Kiri

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht 24.09.2025, Tallinn

Haldusasja number 3-24-181

Haldusasi Tallinna linna kaebus tühistada Riigi Tugiteenuste

Keskuse 31.10.2023 otsus nr 11.4-5/23/1273 ja

20.12.2023 vaideotsus nr 11.4-5/23/1531

Menetlusosalised Kaebaja Tallinna linn, esindaja v.adv Kadri Matteus

Vastustaja Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja Kari

Treial

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20.06.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta toimikusse Tallinna linna 03.09.2025 menetlusdokumendi lisad.

2. Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.06.2024 otsus.

4. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Tallinna linna kaebus.

5. Tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse 31.10.2023 otsus nr 11.4-5/23/1273 ja

20.12.2023 vaideotsus nr 11.4-5/23/1531.

6. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Tallinna linna kasuks välja 8100 eurot esimese

ja teise astme kohtu menetluskulu katteks. Muus osas jätta menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.10.2025 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

3-24-181

2(13)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn korraldas meetme „Koolivõrgu korrastamine“ tegevuse “Koolivõrgu

korrastamise käigus toimuv jätkusuutlike koolide kaasajastamine“ raames ellu viidud projekti

„Tallinna Tondi Põhikooli õppehoone ehitamine“ raames riigihanke „Tallinna Tondi Põhikooli

rekonstrueerimine“ (viitenumber 201832). Hanketeade avaldati 30.10.2018. Riigihankele

esitati üheksa pakkumust. Hankemenetluse tulemusena sõlmiti hanke võitjaga 28.12.2018

hankeleping maksumusega 12 145 198,69 eurot käibemaksuga.

Hanketeate p-s III.1.2 oli pakkuja majandusliku ja finantsseisundi kontrollimiseks kehtestatud

järgmine kvalifitseerimise tingimus:

Pakkujal peavad olema olemas vahendid hankelepingu võimaliku rikkumisega tekkida võiva

kahju hüvitamiseks (RHS § 100 lg 1 p 1). Pakkuja, kelle esitatud pakkumus on tunnistatud

edukaks, on kohustatud esitama punktis 1 nimetatud garantiikirja või deponeerima punktis 2

nimetatud rahalised vahendid enne hankelepingu allkirjastamist, kuid hiljemalt hankelepingu

allkirjastamise ajaks, vastavalt hankelepingus sätestatule. Pakkuja peab kinnitama

hankepassis, et tal olemas vahendid hankelepingu võimaliku rikkumisega tekkida võiva kahju

hüvitamiseks summas, mis on 10 % pakkumuse maksumusest koos käibemaksuga (eurodes).

Hankija nõudmisel peab pakkuja esitama ühe alljärgnevatest dokumentidest, mille on

hanketeate avaldamise või hilisema kuupäevaga väljastanud Eesti Vabariigis registreeritud

krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti Vabariigis registreeritud filiaal:

1) kinnituskiri, mille kohaselt on nimetatud asutus nõus väljastama pakkujale (sh peavad

kinnituskirjaga olema hõlmatud ka pakkujaga ühispakkumuses osalevad pakkujad), kelle

pakkumus tunnistatakse edukaks, ehitusaegse tagatise (garantiikirja) summas, mis on 10 %

pakkumuse maksumusest koos käibemaksuga (eurodes) hiljemalt 14 päeva jooksul pakkumuse

edukaks tunnistamisest, kuid enne hankelepingu allkirjastamist. Kinnituskiri ei pea olema

väljastajale siduv ja võib olla tingimuslik (väljastaja ei pea kinnituskirja andmisega võtma

kohustusi), kuid kinnituskirjast peab nähtuma, et pakkujal (sh ühispakkujad) on võimalik

eelnimetatud garantiikiri saada enne hankelepingu allkirjastamist.

2) kinnituskiri, mille kohaselt on pakkujal (või ükskõik millisel ühispakkumuses osaleval

pakkujal) olemas vabad rahalised vahendid summas, mis on 10 % pakkumuse maksumusest

koos käibemaksuga (eurodes). Kinnituskiri ei pea olema väljastajale siduv (väljastaja ei pea

kinnituskirja andmisega võtma kohustusi).

2. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) rahuldas 07.05.2020 otsusega nr 11.8-5/0397 Tallinna

Haridusameti 30.04.2020 taotluse projekti „Tallinna Tondi Põhikooli õppehoone ehitamine“

elluviimiseks.

3. RTK tuvastas projekti raames tehtud riigihanke viitenumbriga 201832 kontrollimise käigus,

et Tallinna Haridusamet ei ole selle korraldamisel järginud riigihangete seaduses (RHS)

sätestatud nõudeid. Hanketeate p-s III.1.2 sätestatud nõue on ebaproportsionaalne. RTK tegi

seoses kõnealuse hanketingimusega 25.11.2021 finantskorrektsiooni otsuse ja 24.01.2022

vaideotsuse nr 11.4-5/ 0083, mille Tallinna linn vaidlustas halduskohtus. Tallinna Halduskohus

3-24-181

3(13)

tühistas 27.01.2023 otsusega asjas nr 3-22-479 RTK 25.11.2021 otsuse nr 11.4-5/1467 ja

24.01.2022 vaideotsuse nr 11.4-5/0083 osas, mis puudutas riigihanke nr 201832 suhtes tehtud

finantskorrektsiooni. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi 28.06.2023

otsuse nr 5-23-2, millega tunnistas Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi

2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise

ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (edaspidi: ühendmäärus) § 25 lg

5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, millega nähakse ette, et § 223 kohaldub

toetustaotluste puhul, mis rahuldati enne 09.10.2020.

4. Riigi Tugiteenuste Keskus tegi 31.10.2023 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.4-

5/23/1273, milles leidis endiselt, et Tallinna Haridusamet on hanke nr 201832 korraldamisel

rikkunud RHS-s sätestatud nõudeid. Pakkuja rahaliste vahendite kohta Eesti Vabariigis

registreeritud krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti Vabariigis registreeritud

filiaali kinnituskirja nõue on ebaproportsionaalne kvalifitseerimistingimus, mis piirab

potentsiaalsetel välisriigist pärit pakkujatel hankemenetluses osalemast. Sellega on hankija

rikkunud RHS § 100 lg 1 p-s 1 ja § 3 p-s 2 sätestatud üldpõhimõtet. Kehtestatud

kvalifitseerimistingimust ei saa pidada riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalseks ega ka

põhjendatuks RHS § 3 p 2 ja § 98 lg 1 mõistes. RTK tegi selle riigihankega seotud kulude osas

finantskorrektsiooni, vähendades abikõlblikke kulusid 10% võrra ja lugedes mitteabikõlblikuks

kuluks kokku 646 005,91 eurot, millest Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus moodustab

549 105,02 eurot ja riiklik toetus 96 900,89 eurot. Otsuse tegemise aluseks on perioodi 2014–

2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014–2020) § 8 lg 2 p-d 4 ja 6, § 45 lg 1 p 3, § 46, § 47 lg 2,

§ 48 lg-d 1 ja 3, ühendmääruse (kuni 08.10.2020 kehtinud redaktsioon; edaspidi: ühendmääruse

v.r) § 22 lg 11 p 5 ja lg 12 ning haridus- ja teadusministri 21.06.2016 määruse nr 44 „Hariduslike

erivajadustega õpilastele suunatud põhikoolide võrgu korrastamine perioodil 2014–2020“ § 27.

