Arvamuse andmine

1

Riigikohus

[email protected]

Arvamus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 5-26-2

Austatud Riigikohus

Asjaolud

1. Õiguskantsler esitas 2026. aasta 2. veebruaril Riigikohtule taotluse tunnistada

liiklusseaduse peatükk 123 osas, milles see ei näe ette registreerimistasu vähemalt

osalist tagastamist mootorsõiduki varguse, hävimise ning sarnase kasutusest

väljalangemise juhtumi korral ega sätesta piisavalt tõhusat registreerimistasu

menetlust, põhiseadusevastaseks.

2. Riigikohus palus oma 2026. aasta 10. veebruari e-kirjaga õiguskantsleri taotluse kohta

rahandusministri ja Vabariigi Valitsuse seisukohta.

3. Vastavalt peaministri resolutsioonile esitab Vabariigi Valitsuse seisukoha

Rahandusministeerium.

Taotluse lubatavus

4. Toome välja, et kahtlust, et registreerimistasu on maks ja peab vastama

maksukorralduse seaduses sätestatud maksu kehtestamise põhimõtetele, väljendas

õiguskantsler esimest korda oma taotluses Riigikohtule. Varasemates pöördumistes,

eriti oma sellekohase 2025. aasta 26. veebruari kirjaga nr 6-1/241948/2501365

Riigikogule, on õiguskantsler avaldanud muret registreerimistasu

administreerimissätete piisavuse üle, mingilgi moel märkimata, et selle põhjuseks on

registreerimistasu defineerimine maksuna.

5. Seetõttu ei ole Riigikogul olnud võimalust kaaluda seaduse potentsiaalset muutmist

tulenevalt õiguskantsleri argumendist, et algselt on valitud vale rahalise kohustuse liik.

Samuti ei ole ei Rahandusministeerium ega Kliimaministeerium (kelle

valitsemisalasse kuulub registreerimistasu haldav Transpordiamet) andnud välja

Teie 11.02.2026 nr 7-7/26-00287-2

Meie 24.03.2026 nr 1.1-21/679-2

2

asjakohast seisukohta ega analüüsinud täiendavalt registreerimistasu maksuna

maksukorralduse seadusele vastamist.

6. Riigikogu piiritles oma arutelu õiguskantsleri ettepanekus toodud argumentidega,

mille tulemusena lisati liiklusseaduse § 19027 lõige 11, sätestamaks registreerimistasu

tagastamist isikule, kes on seda maksnud ettenähtust enam. Rohkemaks ei nähtud

vajadust, asudes seisukohale, et kuna registreerimistasu haldamine peab vastama

haldusmenetluse seaduse nõuetele (liiklusseaduse § 1 lõige 5), on maksumaksja õigusi

tagav regulatsioon piisav.

7. Eelnimetatud põhjusel ei ole õiguskantsler täitnud põhiseaduse § 142 ja õiguskantsleri

seaduse § 17, mille kohaselt tuleks õiguskantsleril esmalt anda Riigikogule võimalus

seisukohavõtuks. Õiguskantsleri taotlus Riigikohtule ei ole seega vähemalt osaliselt

lubatav.

8. Õiguskantsleri taotlus on lubatav osas, milles see kajastab olukorda registreerimistasu

tagastamise aluste mittelaiendamises, samuti mõningate registreerimistasu

tagastamise administreerimissätete puudumise küsimuses, sest need on käsitletud ka

tema 2025. aasta 26. veebruari pöördumises Riigikogu poole.

Seisukoht

Registreerimistasu määratlus

9. Hoolimata õiguskantsleri taotluse mittelubatavusest esitame allpool siiski

argumendid, miks registreerimistasu ei ole käsitletav maksuna.

10. Eestis on sõidukite maksustamisest rääkides kasutusel terminid automaks, aastamaks,

mootorsõidukimaks ja registreerimistasu. Esimene termin „automaks“ tuleneb

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist 2023–2027, mille kohaselt planeeriti Eestis

kehtestada automaks. Õigusanalüüsi, avaliku diskussiooni ja poliitiliste valikute

tulemusena kehtestati Eestis mootorsõidukimaks (kõnekeeles ka aastamaks) ja

registreerimistasu.

11. Et seadusandja soovis kehtestada just nimelt eraldi maksu ja tasu, ilmneb kõige

selgemalt õigusaktist, millega seda tehti – mootorsõidukimaksu seaduse § 1–18

sätestavad mootorsõidukimaksu (nn aastamaksu) ja § 19 sätestab liiklusseaduse

muudatused, millega lisati liiklusseadusesse juba olemasoleva teekasutustasu kõrvale

sõiduki registreerimistasu.

12. Olenemata sõiduki maksustamisega seonduvate terminite ajaloolisest ja paraku aeg-

ajalt ekslikust kasutamisest ei ole juriidiliselt korrektne öelda, et mootorsõidukimaks

jaguneb Eestis kaheks. Registreerimistasu ei ole osa mootorsõidukimaksust. Iga

kasutuses sõiduki omanik maksab mootorsõidukimaksu, kuid ei pruugi kunagi tasuda

registreerimistasu.

13. Maksu legaaldefinitsioon on sätestatud maksukorralduse seaduse §-s 2.

Registreerimistasu vastab selles loetletud tunnustele niivõrd, et see on ühekordne

3

rahaline kohustus, mis on kehtestatud seadusega riigi ülesannete täitmiseks ja tulu

saamiseks ning kuulub täitmisele seadusega ettenähtud korras, suuruses ja ajal.

Registreerimistasu ei vasta maksu tunnustele legaaldefinitsiooni selles osas, mille

kohaselt puudub maksul otsene vastutasu või -sooritus. Just seda osa definitsioonist

peetakse õiguskirjanduses võtmetähtsusega osaks maksu mõiste sisustamisel1.

Maksuks (olenemata nimetusest) saab pidada üksnes sellist kohustust, mis vastab

kõigile maksu legaaldefinitsiooni tunnustele.

