Kutseseaduse eelnõu

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] /

www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272

Haridus- ja Teadusministeerium

[email protected]

Kutseseaduse eelnõu

Austatud proua minister

Kooskõlastame kutseseaduse eelnõu märkustega arvestamisel.

1. Kutseseaduse §-s 25 on sätestatud kutse taotlemisega seotud kulud. Kulude katmine

hõlmab muu hulgas kutse taotlemise ja taastõendamise tasu kehtestamist. Tasu kehtestab

kutseasutus (lõige 4) eelnevalt tehtud kutse andja kalkulatsioonide põhjal. Kalkulatsiooni

kulukomponendid ja muud lähtealused aga kehtestab kutseasutus (lõige 2).

Kutse andjaks võib eelnõu kohaselt olla juriidiline isik, riigiasutus, õppeasutus või

kohaliku omavalitsuse üksus (§ 13 lõige 1). Seega on loetletud isikud ja asutused ka tasu

kehtestajaks kutseasutuse (kelleks on HTM, kuid ta on volitanud halduslepinguga seda

ülesannet täitma SA Kutsekoja) kalkulatsioonide alusel. Seletuskirjas leitakse, et kutse

taotlemise ja kutse taastõendamise tasu näol ei ole tegemist avalik-õigusliku rahalise

kohustusega, vaid kulude katmiseks ettenähtud kulupõhise tasuga, mis on seotud kutse

andmise ja kutse taastõendamise menetlusega.

Eristada tuleks tasu kujunemise aluseid ja tasu kehtestamist, samuti kutse taotlemise ja

kutse taastõendamisega seotud kulude katmist. Asjaolu, et tasu kujuneb kulupõhimõtte

alusel, ei tähenda seda, et tegemist poleks avalik-õigusliku rahalise kohustusega –

riigilõiv on selle kohta selge näide, sest kuigi riigilõiv on kulupõhine, on ta siiski

klassifitseeritav avalik-õigusliku rahalise kohustusena. Leiame, et kutse taotlemise ja

kutse taastõendamise tasu (edaspidi kutse taotlemise tasu) on samuti avalik-õiguslikud

rahalised kohustused, mistõttu tuleks need eelnõus reguleerida kooskõlas EV põhiseaduse

(PS) §-ga 113 alljärgnevatel põhjustel:

1) kutse andmine on haldusülesanne;

2) riik on kehtestanud kutsealased nõuded teatud valdkondade tööturule sisenemisele või

kutsealase tegevuse jätkamisele, seega peab riik tagama ka et selle nõude täitmine oleks

võimalik.

PS § 113 annab seadusereservatsiooni klausli avalik-õiguslike rahaliste kohustuste

kehtestamisel. Seega ei saa avalik-õiguslike tasude kehtestamise otsustusõigust täielikult

delegeerida Vabariigi Valitsusele või ministrile. Õiguskirjanduses on järeldatud, et

Teie 18.02.2026 nr 8-1/26/1108,

HTM/26-0233/-1K

Meie 24.03.2026 nr 1.1-11/831-2

2

seadusereservatsiooni klausel hõlmab lisaks maksudele ka kõiki muid avalik-õiguslikke

makseid1. Ka Riigikohus on sedastanud, et tegelikult on § 113 kaitseala laiem ning sinna

kuuluvad kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes

või teises õigusaktis nimetatakse. Paragrahvi 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus

kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu

võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga2. Siiski on Riigikohus möönnud, et

tasumäärade kehtestamise võib delegeerida täidesaatvale võimule, kui see tuleneb

rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse,

mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse

arvestamise aluste kehtestamises vms3.

Arvestades ülaltoodut, tuleks kutse taotlemise tasu alam- ja ülemmäärad või tasu

kujunemise alused kehtestada kutseseaduses ning nende kehtestamine volitada valdkonna

eest vastutavale ministrile4.

2. Kutse taotlemise ja taastõendamise tasu kogumise ja kasutamise puhul võib oletada, et

seda teeb kutse andja, kuid see peaks olema ka seadusest selgelt välja loetav.

