Lugupeetud Thomas Auväärt

Rahandusministeerium

Aktiva Finance Group OÜ seisukoht krediiditeabe jagamise

seaduse 652 SE eelnõule

1. Krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) menetlemise käigus on eelnõu

sisu ja ulatus oluliselt muutunud võrreldes algse eesmärgiga. Eelnõu algseks

eesmärgiks oli luua positiivne krediidiregister toetamaks vastutustundlikku laenamist

ning anda krediidiandjatele parem ülevaade tarbija/krediiditaotleja olemasolevatest

krediidikohustustest. Eelnõuga luuakse sisuliselt kaks eraldiseisvat registrit – üks

krediidiinkassodele ja teine krediidiandjatele –, mille andmestruktuurid on erinevad,

vähendades seeläbi registri praktilist kasutatavust ning tekitades segadust nii andmete

kasutajates kui ka tarbijates.

2. Seaduse eelnõu väljatöötamise käigus on tellitud erinevaid uuringuid (EY ja

Cybernetica), milles viidatakse tarbija kehtivatele finantskohustustele (laenud,

liisingud, järelmaksud). Täna menetluses olev seadus on ilmselgelt esialgsest

eesmärgist, ulatusest ja ka Finantsinspekstiooni juhenditest1 oluliselt kõrvale kaldunud.

Eelnõud on täiendatud krediidiinkassodele seatava informatsiooni avaldamisega

kohustusega nende poolt ostetud nõuete kohta. Käesolevaks ajaks on eelnõu arutelu

keskseks teemaks viivituses olevate lepingute kohta info edastamiseks. Aktiva Finance

Group OÜ (edaspidi AFG) on korduvalt selgitanud, et krediidiinkasso menetluses olev

informatsioon on erinev kehtiva laenulepingu ja tulevikus positiivsesse

krediidiregistrisse kantavast informatsioonis, krediidiinkassodel puudub endal vajadus

ja ka käesoleval hetkel võimalus seda informatsiooni töödelda ja kasutada.

3. Finantsinspektsioon on oma varasemates ja kehtivates juhendites rõhutanud, et

vastutustundliku laenamise hindamisel on keskse tähtsusega nn DSTI näitaja ehk

krediidimaksete suhe tarbija netosissetulekusse. Krediidimaksetena käsitatakse kõigi

tarbija laenude, liisingute ja muude tarbijakrediidilepingute igakuiseid põhiosa- ja

1 https://www.fi.ee/sites/default/files/2024- 10/Finantsinspektsiooni%20käsiraamat%20vastutustundliku%20krediidi%20väljastamise%20protsessil e.pdf

intressimakseid. Sellest tulenevalt on vastutustundliku laenamise seisukohalt oluline

tarbija kehtivate ja tulevaste maksekohustuste kogumaht (maksevõime), arvesse tuleb

võtta ka isiku varasemat maksekäitumist ehk viivituses olevaid nõudeid, oluline on

siinkohal lisada et arvestada tuleb kõikide viivituses olevate nõuetega (mitte ainult

finantssektorist pärinevate võlgenevustega vaid kõikidega). Vastav informatsioon on

täna avaldatud maksehäirete avaldamisega tegelevates registrites . Kui eelnõu eesmärk

on toetada vastutustundlikku laenamist, peaks regulatsioon tuginema andmetele, mis FI

käsitluse kohaselt on krediidivõimelisuse hindamisel asjakohased ja millele täna

juurdepääs on raskendatud.

4. Ootamatult on eelnõu asunud elama “uut elu ja rada”. Eelnõu sisu on väljunud oluliselt

kaugemale algsest eesmärgist. Käesolevaks ajaks hõlmab eelnõu ka negatiivse

krediiditeabe koondamist ja töötlemist, millega AFG ei nõustu. Eelnõu keskendub

negatiivse krediiditeabe osas üksnes tarbijakrediidilepingutest tulenevatele nõuetele,

mis on viivituses või üles öeldud. Tegemist on siiski vaid väikese osaga kõikidest

maksehäiretest, mis võivad isiku maksekäitumist iseloomustada. Selgusetuks jääb miks

just tarbijakrediidinõuded peaks saama erikohtlemise, samas kui muud võlasuhted

jäävad regulatsioonist välja. See seab põhjendamatult erinevasse olukorda erinevat liiki

kohustused ning moonutab tervikpilti isiku maksekäitumisest.

