Vaidlustuskomisjoni otsus

<

OTSUS

Vaidlustusasja number 18-26/296610

Otsuse kuupäev 03.03.2026

Vaidlustuskomisjoni liige Ulvi Reimets

Vaidlustus VEERA OÜ vaidlustus Riigi Tugiteenuste Keskuse

riigihankes „Eesti Vabariigi Riigieelarve Infosüsteemi

(ERIS) loomine ja juurutamine“ (viitenumbriga 296610)

riigihanke alusdokumentidele

Menetlusosalised

Vaidlustaja, VEERA OÜ, esindaja vandeadvokaat Keidi

Kõiv

Hankija, Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja Riina Loorpuu

Vaidlustuse läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

RHS1 § 197 lg 1 p-i 5 ja § 198 lg 2 alusel

1. Rahuldada VEERA OÜ vaidlustus osaliselt ja kohustada Riigi Tugiteenuste

Keskust viima vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega: 1) „296610_Hindamiskriteeriumid ja -metoodika“ hindamiskriteeriumi nr 5 osaks

oleva hindamismetoodika punkt 7.5 paigaldusprojekti plaani vormistuse, ülesehituse, sisulise arusaadavuse osas;

2) „296610_Raam- ja hankeleping_muudetud_2002“ punkt 2.5;

3) „296610_Raam- ja hankeleping_muudetud_2002“ punktid 10.21-10.25.

2. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt VEERA OÜ kasuks välja 1066,67 eurot

riigilõivust ja lepingulise esindaja kulud 2050 eurot käibemaksuta.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule kümne päeva jooksul otsuse avalikult

teatavaks tegemisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku § 270 lg 1).

JÕUSTUMINE

Otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui ükski menetlusosaline ei

esitanud kaebust halduskohtusse. Otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole

seotud edasikaevatud osaga (RHS § 200 lg 4).

1 riigihangete seadus

2 (45)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 04.12.2025 avaldas Riigi Tugiteenuste Keskus (edaspidi Hankija) riigihangete registris

avatud hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Eesti Vabariigi Riigieelarve Infosüsteemi

(ERIS) loomine ja juurutamine“ (edaspidi Riigihange) (viitenumbriga 296610) hanketeate.

Hanketeate p 5.1.15 järgi sõlmitakse raamleping ühe pakkujaga (raamleping ilma

minikonkursita).

2. 28.01.2026 laekus Riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon)

VEERA OÜ (edaspidi ka Vaidlustaja) vaidlustus. Vaidlustaja vaidlustab järgmised Riigihanke

alusdokumentide tingimused2:

1) „296610_Hindamiskriteeriumid ja -metoodika“ selle hindamiskriteeriumi nr 5 osaks

oleva hindamismetoodika punkt 7.5;

2) „296610_Hindamiskriteeriumid“ ja „296610_Lisateave_muudetud_2101“ punkt 5.4;

3) „296610_vastavustingimused“ tingimus 14 „Täiendavat tellitava tarkvara arendustöö

ja tootekonsultatsiooni tunnihind“;

4) „296610_vastavustingimused“ tingimus 13 „Valmisolek olla ERIS andmekogu

volitatud töötleja“;

5) „296610_Raam- ja hankeleping_muudetud_1201“ punkt 2.4;

6) „296610_Raam- ja hankeleping_muudetud_1201“ punktid 10.21-10.25.

3. Vaidlustuskomisjon teatas 03.02.2026 kirjaga nr 12.2-10/18 menetlusosalistele, et vaatab

vaidlustuse läbi esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses, tegi teatavaks otsuse

avalikult teatavaks tegemise aja ning andis täiendavate seisukohtade ja dokumentide

esitamiseks aega kuni 06.02.2026 ja neile vastamiseks 11.02.2026

Vaidlustuskomisjoni poolt määratud esimeseks tähtpäevaks esitas täiendavad seisukohad ja

menetluskulude välja mõistmise taotluse Vaidlustaja, teiseks tähtpäevaks esitas täiendavad

seisukohad Hankija.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Vaidlustaja, VEERA OÜ, põhjendab vaidlustust järgmiselt.

4.1. Vaidlustaja vaidlustab „Hindamiskriteeriumid ja hinnatavad näitajad“ tingimuse nr 5

paigaldusprojekti plaan (kvaliteedikriteerium osakaaluga 10 punkti) ja nimetatud

hindamiskriteeriumi osaks oleva „Hindamismetoodika“ punktis 7.5 sätestatud metoodika.

Vaidlustaja hinnangul on selle hindamiskriteeriumi hindamise põhimõtted vastuolus RHS §-

st 3 tulenevate kontrollitavuse, proportsionaalsuse, konkurentsi, läbipaistvuse ja võrdse

kohtlemise põhimõtetega ning RHS § 85 lg-tega 1 ja 2, mis kohustab hankijat kehtestama

hankelepingu esemega seotud ja reaalset konkurentsi tagavad pakkumuste hindamise

kriteeriumid. Samuti RHS § 77 lg 4 p-idega 2 ja 5.

Hindamiskriteeriumi nr 5 hindamismetoodika põhineb üksnes subjektiivsetel

asjaoludel/kriteeriumitel, millised ei ole läbipaistvad ega kontrollitavad ja mille puhul ei ole

võimalik mõista seda, kuidas saada maksimaalne tulemus. Selliselt ei ole tagatud läbipaistev

2 vaidlustuskomisjon lähtub otsuse tegemisel kehtivatest redaktsioonidest

3 (45)

ja kontrollitav hindamine. Lisaks ei ole hindamiskriteerium enda koosseisus ka pakkumuse

majandusliku soodsuse üle otsustamisel Hankija jaoks tähtis.

4.1.1. Tingimus on vastuolus vastavustingimusega nr 3. Vastavustingimus nr 3

„Paigaldusprojekti plaan” sätestab, et pakkumusega peab pakkuja esitama paigaldusprojekti

plaani, mis peab vastama tehnilise kirjelduse peatükis 8 „Paigaldusprojekti plaani nõuded”

sätestatule.

Juba pakkumuste vastavuse kontrollimisel kontrollib Hankija ära selle kas projektiplaan on

esitatud ja kas see vastab tehnilise kirjelduse peatükis 8 sätestatud nõuetele. Need

projektiplaanid, mis antud tingimustele ei vasta, ei saa edasi liikuda hindamisse.

Nimetatule vaatamata soovib Hankija anda 3 punkti korrektselt vormistatud, kuid 2 ja 1 punkti

vähem korrektselt vormistatud ja vormistuslike vigadega projektiplaanidele. Kui Hankija

nimetatud hindamisel lähtub tehnilise kirjelduse peatüki 8 p-is 8.4 sätestatud

vormistusnõuetest, siis ei ole selline tingimus hindamise etapis enam täidetav, sest vastav

kontroll on teostatud juba varem ning vastavaks sai tunnistada üksnes sellised projektiplaanid,

millised on vormistuslikult korrektsed, ehk loogiliselt struktureeritud, koos sisukorraga, ilma

kirjavigadeta jne. Seega pole võimalik ühelegi pakkumusele anda 1 või 2 punkti, sest sellised

pakkumused ei saa jõuda hindamisse.

Kui Hankija aga soovib lähtuda mingitest muudest vormistusnõuetest, siis tuleb tehnilist

kirjeldust selles osas täiendada, sest mitte ühelegi muule vormistamise juhendile või

teistsugustele nõuetele ei ole Hankija hindamismetoodikas ega tehnilises kirjelduses (või

mõnes muus alusdokumendis) viidanud. Seega pole mõistetav, millistest vormistusnõuetest

lähtuvalt Hankija plaanib hindamiskriteeriumite rakendamisel lähtuda või milline on see

ülesehitus, mis hankija jaoks tagab arusaadavuse ja järgitavuse.

Kogumis tähendab see aga vastuolu RHS § 77 lg 4 p-iga 5, mis kohustab sätestama

alusdokumentides kogu teabe, mille kohta soovib Hankija saada võistlevaid pakkumusi.

Vormistusnõuded või dokumendi ülesehitus ei saa olla ka indikatsioon, mis looks eelduse

majanduslikule soodsusele hinna või kvaliteedi näol, seega on antud hindamiskriteerium

vastuolus RHS § 85-ga ja RHS § 77 lg 4 p-iga 2. Vormistusnõue ega ka dokumendi ülesehitus

ei taga töö kvaliteeti ega ole tagatud selle realiseerimisega.

Täpselt sama olukord kerkib ka projektiplaani sisunõuete hindamisel, millised on sätestatud

tehnilise kirjelduse üldised nõuded peatükist. Kui ka selliseid nõuded peab Hankija hindama

pakkumuse vastavuse käigus ja hindamisse saavad liikuda üksnes sellised pakkumused,

millised vastavad tehnilises kirjelduses sätestatud nõuetele, siis on ebaselge see, millistest

tingimustes lähtub Hankija kui hindab pakkumust viisil nagu „plaani sisust ei ole võimalik aru

saada”. Jääb selgusetuks millist sisu ja millises mõõtmes arusaama Hankija hindab. Selline

tingimus ei ole seega läbipaistev ja kontrollitav.

Mõõdik „esineb küsimusi“ ei sisalda objektiivselt kontrollitavaid kriteeriume, mis on aga

hindamissüsteemi legitiimsuse eelduseks (RKo 3-17-2718/30, p 22). Hindamisskaala eristab

küll küsimuste arvu, kuid puudub igasugune selgitus selle kohta, mille kohta küsimusi võib

tekkida, kuidas hinnatakse ühe küsimuse kaalu, asjakohasust või seda, kas kõik küsimused on

üldse võrdselt olulised. Seega on hindamiskomisjon täiesti vaba otsustamaks, milliseid

4 (45)

aspekte käsitleda küsimustena ning kuidas neid loendada. Sellest tulenevalt on pakkujatel aga

sisuliselt võimatu ennustada võimalikku hindetulemust, mis omakorda ei ole läbipaistev,

kontrollitav ega taga reaalset konkurentsi ning hindajatel võimalus kuritarvitada enda

positsiooni ning antud kriteeriumi kasutada soosimaks üht pakkujat teisele. Selline tingimuste

seadmine on seega lubamatu ning vastuolus RHS § 3, RHS § 85 ning RHS § 77 lg 4 p-ga 2 ja

5.

4.1.2. Hankija on põhjendamatult kehtestanud mõlema alakriteeriumi osas sisuhindamise –

paigaldus projekti plaani sisu on kergesti loetav ja arusaadav, moodustab terviku vrs pakkuja

on kirjeldanud üheselt mõistetavalt ja hästi arusaadavalt, milliseid tegevusi ning millises

järjekorras on vaja ellu viia paigaldusprojekti õnnestumiseks. Eeltoodud tingimused ei erine

oma sisult ja on täiesti ebaselge, miks on Hankijal vajalik neid kahe eraldi kriteeriumi juures

hinnata ning kuidas aitab see kaasa pakkumuse majanduslikule soodsusele.

Mõõdik „esineb küsimusi“ ei sisalda objektiivselt kontrollitavaid kriteeriume, mis on aga

hindamissüsteemi legitiimsuse eelduseks (RKo 3-17-2718/30, p 22). Hindamisskaala eristab

küll küsimuste arvu, kuid puudub igasugune selgitus selle kohta, mille kohta küsimusi võib

tekkida, kuidas hinnatakse ühe küsimuse kaalu, asjakohasust või seda, kas kõik küsimused on

üldse võrdselt olulised. Seega on hindamiskomisjon täiesti vaba otsustamaks, milliseid

aspekte käsitleda küsimustena ning kuidas neid loendada. Sellest tulenevalt on pakkujatel aga

sisuliselt võimatu ennustada võimalikku hindetulemust, mis omakorda ei ole läbipaistev,

kontrollitav ega taga reaalset konkurentsi ning hindajatel võimalus kuritarvitada enda

positsiooni ning antud kriteeriumi kasutada soosimaks üht pakkujat teisele. Selline tingimuste

seadmine on seega lubamatu ning vastuolus RHS § 3, RHS § 85 ning RHS § 77 lg 4 p-ga 2 ja

5.

Paigaldusprojekti plaani koostamisel peab pakkuja arvestama kuue erineva alusdokumendiga

(tehnilise kirjelduse peatüki 8 p 8.1 ja p 14), sh tehniline kirjeldus, funktsionaalsed ja

mittefunktsionaalsed nõuded (Lisa 2 ja 3), SLA tingimused (Lisa 4), funktsionaalsed

valiknõuded (Lisa 5), paigalduse etapid ja tulemid (Lisa 6) ning lisaks veel raamlepingu

tingimustega, millel on mõju projektiplaanile (nt raamlepingu p 13.11). Juba selline

ülesehitus, milles pakkujad peavad erinevaid nõudeid erinevatest dokumentidest kokku otsima

ja sisustama on vastuolus RHS § 3 p-iga 1.

Samal ajal kasutab Hankija hindamissüsteemis ebamääraseid kvaliteedikriteeriume nagu

„üldiselt mõistetavalt“, „üheselt mõistetavalt“, „mitmeti mõistetavalt“, „vähesel määral“ ja

„üldsõnaliselt“, mis jätavad hindamiskomisjonile olulise subjektiivse tõlgendamisruumi ja

võimaldavad sisuliselt meelevaldset hindamist. Tulemuseks on olukord, kus pakkuja peab

orienteeruma keerulises, muutumises lähteülesandes, kuid hindamistulemuse määrab

hindamiskomisjoni subjektiivne taju. Ebaselge on see, millises ulatuses ja milliste nõuete

puuduste osas võiks pakkuja pakutu olla üldsõnaline, millal mitmeti mõistetav jne. Antud

tingimus ei ole kooskõlas lisaks üldpõhimõtetele ka RHS § 77 lg 4 p-ga 5.

Pakkujalt oodatakse ebamõistlikku pingutust ja sisulist täitmist ebamääraste, subjektiivsete ja

kontrollimatu kaaluga kriteeriumide alusel ja täitmiseks.

4.1.3. Paigaldusprojekti plaani hindamismetoodika on vastuolus järgmiste sätetega: RHS § 3,

RHS § 77 lg 4 p-ga 2 ja 5, RHS § 85 lg-d 1 ja 2, RHS § 114 lg 1 ja 2, RHS § 117 lg 1.

5 (45)

4.2. RHS § 77 lg 4 p 2 ja 5 kohaselt peavad pakkumuse hindamise kriteeriumid olema

koostatud vastavalt RHS §-des 85 ja 86 sätestatule ning esitada tuleb kõik need asjaolud, mille

kohta Hankija soovib võistlevaid pakkumusi.

Hankija on hindamiskriteeriumid sätestanud järgmiselt: baaslitsentside kogumaksumus (30

p), paigaldusprojekti realiseerimise maksumus (15 p), 100 lisalitsentsi maksumus ühes

kalendrikuus (5 p), funktsionaalsed valiknõuded (40 p) ja paigaldusprojekti plaan (10 p).

Eeltoodust seega 50 punkti moodustavad hinnakomponendid.

„Lisateave“ p 5.4 sätestab, et pakkumuse maksumus peab olema lõplik ja sisaldama kõiki

kulusid vastavalt riigihanke alusdokumentidele ning seal nimetamata kulusid, mis on

vajalikud lepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Vaidlustuskomisjoni ja kohtute praktikas ei ole

nimetatud säte enda sõnastuses piisavalt selge, et sellest saaks tuletada ristsubsideerimise

keelu. Vaidlustaja hinnangul on käesoleval juhul aga vajalik nii hankesisese, kui hankevälise

ristsubsideerimise keelu seadmine, vastasel juhul on hankemenetlus avatud pakkujate poolt

hindamise manipuleerimisele ja konkurentsi kahjustamisele (vastuolu RHS § 3) ning ei taga

majanduslik soodsaima pakkumuse edukaks tunnistamist (vastuolu RHS § 85).

Vaidlustaja olles läbi arvutanud hindamiskriteeriumite osakaalud on tuvastanud mitmed

võimalused, milles strateegilist pakkumist tehes ei vii see Hankija jaoks eduka pakkuja puhul

majandusliku soodsuseni, mida nõuab RHS § 85 sätestades Hankija kohustuse kehtestada

Riigihanke alusdokumentides majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks

hankelepingu esemega seotud ja reaalset konkurentsi tagavad pakkumuste hindamise

kriteeriumid.

Maksumusega seotud tingimuste osakaalud erinevad üksteisest märkimisväärselt. See loob

ilma hankesisese ja hankevälise ristsubsideerimise keeluta matemaatilise võimaluse, milles

baaslitsentside kogumaksumuse hinda on võimalik märkida keskmisest märkimisväärselt

madalamaks võimaldades selliselt koguda konkurendist 15 ja enam hindepunkti ja samal ajal

märkida 100 lisalitsentsi maksumus sadu, kui mitte tuhandeid kordi kõrgemaks, saades küll

antud hindepunkti eest näiteks 0, kui olles konkurendist enam, kui 10 punktiga

hindamiskriteeriumite osas eespool. Praktiline näide olukorra selgitamiseks.

(i) esimene pakkuja esitab pakkumuse järgmiselt: 2M baaslitsentsid, 1,5M

paigaldusprojekt ja 5M lisalitsentsid, pakkumuse kogumaksumus kokku 8,5

M.

(ii) teine pakkuja esitab pakkumuse järgmiselt: 4M baaslitsentsid, 1,5M

paigaldusprojekt ja 0,5 M lisalitsentsid, pakkumuse kogumaksumus kokku 6

M.

Eelkirjeldatud puhul saaks esimene pakkuja vaatamata asjaolule, et tema hinnapakkumine on

teisest 2,5 M eurot kõrgem, hindamise tulemusel 45 hindepunkti (30+15+0) samal ajal kui 2

M eurot madalam pakkumus saavutaks hindamise tulemil üksnes 35 hindepunkti (15+15+5).

Kui nüüd esimene ja kõrgem pakkuja muudaks aga paigaldusprojekti hinda madalamaks,

näiteks poole võrra, samal ajal tõstes baaslitsentside tasu veel kõrgemaks, asetaks see kõrgema

hinnaga pakkuja aga veelgi paremasse positsiooni ja hindamise tulemuseks oleks 45

hindepunkti (30+15+0) ja 27,5 hindepunkti (15+7,5+5).

Eeltoodud vahe taastamine sisunõuetega võib olla äärmiselt keeruline, eriti kui mõlemad

pakkumused on enda sisult ka võrdväärsed. Kuigi funktsionaalsetele valiknõuetele on

omistatud märkimisväärne kaal (40 %), ei pruugi nende täitmine olla lõpphinnangu

6 (45)

kujunemisel määrav. Praktikas võib paremate funktsionaalsete omadustega pakkumus jääda

kaotajaks lihtsalt seetõttu, et hinnakomponent ja paigaldusprojekti plaan mängib

punktiarvestuses liiga suurt rolli (kokku 60 % punktidest). Näiteks võib pakkuja A, kelle

pakkumus on odavam ja kelle paigaldusplaan on hästi läbi töötatud, koguda rohkem punkte

kui pakkuja B, kelle lahendus on funktsionaalselt märksa võimekam, kuid kallim ja kelle

paigaldusplaan sisaldab üksikuid küsitavusi. Sellises olukorras ei suuda isegi maksimaalsed

punktid funktsionaalsuse eest kompenseerida hinna- ja paigalduskomponentidest tulenevat

mahajäämust. Tulemuseks on hindamismudel, mis küll justkui toetab sisulist kvaliteeti, kuid

reaalsuses premeerib eelkõige odavust ja korrektset formaalset esitust. See motiveerib

pakkujaid optimeerima kulusid ja esitama hea struktuuriga paigaldusplaani, mitte pakkuma

sisuliselt parimat lahendust.

Pakkumuse manipuleerimise risk seisneb ja sellega ka konkurentsi kahjustamine ja

majanduslikult soodsaima pakkumuse saavutamise risk selles, et baaslitsentsid ja

paigaldusprojekt annavad kokku oluliselt rohkem hindepunkte kui lisalitsentsid, mistõttu

nende hindade alandamine ja kulude suunamine väikse kaaluga kategooriasse annab

punktitabelis eelise, kuigi kogumaksumus jääb samaks.

Sellised hindamiskriteeriumid kogumis ja enda osakaaludes ei taga RHS § 85 kohast

majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamise võimalikkust, kui see ei ole

ristsubsideerimise keeluga koos kehtestatud.

Eeltoodust tulenevalt on hindamiskriteeriumid enda osakaaludes ja RHAD „Lisateave“ p 5.4

ilma selge hankesisese ja hankevälise ristsubsideerimise keeluta vastuolus järgmiste sätetega:

RHS § 3, RHS § 77 lg 4 p-d 2 ja 5 ning RHS § 85 lg 1.

4.3. Vastavustingimus nr 14 on vastuolus RHS §-st 3 tulenevate läbipaistvuse, võrdse

kohtlemise ja majandusliku soodsuse põhimõtetega ning RHS § 85 lg-tega 1 ja 6. RHS § 85

lg 6 sätestab Hankijale selgesõnalise kohustuse arvestada majanduslikult soodsaima

pakkumuse väljaselgitamisel lisaks pakkumuse hinnale ka elutsükli kulusid vastavalt §-le 86

või kohustust põhjendada alusdokumentides nende arvestamata jätmist.

Riigihankes on Hankija nõudnud, et pakkuja esitaks hinnapakkumuse täiendavate

arendustööde ja tootekonsultatsiooni teenuste kohta, kuid neid ei võeta pakkumuste

hindamisel arvesse. Hindamiskriteeriumid ja -metoodika dokumendi p-is 7 on sätestatud, et

hindamisel arvestatakse üksnes baaslitsentside maksumust, paigaldusprojekti realiseerimise

maksumust ja 100 lisalitsentsi kuutasu. Seega täiendavate arendustööde ja

konsultatsiooniteenuste hinnad jäävad hindamisel arvestamata, kuigi need võivad

raamlepingu kehtivuse ajal moodustada märgatava osa Hankija tegelikest kuludest.

Selliselt ei võimalda kehtestatud hindamismetoodika objektiivselt välja selgitada

majanduslikult soodsaimat pakkumust, kuna hinnatava kogumaksumuse hulka arvestatakse

vaid osa lepingulistest komponentidest (nt baaslitsentsid, paigaldusprojekti realiseerimine ja

lisalitsentsid), jättes hindamisest välja lisateenuse ning võimaldab olukorda, kus pakkuja saab

strateegiliselt esitada madala hinnaga põhipakkumuse, ent küsida hiljem kõrget hinda

lisateenuste eest. Samal ajal jääb sisuliselt võrdväärse lahenduse, kuid oluliselt soodsama

kogukuluga pakkuja pakkumus hindamissüsteemis ebasoodsamasse positsiooni, kuna tema

lisateenuste madalam hind ei kajastu hindetulemustes ega mõjuta lõpptulemust. Selline

7 (45)

lähenemine on vastuolus RHS § 3 ja § 85 lg 1 nõudega selgitada välja majanduslikult

soodsaim pakkumus.

