Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadus

EELNÕU
16.02.2026

Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadus

§ 1. Lastekaitseseaduse muutmine

Lastekaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 11 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Lasteasutused ja lapsega töötavad isikud toetavad lastekaitse korraldust, pakkudes oma valdkonnas meetmeid abivajavale lapsele abi osutamiseks ja osaledes võrgustikutöös.“;

2) paragrahvi 14 lõike 1 punkt 6 ja § 15 lõike 2 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 15 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kohaliku omavalitsuse üksuse nõustamine seoses lastekaitsejuhtumitega ja lapsele või perele sobivate meetmete leidmisel;“;

4) paragrahvi 15 lõike 3 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) lapse õiguste kaitseks ja heaolu tagamiseks juhiste, rakendussuuniste ja muude teabematerjalide väljatöötamine ning lastekaitsealase teavitustegevuse korraldamine;“;

5) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 ja lõikes 5 nimetatud ülesannete täitja peab vastama käesolevas seaduses sätestatud lastekaitsetöötajale esitatavatele nõuetele.“;

6) paragrahvi 17 lõike 1 punktist 3 jäetakse välja sõna „viivitamata“;

7) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lastekaitsetöötaja on:
1) kohaliku omavalitsuse üksuse ametnik, kes täidab käesoleva seaduse § 17 lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatud ülesandeid;
2) Sotsiaalkindlustusameti ametnik, kes täidab käesoleva seaduse §-des 291 ja 33 sätestatud ülesandeid.“;

8) paragrahvi 21 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) lapse vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil selgitada lapsele tema õigusi, kavandatava otsuse sisu ja põhjuseid, kuulata laps ära ning võtta lähtuvalt tema vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel;“;

9) paragrahvi 28 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Enne käesoleva seaduse § 29 lõikes 7 nimetatud otsuse tegemist tuleb teha lapse abivajaduse eelhindamine, mille käigus hindab kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja sama paragrahvi lõikes 6 nimetatud eelduste olemasolu.

(5) Juhtumikorralduse algatamisel tuleb käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud abivajaduse hindamine teha esimesel võimalusel. Erandjuhul võib hindamise teha pikema aja jooksul, kuid seda tuleb teha kahe kuu jooksul abivajavast lapsest teada saamisest.“;

10) paragrahvi 29 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Abivajavale lapsele abi osutamine on lapse heaolu toetava meetme kohaldamine viisil, mis tagab lapse turvalisuse ja võimestab last kasvatavaid isikuid ning vajaduse korral parandab lapse ja last kasvatava isiku vahelisi suhteid.

(2) Abi osutamisel tuleb rakendada võrgustikutööd, järgides sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud juhtumikorralduse põhimõtteid. Juhtumipõhine võrgustikutöö käesoleva seaduse tähenduses on abivajava lapsega töötavate isikute ning teiste asjaomaste spetsialistide ja asutuste koostöös toimuv koordineeritud tegevus lapsele abi osutamisel, milles võrgustikku kaasatud liikmed viivad koostöös tehtud otsuseid ellu oma ametikohast tulenevate ülesannete piires viisil, mis tagab lapse huvide arvestamise.

(3) Abivajavale lapsele abi osutamisse tuleb kõikides abi osutamise etappides kaasata laps ja teda kasvatav isik või lasteasutus, kus laps viibib.

(4) Kui abivajavale lapsele tuleb tema heaolu toetavaid meetmeid rakendada ühes lapse heaolu valdkonnas ning puudub kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, korraldatakse abivajavale lapsele abi osutamist vastavas lapse heaolu valdkonnas, järgides käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ja rakendades valdkonna piires võrgustikutööd. Vajaduse korral võib võrgustikutöösse kaasata kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul ei avalda valdkonnas rakendatud meetmed mõju või neid ei ole võimalik rakendada valdkonnast sõltumatutel põhjustel, teatab vastavas lapse heaolu valdkonnas lapsega töötav isik töös või kutsetegevuses märgatud abivajavast lapsest vastavalt käesoleva seaduse §-le 271.

(6) Kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja peab algatama juhtumikorralduse, kui abivajavale lapsele tuleb tema heaolu toetavaid meetmeid rakendada samal ajal mitmes lapse heaolu valdkonnas või on tekkinud kahtlus lapse väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes. Kui kohaliku omavalitsuse üksus saab teada lapsest, keda kasvatav isik on hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver ohvriabi seaduse § 9 lõike 2 tähenduses, peab kohaliku omavalitsuse üksus algatama juhtumikorralduse lapsele abi osutamiseks ning tegema koostööd Sotsiaalkindlustusameti ja teiste täisealist ohvrit abistavate asutustega ja organisatsioonidega.

(7) Kohaliku omavalitsuse üksus peab kümne päeva jooksul abivajavast lapsest teada saamisest tegema otsuse juhtumikorralduse algatamiseks või algatamata jätmiseks või juhtumi edastamiseks pädevale ametiisikule.

(8) Kohaliku omavalitsuse üksus peab abivajava lapse abivajaduse hindamisel ja abi osutamisel välja selgitama ja dokumenteerima lapse arvamuse ning lisama selle lapsega seotud kohustuslikule juhtumiplaanile, kui eriseadus ei sätesta teisiti.

(9) Abivajava lapse juhtumiplaan vaadatakse üle vähemalt üks kord aastas.

(10) Kohaliku omavalitsuse üksus peab abivajavale lapsele abi osutades tagama talle lapse võimete kohase, iseseisva ja sõltumatu võimaluse esitada kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi. Kohaliku omavalitsuse üksus peab lapse arvamused ja kaebused registreerima ning andma lapsele tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil nende kohta viivitamata asjakohast tagasisidet. Vajaduse korral tuleb kohaliku omavalitsuse üksuse abivajavat last puudutavas tegevuses teha lapse õigusi tagavad muudatused.

(11) Kohaliku omavalitsuse üksus lõpetab abivajava lapse juhtumikorralduse, kui:
1) juhtumiplaani osaks olevas tegevuskavas seatud eesmärgid on täidetud, lapse abivajadus on rahuldatud ning abivajadust ei ole kuue kuu jooksul tegevuskava täitmisest uuesti ilmnenud;
2) laps saab täisealiseks;
3) laps sureb.

(12) Kui laps asub elama teise kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumile, annab lapse senise elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus juhtumikorralduse lapse uue elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele üle. Lapse uue elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus võtab juhtumikorralduse üle.“;

11) paragrahvi 30 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Hädaohus olev laps on abivajav laps, kes on oma elu või tervist vahetult ohustavas olukorras või kelle käitumine ohustab vahetult tema enda või teiste isikute elu või tervist.“;

12) paragrahvi 36 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lasteasutuses viibival lapsel on õigus kellestki sõltumata võtta ühendust last kasvatava isiku, lastekaitsetöötaja, lasteabi ja õiguskantsleriga ning esitada neile lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi võimetekohasel viisil.“;

13) paragrahvi 36 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Lasteasutus peab tagama lapsele tema võimete kohase, iseseisva ja sõltumatu võimaluse esitada lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi. Lasteasutus peab lapse arvamused ja kaebused registreerima ning andma lapsele tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil nende kohta viivitamata asjakohast tagasisidet. Vajaduse korral tuleb ette näha muudatused lasteasutuse igapäevaelu korralduses või muus lapsele olulises eluvaldkonnas.“;

14) seadust täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses:

„§ 361. Lasteasutuse osalemine võrgustikutöös

Lasteasutus peab looma tingimused, mis aitavad käesoleva seaduse § 342 lõikes 8 sätestatud juhul tagada lasteasutuse esindaja osalemise lapse abivajaduse hindamisel ja talle sobiva abi osutamisel lasteasutuse ülesannete piires.“;

15) paragrahvi 38 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Sotsiaalkindlustusamet teostab riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 20 lõigetes 1–3, §-s 21, § 22 lõigetes 2–4, § 24 lõikes 3, §-des 27 ja 28, §-s 31, § 33 lõikes 4 ning §-des 36–37 sätestatud nõuete täitmise üle.“;

16) paragrahvi 401 tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses:

„(2) Lastele sotsiaalteenuseid osutava lasteasutuse üle haldusjärelevalve teostamisel on Sotsiaalkindlustusametil lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule õigus ilma lasteasutuse esindaja juuresolekuta küsida selgitusi lastelt, kes viibivad lasteasutuses teenuse saamise eesmärgil, ja nende seaduslikelt esindajatelt. Lapselt selgituste küsimiseks peab Sotsiaalkindlustusameti ametnikul olema asjakohane väljaõpe.

(3) Lapselt selgituste küsimisel tuleb talle selgitada selgituste küsimise põhjuseid ja tema õigusi ning kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil.“;

17) seadust täiendatakse §-ga 413 järgmises sõnastuses:

„§ 413. Lastekaitsetöötaja nõuete kohaldamine Sotsiaalkindlustusameti teenistujatele

Isik, kes täidab Sotsiaalkindlustusametis käesoleva seaduse § 15 lõike 2 punktis 3 ja lõikes 5 ning §-des 291 ja 33 nimetatud ülesandeid, peab vastama käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud nõuetele hiljemalt 2028. aasta 1. jaanuaril.“.

§ 2. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Täitemenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 27 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohtutäituril on õigus eemaldada täitetoimingut takistav isik. Kui täitmist takistatakse, takistamist on alust eeldada või isiku varasem käitumine annab alust arvata ohtu isiku elule, tervisele, varale või avalikule korrale, võib kohtutäitur taotleda politseiametniku kaasamist täitetoimingusse.

(2) Politsei eemaldab kohtutäituri ettepanekul täitmistoimingu juurest isiku, kes täitmist takistab. Politsei võib täitmistoimingut takistava isiku suhtes kohaldada vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras kuni täitetoimingu lõpuleviimiseni või kuni vajaduse äralangemiseni.

(3) Kui täitedokument näeb ette jõu kasutamise, teeb seda politsei kohtutäituri kaasamisel.“;

2) paragrahvi 179 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Täitemenetluse läbiviimisel lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohtutäitur:
1) kontrollib, et täitemenetluse osalised täidavad lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohtulahendi resolutsioonis sätestatut;
2) kaasab lapse üleandmise täitetoimingu juurde lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks;
3) kaasab vajaduse korral lapsega suhtlemise võimaldamise täitetoimingu juurde lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks;
4) võib taotleda politseiametniku kaasamist täitetoimingusse, kui täitmist takistatakse, takistamist on alust eeldada või isiku varasem käitumine annab alust arvata ohtu isiku elule, tervisele, varale või avalikule korrale.

(2) Täitemenetluses lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohaliku omavalitsuse esindaja:
1) kontrollib, et lapse huvid ja heaolu oleksid täitetoimingu tegemisel tagatud;
2) selgitab lapsele tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil kohtulahendi sisu ja täitetoimingu eesmärki;
3) teeb lapsega suhtlemise võimaldamise asjades vajaduse korral kohtutäiturile ettepaneku täitetoimingu peatamiseks, kui selle jätkamine võib kahjustada lapse heaolu.

(3) Täitemenetluses lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades politseiametnik:
1) tagab avaliku korra;
2) kasutab kohtulahendiga lubatud juhtudel jõudu kohtutäituri taotlusel.“;

3) seadustikku täiendatakse §-ga 1791 järgmises sõnastuses:

„§ 1791. Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise täitemenetluse läbiviimine ja tagamine

(1) Kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku kohustatud isiku trahvimiseks. Hagita menetluses on avaldajaks sissenõudja ja puudutatud isikuks võlgnik. Trahv nõutakse sisse riigieelarvesse.

(2) Esmakordsel trahvimisel ei ole trahvisumma väiksem kui 50 trahviühikut ega suurem kui 500 trahviühikut, korduval trahvimisel ei ole trahvisumma suurem kui 800 trahviühikut karistusseadustiku tähenduses.

(3) Teistkordse trahvi määramise asemel võib määrata kohustatud isikule aresti käesoleva seadustiku §-s 62 sätestatud korras. Trahvi maksmine või aresti kandmine ei vabasta kohustatud isikut täitedokumendis ettenähtud toimingu tegemise, selle talumise või sellest hoidumise kohustusest.

(4) Enne trahvi või aresti määramist kuulab kohus vajaduse korral lapse ära.

(5) Lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes võib jõudu kasutada üksnes kohtulahendi alusel.

(6) Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada.

(7) Kohtutäitur võib teha lapse elukohajärgsele või erandina kohustatud isiku elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ettepaneku paigutada laps ajutiselt hoolekandeasutusse, kui see on vajalik kohtulahendi täitmise tagamiseks.

(8) Kohtutäitur teeb lapsega suhtlemise võimaldamise asjades otsuse täitetoimingu peatamiseks, kui lapsega seotud asjaolude tõttu ei ole võimalik täitetoimingut teha. Kohaliku omavalitsuse esindajal on õigus teha kohtutäiturile ettepanek peatada täitetoiming, kui selle jätkamine võib kahjustada lapse heaolu. Kohaliku omavalitsuse esindaja ettepanekul tehtud täitetoimingu peatamise otsus ei ole edasikaevatav. Kohtutäitur väljastab kohaliku omavalitsuse esindajale õiendi täitetoimingu peatamise ettepaneku tegemise kohta.

(9) Kui lapsega suhtlemise võimaldamise asjades ei ole korduvalt võimalik täitetoimingut teha lapsega seotud asjaolude tõttu, selgitab kohtutäitur vanemale, et tal on võimalik pöörduda kohtu poole suhtluskorra muutmiseks.“.

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 2026


Seletuskirja lisa
Kooskõlastustabel lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõule

Kooskõlastaja/arvamuse avaldaja
Märkus/ettepanek
Sotsiaalministeeriumi seisukoht
1.
Justiits- ja Digiministeerium

Sõnastada LasteKS § 15 lg 6 (eelnõu § 1 p 6) järgmiselt:
 „(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 ja lõikes 5 nimetatud ülesannete täitja peab vastama käesolevas seaduse §-s 19 sätestatud lastekaitsetöötajale sätestatud esitatavatele nõuetele.“.
Arvestatud.
Sõnastust on vastavalt muudetud. Arvestades lisaks ELVL-i märkust on samas sättest võetud välja viide §-le 19 ning see on asendatud üldise viitega LasteKS-is sätestatud lastekaitsetöötajale esitatavatele nõuetele.


Täpsustada LasteKS § 29 lg 2 esimese lause sõnastust, sh kaaluda, kas seadusele oleks võimalik viidata selgemalt, näiteks paragrahvi või struktuuriosa täpsusega.
Arvestatud osaliselt.
Sõnastust SHS-ile viitamisel on muudetud vastavalt JDM-i ettepanekule selgemaks. Kuna üldine viide SHS-ile on sättes sisaldunud juba 10 aastat, tekitaks viite täpsemaks muutmine tõenäoliselt selle rakendajates segadust. Seetõttu viidet täpsustatud ei ole.


Kaaluda LasteKS § 29 lg 10 p 2 ümbersõnastamist.
Seletuskirjas on sätte kohta selgitatud, et on oluline, et juhtumikorraldust lõpetav KOV veendub, et lapse uue elukoha järgne KOV asub lapsele abi osutama ja juhtumit korraldama. Leiame, et KOVi veendumiskohustust ega juhtumi üleandmise kohustust sättest ei tulene. Säte on sõnastatud nii, et lapse elukohajärgse KOVi muutumisel juhtumikorraldus lõpetatakse ning täiendavaid tingimusi arvestama ei pea. Seetõttu palume kaaluda sätte ümbersõnastamist eelkõige lähtudes seletuskirjas sätte selgituste juures toodud näidetest.
Arvestatud.
Eelnõu on vastavalt muudetud: § 29 lg-st 10 (eelnõu EIS II versioonis § 29 lg 11) on p 2 välja jäetud ning selle asemel on sõnastatud juhtumikorralduse ühelt KOV-ilt teisele üleandmist reguleeriv § 29 lg 12, mis arvestab esitatud ettepanekuga.



Teha seletuskirjas kooskõlastuskirjaga edastatud faili kommentaarides viidatud muudatused.
Arvestatud.
Seletuskirja on vastavalt esitatud kommentaaridele muudetud ja täiendatud.
2.
Haridus- ja Teadusministeerium
Kooskõlastab eelnõu märkustega arvestamisel.
LasteKS § 29 lg 10 p 2: jätta säte eelnõust välja või lisada §-i 29 uus lõige, mis sätestab juhtumi üleandmise ja ülevõtmise kohustuse nt järgmises sõnastuses: „Lapse elukoha muutumisel teise kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumile korraldab lapse senise elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus juhtumi üleandmise ja edastab juhtumikorralduse jätkamiseks vajaliku teabe lapse uue elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Lapse uue elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus võtab juhtumi üle ja tagab juhtumikorralduse jätkamise.“
Eelnõu kohaselt lõpetab KOV juhtumikorralduse mh juhul, kui lapse elukohavahetuse tulemusena muutub lapsele abi osutav KOV. Seletuskirjas selgitatakse, et juhtumikorralduse lõpetamisel LasteKS § 29 lõike 10 punkti 2 alusel peab juhtumikorraldust lõpetav KOV üksus veenduma, et lapse uue elukoha järgne KOV asub lapsele abi osutama ja juhtumit korraldama. Praktikas nähakse seda rakendatavat nii, et senine KOV esitab uuele KOV-ile teate abivajava lapse kohta ning teeb vajaduse korral koostööd juhtumi üleandmiseks. HTM leiab, et üksnes lapse elukohavahetus ei tohiks kaasa tuua juhtumikorralduse lõpetamist. Kuigi seletuskiri kirjeldab ootust juhtumi üleandmise osas, puudub eelnõu normitekstis kohustus juhtumi info edastamiseks lapse uue elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele ning juhtumi ülevõtmiseks. Vältimaks riski, et lapse elukoha vahetumisel (kolimisel ühest KOV-ist teise) jääb abivajav laps õigeaegse abita, palume muuta juhtumikorralduse lõpetamise aluseid nii, et ainuüksi lapse elukohavahetus ei oleks juhtumikorralduse lõpetamise alus. Samuti palume sätestada eelnõus juhtumikorralduse protsessi järjepidevuse tagamiseks kohustus, mille kohaselt senine KOV annab juhtumi üle lapse uue elukoha järgsele KOV-ile ning lapse uue elukoha järgne KOV võtab juhtumi üle ja tagab juhtumikorralduse jätkamise.

Arvestatud.
Eelnõu on vastavalt muudetud: § 29 lg-st 10 (uues eelnõu versioonis § 29 lg 8) on p 2 välja jäetud ning selle asemel on sõnastatud juhtumikorralduse ühelt KOV-ilt teisele üleandmist reguleeriv § 29 lg 9, mis arvestab esitatud ettepanekuga.





Täpsustada eelnõud ja seletuskirja LasteKS § 29 lg 6 ja § 361 osas nii, et:
1) oleks välistatud haridusasutuse töötaja määramine juhtumikorraldajaks juhul, kui lapse abivajadus on seotud sama haridusasutuse tegevuse või tegevusetusega;
2) oleks selgelt sätestatud, kelle pädevuses ja millise menetluse käigus otsustatakse, kas lapse abivajadus piirdub ühe heaoluvaldkonnaga ning kas ja millistele lapsega töötavatele isikutele võib juhtumikorralduse koordineerimise õigust üle anda;
3) oleks määratletud lapse seadusliku esindaja nõusoleku minimaalne sisu ja ulatus, sh isikuandmete töötlemise seisukohast;
4) oleks selgelt piiritletud juhtumikorralduse koordineerimiseks õigustatud isikute ring ning seatud nõue, et sellist rolli võivad täita üksnes vastava ettevalmistuse ja pädevusega spetsialistid, vältides olukorda, kus lastekaitselised ülesanded kanduvad isikutele või haridusasutustele, kellel puuduvad selleks vajalikud oskused ja ressursid;
5) seletuskirja mõjuanalüüsis oleks selgelt hinnatud LasteKS § 29 lõike 6 rakendamisega kaasnev mõju asjaomastele spetsialistidele ja valdkondadele, sh haridus- ja noortevaldkonnale, ning kirjeldatud vajaduse korral meetmed täiendkoolituse ja halduskoormuse tasakaalustamiseks.
Kuigi eelnõu avardab koostöövõimalusi, on HTM-i hinnangul selle praktiline rakendamine mitmeti ebaselge. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, kes ja millise menetluse käigus teeb lõpliku otsuse selle kohta, et lapse abivajadus piirdub ühe heaoluvaldkonnaga, ega ka see, kelle pädevuses on sellisel juhul juhtumikorraldaja määramine. Samuti ei ole piisavalt selgelt määratletud lapse seadusliku esindaja nõusoleku ulatus ja vorm, sealhulgas isikuandmete töötlemise kontekstis, mis võib praktikas tekitada ebakindlust nii vastutuse jaotuses kui ka isikuandmete õiguspärases töötlemises. Eelnõuga lisatav § 361 muudab haridusasutuste osalemise võrgustikutöös sisuliselt kohustuslikuks. Koosmõjus eelnõukohase LasteKS § 29 lg-ga 6 ning kehtiva LasteKS § 342 lg-ga 8 võib see praktikas viia olukorrani, kus juhtumikorraldus kandub faktiliselt üle haridusasutusele, ilma et oleks selgelt piiritletud haridusasutuse roll, vastutus ja tegelik võimekus lapse heaolu tagamisel. Sellisel juhul tekib risk, et KOV lastekaitsetöötaja roll taandub, samas kui haridusasutustele kanduvad lastekaitselised ülesanded, mille täitmiseks puuduvad vastavad pädevused ja hoovad ning mille mõju haridusasutuste töökorraldusele ja halduskoormusele ei ole eelnõus ega seletuskirjas hinnatud. Eelnõu § 29 lõike 6 osas jääb ebaselgeks, milliseid juhtumeid ja millisel viisil peaksid lahendama huvikoolid ja noorsootööasutused, arvestades, et nii huvihariduse õpetajatel kui ka noorsootöötajatel ei pruugi olla vajalikku pädevust ega ressurssi ka ühe valdkonna piiresse jäävate, kuid sisult komplekssete olukordade koordineerimiseks. Huvihariduses ja noortevaldkonnas (sh huvikoolidel ja noorsootööasutustel) on üldjuhul väga piiratud ligipääs lapse ja perega seotud andmetele, mistõttu võib olla raskendatud või praktikas isegi võimatu lapse seadusliku esindaja nõusoleku saamine juhtumikorralduse koordineerimiseks. Erinevalt üldhariduskoolidest ei tööta huvikoolides sotsiaalpedagoogid ega teised tugispetsialistid, kes saaksid selliste juhtumite lahendamisel oma ekspertiisiga panustada. Samuti puuduvad noortevaldkonnas ühtsed kvalifikatsiooninõuded, mistõttu teenuste kvaliteet ja töötajate ettevalmistus juba praegu varieeruvad. Sellises olukorras vastutusrikka juhtumikorralduse ülesande eeldamine huvikoolide õpetajatelt või noorsootöötajatelt võib kaasa tuua riski, et laps või noor jääb vajaliku abita. Seetõttu peame vajalikuks, et lastekaitsetöötaja roll juhtumikorralduse hindamisel ja vajaduse korral selle koordineerimisel, oleks selgelt sätestatud, eriti olukorras, kus laste heaolu riive on tekkinud samas asutuses, kes peaks olukorra lahendamist koordineerima või asutuse piiratud võimekuse korral
Arvestatud.
Abivajavale lapsele abi osutamist reguleerivat LasteKS § 29 on muudetud, sh nii, et lastekaitsetöötaja ning konkreetses lapse heaolu valdkonna kohustused oleksid selgemalt piiritletud.







