Kutseseaduse eelnõule arvamuse avaldamine

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952

Haridus- ja Teadusministeerium [email protected]

Teie 18.02.2026 nr 8-1/26/1108, HTM/26-0233/-1K/

Meie 02.04.2026 nr 1.2-3/479-2

Kutseseaduse eelnõule märkuste esitamine

Lugupeetud minister Kallas Täname, et esitasite meile kooskõlastamiseks kutseseaduse eelnõu. Kooskõlastame eelnõu järgmiste märkustega arvestamisel. 1. Kohaldamisala tervishoiu tööjõule vajab täpsustamist

Eelnõu § 1 lõike 2 kohaselt ei kohaldata kutseseadust kutsealadel, mille kutsenõuete väljatöötamine ning

kutse andmise alused on reguleeritud teiste seadustega. Eelnõu seletuskiri (nt lk 53) sedastab üheselt, et

seadus tervishoiutöötajatele ei kohaldu.

Leiame, et eelnõu seletuskirjas peegelduv tõlgendus, mille kohaselt on kõigi tervishoiutöötajatele kutse

andmise alused reguleeritud muu eriseadusega, ei ole lõpuni korrektne. Selline eriseadus eksisteerib vaid

eriarstide puhul (vt Tartu Ülikooli seadus § 15 lõiked 3 ja 7), kuid mitte (üld)arsti, hambaarsti, õe,

ämmaemanda, proviisori ega farmatseudi puhul. Nimelt reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise

seadus tervishoiutöötajana registreerimist ja mujal riikides omandatud kvalifikatsiooni tunnustamist,

kuid seda ei saa pidada samaväärseks kutsenõuete väljatöötamise ega kutse andmisega. Jättes

tõlgenduslikult tervishoiutöötajad kutseseaduse reguleerimisalast välja, jäävad nad HTM-i pakutavas

õiguslikus lahenduses halli alasse, misläbi kahaneb õigusselgus.

Teeme seetõttu ettepaneku hõlmata ka ülal nimetatud tervishoiutöötajate kutsealad üheselt kutseseaduse

reguleerimisalasse. Leiame, et esmase lahendusena puudub selle võimaldamiseks otsene vajadus muuta

regulatsiooni teksti ning piisav on seletuskirjas eksitavate kirjakohtade kõrvaldamine (lk 9 viies lõik, lk

53 ja 54 eelviimased lõigud). Praktikas tuleks vastavalt § 18 lõikele 4 hakata kõrgkoolidel kandma kutse-

ja oskuste registrisse seega ka (üld)arsti, hambaarsti, õe, ämmaemanda, proviisori ja farmatseudi õppe

lõpetanuid. Seda aspekti peaks seletuskirja mõjuanalüüsis kõnetama. Et kutse- ja oskuste register peaks

täielik ja hõlmama kõiki omandatud kutseid, ootame siinkohal HTM-i ettepanekuid sammudeks varem

omandatud kutsete lisamiseks kutse- ja oskuste registrisse.

2. Tervishoiu eksperdikogu roll

Eelnõu § 2 p 22 ja § 3. Valdkondlikel eksperdikogudel on eelnõu kohaselt oluline roll kutsestandardite

ja kompetentsiprofiilide kujundamisel ning tööjõuvajaduse analüüsi tulemuste hindamisel. Tervishoid

on eraldi kutsetegevuse valdkond ning moodustatakse tervishoiu eksperdikogu. Eelnõus ei ole

täpsustatud, kuidas tagatakse Sotsiaalministeeriumi kui valdkonnavastutaja sisuline roll ning

arvestatakse olemasolevaid pädevus- ja kvaliteedisüsteeme. See on aga oluline, sest tervishoiu tööjõu

planeerimine sõltub tihedalt riiklikust koolitustellimusest, teenuste kättesaadavusest ja erialaseltsidest.

