Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

1

EELNÕU

22.01.2026

Maksukorralduse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus

§ 1. Maksukorralduse seaduse muutmine

Maksukorralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 6 punktist 1 jäetakse välja sõnad „kassatsioonikautsjon ja“;

2) paragrahvi 1 lõiget 6 täiendatakse punktidega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„5) riigilõivud, mis tuleb tasuda Patendiameti toimingute tegemise eest;

6) riigilõiv, mis tuleb tasuda teadaande avaldamise eest väljaandes Ametlikud Teadaanded.“;

3) paragrahvi 1 lõikes 61 asendatakse tekstiosa „punktides 5, 6“ tekstiosaga „punktides 41–6“;

4) paragrahvi 8 lõigete 1 ja 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „maksuseadusest“

tekstiosaga „, maksualase teabevahetuse seadusest“;

5) paragrahvi 10 lõiget 2 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:

„41) teha halduskoostööd nende riikide pädevate asutustega, kes kuuluvad Euroopa Liitu või

kellega kehtib Eestil vastavasisuline välisleping (edaspidi välisriigi pädev asutus), samuti

Euroopa Liidu ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide asutustega Eesti ja Euroopa Liidu

õigusaktides ning välislepingutes ette nähtud alustel ja korras;“;

6) paragrahvi 17 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Maksukohustuslaste registri (edaspidi register) põhimääruse kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.“;

7) paragrahvi 2510 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Andmekogusse esitatakse andmed ehitatava ehitise ja ehitustööde ning järgmiste isikute

kohta:

1) ehitustööde tellija või ehitatava ehitise omanik;

2) ehitustöid tegev isik;

3) ehitusplatsil viibivad isikud;

4) muud ehitise ehitamisega või ehitusplatsiga seotud vastutavad isikud.“;

8) paragrahvi 2510 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui aruandluskohustusega hõlmatud ehitustööde tellija või ehitatava ehitise omanik ostab

ehitise ehitamisega seotud töid või teenuseid, sealhulgas omanikujärelevalvet ehitusettevõtjalt,

kes ei ole peatöövõtja, rakenduvad talle käesoleva seaduse §-s 2512 sätestatud ehitusettevõtja

kohustused. Aruandluskohustusega hõlmatud ehitustööde tellijale või ehitatava ehitise

omanikule laienevad käesoleva seaduse §-s 2511 sätestatud peatöövõtja kohustused juhul, kui

ta tellib või teeb ehitise ehitamisega seotud töid või osutab ehitise ehitamisega seotud teenuseid

iseseisvalt ilma peatöövõtjata.“;

9) paragrahvi 26 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

2

„(21) Maksusaladusele juurdepääsu õigus on info- ja sidesüsteemi hooldamise ja arendamisega,

klienditoe andmisega, samuti maksusaladust sisaldava teabe töötlemisega seotud ülesannete

täitmist toetavate avalike teenuste osutamisega tegeleval riigiasutusel selleks vajalikus ulatuses.

Maksu- ja Tolliamet võib võimaldada juurdepääsu maksusaladusele info- ja sidesüsteemi

hooldamiseks ja arendamiseks vajalikus ulatuses ka asutusevälisele isikule.“;

10) paragrahvi 26 lõige 23 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(23) Käesoleva seaduse § 1 lõikes 6 nimetatud rahaliste kohustuste üle arvestuse pidamiseks

ja nende täitmise korraldamiseks vajalikus ulatuses on maksusaladusele juurdepääsu õigus

Riigi Tugiteenuste Keskusel, kohtul, prokuratuuril, Patendiametil ning Justiits- ja

Digiministeeriumil.“;

11) paragrahvi 26 lõike 3 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „ei ole sätestatud teisiti,

on“ tekstiosaga „käesoleva paragrahvi lõigete 21–23 või“;

12) paragrahvi 27 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Selleks, et toetada korraliku ettevõtja hoolsuse nõude täitmist ja tagada käesolevast seadusest,

maksualase teabevahetuse seadusest, maksuseadusest ning valla- või linnavolikogu määrusest

tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmise maksustamisalane läbipaistvus, võib

maksuhaldur maksukohustuslase nõusoleku ja teadmiseta avaldada igaühele:“;

13) paragrahvi 27 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) ajatatud ja mis tahes muul viisil ümber kujundatud maksuvõla ning käesoleva seaduse § 31

lõike 1 punktis 4 ja § 128 lõikes 4 nimetatud kohustuste suuruse, andmed ümberkujundamiseks

esitatud tagatiste kohta ja kohustuse täitmise ajakava kestuse;“;

14) paragrahvi 27 lõiget 1 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:

„51) juriidilisest isikust maksukohustuslasele tehtud maksuotsuse resolutsiooni, kui maksuotsus

ei ole enam edasikaevatav;“;

15) paragrahvi 28 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Riikliku maksu maksuhaldur võib avaldada valla- või linnavalitsusele kohaliku

omavalitsuse üksuse ülesannete täitmiseks vajalikku teavet maksukohustuslase ning tema

deklareeritava, tasutava või kinnipeetava riikliku maksu või tasu kohta. Teavet avaldatakse

valla- või linnavalitsusele, mille kohaliku omavalitsuse üksuseks olevale vallale või linnale

nimetatud maks või tasu või osa sellest kantakse.“;

16) paragrahvi 29 punktis 1 asendatakse tekstiosa „uurijale ja prokurörile kuriteo tõkestamiseks

ning avastamiseks, kurjategija tabamiseks, kriminaalmenetluses oleva asja uurimiseks,

menetlemiseks“ tekstiosaga „uurimisasutusele ja prokuratuurile kuriteo avastamiseks,

tõkestamiseks või menetlemiseks, kurjategija tabamiseks“;

17) paragrahvi 29 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) kohtuvälisele menetlejale väärteomenetluse läbiviimiseks;“;

18) paragrahvi 29 punktist 61 jäetakse välja sõnad „isikustamata kujul“;

19) paragrahvi 29 punktis 10 asendatakse sõna „Rahandusministeeriumile“ sõnadega

„riigihangete registri vastutavale töötlejale“;

20) paragrahvi 29 täiendatakse punktiga 211 järgmises sõnastuses:

3

„21¹) huvide deklaratsioonide registri volitatud töötlejale korruptsioonivastase seaduse § 14

lõike 3 alusel deklarandi poolt deklaratsiooni esitamisele eelnenud kalendriaasta jooksul saadud

tuludeklaratsioonis deklareeritava tulu ning samal perioodil deklarandile Eestis ja välisriigis

väljamakstud dividenditulu kohta;“;

21) paragrahvi 29 punkti 28 täiendatakse pärast sõnu „loovisiku saadud tulu“ sõnadega „ja

töötamise andmete“;

22) paragrahvi 29 punktis 61 asendatakse tekstiosa „Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile“ sõnaga „Kliimaministeeriumile“;

23) paragrahvi 29 täiendatakse punktidega 68–72 järgmises sõnastuses:

„68) hankijale riigihangete seaduse § 115 lõike 2 punktis 2 sätestatud kirjeldusele vastava

pakkuja või tema pakkumuses nimetatud alltöövõtja töötajate keskmise töötasu kohta;

69) maagaasiseaduse § 15 lõikes 1 nimetatud süsteemihaldurile vedelkütuse seaduse §-s 26

sätestatud ülesannete täitmiseks;

70) maksuhalduri poolt menetlusosalise taotluseta maksumenetlusse kaasatud asutusevälisele

tõlgile ulatuses, mis on vajalik maksumenetluse läbiviimiseks;

71) turismiseaduse §-s 30 nimetatud riikliku järelevalve asutusele, et kontrollida

majutusteenuse osutamise vastavust seaduses sätestatud ja selle alusel kehtestatud nõuetele;

72) Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile kohalike omavalitsustega seotud maksude ja

tasude laekumise prognoosimiseks ning mõjuanalüüside tegemiseks ja hindamiseks.“;

24) seadust täiendatakse §-ga 291 järgmises sõnastuses:

„§ 291. Töötamise registri andmete avaldamine valitsusasutusele ja tema hallatavale

riigiasutusele ning avalik-õiguslikule juriidilisele isikule

(1) Maksuhaldur võib avaldada töötamise registrisse kantud andmeid valitsusasutusele ja tema

hallatavale riigiasutusele ning avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, et nad saaksid täita

nendele seaduses sätestatud ülesandeid.

(2) Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluva valitsusasutuse või tema

hallatava riigiasutuse andmetele võimaldatakse juurdepääsu üksnes Kaitseministeeriumi või

Siseministeeriumi nõusolekul. Nõusoleku andmisest keeldutakse, kui andmete töötlemine

ohustab riigi julgeolekut või riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitset.“;

25) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Kui seaduslik esindaja, tegevjuht, vara valitseja või käesoleva paragrahvi lõikes 11

nimetatud tegelikku võimu omav füüsiline isik ei ole tekkinud maksuvõlga käesoleva seaduse

§-s 8 sätestatud kohustuste rikkumisega ise põhjustanud, vastutab ta siiski selle maksuvõla eest

solidaarselt maksukohustuslasega, kui ta hoidub tahtlikult kõrvale selle maksuvõla tasumisest

maksukohustuslase vara arvelt.“;

26) 31. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3¹. peatükk

RAHVUSVAHELINE HALDUSKOOSTÖÖ“;

27) paragrahvi 511 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Rahvusvahelist ametiabi välisriigi pädevale asutusele osutab Maksu- ja Tolliamet.“;

28) paragrahvi 511 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

4

„(11) Maksu- ja Tolliamet on pädev asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL,

Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning

millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja

nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT L 248, 18.09.2013, lk 1–22), artikli 7 lõikes 3a

ette nähtud ülesandeid täites.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud ülesannete täitmiseks vajalikud rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-s 81 loetletud andmed ning põhjendatud vajaduse

korral tehingute andmed, sealhulgas pangasaladusena käsitatavad tehingute andmed võib

Maksu- ja Tolliamet nõuda välja kolmandalt isikult.“;

29) paragrahvi 54 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

30) paragrahvi 812 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „või isiku teenistusse võtmine Maksu- ja

Tolliametisse“ tekstiosaga „, tema teenistusse võtmine Maksu- ja Tolliametisse või isiku

kaasamine Maksu- ja Tolliameti info- ja sidesüsteemide hooldamisse ja arendamisse“;

31) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui võla sissenõudmine kolme kuu jooksul ei ole tõenäoliselt tulemuslik või kui

maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes algatatud pankrotiavalduse menetlus lõpeb

pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, võib maksuhaldur teha vastutusotsuse, ootamata

ära käesoleva paragrahvi lõike 5 teises lauses sätestatud eelduste täitumise või pankroti

väljakuulutamise.“;

32) paragrahvi 132 lõiked 5–7 tunnistatakse kehtetuks;

33) seadust täiendatakse §-ga 1321 järgmises sõnastuses:

„§ 1321. Sundtäitmise aegumise katkemine

(1) Kui kohtutäiturile esitatakse maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavaldus, katkeb

sundtäitmise aegumine ning aegumise arvestus algab uuesti täitmisavalduse esitamise aastale

järgneva aasta 1. jaanuarist alates.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on sundtäitmise aegumise katkemise

aluseks:

1) maksukohustuslase suhtes pankroti väljakuulutamine;

2) maksukohustuslase suhtes saneerimismenetluse algatamine;

3) maksukohustuslase suhtes ümberkujundamise menetluse algatamine;

4) maksukohustuslase suhtes pankroti- ja maksejõuetusavalduse menetlusse võtmine;

5) halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määruse jõustumine;

6) täitemenetluses esitatud hagi kohtumenetlusse võtmine;

7) täitemenetluse peatumine kas ühel või mitmel täitemenetluse seadustiku §-s 46 nimetatud

alusel;

8) rahalise kohustuse ajatamine või muu tasumisgraafiku sõlmimine, kui kinnitatud

tasumisgraafiku kehtivusaeg on pikem sundtäitmise aegumistähtajast.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise aluse

äralangemise korral hakkab uus sundtäitmise aegumistähtaeg kulgema aluse äralangemise

aastale järgneva aasta 1. jaanuarist alates.

(4) Sundtäitmise aegumise katkemine kehtib ainult selle nõude kohta, millega on seotud tähtaja

katkemise põhjustanud asjaolu.“;

5

34) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa „ja (EL) 2021/514 (ELT L 104,

25.03.2021, lk 1–26)“ tekstiosaga „, (EL) 2021/514 (ELT L 104, 25.03.2021, lk 1–26) ja

(EL) 2023/2226 (ELT L 24.10.2023)“.

§ 2. Maamaksuseaduse muutmine

Maamaksuseaduse §-st 71 jäetakse välja tekstiosa „ja lõike 4 punktis 1“.

§ 3. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 12 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal esines

käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 nimetatud alus.“;

2) paragrahvi 259 lõikes 1 asendatakse arv „1180“ arvuga „2060“;

3) paragrahvi 259 lõikes 2 asendatakse arv „300“ arvuga „520“.

§ 4. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punkt 6 jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 2026

(allkirjastatud digitaalselt)

Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

Rakendusakti kavand

RAHANDUSMINISTER

MÄÄRUS

Maksukohustuslaste registri põhimäärus

Määrus kehtestatakse maksukorralduse seaduse § 17 lõike 1 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Maksukohustuslaste register ja selle pidamise eesmärgid

…

§ 2. Registri ülesehitus ja andmete õiguslik tähendus

…

§ 3. Registri subjektid

…

2. peatükk

Registri koosseis ja andmekoosseisud

1. jagu

Üldsätted

§ 4. Üldandmed

…

§ 5. E-toll

…

§ 51. Maamaksu infosüsteem

…

2. jagu

Alamregistrid

§ 6. Aktsiisiandmete vahetamise rakendus

…

§ 7. Aktsiisideklaratsioonide rakendus

…

§ 8. Aktsiisikaupade liikumise kontrolli rakendus

…

§ 9. Aktsiisikaupade tollijärelevalve süsteem

…

§ 91. Automaatne ekspordisüsteem

…

§ 10. Automaatse teabevahetuse rakendus

…

§ 11. Eesti tollitariifistik

…

§ 12. Ekspordikontrolli süsteem

…

§ 13. Elektrooniline hasartmängu aruandluse süsteem

…

§ 14. Elektrooniliste saabumisteadete töötlemise süsteem

…

§ 15. Teenuse, ühendusesisese kaugmüügi, internetipõhise kauplemiskoha kaudu kauba

võõrandamise ja ühendusevälisest riigist imporditud kauba kaugmüügi käibemaksuga

maksustamise rakendus

…

§ 16. Ettevõtjate registreerimise ja identifitseerimise süsteem

…

§ 161. Ettevõtlustulu maksu andmekogu

…

§ 17. Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise käibemaksualase teabevahetuse rakendus

…

§ 18. Euroopa Liidu teises liikmesriigis tasutud käibemaksu tagastamise rakendus

…

§ 19. Füüsilise isiku tuludeklaratsioonide rakendus

…

§ 20. Füüsilise isiku tuludeklaratsioonide ametnikukeskne rakendus

…

§ 21. Hasartmängu mängimise piirangutega isikute nimekiri

…

§ 211. Hasartmängumaksu deklaratsiooni rakendus

…

§ 22. Impordikontrolli süsteem

…

§ 221. Impordi tollideklaratsioonide töötlemise süsteem

…

§ 222. Kauba tollistaatuse dokumentide riskianalüüsi andmevahetuse rakendus

…

§ 23. Keskkonnatasu nõuete rakendus

…

§ 24. Kliendiinfo registreerimise rakendus

…

§ 25. Kogumispensioni rakendus

…

§ 26. Kontrollikeskkonna rakendus

…

§ 27. Käibedeklaratsiooni rakendus

…

§ 28. Käibemaksukohustuslaste register

…

§ 29. Käibemaksukohustuslaste registri avalduste rakendus

…

§ 30. Kütuse käitlemise andmekogu

…

§ 31. Ladustamisteadete süsteem

…

§ 32. Laoarvestuse ja -aruandluse andmekogu

…

§ 321. Maamaksu alusandmete rakendus

…

§ 322. Maamaksu määramise rakendus

…

§ 323. Makseteenuste pakkujate aruannete rakendus

…

§ 33. Maksualase teabevahetuse rakendus

…

§ 34. Maksuarvestuse pidamise ja võlamenetluse läbiviimise rakendus

…

§ 341. Maksukäitumise hinnangute rakendus

…

§ 35. Maksumärkide andmekogu

…

§ 351. Maksuresidentsuse rakendus

…

§ 36. Mitterahaliste kohustuste rakendus

…

§ 361. Mootorsõidukimaksu register

…

§ 37. Rahaliste ja mitterahaliste kohustuste eel- ja järelteavituse rakendus

…

§ 38. Raieõiguse ning metsamaterjali ostu- ja müügitehingute teatiste rakendus

…

§ 39. Raskeveokimaksu rakendus

…

§ 40. Postipakkide ja reisijate lihtsustatud deklaratsioonide süsteem

…

§ 41. Reklaamimaksu rakendus

…

§ 42. Riiginõuete arvestusse kaasamise rakendus

…

§ 421. Sisenemisformaalsuste rakendus

…

§ 43. Siseriiklike aktsiisikauba saatedokumentide haldamise elektrooniline süsteem

…

§ 44. Sularaha deklaratsiooni süsteem

…

§ 45. Sularahamakse registreerimise ja kaardimakse teostamise rakendus

…

§ 46. Tagatiste haldamise rakendus

…

§ 47. Tollideklaratsioonide tasumise lihtsustamise rakendus

…

§ 48. Ekspordi tollideklaratsioonide töötlemise süsteem§ 49. Tolli-, aktsiisi- ja

käibemaksu valdkonna lubade süsteem

…

§ 49. Tolli-, aktsiisi- ja käibemaksu valdkonna lubade süsteem

…

§ 50. Tollikontrolli ülesannete lahendamise süsteem

…

§ 51. Transiidi andmevahetuse süsteem

…

§ 52. Tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni rakendus

…

§ 53. Töötamise register

…

§ 531. Töövõtuahela ja töötamise kestuse andmekogu

…

§ 54. Vedelkütuse aruannete elektroonse esitamise ja töötlemise süsteem

…

§ 541. Väikeettevõtete erikorra rakendus

…

§ 55. Väljumise manifesti süsteem

…

§ 56. Ühendusesisese käibe aruande rakendus

…

3. peatükk

Andmete töötlemine

1. jagu

Andmete töötlemise korraldus

§ 57. Andmete kandmine registrisse

…

§ 58. Andmeallikad

…

§ 59. Koodtähised

…

§ 60. Andmete parandamine

…

§ 61. Andmetele juurdepääsu tingimused

…

§ 62. Andmetele juurdepääsu erisused

…

§ 63. Andmete säilitamine ja hävitamine

…

2. jagu

Hasartmängu mängimise piirangutega isikute nimekirja andmete töötlemine

§ 64. Alusdokumendid, andmete esitamine ja nimekirja kandmine

…

§ 65. Nimekirja kantud andmete muutmine

…

§ 66. Andmete üle arvestuse pidamine ning andmete ja alusdokumentide hävitamine

…

§ 67. Juurdepääs nimekirjale

…

3. jagu

Töötamise registri andmete töötlemine

§ 68. Andmevahetus

…

§ 69. Alusandmed

…

§ 70. Andmete esitamise kord

…

§ 71. Andmete parandamise kord

…

4. jagu

Töövõtuahela ja töötamise kestuse andmekogu andmete töötlemine

§ 711. Juurdepääs töövõtuahela ja töötamise kestuse andmekogu andmetele

…

4. peatükk

Registri vastutav ja volitatud töötleja

§ 72. Registri vastutav ja volitatud töötleja

…

§ 73. Registri vastutava ja volitatud töötleja ülesanded

…

5. peatükk

Andmete kaitse ja järelevalve

§ 74. Infosüsteemi turvaklass ja infosüsteemi turbeaste

…

§ 75. Turvameetmed

…

§ 76. Järelevalve

…

6. peatükk

Registri rahastamine ja likvideerimine

§ 77. Registri rahastamine

…

§ 78. Registri likvideerimine

…

7. peatükk

Rakendussätted

§ 79. Andmete töötlemise jätkamine

…

§ 80. Andmekogude ümberkujundamine registri alamregistriteks ja andmete

töötlemise jätkamine

…

§ 81. Töötamise registri andmekoosseisude rakendamine

…

§ 811. Aktsiisikaupade tollijärelevalve süsteemi ning vedelkütuse aruannete elektroonse

esitamise ja töötlemise süsteemi andmete säilitamine ja hävitamine

…

§ 812. Tolli-, aktsiisi- ja käibemaksu valdkonna lubade süsteemist eemaldatavad load

ning asjaomaste andmete säilitamine ja hävitamine

…

§ 813. Transiidi andmevahetuse süsteemist eemaldatud andmete säilitamine ja

hävitamine

…

§ 82. Määruse kehtetuks tunnistamine

…

§ 83. Määruse jõustumine

…

Selgitused määrusele

Vastavalt eelnõule saab rahandusminister maksukohustuslaste registri põhimääruse andmise

pädevuse, ehk edaspidi hakkab maksukohustuslaste registri põhimäärus eksisteerima

rahandusministri määruse vormis. Eelnõu jõustamiseks ei ole vaja muuta maksukohustuslaste

registri põhimääruse sisulist normistikku.

Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

lisa 2

Kooskõlastusringil esitatud märkuste ja ettepanekutega arvestamise/mittearvestamise tabel

Nr Märkuse esitaja Kooskõlastamise tulemus, märkused ja ettepanekud Märkuste ja ettepanekute arvestamine ja arvestamata jätmise põhjendus

1 Haridus- ja Teadusministeerium Eelnõu kooskõlastatud märkusteta. VÕTAME TEADMISEKS

Täname Haridus- ja Teadusministeeriumit eelnõu märkusteta kooskõlastamise eest.

2 Justiits- ja Digiministeerium Justiits- ja Digiministeerium jättis kooskõlastamata eelnõu § 1 punktis 17 (nüüd § 1 punkt 25) oleva

muudatuse ning kooskõlastas ülejäänud eelnõu järgmiste märkustega:

„1. Eelnõu § 1 p 17 (MKS § 40 lg 12 ) – viidatud eelnõu punkti kohaselt täiendatakse MKS § 40

uue lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Kui seaduslik esindaja, tegevjuht, vara valitseja või käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud

tegelikku võimu omav füüsiline isik ei ole tekkinud maksuvõlga põhjustanud käesoleva seaduse §-

s 8 nimetatud kohustuste rikkumisega ise, vastutab ta siiski selle maksuvõla eest solidaarselt

maksukohustuslasega, kui ta hoidub tahtlikult kõrvale tekkinud maksuvõla tasumisest

maksukohustuslase vara arvelt.“

Justiits- ja Digiministeerium ei toeta MKS §-i 40 uut lõiget 12 . Juhatuse liikme vastutus on kehtivas

õiguses piisavalt reguleeritud ning kehtiva õiguse täiendamist üksnes juriidilise isiku ühe

potentsiaalse võlausaldaja (Maksu- ja Tolliameti, edaspidi ka MTA) nõuete kasuks ei ole

põhjendatud. Ühinguõiguse revisjonis on kehtivas õiguses sisalduva juhatuse liikme vastutuse

regulatsiooni (sh ÄS § 187, 315) kohta märgitud järgmist:

„Töörühm leiab, et juhtorgani liikmete õiguste, kohustuste ja vastutuse regulatsioon peaks

olemasoleval kujul säilima. Juhtorgani liikme kohustuste nurgakiviks on hoolsus- ja

lojaalsuskohustus, mis tagab regulatsiooni paindlikkuse ja piisavad tõlgendusvõimalused iga

üksikjuhtumi lahendamisel. Tänaseks on juhatuse liikme kohustuste sisustamise ja vastutusele

võtmise osas tekkinud ulatuslik Riigikohtu praktika, mis on loonud teatava õigusselguse. Töörühm

ei näe vajadust regulatsiooni muutmiseks ega täiendamiseks. Töörühm ei poolda ka tekkinud

kohtupraktika kodifitseerimist, kuna reeglina taandub juhatuse liikme vastutusele võtmine

üksikjuhtumi asjaoludele, millest üldistatud järelduste tegemine on raskendatud või isegi eksitav.

[…].“ (vt lk 32).

Leiame, et kehtivas õiguses ette nähtud juhatuse hoolsuskohustus on just sellise abstraktsiooni

tasemega, mis täidab praktika vajadusi piisava paindlikkusega. Juhatuse liikme isikliku vastutuse

võimaliku suurendamisega peab olema väga ettevaatlik, sest see pärsib oluliselt ettevõtlusjulgust

ega soodusta majanduse arengut.

MITTEARVESTATUD

Rahandusministeeriumi hinnangul juhatuse liikme vastutuse regulatsioon konkreetselt MKS-i

kontekstis ei ole piisavas ulatuses reguleeritud, st eksisteerib lünk, mis võib julgustada uusi

juhatuse liikmeid mitte tasuma ettevõtte maksuvõlgasid – konkreetselt neid maksuvõlgasid,

mida uued juhatuse liikmed ise süüliselt ei põhjustanud ja mis juba olid ettevõttel olemas nende

ametisse astumise hetkel.

MKS § 8 lõigete 1 ja 2 kohaselt on juhatus kohustatud korraldama ettevõtte kõikide rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegset ja täielikku täitmist. Eelkirjeldatud lünga tõttu võib

praktikas aga juhatus olla motiveeritud korraldama üksnes selliste rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste täitmist, mis tekivad nende ametisoleku ajal, sest nende täitmise tagamise eest

kannavad nad vastavalt MKS § 40 lõigetele 1 ja 2 isikliku vastutuse riski. Varasemate

maksuvõlgade osas, mida nad ise ei põhjustanud, nad isiklikku riski ei kanna, mistõttu ei ole nad

samaväärselt motiveeritud nende tasumist ka korraldama.

Tegemist ei ole teoreetilise probleemiga, vaid see selline kaasus on Riigikohtuni välja jõudnud.

Lahendis 3-20-1213 kajastatakse olukorda, kus uus juhatuse liige asus ettevõttest vara välja

viima ning seeläbi ohustama olemasolevate maksuvõlgade tasumise perspektiivikust. Vaidluse

tulemusel Riigikohus kinnitas, et MKS ei võimalda uut juhatuse liiget panna solidaarselt

olemasolevate maksuvõlgade tasumise eest vastutama, sest kehtiv seaduse kohaselt eeldab

solidaarne vastutus seda, et juhatuse liige ise põhjustas süülise käitumisega maksuvõla. Antud

juhul oli aga maksuvõlg juba ametisse astudes olemas ja põhjusliku seose eeldus jäi täitmata.

Riigikohus ütles kõnealuse olukorra kohta järgmist (rõhutus meiepoolne):

„Iseenesest pole õige vastustaja väide, et selline õiguslik olukord võimaldab juhatuse liikmeid

vahetades vastutust vältida. Maksuvõlga tekitades oma kohustusi tahtlikult või raskest

hooletusest rikkunud juhatuse liikmetele vastutusotsuse tegemist ei takista kuidagi nende

juhatuse liikme volituste hilisem lõppemine. Siiski ei välista kolleegium, et teatav asümmeetria

MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuste ja MKS § 40 lõikes 1 sätestatud vastutuse eelduste

vahel võib raskendada äriühingu maksuvõla sissenõudmist olukordades, kus pärast

maksuvõla tekkimist äriühingut juhtima asunud isik ei kasuta äriühingu vara maksuvõla

Mööname, et kehtivas õiguses on teatud juhtudel antud MTA-le kui võlausaldajale eelisseisund,

näiteks äriregistri seaduse § 60 lg 4 alusel juriidilise isiku registrist kustutamiseks on vaja MTA

nõusolekut. Laiemas plaanis on aga MTA-le kui võlausaldajale eelisseisundi andmine taunitav, sest

on küsitav, kas ja miks peaks MTA ehk tema kaudu riigi positsioon olema eelistatud võrreldes teiste

isikute seisundiga (vt ka revisjoni lk 819).

Eeltoodud põhjendustele tuginedes jätab Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastamata

eelnõu § 1 punkti 17 kohase maksukorralduse seaduse (MKS) § 40 lõike 12 . Palume viidatud

muudatus eelnõust välja jätta.“

tasumiseks. Kas kehtivad vastutuse piirid on optimaalsed, on pädev otsustama seadusandja. Õigusliku olukorra hindamisel ei saa ka jätta tähelepanuta, et äriühingu raha äriühingust

väljavõtmise korral võib olla võimalik juhatuse liikme vastu kasutada eraõiguslikke

õiguskaitsevahendeid (vt äriseadustiku § 187 lõige 4), samuti võib ta vastutada

karistusõiguslikult (nt karistusseadustiku § 201 alusel).“ (3-20-1213, punkt 13).

Riigikohus on seega möönnud, et kehtiv juhatuse liikme vastutuse regulatsioon MKS-s jätab

isikliku vastutuse sfäärist välja uued juhatuse liikmed, kes äriühingu vara olemasoleva

maksuvõla tasumiseks ei kasuta. Niisamuti ütles Riigikohus, et kas selline olukord on

probleemne või mitte, on lõppastmes seadusandja otsustada. Rahandusministeeriumi hinnangul

selline olukord selgelt on probleemne, mistõttu on eelnõus sellise ettepanekuga välja tuldud.

Justiits- ja Digiministeerium osundab ühinguõiguse revisjoni töörühma seisukohale, samuti

äriseadustiku §-dele 187 ja 315 kui näidetele sellest, et kehtiv regulatsioon on piisav. Rõhutame,

et eelnõu ei käsitle juhatuse liikme vastutuse problemaatikat laiemalt, vaid seda kitsalt üksnes

MKS-i kontekstis. Viidatud äriseadustiku sätted võimaldavad MTA-l küll teoorias esitada hagi

ja nõuda kahju hüvitamist äriühingule oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme poolt, kuid ka

siin tõusetub sarnane põhjusliku seoses kriteeriumi rahuldamise küsimus, ennekõike kas kahju

tekitamine viidatud sätete tähenduses hõlmab ka varasema juhatuse poolt tekitatud maksuvõla

tahtlikku tasumata jätmist.

Küll aga on siin täiendav nüanss, mis muudab sellised sätted MTA perspektiivist asjakohatuks.

MTA on avalikku võimu rakendav haldusorgan, kellega seonduvad õigusvaidlused peaksid

reeglina toimuma haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse raames. Sellistes menetlustes on

indiviididel haldusõigusele omased privileegid, ennekõike MTA seotus uurimispõhimõttega,

mille kohaselt peab MTA muuhulgas koguma ka selliseid tõendeid, mis kummutavad MTA

kahtlusi ja vabastaksid juhatuse liikme vastutusest. Äriseadustiku §-de 187 ja 315 puhul toimuks

vaidlus võistlevas tsiviilkohtumenetluses, kus MTA ei pea koguma mingeid tõendeid selle kohta,

mis viitaksid juhatuse liikme õiguspärasele käitumisele. Sellises vaidluses seisaks juhatuse liige

vastamisi terve riikliku aparatuuriga, millel on olemas ressursid pidada vägagi pikaajalist ja

kulukat kohtuvaidlust ja kus haldusõigusele omaste garantiide puudumise tõttu on juhatuse

liikme tõenäosus vaidluses prevaleerida oluliselt väiksem. Tsiviilkohtumenetlus ei ole seega

kuidagi see õige kanal, kuhu selliseid vaidlusi suunata.

Rahandusministeerium ei saa olla nõus seisukohaga, mis redutseerib MTA vaid üheks

potentsiaalseks võlausaldajaks teiste seas. Kuigi üldreeglina oleme nõus, et nõuete konkurentsis

ei peaks ega ka tohiks avalik-õiguslikud rahalised nõuded alati prevaleerida eraõiguslike nõuete

ees, siis tuleb siiski silmas pidada, et maksude tasumine ning nende kokku kogumine toimub

avalikes huvides ning on ühiskonna toimimise vaatest eksistentsiaalse tähendusega. Seetõttu on

mõistetav, et MTA-l on teatud eelised, mis lihtsustavad maksunõuete realiseerimist. Kõnealusel

juhul loob muudatus tõesti uutele juhatuse liikmetele täiendava isikliku surve tasuda

maksuvõlgasid, sest kui nad ei suuda oma juhtimisotsuseid piisava veenvusega põhistada, siis

kannavad nad riski, et nende suhtes võidakse alustada vastutusmenetlus. Paradigmaatiliselt ei

erine kõnealune surve aga sellest, millele on allutatud juhatuse liikmed juba praegu, kes peavad

teadvustama riski, et kui nende juhtimisotsuste tulemusel tekib maksuvõlg, siis võidakse nende

suhtes alustada vastutusmenetlus. Eelnõu pehmendab seda riski aga sellega, et uusi juhatuse

liikmeid saab vastutusele võtta üksnes siis, kui maksuvõlg jääb tasumata tahtlikult, st teadlikust

ning eesmärgipärasest soovist hoiduda maksude tasumisest kõrvale, kuigi vahendid tasumiseks

olid olemas. Raskest hooletusest olemasoleva maksuvõla tasumisega viivitamine solidaarset

vastutust kaasa ei too.

Justiits- ja Digiministeerium toob välja veel ühe eelise, mis on MTA-l on, ehk äriregistri seaduse

§ 60 lõikes 4 nimetatud võimaluse takistada juriidilise isiku registrist kustutamist. See on tõsi,

et teistel võlausaldajatel ei ole võimalik sellisel kujul juriidilise isiku kustutamist takistada ning

MTA-l seega on pealtnäha unikaalne võimalus kaitsta oma rahalisi nõudeid. Küll aga märgime,

et kustutamise takistamisega tahes tahtmata kaitstakse kõikide võlausaldajate huve, kellel on

nõudeid kõnealuse kustutamist taotlenud äriühingu vastu. Seega ei saa Rahandusministeerium

olla nõus implikatsiooniga, et äriregistri seaduse § 60 lõige 4 teenib kitsalt üksnes riigi huve,

kuigi mööname, et selle võimaluse mõte on siiski ennekõike kaitsta maksunõudeid. See on aga

õigustatav võttes arvesse maksude rolli riigi toimimisele.

Kokkuvõtlikult, Rahandusministeerium ei arvesta siinset Justiits- ja Digiministeeriumi märkust

ning liigub kõnealuse muudatusega edasi. Eelnõu on kooskõlas senise vastutusotsuse

regulatsiooni loogikaga ning on vähetõenäoline, et see võiks märkimisväärses ulatuses pärssida

ettevõtlusjulgust, juhatuse liikmete vahetamist, või kaasa tuua muid ebasoodsaid mõjusid.

„2. Eelnõu § 1 p 5 (MKS § 17 lg 1) muudatusega antakse maksukohustuslaste registri põhimääruse

kehtestamise volitus Vabariigi Valitsuselt valdkonna eest vastutavale ministrile

(rahandusministrile). Palume ühtlasi muuta kehtiva sätte sõnastust selliselt, et andmekogu mitte ei

asutata põhimäärusega, vaid seadusega. Samuti soovitame õigusselguse huvides tuua andmekogu

volitusnorm ühe sätte alla (MKS § 17 lg 32, 4 ja 5). Lisaks selgitame MKS § 17 lg 5 kohta, et

põhimäärusega saab üksnes täpsustada töödeldavate andmete koosseisu.

Teeme ettepaneku sõnastada MKS § 17 lg 1 järgmiselt:

(1) Maksukohustuslaste registri (edaspidi register) põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega, milles sätestatakse:

1) vastutava ja volitatud töötleja ülesanded;

2) andmete registrisse kandmise ja andmete saamise täpsem kord;

3) andmete täpsem koosseis;

4) andmeandjad ja nendelt saadavad andmed;

5) [muud olulised teemad, mis põhimääruse tasandil reguleerida volitatakse].“

ARVESTATUD OSALISELT

Sõnastame MKS § 17 lõike 1 selliselt, et andmekogu asutatakse seadusega, mitte Vabariigi

Valitsuse poolt põhimäärusega. Märgime, et MKS §-i 17 korrigeeritakse ka praegu menetlemisel

oleva maksualase teabevahetuse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse

eelnõuga.1

Võtame teadmiseks Justiits- ja Digiministeeriumi selgituse, et MKS § 17 lõike 5 kohaselt saab

põhimäärusega vaid täpsustada töödeldavate andmete andmekoosseisu.

Märgime, et Rahandusministeerium on välja töötamas veel ka eraldiseisvat eelnõuga, millega

adresseerida kõiki muid MKS-i andmekaitsealaseid küsitavusi.

„3. Kehtiva MKS § 17 lg 31 kohaselt on registri volitatud töötlejateks ka kohus ja prokuratuur.

Esmalt juhime tähelepanu, et isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 4 p 8 kohaselt on

volitatud töötleja füüsiline või juriidiline isik, avaliku sektori asutus, amet või muu organ, kes

töötleb isikuandmeid vastutava töötleja nimel. Sellest tulenevalt palume selgitada, kas kohus ja

prokuratuur töötlevad andmekogus andmeid Maksu- ja Tolliameti nimel või neile endile seadusega

pandud ülesannete täitmiseks. Juhul kui tegemist on teise variandiga, siis on nad registri vaates

kaasvastutavad, mitte volitatud töötlejad. Vajadusel palume eelnõu vastava MKS muudatusega

täiendada.“

SELGITAME

MTA pakub erinevatele riigi- ja valitsusasutustele, sealhulgas kohtutele ja prokuratuurile, nõuete

haldamise teenust ning on pidanud kohtulahendiga välja mõistetud rahalise kohustuse üle

arvestust alates 1. jaanuar 2020. Arvestuse pidamine toimub MKR-i alamregistris NAP, ehk

riiginõuete arvestusse kaasamise rakenduses.

MKS § 17 lg 31 järgi on kohtud ja prokuratuur maksukohustuslaste registri volitatud töötlejateks

põhjusel, et nad saaksid oma nõudeid MKR-s jälgida ning vajadusel nõuete kohta käivaid

tehnilisi andmeid ka parandada, näiteks kui rahasumma on tasutud vale viitenumbriga.

1 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main#NKQ6IF30 (sisenetud: 06.01.2026).

Kohtud ja prokuratuur seega täidavad siinkohal toetavat rolli, ehk aitavad MTA-l korrektselt

prokuratuuri ja kohtute nõudeid hallata, kuid see ei muuda asjaolu, et vastavate nõuete haldus

on kehtiva õiguse kohaselt MTA ülesanne.

Niisamuti ei ole kohtutel ega prokuratuuril võimalik määratleda ega kuidagi mõjutada MKR-s

olevate andmete töötlemise eesmärke. Nende juurdepääsu ning andmete töötluse ulatus on

piiratud täielikult MKR-i parameetrite ning tehniliste omadustega, mille üle prokuratuuril ega

kohtutel pole mingit MTA-st sõltumatut kontrolli.

Kuna MKR on täielikult MTA kontrolli all olev andmekogu, kus prokuratuur ja kohtud teostavad

üksnes toetavat rolli nõuete haldamisel, siis on kohtud ja prokuratuur sätestatud MKS § 17 lõikes

31 MKR-i volitatud töötlejateks, mitte kaasvastutavateks töötlejateks.

„4. Eelnõu § 1 p 6 (MKS § 2510 lg 2) kohaselt täiendatakse töövõtuahela ja töötamise kestuse

andmekogusse esitatavate andmete loetelu isikutega, kelle andmeid andmekogus töödeldakse,

samas aga ei ole seaduses toodud, milliseid isikuandmeid nende isikutega seoses töödeldakse.

Palume seadust täiendada, milliseid isikuandmeid registris töödeldakse. Hetkel on töödeldavad

isikuandmete kategooriad sätestatud üksnes põhimääruses, aga need tuleb sätestada seaduse

tasandil. Seaduse tasemele tuleb põhimäärusest tuua ka andmete säilitamise tähtajad.

Selgitame – igasugune isikuandmete töötlemine riivab põhiseaduse §-is 26 sätestatud õigust eraelu

puutumatusele. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.

See tähendab, et niisugune piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt

teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sättes

väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte järgi peab põhiõigusi puudutavates küsimustes

kõik olulised otsused langetama seadusandja.“

VÕTAME TEADMISEKS

Täname märkuse eest, kuid märgime, et Rahandusministeerium on välja töötamas eraldiseisvat

eelnõu, mille eesmärgiks on korrastada MKS-i andmekaitsealaseid norme tervikuna. Fikseerime

käesolevad muudatusettepanekud kõnealusesse eelnõusse.

„5. Eelnõu § 1 p 8 (MKS § 26 lg 21 ) – sättega soovitakse anda juurdepääs maksusaladust

sisaldavale teabele ka sellistele riigiasutuste töötajatele, kes tegelevad info- ja sidesüsteemide

klienditoe andmisega. Seletuskirjas selgitatakse:

Praktikas on aga tekkinud probleem, kus teiste riigiasutuste andmekogude eest vastutavad

riigitöötajad täidavad lisaks arendus- ja hooldustegevusele ka muid funktsioone.

Palume selgitada, keda täpsemalt on mõeldud teiste riigiasutuste andmekogude eest vastutavate

riigitöötajate all.

Seletuskirjas öeldakse:

Termin „klienditugi“ tähendab siinses kontekstis info- ja sidesüsteemide kasutajate abistamist

nende süsteemide kasutamisel (tehniline tugi), samuti andmesubjektide avaldustele vastamist,

andmekaitsealaste intsidentide lahendamist ja muude funktsioonide teostamist, mis on vajalikud

kõnealuse info- ja sidesüsteemi toimimiseks ning selle eesmärgi realiseerimiseks.

Märgime, et selliseid ülesandeid täitev isik tegutseb sisuliselt MTA volitatud töötlejana. Palume

selgitada, millise õigusaktiga on nimetatud tegevused edasi volitatud.

SELGITAME

Tsiteeritud seletuskirja lauses olevas fraasis „teiste riigiasutuste andmekogude eest vastutavate

riigitöötajate“ on mõeldud neid riigitöötajaid, kes vastutavad oma pädevuse ulatuses info- ja

sidesüsteemide arendamise ja hooldamise eest, kuid kes lisaks sellele osutavad ka kliendituge,

st nende info- ja sidesüsteemide kasutajatega suhtlemist, juhendamist ning nõustamist, samuti

nende taotlusel ka erinevate toimingute tegemist, mis muuhulgas võib hõlmata ka andmetöötlust

(nt andmepäringud). Näiteks MTA puhul tähendab see ennekõike Rahandusministeeriumi

Infotehnoloogiakeskuse töötajaid (RMIT), PPA puhul eelduslikult tähendab see

Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskust (SMIT) jne. Teisisõnu, siin ei peeta silmas

üksnes MTA enda töötajaid, vaid mis tahes riigiasutuste asjaomaseid töötajaid, kes nimetatud

funktsioone täidavad.

MKS § 26 lõige 21 on vajalik selleks, et eelkirjeldatud funktsiooni täitvatel riigitöötajatel oleks

olemas vahetult seadusest tulenev juurdepääsõigus maksusaladust sisaldavale teabele, sest

arendades ja hooldades oma vastava asutuse info- ja sidesüsteeme, võidakse kokku puutuda

maksusaladusega, mis ei asu MTA infosüsteemides, vaid teise asutuse süsteemides, mille MTA

on sinna edastatud ametkondliku koostöö käigus vastavalt MKS §-des 27–29 sätestatud alustel.

Säte teenib seega maksusaladuse kaitse eesmärki ja lähtub senimaani kehtinud õiguslikust

paradigmast, kus maksusaladuse mis tahes avaldamine mistahes osapoolele eeldab kas

maksukohustuslase kirjalikku nõusolekut või seadusest tulenevat alust – seda sõltumata

Lisaks tekitab segadust maksukohustuslaste registri põhimääruse § 72 lg 2, mille kohaselt on

volitatud töötleja asutus või isik, kellel on seadusest tulenev alus andmetele juurdepääsuks ning

kellega Maksu- ja Tolliamet on sõlminud lepingu andmete töötlemiseks.

Palume selgitada, kas kõik asutused, kellel on juurdepääs andmetele ja kes on põhimääruse § 72 lg

2 tulenevalt andmekogu volitatud töötlejad, täidavad MTA nimel MTA-le seadusega pandud

ülesandeid, vt ka märkust vastuskirja punktis 3.“

asjaolust, kas maksusaladusele saadakse juurdepääs MTA enda info- ja sidesüsteemides või

teiste riigiasutuste info- ja sidesüsteemides, kuhu MTA maksusaladuse edastanud on.

Rahandusministeerium ei ole nõus, et teistes riigiasutustes klienditoe osutamisega tegelevad

riigitöötajad on MTA volitatud töötlejad.

Selgitame, et MKS § 26 lõike 21 alusel MTA ei edasta, anna juurdepääsu ega muul viisil avalda

vahetut juurdepääsu maksusaladust sisaldavale teabele. MTA jagab teistele riigiasutustele

rutiinselt maksusaladust sisaldavat teavet, et need teised riigiasutused saaksid täita oma

seadusest tulenevaid ülesandeid. Kuna need andmed eelduslikult talletatakse nende teiste

riigiasutuste poolt nende endi info- ja sidesüsteemides, siis nende info- ja sidesüsteemide osas

hooldus-, arendus- ja kliendituge osutavad riigitöötajad – kes ei pruugi olla nende asutuste endi

töötajad – puutuvad tahes tahtmata kokku sinna edastatud maksusaladusega. MKS § 26 lõige 21

eksisteeribki selleks, et sellistel riigitöötajatel oleks olemas expressis verbis juurdepääs

maksusaladusele ilma, et nende tööfunktsioonide täitmiseks oleks alati vaja võtta kirjalik

nõusolek maksukohustuslaselt, kelle kohta maksusaladus käib.

Kui maksusaladust sisaldavad andmed on jagatud teistele riigiasutustele, siis neid andmeid ei

töödelda enam MTA nimel ega MTA otstarbeks ega isegi MTA kontrollitud andmekogudes.

Teised riigiasutused kasutavad neid andmeid ise omaenda seadusest tulenevate ülesannete

täitmiseks ja seega vastutavad ka ise nende andmete õiguspärase töötlemise eest. MKS § 29

sisaldab ulatuslikku loetelu sellest, kellele maksusaladust sisaldavat teavet jagatakse ja milleks

seda maksusaladust edaspidi kasutatakse.

Maksusaladust sisaldava teabe jagamise puhul piirdub MTA roll seega vaid veendumises, et

vastavate andmete avaldamiseks näeb MKS ette selge õigusliku aluse (antud juhul MKS § 26

lõige 21). Kui maksusaladust sisaldav teave on jõudnud teise riigiasutuse kontrolli all olevasse

andmekogusse, siis võivad küll rakenduda teatavad piirangud (nt MKS § 26 lõige 3), kuid muus

osas ei ole MTA-l enam vahetut kontrolli selle üle, kuidas teine riigiasutus juba jagatud andmeid

töötleb, sealhulgas ka klienditoe andmise kontekstis.

Kõnealused kliendituge osutavad riigitöötajad võivad olla volitatud töötlejad, kuid need ei ole

konkreetselt MTA poolt volitatud töötlejad, vaid selle riigiasutuste volitatud töötlejad, kelle info-

ja sidesüsteemide kontekstis nad kliendituge pakuvad.

Seonduvalt MKR põhimääruse § 72 lõikega 2 – Rahandusministeerium möönab, et kõik

asutused, kellel on praegu juurdepääs andmetele, ei täida eksklusiivselt MTA nimel MTA-le

seadusega pandud ülesandeid. On tõenäoline, et arvestatav osa andmetöötlusest on suunatud

vastavaste asutuste endi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning eesmärkide

saavutamiseks.