Krediidiasutuse kinnituskirja küsimine pakkuja majandusliku suutlikkuse kindlaks tegemisel

on iseenesest mõistlik ja RHS kohaselt aktsepteeritav. Küll aga ei ole põhjendatud nõuda üksnes

Eestiga seotud krediidiasutuse kinnituskirja, sest selle nõude kohustuslikkus ei tulene ühestki

hankija tegevusele kohalduvast õigusaktist. Piisavate rahaliste vahenditega võib hankelepingu

täitmist olla suuteline tagama ka pakkuja, kelle rahalised vahendid asuvad mõnes muus Euroopa

Liidu (EL) liikmesriigis, Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma

Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis tegutsevas krediidiasutuses või

on tagatud mõne sellise krediidiasutuse poolt. Rakendusüksus möönab, et Eestiga seotud

krediidiasutuse kinnituskirja esitamist nõuti üksnes edukalt pakkujalt ja pakkumuse oleks

võinud iseenesest esitada ka pakkuja, kellel taoline kinnituskiri pakkumuse esitamise hetkel

puudus. Arvestades aga eduka pakkuja välja selgitamise ja lepingu sõlmimise kohustusliku

ooteaja (RHS § 120 lg 2) vahelist lühikest perioodi, võib eeldada, et nõutud kinnituskirja

saamine sellel perioodil oleks osutunud pakkujale keeruliseks, mistõttu ei saa välistada, et võis

esineda hankest huvitatud isikuid, kes loobusid osalemisest vaidlusaluse nõude tõttu. Hankija

selgituste kohaselt oleks ta aktsepteerinud ka muid tõendeid pakkuja piisavate rahaliste

vahendite olemasolu kinnitamiseks, kuid sellisel juhul tulnuks hankijal taoline võimalus

hanketingimuses selge sõnaga kehtestada. Kõigil hankest huvitatud isikutel peab olema

ühetaoline arusaam hankes osalemise tingimustest ja ükski pakkuja, olenemata tema asukohast,

ei pea tegema ebamõistlikke jõupingutusi hankes osalemise tingimuste välja selgitamiseks.

Asjaolu, et RHS § 100 lg 4 võimalust ei nähtud ette riigihanke alusdokumentides, võis kaasa

tuua mõne huvitatud isiku hankes osalemisest loobumise muude dokumentide esitamise

võimalusest teadmatuse tõttu. Ehkki vaidlusalune tingimus võib olla liigselt piirav ka Eesti

pakkujatele, seab tingimus eelduslikult halvemasse ja ebavõrdsemasse olukorda välisriigi

pakkujad, kelle puhul on tõenäoline, et nad ei ole mõne Eestis registreeritud krediidiasutuse või

välisriigi krediidiasutuse Eestis registreeritud filiaali kliendid. Eestist pärit pakkujatel on nõutud

kinnituskirja saamine menetluslikult lihtsam kui välisriigi pakkujatel, kes peavad end

3-24-181

4(13)

täiendavalt Eesti krediidiasutuse ees hakkama tõestama, et saada asjaomane kinnituskiri. Võib

eeldada, et teiste liikmesriikide ettevõtjad on Eesti õigusnormide sõnastuse ja nende

kohaldamise tingimustega vähem tuttavad kui Eesti ettevõtjad, mistõttu on kinnituskirja

taotlemise asjaolude kindlakstegemine välisriigi ettevõtja jaoks ajamahukam.

Eeltoodud rikkumise puhul esinevad ühendmääruse § 22 lg 11 p-s 5 toodud asjaolud, mille

kohaselt vähendatakse hankelepingule eraldatud toetust 25%, kui hankemenetluse

korraldamisel on pakkuja kvalifitseerimiseks hanketeates või hankedokumentides nimetatud

kriteerium, mis on vastuolus RHS-ga. Ühendmääruse § 22 lg 12 kohaselt võib sõltuvalt

rikkumise raskusest kohaldada 5- või 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra. Rikkumise

olulisust ja raskust hinnates ei ole proportsionaalne rakendada kõige rangemat

finantskorrektsiooni määra. Põhjendatud on vähendada abikõlblikku kulu 10% võrra. Siinkohal

võetakse arvesse, et riigihangete registrist nähtuvalt on riigihankes esitatud üheksa pakkumust,

mistõttu on olemas teatav konkurentsi tase ja erinevate pakkumuste võrdlemine. Ühendmääruse

§ 22 lg 11 p 5 ning lg 12 sõnastusest nähtub, et nimetatud rikkumisega peab üldjuhul kaasnema

25% finantskorrektsioon, mida rakendusüksus võib üksnes erandkorras, konkreetse rikkumise

raskust arvestades, vähendada kas 10 või 5 protsendile. Praegu ei esine sedavõrd erandlikke ja

kaalukaid asjaolusid, et oleks alust rakendada 5% finantskorrektsiooni määra. Ei ole teada,

milliseks oleks kujunenud hankes osalevate pakkujate ring ja hanke tulemused, kui hankija

poleks hankes osalemiseks kehtestanud vaidlusalust kvalifitseerimise tingimust või oleks selle

sõnastanud potentsiaalsetele välisriigist pärit pakkujatele piiravat mõju avaldamata.

Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas mõni potentsiaalne pakkuja jättis oma pakkumuse

viidatud kvalifitseerimise tingimuse tõttu esitamata, kas tema pakkumus võinuks osutuda

edukaks ja kas toetuse saajal tekkinuks soodsam võimalus teha ehitustööd. Ei ole välistatud, et

mõni huvitatud isik jättis vaidlusaluse kvalifitseerimise tingimuse tõttu hankes osalemata ja

ennast hanke juurde registreerimata. Tuleb küll möönda, et tegemist on vähetõenäolise

võimalusega, ent hankes osalemise huvi välisriigi pakkujate poolt ei saa välistada. Rikkumine

on mh kaasa toonud RHS § 3 p-s 2 sätestatud isikute võrdse kohtlemise põhimõtte riive.

Ühendmääruse seletuskirjas on väljendatud seisukohta, et RHS §-s 3 nimetatud üldpõhimõtete

olulise riive korral tuleb eelduslikult rakendada 25% finantskorrektsiooni määra. Madalaima

finantskorrektsiooni määra rakendamist ei näe praeguse rikkumisega sarnaste juhtumite puhul

ette ka Euroopa Komisjon. Euroopa Komisjoni 14.05.2019 suuniste1 p 2.1 alap 10 kohaselt

tuleb õigustamata riiklike, piirkondlike või kohalike eelistuste alusel diskrimineerivate

kvalifitseerimise tingimuste esinemise korral kohaldada kas 25- või 10-protsendilist

finantskorrektsiooni määra. Samuti ei näe 10 protsendist madalama finantskorrektsiooni

kohaldamist samale rikkumisele ette praegu kehtiva ühendmääruse § 223 lg 1 p 2 koosmõjus lg

2 p-ga 2.