5. Eesti turul tegutsevad toimivad maksehäireregistrid, seega puudub vajadus positiivses

krediidiregistris vastava info dubleerimiseks. Eelnõuga ei peaks “lahendama”

probleemi, mida tegelikult ei eksisteeri. Kavandatav täiendav andmete kogumine ja

paralleelne töötlemine, lisaks maksehäireregistrile riiklikus registris, ei suurenda

andmete kvaliteeti ega usaldusväärsust, vaid vastupidi – iga täiendav

andmetöötlusprotsess suurendab riski andmete ebaõigsuse, ajakohasuse puudumise

ning erinevuste tekkimise osas erinevate registrite vahel. Näiteks uuendatakse

maksehäireregistris andmeid 24 tunni jooksul, seaduseelnõu kohaselt tuleb loodavas

registris andmeid uuendada aga pikema aja jooksul, eelnev tähendab et andmeid on

erinevad, tekitades seeläbi segadust nii tarbijates kui ka andmeid kasutatavas

krediidiandjates.

6. Rahandusministeerium on selgitanud, et maksehäireregistrites avaldatav teave ei

pruugi kajastada kõiki krediidiinkassode valdusest olevaid andmeid tarbijatele üles

öeldud tarbijakrediidilepingute kohta. Tõhusaim ja kiireim viis on kohustada kõiki

krediidiinkassosid avaldama vähemalt ühes turul tegutsevas maksehäireregistris

vastavaid andmeid/infot, mida ilmselt täna ka kõik krediidiinkassod praktiseerivad.

Eelnõu vaates on tegemist kindla huvigrupi poolt tõstatutad “probleemiga”,

analüüsimata ja hoomamata tegelikult kaasnevat.

7. Tõhusaim viis tarbijakrediidist tulenevate võlanõuete kajastamiseks on kohustada

kõiki krediidiinkassosid avaldama vastav teave vähemalt ühes toimivas

maksehäireregistris, tehes vastav muudatud KIOS-is. Selline lahendus on kooskõlas

isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõttega, väldib andmete dubleerimist ning

tugineb juba väljakujunenud ja praktikas toimivale süsteemile. Maksehäireregistrisse

toimub andmete edastamine regulaarselt (24-tunnise intervalliga) ning edastatav info

sisaldab täpsemat teavet võlanõuete staatuse kohta, sealhulgas infot maksegraafiku,

vaidlustamise, kohtumenetluse ja nõude täitmise kohta. Krediidiinkassodele seatud

erinõuded andmete avaldamise osas muudavad seaduse regulatsiooni põhjendamatult

keerukaks ning suurendavad nii infosüsteemi loomise kui ka hilisema haldamise

koormust, kuivõrd samas andmekogus tuleb hallata erineva koosseisuga andmeid.

Lihtsam ja efektiivsem lahendus on kohustada krediidiinkassosid (keda on turul

piiratud arv) avaldama andmeid vähemalt ühes maksehäireregistris. Oluline on

rõhutada, et turuosalistel on juba olemas vastav praktiline kogemus, välja on kujunenud

toimivad liidestused ning protsessid, mistõttu on selline lahendus kõigi osapoolte jaoks

kuluefektiivsem ja halduskoormust vähendav.