Hankija on põhjendanud elutsükli kulude täiendava arvestamata jätmist sellega, et

hindamiskriteeriumid katavad juba „olulised kulukomponendid“. Selline põhjendus ei vasta

RHS § 85 lg 6 ega § 86 nõuetele. Ainuüksi asjaolu, et hindamise objektiks on baaslitsentside

maksumus, paigaldusprojekti realiseerimise maksumus ja 100 lisalitsentsi kuutasu, ei tähenda,

et oleks sisuliselt hinnatud kogu elutsükli kulud RHS § 86 tähenduses. Elutsükli kulud

hõlmavad kõiki järjestikuseid ja omavahel seotud etappe alates arendus- ja

ettevalmistustöödest kuni teenuse kasutamise, hoolduse ja lõpetamiseni. Nende hulka

kuuluvad ka täiendavad arendustööd ja konsultatsiooniteenused, mis on vastavustingimuse nr

14 kohaselt raamlepingu lahutamatu osa. Riigihankes ei ole Hankija esitanud piisavat ega

sisulist põhjendust, miks neid kulukomponente hindamisse ei kaasata, kuigi need võivad

lepingu täitmise käigus kujuneda rahaliselt arvestatavaks ja mõjutada lepingu koguväärtust.

Selline lähenemine kogumis moonutab seega majandusliku soodsuse hindamist.

Eeltoodust tulenevalt on vastavustingimus nr 14 koosmõjus hindamiskriteeriumidega

vastuolus RHS § 3 lg ning RHS § 85 lg-ga 1 ja 6 ning RHS §-ga 86, mis kohustab hankijat

arvestama majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel elutsükli kulusid või

põhjendama nende arvestamata jätmist.

4.4. ERISi andmekogu põhimäärus ei ole tänaseks kehtestatud. Hankija on seda ka

teabevahetuses kinnitanud. Seega eeldatakse pakkujalt sisulise nõusoleku andmist

regulatsioonile, mille sisu ja ulatus ei ole teada.

Isikuandmete kaitse seaduse § 30 lg 1 kohaselt võib volitatud töötlejat määrata üksnes

seaduse, selle alusel antud õigusakti või kirjaliku lepingu alusel, kus on määratletud muu

hulgas töötlemise eesmärk, ulatus, kestus ja pooled puudutavad õigused ning kohustused. Kui

ükski neist elementidest ei ole veel kindlaks määratud, ei saa pakkuja mõistlikul viisil hinnata,

millised õiguslikud ja tegelikud kohustused temale kui volitatud töötlejale tulevikus

laienevad. Samuti puudub pakkujal võimalik hinnata nende kohustuse mõju pakkumuse

maksumusele, milline toob aga omakorda kaasa vastuolus RHS § 85-ga.

Õiguskirjanduses3 on rõhutatud, et vastutava ja volitatud töötleja rollid on sisuliselt

funktsionaalsed ning neid tuleb hinnata tegeliku tegevuse põhjal, mitte üksnes lepingulise

pealkirja järgi. Sealjuures ei tohiks volitatud töötleja leping piirduda isikuandmete kaitse

üldmääruse (GDPR) sõnasõnalise ümberkirjutamisega, vaid peab sisaldama konkreetseid

kokkuleppeid selle kohta, kuidas ja millistel tingimustel nõudeid täidetakse. Riigihankes ei

ole ei põhimäärust ega ka GDPR art 28 kohast andmetöötluslepingut. Sellises olukorras

eeldada, et pakkuja annab teadliku ja sisulise kinnituse oma rolli kohta, on põhjendamatu ja

ebaproportsionaalne ning ka läbipaistmatu ning võib kokkuvõttes viia ka rahaliste vahendite

säästliku kasutamise vastuoluni, sest pakkujad peavad nõustuma määramatute kohustustega.

Seega nõutakse pakkujalt sisuliselt nõusolekut määratlemata ulatusega kohustuste võtmiseks

tulevikus kehtestatava regulatsiooni alusel. See on selgelt vastuolus õigusselguse,

läbipaistvuse, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega, kuna pakkujal ei ole

võimalik hinnata ei oma õiguslikku ega majanduslikku riski.

3 EDPB_guidelines_202007_controllerprocessor_final_en.pdf

8 (45)

Lisaks tuleb arvestada RHS § 77 lg 4 p 4 sättega, mille kohaselt peavad alusdokumendid

sisaldama kõiki tulevase lepingu tingimusi. Käesoleval juhul ei ole aga alusdokumentides

määratletud volitatud töötleja rolli ega sellega kaasnevaid kohustusi. Need on delegeeritud

tulevikus kehtestatavale põhimäärusele, mille sisu ei ole teada. Tegemist on seega olukorraga,

kus oluline lepingutingimus jäetakse määratlemata, mis ei ole kooskõlas RHS § 77 lg 4 p-ga

4.

Eeltoodust tuleneb, et vastavustingimus nr 13 rikub RHS § 3-st tulenevaid läbipaistvuse,

kontrollitavuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ning RHS § 77 lg 4 p-s 4 sätestatud

kohustust avalikustada kõik tulevase hankelepingu tingimused.

4.5. Raamlepingu p 2.4 on täitjale pandud kohustus, mille kohaselt peab ta professionaalina

kandma vastutust ka selliste tööde eest, mida ei ole otseselt lepingus nimetatud, kuid mis

„pidid olema ettenähtavad“ ning mille tegemine "kuulub lepingu esemega tavaliselt

kaasnevate tööde hulka". Selline kohustus on sisuliselt piiramatu ning toob kaasa olukorra,

kus tellija saab nõuda tasustamata lisatöid, viidates tagantjärele töö „ettenähtavusele“. Lisaks

laiendab või võib laiendada selline tingimus ka oluliselt hankelepingu eset, millise määratlus

on aga Hankija seadusjärgne kohustus ja seda hankemenetluse alguses. Professionaalsuse

mõiste ei saa õigustada määramatuid ja ühepoolselt tõlgendatavaid lisakohustusi, mis

muudavad täitjale lepingu mahtu prognoosimatuks ja raskendavad õiglase pakkumuse

koostamist, kallutades kogumis paigast ka lepinguliste kohustuste tasakaalu.

Selline tingimus ka vastuolus vastavustingimusega nr 13, mis teiselt poolt aga täiendavate

arendustööde ja konsultatsioonide tellimiseks näeb ette tunnihinna pakkumise kohustuse.

Seega jääb ebaselgeks, millised tööd kuuluvad täiendavate arendustööde ja konsultatsioonide

hulka ja millised peaksid justkui kuuluma ettenähtavate riskide hulka.

4.6. Raamlepingu p-id 10.21-10.25 sätestavad tingimused tasutakontrolli läbiviimisele ja

projektitiimi vahetamisele

Antud sätted on vastuolus isikuandmete kaitse põhimõtetega, sest taustakontrolli teostamine,

kui selline õigus või kohustus ei tule otsesõnu seadusest, ei ole ühegi tellija vaba voli, vaid

igasugune isikuandmete töötlus vajab õiguslikku alust, millele peab eelneva õigustatud huvide

hinnang, mis kinnitab põhjendatud huvi olemasolu.

Eeltoodu takistab pakkujatel üheselt komplekteerimast ka nõuetekohast meeskonda ning võib

seada ohtu ka hankelepingu nõuetekohase täitmise. Selline tingimus ei ole kooskõlas RHS §-

e 3 sätestatud üldpõhimõtetega, samuti tingimuste selguse ja ühetaotluse mõistmise

põhimõttega.

Praktikas tähendab see, et töövõtjal ei ole võimalik oma projektitiimi koosseisu mõistlikult

planeerida ega eelarvestada, sest tellija võib ükskõik millise meeskonnaliikme hiljem ära

keelata ilma selgitusteta ja sellised õigused liigutavad võlaõiguslikult ettenähtud lepinguliste

kohustuste tasakaalu paigast ära. Samuti on need ebaproportsionaalsed arvestades lepingu eset

ning tehtava investeeringu suurust, mistõttu võivad tingimused kaasa tuua vähese konkurentsi.

4.7. Vaidlustaja täiendavad seisukohad.

4.7.1. Hankija väited ei lähe kokku sellega, mida on ta ise kehtestanud.

9 (45)

Pakkujal tuleb arvestada sellega, et paigaldusprojekti saavutatavate tulemite nõuded täienevad

peale seda, kui on Riigihanke võitja välja kuulutatud. Platvormi võimekuste teadmine

võimaldab täpsemalt mõista, kuidas realiseerida Riigihankes kirjeldatud funktsionaalseid ja

mittefunktsionaalseid nõudeid. Pakkuja võtab riski, et nõuete täpsustumisel ja täienemisel ei

suurendata paigaldusprojekti realiseerimise maksumust.

Lisaks on paigaldusprojekti plaanis sätestatud, et projektiplaan peab olema muudetav.

Eeltoodust tuleneb, et paigaldusprojekt ei pruugi jää ühetaoliseks, vaid selles saavutatavate

tulemite nõuded täienevad peale võitja väljakuulutamist. Samal ajal nõuab projektiplaani

teisest alakriteeriumist, et parimaks hinnatakse sellist projektiplaani, mida saab kasutusele

võtta suuremate muudatusteta. Tekib vastuolu hindamiskriteeriumi ja tehniliste nõuete puhul,

kus ühelt poolt nõuab Hankija, et projektiplaan ei muutuks, kuid teiselt poolt sedastab, et

nõuded siiski täienevad.

Ebaselgeks jääb Hankija tegelik eesmärk ja majandusliku soodsuse saavutamine. Kui Hankija

justkui soovib hinnata projektiplaani muutumatust aga ütleb ise, et tegelikult kõik hakkab

muutuma ja pakkuja peab sellega arvestama, kuid ei täpsusta millistes osades, siis sisaldavad

tingimused juba eos selgusetust ning ei ole läbipaistvad. See kõik on vastuolus läbipaistvuse,

kontrollitavuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttega ega taga majanduslikku soodsust.

Hindamise ese peab püsima lepingu täitmise käigus muutumatu, vastasel juhul kerkib alati

küsimus, kas hindamistulemused oleksid võinud osutuda teistsuguseks, kui oleks kohe olnud

teada konkreetsete muudatuste osas.

Hankija esitab ebaõigeid väiteid osas, et hindajad hindavad miinimumnõudest kõrgemaid

näitajaid. Vaidlustaja ei suuda hindamismetoodikast leida üheselt ja selgelt, millised on need

näitajad, mida hinnatakse miinimumnõuetest kõrgemana. See kogumis eeldab siis

miinimumnõude kehtestamist ja seda ületavat osa. Selliseid kriteeriume Riigihanke

alusdokumentides ei esine. Hankijal on võimalik käesolevas menetluses selgesõnaliselt ja

konkreetse viidetega viidata, kus on sellised nõuded sätestatud. Seni ei ole Hankija seda

teinud.

Hankija on selgitanud, et paigaldusprojekti plaan ei ole formaalne dokument, vaid sisuline

töövahend, mille alusel Hankija hindab, kas pakkuja mõistab Riigihanke eesmärki ja ulatust,

on suuteline projekti realistlikult ja riske arvesse võttes ellu viima ning on arvestanud kõigi

tööde teostamiseks vajalike tegevuste, sisendite ja tulemustega. Seega mõjutab

paigaldusprojekti plaani kvaliteet otseselt lepingu täitmise edukust, tähtaegadest

kinnipidamist ja hankija riske. Sellest tulenevalt on tegemist majandusliku soodsuse

hindamisel asjakohase ja olulise kvaliteedikriteeriumiga. Sarnaseid üldsõnalisi selgitusi on

Hankija esitanud ka teisi. Vaidlustaja hinnangul väljub Hankija nimetatud selgitustega enda

kehtestatud hindamismetoodikast. Nimelt ei selgita see midagi riskide või tegevuste

kirjeldusest või tulemuste esitlemisest. See selgitab vormistuse korrektsust ja sisulist

loetavust. Need on täiesti erinevad asjad. Hankija väidab, et hindamiskomisjon hindab „kas

pakkuja mõistab hanke eesmärki ja ulatust, on suuteline projekti realistlikult ja riske arvesse

võttes allu viima ja on arvestanud kõigi tööde teostamiseks vajalike tegevustega, sisendite ja

tulemustega“. Tegemist on viitega projektiplaani sisu teisele alakriteeriumile. Viidatud nõue

on aga sätestatud tehniline kirjelduse peatükk 8 p-is 8.1.

Tehnilise kirjelduse kohaselt projektiplaanis peab kirjeldama tööde läbiviimise tulemusena

saavutatavat eesmärki ja seda selleks dokumentides ettenähtud tähtajas. Kusjuures peab

10 (45)

tehnilise kirjelduse kohaselt välja tooma ka tähtajad, millega tagatakse projekti edukaks

realiseerimiseks vajalikud sisendid. Hindamismetoodikas on selgitatud, et hindamiskomisjon

hindab kas pakkuja mõistab hanke eesmärki ja skoopi ja seda kas on arvestanud käsitlemata

kuid töö nõuetekohaseks teostamiseks vajaliku ajaga. Nimetatud on oma sisus aga identsed

nõuded, st kui eesmärk ei ole saavutatav ning pakutav projektiplaani tähtaeg ei ühti

„paigaldusprojekti plaani tähtaeg ja tulem“ sätestatud ajaraamiga, siis see projektiplaan ei ole

vastav ning ei jõua hindamisse. Ühtegi miinimumist ületavat kriteeriumit nimetatud

kirjeldusest ju ei tule, näiteks ei selgita ju Hankija et rohkem punkte saab see pakkuja kes töö

kiiremini valmis saab. Lisaks ei ole põhjendatud arusaam, et Hankija saab asuda hindama

seda, kuidas pakkuja on enda töökorralduse kehtestanud (ehk hinnata kas ettenähtud tähtaja

sees on realistlik tööde tegemine olukorras, kus Hankija on ise tähtajad kehtestanud). Hankijal

ei ole selleks pädevust.

Ka hindamise põhimõtetes toodus mõisted „üheselt mõistetav“, „hästi arusaadav“ jne ei anna

sisendit millelegi, mis ületaks miinimumnõudeid. Kui tehniline kirjeldus ütleb et

projektiplaan peab eesmärke, tulemi saavutamist ja soovitud funktsionaalsuseid sisaldama

tervikus, siis neid kas on või ei ole.

Hankija väidab, et hindamiskomisjon hindab „kvaliteeti, selgust, detailsust ja kasutatavust

Hankija jaoks“. Tegemist on viitega projektiplaani sisu esimesele alakriteeriumile, mis

sätestab endas plaani vormistuse korrektsuse, sisu kergesti loetavuse ja arusaadavuse ning

terviku moodustamise. Hankija esitab selliselt hulga omadussõnu, kuid ei ava nende sisu ega

seotust. Detailsus mille suhtes? Milline on detailsuse piir? Selgus kelle jaoks ja millisel

viisil? Kasutatavus Hankija jaoks millisel viisil? Kusjuures hindamiskriteerium ei ava

midagi kasutatavusest Hankija jaoks, sest projektiplaani Hankija ka ei kasuta. Seda rakendab

ellu pakkuja, mistõttu on selline väide juba eos ebakohane. Selliseid nõudeid ei ole

kehtestatud ega ühegi sõnaga avatud. Hankija ei ole avanud hindamismetoodikas ühtegi

kvaliteedikriteeriumi ega funktsionaalset nõuet, mis päriselt kvaliteeti tagaks.

Eesti õigekeelsuskäsiraamatu4 kohaselt tähendab vormistus vormilist esitlust – pealkirju,

joondust, õigesti tsiteerimist, viitamist jne. Argus vormistus- ja vormindusnõuded 6 peatükis

on selgitatud, et vormistamine tähendab teksti panekut nõuetekohasesse vormi. Näiteks

lepitakse tellijaga kokku, millised andmed kuuluvad rekvisiitidesse ja kuidas neid kirjutada

(kas lisatakse telefoninumber, e-posti aadress, veebiaadress, registrikood ja konto number

ning kas ja mil viisil kasutatakse lühendeid); kas avaldust vormistades asub sõna avaldus

lause sees ja kirjutatakse väikese algustähe ja lõpupunktiga või on see pealkiri ning

kirjutatakse suure algustähega ja punktita; õigusdokumentides tehakse valik, kas kirjutada

inimese nimi välja või kasutada initsiaale; ajakirjaartikli puhul tuleb valida tekstisisene või

joonealune viitamine.5 Kuidas eeltoodu aitab kaasa IT lahenduse eesmärgipärasusele,

kvaliteedile ja põhistab majanduslikku soodsust on arusaamatu.

Hankija ei ava milliseid vormistusnõudeid järgitakse ja kes konkreetselt seda vormistust

hindama asuvad. On selge, et keeleliselt ei ole kõigile võimalik üheselt arusaadavalt ja

meeldivalt kirjutada. Sellepärast ongi oluline, et ka hindajad lähtuksid funktsionaalsetest

elementidest, mida Hankija ka ise jaatab, kuid mis ei ole sellele vaatamata

hindamismetoodikas sätestatud.

4 https://eki.ee/teatmik/vormistus/ 5 https://www.digar.ee/viewer/content/188601/425264/OEBPS/Argus_keeletoimetamine_op-8.xhtml

11 (45)

„Loetavus“ ja „arusaadavus“ on sedavõrd subjektiivsed nõuded, et neid ei ole võimalik

pakkujatel mõistlikult täita. Sellest tulenevalt on täiesti kohatud ka Hankija näited, et

projektiplaan võib olla nõuetele vastav, kuid ebaühtlase struktuuriga. Millise struktuuriga?

Kust tulevad nõuded struktuurile ja milline struktuur on ebaühtlane? Et projektiplaan võib

sisaldada küll kõiki osi, kuid olla üldsõnaline või raskesti jälgitav või olla hankija jaoks

kasutatav alles täiendavate selgituste abil. Kelle jaoks raskesti jälgitav? Ning mille jaoks

hankija projektiplaani kasutab?

Vaidlustaja ei nõustu Hankija väidetega ka osas, et projektiplaani alakriteeriumid omavahel

ei kattu. Esimene alakriteerium sätestab kirjelduses, et plaan peab olema arusaadav ja

moodustama terviku, samal ajal kui teine kriteerium nõuab, et projektiplaan on kirjeldatud

üheselt mõistetavalt ja hästi arusaadavalt selle õnnestumiseks. Tegemist on otseselt kattuvate

tingimustega, milline ei ole koosõlas hindamistingimuste seadusjärgse reeglistikuga.

Hankija ei tea tegelikult ise ka, mida hindama asutakse. Kui hankija on väitnud, et hindajad

asuvad hindama miinimumnõuetest paremaid töid, siis seejärel väidab Hankija hoopis, et

Hankija asub tegelikult hoopis hindama, kui hästi on miinimumnõuded sisuliselt täidetud.

Vabaduse saab Hankija jätta siis, kui ta sellist hindamissüsteemi ei kehtesta. Kui Hankija aga

soovib pakkujatelt parimat lahendust, mida ta asub hindama, siis peab Hankija ka

konkreetselt sõnastama selle, mida ta soovib ja milliseid nõudeid ta hindab. Hankija peab

tagama, et subjektiivseid elemente sisaldavate kvaliteedikriteeriumide hindamine toimub

läbipaistvalt ja kontrollitavalt ning välditud on igasugune subjektiivsete kõrvaltunnuste

häiriv mõju hindamisprotseduurile.

Hankija väidab, et küsimuste kerkimine ei sõltu hindaja subjektiivsest meeleolust, vaid on

seoses sisuliste elementide detailsuse ja üheselt mõistetavusega. Vastupidi, väga põhjalik

selgitus võib hoopiski äratada küsimusi ning igasugune mõistmine on seotud hindaja

subjektiivse tunnetuse, hindaja pädevuse ja hindaja iseloomuga (nt uudishimulikul hindajal

tekibki küsimusi).

Nõustuda ei saa ka Hankija väidetega, milles Hankija leiab, et mõisted nagu „üldiselt“,

„üheselt“, „vähesel määral“ ja „üldsõnaliselt“ on kvaliteedikriteeriumite puhul vältimatud ja

laialt praktikas kasutusel, kuna kõiki lahendusi ei ole võimalik ega mõistlik ette näha. Antud

juhul ei ole viidatud sõnad seotud konkreetsete nõuete ja kirjeldustega, sest tegevuste

kirjelduse põhjalikkus, loogiline järgnevus jms on vastavustingimuse osa, mitte

hindamiskriteeriumi osa.

Hankija viitab lisaks, et hinnatakse „pakkuja nägemust paigaldustegevuste läbiviimiseks“ ja

„pakkuja professionaalset arusaamist projekti elluviimiseks“. Vaidlustaja ei mõista, kuidas

on dokumendi vormistus ja ülesehitus sellise nägemuste ja tegevuste elluviimiseks kvaliteedi

näitaja. Kui Hankija soovib hinnata paigaldustegevusi, siis tulebki sellised konkreetsed

nõuded sätestada. Hetkel on aga sätestatud kõike muud. Vormistus ja loetavus ei ole

eelnimetatuga seotud.

Hindamine võib küll olla subjektiivne ning subjektiivse hindamise osas peabki hindaja oma

arvamust põhjalikult põhjendama. See aga ei tähenda, et Hankija saaks jätta aga

kriteeriumid, mida täpselt hinnatakse hindamismetoodikas avamata või neid hiljem

kujundada.

12 (45)

4.7.2. Hankija on asunud seisukohale, et Vaidlustaja väited võimalikest äärmuslikest

hinnastrateegiatest on hüpoteetilised ja pole tõsiseltvõetavad. Vaidlustaja hinnangul on

Hankija sellekohased väited elukauged, sest ettevõtja osaleb riigihankes eeskätt lepingu

sõlmimise kavatsusega ning mistahes manipuleerimise võimalus, kui see on riigihanke

alusdokumentides võimaldatud, siis sellist võimalust ettevõtjad ka kasutavad. Jaatust

nimetatust leiab ka õiguskirjanduses, näiteks on ajakirjas „Purchasing ja Supply

Management“ kirjutatud hindamissüsteemide metoodikatest ja toodud välja, et kõige enam

manipuleerimist leiab kõige levinuima hindamismetoodika kasutamisel – hinna ja kvaliteedi

suhe – kuna see tihti on läbipaistmatu ja hankija soovid ja eelistused on ebatäpselt

kirjeldatud. Sellisel juhul on võimalik hindade vahel luua mittelineaarset vahetegu, milline

lõpuks mõjutab ka hindamistulemust.6 Seega ei ole tegemist kuidagi hüpoteetilise või

äärmusliku strateegiaga, vaid igapäevases hankemaailmas järjepanu aset leidva reaalsusega.

