volitatud esindajate määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Kolmandate riikide ettevõtetele aga jätkuvalt nähakse vajadust kohaldada esindaja määramist.  
EES-Ringlus vastus eelneva punkti all.
Arvestatud LMT-akude eemaldatavuse seisukohaga.

Ei ole arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kaotamist pooldava seisukohaga. Eesti leiab, et volitatud esindaja kohustuse peatamisega seotud mõjud tuleb põhjalikult analüüsida ning küsimust käsitleda terviklikult tulevase ringmajanduse õigusakti raames. Selline lähenemine võimaldab hinnata lihtsustamise tegelikku mõju jõustamisele, halduskoormusele ja konkurentsile ning siduda võimalikud muudatused süsteemsete ja toimivate lahendustega.

Eesti leiab, et volitatud esindaja määramise kohustust ei saa peatada ilma selgete asendusmehhanismideta, mis tagavad laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise.
eoses laiendatud tootjavastutuse tagasisidega, oleme koostanud seisukoha, et volitatud esindaja määramise kohustust ei saa hetkel peatada ilma selgete asendusmehhanismideta, mis tagavad laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise.
Volitatud esindaja kohustuste peatamine enne toimivate asendusmehhanismide loomist kahjustab oluliselt laiendatud tootjavastutuse süsteemide ja siseturu toimivust, jõustatavust ning võitlust ebaausa konkurentsiga ning seab ohtu jäätmete liigiti kogumise ja töötluse kulude katmise.

Rahandusministeerium
Üle-Euroopalise probleemtoodete registri loomine: kui sinna arvatakse ka pakend, võib tekkida meie pakendiaktsiisi arvestussüsteemiga puutumus ja seda tuleb arvestada ning KLIM peaks siis meiega ühendust võtma, et vältida olukorda, kus tekitatakse mingeid paralleelsüsteeme, mis ei ühildu.
 
Ühtsete kontaktpunktide loomise ettepanekud: tähendavad lisakoormust eelarvele, sest asutused saavad uusi rolle ja vajavad inimesi nende rollide katmiseks. Lisaks sisaldab see ettepanekute pakett ka lihtsustusi, kuid riigi vaates tuleb nende rakendamiseks ilmselt riigil jälle esialgu lisaressursid leida nii IT arendusteks kui ka inimeste näol. Samas hindab Riigikantselei, et need mõjud on lühiajalised ja pikas vaates on riigieelarve jaoks neutraalsed. Kui me lihtsustame, võiks need lihtsustused ka riigieelarves lõpuks kajastuda, see tähendab, et pärast jõustamisperioodi peaks nägema kulude vähenemist ka eelarves.
Probleemtoodete registri seisukoht teadmiseks võetud.

Arvestatud ühtsete kontaktpunktide seisukohaga.
Viru Keemia Grupp
Esitan keskkonnaomnibusis sisalduvale keskkonnale avalduvate mõjude hindamise kiirendamise ettepanekule Viru Keemia Grupi tagasiside.

Artikkel 4
Eestis on seni võimaldatud KSH-de teostamine KMH täpsusega, et vältida paljuski dubleeriva KMH teostamise vajadust. Palume seista selle eest, et direktiivide menetluslike sammude liitmine keskkonnamõju hindamisi Eestis kiirendaks, mitte täiendavate nõuete tõttu ei pikendaks.
Punkti 5 osas toetame asjakohaste keskkonnamõju hindamiste tulemuste kättesaadavuse tagamise vajadust, aga küsitavaks jääb kuni viie aasta taguste andmete kasutamise põhimõte. Eesmärk peab olema, et kuni viie aasta vanused andmed on Natura 2000 alade kohaspetsiifilisi kaitse-eesmärke arvestades ja uuemate andmete puudumisel alati kasutatavad ning vanemad kui viie aasta andmed on kasutatavad mõjuhindamise eksperdi poolt sobivaks tunnistamisel. On rohkelt keskkonnahinnangu andmeid - näiteks geograafilised ja klimaatilised -, mis sobivad hindamise aluseks ka viimasest hindamisest viie aasta möödumisel.

Artikkel 11
Milliseid muudatusi, kui üldse, näeb Kliimaministeerium keskkonnamõju hindamise administratiivsete kulude vältimise ettepanekuga väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks Eestis?
Arvestatud artikkel 4 (keskkonnamõju hindamise menetluste ühtlustamine) seisukohaga.
Justiits- ja Digiministeerium
Artikkel 6: Eesti halduskohtumenetluses ei ole võimalik kohaldada selles sätestatud sisulist väidete välistamist, kuna Eesti õiguskord ei seo kohtulikku õiguskaitset haldusmenetluses esitatud seisukohtadega. Halduskohus kontrollib haldusakti õiguspärasust tervikuna ning kaebajal on õigus esitada kohtumenetluses uusi faktilisi ja õiguslikke argumente sõltumata sellest, kas need esitati haldusmenetluses. Selline lähenemine tuleneb põhiseaduse §-st 15 ja halduskohtumenetluse seadustiku põhimõtetest  (eelkõige halduskohtu uurimispõhimõte). Seetõttu puudub Eesti õiguses alus, mis võimaldaks jätta kohtus läbi vaatamata väiteid üksnes põhjusel, et neid ei esitatud haldusmenetluse käigus, ning artikli 6 kohaldamine oleks vastuolus kehtiva Eesti halduskohtumenetluse üldise süsteemiga (võimalik, et isegi PS-s sätestatud  üldise kohtupõhiõigusega).

Kuna see artikkel praegu ei näe ette, et LR peaksid sellise korra kohuslikult kehtestama, siis ilmselt meie jaoks probleemi ei ole. Aga kindlasti peaks jälgima või kuskil markeerima, et meie süsteemi selline lahendus kindlasti ei sobi. Kõige kindlam lahendus ilmselt oleks see ka EE seisukohtades ära markeerida, et me ei toeta, et see oleks LR kohustuslik, sest see ei sobitu Eesti õiguskorda.
Arvestatud.
Eesti Tööandjate Keskliit
Ettevõtetelt ei ole tulnud sisendit, kuid jagame tööandjate Brüsseli organisatsiooni BusinessEurope esialgset hinnangut Euroopa Komisjoni Environmental Omnibus paketile, keskendudes kahele ettevõtjate jaoks olulisemale ettepanekule.

1) 2025/0391 (COD) – keskkonnamõjude hindamiste kiirendamine
Esialgse hinnangu kohaselt liigub ettepanek õiges suunas, kuna kehtestab ELi-ülesed tähtajad, parandab menetluste koordineerimist ning soodustab digitaliseerimist. See vastab BusinessEurope’i pikaajalisele nõudele vähendada lubade andmise viivitusi. Samas on mõju piiratud, kuna tähtaegade ületamisel puuduvad jõustatavad tagajärjed ning lihtsustamine ei hõlma kogu loamenetluse ahelat.

2) 2025/0394 (COD) – halduskoormuse vähendamine
BusinessEurope’i esialgne hinnang on selgelt positiivne. Ettepanek vähendab märkimisväärselt halduskoormust, eriti tööstusheite direktiivi (IED), EMS-nõuete ja jäätmevaldkonna aruandluse osas (sh SCIP). Muudatused kattuvad varasemate BusinessEurope’i ettepanekutega ja pakuvad konkreetset, praktilist leevendust ettevõtetele.

Edastan siinkohal ka Kaupmeeste liidu sisendi, kes suure tõenäosusega ei toeta neid punkte:
 
Ettepanek määruseks, millega peatatakse patareide ja akude ning nende jäätmete ja pakendi- ja pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse (EPR) jaoks volitatud esindaja määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Need ettevõtted, kes on volitatud esindaja juba nimetanud, neid tagasi võtma ei pea. Säilitatakse kehtivad sätted, mis käsitlevad kolmandates riikides asuvate tootjate EPR jaoks volitatud esindaja määramist. EPR laiem reform on ees ootamas 2026 a., kui on kavas EPR toimimist parandada ringmajanduse määrusega, kus seda teemat laiemalt käsitletakse. 
 
Ettepanek direktiiviks, millega peatatakse jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatavate plastijäätmete laiendatud tootjavastutuse volitatud esindajate määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Kolmandate riikide ettevõtetele aga jätkuvalt nähakse vajadust kohaldada esindaja määramist.  
 
Põhjuseks on asjaolu, et Eestis seisavad tootjavastutusorganisatsioonid silmitsi ulatusliku nn freerider’ite probleemiga. Riigil puuduvad piisavad ressursid tõhusaks järelevalveks ning e-kaubanduse kaudu turule jõudvate pakendite ja probleemtoodete puhul jääb tootjavastutus sageli määratlemata. Sellest tulenevalt langevad selliste toodete kogumise ja käitlemise kulud kohalikele ettevõtjatele, kes oma kohustusi nõuetekohaselt täidavad.

Hinnanguliselt ulatub freeride’imise osakaal ligikaudu 30 protsendini ning seni ei ole pakutud toimivaid lahendusi selle süsteemseks vähendamiseks. Kui Euroopa Liidu tasandil kaalutakse e-kaubanduse puhul ka kohaliku esindaja kohustuse kaotamist järgnevaks kümnendiks, süvendaks see veelgi ebavõrdset konkurentsiolukorda. Selline lähenemine soodustaks eelkõige suuri rahvusvahelisi veebikauplejaid, samas kahjustades kohalike ettevõtjate konkurentsivõimet.
Arvestatud üldise hinnanguga.

Arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kaotamise vastase seisukohaga
Eesti Elektroonikaromu OÜ
Eesti Elektroonikaromu OÜ on teemat uurinud ning saanud aru, et elektroonika ja patareide tootjavastutussüsteem on EL riikides erinev. Mõnedes riikides on loodud tootjavastutusorganisatsioonid ning osades riikides suhtlevad Tootjad otse riigiga, kus riik on vanade seadmete kokku kogumise ja taaskasutamise enda kanda võtnud ning TVO-d puuduvad.
1. Oleme seisukohal, et nendes riikides, kus on olemas tootjavastutusorganisatsioonid(TVO-d), saavad Volitatud esindaja kohustused enda kanda võtta tootjavastutusorganisatsioonid. TVO peab saama oma tegevuse alustamiseks riikliku registreeringu ning täitma ka riigi poolt ette antud tingimusi ning saab seega olla ka edukalt Tootja esindaja riigiga suhtlemisel tootja nimel. Selle eelduseks on TVO ja Tootja omavaheline leping.
2. Riikides, kus puuduvad vastava valdkonna tootjavastutusorganisatsioonid, neis riikides on vajalik Volitatud esindaja roll, sest riigiasutustel on vajalik, et tema riigis oleks keegi, kellega saaks riigisiseselt välisettevõtte nimel kontakti võtta erinevates küsimustes, mis puudutab tootjavastutusvaldkonda ning sealseid regulatsioone ja kohustuste täitmise nõudmist.
3. Eeltoodust lähtuvalt ei poolda Eesti Elektroonikaromu OÜ Volitatud esindaja kohustuse peatamise nõudmist EL üleselt. Nendes riikides, kus puuduvad puuduvad TVO-d on vajalik Volitatud esindaja kohustus. Nendes riikides, kus on olemas tootjavastutussüsteem ning TVO-d, neis ei ole Volitatud esindaja kohustuse nõudmine vajalik, sest selle kohustuse saab enda kanda võtta TVO.

Arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kaotamise vastase seisukohaga.

SELETUSKIRI
Eesti seisukohad Euroopa Liidu keskkonnaõiguse lihtsustamispaketi kohta
Ettepanek määruseks, millega lihtsustatakse kehtivaid patareide ja akude ning nende jäätmete määrust (EL) 2023/1542 ning tööstusheite portaali määrust (EL) 2024/1244. (COM(2025) 981)
Ettepanek määruseks, mis peatab patareide ja akude ning nende jäätmete, ja pakendi- ja pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kohustuse. (COM(2025) 982)​
Ettepanek direktiiviks, mis peatab jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordse plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kohustuse. (COM(2025) 983)
Ettepanek määruseks, millega kiirendatakse keskkonnamõju hindamisi. (COM(2025) 984)
Ettepanek direktiiviks, millega lihtsustatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuuri (INSPIRE) direktiivi 2007/2/EÜ. (COM(2025) 985)
Ettepanek direktiiviks, millega vähendatakse halduskoormust ja muudetakse jäätmedirektiivi 2008/98/EÜ, tööstusheite direktiivi 2010/75/EL, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi (EL) 2015/2193 ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi (EL) 2024/1785. (COM(2025) 986)​

Sissejuhatus
Euroopa keskkonna kaitse on hädavajalik meie vastupanuvõime, majandusliku heaolu ja konkurentsivõime tagamiseks. Inimeste tervis, majanduse stabiilsus ja strateegiline autonoomia sõltuvad puhtast keskkonnast ning piisavate loodusvarade olemasolust. Enamik ELi majandussektoreid on otseselt seotud looduse toimimisega.
EL on aastakümnete jooksul loonud tugeva keskkonnaalase õigusraamistiku, mille eesmärk on parandada õhu, vee, pinnase ja elurikkuse seisundit, vähendada saastet, taastada ökosüsteeme ning edendada ringmajandust. Puhas üleminek on Euroopa pikaajalise kestliku konkurentsivõime oluline alus.
Keskkonnakaitse peab aitama Euroopal toime tulla geopoliitiliste ja julgeolekualaste väljakutsetega, mis mõjutavad nii majandust kui ka keskkonda. Ressursside ammendumine ja keskkonnaseisundi halvenemine kahjustavad majandust ja finantsstabiilsust, samas kui loodust säästev ringmajandus loob kasvu ja töökohti. Kestlikkus ja konkurentsivõime täiendavad teineteist.
Komisjon seab Konkurentsivõime kompassi raames eesmärgiks suurendada innovatsiooni, edendada dekarboniseerimist ja vähendada sõltuvusi, lihtsustades samal ajal ELi õigusakte. Halduskoormust plaanitakse vähendada vähemalt 25% võrra kõigi ettevõtete ja 35% võrra väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKE) jaoks, ilma et keskkonnaeesmärgid kannataksid.
Seni kaheksas lihtsustamispakett ehk keskkonnaomnibus, mis esitati 10. detsembril 2025, keskendub tööstusheidetele, ringmajandusele ja keskkonnamõjude hindamisele. Selle eesmärk on muuta keskkonnaeesmärkide saavutamine tõhusamaks ja vähem bürokraatlikuks, toetades ettevõtteid ning tugevdades ühtset turgu. Pakett aitab samuti vähendada ELi sõltuvust kriitilistest toormetest ning kiirendab ja ühtlustab keskkonnamõjude hindamise protsesse kooskõlas teiste ELi algatustega.
Komisjon on läbi viinud laiapõhjalise kaasamise ning saanud üle 200 000 vastuse, sh 1200 vastust tootjate ühendustelt, kodanikuühiskonna organisatsioonidelt, avaliku sektori asutustelt ning teadlastelt, keskkonnaõiguse lihtsustamise teemal. Saadud sisendi põhjal koondati käesoleva paketi ettepanekud, samuti kasutatakse neid tulevate algatuste (sh ringmajanduse määrus) ettevalmistamisel.
Eelnõu subsidiaarsustähtaeg on 31. märtsil.

Koostajad
Seletuskirja koostasid koostöös Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna tootjavastutuse ja ohtlike jäätmete valdkonna juht Piret Otsason ([email protected]), ringsuse ja finantseerimise valdkonna juht Mihkel Krusberg ([email protected]), keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna tööstusheite ja kemikaalide valdkonna juht Pärtel Niitaru ([email protected]), keskkonnamõju hindamise valdkonna juht Rainer Persidski ([email protected]) ning nõunikud Hanna Vahter ([email protected]) ja Liina Tarkus ([email protected]); rohereformi osakonna nõunik Kadri Koemets ([email protected]); välisõhu osakonna nõunik Liina Lepner ([email protected]); õigusosakonna nõunikud Triin Nymann ([email protected]); Maa- ja Ruumiameti andmehalduse ja analüüsi osakonna juhataja Mart Randmäe ([email protected]); ning välissuhete osakonna EL asjade valdkonnajuht Eliise Merila ([email protected]) ja nõunik Rahel Kelus ([email protected]).
Valdkonna eest vastutavad elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsler Antti Tooming ([email protected]) ja elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler Ivo Jaanisoo ([email protected]), Maa- ja Ruumiameti digiteenuste direktor Taavi Jakobson ([email protected]) ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi maa- ja ruumipoliitika osakonna juhataja Ivari Rannama ([email protected]).