Arvestades muudatuste mõju lastehoidude, lasteaedadele, huvikoolide, noorsootööasutustele ning nende pidajatele, peab HTM vajalikuks anda võimalus seisukoha avaldamiseks ka asjakohastele haridusvaldkonna esindusorganisatsioonidele. Palume edastada eelnõu arvamuse avaldamiseks järgmistele huvigruppidele: Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus, Eesti Lastehoidude Liit ja Eesti Alushariduse Ühendus, Eesti Muusikakoolide Liit, Eesti Kunstikoolide Liit, Eesti Teadushuvihariduse Liit, Eesti Tantsuhuvihariduse Liit, Eesti Erahuvikoolide Liit.
Arvestatud osaliselt.
Eelnõu on edastatud alusharidusega seotud esindusühingutele. Huviharidust puudutab eelnõu vähesel määral ning eelnõu oli edastatud arvamuse avaldamiseks Eesti Huvikoolide Liidule (ei esitanud arvamust).
3.
Siseministeerium
SiM kooskõlastab eelnõu  märkuste ja ettepanekutega arvestamise korral. SiM peab oluliseks lastekaitse valdkonna arendamist ja tõhustamist ning leiame, et eelnõud koostades on SoM teinud ära suure töö selleks, et aidata paremini kaitsta abivajava lapse õigusi, sealhulgas last puudutavate kohtulahendite täitmisel. Lisaks tunnustame, et tehakse püüdlusi sellel suunal, et vähendada lastekaitsetöötajate töökoormust, tööjõuvoolavust ja läbipõlemist. 
Täname tunnustamise eest, teadmiseks võetud.





LasteKS § 15 lg 3 p 41 muudatust arvestades täiendada sama paragrahvi lg-s 31 sisalduvat volitusnormi selliselt, et see laineks ka lastekaitsevaldkonna juhtidele. Lisaks tuleks täiendada sotsiaalkaitseministri 03.02.2016 määrust nr 8 „Lastekaitsetöötajate täienduskoolituse tingimused ja kord“. 
Arvestatud.
Nimetatud muudatus on eelnõust välja jäetud.


Kaaluda LasteKS § 17 lg 1 p 3  muutmata jätmist. Sõna „viivitamata“ puhul on tegemist ka õigusmõistega ja siin tuleks arvestada selle tõlgendust. Riigikohus on rõhutanud, et termin "viivitamata" on otseses seoses regulatsiooni eesmärgiga – tagada probleemi kohene lahendamine pärast selle ilmnemist. Kui seaduses on märgitud konkreetne tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha, saab lisada ka mõiste „viivitamata“. Sinna alla läheb ka täna kehtiv sõnastus ehk ületada ei tohi 10 päeva. 
Mitte arvestatud.
Meie hinnangul on SiM Riigikohtu 2014. a otsust nr 3-1-1-37-14 mõnevõrra piiravalt tõlgendanud. Riigikohus on lahendis selgitanud määratlemata õigusmõiste „viivitamata“ sisu, mitte öelnud, et kirjeldatud olukorra kasutamiseks peaks seadusandja alati kasutama mõistet „viivitamata“. Seletuskirjas selgitatud põhjustel on SoM seisukohal, et „esimesel võimalusel“ haakub paremini abivajaduse hindamise kui protsessiga ja annab seega paremini edasi soovitud tulemust. Lisaks selgitame, et ettepanekus viidatud 10 päeva jooksul tuleb läbi viia eelhindamine, § 17 lg 1 punktis 3 nimetatud abivajaduse hindamise lõpptähtaeg on § 28 lg 5 järgi pikem.


LasteKS § 18 lg 1 p 1.
SiMi hinnangul ei aita ümbersõnastamine kaasa eelnõu eesmärgi saavutamisele, vaid võib tekitada rakendusraskusi. Seaduses sätestatud ülesannetega on hõlmatud kogu KOV ülesanne abi pakkumisel abivajavast lapsest teadasaamisel. Seega tuleb arvestada, et seaduses sätestatud ülesandeid täidab KOV-is lastekaitsetöötaja. Samas, kui lastekaitsetöötaja täidab laste kaitseks § 17 lg 1 vaid kahte ülesannet, tuleb täpsustada, kes täidab ülejäänud § 17 lg 1 sätestatud ülesandeid ning lisaks teistest seadustest (sh PKS, SHS jne) tulenevaid lastekaitsega seotud ülesandeid. Igal LasteKS-is sätestatud ülesannetel peab olema oma täitja, sest sama paragrahvi teise lõike kohaselt peab KOV looma tingimused lastekaitsetöö tegemiseks. Hetkel jääb teiste § 17 sätestatud ülesannete täitmise info puudulikuks. Mitte igas vallas ja linnas ei ole võimalust luua mitu üksust ja jagada laste abivajadustega seotud ülesandeid.  
Lisaks palume selgitada eelnõu seletuskirjas, kuidas saaks mõista ja sätestada, et §-s 29 kirjeldatud tegevust (pealkirja järgi abi osutamine abivajavale lapsele) osutab keegi, kes ei ole lastekaitsetöötaja.
Selgitame.
Eelnõu üheks eesmärgiks on teha edaspidi vahet, milliseid LasteKS § 17 lg-s 1 sätestatud ülesandeid peab täitma just lastekaitsetöötaja nõuetele vastav isik ning milliseid võib täita ka keegi teine. Seejuures on LasteKS § 17 lg-s 1 nimetatud ülesannetega hõlmatud ka kõik muudest seadustest tulenevad KOV-i lastekaitsega seotud ülesanded, st KOV-ile ei saa eriseadustega panna lastekaitse korraldamisega seotud ülesandeid, mida pole LasteKS § 17 lg-s 1 nimetatud ilma § 17 täiendamata. See, kes täpselt täidab ülejäänud LasteKS § 17 lg-s 1 sätestatud KOV-i kohustusi lastekaitse korraldamisel, on muudatuste jõustumisel KOV-i otsus. Muudatus ei välista iseenesest, et ka edaspidi paneb KOV kõik LasteKS § 17 lg-s 1 sätestatud ülesanded lastekaitsetöötajatele, kui selline lahendus on KOV-i hinnangul laste õiguste kaitse ning ressursside kasutamise mõttes kõige mõistlikum. Lisaks selgitame, et ka praegu ei piira LasteKS abivajava lapse abistamist lastekaitsetöötajaga. LasteKS § 17 lg 1 p 3 ja § 29 järgi on KOV-i ülesanne lapse abistamiseks meetmete pakkumine, ent ka praegu osutavad abivajavale lapsele abi erinevates valdkondades, nt haridus- ja tervisevaldkonnas lastega töötavad spetsialistid, kes pole lastekaitsetöötajad.


Täpsustada LasteKS § 28 lg 4 puhul eelnõu seletuskirjas, millise aja jooksul tehakse eelhindamine ja mille tulemusel otsustatakse juhtumi korraldamise alustamata jätmine või alustamine. Selgitus on oluline, sest hetkel jääb mulje, et vastasel juhul võib juhtumi lahendamine määramata ajaks jääda eelhindamise faasi, et lükata edasi juhtumikorralduse alustamist. Samas tekib olukord, kus § 29 lg 5 puhul on uus hindamise faas ning siis alles on kohustus hinnata 10 päeva jooksul. 
Arvestatud.
Seletuskirjas on kirjas, et „lähtudes LasteKS § 29 lõikest 5 tuleb eelhindamine teha kümne päeva jooksul abivajavast lapsest teada saamisest“, ent märkusest tulenevalt on vastav selgitus lisatud ka § 29 lg-t 7 (eelnõu EIS I versioonis lg 5) selgitava osa juurde. See, mille põhjal tuleb otsustada juhtumikorralduse algatamine või mittealgatamine, on sätestatud § 29 lg-s 6 (eelnõu EIS I versioonis lg-d 3 ja 4). Selgitame, et eelnõuga tehtavate muudatuste kohaselt tuleb:
• 10 päeva jooksul abivajavast lapsest teada saamisest otsustada juhtumikorralduse algatamine või mittealgatamine (eelnõu EIS I versioonis § 29 lg 5, praegu § 29 lg 7);
• selle otsuse langetamiseks tuleb teha eelhindamine (LasteKS § 28 lg 4), mis tähendab, et ka eelhindamine tuleb läbi viia 10 päeva jooksul;
• juhtumikorralduse algatamisel tuleb esimesel võimalusel, ent mitte pikema aja jooksul kui § 28 lg-s 5 sätestatud, teha abivajaduse hindamine.


Täpsustamist ja selgitamist vajavad toimingud, kas ja kuidas peab eelhindamist läbi viima lapsega töötav isik, kes ei ole lastekaitsetöötaja ning kuidas sellest saab teada KOV, et kuskil asutuses toimub juhtumikorraldus. Ei ole välistatud, et samaaegselt tegeleb ka KOV ise sama lapse juhtumikorraldusega. Eesmärk on last aidata, kuid kui juhtumikorralduse osas ühel osapooltest puudub info, siis võib tekkida olukord, kus tegelikult last ei aidatagi, eeldades, et teine asutus juba tegeleb lapsega. 
Selgitame.
LasteKS § 28 lg-d 4 ja 5 kehtivad sõnastusest tulenevalt üksnes KOV-i lastekaitsetöötaja suhtes, kuna mõlemad viitavad juhtumikorraldusele, mida saab LasteKS § 29 lg-te 6 ja 7 (eelnõu EIS I versioonis lg-d 3-5) järgi algatada üksnes KOV-i lastekaitsetöötaja. Juhime ka tähelepanu, et juhtumikorraldus on termin, mida LasteKS-is kasutatakse üksnes lastekaitsetöötaja tegevuse kirjeldamiseks. Muudel juhtudel ei ole SHS-i ja LasteKS-i mõttes tegemist juhtumikorraldusega.


LasteKS § 29 lg 5 sõnastusest ei selgu, et eeldatakse abivajaduse hindamise eelotsust 10 päeva jooksul. Oluline on tegelikult see, et lapse konkreetse abivajaduse korral tuleks operatiivselt/kiiresti reageerida. Selleks ei pruugi aga lapsega töötaval isikul olla piisavalt teadmisi või kogemusi. Nii pika tähtaja võimaldamisega võib tekkida probleem, et laps(ed) jäävad tegelikult vajaliku abita, kui abiandmist on võimalik nii pikalt edasi lükata.  
Arvestatud.
LasteKS § 28 lg 5 sõnastust ning sellest tulenevalt seletuskirja on muudetud. Juhime samas tähelepanu, et § 28 lg-d 4 ja 5 ei ole omavahel ettepanekus eeldatud viisil seotud. Lõike 5 esemeks olev abivajaduse hindamine viiakse läbi alles siis, kui on toimunud lg-s 4 sätestatud eelhindamine ning selle tulemusena on KOV otsustanud algatada juhtumikorralduse. Abivajaduse hindamise eelotsuse mõistet ei kasutata ei seaduses ega seletuskirjas. Ka selgitame, et nii § 28 lg 4 kui 5 reguleerivad KOV-i, mitte muu lapsega töötava isiku tegevust.


Täpsustada seoses LasteKS § 29 lg-s 2 võrgustikutöö mõiste määratlemisega, kas LasteKS-s on võrgustikutöö vaid juhtumikorralduse instrument või siiski iseseisva tähendusega tööriist.
Võrreldes kehtiva sätte sõnastusega on lisatud eelnõusse võrgustikutöö üldine selgitus. Seadus ei sisusta kuidagi ega seosta selle läbiviimist spetsiifiliste õigustega. SHS-is ei kasutata võrgustikutöö terminit, vaid kirjeldatakse juhtumikorraldust ning sedagi väga minimaalselt (§-d 9 ja 10). Vastavate põhimõtetega (milleks peamiselt ongi juhtumiplaani koostamine) seotakse võrgustikutöö nii siin, kui nt kriminaalhooldusseaduses.  Lg 2 deklareerib võrgustikutööd justkui kohustusliku tegevusena. Järgmised sätted aga käsitlevad juhtumikorralduse algatamise või sellest loobumise võimalusi. 
Selgitame.
Eelnõu lähtub kooskõlas SHS-i ja LasteKS-i viidatud sätetega arusaamast, et juhtumikorraldus eeldab alati võrgustikutööd, ent võrgustikutööd on võimalik teha ka ilma juhtumikorralduseta. Seega on võrgustikutöö iseseisva tähendusega tööriist ja niimoodi on seda sisustatud ka eelnõuga LasteKS-is tehtavates muudatustes. Selgitame ka, et juhtumikorraldus on mõiste, mida LasteKS-i järgi viib läbi vaid KOV, ent võrgustikutööd peavad lapse abistamisel vastavalt LasteKS § 29 lg-tele 2 ja 4 (viimane asendab muudetud sõnastuses eelnõu EIS I versioonis § 29 lg-t 6) rakendama abivajavale lapsele abi osutades ka teised.


Soovitame LasteKS § 29 lg-s 4 kasutada mõiste „abistava asutuse“ asemel mõistet „abistav isik“ või kaaluda mõlema mõiste lisamist teksti, sest nii saaks laiendada abistavate isikute ringi kõigi juriidiliste, kui ka füüsiliste isikutega, s.h ka eraõiguslikud juriidilised isikud (nt MTÜ-dena asutatud tugiteenus), kes osutavad ohvrit abistavat/toetavat teenust. Praeguses sõnastuses oleks see väga kitsas määratlus. 
Lisaks palume täpsustada eelnõu sõnastust selliselt, et oleks aru saada, kui lastekaitse tegeleb lapsega ja SKA ohvriabi tegeleb vanemaga, siis kuidas toimub nendevaheline koostöö.  
Arvestatud osaliselt.
LasteKS § 29 lg-t 4 on täiendatud ning abistava asutuse kõrvale on lisatud viide abistavale organisatsioonile. Viite lisamist isikule pidasime liiga koormavaks, kuna toob kaasa kohustuse teha koostööd iga inimesega, kes enda hinnangul ohvrit abistab, sõltumata osutatava abi pädevusest, vormist ja tulemuslikkusest, ning on sellisena liiga lai. Juhime ka tähelepanu, et kõnealune säte on sellises sõnastuses kehtinud alates ohvriabi seaduse jõustumisest 1.04.2023, st seda ei lisatud LasteKS-isse käesoleva eelnõuga. Koostöö tegemine SKA ja lastekaitse vahel on pigem juhendmaterjalides reguleeritav küsimus (vt nt juhendit lastekaitsele MARAC juhtumites)


LasteKS § 29 lg-s 5 ei ole selgelt arusaadav § 28 lg-s 4 nimetatud eelhindamise faas.
Pöörame tähelepanu sellele, et lisatavate sätete osas tuleks lähtuda sarnasest sõnastusest – kui LasteKS § 18 lg 1 ütleb, et lastekaitsetöötaja on KOV ametnik ja ka lisatavas § 28 lg-s 4 öeldakse selgelt, et see on lastekaitsetöötaja kohustus. Nii võiks selguse huvides kasutada ühesuguseid väljendeid läbivalt kogu seaduses. 
Lisaks palume selgitada, milliste tingimuste korral ja kes on see konkreetne isik või spetsialist ehk pädev lapsega töötav isik, kellele edastatakse kõnealune otsus. See vajab täpsustamist või tuleb teha viide LasteKS mõnele sättele. Seaduses või seletuskirjas tuleb selgitada, kes on need lapsega töötavad isikud või spetsialistid, kes võivad otsustada, kas § 28 ja 29 sätteid järgida. LasteKS § 271 on politseiametnik mainitud abivajaduse tuvastamise korral lapsega töötava isikuna. Sellest tulenevalt, kui on plaanis täpsustada lapsega töötava isiku mõistet, siis tuleb politseiametnik sellest loetelust välja jätta. Kui seda seaduses ei tehta, tuleb see lahti kirjutada seletuskirjas ehk siis välistada politseiametnik, kui lapsega töötav isik, kuna tema töö eripära ei võimalda sellisel kujul selle sätte täitmist. 
Selgitame.
LasteKS § 28 lg 4 sätestab, et eelhindamine viiakse läbi § 29 lg-s 4 sätestatud otsuse langetamiseks ehk selle eeldusena. Seega on sätted seaduses piisavalt seostatud, ent vastavalt on täiendatud seletuskirja.

Lastekaitsetöötaja mõistet kasutatakse LasteKS-is läbivalt ka praegu ja seda olukorras, kus ka kehtiv § 18 lg 1 defineerib lastekaitsetöötaja ametnikuna. Seega on muudatuste sõnastamisel lähtutud ka varem kasutusel olnud sõnastusest.
LasteKS § 29 lg 7 (eelnõu EIS I versioonis lg 5) sõnastuse muudatus on eelnõust välja jäetud ning sätte sõnastus on jäetud võrreldes kehtiva LasteKS § 29 lg-ga 3 samaks (v.a üks keeleline täpsustus).


Täpsustada LasteKS § 29 lg-ga 6 seonduvalt eelnõu seletuskirja järgmiselt:
Eelkõige on lapsega töötaval isikul kohustus § 271 alusel teatada abivajavast lapsest, see jääb seletuskirja kohaselt ka kehtima. Seda LasteKS sätet tuleb täita ka olukorras, kui lapsega töötav isik koordineerib juhtumi lahendamist. Palume seletuskirjas selgelt märkida, et see kohustus jääb ka edaspidi kehtima ehk muutes seadust, ei võta see ära kohustust abivajavast lapsest teavitada. 

Lisaks palume selgitada eelnõu seletuskirjas, milles seisneb lapsega töötava isiku juhtumi koordineerimine (mis tähendab osaliste ja ülesannete juhtimist, mitte läbi viimist). Seletuskirjas vajab selgitamist, kas lapsega töötav isik (nt lasteaiaõpetaja, kooliõpetaja, logopeed või kooli sotsiaalpedagoog jne), sh nendes asutustes, mis ei ole KOV-i allasutused, saab ise võtta selle rolli vanemate nõusolekul, olles § 28 alusel abivajadust hinnanud või tuleb lg-t 5 ja 6 alati koos rakendada ja mõista nii, et KOV edastab (tagastab nt teatajale) juhtumi tegelemiseks kellelegi lapsega töötavale isikule (lg 5 järgi pädevale).

Ühtlasi vajab selgitamist, kas lg 6 mõeldakse KOV-iga seotud lapsega töötavat isikut (mõnd spetsialisti, kes eelnõu eesmärgist lähtuvalt ei pea olema lastekaitsetöötaja) või igasuguseid lapsega töötavaid isikuid, arvestades § 28 lg 1 piiranguid. Näiteks lg 8 on sõnastusest tulenevalt pandud kehtima üksnes KOV-ile, ehkki seletuskirja (lk 15 2. lõik) järgi on see mõeldud teiste sätete tõlgenduse kaudu kohalduma ka teistele lastega töötavatele isikutele. Palume seletuskirja täiendada osaga, mis kirjeldaks, kuidas lahendada olukord nii KOV-i jaoks kui ka lapsega töötava isiku jaoks – kui juhtumit menetleb teine asutus ja KOV-i ei kaasata, siis millisel õiguslikul alusel saab KOV lapsega töötavalt isikult hiljem andmeid ja infot läbiviidud menetluse kohta. Samuti võib tekkida olukord, kus nn lapsega töötav isik vajab lapsega töötamiseks täiendavat infot – tal puudub seaduslik alus seda teavet saada nii teiselt lasteasutustelt või muult lapsega tegelenud asutuselt. Kogudes infot vaid lapse ja temaga seotud isikutelt, võib abivajaduse osutamine takerduda või liikuda vales suunas ning laps ja temaga seotud isikud võivad samuti keelduda koostööst. Soovitame seletuskirjas selgitada (nt joonisega), kuidas pärast koordineerimise mandaadi laienemist sellistel juhtudel juhtumikorraldus (sh infovahetus asutuste ja KOV-i lastekaitsetöötajate vahel) hakkab välja nägema. 
Arvestatud.
LasteKS § 29 lg-t 4 (eelnõu EIS I versioonis lg 6) on oluliselt muudetud, mh on juhtumi koordineerimise asemel räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide ka praegu tehtavale, ning sättest on jäetud välja lapsega töötavale isikule. Lisatud on lg 5, mis toob täpsemalt välja selle, kuidas on omavahel seotud eelnõuga lisatav regulatsioon (LasteKS § 29 lg 4) ja LasteKS § 271. KOV-i õigus küsida lapsega töötavatelt isikutelt andmeid ja infot on reguleeritud LasteKS-i peatükis 81, mis kehtib ka juhul, kui KOV alustab abivajava lapse teate põhjal juhtumikorraldust olukorras, kus varem on lapsele abi osutamist korraldatud LasteKS § 29 lg 4 alusel.



LasteKS § 29 lg 8.
Kuigi põhimõte ei muutu, palume seletuskirjas täpsustada, kuidas peaks lastekaitsetöötaja või lastega töötav isik toimima, kui lapse arvamuse väljaselgitamisel selgub, et laps või lapsevanem ei nõustu määratud abi ja/või selle vajadusega.
Selgitame.
Seletuskirja eesmärk on selgitada eelnõuga tehtavaid muudatusi. Viidatud säte kordab sõna-sõnalt kehtiva § 29 lõiget 5 ja selles pole muudatusi tehtud. Juhised lastekaitsetöö tegemiseks sisalduvad ka seletuskirjas korduvalt viidatud lapse heaolu hindamise käsiraamatus ja muudes asjakohastes juhendmaterjalides.


Täpsustada LasteKS § 29 lg 10 punktiga 1 seonduvalt seletuskirjas, kuidas toimub mõju hindamine (seletuskirjas kasutatud terminit „veendumine“) ning millised on võimalikud edasised tegevused, kui esineb tagasilööke. 
Arvestatud.
Seletuskirja on lisatud täpsustus, mille põhjal lastekaitsetöötaja juhtumikorralduse lõpetamise põhjendatuses veendub. See, millised on tagasilöökide esinemisel võimalikud edasised tegevused on lapsest ja juhtumist tulenevalt individuaalne ning siin seletuskirja tasemel ühtseid juhtnööre anda võimalik pole.


Eelnõu § 1 punkt 17. Seletuskirja leheküljel 7 (ja edaspidi ka mujal) on välja toodud, et eelnõu § 1 punktiga 17 nähakse ette üheaastane üleminekuaeg, et tagada kõigile LasteKS-is sätestatud ülesandeid täitvatele SKA teenistujatele võimalus vajaduse korral omandada nõutav haridus ja kutse. Palume selgitada, miks on ettenähtud üheaastane üleminekuaeg, kui kehtivate kutsestandardite järgi on õppeaeg 2 aastat. Lisaks jääb   esitatud tekstist arusaamatuks, kas hariduse ja kutse nõue hakkab kehtima ka SKA lastemajateenusega seotud inimeste puhul. Palume seda täpsustada nii lk 7 kui ka edaspidises tekstis.  
Selgitame.
Kavandtav üleminekuaeg on kooskõlas eeltingimustega sotsiaaltöötaja kutsete taotlemisel, sotsiaaltöötaja kutsestandard õppeaja kestvust ei reguleeri. Lisaks on üleminekuaeg SKA-ga läbi räägitud ning neil on võimalik hakata selleks valmistuma ka juba enne seaduse jõustumist. Eelnõust tuleneb selgelt, et kutse omamise kohustus hakkab kehtima ka lastemajateenust osutavate SKA teenistujate suhtes (LasteKS § 18 lg 1 p 2 ja § 413).


Sõnastada TMS § 27 lg 1 ringi järgmiselt:  
„(1) Kohtutäitur võib taotleda politseiametniku kaasamist täitetoimingusse, kui: 
1) täitmist takistatakse; 
2) on alust eeldada takistamist; 
3) isiku varasem käitumine annab alust arvata ohtu isiku elule, tervisele või varale või avalikule korrale.“ 
Eelnõu seletuskirja kohaselt on muudatuse eesmärk kõrvaldada senise sõnastuse võimalik eksitav tõlgendus, just kui võiks täitur ise kasutada füüsilist sundi. SiM-i hinnangul ei taga pakutud sõnastus eesmärgi saavutamist ega paranda piisavalt õigusselgust. Pakutud sõnastuse kohaselt võib jätkuvalt jääda ekslik mulje, et täituril on õigus kasutada füüsilist jõudu. SiM-i hinnangul on õigusselguse huvides vajalik loetleda politsei kaasamise eeldused täitetoimingusse. Täitur peab politsei kaasamise vajadust põhjendama ning tuginema selgele õiguslikule alusele. Taotluse pinnalt on PPA-l võimalik hinnata taotluse õiguspärasust ja vajalikkust ning välistada olukorrad, kus PPA kaasatakse põhjendamatult.
Kohtutäitur saab politseiametnikku kaasata täitetoimingu juurde kahel juhul: 1) täitetoimingu planeerimisel ja ettevalmistamisel; 2) täitetoimingu läbiviimisel. Esimesel juhul esitab kohtutäitur eelnevalt kirjaliku põhjendatud taotluse toimingu läbiviimiseks. Politseil on võimalik hinnata kaasumise vajadust ja planeerida kaasumiseks vajalikku ressurssi. Teisel juhul reageeritakse konkreetse väljakutse põhjal. Kaasamine on oma õiguslikult sisult sarnane halduskoostöö seadusest tulenevalt ametiabile ja selline kaasamine peab olema põhjendatud. 
Arvestatud osaliselt.
Esimene lause ei anna kohtutäiturile õigust kasutada füüsilist sundi, vaid reguleerib tema õigust nõuda isiku eemaldamist täitetoimingu juurest. Nõustume, et politsei kaasamise aluseid on võimalik selgemini reguleerida. Regulatsioon selles osas täiendatud.