Hankija peab RHS § 85 ja üldpõhimõtete kohaselt sätestama tingimused, mis seda ei luba

või rakendama muid meetmeid, mis manipuleerimise välistaksid. Eriti tähtis on see sedavõrd

mastaapsete riigihangete puhul nagu vaidlusalune.

Eeltoodud olukorda ei muuda ka Hankija väited lisalitsentside tegeliku kasutuse vajaduse

puudumisest, sest hankelepingu tegelik täitmise maht ei muuda varasemat hindamise

tulemust. St, et hindamistulemus ja eduka pakkuja valimine toimub siiski kriteeriumite

alusel, mis Riigihankes on kehtestatud, mitte selle järgi, kuidas hiljem lepingut täidetakse.

Üldiselt ei ole aga usutav ega ka asjakohane Hankija väide, et Hankija sätestab

hindamiskriteeriumina litsentsitasud, mida realistlikult ei tellitagi. Sellisel juhul jääb

arusaamatuks miks sellised komponente siis hinnatakse, kuid samal ajal näiteks arendustöö

teenushinda ei hinnata. Hankija väidetes on vastuolu.

Hankija jätab arvestamata selle, et piisab kasvõi ühest komponendist, millega on Riigihankes

manipuleeritud ja mida Hankija on enda hanketingimustega võimaldanud ning mis võib

hiljem lepingu täitmise käigus muutuda Hankija jaoks väga keeruliseks. Ei saa ju Hankija

osta lisalitsentse kelleltki teiselt ega tellida ka arendustöid kelleltki teiselt. Seda saab

pakkuda siiski vaid lepingu partner, kes lepingu täitmise perioodil süsteemi ehitab.

Hankija on väitnud, et ta ei ole kohustatud kujundama hindamismudelit viisil, mis välistaks

kõik teoreetilised strateegilised hinnastamisvõimalused. Selline seisukoht on aga otseses

vastuolus Hankija enda poolt tuginetava Riigikohtu lahendil 3-20-1198, mis sätestab enda

p-is 18 otsesõnu, et hankija poolt avatud hankemenetluses koostatavad hindamise

kriteeriumid majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks peavad olema

hankelepingu esemega seotud ja tegelikku konkurentsi tagavad. Olukorras, kus Hankija aga

koostab hindamiskriteeriumid, mis võimaldavad hindamissüsteemiga manipuleerimist ei

taga tegelikku konkurentsi. Seega on Hankija enda väited vastuolulised. Üldpõhimõtted

kohustavad Hankijat koostama hindamismudeli, mis tagab rahaliste vahendite säästliku

kasutamise (on see siis hinna või kvaliteedi läbi), kohtlema pakkujaid võrdselt, olema

läbipaistev ja kontrollitav ning tagama hankes tegeliku konkurentsi.

4.7.3. Vaidlustaja hinnangul ei ole võimalik jätta lisateenus kulukomponendina arvestamata,

sest ka see mõjutab lõpliku lepingu maksumust, kui neid arendustöid või

tootekonsultatsioone X mahus tellitakse. Seega on Hankija seisukoht otseses vastuolus RHS-

6 Kättesaadav nt siit: https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S1478409213000198?via%3Dihub

13 (45)

is sätestatuga - RHS § 85 lg-s 6 sätestab Hankijale selgesõnalise kohustuse arvestada

majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel lisaks pakkumuse hinnale ka

elutsükli kulusid vastavalt §-le 86 või kohustust põhjendada alusdokumentides nende

arvestamata jätmist. Milline väidetav riigihankeõigus või kohtupraktika toetab vastupidist ei

ole Hankija enda vastuses avanud. Hankija väited on seega paljasõnalised. Hankija ei ole

Vaidlustaja seisukohti ümber lükanud.

Ebaõige on Hankija käsitlus hinnalaest ja Hankija kaitsest ebamõistlike kulude eest. Hankija

ei ole seadnud hinnalage, millest kõrgemaks ei või pakkuja tunnihinda seada. Hankija on

seadnud maksimaalse tunnihinna.

Sealjuures ei saa teenust osta ka kelleltki teiselt, mistõttu võib Hankija leida end olukorras,

kus tuleb maksta üüratumat hinda edasiarenduse eest või jääda süsteemi

arendustakistustesse.

Hankija arvamus, et ta saab seda hiljem asuda arendustööde ja tootekonsultatsioonitööde

pakutud hinda madalamaks rääkima ei ole kooskõlas RHS-is sätestatuga. Riigihangete

registris avaldatud teabe kohaselt sõlmitakse hankemenetluse tulemil raamleping ühe

pakkujaga. RHS § 30 lg 3 sätestab, et ühe pakkujaga sõlmitud raamlepingu alusel sõlmitakse

hankeleping raamlepingus sätestatud tingimuste kohaselt. Kommenteeritud väljaandes on

nimetatud osas selgitatud, et direktiivi 2014/24/EL artikkel 33 lg 2 kohaselt ühe pakkujaga

raamlepingu alusel sõlmitavates hankelepingutes on olulised muudatused keelatud ning

hinnamuutus on oluline muutus.7

Lisateenuse tunnihinna muutmine hilisemalt enam võimalik ei ole. Selline võimalus saaks

esineda vaid juhul, kui hinna muutmise selge võimalus on hankemenetluses avaldatud ja

hankija on sellist võimalust pakkunud võrdselt kõigile pakkujatele ning sellise muudatuse

rakendamine ei ole vastuolus üldpõhimõtetega (TlnRnKo 08.04.2025, 2-18-9672/284).

Sellist võimalust Riigihanke hankedokumendid aga ei sätesta. See kehtib ka muude

hinnakomponentide osas, sest hind on hankelepingu oluline tingimus ja oluline

hindamiskriteeriumi pakkuja valikul, mistõttu ei saa hinnakokkulepe hankelepingus olla

mittesiduv (RKTKo 3-2-1-102-14).

Hankija väited hinnariski puudumisest ja majanduslikult soodsaima pakkumuse mõju

puudumisest on ebakohased.

Hankija väidab, et vastavustingimus 14 ei kuulu paigaldusprojekti ega seetõttu ka

hankelepingu esemesse. Kuivõrd kõik vastavustingimused peavad olema hankelepingu

esemega seotud ja sellega proportsionaalsed, siis kinnitab Hankija sellega ise, et antud

vastavustingimus ei ole seotud lepingu esemega ja on sellisel juhul igal juhul

üldpõhimõtetega vastuolus ja seega õigusvastane ja tuleb viia kooskõlla õigusaktidega.

4.7.4. Väär on Hankija väide, et RHS § 77 lg 4 p 4 eesmärk on tagada, et hankija ei varjaks

pakkujate eest olulisi hanketingimusi. Nimetatut ei sätesta enda sõnastuses ei seadus, samuti

ei tule sellist tõlgendust ka seletuskirjast või õiguskirjandusest. Säte sätestab selgesõnaliselt,

et kõik tulevase lepingu tingimused tuleb riigihanke alusdokumentides sätestada. Vaidlustaja

7 M.A. Simovart jt. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Veebiväljaanne § 30, p 10

14 (45)

märgib lisaks, et lepingutingimusi ei olegi võimalik varjata, sest riigihanke

alusdokumentides ettenähtust erinevatel tingimustel lepingu sõlmimine on keelatud ja RHS

§ 214 alusel väärteo korras karistatav. Küll aga kinnitab Hankija kogumis enda vastuses, et

nimetatud volitatud töötleja nõuded on osaks lepingu täitmisest, seega lepingutingimused.

Samas on need tingimused aga sätestamata. Nimetatust jaatab Hankija ka ise, et

hanketingimuste koostamisel ei ole täidetud RHS § 77 lg 4 p 4 nõuded. Mingit õigussuhte

etapiviilist kujundamist riigihankeõiguse loogika ette ei näe, see on hankija väärarusaam.

Mõistmatu on Hankija väide, et andmetöötluse täpsed tingimused lepitakse kokku enne

andmetöötluse alustamist. Ebaselge on kellega neid kokkuleppeid tehakse. Vaidlustaja

rõhutab veelkord, et pakkujatele ei ole teada, milliseid andmetöötluse tingimusi selles

põhimääruses rakendatakse. Pakkujad võivad ju heas usus eeldada, et selline põhimäärus

kehtestatakse näiteks isikuandmete kaitse seaduses sätestatud piirides, kuid see ei pruugi nii

olla. Seega võivad tulevases põhimääruses ka sisalduda laiemad tingimused, millistel võib

aga olla oluline rahaline mõju ka pakkujate tegelikele kuludele. See ei ole teada ega ole

hanketingimuste kohaselt välistatud. Sealjuures iga täiendav kohustus, mida peab

inimtööjõud täitma, on kulu ja Hankija ei saa kuidagi väita, et sellel poleks mõju pakkumuse

maksumusele.

Jääb selgusetuks ka see, millisel õiguslikul alusel seda põhimäärust hakatakse kehtestama,

sest mitte ükski õigusakt ei anna täna volitusnormi sellise andmekogu loomiseks. Seega seda

enam jääb ebaselgeks, kuidas saab Hankija õiguspäraselt nõuda kinnitusi millelegi, mille

loomiseks pole seaduses isegi volitusnormi, rääkimata piiridest, mida sellise tulevikus

loodava aktiga andma asutakse. Vastavustingimus peab olema kooskõlas hankelepingu

esemega. Kui sellel pole aga mistahes sisu ega tähendust nagu Hankija enda vastuses

vaidlustusele väidab, siis järelikult ei ole sellisel tingimusel ka seost hankelepingu esemega

ja ka sellisel juhul on selline tingimus õigusvastane ja tuleb viia kooskõlla õigusaktides

sätestatud nõuetega.

4.7.5. Ebaselgeks jääb Hankija väide, et raamlepingu p-i 2.4 puhul on tegemist kohustusega

täita leping terviklikult ja tulemuslikult. Kui Hankija väidab, et see reguleerib üksnes

tehnilises kirjelduses toodut, siis jääb ebaselgeks, miks on sellise tingimuse sätestamine

vajalik. Veel enam, kui need on hinnatavad juba lepingu sõlmimise ja pakkumuse esitamise

hetkel. On ebausutav, et see on olnud Hankija eesmärk ning vastav vastuväide on pigem

genereeritud käesoleva vaidluse raames.

Hankija ei too mitte ühtegi näidet kohtupraktikast, milles „ettenähtav“ ja „tavapäraselt

kaasnev“ oleks laialt kasutatavad mõisted. Hankija väited on paljasõnalised ja tegelikkusele

mittevastavad. Vastupidi, kohtupraktika on ulatuslikult asunud liikuma suunas, milles on

riskide jaotus siiski piiratud ja eeskätt hankelepingu esemega, seega on selgesõnaliselt

öeldud, et hanketingimused riskivastutusest on tühised tüüptingimused. Nii on Riigikohus

lahendis 2-15-15662 selgitanud, et tüüptingimuseks on hankedokumentide osad, sh tehnilise

kirjelduse p 8, mille kohaselt pakutud suhe on tegelikkusesse töövõtja risk ning et kõik

ebaselgused tõlgendatakse hankija kasuks ning sellised lepingutingimused võivad olla

ebamõistlikult kahjustavad ja seega VÕS § 42 alusel tühised. Antud kaasuses nimetatud

punkt 8 sätestas, et pakkujad pidid arvestama ka nende tööde tegemisega, mida ei olnud

hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid mis olid vajalikud teha tulenevalt ehitusobjekti

tegelikust olukorrast ja seisundist. Seega on tegemist sisult identse tingimusega, mille

Hankija on sätestanud raamlepingu punktis 2.4 ning puudub mõistlik põhjus olukorda teisiti

15 (45)

käsitleda eriti olukorras, kus Hankija soovib justkui osa lepingu tingimusi ja kohustusi

kehtestada kunagi tulevikus ja selle kaudu kehtestada justkui piiramatut nõudeõigust enda

soovide realiseerimiseks. See ei ole aga õige.

4.7.6. Hankija eksib, et Hankijal on õiguslik alus taustakontrolli teostamiseks GPDR art 6 lg

1 p-ide a ja f alusel. Nimetatud alused ei ole Hankija hankedokumentides sätestanud, seega

tunnistab Hankija ka ise, et hankedokumendid selles osas on puudulikud.

Punkt a sätestab isiku nõusoleku, kuid isikut ei saa sundida nõusoleku andmiseks, kui isikule

ei ole teada mille kohta taustakontrolli läbi viiakse. AKI on sealjuures selgitanud, et

riigiasutus ei saa isikuandmete töötlemisel nõusolekule tugineda, sest alati, kui vastutav

töötleja on avaliku sektori asutus, esineb vastutava töötleja ja andmesubjekti vahelistes

suhetes sageli selge tasakaalustamatus. Samuti on AKI välja toonud, et andmesubjekti

nõusolek tuleb anda seoses ühe või mitme konkreetse eesmärgiga ja andmesubjektil on neist

igaühe suhtes valikuvõimalus. Nõue, et nõusolek peab olema konkreetne, on mõeldud

selleks, et tagada teatav kasutajate kontroll ja läbipaistvus andmesubjekti jaoks.8 Eeltoodust

tulenevalt ei saa Hankija kuidagi tugineda GPDR art 6 lg 1 p-ile 1, sest nõusoleku ulatus

peab olema väga konkreetne, kuid Hankija keeldub sellise konkreetsuse hankedokumentides

avaldamisest.

GPDR art 13 sätestab üheselt, et andmesubjekt, kelle kohta kontrolli tehakse peab saama

töötlemise eesmärgid ja selle õigusliku aluse teada enne selle läbiviimist. Ilma nimetatud

nõuete täitmiseta ei toimu nõusoleku alusel taustakontroll kooskõlas GPDRiga, mistõttu on

ka vastavad hanketingimused vastuolus GPDRi ja isikuandmete kaitse seadusega. AKI on

sealjuures avaldanud seisukoha hanketingimuste osas, milles hankija on nõudnud töötajate

jälgimist valvekaametest, et see pole õiguspärane ning selgitanud, et hankeleping ei anna

tellijale õigust isikuandmete töötlemiseks viisil, mis oleks töövõtjale keelatud. Tellija peab

samuti järgima IKÜM-i põhimõtteid. Kui töövõtjal ei ole õigust kaameraga töötajaid jälgida,

siis ei saa tellija seda õigust hanketingimusega „üle kanda“.9 Nimetatud seisukoht on

rakendatav ka käesolevaga. Hankija ei saa sundida lepingu täitjat rikkuma seadust, sest

olukorras, kus lepingu täitja ei tea millises ulatuses taustakontrolle teostatakse, ei saa ta ka

nõusolekuid garanteerida ja satuks lepingu sõlmimisel tellija sellekohase garantii andmisega

koheselt rikkumisse, mis võib tuua kaasa ka lepingu täitmise võimatuse. Lisaks satuks

lepingu täitja lisaks isikuandmete kaitse seaduse nõuete rikkumisele rikkumisse ka vastavalt

TLS § 41 lõikele 2.

Punkti f ei saa kohaldada avalike asutuste poolt – avaliku sektori asutustel puudub üldjuhul

õigustatud huvi. Nimetatu on sõnaselgelt välja toodud GPDR kommenteeritud väljaandes10

ning lisaks selgitatud Euroopa Komisjoni Guidelines 1/2024 on processing of personal data

based on Article 6(1)(f) GPDR - Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 teises

taandes on sätestatud, et ar 6 lg 1 punkti f kohast õiguslikku alust ei kohaldata avaliku sektori

asutuste poolt oma ülesannete täitmisel teostatava töötlemise suhtes. Isikuandmete kaitse

üldmääruse põhjendus 47 selgitab põhjust: „seadusandja peab seadusega sätestama avaliku

sektori asutustele õigusliku aluse isikuandmete töötlemiseks“. /../ Sellest hoolimata ei takista

8 https://www.aki.ee/nousolek 9 AKI 12.11.2025 vastus nr 2.2-9/25/3571-3 10 https://gdpr-info.eu/art-6-gdpr/; C. Kuner ao. The EU general data protection regulation (GPDR). A

Commentary. Oxford press 2020, article 6, pg 321

16 (45)

need säte erandlikel ja piiratud juhtudel tuginemast isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg

1 punktile f, kui töötlemine ei ole seotud nende konkreetsete ülesannete täitmise või avaliku

sektori asutuste õiguste teostamisega, vaid puudutab muid seaduslikult teostatavaid tegevusi,

kui see on siseriikliku õigussüsteemiga lubatud. Sellistel erandjuhtudel tuleks isikuandmete

kaitse üldmääruse art 6 lg 1 punktile f tuginemine sisemiselt dokumenteerida. Avaliku sektori

asutused ei tohi mingil juhul tugineda art 6 lg 1 punktile f töötlemistoimingute puhul, mis

kuuluvad nende ülesannete täitmise ulatusse. Samuti on nimetatud asjaolu avaldatud AKI

kodulehel11

Hankelepingu täitmisel ei esine ka olukorda, kus töötlemine ei oleks seotud ülesannetega,

mida avaliku sektori asutused ellu viiks ja seaduses oleks selline töötlemise alus Hankijale

või Rahandusministeeriumile antud. Seega ei ole täidetud ka võimalus rakendada art 6 lg 1

punkti f erandlikku ja piiratud juhtu, kuid kui selline alus esineks, peaks õigustatud huvi

analüüs sellele vaatamata olema koostatud ja hankedokumentides esitatud, sest selle sisu,

ulatus ja õiguslik alus peab kõigil osapooletele keda see puudutab olema teada. Seda

nõuavad GPDR art-id 13 ja 14. Kusjuures tuleb siinkohal meeles pidada et õigustatud huvi

alusel on keelatud eriliigiliste isikuandmete töötlemine.

Seega on Hankija väited tema õiguse esinemisest ebaõiged. Hankija viitab paljasõnaliselt

enda vastuses, et Hankija õigust taustakontrolli teha ja neid mitte avaldada tuleb

andmekaitsepõhimõtetest. Hankija ei ole ühelegi sellisele põhimõttele viidanud. Vastupidi

andmekaitsepõhimõtete kohaselt peab kogu andmete töötlus toimuma avalikult ning

selliseid nõudeid tuleb järgida ka riigihangete läbiviimise kontekstis. See on üheselt

sedastatud GPDR põhjenduspunktis 78, mis selgitab, et „Riigihangete kontekstis tuleks

samuti võtta arvesse lõimitud andmekaitse ja vaikimisi andmekaitse põhimõtteid.“

Ei ole põhjendatud Hankija arutluskäik sellest, et taustakontrolli käigus tuvastatakse vaid

objektiivsed põhjused, mis ei lähe kaugemalt lepingu esemest ega eesmärgist. Selliseid piire

ei ole hankedokumentides sätestatud. Hankija ei saa vaidlustuse kestel asuda

hanketingimustele sisu juurde mõtlema.

5. Hankija, Riigi Tugiteenuste Keskus, vaidleb vaidlustusele vastu.

5.1. Vaidlustaja vaidlustab hindamiskriteeriumi „Paigaldusprojekti plaan“ ning selle

hindamismetoodika on selgelt seotud hankelepingu esemega, suunatud majanduslikult

soodsaima pakkumuse väljaselgitamisele ning tagab reaalse konkurentsi. Samuti vastab

hindamismetoodika läbipaistvuse ja kontrollitavuse nõuetele ning ei riku pakkujate võrdse

kohtlemise põhimõtet.

RHS § 85 lg 1 kohaselt tuleb pakkumusi hinnata hankelepingu esemega seotud kriteeriumide

alusel. Käesoleval juhul on hankelepingu esemeks ERIS-e raames paigaldusprojekti

elluviimine, mistõttu paigaldusprojekti plaani kvaliteet on otseselt seotud lepingu

nõuetekohase täitmisega.

Paigaldusprojekti plaan ei ole formaalne dokument, vaid sisuline töövahend, mille alusel

Hankija hindab, kas pakkuja mõistab Riigihanke eesmärki ja ulatust, on suuteline projekti

11 https://www.aki.ee/uudised/oigustatud-huvi-millal-ja-kuidas-sellele-andmetootluses-tugineda

17 (45)

realistlikult ja riske arvesse võttes ellu viima ning on arvestanud kõigi tööde teostamiseks

vajalike tegevuste, sisendite ja tulemustega.

Seega mõjutab paigaldusprojekti plaani kvaliteet otseselt lepingu täitmise edukust,

tähtaegadest kinnipidamist ja hankija riske. Sellest tulenevalt on tegemist majandusliku

soodsuse hindamisel asjakohase ja olulise kvaliteedikriteeriumiga.

Vastupidiselt Vaidlustaja väidetele on hindamismetoodika detailselt lahti kirjutatud ning

sisaldab selgelt määratletud alamkriteeriume, iga alamkriteeriumi puhul konkreetset

punktiskaalat koos hindamise põhimõtetega, mis eristavad erinevaid tasemeid.

Selline astmeline kirjeldus võimaldab pakkujal juba pakkumuse koostamise faasis mõista,

millistele nõuetele vastamine on vajalik maksimaalse punktisumma saamiseks.

RHS ei nõua, et pakkumuste hindamisel kasutatavad kvaliteedikriteeriumid oleksid üksnes

kvantitatiivselt mõõdetavad. RHS § 85 lg 8 sätestab üksnes näidisloetelu

kvaliteedikriteeriumidest ning ei ole ammendav. Seetõttu on hankijal õigus kasutada ka muid

kvalitatiivseid hindamise kriteeriume, tingimusel et need vastavad RHS § 85 lg-s 1 sätestatud

nõuetele, st on eelnevalt avaldatud, seotud hankelepingu esemega, suunatud majanduslikult

soodsaima pakkumuse väljaselgitamisele ning tagavad reaalse. Käesoleval juhul ei põhine

hindamine hindamiskomisjoni suvalistel eelistustel, vaid konkreetsetel ja sisulistel tunnustel,

nagu tegevuste loogiline ülesehitus, kirjelduste selgus, sisendite ja tulemuste määratlus ning

lahenduse arusaadavus tellija jaoks. Need aspektid on objektiivselt hinnatavad ning

rakendatavad kõigile pakkujatele võrdselt.

Vaidlustaja väide, et hindamismetoodika ei taga reaalset konkurentsi, ei ole põhjendatud.

Vastupidi, kvaliteedikriteerium, mis võimaldab pakkujatel eristuda oma lahenduse sisulise

kvaliteedi kaudu, soodustab konkurentsi ning innustab pakkujaid esitama läbimõeldud ja

kvaliteetseid pakkumusi. Hindamismetoodika ei sea ebaproportsionaalseid nõudeid, vaid

lähtub sellest, et pakkuja kirjeldab oma kavandatava töökorralduse selgelt ja arusaadavalt.