14. Maksukorralduse seaduse definitsiooni on mitmel korral tõlgendanud ka Riigikohus,

tõdedes, et maks on avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks

maksumaksjale pandud ilma otsese vastutasuta vaieldamatult täitmisele kuuluv

rahaline kohustus (3-4-1-10-00, p 24; 3-2-1-71-14, p 94). Seega on ka Riigikohus

kinnitanud vastusoorituse olulisust avalik-õigusliku kohustuse liigi üle otsustamisel.

15. Õiguskantsleri hinnangul registreerimistasu puhul vastusooritus puudub. Selle

tulemuseni jõudmiseks on ta võrrelnud registreerimistasu riigilõivuga, ning leidnud

need erinevad olevat. See on aga kitsas võrdlusbaas, mis ignoreerib muid Eestis

kehtivaid, väga mitmesuguseid avalik-õiguslikke tasusid.

16. Põhiseaduse §-s 113 on lõivu mõiste laiem, kui pelgalt riigilõiv riigilõivu seaduse

tähenduses ja praktikas nimetatakse selliseid riigilõivu seaduses nimetamata lõive

sageli tasudeks. 2

17. Registreerimistasul on kahtlemata ka lõivu tunnuseid. Riigilõivu legaaldefinitsioon

loeb lõivuks summa, mida inimene tasub lõivustatud toimingu eest, saades vastu

konkreetse vastuteene – teatava õiguse, asja või muu hüve (riigilõivu seadus § 3).

18. Enne mootorsõidukimaksu kehtestamist kuulusid lõivustamisele toimingud, mis alates

2025. aastast toovad kaasa registreerimistasu. Sõiduki esmakordsel kandmisel Eesti

registrisse tasuti lõivu 130 eurot ja omanikuvahetusel 71 (55 e-teenuste kasutamisel)

eurot. Alates 2025. aastast kuuluvad lõivustamisele ainult need toimingud, millelt

registreerimistasu ei võeta (riigilõivuseadus § 14272 lg 1 ja § 14274 lg 11). Nii on näiteks

lõivustatud registrisse kantavad sõidukid, millele kehtib registreerimistasu vabastus

(lõivuks on nüüd juba 150/120 eurot) ja omanikuvahetus juhul, kui sõiduki eest on

juba eelnevalt registreerimistasu makstud (lõivuks endiselt 71/55 eurot). (Märkigem,

et lõivude suurus ja põhjendatus ei ole selles kohtuasjas vaidluse all.)

19. Järelikult on registreerimistasu osaliselt lõivu asendanud, kattes ka Transpordiameti

toimingukulusid. Juba see asjaolu kinnitab, et vähemalt osaliselt ei ole tegemist

maksuga. Õiguskantsler möönab, et registreerimistasu katab ka riigilõivu, samas

leides, et „toimingu kulu kattev osa on siiski väike, arvestades registreerimistasu

määrasid“. Sellise hinnanguga ei saa nõustuda. Registreerimistasu suurus on 150 eurot

teatud elektrisõidukite puhul, 150–200 eurot üle 20-aastaste säästlike väikesõidukite

puhul. Uute ja väga võimsate sõidukite puhul võib see teatud puhkudel ületada 10 000

eurot. 2025. aastal oli registreerimistasu mediaan 765 eurot3, millest sõiduki

registreerimise riigilõiv 150 eurot moodustab ligikaudu 20%. Järelikult on pooltel

1 § 113. [Avalik-õiguslikud rahalised kohustused] | Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid, p 4 2 Ibid, p 6 3 https://www.transpordiamet.ee/soidukite-statistika

4

sõidukitel, mille registreerimistasu jääb alla 765 euro, lõivu osakaal suurem kui 20%,

ulatudes mõningate sõidukite puhul isegi 100%-ni.

20. Me ei nõustu õiguskantsleri seisukohaga, et registreerimistasul puudub otsene

vastutasu. Selle tasumisega kaasnevad hüved on sõiduki registreerimine või

omanikuvahetuse vormistamine liiklusregistris. Välisriigist siia kasutamiseks toodud

sõiduk võib Eestis sõita ilma liiklusregistrisse kandmata vaid kuni viis päeva

(liiklusseadus § 76 lg 1); sama tähtaja jooksul tuleb registrisse kanda ka Eesti-sisene

omanikuvahetus (§ 77 lg 3). Registreerimisega kinnitatakse isiku õigust selle

konkreetse sõiduki üle, tema tahtest olenevalt kas liikluses osalemiseks, hoidmiseks,

edasimüümiseks või muudeks toiminguteks.

21. Vaidluse all pole asjaolu, et sõiduki soetamisel ja kasutamisel on keskkonnamõju, ja

et registreerimistasu üheks eesmärgiks on negatiivse keskkonnamõju vähendamine.

Järelikult võib registreerimistasu tasumist vaadelda ka kui õiguse omandamist

keskkonda kahjustavale tegevusele. Registreerimisel tasutav kohustus peab katma nii

riigilõivu kui inimese isiklikust valikust tuleneva keskkonnakahju hüvitamise tasu.

22. Eestis kehtivate rahaliste koormiste süsteemis on hästi tuntud erinevad tasud, kus

õiguskantsleri poolt nõutav vastusooritus ei ole tuvastatav või tasuga proportsionaalne.

Heaks näiteks on keskkonnatasud, mis analoogiliselt registreerimistasuga on rajatud

kombineeritud fiskaalsele ja keskkonnaeesmärgile. Keskkonnatasude seaduse § 2

alusel lähtuvad keskkonnatasud nii keskkonnakaitse vajadustest, riigi majanduslikust

ja sotsiaalsest olukorrast, kui ka riigi tulu teenimise eesmärgist. Sama seaduse § 4 lg 1

kinnitab, et tasude üheks eesmärgiks on teenida riigile tulu loodusvarade kasutada

andmisest. Keskkonnatasude maksja „ostab“ riigilt keskkonnaressursse, saades õiguse

keskkonnakahjulikuks tegevuseks. Võrreldava õiguse saab registreerimistasu eest ka

sõidukiomanik või -kasutaja. 2026. aasta riigieelarvesse on planeeritud

keskkonnatasudest laekuvaid tulusid 103 miljonit eurot, mis muudab selle kergesti

võrreldavaks registreerimistasust planeeritava summaga 120 miljonit eurot4.