5. Riigi Tugiteenuste Keskus jättis 20.12.2023 vaideotsusega nr 11.4-5/23/1531 Tallinna

Haridusameti vaide rahuldamata.

6. Tallinna linn esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada RTK 31.10.2023 otsus nr

11.4-5/23/1273 ja 20.12.2023 vaideotsus nr 11.4-5/23/1531.

RHS normide rikkumine ei olnud raske ning rahaline mõju liidu eelarvele on olematu või

minimaalne, mistõttu on 10% finantskorrektsioon ebaproportsionaalne. Vaideotsuses on RTK

jäänud seisukohale, et kahju tekkimist EL eelarvele tuleb eeldada, kuid arvesse tuleb võtta ka

seda, kui reaalseks saab pidada sellise kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosust. Tõenäosuse

1 Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsus C(2019) 3452, millega kehtestatakse suunised kohaldatavate riigihanke-

eeskirjade rikkumise korral liidu rahastatavate kulude suhtes tehtavate finantskorrektsioonide

kindlaksmääramiseks kehtestatud suuniste riigihanke-eeskirjade rikkumise korral liidu rahastatavate kulude suhtes

tehtavate finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks.

3-24-181

5(13)

hindamisel ei tule arvestada üksnes seda, kas mõni pakkuja võis jätta pakkumuse esitamata,

vaid hinnata tuleks ka selle võimalikku mõju riigihanke tulemusele. Kui on tõenäoline, et

riigihankel oleks osalenud rohkem pakkujaid, kuid tõenäoliselt poleks see mõjutanud

hankemenetluse tulemust, ei saa ka liidu eelarvele negatiivset mõju pidada tõenäoliseks (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsus asjas nr 3-20-895). RTK ei ole vaidlustatud otsustes

seda teinud. Samuti on RTK sellest tulenevalt jätnud finantskorrektsiooni määra kaalumisel

arvesse võtmata kaebaja seisukohad, mida RTK oleks pidanud hindama. Rikkumise fakt kui

selline ei saa olla iseseisvaks aluseks finantskorrektsiooni määra otsustamisel.

Finantskorrektsiooni suuruse määramisel tuleb võtta arvesse, et RHS § 100 lg 4 kohaldus ka

ilma riigihanke alusdokumentides oleva märketa ning kõikidel huvilistel oli võimalus

pakkumus esitada. RHS § 100 lg 4 on üle võetud direktiivi 2014/24/EL art 60 lg 3 teisest lõigust

ja direktiivi 2009/81/EÜ art 41 lg-st 5, mille kohaselt, kui ettevõtja ei saa avaliku sektori hankija

nõutud dokumente mõjuval põhjusel esitada, võib ta oma majanduslikku ja finantsseisundit

tõendada avaliku sektori hankija poolt asjakohaseks peetud muude dokumentidega.

Arvestades hanke eset (koolihoone ehitamine) ja selle maksumust (10 121 000 eurot, millele

lisandub käibemaks), välismaiste ehitusettevõtjate üldist osalemist Eesti ehitushangetes ning

rikkumise iseloomu, ei ole mõju liidu eelarvele kahjulik. Piiriülene huvi Eesti kohalike

ehitushangete vastu on olnud väike. RTK on jätnud hindamata asjaolu, kas tegelikult takistas

seatud tingimus kellegi osalemist hankel või mitte, mööndes, et pakkumuse esitamine oli

võimalik ka ilma kinnituskirjata, kuid jõudes siiski tõdemusele, et võimalikud pakkujad ei oleks

lühikese ooteaja tõttu tegelikkuses lepinguni jõudnud. RTK on täielikult jätnud arvesse võtmata

asjaolu, kui ebatõenäoline on riigihankest huvitatud ettevõtja selline käitumine, kus ca 10

miljoni euro suurusest ehitustööst loobutakse üksnes seetõttu, et riigihankes on nõutud kohaliku

krediidiandja kinnitust, ilma et ettevõtja oleks isegi teinud hankijale pöördumise kõnealuse

tingimuse muutmiseks. Asjaolu, et sel teemal ei küsitud isegi ühtegi küsimust, kuigi hanketeade

avaldati ka Euroopa Liidu Teatajas, näitab, et piiriülestel ettevõtjatel puudus igasugune huvi

hankes osaleda. Isegi kui möönda, et Tondi põhikooli rekonstrueerimise vastu tundis huvi mõni

piiriülene ettevõtja, võis see tõenäoliselt olla vaid lähiriikidest nagu Läti, Leedu, Soome või

Rootsi. Kõikide eeltoodud riikide puhul on Eesti turul asjaomasest riigist pärit krediidiasutuse

Eesti filiaal või on nendes riikides mõne Eesti panga filiaal. Rahapesumeetmete mõttes on

näiteks Läti Swedbanki kliendil väga lihtsasti võimalik saada kinnituskiri Eesti Swedbankist,

kuivõrd Eesti Swedbank saab tugineda kliendilepingu sõlmimisel ja rahapesumeetmete täitmise

osas Läti filiaalile.

Asjaolu, et kaebajale on teise hankemenetluse eest projektis nr 2014-2020.1.04.18-0092

„Tallinna Pääsküla Kooli rekonstrueerimine“ samadel põhjustel kohaldatud

finantskorrektsiooni 10%, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, ei saa olla põhjenduseks, et

praeguses asjas on 10% finantskorrektsiooni määr põhjendatud. Praeguses asjas ei kohaldu

Euroopa Komisjoni 14.05.2019 suuniste p 2.1 alap 10. Euroopa Komisjoni suunised ei ole siduv

õigusakt (vt ka Riigikohtu 28.06.2023 otsus nr 5-23-2). Need on adresseeritud Euroopa

Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele.

7. Riigi Tugiteenuste Keskus palus jätta kaebus rahuldamata.

Sama hanketingimuse ning rikkumise kohta varem tehtud RTK finantskorrektsiooni otsus ja

vaideotsus tühistati põhjusel, et RTK oli finantskorrektsiooni tegemisel kohaldanud ebaõiget

ühendmääruse redaktsiooni. Samas nõustus Riigikohus, et vaidlusaluse

kvalifitseerimistingimuse kehtestamine riigihankes nr 201832 on selline rikkumine, mille puhul

on täidetud kõik finantskorrektsiooni tegemise eeldused, sh kahju tekkimine EL eelarvele.

Kuivõrd finantskorrektsiooni eesmärgiks on hüvitada kahju, mis on rikkumise

toimepanemisega eelduslikult EL eelarvele tekkinud, ei pea vastustaja finantskorrektsiooni

3-24-181

6(13)

otsust tehes tõendama, et piiriülene huvi ja seega võimalik kahju liidu eelarvele oli reaalne.

