| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 2-3/1220-1 |
| Registreeritud | 02.04.2026 |
| Sünkroonitud | 03.04.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 2 Õigusloome ja -nõustamine |
| Sari | 2-3 Ettepanekud ja arvamused ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta |
| Toimik | 2-3/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Sotsiaalministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Sotsiaalministeerium |
| Vastutaja | Martti Kalvik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Majanduse ja innovatsiooni valdkond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
Haridus- ja Teadusministeerium Justiits- ja Digiministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Siseministeerium Regionaal- ja Põllumajandusministeerium Rahandusministeerium Eesti Linnade ja Valdade Liit
Meie 02.04.2026
nr 1.2-2/30-1
Eelnõu kooskõlastamine Lugupeetud koostööpartner
Saadame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu. Ootame Teie kooskõlastust hiljemalt 13. aprillil 2026. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Karmen Joller sotsiaalminister Lisad: 1. Eelnõu; 2. Seletuskiri koos lisadega. Lisaadressaadid: Andmekaitse Inspektsioon Eesti Arstide Liit Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit Eesti Haiglate Liit Eesti Infektsioonhaiguste Selts Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Eesti Koolijuhtide Ühendus Eesti Laborimeditsiini Ühing Eesti Pereõdede Ühing Eesti Proviisorapteekide Liit Eesti Puuetega Inimeste Koda Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
2 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit Eesti Tööandjate Keskliit Eesti Töötervishoiuarstide Selts Eesti Õdede Liit Eesti Õpilasesinduste Liit Maksu- ja Tolliamet Ravimitootjate Liit Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskus Tervise Arengu Instituut Terviseamet Tervisekassa Tööinspektsioon Kerli Reintamm-Gutan [email protected]
Nakkushaiguste ennetamise tõrje ja seaduse eelnõu
seletuskirja juurde
Lisa 1
Rakendusakti kavandid
Kavand 1
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „ Eriti ohtlike nakkushaiguste loetelu“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 3 lõike 5 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse nakkushaiguste loetelu, mis vastavad nakkushaiguste ennetamise ja tõrje
seaduse § 3 lõikes 5 sätestatud eriti ohtliku nakkushaiguse tunnustele.
2. peatükk
Eriti ohtlike nakkushaiguste loetelu
§ 2. Eriti ohtlike nakkushaiguste loetelu
(1) Eriti ohtlikud nakkushaigused on:
1)
2)
3)
…
3. peatükk
Nakkushaiguse määratlemineeriti ohtlikuks rahvusvahelise terviseohu korral
§ 3. Maailma Terviseorganisatsiooni poolt määratletud terviseoht
(1) Eriti ohtlikuks nakkushaiguseks loetakse nakkushaigus, mille leviku tõttu on Maailma
Terviseorganisatsiooni peadirektor kuulutanud välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealase
hädaolukorra, tingimusel et Terviseamet on hinnanud nimetatud nakkushaiguse leviku ohuks Eesti
rahvastiku tervisele.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nakkushaigus loetakse eriti ohtlikuks nakkushaiguseks alates
Terviseameti vastavasisulise riskihinnangu avaldamisest.
§ 4. Euroopa Liidu tasandil tuvastatud tõsine piiriülene terviseoht
(1) eriti ohtlikuks nakkushaiguseks loetakse nakkushaigus, mis on määratletud tõsiseks piiriüleseks
terviseohuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371 tähenduses, tingimusel et
Terviseamet on hinnanud nimetatud nakkushaiguse leviku ohuks Eesti rahvastiku tervisele.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haigus loetakse eriti ohtlikuks nakkushaiguseks alates
Terviseameti vastavasisulise riskihinnangu avaldamisest.
4. peatükk
Rakendussätted
§ 5. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
Kavand 2
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Immuniseerimiskava ja nakkushaiguste ravimite loetelu ning selle
koostamise ja muutmise kord“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 10 lõigete 1 ja 6 ning § 19 lõike 1
alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse:
1) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 15 lõike 1 nimetatud immuniseerimiskava, sealhulgas
nakkushaiguste loetelu, mille vastu tagatakse Eestis elavatele, töötavatele või õppivatele isikutele
immuniseerimine riiklikest vahenditest, ning immuniseeritavate vanuse- ja riskirühmad ning
immuniseerimise ajavahemikud;
2) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 10 lõike 1 nimetatud nakkushaiguste vastaste ravimite
loetelu (edaspidi nakkushaiguste ravimite loetelu);
3) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 10 ravimite loetelu koostamise ja muutmise kord ning
sätestatud kriteeriumide täpsem sisu.
(2) Ravimitootjaga on võrdsustatud isik, kellele on väljastatud ravimi müügiluba.
(3) Ravimitootjat esindab esindusõiguslik isik või muu isik ravimitootja volikirja alusel.
(4) Nakkushaiguste ravimite loetelu muutmisena käsitatakse ravimi kandmist loetellu, ravimi loetelust välja
arvamist ja loetelus olevale ravimile kasutamise piirangute kehtestamist või muutmist.
§ 2. Nakkushaiguste ravimite loetelu täiendamise korra kohaldamine
(1) Määruse 4. peatükki kohaldatakse juhtudel, kui taotletakse:
1) uue toimeaine ja manustamisviisiga ravimi kandmist nakkushaiguste ravimite loetellu;
2) nakkushaiguste ravimite loetellu kantud ravimile kantud ravimi kasutamise piirangute kehtestamine või
muutmine.
(2) Määruse 5. peatükki kohaldatakse juhtudel, kui taotletakse:
1) ravimite loetelu täiendamist ravimiga, millega võrreldes sama toimeaine ja manustamisviisiga ravim on
juba loetellu kantud või sama toimeaine ja manustamisviisiga ravimi osas on taotlust rahuldav Tervisekassa
juhatuse otsus teatavaks tehtud;
2) ravimite loetelu täiendamist ravimiga, mis on või millega võrreldes sama toimeaine ja manustamisviisiga
ravim on müügiloa lõppemise, turustamise või hinnakokkuleppe puudumise tõttu ravimite loetelust välja
arvatud;
3) uue toimeaine ja manustamisviisiga ravimi kandmine ravimite loetellu, kui taotluse esitab Ravimiamet,
Terviseamet, Sotsiaalministeerium või algatab menetluse Tervisekassa.
2. peatükk
Immuniseerimiskava
§ 3. Laste immuniseerimine
(1) Kuni 19-aastaseid isikuid (edaspidi lapsed) immuniseeritakse järgmiste nakkushaiguste vastu:
1) tuberkuloos;
2) B-viirushepatiit;
3) difteeria;
4) teetanus;
5) läkaköha;
6) poliomüeliit;
7) leetrid;
8) punetised;
9) mumps;
10) Haemophilus influenzae tüüp b nakkus;
11) rotaviirusnakkus;
12) inimese papilloomiviirusnakkus;
13) gripp.
(2) Laste immuniseerimise vanuserühmad, riskirühmad ja immuniseerimise ajavahemikud on sätestatud
määruse lisas 1.
(3) Immuniseerimine COVID-19 vastu on tagatud lastele, kellel on terviseseisundi tõttu suurenenud risk
raskelt haigestuda ja kelle terviseseisund on toodud immunoprofülaktika ekspertkomisjoni soovitustes.
§ 4. Elanikkonna immuniseerimine
(1) Alates 18. eluaastast on iga kümne aasta järel tagatud immuniseerimine difteeria ja teetanuse vastu.
(2) Gripivastane immuniseerimine tagatakse:
1) sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse
saajale, ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saajale ja kogukonnas elamise teenuse saajale;
2) 60-aastasele ja vanemale isikule;
3) rasedale.
(3) COVID-19-vastane immuniseerimine tagatakse:
1) sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse
saajale, ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saajale ja kogukonnas elamise teenuse saajale;
2) 60-aastasele ja vanemale isikule;
3) rasedale;
4) isikule, kellel on terviseseisundi tõttu suurenenud risk raskelt haigestuda ja kelle terviseseisund on
toodud immunoprofülaktika ekspertkomisjoni soovitustes;
5) sihtrühmavälisele isikule, kui see on tulenevalt terviseriskidest tervishoiutöötaja hinnangul
põhjendatud.
(4) COVID-19-vastane immuniseerimine tagatakse tervishoiuteenust, väljaspool kodu osutatavat
ööpäevaringset üldhooldusteenust, ööpäevaringset erihoolekandeteenust ja kogukonnas elamise teenust
osutava asutuse töötavale personalile.
§ 5. Immuniseerimise erisused
(1) Nakkushaiguste epideemilise leviku ohu korral võib kasutada § 2 lõikes 1 nimetatud nakkushaiguste
vastaste vaktsiinide varu kuni 500 vaktsiinidoosi ulatuses. Terviseamet teavitab Tervisekassat ja
Sotsiaalministeeriumi vaktsiinide varu kasutamise vajadusest.
(2) Luuüdi siirdamise järel võib immuniseerida määruses nimetatud nakkushaiguste vastu ka vastava
näidustusega isikuid.
3. peatükk
Ravimite loetelu
§ 6. Nakkushaiguste ravimite loetelu on sätestatud määruse lisas 2.
§ 7. Ravimite loetelus märgitakse iga ravimi kohta nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 lõike 6
kohaselt:
1) ravimi toimeaine ja anatoomilis-terapeutiline keemiline kood (ATC kood – The Anatomical Therapeutic
Chemical Classification);
2) toimeained ja nende sisaldus;
3) ravimvorm;
4) terviseseisund või muud ravimi määramise tingimused.
4. peatükk
Nakkushaiguste ravimite loetelu muutmise üldine kord
§ 8. Nakkushaiguste ravimite loetelu koostamise ja muutmise algatamine
(1) Nakkushaiguste ravimi ravimite loetellu kandmise ja ravimite loetelu muutmise menetlus algab taotluse
esitamisega Tervisekassale.
(2) Taotluse võivad esitada nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud isikud.
(3) Loetelu muutmine algatatakse järgmistel eesmärkidel:
1) loetelus oleva ravimi ja selle määramise tingimuste muutmine;
2) ravimi loetelust väljaarvamine;
3) uue ravimi loetellu lisamine.
(4) Taotlust ei saa esitada, kui sama ravimi kohta esitatud taotluse menetluse lõppemisest ei ole möödunud
vähemalt kuus kuud.
(5) Taotleja peab taotluses teatavaks tegema kõik talle teada olevad taotluse lahendamise menetluses
tähtsust omavad asjaolud.
§ 9. Taotlus nakkushaiguste ravimi loetellu kandmiseks
(1) Taotlus koos lisadega esitatakse elektroonilisel andmekandjal või muul kirjalikul viisil.
(2) Taotluses märgitakse järgmised andmed:
1) taotluse esitaja nimi, postiaadress, telefoninumber ja e-posti aadress;
2) kontaktisiku nimi, telefoninumber ja e-posti aadress;
3) ravimi nimetus;
4) toimeaine(te) nimetus (rahvusvaheline mittekaubanduslik nimetus);
5) ravimi ATC klassifikatsiooni kood;
6) ravimvorm, toimeaine(te) sisaldus;
7) taotluse kokkuvõtlik põhjendus;
8) võimalikud alternatiivsed raviviisid ja ravimid taotletaval näidustusel;
9) info ravimi müügi regulaarsuse kohta Eestis kolmel eelneval aastal aastate kaupa;
10) info ravimi müügimahu kohta Eestis kolmel eelneval aastal aastate kaupa;
11) info varem Eestis turustamata ravimi jõudmise kohta hulgimüüki;
12) taotlusega esitatud täiendavate dokumentide loetelu;
13) taotluse esitamise kuupäev;
14) taotluse esitaja esindaja nimi ja allkiri.
(3) Taotluse näidisvorm ja selle täitmise juhend avaldatakse Tervisekassa veebilehel.
(4) Taotlus ja selle lisad esitatakse eesti või inglise keeles.
(5) Tervisekassal on õigus nõuda taotlejalt täiendavaid andmeid ja eksperthinnanguid, kui see on vajalik
menetluse läbiviimiseks.
(6) Taotlus on avalik teave, välja arvatud ärisaladust sisaldav teave või teave, mis võib kahjustada
menetluse erapooletust.
§ 10. Taotluse lisad
(1) Taotluse lisad on:
1) ravimi kasutamisvaldkonna iseloomustus Eestis (sealhulgas patsientide arv, kasutatavad ravimeetodid,
analüüs ravimi müügi võimaliku mahu kohta ning ravimi mahu prognoos kolme aasta ulatuses);
2) ravimi kasutamise oodatavad meditsiinilised tulemused (näiteks elupäästev, sümptomaatiline,
elukvaliteeti parandav ja mõned teised) koos viidetega teaduspublikatsioonidele ja -uuringutele ning
koopiad viidatud teaduspublikatsioonidest ja -uuringutest;
3) ravimi annustamise ning ravimi kasutamise optimaalse kestuse kirjeldus;
4) ravimi kõrvaltoimete kirjeldus ja meditsiinilis-majanduslik hinnang neile, eelkõige kõrvaltoimete mõju
elukvaliteedile, ravimi optimaalseks kasutamiseks või kõrvaltoimete ennetamiseks vajalikud lisauuringud;
5) ravimi kasutamise farmakoökonoomiline analüüs, tuginedes käesoleva lõike punktides 2 ja 4 nimetatud
andmetele ning juhindudes Tervisekassa veebilehel avaldatud tervisetehnoloogiate hindamise Eesti
juhendist, kulutõhususe analüüsi valikul esitatakse kulukasulikkuse analüüs, välja arvatud juhul kui esineb
mõjuv põhjus sellest loobumiseks;
6) ülevaade kõikidest ravimit käsitlevatest teaduspublikatsioonidest;
7) kinnitus täiendavate andmete puudumise kohta;
8) koopia esindusõigust tõendavast dokumendist;
9) muud õigusaktides sätestatud dokumendid.
(2) Lõikes 1 nimetatud taotluse lisasid ei pea esitama, kui asjakohased andmed sisalduvad Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2282 tervisetehnoloogia hindamise kohta ning millega
muudetakse direktiivi 2011/24/EL (ELT L 458, 22.12.2021, lk 1–32) (edaspidi määrus 2021/2282) kohaselt
avaldatud kliinilise ühishindamise aruandes või on kättesaadavad sama määruse artiklis 30 nimetatud IT-
platvormil.
(3) Taotluse lisad peavad vastama tegelikule olukorrale taotluse esitamise kuupäeva seisuga. Kinnitus
täiendavate andmete puudumise kohta võib olla seisuga 60 päeva enne taotluse esitamist.
(4) Kuni § 9 lõikes 5 sätestatud täiendavalt nõutud andmete ja dokumentide saabumiseni Tervisekassale
või Ravimiametile peatub menetlustähtaegade kulgemine, kuid mitte kauemaks kui 60 päevaks.
Tervisekassa või Ravimiamet teatab esimesel võimalusel teistele menetlusosalistele menetlustähtaegade
peatumisest ja peatumise lõppemisest.
§ 11. Taotluse vastuvõtmine ja kontroll
(1) Tervisekassas kontrollitakse taotluse vastavust määruses sätestatud nõuetele. Puuduse esinemisel
määratakse 15 päeva jooksul tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. Tähtaeg ei tohi olla lühem kui 10 päeva ega
pikem kui 60 päeva.
(2) Puuduse kõrvaldamiseks tähtaja määramisest kuni ravimitootja poolt puuduse kõrvaldamiseni taotluse
lahendamise menetluse tähtaja kulgemine peatub.
(3) Puuduseta taotluse edastab Tervisekassa 15 päeva jooksul Ravimiametile. Tervisekassa ei pea taotlust
Ravimiametile edastama, kui taotluses nimetatud ravimi ja meditsiinilise näidustuse kohta on määruse
2021/2282 kohaselt avaldatud kliinilise ühishindamise aruanne, milles käsitletud võrdleva efektiivsuse ja
ohutuse andmed on vastavuses Eesti ravipraktikaga.
(4)
§ 12. Taotluse muutmine ja tagasivõtmine
(1) Taotlejal on õigus omaalgatuslikult taotlust muuta esitades taotlust muuta, esitades määruse § 10 lõike
1 punktides 1–4 ja 5 nimetatud taotluse lisa asendamiseks uue taotluse lisa.
(2) Taotluse muutmise korral hakkavad menetlustähtajad kulgema muudatuste esitamisest.
(3) Tervisekassa teavitab taotluse muutmisest või selle tagasivõtmisest Ravimiametit.
§ 13. Ravimiameti arvamus
(1) Ravimiamet koostab 30 päeva jooksul alates taotluse Ravimiametisse saabumisest kirjaliku arvamuse
taotluse kohta.
(2) Arvamuse koostamisel võib Ravimiamet kasutada koosseisuväliseid eksperte. Eksperte ei avalikustata.
(3) Ravimiamet edastab oma arvamuse viivitamatult Tervisekassale ja ravimitootjale.
(4) Ravimiamet lähtub oma arvamuses järgmistest kriteeriumidest:
1) ravimi väljastamise aluseks oleva haiguse iseloomustus ja levimus, farmakoteraapia osatähtsus haiguse
ravimisel;
2) teiste ravimite ja raviviiside olemasolu väljastamise aluseks oleva haiguse puhul;
3) ravimi teaduslikult tõestatud efektiivsus, sealhulgas võrrelduna teiste ravimite ja raviviisidega;
4) ravimi teaduslikult tõestatud ohutus, sealhulgas võrrelduna teiste ravimite ja raviviisidega;
5) ravimi optimaalne annustamine ja kasutamise kestus ning vajadus saada ravi käigus teisi ravimeid ja
ravi- või diagnostilisi protseduure, sealhulgas võrrelduna teiste ravimite ja raviviisidega;
6) andmed taotletava ravimi ja teiste väljastamise aluseks oleva haiguse korral kasutatavate ravimite
kasutamise kohta Eestis ja teistes riikides;
7) ravimi väär- ja liigkasutamise võimalikkus ja tagajärjed;
8) ravimi väljakirjutamisele piirangute seadmise vajalikkus ja võimalikkus ravimi ratsionaalse kasutamise
tagamiseks.
(5) Ravimiamet tugineb taotluses toodud ning muudele teaduslikele, sealhulgas epidemioloogilistele,
statistilistele ja kliinilistele andmetele.
§ 14. Tervisekassa arvamus
(1) Tervisekassa koostab 30 päeva jooksul alates Ravimiameti arvamuse saabumisest kirjaliku arvamuse
taotluse kohta.
(2) Kui Tervisekassa vastavalt § 11 lõikele 3 taotlust Ravimiametile ei edasta, koostab Tervisekassa
kirjaliku arvamuse taotluse kohta 30 päeva jooksul alates § 11 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumisest.
(3) Arvamuse koostamisel võib Tervisekassa kasutada koosseisuväliseid eksperte. Eksperte ei avalikustata.
(4) Tervisekassa edastab oma arvamuse viivitamatult taotlejale.
(5) Tervisekassa lähtub oma arvamuses järgmistest kriteeriumidest:
1) andmed taotletava ravimi ja teiste väljastamise aluseks oleva haiguse korral kasutatavate ravimite ja
raviviiside soodustamise ja kasutamise kohta Eestis ja teistes riikides;
2) ravimi kasutamise majanduslik põhjendatus, sealhulgas võrreldes teiste soodustatud ravimite ja
raviviisidega ravimi väljastamise aluseks oleva haiguse puhul;
3) ravimi väär- ja liigkasutamise võimalikkus ja majanduslikud tagajärjed;
4) ravimi väljakirjutamisele piirangute seadmise vajalikkus ravimi majanduslikult põhjendatud kasutamise
tagamiseks;
5) ravimi hanke mahu prognoos;
6) ravimi loetellu kandmise majanduslike tagajärgede vastavus ravikindlustuse rahalistele vahenditele,
sealhulgas võttes arvesse taotletava ravimi maksumust teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, eelkõige Läti
Vabariigis, Leedu Vabariigis ja Slovakkia Vabariigis, ning ravikindlustuse seaduse § 25 lõikes 3 sätestatud
põhimõtet.
(6) Tervisekassa tugineb taotluses toodud ning muudele teaduslikele, sealhulgas epidemioloogilistele,
statistilistele ja kliinilistele andmetele.
§ 15. Taotluse lahendamine
(1) Tervisekassa kaasab vajadusel ravikindlustuse seaduse § 43 lõike 3¹ alusel moodustatud
ravimikomisjoni
(2) Tervisekassa juhatus, arvestades vajadusel ravimikomisjoni arvamust, lahendab taotluse 180 päeva
jooksul alates taotluse esitamisest Tervisekassale, arvestamata päevi, mille jooksul haldusmenetluse tähtaja
kulgemine oli õigusaktides sätestatud alustel ja korras peatunud.
(3) Taotluse lahendamisel arvestab Tervisekassa nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 lõikes 5
nimetatud kriteeriumidega.
(4) Tervisekassa juhatus võib otsuse teha arvestades järgmisi kõrvaltingimusi:
1) õigus otsust muuta, kui selgub, et on ilmnenud teave ravimi uute omaduste või väärkasutuse kohta;
2) ravimi väljakirjutamise piirang ainult vastava eriala arstide poolt;
3) vanuseline piirang patsientide suhtes, kellele ravimit määratakse;
4) meditsiinilistest kriteeriumidest lähtuvad piirangud;
6) ravimi määramise kestuse ajalised piirangud.
(5) Tervisekassa edastab otsuse viivitamatult taotlejale ja Sotsiaalministeeriumile.
5. peatükk
Nakkushaiguste ravimite loetelu muutmise lihtsustatud kord
§ 16. Taotluse esitamine
(1) Ravimi ravimite loetelusse kandmise lihtsustatud menetlus algab taotluse esitamisega Tervisekassale.
(2) Taotluse esitamisele kohaldatakse määruse §-de 8 ja 9 sätteid, võttes arvesse määruse § 2 lõikes 2
sätestatut.
§ 17. Sätete kohaldamine
(1) Taotluse vastuvõtmisele, kontrollile, läbi vaatamata jätmisele, muutmisele ja tagasivõtmisele
kohaldatakse käesoleva määruse §-de 11 ja 12 sätteid.
(2) Puudustega taotlust ei edastata Ravimiametile. Taotluse muutmisele ja tagasivõtmisele ei kohaldata
käesoleva määruse § 12 lõikes 3 sätestatut.
§ 18. Taotluse lahendamine
(1) Tervisekassa kaasab vajadusel ravikindlustuse seaduse § 43 lõike 3¹ alusel moodustatud
ravimikomisjoni
(2) Tervisekassa juhatus, arvestades vajadusel ravimikomisjoni arvamust, lahendab taotluse 90 päeva
jooksul alates taotluse esitamisest Tervisekassale, arvestamata päevi, mille jooksul haldusmenetluse tähtaja
kulgemine oli õigusaktides sätestatud alustel ja korras peatunud.
(3) Taotluse lahendamisel arvestab Tervisekassa nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 lõikes 5
nimetatud kriteeriumidega.
(4) Tervisekassa juhatus võib otsuse teha arvestades käesoleva määruse § 15 lõikes 4 sätestatud
kõrvaltingimusi.
(5) Enne taotluse lahendamist võib Tervisekassa koostada põhjaliku arvamuse määruse § 14 sätestatud
korras ning tingimustel ja küsida arvamust Ravimiametilt ning komisjonilt.
(6) Taotluse lahendamisel võib Tervisekassa küsida taotlejalt täiendavaid selgitusi.
(7) Tervisekassa võib esitada taotluse arvamuse avaldamiseks ravimikomisjonile, kui:
1) taotluse rahuldamine võib põhjustada Tervisekassa kulude suurenemise üle Tervisekassa eelarves
soodusravimite hüvitamiseks ettenähtud kulude;
2) tegemist on Eesti ravimipoliitika jaoks põhimõttelist tähtsust omava otsustusega.
(8) Tervisekassa otsusele ja ravimite loetelu täiendamisele kohaldatakse määruse §15 sätteid.
6. peatükk
Rakendussätted
§ 19. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
Lisa Immuniseerimiskava ja nakkushaiguste ravimite loetelu
LISA
NAKKUSHAIGUSTE RAVIMITE LOETELU
ATC
kood Toimeaine
Ravim-
vorm
Toimeaine
sisaldus Terviseseisund
Määramise
tingimused
J04AK02 Etambutool Tablett 400 mg Tuberkuloos
(A15-A19)
Vastavalt
tuberkuloosi
ravijuhisele
J05AR03 Tenofoviirdisoproksiil
+ emtritsitabiin Tablett
245mg /
200mg
HIV-tõbi (B20-
B24)
Infektsioonhaiguste
arsti otsuse alusel
... ... ... ... ... ...
Kavand 3
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Nakkushaiguste loetelu ning nakkushaiguste ja tervishoiutekkeliste
nakkuste kohta andmete ja uurimismaterjali edastamise kord“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 12 lõike 10 alusel
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse:
1) nakkushaiguste loetelu, mille diagnoosimisel või kahtluse korral tuleb edastada andmed koos
andmesubjekti isikuandmetega;
2) nakkushaiguse diagnoosimisel, nakkushaiguskahtluse korral ja laboratoorsete uuringute tegemisel
edastatavate andmete koosseis ning edastamise kord;
3) tervishoiutekkeste nakkuste kohta andmete edastamise kord;
4) seire ja nakkustõrje eesmärgil uurimismaterjali ja nakkustekitajate tüvede referentlaborile edastamise
kord.
2. peatükk
Nakkushaiguste loetelu ja teavitamine
§ 2. Teatamiskohustuslikud nakkushaigused
(1) Tervishoiuteenuse osutaja ja labor on kohustatud edastama info koos isikuandmetega järgmiste
nakkushaiguste diagnoosimisel või nakkushaiguse kahtluse korral:
1) määruse lisas 1 loetletud nakkushaigused;
2) eriti ohtlikud nakkushaigused.
(2) Nakkushaigused peavad olema laboratoorselt kinnitatud, välja arvatud juhul, kui:
1) esitatakse nakkushaiguse kahtluse teatis;
2) tegemist on teetanuse, sarlakite, Creutzfeldti-Jakobi tõve või tuulerõugetega (diagnoosimine kliinilise
pildi alusel);
3) haigus on diagnoositud epidemioloogilise seose alusel tingimusel, et eelnev haigusjuht koldes on
laboratoorselt kinnitatud.
§ 3. Puhangu ja epideemia kriteeriumid teavitamisel
(1) Nakkushaiguse puhangu kindlakstegemiseks on nõutav laboratoorse kinnituse saamine vähemalt viie
haigestunud isiku kohta. Järgmised analoogilise kliinilise pildi ja epidemioloogilise seosega haigusjuhud
edastatakse laboratoorse kinnitamiseta.
(2) Epideemia kindlakstegemiseks on nõutav laboratoorse kinnituse saamine vähemalt kümne
haigestunud isiku kohta, kui Terviseamet ei ole konkreetse haiguse puhul otsustanud teisiti.
3. peatükk
Andmete edastamise kord ja koosseis
§ 4. Tervishoiuteenuse osutaja ja kohtuarsti andmete edastamine
(1) Tervishoiuteenuse osutaja edastab tervise infosüsteemi:
1) nakkushaiguse kahtluse teatise – lisas 1 märgitud haiguste või eriti ohtliku nakkushaiguse kahtluse
korral;
2) nakkushaiguse teatise – diagnoosi kinnitamisel;
3) HIV teatise – HIV-nakkuse ja HIV-tõve diagnoosimisel.
(2) Kohtuekspertiisiasutuse kohtuarstlik ekspert koostab ja edastab teatise lahangul avastatud
nakkushaiguse kohta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel.
(3) Teatis peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) patsiendi isikuandmed (nimi, isikukood, sünniaeg, sugu, elukoht);
2) diagnoosi andmed (diagnoos, haigestumise kuupäev, sümptomid, hospitaliseerimine);
3) epidemioloogilised andmed (oletatav nakkusallikas ja nakatumispaik, reisimine, amet, õppeasutus,
riskirühma kuulumine);
4) immuniseerimise andmed (vaktsineerimise staatus seoses diagnoositud haigusega);
5) andmed teataja ja tervishoiuteenuse osutaja kohta.
(4) HIV ja tuberkuloosi teatiste puhul edastatakse täiendavalt andmed riskikäitumise, nakatumise viisi ja
ravi kohta vastavalt kehtestatud andmekoosseisule.
(5) Gripist, COVID-19-st ja kopsupõletikust tingitud hospitaliseerimiste kohta edastab tervise infosüsteemi
volitatud töötleja Terviseametile koondandmed üks kord nädalas või vastavalt Terviseameti määratud
sagedusele hädaolukorra ohu korral.
§ 5. Labori andmete edastamine
(1) Mikrobioloogia-, viroloogia- ja parasitoloogialabor edastab tervise infosüsteemi saatekirja vastuse
(laboriteatise):
1) määruse lisas 1 nimetatud haiguste tekitajate tuvastamisel;
2) määruse lisas 2 nimetatud nakkustekitajate tuvastamisel;
3) eriti ohtliku nakkushaiguse tekitaja tuvastamisel;
4) antimikroobse resistentsuse (AMR) määramise tulemuste korral vastavalt lisas 2 toodud kriteeriumidele.
(2) Saatekirja vastus sisaldab andmeid uuringumaterjali, analüüsimeetodi, tuvastatud tekitaja ja tema
omaduste (sh ravimtundlikkuse) kohta.
(3) HIV-uuringuid tegevad laborid esitavad Terviseametile täiendava koondaruande tehtud analüüside arvu
ja testitud riskirühmade kohta.
§ 6. Tervishoiutekkeste nakkuste andmete edastamine
(1) Tervishoiuteenuse osutaja edastab Terviseametile andmed tervishoiutekkeste nakkuste esinemise kohta
asutuses.
(2) Andmed edastatakse perioodiliselt koondaruandena Terviseameti poolt kehtestatud vormil või tervise
infosüsteemi kaudu.
(3) Aruanne peab sisaldama andmeid nakkusjuhtude arvu, lokalisatsiooni, tekitajate ja nende resistentsuse
kohta.
4. peatükk
Uurimismaterjali edastamine seireks
§ 7. Uurimismaterjali ja tüvede edastamine referentlaborile
(1) Laborid on kohustatud edastama referentlaborile nakkustekitaja tüved või uurimismaterjali (edaspidi
proovid), kui see on vajalik:
1) diagnoosi kinnitamiseks (konfirmeerimiseks);
2) nakkushaiguste epidemioloogiliseks seireks (nt genotüpeerimiseks, sekveneerimiseks);
3) haiguspuhangute uurimiseks.
(2) Proovide loetelu, mida tuleb rutiinselt referentlaborile saata, ja saatmise logistilise korra kehtestab
referentlabor ning avaldab selle oma veebilehel, kooskõlastades selle eelnevalt Terviseametiga.
(3) Proovide saatmisel tuleb tagada, et prooviga oleks kaasas piisav info proovi päritolu ja esmaste
uuringutulemuste kohta, et võimaldada seireandmete analüüsi.
(4) Referentlabor annab uuringumaterjali saatnud laborile tagasisidet kinnitava uuringu tulemuse kohta
ning vajadusel nõustab teisi laboreid diagnostikameetodite kvaliteedi tagamisel.
5. peatükk
Rakendussätted
§ 8. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
LISA 1 Nakkushaigused, mille kohta edastatakse andmed koos isikuandmetega
LISA 2 Nakkustekitajad, mille uurimistulemuste kohta peavad teavet esitama laborid
LISA 1
NAKKUSHAIGUSED, MILLE DIAGNOOSIMISEL VÕI KAHTLUSE KORRAL EDASTATAKSE
ANDMED KOOS ISIKUANDMETEGA
Jrk nr Nakkushaiguse või seisundi nimetus RHK-10 kood
1. Koolera A00
2. Kõhutüüfus A01.0
3. Paratüüfused A01.1–A01.4
4. Botulism A05.1
5. Katk A20
6. Tulareemia A21
7. Siberi katk A22
8. Difteeria A36
9. Meningokokknakkus A39
10. Äge poliomüeliit A80
11. Marutõbi A82
12. Lülijalgse levitatavad viiruspalavikud ja hemorraagilised
viiruspalavikud
A90–A99
13. Leetrid B05
14. Trihhinelloos B75
15. Äge lõtv halvatus G61.0
16. Punetised (sh kaasasündinud punetised) B06; P35.0
17. Harva esinevad, taas ilmunud ja uued nakkushaigused (sh
SARS, rõuged, epideemiline tähniline tüüfus, Q-palavik,
gripiviiruse uue tüübi põhjustatud nakkushaigus, ja teised eriti
ohtlikud nakkushaigused)
-
18. Salmonelloos A02
19. Shigelloos A03
20. Enterohemorraagilise E. coli nakkus A04.3
21. Kampülobakterenteriit A04.5
22. Jersinioos (Y. enterocolitica enteriit) A04.6
23. Soole muud täpsustatud bakter- ja viirusnakkused A04.7; A04.8; A05.0;
A05.2–A05.8; A08.1–
A08.3; A08.5
24. Rotaviirusenteriit A08.0
25. Giardiaas (lambliaas) A07.1
26. Krüptosporidioos A07.2
27. Brutselloos A23
28. Leptospiroos A27
29. Leepra A30
30. Listerioos A32; P37.2
31. Teetanus A33–A35
32. Läkaköha A37.0
33. Sarlakid A38
34. Pneumokokknakkus (Streptococcus pneumoniae tekkene
septitseemia, meningiit, kopsupõletik)
A40.3; G00.1; J13
35. Haemophilus influenzae nakkus (septitseemia, meningiit,
kopsupõletik, täpsustamata paige)
A41.3; G00.0; J14;
A49.2
36. Leegionärihaigus A48.1
37. Süüfilis A50–A53
38. Gonokokknakkus A54
39. Suguliselt levivad klamüüdiahaigused A55–A56
40. Lyme’i tõbi (puukborrelioos) A69.2
41. Creutzfeldti-Jakobi tõbi A81.0
42. Puukentsefaliit A84
43. Muud viirusentsefaliidid ja meningiidid A85; A87
44. Tuulerõuged B01
45. Viirushepatiidid B15–B19
46. Mumps B26
47. Tuberkuloos A15–A19
48. HIV-tõbi (AIDS) B20–B22; B23.2; B23.8;
B24
49. HIV-nakkus B23.0; B23.1; Z21
50. Malaaria B50–B54
51. Kaasasündinud toksoplasmoos P37.1
52. Ehhinokokoos B67
53. Difüllobotriaas B70.0
54. Amöbiaas A06
55. Erlihhioos A79.8
56. Ornitoos (psittakoos) A70
57. COVID-19 (uue koroonaviiruse SARS-CoV-2 põhjustatud
haigus)
U07.1; U07.2
58. Mpox (ahvirõuged) B04
LISA 2
NAKKUSTEKITAJAD, MILLE UURIMISTULEMUSTE KOHTA PEAVAD TEAVET ESITAMA
LABORID
Nakkustekitaja Lisainfo ja kriteeriumid
Acinetobacter baumannii Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad
teavitada vastavalt EARS-Net nõuetele
Acinetobacter baumannii
(karbapeneem R)
Ravimresistentsed nakkustekitajad
sõltumata uuringumaterjalist
Adenoviirus Hingamiselundkonna ja seedetrakti
nakkustekitajad
A-gripiviirus
A-hepatiidiviirus
Anaplasma phagocytophilum
Ascaris lumbricoides
Astroviirus Seedetrakti nakkustekitajad
Bacillus anthracis
Balantidium coli
B-gripiviirus
B-hepatiidiviirus
Bokaviirus
Bordetella parapertussis
Bordetella pertussis
Borrelia burgdorferi
Brucella sp.
Campylobacter sp.
Candida auris Kõik isolaadid (haiglanakkuste seireks)
C-hepatiidiviirus
Chlamydia trachomatis
Chlamydophila pneumoniae
Chlamydophila psittaci
Clostridium botulinum
Clostridioides (Clostridium)
difficile
Toksigeenne tüvi
Clostridium tetani
Corynebacterium diphtheriae
Coxiella burnetii
Cryptosporidium sp.
D-hepatiidiviirus
Diphyllobothrium latum
Echinococcus sp.
E-hepatiidiviirus
Entamoeba histolytica
Enterobacterales sp
(karbapeneem R)
Ravimresistentsed nakkustekitajad
sõltumata uuringumaterjalist
Enterococcus faecalis Verest ja liikvorist isoleeritud
nakkustekitajad
teavitada vastavalt
EARS-Net nõuetele
Enterococcus faecium Verest ja liikvorist isoleeritud
nakkustekitajad
teavitada vastavalt
EARS-Net nõuetele
Enterococcus faecalis / faecium
(VRE)
Ravimresistentsed nakkustekitajad
sõltumata uuringumaterjalist
Escherichia coli STEC Shigatoksiini tootev E. coli
Escherichia coli Verest ja liikvorist isoleeritud
nakkustekitajad
teavitada vastavalt
EARS-Net nõuetele
Escherichia coli (ESBL, AmpC) Ravimresistentsed nakkustekitajad
sõltumata uuringumaterjalist
Fasciola hepatica
Francisella tularensis
Giardia lamblia
Haemophilus influenzae Verest ja liikvorist isoleeritud
nakkustekitajad
HIV
Hymenolepis nana
Klebsiella pneumoniae Verest ja liikvorist isoleeritud
nakkustekitajad
teavitada vastavalt
EARS-Net nõuetele
Klebsiella pneumoniae (ESBL,
AmpC, karbapeneem R)
Ravimresistentsed nakkustekitajad
sõltumata uuringumaterjalist
Koroonaviirus (muud kui
SARS-CoV-2)
Leetrite viirus
Legionella sp.
Leptospira sp.
Listeria monocytogenes Verest ja liikvorist isoleeritud
nakkustekitajad
Lülijalgse levitatavad
viiruspalavike ja hemorraagiliste
viiruspalavike tekitajad
Sh Dengue, Zika, Chikungunya, Ebola,
Marburg jt
Metapneumoviirus
Mpox viirus (Ahvirõugete
viirus)
Kõik positiivsed leiud
Mumpsiviirus
Mycoplasma genitalium
Mycoplasma pneumoniae
Mycobacterium bovis
Mycobacterium leprae
Mycobacterium tuberculosis
kompleks
Sh ravimresistentsuse andmed (MDR-TB,
XDR-TB)
Neisseria gonorrhoeae
Neisseria meningitidis
Noroviirus
Papilloomiviirus (HPV)
Paragripiviirus
Parvoviirus B19
Plasmodium sp. Malaaria tekitaja
Polioviirus ja teised
enteroviirused
Sh enteroviirus D68, A71
Pseudomonas aeruginosa Verest ja liikvorist isoleeritud
nakkustekitajad
teavitada vastavalt
EARS-Net nõuetele
Pseudomonas aeruginosa
(MDR)
Ravimresistentsed nakkustekitajad
sõltumata uuringumaterjalist
resistentne vähemalt
kolme
antibiootikumiklassi
suhtes
Punetiste viirus
Puukentsefaliidiviirus
Respiratoor-süntsütiaalne viirus
(RSV)
Rickettsia sp.
Rinoviirus
Rotaviirus
Salmonella paratyphi
Salmonella typhi
Salmonella sp. (teised)
SARS-CoV-2 Kõik positiivsed leiud (PCR ja antigeen)
Shigella sp.
Staphylococcus aureus Verest ja liikvorist isoleeritud
nakkustekitajad
teavitada vastavalt
EARS-Net nõuetele
Staphylococcus aureus (MRSA,
VISA, VRSA)
Ravimresistentsed nakkustekitajad
sõltumata uuringumaterjalist
Streptococcus agalactiae (B-
grupp)
Verest ja liikvorist isoleeritud
nakkustekitajad
Streptococcus pneumoniae Verest ja liikvorist isoleeritud
nakkustekitajad
teavitada vastavalt
EARS-Net nõuetele
Streptococcus pneumoniae
(penNS)
Ravimresistentsed nakkustekitajad
sõltumata uuringumaterjalist
Streptococcus pyogenes (A-
grupp)
Verest ja liikvorist ja muudest steriilsetest
kehavedelikest isoleeritud nakkustekitajad
Taenia saginata
Taenia solium
Toxoplasma gondii Vastsündinutel ja immuunpuudulikkusega
isikutel
Treponema pallidum
Trichomonas vaginalis
Trichinella spiralis
Trichuris trichiura
Ureaplasma urealyticum
Vibrio sp. Kõikidest materjalidest
Yersinia sp.
Kavand 4
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Nakkushaiguste registri põhimäärus“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 13 lõike 3 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Nakkushaiguste registri asutamine ja eesmärk
(1) Nakkushaiguste register (edaspidi register) on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel
asutatud riiklik andmekogu.
(2) Registrit peetakse nakkushaigusjuhtumite registreerimiseks, epidemioloogiliste uuringute tegemiseks,
nakkushaiguste levikutendentside jälgimiseks ja prognoosimiseks, ennetus- ja tõrjemeetmete
kavandamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks ning riikliku statistika ja teadustöö tegemiseks.
(3) Registri ametlik nimetus on register.
(4) Registri ingliskeelne nimetus on Estonian Communicable Diseases Register.
§ 2. Registri vastutav ja volitatud töötleja
(1) Registri vastutav töötleja on Terviseamet.
(2) Registri volitatud töötleja on Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus (TEHIK).
§ 3. Vastutava ja volitatud töötleja ülesanded
(1) Vastutav töötleja:
1) juhib registri pidamist ja vastutab andmete töötlemise õiguspärasuse eest;
2) analüüsib registri andmeid, koostab statistilisi ülevaateid ja edastab teavet rahvusvahelistele
organisatsioonidele (ECDC, WHO) vastavalt kohustustele;
3) haldab registri kasutajaõigusi ja tagab andmete töötlemise ainult selleks volitatud isikutele;
4) korraldab andmete väljastamist teadustööks ja muudel õiguslikel alustel;
5) vastutab andmete kvaliteedi seire eest.
(2) Volitatud töötleja:
1) tagab registri majutamise ja tehnilise toimimise ning infosüsteemi arendamise;
2) korraldab andmevahetust riigi infosüsteemi teiste andmekogudega (X-tee kaudu);
3) rakendab infotehnoloogilisi turvameetmeid andmete käideldavuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse
tagamiseks;
4) tagab registri tegevuse logimise ja logide säilitamise;
5) kõrvaldab registri töös esinevad tehnilised tõrked.
2. peatükk
Registri ülesehitus ja andmekaitse
§ 4. Registri ülesehitus
(1) Register on elektroonne andmekogu.
(2) Registri andmed tekivad automaatse andmevahetuse teel teistest andmekogudest või vastutava töötleja
poolt andmete sisestamisel.
§ 5. Registri andmete kaitse
(1) Registri andmete kaitse tagatakse vastavalt riigi infosüsteemidele kehtestatud turvameetmete nõuetele.
(2) Registri turvaklass on K2T2S2 ja turbeaste on keskmine (M).
3. peatükk
Andmeandjad ja andmete koosseis
§ 6. Andmete esitamine tervise infosüsteemist
(1) Tervise infosüsteemi (TIS) vastutav töötleja edastab registrile automatiseeritult andmed järgmiste
dokumentide kohta:
1) nakkushaiguse kahtluse teatis;
2) nakkushaiguse teatis;
3) HIV-teatis;
4) tuberkuloosi teatis;
5) labori saatekirja vastus (positiivsed uuringutulemused).
(2) Andmed edastatakse koosseisus, mis on kehtestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel
antud ministri määrusega (andmete edastamise kord).
§ 7. Andmete esitamine hädaolukorra ja epideemia korral
(1) Nakkushaiguse levikust tingitud hädaolukorra ohu, hädaolukorra või epideemia korral edastab tervise
infosüsteem või tervishoiuteenuse osutaja registrile operatiivselt järgmisi andmeid:
1) nakkushaigestunute hospitaliseerimise andmed (sh ravi intensiivraviosakonnas, juhitav hingamine);
2) nakkushaiguse tagajärjel surnud isikute andmed (surma kuupäev ja põhjused);
3) andmed nakkushaigete tervenemise või haiglast väljakirjutamise kohta.
§ 8. Andmete saamine teistest registritest
(1) Rahvastikuregister edastab registrile andmesubjekti isikustamiseks ja andmete ajakohastamiseks:
1) isikukoodi, ees- ja perekonnanime;
2) sünniaja ja soo;
3) elukoha aadressi ja kontaktandmed;
4) surma või riigist lahkumise andmed.
(2) Töötamise register (TÖR) edastab registrile nakkushaigete ametialase hõivatuse andmed (tööandja,
ametinimetus) epidemioloogiliste seoste ja töökohapuhangute tuvastamiseks.
(3) Tuberkuloosiregister edastab registrile epidemioloogiliseks seireks vajalikud andmed tuberkuloosi
haigusjuhtude kohta.
4. peatükk
Andmete töötlemine ja säilitamine
§ 9. Andmete õigsuse tagamine
(1) Registrisse esitatud andmete õigsuse eest vastutab andmeandja.
(2) Vastutaval töötlejal on õigus teha andmete täpsustamiseks päringuid andmeandjale ja parandada
ebaõiged andmed, märkides paranduse tegemise aja ja põhjuse.
§ 10. Logimine
Volitatud töötleja tagab kõikide andmetöötlustoimingute (sisestamine, muutmine, vaatamine,
väljastamine) logimise. Logisid säilitatakse viis aastat.
§ 11. Andmete säilitamine
(1) Registri andmeid säilitatakse alaliselt, arvestades nakkushaiguste epidemioloogilise seire ja pikaajalise
statistika vajadusi.
(2) Andmete arhiveerimine toimub vastavalt arhiiviseadusele ja vastutava töötleja kehtestatud korrale.
5. peatükk
Registri rahastamine ja lõpetamine
§ 12. Rahastamine
Registri pidamist, hooldust ja arendustöid rahastatakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi valitsemisala
eelarve kaudu.
§ 13. Lõpetamine
Registri tegevuse lõpetamine toimub seadusega sätestatud korras. Andmete üleandmine või hävitamine
toimub vastavalt avaliku teabe seadusele ja arhiiviseadusele.
6. peatükk
Rakendussätted
§ 14. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
Kavand 5
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Nõuded nakkusohtliku materjali käitlemisele, labori kvaliteedisüsteemile,
ruumidele ja bioohutusele“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 14 lõike 10 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse nõuded:
1) nakkusohtlikku materjali käitleva labori (edaspidi labor) kvaliteedisüsteemile, personalile, ruumidele ja
sisseseadele;
2) nakkusohtliku materjali käitlemisele, sealhulgas proovi võtmisele, pakendamisele, veole, säilitamisele
ja kahjutustamisele.
(2) Käesoleva määruse 2. ja 3. peatükis sätestatud nõudeid kohaldatakse isikutele, kes teostavad
nakkusohtliku materjali uuringuid või sellega seotud laboratoorseid toiminguid (labor), sõltumata sellest,
kas tegemist on tervishoiuteenuse osutajaga või muu isikuga.
(3) Käesoleva määruse 4. peatükis sätestatud nõudeid kohaldatakse kõigile nakkusohtlikku materjali
käitlevatele isikutele, sealhulgas proovivõtjatele ja vedajatele.
§ 2. Ohutustasemed
(1) Laboris rakendatavad ohutusmeetmed peavad vastama käideldavate bioloogiliste ohutegurite
riskirühmale vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel kehtestatud nõuetele.
(2) Labor, kus käideldakse 2. ohurühma bioloogilisi ohutegureid, peab vastama 2. ohutustaseme (BSL-2)
nõuetele.
(3) Labor, kus käideldakse 3. ohurühma bioloogilisi ohutegureid, peab vastama 3. ohutustaseme (BSL-3)
nõuetele.
(4) 4. ohurühma bioloogiliste ohutegurite käitlemine on lubatud ainult selleks spetsiaalselt projekteeritud
ja 4. ohutustaseme (BSL-4) nõuetele vastavas laboris.
2. peatükk
Kvaliteedisüsteem ja personal
§ 3. Nõuded kvaliteedisüsteemile
(1) Labor peab rakendama dokumenteeritud kvaliteedisüsteemi, mis tagab uuringute usaldusväärsuse ning
personali ja keskkonna ohutuse.
(2) Kvaliteedisüsteemi osana peab labor kehtestama ja rakendama:
1) riskianalüüsi bioloogiliste ohuteguritega seotud riskide hindamiseks ja maandamiseks;
2) standardtööprotseduurid (SOP) kõigile nakkusohtliku materjaliga tehtavatele toimingutele;
3) seadmete hoolduse ja kalibreerimise plaani;
4) jäätmekäitluse ja õnnetusjuhtumitele reageerimise plaani;
5) kvaliteedikontrolli, sealhulgas sise- ja väliskvaliteedikontrolli ning tulemuste valideerimise ja seire
korra;
6) korra proovide vastuvõtuks, töötlemiseks, säilitamiseks ja dokumenteerimiseks;
7) laboripersonali koolituse ja pädevuse hindamise süsteemi.
§ 4. Personal ja bioohutuse eest vastutav isik
(1) Labori personal peab omama tööülesannete täitmiseks vajalikku erialast haridust ja väljaõpet.
(2) Laboris peab olema määratud bioohutuse eest vastutav isik, kellel on asjakohased teadmised
mikrobioloogiast, infektsioonikontrollist ja laboriohutusest.
(3) Personal peab läbima bioohutusalase juhendamise enne tööle asumist ja edaspidi regulaarselt, kuid mitte
harvemini kui kord aastas. Juhendamine ja koolitused tuleb dokumenteerida.
3. peatükk
Nõuded laboriruumidele ja sisseseadele
§ 5. Üldnõuded laboriruumidele
(1) Laboriruumid peavad olema projekteeritud ja sisustatud viisil, mis võimaldab nende kerget puhastamist
ja desinfitseerimist.
(2) Tööpinnad peavad olema vettpidavad ning vastupidavad hapetele, alustele, lahustitele ja
desinfitseerimisvahenditele.
(3) Ruumides, kus käideldakse nakkusohtlikku materjali (edaspidi tööruumid), ei tohi kasutada
tekstiilkattega mööblit ega materjale, mida on raske puhastada.
(4) Igas tööruumis peab olema käte pesemise võimalus (valamu) väljapääsu läheduses.
(5) Tööruumid peavad paiknema eraldi personali puhke- ja abiruumidest. Tööruumid ei tohi olla
läbikäidavad kõrvalistele isikutele.
§ 6. Erinõuded 2. ohutustaseme (BSL-2) laborile
(1) Labori uksed peavad olema suletavad ja varustatud bioloogilise ohu märgistusega.
(2) Laboris peab olema sundventilatsioon või ruumide õhutamise võimalus.
(3) Nakkusohtliku materjali käitlemiseks, mis võib tekitada aerosoole või pritsmeid, peab laboris olema
vähemalt II klassi bioloogilise ohutuse boks (BSC).
(4) Nakkusohtlikud jäätmed tuleb kahjutustada kohapeal või pakendada ja hoiustada viisil, mis välistab
nakkuse leviku jäätmete edasisel käitlemisel ja veol.
§ 7. Erinõuded 3. ohutustaseme (BSL-3) laborile
(1) Labor peab olema füüsiliselt eraldatud hoone muudest osadest. Sisenemine tööruumidesse peab
toimuma läbi lüüsi (eesruumi) isesulguvate uste kaudu.
(2) Laboris peab olema autonoomne sundventilatsioonisüsteem, mis tagab suunatud õhuvoolu puhtamalt
alalt saastunuma suunas (alarõhk tööruumis). Väljuv õhk peab läbima HEPA-filtri.
(3) Kõik manipulatsioonid nakkusohtliku materjaliga tuleb teha bioloogilise ohutuse boksis.
(4) Autoklaav nakkusohtlike jäätmete kahjutustamiseks peab paiknema labori "mustas" tsoonis (tööruumis
või selle vahetus läheduses, ilma et materjali peaks viima läbi üldkasutatavate koridoride).
(5) Labor peab olema varustatud turvasüsteemiga, mis välistab kõrvaliste isikute sissepääsu.
4. peatükk
Nakkusohtliku materjali käitlemine
§ 8. Proovi võtmine ja pakendamine
(1) Proovivõtja peab kasutama asjakohaseid isikukaitsevahendeid ja järgima labori kehtestatud
proovivõtujuhendit.
(2) Proovinõu peab olema lekkekindel ja väliselt puhas. Proovinõu märgistatakse üheselt mõistetava
tunnusega.
(3) Nakkusohtliku materjali transpordil tuleb kasutada kolmekordset pakendamise süsteemi:
1) lekkekindel esmane anum (proovinõu);
2) lekkekindel teisene pakend, mis sisaldab piisavalt absorbeerivat materjali võimaliku lekke imamiseks;
3) tugev ja ilmastikukindel väline veopakend.
§ 9. Nakkusohtliku materjali vedu
(1) Nakkusohtliku materjali veol tuleb järgida eriti ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo (ADR) nõudeid,
sealhulgas märgistust (nt UN 3373 või UN 2814).
(2) Materjali, mis sisaldab või võib sisaldada 3. või 4. ohurühma ohutegurit, vedu peab toimuma
kullerteenuse või vastava väljaõppe saanud transporditeenuse osutaja kaudu, tagades saadetise jälgitavuse.
§ 10. Säilitamine
(1) Nakkusohtlikku materjali säilitatakse selleks ettenähtud märgistatud külmikutes või sügavkülmikutes,
mis asuvad piiratud juurdepääsuga alas.
(2) Nakkusohtlikke ja nakkusohutuid materjale ei tohi säilitada koos viisil, mis võimaldab ristsaastumist.
(3) Labor peab pidama arvestust säilitatavate patogeenide ja proovide üle (inventuur), eriti 3. ja kõrgema
ohurühma tekitajate puhul.
§ 11. Jäätmete kahjutustamine
(1) Kõik nakkusohtlikud jäätmed ja saastunud vahendid tuleb enne lõplikku ladestamist või eemaldamist
muuta nakkusohutuks.
(2) Nakkusohutuks muutmine toimub eelistatult autoklaavimise teel (aursterilisatsioon). Lubatud on ka
valideeritud keemiline desinfektsioon või põletamine selleks ettenähtud jäätmekäitlusettevõttes.
(3) Teravad esemed (nõelad, skalpellid, klaasikillud) tuleb koguda torkekindlasse ja suletavasse
konteinerisse ning käidelda vastavalt ohtlike jäätmete käitlusnõuetele.
5. peatükk
Rakendussätted
§ 12. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
Kavand 6
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Immuniseerimise korraldamise nõuded“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 20 lõike 6 alusel.
§ 1. Määruse reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse immuniseerimise korraldamise ja immuniseerimist läbi viiva tervishoiutöötaja
nõuded.
(2) Immuniseerimise korraldamise nõuded kehtivad kõikide immuniseerimiste korral, kui määruses ei ole
sätestatud teisti.
§ 2. Mõisted
(1) Immuniseerimine on vaktsiini või immunoglobuliini viimine organismi eesmärgiga kutsuda esile
immuunsus konkreetse haigustekitaja vastu.
(2) Immuunpreparaat on ravim, mis on mõeldud inimese haiguse või haigussümptomi ennetamiseks ja
mille hulka kuuluvad nii vaktsiin kui ka immunoglobuliin.
(3) Külmahel on süsteem, mis tagab immuunpreparaadi säilitamise ja transpordi ettenähtud
temperatuurivahemikus alates tootmisest kuni manustamiseni.
(4) Immuniseerimispass on isiku immuniseerimist tõendav dokument (paberil või elektrooniline
väljavõte).
§ 3. Nõuded immuniseerijale
(1) Immuniseerimist võib läbi viia arst, õde või ämmaemand (edaspidi immuniseerimise teostaja), kes on
läbinud immuniseerimisalase täiendusõppekursuse vastavalt Terviseameti heakskiidetud programmile ja
saanud selle lõpetamise kohta tunnistuse. Kursuse minimaalne maht on 16 tundi.
(2) Immuniseerimise teostajal tuleb läbida iga viie aasta järel immunoprofülatika ekspertkomisjoni poolt
heakskiidetud immuniseerimisalane täiendõppekursus, mille minimaalne maht on 8 tundi.
(3) Immuniseerimisalaste täiendõppekursusekursus peab vastama immunoprofülaktika ekspertkomisjoni
esitatud nõuetele.
(4) Immuniseerimisalase täiendõppekursuse läbimist tõendav dokument peab olema tööandjale
kättesaadav.
(5) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab Terviseametit kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis
kavatsusest korraldada immuniseerimisi väljaspool tervishoiuteenuse osutaja Terviseameti registris
registreeritud tegevuskohta vähemalt üks nädal enne planeeritavat tegevust.
§ 4. Immuniseerimise korraldus
(1) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kooliealise või
hoolekandeasutuses viibiva piiratud teovõimega isiku immuniseerimisest tema seaduslikku esindajat
vähemalt üks nädal enne plaanitaavat immuniseerimist.
(2) Immuniseerimisele peab vahetult eelnema ajutiste ja püsivate vastunäidustuste tuvastamine, mille eest
vastutab immuniseerimise teostaja. Immuniseerimise teostaja selgitab patsiendile või tema seaduslikule
esindajale immuniseerimise vajalikkust, teavitab teda immuniseerimisega kaasneda võivatest
kõrvaltoimetest ja nõustab muudes immuniseerimisega seotud küsimustes.
(3) Tervishoiuteenuse osutajal on õigus piiratud teovõimega isiku immuniseerimist läbi viia vastavalt
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse paragrahv 20 lõikele 5.
(4) Tervishoiuteenuse osutaja, kellele lapse seaduslik esindaja ei ole varem esitanud vastavasisulist
tahteavaldust, küsib nõusolekut lapsele ka varem teostamata jäänud immuniseerimiskavas toodud
nakkushaiguste vastaste immuniseerimise läbiviimiseks. Lapse immuniseerimiskavas toodud
nakkushaiguste vastasest immuniseerimisest keeldumine vormistatakse kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis ning seda säilitatakse lapse tervisedokumentide hulgas.
(5) Immuniseerimise teostaja peab olema varustatud vajalike esmaabivahenditega immuniseerimise
võimalike kõrvaltoimete raviks.
(6) Immuniseerimise teostaja on kohustatud registreerima tõsised immuniseerimisjärgsed kõrvaltoimed ja
teavitama nendest Ravimiametit vastavalt ravimiseaduses sätestatule.
(7) Loomaründejärgset marutõvevastast ja traumajärgset teetanusevastast immuniseerimist teostavad
tervishoiuteenuse osutajad vältimatu abi korras.
§ 5. Immuniseerimise dokumenteerimine
(1) Tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerib immuniseerimise tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §
42 lõikes 2 ja §-s 592 sätestatud nõuete kohaselt ning teeb immuniseeritu või tema seadusliku esindaja soovil
sellekohase sissekande immuniseerimispassi, mille vorm on kehtestatud määruse lisas 2, ja paberil või
elektrooniliselt peetavasse immuniseerimisraamatusse. Immuniseerimisraamatusse kantakse
immuniseeritava nimi, isikukood, vanus, vaktsiini manustamise aeg, manustatud vaktsiini täpne nimetus,
partii number ja kehtivusaeg.
(2) Kõik teostatud immuniseerimised tuleb dokumenteerida tervise infosüsteemis (TIS) reaalajas või
hiljemalt ühe tööpäeva jooksul.
(3) Tervishoiuteenuse osutaja peab saatelehe alusel saadud, kasutatud ja kasutamata jäänud, sealhulgas
kõlbmatuks muutunud immuunpreparaatide üle arvestust nimetuste, partiinumbrite ja kõlblikkusaja järgi,
kui immuunpreparaadid on hangitud riigi või Tervisekassa vahendite eest. Kasutatud immuunpreparaatide
arvestust peetakse registreeritud immuniseerimiste alusel. Arvestust peetakse elektrooniliselt või paberil.
Tervishoiuteenuse osutaja annab Tervisekassale ülevaateid immuunpreparaatide kohta kogutavate andmete
alusel.
(4) Vastsündinutele väljastatakse vajadusel immuniseerimispass haiglas, teistele isikutele väljastab
immuniseerimispassi soovi korral immuniseerija.
(5) Tervise Heaolu ja Infosüsteemide Keskus esitab Terviseametile eelnevalt kokkulepitud mahus ja ajal
üks kord kvartalis tervise infosüsteemi nakkushaiguste immunoprofülaktika aruande ning iga aasta alguses
eelmise aasta lõpu seisuga immuniseerimisega hõlmatuse aruande.
(6) Tervishoiuteenuse osutaja võib erandkorras kanda varasemad elektrooniliselt või paberil
dokumenteeritud immuniseerimised määruse lisas 2 kehtestatud vormi kohasesse immuniseerimispassi.
(7) Nakkushaiguste ohualadele reisijatele, kellele manustatakse vaktsiini või muid profülaktikavahendeid,
väljastab tervishoiuteenuse osutaja rahvusvahelise vaktsineerimise või profülaktika tõendi vastavalt
määruse lisale 1.
§ 6. Immuunpreparaatide käitlemine Tervisekassa poolt
(1) Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel immuunpreparaate hangib Tervisekassa.
(2) Tervisekassa korraldab riiklikult või enda hangitud immuunpreparaatide sisse- ja väljavedu,
säilitamist, jaotamist tervishoiuteenuse osutajate vahel, väljastamist immuunpreparaadi käitlemise
tegevusloa omajale ja immuniseerimise teostajale, arvestust, aruandlust ja transporti kuni
tervishoiuteenuse osutajale üleandmiseni. Immuunpreparaatide vedamises võivad Tervisekassa ja
tervishoiuteenuse osutaja kokku leppida teisiti.
(3) Tervisekassa kooskõlastab Terviseametiga immuunpreparaatide tervishoiuteenuse osutajatele
jaotamise põhimõtted.
(4) Tervisekassa enda või riiklikult hangitud immuunpreparaadid tellib tervishoiuteenuse osutaja
Tervisekassalt.
(5) Tervisekassal on õigus jaendada immuunpreparaate esmast pakendit avamata.
(6) Tervisekassa tagab iga saadetise kohta saatelehe täitmise ravimiseaduse § 26 lõike 9 punkti 1 alusel
sätestatud nõuete kohaselt.
(7) Tervisekassa väljastatud immuunpreparaatide tagavara tervishoiuteenuse osutaja juures ei tohi ületada
ühe kuu vajadust.
§ 7. Immuunpreparaatide säilitamine, kasutamine ja hävitamine
(1) Tervishoiuteenuse osutaja määrab kirjalikult isiku, kes vastutab immuunpreparaatide käitlemise ja
külmahela toimimise eest.
(2) Immuunpreparaate säilitatakse ja kasutuskõlbmatuks muutunud immuunpreparaadid hävitatakse
ravimiseaduses sätestatud alustel ja korras.
(3) Immuunpreparaatide säilitamisel ja kasutamisel tuleb järgida müügiloa hoidja ja tootja kehtestatud
nõudeid. Erinevatel temperatuuridel säilitatavate immuunpreparaatide puhul märgib immuniseerija ravimi
pakendile kõlblikkusaja, arvestades ravimi säilitamistemperatuuri. Mitmedoosilise viaali avamise korral
märgib immuniseerija viaalile selle avamise aja või kõlblikkusaja, kui viaali kohe ära ei kasutata.
(4) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab Terviseametit igast immuunpreparaadi säilitamistingimuste,
sealhulgas säilitamistemperatuuri kõrvalekaldest, kui immuunpreparaat on hangitud riigi või Tervisekassa
vahendite eest. Tervishoiuteenuse osutaja saadab kasutuskõlbmatud immuunpreparaadid hävitamisele
ning teavitab säilitamistemperatuuri kõrvalekallete tõttu hävitamisele saadetud immuunpreparaatidest
viivitamata Tervisekassat.
§ 8. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
LISA 1 Rahvusvaheline vaktsineerimise või profülaktika tõend
LISA 2 Immuniseerimispass
LISA 1
RAHVUSVAHELINE VAKTSINEERIMISE VÕI PROFÜLAKTIKA TÕEND
INTERNATIONAL CERTIFICATE OF VACCINATION OR PROPHYLAXIS / CERTIFICAT
INTERNATIONAL DE VACCINATION OU DE PROPHYLAXIE
This is to certify that [name] / Nous certifions que [nom]
................................................................................................
date of birth / né(e) le
.......................................................
sex / de sexe
.......................................................
nationality / et de nationalité
.......................................................
national identification document, if applicable / document d’identification national, le cas échéant
.......................................................
whose signature follows / dont la signature suit
.......................................................
has on the date indicated been vaccinated or received prophylaxis against: (name of disease or
condition) / a été vacciné(e) ou reçu des agents prophylactiques à la date indiquée contre: (nom de la
maladie ou de l’affection)
.......................................................
in accordance with the International Health Regulations. / conformément au Règlement sanitaire
international.
Vaccine or
prophylaxis /
Vaccin ou agent
prophylactique
Date /
Date
Signature
and
professional
status of
supervising
clinician /
Signature et
titre du
clinicien
responsable
Manufacturer
and batch No. of
vaccine or
prophylaxis /
Fabricant du
vaccin ou de
l’agent
prophylactique
et numéro du lot
Certificate
valid from:
/ Certificat
valable à
partir du:
until: /
jusqu’au:
Official stamp
of
administering
centre / Cachet
officiel du
centre habilité
LISA 2
IMMUNISEERIMISPASS
EESTI ESTONIA
IMMUNISEERIMISPASS Passport of immunization
Nimi Name
Isikukood Personal code
Vastunäidustused
Contraindications
Immuniseerimine B-hepatiidi vastu
Immunization against hepatitis B
Kuupäev
Date Vaktsiini nimetus ja partii number Name
of vaccine and batch No Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri
Name and signature of
physician/nurse
Järgmise immuniseerimise
kuupäev Date of next immunization
Immuniseerimine tuberkuloosi vastu Immunization against tuberculosis
Kuupäev
Date Vaktsiini nimetus ja partii number Na me
of vaccine and batch No Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri
Name and signature of
physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev Date of next immunization
Immuniseerimine rotaviirusnakkuse vastu Immunization
against rotavirus infection
Kuupäev
Date Vaktsiini nimetus ja partii number Name
of vaccine and batch No Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri
Name and signature of
physician/nurse
Järgmise immuniseerimise
kuupäev Date of next immunization
Immuniseerimine difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi, Haemophilus influenzae tüüp b vastu Immunization against diphtheria, tetanus, pertussis, poliomyelitis, Haemophilus influenzae
Type b
Kuupäev
Date Vaktsiini nimetus ja partii number Name
of vaccine and batch No Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri
Name and signature of
physician/nurse
Järgmise immuniseerimise
kuupäev Date of next immuniza tion
Immuniseerimine difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi vastu Immunization against diphtheria, tetanus, pertussis, poliomyelitis
Kuupäev
Date Vaktsiini nimetus ja partii number Name
of vaccine and batch No Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri
Name and signature of
physician/nurse
Järgmise immuniseerimise
kuupäev Date of next immunization
I immuniseerimine difteeria, teetanuse või difteeria, teetanuse, läkaköha vastu Immunization against diphtheria, tetanus or diphtheria, tetanus, pertussis
Kuupäev
Date Vaktsiini nimetus ja partii number
Name of vaccine and batch No Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri
Name and signature of
physician/nurse
Järgmise immuniseerimise
kuupäev Date of next immunization
Immuniseerimine poliomüeliidi vastu Immunization against poliomyelitis
Kuupäev
Date Vaktsiini nimetus ja partii number Name
of vaccine and batch No Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri
Name and signature of
physician/nurse
Järgmise immuniseerimise
kuupäev Date of next immunization
Immuniseerimine Haemophilus influenzae tüüp b vastu Immunization against Haemophilus influenzae Type b
Kuupäev
Date Vaktsiini nimetus ja partii number Name
of vaccine and batch No Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri
Name and signature of
physician/nurse
Järgmise immuniseerimise
kuupäev Date of next immunization
Immuniseerimine leetrite, mumpsi, punetiste vastu Immunization against measles, mumps, rubella
Kuupäev
Date Vaktsiini nimetus ja partii number Name
of vaccine and batch No Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri
Name and signature of
physician/nurse
Järgmise immuniseerimise
kuupäev Date of next immunization
Muud immuniseerimised
Other immunizations
Kuupäev Date Haigus, mille vastu
immuniseeritakse
Disease against which
are immunized
Vaktsiini
nimetus ja
partii number
Name of
vaccine and
batch No
Tervishoiutöötaja nimi ja
allkiri Name and signature
of physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev Date of next immunization
34
Kavand 7
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Infektsioonikontrolli nõuded“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 24 lõike 3 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimis- ja kohaldamisala
(1) Määrusega kehtestatakse nõuded infektsioonikontrolli korraldusele, rakendatavatele
tegevustele ning tervishoiuteenusega seotud infektsioonide seirele.
(2) Määrust kohaldatakse tervishoiuteenuse osutajatele ning väljaspool kodu osutatava
ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutajatele (edaspidi teenuseosutaja).
(3) Tervishoiutekkene infektsioon on nakkushaigus, mis on seotud tervishoiuteenuse
osutamisega ja mis avaldub patsiendil kas tervishoiuasutuses viibides (rohkem kui 48 tundi) või
pärast sealt lahkumist 48 tunni jooksul, v.a operatsioonipiirkonna infektsiooni korral 30 päeva
(implantaadiga seotud infektsiooni korral 90 päeva) jooksul või C. difficile infektsiooni korral
28 päeva jooksul.
§ 2. Infektsioonikontrolli korraldus ja vastutus
(1) Teenuseosutaja tagab infektsioonikontrolli nõuete rakendamise.
(2) Teenuseosutaja koostab ja rakendab oma tegevuse iseloomule vastava infektsioonikontrolli
kava, mis põhineb bioloogiliste ohutegurite riskianalüüsil. Kava peab sisaldama juhiseid
vastavalt käesoleva määruse §-des 3 ja 4 nimetatud nõuete rakendamiseks.
(3) Infektsioonikontrolli korraldamise eest vastutab:
1) statsionaarset eriarstiabi osutavates haiglates infektsioonikontrolli teenistus või meeskond,
kuhu kuuluvad infektsioonhaiguste kvalifikatsiooniga arst ja õde;
2) teiste teenuseosutajate juures teenuseosutaja poolt määratud infektsioonikontrolli eest
vastutav pädev töötaja või töötajad või lepinguline partner.
(4) Teenuseosutaja tagab vajaliku aja ja vahendid infektsioonikontrolli nõuete täitmiseks.
§ 3. Infektsioonikontrolli nõuded tervishoiuteenuse osutajatele
(1) Ambulatoorse tervishoiuteenuse osutaja rakendab järgmisi tegevusi:
1) edastama Terviseametile hiljemalt 15. jaanuariks koondandmed eelmise kalendriaasta
tervishoiutekkese infektsiooni kohta vastavalt Terviseameti kodulehel toodud vormile;
2) looma nakkusohtlike patsientide isolatsiooni võimalused ja tegevusjuhised selliste
patsientide isoleerimiseks;
35
3) läbi viima patsiendiga vahetult kokkupuutuvate töötajate infektsioonikontrolli alase
koolituse vastavalt tervishoiuasutuse spetsiifikale.
(2) Statsionaarse tervishoiuteenuse osutaja rakendab järgmisi tegevusi:
1) looma infektsioonikontrolli teenistuse.
2) teavitama kohe Terviseameti infektsioonikontrolli teenistuse poolt diagnoositud
tervishoiutekkese infektsiooni puhangust;
3) edastama Terviseametile hiljemalt 15. jaanuariks koondandmed eelmise kalendriaasta
tervishoiutekkese infektsiooni kohta vastavalt Terviseameti kodulehel toodud vormile;
4) looma nakkusohtlike patsientide isolatsiooni võimalused ja tegevusjuhised selliste
patsientide isoleerimiseks;
5) läbi viima patsiendiga vahetult kokkupuutuvate töötajate infektsioonikontrolli alase
koolituse vastavalt tervishoiuasutuse spetsiifikale.
(3) Statsionaarse tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud iga 250 voodikoha kohta ette nägema
vähemalt ühe infektsioonhaiguste kvalifikatsiooniga nakkustõrje arsti ja nakkustõrje õe
töökoha. Haigla, kus on vähem kui 250 voodikohta, võib tellida nakkustõrje alast teenust ka
teistelt haiglatelt. Haigla planeerib ja viib läbi nakkuste tõrje alase tegevuse vastavalt
infektsioonikontrolli standarditele.
(4) Tervishoiuteenuse osutaja koostab infektsioonikontrolli juhised infektsioonikontrolli
standardite alusel ja need peavad hõlmama järgmisi teemasid:
1) kätehügieen;
2) pindade puhastamine ja desinfektsioon;
3) isikukaitsevahendite kasutamine;
4) jäätmete kahjutustamine;
5) nakkushaiguste definitsioonid, liigitus, registreerimise kord ja järelevalve ning puhangute
avastamine ja kontroll;
6) isolatsiooniabinõud;
7) antimikroobse ravi juhend;
8) ravi ja diagnostiliste protseduuride läbiviimise juhend.
(6) Tervishoiuteenuse osutaja kooskõlastab infektsioonikontrolli juhendid Terviseametiga lõike
4 punktide 1 kuni 5 osas.
§ 4. Infektsioonikontrolli nõuded väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üld- ja
erihoolekandeteenuse osutajatele
(1) Ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutaja rakendab järgmisi tegevusi:
1) looma nakkusohtlike patsientide isolatsiooni võimalused ja tegevusjuhised selliste
patsientide isoleerimiseks;
2) läbi viima patsiendiga vahetult kokkupuutuvate töötajate infektsioonikontrolli alase
koolituse vastavalt tervishoiuasutuse spetsiifikale.
(2) Ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutaja koostab infektsioonikontrolli juhised
infektsioonikontrolli standardite alusel ja need peavad hõlmama järgmisi teemasid:
1) kätehügieen;
2) seadmete ja keskkonna dekontaminatsioon;
3) isikukaitsevahendite kasutamine;
4) jäätmete kahjutustamine;
5) nakkushaiguste definitsioonid, liigitus, registreerimise kord ja järelevalve ning puhangute
avastamine ja kontroll;
36
6) isolatsiooniabinõud;
7) antimikroobse ravi juhend;
8) ravi läbiviimise juhend.
(3) Teenuseosutaja kooskõlastab infektsioonikontrolli juhendid Terviseametiga lõike 4
punktide 1 kuni 5 osas.
§ 5. Rakendussätted
(1) Määruse § 2 lõikes 3 nimetatud infektsioonikontrolli eest vastutav isik või üksus tuleb
määrata hiljemalt 01.01.2028.
(2) Hoolekandeasutused viivad oma isolatsioonivõimalused määruse nõuetega vastavusse
hiljemalt 01.01.2028.
§ 6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
37
Kavand 8
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Nakkustekitajate suhtes doonorivere ja verekomponentide
uurimise kord“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 25 lõike 2 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Reguleerimisala
Käesoleva määrusega kehtestatakse doonorivere kohustuslike uuringute loetelu,
uurimismeetodid ja uuringutulemuste hindamise kord.
§ 2. Mõisted
(1) Minipuul käesoleva määruse tähenduses on etteantud maksimaalse arvuga doonorivere
proovide võrdsetest seerumi või plasma kogustest kokku pandud proov.
(2) Identifitseerimisproov käesoleva määruse tähenduses on doonorivere proov, mis võetakse
doonorilt, kelle kinnitava uuringu tulemus või korduvuuringu kinnitav tulemus on olnud
positiivne või määramatu. Identifitseerimisproovi võtmise eesmärk on kinnitada eelmise
uuringu tulemus ja identifitseerida doonor.
2. peatükk
Doonorivere uuringud
§ 3. Kohustuslikud doonorivere uuringud
(1) Doonoriveri peab olema uuritud alljärgnevate nakkustekitajate suhtes:
1) inimese immuunpuudulikkuse viirus (edaspidi HIV);
2) hepatiit B viirus (edaspidi HBV);
3) hepatiit C viirus (edaspidi HCV);
4) süüfilise tekitaja Treponema pallidum.
(2) Muude nakkustekitajate doonoriverega ülekandumise võimalust vähendatakse isiku
doonoriks sobivuse kriteeriumite alusel doonori valikuga.
(3) Doonoriveres peavad olema määratud järgmised nakkustekitajate markerid:
1) HIV vastased antikehad (edaspidi HIV 1,2 Ab);
2) HIV spetsiifiline nukleiinhape (edaspidi HIV RNA);
3) HCV vastased antikehad (edaspidi HCV Ab);
4) HCV spetsiifiline nukleiinhape (edaspidi HCV RNA);
5) HBV pinnaantigeen (edaspidi HBsAg);
6) HBV spetsiifiline nukleiinhape (edaspidi HBV DNA);
7) süüfilise tekitaja vastased antikehad.
38
§ 4. Üldnõuded doonorivere uuringutele
(1) Uuringutel kasutatavad uuringukomplektid peavad olema välja töötatud, valmistatud ja
pakendatud vastavalt neile esitatud olulistele nõuetele ning omama CE-märgistust.
(2) Kõik laboris teostatud uuringuprotseduurid ja nende käigus saadud uuringutulemused tuleb
dokumenteerida. Dokumente säilitatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 25
lõikes 3 sätestatud korras.
(3) Doonorile analüüside tulemustest info andmine ja doonori nõustamine toimub verekeskuse
kinnitatud protseduurireeglite kohaselt.
§ 5. Säilitusproovi hoidmine
Doonorivere säilitusproovi hoitakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 25 lõikes 3
sätestatud tähtaja jooksul temperatuuril madalamal kui −40 °C, et tagada proovi
uurimiskõlblikkus tagasivaateprotseduuriks.
§ 6. Üldnõuded kasutatavatele meetoditele
1) Nõuded immuunanalüüsimeetodil tehtavatele doonorivere uuringutele on järgmised:
1) HIV 1,2 Ab määramisel peab kasutatava meetodiga olema võimalik määrata antikehi HIV-1
grupi M, HIV-1 grupi O ja HIV-2 vastu;
2) HBsAg määramisel peab kasutatava meetodiga olema võimalik tuvastada antigeeni
kontsentratsioonil vähemalt 0,13 RÜ/ml.
(2) HIV RNA, HCV RNA ja HBV DNA olemasolu tehakse kindlaks nukleiinhappe
amplifitseerimise tehnikaga (edaspidi NAT). NAT uuringut võib teha üksikust proovist või
minipuulist. NAT uuring peab suutma tuvastada spetsiifilist nukleiinhapet kontsentratsioonil
vähemalt 10 000 RÜ/ml, 5000 RÜ/ml või 100 RÜ/ml vastavalt sellele, kas tehakse HIV RNA
NAT, HCV RNA NAT või HBV DNA NAT uuring.
§ 7. Uuringute tegemine
(1) Igale doonoriverele tehakse esmane uuring HIV 1,2 Ab, HCV Ab, HBsAg ja süüfilise
tekitaja vastaste antikehade suhtes immuunanalüüsimeetodil.
(2) Igale doonoriverele tehakse esmane uuring HIV RNA, HCV RNA ja HBV DNA suhtes
NAT meetodil.
(3) Esmasel uuringul immuunanalüüsimeetodil positiivseks osutunud doonoriverele tehakse
sama meetodit ja samu uuringukomplekte kasutades korduvuuring kahe analüüsiga.
(4) Esmasel uuringul NAT meetodil positiivseks osutunud doonoriverele tehakse sama
meetodit kasutades korduvuuring.
(5) Immuunanalüüsimeetodil tehtud korduvuuringul positiivseks osutunud doonoriverele
tehakse kinnitavad uuringud samast vereproovist.
(6) Kinnitavad uuringud tehakse asjakohaste uuringute valdkonnas akrediteeritud laboris.
3. peatükk
39
Doonorivere uuringute tulemuste hindamine
§ 8. Uuringutulemuste tähendus
(1) Negatiivne analüüsitulemus tähendab, et uuritavast vereproovist nakkustekitaja markerit
(edaspidi uuritav marker) ei leitud.
(2) Positiivne uuringutulemus tähendab, et uuritavast vereproovist leiti uuritav marker.
(3) Määramatu uuringutulemus tähendab, et vereproovi uuringu tulemus ei vasta kehtestatud
kriteeriumidele uuritava markeri olemasolu või puudumise kohta.
(4) Immuunanalüüsimeetodil tehtud korduvuuringu negatiivne tulemus tähendab, et
vereproovist tehtud uuring on negatiivne kahe analüüsiga.
(5) Immuunanalüüsimeetodil tehtud korduvuuringu positiivne tulemus tähendab, et:
1) vereproovist tehtud uuring on positiivne kahe analüüsiga või määramatu kahe analüüsiga;
2) vereproovist tehtud uuring on positiivne ühe analüüsiga ja määramatu teise analüüsiga;
3) vereproovist tehtud uuring on negatiivne ühe analüüsiga ja positiivne või määramatu teise
analüüsiga.
§ 9. Immuunanalüüsimeetodil tehtud esmase uuringu ja korduvuuringu tulemuste
hindamine
(1) Immuunanalüüsimeetodil tehtud esmase uuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui esmase uuringu tulemus on negatiivne, siis võetakse verekomponendid kasutusele
(edaspidi vabastatakse);
2) kui esmase uuringu tulemus on positiivne või määramatu, siis ei võeta verekomponente
kasutusele (edaspidi peetakse kinni) enne, kui on tehtud korduvuuring, mille tulemuste põhjal
otsustatakse, kas verekomponendid hävitatakse või vabastatakse.
(2) Immuunanalüüsimeetodil tehtud korduvuuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui korduvuuringu tulemus on negatiivne, siis verekomponendid vabastatakse;
2) kui korduvuuringu tulemus on positiivne, siis verekomponendid hävitatakse. Doonoril
keelatakse ajutiselt verd loovutada. Doonorivere proovile tehakse kinnitav uuring.
(3) Kui sama donatsiooni vereproovist on saadud sama nakkustekitaja NAT uuringu
korduvuuringul positiivne tulemus, siis ei ole immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringule
kinnitavat uuringut vaja teha. Doonoril keelatakse alaliselt verd loovutada, teda informeeritakse
uuringu tulemusest, temalt võetakse identifitseerimisproov, teda nõustatakse ja suunatakse
perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde. Korduvdoonori puhul algatatakse
tagasivaateprotseduur, kasutades vajaduse korral säilitusproove.
§ 10. Kinnitava uuringu tulemuste hindamine
Kinnitava uuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui kinnitava uuringu tulemus on negatiivne, siis keelatakse doonoril ajutiselt verd
loovutada. Doonor kutsutakse uueks uuringuks tagasi kõige varem kahe kuu pärast;
2) kui kinnitava uuringu tulemus on positiivne, siis keelatakse doonoril alaliselt verd loovutada.
Doonorit informeeritakse uuringu tulemusest, temalt võetakse identifitseerimisproov, teda
nõustatakse ja ta suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde. Korduvdoonori
puhul algatatakse tagasivaateprotseduur, kasutades vajaduse korral säilitusproove;
40
3) kui kinnitava uuringu tulemus on määramatu, siis keelatakse doonoril ajutiselt verd
loovutada. Doonor kutsutakse uueks uuringuks tagasi kõige varem kahe kuu pärast.
Korduvdoonori puhul algatatakse tagasivaateprotseduur, kasutades vajaduse korral
säilitusproove.
§ 11. Kinnitava uuringu tulemuste põhjal kõige varem kahe kuu pärast tagasi kutsutud
doonori uuringutulemuste hindamine
(1) Kui kaks kuud tagasi tehtud kinnitava uuringu tulemus oli negatiivne ja uue
immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on negatiivne, siis lubatakse doonoril verd
loovutada.
(2) Kui kaks kuud tagasi tehtud kinnitava uuringu tulemus oli negatiivne ja uue
immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on positiivne või määramatu, siis keelatakse
doonoril kaks aastat verd loovutada.
(3) Kui kaks kuud tagasi tehtud kinnitava uuringu tulemus oli määramatu ja uue
immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on negatiivne, siis lubatakse doonoril verd
loovutada.
(4) Kui kaks kuud tagasi tehtud kinnitava uuringu tulemus oli määramatu ja uue
immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on positiivne või määramatu, siis tehakse
doonorivere proovile uus kinnitav uuring, mille tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui uuringu tulemus on negatiivne või määramatu, siis keelatakse doonoril kaks aastat verd
loovutada. Kahe aasta möödudes tehakse uus uuring immuunanalüüsimeetodil;
2) kui kinnitava uuringu tulemus on positiivne, siis keelatakse doonoril alaliselt verd loovutada.
Doonorit informeeritakse uuringu tulemusest, teda nõustatakse ja suunatakse perearsti või
nakkushaigusi raviva eriarsti juurde.
§ 12. Kahe aasta pärast tagasi kutsutud doonori uuringu tulemuste hindamine
(1) Kui uue immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on negatiivne, siis lubatakse
doonoril verd loovutada.
(2) Kui uue immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on positiivne või määramatu, siis
keelatakse doonoril alaliselt verd loovutada. Doonorivere proovile tehakse kinnitav uuring,
mille positiivse tulemuse korral informeeritakse doonorit uuringu tulemusest, teda nõustatakse
ja ta suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde.
§ 13. HIV RNA, HCV RNA ja HBV DNA NAT uuringu tulemuste hindamine
(1) Minipuuli uuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui minipuuli esmase uuringu tulemus on negatiivne, siis verekomponendid vabastatakse;
2) kui minipuuli esmase uuringu tulemus on positiivne, siis verekomponendid peetakse kinni ja
tehakse nakkusohtliku donatsiooni väljaselgitamiseks NAT korduvuuring eraldi kõikide
minipuulis olevate donatsioonide proovide kohta, kasutades doonorivere samu proove;
3) positiivse korduvuuringu tulemuse saanud doonoril keelatakse alaliselt verd loovutada.
Doonorit informeeritakse uuringu tulemusest, temalt võetakse identifitseerimisproov, teda
nõustatakse ja suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde. Analüüsiga seotud
verekomponendid hävitatakse. Korduvdoonori puhul algatatakse tagasivaateprotseduur,
kasutades vajaduse korral säilitusproove;
4) negatiivse korduvuuringu tulemuse saanud donatsioonid vabastatakse.
41
(2) Üksiku doonorivere proovi esmase uuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui üksiku doonorivere proovi esmase uuringu tulemus on negatiivne, siis verekomponendid
vabastatakse;
2) kui üksiku doonorivere proovi esmase uuringu tulemus on positiivne, siis verekomponente
kasutusele ei võeta ning tehakse NAT korduvuuring sama meetodit kasutades.
(3) Üksikule doonorivere proovile tehtud korduvuuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui korduvuuringu tulemus on negatiivne, siis tehakse uus korduvuuring. Uue korduvuuringu
negatiivse tulemuse korral verekomponendid vabastatakse. Uue korduvuuringu positiivse
tulemuse korral keelatakse doonoril alaliselt verd loovutada. Doonorit informeeritakse uuringu
tulemusest, temalt võetakse identifitseerimisproov, teda nõustatakse ja suunatakse perearsti või
nakkushaigusi raviva eriarsti juurde. Analüüsiga seotud verekomponendid hävitatakse.
Korduvdoonori puhul algatatakse tagasivaateprotseduur, kasutades vajaduse korral
säilitusproove;
2) kui korduvuuringu tulemus on positiivne, siis keelatakse doonoril alaliselt verd loovutada.
Doonorit informeeritakse uuringu tulemusest, temalt võetakse identifitseerimisproov, teda
nõustatakse ja ta suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde. Analüüsiga
seotud verekomponendid hävitatakse. Korduvdoonori puhul algatatakse tagasivaateprotseduur,
kasutades vajaduse korral säilitusproove.
4. peatükk
Rakendussätted
§ 14. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
42
Kavand 9
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Raku-, koe- ja elundidoonori valimise kriteeriumid, rakkude,
kudede või elundi annetamist välistavate asjaolude loetelu, doonorile ettenähtud
kohustuslike laboratoorsete uuringute loetelu ning uuringute tegemise tingimused ja
kord“
Määrus kehtestatakse rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse
§ 10 lõigete 2 ja 5 ning nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 26 lõike 2 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse raku-, koe- ja elundidoonorite valimise kriteeriumid,
rakkude, kudede või elundi annetamist välistavate asjaolude loetelu, doonoritele ettenähtud
kohustuslike laboratoorsete uuringute loetelu ning uuringute tegemise tingimused ja kord.
(2) Käesoleva määrusega kehtestatud nõudeid kohaldatakse sugurakudoonorite valimisele,
välja arvatud käesoleva määruse § 3 lõikes 3 sätestatud juhul.
§ 2. Mõisted
(1) Allogeenne doonor on käesoleva määruse tähendus isik, kellelt eemaldatakse rakud, koed
või elund siirdamiseks, uudse ravimi tootmiseks või haiglaerandi ravimi valmistamiseks teisele
isikule.
(2) Autoloogne doonor on käesoleva määruse tähenduses isik, kellelt eemaldatud rakke ja
kudesid kasutatakse siirdamiseks, uudse ravimi tootmiseks või haiglaerandi ravimi
valmistamiseks talle endale.
(3) Partnerannetus on käesoleva määruse tähenduses sugurakkude annetus mehe ja naise vahel,
kes avaldavad, et neil on intiimsuhe.
(4) Otsene kasutamine on käesoleva määruse tähenduses olukord, kus rakud või koed
annetatakse ning neid kasutatakse siirdamiseks ilma neid säilitamata.
(5) Mitteotsene kasutamine on käesoleva määruse tähenduses olukord, kus rakud või koed
annetatakse ning neid säilitatakse enne siirdamist.
(6) Siirik on käesoleva määruse tähenduses siirdamiseks ettenähtud rakud, koed või elund.
§ 3. Doonori valimise põhikriteeriumid
(1) Doonori valimisel tuleb dokumenteeritult hinnata asjaolusid, mis võivad ohustada doonori
ja retsipiendi tervist ning annetatavate rakkude, kudede ja elundite kvaliteeti ja ohutust.
(2) Isiku sobivus doonoriks tehakse kindlaks isiku täidetud ankeedi, läbiviidava intervjuu, isiku
füüsilise läbivaatuse, anamneesi, varasema riskikäitumise, laboratoorsete uuringute, surnud
43
isiku puhul surmajärgse läbivaatuse ja mis tahes muu asjakohase uuringu kaudu. Surnud
doonori puhul viiakse võimaluse korral läbi intervjuu rakkude, kudede ja elundite hankimise,
käitlemise ja siirdamise seaduse § 17 lõikes 3 ja § 18 lõikes 1 nimetatud isikutega.
(3) Doonori valimise kriteeriume ei rakendata autoloogsetele doonoritele ja partnerannetuse
korral. Kui eemaldatud rakud ja koed kuuluvad säilitamisele või töötlemisele, tuleb teha
käesoleva määruse §-s 7 nimetatud uuringud välja arvatud geneetilised uuringud.
(4) Autoloogse doonori rakkude või kudede ja partnerannetuse sugurakkude käitlemisel tuleb
teha laboratoorsed uuringud nakkustekitajate markerite tuvastamiseks informatiivsel eesmärgil,
et vältida ristsaastumise ohtu ja ohtu käitleja personalile. Positiivsed uuringutulemused ei
takista kudede või rakkude või nendest saadud toodete säilitamist, töötlemist ja siirdamist, kui
on välja töötatud ja olemas eraldi säilitamissüsteem, milles on tagatud teiste siirikutega
ristsaastumise ohu puudumine, lisaainetega saastumise ja segiajamise ohu puudumine.
(5) Sõltuvalt annetatavatest rakkudest, kudedest või elunditest ning isiku füüsilisest ja
tervislikust seisundist loetakse isik doonoriks, kui on saadud isiku nõusolek või on välja
selgitatud isiku eeldatav tahe ning puuduvad käesoleva määruse §-des 4, 5 ja 6 sätestatud
kriteeriumid.
(6) Konkreetsel juhtumil võib pädeva isiku tehtud dokumenteeritud riskianalüüsi alusel kalduda
kõrvale määruse §-des 4, 5 ja 6 sätestatud kriteeriumitest.
§ 4. Surnud isiku rakkude ja kudede annetamist välistavate kriteeriumite loetelu
Surnud isik arvatakse rakkude ja kudede doonorlusest välja, kui lahkamine ei anna teavet surma
põhjuse kohta ja surma põhjus on teadmata või kehtib üks alljärgnevatest kriteeriumitest:
1) teadmata põhjusega haiguse kunagine esinemine;
2) pahaloomulise kasvaja olemasolu või varasem esinemine, välja arvatud esmane basaalrakk-
kartsinoom, emakakaela in situ kartsinoom ja mõned kesknärvisüsteemi esmased kasvajad,
mida tuleb hinnata vastavalt teaduslikele tõendusmaterjalidele. Pahaloomulise kasvajaga
doonoreid võib hinnata ja kaaluda sarvkesta annetuseks, välja arvatud need, kellel on
võrkkestakasvaja, hematoloogiline kasvaja või silma eesmise osa pahaloomuline kasvaja;
3) prioonide põhjustatud haiguste edasikandumise oht. Sellises ohus on:
a) inimesed, kellel on diagnoositud Creutzfeldt-Jakobi tõbi või Creutzfeldt-Jacobi tõve variant
või kelle perekonnas on esinenud mitteiatrogeenset Creutzfeldt-Jakobi tõbe;
b) inimesed, kellel on esinenud kiiresti arenevat dementsust või närvisüsteemi degenereerivat
haigust, sealhulgas teadmata päritoluga haigust;
c) inimese ajuripatsist pärinevate hormoonide retsipiendid, sarvkesta, skleera ja kõvakesta
siirde retsipiendid ning inimesed, kellele on tehtud neurokirurgilisi operatsioone, kus kasutati
kõvakesta;
4) süsteemne nakkus, mis annetamise ajal ei ole kontrolli all, sealhulgas bakteriaalsed haigused,
süsteemsed viirus-, seen- või parasiitnakkused või märkimisväärne paikne infektsioon
annetatavates rakkudes, kudes ja elundites. Bakteriaalse septitseemiaga doonoreid võib hinnata
ja kaaluda silmakudede ja -rakkude annetuseks, kuid ainult juhul, kui sarvkesta säilitamine
toimub orgaanilises kultuuris, et oleks võimalik tuvastada koe võimalikku bakteriaalset
saastatust;
5) HIVi, ägeda või kroonilise B-hepatiidi, välja arvatud tuvastatud immuunsusega isikute
puhul, C-hepatiidi ja HTLV I/II varasem esinemine, kliinilised tunnused või laboratoorsete
tõendite olemasolu, nimetatud nakkushaiguste edasikandumise oht või riskifaktorite
ilmnemine;
44
6) kroonilise, süsteemse autoimmuunhaiguse varasem esinemine, millel võib olla kahjulik mõju
võetavate rakkude, kudede või elundite kvaliteedile;
7) käesoleva määruse §-s 8 sätestatud tingimustele vastava vereproovi puudumine;
8) ravi immuunsupressiivsete ainetega, kui ravi lõpust on rakkude, kudede või elundite
annetamise hetkel möödas vähem kui 90 kalendripäeva;
9) doonori keha läbivaatuse käigus tuvastatud füüsilised märgid, mis viitavad nakkushaiguste
ülekandumise ohule;
10) kokkupuude tsüaniidi, plii, elavhõbeda, kulla või muu ainega, mis võib retsipiendile edasi
kanduda tervist ohustada võivas annuses;
11) hiljutine nõrgestatud elusviirusega vaktsineerimine, mille puhul arvestatakse
edasikandumisohuga;
12) siirdamine, mille puhul on kasutatud ksenotransplantaate.
§ 5. Elusdoonori rakkude, kudede ja elundite doonorlust välistavad kriteeriumid
(1) Elusdoonor välja arvamisel rakkude, kudede või elundite doonorlusest kohaldatakse
käesoleva määruse §-s 4 sätestatud surnud isiku rakkude ja kudede annetamist välistavaid
kriteeriume.
(2) Sõltuvalt annetatavatest rakkudest, kudedest või elunditest võib käitleja kehtestada
täiendavaid elusdoonorlusest väljaarvamise kriteeriume.
§ 6. Isiku sugurakkude doonorlust välistavate kriteeriumite loetelu
(1) Isik arvatakse sugurakkude doonorlusest välja, kui tal esineb üks alljärgnevatest:
1) HIV;
2) äge või krooniline B-hepatiit, välja arvatud tuvastatud immuunsusega isikute puhul;
3) C-hepatiit;
4) süüfilis;
5) klamüdioos;
6) HTLV I/II;
7) tsüstiline fibroos ja teised autosoom-retsessiivsed haigused;
8) fragiilse X-i sündroom ja teised X-liitelised retsessiivsed haigused;
9) muu geneetiline haigus;
10) multifaktoraalne arengurike või sündroom;
11) kromosoomimuutused, mis võivad põhjustada suure tõenäosusega tasakaalustamata
kromosoomimuutusi.
(2) Sugurakudoonoril tuleb teha doonori perekonnas teadaolevate pärilike haiguste või doonori
etnilisest taustast tulenevate pärilikke haigusi põhjustavate autosoom-retsessiivsete geenide
geneetiline sõeluuring haiguste edasikandumise ohu hindamiseks. Retsipiendile tuleb edastada
kogu teave pärilike haigustega seonduvate ohtude ning ohtude vältimiseks rakendatavate
meetmete kohta.
§ 7. Doonorile ettenähtud kohustuslike laboratoorsete uuringute loetelu
(1) Miinimumnõudena tuleb doonorile teha laboratoorsed uuringud järgmiste nakkustekitajate
markerite tuvastamiseks:
1) HIV-1 ja HIV-2 tuvastamiseks HIV-1, 2 antikehad;
2) B-hepatiidi tuvastamiseks HBs antigeen ja HBc antikehad;
3) C-hepatiidi tuvastamiseks HCV antikehad;
4) aktiivse süüfilise tuvastamiseks Treponema pallidum’i antikehad;
45
5) HTLV I/II tuvastamiseks antikehade uuring doonoritele, kes ise või kelle seksuaalpartnerid
elavad või pärinevad suure levimusega piirkonnast või kui doonori vanemad pärinevad
nimetatud piirkondadest.
(2) Sugurakudoonorile tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud uuringutele teha
uuringud Neisseria gonorrhoeae, Trichomonas vaginalis’e ja Chlamydia trachomatis’e
esinemise tuvastamiseks, perifeerse vere kromosomaalne uuring ning molekulaargeneetiline
testimine tsüstilise fibroosi suhtes. Hankimise eest vastutava või pädeva isiku dokumenteeritud
hinnangu alusel võib Trichomonas vaginalis’e uuringut mitte nõuda, kui sugurakud tuuakse
sisse riigist, kus selle testimist ei nõuta.
[RT I, 29.05.2018, 9 - jõust. 01.06.2018]
(3) Munarakudoonorile tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja 2 nimetatud uuringutele
teha uuringud fragiilse X-i sündroomi suhtes.
(4) Kui HBc antikehad on positiivsed ja HBs antigeen on negatiivne, on vajalikud edasised
uuringud koos riskianalüüsiga, et määrata kindlaks rakkude, kudede või elundite vastavus
kliinilise kasutamise nõuetele.
(5) Sõltuvalt riskianalüüsist võib käitleja sugurakudoonorile teha täiendavaid laboratoorseid
uuringuid üle kanduda võivate nakkustekitajate ja geneetiliste haiguste suhtes.
§ 8. Laboratoorsete uuringute tegemise tingimused ja kord
(1) Kui doonor on kaotanud verd ja talle on 48 tunni jooksul enne vereproovi võtmist kantud
üle verd, verekomponente või kolloide või tunni aja jooksul enne vereproovi võtmist kantud
üle kristalloide, võib vereproov olla verelahjenduse tõttu kehtetu. Sellisel juhul tuleb hinnata
vereproovide lahjendusastet. Käitleja võib aktsepteerida rakke, kudesid ja elundeid rohkem kui
50% plasmalahjendusega doonorilt ainult juhul, kui kasutatav uuringumeetod on
plasmalahjenduse jaoks valideeritud või kui on olemas enne ülekande tegemist võetud proov.
(2) Surnud doonori puhul peab vereproov olema võetud vahetult enne surma või hiljemalt 24
tundi pärast isiku surma.
(3) Elusdoonorilt, välja arvatud luuüdi tüvirakkude ja perifeersete vereloome tüvirakkude
doonorilt, tuleb proovid laboratoorseteks uuringuteks võtta hankimise ajal või seitsme päeva
jooksul pärast hankimist. Kui elusdoonori rakke ja kudesid on võimalik säilitada pikka aega,
on nõutavad kordusproov ja -uuring 180 päeva möödumisel. Kui vereproovi uuritakse
täiendavalt nukleiinhappe amplifikatsiooni tehnika abil HIV, HBV ja HCV suhtes, võib
kordusuuringu ära jätta. Kordusuuringu võib ära jätta ka siis, kui käitlemine hõlmab nimetatud
viiruste jaoks valideeritud inaktiveerimisetappi.
(4) Luuüdi ja perifeersete vereloome tüvirakkude kogumise korral tuleb vereproov uurimiseks
võtta 30 päeva jooksul enne nende hankimist.
(5) Sugurakkude annetamisel tuleb vereproov välja arvatud geneetilisteks uuringuteks võtta
annetuse ajal, välja arvatud partnerannetuse korral.
(6) Partnerannetuse puhul (mitteotsene kasutamine) tuleb vereproovid võtta kolme kuu jooksul
enne esimest annetust. Sama doonori järgmiste annetuste puhul tuleb vereproovid võtta mitte
hiljem kui 24 kuud pärast eelmise proovi võtmist.
46
(7) Seemnerakkude annetused, välja arvatud partnerannetused, pannakse karantiini vähemalt
180 päevaks, misjärel on nõutav kordusuuring. Kui vereproovi uuritakse täiendavalt
nukleiinhappe amplifikatsiooni tehnika abil HIV, HBV ja HCV suhtes, võib kordusuuringu ära
jätta. Kordusuuringu võib ära jätta ka siis, kui käitlemine hõlmab nimetatud viiruste jaoks
valideeritud inaktiveerimisetappi.
(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 3, 5 ja 6 sätestatud vereproovi uuringud tehakse doonori
seerumist või plasmast ja neid ei tohi asendada teistest vedelikest või eritistest tehtavate
uuringutega, välja arvatud juhul, kui see on konkreetselt kliiniliselt põhjendatud ja kasutatakse
sellise vedeliku jaoks valideeritud laboratoorset uuringut.
(9) Doonormunarakkudest loodud embrüote siirdamine on lubatud ilma eelneva karantiinita,
kui selleks on retsipiendi kirjalik nõusolek.
§ 9. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
47
Kavand 10
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Nakkushaiguse uurimise ning ravimise kord rasedal“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 23 lõike 2 alusel.
§ 1. Määruse reguleerimis- ja kohaldamisala
(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse nakkushaiguste loetelu, mille suhtes rasedaid
uuritakse, ning uuringute tegemise ja ravi korraldamise nõuded, eesmärgiga vältida nakkuse
ülekandumist emalt lootele või vastsündinule.
(2) Iga rasedat uuritakse arvele võtmisel süüfilise ja HIV-nakkuse suhtes ning pärast 30-ndat
rasedusnädalat süüfilise ja B-hepatiidi ning rasedaid, kes arvelevõtmisel olid HIV-negatiivsed,
ka HIV-nakkuse suhtes, kasutades seejuures erialaspetsialistide poolt heakskiidetud
analüüsimeetodeid.
§ 2. Raseda uurimise kord B-hepatiidi suhtes
(1) Raseda B-hepatiidiga nakatumise tuvastamisel tehakse rasedale antavale vahetuskaardile,
mis vormistatakse raseduskaardi alusel (edaspidi vahetuskaart), sellekohane märge ning
suunatakse ta konsultatsioonile infektsionisti juurde.
(2) Seadusliku esindaja nõusolekul manustatakse vastsündinule sünnitusjärgselt lisaks B-
hepatiidi vaktsiinile ka B-hepatiidi hüperimmuunglobuliini.
§ 3. Raseda uurimise ja ravimise kord süüfilise korral
(1) Raseda süüfilisega nakatumise tuvastamisel alustatakse kohe tema ravimist. Andmed
süüfilise ravi kohta (kuupäev, antibiootikum, doos) märgitakse vahetuskaardile.
(2) Kui süüfilisse nakatunud rase sünnitab varem kui 30 päeva pärast ravikuuri lõppu,
alustatakse vastsündinu süüfilisevastast ravi.
(3) Sünnituse ajal teostatakse süüfilise analüüs (edaspidi kiirtest), kui:
1) puudub rasedusaegne testimine süüfilise suhtes;
2) puudub dokumentatsioon raseda süüfilist tõestava analüüsijärgse ravi kohta;
3) puuduvad süüfilisehaige raseda seksuaalpartneri(te) samaaegset süüfilise ravi tõestavad
andmed.
(4) Lõike 3 alusel tehtud kiirtesti positiivse tulemuse korral ei kirjutata vastsündinut haiglast
enne välja, kui on tehtud arsti kirjalik otsus selle kohta, kas vastsündinu vajab ravi.
§ 4. Raseda uurimise ja ravimise kord HIV-nakkuse korral
48
(1) Raseda HIV-ga nakatumise tuvastamisel alustatakse raseda rasedus- ja sünnitusaegset ravi
ning sünnituse ajal (või -järgselt) vastsündinu ravi.
(2) Sünnituse ajal teostatakse HIV-nakkuse kiirtest, kui:
1) rasedal (ka HIV-negatiivsel) või tema seksuaalpartneri(te)l kahtlustatakse uimastite
süstimist;
2) rasedat ei ole HIV-nakkuse suhtes varem uuritud.
(3) Lõike 2 alusel tehtud kiirtesti positiivse tulemuse korral ei kirjutata vastsündinut haiglast
enne välja, kui on tehtud arsti kirjalik otsus selle kohta, kas vastsündinu vajab ravi. Positiivse
testi korral suunatakse vastsündinu erialaspetsialisti infitseerituse diagnoosimiseks.
§ 5. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
49
Kavand 11
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Nakkushaiguse tõrje nõuded“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 29 lõike 2 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Määrus kehtestab nõuded nakkushaiguste tõrje ja epideemilise leviku tõkestamise ühtseks
korraldamiseks ja elanikkonna nakkusohutuse tagamiseks (lisatud).
§ 2. Nõuete täitjad
Nakkushaiguste tõrje nõudeid täidavad tervishoiutöötaja, isik, kes viibib haiguskoldes või
piirkonnas, kus on oht haiguskolde tekkimiseks, ja teised oma tööülesannete tõttu
nakkushaiguste tõrjega seotud isikud.
§ 3. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
LISA. Nakkushaiguste tõrje ja epideemilise leviku tõkestamise juhised.
50
LISA
NAKKUSHAIGUSTE TÕRJE JA EPIDEEMILISE LEVIKU TÕKESTAMISE JUHISED
1. ASKARIDIAAS
1.1. Haige isoleerimine. Haiget ei isoleerita haiglasse ega kodus, sest ta ei ole suhtlemisel
nakkusohtlik.
1.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja korraldab nakatunud
isiku dehelmintiseerimise ja tema pereliikmete ning muude lähikontaktsete roojaproovide
mikrobioloogilise uuringu. Tähtis on käte pesemine; aiapidajatele selgitatakse, et inimese rooja
ei kasutata väetamiseks. Nakkusohtu vähendab ka pinnasega kokkupuutunud aedviljade
pesemine rohke voolava veega. Desinfektsiooni ei teostata.
1.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
1.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Askaridiaas ei levi puhangutena.
2. BOTULISM
2.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik, kuid raske seisundi tõttu vajab üldjuhul
haiglaravi. Tavaliselt toimetab haige haiglasse kiirabi.
2.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja teavitab juhtunust kohe
Terviseametit. Terviseameti ametnik teostab kolde uuringu ja suunab kogu mürgistust
põhjustada võinud toidu laboratoorseks uuringuks. Tähelepanu pööratakse eelkõige kodus
valmistatud hoidistele, samuti vinnutatud lihale ja marineeritud kalale kui võimalikele
levikufaktoritele. Pärast materjali võtmist laboratoorseks uuringuks hävitatakse ohtliku toidu
jääk. Desinfektsioon ei ole vajalik.
2.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.
2.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Botulismi levikuoht piirdub üldjuhul perekonnaga.
Võivad haigestuda ka sama toitu söönud isikud. Tervishoiutöötaja selgitab ohtlikku toitu
söönud inimesed ja annab vajaduse korral abi.
3. BRUTSELLOOS
3.1. Haige isoleerimine. Brutselloositekitajad ei levi inimeselt inimesele. Haige
hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
3.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Brutselloosi riskirühma kuuluvad
põllumajandus- ja veterinaartöötajad. Tervishoiutöötaja kontrollib epidemioloogilisel
näidustusel riskirühma kuuluvate töötajate tervist üks kord aastas. Terviseameti ametnik
korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja loomse nakkusallika ja haigustekitajate
levikufaktori. Desinfitseerimisele kuuluvad haige mädaeritised ning sellega saastunud
vahendid, tarbeesemed ning riietus.
3.3. Immuniseerimine. Haige kontaktseid ei vaktsineerita.
51
3.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Brutselloosi puhanguid esineb harva. Puhangu
likvideerimise põhimeetmeks on riskirühma isikute kontaktide katkestamine haigete
loomadega ning nende brutselloosivastane immuniseerimine.
4. COVID-19
3.1. Haige isoleerimine. COVID-19 kahtlusega isik peab jääma koju. Arsti otsusel jääb
haigestunu kodusele ravile ja isoleerimisse või hospitaliseeritakse. Isoleerimises viibides peab
haigestunu vältima kontakte teiste inimestega ning täitma hügieeninõudeid. Analüüsi vajaduse
üle otsustab arst, lähtudes Terviseameti juhistest. Isoleerimise lõpetamise üle otsustab arst.
Haigega kokkupuutuvad tervishoiuasutuse töötajad on kohustatud kandma asjakohaseid
isikukaitsevahendeid.
3.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. COVID-19 nakkuse tõrjel nakkuskoldes
lähtutakse Terviseameti juhistest. Kui isikul avalduvad haigussümptomid töökohal või
kollektiivis, eraldab vastutav isik haigestunu kohe teistest. Haigestunuga lähikontaktis olnud
isikud peavad jääma isoleerimisse vastavalt Terviseameti või Vabariigi Valitsuse otsustele.
Kõik haigestunuga kokkupuutunud ruumid ja pinnad tuleb puhastada ja desinfitseerida.
3.3. Immuniseerimine. Oluline ennetusmeede on vaktsineerimine vastavalt vaktsiinitootja
näidustustele ning kehtivatele õigusaktidele ja juhenditele.
3.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. COVID-19 puhangu ja epideemilise leviku korral
rakendatakse tõrjemeetmeid vastavalt Terviseameti juhistele. Haiglad ja sotsiaalteenuseid
osutavad asutused kehtestavad vajaduse korral külastuspiirangud. Lasteasutused korraldavad
laste tervise igapäevase jälgimise.
3.5. Erisus. COVID-19 kahtlusega isiku, haigestunu või lähikontaktse isoleerimisel ning
nakkuse tõrjel võib kehtestada erisusi kooskõlas seaduse või selle alusel antud õigusaktidega.
5. CREUTZFELDT-JAKOBI TÕBI
4.1. Haige isoleerimine. Haigustekitaja ei levi inimeselt inimesele. Haige vajab
hospitaliseerimist kesknärvisüsteemi kahjustuste tekkimise staadiumis.
4.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Terviseameti ametnik korraldab
epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika ja levikufaktorid. Tõrjemeetmed
piirduvad veterinaarsete meetmetega. Desinfitseeritakse haige looma ja inimese vere ning
muude koevedelikega saastunud vahendid ja tarbeesemed.
4.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
4.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Haigus esineb üksikjuhtudena.
6. DIFTEERIA
5.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige kiire hospitaliseerimise
nakkusosakonda. Haige ja pisikukandja ei tohi kasutada ühistransporti hospitaliseerimise
eesmärgil.
5.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Perearst võtab bakterioloogilised proovid
ja korraldab kontaktsete immuniseerimise. Terviseameti ametnik teeb epidemioloogilise
52
uuringu ja selgitab välja riskirühma isikud. Perearst jälgib riskirühma isikuid 7 päeva jooksul.
Haige elukohas desinfektsiooni ei tehta, oluline on ruumide tuulutamine ja puhastamine.
5.3. Immuniseerimine. Tähtis on laste ja noorukite immuniseerimine riikliku kava alusel.
Immuniseeritakse ka difteeriat põdenud isik haiglast lahkumisel.
5.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendatakse kõiki loetletud
tõrjemeetmeid.
7. EBOLA JA MARBURGI VIIRUSHAIGUSED
6.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse kiiresti nakkusosakonda täielikku ohutust
tagavasse isolaatorisse. Isolaatorisse sisenejad peavad kandma individuaalseid
kaitsevahendeid.
6.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja kontaktsed
isikud ja kehtestab neile aktiivse arstliku jälgimise (Ebola korral 21 päeva, Marburgi korral 9
päeva). Haige eritised, veri ja esemed desinfitseeritakse, autoklaavitakse või põletatakse.
6.3. Immuniseerimine. Vaktsiinid puuduvad.
6.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Haiged ja haiguskahtlased isikud hospitaliseeritakse
ja isoleeritakse viivitamata. Kontaktsetele kehtestatakse aktiivne arstlik jälgimine.
8. EHHINOKOKOOS
8.1. Haige isoleerimine. Haigustekitajad ei levi inimeselt inimesele. Haiget ei hospitaliseerita.
8.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Põhinakkusallikaks on koerad ja teised
koduloomad. Tervishoiutöötaja allutab haigestunud isikud arstlikule järelevalvele.
Terviseameti ametnik korraldab epidemioloogilise uuringu nakkusallika ja levikufaktorite
selgitamiseks. Oluline on kätepesu ja hügieeninõuete täitmine. Desinfitseeritakse looma
roojaga kokku puutunud tarbeesemed.
8.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
8.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi.
9. ENTEROBIAAS
9.1. Haige isoleerimine. Haige on suhtlemisel nakkusohtlik, kuid isoleerimine ei ole vajalik.
Levikut tõkestatakse üldhügieeniliste nõuetega.
9.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja korraldab nakatunud
isiku dehelmintiseerimise. Ravi korratakse kaks kuni kolm korda kahenädalase intervalliga.
Ravitakse kõiki pereliikmeid. Eluruumid puhastatakse tolmuimejaga ja pinnad desinfitseeriva
puhastusvahendiga. Vajalik on voodi- ja aluspesu vahetamine.
9.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
53
9.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Nakkus levib perekonniti ja lastekollektiivides.
Soovitatav on korralda sihtuuringuid ja nakatunute ning nende lähikontaktsete
dehelmintiseerimine.
10. GIARDIAAS (LAMBLIAAS)
10.1. Haige isoleerimine. Haige ei vaja isoleerimist haiglasse. Hospitaliseeritakse kliinilisel
näidustusel.
10.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja määrab spetsiifilise
ravi. Haiget juhendatakse täitma hügieenireegleid leviku tõkestamiseks. Pereliikmetele
korraldatakse laboratoorne uuring. Desinfektsiooni peres ei kasutata.
10.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.
10.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Terviseameti ametnik kontrollib lasteasutuste
režiimi ja korraldab vajadusel roojaproovide uurimise.
11. GRIPP JA ÄGE RESPIRATOORNE VIIRUSNAKKUS
11.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse raske haigusvormi või tüsistuste ohu korral.
11.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haigestumise tõusu perioodil
korraldatakse lastekollektiivides igapäevane jälgimine. Haigestunud lapsed eraldatakse kohe
rühmast. Laps lubatakse tagasi kollektiivi pärast haigusnähtude kadumist. Ruumides
korraldatakse märgpuhastus desinfitseeriva pesemisvahendiga.
11.3. Immuniseerimine. Elanikke immuniseeritakse gripi vastu septembris-oktoobris. Eeskätt
kuuluvad immuniseerimisele riskirühma isikud.
11.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Lasterühm isoleeritakse, haigusnähtudega personal
eemaldatakse töölt. Üle viie epidemioloogiliselt seotud juhu korral rühmas kehtestatakse
karantiin 10 päevaks pärast viimase haigusjuhu esinemist.
12. HAEMOPHILUS INFLUENZAE NAKKUS
12.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse 24 tunniks pärast antimikroobse ravi alustamist.
12.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsed allutatakse tervishoiutöötaja
jälgimisele. Immuniseerimata väikelastega peredes või lastekollektiivides kahe invasiivse juhu
esinemisel tehakse lähikontaktsetele ennetav ravi. Desinfektsiooni ei tehta.
12.3. Immuniseerimine. Lapsi immuniseeritakse alates kahe aasta vanusest.
12.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse ülalnimetatud meetmeid.
Epidemioloogilisel näidustusel immuniseeritakse noorukeid ja täiskasvanuid.
13. HIV-NAKKUS JA HIV-TÕBI
13.1. Haige isoleerimine. HIV-positiivset isikut ei isoleerita. Hospitaliseeritakse kliinilisel
näidustusel. Tervishoiutöötajad peavad vältima saastumist haige vere ja koevedelikega.
54
13.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja seksuaal-
ja süstlapartnerid, tagades konfidentsiaalsuse. Kasutatakse isikukaitsevahendeid.
Eksponeeritud tervishoiutöötajatele tehakse ennetavat ravi. HIV-positiivne isik ei loovuta verd,
elundeid ega rinnapiima. Saastunud esemed ja instrumendid desinfitseeritakse.
13.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub. Asümptomaatilisi HIV-positiivseid lapsi
immuniseeritakse riikliku kava alusel (v.a elusvaktsiinid sümptomaatilisel juhul).
13.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Kasutatakse eelnimetatud meetmeid leviku
tõkestamiseks.
14. KAMPÜLOBAKTER-ENTERIIT
14.1. Haige isoleerimine. Haige roe on nakkusohtlik. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel
või nakkusohu vältimiseks kodus.
14.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kodusel ravil juhendab tervishoiutöötaja
pereliikmeid rooja desinfitseerimiseks. Haige ei tohi tegeleda toidu valmistamisega.
14.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.
14.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangu korral selgitab Terviseameti ametnik
välja ühislevikufaktori (tavaliselt loomsed toiduained). Rakendatakse seaduses sätestatud
meetmeid ja sanktsioone.
15. KATK
15.1. Haige isoleerimine. Haige või haiguskahtlane isik hospitaliseeritakse ja isoleeritakse
täielikult. Haige viibib ranges isolatsioonis vähemalt 48 tundi pärast antimikroobse ravi
alustamist.
15.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsed isikud allutatakse seitsmeks
päevaks aktiivsele arstlikule jälgimisele ja profülaktilisele ravile. Terviseameti ametnik
korraldab epidemioloogilise uuringu. Teostatakse deratisatsiooni ja desinsektsiooni. Haige
eritised ja saastunud esemed soovitatakse põletada.
15.3. Immuniseerimine. Immuniseeritakse epidemioloogilisel näidustusel ja ohupiirkonda
siirdujaid.
15.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kiiresti rangeid isoleerimis- ja
ravimeetmeid.
16. KOLLAPALAVIK
16.1. Haige isoleerimine. Haige või haiguskahtlane isik hospitaliseeritakse ja isoleeritakse
täielikult.
16.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Riskipiirkonnast saabunud isikud
allutatakse 6 päevaks aktiivsele jälgimisele. Saastunud esemed ja pinnad kahjutustatakse või
põletatakse. Haige eluruume ei desinfitseerita.
55
16.3. Immuniseerimine. Riskipiirkonda siirduvad isikud peavad end immuniseerima vähemalt
kaks nädalat enne reisi. Immuniseeritakse ka haige kontaktseid.
16.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Siirutaja puudumise tõttu Eestis kohalikke
puhanguid ei teki.
17. KOOLERA
17.1. Haige isoleerimine. Haige ja haiguskahtlane isik hospitaliseeritakse. Haiglast
väljakirjutamine toimub pärast kahte negatiivset mikrobioloogilist proovi.
17.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktseid jälgitakse viis päeva.
Terviseameti ametnik selgitab välja nakkusallika ja levikuteed. Teostatakse jooksev ja
lõppdesinfektsioon. Väljaheide ja eritised desinfitseeritakse.
17.3. Immuniseerimine. Immuniseerimine on soovitatav epideemilisse piirkonda siirdujatele.
Massimmuniseerimist epideemia ajal üldjuhul ei teostata.
17.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Täidetakse rangeid tõrjemeetmeid haiguse leviku
peatamiseks imporditud juhu korral.
18. KRIMMI-KONGO HEMORRAAGILINE PALAVIK
18.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse täielikku ohutust tagavasse isolaatorisse.
Personal peab kandma isikukaitsevahendeid.
18.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsetele kehtestatakse aktiivne
jälgimine 12 päevaks. Terviseameti ametnik selgitab välja nakkusallika (nt puugid). Veri ja
eritised desinfitseeritakse, autoklaavitakse või põletatakse.
18.3. Immuniseerimine. Kasutatakse rekonvalestsendi vereplasmat.
18.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Haiged isoleeritakse kiiresti. Kontaktsetele
rakendatakse aktiivset arstlikku jälgimist.
19. KRÜPTOSPORIDIOOS
19.1. Haige isoleerimine. Haige on nakkusohtlik pikka aega. Soovitatav on hospitaliseerimine.
19.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kodusel põetamisel juhendatakse
pereliikmeid rooja ja saastunud pesu desinfitseerimiseks ning rõhutatakse kätepesu.
19.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
19.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Terviseameti ametnik selgitab puhangu põhjused
(toit, vesi). Nakatunud toidukäitlejad ja lapsed eemaldatakse töölt või kollektiivist kuni
tervenemiseni.
20. KÕHUTÜÜFUS
20.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse nakkusosakonda.
56
20.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Pereliikmeid juhendatakse teostama
desinfektsiooni (tualett, pesu). Terviseameti ametnik korraldab pereliikmete uuringu ja
jälgimise kolme nädala jooksul. Palaviku ilmnemisel hospitaliseeritakse isik viivitamata.
20.3. Kroonilise bakterikandluse sedastamine. Enne väljakirjutamist ja kolm kuud hiljem
uuritakse rekonvalestsendi roojaproove. Bakterikandjat instrueeritakse ja tal keelatakse
töötamine toidukäitlemisel.
20.4. Immuniseerimine. Immuniseeritakse ohupiirkonda siirdujaid.
20.5. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Terviseameti ametnik selgitab välja nakkusallika
(tavaliselt bakterikandja) ja levikuviisi. Vajadusel teavitatakse elanikke vee keetmise
vajadusest.
21. LASSA PALAVIK
21.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse täielikku ohutust tagavasse isolaatorisse.
21.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsetele kehtestatakse jälgimine 21
päevaks. Eritised, veri ja esemed desinfitseeritakse või põletatakse. Elanikke teavitatakse
näriliste ohtlikkusest.
21.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
21.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kiiret hospitaliseerimist ja aktiivset
jälgimist.
22. LEEPRA
22.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse ravikuuri ajaks. Pärast ravi piiranguid ei
rakendata.
22.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktseid jälgitakse viis aastat.
Desinfitseeritakse ninasekreet ja teostatakse lõppdesinfektsioon eluruumides.
22.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
22.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi.
23. LEETRID
23.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Ühistransport on keelatud.
23.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse koju 4 päevaks pärast
lööbe ilmumist. Mitteimmuunsed kontaktsed isoleeritakse 17 päevaks. Elukohtades
desinfektsiooni ei tehta.
23.3. Immuniseerimine. Tähtsaim on immuniseerimine riikliku kava alusel.
23.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kõiki loetletud meetmeid.
24. LEGIONELLOOS
57
24.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
24.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Terviseameti ametnik selgitab välja allika
väliskeskkonnas (veesüsteemid). Desinfektsioon teostatakse vee- ja ventilatsioonisüsteemides.
Haige keskkonnas desinfektsiooni ei tehta.
24.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
24.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Ohustatud isikud eemaldatakse piirkonnast ja
levikufaktorid kahjutustatakse.
25. LEPTOSPIROOS
25.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
25.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 10 päeva jooksul.
Terviseameti ametnik korraldab uuringu ja annab juhised deratisatsiooniks. Saastunud esemed
desinfitseeritakse või põletatakse.
25.3. Immuniseerimine. Eestis ei kasutata.
25.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse eelnimetatud meetmeid.
26. LISTERIOOS
26.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
26.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 21 päeva.
Terviseameti ametnik selgitab välja nakkusallika (toit). Eluruume ei desinfitseerita.
26.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
26.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Põhiline on levikufaktoriks oleva toidu
eemaldamine ja kuumtöötlemine.
27. LÄKAKÖHA
27.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Ühistransport on keelatud.
27.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse vähemalt kolmeks
nädalaks või antibiootikumravi ajal 5–7 päevaks. Immuniseerimata lapsed eemaldatakse
kollektiivist 21 päevaks. Kontaktsetele soovitatakse ennetavat ravi. Desinfektsiooni ei tehta,
eritised kahjutustatakse.
27.3. Immuniseerimine. Vaktsineerimine toimub riikliku kava alusel.
27.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kiirendatud korras immuniseerimist
riskirühmadele.
28. LYME’I TÕBI (PUUKBORRELIOOS)
58
28.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik.
28.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Elanikke teavitatakse looduskolletest ja
puugiründe vältimisest. Desinfektsioon ei ole vajalik.
28.3. Immuniseerimine. Euroopas vaktsiin puudub.
28.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhanguid ei esine.
29. MALAARIA
29.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse nakkusosakonda.
29.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Terviseameti ametnik selgitab nakatumise
koha. Tuleb vältida kokkupuudet haige verega. Desinfektsiooni ei tehta.
29.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub. Riskipiirkonda sõitjatele on vajalik
kemoprofülaktika.
29.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Eestis kohalikke puhanguid ei esine.
30. MARUTÕBI
30.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse eraldi isolaatorisse. Transport ainult kiirabiga.
30.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Puremise korral teavitatakse kohe
Terviseametit ja veterinaarteenistust. Kannatanu immuniseeritakse viivitamata. Haige
tarbeesemed keedetakse või põletatakse.
30.3. Immuniseerimine. Efektiivseim meede on puretud isiku vaktsineerimine ja
immuunglobuliini manustamine. Riskirühmadele ennetav immuniseerimine.
30.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi.
31. MENINGIIT, ASEPTILINE
31.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse viivitamata kiirabiga. Ühistransport on keelatud.
31.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine viis päeva.
Desinfektsiooni ei tehta, soovitatav on niiske koristus.
31.3. Immuniseerimine. Ei tehta.
31.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse loetletud meetmeid.
32. MENINGOKOKKNAKKUS
32.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse viivitamata. Isoleerimine lõpetatakse 24 tundi
pärast ravi algust.
32.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 5 päeva,
antibiootikumravi ja bakterioloogiline uuring. Suletud kollektiivides võib kehtestada karantiini
59
10 päevaks. Bakterikandjad eemaldatakse kollektiivist. Desinfektsiooni ei tehta, oluline on
tuulutamine.
32.3. Immuniseerimine. Toimub epidemioloogilisel näidustusel.
32.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Esmatähtis on uute juhtude varajane avastamine ja
kontaktsete ennetav ravi või immuniseerimine.
33. MUMPS
33.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
33.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse koju üheksaks
päevaks. Mitteimmuunsed lapsed eemaldatakse kollektiivist 21 päevaks. Desinfektsiooni ei
tehta, eritised kahjutustatakse.
33.3. Immuniseerimine. Vaktsineerimine toimub riikliku kava alusel.
33.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kontaktsete kiirendatud
immuniseerimist.
34. NAKKUSLIK MONONUKLEOOS
34.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Ühistransport on keelatud.
34.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 20 päeva. Oluline
on kätepesu ja pindade niiske koristus. Desinfektsiooni ei tehta.
34.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
34.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Esineb endeemiliselt.
35. NEERUSÜNDROOMIGA HEMORRAAGILINE PALAVIK (EPIDEEMILINE
NEFROPAATIA)
35.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel, isoleerimist ei vaja.
35.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Terviseameti ametnik selgitab välja
näriliste arvukuse ja nõustab elanikke. Põhiline on näriliste hävitamine (deratisatsioon).
35.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
35.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse eelnimetatud meetmeid.
36. PARALÄKAKÖHA
36.1. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja puhangu korral. Samad, mis läkaköha puhul.
37. PARATÜÜFUS (A JA B)
37.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse nakkusosakonda.
60
37.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Samad meetmed nagu kõhutüüfuse puhul.
37.3. Kroonilise bakterikandluse sedastamine. Samad meetmed nagu kõhutüüfuse puhul.
37.4. Immuniseerimine. Ei kasutata.
37.5. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Samad meetmed nagu kõhutüüfuse puhul.
38. PNEUMOKOKKNAKKUS
38.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Isoleeritakse
ravimresistentsete tekitajatega haiged.
38.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Eritised kahjutustatakse. Ruumi tehakse
lõppdesinfektsioon.
38.3. Immuniseerimine. Vaktsineeritakse riskirühmi (sh lapsed, HIV-nakkusega isikud,
kroonilised haiged).
38.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Kollektiivi puhangu korral soovitatakse
vaktsineerida kõiki liikmeid (v.a alla 2-aastased lapsed).
39. POLIOMÜELIIT (LASTEHALVATUSTÕBI)
39.1. Haige isoleerimine. Haiged hospitaliseeritakse. Rekonvalestsent jääb haiglast lahkumisel
arstlikule jälgimisele 12 päevaks.
39.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsed eemaldatakse kollektiivist või
töölt 20 päevaks. Teostatakse jooksev ja lõppdesinfektsioon.
39.3. Immuniseerimine. Toimub riikliku kava alusel.
39.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Iga juhtumit loetakse epideemia alguseks.
Rakendatakse kontaktsete kiiret immuniseerimist ja aktiivset seiret.
40. PUNETISED
40.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Vältida tuleb kontakti
rasedatega.
40.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse koju seitsmeks
päevaks. Kaasasündinud sündroomiga laps isoleeritakse leviku vältimiseks kuni üheks aastaks.
Desinfektsiooni ei tehta.
40.3. Immuniseerimine. Toimub riikliku kava alusel.
40.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Immuniseeritakse kõik immuunsust mitteomavad
kontaktsed.
41. PUUKENTSEFALIIT
41.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik.
61
41.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Elanikke teavitatakse looduskolletest ja
repellendi kasutamisest. Desinfektsioon ei ole vajalik.
41.3. Immuniseerimine. Soovitatav on vaktsineerimine ohuala elanikele ja looduses viibijatele.
41.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhanguid ei esine.
42. ROTAVIIRUS-ENTERIIT
42.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
42.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kodusel ravil juhendatakse pereliikmeid
rooja ja mähkmete desinfitseerimiseks. Oluline on kätepesu.
42.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.
42.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Nakkus levib olmeliselt ja piisklevi teel, nõudes
ranget hügieeni.
43. SALMONELLOOSID
43.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse raske vormi korral või leviku tõkestamiseks
kodus.
43.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kodusel ravil juhendatakse pereliikmeid
rooja desinfitseerimiseks. Haige ei tohi valmistada toitu.
43.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.
43.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Terviseameti ametnik selgitab välja levikufaktori
(tavaliselt toit) ja rakendab sanktsioone. Oluline on toiduainete kuumtöötlemine.
44. SARLAKID
44.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
44.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse koju 7–12 päevaks.
Rekonvalestsendid lubatakse teatud töödele tagasi 12 päeva pärast isoleerimise lõppu.
Mänguasjad pestakse desinfitseeriva vahendiga. Desinfektsiooni ei tehta.
44.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
44.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Spetsiifilisi meetmeid ei kasutata.
45. SHIGELLOOS (DÜSENTEERIA)
45.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse raske vormi korral või leviku tõkestamiseks
kodus.
45.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kodusel ravil desinfitseeritakse rooja ja
käsi. Haige ei tohi valmistada toitu.
62
45.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.
45.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Terviseameti ametnik uurib puhangu põhjuseid
(toit, vesi) ja rakendab sanktsioone.
46. SIBERI KATK (ANTRAKS)
46.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse viivitamata range isolatsiooni tingimustes.
46.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsetele kehtestatakse jälgimine ja
ennetav ravi. Terviseameti ametnik ja veterinaartöötaja selgitavad välja allika. Eritised ja
sidematerjal põletatakse. Haige elukohas desinfektsiooni ei tehta.
46.3. Immuniseerimine. Immuniseeritakse riskirühmi (veterinaarid, laboritöötajad jm).
46.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Üksikjuht võib viidata bioterrorismile,
rakendatakse rangeid koostöömeetmeid veterinaarteenistusega.
47. SUGULISEL TEEL LEVIV KLAMÜÜDIAHAIGUS
47.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
47.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Seksuaalpartnerid selgitatakse välja ja
neile määratakse ennetav ravi. Haige hoidub kontaktidest kuni tervenemiseni. Saastunud pesu
desinfitseeritakse.
47.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
47.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse eelnimetatud meetmeid.
48. SÜGELISED
48.1. Haige isoleerimine. Isoleeritakse ravikuuri lõpuni. Hospitaliseerimisel isoleeritakse
esimeseks 24 tunniks.
48.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Selgitatakse välja nakatunud kontaktsete
ringis. Voodivarustus saadetakse kamberdesinfektsiooni, pesu keedetakse.
48.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
48.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Oluline on nakatunute efektiivne ravi ja hügieeni
õpetamine.
49. SÜÜFILIS
49.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
49.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Selgitatakse välja seksuaalpartnerid ja
määratakse ennetav ravi. Haige hoidub kontaktidest kuni ravi lõpuni. Pinnad ja esemed
desinfitseeritakse.
63
49.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
49.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse eelnimetatud meetmeid.
50. TEETANUS (KANGESTUSKRAMPTÕBI)
50.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kirurgia- või intensiivravi osakonda.
50.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Traumade korral selgitatakse
immuniseerimise seisund ja vajadusel vaktsineeritakse. Desinfektsiooni ei tehta.
50.3. Immuniseerimine. Toimub vastavalt riiklikule kavale.
50.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi.
51. TOKSOPLASMOOS
51.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik.
51.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Oluline on kätepesu pärast loomadega
(kassid) kokkupuudet ja toorliha käitlemist. Rasedaid kontrollitakse seroloogiliselt.
Desinfektsiooni ei kasutata.
51.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
51.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi.
52. TRIHHINELLOOS (KEERITSUSSIHAIGUS)
52.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
52.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Terviseameti ametnik teostab kolde
uuringu ja suunab liha uuringuks. Nakkusohtlik liha tuleb kuumtöödelda või hävitada.
Kontaktseid jälgitakse 15 päeva.
52.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.
52.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Selgitatakse välja kõik saastunud liha söönud
isikud ja määratakse ennetav ravi.
53. TUBERKULOOS
53.1. Haige isoleerimine. Nakkusohtlikud ja multiresistentsed haiged hospitaliseeritakse ja
isoleeritakse. Kasutatakse kaitsemaske ja spetsiifilist ventilatsiooni.
53.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Selgitatakse välja kontaktsed ja
määratakse kemoprofülaktika riskirühmadele. Ruumides teostatakse märgkoristus ja
tuulutamine.
53.3. Immuniseerimine. Vastsündinuid immuniseeritakse riikliku kava alusel.
Immuniseeritakse ka riskirühma kuuluvaid täiskasvanuid.
64
53.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse ülalnimetatud meetmeid.
54. TULAREEMIA
54.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.
54.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete seroloogiline uurimine.
Näriliste arvukust piiratakse. Desinfektsiooni ei tehta.
54.3. Immuniseerimine. Eestis ei kasutata.
54.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse eelloetletud meetmeid.
55. TUULERÕUGED
55.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel kiirabiga.
55.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse koju vähemalt 9
päevaks. Kontaktsed lapsed isoleeritakse 11.–21. päevani pärast kokkupuudet. Eritised
kahjutustatakse, desinfektsiooni ei tehta.
55.3. Immuniseerimine. Kontaktseid lapsi soovitatakse immuniseerida 3–5 päeva jooksul pärast
kokkupuudet.
55.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Esmatähtis on vastuvõtlike kontaktsete kiire
immuniseerimine.
56. TÄHNILINE TÜÜFUS
56.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse nakkusosakonda.
56.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 25 päeva ja
pedikuloosi seire. Teostatakse täitõrjet. Riided ja pesu saadetakse kamberdesinfektsiooni.
56.3. Immuniseerimine. Toimub epidemioloogilisel näidustusel.
56.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Korraldatakse laiaulatuslik pedikuloositõrje ja
immuniseerimine.
57. ÄGE A-VIIRUSHEPATIIT
57.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse nakkusosakonda kiirabi- või eraautoga.
57.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 45 päeva.
Terviseameti ametnik kehtestab range sanitaarkontrolli ja teostab epidemioloogilise uuringu.
Desinfektsiooni elukohas ei tehta.
57.3. Immuniseerimine. Kasutatakse epidemioloogilisel näidustusel.
57.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kõiki loetletud meetmeid.
58. ÄGE B-VIIRUSHEPATIIT
65
58.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse nakkusosakonda.
58.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete seroloogiline uurimine.
Doonorivere kohustuslik kontroll. Terviseameti ametnik selgitab välja võimalikud
meditsiinilised manipuleerimised. Desinfektsiooni elukohas ei tehta.
58.3. Immuniseerimine. Plaaniline immuniseerimine vastavalt riiklikule kaval (vastsündinud,
riskirühmad).
58.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kõiki loetletud meetmeid.
59. ÄGE C-VIIRUSHEPATIIT
59.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse nakkusosakonda.
59.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete seroloogiline uurimine ja
doonorivere kontroll. Desinfektsiooni elukohas ei tehta.
59.3. Immuniseerimine. Ei tehta.
59.4. Tõrjemeetmed nakku
66
Kavand 12
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Vabariigi Valitsuse määrus „Meetmed, piirangud ja nõuded eriti ohtliku nakkushaiguse
epideemilise leviku tõkestamiseks“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 33 lõike 3 alusel.
§ 1. Määruse reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse isikutele ja nende tegevusele meetmed, piirangud ja nõuded eriti
ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks.
(2) Määrusega kehtestatakse erandid isikutele, tegevustele ja tegevuskohtadele, lähtudes
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 31 lõikes 3 sätestatud kriteeriumidest.
§ 2. Määruses kasutatavad mõisted
(1) Määruses kasutatakse termineid nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse tähenduses.
(2) Tegevuse eest vastutav isik on füüsiline või juriidiline isik, kes korraldab paragrahvis 3
nimetatud tegevust või haldab vastavat avalikku kohta.
(3) Nakkusohutuse ettevaatusabinõud on käesoleva määruse tähenduses hajutatuse nõue,
kaitsemaski kandmise kohustus ja desinfitseerimisnõuete täitmine.
§ 3. Meetmete ja piirangute kohaldamisala
(1) Käesolevas määruses sätestatud meetmed ja piirangud kehtivad tegevustele, mis on seotud
avalikkusele mõeldud kaupade ja teenuste pakkumisega või toimuvad avalikus kohas.
(2) Piirangud kohalduvad sporditegevusele, haridusele, täienduskoolitusele, huvitegevusele,
meelelahutusele, kultuuriüritustele, toitlustus- ja kaubandusettevõtete tegevusele ning
avalikele koosolekutele ja üritustele.
§ 4. Nakkusohutuse tagamine avalikus kohas
(1) Avalikus kohas siseruumis on isikutel kohustus viibida ja liikuda hajutatult, välja arvatud
koos viibiva perekonna puhul.
(2) Avalikus kohas siseruumis on isikul kohustus kanda kaitsemaski.
(3) Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud tagama desinfitseerimisvahendite olemasolu ja
desinfitseerimisnõuete täitmise vastavalt Terviseameti juhistele.
§ 5. Avaliku koha täituvuse ja kellaaja piirangud
(1) Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud järgima isikute piirarvu, mis avalikus kohas
siseruumis on [X00] isikut ja välistingimustes [X000] isikut.
67
(2) Majandus- ja kutsetegevus ettevõtte tegevuskohas on keelatud ajavahemikus [00.00 kuni
06.00].
§ 6. Terviseseisundit kinnitava tõendi esitamine
(1) Isik on kohustatud tegevuses osalemiseks esitama terviseseisundit kinnitava tõendi, mis
tõendab immuniseerimist, nakkushaiguse läbipõdemist või negatiivset testitulemust.
(2) Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud kontrollima terviseseisundit kinnitava tõendi
ehtsust ja kehtivust ning tuvastama selle esitaja isikusamasuse dokumentaalselt.
(3) Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus väljastada terviseseisundit kinnitav tõend, kui
tõendit ei ole võimalik luua digitaalselt.
§ 7. Erandid meetmete ja nõuete täitmisest
(1) Käesoleva määruse § 4 lõiget 2 ja § 6 lõiget 1 ei kohaldata alla 12-aastastele isikutele.
(2) Meetmeid ei kohaldata isikutele, kelle kohta on väljastatud terviseseisundit kinnitav tõend
meditsiinilise vastunäidustuse kohta vastava meetme rakendamiseks.
§ 8. Määruse jõustumine
(1) Määrus jõustub [kuupäev].
68
Kavand 13
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Vabariigi Valitsuse määrus „Riigipiiri ületamisega seotud nõuded eriti ohtliku
nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 33 lõike 3 alusel.
§ 1. Määruse kohaldamisala
(1) Käesolevas määruses sätestatud nõuded kohalduvad isikutele, kes saabuvad suure
nakkusohuga piirkonnast ja ületavad riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil.
§ 2. Andmete esitamise kohustus
(1) Isik on kohustatud riigipiiri ületamise järel esitama Terviseametile andmed reisimise,
viibimiskoha ja kontaktandmete kohta.
(2) Andmed esitatakse elektrooniliselt Terviseameti infosüsteemi kaudu või paberkandjal
piiripunktis Politsei- ja Piirivalveametile või Maksu- ja Tolliametile.
(3) Politsei- ja Piirivalveamet ning Maksu- ja Tolliamet edastavad käesoleva paragrahvi lõike
2 alusel kogutud andmed viivitamata Terviseametile.
§ 3. Terviseuuringu läbimise kohustus
(1) Suure nakkusohuga piirkonnast saabunud isik on kohustatud tegema terviseuuringu eriti
ohtliku nakkushaiguse tuvastamiseks, sealhulgas andma uuringumaterjali.
(2) Kui isik keeldub terviseuuringust, kohaldatakse tema suhtes karantiini samadel alustel
nakkuskahtlase isikuga vastavalt seaduse § 31-le.
§ 4. Terviseseisundit kinnitav tõend piiril
(1) Isik on kohustatud esitama terviseseisundit kinnitava tõendi, mis tõendab
immuniseerimist, nakkushaiguse läbipõdemist või negatiivset testitulemust.
(2) Terviseseisundit kinnitava tõendi andmekoosseis peab vastama seaduse § 28 lõikes 2 ja
Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud nõuetele.
§ 5. Määruse jõustumine
(1) Määrus jõustub [kuupäev].
69
Kavand 14
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Vabariigi Valitsuse määrus „Eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise kord
riigipiiril“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 28 lõike 1 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Määruse reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks Eesti riigipiiril:
1) riigipiiri ületamise kord ja tingimused;
2) nõuded terviseseisundit kinnitava tõendi esitamisele ja kontrollimisele ning
terviseuuringutele;
3) nakkuskahtlase isiku teistest isikutest eraldamise kord kuni nakkusohu välistamiseni või
ohu tõrjumiseks vajalike meetmete rakendamiseni;
4) nakkusohtliku materjali, kauba või transpordivahendi kinnipidamise kord kuni nakkusohu
välistamiseni või ohu tõrjumiseks vajalike meetmete rakendamiseni;
5) nakkushaiguste tõrje korraldamise ja valmisoleku nõuded piiripunktides.
(2) Määruse rakendamisel lähtutakse Maailma Terviseorganisatsiooni (edaspidi WHO)
rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest (IHR 2005).
(3) Määrust rakendatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL)
2022/2371, mis käsitleb tõsiseid piiriüleseid terviseohte.
(4) Määrust kohaldatakse rahvusvaheliseks liikluseks avatud sadamates, lennujaamades ning
raudtee- ja maanteepiiripunktides (edaspidi piiripunkt).
2. peatükk
VALMISOLEK JA NAKKUSHAIGUSTE TÕRJE KORRALDAMINE
PIIRIPUNKTIDES
§ 2. Piiripunkti valdaja ja vedaja valmisolekukohustused
(1) Piiripunkti valdaja ja rahvusvahelisi vedusid teostav ettevõtja (edaspidi vedaja) tagavad
piiripunktis ja transpordivahendites valmisoleku nakkushaiguste tõrjeks.
(2) Piiripunkti valdaja tagab koostöös Terviseametiga piiripunkti territooriumil:
1) hügieeninõuete täitmise nakkushaiguste leviku vältimiseks;
2) regulaarse seire ja tõrje näriliste ning lülijalgsete suhtes;
3) sobivad ruumid või alad nakkuskahtlase isiku ajutiseks eraldamiseks teistest reisijatest;
4) ruumid või alad nakkusohtliku kauba või pagasi ajutiseks hoiustamiseks;
5) Terviseameti ametnikele vajalikud töötingimused epidemioloogilise uurimise
läbiviimiseks.
70
(3) Vedaja tagab:
1) transpordivahendi puhtuse ja vajadusel desinfektsiooni, desinsektsiooni või deratisatsiooni;
2) meeskonna ja personali teadlikkuse tegutsemisest nakkusohu korral;
3) laevade puhul kehtiva laeva sanitaarkontrolli tunnistuse või sanitaarkontrollist vabastamise
tunnistuse olemasolu.
§ 3. Terviseameti ülesanded piiripunktis
Terviseamet:
1) tagab ööpäevaringse valmisoleku reageerida nakkusohule piiripunktides;
2) teostab järelevalvet piiripunktide ja transpordivahendite sanitaarhügieenilise olukorra üle;
3) hindab epidemioloogilist riski ja annab juhiseid piiripunkti valdajale ning vedajale;
4) väljastab laevadele rahvusvahelisi sanitaarkontrolli tunnistusi;
5) korraldab koostööd Politsei- ja Piirivalveameti ning Maksu- ja Tolliametiga.
3. peatükk
RIIGIPIIRI ÜLETAMISE KORRALDUS JA TERVISESEISUNDI
KONTROLLIMINE
§ 4. Teavitamine enne saabumist
(1) Õhusõiduki või laeva kapten peab viivitamata teavitama piiripunkti või
lennujuhtimiskeskust, kui pardal viibib nakkushaiguse sümptomitega isik.
(2) Teade edastatakse viivitamata Terviseametile ja Häirekeskusele.
(3) Kapten esitab Terviseameti nõudmisel tervisedeklaratsiooni vastavalt rahvusvahelistele
nõuetele.
§ 5. Terviseseisundit kinnitava tõendi kontrollimise kord
(1) Kui õigusaktiga on isikule kehtestatud kohustus esitada riigipiiri ületamisel
terviseseisundit kinnitav tõend, kontrollib selle olemasolu ja vastavust nõuetele vedaja või
Politsei- ja Piirivalveamet.
(2) Vedaja kontrollib tõendi olemasolu enne isiku lubamist transpordivahendi pardale,
veendudes isikusamasuses ja tõendi kehtivuses.
(3) Politsei- ja Piirivalveamet kontrollib tõendi olemasolu piirikontrolli käigus.
(4) Kui isikul puudub nõuetekohane tõend või see on kehtetu, teavitab kontrolli teostaja
sellest viivitamata Terviseametit ja isiku suhtes kohaldatakse nakkushaiguste ennetamise ja
tõrje seaduses sätestatud meetmeid.
§ 6. Terviseuuringute korraldamine piiripunktis
(1) Terviseamet korraldab koostöös piiripunkti valdajaga tingimused saabuvate isikute
terviseuuringute läbiviimiseks, kui see on vajalik eriti ohtliku nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks.
(2) Terviseuuringu läbiviimisel piiripunktis rakendatakse järgmisi meetodeid:
1) kehatemperatuuri mõõtmine distantsilt või kontaktivabalt;
71
2) isiku visuaalne vaatlus haigustunnuste tuvastamiseks;
3) isiku küsitlemine tema reisimarsruudi, viibimiskohtade ja võimalike kokkupuudete kohta;
4) uuringumaterjali võtmist.
4. peatükk
NAKKUSKAHTLASE ISIKU ERALDAMINE
§ 7. Isiku eraldamise kord
(1) Kui isikul tuvastatakse piiripunktis eriti ohtliku nakkushaiguse sümptomid, eraldatakse ta
viivitamata teistest reisijatest.
(2) Isik paigutatakse § 2 lõike 2 punktis 3 nimetatud eraldusruumi või -alale.
(3) Eraldatud isiku juurde lubatakse ainult isikukaitsevahendeid kasutavaid ametnikke või
meditsiinitöötajaid.
(4) Terviseamet hindab isiku nakkusohtlikkust ja otsustab edasised meetmed.
(5) Isiku transpordi tervishoiuasutusse korraldab vajadusel Häirekeskus.
5. peatükk
MATERJALI, KAUBA JA TRANSPORDIVAHENDI KINNIPIDAMINE
§ 8. Kinnipidamise ja kontrolli kord
(1) Terviseametil on õigus peatada kauba või transpordivahendi liikumine, kui on
põhjendatud kahtlus nakkusohule.
(2) Kahtluse korral kontrollitakse:
1) kauba saatedokumente;
2) transpordivahendi lastiruume;
3) pakendi terviklikkust;
4) vektorite või kahjurite esinemist.
(3) Maksu- ja Tolliamet ning Politsei- ja Piirivalveamet osutavad Terviseametile ametabi
kauba või sõiduki kinnipidamisel.
§ 9. Meetmed ohu tõrjumiseks
(1) Saastunud või nakkusohtliku objekti suhtes kohaldab Terviseamet ettekirjutusega järgmisi
meetmeid:
1) desinfektsioon, desinsektsioon või deratisatsioon;
2) karantiin või hoiustamine ohutus kohas;
3) hävitamine, kui ohtu ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada.
(2) Transpordivahendit või kaupa ei lubata riiki enne, kui Terviseamet on tunnistanud selle
nakkusohutuks.
6. peatükk
RAKENDUSSÄTTED
72
§ 10. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
73
Kavand 15
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Vabariigi Valitsuse määrus „Terviseameti ülesannete täitmisse korrakaitseorgani
kaasamise tingimused ja kord“
Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 37 lõike 6 alusel.
§ 1. Määruse reguleerimis- ja kohaldamisala
(1) Määrusega reguleeritakse tingimusi ja korda, kuidas Terviseamet nakkushaiguse
epideemilise leviku tõkestamiseks kaasab muu korrakaitseorgani, ja sellega seotud kulude
hüvitamist.
(2) Korrakaitseorgani kaasamine käesoleva määruse tähenduses on Terviseameti ülesannete
täitmine teise korrakaitseorgani poolt sel juhul ja nii kaua, kui Terviseamet ei saa ise õigel ajal
või piisavalt tulemuslikult neid ülesandeid täita.
(3) Terviseamet võib kaasata korrakaitseorgani nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses
nimetatud avaliku võimu ülesannete täitmisse ja avaliku võimu teostamist toetavate
ülesannete täitmisse.
§ 2. Korrakaitseorgani kaasamise taotlemine
(1) Terviseamet esitab korrakaitseorgani kaasamiseks kaasatavale korrakaitseorganile
kirjaliku või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ettepaneku, teavitades sellest ka
ministeeriume, kelle valitsemisalasse Terviseamet ja kaasatav korrakaitseorgan kuuluvad.
(2) Ettepanekus esitatakse vähemalt järgmised andmed:
1) ülesanded, mille täitmisse soovitakse korrakaitseorgan kaasata;
2) kaasamise eesmärk, sealhulgas selgitus, miks Terviseamet ei saa ise õigel ajal või piisavalt
tulemuslikult ülesannet täita;
3) täidetavate ülesannetega seotud volitused;
4) kaasamise algus- ja lõpukuupäev või kaasamise tähtpäev;
5) kaasamise ulatus;
6) ülesande täitmise eeldatav piirkond;
7) muud olulised asjaolud.
(3) Kaasatav korrakaitseorgan esitab Terviseametile määratud tähtaja jooksul kirjaliku või
kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis seisukoha enda kaasamise kohta.
(4) Kaasatav korrakaitseorgan arvestab seisukoha kujundamisel järgmisi asjaolusid:
1) korrakaitseorgani ametnike ja töötajate väljaõppe, teadmiste ja oskuste sobivus ülesandeid
täita;
2) kaasamise mõju korrakaitseorgani enda eesmärkide saavutamisele;
3) korrakaitseorgani ülesannete seotus nende ülesannetega, mille täitmisse ta kaasatakse;
4) kaasamise kulu korrakaitseorganile.
74
(5) Kui korrakaitseorgan enda kaasamisest keeldub, siis seda põhjendatakse. Keeldumisest
teatatakse Terviseametile kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
§ 3. Korrakaitseorgani kaasamise otsustamine
(1) Kui kaasatav korrakaitseorgan on kaasamisega nõustunud, esitab Terviseamet valdkonna
eest vastutava ministri kaudu ettepaneku ja kaasatava korrakaitseorgani seisukoha Vabariigi
Valitsusele otsustamiseks.
(2) Korrakaitseorgani kaasamise otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega.
(3) Lõike 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse korralduses märgitakse:
1) ülesanded, mille täitmisse korrakaitseorgan kaasatakse;
2) ülesannetega seotud volitused;
3) kaasamise algus- ja lõpukuupäev või kaasamise tähtpäev;
4) kaasamise ulatus ja kulu hüvitamine;
5) ülesande täitmise piirkond;
6) korrakaitseorgani kaasamisega seotud juhtimis- ja töökorraldus;
7) muud korrakaitseorgani kaasamisega seotud olulised asjaolud.
§ 4. Korrakaitseorgani kohustused kaasamisel
(1) Terviseamet tagab, et kaasatud korrakaitseorgani ametnikud ja töötajad on enne ülesande
täitmisele asumist tutvunud kaasamisega seotud isikuandmete töötlemise tingimuste ja
korraga ning infoturbereeglitega.
(2) Kui kaasatava korrakaitseorgani töötajale avaldatakse või talle võib kaasamise käigus
teatavaks saada eriliiki isikuandmeid või juurdepääsupiiranguga teavet, sõlmitakse kaasatava
töötajaga individuaalne saladuse hoidmise kokkulepe.
§ 5. Korrakaitseorganile kaasamise kulude hüvitamine
(1) Kaasamise kulude hüvitamise korraldab Terviseamet. Korrakaitseorgan esitab
kaasamisega seotud kulude arvestuse Terviseametile. Kulu suurus peab olema põhjendatud ja
tõendatud.
(2) Terviseamet võib valdkonna eest vastutava ministeeriumi kaudu taotleda kulu hüvitamist
Vabariigi Valitsuse reservist.
§ 6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 01.01.2028.
75
EELNÕU
20.03.2026
Kavand 16
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tervise infosüsteemi põhimääruse muutmine
Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 591 lõike 3 alusel.
§ 1. Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määruses nr 138 „Tervise infosüsteemi
põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 6 täiendatakse punktiga 86 järgmises sõnastuses:
„(86) Tervisesamet edastab nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 15 lõike 3 alusel
infosüsteemi:
1) patsiendi üldandmed;
2) terviseandmed, sealhulgas kliinilised andmed, hospitaliseerimise, immuniseerimise,
kliinilise diagnoosi ja ravi andmed ning tehtud uuringud ja nende tulemused;
3) tellija või suunaja üldandmed, sealhulgas uuringu läbi viinud tervishoiuteenuse osutaja
andmed;
4) proovivõtu andmed.“.
§ 2. Määrus jõustub 2028. aasta 1. jaanuaril.
Kristjan Michal
Peaminister
Karmen Joller
sotsiaalminister
Keit Kasemets
riigisekretär
Kehtiv Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje
seadus–Riigi Teataja
Uued terminid ja nende definitsioonid
Bioohutus on töötajate, elanike ja keskkonna kaitstus põhimõtete, mis on saavutatud nakkustekitajate
tahtmatu vabanemise ja nendega kokkupuute vältimisele suunatud põhimõtete rakendamise järel.
epideemia – nakkushaiguse puhang, mis nõuab
nakkustõrje meetmete laiaulatuslikku rakendamist;
Epideemia on nakkushaiguse haigusjuhtude esinemine elanikkonnas, mis oma ulatuse ja raskusastme
tõttu kujutab olulist ohtu rahvastiku tervisele.