Sõnastada TMS § 27 lg 2 õigusselguse huvides järgmiselt: 
„(2) Politsei- ja Piirivalveamet võib täitmistoimingut takistava isiku suhtes kohaldada vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras kuni täitetoimingu lõpuleviimiseni või kuni vajaduse äralangemiseni.“ 
TMS § 27 lg 2 on samas sõnastuses kehtinud alates seaduse vastuvõtmisest 2005. aastal. SiM-i hinnangul tähendab „isiku eemaldamine“, et politseiametnik kohaldab vajadusel isiku suhtes korrakaitseseaduse (KorS) tähenduses vahetut sundi. TMS vajab jõu kasutamise regulatsiooni kaasajastamist. KorS jõustus 2014. aastal ning selles on reguleeritud vahetu sunni kohaldamise tingimused. KorS § 74 lg 1 kohaselt on vahetu sund füüsilise isik, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi, relva või lahingumoonaga. Isiku eemaldamine on käsitletav isiku füüsilise mõjutamisena, kuivõrd selle käigus sisuliselt piiratakse inimese liikumisvabadust või kehalist puutumatust. KorS näeb ette, et enne vahetu sunni kohaldamist on politseiametnik kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. Hoiatamisega antakse isikule võimalus korrigeerida enda käitumist ning seeläbi vältida vahetu sunni kohaldamist politseiametniku poolt. Seletuskirjas tuleks avada eemaldamise sisu, sest politseile antud ülesanne peab olema arusaadav ja selge. Eemaldamine ei peaks tähendama isiku toimetamist politseiasutuse ruumidesse, vaid viimist sellisele kaugusele, kus tema negatiivne mõju täitetoimingule on katkestatud. Kui isik rahuneb või kohtutäitur peab vajalikuks,  lubatakse isik tagasi täitetoimingu läbiviimise kohta. Täitur teavitab viivitamatult politseid täitetoimingu lõpetamisest, et politsei saaks õigeaegselt lõpetada oma ülesande. 
Arvestatud.
Regulatsiooni ja seletuskirja on vastavalt täiendatud.


Jätta eelnõust välja TMS § 27 lg 3 või sõnastada see järgmiselt:
„(3) Kui täitedokument näeb ette jõu kasutamise, kaasab kohtutäitur politsei, kes vajaduse korral rakendab vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“.
Lõike 3 kehtestamise mõte on ebaselge ja on tegelikult lahti kirjutatud esimeses ja teises lõikes. SiM-i hinnangul on õigusselguse huvides vajalik kasutada ühtset terminoloogiat ning siduda „jõu kasutamine“ vahetu sunni regulatsiooniga. Jõu kasutamine politsei poolt tähendab vahetu sunni kasutamist KorS-i tähenduses. Läbivalt sama termini kasutamine on põhjendatud ning tagab normi ühtse ja selgema tõlgendamise. Ühtlasi soovime rõhutada, et vahetut sundi kohaldab politsei üksnes vajaduse korral. Asjaolu, et kohus näeb täitedokumendis ette jõu kasutamist, ei tähenda, et seda ilmtingimata tuleb kasutada, vaid vahetu sunni rakendamine peab vastama KorS-is sätestatud eeldustele ja põhimõtetele. 
Arvestatud.
Regulatsiooni on vastavalt täiendatud.


Muuta TMS § 179 lg 1 p 4 sõnastust järgmiselt: 
„4) kaasab politseiametniku täitetoimingusse, kui esineb käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 nimetatud alus.“ 
Arvestades eelnõu § 2 punktis 1 tehtud muudatusettepanekuid TMS § 27 osas, leiame, et õigusselguse ja normide süsteemse kooskõla huvides peavad politsei kaasamise alused olema samad. Seletuskirjast ei selgu, kes on see adressaat, kelle suhtes tuleb sundi rakendada. Nii võib sätet tõlgendada erinevalt. Nendeks võivad olla kolmandad isikud või menetlusosalised või see on mõeldud olukordadele, kus kohus ei ole ette näinud jõu kasutamist menetlusosaliste suhtes. Seletuskirjas tuleb selgitada sekkumise eesmärke: kas kaasamise eesmärgiks on täituri abistamine täitetoimingu läbiviimisel või täitetoimingu läbi viimist vahetu sunni kasutamise abil. Toetame põhimõtet, et politsei saab kaasumisel osutada abi üksnes täitetoimingu takistamisel. 
Arvestatud.
Regulatsiooni on vastavalt täiendatud.



Sõnastada TMS § 179 lg 3 p 2 järgmiselt: 
„2) kasutab kohtulahendiga lubatud juhtudel vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“ 
SiM-i hinnangul ei ole praegu pakutud sätte sõnastus piisavalt õigusselge ning võib jätta eksliku mulje, et juhul, kui kohtulahendiga on lubatud jõu kasutamine, on PPA kohustatud täituri taotlusel jõudu kasutama täitedokumendi täitmiseks. Vahetu sunni kohaldamise õigus ja vastutus on PPA-l. Vahetu sunni kasutamise vajadust, vältimatust ja proportsionaalsust peab politsei igas konkreetses olukorras iseseisvalt hindama KorS-is sätestatud alustel ja korras. Kohtulahendiga antud luba ei tähenda kohustust jõudu kasutada, vaid loob üksnes võimaluse selle rakendamiseks, kui seadusest tulenevad eeldused on täidetud. 
Mitte arvestatud.
Vahetu sunni kasutamise eeldusi ei saa antud juhul siduda üksnes KorS-iga. TMS § 179 regulatsiooni puhul on tegemist kitsemalt lapsega seotud kohtulahendite sundtäitmise eriregulatsiooniga. Selle erinormi rakendamise puhul tuleb jõu (kui vahetu sunni elemendi) kasutamisel lähtuda hoopis TsMS §-st 562¹ regulatsioonis sätestatud eeldustest. Viidatud normi kohaselt on jõu kasutamine lubatud juhul, kui muud vahendid ei ole tulemust andnud või ei ole ilmselgelt tulemuslikud. Seetõttu ei saa väita, et TMS § 179 järgse jõu kasutamise eelduseks on KorS-is sätestatud eelduste täitmine.
4.
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Kooskõlastab eelnõu ettepanekute ja märkustega.
Toetame eelnõu eesmärki parandada lastekaitsetöö kvaliteeti, tugevdada lapse õiguste kaitset ning võimaldada lastekaitsetöötajatel keskenduda kompleksse abivajadusega lastele. Leiame, et eelnõu rakendamine KOV tasandil eeldab mitmete sätete täpsustamist ja korrigeerimist, et vältida ebaproportsionaalset halduskoormuse kasvu, tagada õigusselgus ning toetada ühtset ja praktiliselt toimivat rakenduspraktikat. Samuti peame oluliseks, et eelnõu seletuskirjas oleks selgelt piiritletud juhtumikorralduse koordineerimiseks õigustatud isikute ring ning seatud nõue, et sellist rolli võivad täita üksnes vastava ettevalmistuse ja pädevusega spetsialistid.
Arvestatud.
LasteKS § 29 on muudetud nii, et lastekaitsetöötaja ning konkreetses lapse heaolu valdkonna kohustused oleksid selgemalt piiritletud.


Täpsustada sisuliselt LasteKS § 11 lg 2 sõnastust. Pakutava sõnastusega suurendab muudatus pigem lastekaitse halduskoormust, mis ei ole üheselt seletuskirjas toodud põhjendusena tõlgendatav. Seletuskirjas jääb rõhuasetus pakutavatele meetmele ja võrgustikutöös osalemisele, ilma sisulise vastutuse võtmiseta.
Selgitame.
LasteKS § 29 lg-s 2 sisalduvat võrgustikutöö mõistet on täiendatud võrgustikuliikmete kohustusi puudutava osaga. Lastekaitse halduskoormuse tõusu ohtu eelnõu koostajad ei näe, kuna LasteKS § 11 lg 2 ei pane lastekaitsetöötajatele ega ka võrgustikuliikmetele kohustusi, vaid sätestab praegusest selgemalt lasteasutuste ja lastega töötavate isikute rolli lastekaitsekorralduses.


Täiendada LasteKS § 15 lg-t 6 ja sätestada, et sättes nimetatud SKA teenistujatele kohaldub lisaks lastekaitsetöötaja kvalifikatsiooninõuetele ka LasteKS § 20. Praegu ei vasta § 15 lg 6 sõnastus seletuskirjas öeldule.
Arvestatud.
LasteKS § 15 lg 6 sõnastust on vastavalt muudetud.


Täiendada LasteKS § 18 lg 1 p-i 1 nii, et see hõlmaks ka hädaohus olevaid lapsi.
Kaaluda LasteKS § 18 lg 1 p-i 2 sõnastuse muutmist ja viitamist LasteKS
§ 15 lg 3 p-des 6 ja 6¹ sätestatud ülesannete täitmisele.
Selgitame.
Eelnõuga täpsustatakse LasteKS §-s 30 sisalduvat hädaohus oleva lapse mõistet (eelnõu § 1 p 11) nii, et sellest tuleb selgelt välja, et hädaohus olev laps on ühtlasi abivajav laps. Seega hõlmab LasteKS § 18 lg 1 p 1 ka hädaohus olevaid lapsi.
LasteKS § 18 lg 1 p 2 sõnastuse puhul on lähtutud põhimõttest, et samale sisule viidatakse seaduses läbivalt ühtemoodi ning sellest tulenevalt on kasutatud sama sõnastust nagu § 342 lg-s 8 sõnastusega. Ka on arvestatud, et LasteKS § 15 lg 3 p-s 6 nimetatud lasteabitelefoni pidamine on mõnevõrra laiem ülesanne kui LasteKS §-s 33 sätestatud ülesanded.


Täiendada eelnõud ja LasteKS § 28 lg 3 sõnastust nii, et lapse abivajaduse hindamisse oleks kohustuslik kaasata ka haridusasutus ja lapse tervishoiuvaldkonna esindaja (kooliõde, perearst, raviarst vm).
Selgitame.
LasteKS § 28 lg 3 sätestab isikuteringi, kelle õigusi ja kohustusi abivajaduse hindamise tulemusena tehtavad otsused võivad puudutada, mitte isikuteringi, kellelt abivajaduse hindamiseks infot küsida.


Täiendada LasteKS § 28 lg 5 muudatuse osas seletuskirja ja selgitada seal Euroopa ja maailma praktikatele tuginedes, et teatud meetmete pakkumisega (nt psühholoogiline tugi, esmane nõustamine jne) alustatakse juba hindamise ajal, et laps ja pere ei peaks ootama.
Arvestatud.
LasteKS § 28 lg 5 sõnastust on vastavalt muudetud ning seletuskirja täiendatud.


Täiendada LasteKS § 29 lg-t 2 nii, et lisaks võrgustikutöö mõistele lisada sättesse ka võrgustikuliikmete erialase või rollipõhise pädevuse vastutuse võtmise kohustus. Eesmärk ei ole lihtsalt kaasata võrgustikku, vaid jagada juhtumipõhiselt vastutust asjaosaliste vahel.
Arvestatud.
LasteKS § 29 lg-s 2 sisalduvat mõistet on vastavalt täiendatud.


Muuta LasteKS § 29 lg-te 3-5 järjestust selliselt, et need oleksid tegevuste poolest n-ö kronoloogiliselt järjest. Hetkel on sättes segamini abivajaduse eelhindamine, abivajaduse hindamine ja juhtumikorraldus.
Lisaks palume täpsustada, mida on mõeldud „pädevale lapsega töötavale isikule“ all.
Arvestatud.
LasteKS § 29 lõigete järjestust on muudetud loogilisemaks ning sellekohane selgitus on lisatud ka seletuskirja.
Viide „pädevale lapsega töötavale isikule“ on LasteKS § 29 lg-st 7 (eelnõu EIS I versioonis lg 5) välja jäetud ning sätte sõnastus on jäetud võrreldes kehtiva LasteKS § 29 lg-ga 3 samaks (v.a üks keeleline täpsustus).


Selgitada, miks on TMS § 179 lg-s 3 kasutatud mõistet „Politsei- ja Piirivalveameti ametnik“, kuigi muul juhul kasutatakse seaduses „politsei“ või „politseiametnik“ (vt eelnõuga muudetud TMS § 27).
Arvestatud.
Regulatsiooni on vastavalt muudetud.
5.
Sotsiaalkindlustusamet
LasteKS § 15 lg 6.
SKA nõustub, et kutse omamine võiks olla üks meede, mis aitaks tõsta ametnike üldist pädevust ja me oleme valmis toetama oma teenistujaid kutse taotlemisel. Samas näeme, et pikemas perspektiivis oleks oluline läbi mõelda terviklik süsteem ja seosed ametnike ja töötajate hariduse, kutse, baasõppe, töökoha kogemuste ning koolituste vahel. Seda põhjusel, et meile teadaolevalt on nt tänane lastekaitse suunaline kutsestandard suunatud pigem KOV-ide tegevusele. Seejuures oleks oluline, et terviksüsteemi juures jäetaks ka teatud paindlikus inimeste värbamiseks kriisisituatsioonides, kuivõrd meie kogemuse kohaselt võib pädeva tööjõu leidmine osutuda erinevates kriisides omaette probleemiks. Mis puudutab lastekaitsetöötajatele esitatud nõudeid laiemalt ja selle täitmist, siis meie praktika näitab, et nende nõuete täitmisele pööramine läbi järelevalvemenetluse on paraku samuti probleemne (vt nt TlnRKm haldusasjas nr 3-24- 1811).
Teadmiseks võetud.
Sotsiaaltöötajate kvalifikatsiooni ja kutsesüsteem on ülevaatamisel ning selle raames käsitletakse ka ettepanekus toodud küsimusi. Juhime samas tähelepanu SA Kutsekoda poolt eelnõu kohta esitatud arvamuses öeldule: „Samuti märgime, et kutse taotlemisel ei saa olla piiranguks SKA ja KOV erinevad tööülesanded. Kutsestandard, mis on kutse taotlemise aluseks, kirjeldab miinimumnõudeid vastava kutsealatöötajale, olenemata sellest, kus taotleja antud hetkel töötab või kuhu planeerib tööle asuda. Kutse taotlemisel hinnatakse taotleja vastavust kutsestandardis kirjeldatud oskuste, teadmiste ja hoiakutele ehk kompetentsusnõudeid, mis on olulised antud töö edukaks tegemiseks.“


Vaadata üle LasteKS § 29 koosmõjus §-ga 411. SKA-l on praktikas tekkinud probleeme LasteKS § 29 lg3 (eelnõu järgi § 29 lg 5) tõlgendamisel. Täpsemalt jääb kehtiva LasteKS § 29 lg 3 ja § 411 koosmõjust ebaselgeks, millal tuleb juhtumikorralduse algatamise või selle algatamata jätmise otsus teha (kas 10 või 30 päeva jooksul). Seejuures viitab LasteKS § 411 paragrahvile 271, mis varasemalt reguleeris abivajava lapse väljaselgitamist, kuid mille sõnastust muudeti 2024. aastal.
Selgitame.
LasteKS § 411 on 2023. aasta algusest jõustunud LasteKS-i muudatustega seadusse lisatud §-i 271 (kehtivas regulatsioonis § 272) rakendamist puudutav säte, mis on praeguseks on õigusliku jõu kaotanud. Seetõttu ei ole alust sätet ettepanekus kirjeldatud moel tõlgendada. Praeguseks ei ole see lisaks võimalik ka kommentaaris viidatud muudatuse tõttu (varasem § 271 on nüüd § 272).


LasteKS § 29 lg 9 juures võiks kaaluda, kas viidatud dokumendid on kindlasti vaja kätte toimetada või piisab nende teatavakstegemisest.
Selgitame.
Juhtumiplaani kättetoimetamise nõue jäeti eelnõust välja, kuna selle rakendamine eeldab STAR-i arendust, mis eelnõu jõustumise ajaks siiski ei valmi.


Täiendada LasteKS § 36 lg 1 muudatust puudutavas osas eelnõu seletuskirja ja lisada sinna selgitus, kuidas asutused võiksid LasteKS § 36 lg-te 1 ja 2 kohast teavituskohustust täita. Nt saavad asutused panna sellekohase info teadete tahvlile, selgitada igal õppeaastal, millised on abisaamise võimalused, jne. SKA praktika näitab, et on ka neid lasteasutusi, kes ei ole lasteabi teenustega kursis.
Arvestatud.
Seletuskirja on vastavalt täiendatud.


Täpsustada eelnõu seletuskirja STAR-i arendusi puudutavas osas. Eelnõu seletuskirjas on lause „STAR-is on arendamisel ka juhtumiplaani kättetoimetamist võimaldav funktsionaalsus, asjakohane arendus valmib eelnõu seadusena jõustumise ajaks.“. Peame vajalikuks täpsustada, et viidatud arenduse valmimise aega on täna raske prognoosida, sest see sõltub uuendatud iseteeninduse valmimisest. Iseteeninduse äriliste vajaduste analüüs on SKA-l plaanis 2026. aastal, kuid millal arendustööd algavad ja mis järjekorras neid tehakse hetkel prognoosida pole võimalik.
Arvestatud.
Juhtumiplaani kättetoimetamise nõue jäeti eelnõust välja, kuna selle rakendamine eeldab STAR-i arendust, mis eelnõu jõustumise ajaks siiski ei valmi.
6.
MTÜ Lastekaitse Liit
LKL toetab eelnõu tervikuna ning leiab, et kavandatud muudatused on vajalikud abivajavate laste kiiremaks, tõhusamaks ja kvaliteetsemaks abistamiseks ning aitavad leevendada lastekaitsesüsteemis seni esinenud kitsaskohti.  Tunnustame SoM-i põhjalikku ja süsteemset tööd eelnõu ettevalmistamisel ning sihtrühmade kaasamisel. LKL avaldab heameelt, et eelnõu pakub lahendusi mitmetele praktikas esinevatele kitsaskohtadele, eelkõige seoses lastekaitsetöötajate ülekoormuse vähendamise, võrgustiku koostöö ning juhtumikorralduse kvaliteedi parandamisega. Äärmiselt tervitatav on, et lisaks abivajavast lapsest teatamise kohustusele on lastega töötavatele spetsialistidele selgemalt sätestatud ka vastutus lapse abistamisse panustada. See on kooskõlas eelnõu eesmärgiga suunata lastekaitse ressursid eelkõige keerukamate juhtumite lahendamisse ning võimaldab olukordades, kus lapse abivajadus ilmneb esialgu ühes valdkonnas, pakkuda lapsele ja perele varajast ning asjakohast abi viisil, mis võib perede jaoks olla vähem hirmutav ning toetada koostööd spetsialistidega. Need muudatused on otseselt seotud abivajavate laste kiirema ja tõhusama abistamise ning ennetustöö tugevdamisega. Samas on oluline jätkata paralleelselt seadusemuudatustega valdkondadeülest ja avalikkusele suunatud teavitustööd abivajavast lapsest teatamise kohustuse osas, kuna praktikas esineb endiselt olukordi, kus lastega töötavad spetsialistid ei julge kahtluse korral lapse abivajadusest teavitada ega sekkuda.

Samuti peab LKL positiivseks ettepanekuks SKA teenistujate kvalifikatsiooninõuete kehtestamist, mis on oluline samm lastekaitsesüsteemi kvaliteedi ja usaldusväärsuse parandamiseks.

Lisaks tunnustame TMS-i muudatusi ning eelnõus esile toodud rollijaotuste selgemat määratlemist. Selline rolliselgus aitab ennetada eksiarvamusi lapsevanemate seas, vähendab põhjendamatut vastutuse omistamist lastekaitsetöötajatele ning toetab lastekaitsetöö turvalist ja läbipaistvat praktikat. 
Täname toetuse eest, teadmiseks võetud.



Tunnustame, et eelnõu seletuskirjas on esile toodud mitmed lapse osaluse olulised komponendid, sealhulgas lapse ärakuulamine, tagasiside andmine ning kaebeõigus. Samas juhime tähelepanu, et lastekaitsealase juhtumikorralduse kontekstis kasutatakse eelnõus eeskätt „kaasamise“ mõistet, mis ei pruugi praktikas alati tagada lapse osalust dialoogilises ja sisulises tähenduses. On oluline, et eelnõu rakendamisel ja juhendmaterjalides seotaks need osaluse elemendid selgemalt terviklikuks lapse osaluse käsitluseks, rõhutades vastastikust dialoogi lapse ja spetsialisti vahel.
Teadmiseks võetud.
Ettepanekuga arvestatakse eelnõu rakendamisel ja juhendmaterjalide koostamisel.


Nõustume, et lapse kaebeõiguse selgem esiletõstmine seaduses on oluline samm selle õiguse paremaks rakendamiseks praktikas, kuid leiame, et üksnes kaebeõiguse sätestamine seaduses ei ole piisav laste teadlikkuse tõstmiseks, kui seda ei toeta süsteemne ja lapsesõbralik teavitustöö ning selged juhised praktika tasandil. Seetõttu peab LKL oluliseks, et eelnõu rakendamisega kaasneksid täiendavad juhendmaterjalid, mis selgitavad, millisel viisil, millises vormis ja kellele laps saab tagasisidet ja kaebusi esitada, kuidas neid menetletakse ning kuidas on kogu protsessi vältel tagatud lapse õiguste kaitse. Samuti leiame, et seletuskirjas ei ole piisavalt selgitatud, kuidas on tagasiside andmise ja kaebeõiguse süsteem mõeldud praktiliselt toimima erinevates keskkondades, eelkõige kinnistes lasteasutustes ja asendushooldusteenusel, kus on vaja eraldi läbimõeldud lahendusi, mis tagaksid tagasiside andmise anonüümsuse, turvalisuse ning usaldusväärsuse, et tagasiside esitamine ei too kaasa negatiivseid tagajärgi.
Teadmiseks võetud.
Lapse kaebeõigusesse puutuvat on eelnõus täpsustatud ning lapse kaebeõigus KOV-i, sh KOV-i lastekaitsetöötaja tegevusele on nüüd reguleeritud sarnaselt nagu lasteasutuses, sh haridusasutuses viibiva lapse kaebeõigus LasteKS §-s 36. Lisaks on lapse kohtlemist reguleerivatesse LasteKS-i üldsätetesse lisatud kohustus selgitada lapsele tema õigusi, mis hõlmab ka õigust kaebusi ja arvamusi esitada (LasteKS § 21 lg 2 p 2 muudatus). See, kuidas kaebeõigust realiseerida, sh kellele kaebust esitada, on KOV-iti erinev ning jääb seetõttu KOV-ide endi otsustada; küll saab SKA juhendmaterjalide ja nõustamise läbi KOV-e vajadusel selles osas toetada. Lasteasutuses, sh kinnise lasteasutuse teenusel või asendushooldusel viibiva lapse arvamuse ja kaebuse esitamise õigus on reguleeritud LasteKS §-s 36 juba alates LasteKS-i jõustumisest 2016. aastal. Eelnõuga täpsustatakse küll mõnevõrra sätte sõnastust, ent ei muudeta üldist arvamuse ja kaebuse esitamise süsteemi. Seetõttu ei ole seletuskirjas süsteemi praktilise toimimisega seonduvat ka selgitatud.