23. Taastuvenergia tasu, mille kogumiseks annab aluse elektrituruseadus, kannab samuti

laiemat keskkonnaalast eesmärki. Sellest hoolimata on Riigikohus leidnud, et tegemist

ei ole maksuga, vaid avalik-õigusliku rahalise kohustusega sui generis. Ka asjaolu, et

taastuvenergia tasu maksmisel ei järgne maksja jaoks vastusooritust (arvestades, et

tasukohustus tekib energia tarbimisel automaatselt), ei kallutanud kohtu seisukohta (3-

2-1-71-14, p-d 92, 94, 96).

24. Ka riigilõivud võivad ületada kulupõhisuse printsiibi ja saada eelarvetulu teenimise

allikaks. Riigilõivuseaduse § 4 lg 2 lubab kehtestada kulupõhimõttest eristuvaid

lõivusid lähtuvalt toimingu eesmärgist, saadavast hüvest, avalikust huvist ja eelkõige

sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest. Seda põhimõtet on rakendatud nt §

2984 lõikes 1, milles kehtestatakse mittekulupõhine tubakatoote teate lõiv, arvestades

nikotiinitoodete sotsiaalmajanduslikku mõju.

25. Leidub ka vastupidiseid näiteid: kohalike maksude seaduse § 5 loetleb viis maksu,

millest nelja nimes sisaldub sõna „maks“ ja ühe nimes sõna „tasu“, kuid iga sellise nn

maksu eest pakub kohalik omavalitsus ka konkreetse vastusoorituse – õiguse

sõidukeid parkida, reklaami paigaldada, sulgeda teid, korraldada üritusi või pidada 4 2026. aasta riigieelarve seletuskiri .pdf, lk 225

5

lemmikloomi. Mõistete ebaühtlast kasutust on selles kontekstis maininud ka

õiguskantsler.

26. Eelnevast lähtub, et avalik-õiguslike rahaliste koormiste liigitus ei ole kaugeltki ühene.

Riigikogul on maksude ja tasude kehtestamisel lai otsustusõigus, mis hõlmab ka

maksuinstrumendi valikut. Sõidukeid on soovitanud Eestis maksustada mitmed

rahvusvahelised institutsioonid (Euroopa Komisjon, Rahvusvaheline Valuutafond,

Rahvusvaheline Energiaagentuur). Mootorsõidukimaks ja registreerimistasu võinuks

olla ka teistsugused – sõidukite maksustamisel ei ole muud piiravat raamistikku kui

üldised maksustamise reeglid (nt topelt- ja diskrimineeriva maksustamise vältimise

kohtustus), mida kinnitavad ka riikide erinevad maksustamismudelid.

27. Maailmavaadetest sõltuvale poliitikakujundamisele on viidanud ka õiguskantsler.

2025. aasta 10. aprillil Riigikogule mootorsõidukimaksu seaduse ettekannet

tutvustades märkis ta, et (10:03)5 mingit üldkehtivat reeglit maksusüsteemi õigluse või

Eesti arengu seisukohalt kasulikkuse hindamiseks ei ole ja et sellised hinnangud

sõltuvad maailmavaadetest ja kindlasti ka huvidest.

28. Eesmärk, millele tuginedes võeti Eestis vastu mootorsõidukimaksu seadus, jagunes

kaheks – riigile täiendava tulu teenimine ja sõidukite tekitatud keskkonnakahju

vähendamine. Need eesmärgid on nii aastamaksul kui registreerimistasul, kuid

erineval määral. Aastamaks toob kaasa perioodilise kulu, millel on eelduslikult

väiksem käitumuslik mõju kui registreerimistasul, kuna majanduslik mõju omanikule

on igal konkreetsel aastal mõõdukas. Seega domineerib aastamaksu puhul eelarvetulu

eesmärk. Registreerimistasu rakendub sõiduki soetamisel ja on reeglina kõrgem kui

aastamaks; tasu surve sõiduki soetajale teha keskkonnasäästlik valik on oluliselt

suurem kui aastamaksu surve omanikule, kelle valikud olid tehtud enne maksu

kehtestamist. Nii on registreerimistasul väga otsene, ühele kindlale toimingule –

sõiduki soetusele – suunatud mõju. See seob tasu veel tugevamalt registritoiminguga.

29. Rahandusministeerium selgitab eelnõu väljatöötajana, et ettevalmistavas faasis oli

kaalumisel kehtestada registreerimismaks ja selle haldamine teha ülesandeks Maksu-

ja Tolliametile. Ettevalmistuste käigus selgus siiski, et kui mootorsõidukimaksu saab

liiklusregistri andmete alusel hallata maksuhaldur, siis registreerimistasu haldamine

saab kõige tõhusamalt toimuda Transpordiametis – analoogselt sõiduki toimingutega

seotud riigilõivu kogumisele, kuhu maksuhaldur ei sekku. Kuna registreerimistasu on

lahutamatult seotud sõiduki registreerimistoimingutega, on ratsionaalne, kui seda

kogub nimetatud toiminguid teostav asutus. Arvepidamise ja tasutoimingute

haldamise dubleerimine või ümbertõstmine Maksu- ja Tolliametisse ei oleks kaasa

toonud mingit lisaväärtust.

30. Seega ei saa me nõustuda õiguskantsleri järeldusega, et „kuivõrd registreerimistasu on

maks, mille eesmärk on saada tulu ja mõjutada inimeste valikuid, tuleb sellele

kehtestada samasugused põhiseaduslikud nõuded nagu maksule“.

