Abipolitseiniku seaduse eelnõu kooskõlastamine

EELNÕU
13.02.2026
Abipolitseiniku seadus
1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Seaduse eesmärk ja reguleerimisala ja eesmärk

(21) Seaduse eesmärk on kaasata abipolitseinik Politsei- ja Piirivalveameti ülesannete täitmise toetamisse, et tagada turvalisem ühiskond (edaspidi politsei tegevuses osalemine).

(12) Käesoleva seadusega sätestatakse abipolitseinikuks saamise tingimused ning abipolitseiniku õigused, kohustused, vastutus, pädevus ja tegevuse korraldus.

(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(4) Kui aAbipolitseinikule rikub talle väljastatud käesoleva seaduse § 26 lõikes 2 nimetatud relva käitlemisnõudeidete rikkumise korral, kohaldatakse relvaseaduse 131. peatükis sätestatut.

(5) Õigusaktides sätestatud juhul riikliku järelevalve meetme rakendamisel kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

§ 2. Abipolitseinik

(1) Abipolitseinik on füüsiline isik, kellele on antud abipolitseiniku staatus ja kes vabatahtlikult vabast ajast osaleb politsei tegevuses käesolevas seaduses ning teistes seadustes sätestatud alustel, tingimustel ja korras.

(2) Abipolitseinikud jagunevad järgmistesse astmetesse:
1) I esimese astme abipolitseinik;
2) II teise astme abipolitseinik;
3) III kolmanda astme abipolitseinik.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kõrgema astme abipolitseinik võib täita madalama astme abipolitseiniku ülesandeid.

§ 3. Politsei tegevuses osalemine

(1) Abipolitseiniku osalemine politsei tegevuses on käesoleva seaduse tähenduses:
1) Politsei- ja Piirivalveameti politseiametniku, ametniku või töötaja toetamine käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud tegevustes;
2) politsei ülesandel ja juhendamisel koos Politsei- ja Piirivalveameti politseiametniku või ametnikuga käesoleva seaduse § 4 lõikes 2 nimetatud tegevuste toetamine;
3) politsei ülesandel iseseisvalt käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud tegevuste teostamine III kolmanda astme abipolitseiniku pooltpuhul.

(2) Politsei- ja Piirivalveameti politseiametnik, ametnik või töötaja võib abipolitseinikule anda ülesandeid ning teda juhendada talle antud teenistusülesannete piirides, lähtudes abipolitseiniku pädevusest.

(3) Abipolitseinik on politsei tegevuses osalemise ajal, sealhulgas meetmete rakendamisel või vahetu sunni kohaldamisel, riigivõimu esindaja, kes tegutseb Politsei- ja Piirivalveameti nimel ning kelle seaduslikud korraldused on täitmiseks kohustuslikud.

(4) Abipolitseinikul on keelatud politsei tegevuses osaleda, kui ta ei vasta käesolevas seaduses abipolitseinikule sätestatud nõuetele või esineb muu kaalukas põhjus.

2. peatükk
Abipolitseiniku staatus

1. jagu
Abipolitseiniku pädevus,ed ja abipolitseinikule esitatavad nõuded, ning nõuetele vastavuse kontroll ja taustakontroll

§ 4. Abipolitseiniku pädevus

(1) I Esimese astme abipolitseiniku pädevuses on politsei ülesandel politsei arendus-, ennetus- ja tugitegevuse toetamine või ning isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmine ja dokumendi väljastamine.

(2) II Teise astme abipolitseiniku pädevuses on koos politseiametniku või ametnikuga toetada politseid lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule järgmistes tegevustes:
1) avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine ja tõrjumine ning avaliku korra rikkumise kõrvaldamine;
2) relvaseaduse ja turvategevuse seaduse alusel väljastatava loa taotluse menetlemiseks vajalikud toimingud, välja arvatud loa väljastamise otsustamine;
3) kinni peetud isiku saatmine ja kinnipidamiskohas isiku kinnipidamine;
4) merereostuse avastamine ning piiriveekogu reostuse avastamine ja likvideerimine;
5) objektivalve ja isikukaitse;
6) otsingu- ja päästetöö;
7) riigipiiri valvamine ja piirikontroll, välja arvatud sisenemiskeelu otsuse tegemine;
8) riiklik järelevalve Euroopa Liidu kodaniku seaduse, turvategevuse seaduse, relvaseaduse, välismaalaste seaduse, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse sätestatud nõuete täitmise üle;
9) süütegude menetlemine, välja arvatud menetlusotsuse tegemine.