Epidemioloogiline uuring on tegevus nakkusallika, nakkuse levikutee ja nakatumist soodustavate
asjaolude väljaselgitamiseks, olukorra hindamiseks ning nakkuskahtlusega ja nakkusohtlike inimeste
ning vajalike tõrjemeetmete kindlaksmääramiseks.
Nakkushaiguse kolle on nakkusallika asukoht ja seda ümbritsev ruum või territoorium neis piirides,
kus nakkus on võimeline levima.
Karantiin on nakkusohtliku inimese, nakkusohtliku inimesega kokku puutunud või nakkuskahtlusega
inimese liikumisvabaduse, tegevuste või teenuste osutamise piirang, samuti kauba ja sõiduki
liikumise piirang eesmärgiga ennetada ja tõrjuda nakkushaiguse leviku ohtu.
Nakkusallikas on inimene, loom, objekt, aine või keskkonnaosa, millelt nakkustekitaja kandub
vastuvõtlikule organismile.
nakkushaige – inimene, kellel on arstiteaduses
tunnustatud meetoditega diagnoositud nakkushaigus;
Nakkushaigusega inimene on inimene, kellel on arstiteaduses tunnustatud meetoditega diagnoositud
nakkushaigus.
nakkushaigus – haigus või haigustunnusteta
kandlusseisund, mis on põhjustatud nakkustekitaja
sattumisest organismi ja mis levib või mille puhul on
alust oletada levikut inimeselt inimesele või loomalt
inimesele otseselt või kaudselt;
Nakkushaigus on haigus, mida põhjustab bioloogilise nakkustekitaja või selle toksiini sattumine
organismi ja mis levib otseselt või kaudselt inimeselt, loomalt või keskkonnast inimesele.
haiguspuhang – tavapärast haigestumise taset ületav
ühise nakkusallika või levikufaktoriga seotud teatud
ajavahemikus esinev nakkushaigusjuhtude arv;
Nakkushaiguse puhang on nakkushaigusjuhtude esinemine oodatust suuremal määral piiritletud
rahvastikurühmas, ajal või kohas.
Nakkushaiguste ennetamine on meetmete kogum, mille eesmärk on vältida nakkushaigustesse
nakatumist, haigestumist, nende levikut ja puhanguid ning vähendada nendega kaasnevat tervise- või
majanduslikku kahju, hõlmates muu hulgas immuniseerimist ja terviseedendust.
seire – tervisealaste andmete, sealhulgas
nakkushaiguste epidemioloogiliste uuringute ja
nakatumise riskitegurite andmete süstemaatiline
kogumine, analüüsimine, tõlgendamine ja levitamine
nakkushaiguste leviku ennetamise ning tõrje
eesmärgil
Nakkushaiguste seire on nakkushaiguste, nakkustekitajate andmete ja nakatumise riskide andmete
süstemaatiline kogumine, analüüsimine, tõlgendamine ja edastamine eesmärgiga avastada varakult
terviseohte, kavandada ennetus- ja tõrjemeetmeid ning hinnata nende tõhusust.
nakkuskahtlane isik – nakkushaigega samades
tingimustes olnud või haigest nakatuda võinud, kuid
arstliku läbivaatuse ajaks mittehaigestunud isik;
Nakkuskahtlusega inimene on inimene, kelle puhul on alust arvata, et ta on nakkustekitajaga kokku
puutunud või viibinud nakkusohtlikus piirkonnas, kuid kellel ei ole veel diagnoositud nakkushaigust
ega tõendatud nakkusohtlikkust.
Nakkuskandlusega inimene on inimene, kes on nakatunud nakkustekitajaga, kuid kellel puuduvad
haigustunnused.
Nakkusohtlik inimene on nakkushaigusega või nakkuskandlusega inimene, kes võib nakkustekitajat
teistele inimestele edasi anda.
Nakkusohtlik materjal on materjal, sealhulgas organismist pärinev uuringumaterjal, laboratoorne
kultuur või saastunud ese, mis sisaldab või võib sisaldada nakatamisvõimelist nakkustekitajat.
Nakkusohutus on inimese tervise kaitstus, mis on saavutatud nakkushaiguste leviku vältimise
põhimõtete rakendamisel inimese elukeskkonnas, tervisekäitumises, sealhulgas tervishoiu- ja
sotsiaalteenuste osutamisel, iluteenuste osutamisel ning töökohal.
nakkustekitaja – prioon, viirus, bakter,
mikroskoopiline seen, algloom, ussnugiline ja
lülijalgne, samuti nende komponendid ja toksiinid,
mis on võimelised tekitama nakkushaigust;
Nakkustekitaja on mistahes bioloogiline tegur, sealhulgas prioon, viirus, bakter, mikroskoopiline
seen, algloom, ussnugiline ja lülijalgne, nende geneetiliselt muundatud vormid ning nende
bioloogilised komponendid ja toksiinid, mis on võimelised põhjustama inimese nakatumist ja
nakkushaigust.
nakkushaiguste tõrje – selliste tervisekaitseabinõude
rakendamine, mis võimaldavad nakkushaige või
nakkuskahtlase isiku varakult avastada ning teda
uurida ja ravida, selgitada tema nakatumise põhjused
ja viisid, tõkestada nakkushaiguse levikut ning vältida
tervete nakatumist;
Nakkushaiguste tõrje on nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ja likvideerimiseks rakendatavad
tegevused, sealhulgas piirangute ja ettevaatusabinõude kohaldamine.
Rahvastiku tervist ohustav rahvusvahelise tähtsusega hädaolukord on vastavalt rahvusvahelistele
tervise-eeskirjadele Maailma Terviseorganisatsiooni peadirektori poolt väljakuulutatud erakorraline
sündmus, mis kujutab nakkushaiguse rahvusvahelise leviku tõttu ohtu teiste riikide rahvastiku
tervisele ja võib nõuda koordineeritud rahvusvahelist tõrjet.
Terviseseisundit kinnitav tõend on tervishoiuteenuse osutaja või muu pädeva asutuse väljastatud
isikustatud dokument, mis tõendab nakkushaiguse läbipõdemist, negatiivset testitulemust,
immuniseerimist või meditsiinilist vastunäidustust nakkustõrje meetmete järgimiseks.
Uuringumaterjal on nakkushaiguse diagnoosimiseks, seireks või epidemioloogiliseks uuringuks
inimeselt või loomalt võetud proov, keskkonnaproov, toiduproov, joogiveeproov, suplusveeproov,
reoveeproov või muu bioloogiline, sealhulgas laboratoorselt eraldatud, materjal.
Zoonoos on nakkushaigus, mis kandub selgroogselt loomalt inimesele otsese või kaudse kontakti,
siirutaja, toidu, vee või keskkonna kaudu.
eriti ohtlik nakkushaigus – suure nakatuvusega
haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg
(3) Nakkushaigus loetakse eriti ohtlikuks (edaspidi eriti ohtlik nakkushaigus), kui see vastab
vähemalt ühele järgmistest tunnustest:
on raske või eluohtlik. Käesoleva seaduse tähenduses
on eriti ohtlikud nakkushaigused katk, koolera,
kollapalavik, viiruslikud hemorraagilised palavikud ja
tuberkuloos;
1) haigus põhjustab suurt suremust, rasket haiguskulgu või püsivat tervisekahjustust olulisel osal
haigestunutest ning selle levik kujutab olulist ohtu rahvastiku tervisele;
2) haigus levib kiiresti või ulatuslikult ja selle levikuga kaasneb oluline oht tervishoiusüsteemi
toimepidevusele või muu elutähtsa teenuse osutamisele;
3) haiguse on põhjustanud uus, taasilmunud või harvaesinev nakkustekitaja, mille suhtes puudub
elanikkonnal immuunsus või puuduvad tõhusad ravi- või ennetusmeetmed ja millega võib kaasneda
oluline oht rahvastiku tervisele;
4) haiguse levikust tulenevalt on Maailma Terviseorganisatsioon kuulutanud välja rahvastiku tervist
ohustava rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorra või Euroopa Komisjon on tunnistanud, et esineb
rahvatervise hädaolukord Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371, milles
käsitletakse tõsiseid piiriüleseid terviseohtusid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr
1082/2013/EL (ELT L 314, 06.12.2022, lk 26–63), tähenduses ning haiguse levikuga võib kaasneda
oht rahvastiku tervisele Eestis.
doonorivere säilitusproov – doonorivere proov, mis
on võetud veredoosist;
(2) Uudne ohtlik nakkushaigus käesoleva seaduse
tähenduses on nakkushaigus:
1) millel on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3
sätestatud eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused;
2) millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne
ravi või mille levik võib ületada haiglate
ravivõimekust.
1
Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu EIS I tagasisidetabel
Paragrah v / märkuse tüüp
Märkuse esitaja Märkus / kommentaar Märkusega arvestamine / mittearvestamine
§ 14 Ravimitootjate Liit
Soovime juhtida tähelepanu vajadusele täpsemalt ja läbipaistvamalt sõnastada protsess, mille alusel immuunpreparaate lisatakse riiklikku immuniseerimiskavasse. Meie hinnangul lähtuvad immunoprofülaktika ekspertkomisjoni arutelud sageli rahaliste vahendite hinnangust enne meditsiinilise sisu põhjalikku käsitlemist. Sellist käsitlust tuleks vältida, sest sellel on järgmised tagajärjed:
meditsiiniline järeldus tehakse pika viitega ja/või kijuurdtsamale patsiendipopulatsioonile;
rahaliste vahendite hinnanguks ei ole ühest selget eelnevat meditsiinilist hinnangut.
Toome siinkohal eeskujuks ravimikomisjoni ja haiglaravimite komisjoni töökorralduse, mis hõlmab hindamise esimeses etapis eraldi selget seisukohta meditsiinilisele vajadusele.
Mõistame tagasisides esitatud seisukohta. Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni töökorraldus ja hindamisprotsess täpsustatakse valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga, millega kehtestatakse komisjoni töökord.
§ 23 Maksu- ja Tolliamet
Märgime, et eelnõu § 23 lg 5 toob kaasa Vabariigi Valitsuse 07.03.2019 määruse nr 21 „Maksukohustuslaste registri põhimäärus“ § 62 lg 3 täiendamise vajaduse. Tolliseaduse § 13 alusel on moodustatud e-tolli andmekogu, millesse kuuluvad maksukohustuslaste registri põhimääruse §-s 5 nimetatud rakendused. Maksukohustuslaste registri põhimääruse § 62 lg-s 3 sätestatakse, millistel asutustel on seadusega pandud ülesannete täitmiseks juurdepääs e-tolli andmetele. Kuivõrd eelnõu § 23 lg-st 5 tuleneb, et edaspidi vajab e-tolli andmetele juurdepääsu ka Terviseamet, siis on vajalik maksukohustuslaste registri põhimääruse § 62 lg 3 täiendamine selliselt, et Terviseametil on juurdepääs teatud e-tolli andmekogu rakenduste (alamregistrite) andmetele. Siinjuures märgime, et sooviksime täpsustada, milline on soovitav andmekoosseis ehk millistele e-tolli andmekogu alamregistri andmetele juurdepääsu vajatakse.
Selgitame, et käesolev säte ei näe ette Terviseametile automatiseeritud otsejuurdepääsu loomist MTA andmekogudele (sh e-tolli andmekogule). Asutustevaheline andmevahetus toimub üksikjuhtumipõhiselt turvaliste teabevahetuskanalite kaudu vastavalt ohuolukorrale.
2
§ 28 Maksu- ja Tolliamet
Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 28 lõike 4 alusel kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrus „Riigipiiri ületamisega seotud nõuded ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks“ (kavand 14, lisas 1). Leiame, et kõnealuse määruse kavandi § 2 lõikes 2 võiks tuua välja ka ametkond, kellele tuleb piiripunktis (paberkandjal) andmed reisimise, viibimiskoha ja kontaktandmete kohta edastada. Näiteks Vabariigi Valitsuse määruse kavandi „Ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise kord riigipiiril“ (kavand 15, lisas 1) § 5 lõikes 1 on sätestatud, et terviseseisundit kinnitav tõend esitatakse vedajale või Politsei- ja Piirivalveametile. Sarnaselt võiks puudutatud ametkonna välja tuua ka eelviidatud määruse (kavand 14) § 2 lõikes 2.
Arvestatud. Rakendusakti kavandit täiendatud vastavalt.
Üldine märkus
Maksu- ja Tolliamet
Etteruttavalt soovime välja tuua, et kui nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel kehtestatakse edaspidi rakendusaktides piiripunktide valdajatele epideemiatõrje eeskirja raames täiendavaid nõudeid (nt täiendavad nõuded ruumidele ja tingimustele, millega tuleb arvestada või milleks ette valmistuda), siis kindlasti sooviks MTA aruteludesse kaasatud olla.
Võtame teadmiseks ja arvestame rakendusaktide välja töötamisel.
§ 3 Eesti Õdede Liit
Eelnõus ei ole mõistet „immuniseerimine“ defineeritud, kuigi tegemist on seaduse keskse mõistega. Mõiste on selgitatud lisas 1, kuid arvestades selle sagedast kasutust seaduse tekstis, peab definitsioon sisalduma ka seaduse terminite loetelus. Ettepanek: lisada immuniseerimise definitsioon § 3 terminite hulka.
Arvestatud.
§ 5 lg 3 p 2
Eesti Õdede Liit
Eelnõus on sätestatud, et Terviseamet teeb epidemioloogilisi uuringuid nakkushaigusjuhtude ja nakkushaiguspuhangute asjaolude väljaselgitamiseks. Seletuskirjas on epidemioloogilist uuringut käsitletud haldusmenetluse osana, mille tulemusena hinnatakse põhiõigusi piiravate meetmete vajalikkust. Samas ei anna lõike 3 sõnastus iseseisvalt volitust põhiõigusi piiravate otsuste tegemiseks ega kirjelda piisavalt uuringu seost edasiste meetmetega. Ettepanek: lisada täiendav fraas: „Teeb epidemioloogilisi uuringuid nakkushaigusjuhtude ja nakkushaiguspuhangute asjaolude väljaselgitamiseks, mis on eelduseks muudele seaduses sätestatud meetmetele.“
Osaliselt arvestatud. Seletuskirja on täpsustatud.
§ 5 lg 3 p 3
Eesti Õdede Liit Seletuskirjas on märgitud, et tõrjemeetmete rakendamise korraldamine annab Terviseametile volituse piirangute
Arvestatud. Seletuskirja on täpsustatud vastavalt.
3
kohaldamiseks. Sätte sõnastus ei näita selgelt, et konkreetsed piirangud tulenevad muudest seaduse sätetest. Ettepanek: täpsustada, et meetmete rakendamine toimub kooskõlas muudes sätetes sätestatud piirangute ja volitustega.
§ 5 lg 6 Eesti Õdede Liit
Eelnõus antakse Terviseametile õigus võtta epidemioloogilise uuringu käigus isikult bioloogilist materjali ning välistatakse tervishoiuteenuse osutamisele kehtivad nõuded. Sõnasõnaline tõlgendus võib jätta mulje väga laiast volitusest. Ettepanek: täpsustada, kas bioloogilise materjali võtmisel peab üldjuhul eelnema informeeritud nõusolek ning kas ilma nõusolekuta võib analüüsi võtta üksnes ohtliku nakkushaiguse korral ja kohtu loal.
Osaliselt arvestatud. Eelnõu sätet ja seletuskirja on täpsustatud selliselt, et bioloogilise materjali võtmine toimub eranditult isiku nõusolekul ning välistatud on tahtest olenematu sekkumine. Proportsionaalsuse tagamiseks on see õigus seotud kõrgema ohulävendiga, rakendudes üksnes puhangu, epideemilise leviku või muu tõsise nakkusohu korral. Samuti muudeti sätte sõnastust nii, et Terviseamet ei võta proove vahetult, vaid üksnes korraldab proovivõtmist, kaasates selleks pädevaid tervishoiutöötajaid.
§ 16 lg 1 Eesti Õdede Liit
Kuigi immuniseerimise täpsemad nõuded kehtestatakse ministri määrusega ning seletuskirja kohaselt hõlmab tervishoiutöötaja mõiste erinevate seaduste alusel erinevaid ameteid, jääb sätte sõnastus ebamääraseks ning võib põhjustada erinevat tõlgendamist immuniseerimist teostavate isikute ringi osas. Ettepanek: immuniseerimist teostavate tervishoiutöötajate ring peaks olema seaduse tasandil üheselt mõistetav. Lisas 1 toodud täpsustus on otstarbekas kajastada ka seaduse tekstis, et vältida tõlgenduslikku ebaselgust ja tagada ühtne praktika.
Ei arvestata. Selgitame, et seaduse tasandil on oluline säilitada piisav paindlikkus immuniseerimist teostavate isikute ringi määratlemisel. Erinevate tervishoiuametite ja ametikohtade täpsemad rollid ning teenuste sisu on reguleeritud teistes seadustes ja nende alusel kehtestatud õigusaktides.
Immuniseerimise puhul on määrav, et immuniseerimist teostaval isikul on vastav väljaõpe ning läbitud immuniseerimiseks ettenähtud koolitus. Täpsemad nõuded immuniseerimist teostavatele tervishoiutöötajatele sätestatakse ministri määruses. Selline lähenemine võimaldab vajaduse korral
4
tulevikus immuniseerijate ringi laiendada ilma seaduse muutmiseta.
§ 16 lg 2 p 1
Eesti Õdede Liit
Eelnõus nähakse ette kohustus selgitada immuniseeritavale või tema seaduslikule esindajale immuniseerimise olemust, oodatavat kasu ning võimalikke kõrvaltoimeid. EÕL hinnangul peaks immuniseeritav lisaks saama ka protseduurijärgsed juhised kõrvaltoimete tekkimise korral, sh selged tegutsemissoovitused. Ettepanek: täiendada sätet immuniseerimisjärgsete juhiste andmise kohustusega ning säilitada laiem nõustamiskohustus immuniseerimisega seotud küsimustes.
Arvestatud.
§ 16 lg 5 Eesti Õdede Liit
Eelnõus reguleeritakse piiratud teovõimega isiku immuniseerimist viitega võlaõigusseadusele. Koolitervishoiu kontekstis vajab täpsustamist lapspatsiendi kaalutlusõiguse arvestamine immuniseerimisotsuse tegemisel. Arvestades, et mitmete lapseeas ja koolieas reimmuniseeritavate nakkushaiguste puhul ei ole kogukonnaimmuunsuse tase piisav, on oluline, et seaduse tasandil oleks tagatud selge kooskõla lapspatsiendi autonoomiat käsitlevate põhimõtetega. Ettepanek: kaaluda sätte täiendamist viitega lapspatsiendi kaalutlusõiguse arvestamisele või tagada vastav regulatsioon seaduse tasandil, et vältida ebaselgust kooliõenduse praktikas ning tagada kooskõla muude õigusaktidega.
Selgitame, et eelnõus sisalduv viide võlaõigusseaduse § 766 lõikele 4 on teadlik ning selle eesmärk ongi rõhutada lapspatsiendi autonoomia ja kaalutlusõiguse arvestamist immuniseerimisotsuse tegemisel. Viidatud säte näeb ette, et piiratud teovõimega patsiendi õigused kuuluvad seaduslikule esindajale üksnes ulatuses, milles patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma, ning et patsienti ennast tuleb otsustest teavitada mõistlikus ulatuses. Seega on eelnõu sõnastus kooskõlas kehtivate lapspatsiendi õigusi ja autonoomiat käsitlevate põhimõtetega ning ei vähenda koolitervishoiu kontekstis lapse kaalutlusõiguse arvestamist. Täiendavat eriregulatsiooni seaduse tasandil ei peeta vajalikuks.
§ 17 lg 5 Eesti Õdede Liit
Eelnõus sätestatakse kohustus läbida enne tööle asumist tuberkuloosi suhtes tervisekontroll ning esitada tööandjale nakkusohutust kinnitav tervisetõend. Samas ei ole täpsustatud, milline uuring on tuberkuloosi välistamiseks piisav ega see, kas uuringu valiku teeb tervishoiutöötaja. Ebaselge on ka varasema
Arvestatud osaliselt. Selgitame, et eelnõuga ei ole eesmärk reguleerida tuberkuloosi tervisekontrolli rakenduslikke üksikasju seaduse tasandil. Uuringute sisu, valiku ning
5
uuringu arvestamise kord tööle asumisel (nt kas 6 kuu vanust rindkere röntgenuuringut saab kasutada tervisetõendi väljastamisel või tuleb uuringut korrata). Lisaks vajab selgitamist, kas tervisetõendi nõue laieneb ka praktikat sooritavatele ning täiendusõppes osalevatele isikutele, sh lühiajalistel koolitustel osalemisel. Oluline on tagada ka tervisetõendi väljastamise võimalus digitaalsel kujul. Ettepanek: täpsustada tuberkuloosi tervisekontrolli sisu, uuringute valiku ja kehtivuse põhimõtted, tervisetõendi kohaldamisala ning võimaldada tervisetõendi väljastamine digitaalselt.
tervisetõendi väljastamise praktilised küsimused on oma olemuselt korralduslikud ning neid on asjakohane käsitleda juhendites või alamaktides, võimaldades vajaduse korral paindlikku ajakohastamist vastavalt epidemioloogilisele olukorrale ja teaduspõhisele praktikale. Kopsu- ja kopsuvälise tuberkuloosi käsitluse (2025 ajakohastatud) ravijuhendi põhjal soovitatakse tuberkuloosi nakatumise puhul rindkere röntgenuuringu asemel IGRA testi või tuberkuliintesti. Samas kehtiva praktika kohaselt on tööle asumisel nõutud tuberkuloosi suhtes tehtud rindkere röntgenuuring. Juhul kui tulevikus nähakse vajadust muude või täiendavate uuringute järele, on võimalik seda arutada ning juhendeid vastavalt täiendada. Eelnõu täpsustatakse selliselt, et töötaja ei pea uuesti läbima tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli ehk kehtib eelmine väljastatud tõend, kui ta ei ole alates eelmise tervisetõendi väljastamisest viibinud kõrge tuberkuloosi haigestumise riskiga riigis ega puutunud kokku tuberkuloosi nakatanud isikuga. See vähendab põhjendamatut halduskoormust ning väldib tarbetute uuringute kordamist. Lisaks täpsustame, et eelnõu § 17 lõike 5 punkt 4 kohaldub ka tegevusaladel praktikat sooritavatele ning täiendusõppes osalevatele õpilastele, üliõpilastele ja töötajatele.
6
Võtame teadmiseks ettepaneku tervisetõendi digitaalse väljastamise ja esitamise kohta ning nõustume, et see on mõistlik ja kaasaegne suund. Vastavad arendused sõltuvad edasisest prioriteetide seadmisest ja tehnilistest võimalustest.
§ 17 lg 6 Eesti Õdede Liit
Eelnõus sätestatakse tööandja kohustus säilitada tervisetõendit kogu töösuhte kestuse jooksul ja vähemalt aasta pärast töösuhte lõppemist. Samas tuleb tervisetõend praktikas töötajale tagastada, mistõttu saab tööandja säilitada üksnes koopia. Ettepanek: täpsustada, et tööandjal on õigus säilitada tervisetõendi koopia või luua digitaalse tervisetõendi lahendus, mis väldib vastuolu ja lihtsustab dokumentide haldamist.
Arvestatud.
§ 17 Eesti Põllumajandus- Kaubanduskoda
EPKK juhtis VTK vastuskirjas tähelepanu puuduvale mehhanismile, mis teavitaks toidukäitlejast tööandjat olukorras, kui töötajal diagnoositakse nakkushaigus, mis võib ohustada toiduohutust. Eelnõu paneb tööandjale vastutuse nakkusohu vältimise eest, kuid ei sätesta seaduslikku ega tehnilist lahendust, kuidas tööandja nakkushaigusest teada saab. Tekib õiguslik vastuolu: tööandjal on kohustus tagada ohutu töökeskkond ja toiduohutus, kuid tal puudub juurdepääs vajalikule teabele. Selline regulatsioon ei taga piisavat õigusselgust ning võib viia olukorrani, kus tööandja vastutab asjaolude eest, mida tal ei ole võimalik kontrollida. Lisaks tuleb märkida, et EPKK tõi VTK vastuskirjas välja mitmed probleemid, mis jäävad lahendata, sest peale seaduse vastuvõtmist jäävad need TTOS-i valdkonda, samas kui käesolev eelnõu TTOS-i muudatusi sel määral ei sisalda:
1. Riskipõhise lähenemise tegelik rakendamine EPKK juhtis VTK vastuskirjas tähelepanu asjaolule, et nakkusohu tase toidukäitlemises ei ole ühtlane ning erineb oluliselt sõltuvalt tegevusest (nt loomsete saaduste töötlemine vs taimsete toodete käitlemine või joogitööstus). Eelnõu viitab riskipõhisusele üldpõhimõttena, kuid ei diferentseeri konkreetselt tegevusvaldkondi ega ametikohti. Samuti ei sätesta selgeid kriteeriume, mille alusel riskitaset hinnatakse ega täpsusta, millistel juhtudel võib
Selgitame, et eelnõu ei reguleeri teadlikult rakenduslikke küsimusi seaduse tasandil. Seaduses sätestatakse üldised kohustused ja põhimõtted, samas kui detailsemad lahendused (nt menetlused, juhendid ja tehnilised korraldused) on asjakohane kehtestada alamaktides või juhendites, võimaldades paindlikkust ja ajakohastamist vastavalt praktikale. Eelnõu kohaselt on teatud tegevusaladel tööle asujal kohustus läbida tuberkuloosi suhtes tervisekontroll, mille kulud katab tööle asuja. Täiendava tervisekontrolli vajaduse otsustab tööandja, lähtudes töökeskkonna riskidest; selliseid kontrolle võib rakendada nii sündmuspõhiselt kui ka ennetava meetmena. Täiendavad tervisekontrollid toimuvad tööajal ning nende kulud katab tööandja.
7
tervisekontrolli nõudest loobuda või seda lihtsustada. Need ei ole sätestatud eraldi ka rakendusmäärusega. Selline üldsõnaline regulatsioon ei taga tegelikku riskipõhist lähenemist, vaid võib praktikas viia jätkuvalt universaalse kohaldamiseni. See ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ega arvesta sektori eripäradega.
2. Tervisekontrolli ja nakkushaiguste kontrolli sisuline integreerimine ja maksumus
EPKK tõi VTK vastuskirjas välja, et töötervishoiu kontroll ja nakkushaiguste tõend ei ole omavahel seotud ega koordineeritud ehk et kui praeguse süsteemi järgi toimub töötervishoiu kontroll regulaarselt, siis nakkushaiguste tõend väljastatakse tööle asumisel. Nende kahe sidususmehhanism on puudulik. Eelnõus sätestatakse küll võimalus kahe süsteemi sidumiseks, kuid ei täpsusta kas nakkushaiguste kontroll muutub töötervishoiu kontrolli osaks, milline on kontrollide sagedus ega sõnasta kuidas edaspidi välditakse dubleerimist või vastupidi – kontrollide lünklikkust. Ilma selge normitehnilise lahenduseta jääb integratsioon deklaratiivseks ning tööandja jaoks ei muutu süsteem arusaadavamaks. VTK vastuskirjas märgiti, et töötervishoiu miinimumteenuse maksumus on juba üle 200 euro. Senine praktika näeb, et ette nakkushaiguste tõendi kulud jäävad formaalselt töötaja kanda, isegi kuid praktikas tasub need sageli tööandja. Hetkel jääb ebaselgeks kas nakkushaiguste analüüsid integreeritakse tervisekontrolli osaks ning kes analüüsid tulevikus tasuma peaks.
3. Analüüside ühtse standardi kehtestamine EPKK tõi VTK vastuskirjas esile, et töö tervisekontrolli analüüside vajadus ja maht sõltub praktikas perearsti otsusest, mistõttu esinevad nii analüüsinimekirjad ja sellest tulenevad visiidi hinnad. EPKK hinnangul liigub eelnõu eesmärkide osas õiges suunas, kuid mitmed rakenduslikud küsimused vajavad täpsustamist, et tagada:
regulatsiooni proportsionaalsus, õigusselgus tööandjale, kulude prognoositavus, tegelik riskipõhine lähenemine,
Töökeskkonna riskide hindamine, sh nakkushaiguste leviku risk, toimub jätkuvalt TTOS-i alusel. Tööandjal on parim ülevaade oma töökeskkonnast ning riskianalüüsi saab koostada ise, tellida teenusena või kasutada Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonda TEIS. NETSi raames ei reguleerita töökeskkonna riskianalüüsi rakenduslikke küsimusi. Eelnõu ei loo uut mehhanismi töötaja terviseandmete edastamiseks tööandjale, arvestades terviseandmete kaitse vajadust. Tööandja vastutus nakkusohu vältimisel realiseerub eelkõige ennetavate meetmete, riskianalüüsi ja töökorralduse kaudu. Kokkuvõttes loob eelnõu raamistiku, mis võimaldab riskipõhist, proportsionaalset ja paindlikku lähenemist, jättes rakenduslikud detailid vastavatesse õigusaktidesse ja juhenditesse.
8
vastutuse tasakaal tööandja ja riigi vahel.
Üldine märkus
Eesti Pereõdede Ühing
Eesti Pereõdede Ühingul täiendavad küsimusi ega kommentaare lisada ei ole. Leiame, et seaduse muudatus lihtsustab oluliselt pereõdede tööd tervisetõendite osas ning kooliõdedel väheneb ootamine ning lisatöö patsiendi vanematega kontakti saamiseks nõusolekute osas.
Teadmiseks võetud.
§ 16 Eesti Koolijuhtide Ühendus
Tervitatav on, et uue seadusega on loodud kaasaegne terviklik lähenemine nakkushaiguste ennetamisele ja tõrjele. Toetame planeeritavat regulatsiooni, mis vähendab bürokraatlikku koormust, s.o et iga vaktsineerimise korral ei pea enam küsima nõusolekut ning on vajalik ainult ühekordne lapsevanema keelduv teavitus.
Teadmiseks võetud.
§ 8 ja § 16 Eesti Koolijuhtide Ühendus
Samas lisanduvad koolijuhile mitmed täiendavad bürokraatlikud ülesanded, millega ei saa nõus olla. Kooli põhiprotsess on õppimine ja koolijuht selle protsessi juht ning iga täiendav ülesanne vähendab seda olulist aega. Eelnõu sätestab näiteks, et immuniseerimise teavitamisprotsessis on oluline asutuste ja tervishoiutöötajate koostöö ning selge info jagamine seaduslikele esindajatele ja et kooli tasandil saab kasutada ametlikke teavituskanaleid (nt e-kool, arenguvestlused, lastevanemate koosolekud, infopäevad jne), alati koos arusaadava infomaterjaliga. Paberil tundub see lihtne ülesanne, aga reaalelus tähendab palju täiendavaid ülesandeid nii koolijuhile kui klassijuhatajatele jt õpetajatele ning pidevaid vastuste andmist keerulistele küsimustele. Näiteks kui Terviseamet saab selge õigusliku aluse nõuda ja saada ohu hindamiseks vajalikke isikuandmeid ja eriliigilisi isikuandmeid (terviseandmeid) nii TTO-delt kui ka kolmandatelt osapooltelt (nt koolid, tööandjad), siis kas saame olla kindlad, et koolil ei ole vaja oma dokumentidesse kirjutada sisse järgmised ülesanded: kes koostab ja saadab Terviseametile info - kelle ülesanne see on jne.
Selgitame, et eelnõu seletuskirjas toodud näited lapsevanemate teavitamiseks kasutatavatest infokanalitest (nt e‑kool, lapsevanemate koosolekud jm) on soovituslikud ega loo koolidele uusi kohustusi. Eelnõuga soovitakse jätta teavitamise korraldamisel piisav paindlikkus, arvestades, et koolide võimalused ja lapsevanemate digipädevus on erinevad ning ühtne lahendus ei pruugi kõigile sobida. Lisaks töötab Tervisekassa välja ühtset teavitamise ja immuniseerimisest keeldumiste edastamise lahendust Terviseportaalis, mis aitab vähendada haridusasutuste halduskoormust ja tagada ühtse ning selge menetluse. Selgitame, et eelnõus kavandatud Terviseameti õigus nõuda teavet kolmandatelt osapooltelt (sh koolidelt) on erakorraline menetluslik tööriist, mida rakendatakse vaid vahetu nakkusohu tõrjumisel ja konkreetse epidemioloogilise uuringu tegemisel (nt
9
koolis tekkinud haiguspuhangu korral). Sellises olukorras piirdub kooli roll Terviseameti päringu peale juba asutuse valduses oleva faktilise teabe (nt kontaktandmete) edastamisega ning kool ise täiendavaid uurimistoiminguid tegema ei pea. Kuna tegemist ei ole rutiinse ega pideva andmeedastuskohustusega, ei näe seadus ette vajadust luua koolidel selleks eraldi asutusesiseseid töökordi ega sätestada dokumentides uusi püsivaid tööülesandeid.
§ 27 Eesti Koolijuhtide Ühendus
Samuti on positiivne, et koolijuht saab iseseisva õiguse ja kohustuse nakkusohu korral ajutiselt peatada kooli tegevus või sulgeda kool ning teavitada Terviseametit ja vajaduse korral pidada temaga nõu meetmete üle.
Võtame teadmiseks.
Üldine märkus
Eesti Arstiteadusüliõpilast e Selts
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts peab väga oluliseks rahvastiku tervise edendamist ning nakkushaiguste ennetamise süsteemi ja kriisivalmisoleku arendamist. On väga positiivne, et uus seadus loob selleks selge ja kaasaegse õigusliku raamistiku. Meie kui tulevaste arstide jaoks on väga oluline, et õpiksime mineviku kriisidest. Peame keskenduma haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele, kuid samas olema valmis kriisidele kiiresti ja tõhusalt reageerima, vältimaks haiglate ülekoormust. Uus seadus on selles vaates väga tervitatav. Toetame vaktsineerimisega seotud muudatusi, mis austavad maksimaalsel määral patsiendiautonoomiat ja otsustusvõimet. Lisaks on väga hea, et koolivaktsiinidega nõustumine on lapsevanemate jaoks lihtsamaks tehtud.
Võtame teadmiseks.
§ 25 Eesti Arstiteadusüliõpilast e Selts
Sooviksime täpsustada küsimust § 25 kohta, mis ka veebiarutelust läbi käis. Olles sätet ja seletuskirja lugenud, jääb mulje, et kohaldamisala võiks olla selgemalt piiritletud. Arvestades, et seadus näeb teabe edastamise nõuete rikkumisele ette märkimisväärsed trahvimäärad, on oluline, et kohustused oleksid üheselt mõistetavad. Hetkel jääb mulje, et lisaks asutustele võib ka igalt füüsiliselt isikult küsida nende tuttavate ja lähedaste andmeid. Sellega seoses tekkis
Osaliselt arvestatud. Eelnõus on täpsustatud nakkushaigusest teavitamise kord.
10
küsimus, ehk oleks mõtet siduda säte nt ohtliku nakkushaiguse levikuga?
§ 19 Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit
Toetame põhimõtet, et nakkuste ennetamise korraldus peab olema asutuses süsteemselt läbi mõeldud, arvestades teenuseosutaja riskiprofiili ja tegevusmahtu ning kehtestades muu hulgas: – patsiendivoo korralduse kõrgema nakkushaiguste leviku perioodil; – patsientide eraldamise võimalused; – pindade ja töövahendite desinfitseerimise praktikad. Need tegevused on tervisekeskuste igapäevase töö osa. Seadusega tuleb vältida põhjendamatut halduskoormuse kasvu ning tagada, et nõuded oleksid päriselus rakendatavad ega tooks kaasa ebamõistlikke kulusid. Juhul, kui tervisekeskustele lisanduvad seadusega täiendavad kohustused ja halduskoormus, mis ei ole keskuste senise töö osa, saavad uued kohustused rakenduda üksnes koos täiendava ressursi katteallikate väljatöötamise ja õigusaktide tasandil kehtestamisega. Eelnõus ei ole piisava selgusega hinnatud infektsioonikontrolli regulatsiooni laiendamise mõju tervisekeskustele, sh millised kulud kaasnevad riskide maandamistegevuste rakendamisega ja kas need on, võrreldes oodatava mõjuga, põhjendatud. Palume enne seaduse jõustumist läbi viia selge mõjuhinnang ning lisaülesannete täitmiseks lisada täiendavad rahalised vahendid tervisekeskuste rahastusmudelisse, et tagada lisaülesannete jätkusuutlik täitmine.
Võtame teadmiseks. Infektsioonikontrolli nõuete laiendamise mõju on hinnatud mõjude analüüsi punktis 6.2.6.
§ 17 lg 5 Eesti Haiglate Liit
Määruse § 17 lõike 5 kohaselt peavad nimetatud lõike punktides 1-3 loetletud ametikohtadel töötajad enne tööle asumist läbima tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli ja esitama tööandjale tervishoiuteenuse osutaja poolt väljastatud nakkusohutust kinnitava tervisetõendi. Palume täpsustada ja selgemalt sõnastada, mida hõlmab „tuberkuloosi suhtes tervisekontroll“.
Arvestatud osaliselt ja täpsustame seletuskirjas. Tuberkuloosi suhtes tervisekontroll on tervishoiuteenuse osutaja poolt läbiviidav terviseseisundi hindamine, mille eesmärk on välistada isiku nakkusohtlikkus tuberkuloosi suhtes, lähtudes kehtivatest juhistest ja arstiteaduse üldisest tasemest. Tervisekontroll võib sisaldada vajaduse korral uuringute tegemist, mille valik ja ulatus määratakse vastavalt kehtivatele juhistele ja tervishoiutöötaja professionaalsele otsustusele.
11
Uuringute sisu, valiku ning tervisetõendi väljastamise praktilised küsimused on oma olemuselt korralduslikud ning neid on asjakohane käsitleda juhendites või alamaktides, võimaldades vajaduse korral paindlikku ajakohastamist vastavalt epidemioloogilisele olukorrale ja teaduspõhisele praktikale. Kopsu- ja kopsuvälise tuberkuloosi käsitluse (2025 ajakohastatud) ravijuhendi põhjal soovitatakse tuberkuloosi nakatumise puhul rindkere röntgenuuringu asemel IGRA testi või tuberkuliintesti. Samas kehtiva praktika kohaselt on tööle asumisel nõutud tuberkuloosi suhtes tehtud rindkere röntgenuuring. Juhul kui tulevikus nähakse vajadust muude või täiendavate uuringute järele, on võimalik seda arutada ning juhendeid vastavalt täiendada.
§ 17 lg 8 p 2
Eesti Haiglate Liit
Määruse § 17 lõike 8 punkt 2 kohaselt on tööandja kohustatud nakkushaiguste tõrjel tagama bioloogilise ohuteguri vastase immuniseerimise töötajatele ja vajaduse korral pakkuma ennetavat ravi. Sätte sõnastusest ei selgu üheselt, kas tööandja kohustus piirdub immuniseerimise ja ennetava ravi kättesaadavuse tagamisega või hõlmab see ka nimetatud teenuste eest tasumise kohustust. Selguse huvides palume sätte sõnastust täpsustada.
Arvestatud.
§ 3 lg 1 p 10
Eesti Laborimeditsiini Ühing
nakkushaigus – haigus või nakkus, mis on põhjustatud bioloogilise nakkustekitaja või selle toksiini sattumisest organismi ja mis levib otseselt või kaudselt inimeselt, loomalt või keskkonnast inimesele. Sõnastus eristab „haigust“ ja „nakkust“, kuid ei selgita nende omavahelist suhet, mis võib tekitada tõlgendusprobleeme.
Osaliselt arvestatud. HÕNTE kohaselt ei defineerita seaduses mõistet, kui selle tähendus on üheselt mõistetav üldkeele või vastava eriala oskuskeele põhjal. Eesti Keele Instituudi sõnastike kohaselt on „nakkus“ ohutegurite sattumine paika, kus neid ei soovita, sh
12
Täpsustada, kas nakkuseks loetakse ka laboratoorselt kinnitatud asümptomaatiline nakkustekitaja kandlus. Ettepanek täpsustada mõisted: Nakatumine/infektsioon – kokkupuude nakkustekitajaga, mille tagajärjel kujuneb välja immuunvastus või tekib nakkustekitaja kandlus; Haigestumine – haigestumine nakkushaigusesse infektsiooni tulemusel.
organismi, ja sellest põhjustatud protsessid. Rahvatervishoiu sõnastiku kohaselt on „haigus“ organismi talitluse häirumine, mis põhjustab ajutist või posivat kahju. Eelnõus on mõistet „nakkushaigus“ täpsustatud, lisades juurde haigustunnusteta kandluse.
§ 3 lg 1 p 16
Eesti Laborimeditsiini Ühing
nakkusohtlik materjal – materjal, sealhulgas organismist pärinev uuringumaterjal, laboratoorne kultuur või saastunud ese, mis sisaldab või mille puhul on põhjendatud kahtlus, et see sisaldab nakkustekitajat. Definitsioon eeldab, et nakkusohtlik materjal sisaldab nakkustekitajat või esineb põhjendatud kahtlus selle esinemiseks. Mõiste „põhjendatud kahtlus“ vajab täpsustamist. Kas see tähendab kliiniliste sümptomite olemasolu, epidemioloogilist kontakti kinnitatud juhuga või muud hinnatavat asjaolu? Nakkustekitaja peab olema nakkusohtlikus materjalis reaalselt esinev ja nakatusvõimeline, st materjal ei ole eelnevalt inaktiveeritud ega muul viisil nakkusvõimet kaotanud Uuringumaterjal meditsiinilaborites on bioloogiline materjal ja potentsiaalselt alati nakkusohtlik. Võimatu on eristada põhjendatud kahtlusega ja kahtluseta materjale enne vastavate uuringute läbiviimist. Sellest definitsioonist peaks lähtuma, kes peab taotlema nakkusohtliku materjali käitlemise luba. Jääb ebaselgeks, kas seda peavad taotlema vaid nakkushaiguste diagnostikaga tegelevad laborid ehk kas luba peaks olema selgelt seotud elujõulise nakkustekitaja olemasolu ja reaalse nakkusleviku riskiga.
Arvestatud. Põhjendatud kahtlus on terminist eemaldatud. NETS sätted on suunatud laboritele.
§ 3 lg 1 p 23
Eesti Laborimeditsiini Ühing
uuringumaterjal – nakkushaiguse diagnoosimiseks, seireks või epidemioloogiliseks uuringuks inimeselt või loomalt võetud proov, keskkonnaproov, toiduproov, joogiveeproov või muu bioloogiline, sealhulgas laboratoorselt eraldatud materjal.
Mitte arvestatud. Nõustume, et kliinilises ja laboratoorses praktikas on inimpäritolu bioloogilisel materjalil ning toidu- ja keskkonnaproovidel selge sisuline erinevus. Õigustehniliselt on aga NETS kontekstis otstarbekas
13
Bioloogiline materjal on täpsem termin ja katab nii nakkushaiguste kui muude haiguste diagnoosimiseks ja seisundi jälgimiseks võetud materjale, mille potentsiaalne nakkusohtlikus on võrdne. Ettepanek on eristada terminoloogiliselt bioloogilist materjali ning toidu- ja joogivee proove.
säilitada mõiste „uuringumaterjal“ ühtse katusterminina. Seaduse fookuses on nakkusohu tuvastamine ja epideemia ohjamine tervikuna, olenemata sellest, millisest allikast (inimene, loom, toit, keskkond) potentsiaalselt nakkusohtlik materjal pärineb. Terminoloogia kaheks jagamine muudaks seaduseteksti ebamõistlikult lohisevaks ning tekitaks ohu lünkade tekkeks järelevalves ja andmehõives. Katustermin tagab juriidilise selguse, koondades kõik nimetatud prooviliigid ühise eesmärgi – nakkushaiguse diagnoosimise või epidemioloogilise uuringu – alla.
§ 5 lg 6 Eesti Laborimeditsiini Ühing
Terviseametil on õigus epidemioloogilise uuringu käigus võtta isikult bioloogilist materjali nakkushaiguse või nakkusallika tuvastamiseks. Nimetatud tegevusele ei kohaldata tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tervishoiuteenuse osutamisele sätestatud nõudeid. Täpsustada, kas tegemist on ka tahtest olenematu proovi võtmisega. Eelnõu kohaselt ei kohaldata Terviseameti (TA) laborile tegevusloa nõuet, kuid praktikas osutab TA labor ka Tervisekassa poolt tasustatavaid laboriteenuseid meditsiiniasutustele (lisaks § 8 ja § 10). Täpsustada, kas tegevusloa erisus kehtib üksnes riiklike ülesannete täitmisel ning vabal turul osutatavate teenuste puhul kohaldub TTKS § 40 alusel tegevusloa nõue. Seadusandlusega tuleks tagada õigusselgus ja võrdne kohtlemine.
Osaliselt arvestatud. Eelnõu sätet ja seletuskirja on täpsustatud selliselt, et bioloogilise materjali võtmine toimub eranditult isiku nõusolekul ning välistatud on tahtest olenematu sekkumine. Proportsionaalsuse tagamiseks on see õigus seotud kõrgema ohulävendiga, rakendudes üksnes puhangu, epideemilise leviku või muu tõsise nakkusohu korral. Samuti muudeti sätte sõnastust nii, et Terviseamet ei võta proove vahetult, vaid üksnes korraldab proovivõtmist, kaasates selleks pädevaid tervishoiutöötajaid. Tegevusloa erisus kehtib Terviseameti laborile nii riiklike ülesannete täitmisel kui ka muude teenuste puhul. Terviseamet osutab muid teenuseid, mis ei ole otseselt seotud riiklike ülesannete täitmisega, väga piiratud mahus. Terviseameti laborite nõuetele
14
vastavus ja teenuste kvaliteet on juba tagatud teiste siseriiklike ja rahvusvaheliste mehhanismidega, sealhulgas NETS-iga. TTKS alusel TA- le täiendava tegevusloa nõude kehtestamine tekitaks ebamõistlikku halduskoormust ja dubleerivat regulatsiooni, loomata teenuste ohutuse või kvaliteedi tagamisel lisandväärtust. Seetõttu on tegevusloa erisus proportsionaalne ning ei riiva lubamatult võrdse kohtlemise printsiipi.
§ 8 lg 3 p 1-2
Eesti Laborimeditsiini Ühing
Selgituskirja kohaselt pannakse tervishoiuteenuse osutajale kohustus võtta patsiendilt uuringumaterjal epidemioloogilise uuringu eesmärgil ka juhul, kui see ei ole vajalik patsiendi raviks. Samas ei ole täpsustatud, kes sellisel juhul laboratoorsed uuringud teostab ega ka milline on nende uuringute rahastamise allikas.
Kui uuringute tegemine jääks näiteks perearsti uuringufondi kanda, ei oleks see praktikas toimiv lahendus.
Kui uuringute teostamine on Terviseameti ülesanne, peab Terviseametil olema tagatud igapäevane valmisolek proovide vastuvõtuks, analüüsimiseks ja logistika korraldamiseks (näiteks hiljutise Saaremaa kõhulahtisuse puhangu kontekstis).
Ilma selge vastutuse ja rahastusmehhanismi sätestamiseta võib nimetatud kohustus jääda formaalseks ega pruugi reaalselt rakenduda.
Võtame teadmiseks. Ettepanek on asjakohane. Eelnõu praeguses menetlusfaasis ei ole võimalik vastavat finants- ja korralduslikku mudelit ammendavalt välja töötada. Rahastuse ja töökorralduse täpsemad alused lahendatakse eelnõu edasise menetluse käigus või seotud rakendusaktides, et tagada sätte eesmärgipärane rakendumine praktikas.
§ 8 lg 4 Eesti Laborimeditsiini Ühing
Laborile pannakse kohustus teavitada rühmaviisilisest haigestumisest. Teeme ettepaneku piiritleda labori kohustus nakkustekitaja tuvastamisega ning teabe edastamisega tervise infosüsteemi ning jätta rühmaviisilise haigestumise teavitamine tervishoiuteenuse osutaja ülesandeks. Laboril puudub epidemioloogiline tervikpilt.
Mitte arvestatud. Erinevad tervishoiuteenuse osutajad (perearstid, haiglad) saadavad proove sageli ühte suurde laborisse. Seetõttu on labor sageli esimene üksus, mis suudab tuvastada rühmaviisilise haigestumise või puhangu.
§ 10 lg 2 Eesti Laborimeditsiini Ühing
Määratlemata on, mida tähendab „arvestuse pidamine“ - kas see tähendab proovide nimekirja, patogeenide inventuuri, säilitamise registrit või muud süsteemi ja kes oleks selle süsteemi jälgija ning
Arvestatud. Täiendatud on eelnõu seletuskirja ja antud detailid kajastatakse rakendusaktides.
15
mis sellest tuleneks. Täpsustada seaduses või rakendusaktis arvestuse pidamise ulatus, kas nõue kehtib üksnes 3.–4. ohurühma tekitajatele või ka rutiinsele diagnostikale. Meditsiinilaboris käideldud bioloogilised materjalid on tuvastatavad labori infosüsteemis, eraldi registrid ei ole vajalikud.
§ 10 lg 4 Eesti Laborimeditsiini Ühing
Sama kommentaar, mis § 5 lg 6. Meditsiinilabor peab omama TTKS § 40 alusel eriarstiabi tegevusluba. Tegevusloa nõuet ei kohaldata Terviseameti laborile. Seletuskirjas väidetakse, et TA ei tegutse turul, kuid tegelikkuses osutab siiski tasulisi teenuseid tervishoiuteenuse osutajatele. Reguleerida selgelt, millises ulatuses on TA vabastatud tegevusloa nõudest, et vältida ebavõrdset kohtlemist. Antud sõnastus näitab, et TA labor ei ole meditsiinilabor ja seega ta TTL mõistes laboriteenuseid osutada ei tohiks. TA saab tegutseda teaduslaborina, kes teeb epidemioloogilisi uuringuid.
Mitte arvestatud. Tegevusloa erisus kehtib Terviseameti laborile nii riiklike ülesannete täitmisel kui ka muude teenuste puhul. Terviseamet osutab muid teenuseid, mis ei ole otseselt seotud riiklike ülesannete täitmisega, väga piiratud mahus. Terviseameti laborite nõuetele vastavus ja teenuste kvaliteet on juba tagatud teiste siseriiklike ja rahvusvaheliste mehhanismidega, sealhulgas NETS- iga. TTKS alusel TA-le täiendava tegevusloa nõude kehtestamine tekitaks ebamõistlikku halduskoormust ja dubleerivat regulatsiooni, loomata teenuste ohutuse või kvaliteedi tagamisel lisandväärtust. Seetõttu on tegevusloa erisus proportsionaalne ning ei riiva lubamatult võrdse kohtlemise printsiipi.
§ 10 lg 7 Eesti Laborimeditsiini Ühing
Ebaselge, kas „isik“ tähendab juriidilist isikut (asutus) või füüsilist isikut (töötaja). Sama probleem esineb terve eelnõu ulatuses. Ettepanek asendada „isik“ mõistega „tervishoiuteenuse osutaja“
Osaliselt arvestatud. Oleme täpsustanud eelnõud mõistega „labor“.
§ 11 lg 1,3 ja 6
Eesti Laborimeditsiini Ühing
Palun selgitada, mis alusel toimub labori välja valimine referentteenuse osutamiseks. Juhul, kui Terviseamet on sõlminud tähtajalise lepingu referentlabori ülesannete täitmiseks mõne laboriga mistahes valdkonnas, siis peaks ju vastava valdkonna rutiinset laboratoorset diagnostikat teostav labor edastama lg 1 toodud info hoopis Terviseameti lepingupartnerile mitte Terviseametile. Antud sõnastuses jääb Terviseameti labor vahendajaks.
Referentlabori valik ja lepingu sõlmimine toimub kehtiva õiguse (riigihangete seadus, haldusmenetluse seadus) raamides, kus hinnatakse labori akrediteeringut, metoodilist pädevust ja võimekust täita seaduses loetletud spetsiifilisi ülesandeid. Eelnõu üks lõige reguleeris rutiinsete seireandmete esitamist Terviseametile
16
rahvastiku tervise olukorra jälgimiseks. Edasine lõige on erinorm, mis sätestas, et laborid edastavad referentlabori ülesannete täitmiseks vajaliku uuringumaterjali ja andmed otse referentlaborile. Eelnõu eristab üldist epidemioloogilist seiret ja spetsiifilist referentlabori tegevust.
§ 17 Eesti Kaubandus- Tööstuskoda
Kaubanduskoda toetab plaanitavat muudatust, kuna senine tervisetõendite süsteem on olnud paljude ettevõtjate jaoks põhjendamatult koormav ja bürokraatlik, eriti näiteks teenindus- ja toitlustussektoris, kus on tavapärasest kõrgem tööjõu voolavus, on tervisetõendite hankimine olnud täiendav aja- ja rahakulu nii tööandjale kui töötajale. Toetame muudatust, kus edaspidi piirdutakse vaid tuberkuloosi kontrolliga, kuna see on rahvatervise seisukohalt kõige kriitilisem risk. Muude nakkushaiguste puhul on tänapäevane hügieenitase ja tööandjate teadlikkus piisav, et tagada ohutus ilma lisatõenditeta. Samuti jääb alati tööandjal võimalus nõuda tervisekontrolli juhul, kui töökoha riskihinnang seda nõuab ning TTOS-i raames toimub töötaja tervisekontroll siiski igal juhul. Leiame, et seega plaanitav muudatus muudab värbamisprotsessi kiiremaks ja paindlikumaks ning vähendab bürokraatiat.
Võtame teadmiseks.
§ 8 Eesti Kaubandus- Tööstuskoda
Siiski peab Kaubanduskoda vajalikuks juhtida tähelepanu teavitussüsteemi puudumisele nakkushaiguse diagnoosimisel. Leiame, et tööandjal võiks olla võimalus saada infot töötaja nakkusohu kohta. Näiteks olukorras, kus töötajal diagnoositakse tuberkuloos või muu nakkushaigus, mis välistab otsese kokkupuute nt klientide, on tööandjal ohutuse tagamiseks vaja sellest operatiivselt teada saada. Selleks, et tagada isikuandmete kaitse ja vältida delikaatsete tervisandmete avaldamist, teeme ettepaneku luua infosüsteemide põhine lahendus, mis võimaldaks saata tööandjale automaatse üldistatud teavituse või märke isiku ajutise töötamispiirangu kohta konkreetsetes tingimustes, ilma haiguse diagnoosi avaldamata. Leiame, et see on vajalik, kuna praktikas võib ette tulla olukordi, kus töötaja jätab teadlikult või teadmatusest tööandja oma
Mitte arvestatud käesoleva eelnõu kontekstis. Infosüsteemide (TIS, TÖR) vahelise automatiseeritud teavitussüsteemi loomine eeldab mahukat IT-arendust. Samuti nõuab taoline lahendus eriliigiliste isikuandmete töötlemise tõttu eelnevat põhjalikku andmekaitse mõjuhinnangut, mis väljub käesoleva eelnõu mahust ning ajakavast. Juhime tähelepanu, et nakkusohutuse tagamiseks töökeskkonnas annab eelnõu tööandjale õiguse nõuda riskianalüüsist lähtuvalt töötaja tervisekontrolli läbimist
17
nakkushaigusest teavitamata (nt kartuses kaotada töötasus), mistõttu ei saa tööandja rakendada vajalikke meetmeid nakkusleviku tõkestamiseks. Kaubanduskoja ettepanek: Teeme ettepaneku arendada välja infosüsteemide põhine lahendus (nt Terviseinfosüsteemi ja töötamise registri liidestamine), mis edastaks tööandjale operatiivse märguande isiku ajutise töötamispiirangu kohta, kui töötajal on diagnoositud nakkusohtlik haigus (nt tuberkuloos), kuid mis ei annaks delikaatseid isikuandmeid tööandjale.
ning kohustab teatud tegevusaladel töötajaid esitama tuberkuloosi suhtes nakkusohutust kinnitava tervisetõendi juba enne tööle asumist.
§ 3 lg 1 p 8
Eesti Töötervishoiuarstide Selts
Soovitav on uue Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega kooskõlastada ja kohandada muutused vastavaks ka Töö tervishoiu ja tööohutuse seaduses ning „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded 1“ määruses. Praegu kehtivas TTOS § 8. Bioloogilised ohutegurid lõige (1) Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid (bakterid, viirused, seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje eelnõu §3 terminid lõige 1 punkt 18) nakkustekitaja – mistahes bioloogiline tegur, sealhulgas prioon, viirus, bakter, mikroskoopiline seen, algloom, ussnugiline ja lülijalgne, kaasa arvatud nende geneetiliselt muundatud vormid, ning nende bioloogilised komponendid ja toksiinid, mis on võimelised põhjustama inimese nakatumist ja nakkushaigust;
Võtame teadmiseks. NETS eelnõu terminite sõnastamisel on arvesse võetud kooskõla TTOS-iga.
§ 17 lg 3 Eesti Töötervishoiuarstide Selts
Juhime tähelepanu töökeskkonna ohutegurite riskihindamise kvaliteedile. Juhul kui tööandja on bioloogiliste ohutegurite riske alahinnanud, võib tekkida oht nakkuse levikuks. Paraku igapäevatöös märkavad töötervishoiuarstid aeg-ajalt riskide alahindamist tööandjate poolt.
Võtame teadmiseks.
§ 17 lg 4 Eesti Töötervishoiuarstide Selts
Tõlgendamine võib põhjustada segadust töötaja ja tööandja vahel, kes tasub töötaja tuberkuloosi suhtes tehtava tervisekontrolli eest. Eelnõu seletuskirja alusel tööle asumisel tasub töötaja tuberkuloosi suhtes tehtava tervisekontrolli eest, samas TTOS sätestab, et see ei tohi tuua töötajale rahalisi kulutusi.
Täpsustame seletuskirjas. Selgitame, et eelnõus eristatakse tööle asumise eelset tervisekontrolli ja töösuhte kestel tehtavaid tervisekontrolle, lähtudes töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS).
18
Eelnõu kohaselt on tööle asumise eelne tuberkuloosi suhtes tervisekontroll nõutav teatud tegevusaladel nakkusohu ennetamiseks ning selle kulud kannab tööle asuja ehk isik, kellega ei ole veel töölepingut sõlmitud. Tegemist ei ole TTOS-i mõttes töötervishoiu tervisekontrolliga, vaid nakkushaiguste ennetamise meetmega, mille eesmärk on välistada nakkusoht enne tööle asumist. TTOS-i põhimõte, mille kohaselt tervisekontroll ei tohi tuua töötajale rahalisi kulutusi, kohaldub töösuhte kestel tehtavatele tervisekontrollidele. Kui tööandja otsustab rakendada täiendavaid tervisekontrolle (nt riskianalüüsist tulenevalt või sündmuspõhiselt), peavad need toimuma tööajal ning kulud katab tööandja.
§ 17 lg 5 Eesti Töötervishoiuarstide Selts
Kopsu- ja kopsuvälise tuberkuloosi käsitluse (2025 ajakohastatud) ravijuhendi põhjal soovitatakse tuberkuloosi nakatumise puhul rindkere röntgenuuringu asemel IGRA testi või tuberkuliintesti, mis on oluliselt kallimad kui siiani kasutatud rindkere röntgenuuring. Juhime tähelepanu, et tööandja või töötaja kulu on taolise tervisekontrolli puhul seetõttu märkimisväärselt kõrgem.
Võtame teadmiseks.
§ 17 lg 6 Eesti Töötervishoiuarstide Selts
Kui töötaja on tööle asumisel selle tõendi eest tasunud, siis peaks ta selle töölt lahkumisel endale saama?
Täpsustame eelnõus, et tööandja säilitab tervisetõendist üksnes koopia, mis on vajalik nakkusohutuse tõendamiseks töösuhte ajal. Originaalne tervisetõend jääb tööle asujale, kes on selle eest tasunud, ning see tagastatakse talle töösuhte lõppemisel.
19
§ 17 lg 7 Eesti Töötervishoiuarstide Selts
Kui töötaja soovib vältida aja- ja majanduslikku kulu uue tervisetõendi puhul, kuidas ja kust on võimalik andmeid kontrollida, et ta pole elanud kõrge tuberkuloosi haigestumise riski tasemega riigis ega pole olnud kokkupuudet tuberkuloosi nakatunud isikuga. Kas uus tööandja usaldab inimese väidet või suunab kindluse mõttes ikkagi tervisekontrolli?
Töötaja varasema välismaal viibimise või kokkupuute puudumise tõendamiseks ei ole ette nähtud eraldi riiklikku kontrollmehhanismi. Tööandja saab paluda tööle asujal täita vastava deklaratsiooni (nt kinnitada, et ta ei ole viibinud kõrge tuberkuloosi haigestumise riskiga riigis ega puutunud kokku tuberkuloosi nakatunud isikuga) või küsida seda teavet töövestluse käigus. Erinevate tervisedeklaratsioonide ja küsimustike täitmine on tervishoiupraktikas tavapärane ning neid kasutatakse laialdaselt riskide hindamisel ja otsustamisel. Ei näe põhjust, miks peaks käesoleva eelnõu kontekstis kehtestama sellest erineva või rangema erikorra. Kui tööandjal tekib kahtlus või ta peab töökeskkonna riske arvestades vajalikuks täiendavat kindlust, on tal võimalik suunata isik tervisekontrolli. Täiendava tervisekontrolli rakendamine jääb tööandja otsustada, lähtudes riskianalüüsist.
§ 3 lg 16 Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskus
Ei selgu, mida peetakse silmas põhjendatud kahtluse all. Välja toodud definitsioon on seaduseelnõus ja sellega seotud määruste kavandites oluline, kuna 2., 3. või 4. ohurühma nakkusohtliku materjali käitlemisel tekib nõue taotleda Terviseametilt tegevusluba. Teeme ettepaneku defineerida nakkusohtlik materjal kui materjal, sh organismist pärit uuringumaterjal, laboratoorne kultuur või saastunud ese, mis sisaldab nakkustekitajat.
Osaliselt arvestatud.
§ 8 lg 5 p 1
Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskus
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi laborina tuvastab LABRIS nakkustekitajaid, kuid LABRISel puudub täielik info riikliku järelevalve proovide kohta. Et vältida info osalist edastamist teeme ettepaneku punkt ümber sõnastada: Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi
Arvestatud. Eelnõud on täiendatud vastavalt.
20
valitsemisala pädev asutus, kellele laekub info toidus, loomadel või söödas tuvastatud zoonoosse nakkustekitaja kohta, mille levikuga võib kaasneda ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku oht.
§ 10 lg 2 Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskus
Jääb ebaselgeks, mida tähendab nõue pidada arvestust käideldava nakkusohtliku materjali üle. Mis on arvestuse pidamise aluseks arvestades nakkusohtliku materjali mõistet seaduses. Isik, kes käitleb 2., 3. või 4. ohurühma bioloogilist ohutegurit, peab omama Terviseameti antud tegevusluba (edaspidi nakkusohtliku materjali käitlemise luba). Defineerida, kes on isik. Jääb ebaselgeks, kas nakkusohtliku materjali käitlemise luba peab taotlema asutus või iga töötaja (eraisik), kes käitleb nimetatud ohurühma ohutegurit.
Arvestatud. Täiendatud on eelnõud ja selle seletuskirja ning antud detailid kajastatakse rakendusaktides. NETS sätted on suunatud laboritele.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Nakkushaiguse puhangu, epideemia ja pandeemia definitsioonid on liiga üldised, üksteist kordavad ja hinnangulised. Toodud definitsioonide alusel ei ole võimalik öelda, mis on nende kolme vahe või sarnasused. Näiteks ei ole aru saada, mis tingimustele peab nakkushaiguse puhang vastama, et saaks öelda, et see on epideemia ja mitte enam puhang, või kuidas erineb epideemia pandeemiast. Lisaks on määratlemata seaduse tekstis mitmel pool kasutatud termin „nakkushaiguse epideemiline levik“. Kas see on sama mis epideemia? Nakkushaiguse puhang määratluses võiks täpsustada, et tegemist on haigusjuhtudega, millel on ühine nakkusallikas või levikufaktor, sest selle puudumisel võib jääda mulje, et puhanguks saab pidada ükskõik milliste nakkushaiguste juhtude samaaegset sageduse kasvu. Oodatust suuremal määral on liiga üldine. Kui me räägime tavapärasest haigestumisest, siis räägitakse juhtude arvust või sagedusest, sest neid saab mõõta. Ootusi me ei mõõda ja suuremat määra ei saa panna arvudesse. Rahvastikurühm või koht saab kokku võtta kogukonnaks. Kui aja all on mõeldud nakkuse leviku kiirust, siis see peaks selguma levikufaktoriga. Sõnastusvõimalused Termin: nakkushaiguse puhang; sünonüümid nakkushaiguspuhang, puhang
Ühise nakkusallika või levikufaktoriga nakkushaigusjuhtude tavapärasest sagedasem esinemine piiritletud kogukonnas
Osaliselt arvestatud. Terminit on täpsustatud.
21
Piiritletud kogukonna tavapärast haigestumise taset ületavate ühise nakkusallika või levikufaktoriga nakkushaigusjuhtude arv (või sagedus)
Tavapärast haigestumise taset ületavate ühise nakkusallika või levikufaktoriga nakkushaigusjuhtude arv (või sagedus) piiritletud kogukonnas
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Epideemiat määratletakse justkui kahe erineva olukorrana: 1. nakkushaiguse haigusjuhtude esinemine elanikkonnas oodatust tunduvalt suuremal määral (ehk nakkushaiguspuhanguna) või 2. nakkushaiguspuhangu laiaulatuslik ja intensiivne levik, mis tingib vajaduse rakendada ulatuslikke nakkustõrje meetmeid (ehk puhangu levikuna) Selline sõnastus on tautoloogiline ja sisutühi. Puhang on hulgaline haigestumine mõnda nakkushaigusesse (vt Otsing - puhang). Hulgaline haigestumine saab toimuda ainult nakkushaiguse (teatud piiri ületava) levikuga, mis tähendab, et puhang on (teatud piire ületav) levik. Sedasi mõtet lahti harutades selgub, et epideemia teine olukord on „leviku levimine“. Kui epideemia on puhang (esimene olukord) ja puhangu levimine (teine olukord), siis epideemia definitsioon kokku ütleb, et epideemia on nakkushaiguse (teatud piire ületav) levik või (teatud piire ületava) leviku levimine. Selline definitsioon ei kannata kriitikat. Epideemiat peab saama defineerida ühe olukorrana (või mitme erinevana) ja piiritleda seda nii, et tekiks selge erinevus nakkushaiguse puhanguga ja pandeemiaga. Epideemia on olemuslikult nakkushaiguse puhang ja teatud tingimused teevad puhangust epideemia, nt need, millega ületatakse (epideemiline) lävi. Kahjuks ei selgu seaduse tekstist täpselt, mis tingimused muudavad nakkushaiguspuhangu epideemiaks. Seaduse teksti lugedes saab aimu, et Terviseameti kogutud epidemioloogiliste andmete alusel saab öelda, millal muutub puhang epideemiaks, kuid seaduses ei ole neid tingimusi kirjeldatud. Kuidas seaduse tekstis epideemiat mõistetakse, selgub epideemiat ümbritsevast kontekstist. Sõnastusvõimalused • Kui on tarvis kirjeldada ka nakkushaigust ennast, siis epideemia – missuguse (nt inimeste tervist ohustava) nakkushaiguse millistele tingimustele vastav puhang.
Osaliselt arvestatud. Seaduses on defineeritud nakkushaigus ja eriti ohtlik nakkushaigus. Epideemia termin ei ole piiritletud eriti ohtliku nakkushaigusega. Terminit on täpsustatud.
22
• Kui jätta nakkushaigus kirjeldamata, siis epideemia – nakkushaiguse puhang, mis ületab riigis (rahvusvaheliselt) paika pandud epidemioloogilise lävendi. Sel juhul tuleb defineerida epidemioloogiline lävend (vt viidatud epidemioloogia sõnaraamat, lk 80, märksõna epidemic threshold), sest kõik kasutatud terminid tuleb seaduses lahti kirjutada.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Ka pandeemia definitsioonis on kordused. Pandeemia definitsioonis sisalduv „või“ lubab seda lugeda nii: - pandeemia on nakkushaiguse ülemaailmne levik - pandeemia on nakkushaiguse väga laiaulatuslik piiriülene levik Epideemiat ja pandeemiat seob see teadmine, et mõlemad on (teatud tingimustele vastav) nakkushaiguse puhang. Epideemia ja pandeemia erinevus seisneb selles, et pandeemia on ülemaailmne nakkushaigusepuhang, see haarab korraga suurt osa maailma rahvastikust. Sõnastusettepanekud • pandeemia – ülemaailmne epideemia • pandeemia – korraga suurt osa maailma rahvastikust haarav nakkushaiguse puhang • pandeemia – nakkushaiguse ülemaailmne puhang, mis haarab korraga suurt osa maailma rahvastikust
Mitte arvestatud. Erialaekspertide vaatest peab terminis eristama ülemaailmset ja laiaulatuslikku levikut, sest pandeemia võib piirduda ühe kontinendiga – viimasel juhul ei saa seda levikut lugeda siiski ülemaailmseks.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Avalik koht – avaliku kohana käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses lisaks korrakaitseseaduse §-s 54 sätestatule ka kohta, mis on antud tasu eest või tasuta kasutada avaliku ürituse või koosoleku korraldamiseks. Definitsiooni alguses ei tohiks olla korratud defineeritavat terminit. Definitsiooni alguses ei tohiks olla kasutatud ka tegusõnu, nagu nt on, viitab, kirjeldab. Antud juhul avaliku kohana käsitatakse Sõnastusettepanek • korrakaitseseaduse §-s 54 sätestatule ka koht, mis on antud tasu eest või tasuta kasutada avaliku ürituse või koosoleku korraldamiseks
Osaliselt arvestatud. Termin on eelnõust eemaldatud.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Bioohutus, nakkusohutus - neid kaht terminit käsitleme koos, kuna põhisõna – ohutus – on mõlemas valesti käsitletud. Ohutus ei ole põhimõtete, tehnoloogiate ja tegevuste kogum või põhimõtete ja meetmete kogum, vaid teatud põhimõtete alusel tehtud tegevuste tulemus. Ohutus tuleb sõnast ohutu ja tähendab
Arvestatud. Termineid on parandatud.
23
ohutut olekut ja ohu puudumist, sellist olukorda, kus riskid ja ohud on maandatud ja saavutatud on kindel ohuvaba olukord. Antud eelnõus on bioohutuse ja nakkusohutuse all defineeritud ohutusmeetmete eesmärki, aga mitte bioohutust ja nakkusohutust ennast. Kas nakkusohutuse alla saaks paigutada ka selle, mida inimene ise nakkuse leviku tõkestamiseks teeb, nt vaktsineerib end, kasutab maski jm? Sel juhul tuleks lisada tervisekäitumine. Sõnastusettepanekud bioohutus – töötajate, elanike ja keskkonna kaitstus, mis on saavutatud nakkustekitajate tahtmatu vabanemise ja nendega kokkupuute vältimisele suunatud põhimõtete rakendamise järel nakkusohutus – inimese tervise kaitstus, mis on saavutatud nakkushaiguste leviku vältimise põhimõtete rakendamisel inimese elukeskkonnas ja tervisekäitumises, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ja iluteenuste osutamisel ning töökohal
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Eelnõus on määratletud epidemioloogiline uuring, kui tegevused nakkusallika, nakkuse levikutee ja nakatumist soodustavate asjaolude väljaselgitamiseks, olukorra hindamiseks, nakkuskahtlaste ja nakkusohtlike inimeste ning vajalike tõrjemeetmete kindlaksmääramiseks. Tekib küsimus, mida täpsemalt mõeldakse nakkushaiguse kahtlusega inimeste ja teisi nakatada võivate inimeste kindlaksmääramise all? Ja kas see on sama kindlaksmääramine mis tõrjemeetmete kindlaksmääramise all on mõeldud? Või mõeldakse inimeste tuvastamist? Kui räägitakse vajalikest tõrjemeetmetest, siis mille tõrjumiseks mõeldud meetmete? Praegu jääb mulje, nagu tõrjutaks vahetult enne mainitud inimesi. Kindlaksmääramisel tundub antud juhul olevat kaks erinevat tähendust (inimeste kindlaks tegemine ja meetmete üle otsustamine). Tegevusi väljendavad tegusõnad peavad olema täpsed, mitte nii umbmäärased. Eeldada võib, et uuringu alusel töötatakse välja sobivad tõrjemeetmed. Sõnastusettepanek epidemioloogiline uuring – tegevused nakkusallika, nakkuse levikutee, nakatumist soodustavate asjaolude, nakkushaiguse kahtlusega inimeste ja teisi nakatada võivate inimeste tuvastamiseks, olukorra hindamiseks ning nakkuse tõrjumiseks sobilike meetmete väljatöötamiseks
Mitte arvestatud. Termini sõnastusettepanek on sisuliselt sama, sest hindamine ja kindlaksmääramine on tuvastamisega sünonüümid, samuti ei ole sisulist erinevust meetmete kindlaksmääramise (en) ja väljatöötamise (ep) vahel.
24
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Isolatsioon ja karantiin Nakkusohtlik inimene on defineeritud nakkushaige või nakkuskandja, kes võib nakkust teistele inimestele edasi anda. Isolatsiooni definitsioon algab seega sisulise kordusega: „nakkushaige või nakkushaige või nakkuskandja“ eraldamine … Lisaks soovitame isiku asemel kasutada inimest ja teha seda läbivalt. Karantiini definitsioonist on võimalik välja lugeda seda, et see on olemuslikult liikumisvabaduse ja tegevuste piiramine. Jääb arusaamatuks, miks ei sobi karantiini levinud olemuslik sisu – teatud ajaks eraldamine. Eraldamise ehk antud juhul karantiini tulemusel on liikumis- ja tegutsemisvabadus piiratud, kuid eraldamine ise ei ole piiramine. Ka Wikipedia ingliskeelses artiklis, kust karantiini uus definitsioon ilmselt pärit on, saab kahelda. Sõnastusettepanekud isolatsioon – nakkushaigusega inimes(t)e või haigustunnustega inimes(t)e eraldamine teistest inimestest kodus, haiglas või muus viibimiskohas eesmärgiga vältida nakkuse edasikandumist karantiin – nakkushaigusega inimes(t)ega kokku puutunud või nakkusohuga piirkonnast saabunud, kuid haigustunnusteta terve(te) inimes(t)e teatavaks ajaks eraldamine eesmärgiga ennetada nakkuse võimalikku levikut selle peiteperioodil
Osaliselt arvestatud. Seaduses on läbivat kasutatud terminit inimene. Mõiste isolatsioon on seadusest eemaldatud.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Nakkushaige isik Soovitame isiku asemel inimest ja haigust haige asemel kasutada. Nii nagu me ei ütle ka enam lihtsalt kopsuhaige, dementne, epileptik jms, ei tohiks öelda ka nakkushaige. Tegemist on person-first language ehk inimest väärtustava keelekasutuse suundumusega tervishoiuterminoloogias, mis rõhutab fraasis inimest, mitte tema haigust, seisundit, puuet vm eripära. Soolisuse, rahvuse, vanuse, usuliste veendumuste, puuete, haiguste ja eripäradest rääkimisel- kirjutamisel tuleb kasutada selliseid sõnu ja väljendeid, mis inimese minapildi neid tahke ei riivaks. Inglise keeles person-first language põhimõtteid rakendada paremini kui eesti keeles, sest meie sõnajärg võimaldab vaid mõnikord sõna „inimene“ panna fraasis ka ettepoole. Sõnastusettepanek nakkushaigusega inimene – inimene, kellel on arstiteaduses tunnustatud meetodite, sealhulgas laboratoorse uuringu, kliinilise pildi või epidemioloogilise seose alusel diagnoositud nakkushaigus
Arvestatud. Kasutame eelnõus „nakkushaigusega inimene“.
25
Seaduse tekstis esineb nakkushaige mitmel korral, palume vahetada kas nakkushaigusega inimene või inimene, kel on diagnoositud nakkushaigus, inimene, kel on tuvastatud nakkushaigus vastu.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Nakkushaige tahtest olenematu ravi Nakkushaige tahtest olenematu ravi kõlab diskrimineerivalt. Antud juhul oleks parem kasutada inimese tahtest olenematu ravi. Samuti jääb arusaamatuks, miks tehakse inimese tahetel vahet (on tervete tahe ja nakkushaigete tahe). Näiteks, psühhiaatrilise abi seaduses ei täpsustata, millise inimese tahtest olenematu ravi (ei öelda, et vaimuhaige tahtest olenematu ravi), vaid loetletakse tingimused, mis olukord inimesel on ja millisel juhul tema tahtest olenematut ravi kohaldatakse, lisaks pannakse see abi andmise konteksti (Psühhiaatrilise abi seadus–Riigi Teataja, 3. ptk). Ka NETS-is räägime inimese tahtest. Seaduse tekst peab määratlema, mis olukorras inimene on (tal on tuvastatud nakkushaigus) ja kuidas siis käitutakse, kui ta ei taga enda või teiste inimeste ohutust. Sõnastusettepanekud Nakkushaige tahtest olenematu ravi asemel inimese tahtest olenematu ravi või tahtest olenematu ravi. Kui nakkushaiguse diagnoosimise tingimus ei ole seaduse tekstis tahtest olenematu ravi rakendamise tingimusena selgelt kirjas, siis tuleb see sinna kirja panna. Teeme ettepaneku muuta terves 3. peatükis vastav termin.
Mitte arvestatud. PsAS viitab selgelt ka haigustunnustele, vt § 11 lg 1. Läbi haigustunnuse, milleks on nakkushaigus, on olemas tingimus tahtest olenemata ravi kohaldamiseks.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Nakkuskahtlane isik ja nakkusohtlik isik Sellisel viisil – nakkuskahtlane ja nakkusohtlik – inimesest rääkimine on sildistamine. Kõike seda saab väljendada neutraalselt, nt nakkuskahtlane inimene asemel nakkushaiguse kahtlusega inimene, teisi inimesi nakatada võiv inimene. Nakkusohtliku inimese asemel nakkusohuga piirkonnast saabunud inimene, nakkusohuga piirkonnas viibinud inimene, olenevalt sellest, mis seaduse konteksti sobib. Kui kasutada „nakkust edasi anda võiv inimene“, „teisi inimesi nakatada võiv inimene“ või „nakkusohuga piirkonnas viibinud inimene“ või „nakkusohuga piirkonnast saabunud inimene“ vms, siis seletavad need sõnaühendid end ise ja puudub vajadus neid omakorda määratleda. Seaduse tekstis esineb „nakkusohtlikku isikut“ peale terminoloogia vaid kahel korral ja neid kohti saab ümber
Osaliselt arvestatud. Oleme parandanud seaduse tekstis terminit „nakkuskahtlusega inimeseks“. Lisatud on juurde termin „nakkuskandlusega inimene“ ja sellest lähtuvalt korrigeeritud terminit „nakkusohtlik inimene“.
26
sõnastada, pealegi on teisel korral (§ 40 lg 2 puhul) ELi määrust meelevaldselt tõlgendatud ja kõik inimesed Eesti seadusse ümber toodud kui nakkusohtlikud isikud. Nakkuskahtlusega inimese definitsioonis tekitab segadust määratluse viimane fraas: ega tõendatud nakkusohtlikkust. Mis on nakkusohtlikkus? Kas ei ole tõendatud, et ta võib nakkust edasi anda? Määratluse esimene osa (et ta on nakkustekitajaga ilmselt kokku puutunud või nakkusohuga piirkonnas) peaks „nakkushaiguse kahtlusega inimese“ olemusliku sisu juba edasi andma (et kui tal on nakkushaiguse kahtlus, siis ju võib ta olla ka ise potentsiaalselt see, kes nakkust edasi annab). Sõnastusettepanekud nakkushaiguse kahtlusega inimene – inimene, kes võib olla nakkustekitajaga kokku puutunud või viibinud nakkusohtlikus piirkonnas, kuid kellel ei ole veel diagnoositud nakkushaigust. NB! Ühildumine kaasaütleva käändega võib tuua kaasa mitu segavat ühesugust käändelõppu (samadel alustel nakkushaiguse kahtlusega inimesega), kuid seal saab kasutada „inimesega, kelle puhul kahtlustatakse nakkushaigust“. Inimene, kellel kahtlustatakse nakkushaigust, inimene, kelle puhul kahtlustatakse nakkushaigust või on põhjust kahtlustada nakkushaigust on ka võimalused, kuidas tekstis antud fraasi vaheldada.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Nakkushaigus Definitsioonis on sisuline kordus: edasikanduv haigus … mis levib inimeselt, loomalt või keskkonnast inimesele. Levima ongi edasi kanduma. Definitsioonis on umbisikulise „on põhjustatud millestki“ konstruktsiooni asemel parem kasutada „mis põhjustab“. Mida tähendab otseselt või kaudselt? Kas otse inimeselt inimesele või kaude ehk keskkonna või looma vahendusel inimesele? Kui nii, siis see on juba öeldud ja pole vaja korrata ja sõnastada levikutee selgemaks. Sõnastusettepanek nakkushaigus – haigus või nakkus, mida põhjustab bioloogilise nakkustekitaja või selle toksiini sattumine organismi ja mis levib inimeselt inimesele või loomalt või keskkonnast inimesele
Arvestatud. Terminit on parandatud.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Nakkushaiguste seire Arvestatud. Terminit on täpsustatud.
27
Millegi kohta andmete kogumine asemel on parem öelda lihtsalt mille andmete kogumine. Natuke jääb arusaamatuks mille riskitegurite kohta andmeid kogutakse ja jääb mulje, et nakkushaiguste ja nakkustekitajate riskitegurite kohta, aga mida see tähendab? Nakkushaiguse kontekstis räägitakse ikka nakatumise riskist ja see võiks kindlasti olla mainitud. Sõnastusettepanek nakkushaiguste seire – nakkushaiguste ja nakkustekitajate andmete ja nakatumise riskide andmete süstemaatiline kogumine …
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Nakkustekitaja Nakkustekitajate loetelus segab lugemist kaasa arvatud ja koma ning nende bioloogilised komponendid ees, st ei saa enam aru, mis mille juurde kuulub. Kuna loetelus toodud nakkustekitajad on kõik võrdselt nakkustekitajad, siis piisab nende ära toomisest, kasutades nende eraldamiseks tavapäraseid sidesõnu ja komasid loogilistes kohtades. Selgusele aitab kaasa ka see, kui tuua kõrvallauses mainitud mõte kohe ette. Sõnastusettepanek nakkustekitaja – inimese nakatumist ja nakkushaiguse teket põhjustav bioloogiline tegur, sealhulgas prioon, viirus, bakter, mikroskoopiline seen, algloom, ussnugiline ja lülijalgne, nende geneetiliselt muundatud vormid ning bioloogilised komponendid ja toksiinid
Osaliselt arvestatud. Terminit on keeletoimetatud.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Nakkushaiguste tõrje Tõrje tähendab tõrjumist ehk tegevusi, mitte meetmeid ega nende kogumit. Näiteks jäätõrje ei tähenda meetmete kogumit, vaid jää tõrjumise protseduuri või tegevusi. Tõrjemeetmed oleks meetmed või meetmete kogum. Sõnastusettepanek nakkushaiguste tõrje – tegevused nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ja likvideerimiseks, sealhulgas piirangute ja ettevaatusabinõude kohaldamine
Osaliselt arvestatud. Terminit on korrigeeritud.
§ 3 Tervise Arengu Instituut
Terviseseisundit kinnitav tõend Termin ja selle määratlus ei lähe omavahel kokku. Terviseseisund tähendab tervise olekut teatud ajahetkel. Terviseseisundit kinnitav tõend kõlab nagu me kinnitaks, et inimesel on terviseseisund. Pigem peab küsima, mida me teada saame, kui me näeme teavet
Mitte arvestatud. Tervisetõend näitab justnimelt tervise seisundit nakkushaiguse suhtes, tõend võib näidata haigust, läbipõdemist, aga ka
28
läbipõdemise, testitulemuse, vaktsineerimise, vastunäidustuse kohta, ja siis selle tõendist me räägimegi. Kui selline määratlus jääb, siis on täpsem ja määratluse sisule vastav termin „Nakkusohutuse tõend“. Tõendi sisu on läbipõdemise, testitulemuse, vaktsineerimise, vastunäidustuse fakti kinnitamine, aga mitte nakkusohutuse kinnitamine, seetõttu ei saa öelda „kinnitav tõend“.
seda, et nakkust ei ole, st on terve otsitava suhtes.
§ 3 lg 1 p 1
Terviseamet
Eelnõu § 3 lg 1 p 1 sätestab avaliku koha mõiste, mis erineb korrakaitseseaduse §-s 54 sätestatud mõistest. Terviseameti hinnangul tekitab sama mõiste erinev kasutus pigem segadust ning ei ole kuidagi põhjendatud. Avalik koht KorS § 54 kohaselt on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Selline sõnastus seob avaliku koha mõiste selgelt füüsilise ja piiritletud paiga või objektiga: kõik seaduses loetletud näited - maa-ala, ehitis, ruum ja ühissõiduk - viitavad füüsiliselt eksisteerivatele ning ruumiliselt määratletavatele kohtadele ja objektidele. Seda kinnitab ka korrakaitseseaduse eelnõu seletuskiri (49 SE, Riigikogu XI koosseis), mis nimetab avaliku koha näidetena avalikud teed ja supelrannad, väljakud, pargid, kasutamiseks avatud metsaalad, kalmistud, ametiasutuste hooned ning kaubandus- ja teenindushooned (vt lk 85). Seega asukoha puhul sõltub selle lugemine avalikuks või mitteavalikuks kohaks sellest, kas tegemist on avalikkusele avatud koha või üritusega või näiteks erapeoga, kuhu pääseb piiratud hulk inimesi. Kui tegemist on kohaga, mis on kohta, mis on antud tasu eest või tasuta kasutada avaliku ürituse või koosoleku korraldamiseks, siis on tegemist avaliku kohaga KorS mõistes.
Arvestatud. Antud termin on eelnõust eemaldatud.
§ 3 lg 1 p 6
Terviseamet
Eelnõu § 3 lg 1 p 6 sätestab isolatsiooni mõiste. Eelnõu kohaselt on isolatsioon nakkushaige või nakkusohtliku isiku eraldamine teistest isikutest eesmärgiga vältida nakkuse edasikandumist. Kuna eelnõus ei ole mõistet hiljem kordagi kasutatud (§ 7 lg 3 p-s 2 on mainitud isolatsiooninõudeid), siis jääb segaseks, mis on mõiste defineerimise eesmärk ning kuidas ja kelle poolt toimub nakkushaigete isikute või nakkusohtlike isikute teistest eraldamine. Seletuskirjas on samas viidatud isolatsioonile kui ühele võimalikule Terviseameti poolt kohaldatavale nakkustõrje meetmele.
Osaliselt arvestatud. Isolatsiooni terminist on eelnõus loobutud.
29
§ 3 lg 1 p 7
Terviseamet
Eelnõu § 3 lõike 1 punktis 7 on sätestatud termin “karantiin”. Definitsioonist tuleks eemaldada sõna “loomad”, sest loomade puhul kehtivad veterinaarvaldkonna õigusaktid ja loomad kuuluvad Põllumajandus- ja Toiduameti vastutusvaldkonda ning Terviseamet neile karantiini ei kehtesta. Kehtiva seaduse kohaselt on karantiin eriti ohtliku nakkushaiguse haiguskoldest väljapoole leviku vältimiseks või tõkestamiseks kohaldatav: 1) viibimiskeeld korrakaitseseaduse tähenduses; 2) isikute, kaupade ja sõidukite teatud territooriumil liikumise või sellelt lahkumise piirang või 3) teenuste osutamise piirang.
Arvestatud ja definitsiooni parandatud.
§ 3 Terviseamet
Eelnõus on karantiin nakkushaigega kokku puutunud või nakkusohuga piirkonnas viibinud, kuid haigustunnusteta isiku, samuti teatud kauba või looma liikumisvabaduse ja tegevuste piiramine eesmärgiga ennetada nakkuse võimalikku levikut selle peiteperioodil. Seega on karantiini mõiste eelnõus oluliselt kitsam kui hetkel kehtivas seaduses. Seletuskirja kohaselt on karantiin meede, mida rakendatakse nakkushaigega kokku puutunud või nakkusohuga piirkonnas viibinud, kuid haigustunnusteta isiku suhtes ning karantiini eesmärk on ennetada nakkuse võimalikku levikut selle peiteperioodil, mil isik võib olla nakkusohtlik, kuid tal puuduvad veel sümptomid. Seega on karantiini võimalik kohaldada tervetele isikutele, kuid mitte haigetele. Eelnõust ei selgu, missuguseid meetmeid kohaldatakse nakkusohtlikele haigetele isikutele.
Arvestatud. Termin karantiin on laiendatud nakkusohtlikele haigetele inimestele.
§ 3 Terviseamet
Terviseamet teeb ettepaneku võtta termini “ohtlik nakkushaigus” asemel kasutusele eelnõu seletuskirjas mainitud termin “ühiskondlikult ohtlik nakkushaigus” või “ühiskonnale ohtlik nakkushaigus”. See vastab Rootsi seadusandluses kasutusel olevale mõistele ning väldib segadust ja vastuolusid nakkushaiguste ohtlikkuse määratlusel. Iga nakkushaigus, sh ka eelnõu § 3 lõike 2 kriteeriumitele mitte vastavad nakkushaigused, võivad olla ohtlikud inimese tervisele. Kui seaduses võetakse kasutusele mõiste “ohtlik nakkushaigus” ja piiritletakse see kõige suuremat ühiskondlikku ohtu ja tervisekahju põhjustavate nakkushaigustega, siis tekib ebakõla seaduse ning tava- ja meditsiinilises tähenduses kasutatava mõiste “ohtlik” vahel. Leiame, et sellist kommunikatiivset segadust ei ole
Osaliselt arvestatud. Kasutame eelnõus edaspidi terminit „eriti ohtlik nakkushaigus“.
30
mõistlik tekitada. Sõna “ühiskondlikult” lisamine rõhutaks suuremat kahju põhjustavate nakkushaiguste laiemat mõju ja välistaks hilisema segaduse ja vääriti mõistmiste tekkimise.
§ 3 lg 3 Terviseamet
Eelnõu § 3 lõike 3 järgi kehtestab ohtlike nakkushaiguste loetelu minister määrusega. Eelnõu ja seletuskirja tekstist jääb ebaselgeks, millised nakkushaigused hakkavad täpsemalt uue termini alla kuuluma ning kas võrreldes kehtivas seaduses olevate terminitega “eriti ohtlik nakkushaigus” ja “uudne ohtlik nakkushaigus” on mõiste käsitlusala laiendatud või mitte. Sellest tulenevalt on hetkel keeruline hinnata ka eelnõu 7. peatükis kirjeldatud tõrjemeetmete rakendatavust ja asjakohasust.
Seletuskirja on lähtuvalt kommentaarist täiendatud. Seletuskirja täiendati selgitustega termini „eriti ohtlik nakkushaigus“ ulatuse kohta. Uue mõiste käsitlusala on võrreldes kehtiva õigusega avaram, võimaldades ühtsete kriteeriumide alusel kohaldada 7. peatüki tõrjemeetmeid nii teadaolevatele kõrge suremusega haigustele kui ka uutele pandeemilise potentsiaaliga nakkustele. Lisaks toodi seletuskirjas välja näited haigustest (nt Ebola, kopsukatk, SARS, MERS, COVID-19), mis lülitatakse uute kriteeriumide alusel ministri määrusega kehtestatavasse esialgsesse loetellu.
§ 3 lg 2 Terviseamet
Eelnõu seletuskirjas § 3 lõike 2 selgituses on kirjas, et “Terviseamet tugineb ohuprognoosi koostamisel epidemioloogias tunnustatud metoodikatele...”. Juhime tähelepanu, et antud kontekstis oleks korrektne kasutada terminit “riskihinnang”. Terminit “ohuprognoos” kasutatakse riikliku järelevalve kontekstis ja see ei ole seotud epidemioloogiliste uuringutega. Samuti on sama lõike selgituses järgmine lõik: “Määratlus eristab neid kroonilise kuluga nakkushaigustest, mis on küll tõsised, kuid mille levik rahvastikus on aeglane ja stabiilne (nt HIV, C-hepatiit) ning mille ohjamine toimub rutiinse ravi ja ennetustöö kaudu. Erinevalt ägedatest vere ja kehavedelikega levivatest nakkustest (nt Ebola viirushaigus), mis põhjustavad kiiresti arenevaid puhanguid ja nõuavad kohest sekkumist, ei eelda krooniliste nakkuste ohjamine erakorraliste tõrjemeetmete rakendamist.” Juhime tähelepanu, et Ebola ja C-hepatiidi vahele jääb terve hulk (enamik) nakkushaiguseid, mis on ka ohtlikud ja võivad olla raske kuluga tavatähenduses, aga mille puhul ei ole vajadust kehtestada ulatuslikke piiranguid. Samuti on ka HIV ja C-hepatiit ohtlikud ja
Arvestatud ja parandused seletuskirja sisse viidud.
31
raske kuluga haigused, kuigi nende levik ei ole niivõrd kiire ja ulatuslik. Samuti märgime, et vere ja kehavedelikega levivatest haigustest kiiremini ja intensiivsemalt levivad õhu teel levivad nakkushaigused, mis on oluliselt suurema epideemilise ja pandeemilise potentsiaaliga. Seletuskirjas tekitavad segadust riikliku järelevalve ja epidemioloogiliste uuringute mõisted. Epidemioloogilised uuringuid ei teostata riikliku järelevalve käigus. Samuti ei ole nakkushaiguste tõrje käsitletav kitsalt riikliku järelevalvena. Korrektne termin on riskihinnang. Samuti ei toimu ka bioloogilise materjali võtmine mitte riikliku järelevalve, vaid epidemioloogiliste uuringute raames. Palume teha seletuskirjas läbivalt vajalikud parandused.
§ 5 lg 4 p 1-2
Terviseamet
Eelnõu § 5 lõike 4 punktiga 1 ja punktiga 2 määratakse Terviseameti ülesandeks täita IHR riikliku asutuse ülesandeid ja pädeva asutuse ülesanded vastavalt määrusele (EL) 2022/2371. Kuivõrd tegu on uute kohustustega, siis võiksid need ülesanded olla ka seletuskirjas lahti kirjutatud. Lõike 4 selgituses on seletuskirjas järgmine lause: “Säte tagab, et ohtlike nakkushaigustega seotud info liigub viivituseta rahvusvahelistesse ohusüsteemidesse.” Juhime tähelepanu, et säte hõlmab endas kogu seiret ja tõrjet ning valmisolekut puudutavat andmestikku, mitte ainult ohtlikke nakkushaiguseid puudutavat infot käesoleva seaduseelnõu tähenduses. Terviseameti teostatav seire on osa Euroopa ja maailma seirevõrgustikest ning need haigused ja tekitajad, mida seiratakse, kuuluvad suuremas osas ka ECDC ja WHO seire alla ning neid andmeid Terviseamet nendele organisatsioonidele ka edastab. Palume korrigeerida selles osas seletuskirja.
Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud vastavalt.
§ 5 lg 2 p 5
Terviseamet
Eelnõu § 5 lõige 2 punkt 5 sätestab, et Terviseamet teeb või korraldab nakkushaiguste valdkonna labori- ja rakendusuuringuid. Rakendusuuringute osa on seletuskirjas selgitatud, kuid laboriuuringute läbiviimise osa mitte. Palume täiendada seletuskirja.
Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.
§ 5 lg 1 Terviseamet
Eelnõu § 5 lõikes 1 on sätestatud Terviseameti ülesanded, sh nakkushaiguste ennetamine, mis on oluline osa Terviseameti tööst. Samas ei ole alljärgnevate lõigete pealkirjades ennetust mainitud. Teeme ettepaneku täiendada § 5 lõike 3 pealkirja ja sõnastada see järgmiselt: “(3) Nakkushaiguste ennetamisel ja tõrje korraldamisel Terviseamet:”.
Arvestatud. Eelnõu on täiendatud.
32
§ 5 lg 3 Terviseamet
Terviseamet teeb ettepaneku lisada § 5 lõikes 3 toodud Terviseameti ülesannete alla labori- ja rakendusuuringute tegemise sarnaselt § 5 lõige 3 punktile 5, kuivõrd Terviseamet teeb laboriuuringuid ka nakkushaiguste tõrje raames ning samuti võib olla vajalik viia läbi rakendusuuringuid ka tõrje raames. Samuti palume lisada vastavad selgitused seletuskirja.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.
§ 5 lg 3 p 2
Terviseamet
Terviseamet teeb ettepaneku täiendada seletuskirja § 5 lõike 3 punkti 2 selgitust. Epidemioloogiliste uuringute hulka kuuluvad ka analüütilised epidemioloogilised meetodid nakkushaiguspuhangute asjaolude välja selgitamiseks (nt kohortuuringud, juht- kontrolluuringud ja teised rahvatervise riskitegurite hindamiseks vajalikud uuringud).
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.
§ 5 lg 5 Terviseamet
Eelnõu § 5 lõige 5 annab Terviseametile väga laia õiguse nõuda ja saada isikuandmeid ja eriliigilisi isikuandmeid rahvastiku tervist ähvardava ohu hindamiseks ja maandamiseks. Terviseametil on vajalik koguda oma ülesannete täitmiseks isikuandmeid ka epidemioloogiliste, sh puhangute uurimise käigus, st mitte ainult suuremate rahvastiku tervist ohustavate sündmuste korral.
Arvestatud. Terviseameti kogutavate andmete koosseisu on eelnõus täpsustatud.
§ 5 lg 6 Terviseamet
Eelnõu § 5 lõikes 6 on sätestatud Terviseameti õigus võtta epidemioloogilise uuringu käigus bioloogilist materjali. Teeme ettepaneku sõnastada see säte ümber järgmiselt: “(6) Terviseametil on puhangu, epideemilise leviku või muu tõsise nakkusohu korral õigus korraldada isikutelt bioloogilise materjali võtmist.” See annab Terviseametile paindlikkuse korraldada vajadusel bioloogilise materjali võtmist tervishoiutöötajate või tervishoiuasutuste abil, kellel on juba proovivõtu pädevus olemas ning seega pole vajalik Terviseametil endal sellist võimekust endale tekitada.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.
§ 8 Terviseamet
Reoveeseire on oluline osa nakkushaiguste seirest ja riigi valmisolekust nakkushaiguste puhanguteks. Terviseameti hinnangul tuleks sätestada seaduse tasandil reoveekäitlejatele kohustus edastada Terviseametile reoveeproove või kohustus võimaldada Terviseametil reoveeproove võtta. Hetkel põhineb riiklik nakkushaiguste (nt polioviirus, SARS-CoV-2 jne) seire suurel määral reovee analüüsidel, kuid reoveekäitlejatel puudub kohustus proove võtta ja neid Terviseametile edastada. Seetõttu on jäävad seiresse lüngad ning see ei vasta täielikult riigi vajadustele. Kuivõrd nakkushaiguste seire reoveest on kriitilise tähtsusega osa
Arvestatud. Eelnõu § 11 on täiendatud.
33
nakkushaiguste seirest ja nende levikuks valmisolekust, sh ka rahvusvaheline kohustus, siis ei saa see sõltuda reovee käitlejate koostöövalmidusest või selle puudumisest.
§ 7 lg 1 Terviseamet Eelnõu § 7 lõikes 1 on toodud teistest haigustest eraldi välja tuberkuloos. Arvestades, et § 3 lõike 2 sõnastus annab päris laia tõlgendamisruumi, siis võib tuberkuloos Terviseameti hinnangul samuti nn ohtliku nakkushaiguse definitsiooni alla mahtuda ning seda pole vaja sättes eraldi rõhutada.
Mitte arvestatud. Tuberkuloos ei vasta tingimata eelnõu „eriti ohtliku nakkushaiguse“ kriteeriumidele, mis on suunatud ägedatele ja kiiresti eskaleeruvatele pandeemilistele ohtudele. Tuberkuloosi lisamine sellesse loetellu annaks riigile ebaproportsionaalse õigusliku aluse rakendada 7. peatüki erakorralisi ühiskondlikke piiranguid (nt laiaulatuslikud liikumispiirangud ja asutuste sulgemised). Kuna tuberkuloosi puhul on tahtest olenematu ravi vajalik eelkõige pikaajalise ravirežiimi rikkumisest tuleneva ohtliku ravimiresistentsuse vältimiseks, on proportsionaalsuse ja õigusselguse tagamiseks vältimatu hoida see § 7 lõikes 1 eraldiseisva alusena.
§ 8 lg 2 Terviseamet Eelnõu § 8 lõikes 2 on sätestatud, et tervishoiuteenuse osutaja ja meditsiinilabori teavitamise kohustus loetakse täidetuks andmete esitamisega tervise infosüsteemi. Terviseameti hinnangul jääb säte liiga laialt tõlgendatavaks ja võib jätta mulje, nagu oleks epikriisi edastamisega tervise infosüsteemi teavitamiskohustus täidetud. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada see ümber järgmiselt: “...teavitamiskohustus loetakse täidetuks asjakohase teatise või saatekirja vastuse edastamisega tervise infosüsteemi”. Selline sõnastus teeb sätte oluliselt selgemaks ja üheselt mõistetavaks. Seletuskirjas on lõike selgituses jäetud mainimata laboriandmete edastamine, mis tuleks lisada.
Arvestatud. Eelnõud ja seletuskirja on vastavalt täiendatud.
§ 8 lg 3 Terviseamet Teeme ettepaneku eelnõu seletuskirjas § 8 lõike 3 selgituses asendada sõnad “...ootamata Terviseameti poolset menetluse alustamist.” sõnadega “...ootamata Terviseameti epidemioloogilise
Arvestatud. Seletuskirja on parandatud.
34
uuringu alustamist”. Epidemioloogiline uuring ei ole käsitletav menetlusena.
§ 8 lg 4 Terviseamet Palume eelnõu seletuskirja § 8 lõike 4 selgitusse lisada: “...tahtlikust levitamisest tulenev oht või olukorrad, kus on vajalik alustada nakkushaiguse esinemise asjaolude täpsustamist koheselt, et rakendada ennetus ja tõrjemeetmeid enne lõpliku diagnoosi kinnitamist.” Hetkel on see oluline osa selgitusest välja jäänud.
Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud vastavalt.
§ 8 lg 6 ja 7
Terviseamet Eelnõu § 8 lõigetes 6 ja 7 ei ole mainitud nakkustekitajaid. Kuivõrd kehtiva seaduse alusel on Terviseametil õigus saada ka laboriandmeid isikustatud kujul, siis tuleks nakkustekitajad nendesse sätetesse, sh volitusnormi lisada. Käesoleval hetkel saab Terviseamet vajalikud andmed tervise infosüsteemi edastatavatelt saatekirja vastustelt, seega ei tekita see tervishoiuteenuse osutajatele lisakohustusi. Saatekirja vastuselt ei selgu, kas tegu on nakkuskahtlase või nakkusohtliku isikuga, sest saatekirja vastusel ei ole kliinilisi andmeid. Saatekirja vastuse kontekstis on tegemist nakkushaiguste suhtes uuritud isikuga. Lõikes 7 tuleks sätestada volitusnorm nakkushaiguste ja nakkustekitajate loetelu kehtestamiseks.
Arvestatud. Eelnõud ja seletuskirja on täiendatud vastavalt.
§ 8 lg 6 Terviseamet Eelnõu seletuskirja § 8 lõike 6 selgituses palume täpsustada, et sätte eesmärk on tagada õiguslik alus andmesubjekti tuvastamist võimaldavate andmete edastamiseks, mis on vajalikud nakkushaiguste seireks ja tõrjeks. Samuti juhime tähelepanu, et § 8 lõike 7 volitusnorm ei saa olla seotud ainult tõrjega, vaid neid andmeid on vajalik koguda eeskätt seire raames. Isikuandmed on ainuke tunnus, mille põhjal on võimalik seireks vajalikke erinevatest allikatest pärit andmeid omavahel seostada.
Arvestatud. Eelnõud ja seletuskirja on täiendatud vastavalt.
§ 10 Terviseamet Teeme ettepaneku täiendada eelnõu §-i 10 ning sätestada, et nakkusohtliku materjali käitleja peab tagama lisaks bioohutusele ka bioturvalisuse, (§ 10 lõigetes 1, 2 ja 7 punktides 2 ja 3.). Sellega seoses teeme ettepaneku lisada terminite peatükki ka "bioturvalisuse" mõiste, kuivõrd §-s 10 on loetletud meetmed, mis kohustavad tagama ka bioturvalisust.
Mitte arvestatud. Bioturvalisusega seotud aspektid ja vajalikud õigusruumi muudatused vajavad täiendavat arutelu, mida selle eelnõu raames ei lahendata.
§ 10 lg 2 Terviseamet Eelnõu § 10 lõikesse 2 tuleks lisada, et nakkusohtlikku materjali käitlev labor peab pidama arvestust ka "käideldava nakkusohtliku materjaliga kokku puutuvate töötajate üle", et vajadusel tuvastada ja piirata nakkusallika levikut ja tagada nakkusohutus.
Arvestatud. Eelnõud täiendatud vastavalt.
35
§ 10 lg 3 ja lg 7 p 3
Terviseamet Teeme ettepaneku lisada eelnõu § 10 lõikesse 3 ja lõike 7 punkti 3 täpsustuse, et bioohutuse eest vastutava isiku tööks vajalike oskuste olemasolu peab olema tõendatav tunnistuse või väljaõppe dokumentidega. Alternatiivina on seda võimalik sätestada § 10 lõike 8 alusel kehtestatavas määruses.
Arvestatud ja eelnõu sõnastust vastavalt täiendatud.
§ 10 lg 4 Terviseamet Eelnõu § 10 lõikes 4 on sätestatud, et meditsiinilabor peab rakendama kvaliteedisüsteemi, mis tagab uuringutulemuste usaldusväärsuse ning vastama käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Need nõuded peaksid olema rakendusaktides täpselt määratletud- tuleb esitada üheselt arusaadavad kriteeriumid, mida sellise kvaliteedisüsteemi olemasolu tähendab, nt viidata otse EVS-EN ISO 15189 või ISO 9001 standardile või esitada kvaliteedinõuete täpne nimekiri. Samuti peab kvaliteedinõuete täitmise tagamiseks olema paika pandud selge nõuete kontrollimise mehhanism: kes ja kuidas kontrollib (nt aruandlus/pisteline kontroll), mis on kontrolliesemeks, millise sagedusega toimub kontroll, m on sanktsioonid (kas labor pannakse kinni, võetakse ära tegevusluba vms).
Võtame teadmiseks ja täpsustame rakendusaktides nende välja töötamisel.
§ 10 lg 4 Terviseamet Eelnõu § 10 lõikes 4 on sätestatud Terviseameti laborile erisus tegevusloa omamise nõudest. Eeldatavasti on siin mõeldud eriarstiabi tegevusluba, kuid samasugune erisus tuleks Terviseameti laborile kehtestada ka nakkusohtliku materjali käitlemise loa nõudest. Eelnõu seletuskirjas on lõike selgituses kirjas, et Terviseameti labor täidab riikliku järelevalve funktsiooni ja referentfunktsiooni. Selline lause on segadust tekitav, sest Terviseameti labor ei täida riikliku järelevalve funktsiooni, vaid teostab nakkushaiguste seireks, tõrjeks ja valmisoleku tagamiseks vajalikke laboriuuringuid ning täidab referentlabori rolli. Palume seletuskirja vastavalt korrigeerida.
Arvestatud. Seletuskirja on korrigeeritud ja eelnõu vastavalt täpsustatud.
§ 10 lg 5 Terviseamet Eelnõu § 10 lõikes 5 on sätestatud nakkusohtliku materjali käitlemise loa nõude kohustus “isikule”. Juhime tähelepanu, et nimetatud luba väljastatakse ikkagi laborile või juriidilisele isikule, mitte füüsilistele isikutele. Seega ei pea iga laboris töötav isik, kes nakkusohtlikku materjale käitleb, eraldi luba taotlema.
Arvestatud. Eelnõu on parandatud vastavalt.
§ 11 lg 1 Terviseamet Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 11 lõiget 1 ja sõnastada see järgmiselt: “(1) Nakkushaiguste laboratoorset diagnostikat teostav labor on kohustatud edastama Terviseametile seireks, valmisolekuks ja
Arvestatud. Eelnõu on täiendatud vastavalt.
36
tõrjeks vajalikke andmeid, uuringutulemusi ja uuringumaterjali.” See katab kõik Terviseameti ülesannetest ja pädevusest tulenevad laborifunktsioonid, va referentteenus, mis on eraldi lõikes sätestatud.“
§ 11 lg 9 Terviseamet Eelnõu § 11 lõikes 9 kehtestatava volitusnormi eesmärk jääb ebaselgeks Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste laborite ja institutsioonidega koostöö ning uuringumaterjalide ja andmete edastamise korra kehtestamise osas, sest EL raames tehtav koostöö ja andmevahetus on juba reguleeritud rahvusvaheliste õigusaktidega. Uuringumaterjalide ja proovidega seotud andmete edastamine sõltub mh välisriigist ja selle konkreetse riigi õigusruumist, kuhu need materjalid või andmed saadetakse. Proovide saatmist reguleeritakse üldjuhul osapoolte vaheliste lepingutega.
Arvestatud. Esialgu oli planeeritud vastav volitusnorm rakendusaktile „Nakkushaiguste loetelu ning nakkushaiguste ja tervishoiutekkeliste nakkuste kohta andmete ja uurimismaterjali edastamise kord“, kuid sellise detailsusastmega määruses seda korda mõistlik sätestada ei ole. Seaduse tasandile jääb alles laiem volitusnorm.
§ 12 lg 2 Terviseamet Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 12 lõiget 2 ja sõnastada see järgmiselt: “(2) Immuunsustausta uuringuid korraldatakse elanikkonna immuunsustausta hindamiseks, immuniseerimisprogrammide tõhususe jälgimiseks ja nakkushaiguste leviku riskide prognoosimiseks ja nakkushaiguste asjakohaste ennetuse ja tõrjemeetmete rakendamiseks.” Asjakohaste ennetuse ja tõrjemeetmete rakendamine on üks oluline eesmärk immuuntausta uuringute läbi viimiseks.“
Arvestatud. Eelnõu on täiendatud.
§ 12 Terviseamet Palume täiendada eelnõu seletuskirjas § 12 selgitust ning lisada, et immuuntausta uuringud on vajalikud mh riikliku immuniseerimiskava efektiivsuse hindamiseks. Näiteks oleks vajalik uurida HPV vaktsineerimisprogrammi muutuse efektiivsust (2-doosiliselt skeemilt 1-doosilisele skeemile üleminek).
Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.
§ 12 lg 3 Terviseamet Eelnõu § 12 lõikest 3 ei selgu, kuidas immuuntausta uuringuid rahastatakse. See täpsustus tuleks eelnõusse või seletuskirja lisada. Seroepidemioloogiliste uuringute rahastajaks on hetkel Tervisekassa. Teeme ettepaneku kaaluda nende uuringute rahastamist riigieelarvest ja vajalike vahendite eraldamist Terviseametile, kellel on uuringute korraldamise kohustus.
Osaliselt arvestatud. Eelnõu kohaselt Terviseamet teeb või korraldab nakkushaiguste valdkonna labori- ja rakendusuuringuid. Immuunsustausta uuringud on käsitletavad rakendusuuringutena.
§ 15 lg 1 Terviseamet Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 15 lõiget 1, lisades sinna nakkushaiguste ning vanuse- ja riskirühmadele lisaks ka vaktsiinid, sest immuniseerimiskavas on olemas kindlad
Arvestatud ja parandus sisse viidud.
37
vaktsiinikompositsioonid, mida kasutatakse immuniseerimiskava täitmiseks (nt DTPa-IPV ehk tetravaktsiin, dTap ehk kolmikvaktsiin jne. Samuti teeme ettepaneku sõnastada “soovituslikud immuniseerimise ajavahemikud” asemel “intervallid vaktsiinide manustamise vahel”, mis on sisuliselt korrektsem.
§ 16 Terviseamet Palume § 16 seletuskirja kõrvatoimete ja vastunäidustuste selgitustes võtta aluseks immuniseerimiskava rakendusjuhis ja täpsustada selle põhjal seletuskirja. Samuti palume korrigeerida § 16 lõike 4 selgitust - külmahela nõuete rikkumine ei muuda vaktsiine ohtlikuks, vaid vaktsiinide või immuunglobuliinide hoidmine väljaspool ettenähtud temperatuuri võib viia nende efektiivsuse vähenemiseni ohtlike nakkushaiguste osas ja suurendada kõrvaltoimete tekkimise riski.
Arvestatud ja parandused sisse viidud.
§ 16 lg 5 Terviseamet Eelnõu § 16 lõike 5 selgituses seletuskirjas on mainitud, et protsessi osapoolte rollid ja täpne teavitustegevus kirjeldatakse detailsemalt valdkondlikus juhendis, mis koostatakse seaduse rakendamise toetamiseks. Palume täpsustada, kellele ja millised ootused on valdkondliku juhise koostamisel ja viidatud muudatuste rakendamisel ning kuidas täpsemalt on plaanis nimetatud muudatusi rakendada. Samuti tuleks seletuskirjas täpsemalt lahti selgitada, mida plaanitakse teha selleks, et suurendada laste informeeritust riigi tasandil (nt kooliprogrammide täiendamine standardiseeritud infoga, õpetajate harimine selles valdkonnas vms) ja kuidas on sellesse plaanis kaasata teisi ametkondi (HTM, koolid, omavalitsused jt).
Selgitame, et eelnõu § 16 lõike 5 alusel viidatud valdkondliku juhise eesmärk on toetada seaduse rakendamist. Ootus on, et sarnaselt teiste immuniseerimisega seotud juhistele ajakohastatakse Terviseameti veebilehel olemasolevaid juhiseid või koostatakse vajadusel uus juhis. Juhise väljatöötamisel tehakse koostööd asjakohaste erialaseltside ning Õiguskantsleri Kantseleiga. Laste informeerituse suurendamine eeldab mitmete tegevuste koosmõju. Seaduses ei sätestata konkreetseid ajalisi ega operatiivseid tegevusi, vaid kehtestatakse põhimõtted ja regulatsioonid. Laste teadlikkust aitavad tõsta muu hulgas Tervisekassa teavitustegevused ja kampaaniad (nt rändnäitus „Jälle need nakkushaigused! Sajandi jagu haiguspuhanguid ja ravi“) ning koostöö erinevate kommunikatsioonivormide, sh suunamudijatega.
38
Sotsiaalministeerium jätkab selles valdkonnas koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumi ning teiste asjakohaste osapooltega.
§ 17 lg 2 Terviseamet Eelnõu § 17 lõike 2 sätte mõte jääb ebaselgeks. Kui sätte mõte on laiendada TTOS käsitlust, st et selle alusel peaks riskianalüüs hõlmama mitte ainult töökeskkonnast töötajale tulenevaid riske, vaid ka töötajalt töökeskkonnale ja klientidele tulenevaid riske, siis tuleks selles osas sõnastust täpsustada.
Selgitame, et eelnõu § 17 lõikega 2 ei sätestata uusi kohustusi ega laiendata TTOS regulatsiooni. Sätte eesmärk on NETSi raames selgitada ja üle kinnitada juba kehtivaid TTOSi põhimõtteid nakkusohutuse tagamisel. Eelnõu säte ei muuda seda käsitlust, vaid toob kehtiva lähenemise nakkushaiguste kontekstis selgemalt esile. Eelnõust aga eemaldatakse TTOS-i dubleerivad sättes.
§ 17 lg 3 Terviseamet Eelnõu § 17 lõike 3 kohaselt on tööandjal õigus saata töötaja vastavalt TTOS alusel sätestatud riskihindamise tulemustele enne tööle asumist või täiendavasse tervisekontrolli. Selleks, et tööandja oskaks hinnata, kas ja millal töötaja tuleks saata nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli, peavad olema olemas juhised/kriteeriumid, mille järgi nakatumise tõenäosust ja riski hinnata (nt tööprotsesside kirjeldused, nakkusohtude kaardistus, riskide tõenäosuse ja tagajärgede hindamine nii töötajale kui rahvatervise aspektist). Samuti tuleks võtta arvesse nakkushaiguste epidemioloogilist olukorda. Lisaks tuleks kindla korra alusel hinnata riskihindamiste olemasolu ja kvaliteeti, mis peab vastama selgetele kokku lepitud nõuetele, kajastama tegelikke riske, lähtuma konkreetsest töökeskkonnast ja selle ohuteguritest. Hetkel ei ole Terviseametil teadmist ega kindlust, kas ja kuidas juba olemasolevad riskianalüüsid arvestavad laiemat rahvatervise kaitse vaadet ja potentsiaalset nakkushaiguste leviku ohtu ettevõtte klientidele ning milline on tööandjate pädevus ja oskused nakkushaiguste riske rahvatervise kaitse vaatest analüüsida. Lisaks on seletuskirja selgituses on peamiselt keskendutud töötaja ohutusele, kuid ei ole selgitatud, kuidas tagada rahvatervise kaitse ning töötajast endast lähtuva nakkusohu maandamine.
Teadmiseks võetud.
39
§ 17 lg 5 Terviseamet Eelnõu § 17 lõikes 5 on sätestatud teatud tööaladel töötavatele isikutele kohustuslik kontroll tuberkuloosi suhtes enne tööle asumist. Kuigi Terviseamet toetab, et ennetav kontroll enne tööle asumist tuberkuloosi suhtes eelnõus mainitud tööaladel peaks säilima, siis ei ole päris selge, kuidas seda on plaanis rakendada. Kes väljastab tõendi, millisel kujul, kui kaua see kehtib, kas ja kui palju sellega seotud andmevahetusest on võimalik digitaliseerida?
Selgitame, et eelnõu § 17 lõikes 5 sätestatud kohustuslik tuberkuloosikontroll enne tööle asumist rakendub samadel põhimõtetel, nagu on kehtinud nakkushaiguste tervisekontrolli ja selle tõendamise regulatsioon kehtiva õiguse alusel. Muudatus seisneb selles, et teatud tööaladel rakendub edaspidi seadusest tulenev nakkushaiguste tervisekontroll üksnes tuberkuloosi suhtes, mitte laiemas ulatuses. Tervisekontrolli läbiviimise kord, tõendamine lähtuvad senistest põhimõtetest. Tõendi kehtivusaega reguleerib § 17 lg 7. Eelnõu vastuvõtmise järel peaks ajakohastama Terviseameti juhendi tervisekontrolli läbiviimiseks nakkushaiguste suhtes. Rakendamise sisulised põhimõtted ei muutu.
§ 17 lg 5 ja 6
Terviseamet Seletuskirjas on § 17 lõigete 5 ja 6 selgituses kirjas, et kehtestatud nõuete täitmise üle teeb järelevalvet Tööinspektsioon. Samas on öeldud, et asjakohase juhendi avaldab Terviseamet oma veebilehel. Jääb arusaamatuks, miks nimetatud juhend peaks olema avaldatud Terviseameti veebilehel, kui järelevalvekohustus ja pädevus antud sätete üle on Tööinspektsioonil ja edaspidi tehakse nakkushaiguste suhtes tervisekontrolle TTOS alusel ja korras. Sellest lähtuvalt peaks ka juhendi koostamine ja avaldamine jääma Tööinspektsiooni pädevusse.
Selgitame, et juhendi koostamise eestvedamine ja avaldamine ei pea olema ainuomane ühele asutusele. Eelnõus muudame, et NETS-i alusel jätkab tuberkuloosi suhtes tervisetõendi üle järelevalve tegemist Terviseamet. Terviseamet teeb kehtiva seaduse alusel tervisekontrollide üle järelevalvet ja on avaldanud nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbiviimist puudutavaid juhendeid ning omab vastavat erialast kompetentsi.
§ 19 lg 1 Terviseamet Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 19 lõikes 1 sätestatud infektsioonikontrolli definitsioon järgmiselt: “(1) Infektsioonikontroll on praktiline ja tõenduspõhine lähenemine, mille eesmärk on vältida nakkushaigustest tulenevat kahju ning
Arvestatud.
40
ennetada ja piirata nakkustekitajate levikut tervishoiu- ja hoolekandeteenuse osutamisel.” Terviseameti hinnangul on eelnõus sisalduv definitsioon liiga laia tõlgendust võimaldav.
§ 19 lg 2 Terviseamet Eelnõu § 19 lõike 2 kohaselt kehtestatakse infektsioonikontrolli nõuded ministri määrusega. Vastava rakendusakti kavand vajab põhjalikku ülevaatamist. Hoolekandeasutustele esitatavad nõuded ei saa olla samaväärsed tervishoiuasutustele kehtestatud nõuetega. Hoolekandeasutuses ei pea olema antibiootikumravi juhendeid, kuna antibiootikumravi määrab raviarst (perearst või teatud juhtudel eriarst). Hoolekandeasutustes peab olema tagatud personali väljaõpe, eelkõige infektsioonikontrolli standardnõuete osas, mis peaks olema kohustuslik. Tervishoiuteenuse osutajate asutusesiseste juhendite koostamisel tuleks lähtuda riiklikest juhenditest. Tervishoiuga seotud infektsioonide andmeid on Terviseametil vajalik saada mitte agregeeritud kujul, vaid vastavalt ECDC või Terviseameti poolt välja töötatud protokollidele (pseudonüümitud või isikustatud andmed). Samuti on küsitav Terviseametiga juhendite kooskõlastamise nõue.
Võtame teadmiseks.
§ 23 lg 3 Terviseamet Seletuskirjas on eelnõu § 23 lõike 3 selgituses toodud välja, et PPA ja MTA teevad oma tavapärase teenistuse käigus järelevalvet ka tervisenõuete üle. See väide on ekslik, kuivõrd tervisenõuded ei kuulu PPA ja EMTA järelevalve alla. Nakkusohutuse nõuete täitmise kontroll piiripunktides on Terviseameti pädevuses. Korrektsem oleks sõnastada: PPA ja EMTA tegutsevad oma pädevuse piires tõkestades nakkushaiguste piiriülest levikut.
Arvestatud. Seletuskirja on vastavalt täiendatud.
§ 23 lg 4 Terviseamet Eelnõu seletuskirjas on § 23 lõike 4 selgituses kirjas, et säte võimaldab PPA-l edastada Terviseametile infot isikute kohta, kes vajavad järelevalvet või eraldamist. Jääb ebaselgeks, mida on mõeldud järelevalvet või eraldamist vajavate isikute all.
Arvestatud. Seletuskirja on täpsustatud.
§ 25 lg 2 Terviseamet Eelnõu § 25 lõikes 2 on sätestatud, et Terviseamet võib edastada nakkushaige andmeid teisele füüsilisele või juriidilisele isikule, kui see on vajalik nakkushaiguse leviku tõrjeks ja konkreetse menetluse läbiviimiseks. Jääb ebaselgeks, millist menetlust on siinkohal mõeldud. Juhime tähelepanu, et riiklik järelevalvemenetlus ja epidemioloogiline uuring on täiesti erinevad toimingud.
Arvestatud. Eelnõu sõnastust on korrigeeritud.
41
§ 26 Terviseamet Eelnõu § 26 käsitleb karantiini kehtestamist. Juhime tähelepanu, et karantiini mõiste kehtivas seaduses hõlmab lisaks isikutele ka kaupade ja transpordivahendite liikumispiiranguid. Eelnõud tuleks Terviseameti hinnangul täiendada ning viia see vastavusse kehtiva seadusega.
Osaliselt arvestatud. Eelnõus pakutud termin juba hõlmas kaupade liikumisvabadust. Karantiini terminit on täiendatud.
§ 26 Terviseamet Eelnõu § 26 sätestatust ei ole arusaadav, et millal on Terviseametil õigus karantiin kehtestada. Eelnõus vajaks täpsustamist, millest lähtuvalt eeldab Terviseamet, et Vabariigi Valitsus kehtestab karantiini või kui kaua tuleb oodata, kas Vabariigi Valitus otsustab vmt. Praegusel kujul eelnõus sätestatu hägustab vastutust, sest Vabariigi Valitsus võib oodata, et Terviseamet kehtestaks karantiini ning Terviseamet võib oodata, et Vabariigi Valitus kehtestaks karantiini. Samuti jääb segaseks Terviseameti kehtestatava karantiini kestuse piiramine 30 päevaga.
Arvestatud. Eelnõu sõnastust on täpsustatud ja selgitatud on, millal on õigus TA-l kehtestada karantiin.
§ 27 lg 1 Terviseamet Eelnõu § 27 lõikes 1 tuleks sätestada sarnaselt eelnõu §-le 28: “(1) Nakkushaiguste puhangutest ja epideemilisest levikust tuleneva ohu üle otsustab Terviseamet talle laekuvate epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste andmete alusel.”
Arvestatud. Eelnõu on täiendatud.
§ 27 lg 1 p 2
Terviseamet Eelnõu § 27 lõike 1 punktis 2 sätestatud mõisted desinfektsioon ja desinsektsioon tuleks lahti selgitada sarnaselt kehtivale seadusele.
Mittearvestatud. Kehtivas seaduses ei ole mõisteid desinfektsioon ja desinsektsioon täiendavalt terminitena defineeritud. Seletuskirjas vastav täpsustus tehtud.
§ 27 lg 1 p 3
Terviseamet Eelnõu § 27 lõike 1 punktis 3 on sätestatud, et Terviseamet võib kohustada isikuid läbima terviseuuringut nakkushaiguse diagnoosimiseks, kuid ei ole sarnaselt kehtivale NETSile sätestatud, et isikul on terviseuuringust keeldumise võimalus, mille korral on Terviseametil epidemioloogilisel vajadusel õigus kohaldada terviseuuringust keeldunud isikule liikumisvabaduse piirangut või viibimiskeeldu. Teeme ettepaneku see muudatus eelnõus sätestada.
Arvestatud. Eelnõu on täiendatud.
§ 28 lg 3 Terviseamet Kehtiva seaduse § 28 lõikes 3 on sätestatud Terviseameti õigus nõuda inimeste terviseuuringute korraldamist ja nakkushaiguse diagnoosimist või selle korraldamist. Leiame, et sarnane säte tuleks lisada ka uude seadusesse (näiteks punktina eelnõu § 27 lõikesse 1) täpsustusega, et Terviseametil on õigus nõuda tervishoiuteenuse osutajatelt terviseuuringute korraldamist ja nakkushaiguse
Arvestatud. Eelnõu on täiendatud.
42
diagnoosimist või selle korraldamist, kui see on vajalik nakkushaiguse puhangu, epideemilise leviku või muu tõsise nakkusohu korral.
§ 28 Terviseamet Eelnõu § 28 pealkirjaks on ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamine, mis tähendab, et see jätab hetkeseisuga välja nn ohtliku nakkushaiguse üksikjuhtumid, mille puhul on samuti vajalik koheselt ja operatiivselt reageerida (potentsiaalselt ka liikumisvabaduse piirangute vms meetmetega). Samuti on § 28 lõikes 2 viidatud ohtliku nakkushaiguse puhangule või epideemilisele levikule, mida võib tõlgendada nagu ohtliku nakkushaiguse üksikjuhtumid ei kuuluks selle sätte käsitluse alla. Samuti ei kuulu need ka § 27 käsitlusalasse. Palume sõnastust muuta selliselt, et ka ohtliku nakkushaiguste üksikjuhtumitele reageerimisega oleks arvestatud. Teeme ettepaneku sõnastada § 28 pealkiri ümber: “Ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamine”. Samuti palume ümber sõnastada § 28 lõige 1 järgmiselt: “(1) Ohtliku nakkushaiguse levikust tuleneva ohu üle...” ja lõige 2: “(2) Ohtliku nakkushaiguse või ohtliku nakkushaiguse tunnustele vastava nakkushaiguse esinemise, puhangu või epideemilise leviku ohu või epideemilise leviku korral võib Terviseamet...”. Selline sõnastus katab kõik vajalikud ohu staadiumid ning välistab operatiivsel reageerimisel õigusruumi lünkadest tulenevate takistuste tekkimise.
Arvestatud. Eelnõu on täiendatud.
§ 28 lg 2 p 3
Terviseamet Eelnõu § 28 lõike 2 punkti 3 tuleks täiendada (sarnaselt eelnõu § 27 lõikele 1) sätestades, et Terviseametil on õigus nõuda tervishoiuteenuse osutajatelt terviseuuringute korraldamist ja nakkushaiguse diagnoosimist või selle korraldamist, kui see on vajalik ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.
Arvestatud. Viitame eelnevas paragrahvis loetletud meetmetele.
§ 28 lg 2 p 3
Terviseamet Samuti peaks eelnõu § 28 lõike 2 punktis 3 sätestatud terviseuuringu nõudest olema keeldumise võimalus, mille korral kohaldada liikumisvabaduse piirangut või viibimiskeeldu sarnaselt kehtivale NETSile.
Arvestatud. Viitame eelnevas paragrahvis loetletud meetmetele ja terviseuuringust loobumise võimalusele.
§ 28 lg 3 Terviseamet Eelnõu § 28 lõikes 3 on kehtestatud kohaldatavate meetmete kehtivuseks 30 päeva. Juhul, kui olukord kestab kauem, kas tekib võimalus Terviseametile meetmete kehtivust pikendada, kui olukord ei ole sellisel tasandil, et meetmete kehtestamise peaks üle võtma Vabariigi Valitsus?
Arvestatud. Eelnõud on täiendatud vastavalt.
43
§ 28 lg 11 Terviseamet Eelnõu § 28 lõike 11 sätestatu mõte jääb ebaselgeks. Kui eespool sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud Terviseameti õigus kehtestada vajadusel piiranguid, siis mis on lõike 11 eesmärk?
Arvestatud. Täpsustasime volitusnormi sõnastust, et vältida normide dubleerimise muljet. Sätte eesmärk on anda paindlikkus volitada Terviseametit operatiivselt ja lokaalselt kehtestama üksnes neid spetsiifilisi piiranguid, mis kuuluvad muidu Vabariigi Valitsuse pädevusse. See eristub selgelt Terviseameti otse seadusest tulenevast iseseisvast õigusest muude ohjamismeetmete rakendamisel.
Seletuskiri Terviseamet Seletuskirjas on mõjuanalüüsi punkti 3 pealkirjaks “immuniseerimisõiguse laiendamine kõikidele immuniseerimiskoolituse läbinud tervishoiutöötajatele. Seletuskirja vastava sätte selgituses on seevastu kirjutatud, et immuniseerimisõigust ei ole kavas käesolevate muudatustega laiendada, vaid immuniseerijateks jäävad arstid, õed ja ämmaemandad. Sellest tulenevalt jääb ebaselgeks, kas immuniseerimisõigust on plaanis laiendada või mitte.
NETS eelnõuga me ei ole immuniseerimisõigust laiendamas.
Seletuskiri Terviseamet Seletuskirja punktis 6.2.1. Terviseameti muutmine järelevalveasutusest ennetavaks ja analüüsivaks kompetentsikeskuseks on välja toodud, et kehtiva regulatsiooni kohaselt on Terviseameti roll olnud suunatud pigem järelevalve tegemisele. See väide ei ole korrektne, kuivõrd nakkushaiguste valdkonnas on Terviseametil juba kehtivas seaduses palju laiem ja mitmekülgsem roll kui ainult järelevalve teostamine. Nakkushaiguste seire ja tõrje, andmevahetus jne on ka kehtivas seaduses väga selgelt Terviseameti rolliks ja ülesandeks. Korrektsem oleks sõnastada Terviseameti rolli tugevdamine ennetava ja analüüsiva kompetentsikeskusena. Samuti ei vastuta Terviseamet ainult epidemioloogilise seire eest, vaid nakkushaiguste seire sh laboriseire eest. Lisaks teostab Terviseamet laboriuuringuid ja rakendusuuringuid, osutab referentteenust, tagab nakkushaiguste levikuks valmisoleku jne.
Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.
Seletuskiri Terviseamet Immunoprofülaktika ekspertkomisjoniga seotud muudatuste osas jääb ebaselgeks, mis osas täpsemalt muutub Terviseameti jaoks paremaks ekspertkomisjonilt nõu saamine, kuivõrd see toimib
Võtame teadmiseks.
44
Terviseameti vaates ka tänase korraldusega väga hästi. Pigem tuleks mõjuanalüüsis kirjeldada, millist kasu või eeliseid toob komisjoni seaduse tasandil reguleerimine võrreldes praeguse situatsiooniga.
Seletuskiri Terviseamet Seletuskirjas on välja toodud, et eelnõu rakendamine suurendab lühiajaliselt Terviseameti töökoormust uute protsesside rakendamisel. Selle väitega ei saa täielikult nõustuda, kuivõrd eelnõuga lisandub Terviseametile püsivalt uusi ülesandeid ja vastutust (IHR riikliku asutuse roll ja pädeva asutuse roll piiriüleste terviseohtude EL määruse osas, immuniseerimise valdkonna täpsustatud ülesanded, rakendusuuringute ja immuuntausta uuringute korraldamine, järelevalve nakkusohtliku materjali käitlevate laborite nõuete üle, infektsioonikontrolli nõuete täitmise üle jne). Lisanduvate ülesannete täitmiseks on vajalikud lisaressursid, mis on seletuskirja peatükis 7 juba lahti kirjeldatud.
Osaliselt arvestatud. TA peab juba praegu kehtiva NETS alusel täitma EL piiriüleste terviseohtude määruse kontekstis pädeva asutuse rolli. Seletuskirja on täiendatud vastavalt.
§ 27 lg 3 Haridus-ja Teadusministeerium
Eelnõu § 27 lõige 3 sätestab, et haridusasutuse ja sotsiaalteenust osutava asutuse pidaja võib nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ajutiselt peatada asutuse tegevuse või sulgeda asutuse, teavitades sellest Terviseametit ja vajaduse korral temaga nõu pidades meetmete rakendamise üle. Leiame, et lõike 3 sõnastus vajab täpsustamist, et välistada ebaproportsionaalsed sekkumised ning tagada meetmete rakendamise sisuline vastavus nakkustõrje eesmärgile. Praegune sõnastus võib praktikas viia olukorrani, kus haridusteenuse osutamine katkestatakse tervikuna ka siis, kui nakkusohu maandamine võib olla saavutatav leebemate ja sihitumate meetmetega. Haridusvaldkonnas toob ainuüksi kontaktse tegevuse piiramine vältimatult kaasa olulise mõju laste heaolule, hariduse kättesaadavusele ja õppimiskohustuse täitmisele. Seetõttu on haridusasutuse tegevuse peatamine või asutuse sulgemine kõrge intensiivsusega riive eeskätt põhiseaduse § 37 osas. Riive ulatus ei piirdu õpilase õppimisvõimalusega, vaid avaldab otsest mõju ka laste heaolule ning võib oluliselt suurendada vanemate hoolduskoormust, sh mõjutada töö- ja pereelu ühildamist ning ühiskonna toimimist laiemalt. Sellise sekkumise puhul peab seadus tagama, et meede on vajalik, sobiv ja mõõdukas ning et otsustamine tugineb selgetele
Osaliselt arvestatud. Oleme eelnõus antud sätte kohaldamisala täpsustanud ja lisanud juurde tingimuse, et asutuse tegevust ei või täielikult peatada ega asutust sulgeda, kui nakkushaigusest tingitud ohtu on võimalik maandada muude meetmetega. PS analüüsi on täiendatud ekstra koolide ja lasteasutuste vaates. Samasisulise sulgemismeetme (liikumisvabaduse piirang) sobivust seaduse tasandil on analüüsitud Riigikohtu 31. oktoobri 2022 otsuse nr 5-22-4/13 p-s 91. Seadus annab sobivad ja vajalikud meetmed raamina. Seaduse tasandil ei saa välistada rakenduslikke probleeme proportsionaalsusega. Üldine HMS §-st 54 tulenev nõue, et haldusakt peab olema proportsionaalne, kohaldub ka
45
tingimustele ja kaalutlustele, mis suunavad eelistama vähem koormavaid lahendusi (nt kontaktse tegevuse ajutine piiramine ja teenuse jätkamine alternatiivses vormis), kui need saavutavad nakkustõrje eesmärgi. Seetõttu teeme ettepaneku lõike 3 sõnastust täpsustada selliselt, et regulatsiooni keskmes ei ole mitte asutuse sulgemine kui selline, vaid nakkuse levikut soodustavate tegevuste piiramine. Haridusasutuse puhul tähendab see eeskätt kontaktse õppe- ja kasvatustegevuse ajutist peatamist või piiramist ulatuses, mis on konkreetse nakkusohu vähendamiseks vältimatult vajalik. Sõnastuses tuleks selgemalt väljendada, et teenuse osutamine ei pea katkema tervikuna: vajadusel võib tegevus jätkuda alternatiivses vormis (haridusasutuses nt distantsõppena), kui see on konkreetse teenuse ja sihtrühma puhul võimalik ja asjakohane. Lisaks peame vajalikuks, et seadus suunaks piiranguid rakendama kaalutlusotsusena ning sätestaks vähemalt miinimumina kriteeriumid, mida meetme valikul ja kestuse määramisel tuleb arvestada. Nendeks on vähemalt haigustekitaja ja leviku eripära, alternatiivsete meetmete sobivus, mõju laste heaolule ning hariduse ja õppe kättesaadavusele (sh alushariduse kontekstis) ning mõju vanemate hoolduskoormusele. Selline raamistik aitab tagada, et piirangud on eesmärgi suhtes proportsionaalsed ja põhiseaduspäraselt põhjendatud. Lisaks, seletuskirjas on küll esitatud põhiseaduspärasuse analüüs, kuid palume seda täiendada PS § 37 riive käsitlusega seoses eelnõu § 27 lõike 1 punkti 4 ja § 28 lõike 2 punkti 4 alusel õppe- ja kasvatustegevuse ajutise peatamisega Terviseameti haldusaktiga.
sellesisulise haldusakti puhul. See, kas ajutise asutuse sulgemise otsuse või õppetegevuse muul viisil korraldamise algatab kool ise või kohustab selleks Terviseamet ei muutu sellest piirangu sisu.
§ 27 lg 1 p 4 ja § 28 lg 2 p 4
Haridus- ja Teadusministeerium
Eelnõu § 27 lõike 1 punktis 4 ja § 28 lõikes 2 punktis 4 kasutatakse terminit koolieelne lasteasutus. Nimetatud termin ei ole enam kehtivas haridusõiguses kasutusel, sest on alusharidusseaduses asendatud terminitega lastehoid ja lasteaed. Palume asendada eelnõu kõnealustes sätetes sõnad „koolieelses lasteasutuses“ sõnadega „lastehoius ja lasteaias“.
Arvestatud.
§ 27 ja § 28
Eesti Õpilasesinduste Liit
Mõistame eelnõu keskset eesmärki ajakohastada nakkushaiguste ennetamise ja tõrje raamistikku ning luuaselgem õiguslik alus meetmete rakendamiseks nii tavaolukorras kui ka kriisides. Hindame positiivselt eelnõu suunda, mille kohaselt ühiskonnaelu laialdaselt
Osaliselt arvestatud. Oleme eelnõus täpsustanud, et koolides võib õppetegevust peatada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vaid sel juhul, kui
46
mõjutavad piirangud kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega, mis suurendab läbipaistvust ja ettenähtavust võrreldes varasema korralduste praktikaga. Peame siiski väga oluliseks, et nakkushaiguste leviku tõkestamiseks kavandatavate meetmete rakendamisel oleks selgesõnaliselt tagatud õpilaste õigus haridusele ning võimalikult katkematu õppeprotsess. Eelnõu loogika kohaselt võivad tõrjemeetmed hõlmata liikumisvabaduse piiranguid eri vormides, sealhulgas olukordi, kus rakendub koolis osalemise keeld. Haridusvaldkonnas tähendab see, et samal ajal kui meetmed võivad olla rahvatervise seisukohalt põhjendatud, on nende mõjudel otsene ja pikaajaline kaal õpilaste õpiteedele ning võrdsetele võimalustele. Varasem kriisikogemus näitas, et distantsõpe ei ole kõigile õpilastele võrdselt kättesaadav ning võib süvendada hariduslikku ebavõrdsust, eriti kui piirangud kestavad pikemat aega või rakenduvad korduvalt. Seetõttu leiame, et eelnõu rakendamisel tuleb eraldi ja süsteemselt hinnata meetmete mõju laste õigustele ning tagada, et haridusasutustes rakendatavad piirangud oleksid üles ehitatud viisil, mis kaitseb nii tervist kui ka õppe järjepidevust. Eelnõu seletuskiri rõhutab proportsionaalsuse põhimõtet ja vajadust piirata põhiõigusi vaid demokraatlikus ühiskonnas vajalikul määral. EÕELi hinnangul peab see laste ja noorte puhul väljenduma ka eraldi lapsest lähtuva mõjuhinnangu ja rakenduspraktikani. Praktilises plaanis tähendab see, et kui haridusasutustes tuleb rakendada isolatsiooni, karantiini või muid osalemist piiravaid meetmeid, peab samal ajal olema tagatud õpilastele kvaliteetne alternatiivne õppekorraldus ning vajadusel individuaalne tugi. Eriti oluline on vältida olukorda, kus tervisekaitse meetmed toovad kaasa kaudse karistuse neile õpilastele, kellel puuduvad kodus õppimiseks vajalikud vahendid, tugistruktuurid või sobiv õpikeskkond. Nakkushaiguste tõrje meetmete eesmärk on kaitsta elu ja tervist, kuid laste puhul peab riik samaaegselt ennetama ka teiseseid kahjusid, mis väljenduvad õpitulemuste languses, eksamivõimaluste halvenemises, sotsiaalse arengu katkestustes ja vaimse heaolu languses. Oluliseks peame ka seda, et koolikeskkonnas rakendatavad meetmed oleksid õpilastele ja peredele selgelt põhjendatud,
see on vältimatult vajalik nakkushaigusest tingitud ohu tõrjumiseks ehk ükski muu meede enam ei aita. Samuti oleme täpsustanud, et haridusasutuse pidaja ise ei või asutuse tegevust peatada ega asutust sulgeda kui nakkushaigusest tingitud ohtu on võimalik tõkestada muude meetmetega.
47
läbipaistvad ja ette teada. Eelnõu eesmärk suurendada õiguslikku selgust ja ennustatavust peab kooli tasandil tähendama arusaadavat riskikommunikatsiooni ning selgeid rolle: kes otsustab, mis alusel, kui kauaks ja millised on õpilase õigused ning toetused piirangu ajal. Seletuskiri kirjeldab, et karantiini kehtestamine on põhimõtteliselt valitsuse pädevuses määrusega, ning teatud juhtudel saab Terviseamet tegutseda operatiivsemalt. Noorte vaatest on siinkohal oluline, et sõltumata otsustaja tasandist oleks kooli tasandil kommunikatsioon üheselt mõistetav ja välistaks ebakindlust ning stressi. EÕEL teeb ettepaneku täiendada eelnõu põhimõttega, et haridusasutustes nakkushaiguste tõrjemeetmete rakendamisel tuleb võimaluse korral tagada õppetöö järjepidevus ning õpilaste võrdne kohtlemine koos piisava psühhosotsiaalse toe tagamisega. Meie hinnangul peaks see põhimõte olema sõnastatud nii, et see seoks otsustaja proportsionaalsuskohustuse otseselt hariduse kättesaadavuse ja võrdsete võimalustega, mitte ei jääks üksnes üldiseks deklaratsiooniks.
§ 16 lg 5 Eesti Õpilasesinduste Liit
Toetame põhimõtet, et piisava kaalutlusvõimega noorel peab olema reaalne võimalus teha iseseisvaid terviseotsuseid, kuna see toetab enesemääramist ja inimväärikust ning haakub tervishoius üldiselt kehtiva lähenemisega, mille kohaselt piiratud teovõimega patsiendi puhul hinnatakse otsustusvõimet sisuliselt, lähtudes arusaamisest ja võimest tagajärgi kaaluda. Samas peame vältimatuks, et kaalutlusvõime ja immuniseerimise otsustusõiguse rõhutamine ei jääks pelgalt formaalseks, vaid oleks toetatud toimivate kaitsemehhanismide ja tugisüsteemiga. Eelnõu seletuskiri viitab, et teavitamisel põhinev loobumisõigus lihtsustab vaktsineerimist haridus- ja hoolekandeasutustes ning et protsessi täpsem korraldus kirjeldatakse juhendites. EÕELi hinnangul on siin kriitiline, et noor ja pere saavad otsust teha päriselt teadlikult ning et süsteem maandab mõjutatavuse ja surve riske. Meile on oluline, et koolikeskkonnas ei kujuneks terviseotsuste tegemine vaikimisi normi järgimiseks, vaid otsus sünniks vabatahtlikult, arusaadava info ja võimaliku nõustamise toel. Peame oluliseks, et kaalutlusvõime hindamise praktika oleks sisuline, dokumenteeritud ja võimalikult ühtlane. Seletuskiri rõhutab,
Mõistame esitatud seisukohta ning nõustume, et kaalutlusvõimega noore terviseotsuste tegemisel on oluline, et nii noorel kui ka lapsevanemal oleks piisav aeg ja võimalus tutvuda immuniseerimisega seotud infoga ning teha otsus teadlikult ja vabatahtlikult. Samuti on oluline, et noore nõustamine terviseküsimustes toimuks privaatselt ja toetavas keskkonnas, ilma surve või vaikimisi ootusteta. Tagasiside on teadmiseks võetud ning seda arvestatakse rakenduspraktika ja juhendite edasisel kujundamisel.
48
et lapspatsiendi kaalutlusvõime hindamise juhend on loodud ning et tervishoiutöötaja dokumenteerib hindamise. See on õige suund, kuid eeldab ka reaalses rakendamises piisavat koolitust ja järeltoetust, et hindamine ei muutuks juhuslikuks ega piirkonniti ebaühtlaseks (Covid kriisi ajal oli näha, et teatud piirkondades oli väiksema aktiivsusega vaktsineerimine). Samuti on oluline, et noorel oleks kättesaadav neutraalne ja eakohane info ning piisav ajaraam otsustamiseks (mitte näiteks alles arstikabinetis). Seletuskiri kirjeldab teavituste ajastamise loogikat (varasem teavitus ja korduv teavitus enne immuniseerimist), mis on noorte teadliku otsustamise vaatest põhjendatud ja väärib sellisena hoidmist.
Üldine märkus
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Kooskõlastamata jätmise peamiseks põhjuseks on asjaolu, et ELVL-i ei kaasatud eelnõu väljatöötamiskavatsuse koostamisse ega selle aluseks olnud sisulistesse aruteludesse. Seletuskirja kohaselt toimus eelnõu ettevalmistamine väljatöötamiskavatsuse tagasiside ja kaasamise töötubade põhjal, kuid ELVL ei olnud sellesse protsessi süsteemselt kaasatud. ELVL-i hinnangul on see vastuolus hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas sätestatud kaasamispõhimõtetega, mille kohaselt tuleb õigusaktide eelnõude koostamisel kaasata kõik mõjutatud osapooled. Kui eelnõul on mõju kohalike omavalitsuste ülesannetele, rahastamisele või autonoomiale, tuleb kaasata nende üleriigiline esindusorganisatsioon.
Märkusega on arvestatud. Täname tagasiside eest. Pärast märkuse laekumist on eelnõu koostajad ELVL-i esindajatega kohtunud, et arutada tõstatatud küsimusi ja leppida kokku edasises infovahetuses. Lisaks lepiti kokku infotunnis kohalikele omavalitsustele tutvustamaks eelnõud laiemalt. Jätkame eelnõu edasises menetluses ELVL-i kaasamist.
§ 19 Eesti Linnade ja Valdade Liit
Käsitletaval eelnõul on meie hinnangul selge mõju kohalikele omavalitsustele eelkõige, aga mitte ainult, seonduvalt infektsioonikontrolli nõuete laiendamisega hoolekandeasutustele, aga ka teistele kohaliku omavalitsuse asutustele (koolid, lasteaiad jm).
Seletuskirja on täiendatud. Selgitame, et infektsioonikontrolli nõuete laiendamine hoolekandeasutustele puudutab kaudselt ka KOV-e kui asutuste pidajaid või teenuste tellijaid. Samas on täpsustatud, et tuginedes Terviseameti varasematele juhistele ja senisele praktikale, ei tohiks nõuete rakendamisega KOV-idele kaasneda olulist täiendavat halduskoormust ega püsikulusid. Lisaks on seletuskirjas analüüsitud eelnõu mõju haridus- ja hoolekandeasutustele seonduvalt immuniseerimise korralduse ning
49
sealjuures halduskoormuse kavandatava vähenemisega.
§ 27 ja § 28
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Välja toomata on kohaliku omavalitsuse haldusorganite roll nakkushaiguste kriiside rakendamises (ennetustegevuses, tegevuses kriisi ajal, kommunikatsioonis jne).
Osaliselt arvestatud. Nakkushaigustest tingitud kriiside (sh hädaolukordade) lahendamise ja kommunikatsiooni üldine juhtimismudel, sealhulgas KOV- ide roll, on reguleeritud hädaolukorra seaduse ja teiste kriisireguleerimise õigusaktidega. Õigusselguse ja normide dubleerimise vältimise põhimõttest lähtuvalt ei korrata kriisireguleerimise raamistikku.
Seletuskiri Eesti Linnade ja Valdade Liit
Uute kehtestatavate nõuete täitmisega seonduvalt kohalikele omavalitsustele tekkida võiva täiendava halduskoormuse ja sellega seonduvate rahaliste kohustuste maht on jäetud hindamata. Peame edasise koostöö juures vajalikuks, et seaduse mõjude analüüsis oleks kajastatud ka mõju kohalikele omavalitsustele, täpsustatud kohalike omavalitsuste roll nakkushaiguste kriisijuhtimises, selgelt määratletud kohalikele omavalitsustele tekkivate täiendavate kohustustega seotud kulude katmise põhimõtted.
Arvestatud. Tagasisidest lähtuvalt täiendasime eelnõu seletuskirja 6. ja 7. peatükki, et tuua selgemalt esile seadusemuudatuste mõju KOV-idele. Mõjude analüüsis on hinnatud, et infektsioonikontrolli nõuete rakendamine hoolekandeasutustes ei too kaasa olulist täiendavat halduskoormust ega püsikulusid, kuna tugineb Terviseameti varasematele juhistele ning senisele praktikale. Samuti on seletuskirjas välja toodud, et immuniseerimise korralduse muudatustega asutuste halduskoormus hoopis väheneb. Seletuskirjas on täpsustatud ka KOV-ide roll nakkushaiguste puhangute ja epideemiate korral. Kuivõrd analüüsi kohaselt ei kaasne eelnõuga KOV-idele uusi olulise finantsmõjuga haldusülesandeid, ei reguleerita eelnõus eraldiseisvaid kulude katmise põhimõtteid.
50
§ 3 Eesti Infektsioonhaiguste Selts
Peame vajalikuks täpsustada ja ühtlustada eelnõus kasutatavat terminoloogiat. Eriti vajab selgitamist mõiste „nakkus“, mis esineb nakkushaiguse definitsioonis, kuid ei ole iseseisvalt määratletud. Praegusel kujul jääb ebaselgeks, kas ja kuidas eristatakse nakkust, haigust ja haigustunnusteta kandlust. Samuti on vajalik täpsustada mõistet „nakkusohtlik materjal“. Definitsioon peaks selgelt eristama nakkusvõimelist materjali sellisest bioloogilisest materjalist, mis ei kujuta endast nakkusriski (nt inaktiveeritud või retrospektiivseks uuringuks kasutatav materjal). Vastasel juhul võib regulatsioon kaasa tuua põhjendamatu loa- ja halduskoormuse. Soovitame viia terminikasutuse täielikku kooskõlla ja ühtlustada rakendusaktides kasutatavate mõistetega (nt puhang, epideemia, sündmus, nakkustekitaja). Arvestades töö mahtu ja vajadust terminoloogilise järjepidevuse järele, teeb Selts ettepaneku, et kogu eelnõu ja selle lisade terminoloogia vaataks tervikuna üle Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, kes on koostanud ka rahvatervishoiu sõnastiku. See võimaldaks:
tagada terminite kooskõla erialase kasutusega, vältida vastuolusid seaduse ja rakendusaktide vahel, ning vähendada hilisemat tõlgendamis- ja rakendusriski
Osaliselt arvestatud. HÕNTE kohaselt ei defineerita seaduses mõistet, kui selle tähendus on üheselt mõistetav üldkeele või vastava eriala oskuskeele põhjal. Eesti Keele Instituudi sõnastike kohaselt on „nakkus“ ohutegurite sattumine paika, kus neid ei soovita, sh organismi, ja sellest põhjustatud protsessid. Eelnõus on mõistet „nakkushaigus“ täpsustatud, lisades juurde haigustunnusteta kandluse. Eelnõus on mõistet „nakkusohtlik materjal“ täpsustatud, lisades kriteeriumina nakkustekitaja nakkusvõimelisuse. Rakendusaktides kasutatavad terminid on ühtlustatakse seaduses kasutatavate terminitega seaduse menetlemise järgmistes etappides.
§ 3 lg 2 Eesti Infektsioonhaiguste Selts
Eelnõus esitatud ohtliku nakkushaiguse definitsioon vajab meie hinnangul sisulist täpsustamist. Definitsiooni punktis 1 on üheks kriteeriumiks raske haiguskulu põhjustamine. Samas võivad väga paljud nakkushaigused põhjustada rasket haiguskulgu, eriti haavatavates rühmades (nt eakad, immuunpuudulikkusega patsiendid). Sellisel kujul sõnastatuna võib definitsioon hõlmata ebaproportsionaalselt laia haiguste ringi. Seltsi hinnangul oleks vajalik täpsustada, et haigus põhjustab sageli rasket haiguskulgu või rasket haiguskulgu olulisel osal haigestunutest. Sarnaselt tekitab küsimusi püsiva tervisekahjustuse kriteerium. Mitmed nakkushaigused võivad harvadel juhtudel põhjustada püsivaid tervisekahjustusi, kuid see ei tähenda, et need haigused tervikuna vastaksid ohtliku nakkushaiguse kontseptsioonile. Soovitame kaaluda selle kriteeriumi täpsustamist või sidumist esinemissageduse ja rahvatervise mõjuga.
Osaliselt arvestatud. Definitsiooni ühe kriteeriumina on toodud „…ning selle levik kujutab tõsist ohtu rahvastiku tervisele“, mille puhul on tegemist kumulatiivse tingimusega. Selle klausli lisamise eesmärk oligi vältida definitsiooni laienemist haigustele, mis põhjustavad rasket haiguskulgu või püsivat tervisekahjustust vaid harvadel juhtudel või spetsiifilistes riskirühmades (näiteks endeemilised hooajalised hingamisteede infektsioonid). Selguse huvides täpsustasime definitsiooni täiendiga „olulisel osal haigestunutest“.
51
Lisaks leiame, et definitsioonis võiks kaaluda kõrge suremusmäära (case-fatality ratio) selgesõnalist arvestamist, mis on rahvusvaheliselt levinud ja epidemioloogiliselt arusaadav ohtlikkuse indikaator. Terminoloogiliselt peab Selts samuti oluliseks märkida, et varasem mõiste „eriti ohtlik nakkushaigus“ oli kommunikatiivselt selgem ega jätnud muljet, justkui teised nakkushaigused oleksid „mitteohtlikud“. Soovitame kaaluda selle termini säilitamist või vähemalt kommunikatiivse mõju põhjalikumat analüüsi.
Seletuskirja on täpsustatud mõistega „surmavusmäär“. Eelnõud on parandatud ja edaspidi kasutatakse terminit „eriti ohtlik nakkushaigus.
§ 5 lg 6 Eesti Infektsioonhaiguste Selts
Eelnõus sätestatud Terviseameti õigus võtta epidemioloogilise uuringu käigus isikult bioloogilist materjali vajab täiendavat selgitamist. Seaduse tasandil tuleb üheselt määratleda:
kas tegemist võib olla isiku tahtest olenematu sekkumisega; millistel tingimustel ja millise menetluskorraga see on
lubatud; kuidas on tagatud isiku põhiõiguste kaitse ja
proportsionaalsus. Soovitame vastavad piirid ja menetluslikud garantiid selgemalt seadusesse kirjutada, mitte jätta neid üksnes tõlgendamise küsimuseks.