31. Õiguskantsleri väide tugineb eeldustele, et põhiseadus seab maksule rangemad või

vähemalt teistsugused nõuded kui avalik-õiguslikule tasule, ja et seadusandja on nende

nõuete vastu eksinud. Ka nende eeldustega ei saa me nõustuda.

5 Riigikogu istungi stenogramm, 10.04.2025

6

32. Põhiseaduse viidatud sätted – § 14 ja 113 – ei anna mingil viisil alust arvata, et nendes

sätestatud põhimõtted – õigus menetlusele ja korraldusele ning avalik-õiguslike

maksete seadusereservatsioon – rakenduksid erinevalt sõltuvalt kohustuse liigist.

Pelgalt maksu nimetamine tasuks – või ka vastupidi – ei too kaasa põhiseaduse riivet.

Õiguskantsleri taotluse kohaselt osundab põhiseaduslikule probleemile siiski ainult

puudulik menetluskord. Selle põhjuseks ei saa olla asjaolu, et seadusandja on valinud

maksu asemel tasu kehtestamise – menetluse ja korralduse põhiõigus kehtib mõlemale.

Seega ei ole registreerimistasu olemus käesolevas vaidluse lahendamiseks isegi

oluline.

Registreerimistasu administreerimisest

33. Õiguskantsleri hinnangul on hetkel kehtivas regulatsioonis puudu piisavalt tõhus

registreerimistasu menetluskord. Puudu on ametiasutuse volitus maksu või tasu

määramiseks, muutmiseks (ja juurdemääramiseks) ning vajadusel sissenõudmiseks.

Lisaks pole piisaval määral reguleeritud registreerimistasu määramist, mistõttu on

omanikul keeruline hinnata, kas tasu on määratud õigesti või valesti ehk kas tal võib

olla tekkinud tagasitaotletav enammakse.

34. Me ei nõustu eeltoodud seisukohaga. Kehtiv regulatsioon on piisav tagamaks isikute

õigust menetlusele ja korraldusele. Mööname, et registreerimistasu on tekitanud

küsimusi selle adressaatides ja et Transpordiameti toimingud tasu haldamisel võiksid

olla isikutele paremini kommunikeeritud. Põhjuseks ei ole siinkohal ebapiisav seadus,

vaid tasu uudsus nii sõidukiomanikele kui ametile. Rahandusministeerium on

alustanud arutelusid nii Transpordiameti kui Kliimaministeeriumiga, leidmaks viise,

kuidas tõsta isikute teadlikkust registreerimistasu menetlusest (nt lisada registrikuvale

teavet vaide esitamisest või saata sõidukiomanikele meeldetuletusi andmete

kontrollimiseks).

35. Võimalik, et tulenevalt seisukohast, et registreerimistasu peaks olema riiklik maks,

peab õiguskantsler vajalikuks norme, mis on analoogilised maksukorralduse seaduses

sätestatuga. Meie hinnangul oleks sellisel juhul tegemist ülereguleerimisega.

Võrreldes riiklike maksudega on registreerimistasu arvestamine ja kogumine lihtne

ning automatiseeritud; tasu eripärast tulenevalt on reguleerimist vajavaid küsimusi

oluliselt vähem. Menetluse ja korralduse põhiõigus hõlmab ka õigusselguse nõuet.

Olukordade reguleerimine, mis tulenevalt registreerimistasu spetsiifikast ei saa

praktikas tõusetuda, pigem rikub õigusselguse põhimõtet.

36. Registreerimistasu haldur on selgelt nimetatud liiklusseaduse § 19020, mistõttu ei ole

meie hinnangul alust väita, et ametiasutuse volitus maksu või tasu määramiseks on

puudulikult sätestatud. Olukorras, kus halduri pädevus ei ole jaotatud (nagu see on nt

teekasutustasu puhul, kus pädevus jaguneb Transpordiameti ja Maksu- ja Tolliameti

vahel), on ainuvõimalik tõlgendus, et seaduses nimetatud amet täidab kõiki halduri

ülesandeid.

37. Registreerimistasu määramisega ei kaasne maksetähtaega, samuti ei ole kitsendatud

selle tasujat. Enne registreerimistasu tasumist ei saa lõpuni viia sõiduki registreerimise

või omanikuvahetuse toimingut. Sellest tulenevalt ei ole vaja sätestada ka

registreerimistasu sissenõudmise ja maksmata jätmise tagajärgede sätteid, nagu seda

7

on tehtud näiteks mootorsõidukimaksu puhul (üldised maksukorraldusreeglid) või

keskkonnatasude puhul (keskkonnatasude seaduse § 39 ja edasi).

38. Selgitame, et sõiduki registreerimise protsess algab sõiduki registreerimiseelse

kontrolliga. Selle põhjal koostab Transpordiamet tehnonõuetele vastavuse kontrolli

akti, mis on haldusakt haldusmenetluse seaduse tähenduses. Akti alusel saab sõiduki

12 kuu jooksul registreerida. Selle haldusakti kohta, kus on esitatud kõik sõiduki

andmed, sh need, mille alusel arvutatakse registreerimistasu, saab esitada vaide

tavapärases haldusmenetluse korras. Sõiduki registreerimine on asutuse toiming

eelnimetatud haldusakti andmete liiklusregistrisse kandmiseks ja kinnitamiseks. Selle

protsessi käigus arvutatakse registreerimistoimingu lõpetamiseks tasumisele kuuluv

registreerimistasu summa. Registreerimistasu arvutamine on elektrooniline protsess,

mis tugineb täielikult akti alusel registrisse kantud andmetele; ametniku kaalutlusõigus

puudub.

