Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi kultuurimälestiseks tunnistamine

MINISTRI KÄSKKIRI

Tallinn 25.03.2026 nr 55

Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi

kultuurimälestiseks tunnistamine

Muinsuskaitseseaduse § 11 lg 3 ja 6, § 14 lg 1 ja § 19 lg 1 alusel:

1. Tunnistan kultuurimälestiseks (kinnismälestiseks) Rapla maakonnas, Kohila vallas,

Adila külas, katastriüksusel Hallikivi (KÜ 31701:006:1153) asuva kultuse- ja ohvrikivi

nimetusega Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi mälestise liikidega arheoloogiamälestis ja

ajalooline looduslik pühapaik.

2. Kehtestan mälestise Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi piiri vastavalt kivi pindalale, mille

keskpunkt on esitatud kaardil käskkirja lisas 1.

3. Kehtestan mälestise Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi kaitsevööndi Rapla maakonnas,

Kohila vallas, Adila külas katastriüksusel Hallikivi (KÜ 31701:006:1153) ja Rabivere

külas katastriüksusel Väljametsa (KÜ 31701:006:0082).

4. Kehtestan mälestise Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi kaitsevööndi vastavalt kaardile

käskkirja lisas 1.

5. Leevendusena ei ole nõutav Muinsuskaitseametile tööde tegemise teatise esitamine

kaitsevööndis sanitaarraie tegemisel.

Muinsuskaitseametil kanda mälestise ja kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja riigi

maakatastrisse ning teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avaldamisest Riigi Teatajas, esitades

kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras.

1. Asjaolud

1.1. Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi asub Rapla maakonnas, Kohila vallas, Adila külas, Hallikivi

katastriüksusel (KÜ 31701:006:1153). Vahetus läheduses paikneb Adila ja Rabivere külade

piir. Kivi ligikaudse keskkoha koordinaadid on XY: 6553148.64, 537638.99. Mustekivi

paikneb hõredas segametsas, kivi ja selle ümbrus on hästi säilinud ning hiljutisest

inimtegevusest vähe mõjutatud.

1.2. Mustekivi võeti esimest korda riikliku kaitse alla 1920. aastatel numbriga „O-602“ ja

nimetusega „Ohvrikivi 7 lohuga“. 1964. aastal lisati Mustekivi riikliku kaitse nimekirja

numbriga 1558. Teadmata põhjusel ei lisatud Mustekivi 1990. aastatel uute kaitsealuste

mälestiste määrusesse, mistõttu paiga juriidiline kaitse lõppes.

1.3. Ohvrikivi koordinaatidega XY: 6553163.62, 537639.21 asukoha näitas Muinsuskaitseameti

esindajale kohalik elanik.

1.4. Muinsuskaitseameti arheoloogiakomisjon tegi 16.06.2021 koosolekul ettepaneku võtta kivi

uuesti mälestisena riikliku kaitse alla.

1.5. 31.03.2023 dokumenteeris Muinsuskaitseamet kultuse- ja ohvrikivi. Välitööde käigus

täpsustati andmeid kivi asukoha ja olemuse kohta ning kivi seisukord hinnati heaks. 2023.

aasta välitööde ja arhiiviallikate põhjal koostas Muinsuskaitseamet kultuse- ja ohvrikivi

Mustekivi kultuuriväärtuse väljaselgitamiseks eksperdihinnangu1.

2. Mälestise koosseis ja piir

2.1. Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi on looduses selgelt eristuv ja tuvastatav objekt, mistõttu

mälestise piir ühtib kivi pindalaga. Kuna kivi ala on väike, siis Maa- ja Ruumiameti

kultuurimälestiste kaardirakenduses tähistakse mälestis punktsümboliga kivi keskkohas. Kivi

keskpunkti koordinaadid on XY: 6553148.64, 537638.99.

2.2.Mälestis paikneb eraomandis oleval katastriüksusel Hallikivi (KÜ 31701:006:1153).

2.3.Mälestise piir on toodud käskkirja lisas 1.

3. Riikliku kaitse kriteeriumid

3.1. Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 10 lg 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise

eeldus, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi

väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku

kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise

liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate

ehitiste väärtusklassid“ (edaspidi määrus) sätestatud kriteeriumitest. Asi või maa-ala võib

vastata mitmele, kuid ei pea vastama igale kriteeriumile. Kriteeriumid võivad olla erineva

kaaluga.