8. Olemasolevate maksehäireregistrite ja kavandatava registri dubleerimine/kattumine.

Ilmselt saab ka seadusandja tegelikult aru eelnõu eemärgist ja raamidest väljumisest,

kuid ei soovi eelnõud nö tagasi pöörata algfaasi, mil see tarbijakrediidilepingutest

tulenevate maksehäirete osa/regulatsiooni ei sisaldanud. Rahandusministeerium on

oma selgituses märkinud: see ei tähenda vältimatult andmete dubleerimist, vaid loob

krediidiandjatele võimaluse kasutada krediidivõimelisuse hidamisel struktureeritud ja

terviklikke andmeid, mis pikemas perspektiivis võib kaasa tulla laenuandmise kulude

vähenemise kogu turul. AFG rõhutab, et sõna “võib” viitab juba ilmselgelt sellele, et

seadusandjal puudub tegeliku mõju osas tervlik ülevaade ja analüüs.

Kokkuvõttes saab järeldada, et hinnatud ei ole olemasolevate lahenduste efektiivsust

ega täiendava regulatsiooni tegelikku lisandväärtust olukorras, kus krediidiinkassod

avaldavad maksehäireid toimivates maksehäireregistrites.

9. Eelnõus ei ole selgelt reguleeritud krediidiinkassode andmete esitamise kohustuse lõpp

tähtaega/aega. Krediidiinkassode hallatavad nõuded ei lõpe reeglina kohase täitmisega,

vaid võivad kesta pikema aja vältel (nt osalised täitmised, kompromissid, aegumine).

Eelnõu § 8 lg 3 ei anna selget vastust, millal ja millistel tingimustel lõpeb

krediidiinkasso kohustus andmeid registrisse edastada ja ajakohastada. Selline

ebaselgus tekitab õiguslikku ebakindlust ning suurendab nii halduskoormust kui ka

vaidluste riski. Võlanõude lõppemine ei piirdu üksnes kohase täitmisega (tasumisega),

vaid võib tuleneda ka aegumisest, pankrotimenetlusest, kohustustest vabastamisest või

nõuete ümberkujundamisest, mille kajastamise hetkel puudub ja on eelnõu koostaja

poolt läbi mõtlemata.

10. Lisaks tekib küsimus olukorras, kus krediidiandja või krediidiasutus ütleb viivituses

oleva lepingu üles, kuid ei loovuta nõuet. Sellisel juhul jääb ebaselgeks, kes ja millisel

õiguslikul alusel vastutab vastava teabe edastamise ja ajakohastamise eest registris.

Regulatsiooni puudulikkus selles küsimuses suurendab riski, et sama nõude kohta tekib

registris ebatäpne või puudulik info.

11. Eelnõu lähtub ekslikust eeldusest, et kõik viivituses olevad nõuded loovutatakse

krediidiinkassodele, jättes reguleerimata olukorra, kus nõudeid sissenõutakse

käsunduslepingu alusel ilma loovutamiseta ning ebaselgeks jääb andmete registrile

esitamisel kohustatud subjekt. Täna avaldavad krediidiinkassod võlausaldajate

esindajatena käsunduslepingu alusel tarbijakrediidilepingustest tulenevate võlanõuete

sissenõudmisel maksehäireid, st laenuandjatel on olemas täielik informatsioon ja

ülevaade maksehäiretena.

12. AFG juhib tähelepanu, et eelnõus kasutatakse termineid „nõue“ ja „võlanõue“, kuid

nende sisuline tähendus ning omavaheline eristus ei ole selgelt määratletud.

Terminoloogiline ebaselgus väljendub ka eelnõu tekstis, kus nimetatud mõisteid

kasutatakse vaheldumisi ja erinevas tähenduses, mis ei taga ühtset arusaama ega

õigusselgust, mis võib praktikas kaasa tuua vaidlusi nii andmete esitamise kui ka nende

tõlgendamise osas, mille sanktsiooniks on trahv. Õigusakt peab olema selge, üheselt

arusaadav ja ühetaoliselt ning lihtsasti tõlgendatav.

13. Eelnõus on käsitlemata ka olukord, kuid tarbijakrediidi nõude uus omandaja loovutab

nõude tagasi esialgsele võlausaldajale ehk krediidiandjale või krediidiasutusele, kes ja

millisel alusel ning millise tähtaja jooksul vastava teabe registisse edastama kohustub.