Rahandusministeerium seega tunnistab, et andmekaitsealaste nõuete järgimise osas on nii MKS-

i kui ka MKR põhimääruse tasandil erinevaid puudusi, kuid nende ammendav lahendamine

käesoleva eelnõu menetlemise raames ei ole teostatav – praeguse eelnõu skoobi niivõrd

kardinaalseks laiendamiseks ei ole ressursi. Rahandusministeerium siiski tänab Justiits- ja

Digiministeeriumit probleemide kaardistamises. Märgime siiski, et oleme andmekaitsealaste

küsitavuste lahendamiseks välja töötamas eraldiseisvat eelnõu.

„6. Eelnõu § 1 p-dega 11 ja 12 (MKS § 27 lg 1) muudetakse andmete avalikustamist puudutavaid

sätteid. Juhime tähelepanu, et juhul kui avalikustatakse ka isikuandmeid, siis tuleb seaduse tasandil

ette näha ka nende andmete avalikustamise eesmärk.“

ARVESTATUD

Lisasime eelnõusse muutmiskäsu (vt § 1 punkt 12), mis sätestab MKS § 27 lõike 1

sissejuhatavasse lauseosasse andmete avalikustamise eesmärgi. Seletuskirja on täiendatud

vastavalt.

„7. Eelnõu § 1 p 14 ja 15 (MKS § 29 p 61 ja p 71) – MKS § 29 p 61 muudatusega antakse

Rahandusministeeriumile edaspidi maksude laekumise prognoosimiseks ja maksude laekumist

tagavate meetmete kavandamiseks maksusaladust sisaldavat teavet ka isikustatud kujul. Juhime

tähelepanu, et andmete kasutamine õiguspoliitiliste ülesannete täitmiseks peab samuti olema ette

nähtud seaduse tasandil piisavalt täpse regulatsiooniga, mis näeb ette, millistel eesmärkidel ja

milliseid andmeid kasutada võib. Juhime tähelepanu, et isikuandmete kaitse seaduse § 6 lg 5 näeb

ette tingimused poliitika kujundamise uuringute läbiviimiseks. Lõike viimane lause kohaselt ei pea

IKS § 6 tingimuste täitmist järgima üksnes juhul, kui poliitika kujundamiseks tehtava uuringu

eesmärgid ja isikuandmete töötlemise ulatus tulenevad õigusaktist. Selleks, et MKS § 29 lg 61 oleks

õiguslik alus poliitika kujundamise uuringutes andmete töötluseks, tuleks sätet täiendada andmete

töötluse eesmärgi ja ulatusega.

Teeme sama märkuse ka eelnõu § 1 p 15 kohase MKS § 29 p 71 kohta. Juhul kui REM vajab

andmeid analüüside tegemiseks, tuleb kas täita IKS § 6 tingimused või ka selles MKS punktis ette

näha tehtavate uuringute eesmärgid ja isikuandmete töötlemise ulatus.“

MITTEARVESTATUD

Kehtiv MKS § 29 punkt 61 ning loodav MKS § 29 punkt 71 (nüüd punkt 72) sisaldavad juba

andmete töötluse eesmärki, milleks ongi poliitikakujundamine, konkreetselt maksupoliitika

kujundamine ning selleks vajalike uuringute tegemine (nt mõjuanalüüsid).

Töödeldavate andmete ulatus on määratud vaikimisi, st ilma spetsiifiliste kategooriate

nimetamiseta tuleb sätteid tõlgendada nii, et Rahandusministeeriumil ja Regionaal- ning

Põllumajandusministeeriumil on õigus saada MTA-lt sisuliselt mis iganes isikuandmeid

parajasti vaja on, et poliitikakujundamisega tegeleda. Kui selline lahendus ei vasta

andmekaitsealastele nõuetele, siis on Rahandusministeerium valmis enne eelnõu Vabariigi

Valitsusele esitamist sätestama eelnõus otsesõnu, et andmete ulatus küündib kõikide

isikuandmeteni, mida MTA oma ülesannete täitmisega käigus on omale kogunud või loonud.

Selgitame, et andmete ulatust ei ole võimalik üksikasjaliselt piiritleda, sest poliitikakujundamise

käigus võib vajalikuks osutuda mis iganes andmed, mida MTA oma seaduslike ülesannete

täitmisel kogunud või loonud on. MTA ülesannete diapasoon on seejuures väga lai ja ei piirdu

kitsalt vaid maksude kokku kogumisega, ehk MTA valdab suurt hulka erinevaid andmeid, mida

võib poliitikakujundamisel vaja minna – seda eriti juhul, kui on vastu võetud poliitiline otsus

kehtestada uut liiki maks või uut liiki järelevalvemehhanismid, mis eeldavad kvalitatiivselt uute

andmete töötlemist Rahandusministeeriumi ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi poolt.

Kuna selliseid poliitilisi otsuseid ei ole võimalik ette näha, siis eksisteerib tõsiseltvõetav risk

olukorra tekkeks, kus poliitiliste otsuste elluviimine on takistatud põhjusel, et

Rahandusministeeriumil ja Regionaal- ja Põlluministeeriumil ei ole õiguslikku alust, et töödelda

õiguspoliitika kujundamiseks vajalikke andmeid.

Märgime veel ka seda, et „isikustatud“ andmed ei tähenda tingimata ega isegi enamasti

isikuandmeid, sest poliitikakujundamise vajadus enamasti piirdub juriidiliste isikute

(äriühingute) kohta käivate andmetega. Poliitikakujundamine on seejuures laiem mõiste kui

uuringute koostamine, mistõttu ei saa selle termini sisustamisel piirduda üksikasjalikult vaid

IKS §-s 6 sätestatuga. Võttes arvesse, et valitsemisalaga seonduv on reguleeritud Vabariigi

Valitsuse seaduses (edaspidi: VVS), siis võiks kaaluda poliitikakujundamise andmetöötlusega

seonduv reguleerida täpsemalt ning ammendavalt VVS-s.

Kui Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul on tegemist põhimõttelise andmekaitsealase

probleemiga, kus töötlemise ulatus on vaja ära piiritleda viisil, mis ei hõlmaks kõiki MTA

valduses olevaid isikuandmeid, siis ei näe Rahandusministeerium muud alternatiivi kui seda, et

IKS § 6 lõike 5 alusel hakkab AKI igakordsel vajadusel kontrollima andmete töötlemise

vastavust andmekaitsealastele nõuetele. Sellisel juhul peab AKI olema valmis mastaapseks

töökoormuse kasvuks, sest maksuõigus on üks dünaamilisemaid õiguspoliitika valdkondasid.

„8. Eelnõu § 1 p 15 (MKS § 29 p 67) – sättega luuakse õiguslik alus maksusaladust sisaldava teabe

avaldamiseks hankijale. Nii eelnõu kui ka seletuskirja kohaselt luuakse õigus avaldada keskmine

töötasu. Eeldame siinkohal, et tegemist on isikustamata andmetega. Kui see eeldus vastab tõele,

siis palume seletuskirja selle täpsustusega täiendada.“

SELGITAME

Kuna tegemist on töötasu keskmisega, siis on tõesti tegemist isikustamata andmetega.

Seletuskirja on vastava selgitusega täiendatud.

„9. Eelnõu p 16 (MKS § 291) – lisatava sättega antakse MTA-le üldine volitus jagada töötamise

registrisse kantud andmeid kõikide valitsusasutuste ja nende hallatavate riigiasutustega, samuti

avalikõiguslike juriidiliste isikutega, kui see on vajalik nende seadusest tulenevate ülesannete

täitmiseks.

Siinkohal juhime tähelepanu, et andmete jagamisel peab vastutav töötleja igakordselt hindama

andmete jagamiseks õigusliku aluse olemasolu. Andmete taotleja peab täpselt välja tooma, millise

ülesande jaoks ja milliseid andmeid tal vaja on, et oleks tagatud ka eesmärgipärasuse ja

minimaalsuse põhimõte. See tähendab, et asustusele peab olema pandud seadusega väga

konkreetne ülesanne ja asutus peab selgitama, milliseid konkreetseid andmeid tal selle ülesande

täitmiseks on vaja. Üldise volituse andmine ei vabasta MTA-d kohustusest hinnata iga taotluse

puhul andmetöötluse õigusliku aluse olemasolu.“

VÕTAME TEADMISEKS

Rahandusministeerium tänab Justiits- ja Digiministeeriumit märkuse eest ning kinnitab, et MTA

kergekäeliselt andmeid ei jaga ning MTA kontrollib andmete jagamist lubavate õiguslike aluste

olemasolu.

„10. Eelnõu § 1 p-ga 21 tunnistatakse kehtetuks MKS § 54 lg 4. Sellega kaotatakse ära kohustus

lisaks elektroonilisele kättetoimetamisele toimetada maksuhalduri haldusakt kätte ka posti teel, 4

juhul kui isik seda soovib või kui dokumenti ei ole avatud e-maksuametis teatud aja jooksul või kui

maksuhaldur ei ole saanud adressaadilt kättesaamise kinnitust.

Märgime, et hea halduse tava eeldab, et haldusakti kättetoimetamise eesmärk on anda isikule

tegelikult võimalus sellega tutvuda. Seda tuleb dokumentide kättetoimetamisel silmas pidada.

Niisiis tuleb ka edaspidi välja selgitada, millisel viisil on inimesel võimalik talle saadetud

haldusaktiga tutvuda. Näiteks, kui isik on esitanud paberdeklaratsiooni, siis tuleks välja selgitada,

kas paberdeklaratsiooni esitaja soovib deklaratsiooni alusel tehtava otsuse kätte saada samuti

paberil või on võimalik ka elektrooniline või e-posti teel kättetoimetamine. Arvestada tuleb ka

kinnipeetavaid, kellel puudub haldusaktidele elektrooniline juurdepääs (vangistusseadus § 28 ja §

311). Seda peab maksuhaldur oma tegevuses sel juhul arvestama, sest kinnipeetaval pole võimalik

riigiga suhtlemise vormi valida.

Seega peab maksuhaldur veenduma, et adressaadil on olnud võimalus teda puudutava otsusega

tutvuda. Ehk siis, kui kättetoimetamise viisi valik on maksuhalduril, on tal kohustus veenduda, kas

adressaat on ikka teda puudutava (suure tõenäosusega kohustava) haldusakti kätte saanud.

Jätkuvalt tuleb arvestada, et kõigil isikutel Eestis ei ole ligipääsu arvutimaailmale (pensionärid,

juba välja toodud kinnipeetavad). Kui näiteks adressaat ise pöördub paberkandjal riigi poole, siis

tuleb kindlasti kontrollida, kas ta soovib ka haldusakti paberkandjal või elektrooniliselt. See on eriti

oluline, silmas pidades asjaolu, et kui isik tegelikult dokumenti kätte ei saa, kaasnevad seaduses

sätestatud presumptsiooni kohaldamisega („loetakse kättetoimetatuks“) isiku jaoks olulised

õiguslikud tagajärjed: haldusakt hakkab kehtima ja kulgema hakkab kaebetähtaeg (vrd RKHKo

04.12.2019, nr 3-19-207, p 10).

Seletuskirjas toodud seletus, et kui adressaat e-maksuametit ei kasuta, siis toimetatakse dokument

jätkuvalt kätte posti teel, aitab kaasa sellele, et ei esine riivet õiglasele menetlusele (PS § 15).

VÕTAME TEADMISEKS

Rahandusministeerium tänab Justiits- ja Digiministeeriumit märkuse eest ning kinnitab, et MTA

kontrollib ka edaspidi posti teel dokumentide kättetoimetamise vajadust.

Justiitsministeerium toetab MKS § 54 lg 4 kehtetuks tunnistamist tingimusel, et MTA kontrollib ka

edaspidi posti teel dokumentide kättetoimetamise vajadust.“

„11. Eelnõu § 1 p 22 (MKS § 812 lg 1) – muudetakse isiku nõusolekul andmete töötlemise sätteid.

Muudetava sätte järgi on andmeid vaja töödelda selleks, et otsustada isiku teenistusse võtmine või

kaasamine. Esmalt juhime tähelepanu, et antud juhul ei ole tegemist kehtiva nõusolekuga IKÜM-i

mõttes. IKÜM art 4 p 11 kohaselt on andmesubjekti nõusolek vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja

ühemõtteline tahteavaldus, millega andmesubjekt kas avalduse vormis või selge nõusolekut

väljendava tegevusega nõustub tema kohta käivate isikuandmete töötlemisega. Ka IKÜM art 7, mis

sätestab nõusoleku andmise tingimused, toob välja, et nõusolek peab olema antud vabatahtlikult.

IKÜM põhjenduspunkt 42 selgitab, et nõusolekut ei tohiks lugeda vabatahtlikult antuks, kui

andmesubjektil pole tõelist või vaba valikuvõimalust või ta ei saa kahjulike tagajärgedeta

nõusoleku andmisest keelduda või seda tagasi võtta. Põhjenduspunkt 43 selgitab lisaks, et selle

tagamiseks, et nõusolek on antud vabatahtlikult, ei tohiks nõusolek anda isikuandmete töötlemiseks

kehtivat õiguslikku alust konkreetsel juhul, kui andmesubjekt ja vastutav töötleja on selgelt

ebavõrdses olukorras, eriti juhul kui vastutav töötleja on avaliku sektori asutus, ning seega on

ebatõenäoline, et nõusolek anti selle konkreetse olukorra kõigi asjaolude puhul vabatahtlikult.

Veel enam tekitab segadust seletuskirja lk 38 toodud selgitus: „Arendusettevõtete töötajatel tuleb

nõusolekupõhiselt taluda taustakontrolliga seotud sekkumist privaatsfääri, et minimeerida

andmeturbe riske riigi ja maksukohustuslaste jaoks, kelle andmeid töödeldakse.“ Kas siit võiks

järeldada, et kogu tehtav taustakontroll toimub nõusoleku alusel?

Kui isik taustakontrolli tegemisega seotud andmetöötluseks nõusolekut ei anna, siis võib

kahjulikuks tagajärjeks olla teenistusse mittevõtmine või kaasamine. Eelnevat arvesse võttes oleme

seisukohal, et antud juhul ei ole isiku nõusolek IKÜM-iga kooskõlas ning seetõttu ei saa isiku

nõusolek olla sellise andmetöötluse (taustakontrolli) õiguslikuks aluseks.

Seletuskirja lk 25 on selgitatud, et teostatav taustakontroll ei erine olemuslikult taustakontrollist,

mis kehtiva õiguse alusel teostatakse isikutele enne MTA-sse teenistusse nimetamist asutuse juhi

poolt (päringud riiklikesse registritesse ning muudele avalikele allikatele tuginemine). Palume

selgitada ja ka seletuskirjas välja tuua viide sättele, millisel õiguslikul alusel toimub täna teenistusse

võetavate isikute tasutakontroll. MKS § 811 lubab koguda andmeid üksnes jälitustoiminguga ja

sideettevõtjalt.

Seletuskirja lk 25 on lisaks selgitatud, et kontroll hõlmaks ka pakkuja alltöövõtjaid, kuid

rahvusvaheliste sanktsioonide kontekstis on praktiline vajadus kontrollida ka laiemat tarneahelat

(mis seadmeid teenuste osutamiseks kasutatakse, kellelt need on soetatud, kes on teenuse osutaja

lepingupartnerid ja nende partnerid). Juhime siinkohal tähelepanu, et kontrollida saab üksnes

isikuid, keda kaasatakse hooldamiseks ja arendamiseks, aga mitte nendega seotud isikuid.

Seletuskirjas esitatud väide on eksitav.

Lisaks on seletuskirja lk 26 öeldud, et andmete kogumine peab vastama isikuandmete kaitse

üldmääruses sätestatud nõutele, sh eesmärgipärasuse ning minimaalsuse põhimõttele. Juhime

veelkord tähelepanu, et andmete töötluse eesmärk, töödeldavad isikuandmed ning andmete

säilitamise tähtajad peavad olema sätestatud seadusega.“

SELGITAME

MKS § 812 lõike 1 kohaselt on tõesti vaja isiku kirjalikku nõusolekut selleks, et koguda tema

kohta jälitustoiminguga ning päringuga sideettevõtjale, kui see on vajalik, et otsustada tema

juurdepääs jälitusteabele või tema teenistusse võtmine. Eelnõu kohaselt oleks edaspidi hõlmatud

kõnealuses sättes ka eraisikust arendaja kaasamise otsustamine MTA info- ja sidesüsteemide

hooldamiseks ning arendamiseks.

Rahandusministeerium ei saa olla nõus, et nõusoleku võtmine antud olukorras on fiktiivne

põhjusel, et nõusoleku mitteandmisega võib kaasneda kahjulik tagajärg teenistuse mittevõtmise

või kaasamata jätmise näol. Kui selline eeldus vastaks tõele, siis tekib küsimus, kuidas on üldse

võimalik käsitleda mis iganes tahteavaldust (näiteks nõustumust palga suurusele või

töötamistingimustele) pidada avaliku sektori tööandjale vabatahtlikult antuks, kui konkursist

väljalangemise surve on piisvalt intensiivne, et välistada vaba tahe?

Kui nõusoleku küsimist antud juhul pidada tõesti fiktiivseks, siis järeldub sellest, et mis tahes

tööandjad – olgu need riigiasutused või eraettevõtjad – peaksid alternatiivse õigusliku aluse

puudumisel otsustama kandidaadi tööle võtmise üle teadmata tema kohta sisuliselt midagi.

Rahandusministeeriumi hinnangul on Justiits- ja Digiministeeriumi tõlgendus IKÜM art 4

punktist 11, artiklist 7 ning neid saatvatest põhjenduspunktidest liialt range

Kui Justiits- ja Digiministeeriumi märkuse mõte on see, et nõusoleku kriteerium MKS § 812

lõikest 1 välja võtta ning kujundada säte ümber selliseks, et õigus teostada taustakontroll

tuleneks MTA-le vahetult seadusest ilma, et see eeldaks nõusoleku küsimist, siis võib

Rahandusministeerium sellist lahendust kaaluda. Küll aga on küsitav, kui palju oleks selline

lahendus andmesubjektile soodsam.

MTA teostab praegu taustakontrolli lähtudes MKS § 812 lõikest 2 ning tolliseaduse §-st 10.

Lisaks lähtub MTA Riigikohtu Halduskolleegiumi lahendis 3-16-2498/30 olevatest suunistest.

Seletuskirja on identse tekstiga täiendatud.

Mis puudutab alltöövõtjate kontrollimist, siis mööname, et sätte sõnastus seda ei võimalda.

Korrigeerime seletuskirja vastavalt.

Võtame teadmiseks Justiits- ja Digiministeeriumi märkuse, et andmete töötluse eesmärk,

töödeldavad isikuandmed ning andmete säilitamise tähtajad peavad olema sätestatud seadusega.

Oleme fikseerinud ka varasemad Justiits- ja Digiministeeriumi märkused seoses vajadusega viia

MKS kooskõlla isikuandmete reeglitega. Rahandusministeerium tegeleb sellega eraldiseisvas

eelnõus.

3 Kaitseministeerium Kaitseministeerium kooskõlastas eelnõu järgmiste märkustega:

„Kaitseministeerium on tutvunud maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõuga ning kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega arvestamisel.

Eelnõuga täiendatakse muu hulgas maksukorralduse seadust sättega 29¹, millega antakse

maksuhaldurile õigus avaldada töötamise registris olevaid andmeid valitsusasutusele ja tema

hallalatavale riigiasutusele ning avalik-õiguslikule juriidilisele isikule nende seaduses sätestatud

ülesannete täitmiseks.

Eelnõu seletuskirjast ei selgu muudatuse vajadus. Muudatust on avatud läbi küsimuse, kas tegemist

on maksusaladusega või mitte, samuti registri tegeliku laiapõhise ulatuse kaudu. Püütakse

selgitada, et tegemist ei ole klassikalise maksusaladusega. Seejuures ei nähtu seletuskirjast, kus on

kitsaskoht tekkinud ning missuguste valitsusasutuste, tema hallatavate riigiasutuste või avalik-

õiguslike juriidiliste isikute põhiülesannete täitmiseks töötamise registri andmed on vajalikud.

Arusaamatuks jääb, kelle vajadustest lähtuvalt muudatus tehakse. Kuivõrd maksukorralduse

seaduse §-s 29 on juba 66 punkti, milles sätestatakse täpselt, kellel ja mis eesmärgil on õigus

maksusaladust sisalduvat teavet saada, siis Kaitseministeeriumi hinnangul ei saa töötamise registri

andmetele juurdepääsu vajadus eelduslikult olla nii lai ning palume § 291 eelnõust välja jätta.

Lisaks märgime, et maksukohuslaste registri põhimääruse § 53 lõike 3 kohaselt kantakse

Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvas valitsusasutuses või hallatavas

riigiasutuses tööd tegeva isiku puhul töötamise registrisse tööd võimaldava isikuna ministeerium,

kelle valitsemisalasse kuulub valitsusasutus või hallatav riigiasutus, kus tööd tegev isik töötab.

Muudatusega tekib seaduses täpsustamata ringil asutustel ja avalikel-õiguslikel juriidiliste isikutel

õigus oma ülesannete täitmise eesmärgil küsida töötamise registri andmeid ja maksuhaldurile

antakse väga lai otsustusruum selle üle, kas andmete väljastamine on põhjendatud või mitte. See

tekitab täiendava küsimuse, kuidas on tagatud kaitse ja kontroll julgeolekuasutuste

koosseisuandmete avalikuks saamise eest. Erinevate andmeallikate kombineerimisel võivad välja

joonistuda julgeolekuasutuse andmed, nt SAP.“

ARVESTATUD OSALISELT

Viimaste aastate praktika on näidanud, et nii Rahandusministeeriumi kui ka Maksu- ja Tolliameti

poole on üha enam asutusi pöördunud nende-poolse vajadusega saada töötamise registri

andmeid oma ülesannete täitmiseks – ka praeguse eelnõu kooskõlastamise käigus on töötamise

registri andmete saamiseks avaldanud soovi nii Kliimaministeerium kui ka

Kultuuriministeerium. On tõenäoline, kui mitte kindel, et nõudlus töötamise registri andmetele

üksnes suureneb.

Siiani on vastavad vajadused rahuldatud üksikjuhtumi korras, st iga sooviavaldaja otstarbeks on

muudetud MKS-i, ehk sätestatud vastav alus MKS §-i 29. Sellise lähenemise puuduseks on

seaduse üha kasvav kasuistika ning MKS-i pidevast muutmisvajadusest tingitud töökoormus ja

kulu riigile.

Muudatuse eesmärgiks ongi vähendada maksusaladuse kaitse intensiivsust töötamise registri

andmetele selleks, et neid oleks võimalik jagada abstraktse volituse alusel teistele riigi- ja

valitsusasutustele, samuti avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele viisil, mis ei eeldaks

igakordset seaduse muutmist. Seetõttu ei arvesta Rahandusministeerium ettepanekuga võtta

kõnealune muudatus eelnõus välja.

Siiski, Rahandusministeerium möönab, et Kaitseministeeriumi ja ka Siseministeeriumi

valdkonna eripära silmas pidades on mõistlik ette näha täiendavaid reservatsioone nimetatud

ministeeriumite valitsemisala puudutavate töötamise andmete avaldamisele. Seetõttu on eelnõu

vastavat paragrahvi täiendatud lõikega 2, mille kohaselt võib MTA avaldada

Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisala puudutavaid töötamise andmeid üksnes

nimetatud ministeeriumite nõusolekul. Lisaks näeb säte ette, et nõusoleku andmisest

keeldutakse, kui töötamise andmete avaldamine ohustab julgeolekut, riigisaladuse kaitset või

salastatud välisteabe kaitset. Lisatud säte on sisult analoogne riigi personali- ja palgaarvestuse

andmekogu põhimääruse § 10 lõikega 6.

4 Kliimaministeerium Kliimaministeerium kooskõlastas eelnõu järgmise märkusega:

„Palun muuta maksukorralduse seaduse § 28 lõiget 3 ja sõnastada see järgmiselt:

„(3) Riikliku maksu maksuhaldur võib avaldada valla- või linnavalitsusele kohaliku omavalitsuse

üksuse ülesannete täitmiseks vajalikku teavet maksukohustuslase ja tema poolt deklareeritud või

tasutud või kinnipeetud riikliku maksu ja tasu kohta.“

Keskkonnaameti poole on mitmeid kordi pöördunud kohaliku omavalitsuse üksuste ametnikud

(seoses eelarve koostamise vajadusega), et saada infot nende territooriumil asuvate ettevõtete poolt

makstavate keskkonnatasude kohta. Keskkonnatasude seaduse (KeTS) § 551 kohaselt kantakse osa

laekunud keskkonnatasust kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse, mistõttu omavalitsusüksused

ARVESTATUD

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt (vt eelnõu § 1 punkt 15).

näevad oma eelarves laekumisi, kuid neil puudub tihti informatsioon, missugustelt ettevõtetelt ja

kui palju neile tasu makstakse.

Lisaks jõustus 1. juulil 2023. a KeTSi redaktsioon, mille § 553 lõige 4 sätestab, et kohaliku

omavalitsuse üksus avaldab veebilehel teabe elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia

tootmise tasu kohta. Ka selle kohustuse täitmiseks vajab kohaliku omavalitsuse üksus infot

deklareeritud tasude kohta.

Kuna nii Keskkonnaamet kui Maksu- ja Tolliamet on keskkonnatasude osas maksuhaldurid, siis

kohaliku omavalitsuse üksuste päringutele vastamiseks peaks olema lubatud andmeid edastada või

avaldada.

Kehtiva õiguse kohaselt on valla- ja linnavalitsustel õigus saada teavet maksukohustuslaste ning

maksu kinnipidajate kohta. Ühtlasi võib maksuhaldur lähtuvalt maksukorralduse seaduse § 27 lõike

1 punktist 11 avaldada igaühele maksukohustuslase nõusoleku ja teadmiseta andmeid

keskkonnatasude maksja keskkonnakasutuse kohta. Keskkonnatasudega seotud

keskkonnakasutuse andmete puhul on seega tegemist avalike andmetega.

Muudatuse kohaselt oleks edaspidi võimalik omavalitsusüksustele jagada teavet ka deklareeritud

ja tasutud maksude ning tasude kohta, kui see on kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks

vajalik.“

5 Kultuuriministeerium Kultuuriministeerium kooskõlastas eelnõu järgmise märkusega:

„Esitasite Kultuuriministeeriumile kooskõlastamiseks maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu. Tutvusime eelnõuga ning esitame eelnõu punkti 16 osas ettepaneku

lisada maksukorralduse seaduse (MKS) § 291 sätte kohaldamisalasse õiguse töötamise registri

andmeid avaldada ka eraõiguslikele juriidilistele isikutele neile seaduse või halduslepinguga antud

haldusülesande täitmiseks. Alternatiivselt, kui selliselt MKS § 291 kohaldamisala laiendada ei ole

võimalik, palume täiendada MKS § 29 punkti 28 pärast tekstiosa „loovisiku saadud tulu“

tekstiosaga „ja töötamise andmete“.

Ettepaneku eesmärgiks on tagada, et loomeliidud, kes eraldavad vabakutselistele isikutele

loometoetusi loovisikute ja loomeliitude seaduse alusel, saaksid samuti töötamise registri andmeid

toetuse menetlemisel kasutada.

Kehtiva maksukorralduse seaduse § 29 punkti 28 järgi on loomeliitudel ja Kultuuriministeeriumil

õigus küsida ning Eesti Maksu- ja Tolliametil (edaspidi EMTA) kohustus edastada andmeid

loovisikute tulu kohta, mille suurust peavad loomeliidud ning Kultuuriministeerium loometoetuse

määramisel LLS-i § 16 lõike 2 punkti 3 kohaselt kontrollima. Samas on loomeliitudel ja

Kultuuriministeeriumil loometoetuse määramisel kohustus kontrollida ka seda, et loovisik ei oleks

avalikus teenistuses ega töötaks töölepingu või muu sellesarnase iseloomuga võlaõigusliku lepingu

alusel (LLS-i § 3 lg 1).

ARVESTATUD

Võtsime arvesse Kultuuriministeeriumi ettepaneku, kuid viisime selle sisse MKS § 29 punkti

28 ning ei hakanud loodavat MKS § 291 laiendama.

Selgitame, et Rahandusministeerium ei ole eelnõu menetluse praeguses staadiumis valmis

võimaldama töötamise andmete lihtsustatud jagamist eraõiguslikele juriidilistele isikutele –

sõltumata sellest, kas nad täidavad seadusest tulenevaid või halduslepinguga üleantud avalikke

ülesandeid või mitte. Selline abstraktne laiendamine eeldaks süvitsi minevat analüüsi, milleks

käesoleval juhul ressurssi ei ole.

Kuna MKS § 29 juba sisaldab õiguslikku alust, mis mainib otsesõnu ka loomeliite (MKS § 29

punkt 28), siis on hetkel selle õigusliku aluse täiendamine lihtsaim ning riskivabam viis, et

arvestada Kultuuriministeeriumi vajadustega.

Nimetatud tingimuste kontrollimiseks vajavad loomeliidud ja Kultuuriministeerium ka loovisikute

töötamise registri andmeid, kuid maksukorralduse seaduses on senini puudunud alus töötamise

registri andmete väljastamiseks, kuivõrd § 29 punkt 28 reguleerib praegu ainult loovisikute tulu

kontrollimist. Loovisiku töötamise registri andmete saamiseks on loomeliidud ja

Kultuuriministeerium pidanud loovisikutelt küsima vastavad andmevahetust lubavad nõusolekud.

Samas ei ole andmete töötlemiseks nõusoleku küsimine asjakohane ega seaduslik, kui andmeid on

vaja töödelda avaliku ülesande ja/või seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks (isikuandmete kaitse

üldmääruse kohaselt).

Eelnõuga lisanduv MKS § 291 loob seadusliku aluse loovisiku töötamise andmete küsimiseks ja

saamiseks küll Kultuuriministeeriumile, kuid loomeliitudele pakutud sõnastuses säte ei laiene ning

nende jaoks puudub jätkuvalt alus loovisiku töötamise andmete küsimiseks ja saamiseks.

Eeltoodust tulenevalt palume laiendada MKS § 291 sätte kohaldamisala selliselt, et see annaks

õiguse töötamise registri andmeid avaldada ka eraõiguslikele juriidilistele isikutele neile seaduse

või halduslepinguga antud haldusülesande täitmiseks või alternatiivselt lisada eelnõusse täiendav

punkt maksukorralduse seaduse § 29 punkti 28 muutmise kohta eeltoodud sõnastuses.

Kultuuriministeerium pakub vajaduse korral kaasabi seletuskirja koostamisel.

Kultuuriministeerium on eelnimetatud kitsaskohale tähelepanu juhtinud ka oma 12.09.2023

vastuses maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõule (lisatud).“

6 Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kooskõlastas eelnõu järgmise märkusega:

„Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) kooskõlastab eelnõu, kuid pöörame

siinkohal Teie tähelepanu kahele asjaolule, mis puudutab maksukorralduse seaduse täiendamist §-

ga 291 , mis annab Maksu- ja Tolliametile laiema volituse jagada töötamise registris olevaid

andmeid valitsusasutuste, riigiasutuste ning avalik-õiguslike juriidiliste isikutega, kui see on vajalik

nende seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks (eelnõukohane ettepanek § 1 punkt 16).

MKM-i jaoks on oluline, et Riigi Infosüsteemi Ametil kui Eesti teabevärava eesti.ee haldajal on

õigusliku aluse olemasolu korral saada andmeid töötamise registrist, sh ettevõtja digivärava

projekti raames loodavate teenuste ning võrgu- ja infosüsteemide arendamiseks ja haldamiseks.

Teisalt märgime, et kõnesolevate andmete avaldamise puhul peavad lahendused (sh tehnilised)

olema kooskõlas õigusliku (sh andmekaitsealase) raamistikuga, tagades andmete eesmärgipärase

töötlemise.“

TEADMISEKS VÕETUD

Riigi Infosüsteemi Amet on valitsusasutus vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 59 lõike 3

punkti 3 ja § 70 lõike 1 alusel ning oleks seega hõlmatud loodava maksukorralduse seaduse §-

ga 291. Kinnitame seega, et Riigi Infosüsteemi Ametil oleks vastava sätte jõustumise korral

õigus saada töötamise registrist andmeid oma seaduslike ülesannete täitmiseks.

Mis iganes andmevahetust ettenägev lahendus tuleb Maksu- ja Tolliametiga kokku leppida,

sealhulgas andmevahetuse tehnilised parameetrid. Kuna töötamise registri andmed on

maksukorralduse seaduse järgi käsitletavad maksusaladusena, siis on ka Maksu- ja Tolliametil

kohustus tagada töötamise registri andmete kaitse, rääkimata nende andmete töötlemise

vastavusest laiematele andmekaitsealastele nõuetele.

Töötamise registri andmete avaldamine ei ole iseenesest midagi uut, sest ka kehtiva õiguse järgi

avaldab Maksu- ja Tolliamet töötamise registri andmeid teatud valitsus- ja riigiasutustele

vastavalt maksukorralduse seaduse §-le 29. Muudatuse peaasjalik mõte seisnebki selles, et

edaspidi ei oleks tarvilik muuta iga kord seadust, kui mõnel asutusel või osapoolel on vaja

töötamise registri andmeid oma ülesannete täitmiseks.

7 Siseministeerium Siseministeerium kooskõlastas eelnõu järgmiste märkustega:

„Eelnõu punktiga 5 asendatakse maksukorralduse seaduse § 17 lõikes 1 sõnad „Vabariigi Valitsus“

sõnadega „valdkonna eest vastutav minister“. Muudatuse tulemusel jääb arusaam nagu

maksukohustuslaste registri asutaks ja selle põhimääruse kehtestaks valdkonna eest vastutav

minister. Leiame, et see on eksitav, sest maksukohustuslaste registri on juba Vabariigi Valitsus

asutanud.

ARVESTATUD OSALISELT

Kehtiva õiguse kohaselt on maksukohustuslaste register (edaspidi: MKR) asutatud ja selle

põhimäärus kehtestatud Vabariigi Valitsuse 07.03.2019 määrusega nr 21 „Maksukohustuslaste

registri põhimäärus“. Andmekogu asutamise õiguse delegeerimine sellisel viisil Vabariigi

Valitsusele on kooskõlas avaliku teabe seaduse § 433 lõikega 1, mille kohaselt „[a]ndmekogu

asutatakse seadusega või selle alusel antud õigusaktiga.“

Teeme ettepaneku sõnastada § 17 lõige 1 järgmiselt: „Maksukohustuslaste registri (edaspidi

register) asutab Vabariigi Valitsus ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.“.“

Kuna MKR on asutatud Vabariigi Valitsuse määrusega, siis sellest järeldub, et selle määruse

kehtetuks tunnistamisel lakkaks MKR õiguslikult eksisteerimast – tõsi, faktiliselt andmekogu

kui selline võib jätkuvalt olemas olla, aga õiguslikus mõttes ei eksisteeri see enne, kui seda ei

ole taas Vabariigi Valitsus oma määrusega uuesti asutanud. Sellest järeldub, et termin

„asutamine“ on ennekõike juriidilise, mitte ajaloolis-faktilise sisuga termin.

Et muuta MKR-i põhimäärus rahandusministri määruseks, on vaja senine MKR-i põhimäärus

tunnistada kehtetuks. Sellest järeldub, et juriidilises mõttes on nii või teisiti vaja MKR uuesti

asutada.

Siseministeeriumi märkusega arvestades tuleks aga MKR asutamiseks võtta vastu eelnõu

jõustumise järgselt kaks määrust – Vabariigi Valitsus peaks esmalt oma määrusega asutama

MKR-i kui andmekogu ning seejärel peaks rahandusminister kehtestama selle põhimääruse

ministri määrusega. Selline lahendus on aga ebaotstarbekalt kompleksne ja räägib vastu

muudatuse eesmärgile, milleks on just nimelt vabastada Vabariigi Valitsus ja Riigikantselei

MKR-i põhimäärusega seonduvast õigusloomest.

Siiski, Rahandusministeerium möönab, et eelnõus olev sõnastus ei ole õnnestunud ning lisaks

Siseministeeriumile, on sellele tähelepanu osundanud ka Justiits- ja Digiministeerium.

Rahandusministeerium on otsustanud arvestada Justiits- ja Digiministeeriumi (vt eelpool)

ettepanekuga asutada MKR edaspidi seaduse alusel. Eelnõus olevat muutmiskäsku on vastavalt

korrigeeritud, niisamuti lähtutakse sellest arusaamast ka praegu menetluses oleva maksualase

teabevahetuse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõus.2

„Eelnõu punktiga 13 korrastatakse maksukorralduse seaduse § 29 punktis 1 kasutatavaid termineid.

Selleks, et oleks tagatud veelgi parem kooskõla kriminaalmenetluse seadustikuga teeme ettepaneku

asendada punktis 1 sõnad „uurijale ja prokurörile kuriteo tõkestamiseks ning avastamiseks,

kurjategija tabamiseks, kriminaalmenetluses oleva asja uurimiseks, menetlemiseks“ sõnadega

„uurimisasutusele ja prokuratuurile kuriteo avastamiseks, tõkestamiseks või menetlemiseks,

kurjategija tabamiseks“. Seega välja jääks „kriminaalmenetluses oleva asja uurimiseks“, sest

kriminaalmenetluse seadustik ei kasuta mõistet uurimine vaid kohtueelne menetlemine.“

ARVESTATUD

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt.

„Leiame ka, et terminid vajavad korrastamist ka maksukorralduse seaduse § 29 punktis 2, et oleks

kooskõla väärteomenetluse seadustikuga. Väärteomenetluse seadustiku § 8 punkti 1 kohaselt on

menetleja kohtuvälises menetluses kohtuväline menetleja ning § 10 lõike 1 kohaselt osaleb

kohtuväline menetleja menetluses ametniku kaudu. Seega maksukorralduse seaduse § 29 punktis 2

kasutatav termin „väärtegu menetlema volitatud isiku“ ei ühti väärteomenetluse seadustikus

tooduga.

Teeme ettepaneku sõnastada § 29 punkt 2 järgmiselt: „kohtuvälisele menetlejale väärteomenetluse

läbiviimiseks;“.“

ARVESTATUD

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt.

„Eelnõu punktiga 16 täiendatakse maksukorralduse seadust sättega, mis annab maksuhaldurile

õiguse avaldada töötamise registrisse kantud andmeid valitsusasutusele ja tema hallatavale

riigiasutusele ning avalik-õiguslikule juriidilisele isikule nende seaduses sätestatud ülesannete

täitmiseks. Mõistame sätte vajalikkust, kuid leiame, et selline maksuhalduri laiem õigus võib seada

ARVESTATUD

Eelnõuga loodavasse § 291 on nüüd lisatud uus lõige 2:

2 Vt joonealune märkus nr 1.

ohtu teabe Siseministeeriumi valitsemisala töötajate kohta. Näiteks on riigi personali- ja

palgaarvestuse andmekogu põhimääruse § 10 lõikes 6 sätestatud, et Kaitseministeeriumi ja

Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluva valitsusasutuse või hallatava riigiasutuse struktuuri-,

personali- ja palgaandmetele võimaldatakse juurdepääs üksnes vastavalt Kaitseministeeriumi või

Siseministeeriumi nõusolekule, mille andmisest keeldutakse, kui andmete töötlemine ohustab riigi

julgeolekut või riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitset. Seega palume seletuskirjas kajastada,

kuidas on tagatud sätte lisamisel riigi julgeolekule olulise teabe kaitse. Samuti leiame, et

maksukohustuslaste registri põhimääruses tuleb töötamise registri sätetes ette näha, et maksuhaldur

võib Siseministeeriumit puudutavaid andmeid edastada üksnes Siseministeeriumi nõusolekul.“

„(2) Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluva valitsusasutuse või

hallatava riigiasutuse andmetele võimaldatakse juurdepääs üksnes vastavalt

Kaitseministeeriumi või Siseministeeriumi nõusolekule. Nõusoleku andmisest keeldutakse, kui

andmete töötlemine ohustab riigi julgeolekut või riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitset.“

Sätte peaasjalikuks mõtteks on tagada, et Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi

valitsemisalasse kuuluva valitsusasutuse või hallatava riigiasutuse andmed oleksid adekvaatselt

kaitstud.

Maksukohustuslaste registri põhimäärust puudutava ettepaneku võtame teadmiseks ning

kaalume seda järgmises maksukohustuslaste registri põhimääruse muudatuste-paketis.

8 Andmekaitse Inspektsioon Andmekaitse Inspektsioon esitas eelnõule järgmise arvamuse:

„Muudatustega laiendatakse MKS § 2510 lg-t 2. MKS § 2510 lg 4 järgi sätestatakse andmekogusse

kogutavate andmete koosseis andmekogu põhimääruses. Maksukohustuslaste registri põhimääruse

§ 531 lg 7 loetlebki andmed, mida füüsilisest isikust töötaja kohta kogutakse.

Juhime tähelepanu sellele, et kui tegemist on isikuandmetega, siis peaks seaduses toodud

volitusnormis olema välja toodud vähemalt kogutavate andmete liigid. Põhiseaduse §-st 3

tulenevast olulisuse põhimõttest peaks riived põhiseaduse §-st 26 tuleneva eraelu puutumatuse

põhiõiguste osas olema ette nähtud seaduse tasemel. Volitusnorm peab vastama

määratletuspõhimõttele ning avama privaatsuspõhiõiguse riive sisu. Oleme sellele ka varasemalt

tähelepanu juhtinud (EIS toimik nr 21-0724).“

ARVESTATUD

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt.

9 Eesti Advokatuur Eesti Advokatuur esitas eelnõule arvamuse järgmiste ettepanekutega:

„1. MKS § 27 lõike 1 täiendamine punktiga 51

Eelnõu punktiga 12 täiendatakse MKS § 27 lõiget 1 punktiga 51, mille kohaselt kuulub edaspidi

avaldamisele juriidilisest isikust maksukohustuslasele tehtud maksuotsuse resolutsioon, kui selle

vaidlustamine ei ole enam menetluslikult võimalik. Maksukohustuslane ei saa vältida maksuotsuse

avaldamist selleläbi, et ta tasub maksuotsuse aluseks oleva rahalise kohustuse ära. Kui maksuotsus

on kord tehtud, siis ainukene võimalus vältida selle resolutiivosa avaldamist on tuvastada vaide-

või kohtumenetluse korras selle õigusvastasus ning saavutada selliselt selle jäädav kehtetuks

tunnistamine või tühistamine.

Antud muudatusega ei saa nõustuda. Juba täna on maksuvõla info avalik ning sellega

maksekäitumine avalikkuse kaudu survestatud. Eelkõige on probleem ettepaneku puhul aga selles,

et vastav õiguslik lahendus – isegi ära tasutud maksuotsuste avaldamine – loob sisuliselt

karistusliku maksu määramise instituudi. Karistus antud juhul ei väljendu aga mitte maksumääras,

vaid haldusakti resolutsiooni avalikustamises. Seeläbi tekib maksumenetluse ajal ettevõtjale

täiendav surve vältida maksuotsust ja leppida menetluse ajal üksnes avalikustamise hirmu tõttu

maksuhalduri tõlgendusliku hüpoteesiga ehk viia deklaratsiooni parandused sisse isegi siis, kui ta

riigi tõlgendusega ei nõustu (kuid avalikustamise vältimiseks ei taha ka maksuhalduriga vaielda).

Kokkuvõttes on eelnõu puhul jäetud tähelepanuta sellega maksuhaldurile antav täiendav

MITTEARVESTATUD

Turg toimub efektiivsemalt siis, kui ettevõtetel on rohkem infot oma potentsiaalsete äripartnerite

kohta – mida läbipaistvam ettevõtluskeskkond on, seda paremini on võimalik hinnata

äritegevusega seonduvaid riske. Maksuvõla info avaldamine on üks näide, kuidas riik suurendab

ettevõtluskeskkonna läbipaistvust, sest ettevõtete maksukäitumise ning maksumoraali pinnalt

on võimalik teha järeldusi tema valmisoleku ja võimekuse kohta tasuda ka teisi kohustusi. Ometi

on selge, et maksuvõla info täielikku pilti ettevõtte maksuhügieenist ei anna ning tegelikkuses

on potentsiaali turgu siinkohal veelgi läbipaistvamaks teha, ehk antud juhul läbi maksuotsuste

resolutsioonide avalikustamise.

Maksuotsus on ultima ratio meede, mis tehakse juhul, kui MTA hinnangul ei ole enam

perspektiivi maksukohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Kuna ettevõtted on huvitatud sellest, et

ka nende tehingupartnerid täidaksid oma lepingulisi kohustusi samuti vabatahtlikult, mitte

sundkorras läbi õiguskaitsemeetmete, siis on mõistetav, miks ettevõtlussektoril endal on

maksuotsuste resolutsioonide avaldamise vastu huvi ning nõudlus. Rõhutamegi siinkohal, et

initsiatiiv kõnealuseks muudatuseks ei tulnud mitte Rahandusministeeriumilt, vaid Eesti

Kaubandus-Tööstuskojalt, mis on Eesti üks suurimaid ettevõtteid koondav organisatsioon.

survemeetod ehk sisuliselt on tegemist karistusliku maksu määramise vormiga. Antud lahenduse

proportsionaalsust ei ole analüüsitud.

Lisaks on küsimus veel selles, et kui maksuhalduri arvates on mõne maksumaksja suhtes tehtud

„liiga palju“ maksuotsuseid (mis on aga ära tasutud), siis avalikkusel puudub adekvaatne info, mille

pinnalt hinnata vajadust võtta seisukoht vastava isiku maksumoraali osas. Üksnes maksuotsuse

resolutsioonist ei ole võimalik saada ülevaadet isiku maksumoraaliga seonduvast. Samal ajal on

aga maksuhalduril olemas nii asjakohane teave kui õigusliku võimalused vastava olukorraga

tegelemiseks. Seda rolli ei saa maksuhaldur piiratud info kaudu ära delegeerida ja anda selliselt

maksumoraali kujundamine üle täpsemalt informeerimata avalikkusele.“

Resolutsioonide avalikustamine kahtlemata paneb ettevõtted teatava surve alla valida

hoolikamalt oma õigusvaidlusi MTA-ga, sest maksuotsusega päädiva vaidluse edaspidiseks

hinnaks on selle vaidluse toimumise ja selle resolutsiooni avalikustamise fakt, ning mõistagi,

turg võib sellest midagi arvata. Teisalt, Rahandusministeerium ei saa olla nõus kirjeldusega, et

tegemist on karistusliku meetmega – printsiibis ei erine maksuotsuste resolutsioonide

avaldamine olemuslikult kohtumenetluse avalikkuse printsiibist, kus nii vaidluse kulg, selle sisu

ja resultaat on reeglina kõik avalik. On selge, et avalikkuse printsiibi süsteemne rakendamine

võib heidutada isikuid õigusvaidlusest, kui nad pigem eelistaksid diskreetsust õiguse otsimisele,

kuid seda kompenseerib avalikkuse parem informeeritus ning sellest tingitud ettevõtlussektori

tõhususe kasv.

Märgime, et kõnealuse meetme proportsionaalsust on analüüsitud VTK tasandil, kuid selguse

huvides reprodutseerime selle ka käesoleva eelnõu seletuskirja.

Mis puudutab avalikkuse võimekust teha adekvaatseid järeldusi maksuotsuste resolutsioonidest,

siis siinkohal ei ole see Rahandusministeeriumi otsustada, kuidas turg kõnealust informatsiooni

tõlgendama ning rakendama hakkab. Niisamuti ei kirjuta riik ette, kuidas avalikkus peaks

suhtuma maksuvõla olemasolusse, erinevate vaideotsuste ning kohtulahendite sisusse jne.