Üldised kriteeriumid

3.2. Riikliku kaitse üldisest kriteeriumitest vastab mälestis Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi:

3.2.1. Selektiivsuse kriteeriumile (määruse § 2 p 2) – Mustekivi on esinduslik näide

kultuuritraditsioonist, kus peetakse pühaks ja kasutatakse rituaalsete praktikate käigus

erinevaid loodusobjekte. Antud objekti on maastikus märgatud ja välja toodud mitmel

eri ajastul erineval viisil. Mustekivil olevad lohud tõendavad selle rituaalset kasutust

nooremal pronksiajal ja pärimuslikud ning visuaalsed andmed kinnitavad selle kasutust

ohvrikivina ajaloolisel ajal kuni tänapäevani. Eestis on riikliku kaitse all

arheoloogiamälestisena 1581 kultusekivi ja 245 ohvrikivi loodusliku pühapaiga liigiga.

Nende seas on ainult 59 kivi, mille kohta on andmeid, et kultusekivi on olnud kasutuses

ohvrikivina. Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi on säilinud muinasajast tänapäevani oma

algses keskkonnas, olles kohalike inimeste poolt teada ja hoitud. Kivi kohta on

dokumenteeritud rahvapärimus ja kivi ühena vähestest omataolistest kujutatud

ajaloolistel kaartidel, olles olnud mõisamaade vaheline piirikivi.

1 Kama, P. 2023. Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi (A31169) riikliku kaitse eelduste hindamiseks ja kultuuriväärtuse väljaselgitamiseks. Eksperdihinnang. Muinsuskaitseamet (https://register.muinas.ee/ftp/LPP/Muu/31169_Eksperdihinnang.pdf).

3.2.2. Originaalsubstantsi säilivuse kriteeriumile (määruse § 2 p 3) – Kultuse- ja ohvrikivi

Mustekivil on säilinud seitse kultusekivile iseloomulikku inimtekkelist lohku, mida on

tänapäevalgi kasutatud andide panekuks. Mustekivi ja selle lähiümbrus on säilinud

hästi ning see on hiljutisest inimtegevusest suuresti mõjutamata. Kivi paikneb oma

algses asukohas, kunagise põllumaa servas, mõisamaade piiril.

3.2.3. Tehnilise seisukorra kriteeriumile (määruse § 2 p 4) – Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi

on heas seisukorras ning on säilinud oma algses suuruses (3,5 × 2 × 1,85 m). Kultuse-

ja ohvrikivi pinnal on eristatavad seitse kultusekivile iseloomulikku madalat lohku.

Lisaks on kivi pealispinda raiutud rist ja kiri „No 76“, mis pärinevad ajast, mil kivi

kasutati mõisate piirikivina. Erinevatel aegadel teostatud raied ei ole kahjustanud kivil

paiknevaid mitme tuhande aasta vanuseid lohke. Mustekivi on jätkuvalt võimalik

kasutada nii tavandist lähtuvalt ohvrikivina kui ka objekti kultuuriväärtusest lähtuvatel

teistel eesmärkidel.

Arheoloogiamälestise kriteeriumid

3.3.Arheoloogiamälestise kriteeriumitest vastab mälestis Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi:

3.3.1. Vanuse ja asukoha kriteeriumile (määruse § 4 p 1) – Kivil on tuvastatavad seitse

madalapõhjalist lohku, mis viitab, et kivi on osa pronksiaegsest kultusekivide

traditsioonist Eestis ja et lohud tehti ligi 2000—3000 aastat tagasi. Kivi paikneb

ajaloolisest asustusest eemal, Adila ja Rabivere külade piiril. Kivi on oluline allikas

inimasustuse, maakasutuse ja rituaalse maastiku uurimiseks ning mõtestamiseks

nooremal pronksiajal. Kivi esindab maastiku ajalist kihilisust, olles pronksiaegne

lohukivide traditsiooni kandja, hilisem mõisatevaheline piirikivi ning 19.-20. sajandi

ohverduspärimuse kandja. Kivi saab kasutada uurimisallikana mitmele ajaloost tuntud

nähtusele (lohukivid, mõisamaade paiknemine, ohverdamine), mis ei ole omavahel

sisuliselt seotud.

3.3.2. Teabe teadusliku väärtuse ja ainulaadsuse kriteeriumile (määruse § 4 p 2) – Mustekivi

on näide kultusekivide traditsioonist, mis on üks vähestest visuaalsetest jälgedest

pronksiaja inimeste tegevusest Eesti maastikel. Tegemist on arvukaima pronksiaegse

muistiseliigiga, mille analüüs annab tervikulikuma pildi mineviku inimasustusest

võrreldes näiteks selleaegsete kalmete või asulakohtade levikuandmetega. Teave iga

kultusekivi kohta on tähtis, et saada parem ülevaademineviku asustuspildist,

maakasutusest ja rituaalsest käitumisest ning kultuurikontaktidest nii Eesti-siseselt kui

ka -väliselt. Seetõttu on valdav enamus teadaolevatest kultusekividest võetud riikliku

kaitse alla. Kultusekive on võimalik analüüsida kasutades erinevaid teaduslikke

meetodeid, sh arheoloogilised uuringud kivide ümbruses, statistilised uuringud,

maastikuanalüüs, lohkude toksimise helianalüüs jne. Kivide säilimine algses asukohas

annab võimaluse tulevikus kultusekive põhjalikumalt uurida, kasutades uusi meetodeid

ja saada seeläbi mitmekülgsemat teavet erinevatel ajaperioodidel elanud inimeste

eluolu ja uskumuste kohta, mis omakorda rikastab nii Eesti kui ka laiemalt kogu

Läänemere ümbruse piirkondade ajalugu.