14. Eelnõu toob krediidiinkassodele kaasa arvestatava kulu ja täiendava halduskoormuse.

Eelnõu kohustab krediidiinkassosid edastama andmeid loodavasse registrisse, mis

eeldab tehnilise lahenduse väljatöötamist, andmevahetuse liidestus(t)e loomist ning

vastava süsteemi pidevat haldamist ja hooldamist. Tegemist on krediidiinkassodele

täiendava kohustusega, millega kaasnevad arvestatavad arendus- ja halduskulud.

Eelnõu materjalidest ei nähtu aga, millisel viisil ja kelle poolt on ette nähtud selliste

kulude hüvitamine või kompenseerimine. Seega jääb ebaselgeks, millistel alustel

pannakse erasektori ettevõtjatele kohustus kanda kulud riikliku registrisüsteemi

toimimiseks vajaliku andmevahetuse tagamisel.

15. Krediidiinkassode tegevusmudeli ja eelnõus ette nähtud andmekoosseisu vahel on

vastuolu. Eelnõu eeldab krediidiinkassodelt selliste andmete edastamist, mis on

olemuslikult seotud aktiivse krediidisuhtega (nt krediidijääk, tagasimaksegraafik),

samas kui krediidiinkassod tegelevad sissenõutavaks muutunud nõuete haldamisega ja

sissenõudmisega. Eelnõus ette nähtud andmekategooriad ei ole krediidiinkassole teada,

erinevalt krediidiandjatest.

16. Arvesse tuleb võtta, et võlanõue on dünaamiline ning muutub ajas igapäevaselt –

viiviste, menetluskulude, riigilõivude ja kohtulahendite tulemusel, mistõttu puudub

regulatsioon selliste muudatuste korrektseks ja ajakohaseks kajastamiseks registris.

Näiteks täitemenetlus ja sellega kaasnev täitemenetluse ajaviidet, kuivõrd vastavalt

TMS § 43 lg-le 1 kannab kohtutäitur sissenõudjale arestimise tulemusel laekunud

summa üle kuni 10 tööpäeva jooksul, mistõttu võib registris kajastuda ajaliselt ebatäpne

teave, riivates andmesubjekti õigusi.

17. Kui sama võlainfo edastatakse paralleelselt nii maksehäireregistritele kui ka riiklikule

registrile, suureneb risk, et registrites kajastuv teave ei ole ajaliselt sünkroonis või on

erineva sisuga. See võib omakorda vähendada registrite andmete usaldusväärsust ning

tekitada vaidlusi andmete õigsuse üle. Arvesse on jäetud võtama seadusandja poolt ka

isikuandmete töötlemise minimaalmsuse põhimõtet.

18. Eelnõuga kaasneb ulatuslik isikuandmete töötlemist, kuid regulatsioonist ei nähtu,

kuidas on tagatud andmesubjekti õigused oma andmete kontrollimiseks ja kaitsmiseks.

Tarbija kui andmesubjekti kohta kogutakse ja sisestatakse registrisse andmeid, millel

võivad olla olulised tagajärjed tema majanduslikule olukorrale, kuid eelnõust ei nähtu,

et andmesubjektile on tagatud ligipääs registrisse tema kohta kantud andmete

kontrollimiseks, parandamiseks või vaidlustamiseks. Selline olukord piirab

andmesubjekti õigust teostada talle IKÜM´ist tulenevaid õigusi ning kujutab endast

olulist riivet andmesubjekti õigustele ja vabadusele.

19. AFG kinnitab, et jääb lisaks eeltoodule varasemalt Rahanduskomisjonile esitatud

arvamuse juurde.