LasteKS § 28 lg 5 selgem seostamine §-ga 27¹. Juhime tähelepanu võimalikule tõlgenduslikule ebaselgusele seoses LasteKS § 28 lg-s 5 sätestatud abivajaduse hindamise tähtaja laiendamisega ka teistele lapsega töötavatele isikutele. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et „abivajaduse hindamise tähtaeg on sobivam sätestada LasteKS §-s 28, mis reguleerib abivajaduse hindamise korda tervikuna ja mille kohaldamisala hõlmab lisaks KOV-idele ka teisi lastekaitsetöötajaid ja lapsega töötavaid isikuid“ ning et tähtaeg on „ühtselt kohaldatav igas olukorras“. Selline sõnastus võib praktikas jätta lapsega töötavatele isikutele eksliku mulje, et enne abivajavast lapsest teavitamist tuleb neil esmalt läbi viia oma valdkonnas abivajaduse hindamine ning alles seejärel otsustada teavitamise vajaduse üle. Peame vajalikuks selgemalt rõhutada, et LasteKS § 27¹ kohaselt on lapsega töötaval isikul kohustus abivajavast lapsest viivitamata teavitada ning see kohustus ei sõltu abivajaduse hindamise läbiviimisest ega selle kestusest. Leiame, et eelnõu rakendamisel ja juhendmaterjalides on oluline see normidevaheline loogika selgelt esile tuua, et vältida praktikas olukordi, kus teavitamine lastekaitsetöötajale viibib kuni abivajaduse hindamise kolme kuu pikkuse tähtaja lõpuni ning lapse võimalik mitmevaldkonnaline abivajadus jääb seetõttu varases etapis tuvastamata. 
Eeltooduga seoses vajab eelnõus täiendavat selgitamist ka LasteKS § 28 lg-s 5 sätestatud kuni 3 kuu pikkuse abivajaduse hindamise tähtaja kohaldumine teistele lapsega töötavatele isikutele. Kuivõrd nende isikute poolt läbiviidav hindamine piirdub üldjuhul oma valdkonna vajaduste ja toe hindamisega ega hõlma lapse olukorra terviklikku analüüsi, sh ametlikke infopäringuid, tekib küsimus, millisel eesmärgil on nende puhul vajalik kuni 3 kuu pikkune tähtaeg ja kuidas on selline tähtaeg proportsionaalne ning kooskõlas abivajava lapse varajase märkamise ja kiire reageerimise eesmärgiga? 
Arvestatud.
LasteKS § 29 on täiendatud nii, et seos LasteKS §-ga 271 oleks selgem. Seletuskirja on LasteKS § 17 lg 1 p 3 ja § 28 lg 5 osas muudetud nii, et see oleks kooskõlas LasteKS § 28 lg 5 sõnastusega, mis kehtib üksnes juhtumikorralduse algatamisel ning seega üksnes KOV-i lastekaitsetöötaja kohta.






















LasteKS § 40¹ lg-d 2 ja 3
Tunnustame eelnõu eesmärki anda lapsele võimalus oma arvamust avaldada järelvalve ametnikule ning ametniku õigust ja vajadust saada infot lastelt kui teenuse kasutajatelt. Samas peame oluliseks paremini rõhutada, et lapsega suhtlemine haldusjärelevalve raames on ametniku õigus, mitte kohustus ning selle kasutamine peab olema põhjendatud ja lapse huvidest lähtuv, vältimaks lapse heaolu võimalikku kahjustamist. 
Samuti palume täpsustada, millist väljaõpet § 40¹ lg-s 2 silmas peetakse ning milliseid teadmisi ja oskusi see peaks hõlmama. Arvestades, et haldusjärelevalvet tehakse sageli asendushooldusteenust osutavates asutustes, kinnistes lasteasutustes ning muudes keskkondades, kus viibivad traumakogemusega, erivajadustega või muul viisil haavatavad lapsed, on oluline, et väljaõpe hõlmaks mh lapse intervjueerimise tehnikaid ja traumateadlikku lähenemist. Sealhulgas on määrava tähtsusega lapse varasema tausta, kogemuste ja võimalike tundlike teemade (nn „triggerite“) tundmine. Praktikas on see info üldjuhul KOV lastekaitsetöötajal, kellel on tõenäoliselt ka täiendav teadmine lapse suhetest või konfliktidest mõne töötaja või teise lapsega, mis võib tema ütlusi mõjutada. Sellistel juhtudel tuleks paremini täpsustada lastekaitsetöötaja rolli lapsega suhtlemise ettevalmistamisel või lapse seisukohtade vahendamisel, et tagada lapse huvidest lähtuv ja turvaline lähenemine. Oluline on vältida lapse korduvat küsitlemist ja olukordi, kus lapse ütlusi hinnatakse väljaspool tema elulist konteksti ning tagada, et lapsega suhtlemine haldusjärelevalve raames toimuks vaid juhul, kui see on lapse huvides ja annab järelevalvele sisulist lisateavet. 

Lisaks vajab täpsustamist, kas lapsega suhtlemine on kavandatud individuaalselt või grupis, arvestades laste vastastikust mõjutatavust ja vestluse vormi mõju saadava teabe usaldusväärsusele – eelnõus on välistatud vaid asutuse töötaja osalemine vestlusel.  
Arvestatud.
Seletuskirja on vastavalt ettepanekule täiendatud.
7.
MTÜ Lastekaitsetöötajate Ühing
Palume LasteKS § 29 lg-t 3 muuta nii, et kohtumenetlus ei tähendaks automaatselt vajadust algatada juhtumikorraldust. On kohtumenetlusi, mille raames juhtumikorralduse algatamine on vajalik, aga mitte alati ei ole see meie hinnangul põhjendatud. Antud muudatuse osas jääb arusaamatuks, millist sisulist lisandväärtust antud muudatus annab ning praktikuna ollakse selles osas mures.
Toome näitena, et vanemad esitavad kohtule sageli avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks (osaliselt või täielikult) või ühekordse otsustusõiguse saamiseks. Enamik selliseid menetlusi on rahumeelsed ning mitmel juhul pöördutakse kohtusse teadmatusest, eeldades ekslikult, et vaidlus eeldab automaatselt kohtu sekkumist. Sellises olukorras ei ole põhjendatud seostada kohtu poolt KOV arvamuse küsimist automaatse nõudega algatada juhtumikorraldus.
Kehtivas regulatsioonis on rõhutatud, et juhtumikorraldus tuleb algatada juhul, kui lapse heaolu on mitmes valdkonnas häiritud ning ta vajab toetavaid meetmeid. Ainuüksi ühe vanema kohtusse pöördumine ei viita tavapäraselt lapse heaolu probleemidele, mis nõuaksid juhtumikorralduse rakendamist. Juhtumikorralduse eesmärk on konkreetne ehk lahendada lapse mitut eluvaldkonda puudutavad raskused. Pelgalt kohtu poolt seisukoha küsimine, näiteks otsustusõiguse üleandmise küsimuses, ei täida juhtumikorralduse eesmärki ega loo sisulist alust selle algatamiseks.
Tööpraktika kinnitab, et juhtumikorralduse algatamine on olnud vajalik üksnes üksikutes kohtumenetlustes. Enamikul juhtudel lõpeb lapse heaolu spetsialisti kokkupuude perega pärast kohtuotsuse koostamist ning edasine sekkumine ei ole vajalik. Sellest tulenevalt ei ole arusaadav, miks peaks kõigi selliste menetluste puhul olema kohustuslik juhtumikorralduse algatamine ning millist sisulist lisaväärtust see looks.
Näited praktikas ilmnenud olukordadest:
• Näide 1:
Vanem pöördub EÕK raames kohtusse ühekordse nõusoleku saamiseks lapse elukohaandmete muutmiseks. Perelepitusse suunamist ei toimu. Kohus kaasab KOV-i arvamuse andmiseks. Lapse heaolu spetsialist peab kehtiva ettepaneku kohaselt algatama juhtumikorralduse. Menetluses selgub, et lapse isa on nõus elukohaandmete muutmisega ning menetlus lõpetatakse kiiresti. Kohtumenetlus lõpeb, kuid KOV-il on samal ajal algatatud juhtumikorraldus, kuigi lapse heaolu valdkonnad ei vaja täiendavat sekkumist. Küsimus tekib: millisel eesmärgil oli juhtumikorralduse algatamine vajalik?
• Näide 2:
Isa pöördub kohtusse lapse suhtluskorra muutmiseks. Laps on isa juures käinud üle kolme aasta üle nädala nädalavahetustel ning isa soovib suhtluskorda muuta süsteemile „nädal ja nädal“. Perelepituses olukord lahendust ei saanud, isa jäi enda soovi juurde muuta suhtluskorda. Kohus kaasab arvamuse andmiseks mõlema vanema elukohajärgsed KOV-id. Ettepaneku kohaselt peaks lapse elukohajärgne KOV algatama juhtumikorralduse. Lapse heaolu spetsialist viib läbi hindamise, vestleb lapsega ja selgitab välja tema arvamuse. Laps, kes on piisava arusaamisvõimega, leiab, et senine suhtluskord sobib talle ning ei ole koormav. Ka lapse esindaja ning mõlemad KOV-id leiavad, et isa taotlus ei ole põhjendatud ega vasta
lapse huvidele. Kohus jätab avalduse rahuldamata ja varasem suhtluskord jääb kehtima. Menetlus lõpeb ning isa ei kaeba otsust edasi. Sellises olukorras jääb õhku küsimus: mida peaks juhtumikorraldus edaspidi lahendama ja milliseid lapse heaolu valdkondi see aitaks parandada, kui tegelikku abivajadust ei ole?
• Näide 3:
Vanem pöördub kohtusse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Teine vanem ei ole lapse sünnist alates tema kasvatamises osalenud ega soovi seda teha ka edaspidi; temaga ei ole õnnestunud kontakti saada. Perelepitusse suunamine ebaõnnestub. Laste kasvatamise eest vastutav vanem on toimetulev ning lapse heaolu on igati tagatud. Lapse igapäevaelus mängib olulist rolli kasuvanem, kes on lapse elus osalenud tema sünnist saadik. Kohus kaasab KOVi arvamuse andmiseks. Ettepaneku kohaselt peab KOV algatama juhtumikorralduse. Menetluse käigus selgub, et lahus elav bioloogiline vanem ei osale lapse elus, temaga ei ole võimalik ühendust saada, kohtukutsetele ei reageeri. Menetlusosalised esitavad kohtu jaoks vajaliku seisukoha ning toetavad avaldust. Kohus rahuldab taotluse ning lõpetab ühise hooldusõiguse. Arvestades, et lapse heaolu on tagatud, lapse tegelik hooldaja on stabiilne ja toimetulev, lapsel ei ole soovi bioloogilise vanemaga suhte loomist ning ta on tugevas ja turvalises emotsionaalses seoses kasuvanemaga, tekib küsimus: milleks on sellises olukorras vajalik juhtumikorralduse algatamine ning kuidas on see pere suhtes õiglane, kui just nemad on pidanud lapse õiguste tagamiseks ise kohtusse pöörduma?

Lisaks jääb ebaselgeks, milliseid tegevusi peaks juhtumikorralduse tegevuskava sellises olukorras sisaldama. Mis oleks sisuline eesmärk, mida lapse ja pere toetamiseks täita, kui lapse areng, turvalisus ja heaolu ei ole ohus ning täiendavat sekkumist ei ole vaja? Sellises olukorras ei ole toetavate meetmete rakendamine põhjendatud ning juhtumikorralduse algatamine ei loo pere jaoks lisandväärtust.

Juhtumikorralduse algatamine ei saa olla formaalne tegevus „iseenda pärast“, ilma et oleks olemas sisuline eesmärk või lapse heaoluga seotud probleemid, mis nõuaksid toetavate meetmete rakendamist ning tegevuskava koostamist. Selline nõue oleks põhjendamatu, tekitaks lapse heaolu spetsialistidele ebamõistlikku lisakoormust ning
looks perede jaoks tarbetut segadust
Selgitame.
LasteKS § 29 lg-s 3 (eelnõu EIS II versioonis lg 4) vastavat nõuet sätestatud ei ole. Seletuskirja on vastavas osas mõnevõrra täpsustatud. Rõhutame siiski, et hooldus- või suhtlusõigusvaidluses kohtule lapse kohta hinnangu andmine eeldab lapse abivajaduse hindamist, lapse arvamuse väljaselgitamist ja lapse huvide kogumis hindamist, mida tehakse juhtumikorralduse raames.
8.
Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon
Peame eelnõu üldist suunda vajalikuks ning toetame muudatusi, mille eesmärk on parandada abivajavate laste ja perede toetamise kiirust, selgust ja koostööpõhisust. Toetame eelnõu eesmärki suurendada süsteemi selgust ja koostööpõhisust, kuid peame oluliseks, et muudatused tugevdaksid eeskätt lapse heaolu keskset lähenemist, lapse osalust ning praktiliselt toimivat koostööd erinevate spetsialistide vahel. 
Täname toetuse eest, teadmiseks võetud.








Kaaluda LasteKSi ümbernimetamist lapse heaolu seaduseks, et rõhutada ennetavat ja toetavat lähenemist. Kõik eelnõu muudatused peavad toetama lapse heaolu kui otsuste ja tegevuste esmast kriteeriumi, sh ennetust ja varajast abi. Tasub rõhutada väärtusraami, kus õigusruum liigub selgemalt lapse heaolu keskseks (sh arutelu, kas senine rõhuasetus „lastekaitsele“ tekitab rikkumise ja karistuse fooni ning võib kujundada või pärssida varajast abi).
Teadmiseks võetud.
Oleme kaalunud LasteKS-i ümbernimetamist lapse heaolu seaduseks, ent leiame, et selline muudatus vajaks kehtiva regulatsiooni tervikuna ülevaatamist. Seda käesoleva eelnõu ja ka üldisemalt 2023. aastal koostatud VTK ellurakendamiseks ei plaanita, ent kaalume võimalust vaadata edaspidi seadus tervikuna üle ja vajadusel seaduse nime muuta.


Juhtumikorralduse paindlikkus ei tohi vähendada lapse ja pere jaoks selgust vastutuse ja abi korralduse osas. Lapsel ja perel peab igal ajal olema selge arusaam, kes on vastutav spetsialist ja kelle poole pöörduda. Tuleb vältida vastutuse hajumist ja olukordi, kus laps peab korduvalt kohanema uute spetsialistidega ilma piisava selgituseta.
Arvestatud.
Abivajavale lapsele abi osutamist reguleerivat LasteKS § 29 on täpsustatud.


Võrgustikutöö peab olema sisuline koostöö, mitte formaalne nõue. Lasteasutustele ja spetsialistidele seatud ootused peavad olema realistlikud ning arvestama tegelikku töökoormust ja ressursse. Võrgustikutöö eesmärk peab olema lapse ja pere parem toetamine, mitte administratiivse koormuse suurenemine. 
Arvestatud.
LasteKS §-s 29 sätestatud võrgustikutöö mõistet ning abivajavale lapsele abi osutamise korda on täpsustatud.


TMS-i muudatused on tervitatavad, kuna need loovad selgema rollijaotuse kohtutäituri, KOV-i esindaja ja politsei vahel. See annab peredele parema arusaama menetluse kulgemisest ja vastutusest ning aitab muuta menetluse prognoositavamaks, rahulikumaks ja lapse heaolu arvestavamaks, vähendades lapse võimalikku täiendavat kahjustamist pingelistes olukordades.
Täname toetuse eest, teadmiseks võetud.


Lapse heaolu ohud on ajas muutunud ning vajavad ajakohast kajastamist seaduses.  Väärkohtlemise loetellu tuleks lisada ülehooldamine kui lapse autonoomiat ja arengut kahjustav käitumisviis. Tuleb käsitleda küberturvalisusega seotud ohte, sh kübervägivalda, digikeskkonna riske ja lapse digiturvalisuse süstemaatilist hooletusse jätmist. 
Teadmiseks võetud.
Käesolev eelnõu lähtub 2023. aastal koostatud VTK-st, mis ettepanekus nimetatud teemasid ei käsitlenud. Nõustume samas sellega, et ohud lapse heaolule on pidevas muutumises ning sellest tulenevalt võib edaspidi olla vajalik kaaluda LasteKS-i või muude asjakohaste õigusaktide täiendamist.
9.
SA Kutsekoda
Palume seletuskirjas rääkida lastekaitsetöötaja kutse (seda ei eksisteeri) asemel sotsiaaltöötaja kutsest spetsialiseerumisega lastekaitsele. Ka palume seletuskirjas täpsustada, et Kutsekojast ei saa kutset taotleda. Sotsiaaltöötja kutset annab ESTA.
Arvestatud.
Seletuskirja sõnastust on vastavalt muudetud.



Samuti märgime, et kutse taotlemisel ei saa olla piiranguks SKA ja KOV erinevad tööülesanded. Kutsestandard, mis on kutse taotlemise aluseks, kirjeldab miinimumnõudeid vastava kutsealatöötajale, olenemata sellest, kus taotleja antud hetkel töötab või kuhu planeerib tööle asuda. Kutse taotlemisel hinnatakse taotleja vastavust kutsestandardis kirjeldatud oskuste, teadmiste ja hoiakutele ehk kompetentsusnõudeid, mis on olulised antud töö edukaks tegemiseks.
Teadmiseks võetud.
10.
Eesti Puuetega Inimeste Koda
Mõistame ja toetame eelnõu üldist eesmärki tagada põhjalikum ja kvaliteetsem hindamisprotsess abivajavate laste jaoks.
Täname toetuse eest.



Muuta LasteKS § 28 lg-t 5 ja lühendada abivajaduse hindamise lõpptähtaega 1-2 kuule ning käsitleda seda ülemise piiri, mitte normina. Tuua eelnõu seletuskirjas välja, et hindamise läbiviimine ning lõpliku hinnangu (otsuse) andmine peab toimuma esimesel võimalusel, soovitatavalt 1 kuu jooksul alates juhtumikorralduse algatamisest. Samuti tuua see välja Lapse heaolu hindamise käsiraamatus ning muudes asjakohastes materjalides, mida laste heaolu spetsialistid töös kasutavad. Ametlik tähtaeg või konkreetne soovituslik tähtaeg (nt 1 kuu) rõhutab reageerimise kiiruse olulisust ning peab motiveerima KOV-e menetlust kiirendama kõikjal, kus see on võimalik. Lisaks eelnevale sõnastada eelnõus selgemalt, et ka 1-2-kuulist tähtaega tuleb käsitleda erandliku lõpptähtajana, vaid kõige keerukamate juhtumite puhul, näiteks olukorras, kus abi pakkumine nõuab mahukat võrgustikutööd mitmete osapoolte vahel. Igal võimalusel tuleb hindamine ja esmase abi planeerimine teostada oluliselt kiiremini. Selline rõhuasetus aitaks vältida olukorda, kus 1-2 kuud võetakse omavalitsustes automaatselt standardse ooteajana.

Kavandatud 3-kuulise abivajaduse hindamise tähtaja rakendamisel võivad juhtumimenetluses tekkida praktilised riskid. Mõistame, et kuni 3-kuulise tähtaja eesmärk on anda piisavalt aega põhjaliku ja kvaliteetse hindamise läbiviimiseks, näeme siin ohtu, et seda tähtaega võidakse käsitleda vaikimisi lubatud ooteajana. Kuigi eelnõu seletuskirjast nähtub selgelt, et kuni kolmekuuline tähtaeg on mõeldud põhjaliku hindamise ja juhtumiplaani koostamise lõpptähtajana, mitte ajana, mille jooksul laps võib jääda ilma tegelikust abist, on praktikas siiski reaalne oht – eriti laste heaolu spetsialistide piiratud tööjõuressurssi arvestades –, et kui seaduse tekstist kaob nõue tegutseda „viivitamata“ ning asemele tuleb „esimesel võimalusel“ koos kolme kuu lõpptähtajaga, hakkavad omavalitsused käsitlema seda perioodi vaikimisi lubatud ooteajana. On ülioluline, et 3 kuud käsitletaks vaid kui maksimaalset aega erandlikel juhtudel, mitte kui tavapärast ooteperioodi iga juhtumi lahendamisel. Praktikas sõltub hindamisprotsessi kiirus ja tulemuslikkus suuresti KOV lastekaitsetöötajate pädevusest ja ajalisest ressursist. Kui KOV-il napib teadlikkust, kvalifitseeritud töötajaid või piisavaid ressursse, võib lapse abivajaduse hindamine venida ning seeläbi viibida ka lapsele vajaliku abi planeerimine ja osutamine. Nende tegurite tõttu on oht, et pikem lubatud tähtaeg muudab praktikas abi viibimist justkui normiks, kuigi paljudel juhtudel võiks hindamise läbi viia oluliselt kiiremini.

Puudega lapse puhul võib viivitus tähendada, et laps jääb mitmeks kuuks ilma talle vajalikust toetusest ja teenustest, kuigi tema abivajadus on sageli tuvastatav juba esmasel hindamisel. See võib põhjustada kahju lapsele ja perele tervikuna ning suurendada pikas perspektiivis nii lapse, tema pere kui ka avaliku sektori kulusid abi pakkumisel. Kahjuks on EPIKuni jõudnud nii 2025. aastal ja juba ka 2026. aastal erinevate Eesti omavalitsuste piirkondadest teateid ja juhtumeid, mil ametnikud ei ole ka juba neile teadaolevate suure abi- ja toetusvajadusega laste ja nende perede vajadustele mitmete kuude jooksul reageerinud, rääkimata proaktiivsest lähenemisest. Seetõttu peame vältimatuks, et seaduse rakendamisel ja juhendmaterjalides oleks selgesõnaliselt rõhutatud: vajalikud tugimeetmed ja teenused tuleb erivajadusega ja puudega lapsele ning tema perele määrata ja rakendada kohe, kui abivajadus on ilmnenud, sõltumata sellest, kas põhjalik hindamine on lõplikult lõpetatud või mitte. Põhjalik hindamine peab täpsustama ja kohandama abi, mitte lükkama selle alustamist edasi.
Arvestatud.
LasteKS § 28 lg 5 sõnastust ning sellest tulenevalt seletuskirja on ettepanekule vastavalt muudetud.


Täiendada LasteKS § 29 lg-t 10. Kuigi seletuskiri rõhutab, et juhtumikorraldust ei tohi lõpetada enne, kui uus KOV on asunud lapse abivajadusega tegelema, on see kohustus sõnastatud ebapiisavalt. Praegune regulatsioon põhineb suurel määral KOV-ide koostöövalmidusel, kuid ei taga õiguslikult lapse teenuste järjepidevust. Eriti suure abi- ja toetusvajadusega laste puhul on see äärmiselt riskantne, sest elukoha vahetus (nt kolimine, pere lagunemine, kriis vm põhjus) võib tähendada teenuste katkemist, lapse ja pere „kadumist“ kahe omavalitsuse vahele ning lapse ja pere jäämist ilma toeta. Seaduses tuleb sätestada selge ja siduv kohustus juhtumi üleandmiseks KOV-ide vahel ning nõue, et seni juhtumit korraldanud KOV võib juhtumikorralduse lõpetada üksnes pärast seda, kui lapse uue elukoha järgne KOV on kirjalikult kinnitanud juhtumi ülevõtmise. Seadus peab tagama, et lapsele osutatav abi ja teenused ei katke elukoha muutuse tõttu ning vastutus lapse abivajadusega tegelemise eest ei tohi ühelgi hetkel „kaduda“ kahe omavalitsuse vahele. Lapse elukoha muutus ei tohi olla õiguslik alus abi katkemiseks.
Arvestatud.
Eelnõu on vastavalt muudetud: § 29 lg-st 10 (eelnõu EIS II versioonis § 29 lg 11) on p 2 välja jäetud ning selle asemel on sõnastatud juhtumikorralduse ühelt KOV-ilt teisele üleandmist reguleeriv § 29 lg 12, mis arvestab esitatud ettepanekuga.



Täiendada LasteKS § 29 lg-t 10. Lisaks kui juhtumikorraldus lõpetatakse ilma kohustuseta tagada juhtumi sujuv üleminek täiskasvanute teenuste süsteemi, tekib reaalne oht, et noor ja tema pere jäävad pikaks ajaks ilma igasuguse koordineeritud toeta. Sageli ei kao abi- ja toetusvajadus täisealiseks saamisel, vaid hoopis suureneb haridussüsteemist väljumisel ja täiskasvanute teenuste järjekordade tõttu, näiteks erihoolekandeteenuste kohtade puuduse tõttu. Seaduses tuleb sätestada kohustus jätkata juhtumikorraldust või tagada selle sujuv üleandmine täiskasvanute teenuste korraldamise süsteemi juhul, kui noorel on jätkuv abi- või toetusvajadus. Täisealiseks saamine ei tohi olla iseenesest aluseks abi ja vastutuse katkemisele. See annab KOV-ile ja riigile suurema vastutuse tagada terviklik abi elukaareüleselt. Seaduse täiendamine vastava kohustusega aitab tagada KOV-i ja riigi suurema vastutuse tajumist tervikliku ja katkematu abi korraldamisel kogu inimese elukaare jooksul.
Selgitame.
Nõustume, et juhtumi üleandmine, kui lapsest saab täiskasvanu, vajab täpsemat reguleerimist ning eelkõige SHS-i vastavasisulist täiendamist. Praeguse eelnõu raamidest jääb see küsimus välja, ent SoM tegeleb sellega edaspidi.