Arvestatud. Eelnõu sätet ja seletuskirja on täpsustatud selliselt, et bioloogilise materjali võtmine toimub eranditult isiku nõusolekul ning välistatud on tahtest olenematu sekkumine. Proportsionaalsuse tagamiseks on see õigus seotud kõrgema ohulävendiga, rakendudes üksnes puhangu, epideemilise leviku või muu tõsise nakkusohu korral. Samuti muudeti sätte sõnastust nii, et Terviseamet ei võta proove vahetult, vaid üksnes korraldab proovivõtmist, kaasates selleks pädevaid tervishoiutöötajaid.
§ 17 lg 5 Eesti Infektsioonhaiguste Selts
Selts peab põhjendatuks riskihindamisel põhinevat lähenemist praegu eelnõus olevast röntgenuuringu nõudest. Lisaks rõhutame, et vastava tervisetõendi rakendamisel peaks see olema digitaalne. Näiteks arvestades, et nõue hõlmaks ka tudengeid, residente ja teisi tervishoiutöötajaid, kes liiguvad sageli mitme tööandja vahel või töötavad paralleelselt mitmes asutuses, ei ole röntgenuuringute korduv tegemine ja paberpõhise tõendi säilitamise kohustus praktiline ega kooskõlas digiriigi põhimõtetega. Praegune sõnastus jätab mulje, et iga uue tööandja puhul tuleb taotleda uus tõend, mis suurendab ebavajalikku halduskoormust.
Nõustume, et tuberkuloosi ennetamisel on põhjendatud riskihindamisel põhinev lähenemine ning eelnõu eesmärk ei ole kehtestada korduvat röntgenuuringu kohustust iga uue tööandja puhul. Eelnõu ei eelda, et iga uue tööandja puhul tuleb taotleda uus tervisetõend. Uus tervisekontroll ja tõendamine on vajalik kui inimene on vahepeal viibinud kõrge tuberkuloosi haigestumisega riigis või on olnud kokkupuude tuberkuloosihaigega. Võtame teadmiseks ja peame põhjendatuks suunda, et tervisetõendid
52
oleksid digitaalsed, mis toetaks andmete korduvkasutust ja vastaks digiriigi põhimõtetele. Vastavad arendused sõltuvad edasisest prioriteetide seadmisest ja tehnilistest võimalustest.
§ 8 Eesti Infektsioonhaiguste Selts
Eelnõus pannakse tervishoiuteenuse osutajatele kohustus võtta uuringumaterjali ka epidemioloogilistel eesmärkidel. Samas ei ole piisavalt selgelt määratletud:
kes vastutab selliste uuringute tegemise eest; millisest allikast need uuringud rahastatakse; kuidas vältida olukorda, kus kohustus jääb sisuliselt katmata
rahastusega. Selts peab oluliseks, et epidemioloogiliste uuringute tegemise vastutus ja rahastamine oleksid selgelt reguleeritud ning ei langeks ebaproportsionaalselt esmatasandi tervishoiule.
Arvestatud. Sättega luuakse õiguslik alus olukordadeks, kus rahvastiku tervise kaitse ja riikliku seire tagamiseks on vajalik proovide võtmine TTO poolt, isegi kui patsiendi ravivajadus seda otseselt ei nõua. Sätte eesmärk on eristada kliinilistel ja epidemioloogilistel eesmärkidel tehtavad toimingud ning sätestada, et rahvastiku tervise kaitseks tehtavate uuringute korraldamine ja rahastamine on Terviseameti ülesanne.
§ 26 Eesti Infektsioonhaiguste Selts
Selts peab vajalikuks, et karantiini käsitlevates sätetes oleks selgesõnaliselt nimetatud ka isolatsioon. Praegune sõnastus ei anna üheselt mõistetavat alust Terviseametile rakendada haldusakte mõlema meetme – nii karantiini kui isolatsiooni – jaoks, kuigi mõlemad on sisuliselt erinevad ja praktikas vajalikud meetmed. Seltsi hinnangul tuleks seaduses sõnaselgelt sätestada Terviseameti õigus kohaldada haldusakte nii karantiini kui isolatsiooni rakendamiseks vastavalt epidemioloogilisele vajadusele.
Mitte arvestatud. Õigusloome ja normitehnika vaates oleme eelnõus otsustanud kasutada ühtset katusmõistet „karantiin“, mis reguleerib liikumisvabaduse piirangut tervikuna. Eelnõu uue sõnastuse kohaselt on karantiin nakkushaige, nakkushaigega kokku puutunud või nakkusohuga piirkonnas viibinud isiku viibimiskeeld ja liikumisvabaduse piirang. Kuna regulatsioon laieneb otseselt ka nakkushaigele (kelle suhtes rakendatakse meditsiinilises mõttes isolatsiooni), on Terviseametil olemas üheselt mõistetav õiguslik alus haldusaktide andmiseks mõlema olukorra lahendamisel.
53
§ 14 Eesti Infektsioonhaiguste Selts
Paragrahvi 14 lõike 2 punktis 6 on sõnastus „anda arvamusi ja soovitusi andmine immuniseerimispoliitika küsimustes“ keeleliselt ebatäpne. Seltsi hinnangul on sõna „andmine“ ülearune ning tuleks eemaldada, et tagada korrektne ja selge õiguskeel.
Arvestatud.
§ 9 Eesti Infektsioonhaiguste Selts
Kuigi eelnõu rõhutab andmete kogumise eesmärgipärasust, on nakkushaiguste registrisse kogutavate andmete koosseis väga ulatuslik. Soovitame täpsustada, millised andmed on vältimatult vajalikud nakkushaiguste seireks ja vältimiseks, ning piirata andmete kogumist ulatuses, mis on rahvatervise eesmärkide saavutamiseks põhjendatud.
Võtame teadmiseks.
Üldine märkus
Eesti Arstide Liit Leiame, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje õigusraamistiku ajakohastamine on vajalik ja täname arvamuse küsimise eest NETS eelnõu kohta. Eesti Infektsioonhaiguste Seltsis on kahtlemata selle valdkonna parima pädevusega spetsialistid, seetõttu toetab Eesti Arstide Liit nende seisukohti ja ettepanekuid NETS eelnõu kohta. Eelnõus kasutatav terminoloogia ja mõisted vajavad täpsustamist ja ühtlustamist. Soovitame samuti nende tervikuna ülevaatamist Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi poolt. Infektsioonhaiguste selts on välja toonud mitmed olulised probleemid eelnõus, mis puudutavad ohtliku nakkushaiguste definitsiooni, isikute põhiõigusi epidemioloogiliste uuringute tegemisel, puhangu ja epideemia kriteeriume, tuberkuloosi tervisekontrolli ja tõendeid, laboratoorseid uuringuid ja rahastamist, karantiini ja isolatsiooni mõistet ning haldusmeetmete selgust, immunoprofülaktika ekspertkomisjoni ning andmekogumist. Palume arvestada seltsi esitatud arvamusi ja muudatusettepanekuid, et tagada õigusselgus. Leiame, et nakkushaiguste ennetamine ja tõrje on rahva tervise seisukohalt olulise tähtsusega. NETS eelnõu edasisel menetlemisel ja rakendusaktide koostamisel on kindlasti vaja kaasata infektsioonhaiguste seltsi ja teiste erialade seltse, kelle vastusvaldkonda õigusaktid otseselt puudutavad.
Arvestame ja võtame teadmiseks. Vastused Eesti Infektsioonhaiguste Seltsile on esitatud antud tagasisidetabelis.
§ 3 Ida-Viru Keskhaigla 1. „Haiguskolle“ asemel oleks täpsem kirjutada nakkushaiguse kolle või nakkuskolle. 2. Lisada terminitesse infektsioonikontrolli mõiste. 3. „Terviseseisundi kinnitav tõend „ võib asendada terminiga „tervisetõend“. 4. Segaduse vältimiseks valida üks kahest mõistest: kas
Osaliselt arvestatud. Infektsioonikontrolli mõiste on kajastatud vastava paragrahvi juures.
54
„nakkusohtlik“ või „bioloogiliselt ohtlik“. Nakkusohtlik sobib paremini, sest „bioloogiliselt ohtlik“ on laiem mõiste –bioloogilise ohu mõiste hõlmab ka mürgiseid taimi ja loomi, keskkonnale ohtlikke invasiivseid loomade ja taimede liike (võõrliike) jne.
§ 7 Ida-Viru Keskhaigla Nakkushaiguste korral isoleerimise aeg oleneb haiguse kestvusest, selle kulgemisest ja tekitaja ravile allumisest (nt resistentsus antimikroobsete preparaatide suhtes). Tahtest olenematu ravi kohaldamine kohtumäärusega on igati mõistlik, kuid ravi pikendamine uue kohtumäärusega suurendab bürokraatiat raviasutuses. Punktis 5 sätestatud ilma kohtumääruseta korraldatud ravi kestvuse aeg (48 tundi) ei ole piisav tõhusaks nakkustekitaja uuringuks. Mõistlik maksimaalne aeg oleks 72 tundi.
Eelnõus sätestatud 48-tunnine tähtaeg tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ilma kohtumääruseta tagab kooskõla põhiseadusega ning selle pikendamine 72 tunnile ei ole õiguslikult põhjendatud. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 21 lõike 2 kohaselt ei tohi isikult vabadust võtta üle 48 tunni ilma kohtu loata, kusjuures raviasutuse halduskoormuse vähendamine ei ole proportsionaalne ega piisav alus isikuvabaduse intensiivsemaks riiveks. Arsti otsusel rakendatava esmase meetme eesmärk on üksnes viivitamatu ohu tõrjumine, mitte kõigi laboratoorsete uuringute lõpuleviimine. Kui nakkustekitaja uuringute pikema kestuse tõttu on vältimatult vajalik ravi või isolatsiooni jätkata, on raviasutusel kohustus esitada selle 48 tunni sees taotlus kohtule, mis tagab isiku vabaduspõhiõiguse kaitse ja sõltumatu kohtuliku kontrolli.
§ 9 Ida-Viru Keskhaigla Kehtestatav andmekoosseis isiku kohta ei ole TTO-de poolt teenuse osutamiseks vajalik info ja neid andmeid ei koguta. Majandusliku olukorra, rahvuse, hariduse info peab tulema teistest registritest, mitte panna kohustust TTO-le oma infosüsteemide arendamiseks.
Selgitame, et tegemist on nakkushaiguste registris (NAKIS) töödeldavate andmekoosseisudega, mida kogutakse ka juba praegu kehtiva NETS alusel. Vastavad andmed NAKIS-esse jõuavadki teistest registritest (nt rahvastikuregister) ja ei eeldagi TTO-de infosüsteemide poolt vastavaid arendusi.
55
§ 19 Ida-Viru Keskhaigla (1) Infektsioonikontroll on süsteemne tegevuste kogum, mille eesmärk on ennetada või peatada nakkustekitajate levik teenuse osutamisel. Mõistlik oleks lisada "tervishoiu- või hoolekandeteenuse osutamisel". Hetkel kehtivad infektsioonikontrolli standardnõuded on kirjeldatud ravijuhendis, määruse eelnõu ei ole kättesaadav.
Arvestatud.
§ 37 Ida-Viru Keskhaigla Immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmine – miks seda väärteoks loetakse ? Punktis 1 tuleb täpsustada, keda konkreetselt karistatakse - kas patsienti või tervishoiutöötajat? Tuleb lisada ka nn pehmendavad asjaolud – vastunäidustused vaktsineerimiseks, immuunpreparaati kättesaamatus, äge haigestumine, enneaegne laps jne.
Antud säte on suunatud immuniseerimise läbiviijatele ja korraldajatele ehk tervishoiutöötajatele (füüsiline isik), perearstikeskustele (juriidiline isik) jne ja käsitleb vaid nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamist. Näiteks tervishoiutöötaja peab kokkuleppe kohaselt viima hooldekodus elavatele eakatele läbi immuniseerimise hiljemalt 15. kuupäevaks. Tervishoiutöötaja jätab aga kohale minemata ja vaktsiinid manustamata. Sellisel juhul on Terviseametil õigus tervishoiutöötaja suhtes alustada menetlust epideemiatõrje nõuete eiramise tõttu. Tegemist on juba praegu kehtivas seaduses oleva sättega ja võtame selle muutmata kujul uude seadusesse üle, va oleme viinud trahvimäärad kooskõlla tulevase tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse raamistikuga. Seda on selgitatud põhjalikul ka eelnõu mõjude analüüsi punktis 6.2.7.
§ 17 Ida-Viru Keskhaigla Peame vajalikuks rõhutada, et kõik patsiendiga vahetult kokku puutuvad töötajad (arstid, õed, hooldajad jt) peavad olema vaktsineeritud vastavalt ametikohapõhisele riskianalüüsile. Riskianalüüsi alusel tuleb määrata nõutavad immuniseerimised, tagamaks nii patsientide kui ka töötajate ohutus. Samuti tuleb täpsustada tööle asumise eelse tervisekontrolli nõudeid. Enne tööle asumist peab olema teostatud rindkere röntgenuuring (Rö-thorax) tuberkuloosi välistamiseks ning
Täname esitatud seisukohtade eest. Võtame teadmiseks ning tõstatatud küsimused on asjakohased ning neid arvestatakse edasistes aruteludes ja rakenduspraktika kujundamisel.
56
minimaalsed vajalikud terviseuuringud. Leiame, et need uuringud võiks vajadusel teha perearst, kes annaks ka hinnangu töötamise sobivuse kohta, arvestades töötervishoiuarstide piiratud kättesaadavust Eestis. Lisaks võiks kaaluda: • perioodiliste tervisekontrollide sageduse ühtset määratlemist; • juhendmaterjali koostamist tööandjatele riskianalüüsi ühtlustamiseks; • kohustust teavitada tööandjat nakkushaiguse kahtlusest või diagnoosist viisil, mis kaitseb isikuandmeid, kuid tagab patsientide ohutuse.
§ 19 Ida-Viru Keskhaigla Teeme ettepaneku pöörata NETS-is senisest suuremat tähelepanu infektsioonikontrolli korraldusele. Vajalik on täpsustada, mitu infektsioonikontrolli valdkonna spetsialisti peab asutuses töötama, arvestades asutuse tüüpi, suurust, voodikohtade arvu ja osutatavaid teenuseid. Leiame, et igas hooldeasutuses peab olema vähemalt üks vastava väljaõppe saanud õde, kes vastutab infektsioonikontrolli korraldamise ja järelevalve eest. Suuremates asutustes peaks olema määratletud ka infektsioonikontrolli meeskond. Täiendavalt teeme ettepaneku: • kehtestada kohustuslik infektsioonikontrolli tegevuskava igale asutusele; • sätestada regulaarne personali koolitus ja praktilised õppused (nt puhangute simulatsioonid); • määrata selged nõuded antibiootikumide kasutamise seirele; • ühtlustada puhastus- ja desinfitseerimisstandardid ning nende auditeerimise kord
Täname ettepanekute eest. Selgitame, et eelnõu ei sätesta seaduse tasandil infektsioonikontrolli rakenduslikke detaile, nagu konkreetse spetsialisti või meeskonna suurus, koolituste sagedus, simulatsioonide korraldamine, antibiootikumide seire ega puhastus‑ ja desinfitseerimisstandardite auditeerimise kord. Tegemist on teadliku valikuga, et vältida ülereguleerimist ning võimaldada nõuete ajakohastamist vastavalt teaduspõhistele juhistele ja praktikale. Infektsioonikontrolli täpsemad nõuded ja korraldus, sh vastutava isiku määramine, tegevuskava koostamine ja personali koolitused, on kavandatud rakendusaktidesse, kus on võimalik arvestada asutuse tüübi, suuruse ja osutatavate teenuste eripäraga. Haiglatele, perearstikeskustele ja hoolekandeasutustele ei kehtestata identsed nõuded. Rakendusaktide väljatöötamisel on kavas sidusrühmi
57
kaasata, et tagada nõuete praktiline ja proportsionaalne rakendamine.
§ 5 Ida-Viru Keskhaigla Palume täpsemalt kirjeldada Terviseameti rolli ning koostöö- ja teavitamiskorda raviasutuste ja Terviseameti vahel, et tagada selge vastutuse jaotus ning tõhus infovahetus. Ettepanekud: • sätestada kindlad tähtajad ja vormid nakkushaiguste teavitamiseks; • kirjeldada Terviseameti nõustavat ja järelevalvelist rolli kriisiolukordades; • luua regulaarne tagasiside mehhanism, mille kaudu raviasutused saavad infot piirkondliku epidemioloogilise olukorra kohta. Lisaks teeme ettepaneku kaasata analüüsidesse ja järelevalve planeerimisse ka POHAK andmebaasi andmed, et otsused põhineksid ajakohasel ja terviklikul epidemioloogilisel informatsioonil. Samuti võiks kaaluda andmete ristkasutust teiste terviseandmekogudega, et tuvastada varakult riskitrende ja võimalikke puhanguid.
Osaliselt arvestatud. Täname ettepanekute eest. Eelnõus on infovahetus ja vastutuse jaotus lahendatud paindlikult: teavitamise üldised alused ja viivitamatu teavitamiskohustus ohu korral on sätestatud seaduse tasandil, kuid detailsed tähtajad ja vormid kehtestatakse ministri määrusega. Terviseameti nõustav, järelevalveline ja kriisiaegne roll on eelnõus vastavates peatükkides selgelt lahti kirjutatud, hõlmates ka kohustust jagada asutustele statistikat ja ohuteavitusi, mistõttu eraldi tehnilist tagasisidemehhanismi seadus ei reguleeri. Samuti annab eelnõu Terviseametile ulatusliku volituse nõuda ja töödelda ohu hindamiseks vajalikke andmeid, mis loob piisava õigusliku aluse andmete ristkasutuseks teiste terviseandmekogudega (sh POHAK), jättes tehnilise integratsiooni infosüsteemide arenduste ja registrite põhimääruste reguleerida.
Üldine märkus
Ida-Viru Keskhaigla Soovitame kaaluda: • infektsioonikontrolli kvaliteediindikaatorite kehtestamist; • juhtkonna selget vastutust nakkusohutuse tagamisel; • sanktsioonide ja parandusmeetmete süsteemi täpsustamist korduvate rikkumiste korral.
Võtame teadmiseks.
§ 7 Eesti Puuetega Inimeste Koda
Nakkushaige tahtest olenematu ravi sätestab, et nakkushaigele võib tema tahtest olenemata kohaldada haiglaravi üksnes juhul, kui kõik järgmised tingimused on täidetud samal ajal: 1) isikul on diagnoositud või on põhjendatud kahtlus, et tal on ohtlik nakkushaigus või tuberkuloos;
Selgitame, et põhjendatud kahtluse esinemise üle otsustab isiku raviarst, tuginedes patsiendi meditsiinilisele ja epidemioloogilisele hindamisele. Hindamise aluseks olevateks
58
Küsimus: Kes ja milliste kriteeriumite alusel otsustab, et tegu on põhjendatud kahtlusega?
kriteeriumiteks on objektiivsed asjaolud, nagu näiteks haigusele viitavate sümptomite esinemine, teadaolev kokkupuude nakatunuga või hiljutine saabumine riigist, kus antud nakkushaigus levib. Põhiõiguste riive proportsionaalsuse tagamiseks peab raviarsti otsus alati tuginema arstiteaduse asjakohastele seisukohtadele ja tõenduspõhisele meditsiinile.
§ 8 lg 7 Eesti Puuetega Inimeste Koda
Mis kriteeriumite alusel koostatakse nakkushaiguste loetelu, sh ohtlike nakkushaiguste loetelu? Millise sagedusega ja kuidas loetelu uuendatakse?
Eriti ohtlike nakkushaiguste loetelu koostamisel lähtutakse seaduses sätestatud kriteeriumitest, nagu näiteks haiguse kulg, leviku ulatus, oht tervishoiusüsteemi toimepidevusele ja rahvusvahelised ohuhinnangud. Loetelusid uuendatakse paindlikult vastavalt vajadusele, tuginedes otseselt Terviseameti ja valdkonna ekspertide regulaarsetele riskihinnangutele ning muutustele epidemioloogilises olukorras. Lisaks on oluline märkida, et isikuandmetega edastatavate nakkushaiguste loetelu on juba praegu kehtiva seaduse alusel eraldiseisva määrusega kehtestatud ning see lähenemine jätkub ka uue eelnõu raames.
§ 16 lg 5 Eesti Puuetega Inimeste Koda
Eelnõus rõhutatakse, et piiratud teovõimega isiku immuniseerimisel tuleb arvestada VÕS § 766 lõiget 4, milles on sätestatud, et kui inimene suudab immuniseerimise plusse ja miinuseid ise kaaluda, võib tervishoiutöötaja protseduuri teha ka seadusliku esindaja keeldumise korral. Küsimused:
Selgitame, et piiratud teovõimega isiku, sh psüühikahäirega lapse või täiskasvanu immuniseerimisel kaasatakse isik otsustusprotsessi vastavalt võlaõigusseaduse § 766 lõikele 4, hinnates sisuliselt tema võimet mõista immuniseerimise eesmärki, võimalikke tagajärgi ning
59
• Kuidas tagatakse ja dokumenteeritakse piiratud teovõimega isiku (sh psüühikahäirega lapse või täiskasvanu) kaasamine otsustusprotsessi? • Kuidas tagatakse koduõppel oleva lapse kaalutlusvõime hindamine, tema teavitamine, vaktsineerimine? • Kuidas toimitakse lapse vaktsineerimisel, kui lapse vanem on piiratud teovõimega? • Kuidas tagatakse kooliõdede ühtlane koolitamine, et nad oskaks laste ja noorte kaalutlusvõimet hinnata, neile anda eakohaselt tasakaalustatud teaduspõhist infot ning otsuseid toetada? • Kuidas hinnatakse kuulmis- või kõnepuudega lapse kaalutlusvõimet? • Kuidas hinnatakse autismispektrihäirega või muu neuroerisusega lapse kaalutlusvõimet? • Kas ja kuidas küsitakse lapse arvamust, kui vanem on saatnud keeldumise? • Kas ja kuidas küsitakse piiratud teovõimega täiskasvanu arvamust, kui eestkostja on saatnud keeldumise? • Kas ja kuidas tagatakse piiratud teovõimega isiku hooldaja või eestkostja vaktsineerimisteabe kättesaamise tõendamine taasesitamist võimaldavas vormis? • Kuidas tagatakse digivõimekuseta inimeste õigeaegne teavitamine ja keeldumiste kogumine? Ettepanekud: 1. Töötada välja noortele suunatud visuaalsed, tasakaalustatud ja selged juhendmaterjalid vaktsiinvälditavate nakkushaiguste ja vaktsineerimise kohta. Noorte infotarbimine erineb täiskasvanute omast ning üldised soovitused ei jõua infomüras kohale. 2. Töötada välja piiratud teovõimega täisealistele lihtsas keeles visuaalsed, tasakaalustatud ja selged juhendmaterjalid vaktsiinvälditavate nakkushaiguste ja vaktsineerimise kohta. 3. Töötada välja selged kaalutlusvõime hindamise ja heakskiidu määratlemise kriteeriumid, mis on üheselt arusaadavad tervishoiutöötajale ja patsiendile või tema hooldajale/seaduslikule esindajale. „Lapspatsiendi kaalutlusvõime hindamine tervishoiuteenuse osutamisel. Juhend tervishoiutöötajatele“ on üldsõnalisem ja ei arvesta erivajadustega.
kaaluda poolt‑ ja vastuväiteid. Kaalutlusvõime hindamise viib läbi tervishoiutöötaja, kes dokumenteerib hindamise vastavalt kehtivatele juhistele ning lähtub ühtsetest põhimõtetest, sh Õiguskantsleri juhendist ja immuniseerimise täiendkoolitustest. Immuniseerimisel peab tervishoiuteenuse osutamine igal juhul vastama arstiteaduse üldisele tasemele ning teenust tuleb osutada tavaliselt oodatava hoolega, arvestades, et iga inimene on erinev. Lastele ja noortele antakse selgitusi eakohasel ja arusaadaval viisil, vajaduse korral
kasutades pildi‑ ja videomaterjale ning toetavaid vahendeid (nt nukku või kaisulooma), et protseduuri selgitada ja ärevust vähendada. Koduõppel oleva lapse puhul toimub teavitamine, kaalutlusvõime hindamine ja immuniseerimine tavapärases tervishoiuteenuse osutamise raamistikus (nt perearsti või muu tervishoiuteenuse osutaja juures), järgides samu põhimõtteid nagu teiste laste puhul. Täname ettepanekute eest ning peame oluliseks koostööd Eesti Puuetega Inimeste Kojaga lapse kaalutlusvõime hindamise rakendamise küsimustes, mis on laiem teema kogu tervishoius. Teavituste ja keeldumiste korraldamisel toetatakse mitmekanalilist ja jälgitavat lähenemist ning arendamisel on ka
60
4. Töötada välja kontrollmehhanismid, mis võimaldavad tõendada info kättesaamist.
Tervisekassa ühtne teavitamise ja keeldumiste lahendus Terviseportaalis, mis aitab suurendada selgust ja vähendada asutuste koormust.
Üldine märkus
Eesti Puuetega Inimeste Koda
Tervishoiutöötaja otsusel võiks riikliku immuniseerimiskava vaktsiinide riskirühma lisada inimesi, kel puuduvad soodustuse aluseks olevad diagnoosid, ent kes on terviseseisundi tõttu siiski nakkushaigustele haavatavamad.
Võtame teadmiseks.
Üldine märkus
Eesti Vähiliit Eesti Vähiliit rõhutab, et immuniseerimist puudutavate muudatuste rakendamisel tuleb arvestada nende mõjuga vähihaigetele ja tulevastele vähipatsientidele, kelle jaoks nakkushaigused võivad põhjustada raskeid tüsistusi, vähiravi edasilükkamist või katkestamist ning halvendada ravitulemusi. Immuniseerimist tuleb käsitleda ka vähi ennetusmeetmena, kuna mitmete nakkushaiguste (sh HPV ja B-hepatiit) vastane vaktsineerimine on tõenduspõhine vähiennetus. See seos peab kajastuma nii kommunikatsioonis kui rakendusjuhendites. Vähihaigete kaudne kaitse sõltub üldisest immuniseerituse tasemest ühiskonnas. Seaduse rakendamisel tuleb rõhutada kõrge hõlmatuse tähtsust ning vältida lahendusi, mis vähendavad usaldust immuniseerimiskava vastu. Piiratud teovõimega isikute immuniseerimisel ei tohi eelduslik nõusolek vähendada teavitamise kvaliteeti. Selge ja õigeaegne teave on eriti oluline, kui immuniseerimise eesmärk on pikaajaline vähi ennetamine. Laste ja noorte teadlik kaasamine toetab tervisekäitumist ja usaldust tervishoiusüsteemi vastu, sest vähi ennetus on pikaajaline protsess. Kooli ja tervishoiu koostöö on HPV vastase immuniseerimise puhul keskse tähtsusega. Rakendusjuhendites tuleks koolikeskkonda käsitleda ühe peamise vähiennetuse kanalina
Võtame teadmiseks.
§ 16 lg 5 Eesti Põletikulise Soolehaiguse Selts
Seaduse § 16 lg 5 opt-out lahendus tekitab sisulise põhiõigusliku riski. Kui immuniseerimisel loetakse vastuväite puudumine nõusolekuks, kuid seadus ei sätesta teate tegeliku kättesaamise kohustust, tekib olukord, kus meditsiiniline sekkumine võib toimuda ilma tõendatava teadliku nõusolekuta. See on vastuolus
Selgitame, et eelnõu § 16 lõikes 5 sätestatud teavitamisel põhinev loobumisõigus arvestab ka tegelikku praktikat, kus valdav enamus lapsevanemaid immuniseerivad oma lapsi vastavalt riiklikule
61
tervishoiuteenuse osutamise üldpõhimõttega (VÕS § 766 lg 1) ning riivab vanema otsustusõigust (PS § 26 ja § 27 lg 3). Pelgalt terviseportaali teate saatmine ei taga, et lapsevanem on info saanud ja sellest aru saanud. Vaikimist ei saa käsitada nõusolekuna olukorras, kus kättesaamine ei ole tuvastatav. Küsimus on põhimõtteline: kas riik võib lugeda vaikimise nõusolekuks ilma, et oleks tagatud tegelik teavitatus? Ettepanekud: • sätestada seaduses kohustus tagada teate kättesaamise tuvastatavus (nt autenditud digitaalse kättetoimetamise logi); • kehtestada minimaalne teavitamisstandard (nt paralleelne teavituskanal); • selgelt sätestada, et kättesaamise tõendamata jätmisel ei või vaktsineerimist läbi viia. Halduskoormuse vähendamine ei tohi toimuda patsiendi autonoomia ja vanema põhiõiguste arvelt. Praegusel kujul on regulatsioon riigikeskne ning ei taga adressaadi tegelikku teavitust ega tema õiguste tõhusat kaitset. Vaikimist ei saa lugeda nõusolekuks olukorras, kus puudub tõend, et teave on adressaadini reaalselt jõudnud ja arusaadavalt kätte saadud. Ilma kättesaamise tuvastatavuseta ei ole tagatud ei teadlik otsustus ega õiguskindlus.
immuniseerimiskavale. Seadusemuudatuse üks eesmärk on vähendada just nende perede ja asutuste tarbetut halduskoormust, kellel puudub soov teenusest keelduda, ilma et see piiraks kellegi õigust teha teistsugune valik. Samas jääb igale lapsevanemale ja kaalutlusvõimega noorele alati õigus ja reaalne võimalus immuniseerimisest keelduda. Eelnõu ei muuda immuniseerimist kohustuslikuks ega käsita vaikimist iseseisva, absoluutse nõusolekuna, vaid eeldab eelnevat teavitamist ja piisavat ajaraami otsuse tegemiseks. Praktikas toetatakse mitmekanalilist teavitamist ning keeldumise lihtsat ja arusaadavat vormistamist. Eelnõu ei sätesta, et immuniseerimist võiks läbi viia olukorras, kus puudub mõistlik alus eeldada, et teave on adressaadini jõudnud. Seletuskirjas on teadlikult jäetud teavitamise viisid ja kanalid paindlikuks, et arvestada asutuste ja lapsevanemate erinevaid võimalusi ning digipädevust. Praktikas tähendab see mitmekanalilist teavitamist ning piisava ajavaru andmist otsuse tegemiseks, mitte üksnes formaalset teate edastamist. Teavitamise ja keeldumiste menetluse läbipaistvuse ja jälgitavuse tugevdamiseks arendab Tervisekassa ühtset teavitamise ja keeldumiste lahendust Terviseportaalis, mis võimaldab teavituste edastamist,
62
vastuste esitamist ja toimingute logimist. Selline lahendus aitab ühtaegu vähendada halduskoormust, suurendada õiguskindlust ning toetada teadlikku ja vabatahtlikku otsustamist, austades lapsevanema ja noore põhiõigusi.
Üldine märkus
Eesti Insuldipatsientide Selts
Insuldiseltsi jaoks on oluline, et insuldi- ja SVH-patsiendid oleksid selgelt käsitletud riskirühmana, sest nakkushaigused (nt gripp, COVID) võivad suurendada tüsistuste ja korduva insuldi riski. Sellepärast toetame, et immuniseerimiskava oleks selge, toimiv ja riskirühmadele hästi kättesaadav. Samuti toetame bürokraatia vähendamist, kuid piiratud teovõimega (sh insuldijärgse kognitiivse kahjustusega) patsientide puhul peab alati lähtuma patsiendi parimast huvist ning kaasama lähedasi! Oluline on selge ja varajane teavitamine, arusaadav info ning see, et immuniseerimise korraldus ei looks täiendavaid takistusi tervishoiuteenustele ligipääsul. Kokkuvõttes toetame eelnõu eesmärki, kui riskirühmade kaitse ja teadlik otsustamine on päriselt tagatud.
Võtame teadmiseks.
§ 13 lg 5 MTÜ ELU Dementsusega
Küsimused: • Kas ja kuidas on tagatud, et immuniseerimine on kättesaadav ka üldhooldusteenusel olevatele patsientidele asutustes, kus ei ole tervishoiutöötajat ja elanikel on erinevad perearstid? § 16. (5) sätestab, et tervishoiuteenuse osutajal on õigus piiratud teovõimega isikut immuniseerida, kui isiku seaduslik esindaja ei ole immuniseerimisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud, võttes sealjuures arvesse võlaõigusseaduse § 766 lõikes 4 sätestatut. • Kuidas on korraldatud immuniseerimine üldhooldusteenust pakkuvates asutustes, kus ei osutata tervishoiuteenust? • Kas üldhooldusteenusel olevad inimeste eest saavad õiguse otsustada nende lähedased (abikaasa, lasped või teised arvete maksjad) juhul, kui inimesele ei ole seatud eeskostet, aga kognitiivse võimakuse langus ei võimalda enam oma tahet avaldada?
Selgitame, et üldhooldusteenusel olevate isikute immuniseerimine nähakse ette vastavalt senisele praktikale. Asutustes, kus ei osutata igapäevaselt tervishoiuteenust, tellitakse vaktsineerimise läbiviimiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutaja kohapeale või korraldatakse isiku viimine tervishoiuteenuse osutaja juurde. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab tema otsustusvõimet üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kui isikule on määratud kohtu poolt eestkostja, tegutseb eestkostja üksnes selles ulatuses ja nendes
63
• Kas tekib lähedaste teavitamise kohustus? Kuidas toimub teavitus? Kui pikalt ette teavitatakse ehk kui palju aega on immuniseerimisest loobumiseks?
valdkondades, milleks kohus on eestkoste määranud, küsides võimaluse korral ka eestkostetava arvamust. Kui isikule ei ole eestkostjat määratud, kuid ta vajab otsuste tegemisel abi, on lubatud ja praktikas tavapärane kaasata lähedasi või vastavaid spetsialiste. Eelnõu ei loo eraldi lähedaste teavitamise menetlust ega sätesta täiskasvanute immuniseerimise puhul konkreetset etteteatamise tähtaega. Kehtiva korra kohaselt selgitab immuniseerimise teostaja patsiendile või tema seaduslikule esindajale immuniseerimise vajalikkust, võimalikke kõrvaltoimeid ning muid asjakohaseid asjaolusid, võimaldades teha teadliku otsuse või sellest loobuda. Täpsemad immuniseerimise korraldamise nõuded sätestatakse ministri määruses.
§ 17 lg 5 MTÜ ELU Dementsusega
Kas tervisekontroll tuberkuloosi suhtes ja nakkusohutuse tervisetõendi olamsolu muutub kohustuslikuks ka platvormide (CareMate) kaudu töötavatele hooldutöötajatele ja teistele eraettevõtjatele (FIE)?
Tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise nõue enne tööle asumist kehtib isikutele, kes osutavad vahetult sotsiaalteenust. Kui hooldustöötaja, sealhulgas platvormi kaudu töötav isik või füüsilisest isikust ettevõtja, puutub oma tööülesannete täitmisel kokku haavatavate isikutega, kohaldub tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli ja nakkusohutuse tervisetõendi nõue ka temale, sõltumata töösuhte vormist.
§ 17 lg 6 MTÜ ELU Dementsusega
Kas aasta ei ole liiga lühike aeg arvestades võimalikku tõestusvajadust hilisemates kaasustes ja teiste tervishoiu dokumentide säilitusaegu?
Vastav säilitamistähtaeg on üle võetud kehtivast seadusest. Senistes aruteludes ei ole esile kerkinud, et see oleks põhjustanud probleeme
64
tõendamise, vaidluste lahendamise või õiguskaitse seisukohast. Seetõttu ei ole peetud vajalikuks säilitamistähtaega käesoleva eelnõuga muuta.
§ 27 ja 28 MTÜ ELU Dementsusega
Kas NETSi jõustumisel on külastamispiirangu kehtestamiseks vajalik Terviseameti poolne kohustus? Kas haiglatel ja hooldekodudel on tulevikus piiratud võimalused ise otsustada külastamispiirangu kehtestamise vajaduse üle?
Selgitame, et uue NETS-i jõustumisel
ei ole haiglas või hooldekodus külastuspiirangu kehtestamiseks ilmtingimata vajalik Terviseameti haldusakt. Haiglatel ja hooldekodudel säilib autonoomsus ja kohustus rakendada iseseisvalt infektsioonikontrolli meetmeid, sealhulgas seada vajadusel külastuspiiranguid. Eelnõus sätestatud Terviseameti õigus kujutab endast täiendavat riiklikku meedet, mis võimaldab epideemilise ohu korral kohustada asutusi piiranguid rakendama juhul, kui nad ei ole seda ise teinud või kui olukord nõuab ühtlast ja koordineeritud sekkumist. Juba praegu kehtiva NETS-i loogika on sarnane: asutustel on esmane vastutus ja õigus iseseisvalt nakkusohtu ennetada, sealhulgas piirata patsientide või hoolealuste külastamist. Terviseamet ja Vabariigi Valitsus sekkuvad kehtiva NETS-i alusel eraldiseisvate haldusaktide või korraldustega peamiselt olukordades, kus nakkushaiguse epideemiline levik eeldab laialdasemat ja riiklikult suunatud juhtimist.
Üldine märkus
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu koostamisel on hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) reeglistik jäänud olulisel määral arvestamata ja täitmata. Selle tõttu on oluliselt raskendatud eelnõu ja selles tehtud valikute
Vabandame, et eelnõu dokumentidele ei ole käesolevas kooskõlastamisringis lisatud väljatöötamiskavatsuse (VTK) tagasiside ja selle arvestamise
65
hindamine varasemate arutelude kontekstis, kuhu nii paljud osapooled on tööd ja mõtet panustanud. Eelnõu koostamisele eelnes suvel 2025. a väljatöötamiskavatsus (VTK). Sellele esitasid arvamusi nii mitmed riigiasutused kui huvirühmad, sh ERHL. HÕNTE § 1 lg 8 kohaselt tuleb VTK menetluses kaasatud huvirühmade arvamuste ja ettepanekute arvestamine vormistada valitsuse reglemendi alusel kehtestatud hea tava korras ning see tuleb esitada seletuskirja lisana. Käesoleva eelnõu dokumentidele VTK kohta esitatud arvamuste ja ettepanekute dokumenti ega eelnõu koostajate selgitusi nende arvestamisest lisatud ei ole. Seda ei leia ka SoM veebis avaldatud eelnõu arutelude kokkuvõtetest. Lisaks VTK menetlusele toimusid sügis-talvel 2025. a eelnõu väljatöötamise menetluses Sotsiaalministeeriumi (SoM) korraldatud arutelud huvirühmade ja riigiasutustega. Arutelukokkuvõtetele eelnõu dokumentides viidatakse ning need on SoM veebis leitavad, kuid ka sel puhul on eelnõu dokumentides jäänud esitama kokkuvõte sellest, mis osas, missuguseid tehtud ettepanekutest ja miks ministeerium arvestas ja mida mitte. Kuna iga seaduseelnõu menetluses tuleb järgida HÕNTE reegleid, siis peame möödapääsmatuks, et eelnõu dokumentidele lisatakse puuduvad kokkuvõtted ja selgitused, misjärel tuleks eelnõu uuesti kooskõlastamisringile saata.
kokkuvõtet HÕNTE § 1 lõikes 8 ette nähtud kujul. VTK‑le esitatud arvamused ja ettepanekud ning nende arvestamise selgitused lisatakse eelnõu dokumentidele EIS II kooskõlastamisringi käigus. Sotsiaalministeeriumi korraldatud arutelude kokkuvõtted on avalikult kättesaadavad ministeeriumi veebilehel ning eelnõu kajastab sisuliselt neid ettepanekuid, mis on leidnud normitekstilist lahendust. Samas olid arutelud osaliselt laiemad kui eelnõuga reguleeritav, mistõttu ei ole kõiki tõstatatud teemasid võimalik ega asjakohane seaduse tekstis kajastada. Eelnõu edasises menetluses täiendatakse dokumentatsiooni selguse ja läbipaistvuse huvides vastavalt HÕNTE nõuetele.
§ 3 lg 1 p 3
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu § 3 lg 1 p-s 3 on „epideemia“ defineeritud „nakkushaiguste haigusjuhtude“ esinemisena elanikkonnas. Eelnõu § 3 p 11 defineerib „nakkushaiguse puhangu“ „nakkushaigusjuhtude“ esinemisena. Kas ja/või mis vahe on eelnõu tähenduses „nakkushaiguste haigusjuhtudel“ ja „nakkushaigusjuhtudel“ ning kuidas neid omavahel piiritletakse?
Osaliselt arvestatud. Antud termineid on eelnõus täpsustatud.
§ 3 lg 1 p 7
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu § 3 lg 1 p-s 7 on „karantiin“ mh defineeritud kui „teatud kauba või looma liikumisvabaduse ja tegevuste piiramine“. Kauba liikumisvabadust ega tegevusi ei ole praktikas võimalik piirata, sest need kategooriad ei ole kaubale kui elutule objektile omased. Arvestades sätte sisulist ulatuslikku mõju karantiinireeglite rakendamisel eeldab definitsioonis sõna „kaup“ kasutamine kindlasti ka selle defineerimist.
Osaliselt arvestatud. Sõna „kaup“ ei defineerita seaduses eraldi, kuivõrd see on õiguskorras laialdaselt kasutatav ja selge sisuga termin. Terminit ennast on eelnõus täpsustatud.
66
§ 3 lg 1 p 8
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu § 3 lg 1 p 8 kohaselt võib „nakkusallikaks“ mh olla „keskkonnaosa“. See element definitsioonis vajaks ilmselt täpsustamist või ka terminid „keskkond“, „keskkonnaosa“ ise eraldi defineerimist.
Mitte arvestatud. Eelnõu teksti ei täiendata mõistete „keskkond“ või „keskkonnaosa“ definitsioonidega, kuivõrd tegemist on üldkeeleliste ja valdkonnas selgelt mõistetavate terminitega, mille eraldiseisev defineerimine seaduses ei ole kooskõlas hea normitehnika tavadega.
§ 3 lg 1 p 10 ja 11
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu § 3 lg 1 p-d 10 ja 11 defineerivad „nakkushaigust“ kui „haigust või nakkust“ ning vastavalt „nakkushaiguse puhangut“ kui „nakkushaigusjuhtude esinemist“. Tõenäoliselt on tegemist idem per idem ringdefinitsioonidega, kus nähtust defineeritakse selle enda kaudu.
Arvestatud. Terminit on eelnõus parandatud.
§ 3 lg 1 p 12
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu § 3 lg 1 p-s 12 defineeritakse „nakkushaiguste ennetamine“ kui „meetmete kogum“. Eelnõu § 1 p 19 defineerib ka „nakkushaiguste tõrje“ kui „rakendatavate meetmete kogumi“. Eelnõu § 1 ps 17 defineeritakse „nakkusohutus“ seevastu kui „põhimõtete ja meetmete kogum“. Samas on eelnõus jäänud defineerimata „meetme“ ja „meetmete kogumi“ mõisted. Siinpuhul jääb mõnevõrra ebaselgeks, mida need mõisted sisuliselt tähendavad. Lisaks sätestab näiteks eelnõu § 5 lg 3 p 3 Terviseameti ülesandena „nakkushaiguste tõrje korraldamisel“ tegevuse „korraldab nakkushaiguste tõrje meetmete rakendamist“. Seega peaks Terviseamet definitsioonide sõnastuste kohaselt teisisõnu ilmselt rakendatava meetmete kogumi korraldamisel korraldama rakendatava meetmete kogumi meetmete rakendamist. Veelgi keerulisemaks muutub nende terminite/definitsioonide valguses Terviseametile eelnõu § 5 lg 3 p-s 5 sätestatud ülesande mõistmine, mille kohaselt „nakkushaiguste tõrje korraldamisel Terviseamet ... teeb Sotsiaalministeeriumile ja Tervisekassale ettepanekuid nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks vajalike tervishoiuteenuste, ravimite ja meditsiiniseadmete kättesaadavuse tagamiseks“.
Arvestatud. Oleme eelnõud korrigeerinud, loobudes terminite sisustamisel läbivast „meetmete kogumi“ kasutamisest ning defineerides „nakkushaiguste tõrje“ eesmärgipäraste tegevustena ja „nakkusohutuse“ saavutatud tervise kaitstusena, mis lahendab viidatud probleemi ning teeb Terviseameti ülesannete sõnastuse üheselt mõistetavaks. Ühtlasi ei pea me vajalikuks „meetme“ mõistet eelnõus eraldiseisvalt defineerida, kuivõrd tegemist on haldusõiguses ja õiguskeeles üldarusaadava terminiga, mis tähistab seaduses sätestatud eesmärgi saavutamiseks rakendatavat abinõud, piirangut või tegevust, ning mille spetsiifiline sisu on detailselt avatud eelnõu 7. peatükis.
§ 3 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Kindlasti vajavad eelnõus läbivalt, sh definitsioonides kriitilist läbivaatamist ja täiendavat sisustamist „ohu“ ja nakkushaiguse leviku „võimalikkusega“ seotud definitsioonid, sh _ „ohu“ ja „ohtlikkuse“ erinevad astmed. Kuna neist määrangutest sõltuvad vahetult isikute
Arvestatud. Eelnõus on definitsioone läbivalt parandatud.
67
põhiõigused ja asutuste pädevused-volitused neid piirata, siis on mõisteselgus siinpuhul eriti oluline. Näiteks: - eelnõu § 3 lg 1 p 7 „eesmärgiga ennetada nakkuse võimalikku levikut“; - eelnõu § 3 lg 2 p 1 „ohtliku nakkushaiguse“ definitsiooni osana väljendid „nakkushaigus loetakse ohtlikuks (edaspidi ohtlik nakkushaigus), kui ... selle levik kujutab endast tõsist ohtu rahvastiku tervisele“; - eelnõu § 3 lg 2 p 2 „haigus levib kiiresti ja ulatuslikult ja selle levikuga kaasneb oht“; - eelnõu § 3 lg 2 p 3 „millega võib kaasneda tõsine oht rahvastiku tervisele“; - eelnõu § 3 lg 2 p 4 „haiguse levikuga võib kaasneda oht rahvastiku tervisele Eestis“; - eelnõu § 5 lg 5 „Terviseametil on õigus nõuda ja saada ... rahvastiku tervist ähvardava ohu“; - eelnõu § 7 lg 3 p 3 „isiku käitumine loob otsese ja olulise ohu teiste inimeste elule või tervisele“; - eelnõu § 8 lg 5 p 3 „tuvastanud õnnetusjuhtumi või olukorra, millega võib kaasneda ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku oht“
§ 4 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu §-s 4 tuleks täpsemalt piiritleda paragrahvi kohaldamisala ja riigiasutuste ülesannete piir nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjes osalemisel - Paragrahvi pealkirja kohaselt reguleeritakse selles „ministeeriumite ülesanded“. Samas sätestab lg 1 ülesanded „ministeeriumitele ja nende valitsemisala asutustele“, sh mõnevõrra ebaselgeks jääva asutuste koostöökohustuse „Terviseameti ja teiste asjaomaste asutustega“. Seega on paragrahvi pealkiri eksitav ja vastuolus selle sisuga – või vastupidi. - Lg 1 kohaselt peaksid eelnimetatud asutused osalema nakkushaiguste ennetamises ja tõrjes „oma pädevuse piires“, kuid asjakohaseid pädevuse piire eelnõust siiski ei selgu. Seega jääb mõnevõrra ebaselgeks ka paragrahvi sisu.
Mitte arvestatud. Eelnõu paragrahvi pealkiri on jäetud lühiduse eesmärgil üldistavaks, hõlmates süstemaatiliselt nii ministeeriume kui ka nende valitsemisala asutusi, mis on kooskõlas HÕNTE põhimõtetega. Väljend „oma pädevuse piires“ viitab asutuste põhimäärustest ja teistest valdkondlikest eriseadustest tulenevatele seadusjärgsetele ülesannetele ja pädevuspiiridele, mille ammendav loetlemine või dubleerimine NETS-is ei ole õigustehniliselt põhjendatud ega otstarbekas. Samuti on eelnõus „ennetamise“, „tõrje“ ja „seire“ mõisted eraldi iseseisvalt ning
68
- Teatav ebaselgus tekib ka lg-st 2, mille kohaselt „nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonda juhib Sotsiaalministeerium“. Eespool eelnõu § 3 lg-2 p-des 12, 13 ja 19 defineeritakse nakkushaiguste ennetamist ja tõrjet kui „meetmete kogumeid“, nakkushaiguste seiret aga „andmete süstemaatilise kogumise, analüüsimise, tõlgendamise ja edastamisena“. Neid definitsioone arvestades oleks ilmselt selguse huvides mõistlik eraldi defineerida ka „nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonna“ mõiste.
ammendavalt defineeritud, mistõttu moodustavad need terminid koostoimes Sotsiaalministeeriumi poolt juhitava tervikliku poliitikavaldkonna, mille eraldiseisev koondmõistena defineerimine ei loo seadusesse täiendavat õiguslikku lisandväärtust ega selgust.
§ 5 lg 4 p 1
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõus kasutatakse määratlemata viiteid Eesti-välistele õigusallikatele. Seetõttu jääb sätete tegelik sisu ja ulatus mitmetimõistetavaks, keeruliselt mõõdetavaks või kohati ka arusaamatuks. Näiteks: - Eelnõu § 5 lg 4 p 1 kohaselt täidab Terviseamet „rahvusvahelises koostöös ja teabevahetuses ... rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest tulenevaid riikliku IHR-i asutuse ja kontaktpunkti ülesandeid“; - Eelnõu § 5 lg 4 p 1 kohaselt Terviseamet „rahvusvahelises koostöös ja teabevahetuses ... osaleb rahvusvaheliste võrgustike töös ning edastab asjakohaseid andmeid rahvusvahelistele organisatsioonidele vastavalt ... rahvusvahelistele ... juhistele, suunistele ja konventsioonidele“. Õigusselguse huvides tuleks viited õigusaktidele ja - allikatele ning organisatsioonidele eelnõus ammendavalt ja täielikult esitada. Viidetes rahvusvahelistele konventsioonidele ja/või nende alusel antud rakendussuunistele tuleb arvestada ka Eesti staatust nendega ühinemisel ja sellest lähtuvat siduvust, võimalikke reservatsioone, konventsioonide rakendamiseks võetud siseriiklike aktide piire jms asjakohaseid kriteeriume. Samuti tuleks eristada siduvaid õigusakte nende rakendamiseks antud mittesiduvatest, soovituslikest juhistest jms materjalidest
Selgitame. Eelnõus rahvusvahelistele organisatsioonidele, võrgustikele ja juhistele tehtud viidete ammendav loetlemine ei ole õigustehniliselt otstarbekas ega praktikas teostatav, kuna valdkondlikud suunised ja rahvusvahelised koostöövormid uuenevad pidevalt ning detailne loetelu muudaks seadusteksti kiiresti iganenuks. Eelnõus kasutatud mõiste „rahvusvahelised tervise-eeskirjad“ (IHR) tähistab selgelt määratletud Maailma Terviseorganisatsiooni siduvat õigusinstrumenti, mille nõuete täitmine on Eestile riigina kohustuslik. Üldistav normatiivne sõnastus on vältimatult vajalik Terviseameti operatiivse ja paindliku tegutsemise tagamiseks nii kriisiolukordades kui ka igapäevases teabevahetuses, võimaldades asutusel juhinduda ühteaegu nii Eestile siduvatest välislepingutest (konventsioonid) kui ka ajakohastest epidemioloogilistest parimatest praktikatest (mittesiduvad juhised ja suunised), vältides seejuures vajadust muuta seadust iga uue rahvusvahelise juhendmaterjali vastuvõtmisel.
69
§ 5 lg 5 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu ja seletuskiri on mitmetes isikute põhiõiguseid vahetult riivavates küsimustes omavahel vastuolus. Annab eelnõu § 5 lg 5 Terviseametile õiguse „nõuda ja saada tervishoiuteenuse osutajatelt, laboritelt ning teistelt asjaomastelt isikutelt ja asutustelt rahvastiku tervist ähvardava ohu hindamiseks vajalikke andmeid, sealhulgas isikuandmeid ja eriliigilisi isikuandmeid“. Seletuskirja kohaselt on „säte ... eesmärgipäraselt sõnastatud avatud loeteluna. ... Sätte eesmärk on tagada Terviseametile õigus saada järelevalvemenetluse või nakkushaiguse tõrje käigus teavet, mis on andmevaldajal juba olemas. Terviseameti õigus nõuda ja töödelda andmeid piirdub teabega, mis on ettevõtja või asutuse valduses ning tavapärase majandustegevuse või muu õigusakti täitmise tulemusena. Volituse ulatust tasakaalustab ja piirab vajalikkuse kriteerium. See tähendab, et andmete nõudmine on lubatud vaid juhul, kui see on vältimatult vajalik konkreetse epidemioloogilise uuringu tegemiseks või vahetu nakkushaigusest tingitud ohu tõrjumiseks. Terviseamet ei tohi koguda andmeid igaks juhuks ega nõuda andmeid, mis ei ole nakkushaigusest tingitud ohu seisukohalt asjakohased. Säte ei anna õigust andmete valimatuks kogumiseks, vaid on menetluslik tööriist konkreetse nakkusohu ja kannushaiguse leviteede väljaselgitamiseks.“. Eelnõu ja seletuskirja tekstide võrdluses tundub seletuskirja selgitus ameti õigustest võrreldes eelnõus sätestatuga märgatavalt kitsam ning seotud mitmete lisakriteeriumite ja -piirangutega.
Osaliselt arvestatud. Õigusselguse ja isikute põhiõiguste kaitse tagamiseks täiendati eelnõu teksti selliselt, et seletuskirjas toodud andmete nõudmise ja töötlemise eesmärgipärasuse, proportsionaalsuse ning vältimatu vajalikkuse kriteeriumid sätestatakse vahetult seadusnormis, mis piiritleb selgelt Terviseameti volituse ulatuse ja välistab andmete valimatu kogumise võimaluse.
§ 5 lg 6 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu ja seletuskiri on mitmetes isikute põhiõiguseid vahetult riivavates küsimustes omavahel vastuolus. Annab eelnõu § 5 lg 6 Terviseametile õiguse „epidemioloogilise uuringu käigus võtta isikult bioloogilist materjali nakkushaiguse või nakkusallika tuvastamiseks. Nimetatud tegevusele ei kohaldata tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tervishoiuteenuse osutamisele sätestatud nõudeid.“. Seletuskirja kohaselt sättega „kehtestatakse erisus TTKS-ist. Terviseameti ametnikud võtavad epidemioloogilise uuringu käigus isikult uuringumaterjali (bioloogilist materjali) nakkusallika tuvastamiseks või diagnoosi kinnitamiseks. Kuna tegemist on riikliku järelevalve menetlustoiminguga, mitte tervishoiuteenuse osutamisega ravi eesmärgil, vabastatakse Terviseamet kohustusest omada tervishoiuteenuse osutamise
Arvestatud. Nõustume, et eelnõu ja seletuskirja esialgne versioon oli mitmeti mõistetav põhiõiguste riive ja tervishoiuteenuse osutamise reeglistiku (TTKS, VÕS) kohaldumise osas. Oleme eelnõu § 5 lõike 6 ja vastava seletuskirja osa sõnastust oluliselt muutnud. Uue sõnastuse kohaselt on Terviseametil õigus bioloogilise materjali võtmist korraldada ning seda tehakse üksnes isiku nõusolekul.
70
tegevusluba. See tagab menetluse kiiruse ja paindlikkuse nakkushaiguse leviku tõkestamisel.“. Eelnõu ja seletuskirja vastuolu tundub siinkohal vähemalt asjaolus, et TTKS reguleerib tervishoiuteenuste osutamist laiemalt kui pelgalt tegevusloa küsimuses. Erinevalt seletuskirjas öeldust vabastaks eelnõu Terviseameti kogu TTKS reeglistiku täitmisest, mitte üksnes tegevusloa nõudest. Lisaks tekitab säte küsimusi tahtevastasest ravist, võimalikest ravivigadest ja vastutusest proovide võtmisel, ka näiteks VÕS-i tervishoiuteenuse osutamise reeglistiku võimalikust kohaldumisest. Ühtlasi jääb ebaselgeks seletuskirja selgitus, justnagu oleks proovi võtmise näol tegemist riikliku järelevalve menetlustoiminguga. Sel juhul peaks säte ilmselt asuma riikliku järelevalvet käsitlevas eelnõu 8. peatükis ning selgitamist vajaks järelevalve subjekti küsimus. Samuti küsimus proovi võtmise toimingu paiknemisest riikliku järelevalve üld- ja erimeetmete kataloogides
Üldine märkus
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõus sätestatud Tervisekassa ülesanded ravimite hankimisel ja turustamisel ei sobitu ravimikäitlemise reeglistikku – need on kujundatud õigusloome reegleid mittearvestavalt ning on kassa eelarvepuudujääki ja ravimituru olemasolevaid võimekusi arvestades ebamõistlikud. Peame siinkohal eriti kahetsusväärseks, et eelnõu koostamisel ei ole järgitud õigusloome ja HÕNTE reegleid. Esitasime oma esmased põhikaalutlused ja soovitused ravimikäitlemise aruteluks juba VTK menetluses. Kahjuks ei ole VTK-le esitatud arvamused ega Sotsiaalministeeriumi vastused eelnõu materjalidesse jõudnud.
Selgitame, et eelnõus sätestatud Tervisekassa roll ravimite hankimisel ei loo uut ravimikäitlemise ega ravimimüügi mudelit, vaid reguleerib ja tagab rolliselguse juba olemasolevale praktikale, kus Tervisekassa on nakkushaigustega seotud ravimite puhul täitnud keskse hankimise ja kättesaadavuse tagamise ülesannet rahvatervise eesmärgil. Tegemist on rahvatervise meetmega, mille eesmärk on tagada varustuskindlus ja võrdne ligipääs, mitte osaleda ravimiturul turuosalisena ega korraldada ravimite jaemüüki.
§ 6 lg 1,2 ja 7 § 47 p 1, 2
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
COVID-kriisi õppetunde ning ravimikäitlejate panust kriisilahendusse on eelnõu koostamisel käsitletud ekslikult, seda unustatud või osalt ka vastupidiseks pööratud. Selle tulemusel jäävad eelnõu valikud ja neile antud selgitused samuti eksitavaks. Eelnõus ei ole arvestatud ka riigi enda teisi kavasid ravimite kättesaadavuse ja
Tagasiside on teadmiseks võetud. Seletuskirja täiendatakse, et kajastada senisest selgemalt COVID-19 kriisi õppetunde ning ravimikäitlejate rolli ravimite kättesaadavuse ja varustuskindluse tagamisel, sh
71
varustuskindluse tagamiseks, millega tõstetakse oluliselt just tänaste ravimikäitlejate ülesandeid. Meenutuseks: - COVID-kriisi alguses riigi poolt piiride sulgemisel tekkinud reaalset ohtu ravimite kättesaadavusele leevendas Eesti ravimihulgimüüjate ja mõnede ravimitootjate vabatahtlik panus tõsta riigisisesed ravimivarud oma kulu ning vahendite eest mitmekordseks, et need kataks Eesti mitme kuu vajaduse. Selle eest tänas ravimihulgimüüjaid avalikult ka toonane terviseminister. - Piirijärjekordade tekkimisel Eesti-Läti vahel korraldati koostöös riigi ja ravimitootjatega vaevalt poole päeva jooksul ümber Eestisse suunduvate ravimitarnete logistikatee, et vajalikud ravimid piiril ei takerduks. - COVID-kriisi leevendamisel kriitiliste vaktsiinide saabumisel ei olnud riik valmis neid vastu võtma, säilitama ega jaotama, kuigi ravimihulgimüüjad ja -tootjad hoiatasid riiki tollal ennekuulmatuid säilitamistingimusi (-85C) nõudvate ravimite peatsest saabumisest pea pool aastat ette. Ravimihulgimüüjate pakkumistest koostööks loobuti. Vaktsiinide Eestisse jõudmisel pöörduti jõulupühade ajal erakorralise abipalvega ERHL liikmesettevõtete poole korraldada riigisisene vaktsiinide säilitamine, jaotus ja transport sisuliselt üleöö, pühade lõppedes uue aasta algusest. Praktikas oli hulgimüüjate tugi ja teenused valmis ning töös juba alates uue aasta veebruarikuust. - Riigisekretäri poolt „kobarkäkiks“ nimetatud Terviseameti riigi- ravimilao õnnetuse ajal tulid meie ravimihulgimüügiettevõtted jaanipühade nädalavahetusel enda vahendite ja töötajatega riigile appi järelejäänud ravimite päästmiseks. Riigi korraldatud uurimine kinnitas avaliku sektori süsteemseid puuduseid ravimikäitlemisel. Kriisikorraldus tervisevaldkonnas päädis mitmete riigitöötajate ametist lahkumisega. Äärmiselt kriitilised riigi tegevuste suhtes olid Riigikantselei, Tehnilise järelevalve amet ja Riigikontroll. Riik ise soovitas endal tõsiselt kaaluda, kas ja mis osas saab üldse olla põhjendatud või vajalik kasutada piiratud tervishoiuressursse selliste tegevuste dubleerimiseks, mis Eestis professionaalsel tasemel ja kvaliteetselt juba olemas.
koostööd erasektoriga kriisiolukordades. Selgitame, et Tervisekassa hangib, säilitab ja jaotab juba kehtiva õiguse alusel mitmeid ravimeid (sh immuniseerimiskava vaktsiinid, tuberkuloosiravimid, COVID-19 ja C-hepatiidi ravimid). Eelnõuga ei looda sisuliselt uusi ülesandeid, vaid koondatakse senine regulatsioon ühtsemaks ja selgemaks õiguslikuks raamistikuks. Hooajaliste viiruste leviku ja vaktsiinivajaduse prognoosimine on objektiivselt keeruline, eriti uute teenuste käivitamisel. Viidatud varasemad probleemid on asjakohased, kuid viimastel aastatel ei ole riigi hangitud vaktsiinide kättesaadavusega riskirühmadele probleeme esinenud. Puudujääke on esinenud eeskätt tasuliste vaktsiinide turul, mida hangitakse ravimihulgimüüjate kaudu. COVID-19 pandeemia ajal tellis enamik riike vaktsiine suurtes kogustes. Eesti suutis heas koostöös saavutada ühe väikseima tellimusmahu. Kuigi pandeemia on lõppenud, on riskirühmade vaktsineerimine COVID-19 vastu jätkuvalt vajalik. Eelnõu ei sea eesmärgiks ravimite turu monopoliseerimist ega erasektori rolli nõrgestamist. Riiklikud erikorrad on ette nähtud üksnes erandlikes kriisiolukordades ning piiritletud ulatuses, kooskõlas Euroopa Liidu
72
- Ravimihulgimüüjate, AS EVK, teiste ravimikäitlejate ning riigiasutuste koostöös töötati välja ja rakendatakse ka praegu Eesti elanikkonnale vajalike apteegiravimite varu mudelit. - Tervisekassa haprust ravimiturul näitas gripivaktsiinide lisamine riiklikku immuniseerimiskavasse. Kassa eksiprognoosid vaktsiinihankel põhjustasid esimesel aastal just riskirühmade seas olulise vaktsiinipuuduse. Sellele järgnenud hooajal liigselt ostetud koguste hukkamineku ohus paiskas kassa need tasuta tervishoiusektorisse, põhjustades omakorda kahju neile tervishoiuteenuse osutajatele, apteekidele jt ravimikäitlejatele, kes olid hoolsalt hankinud enda varusid, et pakkuda vaktsiini ka neile, kes riiklikult määratud riskirühma ei kuulunud ning kelle varud jäid tasuta vaktsiini pakkumise tõttu realiseerimata. Nende eksimuste eest vabandas tervisesektori ees hiljem tervisekassa finantsjuht. Tervisekassa iga-aastaselt avaliku raha eest hangitud ravimite ja vaktsiinide mahakandmiste infot peetakse ka täna „ärisaladuse“ kaitse põhjendusel avalikkuse eest kinni. - COVID-kriisi tingimustes algselt vajalikud, kuid tänaseks selgelt üleprognoositud ja -dimensioneeritud COVID-vaktsiinide riiklikud tellimused on Euroopas tänaseni suletud riiklike ühishankelepingute maailma. Tervisekassa soovi 2025. a kevadel vaktsiinide jõudmiseks avatud vabaturule välistas just riiklike vaktsiinilepingute olemasolu kuigi COVID-kriisi erakorralistest oludest on nii mõnigi aasta möödunud Oleme ERHL-s seisukohal, et erakorralistes kriisioludes, nendega piiritletult ja täpse rollipädevusringi korral võivad riiklikud erikorrad ja -tegevused ravimite kättesaadavust parandada ning olla õigustatud – näiteks teatud ravimid COVID-kriisi alguses, COVID-vaktsiinide suured esialgsed ühistellimused kriisi esimestel aastatel, üksnes kriiside puhul vajaminevad ravimid ja med.tarvikud, millel väljaspool kriise puudub kasutusala ja -vajadus vmt. Sellisteks puhkudeks töötati COVID-kriisi ajal Euroopas välja mitmed kiired õigusmuudatused nii raviminappuste seireks kui ravimite kättesaadavuse tagamiseks. Laiendati riikide ja Euroopa institutsioonide õiguseid ja pädevusi. Loodi üle-Euroopaline kriisihaldust ja varusid koordineeriv agentuur HERA, kellel praegu ka mitmeid kriisivarud loodud. Hetkel on lõppjärgus Euroopa Liidu
raviminappuste ja varustuskindluse raamistikuga. Eelnõu ei muuda igapäevast ravimituru korraldust.
73
kriitiliste ravimite määruse vastuvõtmine, millega luuakse täiendavad mehhanismid riikidevaheliste ühiste ravimihangete korraldamiseks, ravimivarude loomiseks, vajadusel riikidevaheliseks jagamiseks ning ravimitootmise tugevdamiseks Euroopas. Lisaks saavutati 2025. aasta lõpus EL-ülene kokkulepe ravimivaldkonna reformiks, kus uute seadustega luuakse spetsiaalsed regulatsioonid just raviminappuste ennetamiseks, seireks, ja leevendamiseks, tarnekindluste tõstmiseks. Peatselt algab nende mehhanismide ülevõtmine ka Eesti seadustesse. Kindlasti tuleks nende tegevustega käesolevas eelnõus arvestada, vajadusel Eesti eripärasid arvestades neid täpsustada-täiendada, kuid seda läbimõeldult ja proportsionaalselt, piiritletult. Käesoleval nädalal (veebruar 2026) nimetab Sotsiaalministeerium vähemalt 2 Eesti ravimihulgimüüjat ravimitega varustamise elutähtsa teenuse osutajaks. Sellega tugevdatakse veelgi tänaste ravimikäitlejate otseseid ülesannet ja kohustusi tagada ravimite kättesaadavus Eestis. Oleks ebamõistlik jätta need arengud ja argumendid käesolevas eelnõus arvestamata. Selles valguses paistab otse kummastav selgitada eelnõus kavandatud muutusi eksiväitega justnagu saaks või võiks ravimihulgimüüjad kuidagigi nõrgestada või veel vähem vastustada patsientidele vajalike ravimite Eestisse toomist. Riik peaks maksimaalselt vältima olukordi, kus vabas konkurentsis ja enda vahenditest toimiv turg „ei saa“ ravimeid kätte, sest riiklikult on nende tarned monopoliseeritud. See on kahjulik nii patsientidele ja ravimite kättesaadavusele riigis kui ka konkurentsiolukorrale, majandusele laiemalt ja pikemas perspektiivis kindlasti ka ravimihindadele. Ülemaailmse kriisiolukorra äärmistes erandtingimustes võib see piiratud aja jooksul ja rangetel tingimustel olla erijuhul põhjendatud, kuid mitte igapäevase siseriikliku praktikana. Viimasel juhul tähendaks see olulist, põhimõttelist ja pikaajalist muutust kogu ravimituru ja tarneahela korralduses, mida ei tohiks läbi viia üksiku eraldiseisva seadusmuudatusega. Sellist eesmärki käesolevale eelnõule kindlasti seatud ei ole. Taoline muutus tuleks asetada, selle mõjusid hinnata ja põhjendada kogu senise turukorralduse ümberkujundamise, rollide ja vastutuse ümberjaotamise ning vastavate pikaajaliste mõjude kontekstis.
74
Hoolikat tähelepanu vajaks mõjuanalüüs, et muutus kriisikindluse asemel hoopis kriisinõrkust ei looks. Neid põhjendus-, mõju- ega tõendusargumente eelnõust kahjuks ei leia. Selle asemel sätestatakse eelnõu § 6 lg-tes 1, 2 ja 7 ning § 47 p-des 1 ja 2 Tervisekassale uued ülesanded ravimite ja meditsiiniseadmete hankimisel, säilitamisel, veol, külmaahela toimimisel ja jaotamisel. Soovitakse laiendada ravikindlustuse vahendite kasutamist ka neile, kes ei kuulu kindlustatute ringi ja kelle eest pole kindlustussüsteemi sissemakseid. Soovitakse sätestada ravimite hankimine lausa Tervisekassa kui avalik-õigusliku ravikindlustusseltsi uue eraldiseisva eesmärgina – selleks uusi kindlustusvahendeid lisamata. Eelnõuga kavandatakse järsult laiendada avasektori tegevust ravimiturul nii hulgi- kui jaemüügi tasandil: - Ravikindlustuse sihtotstarbelistest vahenditest peaks Tervisekassa edaspidi korraldama määrusega kehtestatud nakkushaiguste ravimite loetelu ravimite hankimist, säilitamist, vedu, külmahela toimimist ja jaotamist (eelnõu § 6 lg 1); - Riigieelarvelistest vahenditest peaks Tervisekassa hakkama riigi ettepanekul korraldama ravimite ja meditsiiniseadmete hankimist, jaotamist, säilitamist, vedu, teenuste hankimist ja külmahela toimimist ohtliku nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra tõrjeks (eelnõu § 6 lg 7); - Tervisekassa eesmärgina sätestataksegi otsesõnu ja laialt ka ravimite hankimine (eelnõu § 47 p 1); - Kassa ravimihulgimüük vabastatakse kõigi teiste jaoks kehtivatest ravimite hinnareeglitest ning peidetakse selle tegevuskulud ravikindlustuse eelarveridadesse (eelnõu § 47 p 2). Tervisekassa sadade miljonite eurode suurus eelarvepuudujääki ja teenusevõlga patsientide ees arvestades oleks äärmiselt ebamõistlik sel moel mineviku vigu ja õppetunde unustades uuesti luua paralleelseid riiklikke tarnestruktuure kohta, kus olemasolevad hulgimüüjad on avatud turu tingimustes enda võimekust, pühendumist ravimite kättesaadavusele ja praktilist koostööd möödunud COVID-kriisis ja selles järel korduvalt tõestanud. Tähelepanuta ei tohi jätta ka kassa huvide ja rollikonflikti tervishoiuteenuseid ja ravimeid meditsiiniseadmeid finantseeriva
75
kindlustusseltsi ning samal ajal üha enam nende tegevuste turul otseselt osaleva majandusagendi ja kvaasiregulaatorina.
§ 6 lg 2 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Ravimiturgu puudutavad muudatused eelnõus jäävad tooreks ka õigus- ja normitehniliselt. Eelnõu § 6 lg 2 sätestab isikute ringi, kellel oleks õigus algatada ministri määrusega kinnitatava Tervisekassa hankeravimite loetelu muutmine. Lõike 4 kohaselt peaks selle protsessi ja määruse muutmise korraldama Tervisekassa. Eesti õiguskorraldust arvestades ei ole see võimalik, sest eelnõu § 6 lg 3 kohaselt on loetelu kehtestamine sotsiaalministri pädevuses. Määrusandluse pädevuspiirid tulenevad meie põhiseadusest ning Tervisekassal seda pädevust ei ole. Tervisekassa tegevused loetelu ettevalmistamisel peavad mahutuma Eesti õigusloome reeglitesse.
Selgitame, et eelnõu ei anna Tervisekassale määrusandlikku pädevust. Nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestab ja muudab sotsiaalminister Tervisekassa nõukogu ettepanekul. Eelnõu § 6 lõikes 2 on sätestatud asutuste ring, kellel on õigus teha ettepanekuid ravimite loetelu muutmiseks ning kes peavad selleks alustama läbirääkimisi Tervisekassaga. Sama menetlusloogika kehtib ka ravikindlustuse seaduse § 43 alusel ravimite loetelu kehtestamisel. Tervisekassa roll on korraldada ministri määrusega kehtestatud ravimitega seotud toiminguid ning valmistada ette ja viia läbi Tervisekassa nõukogu töö, sh vastavate ettepanekute kujundamine.
§ 6 lg 3 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eraldi läbimõtlemist ja põhjendamist vajab eelnõu § 6 lg-s 3 kataloog neist isikutest, kellele soovitakse anda „ravimite loetelu muutmise õigus“ ning selle õiguse tegelik sisu. - Säte on vastuoluline juba selles, et määruse vormis kehtestatud loetelu saab eelnõu kohaselt anda ja seda muuta vaid minister. - Samuti tuleks selgemalt määratleda seesugust „muutmisõigust“ omavate isikute piiritlemise põhimõtted – näiteks „asjast huvitatud tervishoiuteenuse osutajate ühendused, erialaühendused“. - Vastamata on küsimus sellest, kuidas mõista ja mis tähendust omab Tervisekassaga „läbirääkimistesse asumine“ määruse muutmise algatamise protsessis ning kas läbirääkimisprotsess on samasugune kõigi algatamisõigust omavate isikute puhul? - Kuidas peaks Tervisekassa ise loetelu muutmist algatades „astuma läbirääkimistesse Tervisekassaga“?
Selgitame, et eelnõu ei anna ühelegi isikule ega asutusele määrusandlikku pädevust. Nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestab ja muudab sotsiaalminister. Eelnõu § 6 lõikes 3 nimetatud isikutele on antud õigus teha ettepanekuid loetelu muutmiseks, mitte loetelu ise kehtestada või muuta. Regulatsiooni täpsustatakse, et oleks selgelt eristatav ettepaneku tegemise õigus ja määruse andmise pädevus. Ettepaneku saavad teha juriidilised isikud, kes on valdkonnaga seotud ning kellel on põhjendatud vajadus loetelu
76
- Kas „ravimitootjate“ all tuleb mõista kitsalt ravimitootmise tegevusloa omajaid või on siin isikute ring laiem? - Kas immunoprofülaktika komisjon kui ministri käskkirjaga moodustatud organ (eelnõu § 14) omab edaspidi iseseisva haldusorgani staatust ning kuidas see organ sobitub täitevvõimu asutuste ja organite struktuuri?
muutmiseks, alustades selleks läbirääkimisi Tervisekassaga. Selgitame, et ravimitootjaga on käesoleva sätte tähenduses võrdsustatud isik, kellele on väljastatud ravimi müügiluba. Ravimitootjat esindab esindusõiguslik isik või muu isik ravimitootja notariaalselt tõestatud volikirja alusel. Hangitavate ravimite loetelu kehtestamise ja muutmise kord sätestatakse ministri määruses, analoogselt ravikindlustuse seaduse alusel kehtiva ravimite loetelu regulatsiooniga.
§ 6 lg 3 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Samuti tuleb sellise määruse (eelnõu § 6 lg 3) andmisel arvestada Tervisekassa ja riigieelarve seadustes sätestatud eelarvereeglite, pädevuste ja -protsessidega. Näiteks on kassa eelarve kinnitamise ainupädevus kassa nõukogul, kes peab seda tehes arvestama iga- aastases riigieelarve seaduses sätestatud kassa 4 aasta eelarvepositsiooni ning kassa eelarve kinnitamiseks seaduses ja põhimääruses sätestatud korda ja tähtaegu. Hetkel on ebaselge, kas või kuidas eelnõu sätted neile reeglitele vastavad.
Võtame teadmiseks. Märkus on teadmiseks võetud. Eelnõu rakendamisel tuleb ka edaspidi järgida Tervisekassa seaduses ja riigieelarve seaduses sätestatud eelarvereegleid, pädevusi ja menetlusi.
Üldine märkus
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Praktilises vaates tuleb Tervisekassa või riigi poolt ravimite hankimisel pidada silmas nende ravimite tootmis- ja tellimistsükleid – mitte pelgalt hanke õnnestumise, vaid veelgi enam turule sekkumise mõjude ja võimaliku tekitatava kahju vaates. Samuti arvestades teiste isikute kohustusi ravimite kättesaadavuse tagamisel ja nende täitmisel tekkivaid õiguspäraseid ootuseid. Need küsimused mõjutavad otseselt ravimite saadavust, tarnekindlust ja vastutust ravimite eest Eestis. Kui avasektor võtab seadusega teatud ravimite hankimise enda peale, siis võetakse ka vastutus nende kättesaadavuse eest. Muudatused ja piiride nihutamine selles vallas ei saa olla soovmõtlemisel põhinev või üleöö toimuv tegevus. Vajadusel tuleb ette näha ka kompenseerivad meetmed neile, kes heas usus enda kohustusi täites võivad riiklike sekkumiste tagajärjel
Võtame teadmiseks.
77
sattuda kahjukannataja olukorda. Halvemal juhul tähendab see topelttegevusi ning ravimite ja ressursside asjatut kulu
§ 47 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Muudatused peavad kindlasti arvestama ravimituru osapoolte kohustuste ja rollipiiridega, tagades turuosaliste võrdse kohtlemise. Ravimiseaduses on sätestatud ravimikäitlejate rollide lahusus tarneahela tasandile lõikes. Eelnõuga soovitaks teha neist Tervisekassale erand. Erinevalt teistest ravimihulgimüüjatest võiks Tervisekassa turustada ravimeid otse tervishoiuteenuse osutajatele. Sellega astuks kassa ravimihulgimüüjana jaetasandi turustajate kõrvale nende konkurendina, saades samal ajal selge ebavõrdse kohtlemiseelise teiste ravimihulgimüüjate ees ka hulgitasandil. Eelnõus seda aspekti ega selle mõjusid kahjuks ei käsitleta. Selle asemel nenditakse § 47 selgitustes, et kuna ravimiseaduse kohaselt tohib hulgimüüja väljastada ravimeid ainult apteegiteenuse osutamise, ravimite tootmise ja hulgimüügi tegevusloa omajatele, siis seetõttu olevatki oluline sätestada erisus, et Tervisekassa võib ravimeid väljastada ka otse tervishoiuteenuse osutajatele. Esitatakse väide, justnagu olevat riigil mõistlik anda erandkorras riiklikult oluliste ravimite hankimise ülesanne Tervisekassale, kuid jäetakse selle „mõistlikkuse“ põhjendused ja kompleksmõjud välja toomata. Näiteks jäetakse eristamata kassa tänased ülesanded ravikindlustusseltsina terviseteenuste-toodete eest kindlustatud patsiendi asemel tema kindlustusraha eest tasu maksjana ning kindlustusvälised tegevused, milleks ravikindlustuse sihtotstarbelist raha kasutada ei tohi. Paljasõnaliseks jääb väide nagu olevat kassal aastate jooksul juba tekkinud vajalik pädevus vaktsiinide ja teatud muude ravimite hankimisel – riiklik praktika näiteks COVID- ja gripivaktsiinide hankimisel ning iga-aastaselt mahakantavate ravimite osas paistab osutavat ka vastupidisele.
Selgitame, et Tervisekassa hangib ja jaotab ka kehtiva õiguse alusel erinevaid ravimeid, sh vaktsiine, ning viimastel aastatel ei ole esinenud olukorda, kus riskirühmadele ei oleks jätkunud riigi hangitud vaktsiine. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et Tervisekassa senine roll on olnud eeskätt teatud ravimite ja vaktsiinide rahastamine. Ravimite hankimine iseenesest ei ole võrdsustatav hulgimüügiga nagu näiteks apteegid hangivad ravimeid, kuid seda jaemüügi eesmärgil. Tervisekassa ülesanne ei ole asendada ravimihulgimüüjaid ega tegutseda turul majanduslikel eesmärkidel. Eelnõu ei muuda ravimikäitlejate rollijaotust ravimiseaduse tähenduses ega sea eesmärgiks Tervisekassa eelistamist teiste turuosaliste suhtes. Riiklik sekkumine ravimite hankimisse ja jaotamisse on ette nähtud rahvatervise vajadustest lähtuvalt ning piiritletud ulatuses.
§ 47 p 2 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu ja seletuskiri on omavahel vastuolus, seletuskiri otse eksitav ka ravimite juurdehindluse reeglitest kassale erandi tegemisel (eelnõu § 47 p 2). Viidatud sätte kohaselt oleks kassal õigus ravimeid väljastada ravimiseaduses sätestatud juurdehindlust rakendamata. Seletuskirja kohaselt tähendaks see aga kassale ravimite väljastamise kohustust nende sisseostuhinnas. Eelnõust seesugust piirangut ega kriteeriumi ei leia.
SK-s on mõeldud siiski samuti seda, et juurdehindlust ei rakendata, sama asja on väljendatud lihtsalt teises vaates, et tegemist on sissostuhinnaga, mis ei ole omahind, seega on ilma juurdehindluseta ja sisseostuhind samatähenduslikud.
78
§ 47 p 2 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Kahjuks pea läbinisti ebaõige ja ekslik on ka eelnõu § 47 p 2 juurdehindluste regulatsiooni muudatuse kohta antud mõjuhinnang, justnagu ei annaks sisseostuhinnaga ravimite edasimüük kassale majanduslikku eelist teiste ravimihulgimüüjate ees, tegemist poleks riigiabi ning ravimituru konkurentsi kahjustava tegevusega. Eelnõu autorid ei mõista ravimite juurdehindluse sisu või annavad sellele oluliselt kitsama tähenduse, kui see on sätestatud ravimiseaduses. Seadus kohaselt arvestab riik juurdehindluse piirmäärade kehtestamisel ravimite geograafilist ja rahalist kättesaadavust lõpptarbijale ja ravimite turustamisega seotud riske. Juurdehindlusmäärad peavad eri hinnagruppide ravimite puhul looma võrdse huvitatuse kõigi ravimite käitlemiseks hulgi- ja jaemüügis. Seega on juurdehindlus oluline instrument, mille riik on loonud maksimaalse ravimite kättesaadavuse tagamiseks ja sellega seotud ravimiturustamise riskide katmiseks. Juurdehindluse arvelt tuleb kanda ravimite tellimise-tarnimise, ohutu ja nõuetekohase säilitamise, transpordi ja kõik muud ravimikäitlemisega seotud kulud. Ravimivaldkonna reegleid ja ravimite eritingimusi arvestades on need märkimisväärsed. Neid nõudeid ja reegleid peab ravimihulgimüüja ja ravimikäitlejana täitma ka Tervisekassa. Turustades ravimeid edasi ainult sisseostuhinnaga tähendaks, et erinevalt teistest ravimikäitlejatest saab Tervisekassa oma käitluskulud kanda muudest riiklikest või ravikindlustuse vahenditest ja selle arvelt osaleda turul teistega võrreldes ebavõrdses eelisolukorras. Vastupidiselt seletuskirjas väidetule kahjustab selline ebavõrdsus otseselt ravimituru konkurentsi, annab kassale majandusliku eelise ja tõstatab küsimuse ebaseaduslikust riigiabist. Riikliku ebavõrdse sekkumise mõjul tekib tõsine oht turumoonutusteks nii Eestis kättesaadava ravimisortimendi kui turuosaliste ebavõrdse kohtlemise juures. Juurdehindluseta ravimite pakkumine moonutab konkurentsi ning tekitaks mõneti sarnase olukorra kui eelpool kirjeldatud aegumisohus gripivaktsiinide tasuta pakkumine kõigile soovijatele, mille tõttu kaotasid igapäevaselt ravimeid (üldsusele) tarnivad isikud võimaluse hoolikalt planeeritud ja Eestisse hangitud vaktsiine ning immuniseerimist pakkuda.
Ei arvesta. Juurdehindluse rakendamata jätmine ei ole uudne, nt
on seda TTKS § 57² lg 4 Antidoodide
tasuta kättesaadavaks tegemine Tervisekassa poolt TTO-dele. Ravimite "müük" ilma juurdehindluseta on juriidiliselt võimalik riigivara tasuta või alla hariliku väärtuse võõrandamise raames (RVS § 33), kui see on vajalik avalike ülesannete täitmiseks, tervishoiuteenuse osutamiseks või kriiside lahendamiseks.
79
Eelnõu ei arvesta Eestis ja Euroopas ravimite kättesaadavuse tagamiseks juba loodu süsteeme, sh ravimivarude süsteeme ning peatselt rakenduvaid uusi nappuste ja tarnekindluse seire- ja ennetus- ja leevendusmehhanisme. Selle asemel looks eelnõu olemasolevaid dubleerivad täiendavad ravimite turustussüsteemid, mille tulemusel muutub edaspidi nii kassa kui kõigi teiste turuosaliste jaoks tuntavalt keerukamaks nii vajalike ravimikoguste planeerimine, Eestisse tellimine ja Eestis levitamine kui hägustub rolli- ja vastutuse jaotus selles, kes, kelle jaoks, mis osas, nomenklatuuris ja ulatuses peab ravimite kättesaadavuse eest seisma, kes ja kellele tohib Eestis ravimeid tarnida ning mis reeglite järgi neid Eestis turustada. Loodetud paindlikkuse ja kriisikindluse asemel loob eelnõu kardetavasti hoopis ebakindlust ja toob kulude kasvu. Tekib küsimus ka sellest, missuguste vahendite arvelt kassa ravimikäitlemise kulusid finantseerib ning kas siin pole tegemist ravikindlustuse vahendite ebaseadusliku mittesihtotstarbelise keelatud kasutusega?
§ 47 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Ekslik ja/või ebavõrdsele kohtlemisele viitav on ka selgitus kassa tegevusest ravimimüügil kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisest. Õiguslikus mõttes muutuvad alates veebruar 2026 lõpust üldist majandushuvi pakkuva teenuse ehk üldhuviteenuse osutajateks hoopis ERHL liikmed, kelle Sotsiaalministeerium määrab ravimitega varustamise elutähtsa teenuse osutajateks. Tervisekassa ravimitega varustamise elutähtsa teenuse osutajaks ei ole. Isegi kui möönda kassat üldhuviteenuse osutajana ravimimüügil – mida me siinkohal kindlasti ei tee – siis antaks eelnõuga selle autorite sõnul kassale ravimimüügiks ebavõrdset riigiabi teiste ravimitega varustamise üldist majandushuvi pakkuvate teenuse osutajate ees. Ka sel juhul on tegemist ravimituru konkurentsiolukorda mõjutava ja kahjustava tegevusega.
Selgitame, et eelnõu ei käsitle Tervisekassat ravimimüügi turuosalisena ega anna talle üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutaja staatust ravimimüügil. Eelnõus sätestatud Tervisekassa roll on seotud rahvatervise meetmega, mille raames hangitakse teatud nakkushaigustega seotud ravimid keskselt ja tagatakse nende kättesaadavus riigi poolt, mitte turupõhise ravimimüügi kaudu. Seetõttu ei ole asjakohane võrrelda Tervisekassa tegevust ravimitega varustamise elutähtsa teenuse osutajatega, kelle roll on seotud ravimite kättesaadavuse tagamisega turul eraldi regulatsiooni alusel. Eelnõu ei anna Tervisekassale ebavõrdset riigiabi ega mõjuta ravimituru konkurentsiolukorda.
80
Võtame teadmiseks vajaduse terminoloogilist selgust suurendada ning täpsustame seletuskirja, et välistada tõlgendused, mis võiksid viidata turupõhisele ravimimüügile või üldhuviteenuse osutamisele.
§ 14 Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu § 14 näeb immunoprofülaktika ekspertkomisjoni valdavalt sotsiaalministri käskkirjaga moodustatud ministrit nõuandva- nõustava ekspertkoguna. Seletuskirja kohaselt soovitakse komisjonile aga anda sõltumatu otsustusõigus selle kohta, milliseid vanuse- ja riskirühmi tuleks immuniseerida.Taolist pädevust eelnõust ei leia. Niisuguse otsustusõiguse andmine tähendaks komisjoni muutmist iseseisvaks haldusorganiks täitevvõimu harus. Komisjoni otsuste suhtes peaks igaühele olema tagatud ka piisav õiguskaitse, komisjon peaks oma tegevuses järgima HMS-i põhimõtteid, menetlus-, vormi-, avalikustamise jm nõudeid. Eelnõu sõnastuse põhjal võib siiski hinnata, et § 14 lg 2 sätestatud komisjoni ülesannete kataloogis tundub p 3 immuniseerimisalaste täiendkoolituse nõuete koostamine ainsana, kus komisjonil on sisuline ja lõplik otsustusõigus. Küll aga jääb siinpuhul ebaselgeks, kus ja kuidas need otsused teatavaks tehakse, kuidas toimub vastava haldusmenetluse läbiviimine ja vajadusel otsuste vaidlustamine.
Täpsustame seletuskirjas, et immunoprofülaktika ekspertkomisjon on nõustav ekspertkogu, kelle roll on anda teadmuspõhiseid soovitusi ja arvamusi. Komisjonile ei anta iseseisvat haldusorgani staatust ning lõplik otsustus- ja vastutus immuniseerimispoliitika, sh vanuse- ja riskirühmade määratlemise osas jääb Vabariigi Valitsusele või pädevatele riigiasutustele vastavalt kehtivale õigusele.
§ 27 ja § 28
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõu vajab põhimõttelist läbivaatamist ja täiendamist kriisi- epideemiaolukordades isikutele ja ettevõtetele seatavate tegutsemispiirangute vaates – ennekõike tuleb lahendada ja vastata küsimustele elutähtsate teenuste toimimisest ning õigus- ja haldusnormide kollisioonist vastassuunaliste riiklike otsuste täitmisel. Näiteks annavad eelnõu §-d 27 ja 28 Terviseametile nakkuspuhangute, epideemiate korral või ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks õiguse haldusaktiga oluliselt piirata inimeste ja ettevõtete tegevust. Näiteks: - nõuda § 27 lg 1 p 2 ja § 28 lg 2 p 2 alusel desinfektsiooni, desinsektsiooni või kahjuritõrje korraldamist asutuses, ettevõtte tegevuskohas või nakkusohuga seotud piiritletud territooriumil;
Selgitame. Eelnõu lahendab õigusnormide kollisiooni ja ETO-de toimepidevuse küsimused kavandatud sätete, HOS ja üldiste õiguspõhimõtete koosmõjus. Nakkusohu korral annab eelnõu pädevale asutusele kaalutlusõiguse teha tegevuspiirangutest erandeid ETO toimepidevuse tagamiseks. Juhul kui rahvastiku tervise ohu kaalutlustel ETO-le erandit ei tehta, on kehtestatud piirang ETO jaoks objektiivne õiguslik takistus (vääramatu jõud), mis välistab tema sanktsioneerimise toimepidevuse
81
- kohustada § 27 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 3 alusel isikuid läbima terviseuuringut nakkushaiguse diagnoosimiseks; - peatada § 27 lg 1 p 4 ja § 28 lg 2 p 4 alusel juriidilise isiku tegevus või majandus- ja kutsetegevus ettevõtte tegevuskohas, kui see on vältimatult vajalik nakkusohu kõrvaldamiseks; - kohustada § 27 lg 1 p 5 ja § 28 lg 2 p 5 alusel isikuid järgima nakkushaiguse tõrje meetmeid ja ettevaatusabinõusid haiguskoldes või selle vahetus läheduses. Sarnaseid piiranguid võib kehtestada ka Vabariigi Valitsus määrusega (näiteks § 28 lg 5 ja 7), ilmselt teatud küsimustes ka teised riigiasutused. Elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks näeb eelnõu – näiteks § 28 lg 6, § 44 p 1 – valitsusele ette võimaluse lubada kehtestatud piirangutest ka erandeid. Teatud isikutele, kellel on seadusest tulenev kohustust teenust osutada – näiteks § 27 lg-s 3 nimetatud haridusasutused ja sotsiaalteenuse osutajad – näeb eelnõu ette võimaluse ise omaenda otsusega asutuse tegevus ajutiselt peatada või asutus sulgeda. Küll aga ei vasta eelnõu sõnaselgelt küsimust, mis saab elutähtsatest teenustest ja nende teenuste osutajatele pandud toimepidevus ja tegutsemiskohustustest juhul, kui neile piirangutest erandeid ei anta. Tegemist on kriitilise küsimusega nii teenuste toimimise, nende toimepidevuse riskianalüüside ja kriisiplaanide koostamise kui ETO-dele õigusaktides pandud tegutsemiskohustuse, sellega kaasneva vastutuse ja kohustuse rikkumise eest ettenähtud sanktsioonide vaates. Need küsimused kerkisid väga aktuaalselt ka möödunud COVID- kriisis, kus teatud teenuse osutamine sattus lisaks otsesele haigestumisele ohtu ka töötajatele ja ettevõtetele seatud liikumis- ja tegevuspiirangute tõttu. Nende küsimuste lahendamine on üks käesoleva eelnõu eesmärke ning seepärast tuleks need eelnõus ka selgelt vastata. Praegusel kujul eelnõu tundub selles osas siiski veel poolel teel.
nõuete rikkumise eest (HOS § 49). Kui nakkushaiguse levik tingib aga häda- või eriolukorra, kohaldatakse eelnõu § 1 lõike 3 kohaselt HOS-i. HOS (nt § 33) annab kriisijuhtidele volitused teha ETO-dele siduvaid ettekirjutusi, luues tervikliku raamistiku vastassuunaliste riiklike kohustuste lahendamiseks. Seega on kollisioonide lahendamine kehtiva õiguse süsteemis tagatud ega vaja eelnõus eraldiseisvat lisaregulatsiooni.
Üldine märkus
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Eelnõus ei ole piisavalt käsitletud Sotsiaalministeeriumi poolt paralleelselt alustatud teisi õigusloomeprotsesse.
Täname tähelepaneku eest. Apteegiteenuse ja apteekrite integreerimine esmatasandi tervishoiusüsteemi ning apteekrite
82
Näiteks saadeti augustis 2024 ministeeriumist kooskõlastamisele VTK „Apteegiteenuse ja apteekrite integreerimine esmatasandi tervishoiusüsteemi“, milles täiskasvanute immuniseerimise hõlmatuse tõstmiseks kavandati immuniseerimise korraldamisse kaasata apteekrid. Need arutelud ja soovitused kõlasid ka käesoleva eelnõu väljatöötamise töörühmade aruteludes. Kahetsusväärselt ei ole eelnõu dokumentides varasemaid algatusi, arutelusid selgitatud ega ka põhjendatud neis kavandatud lahendustest loobumist.
kaasamine immuniseerimisse on eraldiseisev poliitikakujundamise protsess. Käesoleva nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu fookuses on kehtiva süsteemi ajakohastamine ning kriisireguleerimise esmaste kitsaskohtade lahendamine. Immuniseerijate ringi laiendamine eeldab täiendavaid arutelusid ning poliitilist konsensust. Kuna asjaomaste poliitiliste suundade kujundamine on veel pooleli, ei ole eelnõusse vastavaid regulatsioone lisatud. Kui apteekrite rolli laiendamise osas langetatakse otsused, viiakse vastavad muudatused ellu eraldiseisva õigusloomeprotsessi raames.
Üldine märkus
TEHIK Tagasiside saadeti dokumendi muudatustena otse eelnõu failides. Tegemist oli tehniliste sõnastuste parandustega ja täpsustustega.
Arvestatud. Tehnilised parandused on sisse viidud.
Üldine märkus
Ravimiamet Tagasiside saadeti dokumendi muudatustena otse eelnõu failides. Tegemist oli tehniliste sõnastuste parandustega ja täpsustustega.
Teadmiseks võetud. Tehnilised parandused on sisse viidud.
§ 28 lg 10 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 28 lõige 10 ette, et terviseseisundit kinnitava tõendi andmekoosseis nimetatakse sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud ministri määruses, samas viitatud lõige on sõnastatud lubava volitusnormina. Juhime tähelepanu, et esiteks peab töödeldavate isikuandmete kooseis vähemalt kategooriate kaupa olema seaduses sätestatud (andmekoosseisu saab määrusega täpsustada vastavalt seaduses paika pandud raamidele), teiseks peab täpse isikuandmete töötlemise korra kehtestamist puudutav volitusnorm olema kohustav ehk minister ei või, vaid ta on kohustatud vastava määruse kehtestama. Nimetatud volitusnormi alusel kehtestatakse rakendusaktide kavandid nr 12 ja 14, ühtegi neist ei näe terviseseisundit kinnitava tõendi andmekoosseisu. Lisaks seletuskirjas on täpsustatud, et § 28 lõike 10 näol on tegemist volitusnormiga, mis lubab Vabariigi Valitsusel täpsustada isiku terviseseisundit kinnitavate dokumentide tehnilised nõuded ja
Arvestatud osaliselt. Sätted on eelnõus muudetud. Andmekoosseis on üldistatult seaduses nimetatud. See, mis puudutab lg 10, siis see on lahutamatult seotud lg 4 alusel määruse andmisega, st kui lg 4 alusel määrust ei anta, siis ei anta ka lg 10 alusel määrust. Lg 10 on täiendav alus tõendite jm kehtestamiseks ja märgitakse info mõttes juurde, et need kehtestatakse, siis ja ühiselt lg 4 alusel antavas määruses. Õiguskorras on teisigi näiteid, kus volitusnorm ei ole kohustav, nt vereinfosüsteemi puhul (vereseadus).
83
andmekoosseisu. Tegelikult on see selgitus ekslik, kuna lõige 10 ei sätesta volitusnormi, vaid viitab lõikes 4 sätestatud volitusnormile.
Õigus neid tingimusi kehtestada tuleneb ka sätte enda mõttest ja seaduse eesmärgist - eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamine (vt EN § 33). St et tegelemaks nakkuskahtlusega või ohuolukorraga, ei ole võimalik ette näha täpset andmekoosseisu, ometi peab ohuga tegelema. Eelnõu määratleb vähemalt teatud raamid, et isikuandmeid nende raamide piires töödelda, arvestades olukorra olemust (operatiivne paindlikkuse lokaalsete või püsivamate nakkushaiguse kollete ohjamiseks jne). Seadus määratleb piirangud/tegevused (eesmärk), mis omakorda kitsendab juba võimalikke andmekoosseise, teiseks peab see olema seotud konkreetse haiguse ja puhanguga (mitte jäädav olukord) ning kolmandaks hõlmab see seaduses juba toodud tõendeid (vt nt § 28 lg 2) nagu nakkushaiguse läbipõdemise, negatiivse testitulemuse ja immuniseerimise kohta, samuti tõendit meditsiinilise vastunäidustuse kohta. Samas ei pruugi olla nimetatud tõend ainuke, mis tulevikus võivad esineda. Kuna esineda võib tulevikus uusi nakkushaigusi, mille osas teave puudub, kuid ühiskonnas reageerida tuleb, sõltub see konkreetsetest asjaoludest ega ole täielikult ette määratav. Samas on määrusandluse
84
sisu seaduses piisavalt raamitud, et ootamatustega toime tulla.
§ 3 lg 1 p 22
Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 3 lõike 1 punkt 22 sätestab terviseseisundit kinnitava tõendi seire mõistet, mille kohaselt on tegemist isikustatud dokumendiga, mida võib väljastada tervishoiuteenuse osutaja või muu pädev asutus. Ei seadus ega rakendusaktide kavandid ei täpsusta, kes võib lisaks tervishoiuteenuse osutajale vastavat tõendit väljastada. Palume täpsustada, kellel veel on õigus nimetatud dokumenti väljastada, sh selle väljastamiseks isikuandmeid töödelda.
Selgitame. Mõiste „muu pädev asutus“ eesmärk on hoida regulatsioon paindlikuna, et see oleks kooskõlas muutuva õigusruumi ja võimalike otsekohalduvate Euroopa Liidu õigusaktidega. Kuigi üldjuhul väljastab terviseseisundit kinnitava tõendi tervishoiuteenuse osutaja, võib praktikas olla vajalik, et tõendi genereerib riigi infosüsteeme haldav asutus (näiteks Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus Terviseportaali kaudu), tuginedes tervishoiutöötajate sisestatud andmetele. Samuti ei saa välistada, et tulevikus tekkivate tervisekriiside lahendamisel antakse tõendite väljastamise õigus ka teistele spetsialistidele (näiteks apteekritele, mida kaaluti ka COVID-19 pandeemia ajal). Sõnastus „muu pädev asutus“ eeldab, et asutusel või isikul peab olema seadusest või otsekohalduvast ELi õigusaktist tulenev sõnaselge pädevus ja õiguslik alus nii tõendi väljastamiseks kui ka sellega kaasnevaks isikuandmete töötlemiseks. Käesolev eelnõu säte ei loo iseseisvat isikuandmete töötlemise õigust ühelegi asutusele, kellel puudub selleks vastav seaduslik alus muudes õigusaktides.
§ 3 lg 2 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 3 lõige 2 sätestab nakkushaiguse ohtlikuks pidamise kriteeriumid, sama paragrahvi lõige 3 ütleb, et ohtlike nakkushaiguste loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Nende sätete koosmõju on ebaselge, st tekkib küsimus,
Selgitame. Nakkushaiguste tõrje meetmete peatükis on kirjeldatud, et teatud piiranguid võib Terviseamet haldusaktiga kehtestada ka siis, kui
85
et kui haigus vastab lõikes 2 nimetatud kriteeriumitele, kuid ministri määruses ei ole veel seda nimetatud, kas siis kuulub see haigus ohtlike haiguste hulka, sh kas tohib võtta tarvitusele eelnõus ettenähtud meetmeid.
nakkushaigus vastab eriti ohtliku nakkushaiguse tunnustele.
§ 5 lg 5 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 5 lõige 5 annab Terviseametile õiguse nõuda ja saada tervishoiuteenuse osutajatelt, laboritelt ning teistelt asjaomastelt isikutelt ja asutustelt rahvastiku tervist ähvardava ohu hindamiseks ja maandamiseks vajalikke andmeid, sealhulgas isikuandmeid ja eriliigilisi isikuandmeid, ning neid töödelda ja edastada tervise infosüsteemi. Ka selles sättes on andmekoosseis jäänud täpsustamata. Palume täpsustada isikuandmete kategooriad, mida tohib sättes nimetatud eesmärgil töödelda. Lisaks jääb eelnõu § 5 lõike 5 pinnal selgusetuks, kes on teised asjaomased isikud ja asutused, kellelt tohib andmeid nõuda. Tegemist ei saa olla andmeandjate lahtise loeteluga, kuna see on vastuolus IKÜM artiklis 5 sätestatud läbipaistvuse põhimõttega. Nii andmete esitajatele kui ka andmesubjektile peab seaduse normist olema selge, keda ja millised andmed kohustab seadus esitama. Rõhutame, et avalikes huvides rahvatervisega seotud valdkondades eriliiki isikuandmete töötlemise õigusliku aluse liidu õigusega kehtestamisel tuleb ette näha konkreetsed ja sobivad meetmed, et kaitsta füüsiliste isikute põhiõigusi ja isikuandmeid, eelkõige ametisaladuse hoidmine. Sellise terviseandmete avalikes huvides töötlemise tulemusel ei tohiks isikuandmeid muudel eesmärkidel töödelda kolmandad isikud, näiteks tööandjad või kindlustus- ja pangandusettevõtjad (vt IKÜM art 9 lg 2 p i, pp 53 ja 54). Eelnõu § 5 lõige 5 ei näe AKI hinnangul ette piisavaid kaitsemeetmeid. Need meetmed peavad olema tõhusad ja seadusega sätestatud. Näiteks Prantsusmaa kõrgeim halduskohus kuulutas määruse ebaseaduslikuks, kuna puudusid piisavad tagatised, mis tagaksid, et töödeldud terviseandmetele juurdepääs ei ületaks seadusega sätestatud eesmärgi täitmiseks hädavajalikku piiri.
Arvestatud ja selgitame. Sõnastasime sätte ringi. Erimeetmeid ei ole asjakohane seaduse tasemel reguleerida. Selgitame, et arvestades seaduse eesmärki ja mõtet, ei pruugi olla ette teada, kellelt on konkreetsel juhul Terviseametil vajalik teavet saada. Seetõttu ongi toodud näitlik loetelu, kus eelkõige võivad selleks olla tervisevaldkond kuid mitte ainult. Teabevajadus ei pruugi piirneda vaid nimetatud isikutega. On selge, et teabe vajadust tuleb selgitada ja põhjendada. Terviseamet on nakkushaiguste kontekstis juhtiv asutus. Selgitame, et ka käesolev säte on õiguslik alus ja selliseid aluseid esineb veelgi. Ka inspektsioonil on õigus teha järelevalvet ja saada teavet, kuid seadused ei piiritle, kellelt täpselt ja mida täpselt, sest see sõltub konkreetsest kaasusest. Selliseid sätte võib leida teabe osas ka teistest õigusaktidest (MKS § 61, KhHS § 4, KVS § 13 lg 6, PärS § 139(3) jne), Tegemist ei ole püsiva ja pideva teabevahetusega, kus oleks võimalik defineerida ette isikud ja andmed. Tegemist on haldusorgani õigusega lähtuvalt juhtumi asjaoludest saada teavet, mis on eesmärgipärane ja
86
vajalik konkreetsel juhul. Loomulikult peab amet järgima IKÜMi üldpõhimõtteid ja küsima infot nii vähe kui võimalik aga nii palju kui vajalik. IKÜM toob riigi erilise huvina terviseturbe, -seire ja , nakkushaiguste ennetamise ja tõrje, samuti muud tõsised terviseohud (IKÜM pp 52). IKÜM mainib tehnilisi kaitsemeetmeid ja korralduslikke meetmeid (IKÜM pp 87). Töötlemise turvalisuse osas sätestab IKÜM art 32 tehniliste ja korralduslike meetmete osas järgmist: - isikuandmete pseudonüümimine ja krüpteerimine - võime tagada süsteemide ja teenuste kestev konfidentsiaalus ja vastupidavus, - tagada andmete õigeaegne taastamine ja kättesaadavus, - tagada tehniliste ja korralduslike meetmete tõhus testimine ja turvalisus. Terviseameti puhul ei ole esmakordse õigusega, kus amet töötleb eriliigilisi isikuandmeid. Amet töötleb ka täna tervisealaseid andmeid oma ülesannete täitmiseks. Amet järgib kõiki turbemeetmeid ja on allutatud ka küberturvalisuse seadusele (KüTS § 2 p 15 ja § 3 lg 2 ja 4). Arvestades andmete töötlemise eesmäkri, ei saa neid koguda pseudonüümitult, küll rakendab amet teabevahetusel asjakohaseid meetmeid, sh turvalisi kanaleid ja krüpteerimist. Samas ei ole viimane
87
midagi sellist, mida peaks igas seaduses iga ülesande juures kordama. On selge, et lähtuvalt töötlemise eesmärgist ja ülesandest, rakendatakse ka sobivaid kaitsemeetmeid. IKÜM on otsekohaldatav ning amet peab järgima pidevalt muutuvaid riske ja tehnoloogiaid, ning rakendama sobivaid (IKÜM art 25) kuid seda ilma, et seadus konkreetsed tehnoloogilised valikud ette sätestaks. See viiks olukorrani, mil seadus ei võimalda rakendada meetmeid, mida saaks aga eelistada. Ministeerium ei leia ka teiste sarnaste teabe küsimuse sätete juures haldusmenetluses, et neis korrataks IKÜM-is vaid näidetena mainitud kaitsemeetmeid. Korralduslikus küljes on ametil määratud üksused ja osakonnad, kelle juurdepääsud ja teabetöötlus lähtub osakonna ülesannetest. Amet on allutatud ka KüTS-i auditeerimisele, mistõttu kogu organisatsiooni korralduslikke aspekte hindab väline audit. Andmekogu vastutava või volitatud töötleja kohustus on tagada andmekogu ja selle teenuste toimivus, arvestades pidevalt muutuvaid riskihinnanguid ja parimaid praktikaid nende riskide maandamiseks. Õiguspärane töötlus tagatakse seeläbi, et vajadusel tehakse asjakohaseid arendustöid ning teenuseid testitakse pidevalt. Riigi infosüsteemi kuuluvate
88
andmekogude puhul tuleb lähtuda küberturvalisuse seaduses toodud nõuetest, Riskide hindamisel lähtutakse riski realiseerumise tõenäosusest ja realiseerumise mõjust. Ametil on tööl ka andmekaitsespetsialisti ülesandeid täitev isik, nagu on nõutav avaliku sektori asutuse või organi puhul (IKÜM art 37 lg 1). Avaliku sektori puhul lähtutakse eeldusest, et isikuandmeid töödeldakse avalike ülesannete täitmiseks, kus üksikisikutel on väike otsustusõigus, määramaks kas ja kuidas nende isikuandmeid töödeldakse. Seetõttu rakendataksegi andmekaitsespetsialisti IKÜMi kohaselt nö lisakaitsena. IKÜM art 5 sätestab mitmed kesksed põhimõtted, sh isikuandmete töötlemise seaduslikkuse ja ka eesmärgipärasuse põhimõtte (art 5 lg 1 p-d a ja b). Oluline on siinjuures, et kõikide põhimõtete tagamise eest vastutab vastutav töötleja (art 5 lg 2).
§ 5 lg 6 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 5 lõige 6 näeb ette, et Terviseametil on õigus epidemioloogilise uuringu käigus võtta isikult bioloogilist materjali nakkushaiguse või nakkusallika tuvastamiseks. Nimetatud tegevusele ei kohaldata tervishoiuteenuste korraldamise seaduses (TTKS) tervishoiuteenuse osutamisele sätestatud nõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et kuna tegemist on riikliku järelevalve menetlustoiminguga, mitte tervishoiuteenuse osutamisega ravi eesmärgil, vabastatakse Terviseamet kohustusest omada tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. See tagab menetluse kiiruse ja paindlikkuse nakkushaiguse leviku tõkestamisel. Märgime,
Arvestatud. Proove võetakse Terviseameti algatusel, kaasates selleks tervishoiutöötaja. Proovi võtmine on võetava suhtes nõusolekupõhine. NETS alusel andmete kogumine toimub ka NAKIS- es, andmed tulevad ka TIS-st. Andmete säilitamine on NAKIS-e §-s.
89
et kui TTKS ei kohaldu, siis jääb täiesti reguleerimata, milliste reeglite järgi bioloogilise materjali võtmine toimub, sh reguleerimata on selle tegevusega seotud isikuandmete töötlemine (kuidas andmeid töödeldakse, kus ja kaua tohib andmeid säilitada jne), sätestamata on ka isiku õigus keelduda, keeldumise tagajärjed ja muud olulised tingimused. Lisaks on reguleerimata IKÜM artikli 9 lõikes 3 nimetatud kaitsemeetmed, seega ei vasta regulatsioon ka IKÜM-i nõuetele.
§ 6 lg 5 p 1
Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 6 lõike 5 punkt 1 näeb ette, et ravimite loetelu kehtestamisel arvestatakse mh isiku vajadus saada ravimit. Sõnastuse järgi saab järeldada, et nakkushaiguste ravimite loetelu koostamisel analüüsitakse konkreetse isiku vajadusi ehk töödeldakse isikuandmeid. Seletuskirjas ei ole midagi selle kohta täpsustatud. Palume selgitada, mida on sellega mõeldud ning kui tegemist ei ole üksikisiku vajaduse hindamisega, siis soovitame muuta sätte sõnastus selgemaks ja täiendada seletuskirja põhjendust, et oleks üheselt aru saada, mida arvestatakse ravimite loetelu kehtestamisel.
Selgitame, et eelnõu § 6 lõike 5 punktis 1 kasutatud kriteeriumi sõnastus lähtub ravikindlustuse seaduse § 43 lõikest 2. Tegemist ei ole konkreetse üksikisiku ravivajaduse hindamisega ega isikuandmete töötlemise alusega, vaid üldise põhimõttega, mis väljendab ravimi vajalikkust rahvatervise seisukohast. Nakkushaiguste ravimite loetelu eripära seisneb selles, et loetellu kantud ravimid tagatakse ka ravikindlustamata isikutele. Regulatsiooni selguse huvides täpsustatakse sätte sõnastust, et see oleks üheselt mõistetav ega viitaks üksikisiku vajaduste hindamisele
§ 7 lg 2 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 7 lõige 2 sätestab, et tahtest olenematu ravi kohaldamise, selle pikendamise ja lõpetamise otsustab kohus tsiviilkohtmenetluse seadustikus (TsMS) isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Juhime tähelepanu, et TsMS § 533 lõike 1 punkt 2 kohaldub ainult eriti ohtliku nakkushaiguse leviku korral. Eelnõu sellist terminit ette ei näe. Eelnõu ei näe ette ka TsMS § 533 lõike 1 punkti 2 sõnastuse muutmist.
Osaliselt arvestatud. Toome tagasi sõna „eriti“ ohtliku nakkushaiguse puhul.
§ 7 lg 4 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 7 lõige 4 kohaselt erandkorras võib tahtest olenematut ravi kohaldada ilma kohtumääruseta, kui see on vältimatult vajalik lõikes 1 nimetatud ohu viivitamatuks tõrjumiseks ja kohtumääruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik. Otsuse selleks teeb arst, kes peab viivitamata taotlema kohtult tagantjärele luba ravi jätkamiseks. Jääb
Selgitame. Tegemist on tervishoiuteenuse osutamise algatamise otsuse tegemisega, mille osas langetab otsuse arst – tema otsustab kas teenust osutada.
90
arusaamatuks, mis vormis tehakse otsus, kuidas see väljastatakse, kas see on TIS-is ka nähtav. Nende asjaolude seadusega reguleerimine on aga oluline sh sama paragrahvi lõigete 7 ja 8 kontekstis, kuna selle otsuse alusel kaasatakse vajadusel politsei, kelle õigus tutvuda otsuse aluseks olevate isikuandmetega peab olema piiratud ainult vajalikuga. Lisaks märgime, et TsMS § 533 lõige 1 näeb ette, et avalduse esitab KOV, mitte arst.
Seejuures vormistab arst lähtuvalt tavapärasest teenusest ka ravidokumendid, mis esitatakse kokkuvõttena ka tervise infosüsteemi. Kehtiv TSMS § 533 lg 3 näeb ette ka arsti poolt avalduse esitamise. (3) Nakkushaige nõusolekuta haiglasse paigutamise ja talle haiglaravi kohaldamise asja menetleb kohus ka isiku arsti avalduse alusel.
§ 7 lg 8 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 7 lõikes 8 on ilmselt viide valele lõikele, tingimused on sätestatud lõikes 3, mitte viidatud lõikes 1.
Arvestatud.
§ 8 lg 6 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 8 lõige 6 dubleerib sisuliselt lõiget 7. Lisaks lõige 7 ei näe ette andmesubjekti isikuandmete koosseisu. Palume sätet täiendada vastavalt eelviidatud põhimõtetele, sätestades andmete kategooriad.
Arvestatud. Selgitame, et lg 6 ja 7 erinevad sellest, et lg 6 on esmane teavitamine ja lg 7 üksikasjalik teavitamine. Andmekoosseisud lisatud.
§ 9 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 9 näeb ette nakkushaiguste registri regulatsiooni, mille lõige 3 sätestab raamid põhimääruse kehtestamiseks, sh tuleb põhimääruses sätestada andmekogusse kogutavate andmete täpsem koosseis. Selgitame, et andmekogu põhimäärus peab sisaldama ammendavat loetelu andmekogusse kogutavatest andmetest. Seega soovitame kasutada "täpsem koosseis" asemel "täpne koosseis".
Ei arvesta. Selgitame. Tegemist on üsna tavapärase normi vormistamisega, kus määrus täpsustab seadust. Nii on sätestatud see kõikides teistes seadustes ning me ei näe, et selles seaduses tuleks senist vormistust muuta. Kõik seadused, sh 2026. a registrite volitusnormid on sätestatud “täpsem”. Meie hinnangul on see lähtudes seaduse täpsustamise eest ka õige.
§ 9 lg 5 p 1
Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 9 lõike 5 punkti 1 järgi kogutakse andmekogusse üldandmeid, millena on loetletud nimi, isikukood, sünniaeg ja -koht, sugu, elukoht, viibimiskoht ja Eestis viibitud aeg. Siinjuures juhime tähelepanu, et vastavalt Justiits- ja Digiministeeriumi juhisele on isiku üldandmete puhul tegemist kinnise loeteluga, kuhu kuuluvad isiku nimi, isikukood, sugu, kodakondsus, kontakt (sh aadress) ja emakeel. Kõik muud andmed peaksid kuuluma isiku muude andmete hulka, samas punktis 2 mainitud kontaktandmed kuuluvad omakorda üldandmete hulka.
Arvestatud. Üldandmed rühmitatud vastavalt juhisele.
91
§ 9 lg 6 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 9 lõike 6 järgi kuuluvad andmekogusse kogutavad andmed alalisele säilitamisele. Seletuskirjas on alalist säilitamist põhjendatud vajadusega jälgida pikaajalisi trende ja geneetilisi seoseid eri põlvkondade vahel, tagada rahvusvaheline võrreldavus ja teha epidemioloogilisi uuringuid. Isikustatud andmete alalist säilitamist aga peetakse vajalikuks andmete sidumiseks teiste riiklike andmekogudega teadustöö eesmärgil. Juhime tähelepanu sellele, et tähtajatu andmete säilitamine tähendab intensiivset riivet isiku privaatsusele ja saab olla pigem väga erandlik ja möödapääsmatult vajalik, nõudes väga põhjalikku põhjendamist. On üpriski küsitav, kas kõikide andmekogusse kogutavate andmete puhul on vajalik nende alaline säilitamine (nt kontaktandmed) ning kas alalise säilitamisega seotud põhiõiguste riive on proportsionaalne säilitamise eesmärgiga. Soovitame uuesti analüüsida ja hinnata, millised andmed on viidatud eesmärgil tegelikult vajalikud ja millised mitte. Ühtlasi toome välja, et andmekogu logid sisaldavad ilmselgelt ka isikuandmeid, mistõttu peab ka logide säilitamine olema seaduses reguleeritud. Palume regulatsiooni täiendada.
Selgitame. IKÜM lubab tähtajatult andmeid säilitada, üldmäärus ei kehtesta ühtegi keeldu lähtuvalt tähtajast. Teiseks reguleerib IKÜM vaid seda osa, mis puudutab elus isikuid, mitte surnutega seotud töötlust (IKÜM pp 27). Esmalt selgitame, et ka sama isiku puhul on haiguste korduvusel märkimisväärne olulisus, samuti kollete paiknevus jm info mis võimaldab kujundada tuleviku abinõusid, ohutusmeetmeid ja ennetust. Kuigi tavakodanikule võivad B- ja C- viirushepatiidid näida kui mitte „nii hullud“ haigused, siis on oluline rõhutada, et need esinevad ka ägeda nakkusena ja neist võib tekkida 15-25 aasta pärast krooniline vorm. Ka see erisus kuulub registreerimisele registris. Selliseid „kroonilisi“ nakkushaigusi on mitu ning nende uurimine on nakkushaiguste seisukohast olulise tähtsusega – kollete suurused ja ennetus ning tõrjemeetmete kavandamine ja rakendamine ning eelviidatu toime hindamine. Andmete muutumisel tuleb jälgida muutusi ning kavandada vastavaid samme riigi, sektori jm tasandil. Krooniline viirushepatiit lõppeb maksatsirroosiga ja võib viia vähi tekkeni. See kõik on oluline teave, et selle hulka, levikut ja raskust ühiskonnas hinnata ja näha ette vajalikud ennetusmeetmed.
92
Tuberkuloosi on kohati keeruline välja ravida ning vastav bakter võib eksisteerida organismis ka peidetud kujul (kahjuks võib haigus pärast ravi ka hiljem uuesti välja lüüa). Sellistel juhtudel on oluline teada ka varasema ravi iseloom, et vältida resistentsete (ravile allumatute) tüvede teket ja mitte registreerida seda eriti ohtliku haigusega nakkuvust ühe isiku puhul uue esmajuhuna. Kõhutüüfuse/paratüüfuse põdenud isik võib saada krooniliseks pisikukandjaks ja olla samuti nakkusallikaks terve eluea jooksul. Kogu vajalik andmestik saadakse kokku seoses tema elueaga, mitte ühekordsete andmete tekkega nakkusjuhtumist. Selleks, et andmeid siduda, ei saa alusandmed ära kaduda (sh surma põhjus, kaasuvad haigused – nt põetakse mitut nakkushaigust korraga ja selle juhtumi levikuteed, vaktsiini mõju jne). Ka siin on oluline tuvastada haiguste kroonilisus ja levikuteed. Näiteks haigestub inimene puukentsefaliiti viirust kandva puugi tagajärjel ning selle haiguse kulg on varieeruv - kergetest nähtudest kuni väga raskete kesknärvisüsteemi kahjustusteni. See võib lõppeda ka invaliidistumise või surmaga. Seega on pealtnäha väga tagasihoidliku nakkushaigusel olulised tagajärjed. Puukentsefaliidi haigusjuhtusid registreerides saab planeerida
93
vaktsiinivajadust ja seda just riskirühmade tuvastamise ja vaktsineerimiseks ettepanekute tegemiseks (metsatöölised, jahimehed jne). Analüüsida nakatunud puukide levikut ja eriti raskekujuliste tagajärgedega kollete paiknevust Eesmärgiks ei ole tegeleda mitte ainult ühe üksikjuhuga vaid algandmete pinnalt inimeste tervisekaitsega laiemalt – kaitsta ja parandada ohutusnõudeid või täiendada ennetusmeetmeid, näha seoseid kutsehaiguste kontekstis ja ennetada seega teatud valdkondades nakkushaigustesse nakatumine või krooniliste haiguste tekkimine. Andmete analüüsil on oluline tähtsus rahvastiku erinevate põlvkondade lõikes, sest võimaldavad hinnata, mis haigusi või levikuid või kaitsemeetmeid mõjutavad ja mis võiksid olla suunad ka nt edasisteks tegevusteks (kas ennetada või pidurdada teatud haiguste kasvu). Kui sajand tagasi oleks olnud isikupõhiseid andmeid, oleks saanud teada ka seda, kas haigused mis levima hakkasid, tulenesid piirkondlikest eripäradest, perekondlikest põhjustest või muust. Kui selle võimaluse kaotame, siis on väga raske anda hinnanguid põhjustele või mõjudele ajas tagasi ja öelda, mis edasist olukorda mõjutab või mitte.
94
Seega kannab registriandmestik mitmesuguseid eesmärke, kus seostada tuleb korduvus, seostada tuleb kolded ja levikuteed, mis ei võimalda seda pidada anonüümitud kujul. Kuna andmeid esitatakse kinnitatud andmestikuna ja andmekogu tervikluse huvides algandmeid ei muudeta, ei ole võimalik neist ka teatud osi lihtsalt kustutada. See on vajalik ka andmete kontrolliks. Seetõttu ei ole võimalik algandmeid tükeldada ka ise muuta, kaoks ka terviklus. Selline lähenemine eeldaks riigi andmekogudes uute põhimõtete kehtestamist. Kontaktandmete võimalik muutumine ei evi endas ka sedavõrd suurt riivet, arvestades kasuga, mida andmete säilitamiine annab. Kontaktid võivad mängida haldusorgani töös olulist rolli ka teatud perioodi möödumisel ja selgitamaks välja asjaolusid.
§ 11 lg 1 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 11 lõige 1 räägib seireks ja tõrjeks esitatavatest andmetest, seejuures on täpsustamata, kas andmete hulka võivad kuuluda ka isikuandmed. Ka sama paragrahvi lõike 5 punkti 6 sõnastuse järgi ei ole selge, kas uuringumaterjalid võivad sisaldada isikuandmeid. Palume täpsustada ja vajadusel regulatsiooni täiendada.
Arvestatud.
§ 11 lg 6 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 11 lõige 6 näeb ette, et referentslabori ülesannete täitmiseks võib Terviseamet sõlmida tähtajalise lepingu mõne teise nõuetele vastava laboriga. Märgime, et kuna referentslabor töötleb ka isikuandmeid, peab sõlmima mh IKÜM artiklile 28 vastava andmetöötluslepingu.
Teadmiseks võetud.
§ 11 lg 7 ja 8
Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 11 lõiked 7 ja 8 vajavad samuti täpsustamist isikuandmete kategooriate ja töötlemise ulatuse osas.
Arvestatud.
95
§ 13 lg 1 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 13 lõige 1 sätestab, et Terviseamet kogub, analüüsib ja avaldab immuniseerimisalaseid andmeid. Ei ole selge, kas nimetatud andmete koosseisu võivad kuuluda ka isikuandmed. Seletuskiri seda ei täpsusta. Palume täpsustada ja vajadusel regulatsiooni täiendada.
Selgitame, et immuniseerimisalaste andmete koosseis ja isikuandmete töötlemise alused on sätestatud eelnõu
§‑s 9, mis reguleerib nakkushaiguste registrit. § 13 lõike 1 säte ei loo iseseisvat alust isikuandmete kogumiseks, vaid viitab Terviseameti ülesandele kasutada kehtiva seaduse alusel kogutavaid andmeid immuniseerimise korraldamisel.
§ 17 lg 5 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 17 lõige 5 näeb ette, et teatud ametikohtadel töötajad peavad enne tööle asumist läbima tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli ja esitama tööandjale tervishoiuteenuse osutaja poolt väljastatud nakkusohutust kinnitava tervisetõendi. Sarnane regulatsioon on ka kehtiva NETSi §-s 13. AKI leiab, et regulatsiooni ei saa tõlgendada laiemalt ning käsitleda asutust nt hankelepingu alusel tellitud teenuse kontekstis tööandjana. Ehk seaduse sõnastus ei anna AKI hinnangul nt lasteasutusele seaduslikku alust kontrollida isiku tervisetõendit juhul, kui lasteasutusel ei ole selle isikuga töösuhet. Samas see, millises juriidilises vormis on nt koristusteenust tellitud, ei tohiks mõjutada lasteasutuse võimalust kontrollida lasteasutuses töötava ning laste ja noorukitega vahetult kokkupuutuva isiku tervisetõendit. Palume kaaluda uue regulatsiooni sõnastada viisil, mis võiks pakkuda nimetatud probleemile lahenduse.
Ei arvesta. Renditööjõu korral on tööandjaks firma, kelle juures töötaja töötab. Teenust osutav firma peab lepingu alusel tagama hankijale (nt hoolekandeasutusele), et § 17 lg 5 nõue oleks täidetud pakkuja töötajate puhul, kes hakkavad tööle hankija asutuses. Sõnastatud on nii, et vaadeldav on vahetu inimesega kokku puutuja- teenuse osutaja. Koristaja ei osuta üldjuhul vahetult teenust teenusesaajale.
§ 17 lg 6 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 17 lõige 6 sätestab tervisetõendi säilitamist. Märgime, et seadusega peab panema maksimaalse säilitamise tähtaja, hetkel sõnastus aga näeb ette minimaalse tähtaja, mis on vastuolus isikuandmete töötlemise põhimõttega.
Arvestatud.
§ 17 lg 10 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 17 lõige 10 näeb ette, et vanglad, kinnipidamiskeskused ja arestimajad teevad koostööd tervishoiuteenuse osutajatega, et tagada nakkushaigust põdeva isiku ravi järjepidevus asutusest vabastamise järel. Seletuskirjas ei ole selgitatud koostöö sisu ja põhimõtteid, seega jääb täiesti arusaamatuks, mis koostööd on selle sättega silmas peetud ning kas ja milliste andmete vahetamist see eeldab. Palume selgitada ja täiendada regulatsiooni selliselt, et
Täpsustasime seletuskirja ja eelnõu on muudetud.
96
koostöö sisust ja sellega kaasnevast andmetöötlusest oleks võimalik üheselt aru saada.
§ 23 lg 4 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 23 lõige 4 näeb ette, et Terviseametil ning Politsei- ja Piirivalveametil on õigus töödelda ja vahetada omavahel isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi või sünniaega, kontaktandmeid, reisiandmeid ja terviseseisundit puudutavaid andmeid, mis on vajalikud ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks riigipiiril ning nakkusohtlike isikute tuvastamiseks. Terviseandmete kui eriliiki isikuandmete töötlemine on lubatud ainult IKÜM artikli 9 lõike 2 sätestatud juhtudel ja tingimustel ning lõikes 3 sätestatud kaitsemeetmete rakendamisel. AKI hinnangul ei ole hetkel regulatsioonis sellega piisavalt arvestatud.
Ei arvesta. Tegemist ei ole uue põhimõttega ning kaitsemeetmeks on ka minimaalne ja eesmärgipärane töötlus, mis tuleneb juba otsekohalduvast IKÜM-ist või IKS-ist. Tehnoloogilisi kaitsemeetmeid ei ole mõistlik ega vajalik seaduse tasemel reguleerida. Need võivad ajas muutuda.
§ 24 lg 1 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 24 lõige 1 sätestab volitusnormi, mis hõlmab ka isikuandmete töötlemise regulatsiooni (nakkushaige ja nakkuskahtlase isiku nakkusohutu käitumise ja isoleerimise nõuded). AKI hinnangul on regulatsioon liiga üldine, arvestades, et see puudutab andmesubjekti suhtes rakendatavaid meetmeid ning tema isikuandmete töötlemist. Palume täiendada regulatsiooni.
Ei arvesta. § 24 lg 2 täpsustab selle määruse tõrjemeetmeid.
§ 25 lg 1 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 25 lõige 1 räägib nii nakkuskahtlasest isikus kui ka nakkushaigest. Jääb selgusetuks, kas selle mõte on tuvastada teisi isikuid, kes on nakkushaigega kokku puutunud ja seeläbi potentsiaalselt nakkuskahtlased või on siin silmas peetud üht ja sama isikut ehk juba nakkuskahtlast/nakkushaiget, keda on vaja tuvastada ja kellega ühendust ei saada. Lisaks jääb AKI-le arusaamatuks, miks on vaja teisele füüsilisele või juriidilisele isikule (ehk piiramatu ring isikuid) edastada teavet nakkushaige kohta ning miks ei piisa sellest, et infot kokku puutumise kohta edastatakse isikustamata kujul. Sätte sõnastuse ebaselguse ja vastuolulise on rõhutanud ka õiguskantsler eelnõu eelmisele versioonile arvamuse andmisel. Paraku ei ole õiguskantsleri kommentaariga arvestatud ning sõnastus on jäetud muutmata.
Arvestatud. Sõnastust täiendatud. § 25 lg 1 peab silmas kahte inimeste gruppi: a) nakkuskahtlusega inimese andmed tema väljaselgitamiseks ja temaga ühenduse võtmiseks b) nakkushaigusega inimese andmed nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjeks. Sisuliselt on sama säte kehtiva NETS § 18 lõikes 1: Terviseameti ülesanded nakkushaiguste ennetamisel, seirel ja tõrjel (1) Nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonnas on pädev asutus Terviseamet, kes: 1) teeb epidemioloogilisi uuringuid haige nakatumise ja nakkushaiguste leviku asjaolude väljaselgitamiseks, võtab vajaduse korral ühendust
97
nakkushaigete ja kontaktsete isikutega ning juhendab inimeste rühmaviisilise haigestumise korral tõrjemeetmete rakendamist; [RT I, 06.05.2020, 1 - jõust. 07.05.2020] Isikustamata kujul selliste andmete edastamine, nende väljaselgitamiseks ei anna soovitud tulemust. Sama isik võib olla erinevas rollis. Vajalik on välja selgitada, kes on nakkuskahtlased ja kes on nakkushaiged. Lisaks on vajalik teatud juhtudel teavitada teist inimest, et ta viibis/võis kokku puutuda nakkushaige inimesega või lähikonnas on selline ja siis on vaja ju teada, kes on nakkusohtlik, et just selle inimese puhul on oluline vältida kontakti.
§ 28 lg 10 ja 13
Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu § 28 lõigete 10 ja 13 kohta märgime, et töödeldavate isikuandmete kategooriad peab seaduse tasandil sätestama.
Arvestatud. § 28 lg 13 osas on andmekoosseis olemas. Lg 10 kohta lisatud.
§ 33-37 Andmekaitse Inspektsioon
Eelnõu §-des 33–37 sätestatud väärteokoosseisude kohta on seletuskirjas öeldud, et need on võrreldes kehtiva õigusega samad. Vaatamata sellele, et tegemist on samade koosseisudega, ei piisa viitamisest vanale seadusele, eriti olukorras, kus tegemist on täiesti uue terviktekstiga. Kehtiva seaduse seletuskiri peab sisaldama selgituse selle kohta, millise kohustuse rikkumise eest väärteokaristus on ette nähtud, viidates konkreetsele sättele, millega vastav kohustus kehtestatakse. Märgime, et näiteks eelnõu §-s 37 ettenähtud väärteokoosseisuga seoses ei ole eelnõus ettenähtud ühtegi kohustust. Kuna eelnõu ei näe ette immuniseerimise tähtajast kinnipidamise kohustust, jääb selgusetuks viidatud väärteo objektiivne koosseis.
Arvestame. §-s 37 eemaldatud inimese karistamise võimalus. Muude §-de juures koosseisu täpsustud.
Üldine märkus
Andmekaitse Inspektsioon
Kuigi eelnõu § 16 lõige 5 ei ole otseselt andmekaitse küsimusega seotud, siis eelnõud analüüsides märkasime, et tervishoiuteenuse osutaja kohustus teavitada seaduslikku esindajat immuniseerimisest ette on reguleeritud määruse tasandil. Immuniseerimisest
Selgitame, et tervishoiutöötaja kohustused immuniseerimise läbiviimisel on sätestatud eelnõu § 16 lõikes 2, mille kohaselt on
98
etteteatamine on oluline VÕS § 766 lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustuse täitmiseks ehk tegemist on immuniseerimise põhimõttelise eeltingimusega, mis peaks meie hinnangul olema sätestatud ikkagi seaduse tasandil (teavitamise korda saab täpsustada juba määruses).
tervishoiuteenuse osutaja kohustatud selgitama immuniseeritavale või tema seaduslikule esindajale immuniseerimise olemust, oodatavat kasu ja võimalikke kõrvaltoimeid ning teostama immuniseerimise vastavalt kehtivatele nõuetele. Immuniseerimise täpsemad korralduslikud ja menetluslikud nõuded, sealhulgas teavitamise kord ja ajastus piiratud teovõimega isiku puhul, kehtestatakse § 16 lõike 6 alusel antava ministri määrusega, lähtudes senisest praktikast. Lisaks tuleneb tervishoiuteenuse osutaja teavitamiskohustus juba võlaõigusseaduse § 766 lõikest 1, mistõttu ei ole tegemist uue või eraldiseisva regulatsiooniga. Selline lahendus tagab, et immuniseerimise põhimõttelised eeltingimused on seaduse tasandil kaetud, samas kui menetluslikud detailid on paindlikult reguleeritavad määruse tasandil.
Üldine märkus
Eesti Tööandjate Keskliit
Eelnõus tuleks selgelt sätestada, et nakkustõrje vahendid (sh professionaalsed desinfektsioonivahendid, antiseptika) kuuluvad riiklikult tähtsa varu hulka sarnaselt ravimitele. Epideemia algfaasis, mil vaktsiinid puuduvad, on hügieen ja desinfektsioon ainus viis levikut pidurdada. Samuti vajavad haiglad oma tööde jätkamiseks nakkushaiguste leviku ajal desinfektsiooni vahendeid, et vältida haigla personali ja patsientide nakatumist. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud sättega, mis kohustab Terviseametit ja sotsiaalministeeriumi looma ja hoidma nakkustõrje kulumaterjalide (biotsiidide ja meditsiiniseadmete) strateegilist reservi. Samuti on oluline koostada nimekiri biotsiidide ja
Selgitame. Riigi tegevusvaru, sealhulgas isikukaitse- ja desinfektsioonivahendite strateegilise varu moodustamine ning haldamine on osa üleriigilisest kriisivalmidusest, mille õiguslikud alused on sätestatud hädaolukorra seaduses (kavandatavas tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses) ning seda korraldatakse tsentraalselt (sh AS-i Eesti Varude Keskus kaudu), mistõttu ei ole dubleerivate sätete
99
meditsiiniseadmetest, mis on hädavajalikud haiglate töö jätkamiseks. Haiglates ei piisa ainult käte desinfitseerimisest, sest pinnad, seadmed, jms vajavad samuti puhastamist, desinfitseerimist ja kohati steriliseerimist. § 28 (Või vastav jaotis, mis käsitleb varusid/valmisolekut): Täiendada lõikega: "Sotsiaalministeerium koostöös Terviseametiga tagab nakkushaiguste leviku tõkestamiseks vajalike desinfektsioonivahendite ja isikukaitsevahendite strateegilise varu olemasolu ja selle regulaarse uuendamise."
lisamine nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusesse normitehniliselt põhjendatud ega kooskõlas hea õigusloome tavaga. Tervishoiusüsteemi spetsiifiliste vajaduste katmiseks on eelnõus juba loodud õiguslik alus, mis volitab Tervisekassat riigieelarvelistest vahenditest hankima, säilitama ja jaotama ravimeid ning meditsiiniseadmeid, mis on vajalikud eriti ohtliku nakkushaiguse epideemia tõrjeks ja vastavaks valmisolekuks. Seega on eelnõus tervishoiu vaatest spetsiifiline nakkushaiguste kriisivalmidus tagatud, kuid laiem strateegiliste varude hoidmise kohustus lahendatakse riigi üldise kriisiregulatsiooni raames.
Üldine märkus
Eesti Tööandjate Keskliit
Arvestades et globaalsed tarneahelad katkevad kriisi ajal esimesena, peaks eelnõu sisaldama mehhanismi, mis soosib kriisiolukordades ja varude planeerimisel kohalikke tootjaid, kellel on võimekus tootmismahte kiiresti tõsta. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud sättega, mis käsitleb "toimepidevuse lepinguid" (VÕSpõhised reserveerimislepingud) kodumaiste tootjatega. See tähendab, et riik ei pea tingimata hoidma hiiglaslikke ladusid, vaid tagab lepinguliselt, et tootjal on olemas toorainevaru ja valmidus suunata 90-100% toodangust Eesti haiglatele 48-72 tunni jooksul. § 28 (Või vastav jaotis, mis käsitleb varusid/valmisolekut): "Nakkusohutuse tagamiseks kriisiolukorras eelistatakse varude täiendamisel ja tarnete tagamisel tarnijaid, kes suudavad tõendada toimepidevust ja tootmisvõimekust Eesti Vabariigi territooriumil."
Selgitame. Riigi tegevusvaru moodustamine, kriisiaegsete tarneahelate haldamine ja varustuskindluse tagamiseks toimepidevuse lepingute sõlmimine on osa riigi laiemast kriisivalmiduse korraldusest, mille alused on sätestatud hädaolukorra seaduses, riigihangete seaduses ning kavandatavas tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses. Ehkki eelnõu annab Tervisekassale volituse hankida epideemia tõrjeks vajalikke ravimeid ja meditsiiniseadmeid, ei kuulu spetsiifiliste hankemehhanismide, lepingutüüpide ning tarnekindluse kriteeriumide sätestamine nakkushaiguste ennetamise ja tõrje
100
seaduse reguleerimisalasse. Varustuskindlust tagavate hangete ja VÕS-põhiste lepingute sõlmimine lahendatakse hankemenetluste käigus, kusjuures tarnijate eelistamisel tuleb muuhulgas arvestada Euroopa Liidu siseturu konkurentsi- ja mittediskrimineerimise reeglitega, mistõttu ei ole geograafilise eelistuse otsene sätestamine käesolevas seaduses õiguslikult asjakohane.
Üldine märkus
Eesti Tööandjate Keskliit
Oluliste tootjate määramine elutähtsate teenuste osutajateks (ETO) Kehtiva regulatsiooni kohaselt on elutähtsa teenuse osutajad peamiselt haiglad, elektrilevitaja, sideettevõtted jne. Kuid haigla teenus katkeb, kui selle tarneahel (desinfektsioon) peatub. Seega on oluline, et kriitilise tähtsusega desinfektsioonivahendite tootjad oleks defineeritud kui tervishoiusüsteemi toimepidevust tagavad partnerid. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud või teha ettepanek hädaolukorra seaduse muutmiseks, et riiklikult olulised meditsiiniliste puhastusvahendite tootjad (kes katavad üle 50% turust) klassifitseeritaks elutähtsa teenuse osutaja (või sellega võrdsustatud) staatusesse. § 28 (Või vastav jaotis, mis käsitleb varusid/valmisolekut): eelnimetatud vahendeid tootvaid ettevõtteid, kelle tootmisvõimekus on oluline Eesti tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamiseks, käsitatakse elutähtsa teenuse osutamise toetajatena ning neile kohaldatakse hädaolukorra seaduses sätestatud prioriteetset teenindamist ja ressursiga kindlustamist.
Selgitame. ETO-de määramine, nende toimepidevuse tagamine ning tarneahelate (sh elutähtsa teenuse osutamist toetavate partnerite) prioriseerimine kriisiolukorras kuuluvad süstemaatiliselt riigi üldise kriisiregulatsiooni, eelkõige hädaolukorra seaduse ning kavandatava tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse reguleerimisalasse. NETS on valdkondlik eriseadus, mille eesmärk on reguleerida vahetuid nakkustõrje meetmeid, mistõttu ei ole õigusloome süsteemsuse ja selguse huvides normitehniliselt korrektne luua käesolevas eelnõus uusi ETO või nendega võrdsustatud staatuseid. Tervishoiusüsteemi spetsiifiline kriisiaegne varustuskindlus lahendatakse riigi tegevusvaru süsteemi ja Tervisekassa tsentraalsete hangete kaudu, jättes laiema teenuste toimepidevuse toetamise ja ressurssidega kindlustamise üldise kriisiseadusandluse hooleks.
101
§ 19 Eesti Tööandjate Keskliit
Meie hinnangul on eelnõu seletuskirjas fookus peamiselt "kätepesul". Haiglakeskkonnas on see vaid üks osa tervikust. Nakkustõrjet käsitlev seadus peab käsitlema desinfektsiooni kui kolmeosalist tervikut, milleta on haiglaravi võimatu jätkata: - hügieeniline ja kirurgiline käte antiseptika (personali kaitse); - kõrgetasemelised pinnadesinfektandid (keskkonna ohutus); - meditsiiniseadmete puhastus, desinfektsioon ja steriliseerimine (instrumentaariumi ohutus). Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 19 (Infektsioonikontroll) ja rakendusakte, lisades nõude, et asutus peab tagama valmisoleku kõigi kolme kategooria vahendite osas. Kui ühes neist tekib tarneahelas auk, on kogu asutuse bioloogiline ohutus tühistatud.
Ei arvestata. Selgitame, et eelnõus ei ole eesmärk detailiseerida infektsioonikontrolli konkreetseid meetmeid ega loetleda seaduse tasandil kasutatavaid vahendeid. Infektsioonikontroll hõlmab olemuslikult mitmekesiseid ja ajas muutuvad meetmeid, mistõttu on nende täpsem reguleerimine asjakohane rakendusaktide ja juhendite tasandil, mitte seaduses. Ei nõustu väitega, et seletuskiri oleks kitsalt „kätepesu-keskne“. Seletuskirjas viidatakse laiemalt infektsioonikontrolli meetmetele ning tuginetakse nii ravijuhenditele kui ka Terviseameti juhistele, mis käsitlevad erinevaid desinfektsiooni, hügieeni ja steriliseerimise aspekte tervikuna.
Üldine märkus
Eesti Tööandjate Keskliit
Kriisiolukorras ei ole aega ega ressurssi katsetada sadu erinevaid tooteid. Riigil peab olema nimekiri "baastoodetest" ning koostöös suurimate tootjatega peab riik looma "Kriitiliste nakkustõrjevahendite nimistu". Teeme ettepaneku seadusesse lisada volitusnorm sotsiaalministrile kehtestada määrusega nimekiri tootekategooriatest ja nende tehnilistest nõuetest, mida riik kohustub kriisi ajal eelisjärjekorras hankima ja tootjalt tellima. § 28 (Või vastav jaotis, mis käsitleb varusid/valmisolekut): Terviseamet koostab koostöös erialaliitude ja tootjatega riiklikult kriitiliste nakkustõrjevahendite nimistu, mis hõlmab käteantiseptikat, pindade desinfektsioonivahendeid ning meditsiiniseadmete dekontaminatsiooniks vajalikke kemikaale.
Osaliselt arvestatud. Eelnõu juba ette paindliku volitusnormi, mille kohaselt korraldab Tervisekassa valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul eriti ohtliku nakkushaiguse epideemiaks valmisolekuks ja selle tõrjeks vajalike ravimite ning meditsiiniseadmete hankimist, säilitamist ja jaotamist. Spetsiifilise „kriitiliste nakkustõrjevahendite nimistu“ ja vastavate tehniliste nõuete, sealhulgas biotsiidide (käte- ja pindade desinfektsioonivahendid), kohustuslik ja detailne sätestamine ministri määruse tasandil ei ole õigustehniliselt otstarbekas, kuivõrd riik peab säilitama kriisiolukorras paindlikkuse hankida vahendeid operatiivselt vastavalt
102
tekkiva terviseohu spetsiifikale, viiruse või bakteri eripärale ning kooskõlas riigi tegevusvaru moodustamise üldiste alustega.
Üldine märkus
Eesti Tööandjate Keskliit
Riiklikud varud peaksid olema integreeritud igapäevasesse tarneahelasse (nn "elav varu"), kuna varud aeguvad. Teeme ettepaneku seaduses sätestada, et riiklikku varu hallatakse koostöös tootjatega, kus vana partii liigub kasutusse (haiglatesse) ja asendub uue toodanguga. See hoiab ära ressursi raiskamise ja tagab, et varus on alati kehtiva säilivusajaga tooted. § 28 (Või vastav jaotis, mis käsitleb varusid/valmisolekut): Tervishoiuasutus on kohustatud hoidma eelnimetatud vahendite varu vähemalt ühe kuu prognoositava vajaduse ulatuses, arvestades ohtliku nakkushaiguse leviku stsenaariume.
Selgitame. Riikliku varu haldamise üldpõhimõtted, sealhulgas varude ringluse ja niinimetatud elava varu kontseptsioon, kuuluvad süstemaatiliselt muude õigusaktide reguleerimisalasse, mistõttu ei ole dubleeriva ega liialt detailse regulatsiooni loomine NETS-i õigustehniliselt põhjendatud.
Üldine märkus
Eesti Tööandjate Keskliit
Kriisi ajal ujutati turg üle ebakvaliteetsete või mittestandardsete toodetega (nt liiga madal alkoholisisaldus, puuduvad sertifikaadid). Selle vältimiseks tulevikus peab valmisoleku plaanis sätestama ranged kvaliteedistandardid toodetele, mida tohib kriisi ajal riigihangetega hankida või varudes hoida. Teeme ettepaneku sätestada, et riiklikusse varusse ja haiglate sisevarudesse kuuluvad tooted peavad vastama konkreetsetele EN- standarditele, vältimaks "põlve otsas" tehtud toodete kasutamist kriitilises meditsiinis.
Selgitame. Riikliku varu haldamise üldpõhimõtted, sealhulgas varude ringluse ja niinimetatud elava varu kontseptsioon, kuuluvad süstemaatiliselt muude õigusaktide reguleerimisalasse, mistõttu ei ole dubleeriva ega liialt detailse regulatsiooni loomine NETS-i õigustehniliselt põhjendatud.
§ 19 ja § 46
Eesti Tööandjate Keskliit
Eelnõu kohustab ööpäevaringseid hoolekandeasutusi (hooldekodusid) rakendama sarnaseid infektsioonikontrolli nõudeid nagu haiglates. See on kriitiline samm haavatava elanikkonna kaitseks. Erinevalt haiglatest puudub aga hooldekodudes sageli vastav eriharidus ja ressurss. Seadus ei tohiks jääda deklaratiivseks, vaid peab looma raamistiku tegelikuks ohutuseks. Tulenevalt eeltoodust teeme ettepaneku kaaluda rakendusakti täiendamist nõudega, et hoolekandeasutustes kasutatavad desinfektsioonivahendid peavad olema meditsiinilise tasemega (CE- märgisega või tõendatud biotsiidid).
Võtame ettepaneku teadmiseks ning nõustume, et haiglatele kehtivaid infektsioonikontrolli nõudeid ei saa automaatselt üle kanda ööpäevaringsetele hoolekandeasutustele. Infektsioonikontrolli täpsemad nõuded, sh kasutatavate desinfektsioonivahendite kvaliteediga seotud küsimused, on asjakohane käsitleda rakendusakti tasandil.
§ 17 Eesti Tööandjate Keskliit
Toetame kohustuslike tervisetõendite kaotamist ja liikumist sisulise ennetuse poole.
Nõustume, et püsivad hügieenilahendused töökeskkonnas (nt
103
Teeme ettepaneku kaaluda seletuskirja täiendamist selguse huvides viitega "püsivatele hügieenilahendustele" töökohtadel. Näiteks kas kohtades, kus käideldakse toitu või ollakse tihedas kontaktis inimestega, peaks riskianalüüs ette nägema statsionaarsed desinfektsioonijaamad ja pindade puhastusgraafikud.
desinfektsioonivõimalused, puhastusgraafikud) on nakkushaiguste ennetamisel olulised ning toetavad sisulist ja kestlikku ennetust. Samas ei sätestata käesolevas eelnõus rakenduslikke ega töökorralduslikke meetmeid seaduse tasandil. Selliste lahenduste valik ja rakendamine kuulub tööandja riskianalüüsi ja praktilise töökorralduse pädevusse ning neid on asjakohane käsitleda juhendite või alamaktides.
§ 17 ja Lisa 1
Eesti Tööandjate Keskliit
Eelnõus täpsustatakse tegevusi haiguspuhangu korral, sh jooksev ja lõppdesinfektsioon. Praegused juhendid on sageli liiga üldised. Leiame, et riiklikul tasemel peab olema selge, millist tüüpi nakkuse puhul millist spektrit (bakteritsiidne, virutsiidne, sporiidne) toode peab omama. Seega tuleks eelnõu rakendusaktidesse lisada viited konkreetsetele toimespektritele vastavalt ohtlike nakkushaiguste loetelule. Näiteks: "Ohtliku viirusnakkuse puhangul on kohustuslik kasutada tugeva virutsiidse toimega vahendeid."
Teadmiseks võetud.
Üldine märkus
Eesti Tööandjate Keskliit
Lisaks eeltoodule peame oluliseks rõhutada ennetustegevuse tähtsust, sealhulgas vaktsineerimist kui tõenduspõhist ja kulutõhusat meedet. Tervisekulude maksuvabastuse laiendamine annaks tööandjatele paremad võimalused panustada ennetusse, võimaldades katta näiteks töötajate vaktsineerimiskulusid ilma täiendava maksukoormuseta.
Võtame teadmiseks.
§ 30 lg 2 Tööinspektsioon Tööinspektsioon ei toeta NETS alusel Tööinspektsioonile täiendava riikliku järelevalve pädevuse ja ulatuse andmist. Tööinspektsioonile on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 25 lg 1 alusel antud riikliku ja haldusjärelevalve teostamise pädevus TTOS ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle. TTOS-i alusel antud pädevus hõlmab ka järelevalve teostamist tööandjal lasuva tervisekontrollide korraldamise kohustuse (TTOS § 13 lg 1 p 7) üle. Eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohaselt:
Arvestatud. NETS-is sätestatud regulatsioonide üle teeb järelevalvet Terviseamet kui ei ole teisiti märgitud.
104
1) Lisaks tuleb täpsustada Terviseameti ja teiste asutuste (nt Tööinspektsioon) rollid ja vastutus laborite järelevalves. (Väljatöötamiskavatus p 7.1.) 2) Tervisekontrolli regulatsiooni kaasajastamisega jäävad pädevateks järelevalveasutusteks Terviseamet ja Tööinspektsioon....//.. Samuti ei kaasne muudatustega uusi järelevalvefunktsioone ega vajata täiendavat struktuurset ümberkorraldamist. (Väljatöötamiskavatus p 3. Nakkushaiguste suhtes läbiviidav tervisekontroll Mõju riigivalitsemisele Sihtrühm järelevalveasutused (Terviseamet, Tööinspektsioon)) Eeltoodut arvesse võttes, leiame, et eelnõu väljatöötamiskavatsuses välja toodud märkused ei ole piisavalt konkreetsed, selged ega arusaadavalt piiritletud. Ühelt poolt eelnõuga nähakse ette Tööinspektsiooni järelevalve pädevuse laiendamist. Teisalt aga saab väljatöötamiskavatsuse sõnastust mõista selliselt, et muudatustega ei kaasne uusi järelevalvefunktsioone. Tuginedes eelnõu § 30 lg 2 sõnastusele, oleme seisukohal, et NETS eelnõu seadusemuudatustega ikkagi kaasneb muutus - Tööinspektsiooni järelevalve pädevuse laienemine. Tööinspektsiooni on kutsutud eelnõu üldiste raamide osas peetud kaasamise töörühmadesse. Siinjuures pöörame tähelepanu, et eelnõu § 30 lg 2 osas ei ole toimunud täpsustavaid arutelusid eesmärgiga kujundada selge ja konkreetne arusaam: 1) Milline on nägemus ja ootus Tööinspektsioonile eelnõu vastuvõtmisel; 2) Milline on Tööinspektsiooni roll eelnõu § 17 nõuete täitmise osas läbiviidavale järelevalvele. Peame oluliseks välja tuua järgmist. Tööinspektsioonile ei ole eelnõu § 30 lg 2 väljatöötamiskavatsuse tasandil ega ka enne eelnõu väljatöötamist ja selle väljatöötamise ajal võimaldatud ettepaneku (sätte) osas kaasa rääkida. See tähendab, et Tööinspektsiooniga ei ole läbi räägitud, võimaldatud ära kuulamist ega kooskõlastatud täiendavate ülesannete lisandumist seoses nakkushaiguste kontrolliga. Tööinspektsioon ei toeta NETS alusel üldse Tööinspektsioonile täiendava riiklikku järelevalve pädevuse ja ulatuse andmist.
105
Tööinspektsioon ei toeta eelnõu § 30 lg 2 seadusmuudatusettepanekut. Siinjuures oleme sunnitud tähelepanu juhtima, et seoses avalikus sektoris toimuva riigiülese halduskoormuse vähendamise, ressursside (ajaressurss, inimressurss, finantsressurss) parema ja efektiivse kasutamisega ning Tööinspektsioonile juba järelevalve teostamiseks olevate pädevuste ja ulatuste üle vaatamisega tõhustamaks ja muutmaks eesmärgipärasemaks oma tegevust, ei toeta Tööinspektsioon täiendavate kohustuste seadmist ega järelevalve pädevuse laiendamist.
Seletuskiri Tööinspektsioon Tööinspektsioon ei toeta seletuskirja (2.jagu Tervisekontroll § 17 ) lk 29 1. lõigu sõnastust. Seletuskirja 2.jagu (Tervisekontroll § 17) lk 29 1. lõik: „Tervisetõendi nõude kaotamist toetasid Eesti Perearstide Selts, Eesti Ravimihulgimüüjate Liit ja Tööinspektsioon. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Eesti Töötervishoiuarstide Selts on omakorda rõhutanud TTOS-i ja NETS-i alusel tehtavate kontrollide ühtlustamise vajadust, mis aitaks vältida dubleerimist.“ Siinjuures pöörame tähelepanu ning kordame oma 26.07.2025 NETS väljatöötamiskavatsusele antud arvamuses väljendatud seisukohta: „Tööinspektsioon pooldab lahendusena, et üldjuhul pole NETSi alusel tervisetõendit eraldi vaja, vaid tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes peaks ühildama töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) alusel tehtava töötervishoiukontrolliga. Nimelt näeme Tööinspektsiooni poolt läbiviidavas järelevalves, et tööandjad on arvamusel, et NETSi alusel antud tervisetõend katab ka TTOS alusel läbiviidava tervisekontrolli, kuid see nii pole, sest töötervishoiukontroll hõlmab erinevaid ohutegureid ja on põhjalikum. Samas kui lisada töötervishoiukontrollile täiendavalt kontroll nakkushaiguste suhtes, poleks see ilmselt töötervishoiuteenuse osutajate vaates probleemiks, sest neil on võimekus olemas ka nakkushaiguste kontrolle läbi viia.“ Seega on Tööinspektsioon toetanud ennekõike tervisekontrollide ühildamise mõistlikust, võimalikku dubleerimise vähendamist. Ettepanek: Palume NETS seletuskirja 2.jagu (Tervisekontroll § 17) lk 29 1. lõiku viia sisse parandused, mis vastavad Tööinspektsiooni tegelikule väljendatud arvamusele.