Lugupidamisega

Argo Virkebau

Aktiva Finance Group OÜ juhatuse liige

/allkirjastatud digitaalselt/

Merle Laurimäe

Julianus Inkasso OÜ juhatuse liige

/allkirjastatud digitaalselt/

Art Andresson

Krediidiregister OÜ juhatuse liige

/allkirjastatud digitaalselt/

Lugupeetud Thomas Auväärt

Rahandusministeerium

Aktiva Finance Group OÜ seisukoht krediiditeabe jagamise

seaduse 652 SE eelnõule

1. Krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) menetlemise käigus on eelnõu

sisu ja ulatus oluliselt muutunud võrreldes algse eesmärgiga. Eelnõu algseks

eesmärgiks oli luua positiivne krediidiregister toetamaks vastutustundlikku laenamist

ning anda krediidiandjatele parem ülevaade tarbija/krediiditaotleja olemasolevatest

krediidikohustustest. Eelnõuga luuakse sisuliselt kaks eraldiseisvat registrit – üks

krediidiinkassodele ja teine krediidiandjatele –, mille andmestruktuurid on erinevad,

vähendades seeläbi registri praktilist kasutatavust ning tekitades segadust nii andmete

kasutajates kui ka tarbijates.

2. Seaduse eelnõu väljatöötamise käigus on tellitud erinevaid uuringuid (EY ja

Cybernetica), milles viidatakse tarbija kehtivatele finantskohustustele (laenud,

liisingud, järelmaksud). Täna menetluses olev seadus on ilmselgelt esialgsest

eesmärgist, ulatusest ja ka Finantsinspekstiooni juhenditest1 oluliselt kõrvale kaldunud.

Eelnõud on täiendatud krediidiinkassodele seatava informatsiooni avaldamisega

kohustusega nende poolt ostetud nõuete kohta. Käesolevaks ajaks on eelnõu arutelu

keskseks teemaks viivituses olevate lepingute kohta info edastamiseks. Aktiva Finance

Group OÜ (edaspidi AFG) on korduvalt selgitanud, et krediidiinkasso menetluses olev

informatsioon on erinev kehtiva laenulepingu ja tulevikus positiivsesse

krediidiregistrisse kantavast informatsioonis, krediidiinkassodel puudub endal vajadus

ja ka käesoleval hetkel võimalus seda informatsiooni töödelda ja kasutada.

3. Finantsinspektsioon on oma varasemates ja kehtivates juhendites rõhutanud, et

vastutustundliku laenamise hindamisel on keskse tähtsusega nn DSTI näitaja ehk

krediidimaksete suhe tarbija netosissetulekusse. Krediidimaksetena käsitatakse kõigi

tarbija laenude, liisingute ja muude tarbijakrediidilepingute igakuiseid põhiosa- ja

1 https://www.fi.ee/sites/default/files/2024- 10/Finantsinspektsiooni%20käsiraamat%20vastutustundliku%20krediidi%20väljastamise%20protsessil e.pdf

intressimakseid. Sellest tulenevalt on vastutustundliku laenamise seisukohalt oluline

tarbija kehtivate ja tulevaste maksekohustuste kogumaht (maksevõime), arvesse tuleb

võtta ka isiku varasemat maksekäitumist ehk viivituses olevaid nõudeid, oluline on

siinkohal lisada et arvestada tuleb kõikide viivituses olevate nõuetega (mitte ainult

finantssektorist pärinevate võlgenevustega vaid kõikidega). Vastav informatsioon on

täna avaldatud maksehäirete avaldamisega tegelevates registrites . Kui eelnõu eesmärk

on toetada vastutustundlikku laenamist, peaks regulatsioon tuginema andmetele, mis FI

käsitluse kohaselt on krediidivõimelisuse hindamisel asjakohased ja millele täna

juurdepääs on raskendatud.

4. Ootamatult on eelnõu asunud elama “uut elu ja rada”. Eelnõu sisu on väljunud oluliselt

kaugemale algsest eesmärgist. Käesolevaks ajaks hõlmab eelnõu ka negatiivse

krediiditeabe koondamist ja töötlemist, millega AFG ei nõustu. Eelnõu keskendub

negatiivse krediiditeabe osas üksnes tarbijakrediidilepingutest tulenevatele nõuetele,

mis on viivituses või üles öeldud. Tegemist on siiski vaid väikese osaga kõikidest

maksehäiretest, mis võivad isiku maksekäitumist iseloomustada. Selgusetuks jääb miks

just tarbijakrediidinõuded peaks saama erikohtlemise, samas kui muud võlasuhted

jäävad regulatsioonist välja. See seab põhjendamatult erinevasse olukorda erinevat liiki

kohustused ning moonutab tervikpilti isiku maksekäitumisest.