3.3.3. Silmapaistvuse ja erilisuse kriteeriumile (määruse § 4 p 3) – Mustekivi on väljapaistev

maastikuelement ning liigitub korraga mitme muistisetüübi alla: kultuse-, ohvri- ja

piirikivi, mis muudab kivi silmapaistvaks teiste kultusekivide seas. Selle pinnal on

tuvastatavad nii madalapõhjalised lohud nooremast pronksiajast kui ka uusaegne

raidkiri (tõenäoline piirimärgis), mis on jäljed kivi erinevatest funktsioonidest ajas ja

maastikus.

3.3.4. Funktsiooni järjepidevuse kriteeriumile (määruse § 4 p 4) – Lisaks pronksiaegsele

rituaalsele funktsioonile on kivi kasutatud usuliste toimingute käigus ka uusajal ja

tänapäevalgi, mida kinnitab ohvrikiviga seonduv pärimus ja kivile asuvatesse

lohkudesse asetatud mündid. On keeruline hinnata, kas kivi on olnud järjepidevalt

kasutuses rituaalsest funktsioonist lähtuvalt 3000–2000 aastase perioodi jooksul või on

selle usuline tähendus tekkinud ajas mitmeid kordi, seonduvalt näiteks kivi asukoha,

suurusega, lohkudega kivi pinnal või muude faktoritega. Igal juhul on Mustekivi

kasutamine rituaalsel eesmärgil erinevatel ajaperioodidel silmapaistev, kuivõrd

teadaolevalt on ainult vähesed kultusekivid on olnud ajaloolisel ajal kasutuses

ohvrikivina.

3.3.5. Kirjalikes allikates kajastumise ja haridusliku väärtuse kriteeriumile (määruse § 4 p 5)

– Võrreldes teiste kultusekividega on Mustekivi kohta kirjalikke allikaid,2 mis

seostuvad muistise tähtsuse ja tähendusega hilisematel perioodidel. Mustekivi on

arheoloogiline objekt, kus mineviku inimeste tegevus on visuaalselt nähtav ja käega

katsutav, mis tõstab selle hariduslikku väärtust.

3.3.6. Säilitatavuse kriteeriumile (määruse § 4 p 6) – Mustekivi on säilinud oma algsel kujul

ja asukohas ning seda on võimalik säilitada algses asukohas ka tulevikus.

Ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumid

3.4.Ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitest vastab mälestis Kultuse- ja ohvrikivi

Mustekivi:

3.4.1. Vanuse kriteeriumile (määruse § 7 p 1) – Mustekivi ohvrikivina kajastav pärimus on

tagasi viidav vähemalt 19. sajandisse. Pärimuses on kirjeldatud orjatüdruku kivil

põletamist,3 mida võib seostada mälestusega 17. sajandi nõiaprotsessidest või usulisest

tagakiusamisest reformatsiooniperioodil. Kivi kajastumine 1701. aasta mõisakaardil

annab sellele tähtsuse vähemalt mõisamaade piirikivina, kuid võib viidata ka rituaalsele

kasutusele. Kivi pinnal olevad madalad lohud viitavad kivi võimalikule kasutamisele

kultuslikel eesmärkidel juba 2000—3000 aastat tagasi.

3.4.2. Kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu kriteeriumile (määruse § 7 p 2) –

Mustekivi kohta on arhiivides säilinud kolm pärimusteadet, mis kõik kirjeldavad kivi

pinnal olevaid lohke ja raideid. Kahe 1920. aastatel kirja pandud teate põhjal on tegu

ohvrikiviga, kus vanal ajal olevat kivi peal orjatüdruk ära põletatud. Hilisem

pärimusteade kajastab kivisse raiutud märke, mis ilmselt kohalike tähelepanu pälvis.

Mustekivi on märgitud eriaegsetele kaartidele, millest vanim on 1701. aasta

mõisakaart, kus erinevalt teistest piirikividest on Mustekivi välja toodud nimeliselt.

3.4.3. Pärimuse või tavade järjepidevuse kriteeriumile (määruse § 7 p 3) – Teadmine

Mustekivi kohta on säilinud kohaliku elanikkonna seas. Lisaks kasutatakse kivi

rituaalsetel eesmärkidel tänapäevalgi. Näiteks dokumenteeriti välitööde käigus kivile

annetatud mündid ja vana mälestise tähise külge kinnitatud puutükk. Samuti on

Mustekivi järgi saanud nime Mustekivi mägi, Mustakivi talu ja Mustekivi põld, mis

kinnitab kivi piirkondlikku tähtsust.