Arvestatud
106
§ 17 Tööinspektsioon Siinjuures peame oluliseks juhtida tähelepanu, et eelnõu § 17 tugineb paljuski tööandja riskianalüüsi koostamise põhjalikkusele ja asjaolule, et riskid oleksid adekvaatselt hinnatud. Tuginedes praktikale, rõhutame, et tänasel päeval ei pruugi kõikide tööandjate riskianalüüsid veel olla tasemel, et võtta see aluseks kõigi bioloogiliste ohutegurite hindamiseks, mis määravad täiendava tervisekontrolli läbiviimise vajadust. Pöörame tähelepanu, et Tööinspektsiooni pädevuses juba on teostada riiklikku järelevalvet tööandjal lasuva riskianalüüsi korraldamise (TTOS § 13 lg 1 p 3) ning töötervishoiuteenuse korraldamise kohustuse (TTOS § 13 lg 1 p 7) üle. Peame oluliseks välja tuua järgmist. Tööinspektsioonile on murekohaks ka asjaolu, et hetkel vastu võtmisel on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) muutmise eelnõu, milles on ettepanek kaotada kohustus alla 10 töötajaga ettevõttel esitada Tööinspektsioonile riskianalüüs. Tegemist ei ole veel vastu võetud sättega, aga see on osa TTOS halduskoormuse vähendamise memorandumi ettepanekutest. Tööinspektsioon antud ettepanekut ei toeta. Selgitame siinjuures, et TTOS seadusemuudatuse ettepaneku vastuvõtmisel ei ole Tööinspektsioonil enam ülevaadet näiteks väikeste kohvikute puhul riskianalüüsist kui sellisest.
Teadmiseks võetud. Nõustume, et riskianalüüs ja sellele vastavad ennetusmeetmed on nakkushaiguste leviku ennetamisel keskse tähtsusega ning nende kvaliteet mõjutab otseselt täiendava tervisekontrolli vajaduse hindamist. Samas tuleb rõhutada, et tervisetõend üksi ei taga piisavat nakkusohutust ning võib praktikas tekitada näilise turvatunde, kui töökeskkonna riskid ja ennetusmeetmed ei ole adekvaatselt hinnatud ja rakendatud. Eelnõu lähtubki põhimõttest, et sisuline ja pidev ennetus, sh riskianalüüsil põhinevad meetmed, on olulisemad kui formaalsed tõendid.
§ 17 lg 2 Tööinspektsioon Seletuskirjas § 17 lõigete 1 ja 2 osas on välja toodud, et töötaja tervisekontroll toimub TTOS-is sätestatud alustel ja korras ning bioloogilise ohuteguri allikaks võib olla nii inimene ise kui ka tema töökeskkond. Samas on eelnõu § 17 lg 2 järgnev: Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse tähenduses bioloogiliste ohutegurite puhul ei ole määrav, kas ohuteguri allikaks on töötaja ise või töökeskkond. Selgitame, et TTOS 2. peatükk (Töökeskkond) sätestab töökeskkonna üldnõuded, töökoha ja töövahendiga seonduva ning kirjeldab ära millised on töökeskkonnas füüsikalised, keemilised, bioloogilised, (TTOS § 8 lg 1) füsioloogilised ja psühhosotsiaalsed ohutegurid ning vastavad ennetusmeetmed. Tööinspektsioon ei toeta eelnõu § 17 lg 2 sõnastust. Samuti ei toeta Tööinspektsioon seletuskirja § 17 lõigete 1 ja 2 osas on kirjapandud seletust, käsitlust. Tänasel päeval nakkushaiguse tervisetõend on eesmärgil tuvastada isiku nakkusoht teistele inimestele, samas kui töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel tervisekontrolli lõpus
Selgitame, et eelnõus tehakse selge vahe töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) alusel toimuva tervisekontrolli ning nakkushaiguste ennetamiseks NETSi alusel kehtestatava kontrolli vahel. TTOS-i alusel toimub üldine töötaja tervisekontroll töösuhte kestel ning selle eesmärk on hinnata ohutegurite (sh bioloogilised ohutegurid) mõju töötaja tervisele. See tervisekontroll on seotud konkreetse töökeskkonna riskidega, toimub tööandja korraldusel, tööajal ning kulud kannab tööandja.
107
vormistatava tervisetõendi eesmärk on fikseerida töökeskkonna ohutegurite mõju isikule, kes tööd teeb. Pöörame tähelepanu, et nakkushaiguste tervisetõendit ja TTOS tervisetõendit ei saa samastada, kuid TTOS-i ja NETS-i alusel tehtavaid tervisekontrolle saab ühtlustada, mis aitaks vältida analüüside dubleerimist, töötaja korduvaid arstivisiite ja erinevaid välja antavaid (osalt täna paberkandjal) tõendeid. Oleme arvamusel, et samuti esineb vastuolu NETS eelnõu ja kehtiva TTOS vahel. Nimelt, TTOS § 13 prim lg 11 sätestab, et tööandja kannab töötervishoiuteenuse osutamisega seotud kulud. Töötajate tervisekontroll tehakse tööajal ja töötajale makstakse sellel ajal keskmist tööpäevatasu. Kuid NETS eelnõu § 17 lõikega 4 nähakse ette järgmist: Tööandja ei ole kohustatud rahastama tööle asuja tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes enne tema tööleasumist tegevusalal, kus töö iseärasused võivad soodustada nakkushaiguste levikut. Praktikas tõusetub ülesse järgmine olukord: Kas siiski tegemist dubleeriva tegevusega/olukorraga, kus töötaja läbib nakkushaiguste kontrolli ja tasub selle eest eraldi ning tööandja tasub muu tervisekontrolli eest. Leiame, et see on eelnõu ja seletuskirja kohaselt ebaselge ning ebapiisvalt analüüsitud. Täiendavalt. Eelnõu § 17 lg 1 ja 2 kohaselt „Töötava isiku tervisekontroll toimub töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud alustel ja korras“ ning „Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse tähenduses bioloogiliste ohutegurite puhul ei ole määrav, kas ohuteguri allikaks on töötaja ise või töökeskkond.“ Võttes aluseks TTOS § 7, siis „Tööandja korraldab töötaja tervisekontrolli enne bioloogiliste ohutegurite, kantserogeenide, mutageenide, reproduktiivtoksiliste ainete, plii ja selle ühendite ning asbestitolmuga kokkupuute algust ja öötöötaja tervisekontrolli enne öötööle asumist.“ Seega see eeldab, et igal juhul on vajalik enne tööle asumist tervisekontrolli läbimine.
NETSi eelnõus sätestatud tööle asumise eelne tuberkuloosi suhtes tervisekontroll on seevastu minimaalne ja sihitud ennetusmeede, mille eesmärk on välistada nakkusoht enne töösuhte tekkimist. Arutelude tulemusel peeti vajalikuks, et see nõue jääks NETSi alles, et tagada tuberkuloosi kontroll ka juhul, kui tööandja ei näe seda oma riskianalüüsi alusel ette ega korralda vastavat kontrolli TTOS-i alusel. Seega ei ole tegemist dubleeriva kontrolliga, vaid kahe erineva eesmärgiga meetmega:
NETSi alusel kehtestatud konkreetselt tuberkuloosi suhtes kontroll enne tööle asumist, et olla kindel, et ei seata ohtu haavatavaid sihtrühmi;
TTOS-i alusel toimuv tervisekontroll pärast töösuhte tekkimist hindab töökeskkonna mõju töötaja tervisele laiemalt.
§ 17 lg 5 Tööinspektsioon Asume seisukohale, et eelnõu § 17 lg 5 jätab jätkuvalt eraldiseisva tervisetõendi kohustuse. See omakorda tähendab, et ei ole tagatud eraldi tõendi väljastamise koormuse kadumine. Eelnõu kohaselt säilib siiski piiratud grupil isikutel eraldi tõendi ja kontrolli läbimise kohustus. Tööinspektsioon on NETS väljatöötamiskavatsusele oma 26.07.2025 esitatud esialgses hinnangus välja toonud, et
NETSi eelnõus sätestatud tööle asumise eelne tuberkuloosi suhtes tervisekontroll on minimaalne ja sihitud ennetusmeede, mille eesmärk on välistada nakkusoht enne töösuhte tekkimist. Arutelude tulemusel peeti
108
„tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes peaks ühildama töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) alusel tehtava töötervishoiukontrolliga.“ Toome veelkord välja, et Tööinspektsiooni vaates on olnud praktikas probleemkohaks see, et tööandjad ei mõista kahe erineva tõendi olemust ja eesmärki. Kordame juba väljatöötamiskavatsusele 26.07.2025 antud arvamuses toodut: „Nimelt näeme Tööinspektsiooni poolt läbiviidavas järelevalves, et tööandjad on arvamusel, et NETSi alusel antud tervisetõend katab ka TTOS alusel läbiviidava tervisekontrolli, kuid see nii pole, sest töötervishoiukontroll hõlmab erinevaid ohutegureid ja on põhjalikum.“. Leiame, et kui töötervishoiukontroll hõlmaks ka kontrolli nakkushaiguste suhtes, ei tekitaks see märkimisväärset probleemi töötervishoiuteenuse osutajate vaates, sest neil on võimekus olemas nakkushaiguste kontroll läbiviimiseks.
vajalikuks, et see nõue jääks NETSi alles, et tagada tuberkuloosi kontroll ka juhul, kui tööandja ei näe seda oma riskianalüüsi alusel ette ega korralda vastavat kontrolli TTOS-i alusel. Seega ei ole tegemist dubleeriva kontrolliga, vaid kahe erineva eesmärgiga meetmega:
NETSi alusel kehtestatud konkreetselt tuberkuloosi suhtes kontroll enne tööle asumist, et olla kindel, et ei seata ohtu haavatavaid sihtrühmi;
TTOS-i alusel toimuv tervisekontroll pärast töösuhte tekkimist hindab töökeskkonna mõju töötaja tervisele laiemalt.
Toetame, et töötervishoiukontroll peaks hõlmama ka kontrolli nakkushaiguste suhtes. See aga tuleneb tööandja riskianalüüsist, et mis nakkushaiguste osas kontrollitakse. Siiski oleme pidanud vajalikuks teha erandi tuberkuloosi puhul, kuna tegemist on raske nakkushaigusega, mis võib olla latentne väga pikalt.
Seletuskiri Tööinspektsioon Eelnõu seletuskirja lk 30 5.lõigus käsitletakse § 17 lg 5 ja 6. Hetkel kehtiva NETS-i nõuete osas (sealhulgas kehtiv NETS § 13, mis sätestab töötaja, tööandja ja ettevõtja tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes) järelevalve läbi viimise kohustus on terviseametil ning eraldi on piiratud lõigete osas järelevalve kohustus Põllumajandus- ja Toiduametil. Seega on hetkel ebaselge ja arusaamatu, mis põhjusel uue NETS eelnõu kohaselt lasub nüüd kohustus Tööinspektsioonil, teha järelevalvet kehtestatud nõuete täitmise üle.
Arvestatud. NETS-is sätestatud regulatsioonide üle teeb järelevalvet Terviseamet kui ei ole teisiti märgitud.
109
Kordame käesoleva arvamuse punktis 1 toodut: Tööinspektsioon ei toeta NETS alusel Tööinspektsioonile täiendava riiklikku järelevalve pädevuse ja ulatuse andmist. Tööinspektsioonile on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 25 lg 1 alusel antud riiklikku ja haldusjärelevalve teostamise pädevus TTOS ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle. TTOS-i alusel antud pädevus hõlmab ka järelevalve teostamist tööandjal lasuva tervisekontrollide korraldamise kohustuse (TTOS § 13 lg 1 p 7) üle.
§ 17 lg 6 Tööinspektsioon Leiame, et see tähendab, et jätkuvalt ei ole lahendatud tervikvaade, et töötajate terviseandmed, mis on tööandjale vajalikud oleks kogutud ühtselt ja säilitatud digitaalselt. Seetõttu on Tööinspektsioon jätkuvalt arvamusel, et tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes peaks ühildama TTOS alusel tehtava töötervishoiukontrolliga taoliselt, et need toimuvad ühe protsessina töötervishoiuteenuse osutaja juures ja nende tulemused oleks vastavalt vajadusele ja õigustele nähtavad läbi TEIS iseteeninduse ka tööandjale. Erinevate dokumentide säilitamise vaates on Tööelu infosüsteemi (TEIS) ja Terviseportaali arendused jätkuvalt töös, mis tähendab, et töötervishoiuarsti koostatud tervisetõendi andmed, mis on vajalikud Tööinspektsioonil järelevalvemenetluse läbi viimisel kontrollida, saavad olema nähtavad tööandja vaates TEIS portaalis. Tööandjale peab olema nähtavad ainult kontrolli tulem, st. kas isiku tervis võimaldab ametikohal töötada või mitte ning terviseandmeid (uuringute vastuseid, diagnoose jms) tööandjale avaldada ei tohi.
Selgitame, et eelnõus tehakse selge vahe töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) alusel toimuva tervisekontrolli ning nakkushaiguste ennetamiseks NETSi alusel kehtestatava kontrolli vahel. TTOS-i alusel toimub üldine töötaja tervisekontroll töösuhte kestel ning selle eesmärk on hinnata ohutegurite (sh bioloogilised ohutegurid) mõju töötaja tervisele. See tervisekontroll on seotud konkreetse töökeskkonna riskidega, toimub tööandja korraldusel, tööajal ning kulud kannab tööandja. NETSi eelnõus sätestatud tööle asumise eelne tuberkuloosi suhtes tervisekontroll on seevastu minimaalne ja sihitud ennetusmeede, mille eesmärk on välistada nakkusoht enne töösuhte tekkimist. Arutelude tulemusel peeti vajalikuks, et see nõue jääks NETSi alles, et tagada tuberkuloosi kontroll ka juhul, kui tööandja ei näe seda oma riskianalüüsi alusel ette ega korralda vastavat kontrolli TTOS-i alusel. Seega ei ole tegemist dubleeriva kontrolliga, vaid kahe erineva eesmärgiga meetmega:
110
NETSi alusel kehtestatud konkreetselt tuberkuloosi suhtes kontroll enne tööle asumist, et olla kindel, et ei seata ohtu haavatavaid sihtrühmi;
TTOS-i alusel toimuv tervisekontroll pärast töösuhte tekkimist hindab töökeskkonna mõju töötaja tervisele laiemalt.
§ 17 lg 3 Tööinspektsioon Pöörame tähelepanu, et eelnõu § 17 lg 3 sõnastuse osa „riskihindamise tulemustele enne tööle asumist või täiendavasse tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes“ muudab sätte arusaamatuks ning loob rohkem ebaselgust ja mitmetimõistetavust. Kui lähtuda seletuskirja sõnastusest, peaks sätte mõte olema: Kõigis töösituatsioonides, kus esineb bioloogiliste ohuteguritega kokkupuute oht, peab tööandja töökeskkonna riskianalüüsi raames kindlaks määrama töötajate nakatumisohu iseloomu, ulatuse ja kestuse. Selle põhjal hinnatakse riski töötaja tervisele ning rakendatakse vajalikke ennetusmeetmeid. Ettepanek eelnõu § 17 lg 3 seadusemuudatuse võimaikuks sõnastuseks: Tööandjal on õigus saata töötaja vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud riskihindamise tulemustele enne tööle asumist täiendavasse tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes. Juhime tähelepanu asjaolule, et TTOS halduskoormuse vähendamise memorandumi ettepanekutes on tervisekontrolli osas sisse viidud muudatus, mille kohaselt edaspidi on tööandjal kohustus korraldada töötaja tervisekontrolli alles kuue kuu jooksul töötaja tööle asumisest arvates. Seega tegelikkuses puuduliku riskianalüüsi ja töö hooajalise iseloomu juures on suur hulk neid töötajaid, kes üldse tervisekontrolli ei jõua.
Arvestatud.
§ 3 lg 1 p 6
Tööinspektsioon Teeme ettepaneku eelnõu § 3 (terminid) lg 1 punkti 6 sõnastuse muutmise järgmiselt: Käesolevas seaduses kasutatakse termineid järgmises tähenduses: isolatsioon – nakkushaige või nakkusohtliku isiku eraldamine teistest isikutest eesmärgiga vältida nakkuse edasikandumist;
Osaliselt arvestatud. Termin on eelnõust välja jäetud.
111
§ 3 lg 1 p 12
Tööinspektsioon Õigekeelsussõnaraamatu 2025 kohaselt on erialakeeles kasutusel lühema eriosaga sõna „tervisedendus“, seega teeme ettepaneku eelnõu § 3 lg 1 p 12 sõnastuse muutmiseks järgmiselt: Kasutada sõna “terviseedendust“ asemel „tervisedendust“.
Arvestatud. Eelnõud on parandatud vastavalt.
Üldine märkus
Tööinspektsioon Täiendavalt soovime täpsustada NETS väljatöötamiskavatsuses kajastatud teemat, mis puudutab Terviseametile ja Tööinspektsioonile dubleerivate andmete esitamist. Tutvudes eelnõu ja seletuskirjaga, asume seisukohale, et dubleerivate andmete teemat ei ole hetkel vastava muudatuse osa eelnõus kajastatud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 8 lõike 3 ja § 131 lõike 9 alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (edaspidi VV määrus nr 144). VV määrus nr 144 § 13 sätestab bioloogiliste ohutegurite käitlemisest etteteatamise kohustuse. Lõike 1 kohaselt, tööandja on kohustatud teatama Tööinspektsioonile kirjalikult vähemalt 30 päeva enne esmakordset töö alustamist 2., 3. või 4. ohurühma bioloogiliste ohuteguritega. Hetkel kehtiva NETS § 30 lg 4 kohaselt nakkusohtlikku materjali võivad käidelda tervishoiuteenuse osutajad ja muud juriidilised ja füüsilised isikud, kellele Terviseamet on väljastanud nakkusohtliku materjali käitlemise tegevusloa käesoleva seaduse §-des 32–36 sätestatud korras. NETS-st tulenevalt väljastab Terviseamet nakkusohtliku materjali käitlemise tegevusloa tervishoiuteenuse osutajatele ja muudele juriidilistele ja füüsilistele isikutele viieks aastaks. Sätestatud on nõuded nakkusohtlikku materjali käitleva isiku laboriruumidele, sisseseade, ja tehnoloogiale ning rakendatavatele ohutusmeetmetele, lisaks ka nõuded personalile (laboritöötaja kutsestandard). NETS alusel lähtutakse eesmärgist, et loa menetlemisel tagatakse Terviseametile sisuline, eksperdi tasemel analüüsi läbiviimise kord. Lisaks tegevusloa taotlemisele Terviseametist peab tööandja Vabariigi Valitsuse määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ § 13 kohaselt teavitama Tööinspektsiooni bioloogiliste ohutegurite käitlemisest. Saabunud teavituse alusel ei viida läbi kontrolle. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus
Teadmiseks võetud. Nõustume, et dubleeriv andmete esitamine loob tööandjatele ebamõistliku halduskoormuse ning asutustevaheline andmevahetus tuleks muuta automaatseks, kuid käesolevas eelnõu menetlemise faasis ei ole seda võimalik tehnilise ja õigusliku mahukuse tõttu lahendada. Ettepanekus viidatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 144 muutmine ning infosüsteemide vahelise automaatse andmevahetuse väljatöötamine eeldavad eraldiseisvat ministeeriumidevahelist koordinatsiooni, mõjude hindamist ja IT-arendusi, mistõttu tegeleme dubleerimise kaotamise ja vastavate rakendusaktide muutmisega seaduseelnõu menetlemisele järgnevates etappides.
112
ettevõtluspõhise tegevuse korras ilmneb üle reguleeritus. Kahe riigiasutuse poolt kogutavad andmed on omavahel kattuvad, Terviseameti poolt kogutav teave hõlmab ka Tööinspektsioonile esitatavat teavet. Taoline riigiasutusele mitmeid kordi sama teabe esitamine toob tööandjatele kaasa ebavajaliku halduskoormuse. Seetõttu, tuleb kaaluda ja luua õiguslik alus protsesside ühtlustamiseks, kus Terviseametilt loa taotlemisel ja selle positiivse menetlemise järgselt toimub Tööinspektsioonile automaatne teabe edastamine. Lõppeesmärgina peab olema tagatud halduskoormuse vähenemine tervishoiuteenuse osutajatele. Vastava teabe vahetamine on võimalik Terviseameti poolt Tööinspektsiooni teavitades. Seega Tööinspektsioon teeb seadusmuutmise ettepaneku: 1. tunnistada kehtetuks töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 8 lõike 3 ja § 131 lõike 9 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 13. 2. täiendada NETS eelnõu § 10 lõike 7 prim, sätestades kohustuse Terviseametile teavitada tegevusloa väljaandmisest Tööinspektsiooni.
§ 6 Tervisekassa NETS-i eelnõu §-s 6 kasutatakse erinevates lõigetes ühe loetelu kohta erinevaid termineid - “hangitavate ravimite loetelu”, “nakkushaiguste ravimite loetelu” ja “ravimite loetelu”. Tervisekassa teeb ettepaneku selguse huvides kasutada ühe loetelu kohta ühte nimetust. Märgime, et ravikindlustuse seaduse (RaKS) alusel kehtestatakse Tervisekassa ravimite loetelu (§ 41), mistõttu sama termini kasutamine võib tekitada segadust. Ka RaKS § 41 alusel kehtestatud ravimite loetelu sisaldab ravimeid, mida tarvitatakse nakkushaiguste raviks, mistõttu on kahe loetelu eristamise alus pigem abivajajajale ravimi rahalise hüvitamise määr ja ravimi kättesaadavaks tegemise viis.
Tagasisidega on arvestatud. Selguse ja eristatavuse huvides kasutatakse eelnõu §-s 6 edaspidi läbivalt ühtset terminit „nakkushaiguste ravimite loetelu“. Valitud termin eristab loetelu ravikindlustuse seaduse § 41 alusel kehtestatavatest Tervisekassa ravimite loeteludest ning seob selle üheselt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse reguleerimisalaga. Samuti kajastab termin loetelu sisulist eripära, et tegemist on nakkushaigustega seotud ravimitega, mida Tervisekassa hangib keskselt ja mis tehakse inimestele kättesaadavaks sõltumata ravikindlustuse olemasolust.
113
§ 6 lg 2 Tervisekassa Teeme ettepaneku NETS § 6 lõikes 2 asendada sõnad “asudes läbirääkimistesse” sõnadega “esitades ettepaneku”. Kasutades viidet läbirääkimistele võib see anda sättes nimetatud organisatsioonidele ja asutustele arusaama, et nakkushaiguste loetelu muutmise protsessis on neil oluliselt suurem roll kui seda seaduseelnõu ette näeb. Tervisekassa vaatest on pigem oluline kehtestada nõuded loetelu muutmiseks esitatava ettepaneku sisule, et saada otsuse tegemiseks asjakohast ja vajalikku teavet. Samuti palume üle vaadata § 6 lõike 2 sõnastus ning keelelise selguse huvides kaaluda sätestada Tervisekassa menetluse algatamise võimalus näiteks eraldi lausena.
Arvestatud
§ 15 Tervisekassa Märgime, et eelnõust ei selgu, milline menetlusprotsess kohaldub immuniseerimiskava muutmisele. Juhul, kui immuniseerimiskava muutmine toimub sarnaselt nakkushaiguste ravimite loetelule, siis tuleks eelnõud vastavalt ka selgesõnaliselt täiendada.
Selgitame, et immuniseerimiskava raames hangitavad vaktsiinid kuuluvad edaspidi nakkushaiguste ravimite loetelu alla ning nende hankimine ja kättesaadavaks tegemine toimub § 6 alusel sätestatud korras. Immuniseerimiskava muutmise sisuline ettevalmistamine ja menetlus täpsustatakse immunoprofülaktika ekspertkomisjoni töökorras, mis kehtestatakse ministri käskkirjaga.
§ 6 lg 4 Tervisekassa Samuti teeme ettepaneku täiendada NETS § 6 lõike 4 teist lauset ka immunoprofülaktika ekspertkomisjoniga, kelle käest Tervisekassa küsib vajadusel arvamust nakkushaiguste ravimite loetelu koostamise või muutmise osas.
Arvestatud.
§ 6 lg 7 Tervisekassa Tervisekassa teeb ettepaneku sõnastada NETS § 6 lõike 7 esimene lause järgmiselt: “Tervisekassa korraldab valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul riigieelarvelistest vahenditest selliste ravimite ja meditsiiniseadmete hankimist, jaotamist, säilitamist, vedu, teenuste hankimist ja külmahela toimimist, mis on vajalikud ohtliku nakkushaiguse levikust põhjustatud rahvastiku tervist ohustava hädaolukorra, sealhulgas epideemia või muu hädaolukorra, tõrjeks ja tõrjeks valmisoleku tagamiseks.” Täiendus annaks Tervisekassale õiguse sõlmida ravimi pakkujatega tarneks valmisoleku lepinguid, mida täna sõlmib ja rahastab
Arvestatud.
114
Terviseamet ning mille alusel ravimite hankimise korral astub hankijana lepingusse Tervisekassa.
§ 6 lg 7 Tervisekassa Eelnõust ei selgu üheselt, kas eelnevas punktis käsitletud sättes (NETS § 6 lõige 7) nimetatud ohtliku nakkushaiguse all peetakse silmas nakkushaigust, mis on kantud ohtlike nakkushaiguste loetellu või ka nakkushaigust, mille suhtes on Terviseamet avaldanud vastavasisulise riskihinnangu, ent nakkushaigus pole veel kantud ohtlike nakkushaiguste loetellu. Palume selles osas Sotsiaalministeeriumi selgitust.
Selgitame, et NETS § 6 lõike 7 puhul mõeldakse „ohtlikku nakkushaigust“ sellisena, nagu see on defineeritud seaduse § 3 lõikes 2.
§ 16 lg 5 Tervisekassa Eelnõu § 16 lõikes 5 sätestatakse õigus immuniseerida piiratud teovõimega isikut, kui isiku seaduslik esindaja ei ole immuniseerimisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud. Luuakse regulatsioon, kus tahteavalduse tegemine omandab suurema mõju, kuivõrd keelduva tahteavalduse tegemata jätmine loetakse vaktsineerimisega nõustumiseks. Tervisekassa hinnangul peab sellise regulatsiooni rakendamise eelduseks olema ühtse riikliku infosüsteemi loomine, mille kaudu toimub inimeste teavitamine immuniseerimisest ja keeldumiste kui tahteavalduste kogumine ja säilitamine. Selleks, et tagada seaduslikule esindajale võimalus oma tahet avaldada, peab vaktsineerimist sooviv tervishoiutöötaja veenduma, et seaduslik esindaja on saanud teada võimalusest oma tahet väljendada. Seega muutub väga oluliseks vaktsineerimisele eelnev teavitamine ja selle teavituse kätte toimetamine.
Võtame esitatud seisukoha teadmiseks ning toetame ühtse riikliku infosüsteemi lahenduse väljatöötamist, mille kaudu toimub immuniseerimisest teavitamine ning keeldumiste kui tahteavalduste esitamine, kogumine ja säilitamine. Eelnõu eesmärk on luua paindlik raamistik, mida täiendatakse rakenduspraktikas juhendite ja digilahendustega, sh Tervisekassa arendatav teavitamise ja keeldumiste lahendus Terviseportaalis, mis aitab tugevdada teadlikku otsustamist ja vähendada menetluslikke riske.
§ 47 Tervisekassa Eelnõu §-s 47 toodud (Tervisekassa seaduse muutmine) muudatusettepanekutes 1 ja 2 kasutatakse termineid “ravimite hankimine ja “olulisi ravimeid”. Tervisekassa hinnangul võivad viidatud terminid olla liiga üldised, mistõttu teeme õigusselguse huvides ettepaneku täpsustada, et mõeldud on ravimeid, mis on vajalikud ohtliku nakkushaiguse levikust põhjustatud rahvastiku tervist ohustava hädaolukorra, sealhulgas epideemia või muu hädaolukorra, tõrjeks ja tõrjeks valmisoleku tagamiseks.
Arvestatud.
§ 47 p 4 Tervisekassa Täiendavalt teeb Tervisekassa ettepaneku täiendada eelnõu §-i 47 punktiga 4 ja lisada Tervisekassa seaduse § 12 lõikesse 1 punkt 28 järgmises sõnastuses: “teeb valdkonna eest vastutavale ministrile ettepaneku Tervisekassa hangitavate nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestamiseks või muutmiseks;”. Täienduse tingib eelnõu §
Arvestatud.
115
6 lõikes 3 sätestatu, mille kohaselt kuulub Tervisekassa nõukogu pädevusse valdkonna eest vastutavale ministrile loetelu kehtestamiseks ettepaneku tegemine.
§ 16 lg 1 Tervisekassa Tervisekassa teeb ettepaneku laiendada immuniseerimisõigust omavate isikute ringi proviisorite ja farmatseutidega, kes on läbinud immuniseerimisõiguse omandamiseks vajaliku koolituse. Eesmärgiks tagada immuniseerimise parem kättesaadavus.
Täname ettepaneku eest. Selgitame, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) raames ei ole eesmärk reguleerida apteegiteenuse laiendamist ega immuniseerimisõiguse andmist proviisoritele ja farmatseutidele. NETS keskendub nakkushaiguste ennetamise ja tõrje üldisele raamistikule ning immuniseerimise korraldamise põhimõtetele. Seaduse tasandil peame oluliseks säilitada piisav paindlikkus immuniseerimisõiguse osas, et vajaduse korral oleks võimalik tulevikus immuniseerimist teostavate isikute ringi laiendada. Samas eeldab apteegipõhise immuniseerimise rakendamine eraldiseisvat ja põhjalikku käsitlust, sh apteegiteenuse, vastutuse ja järelevalvega seotud küsimuste lahendamist. Apteegiteenuse laiendamise väljatöötamiskavatsus on valminud 2024. aastal ning esmane tagasiside on analüüsitud. Edasine liikumine selles küsimuses eeldab täiendavaid sisulisi ja poliitilisi arutelusid ning vastava seadusemuudatuse eelnõu väljatöötamist eraldi menetluses.
§ 3 Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Eelnõu §-s 3 määratletakse terminid „karantiin“ ja „zoonoos“. Termin „zoonoos“ on defineeritud veterinaarseaduse § 7 lõikes 1 ja termin „karantiin“ on määratletud määruse (EL) 2016/4291 artikli 4 punktis 38. Oleme seisukohal, et juhul, kui erinevates õigusaktides
Osaliselt arvestatud. Tagasisidest lähtuvalt on eelnõus terminite sõnastust ja asukohta täpsustatud, viies need vastavusse seaduse eseme
116
määratletakse sama termini sisu erinevalt, tekitab see praktikas arusaamatusi ja valetõlgendusi ning see ei taga ühtset arusaama termini tähendusest, arvestades, et jõustuvat seadust kohaldavad ka toidukäitlejad ja loomapidajad. Seetõttu on otstarbekaks kasutada olemasolevaid termineid või vajadusel võtta kasutusele uus termin, mille sisu ei kattu juba kasutusel oleva terminiga. Lisaks ei ole ka eelnõu seletuskirjas põhjendatud vajadust juba kasutusel olevaid termineid erinevalt sisustada. Arvestades eeltoodut tuleb eelnõu § 3 lõike 1 punktis 7 sätestatud termini „karantiin“ määratlusest välja jätta looma käsitlev osa ning seletuskirjas tuleks täpsemalt selgitada, mida on silmas peetud teatud kaupade all.
ja eesmärgiga, milleks on inimeste tervise kaitse. „Karantiini“ definitsioonist on välja jäetud loomi käsitlev osa, mis jääb veterinaarvaldkonna õigusaktide reguleerimisalasse, ning eelnõu seletuskirjas selgitatakse täpsemalt kauba ja sõiduki liikumise piiramisega seonduvat. Termin „zoonoos“ on eelnõus säilitatud ja sisustatud rahvastiku tervise kaitse vajadustest lähtuvalt, kuna see on vältimatult vajalik loomalt inimesele kanduvate nakkushaiguste seire ja tõrje reguleerimiseks, tekitamata sealjuures normikollisiooni veterinaarõigusega, kuivõrd antud seadus reguleerib üksnes haiguse inimesele levimise ja inimeste tervise kaitse aspekti.
§ 5 Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Eelnõu § 5 sätestab Terviseameti ülesanded, mille kohaselt Terviseamet korraldab nakkushaiguste seiret, ennetamist ja tõrjet, sealhulgas nakkushaigustega seotud riskide hindamist, epidemioloogiliste ja laboratoorsete uuringute tegemist, referentlabori ülesannete täitmist, valmisoleku tagamist ning elanikkonna teavitamist nakkushaigustega seotud ohtudest ja vajalikest ennetusmeetmetest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nakkushaigusena käsitletakse haigust või nakkust, mis on põhjustatud bioloogilise nakkustekitaja või selle toksiini sattumisest organismi ja mis levib otseselt või kaudselt inimeselt, loomalt või keskkonnast inimesele. Juhime tähelepanu, et veterinaarseadus reguleerib zoonooside seiret ja toidutekkelise haiguspuhangu uurimise aluseid ning nimetatud seaduse kohaselt korraldab seiret ja toidutekkeliste haiguspuhangute uurimist Põllumajandus- ja Toiduamet. Praegusest eelnõust nähtub, et Terviseamet hakkab dubleerima Põllumajandus- ja Toiduameti ülesandeid ja tööd. Palume muuta eelnõu selliselt, et oleks üheselt arusaadav asutuste ülesannete jaotus zoonooside temaatika käsitlemisel.
Selgitame. Eelnõus sisalduv reservatsioon „kui seaduses ei ole sätestatud teisiti“ välistab asutuste ülesannete dubleerimise, kuna veterinaarseaduses ja toiduseaduses Põllumajandus- ja Toiduametile ning toiduohutuse referentlaboritele pandud ülesanded on erinormina esimuslikud. Terviseameti ülesanded, sealhulgas nakkushaiguste referentlabori roll, on piiritletud üksnes rahvastiku tervise kaitse, inimpäritolu proovide kliinilise diagnostika ja nakkushaiguster seirega. Loomade ja toidutekkeliste ohtude laboratoorne uurimine ning vastav seire jäävad kehtiva õiguse kohaselt Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi
117
Samuti on vajalik täpsustada eelnõus Terviseameti nakkushaiguste valdkonnas referentlabori rolli ulatus kattuvuste vältimiseks, arvestades toiduohutuse valdkonna regulatsioone ning asjaolu, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium annab õiguse tegutseda referentlaborina toiduohutuse valdkonnas. Näiteks on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium andnud Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskusele volituse tegutseda riikliku referentlaborina zoonooside (Salmonella) analüüsimise ja kontrolli jaoks.
valitsemisala asutuste pädevusse, kes eelnõu § 12 lõike 8 kohaselt edastavad Terviseametile zoonooside andmeid otseste terviseohtude hindamiseks ja vajalike tõrjemeetmete rakendamiseks, tagades seeläbi asutuste selge tööjaotuse ilma dubleerimiseta.
§ 7 lg 6 Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Eelnõu § 7 lõikes 6 seatakse kohalikule omavalitsuse üksusele uue ülesandena korraldada vajaduse korral isiku äraolekul tema vara kaitse koostöös politseiga. Seletuskirjas on täiendavalt selgitatud, et kui kehtiva seaduse kohaselt korraldas vara kaitse nakkushaige ise, siis praktikas ei pruugi tahtest olenematu hospitaliseerimise korral isikul olla võimalik seda teha ning seetõttu pannakse vara kaitse korraldamise kohustus kohalikule omavalitsuse üksusele koostöös politseiga, tagades isiku vara säilimise tema äraolekul (näiteks elukoha sulgemine, lemmikloomade eest hoolitsemine). Sisuliselt tähendab see uue ülesande seadmist omavalitsusüksustele, kuid pole välja toodud, kuidas uue ülesande täitmist täiendavalt rahastatakse. Samuti pole uue ülesande mõju ja täiendavat võimalikku kulu seletuskirjas analüüsitud. Mõistame, et tegemist on vajaduspõhise korraldusega, kuid näiteks toodud igapäevane loomade eest hoolitsemine vajadusel mitme nädala jooksul on täiendav kulu ja uus ülesanne omavalitsusüksustele. Seejuures võib vara tähendada ka põllumajandusloomi, kelle eest hoolitsemiseks puudub omavalitsusüksustel võimekus. Kuna eelnõu kohaselt täidab omavalitsusüksus ülesannet ka nakkushaiguste leviku tõrjel eriolukorra ja hädaolukorra ajal, võib vajadus vara kaitse korraldamiseks olla sel juhul suurem. Seetõttu ei nõustu me kohalikele omavalitsuse üksustele uue ülesande seadmisega ja eelnõu menetluse edasises etapis tuleb läbi mõelda ja võimalike osapooltega kokku leppida, kes antud ülesannet täitma peaks ning kuidas ülesanne rahastatakse.
Ei arvesta. Selline kohustus ei ole uus. NETS-ga lisatakse vaid selguse mõttes, kes on isikule abi korraldaja, kui tal puuduvad lähedased. KOV-i üldine ülesanne on korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist ja muud sotsiaalabi (KOKS § 6 lg 1). Kui isik on sotsiaalselt abitus olukorras, peab KOV tagama talle abi, mis võimaldab toimetulekut (SHS § 8 lg 1; SHS § 18 lg 2). Kui isik ei suuda vaimuhaiguse või muu psüühikahäire tõttu oma tegudest aru saada, määrab kohus talle eestkostja (Perekonnaseadus (PKS) § 203 lg 1). Kui sobivat isikut ei leita, määratakse eestkostjaks valla- või linnavalitsus (PKS § 205 lg 3). Kohus võib seada hoolduse varale, mis kuulub isikule, kes asjaolude tõttu (nt kinnises asutuses viibimine) ei saa oma vara eest hoolitseda või seda käsutada (TsÜS § 18 lg 1).
§ 8 lg 5 p 2
Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Eelnõu § 8 lõike 5 punkt 2 kohaselt peab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi (REM) valitsemisala asutus, kes on toidus, loomadel või söödas tuvastanud zoonoosse nakkustekitaja, mille levikuga võib kaasneda ohtliku nakkushaiguse epideemilise
Osaliselt arvestatud. Asjakohast sätet on täpsustatud selliselt, et Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutus edastab
118
leviku oht, teavitama sellest viivitamata Terviseametit. Seletuskirja kohaselt soovitakse sellega tagada nakkushaigusest tingitud ohtude varajane avastamine ka väljaspool tervishoiusüsteemi. Vabariigi Valitsuse seaduse § 651 kohaselt kuulub REM valitsemisalasse toidu ohutuse ja nõuetekohasuse tagamise korraldamine ning loomatervise ja -kaitse alase tegevuse koordineerimine, mis tähendab, et REM valitsemisalas tegeldaksegi kõnealuste ohtude varajase avastamise ja ohjamisega. See, et toidus, loomadel või söödas tuvastatakse zoonoosne nakkustekitaja, ei too endaga alati kaasa ohtliku nakkushaiguse epideemilist levikut ning vajaduse teavitada viivitamata Terviseametit. Näiteks juhul, kui toidus tuvastatakse zoonoos, siis lisaks tuvastamisele tuleb muuhulgas hinnata, kas esineb kehtivate (määrus (EÜ) nr 2073/20052) mikrobioloogiliste kriteeriumide piirnormi ületus, mille puhul loetakse toit lubamatul määral saastunuks. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 178/20023 teavitab toidukäitleja viivitamata pädevat asutust, kui ta arvab või kui tal on põhjust arvata, et toit, mille ta on turule viinud, võib kahjustada inimeste tervist. Samuti teavitatakse meetmetest, mis on võetud tarbijaga seotud riski ärahoidmiseks. Veterinaarseaduse kohaselt esitab labor zoonoosse haigusetekitaja positiivse laboriuuringu tulemuse korral Põllumajandus- ja Toiduametile 24 tunni jooksul laborivastuse saamisest asjakohase teatise ehk teatis esitatakse üksnes siis, kui tuvastatud on lubamatul määral saastumine. Lisaks on veterinaarseaduses reguleeritud toidutekkeliste nakkushaiguste uurimine, mille § 64 lõike 1 kohaselt teevad toidutekkelise haiguspuhangu epidemioloogilist uurimist Terviseamet nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel ning Põllumajandus- ja Toiduamet veterinaarseaduse ja toiduseaduse alusel. Seetõttu palume säte ümber sõnastada, võttes arvesse veterinaarseaduses ja määruses (EÜ) nr 178/2002 sätestatut.
viivitamata sündmuse asjaolud ja ohustatud isikute andmed Terviseametile üksnes erandjuhul, kui tuvastatud zoonoosi või zoonoosse nakkustekitaja levikuga kaasneb reaalne oht inimese tervisele ning teabe edastamine on vältimatult vajalik nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ja epidemioloogilise uuringu alustamiseks. Nimetatud regulatsioon ei dubleeri toiduohutuse ega veterinaarvaldkonna riiklikku järelevalvet ega muuda Euroopa Liidu määrustest (sh määrus (EÜ) nr 178/2002) ja veterinaarseadusest tulenevaid toidukäitlejate ja laborite teavitamiskohustusi Põllumajandus- ja Toiduameti suunal, vaid tagab asutustevahelise operatiivse infovahetuse nendes kriitilistes olukordades, kus loomalt või toidust leitud haigustekitaja (näiteks lubamatul määral saastumise korral) nõuab Terviseametilt viivitamatut epidemioloogilist sekkumist inimeste tervise kaitseks.
§ 11 lg 1 Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Eelnõu § 11 lõike 1 kohaselt on nakkushaiguste laboratoorset diagnostikat teostav labor kohustatud edastama Terviseametile seireks ja tõrjeks vajalikke andmeid, uuringutulemusi ja uuringumaterjali ning lõike 7 kohaselt on laborid kohustatud referentlaborile edastama tema eelnõus sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikke uuringumaterjale koos teenuse osutamiseks
Selgitame. Eelnõu ei näe ette Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala referentlaborite ülesannete dubleerimist ega sekkumist toiduohutuse või loomatervishoiu
119
vajalike isiku- ja muude andmetega. Eelnõu kohaselt on uuringumaterjal nakkushaiguse diagnoosimiseks, seireks või epidemioloogiliseks uuringuks inimeselt või loomalt võetud proov, keskkonnaproov, toiduproov, joogiveeproov või muu bioloogiline, sealhulgas laboratoorselt eraldatud materjal. Seletuskirja § 11 lõike 7 selgituste kohaselt tekib laboritel kohustus edastada Terviseametile kui referentlaborile § 11 lõikes 5 nimetatud ülesannete täitmiseks (eelkõige diagnoosi kinnitamiseks ja tüvede analüüsimiseks) vajalikke uuringumaterjale. Eelnõust nähtub, et Terviseamet hakkab dubleerima Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi poolt volitatud referentlaborite ülesandeid ja tööd. Riigi ressursside tõhusamaks kasutamiseks ja uute väljakutsetega toimetulekuks korrastati 2022. aastal riigireformi raames riikliku laboriteenuse turgu. Nimetatud protsessi käigus on Sotsiaalministeerium teavitanud, et Terviseamet ei teosta toidutarneahelaga seotud laborianalüüse alates 31. detsembrist 2022. Märgime, et loomalt võetud proove või toiduproove saab analüüsida või teha nimetatud maatriksite korral kinnitavaid analüüse asjakohases kompetentsi omavas laboris. Seetõttu palume eelnõu vastavalt täpsustada, et vältida dubleerivaid tegevusi toiduohutuse valdkonnaga.
valdkonda. Terviseamet täidab referentlabori rolli eranditult rahvastiku tervist ohustavate inimese nakkushaiguste valdkonnas. Eelnõus sätestatud uuringumaterjali definitsioon hõlmab toidu-, joogivee-, keskkonna- ja loomalt võetud proove, kuna nende proovide uuringumaterjalina käsitlemine on vältimatult vajalik nakkushaiguste (näiteks zoonooside, leegionärihaiguse või toidutekkeliste haiguspuhangute) epidemioloogiliste uuringute läbiviimiseks. Nakkusallika ja levikutee tuvastamisel tuleb rahvastiku tervise kaitseks sageli kõrvutada inimese kliinilisest proovist eraldatud patogeeni tüve potentsiaalselt nakkust edasikandvast keskkonnast või toidust eraldatud tüvega. See ei tähenda, et Terviseamet asuks teostama rutiinseid toidutarneahela laborianalüüse. Nimetatud valdkondadevaheline koostöö ja infovahetus on eelnõus reguleeritud, mille kohaselt teavitab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutus Terviseametit toidus või loomadel tuvastatud ohtlikest zoonoosidest. Looma- ja toiduproovide analüüsid tehakse jätkuvalt vastavat pädevust omavates volitatud laborites, kuid Terviseametile peab seadusega olema tagatud õigus saada haiguspuhangute uurimiseks vajalikku informatsiooni ning vajadusel uuringumaterjali või patogeeni tüvesid.
120
Eeltoodust tulenevalt puudub oht dubleerivateks tegevusteks.
§ 11 lg 3 Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Eelnõu § 11 lõikes 3 määratletakse termin „referentlabor“. Terminit kasutatakse ka teistes valdkondades ja seetõttu ei ole otstarbekas erinevates õigusaktides määratleda sama termini sisu erinevalt ning piirduda võiks eelnõus üksnes sättega, mis kirjeldab nakkushaiguste valdkonnas referentlabori ülesanded. Vajadusel võiks sõnastada sätte järgmiselt: “Nakkushaiguste valdkonnas osutab kõrgema taseme laboriteenust referentlabor.“.
Arvestatud.
§ 17 Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Seletuskirja § 17 selgitustes on välja toodud, et ilma sümptomiteta testimist ei toeta ka teaduskirjandus. Näiteks toidukäitlejate puhul on tervisekontroll soovitatav üksnes kliinilise või epidemioloogilise näidustuse olemasolul. Näite kinnituseks on kasutatud allikaviitena Food and Agriculture Organization (FAO) veebilehel 1999. aastal avaldatud materjali „Section 2 - recommended international code of practice - general principles of food hygiene“. Materjal tugineb Codex alimentarius’e toiduhügieeni üldpõhimõtetele (CXC 1-1969). Juhime tähelepanu, et tegemist ei ole teaduskirjandusega ja seletuskirjas esitatud väidet viidatud materjalis ei esine. Lisaks muudeti Codex alimentarius’e toiduhügieeni üldpõhimõtteid viimati 2022. aastal, mistõttu on seletuskirjas viidatud materjal ka sisult aegunud. Seega tuleks näide seletuskirjast välja jätta.
Arvestatud.
§ 24 lg 2 Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Seletuskirja § 24 lõike 2 selgitustes on välja toodud, et säte võimaldab kehtestada nõuded ruumide ja pindade puhastamiseks ning desinfitseerimiseks, samuti nakkusohutuse tagamiseks vajalikud piirangud nakkushaiguse koldes viibivatele isikutele, mis on vajalik näiteks lasteasutuses või toidukäitlemisettevõttes tekkiva puhangu piiramiseks. Nõuded toidu- käitlemisettevõttes ruumide ja pindade puhastamise ja desinfitseerimisele on kehtestatud toiduseaduses ja määruses (EÜ) nr 852/20044, mistõttu ei ole seletuskirjas toodud viide toidukäitlemisettevõtetele asjakohane.
Ei arvesta. Puhangu piiramise meetmed isikute suhtes on kohased ka toidukäitlemise ettevõttes, sest toiduseadus ega viidatud EL määrus seda aspekti ei reguleeri.
§ 30 lg 2 Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Eelnõu § 30 lõike 2 kohaselt teeb Tööinspektsioon järelevalvet nõuete täitmise üle, millega tõkestatakse nakkushaiguste levikut töökohal. Jääb arusaamatuks, millistel põhjusel on sättesse lisatud lause „Põllumajandus- ja Toiduamet teeb järelevalvet joogivee käitleja üle toiduseaduses sätestatud ulatuses.“. Palume viidatud lause eelnõust välja jätta.
Arvestatud, eemaldatud küsitavusi tekitanud lause.
121
§ 41 Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Eelnõu §-s 41 muudetakse kalmistuseadust, jättes selle § 12 lõikest 2 välja sõna „eriti“ põhjusel, et edaspidi ei eristata enam nakkushaiguste liigitamisel eriti ohtlikke nakkushaigusi. Palume asjakohane muudatus teha ka kalmistuseaduse § 3 lõikes 2, sest selles on samuti viidatud eriti ohtlikele nakkushaigustele.
Arvestatud.
§ 48 ja § 51
Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Seletuskirja § 48 ja § 51 selgituste kohaselt tuleb toidukäitlejate, põllumajanduslooma pidamisel ja loomse saaduse, sealhulgas loomse kõrvalsaaduse käitlemisel osaleva isiku tervisekontrolli puhul järgida üksnes TTOS-i. Seletuskiri on selles osas eksitav ja vajab täiendamist, kuna lisaks TTOS-ile tuleb järgida ka eelnõu § 17 lõikes 8 nimetatud nõudeid ning määrusega (EÜ) nr 852/2004 sätestatud töötajate isiklikke hügieeninõudeid, mille tagamise eest vastutavad toidukäitlejad. Määruse (EÜ) nr 852/2004 nõuete kohaselt ei tohi ühtegi inimest, kes põeb sellist haigust või on sellise haiguse nakkuse kandja, mis võib levida toidu kaudu, näiteks infitseerunud haavad, nahahaigused, põletikud või kõhulahtisus, lubada mingis ulatuses toitu käsitseda või siseneda toidukäsitsemisalasse, kui mis tahes otsene või kaudne saastumine on tõenäoline. Kõik nimetatud probleemidega toidukäitlemisettevõttes töötavad isikud, kes võivad tõenäoliselt sattuda toiduga kokkupuutesse, peavad oma haigustest või sümptomitest ja võimaluse korral ka nende põhjustest toidukäitlejat kohe teavitama. Toidukäitleja korraldab nimetatud määrusest tulenevate nõuete täitmise. Esmatootmisega tegelevad ettevõtjad peavad tagama, et töötajad on tööülesandeid täites terved.
Osaliselt arvestatud. Täpsustame seletuskirja. Eelnõu § 17 lg 8 ei reguleeri tervisekontrolli läbiviimist ega sea lisanõudeid sellele. Samuti ei reguleeri viidatud EL määrus ega toiduseadus tervisekontrolli läbimist (va § 28, mis läheb kehtetuks). EL määrus näeb ette hügieeninõuded ja need on iseseisev kontrollifookus vastavalt toiduseaduse § 49 lõike 2 punktile 1.
Seletuskiri Regionaal- ja Põllumajandusminist eerium
Seletuskirja punktis 6.2.5 on välja toodud, et muudatus vähendab Põllumajandus- ja Toiduameti ning Tööinspektsiooni töökoormust. Põllumajandus- ja Toiduamet ei pea enam kontrollima töötjate nakkusohutuse tõendite olemasolu toidukäitlemise ja loomapidamise valdkonnas tegutsevates ettevõtetes. Arvestades eelnevalt kirjeldatud määrusest (EÜ) nr 852/2004 tulenevaid nõudeid ning et ka edaspidi kontrollib Põllumajandus- ja Toiduamet nimetatud nõudeid, siis palume seletuskirja mõjude analüüsi täiendada lausega „Põllumajandus- ja Toiduamet kontrollib jätkuvalt toidukäitlemisettevõttes töötajate isikliku hügieeninõuete täitmist.“.
Arvestatud.
122
§ 3 Justiits- ja Digiministeerium
HÕNTE § 18 lg 5 kohaselt määratletakse termini sisu kas pärast termini esmakordset kasutamist eelnõu struktuuriosas, kuhu on koondatud terminiga seotud sätted, või eelnõu üldsätetes selle termini jaoks kavandatavas paragrahvis. Sisult seotud terminite korral määratletakse termini sisu paragrahvi ühes lõikes. Teeme ettepaneku paragrahvis olevad terminid üle vaadata ning need koondada eraldi paragrahvidesse, seejuures sisult seotud terminid saavad olla ühes paragrahvis. Sellist üldist terminite loetelu seaduses olla ei saa. Seejuures on näited HÕNTE käsiraamatu vastava paragrahvi kommentaarides, samuti on terminid õigesti määratletud rahvatervishoiu seaduse üldsätetes.
Arvestatud osaliselt. §-i 3 on jäetud need, mis on seaduses läbivamalt kasutatud, sh kui termin selgitab eelnevas terminis kasutatavat sõna, st terminid on omavahel seotud.
§ 3 lg 1 p 1
Justiits- ja Digiministeerium
leiame, et avaliku koha defineerimine eelnõus ei ole vajalik, sest termin on avatud korrakaitseseaduses (KorS). Avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Seega on termin avatud sisuliselt – kui kohale on tagatud ligipääs igaühele, on tegemist avaliku ruumiga. Nii võib ka üldiselt eravalduses olev ruum teatud ürituse läbiviimiseks muutuda avalikuks kohaks. Termini määratlus eelnõus ei ole seega kvalitatiivselt erinev KorSi definitsioonist. Sama nähtust mitmes erinevas seaduses uuesti defineerida ei ole õigusloome ökonoomsusest ja õiguse süsteemsusest tulenevalt vajalik.
Arvestatud.
§ 3 lg 1 p 22
Justiits- ja Digiministeerium
Punktiga sätestatakse termin „terviseseisundit kinnitav tõend”. Ilmselt on see sarnane kasutusel olnud nn koroonapassiga. Eelnõus tuleb läbivalt silmas pidada, et see tõend peab olema ka elektrooniline, selle kehtivust ning ehtsust peab saama kontrollida elektrooniliste vahendite abil. Võimalik, et seda tõendit saab kasutaja tulevikus salvestada Euroopa digiidentiteedikukrusse. Seetõttu ei peaks seaduses olema tõendi vorm n-ö kinni kirjutatud.
Mittearvestatud. Termin ei hõlma tõendi kui dokumendi vormi, seega võib olla ka elektrooniline kui paberil.
§ 5 lg 6 Justiits- ja Digiministeerium
Seletuskirja kohaselt on epidemioloogiliste uuringute käigus bioloogilise materjali võtmine riikliku järelevalve erimeede. KorSi kohaselt on erimeetmete kohaldamisel rida tingimusi – reeglina kohaldatakse neid avaliku korra eest vastutava isiku suhtes, sätestades konkreetsed alused erimeetme kohaldamisele
Arvestatud. Sõnastust muudetud. Terviseametil on puhangu, epideemilise leviku või muu tõsise nakkusohu korral õigus epidemioloogilise uuringu käigus
123
ning kehtestades ohu astmed. Eelnõu viidatud sättes ühtki tingimust sätestatud ei ole. Seega palume sätet vastavalt täpsustada. Erimeetme kui põhiõigusi riivava meetme kohaldamise tingimused peavad olema selged ja jälgitavad. Lisaks palume täpsustada, kas erimeedet saab kohaldada ka isiku tahte vastaselt.
korraldada isiku nõusolekul temalt bioloogilise materjali võtmist nakkushaiguse või nakkusallika tuvastamiseks.
§ 6 lg 5 Justiits- ja Digiministeerium
Palume eelnõus selgelt välja tuua, milline on kõnesolevas lõikes sätestatud kriteeriumite omavaheline suhe, sest näiteks punktides 1 ja 5 sätestatud kriteeriumid võivad omavahel vastuolus olla, mistõttu ei ole selge, kummast tuleks lähtuda.
Ei arvesta. Selgitame, et eelnõuga ei kehtestata seaduse tasandil nakkushaiguste ravimite loetellu kandmise kriteeriumite omavahelist hierarhiat ega ranget prioriteetsusjärjestust. Sellised kriteeriumid on toodud ka kehtivas ravikindlustuse seaduse alusel loodud ravimite loetelu koostamise puhul. Otsus ravimi loetellu lisamise kohta põhineb kriteeriumite koosmõjul ja terviklikul hindamisel, arvestades erinevaid seisukohti, eksperthinnanguid ja arutelusid.
Üldine märkus
Justiits- ja Digiministeerium
Soovitame sellises kontekstis kaaluda "isiku" asemel läbivalt "inimese" kasutamist. Sotsiaalvaldkonna seadustes kasutatakse sageli just sõna "inimene", ka kehtivas NETSis on seda üsna palju, ehkki mitte täiesti ühtlaselt. Soovitame nüüd, NETSi uues terviktekstis tõsiselt kaaluda just sõna "inimene" "isiku" asemel.
Arvestame. Osades kohtades, kus sobib, on kasutatud sõna inimene.
§ 7 Justiits- ja Digiministeerium
Palume sõnastuse üle vaadata – tsiviilasja menetlev kohus ei tegele arstile loa andmise või ravi jätkamise kohtuasjadega. Kohus saab menetleda esialgse õiguskaitse määramist, selle kohaldamise pikendamist ja lõpetamist, tahtest olenematu ravi kohaldamist, pikendamist või lõpetamist (vt nt TsMSi, kehtivat NETSi ja PSAS § 13).
Arvestatud. § 7 lõige 4 välja jäetud, sest see on sisuliselt TSMS § 534 lg 6, mida korrata ei ole vaja en-s, sest § 7 lg 2 viitab juba TSMS rakendumisele, kui erandit ei ole en-s seatud.
§ 7 lg 1 ja lg 3 p 1
Sätetes antakse tahtest olenematu ravi kohaldamise kohaldamisala loeteluna, see kohaldub: 1) ohtlike nakkushaiguste puhul ja 2) tuberkuloosi puhul. Seega on regulatsioon üles ehitatud selliselt, justkui tuberkuloos ei oleks ohtlik nakkushaigus, vaid midagi muud, millele lihtsalt kohaldatakse sama režiimi nagu ohtlike nakkushaiguste puhul. Samas on nii kehtiva NETSi kui ka eelnõu seletuskirja kohaselt tuberkuloos eriti ohtlik nakkushaigus. Kui on
Ei arvesta. Tuberkuloos on eraldi nimetatud ja eristatud sõnaga „ja“ (eriti) ohtlikust nakkushaigusest, sõnaga „sealhulgas“ ei sobi sõnastada. Tuberkuloos on vaja eraldi välja tuua.
124
otsustatud, et seaduses enam ei loetleta ohtlikke nakkushaigusi, vaid kohaldamisala määratakse kindlaks muude tunnuste järgi ning tuberkuloos tuleb siiski erinevalt muudest ohtlikest nakkushaigustest seaduses eraldi välja tuua, tuleb teksti muuta ja kasutada näiteks „sealhulgas“, et ei tekiks väärarusaama, et tuberkuloos ei kuulu ohtlike nakkushaiguste hulka.
§ 7 lg 2 Justiits- ja Digiministeerium
Esimeses lauses sätestatakse, et tahtest olenematu ravi kohaldamisele, pikendamisele ja lõpetamisele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama lõike teises lauses reguleeritakse esialgse õiguskaitse kohaldamise tähtaeg, milleks sätestatakse 14 päeva (kehtivas NETSis sellist tähtaega ei ole). Eelnõu § 7 lg-s 2 sisalduv tähtaeg erineb TsMSi kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esialgse õiguskaitse kohaldamise tähtajast, milleks on 4 päeva, mida saab pikendada kuni 40 päevani (TsMS § 534 lõige 5). Sellest järeldub, et § 7 lõike 2 teise lausega tehakse erisus TsMSi esialgse õiguskaitse kohaldamise tähtajast. Samas ei viidata seletuskirjas erisuse tegemisele, vaid hoopis märgitakse, et vastavalt TsMS § 534 lõikele 5 võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest; pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on pädeva arsti arvates ilmselgelt vajalik. Seega kohalduvad justkui samaaegselt korraga erinevad regulatsioonid, mis on vale. Ei ole arusaadav, milline esialgse õiguskaitse tähtaeg peaks eelnõu kohaselt kohalduma. Lisaks ei ole arusaadav, millise erisuse TsMSi regulatsioonist teeb lõike 2 viimane lause, arvestades, et esimese lause kohaselt kohaldatakse TsMSi NETSis sätestatud erisustega. Eelnõu ja seletuskirja tuleb vastavalt muuta.
Arvestatud.
§ 7 lg 5 Justiits- ja Digiministeerium
Ei ole arusaadav, kuidas tagab lõike 5 teises lauses sätestatu seda, mis on reguleeritud sama lõike esimeses lauses. Sättest järeldub, et kohtumääruseta ravi on võimalik kohaldada kuni 48 tundi, aga kui ravi on vaja kohaldada pikemat aega kui 48 tundi, võib arst esitada kohtule avalduse pikendamiseks ka 47. tunni 59. minutil. Regulatsiooni ülesehitusest järeldub, et sellega tehakse erisus TsMS § 534 lõikest 6, mis ütleb, et avaldus tuleb esitada
Arvestatud.
125
sellise arvestusega, et kohtul oleks võimalik avaldus lahendada hiljemalt 48 tunni jooksul alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. See, miks selline erisus on vajalik või mõistlik, ei ole arusaadav. Teeme ettepaneku toetuda selgelt TsMSi regulatsioonile ja mitte lisada NETSi sätteid, mille suhe TsMSiga ei ole arusaadav.
§ 7 lg 6 Justiits- ja Digiministeerium
Kuidas toimub isiku ülalpidamisel olevate inimeste (nt laste) eest hoolitsemine?
Arvestatud. Eelnõus täpsustatud, et see ei hõlma enam üksnes tahtest olenematul ravil viibiva inimese vara kaitsmist, vaid ka tema kodusest olukorrast tuleneva vältimatu abi esmase korraldamise tagamist. Kui tahtest olenematule ravile paigutatud isiku äraoleku tõttu jääb laps või muu ülalpidamisel olev isik hoolduseta, tagab politsei olukorra esmase lahendamise ja vajaduse korral pädeva asutuse kaasamise. Edasine lapse eest hoolitsemine toimub lastekaitseseaduse alusel kohaliku omavalitsuse üksuse kaudu, kes hindab lapse olukorda ja korraldab vajaduse korral lapse viivitamatu paigutamise ohututesse tingimustesse.
§ 8 lg 4 Justiits- ja Digiministeerium
Palume eelnõu täiendada andmetega, mis Terviseametile tuleb esitada nii viivitamatu teavituse kui ka täpsema teavitamise korral. Ka sama paragrahvi lõiked 6 ja 7 ei näe ette edastavate andmete kategooriaid. Juhime tähelepanu, et määrusega saab andmeid üksnes täpsustada. Palume eelnõu täiendada.
Arvestatud. Andmekategooriad lisatud.
§ 9 Justiits- ja Digiministeerium
Nakkushaiguste registri puhul teeme üldise märkuse, et andmete esitamine ja kogumine registrisse peab käima automaatse andmevahetusega eelkõige tervise infosüsteemist tervishoiutöötajate poolt teenuse osutamise käigus sisestatavatest andmetest. Jälgida tuleb ka seda, et samade andmete kogumiseks ei loodaks eraldi andmekogusid. Näiteks, et ei dubleeritaks andmete kogumist surma põhjuste registriga, vaid päritaks näiteks surma põhjus sellest andmekogust, kus see on esmalt sisestatud. Rakendusakti kavand
Võtame teadmiseks, arvestame.
126
seda toetab, kuid ka praktikas ei tohiks registrisse andmete edastamine põhjustada lisakoormust tervishoiuteenuse osutajale.
§ 9 lg 5 Justiits- ja Digiministeerium
Ministeeriumid ja Andmekaitse Inspektsioon on üldandmetena kokku leppinud järgneva loetelu andmetest – nimi, isikukood, sugu, kodakondsus, kontakt sh aadress, emakeel. Palume seaduse sõnastamisel sellega arvestada ja teeme ettepaneku lõike 5 punktid 1 ja 2 sõnastada järgmiselt: 1) üldandmed; 2) muud andmed – sünnikoht, viibimiskoht, Eestis viibitud aeg, haridus, amet, töökoht või õppeasutus, rahvus ja sotsiaal- majanduslik seisund;
Arvestatud.
§ 12 lg 5 Justiits- ja Digiministeerium
Täpsustav küsimus: miks on selles sättes välja toodud uuringute rahastamine, aga lõikes 3 mitte? Kas immuunsustausta uuringuid ei rahastata Tervisekassa eelarvest? Kelle eelarvest neid rahastatakse? Palume eelnõu ja/või seletuskirja täpsustada.
Arvestatud. Immuunsustausta uuringuid rahastatakse ka riigieelarvest, täiendatud.
§ 14 lg 2 Justiits- ja Digiministeerium
Punkti lugedes jääb ebaselgeks, keda komisjon nõustab. Palume kaaluda, kas sätet oleks võimalik selles osas täiendada.
Täpsustame eelnõus, et immunoprofülaktika ekspertkomisjon nõustab riigiasutusi § 6 lõike 3 alusel kehtestatud nakkushaiguste ravimite loetelus nimetatud immuunpreparaatide kasutamisel, täiendamisel ja ajakohastamisel, tuginedes teadusandmetele ja epidemioloogilisele olukorrale.
§ 16 lg 5 Justiits- ja Digiministeerium
Täpsustav küsimus: EN § 42 p-s 1 on sama sätte puhul lisatud ka lõige 3 ("võttes sealjuures arvesse võlaõigusseaduse § 766 lõigetes 3 ja 4 sätestatut"). Kumb viide on õige, st kas ka siin peaks lisaks olema viidatud lõikele 3?
Arvestatud.
§ 17 lg 9 Justiits- ja Digiministeerium
Juhime tähelepanu, et siin on silmas peetud kinni peetavaid isikuid, mitte ka vanglateenistujaid ja vanglas viibivaid külalisi. Asutuses viibivate isikute ring on laiem, kui vaid arestialused, vahistatud ja kinnipeetavad. Palume sätted ja SK selle pilguga üle vaadata.
Arvestatud.
§ 17 lg 6 Justiits- ja Digiministeerium
Seaduse tasandil peab selgelt sätestama isikuandmete säilitamise tähtaja, mistõttu palume sätte sõnastada järgmiselt: (6) Tööandja säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tõendit töösuhte kestuse jooksul ja aasta pärast töösuhte lõppemist.
Arvestatud.
127
§ 21 lg 2 Justiits- ja Digiministeerium
Palume SK selgitada, mis dokumendiga on tegemist. Arvestatud. Tegemist on rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse § 22 lg 3 alusel tehtava dokumentatsiooniga. Kuna vastavat dokumentatsiooni nõuab nimetatud seadus, siis eemaldame dubleeriva lõike.
§ 23 lg 1 p 1
Justiits- ja Digiministeerium
Palume võimalusel volitusnormi sõnastust täpsustada. Praegu võib jääda ekslik mulje, et Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatakse riigipiiri ületamise kord ja tingimused. Seda aga reguleerib juba riigipiiriseaduse alusel kehtestatud piirirežiimi eeskiri. Kõnealuse eelnõu sättega volitatakse Vabariigi Valitsust kehtestama määrusega pigem ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise nõuded riigipiiri ületamisel.
Arvestatud.
§ 23 lg 1 p 3
Justiits- ja Digiministeerium
Palume kaaluda, kas nakkuskahtlase isiku eraldamine on eelkõige riikliku järelevalve meede ja kas seda tuleb riigipiiri kontekstis reguleerida eraldiseisvana, või kas peaks see olema üldise järelevalve erimeetmena kohaldatav ka muudes olukordades.
Selgitame. Nakkuskahtlase isiku eraldamine on riikliku järelevalve meede. Oluline on riigipiiril kasutatavad meetmed välja tuua. Eelnõus on veel mujal reguleeritud karantiin, mis on sama sisuga.
§ 23 lg 3 Justiits- ja Digiministeerium
Sätte eesmärk on arusaamatu, sättel ei näi olevat regulatiivset toimet, tegemist pigem deklaratiivse sättega. Kui nii, palume säte eelnõust välja jätta.
Selgitame. Säte on oluline tagamaks riigiasutuste koostöö, et ei tekiks mitmeti mõistetavusi.
§ 23 lg 4 ja lg 5
Justiits- ja Digiministeerium
Palume täpsustada, milliseid reisi ja kauba saatja andmeid täpsemalt on lubatud töödelda.
Arvestatud. Loetelu on antud.
§ 26 lg 1 Justiits- ja Digiministeerium
Kohaselt võib Vabariigi Valitsus kehtestada määrusega karantiini, sama sätte lõike 3 kohaselt Terviseamet haldusaktiga. Karantiini kehtestamine määrusega ei ole haldusõiguslikult korrektne lähenemine. Esiteks on määrus õigustloov akt piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 88 järgi, samas kui karantiini kehtestamine on üksikjuhtumi reguleerimine. Teiseks vastab karantiini kehtestamine pigem haldusakti või korralduse tunnustele (HMS § 51, Vabariigi Valitsuse seadus (VVS) § 30). Kolmandaks kasutab praegu kehtiv regulatsioon õigesti korraldust kui üksikakti (NETS § 27 lg 3, VVS § 30 lg 1). Määrusega saaks kehtestada üldisi karantiini rakendamise
Arvestatud. Eelnõu sõnastatud nii, et VV kehtestab korraldusega karantiini. Karantiini meetmeks tulenevalt termini sisust on liikumispiirang, määrust selle rakendamiseks, st näha ette üldisi karantiini rakendamise tingimusi ja korda, anda ei ole vaja.
128
tingimusi ja korda, kuid mitte konkreetset karantiini konkreetses olukorras. Õiguslikult korrektne oleks määrusega kehtestada üldised karantiini rakendamise tingimused, kord ja nõuded (abstraktne lähenemine) ning korralduse või haldusaktiga kehtestada konkreetne karantiini kohaldamine konkreetses olukorras (üksikjuhtum). Samuti vajab eelnõu § 26 lg 1 sõnastus täpsustamist ja sõnastamist sarnaselt § 26 lõike 3 punktiga 2. Teisisõnu on § 26 lõike 1 sõnastus „vastava nakkushaiguse korral…“ liiga lai ja annab õiguse kehtestada karantiini vaatamata sellele, kas on tegemist rahvastiku tervist ähvardava tõsise ohu tõrjumisega või mitte. Palume kaaluda sätte sõnastuse muutmist kitsamaks.
§ 26 lg 3 p 1
Justiits- ja Digiministeerium
Viitab olukorrale, mil Vabariigi Valitsus ei ole käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestanud karantiini konkreetse ohtliku nakkushaiguse suhtes. See tõstatab küsimuse, kas Terviseamet saab tegutseda ainult siis, kui Vabariigi Valitsus on jätnud midagi tegemata? Põhiseaduse (PS) § 87 p 8 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kuulutada välja eriolukorra nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Pakutud regulatsioon peaks selgemalt määratlema, kuidas Terviseameti volitused suhestuvad Vabariigi Valitsuse pädevusega. Palume selgitada Terviseameti seost Vabariigi Valitsuse pädevusega, et vältida pädevuskonflikte ja tagada õiguskindlus.
Arvestatud. Sõnastasime eelnõu selgemaks. TA-l on pädevus konkreetse isiku, väiksema ala suhtes, VV-l suurema isikute grupi ja suurema ala suhtes.
§ 26 lg 3 p 2
Justiits- ja Digiministeerium
Viitab "Terviseameti riskihinnangu kohaselt" vältimatu vajaduse olemasolule, kuid seadus ei sätesta, millised on riskihinnangu kriteeriumid. Kes ja kuidas riskihinnangut kontrollib? Kas riskihinnang peab olema dokumenteeritud? Millised on rahvastiku tervist ähvardava tõsise ohu kriteeriumid? Palume täiendada eelnõu ja seletuskirja, et oleks selge, millised on riskihinnangu kriteeriumid.
Mittearvestatud. Seaduses ei ole asjakohane ega vajalik riskihinnangu kriteeriume tuua. Terviseamet tugineb riskihinnangu koostamisel epidemioloogias tunnustatud metoodikatele, nagu on kirjeldatud näiteks Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse ja WHO juhendites (nt Rapid Risk Assessment metoodika). Rahvusvahelise praktika kohaselt hinnatakse ohtu kompleksse süsteemina, mis hõlmab nii nakkustekitaja levikupotentsiaali ja nakkushaiguse kliinilist tõsidust kui ka selle laiemat mõju rahvastiku tervisele
129
ja ühiskonna toimimisele. Ohtlikkuse tuvastamisel lähtutakse konkreetsetest indikaatoritest, analüüsides nakkushaiguse vahetut mõju tervishoiusüsteemi toimepidevusele (mida mõõdetakse eelkõige hospitaliseerimise ja intensiivravi vajaduse kriitilise kasvuga) ja nakkushaiguse kogumõju rahvastikule (mis väljendub nakkushaiguse haigusjuhtude surmavusmääras (ingl k case fatality rate) või liigsuremuse kasvus võrdluses hooajaliste nakkushaiguste baastasemetega).
§ 26 lg 3 p 3
Justiits- ja Digiministeerium
Võimaldab Vabariigi Valitsusel volitada Terviseametit karantiini kehtestama. Sätte sisu jääb arusaamatuks – kui Vabariigi Valitsus peab karantiini kehtestamise otsustama määrusega, ei saa ta määruse andmist edasi volitada Terviseametile, kellel ei ole määruse kehtestamise õigust. Samuti ei sätesta ega selgita eelnõu ega seletuskiri, kas volitus peab olema antud määrusega või saab ka korraldusega, kas volitus võib olla üldine või peab olema konkreetne, millised on volituse piirid jms. Eelnõus on volituse delegeerimise kord ebapiisavalt reguleeritud, mis võib tekitada küsimusi volituse kehtivuse ja ulatuse kohta. Palume eelnõu ja seletuskirja täiendada.
Arvestatud. VV ei volita määrusega TA- d. Eemaldasime sätte eelnõust. TA kui SoM valitsemisala asutus omab nagunii pädevust anda teada esinevad ohuolukorrad ja samuti on valdkonna eest vastutav ministril õigus anda suuniseid ja korraldusi ameti tegevuseks.
§ 26 lg 3 Justiits- ja Digiministeerium
Viitab erandite kohaldamisel „käesolevas paragrahvis sätestatule“. See tähendab, et Terviseamet peab arvestama ka § 26 lg-s 2 sätestatud eranditega. Siiski ei ole eelnõu ega seletuskirja tekstist arusaadav, kas Terviseamet saab ka ise erandeid teha või peab järgima ainult Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud erandeid. Kuidas toimub erandite kohaldamine praktikas? Palume eelnõu ja seletuskirja täiendada.
Arvestatud. Eelnõu sõnastus korrigeeritud.
§ 26 lg 5 Justiits- ja Digiministeerium
Kohta märgime, et töödeldavate isikuandmete kategooriad tuleb seaduse tasandil sätestada. Palume sätte sõnastada selliselt, et tegemist ei oleks lahtise loeteluga: (5) Terviseametil on karantiini kehtestamiseks ja rakendamiseks ning tervishoiuteenuse osutajal karantiini rakendamiseks õigus töödelda järgmisi isikuandmeid:
Arvestatud.
130
1) isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg ja kontaktandmed; 2) terviseseisundit puudutavaid andmed, kui see on vajalik käesolevas paragrahvis sätestatud eesmärkide täitmiseks.
§ 27 lg 1 p 5
Justiits- ja Digiministeerium
Kohaselt võib Terviseamet kohustada asutuse pidajat või isikut järgima nakkushaiguste tõrje meetmeid. Sättest jääb arusaamatuks, keda peetakse silmas asutuse pidajate all ning millised on nakkushaiguste tõrje meetmed. Palume sätte sõnastust täpsustada, et tagada selgus võimaliku põhiõigusriive osas.
Arvestatud.
§ 27 lg 1 p 6 ja § 28 lg 2 p 6
Justiits- ja Digiministeerium
Võimaldavad keelata avalike koosolekute pidamise. PS § 47 sätestab, et kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada ning seda õigust võib piirata nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Kuigi põhiseadus lubab sellist piirangut, siis tuleb seletuskirja täiendada selgitustega, et avalike koosolekute pidamise piirangu õiguspärasuseks tuleb tagada piirangu ajutine iseloom, konkreetne põhjendus iga piirangu kohta ning võimalus erandite tegemiseks.
Arvestatud. Avalike koosolekute pidamise keelamisele on seaduses ette nähtud ajaline piirang 30 kalendripäeva. Seletuskirjas on täpsustatud, et iga piirang peab olema põhjendatud ning sellest võib teha erandeid.
§ 28 lg 2 p 4-6
Justiits- ja Digiministeerium
Annavad Terviseametile laia kaalutlusõiguse peatada tegevusi ja keelata üritusi. Eelnõu ega seletuskiri ei näe ette selgeid kriteeriume, millal on peatamine „vältimatult vajalik“. Samuti ei ole määratletud, kuidas kaaluda erinevate huvide vahel (nt majanduslikud huvid vs tervishoiuhuvi). Lisaks annab § 28 lg-s 6 ette nähtud erandi tegemine laia kaalutlusõiguse. HMS § 4 lg 2 nõuab, et kaalutlused oleksid läbipaistvad ja kontrollitavad. Sätte alusel erandite tegemiseks tuleb tagada, et erandite tegemise kriteeriumid on objektiivsed, sarnaseid olukordi koheldakse sarnaselt (PS § 12 lg 1) ning et erandite tegemine on põhjendatud ja läbipaistev. Palume eelnõu ja seletuskirja täiendada selgete kaalutlusõiguse teostamise kriteeriumidega.
Arvestatud ning seletuskirja täiendatud. Nimetatud meetmeid kohaldatakse riskihinnangu alusel ja on ajaliselt piiratud. HMS viidatud sätetest ei tulene, et kaalutluskriteeriumid peavad olema seaduse tasandil. Haldusakti proportsionaalsus peab väljenduma selle andmisel, selle adressaadil on võimalik see vaidlustada, kui on tunnetus, et see ei ole PS-pärane. HMS § 4 lg 1 annab alternatiivid, st otsuse tegemine võib olla ka ilma etteantud kriteeriumiteta, selle võrra lasub haldusakti andjal suurem põhjendamiskoormus ja kaalutluste väljatoomine (võttes aluseks riskihindamise tulemi). HMS § 4. Kaalutlusõigus
131
(1) Kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel.
§ 28 lg 2 ja 11
Justiits- ja Digiministeerium
Jagavad pädevust Vabariigi Valitsuse ja Terviseameti vahel. Sätetes esineb risk pädevuskonflikti tekkeks ja seda eriti olukorras, mil kavandatava § 28 lg 11 alusel volitab Vabariigi Valitsus Terviseametit, kuid hiljem soovib Vabariigi Valitsus ise sama küsimust reguleerida. Samuti ei ole praegusest sõnastusest selge, kumma haldusakti kohaldatakse (vrd kehtiva regulatsiooni § 27 lg 5 ja § 28 lg 7). Palume täpsustada nii eelnõus kui ka seletuskirjas Vabariigi Valitsuse ja Terviseameti pädevuse piire.
Arvestatud. Eelnõu sõnastus korrigeeritud.
§ 28 lg 3 Justiits- ja Digiministeerium
Sätte sõnastus ei taga selgust küsimuses, kas Vabariigi Valitsuse määruse jõustumine võib pikendada Terviseameti haldusaktiga kehtestatud meetmete kehtivusaega.
Arvestatud. Sõnastuses on selgelt kirjas, et TA meetmed rakenduvad kuni Vabariigi Valitsuse määruse jõustumiseni samas küsimuses.
§ 28 lg 7 p 2
Justiits- ja Digiministeerium
Palume kaaluda, kas sätte sõnastus on asjakohane. VV võib oma määrusega peatada teatud tegevused, kas on asjakohane näha ette nn enesepeatamise kohustus.
Arvestatud. Vajadust hinnatud, säte on vajalik, sest isikul on oma asutuse avatud hoidmisel kaalutlusõigus või nt haigla või hooldekodu peab avatud olema, seadusega nähakse selle õiguse/kohustuse suhtes piirang.
§ 28 lg 5 p 2
Justiits- ja Digiministeerium
Sätte järgi võib Vabariigi Valitsus määrusega kehtestada viibimiskeelu järgmise kohustuse. Juhime tähelepanu, et viibimiskeeld kui riikliku järelevalve erimeede on juba täitmiseks kohustuslik meede. Selle järgimise kohustuslikkust ei ole vaja määrusega üle kohustada. Palume see osa sättest välja jätta.
Arvestatud osaliselt. Viide KoRS-le eemaldatud, sest liikumisvabaduse piirangu sõna hõlmab ka viibimiskeeldu. Viibimiskeeld on küll erimeede, aga millal ja kelle suhtes, seda meedet rakendatakse, tuleb ka reguleerida seadusega ehk sisustada need olukorrad: KoRS § 44 lg 1 sissejuhatav lause: Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib ajutiselt keelata teatud isiku läheduses või kohas, kohustada teda selle isiku lähedusest või sellest kohast lahkuma või isikule
132
või kohale teatud kaugusele lähenemisest hoiduma.
§ 28 lg 5 p 2
Justiits- ja Digiministeerium
Säte annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada viibimiskeeldu ja liikumisvabaduse piiranguid. See puudutab otseselt PS § 26 lg 2 kaitset, mille kohaselt võib eraellu sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Juhime tähelepanu, et kehtestatavad piirangud võivad osutuda ebaproportsionaalseks, kui puudub piisav põhjendus konkreetse piirangu vajalikkuse kohta, kui piirangud on laiemad kui nakkushaiguse tõrje eesmärgi saavutamiseks vajalik või kui ei ole kaalutud alternatiivseid, vähem piiravaid meetmeid. Palume seletuskirja täiendada põhiseaduspärasuse analüüsiga ning lisada selgitus, millistel juhtudel võivad piirangud osutuda ebaproportsionaalseks.
Arvestatud osaliselt. Seletuskirja täiendatud üldiste proportsionaalsuse eelduste põhimõtetega. Samas seadus ei saa välistada seaduse rakendamisel ebaproportsionaalsust ja näha ette võimalikke selliseid stsenaariume. Rakendamise mittekorrektsus ei mõjuta meetmete endi PS-pärasust. See põhimõte on kirjas ka Riigikohtu otsuse 5-22-4/13, p 9. mille kohaselt ei ole piiranguid alust pidada juba volitusnormi tasandil ebavajalikeks või ebamõõdukateks.
§ 28 lg 5 p 6
Justiits- ja Digiministeerium
Palume kaaluda, kas avatud loetelu on põhjendatud. Selliselt ei tagata selgust võimalikest meedetest, mis suure tõenäosusega piiravad põhiõigusi.
Ei arvesta. Avatud loetelu on vajalik selleks, et tagada piisav paindlikkus eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamisel olukordades, mida ei ole võimalik seaduses ammendavalt ette näha. Kuigi lõikes on nimetatud peamised meetmed, võib praktikas tekkida vajadus ka muude samalaadsete nõuete kehtestamiseks, kui need on otseselt seotud rahva tervise kaitsega ning tervishoiuteenuse osutajate toimepidevuse tagamisega. Avatud loetelu võimaldab reageerida kiiresti muutuvale epidemioloogilisele olukorrale, piirdudes siiski üksnes selliste nõuetega, mis on asjakohased ja vältimatult vajalikud. Eelnõud on täiendatud kriteeriumitega, milline loetelus nimetamata meede peab vastama, et põhiõiguste riive oleks proportsionaalne.
133
§ 28 lg 7 Justiits- ja Digiministeerium
Sissejuhatav lauseosa – arusaamatuks jääb, keda peetakse silmas tegevuse eest vastutavate füüsiliste või juriidiliste isikute all. Palume sätte sõnastust täpsustada.
Arvestatud. Sissejuhatavat lauseosa on täiendatud viitega sättele, millise tegevuse eest vastutavaid isikuid on mõeldud.
§ 28 lg 7 p 3
Justiits- ja Digiministeerium
Arusaamatuks jääb, millistes tegevustes osalevate isikutele kohustus kehtestatakse ning millised on nakkusohutuse ettevaatusabinõud. Palume sätet täpsustada.
Arvestame osaliselt. Eelnõus on muudetud “tegevuses osalevate isikute” mõistet selgemaks. Ettevaatusabinõu kui termin on eelnõus kasutatud selle üldises tähenduses vastavalt EKI definitsioonile ehk "ohu, õnnetuse, millegi võimalike halbade tagajärgede vältimiseks tarvitusele võetav abinõu“. Nakkushaiguste ennetamise kontekstis on tegemist näiteks käte pesemine, pindade puhastamine, muude isikukaitsevahendite kasutamine jne. Tegemist on avatud loeteluga. Oleme seda ka seletuskirjas avanud.
§ 28 lg 9 Justiits- ja Digiministeerium
Palume selgitada, milles seisneb karantiini ja viibimiskeelu sisuline erinevus. Mille alusel Terviseamet kahe võimaluse vahel valiku teeb?
Selgitame. Eelnõus ei kasutata edaspidi mõistet “viibimiskeeld”, kuna tegemist on sisuliselt liikumisvabaduse piiranguga, mis katab viibimiskeelu mõiste. Liikumisvabaduse piirang ja karantiin ei ole oma olemuselt kattuvad meetmed. Karantiini ja liikumisvabaduse piirangut tuleb eristada. Karantiin on konkreetse haiguskoldega seotud ning territoriaalselt piiritletud tõkestusmeede, mille eesmärk on vältida eriti ohtliku nakkushaiguse levikut haiguskoldest väljapoole. Liikumisvabaduse piirang on seevastu laiem meede, millega võidakse epideemilise leviku tõkestamiseks ajutiselt piirata isikute liikumist või
134
tegevustes osalemist ka väljaspool karantiini klassikalist raamistikku. Seega ei ole iga liikumisvabaduse piirang käsitatav karantiinina, kuid karantiin kujutab endast üht liikumisvabaduse intensiivsemat piiranguvormi.
§ 28 lg 10 Justiits- ja Digiministeerium
Sätte kohta märgime, et töödeldavate isikuandmete kategooriad tuleb seaduse tasandil sätestada ning määrusega saab andmekoosseisu täpsustada.
Arvestatud.
§ 28 lg 8 Justiits- ja Digiministeerium
Palume kaaluda, kas sätte asukoht on õige. Kui säte kehtestab nõuded lõike 5 alusel kehtestatud meetmetele, kas lõige ei peaks asuma lõike 5 läheduses? Lisaks on väga keeruline aru saada lõigete 8, 5 ja 4 omavahelisest seosest. Lõikega 4 antakse VV volitus kehtestada määrusega piirangud, millega tõkestada ohtliku nakkushaiguse epideemilist levikut. Kas lõige 8 seab VV määruse kehtestamisele täiendavaid tingimusi või peetakse sättes kasutatud sõnaga „rakendada“ silmas midagi muud? Palume tagada sätete ja nende omavahelise seose selgus.
Arvestatud. Lg 8 (algne) mõte, nii nagu seletuskirjas on selgitatud, on näha ette piirangud määruses meetmete kehtestamisel.
§ 28 lg 11 p 2
Justiits- ja Digiministeerium
Juhime tähelepanu, et kõnealuses §-s konkreetseid meetmeid ei sätestata, vaid käsitletakse üldiselt meetmeid, mida Vabariigi Valitsus võib oma määrusega kehtestada. Kui Vabariigi Valitsus seda teeb, saaks sätte kohaselt Terviseamet neid meetmeid justkui omalt poolt täpsustada. Samas puudub Terviseametil pädevus anda õiguse üldak te. Järelikult tuleb täpsustamise all silmas pidada üksikakti andmist. Kui tegemist ei ole just sisemiste aktidega (st sisemised juhised, mis välistele isikutele mõju ei avalda), saab tegemist olla eelkõige üldkorraldusega. Samas on üldkorraldus haldusakt ehk õiguse üksikakt. Haldusakt on oma olemuselt õiguse rakendamise akt, mitte õigustloov akt. Seega ei saa üksikaktiga kehtestada üldkohustuslikke norme Vabariigi Valitsuse määruse täpsustamiseks. Palume sätte eeltoodut silmas pidades üle vaadata.
Arvestatud.
§ 28 lg 12 Justiits- ja Digiministeerium
Palume kaaluda sätte sõnastuse täpsustamist. Praegusel kujul saab välja lugeda, et kui terviseseisundit kinnitavat tõendit saab luua digitaalselt, ei teki tervishoiutöötajal selle väljastamise kohustust. See ei ole aga ilmselt sätte eesmärk.
Selgitame. Just selline ongi sätte eesmärk, vastavalt on ka seletuskirjas. selgitatud. Sättes ei ole sõnastust – saama, on võimalik. Reeglina saab
135
digivõimaks inimene ise tervisportaalist vastava tõendi alla tõmmata. Kui see võimalik ei ole, nt inimene kellele ei ole vastavat digipädevust või -võimalust, peab tõendi saama paberkujul TTO käest. Aga ka nt siis kui andmebaas on maas, rakendub see säte.
§ 28 lg 13 Justiits- ja Digiministeerium
Märgime, et töödeldavate isikuandmete kategooriad tuleb seaduse tasandil sätestada. Palume säte sõnastada selliselt, et tegemist ei oleks lahtise loeteluga: (13) Ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud meetmete, piirangute ja nõuete tagamiseks ja kontrollimiseks on isikul või asutusel õigus töödelda järgmisi isikuandmeid: 1) isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg ja kontaktandmed; 2) terviseseisundit puudutavaid andmed.
Arvestatud osaliselt, üldandmeid lahti ei kirjuta.
§ 29 lg 1 Justiits- ja Digiministeerium
Lõige lubab haldusakti avaldada massiteabevahendis, kuid ei reguleeri piisavalt ärakuulamise korda. HMS § 40 lg 1 nõuab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 40 lg 3 sätestab erandid ärakuulamise kohustusest, kuid need tuleb konkreetselt põhjendada. HMS § 40 lg 3 p 1 lubab küll ärakuulamata jätta, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda, kuid see erand tuleb igal konkreetsel juhul põhjendada. Problemaatilised on olukorrad, kus haldusakt puudutab suur hulka isikuid (üle 50), puudub võimalus eelnevalt arvamust avaldada või kui haldusakt jõustub viivitamata (kavandatav § 29 lg 3). Ärakuulamiskohustuse eiramine võib kahjustada menetlusosaliste õigusi. Palume täiendada eelnõu ärakuulamise korraga (sätestada selged ärakuulamise erandid) ning täiendada seletuskirja vastavate selgitustega.
Arvestatud. Lisatud välistus HMS kohaldumise kohta ärakuulamise suhtes.
§ 29 lg 1 Justiits- ja Digiministeerium
Lõige lubab haldusakti avaldada massiteabevahendi kaudu. HMS § 31 lg 1 sätestab, et dokumendi resolutiivosa võib avaldada ajalehes, kui 1) dokument on vaja kätte toimetada enam kui sajale isikule“ või 2) kui haldusakt on vaja avalikult teatavaks teha. Kui haldusakt
Arvestatud.
136
puudutab vähem kui 100 isikut, võib massiteabevahendi kaudu avaldamine olla HMS § 31 lg 1 nõuetega vastuolus. Kavandatav muudatus peab selgelt ette nägema, millal on massiteabevahendis avaldamine lubatud. Palume eelnõu ja seletuskirja täiendada.
§ 29 lg 3 Justiits- ja Digiministeerium
Lõige võimaldab haldusakti jõustumist selle teatavaks tegemisel vahetule adressaadile või selle avaldamisel massiteabevahendis. HMS § 61 lg 1 sätestab üldreeglina, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. Viivitamatu jõustumine koos massiteabevahendi kaudu avaldamisega võib tekitada olukordi, kus isikud ei ole tegelikult haldusaktist teadlikud, puudub mõistlik aeg haldusaktiga kohanemiseks ning samuti on oht, et tekib õiguslik ebakindlus. Samuti võib tekkida olukord, kus vaidlustamisviide on puudu või on ebaselge. HMS § 57 lg 3 kohaselt võib see olla tähtaja möödalaskmise mõjuv põhjus. Palume seletuskirja täiendada selgitusega, kuidas esile toodud riske on mõeldud maandada. Samuti palume tagada selge vaidlustamisviide kõigis haldusaktides.
Arvestatud. Seletuskirja vastavalt täiendatud.
§ 29 lg 4 Justiits- ja Digiministeerium
Lõige lubab määrusel jõustuda järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui see on nakkushaiguse tõrjeks vältimatult vajalik. Varasem jõustumisaeg võib olla vastuolus HMS § 5 lg-ga 5, mis sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse ajal kehtinud õigusnorme. Seega võib kiire jõustumine kahjustada õiguskindlust. Palume seletuskirjas selgitada ja analüüsida võimalikku vastuolu HMS § 5 lg- ga 5 ning kuidas on risk õiguskindluse kahjustamiseks maandatud.
Arvestatud. Seletuskirja vastava analüüsiga täiendatud.
§ 30 lg 3 Justiits- ja Digiministeerium
Lõike kohaselt võib riiklikku järelevalve tegija ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on 9600 eurot ja juriidilise isiku suhtes 30 000 eurot. Füüsilise isiku puhul ei saa sellise ülemmääraga (9600 eurot) nõustuda. Kui väärteo eest on võimalik maksimaalselt karistada kuni 2400 euro suuruse rahatrahviga, siis äärmisel juhul võib ka sunniraha olla sama suur, mitte rohkem. Väärteokaristus on ultima ratio ehk äärmine abinõu. Praegu tekib olukord, kus isik võib saada järelevalve käigus mitu korda suurema sunniraha, kui karistusena rahatrahvi. Seetõttu palume sunniraha suurust muuta.
Arvestatud.
137
§ 31 lg 3 Justiits- ja Digiministeerium
Palume kaaluda lõike vajalikkust. Sätte sisu on juba tagatud eelmise paragrahviga (sunniraha).
Arvestatud.
§ 32 lg 3 Justiits- ja Digiministeerium
Palume seletuskirja täiendada, et ka isikuandmeid tohib kaasatud korrakaitseorgan töödelda üksnes samas ulatuses, kui Terviseamet seda ülesannet täites ja üksnes selles mahus, milles teda kaasati.
Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.
§ 32 lg 5 Justiits- ja Digiministeerium
Kuigi säte on samal kujul ka kehtivas seaduses, tuleb täiendavalt analüüsida, kas kaasamise kaudu saab sisuliselt laiendada kaasava haldusorgani pädevust, sealhulgas eriti sunni kasutamisel.
Selgitame. Terviseamet (TA) ise vahetut sundi ei rakenda, nii ei ole erimeetmete juures viidatud ka KorS vahetu sunni §-le, vaid on nimetatud PPA kaasamise juures PPA õigusena, kui PPA-le antud ülesande täitmiseks on vahetut sundi vaja kohaldada (KorS § 6 lg 6).
§ 33-38 Justiits- ja Digiministeerium
Paragrahvides kehtestatakse vastutuse sätted ja menetlus. Seoses sellega juhime tähelepanu asjaolule, et §-s 36 (teabe esitamisega viivitamine) ei ole füüsilise ja juriidilise isiku karistusraamid omavahel proportsioonis. Karistuseks on füüsilisele isikule ettenähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut, Juriidilisele isikule rahatrahv kuni 32 000 eurot. Samas on karistusseadustiku üldosa kohaselt juriidilise isiku karistuse ülemmäär 400 000 eurot. Justiits- ja Digiministeeriumi vaatest peaks sama teo eest ettenähtud füüsilise ja juriidilise isiku karistused olema üldjuhul samas proportsioonis karistusseadustiku üldosas ettenähtud sanktsiooniraamiga. See tähendab, et kui füüsilist isikut saab karistada kuni sanktsiooni maksimumiga (300 trahviühikuga), peaks sama teo eest olema võimalik karistada ka juriidilist isikut sanktsiooni maksimumiga (400 000 eurot). Saame aru, et põhjendatud juhtudel võib sellest üldreeglist kõrvale kalduda, kuid vastavaid valikuid peab sellisel juhul seletuskirjas põhjendama. Kui füüsilise isiku karistusmäär on kavandatud 100 trahviühikut, siis on see 1/3 maksimaalsest määrast (300 trahviühikut), mida karistusseadustiku üldosas § 47 ette näeb. Eelnõu vastutuse sätetes on ülejäänud paragrahvides füüsilise ja juriidilise isiku karistusmäärad proportsioonis ehk vastavalt 300 trahviühikut füüsilisel isikul ning kuni 400 000 eurot juriidilisel isikul. Palume ka § 36 proportsioonid paika panna. Juriidilise isiku karistusmäär peaks olema vähemalt 100 000 eurot, mitte 32 000 eurot.
Arvestatud.
138
Seletuskiri Justiits- ja Digiministeerium
Soovitame seletuskirja algusosades (st kas sisukokkuvõttes või eesmärgi osas) käsitleda põhjalikumalt probleemistikku, mis tingis NETS-i uuendamise. Praegu ei ole sissejuhatavates osades selgitatud, millised elulised probleemid on kehtiva NETS-i rakendamisel ilmnenud, sh COVID-i õppetunnid. Lahendatavaks probleemiks ei saa olla vananenud regulatsioon. Üksikute sätete osas on info leitav selgituste juures, kuid palume lisada kokkuvõttev lõik ka algusesse.
Osaliselt arvestatud.
Seletuskiri Justiits- ja Digiministeerium
Seletuskirjas märgitakse (lk 44), et väärteokoosseisud §-des 33–37 on võrreldes kehtiva õigusega samad, kuid rahatrahvide määrasid on tõstetud maksimaalse lubatud piirini (KarS § 47), et tagada väärteokoosseisus nimetatud kohustuste täitmine. Olukorras, kus kasutatakse kehtiva õigusega samu koosseise, palume lisada ka statistika, kui palju on neid praktikas rakendatud, millised on olnud karistused jne. Seletuskirjas öeldakse, et trahvide ja sunniraha määrade suurendamist on täpsemalt analüüsitud ja selgitatud mõjude analüüsi peatüki punktis 6.2.7. Viidatud punktis ei ole seda praktika analüüsi. Kuigi tegemist on kehtiva õigusega samade koosseisudega, tuleb seletuskirja siiski lisada iga koosseisu juurde täpne selgitus, millega on tegemist, millistes sätetes on need nõuded kehtestatud, mille rikkumise eest on väärteovastutus ette nähtud. Kui vastavad selgitused on kehtiva seaduse eelnõu seletuskirjas, saab sobivuse korral neid selgitusi kasutada. Uue tervikteksti kehtestamisel ei piisa väitest, et tegemist on kehtiva õigusega samade koosseisudega.
Arvestatud.
Seletuskiri Justiits- ja Digiministeerium
Mõjuanalüüsis on hästi kirjeldatud sisulisi muudatusi ehk seda, mis eelnõu rakendamisel muutub, võrreldes kehtiva korraga. Kuid teeme kaks põhimõttelist soovitust analüüsi andmepõhisuse tõstmiseks: Mõjuanalüüsi alguses võiks välja tuua olulisemad statistilised näitajad/aegread, mis valdkonda kirjeldavad. Näiteks andmed nakkushaiguste leviku kohta viimastel aastatel (eriti haigused, mis kuuluvad edaspidi ohtlike nakkushaiguste alla) ning immuniseeritust kirjeldavad peamised näitajad. Need võiks esitada tabelite või jooniste kujul. Palume kontrollida, et iga muudatuse juures oleks kirjeldatud mõju kõigile sihtrühmadele, sh ka kaudsetele.
Arvestatud osaliselt. Olulisemad statistilised näitajad seoses eelnõu sisuliste muudatustega on toodud välja vastavate punktide all. Nakkushaiguste levikut ja immuniseerimist kirjeldavaid näitajaid avatakse detailsemalt rakendusaktide eelnõude seletuskirjades.
139
Seletuskiri Justiits- ja Digiministeerium
Palume „Tervisekassa muutumine nakkushaiguste ravimite ja vaktsiinide logistika keskseks korraldajaks ja partneriks kriisivalmiduse tagamisel„ mõju kirjelduses käsitleda ka teisi võimalikke sihtrühmi peale Tervisekassa (nt TTO-d, ravimite hulgimüüjad).
Arvestatud
Seletuskiri Justiits- ja Digiministeerium
Palume mõjuanalüüsis täpselt välja tuua, milliste rikkumiste trahvimäärasid tõstetakse ning kui palju, samuti sunniraha kavandatav määr. Lisaks võiks esitada andmed, kui palju väärtegusid on NETS-i alusel registreeritud, ning kui sageli on sunniraha määratud.
Osaliselt arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.
§ 3 lg 1 p 1
Siseministeerium Palume jääda kas KorS § 54 määratluse juurde või seletuskirjas või seletuskirja lisas täpsustada, miks see täpsustus/erisus on vaja? Kas see peaks tähendama, et kui nt isik korraldab enda korteris koosoleku, käsitletakse seda avaliku kohana?
Arvestatud. Termin on eelnõust välja jäetud.
§ 5 lg 5 Siseministeerium Kuigi arvamuse eelnõule peaks esitama ka AKI, siis lihtsalt märgime, et sätte sõnastus jätab lahtiseks nii isikute ja asutuste ringi, kelle käest on TA-l õigus andmeid nõuda, kui ka andmete koosseisu, mida TA on õigustatud saama. Meie hinnangul peaks selline võimalus olema pigem nakkushaiguse tõrje faasis. Seletuskirja kohaselt on sätte eesmärgiks tagada TA-le õigus saada andmevaldajatel olemasolevat teavet järelevalvemenetluse või nakkushaiguse tõrje käigus. Antud sätte sõnastus on aga sellest oluliselt laiem, sätestades õiguse andmeid nõuda „rahvastiku tervist ähvardava ohu hindamiseks ja selle maandamiseks“. Seletuskirja põhjal ei ole selge, milliseid olukordi vastav määratlus hõlmab. Kui sätte eesmärgiks on tagada vajalike andmete kättesaadavus üksnes järelevalvemenetluse ja nakkushaiguste tõrje läbiviimise eesmärgil (nagu seletuskirjas välja toodud), teeme ettepaneku see selgelt välja tuua ka eelnõus.
Arvestatud. Sätet on täpsustatud, samuti ka seletuskirja vastavalt.
§ 7 lg 5 Siseministeerium § 7 lg-d 5 ja 7: Isikut tuleb sundravi kohaldamise otsusest teavitada mitte hiljem kui 12 tunni jooksul. Kui see on alles teavitamise tähtaeg, siis kui kiiresti tuleb ravi alustada? 48 h tähtaeg hakkab kulgema ravi kohaldamisest, samast ajast algab ka kohtule taotluse esitamise tähtaeg. Samas saaks arst kohtusse pöörduda kohe peale otsuse tegemist, miks ta peab kuni ravi kohaldamise alguseni ootama?
Arvestatud osaliselt. Teavitamise puhul on täpsustatud, et tahtest olenematu ravi otsusest teavitatakse isikut ja esindajat viivitamatult, kuid sõltuvalt olukorrast võib nt esindajat teavitada otsusest ka hiljem. Siin ei reguleerita seda, kuidas teavitamine toimub enne
140
Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, et arsti otsuse peale hakkab politsei isikut vägisi haiglasse toimetama. See saab toimuda üksnes kohtumääruse alusel. Muul juhul peaks seda tegema keegi teine nt kiirabi. Lisaks jääb selgusetuks, milles seisneb abi osutamine. Abi osutamine ei ole iseenesest sunni kohaldamine. Täpselt vajab sätestamist, milles seisneb politsei poolne abistamise kohustus ja millisel juhul ja kui palju ning kas selleks on lubatud ka erivahendite kasutamine (v.a tulirelv/taser). Samuti – kuidas hüvitatakse abi osutamisel tekkinud kulud ning kes vastutab nende (arst/kohus) otsuste tulemusel tekkinud kahjude jms eest.
otsusele jõudmist, sest seda reguleerib võlaõigusseadus. Seoses arsti palvega saada politseilt abi - see ei ole uudne säte, samasisuline säte on ka PSAS § 12 lõikes 2. Eelnõus on järelevalve §-s täpsustatud, mis KORS meetmeid võib kasutada politsei.
§ 7 lg 6 Siseministeerium Sättes toodu ei ole politsei ülesanne ja sellega me ei nõustu. Politsei ei hakka nakkushaige isiku haiglas viibimise ajal tema elukohas ahju kütma/koeraga jalutama jne. Oma vara kaitset saab korraldada nakkushaige ise või tema volitatud isik (vt kehtiv NETS § 4 lg 5). Vastavaid korraldusi on võimalik teha ka nakkushaiglast nt telefoni teel. Kui isikul tõesti lähedasi ei ole ja loomad jäävad söötmata, siis peab seda korraldama KOV. Üldjuhul keeratakse äraviimisel uks lukku ja võti antakse nakkushaigele kaasa.
Ei arvesta. Eelnõus ei olnud selles sättes kohustatud isikuks politsei, oli KOV. Siiski on kohane märkida esmaseks kohustatud asutuseks just politsei, kes vajadusel võtab ühendust KOV-ga, seadusliku esindajaga, nii nagu see on muul PSAS § § 13 lg (7)
Määruse teinud kohus teatab määrusest politseile, kes võtab vajaduse korral viivitamata tarvitusele abinõud tahtest olenematul ravil viibiva isiku vara kaitsmise tagamiseks.
§ 7 lg 8 Siseministeerium § 7 lõikes 1 nimetatud isik võib liikuda igal pool ja kasutada ka erinevaid riiklikke teenuseid (nt juhilubade saamine). Kui eesmärgiks on selline isik tabada, siis selleks on politsei liialt kitsas ring ja seega tuleks ringi laiendada. Veelgi enam kui PPA-lt ei oodata aktiivset otsimist, ehk me saame infot isiku asukoha kohta juhuslikult. Tervishoiuteenuse osutaja peab tagama informatsiooni operatiivse olemasolu ja kättesaadavuse laiemale ringile riigiasutustest ja olema valmis 24/7 reageerima. Kuigi analoogsed sätted on ka kehtivas NETS-is, siis on need siiani selgelt reguleerimata. Arusaamatuks jääb, millise menetlusega on tegemist ehk milliseid meetmeid politsei isiku asukoha tuvastamiseks kohaldada võib. Tegemist ei ole tagaotsitavaga KrMS tähenduses ega isiku asukoha tuvastamisega väärteomenetluse raames. Samuti ei ole tegemist teadmata kadunud isikuga. Kas tegemist on kaasamisega riiklikusee järelevalvesse? Ettepanek - eelnõus
Arvestatud osaliselt. Tagaotsitava isiku tuvastamiseks ja tervishoiutöötaja teavitamiseks ei ole otstarbekas asutuste ringi laiendada, see tooks kaasa liialt suure halduskoormuse, peaks tagama vastava andmehalduse jms. Täiendatud § 31 (järelevalve erimeetmed) politsei õigustega. Nii kohus kui arst saavad paluda lisaks ka abi haiglasse toimetamiseks – see on eraldi taotlus § 7 lg 7, need võivad käia käsikäes, juhuks kui isik ei tule vabatahtlikult.
141
sätestada nt milliseid KorS-is toodud meetmeid politsei isiku asukoha tuvastamiseks kohaldada võib. Eraldi küsimus – kui politsei nakkushaige asukoha tuvastab, siis mis edasi saab. Seaduse järgi teavitab politsei tervishoiuteenuse osutajat, kes läheb ise isikut haiglasse toimetama? Kui kiiresti ja kas sellesse kaastakse omakorda politsei?
§ 8 lg 4 Siseministeerium Kui tegemist on sündmusega mis vajab kiiret sekkumist, siis üksnes TA teavitamine ei ole piisav. Kui nakkushaigusega kaasneb oht eskaleeruda kriisiolukorraks, siis selleks, et koostada ohuhinnang, planeerida ressursse ja kaardistada ohualasid, peaks see teave jõudma laiemale ringile asutustest.
Mitte arvestatud. Käesoleva sätte eesmärk on reguleerida esmast teavitust sündmuskohalt (haigla, labor) pädevale asutusele (Terviseamet). Terviseamet on pädev asutus esmast ohuhinnangut koostama. Kui Terviseamet hindab olukorda selliseks, millega kaasneb hädaolukorra oht või mis nõuab teiste asutuste ressursside kaasamist, toimub edasine riigiasutuste vaheline teavitamine, ohuhinnangute jagamine ja sündmuse lahendamine kriisireguleerimise õigusaktide (HOS) alusel.
8 lg 5 p 3 Siseministeerium Seletuskirja kohaselt hõlmab punkt 3 muid asutusi ja isikuid, kes on oma majandus- või kutsetegevuse käigus tuvastanud õnnetusjuhtumi või olukorra, millega võib kaasneda ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku oht. Siia kuuluvad näiteks haridusasutused, kinnipidamisasutused, transpordisektori ettevõtjad (nt laeva- või lennukikaptenid) ja suurettevõtted. Nt vanglate/arestimajade puhul ei ole tegemist majandus- või kutsetegevusega. Palume selgitada, kas säte laieneb ka politseile, kui vastav kahtlus tekib muude politseile pandud ülesannete täitmise käigus?
Arvestatud. Seletuskirja ja eelnõud on parandatud vastavalt.
§ 8 lg 7 Siseministeerium Eelnõus sätestatakse, et teave nakkushaiguse kahtluse või diagnoosimise kohta edastatakse koos andmesubjekti isikuandmetega, kuid ebaselgeks jääb, milliseid isikuandmeid on silmas peetud. Lõikega 7 kehtestatakse volitusnorm täpsema korra kehtestamiseks valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Eelnõule lisatud rakendusakti kohaselt on NETS § 8 lg 6 alusel kavas hakata edastama mh eriliigilisi isikuandmeid. Kuivõrd selliste
Arvestatud. Täpsustame eelnõud vastavalt.
142
andmete edastamine riivab intensiivselt andmesubjekti põhiõigusi, peab edastatavate isikuandmete põhikoosseis olema sätestatud seaduses, mitte määruses. Seaduses peaks olema määratletud vähemalt edastatavate andmete liigid (nt isiku üldandmed (isiku nimi, isikukood, kontaktandmed), diagnoosi andmed jne).
§ 9 lg 3 p 3
Siseministeerium Kes saab juurdepääsu nakkushaiguste registrile? Eelnõule lisatud vastav määruse kavand (kavand 4) ei käsitle andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamist.
Selgitame. NAKIS-ele on otsejuurdepääs üksnes registrit haldaval Terviseametil, kes kasutab andmeid talle seadusega pandud epidemioloogilise seire ja tõrje ülesannete täitmiseks. Kuna andmed laekuvad NAKIS-esse tervise infosüsteemist ning kolmandatele isikutele ja teistele asutustele registrile eraldiseisvat juurdepääsu ei anta, ei ole eelnõus ega selle rakendusaktides vajalik andmete väljastamist erinormina reguleerida. Terviseamet töötleb andmeid ja vastab võimalikele teabepäringutele lähtudes isikuandmete kaitse seaduse ja avaliku teabe seaduse üldistest sätetest.
Üldine märkus
Siseministeerium Palume üldiselt üle vaadata nii eelnõus endas kui ka rakendusaktis, milliseid andmeid plaanitakse saada rahvastikuregistrist, et oleks võimalik selgelt see kohe välja tuua, et hiljem ei tekiks probleeme, et mingeid andmeid ei saa, sest neid ei ole kirjas.
Võtame teadmiseks ja arvestame.
§ 10 lg 8 p 3
Siseministeerium Kas loa taotlemise protsess näeb ette kohustusi ka teistele asutustele, nt politseile? Eelnõule lisatud rakendusaktide kavandite hulgas vastav määruse kavand puudub.
Selgitame, et antud säte on suunatud nakkusohtliku materjaliga töötavatele laboritele. Nakkusohtliku materjali käitlemise luba teised asutused, sh politsei, taotlema ei pea.
§ 13 lg 3 ja 4
Siseministeerium Lõikes 3 ja 4 ei sobitu siia, kuna reguleerivad, kelle eelarvest toimub immuniseerimine. Lisaks märgime, et ka SIM allasutuse (PPA) töötajad käivad välismissioonidel.
Selgitame, et eelnõus on teadlikult valitud lähenemine, mille kohaselt tuuakse teatud teenuste rahastamise põhimõtted esile samas peatükis koos teenuse sisulise regulatsiooniga, mitte eraldi rahastamise peatükis.
143
Tagasisidega arvestades täpsustatakse sätte sõnastust, et oleksid kaetud ka SIM allasutuste välismissioonidel osalejad.
§ 17 lg 6 ja 7
Siseministeerium TTOSi muutmisega kaob Tööandjal edaspidi tervisekontrollide otsuste säilitamise kohustus, kuna töötervishoiuteenuse käigus tekkinud terviseandmete dokumenteerimise ja säilitamise kohustus lasub TTKS 42 kohaselt tervishoiuteenuse osutajal. Lisaks peab teenuseosutaja esitlema otsuse andmekoosseisu TIS-i (Terviseinfosüsteem). Seetõttu ei toimu enam tervisekontrolli otsuste edastamist ega säilitamist tööandja juures (v.a enne 01.07.2026 väljastatud tervisekontrolli otsuste puhul). Seega oleks ettepanek ka siit välja võtta tööandja kohustus tõendite säilitamise kohta ja rakendada see sarnaselt töötervishoiuarsti otsustega, et need kajastuvad TIS-is ja TEIS-is (Tööinspektsiooni töökeskkonna andmekogu). Ei ole selge, kuidas tööandja saab teada, kas töötaja on pärast eelmise tõendi väljastamist elanud kõrge tuberkuloosi haigestumise riskiga riigis või olnud kokkupuutes tuberkuloosi nakatunud isikuga. Samuti vajab selgitamist, kas ja millisel viisil töötaja peab neid asjaolusid kinnitama ning kas tööandjal tekib õigus selliseid andmeid küsida või kontrollida.
Arvestatakse osaliselt. NETSi eelnõu kohaselt täpsustatakse, et tööandja säilitab nakkusohutust kinnitava tervisetõendi puhul üksnes koopia, samas kui originaalne tõend jääb isikule. Edasises rakendamises on võimalik liikuda lahenduse suunas, kus ka vastav info on kättesaadav infosüsteemide kaudu, sarnaselt töötervishoiuarsti otsustega. Mis puudutab asjaolusid, kas isik on pärast eelmise tõendi väljastamist viibinud kõrge tuberkuloosi haigestumise riskiga riigis või olnud kokkupuutes tuberkuloosi nakatunud isikuga, siis ei nähta ette eraldi riiklikku kontrollimehhanismi. Tööandjal on võimalik paluda isikul kinnitada need asjaolud deklaratsiooni või küsimustiku kaudu, näiteks tööle asumisel. Selline lähenemine on tervishoiu- ja töötervishoiupraktikas tavapärane ning ei eelda terviseandmete ulatuslikku kogumist ega kontrollimist. Kui tööandjal tekib riskianalüüsist tulenev põhjendatud vajadus täiendava kindluse järele, on tal võimalik rakendada täiendavat tervisekontrolli TTOS-i alusel, mille kulud ja korraldus vastavad TTOS-is sätestatule.
144
§ 17 lg 10 Siseministeerium 1. Lõige 9 ja 10 ei sobitu sätte pealkirja (Nakkushaiguste leviku tõkestamine töökohal) alla, sest neis reguleeritakse kinnipeetavatega seonduvat. 2. Eelnõu § 30 lõike 2 kohaselt teeb järelevalvet käesoleva seaduse § 17 nõuete täitmise üle TI - lõigetes 9 ja 10 sätestatud nõuete täitmise üle ilmselgelt mitte. 3. Eestis on ainult üks kinnipidamiskeskus. 4. Seletuskirja kohaselt sätestab lõige 9, et vanglad, kinnipidamiskeskused ja arestimajad peavad tagama kinnipeetavatele nakkusohutu keskkonna, rakendades selleks asutuse spetsiifikast tulenevaid meetmeid. Samuti tuleb tagada nakkusohutus isikute transportimisel. Sellise sätte lisamine on oluline, kuna vangistusseadus, vangla sisekorraeeskiri ja kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri ei sätesta minimaalseid nõudeid nakkusohutuse tagamiseks kinnipeetavatele, arestialustele või vahistatutele. Lõike 10 kohaselt tuleb tagada, et nakkushaigusesse haigestunud kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute ravi jätkuks ka pärast nende vabanemist asutusest. Nakkushaigused kujutavad ohtu kogu elanikkonnale ning mitmete haiguste puhul on igapäevase ravi järjepidevus kriitiline nii haiguse leviku tõkestamiseks kui ka patsiendi tervise säilitamiseks. Näiteks antiretroviirusravi puhul on vajalik ravimeid manustada kindlatel aegadel iga päev. Kui raviskeemist ei peeta korrapäraselt kinni või osa annuseid jäetakse võtmata, väljub viiruse paljunemine kontrolli alt ning viiruskoormus suureneb. Tuberkuloosivastase või antiretroviirusravi korral võidakse rakendada otsejälgitud ravi põhimõtet, mille kohaselt peab patsient kogu ravikuuri jooksul võtma ravimeid tervishoiutöötaja järelevalve all. Seletuskirjas märgitud kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu mõisted tulevad vangistusseadusest, mis ei laiene kinnipidamiskeskuses viibivatele välismaalastele. Lisaks võivad vanglates ja arestimajades viibida nt ka kainenemisele toimetatud isikud, sundtoodud jne. Ka nende ohutus tuleb tagada. Loetelus puudub viide arestimaja sisekorraeeskirjale. 5. Lõike 10 osas selgitatakse seletuskirjas, miks edasine ravi on vajalik, samas ei selgu, kuidas seda koostööd ette kujutatakse. Politseil puudub kohustus ja pädevus tegeleda vabanemisel isikuga
Arvestatud ja korrigeerime eelnõu vastavalt. Senised § 17 lõiked 9 ja 10 eraldatakse eraldi paragrahviks, et need ei paikneks eksitavalt „nakkushaiguste leviku tõkestamine töökohal“ regulatsiooni all- Täpsustame järelevalve pädevust, arvestades, et Tööinspektsioon ei tee järelevalvet kinnipidamisasutusi puudutavate sätete üle. Parandame sõnastust ja seletuskirja faktilise täpsuse huvides ning täpsustame viiteid asjakohastele sisekorraeeskirjadele. Selgitame seletuskirjas § 17 lõike 10 sisu selliselt, et see ei looks uut kohustust isiku jätkuravi korraldamiseks, vaid piirdub korraldusliku koostöö põhimõttega tervishoiuteenuse osutajatega ravi järjepidevuse tagamiseks, kooskõlas kehtivate pädevuste ja andmekaitsenõuetega.
145
tema jätkuravi korraldamisel ja seega sellega politsei nõustuda ei saa.
§ 23 p 2 Siseministeerium RIPS-i ei peaks tegema niipalju muudatusi. Kõik rahvatervisega seotud sätted RIPS p 2 muudatused tuleks lisada hoopis NETS §-i 23, kuna p 2 muudatused on omavahel seotud pigem NETS-iga ja rahvatervisega. Lisaks jääb hetkel mulje, et RIPS alusel saaks VV kehtestada määruse ja tegelikult ka NETS § 23 alusel. Määruste sisu vaadates on need tegelikult samad määrused – riigipiiri sulgemiseks (ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks). Meil ei peaks olema kahes erinevas seaduses VV määruse kehtestamiseks alust ja piisaks nende sätete NETS-i viimisest. NETS § 23 alusel VV määruse draft käsitleb juba RIPS-i muudatustes sätestatud VV määruse sisu. Väga segane olukord tekib. Lisaks, kui piir vaja sulgeda ohu tõttu rahvatervisele, siis kes teeb VV-le eelnõu – SiM või Som? SiM-il ei ole rahvatervise osas pädevust.
Arvestatud, RIPSi ei muudeta.
§ 23 lg 2 Siseministeerium Keda mõeldakse "alalise piiripunkti valdaja" all, kellele eelnõu kohaselt rakenduvad täiendavad tegevused/ülesanded ja seeläbi ka täiendavad kulud. Kui mõiste "piiripunkt" tuleb RiPS §-st 10, siis mida on silmas peetud sõnade "alaline" ja "valdaja" all. Õigusselguse tagamiseks tuleb eelnõus sõnaselgelt sätestada, kellele ja millised ülesanded pannaks. Riigiasutuste puhul tuleb seletuskirjas neile avalduv (rahaline)koormus ka välja tuua. Hetkel on seletuskirjas kajastatud üksnes TA võimalikud kulud.
Arvestatud. Alaline on välja jäetud. Valdamise sõna on asjaõigusseaduse tähenduses, ka RIPS § 10 lg 2 kasutab valdaja ja omaniku staatust, mida saab öelda ka valdaja sõna läbi, sest ka omanik on valdaja.
§ 23 lg 3 Siseministeerium Selgusetuks jääb olukord, et isegi kui PPA kuidagi tuvastab, et isikul puudub vajalik tõend ja ei luba teda piiri ületada, siis mis saab edasi. Selleks peab olema seadusest tulenev säte, milles nähtuks, mida isik rikub, et teda ei lubata riiki. Kes menetleb isikut edasi? Kuidas, kelle kuludest toimub isiku tagasisaatmine või kus nt isik ööbib?
??Kui välismaalane ei täida käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamise nõudeid või keeldub kohustuslikust terviseuuringust, tõkestab Politsei- ja Piirivalveamet ohu tõttu rahvastiku tervisele tema riiki sisenemise, kohaldades riigipiiri seaduses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/399 (Schengeni piirieeskiri) sätestatut. Nimetatud isiku riigist tagasisaatmisele, ooteajal viibimisele ja sellega seotud kulude kandmisele kohaldatakse
146
väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust.??
§ 23 lg 4 Siseministeerium Ka MTA-l. RIPS § 9 lg 2 kohaselt annab lisaks politseile ka toll loa välispiiri ületamiseks. Tuleks lisada kindlasti MTA, muidu mõningates piirikontrollides ei ole võimalik MTA-l vahetada TA-ga piiriületajate andmeid. Seletuskirjast ei tulene selgelt, kas siin võiks isiku konkreetset Eestis viibimise kohta ka nõuda. Covidi ajal oli see olnud probleemiks. Seletuskirjas selgitada rohkem lahti, mis on reisiandmed.
Arvestatud osaliselt. Lisatud andmete saajaks toll, st läbi rolli sõnastatud, kuigi tolli ülesandeid täidab MTA, mis on laiem (maksuameti rolli ei mõelda). Viibimiskoha teema on reguleeritud, vt algne en§ 28 lg 5 ja § 9 lg 5 p 2.
§ 25 lg 2 Siseministeerium Millistest andmekogudest andmeid väljastatakse tuleb sätestada andmekogude täpsusega. Mida on siin mõeldud uurimistoimingute all?
Arvestatud osaliselt. Millistest andmekogudest andmeid saadakse on määruse teema. Uurimistoimingu sõna on välja jäetud, sest tuvastamise sõna katab selle ära.
§ 27 ja § 28 lg 2 p 6
Siseministeerium Üldiselt avaliku ürituse ja koosoleku korraldamise nõuded on sätestatud KorS-is. Palume kaaluda sõnastada järgmiselt: keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele täpsemaid nõudeid. Lisaks juhime tähelepanu, et KorS § 59 lg 2 kohaselt spordiürituse korraldamise ja pidamise nõuded sätestab spordiseadus. Palume kaaluda vajadust täiendada ka punktiga 7, mille kohaselt võiks keelata ka spordiürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisel täpsemad nõuded.
Arvestatud osaliselt. Esimene ettepanek on arvesse võetud, kuid teine mitte, sest spordiüritus on avalik üritus, nii läheb see „avaliku ürituse“ alla, eraldi ürituse liiki ei ole vaja välja tuua.
§ 28 lg 4 p 2
Siseministeerium Ajendatult COVID-ist on siiani lahti selgitamata, kes kontrollib KorS § 44 (Viibimiskeeld) täitmist?
Selgitame. KorS § 44 kohase viibimiskeelu täitmist kontrollib Terviseamet või kaasatud korrakaitseorgan.
§ 28 lg 5 p 4 ja lg 7 p 5
Siseministeerium ITDS eristab isiku tuvastamist ja isikusamasuse kontrollimist. Isiku tuvastamine on menetlus, mille käigus tehakse isik kindlaks. Isikusamasuse kontrollimine on menetlus, mille käigus veendutakse, et tegemist on selle isikuga, kes ta eeldatavalt on. Seega tuleb eelnõu § 28 lg 5 punkti 4 ja lg 7 punkti 5 täpsustada.
Ei arvesta. Sõna kontrollimine ja tuvastamine on üldtähenduses. Võib kontrollida, selleks et tuvastada, isikusamasust, kuid võib ka tuvastada läbi kontrollimise.
§ 31 Siseministeerium Paluma jääda kehtiva NETS sõnastuse juurde ning haldusorgani asemel kasutada "korrakaitseorgan" või põhjendada, miks on muudatusettepanek tehtud.
Osaliselt arvestatud. Terviseamet (TA) on ka riikliku järelevalve raames ka korrakaitseorgan, kuid selguse mõttes on märgitud TA põhiolemus. PPA ei ole
147
haldusorgan, seega on lisatud sättesse „kaasatud haldusorgan“.
§ 31 lg 1 Siseministeerium Kaaluda KorS § 26 (Teavitamine), § 45 (Sõiduki peatamine) § 52 (Vallasasja hoiulevõtmine) lisamist. Meie hinnangul on nende meetmete lisamine vajalik, kuna TA-l peaks olema võimalik teavitada isikuid, et tekkinud on vastav olukord. Sõidukeid peaks olema võimalik peatada, kuna kui on näha, et keegi lahkub piirkonnast, siis nt isikut võib küll küsitleda (KorS § 30), kuid sõidukit peatada ei saa. Samuti võib tekkida ka olukord, kus oleks vaja kontrollida nt asja/eset, mis võib olla nakkusohtlik.
Arvestatud. Eelnõud on täiendatud vastavalt.
§ 31 lg 2 Siseministeerium Kui on tegemist nakkushaigega, siis miks toimetada isik tema elu- või viibimiskohta? Vaadates nt KorS § 46 lg-t 5, tuleks siin samuti leida teine lahendus.
Arvestatud. Sõnastatud läbi kinnipidamise otstarbe.
§ 31 lg 3 Siseministeerium Täpsustamist vajab, milliseid sunnivahendeid TA võib rakendada ja kui soov on suurendada ettekirjutusega määratavat sunniraha, siis tuleb ka see seaduses sätestada. Kindlasti tuleks eristada sunniraha määra eraisikutele ja juriidilistele isikutele.
Selgitame. Kommenteerijal on jäänud vist tähelepanuta, et ettepanekus toodud asjaolud on reguleeritud juba § 30 lõikes 3.
§ 32 lg 1 Siseministeerium Kaasamine ei tähenda oma ülesannete üle andmist/panemist teisele asutusele. Tegevused saavad toimuda üksnes kaasaja eestvedamisel. Endiselt on lahendamata kes ja mille eest kaasamise korral vastutab.
Selgitame. Vastutamise puhul kohaldub muudes seadustes reguleeritu: riigivastutuse seadus, tervishoiuteenuste korraldamise seadus, tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus, hädaolukorraseadus.
§ 32 lg 4 Siseministeerium Nõustume, et TA saab tagada väljaõppe, aga ilmselgelt mitte teadmisi ja oskuseid.
Arvestatud.
§ 44 Siseministeerium RIPS reguleerimisala: seadus sätestab Eesti riigipiiri mõiste, riigipiiri asukoha määramise ja tähistamise, maismaapiiripunkti sisenemise korraldamise, piirirežiimi ning vastutuse piirirežiimi rikkumise ja riigipiiri ebaseadusliku ületamise eest. Sätted, millega soovitakse RIPS-i muuta ei kuulu RIPS-i reguleerimisalasse. Äärmisel juhul saaks nõustuda üksnes lg 1 ja lg 2 (1') muudatustega. Muus osas oleks need NETS reguleerida.
Arvestatud. RIPS-i ei muuda. § 17 lg 1 muudatus on juba olemas samas sõnastuses RIPS-s, teised saab ühildada NETS-ga.
§ 16 Eesti Proviisorapteekide Liit
Eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsuses (edaspidi VTK) toodi välja vajadus tõsta Eestis vaktsineerimisega hõlmatust ning selle tagamiseks tehti ettepanek laiendada vaktsineerijate ringi. Toetasime
Täname põhjaliku tagasiside ja selgituste eest. Mõistame väljatöötamiskavatsuses, aruteludes ning erinevates uuringutes esile toodud
148
EPALi poolt seda ettepanekut, sest vaktsiin-välditavate nakkushaiguste puhul on oluline tõsta elanike teadlikkust nende haiguste leviku kohta, selgitada vaktsiinidega seotud ohutuse andmeid ja luua inimestele võimalus saada vaktsineeritud võimalikult mugavalt igapäevaste tegevuste kõrvalt. VTK tõi ka välja, et ohutud ja kvaliteetsed vaktsineerimisvõimalused peavad olema laiemalt kättesaadavad, tagatud peab olema vajalik paindlikkus ja arvestada tuleb elanikkonna igapäevast liikumist. Ühe võimalusena nähti tõhusama ja jätkusuutlikuma vaktsineerimise korraldamise tagamiseks laiendada vaktsineerimise õigust ka apteekritele. Samale tulemusele jõuti ka NETS muutmiseks läbi viidud arutelude käigus, kus 18. septembril 2025 läbi viidud vaktsineerimise korralduse teemalise kaasamisürituse kokkuvõte 2toob välja seisukoha, et vaktsineerimise parema kättesaadavuse ja hõlmatuse tagamiseks on vaja suurendada vaktsineerimist läbi viivate spetsialistide hulka ning lisaks arstidele võiksid immuniseerimist korraldada ka apteekrid, ämmaemandad ning töötervishoiuarstid, kellele tuleks võimaldada vajalik koolitus, sh jätkukoolitused.EPAL osales sellel üritusel koos valdkonna peamiste erialaorganisatsioonide ja riigiasutustega. Me ei ole saanud tagasisidet, miks VTKs välja toodud punkt ning ka arutelus kokku lepitud ettepanek ei ole jõudnud eelnõusse. Vastupidi, eelnõu § 13 lg 5 sätestab immuniseerimise õiguse sisuliselt ainult perearstidele, kes võivad selle õiguse edasi delegeerida teisele tervishoiuteenuse osutajale (TTO). Seejuures on ebaselge, kuidas selline suunamine peaks toimuma. Alates 2018. aastast on apteekides pakutud vaktsineerimise teenust koostöös tervishoiuteenuse osutajatega, sest apteekritel puudub Eestis õigus ise vaktsineerida. Praegu saab vaktsineerida ligi 50 apteegis üle Eesti, kus koostöös TTO-dega pakutakse kaitset gripi, puukentsefaliidi, covid-19, difteeria/teetanuse ja HPV vastu. Eelmisel aastal sai vaktsiinisüsti apteegis ligi 30 000 inimest. Inimesed on juba harjunud, et apteek on
seisukohta, et vaktsineerimise parem kättesaadavus ja hõlmatus eeldavad ka vaktsineerimist teostavate spetsialistide ringi laiendamist, sh apteekrite ja töötervishoiuarstide kaasamist. Selgitame siiski, et käesoleva nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) eelnõu eesmärk ei ole apteegiteenuse laiendamise sisuline reguleerimine. NETS keskendub nakkushaiguste ennetamise ja immuniseerimise korralduse üldisele raamistikule. Vaktsineerimisõiguse andmine uutele kutserühmadele eeldab eraldiseisvat ja terviklikku käsitlust, mis hõlmab muu hulgas kutsealast väljaõpet, vastutuse ja järelevalve küsimusi, ligipääsu terviseandmetele ning teenuse rahastamist. Apteegiteenuse laiendamise väljatöötamiskavatsus valmis 2024. aastal ning esmane tagasiside on analüüsitud. Edasine liikumine selles suunas eeldab täiendavaid sisulisi ja poliitilisi arutelusid ning vastava seadusemuudatuse eelnõu väljatöötamist eraldi menetluses, sh seoses tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimipoliitika laiemate arengutega. Samas on eelnõu koostamisel peetud oluliseks säilitada seaduse tasandil piisav paindlikkus immuniseerimisõiguse regulatsioonis,
149
kõige kättesaadavam koht hooajaliste või revaktsineerimist vajavate vaktsiinide manustamiseks. Korralduslikus mõttes oleks mõistlik apteekidel/apteekritel ise vaktsineerimist teostada, nii on see korraldatud täna juba ligi 50 maailma riigis, sealhulgas meie naaberriikides Lätis, Soomes, Leedus. Paljudes riikides on apteekritele antud vaktsineerimise õigus peale COVID-19 pandeemiat. Eestis läbi viidud Rakendusuuring „Vaktsineerimise korraldust toetav tööriist“ 3 analüüsis Eesti vaktsineerimiskorraldust ja tõi esile valdkonna peamised kitsaskohad, sealhulgas vaktsineerimisega hõlmatuse languse, valeinformatsiooni mõju ja COVID-19 pandeemia häiretest tingitud väljakutsed. Uuringule oli viidatud ka VTK koostamisel. Uuring pakkus lahendusi vaktsineerimise kättesaadavuse, kvaliteedi ja kommunikatsiooni parandamiseks, tuginedes intervjuudele tervishoiuvaldkonna ekspertidega ning rahvusvahelistele parimatele praktikatele. Näiteks vaktsineerimise kättesaadavuse parandamiseks soovitati riigi tasemel pakkuda suuremat tuge immuniseerimiskava väliste vaktsiinide pakkumisel ja vaktsineerimise korralduse parandamiseks laiendada vaktsineerimist pakkuvate teenuseosutajate ringi (nt apteekrid, töötervishoiuarstid). Seega on arusaamatu, miks selle uuringu tulemust ja Eesti apteekides vaktsineerimise praktikat ei ole eelnõus arvestatud. Apteekrid saavad inimesi nõustada, soovitada riskirühmadel vaktsineerida, osaleda kampaaniates. Covid-19 pandeemia ajal näiteks jagasime apteekides soovitusi inimestele vaktsineerida, soovituste sisu oli kokku lepitud riigiasutustega. Oleme viimastel aastatel osalenud riiklikes kampaaniates ja ka ise erinevaid kampaaniaid läbi viinud. Kõik see on toimunud meie enda initsiatiivil, aga näeme oma tegevust perspektiivis kui regulaarset ja pikemalt ette planeeritud koostööd riigiga. Ravimipoliitika 2030 on tervise- ja tööministri 2. jaanuari 2023. a käskkirjaga nr 3 kinnitatud ravimipoliitika alusdokument. Ravimipoliitika eesmärkide ellu viimise üheks põhimõtteks on apteegiteenuse arendamine. Ravimipoliitika alusdokumendi põhjal esitas Sotsiaalministeerium 2024. aasta sügisel kooskõlastamiseks
et vajaduse korral oleks tulevikus võimalik vaktsineerimist teostavate isikute ringi laiendada ilma NETSi põhimõtteid ümber kujundamata. Käesolev eelnõu ei välista apteekrite rolli edasist arendamist vaktsineerimisteenuse pakkumisel, kuid ei reguleeri seda küsimust selles menetluses. Täname EPALit senise aktiivse panuse ja koostöö eest ning peame apteekide rolli rahvatervise edendamisel, sh inimeste nõustamisel ja teavitamisel, jätkuvalt oluliseks. Edasised sammud vaktsineerimisõiguse laiendamise osas vajavad aga eraldi ja põhjalikumat poliitikakujundamise protsessi.
150
VTK, mis kirjeldas apteegis osutatavate teenuste laiendamist ja hõlmas endas kavatsust luua tulevikus õiguslik alus apteekritele vaktsineerimiseks. Proviisorid ja farmatseudid, nagu ka teised tervishoiutöötajad vajavad enne vaktsineerimise teenuse pakkumist koolitust, vajalik on ligipääs patsiendi terviseinfole (nõustamiseks, immuniseerimise dokumenteerimiseks) ning ruumide olemasolu. Toetame samuti põhimõtet, et koolitused läbinud apteekrid saavad vaktsineerida ja nakkushaiguste leviku tõkestamisele kaasa aidata ka kriisiolukordades (näiteks massvaktsineerimiste või nakkushaiguste testimiste läbiviimisel). Juba 2021. aasta Riigikontrolli aruandes „Koroonakriisi viis õppetundi“4 rõhutati, et kriisideks valmistumine nõuab muu hulgas ka piisavat personali. Kriisideks valmistumine jätkub ka täna (ETO-de määramine, kriisipoodide ja seal olevate apteekide toimepidevus) ja seega on piisava personali olemasolu ning inimeste tervise kaitseks immuniseerimise teostamine kriisi valguses endiselt akuutne. Rahvusvahelistelt on apteekritele vaktsineerimise õiguse andmine näidanud, et see suurendab vaktsineerimisega hõlmatust, sest apteegid on kõige sagedamini külastatavad tervishoiuasutused ning inimestele on mugav ja lihtne seal end vaktsineerida. Mitmetes riikides on näiteks hooajaliste vaktsiinide puhul apteek üks peamistest kohtadest, kus inimene vaktsiinisüsti saab (näiteks Itaalia, Portugal). Meie lähiriikides on antud õigus vaktsineerida apteekritele Leedus, Lätis ja Soomes. Leedus saavad apteekrid vaktsineerida gripi, puukentsefaliidi ja pneumokoki vastu, vajalik on täiendõpe ja vastav tegevusloa eritingimus. Täiendavalt märgime, et hetkel menetletava tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu5 raames on samuti arutelu all apteekrite ligipääsu tagamine tervise infosüsteemile ja teatud laiendatud nõustamise pakkumine apteekides. EPAL on esitanud oma ettepaneku apteegiteenuse mõiste laiendamiseks.
151
Eelnõu seletuskiri toob välja, et teisi tervishoiutöötajate rühmi, nagu proviisorid, ja farmatseudid, ei ole kavas immuniseerijatena rakendada, sest immuniseerimine ei kuulu nende kutseala baasõppesse. Samas on hetkel menetluses farmaatsia õppe muudatust puudutav eelnõu, kuhu oleks võimalik lisada vajalik õppe osa. Farmaatsia õpingud sisaldavad juba praegu immuniseerimise õppeainet ning samuti vaktsiinide- kui ravimitealast õpet ja esmaabi baasteadmisi. Täiendav õpe vaktsiinide manustamise osas on õppesse lisatav. Teiste riikide kogemus näitab, et apteekrite täiendõpe on piisav vaktsineerimise korraldamiseks. Pilootprojektina on seda juba ka koostöös Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga läbi viidud. Kokkuvõtvalt on NETS eelnõus kirjas, et see ei sisalda põhimõttelisi kõrvalekaldeid väljatöötamiskavatsuses esitletud suundadest. Leiame, et vaktsineerimise korralduse osas on tegemist olulise ja põhimõttelise kõrvalekaldega võrreldes nii VTK kui ka eelnõu loomisel toimunud aruteludest.
§ 16 Eesti Proviisorapteekide Liit
Seletuskiri toob välja, et eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi6 koalitsioonileppe punktiga 388, mis näeb ette uue nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse koostamise, millega ajakohastatakse nakkuskontrolli nõudeid, täiustatakse vaktsineerimise korraldust ja vähendatakse bürokraatiat kooliõdede töös laste vaktsineerimisel, arvestades seejuures COVID-19 pandeemia õppetundidega kriisikindluse tagamiseks. Võrreldes vaktsineerimise korraldust praegu kehtivas seaduses ja uues eelnõus, ei näe me täiustamise kohta - sisuliselt on see osa jäänud samaks. Lähtudes juba eespool toodud analüüsidest ja dokumentidest, kus tuuakse välja, et praegune lahendus ei taga piisavat vaktsineerimise taset, on mõnevõrra ootamatu, et eelnõuga on otsustatud varasemates aruteludes kaalutud muutusi mitte teha. Ka seletuskiri tõdeb, et kuigi enamik inimesi kaitseb ennast ja teisi vaktsineerides, siis selliselt saavutatav karjaimmuunsus on langenud alla kriitilise piiri, suurendades nii ohtu kõigi tervisele. Laste vaktsineerituse tase väheneb, gripi vastu vaktsineerimine on alla WHO poolt soovitatud taset, Eesti asub puukentsefaliidi
Selgitame, et eelnõu eesmärk ei ole üksnes vaktsineerimise kohtade või teenuseosutajate ringi laiendamine, vaid vaktsineerimise korralduse sisuline ja menetluslik korrastamine,
arvestades COVID‑19 pandeemia õppetunde. Eelnõuga nähakse ette, et piiratud teovõimega isikute puhul kogutakse edaspidi lapsevanemate keeldumisi, mis vähendab kooliõdede ja tervishoiutöötajate halduskoormust ning lihtsustab vaktsineerimise korraldamist. Lisaks on eelnõuga muudetud immuniseerimisõiguse käsitlust seaduse tasandil, viies selle varasemalt konkreetsete ametite loetlemiselt üle tervishoiuteenuse osutaja (TTO)‑põhisele lähenemisele. See annab süsteemile suurema
152
endeemilises piirkonnas, kus enamus inimestest peaks vaktsineerima, näiteid on palju. Seletuskiri ütleb, et laialdasem teenuse pakkumine tagab immuniseerimise parema kättesaadavuse ja vähendab suure nõudluse korral perearsti koormust. Samas ühtegi selle suunalist sätet eelnõus ei ole; pigem liigub eelnõu selles suunas, et ainus võimalik koht immuniseerimiseks on perearsti kabinet (eelnõu § 13 lg 5).
paindlikkuse ning võimaldab immuniseerimise korraldust kohandada vastavalt teenuseosutamise tegelikule korraldusele ja tulevastele vajadustele ilma seadust muutmata. Samuti on eelnõuga loodud immunoprofülaktika ekspertkomisjon, mille ülesanne on tagada teaduspõhine ja järjepidev sisend immuniseerimiskava kujundamisel, ning täpsustatud vaktsiinide hankimise ja rollide jaotust, sh loodud selgem mehhanism erakorralisteks hangeteks. Need muudatused tugevdavad vaktsineerimissüsteemi kriisikindlust ja selgust ka juhul, kui vaktsineerimise teenuse osutamise põhimudel jääb eelnõus üldjoontes senisega sarnaseks.
§ 13 lg 2 Eesti Proviisorapteekide Liit
Eelnõu seletuskiri toob välja vajaduse ennetada nakkushaigusi erinevatel tasemetel, kuid lisaks immuniseerimisega seotud tegevustele ning tervisekontrollile ja nakkusohutusele, ei ole välja pakutud lahendusi, kuidas ennetust võimestada. VTK tagasisides tõime välja kommunikatsiooni, terviseteadlikkuse tõstmine ja AMR vähendamise olulisuse just esmatasandil, kuid eelnõust leiab ainult üksikud viited vastavatele riiklikult koordineeritud tegevustele. Eelnõu § 13 lg 2 sätestab, et Tervisekassa korraldab immuniseerimiskavaga seotud ja vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamisele suunatud teavituskampaaniaid. Samas norm ei sätesta kampaaniate sagedust, prioriteetseid nakkushaigusi, sihtrühmi, miinimumnõudeid (nt aastane tegevuskava, mõõdetavad eesmärgid) ega rahastuse korraldust. Praktikas ei ole riik viimastel aastatel järjepidevalt korraldanud laiapõhjalisi ega sihtrühmapõhiseid kampaaniaid, mis oleks suunatud haiguste ennetamisele. Normatiivne kohustus ilma konkreetse tegevusplaanita ei taga tegelikku täitmist. Samuti ei ole eelnõus arvestatud apteekide kui esmatasandi tervisenõustajate rolli. EPAL ettepanek on kaasata kampaaniate kavandamisse ka
Selgitame, et eelnõuga ei sätestata seaduse tasandil detailselt, kuidas, millises mahus või kui sageli tuleb ennetuse valdkonnas teavituskampaaniaid läbi viia. Seadus kehtestab üldised ülesanded ja põhimõtted, jättes konkreetsete tegevuste kavandamise ja prioriteetide seadmise korralduslikku pädevusse. Eelnõu § 13 lõike 2 eesmärk on anda Tervisekassale selge vastutus immuniseerimiskavaga seotud teavitustegevuste korraldamiseks. Praktikas on Tervisekassa viimastel aastatel läbi viinud mitmekesiseid ja laiapõhjalisi teavitustegevusi, sealhulgas avaliku ruumi teavitusi ja kampaaniaid meedias, Tammsaare
153
apteegid, kes on senine tegelenud kampaaniate korraldamisega iseseisvalt.
pargis avatud näituse „Kuidas elavad haigused meie ümber?“ ning laste terviseteadlikkust toetavaid tegevusi, nagu joonistusvõistlused lasteaedades. Esmatasandi osapoolte, sh apteekide kaasamine teavitustegevustesse on võimalik korralduslikul tasandil ega eelda eraldi seaduslikku sätestamist.
§ 6 lg 1 Eesti Proviisorapteekide Liit
Eelnõu § 6 lõike 1 kohaselt korraldab Tervisekassa ministri määrusega kehtestatud nakkushaiguste ravimite hankimist, säilitamist, vedu, külmahela toimimist ja jaotamist. Lõige 3 näeb ette, et hangitavate ravimite loetelu ning selle koostamise ja muutmise korra kehtestab minister Tervisekassa nõukogu ettepanekul. Lõige 4 viitab vajadusel RaKS § 43 lg 3¹ alusel loodud ravimikomisjoni kaasamisele. RaKS § 43 süsteem seevastu reguleerib ravikindlustuse eelarvest hüvitatavate ravimite loetelu (nn.soodusravimid), mille kehtestab minister ning mille menetluses on keskne roll ravimikomisjonil.Eelnõu loob sisuliselt paralleelse ravimite loetelu mehhanismi – „nakkushaiguste ravimite loetelu,“mis ei ole kvalifitseeritud kui RaKS § 43 mõttes soodusravimite loetelu, kuid menetluslikult dubleerib RaKS § 43 loogikat ja materiaalõiguslikult kasutab samu kriteeriume (meditsiiniline efektiivsus, majanduslik põhjendatus, alternatiivid jmt). See tekitab süsteemse küsimuse, kas tegemist on eraldiseisva, kriisi- ja ennetuspõhise ravimite loeteluga, mis allub Tervisekassa kesksele hankimisele või on tegemist ravimite loetelu erirežiimiga? Norm ei anna sellele selget vastust.Kui nakkushaiguste ravimite loetellu kantud ravim on samaaegselt ka RaKS § 43 alusel soodusravim, tekib kahe loetelu omavaheline kattuvus. Mõlemal juhul jääb ebaselgeks, kas ja kuidas toimub patsiendipõhine hüvitamine.
Selgitame, et eelnõus sätestatud nakkushaiguste ravimite loetelu on eraldiseisev loetelu, mis ei ole ravikindlustuse seaduse § 43 tähenduses soodusravimite loetelu ega selle erirežiim. Loetelu kuulub nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse reguleerimisalasse ning selle eesmärk on tagada ravimite kättesaadavus rahvatervise vajadustest lähtuvalt. Loetellu kantud ravimid hangib Tervisekassa keskselt ning kogu ravimitega seotud tegevus rahastatakse Tervisekassa eelarve vahenditest, mistõttu on ravimid inimestele täielikult tagatud riigi poolt, sõltumata ravikindlustuse olemasolust.
§ 6 lg 4 Eesti Proviisorapteekide Liit
Eelnõu § 6 lg 4 kohaselt „kaasab vajaduse korral“ Tervisekassa ravimikomisjoni. RaKS § 43 süsteemis on komisjon menetluse kohustuslik osa. Seega tekib normihierarhiline ja menetluslik ebaloogilisus: kui nakkushaiguste ravimite loetelu on eraldiseisev, siis komisjoni fakultatiivne kaasamine võib olla põhjendatud; kui aga loetelu hakkab sisuliselt asendama või dubleerima § 43 loetelu, on
Selgitame, et eelnõus sätestatud nakkushaiguste ravimite loetelu on eraldiseisev loetelu, mis ei ole ravikindlustuse seaduse § 43 tähenduses soodusravimite loetelu ega selle erirežiim. Loetelu kuulub
154
komisjoni rolli nõrgendamine vastuolus kehtiva süsteemi ülesehitusega.
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse reguleerimisalasse ning selle eesmärk on tagada ravimite kättesaadavus rahvatervise vajadustest lähtuvalt. Loetellu kantud ravimid hangib Tervisekassa keskselt ning kogu ravimitega seotud tegevus rahastatakse Tervisekassa eelarve vahenditest, mistõttu on ravimid inimestele täielikult tagatud riigi poolt, sõltumata ravikindlustuse olemasolust.
§ 6 lg 1 ja § 13 lg 2
Eesti Proviisorapteekide Liit
Eelnõu § 6 lg 1 ja § 13 lg 2 loovad keskse hankimise ja jaotamise mehhanismi. RaKS § 43 süsteem seevastu lähtub eeldusest, et ravimid väljastatakse retsepti alusel üldapteegist. Ravimi hinna hüvitamine toimub Tervisekassa poolt apteegile retsepti alusel. Kui nakkushaiguste ravimite loetellu kuuluv ravim hangitakse aga tsentraalselt ja jaotatakse otse teenuseosutajatele (TTO-dele), võib see objektiivselt välistada tavapärase - hulgimüüja kaudu - hankimise ja apteegi poolt väljastamise korralduse. Seaduse tekst ega seletuskiri ei selgita, kas senine süsteem, kus turustamine ja tervishoiuteenuse osutamine on lahutatud, on kavas ümber korraldada.
Selgitame, et nakkushaiguste ravimite loetelu kujutab endast eraldiseisvat süsteemi, mis ei ole ravikindlustuse seaduse § 43 alusel toimiva apteegipõhise ravimite hüvitamise süsteemi ümberkorraldamine. Eelnõu § 6 ja § 13 sätestavad ja koondavad juba kehtivas õiguses rakendatud praktika, mille kohaselt on Tervisekassa hankinud teatud nakkushaiguste ravimeid keskselt ning taganud nende kättesaadavuse riigi poolt (nt immuniseerimiskava vaktsiinid, tuberkuloosiravimid, COVID-19 ja C-hepatiidi ravimid). Nakkushaiguste ravimite loetelu eesmärk on tagada ravimite kättesaadavus rahvatervise ja varustuskindluse kaalutlustest lähtuvalt.
§ 13 lg 2 Eesti Proviisorapteekide Liit
Apteegi majanduslikud riskid: Kui apteek ostab immuunpreparaadi või nakkusehaiguse raviks mõeldud ravimi ja müüb seda apteegiteenuse raames patsiendile, kuid riik lisab sama preparaadi või toimeaine vastavasse ravimite loetellu, hakkab eelnõu § 13 lg 2 alusel Tervisekassa korraldama selle keskset hankimist, jaotamist
Selgitame, et nakkushaiguste ravimite loetelu kujutab endast eraldiseisvat süsteemi, mis ei ole ravikindlustuse seaduse § 43 alusel toimiva apteegipõhise ravimite hüvitamise
155
ning rahastamist. Sellisel juhul patsiendi jaoks muutub ratsionaalseks kasutada riiklikult rahastatud teenust ning apteegi poolt hoolsalt varutud preparaadid võivad jääda müümata ja aeguda. Seega on eelnõu mõju senises süsteemis ravimeid patsientidele väljastavatele apteekidele hoomamatu. Normid ei taga õiguspärast ootust ega võimalusi riskide maandamiseks.
süsteemi ümberkorraldamine. Eelnõu § 6 ja § 13 sätestavad ja koondavad juba kehtivas õiguses rakendatud praktika, mille kohaselt on Tervisekassa hankinud teatud nakkushaiguste ravimeid keskselt ning taganud nende kättesaadavuse riigi poolt (nt immuniseerimiskava vaktsiinid, tuberkuloosiravimid, COVID-19 ja C-hepatiidi ravimid). Nakkushaiguste ravimite loetelu eesmärk on tagada ravimite kättesaadavus rahvatervise ja varustuskindluse kaalutlustest lähtuvalt.
§ 13 Eesti Proviisorapteekide Liit
Kokkuvõttes ei taga eelnõus kirjeldatud nakkushaiguste ravimite loetellu hõlmamise menetlus turuosalistele, sh neid ravimeid väljastavatele apteekidele piisavat ettenähtavust ega üleminekumehhanismi, et planeerida preparaatide ostmist ja laovaru. Puudub ka ajaline ja pikem plaan nende ravimite käitlemisel. Vaktsiinide ostu- ja tarneahela mudel (retsepti alusel vs Tervisekassa keskne hankimine ja jaotus TTO-dele) ei ole piisavalt selgelt määratletud, mis võimaldab praktikas apteekide rolli ravimite tarneahelas oluliselt vähendada, mõjutades apteekide soovi ja võimalust neid ravimeid tellida ja laos hoida
Selgitame, et nakkushaiguste ravimite loetelu kujutab endast eraldiseisvat süsteemi, mis ei ole ravikindlustuse seaduse § 43 alusel toimiva apteegipõhise ravimite hüvitamise süsteemi ümberkorraldamine. Eelnõu § 6 ja § 13 sätestavad ja koondavad juba kehtivas õiguses rakendatud praktika, mille kohaselt on Tervisekassa hankinud teatud nakkushaiguste ravimeid keskselt ning taganud nende kättesaadavuse riigi poolt (nt immuniseerimiskava vaktsiinid, tuberkuloosiravimid, COVID-19 ja C-hepatiidi ravimid). Nakkushaiguste ravimite loetelu eesmärk on tagada ravimite kättesaadavus rahvatervise ja varustuskindluse kaalutlustest lähtuvalt.
156
§ 17 lg 1-3 Majandus- ja Kommunikatsioonimi nisteerium
Eelnõu kohaselt toimub edaspidi töötajate tervisekontroll töötervishoiu ja tööohutuse seaduses (TTOS) sätestatud alustel ja korras ning tööandjal on õigus töötaja saata tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes TTOS-i alusel. Eelnõu § 17 lõigete 1–3 puhul on tegemist sisuliselt TTOS-i nõuete dubleerimisega, mis ei paku olulist lisandväärtust. Sisult kattuvate nõuete sätestamine erinevates seadustes võib tekitada normide dubleerimist ning vähendada õigusselgust. Selline regulatsioon võib praktikas tekitada tööandjatele ebaselgust nii tervisekontrolli kohaldamisala, eesmärgi kui ka rahastamise osas. Samuti võib see suurendada halduskoormust, kuna tööandjad peavad täiendavalt tõlgendama kahe erineva seaduse – TTOSi ja NETSi – omavahelisi seoseid ning hindama, kas ja millal tuleb lisaks TTOSi alusel korraldatavale tervisekontrollile rakendada täiendavaid nakkushaigustega seotud tervisekontrolle. Seetõttu peame vajalikuks kas nimetatud sätted eelnõust eemaldada või piirduda viitega TTOS-is sätestatud korrale, vältides dubleerivat ja tõlgendusruumi suurendavat regulatsiooni. NETS-is peaks reguleerima vaid TTOS-ist erineva eesmärgiga tervisekontrolle ehk NETS-i peaks jääma vaid enne töö alustamist tuberkuloosi suhtes teostatava tervisekontrolliga seotud regulatsioon. Ettepanek: eeltoodust tulenevalt palume § 17 lõiked 1-3 eelnõust välja jätta ning § 17 lõiget 4 täpsustada, et see kohalduks vaid tuberkuloosi suhtes teostatavale tervisekontrollile.
Arvestatud. § 17 lõiked 1-3 välja jäetud ja lõike 4 juurde lisatud täpsustus.
§ 30 lg 2 Majandus- ja Kommunikatsioonimi nisteerium
Eelnõu § 30 lõige 2 sätestab Tööinspektsiooni kohustuse teostada järelevalvet §-s 17 sätestatud kohustuste üle. Me ei saa nõustuda Tööinspektsioonile täiendavate kohustuste andmisega. Eelnõu kohaselt peaks Tööinspektsioon teostama järelevalvet kohustuste üle, mille osas neil ei ole pädevust, nt § 17 lõiked 9 ja 10, mis ei ole seotud töökeskkonnas ohutuse tagamisega, vaid vanglas viibivate isikutega. Nõuete üle, mis tulenevad TTOS-ist, on Tööinspektsioonil järelevalve pädevus TTOS-i alusel. Seetõttu pole NETS-is vaja eraldi Tööinspektsiooni järelevalvet reguleerida. Ettepanek: eeltoodust tulenevalt palume jätta eelnõust välja Tööinspektsiooni järelevalvet puudutav säte (§ 30 lg 2).
