Lääne-Tallinna Keskhaigla - Tagasiside Korrrakaitseseaduse (KorS) muutmise eelnõule: joobeseisundi tuvastamisega seotud terviseseisundi kirjeldamine

AS Lääne-Tallinna Keskhaigla, Paldiski mnt 68, 10617 Tallinn, Eesti Vabariik Telefon: 650 7393, Faks 650 7265, e-post [email protected]

Registrikood: 10822269, Arvelduskonto: EE081010220022881019 SEB Pank

Igor Taro

Siseministeerium

[email protected]

Meie 25.03.2026 nr 2-6/125-1

Eesti Haiglate Liit

[email protected]

Tagasiside Korrrakaitseseaduse (KorS) muutmise eelnõule: joobeseisundi tuvastamisega

seotud terviseseisundi kirjeldamine

AS Lääne-Tallinna Keskhaigla ei toeta kavandatavat lahendust osas, millega joobeseisundi

tuvastamise eesmärgil tehtava terviseseisundi kirjelduse õigus laiendatakse arstilt teistele

tervishoiutöötajatele, sealhulgas õdedele. Eelnõu lähtekoht on sisuliselt ekslik ning alahindab nii

tegevuse tegelikku sisu, selle õiguslikku kaalu kui ka mõju erakorralise meditsiini

töökorraldusele. Eelnõu seletuskiri väidab, et edaspidi võiksid terviseseisundit kirjeldada ka

„vastava väljaõppega tervishoiutöötajad, näiteks õed“, kuid ei määratle, mida see väljaõpe endast

kujutab, milline on selle sisu, maht, hindamiskriteeriumid, pädevuse tõendamine, vastutus ega

rahastus. Samal ajal laiendatakse eelnõu tasandil õigus mitte üksnes õdedele, vaid sisuliselt

kõigile tervishoiutöötajatele.

Oluline on teha selge vahe kahe täiesti erineva tegevuse vahel. Õed on koolitatud hindama

patsiendi seisundit ravi- ja hooldusprotsessi eesmärgil. See ei ole aga samane ekspertiisilaadse,

menetlusliku ja õigusliku kaaluga terviseseisundi kirjeldamisega, mille alusel kujuneb

joobeseisundi tõendamine süüteomenetluses. Seletuskiri ise rõhutab, et joobeseisundi

tuvastamisel on määrav hinnata, kas ja millisel määral on mõjutatud isiku psüühiline või

kehaline seisund, ning et sellisel juhul on terviseseisundi kirjeldusel menetluslik tähtsus just

joobe olemasolu tõendamisel, mitte üksnes aine tarvitamise fakti tuvastamisel.

Seetõttu ei ole korrektne käsitada seda tegevust lihtsalt olemasoleva õenduspädevuse

laiendusena. Tegemist ei ole tavapärase kliinilise vaatlusega, vaid õigusliku tähendusega

hinnanguga, mis eeldab süstemaatilist ja põhjalikku kirjeldamist vähemalt järgmistes aspektides:

teadvuse tase ja orienteeritus, kõnnak ja koordinatsioon, kõne selgus, käitumine, hingamine,

üldine välimus, elutunnused, diferentsiaaldiagnostiline kaalumine ning vajadusel bioloogiliste

proovide võtmise korraldamine ja tulemuste tähenduse mõistmine. Seejuures tuleb kogu tegevus

korrektselt protokollida viisil, mis peab vastu hilisemale kontrollile ja vaidlustamisele.

Rakendusakti kavand näeb ette, et terviseseisundi kirjeldamise käigus tehtava läbivaatuse

tulemused fikseerib tervishoiutöötaja protokollis. Seega ei ole dokumenteerimine valikuline ega

olematu kõrvaltegevus, vaid tegevuse tuumosa.