5. Eesti turul tegutsevad toimivad maksehäireregistrid, seega puudub vajadus positiivses

krediidiregistris vastava info dubleerimiseks. Eelnõuga ei peaks “lahendama”

probleemi, mida tegelikult ei eksisteeri. Kavandatav täiendav andmete kogumine ja

paralleelne töötlemine, lisaks maksehäireregistrile riiklikus registris, ei suurenda

andmete kvaliteeti ega usaldusväärsust, vaid vastupidi – iga täiendav

andmetöötlusprotsess suurendab riski andmete ebaõigsuse, ajakohasuse puudumise

ning erinevuste tekkimise osas erinevate registrite vahel. Näiteks uuendatakse

maksehäireregistris andmeid 24 tunni jooksul, seaduseelnõu kohaselt tuleb loodavas

registris andmeid uuendada aga pikema aja jooksul, eelnev tähendab et andmeid on

erinevad, tekitades seeläbi segadust nii tarbijates kui ka andmeid kasutatavas

krediidiandjates.

6. Rahandusministeerium on selgitanud, et maksehäireregistrites avaldatav teave ei

pruugi kajastada kõiki krediidiinkassode valdusest olevaid andmeid tarbijatele üles

öeldud tarbijakrediidilepingute kohta. Tõhusaim ja kiireim viis on kohustada kõiki

krediidiinkassosid avaldama vähemalt ühes turul tegutsevas maksehäireregistris

vastavaid andmeid/infot, mida ilmselt täna ka kõik krediidiinkassod praktiseerivad.

Eelnõu vaates on tegemist kindla huvigrupi poolt tõstatutad “probleemiga”,

analüüsimata ja hoomamata tegelikult kaasnevat.

7. Tõhusaim viis tarbijakrediidist tulenevate võlanõuete kajastamiseks on kohustada

kõiki krediidiinkassosid avaldama vastav teave vähemalt ühes toimivas

maksehäireregistris, tehes vastav muudatud KIOS-is. Selline lahendus on kooskõlas

isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõttega, väldib andmete dubleerimist ning

tugineb juba väljakujunenud ja praktikas toimivale süsteemile. Maksehäireregistrisse

toimub andmete edastamine regulaarselt (24-tunnise intervalliga) ning edastatav info

sisaldab täpsemat teavet võlanõuete staatuse kohta, sealhulgas infot maksegraafiku,

vaidlustamise, kohtumenetluse ja nõude täitmise kohta. Krediidiinkassodele seatud

erinõuded andmete avaldamise osas muudavad seaduse regulatsiooni põhjendamatult

keerukaks ning suurendavad nii infosüsteemi loomise kui ka hilisema haldamise

koormust, kuivõrd samas andmekogus tuleb hallata erineva koosseisuga andmeid.

Lihtsam ja efektiivsem lahendus on kohustada krediidiinkassosid (keda on turul

piiratud arv) avaldama andmeid vähemalt ühes maksehäireregistris. Oluline on

rõhutada, et turuosalistel on juba olemas vastav praktiline kogemus, välja on kujunenud

toimivad liidestused ning protsessid, mistõttu on selline lahendus kõigi osapoolte jaoks

kuluefektiivsem ja halduskoormust vähendav.