2

Tervishoiu tööjõu planeerimine on otseses seoses teenuse kättesaadavuse ja patsiendiohutusega – siin ei

või tekkida normatiivset dubleerimist või vastutuse hajumist.

Vaimse tervise poliitika seisukohalt on oluline, et eksperdikogude koosseis hõlmaks tasakaalustatult

tervishoiu, sotsiaalvaldkonna, hariduse ja psühhosotsiaalse valdkonna esindajaid. Sellisel juhul on

võimalik käsitleda vaimse tervise teenuseid tervikliku süsteemina, mis ühendab ennetuse, varajase

sekkumise, ravi ja spetsialiseeritud abi.

Palume täpsustada tervishoiu eksperdikogu ja Sotsiaalministeeriumi rollijaotus ning koostoime

tervishoiu valdkondlike regulatsioonide ja kvaliteedistruktuuridega.

3. Kutse kandja vaade Eelnõus on inimese perspektiiv jäänud tagaplaanile, sest seletuskiri ei ava kutsesüsteemi väärtust selle kasutaja vaates. Nii kutset kui ka mikrokvalifikatsiooni defineeritakse vaid süsteemi osadena, unustades ära inimese, kes neid omab või taotleb. Seetõttu tuleks üle vaadata §-d 3 ja 6 ning kaaluda neis sisalduvate sätete täiendamist isikuga:

 § 3 lg 2: Kompetents on teadmiste, oskuste ning kogemuste ja hoiakute kogum, mis võimaldab isikul täita kindlat töö- või õppeülesannet või tegutseda teatud olukorras.

 § 3 lg 3: Kvalifikatsioon on pädeva asutuse hindamise tulemusena tunnustatud isiku kompetentsus.

 § 6 lg 1: Kutse on kutsestandardis kirjeldatud ja kutse andja otsusega tõendatud isiku kompetentsus teatud ametites tegutsemiseks.

4. Kutsestandardi koostamise tingimuslikkus Eelnõu § 7 lg 2 sätestab, et „Kutsestandard koostatakse juhul, kui isiku kutsealane ligipääs tööturule või kutsealane hüvede andmine ja saamine on piiratud kutse omamise nõudega.” Sätte kohaselt koostatakse kutsestandard edaspidi vaid siis, kui kutse omamine on õigusaktidega nõutud. Kuigi see aitab vähendada ülereguleerimist, võib see kaasa tuua olukorra, kus ennetus- ja kogukonnatöö rollid kujunevad välja ilma ühtsete standarditeta. See omakorda tekitab kvaliteedierinevusi nii piirkondade kui ka tööandjate vahel. Lisaks on teenuse kasutajal edaspidi raskem spetsialisti pädevust hinnata, sest praegu kasutatakse selle kontrollimiseks aktiivselt Kutsekoja kutseregistrit. Alternatiivina pakutakse küll välja kompetentsiprofiilide loomist, kuid sellega ei kaasne registrit inimestest, kes neile nõuetele tegelikult vastavad. Palume kaaluda võimalust, et kutsestandardit võib koostada ka avaliku huvi ja teenuse kvaliteedi tagamise eesmärgil, isegi kui kutse omamine ei ole formaalselt, st regulatiivselt kohustuslik. 5. Mikrokvalifikatsioonid Eelnõu võimaldab kutsestandardites ja kompetentsiprofiilides eristada mikrokvalifikatsioone. Toetame seda, sest see loob paindlikud võimalused täiendusõppeks ning võimaldab spetsialistidel omandada lisapädevusi. Vaimse tervise valdkonnas võib see toetada näiteks esmatasandi töötajate oskuste arendamist või lisanduvate vaimse tervise spetsialistide koolitust, nt väheintensiivse psühholoogilise sekkumise (VIPS) spetsialiste. Samas kaasneb mikrokvalifikatsioonidega risk, et lühiajalised koolitused võivad tekitada näilise pädevuse olukorras, kus tegelik töö eeldab põhjalikku ettevalmistust ja supervisiooni. Kui rollipiirid muutuvad ebaselgeks, võib see mõjutada teenuste kvaliteeti ja vastutuse jaotust. Seetõttu on oluline selgelt määratleda, millistes rollides on mikrokvalifikatsioon piisav ning millistes valdkondades on vajalik terviklik kvalifikatsioon koos põhjalikuma ettevalmistusega. 6. Esmakutse