Selline nõue on mõistlik ja ootuspärane igas analoogses hankes ning ei piira turuosaliste ringi.

Vaidlustaja seisukoht, mille kohaselt vastavustingimus ja hindamiskriteerium käsitlevad

sisuliselt sama asja ning neid ei ole lubatav paralleelselt rakendada, ei ole õige.

Vastavustingimus nr 3 sätestab, et pakkuja peab esitama paigaldusprojekti plaani, mis vastab

tehnilise kirjelduse peatükis 8 toodud nõuetele. Tegemist on miinimumnõuetega, mille

eesmärk on välistada sellised pakkumused, mille puhul:

• paigaldusprojekti plaan puudub,

• plaan ei kata kõiki nõutud etappe ja elemente,

• plaan ei võimalda Hankijal üldse hinnata pakkuja suutlikkust lepingut täita.

Hindamiskriteeriumi „Paigaldusprojekti plaan“ eesmärk on seevastu eristada vastavaks

tunnistatud pakkumusi omavahel, hinnates plaani kvaliteeti, selgust, detailsust ja kasutatavust

Hankija jaoks. Seega ei dubleeri hindamiskriteerium vastavustingimust, vaid võimaldab

hinnata, mil määral pakkuja lahendus ületab kehtestatud miinimumnõudeid.

Käesoleval juhul täidavad vastavustingimus ja hindamiskriteerium selgelt erinevaid

funktsioone ning nende kooseksisteerimine on riigihangete praktikas tavapärane ja

õiguspärane.

18 (45)

Vaidlustaja väide, et hindamisse saavad jõuda üksnes „vormistuslikult korrektsed“

projektiplaanid ning seetõttu ei ole võimalik anda 1 või 2 punkti, põhineb ekslikul eeldusel,

et vastavustingimuse täitmine eeldab maksimaalset kvaliteeti. Tehnilise kirjelduse peatükis 8

sätestatud nõuded määratlevad miinimumtaseme, mitte ideaalse või parima võimaliku

lahenduse. On täiesti võimalik, et kõik vastavaks tunnistatud projektiplaanid vastavad

tehnilise kirjelduse nõuetele, kuid nende vormistus, ülesehitus ja arusaadavus on erineval

tasemel.

Näiteks võib projektiplaan:

• olla vormiliselt nõuetele vastav, kuid ebaühtlase struktuuriga,

• sisaldada küll kõiki nõutud osi, kuid esitada need üldsõnaliselt või raskesti jälgitavalt,

• olla Hankija jaoks kasutatav alles täiendavate selgituste abil.

Sellised kvaliteedierinevused ei anna alust pakkumuse tagasilükkamiseks, kuid on igati

põhjendatud aluseks erineva punktisumma omistamiseks hindamiskriteeriumi raames.

Hindamismetoodikas ei viidata tehnilise kirjelduse vormistusnõuetele kui vastavuskontrolli

kriteeriumidele, vaid hinnatakse nt plaani loogilist ülesehitust, sisu arusaadavust, teksti

loetavust ja terviklikkust. Need näitavad pakkumuse kvaliteeti ja võimaldavad Hankijal

hinnata, kui hästi on miinimumnõuded sisuliselt täidetud. Hankija ei ole kohustatud loetlema

kõiki võimalikke vormistusvigu ega kehtestama ammendavat tehnilist juhendit dokumendi

koostamiseks, kuna selline lähenemine oleks ebaproportsionaalne ning piiraks

põhjendamatult pakkujate vabadust pakkumuse sisustamisel.

RHS § 77 lg 4 p 5 nõuab, et hankija esitaks alusdokumentides kogu teabe, mille alusel ta

soovib saada võistlevaid pakkumusi. Riigihankes on see nõue täidetud, kuna paigaldusprojekti

plaani sisu ja miinimumnõuded on kirjeldatud tehnilises kirjelduses ja lisadokumentides

(RHAD Lisa 6. Paigalduse etapid ja tulemid) ning hindamismetoodikas on lahti kirjutatud,

milliste tunnuste alusel hinnatakse projektiplaani kvaliteeti ja millistel tingimustel on

võimalik saada vastav punktisumma. Tegemist ei ole olukorraga, kus pakkujale jääks

arusaamatuks, mida üldse hinnatakse.

Vaidlustaja väide, et vormistus ja ülesehitus ei ole seotud majandusliku soodsusega, ei ole

põhjendatud. Paigaldusprojekti plaan ei ole pelgalt informatiivne dokument, vaid praktiline

töövahend, mille alusel korraldatakse kogu projekti elluviimine. Selge, loogiline ja arusaadav

projektiplaan vähendab Hankija riske, säästab aega ning võimaldab tõhusamat järelevalvet.

Seega on plaani kvaliteet otseselt seotud lepingu täitmise kvaliteedi ja kuluefektiivsusega ning

kuulub RHS § 85 tähenduses majandusliku soodsuse hindamise alla.

Hankija ei hinda hindamiskriteeriumi raames seda, kas paigaldusprojekti plaan vastab

tehnilisele kirjeldusele, vaid seda, kui hästi see vastab ning millisel tasemel on esitatud

lahenduse kvaliteet. Vastavustingimuste täitmine on eeltingimus hindamise etappi

pääsemiseks, kuid see ei muuda vastavaks tunnistatud pakkumusi automaatselt sisuliselt

võrdseks või samal tasemel heaks. Just selliste kvaliteedierinevuste tuvastamiseks ongi

hindamiskriteerium kehtestatud.

Vaidlustaja keskne etteheide seisneb väites, et mõõdik „esineb küsimusi“ ei ole objektiivselt

kontrollitav ning annab hindamiskomisjonile piiramatu otsustusvabaduse. Hankija selle

seisukohaga ei nõustu. Mõõdik „esineb küsimusi“ ei ole iseseisev ega abstraktne

19 (45)

hindamiskriteerium, vaid tuletatud indikaator, mis peegeldab seda, kas paigaldusprojekti

plaan on loogiliselt üles ehitatud, sisaldab kõiki vajalikke tegevusi ja nende järjekorda,

määratleb sisendid ja tulemused, võimaldab hankijal mõista pakkuja kavatsusi ilma

täiendavate selgitusteta. Küsimuste tekkimine ei ole juhuslik ega sõltu hindaja subjektiivsest

meeleolust, vaid on otseses seoses sellega, kas pakkuja on hindamismetoodikas ja tehnilises

kirjelduses loetletud sisulised elemendid piisava detailsuse ja üheselt mõistetavusega

esitanud. Kui projektiplaan on terviklik ja selge, ei teki vajadust täpsustavate küsimuste järele,

samas kui see on üldsõnaline või mitmeti tõlgendatav, tekivad need paratamatult. Riigikohtu

viidatud praktika ei välista selliste kvalitatiivsete indikaatorite kasutamist, vaid eeldab, et need

oleksid seotud konkreetsete hinnatavate tunnustega. Käesoleval juhul on seos selgelt olemas

ning kirjeldatud hindamismetoodikas. Lisaks on Riigikohus oma 11.12.2020 otsuses

haldusasjas 3-20-1198 asunud järgmistele seisukohtadele:

• kriteeriumid peavad võimaldama objektiivset hindamist, kuid hindamisel ei saa

subjektiivsust kunagi täielikult välistada. Hindamiskriteeriumid ei pea olema detailsed

ega sisaldama alakriteeriume (otsuse p 18);

• hindamiskomisjonile peab jääma vabadus oma tööd korraldada, muutmata

hindamiskriteeriume ega nende osakaale. Hankijatel ei ole kvalitatiivse hindamise

kriteeriumidesse võimalik kirja panna kõiki detaile, mis võivad hindamisel oluliseks

osutuda. Vajaduse korral võib aga jätta metoodika ka ette kindlaks määramata ja

kujundada see tervikuna alles pärast pakkumuste avamist. Hindamismetoodika

kohandamise õigus annab hankijale pakkumuste hindamisel suurema otsustusruumi

kui pakkumuste vastavuse kontrollimisel (otsuse p 20);

• mida üldisemad on hindamiskriteeriumid ja -metoodika, seda avaram on hankija

hindamisruum ning seda põhjalikumad peavad läbipaistvuse tagamiseks olema

hinnete põhjendused. Kui RHAD-s kehtestatud hindamismetoodika sisaldab täpseid

hinnete kirjeldusi, võivad need tagada piisava läbipaistvuse ka ilma hinnete hilisema

põhjendamiseta (otsuse p 21).

Vaidlustaja väide, et küsimuste kaal ja asjakohasus on määratlemata, põhineb eeldusel, et iga

võimalik küsimus on võrdselt oluline. Tegelikkuses hinnatakse mitte küsimuse formaalset

olemasolu, vaid selle sisulist vajalikkust projekti mõistmiseks ja elluviimiseks.

Hindamismetoodika eristab küsimuste arvu astmeliselt (0, 1–2, 3, 4 või enam), mis võimaldab

komisjonil hinnata projektiplaani kvaliteeti võrreldaval ja struktureeritud viisil. Tegemist ei

ole meelevaldse loendamisega, vaid professionaalse hinnanguga sellele, kas plaan võimaldab

hankijal projekti sisust ja käigust aru saada ilma oluliste lünkadeta.

Vaidlustaja väide, et alakriteeriumid 1 ja 2 kattuvad sisuliselt, ei ole põhjendatud.

Alakriteerium 1 keskendub paigaldusprojekti plaani vormilisele ja struktuursele kvaliteedile:

kas dokument on loogiliselt üles ehitatud, loetav ning moodustab ühtse terviku. Alakriteerium

2 keskendub plaani sisulisele kvaliteedile: kas kirjeldatud tegevused, nende järjekord, sisendid

ja tulemused näitavad pakkuja arusaamist hanke eesmärgist ja skoobist. Kuigi mõlemas

alakriteeriumis kasutatakse mõisteid „arusaadav“ ja „mõistetav“, on nende hindamise

eesmärk erinev. Vormiliselt selge dokument võib olla sisuliselt pealiskaudne ning vastupidi –

sisuliselt põhjalik, kuid halvasti struktureeritud. Nende aspektide eristamine võimaldab

hankijal teha täpsemat ja sisulisemat võrdlust vastavaks tunnistatud pakkumuste vahel.

Vaidlustaja heidab ette mõistete nagu „üldiselt“, „üheselt“, „vähesel määral“ ja „üldsõnaliselt“

kasutamist. Hankija märgib, et sellised mõisted on kvaliteedikriteeriumide puhul vältimatud

ja praktikas laialt kasutusel, kuna kõiki võimalikke lahendusi ei ole võimalik ega ka mõistlik

20 (45)

ammendavalt ette määratleda. Oluline on, et need mõisted ei esine eraldiseisvalt, vaid on

seotud konkreetsete kirjeldustega, näiteks: tegevuste kirjeldamise põhjalikkus, sisendite ja

tulemuste määratlus, tegevuste loogiline järgnevus. Seega ei ole tegemist laialivalguvate

hinnangutega, vaid kvaliteedinäitajatega, mis võimaldavad pakkujatel mõista, milline on

oodatav detailsus ja selguse aste.

Vaidlustaja väide, et mitmele alusdokumendile tuginemine muudab Riigihanke

läbipaistmatuks, ei ole põhjendatud. Suuremahuliste ja tehniliselt keerukate hangete puhul on

vältimatu, et nõuded on jaotatud mitmesse dokumenti. Kõik viidatud dokumendid on

pakkujatele kättesaadavad, omavahel loogiliselt seotud, suunatud sama eesmärgi –

hankelepingu nõuetekohase täitmise – saavutamisele. Selline ülesehitus ei riku RHS § 3 p 1,

vaid vastupidi, võimaldab nõudeid struktureerida ja vältida nende koondamist ühte

ebamõistlikult mahukasse dokumenti.

Vaidlustaja väide ebamõistliku pingutuse nõudmise kohta ei ole põhjendatud. Pakkujalt

oodatakse paigaldusprojekti plaani, mis vastab miinimumnõuetele vastavustingimuste mõttes

ning võimaldab hindamises eristada lahenduste kvaliteeti. Ei eeldata „täiuslikku“ ega

muutumatut projekti, vaid realistlikku ja läbimõeldud plaani, mis näitab pakkuja

professionaalset arusaamist projekti elluviimisest. Selline nõue on kooskõlas hanke keerukuse

ja lepingu sisuga ning ei ole ebaproportsionaalne.

Tegu on riiklikult olulise projektiga, mistõttu on Hankija jaoks oluline saada veendumus, et

pakkujad on kogu projekti põhjalikult läbi mõelnud. Sellist veendumust saabki saada seeläbi,

et hinnatakse pakkuja poolt esitatud nägemust paigaldustegevuste läbiviimiseks ja eeldusi

etteantud tulemite saavutamiseks.

Hankija hinnangul on pea võimatu taandada kvalitatiivsete näitajate hindamine, eriti kui

hinnatakse pakkuja enda nägemust projekti elluviimisest, pelgalt lõpuni defineeritud ja üheselt

mõistetavatele mõistetele. See aga ei ole ka RHS-i ega valitseva kohtupraktika ja eriala

kirjanduse järgi nõutav. Üldine loogika on see, et mida üldisem on hindamismetoodika, seda

sisulisem ja konkreetsem peab olema hindamine, ja vastupidi – mida detailsem ja

objektiivsem on hindamismetoodika, seda üldisem saab olla hindamine. Seega ei saagi

hindamismetoodika järgi ette lõpuni defineerida või sisustada hindamismetoodikas

sisalduvaid mõisteid üldiselt“, „üheselt“, „vähesel määral“ ja „üldsõnaliselt“. Need saavad

lõpliku sisu alles konkreetseid pakkumusi hinnates ja selles etapis on hankijal kohustus oma

hinnangute sisu põhjalikult selgitada ja tõendada. Hankija ei saa ette defineerida, milline

kirjeldus saab tulevikus olla talle arusaavad. Alles erinevaid pakkumusi lugedes saab ta

hinnata, kas esitatu on talle arusaadav ja kui ei, siis mis jääb arusaamatuks või tekitab

küsimusi.

5.2. Hankija on kehtestanud hindamiskriteeriumid, mis on avaldatud Riigihanke

alusdokumentides, on seotud hankelepingu esemega ning võimaldavad võrrelda pakkumusi

nii hinna kui kvaliteedi aspektist. Hindamiskriteeriumite jaotus (50 punkti

hinnakomponendid, 40 punkti funktsionaalsed valiknõuded ja 10 punkti paigaldusprojekti

plaan) vastab RHS § 85 lg 1 loogikale, mille kohaselt ei ole majanduslikult soodsaim

pakkumus samastatav üksnes madalaima hinnaga, vaid hõlmab ka kvaliteeti ja lepingu

täitmise riske. Seadus ei sätesta kohustust kujundada hindamiskriteeriumite osakaalusid

selliselt, et kogumaksumus oleks alati otsustav. Vastupidi, Hankijal on kaalutlusruum määrata,

millised kulukomponendid ja kvaliteeditunnused on konkreetse hanke puhul olulisemad.

21 (45)

RHS ei sätesta üldist ristsubsideerimise keeldu ega kohusta Hankijat seda kehtestama.

Riigikohtu praktikas on selgitatud, et ristsubsideerimise keeld kujutab endast erandlikku

sekkumist ettevõtlusvabadusse ning peab olema hanketingimustes üheselt ja selgesõnaliselt

sätestatud. Sellest järeldub vastupidine järeldus Vaidlustaja väitele, kui Hankija ei ole sellist

keeldu kehtestanud, ei saa selle puudumist pidada õigusvastaseks. „Lisateave“ p 5.4 sätestab,

et pakkumuse maksumus peab olema lõplik ja sisaldama kõiki lepingu nõuetekohaseks

täitmiseks vajalikke kulusid. See tagab, et pakkuja ei saa jätta teatud kulusid varjatult Hankija

kanda, kuid ei piira pakkuja ärilist hinnastrateegiat kulukomponentide lõikes.

Vaidlustaja esitatud näited põhinevad hüpoteetilistel ja äärmuslikel hinnastrateegiatel, mille

puhul eeldatakse, et pakkuja võib teadlikult pakkuda mõnes hinnakomponendis ebamõistlikult

kõrget hinda ning see ei oma tegelikku mõju lepingu täitmisele ega hankija kuludele. Selline

eeldus ei ole põhjendatud. Esiteks kannab pakkuja sellise hinnastrateegia majanduslikku riski

ise, kuna kõrge lisalitsentsi hind võib lepingu täitmise käigus osutuda hankija jaoks

otsustavaks ning mõjutada tegelikku kogukulu. Teiseks ei ole Hankija kohustatud kujundama

hindamismudelit viisil, mis välistaks kõik teoreetilised strateegilised hinnastamisvõimalused.

Vaidlustaja väide, et hinnakomponentide erinevad osakaalud moonutavad majandusliku

soodsuse hindamist, ei ole põhjendatud. Hankija on põhjendatult omistanud suurema kaalu

baaslitsentside ja paigaldusprojekti maksumusele, kuna need moodustavad lepingu põhiosa ja

on vältimatud kulud ning väiksema kaalu lisalitsentside hinnale, kuna nende tegelik kasutus

ja maht sõltub hankija edasistest vajadustest. Selliste hinnakomponentide kasutamine

vastavate osakaaludega on seotud hankelepingu sisuga ning jääb hankija kaalutlusruumi

piiridesse.

Vaidlustaja järeldus, et funktsionaalsed valiknõuded ei pruugi olla määravad isegi

maksimaalse punktisumma korral, ei tähenda hindamiskriteeriumite õigusvastasust. Seadus ei

nõua, et üks konkreetne kriteerium peaks alati olema määrav, vaid et kriteeriumite kogum

võimaldaks tuvastada majanduslikult soodsaima pakkumuse. Käesoleval juhul on

funktsionaalsed valiknõuded suurima kaaluga kvaliteedikriteerium, millele on eraldatud 40

punkti, mistõttu on sisuliselt paremal lahendusel võimalik saavutada pakkumuste hindamisel

oluline konkurentsieelis. Samas on Hankijal õigus arvestada ka hinna ja paigaldusprojekti

kvaliteediga, kuna need mõjutavad otseselt lepingu täitmise edukust ja riske.

5.3. Vastavustingimus nr 14 reguleerib võimalikke tulevikus tekkivaid lisavajadusi, mis ei

kuulu hankelepingu põhiesemesse ega ole lepingu sõlmimise hetkel kindlad ei mahu ega

ulatuse poolest. Tingimus annab Hankijale õiguse, mitte kohustuse, tellida raamlepingu

kehtivuse ajal vajadusel täiendavaid arendustöid, mida ei tehta paigaldusprojekti raames ning

tootekonsultatsiooni lepingus sätestatud tasuta mahtu ületavas osas.

Hankija ei ole kohustatud neid töid tellima ning nende tellimise maht ja vajadus sõltuvad

tulevikus tekkivatest objektiivsetest asjaoludest. Seega ei ole tegemist hankelepingu kindla ja

vältimatu kulukomponendiga. Hankijal on õigus ja kohustus kujundada riigihanke

alusdokumendid viisil, mis tagavad läbipaistvuse ja võimaldavad hankelepingu täitmisel

vältida hindu puudutavaid vaidlusi. Täiendavate arendustööde ja konsultatsiooniteenuste

maksimaalse tunnihinna küsimine ei ole mõeldud pakkumuste hindamiseks, vaid tagab

lepingu täitmise etapis hinnalae ning kaitseb Hankijat ebamõistlikult kõrgete tulevikukulude

eest. Riigihankeõigus ega kohtupraktika ei keela hankijal küsida pakkumuses hinnainfot

selliste teenuste kohta, mida ei kasutata hindamisel, kuid mis võivad osutuda vajalikuks

lepingu täitmise ajal. Vastupidi – selline praktika toetab läbipaistvust ja õiguskindlust.

22 (45)

RHS § 85 lg 1 ei nõua, et kõik võimalikud tulevikukulud peavad olema

hindamiskriteeriumides arvesse võetud. Seadus nõuab, et hindamiskriteeriumid oleksid

hankelepingu esemega seotud, objektiivselt võrreldavad ning suunatud majanduslikult

soodsaima pakkumuse väljaselgitamisele. Käesolevas hankes on hindamise aluseks lepingu

põhieseme kulukomponendid - baaslitsentsid, paigaldusprojekti realiseerimine ja

lisalitsentside kasutamine. Need moodustavad Hankija jaoks prognoositava ja vältimatu

kuluosa.

RHS § 85 lg 6 kohaldub olukordades, kus hankija otsustab kasutada elutsükli kulude

hindamist RHS § 86 tähenduses. Seadus ei kehtesta üldist kohustust alati ja igas hankes

arvestada kõiki teoreetiliselt võimalikke elutsükli kulusid. Riigihankes on Hankija

põhjendanud, et hindamiskriteeriumid hõlmavad peamisi ja prognoositavaid kulukomponente

ning täiendavad arendustööd ja konsultatsiooniteenused ei ole lepingu vältimatu osa, vaid

sõltuvad tulevikus tekkivast vajadusest. Selline põhjendus vastab RHS § 85 lg 6 eesmärgile

ning ei ole formaalne ega sisutühi.

Vaidlustaja väide, et pakkuja võib esitada madala põhipakkumuse ja kompenseerida selle

hiljem kallite lisateenustega, on spekulatiivne ega põhine hankedokumentidest tuleneval

vältimatul vajadusel. Lisateenused ei ole lepingu põhiese, nende tellimine sõltub tulevikus

tekkivast vajadusest ning hinnad on fikseeritud maksimaalse tasemega, mis piirab hinnariski

(raamlepingu p 13.7). Seega ei mõjuta lisateenuste hind majandusliku soodsuse hindamist ega

paigaldusprojekti realiseerimise maksumust. Vastupidi, pakkumuses esitatud

paigaldusprojekti realiseerimise tegelik kulu võib osutuda madalamaks sõltuvalt tööde

tegelikust mahust. Selline lähenemine tagab võrdsuse, läbipaistvuse ning kindlustab, et

hindamisel keskendutakse peamise lepingu eseme kvaliteedile ja hinna/kvaliteedi suhtele.

Seega ei ole rikutud RHS § 3-st tulenevaid võrdse kohtlemise ega läbipaistvuse põhimõtteid.

Vastupidi, tingimus suurendab hankija ja pakkujate õiguskindlust lepingu täitmise etapis.

5.4. Vastavustingimus nr 13 ei kehtesta pakkujale uusi ega määratlemata kohustusi, vaid

fikseerib tulevikus rakenduva õigusliku staatuse, mis tuleneb seadusest ning andmekogu

loomisega kaasnevatest vältimatutest rollidest. Tingimuse sisu piirdub kinnitusega, et

pakkuja:

• on teadlik, et lepingu alusel võib temast saada ERIS andmekogu volitatud töötleja;

• mõistab, et vastutav töötleja on Rahandusministeerium;

• arvestab, et vastavad rollid rakenduvad alles ERIS andmekogu põhimääruse

kehtestamisel.