8. Olemasolevate maksehäireregistrite ja kavandatava registri dubleerimine/kattumine.

Ilmselt saab ka seadusandja tegelikult aru eelnõu eemärgist ja raamidest väljumisest,

kuid ei soovi eelnõud nö tagasi pöörata algfaasi, mil see tarbijakrediidilepingutest

tulenevate maksehäirete osa/regulatsiooni ei sisaldanud. Rahandusministeerium on

oma selgituses märkinud: see ei tähenda vältimatult andmete dubleerimist, vaid loob

krediidiandjatele võimaluse kasutada krediidivõimelisuse hidamisel struktureeritud ja

terviklikke andmeid, mis pikemas perspektiivis võib kaasa tulla laenuandmise kulude

vähenemise kogu turul. AFG rõhutab, et sõna “võib” viitab juba ilmselgelt sellele, et

seadusandjal puudub tegeliku mõju osas tervlik ülevaade ja analüüs.

Kokkuvõttes saab järeldada, et hinnatud ei ole olemasolevate lahenduste efektiivsust

ega täiendava regulatsiooni tegelikku lisandväärtust olukorras, kus krediidiinkassod

avaldavad maksehäireid toimivates maksehäireregistrites.

9. Eelnõus ei ole selgelt reguleeritud krediidiinkassode andmete esitamise kohustuse lõpp

tähtaega/aega. Krediidiinkassode hallatavad nõuded ei lõpe reeglina kohase täitmisega,

vaid võivad kesta pikema aja vältel (nt osalised täitmised, kompromissid, aegumine).

Eelnõu § 8 lg 3 ei anna selget vastust, millal ja millistel tingimustel lõpeb

krediidiinkasso kohustus andmeid registrisse edastada ja ajakohastada. Selline

ebaselgus tekitab õiguslikku ebakindlust ning suurendab nii halduskoormust kui ka

vaidluste riski. Võlanõude lõppemine ei piirdu üksnes kohase täitmisega (tasumisega),

vaid võib tuleneda ka aegumisest, pankrotimenetlusest, kohustustest vabastamisest või

nõuete ümberkujundamisest, mille kajastamise hetkel puudub ja on eelnõu koostaja

poolt läbi mõtlemata.

10. Lisaks tekib küsimus olukorras, kus krediidiandja või krediidiasutus ütleb viivituses

oleva lepingu üles, kuid ei loovuta nõuet. Sellisel juhul jääb ebaselgeks, kes ja millisel

õiguslikul alusel vastutab vastava teabe edastamise ja ajakohastamise eest registris.

Regulatsiooni puudulikkus selles küsimuses suurendab riski, et sama nõude kohta tekib

registris ebatäpne või puudulik info.

11. Eelnõu lähtub ekslikust eeldusest, et kõik viivituses olevad nõuded loovutatakse

krediidiinkassodele, jättes reguleerimata olukorra, kus nõudeid sissenõutakse

käsunduslepingu alusel ilma loovutamiseta ning ebaselgeks jääb andmete registrile

esitamisel kohustatud subjekt. Täna avaldavad krediidiinkassod võlausaldajate

esindajatena käsunduslepingu alusel tarbijakrediidilepingustest tulenevate võlanõuete

sissenõudmisel maksehäireid, st laenuandjatel on olemas täielik informatsioon ja

ülevaade maksehäiretena.

12. AFG juhib tähelepanu, et eelnõus kasutatakse termineid „nõue“ ja „võlanõue“, kuid

nende sisuline tähendus ning omavaheline eristus ei ole selgelt määratletud.

Terminoloogiline ebaselgus väljendub ka eelnõu tekstis, kus nimetatud mõisteid

kasutatakse vaheldumisi ja erinevas tähenduses, mis ei taga ühtset arusaama ega

õigusselgust, mis võib praktikas kaasa tuua vaidlusi nii andmete esitamise kui ka nende

tõlgendamise osas, mille sanktsiooniks on trahv. Õigusakt peab olema selge, üheselt

arusaadav ja ühetaoliselt ning lihtsasti tõlgendatav.

13. Eelnõus on käsitlemata ka olukord, kuid tarbijakrediidi nõude uus omandaja loovutab

nõude tagasi esialgsele võlausaldajale ehk krediidiandjale või krediidiasutusele, kes ja

millisel alusel ning millise tähtaja jooksul vastava teabe registisse edastama kohustub.