Sisu ja võrdlev analüüs
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse osas tehtud ettepanek on seotud tootja definitsiooniga, ohtlike ainete sisaldusega toodetes ja eemaldatavuse kohustusega. Ettepaneku kohaselt eemaldatakse artikli 3 punkti 47 punktist d viide kaugmüügile laiendades tootja mõistet kõigile ettevõtetele, kes liikmesriigis patareisid või akusid lõppkasutajatele müüvad. Kehtivas sõnastuses on tootja isik, kes müüb liikmesriigis patareisid või akusid, sealhulgas seadmetesse, kergtranspordivahenditesse või muudesse sõidukitesse paigaldatud patareisid või akusid, kauglepingute alusel otse lõppkasutajatele, kes on kas kodumajapidamised või muud kui kodumajapidamised, ja on asutatud teises liikmesriigis või kolmandas riigis. Uues sõnastusettepanekus eemaldatakse kauglepingute viide. Artiklit 3 täiendatakse punktiga 69, mis selgitab, et väga ohtlikud ained on REACH määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumitele vastavad ained ja ained, mis on loetletud CLP määruse 1272/2008 lisas VI. Artikli 11 punkti 5 muudetakse nii, et kergtranspordivahendite akude puhul ei nõuta enam akude eemaldatavus elemendi tasemel, vaid mooduli tasemel. Selle eesmärk on tagada töökodade tööohutus.
Tööstusheite portaali määruse muudatusega vabastatakse loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste käitajad andmete raporteerimisest, mis kajastavad vee, energia ja asjakohaste toormete kasutust. Muudatusega antakse liikmesriikidele õigus määrata loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste heitkogused ise, ilma et käitajad peaksid neid eraldi raporteerima. Sarnaselt kehtiva tööstusheite portaali määruses olevale paindlikkusele seoses loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste saasteainete heite raporteerimisega, võivad liikmesriigid samuti otsustada vabastada loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste käitajad kohustusest raporteerida andmeid jäätmete ülekannetest väljapoole tegevuskohta, reovees sisalduvate saasteainete ülekannetest väljapoole tegevuskohta, tootmismahu ja töötundide arvu kohta tingimusel, et liikmesriigid saavad sellist teavet koguda muul viisil, et täita oma aruandlusest tulenevaid kohustusi.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Komisjon teeb ettepaneku peatada volitatud esindaja määramise nõue nii patarei- ja akumääruse, pakendimääruses, jäätmete raamdirektiivis, elektroonikajäätmete direktiivis ja ühekordselt kasutatavate plasttoodete direktiivis. Komisjon soovib peatada volitatud esindaja määramise kohustuse aastani 2035 Euroopa Liidus asuvatele pakendite, elektroonikaseadmete, patareide ja akude, ühekordselt kasutatavate plasttoodete ja tekstiili tootjatele, kes tegutsevad piiriüleselt ja peavad praegu määrama volitatud esindaja igas liikmesriigis, kus neil puudub asukoht ja kus nad tooteid turule lasevad. Kolmandate riikide tootjate volitatud esindaja määramise kohustuse osas saavad liikmesriigid ise otsustada, kas peatada kohustus või kohustada volitatud esindaja määramist. Ettepanekute keskne eesmärk on vähendada tootjate halduskoormust, peatades volitatud esindaja kohustus.
Euroopa Liidus kohaldatakse laiendatud tootjavastutust probleemsetele toodetele. Need on tooted, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Euroopa Liidus kohaldatakse tootepõhist laiendatud tootjavastutust (edaspidi laiendatud tootjavastutus) pakenditele, elektri- ja elektroonikaseadmetele, patareidele ja akudele, mootorsõidukitele, kalapüügivahenditele ja plasti sisaldavatele ühekordselt kasutatavatele teatud toodetele. Alates 2028. aastast rakendub laiendatud tootjavastutus ka tekstiilitoodetele.
Eestis rakendatakse laiendatud tootjavastutust pakenditele ja probleemtoodetele. Probleemtoode on jäätmeseaduses defineeritud kui toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Probleemtoodete hulka kuuluvad Eestis jäätmeseaduse § 25 lg 2 kohaselt sarnaselt ülejäänud Euroopa Liidule patareid ja akud, mootorsõidukid ja nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad, plasti sisaldavad kalapüügivahendid ja nende osad, niisutatud pühkepaber, õhupallid, filtriga tubakatooted ja koos tubakatoodetega kasutamiseks turustatavad filtrid, riigisiseselt ka rehvid ja põllumajandusplast. Laiendatud tootjavastutus kohaldub tootjale ehk isikule, kes teeb kauba majandustegevuse käigus esmakordselt Eesti turul kättesaadavaks. Laiendatud tootjavastutus kohaldub tootjale olenemata asukohast, seega kehtib ka kolmandates riikides asuvatele ettevõtetele (nt e-kauplejatele), kes lasevad probleemtooteid Eesti turule.
Laiendatud tootjavastutus kohustab tootjat tagama oma turule lastud toodetest tekkivate jäätmete käitlemise ning kandma käitlemise kulud. See vastutus hõlmab eelkõige kohustust rahastada ja korraldada probleemtoodetest tekkinud jäätmete liigiti kogumist ja töötlemist, samuti töötlemise edendamist, aruandlust ning tarbijate teavitamist probleemtoote olelusringi lõpuga seotud aspektide kohta. Tootjad on kohustatud end registreerima laiendatud tootjavastutuse valdkonda hõlmavas tootjate registris ja esitama registrisse andmeid. Eestis on hetkel kaks laiendatud tootjavastutuse alla kuuluvate toodete registrit – pakendiregister (PAKIS) ning probleemtooteregister (PROTO). Tootjatel on kohustus anda probleemtoote kasutajale teavet probleemtootest tekkinud jäätmete tagastamiskohtadest ning korraldada teabekampaaniaid kasutajate keskkonnateadlikkuse tõstmiseks.
Laiendatud tootjavastutusega tagatakse keskkonna ja inimeste tervise kaitse ning selle eesmärk on toetada jäätmetekke vähendamist, sh säästvat tarbimist, tootmist ning korduskasutamist. Ringlussevõtu kaudu aitab laiendatud tootjavastutus vähendada jäätmekäitluse negatiivset mõju ning samuti tõkestada jäätmete kõrvaldamist, toetades nii ressursside tõhusat kasutamist ja teiseste toormete turgu. Laiendatud tootjavastutus toetab seega ka mitme kestliku arengu eesmärgi täitmist, eelkõige säästva tarbimise ja tootmise eesmärgi täitmist.
Euroopa Liidus ja kolmandas riigis asuvatele pakendite, elektroonikaseadmete, patareide ja akude, ühekordselt kasutatavate plasttoodete ja tekstiili tootjatele, kes tegutsevad piiriüleselt tuleb määrata volitatud esindaja igas liikmesriigis, kus neil asukohta ei ole ja kus nad tooteid turule lasevad. Volitatud esindaja puhul on tegemist füüsilise või juriidilise isikuga, kes omab antud liikmesriigis elu- või asukohta ning tagab laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise. Laiendatud tootjavastutuse regulatsioonide kohaselt vastutab volitatud esindaja tootja kohustuste täitmise eest selles liikmesriigis, kus tootjal asukohta ei ole.
Lisaks vastutusele võimaldab volitatud esindaja tootjal täita laiendatud tootjavastutuse nõudeid. Samas võimaldab volitatud esindaja määramine tootjal lihtsamini täita tootja laiendatud vastutuse kohustusi, sh suhtlust liikmesriigiga, tootja registreerimist, tootjavastutusorganisatsioonidega lepingu sõlmimist ja registrisse aruande esitamist. Nii aitab volitatud esindaja vältida siseturu tõrkeid. Näiteks tagab volitatud esindaja, et e-kaubandusega tegelev tootja saab registreeritud ning tootja andmed jõuaksid tootjate ühenduseni, kes omakorda korraldab probleemtoodete jäätmete kokku kogumise ja käitluse ning aruande esitamise.
Halduskoormuse vähendamiseks on Eesti võimaldanud tootjavastutusorganisatsioonidel täita ka volitatud esindaja rolli, ehk tootja saab sõlmida lepingu tootjavastutusorganisatsiooniga nii nende esindamiseks kui ka laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmiseks. Mitmed elektroonikaseadmete maaletoojad on määranud oma esindajaks tootjavastutusorganisatsiooni. Lisaks on kehtiv volitatud esindaja nõue praktikas üks kesksemaid mehhanisme, mis võimaldab vältida laiendatud tootjavastutuse kohustustest kõrvalehoidmist ning tagada jäätmekäitluse kulude katmise vastavalt „saastaja maksab“ põhimõttele.
Kui volitatud esindaja kohustus tootjale peatatakse, tekivad märkimisväärsed probleemid laiendatud tootjavastutuse süsteemi jõustamisel, kuna hetkel puuduvad piisavad asendusmehhanismid, mis tagaksid nõuete täitmise ka volitatud esindaja puudumisel. Suurimaks murekohaks on kolmandatest riikidest pärit kaugmüüjad.
2025. aasta detsembri seisuga oli probleemtooteregistris (PROTO) registreeritud 1050 kodumajapidamise elektri-ja elektroonikaseadmete tootjat (kellest 219 on teises riigis asuvad tootjad), 363 patareide ja akude tootjat (kellest 80 on teises riigis asuvad tootjad) ning 5230 pakendite tootjat. 2024. aasta detsembri seisuga oli pakendiregistrisse (PAKIS) esitanud pakendiaruande 4959 ettevõtet. Nendest 227 olid välismaiseid ettevõtted (196 teisest EL riigist, 225 OECD riigist, 2 kolmandast riigist). 2024. aastal oli 4533 ettevõttel leping tootjavastutusorganisatsiooniga.
Paljudes liikmesriikides, sh Eestis on probleeme e-kauplejate laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmisega. 19. märtsil 2025 tegid EL liikmesriigid Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Rumeenia, Hispaania ja Rootsi ettepaneku lisada jäätmete raamdirektiivi digiplatvormidele konkreetsemad laiendatud tootjavastutuse kohustused, kuid kuna ettepanek tehti jäätmete raamdirektiivi läbirääkimiste liiga hilises etapis, lubas komisjon probleemi lahendada ringmajanduse määruse raames. Komisjonil on plaanis ringmajanduse määruse ettepanek esitada 2026. aasta teises pooles.
Laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmata jätmise probleem kajastub ka Eunomia ja OECD 2019. aastal koostatud aruandes1. Analüüsist selgub, et Euroopas müüdi 20-30% elektri- ja elektroonikaseadmeid e-kaubanduse kaudu ning ligikaudu 10% e-kauplejatest, kes müüsid hinnanguliselt 5-10% elektri- ja elektroonikaseadmeid internetiturust, ei täitnud laiendatud tootjavastutuse nõudeid. Aruandes on hinnatud, et igal aastal jääb Euroopas 460 000 – 920 000 tonni turuleviidud kaupu tootjavastutuse alt katmata, mis toob kaasa kümnete kuni sadade miljonite eurode ulatuses kahju. Alates 2019. aastast on e-kaubanduse mahud, sh kolmandatest riikidest tellitavate kaupade kogused Euroopas tervikuna ning Eestis oluliselt kasvanud.
Eesti E-kaubanduse Liidu ülevaate kohaselt tellivad eestlased pakiautomaatidesse ca 18 miljonit pakki, millest 65% on Eestist ja 35% piiriülesed saadetised. Piiriülesest mahust tuleb ca 80% Hiinast. Eesti seisukohast Euroopa Liidu tollireformi artikkel 18 kohta selgub, et e-kaubanduse mahud on kasvanud kümnekordselt alates 2025. aasta suvest. Antud seletuskirjas on toodud, et 2025. aasta esimesel poolaastal deklareeriti 650 496 posti- ja kullerisaadetist. Samas märgitakse, et see arv ei kajasta siiski tarbijate poolt kolmandatest riikidest Eestisse tellitud kaupade koguarvu, vaid ainult seda osa, mille tollivormistus tehti Eestis. See moodustab ligikaudu 20% kolmandatest riikidest tellitud väikesaadetiste mahust. Valdav osa ehk ligikaudu 80% saadetistest vormistatakse tollis teises ELi riigis.
3. Keskkonnamõju hindamiste kiirendamine
Määruse eesmärgiks on ELi keskkonnaalaste hindamiste (tinglikult keskkonnamõju hindamine) kiirendamine. Seda kohaldatakse kavade, programmide ja projektide, mis kuuluvad veeraamdirektiivi 2000/60/EC, keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi 2001/42/EC, linnudirektiivi 2009/147/EC, keskkonnamõju hindamise direktiivi 2011/92/EU ja loodusdirektiivi 92/43/EEC kkohaldamisalasse, keskkonnamõju hindamise ning eelhindamise (st keskkonnamõju hindamise algatamise vajaduse väljaselgitamise) menetlustele. Määruse põhimõtteline eesmärk on kooskõlas riigisisese eesmärgiga kiirendada keskkonnamõju hindamise menetlusi ning seeläbi projektide elluviimist. Määruse rakendamiseks on siiski vajalik kehtiva keskkonnamõju hindamise süsteemi ülesehituse ja halduspraktika vähemalt osaline muutmine (nt asutuste ülesannete ülevaatamine ja menetluste suurem koordineerimine).
Määruse artikli 3 kohaselt peavad liikmesriigid kuue kuu jooksul pärast määruse jõustumist looma või määrama keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti, kes vastutab kõikide määruses toodud keskkonnamõju hindamise aspektide hõlbustamise ja koordineerimise eest. Tegemist oleks arendaja jaoks ainsa kontaktpunktiga. Juhul kui kava, programmi või projekti keskkonnamõju hindamise või eelhindamise kohustus tuleneb vähemalt kahest määruses loetletud direktiivist, peavad liikmesriigid looma koordineeritud või ühise menetluse, mis vastavad kõikidele asjakohaste direktiivide nõuetele. Kui kavale, programmile või projektile tuleb teostada nii keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) kui ka keskkonnamõju hindamine (KMH), tuleb nende direktiivide menetluslikud etapid ühendada. Määrusega kehtestatakse tähtajad erinevate KMH/KSH menetluste sisestele etappidele ning nendega seotud menetlustoimingutele.
Määruse artikli 10 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et 12 kuu jooksul pärast määruse jõustumist on KMH ja eelhindamise aruanded ja teave, nendega seondutud otsused ning seiretulemused digitaalsel kujul avalikult kättesaadavad keskses veebiportaalis. 24 kuu möödumisel peavad keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetlused olema täielikult digitaliseeritud ning võimaldama asutuste valduses olevate andmete ja dokumentatsiooni ristkasutamist. Kuue kuu möödumisel peab arendajatel olema võimalik menetlustes esitada keskkonnamõju hindamisega seotud teavet elektroonilises vormis, samuti tuleb selleks ajaks tagada arendajale ja avalikkusele veebipõhine keskne juurdepääs asjakohasele teabele, sealhulgas teabele kontaktpunktide kohta, keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetluste edenemise, nende etappide ning ajalise järjestuse kohta.
Määruse artikliga 14 luuakse tööriistakast selliste projektide loamenetluste kiirendamiseks, millele EL õiguses viidatakse kui strateegiliselt olulistele projektidele. Määruse lisas toodud tööriistakast omistab strateegiliselt olulistele projektidele avaliku huvi olemasolu, mis võib loodusdirektiivi (direktiiv 92/43) artiklite 6(4) ja 16(1), linnudirektiivi (direktiiv 2009/147) artikli 9(1) punkti a) ja veepoliitika raamdirektiivi (direktiiv (2000/60) artikli 4(7) tähenduses olla ka ülekaalukas avalik huvi. Samuti sisaldab tööriistakast loamenetlustes kaasatud asutuste vaikimisi nõusoleku põhimõtet. See ei kehti lõppotsustele ega projektidele, mille puhul viiakse läbi keskkonnamõju hindamised, samuti juhtudel, kui vaikimisi nõusoleku põhimõtet riigi õigussüsteem ei tunne. Strateegiliselt oluliste projektidega seotud vaidluste lahendamisel nähakse ette, et selliseid vaidlusi tuleb menetleda esmajärjekorras, kui liikmesriigi õiguses on selline võimalus ette nähtud.
KMH/KSH regulatsioon on sätestatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (KeHJS). Eesti süsteemis on erinevad asutused, kes koostavad KSH direktiivi käsitlusalas olevaid kavasid, programme ja strateegilisi planeerimisdokumente (nt ministeeriumid koostavad valdkondade arengukavasid, kohalikud omavalitsused ruumilisi planeeringuid). Samuti annavad erinevad asutused KMH direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate projektide tegevuslubasid(nt keskkonnakaitselubade puhul on otsustajaks Keskkonnaamet, ehituslubade puhul üldjuhul kohalikud omavalitsused). Natura hindamine (Natura 2000 loodusalade ja linnualade põhine hindamine lähtuvalt loodusdirektiivist ja linnudirektiivist) on integreeritud KMH/KSH menetlustesse. Lisaks tuleb arvestada piiriülese keskkonnamõju hindamise läbiviimise vajadusega. Oluliste projektide KSH ja KMH menetluste kiirendamise meetmena on Eesti praktikas kasutusel lähenemine, et projektile võidakse strateegilisel tasandil teostada “KSH, mis on KMH täpsusastmega”. Näiteks teostatakse projektile ruumilise planeerimise etapis kõrge hindamisastmega KSH, mis võimaldab põhjendatud juhul järgnevas tegevuslubade etapis jätta KMH algatamata.
Eestis on keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetlustes kasutusel mitmed digitaalsed lahendused (sh keskkonnaotsuste infosüsteem KOTKAS). Siiski ei moodusta need veel ühtset keskset GIS ehk geograafilise infosüsteemi põhist täisdigitaalset veebiportaali määruse tähenduses. Eesti seisukohalt näib kõige tõenäolisem olemasolevate lahenduste edasiarendamine. Samas on digilahenduste väljatöötamine (sh eelnevad analüüsid, testimine, arendused) väga aja- ning ressursimahukas ettevõtmine.
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Euroopa Komisjon tegi 10. detsembril 2025. a ettepaneku uuendada INSPIRE direktiivi2 2007/2/EÜ, mis puudutab keskkonda mõjutavate ruumiandmete kogumist ja avalikustamist.
Eesmärgiks on viia kaheksateist aastat tagasi kirja pandud direktiivi sisu kooskõlla uutes ELi andmehalduse õigusaktides sätestatud normidega. Tegemist on vajaliku sammuga, sest 2007. aasta direktiiv on ajale jalgu jäänud.
Eestis mõjutab muudatus Maa- ja ruumiameti tööd ning kõiki INSPIRE direktiivi andmeomanikke (14 riigiasutust). Ettepaneku peamine mõju seisneb ELi õigusruumi korrastamises. Direktiivi muudatuste vastuvõtmise järel tuleb hinnata, kas on vaja muuta ka ruumiandmete seadust, millega on INSPIRE direktiiv Eesti õigusruumi üle võetud.
ELi toimimise lepingu keskkonna osa ja selle artikkel 192 lõige 1 lubavad direktiivi nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega ära muuta.
Kokkuvõtlikult on muudatuse eesmärgiks INSPIRE direktiivi ühtlustamine nn avaandmete direktiivi ja nn väärtuslike andmete määruse nõuetega, millest tulenevalt tehakse direktiivis järgnevad muudatused:
• ristkasutatavuse ja võrguteenuste nõuete kaotamine;
• ELi geoportaali (INSPIRE geoportaal) haldamise lõpetamine Euroopa Komisjoni poolt;
• INSPIRE aruandluse asendamine avaandmete ja väärtuslike andmete aruandlusega;
• metaandmete korra lihtsustamine.
Lühendiga INSPIRE (Infrastructure for Spatial Information in the European Community) märgistatud direktiiv käsitleb on ruumiandmeid ja -teenuseid. Need on antud asukohale või geograafilisele alale viitavad andmed ja teenused, mis võimaldavad neid andmeid otsida, vaadata ning kasutada. Nii saab näiteks vaadata Eesti topograafia andmekogu (ETAK) maakatte kõlvikuid või kaitstavaid loodusobjekte või infot mullastiku kohta.
Enne 2007. aastat koguti, säilitati ja avalikustati ELis väga erinevaid keskkonda puudutavaid ruumiandmeid, ent need andmed ei olnud piisavalt kättesaadavad, ühitatavad ja nende kvaliteet oli ebaühtlane. Seetõttu kirjutati INSPIRE direktiivi 2007. aastal nõuded, mis kohustasid ELi riike koostama metaandmete kujul kõigi vajalike ruumiandmekogumite- ja teenuste kirjeldused. Lepiti kokku selles, et kaotatakse põhjendamatud tõkked andmete jagamisel, sätestati kohustus töötada ühiselt välja tehnilised standardid andmete ristkasutamiseks ning pandi paika ajaraam nende standardite kasutuselevõtuks. Otsustati luua ühine teenuste platvorm ja liikmesriikidele kehtestati kohustus luua kontaktpunkt direktiiviga seotud küsimuste koordineerimiseks. Lisaks sai komisjon ülesandeks luua ELi tasandil INSPIRE geoportaal3 ja seda hallata.
Nüüd leiab Euroopa Komisjon, et enamus direktiivis sisalduvaid andmete kogumist, säilitamist ja kasutamist puudutavad sätted on reguleeritud uute ELi õigusaktidega ning dubleerivaid sätteid INSPIRE direktiivis vaja ei ole. Näiteks 2019. aastal vastuvõetud avaandmeid ja avaliku sektori valduses oleva teabe kasutamist puudutavas direktiivis 2019/10244 reguleeritakse ka INSPIRE direktiiviga hõlmatud ruumiandmekogumite kättesaadavuse, esitamise, leitavuse ja taaskasutamise küsimusi. Avaandmete direktiivis 2019/1024 kirjeldatud üldise põhimõttena peavad keskkonnaalased ruumiandmed ja -teenused olema kättesaadavad elektrooniliste vahendite abil vormingus, mis on avatud, masinloetav, juurdepääsetav, leitav ning taaskasutatav koos oma metaandmetega. Nii vorming kui ka metaandmed peavad võimaluse korral vastama avatud standarditele.
Vältimaks dubleerimist 2019. aastal kokkulepitud normidega teeb komisjon ettepaneku tühistada 2007. aasta INSPIRE direktiivist samasisulised sätted artiklites 7, 8, 10, 11, 12, 14, 16 ja 17. Seda enam, et nn avaandmete direktiivi 2019/1024 artikli 1 lõikes 7 sätestatakse, et seedirektiiv hõlmab muu hulgas dokumente, mille suhtes kohaldatakse nn INSPIRE direktiivi 2007/2/EÜ.
Direktiivi eelnõus on ka ettepanek kustutada INSPIRE direktiivi artikkel 15 geoportaali kohta, kuna Euroopa Komisjon koondab alates 2021. aastast kõik ELi otsusteks vajalikud andmekogud ka aadressil data.europa.eu5 ja seetõttu ei ole komisjoni hinnangul otstarbekas eraldiseisva INSPIRE geoportaaliga jätkata.
Ettepanekus välja toodud artikli 21 kustutamise aluseks on aga avaandmete direktiivi alusel antud komisjoni rakendusmäärus 2023/138, millega pandi paika teatavate väärtuslike andmestike nimekiri ning nende avaldamise ja taaskasutamise kord.6 Selles rakendusmääruses on liikmesriikidele kehtestatud kohustus ELi väärtuslike andmekogude kohta aru anda ja sarnast aruandluskohustust ei ole vajalik komisjoni arvates INSPIRE direktiiviga dubleerida. INSPIRE andmevaldkonnad on rakendusmäärusega 2023/138 hõlmatud.
Eraldiseisva õigusaktina on INSPIRE direktiivi aga komisjoni hinnangul jätkuvalt vaja, sest selle lisades loetletud ruumiandmete kogumid ja teenused (artikkel 1 ja 4) on ELi töös endiselt aktuaalsed. Endiselt kehtivad ka enamik direktiivis kokkulepitud põhimõisted (artikkel 3) ja metaandmete esitamise kohustus (artikkel 5) ning põhimõtted, mis tingimustel ELi riigid võivad erandkorras ruumiandmete kättesaadavust piirata (artikkel 13). Näiteks on piirangud põhjendatud siis, kui kahjustatud võib saada õigusmõistmise kulg või ärikonfidentsiaalsus. INSPIRE direktiivi jäävad alles ka ELi tasandil liikmesriikide vahelise koostöö (artikkel 18 ja 19). Euroopa Komisjonile antavate volitusnormide artiklit 22 kohandatakse vastavaks direktiivis tehtavatele muudatustele.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Jäätmedirektiivi muudatusettepanek käsitleb laiendatud tootjavastutuse (EPR) aruandluse ühtlustamist Euroopa Liidus ning toodetes sisalduvate probleemsete ainete andmebaasi SCIP andmete esitamise kohustuse kaotamist. Ettepaneku eesmärk on vähendada tootjate halduskoormust ja parandada siseturu toimimist, eelkõige nende ettevõtete puhul, kes müüvad tooteid mitmes liikmesriigis, sh VKE-d. Praegu otsustavad liikmesriigid ise aruandluse sageduse, mis on toonud kaasa erinevad aruandeperioodid ja -nõuded. Ettepanek näeb ette ühtlustatud aruandlussageduse, mille kohaselt peavad tootjad esitama EPR-aruandeid maksimaalselt üks kord iga 12 kuu jooksul, iga eelneva täisaasta kohta.
Laiendatud tootjavastutuse alla kuuluvate toodete tootjad on kohustatud end registreerima vastavas laiendatud tootjavastutuse registris ja esitama registrisse andmeid. Eestis rakendatakse laiendatud tootjavastutust pakenditele ja probleemtoodetele (elektri- ja elektroonikaseadmetele, patareidele ja akudele, mootorsõidukitele, kalapüügivahenditele ja plasti sisaldavatele ühekordselt kasutatavatele teatud toodetele). Iga EPR valdkonna puhul tuleb ettevõttel pidada arvestust ja esitada kord aastas aruanne riiklikule registrile. Eestis on hetkel kaks laiendatud tootjavastutuse alla kuuluvate toodete registrit – pakendiregister (PAKIS) ning probleemtooteregister (PROTO). Pakendite kogused esitatakse Eestis pakendiregistrisse ning elektri- ja elektroonikaseadmete ja akude kogused probleemtooteregistrisse. Kui kohustusi täidetakse kollektiivselt, ehk tootjal on leping tootjavastutusorganisatsiooniga, siis esitatakse aruanne tootjavastutusorganisatsioonile,kes esitab esitavad aruande registrisse. Kui tootja täidab kohustusi individuaalselt, tuleb tal ise esitada aruanne riiklikule registrile. Pakendiregistrisse ja probleemtooteregistrisse esitatakse aruanded üks kord aastas.
Kui ettevõttele kohaldub mitu laiendatud tootjavastutuse valdkonda ning tema tegevusala on lai, võib tal tekkida kohustus esitada mitu aruannet, ehk üks aruanne valdkonna kohta. Dubleerivaid andmeid ei koguta. Näiteks tootja, kes laseb Eesti turule mobiiltelefoni või sülearvuti, kohaldub pakendite (kaup on pakendatud), elektri- ja elektroonikaseadmete (telefon või arvuti) ning patareide ja akude (toote sees on aku) laiendatud tootjavastutus.Selline tootja peab esitama iga EPR valdkonna kohta kord aastas aruande. Riik peab komisjonile esitama kord aastas pakendite, elektri- ja elektroonikaseadmete, patareide ja akude ning mootorsõidukite turule laskmise ja käitluse aruande. Riik ei reguleeri aruannete esitamise arvu tootjavastutusorganisatsioonile, see toimub vastavalt osapoolte vahel sõlmitud lepingule.
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivis tehakse kolm suuremat muudatusettepanekut. Esiteks sätestatakse, et lämmastikoksiidide (NOx) heite piirväärtuseid ei kohaldu gaasisegudele, mis sisaldavad üle 20% vesinikku (H2), tingimusel, et NOx aastane heitkogus ei suureneks võrreldes maagaasi põletamisega samas seadmes. Kui aastane NOx heitkogus suureneks, kohalduvad seadmele maagaasi NOx heite piirväärtused. Säte kohaldub nii olemasolevatele kui ka uutele põletusseadmetele. Vesinikusisalduse suurenemisel tõuseb põlemistemperatuur ja suureneb NOx heite kontsentratsioon suitsugaasis. Selleks et toetada ja soodustada kõrgema vesinikusisaldusega gaasisegude kasutuselevõttu, nähakse ette erisus NOx heite piirväärtuse kohaldamisest. Erisuse kohaldamise eelduseks on, et võrreldes maagaasiga samas seadmes ei suurene aastane NOx heitkogus. Juhul kui NOx aastane heitkogus suureneb, kohalduvad seadmele maagaasi heite piirväärtused. Selline tingimus toimib kaitsemehhanismina ega too kaasa keskkonnakaitse taseme tegelikku halvenemist. Samas toob tingimuse täitmise tagamine ja kontrollimine kaasa teatava halduskoormuse kasvu ettevõtjatele ja töökoormuse suurenemise riigile. Kuigi kõrgema vesinikusisaldusega gaasisegu kasutamisel võib NOx heite kontsentratsioon suureneda, on sama energiahulga tootmisel aastane heitkogus üldjuhul väiksem kui maagaasi põletamisel. Seetõttu toetab muudatus puhtamate ja madalama süsinikusisaldusega tehnoloogiate kasutuselevõttu.
Teiseks vähendatakse „NRG“ kategooria (mootorid võrdlusvõimsusega üle 560 kW, mis on ette nähtud kasutamiseks ainult generaatorseadmetes) nõuetele vastavate, 20 MWth ja suurema soojussisendile vastava nimisoojusvõimsusega varugeneraatorite mõõtesagedust. Ettepanek puudutab uuemaid, energiatõhusaimad ja rangematele nõuetele vastavaid avarii- ja varugeneraatoreid ning nende heite piirväärtustele vastavuse hindamiseks teostatavate mõõtmiste nõudeid. Halduskoormuse vähendamiseks sätestatakse minimaalne töötundide künnis, millest allapoole vähendatakse teatavate saasteainete heite sisalduse mõõtmise sagedust suitsugaasis. 20 MWth ja suuremate „NRG“ nõuetele vastavate varugeneraatorite puhul tuleb mõõtmised teha 1500 töötunni saavutamisel (mis vastab kolmekordsele maksimaalsele aastasele keskmisele töötundide arvule) või vähemalt üks kord viie aasta järel. Mõõtesageduse vähendamine hiljuti kasutusele võetud varugeneraatorite puhul vähendab halduskoormust olukordades, kus rangemate nõuete täitmine ei anna täiendavat keskkonna- ega tervisekaitselist kasu.
Kolmandaks antakse pädevatele asutustele paindlikkus mõõtetulemuste standardiseerimiseks. Tööstusprotsesside dekarboniseerimisele ülemineku lihtsustamiseks toetatakse hapnikus põletamise (oxy-fuel) tehnoloogia kasutuselevõttu, mille puhul hapnikuga rikastatud põlemisõhk hõlbustab süsinikdioksiidi kogumist. Oxy-fuel tehnoloogia kasutamisel on suitsugaasis sisalduvat CO2 lihtsam eraldada ja kinni püüda. Seetõttu võimaldatakse hapnikus põletamise tehnoloogia puhul heite piirväärtuse vastavuse hindamisel pädeval asutusel, võttes arvesse konkreetse juhtumi eripära, standardiseerida mõõtmistulemusi kindlaksmääratud valemi alusel. Muudatusettepanek loob ühtsemad tingimused andmete standardiseerimiseks ning annab pädevatele asutustele vajaliku paindlikkuse.
Tööstusheite direktiivi 2010/75/EL ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi 2024/1785 muudatused keskenduvad keskkonnajuhtimissüsteemi (KKJS) nõuete lihtsustamisele, üleminekusätete täpsustamisele, reguleerimisala tehnilistele kohandustele ning dekarboniseerimise lihtsustamisele, säilitades samas tööstusheite direktiivi põhilised keskkonnakaitselised eesmärgid. Kõige suuremad muudatused puudutavad KKJSi nõudeid. Tööstusheite direktiiv nõuab, et igal käitisel oleks KKJS. Peamised muudatused KKJSi osas on järgmised:
• sama ettevõtte mitu käitist samas liikmesriigis võivad edaspidi olla hõlmatud ühe ühise KKJSiga, mitte iga käitise jaoks eraldi süsteem;
• kaotatakse kohustus lisada KKJSi ohtlike ainete detailne inventuur, riskihindamine ja analüüs nende asendamise võimaluste kohta;
• kaotatakse nõue, et Komisjon määraks eraldi kindlaks, milline KKJSi teave tuleb avalikustada;
• kaotatakse kohustus KKJSi auditeerida;
• kaotatakse kohustus koostada KKJSi osana ümberkujundamiskavad;
• pikendatakse tähtaega nõuetekohase KKJSi rakendamiseks senise 2027. aasta asemel 2030. aastani.
Kokkuvõttes soovitakse vähendada detailseid nõudeid, et anda ettevõtetele rohkem paindlikkust ja aega süsteemide rakendamiseks.

EL asja vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele
EL keskkonnaõiguse lihtsustamisettepanekute õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114 ning 192, lõige 1.
Subsidiaarsus
Patareide ja akude ning nende jäätmete määruse vastu võtmise kontekstiks on lähiaastatel prognoositav kasvav nõudlus, patareide ja akude strateegiline roll maailmamajanduse dekarboniseerimisele ning vajadus ELi siseturu tugevdamiseks ja turutõrgete vältimiseks. Määrus kehtestab ühtsed nõuded jätkusuutlikkusele, kvaliteedile, turvalisusele, kogumisele ning ringlussevõtule, samuti ka lõppkasutajatele ning ettevõtjatele vajaliku informatsiooni kättesaadavuse kohta. Eelloetletud põhjustel on määruse ülevaatamine kooskõlas subsidiaarsuse printsiibiga.
Tööstusheite portaali määruse (IEPR) puhul on aluseks Aarhusi konventsioon, mille osalised on nii EL kui ka liikmesriigid. Aarhusi konventsioon juhib tähelepanu, et keskkonnaalase informatsiooni kättesaadavus ja laialdane levik aitab kaasa teadlikkuse tõstmisele, arvamuste vabale vahetusele, avalikkuse suuremale kaasatusele otsuste tegemisel ning parema keskkonnakaitse saavutamisele. IEPR rakendab saasteainete heite- ja ülekanderegistrite Kiievi protokolli (UNECE-PRTR protokoll), mille liige EL on. Tööstusheite portaali loomisel ja selle toimimise järelhindamistel on liiduülesel lähenemisel suurem potentsiaal. Samuti võib liiduülene lähenemine suurendada tulemuslikkust raporteerimisel ning tagada võrdsemad tingimused kõigile käitistele, olenemata nende asukohast ELis.
Pakendi- ja pakendijäätmete määruse muutmise kontekstiks on vajadus tagada sobivad pakendid toodete kaitsmiseks ja transportimiseks tootmispaigast kasutus- või tarbimispaika. Pakendite siseturu toimimiseks on vajalik vältida tõrkeid s. Killustunud ja ebaselged reeglid tekitavad ettevõtjatele ebakindlust ja lisakulusid. Eelloetletud põhjustel on määruse teatud sätete peatamine subsidiaarsuse printsiibi kohaselt põhjendatud.
Jäätmete raamdirektiivi muutmise kontekstiks on asjaolu, et jäätmed on käsitatavad kaubana, mis ületab riigipiire ning mille liikumine kasvab progressiivselt ringmajandusele ülemineku käigus. Liiduülesed reeglid on jäätmete ühtse käitlemise jaoks vajalikud ning tagavad, et jäätmete taaskasutus ja ümbertöötlemine toimuvad samal viisil, tagades turgude tõhusa toimimise. Jäätmetele kohalduvate reeglite muutmine peab seega samuti toimima liiduüleselt.
Ühekordse plasti direktiivi muutmise vajadus tuleneb samuti plastijäätmete piiriülesest mõjust, kuna ühes liikmesriigis toodetud plast võib jõuda teise liikmesriigi merre ja randadesse. Seega peavad meetmed olevad järjepidevad, vältimaks siseturu killustumist. Liiduülene direktiiv on seetõttu vajalik ja pakub selget lisandväärtust, mistõttu peab ka ühekordse plasti reeglite muutmine toimuma liiduüleselt.
Keskkonnamõju hindamise kiirendamise ettepaneku eesmärke ei ole liikmesriikidel üksi võimalik piisavalt tulemuslikult saavutada. Kehtiv õigusraamistik kehtestab kogu ELis kavade, programmide ja projektide keskkonnamõju hindamise miinimumnõuded, mille eesmärk on tagada ühtne kaitsetase ning täita rahvusvaheliste konventsioonide kohustusi (nt Espoo konventsioon, Aarhusi konventsioon ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon). Ettepanek säilitab kehtiva raamistiku põhialused, kuid näeb ette täiendava ühtlustamise ning menetluste tõhustamise. Kuna kõik liikmesriigid peavad miinimumnõudeid järgima, võivad erinevad riiklikud lähenemised siseturu toimimist häirida.
ELi ülene lähenemine võimaldab seatud piiriüleseid ja laiapõhjalisi eesmärke paremini saavutada. Energia- ja kliimakriis koos pingelise geopoliitilise olukorraga, mis on tingitud Venemaa sõjast Ukraina vastu, on suurendanud vajadust tugevdada ELi konkurentsivõimet, autonoomiat ja julgeolekut. See eeldab tõhusamaid ja kiiremaid menetlusi, sh ELi sekkumist keskkonnamõju hindamise menetlustesse. Lahendamist vajavate kliima- ja keskkonnaprobleemide ulatus ja tõsidus ning ELi-üleste suurte taristuprojektide (nt piiriülesed energia- või transpordiprojektid) arv on kasvanud. Kuna mitmed keskkonnaprobleemid on olemuselt piiriülesed ning osa suuremahulistest (taristu)projektidest avaldab mõju rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumile, ei pruugi üksikute riikide eraldiseisvad menetlusnormid tagada piisavat koordineeritust ega õiguskindlust. ELi tasandi ühtne raamistik aitab tagada võrreldava keskkonnakaitse taseme, menetlusliku prognoositavuse ning tõhusama piiriülese koostöö. Seetõttu on ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.
INSPIRE direktiivi muutmise puhul on tegemist direktiivi uuendamisega. 2007. aastal leidsid ELi liikmesriigid, et INSPIRE direktiiv on vastavuses subsidiaarsuse põhimõttega, sest nad üksi ei suuda direktiivis kavandatud eesmärke piisaval määral saavutada. Praeguse INSPIRE direktiivi uuendamise käigus uusi õigusnorme juurde ei looda.
Tööstusheite direktiivi muutmise puhul vastab ettepanek subsidiaarsuse põhimõttele, kuna tööstusheite direktiivi muutmise eesmärk, milleks on halduskoormuse vähendamine ja rakendamise ühtlustamine, ei ole piisaval määral saavutatav üksnes liikmesriikide tasandil. Tööstusheite regulatsioon käsitleb oma olemuselt piiriülese mõjuga keskkonna- ja tervisekaitseküsimusi ning siseturu toimimist, mistõttu on ELi tasandi sekkumine põhjendatud. Samal ajal jätab ettepanek liikmesriikidele piisava paindlikkuse rakendusviiside valikul, eelkõige haldusmenetluste ja järelevalve korraldamisel, mis võimaldab arvestada riigisisese halduskorralduse ja olemasoleva praktika eripäradega.
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatused on samuti kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, kuna kavandatud eesmärke, milleks on puhtamale energiale ülemineku soodustamine ning vähese süsinikuheitega tehnoloogiate kasutuselevõtt, ei ole võimalik liikmesriikide tasandil piisavalt tulemuslikult saavutada. Õhusaaste ja selle mõju keskkonnale ning tervisele on oma olemuselt piiriülesed, mistõttu on oluline liiduülene koordineeritud lähenemine. Direktiivi muudatusettepanekud aitavad ühtlustada nõudeid kogu ELis ning toetavad rahvusvaheliste keskkonna- ja tervisekaitse eesmärkide saavutamist.
Proportsionaalsus
Ringmajandust käsitlevate õigusaktide puhul tooks ettepanek kaasa alternatiivsete lahenduste kasutuselevõtu, saavutamaks eesmärgid seoses jäätmete nõuetekohase käitlemisega nende eluea lõpus. Tööstusheite portaali määruse muutmise puhul on loomakasvatus- ja vesiviljelusettevõtjate heitkoguste ja ressursikasutuse riikliku aruandluse edendamise valik proportsionaalne meede, kuna selle eesmärk on tugineda juba kehtivates õigusaktides olemasolevatele protsessidele, hoides seeläbi muudatused minimaalsena. Laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse kaotamise ettepanek vastab komisjoni hinnangul liiduüleselt tegutsevate ettevõtjate muredele.
Keskkonnamõju hindamise kiirendamiseks kavandatavad meetmed piirduvad sellega, mis on hädavajalik, et tagada loamenetluste raames ühtlasemad ja kiiremad keskkonnamõju hindamise protsessid. Liidu tasandi sekkumisel on lisandväärtus, arvestades meetmete vajalikku ulatust, kiireloomulisust ja mahtu. Sidusrühmadega peetud kohtumiste ja konsultatsioonide käigus hiljuti kogutud teabe põhjal tuvastas komisjon peamised valdkonnad, kus sihipärane sekkumine ELi tasandil aitaks kaasa üldeesmärgi saavutamisele ehk keskkonnamõju hindamise menetluste ühtlustamisele. Need sihipärased meetmed võimaldaksid lühendada menetluste kestust, parandada koordineerimist suurema ühtlustamise kaudu, vähendada dubleerimise riski ning lihtsustada menetlusi bürokraatia vähendamise kaudu.
Võttes arvesse keskkonnamõju hindamise piiriülest iseloomu enamikus strateegilistes sektorites, on kavandatud meetmed kooskõlas seatud eesmärkidega. Arendajatele luuakse prognoositav ja õiguskindel ühtlustatud regulatiivne raamistik, sealhulgas olukordades, kus tuleb hinnata mitut liikmesriiki või kogu ELi hõlmavate kavade, programmide ja projektide mõju.
INSPIRE direktiivi muutmise puhul on algatuse eesmärgiks kehtiva direktiivi uuendamine ilma, et 2007. aastal kehtestatud ruumiandmete ja -teenuste ühtlustamise, kättesaadavuse ja kvaliteedi sihid muutuksid. Direktiiv on aegunud ja vajab kooskõlla viimist hilisemate ELi andmehalduse õigusaktidega.. Seega on direktiivi ettepanek proportsionaalne. Konkreetse meetme laad on vastavuses tuvastatud probleemiga.
Tööstusheiteid reguleerivate õigusaktide puhul on ette nähtud üksnes piiratud arv täpselt sihitud muudatusi, mis ei ületa seatud eesmärkide saavutamiseks vajalikku. Tööstuskäitiste käitajatele kehtestatavad muudetud nõuded keskkonnajuhtimissüsteemide arendamisel peegeldavad senisest paremini olemasolevate süsteemide tegelikku panust, ettevõtjate väljakujunenud äritavasid ning neid elemente, mis on käitiste toimimise seisukohast jätkuvalt asjakohased ja kasulikud.
Hapnikus põletamist ja vesiniku kasutamist kütusena puudutavate muudatuste eesmärk on hõlbustada tööstusprotsesside CO₂ heitkoguste vähendamist. Need viiakse ellu väikeste tehniliste kohandustena õigusnormides, luues samal ajal eeldused märkimisväärseteks heitmete vähendamise algatusteks. Tööstusheite direktiivi I lisa kavandatav tagasihoidlik muudatus parandaks kooskõla tööstusheidete õigusraamistiku ja ELi heitkogustega kauplemise süsteemi vahel, muutes uute ja puhtamate tehnoloogiate lubade menetlemise lihtsamaks. Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi III lisa muudatus vähendaks halduskoormust, mis tuleneb ebavajalikult sagedastest aruandlusnõuetest teatavate uute varugeneraatorite juhusliku kasutamise korral. Seetõttu võib kõiki nimetatud muudatusi pidada seatud eesmärkide suhtes proportsionaalseteks.

Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte
Mõju elus- ja looduskeskkonnale
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse muudatusettepanekutel ei ole märkimisväärset mõju elus- ja looduskeskkonnale, kuna määruses täpsustakse tootja mõistet, eemaldades artikli 47 alapunktist d sõna „kauglepingute alusel“, kuna tootja ülddefinitsioon hõlmab juba kõiki müügiviise, sh kaugmüüki. Tegemist on dubleeriva viite kustutamisega, mitte sisulise muudatusega tootjavastutuse ulatuses. Samuti täpsustatakse väga ohtlike ainete määratlust viitega REACH ja CLP õigusaktidele. Lisaks muudetakse kergtranspordivahendite akude eemaldatavuse nõuet, nõudes tööohutuse tagamiseks elemendi taseme asemel mooduli tasemel eemaldatavust tööohutuse tagamiseks. Mooduli asendamine elemendiga vähendab akude ebaõige paigaldamise ohtu, mis võib põhjustada akude rikkeid, termilist läbipõlemist ja tulekahjusid.
Tööstusheite portaali määruse muutmise mõju elus- ja looduskeskkonnale on eeldatavalt neutraalne kuni vähene, kuna muudatus puudutab eeskätt aruandluskorraldust, mitte keskkonnanõuete sisu ega piirväärtusi. Keskkonnakaitse tase ei muutu, tingimusel et liikmesriik kogub vajalikud andmed muul viisil ja täidab oma aruandluskohustused.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Volitatud esindaja määramise kohustuse peatamisel oleks märkimisväärne mõju keskkonnale. Muudatus vähendaks liikmesriikide praktilisi võimalusi tagada piiriüleste ja kolmandate riikide tootjate laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmist, mis suurendaks nn free-rider’ite ehk selliste ettevõtete hulka, kes saavad süsteemist kasu, kuid ei täida kohustusi ega kanna vastavaid kulusid. Selle tulemusel võib vähendada jäätmete liigiti kogumise ja ringlussevõtu tõhusus. Kui kõik turule lastud tooted ei ole kaetud toimiva vastutuse ja rahastusega, suureneb risk, et jäätmed suunatakse segaolmesse või ebaseaduslikesse voogudesse. See omakorda vähendab väärtuslike teiseste toorainete tagasivõttu ja suurendab survet esmastele loodusvaradele. Pikemas perspektiivis seab see ohtu ringmajanduse eesmärkide ja jäätmealaste sihtarvude saavutamise.
3. Keskkonnamõju hindamise kiirendamine
Ettepanekuga ei kaasne mõju elus- ja looduskeskkonnale, sest keskkonnamõju hindamisele esitavaid sisunõudeid ei muudeta ning kavasid, programme ja projekte ei vabastata keskkonnamõju hindamise kohustusest, vaid kiirendatakse keskkonnamõju hindamise menetlusi. Keskkonnamõju hindamise üldine eesmärk on saada teavet kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju kohta ning vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale.
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Ettepanekuga kaasnev mõju elus- ja looduskeskkonnale on kaudne, sest kui direktiivi abil korrastub kehtiv ruumiandmeid puudutav ELi õigusruum, siis muudab see elus- ja looduskeskkonda puudutavate andmete vahendamise protsessi kvaliteetsemaks ja võib tekkida võimalus andmeid paremini ristkasutada.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Keskmise võimsusega põletusseadmete muudatusettepanekute mõju elus- ja looduskeskkonnale on positiivne. Selleks, et lihtsustada üleminekut puhtale energiale ja vähese süsinikusisaldusega tehnoloogiatele, soodustatakse dekarboniseerimist seoses vesiniku kasutamisega kütusena. Paindlikkuse andmine hapnikus põletamise tehnoloogiate heite piirväärtuste vastavuse hindamisele ning uuematele, energiatõhusamatele ja juba rangematele keskkonnanõuetele vastavatele avarii-või varugeneraatorite heite seire teostamise perioodile, toetavad elus- ja looduskeskkonnale positiivset mõju avaldavate tehnoloogiate valikuid. Näiteks kütuses vesiniku suurenedes muutub põlemine „teravamaks“ ehk suureneb põlemistemperatuur ja suurenevad NOx heite kontsentratsioonid. Selleks, et toetada ja soodustada kõrgema vesiniku sisaldusega gaasisegude kasutusele võttu, antakse sellistele kütustele erisus, et neid kütuseid saaks edaspidi kasutada. Erisusele seatakse siiski lisatingimus, mis peab olema täidetud. NOx heite piirväärtuse kohaldamisest tehakse erand, kuid tingimusel, et kui võrreldes võrdluskütusega (maagaasiga) on NOx aastane heitkogus kõrgem, siis kehtivad seadmele maagaasi heite piirnormid ning käitajal tuleb jätkuvalt tagada seadmele kehtestatud maagaasi NOx heite piirväärtust. NOx heite kontsentratsioon suitsugaasis suureneb kõrgema vesiniku sisaldusega gaasisegu kasutamisel, kuid aastane heitkogus sama energiahulga tootmisel on üldjuhul väiksem, kui maagaasi põletamisel, mistõttu on puhtamate ja madala süsinikusisaldusega tehnoloogiate kasutusele võtmine positiivse mõjuga nii elus- kui ka looduskeskkonnale.
Tööstusheite direktiivi muudatuste mõju keskkonnale avaldub peamiselt KKJSi nõuete leevendamisega. Muudatuste keskkonnamõjud on kahetised, kuid Eesti vaates seisneb peamine risk selles, et osa muudatusi võib vähendada süsteemi sisulist kvaliteeti ja usaldusväärsust, kui neid ei tasakaalustata muude kaitsemehhanismidega. KKJSi auditeerimisnõude kaotamine võib vähendada KKJSi reaalse toimimise kontrollitavust. Kui sõltumatu või struktureeritud audit jääb ära, suureneb oht, et KKJS muutub lihtsalt bürokraatlikuks paberitäitmiseks ehk vormiliselt on KKJS küll olemas, kuid tegelikult see ei tuvasta ega paranda piisavalt keskkonnariske ja korduvaid kõrvalekaldeid. See võib kaasa tuua suurema heite- või saastejuhtumite riski. Kemikaalide inventuuri ja riskihindamise nõuete eemaldamine vähendab tõenäosust, et käitis käsitleb ohtlikke aineid süsteemselt ja ennetavalt. Praktikas võib see tähendada, et ohtlike ainete kasutuse ja heidetega seotud riskid jäävad vähem läbipaistvaks, ohtlike ainete asendamist ei kaardistata järjepidevalt ning suureneb risk, et probleemidele reageeritakse tagantjärele, mitte ennetavalt. Keskkonnale võib see avalduda suurema ohu ja madalama ettevaatuspõhimõtte rakendamisena, eriti käitistes, kus ohtlike kemikaalide kasutus on keskne osa käitise tegevusest. KKJSi usalduse nõrgenemine nii avalikkuse kui ka järelevalve vaates on samuti keskkonnarisk. Kui süsteemi tajutakse vähem rangena, võib väheneda motivatsioon teha investeeringuid parendustesse, mis ei ole otseselt loatingimustes kohustuslikud, kuid on olulised heite vähendamiseks ja ressursitõhususeks.
Samas on võimalik, et negatiivne mõju on piiratud, kui praktikas jätkavad paljud käitajad EMAS/ISO 14001 raames auditeerimist ning kemikaalide info kogumine toimub teiste õigusaktide või loatingimuste kaudu. Samas tekib ilma selgete miinimumnõueteta risk, et kaitsetase muutub ebaühtlaseks. Parimate praktikatega ettevõtted jätkavad senist tegevust, kuid osa käitisi võib kasutada võimaldatud leevendusi maksimaalselt ära, mis võib kaasa tuua keskkonnaseisundile mõningase halvenemise.
Mõju majandusele
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse muudatusettepanekutel mõju majandusele ei ole, kuna määruse muudatused uusi kohustusi kaasa ei too. Kergtranspordivahendite akude eemaldatavuse nõudes elemendi asendamine mooduliga võib pigem tootjate kulusid väheneda.
Tööstusheite portaali määruse muutmisel on mõju majandusele positiivne, kuna loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste käitajate halduskoormus väheneb. Väheneb aruandluskohustuse maht vee, energia, toormete ja jäätmete osas. See vähendab otseseid kulusid ja ajakulu.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Volitatud esindaja kohustuse määramise peatamisel oleks negatiive mõju majandusele. Volitatud esindaja kohustuse määramise peatamine moonutaks siseturgu, kuna piiriülesed ja kolmandate riikide tootjad saaksid vältida tootjavastutuse kulusid, samal ajal kui ELi ja Eesti ettevõtjad peavad neid jätkuvalt kandma. See suurendaks ebaausat konkurentsi ja tekitaks olukorra, kus nõuetele vastavad ettevõtted katavad ka mittevastavate tootjate jäätmekäitluse kulud. Laiendatud tootjavastutuse tasudest võib tekkida märkimisväärne puudujääk, mis nõrgestab tootjavastutuse süsteemide finantsilist jätkusuutlikkust. Ebakindlus jõustamise osas vähendab ka investeerimisstiimuleid ringlussevõtu- ja jäätmekäitlustaristusse. Pikemas perspektiivis kahjustab see ELi ettevõtete konkurentsivõimet ja pidurdab ringmajanduse arengut.
3. Keskkonnamõju hindamise kiirendamine
Kuna ettepaneku eesmärk on keskkonnamõju hindamise menetluste kiirendamine, siis muudatusega kiirendatakse kavade ja programmide koostamist ning projektide elluviimist, mis tervikuna omab otsest positiivset mõju majandusele. Määrus ettepanek aitab vähendada ka arendajate halduskoormust.
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Mõju majandusele on kaudne. ELi õigusruumi korrastamisel on mõju riigiasutuste tööle, kuna selle tulemusel ametnike töökoormus väheneb ja ülesanded lihtsustuvad.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatusettepanekute mõju majandusele on üldiselt positiivne. Paindlikkuse andmine toetab üleminekut puhtale energiale ja vähese süsinikusisaldusega tehnoloogiate kasutuselevõttu, mis võib pikemas perspektiivis soodustada investeeringuid uuematesse ja tõhusamatesse seadmetesse. Näiteks “NRG” kategooria varugeneraatorite puhul väheneb mõõtesagedus, mis tähendab ettevõtetele väiksemaid kulusid perioodilistele mõõtmistele.
Kõrgema vesiniku sisaldusega gaasisegude vabastamine NOx heite piirväärtusest seab liikmesriigile täiendava tingimuse. Eestis on heitkoguste hindamise kohustus pandud käitajale. Käitaja tellib teenusena sisse eksperdi, kes aitab tal keskkonnaloa taotlemise protsessis heitkoguseid hinnata. Käesoleva muudatusettepaneku raames tuleb käitajal lisaks gaasisegu heitkoguse hindamisele hinnata ka võrdlusena maagaasi aastaseid heitkoguseid. Kui NOx aastane heitkogus jääb alla poole maagaasi põletamisest samas seadmes eralduva NOx heitkoguse, siis piirväärtus ei kohaldu. Juhul, kui heitkogus ületab maagaasi põletamisel samas seadmes tekkivaid aastaseid heitkoguseid, tuleb käitajal loa taotlemise protsessis anda hinnang maagaasi piirväärtustele vastavuse osas ning tõendada piirväärtustele vastavust läbi perioodiliste mõõtmiste. Käesolev muudatus toob ettevõtetele kaasa täiendava hinnangu vajaduse, tõendamaks, kas kasutatava vesinikurikka gaasikütuse NOx aastased heitkogused on suuremad või väiksemad võrdluskütusega. Kuna vesinikurikaste kütuste kasutamine on Eestis pigem erandlik, siis käesolev muudatusettepanek ei oma olulist mõju majandusele. Kuid kuna tegemist on tulevikutehnoloogiate soodustamisega, siis ei ole välistatud, et mõju Eesti majandusele ajas suureneb.
Tööstusheite direktiivi muudatuste mõjud avalduvad peamiselt KKJSi kohustuse lihtsustamise läbi. Muudatuste majandusmõju ettevõtetele on üldiselt positiivne, kuna väheneb KKJSi rakendamisega seotud halduskoormus ning kulud, mille toovad kaasa pikem rakendamisaeg. Ettevõtete halduskoormus väheneb ka auditeerimiskohustuse kaotamise läbi. See loob ettevõtetele parema võimaluse suunata ressursse sisulistesse investeeringutesse, nagu heite vähendamine ja ressursitõhusus.
Kui lihtsustamine toob kaasa nõuete ebaühtlast rakendamist siseriiklikult või isegi liikmesriikide vahel, siis kannatavad võrdsed konkurentsitingimused. Hetkel rakendavad Eestis kompleksloaga käitistest üle poolte auditeeritud KKJSi (ligi 60% kompleksloa ning KKJSi kohustusega käitistest), mis tagab selle, et nende KKJSi nõuetekohasust ei ole vaja loa andjal enam täiendavalt kontrollida. Need, kes ei oma auditeeritud KKJSi peavad selle nõuetekohasust tõestama loa andjale, mis toob kaasa täiendava töökoormuse ning rahalised kulud tööjõu osas nii ettevõttele tõestamiseks kui loa andjale kontrollimiseks. Selgelt kujundatud üleminekusäte KKJSi rakendamiseks 2030. aastaks aitab vältida liigse koormuse kontsentreerumist lähiaastatesse.

Mõju regionaalarengule
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse muudatusettepanekutel mõju regionaalarengule ei ole, kuna muudatused uusi kohustusi kaasa ei too.
Tööstusheite portaali määruse muutmise mõju regionaalarengule on pigem positiivne, arvestades et loomakasvatus ja vesiviljelus on olulised maapiirkondade tööandjad. Halduskoormuse vähenemine toetab nende sektorite konkurentsivõimet ja aitab säilitada majandustegevust piirkondades, kus alternatiivseid tegevusvõimalusi on vähem.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Volitatud esindaja määramise kohustuse peatamisel võib olla negatiivne mõju regionaalarengule, kuna laiendatud tootjavastutuse süsteemide finantsiline nõrgenemine vähendab investeerimisvõimekust jäätmete kogumise ja ringlussevõtu taristusse üle Eesti. Muudatus võib süvendada regionaalseid erinevusi jäätmehoolduse tasemes ja ringmajanduse võimalustes.
3. Keskkonnamõju hindamiste kiirendamine
Kuna määruse eesmärk on keskkonnamõju hindamise menetluste kiirendamine, siis seeläbi kiirendatakse kavade ja programmide koostamist ning projektide elluviimist, mis tervikuna omab positiivset mõju regionaalarengule.
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Mõju regionaalarengule on kaudne. Kui ELi ruumiandmete metaandmete standardite osas tekib suurem selgus, siis lihtsustab see ruumiandmetega tegelevate üksuste tööd, kas siis avalikus või erasektoris, kas riigi või regionaalse tasandil.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatusettepanekutel on pikemas perspektiivis positiivne mõju regionaalarengule, kuna puhtamale energiale ülemineku ja vähese süsinikuheitega tehnoloogiate kasutuselevõtt parandab õhukvaliteeti, elukeskkonda ning võib soodustada piirkondlikke investeeringuid ja tööhõivet.
Tööstusheite direktiivi muudatustel puuduvad olulised mõjud regionaalarengule.
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse muudatusettepanekutel mõju riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse asutustele ei ole, kuna muudatused uusi kohustusi kaasa ei too.
Tööstusheite portaali määruse muutmisel on mõõdukas mõju riigiasutustele. Kui riik otsustab andmed koguda keskselt või olemasolevate registrite kaudu, võib see suurendada halduskoormust andmete koondamisel, kuid võimaldab samas protsesse ühtlustada ja automatiseerida. Otsest mõju riigi tuludele ei kaasne ning võimalikud kulud sõltuvad andmekogumise korraldusest, kuid eelduslikult on need piiratud mahus võrreldes ettevõtjate halduskoormuse vähenemisega.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine suurendaks riigiasutuste halduskoormust, kuna piiriüleste tootjate suhtes puuduks selge menetlusosaline, kelle kaudu tagada registreerimine, aruandlus ja sanktsioonide kohaldamine. Piiriülesed järelevalvemenetlused muutuksid ajamahukamaks ja kulukamaks, eriti kolmandate riikide ettevõtjate puhul, kus täitemenetlus on praktiliselt raskesti teostatav. Kui tootjavastutustasusid ei laeku täies mahus, võib osa jäätmekäitluse kuludest kanduda kaudselt tarbijale ja ka kohalikele omavalitsustele või riigile, eelkõige kogumisvõrgustiku tagamisel.
3. Keskkonnamõju hindamise kiirendamine
Eesti süsteemis on erinevad asutused, kes koostavad KSH direktiivi käsitlusalas olevaid kavasid ja programme (nt ministeeriumid koostavad valdkondade arengukavasid, kohalikud omavalitsused ruumilisi planeeringuid). Samuti täidavad erinevad asutused KMH direktiivi käsitlusalas olevate projektide tegevuslubade andmist (nt keskkonnakaitselubade puhul on otsustajaks Keskkonnaamet, ehituslubade puhul üldjuhul kohalikud omavalitsused).
Võrreldes kehtiva süsteemiga oleks määruse järgselt oluliseks erinevuseks see, et määrusega nõutav keskkonnaalane ühtne kontaktpunkt (kes vastutab kõikide määruses toodud keskkonnamõju hindamise aspektide hõlbustamise ja koordineerimise eest) oleks arendaja jaoks ainsaks kontaktpunktiks. Kehtivas süsteemis suhtleb arendaja kõikide vajalike asutustega (tegevuslubade andjad, kavade ja programmide koostajad). Määrus nõuab, et liikmesriigid loovad kõikide keskkonnamõju hindamises osalevate pädevate asutuste seas strateegilisel ja projektide tasanditel sobivad koordineerimise ning koostöö mehhanismid. Eestis on nn Natura hindamine juba integreeritud KMH/KSH menetlustesse, kuid määrus nõuab nt KSH ja KMH menetluslike etappide ühendamist (praeguses regulatsioonis toimuvad KSH ja KMH eraldi menetlustena). Samuti nähakse ette tähtajad erinevate KMH/KSH menetluste sisestele etappidele ning seonduvate menetlustoimingute läbiviimisele: kui KMH direktiiv juba sisaldab teatud tähtaegasid, siis eelkõige lisanduvad tähtajad KSH direktiivi kontekstis.
Kokkuvõttes on määruse rakendamiseks vajalik kehtiva keskkonnamõju hindamise süsteemi ülesehituse ja halduspraktika vähemalt osaline muutmine (nt asutuste ülesannete ülevaatamine või määramine, menetluste suurem koordineerimine). Seetõttu võib asutuste korraldusele ning ülesannetele kaasneda oluline mõju. Samuti võib selliste muudatustega kaasneda asutustele kulusid (nt täiendavate ülesannete lisandumine). Laiemas kontekstis võiks tulusid eeldada kiiremate menetluste läbiviimisest ning dubleerimiste vähendamisest.
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste tööle on kaudne. ELi õigusruumi korrastamisel on mõju riigiasutuste tööle. Kuna direktiivi muutmise tulemusel ametnike töökoormus väheneb ja ülesanded lihtsustuvad, siis jääb ametnikel aega tegeleda teiste oluliste ülesannetega. Siiski võib esialgu muudatuste jõustamine luua lisakohustusi, näiteks kehtiva õiguse muutmine või tehniliste lahenduste kooskõlasse viimine.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatusettepanekud lihtsustavad regulatsiooni ja mõjutavad halduskoormust. Näiteks mõõtmissageduse vähendamine uutele piirväärtustele vastavate varugeneraatorite puhul vähendab halduskoormust olukordades, kus rangemate nõuete täitmine ei anna täiendavat keskkonna- ega tervisekaitselist kasu. Vesinikurikaste gaasisegude vabastamine täiendava tingimusega võib suurendada pädeva asutuse töökoormust, kuna täiendavat tingimust on vaja kontrollida. Kaudne mõju riigiasutustele seisneb vajaduses muudatused üle võtta Eesti õigusesse ja muuta need osaks Eesti õigussüsteemist. Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub.
Tööstusheite direktiivi KKJSi nõuete leevendamine mõjutab otseselt Keskkonnaameti töökorraldust, töömahtu ja ressursivajadust. Kuigi osa muudatusi vähendab ettevõtjate otsest halduskoormust, kandub oluline osa sisulisest hindamis- ja kontrollikohustusest üle Keskkonnaametile, ehk loa andjale ja järelevalveasutusele. Eeskätt tähendab KKJSi auditeerimiskohustuse kaotamine, et Keskkonnaamet peab ise välja arendama täiendava võimekuse auditeerimata süsteemide sisuliseks hindamiseks. Kui varem andis sõltumatu audit teatava kvaliteedi- ja usaldusgarantii, siis selle puudumisel tuleb ametil hinnata süsteemide toimivust detailsemalt ning süvendatumalt loa andmise, loa muutmise ja järelevalve käigus. See eeldab:
• uute sisemiste hindamismetoodikate ja juhendmaterjalide väljatöötamist;
• ametnike täiendkoolitamist KKJSi sisulise vastavuse hindamiseks;
• senisest tihedamat suhtlust ettevõtjatega puuduste kõrvaldamiseks.
Praktikas toob see kaasa komplekslubade menetluste pikenemise, kuna KKJSi elementide vastavuse kontroll ei ole enam osaliselt delegeeritud auditeerijale, vaid toimub täielikult haldusmenetluse raames. See mõjutab otseselt menetlustähtaegadest kinnipidamist ning võib vähendada Keskkonnaameti suutlikkust menetleda teisi lubasid või arendustegevusi samaaegselt. Kui lisaks kaotatakse ohtlike ainete inventuuri ja riskihindamise nõue KKJSis, suureneb kemikaalidega seotud riskide hindamise koormus loa andmisel ja järelevalves. Ilma struktureeritud ja auditeeritud inventuurita peab Keskkonnaamet iga loa menetluse käigus iseseisvalt rohkem süvitsi hindama kemikaalikasutuse vastavust ning riske, mis kasvatab menetlus- ja kontrollikoormust ning suurendab vajadust erialase kompetentsi järele.
Kokkuvõttes võib muudatuste tulemusena:
• suureneda Keskkonnaameti töökoormus nii kompleksloa menetlemisel kui ka järelevalves;
• pikeneda komplekslubade andmise ja muutmise menetlused;
• tekkida vajadus täiendava personali järele, kes tegeleks KKJSide sisulise hindamise ja järelevalvega;
• kasvada koolitus- ja arenduskulud.
Arvestades juba praegu kasvavat töömahtu tööstusheite direktiivi muudatuste rakendamisel, on realistlik hinnang, et KKJSide nõuete leevendamisega kaasneva kontrollikoormuse katmiseks on vaja eraldada mitme täiendava täistööajaga ametniku ressurss. Vastasel juhul tekib oht, et menetluste kvaliteet või kiirus kannatab. Tulude osas ei ole otsest positiivset mõju ette näha. Vastupidi, riigile võivad kaasneda täiendavad personalikulud ja halduskulud. Kuigi ettevõtjate otsene kulukoormus võib väheneda, ei tähenda see riigile automaatselt kulude kokkuhoidu, vaid pigem toimub kulude ümberjaotus erasektorilt haldusorganile.
Mõju riigirahandusele
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine
Patarei- ja akumääruse muudatustel ei ole otsest mõju riigirahandusele, muudatused ei too kaasa uusi kohustusi.
Tööstusheite portaali määruse muutmise mõju riigirahandusele sõltub kas ja millises ulatuses tuleb arendada või kohandada riiklikke andmekogumissüsteeme. Eelduslikult on rahaline mõju piiratud mahuga ning on proportsionaalne halduskoormuse vähenemisega ettevõtjate jaoks.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine
Muudatusel ei ole otsest mõju riigirahandusele, kuna laiendatud tootjavastutuse süsteemid on üles ehitatud tootjate rahastusele ning ei sõltu otseselt riigieelarvelistest vahenditest. Riigi roll piirdub järelevalve ja regulatiivsete ülesannetega, mille rahastamine toimub kehtivate eelarveraamide kaudu.
3. Keskkonnamõju hindamise kiirendamine
Ettepanek nõuab, et liikmesriigid peavad tagama keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise teabe ja aruannete, seonduvate otsuste ning seire tulemuste avaliku kättesaadavuse keskses veebiportaalis. Pikemas perspektiivis peavad need menetlused olema täielikult digitaliseeritud ning võimaldama asutuste valduses olevate andmete ja dokumentatsiooni ristkasutamist. Kuigi Eestis on keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetlustes kasutusel digitaalsed lahendused (sh keskkonnaotsuste infosüsteem KOTKAS), ei moodusta need veel ühtset keskset GIS-põhist täisdigitaalset veebiportaali määruse tähenduses. Seega tuleb määruse rakendamiseks (digilahenduste väljatöötamiseks) arvestada märkimisväärsete arendus- ja rakendamiskuludega.
Määrusega kavandatavad muudatused võivad tuua kaasa täiendavaid kulutusi riigi rahandusele seoses keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomise või määramisega, seda ka digitaalse kontaktpunkti korral. Tõenäoliselt on kulud suuremad olukorras, kui luua täiesti uue kontaktpunkti põhine lähenemine; soodsam lahendus oleks olemasolevast süsteemist lähtumine (nt olemasolevale asutusele ülesannete lisamine või nende ülevaatamine; digitaalse kontaktpunkti korral olemasolevate infosüsteemide kasutamine). Samuti võivad kaasneda kulud seoses keskkonnamõju hindamise menetluses osalevate asutuste pädevuse tõstmisega (nt muudatuste järgsed koolitused).
4. INSPIRE direktiivi muutmine
Mõju riigirahandusele on kaudne. ELi õigusruumi korrastamisel on mõju riigiasutuste tööle. Kuna direktiivi muutmise tulemusel ametnike töökoormus väheneb ja ülesanded lihtsustuvad, siis jääb ametnikel aega tegeleda muude oluliste ülesannetega. Siiski võib esialgu muudatuste jõustamine luua lisakohustusi, näiteks kehtiva õiguse muutmine või tehniliste lahenduste kooskõlla viimine.
5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatusettepanekutel otsene mõju riigirahandusele puudub. Muudatused on lihtsustavad ning ei too kaasa täiendavaid otseseid kulusid ega tulusid riigieelarvele. Kaudselt võib muudatusettepanekutel olla positiivne mõju riigirahandusele, kuna puhtamale energiale ülemineku ja vähese süsinikuheitega tehnoloogiate kasutuselevõtu soodustamine parandab õhukvaliteeti ja elukeskkonda, mis pikemas perspektiivis vähendab tervishoiukulutusi.
Tööstusheite direktiivi muudatused toovad kaasa täiendavad kulutused riigirahandusele Keskkonnaameti pädevuse ning ressurssi tõstmiseks, et tulla toime komplekslubade haldamise ning järelevalvega KKJSi nõuetele vastavuse tõendamisel ning kontrollimisel. Kuna KKJSi rakendamise nõue kohaldub alles 2030. aastast, siis ei ole hetkel ette näha, milline on täpne kulu nimetatud nõuete tõendamiseks ning kontrollimiseks. Hetkel rakendab ligi 60 % kompleksloa kohustusega käitistest auditeeritud KKJSi, mis tähendab et ülejäänud 40 % käitistest võib 2030. aastaks samuti üle minna auditeeritud KKJSile, mis vähendab tunduvalt mainitud kulusid. Teisest küljest võib KKJSi auditeerimiskohustusest loobumine viia selleni, et osad nendest 60% käitistest loobuvad samuti oma KKJSi auditeerimisest, mis tõstab eelnevalt mainitud kulusid veelgi.