Euroopa Kohtu otsuste C-171/15 ja C-27/15 ning Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2022 otsuse

nr 3-19-1239 kohaselt on pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus hankes osalemist

võimaldavate tingimuste kehtestamine, millest õigesti aru saamiseks on vaja tunda hankija

asukohariigi praktikat. Vastustaja ei pea tuvastama, kas mõni välisriigi pakkuja oli huvitatud

hankes osalemisest või kas ta jättis hankel osalemata selle konkreetse õigusvastase

hanketingimuse tõttu. Piisab sellest, et toetuse saaja on rikkunud seaduse nõudeid ja see sai

kaasa tuua potentsiaalsete pakkujate õiguste rikkumise ja ebavõrdse kohtlemise. Praegusel

juhul ei saa ilmselgelt välistada, et kui kaebaja oleks kehtestanud õiguspärased

hanketingimused, võinuks mõni välispakkuja oma pakkumuse esitada ja hanketulemus võinuks

osutuda teistsuguseks. Tingimuse heidutav mõju võis potentsiaalsele pakkujale avalduda

ainuükski hanketeatega tutvumisel, sellest teadasaamiseks ei olnud vaja hankedokumente alla

laadida. Välisriigist pärit pakkujate huvi puudumist konkreetse hanke vastu ei tõenda ka see, et

väidetavalt pole varem sarnastes ehitushangetes välisriigi pakkujad edukaks osutunud.

Vastustaja on kaebaja rikkumise olulisust ning raskust hinnates pidanud proportsionaalseks

kohaldada 10% korrektsioonimäära. Tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega, mille

teostamisse saab kohus sekkuda vaid piiratud ulatuses (HKMS § 158 lg 3). Finantskorrektsiooni

otsuses toodud põhjendused ja kaalutlused on piisavad ja asjakohased. Peaasjalikult leidis

vastustaja, et 10 protsendist madalamat määra ei ole põhjendatud kohaldada, sest tegemist on

hanke tulemusi potentsiaalselt mõjutanud rikkumisega. Euroopa Komisjoni suunistele

viitamine on üks osa kaalutlusõiguse teostamisest, mitte eraldiseisvaks õiguslikuks aluseks.

Samuti on ühena paljudest kaalutlusargumentidest riigihankes nr 180905 „Tallinna Pääsküla

Kooli rekonstrueerimine“ tuvastatud sarnane rikkumine ja kohaldatav korrektsioonimäär ning

Rahandusministeeriumi projektiauditi lõpparuanne. Vastustajal ei ole õigusaktidest tulenevat

kohustust rakendada toetuse saaja jaoks kõige soodsamat finantskorrektsiooni määra.

Ühendmääruse sätteid tuleb mõista nii, et 25 protsendist väiksema finantskorrektsiooni määra

kohaldamine on ette nähtud üksnes erandkorras. Vastustaja on kaalumise tulemusena leidnud,

et praegu on erandkorras põhjendatud vähendada korrektsioonimäära 10 protsendile.

Riigikohus ei välistanud otsuses nr 5-23-2, et vaidlusaluses kaasuses võib korrektse

ühendmääruse redaktsiooni alusel tehtud kaalumise tulemuseks olla sama, 10%

finantskorrektsiooni määramine.

8. Tallinna Halduskohus jättis 20.06.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

Tallinna Halduskohus leidis 27.01.2023 otsuses, et täidetud on kõik finantskorrektsiooni otsuse

tegemise eeldused, s.t rikutud on EL õigust ning rikkumine tuleneb majandustegevuses osaleja

tegevusest või tegevusetusest (otsuse p 35), on tekkinud või tõenäoliselt tekkinud kahju EL

eelarvele (otsuse p 36). Seejuures käsitles halduskohus olemasolevat kohtupraktikat, mis ei ole

olnud ühtne küsimuses, kui ulatuslik on rakendusüksuse tõenduskohustus, näitamaks ära kahju

tekkimist EL eelarvele. Halduskohus osutas Tallinna Ringkonnakohtu hilisemale praktikale (vt

otsuse p 38), milles ringkonnakohus oli asunud seisukohale, et vastustaja ei pea tõendama

reaalse piiriülese huvi esinemist ega ära näitama, et teise liikmesriigi ettevõtja on reageerinud

hanketeatele küsimuste või vaidlustuste esitamisega ning piisav on üksnes potentsiaalse

piiriülese huvi olemasolu, millele viitab mh riigihanke rahvusvahelist piirmäära ületav eeldatav

maksumus. Ka Riigikohus nõustus asjas nr 5-23-2 halduskohtu hinnanguga, et ebaseadusliku

kvalifitseerimistingimuse kehtestamine on selline rikkumine, mille puhul tuleb eeldada kahju

tekkimist EL eelarvele ning kuivõrd finantskorrektsiooni eesmärgiks on hüvitada kahju, mis on

rikkumise toimepanemisega eelduslikult liidu eelarvele tekkinud, ei pea vastustaja

finantskorrektsiooni otsust tehes tõendama, et piiriülene huvi ja seega võimalik kahju liidu

eelarvele oli reaalne (otsuse p 87). Seega on haldusasja nr 3-22-479 ja põhiseaduslikkuse

järelevalve asja 5-23-2 raames juba tuvastatud, et finantskorrektsiooni tegemise eeldused on

3-24-181

7(13)

täidetud. Saab nõustuda Tallinna Halduskohtu 27.01.2023 otsuse analüüsi ja järeldustega ning

praeguse haldusasja raames puudub vajadus asuda eelmise finantskorrektsiooni menetluse

järeldusi revideerima, sest asjaolud ei ole muutunud.

Kaebaja selgituste kohaselt oleks ta aktsepteerinud ka muid tõendeid pakkuja piisavate rahaliste

vahendite olemasolu kinnitamiseks, kuid tuleb nõustuda vastustajaga, et sellisel juhul tulnuks

hankijal taoline võimalus hanketingimuses selge sõnaga kehtestada, sest kõigil hankest

huvitatud isikutel peab olema ühetaoline arusaam hankes osalemise tingimustest ning ükski

pakkuja, olenemata tema asukohast, ei pea tegema ebamõistlikke jõupingutusi hankes

osalemise tingimuste välja selgitamiseks.