11.
Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendus
Peame oluliseks, et LasteKS § 29 lg 5 puhul oleks seaduses või seletuskirjas oleks välja toodud, milline on protseduur juhtumi edastamiseks pädevale lapsega töötavale isikule. Kui kõnealune isik ei ole KOV-i töötaja, peab nõusoleku küsima ka lapsega töötavalt isikult, kellele juhtum soovitakse edastada. Nii on võimalik vältida ka teiste asutuste töötajate läbipõlemist ning tagada kvaliteetne teenus.
Kuidas saab lihtmenetluse koordineerija haridusasutuses infot, et tegelikult ilmneb lapse abivajadus mitmes valdkonnas ning tuleb menetlus üle anda lastekaitsetöötajale?
Lihtmenetlusena haridusasutuses algatatud juhtumi üleandmisel lastekaitsespetsialistile - kuidas toimub juhtumijuhi muutus ja muutusest vanemale teavitamine olukorras, kus haridusasutuses läbiviidava lihtmenetluse puhul tuleb eelnevalt seletuskirja kohaselt küsida lapsevanema nõusolekut juhtumi korraldamiseks haridusasutuses.
Arvestatud.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on välja jäetud lapse seadusliku esindaja nõusolekuga seonduv ning juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale.


Täiendada eelnõud järgmiselt: „Haridusasutuse esindaja teavitab haridusvaldkonnas abi vajavast lapsest kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsespetsialisti juhul, kui haridusasutuse sisene abivajava lapse toetamine ei ole andnud tulemust.“
Kehtiva seaduse (PGS, PRÕK, LKS) järgi on haridusasutustes juba moodustatud tugimeeskonnad, mille kaudu toimub haridusvaldkonnas abivajava lapse juhtumi koordineerimine. Siiski, et vältida lastekaitsetöötajate ülekoormust, peaks seadusemuudatustes olema täiendatud paragrahv, kus täpsustatakse, et haridusvaldkonnas abivajavast lapsest teavitatakse KOV-i lastekaitsespetsialisti juhul, kui haridusasutuse sisene abivajava lapse toetamine ei ole andnud tulemust. Pakutav muudatus aitab vältida olukorda, kus lastekaitsetöötajatele edastatakse juhtumid, mille puhul annab tulemust ka haridusasutuse sisene tugispetsialistide poolt toetamine. Selline muudatus ei takista lastekaitsespetsialistil ülevaate saamist lapse abivajadusest. Kui abivajadus ilmneb mõnes muus valdkonnas ja juhtum on jõudnud lastekaitsetöötajani (Lasteabi, Politsei, tervishoiu vm valdkonna kaudu), tuleb lastekaitsetöötajal teha eelhindamine ning järelikult võtta ühendust ka haridusasutusega. Nii saab lastekaitsespetsialistile teatavaks ka komplekssem abivajadus.
Seletuskirjas on kirjas: “Hariduses/tervishoius ja teistes sarnastes valdkondades olevate spetsialistide töökoormus on samuti suur, /…/” ning 06.01.2026 toimunud haridusasutuste ühendustega toimunud kohtumisel jäi kõlama, et seadusemuudatustega ei kaasne haridusasutustes töökoormuse suurenemist. Kuidas on eelnõu väljatöötaja jõudnud järelduseni, et eelnõu ei mõjuta haridusasutuste tugimeeskonna töökoormust, kui ei ole läbi viidud asjakohast mõjuuuringut?
Arvestatud.
LasteKS § 29 sõnastust on muudetud nii, et seos LasteKS §-ga 271 oleks lapsega töötavate spetsialistide jaoks sõltumata tegutsemisvaldkonnast selgem. Eelnõuga tehtavate seadusemuudatuste mõju on vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale hinnatud eelnõu seletuskirjas.


Selgitada LasteKS § 29 lg 5 osas seletuskirjas, kuidas hinnatakse isiku pädevust, vältimaks olukorda, kus lastekaitse ülesanded kanduvad isikutele või haridusasutustele, kellel puuduvad selleks vajalikud oskused ja ressursid. Eelnõuga kaasnevateks kuludeks on vajalik märkida ka koolituste ja täiendkoolituste kulu, et oleks tagatud asjakohane ning ootustele vastav juhtumi koordineerimine.
Selgitame.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Kuna eelnõuga ei panda haridusvaldkonna tugispetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist, ei kaasne eelnõu rakendamisega selle koostaja hinnangul haridusvaldkonna (tugi)spetsialistide täiendava koolitamise vajadust.


Täpsustada LasteKS § 29 lg-s 6 seadusliku esindaja nõusolekuga seonduvat.
Seletuskirjas lk 13 on selgitatud, et selle, mida seadusliku esindaja nõusolek peab juhtumi efektiivseks koordineerimiseks hõlmama ning kuidas nõusolek vormistatakse, peab läbi mõtlema vastavas valdkonnas tegutsev asutus või spetsialist. Oluline on arvestada, et lapse seadusliku esindaja nõusolek peab hõlmama ka nõusolekut töödelda võrgustikutöö jaoks vajalikke isikuandmeid. Nõusoleku sisu ja vormi peab läbi mõtlema seadusandja, et üle-Eesti oleks nõusoleku sisu ühtlane, ei oleks seaduse erinevalt tõlgendamise võimalust ning ei kaasneks asutustele suuremat töökoormust. Haridusasutuse peamiseks ülesandeks on hariduse pakkumine, juriidiliste dokumentide ning erinevatele õigusaktidele ja direktiividele ning määrustele vastavate alusdokumentide välja töötamine ei saa olla haridustöötaja ülesanne ega vastutus.
Arvestatud.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on välja jäetud lapse seadusliku esindaja nõusolekuga seonduv ning juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Oma valdkonnas abivajavale lapsele abi osutamist ja selle korraldamist reguleerivad vastavat valdkonda reguleerivad õigusaktid, mis sätestavad ka tegutsemise ning andmevahetuse õiguslikud alused. LasteKS abivajavale lapsele abi osutamist reguleeriva üldseadusena vastavaid valdkonnaspetsiifilisi juhtnööre ei anna.


Selgitada, kas juhtumikorralduse põhimõttel lihtmenetluse koordineerimisel eeldab seadusandja senise praktika muutust ja/või täiendust haridusasutuses läbiviidava abivajava lapse toetamisel nt lihtmenetluse algatamise vormistamisel, - läbiviimisel, dokumentide säilitamisel jmt.
Selgitame.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Oma valdkonnas abivajavale lapsele abi osutamist ja selle korraldamist reguleerivad vastavat valdkonda reguleerivad õigusaktid, mis sätestavad ka tegutsemise ning andmevahetuse õiguslikud alused. LasteKS abivajavale lapsele abi osutamist reguleeriva üldseadusena vastavaid valdkonnaspetsiifilisi juhtnööre ei anna.


Oleme seisukohal, et käesoleva seadusemuudatusega kaasnev lastekaitsetöötajate koormuse vähenemine on marginaalne. Koormust võiks aidata vähendada ennekõike laste ja lastekaitsetöötajate mõistlik suhtarv, lastekaitsetöötajate tööülesannete ülevaatamine KOV-is, mõjutusmeetmete täiendamine, tõhusate teenuste kättesaadavus. Läbipõlemist ei põhjusta lihtmenetlused, vaid keerulised pikaaegsed juhtumid, mille puhul senised võimalused ei ole tulemust andnud. Lastekaitsetöötajal peaks olema võimalus juhtum pika seisaku puhul kolleegile edasi anda, et pikaaegne keeruline pikemalt seisakus olnud juhtum ei kurnaks lastekaitsetöötajat. Vajalik on toetada lastekaitsetöötajaid viisil, mis tõhustab nende tööd, et oleks võimalik juhtumeid lõpetada, saada nii eduelamust ning tekiks ruumi uute juhtumite jaoks. Kas on tehtud mõju uuring - kui jah, siis kuidas ja milliste tulemustega, selle kohta, et kui palju väheneks eelnõus toodud juhtumite puhul ülesannete delegeerimisel lastekaitse juhtumite arv?

Selgitamist vajab, kui palju on lastekaitsetöötajate laual juhtumeid, mida saaks või peaks lahendama haridusasutuses, kuid mingil põhjusel on haridusasutuse tugimeeskond suunanud need lahendamiseks KOV lastekaitse töötajale. Sotsiaalpedagoogide ühendusel on keeruline nõustuda seletuskirjas tooduga, mille järgi haridusasutus suunaks KOV lastekaitsele juhtumeid, mida saab ja tuleb lahendada haridusasutuses – nt seletuskirjas viidatud kiusamisjuhtumid ja konfliktolukorrad kaaslastega või õpetajatega.

Kas ja kuidas on eelnõu koostajad hinnanud eelnõu mõju haridusasutuste tugiteenuste osutajate koormusele. Kordame siinkohal eelnevalt p 3.3 tõstatatud küsimust: kui eelnõu koostaja ei näe muutust ega koormuse muudatust haridusasutuses, siis ei ole tõene ka seletuskirja preambulas toodud eesmärk, et eelnõu eesmärgiks on lastekaitsetöötajate töökoormuse vähendamine ja läbipõlemise ennetamine.

Millised on haridusasutuse vastaval töötaja (nt sotsiaalpedagoogi) võimalused juhul, kui lihtmenetluses ei näita lastekaitsetöötaja üles valmisolekut koostööd teha või võrgustikutöös osaleda?

Eelnõus märgitakse ebasobivate mõjude riskina nt hariduses/tervishoius ja teistes sarnastes valdkondades olevate spetsialistide töökoormus on samuti suur, mistõttu ei pruugi nende panustamine juhtumikorraldusse või võrgustikutöösse vaatamata eelnõukohastele muudatustele suureneda. Isegi kui juhtumi peamised probleemid tulenevad valdkonnast, mille kohta on lapsega töötaval spetsialistil head teadmised, võivad spetsialistid ikkagi vajada lisateadmisi/-oskusi lastekaitsevaldkonnas (nt kuidas luua lapsega kontakti ja usaldust), ning kõigi sihtrühmade puhul ei pruugi olla üheselt selge, kes ja kuidas peaks selliseid teadmisi teiste valdkondade spetsialistidele jagama. Kas hariduses/tervishoius töötav spetsialist saab keelduda lihtmenetluse juhtumikorraldusest lihtmenetluses põhjusel, et tema töökoormus seda ei võimalda?
Selgitame.
Eelnõuga tehtavaid valikuid ning sellega kaasnevaid eeldatavaid mõjusid on vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale selgitatud seletuskirjas. Eelnõuga tehtavad muudatused vähendavad lastekaitsetöötajate töökoormust läbi vastutuse selgema jaotuse ja juhtumikorralduse algatamise aluste muutmise. Kehtiva õiguse kohaselt peab KOV-i lastekaitsetöötaja abivajavale lapsele abi osutamiseks algatama juhtumikorralduse, erandiks on juhtumid, mil abivajadus on rahuldatav ühekordse meetmega. Juhtumikorraldus on ajamahukas protsess ning see, et eelnõu seob selle algatamise alused selgelt lapse abivajaduse laadi ja ulatusega, aitab vähendada KOV-i lastekaitsetöötajate töökoormust.
Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna tugispetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega haridusvaldkonna (tugi)spetsialistide täiendavaid kohustusi, mille puhul võiks tekkida küsimus nende täitmisest keeldumises.
12.
Eesti Haridustöötajate Liit
Eelnõu eesmärk on väga hea. 

LasteKS § 11 lg 2 ja § 361 rakendamisel on prognoositav, et õpetajatele tuleb töökoormust juurde. Nt on eelnõus sõnaselgelt sätestatud õpetajate kohustus osaleda vastava võrgustikutöös, osaleda lapse abivajaduse hindamisel ning osaleda laste võimetekohasel viisil esitatud arvamuste menetlemisel, sh tagasiside andmisel. Kui õpilane esitab oma arvamuse või on vaja õppeasutuse seisukohta mingi õpilase osas või õpetaja peab osalema vastava võrgustiku koosolekutel, dokumentidega töötamisel jne – siis õpetaja peab oma ressurssi panustama, et konkreetsete õpilaste kaasusega sisuliselt tegeleda, toimunud asjaolusid kirjeldada, oma põhistatud ja kaalutletud seisukohti esitada jne. Nimetatud ülesannete täitmiseks tuleb määrata õpetajatele lisatasu, kuivõrd õpetajate tööaeg on juba niigi väga tihe ja õpetajad on üle koormatud. Lisanduvate tööülesannete täitmise panemine õpetajatele ilma lisatasu maksmata on lubamatu. 


Selgitame.
Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele, sh õpetajatele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega õpetajatele lisakoormust.


LasteKS § 29 lg 6 rakendamisel võib mõnel juhul klassijuhataja või muu õpetaja saada juhtumit koordineerivaks isikuks. Kui õpetaja selle rolli võtab, siis tuleb kindlasti talle tööd juurde (kokkulepete koondamine, suhtlus, koosolekud) ja oluline on, et koolipidaja ja direktor arvestaks seda vastava õpetaja töökorralduses ning tasustamises.
Selgitame.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele, sh õpetajatele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega õpetajatele lisakoormust.
13.
Eesti Eripedagoogide Liit
Peame oluliseks, et eelnõu muudatused peaksid aitama paremini kaitsta abivajava lapse õigusi, sealhulgas last puudutavate kohtulahendite täitmisel nii tõhusama toe pakkumiseks võimaluste loomise ja abi osutajate ülesannete selgema piiritlemise kui ka lapse kaasatust ja arvamuse avaldamist puudutavate muudatuste kaudu. Oluline on vaadata üle eri valdkondade spetsialistide rollid ning tõhustada meeskonnatööd. Hetkel on kindlasti palju kattuvusi erinevate spetsialistide rollides ja sageli ei tee kõrgelt kvalifitseeritud (tugi)spetsialist enda tööd, vaid tegeleb nt administratiivsete küsimustega.
Teadmiseks võetud.











Mõnede sätete sõnastus tuleks üle vaadata, et see oleks kõigi jaoks üheselt mõistetav (nt juhtumikorralduse algatamise otsustamine 10 päeva möödumisel vs 10 päeva jooksul).
Arvestatud.
Vastavate lõigete sõnastust LasteKS §-des 28 ja 29 on vastavalt muudetud.


Abivajavast lapsest teavitamise kohustus tuleks selgemalt sõnastada. Hetkel pole see siiski üheselt mõistetav ja võib hoopis tekkida olukord, kus koolid hakkavad hoopis rohkematest (nt õpiraskuste, st ühe valdkonna raskusega) lastest lastekaitset teavitama. Meie arvates oleks teavitamiskohustus mõistlik siduda sellega, kas laps vajab abi väljaspool haridusvaldkonda pakutavaid tugimeetmeid või mitte – nt sätestada sarnaselt õppimiskohustuse regulatsiooniga, et abivajava lapse teade tuleb teha, kui haridusvaldkonna sisesed meetmed pole andnud tulemust. Seadus võiks toetada haridusvaldkonna autonoomiat ja pädevust otsustada, millal on abivajava lapse abistamiseks vaja kaasata lastekaitse.
Arvestatud.
LasteKS § 29 sõnastust on muudetud nii, et seos LasteKS §-ga 271 oleks lapsega töötavate spetsialistide jaoks sõltumata tegutsemisvaldkonnast selgem.


Küsimusi tekitab, milline pädevus peab § 29 lg 6 järgi juhtumit koordineerival lapsega töötaval spetsialistil olema ning millistele nõuetele peab selline juhtumikoordineerimine vastama (kes teeb algatamise otsuse, kuidas dokumenteeritakse). SoM selgitas koostöökohtumisel, et juhtumi koordineerimisse puutuv jääb vastava valdkonna/asutuse otsustada, ses osas lastekaitseseadusega täpsemaid juhiseid ette ei kirjutata ning et juhtumi koordineerimine § 29 lg 6 mõttes pole samatähenduslik § 29 lg-s 3 ja sotsiaalhoolekande seaduses reguleeritud juhtumikorraldusega, mida teeb lastekaitse. Haridusvaldkonnal võib siin mh eelnõuga seadusesse lisatavast §-st 361 olla vajadus vaadata üle ja täpsustada oma tugiteenuste osutamise kordasid, sellega on oluline nii eelnõu seletuskirjas kui eelnõuga seotud teavitustegevustes arvestada.
Haridusasutustes töötavad tugispetsialistid ei saa kindlasti olla juhtumi koordineerijad, see ei haaku nende ülesannetega ja võib tekitada rollikonflikti. Kooskõla peab kindlasti olema tugispetsialistide määrusega, kus on selgelt välja toodud kõigi tugispetsialistide vastutusvaldkonnad. Seletuskiri vajaks vastavalt muutmist, hetkel toodud näited (koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog) on segadusttekitavad.
Arvestatud.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, sh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Vastavalt on muudetud ka eelnõu seletuskirja.


Seaduse jõustumiseks on vaja täiendavaid inimesi, KOV-i töötajaid, kelle poole pöörduda (peretöötajad, muu nimetusega KO-Vi ametnikud). Praegu on KOV-ides kohati puudu isikud, kes ei tegele nii spetsiifiliste/keeruliste juhtumitega, et vajalik oleks lastekaitsetöötaja sekkumist. Sellest tulenevalt tõstatati küsimus, kas eelnõu § 29 lg 3 puhul peaks juhtumikorralduse algatamise õigus olema piiratud KOV lastekaitsetöötajaga või võiks seda teha ka nt KOV peretöötaja. Haridussüsteemis pole teatud juhtumite puhul piisavalt volitusi ja pädevusi. Seaduses tuleb selgelt välja tuua, et KOV reguleerib ja määrab töötajad, nimetused.

Täna tunneme puudust inimestest, kes haridussüsteemi toetaksid väljaspool seda, kooli käed jäävad lühikeseks. Haridusasutuste tugimeeskondades on olemas pädevus hinnata olukorda ehk nende tugispetsialistide hinnanguid tuleb arvestada. Kui tugimeeskond juba pöördub koolist haridusasutusest välja abi saamiseks, siis on selleks kindlasti põhjust. Täna kahjuks oleme palju kuulnud ka olukordadest, kus näiteks kool küll pöördub lastekaitse poole, aga juhtum saadetakse nö ”koolile tagasi” – lastekaitse töötaja arvates pole see tema pädevuses /ei mahu suure koormuse tõttu vms.
Selgitame.
Eelnõuga LasteKS-is tehtavate muudatuste üheks eesmärgiks on määratleda täpsemalt need KOV-i lastekaitselased ülesanded, mille täitmine eeldab lastekaitsetöötaja kvalifikatsiooni, ning võimaldada seeläbi KOV-idel jagada lastekaitseliste ülesannete täitmist rohkemate spetsialistide vahel. Juhtumikorralduse algatamise eelduseks on eelnõu kohaselt lapse mitmekülgne abivajadus ning sellisel juhul on põhjendatud, et juhtumit korraldab just lastekaitsetöötaja. Samal põhjusel on lastekaitsetöötaja ülesandeks jäetud juhtumikorralduse algatamise üle otsustamine. Samas suurendavad eelnõuga tehtavad muudatused KOV-i paindlikkust lastekaitseliste ülesannete jaotamisel rohkemate spetsialistide vahel kui lastekaitsetöötaja.


Probleemiks on see, kui vanemad ei tule tugimeetmetega kaasa ning mõjutusmeetmete (asjakohaste teenuste) ebapiisavus. Näiteks üha sagenev koolitõrge - koolist jäävad kõrvale juba 2.-3. klassi lapsed. Selliste juhtumite puhul on kiire sekkumine eriti oluline. Koolidel on ootus, et kellelgi on neist suurem voli, ajaressurss ja ka oskus vanematega tegeleda. Need probleemid jäävad üles ka eelnõuga plaanitavate muudatuste kehtima hakkamisel. Laste õigus teenusest loobuda võib tuua kaasa samuti hoopis olukorra halvenemise - kas alaealine on küps endale kasulikku otsust tegema? Nt abist loobumise otsus? Ka see vajaks täpsemat sõnastamist.
Teadmiseks võetud.
Eelnõuga ei reguleerita konkreetseid teenuseid, vaid muudetakse juhtumikorraldust üldiselt.


On arusaadav, et seaduse sõnastus peab olema üldine ja seetõttu ei saa seaduses kõiki detaile ja olukordi ette näha (nt kust täpselt läheb igas olukorras piir, mille puhul tuleb lastekaitset abivajavast lapsest teavitada). Seetõttu on muudatuste rakendumiseks oluline vastavasisuline kommunikatsioon ja selgitustöö muudatuste selgitamisel.
Teadmiseks võetud.
Eelnõuga tehtavate muudatuste selgitamiseks on plaanis asjakohaste juhendmaterjalide täiendamine ja teavitustegevus.
14.
Eesti Koolipsühholoogide Ühing
Sellega oleme igati sama meelt, et lastekaitsetöötajad on väga ülekoormatud ja lastekaitsesüsteem seetõttu muutust vajab.
Kui rääkida konkreetselt koolipsühholoogidest (keda on mainitud ka eelnõu seletuskirjas p.6.2 kui võimalikke juhtumikorraldaja rolli ülevõtjaid), siis soovime rõhutada, et psühholoog ei saa ega tohi võtta üle lastekaitsetöötaja rolli, mis hõlmab halduslikku vastutust, juhtumikorraldust ja võrgustikutöö koordineerimist. Kui lastekaitsetöötaja ülesannete jagamise all peetakse silmas, et psühholoog aitab eristada hariduslikke ja psühholoogilisi muresid nendest, mis vajavad lastekaitsetöötaja sekkumist ning teeb koolipõhiseid sekkumisi, siis on see realistlik ja asjakohane (ent seda teeb koolipsühholoog juba praegu). Koolipsühholoogi töö keskmes on lapse toimetulek koolis, mitte halduslik menetlus ega ametkondadevahelise koostöö korraldamine. Täpsemalt on koolipsühholoogi seadusekohaseks ülesandeks lapse „psühholoogilist arengut ja õppeprotsessis toimetulekut mõjutavate tegurite hindamine; õppija ja vanema nõustamine õppija isikliku elu, õppetööga ning vaimse tervisega seotud probleemidega toimetulekul, tunnetusprotsesside, vaimsete võimete, käitumis- ja suhtlemisoskuste arendamisel ning õpi- ja karjäärivalikute tegemisel; õppija toetamine ning vanema ja õppeasutuse töötajate nõustamine kriisisituatsioonist väljatulekuks toe korraldamisel”. Kui koolipsühholoogilt oodataks juhtumikorraldaja rolli, peaks ta paratamatult loobuma osast oma põhitegevustest, mis on lapse heaolu seisukohalt kriitilise tähtsusega.
Samuti rõhutame, et koolipsühholoogi töö põhineb usaldusel, konfidentsiaalsusel ning lapse, pere ja õpetajate neutraalsel toetamisel. Juhtumikorralduse ja võrgustikutöö koordineerimisega kaasneb aga administratiivne vastutus, vajadus langetada otsuseid, mis võivad lapsega seotud inimestele tuua kohustusi. See asetaks psühholoogi rolli, kus ta peab olema samaaegselt nii toetaja kui kontrollija. Meile tundub, et selline rollikonflikt muudaks psühholoogi töö olemust, sest psühholoog ei saa jääda lapse jaoks turvaliseks ja neutraalseks spetsialistiks, kui ta peab samaaegselt võtma seisukohti, tegema ametlikke hinnanguid ning juhtima ja kontrollima süsteemset sekkumist. Seetõttu me arvame, et on oluline, et psühholoog jääks oma professionaalsesse rolli ning juhtumikorraldus ja võrgustikutöö koordineerimine oleks endiselt suuremate abivajaduste puhul lastekaitsetöötaja või vaid koolisisest sekkumist nõudvates olukordades näiteks sotsiaalpedagoogi või HEV-koordineerija ülesanne. HEV-koordinaatori ülesanne ongi „korraldada koolisisest meeskonnatööd, mida on vaja õppe ja arengu toetamiseks, ning koordineerida koolivälises võrgustikutöös osalemist”, vt PGS §46). Sotsiaalpedagoogi ülesannete hulka kuulub muu hulgas õpilase õppimiskohustuse täitmist takistavate probleemide kaardistamine, nende ennetus- ja lahendustegevuste koordineerimine (vt vastavat määrust tugispetsialistide teenuse kohta). Kõige olulisem, et abi vajav laps oma murega erinevate vastutajate ja koordineerijate vahele ära ei kaoks.