Eesti seisukohad ja –nende põhjendused
1. Patarei- ja akumääruse ning tööstusheite portaali määruse muutmine

1.1. Eesti toetab patarei- ja akumääruses tootja definitsiooni parandamist seoses viitega kaugmüügile, et tagada õigusselgus. Samuti toetame kooskõlas ohtlike ainete klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist käsitleva määrusega väga ohtlike ainete mõiste lisamist ning kergtranspordivahendite akude eemaldamise nõude muutmist viisil, et edaspidi on tööohutuse tagamiseks nõutav akude mooduli tasemel eemaldatavus. Toetame tööstusheite portaali muudatustega ette nähtud paindlikkust loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitistega käitajate aruandluse lihtsustamiseks.
Selgitus: Patarei- ja akumääruse muudatused on täpsustava iseloomuga ega too kaasa uusi kohustusi ettevõtjatele ega liikmesriikidele. Eesti toetab patarei- ja akumääruses tootja definitsiooni täpsustamist ning leiab, et muudatus aitab tagada õigusselguse ja ühtse tõlgenduse tootjavastutuse kohaldamisel. Eesti toetab ka väga ohtlike ainete mõiste lisamist kooskõlas CLP määrusega ning leiab, et see tagab parema kooskõla kemikaaliõigusega ja suurendab õiguskindlust. Samuti toetab Eesti kergtranspordivahendite akude eemaldatavuse nõude muutmist mooduli tasemele ning leiab, et see parandab tööohutust, vähendades tehnilisi ja tuleohutusriske, säilitades samas ringlussevõtu võimalused.
Eesti toetab tööstusheite portaali muudatustega ette nähtud paindlikkust, kuna see võimaldab vähendada loomakasvatus- ja vesiviljeluskäitiste käitajate halduskoormust ilma keskkonnakaitse taset alandamata. Muudatus puudutab eeskätt aruandluse korraldust, mitte keskkonnanõuete sisu ega piirväärtusi. Käitiste vabastamine vee, energia ja asjakohaste toormete kasutuse raporteerimisest ning võimalus, et liikmesriik määrab tahtliku heite kogused käitajate nimel, aitab vähendada ettevõtjate administratiivset koormust. Samal ajal säilib meil vastutus ja võimalus koguda vajalikud andmed muude olemasolevate registrite kaudu, et täita ELi aruandluskohustused.
2. Patareide ja akude ning nende jäätmete, pakendi- ja pakendijäätmete, jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatava plasti laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramise kohustuse peatamine

2.1. Eesti leiab, et volitatud esindaja määramise kohustuse peatamise ettepanekut tuleb käsitleda ringmajanduse määruse ettepanekus. Enne volitatud esindaja määramise kohustuse peatamist tuleb hinnata selle mõju kogu laiendatud tootjavastutuse süsteemi toimimisele.
Selgitus: Eesti leiab, et volitatud esindaja kohustuse peatamisega seotud mõjud tuleb põhjalikult analüüsida ning küsimust käsitleda terviklikult tulevase ringmajanduse õigusakti raames. Selline lähenemine võimaldab hinnata lihtsustamise tegelikku mõju jõustamisele, halduskoormusele ja konkurentsile ning siduda võimalikud muudatused süsteemsete ja toimivate lahendustega.
Komisjoni ettepanek volitatud esindaja kohustuse peatamiseks ei ole toetatud mõjude analüüsiga, mis hindaks selle mõju jõustamisele, halduskoormusele, konkurentsile ja EPR süsteemide rahastamisele. Arvestades, et komisjon on ise teatanud kavatsusest käsitleda EPRi terviklikult tulevases ringmajanduse õigusaktis, tuleb volitatud esindaja küsimust arutada just selles raamistikus. See võimaldab siduda võimalikud lihtsustused süsteemsete lahendustega ning vältida ajutisi ja riskantseid samme, mis nõrgestavad EPR-süsteemide usaldusväärsust ja toimivust.
2.2. Eesti leiab, et volitatud esindaja määramise kohustust ei saa peatada ilma asendusmehhanismideta, nagu näiteks tootja selge õiguslik vastutus täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi kõigis sihtriikides, liikmesriikide vaheline kohustuslik halduskoostöö, tootjavastutusorganisatsioonide kaudu kohustuste täitmine ning EL-ülene või liidestatud tootjavastutusregister, mis tagavad laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise. Volitatud esindaja määramise kohustuse võib peatada üksnes juhul, kui on olemas toimivad ja siduvad asendusmehhanismid, mis võimaldavad tagada laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise ka piiriülese kaubanduse ja e-kaubanduse puhul.
Selgitus: Euroopa Liidu laiendatud tootjavastutuse (EPR) regulatsioonid kohustavad hetkel tootjal, kes laseb majandus- või kutsetegevuse korras oma tooteid teise Euroopa Liidu liikmesriigi turule, kus tal puudub asukoht, määrata selles liikmesriigis elu- või asukohta omava füüsilisest või juriidilisest isikust volitatud esindaja.
Laiendatud tootjavastutuse regulatsioonide kohaselt vastutab volitatud esindaja tootja kohustuste täitmise eest selles liikmesriigis, kus tootjal asukohta ei ole. Volitatud esindaja määramine võimaldab tootjal lihtsamini täita tootja laiendatud vastutuse kohustusi, st tootja registreerimist, tootjavastutusorganisatsioonidega lepingu sõlmimist ja registrisse aruande esitamist. Volitatud esindaja võimaldab siseturu tõrgeteta toimimist.
Kehtiv õigusraamistik, mis kohustab teises liikmesriigis või kolmandas riigis asuvaid tootjaid määrama volitatud esindaja lõpptarbija asukohariigis, on praktikas üks kesksemaid ja toimivamaid mehhanisme laiendatud tootjavastutuse kohustuste tegelikuks jõustamiseks. See kohustus võimaldab vältida laiendatud tootjavastutuse kohustustest kõrvalehoidmist ning tagab, et tootjad panustavad finantsiliselt jäätmekäitluse kulude katmisesse vastavalt “saastaja maksab” põhimõttele. Volitatud esindaja loob liikmesriigis õiguslikult vastutava kontaktpunkti, mille kaudu on võimalik tagada registreerimine, aruandlus, tasude laekumine ning vajadusel haldus- ja sanktsioonimenetluste läbiviimine. Ilma selge ja võrdselt siduva asendusmehhanismita ei ole liikmesriikidel võimalik piiriüleselt ja kolmandatest riikidest pärit tootjate EPR-kohustuste täitmist tõhusalt tagada.
Volitatud esindaja kohustuste peatamine enne toimivate asendusmehhanismide loomist kahjustab oluliselt laiendatud tootjavastutuse süsteemide ja siseturu toimivust, jõustatavust ning võitlust ebaausa konkurentsiga ning seab ohtu jäätmete liigiti kogumise ja töötluse kulude katmise. Volitatud esindaja kohustuse peatamine looks selge seadusliku lünga laiendatud tootjavastutuse süsteemi jõustamisel, eriti piiriülese kaubanduse ja e-kaubanduse kontekstis. Ilma volitatud esindajata muutub EPR-süsteem paljuski de facto vabatahtlikuks ning annab mittevastavatele tootjatele konkurentsieelise. Selle tulemusel nihkuvad jäätmekäitluse kulud nõuetele vastavatele tootjatele ja tarbijatele, kahjustades ausat konkurentsi ning seades ohtu jäätmete liigiti kogumise, transpordi ja töötlemise rahastamise.
On mõistetav ja põhjendatud soov vähendada halduskoormust, kuid olemasolevate alternatiivide juures ei ole volitatud esindaja kohustuste peatamine vastutustundlik. Hetkel lihtsustamise ettepanekus peatatakse volitatud esindaja määramise kohustus, aga ei pakuta jõustamise mehhanisme. Täna puuduvad praktikas muud siduvad ja võrdselt jõustatavad mehhanismid, mis võimaldaksid liikmesriikide tagada piiriüleste ja kolmandate riikide tootjate laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise. Paljudes olemasolevates laiendatud tootjavastutuse skeemides toovad piiriülesed mittevastavad tootjad kaasa kümnete miljonite eurode suuruse rahalise puudujäägi aastas.
Volitatud esindaja kohustuse võib peatada, kui on olemas toimivad ja siduvad jõustamismehhanismid. Eesti leiab, et volitatud esindaja kohustust saab kaaluda vaid juhul, kui samaaegselt kehtestatakse võrdselt siduvad ja praktikas toimivad alternatiivsed mehhanismid. Sellisteks mehhanismideks võivad olla näiteks selge õiguslik vastutus tootjale täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi kõigis sihtriikides (nt allpool kirjeldatud Soome mudel) koos kohustusliku ja horisontaalse liikmesriikide vahelise halduskoostööga (WEEE direktiivi artikli 18 eeskujul).
Üheks asendusmehhanismiks oleks jäätmete raamdirektiivis sätestada selge kohustus tootjale tagada laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmine kõigis liikmesriigis, kus ta tooteid turule laseb. Eesti peab heaks näiteks Soome lähenemist, kus seaduses on sätestatud, et liikmesriigis asuv tootja vastutab laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise eest kõigis liikmesriigis, kus ta tooteid turule laseb.
Lisaks Soome lähenemisele peaks jäätmete raamdirektiivis sätestama kohustuse liikmesriikide vahelisele koostööle laiendatud tootjavastutuse jõustamise osas. Siin saab tuua heaks näiteks WEEE direktiivi artiklis 18, kus sätestatakse, et liikmesriikide pädevad asutused peavad tegema omavahel koostööd laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise tagamiseks. Ilma siduva koostöökohustuseta tekib risk, et lihtsustamine nõrgestab EPRi süsteemide jõustatavust ja suurendab free-rider'ite osakaalu.
Kaaluda võiks ka volitatud esindaja asendamist liikmesriigis asuva tootjate ühendusega lepingu olemasolul. Ehk tootja, kes on sõlminud tegutsevas liikmesriigis laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmiseks lepingu tootjate ühendusega, on vabastatud volitatud esindaja määramise kohustustest. Eestis meil selline lähenemine juba toimib ning selline lähenemine vähendab oluliselt tootja halduskoormust. Probleemtooteregistris oli 2025. aasta detsembri seisuga 1050 kodumajapidamise elektri-ja elektroonikaseadmete tootjat, neist 1032-l tootjal oli leping tootjavastutusorganisatsiooniga. Probleemtooteregistris oli 2025. aasta detsembri seisuga 363 patareide ja aku tootjat, neist 324-l tootjal oli leping tootjavastutusorganisatsiooniga.
Lisaks võimaldaks ettevõtte halduskoormust vähendada EL-ülene laiendatud tootjavastutuseregister (nn one-stop-shop), mis tagab tootjatele mugava ja kiire andmete esitamise, tuvastatavuse, andmete kvaliteedi ja järelevalve.
2.3. Kolmandates riikides asuvate tootjate puhul peab volitatud esindaja määramise kohustus jääma Euroopa Liidu üleselt kohustuslikuks. E-kaubanduse laiendatud tootjavastutuse rakendamiseks on vaja harmoniseeritud ja Euroopa Liidu-üleseid lahendusi.
Selgitus: Kolmandates riikides asuvate tootjate puhul peab volitatud esindaja kohustus jääma Euroopa Liidu üleselt kohustuslikuks. Tegemist on praegu ainsa toimiva ja jõustatava mehhanismiga, mis võimaldab tagada nende tootjate EPR-kohustuste täitmist ning rakendada järelevalve- ja sanktsioonimeetmeid. Ilma ELis asuva õiguslikult vastutava isikuta on haldus- ja sanktsioonimenetluste läbiviimine äärmiselt keeruline või praktiliselt võimatu.
Paljudes olemasolevates laiendatud tootjavastutuse skeemides toovad piiriülesed mittevastavad tootjad ehk nn free-rider'id kaasa kümnete miljonite eurode suuruse rahalise puudujäägi aastas. Volitatud esindaja vabatahtlikuks muutmine kolmandate riikide tootjatele suurendaks oluliselt free-rider’ite hulka ning kahjustaks siseturu toimimist ja konkurentsi. Eunomia ja OECD 2019. aastal koostatud aruandest7 selgub, et Euroopas müüdi 20–30% elektri- ja elektroonikaseadmeid e-kaubanduse kaudu. Samast aruandest selgub, et ligikaudu 10% e-kauplejatest, kes müüs hinnanguliselt 5–10% elektri- ja elektroonikaseadmeid internetiturust, ei täitnud laiendatud tootjavastutuse nõudeid. Aruandes on hinnatud, et igal aastal jääb Euroopas 460 000–920 000 tonni turuleviidud kaupu tootjavastutuse alt katmata, mis toob kaasa kümneid kuni sadu miljoneid eurosid kahju.
Eesti E-Kaubanduse Liidu ülevaate kohaselt tellivad eestlased pakiautomaatidesse ca 18 miljonit pakki, sellest 65% Eestist ja 35% piiriüleselt. Piiriülesest mahust tuleb 80% otse Hiinast. Eesti seisukoht Euroopa Liidu tollireformi ettepaneku artikkel 18 kohta seletuskirjast selgub, e-kaubanduse mahud on kasvanud 10-kordselt alates 2025. aasta suvest. Antud seletuskirjas on toodud, et 2025. aasta esimesel poolaastal deklareeriti 650 496 posti- ja kullerisaadetist. Seletuskirjast selgub, et posti- ja kullersaadetiste deklaratsioonide maht ei näita siiski tarbijate poolt kolmandatest riikidest Eestisse tellitud kaupade koguarvu, vaid ainult seda osa, mille tollivormistus tehti Eestis. See moodustab ligikaudu 20% kolmandatest riikidest tellitud väikesaadetiste mahust. Valdava osa ehk ligikaudu 80% puhul tehakse tollivormistus teises ELi riigis.
Paljudes liikmesriikides, sh Eestis on probleeme e-kauplejate laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmisega, mistõttu peaks lähenema probleemile EL üleselt. EL liikmesriigid Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Rumeenia, Hispaania ja Rootsi tegid 19. märtsil 2025 ettepaneku lisada jäätmete raamdirektiivi konkreetsemad kohustused digiplatvormidele laiendatud tootjavastutust puudutavas, kuid kuna ettepanek tehti jäätmete raamdirektiivi läbirääkimiste liiga hilises etapis, lubas komisjon uue ringmajanduse määruse algatusega lahendada ka e-kaubandusega seotud probleemi.
2.4. Eesti toetab ettepaneku eesmärki vähendada laiendatud tootjavastutuse aruandluse sagedusega seotud halduskoomust ning peab aruandluse esitamise sageduse ühtlustamist maksimaalselt ühe korrani aastas mõistlikuks. Samas peab regulatsioon võimaldama reaalajamajanduse ja digilahenduste kasutuselevõttu, mistõttu tuleb lubada erandeid olukorras, kus andmed liiguvad ettevõtte ja registrite vahel automaatselt. Eesti ei toeta tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide vaheliste lepinguliste suhete reguleerimist Euroopa Liidu tasandil, kuna tegemist on eraõiguslike suhetega.
Selgitus: Paketis tehakse ettepanek piirata tootjate aruandluskohustuse esitamise sagedust riigile maksimaalselt ühe korrani aastas, kuid see ei arvesta tänases sõnastuses uudsete lahenduste arenguga nagu reaalajamajandus ja digilahendused. Eesti toetab jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 1 punkti (c) muudatust, mille kohaselt võib liikmesriik nõuda laiendatud tootjavastutuse aruande esitamist maksimaalselt üks kord iga 12 kuu jooksul, iga eelneva täisaasta kohta. Eesti toetab aruandlussageduse ühtlustamist kuni ühe korrani aastas kui mõistlikku ja proportsionaalset halduskoormuse vähendamise meedet, tingimusel, et see ei toimu laiendatud tootjavastutuse süsteemide läbipaistvuse, jõustatavuse ega „saastaja maksab“ põhimõtte arvelt.
Euroopa Komisjoni ühtse turu jõustamise töörühma (SMET) protsessi raames koostatud nn Terrible Ten soojuskaart ehk heatmap viitab samuti sellele, et mitmekordsed aruandlus- ja haldusnõuded laiendatud tootjavastutuse skeemides võivad kujutada endast siseturu tõket, eriti piiriüleselt tegutsevate ettevõtjate jaoks. Antud soojuskaart visualiseerib kümmet kõige olulisemat EL siseturu takistust või puudujääki liikmesriikides, kasutades värviskaalat nende tõsiduse ja mõju näitamiseks. Heatmapis hinnatakse probleemseks eelkõige olukordi, kus ettevõtjad peavad sama skeemi raames esitama aruandeid mitu korda aastas. Seetõttu toetab Eesti aruandlussageduse ühtlustamist kuni ühe korrani aastas, mis aitab vähendada ettevõtjate halduskoormust ja parandada siseturu toimimist.
Samas ei arvesta ettepaneku tänane sõnastus piisavalt reaalajamajanduse ja digilahenduste arenguga. Regulatsioon peaks võimaldama olukordi, kus andmed liiguvad ettevõtete ja registrite vahel automaatselt. Sellisel juhul ei tohiks sagedasemat andmete edastamist käsitada täiendava aruandlusena, kui see ei suurenda ettevõtjate halduskoormust. Digilahendused võivad parandada andmete kvaliteeti, vähendada käsitsi aruandlust ning tugevdada järelevalvet.
Samuti peab meede olema seotud laiemate lahendustega laiendatud tootjavastutuse andmete kvaliteedi ja kasutatavuse parandamiseks Euroopa Liidus. Registrisse esitatavad andmed peavad olema piisavad, võrreldavad ja usaldusväärsed, et võimaldada liikmesriikidel kontrollida tootjate kohustuste täitmist, sealhulgas turule lastud toodete koguseid ning nendest tekkivate jäätmete kogumist ja käitlemist.
Eestis tuleb ettevõttel pidada arvestust iga laiendatud tootjavastutuse valdkonna kohta ja esitada kord aastas aruanne riiklikule registrile. Eestis on hetkel kaks laiendatud tootjavastutuse alla kuuluvate toodete registrit. Need on pakendiregister (PAKIS) ja probleemtooteregister (PROTO). Pakendiregistrisse ja probleemtooteregistrisse esitatakse aruanded üks kord aastas. Pakendite kogused esitatakse Eestis pakendiregistrisse ja elektri- ja elektroonikaseadmete ja akude kogused probleemtooteregistrisse. Kui kohustusi täidetakse kollektiivselt, ehk leping on tootjavastutusorganisatsiooniga, siis esitatakse aruanne tootjavastutusorganisatsioonile ja nemad esitavad aruande registrisse. Kui tootja täidab individuaalselt, siis tuleb tal ise esitada aruanne riiklikule registrile.
Eesti leiab, et ühtlustatud aruandlussagedus peaks olema osa laiemast ja süsteemsest lähenemisest laiendatud tootjavastutuse andmete haldamisele. Selleks tuleb paralleelselt arendada liikmesriikide registrite koostalitlusvõimet ning liikuda EL-ülese laiendatud tootjavastutuse registri või nn one-stop-shop lahenduse suunas, mis võimaldaks tootjatel esitada andmeid ühes kohas ning pädevatel asutustel andmeid tõhusalt kasutada järelevalve ja jõustamise eesmärgil.
Eesti rõhutab, et EPR-registrite ja aruandluse arendamine peab olema tihedalt seotud reaalajamajanduse ja digilahenduste kasutuselevõtuga. Reaalajamajandus tähendab andmete automaatset ja võimalikult ajakohast liikumist ettevõtete ja registrite vahel, vähendades käsitsi aruandlust ja dubleerimist. Selline lähenemine võimaldab teha EPR-kohustuste täitmise kontrolli tõhusamaks ning toetab ka veebiplatvormide ja järelevalveasutuste võimet teha reaalajas vastavuskontrolle, eelkõige piiriüleses ja e-kaubanduse kontekstis. Eesti rõhutab, et rohkem andmeid ei tähenda tingimata rohkem aruandlust. Kui digilahendused ja registrid on üles ehitatud läbimõeldult, on võimalik koguda rohkem ja kvaliteetsemaid andmeid automaatselt, ilma et ettevõtjatele lisanduks täiendav halduskoormus. Nutikalt rakendatud reaalajamajanduse lahendused võimaldavad vähendada aruandluse sagedust, parandada andmete kvaliteeti ning samal ajal tugevdada järelevalvet ja EPR-süsteemide usaldusväärsust.
Eesti ei toeta tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide vaheliste lepinguliste suhete reguleerimist Euroopa Liidu tasandil. Tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide vahelised lepingud on oma olemuselt eraõiguslikud suhted ning nende tingimused peaksid jääma liikmesriikide või turuosaliste endi korraldada. Euroopa Liidu tasandil tuleks keskenduda laiendatud tootjavastutuse süsteemide üldiste põhimõtete ja eesmärkide sätestamisele, mitte lepinguliste detailide reguleerimisele.