Arvestatud. NETS-is sätestatud regulatsioonide üle teeb järelevalvet Terviseamet kui ei ole teisiti märgitud.
§ 17 lg 8 Majandus- ja Kommunikatsioonimi nisteerium
Eelnõu sätestab meetmed, mida tööandja peab rakendama töökeskkonnas nakkushaiguste tõrjeks. Seletuskirjas on viidatud, et tegemist on kehtivas Vabariigi Valitsuse määruses nr 144
Arvestatud. Dubleerivad sätted eemaldatud ja seletuskirja täiendatud.
157
„Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (edaspidi bioloogiliste ohutegurite määrus) toodud nõuetega (nt immuniseerimine, jäätmete ohutuks muutmine jt). Samade nõuete sätestamine mitmes õigusaktis ei ole põhjendatud, kuna võib tekitada õigusselgusetust ja põhjendamatut halduskoormust. Ettepanek: palume dubleerivad nõuded eelnõust eemaldada. Nõuete puhul, mis erinevad bioloogiliste ohutegurite määruses sätestatust, palume seletuskirjas selgitada, mille poolest need erinevad bioloogiliste ohutegurite määruses sätestatust.
§ 17 lg 7 Majandus- ja Kommunikatsioonimi nisteerium
Eelnõu § 17 lõike 7 kohaselt tuleb tuberkuloosi suhtes uuesti tervisekontroll läbida uuele tööle asudes, kui inimene on elanud kõrge riskiga riigis või puutunud kokku tuberkuloosi haigega. Seletuskirjast võib aga lugeda välja, et tervisekontroll tuleb läbida ka siis, kui kehtiva töösuhte kestel on olnud kokkupuude tuberkuloosi nakatanud isikuga või viibimine kõrge riskiga riigis. Seega ei ole eelnõu ja seletuskiri selles osas kooskõlas. Ühtlasi tekib küsimus, et juhul, kui tervisekontroll on vajalik töösuhte kestel, siis kas selle eest peab tasuma töötaja või tööandja. Ettepanek: palume eelnõus ja seletuskirjas täpsustada, millal on vajalik uuesti tuberkuloosi suhtes tervisekontroll läbida. Lisaks palume selgitada, et juhul kui § 17 lõike 7 alusel on tarvilik töötamise kestel uus tervisekontroll läbida, siis kas selle eest peab tasuma töötaja ise või tööandja ning kas tasumise puhul eristatakse eraelulist kokkupuudet vs töökohustuste käigus toimunud kokkupuudet nakkusallikaga.
Täpsustame, et § 17 lõige 7 käsitleb tuberkuloosi suhtes uue tervisekontrolli vajadust tööle asumisel, mitte kehtiva töösuhte kestel. Seletuskiri viiakse eelnõu tekstiga kooskõlla, et vältida tõlgendust, nagu oleks tervisekontroll automaatselt nõutav ka töösuhte ajal üksnes riskiteguri ilmnemisel. Kui kehtiva töösuhte kestel tekib põhjendatud vajadus täiendavaks tervisekontrolliks (nt tööandja riskianalüüsi alusel või töökohustuste käigus toimunud kokkupuute tõttu), toimub see TTOS‑ i alusel. Sellisel juhul korraldab kontrolli tööandja ning kulud kannab tööandja. Seega on kulude kandmine selgelt eristatud: enne tööle asumist (NETS § 17) – nakkusohutuse miinimumnõue, mille kulud kannab tööle asuja; töösuhte kestel (TTOS) – tööandja korraldatud tervisekontroll, mille kulud kannab tööandja.
§ 17 lg 7 Majandus- ja Kommunikatsioonimi nisteerium
Eelnõu ei reguleeri tuberkuloosi suhtes väljastatava tervisetõendi kehtivust. Palume selgitada ja vajadusel eelnõus reguleerida, kui pikalt kehtib tuberkuloosi suhtes tehtava tervisekontrolli raames väljastatav tervisetõend. Kui tervisetõendi kehtivust pole
Ei arvestata. Selgitame, et eelnõus ei sätestata tuberkuloosi suhtes väljastatava tervisetõendi ajalist kehtivust, kuna eelnõu lähtub
158
reguleeritud, eeldame, et iga kord tööle asudes (ka olukorras, kus inimene vahetab lühikese perioodi jooksul töökohta) peaks uue tervisekontrolli läbima.
riskipõhise tuberkuloosi skriinimise põhimõttest, mida toetavad ka Eesti Kopsuarstide Seltsi ja Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi soovitused. Eelnõu § 17 näeb ette, et tuberkuloosi suhtes tehtud tervisekontrolli ei ole vaja uuesti läbida, kui tööle asujal ei ole tekkinud uusi riskitegureid. Tööandjal on õigus nõuda uut tervisekontrolli ja vastava tõendi esitamist juhul, kui tööle asuja:
on pärast eelmise tervisekontrolli läbimist viibinud kõrge tuberkuloosi haigestumise riskiga riigis, või
on puutunud kokku tuberkuloosi nakatunud isikuga.
Nimetatud asjaolude selgitamiseks on tööandjal võimalik küsida vastavat teavet töövestluse käigus või paluda tööle asujal täita deklaratsioon, mis on tervishoiu- ja töötervishoiupraktikas tavapärane lähenemine. Ajalise kehtivuse sätestamist ei peeta põhjendatuks, kuna tuberkuloosi levimus Eestis on madal ning sümptomiteta isikute regulaarne skriinimine kindla ajavahemiku järel ei ole rahvatervise seisukohast proportsionaalne. Eelnõu eesmärk on vältida põhjendamatut korduvat kontrolli ja halduskoormust ning keskenduda sisulisele nakkusohu hindamisele konkreetsete riskitegurite olemasolul.
159
§ 13 ja 17 Majandus- ja Kommunikatsioonimi nisteerium
Töökeskkonnas immuniseerimist on käsitletud nii immuniseerimise jaos kui §-s 17. Palume kaaluda, kas oleks mõistlik koondada kõik immuniseerimist puudutav ühte kohta.
§-s 17 oli immuniseerimine TTOS-i dubleeriv säte, seega oleme selle NETS eelnõust eemaldanud.
§ 17 lg 9- 10
Majandus- ja Kommunikatsioonimi nisteerium
Eelnõu § 17 lõige 9 ja lõige 10 ei sobitu §-i 17 alla, kuivõrd tegemist ei ole töökohal nakkusohutuse tagamisega. Palume liigutada need sisult sobivama paragrahvi alla.
Arvestatud.
§ 13 lg 3 Kaitseministeerium Eelnõu § 13 lõige 3 sätestab, et Kaitseministeerium ja Siseministeerium korraldavad oma allasutuste töötajate teenistusülesannetega seotud täiendava immuniseerimise oma valitsemisala eelarvest. Sama paragrahvi lõikes 4 sätestatakse, et Kaitseministeerium korraldab välismissioonile saadetavate kaitseväelaste täiendava immuniseerimise oma valitsemisala eelarvest. Selgitame, et välismissiooni mõiste asemel kasutame Riigikaitseseaduse § 29 alusel mõistet rahvusvaheline sõjaline koostöö.
Arvestatud.
Seletuskiri Kaitseministeerium Seletuskirjas on selgitatud, et Kaitseministeerium ja Siseministeerium korraldavad enda töötajatele vajalikke immuniseerimisi, mis tulenevad nende teenistusülesannetest. Juhime tähelepanu, et Kaitseministeerium tagab küll eelarve immuniseerimiseks, kuid immuniseerimise korraldamist viib läbi Kaitsevägi. Seega palume tagada eelnõu ja seletuskiri vastavuse tegeliku praktikaga.
Arvestatud.
Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse väljatöötamiskavatsuse tagasisidetabel
VTK peatükk / märkuse tüüp
Märkuse esitaja
Märkus / kommentaar Märkusega arvestamine / mittearvestamine
Üldine märkus
Andmekaitse Inspektsioon
Märkused puuduvad, kuid juhib tähelepanu, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje protsessides, kus tuleb töödelda isikuandmeid, tuleb pöörata tähelepanu ka isikuandmete töötlemise põhimõtetele.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
1. Eesti Puuetega Inimeste Koda
Teeb ettepaneku lisada mitteregulatiivsete lahenduste alla konkreetsed ja rahastatud haridusprogrammid tervisealase kirjaoskuse edendamiseks. Et tagada patsiendi enesejuhtimise oskused ja samas ka terviseeksperdi oskused patsienti toetada tema autonoomiat ja eripärasid (s.h info tarbimise kanaleid) arvestades tuleks luua haridusprogrammid nii alushariduse, põhikooli kui kutsehariduse ja gümnaasiumiprogrammide tasemel; sarnased haridusprogrammid oleks vajalikud ka juhendajatele, õpetajatele, töötervishoiuspetsialistidele, lapsevanematele, tervishoiutöötajatele või siis tööandjatele.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
1.2. Eesti Puuetega Inimeste Koda
Ettepanek määratleda ka riikliku immuniseerimiskavajärgsete vaktsiinide ja kordusvaktsiinide isikustatud automaatteavitused terviseportaalis ja/või perearstikeskuste poolt ja teavitused vabatahtliku vaktsineerimise võimaluste kohta.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
1.4. Eesti Puuetega Inimeste Koda
Juhib tähelepanu, et tuleb arvestada ka võimalusega, et mõju võib olla ka vastupidine ehk et laps võib vaktsiinist keelduda näiteks süstihirmust või muudel põhjustel. Kooliõed vajavad sellistes olukordades selgeid ja ühtseid juhiseid ja väljaõpet. Samuti tuleb arvestada mõjuga, mis võib tekkida, kui vanemate ja lapse otsus ei ühti ning mille tulemusel võib laps vajada psühholoogilist lisatuge.
Tervishoiutöötaja peab nii koolis, perearsti juures kui ka mujal lähtuma lapsesõbraliku tervishoiu põhimõtetest, sõltumata sellest, kes annab lapse vaktsineerimiseks nõusoleku. Lapsel on õigus olla kaasatud oma tervist ja ravi puudutavate otsuste tegemisse ka siis, kui nõusoleku annab vanem. Samuti näeb seadus ette, et vanemad arutavad lapsega hooldus‑, kasvatus‑ ja terviseküsimusi, võttes arvesse lapse küpsust (perekonnaseaduse § 116 lõige 3).
3. Eesti Töötervishoiua rstide selts
Kommentaar, et tööandjatele on probleemiks see, kui nemad katavad tõendi kulu ja töötaja lahkub töölt.
Oluline on rõhutada, et uue eelnõuga kaotatakse ära senine üldine nõue, mille järgi töötaja pidi enne tööle asumist esitama tervisetõendi kõigi nakkushaiguste suhtes – selline kohustus jääb edaspidi alles ainult tuberkuloosi puhul ja sedagi üksnes väga selgelt piiritletud töökohtadel, kus kokkupuude haavatavate rühmadega teeb riski oluliselt kõrgemaks. Ülejäänud juhtudel ei nõua eelnõu tööandjalt ega töötajalt täiendavaid tõendeid, vaid juhib kogu tervisekontrolli korralduse teadlikult tagasi töötervishoiu ja tööohutuse seaduse raamidesse, kus riskihindamise põhimõtted juba täna sätestavad, millistes olukordades ja kui sageli peab tööandja töötaja tervisekontrolli saatma. See tähendab, et nakkusohutuse seisukohalt ei teki tööandjale uut kohustust ega lisakulutust võrreldes kehtiva olukorraga: tuberkuloosi tõend on erandlik ja säilitatud üksnes nende valdkondade jaoks, kus see on rahvatervise seisukohalt vältimatult vajalik, muu tervisekontroll toimub edaspidi TTOS-i alusel nagu tavaline töökeskkonnariskidest lähtuv protsess.
3.1. Eesti Töötervishoiua rstide selts
Kommentaar, et aastate jooksul on järjest enam selliseid asutusi, kus TTOS tervisekontrolli raames käsitletakse kohe ka nakkusohutust. See tähendab, et tööandja on korraldanud ühe käigu raames mõlemad teemad (nt koolid).
Paljudel tööandjatel, kus töötatakse haavatavate rühmadega on juba aastaid olnud praktika, et TTOS-i alusel korraldatav tervisekontroll hõlmab ühes käigus ka nakkusohutusega seotud küsimusi. See tähendab, et tööandjad on enda töökorralduses loonud lahenduse, kus töötaja ei pea tegema mitut eraldi käiku ning nakkusohutuse hindamine on integreeritud tavapärasesse töötervishoiu protsessi.
Eelnõu ei lähe selle praktikaga vastuollu — vastupidi, üldisest nakkushaiguste tõendi nõudest loobumine toetabki seda, et nakkusohutusega seotud hinnangud tehakse edaspidi TTOS-i raamistikus, tööandja riskianalüüsi ja töötervishoiuarsti soovituste alusel. Ainsaks erandiks jääb tuberkuloosi tõendi nõue kindlate ametikohtade puhul, kus risk ei tulene mitte tööandja valikutest, vaid rahvatervise seisukohast vältimatust vajadusest kaitsta lapsi, patsiente ja hoolealuseid.
3.3. Eesti Töötervishoiua rstide selts
Töötervishoid ongi siiani tegelenud mõlemapoolselt: nii NETS-i kui bioloogiliste ohuteguritega (vaktsineerimised nt tervishoius ja põllumajanduses, kanalisatsioonitööd vms + tööandjate/töötajate teavitus)
Töötervishoid on juba praegu käsitlenud nakkusohutust koos bioloogiliste ohuteguritega näiteks tervishoius, põllumajanduses ja kanalisatsioonitöödel ning tööandja ja töötaja teavitamine on olnud selle loomulik osa. Eelnõu lähtubki samast loogikast: üldine nakkushaiguste tõendi nõue kaob ning nakkusohutuse hindamine jääb nüüd valdavalt TTOS-i raamidesse, kus see praktikas ongi toimunud. NETS jätab ainult tuberkuloosi tõendi selgelt piiritletud ametikohtadel, kuid kõik ülejäänud nakkusohutuse küsimused jäävad edasi töötervishoiu tavapäraste protsesside ja riskihindamise juurde.
3. Eesti Töötervishoiua rstide selts
Kogu töötervishoiu bioloogiliste ohutegurite alast seadusandlust peaks paralleelselt analüüsima ja kohandama, et oleks kompleksselt käsitletav koos NETS-iga.
Eelnõu roll on piirata NETS ainult rahvatervise seisukohalt vältimatute eranditega, kuid laiem nakkusohutuse käsitlus töökohal jääbki edasi TTOS-i.
3.1. Eesti Töötervishoiua rstide selts
Kas on õige eristada tööprotsess ja töökeskkond? Meditsiinitöötajatel on need ju küll enamasti kattuvad - s.t. toimivad samaaegselt.
Seaduse eelnõus me ei erista tööprotsessi ja töökeskkonda. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel loodud määrus käsitleb töökeskkonda mõjutavaid bioloogiliste
ohutegureid, mille hulka kuulub ka tööprotsess, kui see töökeskkonda mõjutab.
1. Eesti Töötervishoiua rstide selts
Oma töökohustustest lähtuvalt on oluline, et tervishoiutöötajad oleksid ka ise nakkushaiguste eest võimalikult maksimaalselt kaitstud –s.t. immuniseeritud. Kuna tervishoiutöötajad peaksid olema immuniseeritud tavapopulatsioonist suuremas mahus, siis on ka nende tööandjate halduskoormus nõuetekohaseks immuunprofülaktikaks märgatavalt suurem. Tuleks laiendada riiklikku vaktsineerimiskava alla kuuluvate vaktsiinide hulka tervishoiutöötajatele, samuti ka (eriti koolieelsete) lasteasutuste vms sektorite töötajatele nt hetkel gripi, leetrite (koos mumpsi, punetiste), läkaköha (koos difteeria, teetanuse), tuulerõugete vastu.
Seaduse eelnõu kohaselt peab tööandja tagama tööaladel, kus on nakkushaigusesse nakatumise oht, töötajate immuniseerimise ja vajadusel ennetava ravi. Lisasime eelnõusse ka sätte, mille alusel võib immuniseerimiskavasse lisada kutsealasid, mille puhul on töötajate vaktsineerimine üleriigilise epidemioloogilise tähtsusega
1.4. Eesti Õpilasesindust e Liit
Toetavad noorte suuremat otsustusõigust oma tervisega seotud küsimustes, kuid peavad oluliseks selgete kaitsemehhanismide ja kaalutlusvõime hindamise kriteeriumide kehtestamist. Koolikeskkonnas võib noort mõjutada autoriteetide surve ning seetõttu tuleb tagada, et noor suudab teha teadliku ja iseseisva otsuse. Kui noor mõistab otsuse tagajärgi ja riske, võiks tal olla võimalus alates teatud vanusest (nt 14–16) ise otsustada oma vaktsineerimise üle.
Noorte suurem otsustusõigus on põhimõtteliselt mõistetav, kuid eelnõu lähtub tervishoius kehtivast üldpõhimõttest: alaealise nõusolekuvõime hindamine ei toimu vanusepiiri järgi, vaid individuaalselt. See tähendab, et kui noor mõistab vaktsineerimise sisu, riske ja tagajärgi, saab ta juba praegu anda teadliku nõusoleku. Samas on oluline arvestada koolikeskkonna eripäraga, kus autoriteetide mõju võib otsust mõjutada, mistõttu peab tervishoiutöötaja hindama, et otsus oleks tehtud iseseisvalt ja vabatahtlikult. Eelnõu eesmärk ei ole seda süsteemi muuta, vaid tagada, et iga otsus olenemata vanusest oleks tõenduspõhine, teadlik ja survevaba.
1. Eesti Õpilasesindust e Liit
Peavad oluliseks, et seadusemuudatustega kaasneks teaduspõhine ja noortele suunatud teavitustöö, mis aitaks noortel orienteeruda info- ja valeinfo rohkes keskkonnas. Riik peaks koos ekspertide ja noorteorganisatsioonidega arendama hariduslikke programme, mis õpetavad kriitilist mõtlemist ja meediapädevust, et toetada teadlikke terviseotsuseid.
Noorte teadlikke terviseotsuseid ei saa tagada ainult õiguslike võimaluste kaudu. Sama oluline on toetav ja arusaadav infokeskkond. Seetõttu on tähelepanek, et seadusemuudatustega peaks kaasnema teaduspõhine ja noortele kohandatud teavitustöö, igati asjakohane. Eelnõu üldine
raamistik eeldabki, et riik teeb koostööd ekspertide ja noorteorganisatsioonidega, et arendada kriitilist mõtlemist ja meediapädevust toetavaid programme. Noored puutuvad kokku väga suure info- ja valeinfo hulgaga, eriti tervisevaldkonnas, ning nende otsustusvõime toetamine eeldab selget, usaldusväärset ja nende eale sobivat selgitustööd. Selline lähenemine aitab tagada, et noored suudavad teha terviseotsuseid teadlikult, iseseisvalt ja faktilisele infole tuginedes.
1. Eesti Proviisoraptee kide Liit
Oleme apteekide esindusorganisatsioonina korduvalt välja pakkunud, et ka proviisorid ja farmatseudid võiksid kuuluda Eestis tervishoiutöötajate ringi, kel on õigus vaktsineerida. Proviisorid ja farmatseudid, nagu ka teised tervishoiutöötajad vajavad enne vaktsineerimise teenuse pakkumist koolitust, vajalik on ligipääs patsiendi terviseinfole (nõustamiseks, immuniseerimise dokumenteerimiseks) ning apteegil vajalike ruumide olemasolu. Toetame samuti põhimõtet, et koolitused läbinud apteekrid saavad vaktsineerida ka kriisiolukordades (näiteks massvaktsineerimiste või nakkushaiguste testimiste läbiviimisel).
Apteekrite soov laiendada vaktsineerimisõigust proviisoritele ja farmatseutidele on täiesti mõistetav, eriti arvestades nende rolli esmatasandi nõustajatena ning valmisolekut pakkuda teenust koos vajaliku koolituse, dokumenteerimise ja ruumiliste tingimustega. Eelnõu lähtub aga tervishoiutöötajate raamistikust, kus vaktsineerimise õigus on seotud iseseisva tervishoiuteenuse osutamise võimekusega, sealhulgas vastutuse ulatuse ja patsiendi seisundi hindamisega. Nagu teisedki tervishoiutöötajad, vajaksid ka proviisorid ja farmatseudid sellisel juhul koolitust, ligipääsu patsiendi terviseinfoga seotud süsteemidele ning selget rollijaotust. Samuti on kriisiolukordades apteekide kaasamine sisuliselt võimalik ning praktikas kasutatudki, kuid see eeldab eraldi regulatsiooni ja täpselt määratletud protseduure. Eelnõu ei välista apteekide suuremat kaasatust tulevikus, kuid selline muudatus peab toimuma kooskõlas tervishoiusüsteemi tervikstruktuuriga ja
tagama, et vastutus, pädevus ja andmekaitse oleksid üheselt paigas.
3. Eesti Proviisoraptee kide Liit
Toetame ettepanekut vähendada bürokraatiat ning ühtlustada tervisekontrolli reegleid. Erinevate seaduste alusel tehtavad riskihinnangud ja tervisekontrollid ei ole praegu piisavalt selgelt sätestatud ning põhjustavad töötajatele ja ka ettevõtjatele liigset administratiivset koormust. Samuti ei pruugi praegusel kujul korraldatud kontrollid täita neile pandud ootusi. Samuti saame apteekide poolt kinnitada, et tervisetõendite süsteem vajab kaasajastamist ja täpsemat analüüsi tõendi vajalikkuse, kehtivuse ja säilitamise osas. Toetame mõtet, et kaaluda tuleks, kas tervisetõendit praegusel kujul üldse vaja on.
Töötervishoid on juba praegu käsitlenud nakkusohutust koos bioloogiliste ohuteguritega näiteks tervishoius, põllumajanduses ja kanalisatsioonitöödel ning tööandja ja töötaja teavitamine on olnud selle loomulik osa. Eelnõu lähtubki samast loogikast: üldine nakkushaiguste tõendi nõue kaob ning nakkusohutuse hindamine jääb nüüd valdavalt TTOS-i raamidesse, kus see praktikas ongi toimunud. NETS jätab ainult tuberkuloosi tõendi selgelt piiritletud ametikohtadel, kuid kõik ülejäänud nakkusohutuse küsimused jäävad edasi töötervishoiu tavapäraste protsesside ja riskihindamise juurde.
Üldine märkus
Eesti Proviisoraptee kide Liit
Uus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus peaks andma apteekritele juurde õigusi inimeste nõustamise ja teavitustegevuste osas.
Apteegid mängivad juba praegu olulist rolli inimeste nõustamisel ning eelnõu ei piira seda rolli kuidagi. Apteekritel on jätkuvalt õigus anda inimestele tervisealast teavet, sh nakkushaiguste ennetamise ja ravimite kasutamise kohta. Nõustamise ja teavituse laiendamine on tervishoiusüsteemi üldine suund ning apteekide panus on selles väärtuslik. Koostööd saab vajadusel laiendada riiklike teavitustegevuste ja kriisivalmiduse raames.
1.1. Eesti Perearstide Selts
Toetame IPEK rolli sätestamist NETSis. Meie ettepanek on, et on vajalik sätestada NETSis ja vastavas NETS rakendusaktis: • IPEK ülesanded (sh vaktsineerijate täiendõppeprogrammide ja koolitajate kinnitamisel); • töökord (sh rahastus); • koosseisu koostamise põhimõtted;
Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni rolli selge sõnastamine on oluline ning toetame seisukohta, et komisjoni ülesanded ja toimimise põhimõtted peavad olema üheselt mõistetavad. Eelnõu toobki IPEKi NETSi raamistikku, kuid täpsemad detailid kuuluvad
• huvikonfliktide haldamise põhimõtted. rakendusaktidesse. Selline jaotus on vajalik, et seaduse tasandil sätestada volitus ja raamistik, samas kui konkreetsem kord jääb paindlikumalt ajakohastatavaks ministri määrusega. Meie eesmärk on tagada, et IPEKi töö oleks läbipaistev, professionaalne ja sõltumatu nii teaduslikult kui ka huvide konflikti mõttes ning et komisjoni otsused toetaksid tervishoiusüsteemi toimimist tervikuna.
1.2. Eesti Perearstide Selts
Eesti Perearstide Selts ei toeta immuniseerimisõiguse laiendamist apteegiteenuse osutajatele seni kuni apteegiteenuste sisu regulatsioon ei ole süstemaatiliselt kaasajastatud vastavalt 2024 kooskõlastatud VTKle.
Immuniseerimisõiguse laiendamine apteegiteenuse osutajatele eeldab kõigepealt apteegiteenuste sisulise regulatsiooni kaasajastamist, on mõistetav ja kooskõlas tervishoiusüsteemi tervikliku toimimise põhimõtetega. Eelnõu ise apteegiteenuse sisu ega korraldust ei muuda, vaid lähtub kehtivast raamistikust, kus vaktsineerimise õigus on seotud iseseisva tervishoiuteenuse osutamise ja sellega kaasneva vastutuskoormaga. Kuna 2024. aastal kooskõlastatud VTK nägi ette apteegiteenuste laiemat ajakohastamist, on loomulik, et võimalikud muudatused vaktsineerimisõiguses peavad toimuma alles pärast seda, kui apteegiteenuse roll ja ulatus on süsteemselt üle vaadatud. Selline järjekord tagab, et otsused tehakse läbipaistvalt, erialapõhiselt ja kogu tervishoiusüsteemi sujuvat toimimist silmas pidades.
1.4. Eesti Perearstide Selts
EPS toetab regulatsiooni kaasajastamist ja selguse loomist, et immuniseerimisel koolides lähtutakse võlaõigusseadusest.
Immuniseerimisel koolikeskkonnas tuleb selgelt lähtuda võlaõigusseadusest, on põhjendatud ning eelnõu toetab seda põhimõtet. Vaktsineerimine on
tervishoiuteenus, mis eeldab teadlikku nõusolekut ning kehtiv õigusruum sätestab, et alaealise nõusolekuvõime ja otsustusõigus hinnatakse individuaalselt VÕS-i alusel. NETS ei muuda seda raamistikku, vaid loob selguse, et ka koolides toimuv immuniseerimine toimub samadel alustel nagu mujal tervishoiusüsteemis. See tagab ühtse õigusliku loogika, väldib erinevaid tõlgendusi ning kaitseb nii lapse õigusi kui tervishoiutöötaja vastutust.
1. Eesti Perearstide Selts
Oluline osa immuniseerimistest toimub täiskasvanueas, kus vaktsiinide kättesaadavusega on probleeme, sest suur osa täiskasvanueas tehtavaid vaktsiine on isikule tasulised ja ilma Tervisekassa ravimite soodusmäärata, kuigi tegemist on Eestis registreeritud ravimitega. Nakkushaiguste ennetamise seisukohast on oluline toetada ja soodustada täiskasvanueas vaktsineerimisi, sh MMR, dTap, puukentsefaliidi vaktsiinidega. EPS esindajad on aeg-ajalt IPEKis seda küsimust tõstatanud, et omaosalusega läbi viidud vaktsineerimistele laieneks ravimite soodusmäär, kuid vastuseks oleme saanud, et NETS seda ei võimalda. Palume NETS väljatöötamisel ka seda aspekti arvestada.
Täiskasvanute vaktsineerimise kättesaadavuse teema on tõepoolest oluline, eriti kuna mitmed vajalikud kaitsesüstid on praegu inimesele täielikult omaosalusega ning soodustus ei kehti isegi siis, kui vaktsiin on Eestis registreeritud ravim. NETS ise ei määra ravimite hüvitamise põhimõtteid ega Tervisekassa soodusmäärasid. Need kuuluvad eraldi ravimipoliitika ja ravikindlustuse raamistikku. Küll aga on teie tähelepanek oluline sisend poliitikakujundajatele: täiskasvanute vaktsineerimine on rahvatervise seisukohalt sama tähtis kui laste immuniseerimine, ning selle parem toetamine vajab laiemat arutelu üle kogu tervishoiusüsteemi.
2. Eesti Perearstide Selts
Tervishoiutekkeliselt võivad levida ka õhkleviga levivad vaktsiinvälditavad haigused (sh leetrid, gripp, COVID-19, tuulerõuged). Palume uue NETS seaduse loomise käigus arvesse võtta ka seda aspekti ja luua õigusselgust, kas ja millistel juhtudel võib olla tervishoiutöötajate vaktsineerimise kohustuslik.
Tervishoiuasutustes võivad tõepoolest levida ka õhklevina vaktsiinvälditavad haigused,
nagu leetrid, gripp, COVID‑19 ja tuulerõuged, mis ohustavad eriti patsiente, kes on ise kaitseta või immuunsusnõrgad. Samas ei sätesta NETS eraldi tervishoiutöötajate vaktsineerimiskohustust, sest selline otsus peab põhinema laiemal õigusraamistikul, sh
põhiseaduse, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning riskihindamise põhimõtetel. Tõstatatud küsimus on siiski väga asjakohane. Õiguslik selgus selle kohta, millistel tingimustel võib vaktsineerimine tervishoius olla vajalik või kohustuslik, vajab eraldi käsitlemist ning seda tuleb edasises poliitikakujundamises arvesse võtta.
2.1. Eesti Perearstide Selts
Nakkushaiguste leviku osas on väga haavatavad ka hooldekodud, toetame infektsioonikontrolli nõuete kaasajastamist ka nendes.
Hoolekandeasutused on nakatumise suhtes sama haavatavad kui tervishoiuasutused, mistõttu on infektsioonikontrolli nõuete ajakohastamine nendes asutustes hädavajalik. Eelnõu eesmärk ongi laiendada selged ja läbipaistvad nakkusohutuse põhimõtted ka hooldekodudele, et tagada paremad ennetusmeetmed ja kaitse nii elanikele kui töötajatele.
3.2. Eesti Perearstide Selts
Eesti Perearstide Selts toetab ettepanekut üldse loobuda nakkushaiguste suhtes esitatava tervisetõendi nõudest ning kasutada tõendipõhise lähenemise asemel riskipõhiseid ennetusmeetmeteid nagu töötajate juhendamine, isikukaitsevahendite kasutamine, tervise jälgimine, aga ka kätehügieeni, toidukäitlushügieeni nõuete täitmine. Praeguste töötajate tervisekontrollide raames toimuvate tõendite väljastamisega, mille raames tehakse teatud tööalade töötajatele rutiinselt väljaheitekülve ja kopsude röntgenülesvõtteid on küll kulutatud palju ressursse (aega, raha), kuid on väga kaheldav, kas üldse on ennetatud infektsioonhaigusi.
Kehtiv tõendipõhine süsteem ei ole olnud tõhus nakkushaiguste ennetamisel ning on koormanud nii töötajaid kui tööandjaid märkimisväärse aja- ja rahakuluga. Eelnõus üldine nakkushaiguste tõendi nõue kaob ning nakkusohutuse hindamine jääb nüüd valdavalt TTOS-i raamidesse, kus see praktikas ongi toimunud. Ainsaks erandiks jääb tuberkuloosi tõendi nõue kindlate ametikohtade puhul, kus risk ei tulene mitte tööandja valikutest, vaid rahvatervise seisukohast vältimatust vajadusest kaitsta lapsi, patsiente ja hoolealuseid.
1.2. Eesti Perearstide Selts
Sobiv sõnastus oleks näiteks: Vaktsineerimisi viiakse läbi peamiselt perearstiabis ning koolitervishoiuteenuse ja eratervishoiuteenuste osutajate poolt.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
2.1. Eesti Perearstide Selts
„üldarstiabile“ – pro perearstiabile Teadmiseks võetud ja arvestame.
Üldine märkus
Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
Sotsiaalministeeriumi esmase VTK kaasamisürituse arutelude põhjal soovitame edasistesse aruteludesse ning temaatilistesse töörühmadesse kindlasti ja veelgi tugevamalt kutsuda ja paluda ka rohkem era- ja kolmanda sektori esindajaid.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
5. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
Kriisijuhtimisel, sh kindlasti ka tervisekriiside, epideemiaolukordade juhtimisel tuleb tagada interdistsiplinaarne vaade. Peame oluliseks, et ettevaatuspõhimõtte rakendamist edasises menetluses põhjalikult piiritletaks.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
1. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
Toetame eesmärki tõsta vaktsineerimisega hõlmatust. Samuti tunnustame ministeeriumit valmisoleku eest laiendada immuniseerimisõigusega isikute ringi.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
1.3. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
VTK-ga soovitakse ilmselt ulatuslikult muuta ravimite hankimise ja käitlemise reegleid ja õiguseid. Need muudatused vajavad enne eelnõu koostamise faasi jõudmist väga põhjalikku lahti kirjutamist ning seejärel läbiarutamist.
Oleme ravimite hangete ja logistika teemad NETSi ettevalmistamisel läbi töötanud koostöös Tervisekassaga ning analüüsinud, kuidas tagada nakkushaiguste tõrjeks vajalike ravimite parem kättesaadavus ja varustuskindlus. Selle tulemusel oleme teinud ettepaneku kehtestada sarnaselt ravikindlustuse seaduse alusel loodud ravimite loetelule ka nakkushaiguste ravimite loetelu, mis annaks selge õigusliku raamistiku hangetele, säilitamisele, jaotamisele ja eelarvelisele planeerimisele. Seega ei muudeta ravimipoliitikat laiemalt, vaid luuakse konkreetne ja läbipaistev kord just nende ravimite jaoks, mis on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seisukohalt vältimatud.
1.3. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
Kavandatud muudatused tunduvad aga sellise ulatusega, et võivad põhimõtteliselt muuta kogu senist ravimikäitlemise raamistikku. Tegemist oleks väga põhimõttelise ja suure muutusega, mis ületaks kaugelt üksnes nakkushaigustega seotud valdkonnapiire ning ulatuks ravimivaldkonna aluspõhimõtete muutmiseni. Suure tõenäosusega ei saaks sellised muudatused piirduda pelgalt NETS- ga, vaid
Me ei muuda ravimivaldkonna aluspõhimõtteid ega kogu ravimikäitlemise raamistikku. Oleme analüüsi põhjal teinud konkreetse ja sihipärase ettepaneku luua nakkushaiguste ravimite loetelu, mis toimiks samal põhimõttel nagu ravikindlustuse seaduse alusel kehtestatud ravimite loetelu, kuid oleks suunatud ainult nakkushaiguste
hõlmaksid ilmselt ka TTKS-i ja RavS-i ning olulist osa selle alusel antud määrustest. Peame kriitiliselt oluliseks, et enne VTK menetlusest eelnõu koostamiseni jõudmist tuleks need kavad sisuliselt lahti kirjutada ning puudutatud huvirühmadele eraldi tutvumiseks ja kommenteerimiseks saata.
ennetamiseks ja tõrjeks vajalikele ravimitele. Selle eesmärk on tagada vaktsiinide, antimikroobsete ravimite ja teiste vältimatute vahendite varustuskindlus ja selge rahastamismudel, mitte kujundada ümber kogu ravimipoliitikat. Ulatuslikumad muudatused RavS-i või TTKS-i ei ole NETSi kaudu kavandatud.
1.3. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
Ühtlasi märgitakse VTK-s, et soovitakse luua õiguslik alus vaktsiinidooside liikumise ja kasutamise arvestamiseks, mida omakorda hakataks kasutama riiki tellitavate vaktsiinikoguste planeerimisel. Kindlasti on tegemist sensitiivse ja konfidentsiaalse teabega, mille töötlemine vajab selget ja täpset alust ning piire. Rõhutame, et olulisema osa Eestis kasutatavatest vaktsiinidest hangivad täna siiski teised Eesti ravimihulgimüüjad, mitte Tervisekassa. Küll on kassa viimastel aastatel rakendanud turustuspraktikaid kassa prognoosivigadest realiseerunud riskide leevendamiseks nende ülekandmisega teistele tervishoiusektori osapooltele, millega on põhjustanud segadust ja kahju nii ravimeid hankinud tervishoiuteenuse osutajatele kui teistele ravimikäitlejatele – segadused riigi/tervisekassa sekkumisel tervishoiuteenuse osutajate ja ravimite tarneahelasse seoses gripivaktsiini üle- ja puudujääkidega riikliku immuniseerimiskava raames. Seepärast tuleb ka seesuguste muudatuste kavandamisel need kõigepealt selgelt lahti kirjutada ning arvestada seejuures ravimituru osaliste võrdse kohtlemise, infokaitse ja konkurentsiõiguse põhimõtteid. Tähelepanuta ei tohi jätta Tervisekassa kohati tugevat huvide konflikti kui sisemiselt ühelt poolt nii ravimikäitlejana ravimite hankija ja turustajana ning teisalt ravimite eest tasuva kindlustusorganisatsioonina. Need riskid tuleb maandada.
Mõistame muret, kuid täpsustame, et eelnõu ettevalmistamisel ei ole kavandatud ravimite käitlemise üldise süsteemi ümberkujundamist. Koostöös Tervisekassaga oleme analüüsinud üksnes seda, kuidas tagada nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks vajalike ravimite parem planeerimine, kättesaadavus ja varustuskindlus, ning sellest lähtuvalt teinud ettepaneku luua nakkushaiguste ravimite loetelu, mis toimib põhimõtteliselt samal moel kui ravikindlustuse seaduse alusel kehtestatud ravimite loetelu.
1.1. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
VTK selgituste põhjal tundub, et komisjonist soovitakse kujundada formaalse(te) otsustusõigus(t)ega haldusorgan. Samas jätab VTK täiesti lahtiseks, missuguseid ülesandeid, mis vormis ja mis järelmitega komisjon edaspidi täitma hakkaks, kuidas korraldatakse edaspidi komisjoni koosseis ja töö ning missugustest
Seaduse eelnõus sätestame immunoprofülaktika ekspertkomisjoni ülesanded ja vastava rakendusakti, kuhu võivad lisanduda huvidekonflikti haldamise põhimõtted, rahastamine ja töökord.
kaalutlustest lähtudes ja mis piirides komisjon edaspidi otsuseid teeks.
3. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
Toetame VTK algatust vaadata sisuliselt üle, ühtlustada ning lihtsustada infektsiooni- ja tervisekontrollide riskianalüüside ja tervisetõendite süsteeme NETS-is ja TTOS-is. Meie hinnangul vajab ja väärib ka see valdkond edasisteks aruteludes eraldi töörühma, mh seepärast, et osalt on tegemist võrdlemisi spetsiifiliste, üheaegselt nii töö- kui meditsiiniõiguslikke eriteadmisi nõudvate küsimustega.
VTK kirjeldusest võib tõesti jääda mulje, justkui soovitaks komisjonile anda formaalseid otsustusõigusi, kuid rõhutame, et eelnõu koostamisel ei ole sellist haldusorgani ülesehitust kavandatud. NETS sätestab komisjoni rolli raamistikuna ning selle eesmärk on tagada immunoprofülaktika ekspertkomisjonile selge ja läbipaistev nõuandev funktsioon, mitte otsustusõiguslik pädevus. Komisjoni konkreetsed ülesanded, töövorm, koosseisu kujunemine ja otsustusprotsessid määratakse rakendusaktidega, mis valmivad eraldi ja kaasavalt. Meie eesmärk on tagada, et komisjoni roll oleks üheselt mõistetav, erapooletu ja toetaks tõenduspõhist poliitikakujundamist, mitte ei looks paralleelset otsustustasandit.
3.2. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
VTK punktis 3.2. välja pakutud mõtet, et "ühe alternatiivina on võimalik üldse loobuda nakkushaiguste suhtes esitatava tervisetõendi nõudest ning kaaluda tõendipõhise lähenemise asendamist riskipõhiste ennetusmeetmetega nagu töötajate juhendamine, isikukaitsevahendite kasutamine, tervise jälgimine", tuleks kindlasti kaaluda – eriti kehtiva NETS § 13 lg 1 p 1 nimetatud tegevusvaldkonnas tegutsevates ettevõtetes, kes ei puutu kokku lahtiselt müüdava/käideldava toidu või veega, vaid käitlevad pakendatud tooteid, mille kaudu nakkushaiguste levik on vähetõenäoline
Kehtiv tõendipõhine süsteem ei ole olnud tõhus nakkushaiguste ennetamisel ning on koormanud nii töötajaid kui tööandjaid märkimisväärse aja- ja rahakuluga. Eelnõus üldine nakkushaiguste tõendi nõue kaob ning nakkusohutuse hindamine jääb nüüd valdavalt TTOS-i raamidesse, kus see praktikas ongi toimunud. Ainsaks erandiks jääb tuberkuloosi tõendi nõue kindlate ametikohtade puhul, kus risk ei tulene mitte tööandja valikutest, vaid rahvatervise seisukohast vältimatust vajadusest kaitsta lapsi, patsiente ja hoolealuseid.
3.3. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
Samuti on tervitatav VTK punktis 3.3. esitatud põhimõte, et tööandja võiks nakkushaiguste ja bioloogiliste ohutegurite riske hinnata ja maandada ühes riskihinnangus – TTOS alusel koostatavas töökeskkonna riskianalüüsis, mis hõlmab ka bioloogiliste ohuteguritega seotud riske.
Kehtiv tõendipõhine süsteem ei ole olnud tõhus nakkushaiguste ennetamisel ning on koormanud nii töötajaid kui tööandjaid märkimisväärse aja- ja rahakuluga. Eelnõus üldine nakkushaiguste tõendi nõue kaob ning nakkusohutuse hindamine jääb nüüd valdavalt TTOS-i raamidesse, kus see praktikas ongi toimunud. Ainsaks erandiks jääb tuberkuloosi tõendi nõue kindlate ametikohtade puhul, kus risk ei tulene mitte tööandja valikutest, vaid rahvatervise seisukohast vältimatust vajadusest kaitsta lapsi, patsiente ja hoolealuseid.
5. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
Põhiõiguse ja vabaduste riiveid võimaldavate sätete kavandamisel tuleb eriti põhjalikult läbida ning ka kirja panna riivete põhiseaduslikkuse kontroll. Need küsimused väärivad eraldi töörühma arutelusid, kuhu tuleks lisaks tervishoiu- ja julgeolekuvaldkonnale kaasata ka kodanikuõiguste, ettevõtluse esindajate ning põhiõigustele spetsialiseerunud juristkonna esindajad. Piiravate meetmete kavandamisel tuleb eraldi tähelepanu pöörata ka tõhusa õiguskaitse võimalustele selliste meetmete rakendamise olukorras, seda nii ministeeriumi kaasamisüritusel Andmekaitse Inspektsiooni poolt toodud andmekaitseaspektides kui õiguskaitsemehhanismide ja - võimaluste tasemel üleüldiselt. Erinevate piiravate meetmete kavandamisel – NB! nii piiriüleselt, piiridel, kui siseriiklikult sh riigi sees eripiirkondade loomisel – tuleb eraldi arvestada vajadusega garanteerida ühiskonna toimimiseks vältimatult vajalike teenuste, kaupade, tööde jätkumine.
Põhiõiguste riivete proportsionaalsuse analüüs esitatakse eelnõu seletuskirjas. Eelnõus on piirangute rakendamise eelduseks range vältimatu vajaduse kriteerium ja ajalised piirangud (nt § 28). Tõhus õiguskaitse on tagatud haldusmenetluse seaduse kohaldamisega (§ 1 lg 4). Andmekaitse aspektidega on arvestatud, luues andmetöötlusele konkreetsed alused otse seaduses (nt § 26 lg 5, § 28 lg 13).Elutähtsate teenuste ja kaupade kättesaadavus on tagatud võimalusega teha piirangutes ning karantiini- ja piiriületusnõuetes vastavaid erandeid (§ 26 lg 2 p 6, § 44). Täiendav osapoolte ja spetsialistide kaasamine aruteludesse jätkub eelnõu kooskõlastusringidel.
5. Eesti Ravimihulgimü üjate Liit
Piiravate meetmete regulatsioon tuleb eelnõu dokumentides siduda tänaste kriisiseaduste (HOS, RiKS jt) ning Riigikogu menetlus oleva uue tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõuga. Kattuvates piirnevates osades tuleks hinnata ka teiste valdkondade asjakohaseid reegleid, näiteks on NETS-il puuteid loomataudi vastaste nõuetega. Seda nii sisuliselt kui ka terminoloogiliselt ja rakendus üleminekuaspektides.
Eelnõus on loodud seosed kehtiva ja kavandatava kriisiregulatsiooniga. Paragrahvi 1 lõike 3 kohaselt kohaldatakse häda- või eriolukorras vastavat kriisiseadust (tänane hädaolukorra seadus või menetluses olev tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus),
Vastavad seosed, piirangute alused ja ulatus ning otsustusprotsessid, pädevus ja vastutus tuleks eelnõu dokumentide selguse huvides võimalusel ka skemaatiliselt vms ülevaatlikul viisil ära kirjeldada.
arvestades NETS erisusi. Samuti on arvestatud kokkupuudetega loomataudide ja toiduohutusega – eelnõus on reguleeritud teabevahetus zoonooside tuvastamisel (nt § 8 lg 5 p 2) ning rakendussätetega muudetakse vastavalt ka veterinaarseadust (§ 51). Piirangute alused, otsustusprotsessid ja pädevuste jaotus (millal otsustab Terviseamet ja millal Vabariigi Valitsus, sh §- d 26–28) avatakse eelnõu seletuskirjas.
1.2.
Eesti Esmatasandi Tervisekeskust e Liit
ETTKLi arvates peaks laste vaktsineerimine toimuma kindlasti esmatasandil, sh koolitervishoiu kaudu, tagades nii süsteemse ja järjepideva lähenemise laste tervisele. Täiskasvanute vaktsineerimine peaks samuti jääma esmatasandi vastutada, arvestades vajadust usaldusväärse nõustamise ja patsientide vaktsineerimise järjepidevuse järele. Eratervishoiuasutuste ulatuslik kaasamine testimisse ja vaktsineerimisse COVID-19 pandeemia ajal olude sunnil rakendatud ajutine, tervishoiusüsteemi ülesehitust ja sisemist loogikat eirav lahendus, mistõttu loodame, et uue NETS koostamisel jäädakse kehtiva seaduse §-s 8 sätestatud immuniseerimise korralduse juurde. Teisi tervishoiuteenuse osutajaid võiks ka edaspidi kaasata üksnes tervishoiualases hädaolukorras ja eeldusel, kui esmatasandil ei ole piisavalt ressursse. Samas soovime tuua välja, et vajalik on õigusruumi selgus selles osas, et perearstiabi teenuse osutajad võivad vaktsineerida ka väljaspool oma tegevuskohta, nt koolides, tööandjate juures või vaktsineerimise kampaaniate raames. Seega peavad peamised hõlmatust suurendavad meetmed olema suunatud esmatasandile, kus on olemas püsikontakt patsiendiga ning usaldus patsiendi ja arsti vahel.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
1.
Eesti Esmatasandi Tervisekeskust e Liit
Teeme ettepaneku kaasjastada ka määruses "Immuniseerimise korraldamise nõuded" § 2 lõiget 2. Täiendkoolitus ei peaks olema kohustusena, vaid tervisekeskuse enda võimalus ja valik, mis ajal ja kellele seda soovitakse. Eelkõige peaks lähtuma meeskonnatööst ja on oluline, et tervisekeskuses oleks vaktsineerimise pädevus regulaarselt uuendatud selle eest vastutavatel töötajatele - peame väga oluliseks, et vaktsineerimise pädevus oleks meeskonnas
Teadmiseks võetud ja arvestame.
olemas ja uuendatud ning meeskonna liige saabki ka sisekoolitusi teha. Ühtlasi teeme ettepaneku veebipõhise täiendkoolituse loomiseks, et oleks võimalik enamatel inimestel neile sobival ajal oma teadmisi täiendada.
2.1.
Eesti Esmatasandi Tervisekeskust e Liit
ETTKL mõistab vajadust tõhustada infektsioonikontrolli nõuete rakendamist, kuid soovime rõhutada, et infektsioonikontrolli nõudeid ei saa automaatselt üle kanda esmatasandi tervisekeskustele samas ulatuses, nagu need kehtivad statsionaarset arstiabi pakkuvatele teenuseosutajatele. Täiendavate nõuete lisamisel tuleks hinnata: a) millised on esmatasandi tervisekeskuste tegelikud infektsiooniriskid, b) milline on tervisekeskuste töökoormus ja personal; c ) millised kulud kaasnevad riskide maandamistegevuste rakendamisega ja kas need on, võrreldes oodatava mõjuga, põhjendatud. Palume vältida tervisekeskuste halduskoormuse suurendamist ja tagada, et uued regulatsioonid oleksid proportsionaalsed ja päriselus rakendatavad.
Seaduse eelnõus laiendame infektsioonikontrolli nõuete rakendamist kõigile tervishoiuteenuse osutajatele ning üldhooldusteenuse osutajatele. Seaduse eelnõu väljatöötamise raames arutati ja leiti, et NETS ei tohiks keskenduda ainult haiglatele, vaid reguleerida laiemalt ka neid asutusi, kus esineb infektsioonirisk. Vastavas rakendusaktis saab sätestada täpsemad nõuded vastavalt asutuse tüübile.
3.
Eesti Esmatasandi Tervisekeskust e Liit
ETTKL toetab kavatsust ühtlustada nakkushaiguste tervisekontrollide alused ja vähendada dubleerimist TTOSi ja NETSi vahel.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
1. Eesti Õdede Liit
Toetame VTK ettepanekut täiendada immunoprofülaktika ekspertkomisjoni ülesandeid ning rõhutame vajadust tagada:
kooliõdede pädevuse ja õiguste selgus seoses lapse kaalutlusvõime hindamise ja vaktsineerimisega;
õdedele suunatud erialaste koolitusprogrammide süsteemne rahastamine,
süsteemse ülevaate loomist MEDREs immuniseerimise õiguse olemasolu ja kehtivuse osas
Seaduse eelnõus sätestame IPEK ülesanded ja vastava rakendusakti, kuhu võivad lisanduda huvidekonflikti haldamise põhimõtted, rahastamine ja töökord. Seaduse eelnõus sätestame, et piiratud teovõimega isiku immuniseerimisel peab võtma arvesse võlaõigusseaduses sätestatut.
2. Eesti Õdede Liit
Toetame infektsioonikontrolli nõuete laiendamist kogu tervishoiusüsteemile, sh perearstikeskustele, hooldusteenusele ja töötervishoiule. Soovitame luua riiklik infektsioonikontrolli koordineerimismehhanism, mis:
toetaks asutusi juhendmaterjalide ja koolitustega,
looks õdedele ja teistele spetsialistidele võimalused pädevuse hoidmiseks ja arendamiseks.
Seaduse eelnõus laiendame infektsioonikontrolli nõuete rakendamist kõigile tervishoiuteenuse osutajatele ning üldhooldusteenuse osutajatele. Seaduse eelnõu väljatöötamise raames arutati ja leiti, et NETS ei tohiks keskenduda ainult haiglatele, vaid reguleerida laiemalt ka neid
asutusi, kus esineb infektsioonirisk. Vastavas rakendusaktis saab sätestada täpsemad nõuded vastavalt asutuse tüübile.
5. Eesti Õdede Liit
Peame oluliseks, et:
seaduses sätestataks õiguslik alus tervishoiutöötajate, sh õdede rollile epideemiate ajal (nt vaktsineerimiskampaaniate läbiviimine, testimine, tõrjemeetmete selgitamine),
koordineerimismehhanismides arvestataks praktikute kaasatusega, sh piirkondlike kriisimeeskondade koostamisel.
Eelnõus on tervishoiutöötajate (sealhulgas õdede) ülesanded nakkushaiguste ennetamisel ning tõrjel kirjeldatud. Eelnõu § 16 sätestab tervishoiutöötaja rolli ja kohustused immuniseerimisel (sh nõustamine, selgitustöö ja vaktsineerimise teostamine) ning § 8 lõige 3 paneb tervishoiuteenuse osutajale kohustuse patsiente nakkusohutuse osas nõustada ja diagnostikaks uuringumaterjale võtta. Kriisilahenduse koordineerimismehhanismid, sealhulgas piirkondlike kriisimeeskondade moodustamine, lahendatakse süsteemselt kriisiseaduste (hädaolukorra seadus või uue tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu) raames, millele NETS eelnõu § 1 lõige 3 häda- ja eriolukordade puhul viitab.
3. Eesti Õdede Liit
Toetame ettepanekut kaotada dubleerivad nõuded ning selgemini määratleda nakkusohutuse tõendamise kohustused, kuid rõhutame:
vajadust vältida liigset administreerimist ja põhjendamatuid tervisekontrolle, mis ei toeta tegelikku nakkusriskide maandamist;
digitaalsete lahenduste arendamise ja integreerimise olulisust erinevatesse tervishoiuasutustes olevatesse infosüsteemidesse, et tagada ühine inforuum eri valdkondade üleselt (nt peremeditsiin näeb töötervishoiu otsuseid digitaalselt ja vastupidi)
digitaalsete lahenduste arendamise olulisust, mis võimaldaks tööandjatel lihtsasti kontrollida ja säilitada vajalikke andmeid töötaja tervisekaitse kohta.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
Üldine märkus
Eesti Õdede Liit
Soovitame lisada seaduse rakendusmeetmete hulka infektsioonikontrolli ja immuniseerimise
Teadmiseks võetud ja arvestame.
alaste koolitusprogrammide arendamine koos rahastamisega. Kokkuvõttes toetame seaduse kaasajastamise põhimõtteid ning teeme ettepaneku:
selgelt määratleda õe roll immuniseerimises, nakkusohutuse tagamises ja kriisiolukordadele reageerimises;
tagada rakendamisega kaasnev tugi koolituse, juhendmaterjalide ja rahastamise näol;
kaasata õendusvaldkonna esindajaid seaduse rakendusaktide ja koolituskavade väljatöötamisse.
1.4. Haridus-ja Teadusministe erium
Samas on küsitav, kas koolides vaktsineerimiseks vanemalt nõusoleku küsimise kohustuse kaotamine vähendab kooliõe administratiivset koormust ja hoiab ära vanemate ja laste vahelisi võimalikke eriarvamusi vaktsineerimise suhtes. Küsitav on ka see, kas selline lahendus aitab kaasa immuniseerimise hõlmatuse suurendamisele.
Eestis vaktsineeritakse enamik koolilapsi kolme nakkushaiguse vastu. Halduskoormuse vähendamiseks nii lapsevanemale kui ka kooliõele sätestatakse, et varasema nõusoleku saatmise asemel peab nüüd lapsevanem saatma ainult keeldumise. Seaduse eelnõu väljatöötamise koosloome töötubades leiti, et vaikiva nõusoleku süsteem vähendab töökoormust ja lihtsustab süsteemi.
1.4. Haridus-ja Teadusministe erium
Nõustume selles, et selguse huvides võiksid vaktsineerimised toimuda samadel alustel, sõltumata tervishoiuteenuse osutajast. Täna on pereõel/arstil ja kooliõel erinevad reeglid samas olukorras tegutsemiseks ja need ei tulene teenuse sisust, vaid teenuse osutamise kohast.
Seaduse eelnõus sätestame, et piiratud teovõimega isiku immuniseerimisel peab võtma arvesse võlaõigusseaduses sätestatut.
1.4. Haridus-ja Teadusministe erium
Palume eelnõu koostajatel läbi mõelda, kuidas teisiti saab kooliõde teada vanema seisukoha, kui vanemalt nõusolekut ei küsita. Kui kooliõel puudub vanema nõusolek, tuleb tal hinnata lapse iseseisvat kaalutlusvõimet, mis hoopis suurendab tema töökoormust.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
Üldine märkus
Justiits- ja Digiministeeriu m
Õigusakti edasise väljatöötamise käigus palume pöörata tähelepanu riskide kaardistamisele ja hindamisele. Uus NETS kahtlemata aitab lahendada õiguslikke kitsaskohti, kuid mitmete probleemide lahendamine ei sõltu üksnes õigusnormidest (näiteks immuniseerimisega hõlmatuse langus). Riskid võivad kaasneda ka õigusnormide rakendamisega või tuleneda välistest teguritest. Seetõttu soovitame seaduse eelnõu etapis soovitud positiivse mõju kõrval kaardistada objektiivselt ka võimalikud riskid.
Võtame teadmiseks ja arvestame.
Üldine märkus
Justiits- ja Digiministeeriu m
25.05.2025 jõustus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) muudatus, millega kehtestati halduskoormuse tasakaalustamise reegel (HÕNTE § 1 lg 41). Reegli kohaselt tuleb halduskoormust suurendava nõudega (kui seaduseelnõuga kavandatavate nõuete tõttu kasvab ettevõtjate, inimeste või vabaühenduste halduskoormus) kavandada ka halduskoormust vähendav muudatus.
Võtame teadmiseks ja arvestame.
1.4. Justiits- ja Digiministeeriu m
Justiits- ja Digiministeerium toetab VTK- s püstitatud vaktsineerimisega hõlmatuse tõstmise eesmärki. Hea, kui uus seadus loob selgust alaealiste otsustusõiguse küsimuses. VTK-s toodud selgitustest võib järeldada, et probleemi lahendamisel on keskendutud olukordadele, kus laps soovib vaktsineerimist, kuid vanem on lapse vaktsineerimise vastu. Samas on vähem tähelepanu pööratud vastupidisele stsenaariumile. Nimelt võib lapsele suurema otsustusõiguse andmine tuua endaga kaasa olukordi, kus laps kasutab antud õigust vaktsineerimisest keeldumiseks mitte teadliku kaalutluse, vaid näiteks süstikartuse või hetkese emotsionaalse reaktsiooni tõttu. Seetõttu on oluline, et lapse otsustusvõime hindamisel arvestataks mitte ainult tema vanust ja arusaamisvõimet, vaid ka võimalikke hirme, emotsionaalseid ja keskkonnast tulenevaid mõjutajaid, mis võivad otsust mõjutada. Näiteks kui keegi klassist otsustab, et tema ei vaktsineeri (või vastupidi vaktsineerib) ning teised kambavaimust mõjutatuna võtavad vastu sama otsuse. Palume eelnõu väljatöötamise etapil täpsustada, kas muudatus on mõeldud üksnes koolilastele või hõlmab ka lasteaia lapsi.
Seaduse eelnõus sätestame, et piiratud teovõimega isiku immuniseerimisel peab võtma arvesse võlaõigusseaduses sätestatut. Kaalutlusvõime hindamise aluseks on õpilase ja koolõe vaheline usaldusliksuhe ja iga lapse kaalutlusvõime areneb omas tempos ning selle hindamine on individuaalne. Immuniseerimine ei ole kohustuslik k.a lastele.
4.2. Justiits- ja Digiministeeriu m
Justiits- ja Digiministeerium toetab VTK eesmärki täpsustada nakkushaiguste juhtude käsitlemisel piiril Terviseameti ja teiste korrakaitseorganite omavahelise koostöö reegleid. Samas peab nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks piiriületustega seotud andmevahetuse tõhususe tõstmisel arvestama proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti tuleb arvestada, et põhiõigusi saab piirata vaid juhul, kui piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 11). Põhiõiguste piiramise peamise eesmärgina ei peaks seadma andmetöötluse efektiivsust, sest
Eelnõu § 23 lõigetes 4 ja 5 on piiritletud andmetöötluse eesmärk ja ulatus riigipiiril, lubades andmevahetust Terviseameti, PPA ning Maksu- ja Tolliameti vahel vaid juhul, kui see on vältimatult vajalik ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ja nakkusohtlike isikute või kaupade tuvastamiseks. Eelnõu lähtub proportsionaalsuse põhimõttest: andmete töötlemine ei ole eesmärk omaette
selline eesmärk ei pruugi kaaluda üles sekkumist inimeste privaatsusesse.
(efektiivsus), vaid instrumentaalne meede PS §-st 16 ja 28 tuleneva riigi kohustuse – kaitsta inimeste elu ja tervist – täitmiseks. Isikuandmete (sh terviseandmete) vahetus on piiratud konkreetsete andmekoosseisudega.
5. Justiits- ja Digiministeeriu m
Võimalike piiravate meetmete kavandamisel peab arvestama sellega, et põhiõigusi piiravad meetmed peavad tulenema seadusest (PS § 3 lõikest 1 tulenev parlamendireservatsioon). Riigikogu pädevuses olevate küsimuste delegeerimine täitevvõimule on lubatud vaid siis, kui seaduses on piisavalt määratletud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused, et välistada omavoli. Eelnõu kavandamisel peab arvestama sellega, et põhiõigusi piiravad nii korrakaitseorganite sekkumist õigustavad normid kui ka võimalikud vaktsineerimisnõuded.
6.1. Justiits- ja Digiministeeriu m
Justiits- ja Digiministeerium toetab VTK punktis 6.1. (lk 4) väljendatud eesmärki vähendada ülereguleerimist ja halduskoormust. Kui riigile vajalikud andmed on ühele haldusorganile esitatud, ei peaks ettevõtja neid uuesti teisele haldusorganile esitama. Haldusorganite koostöö peaks olema korraldatud selliselt, et ettevõtja koormus väheneks.
Võtame teadmiseks ja arvestame.
7. Justiits- ja Digiministeeriu m
Justiits- ja Digiministeerium nõustub VTK punktis 7 (lk 4) püstitatud eesmärgiga tõsta laboratoorsete uuringute kvaliteeti ja ohutust ning toetab selguse loomist järelevalveks pädevate asutuste ja nende ülesannete jaotuses. Samas palume eelnõu väljatöötamisel jälgida, et ettevõtjatele seatud nõuded (näiteks tegevusload, akrediteerimised) oleksid proportsionaalsed soovitud eesmärgi suhtes.
Võtame teadmiseks ja arvestame.
2.2. Justiits- ja Digiministeeriu m
Isikuandmete töötlemine (sealhulgas säilitamine) riivab PS §-is 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele. Justiits- ja Digiministeerium palub arvestada käesoleva kooskõlastuskirja punktides 3 ja 4 väljendatuga ka isikuandmete töötlemist reguleerivate normide kavandamisel. Parlamendireservatsiooni põhimõttest lähtuvalt peab isikuandmete töötlemise õiguslik alus tulenema seadusest. Andmetöötluse täpsema regulatsiooni saab vajadusel sätestada määruse tasandil. Samuti palume jälgida, et isikuandmete töötlemise aluse kavandamisel oleks tagatud ka isikuandmete kaitse
Arvestatud. Eelnõu väljatöötamisel on juhindutud parlamendireservatsiooni põhimõttest, sätestades seaduse tasandil (§ 26 ja § 28) ammendava loetelu meetmetest ja piirangutest, mida täitevvõimul on õigus ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku korral rakendada. Volitusnormid on piisavalt määratletud, sidudes piirangute kehtestamise vältimatu vajaduse,
üldmääruse (IKÜM) artiklis 25 sätestatud lõimitud ja vaikimisi andmekaitse põhimõtte järgimine. IKÜM artikli 25 kohaselt peab vastutav töötleja rakendama nii töötlemisvahendite kindlaksmääramisel kui ka isikuandmete töötlemise ajal asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, mistõttu palume võimalusel andmetöötlusel kasutada privaatsustehnoloogiaid.
proportsionaalsuse ja Terviseameti teaduspõhise riskihinnanguga, kusjuures olulisemad põhiõigusi riivavad meetmed (nt karantiin ja viibimiskeelud) on otseselt seaduses kirjeldatud ning nende rakendamine on ajaliselt piiratud.
3.2. Justiits- ja Digiministeeriu m
Justiits- ja Digiministeerium palub arvestada sellega, et juhul kui tööandjale nähakse ette tervisetõendi säilitamise kohustus, siis tuleb seaduses ette näha ka tõendi säilitamise tähtaeg. Samuti peab seaduse tasandil sätestama, mis andmed peavad tervisetõendil kajastuma.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
4.2. Justiits- ja Digiministeeriu m
Palume kavandatud regulatsiooni väljatöötamisel arvestada Justiits- ja Digiministeeriumi käesoleva kooskõlastuskirja punkti 7 märkusega (VTK tagasisidetabelis JDM tagasiside VTK punktile 2.2.).
Arvestatud. Eelnõu koostamisel on lähtutud parlamentaarse reservatsiooni ja olulisuse põhimõtetest. Põhiõigusi (sh isiku-, liikumis- ja ettevõtlusvabadust) riivavate meetmete kohaldamise alused on sätestatud seaduses. Ohtlike nakkushaiguste loetelu kehtestamine delegeeritakse valdkonna eest vastutava ministri määruse tasandile. Ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks vajalike üleriigiliste või regionaalsete piirangute ja meetmete kehtestamise õigus on antud Vabariigi Valitsusele määrusega (eelnõu § 28), mis tagab demokraatliku legitimatsiooni ja õigusselguse.
6. Justiits- ja Digiministeeriu m
Õigusakti eelnõu väljatöötamisel palub Justiits- ja Digiministeerium välja selgitada puudutatud andmekogud ja nende arendusvajadused (sealhulgas ka rahas). Samuti tuleb hinnata laborite ja töötervishoiu osutajate kasutuses olevate infosüsteemide arendus- ja liidestamise vajadusi, et esitada automaatselt andmeid riigi infosüsteemi kuuluvasse andmekogusse. Palume mõlemal juhul näidata ka rahastamise allikas.
Arvestatud. Seletuskirja 7. peatükis on kajastatud nakkushaiguste registri täiendava arendamise vajadus IT-lahenduste kaasajastamiseks. Selleks on kavandatud ühekordne investeerimiskulu 500 000 eurot ja edasine ülalpidamiskulu 100 000 eurot aastas, mida Terviseamet taotleb riigi eelarvestrateegia (RES) 2027–2030 protsessis.
Üldine märkus
Justiits- ja Digiministeeriu m
Eelnõu koostamisel tuleb hinnata, kas kõiki kehtivas seaduses sätestatud väärtegusid on jätkuvalt vaja. Tuleb analüüsida, kuidas kehtivad koosseisud on ennast praktikas õigustanud, kui palju neid on rakendatud, kas on võimalik mõnest koosseisust loobuda või väärteovastutuse asemel rakendada haldussundi (ettekirjutus ning sunniraha). Seega uue õigusakti koostamisel ning karistusmäärade ülevaatamisel tuleb analüüsida, kas on võimalus kohaldada karistamise asemel haldussundi ehk lahendada probleem ettekirjutusega või kohaldada sunniraha ja asendustäitmist.
Arvestatud. Seletuskirja 9. peatükis ja punktis 6.2.7 on selgitatud, et kehtivad väärteokoosseisud (eelnõu § 33–37) on säilitatud, kuna seaduses sätestatud kohustuste rikkumine kätkeb endas otsest ohtu laiale ringile inimestele ning riigi toimimisele. Samas on seletuskirjas selgesõnaliselt rõhutatud haldussunni esmuslikkust: karistuse kohaldamine on viimane abinõu, millele peab eelnema mõjutamine ettekirjutuse ja sunniraha kaudu. Haldussunni efektiivsuse tagamiseks on tõstetud sunniraha ülemmäärasid (füüsilisele isikule 9600 eurot, juriidilisele isikule 30 000 eurot).
Üldine märkus
Justiits- ja Digiministeeriu m
Väljatöötava õigusakti eelnõu seletuskirjas tuleb kajastada statistikat selle kohta, kuidas on kehtiva NETS-i alusel ettekirjutusi ning sunniraha rakendatud, millises määras ning analüüsida, kas sunniraha suurust tuleb tõsta.
Osaliselt arvestatud. Seletuskirja punktis 6.2.7 on esitatud analüüs sunniraha määrade tõstmise vajalikkusest. Selles on selgitatud, et senised määrad on kaotanud preventiivse mõju, mis võib muuta nõuete teadliku eiramise ettevõtjale majanduslikult soodsamaks kui nende täitmise. Varasema praktika kohta on esitatud kvalitatiivne hinnang, märkides, et Terviseamet ei ole seni kohaldanud trahvi või sunniraha maksimummäärasid.
Üldine märkus
Justiits- ja Digiministeeriu m
Justiits- ja Digiministeerium palub õigusakti eelnõu seletuskirja lisada ka ülevaate karistuspraktikast, kus oleks kajastatud, kui palju on juriidilise isiku vastutust NETS alusel rakendatud, millised on olnud minimaalsed ja maksimaalsed karistused.
Osaliselt arvestatud. Seletuskirja punktis 6.2.7 põhjendatakse karistus- ja haldussunnimäärade tõstmist vajadusega tagada sanktsioonide proportsionaalsus ja heidutavus, tuues paralleele teiste õigusharudega (nt keskkonnakaitse ja andmekaitse).
3.
Majandus- ja Kommunikatsi ooniministeeriu m
Pooldame lahendust, kus TTOS-i ja NETS-i alusel läbiviidavad tervisekontrollid on selgelt eristatud, et tööandjatel ja töötajatel oleks arusaadav, millal mida teha tuleb ja vältida dubleerivate tervisekontrollide läbiviimist. TTOS sätestab tööandjale kohustuse
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri
hinnata kõiki töökeskkonna riske, sh bioloogilisi ohutegureid ning neid maandada. Seda tehakse muuhulgas töötajate regulaarse tervisekontrolli kaudu. Kui tervisevaldkonna hinnangul ei piisa TTOS regulatsioonist nakkushaiguste leviku ennetamiseks ja tõrjeks, peaks NETS-s olema välja toodud selged erisused üldisest regulatsioonist ehk TTOS-st – mis valdkondades, millal ja kuidas peab tööandja võtma tarvitusele rangemad meetmed ja teostama tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes.
riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.1.
Majandus- ja Kommunikatsi ooniministeeriu m
Palume selgitada, mida on mõeldud peatükis „Võimalikud lahendused“ punktis 3.1. lausetega „Näiteks võib sätestada, et eraldi nakkushaiguste kontroll NETS-i alusel ei ole vajalik juhul, kui töötaja tööprotsessis esinevad bioloogilised ohutegurid on juba kaetud TTOS-i alusel tehtava riskihindamise ja tervisekontrolliga (nt meditsiinitöötajad, laborandid). Seevastu NETS-i alusel tehtav tervisekontroll on põhjendatud olukordades, kus nakkushaiguste levikurisk tuleneb töökeskkonna iseloomust, mitte töötaja tööprotsessist (nt toidukäitlejad lasteasutustes).“ Juhime tähelepanu, et TTOS-i alusel tehtavas riskianalüüsis selgitab tööandja välja kõik töökeskkonna ohutegurid, sh bioloogilised ohutegurid, olenemata sellest, kas need tulenevad töökeskkonna iseloomust või tehtavatest tööprotsessidest ning riskianalüüsi alusel hinnatakse ka tervisekontrolli korraldamise vajadust. MKM-i tõlgenduse kohaselt on bioloogiliste ohutegurite osas eelnev tervisekontroll vajalik eeskätt juhtudel, kui töötaja reaalselt käitleb bioloogilist ohutegurit (nt laborandid) ja see ei hõlma nt toidukäitlejaid ega lasteasutuste töötajaid, välja arvatud juhul, kui tööandja riskianalüüs näeb ette teisti. Sellest lähtuvalt oleme VTK-s toodud mõttega nõus. Oleme avatud tervisevaldkonna ettepanekutele, kui nähakse, et vajadus on täpsemate selgituste või TTOS-i muudatuste järgi.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.3.
Majandus- ja Kommunikatsi ooniministeeriu m
Palume selgitada, mida on mõeldud peatükis „Lahendatavad probleemid“ punktis 3.3. välja toodud väitega, et nakkushaiguste ennetamise riskihindamise kriteeriumid pole piisavalt määratletud ja võib tekkida olukord, kus tööandja peab tegema samadel eesmärkidel kahte erinevat riskihinnangut. Juhime tähelepanu, et TTOS alusel selgitab tööandja töökeskkonna riskianalüüsi koostamisel välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab vajaduse korral nende parameetrid ning hindab riske töötaja tervisele ja ohutusele.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
Ohutegurite alla kuuluvad ka bioloogilised ohutegurid, sh nakkushaigused. Seega tuleb tööandjal TTOS-i alusel tehtavas riskianalüüsis käsitleda nakkushaiguste levikut ja selle maandamise meetmeid, kui töökeskkonnas antud ohutegur esineb. Kehtiv NETS § 13 lõige 7 („Tööandjal on õigus saata töötaja vastavalt riskihindamise tulemustele täiendavale tervisekontrollile nakkushaiguste suhtes“) viitab riskide hindamisele. Siinkohal võiks meie hinnangul lähtuda TTOS-is sätestatud töökeskkonna riskide hindamisest. Leiame, et NETS-is dubleeriva riskide hindamise kohustuse sätestamine ja kriteeriumite selgem määratlemine pole vajalik ning nõustume VTK-s toodud mõttega, et tööandja peaks lähtuma riskide hindamisel TTOS-ist ja selle alusel kehtestatud rakendusaktidest.
6.
Majandus- ja Kommunikatsi ooniministeeriu m
VTK-s toodud lahenduse väljatöötamisel tuleb põhjalikumalt analüüsida kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (artikkel 13), mis sätestab pädeva asutuse teavitamise kohustuse ja nõuded teatise andmekoosseisule. Lisaks juhime tähelepanu, et VTK-s pakutud muudatus eeldab asutuste vahelise andmevahetuse loomist ja selleks vajalike ressursside eraldamist ja planeerimist, kuivõrd teatisel olev info on vajalik Tööinspektsioonile tööohutuse järelevalve läbiviimisel.
Teadmiseks võetud ja arvestatud. Eelnõu väljatöötamisel lähtuti eesmärgist välistada topeltregulatsioon. Eelnõus lahendatakse see viitega töökeskkonna riskide hindamisel TTOS-ile, millega on direktiiv 2000/54/EÜ Eesti õigusesse juba üle võetud.
4. Maksu- ja Tolliamet
Mitteregulatiivse lahendusena on märgitud pädevate asutuste vahelise täiendava juhendi koostamine, mis toetab koostööd nakkushaiguste tõkestamisel piiripunktides. MTA toetab igati sellise juhendi välja töötamist, kuivõrd asutuste vaheline koostöö (sh rollijaotus) ja täpsed piiriületusreeglid nakkushaiguste leviku tõkestamisel on olulise tähtsusega.
Teadmiseks võetud ja arvestatud. Asutustevahelise koostöö olulisust arvestades sätestab eelnõu (§ 23 lg 3) otseselt MTA ning PPA kohustuse teha Terviseametiga koostööd ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamisel riigipiiril. Eelnõu täpsustab ametite rollijaotust ja loob õigusliku aluse asutustevaheliseks andmevahetuseks (sh kaupade päritolu ja sihtkoha info edastamiseks Terviseametile), mis on eelduseks ja aluseks detailsete asutustevaheliste rakendusjuhendite koostamisele.
4. Maksu- ja Tolliamet
Peame aga oluliseks märkida, et nakkushaiguste kahtlusega reisijate isoleerimiseks puuduvad piiripunktides võimalused, st karantiini kohad. Selleks, et nakkushaiguste piiriülese leviku tõkestamisel vähendada võimalike haiguste edasist levikut, on karantiini kohtade olemasolu piiripunktides vajalik. Lisaks eelnevale juhime tähelepanu, et ka võimalike nakkusohtlike kaupade puhul tuleks paika panna reeglid, et kui avastatakse selline kaup (näiteks koeproovid vms), siis millised saavad olema nõuded ja isoleerimise ning ladustamise kohad.
Teadmiseks võetud ja arvestatud. Eelnõu kohustab piiripunkti valdajat tagama vajaliku taristu nakkuskahtlaste isikute ajutiseks isoleerimiseks (§ 23 lg 2). Samuti on eelnõus alus ohtliku kauba ajutiseks kinnipidamiseks ja ohutustamiseks (§ 23 lg 1 p 4). Kuna detailseid ruumi- ja ladustamisnõudeid seadusesse ei kirjutata, kehtestatakse täpsed reeglid nii isikute isoleerimisele kui ka kaupade käitlemisele Vabariigi Valitsuse määrusega (§ 23 lg 1 p 5).
4. Maksu- ja Tolliamet
Juhime ka tähelepanu, et VTK-s viidatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 298 „Piiriüleste liikumistega seotud nakkushaigustesse nakatumine“ võimalik muutmine ning NETS-i täiendamine võib kaasa tuua teistsuguseid ootusi tolli tööle maismaapiiripunktides, sh nõudeid piiril kasutatavatele seadmetele (nakatunute tuvastamine), regulatsioonidele (piiripunkti epideemiatõrje eeskiri) ning taristule (nakatunute isoleerimine). See võib kaasa tuua piiripunktides tolliametnikele täiendavaid ülesandeid ja/või investeeringuid seadmetesse ja/või taristusse. Uued ülesanded, mis toovad MTA-le kaasa täiendavaid kulusid, tuleks ka eelnõu seletuskirjas kuludena välja tuua.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
3.1 Tööinspektsioo n
Tööinspektsioon pooldab lahendusena, et üldjuhul pole NETSi alusel tervisetõendit eraldi vaja, vaid tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes peaks ühildama töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) alusel tehtava töötervishoiukontrolliga. Nimelt näeme Tööinspektsiooni poolt läbiviidavas järelevalves, et tööandjad on arvamusel, et NETSi alusel antud tervisetõend katab ka TTOS alusel läbiviidava tervisekontrolli, kuid see nii pole, sest töötervishoiukontroll hõlmab erinevaid ohutegureid ja on põhjalikum. Samas kui lisada töötervishoiukontrollile täiendavalt kontroll nakkushaiguste suhtes, poleks see ilmselt töötervishoiuteenuse osutajate vaates probleemiks, sest neil on võimekus olemas ka nakkushaiguste kontrolle läbi viia.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.2 Tööinspektsioo n
Kui ühildada nakkushaiguste tervisekontroll töötervishoiukontrolliga, siis ei ole vaja eraldi tervisetõendi digitaliseerimise ja
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi nõude.
säilitamiskohustusega tegeleda, sest see on juba on arenduses ja järgmisel aastal peaks valmima Tööelu infosüsteemi (TEIS) ja Terviseportaali arendused, millega digitaliseeritakse töötervishoiukontrollide läbiviimine. Arendus võimaldaks ka tervisekontrolli otsuseid säilitada digitaalselt TEISis. Tööandjate ja riigi halduskoormuse mõttes ei ole otstarbekas uut samalaadset arendust planeerida.
Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.3 Tööinspektsioo n
Samuti pooldame NETS-ist eraldi riskihindamise nõude kaotamist ja selle asendamist TTOS alusel tehtava riskianalüüsiga. Tööandjal on juba kohustus koostada TTOS alusel riskianalüüs, mis hõlmab ka bioloogilisi ohutegureid, ja esitada see läbi TEISi Tööinspektsioonile. Samuti on TI arendanud riskianalüüsi mooduli, mis on tööandjatele abiks riskianalüüsi koostamisel. Leiame, et tänane süsteem riskianalüüsi koostamisega toimib ning dubleeriv nõue NETSis ja TTOSis ei ole vajalik.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi ja riskihindamise nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
6. Tööinspektsioo n
Oleme nõus, et dubleeriv nõue on ebavajalik, kuid direktiiv seab siin piirangud. Ideaalis võiks küll Terviseametile esitatavat teadet muuta selliselt, et kui direktiivis nõutav info on seal olemas, siis Terviseamet edastab selle info Tööinspektsioonile. Tuleb analüüsida, kas direktiivi mõistes pädevat asutust saab muuta Terviseametiks, kes jagab vastavat teavet Tööinspektsioonile.
Teadmiseks võetud. Eelnõu ei muuda Terviseametit direktiivi 2000/54/EÜ mõistes ainsaks pädevaks asutuseks tööohutuse küsimustes, kuna rahvastiku tervise ja töökeskkonna järelevalve eesmärgid on erinevad. Topeltregulatsiooni vältimiseks on NETS-i eelnõus laborite ohurühmade klassifikatsioon ja ohutusnõuded viidud täielikku kooskõlla TTOS-i alusel antud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 144. See tagab, et töökeskkonna ohutusnõuded ja rahvastiku tervise huvides seatud bioohutuse nõuded ei tekita isikutele ega asutustele vastuolulisi või dubleerivaid kohustusi.
6. Tööinspektsioo n
VTK lk 9 allteksti märkus 26 ei ole korrektne. Õige sõnastus peaks olema: 26. Tööandja teavitamiskohustus bioloogiliste ohuteguritega seotud töö alustamisel tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 8 lõikest 3 ning VV 05.05.2000 määruse nr 144 (Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded) § 13 lõikest 1. Tööandja peab vähemalt 30 päeva enne töö alustamist teavitama Tööinspektsiooni, kui töös kasutatakse 3. või 4. ohurühma bioloogilisi ohutegureid. Nimetatud teavituse sisu kattub
Teadmiseks võetud ja arvestatud. Nõustume õigusliku aluse täpsustusega. Sisulise dubleerimise vältimiseks on eelnõus (§ 10 lg 6) nakkusohtliku materjali käitlemise loakohustus seotud vahetult TTOS-i alusel määratletud bioloogiliste ohutegurite riskirühmadega (2.–4. ohurühm). Terviseameti antav käitlemisluba toimib
suurel määral andmetega, mida nõutakse nakkusohtliku materjali käitlemise loa taotlemisel nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel, mistõttu esineb sisulist dubleerimist.
rahvastiku tervise kaitseks vajaliku eelkontrollina, mis tugineb täpselt samadele ohutusmeetmetele (VV määrus nr 144 lisa 3) kui tööohutuse regulatsioon.
7. Tööinspektsioo n
Selles punktis näeme vajadust Terviseametiga suhelda. Tööinspektsioon toetab igati ettepanekut, et laborite järelevalve ja ohutuse tagamise vastutusalad peavad olema selged, kuid soovime Terviseametiga läbi arutada võimalikud esinevad koordineerimisprobleemid, mis VTK-s on välja toodud. Kindlasti toetame siinkohal olemasolevate andmekogude sidusamat kasutamist, et järelevalvet kavandada ja läbi viia, kuid soovime selgust saada kavandatavate järelevalve aluste täpsustamises ja riskipõhise järelevalve võimaldamise täpsemas nägemuses.
Teadmiseks võetud ja arvestatud. Eelnõu toetab järelevalve aluste täpsustamist. Järelevalve selguse parandamiseks seotakse eelnõus (§ 10 lg 6 ja 7) rahvatervishoiu bioohutuse nõuded otseselt TTOS-i alusel kehtestatud bioloogiliste ohutegurite rühmadega. Selline ühtlustamine loob õigusliku eelduse Terviseameti ja Tööinspektsiooni riskipõhiseks ja koordineeritud järelevalveks laborite üle, võimaldades asutustel tugineda järelevalve kavandamisel identsetele ohutuskriteeriumidele.
1.1 Tervisekassa Teeme ettepaneku muuta NETS § 8 lg 12 järgnevalt: Käesoleva paragrahvi lõike 11 punktis 1 nimetatud perearsti ülesandeid täidab tervishoiutöötaja, kui ta vastab käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud määruses sätestatud nõuetele. Suurem immuniseerimiseks sobilik tervishoiutöötajate ring võimaldab vajadusel immuniseerida suuremat ringi isikuid. Täna ei ole objektiivseid põhjuseid, miks peaks olema immuniseerimine olema piiritletud kitsalt vaid mõne eriala arstidega. Oluline on see, et immuniseeriv isik oleks läbinud asjakohase koolitused ning pädev immuniseerima.
Seaduse eelnõus sätestame, et immuniseerimist võib läbi viia tervishoiutöötaja, kes vastab immuniseerimise korraldamise määruses toodud nõuetele.
1.3 Tervisekassa Ettepaneku paragrahvi 42 lõige 11 muuta ja sõnastada järgmiselt: Tervisekassa eelarvest rahastatakse tuberkuloosi ennetamise ravimite ja nendest ravimitest põhjustatud kõrvaltoimete leevendamiseks ja raviks kasutatavate ravimite, antiretroviirusravimite, mükobakterioosiravimite, vanglatele ette nähtud C-hepatiidi ravimite ning covid ravimitehankimist, säilitamist, vedu ja külmahela toimimist. Tervisekassa hangib muid täiendavaid ravimeid ja immuunpreparaate Sotsiaalministeeriumi eelarvest ette nähtud vahenditest.
Ettepanekuga arvestatud.
Tervisekassa eelarvest rahastatakse lisaks ARV-ravimitele, tuberkuloosiravimitele ja tuberkuloosiravimitega seonduvatele kõrvaltoimeravimitele ka atüüpiliste mükobakterite poolt põhjustatud infektsioonide raviks mükobakterioosiravimeid ning ravimeid tuberkuloosi ennetamiseks, HI-viiruse ravimeid, C-hepatiidi ravimeid ja covid ravimeid. Muudatus on vajalik selleks, et Tervisekassal oleks õiguslik alus kõnealuste ravimite hankimiseks. Samuti muudetakse NETS § 42 lõike 11 sõnastus sarnaseks NETS § 42 lõike 12
sõnastusega, kus on kirjeldatud, mida rahastatakse Tervisekassa eelarvest vaktsiinide ja immunglobuliinide puhul.
1.3 Tervisekassa Täiendada paragrahvi 42 lõikega 13 järgmises sõnastuses: Tervisekassa korraldab hangitud ravimite jaotamist, säilitamist ja väljastamist käesoleva seaduse § 422 lõikes 2 nimetatud tervishoiuteenuse osutajatele. Tervisekassa korraldab hangitud vaktsiinide jaotamist, säilitamist ja väljastamist lepingu alusel vajaduspõhiselt. On oluline täna praktikas aset leidvatele tegevusele ka kohase õigusliku aluse loomine. Niisamuti on oluline, et Tervisekassal oleks õiguslik alus vaktsiinide väljastamiseks immuniseerimiseks õigustatud isikutele, ent kuivõrd vaktsineerimiseks õigustatud isikute ring võib olla laiem kui on vaktsiinide hulk, on oluline jätta Tervisekassale diskretsiooniõigus, kellele ja mis tingimustel vaktsiine väljastatakse.
Teadmiseks võetud ja arvestatud. Eelnõu (§ 6 lg 1, § 13 lg 2 ning tervisekassa seaduse muudatus §-s 47) loob selge õigusliku aluse, et Tervisekassa saab ravimeid ja vaktsiine keskselt hankida, ladustada ning otse tervishoiuteenuse osutajatele väljastada.
1.3 Tervisekassa Täiendada paragrahvi 42 lõikega 14järgmises sõnastuses: Tervisekassa hangib Vabariigi Valitsuse eelarvest rahastatavaid nakkushaiguste tõrjeks vajalikke ravimeid ja vaktsiine, mille järjepidev kättesaadavus ning majanduslik otstarbekus eeldab keskset hankimist. Täna on Tervisekassal loodud Eesti mõistes keskne võimekus hankida ravimeid ning neid haiglatele edasi jagada. Olukorras, kus tekib kriis, on oluline, et oleks teada kõikide kriisi lahendavate osaliste ülesanded. Vastav säte reguleerib ära Tervisekassa ülesande kui ka selle, kust tulevad vahendid vastava ülesande täitmiseks. Samas juhime tähelepanu, et paika tuleks panna ka kord,
Seaduse eelnõus sätestame, et Tervisekassa korraldab valdkonan eest vastutava ministri ettepanekul riigieelarveliste vahendite eest rahvatervist ähvardava õhu või muu tervise hädaolukorra tõrjeks vajalikud ravimid.
kuidas sellise rahastamise otsuseni jõutakse. On oluline, et oleks paigas, kes teeb ettepaneku hankimiseks ja millised on vastava ettepaneku eeldustingimused.
1.3 Tervisekassa Seadust täiendada §-ga 421järgmises sõnastuses: Ravimite loetelu (1) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab Tervisekassa poolt hangitavate ravimite (edaspidi käesolevas paragrahvis ravimid) loetelu Tervisekassa nõukogu ettepanekul. (2) Ravimite loetelu kehtestamisel arvestatakse järgmisi kriteeriume: 1) isikute vajadus saada ravimit tulenevalt tervishoiuteenuse osutamisest; 2) ravimi tõendatud meditsiiniline efektiivsus; 3) ravimi kasutamise majanduslik põhjendatus; 4) alternatiivsete ravimite või raviviiside olemasolu; 5) vastavus Tervisekassa eelarvele. (3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega ravimite loetelu koostamise ja muutmise korra ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kriteeriumide täpsema sisu ja kriteeriumidele vastavuse hindajad. (4) Tervisekassa viib läbi käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel sätestatud haldusmenetluse ravimite loetelu koostamiseks ja selle muutmiseks. Tervisekassa kaasab menetlusse ravikindlustuse seaduse § 43 lõike 31 kohaselt loodud ravimikomisjoni, kes annab Tervisekassale arvamuse ravimite loetelu koostamise või muutmise kohta. (5) Ravimitootja esitatud taotlus ravimi ravimite loetellu kandmise või loetelu muutmise kohta on avalik teave, välja arvatud taotluse lisa või muu teave, mis võib kahjustada menetluse läbiviimise erapooletust. (6) Ravimite lihtsustatud korras loetellu lisamiseks või loetelu muutmiseks algatab menetluse Tervisekassa.
Ettepanek on arvesse võetud.
(7) Ravimite loetellu kantakse: 1) ravimi toimeaine ja anatoomilis-terapeutiline keemiline kood (ATC kood – The Anatomical Therapeutic Chemical Classification); 2) toimeaine sisaldus; 3) ravimvorm; 4) diagnoos; 5) ravimi määramise tingimused, mille eesmärk on ravimi määramise põhjendatuse ning Tervisekassa eelarve otstarbeka kasutamise tagamine. Kogu nimetatud paragrahvi eeskuju on RaKS § 43, milles on reguleeritud Tervisekassa ravimite loetelu kehtestamine ja koostamine. Erinevused on peamiselt tingitud sellest, et RaKS §-s 43 sätestatud ravimite loetelu regulatsioon on ravikindlustuse keskne (s.o soodustingimustel on õigus ravimeid saada ainult isikutel, kellel on ravikindlustus).
1.3 Tervisekassa Seadust täiendada §-ga 422 järgmises sõnastuses: Tervisekassa poolt hangitavate ravimite kättesaadavaks tegemine (1) Tervisekassa hangib käesoleva seaduse § 421 lõikes 1 nimetatud loetelus olevaid ravimeid riigihangete seaduse alusel vastavalt kehtestatud tingimustele. (2) Tervisekassa väljastab lepingu alusel Tervisekassa poolt hangitud ravimeid tervishoiuteenuse osutajale, kes on kantud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu kavva või osutavad teenust vanglas. NETS-i täiendatakse §-ga 422, milles sätestatakse terviklikkuse huvides, et Tervisekassa hangib riigihangete seaduse kohaselt käesoleva seaduse § 421 lõikes 1 nimetatud loetelus olevaid ravimeid vastavalt vajadusele. Tervisekassa viib kõnealuseid riigihankeid läbi alates 01.01.2019, kui jõustus NETS § 42 lõige 11, millega sätestati, et Tervisekassa eelarvest rahastatakse ARV- ravimite ja tuberkuloosiravimite ning tuberkuloosiravimitega
Teadmiseks võetud ja esimese lõike osas arvestatud. Ettepanek teise lõike lisamise osas ei arvestanud, kuna ravimite loeteluga kehtestatakse paindlik loetelu, mida ei soovi seaduse tasemel kirjutada kinni ainult teatud teenuseosutajatele ravimite väljastamise osas.
seonduvaid kõrvaltoimeravimeid. Enne seda viis vastavaid hankeid läbi Sotsiaalministeerium ja nimetatud ravimeid rahastati riigieelarvest. Säilib seni kehtiv korraldus selle erinevusega, et kõigil haiglavõrgu kavva kuuluvatel TTO-del on edaspidi võimalik neid ravimeid saada ja see on ka õiguslikult reguleeritud.
1.3 Tervisekassa Muudatuste ettepanekud eeldavad ka muutuseid Tervisekassa seaduses järgnevalt: Tervisekassa seaduse § 4 lg 1 sõnastada järgnevalt: § 4 lg 1: „Tervisekassa kontrollib seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas tervise edendamise, haiguste ennetamise, tervishoiuteenuse osutaja poolt osutatud teenuste ja väljaantud töövõimetuslehtede ning retseptide õigsust ja põhjendatust, apteegi poolt ravimite soodustingimustel väljastamise ning apteekide ja meditsiiniseadmete müüjate poolt meditsiiniseadmete soodustingimustel väljastamise õigsust ja põhjendatust, samuti tervishoiuteenuse osutaja poolt ravimite väljastamise ja kasutamise õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on Tervisekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda. Tervisekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda, pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest või nõuda ebaõigesti või põhjendamatult väljastatud või kasutatud ravimite eest kahju hüvitamist. Nimetatud muudatustega peetakse silmas Tervisekassa poolt hangitavate ravimite kasutamise kontrollimist ja vajadusel TTO-delt kahju hüvitise nõudmist. Olemasolev regulatsioon ei sobi nimetatud ravimite väljakirjutamise/kasutamise kontrollile, sest tegemist ei ole Tervisekassa ravi rahastamise lepingu raames tegutsemisega.
Teadmised võetud ja arvestatud.
1.3 Tervisekassa Tervisekassa seaduse § 12 lõiget 1 täiendada punktiga 28 järgnevalt: § 12 lg 1 p 28: „teeb valdkonna eest vastutavale ministrile ettepaneku Tervisekassa poolt hangitavate ravimite loetelu kehtestamiseks või selle muutmiseks;
Tervisekassa nõukogul on juba praegu õigus teha ettepanek valdkonna eest vastutavale ministrile Tervisekassa meditsiiniseadmete ja ravimite loetelu kehtestamiseks.
SELGITUS: vt ülal NETSi § 421 muutmise juures.
1.3 Tervisekassa Teeme ettepaneku täiendada NETS § 18 lg 1 p 3 järgmiselt: 3) teeb nakkushaiguse epideemilise leviku ohu korral immuunpreparaatide hankimise ja jaotamise ettepaneku riigieelarvest tagatud vahendite alusel Tervisekassale; Täna on arusaamatu, kelle eelarve vahenditest peaks Terviseameti poolt tehtav ettepanek aset leidma. Praktikas on leidnud juba aset olukord, kus Terviseamet teeb küll ettepaneku hankida, ent selleks ise vahendeid ei taga. Selliste ettepanekute jaoks ei ole reservvahendeid ette nähtud ka Tervisekassal. Sellest tulenevalt on oluline fikseerida, et ettepanekute finantsilise tugi tuleb riigieelarvest, kuivõrd muul juhul on vastava ettepaneku tegemise võimalus olemuselt sisutühi.
Seaduse eelnõu sätestame, et Terviseamet teeb Sotsiaalministeeriumile ja Tervisekassale ettepanekuid tõrjeks vajalike meetmete rakendamiseks, sealhulgas ravimite ja isikukaitsevahendite hankimiseks ning jaotamiseks. Seaduse eelnõus sätestame, et Tervisekassa korraldab valdkonan eest vastutava ministri ettepanekul riigieelarveliste vahendite eest rahvatervist ähvardava õhu või muu tervise hädaolukorra tõrjeks vajalikud ravimid.
Üldine märkus
Tervisekassa Märgime ära vajaduse reguleerida selgemalt rollijaotus Terviseameti ja Tervisekassa vahel. Kriisi valmisolekut tagab täna Terviseamet, kuid kuna ostulepingutes otse olla ei saa, siis ei ole selge, milline on rollijaotus TerK ja TA vahel valmisoleku varu loomisel (eeskätt EK ja muude rahvusvaheliste menetluste raames). Tänane hea näide on ahvirõugetevaktsiin, mis ei ole immuniseerimiskava vaktsiin ega ka kriisivaru, vaid ennetav meede kriisi ära hoidmiseks. Ükski asutus ei tunnista täna rahastuskohustust ega ka vastutust selle varu hankimisel ja hilisemal varude korraldamisel. Selliste tupikseisude vältimise ainus viis on selge ülesannete jaotus.
Teadmiseks võetud ja arvestatud. Eelnõu lahendab viidatud lünga, luues asutuste vahel selge ja tervikliku logistilise juhtimise mudeli.
3.2. MM Grupi kontsern
Ettepanek: sätestada seaduses selge kord ja soovituslik intervall tervisetõendi perioodiliseks uuendamiseks riskivaldkondades
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi ja riskihindamise nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.2. MM Grupi kontsern
Ettepanek: sõnastada seaduses selgelt, et pakendatud toidu/joogi müüjad ei vaja tervisetõendit; nõue kehtib ainult isikutele, kes käsitsevad lahtist toitu (sh kohvimasinaga teenindus).
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi ja riskihindamise nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.2. MM Grupi kontsern
Tervisetõendi sisu ja vorm. Praegu on nii uuringute maht, tõendi vorm kui ka hind arstiti erinev. Ettepanekud: kehtestada miinimumnõuded (soole-patogeenid, nahahaigused jms) ning ühtne vorm; lisada tõendile lühiselgitus, missuguste haiguste (nt salmonelloos) korral tuleb tööandjat teavitada; ühtlustada hind.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi ja riskihindamise nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.2. MM Grupi kontsern
Perearsti ja tööandja roll nakkusohus. Perearstid väljastavad tõendeid eri praktika järgi, mõni ilma analüüsideta. Ettepanek: kohustada perearsti nii tõendit väljastades kui nakkushaiguse diagnoosimisel küsima patsiendilt, kas ta töötab toidukäitlemisega seotud asutuses, ning vajaduse korral seda meelde tuletama.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi ja riskihindamise nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
5.1. MM Grupi kontsern
Tööandja õigused pandeemia tingimustes. Pandeemia (nt COVID- 19) ajal on tekkinud küsimus, kas tööandja võib korraldada kiirteste või mõõta temperatuuri. Ettepanek: lisada NETSi üldpõhimõte, mis annab tööandjale ajutise õiguse teostada mõistlikke tervisekontrolle ja nõuda maski kandmist, kui Vabariigi Valitsus või Terviseamet on pandeemia välja kuulutanud.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi ja riskihindamise nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.2. MM Grupi kontsern
Tervisetõendi hoidmine tööandja juures. Originaal tuleb töötajale tagastada, kuid tööandja peab vajadusel tõendi olemasolu tõendama. Ettepanek: täpsustada, et tööandja võib säilitada tõendi koopiat 1 aasta jooksul pärast töölepingu lõppemist.
Teadmiseks võetud. Eelnõu (§ 17 lg 5 ja 6) kohaselt kaob üldine nakkushaiguste tervisetõendi nõue enamikul tegevusaladel. Tõend tuleb edaspidi esitada vaid kindlatel aladel (tervishoid, hoolekanne, haridus) tuberkuloosi suhtes.
Üldine märkus
Ravimiamet Ravimiametil ei ole tähelepanekuid või märkuseid VTK-le. Võtame teadmiseks.
1.1. Ravimitootjate Liit
Teeme ettepaneku nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses sätestada immuunoprofülaktika ekspertkomisjoni moodustamise kord ja selle töökord ning immuniseerimiskava täiendamise kord.
Seaduse eelnõus sätestame immunoprofülaktika ekspertkomisjoni ülesanded ja vastava rakendusakti, kuhu võivad lisanduda huvidekonflikti haldamise põhimõtted, rahastamine ja töökord.
1. Ravimitootjate Liit
Immuniseerimise hõlmatuse parendamiseks tehtud ettepanekud VTKs ei kaasa digilahenduste loomist, nt patsiendile Terviseportaalist meeldetuletused revaktsineerimisele.
Teadmised võetud ja arvestame.
1. Ravimitootjate Liit
Ühtlasi soovime juhtida tähelepanu andmete kasutusele - kas ja kuidas neid kasutatakse hõlmatuse analüüsimiseks ja edasiste tegevuste planeerimisel.
Teadmised võetud ja arvestame.
1.2. Regionaal- ja Põllumajandus ministeerium
Eeltoodust lähtuvalt tuleb immuniseerimisega seotud muudatuste puhul käsitleda eelnõus ka regionaalset kättesaadavust, eriti kui on plaanis laiendada vaktsineerimist pakkuvate teenuseosutajate ringi. Oluline on, et vaktsineerimise kättesaadavus paraneks tervikuna kogu Eestis, sh ka maapiirkondades ning selle saavutamiseks võivad olla teistsugused lahendused kui linnapiirkondades. Näiteks apteekritele selle võimaluse andmine ei pruugi lahendada probleemi maapiirkonnas, kus apteeke ei ole. Oluline on, et ka maapiirkondades paraneks ligipääs immuniseerimisele, seda nii lastel, tööealistel kui pensionäridel.
Teadmised võetud ja arvestame.
1.2. Regionaal- ja Põllumajandus ministeerium
Kui eelnõuga plaanitakse seada ka täiendavaid ülesandeid või kohustusi tuleb arvestada maapiirkondades tegutsevate perearstide ja tervishoiuteenuste osutajate osas nende suutlikkust võtta täiendavaid ülesandeid erinevalt võrreldes linnapiirkondades tegutsevate teenuse osutajatega. Olukorras, kus maapiirkondadesse on niigi raske perearste saada ning pea pooled perearstidest on juba praegu pensioniealised tuleb leida lahendused ka esmatähtsa avaliku teenuse osutamiseks.
Seaduse eelnõus laiendame infektsioonikontrolli nõuete rakendamist kõigile tervishoiuteenuse osutajatele ning üldhooldusteenuse osutajatele. Seaduse eelnõu väljatöötamise raames arutati ja leiti, et NETS ei tohiks keskenduda ainult haiglatele, vaid reguleerida laiemalt ka neid asutusi, kus esineb infektsioonirisk. Vastavas rakendusaktis saab sätestada täpsemad nõuded vastavalt asutuse tüübile.
1.4. Regionaal- ja Põllumajandus ministeerium
Kuigi see on olemuselt väga tervitatav muudatus, tuleks lahenduse välja töötamise käigus hinnata võimaliku ohuna ka vastupidist olukorda ehk kuidas leevendada neid olukordi, kus sotsiaalmeedia, sõprade või kolmandate isikute poolt mõjutatud ja väärinfo pealt on laps ise vaktsineerimisele vastu.
Võtame teadmiseks. Eelnõus on lapse autonoomia ja kaalutlusõigusega arvestatud. Eelnõu § 16 lõike 5 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lõike 4 koosmõjus ei immuniseerita last vastu tema tahtmist, isegi juhul, kui seaduslik esindaja on sellega nõus.
2.2. Regionaal- ja Põllumajandus ministeerium
Peame oluliseks rõhutada zoonooside ja AMR-iga seotud andmete süsteemset vahetust erinevate riigiasutuste vahel, eelkõige Terviseameti, Põllumajandus- ja Toiduameti, Ravimiameti ning Statistikaameti koostöös. Zoonooside varajane tuvastamine ja
Andmevahetuse süsteemsus ja õigusselgus tagatakse eelnõus selgete regulatiivsete vahenditega, mitte mitteregulatiivsete lahendustega. Eelnõu § 8 lõike 5 punkt 2
loomadelt inimestele ülekanduvate resistentsete patogeenide seire eeldab läbipaistvat ja automaatset andmevoogu. Terviklik seire ning koordineeritud reageerimisvõime nakkushaiguste ravimresistentsusele, mis võimaldab varajast tuvastamist ja sihipärast sekkumist. Eelistada võiks mitteregulatiivsete lahenduste asemel NETS-i normistiku täpsustamist ja nakkushaiguste tõrje koostöö rakendamiseks regulatiivseid vahendeid, sh volitusnormi täiendamist ja määruste kaasajastamist, et tagada selge õiguslik raamistik.
sätestab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutustele otsese kohustuse teavitada Terviseametit tuvastatud zoonoossetest nakkustekitajatest. AMR seiret toetab § 9 lõige 5, mille kohaselt töödeldakse nakkushaiguste registris andmeid nakkustekitaja ravimtundlikkuse kohta. Süsteemseks andmevahetuseks vajalik andmekoosseis ja kord kehtestatakse § 11 lõikes 2 sisalduva volitusnormi alusel asjakohase ministri määrusega.
3.1. Regionaal- ja Põllumajandus ministeerium
Tervisetõendi kulu jäetakse praktikas töötaja kanda, mille tõttu on teatud juhtumid, kus tööle asutakse ka tervisedeklaratsiooni alusel ilma tervisetõendita, mis aga ei välista nakkushaiguste levikut. VTK-st ei selgu täpsemalt, kas eelkõige soovitakse ühildada NETS-ist ning töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS) tulenevate nõuete ja kontrollide ühildamist või soovitakse lahendada nakkushaiguste esinemise suhtes tervisekontrolli vajalikkuse küsimust.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi ja riskihindamise nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.2. Regionaal- ja Põllumajandus ministeerium
Kehtivas NETS § 13 lõike 1 punktis 1 on kehtestatud tervisekontrolli nõue väga üldiselt. Leiame, et tervisetõendi kohustus üldnõudena kõikidele toidukäitlejatele ei ole otstarbekas. Tervisetõendi nõue peaks kohalduma toiduga seonduvate valdkondade puhul, kus isikutel on otsene kokkupuude toiduga ja tegevusega kaasneb oht. Näiteks ei peaks nõue laienema käitlejatele, kes tegelevad ainult pakendatud toiduga, toidu e-kaubanduse või vahendamisega – tegevused, kus ei puututa otseselt kokku toiduga (nt ka vilja kokkuostjad).
Seaduse eelnõus sätestame, et piiratud teovõimega isiku immuniseerimisel peab võtma arvesse võlaõigusseaduses sätestatut. Kaalutlusvõime hindamise aluseks on õpilase ja koolõe vaheline usaldusliksuhe ja iga lapse kaalutlusvõime areneb omas tempos ning selle hindamine on individuaalne. Immuniseerimine ei ole kohustuslik k.a lastele.
3.3. Regionaal- ja Põllumajandus ministeerium
VTK-s on väljatoodud, et NETS-i ja TTOS-i alusel tehtava riskihindamise kooskõlastamiseks tuleb kehtestada põhimõte, mille kohaselt tööandjad juhinduvad nakkushaiguste riskihindamisel bioloogiliste ohutegurite määrusest, mis on kehtestatud TTOS-i alusel. Punktis
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi ja riskihindamise nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.3 mainitud riskihindamise teemas jääb ebaselgeks, kelle kohustus on (tulevikus) riskihindamisi kooskõlastada. Ka kehtiva NETS-i kohaselt on ka täna riskihindamise kohustus, kuid peaks olema selgemalt ära määratud, kes neid kooskõlastab.
Üldine märkus
Regionaal- ja Põllumajandus ministeerium
Leiame, et VTK-s on laiemalt analüüsimata muudatuse mõjud regionaalarengule, sh linna-, maa- ja rannapiirkondadele. On tõendatud (nt kiirabi sõiduaeg), et tervishoiuteenuste aeg-ruumiline kättesaadavus meie linna-, maa- ja rannapiirkondades (sh saared) elavatele inimestele erineb ning riigi statistilised keskmised ei arvesta inimeste elukohaga seotud erinevusi sotsiaalsete ja majanduslike mõjude (sh riskide) hindamisel. Seetõttu teeme ettepaneku seaduseelnõu koostamise etapil hinnata ka mõjusid regionaalarengule, sh linna-, maa- ja rannapiirkondadele, kandes võimalusel olulisemad andmed Eesti kaardile.
Eelnõu võimaldab meetmete rakendamisel otseselt arvestada regionaalsete eripäradega, vältides üleriigiliste piirangute proportsioonitut kohaldamist. Eelnõu § 28 lõige 4 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada piiranguid kas kogu riigis või kitsamalt piiritletud territooriumil. Samuti on Terviseametil õigus rakendada lokaalseid tõrjemeetmeid ja lühiajalist karantiini vahetult ohu tekkekohas (§ 26 ja § 27). Meetmete planeerimisel ja rakendamisel hinnatakse proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt riive ulatust ja vajalikkust konkreetses piirkonnas.
3. Regionaal- ja Põllumajandus ministeerium
Samuti on VTK-s jäetud analüüsimata muudatuse mõjud Põllumajandus- ja Toiduametile kui regulatsioonist mõjutatud asutusele. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on Põllumajandus- ja Toiduamet järelevalveasutus (NETS § 44 lõige 2) ning jääb ebaselgeks, kas senist järelevalve korraldust on samuti planeeritud selles osas muuta. Hetkel kontrollib Põllumajandus- ja Toiduamet tervisetõendi nõuet nii toidukäitlejate kui ka põllumajandusloomade pidajate juures.
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi ja riskihindamise nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
7.
Eesti Standardimis- ja Akrediteerimis keskus
Dokumendis on mitmel juhul viidatud standarditele kui ühtsetele põhimõtetele, kuid laboreid puudutavate osade puhul ei ole päris täpselt aru saada, kas silmas on peetud ka konkreetseid standardimisorganisatsiooni standardeid (nt lisas 2 osa „Nakkushaiguste seire ja andmete edastamine“ - Nakkushaiguste diagnostika, testimise põhimõtted ja laboratoorsed standardid). Seetõttu juhime ennetavalt tähelepanu, et kui väljatöötatavas eelnõus soovitakse viidata standardimisorganisatsiooni standarditele, siis toote nõuetele vastavuse seaduse § 42 lg 6 kohaselt on tehnilises normis lubatud standardile kohustuslikku viidet sätestada üksnes Eestile rahvusvahelisest õigusest või Euroopa Liidu õigusaktist tulenevate kohustuste täitmisel.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
2.2. Tervise Arengu Instituut
Rõhutame vajadust lisada seaduse mõjutatavatesse sihtrühmadesse Tervise Arengu Instituut (edaspidi TAI), kuna TAI on tuberkuloosiregistri vastutav töötleja. Tuberkuloosiregister seirab täna tuberkuloosi ravimitundlikkust ja ravimiresistentsust ja edastab vastavaid andmeid ka rahvusvahelistele organisatsioonidele. Samuti tuleks VTK mõjude peatükis vastavalt täiendada mõju riigivalitsemisele ja tuua seal ühe sihtrühmana välja TAI, kui tuberkuloosiregistri vastutav töötleja.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
4.3. Tervise Arengu Instituut
VTK võimalike lahenduste peatüki punktis 4 kirjeldatakse võimalikke lahendusi piiriüleste liikumistega seotud nakkushaigustesse nakatumise reguleerimisel. Palume lisada alapunktis 4.3 nimetatud pädevate asutuste hulka ka TAI kui tuberkuloosiregistri vastutav töötleja. Piiriüleste liikumistega seotud nakkushaigustesse nakatumise vältimise osas on vajalik VTK mõjude peatükis tuua mõjuna riigivalitsemisele välja ühe mõjutatava sihtrühmana ka TAI, kui tuberkuloosiregistri vastutav töötleja. Täna on tuberkuloos NETS alusel defineeritud kui eriti ohtlik nakkushaigus ja andmeid edastatakse koostöös Terviseametiga ja vastavalt EL regulatsioonidele ka piiriüleselt.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
7. Tervise Arengu Instituut
Laboratoorsete uuringute korralduse ja kvaliteedi tagamise osas on vajalik VTK mõjude peatükis mõjuna riigivalitsemisele näha ühe mõjutatud sihtrühmana ka TAI, kui tuberkuloosiregistri vastutav töötleja ja asutus, kes kogub laboratoorseid andmeid tuberkuloosi haigusjuhtude kohta. Vajalik on näha ette laborite kohustus esitada asjakohaseid andmeid olemasolevatesse andmekogudesse, mille alusel saab paremini hinnata süsteemseid riske ja sekkumisvajadusi. Peame oluliseks täpsustada siinkohal ka andmete olemust – edastada ja seirata on vaja andmeid nii kinnitunud nakkusjuhtude kui ka nakkushaiguste kahtluse- ja nakatumise kohta.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
Üldine märkus
Tervise Arengu Instituut
VTK Lisas 2 palume lisada nakkushaiguste seire ja andmete edastamise rea alamjaotisesse, kus on nimetatud kohustuslik
Teadmiseks võetud ja arvestame.
teavitamine, rahvusvahelised teated (sh IHR), aruandlus ja nakkushaiguste statistika (sh NAKIS), ka tuberkuloosiregister.
Üldine märkus
Tervise ja Heaolu Infosüsteemid e Keskus
Nakkushaiguste andmetöötlusega seonduva õigusruumi väljatöötamisel palume võimalikult varakult kaasata ka TEHIK, et IT arenduste vajadused piisava ajavaruga planeerida. Kui nakkushaiguste ennetamise ja tõrje eesmärgil on kavandatud uute andmekoosseisude kehtestamine, siis võiks andmekvaliteedi osas olla kokkulepitud klassifikaatorid ja loendid, et vältida infosüsteemides vabatekstiväljade loomist, mis ei taga andmete automaaset töötlemis.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
Üldine märkus
Terviseamet VTK 1. peatükist „Lahendatavad probleemid“ on puudu nakkushaiguste seire ja seonduvate probleemide lahendamine, mis puudutab õiguslikke aluseid andmete edastamiseks ja andmetöötluseks. Nakkushaiguste seire ja andmete edastamine peaks hõlmama nakkushaigustega seotud mõistete ja klassifikatsioonide täpsustamist, nakkushaiguste diagnostika ja ravi korraldamisega seotud sätteid (sh testimist nakkushaiguste osas), teavitamissüsteemide korraldust nii rahvusvahelisel kui ka riiklikul tasandil (sh ka nakkushaiguste register), aruandlust, statistikat ning uuringute (sh seroepidemioloogiliste) läbiviimist.
Eelnõuga lisatakse seire iseseisva reguleerimisesemena seaduse kohaldamisalasse paragrahvis 1, kuna see on ennetuse ja tõrje vältimatu eeltingimus. Seaduse eelnõu 5. peatükk reguleerib nakkushaiguste laboratoorset diagnostikat ja seiret, sealhulgas referentlaborite rolli. Paragrahv 12 sätestab immuunsustausta ja seroepidemioloogiliste uuringute eesmärgid ning Terviseameti korraldava rolli. Terviseameti ülesanded seire ja rahvusvahelise teabevahetuse tagamisel on määratletud paragrahvis 5, mis hõlmab ka nakkushaiguste registri pidamist andmete kogumiseks ja statistika tegemiseks.
Üldine märkus
Terviseamet Seadus peaks sätestama selged andmeedastuskohustused (sh tingimused ja kanalid) Terviseametile, TTOdele ja laboritele ning reguleerima selgemalt andmeedastuse rahvusvahelistele partneritele (nt ECDC, WHO). Praegu on nakkushaiguste andmeedastus reguleeritud mitmes erinevas õigusaktis, kuid see ei ole süsteemselt ja selgelt koordineeritud ühe tervikliku raamistikuna, eriti seoses rahvusvaheliste kohustustega (nt ECDC, WHO, IHR jne).
Andmeedastuskohustused on eelnõus süsteemselt korrastatud. Paragrahv 8 sätestab teavitamiskohustuse tervishoiuteenuse osutajatele ja laboritele, kusjuures kohustus loetakse täidetuks andmete edastamisega tervise infosüsteemi. Laborite andmeedastus on täpsustatud paragrahvis 11. Rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks määratakse paragrahvi 5 lõikes 4 Terviseamet pädevaks asutuseks, kes täidab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2022/2371 ning Maailma
Terviseorganisatsiooni rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest tulenevaid riikliku kontaktpunkti ülesandeid. See tagab info operatiivse liikumise rahvusvahelistesse ohusüsteemidesse.
Üldine märkus
Terviseamet Samuti peab seadus looma selged ja tasakaalustatud alused nakkushaiguste seires ja tõrjes kasutatavate isikuandmete kogumiseks, töötlemiseks ja edastamiseks. On oluline määratleda, milliseid andmeid on lubatud töödelda rahvatervise eesmärgil (nt terviseandmed, laboritulemused, kontaktandmed) ning millistele osapooltele ja millisel eesmärgil neid edastatakse. Samuti tuleb üle vaadata erinevate asutuste ja organisatsioonide teavituskohustused (nt Terviseamet, PTA, LABRIS) puhangute õigeaegse tuvastamise jaoks, tõrjemeetmete rakendamiseks, rahvusvaheliseks koostööks ja „Üks tervis“ põhimõtte järgimise tagamiseks.
Isikuandmete töötlemise alused rahvatervise huvides on sätestatud kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega. Paragrahvi 5 lõige 5 annab Terviseametile õiguse nõuda andmeid kolmandatelt isikutelt ulatuses, mis on vältimatult vajalik epidemioloogiliseks uuringuks või ohu tõrjumiseks. Üks tervis põhimõtte rakendamiseks laiendatakse paragrahvi 8 lõikes 5 teavitamiskohustust teaduslaboritele ning Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutustele juhuks, kui toidus või loomadel tuvastatakse ohtliku epideemilise potentsiaaliga zoonoosne nakkustekitaja. Paragrahv 25 reguleerib rangelt andmete edastamist kontaktsete väljaselgitamiseks kolmandatele isikutele.
Üldine märkus
Terviseamet Tuleks sätestada regulatsioonid andmekvaliteedi, andmetüüpide, andmete edastamise sageduse ja formaadi osas koos tehniliste nõuete ja edastuskanalitega. Edastatavad andmed tuleks standardiseerida ja kehtestada kvaliteedinõuded: Ühtlustada andmete formaate ning kehtestada selged kvaliteedinõuded, et vältida andmete lünklikkust ja ebakõlasid. Kohustuslik andmete standardiseerimine ja esitamine: Sätestada kõigile tervishoiuteenuse osutajatele kohustus esitada seireks vajalikke andmeid ühtses, masinloetavas formaadis ja operatiivselt
Andmekvaliteedi ja edastamise tehniliste lahenduste tagamiseks nähakse eelnõus ette volitusnormid ministri määruse kehtestamiseks. Paragrahvi 8 lõige 7 ja paragrahvi 11 lõige 2 annavad valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada teavitamise kord, edastatavate andmete täpne koosseis, edastamise sagedus, vorm ja kvaliteedinõuded. Seletuskiri rõhutab andmevahetuse liikumist dünaamilisele mudelile, kus laboratoorsed ja immuniseerimise andmed edastatakse tervise infosüsteemi ja nakkushaiguste registrisse võimalusel automatiseeritult ja
masinloetavalt, vähendades manuaalset sisestamist.
5.1. Terviseamet Eriti oluline on reguleerida olukordi, kus tuleb teha kiireid otsuseid (nt nakkushaiguste leviku piiramise meetmete rakendamiseks) – nende toimingute seaduslikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriumid tuleb seaduses täpsustada. Kehtestada selged reeglid, mis ühelt poolt võimaldavad tõhusat seiret, võimaldades paindlikumat andmete kättesaadavust vastavalt Terviseameti ohuhinnangule ja vajadusele, kuid teiselt poolt tagavad isikuandmete kaitse ja kasutamise ainult sihipäraselt.
Kiirete otsuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriumid on eelnõus täpselt piiritletud. Paragrahvi 3 lõikes 2 defineeritakse ohtlik nakkushaigus kriteeriumide, mitte fikseeritud loetelu alusel, mis võimaldab uute ohtude korral kiirelt reageerida. Terviseametile antakse paragrahviga 27 volitus rakendada operatiivseid tõrjemeetmeid lokaalsete puhangute korral haldusaktiga. Kui olukord nõuab üleriigilisi piiranguid, kehtestab need Vabariigi Valitsus paragrahvi 28 alusel määrusega. Kõigi sekkumiste eelduseks on vältimatu vajadus ja proportsionaalsus. Kiireks andmevahetuseks kohustab paragrahvi 8 lõige 4 kriitiliste sündmuste korral Terviseametit viivitamata teavitama.
Üldine märkus
Terviseamet Terviseameti volituste laiendamine andmete kogumisel: anda Terviseametile selged ja kaalukad õigused nõuda ja saada rahvatervise ohu hindamiseks ja maandamiseks vajalikke andmeid. Samuti tuleb tagada, et andmete töötlemine vastab isikuandmete kaitse üldmäärusele (GDPR), võimaldades samas tervishoiuasutustel ja Terviseametil kiiret tegutsemist rahvatervise kaitsel, mille eelduseks on kvaliteetne, õigeaegne ja asjakohane seireandmestik
Terviseameti volitusi andmete kogumisel on oluliselt laiendatud, tagades samas kooskõla isikuandmete kaitse üldmäärusega. Paragrahvi 5 lõige 5 annab ametile õiguse nõuda isikuandmeid ja terviseandmeid teistelt asutustelt ja ettevõtetelt, kui see on nakkusohu tõrjumiseks vältimatult vajalik. Seda tasakaalustab vajalikkuse kriteerium, mis keelab andmete valimatu kogumise. Paragrahviga 25 reguleeritakse andmete edastamist asutuste ja ettevõtete juhtidele kontaktsete isikute tuvastamiseks piiratud mahus. Kogu andmetöötlus toetub isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõike 2 punktile i ehk avalikule huvile rahvatervishoiu valdkonnas.
Üldine märkus
Terviseamet Vajalik on tagada selge ja jätkusuutlik rahastus seiresüsteemidele ja IT-lahendustele. See
Seletuskirja 7. peatükk käsitleb seaduse rakendamisega seotud kulusid. Terviseameti
on üheks takistuseks olnud terviklike seiresüsteemide arendamisel. infosüsteemide arendamiseks ja andmevahetuse automatiseerimiseks nähakse ette ühekordne investeerimiskulu IT-lahendustele 500 000 euro ulatuses ning edasine ülalpidamiskulu 100 000 eurot aastas. Lisaks taotletakse riigieelarve strateegia raames Terviseametile igal aastal 1,7 miljonit eurot seire-, analüüsi- ja laborivõimekuse parandamiseks.
Üldine märkus
Terviseamet Sätestada põhimõtted, kuidas ja millistel alustel kogutud andmeid kasutatakse ja avalikustatakse, et suurendada ühiskondlikku usaldust.
Andmete kasutamise ja avalikustamise põhimõtted on määratletud nakkushaiguste registri eesmärkides paragrahvis 9. Kogutavaid andmeid kasutatakse teadustööks, epidemioloogilisteks uuringuteks, haigestumuse analüüsiks ja tervisepoliitika kujundamiseks. Isikuandmete töötlemine on rangelt piiratud seaduses toodud eesmärkidega ning avalikkusele esitatakse teavet üldistatud statistika ja ohuhinnangute vormis. Seletuskirja andmekaitsealases mõjuhinnangus rõhutatakse, et andmed liiguvad kontrollitud kanalites ning riiklike andmekogude turvasüsteemide nõuded tagavad konfidentsiaalsuse ja hoiavad ära andmete väärkasutuse.
4. Terviseamet Praegune NETS ei ole täielikus kooskõlas EL-i uue, oluliselt tugevdatud tervisejulgeoleku raamistikuga. See raamistik nõuab liikmesriikidelt palju võimekamaid ja integreeritumaid seiresüsteeme, mis suudaksid pakkuda ECDC-le kvaliteetseid ja võrreldavaid andmeid peaaegu reaalajas. Eesti praegune killustunud süsteem ei vasta nendele ootustele. EL-i määruse 2022/2371 („Cross-border threats to health“) kontekstis saab piiriüleste nakkushaiguste leviku tõkestamiseks välja tuua järgmised olulised aspektid, mida tuleks rõhutada ka uue NETS-i koostamisel:
Uus NETS peab olema peamine siseriiklik instrument, mis rakendab EL-i määruse 2022/2371 nõudeid. See hõlmab
Eelnõu viib riigisisese õiguse kooskõlla Euroopa Liidu määrusega 2022/2371. Terviseamet määratakse paragrahvi 5 lõikega 4 asutuseks, kes tagab epidemioloogilise seire ja varajase hoiatamise süsteemi toimimise Euroopa Liidu tasandil. Ohtliku nakkushaiguse ja ohutasemete määratlemisel lähtutakse rahvusvaheliselt aktsepteeritud riskihindamisest. Paragrahv 28 sätestab valitsuse volitused ohtliku nakkushaiguse
integreeritud seiresüsteemide loomist, mis jälgivad nii nakkushaigusi, mikroobide resistentsust kui ka tervishoiusüsteemi võimekust;
Selgelt sätestada rahvusvaheliste teavituste esitamise kord, vastutavad osapooled ja andmetüübid. Seaduse tasandil tuleb sätestada kohustus kasutada rahvusvaheliselt kokkulepitud andmestandardeid ja haigusjuhtude definitsioone, et tagada Eesti andmete kvaliteet ja võrreldavus EL-i tasandil;
Seaduses (või volitusnormis) sätestada, et nakkushaiguste ametlikud definitsioonid ja loetelud lähtuvad EL õigusest. Näiteks viidata, et ministri määrusega kehtestatud haigusjuhtude nimekirja ja definitsioone uuendatakse vastavalt Euroopa Komisjoni otsusele 2018/945 (ja selle tulevastele versioonidele). Samuti anda Terviseametile õigus võtta ajutiselt kasutusele ECDC/WHO uus juhtumimääratlus kohe, kui ilmneb uus oht (ilma aeganõudva määruse muutmise protsessita);
Määratleda hädaolukorra korral rakendatavad meetmed, mida saab kiiresti kasutusele võtta, toetudes seireinfole (sarnaselt EL määrusele 2022/2371).
epideemilisel levikul kiirete meetmete rakendamiseks, mis vastab uue tervisejulgeoleku raamistiku nõuetele tagada tõhus sekkumine piiriüleste terviseohtude korral.
7. Terviseamet Õigusruumis tuleks selgemini määratleda ka Terviseameti labori roll nakkushaiguste seires ja tagada vajalikud õiguslikud alused ka laborile proovide kogumiseks, seireandmete edastamiseks ja töötlemiseks. Samuti kirjeldada labori roll tõrjetegevustes- nakkushaigusjuhtumite õigeaegse tuvastamise ja kinnitamise osas, sh uute ja taasilmunud tekitajate tuvastamisel. Samuti tuleks selgemalt defineerida ka Terviseameti ülesanded, õigused ja kohustused üldisemalt nii nakkushaiguste seire kui ka tõrje korraldamisel, sh õigus koguda andmeid erinevatelt osapooltelt.
Arvestatud.
Üldine märkus
Terviseamet Kehtestada selge vastutuse hierarhia. Terviseamet peaks olema selgelt defineeritud kui riiklik kompetentsikeskus (nagu THL Soome seadusandluses), mis tegeleb seire, analüüsi, riskihindamise, tõrje ja strateegilise juhendamisega.
Arvestatud.
7. Terviseamet Uues NETSis tuleks sätestada reoveeseire ja genoomse seire süsteemne rakendamine: sätestada reoveeseire ja viiruste genoomseire kui püsivad ja riiklikult rahastatud seiremeetodid ning defineerida nende rakendamise põhimõtted ja osapoolte kohustused.
Osaliselt arvestatud. Detailsemad seiremeetodid lahendatakse alamaktide tasandil.
Üldine märkus
Terviseamet Luua valmisolek uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks: luua paindlik õigusraamistik, mis võimaldab tulevikus kiiresti ja lihtsalt integreerida seiresüsteemi uusi tehnoloogilisi lahendusi (nt digitaalsed kontaktijälgimise rakendused, suurandmete analüüs)
Arvestatud. Eelnõu loob tehnoloogianeutraalse õigusraamistiku, mis toetab uute lahenduste kasutuselevõttu tulevikus.
5. Terviseamet Tervikliku ohupildi loomine: Sätestada põhimõte, et nakkusohule reageerimisel tuleb koguda ja analüüsida lisaks nakkusnäitajatele andmeid ka tervishoiusüsteemi koormuse (nt haiglaravi, intensiivravi voodikohtade täituvus), elanikkonna käitumise ja immuunsuse taseme kohta ning tagada vajalikud õiguslikud alused andmete kogumiseks ja töötlemiseks;
Arvestatud. Eelnõu paragrahv 3 sätestab ohtliku nakkushaiguse kriteeriumid, mille hindamisel arvestatakse otseselt tervishoiusüsteemi toimepidevust ning hospitaliseerimise ja intensiivravi vajaduse kasvu.
Üldine märkus
Terviseamet Teadlastele tuleks lihtsustada ligipääsu nakkushaiguste seireandmetele. Koostöös Andmekaitse Inspektsiooniga võiks luua selge ja turvalise korra (nn safe haven), mis võimaldab teadlastele juurdepääsu anonümiseeritud andmetele rahvatervise uuringute tegemiseks, kooskõlas rahvatervishoiu seaduse teaduspõhisuse põhimõttega.
Võtame teadmiseks. Teadustöö eesmärgil andmetele juurdepääsu võimaldamine tuleneb andmekaitse üldistest normidest, avaliku teabe seadusest ja isikuandmete kaitse seadusest.
Üldine märkus
Terviseamet Andmeanalüüsi ja prognoosimise kohustus: Sätestada riigile kohustus arendada ja ülal pidada piisavat andmeanalüütilist ja prognoosivõimekust Terviseametis ja kaasatud teadusasutustes.
Arvestatud.
Üldine märkus
Terviseamet Täpsustada tuleks kommunikatsiooni ja elanikkonna teavitamise põhimõtteid: Sätestada selged reeglid, kuidas ja millist infot seiretulemuste kohta elanikkonnale kommunikeeritakse, et tagada läbipaistvus, usaldus ja vältida paanikat, mis on kooskõlas rahvatervishoiu seaduse elanikkonna kaasamise ja teadlikkuse tõstmise eesmärkidega.
Võtame teadmiseks. Kommunikatsioonireeglite ja -kanalite detailne reguleerimine ei puuduta otseselt seadusandlikku regulatiivset normi, vaid lahendatakse asutusesiseste tööprotsesside ning HOS-ist tulenevate hädaolukorra lahendamise plaanidega.
5. Terviseamet Andmete reaalajas või peaaegu reaalajas kättesaadavuse tagamine: luua õiguslikud alused ja tehnilised eeldused, et andmed nakkusjuhtumitest, haiglaravist ja testimisest jõuaksid Terviseametisse senisest oluliselt kiiremini, et nakkusjuhtumitele reageerimine ja nende leviku piiramine ei takerduks tehniliste või õiguslike takistuste taha.
Arvestatud.
Üldine märkus
Terviseamet Erinevate andmeallikate parem integreerimine: Sätestada selgemad alused ja kohustused erinevate andmekogude (nt tervise infosüsteem, haiglate infosüsteemid, laborite andmed ja teised, sh
Arvestatud.
riiklikud andmekogud) koostalitlusvõimeks, et luua terviklikum pilt epidemioloogilisest olukorrast.
Üldine märkus
Terviseamet Teaduspõhise analüüsi ja prognoosivõimekuse arendamine: Luua paremad võimalused teadlaste ja andmeanalüütikute kaasamiseks epidemioloogiliste andmete analüüsi ja prognoosimudeliteni. See hõlmab ka õiguslikke aluseid andmete turvaliseks kasutamiseks teadustöös.
Osaliselt arvestatud. Seaduseelnõu paragrahv 5 paneb Terviseametile selgesõnalise kohustuse teha ja korraldada nakkushaiguste valdkonna rakendusuuringuid. Teadustööks vajalike andmete turvalist kasutamist toetab eelnõu paragrahv 9, mis sätestab nakkushaiguste registri isikustatud andmete alalise säilitamise. See võimaldab teha pikaajalisi epidemioloogilisi uuringuid ja siduda terviseandmeid turvaliselt teiste riiklike andmekogudega.
1.1. Terviseamet Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni koordineerib Eestis Sotsiaalministeerium, samas soovitab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), et sellised vaktsineerimissoovitusi andvad riiklikud ekspertkomisjonid (NITAG) oleksid eraldiseisvad ja sõltumatud riigiasutustest. Tänase korralduse juures on oht ekspertkomisjoni soovituste politiseerimiseks või poliitiliseks surveks või liigseks arvestamiseks korralduslike küsimustega, mis ei peaks olema ekspertkomisjoni ekspertide, vaid immuniseerimist korraldavate riigiasutuste ülesandeks.
Seaduse eelnõus sätestame IPEK ülesanded ja vastava rakendusakti, kuhu võivad lisanduda huvidekonflikti haldamise põhimõtted, rahastamine ja töökord.
1. Terviseamet Immuniseerimise korraldamise nõuded on killustatud erinevate õigusaktide vahel, st puudub üks õigusakt, mis valdkonda reguleeriks. Nt külmahela nõuded ja selle järgmise järelevalve.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
1.3. Terviseamet Praeguse seisuga on immuniseerimise valdkonnas ülesanded jagatud erinevate asutuste vahel. Uues NETSis tuleks selgemini sätestada iga asutuse roll ja vastutus, samuti epideemiate ja puhangute korral. Täpsustada tuleks vaktsiinide hankimise ja rahastamise mehhanisme, sh puhangute, epideemiate ja pandeemiate korral ning määratleda selgem vastutus ja riigi roll ka immuniseerimiskava väliste vaktsineerimiste puhul. Sh, kes vastutab selle eest, et Eesti turul oleks vajalikud vaktsiinid kättesaadavad.
Arvestatud.
1.2. Terviseamet Kehtiva NETSi alusel vastutab perearst oma nimistu patsientide vaktsineerimise eest immuniseerimiskava raames, kuid selle
Teadmiseks võetud ja arvestame.
rakendamise mehhanismid on puudulikud –vaktsineerijate rahastamise süsteem ja kvaliteedisüsteem vajavad kaasajastamist - nt immuniseerimist võiks tasustada TISi esitatud immuniseerimisteatise eest, mitte Tervisekassale esitatud raviarve alusel. Samuti võiks perearsti kvaliteedisüsteemi täiendada lisaindikaatoritega, mis aitaks hõlmatust parandada.
1.2. Terviseamet Täpsustada võiks ka õdede vastutust ja pädevust iseseisval vaktsineerimiste läbiviimisel ning tagada kooskõla teiste seaduste ja määrustega (nt TTKS ja õendusmäärus), sh millistel hetkel on või ei ole vajalik arsti kaasamine vaktsineerimise läbiviimisesse.
Ettepanekuga on eelnõus arvestatud ning arstide ja õdede vastutuse piirid on selgelt määratletud.
1. Terviseamet Immuniseerimise valdkonna mitteregulatiivsete lahendusvariantide hulka võiks lisada ka vaktsineerimiste meeldetuletuste süsteemi loomise ja telefonikonsultatsiooni võimaluse lisamise elanikkonnale.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
1.1. Terviseamet Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni rolli täpsustamisel tuleks silmas pidada, et uus roll ei dubleeriks Terviseameti põhiülesandeid ega pädevust, nt nakkushaiguste leviku ja riskide hindamisel ja vaktsineerimisvajaduse hindamisel puhangute korral. Komisjoni roll ja töökorraldus kriisi või pandeemia ajal tuleb hoolikalt läbi mõtelda, et ekspertkomisjoni eksperte ei pandaks rolli või võtma vastu otsuseid, mis ei ole nende pädevuses.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
5.2. Terviseamet Sätestada selgemalt tervishoiu- ja hoolekandetöötajate vaktsineerimisega seotud küsimused, et kaitsta kõige haavatavamaid patsiente (nt hooldekodude elanikud) ning tagada tervishoiu- ja hoolekandeasutuste toimepidevus.
Ettepanekuga on eelnõus arvestatud. Eelnõu paragrahv 15 annab võimaluse lisada riiklikku immuniseerimiskavasse riskirühmana teatud ametirühmi.
2.1. Terviseamet Teeme ettepaneku sõnastada ümber punkt: „Mikroobide resistentsuse ohjamine ja infektsioonikontrolli tõhustamine“. Eesmärk on tagada tõhus ja koordineeritud riiklik tegevus mikroobide resistentsuse leviku ohjamisel, integreerides kõikehõlmavalt "Üks Tervis" (One Health) põhimõtte, mis hõlmab inimeste, loomade ja keskkonna tervise lahutamatut seost. Samuti tõhustada infektsioonikontrolli (IK) nõuete rakendamist tervishoiuteenuse osutamisel, et vähendada tervishoiuteenustega seotud infektsioonide (HAI) esinemissagedust ja nende süvenevat mõju patsientidele, tervishoiutöötajatele ning kogu ühiskonnale. Infektsioonikontrolli mõiste kui selline on laiem kui ainult
Teadmiseks võetud ja arvestame.
resistentsete haigustekitajate leviku piiramine ja ennetamine, vaid laieneb kõigile tervishoiuga seotud nakkustele, sh gripile, COVID-19 jt-le
2.2. Terviseamet Seadusandlus peab kindlustama õigusalused süsteemse ja tõhusa AMR-i ja tervishoiuteenustega seotud infektsioonide seireprogrammi korraldamiseks. See hõlmab vajalike andmete kogumist, analüüsimist ja süstematiseerimist, lähtudes rahvusvaheliselt tunnustatud protokollidest, eelkõige ECDC väljatöötatud standarditest ning siseriiklikult täpsustatud juhistest. Andmekogumine peab toimuma täielikus kooskõlas GDPR määrusega, tagades andmete turvalisuse ja privaatsuse, kuid võimaldades Terviseametil õigeaegselt ja põhjendatult koguda vajalikke andmeid.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
2.2. Terviseamet Seireprogrammi toimimiseks ja andmete usaldusväärsuse tagamiseks peab olema tagatud ja riiklikult rahastatud jätkusuutlik ja kaasaegne laboratoorne, kaasa arvatud referentlabori tugi, mis suudab pakkuda kaasaegseid ja kiireid diagnostikalahendusi nii AMR-i kui ka HAI tuvastamisel ja puhangutele reageerimisel. See hõlmab ka genoomse järjestuse kindlakstegemiseks vajalike meetodite jätkusuutliku rahastuse tagamist.
Seletuskirja 7. peatükk käsitleb seaduse rakendamisega seotud kulusid. Terviseameti infosüsteemide arendamiseks ja andmevahetuse automatiseerimiseks nähakse ette ühekordne investeerimiskulu IT-lahendustele 500 000 euro ulatuses ning edasine ülalpidamiskulu 100 000 eurot aastas. Lisaks taotletakse riigieelarve strateegia raames Terviseametile igal aastal 1,7 miljonit eurot seire-, analüüsi- ja laborivõimekuse parandamiseks.
2.1. Terviseamet On hädavajalik kaasajastada infektsioonikontrolli nõudeid ja nende rakendusala ning luua IK nõuete rakendamise hindamismehhanism. Senine fookus ainult haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglatele on ebapiisav - infektsioonikontrolli süsteem peab hõlmama tervishoiuteenuse osutajaid tervikuna, kaasa arvatud esmatasandi tervishoidu, eriarstiabi ning hoolekandeasutusi. See tagab süsteemse lähenemise nakkushaiguste leviku piiramisele kogu ühiskonnas, arvestades patsienditeekonna ja hooldusahelate terviklikkust.
Seaduse eelnõus laiendame infektsioonikontrolli nõuete rakendamist kõigile tervishoiuteenuse osutajatele ning üldhooldusteenuse osutajatele. Seaduse eelnõu väljatöötamise raames arutati ja leiti, et NETS ei tohiks keskenduda ainult haiglatele, vaid reguleerida laiemalt ka neid asutusi, kus esineb infektsioonirisk. Vastavas rakendusaktis saab sätestada täpsemad nõuded vastavalt asutuse tüübile.
2. Terviseamet Selleks, et infektsioonikontroll oleks tõeliselt efektiivne, on kriitiliselt oluline luua selge rollide jaotus ja vastutusstruktuur erinevatel tasanditel, sh valdkondade üleselt, täpsustades muuhulgas
Teadmiseks võetud ja arvestatud.
teavituskohustused ja hõlbustades valdkondade ülest koostööd. Seadusandlus peaks muuhulgas täpselt määratlema, kuidas, kes ja mis mahus kontrollib asutuste vastavust infektsioonikontrolli nõuetele. See hõlmab nii järelevalveasutuste volitusi kui ka iga tervishoiu- ja hoolekandeasutuse enda vastutust ja aruandluskohustust.
2. Terviseamet Infektsioonikontrolli nõuete rakendamise ja tervishoiutekkeliste nakkuste leviku osas on oluline rakendada ka mainitud mitteregulatiivseid lahendusi. Näiteks on haiglate infektsioonikontrolli teenistuste ja infektsioonhaiguste arstide poolt välja toodud, et tõsine puudus on riiklikest juhenditest (hetkel kehtiva seadusandluse järgi peab igal haiglal olema oma juhendid). See aga eeldab jätkusuutliku rahastuse ja koordineerimismehhanismi olemasolu
Teadmiseks võetud ja arvestame.
2.2. Terviseamet Tervitame, et välja on toodud teavitamiskohustuste ja andmevahetuse kordade täpsustamine. Seireks vajalike andmete olemasolu on eelduseks tervikliku seiresüsteemi toimimise jaoks. Samuti tuleks tagada vajalikud õiguslikud alused ECDC ja WHO seiresüsteemides osalemiseks ja andmete kogumine erinevate seireuuringute raames (nt ECDC hetkleviuuring jm), samuti õigus seostada omavahel laboriandmeid ja kliinilisi andmeid ning Terviseameti labori roll AMR seires. Samuti on vajalik tervikliku seiresüsteemi jaoks tagada vajalike tehniliste lahenduste olemasolu ja rahastus nende arendamiseks.
Teadmiseks võetud.
2. Terviseamet Infektsioonikontrolli tõhustamisega seotud tegevused, sealhulgas kaasaegsete juhendite ja protokollide välja töötamine, tervishoiutöötajate süsteemne koolitamine ja teavitustöö, vajavad jätkusuutliku ja sihtotstarbelise rahastuse mehhanismi olemasolu riigieelarves. Infektsioonikontrolli investeerimine on investeering rahvatervisesse, säästes pikemas perspektiivis nii inimelusid kui ka tervishoiusüsteemi ressursse, vältides kulukaid raviperioode ja haiguspuhanguid.
Teadmiseks võetud ja arvestame.
2.1. Terviseamet Juhime tähelepanu, et täna Terviseameti poolt infektsioonikontrolli nõuete täitmise üle otseselt järelevalvet ei teostata. Hetkel kehtivas NETSis on haiglatele kohustuseks kooskõlastada juhised. Kui uue NETSiga täpsustuvad ja uuendatakse infektsioonikontrolli nõuded ja laieneb asutuste ring, kellele need kehtivad, siis võib eeldada suuremat töökoormuse tõusu, mis võib avaldada ka eelarvelist mõju.
Teadmiseks võetud ja arvestame. Eelnõu seletuskirjas on kirjeldatud täiendavate rahaliste vahendite vajadus Terviseametile.
Teisalt tegeleb Terviseamet tervishoiutekkeliste nakkuste ja AMR tekitajate seirega, osaleb rahvusvahelistes seirevõrgustikes, koostab AMR inimtervise tegevuskava ja koordineerib ka juhendite koostamist. Seega ei saa öelda, et Terviseameti roll piirdub selles valdkonnas vaid järelevalvega. Kuna tegu on kasvava tähtsusega teemaga, mis on seotud ka tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutusega, siis võivad sellega kaasneda ka täiendavad eelarvevajadused.
4. Terviseamet Antud teema osas tuleks arvestada IHR-ist tulenevaid nõuded ja nende rakendamist. Samuti tuleks uuesti sätestada Terviseameti roll rahvusvaheliste tervise-eeskirjade kontaktpunktina. Kui on soov seoses IHRi muudatustega anda Terviseametile vastutust juurde ja määrata Terviseamet uue IHRi järgi IHR rahvuslikuks asutuseks (IHR National Authority), siis tuleks ka see vastutus ja õigused uues NETSis ära reguleerida, hinnates ühtlasi võimalikku töökoormuse kasvu ja kaasnevaid ressursivajadusi. Samuti peavad olema täpsustatud erinevate osapoolte vastutused ja kohustused seoses IHR rakendamisega haldusalade üleselt.
Võtame teadmiseks ja arvestame.
4.2. Terviseamet Rahvusvahelise andmevahetuse tõhustamine: tagada, et Eesti seadusandlus oleks kooskõlas rahvusvaheliste (nt WHO, ECDC) nõuete ja parimate tavadega ning võimaldaks kiiret ja tõhusat andmevahetust piiriüleste terviseohtude korral.
Teadmiseks võetud.
4.2. Terviseamet Piiril rakendatavad meetmed (nt tervisedeklaratsioonid, kontroll) on hetkel eraldiseisev tegevus. Nende käigus kogutud andmed ei pruugi olla süsteemselt ja reaalajas integreeritud riikliku seiresüsteemiga, mis raskendab sissetoodud haigusjuhtude jälgimist ja kontaktsete tuvastamist riigi sees. Uus NETS võiks regulatsiooniga toetada andmete integreerimist. Sätestada selge kohustus ja töötada välja tehniline lahendus piiril kogutavate andmete (koostöös PPA ja teiste asutustega) automaatseks edastamiseks Terviseametile.
Arvestatud. Eelnõu paragrahv 23 lõiked 4 ja 5 loovad selge õigusliku aluse andmete töötlemiseks ja vahetamiseks Terviseameti ning Politsei- ja Piirivalveameti vahel. See tagab reisijate andmete operatiivse edastamise nakkushaiguste sissetoomise ja leviku tõkestamiseks.
3. Terviseamet Nakkushaiguste suhtes läbiviidavate tervisekontrollide osas täpsustame, et järelevalvet tervisetõendite üle nakkushaiguste suhtes teeb kehtiva õigusruumi järgi järelevalvet ka Põllumajadus- ja Toiduamet (toidukäitlejad ja loomapidajad).
Kaotame eelnõuga praegusel kujul nõutava nakkushaiguste tervisetõendi ja riskihindamise nõude. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus jääb endiselt nõudma bioloogilise ohuteguri riskihindamist ja töötaja tervisekontrolle vastavalt riski hinnangule.
3.3. Terviseamet Sätestada selge ja otsene kohustus tööandjale või töötervishoiuarstile teavitada Terviseametit kindlatele kriteeriumitele vastava (nt teatud arv haigestunuid lühikese aja jooksul) nakkushaiguse kahtlusest või puhangust.
Arvestatud. Eelnõu paragrahv 8 lõige 5 laiendab teavitamiskohustust asutustele ja isikutele, kes tuvastavad oma majandus- või kutsetegevuse käigus olukorra, millega kaasneb ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku oht. Säte kohustab sellisel juhul Terviseametit ohuolukorrast viivitamata teavitama.
3. Terviseamet Täpsustada rollijaotust ja vastutust Terviseameti, Tööinspektsiooni ja tööandjate vahel puhangute ja nakkusjuhtumite uurimisel ning tõrjemeetmete rakendamisel.
Arvestatud. Eelnõuga on asutuste vastutusalad piiritletud. Terviseamet on juhtiv asutus, kes korraldab epidemioloogilisi uuringuid ja tõrjemeetmeid. Tööandja kohustused nakkusohutuse tagamisel töökohal tuginevad töötervishoiu ja tööohutuse seadusele ning eelnõu paragrahvile 17.
6. Terviseamet Praegu antakse nakkusohtliku materjali käitlemise lube välja laboritele, kes ise üldjuhul nakkusohtliku materjali veoga ei tegele, samuti toimub selle materjali kahjutustamine erinevates laborites erineval määral ja selle töö eest vastutab tihti jäätmekäitlusfirma, kellele samuti nakkusohtliku materjali käitlemise lube pole välja antud. Seega on need tegevused käitlemise lubade vaatest hetkeseisuga välja jäänud. Üheks võimaluseks oleks nt käitlemise definitsiooni täpsustamine selliselt, et see sobiks peamiselt laboritele või alternatiivina nõuda nakkusohtliku materjali käitlemise luba ka nt transporti teostavatelt ettevõtetelt ja jäätmekäitlejatelt.
Osaliselt arvestatud. Eelnõu paragrahvi 10 lõige 1 sisustab nakkusohtliku materjali käitlemise mõiste.
6. Terviseamet Täpsustada saaks nt nõudeid nakkusohtliku materjali pakendamisele viisil, et see ei põhjusta ohtu ja selle nakkusrisk on minimaalne. Sellisel juhul võiks nõuded nakkusohtliku materjali veole olla seotud materjali pakendamise nõuetega (sätestades muuhulgas pakendamise ja veo eest vastutaja). Hetkel kehtivas NETS-is ei ole nakkusohtliku materjali veo nõudeid reguleeritud.
Arvestatud. Eelnõu paragrahvi 10 lõige 3 asendab senise arsti- või bioloogikutse nõude paindliku ja sisupõhise nõudega. Uue regulatsiooni kohaselt peavad vastutaval isikul olema ülesannete täitmiseks ja labori bioohutuse tagamiseks vajalikud teadmised ja oskused, mille täpsem sisu kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega.
6. Terviseamet NETS § 30 lg 6 alusel peab nakkusohtliku materjali uurimise eest vastutav laboritöötaja olema arsti- või bioloogikutsega isik. Arusaam
Arvestatud osaliselt. Eelnõu paragrahvi 10 lõige 2 kohustab nakkusohtlikku materjali
bioloogi kutsest on hetkeseisuga ebamäärane, millist haridust see täpsemalt kirjeldab (nt mis astme haridust jms). Praeguses haridussüsteemis on erinevaid kombineeritud õppekavasid, nt geenitehnoloogia, bioorgaaniline keemia v molekulaartehnoloogia vm eriala, mis annab piisava pädevuse laboritöö juhtimiseks, kuid need ei pruugi olla bioloogia õppekava erialad. Vajaliku kutse määratlus võiks jääda lahtiseks, nt nimetades, haridus ja ettevalmistus peavad olema labori töö juhtimiseks piisavad.
käitlevat laborit pidama materjali üle arvestust, tagades bioloogilise materjali liikumise ja hoiustamise jälgitavuse.
6.1. Terviseamet Nakkusohtliku materjali loa taotlemisega võiks laboritele kaasneda kohustus anda bioohutuse tõhustamise vaates ülevaade ka laboris hoiustatavatest patogeenidest ja nende kogustest. Hetkel puudub riigil igasugune ülevaade, millist nakkusohtlikku materjali laborid hoiustavad, sh biopangad jm. Samuti pole Terviseametil täna õigust nõuda teistelt laboritelt mõne patogeeni mittesäilitamist või hävitamist.
Võtame teadmiseks.
7.1. Terviseamet VTK 1. peatüki punktis 7.1. jääb ebaselgeks, milliseid tegevuslube on antud punktis mõeldud, st kas viidatakse nakkusohtliku materjali käitlemise lubade väljastamist, mis on kajastatud juba punktis 6 või meditsiinilaborite nõudeid TTKSi alusel.
Selgitame. VTK teksti täpsustades eristab eelnõu paragrahv 10 selgelt tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba, mida nõutakse meditsiinilaboritelt, ning eraldiseisvat nakkusohtliku materjali käitlemise luba. Viimane on seotud bioloogiliste ohutegurite riskirühmadega ja laieneb kohustusena ka väljaspool tervishoiusüsteemi tegutsevatele asutustele.
7.2. Terviseamet Uues NETSis tuleks selgemalt defineerida ja kirjeldada referentteenus ja selle olemus. VTKs on mainimata referentteenuse peamine eesmärk, roll nakkushaiguste seires ning meetodite kasutamine, mis ei oma diagnostilist tähtsust, aga on üliolulised puhangute (sh rahvusvaheliste puhangute) tuvastamisel, AMR seires jne. Samuti tuleks sätestada laboritele kohustus edastada referentlaborile proove analüüsimiseks. Hetkel on proovide saatmine referentlaborile analüüsimiseks vabatahtlik, mistõttu on vajalike proovide kättesaamine olnud referentlabori jaoks mõnikord raskendatud. Samuti tuleks üle vaadata ja uuendada referentlabori ülesanded ja rahastusloogika. Arvestades pidevalt muutuvat ja arenevat nakkushaiguste maailma ja ajas uuenevaid soovitusi, on
Arvestatud. Eelnõu paragrahvi 11 lõige 3 defineerib referentlabori olemuse ning lõige 5 loetleb selle tegevuspõhised ülesanded. Lõige 7 sätestab teiste laborite selge kohustuse edastada referentlaborile analüüsimiseks vajalikke proove. Rahastusloogika täiendamise ettepaneku võtame teadmiseks.
pidev vajadus ka metoodikate arendamiseks ja seadmepargi täiendamiseks ning see eeldab ka rahastuse paindlikkust.
7. Terviseamet Tagada tuleks vajalikud õiguslikud alused Terviseameti laborile proovide kogumiseks, andmete töötlemiseks ja teatud andmete edastamiseks TISi.
Arvestatud.
7. Terviseamet Uues NETSis võiks sisalduda: - Viide laborite kvaliteedinõuete järgimise kohustusele, sh:
Laborite akrediteerimine (nt ISO või muu vastav standard); Osalemine kvaliteedikontrolli programmides; Töökorraldus, mis võimaldab kriisiolukorras kiiret proovivõttu
ja tulemuste edastamist; Kohustus kasutada valideeritud meetodeid.
- Koostöö ja andmeedastusprotokollid:
Kohustus edastada tulemusi kiiresti vastavatele asutustele (nt Terviseamet, ECDC);
Võimalus kasutada laborite andmeid rahvatervise seireks ja reageerimiseks. See loob võimaluse kasutada laboriandmeid usaldusväärse alusena haiguste leviku jälgimiseks, trendide hindamiseks ja kiireks reageerimiseks võimalikele puhangutele. Oluline on, et laboriuuringuteks kasutatavad metoodikad, protokollid ja kvaliteedisüsteemid (nt valideeritud meetodid, standardprotseduurid, akrediteering vm) oleksid rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Laborid peaksid edastama andmeid standardiseeritud vormingus– ainult siis on need kasutatavad seireks ja reageerimiseks;
- Bioohutuse ja -turvalisuse nõuded:
Eriti oluline zoonooside, kõrgpatogeensete viiruste (nt HPAI, MERS-CoV) puhul;
Hinnata õigusruumi täiendamise vajadust seoses bioohutuse ja -turvalisuse nõuetega ja nende järgimise järelevalvega.
Võtame teadmiseks ja arvestatud.
5.2. Terviseamet Seire tulemuste alusel tuleb kehtestada selged mehhanismid, kuidas tehakse otsuseid ennetus- või tõrjemeetmete (nt reisimispiirangute või hoolekandeasutuste külastuspiirangute, vaktsineerimiskampaaniate) rakendamiseks. COVID-19 kriis näitas, et kehtiv õiguslik raamistik ei sisalda läbipaistvat ja prognoositavat mehhanismi, kuidas epidemioloogilise info põhjal tehakse otsuseid nt piirangute rakendamise kohta.
Arvestatud. Eelnõu loob selge otsustusmehhanismi ja rollijaotuse asutuste vahel. Paragrahv 28 reguleerib epideemilise leviku tõkestamist, jaotades pädevuse Terviseameti ja Vabariigi Valitsuse vahel.
Näiteks Soome nakkushaiguste seadus (§ 6 ja § 48–52) määratleb, et ennetus- ja tõrjemeetmeid võib rakendada "epidemioloogilise hinnangu" põhjal, kusjuures vastutavate asutuste (nt THL – Tervise ja Heaolu Instituut) roll on selgelt defineeritud. Otsused baseeruvad eri tasandi seire (sh labor, haiglad, kogukonnapõhine järelevalve) tulemustel.