Eelnõu seletuskirjas on rõhutatud, et maksuotsuste saamine ettevõtluse käigus ei ole iseenesest

midagi haruldast ning et pole midagi ebatavalist selles, kui ettevõtted vaidlevad MTA-ga siirast

veendumusest, et MTA tõlgendab või rakendab kehtivat õigust valesti või eksib faktides.

„2. MKS §-i 40 täiendamine lõikega 12

Eelnõu punktiga 17 lisatakse MKS §-i 40 uus lõige 12, mille kohaselt oleks teatud tingimustel

võimalik panna maksukohustuslase maksuvõla tasumise eest solidaarselt vastutama ka selline

juhatuse liige, kes seda maksuvõlga omaenda süülise tegevusega põhjustanud ei ole, kuid kes

tahtlikult jätab kohustuse täitmata. Peaasjalikult peaks solidaarne vastutus tekkima olukorras, kus

esindataval on piisavalt vara, et maksuvõlg tasuda, kuid uus juhatuse liige põhjendamatult hoidub

sellest kõrvale või suisa keeldub sellest, või näiteks kui ta pahauskselt viib varad ettevõttest välja

maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil.

Ettepanekuga ei saa nõustuda. Juba täna on MKS § 89 lg 1 kaudu tagatud see, et kui

maksukohustuslane (sh uus juhatuse liige) enne maksusumma määramise aegumist (§ 98) avastab,

et äriühingu nimel esitatud deklaratsioonis esinevad vead, siis on maksukohustuslane kohustatud

sellises olukorras deklaratsiooni parandama ning varasemal tasumata maksukohustuse ära tasuma.

Seletuskirja puhul jääb ka ebaselgeks, et kui maksukohustuslasel on tekkinud maksuvõlg ja tal on

varad selle tasumiseks, siis miks maksuhaldur ei saa teha täitetoiminguid ja peaks justkui ära

ootama juhatuse liikme poolsed sammud. Kokkuvõttes ei ole selge, mis on eelnõu regulatsiooniga

saavutatav täiendav õiguslik võimalus.“

MITTEARVESTATUD

Muudatuse mõtteks on motiveerida juhatuse liikmeid tasuma ka selliseid maksuvõlgasid, mida

nad ise oma süülise käitumisega ei põhjustanud. Praegu on kehtivas õiguses aga olukord, kus

juhatuse liikme vahetumisel ei ole uuel juhatuse liikmel mingit survet ega motivatsiooni tasuda

ettevõtte olemasolevat maksuvõlga, sest kuna ta seda ise ei põhjustanud, siis ei kanna ta selle

tasumata jätmise eest ka mingit isiklikku riski. See aga tähendab, et uute juhatuse liikmete

maksuhügieen olemasolevate maksuvõlgade suhtes võib olla kasinam ning nende riskikäitumine

suurem. Tavaolukorras on juhatuse liige heidutatud maksude tasumise kergekäelisest

kõrvalehoidumisest isikliku vastutuse riski tõttu, kuid uutel juhatuse liikmetel sellist heidutust

praegu ei ole.

Eelnõu likvideerib selle vastutuse lünga ning motiveerib juhatuse liikmeid tagama ettevõtte

kõikide maksuvõlgade tasumise, mitte üksnes selliste, mis kaasnesid eelneva juhatuse

juhtimisotsuste tõttu.

Üldine vastutusotsuse tegemise loogika säilib, st solidaarset vastutust kohaldatakse juhul, kui

ettevõtte enda varade arvelt maksuvõlga tasuda ei saa. Kui aga uus juhatuse liige suunab

olemasolevaid rahalisi ressursse mujale ning sellisel suunamisel ei ole mingit eluliselt usutavat

majanduslikku sisu, siis võib tõesti tekkida kahtlus, et tegemist võib olla tahtliku maksudest

kõrvale hoidumisega. Sellisel juhul on MTA-l õigus alustada vastutusmenetlus ja koguda

tõendeid, ning kui tõendid peaksid tekkinud kahtlust kinnitama, siis tehaksegi solidaarset

vastutust loov vastutusotsus. Kui juhatuse liige ei ole sellega nõus, on tal õigus see vaidlustada

vaide- või kohtumenetluse korras.

Kvalitatiivselt ei ole siin millegi uuega tegemist, sest ka praegu peavad juhatuse liikmed

langetama otsuseid lähtudes riskist, et kui nende otsustega tekib maksuvõlg, siis võivad nad selle

eest kanda isiklikku vastutust. Erinevalt siiski kehtivast õigusest, tekib uuel juhatuse liikmel

solidaarne vastutus olemasolevale maksuvõlale üksnes juhul, kui see juhatuse liige jätab selle

tahtlikult tasumata. Raskest hooletusest tingitud tasumisega viivitamine solidaarset vastutust

kaasa ei too.

MKS § 89 lõike 1 puhul tuleb silmas pidada, et see reguleerib üksnes deklaratsioonide

parandamist. See ei hõlma olukorda, kus maksud on korrektselt deklareeritud, ent need jäetakse

lihtsalt tasumata. Vastutusotsus tehaksegi juhul, kui selline tasumata jätmine on tingitud juhatuse

süülisest seadusrikkumisest ning ettevõtte enda varade arvelt maksuvõlga tasumiseks ei piisa.

Vaadake siinkohal Rahandusministeeriumi vastust ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja märkusele

MKS § 40 täiendamise teemal.

„3. MKS §- i 96 täiendamine lõikega 51

Eelnõu punktiga 23 lisatakse MKS §-i 96 uus lõige 51, mille kohaselt ei ole MTA enam seotud

piiranguga, mis keelab teha vastutusotsust enne, kui MTA pole eelnevalt üritanud kolme kuu

jooksul võlga sisse nõuda sissenõudmismenetluses. Kehtiva MKS § 96 lõike 5 kohaselt võib

vastutusotsuse teha vaid siis, „/…/ kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud

sissenõudmist /…/ ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või

kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot.“ Kolme kuu piirang

eksisteerib ennekõike selleks, et realiseerida säästlikkuse printsiip, ehk anda maksumaksjale või

maksu kinnipidajale võimalus vabatahtlikult tasuda oma võlg enne vastutusotsuse tegemist.

Kõnealune säte on sõnastatud imperatiivselt, ehk seda nõuet tuleb järgida ka siis, kui objektiivsetel

põhjustel on juba ette näha, et sundtäitmine kolme kuu jooksul on võimatu – näiteks põhjusel, et

maksukohustuslasel ei ole piisavalt vara, et võlga tasuda. Olukorras, kus kolme kuu kriteerium ei

täida ilmselgelt enam oma eesmärki ning asub põhjendamatult takistama menetluse kulgemist kiirel

ja efektiivsel viisil, peaks olema sellest võimalik kõrvale kalduda ja teha vastutusotsus ära ootamata

kolme kuu möödumist.

Täiendusettepanekuga nõustuda ei saa. Alates 2002. kehtivas maksukorralduse seaduses on tehtud

väärtusotsustus, et juhatuse liikme vastutust ei rakendatakse tormakalt ja kergekäeliselt. Juhatuse

liikme vastutuse instituut on subsidiaarne ja aktsessoorne. Täpsemalt, esindaja vastutab äriühingu

maksuvõla eest vaid teatud tingimustel ning lisaks juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline

seda tasuma. Neid põhimõtteid on muuhulgas mõeldud hoidma ja kaitsma seaduses sisalduv kolme

kuuline viivitus. Seletuskiri ei selgita aga seda, et kas ja mis asjaolud on võrreldes 2002. aastaga

tänaseks muutunud, et esineks vajadus teha põhimõttelisi muudatusi sekundaarse olemusega

juhatuse liikme instituudis.“

MITTEARVESTATUD

Eelnõuga ei muudeta põhimõttelisel viisil kehtivat korda – kolme kuu nõuet ei kaotata. Küll aga

sätestab eelnõu võimaluse sellest nõudest kõrvale kalduda, kui on selge, et kolme kuu jooksul

ei ole võimalik võlga realiseerida. Nii kaua, kuni ettevõttel on vara, peab MTA jätkuvalt kinni

pidama seaduses sätestatud kolme kuu piirist.

Rahandusministeerium on nõus, et solidaarset vastutust ei tohiks kergekäeliselt rakendada, kuid

teisalt ei tohiks solidaarse vastutuse rakendamist takistada ka liigformaalsed piirangud, mis ühel

või teisel põhjusel oma eesmärki ei täida – kolme kuu nõude mõte on anda juhatuse liikmele

täiendav võimalus realiseerida võlg maksukohustuslase vara arvelt, mitte anda talle aega ennast

maksimaalselt ette valmistada potentsiaalseks vastutusmenetluseks.

Kui on näha, et võla tasumine on objektiivselt võimatu, siis muutub kolme kuu tärmin

ebaproportsionaalseks takistuseks, mis võib isegi ohustada maksude sissenõudmist. Sellel

põhjusel on praegune kolme kuu nõue liialt dogmaatiline, mistõttu näebki eelnõu ette võimaluse

sellest teatud tingimustel kõrvale kalduda.

MTA peab tõendama, et võla realiseerimine kolme kuu jooksul on perspektiivitu. Juhatuse

liikmel on õigus vastutusotsus vaidlustada nii vaide- kui ka kohtumenetluses.

10 Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Eesti Kaubandus-Tööstuskoda esitas eelnõule arvamuse järgmiste ettepanekutega:

„Toetame eelnõu sätteid, mis vähendavad ettevõtjate halduskoormust ning bürokraatiat ja millega

kaovad põhjendamatud maksukohustuslaste kohtlemise erisused. Näiteks eelnõu § 1 punktis 15 TÄNAME NING VÕTAME TEADMISEKS

toodud muudatus, millega on plaanis kaotada piirang, mis keelab maksuhalduril avaldada äriühingu

ja füüsilisest isikust ettevõtja makstava keskmise töötasu suurust hankijale ehitustööde hangetel.“

„Kaubanduskoda toetab eelnõu § 1 punktis 23 toodud muudatust, millega edaspidi muutuvad

maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse tegemise alused nii, et üheks vastutusotsuse

tegemise aluseks oleks ka raugemine.“

TÄNAME NING VÕTAME TEADMISEKS

„Lisaks on meil hea meel, et Kaubanduskoja varasemaid ettepanekuid on kuulda võetud ning

eelnõuga on kavas muudatus, millega edaspidi avalikustatakse juriidiliste isikute suhtes tehtud

maksuotsuste resolutiivosa (eelnõu § 1 p 12). Näeme, et maksuotsuste avalikustamine parandab

maksukeskkonna läbipaistvust ning annab ettevõtjatele ja teistele huvilistele parema võimaluse

saada teavet koostööpartnerite kohta. Seejuures on maksuotsused oma sisult ettekirjutused ning

nende avaldamine ei ole Eesti õiguskeskkonnas uus. Näiteks avaldavad ettekirjutusi juba täna

mitmed riigiasutused nagu Konkurentsiamet ja Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Lisaks võimaldab juba kehtiv seadus (MKS § 55) maksuotsuse resolutsiooni teataval juhul

avaldada Ametlikes Teadaannetes. Seega ei loo eelnõu täiesti uut võimalust, vaid laiendab

olemasolevat. Lisaks juhime tähelepanu asjaolule, et kehtiva maksukorralduse seaduse alusel on

võimalik teatud juhul avaldada teatud osa maksuotsusest.“

TÄNAME NING VÕTAME TEADMISEKS

„Maksukorralduse seaduse paragrahvi 40 täiendamine lõikega 12

Eelnõuga (§ 1 p 17) on kavas täiendada maksukorralduse seaduse paragrahvi 40 lõikega 12

järgmises sõnastuses: „(12) Kui seaduslik esindaja, tegevjuht, vara valitseja või käesoleva

paragrahvi lõikes 11 nimetatud tegelikku võimu omav füüsiline isik ei ole tekkinud maksuvõlga

põhjustanud käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud kohustuste rikkumisega ise, vastutab ta siiski selle

maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega, kui ta hoidub tahtlikult kõrvale tekkinud

maksuvõla tasumisest maksukohustuslase vara arvelt.“

Meie hinnangul on sätte vastutajate ring ebamõistlikult laia sõnastusega, sest vastutust isikliku vara

arvelt ettevõtte maksuvõlgnevus tasuda saab laiendada kõigile ettevõtte omanikele, tegevjuhtidele

ja juhatuse liikmetele. Muudatuse järgi on maksuhalduril võimalik panna maksuvõlgnevuse eest

süüliselt maksuvõla tekitanud juhatuse liikmele lisaks solidaarselt vastutama ka nt uus juhatuse

liige või tegevjuht, kes nt alles ettevõtte majandusliku seisuga tutvub ega ole maksuvõlga tahtlikult

jätnud tasumata. Seejuures on arusaamatu, miks üldse on vaja maksuhalduril oodata uue juhatuse

liikme tegevust maksuvõlgnevuse osas, kui maksuhalduril on kehtiva seaduse 13. peatüki alusel

võimalik kohe rakendada täitetoiminguid, kui maksuvõlg on tekkinud ja maksukohustuslasel on

selle tasumiseks vara olemas.

Kuigi plaanitava sätte sõnastus näeb vastutuse eeldusena ette „tahtliku“ hoidumise maksuvõla

tasumisest, jääb ebaselgeks, kuidas seda tahtlust hinnatakse. Kui maksuhaldur subjektiivselt annab

hinnangu tahtluse olemasolule, siis peab ettevõtja solidaarselt vastutama pandud isik suutma

tõendada, et ta ei ole tahtlikult hoidunud maksude tasumisest. Maksuhaldurile nii suure subjektiivse

otsustusõiguse andmine suurendab lisaks riski, et plaanitavat sätet kasutatakse ebaõigelt ära ning

see võib kaasa tuua õigusvaidlusi.

Leiame, et olukord, kus isik võib vastutada teise subjekti maksukohustuste eest ilma enda

õigusvastase käitumiseta, kahjustab õigusselguse põhimõtet ja vähendab õiguskindlust, piirab

ülemääraselt ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust. Lisaks heidutab kavandatav muudatus

MITTEARVESTATUD

Muudatus ei loo universaalset ega automaatset juhatuse liikme vastutust varasema maksuvõla

eest. Et tekitada solidaarne vastutus varasema maksuvõlaga, peab juhatus tahtlikult jätma

varasemad maksuvõlad tasumata olukorras, kus nende tasumiseks oli vahendeid olemas.

Tahtlus on konkreetse sisuga juriidiline termin, ehk see tähendab õigusvastase tagajärje

soovimist (võlaõigusseaduse § 104 lg 4). Teisisõnu, solidaarse vastutuse tekkeks ei piisa pelgalt

sellest, et maksud jäetakse tasumata, vaid seda peab saatma ka motivatsioon hoiduda maksude

tasumisest kõrvale, ehk rikkuda seadust. Kui aga ärilist hoolsuskohustust järgiv ning heas usus

käituv juhatus viivitab maksuvõla tasumisega põhjusel, et ta otsustas näiteks tasuda teiste

võlausaldajate kohustusi, või kui ettevõttel üleüldse vahendid maksuvõla tasumiseks puuduvad,

siis solidaarset vastutust ei teki.

Tahtlust peab tõendama MTA ning selle tõendamine toimub samamoodi, nagu praegu

tõendatakse sellise juhatuse liikme tahtlust, kes ise seaduse rikkumisega põhjustas vahetult

ettevõttele maksuvõla. MTA seejuures peab järgima uurimispõhimõtet ja koguma ka selliseid

tõendeid, mis kummutab MTA kahtlusi. On selge, et mida paremini suudab juhatus oma

juhtimisotsuseid põhjendada ja tõenditega toetada, seda vähem jääb ruumi MTA-l kahelda

langetatud juhtimisotsuste heausksuses. Eelduslikult on juhtimisotsuseid lihtsam põhjendada

siis, kui need on kooskõlas ärilise hoolsuskohustusega ja on kantud ettevõtte parimatest

huvidest. Raskem neid põhjendada aga juhul, kui neil puudub usutav majanduslik sisu, sest need

on tegelikkuses suunatud maksude tasumisest kõrvale hoidumisele.

Põhjus, miks ei saa alati rahuldada maksunõuet maksukohustuslase enda vara arvelt, seisneb

asjaolus, et kuni maksuvõla sundtäitmiseni võib halvas usus käituv juhatus kasutada erinevaid

juriidilisi mehhanisme, et vara ettevõttest välja viia, või siis vähemasti raskendada muul viisil

MTA-l oma nõuete realiseerimist. Praegused juhatuse liikmed on osalt selliste meetmete

rakendamisest heidutatud, sest vastasel juhul riskivad nad solidaarse vastutustega vastutusotsuse

näol. Kui aga juhatus peaks vahetuma, siis uue juhatuse puhul sellist heidutust ei ole, sest kehtiv

pädevaid isikuid juhtorganitesse kandideerimast. Kui ettevõtte juhtorganite liikmed peavad alati

arvestama, et iga eksimus, mida nad pole põhjustanud, võib kaasa tuua isikliku vara arvelt

vastutuse, siis väheneb inimeste soov töötada juhtivatel kohtadel. Lisaks raskendab muudatus

ettevõtetel, kel on juba maksuvõlgnevus (ka ajatatud), võimalusi leida uusi pädevaid juhte, et

ettevõtte tegevust edasi viia või investoreid, et ettevõtte majanduslikku seisu parandada. Kui

arvestada majanduse kehva seisu, Venemaa agressioonisõda Ukrainas, USA ettearvamatut

käitumist (nt tollimaksude muutused), siis võib igal hetkel mõnel ettevõttel tekkida maksuvõlg riigi

ees. Seega peavad muudatuse valguses kõik ettevõtted igaks juhuks kõiki oma otsuseid põhjalikult

dokumenteerima, et vajadusel tõendada iga juhtimisotsuse põhjendatust. Näiteks, kui uus juhatuse

liige ei asu koheselt maksuvõlga tasuma, et tagada mõni teine võlgnevus (nt laen), sest muidu

ettevõte ei saa tegevust jätkata. Mistõttu näeme, et see muudatus toob kaasa ebamõistliku ettevõtte

halduskoormuse tõusu, vähendab võimalusi kõrge kvalifikatsiooniga juhtide leidmiseks ning piirab

ebamõistlikult ettevõtlusvabadust.

Lisaks märgime, et eelnõu seletuskirjast ei selgu, kui suurt positiivset mõju riigieelarvele selline

muudatus kaasa toob. Seejuures on seletuskirjas välja toodud, et „MTA teeb aastas keskmiselt ca

40 vastutusotsust, kuid see puudutab nö tavaolukordasid, kus vastutusotsus tehakse esindajale,

kelle puhul on võimalik viidata põhjuslikule seosele tema süülise tegevuse ja maksuvõla tekke

vahel. Eelnõuga puudutav mõju, kus vastutusotsus tehakse esindajale, kes ise seda maksuvõlga ei

põhjustanud – need juhud jäävad alla eelviidatud 40 vastutusotsuse arvu. Võimalik, et kirjeldatud

solidaarse vastutuse juhtumeid ei pruugi isegi esineda iga aastaselt“. Seega on juba hetkel

vastutusotsuste arv marginaalne ning ka eelnõu seletuskirjas sedastatud, et muudatusega

kavandatav solidaarse vastutuse juhtumeid ei pruugi igal aastal esineda. Sellest võib ka eeldada, et

muudatuse mõju riigieelarvele ei saa olema märkimisväärne. Mistõttu tekib küsimus, miks seda

muudatust vaja on, kui ei ole suurt probleemi, mida lahendada ega olulist positiivset kasu riigi

eelarvele.

Samuti ei ole eelnõu seletuskirjas analüüsitud, kuidas mõjutab kavandatav muudatus laiemalt Eesti

konkurentsivõimet. Sellega seoses võiks eelnõu seletuskirjas välja tuua lähiriikide Soome, Rootsi

Läti ja Leedu praktika juhtide vastutuse praktika osas, sest lähiriigid on Eesti suurimad

konkurendid. Näiteks Soomes ei vastuta juhatuse liige, kes ei ole maksuvõla tekkimises süüdi ega

ole käitunud tahtlikult või raskelt hooletult, solidaarselt teise juhatuse liikme maksurikkumise eest.

Kardame, et kui Eestis juhatuse liikmete, omanike ja tegevjuhtide vastutust ebamõistlikult

laiendada, võib see piirata välismaiste ettevõtete tulemist Eestisse, sest taoliste investeerimisotsuste

puhul sarnaste olukordade võrdluseid kindlasti tehakse ning kui Eesti saab selles halvema hinnangu

(risk ettevõtjale on suurem), siis see kindlasti Eesti positsiooni ja atraktiivsust mõjutab ja kahjuks

negatiivselt. Rõhutame, et juba täna on Eestil väga keeruline ennast potentsiaalsetele investoritele

atraktiivseks teha ning selliste muudatustega muutub see veelgi keerulisemaks.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku jätta eelnõust välja § 1 punkt 17, millega on kavas MKS § 40 täiendamine

lõikega 12.“

õigus ei võimalda nende suhtes solidaarse vastutuse rakendamist. Seetõttu võib tekkida olukord,

kus uued juhatuse liikmed on rohkem julgemad ära kasutama erinevaid maksudest

kõrvalehoidumise skeeme, mis võimaldaksid olemasolevad maksuvõlad tasumata jätta.

Rahandusministeerium möönab, et uus regulatsioon võib raskendada juhatuse väljavahetamist

olukorras, kus ettevõttel on juba maksuvõlg olemas. Teisalt, raskendab eelduslikult ka juba

praegune vastutusotsuse instituut teataval määral juhatuse liikmete leidmist, kuivõrd seda

ametikohta saadab alaline solidaarse vastutuse risk olukorras, kus juhatuse juhtimisotsused

võivad tekitada ettevõttele maksuvõla. Tegemist ei ole seega kvalitatiivselt uue mõjuga, sest see

jääb selgelt senise juhatuse liikme vastutusotsuse instituudi paradigmaatilistesse raamidesse.

Seega, kuigi juhatuse väljavahetamine võib teataval määral raskeneda, siis on see

Rahandusministeeriumi hinnangul aktsepteeritav negatiivne mõju võrreldes praeguse olukorra

jätkamisega, kus uus juhatus ei kanna mingit solidaarse vastutuse riski varasema maksuvõla eest

ja võib seega selle muretult jätta tasumata kartmata isiklikku vastutust selle eest.

Juhime siinkohal ka tähelepanu sellele, et muudatuse kohaselt laieneb solidaarne vastutus

varasemale maksuvõlale üksnes tahtluse korral. Raske hooletus, ehk käibes vajaliku hoole

olulisel määral järgimata jätmine (võlaõigusseaduse § 104 lg 4), ei too kaasa laiendatud

vastutust. See piirang leevendab riski ja säilitab uue juhatuse enesekindlust asuda maksuvõlaga

ettevõtteid juhtima.

Selgitame, et kõnealune muudatus ei ole ajendatud eesmärgist hoida ära mingisugused

märkimisväärsed negatiivsed mõjud riigi tulude laekumisele, vaid selle eesmärgiks on täita

seaduses olev lünk, mis suurendab uue juhatuse valmisolekut jätta olemasolevad maksuvõlad

tasumata. Siinkohal ei ole oluline see, kas maksude tasumata jätmine seisneb suures või väikeses

kahjus riigile – igasugune tahtlik maksude tasumata jätmine on taunitav ja on igati legitiimne

kehtestada selle vastu meetmeid. Siiski, ei saa välistada, et kuivõrd kõnealune

muudatusettepanek pälvis avalikku huvi ja et seda teemat kajastati ka mitmes meediaväljaandes,

siis on tõenäoline, et teadlikkus kõnealuse lünga olemasolust on suurenenud. On võimalik, et

see teadmine on jõudnud ka madala maksukuulekusega ettevõtjateni, kes on valmis seda lünka

ekspluateerima.

Eelnõu koostamisel ei tehtud võrdlevat analüüsi teiste riikide õiguskorraga, sest kõnealune

muudatus lähtub Eestis 22 aastat kehtinud vastutusotsuse instituudist ega kaldu selle

põhimõttelisest loogikast kõrvale. Kordame, et muudatusega ei looda universaalset ning

automaatset juhatuse liikme vastutust, vaid üksnes luuakse teatud kindlatel juhtudel solidaarse

vastutuse alus juhuks, kus uus juhatus jätab tahtlikult varasemad maksuvõlad tasumata, kuigi

ettevõttel selle tasumiseks vahendeid on.

„Maksukorralduse seaduse paragrahvi 96 täiendamine lõikega 51

MITTEARVESTATUD

Asjassepuutuv muudatus ei ole piisavalt suur, et seda võiks kirjeldada juhatuse liikme vastutuse

reformimisena.

Eelnõu (§ 1 p 23) näeb ette MKS paragrahvi 96 täiendamine lõikega 51: „Kui võla sissenõudmine

kolme kuu jooksul ei ole tõenäoliselt tulemuslik või kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes

algatatud pankrotiavalduse menetlus lõpeb pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, võib

maksuhaldur teha vastutusotsuse, ära ootamata käesoleva paragrahvi lõike 5 teises lauses

sätestatud eelduste täitumist või pankroti väljakuulutamist.“.

Seletuskirjas on selgitatud: „Kehtiva MKS § 96 lõike 5 kohaselt võib vastutusotsuse teha vaid siis,

„/…/ kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist /…/ ning selle

tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu

kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot.“ Kolme kuu piirang eksisteerib ennekõike selleks, et

realiseerida säästlikkuse printsiip, ehk anda maksumaksjale või maksu kinnipidajale võimalus

vabatahtlikult tasuda oma võlg enne vastutusotsuse tegemist. Kõnealune säte on sõnastatud

imperatiivselt, ehk seda nõuet tuleb järgida ka siis, kui objektiivsetel põhjustel on juba ette näha,

et sundtäitmine kolme kuu jooksul on võimatu – näiteks põhjusel, et maksukohustuslasel ei ole

piisavalt vara, et võlga tasuda. Olukorras, kus kolme kuu kriteerium ei täida ilmselgelt enam oma

eesmärki ning asub põhjendamatult takistama menetluse kulgemist kiirel ja efektiivsel viisil, peaks

olema sellest võimalik kõrvale kalduda ja teha vastutusotsus ära ootamata kolme kuu möödumist.“

(lk 26). Selle sätte eesmärk on anda maksukohustuslasele võimalus oma võlg vabatahtlikult tasuda,

vältides liigset survet juhatuse liimetele või omanikele.

Kuigi toetame muudatuse seda osa, mille kohaselt muudetakse kehtivat regulatsiooni nii, et

vastutusotsuse võib teha ka siis, kui maksukohustuslast puudutav pankroti algatamise menetlus

raugeb, siis ei pea Kaubanduskoda põhjendatuks loobuda kehtivast lähenemisest, mille kohaselt

vastutab juhatuse liige ettevõtte maksuvõla eest vaid teatud tingimustel ja kui on täidetud seadusest

tulenevad eeldused. Kolme kuu nõue on osa sellest ning aitab vältida olukorda, kus vastutusotsust

rakendatakse ennatlikult.

Lisaks ei selgu eelnõu seletuskirjast, mis asjaolud on võrreldes senise olukorraga muutunud

selliselt, et juhatuse liikme vastutus vajab ulatuslikku reformimist. Kaubanduskoda ei pea

põhjendatuks sellise muudatuse tegemist ilma selge vajaduseta muuta juhatuse liikme

vastutuse põhimõtteid.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku muuta eelnõu § 1 punktist 23 selliselt, et kolme kuu kriteeriumi ei pea

rakendama ainult ettevõtte pankroti korral või pankroti menetluse algatamise raugemisel.“

Selgitame, et eelnõu ei eemalda kolme kuu nõuet, vaid loob üksnes aluse sellest teatud eelduste

täitumisel kõrvale kalduda. Selleks eelduseks on maksukohustuslase ettenähtav maksejõuetus,

ehk kui on selge, et maksukohustuslasel ei ole võimalik varade puudumise tõttu nõuet kolme

kuu jooksul täita. Olukorras, kus nõude täitmine on perspektiivitu, muutub kolme kuu nõue

tühjaks formaalsuseks, mis takistab maksude sissenõudmist.

Tõendamiskoormus on siinkohal MTA-l, ehk MTA peab põhjendama, miks kolme kuu jooksul

nõude täitmine on perspektiivitu.

Muudatus on ajendatud asjaolust, et praktikas pole kolme kuu nõude dogmaatiline rakendamine

ennast õigustanud. Seda tuleks järgida üksnes olukorras, kus selle perioodi jooksul on

tõsiseltvõetav perspektiiv nõue realiseerida ilma, et oleks vaja juhatuse liikmele teha

vastutusotsust. Kui seda perspektiivi ei ole, siis pole põhjendatud ka oodata ootamise enda

pärast, mistõttu peaks sellistel juhtudel olema võimalik minna koheselt üle vastutusotsuse

tegemisele.

„Rõhutame, et muudatused, mis põhimõtteliselt muudavad väljakujunenud lähenemist vastutuse

osas, või sekkuvad piiratud vastutuse kontseptsiooni või muudavad ettevõtluses seni kehtinud

juhtimise ja vastutuse ning riskide kontseptsiooni, vajavad igal juhul ka ettevõtluse esindajatega

kokkulepet ning oluliselt põhjalikumat põhjendatust ning mõjude hindamist. Neid ei tohi teha

olukorras, kus nendega ei kaasne olulist ja kaalutud positiivset mõju ettevõtluskeskkonnale, mida

jaatavad ka suuremad ettevõtlusorganisatsioonid.“

TÄNAME JA VÕTAME TEADMISEKS

11 Pankrotihaldurite ja

Kohtutäiturite Koda

Pankrotihaldurite ja Kohtutäiturite Koda edastas eelnõule arvamuse järgmise ettepanekuga:

MITTEARVESTATUD

Kuigi MKS § 113 lõike 3 sõnastusest võib jääda mulje, et MTA tunnistab ajatamise otsuse

kehtetuks koheselt saneerimismenetluse või võlgade ümberkujundamise menetluse algatamisel,

„Rahandusministeeriumis on ettevalmistamisel maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) ja teiste

seaduste muutmise eelnõu, millega muuhulgas parandatakse Maksu- ja Tolliameti võimekust täita

oma ülesandeid eesmärgipäraselt ja efektiivselt, vähendatakse MKS-i kohaldamisega kaasnevat

ebavajalikku haldus- ja töökoormust.

Teeme Teile ettepaneku täiendada eelnõu MKS § 113 lg 3 muutmisega nii, et maksuhaldur saaks

tunnistada maksuvõla tasumise ajatamise otsuse kehtetuks vaid juhul, kui maksuvõlg arvatakse kas

saneerimis- või võlgade ümberkujundamise kavasse. Olukorras, kus Maksu- ja Tolliameti nõuet

saneerimiskavaga või ümberkujundamise kavaga ei hõlmata, ei peaks isiku ja Maksu- ja Tolliameti

vahel kehtivat ajatamisotsust (automaatselt) kehtetuks tunnistatama. Praktikas kahjustab taoline

Maksu- ja Tolliameti tegevus (automaatne ajatamisotsuse kehtetuks tunnistamine) oluliselt

ettevõtja ja füüsilise isiku võimalusi kohustuste ümberkujundamiseks. Ehk ühelt poolt pakub riik

võimalusi ajutistes makseraskustes oleva isiku päästmiseks ning teiselt võtab selle võimaluse üldse,

kuna ajatamisotsuse kehtetuks tunnistamine põhjusel, et algatatud saneerimis- või võlgade

ümberkujundamise menetlus, saabub isiku jaoks ka tagajärjena maksuvõla kuvamine avalikkusele.

See aga toob kaasa omakorda negatiivse mõju ja tagajärje nt olukorras, kus ettevõtja on võitnud ja

täitmas riigihankes lepingut, mille kestel muutub maksuvõlg ajatatud staatusest aktiivseks, siis ei

ole ettevõtjal võimalik juba sõlmitud lepinguid kohaselt täita või uute tööde tarbeks uusi lepinguid

tellijaga sõlmida (RHS § 95 lg 1 p 4, lg 4 ülamärkega 1 ja 6; § 103 lg 6 ülamärkega § 122 lg 7

ülamärkega 1), sest tellija annab ettevõtjale vähemalt kolm tööpäeva maksuvõla tasumiseks või

ajatamiseks, mis aga ei ühti saneerimismenetluse või võlgade ümberkujundamise menetluse

tähtaegade ega põhimõtetega.

Saneerimismenetluse algatamise tagajärjed on sätestatud saneerimisseaduse (edaspidi SanS) §-s

11. SanS § 6 lg 1 kohaselt on kokkulepe, mille kohaselt võib võlausaldaja saneerimisavalduse

esitamise, saneerimismenetluse algatamise, saneerimiskava kinnitamise, SanS §-s 11 nimetatud

meetmete peatamise taotluse esitamise või selliste meetmete peatamise tõttu lepingu täitmisest

keelduda, lepingu täitmist kiirendada, lepingu lõpetada või muul viisil ettevõtjat kahjustavalt

lepingut muuta, on tühine. Sama põhimõte kehtib ka füüsilise isiku maksejõuetusenetluses FIMS

§-s 16. Kummaski seaduses ja õigusnormis ei ole ette nähtud sarnast tagajärge, nagu on sätestatud

kehtivas MKS § 113 lg-s 3. Veelgi enam, nii SanS § 6 lg 1 kui FIMS § 16 lg 2 sätestavad otsesõnu,

et taolised kokkulepped, mille kohaselt võib võlausaldaja saneerimise või võlgade

ümberkujundamise menetluse tõttu lepingu lõpetada, tühised. Seega on MKS § 113 lg 3

põhimõtteliselt vastuolus SanS § 6 lg-s 1 ja FIMS § 16 lg-s 2 sätestatud mõttega.“

siis tegelikkuses MTA seda ei tee. Tegeliku rakenduspraktika kohaselt võtab MTA

saneerimismenetluse või võlgade ümberkujundamise menetluse algatamisel ühendust võlgniku

või saneerimisnõustajaga, et välja selgitada, kas maksunõue on kavas kaasata saneerimis- või

võlgade ümberkujundamise kavasse. Kui jah, siis võib tõesti sellele järgneda ajatamise otsuse

kehtetuks tunnistamine.

Kuna MKS § 113 lõike 3 rakenduspraktika juba vastab sellele, mida märkusega taotletakse, siis

ei pea Rahandusministeerium vajalikuks seadust eraldiseisvalt muuta.

12 Vabaühenduste Liit Vabaühenduste Liit edastas eelnõule järgmise arvamuse:

„Vabaühenduste Liit on tutvunud nimetatud seaduse eelnõuga. Esmalt avaldame tunnustust, et

ministeerium andis tagasisidestamise tähtajaks 15 tööpäeva.

Eelnõus sisalduvatest muudatustest puudutab vabaühendusi enim dokumentide elektroonilise

kättetoimetamisega seotud regulatsioon. Oleme varasemates aruteludes olnud kriitilised

ettepanekute suhtes, mis oleksid loonud õigusliku fiktsiooni dokumentide kättesaamise kohta, kuna

need oleksid tekitanud vabaühendustele ebamõistliku halduskoormuse.

TÄNAME JA VÕTAME TEADMISEKS

Käesoleva eelnõu puhul toetame aga kavandatud muudatusi, kuivõrd uute sätete kohaselt jääb

MTA-le kohustus veenduda, et ühendused või füüsilised isikud on dokumendid elektrooniliselt

kätte saanud. Samuti on sätestatud, et põhjendatud juhtudel tuleb jätkuvalt kasutada dokumentide

füüsilist kättetoimetamist. Selline lähenemine on tasakaalukam ning arvestab nii halduskoormuse

kui ka õiguskindlusega.“

1

Maksukorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. SISSEJUHATUS

1.1 Sisukokkuvõte

Käesoleva eelnõuga ajakohastatakse ning täiendatakse maksukorralduse seadust (edaspidi

MKS) ja teisi Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) volitusi reguleerivaid seadusi, et parandada

MTA võimekust täita oma ülesandeid eesmärgipäraselt ja efektiivselt, vähendada MKS-i

kohaldamisega kaasnevat ebavajalikku haldus- ning töökoormust, tagada võrdsem ning

läbipaistvam maksu- ning konkurentsikeskkond, samuti luua vajalikud õiguslikud alused

rahvusvaheliseks halduskoostööks Euroopa Pettusevastase Ametiga (edaspidi OLAF).

Kuigi eelnõu sisaldab muudatusi, mis vahetult suurendavad (või võivad suurendada)

maksukohustuslaste halduskoormust (nt eelnõu § 1 punktid 25 ja 31 ning § 3 punktid 2 ja 3),

siis valdavas osas seisneb halduskoormus ennekõike talumiskohustuses, st maksukohustuslased

peavad enamjaolt aktsepteerima asjaolu, et MTA töötleb nende kohta käivaid andmeid (nt

eelnõu § 1 punktid 13–14, punkt 23 jt). Eelnõu sisaldab ka muudatusi, mis vahetult vähendavad

maksukohustuslaste halduskoormust, näiteks eelnõu § 1 punktis 23 sätestatud MKS § 29 punkti

68 ja 69 muudatused, § 1 punkt 29, § 3 punkt 1 jt). Seega on eelnõus halduskoormust

suurendavad ja vähendavad muudatused tasakaalustatud.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on ettevalmistanud Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika

osakonna peaspetsialist Artur Lundalin (telefon: 5885 1321; e-post: [email protected]) ja

nõunik Anneli Valgma (telefon: 5885 1315; e-post: [email protected]) koostöös järgmiste

MTA ametnikega:

- MTA juriidilise osakonna õigusloome valdkonna peajurist Pille Kullamaa (telefon: 5599

9902; e-post: [email protected]);

- MTA juriidilise osakonna õigusloome valdkonna jurist Tanel Ermel (telefon: 676 2146; e-

post: [email protected]);

- MTA juriidilise osakonna õigusloome valdkonna õigusnõunik Maarja Silber (ei tööta enam

MTA-s).

Eelnõu § 1 punkti 20 kohase muudatuse on ettevalmistanud Justiits- ja Digiministeeriumi

korruptsiooniennetuse poliitika tiimijuht Kätlin-Chris Kruusmaa (telefon: 5383 0253; e-post:

[email protected]).

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna

keeletoimetaja Sirje Lilover (ei tööta enam Rahandusministeeriumis) ning Heleri Piip

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud

Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik Agnes Peterson (telefon: 5885

1301; e-post: [email protected]).

2

1.3 Märkused

Käesolev eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga, kuid sellel on osaline

puutumus rahvusvahelise õigusega (EL õigusega) seoses OLAF-i teabenõuete täitmisega.

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõuga muudetakse:

- maksukorralduse seadust redaktsioonis RT I, 02.10.2025, 4;

- maamaksuseadust redaktsioonis RT I 30.06.2024, 5;

- riigilõivuseadust redaktsioonis RT I, 18.12.2025, 13.

Seaduse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust.

Eelnõu jõustub üldises korras, välja arvatud üks muudatus – eelnõu § 1 punktis 6 sätestatud

muudatus, millega muudetakse maksukohustuslaste registri (edaspidi MKR) põhimäärus

rahandusministri määruseks, jõustatakse 1. jaanuar 2027. Vastav jõustumisnorm on vajalik

selleks, et tagada sujuv üleminek Vabariigi Valitsuse määruse vormilt rahandusministri

määruse vormile.

Võrreldes esimese kooskõlastusringiga on eelnõust eemaldatud maksualase teabevahetuse

seaduse (edaspidi MTVS) muutmist puudutav osa. Need muudatused tõsteti kohasemasse

maksualase teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise

seaduse eelnõusse,1 mis oli 15.01.2026 Vabariigi Valitsuse istungil.

2. SEADUSE EESMÄRK

Eelnõus olevad muudatused on s

eotud viie järgneva eesmärgiga:

1) lahendada MKS-i kohaldamisel ning selle tõlgendamisel tekkinud praktilisi probleeme, mis

segavad ning teatud juhtudel isegi takistavad MTA-l täitmast oma ülesandeid

eesmärgipärasel ning efektiivsel viisil;

2) likvideerida põhjendamatud ebamugavused ning ebavajalik kulu nii MTA-le kui ka

maksukohustuslastele, mis kaasneb teatavate MKS-i normide kohaldamisega;

3) suurendada maksukohustuslaste võrdset kohtlemist, ettevõtluskeskkonna läbipaistvust ning

ettevõtete vahelist õiglast konkurentsi;

4) tõhustada maksusaladust sisaldava teabe jagamist teiste valitsus- ja riigiasutustega ning

avalik-õiguslike juriidiliste isikutega, et nad saaksid paremini täita oma seadusest

tulenevaid ülesandeid;

5) suurendada õigusnormide õigusselgust ning tagada kooskõla Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõu aluseks on 9. märtsil 2023. aastal eelnõude infosüsteemis kättesaadavaks tehtud

väljatöötamiskavatsus2 (edaspidi VTK), milles kaardistati MKS-i kohaldamisel tõusetunud

praktilisi probleeme ning nende potentsiaalseid lahendusi. Tegemist ei ole esimese korraga, mil

MKS-i instituute sellisel viisil muudetakse – viimati toimus sarnane probleemide kaardistus

1 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/7a01425d-f77f-44e3-8e22-5c239db3c2a5

(sisenetud: 17.12.2025). 2 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/34c6e051-1a16-41d3-b62d-a42ecd5fcde0

(sisenetud 26.09.2025).

3

ning lahendamine maksukorralduse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seadusega, mis võeti vastu 22. augustil 2018.

Eelnõu sisaldab nüüdseks muudatusi, mida tollases VTK-s kajastatud ei olnud – osa neist

kujutab endast VTK avalikul kooskõlastusel laekunud ettepanekuid, ülejäänud on aga MTA ja

Rahandusministeeriumi enda avastatud probleemid, mida oleks otstarbekas käesoleva eelnõu

raames lahendada. Tegemist on muudatustega, millega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust

ega mõju, mistõttu ei ole nende muudatuste puhul VTK vajalik (HÕNTE § 1 lõige 2 punkt 5).

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastas VTK oma 17.04.2023 kirjaga3 nr

2-7/2023/1426, mis sisaldas ettepanekut lisada õiguslik alus maksusaladust sisaldava teabe

avaldamiseks riikliku järelevalve teostajale turismiseaduse (edaspidi TurS) § 30 lõike 1 ja 2

tähenduses samas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks. Kõnealuse ettepanekuga on

eelnõus arvestatud ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ka suheldud.

Kliimaministeerium (tollal Keskkonnaministeerium) kooskõlastas VTK oma 06.04.2023

kirjaga4 nr 1-5/23/1009-3. Kooskõlastus põhines tingimusel, et Rahandusministeerium lisab

eelnõusse sätte, mis annab MTA-le õigusliku aluse avaldada maksusaladust sisaldavat teavet

(infot keskkonnatasude deklareerimise ning laekumise kohta) kohaliku omavalitsuse üksusele

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ning keskkonnatasude seaduses sätestatud

ülesannete täitmiseks.

Justiitsministeerium (nüüd Justiits- ja Digiministeerium) kooskõlastas VTK oma 10.05.2023

kirjaga5 nr 8-2/1827 ning märkis, et eelnõu ning seletuskirja koostamisel tuleks täiendavalt

analüüsida dokumentide elektroonilist kättetoimetamist mitte-äriühingust juriidilistele isikutele

ning füüsilistele isikutele, sh tuua paremini välja lahendatav probleem ning laiem õiguslik ning

ühiskondlik mõju, mis selle muudatusega kaasneb. Ühtlasi paluti seletuskirjas täiendavat

analüüsi nende teemade suhtes, millega kaasneb suurem riive isikuandmete kaitsele, samuti

sooviti detailsemat mõjuanalüüsi eelnõu üldise mõju kohta haldus- ning töökoormusele,

ettevõtluskeskkonna läbipaistvusele jne.

Siseministeerium kooskõlastas VTK märkusteta.

Riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) muutmist ettenägevale eelnõu osale ei eelnenud VTK-d.

HÕNTE § 1 lõike 2 punkti 5 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui sellega ei kaasne

olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju.

RLS muutmisega muudetakse tagastusnõude lõppemise ajastust ning tõstetakse siduvate

eelotsuste riigilõivumäärasid – esimene muudatus neist parendab riigilõivu tagastamist

taotlevate isikute õiguslikku olukorda; siduvate eelotsuste näol on aga tegemist vabatahtliku

teenusega, mille kasutamine ei ole eeltingimuseks ettevõtlus- ning lepinguvabaduse

realiseerimiseks. Kuna muudatustega ei kaasne mitte mingit põhiõiguste ja -vabaduste riivet,

siis võib eeldada, et antud juhul tegemist piisavalt väheolulise mõjuga, et realiseerida HÕNTE

§ 1 lõike 2 punkt 5.

3 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/234528dd-d157-4f67-8eca-0cd3a86222eb

(sisenetud 26.09.2025). 4 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/8ca76f25-d075-4bf7-882e-aa5cf15f6b05

(sisenetud 26.09.2025). 5 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/304d2c38-c6d0-4900-9df6-3d083641192f

(sisenetud 26.09.2025).

4

Käesolevasse eelnõusse on lisatud ka ettepanekud, mis laekusid kunagise maamaksuseaduse

ning maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõule avalikul kooskõlastusringil.6 Kuna

kõnealused ettepanekud ei seondunud nimetatud eelnõuga ning olukord oli tollal

kiireloomuline, jäeti need arvestamata. Nüüd aga lülitatakse need ettepanekud käesolevasse

eelnõusse, ennekõike Kultuuriministeeriumi 12.09.2023 kirjas nr 1-12/1260-27 olev ettepanek

jagada töötamise registri andmeid loomeliidule ning Kultuurministeeriumile.

Muus osas sisaldab eelnõu veel üksikuid muudatusi, mida tollases VTK-s ei kajastatud, kuid

need samuti on oma mõjult piisavalt väheolulised, et langeda HÕNTE § 1 lõike 2 punkti 5

erandi alla.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist. Esimese paragrahviga muudetakse MKS-i, teisega

MaaMS-i, kolmandaga RLS-i ning neljandas paragrahvis sätestatakse jõustumisnorm.

§ 1. MKS-i muutmine

Punktiga 1 eemaldatakse MKS § 1 lõike 6 punktist 1 termin „kassatsioonikautsjon“. Muudatus

on tingitud asjaolust, et kassatsioonikautsjoni instituuti enam ei eksisteeri 1. jaanuaril 2022

jõustunud riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse tulemusel.8

Punktiga 2 lisatakse MKS § 1 lõikesse 6 kaks rahalist kohustust, millele kohaldatakse MKS-i

9. peatüki esimeses jaos sätestatud maksunõuete ja kohustuste täitmise norme – Patendiameti

toimingute eest tasumisele kuuluv riigilõiv ning teadaande avaldamise eest väljaandes

Ametlikud Teadaanded tasumisele kuuluv riigilõiv.

Kõnealused nõuded on olnud MTA haldamisel juba alates 01.07.2021, mil jõustus MKR

põhimääruse muutmise määrus redaktsioonis RT I, 26.06.2021, 1. Paraku on kõnealune

muudatus just Patendiameti ja Ametlike Teadaannete vaates jäänud siiani kajastamata MKS §

1 lõikes 6, mis võimaldab MTA-l nimetatud nõuete haldamisel rakendada MKS-i 9. peatükis

sätestatut. See puudus aga käesoleva eelnõuga parandatakse.

Punktiga 3 täiendatakse MKS § 1 lõiget 61 viitega eelnõuga loodavale MKS § 10 lõike 2

punktile 41, mis sätestab MTA ühe põhiülesandena rahvusvahelise halduskoostöö. Muudatuse

tulemusel on MTA-l edaspidi selgesõnaline õigus kohaldada maksumenetlust reguleerivaid

sätteid (sealhulgas teabe nõudmisega seonduvaid sätteid) rahvusvahelise halduskoostöö

läbiviimisel.