Arvestatud.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, sh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide, sh koolipsühholoogide tehtavale. Vastavalt on muudetud ka eelnõu seletuskirja.
15.
Eesti Noorsootöötajate Kogu
Eelnõus toodud muudatus, mis lubab teatud tingimustel juhtumit koordineerida ka teistes lapse heaolu valdkondades töötavatel spetsialistidel, on noorsootöö vaates põhimõtteliselt mõistetav. Noorsootöötajad puutuvad sageli kokku laste ja noortega, kelle abivajadus tuleb esile just noorsootöö keskkonnas, ning nad osalevad juba täna võrgustikutöös lapse toetamise eesmärgil. Näeme selles suunas liikumist, mis tunnustab valdkondadevahelist koostööd ja noorsootöötajate professionaalsust. Samas märgime, et muudatuse rakendamisel võib olla oluline tähelepanu pöörata rollide selgusele, et vältida olukordi, kus erinevate spetsialistide vastutus või pädevus võib muutuda ebaselgeks.
Toetame põhimõtet, et laste abistamisel on vajalik kõrge professionaalsus ja üheselt mõistetavad nõuded. Noorsootöös on välja kujunenud kutse-eetika, standardid ja pädevusraamistikud, mis loovad hea aluse koostööl põhinevaks juhtumikorralduseks. Eelnõu rakendamisel võib olla kasulik täiendav lahti seletamine, kuidas erinevate valdkondade spetsialistide rollid ja vastutusalad jäävad eristatuks, seda eriti juhtumites, kus abivajadus on mitmekihiline ja hõlmab samaaegselt mitut eluvaldkonda.
Arvestatud.
LasteKS § 29 on muudetud, toetamaks rolliselgust. Mh on selgemini toodud välja seos LasteKS §-ga 271 ning juhtumi koordineerimise asemel on sättes nüüd räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide, sh koolipsühholoogide tehtavale.



Täpsustada LasteKS § 11 lg-t 2.
Eelnõu toob välja, et lapsega töötavad isikud ja lasteasutused toetavad lastekaitse korraldust, rakendades oma valdkonna meetmeid ning osaledes võrgustikutöös. Põhimõte on arusaadav ja kooskõlas senise praktika ja valdkondadevahelise koostööga. Soovime siiski tähele panna, et praktilises rakendamises võib tekkida tõlgendusküsimusi, näiteks eraõiguslike teenusepakkujate või lühiajaliste tegevuste korraldajate puhul. Seetõttu võiks olla abi sõnastuse täpsustamisest viisil, mis rõhutab, et koostöö toimub vastavalt asutuse või spetsialisti pädevusele ja tegelikele võimalustele.
Arvestatud osaliselt.
LasteKS § 29 lg-s 2 sisalduvat võrgustikutöö mõistet on täiendatud võrgustikuliikmete kohustusi puudutava osaga. Lasteasutuse ja lapsega töötava spetsialisti kohustused oma ametikohustuste piires abivajavat last abistada tulenevad seadusest ning nende täitmist ei saa LasteKS-is panna sõltuma muudest asjaoludest.


LasteKS § 30 täpsustatud sõnastus muudab hädaohu olukorra definitsiooni arusaadavamaks. Samas tõi praktik välja küsimuse, kas muudatused mõjutavad ka suhtumist ja tööviise olukordades, kus laps on tõsises psüühilises kriisis, näiteks enesetapukatse korral. Mõistame seda kommentaari kui tähelepanu juhtimist sellele, et seaduse sõnastuse kõrval on kriitilise tähtsusega professionaalsed hoiakud, eetika ja kvaliteetne töökorraldus. Lapse õiguste kaitse tagamiseks on oluline, et rakenduspraktikas oleks selge arusaam, kuidas kriitilisi olukordi käsitletakse ning millised tugimehhanismid last toetavad.
Selgitame.
Konkreetsete käitumisjuhiste andmine spetsiifilistes küsimustes on eelkõige spetsialistide väljaõppe ja nende tegevust toetavate juhendmaterjalide, mitte seaduse taseme küsimus.
16.
Eesti Koolijuhtide Ühendus
Eesti Koolijuhtide Ühendus ei toeta eelnõud.
Koolijuhtidena mõistame ja jagame eelnõu eesmärki leevendada kohaliku tasandi lastekaitsetöötajate töökoormust ning tugevdada võrgustikutööd. Samas on oluline rõhutada, et sarnased väljakutsed iseloomustavad ka koole ja lasteasutusi: tugispetsialistide nappus, suur töökoormus ning rollidest tulenev läbipõlemise oht on igapäevane reaalsus.
Eelnõuga soovitakse panna haridussüsteemile täiendavalt sotsiaalvaldkonna ülesandeid – lisaks nendele, millega koolide juhtkonnad ja klassijuhatajad igapäevaselt juba praegu tegelevad. Plaan on luua olukord, et kool ei ole enam teavitaja, vaid kohustuslik lastekaitse korralduse toetaja oma pädevuse piires. Eelnõu toob koolile kaasa uusi kohustuslikke rolle lastekaitses, suurema vastutuse otsustus- ja koostööprotsessides, suurema ajakulu ja dokumenteerimisvajaduse, potentsiaalse vastutuse juhtumikorralduses. Sellisel juhul tuleks üldhariduse toimimine ja eesmärgid täielikult üle vaadata. Eelnõust ei loe välja, kas on analüüsitud tugispetsialistide olemasolu koolides, sh täidetud ametikohtade maht ja spetsialistide vastavus kvalifikatsioonile.
LasteKS-i muudatused peaksid:
• tooma rohkem fookusesse lapse, st näitama, kuidas on edaspidi laps/noor paremini toetatud;
• selgitama, mitte laiendama halli ala;
• toetama koole, mitte nihutama neile süsteemset vastutust;
• tagama, et rollide laienemine toimub koos õigusliku, tehnilise ja sisulise toega ning vajaliku inimressursiga.
Laste õiguste kaitsele tähelepanu pööramine ja rakendusvõimaluste otsimine on tänuväärne ja hädavajalik. Laste õigused ja huvi peavad olema tagatud, kuid pakutav eelnõu suurema toe pakkumist ei lahenda. Eelnõuga isegi mitte ei tõsteta ressurssi ümber, vaid süvendatakse ressursipuudust mõlemas valdkonnas.
Selgitame.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega haridusvaldkonnale lisakoormust.
17.
Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühendus
EVWÜ ei näe võimalust praeguste ressursside juures praegusele haridusasutuste töökorraldusele täiendavate ülesannete lisamist. Koolis töötajatena on meile igapäevaselt nähtav kõigi lastega töötavate inimeste, sh tugispetsialistide suur koormus ja pidev pinge.
Ühtlasi on laialdaselt tõstatatud raskused haridusasutustesse kvalifitseeritud personali leidmisel. Samas hindame me kõrgelt lastekaitsespetsialiste, meie häid koostööpartnereid, mõistame nende töö eripära ning ülekoormust.
Selgitame.
Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega haridusvaldkonnale lisakoormust.



Peame väga oluliseks abivajavate laste ja nende perede õigeaegset asjatundlikku toetamist. Õppimise, emotsionaalse või sotsiaalse toimetulekuga akuutselt või järjepidevalt raskustes olevate lastega tegeleme koolis iga päev. Samuti on igapäevane inimestevaheliste, sh õpilane-õpilane, õpilane-õpetaja, õpilane-lapsevanem vaheliste erimeelsuste vahendamine. Selliseid juhtumeid suuname koolist välja vaid juhul, kui meie endi käed jäävad lühikeseks, kui oleme püüdnud järjepidevalt lahendusi leida, kuid vajame koolivälist spetsialisti lisavaatenurga või vanemale-lapsele lisaks toetusviiside, sh teraapiate võimaldamine, leidmiseks. Pere ei pea üksi kõigega toime tulema ja nii võib vaid ühes valdkonnas avalduv raskus laieneda ning lastekaitsespetsialisti kaasamine lapse toetamiseks on loomulik jätk. Kõik siin eelnevalt nimetatud vajadused ja tegevused on juba praegu kehtivate seadusesätetega kaetud ja seepärast jääb seadusemuudatuse mõte EVWÜ jaoks küsitavaks.
Selgitame.
Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Tehtavad muudatused vähendavad lastekaitsetöötajate töökoormust läbi vastutuse selgema jaotuse ja juhtumikorralduse algatamise aluste muutmise. Kehtiva õiguse kohaselt peab KOV-i lastekaitsetöötaja abivajavale lapsele abi osutamiseks algatama juhtumikorralduse, erandiks on juhtumid, mil abivajadus on rahuldatav ühekordse meetmega. Juhtumikorraldus on ajamahukas protsess ning see, et eelnõu seob selle algatamise alused selgelt lapse abivajaduse laadi ja ulatusega, aitab vähendada KOV-i lastekaitsetöötajate töökoormust.


Saame aru, et kavandatavad muudatused on ette võetud eelkõige vähendamaks KOV-i lastekaitsespetsialistide töökoormust. Samas ei leia me seletuskirjast viidet, kui palju kavandatav muudatus vähendaks lastekaitsespetsialistide töökoormust, läbipõlemist ja töölt lahkumist. Kas selline mõjuhinnang on olemas, miks sellele seletuskirjas viidatud ei ole ja kui on olemas, kuidas sellega tutvuda saab? Samuti ei mõista EVWÜ, kuidas on jõutud järeldusele, et haridusvaldkonnas on olemas vajalik ressurss pädevate inimeste vaba tööaja näol. Kas selline uuring koolitöötajate töökoormuse, läbipõlemise ja töölt lahkumise kohta on olemas, miks sellele seletuskirjas viidatud ei ole ja kui on olemas, kuidas selle uuringuga tutvuda saab? Samuti kas on olemas mõjuhinnang, kuidas kavandatav seadusemuudatus mõjutab kooli sotsiaalpedagoogide või teiste juhtumikorralduseks pädevaks peetavate isikute töökoormust?
Selgitame.
Eelnõuga tehtavate seadusemuudatuste mõju on vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale hinnatud eelnõu seletuskirjas. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega haridusvaldkonnale lisakoormust.


EVWÜ kuuluvad koolid tegutsevad erakoolidena. Esitatud seadusemuudatuse järgi ei ole eristatud koole pidaja järgi, mistõttu kavandatav muudatus rakenduks sõltumata koolipidajast võrdselt kõikidele koolidele. Kui riik seadusemuudatusega suunab osa seni KOVi osutatud teenuseid ka erakooli pidajale, siis tuleb selleks võimaldada lisaks ka ressurss, mis võib olla lisatav haridustoetusele. Sel juhul on koolipidajal rahaline võimekus luua juurde ametikohti ja tasustada võimalikku juhtumiskorraldusega kaasnevat tööd koolis. Kas seadusemuudatuses on selle lisanduva kuluga arvestatud ja kuidas on garanteeritud vajaliku ressursi iga kooli pidajani jõudmine?
Selgitame.
Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega haridusvaldkonnale lisakoormust.


Seadusemuudatuse kohaselt on KOV-i lastekaitsespetsialistil vajadusel võimalik juhtum edastada koolis töötavale pädevale lapsega töötavale isikule, kui lapse toetusvajadus puudutab vaid üht valdkonda lapse elus. EVWÜ puhul tähendab see valdkond hariduse omandamist. Välja on toodud koolitusvajadus vaid lapsega kontaktivõtmiseks, mis on praegu küll eeldus igale haridusasutuses lapsega töötavale isikule ja oskuse puudumisel ei peaks inimene üldse haridusasutuses töötama. Täpsustamata on jäänud, milliseid pädevusi tervikuna juhtumi korraldamiseks silmas peetakse, kes neid pädevusi hindab ja kus on võimalik neid pädevusi vajadusel omandada?
Selgitame.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, sh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Vastavalt on muudetud ka eelnõu seletuskirja.


KOV-i lastekaitsespetsialistidel on olemas metoodika ja vahendid lapse abivajaduse hindamiseks, protsessi dokumenteerimiseks ja talletamiseks, informatsioon ja ressursid vajalike toetavate tegevuste kättesaadavuse ning võimaldamise kohta. Et laste heaolu oleks tagatud ühetaoliselt üle Eesti, juhtumiskorraldus oleks läbi viidud ühtlase kvaliteediga, on vaja seadusemuudatuse rakendamiseks ühtset tegevuse protsessi, pädevaid isikuid, dokumentatsiooni, vahendeid ja informatsiooni. Seadusemuudatuses seletuskirjas ei ole kirjeldatud, kuidas plaanitakse need tagada.
Selgitame.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, sh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide. Vastavalt on muudetud ka eelnõu seletuskirja. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist.


Haridusasutuse tugipersonal, sh sotsiaalpedagoogid töötavad ka praegu suure koormuse ja pinge all. Samas ei pruugi igas koolis siiski leiduda juhtumi korralduseks vajalike pädevustega isikut. Keerukate lapsi puudutavate juhtumite korral, nt hariduslik erivajadus, mida lapsevanem ei tunnista, võib haridusasutuse ja lapsevanema vahel olla ka väga suur pinge just erineva vaate tõttu ka juhul, kui lapse abivajadus puudutab vaid üht valdkonda tema elus. Seadusemuudatuse seletuskirjas ei ole välja toodud, kas eelnimetatud juhtudel on kooli suunatud juhtumi korraldusest võimalik ka keelduda.
Selgitame.
LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, sh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide. Vastavalt on muudetud ka eelnõu seletuskirja. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist.
18.
Eesti Õpilasesinduste Liit
Üldhinnang eelnõule on positiivne. Toetame muudatuste suunda, mille eesmärk on piiratud inimressursiga arvestades vähendada põhjendamatut bürokraatiat ja muuta abivajaduse hindamine ning abi korraldamine lapse jaoks kiiremaks ja tõhusamaks. Eriti tervitame selget ajaraami abivajaduse hindamisele, mis aitab vähendada praktikas esinevat venimist ning suurendab lapse õiguste tegelikku kaitset. Samuti peame oluliseks eelnõu rõhuasetust võrgustikutööle, mis võimaldab lapse olukorra hindamisel ja lahendamisel kaasata asjakohaseid osapooli (sh haridusasutusi) süsteemsemalt.
Täname tunnustuse eest.



LasteKS § 29 lg 7 rakendamisel tekib haridusasutuste vaates risk, et selle normi tegelik sisu ja rakendumine kujuneb kooliti erinevaks: mida loetakse sõltumatuks võimaluseks koolikeskkonnas, kuidas mõistetakse võimetekohasust eri vanuseastmete puhul ning kui ühtlaselt praktikas tagatakse, et laps saab pöörduda ja tagasisidet ilma, et see sõltuks konkreetsetest inimestest või asutuse sisemisest korraldusest. Samuti võib ebaühtlane tõlgendus mõjutada seda, kui võrreldavalt ja läbipaistvalt pöördumisi registreeritakse ning kuidas viivitamatu tagasiside ajaraami praktikas mõistetakse. Paraku näeme oma praktikas, kuidas juba täna kehtivat LasteKS § 36 lg 3 järgitakse koolides suvaliselt.
Teadmiseks võetud.
Lapse kaebeõigusesse puutuvat on eelnõus täpsustatud ning lapse kaebeõigus KOV-i, sh KOV-i lastekaitsetöötaja tegevusele on nüüd reguleeritud sarnaselt nagu lasteasutuses, sh haridusasutuses viibiva lapse kaebeõigus LasteKS §-s 36. Lisaks on lapse kohtlemist reguleerivatesse LasteKS-i üldsätetesse lisatud kohustus selgitada lapsele tema õigusi, mis hõlmab ka õigust kaebusi ja arvamusi esitada (LasteKS § 21 lg 2 p 2 muudatus). Võtame tagasiside kaebeõiguse praktikas toimimise kohta teadmiseks ning analüüsime edaspidi, millised on võimalused seda mõjutada nii, et laste kaebeõigus oleksid paremini tagatud.
19.
MTÜ Sa Suudad
Tunnustame riiki seaduseelnõu algatamise eest ja toetame selle eesmärki kaitsta abivajavate laste õigusi tänasest paremini.

Täname tunnustuse eest.



Täpsustada LasteKS § 17 lg 1 p 3 sõnastust selliselt, et sõna „viivitamata“ asendatakse sõnadega „esimesel võimalusel“. See tagaks seaduse teksti ja seletuskirja omavahelise kooskõla ning looks üheselt mõistetava ja sisuliselt põhjendatud nõude abivajaduse hindamise alustamiseks. Eelnõu järgi jäetakse sättest välja sõna „viivitamata“. Samas on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et senine nõue hinnata lapse abivajadust viivitamata asendatakse nõudega teha seda esimesel võimalusel, kuna viimane on sisuliselt korrektsem ja realistlikum. Juhime tähelepanu, et eelnõu tekst ja seletuskiri ei ole selles osas kooskõlas. Kui seaduse tekstist jäetakse sõna „viivitamata“ täielikult välja, ei kajastu seaduses enam selget ajalist kohustust abivajaduse hindamise alustamiseks. See võib tekitada praktikas ebaselgust ning viia hindamise põhjendamatu edasi lükkamiseni. Arvestades, et lapse abivajaduse hindamine on keskse tähtsusega lapse ja pere toetavate meetmete planeerimisel ning edasiste sekkumiste õigeaegsel rakendamisel, peame oluliseks, et seaduses säiliks ajaline orientiir.
Arvestatud osaliselt.
Abivajaduse hindamise läbiviimise tähtaeg on sätestatud LasteKS § 28 lg-s 5. Sätte sõnastust on muudetud selliselt, et abivajaduse hindamine viidaks läbi võimalikult kiiresti ning maksimumtähtaega selleks kasutataks üksnes põhjendatud erandjuhtudel. Vastavalt n muudetud ka seletuskirja


Täiendada LasteKS § 29 lg-t 7 viisil, mis tagab, et abivajaval lapsel on mitte ainult formaalne, vaid ka reaalselt teostatav ja arusaadav õigus esitada arvamusi ja kaebusi teda puudutava abi osutamise kohta. Kaaluda § 29 lg 7 sõnastuse loogilist ühtlustamist § 36 regulatsiooniga, mis käsitleb lasteasutuses viibiva lapse õigust esitada arvamusi ja kaebusi, kus on kirjeldatud, et kaebused tuleb registreerida ja vajadusel lasteasutuse töökorralduses muudatusi teha. Noorte kogemustele tuginedes on oluline, et lapse õigus anda tagasisidet ja esitada kaebusi ei jääks pelgalt deklaratiivseks, vaid oleks kogu abistamine protsessi vältel sisuliselt toimiv ja lapsele arusaadav protsess. Mitmed noored on oma kogemustes välja toonud, et isegi juhul, kui nad teadsid, et neil on õigus esitada kaebus (enamik ei teadnud) või anda tagasisidet lastekaitsetöötaja tegevuse kohta, suunati neid korduvalt erinevate isikute juurde. See muutis protsessi segaseks ja koormavaks. Sageli ei olnud noortel selget arusaama kellele kaebus esitada, kuidas kaebuste menetlemine toimub, millised sammud järgnevad pärast arvamuse või kaebuse esitamist. Ka juhtudel, kus noor lõpuks oma arvamuse või kaebuse edastas, puudus sageli tagasiside selle kohta, kas ja milliseid otsuseid või muudatusi selle alusel tehti.
Selline kogemus vähendab usaldust süsteemi vastu ning pärsib lapse tegelikku õigust olla kaasatud teda puudutavatesse otsustesse. Seetõttu peame oluliseks, et KOV-il oleks seadusest tulenev selge ja üheselt mõistetav kohustus registreerida lapse esitatud arvamused ja
kaebused, anda lapsele nende kohta õigeaegset, arusaadavat ja sisulist tagasisidet, ning vajaduse korral teha lapse huvidest lähtuvaid muudatusi. Samuti peab lapsele kogu protsessi vältel olema korduvalt ja selgelt selgitatud, millised on tema õigused, kelle poole ta saab pöörduda ning milline on kaebuste esitamise ja menetlemise kord. See eeldab, et KOV-idel on olemas lihtne, üheselt mõistetav ja lapsele ligipääsetav kaebuste esitamise mehhanism. Kuigi seletuskirjas on kaebuste käsitlemise põhimõtteid kirjeldatud, peame oluliseks kaaluda nende põhimõtete selgesõnalist sätestamist ka seadusetasandil, et tagada lapse õiguste tegelik ja ühtlane rakendamine praktikas.
Arvestatud.
Lapse kaebeõigusesse puutuvat on eelnõus täpsustatud ning lapse kaebeõigus KOV-i, sh KOV-i lastekaitsetöötaja tegevusele on nüüd reguleeritud sarnaselt nagu lasteasutuses, sh haridusasutuses viibiva lapse kaebeõigus LasteKS §-s 36. Lisaks on lapse kohtlemist reguleerivatesse LasteKS-i üldsätetesse lisatud kohustus selgitada lapsele tema õigusi, mis hõlmab ka õigust kaebusi ja arvamusi esitada (LasteKS § 21 lg 2 p 2 muudatus).


Täpsustada LasteKS § 29 lg-t 8 selliselt, et lisaks lapse arvamuse väljaselgitamise ja dokumenteerimise kohustusele oleks seaduses selgesõnaliselt rõhutatud lapse arvamuse järjepidevat väljaselgitamist kogu abivajaduse hindamise ja abi osutamise protsessi vältel, kohustust kajastada juhtumiplaanis, kuidas lapse arvamust on otsuste tegemisel arvesse võetud või miks sellest on põhjendatult kõrvale kaldutud, ning lapsele arusaadavas vormis tagasiside andmist tema arvamuse kasutamise kohta. Kuigi § 29 lg 8 sätestab kohustuse selgitada välja ja dokumenteerida lapse arvamus ning lisada see kohustuslikule juhtumiplaanile, on praktikas lapse arvamuse väljaselgitamine ja kajastamine sageli pigem formaalne kui sisuline. Nii varasemad uuringud kui ka MTÜ Sa Suudad noorte kogemused näitavad, et lapse arvamus võib küll olla dokumendis märgitud, kuid see ei ole alati mõjutanud otsuseid ega olnud lapsele endale arusaadaval viisil selgitatud, kas ja kuidas tema seisukohti arvesse võeti. Seletuskirjas on põhjendatult rõhutatud, et lapse arvamuse väljaselgitamine ei ole ühekordne toiming, vaid järjepidev protsess ning et lapse arvamus võib aja ja asjaolude muutudes muutuda. Samuti on selgitatud, et lapse arvamuse küsimine on osa lapse huvide väljaselgitamisest ja kaasamisest ning et seda peavad tegema ka teised lapsega töötavad isikud, mitte ainult KOV-i esindajad. Samas jääb see põhimõte praegu peamiselt seletuskirja ja hea tava tasandile ega kajastu seaduse tekstis piisava selguse ja siduvusega. Täiendava murekohana peame oluliseks rõhutada, et lapse arvamuse väljaselgitamine ei saa piirduda üksnes lapse käest küsimisega, kas kavandatav otsus või teenus talle „sobib“. MTÜ Sa Suudad noored on toonud välja, et praktikas küsitakse lapselt sageli formaalselt, kas miski „sobib“, millele noored vastavad jaatavalt sooviga vestlus kiiresti lõpetada või teadmata, mida kavandatav otsus või teenus nende jaoks sisuliselt tähendab. Selline näiline nõusolek ei ole võrdsustatav teadliku ja sisulise arvamuse avaldamisega. Lapse sisuline kaasamine eeldab, et enne arvamuse küsimist selgitatakse lapsele arusaadavas, tema vanust ja arengutaset arvestavas keeles, milles kavandatav otsus, teenus või sekkumine seisneb, millised võivad olla selle võimalikud mõjud, kestus ja alternatiivid ning milline on lapse roll edasises protsessis. Alles seejärel saab lapse arvamust pidada teadlikuks ja otsustusprotsessi sisuliselt panustavaks. Arvestades, et seadus on praktikas esmaseks orientiiriks lastekaitsetöötajatele ja teistele lapsega töötavatele spetsialistidele, peame oluliseks, et lapse arvamuse sisuline roll otsustusprotsessis oleks selgemalt ja siduvamalt sõnastatud ka seaduse tasandil. See aitaks vältida olukordi, kus lapse arvamuse väljaselgitamine piirdub ühekordse küsimise või vormilise märkega juhtumiplaanis, ning looks tugevama aluse lapse tegelikuks ja tähenduslikuks kaasamiseks teda puudutavatesse otsustesse.
Arvestatud osaliselt.
Lapse abi osutamisesse kaasamist reguleerivat LasteKS § 29 on täpsustatud nõudega kaasata laps ja pere abi osutamise kõikides etappides. Lisaks on lapse kohtlemist reguleerivatesse LasteKS-i üldsätetesse lisatud kohustus selgitada lapsele tema õigusi, mis hõlmab ka õigust kaebusi ja arvamusi esitada (LasteKS § 21 lg 2 p 2 muudatus). Nõustume igati, et lapse arvamuse väljaselgitamine peab olema sisuline ja pidev. Samas tuleb arvestada, et seadus üldaktina ei saa kõiki olulisi küsimusi reguleerida ning need tuleb lahti selgitada juhendmaterjalides ning (täiendus)koolitustel.