3. Ettepanek määruseks, millega kiirendatakse keskkonnamõju hindamisi

3.1. Eesti ei toeta, et määruses ettenähtud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomine või määramine on kohustuslik.
Selgitus: Määruse artikli 3 kohaselt peavad liikmesriigid looma või määrama keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti, kes vastutab kõikide määruses toodud keskkonnamõju hindamise aspektide hõlbustamise ja koordineerimise eest, sh asjakohase dokumentatsiooni ja teabe esitamisel. Tegemist oleks arendaja jaoks ainsa kontaktpunktiga. Juhul kui muu EL või riigisisese õiguse alusel on juba määratud ühtne kontaktpunkt üldise tegevuslubade taotlemise ja menetlemise protsessi jaoks, siis sama kontaktpunkt täidaks ka määruse kohase keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti funktsiooni.
Eesti ei toeta, et määruses ettenähtud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomine või määramine on kohustuslik. Eestis koostavad keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) direktiivi käsitlusalas olevaid kavasid ja programme/strateegilisi planeerimisdokumente erinevad asutused. Näiteks ministeeriumid koostavad valdkondade arengukavasid, kohalikud omavalitsused ruumilisi planeeringuid. Samuti täidavad erinevad asutused keskkonnamõju hindamise (KMH) direktiivi käsitlusalas olevate projektide tegevuslubade andmist (nt keskkonnakaitselubade puhul on otsustaja Keskkonnaamet, ehituslubade puhul üldjuhul kohalikud omavalitsused). Eestis toimub arendaja ja tegevusloa andjate ehk otsustajate vahel n-ö otsesuhtlus: arendaja pöördub vastava tegevusloa andja/tegevuslubade andjate poole, kes muuhulgas saavad ka arendajaid nõustada haldusmenetlustega seotud küsimustes. Seetõttu leiame, et määruse kohase täiendava kontaktpunkti määramise kohustus – kui eraldiseisev ja ainuke suhtluskanal arendaja jaoks – võib hoopis pikendada nii KMH menetlusi kui ka tegevusloastamist tervikuna. Samuti kerkivad üles praktilised küsimused, st milline roll saaks sellisel kontaktpunktil Eesti süsteemis olla (nt kui arendajal on vaja kavandatava tegevuse elluviimiseks taotleda kohalikust omavalitsusest ehitusluba ning Keskkonnaametist keskkonnakaitseluba, siis kuidas kontaktpunkt abistaks arendajat neis haldusmenetlustes, korraldaks suhtlemist erinevate tegevuslubade andjate vahel jmt). Sealjuures tuleb arvestada, et ka kontaktpunkti kontekstis käsitleb määrus lisaks KMH-le teisi keskkonna-alaseid hindamisi (nt KSH). Lisaks kaasneks kontaktpunkti nõude täitmiseks täiendavad kulud.
3.2. Eesti eelistab, et projekti teostamiseks vajaliku planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise ning tegevuslubade taotluste keskkonnamõju hindamise menetlusetappide ühendamine oleks vabatahtlik. Eesti peab vajalikuks, et lisaks menetluste koordineerimisele säiliks ka pärast määruse jõustumist võimalus teostada projekti jaoks kõrge hindamisastmega keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus, mille järel võib põhjendatud juhtudel keskkonnamõju hindamise menetlusest loobuda.
Selgitus: Määruse artikkel 4 käsitleb keskkonnamõju hindamise menetluste tõhustamist ja kiirendamist. Juhul kui kava, programmi või projekti keskkonnamõju hindamise või eelhindamise kohustus tuleneb vähemalt kahest määruse artiklis 1 loetletud direktiivist, peavad liikmesriigid looma koordineeritud või ühise menetluse, mis vastavad kõikidele vastavate direktiivide nõuetele (lõige 1). Juhul kui kavale, programmile või projektile tuleb teostada nii KSH kui KMH, tuleb nende direktiivide menetluslikud etapid ühendada (lõige 2).
Eesti süsteemis toimuvad KSH ja KMH erinevatel tasanditel ning eraldi menetlustena. Määruse artiklis 4(2) toodud KSH ja KMH menetluslike etappide ühendamise kohustuse puhul on Eesti eelistuseks paindlikum lähenemine (st etapid võib ühendada). Tulenevalt Eesti hierarhilisest lähenemist on KSH ja KMH menetlusetappide ühendamine keeruline: nt Eesti oludes tähendaks määruse kohane lähenemine põhimõtteliselt seda, et projekti planeering koos KSHga ning tegevusloa taotlus(t)e KMH menetlused tuleks algatada suhteliselt samaaegselt, mis nõuaks koordineerimist juba menetluste algatamise üle otsustamisel (samas kehtivas süsteemis võivad otsustajad varieeruda). Samuti on vajalik arendaja poolne initsiatiiv ja valmisolek mõlemaks menetluseks.
Tervikvaates on oluline, et määrusega kavandatavad lähenemised ei pikendaks keskkonnamõju hindamise menetluste läbiviimist ega projektide elluviimist. Eesti praktikas on kasutusel lähenemine, et projektile võidakse strateegilisel tasandil teostada “KSH, mis on KMH täpsusastmega” (nt viiakse projekti ruumilise planeeringu koostamise käigus läbi KSH, millel on kõrge hindamisaste, mis annaks vastused ka KMH käigus kogutava detailsema teabe osas). See tähendab, et järgnevas tegevuslubade etapis võib põhjendatud juhul jätta KMH algatamata: seeläbi jäetakse ära dubleerivad menetlused ning kiirendatakse tervikuna projekti elluviimist. Kirjeldatud lähenemist toetab keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KeHJS § 11 lõiked 6 ja 62). Eesti peab vajalikuks, et lisaks menetluste koordineerimisele säiliks ka pärast määruse jõustumist võimalus teostada projekti jaoks kõrge hindamisastmega KSH menetlus, mille järel võib põhjendatud juhtudel KMH menetlusest loobuda.
3.3. Eesti on seisukohal, et arendajal peaks olema võimalik keskkonnamõju hindamise aruande koostamisel kasutada ka üle viie aasta vanuseid andmeid või teavet, juhul kui need on jätkuvalt asjakohased.
Selgitus: Määruse artikli 5 lõike 4 kohaselt on projekti arendajal lubatud keskkonnamõju hindamise aruande koostamisel kasutada kuni viie aasta vanuseid andmeid või teavet. Seda tingimusel, et aruandes sisalduvad andmed võtavad arvesse Natura 2000 alade alapõhiseid kaitse-eesmärke (kui see on asjakohane), uuemad andmed puuduvad, ning keskkonnatingimused, milles andmed koguti, ei ole oluliselt muutunud viisil, mis tõenäoliselt mõjutaks keskkonnamõju hindamist.
Juhul kui arendaja saab keskkonnamõju hindamise aruande koostamisel tugineda ka olemasolevatele üle viie aasta vanustele andmetele või teabele, on tegemist oluliselt paindlikuma lähenemisega, mis aitab kaasa arendaja halduskoormuse vähendamisele ning keskkonnamõju hindamise menetluste kiirendamisele. On olemas piisaval hulgal andmeid ja teavet (nt varasemalt teostatud uuringud ja keskkonnamõju hindamise materjalid; seirearuanded jmt), mida asjakohasel juhul saab kasutada ka uute keskkonnamõju hindamise aruannete koostamisel.
3.4. Eesti toetab, et ettepanek anda liikmesriikidele võimalus sätestada riigisiseses õiguses, et keskkonnamõju hindamistega seotud kohtuvaidlustes saab esitada üksnes neid väiteid, mida on varasemalt esitatud haldusmenetluse käigus, oleks vabatahtlik.
Selgitus: Ettepaneku artikli 6 järgi võivad liikmesriigid sätestada riigisiseses õiguses, et keskkonnamõju hindamistega seotud kohtuvaidlustes saab esitada vaid neid väiteid, mida on varasemalt esitatud haldusmenetluses.
Eesti halduskohtumenetluses ei ole võimalik kohaldada selles sätestatud sisulist väidete välistamist, kuna Eesti õiguskord ei seo kohtulikku õiguskaitset haldusmenetluses esitatud seisukohtadega. Halduskohus kontrollib haldusakti õiguspärasust tervikuna ning kaebajal on õigus esitada kohtumenetluses uusi faktilisi ja õiguslikke argumente sõltumata sellest, kas need esitati haldusmenetluses. Selline lähenemine tuleneb põhiseaduse §-st 15 ja halduskohtumenetluse seadustiku põhimõtetest (eelkõige halduskohtu uurimispõhimõte). Seetõttu puudub Eesti õiguses alus, mis võimaldaks jätta kohtus läbi vaatamata väiteid üksnes põhjusel, et neid ei esitatud haldusmenetluse käigus, ning artikli 6 kohaldamine oleks vastuolus kehtiva Eesti halduskohtumenetluse üldise süsteemiga.
Kuna artikkel ei näe praegu ette, et liikmesriigid peaksid sellise korra kohustuslikult kehtestama, siis selline sõnastus Eestile sobib, kuid selle kohustuslikuks muutmist me ei toeta, sest see ei sobitu Eesti õiguskorda.
3.5. Eesti toetab lähenemist, et põhjendatud juhtudel on võimalik pikendada keskkonnamõju hindamise menetlusetappide ning seotud menetlustoimingute tähtaegu. Eesti ei toeta, et keskkonnamõju hindamise menetlusse lisatakse täiendav kinnituse andmise etapp, millega pädev asutus peab eraldi kinnitama keskkonnamõju hindamise teabe piisavust.
Selgitus: Määruse artiklis 7 on määratud tähtajad erinevate KMH/KSH menetluste sisestele etappidele ning seonduvate menetlustoimingute läbiviimisele (nt eelhinnangu andmine/menetluse algatamise vajalikkuse väljaselgitamine; sisu ja ulatuse (scoping) otsuse andmine; avalikkusega aruande osas konsulteerimine). Erandlikel juhtudel on võimalik loetletud tähtaegade pikendamine 30 päeva võrra. Eesti peab vajalikuks tähtaegade pikendamise võimaluse olemasolu, eelistatult ka rohkem kui 30 päeva võrra (põhjendatud juhul). Näiteks võib selline vajadus tuleneda piiriülese keskkonnamõju hindamise läbiviimise tõttu (vt ka artiklis 13 viide piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonile).
Mõju hindamise sisu ja ulatuse otsuse kontekstis peab arvestama, et KeHJS-i järgi on kohustuslik KMH/KSH programmi koostamine (k.a selle avalikustamine) – tervikuna on programmi etapi näol tegemist oluliselt aeganõudvama etapiga kui määruses määratud 30/40 päeva scoping otsuse andmiseks, kuid otsustaja peab teostama programmi nõuetele vastavuse kontrolli ehk otsuse andmise 30 päeva jooksul (küll on võimalik programm võimalik täiendamiseks tagastada).
KSH direktiivi kontekstis võib eraldi välja tuua, et määruse artikli 7 lõike 2(d) järgi peab pädev asutus lõpetama ja avaldama KSH aruande seitsme kuu jooksul päevast, kui asutusele on esitatud kogu vajalik teave ning konsulteerimised on lõpetatud. KeHJS regulatsiooni järgi peab valdkonna arengukava koostamise korraldaja teostama KSH aruande nõuetele vastavuse kontrolli 30 päeva jooksul (küll on võimalik aruanne täiendamiseks tagastada). Planeeringu koostamise käigus läbiviidavale KSHle kohaldatakse planeerimisseadusest tulenevaid menetlusnõudeid.
Määruse artikli 7 lõikega 1(d) lisatakse KMH menetlusse täiendav menetlustoiming: pädev asutus peab 30 päeva jooksul pärast konsultatsioonide läbiviimist kinnitama, kas arendaja esitatud teave on täielik ja piisav selleks, et teha otsus projekti olulise keskkonnamõju kohta. Kui see nii ei ole, peab arendaja mõistliku aja jooksul esitama täiendava teabe. Peale pädeva asutuse poolse kinnituse andmist ei saa arendajalt enam täiendavat teavet küsida (v.a põhjendatud juhul). Eesti ei toeta kõnealust ettepanekut, sest tegemist oleks eraldi täiendava menetlustoiminguga. KeHJS regulatsiooni järgi peab otsustaja teostama KMH aruande nõuetele vastavuse kontrolli 30 päeva jooksul (küll on võimalik aruanne täiendamiseks tagastada). Samuti on § 22 lõikes 10 piiritletud, millist lisateavet võib otsustaja arendajalt aruande täiendamisel nõuda. Võrdluseks: määruse artikli 7 lõike 1(e) järgi peab pädev asutus tegema põhjendatud järelduse KMH kohta 90 päeva jooksul.
3.6. Eesti on seisukohal, et määruse ettepanekus ette nähtud teabe veebis kättesaadavuse tagamise ja keskkonnamõju hindamise digitaliseerimise tähtaegu peaks saama põhjendatud juhul pikendada.
Selgitus: Määruse artikkel 10 käsitleb teabe kättesaadavust veebis ja keskkonnamõju hindamise digitaliseerimist. Lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et 12 kuud pärast määruse jõustumist on keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise aruanded/teave, seonduvad otsused ning seire tulemused digitaalsel kujul avalikult kättesaadavaks keskses veebiportaalis. Sealjuures peab portaal põhinema digitaalsel geograafilisel infosüsteemil (kaardirakendused). Lõike 4 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et 24 kuud pärast määruse jõustumist on keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetlused täielikult digitaliseeritud ning võimaldavad asutuste valduses olevate andmete ja dokumentatsiooni ristkasutamist. Samuti peavad liikmesriigid selleks tähtajaks parendama keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetluste efektiivsust, sealhulgas automaatsete süsteemide kaudu.
Eesti on seisukohal, et määruses ette nähtud teabe veebis kättesaadavuse ja keskkonnamõju hindamise digitaliseerimise nõuetel peaksid olema pikemad tähtajad (viidatud lõigete 3 ja 4 nõuete puhul vähemalt 6 kuud rohkem). Alternatiivselt peaks määrus sisaldama paindlikumat lähenemist, st põhjendatud juhul tähtaegade pikendamise võimalust. Põhjendatud juhud võivad hõlmata eelkõige olukordi, kus nõuete rakendamine eeldab ulatuslikke tehnilisi arendusi või olemasolevate infosüsteemide kohandamist, kuid nende elluviimine on keeruline või raskendatud määruses ette nähtud tähtaegade jooksul.
Eestis on keskkonnamõju hindamise ja eelhindamise menetlustes kasutusel mitmed digitaalsed lahendused. Keskkonnakaitselubade menetlused toimuvad keskkonnaotsuste infosüsteemis (KOTKAS), ehituslubade menetlused ehitisregistris (EHR). Ruumiliste planeeringute puhul on kasutusel planeeringute andmekogu ja menetluste infosüsteem (PLANIS); samas valdkonna arengukavade menetlusteks sellist lahendust pole. Samuti on olemas veebipõhised andmekogud, mida kasutatakse KMH/KSH materjalide koostamisel (nt Eesti looduse infosüsteem (EELIS), keskkonnaseire infosüsteem (KESE), Maa- ja Ruumiameti kaardirakendus jms). Samuti on need avalikkusele kättesaadavad.
Siiski ei moodusta need digitaalsed lahendused veel ühtset keskset GIS ehk geograafilise infosüsteemi ehk GIS-põhist täisdigitaalset veebiportaali määruse artikli 10 lõigete 3 ja 4 tähenduses. Eesti seisukohalt näib kõige tõenäolisem olemasolevate lahenduste edasiarendamine. Määruses seatud eesmärkide saavutamine eeldab põhjalikke äri- ja detailanalüüse ning mitmeid digiarendusi, sh infosüsteemide ja andmekogude arendamist, lõimimist ja testimist, mis on oma olemuselt ajamahukad. Sellised arendused eeldavad minimaalselt vähemalt 24–36 kuud alates ärianalüüsi alustamisest, kuid eelnevalt peavad olema korraldatud hanked ning ka ressurss olema arendusteks. Seetõttu võimaldaks mõistlikult pikem ajaraam liikmesriikidel rakendada lahendusi etapiviisiliselt, tagades määruse sisulise ja kestliku rakendamise. Lisaks tuleb arvestada märkimisväärsete arendus- ja rakendamiskuludega, mistõttu peab Eesti oluliseks, et KMH/KSH (sh eelhindamise) digitaliseerimiseks oleks ette nähtud sihtotstarbeline EL rahaline toetus.
3.7. Eesti toetab määruse ettepanekus strateegiliste sektorite projektide keskkonnamõju hindamise kiirendamise ja tegevuslubade menetluste lihtsustamise meetmepaketi eesmärke. Toetame strateegiliste projektide suhtes avaliku huvi olemasolu sätestamist ning võimalust lugeda strateegilised projektid ülekaaluka avaliku huviga projektideks, mis võimaldab teha põhjendatud juhul looduskaitsedirektiivides sätestatud eesmärkidest erandeid järgides antud direktiivides toodud nõudeid. Samas peame oluliseks, et liikmesriikidele jääb õigus piirata antud ettepaneku kohaldamisala.
Selgitus: Määruse artiklis 14 sisaldub strateegiliste sektorite ja kategooriate nn tööriistakast, millega seotud lisa punkt I käsitleb ülekaalukat huvi. Toetame strateegiliste projektide avaliku huvi olemasolu sätestamist, samuti seda, et seda avalikku huvi võidakse pidada ülekaalukaks looduskaitsedirektiivides sätestatud eesmärkidest erandite tegemisel arvestades loodus- ja linnudirektiivis ja veepoliitika raamdirektiivis sätestatud tingimusi erandite tegemisel. Peame siiski oluliseks ettepanekus toodud klauslit, mille kohaselt on liikmesriigil põhjendatud ja konkreetsetel asjaoludel õigus piirata antud sätte kohaldumist vaid oma territooriumi teatavatele osadele, teatavat liiki tehnoloogiatele või teatavate tehniliste omadustega projektidele.
Ettepanekuga esitatakse säte, mille kohaselt võib juhul, kui kehtivates või tulevastes valdkondlikes liidu õigusaktides on kindlaks määratud strateegilised sektorid või strateegiliste projektide kategooriad pidada neid avaliku huviga, teatud juhtudel ülekaalukat avalikku huvi pakkuvateks projektideks, mis võimaldab teha erandeid veepoliitika raamdirektiivi, linnudirektiivi ning loodusdirektiivi kohasest kaitsest. Antud strateegilisi projekte võib riigisiseselt pidada ülekaalukat avalikku huvi pakkuvateks projektideks, kui selleks on täidetud ka eelmainitud direktiivides sätestatud tingimused.
Küll aga on komisjoni ettepanekus klausel, mille kohaselt on ülekaaluka avaliku huviga projektide puhul liikmesriigil õigus põhjendatud juhtudel piirata sätte kohaldumist teatud aladele, tehnoloogiatele või teatud tehniliste omadustega projektidele. Siinjuhul peab liikmesriik hindama projekti strateegilisi omadusi. Eesti peab sättega liikmesriikidele antavat otsustusvabadust oluliseks.
Leiame siiski, et komisjon peaks koostama juhendmaterjalid, mis täpsustaksid, kuidas hinnata looduskaitsedirektiivides sätestatud alternatiivide puudumise kriteeriumit nimetatud direktiivide eesmärkidest erandite tegemisel ülekaaluka avaliku huvi kontekstis. Siinjuhul on vajalik kooskõla võrgupaketi raames esitatud loamenetluste direktiivi eelnõu (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv, millega muudetakse taastuvenergia direktiivi (EL) 2018/2001, elektrituru direktiivi (EL) 2019/944 ja gaasituru direktiivi (EL) 2024/1788) ettepanekutega. Alternatiivide hindamisel tuleb tagada menetluse läbipaistvus ning see, et võrdlus põhineks objektiivsetel kriteeriumidel.
3.8. Eesti ei toeta määruse lähenemist, mille kohaselt ei loeta keskkonnamõju hindamises vahepealseid menetlusetappe vaikimisi kooskõlastatuks, kui kaasatud haldusorgan ei ole talle antud tähtaja sees arvamust avaldanud, tähtaega pikendanud või muul viisil reageerinud. Eestis on juba toimiv vaikimisi heakskiidu andmise süsteem ning sellise erisuse loomine võib loamenetluste kestvust pikendada. Eesti nõustub, et kogu loamenetluse tulemust ei loetaks vaikimisi lõplikult otsustatuks.
Selgitus: Määruse ettepaneku artiklis 14 sisaldub strateegiliste sektorite ja kategooriate nn tööriistakast, millega seotud lisa punkt II käsitleb vaikimisi heakskiitmist haldusmenetlustes. Eesti toetab asjakohase menetlustoimingu vaikimisi sooritatuks lugemist, juhul kui kaasatud haldusorgan ei ole talle antud tähtaja sees arvamust avaldanud, tähtaega pikendanud või muul viisil reageerinud. Eestis on vastav süsteem juba kasutusel ja kooskõlastamisel kaasatud asutuste vaikimist loetakse nõusolekuks ning me ei poolda süsteemi keskkonnamõju hindamise alase erisuse toomist, kuna see võib Eestis menetlusi pikendada. Määruse ettepaneku kohaselt ei tohiks aga vahepealsete menetlusetappide (näiteks kaasamine kooskõlastamiseks või arvamuse andmiseks, pädeva asutuse menetlustoimingud nagu näiteks KMH aruande nõuetele vastavuse kontrollimine jne) vaikimisi heakskiidu põhimõtet rakendada, kui strateegilisele projektile on vaja teha vee raamdirektiivi, linnudirektiivi, loodusdirektiivi või keskkonnamõju hindamise (KMH) direktiivi kohane keskkonnale avalduvate mõjude hinnang. Saame olla keskkonnamõju hindamise erisuse lisamisega nõus, kui selle erisuse rakendamine on liikmesriigile vabatahtlik.
Eestis otsustab keskkonnamõju hindamise algatamise tegevusloa menetleja, mitte kaasatud asutus. Samuti loetakse ehitisregistris (EhR, Eestis loaandmiseks mõeldud portaal) automaatselt kooskõlastatuks vahepealsed etapid, kus määratud tähtaeg on möödunud. Keskkonnamõju hindamisega seotud erandi kohustusliku kehtestamisega ei ole edaspidi võimalik selliseid automaatseid toiminguid teha olukorras, kus menetluses oli vaja viia läbi keskkonnamõju hindamine. Olukord, kus automaatselt ei saa lugeda kooskõlastusi antuks teatud tähtaja möödudes võib aga Eestis sellisel juhul hoopis menetlusi pikendada.
Eesti jaoks oluline säilitada, et kogu loamenetluse tulemust ei loetaks vaikimisi lõplikult otsustatuks. Vastav seisukoht on võetud ka kaitsevalmiduse koondpaketi ehk nn kaitseomnibusi Eesti seisukohtade raames, mis võeti vastu Vabariigi Valitsuse 18. septembri 2025 istungil ning heaks kiidetud Riigikogu EL asjade komisjoni 26. septembri 2025 istungil.

4. INSPIRE direktiivi muutmine

4.1. Eesti toetab INSPIRE direktiivi ajakohastamist ja lihtsustamist ning Euroopa Liidu õigusest tulenevate kattuvate kohustuste ühtlustamist. Toetame INSPIRE geoportaali tegevuse lõpetamist, kui on tagatud tänase funktsionaalsuse edasikandumine Euroopa Liidu andmeportaali (data.europa.eu).
Selgitus: INSPIRE direktiiv jõustus 2007. aastal ja selle aja kohta oli tegemist väga innovaatilise õigusaktiga. Paljud direktiivi alusel koostatud rakendusaktid, milles kirjeldati kasutatavaid tehnoloogiad, olid omas ajas tehnoloogiaarengust ees.
Praegu on olukord vastupidine ja seatud nõuded pärsivad kiiremat ning lihtsamat andmete jagamist. INSPIRE direktiivi kõrvale on lisandunud mitmeid teisi õigusakte, mis valdkonda ELi tasemel reguleerivad ja see on viinud kohustuste dubleerimiseni.
Näiteks 2019. aastal vastuvõetud avaandmeid ja avaliku sektori valduses oleva teabe kasutamist puudutavas direktiivis 2019/1024 reguleeritakse ka INSPIRE direktiiviga hõlmatud ruumiandmekogumite kättesaadavuse, esitamise, leitavuse ja taaskasutamise küsimusi.
Avaandmete direktiivis 2019/1024 kirjeldatud üldise põhimõttena peavad keskkonnaalased ruumiandmed ja -teenused olema kättesaadavad elektrooniliste vahendite abil vormingus, mis on avatud, masinloetav, juurdepääsetav, leitav ning taaskasutatav koos oma metaandmetega.
Vältimaks dubleerimist 2019. aastal kokkulepitud normidega teeb komisjon ettepaneku tühistada 2007. aasta INSPIRE direktiivist samasisulised sätted artiklites 7, 8, 10, 11, 12, 14, 16 ja 17. Seda enam, et nn avaandmete direktiivi 2019/1024 artikli 1 lõikes 7 sätestatakse, et see direktiiv hõlmab muu hulgas dokumente, mille suhtes kohaldatakse nn INSPIRE direktiivi 2007/2/EÜ.
Monitooringu ja raporteerimiskohustuse kaotamine INSPIRE direktiivis vähendab ELi liikmesriikidele pandud kohustusi. Praegu oli aruandluskohustus viidud juba kokku avaandmete direktiivis ja väärtuslike andmete määruses sätestatud ajalise rütmiga. Euroopa Komisjoni ettepanek vormistab selle sisulise kohustuse ka INSPIRE direktiivi muutmisega ära.
Lisaks toetame põhimõtteliselt INSPIRE geoportaali tegevuse lõpetamist, sest ei ole mõtet üleval hoida dubleerivalt ELi andmeportaali ja INSPIRE geoportaali. Enne kui INSPIRE geoportaal kinni pannakse, peab olema aga selgus, et ruumiandmetele eripärane esitusviis ja sisu ei lähe ELi andmeportaali ülekandumisel kaduma.
4.2. Eesti hinnangul tuleb ühtlustada erinevad ruumiandmete metaandmete standardid või Euroopa Liidu tasemel määrata nende kriteeriumid. Oluline on läbirääkimistel tagada, et oleks üheselt selge, mis saab praeguse INSPIRE direktiivi alusel vastuvõetud rakendusmäärustest, sest Euroopa Komisjon teeb ettepaneku nende õiguslike aluste kustutamiseks direktiivi eelnõu tekstis.
Selgitus: Hetkel jääb liikmesriikidele kohustus koguda ja esitada INSPIRE metaandmed ISO standardi alusel ja avaandmete metaandmete DCAT standardi alusel. Meil on kohustus töötada mõlema standardi alusel, aga ressursi mõistlik kasutus oleks, et saaksime koguda andmeid ühe standardi alusel ja siis vajadusel saaksime sealt teisendada (konventeerida) andmeid ka teise standardisse.
INSPIRE geoportaali tegevuse lõpetamisel liiguvad andmed ELi andmeportaali, mis kasutab DCAT standardit. Olemas on küll ruumiandmetele mõeldud laiendus GeoDCAT, aga see ei võimalda tänast sisu üheselt üle kanda ja tekitab segadust. Sestap tuleb panna paika veelgi selgem siht kahe olemasoleva metaandmete standardi (ISO, DCAT) osas.
Probleeme tekitab see, et paljud ELi liikmesriigid on hakanud iseseisvalt looma reegleid kahe standardi vahel metaandmete konverteerimiseks, mis on loonud erinevaid tõlgendusi. Probleemi lahendaks see, kui valitakse üks standard või Euroopa Komisjon annab liikmesriikidele nii reeglid kui ka tööriista selliste ühtsetel alustel metaandmete konverteerimiseks.
Euroopa Komisjon ei ole täpsustanud, kas direktiivist rakendusmääruste kehtestamiseks vajalike õiguslike aluste kustutamisega kustuvad ka rakendusmäärused ise. Eesti leiab, et rakendusmääruste ülevaatamine oleks igati põhjendatud nõuete lihtsustamise võtmes, aga nende automaatne kustutamine tekitaks segadust. Avaandmete direktiivis näiteks viidatakse ka praeguse INSPIRE direktiivi alusel kehtestatud rakendusmäärustele.
Jutt käib mitmest otsekohalduvast praeguse INSPIRE direktiivi alusel koostatud rakendusmäärusest s.h komisjoni määrus (EL) nr 1089/2010, mis puudutab ruumiandmekogumite ja -teenuste ristkasutatavust; komisjoni määrus 268/2010, mis reguleerib juurdepääsu ruumiandmekogumistele ja -teenustele, komisjoni määrus 976/2009, mis on seotud INSPIRE allalaadimis- ja transformatsiooniteenusega.

5. Jäätmedirektiivi, tööstusheite direktiivi, keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ning tööstusheite ja prügilate direktiivi muutnud direktiivi muutmine

5.1. Eesti toetab vesinikurikaste gaasisegude kasutamise edendamist puhtamate kütuste ja vähese süsinikuga tehnoloogiate rakendamiseks, kuid eelistame, et ettevõtjate ja riigiasutuste halduskoormuse vähendamiseks kehtestatakse vesinikurikastele gaasikütustele eraldi lämmastikoksiidide (NOx) piirväärtus.
Selgitus: Euroopa Komisjon esitas lihtsustamise paketi raames muutmisettepanekud keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi (EL) 2015/2193 ning tööstusheite direktiivi (EL) 2010/75 kohta. Muutmisettepanekute eesmärk on lihtsustada ja vähendada liikmesriikide halduskoormust. Selgituste kohaselt on direktiivi muutmine vajalik, kuna keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi ega tööstusheite direktiivi suurte põletusseadmete piirväärtuste välja töötamisel ei arvestatud kõrgema vesiniku sisaldusega gaasisegudega, mis toetavad puhtamale energiale üleminemist ja vähese süsinikuheitega tehnoloogiate kasutusele võttu. Selleks, et toetada ja soodustada kõrgema vesiniku sisaldusega gaasisegude kasutusele võttu, antakse sellistele kütustele erisus, et neid kütuseid saaks edaspidi kasutada.
Eesti leiab, et ettepaneku mitte kohaldada lämmastikoksiidide (NOx) heite piirväärtusi gaasisegudele, mis sisaldavad üle 20% vesinikku, mõju ei ole piisavalt hinnatud. Seda eriti arvestades, et samaaegselt nähakse ette kohustus, mille kohaselt ei tohi seadme aastane NOx heide suureneda võrreldes maagaasi põletamisega ning seejuures ei tohi ületada maagaasile kehtestatud NOx heite piirnorme. Mõistame, et vesinikurikaste gaasisegude kasutamine on oluline samm puhtamate kütuste ja vähese süsinikuga tehnoloogiate rakendamisel. Samas ei võimalda praegu kehtivad piirväärtused nende gaasisegude efektiivset kasutamist.
Ettepaneku kohaselt kehtiks vabastus NOx piirväärtustest tingimusel, et kogu aastane NOx-heide ei ületa taset, mis tekiks sama seadme puhul maagaasi põletamisel. Praktikas tähendab see, et liikmesriikidel tuleks võrdluse eesmärgil arvutada heitkoguseid nii vesinikuga rikastatud gaasikütuste kui ka maagaasi puhul, et tõendada nõuete täitmist. Selline lähenemine suurendab oluliselt halduskoormust ning tekitab rakendamispraktikas ebamäärasust, kuna sisuliselt luuakse tingimuslik vabastus, mille täitmiseks tuleb siiski järgida maagaasile kehtivaid piirnorme.
Eestis on heitkoguste hindamise kohustus pandud käitajale. Käitaja tellib üldjuhul teenusena eksperdilt, kes aitab keskkonnakaitseloa taotlemise protsessis heitkoguseid hinnata, et välja selgitada, millistele saasteainete heite piirväärtustele peab ta tulevikus vastama. Perioodiliste mõõtmiste mõõtesagedus seadmete ja kütuse liikide kaupa ning saasteainete nimetused kantakse keskkonnakaitseloale. Käesoleva muudatusettepaneku raames tuleb käitajal lisaks heitkoguse hindamisele tellida ka hinnang, et võrdluses maagaasiga ei ületata käitise samast põletusseadmest sama soojushulga tootmisel NOx aastast heitkogust. Kui NOx aastane heitkogus jääb alla maagaasi põletamisest samas seadmes eralduva NOx heitkoguse, siis piirväärtus ei kohaldu. Juhul, kui heitkogus ületab maagaasi põletamisel samas seadmes tekkivaid aastaseid heitkoguseid, tuleb käitajal loa taotlemise protsessis anda hinnang maagaasile kehtestatud NOx heite piirväärtustele vastavuse osas ning tõendada piirväärtustele vastavust läbi mõõtmiste.
Käesolev muudatusettepanek toob ettevõtetele (ekspertidele ja käitise omanikele) kaasa täiendava halduskoormuse tõusu, kuna käitaja peab andma rakendusasutusele täiendava hinnangu tõendamaks, kas kasutatava vesinikurikka gaasikütuse NOx aastased heitkogused on suuremad või väiksemad võrdluskütusega. Mõistame, et tingimusega vabastus antakse selleks, et vesinikurikkaid gaasisegusid saaks üldse kasutada, sest vastasel korral ei suudeta tagada NOx heite piirväärtuste täitmist. Kuid kui NOx aastane heitkogus ületab samas seadmes maagaasi põletamise heitkogust, siis kehtib ka sellele seadmele maagaasi NOx heite piirväärtus.
Kehtivas keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivis on maagaasi NOx heite piirväärtused üldjuhul rangemad, kui gaasikütuste puhul, mistõttu ei suuda ettevõte tõenäoliselt neid norme täita. See toob kaasa aga täiendava investeerimise vajaduse heite vähendamise tehnoloogiatesse, millega tuleb saavutada NOx heite kontsentratsioonide vähenemine suitsugaasis. Lisaks suureneb käesoleva muudatusettepanekuga rakendusasutuse töökoormus, kes peab heitkoguse hinnanguid ja võrdluskütuste tingimustele vastavust kontrollima. Leiame, et muudatuste mõju riiklikele NOx piirkogustele ei ole piisavalt hinnatud. Muudatusettepanekute mõjusid tuleks põhjalikumalt analüüsida ja hinnata lihtsustamise, haldus- ja töökoormuse vähendamise ning õhukvaliteedi terviklikkuse vaates koostoimes.
Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivis on kehtestatud selged heite piirväärtused seadmevõimsute kategooriatele kütuseliikide kaupa. Leiame, et sama loogika võiks jätkuda direktiivi muudatusettepanekutes, kuna see lähenemine hoiab ühtset joont, säilitab õigusselgust ja tagab läbivalt sarnase lähenemise. Täiesti uue lähenemise sätestamine läbi võrdluskütuse hindamise loob segadust normatiivide tõlgendamisel ja rakenduspraktikas.
Eesti leiab, et vesinikurikaste gaasikütuste jaoks eraldi NOx piirväärtuse sätestamine tagaks selge ja üheselt rakendatava regulatiivse raamistiku, tasakaalu puhtamate kütuste kasutuselevõtu ja kõrgetasemelise keskkonnakaitse vahel ning liikmesriikide halduskoormuse vähenemise ning rakendamispraktika ühtlustumise.
Juhul, kui kõrgema vesinikusisaldusega gaasikütustele pole andmete puuduse tõttu võimalik heite piirväärtuseid kehtestada, võiks kaaluda muudatusettepaneku edasi lükkamist, kuniks on piisavalt tõenduspõhiseid andmeid piirväärtuste kehtestamiseks.
5.2. Eesti toetab mõõtesageduse vähendamist uuemate, energiatõhusamate ja rangematele nõuetele vastavate 20 MWth ja suuremate avarii- ja varugeneraatorite puhul, mis võimaldab saasteainete mõõtmisi teha 1500 töötunni järel või vähemalt üks kord viie aasta jooksul.
Selgitus: Mõõtesageduse vähendamine hiljuti kasutusele võetud, rangematele heitenõuetele vastavate varugeneraatorite puhul on põhjendatud ja proportsionaalne. Tegemist on seadmetega, mille kasutuskoormus on piiratud ning mille tehnilised näitajad vastavad juba kehtivatele rangematele keskkonnanõuetele. Sellises olukorras ei anna sagedasem mõõtmine täiendavat keskkonna- ega tervisekaitselist kasu, kuid suurendab ettevõtjate halduskoormust. Kavandatav muudatus võimaldab säilitada keskkonnakaitse taseme, vähendades samal ajal põhjendamatut regulatiivset koormust.
5.3. Eesti toetab pädevatele asutustele paindlikkuse andmist saasteainete heite piirväärtustele vastavuse hindamise mõõtetulemuste standardiseerimiseks.
Selgitus: Kehtivad heite piirväärtused lähtuvad tavapärasest õhuga põletamisest. Hapnikus põletamise (oxy-fuel) tehnoloogia muudab aga suitsugaasi koostist märkimisväärselt, nt väheneb lämmastiku osakaal. Seetõttu ei ole olemasolevad standardiseerimisreeglid alati otseselt kohaldatavad. Võimalus mõõtetulemusi standardiseerida tagab, et erinevaid tehnoloogiaid hinnatakse võrreldavatel alustel ning innovatiivseid lahendusi ei asetata põhjendamatult ebasoodsasse olukorda. Hapnikus põletamise tehnoloogia soodustab süsinikdioksiidi kogumist ning toetab tööstussektori kliimaeesmärkide saavutamist ja kasvuhoonegaaside heite vähendamist. Paindlikkus heite piirväärtustele vastavuse hindamisel aitab vältida põhjendamatuid regulatiivseid takistusi selliste tehnoloogiate kasutuselevõtul ehk kui reeglid on liiga jäigad ega arvesta uute tehnoloogiate (nt oxy-fuel põletamise) eripäraga, võib nende tehnoloogiate kasutuselevõtt muutuda keeruliseks või pea võimatuks. Muudatus ei leevenda heite piirväärtusi ega vähenda keskkonnakaitse taset. Standardiseerimine on lubatud üksnes selgelt määratletud tingimustel ning piirväärtused loetakse täidetuks vaid juhul, kui standardiseeritud heitkogused ei ületa sama kütuse põletamisel standardse hapnikusisalduse juures tekkivaid heitkoguseid. Seega säilib sisuline võrdlusbaas ja keskkonnakaitse tase. Selge standardiseerimisvõimalus loob ühtsemad tingimused liikmesriikide praktikas ning suurendab õiguskindlust nii ettevõtjatele kui ka pädevatele asutustele.
5.4. Eesti leiab, et kavandatavad muudatused peavad arvestama sellega, et liikmesriigid on juba alustanud tööstusheite direktiivi ülevõtmist. Tööstusheite direktiivi kohaldamisel tuleks ette näha mehhanism, mille kohaselt direktiivist tulenevate uute kohustuste kohaldamine peatatakse kuni keskkonnaõiguse lihtsustamispaketi jõustumiseni, et vältida korduvat ja ajamahukat ülevõtmist ning sellega kaasnevat ebaproportsionaalset halduskoormust.
Selgitus: Tööstusheite direktiivi ülevõtmise tähtaeg on 1. juuli 2026. Liikmesriigid on alustanud selle direktiivi riigisisesesse õigusesse ülevõtmist. Kui uus muudatusettepanek võetakse vastu pärast seda tähtaega või selle lähedal, tekib olukord, kus vahetult pärast direktiivi ülevõtmist tuleb hakata samasid õigusakte uuesti muutma.
Direktiivi ülevõtmine on mahukas ja ajakulukas protsess. See hõlmab seadusemuudatusi, mõjuhinnanguid, kooskõlastusi, infosüsteemide kohandamist ning loa- ja järelevalvemenetluste ümberkujundamist. Kui seda tuleb lühikese aja jooksul korduvalt teha, suureneb märkimisväärselt töökoormus nii riigile kui halduskoormus ettevõtjatele.
Praktiliselt võib see tähendada näiteks olukorda, kus keskkonnakomplekslubasid muudetakse ennatlikult kehtiva direktiivi alusel, kuid peagi tuleb need samad load uuesti üle vaadata ja muuta vastavalt uutele muudatustele. Korduv lubade muutmine on ajamahukas, koormab rakendusasutusi ning tekitab ettevõtetele õiguslikku ebaselgust, raskendades investeeringute ja tegevuste planeerimist. Seetõttu peab muudatusettepanek sisaldama selget ja piisavalt pikka üleminekuperioodi, mis võimaldab liikmesriikidel ja ettevõtetel kohaneda ühe tervikliku regulatiivse raamistikuga, vältides dubleerivat tööd, ebavajalikke kulusid ja õigusselguse vähenemist.
5.5. Eesti toetab keskkonnajuhtimissüsteemi (KKJS) nõuete sihipärast lihtsustamist ning tervitab võimalust katta sama ettevõtte või sama käitaja mitu käitist ühe KKJSiga, loobuda KKJSi osaks olevatest indikatiivsetest ümberkujundamiskavadest ning pikendada KKJSi ettevalmistamise ja rakendamise tähtaega 2027. aastalt 2030. aastani. Samas eelistab Eesti KKJSi auditeerimise kohustuse ning ohtlike ainete inventuuri ja sellega seotud hindamiste säilitamist või vähemalt sellist lahendust, mis ei suurenda loa andja ja järelevalveasutuse töökoormust ega vähenda keskkonnakaitse taset.
Selgitus: Eesti jaoks on kolm muudatust selgelt positiivsed ja praktiliselt vajalikud. Need on järgmised:
1) ühe KKJS-i kasutamine mitme sama ettevõtte/käitaja käitise jaoks sama liikmesriigi piires;
2) indikatiivsete ümberkujundamiskavade nõude kaotamine;
3) KKJSi rakendamise tähtaja pikendamine 2030. aastani. Need vähendavad dubleerimist, lihtsustavad süsteemi rakendamist ning annavad ettevõtetele realistliku aja nõuete sisuliseks täitmiseks.
Samas näeb Eesti riski, et KKJSi auditeerimise kohustuse kaotamine ning ohtlike ainete inventuuri, riskihinnangu ja asendamise analüüsi eemaldamine võib viia selleni, et halduskoormus ei kao, vaid kandub ettevõtjalt ja KKJSi raamistikult loa andja ja järelevalve (Keskkonnaamet) töökoormuseks. Praktikas tähendab see, et kompleksloa menetlemisel ja järelevalves tuleb rohkem kontrollida ja hinnata teemasid, mis seni olid süstemaatiliselt kaetud KKJSi kaudu. See omakorda vähendab Keskkonnaameti võimekust komplekslubade menetluse lihtsustamisel ning võib hoopis kasvatada menetluste mahtu ja ajakulu.
Eesti leiab, et KKJSi auditeerimise säilitamine on mõistlik, kuna see hoiab süsteemi legitiimsust ja kontrollitavust ning aitab tagada, et KKJS ei muutuks üksnes formaalseks dokumendiks. Siin on oluline, et 2030. aastani pikendatud tähtaeg loob eeldused auditeerimise rakendamiseks proportsionaalselt ja kvaliteetselt.
Ohtlike keemiliste ainete loetelu ja seotud hindamiste puhul on Eesti seisukohal, et nende säilitamine vähendab loa andja ja järelevalveasutuste halduskoormust ning toetab ennetavat riskijuhtimist. Kui see info ja hindamine KKJS-ist eemaldada, jääb kemikaalinõuete kontrollimine jätkuvalt keskkonnajärelevalve ülesandeks, mis toob kaasa järelevalveressursi vajaduse kasvu ja suurendab ettevõtja jaoks riski, et võimalike puuduste korral tuleb alustada ametlikke menetlusi. Auditeeritud KKJSi raames annab kemikaalide inventuuri nõude täitmine ettevõtjale seevastu rohkem praktilist paindlikkust.
2025. aasta sügisest kuni 2026. aasta kevadeni toimub Eestis koolitus8 ekspertide pädevuse tõstmiseks üldiselt kemikaalivaldkonna ja ohtlike ainete asendamise teemadel. Koolituse sihtrühm on ettevõtteid nõustavad eksperdid. Koolitus on kaasrahastatud Euroopa Liidu 2021–2027 eelarveperioodi ühtekuuluvusfondi vahenditest ning peamine eesmärk on koolitatud ekspertide abiga suunata ettevõtteid investeeringuteni, kus asendatakse ohtlikke aineid keskkonnaohutumate vastu. Seega keskendutakse koolitusel ka ohtlike keemiliste ainete inventuuri olulisusele ja erinevate EL õigusaktide nõuete vastavusele. Koolituse tulemusel suureneb Eestis ettevõtteid nõustavate ekspertide võimekus ning ekspertide arv, mis tähendab, et lisaks investeeringuvajaduste hindamisele saavad need eksperdid ettevõtteid vajadusel toetada ka valdkonna õigusaktide vastavuse hindamisel ning üldise kemikaalihalduse hindamisel. Kokkuvõttes toetab Eesti KKJSi lihtsustamist seal, kus see vähendab dubleerimist ja annab realistliku ajaraami, kuid peab oluliseks säilitada KKJSi tuumikuelemendid, mis toetavad kõrge inimtervise ja keskkonnakaitse taset ning ohtlike kemikaalide vähendamise eesmärki, ilma et koormus liiguks ebaproportsionaalselt loa andjale ja järelevalvele, mis lõpptulemusena pärsib kompleksloa menetlusprotsesside tõhusust.