3.5. Tuginedes eeltoodule vastab kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi riikliku kaitse eeldusele

arheoloogiamälestise ja ajaloolise loodusliku pühapaiga liigikriteeriumitest lähtuvalt ning

seetõttu on põhjendatud tunnistada objekt mälestiseks.

4. Menetlusosaliste arvamused

4.1. 04.05.2023 küsis Muinsuskaitseamet kultuse- ja ohvrikivi kultuurimälestiseks tunnistamise

menetluse algatamise kohta arvamust maa-ala omanikelt ja Kohila vallavalitsuselt.

Menetlusosalised ei esitanud menetluse algatamisele vastuväiteid.

2 Siin ja edaspidi on pärimustekstid välja toodud Kama, P. 2023. Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi (A31169) riikliku kaitse eelduste hindamiseks ja kultuuriväärtuse väljaselgitamiseks. Eksperdihinnang. Muinsuskaitseamet (https://register.muinas.ee/ftp/LPP/Muu/31169_Eksperdihinnang.pdf), lk 6-8. 3 Samas, lk 6.

4.2. 13.06.2023 algatas Muinsuskaitseamet kultuse- ja ohvrikivi kultuurimälestiseks tunnistamise

menetluse, võttes arvesse, et Mustekivi vastab nii riikliku kaitse üldistele kui ka

arheoloogiamälestise ja ajaloolise loodusliku pühapaiga mälestise liigi kriteeriumitele.

Õigusakti eelnõu saadeti menetlusosalistele tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks.

4.3. 25.07.2023 tegi Hallikivi kinnistu omanik suuliselt ettepaneku leevenduseks sanitaarraie

teatise osas mälestise kaitsevööndis, Muinsuskaitseamet nõustus ettepanekuga. Rohkem

vastuväiteid ega ettepanekuid ei esitatud.

4.4. 27.03.2025 käisid Muinsuskaitseameti esindajad kohtumas Hallikivi kinnistu omanikuga,

kellega arutati täiendavalt kaitsevööndi ulatust, maakasutust mälestisel ja kaitsevööndis ning

raietingimusi. Sanitaarraie võimaldamisele ilma tööde teatiseta Muinsuskaitseametile oli

omanik juba varasemal kohtumisel Muinsuskaitseameti esindajaga tähelepanu juhtinud. Lepiti

kokku, et sanitaarraiet võib kivi ümber teostada ilma teatiseta, kuid rõhutati, et kivi peab

säilima sobivas looduslikus keskkonnas, milleks on hõre segamets. Hallikivi kinnistu omanik

kordas pooldavat suhtumist kivi kaitse alla võtmise osas.

5. Kultuurimälestiseks tunnistamise põhjendus

Mälestise kultuuriväärtus

5.1. Riiklik kaitse antakse MuKS § 10 lõike 1 alusel ainult sellele kultuuriväärtusega asjale või

maa-alale, mis esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik,

ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb

rahvusvahelisest lepingust. Nende säilitamine ja mistahes kahjustamise võimaluse

ärahoidmine on nii riigi kui ka omanike kohustus.

5.2. Eesti on ühinenud arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooniga, mille artikli 1 lg-st 1

tuleneb, et konventsiooni eesmärk on kaitsta arheoloogiapärandit kui Euroopa kollektiivse

mälu allikat ning ajaloolise teadusliku uurimistöö vahendit. Lg 2 kohaselt peetakse sel

eesmärgil arheoloogiapärandi elementideks kõiki eelnevatest ajajärkudest pärinevaid

inimtegevuse säilmeid, esemeid ja igasuguseid muid jälgi, muuhulgas mille kaitse ja uurimine

aitab rekonstrueerida inimkonna ajalugu ning tema suhteid looduskeskkonnaga. Art 4 p ii

kohaselt kohustub pool võtma kasutusele meetmeid arheoloogiapärandi konserveerimiseks ja

säilitamiseks, soovitatavalt in situ.

5.3. Arheoloogiamälestis on MuKS § 11 lg 3 kohaselt inimtegevuse säile, asi või nende kogum ja

muud jäljed, mis on kultuurimaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad

teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhte kohta looduskeskkonnaga.