Tingimus ei eelda kohest ega sisulist nõustumist määratlemata andmetöötlustingimustega,

vaid üksnes teadlikkust tulevikus kehtestatavast regulatiivsest raamistikust.

Põhimääruse kehtestamine on avalik-õiguslik normiloome protsess, mille sisu ei ole Hankija

poolt meelevaldselt kujundatav ega saa olla Riigihanke alusdokumentide osa enne selle

kehtestamist. Ainuüksi asjaolu, et regulatsioon kehtestatakse tulevikus, ei muuda

hanketingimust õigusselgusetuks ega õigusvastaseks.

Isikuandmete kaitse seaduse § 30 lg 1 reguleerib volitatud töötleja määramist. Seega ei ole

asjakohane väita, et pakkuja peaks juba pakkumuse esitamise etapis hindama kõiki tulevikus

võimalikke andmekaitselisi kohustusi. Need kohustused konkretiseeruvad hilisemas etapis,

vastavalt kehtivale õigusele ning see on andmekogude loomise ja haldamise kontekstis

tavapärane ja vältimatu.

23 (45)

Vaidlustaja seisukoht, et määratlemata andmekaitsekohustused mõjutavad pakkumuse

maksumust, on spekulatiivne. Vastavustingimus nr 13 ei too kaasa täiendavaid, hinnastamist

vajavaid teenuseid, ei muuda lepingu põhieset ega sea pakkujatele erinevaid või ebavõrdseid

kohustusi. Kõik pakkujad asuvad samas olukorras ning arvestavad, et infosüsteemide

arendamise ja haldamisega kaasneb tavapäraselt isikuandmete töötlemine kooskõlas kehtiva

õigusega.

RHS § 77 lg 4 p 4 eesmärk on tagada, et hankija ei varjaks pakkujate eest olulisi

lepingutingimusi. Käesoleval juhul ei ole volitatud töötleja rolli tingimused „määratlemata“,

vaid tulenevad otse kehtivast ja tulevikus kehtestatavast õigusest. Hankija ei saa ega tohi ette

ära määrata andmekogu põhimääruse sisu. Seetõttu saab andmetöötluse täpsed tingimused

leppida kokku alles enne andmetöötluse alustamist.

Seega ei ole tegemist olulise lepingutingimuse varjamisega, vaid õigussuhte etapilise

kujunemisega, mis on kooskõlas nii andmekaitseõiguse kui ka riigihankeõiguse loogikaga.

Vastavustingimus nr 13 kehtib võrdselt kõigile pakkujatele, ei anna Hankijale ega ühelegi

pakkujale diskretsiooni rollide ühepoolselt muutmiseks ning ei pane pakkujatele

ebamõistlikke ega ettenägematuid kohustusi. Tingimus on proportsionaalne. kuna see piirdub

teadlikkuse kinnitamisega ning ei too kaasa vahetut õiguslikku ega majanduslikku koormust.

5.5. Raamlepingu p 2.4 ei kehtesta piiramata ega määratlemata lisatööde kohustust, vaid

sätestab professionaalse täitja tavapärast kohustuste ulatuse, mille kohaselt peab täitja

arvestama töödega, mis tulenevad lepingu esemest ja selle eesmärgist, on vajalikud lepingu

nõuetekohaseks täitmiseks ning olid professionaalsele pakkujale pakkumuse esitamise hetkel

ettenähtavad.

Selline säte ei laienda hankelepingu eset, vaid täpsustab selle täitmise ulatust. Tegemist ei ole

Hankija õigusega tellida uusi või kvalitatiivselt teistsuguseid töid, vaid kohustusega täita

leping terviklikult ja tulemuslikult.

Vaidlustaja käsitleb mõisteid „ettenähtav“ ja „tavapäraselt kaasnev“ põhjendamatult kui

piiramata ja meelevaldseid. Tegelikkuses on sellised sätted võlaõiguses ja kohtupraktikas

laialt kasutatavad mõisted. Need on seotud objektiivse standardiga, so keskmise sama

valdkonna professionaali teadmiste ja kogemustega. Nende tähendus ei selgu tagantjärele

hankija suva järgi, vaid on hinnatav juba lepingu sõlmimise ja pakkumuse esitamise hetkel.

Selline riskijaotus on kooskõlas ka VÕS § 641 loogikaga, mille kohaselt peab töö vastama

kokkulepitud otstarbele ja lepingule tervikuna.

Vaidlustaja väide raamlepingu p-i 2.4 ja vastavustingimuse nr 14 vastuolust ei ole

põhjendatud kuna need reguleerivad erinevaid olukordi. Raamlepingu p 2.4 hõlmab lepingu

esemesse juba kuuluvate, kuid detailselt nimetamata tööde tegemist ning vastavustingimus nr

14 reguleerib täiendavaid arendustöid ja konsultatsioone, mis ei kuulu paigaldusprojekti ega

lepingu algsesse esemesse. Seega ei ole tegemist kattuvate ega vastuoluliste kohustustega,

vaid loogilise jaotusena põhiteenuse ja eraldiseisvate lisateenuste vahel.

5.6. Raamlepingu p-id 10.21–10.25 on kehtestatud eesmärgiga tagada andmekogude ja

infosüsteemide turvalisus, ligipääsupiirangutega ja potentsiaalselt tundlike andmete kaitse

ning hankija kui avaliku sektori asutuse kohustus täita infoturbe ja andmekaitse nõudeid.

24 (45)

Sellised sätted on tavapärased hangetes, kus töö hõlmab ligipääsu infosüsteemidele,

andmekogudele või muudele kriitilistele IT-keskkondadele.

Vaidlustaja väide, et taustakontrollil puudub õiguslik alus, ei ole õige. Taustakontroll toimub

üksnes põhjendatud vajaduse korral, eeldab projektitiimi liikme kirjalikku nõusolekut ning on

piiratud ulatusega ja seotud konkreetse tööülesandega. Isikuandmete töötlemise õiguslik alus

tuleneb GDPR art 6 lg 1 p-idest a ja f, st andmesubjekti nõusolekust ning Hankija õigustatud

huvist tagada süsteemide turvalisus ja seadusest tulenevate kohustuste täitmine. Asjaolu, et

Hankija ei avalda kõiki taustakontrolli tulemusi, on põhjendatud saadud teabe tundlikkusega

ning kooskõlas andmekaitsepõhimõtetega.

Projektitiimi liikme vahetamise kohustus ei ole ebaproportsionaalne ega lepingulist tasakaalu

rikkuv, kuna see rakendub üksnes juhul, kui konkreetne isik ei sobi objektiivsetel põhjustel

töö teostamiseks. Tegemist on professionaalsele teenuseosutajale suunatud tingimusega, mis

ei lähe kaugemale lepingu esemest ega eesmärgist.

Vaidlustaja viide VÕS §-le 42 ei ole põhjendatud. Vaieldavad lepingutingimused ei kahjusta

täitjat ebamõistlikult, ei sea täitjat võrreldes hankijaga ilmselgelt ebasoodsasse olukorda ning

on seotud lepingu esemega ja põhjendatud selle laadiga. Lisaks tuleb arvestada, et RHS § 3 ei

anna pakkujale õigust nõuda enda jaoks mugavamaid või väiksema riskiga lepingutingimusi,

vaid tagab võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse, mis käesoleval juhul on täidetud.

5.7. Hankija täiendavad seisukohad.

5.7.1. Vaidluse ese on piiratud küsimusega, kas Hankija poolt kehtestatud

hindamiskriteeriumid ja nende kirjeldus vastavad RHS-ist tulenevatele nõuetele. Riigihanke

alusdokumentide õiguspärasust tuleb hinnata eelkõige RHS § 85 lg 1 ja lg 2 ning RHS § 3

üldpõhimõtete valguses, sh läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse

põhimõtteid arvestades. RHS § 85 lg 2 kohaselt peavad hindamiskriteeriumid olema seotud

hankelepingu esemega ning võimaldama pakkumuste võrdlemist.

Vaidlustaja käsitleb hindamiskriteeriume viisil, mis eeldaks nende ammendavat ja

matemaatiliselt täpset kirjeldamist. Sellist nõuet ei tulene ei RHS-ist ega kohtupraktikast.

Riigikohtu ja vaidlustuskomisjoni praktika kohaselt ei pea hindamiskriteeriumid olema

formuleeritud sellise detailsusega, mis välistaks täielikult hindaja kaalutlusruumi, vaid piisab

sellest, et mõistlikult informeeritud ja hoolas pakkuja saab aru, milliseid aspekte pakkumuses

hinnatakse.

Hindamiskriteeriumide õiguspärasuse hindamisel ei ole määrav see, kas kõik võimalikud

hindamisolukorrad on eelnevalt detailselt lahti kirjutatud, vaid see, kas kriteeriumid on

objektiivselt mõistetavad ja võimaldavad pakkumuste võrreldavust. Hankija hinnangul on

Riigihankes kasutatud terminid ja kirjeldused sellised, mida mõistlik pakkuja suudab

hankedokumentide tervikust lähtudes üheselt mõista. Riigihanke alusdokumendid ei pea ega

saagi sisaldada ammendavat loetelu kõigist võimalikest hindamisolukordadest või detailseid

juhiseid iga üksiku nüansi kohta. Piisav on see, et pakkujal on võimalik aru saada, millist liiki

teavet ja millise detailsusega temalt oodatakse.

Vaidlustaja kriitika taandub sisuliselt soovile, et hindamiskriteeriumid oleksid formuleeritud

sellise täpsusega, mis välistaks igasuguse hindajapoolse kaalutlusruumi. Sellist nõuet ei tulene

25 (45)

ei RHS-ist ega vaidlustuskomisjoni praktikast. Vastupidi, hindamise olemus eeldab

paratamatult teatavat kaalutlusruumi, tingimusel, et see tugineb ette kindlaks määratud

kriteeriumidele ja on hiljem kontrollitav. Riigihankes on need eeldused täidetud.

5.7.2. Vaidlustaja etteheide, nagu oleks Hankija esitanud üksnes üldsõnalisi väiteid ilma

konkreetsetele õigusnormidele või kohtupraktikale viitamata, ei ole põhjendatud. Käesolevas

vaidluses on vaidlustuse ese Riigihanke hankedokumentide selgus ja hindamiskriteeriumite

õiguspärasus, mitte abstraktne õigustõlgendus. Hankija on vastanud Vaidlustaja

konkreetsetele etteheidetele sisuliselt, selgitades, kuidas hankedokumentide erinevad osad

moodustavad loogilise ja kooskõlalise terviku.

Hea menetlustava ei tähenda, et iga sisuline selgitus või lause peab olema vormistatud normi-

või kohtuotsuse viitena. Eriti olukorras, kus Vaidlustaja väited on suunatud hankedokumentide

sisulise arusaadavuse, mitte normi kohaldamise vaidlustamisele, on asjakohane selgitada

Hankija tahet ja dokumentide loogikat. Vaidlustaja järeldus, nagu normide ja kohtupraktika

mittevõrdlemine tähendaks nende puudumist, ei ole põhjendatud ega kooskõlas

haldusmenetluse praktikaga.

5.7.3. Vaidlustaja keskne väide seisneb selles, et Hankija ei ole eristanud miinimumnõudeid

ja neid ületavaid hindamise aluseid. Hankija ei nõustu selle väitega. Selgelt on eristatud

vastavustingimus, mille täitmata jätmisel pakkumus hindamisele ei pääse ning

hindamiskriteerium, mille alusel võrreldakse vastavaks tunnistatud pakkumusi.

See, et hindamiskriteerium kasutab mõisteid nagu „selgus“, „arusaadavus“ või „terviklikkus“,

ei muuda neid automaatselt vastavustingimustega kattuvaks. Vastavustingimus kontrollib, kas

projektiplaan sisaldab nõutud elemente; hindamiskriteerium hindab, kui läbimõeldult,

loogiliselt ja kasutatavalt need elemendid on esitatud. Tegemist ei ole „on/ei ole“ kontrolliga,

vaid kvaliteedierinevuste kaalumisega, mis ongi majandusliku soodsuse hindamise olemus.

Hindamiskriteerium käsitleb projektiplaani kvaliteeti pakkumuse esitamise hetkel ning seda,

kas pakutud lahendus on läbimõeldud ja rakendatav ilma ulatuslike ümberkorraldusteta.

Tehnilise kirjelduse säte nõuete täienemise kohta puudutab lepingu täitmise faasi ning on

tavapärane IT-projektide puhul, kus detailid täpsustuvad koostöös tellijaga. See, et

projektiplaan peab olema paindlik, ei ole vastuolus sellega, et hinnatakse selle esialgset

küpsust ja loogikat. Vastupidi, hästi koostatud projektiplaan arvestabki võimalike

täpsustustega ning kirjeldab mehhanisme, kuidas neid hallata. Hindamisel ei hinnata

projektiplaani muutumatust absoluutses tähenduses, vaid selle võimet toimida

alusdokumendina ilma ulatuslike ümbertegemisteta.

Vaidlustaja käsitleb vormistust kitsalt keeleliste või graafiliste elementidena ning järeldab, et

nende hindamine ei ole seotud kvaliteediga. Hankija selgitab, et hindamiskriteeriumis

kasutatud mõisted „loetavus“, „arusaadavus“ ja „terviklikkus“ ei tähenda formaalseid

õigekirja- või stiilinõudeid, vaid projekti esitamise selgust kui töövahendit.

Projektiplaan ei ole pelgalt deklaratiivne dokument, vaid alus, mille järgi hinnatakse projekti

teostatavust, ajakava realistlikkust ja riskide käsitlemist. Kui dokument on struktureerimata,

ebaühtlane või raskesti jälgitav, mõjutab see otseselt Hankija suutlikkust hinnata pakkuja

pakutud lahenduse kvaliteeti ja pakkuja professionaalset kogemust sarnaste projektiplaanide

koostamisel. Seega on tegemist funktsionaalse, mitte esteetilise hindamisega.

26 (45)

Vaidlustaja leiab, et projektiplaani alakriteeriumid kattuvad. Hankija hinnangul see nii ei ole.

Esimene alakriteerium keskendub dokumendi esitamise kvaliteedile ja terviklikkusele, teine

aga sisulisele arusaamisele projekti eesmärkidest, ulatusest ja riskidest. Kuigi mõlemad

kasutavad mõisteid „arusaadav“ või „üheselt mõistetav“, on nende hindamise fookus erinev,

mis on ka hindamismetoodikast tuletatav.

Hankija nõustub Vaidlustajaga selles, et kvaliteedikriteeriumid sisaldavad paratamatult

hindaja kaalutlusruumi. See ei muuda neid siiski õigusvastaseks. Vastupidi, kohtu- ja

vaidlustuskomisjoni praktika kohaselt on subjektiivsete kriteeriumide kasutamine lubatav, kui

need on piisavalt piiritletud ja seotud hanke esemega. Käesoleval juhul on hindamise ese –

projektiplaani kvaliteet ja kasutatavus – otseselt seotud lepingu eduka täitmisega.

Asjaolu, et hankemenetluse käigus on esitatud rohkelt küsimusi ning dokumente on

täpsustatud, ei kinnita hankedokumentide õigusvastasust. Vastupidi, see näitab, et tegemist on

tavapärasest keerukama Riigihankega ning pakkujatel on vajadus enne pakkumuste esitamise

tähtaega veenduda erinevate aspektide tähenduses. Hankija on oma vastustes selgitanud ja

vajadusel täpsustanud tingimusi, et tagada pakkujatele selge arusaam alusdokumentides

sätestatud nõuetest. Samuti on tehtud võimalikke muudatusi, mis ei ohusta Riigihanke

lõppeesmärki, kuid aitavad pakkujatel paremini oma pakkumust koostada.

Vaidlustaja vastandab ekslikult projektiplaani „vormistuse“ ja „sisu“, käsitledes neid justkui

teineteist välistavate kategooriatena. Selline lähenemine ei ole kooskõlas hankedokumentides

sätestatud hindamismetoodikaga. Riigihankes ei hinnata vormistust esteetilise või keelelise

kvaliteedi tähenduses, vaid projektiplaani struktuurset selgust, loogilist ülesehitust ja esitatud

teabe arusaadavust sellisel määral, et oleks võimalik hinnata kavandatava paigaldusprojekti

teostatavust ja kvaliteeti. Keeruka IT-projekti puhul on projektiplaani ülesehitus, etappide

omavaheline seotus ja loetavus lahutamatult seotud selle sisulise kvaliteediga ning ei ole

käsitatavad pelgalt formaalsete tunnustena.

Hindamisel ei lähtuta keelelistest ega esteetilistest eelistustest, vaid hindamismetoodikas

kirjeldatud objektiivsetest tunnustest, nimelt sellest, kas paigaldusprojekti plaan:

• võimaldab saada üheselt mõistetava ülevaate tööde etappidest, nende omavahelistest

seostest ja ajalis-loogilisest järgnevusest;

• on esitatud tervikliku protsessina ega koosne omavahel seostamata kirjeldustest;

• võimaldab hinnata kavandatava lahenduse teostatavust ja riskide juhtimist ilma

täiendavaid selgitusi küsimata.

Seega ei hinnata õigekirja, stiilireeglite järgimist ega dokumendi „ilu“, vaid seda, kas esitatud

projektiplaan toimib sisulise töövahendina, mille alusel on võimalik põhjendatult hinnata

pakkuja arusaamist hanke eesmärgist, ulatusest ja kavandatavast lahendusest. Vaidlustaja

poolt toodud hüpoteetilised näited, mis vastandavad keelelise korrektsuse ja tehnilise

pädevuse, ei kajasta tegelikku hindamismetoodikat ega selle kohaldamise loogikat.

Riigihankes põhineb hindamine konkreetsetel, hankedokumentides ja hindamismetoodikas

määratletud tunnustel, mitte abstraktsel muljel. Seega ei ole tegemist meelevaldse

subjektiivsusega, vaid riigihankeõiguses lubatud struktureeritud kvalitatiivse hindamisega.

Vaidlustaja viitab Riigikohtu otsusele 18.02.2021 asjas 3-20-1198, järeldades, et hankija peab

hindamiskriteeriumide kujundamisel välistama kõik teoreetilised manipulatsioonivõimalused

ning hindaja kaalutlusruum peab olema viidud miinimumini. Sellist järeldust nimetatud

27 (45)

lahendist siiski ei tulene. Riigikohus on otsuses 3-20-1198 selgitanud, et RHS § 85 lg 1

kohaselt peab hankija avatud hankemenetluses kehtestama hankelepingu esemega seotud ja

tegelikku konkurentsi tagavad hindamiskriteeriumid, mis on pakkujatele eelnevalt teada ning

võimaldavad pakkumuste objektiivset hindamist. Samas on Riigikohus selgesõnaliselt

rõhutanud, et hindamisel ei ole võimalik ega ka vajalik subjektiivsust täielikult välistada ning

kvaliteedikriteeriumid ei pea olema detailsed ega sisaldama ammendavat loetelu

alakriteeriumidest. Riigikohus on pidanud lubatavaks, et hindamiskomisjonile jääb

hindamisel teatud otsustusvabadus, tingimusel et hindamiskriteeriume ja nende osakaale ei

muudeta pärast pakkumuste avamist ning hindamine toimub hankedokumentides sätestatud

raamistikus. Samuti on Riigikohus märkinud, et hankijal ei ole võimalik kvalitatiivsete

hindamiskriteeriumide puhul ette näha kõiki detaile, mis võivad konkreetsete pakkumuste

hindamisel osutuda asjakohaseks, ning vajaduse korral võib hindamismetoodikat kohandada

pärast pakkumuste avamist, ilma et see rikuks läbipaistvuse või võrdse kohtlemise põhimõtet.

Seega ei toeta Riigikohtu otsus 3-20-1198 Vaidlustaja seisukohta, nagu oleks

hindamiskriteeriumide õiguspärasuse eelduseks täielik hinnangulise kaalutluse puudumine

või kõigi võimalike strateegiliste käitumismustrite ennetav välistamine. Vastupidi, Riigikohus

on kinnitanud, et mida üldisemad on hindamiskriteeriumid ja -metoodika, seda avaram on

hankija hindamisruum, eeldusel et kriteeriumid on seotud hankelepingu esemega, eelnevalt

avaldatud ning kohaldatavad kõigile pakkujatele ühetaoliselt. Riigihankes on need tingimused

täidetud.

Vaidlustaja etteheited saaksid olla põhjendatud, kui Hankija pakkumusi hinnates ei lähtuks

enda kehtestatud hindamismetoodikast ning ei kirjutaks põhjendusi piisavalt selgelt lahti.

Hankija on teadlik, et mida subjektiivsemad on hindamiskriteeriumid, seda suurem

põhjendamiskohustus Hankijal on.

5.7.4. Vaidlustaja väide, nagu muudaks iga pakkujate võimalus hindadega manipuleerida

hindamismudeli automaatselt õigusvastaseks, ei ole õige. Hindamismudeli õiguspärasust

hinnatakse selle järgi, kas kehtestatud kriteeriumid on objektiivsed, läbipaistvad, seotud

hankelepingu esemega ja rakenduvad võrdselt kõigi pakkujate suhtes, mitte hüpoteetiliste

strateegiliste olukordade olemasolu põhjal (RHS § 85 lg 1 ja § 3). Vaidlustaja väide, nagu iga

hinnastrateegiline võimalus muudaks hindamismudeli õigustühiseks, ei vasta tõele.

Hindamismudelit ei ole kohustus kujundada selliselt, et see välistaks kõik teoreetilised

abstraktsed manipulatsioonid. Oluline on, et mudel ei soosiks ühtki pakkujat ja säilitaks

konkurentsi tervikuna.

Vaidlustaja viide õiguskirjandusele, mis käsitleb hindamismetoodikate teoreetilisi riske, ei

asenda konkreetset õiguslikku analüüsi käesoleva hanke hindamismudeli kohta ega näita,

milles seisneb hankedokumentide vastuolu RHS § 85 nõuetega.

Väide, et lepingu tegelik täitmine ei mõjuta hindamistulemuse õiguspärasust, on eksitav.

Hindamiskriteeriumide õiguspärasust hinnatakse ka selle järgi, kas need kajastavad hankija

tegelikke vajadusi ja on seotud hankelepingu esemega. See, et teatud hinnakomponentide

tegelik kasutus sõltub lepingu täitmisest, ei tee hindamist automaatselt õigusvastaseks.

Hankijal on lubatud hinnata ka selliseid hinnakomponente, mille kasutamine lepingu käigus

ei ole vältimatu, kuid mis võivad lepingu täitmisel osutuda vajalikuks ja mõjutada kogukulu.

See lähenemine on kooskõlas säästliku ja vastutustundliku hankimise põhimõttega.