Seega tuleb praegu kontrollida üksnes seda, kas vastustaja on õiguspäraselt kohaldanud

finantskorrektsiooni 10% määra või oleks ta pidanud kohaldama 5% määra. Ühendmääruse v.r

§ 22 lg 11 p 5 ja lg 12 alusel võib sellise rikkumise eest sõltuvalt rikkumise raskusest kohaldada

5-või 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra, sealjuures ühendmääruse § 22 lg 11 kohane

„standardmäär“ oli 25%. Õigusaktides ei ole seatud konkreetseid kriteeriume, millisel puhul on

õigustatud kohaldada finantskorrektsiooni määra 10% ja millisel juhul 5%. Suuresti on see

haldusorgani diskretsiooniline otsus. Kohus saab kontrollida üksnes seda, kas diskretsiooni

teostamise piiridest on kinni peetud. Ei nähtu, et vastustaja oleks diskretsiooni teostamise piire

ületanud. Kohaldatud 10% määr viitab sellele, et vastustaja on rikkumisele omistanud pigem

vähese mõju. Piirava kvalifitseerimistingimuse reaalset mõju pole võimalik täpselt välja

selgitada, sest võimatu on tuvastada, kas hankes osalemisest on loobutud just sellise tingimuse

tõttu. Kõik potentsiaalsed huvilised ei pruugi riigihangete registris end hanke juurde

registreerida ega piiravaid tingimusi vaidlustada või nende kohta küsimusi esitada. See aga ei

tähenda, et negatiivne mõju EL eelarvele puuduks. Vastustaja on finantskorrektsiooni määra

alandava asjaoluna toonud välja reaalse konkurentsi olemasolu. Asjaolu, et sarnastes hangetes

ei ole Eestis varem välispakkujaid osalenud, ei tõenda seda, et selle või tulevikus toimuvate

hangete vastu ei võiks välispakkujatel huvi tekkida. Kindlasti ei saa asuda seisukohale, et kahju

EL eelarvele oleks juhtumi asjaolusid arvestades olnud igal juhul välistatud. Kaebajal puudub

subjektiivne õigus nõuda rikkumise kvalifitseerimist madalaima finantskorrektsiooni määra

alusel. Vastustaja ei ole kohaldanud finantskorrektsiooni määra 10%, kuna seda nõuavad

Euroopa Komisjoni suunised, vaid see on olnud üks argument teiste hulgas. Euroopa Komisjoni

suuniste arvesse võtmine kaalutlusotsuse tegemisel ei ole keelatud. Ka kohtupraktika põhjal ei

saa väita, et siinsel juhul oleks tegemist ebaproportsionaalse finantskorrektsiooni määraga (vt

nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2021 otsus nr 3-19-346, p 19).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 20.06.2024 otsus ja teha

uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Tallinna Halduskohtu 27.01.2023 otsuses haldusasjas nr 3-22-479 esitatud põhjendused ei ole

praegu siduvad HKMS § 177 lg 1 mõttes, sest varasem finantskorrektsiooni otsus tühistati

õigusliku aluse põhiseadusvastasuse tõttu ning kvalifitseerimistingimuse õigusvastasust

analüüsiti üksnes niivõrd, kuivõrd oli vaja selgeks teha asjassepuutuv säte. Kuna kaebaja

saavutas oma eesmärgi, s.t RTK otsuse tühistamise halduskohtu ja seda kinnitanud Riigikohtu

otsusega asjas nr 5-23-2, siis ei olnud kaebajal võimalik edasi kaevata halduskohtu otsuse

põhjendusi. Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused on siduvad vaid siis, kui kohus

on teinud haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, aga seda kohus asjas nr 3-22-

479 (ega 5-23-2) ei teinud.

Riigihanke normide rikkumine ei olnud raske ja rahaline mõju liidu eelarvele on olematu või

minimaalne, mistõttu on 10% finantskorrektsiooni määramine ebaproportsionaalne. Praeguses

3-24-181

8(13)

hankes esitati 9 pakkumust ning diskrimineerimine oli äärmiselt kaudne, sest piiriülestel

pakkujatel oli kõigest mõnevõrra ebamugavam osaleda, aga see on paratamatu. Esiteks ei ole

piiriülene pakkuja kursis kohalike ehitusnõuetega ja teiseks peavad tema vastutavad

spetsialistid läbima kutse tunnustamise välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse

§ 20 alusel (vt ka direktiiv 2005/36/EÜ). Seega on nõuded garantiikirja väljaandja

territoriaalsusele väikseim takistus teenuste piiriüleseks pakkumiseks. Kuna riigihankel oli

küllaldane konkurents, siis ei saa pidada mõju liidu eelarvele piisavalt tõenäoliseks. Lisaks

selgus halduskohtu istungil, et tegelikkuses ei ole RTK tuvastanud, kui keerukas on üldse Eestis

võimalikul välispakkujal pangakonto avamine ka arvestusega, et Eestis puudub välispakkuja

asukohajärgse panga filiaal. Lisaks oli võimalik esitada ühispakkumus, mis ongi tavapärane

olukorras, kus piiriülene pakkuja soovib siseneda uuele turule. Halduskohus jättis eeltoodud

asjaolud hindamata.

Oluline on küsimus, et kui rikkumine ka oli, siis kas selle mõju liidu eelarvele saab pidada

tõenäoliseks. Euroopa Kohus on lahendis nr C-175/23 selgitanud, et „eeskirjade eiramiseks“

määruse nr 1303/2013 art 2 p 36 tähenduses saab kvalifitseerida üksnes rikkumise, mis „on

mõjutanud või oleks võinud kahjustavalt mõjutada“ liidu eelarvet (p 27), s.t pelk RHS

rikkumine ilma liidu eelarvele negatiivset mõju avaldamata ei ole automaatne eeskirjade

eiramine ja finantskorrektsiooni alus. Riigikohus on ka selgelt toonud välja, et negatiivne mõju

liidu eelarvele puudub juhul, kui välispakkujatele on pakkumuse esitamine hankes mõnevõrra

ebamugavam. Seda eriti juhul, kui välispakkujatel ei ole olnud hanke vastu selget huvi (vt

Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 25). Praegusel juhul ei ole ükski välispakkuja

esitanud küsimusi, laadinud alla riigihanke alusdokumente või teinud muid viiteid sellele, et tal

oleks olnud huvi hankes osaleda.

Finantskorrektsiooni määr (10%) on määratud kaalutlusnorme rikkudes. Praegusel juhul ei ole

arvestatud kõiki konkreetse vaidluse asjaolusid ega ole arusaadav, miks ei ole 10% kohaldamise

asemel kohaldatud 5% määra. Kaalutlusõiguse teostamine ei saa piirduda viidetega Euroopa

Komisjoni suunistele või nende suuniste alusel kehtestatud ühendmäärusele. Vastustaja on

järjepidevalt selgitanud, et 10% määr tuleneb Euroopa Komisjoni suunistest, aga pole

selgitanud, miks jäeti määramata nt 5% finantskorrektsiooni määr. Siinjuures ei saa kohus

tugineda ka varasemale kohtupraktikale, kuna vajalik on hinnata potentsiaalset mõju ja selle

realiseerumise tõenäosust konkreetse kaasuse kontekstis (vt nt ka Euroopa Kohtu otsus C-

743/18, p 72; otsus C-406/14, p-d 47–48). Kui kohus leiab, et liidu õiguse rikkumine on

tõendatud, oleks kõiki asjaolusid arvestades olnud proportsionaalne finantskorrektsiooni määr

mitte rohkem kui 5% (vt ka Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 28). Sisuliselt on RTK

jätnud hindamata asjaolu, kas kehtestatud kriteerium takistas tegelikult kellegi osalemist hankel

või mitte, mööndes, et pakkumuse esitamine oli võimalik ka ilma kinnituskirjata.