Sõnastada LasteKS § 29 lg 10 p 1 järgmiselt:
“(10) Kohaliku omavalitsuse üksus lõpetab abivajava lapse juhtumikorralduse, kui:
1) juhtumiplaani osaks olevas tegevuskavas seatud eesmärgid on täidetud, lapse abivajadus on rahuldatud ning kuue kuu jooksul tegevuskava täitmisest ei ole ilmnenud abivajadust uuesti.“
Leiame, et sõna „uus abivajadus“ võib olla eksitav, kuna see viitab pigem uue probleemiliigi tekkimisele, mitte sama abivajaduse võimalikule taastekkele või tagasilangusele.
Arvestatud.
LasteKS § 29 lg 11 (eelnõu EIS I versioonis § 29 lg 10) p 1 sõnastust on vastavalt muudetud, sõnastust võrreldes MTÜ Sa Suudad ettepanekuga mõnevõrra korrigeerides.


Sõnastada LasteKS § 29 lg 10 p 2 järgmiselt:
„2) lapse elukohavahetuse tulemusena muutub lapsele abi osutav kohaliku omavalitsuse üksus, tingimusel, et juhtumikorraldust lõpetav kohaliku omavalitsuse üksus on dokumenteeritult veendunud, et lapse uue elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus on asunud lapsele abi osutama;”
Kuigi eelnõu seletuskirjas on märgitud, et juhtumikorraldust lõpetav KOV peab veenduma abi jätkumises uues omavalitsuses, ei ole see kohustus seaduse tasandil selgesõnaliselt sätestatud. SKA 2024. aasta
„Lasteabi tulemuslikkuse uuring“ toob välja, et lastekaitse ja lasteabi protsessides esineb Eestis jätkuvalt info liikumise ja vastutuse ülemineku katkestusi, eriti KOV-ide vahetumise korral. Selgete üleandmise reeglite puudumine suurendab riski, et laps ja pere jäävad ajutiselt abita. Samuti on HAAB Consulting mitmes KOV-ide sotsiaal- ja lastekaitseteenuseid käsitlevas analüüsis osutanud, et formaalne vastutuse lõppemine ilma sisulise üleandmiseta loob süsteemseid hallalasid, kus ei ole selge, kes vastutab lapse juhtumi eest. Seetõttu on oluline, et seadus sätestaks vastutuse ülemineku tingimuse üheselt ja kohustuslikult.
Arvestatud.
Eelnõu on vastavalt muudetud: § 29 lg-st 11 (eelnõu EIS I versioonis § 29 lg 8) on p 2 välja jäetud ning selle asemel on sõnastatud juhtumikorralduse ühelt KOV-ilt teisele üleandmist reguleeriv § 29 lg 12, mis arvestab esitatud ettepanekuga.



Sõnastada LasteKS § 29 lg 10 p 2 järgmiselt:
„3) laps saab täisealiseks, välja arvatud juhul, kui lapse abivajadus jätkub. Sel juhul peab kohaliku omavalitsuse üksus enne lapse 18-aastaseks saamist tagama juhtumikorralduse ülemineku täisealiste teenustele, määrama vastutava spetsialisti ning veenduma, et noor teab, kust ja kuidas ta edaspidi abi saab.“

Kuigi LasteKS reguleerib last kuni 18. eluaastani, näitavad nii Eesti uuringud kui ka MTÜ Sa Suudad noorte kogemus, et täisealiseks saamine on paljude noorte jaoks üks haavatavamaid perioode, eriti kui laps/noor on veel abivajadusega. SKA „Lasteabi tulemuslikkuse uuring“ toob esile, et noorte abivajadus ei lõppe sageli automaatselt täisealiseks saamisega ning teenuste järsk katkemine võib süvendada toimetulekuraskusi. Uuring rõhutab vajadust parema ülemineku planeerimise järele laste- ja täiskasvanuteenuste vahel. Tallinna ja Tartu Ülikooli sotsiaaltöö ja lastekaitse valdkonna uurimustes on samuti osutatud, et arenguline küpsus ei pruugi kattuda vanuselise täisealisusega ning toetavate teenuste katkestamine pelgalt vanusepiiri alusel võib suurendada noore haavatavust. Ka MTÜ Sa Suudad noorte kogemused kinnitavad, et just täisealiseks saamise hetk oli periood, mil tugi järsult kadus, kuigi abivajadus püsis.
Selgitame.
Nõustume ettepaneku esitajaga, et juhtumi üleandmine, kui lapsest saab täiskasvanu, vajab täpsemat reguleerimist ning eelkõige SHS-i vastavasisulist täiendamist. Praeguse eelnõu raamidest jääb see küsimus välja, ent SoM tegeleb sellega edaspidi.



Täpsustada § 36 lg-t 1 järgmiselt:
„Lasteasutuses viibival lapsel on õigus kellestki sõltumata võtta ühendust last kasvatava isiku, lastekaitsetöötaja, lasteabi, õiguskantsleri või muu asutuse või organisatsiooniga, kelle ülesannete hulka kuulub laste ja noorte õiguste edendamine ja kaitse, ning esitada neile lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi võimetekohasel viisil.“
Soovime tõstatada küsimuse, kas ja millisel määral oleks põhjendatud laiendada seaduses nimetatud isikute ja asutuste ringi, kellega lapsel on õigus lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi esitamiseks ühendust võtta. Leiame, et lisaks eelnõus nimetatud isikutele võiks seadus võimaldada lapsel pöörduda ka muude sõltumatute asutuste või organisatsioonide poole, kelle põhikirjalisteks või seadusest tulenevateks ülesanneteks on laste ja noorte õiguste edendamine, kaitse ja huvide esindamine (nt laste ja noortega tegelevad vabaühendused, PPA vms). Praktikas ei pruugi laps alati tajuda lastekaitsetöötajat, lasteasutust KOV-i süsteemi turvalise ja usaldusväärse pöördumiskohana, eriti olukordades, kus lapse kaebus või arvamus on seotud just nende samade süsteemide või spetsialistide tegevusega. Seda tõid välja ka MTÜ Sa Suudad noored, kes on lasteasutus(t)es viibinud. Lapse jaoks võib sõltumatu kolmas osapool – sh laste ja noorte õigustega tegelev vabaühendus – olla esmane ja turvalisem kontakt, kelle poole pöörduda, et oma kogemust sõnastada, nõu küsida või toetust saada. Selline pöördumine ei asenda ametlikku kaebemenetlust, kuid võib olla oluline esimene samm lapse hääle kuuldavaks tegemisel ning toetada lapse õigust osaleda ja olla ära kuulatud. Seetõttu leiame, et seaduse tasandil võiks võimaldada lapsel pöörduda ka selliste sõltumatute asutuste või organisatsioonide poole, kelle eesmärk on laste ja noorte õiguste kaitse ja edendamine, suurendades seeläbi lapse tegelikku ligipääsu oma õiguste kasutamisele, lisaks muidugi on oluline, et asutus, kellel poole pöördutakse peab vastutama, et see info ka vajalike otsustajateni jõuab.
Selgitame.
Mõistame ettepaneku esitamise põhjendusi. Samas selgitame, et LasteKS § 36 lg-s 1 on nimetatud asutused, kellele on seadusega pandud kohustus tagada lapse õiguste kaitse, mistõttu on oluline, et lasteasutuses viibivale lapsele oleks tagatud võimalus nende asutustega ühendust võtta. Sättes loetletud asutused täidavad neid kohustusi seadusejärgselt, mitte vabatahtlikkuse alusel.


Täiendada LasteKS-it järgnevates teemades:
1. Seaduse eesmärgi täpsustamine. Lisada seaduse eesmärki selgesõnaline rõhuasetus vanema ja perekonna toimetuleku toetamisele kui lapse heaolu edendamise eeltingimusele, sarnaselt Soome ja Islandi lähenemisele. See looks praktikutele ja teenuste kujundajatele üheselt mõistetava ootuse, et vanema toetamine
on lapse kaitsmise ja abistamise keskne osa, mitte lisateenus.
2. Vanemluse toetamise põhimõtte kehtestamine. Sätestada vanemluse toetamise põhimõte, mis hõlmab vanemlike oskuste tugevdamist, vanemate emotsionaalset ja sotsiaalset toetust, sekkumiste eesmärgipärast planeerimist ja hindamist. Kuigi praktikas hinnatakse vanemlikke oskusi ja kaasatakse vanemaid, ei kohusta seadus praegu piisava selgusega kirjeldama, millist vanemale suunatud tuge pakutakse, mis eesmärgil ja millises ajaraamis. Kui vanemal puuduvad vajalikud oskused, ressursid või toimetulekuvõime, ei ole võimalik tagada lapse püsivat turvalisust.
3. Pere ja vanema toetamise prioriteedi kehtestamine Sätestada, et abivajavale lapsele abi osutamisel tuleb eelistada pere ja vanema toetamist juhul, kui see on kooskõlas põhjalikult analüüsitud lapse huvidega. Vanema toimetulek ja oskused mõjutavad otseselt lapse heaolu ja turvatunnet ning nii Eesti uuringud kui ka rahvusvaheline praktika näitavad, et pere süsteemne toetamine ennetab abivajaduse süvenemist, vähendab asendushoolduse vajadust, suurendab sekkumiste tulemuslikkust.
Teadmiseks võetud.
Võtame ettepanekud arvesse ja analüüsime neid edaspidi.


Üheks oluliseks, kuid seni seadusetasandil ebapiisavalt reguleeritud küsimuseks on lastekaitsetöö ning lapse ja pere toetamiseks rakendatavate meetmete kvaliteedi ja mõju hindamine. Kuigi riik eeldab kvaliteedi ja mõjuhindamist vabaühendustelt ja teenuseosutajatelt, puudub LasteKS-is selgesõnaline kohustus hinnata KOV tasandil (ja SKA) korraldatava lastekaitsetöö tulemuslikkust ja mõju lapse ning pere heaolule. Lastekaitsetöö eesmärk ei ole pelgalt teenuste osutamine, vaid lapse ja pere tegeliku heaolu paranemine. Kehtivas LasteKS-is puudub kohustus või mehhanism, mis reguleeriks lastekaitsetöö kvaliteedi ja mõju süstemaatilist hindamist, sealhulgas tulemuspõhist seiret, mõõdetavaid eesmärke või lapse ja pere tagasiside arvestamist. Kvaliteedi ja mõju küsimus on hetkel pigem strateegia- ja juhendmaterjalide tasandil, mitte seadusest tulenev kohustus.
Seetõttu teeme ettepaneku mõelda, kas LasteKS-is võiks olla põhimõte, mille kohaselt tuleb lastekaitsetöö ning lapse ja pere toetamiseks rakendatavate meetmete kvaliteeti ja mõju süstemaatiliselt hinnata, kasutades ühtseid aluspõhimõtteid ning arvestades lapse, pere ja spetsialistide tagasisidet. See looks aluse tõenduspõhisele ja läbipaistvale lastekaitsetööle ning toetaks teenuste pidevat parendamist lapse heaolu huvides.
Teadmiseks võetud.
Võtame ettepaneku arvesse ja analüüsime seda edaspidi.
20.
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda
Mõistame, et täitetoimingu tegemisest keeldumise või täitemenetluse peatamise võimalus olukorras, kus täitmine oleks lapse huvidega vastuolus, on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka lapse õiguste konventsiooni põhimõtetega ning kõrvaldab senise regulatsiooni ühe keskse puudujäägi. Samas vajab eelnõus ja seletuskirjas täpsustamist, mida täitetoimingu peatamine lapsega suhtlemise asjades sisuliselt tähendab ning millised on selle õiguslikud tagajärjed. Ebaselgeks jääb, kas täitetoimingu peatamise aluseks olnud asjaolu äralangemisel tuleb täitetoiminguga automaatselt jätkata või tuleb täitetoiming lugeda ebaõnnestunuks, mille järel oleks võimalik alustada uus täitetoiming. Ilma selge regulatsioonita ei ole võimalik ühtselt ja etteaimatavalt hinnata ei täitetoimingu lõppemist ega selle edasist menetluslikku käiku.
Selgitame.
Tuleb rõhutada, et kavandatud muudatus puudutab vaid kestvate suhtluskordade täitmist, kus kohtutäitur teeb täitemenetluse kestel mitmeid toiminguid, tagamaks õigustad vanema suhtlust lapsega. Seega kooskõlastusele saadetud eelnõu kontekstis tähendab täitetoimingu peatamine iga konkreetse eraldiseisva toimingu peatamist, mille käigus kohtutäitur kontrollib suhtluskorra täitmist kohustatud isiku poolt.



Lapsest tulenev asjaolu, mis võiks tingida täitemenetluse peatamise lapsega suhtlemise võimaldamise asjades, ilmneb praktikas reeglina alles täitetoimingu läbiviimise käigus või vahetult selle eel. Arvestades, et TMS-i § 48 lg 1 p 3 kohaselt võib kohtutäitur täitemenetluse lõpetada täitedokumendis märgitud toimingu tegemisel, peab Koda otstarbekaks täiendada sama paragrahvi lõpetamise aluseid ning näha täiendava alusena ette täitemenetluse lõpetamine TMS-i § 179 ja § 179¹ alusel läbiviidud täitetoimingu tulemusel. Sellisel juhul tuleks ühtlasi sätestada, et nimetatud alusel tehtud kohtutäituri otsus ei ole edasi kaevatav.
Täitemenetluse peatamine peaks seevastu kõne alla tulema üksnes erandlikel juhtudel, eeskätt olukordades, kus täitetoimingut ei ole veel alustatud. Sellisteks juhtudeks võiksid olla eelkõige:
• olukord, kus kohtutäitur on täitemenetluse algatanud ja edastanud kohustatud isikule täitmisteate, kuid enne täitetoimingu läbiviimist on kohtutäiturile laekunud lapse kohta teave või kohaliku omavalitsuse esindaja seisukoht, mille kohaselt oleks põhjendatud täitemenetluse ajutine peatamine või täitetoimingu edasilükkamine, näiteks lapse paremaks ettevalmistamiseks;
• lapse üleandmise asjad, kus asjaolude areng võib olla ettenägematu ning täitetoimingu viivitamatu läbiviimine ei pruugi olla lapse huvides.

Eelnõus on märgitud, et täitetoimingu peatamise aluseks on lapsega seotud asjaolu, mille all peetakse eelkõige silmas olukordi, kus kohtutäitur on tuvastanud, et lapsega koos elav vanem on täitnud oma kohustused ja teinud kõik endast oleneva, et laps suhtluskorra täitmisega nõustuks, kuid laps keeldub siiski kohtulahendis märgitud ajal, kohal ja viisil teise vanemaga suhtlemast. Kui lapse vastumeelsus mõne aja möödudes muutub, tekib küsimus, kas ja millisel hetkel tuleks täitetoiminguga jätkata? Samuti jääb ebaselgeks, kui kaua tuleks sellise muutuse saabumist oodata või kas tuleks täitetoiming lugeda kohe pärast peatamist lõppenuks?

Kui eelnõu koostaja peab põhjendatuks täitetoimingu või täitemenetluse peatamise regulatsiooni säilitamist, tuleb eelnõus selgelt sätestada, millisel alusel ja millises korras toimub täitemenetluse uuendamine. Uuendamise korral peab kohtutäituril olema õigus küsida sissenõudjalt uus põhitasu esialgse õiguskaitse lahendi täitmisel ning kanda täitekulusid uue (korduva) täitetoimingu läbiviimiseks. Lõpplahendi täitmise korral peab olema võimalik nõuda kohustatud isikult täiendavat ettemaksu ja täitekulusid uue (korduva) täitetoimingu läbiviimiseks. Ilma sellise regulatsioonita tekib oht, et sama täiteasja raames tuleb kohtutäituril korduvalt teha täitetoiminguid ilma selge tasustamise aluseta, mis ei ole kooskõlas täitemenetluse kulude kandmise üldpõhimõtetega.
Selgitame.
Tuleb rõhutada, et kavandatud muudatus puudutab vaid kestvate suhtluskordade täitmist, kus kohtutäitur teeb täitemenetluse kestel mitmeid toiminguid, tagamaks õigustad vanema suhtlust lapsega. Seega kooskõlastusele saadetud eelnõu kontekstis tähendab täitetoimingu peatamine iga konkreetse eraldiseisva toimingu peatamist, mille käigus kohtutäitur kontrollib suhtluskorra täitmist kohustatud isiku poolt.
Täitemenetluse peatamise eelduseks on kaks asjaolu: lapsest tulenev takistus täitetoimingu läbiviimisele ning oht lapse heaolule. Need asjaolud võivad esineda nii koos kui eraldi.
Täitetoimingu peatamise otsustamisel mõlema nende asjaolu pinnalt tuleb võtta arvesse ajaline faktor. Kui täitetoimingu tegemise ajal selgub lühikese aja perioodi jooksul, et lapsest tulenev takistus suhtluskorra täitmisele on ületatav või oht lapse heaolule langeb, tuleb kohtutäituril kaaluda täitetoimingu jätkamist samas asukohas samal ajal. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et toimingu venimine omaette ei hakkaks kahjustama lapse huve.
Kui täitetoimingu peatamise eeldused ära ei lange – lapse vastumeelsus suhtluskorra täimisele jätkub või oht lapse heaolule säilib või kasvab – tuleb kohtutäituril langetada otsus käimasoleva täitetoimingu ärajätmiseks ning teostada järgmist suhtluskorra kontrolli järgneval täitedokumendist tuleneval lapse ja vanema kohtumise ajal. Sellised asjaolud peaksid dikteerima ka KOV-i esindaja kaasamise järgmise täitetoimingu juurde.



Samuti palume lisada eelnõusse säte, mille kohaselt ei oleks kohtutäituri otsus täitetoimingu või täitemenetluse peatamiseks edasi kaevatav. Praktikas on täheldatav, et täitemenetlus kujuneb sageli kohtutäituri ametitegevusest sõltumatult lapsevanemate omavaheliseks arveteklaarimiseks ning kohtutäituri otsuste vaidlustamine ei ole suunatud täitemenetluse sisulise kvaliteedi parandamisele, vaid menetluse pahatahtlikule pikendamisele.
Kaebeõiguse välistamisega TMS § 179 lg 2 p 5 ning § 179¹ lg-de 8 ja 10 alusel tehtud otsuste puhul oleks võimalik otseselt tagada:
a. lapse huvide tegeliku ja viivitamatu kaitse;
b. KOV lastekaitse töötaja sisulise rakendumise menetlustoimingusse;
c. kohtutäituri kaalutlusõiguse reaalse kasutamise;
d. eelnõus kavandatud eesmärgi saavutamise menetluspraktikas.
Mitte arvestatud.
Ametitoimingu peatamine on kohtutäituri kaalutlusotsus. Selliste otsuste vaidlustamise võimaluse välistamine ei ole põhjendatud. Menetlusosalistel peab olema võimalus kontrollida kohtutäituri kaalutlusotsuse õiguspärasust ning vajaduse korral peab ka kohus saama anda hinnangu kohtutäituri otsusele ja vajadusel juhiseid edasiseks menetluseks.
Erandiks on täitetoimingu peatamise otsus olukorras, kus vastavasisulise ettepaneku on lapse heaolu kahjustamise vältimiseks teinud KOV-i esindaja. KOV-i esindaja on lapse heaolu hindamisel pädev isik ning olukorras, kus tema hinnangul tuleb lapse heaolu kahjustamise vältimiseks täitetoiming koheselt katkestada, peab kohtutäituril olema võimalik sellele hinnangule viivitamata tugineda. Sellisel juhul peab täitetoimingu peatamise otsusel olema piisav kaalukus, et vältida lapsele võimaliku kahju tekkimist. Peatamise otsuse tegemine KOV-i ettepaneku alusel ei tähenda sisulist ega lõplikku otsust täitemenetluse edasise käigu kohta, vaid võimaldab reageerida konkreetsele olukorrale lapse huvide kaitseks.


Eelnõus tuleks täpsemalt määratleda ka see, millal lugeda suhtluskord õnnestunuks ja millal mitte. Näiteks tekib küsimus, kas suhtluskord on õnnestunud juhul, kui sissenõudja ja laps kohtuvad küll omavahel, kuid mitte kohtulahendis ettenähtud kohas, või olukorras, kus lapse käitumine või meeleolu ei võimalda sisulist suhtlemist? Ilma nende kriteeriumide selge määratlemiseta jääb täitemenetluse tulemuslikkuse hindamine ebamääraseks ning võib viia vastuolulise praktikani. Praktilises elus on olukorrad mitmepalgelised ja ka suhtluskordade lahendid erinevalt sõnastatud. Seepärast peab seadus olema sellevõrra täpsemalt sõnastatud.
Mitte arvestatud.
Muudatusettepanekute realiseerimisel ei ole kohtutäituril vajalik määratleda, kas täitemenetlus on olnud õnnestunud või ebaõnnestunud. Täitemenetluse peatamise regulatsiooni kehtestamise ettepanek on eelnõust välja jäetud. Toimingu peatamise otsuse langetamise kriteeriumite kirjeldus on lisatud seletuskirja teksti.



Teeme ettepaneku täpsustada TMS § 1791 lg 3 teistkordse trahvimise sanktsiooni. Peame õigemaks asendada sõna „teistkordne“ sõnaga „korduv“ ja muuta sätet nii, et korduv trahvimine on võimalik üksnes juhul, kui eelnev trahviotsus on jõustunud. Kehtiv sõnastus võimaldab erinevaid tõlgendusi ning tekitab õigusselguse puudumise olukordades, kus:
• varasem kohtutäituri ettepanek trahvi määramiseks on veel kohtu menetluses;
• varasem trahvitaotlus on jäetud rahuldamata;
• täitemenetlus on vahepeal lõpetatud ja algatatud uus täiteasi lapsega seotud asjaolude tõttu.
Ilma jõustunud trahviotsuseta ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kas isik on varasemalt rikkunud täitedokumendist tulenevat kohustust viisil, mis õigustaks rangema sanktsiooni kohaldamist. Sellisel juhul võib „korduv trahvimine“ sõltuda üksnes menetluslikust ajastusest või paralleelsetest täiteasjadest, mitte tuvastatud ja kinnitatud rikkumisest. Sanktsioonide kohaldamine peab olema selge, etteaimatav ja proportsionaalne, eriti olukordades, kus riik sekkub intensiivselt isiku põhiõigustesse. Sanktsiooni karmistamine eeldab, et isikule on eelnevalt olnud selge, milline käitumine on rikkumine ning millised on selle tagajärjed.
Põhjendatud oleks, et rangema sanktsiooni (sh korduva trahvi) kohaldamine on õigustatud üksnes siis, kui:
a. varasem rikkumine on tuvastatud ja õiguslikult kinnitatud;
b. isikul on olnud võimalus oma käitumist korrigeerida pärast sanktsiooni jõustumist;
c. sanktsiooni raskendamine ei põhine oletusel, vaid jõustunud otsusel.
Kui korduvat trahvimist oleks võimalik kohaldada ilma eelneva jõustunud trahviotsuseta, oleks see vastuolus:
a. proportsionaalsuse põhimõttega;
b. õigusselguse ja õiguskindluse põhimõttega;
c. isiku õiguspärase ootusega, et sanktsioonide eskaleerumine toimub üksnes tuvastatud ja lõplikult lahendatud rikkumiste alusel.
Mitte arvestatud.
Ettepanek on vastuolus seadusandja eesmärgiga vastava menetluse kehtestamisel. Seadusandja tahe on võimaldada trahvi määramise taotluste esitamist korduvalt, sõltumata sellest, millises menetlusstaadiumis on varasemad trahvi määramise menetlused.