39. Sõiduki registreerimistasu aluseks olevate andmete vaidlustamise võimalus on tagatud

läbi registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli akti. Inimesel on enne

sõiduki registreerima asumist võimalik kontrollida registreerimistasu suurust ka

Transpordiameti kodulehel avaldatud kalkulaatori abil. Kalkulaator avab ka tasu

arvutamise alused, näidates, milline osa on omistatav tasu erinevatele komponentidele,

tuginedes otse liiklusseaduses tasumäärade kohta sätestatule. Inimese võimalus

iseseisvalt kaaluda, kas registreerimistasu on määratud õigesti, tekib sõiduki

dokumentide, akti andmete ja liiklusregistrisse kantud andmete põhjal.

40. Pöörame tähelepanu, et eelnev punkt kirjeldab sõiduki esmakordset Eesti

liiklusregistrisse kandmist, mitte omanikuvahetust. Järgnevalt selgitame, millised on

vaide esitamise võimalused omanikuvahetuse korral.

41. Sõiduki esmakordsel omanikuvahetusel alates 2025. aasta 1. jaanuarist tuleb tasuda

registreerimistasu. Ostja ja müüja lepivad kokku, kes selle maksab. Kuna sõiduki

andmed on juba liiklusregistris olemas, ei koosta Transpordiamet tehnonõuetele

vastavuse kontrolli akti. Seega ei anta omanikuvahetuse käigus haldusakti, mida saaks

vaidlustada, kuid isikul on jätkuvalt õigus vaidlustada varem antud akti põhjal

liiklusregistrisse kantud andmeid, kuna alles omanikuvahetuse käigus sai ta teada, et

need ei pruugi olla korrektsed. Nii sõiduki esmakordsel registreerimisel kui

omanikuvahetusel on inimestele tagatud sisuliselt igavene vaide esitamise õigus, kui

neile tundub, et liiklusregistris esitatud andmed ei ole kooskõlas sõiduki tegelike või

varem kajastatud andmetega. Transpordiamet tegeleb iga pöördumisega

haldusmenetluse seadusega ettenähtud korras.

42. Registritoimingut ei saa lõpetada ilma registreerimistasu maksmata. Siinkohal on

registreerimistasu sarnane riigilõivuga, kus lõivu mittetasumisel ei viida lõivustatud

toimingut läbi. Isikutel, kes eelistavad registreerimistasu mitte maksta, kuna nad ei

nõustu selle summa või arvutuskäiguga, ja kes ei soovi ka registriandmete

korrigeerimist, on võimalik sellegipoolest kohtusse pöörduda, vaidlustades

Transpordiameti toimingu lõivu määramisel või Transpordiameti tegevusetuse

registrikande tegemisest keeldumisel. Võimalik on taotleda ka lõivu põhiseaduse

vastaseks tunnistamist.

8

43. Toimingu vormistamine haldusaktina ei ole meie hinnangul möödapääsmatult vajalik.

Veel enam – praktikas hakkaks see tõstma halduskoormust ja toimingule kuluvat aega,

mis poleks ei inimese ega riigi eesmärk. Nagu eelpool selgitatud, asub sõiduki uus

omanik registritoimingute tegemisele, mille käigus kuvab Transpordiameti

elektrooniline keskkond tasu summa. Inimesel on võimalik kogu teave oma seadmesse

salvestada, kuid samuti on informatsioon võimalik igal hetkel Transpordiameti

infosüsteemist taaskuvada.

44. Mööname, et Maksu- ja Tolliamet väljastab maksuteateid, kus on avatud

mootorsõidukimaksu arvutuskäik, kuigi ka maksu komponendid on sarnaselt

registreerimistasule elektrooniliselt kontrollitavad. Erinevalt registreerimistasust on

aastamaks aga muutuv suurus – kui tasu fikseeritakse maksmise hetkel, mõjutavad

aastamaksu aasta kestel ostetud sõidukid, olemasolevate sõidukite vanus,

registrikannete ajutine peatamine ja peatamise lõpetamine ning isegi maksumaksja

lapsed ja nende vanus. Maksuteated on aastate lõikes erinevad; isik võib aastas saada

ka mitu maksuteadet, kus iga järgnev teade tühistab eelmise – ja seetõttu võib vajalik

olla ka haldusakt, mis ei ole sisuliselt muud kui maksusumma selgitus.

45. Õiguskantsler leiab oma taotluse punktis 17, et kui Transpordiamet ei saa parandada

tasu määramisel tehtud vigu, siis pole tagatud, et tasu makstakse ühetaoliselt; selliste

sätete puudumine suurendab kuritarvituse ja korruptsiooni riski.

46. Väide, et Transpordiamet ei saa parandada tehtud vigu, pole kuidagi tõene. Kuna

andmeid kannab liiklusregistrisse inimene, on paratamatult olemas võimalus

eksituseks. Vead parandatakse nende ilmsikstulekul tuginedes tõendatavatele

andmetele. Andmete sisestamisele järgneb registreerimisasu arvutus, kus aga puudub

igasugune võimalus inimtegevuse mõjuks – valemi alusel tasu arvutamine on

täisautomaatne.

47. Kui andmeid parandatakse, võib muutuda registreerimistasu suurus. Selleks tuleb

parandada kas sõiduki väljalaskeaega, CO₂ eriheite või tühimassi, teatud juhtudel ka

võimsust ja ajami liiki (sisepõlemismootor, elekter või kombinatsioon). Tegemist on

sõiduki üksikute ja peamiste omadustega, kus vigade olemasolul on nende avastamine

väga tõenäoline.

48. On mõeldamatu, et riiklikus registris ei ole võimalik vigu parandada ja täiesti

arusaamatuks jääb õiguskantsleri väide, et olukord suurendab kuritarvituse ja

korruptsiooni riski. 2025. aasta ehk registreerimistasu esimene kehtivusaasta tõi kaasa

ca 1000 parandust registriandmetesse. Transpordiamet prognoosib 2026. aastaks 600–

1000 parandust. Maksustatavaid M- ja N-kategooria sõidukeid on aga registris ca 750

000. Registreerimistasu arvutatakse üksikute konkreetsete näitajate alusel, mis on iga

sõiduki puhul liiklusregistris kuvatud ehk lihtsalt kontrollitavad. Neid töötleb

elektrooniline infosüsteem, kus inimlike vigade võimalust on välistatud.