28 (45)

Vaidlustaja väide, et lisalitsentside hindamine on põhjendamatult ebasobiv, ei ole õiguspärane.

Hankija ei pea hindama kõiki lepingu komponente samas ulatuses ega samade osakaaludega.

Hindamiskriteeriumide valik ja struktuur kuuluvad hankija kaalutlusruumi tingimusel et need

on seotud hankelepingu esemega ja põhjendatud tegelike vajadustega.

Lisalitsentside hindamine on põhjendatud, kuna tegemist on komponendiga, mille hind võib

lepingu täitmisel osutuda määravaks ning mida ei saa hiljem muuta. See ei ole vastuolus

asjaoluga, et mõnda muud komponenti, näiteks arendustöö teenust, ei ole eraldi

hindamiskriteeriumina välja toodud.

Väide, nagu ühe hinnakomponendi võimalik strateegiline hinnastamine muudaks kogu

hindamismudeli õigustühiseks, ei ole tõene. Oluline on hinnata mudelit tervikuna, tagamaks

pakkujate võrdne kohtlemine ja konkurentsi säilimine.

Vaidlustaja tõlgendus Riigikohtu lahendist 3-20-1198 on eksitav. Riigikohus rõhutas

nimetatud lahendis, et hindamiskriteeriumid peavad olema seotud hankelepingu esemega ja

tagama tegeliku konkurentsi. See ei tähenda, et Hankija peaks kujundama hindamismudeli

selliselt, et välistada kõik võimalikud teoreetilised hinnamuutuste või strateegilise käitumise

stsenaariumid. Veelgi enam, Riigikohus sedastas viidatud otsuses, et üldjuhul tuleks lisaks

sisulistele hindamiskriteeriumidele RHAD-s määrata kindlaks hindamismetoodika (sh

punktiskaala), kuid see ei pea olema ammendav, teisisõnu võib seda pärast pakkumuste

avamist kohandada konkreetsetele pakkumustele. Riigikohtu praktika ei kohusta hankijat

neutraliseerima iga hüpoteetilist manipulatsiooniriski. Oluline on, et hindamismudel oleks

ratsionaalne, läbipaistev ja soodustaks konkurentsi. Riigihankes on need tingimused täidetud,

mistõttu ei ole alust järeldada RHS § 85 ega § 3 rikkumist.

5.7.5.Vaidlustaja eeldab ekslikult, et kõiki võimalikke tulevasi kulukomponente tuleb võrdselt

hinnata. Tegelikult keskendub hindamine hankelepingu põhiesemele ja prognoositavatele

kulukomponentidele. „100 lisalitsentsi“ on täpselt määratletud ja võimaldab pakkujatel

võrreldavat hinnapakkumist esitada. Lisateenused on prognoositavad vaid raamlepingu

täitmise ajal ja nende mahtu ning vajadust ei ole hankemenetluse ajal võimalik objektiivselt

kindlaks määrata.

Vaidlustaja tõlgendus RHS § 85 lg-st 6 on liiga lai. RHS § 85 lg 6 sätestab tarkvara

arendusteenuste riigihangetel, et majanduslikult soodsama pakkumuse väljaselgitamisel tuleb

arvestada lisaks hinnale ka olelusringi kulusid. Samas on Hankijal erandjuhtudel õigus

otsustada, et olelusringi kuludega arvestamata jätmine on põhjendatud, juhul kui tema

kaalutlused on RHAD-s selgelt esitatud. Riigihankes ei ole lisateenuste maht ega tegelik

vajadus hankemenetluse ajal kindlaks määratav, mistõttu nende kaasamine hindamisse ei

suurendaks majanduslikult soodsama pakkumuse väljaselgitamise täpsust ning Hankija otsus

nende hindamisest hoiduda on RHAD-is põhjendatud ja kooskõlas RHS § 85 lg 6 nõuetega.

Kohtu- ja vaidlustuskomisjoni praktika ning Rahandusministeeriumi juhend kinnitavad, et

hindamiskriteeriumid peavad kajastama hankelepingu esemega seotud komponente, mis on

otsustamise seisukohalt määravad ja objektiivselt hinnatavad. Kõiki võimalikke tulevasi

kulukomponente, sealhulgas lisateenuseid, mille maht ja vajadus ei ole hankemenetluse ajal

kindlaks määratav, ei ole kohustuslik hindamisel arvesse võtta. Seetõttu ei takista nende

mittehindamine majanduslikult soodsama pakkumuse väljaselgitamist.

29 (45)

Hankedokumentide sh hindamiskriteeriumide ja -metoodika kujundamisel on Hankijal

ulatuslik kaalutlusruum ja pakkuja ei saa dikteerida või nõuda täiendavate

hindamiskriteeriumide kohaldamist, kui Hankija ei pea selliseid tingimusi majandlikult

soodsaima pakkumuse arvesse võtmisel oluliseks. Seda kinnitab ka kohtupraktika. Näiteks on

Tallinna Halduskohus oma 14.01.2021 otsuses haldusasjas 3-20-2380 selgitanud, et

hindamismetoodika valik - kas määratleda üldised hindamise kriteeriumid ja/või detailid – on

hankija otsustada. Samuti on Hankija otsustada, kas kehtestada kriteeriumid, mille alusel anda

teenusele koondhinne või jagada kriteeriumid alakriteeriumiteks, mille kohta anda osahinded,

mille liitmisel saadakse koondhinne (vt Riigikohtu 11.12.2020 otsus asjas 3-20-1189, p 19).

Lisaks on Tallinna Halduskohus 18.12.2024 lahendi 3-24-3072 p-is 76 märkinud järgmist:

Riigikohus on selgitanud, et kvalitatiivse hindamise kriteeriumidesse (hindamismetoodika, sh

punktiskaala) ei ole võimalik kirja panna kõiki detaile, mis võivad hindamisel oluliseks

osutuda (Riigikohtu 11.12.2020 otsus asjas nr 3-20-1198, p 20). Mida üldisemad on

hindamiskriteeriumid ja -metoodika, seda avaram on hankija hindamisruum ning seda

põhjalikumad peavad läbipaistvuse tagamiseks olema hinnete põhjendused (samas, p 21).

Tallinna Ringkonnakohus on otsuses nr 3-17-269 sedastanud, et hindamiskriteeriumit ei

muuda läbipaistmatuks ega kontrollimatuks see, kui hankijale jääb hindamiskriteeriumi

sisustamisel teatav hindamisruum või kui erinevate pakkujate jaoks võivad olulised olla

erinevad riskid. Sama lahendi p-is 77 on kohus märkinud järgmist: Eeltoodut arvestades ei

saanud ega pidanud vastustaja hankedokumentides üksikasjalikult iga konkreetse

alakriteeriumi osas lahti kirjutama ega esitama ammendavat loetelu selle kohta, mida

pakkumus iga konkreetse alakriteeriumi täitmiseks peaks sisaldama. Samuti ei saa esitada

terviklikku nimekirja sellest, milliste asjaolude väljatoomisel ning mainimisel on tegemist

maksimumhindele vastava pakkumusega. Kolmandad isikud on õigesti märkinud, et

pakkumuse kvalitatiivsel hindamisel ei ole olemas objektiivset punktide arvu, mida pakkumus

peaks kindlasti saama.

Vaidlustaja toodud näide äärmuslikust tunnihinnast on hüpoteetiline ega arvesta tegelikku

turuolukorda ega hanketingimuste loogikat tervikuna. Maksimaalse tunnihinna kehtestamine

on teadlik valik, mille eesmärk on välistada ebamõistlikud hinnad, jättes samas pakkujatele

piisava paindlikkuse oma hinnastrateegia kujundamiseks. Lisaks tuleb arvestada, et

lisateenuste tellimine ei ole Hankijale kohustuslik ning nende tellimise maht sõltub tegelikust

vajadusest. Seega ei saa Vaidlustaja väidetud stsenaariumi käsitada vältimatu või paratamatu

tagajärjena hanketingimuste kehtestamisele.

Raamlepingus on fikseeritud lisateenuste maksimaalne tunnihind, mis on pakkujatele siduv ja

ei tohi ületada lepingus sätestatud piiri. Samas võib pakkuja lepingut täites teostada töid

soodsama hinnaga, kui ta peab seda otstarbekaks, mis ei riku raamlepingust tulenevat hindade

siduvust ega anna ühepoolselt õigust hinda tõsta.

Vaidlustaja järeldus, nagu kinnitaks Hankija ise vastavustingimuse nr 14 seotuse puudumist

hankelepingu esemega, ei ole põhjendatud. Asjaolu, et vastavustingimus ei kuulu kitsalt

paigaldusprojekti alla, ei tähenda, et see ei oleks seotud hankelepingu esemega laiemalt.

Raamlepingulistes hangetes on tavapärane, et lisateenuseid reguleerivad tingimused ei ole osa

lepingu põhiesemest, kuid on siiski lepingu täitmise seisukohalt asjakohased ja

proportsionaalsed. Seega ei ole alust järeldada, et vastavustingimus nr 14 oleks RHS § 3-st

tulenevate üldpõhimõtetega vastuolus.

5.7.6. Vastavustingimus nr 13 ei loo pakkujatele uusi ega määratlemata kohustusi, vaid

30 (45)

fikseerib raamlepingu täitmisel rakenduva õigusliku staatuse, mis tuleneb seadusest ning

andmekogu loomisega kaasnevatest vältimatutest rollidest. Tingimuse sisu piirdub

kinnitusega, et pakkuja:

• on teadlik, et lepingu alusel võib temast saada ERIS andmekogu volitatud töötleja;

• mõistab, et vastutav töötleja on Rahandusministeerium;

• arvestab, et vastavad rollid rakenduvad alles ERIS andmekogu põhimääruse

kehtestamisel.

Oluline on rõhutada, et tingimus ei eelda kohest ega sisulist nõustumist määratlemata

andmetöötlustingimustega, vaid üksnes teadlikkust tulevikus kehtestatavast regulatiivsest

raamistikust.

Vaidlustaja väide, et pakkujalt nõutakse nõusolekut teadmata sisuga regulatsioonile, ei ole

põhjendatud. Vastavustingimus nr 13 ei muuda pakkujat automaatselt volitatud töötlejaks, ei

too kaasa andmetöötluse alustamist enne põhimääruse kehtestamist ning ei välista ega asenda

tulevikus sõlmitavat GDPR art 28 kohast andmetöötluslepingut.

Põhimääruse kehtestamine on avalik-õiguslik normiloome protsess, mille sisu ei ole Hankija

meelevaldselt kujundatav ega saa olla riigihanke alusdokumentide osa enne selle kehtestamist.

Ainuüksi asjaolu, et regulatsioon kehtestatakse tulevikus, ei muuda hanketingimust

õigusselgusetuks ega õigusvastaseks.

GDPR art 28 reguleerib olukorda, kus andmetöötlus faktiliselt algab. Riigihankes ei ole:

• määratletud konkreetset andmetöötluse algust enne põhimääruse kehtestamist;

• sõlmitud andmetöötluslepingut;

• antud pakkujale kohustust töödelda isikuandmeid määratlemata tingimustel.

Seega ei ole asjakohane väita, et pakkuja peaks juba pakkumuse esitamise etapis hindama

kõiki tulevikus võimalikke andmekaitselisi kohustusi. Need kohustused konkretiseeruvad

hilisemas etapis, vastavalt kehtivale õigusele, ning see on andmekogude loomise ja haldamise

kontekstis tavapärane ja vältimatu.

Vaidlustaja seisukoht, et määratlemata andmekaitsekohustused mõjutavad pakkumuse

maksumust, on spekulatiivne. Vastavustingimus nr 13 ei too kaasa täiendavaid, hinnastamist

vajavaid teenuseid, ei muuda lepingu põhieset ega sea pakkujatele erinevaid või ebavõrdseid

kohustusi.

Kõik pakkujad asuvad samas olukorras ning arvestavad, et infosüsteemide arendamise ja

haldamisega kaasneb tavapäraselt isikuandmete töötlemine kooskõlas kehtiva õigusega.

Selline üldine õiguslik risk ei ole eraldiseisev hinnakomponent, vaid on välja toodud

riigihanke alusdokumentides, et pakkujad oskaks sellega pakkumuse hinnastamisel arvestada.

Eksitav on Vaidlustaja väide, et pakkujad võivad ainult heas usus eeldada, et selline

põhimäärus kehtestatakse näiteks isikuandmete kaitse seaduses sätestatud piirides, kuid see ei

pruugi nii olla, sest sellist piiritlus ei ole alusdokumentides sätestatud. Hankija kinnitab, et

juhindub hankelepingu täitmisel kehtivatest õigusaktidest, sh andmekaitset reguleerivatest

õigusaktidest. Kohustus järgida kehtivaid õigusakte laieneb igal juhul ka pakkujatele,

sõltumata sellest, kas selle kohta hankemenetluses eraldi tingimus sätestatud on või ei ole.

Seega peavad pakkujad igal juhul arvestama kehtivate õigusaktidega, sh andmekaitsealaste

31 (45)

õigusaktidega.

Vaidlustaja seisukohad on meelevaldsed ja nendega ei saa nõustuda, kuivõrd andmekogu

põhimääruse sätted ei saa väljuda seaduses sätestatud piiridest. Hankija ei saa ainuisikuliselt

ega oma suva kohaselt määrata loodava andmekogu põhimääruse sisu, kuivõrd, nagu

märkisime oma vastuses vaidlustusele, on põhimääruse kehtestamisel tegemist

õigusloomelise protsessiga, mis hõlmab endas muuhulgas põhimääruse eelnõu erinevate

osapooltega kooskõlastamist. Samuti on põhimääruse sisule seaduses sätestatud piirangud.

Eeltoodud väidete hindamisel tuleb arvestada, et andmekogu loomine ja selle põhimääruse

kehtestamine ei toimu Hankija suva alusel, vaid üksnes kehtiva õiguse raamides ning seaduses

sätestatud volitusnormide alusel. Seetõttu ei saa tulevikus kehtestatava põhimääruse võimalik

sisu olla piiramatu ega etteennustamatu.

Avaliku teabe seadus § 435 lg 1 kohaselt sätestatakse andmekogu põhimääruses andmekogu

pidamise kord, sealhulgas andmekogu vastutav töötleja (haldaja) ja vajaduse korral volitatud

töötleja, andmekogusse kogutavate andmete koosseis, andmeandjad ja vajaduse korral muud

andmekogu pidamisega seotud korralduslikud küsimused.

Seega on põhimääruse ulatus ja volitatud töötleja kohustused seaduses piiritletud, mistõttu ei

ole õige Vaidlustaja väide, et vastavustingimus ja raamlepingu vastav punkt sätestavad

pakkujale potentsiaalseid määramatuid kohustusi.

Lepingus on kõik olulised tingimused, mis puudutavad täitja kohustusi andmete töötlemisel,

turvalisuse tagamisel ja projektitiimi liikmete kontrollimisel, selgelt sätestatud. Eelkõige

hõlmavad need punkte 10.1–10.25, mis reguleerivad konfidentsiaalsust, andmete töötlemise

põhimõtteid ja taustakontrolli. Seega on lepingu raamistik juba ette määratlenud kõik

olulisemad kohustused, mis võivad pakkumuse esitamisel mõjutada riskide hindamist või

kohustuste ulatust, ning tagab läbipaistvuse ja proportsionaalsuse, mis välistab määratlemata

kohustuste tekkimise tulevikus.

5.7.7. Vaidlustaja käsitlus raamlepingu p-ist 2.4 põhineb ekslikul eeldusel, nagu annaks

nimetatud säte Hankijale õiguse nõuda täitjalt piiramatus mahus ja määratlemata sisuga

lisatöid. Tegelikkuses sätestab punkt 2.4 tavapärase professionaalse hoolsuskohustuse, mille

kohaselt peab täitja arvestama töödega, mis tulenevad lepingu esemest ja selle eesmärgist, on

vajalikud lepingu nõuetekohaseks täitmiseks ning on professionaalsele pakkujale pakkumuse

esitamise hetkel mõistlikult ettenähtavad.

Tegemist ei ole lepingu eseme laiendamise ega määratlemata riskide ülekandmisega, vaid

tavapärase professionaalse hoolsusstandardiga. Täitja kohustusi hinnatakse pakkumuse

esitamise aja seisuga ning lähtudes sellest, mida keskmine sama valdkonna professionaal

oleks samas olukorras mõistlikult ette näinud. Tingimuse mõte ei ole jätta Hankijale õigust

panna pakkujale mistahes lisakohustusi. Tingimuse mõte on, et Hankija ilmselt ei suuda lõpuni

igat nupuvajutust ja toimingut lahti kirjutada, mis hankelepingu lõppeesmärgi täitmiseks on

vajalik.

Raamlepingu p 2.4 ei sisalda sätet, mille kohaselt kõik ebaselgused tõlgendataks Hankija

kasuks või millega kantaks täitjale üle sellised riskid, mida ta ei saanud mõistlikult ette näha.

Samuti ei anna see säte Hankijale õigust ühepoolselt laiendada lepingu eset või muuta tööde

32 (45)

mahtu väljaspool RHS-is sätestatud lepingu muutmise regulatsiooni. Seetõttu ei ole alust

käsitada nimetatud sätet ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena VÕS § 42 tähenduses ega

samastada seda vaidlustaja viidatud kohtupraktikaga.

5.7.8. Vaidlustaja väide, et taustakontrolli tingimused on meelevaldsed ja piiramata, ei ole

põhjendatud. Sätted on kehtestatud selgelt piiritletud eesmärgil – tagada hankelepingu

turvaline täitmine olukorras, kus projektitiimi liikmed võivad saada ligipääsu riigi

infosüsteemidele, andmekogudele ja potentsiaalselt tundlikule teabele.

Kontroll ei ole automaatne ega üldine kõigi isikute suhtes, vaid on seotud konkreetse

projektitiimi liikmega ning eeldab põhjendatud vajadust, mis tuleneb töö iseloomust ja

ligipääsu tasemest. Seega ei sõltu kontrolli kohaldamine pakkuja isikust ega Hankija suvast,

vaid objektiivsetest asjaoludest. Asjaolu, et hankedokumentides ei ole ammendavalt loetletud

kõiki võimalikke kontrolli elemente, ei muuda tingimust õigusvastaseks, vaid võimaldab selle

paindlikku ja proportsionaalset kohaldamist vastavalt töö sisule.

Vaidlustaja väide, et avaliku sektori asutus ei tohi tugineda õigustatud huvile, on liiga üldistav.

GDPR art 6 lg 1 p f kohaldub üksnes siis, kui töötlemine ei toimu avaliku sektori ülesannete

täitmisel. Käesoleval juhul ei teosta Hankija avalikku võimu projektitiimi liikmete suhtes,

kuna töötlemise eesmärk on üksnes lepingulise suhte turvaline korraldamine.

Projektitiimi liikmelt võetakse kirjalik nõusolek ning isikut teavitatakse eelnevalt kontrolli

vajadusest, mis vastab GDPR art 13 läbipaistvusnõuetele. Töötlemine ei ole automatiseeritud

ega avaliku võimu teostamine, vaid piirneb lepingulise suhte nõuetekohase täitmisega. Seega

on tegevus kooskõlas GDPR-i, lepingutingimuste ja proportsionaalsuse põhimõtetega.

VAIDLUSTUSKOMISJONI PÕHJENDUSED

6. Vaidlustaja on vaidlustanud „Hindamiskriteeriumid ja hinnatavad näitajad“ tingimuse nr 5 paigaldusprojekti plaan (kvaliteedikriteerium osakaaluga 10 punkti) ja hindamiskriteeriumi osaks oleva „Hindamismetoodika“ punktis 7.5 sätestatud metoodika:

33 (45)

Vaidlustaja peab paigaldusprojekti plaani hindamismetoodikat vastuolus olevaks RHS §-iga

3, RHS § 77 lg 4 p-ga 2 ja 5, RHS § 85 lg-dega 1 ja 2, RHS § 114 lg-tega 1 ja 2, RHS § 117

lg-ga 1 ja leiab järgmist:

1) hindamiskriteeriumi hindamise põhimõtted vastuolus RHS §-st 3 tulenevate

kontrollitavuse, proportsionaalsuse, konkurentsi, läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise

põhimõtetega ning RHS § 85 lg-tega 1 ja 2, mis kohustab hankijat kehtestama

hankelepingu esemega seotud ja reaalset konkurentsi tagavad pakkumuste hindamise

kriteeriumid ning RHS § 77 lg 4 p-idega 2 ja 5;

2) esineb vastuolu vastavustingimusega nr 3 - Hankija ei tohi seada pakkumuste

hindamise kriteeriume, mille sisuks on pakkumuse vastavus tehnilisele kirjeldusele;

3) mõõdik „esineb küsimusi“ ei sisalda objektiivselt kontrollitavaid kriteeriume,

hindamisskaala eristab küll küsimuste arvu, kuid puudub igasugune selgitus selle

kohta, mille kohta küsimusi võib tekkida, kuidas hinnatakse ühe küsimuse kaalu,

asjakohasust või seda, kas kõik küsimused on üldse võrdselt olulised.

4) paigaldusprojekti plaani koostamisel peab pakkuja arvestama kuue erineva

alusdokumendiga - selline ülesehitus on vastuolus RHS § 3 p-iga 1;

5) kasutatud on ebamääraseid kvaliteedikriteeriume nagu „üldiselt mõistetavalt“,

„üheselt mõistetavalt“, „mitmeti mõistetavalt“, „vähesel määral“ ja „üldsõnaliselt“,

mis jätavad hindamiskomisjonile olulise subjektiivse tõlgendamisruumi ja

võimaldavad sisuliselt meelevaldset hindamist, ebaselge on see, millises ulatuses ja

milliste nõuete puuduste osas võiks pakkuja pakutu olla üldsõnaline, millal mitmeti

mõistetav jne.

6.1. „Vastavustingimused“ osa PAIGALDUSPROJEKTI PLAAN kohaselt pakkuja peab

esitama tehnilise kirjelduse peatükis 8. „Paigaldusprojekti plaani nõuded“ toodud nõuetele

vastava paigaldusprojekti plaani. Paigaldusprojekti plaan kuulub hindamisele vastavalt

hanke alusdokumentide hulgas olevale hindamismetoodikale.

Küsimused ettevõtjale: 1. Paigaldusprojekti plaan (Vabas vormis dokument

„Tehniline kirjeldus“(edaspidi TK) peatükis 8 on toodud nõuded paigaldusprojekti plaanile:

1) Üldised nõuded (p 8.1)

2) Paigalduse etapid ja tulemid (p 8.2.)

3) Programmeerimistööde nõuded (p 8.3.)

4) Dokumenteerimise nõuded (p 8.4.)