5. Terviseamet Uue NETS-i koostamisel võiks kaaluda järgmist:
Sätestada selged kriteeriumid, mille alusel on võimalik rakendada rangemaid (sh eriolukorra) meetmeid (sarnaselt EL tasandi seirelävenditele). Nt gripi hooajalisuse kriteeriumid: intensiivsus ja aktiivsus, COVID-19 kriteeriumid pandeemia ajal jne. COVID-19 pandeemia ajal kehtestati mitmeid indikaatoreid või kriteeriumeid, mille alusel oli võimalik rakendada piiranguid – näiteks haigestumuse tase, hospitaliseerimiste arv või intensiivravi vajadus. Selliste meetmete rakendamine ei peaks eeldama alati eriolukorra väljakuulutamist, vaid lähtuma reaalsest epideemilisest olukorrast ning riskihinnangust. Ka hooajaliste nakkushaiguste, näiteks gripi või COVID-19 leviku puhul, võiks Eestis kehtestada selged lävendid (nt haigestumuse intensiivsus ja aktiivsus), mille ületamisel oleks võimalik rakendada konkreetseid ennetavaid või piiravaid meetmeid – näiteks kaugõppele üleminek haridusasutustes või täiendavate andmete edastamise kohustus. Meetmed peaksid olema piisavalt paindlikud, et neid saaks rakendada erinevates olukordades, kuid samas proportsionaalsed ja tuginema riskihinnangule. Näiteks sätestada, et Terviseamet koostab ja ajakohastab nakkushaiguste riskihinnangut, mis tugineb seireandmetele, haiguse leviku intensiivsusele ja aktiivsusele, tervishoiusüsteemi koormusele ning arvestab riskirühmadega. Riskihinnangu alusel võib rakendada ennetavaid või piiravaid meetmeid, lähtudes proportsionaalsuse, vajalikkuse, rakendatavuse ja tõenduspõhisuse põhimõtetest;
Oluline on luua ja sätestada selge juhtimismudel, kus on määratletud kriisiaja juhtstruktuurid ja koostöö mehhanismid, võttes eeskujuks rahvusvahelisi praktikaid (nt Ühendkuningriik, Soome);
Arvestatud. Eelnõu paragrahv 3 määratleb ohtliku nakkushaiguse kriteeriumid (sh raske kulg, kiire levik ja tervishoiusüsteemi ülekoormuse oht), mille alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ohtlike nakkushaiguste loetelu Terviseameti riskihinnangu toel. Paragrahv 28 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada laiaulatuslikke piiranguid määrusega, mis ei eelda eriolukorra väljakuulutamist, vaid tugineb teaduspõhisele ohuhinnangule.
Õiguslik mehhanism olukordadeks, kus on vajalik eri ametkondade (sh KOV, haridusasutused, tööandjad) koordineeritud tegutsemine olukorra lahendamiseks. Nt COVID- 19 või mõne muu nakkushaiguse puhangud koolides: milliseid andmeid peab kool edastama ja kuidas, kes edastab, kes otsustab piirangute rakendamise üle ja millal ning mis andmete alusel. Samuti peaksid olema ühine kriisiplaan või tegutsemisjuhised erinevatele sektoritele (haridusasutused, tööandjad jms). Terviseametil võiks muuhulgas olla õigus teha otsuseid või kehtestada piiranguid ka nendes olukordades, mis väljuvad nn tavaolukorra piiridest, kuid mille puhul ei ole tegu veel hädaolukorra ohu, hädaolukorra või eriolukorraga, nt testimisnõue, ajutine töö peatamine, ruumide sulgemine vms.
5.3. Terviseamet Eraldi vajavad üle vaatamist, uuendamist mõisted – epideemia, pandeemia, puhang, eriti ohtlik nakkushaigus jne. Hetkel kehtivas seaduses on mitmed mõisted aegunud.
Võtame teadmiseks. Uute mõistete võrdlustabel on esitatud seaduseelnõu lisana.
5. Terviseamet Uuendamist ja selgemaid õiguslikke aluseid vajab mitte ainult epideemia või pandeemia olukord, vaid ka puhangute ja nakkusjuhtumite epidemioloogilist uurimist ja käsitlust puudutav regulatsioon, sh andmevahetuse ja andmetöötluse õiguslikud alused.
Arvestatud. Eelnõus on loodud selgemad alused epidemioloogilisteks uuringuteks ja puhangute tõrjeks ka väljaspool epideemiaolukorda. § 5 lõige 4 punkt 2 sätestab Terviseameti ülesandena epidemioloogiliste uuringute läbiviimise nakkusjuhtude ja -puhangute asjaolude selgitamiseks. § 27 annab konkreetsed meetmed puhangute tõkestamiseks. Andmetöötluse ja -vahetuse õiguslikud alused on sätestatud § 5 lõikes 5 (õigus andmeid töödelda), §-s 9 (nakkushaiguste register) ning §-s 25 (andmevahetus nakkuskahtlase isiku tuvastamiseks).
5. Terviseamet Parandada erinevate osapoolte koostööd läbi selgema vastuse ja pädevuste jaotuse defineerimise: luua selgemad raamid ja kohustused koostööks Terviseameti, haiglate, perearstide, laborite, teadusasutuste ja teiste riigiasutuste vahel erinevatele terviseohtudele reageerimisel. Rahvatervishoiuseadus rõhutab koostööd. Uus NETS peaks samuti täpsustama, kuidas toimub nakkushaiguste seire- ja tõrjealane koostöö ja andmevahetus näiteks
Arvestatud. Eelnõus on täpsustatud koostöö ja teabevahetuse õiguslikud alused eri valdkondade vahel. Eelnõu § 4 lõige 1 sätestab ministeeriumide ja riigiasutuste üldise kohustuse osaleda nakkushaiguste tõrjes ning teha Terviseametiga koostööd. Spetsiifiline teabevahetus zoonooside
haridus-, sise- ja põllumajandusministeeriumi valitsemisaladega (nt zoonoosid, puhangud koolides jne).
(Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala) ja uudsete nakkustekitajate (teadusasutused) osas on reguleeritud § 8 lõikes 4. Operatiivkoostöö PPA ja MTA-ga on sätestatud §-des 24 ja 32 ning haridusasutuste kaasamine puhangute tõrjel §-s 27. Detailsem töökorraldus lepitakse kokku asutustevaheliste koostöökokkulepetega.
5. Terviseamet Nakkushaiguste efektiivsemaks tõrjeks võiks kaaluda lisada kõigile tervishoiuteenuste osutajatele nõue koostada oma asutuse plaan või tegevuskava nakkushaiguste leviku või puhangute tõkestamiseks ja seda perioodiliselt testida (nt õppuste raames). Need plaanid peaksid olema kooskõlas riikliku valmisoleku kavaga ja Terviseameti juhistega, tagades süsteemi ühtse toimimise nii kriisiolukorras kui ka tavaolukorrast väljuvate olukordade puhuks, mis pole veel kriisiks saanud. Hetkel on toimepidevusplaani ja riskianalüüsi koostamine nendel tervishoiuteenuse osutajatel, kes on ETOd, kuid see kehtib vaid osale teenuseosutajatest ning ei ole nakkushaiguste spetsiifiline.
Arvestatud osaliselt. Eelnõu §-s 19 on sätestatud infektsioonikontrolli üldine raamistik, mille kohaselt on nakkusohutuse meetmete rakendamine tervishoiuteenuse osutajatele kohustuslik. Ettepanekus toodud spetsiifilised nõuded (nagu asutuse plaanide koostamine, nende testimine ja kooskõla riiklike kavadega) kehtestatakse § 19 lõike 2 alusel antava valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Volitusnorm võimaldab nõudeid diferentseerida vastavalt teenuseosutaja suurusele ja riskitasemele, tagades proportsionaalsuse ning vältides seaduse tasandil ülemäärast halduskoormust kõigile teenuseosutajatele.
5. Terviseamet Hooldekodud ja koolid on kõrge nakkushaiguste riskiga keskkonnad. Kuigi neile kehtivad tervisekaitsenõuded, on nendes keskkondades toimuv seire sageli passiivne. Asutus tegeleb probleemiga ise, kuni olukord on juba tõsine. Info haigestumiste (nt kõhuviirused, gripp, tuulerõuged) kohta ei pruugi jõuda Terviseametisse enne, kui puhang on ulatuslik. Uues NETSis võiks sisalduda nõue luua ja regulaarselt uuendada asutusepõhiseid nn puhangu- või epideemiatõrjeplaane, mis on kooskõlas riikliku seiresüsteemi ja Terviseameti juhistega.
Osaliselt arvestatud. Eelnõu § 19 loob aluse infektsioonikontrolli süsteemile ja sätestab selle kohustuslikkuse ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutajatele. Täpsemad nõuded, sealhulgas asutusepõhiste juhiste või plaanide koostamine, kehtestatakse § 19 lõike 2 alusel valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Haridusasutustele ei ole infektsioonikontrolli nõudeid eelnõus eraldi laiendatud, kuid neile kohalduvad §-s 18 sätestatud töökeskkonna nakkusohutuse nõuded ning Terviseametil on § 27 alusel
õigus puhangu korral rakendada asutusesiseseid piiranguid ja meetmeid.
1
EELNÕU
02.04.2026
Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Seaduse reguleerimis- ja kohaldamissala
(1) Käesolev seadus reguleerib nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje korraldamist ning
sätestab riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse ning juriidilise ja füüsilise isiku kohustused
nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel.
(2) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti Vabariigi territooriumil viibivale füüsilisele isikule
ja Eestis asutatud või tegutsevale juriidilisele isikule, kui välislepingu või rahvusvahelise
konventsiooniga ei ole kehtestatud teisiti.
(3) Nakkushaiguste leviku tõrjeks eriolukorra ja hädaolukorra ajal kohaldatakse hädaolukorra
seadust käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
(4) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse
sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(5) Nakkushaigele tervishoiuteenuse osutamisel kohaldatakse tervishoiuteenuste korraldamise
seadust käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
§ 2. Seaduse eesmärk
Käesoleva seaduse eesmärk on tagada inimeste elu ja tervise kaitse nakkushaiguste eest,
ennetada nakkushaigusi ja tõkestada nende levikut ning vähendada haigestumisest ja
suremusest tulenevat sotsiaalset ja majanduslikku kahju.
§ 3. Nakkustekitaja ja nakkushaigus
(1) Nakkustekitaja on mistahes bioloogiline tegur, sealhulgas prioon, viirus, bakter,
mikroskoopiline seen, algloom, ussnugiline ja lülijalgne, nende geneetiliselt muundatud vormid
ning nende bioloogilised komponendid ja toksiinid, mis on võimelised põhjustama inimese
nakatumist ja nakkushaigust.
(2) Nakkushaigus on haigus, mida põhjustab bioloogilise nakkustekitaja või selle toksiini
sattumine organismi ja mis levib otseselt või kaudselt inimeselt, loomalt või keskkonnast
inimesele.
(3) Nakkushaigus loetakse eriti ohtlikuks (edaspidi eriti ohtlik nakkushaigus), kui see vastab
vähemalt ühele järgmistest tunnustest:
1) haigus põhjustab suurt suremust, rasket haiguskulgu või püsivat tervisekahjustust olulisel
osal haigestunutest ning selle levik kujutab olulist ohtu rahvastiku tervisele;
2) haigus levib kiiresti või ulatuslikult ja selle levikuga kaasneb oluline oht tervishoiusüsteemi
toimepidevusele või muu elutähtsa teenuse osutamisele;
2
3) haiguse on põhjustanud uus, taasilmunud või harvaesinev nakkustekitaja, mille suhtes
puudub elanikkonnal immuunsus või puuduvad tõhusad ravi- või ennetusmeetmed ja millega
võib kaasneda oluline oht rahvastiku tervisele;
4) haiguse levikust tulenevalt on Maailma Terviseorganisatsioon kuulutanud välja rahvastiku
tervist ohustava rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorra või Euroopa Komisjon on tunnistanud,
et esineb rahvatervise hädaolukord Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371,
milles käsitletakse tõsiseid piiriüleseid terviseohtusid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus
nr 1082/2013/EL (ELT L 314, 06.12.2022, lk 26–63), tähenduses ning haiguse levikuga võib
kaasneda oht rahvastiku tervisele Eestis.
(4) Rahvastiku tervist ohustav rahvusvahelise tähtsusega hädaolukord on vastavalt
rahvusvahelistele tervise-eeskirjadele Maailma Terviseorganisatsiooni peadirektori poolt
väljakuulutatud erakorraline sündmus, mis kujutab nakkushaiguse rahvusvahelise leviku tõttu
ohtu teiste riikide rahvastiku tervisele ja võib nõuda koordineeritud rahvusvahelist tõrjet.
(5) Eriti ohtlike nakkushaiguste loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 4. Nakkusallikas ning nakkuskandlusega, nakkuskahtlusega, nakkushaigusega ja
nakkusohtlik inimene
(1) Nakkusallikas on inimene, loom, objekt, aine või keskkonnaosa, millelt nakkustekitaja
kandub vastuvõtlikule organismile.
(2) Nakkuskandlusega inimene on inimene, kes on nakatunud nakkustekitajaga, kuid kellel
puuduvad haigustunnused.
(3) Nakkuskahtlusega inimene on inimene, kelle puhul on alust arvata, et ta on nakkustekitajaga
kokku puutunud või viibinud nakkusohtlikus piirkonnas, kuid kellel ei ole veel diagnoositud
nakkushaigust ega tõendatud nakkusohtlikkust.
(4) Nakkushaigusega inimene on inimene, kellel on arstiteaduses tunnustatud meetoditega
diagnoositud nakkushaigus.
(5) Nakkusohtlik inimene on nakkushaigusega või nakkuskandlusega inimene, kes võib
nakkustekitajat teistele inimestele edasi anda.
§ 5. Nakkushaiguse levik ja tasemed
(1) Nakkushaiguse kolle on nakkusallika asukoht ja seda ümbritsev ruum või territoorium neis
piirides, kus nakkus on võimeline levima.
(2) Nakkushaiguse puhang on nakkushaigusjuhtude esinemine oodatust suuremal määral
piiritletud rahvastikurühmas, ajal või kohas.
(3) Epideemia on nakkushaiguse haigusjuhtude esinemine elanikkonnas, mis oma ulatuse ja
raskusastme tõttu kujutab olulist ohtu rahvastiku tervisele.
§ 6. Nakkushaiguste ennetamine ja tõrje ning nakkusohutus
(1) Nakkushaiguste ennetamine on meetmete kogum, mille eesmärk on vältida
nakkushaigustesse nakatumist, haigestumist, nende levikut ja puhanguid ning vähendada
3
nendega kaasnevat tervise- või majanduslikku kahju, hõlmates muu hulgas immuniseerimist ja
terviseedendust.
(2) Nakkushaiguste tõrje on nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ja likvideerimiseks
rakendatavad tegevused, sealhulgas piirangute ja ettevaatusabinõude kohaldamine.
(3) Nakkusohutus on inimese tervise kaitstus, mis on saavutatud nakkushaiguste leviku
vältimise põhimõtete rakendamisel inimese elukeskkonnas, tervisekäitumises, sealhulgas
tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamisel, iluteenuste osutamisel ning töökohal.
§ 7. Nakkushaiguste seire ja epidemioloogiline uuring
(1) Nakkushaiguste seire on nakkushaiguste, nakkustekitajate andmete ja nakatumise riskide
andmete süstemaatiline kogumine, analüüsimine, tõlgendamine ja edastamine eesmärgiga
avastada varakult terviseohte, kavandada ennetus- ja tõrjemeetmeid ning hinnata nende
tõhusust.
(2) Epidemioloogiline uuring on tegevus nakkusallika, nakkuse levikutee ja nakatumist
soodustavate asjaolude väljaselgitamiseks, olukorra hindamiseks ning nakkuskahtlusega ja
nakkusohtlike inimeste ning vajalike tõrjemeetmete kindlaksmääramiseks.
2. peatükk
Riigiasutuste ja Tervisekassa ülesanded nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel
§ 8. Ministeeriumide ülesanded
(1) Ministeeriumid ja nende valitsemisala asutused osalevad oma pädevuse piires
nakkushaiguste ennetamises ja tõrjes, teevad selleks koostööd Terviseameti ja teiste asjaomaste
asutustega ning teavitavad Terviseametit nakkushaiguste esinemisest ja nakkushaigustest
tingitud ohtudest oma haldusalas.
(2) Nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonda juhib Sotsiaalministeerium, kes
kujundab ja koordineerib valdkonna poliitikat.
§ 9. Terviseameti ülesanded
(1) Terviseamet korraldab nakkushaiguste seiret, ennetamist ja tõrjet, sealhulgas
nakkushaigustega seotud riskide hindamist, epidemioloogiliste ja laboratoorsete uuringute
tegemist, referentlabori ülesannete täitmist, valmisoleku tagamist ning elanikkonna teavitamist
nakkushaigustega seotud ohtudest ja vajalikest ennetusmeetmetest, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti.
(2) Nakkushaiguste seires, riskide hindamisel ja valmisoleku tagamisel Terviseamet:
1) jälgib ja analüüsib riigisisest ja rahvusvahelist epidemioloogilist olukorda, tuvastab
terviseohte ning korraldab ja teeb nakkushaiguste seiret vastavalt kehtestatud nõuetele ning
rahvusvahelistele juhistele, suunistele ja konventsioonidele;
2) kogub, töötleb ja analüüsib andmeid nakkushaiguste ja nakkustekitajate esinemise, leviku,
riskitegurite ja immuniseerimise kohta ning avalikustab asjakohase statistika;
3) peab nakkushaiguste registrit;
4) täidab nakkushaiguste valdkonnas referentlabori rolli või tagab nakkushaiguste riikliku
referentlabori teenuse kättesaadavuse ja nõuetekohase toimimise ning määrab referentlabori
uuringuvaldkonnad;
4
5) teeb või korraldab nakkushaiguste valdkonna labori- ja rakendusuuringuid;
6) annab nakkusohtliku materjali käitlemise lube.
(3) Nakkushaiguste ennetamisel ja tõrje korraldamisel Terviseamet:
1) töötab välja ja teeb kättesaadavaks juhendmaterjalid nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks;
2) teeb epidemioloogilisi uuringuid nakkushaigusjuhtude ja nakkushaiguspuhangute asjaolude
väljaselgitamiseks;
3) korraldab nakkushaiguste tõrje meetmete rakendamist;
4) teavitab avalikkust ja asjaomaseid asutusi nakkusohtudest ja rakendatavatest nakkushaiguste
tõrje meetmetest;
5) teeb või korraldab nakkushaiguste valdkonna labori- ja rakendusuuringuid;
6) teeb Sotsiaalministeeriumile ja Tervisekassale ettepanekuid nakkushaiguste ennetamiseks ja
tõrjeks vajalike tervishoiuteenuste, ravimite ja meditsiiniseadmete kättesaadavuse tagamiseks.
(4) Rahvusvahelises koostöös ja teabevahetuses Terviseamet:
1) täidab rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest tulenevaid riikliku rahvusvaheliste tervise-
eeskirjade asutuse ja kontaktpunkti ülesandeid ning tagab teabevahetuse vastavalt Eesti
Vabariigile siduvatele välislepingutele;
2) täidab pädeva asutuse ülesandeid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL)
2022/2371;
3) täidab nakkushaiguste valdkonna kontaktpunkti ja pädeva asutuse ülesandeid Haiguste
Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse suhtes;
4) osaleb rahvusvaheliste võrgustike töös ning edastab asjakohaseid andmeid rahvusvahelistele
organisatsioonidele vastavalt riigisisestele ja rahvusvahelistele nõuetele, õigusaktidele,
juhistele, suunistele ja konventsioonidele.
§ 10. Tervisekassa ülesanded
(1) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab Tervisekassa nõukogu ettepanekul määrusega
nakkushaiguste ravimite loetelu ning selle koostamise ja muutmise korra.
(2) Tervisekassa korraldab oma eelarve vahenditest käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
määrusega kehtestatud nakkushaiguste ravimite loetelus nimetatud ravimite hankimist,
säilitamist, vedu, külmahela toimimist ja jaotamist. Immuunpreparaatide jaotamise põhimõtted
kooskõlastatakse Terviseametiga.
(3) Nakkushaiguste ravimite loetelu muutmise võivad algatada Terviseamet, Ravimiamet,
Sotsiaalministeerium, immunoprofülaktika ekspertkomisjon, asjast huvitatud tervishoiuteenuse
osutajate ühendused, erialaühendused ja ravimitootjad, esitades ettepaneku Tervisekassale.
Nakkushaiguste ravimite loetelu muutmise võib algatada ka Tervisekassa.
(4) Tervisekassa korraldab nakkushaiguste ravimite loetelu koostamise ja muutmise käesoleva
paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud korras. Tervisekassa kaasab vajaduse
korral menetlusse Tervisekassa seaduse alusel ja põhikirjas sätestatud korras moodustatud
komisjoni, kes annab Tervisekassale arvamuse ravimite loetelu koostamise või muutmise kohta.
Samuti kaasab Tervisekassa vajaduse korral menetlusse käesoleva seaduse §-s 18 nimetatud
immunoprofülaktika ekspertkomisjoni, kes annab Tervisekassale arvamuse ravimite loetelu
koostamise või muutmise kohta.
(5) Nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestamisel arvestatakse järgmisi kriteeriume:
1) inimeste vajadus saada ravimit;
2) ravimi tõendatud meditsiiniline efektiivsus;
5
3) ravimi kasutamise majanduslik põhjendatus;
4) alternatiivsete ravimite või raviviiside olemasolu;
5) vastavus Tervisekassa eelarvele.
(6) Nakkushaiguste ravimite loetellu kantakse:
1) ravimi toimeaine ja anatoomilis-terapeutilis keemilisele klassifikatsioonile vastav kood
(ATC kood);
2) toimeained ja nende sisaldus;
3) ravimvorm;
4) terviseseisund või muud ravimi määramise tingimused.
(7) Tervisekassa korraldab valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul riigieelarvelistest
vahenditest selliste ravimite ja meditsiiniseadmete hankimist, jaotamist, säilitamist, vedu,
teenuste hankimist ja külmahela toimimist, mis on vajalikud eriti ohtliku nakkushaiguse
levikust põhjustatud rahvastiku tervist ohustava hädaolukorra, sealhulgas epideemia või muu
hädaolukorra, tõrjeks ja tõrjeks valmisoleku tagamiseks. Ravimite ja meditsiiniseadmete
jaotamise põhimõtted kooskõlastatakse Terviseametiga.
3. peatükk
Nakkushaigusega inimese tahtest olenematu ravi
§ 11. Nakkushaigusega inimese tahtest olenematu ravi
(1) Eriti ohtliku nakkushaiguse ja tuberkuloosi leviku tõkestamiseks võib nakkushaigusega
inimese tahtest olenemata kohaldada talle haiglaravi (edaspidi tahtest olenematu ravi), kui ta
on keeldunud ravist või rikkunud ravirežiimi.
(2) Tahtest olenematu ravi kohaldamise, selle pikendamise ja lõpetamise otsustab kohus
tsiviilkohtumenetluse seadustikus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud
korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Tahtest olenematut ravi kohaldatakse kuni 14
päeva.
(3) Tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes juhul, kui kõik järgmised tingimused on
täidetud samal ajal:
1) inimesel on diagnoositud või on põhjendatud kahtlus, et tal on eriti ohtlik nakkushaigus või
tuberkuloos;
2) inimene keeldub vajalikust ravist või rikub talle määratud eraldamise nõudeid;
3) inimese käitumine loob vahetud olulise või kõrgendatud ohu teiste inimeste elule või
tervisele;
4) muud, vähem piiravad meetmed ei ole andnud tulemusi või ei ole ilmselgelt piisavad ohu
vältimiseks.
(4) Tahtest olenematut ravi võib kohaldada arst ilma kohtumääruseta kuni 48 tundi tahtest
olenematu ravi algusest (edaspidi arsti otsus), kui see on vältimatult vajalik lõikes 1 nimetatud
ohu viivitamatuks tõrjumiseks. Kui ravi eeldatav kestus on pikem kui 48 tundi, esitab
tervishoiuteenuse osutaja kohtule taotluse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ravi alustamise
päeval.
(5) Arst teavitab oma otsusest viivitamata inimest ennast ja tema lähedast või seaduslikku
esindajat esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 12 tunni jooksul.
6
(6) Kohtumääruse teinud kohus teatab määrusest või tervishoiuteenuse osutaja arsti otsusest
politseile, kes võtab vajaduse korral viivitamata tarvitusele abinõud tahtest olenematul ravil
viibiva inimese vara kaitsmise ja kodusest olukorrast tuleneva vahetu abi tagamiseks.
(7) Arsti otsuse alusel võib tervishoiuteenuse osutaja kasutada politsei abi inimese
kinnipidamisel, haiglasse toimetamiseks ja ravi osutamiseks. Tervishoiuteenuse osutaja tagab
vajadusel politseiametnikele vajalikud isikukaitsevahendid ja juhendamise.
(8) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab viivitamata politseid käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja
3 nimetatud tingimustele vastavast inimesest, kelle asukoht on teadmata, edastades politseile
kohtumääruse või arsti otsuse koopia. Politsei teavitab viivitamata tervishoiuteenuse osutajat
inimese asukoha tuvastamisest.
(9) Tahtest olenematuks raviks haiglasse paigutatud nakkushaigusega inimene peab olema
eraldi ruumis, mis vastab nakkusohutuse nõuetele. Nakkushaigusega inimene võib ruumist
lahkuda ainult haigla asjakohases juhendis kehtestatud tingimustel ja nakkusohutuse meetmete
rakendamise korral. Tema suhtlemisvõimalusi võib piirata niivõrd, kuivõrd see on vajalik
nakkustekitaja edasikandumise vältimiseks.
4. peatükk
Nakkushaiguse kahtlusest ja diagnoosimisest teabe edastamine ning nakkushaiguste
register
§ 12. Nakkushaiguse kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamine
(1) Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud teavitama Terviseametit nakkushaiguse kahtlusest
ja diagnoosimisest ning nakkustekitaja tuvastamisest.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavitamiskohustus loetakse täidetuks asjakohase
teatise või saatekirja vastuse edastamisega tervise infosüsteemi.
(3) Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks tervishoiuteenuse osutaja:
1) nõustab nakkuskahtlusega ja nakkusohtlikku inimest nakkusohutuse nõuete täitmisel ning
selgitab vajadust teavitada võimalikke nakkuskahtlusega inimesi;
2) võtab inimeselt uuringumaterjali nakkushaiguse diagnoosimiseks ja nakkustekitaja
tuvastamiseks, kui see on vajalik diagnoosi kinnitamiseks, epidemioloogilise uuringu
tegemiseks või seireks, lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2022/2371
ning selle rakendusaktidest ning asjaomastest juhistest;
3) selgitab nakkusohtliku inimese küsitlemisel välja nakatumise ja nakkushaiguse leviku
esmased asjaolud ning edastab teabe Terviseametile.
(4) Uuringumaterjal on nakkushaiguse diagnoosimiseks, seireks või epidemioloogiliseks
uuringuks inimeselt või loomalt võetud proov, keskkonnaproov, toiduproov, joogiveeproov,
suplusveeproov, reoveeproov või muu bioloogiline, sealhulgas laboratoorselt eraldatud,
materjal.
(5) Kui tegemist on eriti ohtliku nakkushaiguse kahtlusega, nakkushaiguse puhangu kahtlusega,
nakkushaigusega, mis vajab kiiret sekkumist või muu nakkushaigusega seotud rahvastiku
tervise seisukohalt olulise sündmusega, mis vajab kiiret sekkumist, teavitab tervishoiuteenuse
osutaja ja laboriteenuse osutaja Terviseametit sellest viivitamata, kasutades kiireimat
võimalikku moodust. Terviseametile edastatakse järgmised isikuandmed ja isikustamata
7
andmed:
1) üldandmed;
2) muud andmed, sealhulgas sünnikoht, viibimiskoht Eestis, välisriigis viibimise andmed,
rahvus, amet, Eestis viibitud aeg, töökoht või õppeasutus, sotsiaal–majanduslik seisund;
3) terviseandmed, sealhulgas haigestumise, diagnoosi, laboratoorsete uuringute,
hospitaliseerimise ja ravi andmed, nakatumise asjaolud ning muud nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks olulised andmed;
4) surma andmed, sealhulgas surma kuupäev ja põhjus;
5) kohtuekspertiisasutuse, tervishoiuteenuse ja laboriteenuse osutaja andmed, sealhulgas
uuringule suunaja, uuringu teostaja, dokumendi sisestaja ja koostaja ning tervishoiutöötaja
andmed ning perearsti ja perearsti nimistusse kuulumise andmed.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul peab Terviseametit viivitamata teavitama ka:
1) teadus- ja arendusasutus, kes on tuvastanud nakkustekitaja;
2) muu asutus või isik, kes on avalike ülesannete täitmise või oma majandus- või kutsetegevuse
käigus tuvastanud lõikes 5 nimetatud asjaolu.
(7) Käesolevas paragrahvi lõikes 6 nimetatud asutus või isik edastab Terviseametile käesoleva
paragrahvi lõikes 5 nimetatud andmetest üksnes need andmed ja muud asjaolud, mis on talle
teavitamise hetkel teada.
(8) Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutus teavitab Terviseametit
loomadel diagnoositud zoonoosidest ja toidus või söödas tuvastatud zoonoossetest
nakkustekitajatest. Kui tuvastatud zoonoosi või zoonoosse nakkustekitaja levikuga kaasneb oht
inimese tervisele ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ja epidemioloogilise uuringu
alustamiseks on see vajalik, edastatakse Terviseametile viivitamata järgmised andmed:
1) sündmuse asjaolude kirjeldus ja haigestunud loomade arv;
2) ohustatud inimeste, sealhulgas loomapidaja ja ettevõtte töötajate üld- ja kontaktandmed.
(9) Zoonoos on nakkushaigus, mis kandub selgroogselt loomalt inimesele otsese või kaudse
kontakti, siirutaja, toidu, vee või keskkonna kaudu.
(10) Nakkushaiguse kahtlusest, diagnoosimisest ja nakkustekitaja, sealhulgas tervishoiuteenuse
osutamisega seotud infektsiooni tuvastamisest teavitamise korra, edastatavate andmete
koosseisu ning nende nakkushaiguste ja nakkustekitajate loetelu, mille puhul on vajalik
edastada andmed koos andmesubjekti isikuandmetega nakkushaiguste seireks ja tõrjeks,
kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Andmed, mis edastatakse
andmesubjekti isikuandmetega on:
1) käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 1, 2, 4 ja 5 nimetatud andmed;
2) terviseandmed, sealhulgas diagnoosi andmed, haigestumise andmed, sealhulgas sümptomid,
kaasuvad haigused ja haiguse tüsistused, immuniseerimise andmed, riskirühma kuuluvus,
nakatumise asjaolud ja oletatav levikutee ning muud nakkushaiguse leviku tõkestamiseks
olulised andmed;
3) hospitaliseerimise ja ravi andmed, sealhulgas haiglasse saabumise, haiglast väljakirjutamise
ja osakondades viibimise andmed või teise tervishoiuteenuse osutaja juurde üleviimise andmed
ning rakendatud ravi, protseduuride ja intensiivravi andmed;
4) laboratoorsete uuringute ja analüüside andmed, sealhulgas uuringumaterjali andmed,
uuringumeetodi ja -tulemuse andmed ning nakkustekitaja ja selle ravimitundlikkuse andmed;
5) teatise või laborivastuse andmed.
§ 13. Nakkushaiguste register
8
(1) Nakkushaiguste register (edaspidi register) kuulub riigi infosüsteemi ning seda peetakse
nakkushaiguste ja nakkustekitajate seireks, epidemioloogiliste uuringute tegemiseks,
nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrje korraldamiseks, diagnostika- ja ravitulemuste
hindamiseks, nakkushaiguspuhangute tuvastamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks ning
statistika ja teadusliku uurimistöö tegemiseks.
(2) Registri vastutav töötleja on Terviseamet.
(3) Registri põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, milles
sätestatakse:
1) andmekogu volitatud töötleja ja tema ülesanded;
2) andmekogusse kogutavate andmete täpsem koosseis ning nende andmekogusse esitamise,
edastamise ja kandmise kord;
3) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
4) andmeandjate loetelu ja nendelt saadavad andmed;
5) muud korraldusküsimused.
(4) Registris töödeldakse andmeid järgmistel juhtudel:
1) nakkushaiguse kahtlus või diagnoosimine;
2) nakkustekitaja laboratoorne tuvastamine;
3) nakkushaigusesse haigestumise riskitegurite ja levikuteede väljaselgitamine;
4) immuniseerimine ja immuuntausta uuringud;
5) nakkushaiguspuhangute uurimine ja epidemioloogilised uuringute tegemine.
(5) Registris töödeldakse nakkushaiguse suhtes uuritud inimese, nakkushaigusega,
nakkuskandlusega, nakkusohtliku ja nakkuskahtlusega inimese kohta järgmisi andmeid:
1) käesoleva seaduse § 12 lõike 5 punktides 1, 2, 4 ja 5 nimetatud andmed;
2) terviseandmed, sealhulgas diagnoosi andmed, haigestumise andmed, immuniseerimise
andmed, raseduse kestus, testimise põhjus, nakatumise asjaolud ja oletatav levikutee,
hospitaliseerimise ning ravi andmed, riskirühma kuuluvuse andmed, laboratoorsete uuringute
ja analüüside andmed, sealhulgas uuringumaterjal, uuringumeetod ja -tulemus ning
nakkustekitaja ja selle ravimitundlikkus;
3) teatise või laborivastuse andmed.
(6) Registri andmeid säilitatakse tähtajatult epidemioloogiliste trendide jälgimiseks,
teadustööks ja riikliku tervisestatistika tegemiseks. Logisid ja alusandmeid säilitatakse
põhimääruse kohaselt.
5. peatükk
Nakkushaiguste laboratoorne diagnostika ja seire
§ 14. Nakkushaiguste laboratoorne diagnostika ja nakkusohtliku materjali käitlemine
(1) Nakkushaiguste laboratoorne diagnostika ja nakkusohtliku materjali käitlemine peab
toimuma viisil, mis tagab bioohutuse, väldib nakkuse levikut ning tagab personali ja
elanikkonna ohutuse.
(2) Nakkusohtlikku materjali käitlev labor peab kehtestama dokumenteeritud töökorralduse ja
rakendama meetmeid, mis tagavad bioohutuse, ning pidama arvestust käideldava nakkusohtliku
materjali üle ja sellega kokku puutuvate töötajate üle.
9
(3) Nakkusohtlik materjal on materjal, sealhulgas organismist pärinev uuringumaterjal,
laboratoorne kultuur või saastunud ese, mis sisaldab või võib sisaldada nakatamisvõimelist
nakkustekitajat.
(4) Bioohutus on töötajate, elanike ja keskkonna kaitstus põhimõtete, mis on saavutatud
nakkustekitajate tahtmatu vabanemise ja nendega kokkupuute vältimisele suunatud põhimõtete
rakendamise järel.
(5) Nakkusohtliku materjali uurimise ja labori bioohutuse eest vastutaval inimesel peavad
olema tema ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused, mille olemasolu peab olema
tõendatav tunnistuse või väljaõppe dokumendiga.
(6) Nakkushaiguste laboratoorset diagnostikat teostav meditsiinilabor peab lisaks käesoleva
paragrahvi lõikes 2 sätestatule omama tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 40 alusel
antud eriarstiabi tegevusluba laboriteenuse osutamiseks, rakendama kvaliteedisüsteemi, mis
tagab uuringutulemuste usaldusväärsuse, ning vastama käesolevas seaduses ja selle alusel
kehtestatud nõuetele. Tegevusloa nõuet ei kohaldata Terviseameti laborile.
(7) Labor, kes käitleb 2., 3. või 4. ohurühma bioloogilist ohutegurit, peab omama Terviseameti
antud tegevusluba (edaspidi nakkusohtliku materjali käitlemise luba). Nakkusohtliku materjali
käitlemise loa nõuet ei kohaldata Terviseameti laborile.
(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud ohurühmasid käsitletakse töötervishoiu ja
tööohutuse seaduse § 8 lõike 3 ja § 131 lõike 9 alusel kehtestatud määruse tähenduses.
(9) Terviseamet annab nakkusohtliku materjali käitlemise loa laborile, kes vastab järgmistele
tingimustele:
1) tal on nakkusohtliku materjali ohutuks käitlemiseks sobivad ruumid, sisseseade ja
tehnoloogia, mis välistavad nakkuse leviku;
2) tal on kehtestatud dokumenteeritud töökorraldus bioohutuse tagamiseks;
3) nakkusohtliku materjali uurimise ja labori bioohutuse eest vastutaval inimesel on tööks
vajalikud ja tõendatud teadmised ning oskused;
4) ta rakendab bioohutuse meetmeid vastavalt käideldava materjali ohutasemele.
(10) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega:
1) käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumenteeritud töökorralduse, personali, ruumide,
sisseseade, tehnoloogia ja ohutusmeetmete täpsemad nõuded, arvestades labori ohutaset ja
rahvusvaheliselt tunnustatud head tava;
2) nakkusohtliku materjali käitlemise, sealhulgas proovi võtmise, pakendamise, veo, säilitamise
ja kahjutustamise tingimused ja korra;
3) nakkusohtliku materjali käitlemise loa taotlemise, menetlemise, andmise, muutmise ja
kehtetuks tunnistamise korra ja tingimused.
§ 15. Nakkushaiguste laboratoorsed uuringud ja referentlabor
(1) Nakkushaiguste laboratoorset diagnostikat teostav labor on kohustatud edastama
Terviseametile seireks, valmisolekuks ja tõrjeks vajalikke uuringumaterjale.
(2) Nakkushaiguste seireks on reoveekäitleja kohustatud Terviseameti nõudmisel võtma
reoveeproove ja edastama need Terviseametile. Terviseamet teavitab reoveekäitlejat proovide
võtmise ja edastamise tingimustest.
10
(3) Terviseameti laboril on õigus koguda ja töödelda oma ülesannete täitmiseks vajalikke
andmeid, sealhulgas isikuandmeid, järgmises koosseisus:
1) patsiendi üldandmed;
2) terviseandmed, sealhulgas kliinilised andmed, hospitaliseerimise, immuniseerimise,
kliinilise diagnoosi ja ravi andmed ning tehtud uuringud ja nende tulemused;
3) tellija või suunaja üldandmed, sealhulgas uuringu läbi viinud tervishoiuteenuse osutaja
andmed;
4) proovivõtu andmed.
(4) Terviseamet täidab nakkushaiguste valdkonnas referentlabori rolli määratledes
referentlabori uuringuvaldkonnad vastavalt epidemioloogilisele olukorrale ja rahvusvahelistele
juhistele, suunistele, konventsioonidele ja õigusaktidele.
(5) Referentlabori ülesanded on:
1) vajalike kinnitavate ja lisauuringute tegemine;
2) nakkustekitajate uuringumaterjalide ja tüvede kogumine, säilitamine ja uurimine;
3) tagada võrdlus- ning kontrollmaterjalide kättesaadavus teistele laboritele nende
kvaliteedikontrolli ja arendustegevuse toetamiseks;
4) teiste laborite metoodiline nõustamine ja juhendamine;
5) välisvõrdluskatsetes osalemine ja nende korraldamine;
6) vajadusel uuringumaterjalide saatmine välisriigi või rahvusvahelisse referentlaborisse.
(6) Referentlabori ülesannete täitmiseks võib Terviseamet sõlmida tähtajalise lepingu mõne
teise nõuetele vastava laboriga.
(7) Laborid on kohustatud referentlaborile edastama tema käesoleva paragrahvi lõikes 5
sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikke uuringumaterjale käesoleva paragrahvi lõikes 3
nimetatud andmetega.
(8) Referentlaboril on õigus koguda ja töödelda oma ülesannete täitmiseks käesoleva paragrahvi
lõikes 3 nimetatud andmeid, mida säilitatakse 30 aastat.
(9) Terviseameti labor teeb riigisisese ja rahvusvahelise nakkushaiguste seire tagamiseks ning
diagnooside kinnitamiseks koostööd käesoleva seaduse alusel tegutsevate laboritega, Euroopa
Liidu ja teiste rahvusvaheliste laborite ning institutsioonidega. Rahvusvahelise koostöö raames
edastab Terviseameti labor uuringumaterjale ning epidemioloogilisi ja laboratoorseid andmeid
kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktide ja muude asjakohaste rahvusvaheliste kokkulepetega.
§ 16. Immuunsustausta uuringud
(1) Immuunsustaust on konkreetse nakkushaiguse suhtes immuunsete ja mitteimmuunsete
inimeste osakaal elanikkonnas.
(2) Immuunsustausta uuringuid korraldatakse elanikkonna immuunsustausta hindamiseks,
immuniseerimisprogrammide tõhususe jälgimiseks ja nakkushaiguste leviku riskide
prognoosimiseks ning nakkushaiguste asjakohaste ennetuse ja tõrjemeetmete rakendamiseks.
(3) Immuunsustausta uuringuid korraldab Terviseamet riigieelarvelistest vahenditest.
(4) Seroepidemioloogiline uuring on teaduslikel meetoditel põhinev uuring, mille käigus
määratakse bioloogilistest proovidest nakkushaiguse tekitaja vastaste antikehade esinemist
11
kindlaksmääratud elanikkonnarühmades eesmärgiga hinnata nakkushaiguse tekitaja levikut,
immuunsuse taset ja selle dünaamikat elanikkonnas ning immuniseerimiskava efektiivsust.
(5) Seroepidemioloogilisi uuringuid korraldab Terviseamet ja uuringute tegemist rahastatakse
Tervisekassa eelarvest.
6. peatükk
Nakkushaiguste ennetamine ja leviku tõkestamine
1. jagu
Immuniseerimine
§ 17. Immuniseerimise korraldamine
(1) Terviseamet kogub, analüüsib ja avaldab immuniseerimisalaseid andmeid, teeb
vaktsiinvälditavate nakkushaiguste osas riskihindamist, töötab välja valdkonna juhendmaterjale
ja korraldab tervishoiutöötajatele koolitusi, kooskõlastab immuniseerimisalaste täiendkursuste
programme ja juhendab koolitajaid ning korraldab vaktsiin-välditavaid nakkushaigusi ja
immuniseerimist puudutavat riski- ja kriisikommunikatsiooni, sealhulgas
nakkushaiguspuhangute ja epideemiate korral.
(2) Tervisekassa korraldab immuniseerimiskavasse kuuluvate ja vältimatu abi korras
immuniseerimiseks vajalike immuunpreparaatide keskset hankimist, jaotamist ja säilitamist,
immuniseerimisega seotud tervishoiuteenuste rahastamist ning immuniseerimiskavaga seotud
ja vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamisele suunatud teavituskampaaniaid.
(3) Kaitseministeerium ja Siseministeerium tagavad oma allasutuste töötajate
teenistusülesannetega seotud täiendava immuniseerimise oma valitsemisala eelarvest.
(4) Kaitseministeerium ja Siseministeerium tagavad oma rahvusvahelisele sõjalisele koostööle
saadetavate allasutuste töötajate täiendava immuniseerimise oma valitsemisala eelarvest.
(5) Perearst tagab nimistusse kantud inimestele immuniseerimise kättesaadavuse või suunab
nad vajaduse korral immuniseerima teise tervishoiuteenuse osutaja juurde.
(6) Immuniseerimine on vaktsiini või immunoglobuliini viimine organismi eesmärgiga kutsuda
esile immuunsus konkreetse haigustekitaja vastu.
§ 18. Immunoprofülaktika ekspertkomisjon
(1) Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni ülesanded on järgmised:
1) nõustada riigiasutusi käesoleva seaduse § 10 lõike 1 alusel kehtestatud nakkushaiguste
ravimite loetelus nimetatud immuunpreparaatide kasutamisel, täiendamisel ja ajakohastamisel,
tuginedes tõenduspõhistele andmetele ja epidemioloogilisele olukorrale;
2) anda soovitusi selle kohta, milliseid vanuse- ja riskirühmi tuleks nakkushaiguste eest
kaitsmiseks immuniseerida;
3) koostada immuniseerimisalaste täiendkoolitusprogrammide nõuded;
4) anda rahvastiku tervise seisukohast soovitusi nakkushaiguste ravimite loetellu
mittekuuluvate immuunpreparaatide kasutamise ja hankimise kohta, sealhulgas juhul, kui
esineb oht või oluline oht rahvastiku tervisele;
5) teha nakkushaiguse epideemilise leviku korral ettepanek valdkonna eest vastutavale
ministrile selle kohta, milline vanuse- ja riskirühm saab esmajärjekorras immuniseerimise
võimaluse;
12
6) anda arvamusi ja soovitusi immuniseerimispoliitika küsimustes.
(2) Valdkonna eest vastutav minister kinnitab käskkirjaga immunoprofülaktika
ekspertkomisjoni moodustamise ja töökorra. Komisjoni koosseis ja töökorraldus peavad
tagama komisjoni liikmete sõltumatuse ja huvide konflikti ennetamise.
§ 19. Riiklik immuniseerimiskava
(1) Riikliku immuniseerimiskava, milles loetletakse nakkushaigused, mille vastu tagatakse
inimeste immuniseerimine riiklikest vahenditest, immuniseeritavate vanuse- ja riskirühmad,
vaktsiinid nende valentsuse alusel ning soovituslikud immuniseerimise ajavahemikud kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(2) Riiklikku immuniseerimiskavasse võib lisada selliseid ameteid või ametirühmi, mille puhul
on töötajate immuniseerimine üleriigilise epidemioloogilise tähtsusega ja vajalik elutähtsate
teenuste toimepidevuse tagamiseks või haavatavate sihtrühmade kaitseks.
§ 20. Immuniseerimine
(1) Immuniseerimist võib teostada tervishoiutöötaja, kes vastab käesoleva paragrahvi lõike 6
alusel kehtestatud määruses sätestatud nõuetele.
(2) Tervishoiutöötaja on kohustatud:
1) selgitama immuniseeritavale või tema seaduslikule esindajale immuniseerimise olemust ja
oodatavat kasu ning teavitada kaasneda võivatest kõrvaltoimetest ning anda juhiseid, mida teha
kõrvaltoimete tekkimise korral;
2) tuvastama võimalikud ajutised ja püsivad vastunäidustused;
3) teostama immuniseerimise vastavalt kehtivatele nõuetele;
4) dokumenteerima immuniseerimise tervise infosüsteemis;
5) registreerima tõsised immuniseerimisjärgsed kõrvaltoimed ja teavitama nendest
Ravimiametit vastavalt ravimiseaduses sätestatule.
(3) Püsivate vastunäidustuste ja immuniseerimisjärgsete kõrvaltoimete diagnoosimiseks
kaasatakse arst.
(4) Immuunpreparaatide kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe säilitamiseks peab olema tagatud
külmahela toimimine kõikidel käitlemisetappidel. Immuunpreparaatide külmahela nõuete
tagamine nende säilitamisel ja transportimisel toimub ravimiseaduse §-s 34 sätestatud alustel ja
korras.
(5) Tervishoiuteenuse osutajal on õigus piiratud teovõimega isikut immuniseerida, kui
seaduslikku esindajat on immuniseerimisest teavitatud ja ta ei ole immuniseerimisest kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud, võttes sealjuures arvesse võlaõigusseaduse § 766
lõikes 4 sätestatut.
(6) Immuniseerimise korraldamise ja immuniseerimist teostava tervishoiutöötaja nõuded
kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
2. jagu
Tervisekontroll
§ 21. Nakkushaiguste leviku tõkestamine töökohal
13
(1) Enne tööle asumist peab läbima tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli ja esitama tööandjale,
sealhulgas töövõtjale, perearsti või töötervishoiuarsti väljastatud nakkusohutust kinnitava
tervisetõendi:
1) õpetajad ja lasteasutuse töötajad ning teised töökohustuste tõttu lastega vahetult
kokkupuutuvad töötajad;
2) sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses vahetult sotsiaalteenust osutavad töötajad;
3) tervishoiutöötajad ja teised patsiendiga vahetult kokkupuutuvad tervishoiuasutuse töötajad;
4) käesoleva lõike punktides 1–3 loetletud tegevusaladel praktikat sooritavad või täiendusõppes
osalevad õpilased, üliõpilased ja töötajad.
(2) Tööandja ei ole kohustatud rahastama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
tegevusaladel tööle asuja tervisekontrolli tuberkuloosi suhtes enne tema tööle asumist.
(3) Tööandja säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tõendist koopiat töösuhte jooksul
ja aasta pärast töösuhte lõppemist.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevusalal tööle asumisel loetakse tuberkuloosi
suhtes tehtud tervisekontrolli alusel väljastatud tervisetõend kehtivaks, kui pärast tõendi
väljastamist ei ole inimene viibinud vähemalt 12 kuud kõrge tuberkuloosi haigestumisega riigis
ega olnud kokkupuutes tuberkuloosi nakatunud inimesega. Nimetatud asjaolude esinemisel
tuleb inimesel enne tegevuse alustamist läbida uus tuberkuloosi suhtes tervisekontroll ja seda
tõendada.
(5) Tööandja on kohustatud nakkushaiguste tõrjel:
1) tagama nakkusohutuseks vajalike meetmete täitmise töökeskkonnas;
2) vältima nakkustekitajate levikut teenuste osutamisel.
§ 22. Kinnipeetavate nakkusohutus
(1) Vanglad, arestimajad ja kinnipidamiskeskus tagavad asutuses viibivate inimeste
nakkusohutuse, rakendades selleks asutuse eripärale vastavaid ennetus- ja tõrjemeetmeid ning
võimalikult nakkusohutud tingimused inimeste transportimisel.
(2) Kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu vabastamise ettevalmistamisel informeerib vastava
asutuse tervishoiuteenuse osutaja inimest tema võimalustest jätkata nakkushaiguse raviga
vabastamise järgselt.
§ 23. Nakkushaiguse uurimine rasedal
(1) Nakkushaiguste lootele või vastsündinule leviku tõkestamiseks uurib tervishoiuteenuse
osutaja rasedat käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud
nakkushaiguste suhtes.
(2) Nende nakkushaiguste loetelu, mille suhtes rasedaid uuritakse, ning uuringute ja ravi
korraldamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
3. jagu
Nakkusohutus
§ 24. Infektsioonikontroll
14
(1) Infektsioonikontrolli nõuded on kohustuslikud tervishoiuteenuse osutajatele ja väljaspool
kodu osutatava ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutajatele.
(2) Infektsioonikontroll on meetmete ja korralduslike tegevuste kogum, mille eesmärk on
ennetada ja peatada nakkustekitajate levikut ning tagada ohutu keskkond tervishoiu- ja
hoolekandeteenuse osutamisel.
(3) Infektsioonikontrolli nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 25. Veredoonorluse nakkusohutus
(1) Verekeskus ja tervishoiuteenuse osutaja rakendavad nakkusohutuse meetmeid doonori ja
retsipiendi kaitseks.
(2) Nakkustekitajate suhtes doonorivere ja verekomponentide uurimise ning veredoosist
eraldatud proovimaterjali säilitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister
määrusega.
(3) Nakkustekitajate uurimise jaoks doonoriverest võetud proovimaterjali säilitatakse viis aastat
käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud korra kohaselt.
§ 26. Raku-, koe- ja elundidoonorluse nakkusohutus
(1) Tervishoiuteenuse osutaja rakendab nakkusohutuse meetmeid retsipiendi ja elusdoonori
kaitseks.
(2) Nakkustekitajate suhtes raku-, koe- ja elundidoonori uurimise tingimused ja korra kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega.
4. jagu
Nakkusohutus riigipiiri ületamisel
§ 27. Reisija teavitamine nakkushaigustega seotud terviseohtudest ja -nõuetest
(1) Reisiettevõtja on kohustatud enne pakettreisi või seotud reisikorraldusteenuse lepingu
sõlmimist esitama reisijale selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe:
1) üldteave sihtkoha riigi või riikide kohustuslike nõuete kohta nakkushaiguste ennetamisel ja
tõrjel;
2) hoiatus sihtkohas esinevate nakkushaiguste ohtude kohta ja soovitus tutvuda asjakohase
teabega, sealhulgas immuniseerimissoovitustega;
3) teave reisieelse tervisenõustamise saamise vajalikkuse ja võimaluste kohta, viidates
tervishoiuteenuse osutajatele.
(2) Eraldiseisva reisijaveoteenuse või majutusteenuse osutaja, kui reisi sihtkoht asub väljaspool
Euroopa Majanduspiirkonda, teeb lepingu sõlmimisel või selle kinnitamisel reisijale
kättesaadavaks käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud teabe.
§ 28. Eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamine Eesti riigipiiril
(1) Eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks Eesti riigipiiril kehtestab Vabariigi
Valitsus määrusega:
1) eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise nõuded riigipiiri ületamisel;
15
2) nõuded terviseseisundit kinnitava tõendi esitamisele ja kontrollimisele ning
terviseuuringutele;
3) nakkuskahtlusega inimese teistest inimestest eraldamise korra kuni nakkusohu välistamiseni
või ohu tõrjumiseks vajalike meetmete rakendamiseni;
4) nakkusohtliku materjali, kauba või transpordivahendi kinnipidamise korra kuni nakkusohu
välistamiseni või ohu tõrjumiseks vajalike meetmete rakendamiseni;
5) nakkushaiguste tõrje korraldamise ja valmisoleku nõuded piiripunktides, sealhulgas
rahvusvaheliste tervise-eeskirjade ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371
rakendamise nõuded.
(2) Terviseseisundit kinnitav tõend on tervishoiuteenuse osutaja või muu pädeva asutuse
väljastatud isikustatud dokument, mis tõendab nakkushaiguse läbipõdemist, negatiivset
testitulemust, immuniseerimist või meditsiinilist vastunäidustust nakkustõrje meetmete
järgimiseks. Tõendil esitatakse andmed järgnevas koosseisus:
1) patsiendi üldandmed;
2) terviseandmed, sealhulgas nakkushaiguse läbipõdemise andmed, negatiivne testitulemus,
immuniseerimise andmed, meditsiiniline vastunäidustus nakkustõrje meetmete järgimiseks;
3) tõendi väljastanud tervishoiuteenuse osutaja andmed.
(3) Rahvusvaheliseks liikluseks avatud lennujaama, sadama ja raudteejaama pidaja ning
piiripunkti valdaja tagab nakkushaiguste tõrje valmisoleku vastavalt käesoleva paragrahvi lõike
1 alusel kehtestatud nõuetele ning teeb nakkushaiguste leviku tõkestamisel koostööd
Terviseametiga.
(4) Politsei- ja Piirivalveamet ning Maksu- ja Tolliamet teevad nakkushaiguste piiriülese leviku
tõkestamisel koostööd Terviseametiga, tagades oma pädevuse piires käesoleva paragrahvi lõike
1 alusel kehtestatud nõuete täitmise riigipiiri ületavate inimeste ja kaupade suhtes.
(5) Kui välismaalane, kellel ei ole Eestis elamisluba ega elamisõigust, ei täida käesoleva
paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamise nõudeid
või keeldub kohustuslikust terviseuuringust, võib Politsei- ja Piirivalveamet ohu tõttu
rahvastiku tervisele tema riiki sisenemise tõkestada. Sisenemise tõkestamisele ja inimese
piiripunktis viibimisele kohaldatakse riigipiiri seadust, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu
seadust ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle
piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 77, 23.3.2016, lk
1–52).
(6) Terviseametil, Maksu-ja Tolliametil ning Politsei- ja Piirivalveametil on õigus töödelda
inimese ees- ja perekonnanime, isikukoodi või sünniaega, kontaktandmeid, reisiandmeid ja
terviseseisundit puudutavaid andmeid, mis on vajalikud eriti ohtliku nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks riigipiiril ning nakkusohtlike inimeste tuvastamiseks.
(7) Terviseametil ning Maksu- ja Tolliametil on õigus töödelda kauba või materjali, selle saatja,
saaja ja päritolu kohta andmeid, mis on vajalikud eriti ohtliku nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks riigipiiril ning nakkusohtliku kauba või materjali tuvastamiseks.
7. peatükk
Nakkushaiguste tõrje meetmed
§ 29. Nakkushaiguste tõrje nõuded
16
(1) Nakkushaiguse, eriti ohtliku nakkushaiguse ja eriti ohtliku nakkushaiguse tunnustele
vastava nakkushaiguse levikust tuleneva ohu teeb kindlaks Terviseamet talle laekuvate
epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste andmete alusel.
(2) Nakkushaiguste tõrje nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(3) Määruses sätestatakse:
1) nakkuskandlusega, nakkusohtliku, nakkushaigusega ja nakkuskahtlusega inimese
nakkusohutu käitumis- ning nakkuse edasikandumise vältimise nõuded;
2) nakkushaiguse koldes rakendatavad tõrjemeetmed ja nakkusohutuse nõuded;
3) nakkuskahtlusega inimese suhtes rakendatavad tõrjemeetmed ja tervise jälgimise korraldus;
4) immuniseerimine ja ennetav ravi.
§ 30. Isikuandmete töötlemine nakkusohu hindamisel ja nakkushaiguse leviku
tõkestamisel
(1) Terviseametil on õigus nõuda ja töödelda tervishoiuteenuse osutajatelt, laboritelt,
ministeeriumitelt ja nende valitsemisala asutustelt ning teistelt asjaomastelt isikutelt ja
asutustelt rahvastiku tervisele suunatud ohu või ohukahtluse tuvastamiseks, hindamiseks ja
maandamiseks vajalikke andmeid, sealhulgas isikuandmeid ja eriliigilisi isikuandmeid.
(2) Terviseamet võib nakkushaigusega, nakkusohtliku, nakkuskahtlusega, nakkuskandlusega
inimese ja uuringu kontrollgruppi kuuluva terve inimese kohta töödelda järgmisi andmeid:
1) üldandmed;
2) muud andmed, sealhulgas sünnikoht, viibimiskoht Eestis, Eestis viibitud aeg, välisriigis
viibimise andmed, haridus, amet, töökoht või õppeasutus, rahvus ja sotsiaal–majanduslik
seisund;
3) terviseandmed, sealhulgas diagnoosi andmed, haigestumise andmed, hospitaliseerimise
andmed, nakatumise asjaolud ja oletatav levikutee, riskirühma kuuluvus, raviandmed,
immuniseerimise andmed, raseduse andmed, testimise põhjus, saatekirja andmed,
laboratoorsete uuringute ja analüüside andmed ja muud terviseseisundi ja raviga seotud
asjakohased andmed;
4) surma andmed, sealhulgas surma kuupäev ja põhjus;
5) tervishoiuteenuse osutaja andmed, sealhulgas perearsti ja perearsti nimistusse kuulumise
andmed.
(3) Terviseamet võib nakkuskahtlusega inimese väljaselgitamiseks ja temaga ühenduse
võtmiseks edastada nakkushaigusega inimese ees- ja perekonnanime, isikukoodi või sünniaja
ning nakkusohtliku aja andmed isikule või asutusele, kelle tegevuskohas või kelle korraldatud
tegevuses nakkushaigusega inimene nakkusohtlikul ajal viibis või osales või kellega ta vahetult
kokku puutus, kui see on vajalik epidemioloogilise uuringu tegemiseks ja nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks.
(4) Terviseameti pöördumise korral edastab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isik või
asutus Terviseametile viivitamata talle teadaolevad võimaliku nakkuskahtlusega inimese
järgmised andmed:
1) ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg ja kontaktandmed;
2) vajaduse korral eestkostja andmed.
§ 31. Karantiini kehtestamine ja lõpetamine
17
(1) Eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti ohtliku nakkushaiguse tunnustele vastava
nakkushaiguse epideemilise leviku korral võib Vabariigi Valitsus kehtestada korraldusega
karantiini, määrates karantiinis viibimise perioodi.
(2) Karantiin on nakkusohtliku inimese, nakkusohtliku inimesega kokku puutunud või
nakkuskahtlusega inimese liikumisvabaduse, tegevuste või teenuste osutamise piirang, samuti
kauba ja sõiduki liikumise piirang eesmärgiga ennetada ja tõrjuda nakkushaiguse leviku ohtu.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antavas Vabariigi Valitsuse korralduses võib teha
erandeid karantiini rakendamisest järgmistest kriteeriumidest lähtuvalt:
1) inimese erivajadus või terviseseisund;
2) inimese vanus;
3) terviseseisundit kinnitava tõendi olemasolu;
4) inimese reisi eesmärgist tulenev põhjus;
5) hariduslikud, perekondlikud, töö või tegevuse iseloomust tulenevad vajadused, sealhulgas
riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevusest tulenevad vajadused;
6) ülekaalukas ühiskondlik või riiklik huvi, sealhulgas riigi sõjalise kaitse, siseturvalisuse või
välissuhtlusega seotud vajadused;
7) elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamine;
8) õigusaktide alusel kehtestatud või Terviseameti heakskiidetud riskide maandamise meetmed
nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on rakendatud;
9) rahvusvaheline kauba- ja reisijatevedu.
(4) Konkreetse inimese, inimeste rühma, asutuse või piiratud territooriumi suhtes, kui see on
vältimatult vajalik eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti ohtliku nakkushaiguse tunnustele
vastava haiguse leviku tõkestamiseks, võib Terviseamet kehtestada karantiini haldusaktiga kuni
30 kalendripäevaks kohaldades vajaduse korral käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud
erandeid.
(5) Terviseamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud karantiini tähtaega haldusaktiga
pikendada, kui karantiini kehtestamise aluseks olevad asjaolud püsivad ning meetme
rakendamine on jätkuvalt vältimatult vajalik nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Karantiini
tähtaega võib korraga pikendada kuni 30 kalendripäeva võrra.
(6) Kui Vabariigi Valitsus kehtestab käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel karantiini, mis kattub
Terviseameti poolt lõike 4 alusel kehtestatud karantiiniga, kohaldatakse Vabariigi Valitsuse
korralduses sätestatut.
(7) Karantiini lõpetab haldusorgan, kes selle kehtestas, kui nakkushaiguse levik on tõkestatud,
nakkushaiguse tõrje nõuded on täidetud või nakkushaigus ei vasta enam eriti ohtliku
nakkushaiguse tunnustele.
(8) Terviseametil on karantiini kehtestamiseks ja rakendamiseks ning tervishoiuteenuse osutajal
karantiini rakendamiseks õigus töödelda järgmisi isikuandmeid:
1) inimese üldandmed;
2) terviseseisundit puudutavaid andmeid, kui see on vajalik käesolevas paragrahvis sätestatud
eesmärkide täitmiseks.
§ 32. Nakkushaiguse puhangu ja epideemilise leviku tõkestamine
(1) Nakkushaiguse puhangu ja epideemilise leviku ohu või esinemise korral võib Terviseamet
nakkushaiguse leviku tõkestamiseks haldusaktiga:
18
1) kohustada haiglat ja väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavat
teenuseosutajat kehtestama külastuspiirangu;
2) nõuda desinfektsiooni, desinsektsiooni või kahjuritõrje korraldamist asutuses, ettevõtte
tegevuskohas või nakkusohuga seotud piiritletud territooriumil;
3) nõuda tervishoiuteenuse osutajalt terviseuuringu ja nakkushaiguse diagnoosimise
korraldamist;
4) kohustada inimesi, kes asuvad haiguskoldes või piirkonnas, kus on oht haiguskolde
tekkimiseks läbima terviseuuringut nakkushaiguse diagnoosimiseks;
5) peatada ajutiselt õppe- ja kasvatustegevus koolis, lastehoius ja lasteaias, teenuse osutamine
sotsiaalteenust osutavas asutuses, juriidilise isiku tegevus või majandus- ja kutsetegevus
ettevõtte tegevuskohas, kui see on vältimatult vajalik nakkushaigusest tingitud olulise ohu
tõrjumiseks;
6) kohustada asutust, asutuse pidajat või isikuid järgima nakkushaiguse tõrje meetmeid ja
järgima ettevaatusabinõusid nakkushaiguse koldes või selle vahetus läheduses;
7) keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või näha ette nende
pidamisele ja korraldamisele täpsemaid nõudeid.
(2) Terviseametil on õigus haldusakti andmisel kohaldada käesoleva seaduse § 31 lõikes 3
nimetatud erandeid.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 5 ja 7 nimetatud meedet kohaldatakse kuni 30
kalendripäeva. Terviseamet võib nakkusohu püsides pikendada meetme kehtivust kuni 30
kalendripäeva kaupa.
(4) Inimesel on õigus käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud terviseuuringust
keelduda. Terviseuuringust keeldunud inimese suhtes võib Terviseamet nakkushaiguse leviku
tõkestamise eesmärgil kohaldada karantiini, kuni terviseuuringu läbimiseni või Terviseameti
hinnangul nakkusohu möödumiseni.
(5) Haridusasutuse ja sotsiaalteenust osutava asutuse pidaja võib nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks ajutiselt peatada osaliselt või täielikult asutuse tegevuse või sulgeda asutuse,
kooskõlastades selle Terviseametiga ja pidades temaga nõu meetmete rakendamise üle. Asutuse
tegevust ei või täielikult peatada ega asutust sulgeda, kui nakkushaigusest tingitud ohtu on
võimalik tõkestada muude meetmetega.
(6) Terviseametil on puhangu, epideemilise leviku või muu nakkushaigusest tingitud olulise
ohu korral õigus epidemioloogilise uuringu käigus korraldada inimese nõusolekul temalt
bioloogilise materjali võtmist nakkushaiguse või nakkusallika tuvastamiseks.
§ 33. Eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamine
(1) Eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti ohtliku nakkushaiguse tunnustele vastava
nakkushaiguse esinemise, puhangu, epideemilise leviku ohu või epideemilise leviku korral võib
Terviseamet nakkushaiguse leviku tõkestamiseks anda haldusakti käesoleva seaduse § 32 lõikes
1 nimetatud meetmete kohaldamiseks.
(2) Käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktides 5 ja 7 nimetatud meedet kohaldatakse kuni 30
kalendripäeva või kuni Vabariigi Valitsuse määruse jõustumiseni samas küsimuses. Terviseamet
võib nakkusohu püsides pikendada meetme kehtivust kuni 30 kalendripäeva kaupa.
(3) Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada isikutele ja nende tegevusele meetmeid,
piiranguid ja nõudeid kui see on vältimatult vajalik eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti ohtliku
19
nakkushaiguse tunnustele vastava nakkushaiguse epideemilise leviku või selle ohu
tõkestamiseks.
(4) Vabariigi Valitsus võib käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel antavas määruses kehtestada
füüsilisele isikule järgmisi meetmeid, piiranguid ja nõudeid:
1) nõuda suure nakkusohuga piirkonnast saabumisel riigipiiri ületamise järel andmete esitamist
reisimise, viibimiskoha ja kontaktandmete kohta;
2) kehtestada liikumisvabaduse piiranguid, sealhulgas keeldu osaleda tegevuses või korraldada
tegevust, mis on seotud avalikkusele mõeldud kaupade ja teenuste pakkumisega või toimub
avalikus kohas, sealhulgas sporditegevus, haridus, täienduskoolitus, täiendusõpe, huvitegevus,
huviharidus, noorsootöö, meelelahutus, vaba aja tegevus, kultuuriüritus, toitlustus-, teenindus-
ja kaubandusettevõtte tegevus, riigi ja kohaliku omavalitsuse pakutav avalik teenus, avalik
koosolek, avalik üritus, jumalateenistus või muu avalik usuline talitus;
3) keelata või piirata avaliku koosoleku, avaliku ürituse, jumalateenistuse või muu avaliku
usulise talituse pidamist üksnes juhul, kui osalejate arvu, toimumiskoha, ajavahemiku või
muude tingimuste piiramine ei ole nakkushaiguse leviku tõkestamiseks piisav;
4) kehtestada nakkusohutuse ettevaatusabinõud;
5) nõuda terviseseisundit kinnitava tõendi ja isikusamasuse tuvastamist võimaldava dokumendi
esitamist;
6) nõuda terviseuuringu tegemist ja uuringumaterjali edastamist eriti ohtliku nakkushaiguse
tuvastamiseks;
7) täita muid asjakohaseid nõudeid, mis aitavad kaasa eriti ohtliku nakkushaiguse leviku
tõkestamisele ja on vältimatult vajalikud rahva tervise kaitseks ja tervishoiuteenuse osutajate
toimepidevuse tagamiseks ning on käesoleva lõike punktides 1–6 nimetatud meetmetega
samalaadsed või nendega võrreldava eesmärgiga.
(5) Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2
sätestatud tegevuse eest vastutavale isikule järgmisi meetmeid, piiranguid ja nõudeid:
1) piirata tegevust, sealhulgas nõuda tegevuse eest vastutavalt isikult isikute piirarvu järgimist
ning nõuded tegevuse kellaajale ja tegevuse asukoha täituvusele;
2) peatada vastutava isiku tegevus, sealhulgas kehtestada asutuse või ettevõtte külastuspiirang,
kui käesoleva lõike punktis 1 ja 3–6 nimetatud nõuete rakendamine ei ole nakkushaiguse leviku
tõkestamisel osutunud piisavaks;
3) nõuda tegevuse eest vastutavalt isikult, et tegevuskohas asuvad inimesed täidavad
nakkusohutuse ettevaatusabinõusid;
4) nõuda desinfitseerimisvahendite olemasolu ja desinfitseerimisnõuete täitmist vastavalt
juhistele;
5) kohustuse kontrollida enne isiku tegevuses osalema lubamist tema vastavust kehtestatud
nõuetele, kontrollida terviseseisundit kinnitava tõendi ehtsust ja kehtivust ning tuvastada selle
esitaja isikusamasus;
6) nõuda nakkusohutuse ettevaatusabinõuete järgimist;
7) täita käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 7 kohaseid nõudeid, mis on käesoleva lõike
punktides 1–6 nimetatud meetmetega samalaadsed või nendega võrreldava eesmärgiga.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel antavas Vabariigi Valitsuse määruses võib teha
käesoleva seaduse § 31 lõikes 3 nimetatud erandeid.
(7) Kui isik keeldub käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 5 nimetatud terviseuuringust, on
Terviseametil õigus kohaldada tema suhtes käesolevas seaduses sätestatud karantiini.
20
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel antavas Vabariigi Valitsuse määruses nimetatakse
tervisetõendi liigid ja tõendite andmekoosseisud ning eriti ohtliku nakkushaiguse tuvastamiseks
tehtava terviseuuringu liigid.
(9) Eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud meetmete, piirangute ja nõuete
tagamiseks ja kontrollimiseks on isikul või asutusel õigus töödelda järgmisi isikuandmeid:
1) isiku üldandmed;
2) terviseseisundit puudutavaid andmeid.
§ 34. Haldusmenetluse erisused
(1) Käesoleva seaduse § 31 lõigete 1 ja 4, § 32 lõike 1 ning § 33 lõike 1 alusel kehtestatud
haldusakti võib avaldada massiteabevahendis, kohaldamata haldusmenetluse seaduse § 31 lõike
1 punkte 1 ja 2 ning sama seaduse §-i 40.
(2) Massiteabevahendis avaldatav haldusakt saadetakse viivitamata avaldamisele Riigi
Teatajas.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud viisil avaldatud haldusakt hakkab kehtima selle
teatavaks tegemisel vahetule adressaadile või selle avaldamisel massiteabevahendis, kui
haldusaktis eneses ei sätestata teist tähtaega.
(4) Käesoleva seaduse § 3 lõikes 5, § 28 lõikes 1, § 29 lõikes 2 ja § 33 lõikes 3 nimetatud
määruse varaseim jõustumise aeg võib olla järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist,
kui see on nakkushaiguse tõrjeks vältimatult vajalik ning ilma selleta muutuks eesmärgi
saavutamine võimatuks või kahjustuks oluliselt.
8. peatükk
Riiklik ja haldusjärelevalve
§ 35. Riiklik ja haldusjärelevalve ning sunniraha
(1) Riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide
nõuete täitmise üle teeb Terviseamet, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Riiklikku järelevalve tegija võib ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise korral rakendada
sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse
kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on 2400 eurot ja juriidilise isiku suhtes 30 000
eurot.
§ 36. Riikliku järelevalve erimeetmed
(1) Käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemisel võib haldusorgan ja kaasatud
korrakaitseorgan kohaldada korrakaitseseaduse §-des 26, 30–32, 44–45 ja 49–52 sätestatud
riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.
(2) Politsei võib kohtumääruse alusel või inimese raviarsti ettepanekul nakkushaigusega
inimese korrakaitseseaduse §-s 46 sätestatud korras kinni pidada, et toimetada ta haiglasse
tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.
§ 37. Terviseameti poolt korrakaitseorgani kaasamine
21
(1) Terviseamet võib nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks kaasata oma ülesannete
täitmisse muu korrakaitseorgani sel juhul ja nii kaua, kui ta ei saa ise õigel ajal või piisavalt
tulemuslikult neid ülesandeid täita.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kaasatud korrakaitseorganil on ülesande täitmisel
Terviseameti volitused ulatuses, mille täitmisse ta kaasati.
(3) Terviseameti ülesannete täitmisse kaasatud korrakaitseorgan võib töödelda isikuandmeid,
sealhulgas eriliiki isikuandmeid, vastavalt ülesandele, milleks täitmisse ta kaasati.
(4) Terviseamet tagab käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kaasatud korrakaitseorgani
ametnikule või töötajale ülesande täitmiseks vajaliku väljaõppe.
(5) Kui Terviseamet kaasab ülesannete täitmisse Politsei- ja Piirivalveameti, võib Politsei- ja
Piirivalveamet ülesannete täitmisel lisaks käesoleva seaduse § 31 lõikes 4 ja § 32 lõikes 1
sätestatud meetmetele kohaldada vahetut sundi või isiku kinni pidamist.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmisse korrakaitseorgani kaasamise
tingimused ja korra, sealhulgas kulude hüvitamise korra, kehtestab Vabariigi
Valitsus määrusega.
9. peatükk
Vastutus
§ 38. Nakkushaiguste tõrje ja nakkusohtliku materjali käitlemise nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 14 või §-s 29 sätestatud või nende alusel kehtestatud nõuete
rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
§ 39. Karantiininõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 31 alusel kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
§ 40. Nakkushaiguse leviku tõkestamise nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 32 või § 33 alusel kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
§ 41. Teabe esitamise kohustuse rikkumine
22
(1) Käesoleva seaduse §-des 12, 14, 15 ja 30 sätestatud teabe, uuringuandmete või
uuringumaterjali tähtaegse esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 130 000 eurot.
§ 42. Immuniseerimise nõuete rikkumine
(1) Tervishoiuteenuse osutaja poolt käesoleva seaduse §-s 20 lõikes 2 sätestatud nõuete
rikkumise eest, kui sellega kaasnes oht inimese elule või tervisele või nakkushaiguse levikuks
–
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
§ 43. Menetlus
(1) Käesoleva seaduse §-des 33–37 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on
Terviseamet.
(2) Käesoleva seaduse §-des 33 ja 34 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka
Politsei- ja Piirivalveamet, kui ta on kaasatud Terviseameti ülesannete täitmisse.
10. peatükk
Rakendussätted
1. jagu
Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine
§ 44. Alusharidusseaduse muutmine
Alusharidusseaduse § 43 lõike 3 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) eluruumi kasutava täisealise isiku tõend tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel, kui lastehoiu tegevus toimub eluruumides;“.
§ 45. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine
Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 52⁷ tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Põhjendatud kahtluse korral, et inimene on nakkuskahtlusega inimene seoses eriti ohtliku
nakkushaigusega nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 3 lõike 2 punkti 4 tähenduses,
võib rahvastiku tervise kaitseks Euroopa Liidu kodaniku või tema perekonnaliikme viibimis-
või elamisõigust piirata kuni ohu väljaselgitamiseni, kuid kõige kauem kolme kuu jooksul
inimese Eestisse saabumise päevast arvates. Nakkushaigused, mis ilmnevad pärast kolme kuu
möödumist inimese Eestisse saabumise päevast arvates, ei ole väljasaatmise põhjuseks.
(2) Selleks et veenduda, et inimene ei ole nakkusohtlik seoses eriti ohtliku nakkushaigusega
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 3 lõike 2 punkti 4 tähenduses, võib kolme kuu
23
jooksul Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme Eestisse saabumise päevast arvates
nõuda inimeselt terviseuuringu läbimist. Terviseuuring tehakse inimesele tasuta.“.
§ 46. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine ning kehtetuks tunnistamine
1) seaduse §-i 8 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:
„(22) Tervishoiuteenuse osutajal on õigus piiratud teovõimega isikut immuniseerida, kui
seaduslikku esindajat on immuniseerimisest teavitatud ja ta ei ole immuniseerimisest kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud, võttes sealjuures arvesse võlaõigusseaduse § 766
lõikes 4 sätestatut.“;
2) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (RT I, 09.01.2025, 14) tunnistatakse kehtetuks.
§ 47. Ravimiseaduse muutmine
Ravimiseaduse § 84 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(10) Retseptiravimite reklaami keeldu ei rakendata vaktsineerimise edendamisele suunatud
kampaaniatele, mis on eelnevalt Ravimiametiga kooskõlastatud.“.
§ 48. Rahvatervishoiu seaduse muutmine
Rahvatervishoiu seaduse § 28 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Tuberkuloosiregister on andmekogu, mida peetakse tuberkuloosi nakatumise ja
tuberkuloosijuhtude registreerimiseks, tuberkuloosi seireks ja haigestumise ennetamiseks,
tuberkuloosi nakatumise ja haigestumise, tuberkuloosi levimuse ja tuberkuloosihaigete
elumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuste ja tuberkuloositõrje korraldamiseks,
tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravikäsitluse hindamiseks ning statistika ja
teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
(2) Tuberkuloosi nakatumise ja haigestumise juhte nii enne kui ka pärast surma diagnoosival
ning tuberkuloosihaiget ravival tervishoiuteenuse osutajal ja riikliku ekspertiisiasutuse
kohtuarstlikul eksperdil on kohustus esitada andmed tuberkuloosiregistrile.“.
§ 49. Riigi Teataja seaduse muutmine
Riigi Teataja seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Riigi Teataja väljaandja võib koostada ja avaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetamata Riigi Teatajas avaldatavate aktide terviktekste.“;
2) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 23 järgmises sõnastuses:
„(23) Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 31 lõike 1 alusel antav korraldus ning sama
seaduse § 34 lõikes 4 nimetatud määrus, milles sisalduvad meetmed, piirangud ja nõuded
karantiini kehtestamiseks ning nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjeks, esitatakse
avaldamiseks viivitamata.“;
24
3) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 63 järgmises sõnastuses:
„(63) Käesoleva paragrahvi lõikes 23 nimetatud määrus ja korraldus avaldatakse hiljemalt Riigi
Teatajale esitamisele järgneval päeval.“.
§ 50. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine
Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 454 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) ta esitab tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta ning läbib
edaspidi tervisekontrolli vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele.“;
2) paragrahvi 4513 lõike 1 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„10) ta esitab tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta ning läbib
edaspidi tervisekontrolli vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele;“;
3) paragrahvi 4513 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui asendushooldusteenust osutatakse last vahetult kasvatava isiku eluruumides, peab last
vahetult kasvatava isikuga ühist eluruumi kasutav täisealine isik esitama tervisetõendi
tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta ning läbima edaspidi tervisekontrolli
vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele.“;
4) paragrahvi 84 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„(31) Perearst teeb toetatud elamise teenust, kogukonnas elamise teenust, päeva- ja
nädalahoiuteenust või ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud isiku tervisekontrolli
nakkushaiguste suhtes, kui teenuseosutaja on seda nõudnud.
(32) Perearst teeb teenuseosutajale teatavaks isiku terviseuuringute tulemused ja tervisekontrolli
otsuse.“;
5) paragrahvi 152 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Turvakoduteenuse, suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiu teenuse või
asendushooldusteenuse osutamise tegevusloa taotlemise korral esitab taotleja lisaks käesoleva
paragrahvi lõikes 3 nimetatule turvakodus teenust vahetult osutava isiku, lapsehoidja,
perevanema või kasvataja tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta
vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele.“;
6) paragrahvi 152 lõike 5 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) lapsehoidja või perevanemaga ühist eluruumi kasutava täisealise isiku tervisetõend
tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje
seadusele.“;
7) paragrahvi 152 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
25
„(7) Igapäevaelu toetamise teenuse, töötamise toetamise teenuse, toetatud elamise teenuse,
kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse
erihooldusteenuse osutamise tegevusloa taotlemise korral esitab taotleja lisaks käesoleva
paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmetele tegevusjuhendaja tervisetõendi tuberkuloosi suhtes
tervisekontrolli läbimise kohta vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele.“.
§ 51. Tervisekassa seaduse muutmine
Tervisekassa seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „vaktsiinikahjude hüvitamine“ sõnadega
„ravimite hankimine“;
2) paragrahvi 2 lõiget 2 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:
„10) hangib vajaduse korral riigieelarve vahendite eest ravimeid, mis on vajalikud eriti ohtliku
nakkushaiguse levikust põhjustatud rahvastiku tervist ohustava hädaolukorra, sealhulgas
epideemia või muu hädaolukorra, tõrjeks ja tõrjeks valmisoleku tagamiseks, valdkonna eest
vastutava ministri ettepanekul ning korraldab enda hangitud ravimite sissevedu, ladustamist,
säilitamist, külmahela toimimist, transporti ja väljastamist tervishoiuteenuse osutajale,
hulgimüüjale või apteegile rakendamata ravimiseaduses sätestatud juurdehindluse
regulatsiooni.“;
3) paragrahvi 4 lõike 1 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Tervisekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda,
pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest või nõuda ebaõigesti või põhjendamatult
väljastatud või kasutatud ravimite eest kahju hüvitamist.“;
4) paragrahvi 12 lõiget 1 täiendatakse punktiga 28 järgmises sõnastuses:
„28) teeb valdkonna eest vastutavale ministrile ettepaneku Tervisekassa hangitavate
nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestamiseks või muutmiseks;“.
§ 52. Toiduseaduse muutmine
Toiduseaduse § 28 tunnistatakse kehtetuks.
§ 53. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine
Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 534 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(21) Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse nakkushaige tema nõusolekuta haiglasse
paigutamiseks ja talle haiglaravi kohaldamiseks ning samuti esialgse õiguskaitse rakendamise
tähtaja pikendamise taotluse, võib esitada ka isiku raviarst“;
2) paragrahvi 539 lõiget 1 ja § 540 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „linnavalitsuse“ sõnadega
„või isiku raviarsti“.
§ 54. Vereseaduse muutmine
26
Vereseaduses §-s 13 asendatakse tekstiosa „§-s 14“ tekstiosaga „§-s 25“.
§ 55. Veterinaarseaduse muutmine
Veterinaarseaduse § 2 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.
2. jagu
Seaduse jõustumine
§ 55. Seaduse jõustumine
(1) Käesolev seadus jõustub 2028. aasta 1. jaanuaril.
(2) Käesoleva seaduse § 46 punkt 1 jõustub 2027. aasta 1. juulil.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, ”.…” …………….. 2026. a
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026. a
(allkirjastatud digitaalselt)
1
Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu kaasajastab Eesti tervisekaitse süsteemi, et
kaitsta igaühe tervist ja vähendada nakkushaigustest tulenevaid riske nii igapäevaelus kui kriisides.
Kehtiv, 2003. aastast pärinev regulatsioon, on vananenud, kuna nakkushaiguste ohud, inimeste
liikumine ja tervishoiu võimalused on muutunud. Nakkushaigused ei küsi aega ega kohta ning need
võivad endiselt teha suurt kahju tervisele. Kuigi enamik inimesi kaitseb ennast ja teisi
vaktsineerides, siis selliselt saavutatav karjaimmuunsus on langenud alla kriitilise piiri, suurendades
nii ohtu kõigi tervisele. Parim kaitse on ennetus, kuid tuleb olla valmis ka kriisideks. Eelnõu eesmärk
on luua terviklik süsteem, mis kaitseb inimeste elu ja tervist ning tagab riigi sujuva toimimise
nakkushaigustest tingitud ohtude korral, arvestades seejuures isikute põhiõigusi ja vaktsineerimise
vabatahtlikkuse põhimõtet.
Eelnõus korrastatakse nakkushaiguste tõrje juhtimismudelit, määratledes üheselt, milliste
kriteeriumite alusel hindame nakkushaiguse ohtlikkust, kuidas kaasame eksperte, mille eest
vastutavad osapooled nii igapäevases elus kui ka kriisiolukorras. Seaduseelnõuga sätestame
põhimõtte, et rangeid piiranguid tohib rakendada ainult eriti ohtliku nakkushaiguse korral. Lisaks
kehtestatakse eelnõu kohaselt ühiskonnaelu laialdaselt mõjutavad piirangud Vabariigi Valitsuse
määrusega, mis tagab suurema läbipaistvuse ja parema kaitse isikute õigustele.
Seaduseelnõuga luuakse lihtsam korraldus juhuks, kui piiratud teovõimega inimene ei saa ise
otsustada enda immuniseerimise üle. Sellisel juhul immuniseerimist ei tehta, kui seaduslik esindaja
pärast teavitamist sellest keeldub. Ehk teisisõnu rakendub põhimõte „vaikimine on nõusolek“.
Samuti ei eeldata enam, et piiratud teovõimega inimese puhul peab esindaja alati andma nõusoleku,
kui inimene on võimeline immuniseerimise üle ise otsustama.
Praegu on mitmetel tegevusaladel, nagu toitlustus ja teenindus, nakkusohutuse tagamiseks nõutud
tervisetõendi esitamine enne tööle asumist. Loobume nakkushaiguste puudumise tõendamise
nõudest enamikel töökohtadel. Selline tervisetõend peegeldab vaid hetkeolukorda ega taga püsivat
ohutust. Asendame selle järjepidevate ennetusmeetmetega, mis tuginevad töökeskkonna
riskianalüüsile.
Eelnõuga laiendatakse infektsioonikontrolli nõudeid tervishoiuasutustest ka teistesse kõrge
riskitasemega keskkondadesse, sealhulgas ööpäevaringsetesse hoolekandeasutustesse. Tegemist on
süsteemsete tegevustega, mille eesmärk on ennetada või peatada nakkustekitajate levik teenuse
osutamisel. See hõlmab igapäevaseid rutiine, nagu näiteks töötajate regulaarne ja nõuetekohane käte
desinfitseerimine.
Muudatuste tulemusena on risk raskelt haigestuda ja nakkust levitada väiksem, karjaimmuunsus
vajalikul tasemel ning igaüks on kaitstud ilma tervishoiusüsteemi üle koormamata. Eelnõu
koostamisel on rakendatud halduskoormuse tasakaalustamise reeglit, hinnates iga uue kohustuse
vajalikkust ja pakkudes välja meetmed koormuse vähendamiseks. Ülevaade halduskoormuse
muudatustest on esitatud punktis 1.3.
2
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi nakkushaiguste ennetamise
poliitika juht Kerli Reintamm-Gutan ([email protected]), rahvatervishoiu osakonna
nõunik Maia-Triin Kanarbik ([email protected]), analüüsi ja statistika osakonna analüütik
Gerli Põdra (teenistusest lahkunud), analüüsiosakonna analüütik Vootele Veldre
([email protected]), analüüsiosakonna analüütik Evelin Tähtväli ([email protected]) ja
Terviseameti nakkushaiguste epidemioloogia osakond. Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud
õigusnõunik Piret Eelmets ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud
Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru
Eelnõu ettevalmistamiseks vajalik sisend koondati väljatöötamiskavatsuse1 tagasiside põhjal tehtud
analüüsist ja 2025. aastal korraldatud kaasamise töötubadest2, kus osalesid eri osapoolte esindajad,
sealhulgas asjaomased ministeeriumid ja riigiametid, tervishoiutöötajate ja -asutuste
esindusorganisatsioonid, haiglad, tööandjate ja ettevõtjate liidud ning patsiendi- ja noorteühendused.
1.3. Märkused
Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi3 koalitsioonileppe punktiga 388, mis näeb
ette uue nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse koostamise, millega ajakohastatakse
nakkuskontrolli nõudeid, täiustatakse vaktsineerimise korraldust ja vähendatakse bürokraatiat
kooliõdede töös laste vaktsineerimisel, arvestades seejuures COVID-19 pandeemia õppetundidega
kriisikindluse tagamiseks.
Eelnõu koostamisel on järgitud halduskoormuse tasakaalustamise reeglit (HÕNTE4 § 1 lg 1 p 7¹).
Olulisim halduskoormust vähendav meede on tööalase tervisekontrolli süsteemi reform (§ 21),
millega kaotatakse üldine nakkushaiguste tervisetõendi nõue enamikul tegevusaladel (sh toitlustus,
haridus, iluteenused). See vähendab kümnete tuhandete töötajate halduskoormust ja nõuete
täitmisega kaasnevaid kulusid. Teise olulise leevendusena sätestatakse seaduse tasandil sõnaselgelt
andmete ühekordse küsimise põhimõte. See loob vajaliku õiguskindluse, et tervishoiuteenuse
osutajate (edaspidi TTO) ja meditsiinilaborite teavitamiskohustus loetakse täidetuks andmete
edastamisega tervise infosüsteemi. Lisaks vähendatakse menetluslikku koormust immuniseerimisel,
asendades kirjaliku nõusoleku kogumise kohustuse teavitamisel põhineva loobumisõigusega, mis
lihtsustab oluliselt vaktsineerimist haridus- ja hoolekandeasutustes.
Lisanduv halduskoormus on suunatud eesmärgipäraselt kriisivalmiduse suurendamisele.
Infektsioonikontrolli nõuete laiendamine kõigile TTO-dele ja hoolekandeasutustele ning
reisiettevõtjate täpsustatud teavitamiskohustus on möödapääsmatult vajalikud meetmed epideemiate
ennetamiseks ja asutuste lausalise sulgemise vältimiseks. Samuti luuakse Vabariigi Valitsusele
volitusnorm kehtestada terviseseisundit kinnitava tõendi kontrollimise kohustus. Tegemist on
subsidiaarse meetmega, mida rakendatakse üksnes juhul, kui leebemad meetmed ei ole piisavad ning
alternatiiviks oleks tegevuse täielik peatamine. Eelnõu koondmõju ettevõtjatele ja inimestele on
positiivne, sest seni kehtinud kohustused asendatakse riskipõhiste ja proportsionaalsete
ennetusmeetmetega.
1 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0cc998ac-3ac9-4f6e-8b3f-2de8a05b1372. 2 https://sm.ee/nets 3 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe-2025-2027/tervishoid. 4 Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri.
3
Eelnõu on seotud järgmiste rahvusvaheliste õigusaktide ja lepingutega:
1) Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rahvusvahelised tervise-eeskirjad (2005) (International
Health Regulations – IHR) koos 2024. aastal vastu võetud muudatustega.5 Eelnõuga viiakse
riigisisene õigus kooskõlla muudetud eeskirjadega, sealhulgas luuakse õiguslik alus riikliku IHRi
asutuse (National IHR Authority) ülesannete täitmiseks;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2022/2371, milles käsitletakse tõsiseid piiriüleseid
terviseohte ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL (ELT L 314, 06.12.2022, lk
26–63).6 Eelnõuga on vajalik selle määruse riigisiseseks, eelkõige seiret, valmisoleku planeerimist
ja hädaolukordadele reageerimist puudutavas.
Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise
ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) tähenduses.
Eelnõuga antakse õiguslikud alused nakkushaiguste seireks ja tõrjeks vajalike isikuandmete (sh
terviseandmete) töötlemiseks Terviseametile, Tervisekassale ja TTO-dele. Täpsem
andmekaitsealane mõjuanalüüs on esitatud käesoleva seletuskirja punktis 6.
Eelnõuga kehtestatakse uus terviktekst, mis hakkab asendama kehtivat nakkushaiguste ennetamise
ja tõrje seadust (RT I 2003, 26, 160).
Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi ja nende redaktsioone:
1) alusharidusseadus (RT I, 01.07.2025, 2);
2) Euroopa Liidu kodaniku seadus (RT I, 17.04.2025, 20);
3) kalmistuseadus (RT I, 06.07.2023, 39);
4) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (RT I, 09.01.2025, 14);
5) rahvatervishoiu seadus (RT I, 02.01.2025, 3);
6) ravimiseadus (RT I, 12.07.2025, 24);
7) Riigi Teataja seadus (RT I, 07.05.2025, 7);
8) sotsiaalhoolekande seadus (RT I, 12.06.2025, 24);
9) tervisekassa seadus (RT I, 02.01.2025, 79);
10) toiduseadus (RT I, 01.07.2025, 4);
11) tsiviilkohtumenetluse seadustik (RT I, 03.04.2025, 2);
12) vereseadus (RT I, 18.12.2024, 7);
13) veterinaarseadus (RT I, 30.06.2023, 103).
Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna muudetakse ka
tsiviilkohtumenetluse seadustikku.
2. Seaduse eesmärk
Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) eelnõu väljatöötamine on tingitud vajadusest
kaasajastada 2003. aastast pärinevat regulatsiooni, mis ei vasta enam täiel määral kaasaegsete
terviseohtude ja kriisijuhtimise nõuetele. COVID-19 pandeemia tõi esile, et kehtiv õigusraamistik
ei taga pikaajaliste kriiside lahendamiseks vajalikku õigusselgust ega paindlikkust. Seaduse eesmärk
on luua terviklik ja ajakohane süsteem, mis kaitseb inimeste elu ja tervist ning tagab ühiskonna
toimepidevuse nakkusohtude korral.
5 https://apps.who.int/gb/bd/pdf_files/IHR_2014-2022-2024-en.pdf. 6 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32022R2371.
4
Eelnõuga luuakse nakkushaiguste tõrjeks selge ja põhiseadusega kooskõlas olev õiguslik alus.
Vabariigi Valitsusele antakse volitus kehtestada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks
vajalikud piirangud ja meetmed määrusega, asendades senise korralduste andmise praktika. See
tagab põhiõiguste piiramisel suurema läbipaistvuse ja ettenähtavuse. Kriiside operatiivsemaks
lahendamiseks korrastatakse riiklikku juhtimismudelit, kõrvaldades asutuste vastutusalade
dubleerimise ja lüngad. Seadus sätestab konkreetsed ülesanded poliitika kujundamisel, järelevalves
ja logistikas, mis võimaldab ohuolukordades ressursse kiiremini ja sihipärasemalt kasutada.
Nakkushaiguste ennetamiseks ja varajaseks avastamiseks viiakse seire ja diagnostika regulatsioon
vastavusse rahvusvaheliste standarditega ning luuakse eeldused kaasaegseks andmevahetuseks.
Nakkusohutuse taset tõstetakse infektsioonikontrolli nõuete laiendamisega hoolekandeasutustele
ning immuniseerimise korralduse muutmisega paindlikumaks, et parandada vaktsineerimise
kättesaadavust.
Eelnõu lähtub väljatöötamiskavatsuses7 seatud sihtidest. Väljatöötamiskavatsuse avaldamise järel
toimusid temaatilised kaasamise töötoad, kus osalesid ministeeriumid, riigiametid, TTO-d ja
erialaliidud. Partnerite sisendi põhjal on eelnõus tehtud täpsustusi, et tagada regulatsiooni parem
rakendatavus ja vähendada halduskoormust. Eelnõu ei sisalda põhimõttelisi kõrvalekaldeid
väljatöötamiskavatsuses esitletud suundadest.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse kohaldamis- ja reguleerimisala
Lõige 1 näeb ette seaduse reguleerimisala. Võrreldes kehtiva seadusega on sätet täpsustatud, viies
selle vastavusse tänapäevase rahvastiku tervise kaitse käsitlusega ja COVID-19 pandeemiast saadud
õppetundidega.
Erinevalt kehtivast seadusest, kus seire oli kaudselt hõlmatud tõrje ja ennetuse sätete kaudu, on
eelnõus seire välja toodud iseseisva reguleerimisesemena. Seire ei ole sisuliselt täiesti uus
tegevusvaldkond, kuid selle õiguslik määratlemine on vajalik järgmistel põhjustel:
COVID-19 kriis näitas, et tõrje- ja ennetusmeetmete proportsionaalsuse hindamine ja
rakendamine sõltuvad otseselt süsteemsest ja pidevast andmekorjest ning analüüsist. Selge
seirealane regulatsioon loob õiguskindluse andmete kogumiseks ja töötlemiseks nii
tavaolukorras kui ka epideemia tingimustes.
Muudatus viib seaduse kooskõlla EL-i määrusega 2022/2371 ja IHR-iga. Seire on nendes
defineeritud kui ennetuse ja tõrje vältimatu eeltingimus, mitte ainult osa tõrjetegevusest.
Seire eesmärk on tuvastada nakkushaigusest tingitud ohud enne, kui tekib vajadus tõrjemeetmete
rakendamiseks. Seega on seire ennetuse ja tõrje vaheline lüli, mille reguleerimine eraldiseisvalt
võimaldab täpsemalt sätestada asutuste (nt Terviseamet) pädevust ja isikute kohustusi andmete
edastamisel.
Seire lisamine reguleerimisalasse ei laienda meelevaldselt riigi volitusi, vaid muudab olemasoleva
praktika läbipaistvamaks ja õiguslikult reguleerituks, vastates vajadusele tagada valmisolek
tulevasteks nakkushaigustest tingitud kriisideks.
7 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0cc998ac-3ac9-4f6e-8b3f-2de8a05b1372.
5
Lõikes 2 sätestatakse seaduse territoriaalne ja isikuline kohaldamisala. Võrreldes kehtiva seadusega
on täpsustatud, et seadust kohaldatakse Eestis asutatud või tegutsevale juriidilisele isikule.
Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus ja üheselt mõistetavus seaduse isikulises kohaldamisalas.
Lisandus „tegutsevale“ tagab, et seaduse nõuded laienevad ka Eestis majandustegevuses osalevatele
välisriigi juriidilistele isikutele (sealhulgas välisriigi äriühingu filiaalidele), kes ei ole asutatud Eesti
õiguse alusel.
Lõikes 3 täpsustatakse seaduse kohaldamist kriisireguleerimise õigusaktide kontekstis.
Nakkushaiguste leviku tõrjeks eriolukorra ja hädaolukorra ajal kohaldatakse hädaolukorra seadust
(HOS) käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Säte piiritleb olukorrad, kus nakkushaiguse levik
nõuab laiapindset riiklikku kriisijuhtimist. Sellisel juhul on juhtiv õigusakt HOS, kuid käesolev
seadus reguleerib nakkushaiguse leviku korral, sealhulgas sellest põhjustatud häda- või eriolukorra
ajal, meditsiinilisi ja epidemioloogilisi meetmeid.
Lõige 4 sätestab haldusmenetluse seaduse (HMS) kohaldamise, arvestades käesolevas seaduses
sätestatud erisusi. Säte on sisuliselt identne kehtiva seaduse § 1 lõikega 3. Erisused puudutavad
menetlustähtaegu ja toiminguid, mis on vajalikud nakkushaigustest tingitud ohtude tõrjumiseks.
Lõige 5 näeb ette, et nakkushaigele tervishoiuteenuse osutamisel kohaldatakse tervishoiuteenuste
korraldamise seadust (TTKS), arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. Sätte eesmärk on
selgitada eelnõu ja TTKS koosmõju, mistõttu on eelnõust välja jäetud varasem TTO üldisi
ülesandeid dubleeriv regulatsioon. Nakkushaiguste leviku tõkestamiseks vajalikud lisakohustused,
sealhulgas patsiendi nõustamine, epidemioloogilisteks uuringuteks proovide võtmine ja koostöö
Terviseametiga, on sätestatud eelnõu § 12 lõikes 3, tagades tasakaalu individuaalse ravi ja ühiskonna
ohutuse vahel.
§ 2. Seaduse eesmärk
Paragrahv 2 on uus regulatsioon. Seaduse eesmärgi sõnastamine loob selgema arusaama
nakkushaiguste leviku tõkestamiseks võimalike piirangute eesmärgist. Nakkushaiguste tõrje
meetmed võivad riivata isikute põhiõigusi, mistõttu peab seaduse rakendamisel olema üheselt
mõistetav, millist õigushüve kaitstakse.
Seaduse eesmärk koosneb neljast osast: 1) inimeste elu ja tervise kaitse, 2) nakkushaiguste
ennetamine, 3) nakkushaiguste leviku tõkestamine ja 4) nakkushaigustest tingitud kahjude
vähendamine.
Eristada tuleb nakkushaiguste ennetamist (nakkusohu tekkimise vältimine, nt immuniseerimine ja
nakkusohutuse meetmete rakendamine) ja nakkushaiguste tõrjet (juba tekkinud nakkushaigusest
tingitud ohu realiseerumise piiramine ja peatamine, nt karantiini, piirangute ja muude tõrjemeetmete
rakendamine). Mõlemad moodustavad osa nakkushaiguste käsitlemise terviklikust süsteemist,
millega kaitstakse inimeste elu ja tervist ning vähendatakse ühiskonnale ja majandusele tekkivat
kahju. Haldusorgan hindab meetme sobivust, vajalikkust ja mõõdukust §-s 2 nimetatud eesmärkidest
lähtuvalt.
§ 3. Nakkustekitaja ja nakkushaigus
Paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatakse nakkustekitaja, nakkushaiguse ja eriti ohtliku nakkushaiguse
definitsioonid. Võrreldes kehtiva seadusega on terminoloogiat ajakohastatud ja täpsustatud lähtuvalt
6
erialaekspertide tagasisidest. Ülevaade uutest ja muudetud terminitest ning nende võrdlus kehtiva
seadusega on esitatud seletuskirja lisas.
Lõikes 3 sätestatakse eriti ohtliku nakkushaiguse määratlus ja selle tuvastamise alused. Kehtiv
seadus eristab nakkushaigust ja eriti ohtlikku nakkushaigust ning uudset ohtlikku nakkushaigust.
Senine eriti ohtliku nakkushaiguse määratlus on praktikas kitsas ega võimalda paindlikult reageerida
uutele ja kiiresti levivatele nakkushaigustele. Sätte eesmärk on tagada meetmete proportsionaalsus
ja võimaldada nakkushaiguste tõrjel rakendada ettevaatuspõhimõtet. Eriti ohtliku nakkushaiguse
(eriti uue ja tundmatu nakkustekitaja) puhul võib tekkida olukord, kus ohu suuruse ja leviku kohta
puudub algfaasis täielik teaduslik kindlus, kuid viivituseta reageerimata jätmine võib kaasa tuua
pöördumatuid tagajärgi inimeste elule ja tervisele. Definitsioon loob õigusliku raamistiku
põhjendatud ja proportsionaalsete tõrjemeetmete (näiteks karantiini) rakendamiseks, et tõkestada
eriti ohtlike nakkushaiguste edasist levikut. Samuti ei too haiguse määratlemine eriti ohtlikuna
automaatselt kaasa näiteks riigisiseseid piiranguid, vaid definitsioon toimib praktikas kaheastmelise
süsteemina:
haiguse liigitamine eriti ohtlikuks annab riigile õigusliku aluse käivitada ennetavad tegevused,
nagu näiteks vaktsiinide hankimine, diagnostikavõimekuse loomine, tervishoiutöötajate
informeerimine jne, et ennetada ohu realiseerumist Eestis;
isikute põhiõigusi piiravaid meetmeid saab kehtestada vaid juhul, kui see on riigisisese
riskihinnangu kohaselt vältimatult vajalik.
Seda põhimõtet saab selgitada ahvirõugete (mpox) puhangute näitel.8 Sarnases olukorras
võimaldaks uus seadus riigil reageerida paindlikult. Rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorra
väljakuulutamine WHO poolt toimiks ohusignaalina, mis annab õigusliku aluse lülitada riiklikud
süsteemid kõrgendatud valmisolekusse ilma inimeste põhiõigusi riivamata. Selles etapis saab riik
teha vajalikke ettevalmistusi: näiteks tõhustada nakkushaiguse seiret ja hinnata tervishoiuvarude (nt
isikukaitsevahendid ja ravimid) piisavust. Säte loob õigusliku mehhanismi, mille kohaselt ei too
rahvusvaheline ohuhoiatus automaatselt kaasa piiranguid ega kohustusi Eesti elanikele, vaid
kohustab riiki hindama konkreetset ohu Eestisse ülekandumise riski. Isikuvabadusi piiravaid
meetmeid (nt liikumispiirangud) rakendatakse vaid juhul, kui riigisisene riskihinnang kinnitab
vahetut ja reaalset ohtu Eesti elanikkonnale. Seega tagatakse, et globaalsele ohule reageeritakse
Eestis teaduspõhiselt ja proportsionaalselt, vältides põhjendamatuid piiranguid olukorras, kus
tegelik nakkusoht riigis on väike.
Eriti ohtliku nakkushaiguse määratlemisel on loobutud ammendavast loetelust seaduse tasandil ja
asendatud see kriteeriumidega. Esimesed kolm kriteeriumi hõlmavad nakkushaigusi, mis
põhjustavad lühikese aja jooksul suurt suremust või rasket haiguskulgu, koormates seeläbi
ülemääraselt tervishoiusüsteemi toimepidevust. Suremuse (sealhulgas surmavusmäära) ja
haiguskulu raskusastme hindamisel ning ohu tuvastamisel lähtutakse rahvusvaheliselt aktsepteeritud
riskihindamise põhimõtetest. Terviseamet tugineb riskihinnangu koostamisel epidemioloogias
tunnustatud metoodikatele, nagu on kirjeldatud näiteks Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa
Keskuse (edaspidi ECDC)9 ja WHO juhendites10 (nt Rapid Risk Assessment metoodika).
Rahvusvahelise praktika kohaselt hinnatakse riski kompleksse süsteemina, mis hõlmab nii
nakkustekitaja levikupotentsiaali ja nakkushaiguse kliinilist tõsidust kui ka selle laiemat mõju
rahvastiku tervisele ja ühiskonna toimimisele. Ohtlikkuse tuvastamisel lähtutakse konkreetsetest
8https://www.who.int/news/item/14-08-2024-who-director-general-declares-mpox-outbreak-a-public-health-
emergency-of-international-concern 9 https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/operational-tool-rapid-risk-assessment-methodolgy-ecdc-
2019.pdf. 10 https://iris.who.int/server/api/core/bitstreams/30d73208-215a-48b0-aa97-33a8278e78b8/content.
7
indikaatoritest, analüüsides nakkushaiguse vahetut mõju tervishoiusüsteemi toimepidevusele (mida
mõõdetakse eelkõige hospitaliseerimise ja intensiivravi vajaduse kriitilise kasvuga) ja
nakkushaiguse kogumõju rahvastikule (mis väljendub nakkushaiguse haigusjuhtude
surmavusmääras (ingl k case fatality rate) või liigsuremuse kasvus võrdluses hooajaliste
nakkushaiguste baastasemetega). Lähtudes sellest loogikast on eriti ohtliku nakkushaiguse
definitsioon käesolevas seaduses suunatud ägedate ja kiiresti eskaleeruvate terviseohtude
tõrjumiseks. Seega hõlmab eriti ohtliku nakkushaiguse mõiste nakkushaigusi, mis nõuavad leviku
tõkestamiseks erakorraliste haldusmeetmete (nt karantiin) kohaldamist. Määratlus eristab eriti
ohtlikke nakkushaigusi teistest meditsiinilises mõttes rasketest haigustest (sh kroonilise kuluga
nakkushaigustest nagu HIV või C-hepatiit), mille levik rahvastikus on aeglasem või piiratud ning
mille ohjamine toimub rutiinse ravi ja ennetustöö kaudu ilma laialdaste ühiskondlike piiranguteta.
Erakorraliste tõrjemeetmete (nt karantiin) rakendamist nõuavad eelkõige kõrge epideemilise ja
pandeemilise potentsiaaliga haigused. Praktikas on nendeks sageli kiiresti ja intensiivselt õhu teel
levivad nakkushaigused (näiteks SARS või kopsukatk), mis võivad lühikese aja jooksul kaasa tuua
tervishoiusüsteemi ülekoormuse. Tõsist ohtu kujutavad ka vere ja kehavedelikega levivad suure
suremusega nakkushaigused (näiteks Ebola viirushaigus), mis nõuavad viivitamatut sekkumist, kuid
õhu teel levivad haigused kujutavad üldjuhul suurimat riski kiireks ühiskonnaüleseks levikuks.
Kriteeriumide sätestamine seaduses on vajalik põhiõiguste piiramise eeldusena. Valitud
kriteeriumipõhine lähenemine on kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja teiste riikide praktikaga.
Eelnõu arvestab Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvaheliste tervise-eeskirjade11 (IHR 2005)
põhimõtteid, mis soovitavad riikidel hinnata sündmuse tõsidust selle mõju, ebatavalisuse ja
levikuriski alusel. Sarnast mitmetasandilist ja kriteeriumipõhist süsteemi kasutavad ka teised
Põhjamaad. Näiteks Rootsi nakkushaiguste seaduse12 (Smittskyddslag, 2004:168) kehtiv redaktsioon
eristab nakkushaiguste kategooriaid, liigitades kõige raskemad haigused „ühiskonnale ohtlikeks
haigusteks“ (samhällsfarliga sjukdomar). Rootsi seaduse kohaselt loetakse haigus ühiskonnale
ohtlikuks, kui see on eluohtlik, levib kiiresti ja nõuab erakorralisi tõrjemeetmeid. Analoogset
loogikat järgib ka Soome nakkushaiguste seadus13 (Tartuntatautilaki), defineerides üldist ohtu
põhjustava nakkushaiguse (yleisvaarallinen tartuntatauti) haiguse ohtlikkuse, levikupotentsiaali ja
ravi või vaktsiini puudumise kaudu.
Termin „eriti ohtlik nakkushaigus“ on käesolevas seaduses kasutusel spetsiifilise õigusterminina,
mille eesmärk on piiritleda riigi sekkumisõigust. Kuigi meditsiinilises tähenduses kätkeb iga
nakkushaigus ohtu inimese tervisele, siis õiguslikus tähenduses kvalifitseerub nakkushaigus eriti
ohtlikuks juhul, kui see kujutab kõrgendatud ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevusele ja ühiskonna
toimimisele. Seega tähistab see termin olukorda, mis nõuab riigilt erakorraliste ressursside ja
põhiõigusi (nt liikumisvabadust) piiravate meetmete rakendamist, eristades neid nakkushaigustest,
mis ohustavad eeskätt indiviidi tervist ja alluvad tavapärastele ravi- ja ennetusmeetmetele.
Uuendatud definitsioon võimaldab ohtu hinnata terviklikumalt, arvestades lisaks kliinilisele kulule
ka nakkushaiguse leviku kiirust ja selle mõju ühiskonna toimimisele. Uus termin „eriti ohtlik
nakkushaigus“ asendab kehtivas õiguses kasutusel olevad mõisted „eriti ohtlik nakkushaigus“ ja
„uudne ohtlik nakkushaigus“. Uue mõiste käsitlusala on võrreldes kehtiva õigusega avaram ja
paindlikum: see ühendab varasemad staatilised loetelud ja võimaldab ühtsete kriteeriumide alusel
reageerida nii ajalooliselt teadaolevatele kõrge suremusega nakkushaigustele (nt katk, koolera) kui
ka uutele pandeemilise potentsiaaliga haigustele (nt COVID-19). Ühtse ja laiema definitsiooni
kasutuselevõtt tagab, et eelnõu 7. peatükis sätestatud erakorralisi tõrjemeetmeid saab vajaduse korral
11 https://apps.who.int/gb/bd/pdf_files/IHR_2014-2022-2024-en.pdf. 12 https://rkrattsbaser.gov.se/sfst?bet=2004:168. 13 https://www.finlex.fi/fi/lainsaadanto/2016/1227.
8
kohaldada kõigi ühiskonda laialdaselt ohustavate nakkuste puhul, vältides olukorda, kus
tõrjemeetmete rakendamine viibib haiguse juriidilise klassifitseerimise keerukuse tõttu.
Lõige 5 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volituse kehtestada eriti ohtlike nakkushaiguste
loetelu määrusega. Määruse andmise õiguslikuks aluseks ja sisuliseks piiriks on käesoleva
paragrahvi lõikes 3 sätestatud eriti ohtliku nakkushaiguse kriteeriumid. Eriti ohtlike nakkushaiguste
loetelu kehtestamine määruse tasandil aitab tagada operatiivsuse. Epidemioloogiline olukord võib
muutuda kiiresti, näiteks uue viirusetüve tekkimisel. Määrusega kehtestatavasse esialgsesse loetellu
lisatakse need nakkushaigused, mis on kehtiva seaduse alusel määratletud eriti ohtlike või uudsete
ohtlike nakkushaigustena ja mis vastavad jätkuvalt uutele kriteeriumidele (näiteks Ebola
viirushaigus ja teised viiruslikud hemorraagilised palavikud, kopsukatk, kollapalavik, SARS, MERS
jne). Nakkushaiguse ohtlikkuse määramine ja ettepanek lisada nakkushaigus eriti ohtlike
nakkushaiguste loetellu tugineb Terviseameti riskihinnangule ning vajaduse korral teiste pädevate
ekspertkogude (nt immunoprofülaktika ekspertkomisjon), erialaekspertide ja rahvusvaheliste
organisatsioonide (WHO, ECDC) soovitustele. Selline korraldus tagab, et eriti ohtlike
nakkushaiguste loetellu lisatakse vaid teaduspõhistele andmetele ja seaduses sätestatud
kriteeriumidele vastavad nakkushaigused.
Sarnane õigusloome põhimõte, et konkreetne nakkushaiguste loetelu on toodud seadusest madalama
tasandi õigusakti, on kooskõlas naaberriikide praktikaga. Nii Rootsi (Smittskyddslag14) kui ka
Soome (Tartuntatautilaki15) õigussüsteemis on nakkushaiguste loetelu kehtestatud rakendusaktiga,
mitte seaduses. Asjakohaste rakendusaktide muutmiseks vajalikke ettepanekuid teevad riiklikud
ekspertasutused, tuginedes riskihinnangutele. Nii on tagatud paindlikkus ohtudele reageerimisel.
Määrus fikseerib hetkeolukorras seaduses toodud kriteeriumidele vastavad nakkushaigused, luues
vajaliku õigusselguse nii tervishoiusüsteemile kui ka elanikkonnale.
Nakkushaiguse määratlemine eriti ohtlikuna võib kaasa tuua automaatse õigusliku aluse kõige
intensiivsemate põhiõiguste piirangute kohaldamiseks (sh vabaduse võtmine sundraviks,
liikumisvabaduse piiramine karantiini kaudu, ettevõtlusvabaduse piirangud). Arvestades riive
intensiivsust ja mõju ühiskonnale tervikuna, on tegemist riigielu olulise küsimusega Eesti Vabariigi
põhiseaduse (PS) preambuli ja § 3 tähenduses. Lähtudes parlamentaarsest reservatsioonist ja
olulisuse põhimõttest, ei saa sedavõrd kaalukaid otsuseid delegeerida rakendusasutuse tasandile (nt
Terviseameti peadirektorile). Rakendusasutuse pädevuses on täita õigusaktides sätestatud nõudeid
ja teha riiklikku järelevalvet, mitte luua üldkohustuslikke õigusnorme, mis kitsendavad põhiõigusi.
Ministri määrus kui seadusest madalamal, kuid haldusaktist kõrgemal tasemel seisev üldakt tagab
vajaliku demokraatliku legitimatsiooni ja poliitilise vastutuse ahela.
Loetelu kehtestamine ministri määrusega on valitud eesmärgiga tagada operatiivsus ja vahetum
ekspertteadmistele tuginemine. Nakkushaiguse ohtlikkuse hindamine on oma olemuselt
meditsiiniline ja epidemioloogiline otsus, mis peab tuginema pädevate riigiasutuste ja
erialaekspertide teaduspõhisele riskihinnangule. Ministri määruse vorm tagab eriti ohtlike
nakkushaiguste loetelu kehtestamisel parema õigusselguse ja rangema kvaliteedinõuete järgimise.
Terminid §-des 4–7 on grupeeritud teemaplokkidesse. Osa spetsiifilisemaid termineid esitatakse
asjakohastes paragrahvides. Võrreldes kehtiva seadusega on terminoloogiat ajakohastatud ja
täpsustatud, et tagada üheselt mõistetav õigusruum. Ülevaade uutest ja muudetud terminitest ning
nende võrdlus kehtiva seadusega on esitatud seletuskirja lisas.
14 https://rkrattsbaser.gov.se/sfst?bet=2004:168. 15 https://www.finlex.fi/fi/lainsaadanto/2016/1227.
9
Terminit „ettevaatusabinõu“ (§ 6 lõige 2) kasutatakse selle üldkeelses tähenduses kui ohu, õnnetuse
või võimalike halbade tagajärgede vältimiseks rakendatavat meedet. Nakkushaiguste ennetamise
kontekstis hõlmab see muuhulgas kätepesu, pindade puhastamist ja isikukaitsevahendite kasutamist
jms.
Terminit „epidemioloogiline uuring“ (§ 7 lõige 2) defineeritakse kui tegevus nakkusallika, nakkuse
levikutee ja nakatumist soodustavate asjaolude väljaselgitamiseks. Uuringu eesmärk on olukorra
hindamine, nakkuskahtlusega ja nakkusohtlike inimeste tuvastamine ning asjakohaste
tõrjemeetmete määramine. Tegemist on katusmõistega, mis hõlmab nii nakkushaiguse kollete ja
puhangute uurimist kui ka analüütiliste epidemioloogiliste uuringute (sealhulgas kohort- ja juht-
kontrolluuringute ning teiste rahvastiku tervise riskitegureid hindavate uuringute) läbiviimist.
2. peatükk
RIIGIASUTUSTE ÜLESANDED NAKKUSHAIGUSTE ENNETAMISEL JA TÕRJEL
§ 8. Ministeeriumide ülesanded
Paragrahv määratleb kõikide ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste rolli nakkushaiguste
ennetamisel ja tõrjel. Sättega luuakse õiguslik alus valdkondade üleseks koostööks ja
infovahetuseks, arvestades, et nakkushaiguste levik ja selle mõjud ei piirdu vaid
tervishoiuvaldkonnaga. Erinevalt kehtivast regulatsioonist, kus ministeeriumide ülesanded olid
hajutatud eri sätetesse, on selguse huvides üldised halduskorralduslikud põhimõtted koondatud ühte
paragrahvi.
Lõige 1 sätestab ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste kohustuse osaleda nakkushaiguste
ennetamises ja tõrjes oma pädevuse piires. Nakkushaiguste tõrje on olemuselt mitmetahuline,
puudutades muuhulgas sisejulgeolekut, majandust, haridust, keskkonnahoidu ja maaelu. Tõhusaks
reageerimiseks on vajalik asutuste koordineeritud tegevus ja operatiivne infovahetus
Terviseametiga. Säte kohustab kõiki ministeeriume ja nende valitsusala asutusi teavitama
Terviseametit nende haldusalas tuvastatud nakkushaiguse esinemisest või nakkushaigusest tingitud
ohust. See tagab Terviseametile kui valdkonna pädevale asutusele tervikliku ohupildi, võimaldades
rakendada õigeaegseid ja asjakohaseid meetmeid.
Lõige 2 sätestab Sotsiaalministeeriumi rolli valdkonna strateegilise juhina. Sätte eesmärk on tagada
selge poliitiline vastutus.
§ 9. Terviseameti ülesanded
Paragrahv sätestab Terviseameti pädevuse ja ülesanded nakkushaiguste ennetamisel, seires, ja tõrjel.
Võrreldes kehtiva regulatsiooniga on Terviseameti ülesanded lahti kirjutatud täpsemalt, arvestades
COVID-19 pandeemia kogemust ja vajadust riskipõhise lähenemise järele, ning Euroopa Liidu ja
rahvusvahelise õiguse nõudeid.
Lõikes 1 sätestatakse Terviseameti üldpädevus. Haldusõiguslikus tähenduses tuleneb haldusorgani
pädevus talle seadusega pandud avalik-õiguslikest ülesannetest. Sättes loetletud vastutusvaldkonnad
(seire, riskide hindamine, ennetus, tõrje, valmisolek) annavad Terviseametile volituse ja kohustuse
korraldada ja suunata valdkonna tegevust. Säte rõhutab ameti rolli muutumist järelevalve tegijast
ennetava ja analüüsiva kompetentsikeskuse suunas. Juhtiva ekspertasutusena kujundab Terviseamet
teaduspõhised riskihinnangud, mis on aluseks nakkushaiguste tõrjeks vajalike meetmete
rakendamisel. Terviseametil on üldpädevus nakkushaiguste seires. Nakkushaiguste seire ja tõrje
10
hõlmab ka tervishoiutekkeseid infektsioone.16 Erisusena korraldab tuberkuloosi seiret Tervise
Arengu Instituut vastavalt rahvatervishoiu seadusele. Säte on sõnastatud reservatsiooniga, et tagada
õigusselgus ja vältida ülesannete dubleerimist.
Lõikes 2 loetletakse Terviseameti kesksed ülesanded nakkushaiguste seires, riskide hindamisel ja
valmisoleku tagamisel. Punkt 1 kohustab Terviseametit jälgima ja analüüsima epidemioloogilist
olukorda ning tuvastama terviseohte. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga (NETS § 18 lg 1 p 5 ja lg 2
p 1), laiendatakse ameti kohustust jälgida olukorda lisaks riigisisesele tasandile selgesõnaliselt ka
rahvusvaheliselt. Muudatus on vajalik, arvestades nakkushaiguste piiriülest levikut ja vajadust
varajaseks ohutuvastuseks, mis võimaldab rakendada ennetusmeetmeid enne nakkushaiguse
laialdast levikut Eestis. Punkti 2 on koondatud andmete kogumise ja analüüsi kohustus. Kehtivas
õiguses on andmete kogumine reguleeritud hajutatult (NETS § 18 lg 1 p 4 immuniseerimise kohta
ja § 20 nakkushaiguste kohta). Punkt 3 sätestab Terviseameti ülesande pidada nakkushaiguste
registrit. Sisuliselt vastab see kehtiva NETS § 20 lõikele 6, kuid on õigusselguse huvides toodud
ameti põhiülesannete loetellu, et rõhutada registri rolli seiresüsteemi tuumana. Punkt 4 reguleerib
referentlabori teenust. Võrreldes kehtiva NETS § 18 lõikega 5 ja §-ga 41 muudetakse regulatsiooni
paindlikumaks. Kui kehtiv seadus eeldab vaikimisi, et Terviseamet täidab ise referentlabori rolli (v.a
lepinguga delegeerimine), siis eelnõu kohaselt on Terviseameti esmane vastutus tagada teenuse
kättesaadavus ja nõuetekohane toimimine, sõltumata sellest, kas teenust osutatakse ameti enda
laboris või see ostetakse sisse pädevalt teenuseosutajalt. Samuti antakse ametile pädevus määrata
referentlabori uuringuvaldkonnad, mis võimaldab operatiivsemalt reageerida muutuvatele
vajadustele (nt uued patogeenid). Punkt 5 lisab Terviseameti ülesannete hulka nakkushaiguste
valdkonna labori- ja rakendusuuringute tegemise või korraldamise. Laboriuuringute tegemise ja
korraldamise sätestamine loob Terviseametile õigusliku aluse viia läbi nakkustekitajate
tuvastamiseks, iseloomustamiseks ning levikuteede kaardistamiseks vajalikke analüüse (sealhulgas
näiteks nakkustekitajate tüpiseerimine, sekveneerimine ja reoveeseire). Nimetatud pädevus on
eelduseks epidemioloogiliste riskide hindamisele, nakkushaiguspuhangute varajasele avastamisele
ja nakkusallikate väljaselgitamisele. Kehtiv regulatsioon ei määratle Terviseameti rolli
sihtotstarbeliste uuringute tellijana, jättes need sageli projektipõhiseks. Muudatus tagab, et riigil on
õigus koguda proaktiivselt andmeid nakkushaiguse leviku ulatuse ja riskirühmade kohta ka
väljaspool tavapärast riiklikku seiret. Punkt 6 sätestab pädevuse anda nakkusohtliku materjali
käitlemise lube. Säte on sisuliselt sama kehtiva NETS § 30 lõikega 4, kuid on toodud ameti
üldpädevuse sätte alla, et anda terviklik ülevaade ameti funktsioonidest bioloogilise ohutuse
tagamisel.
Lõige 3 sätestab Terviseameti pädevuse nakkushaiguste tõrje korraldamisel, andes ametile volituse
rakendada aktiivseid meetmeid nakkushaiguse leviku peatamiseks. Sätte selgitamisel tuleb arvesse
võtta kasutusele võetavaid termineid, mille puhul on nakkushaiguste ennetamine (proaktiivne
tegevus) ja tõrje (reaktiivne tegevus) eristatud. Käesoleva lõike tähenduses on nakkushaiguste tõrje
meetmete ja toimingute kogum (sealhulgas epidemioloogiline uuring ja vajadusel riiklik
järelevalve), mida rakendatakse nakkushaigusest tingitud ohu ilmnemisel. Tõrjemeetmete eesmärk
on tõkestada nakkushaiguse levikut.
Säte loob õigusliku aluse haldusmenetluse toiminguteks ja põhiõigusi piiravate meetmete
kohaldamiseks:
Epidemioloogiliste uuringute tegemine on vajalik faktiliste asjaolude tuvastamiseks. See hõlmab
Terviseameti õigust ja vajadust võtta ühendust ning suhelda vahetult nakkushaige, temaga kokku
puutunud ja teiste asjassepuutuvate isikutega, et selgitada välja nakkusallikas ning kaardistada
16 https://www.terviseamet.ee/nakkushaigused/info-nakkushaiguste-kohta/tervishoiuteenusega-seotud-infektsioonid
11
võimalikud levikuteed. Lisaks kuuluvad epidemioloogiliste uuringute hulka analüütilised
epidemioloogilised meetodid nakkushaiguspuhangute asjaolude väljaselgitamiseks (näiteks
kohortuuringud, juht-kontrolluuringud ja teised rahvastiku tervise riskitegurite hindamiseks
vajalikud uuringud) ning asjassepuutuvad laborianalüüsid.
Tõrjemeetmete rakendamise korraldamine annab Terviseametile volituse kohaldada seaduses
ettenähtud piiranguid, näiteks isolatsioon, karantiin jne. Kuna nakkushaiguste tõrje meetmed ehk
tegevused nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võivad riivata isikuvabadust, ettevõtlusvabadust
või liikumisvabadust, loob säte selge pädevusnormi. Selle kohaselt on Terviseamet organ, kes
otsustab ja vastutab, milline meede on konkreetses olukorras nakkusohutuse tagamiseks
vältimatu. Meetmete rakendamine toimub kooskõlas seaduse teiste sätetega.
Labori- ja rakendusuuringute tegemise või korraldamise sätestamine tõrjemeetmete osana
(sarnaselt lõikele 2) loob Terviseametile õigusliku aluse viia uuringuid ja laborianalüüse läbi
mitte üksnes rutiinse seire, vaid ka nakkushaiguste tõrje käigus. Nakkushaiguste tõrje raames
tehtavad laboriuuringud ning spetsiifilised rakendusuuringud on vajalikud selleks, et selgitada
välja nakkushaiguspuhangute dünaamika, hinnata operatiivselt rakendatud tõrjemeetmete
tõhusust ning kohandada edasisi sekkumisi vastavalt muutuvale epidemioloogilisele olukorrale.
Ettepanekute tegemine ressursside tagamiseks täpsustab asutustevahelist tööjaotust ja vastutust.
Säte loob menetlusliku mehhanismi, mille kaudu riskihinnangust tulenev vajadus muudetakse
sisendiks ressursside planeerimise eest vastutavatele asutustele, eelkõige
Sotsiaalministeeriumile ja Tervisekassale. See tagab, et strateegilised finantsotsused põhinevad
reaalsel epidemioloogilisel riskihinnangul.
Lõige 4 viib riigisisese õiguse kooskõlla Eesti rahvusvaheliste kohustustega. Terviseamet
määratakse asutuseks, kes täidab WHO rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest (IHR 2005) tulenevaid
riikliku kontaktpunkti ja riikliku IHRi asutuse ülesandeid ning tegutseb pädeva asutusena Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371 tähenduses. Riikliku IHRi asutusena on
Terviseameti ülesandeks toetada WHO IHR 2005 rakendamist riigisiseselt, mis hõlmab
valdkondadevahelise koostöö suunamist ning riikliku valmisoleku ja reageerimisvõimekuse
seiramist. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371 kohase pädeva asutusena
vastutab Terviseamet tõsiste piiriüleste terviseohtudega seotud riigisisese koordineerimise,
epidemioloogilise seire andmete kogumise ja esitamise ning riikliku valmisoleku planeerimise eest.
Pädevuse määramine on vajalik operatiivseks rahvusvaheliseks ohuteavituseks ja koostööks,
sealhulgas Euroopa varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemis (ingl k Early Warning and
Response System, EWRS) osalemiseks ning epidemioloogiliste andmete edastamiseks Haiguste
Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusele (ECDC). Säte tagab, et kõik nakkushaiguste seiret, tõrjet ja
valmisolekut puudutavad andmed liiguvad viivituseta rahvusvahelistesse infosüsteemidesse.
Terviseameti teostatav seire on osa Euroopa ja maailma nakkushaiguste seire võrgustikest ning
valdav osa riigisiseselt seiratavatest nakkushaigustest ja nakkustekitajatest kuulub ka ECDC ja
WHO seire alla. Seetõttu edastab Terviseamet neile organisatsioonidele andmeid süsteemselt,
hõlmates laiemat teavet kui üksnes käesoleva seaduseelnõu tähenduses eriti ohtlikke nakkushaigusi
puudutav info.
§ 10. Tervisekassa ülesanded
Paragrahv sätestab Tervisekassa rolli ja ülesanded nakkushaiguste tõrjel. Kehtiv seadus (NETS § 8
lg 5¹ ning § 42 lg-d 1¹ ja 1²) paneb Tervisekassale kohustuse rahastada vaktsiine, antiretroviirus-
(ARV) ja tuberkuloosiravimeid (TB) ning korraldada vaktsiinide logistikat, kuid senine regulatsioon
on olnud killustatud ja ravimite osas eristav. Eelnõuga luuakse ühtne ja terviklik nakkushaiguste
ravimite logistilise juhtimise mudel:
12
kehtiva õiguse kohaselt rahastab Tervisekassa ARV- ja TB-ravimeid, kuid nende füüsiline
logistika ja jaotamine ei ole seaduse tasandil reguleeritud sama selgelt kui vaktsiinide puhul.
Eelnõus võrdsustatakse ARV- ja TB-ravimite käitlemise mudel vaktsiinidega. Tervisekassa ei
ole enam vaid rahastaja, vaid vastutab kogu ahela eest (hange, ladustamine, jaotamine
teenuseosutajale). See kaotab praktikas esinenud hallid alad vastutuses ja võimaldab rakendada
ühtset laovarude juhtimist.
kehtiv seadus võimaldab Terviseametil teha epideemiaohu korral Tervisekassale ettepanekuid,
kuid puuduvad selge mehhanism ja rahastusmudel erakorraliste ravimite (nt
patogeenispetsiifilised ravimid, pandeemilised vaktsiinid, profülaktilised ravimid) operatiivseks
hankimiseks väljaspool tavapärast ravikindlustuse eelarvet. Eelnõu loob selgema mudeli
riigieelarveliste vahendite kasutamiseks Tervisekassa kaudu, võimaldades kriisiolukorras
hankida vajalikke ravimeid, meditsiiniseadmeid või teenuseid ministri ettepanekul kiirendatud
korras, ilma et see koormaks ravikindlustuse eelarvet.
uus regulatsioon kehtestab nakkushaiguste ravimite loetelu, mis sarnaneb ravikindlustuse
seaduse (RaKS) alusel kehtestatava Tervisekassa ravimite loeteluga. Eelnõu alusel kehtestatakse
uus nakkushaiguste ravimite loetelu, kuna nakkushaiguste ravimeid tagatakse ka
ravikindlustusega hõlmamata isikutele ja neid ravimeid hangib Tervisekassa keskselt.
Lõikes 1 sätestatakse seaduses ministrile volitus kehtestada määrusega nakkushaiguste ravimite
loetelu.
Lõikes 2 sätestatakse, et Tervisekassal lasub kohustus rahastada oma eelarvest ning korraldada
ministri määrusega kehtestatud nakkushaiguste ravimite loetelus nimetatud ravimite ja nendega
seotud vahendite hanget, säilitamist, transporti, külmaahela tagamist ja jaotust. Nakkushaiguste
ravimid on nakkushaiguste ennetamiseks, raviks ja kõrvaltoimete leevendamiseks hangitavad
ravimid. Nende ravimite hulka kuuluvad kehtiva seaduse alusel immuniseerimiskava ja vältimatu
abi korras vajalikud vaktsiinid, immunoglobuliinid, tuberkuloosiravimid ja selle kõrvaltoimeid
leevendavad ravimid, COVID-19 ravimid, C-hepatiidi ravimid ja antiretroviirusravimid.
Immuunpreparaatide jaotamise põhimõtted kooskõlastatakse Terviseametiga, kes vastutab
nakkushaiguste seire ja nakkushaigustega seotud riskide analüüsimise eest. Terviseameti sisendi abil
saab limiteeritud immuunpreparaatide koguste korral suunata ravimeid raske haigestumise riskiga
inimestele.
Lõikes 3 sätestatakse organisatsioonid, kes võivad algatada nakkushaiguste ravimite loetelu
muutmise. See algab taotluse esitamisega Tervisekassale, et täiendada või muuta nakkushaiguste
ravimite loetelu. Täpsemad taotluse nõuded sätestatakse asjakohases ministri määruses. See
võimaldab reageerida paindlikult muutuvatele ravivajadustele ja turuolukorrale ilma tootjapoolse
taotluse ootamiseta.
Lõiked 4–6 reguleerivad lõike 1 tähenduses nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestamise
kriteeriume ja loetelu tunnuseid.
Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega nakkushaiguste ravimite loetelu Tervisekassa
nõukogu ettepanekul, kuid loetelu muutmise korraldab Tervisekassa, kaasates vajaduse korral
haiglaravimite komisjoni ja/või immunoprofülaktika ekspertkomisjoni. Haiglaravimite komisjon on
moodustatud Tervisekassa seaduse alusel. Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni ülesanded on
sätestatud käesoleva eelnõus.
Nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestamisel tuleb arvestada sarnaseid kriteeriume kui RaKS-i
alusel kehtestatud ravimite loetelus. Kriteeriumitega arvestamine ei eelda üksikisiku ravivajaduse
13
hindamist ega isikuandmete töötlemist, vaid väljendab ravimi vajalikkust rahvatervise seisukohast.
Kriteeriumid, nagu meditsiiniline efektiivsus ja kulutõhusus, tagavad otsuste läbipaistvuse ja
eelarvevahendite säästliku kasutamise, mis lähtub samadest põhimõtetest nagu tervishoiuteenuste,
soodusravimite ja meditsiiniseadmete rahastus. Erinevuseks on see, et nakkushaiguste ravimite
puhul hinnatakse kogu elanikkonna vajadusi (k.a ravikindlustamata inimesed) ja hinnata tuleb
vastavust Tervisekassa eelarvele ehk eelarves peab olema kate võimalikele kuludele. Otsustamisel
on soovitav lähtuda Tervisetehnoloogiate Hindamise Keskuse poolt loodud tervisetehnoloogiate
hindamise Eesti juhendis toodud otsustamise põhimõtetest.17
Nakkushaiguste ravimite loetellu kantakse sarnased andmed, nagu on nimetatud RaKS-i alusel
kehtestatud ravimite loetelus. Erinevusena ei kanta nakkushaiguste ravimite loetellu selliseid
tunnuseid nagu ravimipreparaat, ravimitootja, haigused (mille puhul arvestatakse ravimite müümise
korral ravimi soodustuse protsenti), pakendikoodid ja ravimi soodustuse protsent. Nakkushaiguste
ravimeid hangib Tervisekassa keskselt, seega on see loetelu aluseks ravimite hankimisel ja ei saa
ette kirjutada, millise tootja ravimit kasutatakse või mis on selle hind. Terviseseisundi ja ravimi
määramise tingimuste sätestamine on vajalik, et piiritleda, millistel meditsiinilistel näidustustel on
ravimi kasutamine põhjendatud, ja tagada, et Tervisekassa eelarvet kasutatakse otstarbekalt.
Nakkushaiguste ravimite loetelu menetlus on avalik, kuid peab olema kooskõlas avaliku teabe
seaduse ja ravimituru läbipaistvuse nõuetega. Sarnane põhimõte on sätestatud ka RaKSis ravimite
loetelu taotluste kohta (§ 43 lg 32).
Lõike 7 kohaselt korraldab Tervisekassa valdkonna vastutava ministri ettepanekul riigieelarvelistest
vahenditest eest nakkushaiguste levikust põhjustatud hädaolukordadeks vajalike ravimite ja
meditsiiniseadmete soetamise, haldamise ja jagamisega ning nende jaotamise põhimõtted
kooskõlastatakse Terviseametiga.
COVID-19 pandeemia tõi esile vajaduse, et riigil peab olema võimalus ise otseselt elutähtsaid
ravimeid ja vaktsiine hankida olukorras, kus hulgimüüjad seda ei tee või ei saa teha. Sellistes
erandolukordades võiks riiklikult oluliste ravimite ja meditsiiniseadmete hangetega tegeleda
Tervisekassa, kellel on selleks vajalik pädevus. Praegu on Tervisekassal loodud Eesti mõistes keskne
võimekus hankida ravimeid ning neid haiglatele jt TTO-dele edasi jagada. Valdkonna eest vastutav
minister teeb Tervisekassale ettepaneku vajamineva ravimi või meditsiiniseadme hankimiseks.
Ministrile võivad riiklikult olulise ravimi või meditsiiniseadme hankimise vajaduse kohta
ettepanekuid esitada näiteks Terviseamet, Ravimiamet, immunoprofülaktika ekspertkomisjon,
arstide erialaorganisatsioonid vm. Kriisis keskselt hangitud ravimite ja meditsiiniseadmete jaotamist
tuleb kooskõlastada Terviseametiga, kuna vastavalt HOS § 14 lõike 2 ja § 15 lõike 3 alusel loodud
rakendusaktile juhib Terviseamet epideemia lahendamist, selle jaoks vastava plaani koostamist ja
riskikommunikatsiooni.
3. peatükk
NAKKUSHAIGUSEGA INIMENE TAHTEST OLENEMATU RAVI
§ 11. Nakkushaigusega inimese tahtest olenemata ravi
Paragrahv reguleerib nakkushaigusega inimese tahtest olenematu ravi kohaldamise aluseid ja korda.
Tegemist on isiku põhiõigusi riivava meetmega, mistõttu on selle kohaldamise tingimused ja
menetluskord sätestatud ammendavalt seaduse tasandil. Regulatsioon tugineb suures osas kehtiva
17 Tervisetehnoloogiate hindamise Eesti juhend.pdf
14
seaduse §-dele 4 ja 5, kuid muudab kohaldamisala eriti ohtlikele nakkushaigustele ja tuberkuloosile
ning täpsustab sekkumise proportsionaalsuse kriteeriume.
Lõikes 1 sätestatakse tahtest olenematu haiglaravi kohaldamise üldine alus. Säte näeb ette kaks
eraldiseisvat alust tahtest olenematu ravi kohaldamiseks: 1) eriti ohtliku nakkushaiguse esinemine
ja 2) tuberkuloosi esinemine. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga on sättes eraldi välja toodud
tuberkuloos. Tuberkuloosi eristamine on vajalik õigusselguse huvides, kuna tegemist on haigusega,
mille ravi on pikaajaline ja spetsiifiline.18 Ravirežiimi rikkumine tuberkuloosi puhul (nt ravi
katkestamine) toob kaasa suure riski ravimiresistentsuse tekkeks, mis kujutab endast pikaajalist ja
suurt ohtu rahvastiku tervisele, erinedes seega akuutsetest nakkuspuhangutest. Tahtest olenematu
ravi eesmärk on takistada nakkuse edasikandumist ja kaitsta teiste isikute elu ja tervist olukorras,
kus nakkushaige ise keeldub ravist või rikub talle määratud ravi- ja isolatsioonirežiimi, seades
sellega ohtu ühiskonna turvalisuse. Tahtest olenematut ravi kohaldatakse nakkushaiguste kontekstis
väga harva. Näiteks tuberkuloosi puhul rakendati tahtest olenematut ravi Eestis aastatel 2015–2019
kokku 19 korral.19 Viimati kohaldati tahtest olenematut ravi kohtu loal 2020. aastal kahe patsiendi
suhtes kuueks kuuks ning perioodil 2021–2025 ei ole nimetatud õiguskaitsevahendi järele vajadust
olnud.
Meetme harv rakendamine viitab regulatsiooni tõhusale heidutavale mõjule, kuna seadusest
tulenevate kohustuste selgitamine koos toetavate tervishoiuteenustega, sealhulgas paralleelselt
pakutava psühhiaatrilise abi ja sõltuvusraviga, on motiveerinud patsiente ravirežiimi vabatahtlikult
järgima. Ajalooliselt on tahtest olenematu ravi olnud siiski kriitilise tähtsusega ravimresistentse
tuberkuloosi (MDR-TB) leviku ohjamisel ja ravitulemuste parandamisel. Alates meetme
kehtestamisest 2004. aastal rakendati seda esimesel kümnendil sagedamini, eeskätt sotsiaalsete
riskitegurite ja kaasuvate haigustega isikute suhtes, tagades raviasutuse suletud tingimustes Eesti
keskmisest kõrgema tervistumise. Rakendatud meetmete kompleksi tulemusena on Eestis suudetud
ravimresistentsete tuberkuloosijuhtude arvu ühiskonnas märkimisväärselt vähendada: kui 2003.
aastal registreeriti 107 MDR-TB juhtu, siis aastatel 2024 ja 2025 oli vastav näitaja langenud 11 ja
13 juhuni.
Lõige 2 määrab kindlaks menetluskorra. Kuna tahtest olenematu ravi on oma olemuselt
isikuvabaduse piiramine, otsustab selle kohaldamise kohus TSMS-is ettenähtud isiku kinnisesse
asutusse paigutamise menetluse sätete alusel. Õigusselguse ja proportsionaalsuse tagamiseks on
seadusesse lisatud konkreetne tähtaeg – esialgse ravi kohaldamise luba antakse kuni 14 päevaks. See
on erisus TSMS § 533 lõike 5 esimesele lausele, mille kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada
kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. 14-päevane periood on üldjuhul piisav
nakkushaiguse akuutse faasi möödumiseks või isiku nakkusohtlikkuse vähenemise hindamiseks.
Ravi jätkamine üle 14 päeva eeldab kohtus sellise ravi pikendamise taotlemist ja kohtult uue määruse
andmist, mis tagab regulaarse kohtuliku kontrolli vabaduspiirangu põhjendatuse üle. TSMS § 533
lõike 5 teise lausest tulenevalt võib pärast isiku enda ärakuulamist tähtaega pikendada kuni 40
päevani, kui see on pädeva arsti arvates ilmselgelt vajalik.
18 Vastavalt Eestis kehtivale ravijuhendile „Kopsu- ja kopsuvälise tuberkuloosi käsitlus“ on tuberkuloosi ravi pikaajaline
protsess, mis kestab vähemalt kuus kuud, kuid ravimresistentse vormi puhul kuni 24 kuud. Ravijuhend rõhutab, et
ebaregulaarne ravi ja ravi katkestamine on peamised riskitegurid ravimresistentsuse tekkeks. Resistentsete tüvede teke
muudab haiguse raskemini ravitavaks, suurendab oluliselt ravikulusid ja suremust ning kujutab kõrgendatud ohtu rahva
tervisele. Seetõttu on ravijuhendi kohaselt Eestis eelistatud ravimite manustamine otseselt kontrollitava ravina, et tagada
ravisoostumus ja vältida ravi katkestamist. 19 Tervise Arengu Instituut. (2021). Tuberkuloosi haigestumus Eestis 2014–2019. TAI tuberkoloosi aastaraamat.pdf
15
Vastavalt PS §-le 20 on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Vabaduse võib võtta ainult
seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Sama sätte punkt 5 kohaselt võib vabaduse võtta
nakkushaigelt, kes on ohtlik endale ja teistele. Tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes kohtu
määruse alusel. Otsuse kohaldada tahtest olenematut ravi kohtu loata teeb arst isiku haiglasse
saabumisel või vaba tahte avalduse alusel haiglaravil viibival isikul, tahtest olenematu ravi
kohaldamise vajaduse ilmnemisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Otsuse
vormistamise aeg loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks. Arsti otsusega võib isikule
kohaldada tahtest olenematut ravi kõige rohkem 48 tundi. Kui tahtest olenematut ravi on vaja
kohaldada kauem kui 48 tundi, peab arst esitama avalduse haigla asukohajärgsele kohtule kohtu
määruse saamiseks sellise arvestusega, et kohtul oleks võimalik avaldus lahendada 48 tunni jooksul
alates tahtest olenematu ravi kohaldamisest vastavalt TSMS § 534 lõikele 6.
Kuivõrd tahtest olenematu ravi puhul on tegemist väga olulise isiku põhiõiguste riivega, peab arsti
otsus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kohtule olema piisavalt põhjendatud. Riigikohtu 19.
veebruari 2014. a. määruse p-s 39.2 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 toob kohus välja: „Isiku tegelik
ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite
kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid
seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga
piiratud ajalise distantsiga ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka
eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis
iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda.“
Kui eriti ohtliku nakkushaigusega inimene on rikkunud ravirežiimi ja näiteks lahkunud omavoliliselt
haiglast, kus ta viibis ravil, saab TTO pöörduda politsei poole eriti ohtliku nakkushaigusega inimese
asukoha kindlaks tegemiseks ja haiglasse paigutamiseks tema tahtest olenemata. Sellisel juhul tuleb
politseile edastada kohtumääruse või arsti otsuse koopia, millega määratakse tahtest olenematu ravi
kuni 48 tundi.
Kui eriti ohtliku nakkushaigusega inimene ei ole peale esialgse õiguskaitse rakendamist ikkagi nõus
vaba tahte alusel ravi jätkama, peab arst pöörduma enne tähtaja möödumist isiku elukohajärgse
kohaliku omavalitsuse poole juhindudes TSMS § 533 lõike 1 punktist 2. Viidatud sätte kohaselt on
kohalikul omavalitsusel õigus pöörduda kohtu poole taotlusega nakkushaigusega inimese
paigutamiseks tema nõusolekuta haiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks, kui see on vajalik eriti
ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Vastavalt TSMS § 538 lõikele 2 ei või isikut kinnisesse
asutusse paigutada kauemaks kui üheks aastaks määruse tegemisest arvates v.a juhul kui kinnisesse
asutusse paigutamise alused pole ära langenud.
TSMS § 533 lõike 3 kohaselt on õigus esitada avaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ka
nakkushaigusega inimese raviarstil. Kui raviarst seda õigust kasutab, peab kohus tuginedes TSMS
§ 536 lõikele 3 kaasama kinnisesse asutusse paigutamise menetlusse kohaliku omavalitsuse.
Kohaliku omavalitsuse kaasamine on väga oluline, sest on üsna tõenäoline, et eriti ohtlikku
nakkushaigust põdeva isiku näol on tegemist abivajava isikuga sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §
13 tähenduses.
Lõikes 3 on loetletud kumulatiivsed tingimused, mille samaaegne esinemine on eelduseks tahtest
olenematu ravi kohaldamisele. Säte konkretiseerib ohu määratlust ja rõhutab meetme ultima ratio
iseloomu. Esmalt peab isikul olema diagnoositud eriti ohtlik nakkushaigus või tuberkuloos või
esinema selle põhjendatud kahtlus. Teiseks peab isik olema väljendanud keeldumist ravist või
rikkunud isolatsiooninõudeid. Kolmandaks peab selline käitumine looma reaalse ja vahetu ohu
teistele inimestele. Neljandaks peab olema hinnatud, et muud, isikut vähem koormavad meetmed
16
(näiteks kodune isolatsioon, nõustamine, järelevalve) ei ole andnud tulemusi või ei ole ohu
tõrjumiseks piisavad. Tingimuste loetelu lisamine aitab vältida meelevaldset vabaduse piiramist ja
tagab, et sundi rakendatakse vaid äärmisel vajadusel.
Lõiked 4 ja 5 reguleerivad vältimatu abi andmist ja kiiret sekkumist olukorras, kus kohtumääruse
ootamine ei ole ohu iseloomu tõttu võimalik. Tegemist on erandliku menetlusega, mis võimaldab
arstil otsustada tahtest olenematu ravi kohaldamise kuni 48 tunniks. See on kooskõlas PS §-ga 20,
mis lubab isiku kinnipidamist ilma kohtu loata kuni 48 tundi. Ravi alustamise päeval peab olema
arstil selge, kas piisab ravist 48 tunni jooksul või mitte. Kui eelduslikult kestab ravi pikemalt, tuleb
samal päeval esitada ka kohtule määruse andmise taotlus, sest kohtul peab olema TSMS § 534 lõike
6 kohaselt aega taotlust menetleda 48 tundi. Isiku õiguste kaitseks on sätestatud kohustus teavitada
sellise ravi osutamisest viivitamata isikut ennast ja tema lähedast või seaduslikku esindajat 12 tunni
jooksul, tagades seeläbi võimaluse õigusabiks ja vastuväidete esitamiseks. Selline tagantjärgi
teavitamine on kooskõlas VÕS § 766 lõikega 6, mis võimaldab muus seaduses näha ette juhtud ja
ulatuse, millal ei ole patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks
vajalik. Praktikas sõltub teavitamine olukorrast. Kui asjaolud võimaldavad eelnevat teavitamist, siis
seda tehakse, aga võib ka pärast raviga alustamist, kuid siiski 12 tunni jooksul.
Lõige 6 täpsustab isiku vara kaitse ja kodusest olukorrast tuleneva vahetu abi tagamise korraldamist.
Sätte eesmärk on tagada, et tahtest olenematule ravile paigutamise korral ei jääks isiku vara ega
kodusest olukorrast tulenev vältimatu abivajadus esmaselt tähelepanuta. Sarnane lahendus on
kehtivas õiguses ette nähtud ka psühhiaatrilise abi seaduse § 13 lõikes 7, mille kohaselt teatab kohus
määrusest politseile, kes võtab vajaduse korral viivitamata tarvitusele abinõud tahtest olenematul
ravil viibiva inimese vara kaitsmise tagamiseks.
Kehtiva seaduse kohaselt korraldas vara kaitse nakkushaigusega inimene ise, kuid praktikas ei
pruugi tahtest olenematu hospitaliseerimise korral isikul olla võimalik seda teha. Seetõttu tagatakse
vara esmane kaitse läbi politsei, kes võtab vajaduse korral viivitamata tarvitusele abinõud isiku vara
kaitsmiseks ning tema kodusest olukorrast tuleneva vältimatu abi esmaseks korraldamiseks. See
võib hõlmata näiteks elukoha sulgemise korraldamist, lemmikloomade eest hoolitsemise esmast
tagamist või ülalpidamisel oleva lapse või muu abivajava isiku olukorrast pädeva asutuse teavitamist
ja abi käivitamist.
Isiku kodusest olukorrast tuleneva vältimatu abi edasine korraldamine on KOV kohustus kooskõlas
muude seadustega. KOV-i üldine ülesanne on korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist
ja muud sotsiaalabi (KOKS § 6 lg 1). Kui isik on sotsiaalselt abitus olukorras, peab KOV tagama
talle abi, mis võimaldab toimetulekut (SHS § 8 lg 1, SHS § 18 lg 2). Seega tuleneb juba neist sätetest
KOV-i kohustus sekkuda, kui isiku vara (sh looma) ja heaolu on ohus ning puuduvad teised
eestkostjad või lähedased. Samuti hõlmab see olukordi, kus isiku ootamatu ravile paigutamise tõttu
võib abita jääda tema ülalpidamisel olev laps või muu abi vajav inimene.
Kui isik on tervisliku seisundi tõttu (haigla, sundravi) sattunud olukorda, kus ta ei saa oma
elukeskkonna ja vara eest hoolitseda, on KOV-il kohustus selgitada välja isiku abivajadus ja selle
ulatus (SHS § 15 lg 1). Abivajaduse hindamisel võetakse arvesse isiku füüsilise ja sotsiaalse
elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid (SHS § 15 lg 2 p 2). See hõlmab ka kodust olukorda,
sealhulgas looma olemasolu, kes võib jääda hooleta, samuti olukorda, kus isiku ülalpidamisel olev
laps või muu abivajav inimene võib jääda ajutiselt vajaliku hoolitsuseta. Kui isiku äraoleku tõttu
jääb hoolduseta laps, tuleb lähtuda lastekaitseseadusest ning vajaduse korral tagada lapse
viivitamatu paigutamine ohututesse tingimustesse.
17
Seega ei looda käesoleva lõikega KOV-le uut iseseisvat materiaalõiguslikku kohustust, vaid
sätestatakse politsei kohustus tagada vältimatu esmase reageerimise käivitamine ning vajaduse
korral pädeva asutuse kaasamine.
Kui loomaomanik on haiglas ja keegi looma ei hoolda, võib loom muutuda veterinaarseaduse
tähenduses "loomapidaja juurest lahti pääsenud" või hoolduseta loomaks. Loomakaitseseaduse
(LoKS) kohaselt on KOV-i ülesanne korraldada oma territooriumil hulkuvate loomade püüdmist ja
pidamist (LoKS § 5 lg 3). Kuigi omanik on teada, on looma heaolu tagamine (sööt, joogivesi,
hooldus vastavalt LoKS § 3 lg 2) omaniku puudumisel KOV-i korraldada olev ülesanne.
Lõiked 7 ja 8 käsitlevad koostööd Politsei- ja Piirivalveametiga (edaspidi PPA).
Tervishoiutöötajatel puudub väljaõpe ja pädevus füüsilise sunni rakendamiseks või isikute asukoha
tuvastamiseks. Seetõttu on sätestatud õigus kaasata politseid isiku sundtoomiseks haiglasse või
teadmata asukohaga eriti ohtliku nakkushaigusega inimese leidmiseks. TTO instrueerib politseid
nakkusohutuse tagamiseks nende kaasamisel.
Lõige 9 sätestab nõuded haiglaravi tingimustele. Tahtest olenematul ravil viibiv isik paigutatakse
eraldi palatisse, et vältida haiglasisest nakkushaiguse levikut. Palatist lahkumine ja suhtlemine
(sealhulgas külastused) on piiratud ulatuses, mis on meditsiiniliselt näidustatud nakkusohutuse
tagamiseks. Piirangu rakendamine peab olema proportsionaalne ega tohi moonutada isiku
inimväärikust ega muid õigusi rohkem, kui on vältimatult vajalik nakkushaiguse tõrje eesmärgil.
4. peatükk
NAKKUSHAIGUSE KAHTLUSEST JA DIAGNOOSIMISEST TEABE EDASTAMINE
NING NAKKUSHAIGUSTE REGISTER
§ 12. Nakkushaiguse kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamine
Paragrahv sätestab nakkushaiguse kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamise üldpõhimõtted ja
kohustused.
Lõige 1 loob kõigile asjaomastele teenuseosutajatele – nii TTO-dele, sealhulgas
meditsiinilaboritele20 – kohustuse teavitada pädevat asutust (Terviseametit) nakkushaigusest
tingitud ohu ilmnemisest. Teavitamiskohustus hõlmab ka tervishoiutekkeseid infektsioone ning
andmete koondamist nende esinemise analüüsimiseks ja tõrjeks.
Lõikes 2 sätestatakse teavitamiskohustuse täitmise viis. Säte seob kehtivast seadusest tuleneva
teavitamiskohustuse TTKS-i alusel toimiva andmevahetusega. Kuna TTKS kohustab TTO-d ning
meditsiinilaborit edastama tervise infosüsteemi andmeid (sealhulgas nakkushaiguste,
nakkuskahtluste, immuniseerimiste ja laboratoorsete uuringute tulemuste kohta) sellekohaste
teatiste ning saatekirja vastuste kaudu, loetakse sätte kohaselt teavitamiskohustus täidetuks hetkel,
kui asjakohane teatis või saatekirja vastus on nõuetekohaselt tervise infosüsteemi edastatud. Sätte
eesmärk on vältida laia tõlgendamist: teavitamiskohustust ei loeta täidetuks üksnes epikriisi või muu
üldise dokumendi edastamisega tervise infosüsteemi, vaid selleks tuleb esitada spetsiifiline
andmekoosseis teatise või saatekirja vastuse vormis. Juhtudel, kus nakkushaiguse (nt
tervishoiutekkese infektsiooni) eripära tõttu puudub tervise infosüsteemis asjakohane
dokumendivorming või andmete edastamine ei ole tehniliselt võimalik, juhindutakse teavitamisel
valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud andmekoosseisudest ja edastamise korrast.