Olukorra muudaks oluliselt lihtsamaks, kui lapsega suhtluskorra täitmise täitemenetlused oleksid piiritletud vaid ühekordse suhtluskorra sundtäitmisele pööramisega. Sellisel juhul ei jääks täitemenetlused kestma aastaid, oleks võimalik selgepiirilisemalt sätestada kohtutäituri rolli ja ametiülesanded menetlustoimingu sooritamisel ja täitetoimingud oleksid ilmselt ka mõjusamad. Ühekordse täitetoiminguga piiratud täitemenetlus lihtsustaks ka kohtutäituri tasu saamise küsimust. Hetkel toimib sageli praktika, kus lapsega suhtlemise võimaldamise täitemenetlused kestavad aastaid ja kohtutäitur ei saa oma tasu (200 eurot) sisse nõuda enne täitetoimingute lõpetamist. Ühekordse toiminguga täitemenetlus loetaks lõppenuks ühe konkreetse täitetoimingu sooritamisega. Eelnõus kavandatud täitetoimingu peatamise aluste esinemisel tuleks täitetoiming lugeda ebaõnnestunuks. Täitetoimingu sisulisel tulemuslikkusel ei ole seejuures määravat tähendust, välja arvatud küsimus, kas selle tulemusel esitatakse kohtule avaldus kohustatud isiku trahvimiseks või mitte. Kohtutäituri jaoks on aga oluline, et kohtutäituri põhitasu, menetluse alustamise tasu ning täitekulu sissenõudmise alused oleksid selgelt ja üheselt määratletud.
Mitte arvestatud.
Ettepanek muudaks lastega seotud lahendite täitmise võimatuks. Suhtluskorra sundtäitmise edukuse eelduseks ongi kohtutäituri pidev kontrolli surve kohustatud isikule ning kohtutäituri valmidus teotada suhtluskorra tagamise toiminguid esimesel vajadusel.


Eelnev ettepanek lahendaks ka lastekaitsetöötajate suure töökoormuse küsimuse lapsega suhtlemise täitmistoimingute juures viibimisel. Me ei pea õigustatuks eelnõus kavandatud lahendust, mille kohaselt on KOV-i esindaja, reeglina lastekaitsetöötaja, kaasamine lapsega suhtlemise täitetoimingusse jäetud kohtutäituri kaalutlusotsuseks. Kuigi on arusaadav, et lastekaitsetöötajate töökoormus on suur ning igas täitetoimingus ei pruugi olla vajalik nende füüsiline kohalolek, kaasneb sellise diskretsiooniga reaalne risk. Praktikas võib tekkida olukord, kus kohtutäitur otsustab KOV-i esindajat mitte kaasata, kuid menetluse käigus ilmneb vajadus lapsega tegelemiseks viisil, mis eeldab erialaseid teadmisi lastekaitsetööst. Arvestades, et kohtutäituril puudub vastav erialane väljaõpe, võib selline olukord kaasa tuua lapsele kahjulikke tagajärgi. Peame vajalikuks jääda praegu kehtiva praktika juurde, et KOV-i eriteadmistega isiku osavõtt on kohustuslik.
Mitte arvestatud.
Võib eeldada, et kõige pingelisemad olukorrad tekivad eelkõige ühekordsete lapse üleandmiste korral, mille puhul on KOV-i esindaja kaasamine kohustuslik ning seeläbi on spetsialisti toetus kohtutäiturile tagatud. Korduvate üleandmiste puhul tuleb kohtutäituril hinnata täitemenetluse senist kulgu ning juhul, kui on põhjendatud alus eeldada, et järgmisel üleandmisel võib tekkida lapse huve või heaolu ohustav pingeline olukord, on võimalik kaasata KOV-i esindaja. Kui täitemenetluse käigus on ilmnenud, et lapse üleandmised toimuvad viisil, mis ei sea ohtu lapse huve ega heaolu, ei ole KOV-i esindaja kaasamine üksnes ennetaval eesmärgil põhjendatud.


Toetame põhimõtteliselt TMS § 27 lg-te 2 ja 3 täpsustamist, mille kohaselt politsei eemaldab täitetoimingult täitmist takistava isiku ning kasutab täitedokumendis ette nähtud juhul jõudu. Peame vajalikuks täpsustada eelnõu seoseid KorS-iga. Eelnõu peab andma üheselt mõistetava selguse, et olukorras, kus kohtutäitur peab vajalikuks täitetoimingut takistava isiku eemaldamist, on politseinik kohustatud vastava isiku eemaldama, selmet jõuda KorS-i tõlgendamisel seisukohale, mis ei pruugi kattuda kohtutäituri antud korraldusega. Selle eesmärgi saavutamiseks teeme ettepaneku asendada TMS § 27 lõikes 2 sõna „ettepanekul“ sõnaga „ülesandel“. Sellise muudatuse korral puudub ühtlasi vajadus täiendavalt defineerida seaduses täitetoimingu takistamise sisu.
Leiame, et jõu kasutamise regulatsiooni (TMS § 27) täpsustamisel tuleks analoogia korras rakendada kohtutäituri ja politseiniku suhte määratlemisel sama lähenemist, mida kasutati kohtutäituri seaduse § 9 lg 1 täiendamisel viimase lausega. TMS-i muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (elatise võlgnike survestamine) eelnõu seletuskirjas selgitati vastava sätte eesmärgina politseiametniku rolli täpsustamist kohtutäituri abistamisel elatise võlgniku sõiduki üleandmise toimingu läbiviimisel. Seletuskirjas märgiti, et politseiametnik üksnes abistab kohtutäiturit arestitud sõiduki kättesaamisel ning toiminguga seotud kaebustega saavad puudutatud isikud pöörduda vaid kohtutäituri poole. Samuti rõhutati, et kohtutäituril võib politseiametniku poolt toimingu käigus tekitatud kahju korral tekkida regressinõue politseiametniku vastu ning et tegemist on sättega, mis täpsustab politseiametniku positsiooni ja võrdsustab ta sisuliselt kohtutäituri büroo töötajaga.
Kehtiva praktika kohaselt on politsei täitetoimingutel sageli passiivses rollis ning eeldab, et täitetoimingu juhtimine jääb ka jõu kasutamise olukorras kohtutäituri kanda. Politseiametnikud selgitavad üldjuhul, et nende roll piirdub avaliku korra tagamisega ja sekkuvad siis, kui kohtutäiturile või menetlusosalisele on tekkinud (kohe tekkimas) reaalne oht.

Ka õiguskantsler on oma 25.11.2024 seisukohas juhtinud tähelepanu probleemidele lapsega seotud täitetoimingutele, kus politsei tegelik roll jäi ebaselgeks ning kohtutäituri pädevus ja vastutus olid praktikas hägustunud. Õiguskantsler rõhutas, et jõu kasutamine ja intensiivne sekkumine lapse ja perekonna ellu peab olema selgelt piiritletud ning vastama seadusest tulenevale pädevusjaotusele.

Samuti nähtub kohtupraktikast, et politsei rolli ebaselgus täitetoimingul võib viia õigusvastaste olukordadeni. Näiteks Tallinna Ringkonnakohtu praktikas (mh lapsega seotud täitetoiminguid puudutavad lahendid) on korduvalt rõhutatud, et sunni ja jõu kasutamine peab tuginema selgele õiguslikule alusele ning vastutuse hajumine kohtutäituri ja politsei vahel ei ole lubatav.
Selgitame.
PPA ja SiM-i ettepanekute alusel on regulatsiooni sõnastust täpsustatud, et muuta politsei kaasamise ja täitetoimingus osalemise reeglid selgemaks. Kõiki praktikas tekkida võivaid küsimusi ei ole võimalik seaduse tasandil ammendavalt lahendada. Lõpliku selguse saavutamiseks on vajalik Koja koostöö PPA, SiM-i ja JDM-iga lapse üleandmine ja lapsega suhtlemise võimaldamise lahendite täitemenetluste ning asutuste vahelise koostöö reeglite kujundamisel.


Eelnõu lähtub senisest selgemalt põhimõttest, et suhtlemist nõudva vanema huvid ei saa olla lapse huvidest ülimuslikud. Sellega on adresseeritud õiguskantsleri märgukirjas esitatud aspekt, mille kohaselt ei taganud kehtiv regulatsioon õiglast tasakaalu lapse huvide ja täitemenetluse algatanud lapsevanema huvide vahel, seades suhtlemist nõudva vanema huvid lapse huvidest kõrgemale. Hindame positiivselt, et seadusandja on loobumas varasemast lähenemisest, kus täitemenetluse keskmes oli eeskätt vanema subjektiivne õigus, mitte lapse heaolu ja tegelik turvatunne.
Teadmiseks võetud.


Oleme seisukohal, et lapsega suhtlemise lahendite puhul on vabatahtliku täitmise tähtaja rakendamine problemaatiline. Kui suhtluskorra täitmise asi on jõudnud kohtutäituri menetlusse, tähendab see praktikas juba seda, et suhtluskorda on rikutud ning vabatahtlikku täitmist ei ole toiminud. Vabatahtliku täitmise tähtaja andmine pikendab menetlust ning suurendab lapse võõrdumise riski teisest vanemast. Seetõttu teeme ettepaneku täiendada TMS-i analoogilise paragrahviga, nagu on § 232, millega ei rakendataks TMS § 24 ja § 25 sätestatud nõudeid ka lapsega suhtlemise lahendite täitmisel.
Teadmiseks võetud.
Ettepanek on edastatud JDM-ile, kes on märkinud, et võtab ettepaneku arvesse ja analüüsib seda.


Peame vajalikuks ka täitemenetluse ulatuse ja eesmärgi selgemat määratlemist lapsega suhtlemise asjades. Praktikas on korduvalt leitud, et kohtutäituri roll ei peaks seisnema lapsega suhtlemise asukohtades viibimises ega suhtluse faktilises korraldamises. Kohtutäituri tegevus peaks piirduma täitemenetluse õiguslike vahenditega, eeskätt kohustatud isiku rikkumise tuvastamise ja vajaduse korral trahvi määramiseks ettepaneku tegemisega. Ka siin oleks efektiivsemaks lahenduseks, et juhul, kui kohustatud isik ei anna last üle või takistab suhtluskorra täitmist, pöördub õigustatud isik kas kohtutäituri poole, mille tulemusel algatatakse täitemenetlus konkreetse suhtluskorra rikkumise sundtäitmiseks, või alternatiivselt kohtu poole avaldusega, mille alusel algatatakse täitemenetlus konkreetse suhtluskorra rikkumise tõttu tehtud trahvimääruse sundtäitmiseks.
Teadmiseks võetud.
Tegemist on praktika kujundamist puudutava ettepanekuga, mida tuleb teha väljaspool seadusloomeprotsessi.
21.
Harju Maakohus
TMS § 1791 lg 8 puhul tuleks kaaluda, kas on põhjendatud jätta seadusesse jõu kasutamise võimalus suhtluskorra lahendi täitmise sunnimeetmena olukorras, kus seda meedet sisuliselt ei rakendata. Siinkohal viitan ka Õiguskantsleri märgukirja punktidele 51–52, aga iseäranis punktile 59. Ka kehtivas kohtupraktikas on kohus jätnud vanema trahvimata olukorras, kus laps ei soovi teise vanemaga kohtuda ning ei ole tuvastatud, et lapsega koos elav vanem suhtlust õigustamatult takistaks. Sellist praktikat leidub nii maakohtutes kui ka ringkonnakohtutes, kuigi maakohtute praktika ei ole selles küsimuses täielikult ühtne. Eelkõige on selliseid lahendeid tehtud suuremate laste puhul (ligikaudu alates 11. eluaastast), kuna väiksemate laste puhul eeldatakse üldjuhul vanemate suuremat võimet lapse suhtlemist mõjutada. Leian sarnaselt Õiguskantslerile, et täitemenetluse põhirõhk peaks olema suunatud vanemale, kes ei täida kohtulahendit, mitte lapsele. Kui vanem ei täida suhtluskorra lahendit tahtlikult, tuleks kohtutäituril teha toiminguid vanema suhtes (nt kutsuda vanem vestlusele, selgitada kohustusi ja võimalikke tagajärgi (trahvimist, aresti jne)). Kui vanem seejärel jätkuvalt lahendit ei täida või kui laps keeldub suhtlemisest, peaks edasine hinnang ja otsustus trahvimise või muude meetmete osas kuuluma kohtule.
Võimaluse korral tuleks vältida lapse kaasamist täitetoimingusse, eelkõige lapse üleandmisele olukorras, kus viibivad konfliktis vanemad ja lapsele võõrad ametiisikud. Selline lapse üleandmise korraldus võib olla lapsele traumeeriv ning süvendada vanematevahelist konflikti. Samuti ei pruugi see soodustada lapse ja lahus elava vanema vaheliste positiivsete suhete kujunemist. Ka Õiguskantsler on oma märgukirjas viidanud, et „teadusuuringud kinnitavad, et lapsele on kõige kahjustavam vanematevaheline konflikt“. Alternatiivselt võiks seetõttu kaaluda lahendust, kus lapsega vestleb lastekaitsetöötaja lapsele turvalises keskkonnas ja pingevabas õhkkonnas. Lapse ärakuulamise kohta tuleks koostada protokoll, mis esitatakse koos võimaliku trahvimise avaldusega kohtule.
Selgitame.
Jõu kasutamise regulatsiooni kujundamisel lähtume Riigikohtu praktikast ja seal väljendatud seisukohtadest, mille kohaselt ei ole jõu kasutamine pideva suhtluskorra lahendi täitmisel soovitatav. Samas on Riigikohus pidanud võimalikuks jõu kasutamist üksikute üleandmiste puhul, vajaduse korral nii lapse kui ka vanema suhtes (RKTKm 3-2-1-95-14 p 21). Selline võimalus peab säilima erandlikel juhtudel, et tagada täitemenetluse tõhusus. Tegemist on äärmiselt harva kasutatava meetmega, kuid selle olemasolu on vajalik, et kohtulahendeid oleks üldse võimalik täita.
Jõu kasutamise võimalus lapse suhtes on ette nähtud üksnes üksikute kriitiliste juhtumite jaoks.

Nõustume, et lapse üleandmise protsess peaks olema võimalikult vähetraumeeriv. Samas leiame, et selle saavutamine eeldab eeskätt kohtupraktika kujundamist. Ka kohtulahendid, sealhulgas kompromissid, võiksid senisest enam arvestada võimalusega korraldada lapse üleandmine neutraalsel pinnal ning reguleerida selgemalt vanemate kohalviibimist, eriti ühekordsete üleandmiste puhul. Tegemist ei ole niivõrd seadusloome küsimusega, vaid praktika kujundamisega, milleks on parimad eeldused kohtumenetluses, kus on võimalik konkreetse juhtumi asjaolusid ja lapse huve kaaluda ning kujundada vähemkonfliktseid lahendusi lapse üleandmiseks.


TMS § 1791 lg 8 osas, mis võimaldab kohtutäituril otsustada täitemenetluse peatamise lapse huvidest lähtudes, on vastuolus täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega. Samale probleemile on tähelepanu juhtinud ka Õiguskantsler oma märgukirja punktis 40 ning seda vastuolu ei ole eelnõu teiste sätetega kõrvaldatud. Lapse huvide sisuline kaalumine ja suhtluskorra asjakohasuse hindamine kuuluvad kohtu, mitte kohtutäituri pädevusse.
Selgitame.
Täitemenetluse peatamise regulatsioon jäetakse käesolevast eelnõust välja ning analüüsitakse edaspidi täiendavalt.


TMS § 1791 lg-s 8 nimetatud täitetoimingu peatamise otsus peaks olema vaidlustatav ka siis, kui vastava ettepaneku teeb KOV. Eelnõust nähtub, et KOV-i ettepanek on täiturile üksnes sisend, samas kui otsuse teeb siiski kohtutäitur. Seletuskirjas ei ole aga selgitatud, miks ei saa KOV-i ettepanekul tehtud täitemenetluse peatamise otsusele kaevata, kuigi selle otsuse teeb täitur.
Selgitame.
Kavandatav TMS § 179¹ lg 8 jääb reguleerima üksnes konkreetse täitetoimingu, eelkõige lapse üleandmisega seotud täitetoimingu peatamist. Täitemenetluse peatamise regulatsiooniist on hetkel loobutud. KOV-i esindaja ettepanekul tehtav peatamine puudutab üksnes konkreetset toimingut ega too kaasa kogu täitemenetluse peatamist.
KOV-i esindaja on lapse heaolu hindamisel pädev isik ning olukorras, kus tema hinnangul tuleb lapse heaolu kahjustamise vältimiseks täitetoiming koheselt katkestada, peab kohtutäituril olema võimalik sellele hinnangule viivitamata tugineda. Sellisel juhul peab täitetoimingu peatamise otsusel olema piisav kaalukus, et vältida lapsele võimaliku kahju tekkimist.
Peatamise otsuse tegemine KOV-i ettepaneku alusel ei tähenda sisulist ega lõplikku otsust täitemenetluse edasise käigu kohta, vaid võimaldab reageerida konkreetsele olukorrale lapse huvide kaitseks.
22.
Viru Maakohus
TMS § 1791 lg 8 on osas, mis võimaldab täituril täitemenetluse peatada, vastuolus täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega. Lapse huvide sisuline kaalumine ja suhtluskorra asjakohasuse hindamine kuuluvad kohtu, mitte kohtutäituri pädevusse.  
Selgitame.
Täitemenetluse peatamise regulatsioon jäetakse käesolevast eelnõust välja ning analüüsitakse edaspidi täiendavalt.
23.
Eesti Advokatuur
Eesti Advokatuuri perekonnaõiguse komisjon toetab LasteKSi muutmist eelnõus kavandatud viisil.
Täname toetuse eest, teadmiseks võetud.


Ei toeta TMS § 179 lg 2 p 3 ja § 179¹ lg 8 muutmist kavandataval viisil. On küsitav, millisel viisil hakkaks täitur tuvastama, et lapsega kooselav vanem on kõik endast oleneva teinud. Veelgi enam, kui kohus on kindlaks määranud lapsega suhtlemise korra, on ta juba hinnanud lapsega seotud asjaolusid ja teinud lahendi, mis vastab lapse huvidele, sh leidnud, et vanemaga suhtlemine on lapse huvides. Täitur ei saa sellises olukorras astuda kohtu asemele ja hakata ise lapsega seotud asjaolusid tuvastama ja ümberhindama.
TMS § 179¹ lg 8 järgi ei ole KOV-i esindaja ettepanekul tehtud täitetoimingu peatamise otsus edasikaevatav. Sisuliselt antakse sellega täiturile ja KOV-i esindajale õigus otsustada, et määrus, mille kohus (või ka kohtud, sh Riigikohus) on teinud järgides TsMS § 5 lg 3 sätestatud uurimispõhimõtet ja muid TsMS-is lapsesse puutuvate hagita asjade läbivaatamisele kehtestatud regulatsioone, ei kuulu enam täitmisele. Täiturile ja KOV-i esindajale antakse pädevus otsustada, millised jõustunud kohtulahendid kuuluvad täitmisele ja millised mitte. Ühtlasi saaksid täitur ja KOV-i esindaja edaspidi otsustada, sõltumata kohtu poolt tehtud jõustunud lahendist, kas suhtlemine vanemaga on lapse huvides või mitte. Vastavat otsust ei oleks võimalik vaidlustada.
Plaanitavad muudatused on vastuolus PS §-dega 146 ja 27 ning PKS § 143 lg-ga 3. Kui kohus on reguleerinud lapse ja vanema suhtlemist, on ta järelikult leidnud, et vanemaga suhtlemine on lapse huvides. Kohtulahendit ei saa täitur ega KOV-i esindaja muuta. Jõustunud kohtulahendit tuleb täita. Vanema õigus oma lapsega suhelda omab põhiseaduslikku kaitset. Kui kohtu poolt määratud suhtluskorras on vaja teha muudatusi, peab see olema kohtu, mitte täituri ja KOV-i esindaja pädevuses. Vastupidiselt kaotaksid lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohtulahendid igasuguse mõtte.
Selgitame.
Just lahendite sundtäitmise eripära tõttu, eriti kestvuse tõttu (menetlused võivad kesta mitu aastat) peab täituril olema võimalus hinnata täitemenetluse asjaolusid erinevalt sellest, kuidas kohus algse vaidluse lahendamisel seda tegi. On ilmselge, et iga täitetoimingu juures võib esineda olukordi, mida ei ole võimalik ette näha suhtluskorra kohtulahendi tegemisel.

KOV-i esindaja on lapse heaolu hindamisel pädev isik ning olukorras, kus tema hinnangul tuleb lapse huvidest lähtudes täitetoiming koheselt katkestada, peab kohtutäituril olema võimalik sellele hinnangule viivitamata tugineda. Sellisel juhul peab täitetoimingu peatamise otsusel olema piisav kaalukus, et vältida lapsele võimaliku kahju tekkimist.
Peatamise otsuse tegemine KOV-i ettepaneku alusel ei tähenda sisulist ega lõplikku otsust täitemenetluse edasise käigu kohta, vaid võimaldab reageerida konkreetsele olukorrale lapse huvide kaitseks.

Kohtupraktikas on lapse tahte kaalumine aja jooksul saanud suurema kaalu võrreldes vanema õigusega lapsega suhelda. Vanema õiguse kaitse ei ole enam absoluutne. Ka õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu, et lapse õiguste kaitseks on vajalik TMS-i täiendamine vastava regulatsiooniga.


Ei toeta TMS § 179¹ lg-s 9 kavandatavat regulatsiooni. Jõustunud kohtulahendit tuleb täita, mitte suunata õigustatud vanemat uuesti kohtusse pöörduma. Kohus on juba hinnanud lapsega seotud asjaolusid ja teinud lahendi lapse huvidest lähtuvalt. Ühtlasi suurendaks selline lähenemine oluliselt kohtu töökoormust, millega eelnõu koostamisel arvestatud ei ole. Teiseks, näeb seadus ette konkreetsed alused suhtluskorra muutmiseks, milleks ei ole täitemenetluse ebaõnnestumine. Kolmandaks, peaks sellises olukorras kohtusse pöörduma ikkagi kohustatud vanem, kes tõendab ära, et olemaolev suhtluskord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele. Riigikohus on määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13 selgitanud, et: „Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda.“ Eelnõu selle põhimõttega ei arvesta.
Selgitame.
Täitemenetluse peatamise regulatsioon jäetakse käesolevast eelnõust välja ning analüüsitakse edaspidi täiendavalt.


Ei toeta TMS § 179¹ lg-s 10 kavandatavat regulatsiooni. Selle asemel, et leida lahendusi, kuidas tagada lapsega suhtlemise võimaldamise asjades paremini jõustunud kohtulahendite täitmine, suunatakse vanemad uuesti kohtusse. Täitemenetluse lõpetamise aluse lisamisega võetakse vanemalt õigus lapsega isiklikult suhelda ja seda ilma kohtu otsuseta.
Selgitame.
Täitemenetluse peatamise regulatsioon jäetakse käesolevast eelnõust välja ning analüüsitakse edaspidi täiendavalt. Analüüsi käigus hinnatakse, millises menetluses on võimalik lapsega suhtlemise võimaldamise eesmärke kõige tulemuslikumalt saavutada, kas täitemenetluses või kohtumenetluses.

EISi teade

Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: SOM/25-1328 - Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadus

 

Kohustuslikud kooskõlastajad: Justiits- ja Digiministeerium
Kooskõlastajad: 
Arvamuse andjad: 

Kooskõlastamise tähtaeg: 20.03.2026 23:59

Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4d88edfb-0545-4e69-b046-05352f250c33 
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4d88edfb-0545-4e69-b046-05352f250c33?activity=2 

Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main