Tõepoolest – nõuded paigaldusprojekti plaanile tulenevad veel mitmetest dokumentidest, kuid

vaidlustuskomisjon on seisukohal, et see asjaolu ei muuda vaidlusalust pakkumuste

hindamiskriteeriumi õigusaktidega vastuolus olevaks.

6.2. Sõlmitava raamlepingu esemeks on ERIS-e raames paigaldusprojekti elluviimine,

mistõttu paigaldusprojekti plaani kvaliteet on otseselt seotud lepingu nõuetekohase

täitmisega. Vaidlustaja on küll viidanud sellele, et see hindamiskriteerium ei taga reaalset

konkurentsi, kuid pole seda millegagi tõendanud (reaalse konkurentsi rikkumisega oleks

tegemist näiteks siis, kui hindamiskriteerium annaks mõnele ettevõtjale eelise).

Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et see hindamiskriteerium võimaldab pakkujatel

eristuda oma lahenduse sisulise kvaliteedi kaudu, soodustab konkurentsi ning innustab

pakkujaid esitama läbimõeldud ja kvaliteetseid pakkumusi.

34 (45)

6.3. Hankija selgituste kohaselt Vastavustingimus nr 3 PAIGALDUSPROJEKTI PLAAN

sätestab, et pakkuja peab esitama paigaldusprojekti plaani, mis vastab TK peatükis 8 toodud

nõuetele. Hankija hinnangul on tegemist miinimumnõuetega, mille eesmärk on välistada

sellised pakkumused, mille puhul:

• paigaldusprojekti plaan puudub;

• plaan ei kata kõiki nõutud etappe ja elemente;

• plaan ei võimalda Hankijal üldse hinnata pakkuja suutlikkust lepingut täita.

TK peatükist 8 tulevad nõuded paigaldusprojekti plaanile:

1) paigaldusprojekti plaanis kirjeldatud tööde läbiviimise tulemusena peab olema

saavutatud peatükis 1.1 sõnastatud ERIS infosüsteemi eesmärk, soovitud

funktsionaalsus ja tulemid etteantud tarnetähtajaks (vt peatükk 14. Paigaldusprojekti

plaani tähtaeg ja tulem).

2) igale etapile on antud pakkuja paigaldustiimi rollide loetelu ja töömahuhinnang.

3) paigaldusprojekti plaanis peavad kajastuma töö tegemiseks vajalikud eeldused ja

lähteandmed, nende selgitamiseks vajaliku detailanalüüsi tegemise aeg ning töö

mõõdetav(ad) tulem(id). Projekt peab sisaldama mh tähtaegu, mis on rakendatavad

hankijale ja kolmandatele osapooltele, et tagada projekti edukaks realiseerimiseks

vajalikud sisendid.

4) kõik paigaldusprojektis kirjeldatud tööd peavad olema omavahel loogiliselt seotud ja

järjestatud iteratsioonidena.

5) paigaldusprojekt peab olema ajakohane kogu projekti teostamise vältel.

6) paigaldusprojekt peab sisaldama ajakava. Ajakava peab sisaldama varuaega (20%

etapi töömahust) ja selles peab arvestama riiklike pühade, puhkepäevade ja

projektimeeskonna ning hankija esindajate puhkustega.

7) paigaldusprojekt ei tohi olla tingimuslikult ja muutmatult seotud konkreetsete

kuupäevadega, st projekt peab olema muudetav.

8) paigaldusprojektiga kaasnevate võimalike projekti edukat järgimist takistavate riskide

kirjeldus (riskianalüüs), iga riski kohta selle esinemise tõenäosus ja tagajärg ning

nende vältimise ja/või maandamise võimaluste kirjeldus ja lahendusettepanekud.

Samuti peavad projekti arendustööd (sh integratsioonid) vastama RMIT-is kehtestatud

nõuetele.

TK peatükk 8 p-is 8.4. on toodud dokumenteerimise nõuded, mis näevad ette selle, kuidas

koostada projekti raames dokumentatsioon ja millised on selle vormistusnõuded, st tegemist

on raamlepingu täitmise küsimustega.

6.4. Põhimõtteliselt kontrollitakse pakkumuse vastavust tehnilises kirjelduses toodud nõuetele

pakkumuste vastavuse kontrollimise etapis.

Kuid Hankija on kehtestanud pakkumuste hindamise alakriteeriumi ja soovinud hinnata

paigaldusprojekti plaani vormistust, ülesehitust, sisulist arusaadavust ja määranud kaks

sihttaset:

• paigaldusprojekti plaani vormistus on korrektne.

• paigaldusprojekti plaani sisu on kergesti loetav ja arusaadav ning moodustab terviku.

TK peatükist 8 on ka leitavad nõuded paigaldusprojekti plaani vormistusele, ülesehitusele ja

sisulisele arusaadavusele. Kui TK peatükki 8 ja seda alakriteeriumi võrrelda, siis ei ole

35 (45)

tuvastatav see, millised on miinimumnõuded vormistusele, ülesehituse ja sisu arusaadavusele,

millede täitmist kontrollitakse pakkumuste vastavuse kontrollimise etapis.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et alakriteeriumi paigaldusprojekti plaani vormistus,

ülesehitus, sisuline arusaadavus osas ei saa nõustuda Hankijaga, et hinnatakse seda, kui hästi

on miinimumnõuded sisuliselt täidetud, sest miinimumnõuded pole teada.

6.5. Hankija on kehtestanud alakriteeriumi, soovinud hinnata paigaldusprojekti plaani sisu ja

määranud kolm sihttaset:

• paigaldusprojekti plaani alusel on tellijal tekkinud veendumus, et pakkuja mõistab

hanke eesmärki ja skoopi täielikult ning on arvestanud ka hanke alusdokumentides

otseselt käsitlemata, kuid töö nõuetekohaseks teostamiseks vajaliku ajaga.

• tellijal ei tekkinud paigaldusprojekti plaani osas küsimusi.

• esitatud paigaldusprojekti plaani saab kasutusele võtta suuremate muudatusteta.

See alakriteerium näeb ette esitatud paigaldusprojekti plaani hindamise:

1) kas tellijal tekib veendumus, et pakkuja mõistab ERIS Riigihanke eesmärki ja skoopi

täielikult;

2) kas tellijal tekib küsimusi;

3) kas pakkuja on kirjeldanud üheselt mõistetavalt ja hästi arusaadavalt, milliseid

tegevusi ning millises järjekorras on vaja ellu viia paigaldusprojekti õnnestumiseks;

4) kas iga tegevus, tegevuse sisu lühikirjeldus, vajaminev sisend ja saavutatav tulemus

on põhjalikult lahti kirjutatud iga tegevus;

5) kas tellijal tekib üheselt mõistetav ja selge arusaam esitatud plaanist ning ootustest

kõigile projektiga seotud osapooltele.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et selle alakriteeriumi osas on ette nähtud hinnata mitte TK

nõuete täitmist, vaid paigaldusprojekti plaani sisu. See alakriteerium võimaldab hinnata seda,

millisel määral pakkuja lahendus ületab TK kehtestatud miinimumnõudeid.

6.6. Kuigi tuleb möönda, et vaidlusalune hindamismetoodika sisaldab teatavat subjektiivsust,

siis antud juhul ei saa seda pidada õigusvastaseks.

Kohtupraktikas on leidnud kinnitust, et pakkumuste hindamisel ei pruugi subjektiivsus olla

täielikult välistatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-20-1198, p 18). Nii on

see antud juhul, kus hinnataksae paigaldusprojekti plaani.

Hankija ei saa üheselt mõistetavalt, täiesti objektiivselt ning hindamise tulemusi juba ette

paika panevalt kirja panna täpselt seda, milline paigaldusprojekti plaan annab kui mitu punkti.

Paigladusprojekti plaani hindamisel on mõningane subjektiivsus paramatu ning paramatu on

ka see, et vastavaid hindamise aluseid ei ole võimalik sõnastada nii, et pakkuja saab

tõsikindlalt juba ette teada, millise arvu hindepunkte tema pakutav plaan saaks.

6.7. Vaidlustaja viidatud mõõdik „esineb küsimusi“ tähendab, et need küsimused peavad

tulenema sellest konkreetsest alakriteeriumist - seega pole õige, et puudub igasugune selgitus

mille kohta küsimusi võib tekkida. Ka küsimuste kaalu hindamine peab kajastuma hindamise

tulemustes. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et küsimuste tekkimine ei saa olla

juhuslik ega sõltuda hindamiskomisjoni subjektiivsest meeleolust, vaid on otseses seoses

sellega, kas pakkuja on hindamismetoodikas ja tehnilises kirjelduses loetletud sisulised

elemendid piisava detailsuse ja üheselt mõistetavusega esitanud.

36 (45)

Hindamise alused „üldiselt mõistetavalt“, „üheselt mõistetavalt“, „mitmeti mõistetavalt“,

„vähesel määral“ ja „üldsõnaliselt“ ei tähenda seda, et hindamiskomisjon saaks endale olulise

subjektiivse tõlgendamisruumi. Õige on see, et need alused ei esine eraldiseisvalt, vaid on

seotud konkreetsete kirjeldustega. Kui hindamiskomisjon asub näiteks seisukohale, et pakkuja

on kirjeldanud vähesel määral, milliseid tegevusi ning millises järjekorras on vaja ellu viia

paigaldusprojekti õnnestumiseks, siis ei piisa sellest, et hindamiskomisjon hindamise

tulemustes ainult selle lause esitab - hindamiskomisjon peab sisuliselt põhjendama seda, miks

on tegemist just vähesel määral kirjeldatuga.

6.8. Eeltoodu alusel on vaidlustuskomisjon seisukohal, et paigaldusprojekti plaani

hindamismetoodika on ühe alakriteeriumi (paigaldusprojekti plaani vormistus, ülesehitus,

sisuline arusaadavus) osas vastuolus õigusaktidega, eelkõige RHS § 3 p-iga 1. Ülejäänud

vaidlustatud osad ei ole Vaidlustaja toodud põhjendustel vastuolus õigusaktidega.

7. Hankija on ette näinud järgmised pakkumuste hindamiskriteeriumid:

1) baaslitsentside kogumaksumus (30 p),

2) paigaldusprojekti realiseerimise maksumus (15 p),

3) 100 lisalitsentsi maksumus ühes kalendrikuus (5 p),

4) funktsionaalsed valiknõuded (40 p),

5) paigaldusprojekti plaan (10 p).

Vaidlustaja leiab, et hindamiskriteeriumid ei ole vastavuses RHS §-des 85 ja 86 sätestatuga,

sest sellised hindamiskriteeriumid kogumis ja enda osakaaludes ei taga RHS § 85 kohast

majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamise võimalikkust, kui see ei ole

ristsubsideerimise keeluga koos kehtestatud - vajalik on nii hankesisese, kui hankevälise

ristsubsideerimise keelu seadmine, vastasel juhul on hankemenetlus avatud pakkujate poolt

hindamise manipuleerimisele ja konkurentsi kahjustamisele (vastuolu RHS § 3) ning ei taga

majanduslik soodsaima pakkumuse edukaks tunnistamist (vastuolu RHS § 85).

Seega leiab Vaidlustaja, et seadusega on vastuolus see, et maksumusega seotud

hindamiskriteeriumite osas pole Hankija ette näinud ristsubsideerimise keeldu (nii sisest, kui

ka välist).

7.1. Sisene ristsubsideerimine riigihankes tähendab, et maksumuses tasaarveldatakse kulusid

ja tulusid, mis on seotud ainult konkreetse riigihankemenetluse tulemusena sõlmitava

hankelepingu täitmisega. Väline ristsubsideerimine riigihankes tähendab, et maksumuses

arvestatakse selle riigihanke väliste rahastusallikatega.

Sisese ja välise ristsubsideerimise keeld tähendab seda, et esitatud maksumus peab sisaldama

kõiki tegelike ja põhjendatud kulusid - pakkumuses esitatud teenuse maksumus peab

kajastama kõiki vajalikke kulusid, mitte ühtegi kulu ei saa katta ei teiste esitatavate

maksumusetega ega ka muude pakkuja vahenditega.

Vaidlustusega taotletav eesmärk on Hankija kohustamine kehtestada ristsubsideerimise

keeldud, kuid vaidlustuskomisjon ei saa kohustada Hankijat seda tegema, sest

ristsubsideerimise keelu puudumine Riigihanke alusdokumentides pole vastuolus ühegi

õigusaktidega.

37 (45)

Asjaolu, et Vaidlustaja arvates on võimalikud manipulatsioonid ja nende tõttu on võimalik, et

parimate funktsionaalsete omadustega pakkumus ei osutu edukaks, ei anna alus kohustada

Hankijat kehtestama midagi sellist, mida RHS ette ei näe.

7.2. „Lisateave“ p-i 5.4 kohaselt pakkumuse maksumus peab olema lõplik ja sisaldama kõiki

kulusid vastavalt riigihanke alusdokumentidele ning seal nimetamata kulusid, mis on

vajalikud lepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Negatiivse väärtusega maksumusi ei ole lubatud

kasutada ja sellised pakkumused on hankijal õigus lugeda mittevastavaks ning tagasi lükata.

Vaidlustuskomisjon leiab, et „Lisateave“ p 5.4 esimene lause võib tekitada üksnes vaidlusi.

Selles lauses ei kehtesta üheselt mõistetavalt mistahes ristsubsideerimise keeldu. Võib

eeldada, et sellest lausest tulenevalt ei asu Hankija ka teostama kontrolli selle üle, kas

maksumus on lõplik ja sisaldab kõiki kulusid. Vaidlustuskomisjoni praktikas pole asutud

seisukohale, et üldine nõue (pakkumus peab sisaldama kõiki kulusid) tähendab seda, et

hankija peaks pakkumuste vastavuse kontrollimisel hakkama kõikides esitatud pakkumustes

tuvastama seda, kas maksumus sisaldab kõiki kulusid. Seega sisuliselt ei oma „Lisateave“ p-

i 5.4 esimene lause mingit õiguslikku tähendust.

7.3. RHS § 85 lg 1 järgi peavad riigihankes seatavad pakkumuste hindamise kriteeriumid

võimaldama välja selgitada majanduslikult soodsaima pakkumuse, olema seotud

hankelepingu esemega ja tagama reaalse konkurentsi. RHS § 85 lg 3 järgi tuleb majanduslikult

soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel arvesse võtta eelkõige parimat hinna ja kvaliteedi

suhet.

RHS § 85 lg 9 alusel on hankijal pakkumuste hindamise kriteeriumide kehtestamisel lai

kaalutlusruum. See tähendab mh, et hankija on ulatuses, mis ei lähe vastuollu RHS-is

sätestatud üldiste reeglitega, hindamiskriteeriumide proportsioonide kujundamisel vaba.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et hankija kaalutlusõigus hindamise kriteeriumide ja nende

osakaalude kehtestamisel on väga lai, kuid see pole piiramatu ning hankija peab vajadusel

hindamise kriteeriumide esitamist, sh määratud hindepunktide osakaalusid, põhjendama.

Käesoleval juhul on Hankija vaidlustusmenetluses esitanud vastavad kaalutlused.

Vaidlust pole selles, et hindamiskriteeriumid on seotud sõlmitava raamlepingu esemega.

Põhjendatud on baaslitsentside ja paigaldusprojekti maksumusele omistatud suurem osakaal -

vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et need moodustavad olulise osa raamlepingu

maksumusest. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga ka selles, et hindamiskriteeriumite

õigusvastasust ei näita asjaolu, et funktsionaalsete valiknõuete eest maksimumpunktide

saamine pole määravaks - pakkumuste hindamiskriteeriumite kogum peab võimaldama

kindlaks teha majanduslikult soodsaimat pakkumust.

7.4. Eeltoodu alusel on vaidlustuskomisjon seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei

ole pakkumuste hindamiskriteeriumid vastuolus õigusaktidega.

8. „Vastavustingimused“ osas „Täiendavat tellitava tarkvara arendustöö ja

tootekonsultatsiooni tunnihind“ on ette nähtud, et Hankija võib raamlepingu kehtivuse ajal

tellida lepingupartnerilt täiendavalt: 1) tarkvara arendustöid, mida ei tehta tarkvara

paigaldamise käigus ning mida ei ole arvatud paigaldusprojekti kulu sisse. Lisatööde

eesmärgiks on tarkvara täiendamine vastavalt hankija vajadustele. 2) tootekonsultatsiooni

lepingus sätestatud tasuta tootekonsultatsiooni mahtu ületavas osas. Pakkuja esitab

38 (45)

pakkumuses lisaks tellitava tarkvara arendustööde ja tootekonsultatsiooni teostamise

maksimaalse tunnihinna käibemaksuta, mis kehtib kogu raamlepingu kehtivuse ajal. Hankija

ei ole kohustatud lepingupartnerilt töid tellima.

Vaidlustaja leiab, et see vastavustingimus on koosmõjus hindamiskriteeriumidega vastuolus

RHS §-ga 3 ning RHS § 85 lg-ga 1 ja 6 ning RHS §-ga 86, mis kohustab Hankijat arvestama

majanduslikult soodsaima pakkumuse välja selgitamisel elutsükli kulusid või põhjendama

nende arvestamata jätmist:

1) pakkuja peab esitama hinnapakkumuse täiendavate arendustööde ja

tootekonsultatsiooni teenuste kohta, kuid neid ei võeta pakkumuste hindamisel

arvesse, kuigi need võivad raamlepingu kehtivuse ajal moodustada märgatava osa

Hankija tegelikest kuludest;

2) kehtestatud hindamismetoodika ei võimalda objektiivselt välja selgitada

majanduslikult soodsaimat pakkumust;

3) Hankija põhjendus elutsükli kulude täiendava arvestamata jätmise kohta ei vasta RHS

§ 85 lg-le 6 ega §-le 86 nõuetele.

8.1. TK p 13 „Lisatöö tellimine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Hankija näeb tulevikus ette potentsiaalset vajadust tarkvara edasiarendamiseks (liidestused

väliste andmeallikatega) ja kohandamiseks sõltuvalt hankija enda vajaduste muutumisega.

Selle tarbeks tellib hankija pakkujalt lisatöö vormis tarkvara arendusteenust, mille eesmärgiks

on tarkvara täiendamine vastavalt hankija vajadustele.

Vajalikud arendused lepitakse kokku hankija ja pakkuja kontaktisikute vahel kirjalikult e-maili

teel või hankelepingus. Hankija kirjeldab oma vajaduse, mille peale pakkuja vastab rahalise

mahuhinnanguga, mis sisaldab vajaminevat analüüsi-, arendus-, testimise ja haldustöid.

Hankija poolt soovitavad tööd peavad olema realiseeritud ja toodangukeskkonda rakendatud

kuni 6 (kuue) kuu jooksul peale tellimuse esitamist, kui ei lepita kokku teisiti.

Lisatöö vormis võib hankija tellida ka täiendavat konsultatsiooni. Täiendava konsultatsiooni

all peetakse silmas hankija tellitavaid töid, mis ei hõlma tarkvaraarendust. Konsultatsioonitöö

tüüpide kirjeldus on toodud ptk 11. Konsultatsioonitööd tellitakse juhul, kui on ammendunud

tasuta tootekonsultatsiooni maht kuus või on vaja kasutaja konsultatsiooni lisaks paigaldus

ja juurituprojektis paigaldusprojektis ettenähtud mahule (Muudetud 06.01.2026).

Lisatöö eest arveldamine toimub pärast arendustööde vastuvõtmist hankija poolt. Lisatöö

tunnihind sõltub lisatöö tüübist - tarkvaraarendus või täiendav konsultatsioon.“

Seega on Hankija „Vastavustingimused“ osas „Täiendavat tellitava tarkvara arendustöö ja

tootekonsultatsiooni tunnihind“ ja TK p-is 13 ette näinud, et pakkuja esitab pakkumuses lisaks

tellitava tarkvara arendustööde ja tootekonsultatsiooni teostamise maksimaalse tunnihinna

käibemaksuta raamlepingu kehtivuse ajaks (alates 18.05.2026, 48-ks kuuks), kusjuures

Hankija ei ole kohustatud täitjalt neid lisatöid tellima.

Hankija on jätnud esitatava lisatööde maksimaalse tunnihinna majanduslikult soodsaime

pakkumuse välja selgitamisel arvesse võtmata. Vaidlus on selles, kas Hankija oleks pidanud

seda tegema.

Kui nõustuda Vaidlustajaga, et lisatööde maksimaalse tunnihinna näol on tegemist RHS

mõttes olelusringi kuluga, siis kohalduvad RHS § 85 lg 6 ja § 86.

39 (45)

8.2. RHS § 85 lg 6 kohaselt tarkvaralahenduste hankimisel arvestab hankija majanduslikult

soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel lisaks pakkumuse hinnale ka olelusringi kulusid

vastavalt käesoleva seaduse §-s 86 sätestatule või põhjendab riigihanke alusdokumentides

olelusringi kulude arvestamata jätmist.

RHS § 86 lg 1 kohaselt olelusring on kõik asjade tootmise, teenuste osutamise või ehitustööde

tegemise järjestikused või omavahel seotud etapid, sealhulgas uurimis- ja arendustegevus,

tootmine, turustamine ja selle tingimused, transport, kasutamine ning hooldus, alates tooraine

hankimisest või ressursside loomisest kuni nende kõrvaldamiseni ja teenuste osutamise või

asjade või ehitiste kasutamise lõpuni.

Õige on Hankija väide, et RHS ei kehtesta üldist kohustust alati ja igas hankes arvestada kõiki

teoreetiliselt võimalikke elutsükli kulusid, kuid olelusringi kuludega arvestamata jätmist pidi

Hankija RHS § 85 lg 6 kohaselt Riigihanke alusdokumentides põhjendama. Seda on Hankija

ka teinud.

8.3. „Lisateave“ p 7 „Olelusringikulud“ on sõnastatud järgmiselt:

„7.1. RHS § 85 lõike 6 kohaselt peab hankija tarkvaralahenduste hankimisel arvestama

majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel lisaks pakkumuse hinnale ka

olelusringi kulusid vastavalt RHS §-s 86 sätestatule või põhjendama riigihanke

alusdokumentides olelusringi kulude arvestamata jätmist.

7.2. Hankija ei arvesta täiendavalt olelusringi kulusid järgmistel põhjustel:

7.2.1. Hanke alusdokumentides on sätestatud järgmised hindamiskriteeriumid:

baaslitsentside kogumaksumus, paigaldusprojekti realiseerimise maksumus ning

täiendava 100 lisalitsentsi maksumus. Antud kriteeriumid katavad olulised

hankelepingu eseme kulukomponendid, mis tekivad hankelepingu täitmise käigus.

Seega on hanke eeldatavad kulud tervikuna piisavalt hõlmatud ning arvestavad

olemuslikult olelusringikulusid, mistõttu ei ole vajalik eraldi olelusringi kulude

hindamine.