Arheoloogiamälestise oluliseks osaks on kultuurkiht. Lisaks ajaloo uurimisallika väärtusele on

arheoloogiamälestistel ka monumendi väärtus, olles ainelised tunnusmärgid maastiku ajalisest

mitmekihilisusest, mida tuleb võimaluse piires maksimaalselt säilitada. Kultusekivi on kivi,

millesse on tehtud üks või enam ringikujulist või ovaalset madalat lohku. Lohkude

süvendamist peetakse seejuures üheks vanemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks

maastikul tuvastatavaks visuaalseks nähtuseks. Eesti kultusekive seostatakse

viljakuskultusega, sest kivid paiknevad enamasti toonasele maaviljelusele sobilikes

piirkondades. Kultusekivide dateerimine on probleemne, kuna lohu enda vanust ei saa määrata

ja kivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud lohkude tegemisega. Samas on

võimalik analüüsida kivide seost teiste muististega. Eesti kontekstis peetakse kultusekive

noorema pronksiaja kultuurinähtuseks (I aastatuhat eKr), arvestades paralleele Skandinaaviast

ja seost kivikirstkalmetega. Eestist on teada umbes 1800 kultusekivi, kusjuures kõige enam

esineb neid Põhja-Eestis. Enamus teadaolevatest kultusekividest Eestis on riikliku kaitse all

kui arheoloogiamälestised.

5.4. Looduslikud pühapaigad on olulised piirkondliku identiteedi hoidjad ja samal ajal kogu eesti

rahvusliku identiteedi osa ärkamisajast kuni tänapäevani. Ajaloolised looduslikud pühapaigad

on komplekssed muistised, mis sisaldavad nii materiaalse kui ka vaimse kultuuripärandi

elemente. Vaimse kultuuripärandi moodustab looduslike pühapaikade rahvapärimus, milles

kajastuvad traditsioonilised uskumused ja rituaalsed käitumispraktikad. Pärimuse

materiaalseks ilminguks on pühapaikadega seotud inimtekkelised elemendid ning rituaalideks

kasutatud loodusobjektid. Materiaalse kultuuripärandi üheks osaks võib lugeda ka pühaks

peetud maastikuobjektidega seotud looduskeskkonda. Ohvrikivi on osa looduslike

pühapaikade traditsioonist. Tegemist on rändrahnudega, mille juures tehti erinevaid rituaalseid

tegevusi. Osadel ohvrikividel võib olla nii inimtekkelisi kui looduslikke auke, õnarusi või

lohke, kuhu asetati ohvriande. Eesti looduslikke pühapaiku mainitakse kirjalikes allikates

esmakordselt juba 13. sajandil. Läbiv on pühaduse motiiv ja keeld paika rikkuda. Iga

loodusliku pühapaiga, sealhulgas ohvrikivide vanus on eraldi uurimisküsimus ja senises

uurimisseisus on raske teha üldistusi. Oletatavasti ulatuvad osad Põhja-Eesti looduslikud

pühapaigad ajas tagasi kuni eelrooma rauaaega (500 eKr–50 pKr), kuid esineb looduslikke

pühapaiku, mille kasutus võis saada alguse alles 19. sajandil. Looduslike pühapaikade

traditsioon esindab tihti eelkristlikku arusaama, mille puhul nähti loodust hingestatult ja peeti

pühaks erinevaid loodusobjekte.

5.5. MuKS § 16 lg-st 6 tuleneb, et mälestiseks tunnistamise menetluses selgitatakse välja asja

kultuuriväärtus, kaaludes ka avalikku huvi ja kaasatud isikute huve ning hinnates mälestiseks

tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamise põhjendatust.

Avalik huvi

5.6. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o. üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka

Eesti kultuuri säilimine läbi aegade, sh meie ainelise kultuuripärandi väärtuslikuma osa

hoidmine ja kaitse. Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte.

5.7. MuKS § 3 lg 1 kohaselt on kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine ühiskonna ühine

kohustus. Eesti riik on ühinenud rahvusvaheliste lepingutega ja võtnud endale kohustuse

tagada riiklikult olulise kultuuripärandi säilimine. Samuti tuleneb kultuuripärandi hoidmise

kohustus Eesti Vabariigi põhiseadusest.

5.8. Eesti on ühinenud ka mitme rahvusvahelise konventsiooniga, millest on lähtutud mälestiste

kaitsekorralduse põhimõtete sõnastamisel. 1996. aastal jõustus Eestis arheoloogiapärandi

kaitse Euroopa konventsioon, mille eesmärk on kaitsta ja säilida arheoloogiapärandit kui

Euroopa kollektiivse mälu allikat. 2021. aastal jõustunud kultuuripärandi väärtust ühiskonnas

käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon rõhutab kultuuripärandi

kui ressursi väärtust kestliku arengu loomuliku osana ning põhineb igaühe õigusel saada

kultuuripärandist osa, millega omakorda kaasneb kohustus pärandit hoida ja säilitada.

5.9. Kuna kultuuripärandi säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, näeb riiklikult olulistele

kultuuripärandi objektidele muinsuskaitseseadus ette kitsenduste seadmise. See lubab seada

mälestistega seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama

kultuuripärandi säilimise.