3. Eelnõu § 25 lõige 7 käsitleb ainult kutse taotlemise tasu, erinevalt eelmistest lõigetest,

mis käsitlevad nii kutse taotlemise tasu kui ka kutse taastõendamise tasu.

4. Eelnõu § 25 lõige 10 ei ole asjasse puutuv ja selle eesmärk jääb arusaamatuks. See

loetleb neli võimalust, kuidas kutse taotlemisega seotud kulud kaetakse. Ilma

täpsustamata, millal ühte või teist võimalust võib kasutada, ei oma loetelu sisu, sest nt

kutse taotleja või tööandja (so eraõigusliku juriidilise isiku) poolt tasumine ei vaja

seaduses eriluba. Ka on võimalik eelnõud tõlgendada praegu nii, et tasu kaetakse eri

allikatest solidaarselt või võrdselt. Või kõigi poolt igal juhul. Või et muid allikaid ei või

kulude katmisel olla – seletuskirjas on selgitatud, et toodud loetelus on allikad, millistel

juhtudel on kulude kandmine lubatud. Kusjuures punktid 1 ja 2 puudutavad sedasama

taotlejat. Vahet pole, kas ta maksab ise või tema tööandja või kolmas isik. Paragrahvist ei

selgu, kuhu tulud laekuvad. Lõikes 1 öeldakse küll, et eesmärk on katta kutse andmisega

vahetult seotud kulud, kuid see ei selgita tulude laekumist. Palume säte välja jätta või

leida seos ülejäänud paragrahviga.

5. Eelnõu § 13 lõike 1 loetelu ei ole koostatud ühtsel alusel. Selle kohaselt on kutse andja

juriidiline isik, riigiasutus, õppeasutus või kohaliku omavalitsuse üksus, kellele

kutseasutus on andnud kutse andmise õiguse. Üldiselt on loetelu tegutsemisvormi järgi,

kuid sinna sekka on sattunud õppeasutus. Õppeasutus võibki tegutseda nendes erinevates

juriidilistes vormides.

6. Eelnõu § 52 kohaselt suurendatakse kutseseaduse alusel kutset andva organina

tegutsemise õiguse taotluse läbivaatamise eest võetavat riigilõivu 150 eurolt 500 euroni.

Seletuskirjas on märgitud, et riigilõivu suurust ei ole muudetud 2015. aastast. Palume

seletuskirjas täpsustada, millises ulatuses (sh protsentuaalselt) on võrreldes 2015. aastaga

1 Vt PS kommenteeritud väljaanne § 113 komm p 9. 2 RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00 p 20, RKPJKo 19.12.2003, 3-4-1-22-03 p 17. 3 RKPJKo 19.12.2003, 3-4-1-22-03 p 19. 4 Vt analoogiat liiklusseaduse § 73.

3

suurenenud konkursi läbiviimisega seotud otsesed kulud ning võimaluse korral esitada ka

arvutuskäik, mille alusel on jõutud järelduseni, et menetluse keskmine kulu on 500 eurot.

Lisaks teeme ettepaneku harmoniseerida riigilõivuseaduse (RLS) § 54 pealkiri

kutseseaduse § 14 lõikes 2 nimetatud riigilõivu võtmise alusega. Nimelt, RLS § 54

pealkiri räägib kutset andva organina tegutsemise õiguse taotluse läbivaatamisest, ent

kutseseaduse § 14 lõige 2 räägib kutse andjana tegutsemise õiguse taotlemisest avalikul

konkursil osalemise kaudu. Terminite kasutus („kutse andja“ vs „kutset andev organ“)

võiks siinkohal olla ühtne, samuti võiks RLS § 54 pealkiri peegeldada seda, et taotlus

esitatakse avaliku konkursi raames, nagu seda praegu mainib sama sätte sisu ning

kehtestatav kutseseaduse § 14 lõige 2.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Marge Kaskpeit 5885 1423 [email protected]

Lennart Lepik 5885 1408 [email protected]

Artur Lundalin 5885 1321 [email protected]