Ennekõike on muudatus kantud vajadusest täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest nr

883/2013 tulenev kohustus edastada OLAF-le teavet finantskontode ja nende omanike kohta,

samuti põhjendatud vajadusel ka finantskontoga seotud tehingute andmeid. Probleem on aga

selles, et kehtiva õiguse kohaselt on MTA-l õigus koguda nimetatud andmeid üksnes maksu-

6 Kättesaadav https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/2b67132e-d70c-4a56-95e1-7545432927ec:

sisenetud (26.09.2025). 7 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/3b618743-89bf-4487-a4e9-aeed6b62b86f:

(sisenetud 26.09.2025). 8 Vt selle kohta: Eelnõu - Riigikogu (sisenetud 26.09.2025).

5

ja/või süüteomenetluse raames. Kui aga OLAF peaks nõudma teavet sellise isiku kohta, kelle

puhul ei ole alust alustada maksu- või süüteomenetlust, siis ei ole MTA-l juriidiliselt võimalik

ka nõutud teavet hankida. See aga võib Eestile kaasa tuua etteheite, et Eesti rikub eelnimetatud

EL määrusest tulenevaid kohustusi ning teostab faktilist obstruktsiooni OLAF-i juurdlustele.

Tagamaks OLAF-i teabetaotluste täitmist peab MTA-l olema õigus koguda OLAF-i otstarbeks

nõutud teavet ka maksu- ja süüteomenetluse väliselt. Eelnõu § 1 punktiga 3 see õigus abstraktsel

tasandil ka luuakse, kus abstraktsus on vajalik selleks, et seadust ei oleks vaja uuesti muuta

kohe, kui peaks tulevikus uusi sellesarnaseid kohustusi tulema. Küll aga, kuna OLAF-i

teabenõuete osas on siiski veel täiendavaid nüansse, siis näeb eelnõu ette ka spetsiifilisema

OLAF-le orienteeritud regulatsiooni (vt selle kohta eelnõu § 1 punktid 26–28).

Punktiga 4 lisatakse MKS § 8 lõigetesse 1 ja 2 viide MTVS-le.

Kõnealused normid sätestavad juriidilise isiku ja füüsilise isiku seaduslikule esindajale,

seltsingu või muu juriidilise isiku staatust mitteomava isikuteühenduse juhile ning

õigusvõimetu varakogumi valitsejale kohustuse korraldada esindatava, juhitava ja/või

valitsetava kõik MKS-st, maksuseadustest ja MKS § 3 lõikes 4 nimetatud seadustest tulenevate

rahaliste ja mitterahaliste kohustuste nõuetekohane täitmine.

Probleem on selles, et kehtivas MKS § 8 lõigetes 1 ja 2 on puudu viide MTVS-le, millest

tulenevad samuti mitmed olulised mitterahalised kohustused, peaasjalikult erinevad

aruandluskohustused. Viite puudumine aga jätab eksliku mulje, nagu seaduslik esindaja, juht

või valitseja ei ole kohustatud korraldama oma esindatava/juhitava/valitsetava MTVS-st

tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmist, kuigi ilmselgelt on MKS § 8 lõiked 1

ja 2 mõeldud hõlmama kõiki kohustusi, mis otseselt või kaudselt on seotud maksukorraldusega,

seega ka MTVS-st tulenevaid kohustusi.

Viite puudumise näol ei ole tegemist praktilise probleemiga, kuivõrd seaduslikud esindajad,

juhid ja valitsejad peavad niikuinii täitma oma esindatava/juhitava/valitsetava nimel kõik

MTVS-st tulenevad kohustused lähtudes vahetult MTVS-st. Muudatus on seega kantud

ennekõike eesmärgist parandada õigusselgust ning õigussüsteemi üldist koherentsust.

Punktiga 5 lisatakse MTA ülesannete loetellu halduskoostöö tegemine, sealhulgas koos

Euroopa Liidu asutustega ja välisriigi pädevate asutustega. Halduskoostöö toimub vastavalt

Eesti ja EL õigusaktidele ning välislepingutele.

Halduskoostöö, sealhulgas rahvusvahelise ametiabi andmine, ei ole uus funktsioon MTA

ülesannete hulgas. MTA on aastaid (kui mitte aastakümneid) tegelenud rahvusvahelise

andmevahetusega, ühiste maksukontrollidega ning muude maksualaste halduskoostöö

vormidega, kuid siiani ei ole seda funktsiooni eraldiseisvalt MKS § 10 lõikes 2 olevas loetelus

kajastatud. Suuresti on see tingitud asjaolust, et senised rahvusvahelise halduskoostöö vormid

on suunatud ennekõike maksualase järelevalve efektiivsemaks teostamiseks ja on seega

asetatavad kehtiva MKS § 10 lõike 2 punktide 1–4 ja punkti 6 alla. Küll aga lisandub käesoleva

eelnõuga eripärane rahvusvahelise halduskoostöö vorm, mis otseselt ei seondu maksundusega

ning millega ei kaasne quid pro quo stiilis vastusooritust MTA-le, ehk OLAF-i teabenõuete

teenindamine vastavalt Euroopa Liidu määruse nr 883/2013 artikli 7 lõikele 3a.

Kuna sellist funktsiooni ei ole võimalik asetada kehtiva MKS § 10 lõikes 2 olevasse loetellu,

siis tulebki seda loetelu vastavalt täiendada. Eelnõuga lisanduv ülesanne on aga sõnastatud

6

abstraktselt, st laiemalt kui OLAF-i teabenõuded, et välistada potentsiaalne vajadus asuda seda

sätet laiendama kohe, kui tulevikus peaks MTA asuma vastutama mõne muu sarnase ülesande

täitmise eest.

MKS § 511 lõikes 1 olev lühend „välisriigi pädev asutus“ fikseeritakse nüüdselt kõnealuses

loodavas sättes ning edaspidi kasutab MKS § 511 lõige 1 vastavat lühendit. Muudatus on kantud

vajadusest tagada kooskõla HÕNTE § 19 lõikega 5, mille kohaselt tuleks lühend fikseerida pika

sõnaühendi kordamise vältimiseks juba esimesel korral, mil vastav pikk sõnaühend seaduses

esineb.

Punktiga 6 muudetakse MKS § 17 lõike 1 sõnastust, ehk asendatakse sõnad „Vabariigi

Valitsus“ sõnadega „valdkonna eest vastutav minister“. Ühtlasi kaotatakse sättest ära fraas,

mille kohaselt MKR asutatakse Vabariigi Valitsuse poolt MKR-i põhimäärusega. Muudatuse

tulemusel on MKR kui andmekogu edaspidi asutatud vahetult seaduse alusel ning selle

põhimääruse kehtestamise õigus saab olema rahandusministril.

Kehtiva MKS § 17 lõike 1 punkti 1 kohaselt MKR-i asutamine ning selle põhimääruse

kehtestamine otsustatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. MKR-i eesmärgiks on talletada

andmeid MKS-st, MTVS-st ning maksuseadustest tulenevate ülesannete täitmiseks, samuti

pidada arvestust nii maksude kui ka MKS § 1 lõikes 6 nimetatud avalik-õiguslike rahaliste

kohustuste üle. Küll aga ei ammendu MKR-s olevate andmete kasutuspotentsiaal üksnes

maksuvaldkonnaga – ka teistel asutustel on tihti võimalik neile tugineda oma ülesannete

täitmisel. Nii kasutavad MKR-i andmeid lisaks MTA-le ka ametid ja asutused, mis ei kuulu

Rahandusministeeriumi valitsemisalasse (näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, Tööinspektsioon

jne) või mis on suunatud muu kui maksualaste ülesannete täitmisele (nt Rahapesu

Andmebüroo). See on suuresti ka põhjus, miks MKR-i põhimääruse loomisel otsustati see

kehtestada Vabariigi Valitsuse määrusena ning mitte rahandusministri määrusena.

Praktika on aga näidanud, et kuigi MKR-i põhimäärus on kehtestatud Vabariigi Valitsuse

määrusega, siis faktiliselt lahendatakse MKR-ga peaaegu eranditult Rahandusministeeriumi

valitsemisala küsimusi, ning puutumus teiste ministeeriumide valitsemisalaga on esialgu

arvatust oluliselt tagasihoidlikum. Viimase viie aasta jooksul on MKR põhimäärust muudetud

vähemalt kümme korda Rahandusministeeriumi eestvedamisel. Need muudatused kuuluvad

üldreeglina Rahandusministeeriumi valitsemisalasse, mis tähendab, et teised ministeeriumid

üldjuhul kas kooskõlastavad dokumendid vaikimisi või esitavad märkusi seonduvalt eelnõu

enda sisuga. Vaid vähestel juhtudel oli märkuse tegemine kantud eesmärgist lahendada

kooskõlastava ministeeriumi enda valitsemisala probleeme.

Võrreldes ministri määrusega, on Vabariigi Valitsuse määruse menetlemisega seonduv

õigusloome protsess ka koormavam ning keerulisem. Keskmiselt on vaja MKR-i põhimäärust

muuta aastas vähemalt kaks korda – tüüpiliselt tehakse esimene muudatustelaine kalendriaasta

esimesel poolel (üldiselt kevadel), teine teisel poolel (üldiselt sügisel).9 Kui MKR põhimäärus

eksisteeriks ministri määrusena, toimuks selle menetlemine kiiremini, sest avalikul

kooskõlastusel oleks eelnõu reeglina 5 tööpäeva vähem (15 tööpäeva asemel 10 tööpäeva) ning

ühtlasi ei oleks enam vajadust dokumente menetleda Riigikantseleil. Rahandusministeeriumi

valitsemisala vajadusi arvestades kulutab praegune Vabariigi Valitsuse määruse vorm liialt nii

ministeeriumi kui ka Riigikantselei töö- ja ajaressurssi.

9 Tempokas muutmisvajadus on tingitud tõsiasjast, et maksuõigusvaldkond on pidevas arengus olev organism, kus

märkimisväärne osa MKR-i alamregistrite loomisest ning uuendamisest seisneb Euroopa Liidu õiguse

ülevõtmises.

7

Eeltoodu taustal ei ole seega otstarbekas jätta MKR-i asutamise ja selle põhimääruse

kehtestamise koormust Vabariigi Valitsusele. MKR kui andmekogu oleks edaspidi asutatud

vahetult MKS-i alusel, mis on kooskõlas AvTS § 433 lõikega 1, ning selle põhimääruse

kehtestaks edaspidi rahandusminister, mis kiirendaks Rahandusministeeriumi tööd ning

vabastaks Riigikantselei selle põhimääruse menetlemisega seonduvast töökoormusest.

Punktiga 7 muudetakse MKS § 2510 lõiget 2.

Vastavalt kehtivale õigusele kantakse töövõtuahela ja töötamise kestuse andmekogusse

(edaspidi TTKI) andmed „[e]hitatava ehitise, ehitustööde, nende tellija ja ehitustöid tegevate

alltöövõtjate ning ehitusplatsil viibivate isikute kohta.“ (MKS § 2510 lõige 2). Eelnõuga

laiendatakse seda loetelu, ehk edaspidi kantakse TTKI-sse lisaks eeltoodule ka mistahes „muud

ehitise ehitamisega või ehitusplatsiga seotud vastutavad isikud.“ Tegemist on abstraktse

alusega, mis hõlmaks kõikmõeldavad vastutavad isikud ning välistaks seega vajaduse muuta

MKS-i iga kord, kui peaks tekkima uus vastutava isiku liik.

Esiteks, muudatus on kantud vajadusest tagada kooskõla andmekaitsealaste nõuetega.

Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt peab andmete kogumiseks olema seaduslik alus, ent

praegu kogutakse TTKI-isse andmeid ka isikute kohta, kelle puhul seda seaduslikku alust

selgelt ei ole, nimelt ehitusobjekti eest vastutava isiku kohta MKR põhimääruse § 531 lõike 3

punkti 7 tähenduses. Kõnealuse isiku andmete hõlmamine oli siiski juba TTKI väljatöötamise

staadiumis kavandatud, seega ei ole siinkohal tegemist muu kui seni avastamata õigusliku

puuduse parandamisega.

Teiseks, muudatuse abstraktne iseloom võimaldab ehitusplatside regulatsioonil sammu pidada

ehitussektori dünaamilise iseloomuga, ehk see võimaldab TTKI-sse kanda andmeid ka selliste

isikute kohta, kelle andmed praegu küll hõlmatud ei ole, kuid kelle andmete kandmise vajadus

või otstarbekus selgub praktika käigus – näiteks töötervishoiu ja tööohutuse koordinaator, kelle

andmete hõlmamisega TTKI-sse saaks vähendada ehitusettevõtjate halduskoormust.

Kehtiva õiguse kohaselt peavad ehitusettevõtjad esitama Tööinspektsioonile eelteate, kui

ehitustööde eeldatav kestus ja/või ehitusplatsil töötavate isikute hulk ületab Vabariigi Valitsuse

8. detsembri 1999. a määruses nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ sätestatud

piirmäärad. Kõnealuse eelteate kaudu tuleb teatud juhtudel esitada Tööinspektsioonile ka

andmeid eelnimetatud töötervishoiu ja tööohutuse koordinaatori kohta, konkreetselt tema nimi

ja telefoninumber. Tegemist on ainukese eelteatel kajastatava andmeartikliga, mida

Tööinspektsioon TTKI-st veel ei saa. Kui aga Tööinspektsioonil oleks võimalik TTKI-st saada

ka eelnimetatud koordinaatori andmeid, ei oleks enam praktilist vajadust nõuda eelteate

esitamist ehitusettevõtjatelt, ehk selles nõudest oleks võimalik loobuda ja vähendada selleläbi

ehitusettevõtjate halduskoormust.

Loetelu avamise kõrval on normis tehtud ka muid väiksemaid korrektuure. Esiteks, loetellu

hõlmatakse sõnaselgelt ehitustööde tellija kõrval ka ehitatava ehitise omanik, et katta juhud,

kus formaalselt ehitustööde „tellijat“ ei ole, sest omanik teostas ehitustöid iseseisvalt. Teiseks,

eelnõuga tehakse normis ka üks terminoloogiline korrektuur – kehtivas normis termin

ehitustöid tegev „alltöövõtja“ asendatakse terminiga „ehitustöid tegev isik“. Muudatus annab

õigusselgemalt edasi mõtet, et andmekogusse kantakse mitte ainult alltöövõtja kohta käivad

andmed, vaid mõistagi ka peatöövõtja enda kohta käivad andmed.

8

Punktiga 8 täiendatakse § 2510 uue lõikega 31, mille kohaselt, kui tellija või ehitatava ehitise

omanik teostab ehitustöid ise kaasamata selleks peatöövõtjat ja/või ehitusettevõtjat, siis jäävad

MKS-i 1. peatüki 33. jaos sätestatud peatöövõtja ja/või ehitusettevõtja kohustused tema kanda.

MKS-i kohaselt on töövõtuahela ning töötamise kestusega seonduva aruandluse eest vastutav

ennekõike peatöövõtja ning ehitusettevõtja. See formaalsus on tinginud teatava kahtluse selles,

kas ehitustöid ja ehitusplatse on võimalik aruandluskohustusest vabastada juhul, kui

tellija/omanik teostab ehitustöid iseseisvalt kaasamata selleks peatöövõtjat või mõnda muud

ehitusettevõtjat.

Valitseva arusaama kohaselt ei ole sellisel viisil võimalik aruandluskohustusest kõrvale

hoiduda. Nii näiteks on rahandusministri 14. novembri 2023. a määruse nr 41 „Ehitusplatsil

viibimise andmete kogumise tehnilised nõuded elektroonilisele registreerimissüsteemile ja

erijuhud, nõuded ehitusplatsil viibimise registreerimissüsteemile ning tuvastusvahendi

taotlemise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 3 lõikes 2 sätestatud, et

„[k]ui aruandluskohustusega hõlmatud ehitustööde tellija ostab või on ostnud ehitise

ehitamisega seotud töid või teenuseid, sealhulgas omanikujärelevalvet ehitusettevõtjalt, kes ei

ole peatöövõtja, rakenduvad tellijale maksukorralduse seaduse §-s 2512 sätestatud

ehitusettevõtja kohustused. Töövõtuahelast teavitamise kohustuse täitmiseks aktiveerib

peatöövõtja tellija alltöövõtuahela. Poolte kokkuleppel võib andmed tellija alltöövõtjate kohta

esitada peatöövõtja.“

Kõnealune juhtum puudutab olukorda, kus tellija tegutseb ise faktiliselt ehitusettevõtjana ning

peab seetõttu esitama MTA-le teavet tema tehtavate ehitustööde ning tema alltöövõtjate kohta.

Olukorras aga, kus tellija tegutseb faktiliselt ise peatöövõtjana, või kus peatöövõtjat kui sellist

ei ole määratud, peab tellija täitma ka peatöövõtja kohustused – selline selgitus on kajastatud

MTA veebilehel.10

Probleemiks on asjaolu, et kuigi rahandusministri määruses ning ka halduspraktikas on

kinnistunud arusaam, et tellijale/omanikule lähevad peatöövõtja/ehitusettevõtja kohustused üle

olukorras, kus neid kaasatud ei ole, siis paraku see arusaam ei kajastu selgelt seaduse tasandil.

Et välistada risk potentsiaalseks õigusvaidluseks, kehtestatakse seega MKS § 2510 uus lõige 31,

mis sätestab sõnaselgelt, et peatöövõtja ja/või ehitusettevõtja puudumine ehitusplatsilt ei välista

aruandluskohustust.

Säte sisaldab nii „tellija“ kui ka „omaniku“ terminit – see on selleks, et välistada mis iganes

potentsiaalsed aruandlusest kõrvalehoidumise skeemid, sh nii olukorrad, kus isik ehitab oma

ehitist ise, kui ka olukorrad, kus ehitustöödeks on kaasatud ka teisi ettevõtteid, kuid nende

ettevõtete staatus peatöövõtja/alltöövõtjana on hägustatud.

Punktiga 9 muudetakse MKS § 26 lõiget 21.

Esiteks, sätte skoopi laiendatakse selliselt, et edaspidi on juurdepääs maksusaladust sisaldavale

teabele ka sellisel riigiasutusel, mis tegeleb info- ja sidesüsteemide klienditoe andmisega.

Kehtiva MKS-i kohaselt on info- ja sidesüsteemide hooldamise ja arendamisega tegelevatel

riigiasutuse töötajatel juurdepääs maksusaladusele ulatuses, mis on vajalik riigiasutuse info- ja

10 Vt https://www.emta.ee/ariklient/registreerimine-ettevotlus/registreerimine-ehituses/uldised-pohimotted-

tolgendused#aruandluskohustus (sisenetud: 26.09.2025).

9

sidesüsteemide hooldamiseks ja arendamiseks. Vajadus juurdepääsule on tingitud asjaolust, et

süsteemide arendamisel ning hooldamisel, samuti nende toimivuse testimisel võidakse kokku

puutuda maksukohustuslaste andmetega ning see oleks koormav, kui iga kord tuleks hooldus-

ja arendustööde läbiviimiseks küsida nõusolekut maksukohustuslastelt, või siis MTA-lt.

Praktikas on aga tekkinud probleem, kus riigiasutuste andmekogude eest vastutavad

riigitöötajad täidavad lisaks arendus- ja hooldustegevusele ka muid funktsioone, näiteks

menetletakse avaldusi infosüsteemist andmete ühekordseks väljastamiseks, kontrollitakse

isikuandmete töötlemise nõuete täitmist ning osutatakse üldist tehnilist tuge andmekogu

kasutamisel jne. Sellised nö „klienditoe“ tegevused väljuvad aga arendus- ja hooldustegevuse

raamidest, kuid võivad siiski eeldada ühel või teisel viisil maksusaladust sisaldavate andmete

töötlemist. See aga vajab õiguslikku alust, mis käesoleva eelnõuga ka luuakse, ehk laiendatakse

juurdepääsuõigust maksusaladusele lisaks arendus- ja hooldustööde teostamiseks ka info- ja

sidesüsteemide klienditoe osutamiseks.

Termin „klienditugi“ tähendab siinses kontekstis info- ja sidesüsteemide kasutajate abistamist

nende süsteemide kasutamisel (tehniline tugi), samuti andmesubjektide avaldustele vastamist,

andmekaitsealaste intsidentide lahendamist ja muude funktsioonide teostamist, mis on

vajalikud kõnealuse info- ja sidesüsteemi toimimiseks ning selle eesmärgi realiseerimiseks.

Teiseks, sätte skoopi laiendatakse ka selliselt, et edaspidi on juurdepääs maksusaladust

sisaldavale teabele ka sellistel riigiasutustel, kes osutavad andmeid kasutava riigiasutuse

ülesannete täitmist toetavaid avalikke teenuseid.

MTA avaldab maksusaladust sisaldavat teavet erinevatele valitsus- ja riigiasutustele selleks, et

nad saaksid täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid. Nende ülesannete täitmiseks (või nende

täitmise toetamiseks) on riik üha enam pakkumas erinevaid avalikke teenuseid. Praktikas on

aga sagenenud selliste olukordade teke, kus kõnealust avalikku teenust osutav riigiasutus ei ole

seesama riigiasutus, kellele MTA on volitatud maksusaladust sisaldavat teavet avaldama. See

aga tähendab, et MTA ei saa kirjeldatud avaliku teenuse osutamiseks maksusaladust avaldada

õigusliku aluse puudumise tõttu.

Selleks, et vältida vajadust muuta MKS-i iga kord, kui tuleb kasutusele uus avalik teenus, mille

toimimine eeldaks maksusaladuse töötlemist, sätestatakse MKS § 26 lõikesse 21 abstraktne alus,

mis võimaldaks maksusaladust avaldada mis iganes vastavale avaliku teenuse osutajale.

Kolmandaks, sättest eemaldatakse fraas „riigiasutuse töötaja“, misjärel räägib säte edaspidi

vaid „riigiasutusest“. Muudatus on tingitud sellest, et maksusaladust avaldatakse lõppastmes

siiski asutusele, mitte individuaalsele töötajale (või ametnikule).

Neljandaks, muudetavasse lõikesse lisatakse teine lause, mis võimaldab MTA-l anda

asutusevälisele isikule juurdepääsuõigus maksusaladust sisaldavale teabele MTA info- ja

sidesüsteemide hooldamiseks ja arendamiseks. Nagu mis tahes infosüsteemide puhul, on ka

MTA infosüsteeme vaja hooldada, nendes esinevad tõrked likvideerida, nende toimivust

testida, neid arendada ja kaasajastada jne, et tagada jätkuv kvaliteetsete teenuste osutamine.

Sageli tekib MTA-l vajadus ka uute info- ja sidesüsteemide järele, mille väljatöötamiseks on

omakorda vaja arvestatavat tehnilist ekspertiisi. Praegu täidavad peaasjalikult seda funktsiooni

MTA ja RMIT-i töötajad, kellel on olemas vahetult MKS-st tulenev juurdepääsuõigus

maksusaladusele. Praktikas on seda juurdepääsuõigust võimaldav õiguslik alus muutunud aga

10

liigselt piiravaks, sest see ei arvesta asjaoluga, et ühel või teisel põhjusel on vahel hooldus- ja

arendustöid vaja tellida erasektorilt.

Vajadus pöörduda asutusevälise kompetentsi poole võib tekkida juhtudel, kus RMIT-i töötajatel

puuduvad probleemi lahendamiseks vajalikud oskused. Asutusevälised arendajad (st erasektor)

on aga sätte kohaldamisalast väljas, mis tähendab, et tõsiste infotehnoloogiliste probleemide

lahendamiseks ei ole neid võimalik ilma maksukohustuslaste nõusolekuta kaasata, kui

nimetatud probleemide lahendamine eeldab ligipääsu nende maksusaladust sisaldavale teabele.

Muudatusega kaasnevad teatavad riskid, sest maksusaladust sisaldavale teabele antakse ligipääs

asutusevälistele isikutele. Seetõttu uuriti VTK ning käesoleva eelnõu koostamise käigus

variante kaasata erasektori arendajaid viisil, mis ei ohustaks maksusaladuse kaitset. Paraku aga

jõuti analüüsi käigus järeldusele, et selline lähenemine ei ole kas tehniliselt võimalik, sest see

ei taga sama tõhusat hooldus- või arendustegevust, või siis see ei ole mõistlik muul põhjusel,

näiteks ebaproportsionaalselt suure haldus- ja töökoormuse tõttu.

Näiteks uuriti VTK koostamise käigus muuhulgas võimalust kasutada maksusaladust sisaldava

teabe asemel fiktiivseid andmeid, ehk testida info- ja sidesüsteeme simuleeritud, mitte

reaalsetes tingimustes. Paraku aga nähtus, et selline lähenemine ei suuda tuvastada

kõikvõimalikke probleeme ning nende juurpõhjuseid – maksusaladust sisaldavad andmed

eksisteerivad niivõrd kompleksses sidussüsteemis, mida on praktiliselt võimatu fiktiivsete

andmetega adekvaatselt simuleerida. Kui aga võimalikud vead ja tõrked jäävad avastamata, siis

ei satu ohtu mitte ainult kõnealuste info- ja sidesüsteemide toimimine, vaid ka nende turvalisus,

eriti andmekaitsealases mõttes.

Kõne alla ei tule ka lahendus, kus maksukohustuslastelt küsitakse nõusolekut neid puudutava

maksusaladust sisaldava teabe kasutamiseks. Sellisel juhul sõltuks MTA võimekus arendada

ning hooldada oma info- ja sidesüsteeme valitud maksukohustuslaste suvast, ehk kui

maksukohustuslased keelduvad nõusolekut andmast, siis tuleb probleemi lahendamine edasi

lükata, halvimal juhul võib see jääda üldse lahendamata.

Juurdepääsu võimaldamine on kavandatud MTA kaalutlusõigusena. See erineb selgelt MKS §

26 lõike 21 edaspidisest esimesest lausest, kus juurdepääsuõigus tuleneb vahetult seadusest.

Erisus on tingitud kõrgendatud riskidest, mis tahes tahtmata tekivad, kui salastatud või muus

mõttes avalikkuse eest varjatud teavet on vaja avaldada asutusevälisele isikule, kes ei ole seotud

avaliku teenistuse eetiliste nõuetega ning kes tõenäoliselt ei pruugi olla saanud ka

andmeturbealast ettevalmistust, mida riik tüüpiliselt võimaldab oma ametnikele ning

töötajatele.

Erinevalt esimesest lausest, ei saa MTA kaasata asutuse väliseid isikuid info- ja sidesüsteemide

klienditoe osutamiseks, sest see väljuks lahendatava probleemi skoobist, milleks on selliste

arenduste tegemine või puuduste avastamine/likvideerimine, milleks riigil pädevust ei ole.

Kaasamine on ühtlasi piiritletud vajalikkuse kriteeriumiga, ehk asutusevälisele isikule võib

anda juurdepääsu maksusaladusele vaid ulatuses, milles see on vajalik asjaomase funktsiooni

teostamiseks. Kui MTA poolt antava juurdepääsu ulatus on rohkem kui vajalik, siis see on

käsitletav diskretsiooniveana.

Asutusevälise isiku kaasamisel info- ja sidesüsteemide hooldamis/arendamistegevusse võtab

MTA kasutusele erinevaid meetmeid, millega tagada maksusaladuse adekvaatne kaitse. MTA

peab kontrollima asutusevälise isiku tausta (vt selle kohta eelnõu § 1 punkt 30 ja selle

11

selgitused), erialast mainet, samuti tema töötajaid. Riskide maandamiseks rakendab MTA ka

muid turvameetmeid, muuhulgas võimaldatakse asutusevälistel arendajatel ligipääs info- ja

sidesüsteemidele MTA ja RMIT-i järelevalve all selleks ettenähtud MTA infosüsteemides ning

füüsilistes ruumides, samuti peavad asutusevälised isikud ligipääsu saamiseks sõlmima MTA-

ga konfidentsiaalsuslepingud.11 Vastavalt Maksu- ja Tolliameti põhimääruse § 16 punktile 5

vastutab andmekaitse ja infoturbe korraldamise eest MTA sisekontrolliosakond ning MTA ise

määrab oma haldusesiseste aktidega kindlaks konkreetsed protseduurid ning mehhanismid,

millega saavutada optimaalne andmeturve.

Säte kasutab erasektori arendajate tähistamiseks määratlemata õigusmõistet „asutuseväline

isik.“ Termin „asutuseväline isik“ on laenatud avaliku teabe seaduse (edaspidi: AvTS) § 38

lõikest 4, mille üldine struktuur ja sisu on oma vaimult sarnane eelnõus loodava sättega:

„Asutuse juht võib otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve.“ Kuna

sisult analoogne termin on juba kehtivast õigusest võtta, siis ei peetud eelnõu koostamisel

vajalikuks mõelda välja uut terminit.

MKS § 26 lõike 21 teise lause puhul analüüsiti ka selle põhiseaduslikkust VTK raames.

Paremaks lugemiseks on see reprodutseeritud täiendatud kujul järgnevalt:

Muudatus riivab põhiseaduse (edaspidi PS) §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ning

PS §-s 26 sätestatud igaühe õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Konkreetsemalt aga

riivab meede ennekõike nende sätete koosmõjul kujunevat informatsioonilise enesemääramise

õigust, mille kohaselt on isikutel õigus kontrollida, kasutada ning otsustada nende kohta käivate

andmete töötlemisega seonduvaid küsimusi. Riive seisneb antud juhul selles, et muudatuse

kohaselt võimaldatakse eraisikutest arendajatele ligipääsu maksukohustuslaste

maksusaladusega hõlmatud andmetele selleks, et hooldada ning arendada MTA info- ja

sidesüsteeme.

Selleks, et riive oleks PS-ga kooskõlas, peab see olema kantud legitiimsest eesmärgist ning

olema selle saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Muudatuse legitiimseks eesmärgiks on kaitsta maksusaladust ning tagada MTA võimekus täita

adekvaatselt oma seadusest tulenevaid ülesandeid.

MTA info- ja sidesüsteemine hooldamine ja arendamine eraisikutest arendajate kaasabil on

ilmselgelt selle eesmärgi saavutamiseks sobiv abinõu, sest ilma turvaliste ning toimivate info-

ja sidesüsteemideta ei ole MTA-l võimalik kaitsta maksusaladust ning täita oma muid seadusest

tulenevaid ülesandeid.

Meede on ka vajalik, sest puudub alternatiivne abinõu, mis oleks sama tõhus. Käsitleme kahte

võimalikku alternatiivset abinõu.

Esiteks, alternatiivne abinõu oleks kasutada fiktiivseid andmeid MTA info- ja sidesüsteemide

hooldamiseks ja arendamiseks. Paraku, MTA info- ja sidesüsteemide sidusus ning kompleksus

on niivõrd suur, et fiktiivsete andmete kasutamine ei simuleeri adekvaatselt reaalseid tingimusi,

kus need hooldatavad ning arendatavad info- ja sidesüsteemid peaksid toimima. Praktikas on

11 Kuigi eelnõu kohaselt on asutusevälisest isikust arendajal edaspidi kohustus hoida saladuses talle avaldatud

maksusaladust sisaldavat teavet MKS § 26 lõike 3 alusel, siis konfidentsiaalsuslepinguga konkretiseeritakse

saladuse hoidmise täpsem sisu.

12

märkimisväärne risk, et fiktiivsete andmete kasutamisega jääksid olulised vead ning tõrked

tuvastamata, ning see omakorda võib põhjustada ohu erinevateks andmekaitsealasteks

intsidentideks.

Teiseks, alternatiivne abinõu oleks see, kui MTA-l/RMIT-l endal oleks vajalik kompetents, et

läbi viia ise vajalikud arendused ning hooldustegevused, kuid see meede ei ole sama tõhus, sest

vajadus eraisikust arendajate järele ei ole regulaarne ning toimub ad-hoc korras. Seetõttu ei ole

majanduslikult otstarbekas tekitada riigile alaline võimekus teostada arendus- ja hooldustöid,

mille jaoks ei pruugi olla iga-aastast vajadust.

Meedet võib pidada ka mõõdukaks, st sellega kaasnevad tulud kaaluvad üle sellega kaasnevad

põhiõiguste ja -vabaduste riived. Tulu seisneb ennekõike maksusaladuse efektiivsemas kaitses

ning paremas MTA võimekuses täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid. Niisamuti

võimaldab info- ja sidesüsteemide hooldamine ja arendamine pakkuda maksukohustuslastele

erinevaid ettevõtlust edendavaid või muul viisil halduskoormust vähendavaid teenuseid. Kulu

on küll see, et eraisikutest arendajad võivad saada juurdepääsu maksusaladust sisaldavatele

andmetele, kuid see juurdepääs on piiratud arendusvajadusega ning MTA-le on nähtavad

kõikvõimalikud toimingud ja tegevused, mida eraisikust arendajad nende andmetega teevad.

Tõsi, see ei välista riski andmekaitsealaseks intsidendiks, kuid see risk on väike ning ei kaalu

üle kasu, mida pakuvad paremad ning turvalisemad info- ja sidesüsteemid.

Eeltoodu valguses ei ole tõsiseltvõetavat kahtlust, et kavandatav meede võiks olla

põhiseadusega vastuolus.

Punktiga 10 lisatakse MKS § 26 lõikesse 23 juurde Patendiamet ning Justiits- ja

Digiministeerium asutustena, kellel on juurdepääs maksusaladust sisaldavale infole ulatuses,

mis on vajalik MKS § 1 lõikes 6 nimetatud rahaliste kohustuste üle arvestuse pidamiseks.

Muudatus on seotud eelnõu § 1 punktis 2 nimetatud muudatusega, kus fikseeritakse sõnaselgelt

MTA võimalus kohaldada MKS-i maksunõuete ja -kohustuste täitmise norme ka Patendiameti

ja Justiits- ja Digiministeeriumi nõuetele, mida MTA haldab alates 2021. aasta keskpaigast.

Justiits- ja Digiministeerium on loetelusse lisatud põhjusel, et Justiits- ja Digiministeerium on

Riigi Teataja seaduse § 13 lõike 1 kohaselt väljaande Ametlikud Teadaanded väljaandja.

Punktiga 11 lisatakse MKS § 26 lõikesse 3 viited sama paragrahvi lõigetele 21–23.

MKS-i kohaselt loetakse maksusaladuseks mis iganes teavet, mida MTA ametnikud ning

töötajad maksukohustuslase kohta teada saavad oma töö- ja teenistusülesannete täitmisel. MKS

täpsustab, et saladuse hoidmise kohustus on muuhulgas ka teiste asutuste ametnikel ning

töötajatel, kellele MTA on maksusaladust sisaldanud teavet avaldanud, kui seadus ei sätesta

teisiti. Saladuse hoidmise kohustus ei lõpe teenistus- või töösuhte lõppemisel (MKS § 26 lõige

3).

Praktikas on tekkinud tõlgenduslik probleem maksusaladuse hoidmise kohustuse skoobi osas,

nimelt näevad MKS § 26 lõiked 21–23 ette juurdepääsu maksusaladust sisaldavale teabele

muuhulgas ka info- ja sidesüsteemide arendajatele, MTA tegevust auditeerivale isikule ning

teatud ulatuses ka Riigi Tugiteenuste Keskusele, kohtutele ning prokuratuurile. Ometi,

maksusaladuse hoidmise kohustust ettenägev säte (MKS § 26 lõige 3) ei viita sõnaselgelt

nimetatud lõigete alusel avaldatavale maksusaladusele, ent viitab teistel alustel avaldatavale

maksusaladusele – konkreetselt MKS §-de 28–30 alusel avaldatavale maksusaladusele. Sellest

13

aga on tekkinud küsimus, et kas MKS § 26 lõigete 21–23 alusel avaldatava maksusaladuse puhul

selle saladuses hoidmise kohustust ei olegi?

Praktikas on siiski tõlgendatud maksusaladuse hoidmise kohustust laialt, sealhulgas viisil, et ka

MKS § 26 lõiked 21–23 on sellega hõlmatud. Küll aga on tõlgenduslik probleem olemas ning

sätted võiksid olla selgemad. Seetõttu tehakse eelnõu raames ettepanek muuta maksusaladuse

hoidmise kohustust ettenägevaid norme viisil, et sõnaselgelt kohalduks MKS § 26 lõikes 3

sätestatud maksusaladuse hoidmise kohustus ka lõigetes 21–23 sätestatud isikutele ja asutustele,

sh edaspidi ka asutusevälistest isikutest arendajatele.

Punktiga 12 sätestatakse MKS § 27 lõike 1 sissejuhatavasse lauseosasse andmete

avalikustamise eesmärk. Muudatus on ajendatud vajadusest viia andmete avalikustamine

kooskõlla andmekaitsealase nõudega, mille kohaselt peab isikuandmete avaldamist võimaldav

säte sisaldama ka andmete avaldamise eesmärki. Muudatus on vajalik, sest kuna kõnealuse sätte

alusel avaldatakse abstraktselt „maksukohustuslase“ kohta käivaid andmeid, siis võib see

hõlmata ka füüsilisest isikust maksukohustuslase isikuandmeid.

MKS § 27 lõike 1 eesmärgiks on tagada avatud ühiskonna põhimõtte realiseerimine,

suurendada ettevõtluskeskkonna läbipaistvust ning tõsta maksukohustuslaste maksumoraali.

Maksumoraali jaoks on olulise kaaluga maksukohustuslaste võrdne kohtlemine ning

maksustamisalane läbipaistvus. Need eesmärgid saavutataksegi läbi andmete avaldamise ja

sellele järgneva avalikkuse kontrolli, kus ühiskondlik surve motiveerib maksukohustuslasi

olema seadusekuulekad. Sellest tulenevalt sisaldab MKS § 27 lõike 1 sissejuhatav lauseosa

edaspidi osundust andmete avalikustamise eesmärgile, milleks on avalikkuse kontrolli

tagamine MKS-i, maksuseaduse ning valla- või linnavolikogu määrusest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste täitmise üle. KOV määrus on nimetatud selleks, et hõlmata eesmärgi

alla ka avalikkuse järelevalve kohalike maksude täitmise üle.

Muudatuse iseloom on seega õiguslik-tehniline, mis küll suurendab õigusaktide omavahelist

süsteemsust ja sidustust ning õigusselgust, kuid ei too kaasa mingit empiiriliselt mõõdetavat

praktilist mõju.

Punktiga 13 muudetakse MKS § 27 lõike 1 punkti 5, mis reguleerib ajatatud maksuvõla

avaldamist.

Kehtiva õiguse kohaselt võib maksuhaldur maksukohustuslase nõusoleku ja teadmiseta

avaldada igaühele teavet maksuvõlgade kohta (MKS § 27 lõige 1 punkt 4). Peaasjalikult kannab

selline praktika ettevõtluskeskkonna läbipaistvuse suurendamise eesmärki, ehk see võimaldab

isikutel hinnata konkreetse maksukohustuslase usaldusväärsust ja majanduslikke riske

võimaliku äripartnerina.

Ent kehtiva õiguse kohaselt kuulub samadel eesmärkidel avalikustamisele ka ajatatud

maksuvõlg (MKS § 27 lõige 1 punkt 5), ehk maksuvõlg, mille tasumise tähtpäev on edasi

lükatud ning mille puhul on koostatud tasumise ajakava, mida maksukohustuslane peab

edaspidi järgima. Eraldiseisva õigusliku aluse loomine ajatatud maksuvõla avaldamiseks oli

vajalik põhjusel, et „ajatatud maksuvõlg“ ei vasta juriidiliselt maksuvõla definitsioonile nii

nagu see on sätestatud MKS §-s 32, mille kohaselt maksuvõlg on „tähtpäevaks tasumata

maksusumma“ – kuivõrd tasumise tähtpäev lükatakse ajatamisega edasi, siis formaalselt pole

tegemist maksuvõlaga nii kaua, kuni see on ajatatud, mistõttu maksuvõla avalikustamise üldsäte

seda olukorda hästi ei hõlmanud.

14

Praktikas on aga võimalik maksuvõlga ümber kujundada lisaks ajatamisele ka erinevates

maksejõuetusmenetlustes, näiteks saneerimismenetluses ja võlgade ümberkujundamise

menetluses. Kui maksusumma tasumise tähtpäev lükatakse mõnes sellises menetluses edasi,

siis ei ole seda eeltoodust tulenevalt võimalik enam avalikustada MKS § 27 lõike 1 punkti 4

kohaselt, sest tehniliselt ei ole tegemist enam maksuvõlaga. Paralleelselt, avalikustamise

aluseks ei saa olla ka MKS § 27 lõige 1 punkt 5, kuna see reguleerib expressis verbis vaid

ajatatud maksuvõla avaldamist. Lihtsustatult öeldes, kui faktilisel maksuvõlgnikul õnnestub

oma maksuvõlg ümber kujundada muus menetluses kui ajatamismenetluses, siis ei ole seda

võimalik avaldada. Võrdse ning ühetaolise kohtlemise perspektiivist on see aga probleem, sest

sõltumata sellest, millises menetluses see ümber kujundatakse, see on ja jääb faktiliseks

maksuvõlaks ning peaks seega kuuluma võrdsetel tingimustel avalikustamisele.

Seega on tegemist õiguslüngaga, mida on tahtmise korral ka võimalik kuritarvitada, näiteks

saavad faktilised maksuvõlgnikud esitleda ennast mitte-võlgnikena nii äripartneritele kui ka

riigile. Seetõttu kuulub edaspidi avaldamisele lisaks ajatatud maksuvõlale ka „/…/ mis tahes

muul viisil ümberkujundatud maksuvõlg /…/“. See hõlmab muuhulgas saneeritud maksuvõlga,

pankrotimenetluses kompromissi korras ümberkujundatud maksuvõlga, füüsilise isiku võlgade

ümberkujundamise menetluses ümberkujundatud maksuvõlga jne. Sisuliselt kuulub maksuvõlg

edaspidi avaldamisele sõltumata sellest, millises menetluses ja millisel viisil see

ümberkujundatud saab.

Algselt kaaluti jätta kehtiva MKS-i § 27 lõike 1 punkt 5 alles ning lisada muul viisil

ümberkujundatud maksuvõla avaldamise alus uue punktina 51, kuid analüüsi tulemusel jõuti

seisukohale, et kuivõrd ajatamine niikuinii kujutab endast olemuselt samuti maksuvõla

ümberkujundamist, siis oleks õigusselgem reguleerida maksuvõla avaldamise juhud

ümberkujundamise kontekstis kõik ühes sättes.

Termin „maksukohustuslane“ on MKS §-s 6 defineeritud õigusmõiste, mis hõlmab nii füüsilisi

kui ka juriidilisi isikuid. See tähendab, et nii füüsilise kui ja juriidilise isiku ümberkujundatud

maksuvõlad kuuluksid edaspidi avaldamisele.

Punktiga 14 täiendatakse MKS § 27 lõiget 1 punktiga 51, mille kohaselt kuulub edaspidi

avaldamisele juriidilisest isikust maksukohustuslasele tehtud maksuotsuse resolutsioon, kui

selle vaidlustamine ei ole enam menetluslikult võimalik. Kõnealune muudatus on motiveeritud

ning inspireeritud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja vastavasisulisest ettepanekust.12

Äripartnerite valikul on ettevõtjad huvitatud mitte ainult nende majanduslikust võimekusest,

vaid ka nende reaalsest valmisolekust täita oma kohustusi. Äripartneri valimisele aitab teataval

määral kaasa maksuvõlgade avaldamine, kuid mõistagi ei saa maksuvõla olemasolust ainuüksi

teha põhjapanevaid järeldusi maksukohustuslase usaldusvääruse kohta – on oluline erinevus,

kas maksuvõlg on tekkinud majanduslikest raskustest, heausksest õiguslikust vaidlusest

maksuhalduriga või eesmärgipärasest püüdlusest hoiduda maksude maksmisest kõrvale.

Täpsemate järelduste tegemine eeldab seega rohkem informatsiooni ning käesoleva eelnõuga

tehaksegi ettepanek laiendada avaldatava informatsiooni hulka, ehk teha võimalikuks näha

lisaks maksuvõlgadele ka juriidilisest isikust maksukohustuslastele tehtud maksuotsuste

resolutsioone.

12 Vt selle kohta: https://www.koda.ee/et/meie-arvamus/maksuotsused-voiksid-olla-avalikud (sisenetud:

26.09.2025).

15

Nagu maksuvõla puhul, ei saa ka maksuotsuse olemasolu koheselt tõlgendada selliselt, et

maksukohustuslane on käitunud halvas usus või et ta pole usaldusväärne. On igati loomulik

ning praktikas sageli esinev tõsiasi, et maksukohustuslased peavad MTA-ga maha maksuotsuse

tegemisega kulmineeruvaid õigusvaidlusi siirast veendumusest, et MTA eksib kas faktides või

õiguslikult. Küll aga tuleb silmas pidada, et maksuotsus tehakse üldreeglina vaid nö ultima ratio

korras, kui maksukohustuslase maksuasjades tuvastatakse märkimisväärsed puudused, mida

maksukohustuslane keeldub kõrvaldamast. Kui neid otsuseid on ühe maksukohustuslase kohta

ebaharilikult palju, siis turg võib seda tõlgendada potentsiaalse äririskina.

Avaldamisele kuuluksid vaid juriidilisest isikust maksukohustuslastele tehtud maksuotsuste

resolutiivosad. Muudatuse skoopi ei kuulu füüsilised isikud, ehk füüsilisest isikust

maksukohustuslaste (sh füüsilisest isikust ettevõtjate) maksuotsuste resolutsioonide

avaldamiseks on jätkuvalt vaja nende MKS § 26 lõike 2 kohast nõusolekut.

Avaldamisele kuuluksid üksnes selliste maksuotsuste resolutsioonid, mis ei ole

edasikaevatavad, ehk vaidlustatavad. Ennekõike tähendab see kas seda, et vaide ja/või kohtusse

kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud, või siis maksuotsus on kolmeastmelises

kohtusüsteemis läbivaieldud ning selle õiguspärasust kinnitatud viimases kohtuastmes, ehk

Riigikohtus.

Maksukohustuslane ei saa vältida maksuotsuse avaldamist seeläbi, et ta tasub maksuotsuse

aluseks oleva rahalise kohustuse ära. Kui maksuotsus on kord tehtud, siis ainukene võimalus

vältida selle resolutiivosa avaldamist on tuvastada vaide- või kohtumenetluse korras selle

õigusvastasus ning saavutada selliselt selle jäädav kehtetuks tunnistamine või tühistamine.

Teisalt, see aga ei takista vastava vaide- või kohtulahendi avalikustamist, kust niikuinii nähtub,

et maksukohustuslasele oli maksuotsus tehtud, kuigi vaidluse tehiolud võivad olla muutunud.

Avaldamisele kuulub vaid maksuotsuse resolutsioon, ehk haldusakti resolutiivosa, millest

nähtub asjaomasele maksukohustuslasele antud käsk tasuda maksusumma. Nagu VTK-s oli

märgitud, avaldatakse resolutsioon nii, et sellest nähtuks:

1) juriidilisest isikust maksukohustuslase nimi ja registrikood;

2) maksuotsuse tegemise õiguslik alus;

3) kontrollitud maksustamisperioodil juhatuse liikme staatuses olnud isikute ees- ja

perekonnanimed ning isikukoodid;

4) kontrollitud maksustamisperiood;

5) määratud maksusumma suurus maksude lõikes.