5.10. Ohvri-ja kultusekivi Mustekivi on arheoloogiline objekt (nn lohukivi), mis järgnevate

sajandite jooksul köitis inimeste tähelepanu ja kujunes looduslikuks pühapaigaks. Mustekivi

on esinduslik näide loodusobjekti sekundaarkasutusest esmasest kasutusest palju hiljem elanud

inimeste poolt, seega annab ta infot nii muinasaegse kui ka hilisema maastiku ja seal elanud

inimeste kohta.

5.11. Kõik eelnev on oluline, et mõista ja mõtestada minevkus toimunut. Kivi säilimine on

vajalik kultuurilise järjepidevuse tagamiseks, mis omakorda aitab kaasa ühiskonna

tasakaalustatud arengule. Arvestades eeltoodut, seisneb konkreetsel juhul avalik huvi

ühiskonna vajaduses säilitada kultuuriväärtusi nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele.

Kaasatud isikute huvid

5.12. Hallikivi kinnistu omanik pooldab kivi kaitse alla võtmist. Teised menetlusosalised ei ole

arvamust avaldanud.

Kaitsevöönd

5.13. MuKS § 14 lg 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes

selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kaitsevööndi eesmärk on tagada

kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, kinnismälestiste vaadeldavus ning

mälestist ümbritseva võimaliku arheoloogilise kultuurkihi säilimine.

5.14. Mälestisele kehtestatakse kaitsevöönd ulatusega 50 m kivi ligikaudsest keskpunktist.

Kaitsevööndi ulatus on toodud käskkirja lisas 1. Ligi 0,8 ha suuruse kaitsevööndi eesmärgid

on:

5.14.1. kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas (MuKS § 14 lg 2 p 1).

Ajalooliste looduslike pühapaikade sobiv ja toetav keskkond on ajalooliselt

väljakujunenud looduslik keskkond, Mustekivi puhul paepealne hõre männi- ja

kuusemets, mis vaheldub lagendikega, kus on madalam taimestik. Selle välja

kujunenud loodusliku keskkonna säilitamine on oluline ning kaitsevöönd võimaldab

seada tingimusi töödele, mis seda mõjutaks. Samuti on oluline, et kaitsevööndi alale ei

rajataks ehitisi, mis muudaksid märkimisväärselt kivi ümbritsevat keskkonda.

5.14.2. kinnismälestise vaadeldavus ja mälestiselt ning mälestisele avanevate algupäraste

vaadete säilimine (MuKS §14 lg 2 p 2) ja kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise

kultuurkihi säilimine (MuKS §14 lg 2 p 3). Kivi koos seda ümbritseva hõreda metsaga

moodustab mitme sajandi jooksul välja kujunenud sobiva ruumi, mis erinevate

väärtuste kombinatsioonis on tõlgendatav loodusliku pühapaigana. Täiendavalt on

oluline märkida, et kultusekivid on arheoloogilised objektid, mille ümber võib olla

säilinud arheoloogilist kultuurkihti.

5.14.3. Kaitsevööndi ulatuse määramisel lähtuti Muinsuskaitseameti ekspertide poolt

27.03.2025 vaatluse käigus antud hinnangust, mille kohaselt tagab 50 m ulatus

eelkirjeldatud kaitsevööndi eesmärkide täitmise, kuid väiksem ulatus ei tagaks.

Kaitsevöönd määratakse 50 m kivi keskpunktist, sest looduses puuduvad muud

objektid, mille alusel kaitsevööndi ulatust määrata. Kaitsevöönd jääb valdavas osas

Hallikivi katastriüksusele (KÜ 31701:006:1153), ent ulatub vähesel määral ka

Väljametsa katastriüksusele (KÜ 31701:006:0082). Hallikivi KÜ: ~1% pindalast jääb

kaitsevööndisse, Väljametsa KÜ: ~4% pindalast jääb kaitsevööndisse. Mõlemad

katastriüksused on eraomandis.

Kitsendused ja leevendused

5.15. Maa-ala kultuurimälestiseks tunnistamisega kaasnevad MuKS-ist tulenevad kitsendused

eesmärgiga tagada kultuuripärandi säilimine.

5.16. Arheoloogiamälestise ja ajaloolise loodusliku pühapaiga alal kehtivad mälestise säilimise

tagamise nõuded. Vastavalt MuKS § 33 lg 1 peab igaüks hoiduma tegevustest, mis võib

mälestist ohustada, rikkuda või selle hävitada. Seaduse § 36 lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et

mälestise omanik või valdaja peab viivitamatult Muinsuskaitseametit teavitama mälestist

kahjustada võivast ohust, kahjustumisest või hävimisest ning mälestise tahtevastasest

üleminekust.

