Kiri

Arvamuse andmine 2030. aasta järgse ELi kliimapoliitika raamistiku kohta 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium edastab Kliimaministeeriumile 2030. aasta järgse ELi kliimapoliitikaraamistiku riiklike eesmärkide ja paindlikkuse läbivaatamise avaliku konsultatsiooni kohta järgmised ettepanekud.

Euroopa Komisjoni avaliku konsultatsiooni küsimustikku täites tuleks joonduda järgnevalt esile toodud vastuste variantide taha.

ELi kliimaeesmärkide saavutamisel on üheks peamiseks takistavaks teguriks, mida Euroopa Komisjon ise ei maini tehniliselt või majanduslikult sobivate lahenduste puudumine. Samas saab nõustuda aga komisjoni järeldusega, et tööstusel on praegu vähe stiimuleid süsiniku püüdmisse ja taaskasutamisse investeeringute tegemiseks. Heidete eest tasumine on lihtsam kui mahuka tehnoloogiainvesteeringu tegemine, mis ei paranda otseselt tootmisvõimalusi. Samas tuleb selles olukorras arvestada tööstuse konkurentsivõimega, kuna CO₂ tasustamine võib panna tööstusettevõtted kolmandate riikide turgudel keerulisse olukorda. 

ELi 2030. aasta järgset kliimapoliitikat peaksid suunama järgmised Euroopa Komisjoni poolt etteantud eesmärgid: lihtsa, kulutõhusa ja paindliku ELi 2040. aasta kliimapoliitika raamistiku väljatöötamine; ELi majanduse konkurentsivõime edendamiseks vajalike investeeringute soodustamine; lihtsa ja tõhusa järelevalve- ja vastavusmehhanism väljatöötamine; ausa ja õiglase ülemineku edendamine. Eraldi tuleb selles kontekstis rõhutada vajadust luua tingimused ELi liikmesriikide ettevõtete võrdseks kohtlemiseks teiste rahvusvahelisel turul tegutsevate ettevõtetega.

Mis puudutab 2040. aasta riiklike kliimaeesmärkide seadmist, siis konkreetsete riiklike eesmärkide asemel peaks võtma suuna võimalikult paindlikule lähenemisele, mis võimaldaks eesmärke täita ühiskonna jaoks kõige soodsamal viisil ja millesse on sisse kodeeritud ka paindlikkus eesmärke vajadusel korrigeerida. Paindlik lähenemine ei tohiks vähendada samas riikide vastutust kliimaeesmärke täita, ent jätaks võimaluse reageerida turbulentsest väliskeskkonnast tingitud kriisidele ja tagaks ettevõtete ellujäämise ning kodanike stabiilse elatustaseme.

Kliimameetmete jaotamisel liikmesriikide vahel tuleb aluseks võtta kliimamuutuste leevendamiseks tehtavate jõupingutuste kulutõhusus ja solidaarsust ning riiklike eesmärkide jaotamisel tuleks arvesse võtta ka riigi olusid, sealhulgas eesmärgi alla kuuluvate majandussektorite suhtelist osakaalu riigis. Lähtudes paindlikkuse printsiibist võiks piirduda vaid ELi tasandi eesmärgiga või siis riigi kohta vaid ühe eesmärgi seadmisega. Riiklik eesmärk peaks hõlmama kõiki sektoreid, kuid mitte igat sektorit eraldi, vaid tervikuna. Siseriiklike teekaartide loomisel võivad olla küll trajektoorid ka sektorite tasandil, kuid seda pigem indikatiivse infona. 

Rahvusvaheliste ühikute ja liikmesriikide eesmärkide suhe peaks olema paindlik. ELi liikmesriikidel peaks olema võimalik tasakaalustada liidusiseseid ja rahvusvahelisi heite vähendamise jõupingutusi.

2030. aasta kliimaeesmärkide täitmisel tuleks eelistada nõuete täitmist viimaseks aastaks, mis tähendab, et on oluline üksnes eesmärgini jõudmine nõuete täitmise perioodi lõpus ehk kasvuhoonegaaside heide või eemaldamine viimasel aastal peab olema vähemalt võrdne 2040. aasta vastava riikliku eesmärgiga. Samuti võib teha vahehindamise (nt 2035. aastal) või hindamise mõne viimase aasta jooksul. Nõustuda saab kompromissi huvides ka mitmeaastase nõuete täitmisega, kus nõuete täitmine põhineb kasvuhoonegaaside keskmisel netoheitel või eemaldamisel mitme aasta jooksul, nt kahel viieaastasel perioodil.

ELi liikmesriikidele annaks kliimaeesmärkide täitmisel paindlikkust see, kui liikmesriikidel oleks võimalik kompenseerida üksteise jõupingutusi heite vähendamisel ja süsiniku eemaldamisel; kui liikmesriikidel oleks võimalus kompenseerida kasvuhoonegaaside heite vähendamise jõupingutusi suurema pingutamisega süsiniku eemaldamiseks ja vastupidi; kui liikmesriikidele antakse paindlikkus oma põhieesmärgi saavutamiseks ning laiem paindlikkus oma täiendava panuse andmiseks.

Liikmesriigid saavad toetada ELi eesmärgi ühist saavutamist kahepoolsete kauplemisvõimaluste ja tegeliku kauplemise läbipaistvuse suurendamisega ja ELi tasandilt saab võtta meetmeid, et kahepoolse kauplemise hõlbustamiseks (nt ELi rahastuse abil).