14. Eelnõu toob krediidiinkassodele kaasa arvestatava kulu ja täiendava halduskoormuse.

Eelnõu kohustab krediidiinkassosid edastama andmeid loodavasse registrisse, mis

eeldab tehnilise lahenduse väljatöötamist, andmevahetuse liidestus(t)e loomist ning

vastava süsteemi pidevat haldamist ja hooldamist. Tegemist on krediidiinkassodele

täiendava kohustusega, millega kaasnevad arvestatavad arendus- ja halduskulud.

Eelnõu materjalidest ei nähtu aga, millisel viisil ja kelle poolt on ette nähtud selliste

kulude hüvitamine või kompenseerimine. Seega jääb ebaselgeks, millistel alustel

pannakse erasektori ettevõtjatele kohustus kanda kulud riikliku registrisüsteemi

toimimiseks vajaliku andmevahetuse tagamisel.

15. Krediidiinkassode tegevusmudeli ja eelnõus ette nähtud andmekoosseisu vahel on

vastuolu. Eelnõu eeldab krediidiinkassodelt selliste andmete edastamist, mis on

olemuslikult seotud aktiivse krediidisuhtega (nt krediidijääk, tagasimaksegraafik),

samas kui krediidiinkassod tegelevad sissenõutavaks muutunud nõuete haldamisega ja

sissenõudmisega. Eelnõus ette nähtud andmekategooriad ei ole krediidiinkassole teada,

erinevalt krediidiandjatest.

16. Arvesse tuleb võtta, et võlanõue on dünaamiline ning muutub ajas igapäevaselt –

viiviste, menetluskulude, riigilõivude ja kohtulahendite tulemusel, mistõttu puudub

regulatsioon selliste muudatuste korrektseks ja ajakohaseks kajastamiseks registris.

Näiteks täitemenetlus ja sellega kaasnev täitemenetluse ajaviidet, kuivõrd vastavalt

TMS § 43 lg-le 1 kannab kohtutäitur sissenõudjale arestimise tulemusel laekunud

summa üle kuni 10 tööpäeva jooksul, mistõttu võib registris kajastuda ajaliselt ebatäpne

teave, riivates andmesubjekti õigusi.

17. Kui sama võlainfo edastatakse paralleelselt nii maksehäireregistritele kui ka riiklikule

registrile, suureneb risk, et registrites kajastuv teave ei ole ajaliselt sünkroonis või on

erineva sisuga. See võib omakorda vähendada registrite andmete usaldusväärsust ning

tekitada vaidlusi andmete õigsuse üle. Arvesse on jäetud võtama seadusandja poolt ka

isikuandmete töötlemise minimaalmsuse põhimõtet.

18. Eelnõuga kaasneb ulatuslik isikuandmete töötlemist, kuid regulatsioonist ei nähtu,

kuidas on tagatud andmesubjekti õigused oma andmete kontrollimiseks ja kaitsmiseks.

Tarbija kui andmesubjekti kohta kogutakse ja sisestatakse registrisse andmeid, millel

võivad olla olulised tagajärjed tema majanduslikule olukorrale, kuid eelnõust ei nähtu,

et andmesubjektile on tagatud ligipääs registrisse tema kohta kantud andmete

kontrollimiseks, parandamiseks või vaidlustamiseks. Selline olukord piirab

andmesubjekti õigust teostada talle IKÜM´ist tulenevaid õigusi ning kujutab endast

olulist riivet andmesubjekti õigustele ja vabadusele.

19. AFG kinnitab, et jääb lisaks eeltoodule varasemalt Rahanduskomisjonile esitatud

arvamuse juurde.

Lugupidamisega

Argo Virkebau

Aktiva Finance Group OÜ juhatuse liige

/allkirjastatud digitaalselt/

Merle Laurimäe

Julianus Inkasso OÜ juhatuse liige

/allkirjastatud digitaalselt/

Art Andresson

Krediidiregister OÜ juhatuse liige

/allkirjastatud digitaalselt/