Eelmainitud loetelu ei ole vajalik kajastada vahetult seaduses, kuivõrd kehtiv MKS juba kasutab

terminit „resolutsioon“. Samuti on termin „resolutsioon“ kasutusel kehtivas haldusmenetluse

seaduses (edaspidi HMS) üheskoos terminiga „resolutiivosa“, mis on selle sünonüüm. Vastavalt

HMS § 60 lõikele 2 kujutab resolutiivosa endast haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja

kohustusi sisaldavat osa, mis ei hõlma endast näiteks riigi- ja ärisaladust (vt selle kohta ka nt

HMS § 31 lõige 6 ja § 7 lõige 3).

Kõnealuse muudatuse puhul analüüsiti ka selle põhiseaduslikkust VTK raames. Paremaks

lugemiseks on see reprodutseeritud täiendatud kujul järgnevalt:

Muudatus riivab PS §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ning PS §-s 31 sätestatud

õigust ettevõtlusvabadusele. Konkreetsemalt aga riivab meede ennekõike nende sätete

koosmõjul kujunevat n-ö informatsioonilise enesemääramise õigust, mille kohaselt on isikutel

16

õigus kontrollida, kasutada ning otsustada nende kohta käivate andmete töötlemist. Riive

seisneb antud juhul selles, et muudatuse kohaselt muutuksid avalikuks juriidilistele isikutele

tehtud maksuotsuste resolutsioonid. Tegemist on maksusaladust sisaldava teabega, millest on

võimalik teha järeldusi muuhulgas isiku õiguskuulekuse ning maksukäitumise kohta.

Et riive oleks PS-ga kooskõlas, peab see olema kantud legitiimsest eesmärgist ning olema selle

saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Meetme legitiimseks eesmärgiks on suurendada ettevõtluskeskkonna läbipaistvust ning

motiveerida juriidilisest isikust maksukohustuslasi hoidma oma maksuasjad korras.

Maksuotsuste resolutiivosa avaldamine võimaldab analüüsida ning paremini prognoosida

potentsiaalse juriidilisest isikust äripartneri maksukuulekust ning üleüldist valmisolekut täita

oma õiguslikke kohustusi. Niisamuti motiveerib see hoidma oma maksuasjad korras, et

signaliseerida turule usaldusväärsust. Ettevõtluskeskkonna läbipaistvuse ning maksukuulekuse

suurendamise perspektiivist on meede selgelt sobiv.

Meede on ka vajalik, sest puuduvad muud samatõhusad alternatiivid. Kuigi maksuvõlgade

avalikustamine juba toimub kehtiva õiguse kohaselt, siis ei võimalda see siiski teha niivõrd

kindlaid järeldusi kui oleks võimalik teha maksuvõlgasid ning maksuotsuste resolutsioone koos

analüüsides. Meetme säästvust kinnitab ka asjaolu, et see kohaldub vaid juriidilistele isikutele,

mitte füüsilistele isikutele, ning et avaldatakse vaid resolutsioone, mitte maksuotsust tervikuna.

Meede on ka mõõdukas, st sellest saadud tulud kaaluvad üle sellega kaasneva põhiõiguste ja

-vabaduste riive. Läbipaistvam ettevõtluskeskkond suurendab ettevõtete vahelist konkurentsi

ning süvendab maksukuulekust kui konkurentsi väljundit. Liiati, et ettepanek kõnealuse abinõu

kehtestamiseks tuli Eesti-Kaubandustööstuskojalt. Tegemist ei ole seega olukorraga, kus

Rahandusministeerium soovib juurutada omal initsiatiivil uut maksualast läbipaistvuse

standardit, vaid ministeerium otsustas kuulda võtta ühe suuremaid Eesti ettevõtjaid koondava

katusorganisatsiooni ettepanekut. Turg eelduslikult teab ise paremini, millised abinõud

suurendavad ning millised abinõud piiravad nende majanduslikku potentsiaali.

Kogumis võib maksuotsuste resolutiivosa avaldamist pidada proportsionaalseks, st sobivaks,

vajalikuks ning mõõdukaks.

Punktiga 15 muudetakse ja sõnastatakse MKS § 28 lõige 3 ümber selliselt, et MTA-l oleks

sõnaselge õigus avaldada valla- või linnavalitsusele teavet maksukohustuslase poolt tasutud või

deklareeritud riikliku maksu või tasu kohta, kui see on vajalik omavalitsusüksuse ülesande

täitmiseks. Muudatus on ajendatud vajadusest jagada kohalike omavalitsustega teavet

deklareeritud ja tasutud keskkonnatasude kohta.

Selleks, et kohaliku omavalitsuse üksused saaksid operatiivselt oma eelarvet planeerida, on neil

vaja teada, millistest allikatest eelarvelaekumised pärinevad. Osa nendest laekumistest

moodustavad keskkonnatasud, mida tasuvad omavalitsuste territooriumitel tegutsevad

ettevõtted. Kehtiv õigus võimaldab omavalitsustele avaldada küll teavet selle kohta, millised

ettevõtted tasuvad keskkonnatasusid ning milles seisneb nende keskkonnakasutus, kuid kehtiv

õigus on ebaselge küsimuses, kas omavalitsustele võib anda teavet ka deklareeritud ja tasutud

keskkonnatasude suuruse kohta, st kui palju konkreetne ettevõte keskkonnatasu maksis.

Arvestades andmekaitsealaseid nõudeid ning maksusaladuse instituuti, tõlgendatakse praktikas

17

pigem seaduses olevat ebaselgust andmesubjekti kasuks, mistõttu on seni keeldutud

omavalitsustele andmast teavet laekunud keskkonnatasude suuruse kohta.

Et omavalitsustele saaks avaldada infot ka deklareeritud ja tasutud keskkonnatasude kohta,

laiendataksegi kehtiva MKS § 28 lõiget 3 vastavalt muutmiskäsus toodud sõnastusele. Laiendus

hõlmab siiski kõiki riiklikke makse ja tasusid, mitte kitsalt keskkonnatasusid, sest ei saa

välistada, et kohalikel omavalitsustel võib oma ülesannete täitmiseks olla vajalik saada teavet

ka riiklike maksude ja muude tasude kohta. Muudatus ühtlasi aitab kohalikel omavalitsustel

täita kohustust avaldada veebilehel teavet elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia

tootmise tasu kohta.

Kohalikel omavalitsustel on õigus küsida infot üksnes ulatuses mil see on vajalik nende

ülesannete täitmiseks. Vastavalt MKS § 26 lõikele 3 peavad kohalikud omavalitsused hoidma

saladuses neile teatavaks saanud maksusaladust sisaldavat teavet, kui seadusega ei ole

sätestatud teisiti.

Kehtivas sättes on nimetatud ära nii maksukohustuslane kui ka maksu kinnipidaja, kuid uues

formulatsioonis on mainitud vaid maksukohustuslast. See on tingitud asjaolust, et vastavalt

MKS § 6 lõikele 1 on maksukohustuslane katustermin, mis juba hõlmab maksu kinnipidajat.

Kõnealune muudatusettepanek tuli Kliimaministeeriumilt ning selle põhjendused on leitavad

eelnõude infosüsteemis olevast kooskõlastuskirjast.13

Punktiga 16 asendatakse MKS § 29 punktis 1 terminid „uurija“ ja „prokurör“ vastavalt

terminitega „uurimisasutus“ ja „prokuratuur“.

Kehtiva õiguse kohaselt võib MTA avaldada maksusaladust sisaldavat teavet uurijale ning

prokurörile selleks, et avastada ja tõkestada kuritegusid, tabada kurjategijaid, uurida

kriminaalmenetluses olevaid asju jne. Vastav alus selleks tuleneb MKS § 29 punktist 1.

Kõnealune säte on sõnastatud ametnikupõhiselt, mitte asutusepõhiselt – see tähendab, et

maksusaladust sisaldavat teavet võib avaldada „uurijale“ ja „prokurörile“, mitte

„uurimisasutusele“ ning „prokuratuurile“.

Ametnikupõhine lähenemine tekitab kaks probleemi:

Esiteks, MKS § 29 punktis 1 nimetatud ülesandeid ei teostata ainuisikuliselt, vaid praktikas

tegelevad nendega uurimis- ning töögrupid. Need grupid ei koosne tüüpiliselt üksnes

„uurijatest“ ning „prokuröridest“, vaid neisse võivad kuuluda ka ametnikud, kes küll töötavad

asjaomase uurimisasutuse/prokuratuuri all, kuid kes ise juriidiliselt võetuna „uurijad“ ega

„prokurörid“ ei ole. Kuna kehtiv sõnastus võimaldab maksusaladust sisaldavat teavet jagada

üksnes uurijatele ning prokuröridele, siis sellest järeldub, et nendele teistele ametnikele ei tohiks

seda teavet jagada, mis omakorda lülitab nende uurimis- ja töögruppide tegevustesse

ebamõistlikke takistusi ning muid ebatõhususi, mis raskendavad nende seadusest tulenevate

ülesannete täitmist.

Teiseks, ametnikupõhine lähenemine on vastuolus seadustes kinnistunud arusaamaga, et uurija

ja prokurör teostavad oma volitusi küll sõltumatult, kuid siiski vastava

uurimisasutuse/prokuratuuri nimel. Kehtiv MKS § 29 punkti 1 sõnastus aga jätab vastupidise

13 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/1bd24a1a-d55d-4943-979c-77fb900d8cf0

(sisenetud 26.09.2025).

18

mulje, ehk et uurimis- ja kriminaalmenetlusele omaseid toiminguid ei vii juriidiliselt läbi mitte

uurimisasutused/prokuratuur, vaid individuaalsed ametnikud.

Eeltoodud probleemide lahendamiseks on vajalik asendada MKS § 29 punktis 1 terminid

„uurija“ ja „prokurör“ vastavalt terminitega „uurimisasutus“ ja „prokuratuur“, ehk viia säte üle

asutusepõhisele lähenemisele senisest ametnikupõhisest lähenemisest.

Vastavalt kriminaalmenetluse seaduse § 31 lõikele 1 on (lisaks MTA-le) uurimisasutusteks

Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Konkurentsiamet, Sõjaväepolitsei,

Keskkonnaamet ning Justiits- ja Digiministeeriumi vanglate osakond ja uurimisasutuse

ülesandeid täitev vangla.

Lisaks eeltoodule, eemaldatakse kehtivast sättest sõnad „kriminaalmenetluses oleva asja

uurimiseks“ ning mõneti muudetakse sättes olevate sõnade senist järjekorda. Muudatus on

tingitud Siseministeeriumi märkusest, mille kohaselt kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ei

kasuta mõistet „uurimine“.14

Punktiga 17 sõnastatakse ümber MKS § 29 punkt 2, kus termin „väärtegu menetlema volitatud

isik“ asendatakse terminiga „kohtuväline menetleja“, et tagada parem terminoloogiline

kooskõla MKS-i ja väärteomenetluse seadustiku vahel. Lisaks lihtsustatakse ka sätte üldist

sõnastust ilma, et suurendataks selle kohaldamisala.

Muudatus on tingitud Siseministeeriumi tehtud märkusest.15

Punktiga 18 eemaldatakse MKS § 29 punktist 61 fraas „isikustamata kujul“.

Kehtiva õiguse kohaselt võib MTA avaldada Rahandusministeeriumile maksusaladust

sisaldavat teavet isikustamata kujul selleks, et prognoosida maksude laekumist ning kavandada

maksude laekumist kavandavaid meetmeid. Praktikas aga on aga tekitanud küsimusi asjaolu, et

Rahandusministeeriumile esitatav teave peab olema „isikustamata kujul“ – liiati, et kehtiv MKS

§ 29 sisaldab veel üle 60 õigusliku aluse maksusaladust sisaldava teabe avaldamiseks teistele

valitsus- ja riigiasutustele ning muudele organisatsioonidele, kuid mitte ükski neist ei ole sellise

piiranguga kitsendatud.

Arvestades, et MTA on Rahandusministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, ei ole

loogiline, et Rahandusministeeriumi õigused saada MTA-st andmeid oma õiguspoliitiliste

ülesannete täitmiseks on kitsamad võrreldes teiste ministeeriumite ning muude valitsus- ja

riigiasutustega. Sellest tulenevalt muudetakse MKS-i selliselt, et kõnealune kitsendus võetakse

sealt välja – liiati, et „isikustamata“ andmed juba definitsioonilt ei saa kujutada endast

maksusaladust, sest seda infot ei ole võimalik seostada ühegi konkreetse maksukohustuslasega.

Statistilist teavet ehk isikustamata andmeid võib MTA jagada ilma maksusaladuse avaldamise

volituseta. Sellel põhjusel on termini „isikustamata“ säilitamine kehtivas õiguses

ebakoherentne ka kinnistunud arusaamaga sellest, mida maksusaladust endast üleüldse kujutab.

Punktiga 19 asendatakse MKS § 29 punktis 10 sõna „Rahandusministeerium“ sõnadega

„riigihangete registri vastutavale töötlejale.“

14 Siseministeeriumi vastav märkus on leitav käesoleva seletuskirja lisast 2, ehk märkuste ja ettepanekute

arvestamise/mittearvestamise tabelist. 15 Samas.

19

Kehtiva õiguse kohaselt on Rahandusministeeriumil MKS § 29 punkti 10 alusel õigus saada

maksusaladust sisaldavat teavet selleks, et kontrollida, kas eksisteerivad alused isiku

kõrvaldamiseks hankemenetlusest vastavalt riigihangete seadusele. Kõnealune säte reguleeris

olukorda, mil Rahandusministeerium oli veel riigihangete registri vastutav töötleja. Alates 1.

jaanuarist 2024 on vastutava töötleja roll aga üle läinud Riigi Tugiteenuste Keskusele (edaspidi

RTK) ning koos sellega ka eelkirjeldatud ülesanne kontrollida hankemenetluses osalejate

vastavust seadusele.16

Kehtiv MKS § 29 punkt 10 on seega aegunud ning selle ajakohastamiseks on vaja selle

sõnastuses asendada Rahandusministeerium RTK-ga. Siinkohal pole tegemist pelga

formaalsusega, sest praegu ei ole RTK-l selget õiguslikku alust saada maksusaladust sisaldavat

teavet oma ülesannete täitmiseks.

Selleks, et tagada tulevikukindlus, ei nimetada uues sättes siiski konkreetselt ära RTK-d, vaid

mainitakse abstraktselt üksnes registri vastutavat töötlejat. See on vajalik selleks, et kui registri

vastutav töötaja peaks taas muutuma – olgu see nii ebatõenäoline kui tahes – siis ei oleks vaja

uuesti muuta MKS-i, et tagada uuele vastutavale töötlejale vajalik juurdepääs maksusaladust

sisaldavale teabele, et oma seadusest tulenevaid ülesandeid täita.

Punktiga 20 täiendatakse maksukorralduse seaduse § 29 loetelu uue punktiga, millega

täpsustatakse maksusaladust sisaldavate andmete edastamise õiguslikku alust huvide

deklaratsioonide registri volitatud töötlejale.

Muudatuse eesmärk on õigusselguse loomine. Alates huvide deklaratsioonide registri loomisest

2014. aastal kanduvad deklarantide sissetulekuandmed MTA infosüsteemist automaatselt

huvide deklaratsioonide registrisse. Tegemist on senise tehnilise ja halduspraktikaga, mida

käesolev muudatus ei muuda ega laienda.

Muudatusega ei lisata huvide deklaratsioonide registrile uusi funktsioone ega laiendata andmete

kasutamise eesmärki ega ulatust. Andmete edastamine toimub jätkuvalt korruptsioonivastase

seaduse (edaspidi KVS) § 13 lg 6 alusel, millega on seaduseandja andnud volituse saada huvide

deklaratsioonide registri pidajal KVS-i kohaldamiseks riigi andmekogust andmeid deklarandi

ja tema deklareeritavate andmete kohta ning KVS § 14 lõikes 3 toodud ulatuses. Samuti ei

kaasne muudatusega täiendavat halduskoormust ega eelarvelisi kulusid.

NB! Kõnealune muutmiskäsk on nüüdseks lisatud ka Riigikogu menetlemisel olevasse

korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse eelnõusse (442 SE; vt: Eelnõu - Riigikogu;

sisenetud 17.03.2026). Juhul, kui kõnealune muutmiskäsk 442 SE-ga realiseeritakse, siis

eemaldatakse see edaspidiselt käesolevast eelnõust.

Punktiga 21 muudetakse MKS § 29 punkti 28 selliselt, et edaspidi saaks MTA avaldada

loomeliitudele ja Kultuuriministeeriumile ka töötamise andmeid vabakutselise loovisiku

loometoetuse määramiseks.

Loomeliidud eraldavad vabakutselistele isikutele loometoetusi vastavalt loovisikute ja

loomeliitude seadusele. Loometoetuse määramisel on aga nii loomeliidud kui ka

Kultuuriministeerium kohustatud kontrollima, et toetust saav loovisik ei oleks samal ajal

avalikus teenistuses ega töötaks töölepingu või muu sarnase võlaõigusliku lepingu alusel.

16 Riigihangete seaduse § 181 lõike 5 kohaselt määratakse riigihangete registri vastutavad ja volitatud töötlejad

registri põhimääruses. Kehtiva põhimääruse § 3 lõike 1 kohaselt on selleks RTK.

20

Teisisõnu, loomeliitudel ja Kultuuriministeeriumil on vaja andmeid töötamise registrist. Kuna

töötamise registri andmed on käsitletavad maksusaladusena, siis on vaja MKS § 29 sätestada

MTA-le õiguslik alus töötamise registri andmete avaldamiseks.

Muudatuse tulemusel saavad loomeliidud ja Kultuuriministeerium edaspidi töötamise andmeid

MTA-lt ning kaob senine praktika, kus vastava teabe saamiseks küsitakse infot loovisikutelt

endilt nende nõusoleku alusel. Võttes arvesse, et loometoetuste määramine ning nende

menetlemine on loomeliitude ja Kultuuriministeeriumi seadusest tulenev ülesanne, ei ole

mõistlik jätta selle ülesande täitmine sõltuma toetust taotleva loovisiku nõusolekust.

Kuigi eelnõuga nähakse ette uus säte, mis võimaldab MTA-l töötamise registri andmeid

avaldada kõikidele valitsusasutustele ja nende hallatavatele riigiasutustele, samuti avalik-

õiguslikele juriidilistele isikutele (vt eelnõu § 1 punktis 26 olev muudatus), siis käesoleval juhul

sätestatakse töötamise registri andmete avaldamise volitus siiski jätkuvalt MKS § 29 senisesse

loetellu. Kuigi loomeliidud on tunnustatud mittetulundusühingud, on need siiski eraõiguslikud

juriidilised isikud ja Rahandusministeerium ei ole hetkel valmis sätestama abstraktset õigust

jagada töötamise andmeid kõikidele eraõiguslikele isikutele nende seadusest või

halduslepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Sellise muudatuse tegemine eeldaks analüüsi,

milleks käesoleva eelnõu menetluse staadiumis ei ole ressurssi.

Muudatusettepanek tuli Kultuuriministeeriumi 29.04.2024 aasta17 kirjast nr 1-12/446-2.

Punktiga 22 võetakse MKS § 29 punktist 61 välja Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium ning asendatakse Kliimaministeeriumiga. Muudatus on

tingitud asjaolust, et transpordivaldkond koos sättes nimetatud autoveoseaduse ja

ühistranspordiseaduse ülesannetega on nüüd Kliimaministeeriumi valitsemisalas. Tegemist

seega grammatilise ajakohastamisega, mis valdkondade üleminekul jäi kahe silma vahele.

Punktiga 23 lisatakse MKS § 29 punktid 68–72

 MKS § 29 punkt 68

MKS § 29 punkti 68 kohaselt on MTA-l edaspidi õigus maksukohustuslase nõusolekuta

avaldada maksusaladust sisaldavat teavet hankijale riigihangete seaduse (edaspidi RHS) § 115

lõike 2 punktis 2 kirjeldusele vastava pakkuja või tema pakkumuses nimetatud alltöövõtja

kohta, konkreetselt nende töötajate keskmise töötasu andmeid vastavalt RHS § 115 lõikes 6

kirjeldatud võrdlusperioodile.

Hankijal on vaja keskmise töötasu andmeid selleks, et hinnata vajadust RHS § 115 lõike 1

kohase selgituse järele. Praktikas toimub kõnealuste andmete esitamine selliselt, et pakkuja ise

pöördub MTA poole nimetatud andmete saamiseks, misjärel saanud need andmed, esitab

pakkuja need hankijale. See aga kujutab endast tarbetut halduskulu, sest MTA võiks neid

andmeid edastada ise vahetult hankijale.

Probleemiks ei ole siinkohal tehniline võimekus, vaid õigusliku aluse puudumine – kuna

keskmise töötasu andmed kujutavad endast maksusaladust, siis vajab MTA seadusest tulenevat

17 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/94e9157c-53bb-41a7-b5e2-14fa4bf4200b

(sisenetud 30.09.2025).

21

volitust, et esitada need maksukohustuslase nõusolekuta hankijale. Muudatuse tulemusel

luuaksegi vastav õiguslik alus, mis võimaldaks MTA-l seda teha.

Alternatiiv oleks küsida maksukohustuslaselt vastavasisulist nõusolekut, mida võimaldab MKS

§ 26 lõige 2, kuid see ei ole optimaalne lahendus. Nõusoleku küsimine sellisel kujul tekitab

tarbetut halduskoormust nii maksukohustuslasele kui ka tarbetut töökoormust MTA-le, sest

maksukohustuslane, olles otsustanud osaleda asjaomases hankemenetluses, on eeldatavasti

selliste andmete esitamisega hankijale juba niikuinii arvestanud.

Keskmise töötasu andmed edastatakse hankijale isikustamata kujul, st nendest ei nähtu

individuaalse töötaja palganumber ega muud isikuandmed.

 MKS § 29 punkt 69

MKS § 29 punkti 69 kohaselt on MTA-l edaspidi õigus ilma maksukohustuslase nõusolekuta

avaldada maksusaladust sisaldavat teavet maagaasiseaduse (edaspidi MGS) § 15 lõikes 1

sätestatud süsteemihaldurile vedelkütuse seaduse (edaspidi VKS) §-s 26 sätestatud ülesannete

täitmiseks, ehk biokütuse, biometaani, vesiniku ja elektrienergia statistikaga kauplemise

korraldamiseks.

Biokütuse statistikaga kauplemiseks on loodud digitaalne kauplemisplatvorm, mida haldab

MGS § 15 lõikes 1 nimetatud süsteemihaldur. Enne selle loomist kauplesid kütuse tarnijad

statistika ülejäägiga18 ise, ehk sõlmisid omavahel kokkuleppeid statistika ostuks/müügiks,

samuti pidasid kütuse tarnijad ka ise arvestust biokütuse täitmise kohustuse üle, ehk kohustust

lisada oma müüdavasse kütusesse teatava protsendi biokütust.

Selleks, et tagada andmete kvaliteet kõnealusel kauplemisplatvormil, on vaja andmevahetust

selle platvormi ja MTA hallatud kütuse käitlemise andmekogu (edaspidi KKS) vahel. KKS juba

sisaldab andmeid kütuse tarnija biokütuse tarbimisse lubamise kohustuse täitmise kohta, sh

andmeid statistika ülejäägi kohta, ning selle liidestus kauplemisplatvormiga tagab kestva

andmete asja- ning ajakohasuse. Kuivõrd aga KKS-s sisalduvad andmed on käsitletavad

maksusaladusena, eeldab selline andmevahetus õiguslikku alust. Muudatusega vastav õiguslik

alus ka luuakse.

Praktikas on olukord lahendatud selliselt, et kütuse tarnijatelt võetakse nõusolek andmete KKS-

st edastamiseks süsteemihaldurile. See lahendus ei ole aga optimaalne kuivõrd see sõltub

täielikult kütuse tarnijate suvast – kui nõusolekut ei anta, siis sõltub kauplemisplatvormide

andmestik sellest, mida kütuse tarnijad ise sinna sisestavad. Praktika on näidanud, et kütuse

tarnijate toimimine vahelülina on põhjustanud eksimusi ja ebatäpsusi, ehk tervikuna

kahjustanud kauplemisplatvormil olevate andmete kvaliteeti. Dubleeritud arvestuse (kütuse

tarnijad vs KKS) ära kaotamisega väheneb ka Keskkonnaameti läbiviidava riikliku

järelevalvega seonduv halduskoormus.

Andmete avaldamine tähendab antud juhul seda, et MTA hallatud MKR-i alamregistrist –

kütuse käitlemise andmekogust (KKS) – hakkab süsteemihalduri hallatavasse

kauplemisplatvormile läbi X-tee liikuma iga kuu andmeid biokütuse säästlikkuse kriteeriumite

täitmise statistika kohta. Edastatav andmekoosseis oleks järgmine:

18 Termini „statistika“ konteksti kohta vt majandus- ja taristuministri 14.11.2022 määruse nr 90 „Biokütuse,

biometaani ja elektrienergia statistikaga ning kasvuhoonegaaside heitkoguste statistikaga kauplemise kord“ § 1

lõikeid 1 ja 2. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/116112022002 (sisenetud: 30.09.2025).

22

1) kütuse tarnija registrikood;

2) vastavusdokumentide süsteemi poolt genereeritud statistika pakkumise dokumendi number;

3) aruandeaasta;

4) kütuse tüüp;

5) pakutav tegelik energiakogus (MJ);

6) pakutav arvestuslik energiakogus (MJ);

7) koefitsient;

8) taastuvenergiatüüp;

9) kasvuhoonegaaside mahukus gCO2ekv/MJ;

10) müüki pandud kasvuhoonegaaside kogus.

 MKS § 29 punkt 70

MKS § 29 punkti 70 kohaselt on MTA-l edaspidi õigus maksukohustuslase nõusolekuta

avaldada maksusaladust sisaldavat teavet asutusevälisele tõlgile, kelle MTA on omal

initsiatiivil maksumenetlusse kaasanud, kuid üksnes ulatuses, milles see on vajalik, et tagada

maksumenetluse läbiviimine.

Kui maksukohustuslane ei ole suuteline MTA-ga suhtlema eesti keeles või sellises võõrkeeles,

mida MTA ametnikud/tõlgid valdavad, siis tuleb maksumenetlusse kaasata asutuseväline tõlk.

MKS § 49 lõike 2 kohaselt kaasatakse tõlk kolmel alternatiivsel alusel: 1) kas menetlusosaline

ise kaasab tõlgi; 2) MTA kaasab tõlgi menetlusosalise taotlusel; 3) MTA ise kaasab tõlgi ilma

menetlusosalise taotluseta, kui MTA peab seda vajalikuks.

Kolmas alus eksisteerib peaasjalikult selleks, et umbkeelse maksukohustuslase puhul ei saaks

menetlus takerduda põhjusel, et menetlusosaline keeldub tõlki kaasamast. Sellisel juhul kaasab

tõlgi MTA, misjärel menetlus saab jätkuda. Paraku on aga avastatud MKS § 49 lõike 2 punkti

3 kohaldamisel õiguslünk. Nimelt, tõlkeprotsessi raames puutub tõlk vältimatult kokku

menetlusosalist puudutava maksusaladusega. See ei ole probleem siis, kui tõlk kuulub MTA

koosseisu, kuid kui tõlk on kaasatud asutuseväliselt, siis on vaja eraldiseisvat õiguslikku alust,

et maksusaladust sisaldavat teavet temale avaldada. Kehtivas õiguses selline õiguslik alus

asutuseväliste tõlkide puhul puudub. Sellest omakorda järeldub, et asutusevälise tõlgi

kaasamine MTA initsiatiivil on võimalik ainult menetlusosalise enda nõusolekul, ent selline

tõlgendus on ilmselgelt vastuolus MKS § 49 lõike 2 punkti 3 mõttega.

Käesoleva eelnõuga seega luuakse expressis verbis õiguslik alus maksusaladust sisaldava teabe

avaldamiseks asutusevälistele tõlkidele ulatuses, milles see on vajalik maksumenetluse

läbiviimiseks. Antud juhul ei tähenda avaldamine mõistagi seda, et MTA eesmärgipäraselt

informeerib tõlkijat mingist maksukohustuslast puudutavast teabest, vaid et sellise teabe

avaldamine üldreeglina toimub tõlkeprotsessiga de facto, näiteks kui asutuseväline tõlk peab

tõlkima maksukohustuslase ütlusi, tema poolt sõlmitud lepinguid või muid temale kuuluvaid

dokumente jne, siis paratamatult saab see tõlk teada ka kõnealuste ütluste, lepingute ja

dokumentide sisust.

Sättes olev fraas „/…/ ulatuses, mis on vajalik maksumenetluse läbiviimiseks“ piirab MTA

volitusi, ehk asutusevälisele tõlgile ei tohiks üldreeglina anda ligipääsu sellistele

dokumentidele, mis on eesti keelsed või mis on sellises võõrkeeles, mida nii maksukohustuslane

kui ka MTA ametnik valdab.

Tegemist ei ole kvalitatiivselt uue muudatusega. MKS § 47 lg 2 punkt 3 on MKS-s eksisteerinud

alates 20.02.2002, mil see seadus vastu võeti. Alles hiljuti aga avastati eelkirjeldatud õiguslik

23

probleem, mida käesoleva eelnõuga lahendatakse. Eesmärk ei ole seega paradigmaatiliselt

ümber määratleda tõlgi kaasamise alusprintsiipe ega praegust töökorraldust, vaid taastada MKS

§ 47 lõige 2 punkti 3 õiguslik toimimine nii, nagu seda on mõistetud MKS-i vastuvõtmisest

saati.

 MKS § 29 punkt 71

MKS § 29 punkt 71 annab MTA-le õigusliku aluse jagada maksusaladust sisaldavat teavet TurS

§ 30 lõigetes 1 ja 2 nimetatud riikliku järelevalve asutustele, et nad saaksid tõhusamalt täita

TurS-s sätestatud ülesandeid.

Lühiajalise üüriteenuse osutamisega seonduv on osaliselt reguleeritud TurS-s, kus TurS § 17

lõige 2 defineerib lühiajalist üüriteenust (majutusteenust) kui ajutise ööbimisvõimaluse

pakkumist. TurS § 30 lõigete 1 ja 2 kohaselt teostab majutusteenuse osutamisega seotud nõuete

üle järelevalvet Tarbija ja Tehnilise Järelevalve Amet, Päästeamet, Terviseamet, Politsei- ja

Piirivalveamet, samuti valla- ja linnavalitsus oma haldusterritooriumil. Probleemiks on aga

lühiajalise üüriturusektori läbipaistmatus, ehk eelnimetatud riikliku järelevalve asutustel

puudub adekvaatne ülevaade sellest, millised isikud osutavad lühiajalist üüriteenust ning millist

konkreetset kinnisvara selleks otstarbeks välja üüritakse. Seda infopuudust võib aga mingil

määral leevendada MTA, kellele võib laekuda erinevate deklaratsioonide ning muu teabe

esitamise kohustuste raames teavet muuhulgas ka üürileandjate ning väljaüüritavate kinnisvara

kohta.

Kuna eelnimetatud teave on käsitletav maksusaladusena, siis eeldab selle avaldamine

õiguslikku alust. Käesoleva eelnõuga luuaksegi vastavasisuline õiguslik alus.

 MKS § 29 punkt 72

MKS § 29 punkt 72 annab MTA-le õiguse avaldada maksusaladust sisaldavat teavet Regionaal-

ja Põllumajandusministeeriumile kohalike omavalitsustega seotud maksude ja tasude

laekumise prognoosimiseks ning mõjuanalüüside tegemiseks ja hindamiseks.

2023. aastal toimunud riigihaldusliku reformiga korraldati ümber ministeeriumite tööjaotus,

mille tulemusel liikus Rahandusministeeriumist Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumisse

üle kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakond, kohalike omavalitsuse poliitika osakond,

regionaalarengu osakond ja ruumilise planeerimise osakond19, sealjuures viidi teenistujad üle

teise asutusse samade teenistusülesannetega.

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) § 651 lõikest 1 on Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi ülesanne välja töötada kohalike omavalitsuste finantseerimise

põhimõtted ja poliitika, sh neid puudutavad maksud ja tasud. Seoses oma ülesannete täitmisega

on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste osakonnal vaja saada

andmeid, mis võimaldaksid prognoosida ja analüüsida kohalike omavalitsustega seotud20

maksude ja tasude laekumisi ning kavandatavate poliitikamuudatuste mõju. Samuti

19 Vabariigi Valitsuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 216 SE ja Vabariigi

Valitsuse määruse „Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi põhimäärus” eelnõu (jõustus 01.07.2023). 20 Kohalike omavalitsustega seotud maksudeks ja tasudeks võivad olla nii kohalike omavalitsuste endi hallatavad

kohalikud maksud või tasud, kui ka osaliselt omavalitsuste korraldada või rakendada olevad riiklikud maksud, nt

maamaks.

24

arvestatakse mitmete riigi toetusmeetmete jaotamisel maksu- ja tasuandmetega, näiteks

tasandusfondi jaotamisel võetakse arvesse maamaksu laekumise arvestuslikke andmeid. Kuna

arvestuse alus ei ühti laekumise andmetega, on selle arvutamiseks vaja saada katastripõhiseid

andmeid koos määratud soodustustega.

Maamaksuandmeid kasutatakse Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis kohalike

omavalitsuste põhiste maamaksuprognooside koostamiseks ning selleks on vaja andmeid

katastriüksuste, maksustamishindade, maksumäärade, maksuvabastuste ja maksusoodustuste,

sh koduomaniku soodustuse (siin on olulised omaniku elukoha andmed) kohta. Lisaks

prognooside koostamisele on maamaksuandmeid vaja kasutada erinevate mõjuanalüüside

tegemisel. Näiteks, kui plaanitakse muuta maksimaalseid maamaksumäärasid või

maamaksugruppide koosseise, on vajalik hinnata, millised mõjud sellega seonduvalt kaasnevad

maamaksulaekumisele nii kohalike omavalitsuste kui ka sihtgruppide tasandil. Kuna

eelkirjeldatud teave võib olla käsitletav ka maksusaladusena, siis eeldab selle avaldamine

õiguslikku alust.

Varasemalt on MTA maamaksu andmete edastamisel Rahandusministeeriumisse lähtunud

MKS § 29 p-st 61, kuid kuna kohalike omavalitsuste osakond liikus Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumisse, siis luuakse eelnõuga õiguslik alus maksusaladust sisaldava

teabe avaldamiseks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile.

Punktiga 24 lisatakse MKS-i uus § 291, mis annab MTA-le laiema volituse jagada töötamise

registris olevaid andmeid valitsusasutuste, riigiasutuste ning avalik-õiguslike juriidiliste

isikutega, kui see on vajalik nende seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Vastavalt MKS

§-le 26, kujutavad töötamise registri andmed endast maksusaladust, mille avaldamiseks on vaja

õiguslikku alust.

Algselt oli MTA puhtakujuline maksude kokku kogumise ning tollijärelevalve institutsioon,

kus tema ülesanded piirdusidki riikliku järelevalve teostamisega maksu- ning tollikohustuste

täitmise üle. Oma kindlapiirilise funktsiooni tõttu oli tollal igati loogiline defineerida

maksusaladust viisil, mis hõlmaks kogu MTA tegevust. Aja jooksul on MTA-le juurde tulnud

ülesandeid, mis rangelt ei seondu maksuvaldkonnaga, ent mis samuti genereerib MTA-le

erinevat teavet. See teave on aga kehtiva seaduse kohaselt maksusaladus nagu iga teine – seda

ka siis, kui selle teabe iseloom on selline, mis klassikaliselt ei kuulu maksusaladuse instituudi

kaitsealasse. Maksusaladuse eranditu laienemine on aga tingitud asjaolust, et kuigi MTA

ülesannete diapasoon on ajas ainult laienenud, siis maksusaladuse legaaldefinitsioon on püsinud

konstantsena ning jätkuvalt hõlmab kogu informatsiooni, mida MTA saab teada või genereerib

oma ülesannete täitmisel.

Üheks näiteks ongi käesoleva eelnõu objektiks olev MKS § 10 lõike 2 punkti 5 kohane MTA

kohustus teostada järelevalvet töötamise registreerimise kohustuse täitmise üle. Töötamise

register on aga andmekogu, mis ei toeta üksnes MTA ülesannete täitmist, vaid mida peetakse

ka Tööinspektsiooni, Eesti Töötukassa, Tervisekassa, Sotsiaalkindlustusameti, Rahapesu

Andmebüroo ning Politsei- ja Piirivalveameti otstarbeks. Eksitav on seda seega käsitleda

üksnes maksuõigusliku järelevalve instrumendina. Sellest tulenevalt on ka küsitav, kas

töötamise registris kasutatava teabe kaitsmine maksusaladuse egiidi all on kohane.

Töötamise registri laiapõhist ulatust illustreerib ka asjaolu, et selle loomise kontekstis toimus

arutelu, milline valitsusasutus peaks seda haldama, ehk juba eos ei olnud ühemõtteliselt selge,

et seda peaks tingimata tegema MTA, või et see kuidagi unikaalselt seondub maksundusega.

25

Erinevatel pragmaatilistel põhjustel aga otsustati see sellegipoolest anda MTA haldamisele ning

sellega kaasneski õiguslik tagajärg, et tervele andmekogule laienes automaatselt maksusaladuse

kaitse. Oleks see antud näiteks Tööinspektsiooni või mõne muu asutuse kätte, siis poleks sinna

kantud andmeid käsitletud maksusaladusena. Sellest järeldub, et töötamise registri andmete

käsitlemine maksusaladusena on suuresti kokkusattumuslik.

Kaasnenud on tagajärg, kus töötamise registri andmed on ebaproportsionaalses ulatuses

kaitstud maksusaladusena, ning see kaitstus raskendab nende andmete jagamist teiste

valitsusasutuste, riigiasutuste ning avalik-õiguslike juriidiliste isikutega, kellel oleks neid

andmeid vaja oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Konkreetselt, kui töötamise

registri andmeid on mingil valitsus- või riigiasutusel või avalik-õigusliku juriidilisel isikul vaja,

siis eeldab see igakordset seaduse muutmist, ehk vastava volituse loomist MKS § 29 loetellu.

Sellist kasuistikat ei saa aga pidada otstarbekaks.

Niisiis, loodava paragrahvi lõikega 1 luuakse MKS-i üldvolitus jagada töötamise registris

olevaid andmeid teiste valitsus- ning riigiasutustega, samuti avalik-õiguslike juriidiliste

isikutega nende seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Muudatusega ei võeta siiski

töötamise registri andmetelt maksusaladuse kaitset – see on jätkuvalt konfidentsiaalne

informatsioon, ehk õiguslikult käsitletav „maksusaladusena“. Küll aga saab sellest edaspidi

maksusaladus, mille jagamine on võrreldes teiste MTA kasutuses olevate andmetega lihtsam

ning operatiivsem.

Loodava paragrahvi lõige 2 sätestab töötamise registrisse kantud andmete avaldamisele

piirangu, ehk Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluva

valitsusasutuse või hallatava riigiasutuse andmetele võimaldatakse juurdepääs üksnes juhul, kui

vastav ministeerium annab selleks oma nõusoleku. Sätte kohaselt on Kaitseministeerium ja

Siseministeerium kohustatud nõusoleku andmisest keelduma, kui andmete avaldamine on

ohuks riigi julgeolekule või riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitsele.

Tegemist on Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisala omapäraga, kus sarnaseid

sätteid võib leida ka teistest õigusaktidest, näiteks sätestab Vabariigi Valitsuse 16.05.2013 vastu

võetud määruse nr 75 „Riigi personali- ja palgaarvestuse andmekogu asutamine ja selle

põhimäärus“ § 10 lõige 6 järgmist:

„(6) Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluva valitsusasutuse või

hallatava riigiasutuse struktuuri-, personali- ja palgaandmetele võimaldatakse juurdepääs

üksnes vastavalt Kaitseministeeriumi või Siseministeeriumi nõusolekule. Nõusoleku andmisest

keeldutakse, kui andmete töötlemine ohustab riigi julgeolekut või riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitset.“

Et tagada sarnane kaitse ka töötamise andmete puhul, näeb eelnõu seega ette ekvivalentse

nõusoleku standardi.

Üldvolituse ettenägemine ei tähenda seda, et töötamise registri andmete jagamisega seonduv

kulu jääb täielikult MTA kanda. Kui edaspidiselt soovib näiteks mõni valitsusasutus töötamise

registri andmeid, ning see eeldaks IT arendusi, siis peab asjaomane valitsusasutus ise leidma

selleks vajalikud ressursid. MTA enda ressursside arvelt selliseid arendusi tegema ei hakka.

Teavet on mõistagi võimalik küsida ka viisil, mis arendusi ei eelda (nt üksikud päringud), kuid

päringupõhine taotlemine on samuti koormav ning aeganõudev, mistõttu MTA-l jääb ulatuslik

autonoomia otsustamaks, kuidas ning millise aja raames selliseid päringuid täita. Täpsemad

26

tingimused sellekohasteks juhtudeks nähtaks ette ametkondlikes koostöölepetes. Tuleb

rõhutada, et MTA ei saa avaldada töötamise registri andmeid niisama, vaid see on lubatud vaid

seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

Eelnõu koostamisel kaaluti, kas töötamise registri andmed võiks täielikult välja defineerida

maksusaladuse alt ja käsitleda seda edaspidiselt näiteks pelgalt asutusesiseseks kasutamiseks

mõeldud teabena. Analüüsi tulemusel jõuti aga järelduseni, et selline muudatus lööks segamini

maksusaladuse instituudi paradigmaatilised alused ja põhjustaks rohkem segadust. Seega

kujutavad töötamise andmed endast jätkuvalt maksusaladust, ent nende jagamine on edaspidi

operatiivsem.

Punktiga 25 lisatakse MKS § 40 uus lõige 12.

Kehtiva õiguse kohaselt peab maksukohustuslase esindaja või muu seaduses sätestatud isik

(juhatuse liige, vara valitseja jne) korraldama maksukohustuslase maksukohustuste

nõuetekohase täitmise (MKS § 8 lõige 1). Kui vastav isik seda kohustust süüliselt (tahtlikult

või raskest hooletusest) rikub, siis vastutab ta rikkumise tulemusel tekkinud maksuvõla eest

solidaarselt maksukohustuslasega (MKS § 40). Regulatsiooni eesmärk on täiendavalt

distsiplineerida maksukohustuslase esindajaid ja muid sarnaseid isikuid, kellest sõltub

maksukohustuslase maksuasjade korrasolek – kui teatakse, et näiteks raskelt hooletu või

tahtliku tegevuse tulemusel tekkinud maksuvõlga võidakse asuda realiseerima isikliku vara

arvelt, siis ollakse ka rohkem motiveeritud hoolitsema selle eest, et maksukohustuslase

maksuasjad oleksid korras.

Kehtiva õiguse kohaselt eeldab eelkirjeldatud solidaarne vastutus seda, et esindaja/muu sarnase

isiku süülise tegevuse ning maksuvõla tekke vahel on põhjuslik seos. See tuleneb ennekõike

MKS § 40 lõike 1 sõnastusest:

„Kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest

solidaarselt maksukohustuslasega.“ – MKS § 40 lõige 1 (kuid vt ka MKS § 40 lg 11)

Sellest aga järeldub, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht jne ei ole rikkunud MKS §-s 8

sätestatud kohustusi või kui tema rikkumised ei ole põhjuslikus seoses konkreetse maksuvõla

tekkega, siis ei vastuta ta ka solidaarselt selle eest maksukohustuslasega.21 Sellest tingituna on

probleeme tekkinud olukordades, kus oma kohustusi süüliselt rikkunud juhatuse liige

vahetatakse välja uue juhatuse liikme vastu, kes edaspidi ise on kohustatud esindatava vara

arvelt täitma kõik maksukohustused. Paraku, see uus juhatuse liige ei pruugi praktikas olla

niivõrd motiveeritud tasuma maksukohustuslase olemasolevaid võlgasid, sest kuivõrd uus

juhatuse liige ei ole neid oma süülise tegevusega põhjustanud, ei saa ta MKS § 40 lõike 1

sõnastuse kohaselt ka nende eest solidaarselt vastutada. Selline olukord ei ole aga kooskõlas

21 Ka Riigikohus on 19. aprilli 2022 lahendis kohtuasjas nr 3-20-1213 punktis 13 kõnealust järeldust möönnud

sedastades, et „teatav asümmeetria MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuste ja MKS § 40 lõikes 1 sätestatud

vastutuse eelduste vahel võib raskendada äriühingu maksuvõla sissenõudmist olukordades, kus pärast maksuvõla

tekkimist äriühingut juhtima asunud isik ei kasuta äriühingu vara maksuvõla tasumiseks. Kas kehtivad vastutuse

piirid on optimaalsed, on pädev otsustama seadusandja. Õigusliku olukorra hindamisel ei saa ka jätta tähelepanuta,

et äriühingu raha äriühingust väljavõtmise korral võib olla võimalik juhatuse liikme vastu kasutada eraõiguslikke

õiguskaitsevahendeid (vt äriseadustiku § 187 lõige 4), samuti võib ta vastutada karistusõiguslikult

(nt karistusseadustiku § 201 alusel).“

27

MKS § 40 lõike 1 ja MKS § 96 lõike 1 kohase vastutusotsuse instituudiga, mille eesmärgiks on

muuhulgas motiveerida maksukohustuslase esindajaid hoidma esindatava maksuasjad korras.

Eeltoodust tulenevalt muudetakse MKS-i selliselt, et teatud tingimustel oleks võimalik panna

maksukohustuslase maksuvõla tasumise eest solidaarselt vastutama ka selline juhatuse liige,

kes seda maksuvõlga omaenda süülise tegevusega põhjustanud ei ole, kuid kes tahtlikult jätab

kohustuse täitmata. Peaasjalikult peaks solidaarne vastutus tekkima olukorras, kus esindataval

on piisavalt vara, et maksuvõlg tasuda, kuid uus juhatuse liige põhjendamatult hoidub sellest

kõrvale või suisa keeldub sellest, või näiteks kui ta pahauskselt viib varad ettevõttest välja

maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil.

Regulatsiooni mõte ei ole võtta vastutusele selliseid esindajaid, kellel on objektiivselt võimatu

maksukohustuslase varade arvelt maksuvõlga tasuda, või kui maksuvõla jätkuv tasumata

jätmine on ühel või teisel põhjusel õigustatav. Näiteks ei tekiks solidaarset vastutust juhul, kui

maksukohustuslasel pole piisavas ulatuses vara, et maksuvõlga tasuda, või kui juhatuse liige on

kohustuste kollisiooni olukorras, ehk maksukohustuslasel on rohkem kui üks võlausaldaja ning

kooskõlas ärilise hoolsuskohustusega22 võttis uus juhatuse liige vastu näiteks otsuse realiseerida

mõne teise võlausaldaja võlg, mistõttu jääb MTA maksunõue jätkuvalt vältama. Nii kaua, kuni

esindaja suudab mõistlikult põhjendada, miks ta maksuvõlga ei tasu või ei saa tasuda, ei tohiks

temale solidaarset vastutust kohaldada.

Säte on loodud küll eesmärgiga lahendada olukordasid, kus juhatuse liige vahetub, kuid selle

abstraktsus võimaldab seda rakendada ka muudes analoogsetes olukordades. Näiteks võib ette

kujutada olukorda, kus äriühingust maksukohustuslasel on kaks juhatuse liiget, ent vaid üks

neist rikkus oma MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustusi süüliselt ja põhjustas selliselt maksuvõla

tekke. Kui see juhatuse liige peaks tagasi astuma, ent teine juhatuse liige jätkuvalt keeldub

maksuvõla tasumisest, siis on ka seda teist juhatuse liiget võimalik võtta solidaarselt vastutusele

isegi, kui talle ei saa seda algset süülist käitumist õiguslikult ette heita.

Punktidega 26–28 defineeritakse MTA pädeva asutusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse nr 883/2013 tähenduses, kes hakkab teenindama OLAF-i teabenõudeid.