3

Eelnõu § 6 lõike 4 kohaselt luuakse uus termin esmakutse, mis antakse õppekava lõpetamisel juhul, kui õppekava vastab kompetentsiprofiilile. See tugevdab hariduse ja kutse seost ning võib vähendada dubleerivat hindamist ja korduva eksami tegemist kutse saamiseks. Küll aga jääb arusaamatuks, kas see on võimalik ainult kutseõppeasutustes või ka teiste õppeasutuste puhul? Vaimse tervise valdkonnas tõstatuks küsimus, kuidas sellesse suhestuvad juba olemasolevad õppekavad, nt psühholoogia, kus hetkel puudub psühholoogi kutse tase 6, vaid spetsiifiline kutse tasemel 7 saavutatakse kutseaasta läbimisel (nt kliiniline psühholoog, psühholoog-nõustaja jt). Palume seletuskirjas neid aspekte selgitada. Seletuskirjas lk 13–16 esineb ebaselgust mõistetes „esmakutse ehk koolilõpukutse“, „töömaailma

kutse“ ja „kutse“ vahel. Samuti jääb segaseks, kas tulevikus on kutsestandardid kasutusel ainult

hindamise alusena ja kompetentsiprofiilid õppekavade alusena või jäävad kutsestandardid ka õppekava

aluseks ja milliste kriteeriumite alusel neid otsuseid tehakse. Teeme ettepaneku nende punktide

sõnastuse täpsustamiseks nii, et need oleksid üheselt mõistetavad. Seletuskirjas on öeldud, et kutsete

süsteemi arusaadavuse huvides eristatakse kahte erinevat kutse liiki – esmakutse ja töömaailma kutse.

Samal leheküljel on aga kasutusel kolm erinevat mõistet: esmakutse (kompetentsiprofiilil põhineva

õppekava alusel), töömaailma kutse (pärast õpingute lõppu ja töökogemuse omandamist eraldiseisvalt

taotletav kutse), kutse (kui õppekava aluseks on kutsestandard). Sellest tulenevalt jääb segaseks, millise

kutse saab õppija siis, kui õppekava aluseks on kutsestandard – kas tähtajatu esmakutse? Tähtajatu esmakutse kohta on aga öeldud, et seda saab ainult kompetentsiprofiilil põhineva õppekava

alusel.

Kui lk 15 on öeldud, et õppekava aluseks on edaspidi kompetentsiprofiilid, siis lk 16 tuuakse välja, et

alati kompetentsiprofiili ei looda. Samas on keeruline topelteituse kaudu mõista, mis on

kompetentsiprofiili loomise kriteeriumiteks.

Seletuskirjas lk 14 on öeldud, et koolilõpukutse ehk esmakutse antakse koolilõpetajale edaspidi alati

tähtajatult. Sellega seonduvalt tekib riskikoht seoses kvalifikatsiooninõuete sätestamisega

õigusaktides. Kui mõne ameti puhul on tarvis kehtestada kutsenõue, siis tuleb õigusakti sõnastamisel

läbi mõelda, kas tegu on esmakutse nõudega (tähtajatu) või töömaailma kutse nõudega (tähtajaline) või

nende kombinatsiooniga, et õigusaktis sätestatud kvalifikatsiooninõuete puhul ei tekiks mitmeti

tõlgendamise võimalust.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Karmen Joller sotsiaalminister Piret.Eelmets [email protected] Katrin Kivisild [email protected]