Eelnõu üks keskseid väiteid on, et muudatus vähendab tervishoiuasutuste ja arstide koormust

ning aitab tagada kiirema töökorralduse. See käsitlus on reaalse haiglatöö vaates eksitav. Arsti

koormuse vähendamine ilma täiendava ressursi, eraldi koolituse, tööaja ja töökorralduseta ei

vähenda tervishoiuasutuse koormust, vaid nihutab selle ühelt kutsegrupilt teisele. Seletuskiri ise

möönab, et teiste tervishoiutöötajate, eelkõige õdede, töökoormus suureneb samavõrra ning nad

võivad vajada lisaväljaõpet või juhiseid. Samuti tunnistab seletuskiri, et tervishoiutöötajate

koolitusvajadus võib tekkida ning pikemas perspektiivis võib olla vaja muuta kõrgkoolide

õppekavasid. Need mööndused kinnitavad, et vajalik pädevus ei ole täna süsteemselt olemas ega

saa tekkida pelga seaduses sõna „arst“ asendamisega sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“ või

„tervishoiutöötaja“.

Veelgi enam, seletuskiri tunnistab otsesõnu, et arstide väljaõpe ja pädevus erineb teistest

tervishoiutöötajatest ning muudatuse tulemusel võib mingil määral suureneda võimalus, kus

isiku terviseseisundi kirjeldus ja selle põhjal tehtav järeldus joobe kohta on ebatäpsed. Seda riski

ei saa EMO töökorralduse kontekstis pidada marginaalseks. Joobeseisundi kirjeldamine ei ole

tehniline kõrvaltoiming, vaid menetluse seisukohalt tähenduslik hinnang, mille ebatäpsus võib

kahjustada isiku õigusi, menetluse usaldusväärsust ning tuua kaasa vaidlusi nii tervishoiutöötaja

kui ka raviasutuse suhtes.

Samuti on probleemne eelnõu käsitlus, mille kohaselt ei ole joobe tuvastamise eesmärgil

tehtavad tegevused tervishoiuteenused TTKS tähenduses. Formaaljuriidiliselt võib seadusandja

sellise kvalifikatsiooni kehtestada, kuid see ei muuda tegevuse sisulist iseloomu

tervishoiuasutuse tööprotsessis. Tervishoiutöötaja teeb haigla ruumides, tervishoiualaste oskuste

alusel, patsiendiga seotud invasiivseid ja kliinilisi toiminguid ning kannab nende tegemisel

isiklikku kutsealast vastutust. Seletuskiri ütleb ühtlasi, et kui tervishoiutöötaja avastab

menetlustoimingu käigus tervisehäire ja asub seda käsitlema, muutub tegevus TTKS tähenduses

tervishoiuteenuseks koos dokumenteerimiskohustusega. Praktikas tähendab see, et

menetlustoiming ja tervishoiuteenus võivad EMO-s olla raskesti eristatavad ning minna sujuvalt

üle teineteiseks. Just seetõttu on ohtlik ehitada süsteem üles eeldusele, et tegemist oleks justkui

vähese lisakoormuse ja selgelt piiritletud kõrvalülesandega.

EMO vaates on eelnõu üks suuremaid puudusi see, et ei arvesta tegelikku ressursiolukorda.

Terviseseisundi kirjeldamine joobeseisundi tuvastamise eesmärgil nõuab aega, rahulikku

keskkonda, väljaõpet, dokumenteerimist ja sageli ka turvalisuse tagamist. Need on kõik

ressursid, mida EMO-s napib. Kui arst annab korralduse bioloogiliste proovide võtmiseks, saab

õde neid analüüse korrektselt võtta ja täita arsti korraldusi oma kutsepädevuse piires. See on

põhjendatud ja toimiv tööjaotus. Seevastu menetlusliku terviseseisundi kirjelduse koostamise

kohustuse suunamine õdedele tähendaks uue sisulise ülesande andmist ilma vastava kompetentsi,

aja, rahastuse ja IT-toeta. Seletuskirja väide, et täiendavaid infosüsteeme või

dokumentatsioonivorme ei ole vaja, ei ole haigla töökorralduse seisukohalt veenev, sest

rakendusakti kohaselt tuleb läbivaatuse tulemused fikseerida eraldi protokollis ning haigla peab

tagama, et see tegevus on jälgitav, õiguslikult kaitstud ja tööprotsessi mõttes hallatav.