Arvamuse saamine ja kooskõlastamine
Seisukohtade koostamisel küsiti sisendit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Justiits- ja Digiministeeriumist, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist, Rahandusministeeriumist ja Sotsiaalministeeriumist. Algatused saadeti arvamuse saamiseks lisas 3 loetletud huvirühmadele. Laekunud arvamused seisukohtade kujundamiseks ja nendega arvestamine on toodud seletuskirja lisas 4 esitatud vastavustabelis.

Lisa 4. Kaasamistabel: keskkonnaomnibus
Märkuse esitaja
Märkuse sisu
Kommentaar
Eesti Energia
Edastatud keskkonnaomnibus muudatuste paketi eesmärk on ettevõtete, sh Eesti Energia kontserni ettevõtete, halduskoormuse ning vastavate kulude vähendamine. Mitmel juhul asendatakse senised menetlus- ja aruandlusnõuded uute korralduslike lahendustega, mille rakendumisel peaks paranema menetluste tõhusus ja selgus. Samas tuleb tõdeda, et paketi tegelik mõju sõltub suurel määral rakenduspraktikast ning pädevate asutuste suutlikkusest kavandatud muudatusi sisuliselt ellu viia.
Laiendatud tootjavastutuse süsteemi reformimise ettepanekud on üldjoontes positiivsed, kuna peaksid eeldatavasti ühtlustama senist eri liikmesriikides killustunud süsteemi. Kuigi hetkel välja pakutud muudatused Eesti Energia ASi otseselt ei mõjuta, oleme seisukohal, et näiteks süsteemi paindlikkust suurendav ettepanek, mille kohaselt saavad teistes liikmesriikides tooteid turule viivad tootjad edaspidi ise otsustada, kas nad nimetavad nendes riikides volitatud esindaja laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmiseks, seab ebavõrdsesse olukorda ettevõtted, kes on seni korrektselt volitatud esindaja nimetanud ja kohustusi täitnud. Eelduslikult leiavad võimalikud ebakõlad lahenduse planeeritava laiendatud tootjavastutuse üldise reformi raames.
Toetame põhimõtteliselt keskkonnamõjude hindamise (KMH) ja keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) menetluste kiirendamise ning koondamise ettepanekuid. Ühtse kontaktpunkti loomine võib menetlusi lihtsustada, kuid selle tegelik kasu sõltub otseselt kontaktpunkti mehitamise eest vastutava pädeva asutuse ressurssidest ja võimekusest. Ebapiisava ressursi korral võib kontaktpunktist saada menetluste uus pudelikael. Kuni viie aasta vanuste andmete kasutamise lubamine KMH ja KSH aruannetes vähendab vaidlusi andmete ajakohasuse üle, kuid tähendab samas ettevõtjatele täiendavat kulu seoses andmekogude ja alusandmete süstemaatilise uuendamise vajadusega. KSH ja KMH menetluste ühendamine on praktiline ja loogiline lähenemine protsesside lihtsustamiseks, kuid selle raames vajavad täpsustamist mitmed detailid, sh näiteks see, milliseid konkreetseid menetlustähtaegu ühendatud menetluste puhul rakendatakse. 
Menetlustähtaegade fikseerimine nii KMH kui KSH puhul on tervitatav ning aitab vältida menetluste põhjendamatut venimist. Samas jääb ebaselgeks, millise tähtaja jooksul peab pädev asutus tegema otsuse esitatud andmete või aruande piisavuse kohta. Käesolevates ettepanekutes on see tegevus määratletud menetlustähtaegade arvestuse alguspunktina. 
Tööstusheite direktiivi ja keskkonnajuhtimissüsteemi (KKJS) nõuete muudatuste puhul vähendab KKJS auditeerimise kohustuse kaotamine ettevõtjate otseseid kulusid, andes võimaluse rakendada nii auditeeritud kui ka auditeerimata keskkonnajuhtimissüsteemi. Praktikas tähendab selline muudatus aga tõenäoliselt halduskoormuse ülekandumist Keskkonnaametile, kus hakkab edaspidi toimuma mitteauditeeritud juhtimissüsteemide piisavuse hindamine. Aruteludes on viidatud võimalusele, et selline halduskoormuse ülekandumine võib viia täiendavate tasude või riigilõivude kehtestamiseni ettevõtjatele, mis oleks vastuolus muudatuste eesmärgiga vähendada ettevõtete kulusid. Samuti vajab täpsustamist, kuidas suhestuvad uued tähtajad ja leevendused kehtivates keskkonnakomplekslubades juba sätestatud aruandlusnõuetega. 
CO₂ püüdmistehnoloogiate osas jääb ebaselgeks, miks nähakse ette erisusi vaid hapnikus põletamisel põhinevatele lahendustele. Arvestades, et CO₂ püüdmise tehnoloogia rakendamine eeldab igal juhul suitsugaasides sisalduvate muude saasteainete tõhusat eemaldamist, vajab selline piiratud eristamine täiendavat põhjendust. 
Kõigi muudatuste praktiline mõju sõltub suurel määral üleminekusätete selgusest ja rakendusloogikast. Need on kriitilise tähtsusega, et vältida olukorda, kus lühikese ajavahemiku jooksul tekib vajadus suure hulga keskkonnakomplekslubade samaaegseks muutmiseks ning sellega kaasnev halduskoormuse kasv. Siinkohal tuleb täiendavalt märkida, et 2024. aastal muudeti tööstusheite direktiivi ning käesoleval hetkel on algamas direktiivis tehtud muudatuste ülevõtmine riiklikesse seadusaktidesse.
Keskkonnaomnibus peaks sisaldama tööstusheite direktiivi muudatuste ülevõtmise ajutist seiskamist, et vältida vastavates õigusaktides lühikese aja jooksul korduvaid muudatusi ning nendega kaasnevat ebamõistlikku halduskoormust. Hetkel on ettevõtted sisuliselt sisenemas korduvate lühiajaliste seadusemuudatuste tsüklisse, mis vähendab oluliselt ettevõtete õiguskindlust.
Arvestatud keskkonnamõju hindamiste kiirendamise ja KKJSi muudatuse seisukohtadega.

CO₂ püüdmistehnoloogiate seisukoht teadmiseks võetud.

Arvestatud tööstusheite direktiivi stop-the-clock seisukohaga. Eesti leiab, et kavandatavad muudatused peavad arvestama sellega, et liikmesriigid on juba alustanud tööstusheite direktiivi ülevõtmist ning uute muudatuste vastuvõtmisel tuleb ette näha piisavalt pikk ja selge üleminekuperiood, et vältida korduvat ja ajamahukat ülevõtmist ning sellega kaasnevat ebaproportsionaalset halduskoormust.

Seoses laiendatud tootjavastutuse tagasisidega, oleme koostanud seisukoha, et volitatud esindaja määramise kohustust ei saa hetkel peatada ilma selgete asendusmehhanismideta, mis tagavad laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise. Volitatud esindaja kohustuse võib peatada, kui on olemas toimivad ja siduvad jõustamismehhanismid. Volitatud esindaja kohustuste peatamine enne toimivate asendusmehhanismide loomist kahjustab oluliselt laiendatud tootjavastutuse süsteemide ja siseturu toimivust, jõustatavust ning võitlust ebaausa konkurentsiga ning seab ohtu jäätmete liigiti kogumise ja töötluse kulude katmise. Ka Eesti tootjad ei poolda volitatud esindaja kohustuse kaotamist enne asendusmehhanismideta. Selleks, et vähendada tegelikult halduskoormust on vaja luua EL-i ülene register, kus andmeid esitatakse ühte kohta ning kus on olemas ka kontakt.

Arvestatud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti osas. Eesti ei toeta, et määruses ettenähtud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomine või määramine on kohustuslik. Leiame, et määruse kohase täiendava kontaktpunkti määramise kohustus – kui eraldiseisev ja ainuke suhtluskanal arendaja jaoks – võib hoopis pikendada nii KMH menetlusi kui ka tegevusloastamist tervikuna.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda
Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) ei toeta keskkonnakaitsega seotud EL õigusnormide nii laiahaardelist ja põhimõttelist muutmist, iseäranis kuna muudatuste mõju on hindamata. Eelnõude paketi mõjuhinnangu puudumine ei ole kooskõlas institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppega ja Euroopa Komisjoni parema õigusloome suunistega: see on ülimalt problemaatiline, arvestades käesoleva ettepaneku süsteemseid tagajärgi. Euroopa Ombudsmani hiljutised järeldused seavad kahtluse alla, kas kiireloomulisuse põhjenduse kasutamine parema õigusloome suuniste eiramise õigustusena on vastuvõetav. Komisjon ei ole antud juhul esitanud teavet ega tõendeid selle kohta, milles seisneb tegelik kiireloomulisus, samuti ei ole veel avaldatud integreeritud kliimameetmete järjepidevuse kontrolli.

Sellised keskkonda kahjustavad ettepanekud vaid süvendavad käimasolevaid teravaid keskkonnakriise, mida Euroopa Komisjon on eriti küüniliselt toonud loodust kahjustava muudatuste paketi väljatöötamise üheks põhjuseks.

Lisaks toovad paljud kavandatud muudatused kaasa liikmesriikide ametiasutuste töökoormuse kasvu, kes peavad suutma jälgida loastamise lühikesi ja jäiku tähtaegu, mida võimendab vaikimisi heakskiidu lubamine paljudes etappides. Kui asutustele ei võimaldata nende kohustuste elluviimiseks vajalikke ressursse, võib võimaldada olulise keskkonnakahju tekkimist. Arvestades liikmesriikide eelarvete juba niigi pingelist olukorda seoses kaitsekulude kasvu, roheüleminekuks vajalike investeeringute, vananeva elanikkonna jms, on ametiasutustele vajalike lisaressursside tagamine keeruline.

EKO ei toeta tööstusheidete direktiivi (IED, 2010/75/EL, (EL) 2024/1785) kavandatavat lihtsustamist, mis eemaldaks tööstuskäitiste keskkonnajuhtimissüsteemi (Environmental Management System, EMS) nõuetest peamised ohtlike kemikaalide haldamise elemendid.

Kuigi ettevõtete halduskoormuse vähendamise eesmärk on mõistetav, ei ole ohtlike kemikaalide arvestus, kemikaalide riskihindamised ja asendusvõimaluste analüüsid üleliigsed kohustused, vaid tõhusa keskkonnajuhtimise põhielemendid. Tööstusettevõtted kasutavad paratamatult ohtlikke aineid ja EMS saab korralikult toimida ainult siis, kui käitajad süstemaatiliselt teavad, registreerivad ja hindavad oma kemikaalide kasutamist ja heitkoguseid. See teave on oluline inimeste tervise ja keskkonna kaitsmiseks ning väga ohtlike ainete asendamise tagamiseks, kui see on teostatav.

EKO liikme Balti Keskkonnafoorumi pikaajalise kogemuse põhjal on Balti riikides teadlikkus keemilistest riskidest paljudes ettevõtetes, sealhulgas nendes, kellel on juba olemas EMS, endiselt madal. Eespoolnimetatud nõuete kaotamine tööstusheidete direktiivist nõrgestaks veelgi kemikaalide riskijuhtimist, selle asemel et seda sisuliselt lihtsustada.

Seetõttu peame ohtlike kemikaalide arvestust, kemikaalide riskihindamisi ja asendusanalüüse tööstusheidete direktiivi minimaalseteks ja hädavajalikeks nõueteks. Neid sätteid tuleb säilitada ja selgelt rõhutada, et tagada keskkonna ja tervise kõrgetasemeline kaitse kogu ELis, mitte kehtetuks tunnistada.

EKO on vastu keskkonnamõju hindamise kiirendamise määruse eelnõu artikkel 6, mille järgi on võimalik liikmesriikidel piirata kohtumenetluses argumentide esitamist, mida ei ole varem haldusmenetluses esitatud. Selline piirang on eriti kahjulik arvestades keskkonnamõju hindamise kavandatud kiirendamist ja tähtaegade lühendamist, mis vähendavad võimalust haldusmenetluse käigus kõik asjakohased argumendid esitada. Sellise piirangu tõttu ei pruugi olla kohtul võimalik hinnata vaidlustatava otsuse kõiki sisuliselt problemaatilisi aspekte.

Euroopa Liidu kohus on leidnud (Euroopa Kohtu otsus asjas C-826/18: LB, ECLI:EU:C:2020:641, p 58.), et kui isikutelt võetakse võimalus esitada sisulisi argumente kohtumenetluses põhjusel, et neid ei esitatud eelnevas haldusmenetluses, õõnestab see põhiõigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning rikub Euroopa Liidu endi seatud rahvusvahelisi kohustusi. Seega on sellise sätte seaduslikkus küsitav. Saksamaal, kus selline piirang on varasemalt kehtinud, läbi viidud uuringu järgi ei kiirenda selline piirang kohtumenetlusi. Tihti ei taga KMH protsessi lühendamine lubade kiiremat menetlemist, sest loastamise protsessid venivad muudel põhjustel.

EKO on vastu keskkonnamõju hindamise kiirendamise määruse eelnõu artikkel 8 kavandatud muudatustele, mis lubaks lindude hukkumist, sest see tooks kaasa olulise nihke looduskaitse põhimõtetes: see normaliseerib lindude hukkumise ja häirimise ning seab kaitse sõltuvusse sellest, kas projekti arendaja on rakendanud asjakohaseid leevendusmeetmeid ja parimat võimalikku tehnoloogiat. Nende sätete jõustumisel nõrgeneb õiguslik kaitsetase just seal, kus kumuleeruv mõju võib põhjustada suurima kahju. Antud sätete probleemiks on:
a) tahtlikkuse mõiste lahjendamine: säte loob uue üldreegli, et kaitstavate lindude (ja teiste kaitstavate liikide) aeg-ajalt hukkumine või häirimine ei ole tahtlik, kui projektil on leevendusmeetmed. See nihutab fookuse liigikaitse alusnormilt (“ära tapa / ära häiri”) arendaja protseduurilisele pingutusele (“näita, et tegid midagi”)
b) leevenduse ülehindamine ja vältimise hierarhia nõrgenemine: looduskaitse loogika on vältimine → leevendamine → kompenseerimine (mitigation hierarchy). Kavandatav tekst annab signaali, et leevendusmeetmed võivad muuta isendite hukkumise aktsepteeritavaks. See loob ohu, et negatiivsete mõjude vältimine (projekti ümberkujundamine/asukohavalik) taandub teisejärguliseks. c) õigusliku ebakindluse kasv ja kontrollitavuse vähenemine: mõisted “asjakohased leevendusmeetmed” ja “parim võimalik tehnoloogia” on praktikas vaieldavad. Neid mõisteid ei ole õigusselguse huvides mõistlik võtta aluseks tahtlikkuse ümberdefineerimisel. Mõistete ebaselguse tõttu muutub kaitsepraktika liikmesriigiti ebaühtlaseks, kohtuvaidlused hakkavad toimuma “paberil piisavuse” üle. d) kumuleeruvaid mõjusid populatsiooni tasemel ei osata või pole võimalik hinnata: paljude liikide puhul ei ole usaldusväärseid ja piisavalt täpseid populatsiooni ruumilise jaotuse ega demograafilise teabe andmestikku, et kindlalt öelda: “mõju populatsioonile pole oluline”. Iga üksik projekt võib väita: “mõju on ebaoluline”. Reaalne kahju tekib siis, kui samas piirkonnas on palju projekte, mõju kordub aastast aastasse, elupaigad killustuvad ja/või lisanduvad kliima ja maakasutuse muutuse mõjud. Kumulatiivsete mõjude hindamise oskus ja andmestik ei ole tasemel (kui oleks, siis ei oleks meie keskkond järjest halvenevas seisus), mis lubaks kaitsenorme ümber teha. Sätete jõustumise tulemuseks on suure tõenäosusega keskkonnamõjude süsteemne alahindamine ja selle tõttu jätkuv lindude arvukuse ja üldine elurikkuse vähenemine ning keskkonnaseisundi halvenemine.

EKO ei toeta strateegiliste projektide kriteeriumite muutmist. Keskkonnamõju hindamise kiirendamise määruse artikkel 14 koondab enda alla laia tõlgenduse kavandavatest projektidest, mida võidakse ühiselt ülekaaluka avaliku huvi kontseptsiooni alla määratleda. See tähendab riski keskkonnale, kui aina enam ei pea projektid läbima tavapärast menetluskäiku, mis hõlmab keskkonnamõju hindamist ja avalikkuse kaasamist. Kui strateegiline projekt on vaikimisi avaliku huvi sildi all, võib see kaasa tuua suure negatiivse keskkonnamõju. Ka on oht, et „ülekaalukas avalik huvi” muutub hoolikalt tasakaalustatud õiguslikust erandist üldiseks staatuseks, mille pädevad asutused annavad enamikule strateegilistele projektidele.

Keskkonnamõju hindamise kiirendamine ning kitsendamine erinevates menetlustes ohustab ka veedirektiivi täitmist, mis ohustab nii loodust kui ka inimeste tervist. Vete olukord Euroopas on halb. Sellises olukorras vete seisundit halvendada võivate projektide menetluse põhjalikkuse vähendamine on väär. Vastupidi, tuleb leida viise, kuidas tõhusalt tagada vete seisundi parandamine
Arvestatud keskkonnajuhtimissüsteemi auditeerimise kohustuse ja ohtlike ainete inventuuri nõude säilitamise seisukohta. Arvestatud keskkonnamõju hindamise kiirendamise ettepaneku negatiivset seisukohta artikkel 6 (kohtumenetluses argumentide esitamise piiramine) suhtes.

Ei ole arvestatud keskkonnamõju hindamise kiirendamise artikkel 8 (kaitsealused liigid) seisukohta. Määruse eelnõu artiklis 8 sätestatud põhimõtted jõustusid aastal 2024 taastuvenergia direktiivi (2018/2021) muudatustega. Direktiivi artikkel 16b lõikes 2 on toodud, kui taastuvenergiaprojektis on võetud vajalikke leevendusmeetmeid, ei loeta direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõike 1 ja direktiivi 2009/147/EÜ artikli 5 alusel kaitstavate liikide tapmist või häirimist tahtlikuks. Keskkonnamõju hindamise kiirendamise määruse eelnõu artikkel 8 lõike 2 alusel tuleb tagada, et vastava liigi populatsioonile ei avaldaks olulist kahjuliku mõju. Samale seisukohale on jõudnud ka Euroopa Kohus oma otsuses C-131/24.

Samuti ei ole arvestatud artikkel 14 (strateegilised projektid) seisukohta. Dünaamilisema ja horisontaalsema lähenemise võtmine strateegiliste projektide loamenetluste puhul tagab parema õigusselguse, st igas uues õigusaktis ei sätestata eri tingimusi.
Eesti Keemiatööstuse Liit
Tervitame Euroopa Komisjoni algatust vaadata läbi ja lihtsustada haldusnõudeid Euroopa Liidu keskkonnaõiguses. EKTL toetab Euroopa Liidu keskkonnapoliitika eesmärke, sealhulgas looduse ja elurikkuse kaitset ning ringmajanduse edendamist. Samal ajal leiame, et lihtsustamine, proportsionaalsus ja tarbetu halduskoormuse vältimine on nende eesmärkide tõhusa ja õiglase elluviimise eeltingimuseks.
Oleme tuvastanud mitmed prioriteetsed valdkonnad, kus lihtsustamine võiks tuua käegakatsutavat kasu keskkonnastandardeid kahjustamata. Need puudutavad eelkõige ELi tööstusheite direktiivi (IED 2.0), keskkonnamõju hindamist, laiendatud tootjavastutust, pakendite ja pakendijäätmete määrust, asulareovee puhastamise määrust ning kestlike toodete ökodisaini määrust. Meie peamised seisukohad ja ettepanekud on esitatud allpool.
Tööstusheite direktiivi (IED 2.0) lihtsustamine
EKTL toetab komisjoni ettepanekut keskkonnajuhtimissüsteemide (KKJS) osas:
• lubada keskkonnajuhtimissüsteemide koostamist ettevõtte tasandil, mitte iga üksiku käitise kohta;
• pikendada KKJSi rakendamise tähtaega;
• kaotada sõltumatu auditi kohustus IED raames, arvestades, et auditid on juba hõlmatud selliste süsteemide kaudu nagu ISO 14001 ja EMAS;
• lihtsustada KKJSi sisu nõudeid.
Need muudatused on kooskõlas keemiatööstuse pikaajalise praktikaga ning toetavad integreeritud ja tõhusat juhtimissüsteemide kasutamist mitme käitisega ettevõtetes, ilma et see vähendaks keskkonnakaitse taset.
Täiendava kemikaaliinventuuri nõude ebavajalikkus
EKTL peab oluliseks ja õigeks komisjoni ettepanekut lihtsustada KKJSi sisu ning kaotada nõue koostada IED raames eraldi kemikaaliinventuur koos riskihindamise ja asendusanalüüsiga.
Keemiatööstuse hinnangul:
• kemikaalide kasutamine, käitlemine ja ohutus on juba põhjalikult reguleeritud ELi kemikaaliõigusega, eelkõige REACH-määrusega, ning tööohutuse ja töötervishoiu õigusaktidega;
• ettevõtetel on olemas toimivad kemikaaliinventuurid, mis on seotud REACH ja CLP määruse nõuete täitmisega; ohutusjuhtimissüsteemide nõuete täitmisega (nt SEVESO direktiivi alusel) ja tööohutuse nõuetega ning Eestis täiendavalt ka Kemikaaliseaduse alusel kehtestatud ohtlike kemikaalide arvestuse korraga;
• kemikaali pelk olemasolu käitises ei tähenda automaatselt selle heidet keskkonda ning ei kuulu seetõttu alati tööstusheidete direktiivi eesmärkide kohaldamisalasse.
Täiendava, IED-ga seotud kemikaaliinventuuri loomine tähendaks praktikas olemasolevate andmete dubleerimist, uute paralleelsete süsteemide loomist, märkimisväärset halduskoormuse kasvu ning täiendavat raporteerimist (koos vajadusega vaadata üle, milline teave on tundlik ja konfidentsiaalne), ilma et see tooks kaasa reaalse täiendava kasu keskkonna- või tervisekaitsele. Tegemist oleks klassikalise topeltregulatsiooni näitega, mis ei ole kooskõlas parema õigusloome ega proportsionaalsuse põhimõtetega.
Ümberkujundamiskavade nõude kaotamine
EKTL toetab ka komisjoni ettepanekut tühistada indikatiivsete ümberkujundamiskavade koostamise kohustus IED raames. Kuigi keemiatööstus mõistab direktiivi eesmärki liikuda kliimaneutraalse ja ressursitõhusa majanduse suunas, tekitaks detailsete ja pikaajaliste ümberkujundamiskavade kohustus:
• märkimisväärset ebakindlust;
• riski ülereguleerimiseks;
• täiendavat halduskoormust olukorras, kus tehnoloogiad, energiasüsteemid ja turutingimused arenevad kiiresti.
Tööstuse ressursid on tulemuslikumalt kasutatavad konkreetsete investeeringute ja tegelike heitmete vähendamise meetmete elluviimiseks, mitte administratiivsete planeerimisdokumentide koostamiseks.
IED kehtivate sätete kohaldamise ajutise peatamise puudumine
EKTL peab probleemseks, et keskkonnaalases omnibusis ei ole ette nähtud nn stop-the-clock lahendust IED kehtivate sätete osas. Liikmesriigid on juba alustamas IED 2.0 sätete ülevõtmist, samal ajal kui nende sätete sisu ja ulatus on komisjoni ettepanekute kohaselt muutumas.
Selline olukord:
• loob ettevõtjatele ja pädevatele asutustele õigusselgusetuse, milliseid nõudeid ja tähtaegu tuleb tegelikult järgida;
• sunnib liikmesriike ja ettevõtteid investeerima sätete ülevõtmisse ja rakendamisse, mis võivad peatselt muutuda või kehtetuks osutuda;
• on vastuolus parema õigusloome põhimõtetega ning komisjoni eesmärgiga vähendada halduskoormust ja regulatiivset killustatust.
EKTL leiab, et keskkonnaalane omnibus oleks asjakohane koht kehtivate IED sätete kohaldamise ajutiseks peatamiseks kuni muudetud IED 2.0 lõpliku vastuvõtmiseni, et tagada õigusselgus, vältida tarbetut halduskoormust ning võimaldada sujuvat ja tõhusat rakendamist.