10. Riigi Tugiteenuste Keskus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Järeldusega, et kaebaja on riigihanke nr 201832 korraldamisel rikkunud RHS sätteid ning

rikkumine sai kaasa tuua finantsmõju, on eelnevalt nõustunud Tallinna Halduskohus

27.01.2023 otsuses nr 3-22-479 ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

28.06.2023 otsuses nr 5-23-2. Mõlemad kohtuotsused on jõustunud, mistõttu ei ole enam

vaidluse all hankerikkumise ja finantsmõju tuvastamine, samuti finantskorrektsiooni tegemise

eelduste täitmine. Kaebajal oli võimalus Tallinna Halduskohtu 27.01.2023 otsuse nr 3-22-479

põhjendusi vaidlustada. Praeguses asjas halduskohtu otsuse vaidlustamine ei lükka ümber

Riigikohtu järeldusi finantskorrektsiooni eelduste täitmise kohta, eriti olukorras, kus kaebaja ei

ole varasema kohtumenetlusega võrreldes uusi asjaolusid välja toonud.

Praeguses haldusasjas saab vaidluse all olla üksnes rikkumisele kohaldatava

korrektsioonimäära suurus. Tegemist on haldusorgani kaalutlusõigusega, mille teostamisse

3-24-181

9(13)

saab kohus sekkuda vaid piiratud ulatuses. Vastustaja on põhjendanud, milliste asjaoludega on

arvestatud finantskorrektsiooni määra kohaldamisel ja mis põhjustel ei ole kaebaja suhtes

õigustatud kohaldada 10 protsendist veelgi madalamat määra. Vastustaja ei ole 10%

korrektsioonimäärani jõudnud vaid ühele kaalutlusargumendile tuginedes. Riigikohus ei

välistanud 28.06.2023 otsuses nr 5-23-2, et korrektse ühendmääruse redaktsiooni alusel tehtud

kaalumise tulemuseks võib vaidlusaluses kaasuses olla sama, 10-protsendilise

finantskorrektsioonini jõudmine. Vastustaja kaalutlustest on tuvastatav, et isegi kui

vaidlusalusele rikkumisele tuleks finantskorrektsiooni alusena kohaldada vana ühendmääruse

§ 22 lg-t 14, mis võimaldab rakendusüksusel teostada kaalutlusõigust vahemikus 0–10 protsenti

ning 25 protsenti, ei tooks see kaasa finantskorrektsiooni otsuses toodud kaalutluste ja

kohaldatava määra muutust. Vastustaja on finantskorrektsiooni otsuses kaalunud ja selgitanud,

miks ei saa konkreetsele rikkumisele kohaldada 10 protsendist madalamat korrektsioonimäära

ka alternatiivse õigusliku aluse ja kaalutlusvahemiku esinemise korral.

Riigikohtu 20.11.2024 otsuses nr 3-21-2607 ja mõnedes Tallinna Ringkonnakohtu otsustes

väljendatud järeldused ja tõlgendused irduvad mitmes olulises küsimuses Euroopa Kohtu

praktikast, aga ka EL toetuste andmist ja tagasinõudmist korraldava Euroopa Komisjoni

seisukohtadest. Otsuse C-743/18 p-s 64 on Euroopa Kohus selge sõnaga väljendanud

seisukohta, et eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud soodustuse tagastamise kohustus ei ole

sanktsioon. Otsuses nr C-743/18 on Euroopa Kohus selgitanud, et hanketingimuste rikkumise

korral ei ole konkreetse finantsmõju tõendamine nõutav ning piisab sellest, kui asjasse puutuva

fondi eelarve mõjutamise võimalus ei ole välistatud. Euroopa Kohtu 21.05.2021 otsusest nr C-

6/20 nähtub, et hankijal on keelatud kvalifitseerimise tingimusena nõuda, et pakkujad esitaksid

juba oma pakkumuse esitamise ajal tõendi selle kohta, et neil on kõnealuse riigihanke esemeks

oleva tegevuse suhtes ette nähtud registreering, tunnustus või dokument, mille on väljastanud

hankelepingu täitmiskoha liikmesriigi pädev asutus. Vastuolud Eesti kohtute praktika ja

Euroopa Kohtu (aga ka Euroopa Komisjoni) seisukohtade vahel on toonud juba kaasa

paratamatu olukorra, kus riik peab ise leidma raha, katmaks finantskorrektsioonide summad,

mis on riigisiseses kohtupraktikas tunnistatud põhjendamatuks või ebaproportsionaalseks,

ehkki Euroopa Komisjon asub Euroopa Kohtu praktikale tuginedes finantskorrektsiooni

jaatavale ja kohustavale seisukohale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebaja esitas 03.09.2025 menetlusdokumendi lisana kuvatõmmised riigihangete registrist,

mis tõendavad vaidlusaluses riigihankes esitatud pakkumuste arvu (lisa 1) ja huvitatud isikute

päritolu (lisad 2–5). Ringkonnakohus leiab, et need tõendid tuleb võtta asja õigemaks

lahendamiseks kohtuasja materjalide juurde (HKMS § 198 lg 3). Kaebaja on õigesti osutanud,

et tõendites sisalduv teave ei saa olla vastustajale üllatuslik. Vaidlustatud otsuse põhjal võib

järeldada, et vastustaja on finantskorrektsiooni tegemisel kõnealuste andmetega tutvunud. Igal

juhul on vastustajal olnud võimalik esitada apellatsioonimenetluses nende tõendite kohta oma

seisukoht.

12. Määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 lg 2 kohaselt teevad liikmesriigid tegevustes või

rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad

finantskorrektsioonid, mis seisnevad avaliku sektori toetuse täielikus või osalises tühistamises.

Liikmesriigid võtavad arvesse eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning fondidele tekitatud

rahalist kahju ja kohaldavad proportsionaalseid korrektsioone. Eeskirjade eiramisena

käsitatakse määruse (EL) nr 1303/2013 art 2 p 36 kohaselt EL õiguse või selle kohaldamisega

seotud liikmesriigi õiguse rikkumist, mis tuleneb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide

rakendamisega seotud ettevõtja tegevusest või tegevusetusest, mis on mõjutanud või oleks

3-24-181

10(13)

võinud kahjustavalt mõjutada EL eelarvet põhjendamata kuluartikli EL eelarvest debiteerimise

tõttu.

13. STS2014–2020 § 45 lg 1 p 3 kohaselt tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse vähendamiseks

või tühistamiseks määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 alusel ja sellega kooskõlas mh juhtudel,

kui toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata kohustuse või nõude ja see on

mõjutanud kulu abikõlblikkust. STS2014–2020 § 46 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kui

finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei ole kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist

tulenevalt võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et

kohustuse või nõude täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis vähendatakse toetust

kooskõlas ühendmäärusega.