20 Meditsiinilaborid https://www.eak.ee/?pageId=280
18
Lõige 3 sätestab TTO kohustused nakkushaiguste leviku tõkestamisel, luues erisuse TTKS-i
üldregulatsioonist. Kehtiva õiguse kohaselt lähtub TTO uuringute määramisel ja proovide võtmisel
eelkõige patsiendi kliinilisest vajadusest (diagnoos ja ravi). Sättega luuakse selge õiguslik alus
toimingutele, mille eesmärk on rahvastiku tervise kaitse ja epidemioloogiline uuring, mitte üksnes
konkreetse patsiendi ravi. Sätte punkt 1 kohustab TTO-d nõustama patsienti nakkusohutuse nõuetest
vahetult nakkushaiguse kahtluse või diagnoosi ilmnemisel. Täiendus tagab, et isik saab kohesed
juhised enda ja teiste kaitsmiseks (nt isolatsioonivajadus), ootamata Terviseameti epidemioloogilise
uuringu alustamist. Punkt 2 kohustab TTO-d võtma uuringumaterjali ka juhul, kui see ei ole vajalik
patsiendi raviks, kuid on vältimatu epidemioloogiliseks uuringuks või seireks (näiteks
nakkushaiguse puhangu tekitaja või tüve tuvastamiseks), lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrusest (EL) 2022/2371, selle rakendusaktidest ning asjaomastest (nt Terviseameti) juhistest.
Viide asjaomastele juhistele tagab paindlikkuse juhtudel, kus EL tasandi juhudefinitsioonid
puuduvad või vajavad siseriiklikku täpsustamist. Punkt 3 täpsustab Terviseameti ja TTO-de
koostööd. TTO on kohustatud selgitama välja esmased asjaolud (nt nakatumise oletatav koht) ja
edastama Terviseametile info, mis on vajalik nakkushaiguse allika ja selle levikuteede
tuvastamiseks.
Lõige 4 sätestab uuringumaterjali definitsiooni. Mõiste on defineeritud laialt, hõlmates nii inimestelt
kui ka loomadelt võetud proove, aga ka keskkonna-, toidu-, joogi-, suplus- ja reoveeproove ning
muud bioloogilist materjali. Definitsiooni täpsustamine on vajalik, et hõlmata kaasaegseid
seiremeetodeid (nt reoveeuuringud nakkustekitajate varajaseks avastamiseks) ja tagada õigusselgus
epidemioloogiliste uuringute läbiviimisel.
Lõige 5 reguleerib erakorralist ja kiiret reageerimist nõudvat teavitamist. Kui tuvastatakse eriti
ohtliku nakkushaiguse kahtlus, nakkushaiguse puhangu kahtlus, nakkushaigus, mis vajab kiiret
sekkumist või muu nakkushaigusega seotud rahvastiku tervise seisukohalt oluline sündmus, on
Terviseameti viivitamatu teavitamine sekkumiseks hädavajalik. Muu nakkushaigusega seotud
rahvastiku tervise seisukohalt olulise sündmuse all peetakse silmas olukordi, kus esineb vahetu oht
nakkushaiguse levikuks, kuid mida ei ole varajases faasis võimalik veel liigitada kindla
nakkushaiguse diagnoosiks või nakkushaiguse puhanguks. Siia kuuluvad näiteks tundmatu
tekkepõhjusega rühmaviisilised haigestumised, mille puhul on põhjendatud kahtlus nakkustekitaja
levikule, samuti nakkustekitaja võimalikust tahtlikust levitamisest tulenev oht või olukorrad, kus on
vajalik alustada nakkushaiguse esinemise asjaolude täpsustamist koheselt, et rakendada ennetus- ja
tõrjemeetmeid enne lõpliku diagnoosi kinnitamist. Selle sündmuse alla kuuluvad ka riiklikult
määratletud kiire sekkumise vajadusega üksikjuhtumid (nt leetrid või meningokokknakkus), mille
puhul on operatiivne tõrjetegevus kriitiline. Kuna tavapärane andmete edastamine riiklikesse
andmekogudesse on olemuselt tehniline protsess, mis ei taga info automaatset ja kohest jõudmist
valveametnikuni, kehtestatakse sellisteks olukordadeks kohustus teavitada Terviseametit
viivitamata, kasutades kõige kiiremat sidevahendit (nt telefon) või teavitamiseks kavandatud muud
kanalit.
Lõige 6 laiendab võrreldes kehtiva regulatsiooniga teavitamiskohustust, et tagada nakkushaigusest
tingitud ohtude varajane avastamine ka väljaspool tervishoiusüsteemi. Kuna eriti ohtlikud
nakkustekitajad võivad ilmneda teadustöö käigus (nt laborites), on vajalik info operatiivne
edastamine Terviseametile. Punkt 1 käsitleb teadus- ja arendusasutusi, kohustades neid teavitama
nakkustekitaja tuvastamisest lõikes 5 nimetatud asjaoludel. Punkt 2 kohustab muid asutusi või
isikuid, kes on avalike ülesannete täitmise või oma majandus- või kutsetegevuse käigus tuvastanud
vastava asjaolu, teavitama Terviseametit. Siia kuuluvad näiteks haridus- ja kinnipidamisasutused,
korrakaitseorganid, transpordisektori ettevõtjad ning oma kutsetegevuse raames tegutsevad isikud
19
(nt laeva- või lennukikaptenid). Eesmärk on võimaldada Terviseametil pakkuda asutustele tuge ja
juhiseid ohu maandamiseks juba varajases faasis. Säte keskendub ohuolukordadele, mis vajavad
Terviseameti kiiret sekkumist. Lõige 7 täpsustab, et nimetatud isikud edastavad Terviseametile vaid
need andmed, mis on neile teavitamise hetkel teada.
Lõiked 8 ja 9 reguleerivad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutuste
teavitamiskohustust seoses zoonoosidega. Zoonoos on nakkushaigus, mis kandub selgroogselt
loomalt inimesele otsese või kaudse kontakti, siirutaja, toidu, vee või keskkonna kaudu. Kui
tuvastatud zoonoosi või zoonoosse nakkustekitaja levikuga kaasneb oht inimese tervisele ning see
on vajalik tõrjeks või epidemioloogiliseks uuringuks, edastatakse Terviseametile sündmuse
kirjeldus, haigestunud loomade arv ning ohustatud isikute andmed.
Lõige 10 on üle võetud kehtiva seaduse põhimõtetest. Sätte eesmärk on tagada õiguslik alus
andmesubjekti tuvastamist võimaldavate andmete edastamiseks olukorras, kus see on
nakkushaiguse seireks ja tõrjeks vältimatult vajalik. Sätet on täpsustatud viitega nakkustekitaja,
sealhulgas tervishoiuteenuse osutamisega seotud infektsiooni tuvastamisele. See on vajalik, et
tagada Terviseametile juurdepääs laboratoorsete uuringute tulemustele isikustatud kujul ka juhtudel,
kus kliiniline diagnoos võib veel puududa, kuid nakkustekitaja leidmine viitab nakkusohule või
vajadusele sekkuda. Lõikes on ammendavalt loetletud isikuandmetega edastatav andmekoosseis
(punktid 1–6), mis on vajalik epidemioloogilise seose loomiseks.
Nakkushaiguste seire ja tõrje efektiivsus sõltub olulisel määral võimalusest siduda terviseandmed
konkreetse isikuga. Isikuandmed on ainus tunnus, mille põhjal on võimalik seireks vajalikke,
erinevatest allikatest pärit andmeid omavahel usaldusväärselt seostada ja analüüsida. Isikuandmete
edastamine on vajalik nakkushaiguse allika ja selle levikuteede tuvastamiseks, nakkuskahtlusega
inimeste väljaselgitamiseks ning operatiivsete tõrjemeetmete rakendamiseks. Pseudonüümitud või
anonüümitud andmete edastamine on piisav epidemioloogiliseks ja statistiliseks analüüsiks ning
olukorra ja trendide jälgimiseks, kuid ei võimalda reageerida konkreetsetele nakkushaiguste
juhtudele ega piirata nakkushaiguse levikut inimestelt inimestele.
Andmekaitse põhimõtete järgimise tagab lõikes 10 sisalduv volitusnorm ja andmekoosseisu
ammendav loetelu. Säte on kooskõlas IKÜM artikli 9 lõike 2 punktiga i (rahva tervise kaitse) 21.
Volitusnorm annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada määrusega
nakkushaiguse kahtlusest, diagnoosimisest ja nakkustekitaja tuvastamisest teavitamise korra,
edastatavate andmete koosseisu ning vastavad loetelud. Kuna nakkushaiguste diagnostikameetodid
ja epidemioloogiline olukord muutuvad kiiresti, on vaja paindlikku regulatsiooni, mis võimaldaks
operatiivselt kohandada edastatavate andmete ulatust. Volitusnormis rõhutatakse, et andmete
kogumine ja teavitamine on vajalik eeskätt nakkushaiguste seire raames, mitte üksnes vahetute
tõrjemeetmete rakendamiseks. Sättega luuakse eeldus edastada teatud juhtudel isikuandmeid, sest
ilma nendeta ei ole võimalik teha epidemioloogilist uuringut, tuvastada nakkuse päritolu ja
levikuteid ega selgitada välja nakkuskahtlusega inimesi nakkuse leviku tõkestamiseks. Volitusnorm
on vajalik kehtestamaks määruse tasandil ammendava loetelu nakkushaigustest ja laboratoorselt
tuvastatavatest nakkustekitajatest, mille seire on riiklikult prioriteetne.
§ 13. Nakkushaiguste register
21https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:02016R0679-20160504&qid=1764882814807
20
Paragrahv reguleerib nakkushaiguste registri (edaspidi register) pidamist ja andmete töötlemist.
Tegemist ei ole uue andmekogu asutamisega, vaid sättega tagatakse kehtiva seaduse alusel asutatud
ja toimiva registri tegevuse õiguslik järjepidevus. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga ei tehta registri
andmekoosseisus ega andmeandjate ringis sisulisi muudatusi. Registri eesmärk ja tööpõhimõtted
jäävad samaks, tagades nakkushaiguste seireks ja tõrjeks vajalike andmete töötlemise.
Lõikes 1 sätestatakse registri pidamise eesmärk, mis tugineb registri senistele ülesannetele. Registrit
peetakse nakkushaigusjuhtude registreerimiseks ning nakkushaiguste levikutendentside,
haigestumuse, levimuse ja suremuse analüüsimiseks. Kogutavaid andmeid kasutatakse
epidemioloogiliste uuringute ja teadustöö tegemisel, samuti diagnostika ja ravikorralduse
planeerimisel. Andmete põhjal korraldatakse nakkushaiguste ennetamist ja tõrjet ning töötatakse
välja tervisepoliitikat, sealhulgas ajakohastatakse immuniseerimiskava ja ravijuhendeid. Andmete
töötlemine on vajalik ka puhangute tuvastamiseks ning riikliku ja rahvusvahelise tervisestatistika
tegemiseks.
Lõikega 2 määratakse registri vastutavaks töötlejaks Terviseamet. Sarnaselt kehtiva õigusega täidab
vastutava töötleja ülesandeid jätkuvalt Terviseamet ning selles osas muudatusi ei tehta.
Lõige 3 on volitusnorm registri põhimääruse kehtestamiseks. See annab valdkonna eest vastutavale
ministrile pädevuse kehtestada registri pidamise täpsemad alused, sealhulgas andmete koosseisu ja
töötlemise korra, mis on vajalik andmekogu igapäevaseks toimimiseks ja arendamiseks vastavalt
muutuvatele vajadustele ja tehnoloogilistele võimalustele.
Lõikes 4 loetletakse juhud, millal andmeid registris töödeldakse. Loetelu hõlmab nakkushaiguste
seire ja tõrje seisukohalt vajalikke etappe: haiguse diagnoosimine, nakkustekitaja tuvastamine,
epidemioloogiline uurimine (sh riskitegurite ja levikuteede väljaselgitamine ning puhangute
uurimine) ja immuniseerimine. Säte piiritleb andmete töötlemise konkreetsete epidemioloogilist
väärtust omavate sündmustega, tagades andmestiku eesmärgipärasuse.
Lõige 5 sätestab registris töödeldavate andmete koosseisu üldkategooriad. Andmeid töödeldakse
laiemas isikute ringis kui vaid kinnitatud diagnoosiga patsiendid, hõlmates ka nakkuskahtlusega,
nakkusohtlikke ja nakkuskandlusega isikuid, samuti nakkushaiguse suhtes uuritud inimesi (sh
uuringu negatiivse tulemuse korral). See on vajalik nakkushaiguse leviku dünaamika hindamiseks
ja seireks, kus negatiivsete testitulemuste hulk annab olulist infot nakkuse leviku ulatuse ja testimise
tõhususe kohta. Isikuandmed ja kontaktandmed on vajalikud epidemioloogilise uuringu tegemiseks
isiku tuvastamiseks ja temaga ühenduse saamiseks. Andmed isiku õppe- ja töökoha ning
viibimiskoha kohta võimaldavad Terviseametil tuvastada nakkushaiguste kolded kollektiivides (nt
koolid, koolieelsed lasteasutused, hoolekandeasutused) ning rakendada suunatud nakkushaiguse
tõrjemeetmeid. Haridus- ja tööalaste andmete kogumine on vajalik sotsiaalsete tervisemõjurite
analüüsimiseks, riskirühmade tuvastamiseks ja ennetustöö planeerimiseks. Terviseandmete
töötlemine, sealhulgas andmed nakkustekitaja ravimtundlikkuse kohta, on aluseks riiklikule
statistikale ning ravi- ja diagnostikajuhiste ajakohastamisele (näiteks antimikroobse resistentsuse
seire). Andmed raseduse kestuse, testimise põhjuse ja hospitaliseerimise kohta on vajalikud kliinilise
pildi raskusastme ja riskirühmade täpsemaks määratlemiseks.
Lõige 6 sätestab registri andmete säilitamise tähtaja. Eelnõu kohaselt säilitatakse registri andmeid
alaliselt. Nakkushaiguste registri andmestiku väärtus ajas kasvab ning sellel on pikaajaline teaduslik
ja riiklik tähtsus. Erinevalt tavapärastest raviandmetest on nakkushaiguste puhul vajalik andmete
säilitamine üle mitme põlvkonna, mis võimaldab:
21
jälgida pikaajalisi trende ja geneetilisi seoseid. Nakkushaiguste (nt tuberkuloos, hepatiit, HIV)
ja nende kaugtagajärgede uurimine eeldab võimalust seostada andmeid eri põlvkondade vahel;
tagada rahvusvaheline võrreldavus. Meditsiiniregistrite põhiprintsiipe on andmete pikaajaline
säilitamine, et tagada ajaline järjepidevus ja võrreldavus teiste riikidega;
teha epidemioloogilisi uuringuid. Uute ravimeetodite ja diagnostikakriteeriumide muutumisel
on vaja tagasiulatuvat andmestikku, et hinnata sekkumiste mõju rahvastiku tervisele pikas
perspektiivis.
Isikustatud andmete alaline säilitamine on vajalik andmete sidumiseks teiste riiklike
andmekogudega teadustöö eesmärgil. Logide ja alusandmete (nt esmased teatised) säilitamise
tähtajad ja kord täpsustatakse registri põhimääruses, lähtudes andmekaitse põhimõtetest ja
asjaajamise korrast.
5. peatükk
NAKKUSHAIGUSTE LABORATOORNE DIAGNOSTIKA JA SEIRE
§ 14. Nakkushaiguste laboratoorne diagnostika ja nakkusohtliku materjali käitlemine
Lõige 1 sätestab nakkushaiguste laboratoorse diagnostika ja nakkusohtliku materjali käitlemise
üldnõude. Sätte eesmärk on luua õiguslik alus bioohutuse tagamiseks kõigis asutustes, kus
puututakse kokku nakkusohtliku materjaliga, olenemata sellest, kas tegemist on TTO, teaduslabori
või muu juriidilise isikuga. Nakkusohtliku materjali käitlemisena käsitatakse selles kontekstis
nakkusohtliku materjaliga tehtavat mistahes toimingut. See hõlmab eelkõige, kuid mitte ainult,
järgmisi tegevusi: materjali kogumine ja vastuvõtmine, transportimine (nii asutusesisene kui ka
asutustevaheline), hoiustamine ja säilitamine, uurimine, analüüsimine ja töötlemine (sh
paljundamine), kahjutustamine ja jäätmekäitlusse suunamine. Nimetatud tegevuste puhul tuleb
tagada nakkusohutus (ohu vältimine personalile ja elanikkonnale) ning üldine ohutus (füüsilise
keskkonna turvalisus).
Säte on vajalik volitusnormi ja järelevalve aluse loomiseks. Kuna bioloogilised ohutegurid ja
laborites kasutatavad tehnoloogiad on ajas muutuvad, ei ole otstarbekas sätestada detailseid tehnilisi
nõudeid (nt ohutusklasside spetsiifika, ventilatsiooninõuded, isikukaitsevahendite standardid)
seaduses. Lõige annab raamistiku, mille sisustamine tehniliste normidega toimub valdkonna eest
vastutava ministri määrusega (eelnõu § 14 lg 10).
Seaduse reguleerimisala piirdub inimeste tervise kaitsmisega. Loomade tervist ja keskkonnakaitset
puudutavaid nõudeid kohaldatakse nakkusohtliku materjali käitlemisel ulatuses, mis on vajalik, et
vältida nakkuse levikut inimestele (nt nõuded laboriõhu filtreerimisele või nakkusohtlike jäätmete
käitlemisele, et vältida patogeeni sattumist elukeskkonda).
Lõige 2 kohustab nakkusohtlikku materjali käitlevat laborit kehtestama dokumenteeritud
töökorralduse, rakendama bioohutuse tagamiseks asjakohaseid meetmeid ja pidama arvestust
nakkusohtliku materjali ning sellega kokku puutuvate töötajate üle. Dokumenteeritud töökorraldus
(sh protseduurireeglid, ohutusjuhendid) on kvaliteedijuhtimise ja bioohutuse tagamise alus, tagades
tööprotsesside jälgitavuse, mis on vajalik järelevalve tegemiseks ning võimalike ohutusjuhtumite
asjaolude ja põhjuste väljaselgitamiseks. Bioohutusmeetmete (nt tehnilised ja isikukaitsemeetmed)
rakendamine on vajalik bioloogiliste ohutegurite kontrolli all hoidmiseks ning materjali laborist
väljapoole kandumise vältimiseks. Arvestuse pidamine on vajalik bioloogilise materjali liikumise
jälgitavuseks ning arvestus töötajate üle on vajalik laboris toimunud nakatumise või muu
ohutusjuhtumi korral epidemioloogilise uuringu läbiviimiseks ja asjakohase tervisekontrolli
22
tagamiseks. Nakkusohtliku materjali arvestuse pidamise vorm ja ulatus lähtuvad käideldavate
bioloogiliste ohutegurite ohurühmast ja tegevuse riskitasemest. Kooskõlas TTOS määruse22 § 10 lg
1 nõutakse eraldiseisvat ja detailset arvestust (näiteks patogeenide inventuur või säilitamise register
ning nendega kokku puutuvate töötajate nimekiri) eelkõige 3. ja 4. ohurühma bioloogiliste
ohutegurite käitlemisel ja pikaajalisel säilitamisel. Meditsiinilaborites rutiinse diagnostika raames
käideldavate materjalide (eelkõige 1. ja 2. ohurühma bioloogilised ohutegurid) puhul loetakse
arvestuse pidamise nõue täidetuks, kui materjalid ja nendega seotud toimingud on tuvastatavad
asutuse olemasolevas labori infosüsteemis. Eesmärk on tagada bioloogiline turvalisus ja
asutusesisene järelevalve proportsionaalselt ohule.
Lõiked 3 ja 4 sisustavad nakkusohtliku materjali ja bioohutuse mõisted. Nakkusohtlik materjal on
materjal, sealhulgas organismist pärinev uuringumaterjal, laboratoorne kultuur või saastunud ese,
mis sisaldab või võib sisaldada nakatamisvõimelist nakkustekitajat. Säte on vajalik selguse
loomiseks selle osas, millistele materjalidele kohalduvad käesolevas paragrahvis sätestatud
käitlemisnõuded. Bioohutus on defineeritud kui töötajate, elanike ja keskkonna kaitstus, mis on
saavutatud nakkustekitajate tahtmatu vabanemise ja nendega kokkupuute vältimisele suunatud
põhimõtete rakendamise järel. Mõiste määratlemine on vajalik, et tagada ühtne ja selge arusaam
bioohutuse eesmärgist laboritingimustes ning õigusaktide rakendamisel.
Lõige 5 kaasajastab vastutava isiku pädevusnõudeid. Kehtiv, kuid aegunud arsti- või bioloogikutse
nõue asendatakse paindliku ja sisupõhise nõudega. Uue sõnastuse kohaselt peavad vastutaval isikul
peavad olema tema ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused. See asendab varasema
jäiga haridus- või kutsenõude, võimaldades edaspidi hinnata isiku tegelikku pädevust konkreetsete
tööülesannete täitmiseks. Sätte eesmärk on tagada, et isik mõistab oma vastutust nii nakkusohtliku
materjali uurimisel kui ka labori bioohutuse tagamisel (mis on defineeritud seaduse mõistete
paragrahvis). See on vajalik, et ennetada ohuolukordi, kus nakkusohtlik materjal võib laborist
lekkida või põhjustada töötajate nakatumist. Nende teadmiste ja oskuste täpsem sisu (näiteks nõuded
hügieenile, aseptikale, ohutegurite tundmisele, ohutusmeetmetele jms) kehtestatakse määruses
(eelnõu § 14 lg 10).
Lõige 6 reguleerib nakkushaiguste diagnostikat teostavate meditsiinilaborite tegevust. Kuna
meditsiinilaborid osutavad tervishoiuteenust, peab neil olema TTKS-i alusel väljastatud tegevusluba
eriarstiabi osutamiseks. Lisaks peab meditsiinilabor rakendama kvaliteedisüsteemi, mis tagab
uuringutulemuste usaldusväärsuse (nt akrediteerimine standardi EVS-EN ISO 15189 järgi). Sätte
teine lause näeb ette erandi Terviseameti laborile, millele ei kohaldata eriarstiabi tegevusloa nõuet,
kuna Terviseameti labor teostab seaduse ja põhimääruse alusel nakkushaiguste seireks, tõrjeks ja
valmisoleku tagamiseks vajalikke laboriuuringuid ning täidab referentlabori rolli.
Lõige 7 kehtestab nakkusohtliku materjali käitlemise loa omamise kohustuse isikutele, kes käitlevad
2., 3. või 4. ohurühma bioloogilist ohutegurit. Sarnaselt kehtiva seaduse § 30 lõikega 4 säilib
põhimõte, et ohtliku bioloogilise materjali käitlemiseks on vajalik Terviseameti antav nakkusohtliku
materjali käitlemise luba. Kui kehtiv regulatsioon seob loakohustuse üldise „nakkusohtliku
materjali“ mõistega, siis eelnõus on see seotud täpsemalt bioloogiliste ohutegurite riskirühmadega
(2.–4. rühm). Loakohustus täidab eelkontrolli funktsiooni, olles vajalik bioohutuse nõuete täitmise
tagamiseks enne tegevuse alustamist ning vältimaks ohtu rahvastiku tervisele. Regulatsioon laiendab
järelevalve ka väljaspool tervishoiusüsteemi tegutsevatele asutustele (nt teadus- ja arendusasutused,
tööstuslaborid), tagades, et riigil on ülevaade igasugusest vastava ohurühma bioloogiliste
ohutegurite käitlemisest.
22 https://www.riigiteataja.ee/akt/102042024015?leiaKehtiv
23
Lõige 8 on viitav norm, mis seob eelnõus kasutatavad ohurühmade mõisted (2., 3. ja 4. ohurühm)
TTOS-i alusel kehtestatud õigusaktidega. Eestis liigitatakse bioloogilised ohutegurid
ohurühmadesse Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest
mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ 23 alusel. Eelnõu väldib dubleerimist
ja tugineb olemasolevale klassifikatsioonile.
Lõige 9 sätestab tingimused, millele labor peab vastama, et Terviseamet annaks talle nakkusohtliku
materjali käitlemise loa. Loa andmise eelduseks on nakkusohtliku materjali ohutuks käitlemiseks
sobivate ruumide, sisseseade ja tehnoloogia olemasolu, mis välistavad nakkuse leviku (punkt 1),
kehtestatud dokumenteeritud töökorraldus bioohutuse tagamiseks (punkt 2), nakkusohtliku materjali
uurimise ja labori bioohutuse eest vastutava isiku tööks vajalikud ja tõendatud teadmised ning
oskused (punkt 3) ja ohutasemele vastavate bioohutuse meetmete rakendamine (punkt 4). Punkti 4
puhul peetakse silmas, et labor peab järgima Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144
„Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ lisas 3
vastavale ohurühmale (2., 3. või 4. ohurühm) sätestatud ohutusmeetmeid. See tagab, et
töökeskkonna ohutusnõuded ja rahvatervishoiu huvides seatud bioohutuse nõuded on omavahel
kooskõlas ning laborile ei teki vastuolulisi kohustusi. Need tingimused tagavad, et labor on
võimeline käitlema konkreetse ohurühma tekitajaid ohutult.
Lõige 10 on volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada
määrusega täpsemad nõuded. Määrus reguleerib detailselt kvaliteedisüsteemi, ruume ja tehnoloogiat
(punkt 1), nakkusohtliku materjali käitlemise protsesse, nagu proovivõtt, vedu ja kahjutustamine
(punkt 2), ning loa taotlemise ja menetlemise protseduurireegleid (punkt 3). Ühtne määrus
võimaldab koondada tehnilised ja spetsiifilised nõuded ühte õigusakti, tagades parema õigusselguse
ja võimaluse operatiivselt reageerida tehnoloogia või ohutusstandardite muutumisele.
§ 15. Nakkushaiguste laboratoorsed uuringud ja referentlabor
Paragrahv reguleerib nakkushaiguste laboratoorse diagnostika korraldust, uuringutulemuste ja -
materjalide edastamist Terviseametile, Terviseameti labori ja referentlabori rolli ja ülesandeid.
Regulatsiooni eesmärk on tagada riigile vajalikud andmed nakkushaiguste leviku jälgimiseks ja
tõrjeks ning laboratoorsete uuringute kvaliteet ja usaldusväärsus.
Lõige 1 sätestab kõigi nakkushaiguste laboratoorset diagnostikat teostavate laborite kohustuse
edastada Terviseametile seireks, tõrjeks ja valmisolekuks vajalikke uuringumaterjale.
Uuringumaterjal on eelnõu kohaselt nakkushaiguse diagnoosimiseks, seireks või
epidemioloogiliseks uuringuks inimeselt või loomalt võetud proov, keskkonnaproov, toiduproov,
joogiveeproov, suplusveeproov, reoveeproov või muu bioloogiline, sealhulgas laboratoorselt
eraldatud, materjal.
Lõige 2 sätestab reoveekäitleja kohustused nakkushaiguste reoveeseirel. Nakkushaiguste (näiteks
polioviiruse ja SARS-CoV-2) reoveeseire on vajalik meetod nakkushaiguste varajaseks
avastamiseks ja leviku ulatuse hindamiseks elanikkonnas. Seni on reoveeseire toetunud
reoveekäitlejate vabatahtlikule koostööle, mis ei taga riikliku seiresüsteemi järjepidevust.
Terviseamet edastab käitlejale operatiivsed juhised proovide võtmiseks. Kohustuse seadustamine on
vajalik lünkadeta andmekogumise tagamiseks, mis on aluseks rahvastiku tervist puudutavate otsuste
tegemisel.
23 https://www.riigiteataja.ee/akt/102042024015
24
Lõige 3 sätestab Terviseameti labori õiguse koguda ja töödelda oma ülesannete täitmiseks vajalikke
andmeid, sealhulgas isikuandmeid. Andmete töötlemine on piiritletud konkreetse
andmekoosseisuga, milleks on patsiendi üldandmed, terviseandmed (sealhulgas kliinilised andmed,
hospitaliseerimise andmed, immuniseerimise andmed, kliinilise diagnoosi andmed ning tehtud
uuringud ja nende tulemused), tellija või suunaja üldandmed, sealhulgas uuringu läbi viinud
tervishoiuteenuse osutaja andmed, ning proovivõtu aeg. Andmete kogumine ja töötlemine on vajalik
laboratoorsete analüüside tegemiseks ja tulemuste tõlgendamiseks nakkushaiguste seire,
valmisoleku ja tõrje eesmärgil.
Lõige 4 sätestab, et nakkushaiguste valdkonnas täidab referentlabori rolli Terviseamet. Erinevalt
kehtivast seadusest, mille kohaselt Terviseamet korraldab referentteenuse osutamist, kinnistab uus
regulatsioon referentlabori funktsiooni ja vastutuse selgemalt otse Terviseametile. Referentlabor on
labor, mis osutab nakkushaiguste valdkonnas kõrgema taseme laboriteenust, olles
kompetentsikeskuseks spetsiifiliste uuringute ja metoodikate puhul. Võrreldes kehtiva
regulatsiooniga (kus uuringuvaldkonnad on ammendavalt loetletud seaduses) on Terviseametile
antud pädevus määratleda referentlabori konkreetsed uuringuvaldkonnad, lähtudes
epidemioloogilisest olukorrast ning rahvusvahelistest juhistest, suunistest, konventsioonidest ja
õigusaktidest. See võimaldab reageerida paindlikult muutuvatele nakkushaigusest tingitud
terviseohtudele ilma seadust muutmata.
Lõige 5 loetleb referentlabori põhiülesanded. Nendeks on kinnitavate ja lisauuringute tegemine,
nakkustekitajate uuringumaterjalide ja tüvede kogumine, säilitamine ja uurimine, võrdlus- ning
kontrollmaterjalide tagamine teistele laboritele nende kvaliteedikontrolli ja arendustegevuse
toetamiseks, teiste laborite metoodiline nõustamine ja juhendamine, välisvõrdluskatsetes osalemine
ja nende korraldamine ning vajaduse korral materjalide saatmine välisriigi või rahvusvahelisse
referentlaborisse. Ülesannete loetelu on tegevuspõhine, tagades referentlabori funktsionaalsuse
sõltumata konkreetsest nakkustekitajast. Uuringumaterjalide kogumine, säilitamine ja uurimine
hõlmab muuhulgas uuringumaterjalide sekveneerimist, et tuvastada, milliste nakkustekitaja
tüvedega on tegemist. Referentlabori ülesandeks on teatud algmaterjali või sellest puhastatud ja
eraldatud DNA või RNA säilitamine, mis võimaldab vajaduse korral uuringut korrata, täpsustada
või täiendada. Lisaks on referentlabori rolliks rakukultuuride või puhastatud lüofiliseeritud
isolaatide panga omamine ja haldamine, mida kasutatakse näiteks kontrolliks, standardiks või
võrdlusmaterjaliks.
Lõige 6 annab Terviseametile õiguse sõlmida referentlabori ülesannete täitmiseks tähtajalisi
lepinguid teiste nõuetele vastavate laboritega. Säte võimaldab kaasata spetsiifilist kompetentsi (nt
ülikoolide või haiglate laboritest), kui Terviseametil endal vastav võimekus puudub või on
otstarbekam teenust sisse osta. Terviseamet tagab teenuse toimimise, sõlmides asjakohased lepingud
(haldus- või hankelepingud) riigisiseste või vajaduse korral välisriigi kompetentsikeskustega.
Lõige 7 paneb teistele laboritele kohustuse teha referentlaboriga koostööd. Laborid on kohustatud
edastama referentlaborile lõikes 5 nimetatud ülesannete täitmiseks (eelkõige diagnoosi
kinnitamiseks ja tüvede analüüsimiseks) vajalikke uuringumaterjale. Säte täpsustab, et koos
materjaliga edastatakse ka teenuse osutamiseks vajalikud isiku- ja muud andmed, luues selleks selge
õigusliku aluse. Edastatavate andmete koosseisu kuuluvad patsiendi üldandmed, terviseandmed
(sealhulgas kliinilised andmed, hospitaliseerimise andmed, immuniseerimise andmed, kliinilise
diagnoosi andmed ning tehtud uuringud ja nende tulemused), tellija või suunaja üldandmed
(sealhulgas uuringu läbi viinud tervishoiuteenuse osutaja andmed) ning proovivõtu aeg.
25
Lõige 8 annab referentlaborile õiguse koguda ja töödelda oma ülesannete täitmiseks vajalikke
andmeid, sealhulgas isikuandmeid, ja edastada asjakohaseid analüüsitulemusi tervise infosüsteemi.
See on vajalik, et referentlaboris tehtud kinnitavad või täpsustavad analüüsid jõuaksid patsiendi
terviselukku ja oleksid tervishoiuteenuse osutajatele kättesaadavad. Töödeldavate andmete koosseis
hõlmab patsiendi üldandmeid, terviseandmeid (sealhulgas kliinilised andmed, hospitaliseerimise
andmed, immuniseerimise andmed, kliinilise diagnoosi andmed ning tehtud uuringud ja nende
tulemused), tellija või suunaja üldandmeid (sealhulgas uuringu läbi viinud tervishoiuteenuse osutaja
andmed) ning proovivõtu aega. Erinevalt nakkushaiguste registri andmete tähtajatust säilitamisest,
mis on vajalik pikaajaliseks epidemioloogiliseks seireks ja trendide analüüsiks üle põlvkondade,
säilitatakse referentlabori poolt töödeldavaid isikustatud uuringuandmeid 30 aastat. Nimetatud
tähtaeg on proportsionaalne ja piisav laboratoorse diagnostika kvaliteedi tagamiseks, tulemuste
kontrollimiseks ning kordusuuringute tegemiseks ühe põlvkonna vältel. See piirab isikuandmete
pikaajalist töötlemist laboritingimustes tasemel, mis on vajalik referentfunktsiooni täitmiseks, kuid
välistab andmete säilitamise kauem, kui see on laboratoorse tõendusmaterjali haldamiseks
eesmärgipärane.
Lõige 9 reguleerib Terviseameti labori koostööd riigisisese ja rahvusvahelise nakkushaiguste seire
tagamiseks ning diagnooside kinnitamiseks. Terviseameti labor teeb koostööd käesoleva seaduse
alusel tegutsevate laboritega, Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste laborite ning
institutsioonidega. Säte loob õigusliku aluse rahvusvahelise koostöö raames uuringumaterjalide ning
epidemioloogiliste ja laboratoorsete andmete edastamisele, mis toimub kooskõlas Euroopa Liidu
õigusaktide ja muude asjakohaste rahvusvaheliste kokkulepetega.
§ 16. Immuunsustausta uuringud
Paragrahv sätestab nakkushaiguste seire ühe osana immuunsustausta uuringute olemuse, eesmärgid
ja korralduse. Säte on lisatud eesmärgiga luua seaduse tasandil selge raamistik süsteemsele ja
perioodilisele elanikkonna immuunsuse seirele, mis on vajalik epideemiate ennetamiseks ja riikliku
immuniseerimiskava ajakohastamiseks.
Lõige 1 sisustab immuunsustausta mõiste. Immuunsustaust defineeritakse kui konkreetse
nakkushaiguse suhtes immuunsete ja mitteimmuunsete isikute osakaal elanikkonnas. Mõiste
määratlemine on vajalik, et tagada ühene arusaam seiratavast indikaatorist, mis on aluseks
nakkushaiguse leviku riski hindamisel.
Lõiked 2 ja 3 sätestavad immuunsustausta uuringute eesmärgi ja korralduse. Uuringute eesmärk on
hinnata elanikkonna immuunsustausta, jälgida immuniseerimisprogrammide tõhusust ja
prognoosida nakkushaiguste leviku riske ning rakendada asjakohaseid nakkushaiguste ennetuse ja
tõrje meetmeid. Uuringuid korraldab Terviseamet riigieelarvelistest vahenditest. Immuunsustausta
uuringud on vajalikud riikliku immuniseerimiskava hindamiseks. Sätted annavad suunise andmete
kogumise eesmärgipärasuse kohta ning tagavad vastutuse ja rahastamisallikate selge jaotuse
riiklikus süsteemis.
Lõige 4 defineerib seroepidemioloogilise uuringu kui spetsiifilise immuunsustausta uuringu liigi,
mis põhineb teaduslikel meetoditel. Erinevalt üldisest immuunsustausta hindamisest (mis võib
tugineda ka näiteks tervise infosüsteemi andmetele immuniseerimiste ja haiguse läbipõdemise
kohta) põhineb seroepidemioloogiline uuring bioloogiliste proovide analüüsil, mille käigus
määratakse nakkushaiguse tekitaja vastaste antikehade esinemist kindlaksmääratud
elanikkonnarühmades eesmärgiga hinnata nakkustekitaja levikut, immuunsuse taset ja selle
dünaamikat elanikkonnas ning immuniseerimiskava efektiivsust. Definitsioon on vajalik uuringu
26
teaduspõhisuse ja metoodika, eelkõige bioloogiliste proovide kasutamise nõude fikseerimiseks
seaduse tasandil.
Lõige 5 reguleerib seroepidemioloogiliste uuringute korraldamist ja rahastamist. Sätte kohaselt
korraldab seroepidemioloogilisi uuringuid Terviseamet ja uuringute tegemist rahastatakse
Tervisekassa eelarvest. Rahastusallika määramine on põhjendatud asjaoluga, et uuringutest saadav
teave immuniseerimiskava efektiivsuse ja elanikkonna immuunsuse kohta on otseseks sisendiks
Tervisekassale tervishoiuteenuste ja vaktsiinide rahastamise planeerimisel.
6. peatükk
NAKKUSHAIGUSTE ENNETAMINE JA LEVIKU TÕKESTAMINE
Nakkushaiguste ennetamine toimub erinevatel tasanditel:
primordiaalne ennetus – riskitegurite (nt sotsiaalmajanduslikud, keskkonna- ja käitumuslikud
tegurid) vähendamine, sh tervisedendus, terviseharidus ja terviseteadlikkuse suurendamine;
primaarne ennetus – nakkuse vältimine, (nt immuniseerimine ja profülaktilised meetmed);
sekundaarne ennetus – varajane avastamine ja ravi enne sümptomite ilmnemist (nt sõeluuringud,
lähikontaktsete immuniseerimine);
tertsiaarne ennetus – haiguse tagajärgede vähendamine ravi ja rehabilitatsiooni kaudu;
kvaternaarne ennetus – liigsete või tarbetute meditsiiniliste sekkumiste vältimine, (nt
antimikroobse resistentsuse ohjamine).
Nakkushaiguste ennetamise raamistik hõlmab lisaks immuniseerimisele ja terviseuuringutele ka
tervisedendamist, riskitegurite vähendamist (sh sotsiaalmajanduslikud ja käitumuslikud tegurid),
terviseharidust, terviseteadlikkuse suurendamist, kogukonna kaasamist, kommunikatsiooni ning
tõenduspõhiste poliitikameetmete ja juhiste rakendamist. Ennetusmeetmete kavandamisel ja
elluviimisel tuleb arvestada inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, kaasatuse, tervisekaitse
universaalsuse ja kogukonna kaasamise põhimõtteid.24
1. jagu
Immuniseerimine
§ 17. Immuniseerimise korraldamine
Lõige 1 sätestab Terviseameti ülesanded immuniseerimise korraldamisel. Terviseamet jälgib, kuidas
nakkushaigused levivad ja milline on immuniseerimisega hõlmatus elanikkonnas, kogudes ja
analüüsides asjakohaseid andmeid, et avastada varakult võimalikke ohte. Nimetatud
immuniseerimisalaste andmete koosseis ning isikuandmete töötlemise alused tulenevad § 13
nakkushaiguste registrit reguleerivatest sätetest. Seega ei looda iseseisvat alust isikuandmete
kogumiseks ega töötlemiseks, vaid kirjeldab Terviseameti ülesannet kasutada seaduse alusel
kogutavaid andmeid immuniseerimise korraldamisel. Analüüsi tulemusena hinnatakse, millised
nakkushaigused või olukorrad võivad kujutada ohtu rahva tervisele ja ohu suurus aitab hinnata
sekkumiste vajalikkust. Terviseamet teavitab ohu ilmnemise korral avalikkust ja sidusrühmi
võimalikust riskist ning vajalikest ennetusmeetmetest. Eesmärk on see, et inimesed oleksid
võimalikest riskidest teadlikud ja oskaksid end kaitsta. Kui tekib nakkushaiguse puhang või
epideemia, juhib ja korraldab Terviseamet immuniseerimisega seotud tegevusi, et haigus ei leviks
laiemalt ning ohustatud isikud oleksid kaitstud. Terviseamet koostab juhendeid ja soovitusi nii
24 ECDC framework for prevention of communicable diseases and related special health issues
27
tervishoiutöötajatele kui ka avalikkusele, et tagada ühtne ja tõenduspõhine lähenemine
nakkushaiguste ennetusele.
Lõige 2 sätestab Tervisekassa ülesanded immuniseerimise korraldamisel. Tervisekassa korraldab
vaktsiinide ja immunoglobuliinide keskset hankimist, mis tähendab, et riigi vajadused koondatakse
ning ravimid hangitakse ühiselt, võimaldades paremat kvaliteedikontrolli, kulutõhusust ja
varustuskindlust. Pärast hanget vastutab Tervisekassa ka vaktsiinide jaotamise ja säilitamise eest,
tagades, et need jõuavad õigel ajal ja nõuetekohastes tingimustes asutustesse. Lisaks rahastab
Tervisekassa immuniseerimisega seotud tervishoiuteenuseid, sealhulgas eri sihtrühmade
vaktsineerimist. See hõlmab nii immuniseerimise enda kui ka sellega seotud tugiteenuste kulude
katmist, et teenus oleks inimestele kättesaadav sõltumata nende sotsiaalmajanduslikust taustast.
Olulise tegevusena korraldab Tervisekassa ka laiapõhjalisi teavituskampaaniaid, mille eesmärk on
suurendada elanikkonna teadlikkust vaktsineerimise olulisusest ja parandada immuniseerimisega
hõlmatust.
Lõiked 3 ja 4 sätestavad Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi ülesanded immuniseerimise
korraldamisel. Kaitseministeerium ja Siseministeerium rahastavad enda töötajatele vajalikke
immuniseerimisi, mis tulenevad nende teenistusülesannetest. Näiteks on soovitatud immuniseerida
kaitseväelasi, piirivalvureid, politseitöötajaid ja päästetöötajaid teetanuse, B-viirushepatiidi ja gripi
vastu. Rahvusvahelisele sõjalisele koostööle suunduvaid inimesi tuleks vaktsineerida vastavalt
olukorrale sihtpiirkonnas.
Lõige 5 sätestab perearsti ülesande immuniseerimisel. TTKS-i kohaselt on perearsti nimistu
perearsti teenindamisele kuuluvate isikute nimekiri, kellele tagatakse tervishoiuteenuste
kättesaadavus ja järjepidevus vastavalt perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate
tööjuhendile. Perearsti töövaldkonnas on ka haiguste ennetamine, mis hõlmab tervise riskitegurite
hindamist, immuniseerimist ja sõeluuringuid. Immuniseerimist pakutakse lisaks perearstile ka
vaktsineerimise teenust pakkuvates haiglates, apteekides ja erapraksistes. Lisaks immuniseeritakse
vastsündinuid sünnitusmajas ja kooliõpilasi koolis. Laialdasem teenuse pakkumine tagab
immuniseerimise parema kättesaadavuse ja vähendab suure nõudluse korral perearsti koormust.
Lõige 6 sätestab immuniseerimise termini.
§ 18. Immunoprofülaktika ekspertkomisjon
Lõikes 1 sätestatakse immunoprofülaktika ekspertkomisjoni ülesanded. Eelnõuga antakse
komisjonile seaduse tasandil üheselt mõistetav ülesanne ja vastutuse tase nakkushaiguste
ennetamisel ja kriiside juhtimisel.
Komisjoni ülesanne on eelkõige nõustada ja anda soovitusi immuniseerimispoliitika küsimustes.
Komisjon nõustab vastavalt vajadusele Sotsiaalministeeriumit, Ravimiametit, Tervisekassat ja
Terviseametit, kuid võib pakkuda ekspertarvamust ka teistele osapooltele. Komisjonil on õigus
esitada valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekuid epideemia korral immuniseerimise
prioriteetide seadmiseks, määrates kindlaks vanuse- ja riskirühmad, kellele vaktsineerimise
võimaldamine on ressursside piiratuse korral kõige kriitilisem. Nakkushaiguste ohjamiseks on
vajalik kogu elanikkonna ulatuslik immuunsus, mistõttu võib olla vajalik võimaldada
vaktsineerimist kogu elanikkonnale, kuid piiratud ressursside tingimustes tuleb immuniseerimine
tagada esmajärjekorras enam ohustatud inimestele, tuginedes teaduslikult põhjendatud
28
prioriteetidele ja riigi vajadustele.25 Seetõttu on eelnõus välja pakutud, et ekspertkomisjon saab teha
ettepanekuid kriisi olukorras seada prioriteete elanikkonna immuniseerimisel lähtudes
terviseriskidest.
Terviseameti COVID-19 pandeemia analüüsis toodi esile vajadus laiapõhjalise ja valdkondade ülese
ekspertvõrgustiku järele, kus rollid ja vastutus on täpselt määratletud. Teadlaste kaasamine on
oluline, kuid oluline on aru saada nende kohast struktuuris.26 Riigikontroll on samuti rõhutanud
kriisiolukorras immuniseerimise olulisust ja protsessi juhtimise tähtsust. Ülevaates märgitakse, et
teadlaste, valitsuse ja riigiasutuste koostöö võimaldab teha kaalutletud ja põhjendatud otsuseid, mis
aitavad kriisist kiiremini ja väiksemate kahjudega välja tulla, kuid mõlema osapoole rollid peavad
olema selgelt määratletud. Tuleks vältida olukorda, kus ekspertkogu ettepanekud hakkavad täitma
valitsuse ülesannet hinnata nende ettepanekute laiemat mõju, tagajärgi ja teostatavust. Seega jääb
juhtimise ja lõplike otsuste vastutus valitsusele, mitte ekspertkogule.27
Seaduses sätestatud komisjoni ülesanne ja vastutus tagavad, et kriisiolukorras põhinevad otsused
usaldusväärsel, sõltumatul ning teadmuspõhisel eksperthinnangul, mis kaitseb rahva tervist kõige
tõhusamalt.
Lõikes 2 sätestatakse volitusnorm immunoprofülaktika ekspertkomisjoni moodustamiseks ministri
käskkirjaga. Seni on immunoprofülaktika ekspertkomisjon tegutsenud ministri 09.05.2018 käskkirja
nr 45 alusel. Komisjoni moodustamise ja töökorralduse põhimõtteid täpsustakse ministri käskkirjas.
§ 19. Riiklik immuniseerimiskava
Lõige 1 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnormi kehtestada määrusega riiklik
immuniseerimiskava. Säte vastab suures osas kehtivale korrale ning sätestab, et kavas loetletakse
nakkushaigused, mille vastu toimub riiklikult korraldatud ja tasustatud immuniseerimine. Selle
jaoks määratakse sihtrühmad vanuse või riski alusel ja soovituslikud immuniseerimise
ajavahemikud. Lisaks tuuakse ära kasutatavad vaktsiinid nende valentsuse alusel. Valentsus on
vaktsiini omadus, mis näitab, mitme erineva nakkushaiguse vastu vaktsiin kaitse annab. See tagab
immuniseerimisprogrammi järjepidevuse ja selge õigusliku aluse.
Lõige 2 annab kaalutletud ja piiratud võimaluse lisada immuniseerimiskavasse riskirühmana teatud
ameteid või ametirühmi. Sätte eesmärk on lahendada kehtiva seaduse kitsaskoht, kus tööandjale on
pandud üldine kohustus tagada töötajatele immuniseerimise võimaldamine ilma selge riikliku toe ja
rahastusmehhanismita. Säte võimaldab riigil võtta enda kanda immuniseerimise võimaldamise kulu
ametirühmadel, kelle puhul see on strateegiliselt põhjendatud, seades selleks tingimused. Ametite
või ametirühmade lisamine immuniseerimiskavasse on võimalik vaid juhul, kui immuniseerimine
on üleriigilise epidemioloogilise tähtsusega ning vajalik kas elutähtsate teenuste toimepidevuse
tagamiseks (nt tervishoiutöötajad epideemia ajal) või haavatavate sihtrühmade kaitseks (nt
hoolekandeasutuste töötajad, kes võivad patsientidele nakkust edasi kanda). Sätte eesmärk ei ole üle
võtta tööandja tavapärast kohustust tagada tööohutus, vaid pakkuda riiklikku lahendust erandlikes,
üleriigilise tähtsusega olukordades.
§ 20. Immuniseerimine
25 COVID-19 pandeemia analyys.indd 26 COVID-19 pandeemia analyys.indd. 27 RVKS_Koroonakriisi_viis_õppetundi_08.11.2021.pdf.
29
Lõikes 1 sätestatakse, et immuniseerimist võib teostada tervishoiutöötaja, kes vastab lõike 6 alusel
kehtestatud määruses sätestatud nõuetele. Tervishoiutöötajad TTKS § 3 lõike 1 tähenduses on arst,
hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Terviseametis.28 Samal ajal on
tervishoiutöötajad ka ravimiseaduse tähenduses üldapteegis või haiglaapteegis apteegiteenust
osutavad proviisor ja farmatseut, kui nad on vastavalt ravimiseaduse § 55 lõikele 1 registreeritud
tervishoiukorralduse infosüsteemis. Apteegiteenuse hulka immuniseerimine ei kuulu.
Apteegiteenus on ravimiseaduse § 29 kohaselt ravimite jaemüük või muul viisil väljastamine koos
sellega kaasneva nõustamisega ravimite sihipäraseks ja ratsionaalseks kasutamiseks ning kasutaja
teavitamisega ravimi õigest ja ohutust kasutamisest ja säilitamisest ning ravimite ekstemporaalne ja
seeriaviisiline valmistamine ja jaendamine.29 Nii kehtiva korra30 kui ka immuniseerimise
korraldamise nõuete määruse kavandi kohaselt tohib immuniseerida arst, õde või ämmaemand, kes
on täies mahus läbinud immuniseerimisalase täiendusõppekursuse vastavalt Sotsiaalministeeriumi
heakskiidetud programmile ja saanud selle lõpetamise kohta tunnistuse. Immunoprofülaktika
ekspertkomisjon on loonud nõuded immuniseerimisalastele täiendusõppekursustele.31
Lõikes 2 sätestatakse tervishoiutöötaja kohustused immuniseerimisel. Kohustused täpsustatakse
immuniseerimise korraldamise nõuete määruses.
TTO peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja terviseseisundist, võimalikest
haigustest ja nende kulgemisest, vajaliku tervishoiuteenuse kättesaadavusest, olemusest ja
otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest
tervishoiuteenustest. Samas peab ka patsient TTO-le avaldama oma parima arusaama järgi kõik
tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud asjaolud ja osutama kaasabi, mida tervishoiuteenuse
osutamiseks vaja on.
Tervishoiutöötaja peab pärast info kogumist hindama vaktsineerimise ajutisi ja püsivaid
vastunäidustusi. Ajutised vastunäidustused on keskmine või raske haigusseisund. Ajutiste
vastunäidustuste puhul lükatakse vaktsineerimine edasi kuni tervenemiseni. Kergekujuline haigus
(näiteks nohu) ei ole vaktsineerimise vastunäidustuseks. Püsivateks vastunäidustusteks on
anafülaktiline reaktsioon vaktsiini eelmisele doosile, anafülaktilist tüüpi ülitundlikkus vaktsiini
mõnele koostisosale, raske üldreaktsioon pärast eelmist vaktsiinidoosi ja ravimi infolehes nimetatud
vastunäidustused. Vaktsiinide koostisainete täpne loetelu ja infoleht on leitavad ravimiregistrist.32
Tervishoiutöötaja dokumenteerib immuniseerimise tervise infosüsteemis vastavalt TTKS-ile33,
tervise infosüsteemi põhimäärusele34 ja tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimist
reguleerivale määrusele 35.
Tervishoiutöötaja registreerib tõsised kõrvaltoimed ja teavitab vajaduse korral Ravimiametit.
Immuniseerimisele järgnevad sümptomid võivad olla põhjustatud vaktsiinist endast, vaktsiini
manustamisest, vaktsineerimisega seotud ärevus- ja stressireaktsioonist või juhuslikust ajalisest
kokkulangevusest. Tõsisteks kõrvaltoimeteks on :
Lokaalsed reaktsioonid nagu süstekoha abstsess ja suurenenud regionaalne lümfisõlm.
28 https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023092#para3. 29 https://www.riigiteataja.ee/akt/112072025024#para29. 30 Immuniseerimise korraldamise nõuded – Riigi Teataja 31 Nõuded immuniseerimisalastele täiendusõppekursustele.pdf. 32 Immuniseerimiskava rakendusjuhis_09.2025.pdf. 33 Tervishoiuteenuste korraldamise seadus – Riigi Teataja. 34 Tervise infosüsteemi põhimäärus – Riigi Teataja. 35 Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord – Riigi Teataja.
30
Üldreaktsioonid nagu palavik (>40°C, mis tekib 48 tunni jooksul peale immuniseerimist),
hüpotoonilis-hüporeaktiivne episood, liigeskaebused (>24 h), trombotsütopeenia, krambid,
entsefaliit, meningiit, Guillain-Barré sündroom ja anafülaksia.
Tõsised kõrvaltoimed seoses immuniseerimisega esinevad väga harva. Kõigist tõsistest
kõrvaltoimetest tuleb teavitada Ravimiametit. Aastal 2024 laekus Ravimiametile 57 teatist, mis
puudutasid vaktsiinide võimalikke kõrvaltoimeid või toime puudumist. Nendest registreeriti 12
teadet, milles kirjeldati tõsiseid immuniseerimisjärgseid reaktsioone. Kokku immuniseeriti Eestis
2024. aastal üle 860 000 vaktsiinidoosiga, mis tähendab, et kõrvaltoimed esinesid alla 0,01%
juhtudest.36
Lõikes 3 sätestatakse, et püsivate vastunäidustuste ja immuniseerimise järel esinevate kõrvaltoimete
diagnoosimiseks kaasatakse arst. Immuniseerijateks võivad olla ka õed ja ämmaemandad, kuid neil
ei ole õigust diagnoosida. Eestis on võimalik saada riigi poolt ka vaktsiinikahju hüvitamist, kui on
esinenud nende nelja asjaolu koosesinemine: vaktsineerimine on toimunud Eestis, vähemalt
neli kuud kestnud raske tervisekahjustus või surm, arst on tervisekahjustuse dokumenteerinud ja
Ravimiameti hinnangul on tegemist vähemalt tõenäolise põhjusliku seosega vaktsineerimise ja
tekkinud tervisekahjustuse vahel. Vaktsiinikahju hüvitamist saavad taotleda kõik Eestis
immuniseeritud inimesed, kellel on peale immuniseerimist tekkinud raske tervisekahjustus,
sealhulgas ka ravikindlustamata inimesed.37
Lõikes 4 sätestatakse, et tuleb tagada immuunpreparaatide külmahela toimimine.
Immunpreparaatide külmaahela toimimise tagamine on vajalik, et säilitada nende toime ja ohutus.
Vaktsiinide või immuunglobuliinide hoidmine väljaspool ettenähtud temperatuuri võib viia nende
efektiivsuse vähendamiseni nakkushaiguste osas ja suurendada kõrvaltoimete tekkimise riski.
Seetõttu on külmaahela järgimine kriitiline kogu tarneahela vältel.
Lõikes 5 nähakse ette, et kui piiratud teovõimega isiku kaalutlusvõimet arvestades on tema
immuniseerimiseks vajalik seadusliku esindaja nõusolek, loetakse nõusolek tervishoiuteenuse
osutajale antuks, kui seaduslik esindajat on teavitatud ja ei ole immuniseerimisest kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud. Piiratud teovõimega isik on tsiviilseadustiku üldosa
seaduse alusel alla 18-aastane isik ja isik, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu
psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.38 Piiratud teovõime
olemasolu korral tuleb otsustada, kas isik on sellest hoolimata kaalutlusvõimeline, st kas ta suudab
tervishoiuteenuse osutamisega seotud poolt- ja vastuargumente vastutustundlikult kaaluda.39
Käesoleva sätte keskmes on ennetav immuniseerimine riikliku immuniseerimiskava alusel, mitte
vältimatu ravi osana vahetu terviseohu kõrvaldamiseks tehtav vaktsineerimine.
Maailma Arstide Liidu arstieetika käsiraamat kehtestab teavitatud nõusoleku põhimõtte, mille
kohaselt peab patsient selgelt aru saama, mis on mingi testi või raviprotseduuri otstarve, mis on selle
tagajärjed ja missugused võiksid olla keeldumise tagajärjed. Maailma Arstide Liidu eetikakoodeks
ütleb, et arst peab austama patsiendi õigust vabalt raviga nõustuda või sellest keelduda lähtuvalt
patsiendi väärtustest ja eelistustest. 40 Immuniseerimine on Eestis vabatahtlik ja täieliku teovõimega
patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada tema nõusolekul. Kui patsiendil on
36 Ravimite ja vaktsiinide võimalike kõrvaltoimete kokkuvõtted | Ravimiamet. 37 Vaktsiinikahjude hüvitamine Eestis toimunud vaktsineerimise korral | Tervisekassa. 38 Tsiviilseadustiku üldosa seadus – Riigi Teataja. 39 Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein (koost), Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud
väljaanne (Tallinn: Juura, 2020), § 766 „Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus“. 40 WMA-arstieetika-koodeks_.pdf.
31
piiratud teovõime, lähevad nimetatud õigused üle tema seaduslikule esindajale, juhul kui patsient
ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma.
Eestis immuniseeritakse 14 nakkushaiguse vastu, aidates ennetada rasket haigestumist ja nakkuse
levikut. Enamik eestlastest immuniseerivad oma lapsi. 2024. aastal oli umbes 78% kõigist 8-
aastastest vaktsineeritud difteeria, teetanuse, läkaköha ja poliomüeliidi vastu. Vaktsiinid annavad
inimesele haiguse vastu immuunsuse ilma haigust põdemata. Kui suur osa inimestest on
vaktsineeritud, kujuneb välja karjaimmuunsus ja nakkushaigused ei saa enam levida ning võivad
isegi täielikult kaduda. Paljude haiguste puhul tuleks karjaimmuunsuse saavutamiseks vaktsineerida
vähemalt 95% elanikkonnast. Eestis on aga kahjuks vaktsineeritute osakaal langenud soovituslikust
madalamale. Näiteks leetrite vastu vaktsineerimisega hõlmatus 2-aastaste seas on 83,3% ja
revaktsineerimise tase 14-aastaste seas 74,2%.41 Langenud hõlmatuse tase suurendab haigestumise
ja raskete juhtumite riski, eriti arvestades viiruste nakkavust ja rahvusvahelist reisimist. Hiljutised
leetrite puhangud on näidanud, et ammused nakkushaigused on tagasi tulemas ja on ilmnemas
kohalikku levikut.42 Terviseamet hindab, et vähemalt 30 000 last Eestis vanuses 2–14 on jäänud
leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineerimata. Vaktsineerimisega hõlmatus Eestis on jõudnud
kriitilise tasemeni. Olukorda raskendab ka piiratud teovõime korral seaduslikelt esindajatel
nõusolekute kogumise protsess. Perearsti juures on seaduslike esindajate kaasamine lihtne, kuid
koolides ja hooldekodudes on nõusolekute puudumine või hilinemine probleemiks, mis takistab
immuniseerimist. Nii kooliõed43 kui hooldekodude töötajad ja inimeste lähedased44 peavad
nõusolekute kogumise protsessi aeganõudvaks ning bürokraatlikuks. Seetõttu jääb osa inimesi
immuniseerimata esindajate passiivsuse, mitte keeldumise tõttu. Seadusmuudatuse eesmärk on
suurendada tavapärase immuniseerimise kättesaadavust ja hõlmatust olukorras, kus nakkushaiguste
leviku oht on kasvanud ning senine aktiivse nõusoleku kogumisel põhinev korraldus põhjustab
immuniseerimise ärajäämist ka juhtudel, mil seaduslik esindaja ei ole immuniseerimisele tegelikult
vastu.
Arvestades nakkushaiguste võimaliku riigisisese puhangu riski ja praeguse nõusolekute kogumise
protsessi bürokraatlikkust, on seaduseelnõus tehtud ettepanek, et TTO võib piiratud teovõimega
isikut immuniseerida juhul, kui isiku seaduslik esindajat on teavitatud ja ta ei ole immuniseerimisest
kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud. See tähendab, et seaduslik esindaja peab
immuniseerimisest keeldumiseks tervishoiutöötajat teavitama. Nõustumise korral pole eraldi
teatamine vajalik. Immuniseerimise teavitamisprotsessis on oluline asutuste ja tervishoiutöötajate
koostöö ning selge info jagamine seaduslikele esindajatele. Kooli tasandil saab kasutada ametlikke
teavituskanaleid (nt e-kool, arenguvestlused, lastevanemate koosolekud, infopäevad jne), alati koos
arusaadava infomaterjaliga, et toetada teadlikku otsustamist immuniseerimise osas. Teavitused
tuleks ajastada nii, et info jõuaks esindajateni ning oleks piisavalt aega otsuse tegemiseks.
Teavitamine riikliku immuniseerimiskava alusel soovitatud eelseisvast vaktsineerimisest võiks
toimuda esmalt 3 kuud enne (näiteks visiidi planeerimisel või üldise teavituse käigus) ning korduvalt
1–2 nädalat enne vahetut immuniseerimist. Selline ajaraam annab piisava varu infoga tutvumiseks,
otsustamiseks ja vajaduse korral nõustamiseks. Protsessi osapoolte rollid ja täpne teavitustegevus
kirjeldatakse detailsemalt valdkondlikus juhendis, mis koostatakse seaduse rakendamise
toetamiseks. Tervisekassa kavandab ka nõusolekute ja keeldumiste lisamist terviseportaali.
41 Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. 42 Eestis tuvastati taas leetrijuhtum | Terviseamet. 43 Eksperdid: õpilase vaktsineerimise lubamine peaks olema lihtsam | Eesti | ERR. 44 Full report_Older adults and influenza vaccination.pdf.
32
Kavandatav lahendus ei rajane eeldusele, et tavapärasest immuniseerimisest keeldumine oleks alati
ja igal juhul patsiendi huvidega ilmselges vastuolus, vaid sellele, et tavapärase immuniseerimise
korraldamisel on vajalik vähendada põhjendamatut halduskoormust ja vältida immuniseerimise
ärajäämist üksnes esindaja passiivsuse tõttu. Perekonnaseaduse § 120 lõige 7 lubab eeldada, et
hooldusõiguslikud vanemad on jõudnud ühisele otsusele ning üks vanem esindab vanemate ühist
otsust. Kui aga on teada, et teine hooldusõiguslik lapsevanem on lapse immuniseerimise vastu, siis
ei saa enam eeldada, et vanemad on ühel meelel. Kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis
keeldumise nõudmine annab tervishoiuteenuse osutajale võimaluse hiljem tõendada, et nõusoleku
küsimise kohustus on täidetud nõuetekohaselt.45 Samuti ei saa eeldada, et kui seaduslik esindaja
keeldub ühest konkreetsest nakkushaigusevastasest immuniseerimisest, keeldub ta ka kõikidest
järgnevatest.
Isegi kui otsustusõigus kuulub seaduslikule esindajale, tuleb esikohale seada esindatava huvid.
Näiteks tuleb arvestada, et ka lapsel on õigus osaleda oma tervist ja ravi puudutavate otsuste
vastuvõtmisel vastavalt oma vanusele ja arengutasemele. See lähenemine toetab ka normaalsete
peresuhete jätkumist, sest lapse teavitamine ja kaasamine aitab vältida olukorda, kus last
puudutavaid terviseotsuseid tehakse tema eest viisil, mis jätab ta täielikult kõrvale. Piiratud
teovõimega isikut ei tohi immuniseerimise üle otsustamisel käsitada üksnes seadusliku esindaja
tahte objektina. Ka piiratud teovõimega inimese enda huvidest, inimväärikuse põhimõttest ja VÕS
§ 766 lõike 4 loogikast tuleneb, et teda tuleb tema vanusele ja arengutasemele vastavalt teavitada,
ära kuulata ja otsustusprotsessi kaasata ka juhul, kui lõplik otsustusõigus kuulub seaduslikule
esindajale või kohaldub käesolevas sättes ette nähtud lahendus.46 Isegi kui lapsevanemad nõustuvad
lapse immuniseerimisega, ei immuniseerita last vastu tema tahtmist.
Sotsiaalministeeriumi tellimusel tehti 2020. aastal uuring alaealiste otsustusõiguse kohta tervise
küsimustes Eestis.47 Tervishoiutöötajad ja lapsevanemad tõid välja laste kaasamise eeliseid, nagu
iseseisvuse suurenemine, parem arusaam tervisest ja praktilised hüved. Samas väljendasid
lapsevanemad muret infost kõrvalejäämise ja vastutuse üle. Lapsed ise peavad oluliseks oma
arvamusega arvestamist, soovivad vastutada enda keha ja tervise eest ning saavad hästi aru
vaktsineerimisega seotud väärarvamustest ja võimalike hirmude ületamise vajadusest. Eesti on
liitunud Oviedo konventsiooniga, mis nõuab arstiabi andmisel patsiendi informeerimist ja
nõusolekut.48 Alaealiste otsustusõigust reguleeritakse nii konventsiooni artiklis kui ka ÜRO lapse
õiguste konventsioonis, rõhutades lapse arvamuse olulisust vastavalt vanusele ja küpsusele.
UNICEF märgib, et terviseotsustes tuleks lapsi enam kaasata ning riik peab tagama, et piisavalt
arenenud lapsel oleks õigus otsustada oma ravi üle. Eesti põhiõigused kehtivad kõigile võrdselt ning
alaealiste puhul tuleb hinnata õiguste rakendamist proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt.49
Sarnaselt sätestab perekonnaseaduse § 116 lõige 3, et tuleb arvestada, et lapse võime ja vajadus
iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb ning kui lapse arengutase seda võimaldab,
arutatakse lapsega hooldus- ja kasvatusküsimusi (sealhulgad terviseküsimusi).50
Piiratud teovõimega isiku immuniseerimisel tuleb arvestada ka VÕS § 766 lõiget 4 ehk tuleb
hinnata, kas piiratud teovõimega isik on võimeline immuniseerimise poolt- ja vastuargumente
vastutustundlikult kaaluma. Kui isik on konkreetse immuniseerimise suhtes kaalutlusvõimeline,
45 Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein (koost), Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud
väljaanne (Tallinn: Juura, 2020), § 766 „Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus“. 46 Samas. 47Tervise küsimustes laste otsustusõiguste senine rakendamine ja perspektiivid Eestis_raport. 48 Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel
– Riigi Teataja. 49 Tervise küsimustes alaealiste otsustusõiguste senine rakendamine ja perspektiivid Eestis raport. 50 Perekonnaseadus – Riigi Teataja.
33
tuleb lähtuda tema enda tahtest ning immuniseerimiseks ei ole vaja seadusliku esindaja nõusolekut.
Sellisel juhul ei välista immuniseerimist ka seadusliku esindaja vastuseis. Kaalutlusvõime hindamise
praktika kehtib juba praegu kõigi teiste tervishoiuteenuse puhul. Tervishoiutöötaja dokumenteerib
kaalutlusvõime hindamise TTO infosüsteemis. Sissekandest peab olema võimalik mõista, mille
põhjal pidas tervishoiutöötaja isikut kaalutlusvõimeliseks, et otsustada konkreetse tervishoiuteenuse
osutamise üle. Kaalutlusvõime hindamise dokumenteerimine on oluline ka selleks, et oleks
tagantjärele kontrollitav, milliste asjaolude alusel pidas tervishoiutöötaja isikut konkreetse
immuniseerimise üle otsustamiseks kaalutlusvõimeliseks või mittekaalutlusvõimeliseks. Isiku
kaalutlusvõime hindamisel on määrava tähtsusega tema arengutase, tervishoiuteenusega kaasnevate
riskide laad ja ulatus, teenuse vajalikkus, võimalike tagajärgede tõsidus ning otsuse
tagasipööratavus. Kaalutlusvõime olemasolu saab kinnitada siis, kui laps mõistab oma haiguse
olemust, talle avanevaid valikuid ja nende võimalikke tagajärgi ning on võimeline langetama otsuse,
mis on kooskõlas üldlevinud väärtusarusaamadega. Näitena võib tuua olukorra, kus laps keeldub
antibiootikumravist põhjendusel, et ravi hävitab baktereid kui samuti elusorganisme51.
Kaalutlusvõime hindamise praktika ühtlustamiseks ja toe pakkumiseks on Õiguskantsleri Kantselei
koostöös eriala organisatsioonidega loonud lapspatsiendi kaalutlusvõime hindamise juhendi.52
Samuti on immuniseerimisalastel täiendõppekursustel nõutud, et programm peab kajastama
lapsevanemate/laste/patsientide immuniseerimisalast nõustamist ja lapse kaalutlusvõime hindamise
põhimõtteid.53
Nimetatud säte lisatakse NETSi ja tehakse muudatus immuniseerimise korraldamise nõuete
määruses, et kõrvaldada vastuolu immuniseerimise korraldamise nõuete määruse ja VÕS-i vahel
varem (vastavalt rakendussättele alates 2027. aasta 1. juulist) ning tagada lapse kaalutlusvõime
arvestamine sarnaselt kõigi teiste tervishoiuteenustega, ka koolis tehtava immuniseerimise korral.
Lõige 6 sätestab ministri määruse volitusnormi, mille alusel kehtestatakse nõuded immuniseerimise
korraldamisele, sealhulgas immuniseerimist teostavale tervishoiutöötajale, dokumenteerimisele,
immuunpreparaatide käitlemisele ja immuniseerimisalasele koolitusele. Määruse kavand on esitatud
seletuskirja lisas.
2. jagu
Tervisekontroll
§ 21. Nakkushaiguste leviku tõkestamine töökohal
Paragrahv asendab täielikult kehtiva seaduse § 13, mis on oma olemuselt jäik ja praktikas aegunud.
Eelnõuga kaotatakse nõue esitada üldjuhul enne tööle asumist nakkushaiguste suhtes tervisetõend,
kuna ilma sümptomiteta nakkushaiguste tuvastamine ei ole efektiivne ega kulutõhus praktika.
Nakkushaiguste leviku takistamiseks kasutatakse tänapäeval tõhusamaid meetmeid nagu
hügieenireeglid, töötajate juhendamine ja regulaarsed tervisekontrollid. Samas on endiselt
põhjendatud töötamisel haavatavate sihtrühmadega, nagu väikesed lapsed ja eakad, küsida tööle
asuvalt inimeselt tuberkuloosi puudumise tõendamist, kuna tuberkuloosi levikut ei ole võimalik
tavapäraste hügieenimeetmetega tõhusalt vältida. Selline lähenemine võimaldab vähendada
põhjendamatut halduskoormust ja ebatõhusat ressursikasutust, mida on kinnitanud ka
erialaanalüüsid ja väljatöötamiskavatsuse tagasiside.
51 Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein (koost), Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud
väljaanne (Tallinn: Juura, 2020), § 766 „Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus“. 52 https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/Juhend_L%C3%95PLIK.pdf 53 Nõuded immuniseerimisalastele täiendusõppekursustele.pdf.
34
Seaduseelnõu välja töötamiseks läbiviidud aruteludes54 tõdeti korduvalt, et praegune enne tööle
asumist nõutav nakkushaiguste tervisetõend ei teeni oma eesmärki. Efektiivse tõendi eelduseks peeti
selle sisulist väärtust: kui tõend kajastab vaid inimese terviseseisundit ühel päeval, ei pruugi see olla
piisav ega praktiline. Tõendi efektiivsuse suurendamiseks oleks vajalik selle digiteerimine ja
kontrollida pigem tõendi sisu kui selle olemasolu. Samas ei soovita tööandjale panna lisakohustusi
tõendite kohta info edastamisel. Tervisetõendi efektiivsuse suurendamine tähendaks aga suuri lisa
investeeringuid, kuna praegu puudub riigil ülevaade väljastatud tõenditest. Ilma sümptomiteta
testimist ei toeta ka teaduskirjandus. Töötervishoiu ja nakkushaiguste ennetamise fookus peaks
liikuma pelgalt tervisekontrollilt laiematele ennetustegevustele. Oluline on rõhutada hügieeni
tähtsust ning tagada, et töötajad jäävad haigena koju. Toiduhügieeni nõuete täitmist reguleerib
toiduseadus, mis kohustab töötajaid tundma ja järgima toiduhügieeninõudeid.55 Lisaks märkis
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, et tervisetõendi hankimise kulu jääb enamasti töötaja
enda kanda, mis on praktikas viinud olukordadeni, kus tööle asumisel piirdutakse
tervisedeklaratsiooniga ja tervisetõendit ei esitata. Samuti on väljatöötamiskavatsuse tagasisides
rõhutatud, et tervisekontrollid ei ole nakkushaigusi oluliselt ennetanud, vaid pigem suurendanud
halduskoormust. Tervisetõendi nõude kaotamist toetasid Eesti Perearstide Selts ja Eesti
Ravimihulgimüüjate Liit. Tööinspektsioon, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning
Eesti Töötervishoiuarstide Selts on omakorda rõhutanud TTOS-i ja NETS-i alusel tehtavate
kontrollide ühtlustamise vajadust, mis aitaks vältida dubleerimist.
Edaspidi allub nakkusohutusalane tervisekontroll TTOS-i regulatsioonile. Bioloogiline ohutegur on
mikroorganismid (bakterid, viirused, seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud
mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained,
mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust. Tööandja peab töökeskkonna
riskianalüüsi põhjal hindama bioloogiliste ohutegurite esinemist ning rakendama vajalikke
meetmeid, sealhulgas tagama isikukaitsevahendid, tööriided ja juhendamise ning korraldama
esimese tervisekontrolli nelja (edaspidi kuue) kuu jooksul pärast tööle asumist. Bioloogiliste
ohutegurite puhul ei ole määrav, kas ohuteguri allikaks on töötaja ise või töökeskkond. Näiteks
SARS-CoV-2 leviku ohu korral tuleb tagada nakkusohutus, sealhulgas töötajatele
vaktsineerimisvõimaluse pakkumine. Tööandjal on siiski õigus saata töötaja tervisekontrolli ka
varem, kui riskianalüüs seda näitab, samuti kohustus suunata töötaja täiendavasse tervisekontrolli
juhul, kui töökohal on ilmnenud nakkuslevik, saastunud toodang või töötaja haigestumine. Samas
näeb TTOS ette, et tervisekontroll tuleb korraldada enne bioloogilise ohuteguriga kokkupuudet.
Seetõttu jääb nõue teha tervisekontroll enne tööle asumist kehtima valdkondades, kus kokkupuude
bioloogilise ohuteguriga on vältimatu või väga tõenäoline, näiteks laborites, hooldekodudes ja
tervishoiuasutustes. Eesti Töötervishoiuarstide Selts on välja töötanud käsitlusjuhendi, mis aitab
tagada kvaliteetse tervisekontrolli ning hinnata töökeskkonnategurite ja töötegurite mõju töötaja
tervisele ja töö sobivusele.56 Käsitlusjuhendis on bioloogiliste ohutegurite puhul välja toodud:
„kõikidele töötajatele, kes otseselt käitlevad nakkusohtlikke materjale (nt otsene ohuteguriga
töötamine, töö laboris, haiglas vm), korraldada tervisekontroll enne bioloogilise ohuteguriga
kokkupuute algust. Töötajale, kes puutub kokku 2.-4.ohurühma bioloogilise ohuteguriga (nt viiruste
levik sügis-talve perioodil töökeskkonnas, kokkupuude klienditeenindajana vm), korraldada
tervisekontroll enne bioloogilise ohuteguriga kokkupuute algust juhul, kui see on põhjendatud
lähtuvalt töökeskkonna riskide hindamise tulemustest.“.
Tööandjal on parim ülevaade töötajate töökeskkonnast ja sealsetest riskidest, sh nakkusehaiguse
leviku ohust. Riskianalüüsi saab koostada tööandja ise, tellida teenusena või koostada
54 https://sm.ee/nets 55 https://www.riigiteataja.ee/akt/101072025004. 56 Käsitlusjuhend – ETTAS.
35
Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonnas TEIS, kus abistavad küsimused võimaldavad riske
süstemaatiliselt kaardistada. Riskianalüüsi koostamise juhised on kättesaadavad tööelu portaalis.
Lõigetes 1–3 sätestatakse, et inimene, kes asub tööle õpetajana, lasteasutuse töötajana,
hoolekandetöötajana või tervishoiutöötajana peab esitama tööandjale tuberkuloosi suhtes
tervisekontrolli läbimise kohta kirjaliku tervisetõendi. Tuberkuloosi suhtes tervisekontroll on
tervishoiuteenuse osutaja poolt läbiviidav terviseseisundi hindamine, mille eesmärk on välistada
isiku nakkusohtlikkus tuberkuloosi suhtes, lähtudes kehtivatest juhistest ja arstiteaduse üldisest
tasemest. Tervisekontroll võib sisaldada vajaduse korral uuringute tegemist, mille valik ja ulatus
määratakse vastavalt kehtivatele juhistele ja tervishoiutöötaja professionaalsele otsustusele.
Perearst või töötervishoiuarst teeb tervisedeklaratsiooni, tervisekaardi andmete ja määratud
uuringute tulemuste põhjal otsuse kontrollitava terviseseisundi kohta ning väljastab vastavalt
tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta. Asjakohane juhend avaldatakse
riigiasutuste veebilehel.
Tööandjal ei ole kohustust tasuda tööle asuja tuberkuloosi suhtes tehtava tervisekontrolli eest.
Tööandjal on aga kohustus tõendit säilitada, et võimaldada Terviseametil teha järelevalvet
kehtestatud nõuete täitmise üle.
Tuberkuloos on nakkushaigus, mis levib peamiselt siis, kui nakatunud inimene räägib, köhib või
aevastab. Nakatumisrisk kasvab, kui haigusest eralduvate bakterite hulk on suur ning kontakt
patsiendiga on tihe ja pikaajaline. Seetõttu on ohus eelkõige haigega kokkupuutuvad pereliikmed,
sõbrad ja töökaaslased. Tavaliselt takistab immuunsüsteem tuberkuloosi arengut, kuid nõrgenenud
organism suurendab haigestumise riski. Eestis on aktiivse tuberkuloosi esinemissagedus praegu
ajalooliselt madal, kuid murettekitavaks on multiresistentsete tuberkuloosijuhtude suur osakaal,
moodustades 19% kõigist uutest juhtudest ja sellega oleme Euroopa Liidus esikohal. Tavapärased
hügieenimeetodid ei hoia tuberkuloosi nakkuse levikut ära ning haigus võib põhjustada rasket
haigestumist. Seetõttu on oluline, et ohustatud sihtrühmadega töötavat inimest kontrollitakse enne
tööle asumist tuberkuloosi suhtes.
Lõikes 4 sätestatakse, et tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli ei pea tööle asuja iga kord uuesti
läbima. Uue tervisekontrolli ja selle tõendamise kohustus tekib üksnes juhul, kui pärast eelmise
tervisetõendi väljastamist on ilmnenud konkreetsed riskitegurid. Sellisteks riskiteguriteks on
viibimine vähemalt 12 kuu jooksul riigis, kus tuberkuloosi haigestumus ületab 40 juhtu 100 000
elaniku kohta, või kokkupuude tuberkuloosi nakatunud isikuga. Nimetatud asjaolude selgitamiseks
on tööandjal võimalik küsida tööle asujalt vastavat teavet töövestluse käigus või paluda täita
deklaratsioon.
Sätte aluseks on riskipõhine lähenemine: tuberkuloosi nakatunud, kuid haigusnähtudeta isik ei ole
nakkusohtlik ning suurim risk haigestuda aktiivsesse tuberkuloosi esineb esimese kahe aasta jooksul
pärast nakatumist. Kuigi tuberkuloosi sümptomid võivad avalduda ka hiljem, näiteks
immuunsüsteemi nõrgenemisel, ei ole Eestis madala tuberkuloosi levimuse tõttu põhjendatud
sümptomiteta isikute regulaarne ajapõhine skriinimine ilma konkreetsete riskiteguriteta. Sarnast
tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli põhimõtet rakendatakse ka Soomes.57 Info kõrge tuberkuloosi
riskitasemega riikide kohta avaldatakse Terviseameti veebilehel.
Lõige 5 sätestab tööandja kohustused nakkushaiguste tõrjel NETS alusel. NETS seab rõhu tööandja
kohustusele tagada nakkusohutus ka klientide jaoks, samas kui TTOS keskendub peamiselt sellele,
57 Tuberkuloosiga seotud terviseuuringud | Soome töötervishoiu instituut.
36
kuidas töötajale nakkusohutus tagatakse. Oluline on sätestada, et teenuste saajad või toodangu
kasutajad oleksid samuti kaitstud bioloogiliste ohutegurite eest. Seetõttu nähakse NETS-is ette, et
tööandja peab tagama vajalike meetmete täitmise töökeskkonnas ja vältima nakkustekitajate levikut
teenuste osutamisel.
Lisaks NETS-ile on töötervishoiu ja tööohutuse nõuded töötaja kaitseks töökeskkonda mõjutavate
bioloogiliste ohutegurite eest on sätestatud TTOS-i alusel kehtestatud määruses.58 Vastavalt
määrusele on tööandja on ka kohustatud tagama töötajatele võimaluse ennast kaitsta bioloogilise
ohuteguri eest, võimaldades neile immuniseerimist või ennetavat ravi. Tööohutuse ja -hügieeni
meetmete rakendamine ei tohi tuua kaasa töötajatele endile rahalisi kulutusi, mistõttu on oluline, et
töötajatel võimaldatakse käia uuringutel ja vältimatu abi korras immuniseerimisel tööajal. Samuti
on tööandja kohustatud kahjutustama nakkusohtlikud jäätmed.
§ 22. Kinnipeetavate nakkusohutus
Lõige 1 sätestab, et vanglad, kinnipidamiskeskused ja arestimajad peavad tagama nakkusohutu
keskkonna, rakendades selleks asutuse spetsiifikast tulenevaid meetmeid. Samuti tuleb tagada
nakkusohutus inimeste transportimisel. Sellise sätte lisamine on oluline, kuna vangistusseadus,
vangla sisekorraeeskiri, kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri ja arestimajade sisekorraeeskiri ei
sätesta minimaalseid nõudeid nakkusohutuse tagamiseks enda asutuses. Lisaks isikliku hügieeni
tagamise kohustusele peab ka asutus ise järgima vajalikke hügieeninõudeid, sealhulgas vajaduse
korral korraldama kambrite ja ruumide deratisatsiooni, desinfektsiooni ja desinsektsiooni.
Lõike 2 kohaselt tuleb tagada, et nakkushaigusesse haigestunud kinnipeetavate, arestialuste ja
vahistatute ravi jätkuks ka pärast nende vabanemist asutusest. Tervisekassa eelarvest tagatakse
kõikide inimeste HIV-positiivsete ambulatoorsete infektsioonhaiguste teenused (v.a teenusega
seotud juhtumikorraldus) ja tuberkuloosihaige ravi. Nakkushaigused kujutavad ohtu kogu
elanikkonnale ning mitmete haiguste puhul on igapäevase ravi järjepidevus kriitiline nii haiguse
leviku tõkestamiseks kui ka patsiendi tervise säilitamiseks. Näiteks antiretroviirusravi puhul on
vajalik ravimeid manustada kindlatel aegadel iga päev. Kui raviskeemist ei peeta korrapäraselt kinni
või osa annuseid jäetakse võtmata, väljub viiruse paljunemine kontrolli alt ning viiruskoormus
suureneb. Tuberkuloosivastase või antiretroviirusravi korral võidakse rakendada otsejälgitud ravi
põhimõtet, mille kohaselt peab patsient kogu ravikuuri jooksul võtma ravimeid tervishoiutöötaja
järelevalve all.
§ 23. Nakkushaiguse uurimine rasedal
Paragrahv 23 reguleerib rasedate uurimist nakkushaiguste suhtes, et ennetada ja tõkestada haiguste
levikut emalt lootele või vastsündinule. Nakkustekitajad võivad läbida platsenta ja jõuda loote
vereringesse või võib vastsündinu nakatuda sünnitusteede kaudu, kui ema veri või kehavedelikud
sisaldavad nakkustekitajaid. Samuti võivad mõned viirused kanduda edasi ka rinnapiimaga.
Lõige 1 sätestab TTO kohustuse uurida rasedat nakkushaiguste suhtes. Võrreldes kehtiva seaduse
§-ga 12 on loobutud konkreetsete haiguste (süüfilis, B-hepatiit ja HIV) ammendavast loetelust
seaduse tekstis.
Lõikega 2 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega uuritavate
nakkushaiguste loetelu ning uuringute ja ravi korraldamise nõuded. Volitusnormi laiendamine on
58 Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded – Riigi Teataja.
37
vajalik, et tagada paindlikkus ning võimaldada vajaduse tekkides operatiivselt ajakohastada
uuritavate haiguste loetelu vastavalt epidemioloogilisele olukorrale ja ravijuhenditele seadust
muutmata.
3. jagu
Nakkusohutus
§ 24. Infektsioonikontroll
Lõige 1 sätestab, et infektsioonikontrolli nõuded kehtivad kõigile TTO-dele ning väljaspool kodu
osutatava ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutajatele. Nakkustekitajate leviku
ennetamine või peatamine on tervishoius ning ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse puhul
keskse tähtsusega, kuna see aitab tagada patsiendi ja kliendi ohutust, parandada teenuse kvaliteeti ja
kaitsta personali. Miinimumnõuete järgimine on vajalik tervishoiutekkeliste infektsioonide ja
antimikroobse resistentsuse tõhusaks vähendamiseks, kuna märkimisväärne osa sellistest
infektsioonidest on standardsete infektsioonikontrolli meetmete rakendamisel ennetatav.
Tervishoiutekkeline infektsioon on tervishoiuteenuse osutamisega seotud nakkus, mis avaldub isikul
teenuse osutamise ajal või kuni 48 tunni jooksul pärast asutusest lahkumist.
Maailma Terviseorganisatsiooni eksperdid usuvad, et infektsioonikontrolli põhiprintsiibid ja tavad
peaksid olema normiks igas asutuses, kus osutatakse tervishoiuteenust.59 Seetõttu tuleks neid
suuniseid mõningate kohandustega arvestada ka kogukonnas, esmatasandi arstiabis ja pikaajalist
hooldust pakkuvates asutustes. COVID‑19 pandeemia tõi esile, et infektsioonikontroll ei ole ainult
haiglate ülesanne, vaid peab olema süsteemne ka hoolekandeasutustes. Hooldekodudes on elanikud
eriti haavatavad, mistõttu rakendati pandeemia ajal mitmeid meetmeid: personali koolitati
isikukaitsevahendite ja hügieeni osas, loodi infektsioonivolinike võrgustik, kohandati ruume
isolatsiooniks ning tagati regulaarne juhendmaterjalide ja info jagamine. Lisaks anti riiklikku
rahalist tuge ja vaktsineerimine korraldati prioriteetselt. See kogemus näitas, et infektsioonikontrolli
standardid on kriitilised igas asutuses, kus inimesed elavad või viibivad pikemat aega koos, et vältida
nakkuste levikut ja kaitsta kõige haavatavamaid.60
Lõige 2 defineerib infektsioonikontrolli. Infektsioonikontroll on teaduspõhine distsipliin ja praktika,
mis hõlmab endas selliseid meetmeid nagu näiteks kätehügieen, üld- ja kontakpindade
desinfitseerimine, isikukaitsevahendite kasutamine ja vaktsineerimise võimaldamine, eesmärgiga
takistada nakkushaiguste levikut teenuse osutamisel.
Lõige 3 annab ministrile volituse kehtestada määrusega infektsioonikontrolli nõuded.
Infektsioonikontrolli suhtes on välja töötatud ravijuhend „Infektsioonikontrolli standardnõuded“,
mis on mõeldud kasutamiseks kõikidele tervishoiuasutuste ja hooldekodude töötajatele ning
koostööpartneritele.61 Samuti on Terviseamet koondanud infomaterjali infektsioonikontrolli juhiste
kohta tervishoiuasutustele62 ja koostanud juhendmaterjali „Infektsioonikontrollialase toimepidevuse
ja riskijuhtimise metoodika hoolekandeasutustele“63. Kehtiva seaduse kohaselt on ministri
määrusega loodud kord haiglanakkuste seireks, ennetamiseks ja tõrjeks ning selle kohta teabe
esitamiseks. See kord reguleerib siiski vaid neid nakkushaigusi, mis esinevad haiglas, ning selles
esitatud põhimõtted on aegunud.
59 Minimum requirements for infection prevention and control. Geneva: World Health Organization; 2019. 60 Koroonaviirus ja hooldekodud | Sotsiaalministeerium. 61 Infektsioonikontrolli standardnõuded - Ravijuhend. 62 Infomaterjalid tervishoiuasutustele | Terviseamet. 63 Infektsioonikontrollialase_toimepidevuse_ja_riskijuhtimise_metoodika.pdf.
38
§ 25. Veredoonorluse nakkusohutus
Paragrahv käsitleb veredoonorluse nakkusohutuse tagamist ja on sisuliselt sama, mis kehtiva
seaduse § 14. Lõige 1 sätestab verekeskuse ja tervishoiuteenuse osutaja üldise kohustuse rakendada
nakkusohutuse meetmeid nii doonori kui ka retsipiendi kaitseks. Lõike 2 kohaselt kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega nakkustekitajate suhtes doonorivere ja
verekomponentide uurimise ning veredoosist eraldatud proovimaterjali säilitamise korra.
Volitusnorm on vajalik, et tagada doonorivere ja verekomponentide süsteemne ning ühtsetele
nõuetele vastav kontroll nakkustekitajate suhtes. Lõikega 3 nähakse ette nakkustekitajate uurimise
jaoks doonoriverest võetud proovimaterjali säilitamise tähtajaks viis aastat. Erisus on vajalik, kuna
kehtiv vereseadus reguleerib vaid vereuuringute andmestiku säilitamist (vereseaduse § 15¹ kohaselt
säilitatakse laboris teostatud uuringuprotseduuride ja nende käigus saadud uuringutulemuste
dokumente 15 aastat), kuid ei sätesta tähtaega proovimaterjali enda säilitamisele.
§ 26. Raku-, koe- ja elundidoonorluse nakkusohutus
Paragrahv käsitleb siirdamismeditsiini nakkusohutust. On oluline, et raku-, koe- ja elundidoonorluse
puhul kontrollitakse neid nakkustekitajate suhtes, sest need materjalid viiakse otse teise inimese
kehasse. Kui doonor on nakatunud viiruste või bakteritega (näiteks HIV või hepatiit), võib see
põhjustada saajale raske haiguse. Kontrollimine aitab tagada, et siirdamine on ohutu ja inimene saab
abi ilma lisariskita. Säte on üle võetud kehtiva seaduse §-st 15. Regulatsiooni sisu ei muudeta.
4. jagu
Nakkusohutus riigipiiri ületamisel
§ 27. Reisija teavitamine nakkushaigustega seotud terviseohtudest ja -nõuetest
Eelnõuga ajakohastatakse kehtiva seaduse §-i 16, mis reguleerib reisijate teavitamist välisreisiga
seotud terviseohtudest seoses nakkushaigustega.
Muudatuse peamine eesmärk on luua õigusselgus, kuna kehtiv säte on nii kohustatud isikute ringi
kui ka kohustuste sisu osas ebaselge ja praktikas raskesti rakendatav. Kehtiv sõnastus paneb
turismiettevõtjatele ebakohase ootuse anda meditsiinilist nõu ning on vastuolus direktiiviga (EL)
2015/2302, mis reguleerib pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid.64
Uus sõnastus lahendab need probleemid, defineerides selgelt selle, kes on kohustatud teavet andma,
eristades pakettreiside korraldajaid ja eraldiseisvate reisiteenuste pakkujaid. Ühtlasi asendatakse
senine ebasobiv nõustamiskohustus kaasaegse mudeliga, kus ettevõtja rolliks ei ole enam
meditsiinilise hinnangu andmine, vaid reisija hoiatamine, sihtriigi üldistest tervisenõuetest
teavitamine ning professionaalse info ja nõu saamiseks pädevate allikate (nt Terviseamet, TTO)
juurde suunamine. Selline lähenemine on proportsionaalne, täidab rahvatervishoiu eesmärke ja viib
Eesti õiguse kooskõlla Euroopa Liidu nõuetega, luues nii teenusepakkujatele kui ka reisijatele selge
ja arusaadava raami.
§ 28. Eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamine Eesti riigipiiril
64 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid
ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning
tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ ELT L 326, 11.12.2015, lk 1–33).
39
Paragrahv loob õigusliku raamistiku eriti ohtlike nakkushaiguste sissetoomise ja leviku
tõkestamiseks riigipiiril.
Lõikega 1 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada määrusega eriti ohtlike nakkushaiguste
leviku tõkestamise kord riigipiiril. Kuna piiriületusega seotud piirangud ja tervisenõuded riivavad
intensiivselt isikute põhiõigusi (eelkõige liikumisvabadust ja kehalist puutumatust), on nõuete
kehtestamine jäetud Vabariigi Valitsuse pädevusse.
Punkt 1 võimaldab kehtestada eriti ohtliku nakkushaiguse korral üldised tingimused ja piirangud
riigipiiri ületamisele. Säte annab Vabariigi Valitsusele paindlikkuse reageerida muutuvale
epidemioloogilisele olukorrale, sealhulgas kehtestada vajaduse korral ajutine piirikontrolli
taastamine terviseohu tõttu, sisenemiskeeld riskiriikidest saabujatele või eritingimused
piiriületuseks (nt karantiinikohustus), et vältida eriti ohtliku nakkushaiguse sissetoomist ja levikut
riigis.
Punkt 2 loob aluse nõuda piiriületajalt nakkusohutuse tõendamist ning kohustada vedajaid seda
kontrollima enne reisi algust. Samuti võimaldab säte nõuda isikult terviseuuringu läbimist vahetult
piiril. Säte on vajalik eraldiseisva meetmena lisaks §-s 33 sätestatud epideemiatõrje regulatsioonile,
kuna see täidab spetsiifilisi eesmärke, mida üldine kriisiregulatsioon ei kata. Esiteks võimaldab säte
Vabariigi Valitsusel kehtestada sisenemise tingimusi ja kontrollimeetmeid ennetavalt olukorras, kus
Eestis ei ole veel nakkushaiguse epideemilist levikut ega vajadust kuulutada välja eriolukorda või
laiaulatuslikke riigisiseseid piiranguid. Näiteks olukorras, kus välisriigis toimub eriti ohtliku
nakkushaiguse puhang, võimaldab punkt 2 kehtestada tõendi esitamise või testimise kohustuse
kitsalt vaid sellest konkreetsest riskipiirkonnast saabujatele, aidates ennetada haiguse sissetoomist,
ilma et see häiriks ülejäänud ühiskonna toimimist.
Punktid 3 ja 4 reguleerivad tegevusi vahetult piiripunktis olukorras, kus tuvastatakse nakkuskahtlus.
Eesmärk on anda volitus piiriolukorras vajalikke ajutisi ja proportsionaalseid meetmeid. Meetmete
abil tagatakse nakkuskahtlusega inimese ohutu ja ajutine eraldamine teistest reisijatest ning
nakkusohtliku kauba kinnipidamine kuni ohu hindamiseni. Regulatsioon sisaldab ajalist ja
eesmärgipärast piirangut, tagades, et isikuvabaduse piiramine või kauba kinnihoidmine on
proportsionaalne ja kestab vaid seni, kuni isik antakse üle TTO-le või rakendatakse muid ohu
tõrjumiseks vajalikke meetmeid (nt kauba suunamine ohutustamisele).
Nakkuskahtlase isiku teistest inimestest eraldamine on käsitatav ohu tõrjumisele suunatud riikliku
järelevalve meetmena, kuna selle eesmärk on vältida vahetu nakkusohu levikut ja tagada avaliku
tervise kaitse. KorS järgi hõlmab riiklik järelevalve ohu ennetamist, väljaselgitamist ja tõrjumist,
seega on eraldamine olemuselt järelevalve sekkumine. Punktide 3 ja 4 puhul on tegemist riigipiiri
kontekstis kohaldatava eriregulatsiooniga puudutades tegevusi vahetult piiripunktis või riigipiiril
saabumise olukorras, kus on vaja kiiresti korraldada nakkuskahtlusega inimese ajutine eraldamine
teistest reisijatest või nakkusohtliku kauba kinnipidamine kuni ohu hindamiseni ja edasiste
meetmete rakendamiseni. Ka kehtiv riigipiiriülene regulatsioon reguleerib eriti ohtlike
nakkushaiguste tõkestamist Eesti riigipiiril määrusega.
Punkti 5 kohaselt reguleerib määrus piiripunktides nakkushaiguste tõrje korraldamise ja valmisoleku
tagamise nõudeid, sealhulgas rahvusvaheliste tervise-eeskirjade rakendamist.
Lõige 2 sätestab terviseseisundit kinnitava tõendi definitsiooni. Tõend on isikustatud dokument,
mille väljastab tervishoiuteenuse osutaja või muu pädev asutus ning mis kinnitab isiku
nakkusohutust läbi nakkushaiguse läbipõdemise, negatiivse testitulemuse, immuniseerimise või
40
meditsiinilise vastunäidustuse. Säte on vajalik, et tagada üheselt mõistetav ja selge alus lõike 1
punktis 2 ja teistes asjakohastes sätetes nimetatud tõendite nõudmisele ja kontrollimisele riigipiiril.
Mõiste „muu pädev asutus“ hõlmab riigisiseselt Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskust, kes
tagab riiklike ja rahvusvaheliselt tunnustatud tervisetõendite tehnilise genereerimise ja väljastamise
tervise infosüsteemi andmete alusel.
Lõige 3 paneb rahvusvaheliseks liikluseks avatud lennujaama, sadama ja raudteejaama pidajale ning
alalise piiripunkti valdajale kohustuse tagada valmisolek nakkushaiguste tõrjeks. Säte on vajalik, et
tagada riigipiiril vajalik taristu ja töökorraldus, mis võimaldab operatiivselt rakendada lõike 1 alusel
kehtestatud nõudeid, näiteks isikute eraldamist või tervisekontrolli läbiviimist. Säte loob asutuste ja
rajatiste valdajate vahelise üldise koostöökohustuse raamistiku. Täpsem koostöö ja infovahetuse
kord ning osapoolte vaheline ülesannete jaotus nähakse ette käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel
kehtestatavas Vabariigi Valitsuse määruses, mis tagab selge vastutuse ja välistab dubleerimise.
Lõige 4 sätestab PPA ning Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) kohustuse teha koostööd
Terviseametiga ja tagada kehtestatud nõuete täitmine. Säte täpsustab rollijaotust piiril. Terviseamet
on juhtiv asutus nakkushaiguste tõrjel ning PPA ja MTA tegutsevad oma pädevuse piires tõkestades
nakkushaiguste piiriülest levikut. Klausel „oma pädevuse piires“ tähendab, et PPA ja MTA
ametnikud kasutavad nakkusohutuse tagamiseks valdkonna eriseadustest tulenevaid meetmeid
(isikusamasuse tuvastamine, dokumendikontroll, kauba läbivaatus, kinnipidamine), kuid ei täida
meditsiinilisi ülesandeid. Säte annab PPA-le ja MTA-le selge mandaadi sekkuda (nt mitte lubada
isikut riiki, kui puudub nõutud tõend), tuginedes lõike 1 alusel kehtestatud valitsuse määrusele.
Lõige 5 reguleerib kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise tõkestamist olukorras, kus nad ei
täida eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamise nõudeid. Säte annab PPA-le õigusliku aluse
tõkestada ohu tõttu rahvastiku tervisele sellise välismaalase riiki sisenemine, kellel ei ole Eestis
elamisluba ega elamisõigust, kui isik keeldub kohustuslikust terviseuuringust või muude lõike 1
alusel kehtestatud nõuete täitmisest. Sisenemise tõkestamisel ja isiku piiripunktis viibimisel
lähtutakse riigipiiri seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning Schengeni
piirieeskirjades sätestatud reeglitest.
Lõiked 6 ja 7 loovad õigusliku aluse andmete töötlemiseks ja vahetamiseks ametkondade vahel.
Kehtiv õigusruum ei anna PPA-le ja MTA-le selgesõnalist volitust töödelda eriliigilisi isikuandmeid
(terviseandmeid) nakkushaiguste tõrje eesmärgil ega edastada neid Terviseametile. Isikuandmete
kaitse nõuete täitmiseks on andmekoosseisud seaduses täpselt määratletud. Eelnõu lõigetes 6 ja 7 on
asutuse (Maksu- ja Tolliamet) asemel kasutatud funktsioonipõhist mõistet „toll“. See on vajalik
andmete minimiseerimise ja eesmärgipärasuse põhimõtete tagamiseks, piiritledes isiku- ja
reisiandmete ning kaupadega seotud andmete töötlemise õiguse kitsalt piiril tollikontrolli teostavate
ametnikega ning välistades andmete töötlemise ameti maksuvaldkonna ülesannete täitmisel.
Lõige 6 reguleerib Terviseameti, tolli ja PPA vahelist infovahetust reisijate kohta. Töödeldavate
andmete loetelu (nimi, isikukood, kontakt, reisiinfo, terviseseisund) on ammendav ja piiratud
vältimatu vajadusega. Säte võimaldab PPA-l või tollil tollikontrolli käigus tuvastada reisijaga seotud
nakkusohtu ja edastada Terviseametile teavet isikute kohta, kelle suhtes on vajalik rakendada
nakkushaiguse leviku tõkestamise meetmeid (näiteks karantiini vms) või kelle terviseseisundit on
vaja jälgida. Arvestades isikuandmete, sealhulgas terviseandmete eriliigilist iseloomu, peavad
asutused andmevahetusel ja töötlemisel rakendama asjakohaseid kaitsemeetmeid. Kaitsemeetmed
hõlmavad juurdepääsupiirangute kehtestamist, töötlemistoimingute logimist ning andmete
säilitamist üksnes eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajaliku aja jooksul, tagades kooskõla
isikuandmete kaitse üldmääruse nõuetega.
41
Lõige 7 reguleerib Terviseameti ja tolli vahelist infovahetust kaupade puhul. Säte võimaldab tollil
edastada Terviseametile operatiivselt infot kahtlase bioloogilise materjali või saastunud kauba
päritolu, saatja ja saaja kohta, et Terviseamet saaks hinnata riske ja otsustada edasised meetmed.
Isiku terviseandmete töötlemist see lõige ette ei näe. Asutuste vaheline andmevahetus toimub
üksikjuhtumipõhiselt turvaliste teabevahetuskanalite kaudu vastavalt ohuolukorrale.
7. peatükk
NAKKUSHAIGUSTE TÕRJE MEETMED
§ 29. Nakkushaiguste tõrje nõuded
Paragrahviga antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega
nakkushaiguste tõrje detailsed nõuded. Nakkushaiguste tõrje on oma iseloomult operatiivne ja sõltub
konkreetse nakkustekitaja bioloogilistest omadustest (levikutee, peiteperiood, nakkusohtlikkuse
kestus). Seetõttu ei ole otstarbekas ega võimalik kõiki spetsiifilisi tõrjemeetmeid ammendavalt
reguleerida seaduse tasandil, vaid see vajab paindlikumat ja kiiremini muudetavat regulatsiooni
määruse vormis.
Lõige 1 sätestab Terviseameti pädevuse tuvastada nakkushaiguste, sealhulgas eriti ohtlike
nakkushaiguste levikust tulenev oht talle laekuvate epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste
andmete alusel. Säte tagab, et nakkusohu hindamine ja sellele järgnev tõrjemeetmete rakendamine
põhineb alati terviklikul ja objektiivsel riskihinnangul (mis arvestab muu hulgas tervishoiusüsteemi
tegelikku koormust), võimaldades riigil reageerida terviseohtudele teaduspõhiselt, operatiivselt ja
proportsionaalselt.
Lõige 2 sätestab üldise kohustuse kehtestada nakkushaiguste tõrje nõuded määrusega. Määruse
eesmärk on tagada selgus nii TTO-dele, Terviseametile kui ka nakkuskahtlusega või nakkusohtlikele
inimestele endile selles, millised on kohustuslikud käitumisjuhised nakkushaiguse diagnoosi või
kahtluse korral. Regulatsioon on vajalik nakkushaiguste leviku tõkestamiseks varajases staadiumis,
et vältida puhangute teket ja epideemilist levikut.
Lõige 3 sisustab volitusnormi ulatuse, loetledes valdkonnad, mida määruses reguleeritakse:
Kuna nakkushaigused levivad erinevalt (näiteks piisknakkus, fekaal-oraalne levik, verekaudu
leviv nakkus), on vajalik kehtestada haiguspõhised nõuded nakkushaigusega, nakkuskandlusega,
nakkusohtliku ja nakkuskahtlusega inimese nakkusohutuks käitumiseks ning nakkuse
edasikandumise vältimiseks. Nakkuse edasikandumise vältimise nõuded hõlmavad endas
meetmeid, mis takistavad nakkustekitaja ülekandumist (näiteks ruumiline eraldatus,
isikukaitsevahendite kandmine). Mõiste „isolatsioon“ ja selle täpsem sisu defineeritakse ministri
määruses. Meetme rakendamise vajaduse ja kestuse määrab arst, lähtudes nakkushaiguse
peiteperioodist, nakkusohtlikkuse ajast ning eesmärgist vältida nakkuse levikut teistele isikutele.
Säte võimaldab kehtestada nõuded ruumide ja pindade puhastamiseks ning desinfitseerimiseks,
samuti nakkusohutuse tagamiseks vajalikud piirangud nakkushaiguse koldes viibivatele
isikutele, mis on vajalik näiteks asutuses või ettevõttes tekkiva puhangu piiramiseks.
Määrus täpsustab, kuidas toimub nakkuskahtlusega inimeste väljaselgitamine ja nende tervise
jälgimine (nt perearsti poolt või enesejälgimisena) sõltuvalt konkreetse haiguse ohtlikkusest ja
levikuriskist.
Säte loob aluse kontaktsete immuniseerimiseks või profülaktiliseks raviks (nt kemoprofülaktika
meningokoki või läkaköha puhul), et tõkestada haigestumist pärast kokkupuudet
nakkustekitajaga.
42
§ 30. Isikuandmete töötlemine nakkusohu hindamisel ja nakkushaiguse leviku tõkestamisel
Paragrahvi eesmärk on luua selge õiguslik alus isikuandmete, sealhulgas eriliigiliste isikuandmete
töötlemisele rahvastiku tervisele suunatud ohu tuvastamisel ja maandamisel ning andmete
edastamiseks Terviseameti ja kolmandate isikute vahel olukorras, kus see on vajalik
epidemioloogilise uuringu tegemiseks ja nakkusahelate tuvastamiseks. Säte on osa nakkushaiguste
tõrjest, võimaldades tuvastada nakkusallikaid ja nakkuse levikuteid ning rakendada
nakkuskahtlusega inimeste suhtes vajalikke ettevaatusabinõusid.
Lõikega 1 nähakse Terviseametile ette üldine ja sõnaselge õigus nõuda ning saada asjaomastelt
isikutelt ja asutustelt (sealhulgas tervishoiuteenuse osutajatelt ja laboritelt) vajalikke isikuandmeid,
sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid, ning neid töödelda. Andmete küsimine ja töötlemine peab olema
seotud rahvastiku tervisele suunatud ohu või ohukahtluse tuvastamise, hindamise ja maandamisega.
Tegemist on keskse sättega, mis tagab Terviseametile seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks
vajaliku teabe kättesaadavuse.
Lõikes 2 sätestatakse ammendav loetelu andmekoosseisudest, mida Terviseamet võib lõikes 1
nimetatud eesmärkidel töödelda nakkushaigusega, nakkusohtliku, nakkuskahtlusega,
nakkuskandlusega inimese ja uuringu kontrollgruppi kuuluva terve inimese kohta. Andmed on
jagatud viide kategooriasse: üldandmed, muud sotsiaal-demograafilised ja viibimiskoha andmed,
detailsed terviseandmed (sh laboratoorsed ja immuniseerimise andmed), surma andmed ning
tervishoiuteenuse osutajaga seotud andmed. Loetelu kehtestamise eesmärk on tagada isikuandmete
töötlemise eesmärgipärasus ja minimaalsus, andes ameti tegevusele selged piirid.
Lõige 3 annab Terviseametile õiguse otsustada, kas ja millal on vajalik edastada nakkushaigusega
inimese kohta piiratud hulgal andmeid (nimi, isikukood või sünniaeg ja nakkusohtlik periood)
teistele isikutele või asutustele. Praktikas tekib selline vajadus olukordades, kus Terviseametil
puudub iseseisev võimalus tuvastada isikuid, kes on nakkushaigusega inimesega vahetult kokku
puutunud või viibinud samas nakkusohtlikus piirkonnas. Selline olukord tekib näiteks
haridusasutustes, töökohtades või teenuseosutamise kohtades, kus vaid asutuse valdajal või
tööandjal on info selle kohta, kes viibisid nakkusohtlikul perioodil nakkushaige samas ruumis või
omasid temaga vahetut kokkupuudet.
Andmete edastamine on lubatud vaid juhul, kui see on vältimatult vajalik. Terviseamet hindab iga
juhtumi puhul eraldi, kas nakkuskahtlusega inimeste väljaselgitamine on võimalik isikustamata
kujul või on nakkusohu ulatust ja iseloomu arvestades vajalik nakkushaigusega inimese andmete
avaldamine piiratud ringile isikutele. Nakkusohtliku perioodi andmete edastamine on vajalik, et
määratleda ajaline raam, millal kontakt pidi toimuma, välistades seeläbi põhjendamatu
andmetöötluse isikute suhtes, kes haigega ohtlikul ajal kokku ei puutunud.
Antud juhul täpsustatakse vaid õigusselguse huvides, et nakkuskahtlase isiku väljaselgitamiseks,
temaga ühenduse võtmiseks ning nakkushaiguse leviku tõrjeks küsib Terviseamet teavet ja talle
tuleb vastata, kui see teave on olemas. Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas
asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (HMS
§ 6). Samuti võib haldusorgan haldusmenetluses haldusakti andmise, toimingu tegemise või
halduslepingu sõlmimise eesmärgil töödelda isikuandmeid menetletavas asjas vajalike asjaolude
kohta, kui seadusega või selle alusel antud õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti (HMS § 7 lg 5).
Eriliigilisi andmeid võib isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt töödelda, kui see on vajalik
olulise avaliku huviga seotud põhjustel liidu või liikmesriigi õiguse alusel ning on proportsionaalne
43
saavutatava eesmärgiga ning kui see austab isikuandmete kaitse õiguse olemust (IKÜM, art 9 lg 2
punkt g) või on töötlemine vajalik rahvatervise valdkonna avalikes huvides, nagu kaitse suure
piiriülese terviseohu korral, tuginedes liidu või liikmesriigi õigusele (IKÜM, art 9 lg 2 punkt i).
Nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonnas on pädev asutus Terviseamet, kes teeb
epidemioloogilisi uuringuid haige nakatumise ja nakkushaiguste leviku asjaolude
väljaselgitamiseks, võtab vajaduse korral ühendust nakkushaigete ja kontaktsete isikutega ning
juhendab inimeste rühmaviisilise haigestumise korral tõrjemeetmete rakendamist. Samuti korraldab
Terviseamet nakkushaiguste seiret Euroopa Liidu asjakohaste õigusaktide ja Maailma
Terviseorganisatsiooni soovituste kohaselt ning määrab ja hindab nakkushaiguste epidemioloogilisi
riskianalüüse ja leviku tendentse. Terviseamet osaleb pädeva asutusena ka Maailma
Terviseorganisatsiooni ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse haigusspetsiifilises
epidemioloogilises tegevuses, sealhulgas rahvusvahelistes haiguste tõrje programmides. Nii on
Terviseamet kohustatud näiteks rahvusvahelises kokkuleppes nimetatud ohutegurite või piiriüleste
terviseohtude tuvastamisest teavitama Maailma Terviseorganisatsiooni ohuteguri või rahvatervist
ohustava sündmuse tuvastamisest alates 24 tunni jooksul.
Eelnõu kohaselt võib Terviseamet nakkuskahtlase isiku väljaselgitamiseks, temaga ühenduse
võtmiseks ning nakkushaiguse leviku tõrjeks edastada nakkushaige isiku ees- ja perekonnanime,
isikukoodi või sünniaja ning nakkusohtliku perioodi andmeid teisele füüsilisele või juriidilisele
isikule, sealhulgas riigi või kohaliku omavalitsuse asutusele, kui see on vältimatult vajalik
nakkushaiguse leviku tõrjeks ja konkreetse menetluse läbiviimiseks. See, kas teavet on vaja just
isikustatult või mitte, sõltub konkreetsest menetlusest. Olukorras, kus Terviseametil tuleb
lähikontaktsed välja selgitada, võib olla vajalik avaldada nakatunud isiku nimi, et tuvastada temaga
kokku puutunud isikud (nakkuskahtlased isikud ehk lähikontaktsed). Sisuliselt on see tegevus, mida
Terviseamet haldusorgani ja pädeva asutusena ka praegu epideemia tõrjel teeb. Selguse huvides on
asjakohane vastav täpsustus sätestada, lisades, et Terviseametil tuleb alati hinnata, kas
lähikontaktsete väljaselgitamiseks on vaja sellisel viisil lähikontaktseid välja selgitada
(uurimispõhimõte) või mitte. Igal juhul tuleb tal lähtuda otsekohalduvas isikuandmete kaitse
üldmääruses sätestatud põhimõtetest (eesmärgipärasus, minimaalsus).
Nimetatud isik või asutus edastab viivitamata Terviseametile endale teadaolevad võimaliku
nakkuskahtlase isiku andmed: nime, isikukoodi või selle puudumisel sünniaja ning vajaduse korral
ka nakkuskahtlase isiku või tema eestkostja kontaktandmed. Terviseameti päringule vastates isik või
asutus ise täiendavaid asjaolusid ei tuvasta ega uurimistoiminguid läbi ei vii.
Oluline on tähele panna, et andmeteks, mida edastatakse, on nimi, isikukood (või sünniaeg, kui
isikukood puudub) ja nakkusohtlik periood. Andmed on vaja edastada selleks, et selgitada välja
võimalikud nakkuskahtlased isikud ehk need, kes on nakkushaigega kokku puutunud. Andmeid
edastatakse, kui see on vältimatult vajalik nakkushaiguse leviku tõrjeks ja konkreetse menetluse
raames. Andmeid ei pruugita edastada iga kord, kui kuskil on nakkuskolle. Terviseametil endal võib
juba piisavalt andmeid olemas olla. Kui aga ei ole, siis on tarvis füüsilise või juriidilise isikuga
koostöös nakkuskahtlased isikud välja selgitada, et nakkuskolle saaks piiritletud ja nakkusahel
katkestatud.
Füüsilised ja juriidilised isikud, kellele nakkushaige andmeid võidakse edastada, on näiteks
õppeasutused ja tööandjad. Kui õppeasutuses on viibinud nakkushaige, siis selleks, et kõik
nakkuskahtlased isikud välja selgitada ja nendega ühendust võtta, on tarvis õppeasutusele öelda, kes
oli nakkushaige, näiteks et õpilane X klassist Y oli esmaspäeval koolis ja sama päeva õhtul sai ta
teada, et ta on nakkushaige. Sellisel juhul edastabki Terviseamet õpilase X andmed koolile, kes
omakorda teeb kindlaks, kes X-ga kokku puutus, ning ütleb Terviseametile need isikud.
44
Lõige 4 paneb andmesaajale kohustuse teha Terviseametiga koostööd nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks. Sätte kohaselt edastab füüsiline või juriidiline isik Terviseametile talle teadaolevad
andmed võimalike nakkuskahtlusega inimeste kohta. See hõlmab nimekirja isikutest, kes viibisid
nakkushaigusega inimesega samal ajal samas ruumis või omasid temaga kokkupuudet, mis loob
eelduse nakkuse ülekandumiseks
Õigusselguse huvides on sätestatud, et andmeid edastav isik või asutus ei tee ise uurimistoiminguid
ega anna hinnangut isiku nakkusohule. Kolmanda isiku roll piirdub faktilise info edastamisega.
Otsuse selle kohta, keda lugeda nakkuskahtlusega inimeseks ja milliseid nakkustõrje meetmeid
(näiteks karantiin) talle kohaldada, teeb Terviseamet. Terviseameti päringule vastates isik või asutus
ise täiendavaid asjaolusid ei tuvasta ega tee uurimistoiminguid.
§ 31. Karantiini kehtestamine ja lõpetamine
Paragrahviga luuakse õiguslik alus karantiini kehtestamiseks eriti ohtliku nakkushaiguse leviku
korral. Karantiin on meede, mida rakendatakse nakkushaigusega inimese, nakkuskandlusega
inimese, nakkusohtliku inimesega kokku puutunud või nakkusohuga piirkonnas viibinud
haigustunnusteta inimese suhtes. Karantiini eesmärk on ennetada ja tõrjuda nakkuse võimalikku
levikut selle peiteperioodil, mil inimene võib olla nakkusohtlik, kuid tal puuduvad veel sümptomid.
Lõike 1 kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus kehtestada karantiin korraldusega ning määrata
karantiinis viibimise periood. Säte hõlmab ka olukordi, kus nakkushaigus ei ole veel eriti ohtlike
nakkushaiguste nimekirja kantud, kuid vastab selle tunnustele, võimaldades reageerida viivitamata.
Selline korraldus saadetakse viivitamata avaldamisele ka Riigi Teatajas, vastavalt muudetakse ka
Riigi Teataja seadust.
Eelnõus nähakse ette, et Vabariigi Valitsus kehtestab karantiini korraldusega. Selline lahendus on
põhjendatud, kuna karantiin on oma olemuselt suunatud konkreetse nakkusohu tõrjumisele kindlas
kohas või kindla isikute ringi suhtes. Karantiin ei kujuta endast abstraktse ja üldkohustusliku
käitumisreegli kehtestamist määramata arvuks tulevasteks juhtudeks, vaid on seotud konkreetse
epideemilise olukorra, nakkuskolde või muu vahetu nakkusohu ohjamisega.
Haldusmenetluse seaduse § 51 lõike 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste
tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Karantiin
vastab sellele tunnusele, kuna see võib olla suunatud näiteks kõigile kindlal territooriumil viibivatele
isikutele või muul viisil üldiste tunnuste kaudu määratletud adressaatidele.65 Seega on karantiini
puhul tegemist haldusliku ohutõrjemeetmega, mille eesmärk on konkreetse nakkusohu leviku
peatamine või piiramine.
Korralduse vorm on karantiini puhul põhjendatud ka selle meetme operatiivse iseloomu tõttu.
Karantiin tuleb kehtestada kiiresti olukorras, kus nakkusoht on vahetu, ning see peab olema
muudetav või lõpetatav kohe, kui selle kohaldamise aluseks olnud oht on ära langenud. Korraldus
võimaldab sellist paindlikku ja olukorrast sõltuvat reageerimist paremini kui üldakt (määrus).
Samuti on karantiini kui intensiivse vabaduspiirangu puhul oluline, et selle õiguspärasust oleks
võimalik kontrollida halduskohtus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades.
65 Riigikohtu 31. oktoober 2022 otsus 5-22-4/13, vt p-d 87–90.
45
Erinevalt karantiinist on üldised nakkustõrjemeetmed, näiteks maskikandmise kohustus, ning
tegevuspiirangute kehtestamine teatavates tegevusvaldkondades või avalike ürituste korraldamise
üldised piirangud, oma olemuselt abstraktsed ja üldkohustuslikud käitumisreeglid. Sellised meetmed
ei ole suunatud konkreetse nakkuskolde või üksikjuhtumi ohjamisele, vaid kujundavad ajutiselt
üldist käitumiskorda ühiskonnas laiemalt, et vähendada inimestevahelisi kontakte ja tõkestada
nakkushaiguse levikut. Niisugused piirangud on suunatud määramata isikute ringile ning määramata
arvule juhtudele. Seetõttu on nende õiguslikuks vormiks põhjendatult määrus, mitte haldusakt.
Määruse vorm vastab ka põhiseaduse § 87 punktist 6 tulenevale täidesaatva võimu õigustloova
tegevuse loogikale: kui täidesaatev võim kehtestab seaduse volitusnormi alusel üldisi
käitumisreegleid, mis võivad ulatuslikult riivata põhiõigusi, peab see toimuma õigustloova akti
(määruse) vormis.
Määruse vormi kasuks räägib ka õigusselguse ja õiguskindluse vajadus. Üldised piiravad meetmed
puudutavad potentsiaalselt väga suurt hulka isikuid ja asutusi ning nende adressaatidel peab olema
võimalik üheselt aru saada, millised kohustused neile kehtivad. Samuti eeldab määruse andmine
täpsemat seaduslikku volitusnormi, mis aitab tagada, et täidesaatva võimu sekkumine jääb
seadusandja määratud piiridesse.
Eelnõus valitud lahendus, mille kohaselt kehtestatakse karantiin korraldusega ja üldised piiravad
meetmed määrusega, lähtub seega meetmete olemuslikust erinevusest. Karantiin on konkreetset
nakkusohtu tõrjuv haldusmeede, mis eeldab kiiret, paindlikku ja juhtumipõhist reageerimist. Muud
piiravad meetmed seevastu kujutavad endast üldisi käitumisreegleid, mis kehtivad määramata
isikute ringile ja muudavad ajutiselt kehtivat õiguskorda laiemalt.
Selline eristus aitab kaasa ka õiguskaitse ja kontrolli süsteemsele ülesehitusele. Korralduse vormis
karantiini õiguspärasust saab hinnata halduskohtumenetluses konkreetse vaidluse raames, samas kui
määruse õiguspärasuse kontroll toimub õigustloovate aktide kontrollile omases korras. See
võimaldab arvestada ühelt poolt vajadusega tagada isikule tõhus õiguskaitse intensiivse
üksikmeetme korral ning teiselt poolt vajadusega kehtestada ulatuslikud ühiskondlikud piirangud
õigustloova akti vormis.
Eelnõus valitud lahendus eristab selgelt konkreetse nakkusohu tõrjumiseks rakendatava haldusliku
ohutõrjemeetme ja üldise, määramata isikute ringile suunatud käitumisreegli kehtestamise.
Karantiini kehtestamine korraldusega tagab operatiivse ja olukorrale vastava reageerimise, üldiste
piiravate meetmete kehtestamine määrusega aga suurema õigusselguse, demokraatliku
legitimatsiooni ja normikontrolli võimaluse.
Lõige 3 loetleb kriteeriumid, millest lähtudes võib Vabariigi Valitsus kehtestada karantiini
rakendamise suhtes erandeid. Erandite eesmärk on tagada ühiskonna toimepidevus ja vähendada
piirangute negatiivset mõju, kui nakkusohutus on tagatud muul viisil, näiteks on vajalik tagada
elutähtsate teenuste toimepidevus ja riigi toimimine, mistõttu võib osutuda vajalikuks lubada teatud
ametikohtade täitjatel (nt politsei, pääste, meditsiinitöötajad) eritingimustel tööl käia. Samuti
võimaldab säte arvestada isikupõhiste asjaoludega, nagu immuunsuse olemasolu (läbipõdemine või
vaktsineerimine), mis vähendab nakkusriski, või erivajadustega, mis muudavad karantiinis viibimise
võimatuks. Erandite tegemisel peab olema maandatud nakkuse leviku risk, näiteks kasutades
isikukaitsevahendeid või muid riskide maandamise meetmeid.
Lõige 4 annab Terviseametile õiguse kehtestada karantiin haldusaktiga lühiajaliselt, kuni 30
kalendripäevaks konkreetse inimese, inimeste rühma, asutuse või piiratud territooriumi suhtes. See
volitus on vajalik operatiivseks sekkumiseks eriti ohtliku nakkushaiguse puhangu korral, mis on
46
lokaalne või nõuab kiiremat reageerimist, kui Vabariigi Valitsuse korralduse menetlemine
võimaldab näiteks olukorras, kus nakkushaigusega, nakkuskandlusega või nakkusohtlikud inimesed
on tuvastatud ühes konkreetses asutuses või piirkonnas. 30-päevane piirang tagab, et pikaajalised ja
laiaulatuslikud piirangud jäävad Vabariigi Valitsuse pädevusse.
Terviseamet tugineb riskihinnangu koostamisel epidemioloogias tunnustatud metoodikatele.
Rahvusvahelise praktika kohaselt hinnatakse ohtu kompleksse süsteemina, mis hõlmab nii
nakkustekitaja levikupotentsiaali ja nakkushaiguse kliinilist tõsidust kui ka selle laiemat mõju
rahvastiku tervisele ja ühiskonna toimimisele. Ohtlikkuse tuvastamisel lähtutakse konkreetsetest
indikaatoritest, analüüsides nakkushaiguse vahetut mõju tervishoiusüsteemi toimepidevusele (mida
mõõdetakse eelkõige hospitaliseerimise ja intensiivravi vajaduse kriitilise kasvuga) ja
nakkushaiguse kogumõju rahvastikule (mis väljendub nakkushaiguse haigusjuhtude
surmavusmääras (ingl k case fatality rate) või liigsuremuse kasvus võrdluses hooajaliste
nakkushaiguste baastasemetega).
Lõike 5 kohaselt on Terviseametil õigus enda kehtestatud karantiini tähtaega pikendada korraga
kuni 30 kalendripäeva võrra. Pikendamine on lubatud juhul, kui karantiini kehtestamise aluseks
olevad asjaolud püsivad ning meede on jätkuvalt vältimatult vajalik nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks.
Lõikes 6 reguleeritakse olukorda, kus Vabariigi Valitsuse ja Terviseameti kehtestatud karantiinid
omavahel kattuvad. Õigusselguse ja normide hierarhia tagamiseks rakendatakse sellisel juhul
Vabariigi Valitsuse korralduses sätestatut. Üleminek Vabariigi Valitsuse korraldusega
kehtestatavale karantiinile võib olla vajalik, kui tegemist on juba eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti
ohtliku nakkushaiguse tunnustele vastava nakkushaiguse epideemilise levikuga.
Lõige 7 reguleerib karantiini lõpetamist. Karantiini lõpetab haldusorgan, kes selle kehtestas.
Karantiin tuleb lõpetada, kui inimene ei osutu nakkushaigeks (nt peiteperiood möödub
haigustunnusteta või testitulemus on negatiivne) või kui eriti ohtliku nakkushaiguse levik on
tõkestatud, nakkushaiguse tõrje nõuded on täidetud või nakkushaigus ei vasta enam eriti ohtliku
nakkushaiguse tunnustele. Säte tagab isikute põhiõiguste kaitse, kindlustades, et vabadust piirav
meede ei kesta kauem, kui on epidemioloogiliselt vajalik.
Lõige 8 annab loob õigusliku aluse isikuandmete, sealhulgas terviseseisundit puudutavate andmete
töötlemiseks Terviseameti ja TTO poolt. Karantiini rakendamine eeldab nakkushaigusega,
nakkuskandlusega, nakkusohtlike või nakkuskahtlusega inimeste väljaselgitamist ja nendega
ühenduse võtmist. TTO roll on siinkohal oluline võimalike kontaktsete tuvastamisel ja info
edastamisel Terviseametile. Isikuandmete töötlemine on lubatud vaid ulatuses, mis on vältimatult
vajalik nakkusohutuse tagamiseks ja karantiininõuete täitmise üle järelevalve tegemiseks.
§ 32. Nakkushaiguse puhangu ja epideemilise leviku tõkestamine
Paragrahv sätestab Terviseameti pädevuse ja meetmed nakkushaiguse leviku tõkestamiseks
olukorras, kus on tuvastatud nakkushaiguspuhang. Regulatsioon toimib eriseadusena üldise
kriisiregulatsiooni kõrval. Sätte eesmärk on tagada Terviseametile volitus reageerida lokaalsetele
puhangutele ja epideemilisele levikule operatiivselt tavapärase haldustegevuse käigus, ilma et oleks
vajalik algatada hädaolukorra lahendamise plaanide käivitamist või eriolukorra väljakuulutamist
Vabariigi Valitsuse tasandil. Kui olukord eskaleerub tasemeni, mis nõuab riiklikku kriisijuhtimist,
rakenduvad lisaks käesolevale paragrahvile hädaolukorda reguleerivates seadustes ja käesoleva
seaduse §-s 33 sätestatud erimeetmed.
47
Lõike 1 punktid 1–7 loetlevad haldusmeetmed, mille rakendamise vajaduse ja ulatuse otsustab
Terviseamet iga kord riskihinnangu alusel, lähtudes konkreetse ohu iseloomust ja proportsionaalsuse
põhimõttest. Terviseameti riskihindamise tulemustele tuginedes hinnatakse kehtestatud meetmete,
piirangute ja nõuete vältimatut vajalikkust ja proportsionaalsust regulaarselt, kuid mitte harvemini
kui kord kuus.
Punkt 1 võimaldab kehtestada külastuspiiranguid haiglates ja asutustes, kus osutatakse
ööpäevaringset sotsiaalteenust (nt hooldekodud, asenduskodud, erihoolekandeasutused). Sätte
sõnastuses on kasutatud SHS-i terminoloogiat (väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset
sotsiaalteenust osutav teenuseosutaja), et hõlmata kõiki teenuseosutajaid sõltumata nende
omandivormist (sh eraõiguslikud teenusepakkujad). Piirang on vajalik riskirühmade kaitsmiseks,
kuna nakkuse sissetoomine nendesse keskkondadesse toob kaasa raskete tagajärgedega haigestumisi
ja suremust.
Punkt 2 annab õiguse nõuda nakkusallika ja levikuteede likvideerimist desinfektsiooni või
kahjuritõrje korraldamisega, mis on vajalik keskkonnast lähtuva nakkusohu kõrvaldamiseks.
Desinfektsioon66 on protseduur, mille käigus rakendatakse tervisemeetmeid nakkustekitajate
tõrjumiseks või hävitamiseks inimese või looma kehapinnal või pagasis, veoses, konteinerites,
transpordivahendites, kaubas ja postipakkides või nende pinnal otsese kokkupuute teel keemiliste
või füüsikaliste mõjuritega. Desinsektsioon67 on protseduur, mille käigus rakendatakse
tervisemeetmeid pagasis, veoses, konteinerites, transpordivahendites, kaubas ja postipakkides
leiduvate siirutajate tõrjumiseks või hävitamiseks. Siirutaja on elusorganism (enamasti putukas või
lülijalgne), kes kannab nakkustekitajaid edasi ühelt peremeesorganismilt teisele, võimaldades
seeläbi nakkushaiguse levikut.
Punkt 3 annab Terviseametile õigusliku aluse kohustada haldusaktiga TTO-sid korraldama ja läbi
viima sihipäraseid terviseuuringuid ning nakkushaiguse diagnostikat. Laiaulatuslik ja operatiivne
testimine on kriitilise tähtsusega varjatud levikuteede avastamisel, nakkusallika tuvastamisel ja
nakkusahelate katkestamisel. Kuna rutiinne, patsiendi individuaalsel ravivajadusel või initsiatiivil
põhinev diagnostika ei pruugi nakkushaiguse epideemilise leviku ohu korral tagada
epidemioloogilise ülevaate saamiseks piisavat kiirust, võimaldab antud meede suunata TTO-de
ressursse proaktiivselt näiteks riskirühmade, elutähtsa teenuse osutajate või haiguskollete
süstemaatilisele testimisele. Meetme rakendamine haldusaktiga tagab otsuse proportsionaalsuse,
kuivõrd Terviseamet piiritleb uuringute korraldamise kohustuse ulatuse ja sihtrühma iga kord
objektiivse riskihinnangu alusel.
Punkt 4 loob aluse kohustada isikuid läbima nakkushaiguse diagnoosimiseks vajalikke uuringuid, et
tuvastada nakkusallikas ja takistada varjatud levikut. Säte seob uuringukohustuse vahetu
epidemioloogilise riskiga – hõlmatud on haiguskoldes viibijad ja nakkuskahtlased inimesed. Piirang
tagab, et uuringuid nõutakse vaid eesmärgipäraselt nakkusallika ja leviku ulatuse tuvastamiseks,
välistades kohustuse laiendamise inimestele, kellel puudub seos nakkushaiguse puhanguga või selle
kahtlusega.
Punkt 5 annab Terviseametile õiguse peatada ajutiselt õppe- ja kasvatustegevus, sotsiaalteenuse
osutamine, juriidilise isiku (nt mittetulundusühing, sihtasutus) tegevus või majandus- ja
kutsetegevus ettevõtte tegevuskohas, kui see on vältimatult vajalik nakkusohu kõrvaldamiseks. Säte
on vajalik, et reageerida olukordades, kus nakkuskolle on seotud konkreetse teenuse osutamise,
66 Lähtuvalt IHR 2005 viimasest versioonist https://apps.who.int/gb/bd/pdf_files/IHR_2014-2022-2024-en.pdf 67 Lähtuvalt IHR 2005 viimasest versioonist https://apps.who.int/gb/bd/pdf_files/IHR_2014-2022-2024-en.pdf
48
tootmise või kogunemisega, ning ohu likvideerimine ei ole võimalik ilma tegevust peatamata.
Lisandus on vajalik, et hõlmata ka tegevusi, mis ei kvalifitseeru majandus- või kutsetegevusena (nt
kogudused, huviklubid). Meetmele on ettenähtud 30 päevane piirang tulenevalt sama §-i lõikest 3.
Punkt 6 annab Terviseametile õiguse kohustada juriidilist isikut, asutust, asutuse pidajat või füüsilisi
isikuid rakendama nakkusohutuse meetmeid ja ettevaatusabinõusid. Sätte eesmärk on võimaldada
tegevuse jätkamist haiguskoldes või selle läheduses kontrollitud ja ohututes tingimustes, vältides
asutuse või ettevõtte täielikku sulgemist. Rakendatavaid meetmeid tuntakse rahvusvahelises
praktikas kui nakkustõrje kuldstandardit ja vältimatut osa epideemiate ennetamisest ja ohjamisest.
Need on aktsepteeritavad ja rakendatavad globaalselt ning tuginevad IHR artiklile 1868. Meetmed ja
ettevaatusabinõud võivad sõltuvalt olukorrast ja nakkuse iseloomust hõlmata eelkõige:
isikukaitsevahendite kasutamist (nt maskide või kinnaste kandmine);
isikute hajutamist (nt ruumi täituvuse piiramine, laudade vahemaa suurendamine, töö
korraldamine vahetustes kontaktide vähendamiseks);
hügieeninõuete tugevdamist (nt käte desinfitseerimise nõue, sagedasem pindade puhastamine);
keskkonna ohutumaks muutmist (nt ruumide tõhusam tuulutamine, kaitseklaaside paigaldamine
klienditeeninduses);
tervisekontrolli meetmeid (nt haigustunnustega isikute ruumidesse lubamise keelamine).
Asutuse pidaja all peetaks silmas juriidilist isikut, kellele asutus (nt kool) struktuurselt kuulub ning
kes vastutab selle asutamise, ülalpidamise ja rahastamise eest – riigi puhul valitsusasutus, riigiasutus
ja munitsipaalasutuse puhul KOV. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) eristab kooli pidajaid
vastavalt kooli omandivormile:
Munitsipaalkooli pidaja on vald või linn (PGS § 1 lg 2).
Riigikooli pidaja on riik (PGS § 1 lg 2).
Erakooli pidaja on eraõiguslik juriidiline isik (PGS § 1 lg 2).
Punkt 7 annab Terviseametile õiguse keelata avalike koosolekute ja ürituste korraldamine. Avalik
ruum hõlmab muu hulgas ka ühissõidukeid, kus nakkusohu maandamine on ruumi piiratuse ja
ventilatsiooni eripärade tõttu kõrgendatud tähtsusega. See meede on vajalik kohalike
nakkushaiguspuhangute (nt laada või kontserdiga seotud nakkuskolle) kiireks ohjamiseks ja uute
nakkuskollete tekkimise ennetamiseks.
Avalike koosolekute pidamise piirang kujutab endast põhiseaduse §-s 47 tagatud
koosolekuvabaduse riivet, kuid põhiseadus lubab seda õigust piirata nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Piirangu õiguspärasuse tagamiseks peab meede
olema ajutine, igal üksikjuhul konkreetselt põhjendatud ning kohaldatav üksnes ulatuses ja aja
jooksul, mis on nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vältimatult vajalik. Seega tuleb hinnata, kas
eesmärki on võimalik saavutada leebemate meetmetega ning võimaluse korral näha ette erandid,
millega ei kaasne lubamatut ohtu rahvatervisele. Meetmele on ettenähtud 30 päevane piirang.
Meetme kehtivust võib pikendada kuni 30 kalendripäeva kaupa.
Lõige 2 sätestab, et Terviseametil on õigus § 32 lg 1 alusel antava haldusakti kohaldamisel seada
erandeid lähtudes käesoleva seaduse § 31 lõikest 3. Erandite eesmärk on tagada ühiskonna
toimepidevus ja vähendada piirangute negatiivset mõju, kui nakkusohutus on tagatud muul viisil,
näiteks on vajalik tagada elutähtsate teenuste toimepidevus ja riigi toimimine, mistõttu võib osutuda
vajalikuks lubada teatud ametikohtade täitjatel (nt politsei, pääste, meditsiinitöötajad) eritingimustel
tööl käia. Samuti võimaldab säte arvestada isikupõhiste asjaoludega, nagu immuunsuse olemasolu
68 https://apps.who.int/gb/bd/pdf_files/IHR_2014-2022-2024-en.pdf.
49
(läbipõdemine või vaktsineerimine), mis vähendab nakkusriski, või erivajadustega, mis muudavad
karantiinis viibimise võimatuks. Erandite tegemisel peab olema maandatud nakkuse leviku risk,
näiteks kasutades isikukaitsevahendeid või muid riskide maandamise meetmeid.
Lõikega 3 nähakse ette ajaline raam Terviseameti haldusaktiga kehtestatud käesoleva paragrahvi
lõike 1 punktides 5 ja 7 nimetatud meetmetele. Nimetatud meetmed riivavad põhiõigusi kõige
intensiivsemalt, kuna need võivad kaasa tuua õppe- ja kasvatustegevuse, sotsiaalteenuse osutamise,
juriidilise isiku tegevuse, majandus- ja kutsetegevuse ajutise peatamise ning avalike koosolekute ja
ürituste keelamise või nende korraldamisele täiendavate nõuete seadmise. Tegemist on meetmetega,
mille mõju isikute õigustele ja ühiskonnaelu tavapärasele toimimisele on ulatuslikum kui sama
paragrahvi lõike 1 teistes punktides sätestatud abinõudel.
Seetõttu on nende meetmete kehtivus piiratud esialgu kuni 30 kalendripäevaga. Ajaline piirang aitab
tagada meetmete proportsionaalsuse ning välistab olukorra, kus Terviseamet kehtestab iseseisvalt
ja pikaajaliselt ulatuslikke põhiõigusi riivavaid piiranguid. Püsivama iseloomuga ja laiemat
ühiskondlikku mõju omavate piirangute kehtestamine peab jääma Vabariigi Valitsuse pädevusse.
Samas tagab säte Terviseametile vajaliku operatiivse paindlikkuse lokaalsete nakkushaiguse
puhangute või püsivamate haiguskollete ohjamisel. Kui nakkusoht püsib, võib Terviseamet meetme
kehtivust pikendada kuni 30 kalendripäeva kaupa. Iga pikendamine peab põhinema uuel ja
ajakohastatud epidemioloogilisel riskihinnangul, mis kinnitab nakkusohu jätkuvat esinemist ning
meetme jätkuvat vältimatut vajalikkust. See tagab, et põhiõigusi riivav meede ei kehti kauem, kui
on nakkusohu tõrjumiseks hädavajalik.
Lõige 4 tagab tasakaalu isiku kehalise puutumatuse ja rahvastiku tervise kaitse vahel. Ühelt poolt
on isikul õigus keelduda nakkushaiguse diagnoosimiseks vajalikust terviseuuringust (näiteks
laboratoorse proovi andmisest). Teisalt tagab säte, et uuringust keeldumine ei sea ohtu teiste
inimeste tervist ega vabasta isikut kohustusest käituda nakkusohutult. Terviseametil on õigus
käsitada uuringust keeldunud inimest nakkusohtlikuna ja kohaldada tema suhtes karantiini, et
takistada võimalikku nakkushaiguse levikut. Rakendatav vabaduspiirang on ajutine ja
proportsionaalne, kestes üksnes seni, kuni isik otsustab uuringu läbida või kuni Terviseamet tuvastab
haiguse peiteperioodi ja epidemioloogiliste andmete alusel, et nakkusoht on möödunud.
Lõige 5 annab haridusasutuse (sh kool, lasteaed, lapsehoiuteenus) ja sotsiaalteenust osutava asutuse
pidajale õiguse otsustada asutuse ajutise sulgemise üle operatiivselt, ilma Terviseameti haldusakti
ootamata.
Erinevalt tavapärastest eraettevõtjatest, kellel on vabadus majandustegevust igal ajal peatada, on
haridus69 ja sotsiaalasutustel70 seadusest tulenev kohustus teenust osutada. Seetõttu vajavad nad
teenuse katkestamiseks selget õiguslikku alust. Säte võimaldab asutuse juhil reageerida vahetule
ohule (nt personali või õpilaste massiline haigestumine). Asutuse pidajal on kohustus Terviseametit
sulgemisest teavitada ning vajaduse korral temaga meetmete ulatust ja kestust puudutavas
konsulteerida, et tagada otsuse epidemioloogiline põhjendatus.
Lõikega 6 antakse Terviseametile nakkushaiguse puhangu, nakkushaiguse epideemilise leviku või
muu tõsise nakkusohu korral õigus korraldada epidemioloogilise uuringu käigus isikult tema
69 Vt nt põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 2 lg 1; koolieelse lasteasutuse seaduse § 10 lg 1; kohaliku omavalitsuse
korralduse seaduse § 6 lg 2. 70 Vt nt sotsiaalhoolekande seadus § 5 lg 1; kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1.
50
nõusolekul uuringumaterjali (bioloogilise materjali) võtmist nakkusallika tuvastamiseks või
diagnoosi kinnitamiseks.
§ 33. Eriti ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamine
Paragrahv reguleerib eriti ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamist, jaotades pädevuse
Terviseameti ja Vabariigi Valitsuse vahel. Terviseamet tuvastab nakkusohu ja rakendab
operatiivseid tõrjemeetmeid (nt asutuse tegevuse peatamine või desinfektsiooninõue). Vabariigi
Valitsuse sekkumine on ette nähtud olukorraks, kus eriti ohtliku nakkushaiguse laiaulatuslikuks
tõkestamiseks on vaja kehtestada üleriigilisi või regionaalseid piiranguid, mis väljuvad Terviseameti
haldusaktiga rakendatavate meetmete ulatusest või eesmärgist.
Sätte eesmärk on määratleda seaduse tasandil võimalikult täpselt piirangute liigid ja nende
rakendamise tingimused. Regulatsiooni täpsustamine on vajalik, et tagada põhiõiguste riive
proportsionaalsus ning anda ühiskonnale kindlustunne võimalike riiklike sekkumiste ulatuse suhtes.
Lõige 1 annab Terviseametile õiguse kehtestada haldusaktiga eriti ohtliku nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks vajalikke meetmeid ja piiranguid, mis on nimetatud eelnõu § 32 lõikes 1. Terviseamet
võib kohustada haiglaid ja sotsiaalteenuse osutajaid kehtestama külastuspiiranguid, nõuda
desinfektsiooni ja kahjuritõrjet, suunata inimesi terviseuuringule, peatada vältimatu vajaduse korral
tegevuse koolides ja lasteasutustes, kohustada järgima nakkustõrje meetmeid haiguskoldes ning
keelata avalikke koosolekuid. Meetmete vajalikkuse selgitusi tuleb vaadata § 32 lõike 1 juurest.
Lõikega 2 nähakse ette ajaline raam Terviseameti haldusaktiga kehtestatud käesoleva paragrahvi
lõike 1 punktides 5 ja 7 nimetatud meetmetele. Nimetatud meetmed riivavad põhiõigusi kõige
intensiivsemalt, kuna need võivad kaasa tuua õppe- ja kasvatustegevuse, sotsiaalteenuse osutamise,
juriidilise isiku tegevuse, majandus- ja kutsetegevuse ajutise peatamise ning avalike koosolekute ja
ürituste keelamise või nende korraldamisele täiendavate nõuete seadmise. Tegemist on meetmetega,
mille mõju isikute õigustele ja ühiskonnaelu tavapärasele toimimisele on ulatuslikum kui sama
paragrahvi lõike 1 teistes punktides sätestatud abinõudel.
Seetõttu on nende meetmete kehtivus piiratud esialgu kuni 30 kalendripäevaga. Ajaline piirang aitab
tagada meetmete proportsionaalsuse ning välistab olukorra, kus Terviseamet kehtestab iseseisvalt
ja pikaajaliselt ulatuslikke põhiõigusi riivavaid piiranguid. Püsivama iseloomuga ja laiemat
ühiskondlikku mõju omavate piirangute kehtestamine peab jääma Vabariigi Valitsuse pädevusse.
Samas tagab säte Terviseametile vajaliku operatiivse paindlikkuse lokaalsete või püsivate
nakkushaiguse kollete ohjamisel. Juhul kui objektiivne riskihinnang kinnitab vahetu nakkusohu
püsimist ning Vabariigi Valitsus ei ole samas küsimuses määrust kehtestanud, on ametil õigus
pikendada meetme kehtivust kuni 30 kalendripäeva kaupa. Iga pikendamine eeldab uut ja
ajakohastatud epidemioloogilist hindamist, mis kindlustab, et vabadusi piirav meede ei kesta kauem,
kui on ohu tõrjumiseks vältimatult vajalik.
Lõikes 3 sätestatakse Vabariigi Valitsuse õigus kehtestada määrusega meetmeid, piiranguid ja
nõudeid eriti ohtliku nakkushaiguse (või selle tunnustele vastava nakkushaiguse) epideemilise
leviku tõkestamiseks kogu riigis või piiritletud territooriumil. HMS § 88 kohaselt on määrus
õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks.
Õigusakti liigina on valitud määrus, kuna epideemia korral kehtestatavad piirangud (nt
maskikohustus, liikumispiirangud) kohalduvad üldjuhul määratlemata isikute ringile. Määruse
51
vormi kasutamine on põhjendatud eelkõige sellega, et seadusandjal on täitevvõimu tegevusvormi
kindlaksmääramisel mänguruum ning ta võib volitusnormis siduvalt ette näha, millal tuleb kasutada
määrust ja millal korraldust või üldkorraldust71. Kui seadusandja on tegevusvormi ise kindlaks
määranud, tuleb täitevvõimul sellest lähtuda72. Määruse vorm tagab õigusloome läbipaistvuse ja on
kooskõlas Riigikohtu praktikaga73 üldaktide andmisel. Seejuures toetab määruse vormi valikut ka
õigusselguse kaalutlus, sest Riigikohtu praktika on määruse ja üldkorralduse eristamisel olnud
ebaühtlane ning eri kriteeriumide kombineerimine võib tekitada õiguskindlusetust74. Seetõttu on
õigusselguse ja süsteemsuse seisukohalt põhjendatud, et seadus ise teeb tegevusvormi valiku ette
ära ega jäta seda hilisema sisulise ümberkvalifitseerimise objektiks75.
Sama lähenemist on käsitletud ka 2022. aasta nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise
eelnõus (536 SE), milles nähti ette Vabariigi Valitsuse meetmete, piirangute ja nõuete kehtestamine
korralduse asemel määrusega. Nimetatud eelnõu seletuskirjas leiti, et püsivam õigusruum määruse
tasandil tagab suurema õiguskindluse ja õigusselguse ning muudab epideemiaga seotud otsused
ettenähtavamaks ja läbipaistvamaks. Lisaks märgiti, et määruse kui õigustloova akti andmine
laiendab isikute õiguskaitsevõimalusi, kuna see võimaldab õiguskantsleril teostada kehtestatud
piirangute üle otsest põhiseaduslikkuse järelevalvet.76 Määruse kasutamine väljendab seadusandja
teadlikku valikut kujundada üldiste epideemiameetmete jaoks eraldi ja etteaimatav õigustloov
raamistik77. Määrus ei saa olla ilma piisava ja sõnaselge volitusnormita õiguspärane ning sõnaselge
määrusandlusvolituse puudumisel tuleb volitusnormi mõista üldjuhul üksnes haldusaktide,
sealhulgas üldkorralduste andmise volitusena78. Seetõttu on eelnõusse loodud konkreetne
volitusnorm, mis annab sõnaselge aluse määruse kehtestamiseks.
Vabariigi Valitsus hindab Terviseameti riskihindamise tulemustele tuginedes käesoleva paragrahvi
lõike 4 alusel kehtestatud meetmete, piirangute ja nõuete vältimatut vajalikkust ja proportsionaalsust
regulaarselt, kuid mitte harvemini kui kord kuus. Kui eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti ohtliku
nakkushaiguse tunnustele vastava nakkushaiguse epideemilisest levikust tulenev oht on möödunud
või meetme rakendamine ei ole enam eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik, tunnistab
Vabariigi Valitsus määruse või selle asjakohase sätte viivitamata kehtetuks. Selline regulaarse
ülevaatamise kohustus toetab ka määruse vormi kasutamist, sest võimaldab hoida üldised
epideemiameetmed ajakohased ning vähendab ohtu, et üldkohustuslik regulatsioon jääb kehtima
kauemaks, kui see on vältimatult vajalik.
Lõige 4 annab füüsilisele isikule kehtestatavate meetmete, piirangute ja nõuete loetelu.
Punkt 1 käsitleb reisipiiranguid ja deklareerimiskohustust, mis on vajalik eriti ohtliku nakkushaiguse
riiki sissetoomise ja leviku jälgimiseks (sh nakkuskahtlaste isikute tuvastamiseks). Säte võimaldab
71 M. Ernits, „Üldkorraldusest määruseks ja vastupidi?“, Juridica 2022/7, lk 454, 460. 72 Samas. 73 Riigikohus on selgitanud, et määratlemata isikute ringile suunatud ja abstraktset arvu juhtumeid reguleeriv akt on oma
olemuselt õigustloov akt (määrus), olenemata sellest, millise nimetuse on sellele andnud akti vastuvõtja. Üldkorralduse
kasutamine on õigustatud vaid piiritletud üksikjuhtumite lahendamiseks. Vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.07.2010
otsus asjas nr 3-3-1-39-10, p 14 ja 17; samuti Riigikohtu üldkogu 31.10.2022 otsus asjas nr 5-21-6, p-d 52–54 (nõue, et
põhiõigusi intensiivselt riivavad meetmed peavad olema kehtestatud seaduse või selle alusel antud määrusega, tagamaks
tõhusa põhiseaduslikkuse järelevalve). 74 M. Ernits, „Üldkorraldusest määruseks ja vastupidi?“, Juridica 2022/7, lk 452–454, 460–461 75 Samas. 76 Eelnõu - Riigikogu 77 M. Ernits, „Üldkorraldusest määruseks ja vastupidi?“, Juridica 2022/7, lk 460, 462 78 Samas.
52
kohustada eriti ohtliku nakkushaiguse ulatusliku levikuga piirkonnast (vastavalt Terviseameti
riskihinnangule) saabujaid esitama andmeid oma reisi ja viibimiskoha kohta. Riikide liigitamine ja
riskitaseme määramine toimub Terviseameti koostatud riskihinnangu alusel, mis võtab arvesse
asjaomaste rahvusvaheliste pädevate terviseorganisatsioonide (nt ECDC, WHO) andmeid ja
soovitusi.
Punktiga 2 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada avalikus kohas või avalikkusele
suunatud tegevuses osalemisele ja selle korraldamisele ajutisi piiranguid või nõudeid, sealhulgas
osalejate arvu, täituvuse, hajutamise, lahtioleku aja ja nakkusohutuse nõudeid, ning üksnes vältimatu
vajaduse korral ajutiselt piirata või peatada sellist tegevust. Meetme eesmärk on vähendada
inimestevahelisi lähikontakte olukordades, kus nakkushaigus levib eeskätt tiheda lävimise, suure
külastajate arvu või pikaajalise siseruumis viibimise kaudu, ning seeläbi kaitsta inimeste elu ja
tervist ning tagada tervishoiusüsteemi ja teiste avalike teenuste toimepidevus. Riigikohus on
koroonapiirangute asjades rõhutanud, et nakkushaiguste tõrje kaudu inimeste elu ja tervise kaitse on
kaalukas põhiseaduslik eesmärk ning et siseruumides toimuvate kontaktide vähendamine võib olla
selle eesmärgi saavutamiseks sobiv abinõu79.
Säte hõlmab selliseid valdkondi nagu sporditegevus, täienduskoolitus, täiendusõpe, huvitegevus,
huviharidus, noorsootöö, meelelahutus, vaba aja tegevus, kultuuriüritused, toitlustus-, teenindus- ja
kaubandusettevõtte tegevus ning riigi või kohaliku omavalitsuse avalike teenuste osutamine. Nende
tegevuste ühine tunnus on see, et need on suunatud määratlemata hulgale isikutele või toimuvad
avalikus ruumis ning võivad seetõttu kujutada endast nakkuse kiire leviku keskkonda. Sätte eesmärk
ei ole tegevusi iseenesest keelata, vaid võimaldada epidemioloogilisest olukorrast lähtuvat ajutist,
astmelist ja diferentseeritud sekkumist.
Meetme kohaldamisel tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet. Piiranguid võib kehtestada
üksnes juhul, kui need on Terviseameti epidemioloogilise hinnangu alusel nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks asjakohased ja vältimatult vajalikud ning sama eesmärki ei ole võimalik saavutada
isikute põhiõigusi vähem riivava abinõuga. Võimaluse korral tuleb eelistada leebemaid meetmeid,
nagu osalejate arvu piiramine, hajutamisnõuded, ruumilise täituvuse vähendamine või lahtioleku aja
piiramine, enne tegevuse ajutist peatamist. Piirang peab olema ajaliselt ja territoriaalselt piiritletud
ning kehtima üksnes nii kaua, kui see on ohu tõrjumiseks vajalik.
Punktiga 3 antakse Vabariigi Valitsusele volitus piirata või üksnes vältimatu vajaduse korral ajutiselt
keelata avaliku koosoleku, avaliku ürituse, jumalateenistuse või muu avaliku usulise talituse
pidamist. Meetme eesmärk on võimaldada reageerida olukordadele, kus nakkushaiguse leviku oht
on kõrge just rahvakogunemiste, suure osalejate arvuga sündmuste või püsiva lähikontakti tõttu.
Sätte eesmärk on kaitsta inimeste elu ja tervist ning vältida nakkuse ulatuslikku levikut lühikese aja
jooksul. PS § 47 lubab kogunemisvabadust piirata nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ning PS §
40 järgi võib usutalitusi avalikult täita vaid siis, kui see ei kahjusta tervist.
Avalikud koosolekud, avalikud üritused ja usulised talitused on reguleeritud eraldi seetõttu, et need
puudutavad iseseisva põhiseadusliku kaitsega vabadusi. Eraldi reguleerimine muudab volitusnormi
täpsemaks, toob välja tegelikud riivatavad põhiõigused ning vähendab riski, et intensiivseid
piiranguid püütakse põhjendada üksnes üldise liikumisvabaduse piiranguna. Usuliste talituste puhul
tuleb arvestada ka seda, et PS § 130 ei luba erakorralise või sõjaseisukorra ajal piirata PS § 40
79 Riigikohus on märkinud, et inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus on kaalukas põhiseaduslik eesmärk (RKPJKo
31.10.2022, 5-22-4/13, p 68). Samuti on Riigikohus spaapiirangute asjas rõhutanud, et kuna viirus levib paremini
siseruumides, võib siseruumides toimuvate kontaktide piiramine olla sobiv abinõu nakkusohu vähendamiseks (p 32,44).
53
kaitseala, mis rõhutab usuvabaduse erilist põhiseaduslikku kaalu, kuigi PS § 40 kolmas lause ise
juba sisaldab tervisekaitsel põhinevat sisemist piirangut avalike usutalituste teostamisele.