5.17. Kinnismälestisel tööde tegemisel järgitavaid nõudeid reguleerivad MuKS §-d 49, 50, 52,

54, 55 ja 58, millest tulenevalt on arheoloogiamälestise ja ajaloolise loodusliku pühapaiga alal

ning selle kaitsevööndis kooskõlastamise, tööde tegemise loa- või teatisekohustuslikud

tegevused kinnistu piiride muutmine, maa sihtotstarbe muutmine, ehitamine, kõrghaljastuse

rajamine, raie-, kaeve-, haljastus- ja pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud tööd ning

maapinna ettevalmistamine metsaseaduse mõistes. Loakohustuslikud või kooskõlastamise ja

teavitamise kohustuslikud tegevused mõjutavad vahetult arheoloogiamälestise ja ajaloolise

loodusliku pühapaiga seisundit ja säilimist, mistõttu on igakordselt vajalik kaaluda kavandatud

tööde lubatavust, seades vajaduse korral lisatingimusi kultuuriväärtuse säilimise tagamiseks.

MuKS § 54 lg 4 p 2 alusel keeldub Muinsuskaitseamet tööde tegemise loa andmisest, kui

kavandatav töö võib kahjustada mälestise või selle osa säilimist või seisundit.

5.18. Lähtuvalt pinnasesse sekkuvate tööde iseloomust on ametil õigus arheoloogiamälestisel ja

selle kaitsevööndis määrata tööde tegemise tingimusi, sh arheoloogilise uuringu tegemise

kohustust. Ameti määratud arheoloogilise uuringu osas on võimalik taotleda uuringutele

kulunud summa hüvitamist vastavalt MuKS § 48 lg-le 2.

5.19. MuKS § 19 lg 2 p 4 kohaselt märgitakse mälestiseks tunnistamise käskkirjas leevendused

MuKS § 52 lg-s 1–3 ja § 62 lg 1 sätestatud tööde tegemise loakohustusest ning § 58 lg-s 1–3

ja §-s 66 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest, kui neid tehakse. Leevendus

nähakse ette mälestise kaitsevööndis, millele vastavalt ei kehti seal kooskõlastamise või tööde

tegemise teavitamise kohustus sanitaarraie puhul.

5.20. Käskkirjas käsitletud maa-ala riikliku kaitse alla võtmine aitab säilitada kultuse- ja

ohvrikivi, sh võimaldab traditsioonide jätkumist. Seejuures on säilimise eeldus võimalikult

vähene inimmõju, mille all ei peeta silmas tavandist lähtuvat kasutamist, mis on

kultuuriväärtusi säilitav, vaid arheoloogiamälestise ja ajaloolise loodusliku pühapaiga

hoidmist nii, nagu see on kujunenud looduslike protsesside ning tavandist lähtuva inimmõju

tulemusena.

Proportsionaalsus

5.21. Käskkirja väljatöötamisel hinnati piirangute proportsionaalsust. Põhiseaduse §-s 11

sisalduva proportsionaalsuse põhimõtte järgi peab õiguste või vabaduste piiramiseks olema

õigustatud eesmärk ning kohustus või piirang sisult ja ulatuselt õiglane. Kivi kaitse eesmärk

on selle säilimine ning see eesmärk on kultuuri säilimiseks oluline. MuKS-i ja käskkirjaga

seatud piirangud on kehtestatud ulatuses, mis tagab mälestise säilimise ja kaitse. Nõuete ja

piirangute kehtestamisel lähtuti avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste

tasakaalustatuse ning proportsionaalsuse põhimõttest (MuKS § 3 lg 8). Käskkirja lahendused

on proportsionaalsed seatud eesmärgi suhtes ehk mõjutavad õiguste ja vabaduste kasutamist

võimalikult minimaalselt.

5.22. Põhiseadus sätestab riigi ühe põhieesmärgina Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise

tagamise läbi aegade. Kultuuripärandi kaitse on üleriiklik huvi ja seetõttu riiklik kohustus,

kuna tegu on põhiseaduse preambulis nimetatud kultuuri osaga, mis peab ilmtingimata säilima

läbi aegade ja järgmistele põlvkondadele. Kultuuripärand on osa Eesti rahvuskultuurist ning

eesmärgid selle säilimiseks õigustavad omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise

piiramist. Seega ei ole omandipõhiõigusel teiste põhiseaduslike väärtuste ees igal juhul

prioriteeti ning seadusega võib omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust

õiglases ulatuses kitsendada, kui see on vajalik muu põhiseadusliku eesmärgi saavutamiseks.

Nõuete ja piirangute kehtestamisel arvestati MuKS-is esitatud muinsuskaitse põhimõtetega,

mille kohaselt on kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine ühiskonna ühine kohustus.

Mälestisele suunatud tegevused peavad vähendama nende hävimise ohtu ja toetama väärtuste

säilimist (ettevaatuspõhimõte). Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad aga õigusaktist

tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud

ja mõõdukad.