7.2.2. Olelusringi kulude täiendav arvestamine eeldaks metoodika rakendamist ja

pakkujatelt täiendavate andmete kogumist, mille esitamisega kaasnev halduskoormus

ei oleks antud hankelepingus proportsionaalne eelkõige punktis 6.2.1 toodud

põhjendusest lähtuvalt. Hangitav lahendus hõlmab konkreetse ajaperioodi jooksul

kasutatavaid litsentse, hooldust ja rakenduskulusid, mis on pakkumuse

hindamiskriteeriumiks. Seega ei anna olelusringi kulude lisahindamine täiendavat

objektiivset väärtust majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel.“

Vaidlustuskomisjon ei nõustu Vaidlustajaga, et see põhjendus ei vasta RHS § 85 lg 6 ega § 86

nõuetele.

Hankija on leidnud, et olemasolevad hindamiskriteeriumid katavad olulised hankelepingu

eseme kulukomponendid, eeldavad kulud on piisavalt hindamiskriteeriumites hõlmatud ja

mingite täiendavate kulude hindamisel arvesse võtmine ei muudaks midagi.

Vaidlustaja pole millegagi tõendanud oma väidet, et lisatööd võivad moodustada märgatava

osa Hankija tegelikest kuludest. Arvestades seda, et lisatöid võib Hankija ka mitte tellida, siis

ei saa asuda seisukohale, et lisatööde maksimaalset tunnihinda pidi pakkumuste hindamisel

arvesse võtma.

40 (45)

8.4. Eeltoodu alusel on vaidlustuskomisjon seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei

ole „Vastavustingimused“ osa „Täiendavat tellitava tarkvara arendustöö ja

tootekonsultatsiooni tunnihind“ vastuolus õigusaktidega.

9. „Vastavustingimused“ osas „Valmisolek olla ERIS andmekogu volitatud töötleja“ on

toodud järgnev:

„Pakkuja (antud kontekstis platvormi tehniline haldaja) kinnitab, et on teadlik järgmisest: -

Hankes sõlmitava lepingu kohaselt muutub pakkuja ERIS andmekogu volitatud töötlejaks. -

ERIS andmekogu vastutav töötleja on Rahandusministeerium (hankija). - Osapooltele

rakenduvad rollid hetkel, mil kehtestatakse ERIS andmekogu põhimäärus.

Küsimused ettevõtjale:

1. Kas pakkuja kinnitab tingimuste ülevõtmist? (Raadionupp valikutega "Jah/Ei")“

Vaidlustaja leiab, et see vastavustingimus rikub RHS § 3-st tulenevaid läbipaistvuse,

kontrollitavuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ning RHS § 77 lg 4 p-s 4 sätestatud

kohustust avalikustada kõik tulevase hankelepingu tingimused:

1) ERISi andmekogu põhimäärus ei ole tänaseks kehtestatud, st eeldatakse pakkujalt

nõusoleku andmist regulatsioonile, mille sisu ja ulatus ei ole teada;

2) pakkuja ei saa mõistlikul viisil hinnata, millised õiguslikud ja tegelikud kohustused

temale kui volitatud töötlejale tulevikus laienevad. Samuti puudub pakkujal võimalik

hinnata nende kohustuse mõju pakkumuse maksumusele, milline toob aga omakorda

kaasa vastuolus RHS § 85-ga;

3) Riigihanke alusdokumentides ei ole määratletud volitatud töötleja rolli ega sellega

kaasnevaid kohustusi.

Hankija selgituste kohaselt:

1) tingimus ei eelda kohest ega sisulist nõustumist määratlemata

andmetöötlustingimustega, vaid üksnes teadlikkust tulevikus kehtestatavast

regulatiivsest raamistikust;

2) tingimus ei muuda pakkujat automaatselt volitatud töötlejaks, ei too kaasa

andmetöötluse alustamist enne põhimääruse kehtestamist.

9.1. Selle antava kinnituse kohta on Hankijale 17.12.2025 esitatud selgitustaotlus (Sõnumi

ID: 1 039 861): „Palun informeerige kas olete hakanud koostama ERIS andmekogu

põhimäärust. Kui jah, siis kas saaksite seda eelnõud palun tutvumiseks jagada. Kui ei, siis

palun informeerige, milline on pakkuja roll koostatava ERIS andmekogu põhimääruse

koostamisel? Pakkuja peab kinnitama, et hakkab ERIS andmekogu volitatud töötlejaks. Palun

informeerige ja selgitage, mis nõuetega peab pakkuja selle rolli täitmisel arvestama, kuna

pole selle kohta leidnud asjakohast teavet hankedokumentidest.“

Hankija on 22.12.2025 vastanud järgmiselt: „ERIS andmekogu põhimääruse eelnõud ei ole

veel koostatud. Info olemasolu korral teavitatakse kõiki asjaosalisi määruse eelnõu sisust, mis

käsitleb volitatud töötleja kohustusi ja vastutust. Eeldatakse, et volitatud töötleja kohustused

ja vastutus on sarnased riigihangete registri põhimääruses toodud loeteluga (vt Riigihangete

registri põhimäärus § 3¹ lõige 2 „Rahandusministeeriumi Infotehnoloogiakeskus volitatud

töötlejana“).“

41 (45)

Seega on Hankija andnud teada, et ERIS andmekogu volitatud töötleja kohustused ja vastutus

on sarnased riigihangete registri põhimääruses toodud volitatud töötleja kohustuste ja

vastutusega.

9.2. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et ainuüksi asjaolu, et regulatsioon (ERIS

andmekogu põhimäärus) kehtestatakse tulevikus, ei muuda seda vastavustingimust

õigusselgusetuks ega õigusvastaseks.

Hankija ei saa Riigihanke alusdokumentides loetleda ERIS andmekogu volitatud töötleja

kohustusi - seda tehakse vastavas põhimääruses. Ainus, mida Hankija Riigihanke

alusdokumentides teha saab, on pakkujate teavitamine sellest, et raamlepingu täitjast saab

peale ERIS andmekogu põhimääruse kinnitamisest ERIS andmekogu volitatud töötleja.

Kõik pakkujad peavad arvestama sellega, et infosüsteemide arendamise ja haldamisega

kaasneb tavapäraselt isikuandmete töötlemine - see asjaolu ei saa tulla selles valdkonnas

tegelevatele ettevõtjatele üllatusena.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et ERIS andmekogu volitatud töötleja kohustused ja

vastutus ei saa olulise määral erineda Hankija 22.12.2025 vastuses viidatud riigihangete

registri põhimääruses toodust ja asjatundlikul pakkujal on vastavaid kulusid võimalik

mõistlikult prognoosida ja vajadusel arvestada nendega pakkumust esitades.

9.3. Eeltoodu alusel on vaidlustuskomisjon seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei

ole „Vastavustingimused“ osa „Valmisolek olla ERIS andmekogu volitatud töötleja“ vastuolus

õigusaktidega.

10. „Raamleping 20.02.2026 versioon“ p 2.5.12 (edaspidi RL p 2.5.) kohaselt Täitja on lepingu

esemeks olevate tööde tarkvaraarenduse valdkonna professionaal, kes saab aru ning võtab

teadlikult enda kanda lepingu funktsionaalsete ja mittefunktsionaalsete nõuete täidetavuse ja

tulemuse saavutatavuse riski. Seega laieneb täitjale ka nende tööde tegemise kohustus, mida

ei ole hankelepingus otsesõnu kokku lepitud, kuid mis oma olemusest lähtuvalt kuuluvad

hankelepinguga seotud tööde hulka, on vajalikud hankelepingu täitmiseks ja pidid olema

ettenähtavad täitjale kui professionaalile juba pakkumuse esitamise ajal ning mis on otseselt

vajalikud lepingu esemega tavapäraselt kaasnevate tööde teostamiseks. Selliste tööde

tegemine ei kuulu eraldi tasustamisele.

RL p-i 2.5. osas leiab Vaidlustaja, et:

1) selline kohustus on sisuliselt piiramatu ning toob kaasa olukorra, kus tellija saab nõuda

tasustamata lisatöid, viidates tagantjärele töö „ettenähtavusele“, „professionaalsuse“

mõiste ei saa õigustada määramatuid ja ühepoolselt tõlgendatavaid lisakohustusi, mis

muudavad täitjale lepingu mahtu prognoosimatuks ja raskendavad õiglase pakkumuse

koostamist, kallutades kogumis paigast ka lepinguliste kohustuste tasakaalu;

2) jääb ebaselgeks, millised tööd kuuluvad täiendavate arendustööde ja konsultatsioonide

hulka ja millised peaksid justkui kuuluma ettenähtavate riskide hulka;

3) tegemist on potentsiaalselt tühise tüüptingimusega võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS)

§-i 42 tähenduses.

12 numeratsioon on muutunud

42 (45)

„Raamleping 20.02.2026 versioon“ p-id 10.21.- 10.25. (edaspidi RL p-id 10.21.-10.25.) on

järgmises sõnastuses:

10.21. Tellijal on õigus põhjendatud vajadusel ja kooskõlas õigusaktidega viia töid

teostava(te) projektitiimi liikmete osas läbi taustakontroll, mis võib sisaldada muuhulgas

täiendava informatsiooni kogumist avalikest ja mitteavalikest andmebaasidest (sh

karistusregistrist, äriregistrist) ning järelepärimisi pädevatele asutustele.

10.22. Täitja on kohustatud informeerima oma projektitiimi liikmeid võimaliku

taustakontrolli teostamise vajadusest.

10.23. Taustakontrolli läbiviimiseks on täitjal kohustus esitada tellijale vastava projektitiimi

liikme kirjalik nõusolek. Tellija nõudmisel edastab täitja antud nõusoleku hiljemalt 2 tööpäeva

jooksul. Juhul, kui täitja ei edasta nimetatud aja jooksul nõusolekut, on tellijal õigus keelata

vastava projektitiimi liikme osalemine töö teostamisel.

10.24. Kui taustakontrolli tulemusena teatavaks saanud informatsiooni kohaselt ei ole

projektitiimi liige sobilik tellijale tööd teostama, on tellijal õigus keelata vastava projektitiimi

liikme osalemine töö teostamisel. Lähtuvalt saadud informatsiooni tundlikkusest, ei ole täitjal

õigus nõuda nimetatud keeldumise osas selgitusi, sh taustakontrolli andmete avaldamist.

10.25. Juhul, kui projektitiimi liige ei nõustu taustakontrolliga või ei osutu selle tulemusena

tellijale sobivaks, kohustub täitja tagama antud projektitiimi liikme kohese vahetamise.

Nimetatud põhjusel projektitiimi liikme vahetamine ei ole aluseks töö teostamise tähtaja

muutmiseks.

RL p-ide 10.21.- 10.25. osas leiab Vaidlustaja, et:

1) need sätted on vastuolus isikuandmete kaitse põhimõtetega, sest taustakontrolli

teostamine kui selline õigus või kohustus ei tule otsesõnu seadusest, ei ole ühegi tellija

vaba voli, vaid igasugune isikuandmete töötlus vajab õiguslikku alust, millele peab

eelneva õigustatud huvide hinnang, mis kinnitab põhjendatud huvi olemasolu;

2) lepingust ega ka ühestki muust RHADist ei tulene see, millisele õiguslikule alusele on

tellija selline õigus ülesse ehitatud, rääkimata sellest, et tellija ei ole ka ühtselt ja

arusaadavalt avanud seda, millist kontrolli ja millises ulatuses ta teostab ega ka seda

millised tiimiliikmed on tellijale sobilikud töid teostama eriti, kuivõrd tellija soovib

jätta endale ka õiguse mitte avaldada keeldumise põhjuseid;

3) tegemist on potentsiaalselt tühise tüüptingimusega VÕS §-i 42 tähenduses.

10.1. Vaidlustaja hinnangul on nende vaidlustatud lepingutingimuste näol tegemist tühiste

tüüptingimustega VÕS §-i 42 tähenduses, kuid vaidlustuse esitamine neile tingimustele

näitab, et Vaidlustaja ei kavatse oodata tüüptingimustel lepingu sõlmimiseni ja tüüptingimuste

rakendamisega seotud erimeelsuste tekkimiseni, vaid soovib juba Riigihankes edukaks

osutumisel sõlmida raamlepingu teistsugustel tingimustel.

10.2. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et RL p 2.5. ja vastavustingimus nr 14 ei ole

vastuolus, sest RL p 2.5. paneb täitjale nende tööde tegemise kohustuse, mida ei ole

raamlepingus otsesõnu kokku lepitud, vastavustingimus nr 14 aga reguleerib täiendavalt

tellitavaid arendustöid ja konsultatsioone.

10.3. Riigihanke lühikirjelduse järgi Hanke eesmärgiks on luua uus keskne infotehnoloogiline

lahendus Eesti Vabariigi riigieelarve protsessi (planeerimine, rakendamine, seire ja

analüütika) toetamiseks, selle lahenduse juurutamine ja haldamine (SaaS teenusena).

RL p-i 2.5. eesmärgiks on see, et Riigihanke eesmärk saaks täidetud ka siis, kui Riigihanke

43 (45)

alusdokumentides pole nimetatud kõiki töid, mis tagavad selle eesmärgi täitmise ja mis pidid

olema selles valdkonnas tegelevale ettevõtjale ette nähtavad, st, et ka nende tööde tegemisega

on pakkumuse maksumuses arvestatud. Hankija selgituste kohaselt ei suuda Hankija lõpuni

igat nupuvajutust ja toimingut lahti kirjutada.

See, kui hästi suudab pakkuja prognoosida kõiki töid, sõltub tema senise kogemuse ning enda

kogutava teabe töötlemise oskusest. Ainuüksi vajadus enne pakkumuse esitamist tegemist

erinevate asjaoludega arvestada ei muuda RL p-i 2.5. õigusvastaseks.

10.4. Hankija paneb RL p-iga 2.5. täitja kandma riski selle eest, et Riigihanke eesmärk saaks

täidetud ka siis, kui Riigihanke alusdokumentides pole kõiki töid selle jaoks ette nähtud.

Vaidlustuskomisjon ei nõustu Hankijaga, et selline riskijaotus on kooskõlas ka VÕS §-ga 641

(VÕS § 641 lg 1 esimene lause - töö peab vastama lepingutingimustele.)

RL p 2.1. kohaselt Lepingu objektiks on keskse infotehnoloogilise lahenduse (platvormi)

loomine Eesti Vabariigi riigieelarve protsessi toetamiseks, mida täitja kohustub teostama

lähtudes hanke alusdokumentidest, raamlepingust ja raamlepingu alusel teostatud tellimustes või

sõlmitud hankelepingutes kokku lepitud tingimustest (edaspidi töö või tööd).

Seega infotehnoloogiline lahendus luuakse ja alles selle loomise käigus võivad selguda tööde,

mida Riigihanke alusdokumentides polnud nimetatud, tegemise vajadus. Ja sellega võivad

kaasneda vaidlused - kas need tööd pidid olema ette nähtavad täitjale kui professionaalile juba

pakkumuse esitamise ajal või mitte.

Nõudes pakkujatelt, et nad peavad pakkumuse hinnastamisel arvesse võtma ka töid, mida ei

ole Riigihanke alusdokumentides otsesõnu mainitud, annab Hankija sisuliselt mõista, et

tellitava teenuse sisu on tegelikult laiem kui tehnilise kirjeldusena käsitatavates Riigihanke

alusdokumentide sätetes otsesõnu välja toodud. RHS § 87 lg-st 1 tuleneb, et tehniline kirjeldus

peab olema kehtestatud vastavas valdkonnas tegutsevatele isikutele arusaadavas

täpsusastmes. RHS § 88 lg 1 lisab, et kui vastavas valdkonnas puudub tehniline norm - ja nii

see praegusel juhul on -, koostab hankija tehnilise kirjelduse kas hankelepingu eseme

kasutusomaduste või funktsionaalsete nõuete kirjeldusena, mis peab olema piisavalt täpne

hankelepingu eseme kindlaksmääramiseks pakkuja poolt.

Iga pakkuja võib Hankija viidatud „tavapärast professionaalset hoolsusstandardit“ sisustada

erinevalt, mis tähendab, et pakkumused võidakse koostada ja hinnastada erinevatel ning

võrreldamatutel alustel. Ka puudub igasugune kindlus, mida Hankija võib „tavapärase

professionaalse hoolsusstandardi“ all silmas pidada. Need võivad küll olla võlaõiguses ja

kohtupraktikas laialt kasutatavad mõisted, kuid oht, et Hankija nõuab „tavapärasele

professionaalsele hoolsusstandardile“ viidates Raamlepingu täitmise raames töövõtjalt selliste

tööde tegemist, mida viimane ei saanud mõistlikult ette näha ning nendega oma pakkumuse

hinnastamisel arvestada, on reaalne.

Kui Hankija hinnangul on RL p-is 2.5. mõeldud üksikuid nupuvajutusi ja toiminguid, siis saab

Hankija RL-is anda üldise määratluse töödele, mida ta on RL p-is 2.5 silmas pidanud.

Praeguses sõnastuses ei ole RL p 2.5. ega RL p-ile 2.5. tuginevad Hankija võimalikud

nõudmised raamlepingu täitmise faasis piisavalt läbipaistvad ja ettenähtavad.

44 (45)

10.5. Eeltoodu alusel on RL p 2.5. vastuolus eelkõige RHS § 3 p-iga 1, mille kohaselt hankija

tegutseb riigihanke korraldamisel läbipaistvalt, kontrollitavalt ja proportsionaalselt.

10.6. Seonduvalt RL p-idega 10.21.-10.25. on vaidlus eelkõige selles, kas sellise

taustakontrolli läbi viimiseks on õiguslik alus.

Hankija selgituste kohaselt toimub taustakontroll üksnes põhjendatud vajaduse korral, eeldab

projektitiimi liikme kirjalikku nõusolekut ning on piiratud ulatusega ja seotud konkreetse

tööülesandega ja isikuandmete töötlemise õiguslik alus tuleneb Isikuandmete kaitse

üldmääruse (IKÜM) art 6 lg 1 p-idest a ja f - andmesubjekti nõusolekust ning Hankija

õigustatud huvist tagada süsteemide turvalisus ja seadusest tulenevate kohustuste täitmine.

Andmekaitse Inspektsioon (kiri 26.02.2026 nr 2.3-8/26/780-2) andis vaidlustuskomisjonile

järgmise selgituse:

„Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 5 lg 1 p-i a kohaselt tuleb isikuandmete

töötlemisel tagada, et töötlemine on mh seaduslik ja andmesubjektile läbipaistev.

Igasuguseks isikuandmete töötlemiseks (sh kogumiseks, edastamiseks, säilitamiseks) peab

lähtuvalt IKÜM art 6 lg-st 1 esinema õiguslik alus. Riigihanke läbiviimisel tegutseb

riigiasutus sisuliselt avalikes huvides ning isikuandmete töötlemise õiguslikuks aluseks saab

olla olenevalt olukorrast ja konkreetsest töötlustoimingust IKÜM art 6 lg 1 p c või e.

Mõlemad õiguslikud alused eeldavad lisaks, et isikuandmete töötlemise alus on kehtestatud

täiendavalt ka liidu või liikmesriigi õigusega (IKÜM art 6 lg 2). Ehk teisisõnu IKÜM art 6

lg 1 p c ja e ei ole ilma täiendava EL-i või siseriikliku seaduse sätteta iseseisevad õiguslikud

alused isikuandmete töötlemiseks.

Eraelu puutumatus on põhiseaduslik õigus ja seda võib piirata ainult seadusega (PS § 26).

Seejuures tuleb arvestada, et tegevus riivab isikute põhiõigusi, saab seda teha üksnes

põhiseadusega kooskõlas oleva seaduse alusel (PS § 3 lg 1 ja § 11). Olulisuse põhimõtte

kohaselt on seadusandja kohustatud sätestama kõik põhiõiguste seisukohalt olulised

küsimused ning mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab olema

täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka menetlusnormid.

Kahtlemata on taustakontrolli näol tegemist intensiivse põhiõiguste riivega.

Seega peab riigiasutusel tasutakontrolli teostamiseks olema õigusaktis ette nähtud vastav

volitusnorm, mis annaks õiguse taustakontrolli teha või paneks kohustuse kontrolli teostada.

Nõusolek (IKÜM art 6 lg 1 p a) ei ole sobilik õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks

taustakontrolli teostamisel, sest IKÜM-ist nõusolekule tulenevate nõuete täitmine ei ole

haldusülesannete täitmisel üldjuhul võimalik. Juhul kui riigiasutus töötleb isikuandmeid oma

ülesannete täitmisel, siis ei saa ka õigustatud huvile (IKÜM art 6 lg 1 p f) tugineda. See

tuleneb IKÜM art 6 lg 1 viimasest lausest.“

Tuginedes Andmekaitse Inspektsiooni selgitusele on vaidlustuskomisjon seisukohal, et

Hankijal tuleb viia RL p-id 10.21.-10.25. vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega.

11. Vaidlustusmenetluse kulud

Kuna vaidlustusmenetlus lõpeb RHS § 197 lg 1 p-i 5 alusel vaidlustuse osalise

rahuldamisega, kuulub vaidlustusmenetluse kulude osas kohaldamisele RHS § 198 lg 2.

Vaidlustuskomisjon vaatas läbi Vaidlustaja vaidlustuse, kus oli vaidlustatud kuus (6)

45 (45)

Riigihanke alusdokumentide regulatsiooni ja rahuldab vaidlustuse 2 regulatsiooni osas ning

osaliselt ühe regulatsiooni osas.

RHS § 198 lg 2 alusel kuulub Hankijalt Vaidlustaja kasuks välja mõistmisele vaidlustuse

esitamiseks tasutud riigilõivust 1066,67 eurot (2560:6 X 2,5).

Vaidlustaja on esitanud tähtaegselt taotlus lepingulise esindaja kulude väljamõistmiseks

summas 6529,25 eurot käibemaksuta, 31,85 õigusabi osutamise eest, tunnitasuga 205 eurot

käibemaksuta.

Vaidlustuskomisjon leiab, et Vaidlustaja lepingulise esindaja kulud on mõnevõrra

ülepaisutatud. Riigihanke alusdokumendid võivad küll olla mahukad, kuid vaidlustust

puudutava osa puhul ei saa rääkida mahukusest ja erilisest keerukusest, mis õigustaks

keskmisest suuremaid lepingulise esindaja kulusid.

Vaidlustuskomisjoni hinnangul on vajalikud ja põhjendatud Vaidlustaja lepingulise esindaja

kulud summas 4920 eurot käibemaksuta (24 tunni õigusabi osutamise eest, tunnitasuga 205

eurot käibemaksuta).

Hankijalt tuleb Vaidlustaja kasuks välja mõista 2050 eurot käibemaksuta. (4920:6 X 2,5).

Hankija pole kulude välja mõistmist nõudnud.

(allkirjastatud digitaalselt)