Registreerimistasu summa suuruse kontroll tugineb sellele, et üle vaadatakse sõiduki

avalikus alusandmed – eriheide, mass, võimsus – ja võrreldakse neid tõendavate

andmetega (tootja ja esinduse andmed, eelnevad registreerimistunnistused jms).

49. Reguleerimaks olukordi, kus vigade avastamine viib registreerimistasu

vähendamiseni, lisatigi liiklusseadusesse § 19027 lõige 11. Seadus ei sätesta tähtaega,

mille jooksul peab enammakse tagastamist taotlema, mis viib analoogiliselt vaide

9

esitamisega olukorrani, kus tagastamise taotlemise õigus on tähtajatu. Tähtaja

seadmiseks tuleks seadust veelkord muuta. Tähtaja seadmine kitsendaks ka isiku

õigusi, mistõttu on selle puudumises on raske näha põhiseaduslikku riivet. Samuti ei

ulatu menetluse ja korralduse põhiõiguse rikkumiseni asjaolu, et seadus ei sätesta

selget protseduuri registreerimistasu tagastamiseks, kui sõiduki ostja lepingust

taganeb. Ka siis on tasu maksjal võimalik tugineda enammakse sättele. Kahtlemata

võiks seadus olla detailsem, kuid üksikjuhtumite ammendav regulatsioon ei ole kunagi

võimalik. Jäävad olukorrad, mida lahendatakse tõlgendamise abil, ning

viimatikirjeldatu on just üks selliseid.

50. Kokkuvõttes ei ole andmete parandamine või isiku vaideõigus mingil moel takistatud.

Õiguskantsleri toodud näide, kus isiku pöördumisel muutus registreerimistasu suurus

väiksemaks, illustreerib just nimelt olukorda, kus inimene realiseeris oma

kaebeõiguse, mille tagajärjel leitud vea tõttu tema sõidukile arvestatud

registreerimistasu vähendati. Inimesed, kes pöörduvad õiguskantsleri poole

küsimusega registreerimistasu vaidlustamise kohta, saavad sama küsimuse esitada

Transpordiametile – kes omakorda saab parandada nii elektroonilist kui kohapealset

kommunikatsiooni.

51. Liiklusseadusse registreerimistasu sätted, koosmõjus seaduse muude sätetega, mis

reguleerivad sõidukite registrikandeid, ja haldusmenetluse seadusega piisavalt selged

tagamaks kooskõla põhiseaduse §-ga 14. Võimalikke väiksemaid lünki on

Transpordiametil võimalik täita seaduste põhiseaduskonformse tõlgendamisega.

Registreerimistasu tagastamisest

52. Õiguskantsleri hinnangul on registreerimistasu sätted liiklusseaduses vastuolus

ühetaolise maksustamise põhimõttega põhiseaduse §-dega 11, 12 ja 32, kuna seadus

ei näe ette tasu vähemalt osalist tagastamist sõiduki varguse, hävimise või muul moel

kasutusest väljalangemise korral.

53. Registreerimistasu üheks eesmärgiks on riigieelarve tulude suurendamine ja teiseks

eesmärgiks inimeste valikute mõjutamine keskkonnasäästlikumate sõidukite

soetamise suunas. Õiguskantsleri hinnangul pole põhjendatud registreerimistasu

tagastamata jätmine juhul, kui sõiduk langeb kasutusest välja, kuna sel juhul ei koorma

sõiduk enam keskkonda. Järelikult pole tasu sel juhul eesmärgipärane.

54. Ka nende seisukohtadega ei saa me nõustuda. Õiguskantsler sisustab

registreerimistasu olemust erinevalt põhimõtetest, mis olid seaduse väljatöötamise

aluseks. Riigikogu lai otsustusõigus seaduste kujundamisel ei vaja kordamist. Tasu

tagastamine tähendab fundamentaalset muudatust tasu ülesehituses ja selle

nõudmisega sekkub õiguskantsler seadusandja pädevusse.

55. Selgitame keskkonnakoormuse ja -mõju põhimõtet, millele tuginedes

registreerimistasu regulatsioon välja töötati. Registreerimistasu eesmärk on mõjutada

inimesi tegema sõiduki soetamisel valikut keskkonnasäästlikuma sõiduki kasuks.

Inimesel on tänapäeval lai kaalutlusvõimalus sõiduki valimisel lähtuvalt väga

erinevatest parameetritest. Enam keskkonnasäästlikuma sõiduki valikul on

registreerimistasu madalam. Teatud juhul võib see uue sõiduki registreerimisel

10

võrduda isegi enne registreerimistasu kehtima hakkamist kehtinud sõiduki

registreerimise riigilõivu määraga. Kasutatud sõidukite puhul võib registreerimistasu

proportsioon sõiduki väärtusest olla keskmisest suurem, kuid kogukulu on siiski

oluliselt madalam võrreldes uue sõiduki soetusega. Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei

ole võimalik soetada uut sõidukit ilma registreerimistasu tasumata. Registreerimistasu

tasutakse ilma eranditeta ühe sõiduki kohta ainult üks kord.

56. Mootorsõidukimaksu seaduse väljatöötamiskavatsuses6 pakuti välja kaks teoreetilist

lahendust, kuidas Eestis sõidukeid maksustada. Väljatöötamiskavatsuse kohaselt

lähtus esimene lahendus sõiduki globaalsest ja lokaalsest keskkonnamõjust selle

elutsükli jooksul (tootmine, kasutamine, utiliseerimine); teine keskendus kitsamalt

sõiduki eriheitele selle kasutamise ajal. Seaduseks kujunes kokkuvõttes nende

teooriate täiendatud hübriid.