Meetme kohaldamisel tuleb eelistada leebemaid abinõusid, nagu osalejate arvu piiramine, ruumilise
täituvuse vähendamine, hajutamisnõuded, toimumiskoha või ajavahemiku piiramine, ning täielik
keeld võib kõne alla tulla ainult siis, kui neist abinõudest nakkusohu tõrjumiseks ei piisa. Meede
peab tuginema ajakohasele epidemioloogilisele hinnangule, olema ajaliselt ja territoriaalselt
piiritletud ning kehtima üksnes nii kaua, kui see on ohu tõrjumiseks vältimatult vajalik. Niisugune
ülesehitus vastab paremini nii PS § 11 proportsionaalsusnõudele
Punkt 4 sätestab kohustuse järgida nakkusohutuse ettevaatusabinõusid. Selline lähenemine on
kooskõlas IHRi80 põhimõtetega, mis koondab endas teaduspõhiseid ja praktikas toimivaid lahendusi,
moodustades epideemiate leviku tõkestamise ülemaailmselt aktsepteeritud standardi. IHR artiklis
18 kirjeldatud raamistiku kohaselt on nakkusohu vähendamisele suunatud peamised meetmed:
isikukaitsevahendite kasutamine (nt hingamisteede kaitsevahendi ehk maski kandmise kohustus
avalikes siseruumides või ühissõidukis);
isikute hajutamine (nt nõue hoida teiste isikutega ohutut vahemaad või kogunemistel osalejate
arvu piiramine);
hügieeninõuete täitmine (nt käte desinfitseerimise ja pindade sagedasema puhastamise nõue);
keskkonna ohutumaks muutmine (nt nõuded ruumide õhuvahetusele ja tuulutamisele);
tervisekontrolli meetmed (nt haigustunnustega isikute avalikus kohas või üritusel viibimise
piiramine).
Punktid 5 ja 6 reguleerivad nakkusohutuse tõendamist ja terviseuuringuid. Terviseuuringu (nt proovi
andmise) nõue riivab isiku kehalist puutumatust, kuid on õigustatud ülekaaluka avaliku huvi korral
tuvastada nakkusohtlikud isikud ja takistada haiguse levikut.
Punkt 7 tagab regulatsiooni vajaliku paindlikkuse, võimaldades kehtestada muid, punktides 1–5
nimetamata nõudeid. Säte on vajalik, arvestades eriti ohtlike nakkushaiguste ettenägematut
iseloomu – uue nakkustekitaja levikuteed (nt levik vee, toidu, vektorite või spetsiifiliste esemete
kaudu) või omadused võivad nõuda sekkumisi, mida seadusandja ei oska regulatsiooni loomise
hetkel ammendavalt loetleda.
Selleks, et vältida volituse liigset avarust, on sätte rakendamine seaduse tekstis seotud rangete
kriteeriumidega: meede peab olema asjakohane (omama teaduslikult põhjendatud mõju konkreetse
nakkuse leviku tõkestamisele) ja vältimatult vajalik (eesmärki ei ole võimalik saavutada leebemate
meetmetega) ning kehtestada ainult punktides 1–5 nimetatud meetmetega samalaadseid või nendega
võrreldava eesmärgiga nõudeid. See välistab ülemäärased piirangud ja kohustab valitsust iga sellise
nõude kehtestamisel analüüsima selle proportsionaalsust ja otsest seost rahvastiku tervise kaitsega.
Selle punkti alusel võidakse vajaduse korral nõuda näiteks teatud esemete kasutamise, käitlemise
või üleandmisega seotud ettevaatusabinõusid, nakkusohu korral kindla koha või tegevusega seotud
käitumisreegleid või muid konkreetse nakkuse levikuteest lähtuvaid tõkestusmeetmeid. Punkti 6
alusel ei või kehtestada selliseid intensiivseid põhiõiguste piiranguid, mis vajaksid oma olemuselt
eraldi ja sõnaselget seaduslikku alust.
Lõige 5 sätestab õiguse kehtestada määrusega meetmeid, piiranguid ja nõudeid tegevuse eest
vastutavale isikule (ettevõtjad, asutused, korraldajad jne). Erinevalt eelnõu §-st 32, mis on suunatud
kohalikele puhangutele, võimaldab § 33 lõige 5 kehtestada horisontaalseid piiranguid tervele
80 https://apps.who.int/gb/bd/pdf_files/IHR_2014-2022-2024-en.pdf.
54
majandussektorile või valdkonnale (nt kõigi kaubanduskeskuste või meelelahutusasutuste tegevuse
piiramine). Tegevus käesoleva lõike kontekstis hõlmab avalikke kogunemisi ja teenuseid, mis on
loetletud lõikes 5 punktis 2 (sh kultuur, kaubandus, teenindus, haridus, sport ja ühissõidukid).
Punktid 1 ja 2 võimaldavad seada piiranguid majandustegevusele ja avalikele üritustele, sealhulgas
piirata osalejate arvu, lahtiolekuaegu või vajaduse korral tegevuse ajutiselt peatada.
Punktid 3–6 panevad korraldajale kohustuse tagada oma territooriumil nakkusohutus, sealhulgas
tagada desinfitseerimisvahendite olemasolu, kontrollida külastajate vastavust nõuetele (nt tõendite
kontroll) ja tagada, et nii töötajad kui külastajad järgivad ettevaatusabinõusid.
Punkt 7 annab lõike 4 punktis 7 nimetatud tingimustel volituse kehtestada muid asjakohaseid ja
vältimatult vajalikke nõudeid. Oluline on, et sellised meetmed oleksid sama lõike punktides 1–6
nimetatud meetmetega samalaadsed või nendega võrreldava eesmärgiga. Mis omakorda tagab selle,
et intensiivseid põhiõiguste piiranguid ei kehtestataks ilma sõnaselget seaduslikku aluseta.
Lahtine meetmete loetelu tagab regulatsiooni paindlikkuse olukorras, kus ettevõtluskeskkonna või
nakkustekitaja eripärad nõuavad spetsiifilisi lahendusi (nt ventilatsiooninõuete karmistamine või
kliendivoogude hajutamise erilahendused), mida ei ole võimalik seaduses ammendavalt loetleda.
Säte välistab ülemäärased piirangud, sidudes iga nõude otsese vajadusega tõkestada eriti ohtliku
nakkushaiguse levikut.
Lõige 6 näeb ette võimaluse teha Vabariigi Valitsuse määruses erandeid piirangutest. Erandite
eesmärk on tagada ühiskonna toimepidevus ja vältida ebaproportsionaalset kahju haavatavatele
gruppidele. Erandid võivad tuleneda vajadusest osutada elutähtsat teenust (nt elektri- ja veevarustus,
tervishoid), mille puhul ei ole tegevuse peatamine võimalik. Samuti on võimalik teha erandeid juhul,
kui nakkusohutuse tagamiseks rakendatakse meetmeid, mis võimaldavad jätkata tegevust
tingimustes, kus nakkushaiguse leviku oht on väike.
Lõige 7 täpsustab tagajärgi, kui isik keeldub eriti ohtliku nakkushaiguse tuvastamiseks vajalikust
terviseuuringust. Sellisel juhul on Terviseametil õigus käsitada isikut nakkuskahtlasena ning
kohaldada tema suhtes karantiini, et välistada potentsiaalne oht teistele inimestele. Säte tagab, et
uuringust keeldumine ei vabasta isikut kohustusest tagada nakkusohutus.
Lõige 8 on volitusnorm, mis lubab Vabariigi Valitsusel täpsustada isiku terviseseisundit kinnitavate
dokumentide tehnilised nõuded ja andmekoosseisu. Säte hõlmab tõendeid nakkushaiguse
läbipõdemise, negatiivse testitulemuse ja immuniseerimise kohta, samuti tõendit meditsiinilise
vastunäidustuse kohta nakkustõrje meetme järgimiseks (nt vaktsineerimise või maskikandmise
vastunäidustus).
Lõige 9 loob õigusliku aluse isikuandmete, sealhulgas eriliigiliste (terviseandmete) töötlemiseks
kontrolli teostamise eesmärgil. Andmete töötlemine on lubatud vaid ulatuses, mis on vajalik
nakkusohutuse nõuete täitmise kontrollimiseks (nt nime ja nakkusohutuse tõendi kehtivuse
võrdlemine).
§ 34. Haldusmenetluse erisused
Lõikega 1 nähakse ette erandlik võimalus avaldada viidatud sätetes nimetatud haldusakt
massiteabevahendis, kohaldamata haldusmenetluse seaduse § 31 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud
eeldusi ning sama seaduse §-s 40 sätestatud ärakuulamisõigust. Muudatus on vajalik olukordades,
55
kus rahvatervise kaitse eesmärgil tuleb tegutseda kiiresti, haldusakti adressaatide ring võib olla lai
või muutuv ning tavapärane individuaalne teatavakstegemine või isikute eelnev ärakuulamine ei
võimaldaks meetme eesmärki tõhusalt saavutada. Seega võimaldab säte valida kiire ja olukorrale
vastava teatavakstegemise viisi juhtudel, mil viivitus võib vähendada meetme tõhusust või takistada
nakkushaiguse tõrjeks vajalike abinõude õigeaegset rakendamist.
Massiteabevahendis avaldamine ei ole seejuures kohustuslik, vaid tegemist on haldusorganile antud
võimalusega, mille kasutamise üle tuleb otsustada konkreetse olukorra asjaolusid arvestades.
Avaldamisviisi valikul tuleb hinnata eelkõige adressaatide ringi, meetme kiireloomulisust ning seda,
kas haldusakti eesmärki on võimalik saavutada tavapärases menetluses. Ärakuulamisõiguse
mittekohaldamine on põhjendatud üksnes juhtudel, kus viivitamatu tegutsemise vajadus või meetme
laad ei võimalda ära kuulamist enne haldusakti andmist.
Lõikega 2 sätestatakse, et massiteabevahendis avaldatud haldusakt saadetakse viivitamata
avaldamisele ka Riigi Teatajas. Muudatus on seotud Riigi Teataja seaduse täiendamisega, millega
luuakse võimalus avaldada Riigi Teatajas ka selliste aktide terviktekste, mida Riigi Teataja seaduse
§ 3 lõikes 1 ei loetleta. Lahendus on vajalik Terviseameti antavate haldusaktide ametliku
kättesaadavuse, parema leidmise ja kehtiva õiguse arusaadavuse tagamiseks.
Lõikega 3 täpsustatakse haldusakti kehtima hakkamise aeg juhul, kui haldusakt tehakse teatavaks
käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viisil. Haldusakt hakkab kehtima selle teatavaks tegemisel
vahetule adressaadile või avaldamisel massiteabevahendis, kui haldusaktis eneses ei ole ette nähtud
teistsugust tähtaega. Muudatuse eesmärk on tagada õiguslik selgus selle kohta, millisest hetkest
alates haldusakt adressaatidele siduvaks muutub. Muudatus kujutab endast erisust haldusmenetluse
seaduse üldreeglist (HMS § 61 lg 1), mille kohaselt hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt
kehtima üldjuhul kümnendal päeval pärast avaldamist, ning on põhjendatud üksnes olukordades,
kus rahvatervise kaitse vajadus eeldab meetme viivitamatut rakendamist.
Õiguskindluse kahjustamise risk on maandatud sellega, et haldusorgan võib haldusaktis määrata ka
hilisema kehtima hakkamise aja, kui meetme laad või adressaatidele kohanemisaja andmise vajadus
seda eeldab. Seega ei ole viivitamatu kehtima hakkamine automaatne lahendus kõikidel juhtudel,
vaid seda tuleb kohaldada üksnes siis, kui see on meetme eesmärki, kiireloomulisust ja adressaatide
olukorda arvestades proportsionaalne. Lisaks puudutab sätte kohane avaldamine eeskätt olukordi,
kus adressaatide ring on lai või kiire teavitamine on rahvatervise kaitse seisukohalt vältimatu.
Vaidlustamisõiguse tegeliku kasutamise tagamiseks sisaldab haldusakt kõigil juhtudel selget
vaidlustamisviidet. Seetõttu tuleb haldusakti koostamisel pöörata eraldi tähelepanu sellele, et
haldusaktis sisalduv vaidlustamisviide oleks täielik, arusaadav ja adressaadile kättesaadav ka juhul,
kui haldusakt avaldatakse massiteabevahendi kaudu.
Sätte eesmärk ei ole jätta isikuid haldusakti sisust või selle vaidlustamise võimalustest teadmatusse,
vaid võimaldada erandlikus olukorras meetme kiiret jõustumist. Sellest tulenevalt tuleb haldusakti
avaldamisel kasutada sellist avaldamisviisi ja sõnastust, mis tagab teabe võimalikult laia ja
arusaadava kättesaadavuse, ning vajaduse korral näha haldusaktis ette hilisem kehtima hakkamise
aeg, kui see on vajalik adressaatide õiguste tõhusaks kaitseks.
Lõikega 4 nähakse ette erandlik võimalus, et sättes viidatud määrused võivad jõustuda juba
järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Tegemist on määrustega, mis on nakkushaiguse
tõrjeks vältimatult vajalikud ning viivitus määruse jõustumisel muudaks eesmärgi saavutamise
võimatuks või kahjustaks seda oluliselt. Muudatus on vajalik olukordadeks, kus nakkushaiguse levik
56
või muu rahvatervist ohustav epidemioloogiline sündmus nõuab meetmete viivitamatut
rakendamist. Näiteks võib selline vajadus tekkida eriti ohtliku nakkushaiguse puhangu, uue kiiresti
leviva haigustekitaja ilmnemise või muu olukorra korral, kus tavapärane hilisem jõustumine
vähendaks oluliselt meetme tõhusust. Määruse varasem jõustumine puudutab eelkõige selle
kohaldamist pärast jõustumist tekkivatele olukordadele ega tähenda iseenesest, et juba alustatud
haldusmenetlustes tuleks automaatselt kohaldada uusi õigusnorme. Menetluses kohaldatavate
normide kindlaksmääramisel tuleb jätkuvalt lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõtetest.
Õiguskindluse kahjustamise risk on maandatud sellega, et lühendatud jõustumisaega saab kasutada
üksnes vältimatu vajaduse korral, määrus jõustub alles pärast Riigi Teatajas avaldamist ega kohaldu
tagasiulatuvalt ning iga konkreetse määruse puhul tuleb eraldi hinnata lühendatud jõustumisaja
proportsionaalsust.
8. peatükk
RIIKLIK JA HALDUSJÄRELEVALVE
Eelnõu § 35 reguleerib riikliku ja haldusjärelevalve tegemist eelnõukohaste ja selle alusel
kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle.
Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 751 kohaselt on haldusjärelevalve ühe haldusorgani kontroll
teise haldusorgani üle. Haldusjärelevalvet riigi haldusorgani üle tehakse juhul, kui see ei ole
järelevalve tegija alluvuses. Riikliku järelevalvena käsitatakse KorS § 6 lõike 4 kohaselt
korrakaitseorgani tegevust eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada
korrarikkumine. Riiklikku järelevalvet teeb haldusorgan teise isiku suhtes, kui isik ei kuulu
haldusjärelevalve alla.
Seadusesse tuuakse tagasi sunniraha määr. KorS § 23 lõike 4 kohaselt on sunniraha ülemmäär 9600
eurot, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti. Eelnõuga nähakse ette, et juriidilisele isikule on
igakordne sunniraha määr kuni 30 000 eurot ning arvestades füüsilistele isikutele ette nähtud
maksimaalseid trahvi määrasid, on neile igakordne sunniraha ülempiir 2400 eurot.
Eelnõu § 36. Riikliku järelevalve erimeetmed
VVS § 751 kohaselt on haldusjärelevalve ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle.
Haldusjärelevalvet riigi haldusorgani üle tehakse juhul, kui see ei ole järelevalve tegija alluvuses.
KorS § 46 lõike 1 punkti 2 kohaselt võib erandlikult ja vältimatu vajaduse korral inimese kinni
pidada, kui on vaja tõrjuda teiste inimeste elu või kehalist puutumatust ähvardavat vahetut ohtu.
Epideemia ajal on ohus väga paljude nakatuda võivate inimeste tervis. PS § 20 punkti 5 järgi võib
vabaduse võtta nakkushaige kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik. See ei ole riigi
omavoli või kergekäelist otsust võimaldav luba, vaid erandlik võimalus kaitsta inimest kinni pidades
tema enda või teiste inimeste elu ja tervist. Samamoodi kaitstakse inimest ennast ja teisi inimesi
muudel PS § 20 punktis 5 nimetatud juhtudel, nimelt vaimuhaiget, alkoholi või narkootikume
tarbinud isikut kinni pidades.
Inimeselt võib vabaduse võtta viimase võimalusena ja siis, kui see on vältimatult vajalik ja muud
üle ei jää. Vaid sellisel kujul on vabaduse võtmine lubatav. Kinnipidamine peab olema kooskõlas
proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel tuleb arvestada iga üksikjuhtumiga seotud
olulisi asjaolusid.
57
Lisaks nähakse ette, et Vabariigi Valitsuse või Terviseameti antud haldusaktis sätestatud meetmete
täitmise tagamiseks määratud sunnivahendit rakendab Terviseamet.
Sunniraha suuruse ülemmäär on KorS § 23 lõike 4 kohaselt 9600 eurot, kuid eriseaduses võib
sätestada sellest suurema summa. Sellest tulenevalt nähakse ette, et sunniraha ülemmäär on füüsilise
isiku puhul 9600 eurot ja juriidilise isiku puhul 30 000 eurot. Sunniraha eesmärk on kohustada
järgima korralduses kehtestatud nõudeid, meetmeid ja piiranguid ning hoida ära nakkushaiguse levik
ja seda võib määrata korduvalt.
Korralduste andmisel on lähtutud eeldusest, et Vabariigi Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu
valitsusasutuste kaudu (VVS § 1 lõige 2) ning seetõttu on haldussunni teostamine valitsuse
korralduste täitmisel Terviseameti ülesanne. VVS § 1 lõige 2 annab üldise pädevusnormi, aga ei ole
sisult volitusnorm.
Asendustäitmise ja sunniraha seadus (ATSS) § 6-s kohaselt rakendab sunnivahendit ettekirjutuse
teinud haldusorgan, kui seadus ei sätesta teisiti. Haldussunnivahendit rakendab Terviseamet.
§ 37. Terviseameti poolt korrakaitseorgani kaasamine
Korrakaitseorgani all peetakse silmas KorS § 6 lõike 1 tähenduses riikliku järelevalve ülesannet
täitma volitatud asutust, kogu või isikut.
Korrakaitseorgani kaasamise sätted jäävad eelnõus võrreldes kehtiva NETS-iga81 samaks, v.a selles,
et muu korrakaitseorgani kaasamiseks peab Terviseamet eelnevalt Vabariigi Valitsuselt loa saama.
Sellist korda, kus teise korrakaitseorgani kaasamiseks on vaja valitsuse heakskiitu, ei ole ka HOS-i
alusel eriolukorra kehtestamisel. Valitsuselt loa saamise korraldus suurendab põhjendamatult
halduskoormust, samuti võib praktilises situatsioonis tekkida viivitus ohu tõrjumisel ja seega
tekitada rahva tervisele suurema ohu kui vahetu kaasamisõiguse olemasolu korral.
Üksnes kaitseväe kaasamise puhul on HOS-is sätestatud erikord, mis tuleneb ka KorS-ist.
Politsei (korrakaitseorgan) kaasamine nakkushaiguse epideemilise leviku korral ohu tõrjumisse, kui
asutuse enda ressurssidest ei piisa, on tavapraktika vastavalt KorS § 6 lõikele 3, mis näeb ette, et kui
pädev korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal tõrjuda olulist või kõrgendatud vahetut ohtu või
kõrvaldada korrarikkumist, siis kohaldab politsei edasilükkamatuid meetmeid KorS-i alusel ning
teavitab viivitamata pädevat korrakaitseorganit.
Terviseameti ülesannete täitmiseks muu korrakaitseorgani kaasamine on vajalik selleks, et kasutada
riigi ressursse tõhusalt. Epideemia või muu kriisi korral võib tekkida suure tõenäosusega vajadus
kaasata ulatuslikumat ressurssi haldus-, järelevalve- ja väärteomenetluste läbiviimiseks. See
tähendab vajadust kaasata teisi korrakaitseorganeid selliselt, et nad saaksid ajutiselt täita
Terviseameti pädevuses olevaid ülesandeid ja teostada avalikku võimu Terviseameti volituste
ulatuses.
Terviseameti kaasatud korrakaitseorganil on ülesande täitmisel Terviseameti volitused. Sellel
põhjusel kannab Terviseamet ka vastutust kaasatava korrakaitseorgani ametniku poolt
haldusvälisele isikule tekitatud kahju eest.
81 Korrakaitse kaasamise regulatsioon lisandus NETS-i nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise seadusega
(347 SE) [RT I, 22.05.2021, 3 - jõust. 01.06.2021].
58
Nakkushaiguse epideemilise leviku korral võib Terviseameti ülesannete täitmisse kaasatud
korrakaitseorgan töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid, vastavalt ülesandele
üksnes samas ulatuses, kui Terviseamet seda ülesannet täites ja üksnes selles mahus, milles teda
kaasati. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalikud andmed on nakkushaigusega,
nakkuskahtlusega ja negatiivse testitulemuse andnud inimese, nakkusohtliku inimese ja
immuniseeritud isiku nime, isikukoodi ja kontaktandmeid ning andmeid nakkushaiguse leviku
asjaolude kohta.
Kui Terviseamet kaasab ülesannete täitmisesse PPA, saab PPA ülesannete täitmisse kaasatuna
kohaldada vahetut sundi. Puudub vajadus, et Tervisamet kaasaks PPA KorS § 6 lõike 6 alusel, vaid
pädevus antakse otse PPA-le.
Ülesande täitmisse korrakaitseorganite kaasamise täpsemad tingimused ja korra, sealhulgas kulude
hüvitamise korra, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
9. peatükk
VASTUTUS
Väärteokoosseisud §-des 38–42 on võrreldes kehtiva õigusega samad, kuid rahatrahvide määrasid
on tõstetud maksimaalse lubatud piirini (KarS § 47), et tagada väärteokoosseisus nimetatud
kohustuste täitmine. Mittenõuetekohane täitmine võib kaasa tuua suure kahju nii elanikkonnale,
majandusele kui ka riigi toimimisele. Karistusmäärade tõstmise eesmärk on tagada nakkushaiguste
ennetamiseks ja tõrjeks kehtestatud kohustuste täitmine, kuna nende eiramine võib kaasa tuua ohu
rahvastiku tervisele, riigi majandusele ja elutähtsate teenuste toimepidevusele. Trahvide ja sunniraha
määrade suurendamist on täpsemalt analüüsitud ja selgitatud mõjude analüüsi peatüki punktis 6.2.7.
Karistusmäärade tõstmine maksimaalse lubatuni ei tähenda automaatselt nende kohaldamist.
Igasugune karistuse kohaldamine peab arvestama proportsionaalsuse põhimõtet ehk rahatrahv
määratakse vastavalt rikkumise raskusele. Karistuse kohaldamine on viimane meede, enne seda
tuleb rakendada mõjutust ettekirjutuse ja sunniraha kaudu.
Paragrahvid 38–40 käsitlevad riikliku järelevalve käigus tuvastatud vahetute tõrjemeetmete
eiramist. Perioodil 2016–2025 on kehtiva NETS alusel läbi viidud 177 väärteomenetlust (valdavalt
aastatel 2021–2022 seoses COVID-19 pandeemiaga), mille käigus määrati trahve kogusummas ligi
31 260 eurot. Praktika näitab, et enim rikkumisi on seotud üldiste tõrjenõuete ja karantiinikohustuse
eiramisega. Juriidiliste isikute puhul on maksimaalne trahvimäär 400 000 eurot ette nähtud
olukordadeks, kus ettevõtte tegevus (nt avaliku ürituse korraldamine piirangute ajal) võib põhjustada
ulatusliku nakkushaiguse, sealhulgas eriti ohtliku nakkushaiguse, puhangu.
Paragrahvis 38 sätestatud nakkushaiguste tõrje nõuete rikkumine on seotud §-dega 29
(Nakkushaiguste tõrje nõuded) ja 32 (Nakkushaiguse puhangu ja epideemilise leviku tõkestamine).
Paragrahvis 39 sätestatud karantiininõuete rikkumine on seotud § 31 alusel Vabariigi Valitsuse
korralduse või Terviseameti haldusaktiga kehtestatud karantiini nõuete rikkumisega.
Paragrahvis 40 sätestatud rikkumine seisneb §-s 32 nimetatud nakkushaiguse puhangu ja
epideemilise leviku tõkestamise nõuete või kohustuste täitmata jätmises või § 33 alusel Vabariigi
Valitsuse määruse või Terviseameti haldusaktiga kehtestatud eriti ohtliku nakkushaiguse leviku
tõkestamise nõuete või kohustuste rikkumises.
59
§ 41. Teabe esitamise kohustuse rikkumine
Säte reguleerib andmete edastamist nakkushaiguste seireks. Proportsionaalsuse kaalutlusel on selle
koosseisu puhul juriidilise isiku maksimaalne trahvimäär 130 000 eurot (ligikaudu üks kolmandik
maksimaalsest lubatud määrast), kuna tegemist on teabe- ja uuringumaterjali esitamise kohustusega,
mis on eelduseks edasiste tõrjemeetmete rakendamisele. Valeandmete esitamise keelamine on
vajalik riikliku tervisestatistika ja ohuhinnangute usaldusväärsuse tagamiseks.
§ 42. Immuniseerimise nõuete rikkumine
Paragrahviga sätestatakse väärteovastutus tervishoiuteenuse osutajale immuniseerimise nõuete
rikkumise eest. Sätte eesmärk on tagada immuniseerimise ohutus, nõuetekohane korraldus ning
kaitsta inimeste elu, tervist ja vältida nakkushaiguste levikut. Järelevalvepraktika viimase kümne
aasta jooksul82 kinnitab vajadust sekkuda juhtudel, kus TTO eirab ohutusnõudeid või keeldub
koostööst puuduste kõrvaldamisel.
Lõike 1 kohaselt nähakse füüsilisele isikule ette rahatrahv kuni 300 trahviühikut, kui ta rikub seaduse
§ 20 lõikes 2 sätestatud nõudeid ning selle rikkumisega kaasneb oht inimese elule või tervisele või
nakkushaiguse levikuks. Rikkumise koosseis eeldab tagajärjena ohu tekkimist – vastutus järgneb
vaid juhul, kui nõuete eiramine reaalselt ohustab nimetatud õigushüvesid. Järelevalvepraktika
kinnitab vajadust sekkuda õiguskaitsevahenditega olukordades, kus tervishoiuteenuse osutaja eirab
ohutusnõudeid ega tee järelevalveasutusega koostööd puuduste kõrvaldamisel.
Lõike 2 kohaselt sätestatakse vastutus juriidilisele isikule sama teo toimepanemise eest. Juriidilise
isiku puhul on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 400 000 eurot. Trahvimäära kehtestamisel on
arvestatud võimaliku kahju ulatust rahvastiku tervisele (näiteks eriti ohtlike nakkushaiguste
puhangute vallandumine puuduliku immuniseerimiskorralduse tõttu) ja vajadust tagada sanktsiooni
hoiatav mõju tervishoiuteenust osutavatele asutustele.
§ 43. Menetlus
Väärtegude kohtuväline menetleja on Terviseamet kui valdkondlik järelevalveasutus. Kui
epidemioloogilise olukorra tõttu on kaasatud PPA, on ka neil õigus teostada väärteomenetlust
vastavalt kaasamise ulatusele. PPA kaasamine on osutunud hädavajalikuks massiliste rikkumiste
korral, nagu ilmnes 2021. ja 2022. aasta menetlusstatistikast.
10. peatükk
RAKENDUSSÄTTED
§ 44. Alusharidusseaduse muutmine
Alusharidusseaduses muudetakse § 43 lõike 3 punkti 4 ning lisatakse viide NETS-le, mis tähendab,
et lastehoiuteenuse puhul tuleb tegevusloa andmisel kontrollida, kas eluruumi kasutava täisealise
isiku tuberkuloosi suhtes tehtud tervisekontroll on toimunud ka NETS-i alusel. NETS näeb ette, et
õpetajad ja lasteasutuste töötajad ning teised töökohustuste tõttu lastega vahetult kokkupuutuvad
töötajad peavad esitama tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta.
§ 45. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine
82 Terviseameti ja Terviseameti regionaalosakondade andmed
60
Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 52⁷ sõnastust muudetakse viisil, mis tagab terminoloogilise
ühtsuse uue NETS-iga.
Kehtiv viide nakkushaigustest teavitamise protseduurile (§ 21 lg 8) asendatakse viitegaeriti ohtliku
nakkushaiguse määratlusele (§ 3 lg 2 p 4). See muudatus seob isikute vaba liikumise piiramise
õiguse vahetult nakkushaiguse mõjuga rahvastiku tervisele ning Maailma Terviseorganisatsiooni
poolt välja kuulutatud rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealase hädaolukorraga.
Termin „nakatunud“ asendatakse uues seaduses defineeritud mõistetega „nakkuskahtlane“ ja
„nakkusohtlik“. See täpsustus on vajalik, et riik saaks rakendada nakkushaiguste tõrje meetmeid
juba võimaliku nakkushaigusest tingitud rahvastiku tervist ähvardava ohu kahtluse staadiumis, mitte
alles pärast nakkushaiguse diagnoosi lõplikku kinnitamist.
Seni kasutatud termin „tervisekontroll“ asendatakse mõistega „terviseuuring“, et eristada
nakkushaiguse diagnoosimiseks tehtavat diagnostilist tegevust üldisest töötervishoiualasest
tervisekontrollist.
§ 46. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine ning kehtetuks tunnistamine
NETS tunnistatakse kehtetuks, sest eelnõuga kavandatakse selle asemel uues redaktsioonis
samateemaline seadus. Samas on tarvilik rakendada piiratud teovõimaga inimeste immuniseerimise
erisust juba varem, selleks muudetakse kehtivat NETS ning muudatust rakendatakse vastavalt
rakendussättele juba 2027. a 1. juulist.
Kehtiva NETS § 8 täiendamine lõikega 22 tagab selle, et TTO-l on õigus immuniseerida piiratud
teovõimega isikut, kui piiratud teovõimega isikul on kaalutlusvõime. Kui seda ei ole, siis on vaja
lähtuda tema seadusliku esindaja nõusolekust. Sätte kohaselt loetakse nõusolek tervishoiuteenuse
osutajale antuks, kui seadusliku esindajat on teavitatud ja ta ei ole immuniseerimisest kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis tähtajaks keeldunud. Mis tähendab, et seaduslik esindaja ei pea
nõusoleku korral midagi tegema. Selline korraldus on halduskoormust vähendav ja mugavam
mõlemale poolele. Muudatus on suunatud immuniseerimisega hõlmatuse parandamisele ja
bürokraatia vähendamisele, eriti koolitervishoius ja hoolekandeasutustes, kus esindajate passiivsus
on takistanud õigeaegset vaktsineerimist.
Muudatus ei mõjuta eelnevat teavituskohustust. Info eelseisvast immuniseerimisest peab jõudma
piisava varuga (soovitavalt esmane teavitus 3 kuud ja korduvteavitus 1–2 nädalat enne), et
võimaldada sisulist otsustamist ja vajadusel nõustamist. Täpsemad nõuded teavitamisele ja
protseduuri läbiviimisele kehtestatakse valdkondliku juhendi ja ministri määrusega.
Immuniseerimine on Eestis vabatahtlik ja on efektiivseim viis kaitsta tervist nakkushaiguste eest.
Enamik Eesti elanikkonnast vaktsineerib oma lapsi, kuid mitmete haiguste (nt leetrid) puhul on
hõlmatus langenud alla WHO soovitusliku 95% piiri, mis on vajalik karjaimmuunsuse tagamiseks
ja puhangute vältimiseks. Eelnõu kohaselt loetakse seadusliku esindaja nõusolek antuks, kui teda on
eelnevalt nõuetekohaselt teavitatud ja ta ei ole keeldunud. Perekonnaseaduse § 120 lõike 7 kohaselt
eeldatakse, et hooldusõiguslikud vanemad tegutsevad ühisel nõul. Kui on teada vanemate
eriarvamus, lähtutakse lapse huvidest ja kaalutlusvõimest.
Regulatsiooni rakendamisel juhindutakse VÕS § 766 üldpõhimõtetest. Kui piiratud teovõimega isik
on suuteline vastutustundeliselt kaaluma immuniseerimise poolt- ja vastuargumente, on
61
tervishoiutöötajal õigus teda immuniseerida ka juhul, kui seaduslik esindaja on keeldunud. See on
kooskõlas Oviedo konventsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, mis nõuavad lapse
arvamuse ja suureneva otsustusvõime arvestamist. Tervishoiutöötaja peab isiku kaalutlusvõime
hindamise dokumenteerima.
§ 47. Ravimiseaduse muutmine
Eelnõuga muudetakse ravimiseaduse § 84 lõige 10. Muudatus on tehtud vähendamaks tarbetut
halduskoormust ja bürokraatiat ettevõtjatele. Käesoleval ajal peavad andma kooskõlastuse
vaktsineerimiskampaania osas nii Ravimiamet kui ka Terviseamet. Küsides kooskõlastust järjest
kahest riigiametist läheb menetluseks ning kampaania inimesteni jõudmiseks rohkem aega ja riigil
on kahekordne ülevaatamise koormus. Edaspidi kooskõlastab vaktsineerimiskampaaniaid üks
vastutav riigiamet, milleks on Ravimiamet. Vajaduse korral kaasab Ravimiamet Terviseameti, et
kooskõlastada kampaania teatud aspekte.
§ 48. Rahvatervishoiu seaduse muutmine
Eelnõuga muudetakse rahvatervishoiu seaduse § 28 lõikeid 1 ja 2, täpsustades tuberkuloosiregistri
eesmärki ja andmeandjate kohustusi. Muudatuse eesmärk on laiendada tuberkuloosiregistris
kogutavate andmete koosseisu selliselt, et lisaks aktiivsetele haigusjuhtudele ehk
tuberkuloosijuhtudele oleks võimalik registreerida ja seirata ka tuberkuloosi nakatumist. Kehtiv
regulatsioon on keskendunud diagnoositud haigusjuhtudele, jättes hõlmamata latentsed
tuberkuloosijuhud ehk nakkuse ilma kliiniliste haigustunnusteta.
§ 49. Riigi Teataja seaduse muutmine
Punktiga 1 täiendatakse Riigi Teataja seadust (RTS) võimalusega avaldada Riigi Teatajas aktide
terviktestid, mida ei loetleta RTS § 3 lõikes 1. Säte on vajalik, kui on vaja avaldada Terviseameti
antavaid haldusakte, et tagada nende kättesaadavus ja arusaadavus kehtivast õigusest.
Punktidega 2 ja 3 kehtestatakse erand määrustele ja Vabariigi Valitsuse korraldustele, milles
sisalduvad meetmed, piirangud ja nõuded karantiini kehtestamiseks ning nakkushaiguse
epideemilise leviku tõrjeks. Sellised määrused ja korraldused tuleb esitada Riigi Teatajale
avaldamiseks viivitamata ja need avaldatakse hiljemalt määruse esitamisele järgneval päeval.
VVS § 30 lg 5 kohaselt jõustub korraldus üldjuhul selle vastuvõtmisel. Kuid kuna karantiini
kehtestamine on haldusakt HMS tähenduses, siis tuleb see korralduse adressaatidele teatavaks teha
selle kehtima hakkamiseks adressaadi jaoks. Kuna Riigi Teataja seaduse § 9 lg 6 kohaselt võib
korralduse panna Riigi Teatajasse üles seitsme päeva jooksul, mis on liiga pikk aeg, siis tuleb ka
karantiini korraldusele näha ette erand RTS-s.
§ 50. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine
Punktiga 1 nähakse SHS-is ette muudatus, millega nõutakse suure hooldus- ja abivajadusega lapse
hoiu teenuse puhul, et lapsehoidja peab edaspidi läbima tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli
vastavalt NETS-ile ning esitama tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta.
Punktidega 2 ja 3 tehtavate muudatuste tulemusena peavad asendushooldusel olevat last vahetult
kasvatav isik ja tema pereliikmed esitama tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise
62
kohta ning läbima edaspidi tervisekontrolli vastavalt NETS-ile. Sama peab tegema last vahetult
kasvatava isikuga ühist eluruumi kasutav täisealine isik.
Punktiga 4 tehtava muudatuse tulemusena peab isik, kes hakkab saama toetatud elamise teenust,
kogukonnas elamise teenust, päeva- ja nädalahoiuteenust või ööpäevaringset erihooldusteenust,
olema läbinud perearsti juures nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli, kui teenuseosutaja on seda
nõudnud. Oluline on, et erihoolekandeteenuse saajad läbivad nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli,
kuna nad kuuluvad sageli haavatavate sihtrühmade hulka, kellel võivad olla nõrgemad
immuunsüsteemid ja suurem risk raskete tüsistuste tekkeks. Nakkushaiguse võimaliku leviku korral
võib üksik juhtum kiiresti areneda laiaulatuslikuks puhanguks, mis ohustab nii teenusesaajaid kui
ka töötajaid ning võib kaasa tuua ulatuslikud tagajärjed kogu asutusele. Seetõttu aitab tervisekontroll
ennetada nakkuste levikut, tagades turvalise keskkonna kõigile osapooltele ja toetades ühiskonna
nõrgemate liikmete kaitset. SHS-is sätestatakse, et nakkushaiguste suhtes teevad tervisekontrolli
perearstid, kellel on vajalikele andmetele juurdepääs ja pikaajaline kogemus teenust saava isikuga.
Selliste nakkushaiguste loetelu, mille suhtes on soovituslik teenust saama hakkavat isikut
kontrollida, pannakse paika erialaspetsialistide, Terviseameti ja Sotsiaalkindlustusametiga koostöös.
SHS-is sätestatakse, et erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamisel tagastab teenuseosutaja teenust
saanud isiku või tema seadusliku esindaja soovil teenuse osutamise käigus isiku kohta kogutud ja
säilitatud dokumendid.
Punktidega 5–7 muudetakse SHS § 152 nii, et sotsiaalteenuse osutaja tegevusloa taotlemisel
peavad lastega vahetult kokkupuutuvad töötajad esitama tervisetõendi tuberkuloosi suhtes
tervisekontrolli läbimise kohta vastavalt NETS-ile.
§ 51. Tervisekassa seaduse muutmine
Punktidega 1 ja 2 täpsustatakse Tervisekassa eesmärki ravimite hankimise ülesandega. Kuna
Tervisekassa hangib kehtiva NETS-i alusel immuniseerimiskava täitmiseks ja vältimatu abi korras
immuniseerimiseks vajalikke vaktsiine, immuunglobuliine, tuberkuloosi- ja antiretroviirusravimeid
ja tuberkuloosiravimitega seonduvaid kõrvaltoimeravimeid ning uue seadusega saab ülesandeks
hankida erandkorras ka riiklikult olulisi eriti ohtlike nakkushaiguste ravimeid, on tarvis Tervisekassa
eesmärki seaduse tasemel täpsustada. Ravimiseaduse tähenduses on vaktsiin ravim, seega katab
sõnastus nii ravimite kui ka vaktsiinide hankimist.
COVID-19 pandeemia on näidanud, et riigil peab olema piisavalt hoobasid tagamaks rahva tervise
kaitse, sealhulgas ravimite järjepidev ja tõrgeteta kättesaadavus. Kui on tekkinud olukord, kus
ravimite hulgimüüjad ei ole veel Eestisse toonud ega plaani lähiajal (näiteks majanduslikel
kaalutlustel) tuua elanikkonnale olulisi ravimeid, peab riigil olema võimalus vajaminevad ravimid
ise otse tootjatelt hankida ja elanikkonnale kättesaadavaks teha. Arvestada tuleb ka sellega, et
hulgimüüjatel ei pruugi olla võimalust ravimit üldse Eestisse tuua (näiteks piiratud tootmismahtude
juures ELi-sisene hange, millega välistatakse juurdepääs kõigile teistele peale riigiasutuste – nt
COVID-19 vaktsiinid). Arvestades Euroopas valitsevat keerulist julgeoleku olukorda võib ka sellest
tuleneda juhtumeid, mille puhul tuleb rahvatervise seisukohast riiklikult olulisi ravimit hankida.
Tegemist võib olla kas väikeste või vastupidi väga suurte kogustega ja olukorras, kus teised
hulgimüügi tegevusloa omajad ei ole huvitatud ravimi Eestisse tarnimisest või see on neile erinevatel
põhjustel takistatud (näiteks ELi hanke piiravad tingimused).
Riigil on mõistlik anda erandkorras ravimite hankimise ülesanne Tervisekassale, mis on vajalikud
eriti ohtliku nakkushaiguse levikust põhjustatud rahvastiku tervist ohustava hädaolukorra,
sealhulgas epideemia või muu hädaolukorra, tõrjeks ja tõrjeks valmisoleku tagamiseks. Tervisekassa
63
täidab juba praegu erinevaid tervisevaldkonna ülesandeid, tasudes tervishoiuteenuste eest jne.
Ravimite väljastamist võib tulevikus korraldada TTO-de kaudu või hulgimüüjate või apteekide
vahendusel. Ravimiseaduse § 26 lõike 4 alusel tohib hulgimüüja praegu väljastada ravimeid ainult
apteegiteenuse osutamise, ravimite tootmise ja ravimite hulgimüügi tegevusloa omajatele. Seetõttu
ongi oluline sätestada erisus, et Tervisekassa tohib ravimeid väljastada ka otse TTO-dele.
COVID-19 pandeemia ja ahvirõugete puhang on näidanud, et erandlikes olukordades on vajalik
hankida ka vaktsiine, mis ei ole immuniseerimiskavas ette nähtud. Immuniseerimiskava väliste
riiklikult oluliste vaktsiinide hankimine võib osutuda vajalikuks näiteks suuremate vaktsiinide
turutõrgete tõttu, pandeemiate või epideemiate olukorras, kus ravimite ja vaktsiinide turule on
tulemas uued ravimid ja vaktsiinid, mis on vajalikud rahva tervise kaitseks. Vaktsiine ja teatud
ravimeid hangib Tervisekassa, kellel on selleks vajalik pädevus juba aastate jooksul tekkinud.
Mõistlik on, et ka erandlikus olukorras hangiks riiklikult vajalikke ravimeid edaspidi Tervisekassa.
Nagu esimeses muudatusettepaneku selgituses kirjas, katab riiklikult oluliste ravimite hankimise
alus ka vaktsiinide hankimise.
Valdkonna eest vastutav minister teeb Tervisekassale ettepaneku vajamineva ravimi hankimiseks.
Ministrile võivad ettepanekuid esitada riiklikult olulise ravimi hankimise vajaduse kohta näiteks
Terviseamet, Ravimiamet, immunoprofülaktika ekspertkomisjon, arstide erialaorganisatsioonid vm.
Oluline on märkida, et Tervisekassale on väljastatud ladustamisõiguseta hulgimüügi tegevusluba
alates 01.12.2022. Tervisekassal on hulgimüügi tegevusluba vajalik selleks, et oleks võimalik ise
hankida ravimeid EL-i käitlejatelt, et oleks tagatud tingimused käitlemiseks ja saaks ravimeid omada
ning kontrollida nende liikumist. Tervisekassal on seni kehtivas õiguses olnud üksnes teatud
ravimite ja vaktsiinide rahastamise ülesanne. Hankimine iseenesest ei ole veel hulgimüük (ka
apteegid hangivad ravimeid, aga seda jaemüügi eesmärgil). Seetõttu ei rakendata ka Tervisekassale
kui ravimite hulgimüügi tegevusloa omajale näiteks juurdehindluse korda. Kuna on vaid kitsas ring
ravimeid, mida Tervisekassa erandkorras hankida saab ning eesmärk ei ole neid kasumi saamise
eesmärgil edasi müüa vaid ennekõike väljastada TTO-dele, teistele hulgimüüjatele või apteekidele,
siis juurdehindluse regulatsioon ei kohaldu. Tervisekassa ülesanne ei ole asendada hulgimüüjaid või
nendega koos tegutseda majanduslikel eesmärkidel. Tervisekassa poolt ravimite sisse ostmist võib
käsitleta majandustegevusena, mille juures peab järgima riigihanke reegleid. Samas eelnõu
tähenduses ravimite sisseostuhinnaga müümine on pigem seotud avaliku huvi raames üldist
majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega, mida peetakse silmas Euroopa Komisjoni 2025. a
otsuse artikli 2 lõike 1 punktide 83 ja c tähenduses. Eelnõuga pannakse Tervisekassale kohustus
tagada rahva tervise kaitseks ravimite sisseostmine ja müümine. Ilma juurdehindluseta müük on
tavaline ka ravimiturul, reguleeritud on piirsummad, seega on tegemist turumajanduse tingimustes
tegutseva turuosalisega84. Seega ei saa Tervisekassa sellega majanduslikku eelist ehk tegemist ei ole
riigiabi saamisega ning teisalt ei kahjusta ravimituru konkurentsi.
Punktiga 3 lisatakse õigusselguse eesmärgil, et Tervisekassal on õigus nõuda ebaõigesti või
põhjendamatult väljastatud või kasutatud ravimite eest kahju hüvitamist. Nimetatud muudatustega
peetakse silmas ARV-ravimite, tuberkuloosiravimite, mükobakterioosiravimite, tuberkuloosi
ennetamise ravimite ning tuberkuloosiravimitest, mükobakterioosiravimitest ja tuberkuloosi
83C:\Users\somkr50217\Downloads\KOMISJONI OTSUS, KOMISJONI OTSUS (EL) 2025/2630, Euroopa Liidu
toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele
ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus
2012/21/EL (2012/21/EL). 84 Komisjoni teatis riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (2016/C 262/01), p 4.2.
64
ennetamise ravimitest põhjustatud kõrvaltoimete leevendamiseks ja raviks kasutatavate ravimite
kasutamise kontrollimist ja vajadusel korral TTO-delt kahju hüvitamise nõudmist. Olemasolev
regulatsioon ei sobi nimetatud ravimite väljakirjutamise/kasutamise kontrollimiseks, sest tegemist
ei ole Tervisekassa ravi rahastamise lepingu raames tegutsemisega (nt vanglad ei ole ka Tervisekassa
lepingupartnerid).
Punktiga 4 täiendatakse Tervisekassa nõukogu ülesandeid, et nõukogu teeb ministril ettepaneku
nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestamiseks või muutmiseks. Täienduse tingib eelnõu § 10
sätestatu.
§ 52. Toiduseaduse muutmine
Toiduseaduse § 28 tunnistatakse kehtetuks, mille tulemusena tuleb toidukäitlejate tervisekontrolli
puhul järgida TTOS-i. See tähendab, et NETS-i eelnõuga eraldi nõudeid tervisekontrollile enam ei
seata. TTOS-i kohaselt võib esimese tervisekontrolli teha nelja, edaspidi kuue kuu jooksul pärast
tööle asumist. Bioloogiliste ohutegurite puhul ei ole määrava tähtsusega see, kas nende allikaks on
töökeskkond või töötaja ise. Tööandjal säilib õigus suunata töötaja tervisekontrolli ka varem, kui
seda näeb ette töökeskkonna riskianalüüs. Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna
töötervishoiu ja tööohutuse nõuete määruse kohaselt peab tööandja toidutoorme ja toidu käitlemise
ettevõtetes ning loomade, loomsete saaduste või neist valmistatud toodetega kokku puutuvate
töötajate puhul rakendama tööhügieeni abinõusid, tagama töötajate väljaõppe ning tuvastatud
bioloogilise ohuteguriga nakatumise korral korraldama tervisekontrolli ka kõigile teistele
samalaadsetes tingimustes töötanud inimestele.
§ 53. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) muutmisega välditakse kohtumenetlusega seotud sätete
dubleerimist (nt kehtiva NETS § 5 lõige 2 on samasisuline TSMS § 534 lõikega 21).
TsMS § 534 lõike 21 muudatusega jäetakse sättest välja viide kehtivale NETS-i sättele ja nähakse
ette, et esialgse õiguskaitse taotluse nakkushaige tema nõusolekuta haiglasse paigutamiseks ja talle
haiglaravi kohaldamiseks võib esitada ka isiku raviarst. Lisaks täiendatakse sätet selliselt, et kohtule
võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja pikendamise taotluse esitada ka isiku raviarst.
TsMS 539 lõike 1 ja 540 lõike 1 muudatuste kohaselt saab isiku raviarst esitada kohtule avalduse ka
isiku kinnisesse asutusse paigutamine lõpetamiseks või paigutamise peatamiseks. Täiendamise
vajadus on ajendatud kehtiva NETS § 5 lõikes 7 reguleeritu viimisest TsMS-i.
Muudatused ei ole seotud uute õiguste andmisega, sest nimetatud täiendused on toodud NETS-ist
TsMS-i. Kohtumenetluse sätted peaksid olema kohtumenetlust reguleerivas seaduses.
§ 54. Vereseaduse muutmine
Vereseaduse §-s 13 ajakohastatakse viidet eelnõu sättele, mis on seotud vere käitlemisel
verepreparaatide nakkusohutuse tagamisega.
§ 55. Veterinaarseaduse muutmine
Veterinaarseaduse § 2 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Põllumajanduslooma pidamisel ja loomse
saaduse, sealhulgas loomse kõrvalsaaduse käitlemisel osaleva isiku tervisekontrolli puhul tuleb
65
edaspidi TTOS-ist. NETS-i eelnõuga eraldi nõudeid tervisekontrollile enam ei seata. TTOS-i
kohaselt võib esimese tervisekontrolli teha nelja, edaspidi kuue kuu jooksul pärast tööle asumist.
Bioloogiliste ohutegurite puhul ei ole määrava tähtsusega see, kas nende allikaks on töökeskkond
või töötaja ise. Tööandjal säilib õigus suunata töötaja tervisekontrolli ka varem, kui seda näeb ette
töökeskkonna riskianalüüs. Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja
tööohutuse nõuete määruse kohaselt peab tööandja toidutoorme ja toidu käitlemise ettevõtetes ning
loomade, loomsete saaduste või neist valmistatud toodetega kokku puutuvate töötajate puhul
rakendama tööhügieeni abinõusid, tagama töötajate väljaõppe ning tuvastatud bioloogilise
ohuteguriga nakatumise korral korraldama tervisekontrolli ka kõigile teistele samalaadsetes
tingimustes töötanud inimestele.
§ 56. Seaduse jõustumine
Piiratud teovõimaga inimeste immuniseerimise erisust on praktikas vaja rakendada varem, selleks
muudetakse kehtivat NETS-i ning muudatust rakendatakse vastavalt rakendussättele juba 2027.
aasta 1. juulist.
Kehtiva NETS § 8 täiendamine lõikega 22 sätestab TTO õiguse immuniseerida piiratud teovõimega
isikut, kui tema seaduslik esindaja ei ole sellest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis
keeldunud. Muudatus on suunatud immuniseerimisega hõlmatuse parandamisele ja bürokraatia
vähendamisele, eriti koolitervishoius ja hoolekandeasutustes, kus esindajate passiivsus on takistanud
õigeaegset vaktsineerimist.
Ülejäänud seadus on kavandatud jõustuma 2028. aasta 1 jaanuaril. Jõustumisaja määramisel on
lähtutud vajadusest tagada piisav üleminekuaeg uue terviktekstiga kehtestatavate õigusnormide
rakendamiseks. Kuna seadus toob kaasa muudatusi nakkushaiguste ennetamise ja tõrje korralduses
ning menetluspraktikas, on ajavahemik seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahel vajalik
sihtrühmade (sh TTO-d, laborid, kohalikud omavalitsused) teavitamiseks ja koolitamiseks. Samuti
võimaldab valitud tähtaeg valmistada ette ja võtta õigeaegselt vastu seaduse rakendamiseks
vajalikud Vabariigi Valitsuse ja valdkonna eest vastutava ministri määrused ning viia vajalikud
andmekogud ja haldusprotsessid uute nõuetega vastavusse.
Kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega
Nakkushaiguste tõrje meetmete raames rakendatavate põhiõiguste piirangute eesmärk on selgitada
välja nakkusallikas ja nakkuse levikuteed, tuvastada nakkushaige ja nakkuskahtlusega inimene ning
kohaldada neile suunatud piiranguid ja ettevaatusabinõusid, et hoida eriti ohtlike nakkushaiguste
levik kontrolli all ja ennetada teiste isikute nakatumist, misläbi kaitstakse inimeste elu ja tervist
(tervisekaitse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse) ning tagatakse riigi sujuv toimimine (riigi
kaitse).
Olulise muudatusena reguleeritakse seaduse tasandil põhjalikumalt nakkushaiguste tõkestamise ja
tõrje meetmed ja nende rakendamise korraldus. Kui tegemist on üle-eestilise või piiritletud
territooriumil leviva eriti ohtliku nakkushaiguse puhanguga ja meetmete rakendamine on vältimatult
vajalik, saab Vabariigi Valitsus, arvestades nakkushaiguse leviku omapära ja erialaspetsialistide
(Terviseamet) arvamust, kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalikke piiranguid
määrusega, mis asendab senise korralduste andmise praktikat. Vabariigi Valitsuse sellesisuline
õigus on kantud PS § 87 punktist 8, mille kohaselt on valitsuse pädevuses nakkushaiguse leviku
66
takistamiseks kuulutada välja eriolukord riigis või selle osas.85 Kui tegemist on HOS-i alusel
eriolukorra väljakuulutamisega, võib nakkushaiguste tõrje meetmete rakendamiseks anda eraldi
määruse. Terviseametile antakse seadusega õigus kehtestada piirkondliku ulatusega või
üksikjuhtude korral nakkushaiguse tõrje meetmeid, välja arvatud juhul, kui olukorda juba reguleerib
valitsuse määrus, jäädes seaduses sätestatu piiridesse. See tagab piirangute kehtestamisel suurema
seadusliku aluse, mõõdukuse, läbipaistvuse ja ettenähtavuse, mida peetakse silmas PS §-s 11, mille
kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata üksnes PS-iga kooskõlas olevatel alustel, piirangud peavad
olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi kahjustada põhiõiguste olemust.
PS § 28 järgi on igaühel õigus tervise kaitsele. Riigil lasub kohustus leida õiglane tasakaal
nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel. PS § 28 lõikest 1 tuleneb riigi kohustus
rakendada positiivseid meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu ning võtta
meetmeid vältimaks inimeste haigestumist, sealhulgas nakkushaigustesse.86 Arvestatava ohu korral
on riigi sekkumine lubatav ning teatud olukordades ka vältimatult vajalik. Seega ohtliku
nakkushaiguse leviku puhul on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu (PS § 16) ja tervis (PS §
28), ennetades haiguse edasist levikut ja massilist haigestumist. Sellistes olukordades esineb oluline
avalik huvi vältida tervishoiusüsteemi ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide
toimimine ja avalike ülesannete täitmine.
PS §-st 11 tuleneb proportsionaalsuse põhimõte, mille kohaselt peavad piirangud olema eesmärgi
saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Eelnõus kavandatud põhiõiguste ja -vabaduste
piirangud vastavad nendele tingimustele. Eelnõu koostamisel on lähtutud eesmärgist saavutada
õiglane tasakaal piirangute eesmärgi ning nende ulatuse ja mõju vahel. Seejuures on arvestatud, et
tõrjemeetmed ei piiraks põhjendamatult isikute muid põhiõigusi, sealhulgas liikumisvabadust ja
ettevõtlusvabadust. Eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on põhjendatud kehtestada
piirangud ja tegevusnõuded. Kuigi tervisepõhiõigus on kaalukas põhiõigus, mille realiseeritavus
annab eeldused teiste põhiõiguste realiseerimiseks, ei saa sellele põhiõigusele automaatselt omistada
suuremat kaalu kui mõnele teisele põhiõigusele. Näiteks ei saa öelda, et õigus tervise kaitsele kaalub
automaatselt üles õiguse tegevusvabadusele või igasuguse liikumispiirangu, kui levimas on mõni
nakkushaigus.87 Seetõttu on eelnõus nakkushaiguste tõkestusmeetmed rakendatavad nakkushaiguse
epideemilise leviku korral ja tõrjemeetmed ohtliku nakkushaiguse puhangu korral või karantiinina.
Kohtupraktikas on selgitatud, et nakkushaiguste epideemilise leviku olukorras tuleb
proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel arvestada otsustusolukorra eripäraga, sealhulgas
teadusliku ebakindluse ja kiire reageerimise vajadusega. Proportsionaalsuse hindamine ei eelda
sellistes olukordades täielikku kindlust meetmete tõhususe suhtes, vaid otsustamise tuginemist
parimale kättesaadavale teabele ning valmisolekut rakendatud meetmeid uute teadmiste
lisandumisel kohandada. Samuti ei tulene proportsionaalsuse põhimõttest kohustust kaaluda kõiki
teoreetiliselt mõeldavaid alternatiive, vaid üksnes selliseid alternatiivseid meetmeid, mis olid
otsustamise hetkel äratuntavad ja reaalselt teostatavad. Proportsionaalsuse hindamisel võib
arvestada ka meetmete rakendamise ajafaktoriga, kuna hilinenud sekkumine võib tingida vajaduse
rakendada edaspidi oluliselt rangemaid piiranguid. Sellest tulenevalt tuleb nakkushaiguste tõrje
meetmete sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse hindamisel lähtuda paindlikust käsitlusest, arvestades
85 EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS. Kommenteeritud väljaanne veebis, § 87. Kalle Merusk, Külli Tar), Kristi
Purtsak. 86 EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS. Kommenteeritud väljaanne veebis, § 28, p 7. Kärt Muller, Ave Henberg,
Angelika Sarapuu. 87 EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS. Kommenteeritud väljaanne veebis, § 28, p 8. Kärt Muller, Ave Henberg,
Angelika Sarapuu.
67
nii kaitstava hüve kaalukust kui ka otsustusolukorra ajakriitilisust (Tallinna Ringkonnakohtu otsus
5-21-1010, p-d 16–20).
Piirangute üheks oluliseks eesmärgiks on vältida ka tervishoiuasutuste ja -töötajate ülekoormamist.
Kohtupraktikast tuleneb, et nakkushaiguste leviku tõkestamise meetmete rakendamisel tuleb
proportsionaalsuse hindamisel arvestada tervishoiusüsteemi toimimisvõime säilitamist kui
iseseisvat ja kaalukat avalikku huvi, mis võib õigustada meetmete rakendamist ennetavalt ja
prognoosidel põhinevalt (Tallinna Ringkonnakohtu otsus 3-21-1079, p 12; Tallinna Halduskohtu
otsus 3-20-2596/37).
Eriti ohtliku nakkushaiguse levik võib kaasa tuua olukorra, kus patsientide ravi nõuab haiglatelt
tavapärasest oluliselt suuremaid ressursse ja erimeetmeid. See võib omakorda piirata haiglate
võimekust osutada plaanilist ravi või võtta vastu teisi abi vajavaid patsiente, mille tagajärjeks võib
olla terviserikke pöördumatu süvenemine või äärmuslikel juhtudel ka surm. Ulatuslik plaanilise ravi
edasilükkumine või õigeaegse ravi kättesaamatus kujutaks endast väga intensiivset põhiõiguste
riivet. Seetõttu tähendab õiglane tasakaal eelkõige olukorda, kus isik oma õiguste teostamisel
arvestab teiste inimeste õigusega tervise kaitsele vastavalt PS § 19 lõikele 2, millest tulenevalt peab
isik oma õiguste ja vabaduste kasutamisel austama teiste inimeste õigusi ja vabadusi, sealhulgas
nende õigust tervise kaitsele.
Samuti lubab PS § 26 riigil sekkuda eraellu tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.
Üldise huvi kahjustamine võib seisneda nakkuse edasikandmises ja sellest tulenevas ühiskondlikus
koormuses, sealhulgas tervishoiusüsteemi ülekoormamises. Sellistes olukordades puudub riigil
võimalus jätta meetmeid rakendamata, tulenevalt PS §-st 14 ja riigi soorituskohustustest.
Peamine isiku vabadusõiguste piirang puudutab liikumisvabadust erinevates vormides – karantiin,
isolatsioon; ühistegevuste või ettevõtte töö peatamine; üritusel, koolis, tööl osalemise keeld.
Liikumisvabaduse piiramine on kooskõlas PS §-ga 34, mille kohaselt on igaühel, kes viibib
seaduslikult Eestis, on muu hulgas õigus vabalt liikuda. Õigust vabalt liikuda võib seaduses
sätestatud juhtudel ja korras piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides,
nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. PS § 34 kohaselt võib piirata ka nende isikute
liikumisvabadust, kes ise ei ole nakatunud, et vältida nende kontakte nakatunud isikutega.88
Ühe isiku põhiõiguste teostamine mõjutab paratamatult teiste isikute põhiõiguste ulatust.
Nakatumiste vähendamise eesmärk seisnebki nende õiguste ja kohustuste tasakaalustamises. Avalik
huvi ei piirdu üksikisikute erahuvide summaga, vaid hõlmab üldist huvi tagada kõigi õiguste kaitse,
riigi toimimine ja avalike teenuste kättesaadavus. Riigikohus on rõhutanud, et isikud ei või oma
huvide kaitsel jätta meelevaldselt arvestamata teiste isikute õigustega.89
Rangem liikumisvabaduse piirang seoses nakkushaigustega sisaldub PS § 20 punktis 5. Selle sätte
kohaselt tohib võimalikku vabaduse võtmist kohaldada vaid isiku suhtes, kes on ise nakkushaige ja
seetõttu teistele ohtlik. Tegemist on erandliku abinõuga, mille eesmärk on kaitsta inimese enda või
teiste isikute elu ja tervist. Sama põhimõte kehtib ka muudel PS § 20 punktis 5 nimetatud juhtudel,
näiteks vaimuhaige või alkoholi või narkootikume tarvitanud isiku kinnipidamisel.
PS § 47 võimaldab seda õigust seadusega piirata ka kogunemisvabaduse puhul nakkushaiguse leviku
tõkestamiseks.90
88 EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS. Kommenteeritud väljaanne veebis, § 34, p 11. 89 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.02.2005 otsus asjas 3-1-1-111-04, p 15. 90 EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS Kommenteeritud väljaanne veebis, § 47. Oliver Kask.
68
Vabariigi Valitsuse määrusega võib keelata eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti ohtliku
nakkushaiguse tunnustele vastava nakkushaiguse epideemilise leviku või selle ohu tõkestamiseks
keelu või piirangu avaliku koosoleku, avaliku ürituse, jumalateenistuse või muu avaliku usulise
talituse pidamisele üksnes juhul, kui osalejate arvu, toimumiskoha, ajavahemiku või muude
tingimuste piiramine ei ole nakkushaiguse leviku tõkestamiseks piisav. Sellise piirangu seadmine
riivab otseselt PS § 47 kogunemisvabadust ja PS § 40 usuvabadust. Tegemist ei ole pelgalt
avalikus kohas viibimise või tavapärase teenuse tarbimise piiramisega, vaid kollektiivse
eneseväljenduse ja avaliku usulise eneseteostuse riivega. Seetõttu on ka põhiseaduslik kontroll
rangem kui avalikkusele suunatud tavategevuste piiramisel. Legitiimne eesmärk on siiski olemas,
sest põhiseadus ise nimetab nakkushaiguse leviku tõkestamise kogunemisvabaduse piirangu alusena
ning usutalituste avalik teostamine ei tohi kahjustada tervist.
Formaalse põhiseaduspärasuse keskmes on ka siin seadusereservatsioon ja volitusnormi täpsus. PS
§ 3 lõige 1 ja PS § 87 punkt 6 nõuavad, et täitevvõim tegutseks seaduse alusel ja täitmiseks.
Riigikohus on koroonapassi asjas91 toonitanud, et väga intensiivsete piirangute korral peab
seadusandja ise otsustama põhiõiguste piiramise kõige olulisemad küsimused ja et eriti pikema kriisi
jätkudes tuleb volitusnorme täpsustada. Avaliku koosoleku või jumalateenistuse täielik keelamine
on oma laadilt intensiivsem riive kui näiteks ruumi täituvuse piiramine, mistõttu määrab seadus
piirangu rakendamise eeldused ja selle, et täielik keeld on lubatav alles siis, kui leebemad meetmed
ei ole piisavad.
Materiaalse põhiseaduspärasuse vaates tuleb eriti rangelt hinnata vajalikkust ja mõõdukust. Meede
on sobiv, sest osalejate arvu vähendamine või sündmuse ajutine ärajätmine vähendab lähikontakte
ja võib pidurdada nakkuse levikut. Vajalikkus tähendab seda, et enne täielikku keeldu tuleb kaaluda,
kas piisab osalejate arvu, toimumiskoha, kestuse või muude tingimuste piiramisest. Mõõdukuse
seisukohalt on otsustav, et täielik keeld on ultima ratio, mitte tavapärane abinõu, ning et see on
seotud konkreetse epidemioloogilise hinnanguga ja piiratud ajas ning ruumis. Kuna need
seadusandlikud pidurid on normis olemas, on säte põhiseadusega kooskõlas.
Asutuste ja ettevõtjate tegevusvabaduse riive, mis väljendub eelnõus asutustele ja ettevõtjatele
pandud kohustuses rakendada nakkustõrje ja leviku tõkestamise meetmeid töötajate ja klientide
suhtes, on seotud PS §-ga 29 (teine lõik). PS § 29 teise lõigu kohaselt võib vaba tahte vastaselt nõuda
töötamist muu hulgas nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. See hõlmab ka nõuet, et tööd tegeva
inimese tervisepõhiõiguse kaitseks tuleb seadusandjal sätestada nõuded töökeskkonna
tervislikkusele ja (nakkus)ohutusele, sealhulgas ennetada võimalikke terviseriske, ka teenuseid
tarbivate isikute tervise kaitseks.92
Ka õppe- ja kasvatustegevus võib koolis, lastehoius ja lasteaias ajutiselt peatuda, kui see on
vältimatult vajalik nakkushaigusest tingitud olulise ohu tõrjumiseks. Seda võib kool/lasteaed ise
otsustada, kuid see võib olla ka riigipoolne (Terviseameti otsus) korraldus. Selline piiramine on
kooskõlas PS §-ga 130, mis lubab muuhulgas erakorralise ja avalikes huvides seadusega ettenähtud
juhtudel ja korras piirata õigust haridusele. Ka nakkushaigusest põhjustatud ohu tõrjumine õppurite
tervisekaitse eesmärgil on sarnane olukord. Koolitegevuse piiramine, näiteks kontaktõppena, on
91 „RKPJKo 31.10.2022, 5-22-4/13, p-d 60, 66 ja 71 kohaselt peab intensiivsemale põhiõiguste riivele vastama täpsem
volitusnorm ning seadusandja peab ise reguleerima põhiõiguste piiramise seisukohalt kõige olulisemad küsimused
seadusega. Riigikohtu 31.10.2022 pressiteates on seejuures täpsustatud, et algusfaasis piisav regulatsioon ei pruugi
pikalt kestva kriisi jätkudes ja teadmiste lisandudes enam olla piisavalt täpne.“ 92 EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS. Kommenteeritud väljaanne veebis, § 29, p-d 25, 27,28. Ave Henberg, Kärt
Muller
69
seotud PS §-ga 34, mille kohaselt võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata liikumisvabadust
muuhulgas teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks,
et veel terve ei nakatuks. Riigi kaitsekohustuse täitmine eriti ohtlike nakkushaiguste puhul eeldab
laia ulatusega volituste kehtestamist. Inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku
toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles
muude põhiõiguste tagamise vajaduse.93
Tahtest olenematut (sund)ravi (inimene pole raviks vabalt ja teavitatult nõusolekut avaldanud)
õigustab PS § 28 esimene lõik riiki rakendama siis, kui ravimata inimene kujutab teiste inimeste
tervisele arvestatavat ohtu. Riigi sekkumine inimese enesemääramisõigusesse ja tahtevastane ravi
on muu hulgas õigustatud nakkushaiguse (leviku) korral. PS § 19 teine lõik kohustab igaüht austama
ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. PS § 13 esimene lause sätestab üldise
kaitsepõhiõiguse, mis annab õiguse riigi kaitsele kolmandate isikute rünnete eest. PS § 26 lubab
riigil eraellu sekkuda tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ning PS § 28 esimene
lõik sätestab põhiõiguse tervise kaitsele. Seega on riik kohustatud looma õiglase tasakaalu
nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine
tahtevastase ravi näol lubatav (teatud juhtudel isegi kohustuslik). Tahtevastane ravi on muu hulgas
lubatav nii inimeselt vabaduse võtmisega (PS § 20 p 5) kui ka liikumisvabaduse piirangute
kohaldamisega (PS § 34). Ka puudega inimestelt lubab PS võtta vabaduse või piirata nende
liikumisvabadust, kui haiguse tõttu on inimene endale või teistele ohtlik.94
Eelnõu koostamisel on põhiseaduslikke õigusi ja kohustusi kaaludes püütud luua sobiv ja
proportsionaalne raamistik nakkushaiguste tõkestamiseks ja tõrjeks, seostades iga nõude vajadusega
ennetada ja tõkestada eriti ohtliku nakkushaiguse levikut ning anda ühiskonnale kindlustunne ja
ennustatavus võimalike riiklike sekkumiste suhtes.
Kokkuvõttes – nakkushaiguste leviku tõkestamise ja tõrje meetmetel on legitiimne eesmärk, milleks
on eelkõige rahva tervise ning teiste inimese õiguste ja vabaduste kaitse kõrval eesmärgina ka riigi
kaitse selle toimimiseks. Meetmed on sobivad ja vajalikud, kuna need on kujundatud arvestades
rahvusvahelisi eeskirju, ELi-üleseid reegleid ja lähiaja praktikat. Tegemist on proportsionaalsete
meetmetega ning need on kooskõlas muu hulgas PS §-dega 11, 13, 19, 20, 28, 34, 40, 47 ja 87.
4. Eelnõu terminoloogia
Ülevaade uutest ja muudetud terminitest ning nende võrdlus kehtiva seadusega on esitatud
seletuskirja lisas. Võrreldes kehtiva seadusega on terminoloogiat ajakohastatud ja täpsustatud, et
tagada üheselt mõistetav õigusruum.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Eelnõu väljatöötamisel on arvestatud Euroopa Liidu
määruste ja direktiividega, mis reguleerivad tõsiseid piiriüleseid terviseohte, isikuandmete kaitset ja
isikute vaba liikumist. Eelnõuga tagatakse järgmiste Euroopa Liidu õigusaktide rakendamine ja
järgimine:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2022/2371:
93 Riigikohtu 31. oktoobri 2022 otsus nr 5-22-4/13, p 91. 94 EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS. Kommenteeritud väljaanne veebis, § 18, p-d 35 ja 47, Eva Lillemaa, Käti Mägi,
Indrek-Ivar Määrits, Liiri Oja, Maria Sults, Ksenia Žurakovskaja-Aru; § 28 p 5, 6.
70
Seos eelnõuga: See on keskne õigusakt, mille nõuete täitmiseks eelnõu luuakse. Määrus paneb
liikmesriikidele kohustuse arendada riiklikke seiresüsteeme, koostada valmisoleku- ja
reageerimiskavasid ning tagada operatiivne teavitamine varajase hoiatamise ja reageerimise
süsteemi (EWRS) kaudu.
Rakendamine: Kuna tegemist on määrusega, on see otsekohalduv, kuid eelnõuga luuakse
riigisisesed eeldused selle rakendamiseks. Eelnõu määrab Terviseameti pädevaks asutuseks, kes
vastutab epidemioloogilise seire, riskihindamise ja EWRS-i teadete edastamise eest. Samuti
reguleeritakse referentlaborite rolli ja koostööd Euroopa referentlaborite võrgustikuga vastavalt
määruse nõuetele.
Riigisisene kaalutlusruum: Määrus jätab liikmesriigile õiguse otsustada oma tervishoiusüsteemi
korralduse ja asutuste pädevuse jaotuse üle. Eelnõus on valitud lahendus, kus strateegiline
juhtimine on Sotsiaalministeeriumil, kuid operatiivne vastutus ja rahvusvaheline suhtlus on
koondatud Terviseametisse, et tagada kiirem reageerimine ja selge vastutus.
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta
isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks
tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88).
Seos eelnõuga: Nakkushaiguste seire ja tõrje eeldab eriliiki isikuandmete (terviseandmete)
töötlemist.
Vastavus: Eelnõu loob õigusliku aluse isikuandmete töötlemiseks rahva tervise huvides vastavalt
üldmääruse artikli 9 lõike 2 punktile i. Eelnõus on sätestatud konkreetsed eesmärgid ja
andmekoosseisud, mida Terviseamet, Tervisekassa ja TTO-d võivad töödelda, tagades seeläbi
andmetöötluse seaduslikkuse ja läbipaistvuse.
3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist
reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 77, 23.03.2016, lk 1–52).
Seos eelnõuga: Eelnõu annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada ohtliku nakkushaiguse
korral piiranguid riigipiiri ületamisel.
Vastavus: Eelnõuga kavandatud meetmed (nt tervisetõendi esitamise nõue, tervisekontroll) on
kooskõlas Schengeni piirieeskirjadega, mis lubavad ohu korral rahva tervisele (nt pandeemia)
taastada piirikontrolli või rakendada piiranguid, eeldusel, et need on proportsionaalsed ja
mittediskrimineerivad.
4. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/54/EÜ, töötajate kaitse kohta bioloogiliste
mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (ELT L 262, 17.10.2000, lk 21–45).
Seos eelnõuga: Eelnõu reguleerib nakkusohutust töökeskkonnas.
Vastavus: Eelnõu välistab topeltregulatsiooni, viidates töökeskkonna riskide hindamisel TTOS-
ile, millega on direktiiv 2000/54/EÜ juba Eesti õigusesse üle võetud. Eelnõu täpsustab
nakkusohtliku materjali käitlemise nõudeid laborites, mis toetab direktiivi eesmärke töötajate
kaitsmisel.
Eelnõu ei võta üle uusi direktiive, mistõttu vastavustabelit ei lisata. Eelnõu väljatöötamisel ei ole
tellitud eraldi välisekspertiisi Euroopa Liidu õigusele vastavuse hindamiseks. Vastavust on hinnanud
eelnõu ettevalmistanud ametnikud koostöös Sotsiaalministeeriumi õigusosakonnaga.
6. Seaduse mõjud
Eelnõuga uuendatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje raamistikku, et vähendada
nakkushaiguste leviku riski ning tagada selge, ühtne ja tänapäevane korraldus kogu riigis.
71
Muudatused tugevdavad riigi valmisolekut nakkusohtude korral, parandavad seire, diagnostika,
immuniseerimise ja nakkusohutuse raamistikku ning toetavad tõhusamat kriisijuhtimist.
Muudatuste peamine oodatav mõju on õigusselguse paranemine ja riigi valmisoleku parandamine
tulevasteks tervisekriisideks. Eelnõuga korrastatakse nakkushaiguste tõrje juhtimismudelit,
sealhulgas täpsustatakse:
1) Vabariigi Valitsuse, sealhulgas vastutavate ministrite volitusi eriti ohtlike nakkushaiguste
tõkestamisel;
2) valitsemisala ja avalik-õiguslike asutuste vastutusalasid nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel;
3) nakkushaiguste puhangute tõrjumisel isikuvabaduste riivet kaasa toovate meetmete aluseid;
4) nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks vajalike isikuandmete töötlemisjuhtude ja infovahetuse
aluseid.
Õigusselgust parandavate muudatustega seotud aspekte on avatud iga asjakohase sätte selgituse
juures ning siinses mõjuanalüüsis on välja toodud olulisema mõjuga sisulised muudatused.
Mõjuanalüüs on struktureeritud seitsme alapunktina lähtudes peamiste muudatuste iseloomust:
1) Terviseameti muutumine järelevalveasutusest ennetavaks ja analüüsivaks
kompetentsikeskuseks;
2) Tervisekassa muutumine nakkushaiguste ravimite ja vaktsiinide logistika keskseks korraldajaks
ja kriisivalmiduse tagajaks;
3) immuniseerimisõiguse laiendamine kõikidele immuniseerimiskoolituse läbinud
tervishoiutöötajatele;
4) piiratud teovõimega isikute immuniseerimisel seadusliku esindaja üleüldise nõusoleku nõude
asendamine kaalutlusõiguse põhimõttega;
5) töötajate ennetava nakkuskontrolli nõudega majandusvaldkondade oluline kitsendamine;
6) infektsioonikontrolli nõude laiendamine kõikidele tervishoiuasutustele ning väljaspool kodu
ööpäevaringset üld- ja erihoolekandeteenust osutavatele asutustele;
7) trahvide ja sunniraha määrade suurendamine.
Peamised neist muudatustest mõjutatud sihtrühmad on elanikkond, tervishoiu- ja
hoolekandeasutused, tööandjad ja töötajad ning konkreetsed riigiasutused.
6.1. TERMINID
Eelnõus ajakohastatakse nakkushaigustega seotud mõisteid, et need oleksid kooskõlas tänapäevase
epidemioloogia, rahvusvaheliste standardite ja erialases praktikas kasutatavate terminitega. Ühtsed
ja selged mõisted aitavad tagada, et kõik osapooled lähtuvad samast sisust ning kohaldavad nõudeid
ühtsel viisil. See parandab õigusselgust ja toetab ühtlast rakendamist.
Mõistet „eriti ohtlik nakkushaigus“ täpsustatakse. Praegu sisaldab definitsioon kindlate haiguste
loetelu, kuid selline lähenemine ei ole piisavalt paindlik ega võimalda kiiresti reageerida uutele
nakkusohtudele ja pandeemiatele. Eelnõu järgi kaotatakse eriti ohtliku nakkushaiguse definitsioonist
haiguste loetelu ning nakkushaiguse ohtlikkust hinnatakse selgete kriteeriumide alusel: haigus
loetakse eriti ohtlikuks, kui see on raskekujuline, levib kiiresti, on põhjustatud uuest nakkustekitajast
või on seotud WHO väljakuulutatud rahvusvahelise hädaolukorraga. Haiguste loetelu kehtestab ja
ajakohastab edaspidi minister määrusega, mis tagab paindlikkuse ja kiire reageerimise võimekuse.
Muutus on oluline, sest kriteeriumipõhine lähenemine võimaldab hinnata ohtu ühtsetel alustel ja
rakendada meetmeid proportsionaalselt. See aitab vältida olukorda, kus väga erineva riskitasemega
haigusi käsitletakse samamoodi, ja toetab kiiret reageerimist muutuvatele nakkusohtudele.
72
6.2. EELNÕU MÕJUDE ANALÜÜS
6.2.1. Terviseameti muutumine järelevalveasutusest ennetavaks ja analüüsivaks
kompetentsikeskuseks
Mõju riigiasutuste korraldusele
Eelnõuga nüüdisajastatakse Terviseameti rolli. Nakkushaiguste valdkonnas on Terviseametil juba
kehtivas seaduses lai ja mitmekülgne roll, mis hõlmab lisaks järelevalvele ka nakkushaiguste seiret,
tõrjet ja andmevahetust. Eelnõuga täiendatakse ja tugevdatakse ameti positsiooni ennetava ja
analüüsiva kompetentsikeskusena. Amet vastutab nakkushaiguste seire, sealhulgas
epidemioloogilise ja laboriseire eest, hindab riske, teeb ennetustööd ning korraldab ja viib ellu
nakkustõrjet. Lisaks teostab Terviseamet labori- ja rakendusuuringuid, osutab referentteenust ning
tagab nakkushaiguste levikuks valmisoleku. Eelnõuga määratletakse Terviseamet asutuseks, mis
täidab ka rahvus-vahelisi ülesandeid riikliku IHRi (rahvusvahelised tervise-eeskirjad) asutuse ja
kontaktpunktina.
Terviseamet saab paremad õiguslikud hoovad nakkushaigustest põhjustatud kriisides tegutsemiseks.
Kui seni on piiranguid kehtestatud valdavalt Vabariigi Valitsuse korraldustega, siis lähtuvalt
vajadusest selgema õigusliku raamistiku järele saab Terviseamet õiguse kehtestada lühiajalist (kuni
30 päeva) karantiini haldusaktiga, kui see on lokaalne või nõuab kiiret reageerimist. Samuti võib
valitsus volitada Terviseametit kehtestama piiranguid haldusaktiga juhul, kui on vaja kiiret
reageerimist piirkondlikul tasandil. Terviseamet saab selge õigusliku aluse nõuda ja saada ohu
hindamiseks vajalikke isikuandmeid ja eriliigilisi isikuandmeid (terviseandmeid) nii TTO-delt kui
ka kolmandatelt osapooltelt (nt koolid, tööandjad), kui see on vältimatult vajalik
epidemioloogiliseks uuringuks. Amet võib epideemia tõkestamiseks kaasata teisi korra-
kaitseorganeid (nt PPA), kellel on sel juhul ülesannete täitmisel Terviseameti volitused.
Terviseameti ennetavat ja analüüsivat rolli toetab ka immunoprofülaktika ekspertkomisjoni tegevuse
reguleerimine seaduse tasandil. Komisjoni ülesannete selgem määratlemine aitab tagada, et
immuniseerimise prioriteedid ja vaktsineerimispoliitilised soovitused põhinevad koordineeritud
teaduspõhisel ekspertsisendil. See tugevdab teadmuspõhist otsustusprotsessi nakkushaiguste
ennetamisel ja epideemiate ohjamisel, säilitades samal ajal poliitiliste otsuste tegemise vastutuse
valitsusel ja valdkonna eest vastutaval ministril.
Eelnõu rakendamine suurendab püsivalt Terviseameti töökoormust uute protsesside rakendamisel
ning seoses lisanduvate ülesannete ja vastutusega. Eelnõuga lisandub ametile riikliku IHRi asutuse
roll, täpsustatud ülesanded immuniseerimise valdkonnas, labori- ja rakendusuuringute läbiviimine
ja korraldamine ning järelevalve nakkusohtlikku materjali käitlevate laborite ja infektsioonikontrolli
nõuete täitmise üle. Asutuse toimepidevuse tagamiseks ei looda uusi ametikohti, vaid täidetakse
struktuuris juba olevad, kuid seni täitmata ametikohad. Selleks vajalikke kulusid ja katteallikaid on
kirjeldatud seletuskirja peatükis 7. Senine tegevus laieneb osaliselt täiendavate analüüsivate ja
kaalutlevate ennetus- ning tõrjemeetmetega, tagades samas järelevalve järjepidevuse nii
olemasolevates kui ka uutes valdkondades.
Seaduse rakendamisega kaasneb vajadus püsivate lisavahendite järele Terviseameti baaseelarves, et
tagada nii uute lisanduvate ülesannete täitmine kui ka COVID-19 pandeemia ajal algatatud
protsesside jätkusuutlikkus ja minimaalne toimepidevus. Lisavahendite vajadus on kirjeldatud
täpsemalt seletuskirja peatükis 7.
73
Kokkuvõttes loob muudatus eeldused immuniseerimispoliitika teadmuspõhiseks kujundamiseks
pakkudes senisest selgema raamistiku Terviseameti tööks ning toetades nakkushaiguste
ennetamiseks vajalike otsuste tegemist. Terviseameti tegevuse fookus tugevneb strateegilise
riskijuhtimise, andmepõhise analüüsi ja operatiivse kriisisekkumise suunal, säilitades samal ajal
senise rolli järelevalves ja nakkushaiguste tõrjes.
Poliitika rakendamisega seotud riskid ja maandamise meetmed
Poliitikamuudatusega seondub eelkõige rakenduslik risk – kui uuenenud rolli täitmiseks ei eraldata
piisavalt ressurssi (eelkõige tööjõud), jääb positiivne oodatav mõju saavutamata või see on
tagasihoidlik. Sisemised struktuursed muudatused ametis võivad juhul, kui nad toimuvad teiste
funktsioonide täitmise arvelt, kahandada nende funktsioonide täitmise tulemuslikkust. Riski aitab
maandada regulatsiooni jõustamise suhteliselt pikk tähtaeg (alates 2028. aastast) ning vajalik on
tagada piisav eelarve ja valitsusasutuse kvaliteetne juhtimine.
6.2.2. Tervisekassa muutumine nakkushaiguste ravimite ja vaktsiinide logistika keskseks
korraldajaks ja partneriks kriisivalmiduse tagamisel
Sihtrühmad: Tervisekassa, tervishoiuteenuste osutajad (TTO-d), ravimite hulgimüüjad ja
tootjad/tarnijad, elanikkond
Eelnõuga laiendatakse avalik-õigusliku Tervisekassa rolli, muutes asutuse nakkushaiguste ravimite
keskseks logistika korraldajaks ja partneriks kriisivalmiduse tagamisel. Ravimite logistika korraldus
ja asutuste vastutus selles on seni olnud killustatud. Tervisekassa on rahastanud HIV- ja
tuberkuloosiravimeid, kuid nende füüsiline logistika ja jaotamine pole olnud seaduse tasandil nii
selgelt reguleeritud kui vaktsiinide puhul. Eelnõuga luuakse ühtne logistilise juhtimise mudel, milles
Tervisekassa vastutab nüüd kogu ahela eest – hangetest ja ladustamisest kuni jaotamiseni TTO-dele
– nii vaktsiinide, immunoglobuliinide kui ka tuberkuloosi- ja antiretroviirusravimite (HIV) puhul.
Muutuv regulatsioon kaotab senised hallid alad vastutuses.
Kui seni on puudunud selge mehhanism ja rahastusmudel erakorraliste ravimite (nt pandeemilised
vaktsiinid) kiireks hankimiseks väljaspool tavapärast ravikindlustuse eelarvet, siis eelnõuga luuakse
selge mudel riigieelarveliste vahendite kasutamiseks Tervisekassa kaudu. Tervisekassa saab ministri
ettepanekul hankida kriisiolukorras vajalikke ravimeid ja meditsiiniseadmeid operatiivselt, ilma et
see koormaks tavapärast ravikindlustuse eelarvet. Riigil tekib võimekus ise elutähtsaid ravimeid
maale tuua, kui hulgimüüjad seda ei tee.
Eelnõuga luuakse alus uue nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestamiseks, mis sarnaneb
soodusravimite loeteluga, kuid on suunatud just nakkushaiguste tõrjele. See võimaldab tagada
ravimid ka ravikindlustusega hõlmamata isikutele, mis on nakkuse leviku piiramiseks ülioluline.
Muudatus puudutab ka tervishoiuteenuse osutajaid, kelle kaudu toimub ravimite ja vaktsiinide
kasutamine. Eestis tegutseb 928 tervishoiuteenuse osutajat, kes osutavad tervishoiuteenuseid, mille
käigus kasutatakse ravimeid või vaktsiine86. Selgem vastutusjaotus riigitasandil aitab tagada
ravimite ja vaktsiinide tõhusama jaotamise tervishoiuteenuse osutajatele. Seeläbi toetatakse
elanikkonna kiiremat ligipääsu immuniseerimisele kriisiolukorras.
Muudatus puudutab mõningal määral ravimite hulgimüüjaid, kes osalevad ravimite maaletoomises
ja jaotamises. 2024. aasta seisuga oli Eestis 64 ravimite hulgimüügi tegevusloaga ettevõtet, kellest
74
27 tegelesid humaanravimite turustamisega apteekidele ja teistele tervishoiuasutustele.95 Muudatus
ei muuda tavapärastes oludes ravimite turustamise korraldust, kuid kriisiolukorras võib riik vajaduse
korral korraldada elutähtsate ravimite hankimise ja maaletoomise kesksemalt.
Muudatuse peamine, valdavalt positiivne mõju avaldub Tervisekassale ja riigile tervikuna, luues
senisest selgema vastutusahela nakkushaiguste ravimite ja vaktsiinide hankimisel, rahastamisel ning
jaotamisel, kuid kaudselt mõjutab see ka tervishoiuteenuse osutajaid ja elanikkonda, kelle jaoks
paraneb ravimite ja vaktsiinide kättesaadavus ning varustuskindlus kriisiolukordades. Ravimite
hulgimüüjate ja tootjate jaoks avaldub mõju peamiselt kriisiolukordades, kui riik võib vajadusel
korraldada elutähtsate ravimite hankimise ja maaletoomise.
Kirjeldatud õiguslikud muudatused võivad ajutiselt suurendada Tervisekassa halduskoormust,
kuid killustatuse kaotamisel kahaneb toimingutega seotud koguhalduskoormus. Siingi on oluline
arvestada, et mitmes aspektis avaldub regulatiivne mõju Tervisekassa halduskoormusele üksnes
kriisiolukorras ning normaaloludes mõju puudub.
Sellegi poliitikamuudatuse puhul on peamised riskid rakendusliku iseloomuga (nt tööjõu piisavus,
tööprotsesside efektiivsus muutunud oludes), mille maandab asutuse kvaliteetne juhtimine ja piisava
eelarve tagamine muutunud ja lisandunud tööprotsesside efektiivseks korraldamiseks.
6.2.3. Immuniseerimisõiguse mõiste täpsustamine
Sihtrühmad: tervishoiutöötajad, tervishoiuteenuse osutajad (TTO-d), elanikkond,
Terviseamet, koolitusasutused
Immuniseerimisõiguse mõiste üldistamine annab õigusliku aluse vaktsineerimist teostada kõigil
tervishoiutöötajatel, kes on läbinud immuniseerimisalase täiendkoolituse ja kes vastavad
immuniseerimise korraldamise nõuete määruses sätestatule. See ei muuda igapäevast
vaktsineerimise töökorraldust, kuid parandab immuniseerimise korraldamise kriisikindlust. Muudatus puudutab eelkõige tervishoiutöötajaid, keda saab vajaduse korral kriisiolukorras kaasata
immuniseerimist toetama. Tervishoiutöötajate registris96 oli 2025. aasta lõpu seisuga registreeritud
ca 29 000 tervishoiutöötajat, sh 7504 arsti, 16 349 õde ja 1191 ämmaemandat, kellel on juba kehtiva
regulatsiooni alusel immuniseerimise õigus. Kriisiolukorras saab vajadusel muudatuse rakendumisel
immuniseerimisõigust laiendada lisaks neile ka hambaarstidele (2019 isikut), kes töötavad
tegevusloaga TTO juures. Teisi tervishoiutöötajate rühmi, nagu proviisorid, ja farmatseudid, ei ole
kavas immuniseerijatena rakendada, sest immuniseerimine ei kuulu nende kutseala baasõppesse.
Igapäevapraktikas jäävad immuniseerijateks ka muudatuse jõustumisel arstid, õed ja
ämmaemandad, kuna immuniseerimise korraldamise nõuded kehtestatakse ministri määrusega, kus
täpsustatakse, et immuniseerimisõigus on seotud nende kolme kutsealaga. Muudatus loob võimaluse
suurendada immuniseerijate hulka kiiresti olukordades, kus vaktsineerimise maht kasvab (nt
epideemia või pandeemia korral). Paindlik volitusnorm vähendab vajadust muuta seadust ning
võimaldab Terviseametil korraldada sihtrühmapõhiseid koolitusi vastavalt epidemioloogilisele
olukorrale. Seega paraneb riigi valmisolek ja reageerimisvõime nakkushaiguste puhangutele ning
elanikkonna ligipääs immuniseerimisele kriisi korral.
Muudatus seaduse tasandil ei too kaasa olulisi riske, kuna immuniseerimisõigust reguleeritakse
täpsemalt määruse tasandil ning rakendustingimusi ei ole kavas seaduse jõustumisel muuta.
95 Ravimiamet. (2025). 2024. aasta humaan- ja veterinaarravimite statistika | Ravimiamet 96 Terviseamet. Tervishoiutöötaja registrid (05.11.2025)
75
Seadusemuudatus loob üksnes eeldused kiiremaks reageerimiseks määratlemata tulevikus
kriisitingimustes. Muudatus seaduses ei suurenda tervishoiutöötajate ega TTO-de halduskoormust.
Kriisiolukorras ja rakendusmääruse muutmise järel kaasneb halduskoormus täiendkoolitusi
korraldavatele asutustele.
6.2.4. Piiratud teovõimega isikute immuniseerimisel seadusliku esindaja nõusoleku nõude
asendamine kaalutlusõiguse põhimõttega
Poliitikamuudatuse sihtrühm: piiratud teovõimega isikud ja piiratud teovõimega isikute
seaduslikud esindajad, immuniseerimisega tegelevad tervishoiuteenuse osutajad, sealhulgas
koolitervishoiuteenuse osutajad
Eestis oli 2025. aasta alguse seisuga 262 585 alaealist last, neist kooliealisi (7–17-aastaseid)
171 34097. Piiratud teovõimega täiskasvanuid oli 2024. aastal 10 90498. Piiratud teovõimega isikute
seaduslike esindajate täpne arv ei ole teada, hinnanguliselt jääb see suurusjärku 300 000 inimest.
Piiratud teovõimega isikuid immuniseerivad peamiselt perearstiabi osutajad (tegevuslube 508,
perearste 860, pereõdesid 1657) ning koolitervishoiu ja hoolekandeteenuste osutajad.
Poliitikamuudatusega täpsustatakse piiratud teovõimega isikute ja nende seaduslike
esindajate õigusi immuniseerimisel. Kehtiv regulatsioon (NETS rakendusmääruse99 § 2 lõiked 5
ja 6) nõuab immuniseerimisel seadusliku esindaja igakordset nõusolekut, see on liialt piirav
võrreldes VÕS-ga. VÕS § 766 lõike 4 kohaselt kuuluvad piiratud teovõimega patsiendi puhul
õigused patsiendi seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja
vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Alaealiste puhul tähendab see, et lapse arvamust ja
otsustusvõimet hinnatakse vastavalt tema arengutasemele. Piiratud teovõimega isiku puhul tuleb
hinnata, kas ta mõistab immuniseerimise olemust ja tagajärgi ning suudab oma otsust teadlikult
väljendada.
NETS-is nähakse ette erisus, et seaduslik esindaja ei pea nõusolekust teavitama, üksnes
keeldumisest. Kui vanem või eestkostja, kes ei soovi oma lapse või esindatava vaktsineerimist, peab
sellist tahet nõutud tähtajaks vähemalt kirjalikult taasesitatavas vormis väljendama.
Kuna vastavalt kehtivale regulatsioonile ei ole tervishoiutöötajad ilma seadusliku esindaja kirjaliku
kinnituseta vaktsineerimisi teinud, on kehtiv kord eelnõu koostajatele teadaolevalt loonud olukordi,
kus laps on jäänud vaktsiini kaitseta pelgalt formaalse nõusoleku puudumise tõttu oludes, kus ei
vanemal ega lapsel vaktsineerimise suhtes tegelikult vastumeelsust ei olnud. Muutuv regulatsioon
kahandab selliste olukordade esinemise tõenäosust.
Õiguslikul muudatusel on potentsiaal kahandada halduskoormust näiteks haridusasutustele
ja/või koolitervishoiuteenuse osutajatele nende laste vaktsineerimisel, kes ise ja kelle vanemad
nõustuvad immuniseerimisega. Senised vaktsineerimismäärad viitavad, et ligi ¾ laste esindajatest
ja esindatavatest on vaktsineerimisega päri. 2024. aastal oli 2-aastaste hulgas immuniseerimiskavas
olevate haiguste vastu vaktsineeritud lapsi 83%. 2024. aasta seisuga oli leetrite, mumpsi ja punetiste
vastu revaktsineeritud 74% noortest. Eeldades, et vaktsineerimisest keeldujate suhe
vaktsineerimisega nõustujatesse on 1:3, võib ka regulatsioonist tulenev halduskoormus kahaneda
poliitikamuudatuse järel kuni kolm korda.
97 Statsikaameti statistikaandmebaas, andmetabel RV0240. 98 Siseministeeriumi andmed 99 Tervise- ja tööministri 23.12.2022 määruse nr 94 „Immuniseerimise korraldamise nõuded“
76
Muudatus võib marginaalselt suurendada vaktsineerimiste koguarvu nende esindatavate arvelt,
kes on jäänud seni vaktsineerimata vanemate või esindajate passiivsuse tõttu ehk kelle puhul ei ole
immuniseerimise nõusolekut esitatud, kuigi kõik osapooled on sellega põhimõtteliselt nõus. Selliste
passivsete esindajate hulk ei ole teada. Siiski võib eeldada, et poliitikamuudatus ei suuda tõenäoliselt
oluliselt mõjutada elanike vaktsineerimise määrasid ning määrade suurendamine nõuab eraldiseisvat
meetmestikku.
Peamine kaasnev risk poliitikamuudatuse rakendamisel on TTO-de ebaühtlane praktika
kaalutlusvõime hindamisel. Kaalutlusvõime hindamise praktika mõjutab eelkõige TTO-de endi
halduskoormust (hindamise läbiviimise teemal enda koolitamine, suurem vajadus suhelda
immuniseeritavaga). Praktika ühtlustamiseks täiendatakse immuniseerimise juhendeid ja viiakse
läbi koolitused tervishoiutöötajatele enne seaduse jõustumist.
6.2.5. Töötajate ennetava nakkuskontrolli nõude kitsendamine
Poliitikamuudatuse sihtrühm: töötajad, tööandjad, kutseõppeasutused ja
rakenduskõrgkoolid ning nende õppijad, töötervishoiuarstid ja perearstid
NETS-i alusel kehtestatud enne tööle asumist kohustusliku nakkusohutuse tervisekontrolli
sihtrühm kitseneb. Edaspidi peavad tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta tõendi
esitama lastega vahetult kokkupuutuvad töötajad, hoolekandeteenuse osutajad ja TTO-d.
Nakkusohutuse hindamine muudel kutsealadel toimub edaspidi TTOS-i alusel, sidudes
tervisekontrolli töökoha tegeliku riskiga. Muudel kutsealadel hinnatakse nakkusohutust ainult
TTOS-i riskihindamise alusel ja suunatakse tervisekontrolli enne tööle asumist üksnes juhul, kui nii
näeb ette tööandja sisekord.
Senine laialdane tervisetõendi esitamise nõue enne töökohale asumist ei ole ekspertide hinnangul
olnud tõhus ega kuluefektiivne meede nakkushaiguste ennetamiseks. Nakkushaiguste ennetamisel
tuleks rohkem tähelepanu pöörata töötajate juhendamisele ja hügieeninõuetest kinnipidamisele.
Poliitikamuudatuse suurim mõju avaldub madala riskitasemega valdkondades, kus kehtiv
regulatsioon on olnud ebaproportsionaalne. Muudatus vähendab eelkõige töötajate ja ameteid
õppivate isikute, näiteks toidukäitlemise ja ilu- ja isikuteeninduse valdkondades, kohustusi ja
otseseid kulusid, sest enne tööle või praktikale asumist NETS-i alusel nõutud nakkushaiguste
tervisekontroll kaob ning sellega seotud kulu ei jää enam töötaja või õppija kanda. Kulude
kokkuhoid on inimeste jaoks umbes 60–200 eurot sõltuvalt teenuseosutaja hinnakirjast. Samuti
kahandab ennetava kontrolli kaotamine madala riskitasemega valdkondades varasemaid kontrolli
läbimise vajadusest tingitud viivitusi tööle või praktikale asumisel.
Poliitikamuudatusest on enim mõjutatud töötajad ja ameteid õppivad isikud, kes tegutsevad või
õpivad toidukäitlemise, loomapidamise ning ilu- ja isikuteenuste valdkonnas. Näiteks ei pea e-
kaubanduse toidukäitlejad enam tegema ennetavat tervisekontrolli, kuna risk nakkuste levikuks on
selles kontekstis väga väike. Muudatus puudutab ka kutse- ja rakenduskõrgkoolide õppijaid
erialadel, kus seni on enne praktika või õppetöö alustamist nõutud nakkushaiguste tervisetõendit.
Muudatuste rakendumine kahandab TTO-de koormust – näiteks ei pea tööleasujad ja ameteid
õppivad isikud edaspidi läbima uuringuid, mille vajadus madala riskitasemega ametite puhul ei ole
põhjendatud (roojaanalüüs, kopsude röntgenuuring). Nakkushaiguste suhtes teevad tervisekontrolle
töötervishoiuarstid ja perearstid. 2024. aastal oli töötervishoiuarste 78 ja perearste 960100.
100 Tervise Arengu Instituut. THT001: Tervishoiutöötajad, täidetud ametikohad ja ületunnid ameti järgi. PxWeb.
77
Muudatus kahandab ka tööandjate halduskoormust, sest tööandja ei pea enam nõudma ega
säilitama enne tööle asumist esitatavaid tervisetõendeid. Sarnane halduskoormuse vähenemine
puudutab ka kutseõppeasutusi ja rakenduskõrgkoole, kes ei pea enam nõudma nakkushaiguste
tervisetõendit erialadel, kus see ei ole enam põhjendatud. Muudatus vähendab Põllumajandus- ja
Toiduameti ning Terviseameti töökoormust. Põllumajandus- ja Toiduamet ei pea enam
kontrollima töötjate nakkusohutuse tõendite olemasolu toidukäitlemise ja loomapidamise
valdkonnas tegutsevates ettevõtetes. Terviseametil tuleb NETS-i alusel nõutud tööeelse
nakkushaiguste tõendi kontrolli teha senisest vähemate asutuste puhul. Põllumajandus- ja Toiduamet
kontrollib jätkuvalt toidukäitlemisettevõttes töötajate isikliku hügieeninõuete täitmist.
Kaasnevate riskide esinemise tõenäosus ja mõju on pigem väike, sest muudatus ei sea uusi kohustusi
ega vähenda tööandja võimalusi nakkusohutuse tagamiseks. Edaspidi tugineb nakkusohutuse
korraldus riskipõhistele ennetusmeetmetele (nt juhendamine, hügieeninõuded, töötervishoiu
riskihindamine) ning tööandjal säilib õigus saata töötaja nakkusohuga seotud lisakontrolli TTOS-i
riskihindamise alusel. Eksperthinnangute põhjal ei ole rutiinne nakkushaiguste kontroll enne tööle
asumist olnud tõhus meede haigestumiste ennetamisel, mistõttu tõenäoliselt ei suurenda selle
kaotamine nakkuste leviku riski.
6.2.6. Infektsioonikontrolli nõude laiendamine kõikidele tervishoiuasutustele ning väljaspool
kodu osutatavat ööpäevaringset üld- ja erihoolekandeteenust osutavatele asutustele
Sihtrühm: tervishoiuteenuse osutajad, väljaspool kodu osutatavate ööpäevaringsete üld- ja
erihoolekandeteenuste osutajad ning nende asutuste töötajad; tervishoiuteenuseid kasutavad
patsiendid ja nende lähedased, Terviseamet
Infektsioonikontroll on süsteemne tegevuste kogum, mille eesmärk on ennetada või peatada
nakkustekitaja levik tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste osutamisel. Euroopa Liidus ja
Euroopa Majanduspiirkonnas esineb igal aastal üle 3,5 miljoni tervishoiutekkelise infektsiooni, mis
põhjustavad üle 90 000 surmajuhtumi ja vastavad ligikaudu 2,5 miljonile tervelt elatud eluaasta
kaotusele (DALY). See koormus ületab kokkuvõttes gripi ja tuberkuloosi koormuse samas
piirkonnas. Hinnanguliselt on kuni 50% tervishoiutekkelistest infektsioonidest ennetatavad.
2022. aastal tehtud üleeuroopalise hetkleviuuringu tulemusel oli Eestis tervishoiutekkeliste
infektsioonide levimus 5,4%. Tulemus oli mõnevõrra madalam kui Euroopa Liidu mediaan (6,8%).
Kõige sagedamini esinevad hingamisteede infektsioonid, operatsioonijärgse haava infektsioonid,
kuseteede infektsioonid, vereringe infektsioonid ja seedetrakti infektsioonid101.
Seni on infektsioonikontrolli nõuete järgimine olnud NETS-i järgi kohustuslik vaid haiglatele
(2025. aasta seisuga 48 asutust), kuid edaspidi hakkavad nõudeid järgima ka kõik muud TTO-d
(kokku 1583 asutust)102. Lisaks kohanduvad miinimumnõuded sotsiaalhoolekandeteenuste
pakkujatele: väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust pakkus 2024. aastal 180
asutust103 ja ööpäevaringset erihoolekandeteenust 30 asutust104. Nimetatud sotsiaal-
hoolekandeteenuste osutajatel on lisaks võimalik pakkuda õendusabiteenust, mis seob nad otseselt
101 European Centre of Disease Prevention and Control data. 102 Tervise Arengu Instituut. TTO10: Iseseisvad tervishoiuasutused omaniku liigi ja maakonna järgi. PxWeb. 103 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika, 2024. 104 Sotsiaalkindlustusameti andmed, 31.12.2024 seisuga.
78
tervishoiuteenuste kvaliteedi- ja ohutusnõuetega. 2025. aasta novembri seisuga osutasid õendusabi-
teenust Tervisekassa lepingupartneritena 91 üldhooldusasutust ja 17 erihoolekandeasutust105. Lisaks
pakkus 2024. aastal õendusabiteenust 22 üldhooldusasutust ilma Tervisekassa lepinguta.
Infektsioonikontrolli nõuete laialdasem rakendamine võimaldab vähendada nakkuste levikut
ning parandada seeläbi teenuse kvaliteeti ja ohutust.106,107,108 Nakkuste leviku vähenemisel
väheneb ravivajadus, lüheneb ravi kestus, kahaneb välditavate antibiootikumide kasutamine ning
seeläbi võib pidurduda antimikroobse resistentsuse süvenemine.109 Tervishoiutekkelised
infektsioonid moodustavad 71% antibiootikumiresistentsete bakteritega seotud nakkustest.110
2024. aastal tasus Tervisekassa kokku 1,2 miljonile patsiendile osutatud tervishoiuteenuste eest.
Ambulatoorsel ravil käis 1,16 miljonit patsienti, statsionaarsel ravil ligi 124 000 patsienti ning
päevaravis või -kirurgias 66 500 patsienti. Ööpäevaringset üldhooldusteenust sai 2024. aasta lõpu
seisuga 11 448 inimest111 ning ööpäevaringseid erihoolekandeteenuseid 2530 inimest. Muudatuse
mõjul väheneb tõenäosus teenuse käigus infektsioonhaigustega nakatumiseks ja kaasnevate
tervisekahjustuste tekkeks.
Muudatused loovad ohutuma keskkonna nii töötajatele kui teenusesaajatele. Muudatus mõjutab
otseselt teenust osutavaid töötajaid, kelle igapäevatöö hõlmab infektsioonikontrolli nõuete järgimist.
Tervishoiuasutustes töötas 2024. aastal kokku 27 806 isikut, sh nii tervishoiutöötajad kui
tugipersonal112. Erihoolekandeasutustes töötas 2024. aasta lõpu seisuga teenusesaajatega 2065 isikut
ja üldhooldusteenust osutavates asutustes 3731 töötajat113.
Infektsioonikontrolli nõuete/põhimõtete rakendamise tase võib olla erinev, eriti väiksemates
asutustes, kus puudub varasem kogemus või pädevus. Maandavaks meetmeks on ühtsed juhised ja
koolitusmaterjalid, mis on Terviseameti veebilehel juba kättesaadavad ning aitavad tagada nõuete
ühtlasema rakendamise. Muudatus suurendab tõenäoliselt ajutiselt halduskoormust, kuid selle
ulatus oleneb varasemast praktikast. Asutustes, kus infektsioonikontrolli põhimõtteid juba
rakendatakse, on mõju väike. Asutustes, kus nõuded on uued või vajavad ajakohastamist, tekib aja-
ja tööjõukulu seoses tööprotsesside muutmise, juhendite koostamise ja personali koolitamisega ning
võib lisanduda vastavuskulu, kui on vaja lisavahendeid või -tarvikuid. Eelnõu koostajate hinnangul
on halduskoormuse suurenemine igati proportsionaalne meede saavutamaks turvalisem keskkond
patsientidele ja hooldatavatele. Eelnõu muude sammude koondmõjus halduskoormus TTO-dele,
sealhulgas neile, mis ei ole haiglad, pigem kahaneb.
Infektsioonikontrolli nõuete laiendamine kõigile tervishoiu- ja hoolekandeasutustele suurendab
Terviseameti jaoks järelevalvealuste objektide arvu ning laiendab valdkonda, kus Terviseamet
105 Tervisekassa lepingupartnerid õendusabis. Õendusabi | Tervisekassa (24.11.2025). 106 Sonpar, A., El Bokani, N., & Tribst, A. A. L. (2025). Multimodal improvement strategies in IPC intervention
programmes at the health care facility level: A systematic review with meta-analysis. Clinical Microbiology and
Infection. 107 Krasovska, K. O., & Globina, N. I. (2025). Importance of infection control in increasing patient safety and preventing
infections during healthcare: A literature review. Inter Collegas, 12(2). 108 Świtalski, J., Wnuk, K., Tatara, T., Miazga, W., Wiśniewska, E., Banaś, T., Partyka, O., Karakiewicz-Krawczyk, K.,
Jurczak, J., Kaczmarski, M., & Czerw, A. (2022). Interventions to increase patient safety in long-term care facilities—
Umbrella review. International Journal of Environmental Research and Public Health, 19(22), 15354. 109 Igwe, U., Tella, A., Ilori, H., et al. (2024). Effectiveness of infection prevention and control interventions in reducing
healthcare-associated infections: A systematic review. American Journal of Infection Control. 110 European Centre of Disease Prevention and Control. 111 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika, 2024. 112 Tervise Arengu Instituut. THT001: Tervishoiutöötajad, täidetud ametikohad ja ületunnid ameti järgi. PxWeb 113 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika, 2024.
79
peab tagama nõuete täitmise – see võib kaasa tuua töökoormuse suurenemise. Terviseamet
korraldab ja teeb järelevalvet nakkushaiguste ennetamise ja tõrje nõuete täitmise üle. Kehtivas
õigusruumis on järelevalve keskendunud peamiselt haiglainfektsioonidele ehk 2024. aasta seisuga
48 haiglale, kuid muudatusega laieneb infektsioonikontrolli nõuete kohaldamisala veel ligi 1800-le
tervishoiu- või sotsiaalhoolekandeteenuseid pakkuvale asutusele. Teisalt on siinkohal oluline
arvestada, et isegi objektide arvu suurenedes ei pruugi vahetu järelevalve maht suureneda, sest
reaalseid kontrolle on otstarbekas teha riskihindamise põhiselt. Paralleelselt selle eelnõuga on
koalitsioonileppe ja Vabariigi Valitsuse tegevusplaani kohaselt ettevalmistamisel ja juurutamisel
muudatused, mis suurendavad Terviseameti kaalutlevat panust tervishoiuteenuste kvaliteedi
parandamisel ning selle käigus on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas suunatud Terviseametile
täiendavat ressurssi. Samuti on ettevalmistamisel TTO-de tegevusloa nõuete muudatused ja seotult
ka ümberkorraldused Terviseameti järelevalvetoimingutes. Seetõttu on konkreetselt selle muudatuse
täpset mõju Terviseameti töökoormusele keeruline hinnata – seda tuleb vaadata üheskoos muude
nimetatud muudatuste mõjuga.
6.2.7. Trahvide ja sunniraha määrade suurendamine
Eelnõuga kavandatav trahvi- ja sunniraha määrade tõstmine on tingitud vajadusest tagada
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje meetmete tegelik ja tõhus kohaldamine. Seni kehtinud määrad
võivad oma preventiivse mõju olla suures osas kaotanud, kuna need on püsinud muutumatuna
pikema aja vältel ega arvesta vahepealset elukalliduse tõusu ja ettevõtjate majandusliku suutlikkuse
kasvu. Karistusmäära eesmärk ei ole üksnes rikkumise eest karistamine, vaid eeskätt uute rikkumiste
ärahoidmine piisavalt tuntava heidutusmõju näol, mis motiveeriks isikuid ja asutusi järgima
kehtestatud tervisekaitsenõudeid vabatahtlikult.
Eelnõuga täpsustatakse sunniraha määrasid nakkushaiguste tõrje meetmete täitmise tagamiseks. Kui
korrakaitseseaduse (KorS) § 23 lõike 4 kohaselt on sunniraha üldine ülemmäär 9600 eurot, siis
eelnõuga nähakse ette erisus, mille kohaselt juriidilise isiku puhul on igakordse sunniraha ülemmäär
kuni 30 000 eurot ning füüsilise isiku puhul kuni 2400 eurot (eriseaduses sätestatud määrana).
Sunniraha võib määrata korduvalt kuni ettekirjutuse täitmiseni. Muudatus ei laienda rikkumiste
ringi, vaid suurendab olemasolevate kohustuste täitmise tagamiseks rakendatavate sunnivahendite
mõjusust, eelkõige juhtudel, kus isik jätab teadlikult täitmata Terviseameti ettekirjutuse või
haldusaktiga kehtestatud nakkustõrje meetmed.
Lisaks täpsustatakse eelnõuga väärteokoosseisude trahvimäärasid ning diferentseeritakse need
sõltuvalt rikkumise iseloomust ja võimalikust mõjust rahva tervisele. Paragrahvides 38–40
käsitletakse nakkushaiguste tõrjemeetmete eiramist, mille puhul on juriidilise isiku maksimaalne
trahvimäär kuni 400 000 eurot, arvestades selliste rikkumiste potentsiaalselt ulatuslikku mõju (nt
avalike ürituste korraldamine kehtivate piirangute ajal). Paragrahv 41 reguleerib teabe esitamise
kohustuse rikkumist, mille puhul on juriidilise isiku maksimaalne trahvimäär kuni 130 000 eurot,
arvestades, et tegemist on kaudse mõjuga rikkumisega, mis võib takistada nakkushaiguste seiret ja
riskihindamist. Paragrahv 42 käsitleb immuniseerimise nõuete rikkumist, mille puhul on juriidilise
isiku trahvimäär üldjuhul kuni 32 000 eurot, kuid epideemilise leviku tingimustes ja vaktsiinide
defitsiidi korral võib raskete rikkumiste puhul ulatuda kuni 400 000 euroni.
Praktikas on näiteid erinevatest valdkondadest, kus madala sunniraha ülemmäärade kontekstis, võib
nõuete eiramine olla juriidiliste isikute jaoks majanduslikult soodsam kui nende täitmisega
kaasnevate kulude kandmine. Selline mudel kahjustab praktikas oluliselt riikliku järelevalve
autoriteeti ja looks ebavõrdse konkurentsiolukorra, kus õiguskuulekad ettevõtjad on ebasoodsamas
80
positsioonis. Määra tõstmine tagab, et sanktsioon on piisavalt kaalukas ka suurte majandusüksuste
jaoks, sundides neid eelistama nõuete täitmist võimalikule trahvile või sunnirahale.
NETS-i nõuete rikkumine ei ole pelgalt tehniline eksimus, vaid see kätkeb endas otsest ohtu laiale
ringile inimestele, seades potentsiaalselt surve alla kogu riigi tervishoiusüsteemi ja majanduse.
Arvestades nakkushaiguste kiiret levikut ja sellest tulenevat suurt sotsiaalset ja majanduslikku kahju,
on riigil kohustus rakendada meetmeid, mis tagavad ohuolukordades kiire ja vääramatu
reageerimise. Sanktsioonide karmistamine peegeldab rahvastiku tervise kaitse olulisust ning annab
järelevalveasutusele vajaliku tööriista kriitilistes olukordades nakkusahela kiireks katkestamiseks.
Terviseameti andmetel on sunnivahendite ja väärteomenetluste rakendamine nakkushaiguste
valdkonnas olnud pigem piiratud. Immuniseerimise korraldamise kontekstis on viimase kümne aasta
jooksul määratud trahvi või sunniraha üksikutel juhtudel. Näiteks 2016. aastal määrati trahv 600
eurot vaktsiinide säilitamisnõuete rikkumise ja aegunud vaktsiini manustamise eest ning 2018. aastal
määrati tervisekeskusele 320 euro suurune sunniraha immuniseerimisalaste nõuete rikkumise eest.
Ülejäänud juhtumid on üldjuhul lahendatud ettekirjutuste ja koostöö kaudu ilma sunnivahendeid
rakendamata. Muudes nakkushaiguste tõrje valdkondades on ajavahemikul 01.01.2016–30.11.2025
registreeritud kokku 177 väärteomenetlust nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel, millest
144 menetlust viidi läbi 2021. aastal ning 33 menetlust 2022. aastal. Kokku määrati trahve ligikaudu
31 260 euro ulatuses. 2021. aastal oli trahvide keskmine suurus 114 eurot (minimaalselt 60 eurot ja
maksimaalselt 321 eurot). Rikkumiste lõikes on enim esinenud nakkushaiguste tõrje nõuete
rikkumisi, karantiininõuete rikkumisi ning teabe esitamisega viivitamist. Samas tuleb arvestada, et
tegemist on osaliste andmetega, kuna pandeemia ajal osales väärteomenetluste läbiviimisel
ulatuslikult ka Politsei- ja Piirivalveamet.114
Eelnõu koostajate hinnangul tuleks sunniraha olemust vaadelda eelkõige mitte karistuse, vaid
haldussunni vahendina, mille eesmärk on mõjutada isikut täitma talle pandud kohustust. Sunniraha
määra tõstmine on vajalik juhtudel, kus senised maksimaalsed määrad ei ole osutunud piisavaks, et
murda isiku korduvat ja teadlikku vastuseisu Terviseameti ettekirjutustele. Kõrgem ülempiir
võimaldab rakendada paindlikumat ja astmelist lähenemist, kus sunniraha summat suurendatakse
seni, kuni saavutatakse õiguspärane olukord, vältides seeläbi pikaajalisi ja ohtlikke rikkumisi.
Võrdlev analüüs teiste sarnast ohuastet reguleerivate valdkondadega näitab, et NETS-i praegused
sanktsioonimäärad on jäänud kaugele maha üldisest õigusruumi arengust. Näiteks toiduseaduses ja
söödaseaduses on sunniraha rakendamine suunatud sarnaselt inimese tervise kaitsele, kuid
nimetatud seadustes sätestatud rikkumiste puhul on järelevalveasutustel sageli suurem paindlikkus
ja mõjusamad vahendid. NETS-i määrade ühtlustamine teiste ohutusseadustega (nt ehitusseadustik,
kus sunniraha juriidilisele isikule võib ulatuda kuni 64 000 euroni) tagab õiguskorra horisontaalse
ühtsuse, kus sarnase kaaluga rikkumised on sarnaselt sanktsioneeritavad.
Nakkushaiguste leviku tõkestamine on oma olemuselt võrreldav keskkonnakaitsega – mõlemal juhul
võib üksiku isiku tegevusetus põhjustada ulatuslikku ja pöördumatut kahju avalikele hüvedele.
Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja eriseaduste (nt jäätmeseadus) raames on sunniraha
ülemmäärad seatud tasemele, mis välistab saastajale majandusliku eelise tekkimise reeglite
rikkumisel. Samasugust loogikat tuleb rakendada ka nakkustõrjes: olukorras, kus tervishoiualase
ettekirjutuse täitmata jätmine võib seisata terveid majandusharusid, peab riigil olema võimalus
kohaldada sunnimeetmeid, mis on oma mõjult adekvaatsed potentsiaalse kahjuga.
114 Terviseamet. Päring: 11.03.2026
81
Kuigi nakkustõrje ja finantsjärelevalve on erinevad valdkonnad, on kaasaegses õigusloomes (nt
isikuandmete kaitse üldmäärus ehk GDPR või rahapesu tõkestamise seadus) võetud suund
sellele, et sanktsioon peab olema "tõhus, proportsionaalne ja heidutav". Kui andmete väärkasutuse
eest on ette nähtud miljonitesse eurodesse ulatuvad trahvid, ei tohiks rahva tervise ja inimelude
vahetu ohustamine nakkushaiguse levitamisega olla riigi poolt madalamalt väärtustatud.
Kavandatav muudatus toob NETS-i lähemale tänapäevasele karistuspoliitikale, kus sanktsioon
arvestab rikkuja majanduslikku võimekust.
Siinkohal on oluline arvestada, et kuigi eelnõu näeb ette trahvi- ja sunniraha ülemmäärade
märkimisväärse tõusu, säilib järelevalveasutusel ja kohtul kohustus järgida sanktsioneerimisel
proportsionaalsuse põhimõtet. Maksimaalseid määrasid ei kohaldata automaatselt, vaid iga
rikkumise puhul hinnatakse eraldi selle raskusastet, ohtlikkust rahva tervisele, rikkuja süüd ja tema
majanduslikku seisundit. Seega pakub muudatus riigile vajaliku ülemise piiri äärmuslikeks
juhtudeks, tagades samas, et tavapäraste rikkumiste puhul jääb määratav sanktsioon mõistlikuks ja
asjakohaseks.
Sanktsioonimäärade ajakohastamisel on kahetine mõju majanduskeskkonnale. Ühest küljest
suurendab see potentsiaalset finantsriski ettevõtjatele, kes eiravad teadlikult bioloogilisi
ohutusnõudeid. Teisest küljest soodustab see ausat konkurentsi, takistades eelise tekkimist neil
turuosalistel, kes saavutavad säästu rahvatervishoiu nõuete täitmata jätmise arvelt. Riigieelarve
seisukohast ei ole muudatuse eesmärk tulude suurendamine trahvide kaudu (fiskaalne eesmärk),
vaid kulude kokkuhoid tulevikus. Tõhusam ennetus ja kiirem reageerimine nakkuspuhangutele
vähendavad survet tervishoiusüsteemile ning hoiavad ära vajaduse rakendada kulukaid ja
laiaulatuslikke piiranguid majandustegevusele tervikuna.
Trahvide ja sunniraha määrade olulise tõstmisega seotud riskid on pigem rakenduslikku laadi ja
võivad teiste valdkondade näidete baasil olla pigem teoreetilised. Näiteks ei ole määrade tõstmine
teadaolevalt toonud kaasa kohtuvaidluste arvu olulist kasvu muutunud määradega valdkonnas (mida
suurem on trahv või sunniraha, seda motiveeritum on rikkuja seda kohtus vaidlustama).
Kohtuvaidluste kasvu riski maandamiseks tuleb tagada ettekirjutuste ja otsuste hea juriidiline
kvaliteet ning eelneva hoiatamise süsteemi range järgimine, et sanktsioon oleks viimane abinõu.
Sarnaselt on väike risk, et kõrge sunniraha määr tekitab ettevõtetele neid pankrotti viiva
majandusliku kahju. Terviseameti senise praktika kohaselt ei rakendata NETS-i nõuete rikkumisel
trahvi või sunniraha maksimummäära.
Andmekaitsealane mõjuhinnang
Andmekaitsealane mõjuhinnang lähtub sellest, et juba praegu töödeldakse isikuandmete kaitse
üldmääruse tähenduses isikuandmeid ning andmeesitajad rakendavad juba praegu kõiki kehtivaid
isikuandmetega seotud nõudeid. Eelnõu isikuandmete töötlemist selles osas ei mõjuta. Andmete
kaitseks rakendatavad meetmed on piisavad. Muudatused ei ole suunatud andmemahu
laiendamisele, vaid on eesmärgipärased, proportsionaalsed ja vältimatult vajalikud nakkushaiguste
ennetamiseks ja tõrjeks.
Andmekaitsealast mõjuhinnangut on eelnõu väljatöötamise käigus täiendatud, tuginedes COVID-19
pandeemia ajal ilmnenud praktilistele vajadustele ja õiguslünkadele. Peamine muudatus seisneb
andmevahetuse liikumises statsionaarselt registripõhiselt mudelilt dünaamilisele ja asutuste ülesele
andmevahetusele, mis on vältimatu operatiivseks reageerimiseks nakkusohtudele. Isikuandmete
82
liikumine ei piirdu vaid TTO ja Terviseameti vahelise suhtlusega, vaid hõlmab seaduses sätestatud
juhtudel ka teisi riigiasutusi ja erasektori osapooli.
Andmevahetuse ajakohastamine tugineb infosüsteemide (eelkõige tervise infosüsteem ja
nakkushaiguste register) täielikumale integratsioonile, kus laboratoorsed andmed ja
immuniseerimise info edastatakse võimaluse korral automatiseeritud kujul, vähendades manuaalset
andmesisestust ja sellega kaasnevaid vigu. Oluline täiendus on suunatud andmete kvaliteedi
tagamisele referentlaborite võimekuse näol edastada kinnitatud analüüsitulemusi otse riiklikesse
andmekogudesse.
Järgnevalt on esitatud kokkuvõttev loetelu andmete töötlemisega seotud muudatustest võrreldes
kehtiva seadusega:
Andmeandjate ringi laiendamine (§ 12 lõiked 6 ja 8 ning § 15 lõige 2) – erinevalt kehtivast
seadusest, mille kohaselt on teavitamiskohustus peamiselt tervishoiutöötajatel ja laboritel, on
eelnõuga pandud viivitamatu teavitamise kohustus ka teadus- ja arendusasutustele,
veterinaarvaldkonna asutustele (zoonoosid) ning asutustele ja isikutele, kes avalike ülesannete
täitmise või majandustegevuse käigus tuvastavad nakkushaiguse epideemilise leviku ohu (nt
reoveeseiret teostavad ettevõtjad). See tagab Terviseametile varajase ohusignaali saamiseks
vajalikud andmed.
Andmevahetus kontaktide väljaselgitamiseks (§ 30 lõiked 3 ja 4) – eelnõu sätestab selge
õigusliku aluse epidemioloogilise uuringu tegemiseks, kus Terviseametil on õigus edastada
nakkushaigusega inimese piiratud isikuandmeid (nimi, isikukood, nakkusohtlik aeg)
kolmandatele isikutele (nt koolijuhid, tööandjad, ürituste korraldajad), et tuvastada võimalikud
lähikontaktsed. Samuti on neil osapooltel kohustus edastada Terviseametile nakkuskahtlusega
inimeste andmed ilma täiendavaid uurimistoiminguid tegemata.
Andmetöötlus riigipiiril (§ 28 lõiked 6 ja 7) – loodud on selge volitus Terviseameti, PPA ja MTA
vaheliseks andmevahetuseks. See hõlmab reisiandmete, kontaktandmete ja terviseseisundit
puudutavate andmete, aga ka kaupade andmete töötlemist, et tõkestada nakkushaiguste
sissetoomist ja tuvastada nakkusohtlikke inimesi või kaupu piiriületusel.
Tervisetõendite kontrollimise õigus (§ 33 lõige 4 punkt 5) – tegevuse eest vastutavatele isikutele
(nt teenuseosutajad ja ürituste korraldajad) on eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks
antud selge õiguslik alus (GDPR art 6 lg 1 p c ja art 9 lg 2 p i tähenduses) kontrollida isikute
terviseseisundit kinnitavaid tõendeid ja tuvastada isikusamasust. See on vajalik epideemia ajal
kehtestatud piirangute ja nõuete täitmise kontrollimiseks väljaspool tervishoiusektorit.
Andmete koosseisu täpsustamine registris (§ 13 lõige 5) – nakkushaiguste registris töödeldavate
andmete loetelu on täiendatud sotsiaal-majanduslike näitajatega (haridus, amet, töökoht), mis on
vajalikud levikutrendide analüüsimiseks ja riskirühmade täpsemaks määratlemiseks.
Kaasatud korrakaitseorganite andmetöötlus (§ 37 lõige 3) – kui Terviseamet kaasab epideemia
tõrjesse teisi korrakaitseorganeid (nt PPA), on neil ülesannete täitmiseks õigus töödelda nii
isikuandmeid kui ka eriliiki isikuandmeid Terviseameti volituste piires, tagades meetmete
rakendamise seaduslikkuse.
Andmete tähtajatu säilitamine (§ 13 lõige 6) – tulenevalt vajadusest jälgida pikaajalisi
epidemioloogilisi trende, teha teadustööd ja analüüsida nakkushaiguste (nt kroonilised
hepatiidid, HIV) levikut aastakümnete vältel, on sätestatud registri andmete tähtajatu säilitamine.
See on kooskõlas avaliku teabe seaduse ja arhiiviseaduse põhimõtetega riikliku tervisestatistika
tagamiseks.
Muudatustega tagatakse andmete parem kvaliteet (andmete õigsus, täielikkus ja ajakohasus).
Tulenevalt sellest, et tegemist on riikliku andmekoguga, mis saab andmeid ka teistest riiklikest
andmekogudest, millele kehtivad seni rakendatud riskide maandamise meetmed, ja arvestades, et
83
riiklikele andmekogudele tehakse auditeid kooskõlas avaliku teabe seaduses sätestatuga, ei suurene
isikute eraelu riive oluliselt. Kuna andmed liiguvad kontrollitud andmevahetuskanalites ning tagatud
on riiklike andmekogude turvasüsteemide nõuded ja töötlemise logid, ei lisandu muudatuste
tulemusena negatiivset mõju andmesubjektidele.
Arvestatud on tervishoius dokumenteeritavate andmete konfidentsiaalsuse nõudega. Ühelt poolt on
see patsiendi õiguste tagamiseks (minimaalsus), teisalt aga ka teenuseosutaja enda turvanõuete
täitmiseks (igasugune kontrollimatu logi, mida uurida) ehk piirata andmetöötlust (siseselt või
kolmanda isiku eest), kui selleks on vajadust.115
Eelnõus nimetatud isiku tervisega seotud andmed on terviseandmed isikuandmete kaitse
üldmääruse116 artikli 9 lõike 1 tähenduses.117 Isikuandmete ja eriliigiliste isikuandmete töötlemise
õiguslik alus tuleneb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punktist c (juriidilise
kohustuse täitmine) ja punktist e (avalikes huvides olev ülesanne) ning artikli 9 lõike 2 punktist i
(avalik huvi rahvatervishoiu valdkonnas). Eelnõu § 30 lõige 1 sätestab Terviseametile selge volituse
nõuda ohu hindamiseks ja maandamiseks vajalikke andmeid, sealhulgas terviseandmeid,
tervishoiuteenuse osutajatelt ja laboritelt ning neid töödelda.
Terviseandmeid töödeldakse eesmärgiga tuvastada nakkuskahtlus või -haigus ning hinnata ja
maandada sellest tulenevat ohtu rahvastiku tervisele (§ 13 lõige 1 ja § 30 lõige 1). Terviseandmete
töötlemine seisneb nakkustekitaja laboratoorses tuvastamises, haigestumise riskitegurite ja
levikuteede väljaselgitamises ning eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamisel terviseseisundit
kinnitavate tõendite ehtsuse ja kehtivuse kontrollimises (§ 13 lõige 4 ja § 33 lõige 9).
Isikuandmete töötlemise õigus on nakkushaiguste ennetamise kontekstis seotud immuniseerimisi
teostavate tervishoiutöötajate, sealhulgas koolitervishoiutöötajatega. Immuniseerimisele peab
eelnema ajutiste ja püsivate vastunäidustuste tuvastamine, sealhulgas eelnevad immuniseerimised,
mille kindlaks tegemiseks on muuhulgas vajalik vaadata patsiendi terviseandmeid.
Tervishoiutöötajatel on hilisem patsiendi terviseandmete juurde tagasipöördumine vajalik ka
aruandluse jaoks.
Lisaks tervishoiutöötajatele on eelnõu § 28 lõigetega 6 ja 7 loodud õiguslik alus andmevahetuseks
Terviseameti, PPA ja MTA vahel, et töödelda piiriülese nakkusohu tõrjumiseks vajalikke
reisiandmeid, tervisestaatust puudutavat infot ja kauba andmeid. Paragrahvi 30 lõigete 3 ja 4
kohaselt on Terviseametil õigus kaasata epidemioloogilisse uuringusse kolmandaid isikuid (nt
115 Näiteks Euroopa Kohus, 2008 asjas I vs Finland, kus heideti ette, et haigla ei olnud piisavalt meetmeid rakendanud
selleks, et andmete töötlemine oleks olnud võimalik vaid asjakohastele spetsialistidele (HIViga patsiendi andmete
vaatamine). 116 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja
selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)
(ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88). 117 Isikuandmete kaitse üldmäärus näeb terviseandmete puhul ette väga laia määratluse: Tervisealaste isikuandmete
hulka peaksid kuuluma kõik andmesubjekti tervislikku seisundit käsitlevad andmed, mis annavad teavet andmesubjekti
endise, praeguse või tulevase füüsilise või vaimse tervise kohta. See hõlmab teavet füüsilise isiku kohta, mis on kogutud
füüsilisele isikule tervishoiuteenuste registreerimise või osutamise käigus, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivis 2011/24/EL; numbrit, tähist või eritunnust, mis on füüsilisele isikule määratud tema kordumatuks
tuvastamiseks tervishoiuga seotud eesmärkidel; teavet, mis on saadud mingi kehaosa või kehast pärineva aine,
sealhulgas geneetiliste andmete ja bioloogiliste proovide kontrollimise või uurimise tulemusena; ja teave näiteks
haiguse, puude, haigestumisohu, haigusloo, kliinilise ravi või andmesubjekti füsioloogilise ja biomeditsiinilise olukorra
kohta sõltumata sellest, kas andmete allikaks on näiteks arst või muu tervishoiutöötaja, haigla, meditsiiniseade või in
vitro diagnostika.
84
tööandjaid või õppeasutusi), edastades neile nakkusohtliku isiku andmeid ulatuses, mis on
vältimatult vajalik nakkuskahtlaste isikute väljaselgitamiseks.
Kuivõrd EL on kõrge andmekaitsetasemega piirkond, rakendatakse isikuandmete edastamisel
väljapoole EL-i eritingimusi, mille eesmärk on tagada isikuandmete kaitse ja andmesubjekti õiguste
tõhus rakendamine. Isikuandmete edastamise reeglid kolmandale riigile ja rahvusvahelisele
organisatsioonile on sätestatud isikuandmete kaitse seaduses. Vastavalt eelnõu § 9 lõike 4 punktile
1 täidab Terviseamet rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest tulenevaid riikliku asutuse ja
kontaktpunkti ülesandeid, mis eeldab andmete edastamist WHO-le.
Dokumentide säilitamise tähtaeg on seotud nii andmesubjekti põhiõiguste riivega kui ka
õigusselguse tagamisega, et määratleda asjakohaste andmete kasutatavus ajaliselt, näiteks vajadus
uurida krooniliste nakkuste tekkimisel seda, millal oli äge staadium (nt hepatiitid, mille peite- või
sümptomiteta periood võib olla 20 aastat ja enam). Piisavalt pikk aeg tagab ka selle, et nt HIV-
positiivseid ei registreeritaks korduvalt. Pikem ajavahemik on vajalik seire ja analüüsi tegemiseks,
et selgitada välja nakkushaiguste leviku tendentse ühiskonnas. Puhangute paikmed jms aitavad
jälgida levikutendentse aja jooksul, seda ka riigi tasandil. Kuna registri andmeid kasutatakse ka
ennetuseks ja levimuse analüüsiks, ei saa see piirduda vaid eeldatava elueaga. Erinevate
nakkushaiguste tendentsid ja nende analüüs pikemas perspektiivis võimaldab luua erinevaid seoseid
ja neist tulenevaid mustreid, mis omakorda aitavad tegeleda ennetuse ja tõhustamisega tulevikus,
sest meetmed ja nende mõjutatud tulemused on aegreas jälgitavad. Eelnõu § 13 lõige 6 sätestab
seetõttu registri andmete tähtajatu säilitamise epidemioloogiliste trendide jälgimiseks, teadustööks
ja riikliku tervisestatistika tegemiseks. Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses
sätestatule – nende töötlemine on riivelt piiratum ja säilitamiseks nähakse ette kindel tähtaeg.
Nakkushaiguste register sisaldab lisaks terviseandmetele ka sotsiaal-demograafilisi andmeid, nagu
haridus, amet ja töökoht (§ 13 lõige 5 punkt 2). Nimetatud andmete töötlemine on vajalik sotsiaal-
majandusliku mõju analüüsimiseks ja sihistatud ennetusmeetmete väljatöötamiseks, järgides
andmete minimaalsuse põhimõtet.
Eelnõuga kavandatud andmete töötlemine on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 5
sätestatud eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtetega.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud
ja tulud
Kohaliku omavalitsuse tegevused
Eelnõu rakendamist toetavad KOV tegevused, mis tulenevad eelkõige nende rollist haridus- ja
hoolekandeasutuste pidajate või teenuste korraldajatena.
Nakkushaiguste puhangute ja epideemiate korral osalevad kohaliku tasandi meetmete rakendamises
ka kohalikud omavalitsused, eelkõige nende hallatavate haridus- ja hoolekandeasutuste kaudu.
Omavalitsuste roll seisneb peamiselt kohalike asutuste töökorralduse kohandamises, elanikkonna
teavitamises ning Terviseameti suuniste järgimises nakkushaiguste leviku tõkestamisel. Eelnõu ei
anna kohalikele omavalitsustele uusi järelevalveülesandeid, kuid selgitab riigi ja kohaliku tasandi
koostöö vajadust nakkushaiguste kriiside lahendamisel.
Piiratud teovõimega isikute immuniseerimisel seadusliku esindaja nõusoleku nõude asendamine
kaalutlusõiguse põhimõttega võib praktikas ajutiselt suurendada pöördumiste ja selgitustaotluste
arvu kohalike omavalitsuste suunal, kuna piiratud teovõimega isiku seaduslikud esindajad võivad
85
pöörduda haridusasutuse pidaja poole immuniseerimise korralduse või otsuse põhjenduste kohta.
Sellega võib kaasneda ajutine selgitus- ja kommunikatsioonivajaduse suurenemine kohaliku
omavalitsuse ja elanike vahel.
Tahtest olenematu ravi kohaldamine nakkushaiguste kontekstis puudutab kohalikke omavalitsusi
kaudselt ning on sisuliselt senise praktika jätkumine. Kohaliku omavalitsuse roll võib avalduda
eelkõige juhtudel, kus on vaja pöörduda kohtu poole isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või
tagada isikule sotsiaalabi tema abivajaduse korral. Vastavad kohustused tulenevad juba kehtivatest
õigusaktidest, sealhulgas kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest (KOKS), sotsiaalhoolekande
seadusest (SHS) ning vajadusel perekonnaseadusest (PKS) ja tsiviilseadustiku üldosast (TsÜS).
Samuti võib kohaliku omavalitsuse ülesandeks olla isiku vara, sealhulgas lemmikloomade heaolu
tagamine, ning elukeskkonnaga seotud küsimuste korraldamine, kui isik ei saa neid ise tagada.
Arvestades, et tahtest olenematut ravi kohaldatakse nakkushaiguste puhul väga harva118 – perioodil
2015–2020 kokku 21 korral ning aastatel 2021–2025 ei ole seda kohaldatud –, on mõju kohalike
omavalitsuste töökorraldusele ja halduskoormusele marginaalne ning püsivat lisakoormust ei
kaasne.
Infektsioonikontrolli nõuete laiendamine kõikidele tervishoiuasutustele ning väljaspool kodu
osutatavat ööpäevaringset üld- ja erihoolekandeteenust osutavatele asutustele puudutab kaudselt ka
kohalikke omavalitsusi, kuna mitmed sellised asutused on omavalitsuste hallatavad või nende
tellitud teenused. Muudatus võib ajutiselt suurendada vajadust teenuseosutajate teavitamiseks ja
nõuete selgitamiseks, kuid arvestades Terviseameti juhiste ja koolitusmaterjalide olemasolu ning
infektsioonikontrolli põhimõtete varasemat rakendamist hoolekandeasutustes, ei kaasne sellega
kohalikele omavalitsustele olulist täiendavat halduskoormust ega püsikulusid.
Terviseamet
Käesolevast õigusaktist tulenev jätkufinantseerimise vajadus
COVID-19 pandeemia tõi nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil esile olulised puudujäägid
ohuvalvsuses, tervishoiusüsteemi valmisolekus ning andmepõhiste prognooside kasutamises
nakkushaiguste ohjeks. Alates 2019. aastast on Terviseametile eraldatud ühekordselt lisaraha
nakkushaiguste ennetamiseks, puhangutele ja epideemiatele reageerimiseks ning nende ohjamiseks,
mis lõpeb 31.12.2027. COVID-19 ajal algatatud protsesside jätkusuutlikkuse ja minimaalse
toimepidevuse tagamiseks on Terviseametil vaja jätkufinantseerimist baaseelarvesse 2 miljonit
eurot, mida taotletakse RES 2027–2030 protsessi raames kriisivalmiduse tugevdamiseks.
Asutus Tegevused 2027.a
eraldatud 2028.a
puudub 2029.a
puudub 2030.a
puudub
Terviseameti struktuuri tugevdamine 1 310 289 1 310 289 1 310 289 1 310 289
TA Tööjõukulu 900 417 900 417 900 417 900 417
TA Ametikohtadega seonduv majanduskulu 40 667 40 667 40 667 40 667
TA Ennetus- ja riskikommunikatsioon 155 000 155 000 155 000 155 000
TA Labori referentteenuse osutamine 214 205 214 205 214 205 214 205
Nakkushaiguste tekitajate ja antimikroobse
resistentsuse laiendatud seire 683 800 683 800 683 800 683 800
TA Laboratoorsete uuringute teostamine 683 800 683 800 683 800 683 800
118 Tervise Arengu Instituut. (2021). Tuberkuloosi haigestumus Eestis 2014–2019. TAI tuberkoloosi aastaraamat.pdf
86
KOKKU 1 994 089 1 994 089 1 994 089 1 994 089
Käesolevast õigusaktist tulenev lisavajadus
Eelnõu rõhutab Terviseameti rolli muutumist järelvalve tegijast ennetava ja analüüsiva
kompetentsikeskuseks, mille puhul muutub oluliselt seniste ülesannete sisu ja vastutus. Samuti
tuuakse eelnõuga varasemast selgemalt välja nakkushaiguste ennetamisel, epideemiatele ja
puhangutele reageerimisel nakkushaiguste seire ja analüüsi võimekuse olulisus, mille tõstmine
võimaldab edaspidi paremini puhanguid ja epideemiaid avastada ning ohjata. Terviseamet
nimetatakse riiklikuks IHR-asutuseks ja määratakse pädevaks asutuseks ELi piiriüleste
terviseohtude määruse raames, mis toob kaasa lisaülesandeid andmevahetuses ja aruandluses.
Laboratoorse võimekuse, analüüsi- ja uurimisvõimekuse parandamiseks seniselt minimaalselt
tagatud tasemelt optimaalsemale tasemele (analüütika ja prognoosivõimekuse suurendamine,
referentlabori teenuse laiendamine, rakendusuuringute ja juhendmaterjalide koostamine) toob kaasa
iga-aastase 1,64 miljoni eurose lisakulu.
Täiesti uue tegevusena sätestatakse NETS-i eelnõus bioohutuse tagamise nõue ja selle järelevalve
korraldamine. Bioohutuse nõuded ja selle järelevalve vähendavad riske, et nakkushaiguste tekitajate
uurimise käigus ei tekiks tahtmatult nakkushaiguste tekitajate levikut laborist välja. Samuti sätestab
eelnõu immunoprofülaktika ekspertkomisjoni rolli ja ülesanded. Kokku mõlema tegevuse
elluviimiseks on vaja lisavahendeid summas 0,11 miljonit eurot ja need jagunevad uue 1,25
ametikoha loomise kulude, ametikohtadega seonduva majandamiskulude, RIT-ile eraldatava
arvutitöökoha kuludeks ning ekspertiisi sisseostu vahel.
Terviseameti põhiülesannete loetellu on lisatud ülesanne pidada nakkushaiguste registrit rõhutamaks
registri rolli seiresüsteemi tuumana. Nakkushaiguste registri täiendavaks arendamiseks on vaja
ühekordset investeerimiskulu summas 0,5 miljonit eurot IT-lahenduste tarbeks, et nakkushaiguste
andmed liiguksid kiiresti ja oleksid paremini analüüsitavad. Infosüsteemi arendamise järgselt
lisandub selle ülalpidamiskulud summas 0,1 miljonit eurot aastas.
Asutus Tegevused 2027 2028 2029 2030
Ennetav ja analüüsiv kompetentsikeskus 0 1 639 136 1 639 136 1 639 136
TA Tööjõukulu 231 206 231 206 231 206
TA Ametikohtadega seonduv majanduskulu 28 000 28 000 28 000
TA Siht- ja rakendusuuringute teostamine,
koolitused ja ekspertiis 510 080 510 080 510 080
TA Laboratoorsed uuringud 861 849 861 849 861 849
RIT Arvutitöökoha kulu 8 000 8 000 8 000
Immunoprofülaktika ekspertkomisjon 0 41 482 41 482 41 482
TA Tööjõukulu 12 042 12 042 12 042
TA Ametikohtadega seonduv majanduskulu 1 750 1 750 1 750
TA Ekspertiis 25 690 25 690 25 690
RIT Arvutitöökoha kulu 2 000 2 000 2 000
Bioohutuse tagamine ja järelvalve korraldamine 0 70 013 70 013 70 013
TA Tööjõukulu 61 013 61 013 61 013
TA Ametikohtadega seonduv majanduskulu 7 000 7 000 7 000
RIT Arvutitöökoha kulu 2 000 2 000 2 000
Nakkushaiguste register 500 000 100 000 100 000 100 000
87
TEHIK Nakkushaiguste registri arendustööd 500 000
TEHIK Nakkushaiguste registri ülalpidamine 100 000 100 000 100 000
KOKKU 500 000 1 850 630 1 850 630 1 850 630
Kirjeldatud vahendeid taotleb Terviseamet RES 2027–2030 protsessi raames kui õigusaktist
tuleneva lisavajadusena.
Terviseamet saab täita seadusest tulenevaid kohustusi vastavalt eelpool kirjeldatud eelarveliste
vahendite olemasolul. Eesmärk on kõrvaldada COVID-19 pandeemias tuvastatud võimelüngad,
suurendada inimeste usaldust riigi toimimise vastu, tuvastada ohuallikad ja neid varakult
likvideerida, luua nakkusriskide seire- ja ennetusvõimekus ning täita rahvusvahelised ootused.
Samuti paraneb kodanike ja otsustajate juurdepääs operatiivinfole ja prognoosidele, võimaldades
kiiret ja tõhusat reageerimist tulevastele nakkushaiguste puhangutele ja epideemiatele. Riigi
eelarvest vahendite mitte eraldamise korral ei saa Terviseamet täita seadusega pandud ülesandeid.
Eelnõu rakendamisega ei kaasne lisakulusid Tervisekassale.
Eelnõuga suurenevad trahvide ja sunniraha määrad. Kuna trahvid ja sunnirahad on eelkõige
kavandatud heidutuslikuna, pole ette näha suurenevaid riigieelarvetulusid trahvide ja sunniraha näol.
8. Rakendusaktid
Seaduse rakendamiseks on vajalik kehtestada sotsiaalministri ja Vabariigi Valitsuse määrused. Kuna
eelnõuga kehtestatakse NETS-i uus terviktekst, siis muutuvad mitmete volitusnormide asukohad ja
ulatus, ning senised NETS alusel antud määrused muutuvad kehtetuks. Uued määrused jõustuvad
seadusega samal ajal, 1. jaanuaril 2028. a. Rakendusaktid jagunevad oma olemusel kaheks:
1) pideva rakendatavusega määrused, mis on vajalikud seaduse igapäevaseks toimimiseks (nt
andmekogude põhimäärused, nakkushaiguste loetelud). Need määrused jõustuvad üldkorras koos
seadusega 1. jaanuaril 2028. a;
2) vajaduspõhised määrused, mille kehtestamise õigus antakse Vabariigi Valitsusele eriti ohtliku
nakkushaiguse epideemilise leviku või selle ohu korral. Nende määruste kavandid on lisatud
eelnõule, et tagada õigusselgus ja valmidus operatiivseks reageerimiseks kriisiolukorras.
Eelnõu seadusena jõustumisel muutuvad kehtetuks kõik seni NETS alusel antud määrused119, kui
on mitme seaduse alusel antud määrus (2 tk), siis tunnistatakse kehtetuks ja antakse uus määrus:
1) terviseministri 27.08.2024 määrus nr 32 „Immuniseerimiskava“;
2) tervise- ja tööministri 12.03.2019 määrus nr 24 „Nakkushaiguste loetelu ja neisse haigestumise
andmete edastamine“;
3) tervise- ja tööministri 23.12.2022 määrus nr 94 „Immuniseerimise korraldamise nõuded“
(ravimiseaduse alusel antud ka);
4) tervise- ja tööministri 12.03.2019 määrus nr 25 „Nakkushaiguste registri põhimäärus“;
5) tervise- ja tööministri 18.03.2015 määrus nr 12 „Raku-, koe- ja elundidoonori valimise
kriteeriumid, rakkude, kudede või elundi annetamist välistavate asjaolude loetelu, doonorile
ettenähtud kohustuslike laboratoorsete uuringute loetelu ning uuringute tegemise tingimused ja
kord“ (kahe seaduse alusel antud);
6) sotsiaalministri 31.10.2003 määrus nr 123 „Nakkushaiguste tõrje nõuded“;
119 https://www.riigiteataja.ee/akt_rakendusaktid.html?id=109012025014&kuvarakendus=1
88
7) sotsiaalministri 14.09.2020 määrus nr 43 „Karantiininõuded ja nende täitmise järelevalve kord“;
8) Vabariigi Valitsuse 27.05.2021 määrus nr 54 „Terviseameti ülesannete täitmisse
korrakaitseorgani kaasamise tingimused ja kord“;
9) Vabariigi Valitsuse 27.11.2003 määrus nr 298 „Eesti riigipiiril eriti ohtlike nakkushaiguste leviku
tõkestamise kord ja tingimused“;
10) tervise- ja tööministri 22.10.2015 määrus nr 48 „Nakkustekitajate suhtes doonorivere ja
verekomponentide uurimise kord“;
11) sotsiaalministri 30.10.2003 määrus nr 115 „Arestialustele, vahistatutele ja kinnipeetavatele ning
nendega vahetult kokkupuutuvatele vanglaametnikele ja valve- ning tervishoiutöötajatele
kohustusliku kopsude radiograafilise uuringu tegemise kord“;
12) sotsiaalministri 31.10.2003 määrus nr 119 „Nakkusohtliku materjali käitlemise kord“;
13) Vabariigi Valitsuse 13.11.2003 määrus nr 281 “Nakkushaiguste tõrjeks tehtava rahvusvahelise
koostöö ja teavitamise nõuded ning kord“;
14) sotsiaalministri 31.10.2003 määrus nr 117 Haiglanakkuste seire, ennetamise ja tõrje abinõude
ning sellekohase teabe edastamise kord ning mikrobioloogia- ja viroloogialaborist haiglanakkuse
laboratoorse seire ning mikroobide ravimresistentsuse uurimise tulemuste Terviseametile
edastamise kord“;
15) sotsiaalministri 31.10.2003 määrus nr 122 „Nõuded nakkusohtlikku materjali käitleva isiku
laboriruumidele, sisseseadele ja tehnoloogiale ning rakendatavatele ohutusmeetmetele“;
16) sotsiaalministri 31.10.2003 määrus nr 118 „Nakkushaiguse ja nakkuskandluse uurimise ning
ravimise kord rasedal“. Eelnõu seadusena jõustumisel kehtestatakse järgmised sotsiaalministri määrused: 1) „Eriti ohtlike nakkushaiguste loetelu“;
2) „Immuniseerimiskava ja Tervisekassa poolt tsentraalselt hangitavate nakkushaiguste ravimite
loetelu ning selle koostamise ja muutmise kord“;
3) „Nakkushaiguste loetelu ning nakkushaiguste ja tervishoiutekkeste nakkuste kohta andmete ja
uurimismaterjali edastamise kord“;
4) „Nakkushaiguste registri põhimäärus“;
5) „Nõuded nakkusohtliku materjali käitlemisele, labori kvaliteedisüsteemile, ruumidele ja
bioohutusele“;
6) „Immuniseerimise korraldamise nõuded“;
7) „Infektsioonikontrolli nõuded“;
8) „Veredoonorluse nakkusohutus“;
9) „Rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise nakkusohutuse tagamine“;
10) „Nakkushaiguse ja nakkuskandluse uurimine rasedal“;
11) „Nakkushaiguste tõrje nõuded“.
Eelnõu seadusena jõustumisel kehtestatakse järgmine Vabariigi Valitsuse määrus:
1) „Eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise kord riigipiiril “;
2) „Terviseameti ülesannete täitmisse korrakaitseorgani kaasamise tingimused ja kord“.
Vajaduspõhised Vabariigi Valitsuse määrused, mis kehtestatakse eriti ohtliku nakkushaiguse
epideemilise leviku korral: 1) „Riigipiiri ületamisega seotud nõuded eriti ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku
tõkestamiseks“;
2) „Meetmed, piirangud ja nõuded eriti ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks“.
89
Eelnõu seadusena jõustumisel muudetakse Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määrust nr 138
„Tervise infosüsteemi põhimääruse muutmine“. Kavandite esitamine on vajalik, et tagada isikute põhiõigusi piiravate meetmete ettenähtavus ja
võimaldada Riigikogul kontrollida täitevvõimule antavate volituste ulatust ja sisustamist.
9. Seaduse jõustumine
Seadus on kavandatud jõustuma 2028. aasta 1. jaanuaril. Jõustumisaja määramisel on lähtutud
vajadusest tagada piisav üleminekuaeg uue terviktekstiga kehtestatavate õigusnormide
rakendamiseks. Kuna seadus toob kaasa muudatusi nakkushaiguste ennetamise ja tõrje korralduses
ning menetluspraktikas, on ajavahemik seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahel vajalik
sihtrühmade (sh TTO-d, laborid, kohalikud omavalitsused) teavitamiseks ja koolitamiseks. Samuti
võimaldab valitud tähtaeg valmistada ette ja võtta õigeaegselt vastu seaduse rakendamiseks
vajalikud Vabariigi Valitsuse ja valdkonna eest vastutava ministri määrused ning viia vajalikud
andmekogud ja haldusprotsessid uute nõuetega vastavusse.
Piiratud teovõimaga inimeste immuniseerimise erisust on praktikas vaja rakendada varem, selleks
muudetakse kehtivat NETS-i ning muudatust rakendatakse vastavalt rakendussättele juba 2027.
aasta 1. juulist.
Kehtiva NETS § 8 täiendamine lõikega 22 sätestab TTO õiguse immuniseerida piiratud teovõimega
isikut, kui tema seaduslik esindaja ei ole sellest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis
keeldunud. Muudatus on suunatud immuniseerimisega hõlmatuse parandamisele ja bürokraatia
vähendamisele, eriti koolitervishoius ja hoolekandeasutustes, kus esindajate passiivsus on takistanud
õigeaegset vaktsineerimist.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu ettevalmistamiseks vajalik sisend koondati väljatöötamiskavatsuse tagasiside põhjal
teostatud analüüsist, ning 2025. aastal läbiviidud kaasamise töötubadest, kus osalesid erinevate
osapoolte esindajad, sh asjaomased ministeeriumid ja riigiametid, tervishoiutöötajate ja -asutuste
esindusorganisatsioonid, haiglad, tööandjate ja ettevõtjate liidud ning patsiendi- ja noorteühendused.
Ülevaade toimunud kaasamisest ja aruteludest on leitav Sotsiaalministeeriumi veebilehel.120
Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Haridus- ja
Teadusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Siseministeeriumile,
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Kaitseministeeriumile ja arvamuse avaldamiseks
Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti Apteekrite Liidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Perearstide
Seltsile, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Õdede Liidule, Maksu- ja Tolliametile, Politsei- ja
Piirivalveametile, Ravimiametile, Tervise Arengu Instituudile, Terviseametile, Tervisekassale,
Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsile, Eesti Haiglate
Liidule, Eesti Laborimeditsiini Ühingule, Eesti Õpilasesinduste Liidule, Eesti Ravimihulgimüüjate
Liidule, Õiguskantslerile, Tööinspektsioonile, Eesti Akrediteerimiskeskusele, Eesti Lastearstide
Seltsile, Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskusele, Ravimitootjate Liidule, Eesti
Töötervishoiuarstide Seltsile, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Proviisorapteekide Liidule,
Kaitseressursside Ametile.
Saabunud märkustest on koostatud seletuskirja lisana märkuste tabel, milles on välja toodud
120 Nakkushaiguste ennetamine ja tõrje | Sotsiaalministeerium
90
täiendavad selgitused ja viited eelnõu korrigeerimise kohta vastavalt märkustele.
Eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumile, Siseministeeriumile, Regionaal- ja
Põllumajandusministeeriumile, Justiits- ja Digiministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja Eesti
Linnade ja Valdade Liidule.
Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2026. a.
EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: SOM/26-0163 - Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiits- ja Digiministeerium; Siseministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 13.04.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d0da7bc8-04d4-452f-a84b-519c908ff70b Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d0da7bc8-04d4-452f-a84b-519c908ff70b?activity=2 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main