Tähelepanu väärib ka see, et eelnõu on üles ehitatud loogikale, mille puhul politsei puhul

peetakse enesestmõistetavaks, et täiendava pädevuse andmise eelduseks on konkreetne väljaõpe,

selle sisu, maht, täiendõpe ja rahastus. Seletuskiri kirjeldab politseiametnike puhul detailselt

väljaõpet, täiendõpet, instruktoreid, varustust ja kulusid. Õdede ja teiste tervishoiutöötajate puhul

selline süsteemne lähenemine puudub; seal piirdutakse üldsõnalise väitega, et „võib tekkida

lisavajadus täiendõppe järele“ ning et selle tagab vajadusel tervishoiuteenuse osutaja. Selline

lähenemine ei ole aktsepteeritav. Riik ei saa lahendada politsei menetluskoormuse probleemi

sellega, et delegeerib uue menetlusliku ülesande tervishoiusüsteemi sisse ilma selge

pädevusmudeli, standardi ja rahastuseta.

Seetõttu on meie seisukoht järgmine:

Esiteks, joobeseisundi tuvastamise eesmärgil tehtava terviseseisundi kirjeldamise õigus ei tohi

laieneda õdedele ega teistele tervishoiutöötajatele üksnes üldise seadusemuudatuse alusel. Õdede

põhiõpe ei ole mõeldud ekspertiisilaadse, süüteomenetluses tõendusliku kaaluga terviseseisundi

kirjelduse andmiseks.

Teiseks, eelnõus kasutatud mõiste „vastava väljaõppega tervishoiutöötaja“ on määratlemata ja

seetõttu õiguslikult ebapiisav. Kui riik soovib sellist mudelit üldse edasi arendada, peab enne

olema kehtestatud täpne pädevusstandard: väljaõppe sisu, maht, hindamine, korduspädevuse

hoidmine, dokumenteerimise kord, vastutuse ja kindlustuskaitse mudel ning rahastatud

rakendusplaan.

Kolmandaks, eelnõu mõjuanalüüs tervishoiuasutustele ei ole piisav. Arsti töökoormuse

vähenemine ei tähenda tervishoiuasutuse töökoormuse vähenemist. Haigla koormus jääb samaks

või kasvab, kui sama tegevus viiakse üle õele ilma lisapersonali ja tööaja eraldamiseta.

Neljandaks, EMO õe roll peab jääma arsti korralduste täitmise juurde tema kutsepädevuse piires,

sh bioloogiliste proovide nõuetekohane võtmine. Menetlusliku terviseseisundi kirjelduse

koostamine peab jääma arstile või olema korraldatud väljaspool EMO tavapärast õendusressurssi

eraldi pädevusmudeli alusel.

Viiendaks, rakendusakti kavand ei lahenda praktilisi probleeme, vaid formaliseerib uue

kohustuse. Kui tervishoiutöötaja peab läbivaatuse tulemused protokollis fikseerima, peab sellele

eelnema tegelik valmisolek seda õiguspäraselt, ühtselt ja kvaliteetselt teha. Praegu sellist

valmisolekut eelnõust ei nähtu.

Kokkuvõte Käesoleval kujul ei ole eelnõu joobeseisundi tuvastamist puudutav osa kooskõlastatav. Eelnõu

lähtub ekslikust eeldusest, nagu oleks menetlusliku terviseseisundi kirjelduse tegemine õdedele

lihtsalt üleantav lisaülesanne. Tegelikult on tegemist eriteadmisi, aega, dokumenteerimist ja

õiguslikku kindlust nõudva tegevusega, milleks õdede põhiõpe ega EMO tegelik ressursimudel

valmis ei ole. Riik ei saa vähendada ühe süsteemi koormust teise süsteemi arvelt ilma sisulise

ettevalmistuse, rahastuse ja vastutuse selge ümberkujundamiseta.

Seetõttu teeme ettepaneku:

1. jätta eelnõust välja muudatused, millega asendatakse joobeseisundi tuvastamisega seotud

terviseseisundi kirjeldamise osas sõna „arst“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“ või

„tervishoiutöötaja“;

2. säilitada kehtiv põhimõte, et menetlusliku terviseseisundi kirjelduse annab arst;

3. kui riik peab muudatust vältimatuks, töötada enne välja eraldi pädevus-, koolitus-,

dokumenteerimis-, IT- ja rahastusmudel ning mitte rakendada seda EMO õdede

tavapärase töökoormuse arvelt.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Aleksei Gaidajenko

juhatuse liige

[email protected]