57. Sõiduki negatiivne keskkonnamõju avaldub laial kaarel, koondudes kolme juba

mainitud peamise märksõna alla – tootmine, kasutus, utiliseerimine. Majandus- ja

maksuteoreetiliselt on põhjendatud tegevuse negatiivse välismõju maksustamine, kui

kõnealuse kahjuliku tegevuse kujunenud turuhind seda välismõju ei arvesta või muu

regulatsioon seda piisavalt ei piira. Maksustamine vähendab kahjulikku tarbimist ning

toob riigile lisatulu rakendada meetmeid selle negatiivse välismõju vähendamiseks.

Majandusteoreetiliselt tuntakse sellist lähenemist negatiivse välismõju

internaliseerimisena; keskkonnapoliitilises terminoloogias „saastaja maksab“

printsiibina. (Märkigem, et „maksustamise“ all mõeldakse siinkohal kahjulikult

tegevuselt ükskõik millises vormis maksude ja tasude kogumist; siinne sõnakasutus ei

mõjuta vähemalgi moel eelnevalt toodud argumente maksu ja tasu erisustest.)

58. Nõustume, et kui sõiduk langeb kasutusest välja peatselt peale registreerimist (näiteks

hävib 2026. aastal esmaregistreeritud ja 100 kilomeetrit sõitnud sõiduk), on kaheldav

rääkida selle sõiduki negatiivsest välismõjust näiteks teedele, kuid tõestatud

negatiivne välismõju ehk eesmärk registreerimistasu kehtestamiseks seisneb sõiduki

tootmises, tarnimises ja utiliseerimises. Sellega on põhjendatud ka registreerimistasu

tagastamata jätmine sõiduki kasutusest väljalangemisel. Keskkonnamõjuta oleks

olnud üksnes sõiduki soetamata jätmine.

59. Registreerimistasu on otseselt suunatud mõjutama konkreetset toimingut – sõiduki

soetamist. Majandusliku mõju järgi on tegemist kaudse tarbimismaksuga, mis tõstab

sõiduki soetuskulu lähtuvalt keskkonnaaspektidega seotud parameetritest.

Seadusandjal oli valida mitmete maksupoliitiliste instrumentide vahel – näiteks oleks

võinud kehtestada ka sõidukilõivu või -aktsiisi. Siiski oleks see paljuski tähendanud

ainult teistsugust nimetust ja juriidilist ülesehitust ega oleks muutnud sihti kehtestada

sõiduki „hinnalisa“. Nii eristub registreerimistasu aastamaksust, mis varamaksuna

muudab kallimaks sõiduki omamise.

60. Õiguskantsleri hinnangul ei saa tasu tagastamata jätmist õigustada asjaoluga, et isik

on vastutasuks saanud toimingu. Selgitasime eelpool, et tasu on asendanud riigilõivu

ja seega on osaliselt vaadeldav ka toimingutasuna. Samas on sõiduki registrisse

kandmise toimingut võimalik vaadelda ka kui sõiduki omandamise ja kasutuselevõtu

protsessi lõppfaasi (eeldusel, et omanik soovib sõidukit kasutada Eestis). Sellise

protsessi iga faas toob kaasa teatud kulud: eelkõige ostuhinna, kuid seejärel ka 6 fin.ee%2Fmedia%2F10143%2Fdownload&usg=AOvVaw2sT8XqP8a5IaJJgCJnRs5Z&opi=89978449

11

ostuhinnale lisanduvad maksud ja tasud. Kuigi antud juhul on seadusandja valinud

sellise tasu kogumise momendiks sõiduki registrisse kandmise hetke, on

majanduslikult tegemist sõiduki hinnakomponendiga, olgugi, et see ei kujune

turutingimustes, vaid on kehtestatud riigi poolt.

61. Kuna registreerimistasu disainiti mõjutama sõiduki valikut selle soetamise hetkel, ei

võetud selle kujundamisel sihiks siduda tasu sõiduki kasuliku eluea või mõne muu

analoogilise perioodiga. Nii tagati tõhusal moel keskkonnapoliitiline eesmärk:

mõjutada inimesi tegema ostuvalikuid väiksema eriheitega ja kergemate sõidukite

kasuks. Esimese rakendusaasta andmed annavad alust väita, et vähemalt eriheite osas

on eesmärk asunud ka realiseeruma – juba 2025. aasta uued registrikanded näitavad

keskmise CO₂ eriheite vähenemist 140 grammilt CO₂/km 125 grammile CO₂/km7.

62. Sõidukiomaniku suhtes on seega registreerimistasu eesmärk saavutatud juba sõiduki

soetamise ja registrisse kandmisega – ta on valinud keskkonnasõbralikuma, väiksema

tasuga sõiduki, või, tulenevalt oma eelistustest, ei ole keskkonnakaalutlusi arvestanud,

kuid on selle eest maksnud negatiivset keskkonnamõju osaliselt neutraliseerivat tasu.

63. Hindamaks tasu vastavust põhiseaduse § 11 tulenevale ülemäärase maksustamise

keelule, § 12 tulenevale ühetaolise maksustamise põhimõttele ja § 32 sätestatud

omandipõhiõiguse põhimõttele on sõidukite omanike võrdlemise referentsperioodiks

seega aeg, kui sõiduk omandatakse ja registrisse kantakse. Et sõiduk võib hiljem

kasutusest välja langeda, ei ole sel ajahetkel oluline ega peagi olema.

64. Sõiduki koguhinda kujundava komponendina ei ole registreerimistasu erinev muudest

ükskõik millise vara soetamisega kaasnevatest kuludest. Paralleeli võib tõmmata

käibemaksuga, riigilõivudega või ka näiteks kinnisvara soetamisel kaasnevate notari

tasudega. Kõik need tõstavad vara soetamismaksumust omandajale, kes seejärel

kannab igati loogiliselt igasuguse vara omamisega kaasnevat riski vara hävimiseks.