14. Finantskorrektsiooni otsuse tegemise aluseks on eeskirjade eiramine, mis Euroopa Kohtu

praktika kohaselt eeldab kolme asjaolu koos esinemist: 1) rikutud peab olema EL õigust;

2) rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest ning

3) EL eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu

01.10.2020 otsus C-743/18, p 51). Eeskirjade eiramise tuvastamisel ei ole otsuse tegemise

eelduseks toetuse saaja tahtlus või hooletus (samas, p-d 57–65). „Eeskirjade eiramiseks“

määruse nr 1303/2013 artikli 2 punkti 36 tähenduses saab kvalifitseerida üksnes rikkumise, mis

„on mõjutanud või oleks võinud kahjustavalt mõjutada“ liidu eelarvet. Järelikult on selle sättega

vastuolus, kui liidu struktuurifondidest toetatavatele toimingutele kohaldatava liidu õiguse või

riigisisese õiguse mis tahes rikkumist käsitatakse rikkumisena, mis on liidu eelarvet

automaatselt mõjutanud või mis oleks võinud liidu eelarvet alati kahjustavalt mõjutada,

sõltumata rikkumise mõjust liidu eelarvele (Euroopa Kohtu 04.10.2024 otsus C-175/23, p 27).

Finantskorrektsiooni summa kindlaksmääramisel võetakse arvesse eeskirjade eiramise olemust,

raskusastet ja asjaomasele fondile sellega tekitatud rahalist kahju; kohaldatava korrektsiooni

lõpliku summa kindlaksmääramiseks on tingimata vaja teha individuaalne ja üksikasjalik

analüüs (samas, p-d 28, 33). Finantskorrektsiooni summat ei tohi automaatselt kindlaks

määrata, tuginedes ainuüksi eelnevalt kehtestatud ühtsete korrektsioonimäärade skaalale

(samas, p 34). Finantskorrektsioon on olemuselt sanktsioon. Kohus ei tohi finantskorrektsiooni

õiguspärasust hinnates piirduda vaid ilmselgete vigade testiga, vaid kontroll peab olema range

ja täielik, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sh seda, kas kahju on pelgalt teoreetiline

(Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 29).

15. Ringkonnakohus ei nõustu RTK seisukohaga, et tulenevalt jõustunud Tallinna Halduskohtu

27.01.2023 otsusest nr 3-22-479 ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

28.06.2023 otsusest nr 5-23-2 ei ole praeguses asjas enam vaidluse all, kas finantskorrektsiooni

otsuse tegemise eeldused on täidetud. HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus

menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse

aluseks olevatel asjaoludel. Riigikohus on selgitanud, et teises haldusasjas tehtud kohtulahendi

põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel

(Riigikohtu 26.04.2017 määrus nr 3-3-1-92-16, p 19; 11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, p 15).

Kohtuotsuse kohustuslikkus laieneb lisaks kohtuotsuse resolutsioonile kohtuotsuse

põhjendustele siis, kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks

(Riigikohtu 27.05.2015 otsus nr 3-3-1-14-15, p 27). Haldusasjas nr 3-22-479 ega asjas nr 5-23-

2 ei teinud kohtud vastustajale ettekirjutust asja uueks otsustamiseks, samuti ei tuvastanud

kohtud otsuse resolutsioonis seda, et finantskorrektsiooni tegemise eeldused on täidetud.

Nendes asjades oli vaidluse raskuskese muudel küsimustel ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium puudutas rikkumise eelduste täidetust väga põgusalt. Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 teisest lausest tuleneb, et Riigikohus ei lahenda

põhiseaduslikkuse järelevalve asja otsustamisel õigusvaidlust, mis kuulub lahendamisele

haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse

3-24-181

11(13)

sätete järgi. Seega ei ole kõnealuste kohtuotsuste põhjendustes toodud kohtute seisukohad

finantskorrektsiooni tegemise eelduste täidetuse kohta praeguses haldusasjas siduvad ning

kohtul tuleb võtta seisukoht ka küsimuses, kas esines hankereeglite rikkumine ja tekkis kahju

EL eelarvele.

16. RHS § 3 p 2 järgi peab hankija kohtlema kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis,

mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või

Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis, võrdselt ja jälgima, et

kõik isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes

proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud. Vastustaja hinnangul rikkus kaebaja

eelnimetatud kohustust, kui kehtestas riigihankes pakkuja rahaliste vahendite kohta Eesti

Vabariigis registreeritud krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti Vabariigis

registreeritud filiaali kinnituskirja esitamise nõude. Vastustaja on vaidlustatud otsuses

märkinud, et ei ole teada, milliseks oleks kujunenud hankes osalevate pakkujate ring ja hanke

tulemused, kui hankija poleks hankes osalemiseks kehtestanud vaidlusalust kvalifitseerimise

tingimust või oleks selle sõnastanud potentsiaalsetele välisriigist pärit pakkujatele piiravat mõju

avaldamata. Vastustaja leidis, et tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas mõni potentsiaalne

pakkuja jättis oma pakkumuse viidatud kvalifitseerimise tingimuse tõttu esitamata, kas tema

pakkumus võinuks osutuda edukaks ja kas toetuse saajal tekkinuks soodsam võimalus

ehitustööde teostamiseks.

17. Ringkonnakohus leidis 16.05.2025 otsuses nr 3-22-1835 (p 24), et analoogse tingimuse

sätestamisega riigihankes ei rikkunud hankija RHS-s nimetatud kohustusi. Ringkonnakohus

selgitas kõnealuses otsuses, et kuigi see tingimus muutis välisriigi pakkujale nõutud tõendi

saamise keerulisemaks, ei tähenda see, et välisriigi pakkujad ei oleks saanud riigihankel

osaleda. Ringkonnakohus märkis, et EL eelarvele kahju tekkimise võimalikkuse hindamisel on

asjakohane võtta arvesse ka seda, kui tõenäoliseks saab pidada, et välispakkujad jätsid hankes

osalemata just kõnealuse nõude tõttu (vt Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 25; nt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsus nr 3-20-895, p-d 23–24). Seega tuli mh arvestada

asjaoludega, et tõenäoliselt puudus välispakkujatel tegelik huvi hankes osaleda ning et

ehitustööde tegemises seisneva hanke vastu oleks eeldatavasti tundnud huvi eeskätt Eesti

naaberriikide ettevõtjad ja Eestis on olemas ka nende riikide krediidiasutuste filiaalid.

18. Ringkonnakohus jääb eeltoodud seisukohale ka siinses kohtuasjas. Kuigi kaebaja sätestatud

tingimus, et pakkuja peab riigihankes esitama rahaliste vahendite kohta Eesti Vabariigis

registreeritud krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti Vabariigis registreeritud

filiaali kinnituskirja, võis muuta välisriigi pakkujale riigihankes osalemise mõnevõrra

keerulisemaks, ei tähenda see, et välisriigi pakkujad ei oleks saanud riigihankel osaleda.