5.23. Käskkiri ei kehtesta absoluutseid tööde ja tegevuste keelde, vaid jätab seal, kus

põhjendatud ja vajalik, kehtima MuKS-is sätestatud nõude taotleda enne mälestisel kavandatud

töid selleks ametilt vastav luba või esitada vastav teatis. Seda, kas ja millises ulatuses ja kujul

on konkreetsel juhul mälestise alal soovitud töö ja tegevus võimalik, hindab amet loataotluse

või esitatud teatise lahendamisel omanikku kaasava menetluse tulemusena. Antud juhul

tuleneb piirangute seadmisega kaasnev omandipõhiõiguse vaba teostamise kitsendamise

vajalikkus vajadusest kaitsta mälestist.

5.24. MuKS § 31 lg 1 sätestab, et kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, kraavide ja

trasside rajamisel või muude mulla- ja kaevetööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht, on

leidja kohustatud tööd peatama, säilitama koha muutumata kujul ning viivitamata teavitama

sellest ametit sõltumata sellest, kas piirkond on riikliku kaitse all või mitte. Kui tööde käigus

leitakse arheoloogiline leid, tuleb sellest samuti viivitamatult Muinsuskaitseametile teada

anda. Kivi kultuurimälestiseks tunnistamisega saab maaomanik või valdaja tööde tegemise

planeerimise faasis kultuuripärandiga arvestada, vältides seeläbi ootamatusi, mis muudavad

tööde tegemise keerulisemaks ja ettenähtust kallimaks.

5.25. Lähtudes MuKS-i eesmärgist tagada kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus ning

arvestades seatavate piirangute ulatust, st keelatud on ainult mälestist ja selle välisilmet

hävitavad tegevused, kaalub mälestise kaitse vajadus üle võimalikud erahuvid mälestise alale

jäävaid kinnistuid täiesti vabalt kasutada. Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid

aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla

kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade. Arvestades eeltoodut kaalub soov säilitada

riiklikult olulise tähendusega kultuuriväärtus käesoleval juhul üle omaniku õigused omandi

piiranguteta käsutamiseks ja ettevõtluseks.

6. Kokkuvõte

6.1. Arvestades Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi vastavust määruses sätestatud riikliku kaitse

kriteeriumitele ja kivi kultuuriväärtust, kaaludes avalikku huvi ja kaasatud isikute huve ning

hinnates mälestiseks tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamist, on põhjendatud tunnistada kivi

kultuurimälestiseks liikidega arheoloogiamälestis ja ajalooline looduslik pühapaik. Selleks, et

tagada kivi edasine säilivus, on vajalik maa-ala riikliku kaitse alla võtta. Kaitse alla võtmine

on kivi ja seda ümbritseva võimaliku kultuurkihi ja keskkonna tervikliku säilimise seisukohast

määrava tähtsusega, kuna vaid sel moel saab tagada kivi ja selles sisalduvate väärtuslike

elementide ja teabe alal hoidmise. Uute objektide kultuurimälestiseks tunnistamine on oluline,

et kaitsta kultuuripärandi väärtuslikuma osa põhimõttele vastavaid objekte, mida hävimise

korral ei ole võimalik taastada.

7. Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht

7.1. Enne kultuurimälestiseks tunnistamist kuulatakse ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht.

7.2. Muinsuskaitse Nõukogu arutas kaitse alla võtmise ettepanekut 06.02.2024 koosolekul. Kõik

peale Priidu Pärna olid kaitse alla võtmise poolt, P. Pärna oli erapooletu.

(allkirjastatud digitaalselt)

Heidy Purga

Lisa 1. Mälestise Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi asukoht ning kaitsevöönd.

Lisa 1

Kultuuriministri {regDateTime} käskkirja nr {regNumber}

„Kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi kultuurimälestiseks tunnistamine“ juurde

Mälestise kultuse- ja ohvrikivi Mustekivi kaitsevööndi piiri koordinaadid.

Nr X Y

1 6553148,644 537688,992

2 6553138,248 537687,899

3 6553128,307 537684,669

4 6553119,255 537679,443

5 6553111,487 537672,448

6 6553105,343 537663,992

7 6553101,091 537654,443

8 6553098,918 537644,218

9 6553098,918 537633,765

10 6553101,091 537623,541

11 6553105,343 537613,992

12 6553111,487 537605,535

13 6553119,255 537598,541

14 6553128,307 537593,314

15 6553138,248 537590,084

16 6553148,644 537588,992

17 6553159,04 537590,084

18 6553168,981 537593,314

19 6553178,033 537598,541

20 6553185,801 537605,535

21 6553191,945 537613,992

22 6553196,197 537623,541

23 6553198,37 537633,765

24 6553198,37 537644,218

25 6553196,197 537654,443

26 6553191,945 537663,992

27 6553185,801 537672,448

28 6553178,033 537679,443

29 6553168,981 537684,669

30 6553159,04 537687,899