65. Registreerimistasu makstakse iga sõiduki kohta ainult ühel korral, kas sõiduki

emakordsel kandmisel Eesti liiklusregistrisse või sõiduki esimesel omanikuvahetusel

peale 2025. aasta 1. jaanuari. Sellega kandub registreerimistasu sõiduki väärtusesse ja

saab osaks sellest.

66. Me ei nõustu õiguskantsleri väitega, et registreerimistasu ei ole sõiduki väärtuse osa.

Iga sõiduki edasimüümisel, mille registreerimistasu on juba eelnevalt ära makstud,

kajastub see hinnas. Ei oleks eluliselt usutav, et sõidukit müües tasutakse selle

mõtteline registreerimistasu osa ja sõiduki hind justkui arvestuslikult eraldi – need on

nüüd kajastatud koos ühe tehinguväärtuse summana. Näiteks Eesti populaarses

sõidukite müügiportaalis auto24.ee saab sõidukit müüki pannes kajastada automaatselt

selle hinna juures, kas see sisaldab juba registreerimistasu või ei, samuti on automaksu

komponendid kajastatud eraldi.

67. Nii jõutakse aastate möödumisel olukorrani, kus registreerimistasu sisaldub iga Eestis

kasutatava sõiduki hinnas. On ratsionaalne järeldada, et kuna registreerimistasu teeb

sõiduki soetamise kallimaks, kajastub see teataval määral sõidukite hinnas nende

elukaare lõpuni. Registreerimistasu tagastamine sõiduki kasutusest väljalangemisel

aitaks seetõttu leevendada majanduslikku kahju, mis tekkis sõiduki nn esimesele 7 Mootorsõidukite registreerimistasu vaheülevaade | Rahandusministeerium

12

omanikule, kui eeldada, et tema on see, kes tasu maksis. Järgnevad omanikud, kes

samuti kannavad tasu majanduslikku koormust, kuigi vähemal määral, sellest kasu ei

saaks. Seega tekitaks hoopis registreerimistasu tagastamine ebavõrdset kohtlemist.

68. Kordame, et registreerimistasu moodustab osa sõiduki kui vara väärtusest. Riigil ei ole

kohustust kompenseerida vara omanikele selle hävimisega seotud kahju, kui hävimine

ei ole põhjustatud riigi poolt. Küll on omanikul endal võimalik astuda samme, et

ennast kahjude eest kaitsta. Reeglina sõlmitakse selleks kindlustusleping. Juhul, kui

sõiduk ei ole hävinud omaniku enda süül, aitab taastamisväärtust katta ka kohustuslik

liikluskindlustus.

69. Nõustume, et kõikide sõidukite vabatahtlik kindlustamine ei pruugi olla

majanduslikult mõttekas ja et kindlustusturul ei pruugi ka ideaalseid kindlustustooteid

saadaval olla. Sõidukid ei ole siinkohal erinevad muust varast – näiteks võib olla

keeruline hankida sobivat ja taskukohast kindlustuskatet hävimisohus kinnisvarale.

Mööname ka, et kindlustusandjate praktika – nii kohustusliku kui vabatahtliku

kindlustuse puhul – on erinev. Meile teadaoleva informatsiooni kohaselt on

registreerimistasu hüvitamine kindlustuse poolt siiski võimalik8. Sama meelt on ka

õiguskantsler. Registreerimistasu on kehtinud kõigest veidi üle aasta ja seetõttu võib

olla kindel, et kindlustusturu tingimused selle katmisel on veel arenemas.

70. On üldteada, et teisi vara ostmisel või selle registris vormistamisel tehtud makse ja

tasusid ei tagasta vara hävimisel. Mainisime ülal paralleeli käibemaksuga. Teiseks

sobivaks paralleeliks on ka kinnisvaratehingute maksud, mida Eestis ei tunta, kuid mis

analoogiliselt registreerimistasuga moodustavad vara omandamise kulu, näiteks

Saksamaal kehtiv Grunderwerbsteuer ehk RETT (Real Estate Transfer Tax). Vara

hävimisel neid makse ja tasusid omanikule ei kompenseerita. Ka ei tagasta

registreerimistasu sõiduki hävimisel teised riigid, kelle regulatsioone ja praktikat

seaduse väljatöötamisel analüüsiti – näiteks Soome.

71. Nõustume õiguskantsleriga, et sõiduki välisriiki viimisel ja seal püsivalt

kasutuselevõtmisel saab registreerimistasu tagasi taotleda. Eelnõu seletuskirjast ja

kaasnevatest materjalidest selgub9, et sellise regulatsiooni kehtestamisel oli vaid üks

eesmärk, milleks on potentsiaalselt tekkida võiva topeltmaksustamise kõrvaldamine.

Sõidukimakse on tänaseks kehtestatud juba paljudes riikides10. Bensiinimootoriga

linnamaasturile on kehtestatud ühes või teises vormis omandamismakse (acquisition

tax) 20 Euroopa riigis. Et sõiduki teises riigis kasutamisele võtmisel ei tekiks

maksuobjekti topeltmaksustamist, ongi loodud võimalus registreerimistasu

tagasitaotlemiseks. Spetsiifiliselt sõidukite maksustamise harmoniseeritud

reeglistikku Euroopa Liidu tasandil ei ole, kuid diskrimineeriva maksustamise ja vaba

liikumist takistava maksustamise vältimise nõue tuleneb Euroopa Liidu toimimise

lepingu artiklist 110. Seaduse koostamise käigus analüüsiti registreerimistasu

potentsiaalset haavatavust artikli 110 alusel ja võimalike vastuolude vähendamiseks

kehtestatigi tasu osalise tagastamise alus.

8 Mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu hüvitamine | Eesti Liikluskindlustuse Fond ja Eesti

Kindlustusseltside Liit 9 Mootorsõidukimaksu_seaduse_eelnõu_muudatusettepanekute_esitamine (5).pdf, lk 15 10 vt näiteks The Good Tax Guide Car taxation: Good Tax Guide | T&E

13

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Maret Mets 5885 1422

[email protected]

Heili Jaamu 5885 1349

[email protected]