Keskkonnamõjude hindamise lihtsustamine
EKTL tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut kiirendada ja ühtlustada keskkonnamõjude hindamise ning loamenetluste protsesse ning toetab selle üldist suunda. Ettepanek vastab hästi keemiatööstuse poolt korduvalt tõstatatud probleemidele seoses pikkade, killustatud ja ettearvamatute loamenetlustega, mis takistavad investeeringuid ja uute tootmisvõimsuste rajamist.
EKTL peab positiivseks ühtse koordineeriva kontaktpunkti loomist, menetluste digitaliseerimist, pädevate asutuste haldussuutlikkuse tugevdamist ning keskkonnamõjude hindamise paremat koordineerimist, sh piiriüleste mõjude puhul. Samuti on tervitatavad meetmed, mis võimaldavad kiirendada strateegiliselt oluliste energia-, tööstuse dekarboniseerimise ja ringmajanduse projektide menetlemist, sealhulgas menetlusliku prioriseerimise kasutamine liikmesriikide tasandil.
EKTL rõhutab samas, et menetluste kiirendamine peab käima käsikäes selgete tähtaegade, õiguskindluse ning sisuka, kuid ajaliselt piiritletud sidusrühmade kaasamisega.
Kokkuvõttes leiab EKTL, et komisjoni ettepanek on oluline samm loamenetluste tõhustamisel ning konkurentsivõimelise ja kestliku Euroopa tööstusbaasi toetamisel, ning väärib edasist arendamist tihedas koostöös tööstuse ja liikmesriikidega.

SCIP-andmebaas ja tulevased digitaalsed tootepassid
Eesti Keemiatööstuse Liit toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut kaotada jäätmedirektiivist tulenev kohustus esitada andmeid SCIP-andmebaasi. Praktika on näidanud, et SCIP-andmebaas ei ole täitnud oma algset eesmärki – anda ringlussevõtjatele sisulist ja kasutatavat teavet toodetes sisalduvate ohtlike ainete kohta – samal ajal kui ettevõtjatele on see kaasa toonud märkimisväärse haldus- ja kulukoormuse.
EKTL peab äärmiselt oluliseks rõhutada, et digitaalse tootepassi kujundamisel tuleb tulevikus olla erakordselt hoolikas, et vältida SCIP-andmebaasiga sarnaste probleemide kordumist. Eelkõige tuleb tagada, et:
• uus süsteem oleks tehniliselt teostatav ja reaalselt kasutatav;
• andmete esitamise kohustused oleksid proportsionaalsed ja riskipõhised;
• välditaks andmete dubleerimist juba kehtivate kemikaali-, toote- ja tööohutusõigusaktidega;
• konfidentsiaalse äriteabe kaitse oleks selgelt ja usaldusväärselt tagatud.
Oluline on õppida SCIP-kogemusest: liiga keerukad, halvasti läbi mõeldud ja vähese praktilise väärtusega digitaalsed lahendused ei paranda ei keskkonnakaitset ega ringlussevõttu, kuid kahjustavad ettevõtjate usaldust regulatiivsete algatuste vastu.
Digitaalse tootepassi edukus sõltub sellest, kas see kujundatakse lihtsa, kasutajasõbraliku ja eesmärgipärase tööriistana, mitte uueks administratiivseks koormaks, mis kordab varasemaid vigu.

Laiendatud tootjavastutuse (EPR) süsteemid
Eesti Keemiatööstuse Liit toetab üldjoontes Euroopa Komisjoni suunda laiendatud tootjavastutuse (EPR) süsteemide põhjalikuks reformimiseks, eesmärgiga vähendada halduskoormust, parandada ühtse turu toimimist ning suurendada süsteemide tõhusust ja õiglust. EPR-skeemide killustatus, keerukas aruandlus ja erinevad riiklikud rakenduspraktikad on tänaseks muutunud oluliseks probleemiks nii ettevõtjate kui ka järelevalveasutuste jaoks.
EKTL peab positiivseks, et Komisjon näeb praegusi muudatusi vaheetapina ning on selgelt välja toonud kavatsuse esitada 2026. aastal terviklik EPR-reform Circular Economy Act’i raames, sealhulgas:
• aruandlusmahu ja -sageduse vähendamine;
• EPR-kohustuste suurem ühtlustamine ELi siseturul;
• digitaliseerimise edendamine;
• kolmandate riikide tootjatega seotud probleemide lahendamine.
Samas tunneme muret ettepaneku osas, mille kohaselt saavad teistes liikmesriikides tooteid turule laskvad tootjad edaspidi ise otsustada, kas nad nimetavad nendes riikides volitatud esindaja EPR-kohustuste täitmiseks.
Kuigi ettepanek on esitatud halduskoormuse vähendamise meetmena, tekitab see EKTL hinnangul siiski küsimuse, kas:
• selline paindlikkus võib süvendada juba niigi ulatuslikku free-rider’ite probleemi;
• nõrgestada EPR-skeemide jõustatavust, eriti piiriülese müügi ja e-kaubanduse kontekstis;
• asetada ebavõrdsesse olukorda need ettevõtted, kes on seni korrektselt volitatud esindajad nimetanud ja kohustusi täitnud.
Probleemid, mida omnibus´i ettepanekuga kahjuks ei lahendata, aga peaksid olema käsitletud
a) Asulareovee puhastamise direktiiv (UWWTD) ja EPR-skeemi rahastamisrisk
Kosmeetikatööstus toetab täielikult Euroopa veeressursside kaitse eesmärki ning on valmis panustama õiglaselt mikrosaasteainete ohjamisse laiendatud tootjavastutuse (EPR) kaudu, kooskõlas „saastaja maksab“ põhimõttega.
Samas sisaldab UWWTD alusel loodav EPR-skeem struktuurset ja seni lahendamata rahastamisriski. Direktiiv paneb ainult kahele sektoritele ebaproportsionaalse rahalise koormuse, mis ei vasta nende tegelikule saastepanusele ning on vastuolus „saastaja maksab“ põhimõttega, mis eeldab proportsionaalsust ja õiglust. Korduvalt sõltumatute ekspertide poolt üle vaadatud Komisjoni algandmed näitavad, et kosmeetikatööstuse panust mikrosaasteainete toksilisse koormusse on oluliselt (kuni 15 korda) üle hinnatud. Meie hinnangul oleks hädavajalik lisada omnibus-ettepanekusse UWWTD EPR-skeemi „kella peatamise“ määrus, mille eesmärk ei oleks neljanda puhastusastme rajamise tähtaegade edasilükkamine, vaid praegusel kujul EPR-skeemi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustuse ajutine peatamine.
See võimaldaks:
• töötada välja lahendus, mis käsitleb kirjeldatud struktuurset rahastamislünka;
• vältida liikmesriikidevahelist killustumist;
• arvestada, et Komisjonil on plaanis laiem EPR-reform, mis mõjutab paratamatult ka UWWTD raames loodud EPR-skeemi.

b) PPWR (pakendite ja pakendijäätmete määrus) artikkel 10
Eesti Keemiatööstuse Liit peab probleemseks, et keskkonnaalane omnibus ei käsitle PPWR artikli 10 lõike 3 sisulisi puudujääke.
PPWR artikli 10(3) praegune sõnastus, mis näeb ette maksimaalsete kaalu-, mahu-, seinapaksuse ja tühja ruumi piirväärtuste kehtestamise nn „enimlevinud pakenditüüpidele ja -vormidele“, on EKTL hinnangul:
• õiguslikult ebaselge, kuna mõiste „enimlevinud pakenditüübid ja -vormid“ ei ole defineeritud;
• praktikas rakendamatu, arvestades pakendilahenduste suurt mitmekesisust nii toodete kui ka kasutusotstarvete lõikes;
• vastuoluline artikli 10(1) üldise pakendi minimeerimise nõudega, mis juba eeldab funktsionaalsusest lähtuvat lähenemist.
Omnibusi raames oleks põhjendatud PPWR artikli 10(3) sihtotstarbeliselt muuta, eemaldades viite „enimlevinud pakenditüüpidele ja -vormidele“.

c) PPWR artikkel 7 – minimaalne ringlussevõetud plasti sisaldus pakendites
Eesti Keemiatööstuse Liit toetab PPWR eesmärki suurendada ringlussevõetud plasti kasutamist pakendites ning peab seda oluliseks hoovaks ELi ringmajanduse edendamisel. Samas on PPWR artikli 7 praegune sõnastus praktikas raskesti rakendatav ning ebaproportsionaalse halduskoormusega.
Nõue arvutada ringlussevõetud plasti miinimumsisalduse täitmist iga plastkomponendi, pakendivormi ja tootmisüksuse lõikes tekitab märkimisväärseid operatiivseid ja tehnilisi raskusi, ilma et see tooks kaasa selge täiendava keskkonnakasu. Selline lähenemine hajutab ettevõtete ressursid ning võib pidurdada tegelikku ringlussevõetud plasti kasutuse kasvu.
EKTL toetab lähenemist, mille kohaselt:
• ringlussevõetud plasti sisalduse nõuet hinnatakse ettevõtte kogumahu alusel, arvestades ettevõtte poolt aastas ELi turule lastud plastpakendite kogust;
• ringlussevõetud plasti osakaal arvutatakse kui ringlussevõetud plasti aastane kogutonnaaž võrrelduna plastpakendite kogutonnaažiga;
• kohustused seotakse ELi turule lastud toodetega tervikuna, mitte üksikute tootmisüksustega.
Selline metoodika on kooskõlas ühekordsete plasttoodete direktiiviga (SUPD), vähendab halduskoormust ning annab ettevõtetele vajaliku paindlikkuse keskenduda pakendilahendustele, millel on suurim keskkonnamõju. Oluline on rõhutada, et tegemist ei ole ambitsiooni vähendamisega, vaid tõhusama ja tulemuslikuma viisiga saavutada PPWR eesmärgid.

d) Ökodisaini määrus (ESPR) - märgistus
Eesti Keemiatööstuse Liit toetab ESPR eesmärki edendada kestlikumat tootmist ja tarbimist, kuid peab probleemseks Euroopa Komisjoni praegust lähenemist ühtse ESPR märgistuse väljatöötamisele.
EKTL leiab, et enne uue märgistuse loomist tuleb selgelt põhjendada selle vajadust ja lisandväärtust, arvestades, et samalaadseid teabeedastuse eesmärke täidavad või hakkavad täitma juba digitaalne tootepass (DPP), EPREL, QR-koodid ning olemasolevad ELi märgistussüsteemid. Uue, paralleelse märgistuse enneaegne kehtestamine suurendaks regulatiivset killustatust, tekitaks tarbijates segadust ning oleks vastuolus ELi eesmärgiga vähendada halduskoormust ja toetada digitaliseerimist.
EKTL peab metoodiliselt vääraks lähenemist, kus keskendutakse esmalt märgise kujundusele, enne kui on määratletud selle ulatus, sisu, mõõdikud, mõõtmismetoodika ja tegelik kasu tarbijatele. Samuti ei ole realistlik ega proportsionaalne nn „üks-suurus-kõigile“ märgise lähenemine väga erinevatele tooterühmadele.
EKTL rõhutab, et ESPR raames tuleks eelistada digitaalseid lahendusi ning jätta otsus märgistuse vajaduse, sisu ja kujunduse kohta tooterühmapõhistele delegeeritud õigusaktidele, pärast DPP ja ökodisaini nõuete rakendumise hindamist. Need muudatused oleks võimalik ja vajalik ESPRi teksti sisse viia keskkonnaalase omnibusi kaudu.

e) Ökodisaini määrus – müümata jäänud tarbekaubad
Eesti Keemiatööstuse Liit toetab ökodisaini määruse (ESPR) üldeesmärki suurendada läbipaistvust ja vähendada keskkonnamõjusid. Samas leiame, et müümata jäänud tarbekaupade hävitamisega seotud teabe avalikustamise kohustuse rakendamise ajakava vajab korrigeerimist.
Praegu kavandatud ajakava looks ettevõtjatele õiguslikku ebakindlust ja ebaproportsionaalse halduskoormuse olukorras, kus ühtlustatud aruandlusvorm ja tootekategooriate selge määratlus ei ole veel kehtestatud. See võib viia ebaühtlaste ja mittevõrreldavate andmete kogumiseni, mis ei toeta poliitikakujundamise eesmärke ega turujärelevalvet.
Seetõttu peab Eesti Keemiatööstuse Liit põhjendatuks, et Euroopa Komisjon kasutaks keskkonnaalast omnibusi, et lükata vastava avalikustamiskohustuse kohaldamine edasi aastasse 2028, tuginedes 2027. aastal kogutud andmetele. See tagaks õigusselguse, vähendaks halduskoormust ning võimaldaks koguda usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid.


Tugevate ja konkurentsivõimeliste kodumaiste tööstusharude ning kestlike ja innovaatiliste ärimudelite säilitamine on Euroopa Liidu keskkonna- ja ringmajanduse eesmärkide saavutamiseks ülioluline.
Arvestatud KKJS lihtsustamise seisukoha ning indikatiivsete ümberkujundamiskavade koostamise kohustuse seisukohaga.

Ei ole arvestatud kemikaaliinventuuri nõude ebavajalikkuse seisukohaga. Ohtlike keemiliste ainete loetelu ja seotud hindamiste puhul on Eesti seisukohal, et nende säilitamine vähendab loa andja ja järelevalve halduskoormust ning toetab ennetavat riskijuhtimist. Kui see info ja hindamine KKJS-ist eemaldada, jääb kemikaalinõuete kontrollimine jätkuvalt keskkonnajärelevalve ülesandeks, mis toob kaasa järelevalveressursi vajaduse kasvu ja suurendab ettevõtja jaoks riski, et võimalike puuduste korral tuleb alustada ametlikke menetlusi. Auditeeritud KKJSi raames annab kemikaalide inventuuri nõude täitmine ettevõtjale seevastu rohkem praktilist paindlikkust.  

Arvestatud tööstusheite direktiivi stop-the-clock seisukohaga. Eesti leiab, et kavandatavad muudatused peavad arvestama sellega, et liikmesriigid on juba alustanud tööstusheite direktiivi ülevõtmist ning uute muudatuste vastuvõtmisel tuleb ette näha piisavalt pikk ja selge üleminekuperiood, et vältida korduvat ja ajamahukat ülevõtmist ning sellega kaasnevat ebaproportsionaalset halduskoormust.

Mittearvestatud keskkonnamõju hindamise kiirendamise seisukohaga. Eesti ei toeta, et määruses ettenähtud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomine või määramine on kohustuslik. Leiame, et määruse kohase täiendava kontaktpunkti määramise kohustus – kui eraldiseisev ja ainuke suhtluskanal arendaja jaoks – võib hoopis pikendada nii KMH menetlusi kui ka tegevusloastamist tervikuna.

Arvestatud SCIP-andmebaasi kohustuse kaotamise seisukohaga.

Arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kohustuse kaotamise vastase seisukohaga.

Teadmiseks võetud lisanduvat käsitlust vajavad mured teiste keskkonna- ja ringmajanduse alaste õigusaktidega.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab Kliimaministeeriumit võimaluse eest avaldada arvamust Euroopa Komisjoni keskkonnaomnibusi ettepaneku kohta. Peame positiivseks, et Euroopa Komisjon on tulnud välja keskkonnaõiguse lihtsustamise paketiga, mille eesmärk on vähendada ettevõtete halduskoormust ja parandada ettevõtluskeskkonna toimimist. Kaubanduskoda toetab kõiki ettepanekus välja pakutud lihtsustusi.
Samas juhime tähelepanu, et viimastel aastatel on ettevõtetele lisandunud märkimisväärsel hulgal uusi nõudeid, mille tulemusena on kasvanud nii halduskoormus kui ka ettevõtjate kulud. Seetõttu leiame, et kuigi käesolev algatus on selgelt samm õiges suunas, oleks põhjendatud kaaluda lihtsustuste tegemist veelgi suuremas mahus.
Oleme Euroopa Komisjoni ettepanekuga tutvunud ning esitame järgnevalt Kaubanduskoja seisukohad.
1. Volitatud esindaja määramine
Kaubanduskoda toetab ettepanekut, millega muudetakse kehtivaid patareide ja patarei jäätmete määrust (EL)2023/1542 ja pakendi ja pakendijäätmete määrust (EL) 2025/40 ning mille kohaselt peatatakse patareide ja akude ning nende jäätmete ja pakendi- ja pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse jaoks volitatud esindaja määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuarini 2035. Samuti toetame muudatust, mille kohaselt peatatakse kuni 1. jaanuarini 2035 jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatavate plasttoodete jäätmete laiendatud tootjavastutuse raames volitatud esindaja määramise kohustus Euroopa Liidus asutatud ettevõtjatele.
Praegune Euroopa Liidus tegutseva ettevõtja kohustus määrata igas riigis volitatud esindaja on ebaproportsionaalselt kallis ja keeruline ettevõtetele, eriti just väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Leiame, et kõnealune lihtsustamine on hädavajalik samm halduskoormuse vähendamise suunas. Rõhutame, et Euroopa Liidu siseturul peaks järelevalve olema tagatud liikmesriikide ametiasutuste vahelise tõhusa infovahetuse kaudu, mitte panema ettevõtjatele kohustust ülal pidada kulukat esindajate võrgustikku. See on eriti oluline praegusel e-kaubanduse ajastul. Samas peame positiivseks, et kolmandate riikide ettevõtjate puhul jääb antud nõue alles.
2. Keskkonnamõju hindamise ja lubade menetluste kiirendamine
Kaubanduskoda toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut luua uus määrus keskkonnale avalduvate mõjude hindamise kiirendamiseks, kus nähakse ette veepoliitika raamdirektiivi, strateegilise keskkonnamõju hindamise direktiivi, linnudirektiivi, keskkonnamõju hindamise direktiivi ja elupaigadirektiivi lubade koordineeritud ja/või ühiste menetluste rakendamine olukordades, kus sama projekti puhul tuleks läbi viia mitme erineva direktiivi alusel keskkonnahindamisi. Praegused menetlused on sageli ajamahukad, mis vähendab ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet. Leiame, et menetluste tõhustamine parandab nii ettevõtjate kui ka haldusorganite töökorraldust. Peame oluliseks, et lihtsustamine keskenduks eelkõige dubleerivate ja sisuliselt mittevajalike menetlusnõuete vähendamisele ning eri õigusaktidest tulenevate kohustuste paremale koordineerimisele.
3. Asulareovee direktiivis (direktiiv (EL) 2024/3019) ette nähtud ravimite ja kosmeetikatoodete laiendatud tootjavastutuse kohaldamise tähtaja edasilükkamine
Kaubanduskoda on seisukohal, et Euroopa Komisjoni keskkonnaõiguse lihtsustuspakett peaks sisaldama ka asulareovee direktiivi artiklis 9 (direktiiv (EL) 2024/3019) ette nähtud ravimite ja kosmeetikatoodete laiendatud tootjavastutuse kohaldamise tähtaja edasilükkamist. Direktiivi artikli 9 kohaselt on liikmesriikidel kohustus laiendatud tootjavastutuse süsteem luua ja rakendada 2028. a lõpuks. Oleme seisukohal, et antud laiendatud tootjavastutuse kohustus tuleks edasi lükata vähemalt kuni 2030. aasta lõpuni, sest nii ettevõtjatel kui ka liikmesriikidel puudub käesoleval hetkel piisav selgus ja valmisolek süsteemi sisuliseks ja tõhusaks rakendamiseks. Sellise süsteemi kavandamine ja elluviimine eeldab piisavat ajavaru, et tagada lahenduste õiguslik selgus, sidusrühmadega kooskõlastatus ning praktiline rakendatavus. Kiirustamine võib suurendada riski, et võivad kaasneda soovimatud mõjud ravimite hinnale ja nende kättesaadavusele.
Ei ole arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kaotamist toetava seisukohaga. Eesti leiab, et volitatud esindaja kohustuse peatamisega seotud mõjud tuleb põhjalikult analüüsida ning küsimust käsitleda terviklikult tulevase ringmajanduse õigusakti raames. Selline lähenemine võimaldab hinnata lihtsustamise tegelikku mõju jõustamisele, halduskoormusele ja konkurentsile ning siduda võimalikud muudatused süsteemsete ja toimivate lahendustega. Leiame, et volitatud esindaja kohustuse võib peatada, kui on olemas toimivad ja siduvad jõustamismehhanismid. Volitatud esindaja kohustuste peatamine enne toimivate asendusmehhanismide loomist kahjustab oluliselt laiendatud tootjavastutuse süsteemide ja siseturu toimivust, jõustatavust ning võitlust ebaausa konkurentsiga ning seab ohtu jäätmete liigiti kogumise ja töötluse kulude katmise. Ka Eesti tootjad ei poolda volitatud esindaja kohustuse kaotamist enne asendusmehhanismideta. Selleks, et vähendada tegelikult halduskoormust on vaja luua EL-i ülene register, kus andmeid esitatakse ühte kohta ning kus on olemas ka kontakt.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda rõhutab, et Euroopa Liidu siseturul peaks järelevalve olema tagatud liikmesriikide ametiasutuste vahelise tõhusa infovahetuse kaudu, mitte panema ettevõtjatele kohustust ülal pidada kulukat esindajate võrgustikku. Sellega oleme me nõus ning leiame, et volitatud esindaja kohustuse kaotamise peab asendama antud nõudega. Kuna antud muudatused seda ettepanekut ei tee, siis seda küsimust tuleb lahendada ringmajanduse regulatsioonide läbirääkimisel sügisel.

Arvestatud keskkonnamõju hindamiste kiirendamise ettepanekuga.

Asulareovee direktiivi seisukoht teadmiseks võetud.
Keskkonnaagentuur
Edastame Keskkonnaagentuuri (KAUR) arvamused Euroopa Komisjoni keskkonnaomnibusi algatuste osas. Tagasiside koostamisel lähtusime 21.01 toimunud infoseminaril käsitletust ja esitletud teemade ettekande järjekorrast.

1.  Ettepanek lihtsustada akude ja patareide määrust ja tööstusheite portaali määrust. Esimese puhul täpsustatakse tootja mõistet ja ohtlike ainete määratlust ning muudetakse LMT-akude eemaldatavuse nõudeid. Teiseks ettepanek vabastada loomakasvatus- ja vesiviljelusettevõtjad kohustusest esitada aruandeid vee-, energia- ja materjalikasutuse kohta. Samuti luuakse liikmesriikidele võimalus vabastada loomakasvatuse ja vesiviljeluse rajatiste käitajad teatud aruandluskohustustest, kui need andmed on võimalik koguda teistmoodi.
KAURi seisukoht: nõustume tehtud ettepanekuga tootja mõiste osas (kaugmüük, dubleerimiste kaotamine). Nõue, kaotada ohtlike ainete inventuur, kemikaaliriskide hindamine ja alternatiivide analüüs, võib kaudselt mõjutada OA andmete olemasolu Eestis (nt kui tulevikus tekiks riigil soov/ võimalus minna ettevõttepõhiste andmeid seisundi hindamiste arvestamisel). Seni kuni säilib nõue/kord, et see ei puuduta neid aineid, mille kohta on lubades nõue, saame nõustuda.

2.  Ettepanek koostada määrus millega peatatakse volitatud esindaja määramine laiendatud tootjavastutuse valdkondades (patareid ja akud; pakend; elektroonika; tekstil, sh kaugmüük; SUP) EL ettevõtetele kuni 1.01.2035. Volitatud esindaja kohaldub kui LRis puudub ettevõte. Need ettevõtted, kes on volitatud esindajana juba nimetanud, võivad samadel alustel jätkata. EPR laiem reform on kavas 2026.a (ringmajanduse määrus). Probleem, EK pole läbi viinud mõjude hinnangut (ebaselge mida muudatus LRidele endaga kaasa toob).
KAURi seisukoht: ei toeta ettepanekut enne kui puudub vastav mõjude hinnang ja täpsemad planeeritavad regulatiivsed alused kuna volitatud esindaja määramise kaotamine tähendab, et teise LR esindaja peab saama ise registreerida ilma, et puudub selge nägemus kuidas see reaalelus rakendada nii, et see ei tekitaks suuremat bürokraatiat ja halduskoormust LRidele, sh riigi infosüsteemide üles ehitus: nt infosüsteemid ja vormid oleks mitmekeelsed, ametnike võimekus mitmekeelseid menetlusi läbi viia jmt. Lisaks on teemaks vastutus ehk kes on see pädev asutus või kuidas peaks toimuma rikkumiste korral menetlused? Kui see jääb LR pädeva asutuse teemaks, siis on vaja LRidel mehitada võimekus võõrkeelse menetluste läbiviimiseks -ettevõtjate jaoks pikenevad menetlused ja asjaajamine muutub keerulisemaks ning ajamahukaks. Selline korraldus muudab ka ettevõtjatele LR turul tegutsemise keerulisemaks. Arvestades Eesti väiksust tähendaks see ka tarbijatele hinnakasvu kuna turul väheneb konkurents. Saame ettepanekut toetada kui see ei kohaldu neile ettevõtetele ja süsteemidele kus täna juba vastavad volitused on olemas.

3.  Ettepanek luua direktiiv millega vähendatakse halduskoormust jäätmedirektiivi ja põletusseadmete direktiivi alusel. Ettepanek tühistada jäätmedirektiivi alusel loodud toodetes sisalduvate väga ohtlike ainete SCIP andmebaas; tootjavastutuse aruandlus üks kord aastas; erandid keskmise võimsusega põletusseadmetele, mida kasutatakse üksnes aeg-ajalt varugeneraatoritena hädaolukordades ja elektrikatkestuste ajal.
KAURi seisukoht: toetame ettepanekuid, kuna see ei lähe vastuollu meie loodava automatiseeritud andmepõhise lahendusega ja Eestis kehtib juba aruandluse kohustus 1 kord aastas.

4.  Ettepanekud tööstusheite direktiivi muutmiseks tagamaks parem vastavus ja paindlikkus keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamisel (kaotatakse ümberkujundamiskavade ja ohtlike kemikaalide inventuuri ning auditite nõue; rohkem aega KKJS ettevalmistamiseks ehk uus tähtaeg 01.07.2030, mitte 2027). Mis puudutab nõuete kaotamist, siis sisuliselt on tegemist kohustuste ümber jaotamisega ehk siis LR pädev asutusele tekivad sellest vaatest järelevalve kohustused.
KAURi seisukoht: toetame audititest loobumise lihtsustamist ning seda võiks läbivalt rakendada kõikidele skeemidele, sh EMAS.

5.  Ettepanek keskkonnamõjude hindamiste kiirendamiseks (menetlused ja nende tõhustamine). Kohaldub veepoliitika raamdirektiivi, strateegilise keskkonnamõju hindamise direktiivi, linnudirektiivi, keskkonnamõju hindamise direktiivi ja elupaigadirektiivi lubade koordineeritud ja/või ühiste menetluste rakendamine.  Liikmesriikides tuleb luua (ka piiriüleste projektide korral) üks kontaktpunkt (6 kuu jooksul), kes läbi menetluse on vastutav hindamise hõlbustamise ja koordineerimise eest, sh arendajate jaoks ainukene kontaktasutus. Lisaks käiakse välja tähtajad projektide eelhindamise ja mõjuhindamise (KMH/KSH) ning avaliku kaasamise osas (nn koordineerimise või ühismenetlus lahenduste loomine). Erinevatele KMH/KSH’le sätestatakse tähtajad mis on kuni poole võrra lühemad kui tänane kord. Nähakse ette ka järkjärguline keskkonnamõjude hindamise digitaliseerimine (24 kuu jooksul määruse jõustumisest). Keskkonnale avalduvate mõjude hindamisel ei muudeta Natura hindamisi aga avaliku huvi vaatest tuleb hinnata ka strateegilisust. Tuuakse sisse NATURA kaitse-eesmärkidele lisaks ka kooskõla kaitsekorralduskavadega (andmed ei tohi olla vanemad kui 5 aastat).
KAURi seisukoht: toetame ettepanekut.

6.  Ettepanek INSPIRE ruumiandmete lihtsustamiseks -eemaldatakse andmete ja andmete jagamise tehnilised nõuded, viies selle kohustused kooskõlla Digi Omnibus’iga. Muudetakse ka avaandmete direktiivi jt määruseid ehk luuakse ühtne ja terviklik andmetega seonduv regulatsioon. Suurim muudatus on direktiivist määruseks. Kaotatakse INSPIRE geoportaal, kuna täna on olemas EL andmete portaal ja liidetakse sinna juurde kõigi funktsionaalsustega (2026.a jooksul). INSPIRE aruandlus pannakse kokku avaandmete ja väärtuslike andmete aruandlusega.
KAURi seisukoht: toetame ettepanekut.
Arvestatud akude ja patareide määruse ning tööstusheite portaali määruse muutmise seisukohaga.