17. jaanuaril 2021 jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 883/2013 artikkel 7 lõige

3a,23 mille kohaselt peavad liikmesriikide pädevad asutused esitama OLAF-ile tema taotluse

korral teavet finantskontode ja nende omanike kohta, samuti vajadusel ka tehingute andmed,

kui need on vajalikud konkreetse OLAF-i juurdluse jaoks – seda samadel tingimustel, mida

kohaldatakse liikmesriigi pädevate asutuste suhtes.

OLAF on Euroopa Liidu uurimisasutus, kelle ülesandeks on uurida erinevaid pettuseid,

kelmuseid, korruptsioonijuhtumeid ning muid sarnaseid ebaseaduslikke tegevusi, mis

kahjustavad või võivad kahjustada Euroopa Liidu finantshuve. Et oma ülesannet nõuetekohaselt

täita, on OLAF-l õigus oma juurdluste otstarbeks nõuda vajalikku teavet liikmesriikidelt

vastavalt eelnimetatud määruse artikli 7 lõikele 3a. Iga liikmesriik peab seega tuvastama

riigisiseselt asutuse, kes on pädev OLAF-i teabenõudeid teenindama. Seejärel tuleb OLAF-it

22 Kohustuste kollisioon ei välista alati solidaarset vastutust, sest kohustuste kollisioonile on võimalik tugineda ka

viisil, mis ei ole näiteks kooskõlas ärilise hoolsuskohustusega. Näiteks sellises olukorras, kus teise võlausaldaja

võla tasumise tähtajad ja tasumise viivitamisest tingitud sanktsioonid on kauges tulevikus. 23 Artiklisse 7 lisati lõige 3a Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL, Euratom) 2020/2223, mis on kättesaadav

Euroopa Liidu õigusaktide andmebaasist aadressil: Määrus - 2020/2223 - ET - EUR-Lex

Määruse konsolideeritud tekst on leitav aadressil: EUR-Lex - 02013R0883-20210117 - ET - EUR-Lex

28

sellest pädevast asutusest teavitada, et OLAF teaks, kellele edaspidiselt oma teabenõuded

edastada.

Kuna artikkel 7 lõige 3a jõustus 15. jaanuar 2021, ning tegemist on otsekohalduvast määrusest

tuleneva normiga, siis tekkis Eesti Vabariigil samast kuupäevast kohustus teavitada OLAF-it,

kes on Eesti kontekstis antud juhul pädev asutus.

Kõnealune teavitus aga viibis üle kolme aasta (sisuliselt kuni 2024. aasta lõpuni), sest artikli 7

lõike 3a sõnastusest tuleneb eeldus, et liikmesriigis eksisteerib asutus, kellel on õiguslik alus

nõuda finantsasutustelt finantskontode alast teavet, sh teavet ka kontoomanike ning nende poolt

läbiviidud tehingute kohta ilma, et see eeldaks mingi konkreetse järelevalvemenetluse – näiteks

kriminaalmenetluse või maksumenetluse – algatamist. Eestis selliseid asutusi ei ole, st kõikidel

potentsiaalsetel kandidaatasutustel (nt Rahapesu Andmebüroo, MTA jne) oleks vaja alustada

riiklik järelevalvemenetlus, et finantsasutustelt artikli 7 lõike 3a kohast teavet saada, aga määrus

nr 883/2013 ei võimalda liikmesriikidel selliseid reservatsioone OLAF-i päringute

rahuldamisele seada.

Niisiis, kuna Eestis vastava pädevusega asutust ei ole, siis on vajalik selline asutus kas luua, või

siis laiendada mõne olemasoleva asutuse pädevust. Ametkondliku läbirääkimise tulemusel on

nüüdseks jõutud konsensusele, et artikli 7 lõike 3a kohase teabe edastamise puhul saab

pädevaks asutuseks MTA.

MTA ise kõnealust teavet ei valda. Seda valdavad kolmandad isikud, reeglina finantsasutused,

pangad ning muud sarnased organisatsioonid. Et OLAF-i teabenõuet rahuldada, peab MTA

kõigepealt need andmed välja nõudma ning siis OLAF-le üle andma. Seetõttu sätestatakse

eelnõu § 1 punktiga 28 MTA-le ka õigus nõuda teabenõuete rahuldamiseks vajalikud andmed

välja kolmandalt isikult, kes nimetatud andmeid valdab. MTA-l on vastavalt eelnõu § 1 punkti

3 muudatuse kohaselt edaspidi õigus rakendada vajaliku teabe saamiseks ka muid

maksumenetluse sätteid.

Sätte kohaselt võib MTA muuhulgas välja nõuda „/…/ põhjendatud vajaduse korral tehingute

andmed, sealhulgas pangasaladusena käsitatavad tehingute andmed /…/“. Otseviide

pangasaladusele välistab mitmeti-mõistetavuse küsimuses, et kas õigus saada tehingute

andmeid prevaleerib pangasaladuse kaitse üle.

Termin „kolmas isik“ on kasutusel põhjusel, et teabenõude adressaatide hulgast ei defineeritaks

välja konkreetseid isikuid, kes võivad teavet vallata, aga kes ühel või teisel põhjusel ei ole

kitsalt käsitletavad finantsasutuse, pangana vms.

MTA-l on õigus kasutada saadud andmeid üksnes OLAF-i teabenõude rahuldamiseks, ehk

MTA ei tohi talletada ega kasutada saadud andmeid mistahes muuks otstarbeks. Välja nõutud

teave tuleb seega terviklikult OLAF-le üle anda ning kui tehnilisel põhjustel säilivad siiski

mingid koopiad andmetest MTA andmekogudes, siis vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse

põhimõtetele peab MTA need andmed kustutama.

OLAF-i teabenõuetele vastamine kujutab endast kvalitatiivselt uut tüüpi abistamist, mis senise

termini „ametiabi“ alla ei asetu, sest ametiabi osutatakse konkreetsete riikide ametiasutustele,

mitte rahvusvaheliste organisatsioonide asutustele, nagu seda on OLAF. Et adekvaatsemalt

hõlmata kõnealune funktsioon, asendatakse eelnõu § 1 punktiga 26 MKS-i 31. peatüki pealkirjas

olev termin „ametiabi“ terminiga „halduskoostöö“, millel on laiem kohaldamisala.

29

Punktiga 27 muudetakse ka MKS § 511 lõike 1 sõnastust, ent mitte selle sisu. Kuna lühend

„välisriigi pädev asutus“ on edaspidi fikseeritud tulevase MKS § 10 lõike 2 punktis 41, siis

edaspidi kasutatakse kõnealuses sättes vastavat lühendit.

Punktiga 29 tunnistatakse kehtetuks MKS § 54 lõige 4.

MTA toimetab dokumente kätte enamasti elektrooniliselt, st läbi e-maksuameti. Dokumendi

adressaadile laetakse dokument e-maksuametisse üles ja talle saadetakse selle kohta

elektronpostile või mobiiltelefoni numbrile ka informatiivne teade. E-maksuametisse üles

laetud dokument loetakse kättetoimetatuks selle avamisel. Mõistagi toimetab MTA dokumente

kätte ka posti teel, kuid e-maksuameti kõrval kujutab see endast teisejärgulist meedet, mida

kasutatakse vaid juhul, kui dokumendi adressaat seda konkreetselt soovib, või kui

elektrooniline kättetoimetamine nurjub, ehk dokument jäetakse e-maksuametis avamata.

Haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt peaks MTA-l teoorias olema võimalik kaalutleda

ning selle pinnalt otsustada, kuidas tagada dokumendi kättetoimetamine viisil, mis oleks kõige

tõhusam MTA kui haldusorgani vaatest, ent mis teisalt ei tekitaks põhjendamatuid ebamugavusi

ka dokumentide adressaatidele ega rikuks nende õigusi. Praktikas aga kehtiv seadus sellist

kaalutlemist ei võimaldada ning sunnib MTA-d üle minema elektrooniliselt kättetoimetamiselt

posti teel kättetoimetamisele ka olukordades, kus see ilmselgelt on ebavajalik või muul põhjusel

ebaotstarbekas.

Esiteks, kehtiv MKS-s sätestab dokumendi adressaatidele reservatsioonideta õiguse nõuda

elektrooniliselt kättesaadavaks tehtud dokumendi kättetoimetamist posti teel. MTA-l ei ole

õiguslikku alust keelduda selliste taotluste rahuldamisest – seda isegi juhul, kus on tuvastatud,

et adressaat on dokumendi elektrooniliselt või muul viisil juba tegelikult kätte saanud. Praktikas

on see tekitanud olukordasid, kus näiteks isikud, kes on dokumendid e-maksuametis avanud,

on nendega tutvunud, ning isegi ei eita dokumentide faktilist valdamist (on need näiteks

allalaadinud), saavad MKS-i kohaselt nõuda nende samade dokumentide täiendavat dubleeritud

kättetoimetamist posti teel. Veelgi enam, MKS-i kohaselt ei piisa pelgalt dokumentide posti

teel edastamisest, vaid need tuleb „kättetoimetada“, st edastamise viis peab olema selline, kus

MTA suudab tõendada, et adressaat on faktiliselt dokumendid uuesti kätte saanud. Sisuliselt

tähendab see tähitud kirja saatmist, mis on kallim tavapostist. Teoorias on küll võimalik

piirduda tavapostiga, kuid vaidluse korral võib MTA-l sellisel juhul olla keeruline tõendada, et

isik on täiendava koopia kätte saanud. Kui selline vaidlus peaks tekkima, on tõenäoline, et MTA

peab nüüd uuesti saatma koopia, kuid seekord juba tähitud kirjaga, et vältida vaidluse

kordumist.

Seega, kuigi pealtnäha tundub adressaadi subjektiivne õigus nõuda dokumendi

kättetoimetamist temale eelistatud vormis olevat igati põhjendatud, siis praktikas kasutatakse

seda õigust mugava võimalusena saada juba kättesaadud dokumentidest riigi kulul tasuta

paberkoopiaid. Seda ei saa aga pidada riigi ressursside otstarbekaks kasutamiseks.

Teiseks, seadus ei võimalda MTA-l kaalutleda ka seda, millal lugeda elektrooniline

kättetoimetamine nurjunuks, et asuda dokumente kättetoimetama posti teel – ka see on MTA

eest seaduse tasandil ära reguleeritud. Nimelt, seaduse kohaselt on MTA kohustatud alustama

posti teel kättetoimetamist, kui e-maksuametisse üleslaetud dokumenti pole seal viie tööpäeva

jooksul avatud (MKS § 54 lõike 4 punkt 2, vt ka punkt 3). Nagu eelnevalt analüüsitud

subjektiivse õiguse puhul, tundub kõnealune adressaadi kaitsenorm esmapilgul mõistlik, kuid

30

paraku on see praktikas asunud ebaproportsionaalselt piirama haldusmenetluse vormivabaduse

ning eesmärgipärasuse põhimõtteid. Peamine probleem seisneb jällegi selles, et see tekitab

dubleeritud kättetoimetamist ning sellest tingitud ebatõhusust – levinud on näiteks olukorrad,

kus viie tööpäeva möödudes saadab MTA dokumendi posti teel välja ainult selleks, et näha, et

adressaat avab dokumendi e-maksuametis kuuendal, seitsmendal, kaheksandal jne päeval. See

tekitab taas dubleeritud kättetoimetamist, kuid siinkohal on sellest tingitud ebatõhusus eriti

võimendatud, sest kuna dokument saadetakse postiga teele adressaadi taotluseta, siis mitte

ainult ei pruugi sellest olla adressaadile kasu, vaid see võib temale isegi tekitada segadust ning

muid ebamugavusi.

Eeltoodust tulenevalt on vajalik suurendada MTA diskretsiooniõigust otsustamaks, millal MTA

peab dokumentide elektrooniliselt kättetoimetamiselt üle minema posti teel kättetoimetamisele.

Eelnõuga eemaldatakse MKS-st adressaatide subjektiivne õigus nõuda dokumentide

kättetoimetamist posti teel, samuti eemaldatakse eelkirjeldatud viie tööpäeva reegel. Edaspidi

on MTA-l vaba kaalutlusõigus otsustamaks, kuidas on kõige mõistlikum käituda olukorras, kus

adressaadid väljendavad dokumentide kättetoimetamisel mingit eelistust, või kus dokumendid

on jäetud e-maksuametis avamata.

Kuigi muudatus võtab ära expressis verbis nii adressaatide subjektiivse õiguse nõuda

dokumente posti teel kui ka ootuse, et MTA saadab adressaatidele dokumendid posti teel, kui

nad e-maksuametis viie tööpäeva jooksul ei reageeri, siis praktikas ei muutu peale dubleeritud

kättetoimetamise vähendamise suurt midagi.

Nimelt, MKS § 54 lõike 4 kehtetuks tunnistamine ei muuda dokumentide elektroonilise

kättetoimetamise üldist loogikat, ehk jätkuvalt, et lugeda dokument e-maksuametis

kättetoimetatuks, tuleb see seal adressaadi poolt avada. Kui adressaat seda ei tee või kui

adressaat kommunikeerib MTA-le juba eos, et tema e-maksuametit ei kasuta, siis ei jää MTA-

l niikuinii midagi muud üle, kui asuda lõpuks sama dokumenti kättetoimetama posti teel.

Teisisõnu – MKS § 54 lõiget 4 ei ole vaja. Liiati, et MTA-l on võimalik tagada kehtiva õigusega

analoogne olukord tuginedes ainuüksi eesmärgipärasuse ja vormivabaduse põhimõttele.

Muudatuse kasuks räägib asjaolu, et ka HMS ei näe menetlusosalistele ette expressis verbis

õigust nõuda dokumentide kättetoimetamist mingil konkreetselt soovitud viisil (nt posti teel).

See on ka mõistetav, sest taolised õigused kipuvad põhjustama dubleeritud kättetoimetamist

ning muid ebatõhususi.

Punktiga 30 täiendatakse MKS § 812 lõiget 1 selliselt, et edaspidi on MTA-l võimalik teostada

sättes ettenähtud taustakontrolli ka isikute suhtes, et otsustada nende kaasamist MTA info- ja

sidesüsteemide hooldamis- ning arendustegevusse. Muudatus on seotud eelnõu § 1 punktiga 9,

mis edaspidi annab MTA-le kaalutlusõiguse kaasata asutuseväliseid isikuid MTA info- ja

sidesüsteemide arendus- ning hooldustegevusse. Teostatav taustakontroll ei erine olemuslikult

taustakontrollist, mis kehtiva õiguse alusel teostatakse isikutele enne MTA-sse teenistusse

nimetamist asutuse juhi poolt (päringud riiklikesse registritesse ning muudele avalikele

allikatele tuginemine).

Termin „kaasamine“ on lai ning annab MTA-le võimaluse kontrollida nii kaasatavat ettevõtjat

kui ka tema töötajaid. Isikuandmete kogumise eelduseks, nagu ka kehtivas õiguses, on isiku

enda nõusolek, st MTA ei tohi omal initsiatiivil asuda jälitustoimingutega ega teabepäringutega

andmeid koguma. Kui arendusettevõte või mõni tema töötaja ei anna nõusolekut, siis seda isikut

arendus- ning hooldustegevusse kaasata ei saa, kuna sellisel juhul ei ole võimalik tagada

31

optimaalne andmeturve – konkreetselt, et info- ja sidesüsteemidele ei saaks ligi isikud, kelle

puhul on risk selle juurdepääsu kuritarvitamiseks. Praktikas näeks see välja nii, et kuna arendus-

ja hooldustööde tellimine toimub riigihanke kontekstis, siis on võimalik hankelepingu täitmise

tingimusena ette näha kohustus läbida taustakontroll.

Andmete kogumine peab vastama isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud nõutele, sh

eesmärgipärasuse ning minimaalsuse põhimõttele. MTA teostab taustakontrolli lähtudes MKS

§ 812 lõikest 2 ning tolliseaduse §-st 10. Lisaks lähtub MTA Riigikohtu lahendis 3-16-2498/30

olevatest suunistest.

Punktiga 31 lisatakse MKS § 96 uus lõige 51, mille kohaselt ei ole MTA enam seotud

piiranguga, mis keelab teha vastutusotsust enne, kui MTA pole eelnevalt üritanud kolme kuu

jooksul võlga sisse nõuda sissenõudmismenetluses.

Kehtiva MKS § 96 lõike 5 kohaselt võib vastutusotsuse teha vaid siis, „/…/ kui maksumaksja

või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist /…/ ning selle tulemusel ei ole

õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale

on välja kuulutatud pankrot.“

Kolme kuu piirang eksisteerib ennekõike selleks, et säästa vastutusotsuse adressaati, ehk anda

maksumaksjale või maksu kinnipidajale võimalus tasuda oma võlg enne vastutusotsuse

tegemist. Kõnealune säte on sõnastatud imperatiivselt, ehk seda nõuet tuleb järgida ka siis, kui

objektiivsetel põhjustel on juba ette näha, et sundtäitmine kolme kuu jooksul on võimatu –

näiteks põhjusel, et maksukohustuslasel ei ole piisavalt vara, et võlga tasuda. Olukorras, kus

kolme kuu kriteerium ei täida ilmselgelt enam oma eesmärki ning asub põhjendamatult

takistama menetluse kulgemist kiirel ja efektiivsel viisil, peaks olema sellest võimalik kõrvale

kalduda ja teha vastutusotsus ära ootamata kolme kuu möödumist.

Sarnasest kaalutlusest kantuna muudetakse kehtivat regulatsiooni ka nii, et vastutusotsuse võib

teha muuhulgas ka siis, kui maksukohustuslast puudutav pankroti algatamise menetlus raugeb.

Kehtiva õiguse kohaselt on võimalik teha vastutusotsus kohe, kui maksumaksja või maksu

kinnipidaja suhtes on välja kuulutatud pankrot. Regulatsiooni mõte on see, et olukorras, kus

maksukohustuslase võimekus tasuda täies ulatuses maksuvõlga on ilmselgelt võimatu piisavate

vahendite puudumise tõttu, on igati põhjendatud solidaarselt nõuda maksusumma tasumist

isikult, kelle süülise käitumise tulemusel on see maksuvõlg tekkinud. Kui aga pankrotiavalduse

menetlus ei päädi pankroti väljakuulutamisega, vaid see hoopis raugeb, siis ei saa kehtiva

õiguse kohaselt vastutusotsust kohe väljastada, vaid tuleb hoopis rakendada MKS § 96 lõikes 5

sätestatud kolme kuu kriteeriumit. Selline olukord on aga ilmselgelt vastuolus kõnealuse normi

eesmärgiga.

Pankrotiavalduse menetluse raugemine viitab veelgi kriitilisemale varalisele seisundile kui

pankroti väljakuulutamine – sisuliselt võib pankroti avalduse menetluse raugemisest järeldada

seda, et võlgniku varaline olukord on lootusetu, ehk ta on sisuliselt varatu, mistõttu ta pole

võimeline isegi osaliselt tasuma oma võlgasid. Seda konteksti silmas pidades, kui MTA-l on

õigus teha vastutusotsus maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral, siis seda enam

peaks tal olema õigus seda teha pankrotist veelgi kriitilisemas olukorras, ehk pankrotiavalduse

menetluse raugemisel.

32

Eelnõu punktidega 32–33 ajakohastatakse maksuvõla sundtäitmise aegumise regulatsiooni.

Punktiga 32 tunnistatakse kehtetuks MKS § 132 lõiked 5, 6 ja 7. Kuna sundtäitmise aegumise

katkemist reguleeritakse edaspidi uues MKS §-s 1321, siis tõstetakse kõnealused sätted (küll

ümberstruktureeritud kujul) sellesse uude paragrahvi ümber.

Punktiga 33 luuakse MKS-i uus § 1321, mis reguleerib maksuvõla sundtäitmise aegumise

katkemist – paragrahv sisaldab aegumise katkemise aluseid ning selgitab, mis hetkest hakkab

uus aegumistähtaeg kulgema.

Riigikohus muutis oma 10. oktoobri 2018. aasta määrusega nr 2-17-12525 senimaani

domineerinud tõlgendust, et kui MTA on esitanud kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks

täitmisavalduse, siis on maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg kuni selle menetluse

lõppemiseni sisuliselt aegumatu.24 Nimetatud tõlgendus oli tingitud MKS § 132 lõikest 6, mille

kohaselt „[u]ue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama tähtaja katkemise

aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.“ Fraasi „katkemise aluse

äralangemine“ all mõisteti täitmisavalduse esitamise kontekstis täitemenetluse lõppemist, ehk

nii kaua, kuni täitemenetlus käib, ei hakka uus aegumistähtaeg kulgema. Kirjeldatud normid

ning nende tõlgendus eksisteerisid probleemideta sisuliselt 16 aastat alates MKS-i jõustumisest

1. juulil 2002, kuid Riigikohus otsustas aastal 2018 oma tõlgendust muuta, et võrdsustada MKS-

s sätestatud aegumise katkemise regulatsioon TsÜS-s olevate aegumise katkemise reeglitega –

lihtsalt öeldes, Riigikohus asus seisukohale, et täitmisavalduse esitamisega langeb samaaegselt

ära ka aegumise katkemise alus, ehk Riigikohus ei käsitlenud „aegumise katkemise aluse

äralangemisena“ enam mitte täitemenetluse lõppemist, vaid täitmisavalduse esitamist. See aga

tekitas olukorra, kus sundtäitmise aegumise tähtaeg hakkas edaspidi kulgema kohe järgmisest

kalendriaastast pärast täitmisavalduse esitamist, jättes selliselt MTA-le senisest oluliselt vähem

aega võlgade sissenõudmiseks.

Kuna MKS ei tunne aegumise peatamise instituuti, siis kaasnes uue tõlgendusega olukord, kus

mõningatel juhtudel maksuvõla sundtäitmine aegus ära täitmismenetluse läbiviimise käigus.

Nüüdseks on MTA teinud mõningad ümberkorraldused oma tööprotsessides, et vältida suurema

osa maksuvõlgade sissenõudmise aegumist. Käesoleva eelnõuga viiakse asjaomase normi

sõnastus kooskõlla uue tõlgendusliku olukorraga, ehk kavandatava MKS § 1321 lõike 1 kohaselt

katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse

esitamisel. Uue aegumistähtaja kulgemine ei alga üheaegselt täitmisavalduse esitamisega, vaid

algab hoopis täitmisavalduse esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Kavandatava MKS § 1321 lõike 2 punktid 1–4 on olemas juba ühel või teisel kujul kehtivas

õiguses. Punktid 6–8 kujutavad endast uusi õigusnorme, mida kehtivas MKS-s ei ole, samas

tsiviilõiguses on normiks igapäevaselt. Kogu norm lihtsustatult kätkeb endast võlausaldaja

kaitset tagamaks optimaalne aeg võlgade sissenõudmiseks ja minimeerimaks pahatahtlikku

menetluse venitamist eesmärgiga saavutada sundtäitmise aegumine.

MKS § 1321 lõike 2 punkt 8 on uus säte, mille kohaselt aegumine katkeb ajatamisel või muu

tasumisgraafiku sõlmimisel, kui graafiku kehtivuse periood on pikem kui sundtäitmise

aegumise periood. Uus aegumistähtaeg hakkab kulgema kõnealuse ajatamisotsuse või muu

tasumisgraafiku kehtetuks tunnistamise või selle tühisuse tuvastamise aastale järgneva aasta 1.

jaanuarist. Selliselt tagatakse ühest küljest maksukohustuslastele võimalus suurendada oma

24 MKS § 132 lõige 5 punkt 1: „Sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks

täitmisavalduse esitamisel.“

33

perspektiivi maksuvõla tasumiseks; teisalt aga võimaldab see MTA-le jätkuvalt piisava aja

pöörata sissenõuet olukorras, kus tasumisgraafik tuleb kehtetuks tunnistada. Fraas „muu

perioodiline tasumisgraafik“ hõlmab endas muud kui ajatamisotsusega kehtestatud

tasumisgraafikut, näiteks sellist, mis on kehtestatud MKS § 42 kohaldamisel, kus kolmas isik

(reeglina juhatuse liige) on võtnud omale lepinguga vastutuse tasuda maksukohustuslase

rahalised kohustused.

Tulevase MKS § 1321 lõikes 2 sätestatud loetelu puhul tuleb arvestada, kuidas tuleb nende

aluste puhul sisustada MKS § 1321 lõikes 3 sätestatud fraasi „aegumise katkemise aluse

äralangemine“. Erinevalt MKS § 1321 lõikest 1, mis viiakse kooskõlla Riigikohtu praktikaga

ning kus aegumise katkemise aluse esinemine ja selle äralangemine toimuvad üheaegselt, siis

lõikes 2 sätestatud aegumise katkemise aluste puhul ei loeta aegumise katkemise alus

äralangenuks samaaegselt katkemise aluse esinemisega. Viidatud paragrahvi punktides 1-4 ja

punktis 6 sätestatud juhul loetakse aegumise katkemise alus äralangenuks nendes punktides

nimetatud menetluste lõppemisel. Punktides 5 ja 8 loetakse aegumise katkemise alus

äralangenuks, kui vastav lahend või haldusakt tühistatakse või tunnistatakse kehtetuks. Punktis

7 loetakse aegumise katkemise alus äralangenuks täitemenetluse jätkumisega.

MKS § 1321 lõige 3 ja 4 on sätestatud kehtivas MKS § 132 lõigetes 6 ja 7.

Punktiga 34 ajakohastatakse MKS-s olevat normitehnilist märkust, kuivõrd direktiivi 2011/16

muudeti direktiiviga 2023/2226, mille Nõukogu võttis vastu 17. oktoober 2023, mis avaldati

24. oktoober 2023 ning mis jõustus 13. november 2023. Nimetatud direktiiv on vaja üle võtta

31. detsembriks 2025. Kõnealune muudatus puudutab vaid normitehnilise märkuse

ajakohastamist ning sellega üksi mingeid mõjusid ei kaasne, mistõttu seda käesoleva

seletuskirja mõjude analüüsis ei kajastata.

§ 2. MaaMS-i muutmine

Eelnõuga jäetakse välja MaaMS §-st 71 viide MKS § 54 lõike 4 punktile 1. Muudatus on kantud

asjaolust, et viidatud MKS säte tunnistatakse käesoleva eelnõuga kehtetuks (vt eelnõu § 1 punkt

29 ja selle selgitusi).

§ 3. RLS-i muutmine

RLS-i muudetakse kolme punktiga.

Punktiga 1 muudetakse RLS § 12 lõike 1 teist lauset. Kui kehtiva õiguse kohaselt lõpeb

riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, siis

edaspidi hakkab tagastamisnõue lõppema kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal

esines RLS § 15 lõikes 1 loetletud tagastusnõude alus.

Üheks riigilõivu tagastamise aluseks on toimingu tegemise taotluse läbi vaatamata jätmine, st

kui isik taotleb mingit lõivustatud toimingut ja tasub selle eest ka riigilõivu, ent see taotlus

jäetakse läbi vaatamata, siis sel isikul on õigus riigilõiv tagasi nõuda. Tagastusnõude õiguse

kasutamine, nagu eelnevalt öeldud, on aga ajaliselt piiratud, ehk kehtiva õiguse kohaselt lõpeb

tagastusnõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Sellest omakorda

nähtub riigilõivu tagastusnõude eripära – tagastusnõude lõppemise tähtaja alguspunkt ei sõltu

mitte sellest, millal tekib tagastusnõude alus (nt taotluse läbi vaatamata jätmine), vaid hoopis

34

sellest, millal tasutakse riigilõiv. See aga võib kaasa tuua olukorra, kus tagastusnõue lõpeb enne

kui reaalselt on jõudnud tekkida tagastusnõude esitamise võimalus.

Näiteks on esinenud juhtum, kus isiku taotlus jäeti läbi vaatamata, kuid isik esitas selle peale

kaebuse. Kaasnenud õigusvaidlus kestis ca kolm aastat, mis kulmineerus läbi vaatamata jätmise

otsuse õiguspärasuse tuvastamisega ja selle kehtima jäämisega. Selle peale esitas taotleja

riigilõivu tagastusnõude, kuid paraku oli tema tagastusnõue RLS kohaselt prima facie

lõppenud, sest piisavalt palju aega (kolm aastat) oli juba möödunud riigilõivu tasumise aasta

lõpust. See viivitus ei olnud tingitud aga isiku enda hooletusest, vaid asjaolust, et isik otsustas

kasutada oma menetlusõigusi, konkreetselt oma kaebeõigust.

Kõnealune juhtum lahendati analoogia kaudu ning isikule siiski tagastati tema riigilõiv.

Vastasel juhul oleks riigilõivu tagastamata jätmine kujutanud endast faktilist sanktsiooni selle

eest, et isik otsustas kasutada oma menetlusõigusi. Kuna aga analoogia kasutamise vajadus

viitab seadusandlikule lüngale, siis on vaja tagastusnõude lõppemise aluseid korrigeerida.

Eelnõu muudatus tagab selle, et tagastusnõue ei jõuaks lõppeda enne, kui jõuab esineda mõni

RLS § 15 lõikes 1 nimetatud alus, nt toimingu tegemise taotluse läbi vaatamata jätmine.

Punktidega 2 ja 3 muudetakse RLS § 259 lõikeid 1 ja 2, ehk juriidilise isiku siduva eelotsuse

taotluse läbivaatamise eest tuleb edaspidi tasuda riigilõivu 2060 eurot (seni 1180 eurot) ning

füüsilise isiku siduva eelotsuse taotluse läbivaatamise eest tuleb edaspidi tasuda riigilõivu 520

eurot (seni 300 eurot). Protsentuaalselt suurenevad lõivud ca 75% ja ca 73%, mis harmoneerub

perioodil 2015–2023 keskmise brutopalga tõusuga.

Tõsi, MTA ametnikkonna palgatõus samal perioodil oli sellest siiski väiksem (65%), seega ei

ole uus lõiv täielikus proportsioonis MTA ametnike palgatõusuga, ehk lõive tõstetakse rohkem

kui seda pealtnäha õigustaks korrespondeeriv MTA ametnike palgatõus. Küll aga tuleb

siinkohal rõhutada, et siduvate eelotsuste riigilõivumäärade kujundamisel ei lähtuta üksnes

kulupõhimõttest, vaid ka ekvivalendipõhimõttest, kus riigilõivu määra suuruse kujundamisel

arvestatakse ka taotletava toimingu väärtust ning funktsiooni taotleja huvide teenimisel.

Siduva eelotsuse näol ei ole tegemist näiteks mingi loa-taolise haldusaktiga, mis annab õiguse

teha midagi, milleks varem luba ei olnud, ehk selle puudumine ei piira kuidagi ettevõtja

tegevusvabadust ega muid õigusi. Siduv eelotsus on pelgalt viis, kuidas saada MTA-lt

maksuõiguslik hinnang tulevikus tehtava tehingu kohta, millest MTA enam taganeda ei saa.

Oma olemuselt ei erine see printsiibis näiteks maksuõiguslike riskide analüüsi tellimisest

mõnelt õigus- või advokaadibüroolt, lihtsalt kõnealuselt büroolt tellitud õigusliku hinnangu

puhul eksisteerib risk, et MTA võib asuda sellega vastuolus olevale seisukohale. MTA-lt

taotletud ekvivalentse hinnangu puhul siduva eelotsuse näol seda riski ei ole, sest MTA on selle

hinnanguga õiguslikult seotud eeldusel, et analüüsitud tehing ka tulevikus toimub. Siduvus

paneb MTA-le omakorda vastutuse hoolitseda selle eest, et siduva eelotsuse andmisel ei jõutaks

väärale õiguslikule seisukohale, mis võib tekitada Eesti riigile kahju. See aga eeldab mahukat

ning ajakulukat analüüsi nõudes MTA-lt menetlemiseks mitmete ametnike kaasamist,

sealhulgas MTA juhtkonda, sest siduvad eelotsused allkirjastab MTA peadirektor. Kõik see aga

tuleb tahes tahtmata ametnike teiste ülesannete arvelt.

Siduvast eelotsusest saadava hüve valguses on seega põhjendatud sättida riigilõivumäär mõneti

kõrgemaks, kui lähtuda pelgalt MTA ametnike palkade kasvust. Kuigi ajas on suurenenud ka

teised otsesed kulud, samuti kaudsed kulud, siis nende võrra siiski riigilõivu määra suurust ei

35

tõsteta. See tagab, et siduvate eelotsuste lõivu määra kasv ei oleks korraga liiga suur, ning et

säiliks jätkuv maksukohustuslaste huvi seda teenust osta.

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

Eelnõuga kavandatavad muudatused, mis puudutavad isikuandmete töötlemist, on kooskõlas

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 27. aprill 2016 määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute

kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi

95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta, ehk isikuandmete kaitse üldmäärusega.

Eelnõu § 1 punktid 3 ja 5 ning 26–28 tagavad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr

883/2013 nõuetekohase rakendamise.

6. SEADUSE MÕJUD

Eelnõu laiapõhiseks eesmärgiks on vähendada haldus- ja töökoormust seal, kus võimalik,

samuti tõhustada menetlusi ja riiklikku järelevalvet. Iga muudatuse puhul haldus- ja

töökoormuse vähenemine ei pruugi siiski üheselt avalduda, sest mõned eelnõus olevad

ettepanekud taotlevad muud positiivset mõju, näiteks võrdsemat kohtlemist ning sellest tingitud

konkurentsi paranemist, ettevõtluskeskkonna läbipaistvuse suurenemist jne.

Mõjude varieeruvus on tingitud asjaolust, et eelnõu koosneb paljudest üksteisest

mittesõltuvatest muudatustest, mis printsiibis küll jagavad samu eesmärke – näiteks

maksumenetluse tõhustamist ja bürokraatia vähendamist – kuid saavutavad selle erinevalt.

Niisamuti erinevad mõjude sihtrühmad, sest muudatused puudutavad maksukohustuslaste

erinevaid läbilõikeid, kes võivad, ent ei pruugi kattuda.

Võttes arvesse eelnõu iseloomu, on otstarbekas hinnata eelnõu mõju iga muudatuse puhul

eraldi. Järgneb igat muudatusettepanekut puudutav detailsem mõjuanalüüs.

6.1 Patendiameti toimingute eest tasumisele kuuluva riigilõivu ja teadaande avaldamise

eest väljaandes Ametlikud Teadaanded tasumisele kuuluva riigilõivu haldamise

fikseerimine MKS-s

Mõju valdkond: riigiasutuste töökorraldus (muu mõju)

Sihtrühm: MTA, Patendiamet, Justiits- ja Digiministeerium

Kuivõrd muudatuse eesmärgiks on täita seaduses ilmnenud lünk, siis ei kaasne sellega mingit

märkimisväärset mõju. Patendiameti ja Justiits- ja Digiministeeriumi asjakohaste nõuete haldus

praktikas jätkub samamoodi, küll aga suurema õiguskindluse ning selgusega.

Muudatusega ei kaasne seega olulist mõju. Ebasoovitava mõju esinemise riski ei tuvastatud.

36

6.2 MKR asutamine seaduse alusel ning selle põhimääruse kehtestamise pädevuse

andmine rahandusministrile

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele (töökoormus) ning avalikkuse suhtlusele

riigiga (halduskoormus)

Sihtrühm: MTA, Rahandusministeerium, Riigikantselei, teised ministeeriumid ning

huvigrupid ja muud huvitatud isikud, kes soovivad kooskõlastusprotsessis MKR põhimääruse

eelnõudele oma märkuseid ja ettepanekuid esitada

MKR-i kui andmekogu edaspidine asutamine vahetult seaduse alusel on puhtalt õiguslik-

tehniline muudatus, mis mingit empiirilist mõju kaasa ei too, kuid mis siiski korrastab seaduse

teksti ja suurendab seeläbi õigusselgust.

MKR-i põhimääruse edaspidine kehtestamine rahandusministri poolt tooks aga kaasa MKR-i

põhimäärusega seonduva õigusloome menetluse kiirenemise, millel oleks kahetine mõju –

ühest küljest annaks see MTA-le ning Rahandusministeeriumile rohkem paindlikkust

võimaldades MKR põhimäärust muuta ning ajakohastada kiiremalt ning ressursitõhusamalt;

teisalt, suurem kiirus jätaks vähem aega teistele ministeeriumitele ning huvigruppidele oma

arvamuste ning märkuste esitamiseks. Praktikas on aga ebatõenäoline, et suurem menetlemise

kiirus eviks märkimisväärset negatiivset mõju teistele ministeeriumitele ning huvigruppidele,

küll aga mõjutaks see positiivselt MTA-d ning ennekõike Rahandusministeeriumi.

Suurem menetlemise kiirus on tingitud kahest faktorist: 1) eelnõu avaliku kooskõlastamise

tähtaeg muutuks lühemaks; 2) pärast avaliku kooskõlastamise lõppu on võimalik eelnõu kohe

jõustada ilma, et materjale oleks vaja täiendavalt menetleda Riigikantseleis Vabariigi Valitsuse

istungi otstarbeks.

Võrreldes Vabariigi Valitsuse määrusega, mille avaliku kooskõlastamise tähtaeg on üldjuhul

15 tööpäeva, on ministri määruse eelnõu kooskõlastamise tähtaeg üldjuhul kümme tööpäeva

(vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendile [edaspidi VVR]). Ministri määrusele üleminek

jätaks teistele ministeeriumitele, valitsusasutustele ning avalikkusele seega viis tööpäeva

vähem aega, et dokumente läbi töötada ning nende kohta märkuseid ja ettepanekuid esitada.

Teisalt, juba kehtiv õigus võimaldab 15 tööpäeva üldreeglist kõrvale kalduda, ehk sätestada

lühikesemaid kooskõlastusperioode. Seda võimalust on MKR põhimääruse kontekstis teatava

regulaarsusega ka kasutatud, sealhulgas on viimasest kolmest aastast (perioodil 2021–2023)

omajagu näiteid võtta isegi ka alla kümne tööpäeva pikkusest kooskõlastusprotsessist. Praktikas

määrabki tihtipeale kooskõlastusperioodi pikkuse pigem MKR põhimääruse muutmisvajaduse

akuutsus, mitte niivõrd VVR-s sätestatu.

Mõju tüüpilisele kooskõlastusperioodi pikkusele ning seega kooskõlastajate ning arvamuse

esitajate töökoormusele on pigem väike, sest ka senises praktikas ei lähtuta rangelt VVR-s

sätestatud 15 tööpäeva kriteeriumist. Liiati, et Rahandusministeerium on praktikas

aktsepteerinud ka hilinenud ametlikke märkusi, samuti on Rahandusministeerium ka

pikendanud kooskõlastamisperioodi, kui mõni osapool on dokumentide analüüsimiseks aega

juurde soovinud. Rahandusministri määruse vormile üleminek ei välista kümnest tööpäevast

pikema kooskõlastustähtaja andmist, kui regulatsiooni keerukus seda nõuab.

Kiirust suurendab ka asjaolu, et muudatuse tulemusel kaoks ära terve Riigikantseleile

edastamise etapp koos sellega seonduvate tööülesannetega. Kui hinnata üksnes menetlusele

37

kuluvat aega, siis tavaliselt võtab Rahandusministeeriumil 7–10 tööpäeva, et materjalid

Rahandusministeeriumist ministri allkirjaga välja saada.25 Avalikul kooskõlastusel peaksid

dokumendid olema VVR kohaselt 15 tööpäeva. Pärast avaliku kooskõlastusperioodi

möödumist on materjalid vaja edastada Riigikantseleisse. Sõltuvalt laekunud märkuste ning

muudatusettepanekute hulgast, võib dokumentide Riigikantseleisse edastamine aega võtta 5

kuni 10 tööpäeva, vahel ka rohkem. Kui eeldame, et muudatusettepanekuid ei tulnud, siis võtab

see keskmiselt siiski vähemalt üks nädal aega, et see läbiks taas Rahandusministeeriumi sisese

kooskõlastusringi.26 Riigikantselei poolel, sõltuvalt dokumentide laekumise kuupäevast, võib

see võtta 1–2 nädalat, et see jõuaks Vabariigi Valitsuse istungile. Alles siis saavad dokumendid

ideaalis kinnitatud, Riigi Teatajas avaldatud ning seejärel jõustatud. Kokku võib seega kogu

protsess kehtiva korra kohaselt võtta aega ca 30–50 tööpäeva. Ministri määruse puhul võib kogu

eelkirjeldatud protsess olla kiirem, sest Riigikantselei menetluse puudumise tõttu oleks ajavõit

vähemalt 5–10 tööpäeva ning õigusakt ise oleks avalikul kooskõlastusel reeglina vaid kümme

tööpäeva, st viis tööpäeva vähem võrreldes senise korraga. See aga annaks MTA ja

Rahandusministeeriumi ametnikele juurde rohkem paindlikkust ning kontrolli MKR-i

põhimääruse muutmise üle. Ühtlasi vabastataks see täielikult menetlemise koormusest

Riigikantselei, kes peab MKR-i põhimäärust puudutavad eelnõud ette valmistama Vabariigi

Valitsuse istungiks. Kaasneva mõju ulatus on pigem keskmine, ent seevastu igati positiivne.

Mõju sagedust võib pidada väikeseks. MKR põhimäärust muudetakse MTA tegevust

reguleerivate seaduste muutmise tõttu keskmiselt aastas kaks korda, vahel ka rohkem. Igal juhul

ei saa käesolevat muudatust pidada millekski selliseks, mis avaldaks igapäevast mõju. Eelnõude

sisulisele koostamisele kuluv materiaalne aja- ning töökulu jääb suures osas samaks, muutub

üksnes materjalide menetlemisega seonduv. Mõju esinemise sagedust sihtrühma suhtes võib

seega pidada väikeseks, kui võrrelda seda nende õigusaktide koguhulgaga, mida

Rahandusministeerium aastas menetleb.

Sihtrühma suurust ei ole võimalik tõsikindlalt määrata – ministeeriumite ja valitsusasutuste,

samuti Riigikantselei tasandil puudutab muudatus keskmiselt vaid paari ametnikku, kes

tegelevad MKR põhimääruse eelnõu analüüsimisega. Kui palju ministeeriumi ametnikke peab

aga kulutama ressurssi dokumentide analüüsimisele ning arvamuse formuleerimisele sõltub

suuresti sellest, kui paljude ministeeriumide valitsemisala küsimusi need puudutavad, või kas

vastavatel ministeeriumitel on parajasti omal mingeid akuutseid muudatusvajadusi, mis

konkreetse eelnõuga otseselt ei seondu. Igal juhul ei saa avaliku sektori kontekstis pidada

sihtrühma suurust oluliseks.

Samadel põhjustel ei ole võimalik määrata sihtrühma suurust erasektori huvigruppide osas, sest

teoorias on võimalik avaliku kooskõlastamise raames märkuseid ning kommentaare esitada

kõikidel isikutel, kellel on huvi MKR-i põhimääruse eelnõu osas kaasa rääkida. Praktika aga

näitab, et vaid väga erandlikel juhtudel laekub MKR põhimääruse muutmise eelnõudele

märkusi erasektorilt, näiteks ettevõtete liitudelt, muudelt katusorganisatsioonidelt või huvitatud

osapooltelt. Kogumis võib reaalset sihtrühma suurust hinnata väikeseks.

25 Ajakulu on tingitud asjaolust, et dokumendid peavad läbima ministeeriumisisese kooskõlastusringi, kuhu on

kaasatud nii erivaldkonna spetsialistid, õigusosakond, keeletoimetaja, samuti ka poliitilised nõunikud ning

kõrgemad ametnikud (asekantsler ja kantsler). 26 Majasisene kooskõlastus on teisel korral tüüpiliselt kiirem, sest muudatusettepanekute puudumisel on tegemist

samade dokumentidega, mis esimesel majasisesel kooskõlastusel, mistõttu ei ole neid vaja uuesti detailselt üle

kontrollida.

38

Eeltoodust tulenevalt ei evi muudatus olulist mõju. Ebasoovitava mõju esinemise riski ei

tuvastatud.

6.3 MTA kehtestamine pädevaks asutuseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr

883/2013 artikli 7 lõike 3a mõistes

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele (töökoormus)

Sihtrühm: MTA

Muudatusega kaasneb töökoormuse kasv kuivõrd edaspidi peab MTA kulutama oma aja- ja

tööressurssi OLAF-i teabenõuete rahuldamiseks. Töökoormuse kasv on siiski väheoluline, sest

praktikas küsib OLAF teavet harva. Mõju esinemist ei ole võimalik ette näha, sest see sõltub

faktoritest, mille üle MTA-l kontrolli ei ole ning millest MTA tõenäoliselt ei ole isegi teadlik.

Teabenõude töötlemine, st andmete väljanõudmine ja nende edastamine, ei ole samuti keeruline

ega erilist vaeva nõudev protsess. Kogumina muudatus oluline ei ole, ebasoovitavate mõjude

esinemise riski ei esine.

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus)

Sihtrühm: pangad, finantsasutused

Pangad ja muud finantsasutused27 peavad edaspidi arvestama vajadusega edastada MTA-le

teavet konkreetse pangakonto ja selle omaniku kohta, samuti vajadusel infot ka seda

pangakontot puudutavate tehingute kohta. Tegemist on teabega, mida pangad juba valdavad

ning mida nad juba kehtiva õiguse kohaselt edastavad riigiasutustele, näiteks MTA-le

maksumenetluse raames (vt ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 81

[edaspidi RahaPTS]). Seega ei saa seda käsitleda uue kohustusena, millega sihtrühm peab

kohanema, vaid juba eksisteeriva koormuse väheolulise suurenemisega. Võttes arvesse, et

OLAF-i teabenõuded on pigem harvaesinevad, siis sihtrühma tüüpilist igapäevast toimimist

muudatus ei mõjuta.

Ettevõtjate koguhulgast moodustub sihtrühm väikese osa, näiteks Finantsinspektsiooni

turuosaliste registri kohaselt tegutseb Eestis üheksa krediidiasutust ning viis välisriikide

krediidiasutuste filiaali.28

Mõju kogumis võib pidada väheoluliseks, ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud.

6.4 Töövõtuahela ja töötamise kestuse andmekogusse kantavad andmekategooriad ning

andmete esitamise kohustusest kõrvalehoidumise takistamine

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele (töökoormus) ning majandusele

(halduskoormus)

27 Muud finantsasutused tähendavad ennekõike MTVS §-s 83 nimetatud finantsasutusi. Reeglina on tegemist

selliste ettevõtetega, kes osutavad finantsteenuseid Finantsinspektsioonilt saadud loa alusel või siis kes peavad

teavitama oma tegevusest läbi majandustegevuse registri. 28 Vt https://www.fi.ee/et/turuosaliste-

register?closed=1&st[31]=31&st[36]=36&st[37]=37&st[38]=38&st[39]=39&st[40]=40&st[41]=41&st[42]=42&

st[43]=43 – (sisenetud 02.02.2024).

39

Sihtrühm: Tööinspektsioon, ehitusettevõtjad

Kuigi muudatusega lahendatakse peaasjalikult juriidilis-tehnilisi küsimusi, mitte praktilisi

probleeme, siis evib see siiski osalist soodsat mõju riigi töökorraldusele ning ettevõtjate

halduskoormusele. Nimelt, ei ole ehitusettevõtjatel edaspidi vaja edastada ehitustööde

alustamise eelteadet Tööinspektsioonile, sest Tööinspektsioon saab eelteates sisalduva info

kätte TTKI-st. See omakorda vähendab ka Tööinspektsiooni töökoormust, kes ei pea enam

eraldiseisva eelteate dokumendiga töötama.