Välisriigi pakkujatel oli võimalik ettenähtud kinnituskiri saada, taotledes nt Eesti Vabariigis

registreeritud krediidiasutuses konto avamist, või oleks saanud välisriigi pank vajadusel

garanteerida pakkuja kohustusi Eesti Vabariigis registreeritud krediidiasutuse ees. Seejuures on

RTK ise vaidlustatud otsuses möönnud, et Eestiga seotud krediidiasutuse kinnituskirja esitamist

nõuti üksnes edukalt pakkujalt ja pakkumuse oleks võinud iseenesest esitada ka pakkuja, kellel

taoline kinnituskiri pakkumuse esitamise hetkel puudus. Lisaks võtab ringkonnakohus arvesse,

et nagu nähtub kaebaja esitatud riigihangete registri väljavõtetest (dtl 160–164), ei

registreerunud hankele ükski välispakkuja, kuid registreerus ca 30 Eestis tegutsevat äriühingut

ning pakkumuse esitas 9 pakkujat. Kaebaja on esile toonud, et ükski välispakkuja ei pöördunud

küsimustega hankija poole. Lisaks on kaebaja esile toonud (kaebuse p 2.32 ja kaebuse lisa 4,

dtl 35), et statistikast nähtuvalt on aastatel 2015–2021 klassikalise sektori hankijate

rahvusvahelist piirmäära ületavates ehitustööde riigihangetes osutunud edukaks pakkujaks

mõni muu EL liikmesriigist pärit pakkuja üksnes 2 riigihankes ja seda 2015. a-l; piiriüleste

pakkujate osalemise statistika riigihankel näitab, et ehitustööde riigihankes esitati 2018. a-l

3-24-181

12(13)

kokku vaid 8 pakkumust ning piiriüleste pakkujate huvi on esinenud võrgustiku sektori

riigihangetes seoses spetsiifiliste infrastruktuuri ja energia objektidega (nt elektrijaamad,

koostootmisjaamad, gaasi kompressorjaamad jne), kuid ka selle sektori hangetes on edukate

välispakkujate osakaal väike. Praegusel juhul oli tegemist õppehoone ehitusega. Seega on väga

tõenäoline, et välisriigi pakkujad ei tundnud tegelikult kõnealuse riigihanke vastu huvi. Samas

oli hankes konkurents tagatud. Eeltoodu tõttu ei saa eeldada, et kaebaja sätestatud tingimus

oleks tõrjunud pakkumust esitamast välisriigi ettevõtjaid, see oleks võinud hanke tulemust

mõjutada ning seetõttu tekkis kahju liidu eelarvele (vrd Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-

2607, p 23 jj).

19. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui vastustaja väidetud rikkumist tuleks

jaatada, on kohaldatud 10% finantskorrektsiooni määr ebaproportsionaalne (vrd Riigikohtu

20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 28). Ühendmääruse v.r § 22 lg 11 p-st 5 ja lg-st 12 tuleneb,

et kui hankemenetluse korraldamisel on pakkuja kvalifitseerimiseks, pakkumuse vastavaks

tunnistamiseks või pakkumuse hindamiseks riigihanke alusdokumentides nimetatud kriteerium,

mis on vastuolus riigihangete seadusega, võib sõltuvalt rikkumise raskusest kohaldada 25%

asemel 5% või 10% finantskorrektsiooni määra. Puuduvad mistahes tõendid ning veenvad

argumendid, et siinsel juhul oleks etteheidetav kvalifitseerimistingimuse sõnastus ka tegelikult

välispakkujatele hankes osalemisel otsustavaks saanud. Seega on äärmiselt ebatõenäoline, et

teistsuguse kvalifitseerimistingimuse korral oleks hankemenetluse tulemus olnud teistsugune.

Seejuures on vastustaja vaidlustatud otsuses ka ise möönnud, et võimalus, et mõni huvitatud

isik jättis vaidlusaluse kvalifitseerimise tingimuse tõttu hankes osalemata ja ennast hanke

juurde registreerimata, on vähetõenäoline. Siinkohal nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et

vaidlustatud otsuse ja ka kohtumenetluses esitatud selgituste põhjal (vt halduskohtu 28.05.2024

istungi helisalvestis, ajamärk 00:35:47 jj) ei ole arusaadav, millistel juhtudel oleks olnud

põhjendatud kohaldada 5% korrektsioonimäära ja miks see praegusel juhul ei saanud kõne alla

tulla. Vastustaja kinnitas kõnealusel istungil, et kui rikkumisel ei saanud liidu eelarvele üldse

mõju olla, finantskorrektsiooni ei määrata (vt 28.05.2024 istungi protokoll ja helisalvestis,

ajamärk 00:08:42). Seega jääb selgusetuks, miks praegusel juhul, kus vastustaja enda kinnitusel

oli teistsugune hanke tulemus ja seega rikkumise mõju eelarvele vähetõenäoline, välistas

vastustaja 5% korrektsioonimäära.

20. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus

tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ning tühistab Riigi

Tugiteenuste Keskuse otsuse nr 11.4-5/23/1273 ja 20.12.2023 vaideotsuse nr 11.4-5/23/1531.

21. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja

menetluskulud jäävad seega tema enda kanda ning temalt tuleb välja mõista kaebaja vajalikud

ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 109 lg

6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja palus halduskohtus mõista esindajakuluna välja 4318,70 eurot (koos käibemaksuga).

Õigusabi osutati 21,5 tundi. Apellatsioonimenetluses palub kaebaja mõista esindajakuluna välja

5832,60 eurot (koos käibemaksuga). Õigusabi osutati 28,5 tundi. Õigusabi tunnihind on

osaliselt 140 ja osaliselt 180 eurot. Kaebaja menetluskulude seos praeguse vaidluse

lahendamisega esimese ja teise astme kohtus ning kulude kandmise kohustuse olemasolu on

nõuetekohaselt tõendatud. Lisaks palub kaebaja mõista vastustajalt välja haldusasjas tasutud

riigilõivu 2100 eurot.

3-24-181

13(13)

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esindajakulud täies ulatuses põhjendatud. Seejuures

võtab ringkonnakohus arvesse, et sama riigihanke rikkumisega seotud vaidlus on juba korra

olnud kohtumenetluses, kus kaebajat esindas sama advokaat. Praeguses asjas esitatud kaebaja

seisukohad kattuvad osaliselt varasemas vaidluses esitatuga. Lisaks ei ole siinses asjas tegemist

keskmisest mahukama vaidlusega. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtus on põhjendatud

esindajakuluks 3500 eurot (koos käibemaksuga). Kogu ulatuses ei kuulu välja mõistmisele ka

kaebaja apellatsioonimenetluses kantud esindajakulud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt

ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes,

sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem

aega (nt Riigikohtu 28.06.2017 otsus nr 3-3-1-73-16, p 47). Võttes arvesse asja mahtu ja

keerukust, on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja põhjendatud esindajakulu apellatsiooniastmes

2500 eurot (koos käibemaksuga). Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista

esindajakulu 6000 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub riigilõiv 2100 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)