Arvestatud volitatud esindaja kohustuse kaotamise vastase seisukohaga.

Arvestatud jäätmedirektiivi ja põletusseadmete andmete esitamise seisukohaga.

Arvestatud KKJSi seisukohaga.

Arvestatud INSPIRE direktiivi seisukohaga.

Mittearvestatud keskkonnamõju hindamise kiirendamise seisukohaga. Eesti ei toeta, et määruses ettenähtud keskkonnaalase ühtse kontaktpunkti loomine või määramine on kohustuslik. Leiame, et määruse kohase täiendava kontaktpunkti määramise kohustus – kui eraldiseisev ja ainuke suhtluskanal arendaja jaoks – võib hoopis pikendada nii KMH menetlusi kui ka tegevusloastamist tervikuna.

Keskkonnaamet
1. Ettepanek määruseks, millega lihtsustatakse kehtivaid patareide ja patarei jäätmete määrust (EL)2023/1542 ning tööstusheite portaali määrust (EL)2024/1244

Patareide ja patareide jäätmete määruse puhul täpsustatakse tootja mõistet ja ohtlike ainete määratlust ning muudetakse LMT-akude eemaldatavuse nõudeid.

Tööstusheite portaali määruse puhul tehakse ettepanek vabastada loomakasvatus- ja vesiviljelusettevõtjad kohustusest esitada aruandeid vee-, energia- ja materjalikasutuse kohta. Samuti luuakse liikmesriikidele võimalus vabastada loomakasvatuse ja vesiviljeluse rajatiste käitajad teatud aruandluskohustustest, kui need andmed on võimalik koguda teistmoodi.

Keskkonnaamet toetab ettepanekut aruandluse vähendamiseks.

2. Ettepanek direktiiviks, millega vähendatakse halduskoormust muudetakse jäätmedirektiivi (2008/98/EÜ), tööstusheite direktiivi (2024/1785), keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi (EL) 2015/2193

Jäätmedirektiivi muudatusega plaanitakse tühistada jäätmedirektiivi alusel loodud toodetes sisalduvate väga ohtlike ainete SCIP andmebaas.

Keskkonnaamet mõistab, et hetkel kasutusel olev SCIP andmebaas ei pruugi olla väga kasutajasõbralik (keeruline andmeid otsida). Samas on andmebaasi eesmärk väga oluline, et tagada vajaliku info kätte saamine toodetes olevate ohtlike ainete kohta nii tarbijatele, tarneahela osapooltele kui ka jäätmekäitlejale, vältimaks ohtlike ainete sattumist uuesti tootesse ja keskkonda läbi ringlusse võtu ning samuti selliste materjalide korrektne jäätmekäitlus. Kui praeguse muudatusega soovitakse kasutusel olev andmebaas kaotada, tuleb kindlasti tagada lähitulevikus (kasutajasõbralikum) andmebaas vähemalt samalaadse info saamiseks asjassepuutuvatele osapooltele. Samuti tuleb andmebaasi kaotamisel arvestada, et kuni järgmiste lahenduste jõustumiseni puudub tarneahelal oluline tööriist ainete kohta info saamiseks.

Tööstusheite direktiivi muudatusega soovitakse anda ettevõtetele suurem paindlikkus tööstusheidete direktiivi (THD) kohaste keskkonnajuhtimissüsteemide (KKJS) rakendamisel. Näiteks kaotatakse nõue lisada ümberkujundamiskavad. Käitajatele antakse rohkem aega KKJS ettevalmistamiseks ja KKJS-i puhul ei ole enam vaja sõltumatuid auditeid. 

Keskkonnaameti hinnangul vähendab KKJS auditeerimiskohustuse kaotamine küll loa omajate ja taotlejate halduskoormust, kuid tõstab Keskkonnameti kui keskkonnakompleksloa andja kui ka järelevalve teostaja halduskoormust. Teisisõnu tõstetakse senine töökoormus loa andjale. Samuti tõstab nii keskkonnakompleksloa andja kui ka järelevalve teostaja halduskoormust kemikaalide inventuuri kaotamine KKJS-des.

Keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi muudatusega tehakse leevendused ka vesinikupõhiste tööstusprotsesside kasutuselevõtu hõlbustamiseks ning täpsustused CO2 püüdmistehnoloogiate kasutuselevõtu võimaldamiseks. Samuti nähakse ette erand keskmise võimsusega põletusseadmetele, mida kasutatakse üksnes aeg-ajalt varugeneraatoritena hädaolukordades ja elektrikatkestuste ajal.

Keskkonnaametile teadaolevalt ei ole Eestis ettevõtteid, keda muudatus puudutaks. Seega halduskoormuse vähenemine saab olla Eestis marginaalne (pigem ajutiselt töökoormus tõuseb uute praktikate juurutamisel). Lisaks võiks täpsemalt selgitada, et millal maagaasi piirväärtused siis rakenduvad nendele >20% H2-ga kütustele ja kas üldse kunagi. Lühemate tähtaegade puhul töökoormus Keskkonnaametil suureneb. Selleks tuleks näha ette vajalik ressurss.

3. Ettepanek määruseks, millega peatatakse patareide ja akude ning nende jäätmete ja pakendi- ja pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse (EPR) jaoks volitatud esindaja määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Need ettevõtted, kes on volitatud esindaja juba nimetanud, neid tagasi võtma ei pea. Säilitatakse kehtivad sätted, mis käsitlevad kolmandates riikides asuvate tootjate EPR jaoks volitatud esindaja määramist. EPR laiem reform on ees ootamas 2026 a., kui on kavas EPR toimimist parandada ringmajanduse määrusega, kus seda teemat laiemalt käsitletakse.

Keskkonnaamet ei toeta ettepanekut loobuda laiendatud tootjavastutuse puhul ELi siseselt volitatud esindaja määramise kohustusest. Juhul kui välismaine tootja laseb Eesti turule probleemtooteid ning tal ei ole Eestis asukohta, siis on tal võimalus jäätmeseadusest tulenevaid kohustusi täita volitatud esindaja kaudu. Volitatud esindaja puudumisel ei ole võimalik välismaist tootjat kontrollida ega rikkumiste puhul vastutusele võtta.

4. Ettepanek direktiiviks, millega peatataks jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatavate plastijäätmete laiendatud tootjavastutuse volitatud esindajate määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Kolmandate riikide ettevõtetele aga jätkuvalt nähakse vajadust kohaldada esindaja määramist.

Keskkonnaamet ei toeta ettepanekut loobuda laiendatud tootjavastutuse puhul ELi siseselt volitatud esindaja määramise kohustusest. Juhul kui välismaine tootja laseb Eesti turule probleemtooteid ning tal ei ole Eestis asukohta, siis on tal võimalus jäätmeseadusest tulenevaid kohustusi täita volitatud esindaja kaudu. Volitatud esindaja puudumisel ei ole võimalik välismaist tootjat kontrollida ega rikkumiste puhul vastutusele võtta.

5. Keskkonnale avalduvate mõjude hindamise kiirendamise ettepanekus nähakse veepoliitika raamdirektiivi, strateegilise keskkonnamõju hindamise direktiivi, linnudirektiivi, keskkonnamõju hindamise direktiivi ja elupaigadirektiivi lubade koordineeritud ja/või ühiste menetluste rakendamist.

Keskkonnamõjude hindamise direktiivi muudatusega tuleb liikmesriikides luua (ka piiriüleste projektide korral) üks kontaktpunkt, kes läbi menetluse on vastutav hindamise hõlbustamise ja koordineerimise eest. Lisaks käiakse välja tähtajad projektide eelhindamise ja mõjuhindamise ning avaliku kaasamise osas. Nähakse ka ette järk-järguline keskkonnamõjude hindamise digitaliseerimine.

Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et keskkonnamõjude eelhinnangu tähtaja lühendamine 60 päevale tõstab Keskkonnaameti ressursivajadust kuna praegusel hetkel tuleb eelhinnang anda 90 päevaga.

Ühise kontaktpunkti kontseptsioon ei ole hetkel piisavalt selge. Ebaselge on, kas ühine kontaktpunkt peaks hakkama tegema eelhinnanguid kõikide tegevuslubade puhul. Kui see on nii, vajab täpsustamist protsess olukorras, kus loa andja on üks asutus, kuid ühine kontaktpunkt teine asutus. Praegu koostavad eelhinnanguid nii kohalikud omavalitsused kui ka erinevad riigiasutused ning ei ole selge, kuidas nende rollid ühise kontaktpunkti toimimisel muutuksid. Sama küsimus tõusetub ka planeeringute raames tehtavate keskkonnamõju strateegiliste hindamiste (KSH) puhul, arvestades, et planeeringuid menetlevad nii kohalikud omavalitsused kui ka erinevad riigiasutused. Vajab selgitamist, milline oleks ühise kontaktpunkti roll ja vastutus KSH eelhinnangute tegemisel sellises mitmetasandilises menetluses. Ettepanek toob kaasa suures mahus muudatusi nii menetlusreeglites ning suurendab kindlasti ühise kontaktpunkti töökoormust. Artikli 12 kohaselt tuleb liikmesriikidel tagada, et ühisel kontaktpunktil oleks piisav arv kvalifitseeritud tööjõudu, tehnilisi ja tehnoloogilisi ressursse sealhulgas koolitusvajadu nii ümberõppeks kui ja täiendõppeks.
Arvestatud patareide ja patarei jäätmete ning tööstusheiteportaali määruse seisukohaga.

Arvestatud SCIP andmebaasi seisukohaga.

Arvestatud KKJS auditeerimiskohustuse kaotamise seisukohaga.

Arvestatud keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivi seisukohaga.

Arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kohustuse kaotamise vastase seisukohaga.

Arvestatud keskkonnamõju hindamise kiirendamise ja ühtse kontaktpunkti seisukohaga.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Eesti toetab INSPIRE direktiivi ajakohastamist ja lihtsustamist ning erinevatesse Euroopa Liidu seadustesse kirjutatud kattuvate kohustuste ühtlustamist.
Selgitus: INSPIRE direktiiv jõustus 2007. aastal ja selle aja kohta oli tegemist väga innovaatilise õigusaktiga. Paljud direktiivi alusel koostatud rakendusaktid, milles kirjeldati kasutatavad tehnoloogiad, olid omas ajas tehnoloogia arengust ees.
Praegu on olukord vastupidine ja see pärsib kiiremat ning lihtsamat andmete jagamist
INSPIRE direktiivi kõrvale on lisandunud mitmeid teisi õigusakte, mis valdkonda EL tasemel reguleerivad ja see on viinud kohustuste dubleerimise. Näiteks võetakse INSPIRE direktiivist välja andmete avalikustamise kohustus kolmandate isikute suhtes, sest avaandmete direktiiv reguleerib seda praegu juba laiema ulatusega.

Saame nõustuda direktiivi eelnõus pakutud metaandmete nõuete lihtsustamisega, kus täna käsitsi sisestatava INSPIRE metaandmete rakendusmäärusele vastavus kaotatakse. Täpsemalt tuleb paika panna ELis kahe olemasoleva ruumiandmete metaandmete standardi suhe.
Selgitus: Hetkel jääb liikmesriikidele kohustus koguda ja esitada INSPIRE metaandmed ISO standardi alusel, millele ei ole samaväärset avaandmete metaandmete standardi DCAT vastet. Olemas on küll ruumiandmetele mõeldud laiendus GeoDCAT, aga see ei võimalda tänast sisu üheselt üle kanda ja tekitab segadust. Sestap tuleb panna paika veelgi selgem siht kahe olemasoleva metaandmete standardi (ISO, DCAT) osas.
Probleeme tekitab see, et paljud ELi liikmesriigid on hakanud iseseisvalt looma reegleid kahe standardi vahel metaandmete konverteerimiseks, mis on loonud erinevaid tõlgendusi. Probleemi lahendaks see, kui valitakse üks standard või Euroopa Komisjon annab liikmesriikidele nii reeglid kui ka tööriista selliste ühtsetel alustel metaandmete konverteerimiseks.

Oleme tehniliste nõuete lihtsustamise poolt, kuid selgemalt tuleb välja tuua nende mõju kaasnevatele rakendusmäärustele. Täpselt peab olema paigas, mis jääb ja mis ei kaota kehtivust.
Selgitus: Direktiivist ruumiandmekogumite ja -teenuste ristkasutatavuse peatüki väljajätmine tühistab ka vastavad rakenduseeskirjad, kus on seatud ristkasutamise tehniline kord. Plaani järgi asendatakse need avaandmete direktiivi ja väärtuslike andmekogude määruse nõuetega, mis on täna tunduvalt leebemad. Segadust tekitab ka asjaolu, et digiõiguse lihtsustamise nn omnibus paketi raames muudetakse praegu ka avaandmete direktiivi ennast.
Vältida tuleb, et mitu paralleelselt käivat normide muutmise ja lihtsustamise protsessi ei viiks lõpuks olukorrani, kus näiteks Eesti ja Läti piiri kujutavatel kaartidel maanteed enam semantiliselt omavahel kokku ei lähe.

Eesti toetab INSPIRE geoportaali tegevuse lõpetamist koos selle juurde loodud tööriistade ja dokumentatsiooniga, kui on tagatud tänase funktsionaalsuse edasikandumine Euroopa Liidu andmeportaali (data.europa.eu).
Selgitus: Mitut veebikeskkonda ei ole ELi tasandil mõtet üleval hoida. Murekohaks on ruumiandmete eripärad andmete kuvamisel ja metaandmete sobilikul üle toomisel. Enne kui INSPIRE geoportaal kustutatakse peab olema täis selgus, et Euroopa Komisjon on ruumiandmete eripäradega arvestanud ja info ei lähe ELi andmeportaali ülekandmisel kaduma.

Eesti toetab aruandluse ühtlustamist, et vähendada halduskoormust.
Selgitus: Monitooringu ja raporteerimiskohustuse kaotamine INSPIRE direktiivis vähendab ELi liikmesriikidele pandud kohustusi. Praegu oli aruandluskohustus viidud juba kokku avaandmete direktiivis ja väärtuslike andmete määruses sätestatud ajalise rütmiga. Euroopa Komisjoni ettepanek vormistab selle sisulise kohustuse ka INSPIRE direktiivi muutmisega ära.

Keskkonnamõju hindamise kiirendamise ettepaneku kohta arvame, et Eesti peab toetama protsessi lihtsustamise ja digitaliseerimise suunda. Samal ajal aga peab olema tagatud aga ka asjakohaste andmete olemasolu. Läbirääkimistel tuleb jälgida, et lihtsustamine ei jääks ainult loosungiks, et protsess muutuks lõpuks ka praktikas tõesti kiiremaks ja silmas peetakse asja lõppkasu eesmärki.

Tootjavastutuse küsimuses leidsime pärast Euroopa Komisjoni ettepanekute analüüsi, et paketis kirjas tootjavastutusega seotud muudatused on valdkonna-spetsiifilised ning otsustasime, et me ei pea vajalikuks nende suhtes seisukohta võtta. Esmapilgul tundub, et Euroopa Komisjoni pakutud muudatused võiksid olla ELi ettevõtjate vaatest pigem positiivsed

Arvamusele on lisatud ka ruumiandmete INSPIRE direktiivi muudatusettepaneku kohta koostatud seletuskirja mustand.  Seletuskirja lõplik versioon valmib siis, kui meieni on jõudnud kõik kaasamise käigus edastatud mõtted ja saame nendes pakutud ettepanekud ning märkused läbi arutada.
Arvestatud.
MTÜ EES-Ringlus
Ettepanek määruseks, millega lihtsustatakse kehtivaid patareide ja patarei jäätmete määrust (EL)2023/1542 ning tööstusheite portaali määrust (EL)2024/1244. Esimese puhul täpsustatakse tootja mõistet ja ohtlike ainete määratlust ning muudetakse LMT-akude eemaldatavuse nõudeid. Teise puhul tehakse ettepanek vabastada loomakasvatus- ja vesiviljelusettevõtjad kohustusest esitada aruandeid vee-, energia- ja materjalikasutuse kohta. Samuti luuakse liikmesriikidele võimalus vabastada loomakasvatuse ja vesiviljeluse rajatiste käitajad teatud aruandluskohustustest, kui need andmed on võimalik koguda teistmoodi. 
EES-Ringlus vastus: Nõustume antud ettepanekuga, mis puudutab tootja mõistet ja ohtlike ainete määratlust ning muudatust LMT-akude eemaldatavust nõuetest, kuna see hõlmab tootja mõiste alla kõik EL-välised isikud, kes tooteid EL turule lasevad, sõltumata kasutatud müügiviisist.
Pooldame, et LMT akud oleksid mooduli tasandil eemaldatavad ja vahetatavad vastava pädevusega spetsialistide poolt, et vältida võimalikke riske.
  
Ettepanek määruseks, millega peatatakse patareide ja akude ning nende jäätmete ja pakendi- ja pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse (EPR) jaoks volitatud esindaja määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Need ettevõtted, kes on volitatud esindaja juba nimetanud, neid tagasi võtma ei pea. Säilitatakse kehtivad sätted, mis käsitlevad kolmandates riikides asuvate tootjate EPR jaoks volitatud esindaja määramist. EPR laiem reform on ees ootamas 2026 a., kui on kavas EPR toimimist parandada ringmajanduse määrusega, kus seda teemat laiemalt käsitletakse. 
EES-Ringlus vastus: Kolmanda ja neljanda ettepanekuga nõustume ja pooldame ära kaotada EL ettevõtjate puhul volitatud esindaja määramine. Oleme seda oma varasemates seisukohtades esitanud ja õigeks pidanud ning praktikas rakendanud. Peame hetkel volitatud esindaja instituuti määratlemist pigem segadust tekitavaks ja sisutuks eelkõige põhjusel, et seda rakendatakse eri liikmesriikides erinevalt ning paljudes, sh Eestis, on sellele antud sisu, mis sellelt otstarbe likvideerib.
 
Ettepanek direktiiviks, millega peatatakse jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatavate plastijäätmete laiendatud tootjavastutuse volitatud esindajate määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Kolmandate riikide ettevõtetele aga jätkuvalt nähakse vajadust kohaldada esindaja määramist.  
EES-Ringlus vastus eelneva punkti all.
Arvestatud LMT-akude eemaldatavuse seisukohaga.

Ei ole arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kaotamist pooldava seisukohaga. Eesti leiab, et volitatud esindaja kohustuse peatamisega seotud mõjud tuleb põhjalikult analüüsida ning küsimust käsitleda terviklikult tulevase ringmajanduse õigusakti raames. Selline lähenemine võimaldab hinnata lihtsustamise tegelikku mõju jõustamisele, halduskoormusele ja konkurentsile ning siduda võimalikud muudatused süsteemsete ja toimivate lahendustega.

Eesti leiab, et volitatud esindaja määramise kohustust ei saa peatada ilma selgete asendusmehhanismideta, mis tagavad laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise.
eoses laiendatud tootjavastutuse tagasisidega, oleme koostanud seisukoha, et volitatud esindaja määramise kohustust ei saa hetkel peatada ilma selgete asendusmehhanismideta, mis tagavad laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise.
Volitatud esindaja kohustuste peatamine enne toimivate asendusmehhanismide loomist kahjustab oluliselt laiendatud tootjavastutuse süsteemide ja siseturu toimivust, jõustatavust ning võitlust ebaausa konkurentsiga ning seab ohtu jäätmete liigiti kogumise ja töötluse kulude katmise.

Rahandusministeerium
Üle-Euroopalise probleemtoodete registri loomine: kui sinna arvatakse ka pakend, võib tekkida meie pakendiaktsiisi arvestussüsteemiga puutumus ja seda tuleb arvestada ning KLIM peaks siis meiega ühendust võtma, et vältida olukorda, kus tekitatakse mingeid paralleelsüsteeme, mis ei ühildu.
 
Ühtsete kontaktpunktide loomise ettepanekud: tähendavad lisakoormust eelarvele, sest asutused saavad uusi rolle ja vajavad inimesi nende rollide katmiseks. Lisaks sisaldab see ettepanekute pakett ka lihtsustusi, kuid riigi vaates tuleb nende rakendamiseks ilmselt riigil jälle esialgu lisaressursid leida nii IT arendusteks kui ka inimeste näol. Samas hindab Riigikantselei, et need mõjud on lühiajalised ja pikas vaates on riigieelarve jaoks neutraalsed. Kui me lihtsustame, võiks need lihtsustused ka riigieelarves lõpuks kajastuda, see tähendab, et pärast jõustamisperioodi peaks nägema kulude vähenemist ka eelarves.
Probleemtoodete registri seisukoht teadmiseks võetud.

Arvestatud ühtsete kontaktpunktide seisukohaga.
Viru Keemia Grupp
Esitan keskkonnaomnibusis sisalduvale keskkonnale avalduvate mõjude hindamise kiirendamise ettepanekule Viru Keemia Grupi tagasiside.

Artikkel 4
Eestis on seni võimaldatud KSH-de teostamine KMH täpsusega, et vältida paljuski dubleeriva KMH teostamise vajadust. Palume seista selle eest, et direktiivide menetluslike sammude liitmine keskkonnamõju hindamisi Eestis kiirendaks, mitte täiendavate nõuete tõttu ei pikendaks.
Punkti 5 osas toetame asjakohaste keskkonnamõju hindamiste tulemuste kättesaadavuse tagamise vajadust, aga küsitavaks jääb kuni viie aasta taguste andmete kasutamise põhimõte. Eesmärk peab olema, et kuni viie aasta vanused andmed on Natura 2000 alade kohaspetsiifilisi kaitse-eesmärke arvestades ja uuemate andmete puudumisel alati kasutatavad ning vanemad kui viie aasta andmed on kasutatavad mõjuhindamise eksperdi poolt sobivaks tunnistamisel. On rohkelt keskkonnahinnangu andmeid - näiteks geograafilised ja klimaatilised -, mis sobivad hindamise aluseks ka viimasest hindamisest viie aasta möödumisel.

Artikkel 11
Milliseid muudatusi, kui üldse, näeb Kliimaministeerium keskkonnamõju hindamise administratiivsete kulude vältimise ettepanekuga väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks Eestis?
Arvestatud artikkel 4 (keskkonnamõju hindamise menetluste ühtlustamine) seisukohaga.
Justiits- ja Digiministeerium
Artikkel 6: Eesti halduskohtumenetluses ei ole võimalik kohaldada selles sätestatud sisulist väidete välistamist, kuna Eesti õiguskord ei seo kohtulikku õiguskaitset haldusmenetluses esitatud seisukohtadega. Halduskohus kontrollib haldusakti õiguspärasust tervikuna ning kaebajal on õigus esitada kohtumenetluses uusi faktilisi ja õiguslikke argumente sõltumata sellest, kas need esitati haldusmenetluses. Selline lähenemine tuleneb põhiseaduse §-st 15 ja halduskohtumenetluse seadustiku põhimõtetest  (eelkõige halduskohtu uurimispõhimõte). Seetõttu puudub Eesti õiguses alus, mis võimaldaks jätta kohtus läbi vaatamata väiteid üksnes põhjusel, et neid ei esitatud haldusmenetluse käigus, ning artikli 6 kohaldamine oleks vastuolus kehtiva Eesti halduskohtumenetluse üldise süsteemiga (võimalik, et isegi PS-s sätestatud  üldise kohtupõhiõigusega).

Kuna see artikkel praegu ei näe ette, et LR peaksid sellise korra kohuslikult kehtestama, siis ilmselt meie jaoks probleemi ei ole. Aga kindlasti peaks jälgima või kuskil markeerima, et meie süsteemi selline lahendus kindlasti ei sobi. Kõige kindlam lahendus ilmselt oleks see ka EE seisukohtades ära markeerida, et me ei toeta, et see oleks LR kohustuslik, sest see ei sobitu Eesti õiguskorda.
Arvestatud.
Eesti Tööandjate Keskliit
Ettevõtetelt ei ole tulnud sisendit, kuid jagame tööandjate Brüsseli organisatsiooni BusinessEurope esialgset hinnangut Euroopa Komisjoni Environmental Omnibus paketile, keskendudes kahele ettevõtjate jaoks olulisemale ettepanekule.

1) 2025/0391 (COD) – keskkonnamõjude hindamiste kiirendamine
Esialgse hinnangu kohaselt liigub ettepanek õiges suunas, kuna kehtestab ELi-ülesed tähtajad, parandab menetluste koordineerimist ning soodustab digitaliseerimist. See vastab BusinessEurope’i pikaajalisele nõudele vähendada lubade andmise viivitusi. Samas on mõju piiratud, kuna tähtaegade ületamisel puuduvad jõustatavad tagajärjed ning lihtsustamine ei hõlma kogu loamenetluse ahelat.

2) 2025/0394 (COD) – halduskoormuse vähendamine
BusinessEurope’i esialgne hinnang on selgelt positiivne. Ettepanek vähendab märkimisväärselt halduskoormust, eriti tööstusheite direktiivi (IED), EMS-nõuete ja jäätmevaldkonna aruandluse osas (sh SCIP). Muudatused kattuvad varasemate BusinessEurope’i ettepanekutega ja pakuvad konkreetset, praktilist leevendust ettevõtetele.

Edastan siinkohal ka Kaupmeeste liidu sisendi, kes suure tõenäosusega ei toeta neid punkte:
 
Ettepanek määruseks, millega peatatakse patareide ja akude ning nende jäätmete ja pakendi- ja pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse (EPR) jaoks volitatud esindaja määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Need ettevõtted, kes on volitatud esindaja juba nimetanud, neid tagasi võtma ei pea. Säilitatakse kehtivad sätted, mis käsitlevad kolmandates riikides asuvate tootjate EPR jaoks volitatud esindaja määramist. EPR laiem reform on ees ootamas 2026 a., kui on kavas EPR toimimist parandada ringmajanduse määrusega, kus seda teemat laiemalt käsitletakse. 
 
Ettepanek direktiiviks, millega peatatakse jäätmete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ning ühekordselt kasutatavate plastijäätmete laiendatud tootjavastutuse volitatud esindajate määramise kohustus EL ettevõtetele kuni 1. jaanuar 2035. Kolmandate riikide ettevõtetele aga jätkuvalt nähakse vajadust kohaldada esindaja määramist.  
 
Põhjuseks on asjaolu, et Eestis seisavad tootjavastutusorganisatsioonid silmitsi ulatusliku nn freerider’ite probleemiga. Riigil puuduvad piisavad ressursid tõhusaks järelevalveks ning e-kaubanduse kaudu turule jõudvate pakendite ja probleemtoodete puhul jääb tootjavastutus sageli määratlemata. Sellest tulenevalt langevad selliste toodete kogumise ja käitlemise kulud kohalikele ettevõtjatele, kes oma kohustusi nõuetekohaselt täidavad.

Hinnanguliselt ulatub freeride’imise osakaal ligikaudu 30 protsendini ning seni ei ole pakutud toimivaid lahendusi selle süsteemseks vähendamiseks. Kui Euroopa Liidu tasandil kaalutakse e-kaubanduse puhul ka kohaliku esindaja kohustuse kaotamist järgnevaks kümnendiks, süvendaks see veelgi ebavõrdset konkurentsiolukorda. Selline lähenemine soodustaks eelkõige suuri rahvusvahelisi veebikauplejaid, samas kahjustades kohalike ettevõtjate konkurentsivõimet.
Arvestatud üldise hinnanguga.

Arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kaotamise vastase seisukohaga
Eesti Elektroonikaromu OÜ
Eesti Elektroonikaromu OÜ on teemat uurinud ning saanud aru, et elektroonika ja patareide tootjavastutussüsteem on EL riikides erinev. Mõnedes riikides on loodud tootjavastutusorganisatsioonid ning osades riikides suhtlevad Tootjad otse riigiga, kus riik on vanade seadmete kokku kogumise ja taaskasutamise enda kanda võtnud ning TVO-d puuduvad.
1. Oleme seisukohal, et nendes riikides, kus on olemas tootjavastutusorganisatsioonid(TVO-d), saavad Volitatud esindaja kohustused enda kanda võtta tootjavastutusorganisatsioonid. TVO peab saama oma tegevuse alustamiseks riikliku registreeringu ning täitma ka riigi poolt ette antud tingimusi ning saab seega olla ka edukalt Tootja esindaja riigiga suhtlemisel tootja nimel. Selle eelduseks on TVO ja Tootja omavaheline leping.
2. Riikides, kus puuduvad vastava valdkonna tootjavastutusorganisatsioonid, neis riikides on vajalik Volitatud esindaja roll, sest riigiasutustel on vajalik, et tema riigis oleks keegi, kellega saaks riigisiseselt välisettevõtte nimel kontakti võtta erinevates küsimustes, mis puudutab tootjavastutusvaldkonda ning sealseid regulatsioone ja kohustuste täitmise nõudmist.
3. Eeltoodust lähtuvalt ei poolda Eesti Elektroonikaromu OÜ Volitatud esindaja kohustuse peatamise nõudmist EL üleselt. Nendes riikides, kus puuduvad puuduvad TVO-d on vajalik Volitatud esindaja kohustus. Nendes riikides, kus on olemas tootjavastutussüsteem ning TVO-d, neis ei ole Volitatud esindaja kohustuse nõudmine vajalik, sest selle kohustuse saab enda kanda võtta TVO.

Arvestatud laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja kaotamise vastase seisukohaga.