Tööinspektsiooni andmete kohaselt esitati nii 2017. kui ka 2018. aastal ehitusnõuete määruses

nimetatud kriteeriumitele vastavate ehitustööde alustamise eelteateid ligikaudu 700, mis olid

jagatud ära ca 175 peatöövõtja vahel. See moodustab ca 2% kõigist aktiivselt tegutsevatest

ehitusettevõtetest, ehk sihtrühma suurust võib hinnata väikeseks.

Käskkirjaga nr 1.1-1/34 kinnitatud Tööinspektsiooni teenistuskohtade koosseisu kohaselt

töötab Tööinspektsioonis 62 ametnikku, kellest ca 21% (13 ametnikku) tegelevad ehitus- ja

taristusektori järelevalvega. Töökoormuse vähenemisest kasu saava sihtrühma suurus on seega

keskmine. Võttes arvesse aastas edastatavate eelteadete arvu (nii 2017. a ja 2018. a ca 700

eelteadet), siis kaoks ametnike tööülesannete hulgast ära võrdlemisi regulaarne eelteadete

menetlemisevajadus.

Muudatus seega ei too kaasa olulist mõju. Ebasoodsa mõju esinemise riski ei tuvastatud.

6.5 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine riigiasutuste info- ja sidesüsteemide

klienditoe osutamiseks

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele (riigi info- ja sidesüsteemide toimimine)

Sihtrühm: kõik riigiasutused, kes oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel peavad üleval

erinevaid andmekogusid ning muid info- ja sidesüsteeme

Muudatusega on edaspidi juurdepääs maksusaladusele riigiasutustel ka selleks, et tagada info-

ja sidesüsteemide üldine toimimine ning funktsionaalsus. Praktikas juba tõlgendatakse fraasi

„hooldus- ja arendustöö“ pigem laiemalt, seega ei kaasne käesoleva muudatusega mingit

tuntavat mõju.

Sihtrühma moodustavad kõik riigiasutused, kes tegelevad info- ja sidesüsteemide

ülalpidamisega.

Olulist mõju ei tuvastatud. Ebasoovitava mõju esinemise risk on väike, sest praktikas sihtrühm

juba eelduslikult töötleb klienditoe andmise eesmärgil maksusaladust sisaldavat teavet.

Muudatusega vaid täpsustatakse andmetöötluseks vajalikke õiguslikke aluseid.

6.6 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine maksusaladust sisaldava teabe

töötlemisega seotud ülesannete täitmist toetavate avalike teenuste osutamisega tegelevale

riigiasutusele

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele (töökoormus ning tõhusus)

40

Muudatusel ei ole mingit vahetut mõju. Selle eesmärgiks on luua õigusliku alus avaldada

maksusaladust sisaldavat teavet mis tahes avaliku teenuse osutajale, kui see teenus toetab sellise

riigiasutuse ülesande täitmist, kes selleks otstarbeks juba ühel või teisel viisil töötleb

maksusaladust. Tulevikus võib mõju avalduda vaid maksukohustuslaste kohustuses taluda

asjaolu, et tema kohta käivat maksusaladust edastatakse mõnele teisele riigiasutusele, kuid see

mõju eksisteerib juba täna (MKS §-s 29 üksi on üle 60 õigusliku aluse, mis lubavad MTA-l

avaldada maksusaladust sisaldavat teavet teistele riigiasutustele). Avalikud teenused võivad aga

omada maksukohustuslastele halduskoormust vähendavat mõju.

Mõju esinemise sagedust ning sihtrühma ei ole võimalik kindlaks määrata, sest see sõltub

sellest, milliseid avalikke teenuseid võidakse tulevikus luua.

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud.

6.7 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine eraisikutest info- ja sidesüsteemide

hooldajatele/arendajatele

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju (mõju inimeste õigustele: isikuandmete kaitse) ja

majanduslik mõju (mõju konkurentsile, mainele ja halduskoormusele)

Sihtrühm: Eesti ja välisriigi residentidest maksukohustuslased (nii füüsilised kui ka juriidilised

isikud), keda puudutavad andmed on MTA info- ja sidesüsteemides;

Muudatuse tulemusel antakse MTA-le õigus võimaldada maksusaladust sisaldavale teabele

juurdepääsu asutusevälistele isikutele selleks, et hooldada ning arendada MTA info- ja

sidesüsteeme.

Maksusaladus on mis iganes teave, mida MTA on maksukohustuslase kohta teada saanud oma

ülesandeid täites ning mille avaldamine, avalikuks tulemine või sellele juurdepääsu andmine

kolmandatele isikutele võib ühel või teisel viisil mõjutada maksukohustuslase mainet,

elukorraldust, majanduslikke ning sotsiaalseid sidemeid jne. Sisuliselt kujutab maksusaladuse

kaitse instituut endast eraelu puutumatuse kaitseala konkretiseerimist, kuivõrd

maksusaladusest, sõltuvalt selle iseloomust, võib teha kaugeleulatuvaid järeldusi

maksukohustuslase kohta, muuhulgas hinnata tema finantsolukorda ning tuletada tema

poliitilised ning maailmavaatelised veendumused ja eelistused. Teisisõnu, kui maksusaladust

avaldatakse kolmandatele isikutele – näiteks käesoleval juhul eraisikutest arendajatele – siis

tahes tahtmata piirab see mõjutatud isikute eraelulist puutumatust, ehk nad peavad arvestama,

et rohkem osapooli võivad teada saada asjadest, mida nad hea meelega hoiaksid enda ja riigi

vahel.

Siinkohal ei ole oluline, kas maksusaladuse avaldamisega kaasneb maksukohustuslasele

konkreetne käega katsutav või muul viisil empiiriliselt mõõdetav mõju – eraelu puutumatust

(privaatsust) on piiratud juba sellega, kui privaatsena hoitud informatsioonist saab

andmesubjekti tahtevastaselt teada mõni kolmas isik. Tõsi, sellega ei pruugi kaasneda

kahjulikku füüsilist mõju, kuid asjaolu, et keegi teine teab isiku maksusaladust, võib siiski

mõjutada andmesubjekti emotsionaalset, moraalset ning psühholoogilist seisundit. Eeltoodu

taustal tuleb seega möönda, et maksusaladust sisaldava teabe avaldamine eraisikutest

arendajatele tahes tahtmata piirab maksukohustuslaste õigust eraelu puutumatusele, st

vähendab nende privaatsust, ning kuivõrd maksusaladust sisaldavale teabele juurdepääsu

andmiseks sellisel viisil ei ole vaja andmesubjekti nõusolekut, siis peavad maksukohustuslased

41

arvestama võimalusega, et just nende andmed on nähtavad MTA info- ja sidesüsteemide

arendamisel, hooldamisel, nendes olevate vigade avastamisel jne.

Sõltumata sellest, et ainuüksi maksusaladuse avaldamisest piisab eraelu puutumatuse riiveks,

ei saa kaasneva mõju ulatust siiski pidada suureks ega isegi keskmiseks. Kavandatav seadus

seab mõjutatud isikutele vaid kohustuse passiivselt taluda asjaolu, et nende andmeid võidakse

kasutada MTA info- ja sidesüsteemide hooldamiseks ja arendamiseks. Seadus ei kohusta neid

aktiivsetele tegudele/toimingutele, samuti ei eelda seadus neilt mingisuguste kulutuste

kandmist. Faktilises elu-, töö- ning ettevõtluskorralduses ei muutu maksukohustuslaste jaoks

mitte midagi. Samuti ei mõjuta kavandatav seadus ka tõenäoliselt sihtrühma üleüldist käitumist,

kuigi teoorias võib see motiveerida üksikuid maksukohustuslasi hoidma oma maksuasju korras

instinktiivsest ning inimlikult mõistetavast vajadusest kaitsta oma mainet kolmandate isikute

ees.

Teoorias peaks kavandatav seadus siiski evima positiivset mõju andmesubjektide

halduskoormusele, sest mis tahes vead jms puudused info- ja sidesüsteemides kipuvad tekitama

igasuguseid halduskoormust suurendavaid ebamugavusi, kasvõi vajadust parandada või

kinnitada info- ja sidesüsteemis talletatud andmeid. Halvimal juhul võivad adekvaatselt

hooldamata info- ja sidesüsteemides tekkida andmekaitsealased intsidendid, näiteks

andmelekked, millega võivad kaasneda olulised äririskid ning muud kahjud puudutatud

andmesubjektile.

Eeltoodust tulenevalt võib mõju ulatust pidada väikeseks.

Ühtlasi võib väikeseks pidada ka mõjude kaasnemise sagedust, sest üldreeglina on avalikul

sektoril kompetents olemas lahendamaks enamikke IT alaseid probleeme, ehk mõju ei pruugigi

iga-aastaselt kaasneda.

Mõju ulatuse ja sageduse väiksusest sõltumata on sihtrühma suurus teoorias siiski suur, sest

põhimõtteliselt võivad mis tahes maksukohustuslase maksusaladust sisaldavad andmed olla

nähtavad MTA info- ja sidesüsteemide arendamiseks. Praktikas aga puututakse kokku

maksusaladust sisaldavate andmetega siiski vaid ulatuses, milles see on vajalik arendus- ning

hooldustegevuse tulemuslikuks läbiviimiseks, kuid kuivõrd see toimub mõneti ad hoc korras,

on keeruline leida täpset sihtrühma suurust. Asutusevälistel arendajatel otsest ligipääsu MTA

andmebaasidele ei ole.

Kavandatava seadusega võib siiski kaasneda risk teatavate ebasoovitavate mõjude esinemiseks,

ennekõike andmekaitse kontekstis. Kui pahausklik või pelgalt hooletu eraisikust arendaja peaks

oma valdusesse saama maksukohustuslaste maksusaladust sisaldavaid andmeid, siis eksisteerib

risk andmete õigusliku aluseta levitamiseks või muul viisil omavoliliseks töötlemiseks, mis

võib põhjustada andmesubjektile varalist, moraalset ning mainelist kahju, vähendada tema

konkurentsivõimet või muul viisil kahjustada tema huve.

Põhiliselt maandatakse andmete kuritarvitamise riske ennekõike eraisikust arendajate valiku

staadiumis – iga potentsiaalse teenusepakkuja ja tema töötajate suhtes tehakse taustakontroll,

et veenduda ettevõtte laitmatus maines, samuti allutatakse nii teenusepakkuja kui tema töötajad

maksusaladuse hoidmise kohustusele, mis konkretiseeritakse täiendavalt nendega sõlmitavates

konfidentsiaalsuslepingutes ning mille kohta antakse juhiseid enne infosüsteemidega töö

alustamist.

42

Kõrgendatud järelevalve all on ka eraisikutest arendajate tegevus hooldus- ja arendustööde

läbiviimisel, ehk nad on MTA ja RMIT-i valve all, neil võimaldatakse oma töid teostada selleks

ettemääratud füüsilistes MTA ametiruumides ning infosüsteemikeskkonnas. Vajadusel

konfiskeeritakse töötamise ajaks ka kõik seadmed, millega on võimalik andmeid salvestada,

pildistada või muul viisil jäädvustada.

Mahukaid IT arendusi ei suuda riik oma jõududega teha, mistõttu väliste isikute kaasamine

arendustöödesse on paratamatu. Seetõttu ei ole võimalik tulemust saavutada muul,

maksukohustuslast vähem koormaval viisil.

Rakendatavate turvameetmetega viiakse ebasoovitavate mõjude tekke risk miinimumini.

Põhimõtteliselt seisneb teoorias kaasneva mõju olulisus pelgalt selles, et sihtrühm on suur, kuid

selle sisuline ulatus ning esinemise sagedus ei ole märkimisväärne ega too kaasa mingeid alalisi

kulutusi ega aktiivseid kohustusi mõjutatud isikutele. Eeltoodust tulenevalt, muudatus ei evi

olulist mõju sõltumata sihtrühma suurusest.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju (mõju inimeste õigustele: isikuandmete kaitse)

Sihtrühm: erasektorist IT teenuseid pakkuvate arendajate töötajaskond

Arendusettevõtete töötajatel tuleb taluda taustakontrolliga seotud sekkumist nende

privaatsfääri, et minimeerida andmeturbe riske riigi ja maksukohustuslaste jaoks, kelle andmeid

töödeldakse. Mõju ulatus on siiski pigem väike, sest MTA-l on õigus teha taustakontroll

sihtrühma suhtes ainult nende endi kirjalikul nõusolekul (vt MKS § 812 lõige 1), mida nende

tööandja nõusolek asendada ei saa.

Mõju esinemise sagedus on samuti pigem väike, sest MTA vajadus kaasata erasektori

arendajaid ei ole konstantne ning toimub ad hoc korras.

Sihtrühma suurust on keeruline määratleda, sest see sõltub sellest, kui palju erasektori

arendajaid on vaja mingi konkreetse infosüsteemi hooldamiseks ja arendamiseks kaasata.

Parimal juhul võib see puudutada aastas kuni tosinat isikut, kes ettevõtjate ja nende töötajate

koguhulgast moodustavad marginaalse osa.

Muudatus ei too kaasa olulist mõju. Ebasoodsa mõju esinemise riski ei tuvastatud.

Mõju valdkond: majanduslik mõju (mõju ettevõtlus- ning töökeskkonnale)

Sihtrühm: eraisikutest IT teenuseid pakkuvad arendajad

Muudatuse tulemusel muutub lihtsamaks eraisikutest arendajatelt hooldus- ja arendustegevuse

hankimine konkreetselt MTA info- ja sidesüsteemide veatu toimimise tagamise otstarbeks.

Sisuliselt tähendab see riigipoolse nõudluse suurenemist teatud IT teenustele, mis praktikas

tähendab valituks osutud ettevõtetele rohkemat käivet, kuid mis võib veel soodsalt mõjuda

töökohtade arvule ning stabiilsusele.

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud. Mõju koondhinnanguna on väike, kuid

selgelt positiivne.

43

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele (töökoormus)

Sihtrühm: MTA

Pikemas perspektiivis evib kavandatav seadus positiivset mõju MTA töökoormusele.

Kui MTA info- ja sidesüsteeme ei hooldata, selles olevad vead jäävad tuvastamata ja

likvideerimata, või vajalikud MTA efektiivsust suurendavad arendused jäävad kompetentsi

puuduse tõttu teostamata või hoolikalt testimata, siis võib see mõistetavalt tekitada probleeme

MTA tööprotsessidele. Vigaselt töötavad infosüsteemid võivad aeglustada käimasoleva

menetluse käiku, genereerida valesid andmeid või järeldusi, põhjustada andmelekkeid, samuti

tekitada muid probleeme, mille lahendamiseks võib kuluda märkimisväärne hulk rahalist ning

ajalist ressurssi. MTA info- ja sidesüsteemide vajadusepõhine hooldamine tagab nende alalise

toimimise ning võimaldab MTA-l efektiivsel ning eesmärgipärasel viisil täita talle seadusega

pandud ülesandeid. Mõju ulatus on hinnanguliselt keskmine, kuid kahtlemata soodne –

kavandatava seaduse tulemusel peaks vähenema selliste olukordade esinemine, kus MTA-l ei

ole muud võimalust kui kohaneda tekkinud või tuvastatud probleemidega, sest nende

lahendamiseks vajalikku erasektori kompetentsi ei ole võimalik juriidilistel põhjustel kaasata.

Nagu eelnevalt öeldud, on mõju ulatus väike ja sagedus pigem juhuslik, kuid sellest hoolimata

soodne nii MTA-le, eraisikust arendajatele ning pikemas perspektiivis ka andmesubjektidele.

Mõju olulisuse tingib formaalselt vaid asjaolu, et mõjutatav sihtrühm (andmesubjektid, ehk

Eesti ja välisriigi residendid) on suur.

Üks potentsiaalne ebasoovitav risk võib olla see, et eraisikust arendaja võib pahauskselt

kuritarvitada temale antud juurdepääsuõigusi, ehk ekspluateerida muuhulgas

omakasueesmärgil maksukohustuslaste maksusaladust sisaldavat teavet. Selline intsident võib

aga nii lühi- kui ka pikaajaliselt suurendada MTA töökoormust ning ka andmesubjektide

halduskoormust. Küll on aga sellise intsidendi tekke tõenäosus minimeeritud juba eelpool

mainitud ettevaatusabinõude ning kaitsemeetmete rakendamisega.

Kokkuvõtlikult võib asuda seisukohale, et mõju haldus- ning töökoormusele on väike, ent siiski

soodne. Mõju ei saa pidada oluliseks.

6.8 Maksusaladuse hoidmise kohustuse täpsustamine

Mõju valdkond: haldus- ja töökoormus

Sihtrühm: MTA, info- ja sidesüsteemide arendajad, hooldajad ja tehnilise toe teostajad, MTA-

t auditeerivad isikud, Riigi Tugiteenuse Keskus, kohtud, prokuratuur

Muudatusega ei kaasne mingit mõju kuivõrd juba kehtivas õiguses tõlgendatakse

maksusaladuse hoidmise kohustust laialt, ehk maksusaladust peab hoidma ka sihtrühm – seda

sõltumata sellest, et MKS § 26 lõige 3 sihtrühmale expressis verbis ei viita. Kuna muudatusest

ei teki mingeid uusi kohustusi ega piiranguid, siis ei teki ka täiendavat haldus- ja töökoormust,

mistõttu ei ole vaja rohkemalt analüüsida mõju teisi aspekte (sihtrühma suurus, mõju esinemise

sagedus jne). Küll aga suurendab muudatus õigusselgust.

44

Ebasoovitava mõju esinemise riski ei tuvastatud.

6.9 Mis tahes viisil ümberkujundatud maksuvõla avaldamine

Mõju valdkond: mõju majandusele (konkurentsile); mõju halduskoormusele

Sihtrühm: füüsilisest ja juriidilisest isikust maksukohustuslased, kelle maksuvõlg on

ümberkujundatud muul viisil kui läbi maksuvõla tasumise ajatamise

Praegu kohtleb seadus teatud maksuvõlgnikke erinevalt sõltuvalt sellest, mis viisil nende

maksuvõlg on ümber kujundatud. Kui maksukohustuslasel on ajatatud maksuvõlg, siis kuulub

see MKS § 27 lõike 1 punkti 5 alusel avalikustamisele, ehk ka ajatatud maksuvõlaga

maksukohustuslane peab taluma maksuvõla avalikustamisega kaasnevat faktilist mainekahju,

mis võib negatiivselt mõjutada selle maksukohustuslase suhteid teiste turuosalistega,

vähendada tema perspektiivi saada laene ning muid kapitalisüste, samuti nõrgestada üleüldse

tema üldist võimet konkureerida ettevõtluskeskkonnas. Kõik need negatiivsed mõjud tekitavad

maksuvõlgnikule arvestatava surve tasuda ära oma maksuvõlg nii kiiresti kui võimalik. Ometi

eksisteerib maksuvõlgnikke (sihtrühm), kelle maksuvõlgasid ei avaldata, sest need on

ümberkujundatud menetlustes, mida kehtiv MKS ei nimeta, ning kes selleläbi saavad ennast de

facto esitleda õiguskuulekate ning usaldusväärsete maksukohustuslastena. See aga annab neile

selge konkurentsieelise võrreldes maksukohustuslastega, kelle maksuvõlad on avalikud.

Kavandatava muudatusega kaasneva mõju peaasjalik iseloom on, et see eemaldab sihtrühmalt

eelnimetatud ebaõiglase konkurentsieelise ja allutab nad samasugusele mainelisele,

majanduslikule ning ka moraalsele survele tasuda võimalikult kiirelt oma maksuvõlg. Tahes

tahtmata tähendab see teatavat vajadust kohaneda uute oludega, sest maksuvõla avalikuks

tegemisega muututakse vähem usaldusväärsemaks ning seeläbi vähem atraktiivseks

äripartneriks. Praktikas võib see aga tähendada väiksemat käivet ning muid majandusraskusi,

mis tüüpiliselt võivad esineda mingi konkurentsieelise kaotamise tõttu. Tuleb siiski rõhutada,

et kirjeldatud negatiivne mõju ei ole õiguspoliitiliselt ega sotsiaaleetiliselt taunitav, kuivõrd see

kaasneb ebaõiglase konkurentsieelise äravõtmisega. Sõltumata eeltoodust ei ole siiski usutav,

et kaasneva mõju ulatus oleks suur või isegi keskmine. Pigem on see väike, sest on tõenäoline,

et valdav enamik sihtrühmast ei ole isegi teadlikud, et saneeritud või muul viisil

ümberkujundatud maksuvõlga ei avaldata. Halduskoormust muudatusega ei kaasne – vähemasti

mitte selles mõttes, et sihtrühm peaks edaspidi kandma riigi ees täiendavaid kulutusi. Sihtrühm

peab üksnes kandma talumiskohustust, et nende muul viisil ümberkujundatud maksuvõlad

edaspidi avaldatakse.

Mõju kaasnemise sagedust on keeruline määrata, kuivõrd selleks, et maksuvõlga avalikustada,

peab maksuvõlg esmalt tekkima. Tüüpiliselt tekib maksuvõlg kas majanduslikest raskustest,

siirast juriidilisest väär- või eriarvamusest, või siis maksukohustuslase pahausksest käitumisest.

Kui aga maksuvõlg kujundatakse ümber, siis on see reeglina siiski ajendatud

maksukohustuslase maksejõuetusest (ajatamine, saneerimine, võlgade ümberkujundamine,

kompromiss pankrotimenetluses jne), mis samuti on võrdlemisi juhuslik ning raskesti

prognoositav nähtus. Kindlasti ei saa sagedust hinnata regulaarseks või isegi perioodiliseks –

pigem on kaasneva mõju sagedus väike just nimelt selle juhuslikkuse ning ebaregulaarsuse

tõttu.

Muus kui ajatamismenetluses ümberkujundatud maksuvõlgasid ning neid omavaid

maksuvõlgnikke on vähe. Näiteks on MTA andmetel ca 32 maksuvõlgnikku, kelle maksuvõlg

on kas saneeritud või ümberkujundatud võlgade ümberkujundamise menetluses.

45

Maksuvõlgnike koguhulgast moodustab see umbes 0,06% maksuvõlgnikest. Mõjutatava

sihtgrupi faktiline suurus on seega väike, kuid põhimõtteliselt peavad siiski kõik

maksukohustuslased edaspidi arvestama, et maksuvõla ümberkujundamine muul viisil kui läbi

ajatamise ei ole enam takistuseks nende maksuvõla avalikustamisele.

Ebasoodsate mõjude kaasnemise riski ei tuvastatud. Teoorias võib edaspidi väheneda erinevate

maksejõuetusmenetluste atraktiivsus kui võtta eelduseks, et näiteks saneerimise ja maksuvõla

tasumise ajatamise vahelist valikut on seni mõjutanud kasvõi osaliselt maksuvõla

avalikustamise nüanss. Ent tõenäosus selleks on väike, sest nagu eelnevalt öeldud, enamik

maksuvõlgnikke ilmselt ei ole üleüldse teadlikud sellest, et muul viisil maksuvõla

ümberkujundamisega ei kaasne ümberkujundatava maksuvõla avalikustamist. Kavandatav

seadus lahendab ennekõike juriidilist probleemi, mis on tingitud õiguslünga avastamisest, mitte

niivõrd maksukohustuslaste teadlikust ning pahatahtlikust käitumisest.

Võttes arvesse kaasneva mõju ebaregulaarset sagedust ning sihtrühma väiksust, ei saa

muudatusega kaasnevat mõju pidada oluliseks.

Mõju valdkond: riigi ja tema haldusasutuste töökorraldus (töökoormus)

Sihtrühm: MTA

Edaspidi peavad MTA ametnikud muuhulgas tegelema ka selliste maksukohustuslaste

maksuvõlgade avalikustamisega, kelle maksuvõlg on ümberkujundatud muul viisil kui läbi

maksuvõla tasumise ajatamise. See aga ei eelda MTA ametnike koolitamist, nende

töökorralduse muutmist ega uute ametnike värbamist. Kaasneva mõju ulatus on seega väike,

kuigi tõsi, tööülesandeid objektiivses võtmes tuleb natukene juurde.

Mõjude esinemise sagedus on väike võttes arvesse asjasse puutuvate maksuvõlgnike hulka ning

maksejõuetusest tingitud maksuvõlgade ümberkujundamise juhuslikkust. Kindlasti ei ole

tegemist tööülesandega, millega MTA ametnikud puutuksid kokku igapäevaselt. Maksuvõla

avalikustamisega tegeleb primaarselt MTA teenuste osakond, mis koosneb ca 15 ametnikust.

See moodustab ca 1,05% MTA ametnike koguhulgast.

Ebasoodsate mõjude esinemise riski ei tuvastatud ning koondmõju sihtrühmale on ebaoluline.

6.10 Juriidilisele isikule adresseeritud maksuotsuse resolutiivosa avaldamine

Mõju valdkond: mõju ettevõtluskeskkonnale (halduskoormus)

Sihtrühm: juriidilisest isikust maksukohustuslased, kelle maksuotsus ei ole edasikaevatav

Maksuotsuste resolutsioone avalikustataks suuresti samal eesmärgil, miks avalikustatakse

maksuvõlgasid, ehk anda turuosalistele rohkem teavet üksteise kohta, et nad saaksid teha

informeeritumaid otsuseid äripartnerite valikul. Kuigi maksuotsuse olemasolu ei pruugi alati

tähendada pahausksust või finantsprobleeme – maksuotsus võib tekkida ka legitiimse juriidilise

eriarvamuse ning sellest tingitud õigusvaidluse tulemusel – siis nende suur hulk võib siiski

signaliseerida teatud negatiivseid omadusi, näiteks suunitlust mitte täita vabatahtlikult oma

kohustusi, või siis viidata sellele, et konkreetsel isikul on alalisi probleeme MTA-ga suhtlemisel

ning et see võib mõjutada ka tema muid ärisuhteid. Sihtrühm peab seega arvestama sellega, et

46

turuosalised võivad tõlgendada maksuotsuste rohkust negatiivse ilminguna, ehk äririskina, mis

vähendab nende atraktiivsust potentsiaalsete äripartnerite silmis. Edaspidi peab sihtrühm

rohkem kaaluma perspektiivikust laskuda õiguslikesse vaidlustesse MTA-ga, vajadusel olema

ka valmis selgitama oma äripartneritele nende suhtes jõustunud maksuotsuste tagamaid, samuti

olema valmis kohanema uue turukeskkonnaga, kus maksuotsuste resolutsioonide avaldamise

tõttu on nende ärimaine kahjustunud ning nende konkurentsivõime sellest tingituna

nõrgenenud.

Kuigi kavandatav eelnõu kahtlemata mõjutab sihtrühma, ei eelda see siiski täiendavaid

formaalseid kohustusi ning kulude kandmist. Suuresti peab sihtrühm arvestama

talumiskohustusega ning turu reaktsiooniga maksuotsuste olemasolusse. Mõju ulatust

vähendab ka asjaolu, et äripartnerite valikul võidakse uurida juba praegu järgi, et kas

potentsiaalsel partneril on parasjagu käimas mingeid suuremaid õigusvaidlusi (kas riigi või

mõne teise osapoolega), mis võib negatiivselt mõjutada tulevase ärisuhte sujuvat kulgemist.

Parimal juhul on mõju ulatus keskmine, st seda ei saa otseselt kvalifitseerida ei suureks ega

väikeseks.

Mõju esinemise sagedus sõltub sellest, kas juriidilisest isikust maksukohustuslase suhtes

algatatakse maksukontrolle, mis päädivad maksuotsusega. Tuleb silmas pidada, et maksuotsuse

tegemine on võrreldav ultima ratio meetmega, ehk MTA väljastab selle ainult siis, kui on selge,

et maksukohustuslane vabatahtlikult oma maksukohustust täitma ei hakka. Praktikas aga

väljastatakse maksuotsuseid aastas võrdlemisi vähe (võrreldes maksukohustuslaste

koguhulgaga) ning veel vähem tehakse seda korduvalt mingi konkreetse maksukohustuslase

suhtes.

Aastal 2021 väljastati juriidilistele isikutele 334 maksuotsust, aastal 2022 väljastati 254

maksuotsust ning aasta 2023 esimese kuue kuu jooksul väljastati 167 maksuotsust.

Hinnanguliselt väljastab MTA aastas keskmiselt ca 300 maksuotsust29, kuid tuleb silmas

pidada, et väljastatud maksuotsuste koguhulk ei ole kavandatavast muudatusest mõjutatud, sest

sarnane mõju juba eksisteerib vaide- ning kohtuotsuste avalikustamise näol – kui

maksukohustuslane kaebab maksuotsuse näiteks kohtusse, siis see asjaomane kohtulahend

avalikustatakse, ehk niikuinii saab avalikkus teada, et kaebaja oli allutatud maksuotsusele ja

rohkemgi veel. MTA andmetel vaidlustati 2021 aastal 23% maksuotsustest, ehk ca 77

maksuotsust; 2022 aastal 20,5%, ehk ca 52 maksuotsust ning; 2023 aastal esimese kvartali

jooksul ca 7,2% maksuotsustest, ehk 12 maksuotsust. Need vaidlustajad muudatuse sihtrühma

eeltoodust tulenevalt ei kuulu – seda eriti juhul, kui vaidlustajad kaotavad vastava

õigusvaidluse.

Tegelikuks sihtrühmaks on seega need maksuotsuse adressaadid, kes maksuotsust ei vaidlusta

ning täidavad seda. Kui lähtuda eeldusest, et iga maksuotsus käib ühe juriidilise isiku kohta,

siis näiteks 2022. aasta andmete kohaselt oleks tol aastal olnud sihtrühma tegelikuks suuruseks

ca 202 maksukohustuslast, kes maksuotsuse adressaatide (juriidiliste isikud) keskmisest iga-

aastasest koguhulgast moodustavad ca 67%, kuid juriidilisest isikust maksukohustuslaste30

koguhulgast umbes 0,06%.

29 See nähtub paremini, kui võtta võrdluseks ka perioodi 2018 – 2020 andmed, ehk aastal 2018 väljastati

juriidilistele isikutele 323 maksuotsust, aastal 2019 väljastati 278 maksuotsust ning aastal 2020 väljastati kümne

kuuga 277 maksuotsust. 30 Kui lähtuda äriühingute, SA-de ning MTÜ-de koguhulgast ,vastavalt Tartu Maakohtu registriosakonna

andmetele. Vt https://ariregister.rik.ee/est/statistics (sisenetud: 08.10.2024).

47

Kavandatava seaduse puhul esineb siiski ebasoovitav risk, et resolutsioonide avaldamise

tulemusel võib avalikkus senisest rohkem asuda maksuotsuseid stigmatiseerima. Teisisõnu,

maksuotsuste väljastamist võidakse kriitikavabalt käsitleda ilminguna sellest, et maksuotsuse

adressaadil on midagi viga, näiteks tal on makseraskused või ta on ebausaldusväärne. Ent, nagu

eelnevalt öeldud, ei tähenda kehtiv maksuotsus tingimata seda, et maksukohustuslane oleks

teinud midagi taunimisväärset. Praktikas võib tekkida MTA ja maksukohustuslaste vahel

vaidlusi selles osas, kuidas näiteks tõlgendada mingit maksuseadust, Euroopa Liidu direktiivi

või mõnda muud õigusakti. Kui sellest tõlgendusest sõltub aga tasumisele kuuluva

maksukohustuse suurus, siis võib sellisesse vaidlusesse laskumine provotseerida maksuotsuse.

Siinkohal on maksukohustuslane pigem motiveeritud siirast veendumusest, et seaduse kohaselt

ta ei ole midagi valesti teinud, mitte mingist pahausksest soovist hoiduda maksude tasumisest

kõrvale. Kirjeldatud tendentsi maandamiseks on MTA-l vajadusel võimalik väljastada MKS §

15 alusel selgitusi ja juhendeid.

Muudatuse puhul analüüsiti ka riski, kas see võib survestada juriidilisest isikust

maksukohustuslasi mitte laskuma õiguslikesse vaidlustesse MTA-ga selleks, et vältida

maksuotsuse tegemist ja selle resolutsiooni potentsiaalset avaldamist tema äripartneritele.

Analüüsi tulemusel jõuti aga seisukohani, et see parimal juhul survestab juriidilisest isikust

maksukohustuslasi mitte nö „kalastama“, st laskuma MTA-ga õigusvaidlustesse, mille edukuse

perspektiivis neil tõsikindlat veendumust ei ole, kuid sellegipoolest loodavad kas õnnele või

juhusele saavutada omale soodne tulem. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et kõnealune argument

kohaldub ka näiteks vaideotsuste ning kohtulahendite avalikustamise kontekstis, ehk

kahtlemata võib kohtumenetluse avalikkuse printsiip survestada kaebajaid mitte esitama

kaebuseid ega hagisid (eriti, kui kaebaja mõistab, et edukuse perspektiivi ei ole), kuid seda ei

käsitleta otseselt probleemina, mida tuleks likvideerida – kui üksikud erandid kõrvale jätta

(ärisaladused, eraelu kaitse jne).

Kavandatava muudatusega üldjoontes ei tohiks kaasneda olulist mõju.

Mõju valdkond: mõju MTA töökorraldusele (töökoormus)

Sihtrühm: MTA

Juriidilisest isikust maksukohustuslastele väljastatud maksuotsuste resolutiivosa avaldamine

tähendab MTA-le töökoormuse suurenemist. Lisanduvad toimingud ei ole aga sellise

iseloomuga, mis eeldaksid MTA ametnikelt täiendavat koolitust, uute ametnike värbamist või

muul viisil erilist kohanemist. Maksuotsuste resolutsiooni avaldamisega tegeleks väike osa

MTA ametnikkonnast (ca 15 ametnikku). Kogumis on kavandatava muudatuse mõju MTA

töökoormusele väike, kuid arvestades, et aastas väljastatakse keskmiselt ca 300 maksuotsust,

siis võivad maksuametnikud selle uue ülesandega kokku puutuda võrdlemisi regulaarselt –

mõju esinemise sagedust võib pidada suureks. Samas, osa teabest nende maksuotsuste kohta –

ennekõike fakt maksuotsuse olemasolu või vähemalt selle tegemise kohta – avalikustatakse

juba de facto, sest edasikaevatud maksuotsuste lahendid nii vaide- kui ka kohtumenetluses

kuuluvad kehtiva õiguse kohaselt avalikustamisele.

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud. Kogumis on koondmõju MTA

ametnikkonnale väike.

48

6.11 Valla- ja linnavalitsusele maksusaladust sisaldava info jagamine omavalitsusüksuse

ülesannete täitmiseks

Mõju valdkond: mõju riigi töökorraldusele (töökoormus) ning majandusele (halduskoormus)

Sihtrühm: kohalikud omavalitsused ning nende territooriumitel tegutsevad ettevõtjad

Muudatus võimaldab kohalikel omavalitsustel paremini planeerida oma eelarvet ning täita muid

seadusest tulenevaid ülesandeid. Ettevõtjad peavad küll taluma seda, et nende deklareeritud ja

tasutud maksude ja muude tasude suurust võidakse kohalikele omavalitsustele jagada, kui see

on vajalik nende ülesannete täitmiseks, kuid see talumine toimub passiivselt ja ei eelda mingit

aktiivset toimingut või muud täiendavat halduskoormust. Vastavalt seadusele on omavalitsused

kohustatud hoidma neile jagatud teavet saladuses, välja arvatud juhul, kui seadus võimaldab

või kohustab omavalitsusi seda avaldama.

Mõju ulatus on seega pigem väike, sest see ei tekita otseseid kohustusi ei omavalitsustele ega

ettevõtjatele, kuid samas parendab omavalitsuse eelarve planeerimise võimalusi ning

võimekust täita oma ülesandeid. Arvestades, et omavalitsuse üksuse eelarve kinnitatakse üheks

kalendriaastaks, siis tõenäoliselt on mõju esinemise sagedus väike, st aastas on tõenäoliselt vaid

paaril korral vaja anda omavalitsustele asjassepuutuvat informatsiooni. Sihtrühma kuuluvad

kõik kohalikud omavalitsused ning nende territooriumitel tegutsevad maksukohustuslased –

sisuliselt on sihtrühm kehtiva MKS § 28 lõike 3 rakendamisest mõjutatava sihtrühmaga identne.

Teisisõnu, kohalikud omavalitsused juba saavad informatsiooni ettevõtjate ja nende tegevuse

kohta, kuid edaspidi lisandub sellele ka teave nende poolt deklareeritud või tasutud maksude ja

tasude kohta.

Muudatusega ei kaasne olulist mõju, koondmõju on väike. Ebasoovitava mõju esinemise riski

ei tuvastatud.

6.12 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine uurimisasutustele ning prokuratuurile

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele (töökoormus); mõju siseturvalisusele

(elanike turvalisus);

Sihtrühm: MTA, uurimisasutused, prokuratuur

Muudatuse tulemusel on MTA-l edaspidi võimalik avaldada maksusaladust sisaldavat teavet

asutusepõhiselt, mitte ametnikupõhiselt – konkreetselt, maksusaladust sisaldavat teavet

avaldatakse uurimisasutustele ning prokuratuurile, mitte otse uurijatele ning prokuröridele.

Muudatusel on positiivne mõju kriminaalmenetluse tõhususele ning sellest tulenevalt

üleüldisele kuriteovastasele võitlusele. Kui maksusaladust sisaldava teabe vastuvõtjateks on

uurimisasutus/prokuratuur, siis saavad need asutused vastavalt diskretsioonile ise otsustada,

millised uurijad ning muud ametnikud peaksid sellele teabele ligipääsu saama, et täita oma

seadusest tulenevaid ülesandeid. See võimaldab erinevatel uurimis- ning töögruppidel

tõhusamalt tegutseda ilma, et uurijad/prokurörid peaksid neile jagatud infot enda ja teiste

uurijate/prokuröride teada hoidma. Muudatus mõjub positiivselt ka üldisele õigusselgusele ning

õigussüsteemi koherentsusele, kuivõrd ka muud asjasse puutuvad seadused (ennekõike

kriminaalmenetluse seadustik) lähtuvad asutusepõhisest arusaamast, kus ametnikud esindavad

oma asutust ega tegutse ainuisikuliselt oma nimel.

49

Muudatuse ulatus, sõltumata tema positiivsest olemusest, on pigem väike. Muudatusega ei

kaasne uusi kohustusi või koormisi, see ei muuda olemuslikult asjassepuutuvate ametnike

tööülesannete iseloomu ega mastaapi, ühtlasi ei ole sellel ka mingit erilist haldusvälist mõju.

Praktikas ilmselt ei suurene ka töökoormus, sest MTA poolt avaldatava teabe osas muutub

formaalselt vaid selle teabe saajaks olev adressaat, ning teoorias peaks uurijate/prokuröride

töökoormus vähenema, kuivõrd laiapõhisem alus võimaldab uurimisasutuste/prokuratuuri

sisestes uurimis- ja töögruppides rakendada efektiivsemat tööjaotust, muuhulgas kaasata

ametnikke, kes formaalselt „uurijad“ ja „prokurörid“ ei ole.

Mõju sagedus ning sihtrühma suurus samuti ei muutuks võrreldes praegusega – muutub vaid

teabe saajaks olev adressaat.

Ebasoovitava mõju tekke riski ei tuvastatud. Mõju koondhinnang: ebaoluline.

6.13 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine kohtuvälisele menetlejale

Mõju valdkond: õigussüsteem

Sihtrühm: kohtuvälised menetlejad

Muudatusega asendatakse seaduses termin „väärtegu menetlema volitatud isik“ terminiga

„kohtuväline menetleja“. Tegemist on terminoloogilise muudatusega, mis mingit mõju ei tekita,

kuid suurendab siiski õigusselgust ning seaduste omavahelist kooskõla. Sätte abstraktsusastme

tõstmine ei mõjuta samuti selle sisu, sest faktiliselt selle kohaldamisala ei suurene.

Ebasoovitava mõju tekke riski ei tuvastatud. Mõju koondhinnang: ebaoluline.

6.14 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine Rahandusministeeriumile maksude

laekumise prognoosimiseks ja maksude laekumist tagavate meetmete kavandamiseks

Mõju valdkond: mõju riigiasutustele (töökoormus)

Sihtrühm: MTA, Rahandusministeerium

Muudatus ei tekita täiendavaid kohustusi ega koormisi maksukohustuslastele, küll aga

võimaldab see operatiivsemalt Rahandusministeeriumil tegeleda maksualaste õiguspoliitiliste

instrumentide analüüsimise ning kavandamisega. Muudatuse tulemusel tõenäoliselt senine

praktika ka eriliselt ei muutuks – lõviosa Rahandusministeeriumile edastatud teabest oleks

jätkuvalt statistiline ilma, et nende andmete pinnalt oleks võimalik tuvastada konkreetseid

maksukohustuslasi. Muudatus on peaasjalikult kantud soovist eemaldada kitsendus, mis

eksisteerib vaid Rahandusministeeriumi puhul, kuid ei eksisteeri ühegi teise ministeeriumi,

valitsusasutuse, riigiasutuste ega muu organisatsiooni puhul.

Sihtrühma suurust ning mõjude esinemise sagedust ei ole võimalik otseselt määrata. Vaid

erandlikel juhtudel on näiteks maksude laekumise tõhustamist ettenägevate meetmete

kavandamisel vaja isikustatud teavet. Tüüpiliselt piirdub analüüs vaid abstraktsete empiiriliste

andmetega.

Ebasoovitava mõju esinemise riski ei tuvastatud. Koondmõju on pigem ebaoluline.

50

6.15 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine RTK-le riigihankel osalejate vastavuse

kontrollimiseks RHS-i alusel

Mõju valdkond: mõju riigiasutustele (töökoormus)

Sihtrühm: MTA, RTK

Muudatuse tulemusel tekib RTK-l õiguslik alus saada maksusaladust sisaldavat teavet selleks,

et kontrollida riigihangetele osalejate vastavust RHS-i alusel. Makrotasandil ettevõtjate jaoks

midagi ei muutu, sest põhimõttelist erisust see ei oma, kas kõnealust kontrolli teostab

Rahandusministeerium otse või tema valitsemisalas asuv RTK. Küll aga korrastab muudatus

seadust ja suurendab õigusselgust. Mõju ulatus on väike, mõju esinemise sagedus ja sihtrühma

suurus ei muutu – MTA vaatest muutub üksnes jagatava teabe adressaat. Ebasoodsa mõju

esinemise riski ei tuvastatud. Koondmõju on ebaoluline.

Mõju, mis seisnes kõnealuse funktsiooni üleandmises RTK-le, on juba analüüsitud kunagises

eelnõus, millega see muudatus ellu viidi.

6.16 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine huvide deklaratsioonide registri volitatud

töötlejale

Mõju valdkond: mõju majandusele ja riigiasutuste töökorraldusele (haldus- ja töökoormus)

Sihtrühm: deklarandid, registri pidaja, MTA

Muudatuse eesmärk on suurendada õigusselgust maksusaladust sisaldavate andmete edastamise

õigusliku aluse osas huvide deklaratsioonide registri volitatud töötlejale. Kehtivas õiguses ei

ole see andmevahetus olnud eraldi ja selgesõnaliselt reguleeritud, mistõttu võib praktikas

tekkida ebaselgus maksusaladuse avaldamise lubatavuse ja õigusliku aluse osas.

Alates huvide deklaratsioonide registri loomisest 2014. aastal on deklarantide

sissetulekuandmed kandunud MTA infosüsteemist huvide deklaratsioonide registrisse

automaatselt. Tegemist on väljakujunenud ja pidevalt toimiva tehnilise lahenduse ning

halduspraktikaga. Käesolev muudatus ei muuda andmete edastamise viisi ega tingimusi, vaid

sätestab sellele praktikale selgesõnalise seadusliku aluse.

Muudatusega ei laiendata huvide deklaratsioonide registrisse kantavate andmete ulatust ega

muudeta andmete kasutamise eesmärki. Samuti ei lisata registrile uusi funktsioone ega

täiendata kontrolli- või järelevalvemehhanisme. Andmete töötlemine toimub jätkuvalt üksnes

kehtivas õiguses sätestatud ulatuses ja eesmärgil.

Muudatusel puudub mõju deklarantide õigustele ja kohustustele, samuti ei kaasne sellega

täiendavat töökoormust huvide deklaratsioonide registri pidajale, MTA ega teistele asutustele.

Muudatus ei too kaasa täiendavaid kulusid riigieelarvele ega kohalike omavalitsuste

eelarvetele.

6.17 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine loomeliitudele ja

Kultuuriministeeriumile

51

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus)

Sihtrühm: loovisikud, kes taotlevad loometoetust

Loomeliidud ja Kultuuriministeerium peavad loometoetuse määramisel kontrollima, et loovisik

ei oleks avalikus teenistuses ega töötaks töölepingu või muu sarnase võlaõigusliku lepingu

alusel. Kehtivas õiguses on see praegu lahendatud nii, et loomeliidud küsivad vastavat teavet

loovisikutel endilt, ehk faktiliselt võetakse neilt nõusolek töötamise andmete töötlemiseks –

praktikas see nõusolek ka antakse. Eelnõus oleva muudatuse elluviimisel aga loovisikute poole

enam selleks otstarbeks pöörduma ei pea, sest loomeliidud saaksid töötamise andmed vahetult

MTA-lt. Kuna loovisikud avaldavad praegu sama teavet ise loomeliitudele loometoetuse

saamiseks, siis mingit andmekaitselast mõju muudatus sihtrühmale ei avalda. Küll aga

vähendab muudatus teabe andmisega seonduvat halduskoormust. Mõju ulatus on pigem väike,

sest eelduslikult on halduskoormuse vähenemine sihtrühma jaoks tagasihoidlik, kuid siiski

positiivse mõjuga.

Sihtrühmaks on kõik loovisikud, kes otsustavad taotleda loometoetust. Mõju sagedust ei ole

võimalik hinnata, sest sihtrühma sattumiseks on vaja loovisiku vaba tahteavaldust – ta peab

otsustama taotleda loometoetust. Ebasoovitava mõju tekke riski ei tuvastatud.

Koondmõju: ebaoluline

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus)

Sihtrühm: loovisikute ja loomeliitude seaduse alusel tunnustatud loomeliidud

Mõju ulatus ja sagedus on sarnane mõjuga loovisikutele, kuid kujutab endast selle peegelpilti –

kui muudatuse tulemusel väheneb loovisikutel teabe avaldamisega seonduv halduskoormus,

siis loomeliitudel väheneb vastava teabe küsimisega seonduv halduskoormus. Tõsi, sihtrühm

peaks küll sama teavet küsima ka edaspidi, st MTA-lt, kuid eelduslikult on ühest kohast teabe

küsimine lihtsam võrreldes teabe küsimisega igalt loovisikult individuaalselt, kelle

reageerimise kiirus ja koostöövalmidus võib varieeruda. Mõju ulatus on eelduslikult siiski väike

ning sagedust ei ole võimalik prognoosida, sest see sõltub faktoritest, mis ei ole sihtrühma

kontrolli all – ennekõike loovisikute enda valmidusest loometoetusi taotleda.

Sihtrühma moodustavad 17 tunnustatud MTÜ-d.31 Statistikaameti andmetel on Eestis 22 946

MTÜ-d, ehk sihtrühm moodustab 0,074% Eestis olevate MTÜ-de koguarvust ning 0,0048%

Eestis olevate juriidiliste isikute koguarvust.32 Sihtrühma suurust võib seega pidada väikeseks.

Ebasoodsa mõju esinemise riski ei tuvastatud.

Koondmõju: ebaoluline.

Mõju valdkond: riigiasutuste töökorraldus (töökoormus)

Sihtrühm: Kultuuriministeerium

31 Tunnustatud loomeliidud | Kultuuriministeerium (sisenetud: 13.06.2025). 32 Registri seis | e-Äriregister (sisenetud: 13.06.2025). Statistikaameti andmetel on Eestis juriidilisi isikuid kokku

353 787.

52

Mõju ulatus seisneb selles, et Kultuuriministeerium ei pea enam paluma loovisikutelt töötamise

andmete avaldamist selleks, et määrata loometoetusi. Edaspidi saab Kultuuriministeerium

vastavad andmed ühest kohast, st MTA käest, ning see teeb teabe saamise lihtsamaks, kiiremaks

ning ettenähtavamaks. Mõju ulatus on väike, kui sagedus jällegi määramatu, sest see sõltub

sellest, kui palju loovisikuid loometoetust taotlevad.

Sihtrühm puudutab Kultuuriministeeriumi neid ametnikke, kelle tööülesanded seonduvad

loometoetuste menetlemisega. Ebasoodsate mõjude esinemise riski ei tuvastatud.

Koondmõju: ebaoluline.

6.18 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine Kliimaministeeriumile autoveoseaduse ja

ühistranspordiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks

Mõju valdkond: muu otsene või kaudne mõju riigiasutustele

Sihtrühm: Kliimaministeerium, MTA

Muudatusega ei tohiks kaasneda mingit mõju, sest muudatusega parandatakse juriidilist

probleemi, kus maksusaladust sisaldava teabe avaldamist võimaldav õiguslik alus jäi

ajakohastamata ajal, kus transpordivaldkond liikus Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumilt üle Kliimaministeeriumile. Praktikas oli seni eeldatud, et

kõnealune õiguslik alus oli olemas, ent alles käesoleva eelnõu kooskõlastamise käigus avastati

kõnealune puudus. Sellest hoolimata on praeguse sätte sõnastus tekitanud olukorras, kus

Kliimaministeeriumil puudub õiguslik alus saada maksusaladust sisaldavat teavet vastavate

autoveoseaduse ja ühistranspordiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks.

Sellest hoolimata, kuna muudatus olemuslikult puudutab seaduse juriidilise teksti

korrigeerimist ning ei seisne kvalitatiivselt uue regulatsiooni loomises, siis muudatuse puhul

mõjuanalüüsi ei tehtud. Teoorias võib muudatus vähendada riigiasutuste töökoormust, sest

seaduse parandamisega ei pea Kliimaministeerium ega MTA enam selgitama, miks kõnealune

õiguslik alus mainib jätkuvalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumit.

Koondmõju: ei tuvastatud olulist mõju

6.19 Keskmise töötasu avaldamine hankijale

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus)

Sihtrühm: pakkujad ja tema pakkumises nimetatud isikud, kelle töötajate töötasu vastab RHS

§ 115 lõike 2 punktis 2 sätestatud kirjeldusele (ehitusettevõtjad)

Muudatuse tulemusel ei pea pakkujad enam läbi tegema protsessi, kus hankijale vajalike

andmete edastamiseks peavad nad kõnealused andmed esmalt MTA-lt välja nõudma ning need

seejärel ka hankijale edastama. Edaspidi saab hankija vajalikud andmed MTA-lt ise vajaduseta

pöörduda pakkuja poole. Kuna pakkuja seda toimingut enam tegema ei pea, siis väheneb

sellevõrra ka tema halduskoormus. Eelnõu evib seega soodsat mõju sihtrühmale. Mõju ulatus

sihtrühmale on sellest tulenevalt pigem väike.

53

Halduskoormuse vähenemine sellisel kujul mõjutab vaid isikuid, kes osalevad RHS § 115 lõike

2 punkti 2 kohases hankemenetluses. Hankemenetluses osalemine on aga iga ettevõtja vaba

valik, mistõttu on mõju saabumine ning selle sagedus täielikult sihtrühma kontrolli all. Mõju

sagedus võib küündida keskmiseks, kuid pigem on väike.

2022. aastal väljastas MTA keskmise töötasu tõendit ehituse riigihangete kontekstis 2434 korral

ning 2023. aastal 2351 korral. Aastal 2023. oli Statistikaameti andmete kohaselt majanduslikult

aktiivseid ettevõtteid 153 883,33 kellest kõnealused pakkujad moodustaksid ca 1,5%, kui

eeldada, et iga töötasu tõendi väljastamise juhtum käib ühe individuaalse pakkuja kohta.

Edaspidi ei peaks need pakkujad enam ise MTA poolt väljastatud tõendeid hankijatele

edastama, vaid MTA teeks seda ise.

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud.

Koondmõju ei ole oluline.

Mõju valdkond: mõju MTA töökorraldusele (töökoormus)

Sihtrühm: MTA

MTA ametnike töökoormus ei tõuse, sest kui siiani väljastab MTA andmeid pakkujatele, siis

edaspidi väljastatakse need hankijale vastavalt tema vajadustele – MTA-l on selleks vajalik

võimekus olemas. Mõju ulatus MTA töökoormusele on pigem väike, sagedus pigem keskmine

ning mõju puudutab vaid väikest osa MTA ametnikkonnast.

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud. Koondmõju sihtrühmale on hinnanguliselt

ebaoluline.

6.20 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine maagaasiseaduses sätestatud

süsteemihaldurile

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus)

Sihtrühm: kütuse tarnijad

Kavandatava muudatuse tulemusel liiguksid andmed KKS-st süsteemihalduri poolt hallatud

digitaalsesse keskkonda (kauplemisplatvorm) ilma, et see eeldaks nõusoleku küsimist sellelt

kütuse tarnijalt, kelle kohta need andmed käivad. Muudatus seega vabastab sihtrühma ühest

küljest vajadusest reageerida MTA poolsele päringule saada nõusolek andmete edastamiseks,

teisest küljest vabastab see kütuse tarnija ka vajadusest esitada andmeid ise süsteemihalduri

digitaalsesse keskkonda. Ühtlasi minimeerib kavandatav seadus selliste juhtude esinemise, kus

KKS-s ja kauplemisplatvormil olevad andmed ei kattu – kuna praegu on nö „käsitööd“ andmete

liigutamisel oluliselt rohkem, siis on ka tõenäosus erinevate vastuolude tekkeks suurem.

Kõnealuste vastuolude lahendamine eeldaks aga jällegi nii sihtrühma kui ka asjassepuutuvate

haldusorganite jaoks ressursikulu. Kogumis omab kavandatav muudatus soodsat mõju

33 Selle kohta vt: https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/majandus/majandusuksused (sisenetud:

13.09.2024).

54

sihtrühma halduskoormusele, kus mõju ulatust võib pidada väikseks, sest muudatusega ei

kaasne sihtrühmale mingeid täiendavaid kohustusi, kulutusi ega muid kohanemisvajadusi.

Muudatus mõjutab ca 38 kütuse tarnijat, kes moodustavad 2023. aastal majanduslikult

aktiivsetest ettevõtetest ca 0,02%.34 Andmeid edastataks KKS-st kauplemisplatvormile iga

kuu. Sihtrühma suurus on pigem väike, sihtrühma jaoks väheneb osa senisest

halduskoormusest.

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud. Koondmõju on ebaoluline.

Mõju valdkond: mõju riigi töökorraldusele (töökoormus)

Sihtrühm: Keskkonnaamet

Kuna muudatuste tulemusel paraneb andmete kvaliteet, väheneb Keskkonnametil vajadus

sekkuda kütuse tarnijate tegevusse riikliku järelevalve näol. Kavandatav seadus omab seega

soodsat mõju Keskkonnaameti töökoormusele, kogumis võib mõju ulatust ning sagedust

hinnata väikseks. Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud. Koondmõju on

ebaoluline.

Mõju valdkond: mõju riigi töökorraldusele (töökoormus)

Sihtrühm: MTA

Andmevahetus KKS-i ja süsteemihalduri andmekogu vahel toimub alates 2021. aasta

veebruarist, ehk muudatus MTA tegevust märkimisväärselt ei mõjuta. Muudatuse eesmärgiks

on pelgalt tagada, et see andmevahetus saaks toimida sõltumata kütuse tarnija nõusolekust.

6.21 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine MTA koosseisuvälisele tõlgile

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju (mõju inimeste õigustele)

Sihtrühm: eesti, inglise ja vene keelt mittevaldavad füüsilisest ja juriidilisest isikust

maksukohustuslased, kelle kohta käivat maksusaladust sisaldavat teavet avaldatakse MTA

poolt kaasatud koosseisuvälisele tõlgile

Kuidas maksusaladuse avaldamine põhimõtteliselt riivab andmesubjekti õigust eraelu

puutumatusele, on juba käesolevas seletuskirjas avatud. Mõju ulatus sihtrühmale on väike,

kuivõrd kavandatav eelnõu ei pane neile uusi, senitundmatuid kohustusi. Siinkohal saab rääkida

vaid passiivsest talumiskohustusest. Kuna mingeid kohanemisraskusi ei teki, siis võib mõju

ulatust pidada väikeseks.

Mõju kaasnemise sagedus on suuresti sihtrühma kontrolli all. Kui maksumenetluse

läbiviimiseks on vaja tõlgi abi, siis on tõlki võimalik kaasata ka sihtrühmal endal ning omada

selliselt teatavat kontrolli, kellele tema maksusaladust sisaldavat teavet avaldatakse. Praktikas

läheb MTA-l võõrkeeltena enamasti vaja vaid inglise keelt ning vene keelt – neid keeli

34 Samas.

55

valdavaid ametnikke MTA-l reeglina on. Vajadus aga kaasata asutuseväline tõlk mõne muu

eksootilisema keele hõlmamiseks tekib aga võrdlemisi harva, aastapõhist vajadust on aga

keeruline prognoosida, kuivõrd see sõltub juhuslikest faktoritest. MTA tellis aastal 2022

tõlketeenust asutuseväliselt 29 korral, ehk kirjalikku tõlget 18 korral ning suulist tõlget 11

korral, 2023 aastal on tõlketeenust tellitud vähemalt 20 korral, ehk nii kirjalikku kui suulist

tõlget vähemalt kümnel korral. Mõjutatava maksukohustuslaste hulk on seega marginaalne

arvestades maksukohustuslaste koguhulka ning seda läbilõiget maksukohustuslastest, keda

aastas allutatakse maksukontrollile või muule menetlusele, kus tõlki võib vaja minna.

Siinkohal tasub ka mainida, et kuivõrd tegemist on õiguslünga parandamisega selleks, et

regulatsioon saaks toimida nii, nagu ta alati on olnud mõeldud toimima, siis ei saa igal juhul

muudatusega kaasnevat mõju pidada millekski negatiivseks või muul viisil taunimisväärseks.

Koondmõju võib sihtrühmale pidada ebaoluliseks.

Mõju valdkond: mõju riigiasutustele (töökoormus);

Sihtrühm: MTA

Kavandatav eelnõu suurendab maksumenetluse efektiivsust, sest see eemaldab MKS-i tekstist

õiguslünga, mis võis teatud juhtudel takistada vajaliku tõlgi kaasamist ning selleläbi sisuliselt

seisata maksumenetluse kulgemine – seda põhjusel, et kui maksumenetluse eesmärgipärase

kulgemise eelduseks on maksusaladuse avaldamine tõlgile, ja seadus seda ei võimalda, siis

tekibki de facto moratoorium. Halvimatel juhtudel võib see mõjutada ka maksude korrapärast

laekumist, näiteks kõnealuse menetlusliku takistuse tõttu maksumenetlus viibib ning MTA

nõuded aeguvad. Muudatuse tulemusel on aga need ohud välistatud, ehk kui

maksukohustuslane keeldub omal algatusel tõlki kaasamast, siis on MTA-l võimalik kaasata

tõlk omal initsiatiivil ilma, et maksukohustuslane saaks seda õiguslikult takistada. Kavandatav

seadus siiski ei pane MTA-le täiendavaid kulutusi ega ülesandeid, mida tal seni pole olnud –

vastupidi, see võimaldab olemasolevaid ülesandeid paremini täita. Kohanemisraskuste

puudumise tõttu võib mõju ulatust MTA-le hinnata väikeseks.

Mõju esinemise sagedust võib hinnata väikeseks, sest enamikel juhtudel ei ole vaja

maksumenetlusse asutusevälist tõlki kaasata.

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud. Koondmõju võib pidada ebaoluliseks.

6.22 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine TurS §-s 30 nimetatud riikliku

järelevalve asutustele

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus); mõju riigiasutustele (töökoormus)

Sihtrühm: lühiajalise üüriteenuse osutajad ning riikliku järelevalveasutused (TurS § 30 lg 1 ja

lg 2)

Kavandatava muudatuse kohaselt on TurS §-s 30 nimetatud riikliku järelevalve asutustel

edaspidi võimalik hõlpsamini tuvastada lühiajalise üüriteenuse osutajaid ning allutada nad

riiklikule järelevalvele. Sellega võib aga kaasneda üüriteenuse osutajatele suurenenud

halduskoormus, kui nad seni on tegutsenud vastuolus näiteks seaduses sätestatud erinevate

56

tervise- ja ohutusnõuetega. Muudatusega ei kaasne teenuseosutajatele muid kohustusi ega

koormisi.

Muudatus võib suurendada riiklike järelevalveasutuste töökoormust, kuivõrd muudatuse

tulemusel muutuvad nad teadlikumaks subjektidest, keda tuleks allutada kontrollile. Teisalt,

muudatus peaks seda järelevalvet tõhustama vähemalt selles võtmes, et MTA-lt saadud

andmete pinnalt on neil võimalik täpsemalt koostada ja rakendada oma riskianalüüse ning

kontrollida just neid üüriteenuse osutajaid, kelle puhul rikkumise risk on tõenäolisem. Mõju

ulatus kogumis on siiski pigem väike. Ettevõtjate halduskoormus ei tohiks suureneda, kuna neilt

siinkohal midagi juurde ei küsita, ehk riigiasutused jagavad omavahel andmeid, mis neil juba

on olemas. Ühtlasi võib pikemas perspektiivis muudatuse tõttu väheneda üleüldine riiklik

bürokraatia, sest see vähendab vajadust TurS-s nimetatud riikliku järelevalve asutustele ette

näha omad teabe kogumise mehhanismid lühiajalise üürituru kontrollimiseks.

Mõju kaasnemise sagedus on juhuslik, kuivõrd see sõltub järelevalve asutuse riskianalüüsist,

millist üüriteenuse osutajat kontrollida, samuti potentsiaalsetest rikkumisteadetest.

Ebasoovitavat negatiivset mõju ei tuvastatud.

6.23 Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile

Mõju valdkond: mõju riigiasutusele (töökoormus)

Sihtrühm: MTA, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

Kavandatud muudatuse kohaselt oleks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil edaspidi

õigus saada maksusaladust sisaldavat teavet kohalike omavalitsustega seotud maksude ja tasude

laekumise prognoosimiseks ning mõjuanalüüside tegemiseks ja hindamiseks.

Kuna seni on MTA edastanud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile (kuni 30.06.2023

Rahandusministeeriumile) maamaksuga seonduvaid andmeid isikustamata kujul, siis on olnud

sellisel kujul andmete koondamine ressursimahukam. Kui MTA-l on edaspidi võimalik andmed

edastada koos maksusaladusega, mis nõuab vähem aega andmete koondamisel, siis selle mõju

on positiivne, kuid selle ulatust on keeruline hinnata.

Arvestades, et seni on MTA edastanud andmeid aastas mõned korrad, siis mõju esinemise

sagedus on väike, kuigi eelnõu iseenesest ei välista korduvate päringute esitamist. Sihtrühm on

samuti väike, kuivõrd praktikas tegelevad andmete avaldamisega vaid üksikud MTA

ametnikud.

Puudutatud andmesubjektide puhul tähendab kõnealune muudatus vaid talumiskohustust, kuid

seda ei saa pidada märkimisväärseks riiveks arvestades asjaolu, et kehtiv MKS samuti

võimaldab avaldada nende isiku kohta käivat teavet kohalikele omavalitsusüksustele.

Ebasoovitava mõju kaasnemise riski ei tuvastatud. Koondmõju võib pidada ebaoluliseks.

6.24 Töötamise registrisse kantud andmete avaldamine valitsusasutustele ning nende

hallatavatele riigiasutustele, samuti avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele nende

seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks

57

Mõju valdkond: mõju riigiasutustele (töökoormus);

Sihtrühm: valitsusasutused ning nende hallatavad riigiasutused (VVS § 38), avalik-õiguslikud

juriidilised isikud

Kui teistel valitsusasutustel, riigiasutustel ning avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel on vaja

saada MTA-lt töötamise registri andmeid oma avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks, siis

tüüpiliselt tuleb selleks muuta MKS-i, ehk sätestada MKS §-s 29 loetellu selleks otstarbeks

õiguslik alus. See õiguslik alus on aga alati olnud kasuistlik, ehk see võimaldab jagada

töötamise registri andmeid vaid sellele konkreetsele osapoolele, kes asjakohase vajadusega

Rahandusministeeriumi/MTA juurde pöördus. Pidev MKS-i muutmine aga kujutab endast

märkimisväärset töökoormust kõikidele asjassepuutuvatele ministeeriumitele. Kui aga

kehtestada töötamise registri andmete jagamiseks üldvolitus, siis ei oleks edaspidi enam vaja

MKS-i igakordselt muuta. See omakorda tähendaks stabiilsemat MKS-i, vähem kasuistikat

ning rohkem õigusselgust. Mõju ulatus on pigem keskmine, kuid positiivne.

Mõju esinemise sagedus, st MTA vajadus töötamise registri andmeid jagada, ilmselt suureneb,

kuna abstraktse volitusega kaasneb kõikidel valitsusasutusel, riigiasutustel ning avalik-

õiguslikel juriidilistel isikutel õigus neid andmeid küsida oma seaduslike ülesannete täitmiseks.

Kuivõrd seadusest tulenevad ülesanded on reeglina sihtrühmale püsivad, siis tähendab andmete

jagamise vajadus valdaval enamikul juhul teabe rutiinset jagamist teatud fikseeritud perioodide

järel; üksikutel juhtudel antakse teavet vaid ad hoc korras juhtumipõhiselt.

Mõju esinemise sageduse suurenemisel tuleb silmas pidada ka seda, et see mõju pikemas

perspektiivis suureneks niikuinii, sest üldvolituse puudumisel jätkuks senise MKS § 29

iseloomustav normitehniline struktuur, kus vastavalt vajadusele lisatakse sellesse loetelusse

uusi volitusi maksusaladust sisaldava teabe avaldamiseks. Seega jõutaks pikemas perspektiivis

igal juhul samasuguse mõjuni, küll aga suurema kasuistikaga.

Konkreetseks sihtrühmaks on antud juhul ametnikud, kellel on vaja töötamise registri andmeid,

et täita oma asutuse nimel avalikke ülesandeid. Selliseid ametnikke on keeruline

kvantifitseerida, kuid pigem võib nende koguhulka asutuste vaatest siiski hinnata väikeseks.

Eelnõu koostamisel analüüsiti võimalikku ebasoodsa mõju teket, ehk töötamise registri

andmete laiema volitusega võib MTA poole korraga pöörduda niivõrd palju asutusi, et MTA ei

suuda seda ära hallata vajaliku IT infrastruktuuri puudumise tõttu. Operatiivne andmete

jagamine eeldab läbimõeldud IT lahendusi, kuid see vajab ressurssi. Selle ressursi peavad aga

leidma asutused, kes andmeid soovivad saada, mitte MTA. Ebasoodne mõju, kui see peaks

avalduma, peaks ajas leevenduma, kui vastavad IT kanalid saavad arendatud. Kuniks aga

kõnealuseid IT kanaleid ei ole, jagab MTA andmeid sellises ulatuses ning ajaraamis, mida tema

ressursid mõistlikult võimaldavad.

Ebasoodsa mõjuna tuvastati avaliku kooskõlastuse järgselt ka risk, et võidakse avaldada

selliseid töötamise registri andmeid, mis võivad seada ohtu riigi julgeoleku ja riigisaladuse või

salastatud välisteabe kaitse. Kuna kirjeldatud oht puudutab peaasjalikult Kaitseministeeriumi

ja Siseministeeriumi valitsemisala, siis täiendati seadust sättega, mille kohaselt võib

Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisala puudutavaid töötamise andmeid

avaldada üksnes nende nõusolekul. Seejuures näeb eelnõu ette ka sõnaselge keelu seda

nõusolekut anda, kui andmete avaldamine ohustab riigi julgeolekut, riigisaladuse kaitset või

58

salastatud välisteabe kaitset. Kõnealused tingimused ei ole MTA jaoks iseenesest midagi uut

ning MTA arvestab nendega töötamise registri andmete avaldamisel juba praegu.

6.25 Maksukohustuslase seadusliku esindaja, vara valitseja, tegevjuhi ja tegeliku juhi

vastutuse aluste muutmine

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus)

Mõju sihtrühm: maksukohustuslase seaduslikud esindajad, vara valitsejad, tegevjuhid ning

muud maksukohustuslase üle faktilist kontrolli omavad füüsilised isikud, kes ei täida ettevõtte

maksukohustusi

Muudatuse tulemusel peavad uued ja senised maksukohustuslase esindajad jne arvestama

riskiga, et neil võib tekkida solidaarne vastutus tasuda ka sellist maksuvõlga, mida nad ise oma

süülise tegevusega ei ole põhjustanud. Riski teke on aga ühemõtteliselt seotud sellega, kas nad

üritavad heas usus seda maksuvõlga tasuda ning kas esineb objektiivseid asjaolusid või muid

samalaadseid põhjuseid, miks maksukohustuslase vara arvelt maksuvõlga tasuda ei saa või

miks see pole parasjagu otstarbekas ettevõtte enda ärilisi huve silmas pidades. Mõju ulatus

individuaalse esindaja suhtes varieerub, sest maksuvõlgade suurus varieerub – mõju seega võib

olla väike kui ka suur. Mõju kaasnemine on siiski sihtrühma kontrolli all, kuivõrd muudatus ei

ohusta sihtrühma, kes järgib ärilist hoolsuskohustust ja kes meelevaldselt ei keeldu

maksukohustuse tasumisest.

MTA teeb aastas keskmiselt ca 40 vastutusotsust, kuid see puudutab nö tavaolukordasid, kus

vastutusotsus tehakse esindajale, kelle puhul on võimalik viidata põhjuslikule seosele tema

süülise tegevuse ja maksuvõla tekke vahel. Eelnõuga puudutav mõju, kus vastutusotsus tehakse

esindajale, kes ise seda maksuvõlga ei põhjustanud – need juhud jäävad alla eelviidatud 40

vastutusotsuse arvu. Võimalik, et kirjeldatud solidaarse vastutuse juhtumeid ei pruugi isegi

esineda iga aastaselt. Muudatus seega mõjutab kaduvväikest osa maksukohustuslaste võimalike

esindajate koguarvust ning väikest osa vastutusotsuse adressaatide koguhulgast.

Mõju sagedust ei ole võimalik prognoosida juhatuse liikme perspektiivist, kuivõrd see sõltub

nende enda käitumisest. Mõju esinemise tõenäosus on mõistagi suurem, kui esindaja asub

esindama maksukohustuslast, kellel juba on maksuvõlad.

Eelnõu koostamisel analüüsiti võimalikku ebasoodsat mõju, ehk juhatuse liikmete (või muude

MKS § 40 kohaste isikute) vahetamine võib muutuda ettevõtete omanike jaoks keerulisemaks.

Võib eeldada, et kui juhatuse liige on süüliselt rikkunud oma kohustust adekvaatselt esindada

ning kaitsta näiteks äriühingust maksukohustuslase huve, ning selle rikkumise tulemusel on

tekkinud maksuvõlg, siis selle äriühingu omanikel on põhjendatud huvi see hooletult või

pahatahtlikult käitunud juhatuse liige välja vahetada. Uue juhatuse liikme leidmine võib aga

olla raskendatud, kui selle positsiooniga tuleb kaasa ka risk, et see uus juhatuse liige võib asuda

vastutama isikliku varaga eelmise juhatuse liikme poolt tekitatud maksuvõlgade eest.

Uue regulatsiooni taustal on seega võimalik, et maksukohustuslastel tekib turusurve pakkuda

uutele juhatuse liikmetele (ja muudele esindajatele) täiendavaid õiguslikke garantiisid juhuks,

kus MTA võib nendele teha vastutusotsuse põhjendusel, et MTA hinnangul käitus uus juhatuse

liige ebakorrektselt ja põhjustas selliselt eksisteeriva maksuvõla tasumise põhjendamatu

viibimise. Need garantiid aga enamikel juhtudel ilmselt ei realiseeruks, sest olukorrad, kus

59

MTA heidaks uuele juhatuse liikmele ette taunitavat käitumist, on vägagi erandlikud. Nii kaua,

kuni juhatuse liige suudab näidata, et tema otsustes peitub reaalne majanduslik sisu, mis on

kooskõlas ärilise hoolsuskohustusega, siis ei pea ta muretsema solidaarse vastutuse tekke

pärast.

Koondmõju on pigem ebaoluline.

6.26 MTA diskretsiooniõiguse suurendamine dokumentide kättetoimetamisel ning

dokumentide dubleeritud kättetoimetamise vähendamine

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus); mõju riigiasutustele (töökoormus)

Sihtrühm: füüsilisest ja juriidilisest isikust dokumendi adressaadid (maksukohustuslased),

MTA

Eelnõu kohaselt ei oleks dokumendi adressaatidel enam õigust nõuda dokumentide

kättetoimetamist posti teel. See aga ei tähenda, et sihtrühm oleks õiguslikult kohustatud

kasutama e-maksuametit või elektronposti, sest kõnealuse õiguse kaotamisega ei muudeta

dokumentide elektroonilise kättetoimetamise põhimõttelist loogikat – et lugeda dokument

kättetoimetatuks, tuleb see endiselt e-maksuametis avada, või selle kättesaamist oma

elektronposti aadressil kinnitada. Kui sihtrühm seda ei tee, siis dokumentide elektrooniline

kättetoimetamine nurjub ning MTA peab asuma dokumente kättetoimetama posti teel.

Kui adressaadiks on juriidiline isik, siis loetakse talle posti teel edastatud dokument

kättetoimetatuks viie päeva möödumisel, kui dokument saadeti Eesti piires, ning 30 päeva

möödumisel, kui dokument edastati välisriiki. See fiktsioon on MKS-s eksisteerinud üle kümne

aasta ning vastab juriidiliste isikute tüüpilisele hoolsuskohustusele korraldada dokumentide

kättesaamist oma registrijärgsel aadressil ise. Füüsiliste isikute puhul aga sarnast

kättetoimetamise fiktsiooni ei ole, ehk õiguslik vastutus dokumentide kättetoimetamisel lasub

MTA-l, kes vaidluse korral peab suutma tõendada, et ta on toimetanud dokumendi füüsilise

isiku faktilisse valdusesse. Dokumentidega seonduvad menetlusõigused hakkavad kulgema

alles kättetoimetamise hetkest. E-maksuametit mittekasutav isik seega ei pea tundma muret

selle eest, et ta võib mööda lasta võimaluse kasutada oma menetlusõigusi pelgalt põhjusel, et ta

ei käi e-maksuametis või et ta pole ise MTA-le proaktiivselt signaliseerinud, et ta e-

maksuametis ei käi või et ta elektronposti ei kasuta. Muudatus seega ei evi sihtrühma

menetlusõigustele mingit negatiivset mõju ning teoorias võib isegi mõjutada nende õigusi

positiivselt. Näiteks, kui MTA peaks liigselt viivitama neile dokumentide kättetoimetamisega,

siis suureneb tõenäosus õigusrahu saabumiseks aegumise tõttu.

Muudatus ei võta sihtrühmalt võimalust anda MTA-le vabas vormis teada (nt telefoni teel, e-

kirjaga jne), et nad ootavad kõiki dokumente postile, sest nad elektroonilisi kanaleid ei kasuta.

Küll aga ei ole MTA edaspidi kohustatud nendele ootustele kriitikavabalt vastu tulema, sest on

võimalik, et need samad isikud võivad siiski mingi hetk tulla e-maksuametisse ja MTA võib

oma kaalutlusõigust rakendades sellele tõenäosusele panustada. Kui aga MTA veendub, et

mõne konkreetse adressaadi osas tõesti puudub perspektiiv elektrooniliseks

kättetoimetamiseks, siis jällegi pole MTA-l muud võimalust, kui minna üle posti teel

kättetoimetamisele.

Niisamuti ei tähenda MKS § 54 lõike 4 punktides 2 ja 3 sätestatud viie tööpäeva reegli kehtetuks

tunnistamine seda, et MTA justnagu ei peakski dokumente posti teel kätte enam toimetama, kui

60

need jäetakse e-maksuametis avamata. Vastupidi, MTA vastutus üksnes suureneb, kuivõrd

edaspidi peab ta ise kaalutlema, kui palju aega on otstarbekas anda adressaadile, et dokument

e-maksuametis vastu võtta enne posti teel kättetoimetamisele üle minemisest.

Selge mõju, mis muudatusega siiski kaasneb, on aga dubleeritud kättetoimetamise

vähendamine.

Esiteks, kuna MTA ei pea enam kriitikavabalt rahuldama sihtrühma taotlusi saada dokument

posti teel kätte, siis saab MTA vastavasisulise taotluse hindamisel kaaluda, kas seda on

otstarbekas rahuldada või mitte. Kui e-maksuametist nähtub, et isik on dokumendi seal juba

avanud, siis võib MTA sellele asjaolule osutada ning jätta täiendav kättetoimetamine ära.

Paralleelselt, kui posti teel kättetoimetamisele avaldab soovi isik, kelle puhul ei ole kunagi

tuvastatud dokumendi e-maksuametis avamist, siis võib MTA kaalutleda, et tema puhul

perspektiiv elektroonilise kättetoimetamise õnnestumiseks on madal ning risk dubleeritud

kättetoimetamiseks seega väike, mistõttu pole mõtet siinkohal posti teel kättetoimetamisele

üleminekuga viivitada.

Teiseks, kuna seadus ei kirjutaks enam rangelt ette, millal tuleb lugeda elektrooniline

kättetoimetamine nurjunuks (MKS § 54 lõike 4 punktid 2 ja 3), siis on võimalik MTA-l tugineda

oma praktilisele kogemusele ja nihutada üleminekuaega posti teel kättetoimetamisele vastavalt

vajadusele, et vähendada tõenäosust dubleeritud kättetoimetamise tekkeks – näiteks, kui

statistilised andmed näitavad, et teatud osa sihtrühmast avab dokumendid e-maksuametis

seitsmendal päeval, siis on MTA-l edaspidi võimalik oma töökorraldust vastavalt ka

kohandada. Kehtiv õigus aga sellist võimalust ette ei näe ja võimaldab MTA-l maksimaalselt

oodata vaid 5 tööpäeva, misjärel tuleb alustada posti teel kättetoimetamisega.

Mõistagi evib muudatus dubleeritud kättetoimetamisele üksnes vähendavat mõju. Muudatus ei

likvideeri täielikult dubleeritud kättetoimetamist. Sõltumata sellest, kui palju MTA annab

sihtrühmale aega dokumentide vastu võtmiseks e-maksuametis, on alati tõenäoline, et pärast

dokumendi posti teel välja saatmist võidakse see siiski e-maksuametis avada, mis muudab posti

teel kättetoimetamise dubleerituks.

Võttes seega arvesse muudatuse olemust ning asjaolu, et see tegelikult ei mõjuta sihtrühma

dokumentidest tulenevaid menetlusõigusi, siis võib muudatuse ulatust pidada väikeseks. Tõsi,

kuna võimalused dubleeritud kättetoimetamisele ahenevad, siis tähendab see praktikas seda,

sihtrühm peab edaspidi ise leidma võimalused printida ning paljundada dokumendid, mida nad

elektrooniliselt juba valdavad. Sellist halduskoormuse suurenemist ei saa aga pidada

põhjendamatuks ebamugavuseks, mida vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõtte kohaselt

tuleks vältida.

Sihtrühmana ei tohiks käsitleda seda läbilõiget adressaatidest, kelle puhul MKS § 54 lõike 4

rakendamine ei päädi dubleeritud kättetoimetamisega. Mõjutatud on vaid see läbilõige

adressaatidest, kes taotlevad dubleeritud kättetoimetamist või kes avavad e-maksuametis

dokumente niivõrd suure viivitusega, et nad hiljem saavad posti teel dokumendid järgi.

Tegemist on nišš adressaatide kategooriaga, kelle suuruse hindamiseks otseselt andmeid ei ole.

Võttes arvesse muudatuse iseloomu ning selle väheolulist mõju, ei ole praktiline kulutada

ressursi ka selliste andmete genereerimiseks.

Mõju esinemise sagedus on juhuslik ja sõltub sellest, kas isik peale dokumendi kättesaamist

soovib lisaeksemplari või mitte. Kui sihtrühm juba täna prindib/kopeerib oma dokumente ise,

61

siis on nad muudatusest mõjutamata. Niisamuti jäävad muudatusest mõjutamata need, kes juba

praegu elektrooniliselt dokumente vastu ei võta ning saavad kõik kätte posti teel.

Ebasoovitava mõju esinemise riski ei tuvastatud. Koondmõju pigem ebaoluline.

6.27 Vastutusotsuse eeldused

Mõju valdkond: majanduslik mõju (maksukeskkond, halduskoormus)

Sihtrühm: vastutusotsuse adressaadid, kes on oma süülise tegevusega tekitanud

maksukohustuslastele maksuvõla

Muudatuse tulemusel peab sihtrühm arvestama sellega, et seaduses ettenähtud tingimuste

täitumisel on MTA-l võimalik allutada nad kohe vastutusotsusele ilma, et tuleks ära oodata seni

MKS § 96 lõikes 5 sätestatud kolme kuuline tähtaeg, samuti sellega, et vastutusotsuse koheseks

väljastamiseks piisab edaspidi pankrotiavalduse menetluse raugemisest. Mõistagi vähendab mis

tahes solidaarne vastutus isiku majanduslikku võimekust ning võla sissenõudmine võib

mõjutada negatiivselt sihtrühma elukvaliteeti. Küll aga vähendab mõju ulatust asjaolu, et

vastutusotsust saab teha üksnes reaktsioonina süülisele tegevusele, ehk muudatus ei mõjuta

selliseid isikuid, kes on järginud oma ärilist hoolsuskohustust ning kes on heas usus teinud kõik

mõistliku selleks, et vältida maksuvõla teket.

Kuna mõju ulatus ning selle kaasnemise sagedus on ühemõtteliselt sihtrühma kontrolli all, tuleb

seda hinnata väikeseks. Mõju sagedust vähendab ka asjaolu, et kolme kuu reeglit tuleb järgida

niivõrd kuivõrd on perspektiivi nõuda maksuvõlg sisse maksukohustuslaselt endalt – üksnes

siis, kui on selge, et objektiivsetel põhjustel ei ole kolme kuu jooksul võimalik nõuda

maksuvõlga sisse maksukohustuslaselt (nt põhjusel, et maksukohustuslane on varatu), alles siis

võib väljastada vastutusotsuse vastutavale isikule.

Keskmiselt väljastatakse aastas ca 40 vastutusotsust, kuid tuleb silmas pidada, et kavandatav

seadusmuudatus puudutab eeltoodud vastutusotsuste adressaatide hulgast väiksemat läbilõiget,

sest vastutusotsuse kiirendatud väljastamine on erandjuhtum.

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud. Koondmõju on pigem ebaoluline.

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus); mõju riigiasutustele (töökoormus)

Sihtrühm: maksuvõlglasest maksukohustuslane, kelle puhul tekkis maksuvõlg tema

maksukohustuse eest vastutava isiku süülise käitumise tulemusel, MTA

Kehtiva õiguse kohaselt (MKS § 95 lõige 5) tuleb sissenõudmistoiminguid rakendada kolme

kuu jooksul ka siis, kui kõikidele osapooltele on teada, et nende toimingute edukuseks ei ole

mingit perspektiivi. Muudatuse tulemusel on aga MTA-l sellises olukorras võimalik

sissenõudmistoimingutest loobuda ja väljastada vastutusotsus koheselt vastutavale isikule.

Kogumis peaks sellevõrra vähenema nii maksukohustuslase halduskoormus kui ka MTA

töökoormus. Mõju ulatus ja selle esinemise sagedus on maksukohustuslase perspektiivist pigem

väike, sest kolme kuu reeglist kõrvale kaldumine jääb siiski erandiks, mitte reegliks. MTA

vaatest on mõju ulatus ja sagedus samuti pigem väikesed.

62

MTA puhul tegeleb vastutusotsuse väljastamisega 24 ametnikku – võrreldes MTA kogu

ametnikkonna suurusega, on sihtrühm MTA vaatest võrdlemisi väike.

Ebasoovitava mõju esinemise riski ei tuvastatud. Kogumis on mõju haldus- ning töökoormusele

ebaoluline.

6.28 Sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni muudatused

Mõju valdkond: majanduslik mõju (maksukeskkond)

Sihtrühm: maksuvõlgnikud, kelle suhtes on algatatud maksuvõla sundtäitmine

Kavandatava muudatusega suurendatakse maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemist

reguleerivate aluste õigusselgust, sealhulgas lisatakse täiendav aegumise katkemise alus, mille

kohaselt sundtäitmise aegumise tähtaeg katkeb rahalise kohustuse ajatamisel, kui kinnitatud või

kokkulepitud tasumisgraafiku kehtivuse periood on pikem kui sundtäitmise aegumise periood,

st 5 aastat. Uus aegumisperiood hakkab kulgema tasumisgraafiku kehtetuks tunnistamise või

selle tühisuse tuvastamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Muudatuse tulemusel on edaspidi

suurema maksuvõlaga maksuvõlgnikel võimalik saavutada maksuvõla ümberkujundamine ning

leevendada selliselt oma makseraskusi. Ennekõike puudutab see vastutusotsuse adressaate, st

füüsilisi isikuid, kes on oma süülise käitumisega põhjustanud maksukohustuslasele keskmiselt

suurema maksuvõla, kusjuures vastutusotsuse tüüpiline suurus on ca 50 000 eurot. Keskmine

füüsiline isik ei ole seda tõenäoliselt võimeline 5 aasta jooksul tasuma, või kui on, siis läbi

ebaproportsionaalsete raskuste.

Kuna aga edaspidi on sellist maksuvõlga võimalik ajatada, siis suurendab see füüsilise isiku

võimekust seda võlga hallata ning selle tasumisega hakkama saada. Kui aga ajatamisgraafik

tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et seda nõuetekohaselt ei täideta, või MTA tuvastab näiteks,

et ajatamisotsus saadi pettuse tulemusel (nt adressaat varjas oma tegelikku majanduslikku seisu)

ja seega tühistab ajatamisotsuse, siis selle tulemusel aegumise katkemise alus langeb ära,

misjärel hakkab uus aegumistähtaeg kulgema järgmise aasta 1. jaanuarist. See on vajalik

selleks, et pärast ajatamisotsust oleks MTA-l piisavalt aega, et maksuvõlga sisse nõuda ning et

ajatamise instituuti ei kuritarvitataks selleks, et saavutada ühes või teises ulatuses maksuvõla

aegumine.

Kavandatava seaduse tulemusel ei teki maksuvõlgnikel otseseid kohustusi, kulutusi ega muid

kohanemisvajadusi. Kuigi VTK tasandil planeeriti esialgu Riigikohtu 10. oktoobri 2018. aasta

määruse35 eelse aegumise katkemise režiimi taastamist, siis käesoleva eelnõu puhul sellest

siiski loobuti. Kui seda oleks tehtud, siis oleks mõistagi sihtrühma olukord halvenenud, sest

sellisel juhul suureneks märkimisväärselt MTA ajaline ressurss nõuda sisse maksuvõlga. Kuna

aga seadus jääb tolle Riigikohtu otsuse juurde, siis faktiliselt omab käesolev muudatus ainult

kahte mõju – see suurendab regulatsiooni õigusselgust ja laiendab ajatamise instituudi

kättesaadavust. Mõlemal on aga sihtrühma halduskoormusele vähendav mõju, kuivõrd selgem

õigusraamistik provotseerib vähem õigusvaidlusi ning ajatamisinstituudile parem ligipääs

võimaldab efektiivsemalt ületada makseraskusi. Mõju ulatust võib pidada väikeseks.

Mõju esinemise sagedus on ühest küljest juhuslik, ent teisest küljest ka sihtrühma kontrolli all.

Kui maksuvõlg tekib maksejõuetuse tulemusel, siis seda on tüüpiliselt keeruline prognoosida

35 Vt Riigikohtu 10. oktoobri 2018. aasta määrus nr 2-17-12525.

63

ja mitte kuidagi ei saa seda kirjeldada regulaarse või vähemalt ettenähtava mõjuna. Paralleelselt,

kui maksuvõlg tekib maksukohustuslase süülise tegevuse tulemusel, siis see on käsitatav

olukorrana, kus maksukohustuslase enda vabalt võetud valikud tekitasid talle maksuvõla ja

panid ta sellesse olukorda. Mõju esinemise sagedust võib selle pinnalt hinnata väikeseks.

Keskmiselt saab MTA 72 ajatamise taotlust aastas, kus maksukohustuslane soovib

ajatamisgraafikut pikemaks kui viieks aastaks. Taotlused lahendatakse tüüpiliselt aga nii, et

ajakava tehakse muutva tingimusega 12 kuuks, edaspidiste osamaksete suurendamisega ning

koos selgitusega, et enne nõude aegumist saadab MTA asja kohtutäiturile. Juhtumeid aga, kus

maksukohustuslane taotleb mitte ajatamisgraafikut, vaid muud maksegraafikut (nt MKS § 42

olukord), siis neid saab MTA keskmiselt 5 tk aastas.

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud.

Mõju valdkond: riigi töökorraldus (töökoormus)

Sihtrühm: MTA

Muudatusega suurendatakse sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni õigusselgust ning

võimaldatakse MTA-l ajatada maksuvõlgasid perioodiks, mis on pikem kui 5 aastat.

Muudatused säästavad MTA-d potentsiaalsetest õigusvaidlustest, samuti säästab see MTA-d

vajadusest algatada maksuvõlglase suhtes sundtäitmist või vajadusel pankrotimenetlust

põhjusel, et vastasel juhul ei ole võimalik enne aegumisperioodi laekumata maksud kätte saada

– maksuvõla ajatamine võib seega teatud juhtudel olla soodsam variant nii MTA-le kui ka

maksukohustuslastele. Mõju ulatus on siiski MTA-le väike, sest muudatused ei kohusta MTA-

d millekski, ajatamine jääb jätkuvalt nende kaalutlusotsuseks, mis langetatakse teatava

riskianalüüsi pinnalt.

Mõju esinemise sagedus sõltub sellest, kas maksuvõlgnikust maksukohustuslane taotleb

ajatamist või mitte, ning kas MTA otsustab selle taotluse rahuldada. Õigusselgust puudutavate

muudatuste mõju sagedust mõõta on umbmäärasem, kuid üldjoontes võib öelda, et MTA-le ei

teki käesolevast muudatusest regulaarseid mõjutusi. Sundtäitmise teemadega tegeleb väike osa

MTA ametnikkonnast.

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud.

6.29 Riigilõivu tagastamise nõude lõppemise tähtaja alguspunkti muutmine

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus)

Sihtrühm: riigilõivustatud toimingute taotlejad

Muudatuste tulemusel paraneb sihtrühma õiguslik olukord, ehk edaspidi ei ole enam ohtu, et

nende riigilõivu tagastusnõue võiks lõppeda enne, kui tekib reaalne võimalus seda nõuet

esitada. Mõju ulatus on väike, sest sellega ei kaasne sihtrühmale kohustusi ega muid koormisi.

Mõju esinemise sagedus on pigem väike, samuti võib väikeseks pidada sihtrühma suurust, sest

viimase kümne aasta jooksul on Rahandusministeeriumile teadaolevalt vaid ühe korra tekkinud

probleem-juhtum, kus tagastusnõue aegub enne tagastusnõude esitamise õiguse teket.

64

Ebasoovitavate mõjude esinemise riski ei tuvastatud.

6.30 Siduva eelotsuse taotluse läbivaatamise eest tasutava riigilõivu määra tõstmine

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus)

Sihtrühm: siduvaid eelotsuseid taotleda soovivad füüsilised ning juriidilised isikud, MTA

Muudatuse tulemusel suureneb riigilõivumäär, mida füüsilised ja juriidilised isikud peavad

tasuma selleks, et saada MTA-lt siduvat eelotsust mingi tulevikus tehtava tehingu kohta. Mõju

ulatust ei saa pidada aga suureks, sest muudatusega ei kaasne mingit vältimatut halduskoormuse

suurenemist või muud ebasoodsat mõju. Nagu eelnevalt öeldud, siduvate eelotsuste taotlemine

on teenus, mida maksukohustuslased võivad, aga ei pea kasutama. Kui aga sihtrühmal on siiski

huvi siduvate eelotsuste vastu, siis peavad nad arvestama, et tasutava riigilõivu suurus suureneb

ca 74,9%. See aga ei tohiks sihtrühma eriliselt mõjutada, sest siduvaid eelotsuseid taotlevad

reeglina suuremad ettevõtjad tehingutele, mille väärtusest moodustub riigilõivu tegelik suurus

kaduvväikese osa.

Mõju esinemise sagedus ei ole objektiivselt määratav, kuivõrd see sõltub sihtrühma enda

tahteavaldusest. Selliselt on mõju teke täielikult sihtrühma kontrolli all. Sihtrühm ei ole suur,

kuivõrd praktikas taotleb siduvat eelotsust aastas keskmiselt ca 2 füüsilist isikut ning ca 19

juriidilist isikut.

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE

TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele märkimisväärseid

kulusid ega tulusid. Mis iganes kulud eelnõu rakendamisega tekivad kaetakse asutuste

olemasolevatest eelarvevahenditest.

8. RAKENDUSAKTID

Seaduse rakendamiseks tuleb vastu võtta uus MKR-i põhimäärus, sest senine põhimäärus on

kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusena, kuid edaspidi kehtestab selle rahandusminister oma

määrusega. Seletuskirja lisas 1 on kõnealuse rakendusakti kavand, kuid kuivõrd selles sisulisi

muudatusi teha ei plaanita, ei peetud vajalikuks kehtiva MKR-i põhimääruse teksti täies

ulatuses taasesitada.

9. SEADUSE JÕUSTUMINE

Seadus jõustub üldises korras, välja arvatud eelnõu § 1 punkt 6.

Eelnõu § 1 punkt 6, mille kohaselt muudetakse MKR põhimääruse juriidiline vorm senisest

Vabariigi Valitsuse määrusest rahandusministri määruseks, jõustub 1. jaanuar 2027. See on

vajalik selleks, et tagada sujuvam üleminek ühelt vormilt teisele.

65

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON

Eelnõu ja käesolev seletuskiri edastati kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse

avaldamiseks Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti

Maksumaksjate Liidule, Eesti Pangaliidule, Eesti Ehitusettevõtjate Liidule, Vabaühenduste

Liidule ning Eesti Advokatuurile.

Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastas eelnõu märkusteta.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kultuuriministeerium, Kaitseministeerium,

Siseministeerium, Kliimaministeerium ning Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastasid eelnõu

märkustega.

Lisaks esitasid eelnõule arvamuse Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Advokatuur, Eesti

Kaubandus-Tööstuskoda, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda ja Vabaühenduste Liit.

Esitatud märkused ning arvamused on kajastatud käesoleva seletuskirja lisas 2, ehk märkuste

arvestamise tabelis.

Algatab Vabariigi Valitsus 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Justiits- ja Digiministeerium

Maksukorralduse seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus

Edastame kooskõlastamiseks maksukorralduse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu. Dokumendid on kättesaadavad eelnõude infosüsteemis (EIS).

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Lisad:

1. MKS EN 2026;

2. MKS SK 2026;

3. MKS SK 2026 lisa_1;

4. MKS SK 2026 lisa_2.

Artur Lundalin 5885 1321

[email protected]

Meie 24.03.2026 nr 1.1-10.1/1355-1