(3) III Kolmanda astme abipolitseiniku pädevuses on lisaks lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegevustele õigus toetada politseid iseseisvalt järgmistes tegevustes:
1) avalikku korda ähvardava vahetu olulise ja vahetu kõrgendatud ohu väljaselgitamine ja tõrjumine;
2) avalikus kohas käitumise nõuete järelevalve;
3) liiklusjärelevalve;
4) objektivalve;
5) riiklik järelevalve alkoholiseaduse ja tubakaseaduse täitmise üle;
6) riigipiiri valvamine;
7) piirikontroll, välja arvatud sisenemiskeelu otsuse tegemine.

§ 5. Abipolitseinikule esitatavad nõuded

(1) I Esimese astme abipolitseinik peab vastama järgmistele nõuetele:
1) on täieliku teovõimega vähemalt 18-aastane isik;
2) on Eesti kodanik;
3) omab tal on vähemalt põhiharidust;
4) valdab eesti keelt vähemalt B2-tasemel;
5) on sobilik oma isikuomaduste, kõlbluse ja usaldusväärsuse poolest osalema politsei tegevuses;
6) tema käitumine ja eluviis ei kahjusta Politsei- ja Piirivalveameti mainet ega ohusta tema enda jega teiste isikute turvalisust, ning riigi julgeolekut egavõi avalikku korda;
7) teda ei ole karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest;
8) tal ei ole kehtivat karistust tahtlikult toimepandud kuriteo eest;
9) ei ole kriminaalmenetluses kahtlustatav või ega süüdistatav;
10) teda ei ole viimase aasta jooksul avalikust teenistusest vabastatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest;
11) ei ole kohtunik, prokurör või ega rahvakohtunik;
12) ei ole abipolitseinikuks kandideerimisel esitanud teadlikult valeandmeid või ega varjanud olulist teavet.

(2) II Teise astme abipolitseinik peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule vastama järgmistele nõuetele:
1) omama tal on vähemalt keskharidust või ta õppima õpib nominaalajaga ettenähtud tähtaja jooksul keskharidust andval õppekava alusel;
2) vastama vastab abipolitseinikule kehtestatud kehalise ettevalmistuse nõuetele;
3) vastama vastab abipolitseinikule kehtestatud tervisenõuetele.

(3) III Kolmanda astme abipolitseinik peab lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatule vastama järgmistele nõuetele:
1) omama tal on vähemalt keskharidust;
2) valdama valdab eesti keelt vähemalt C1-tasemel;
3) omama tal on II teise astme abipolitseiniku staaži vähemalt üks aasta;
4) olema on politsei tegevuses osalenud vähemalt 120 tundi.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele vastav abipolitseinikuks kandideerija või abipolitseinik suunatakse vastava astme väljaõppesse.

(5) Abipolitseiniku isikuomaduste ja kehalise ettevalmistuse täpsemad nõuded ning nende kontrollimise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 6. Abipolitseinikuks nimetamine ja abipolitseiniku staatuse andmine

(1) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik nimetab abipolitseinikuks ja annab abipolitseiniku staatuse isikule, kes vastab käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud abipolitseinikule esitatavatele nõuetele ning on läbinud vastava astme väljaõppe.

(2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik võib kriisiolukorra ajal nimetada II teise astme abipolitseinikuks isiku, kes vastab käesoleva seaduse § 5 lõigetes 1 ja 2 nimetatud nõuetele ning kes on läbinud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud väljaõppe, kuni kriisiolukorra lõppemiseni.

(3) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori volitatud ametnikuks ka politseiametnik.

§ 7. Kandideerimisandmete kategooriad

(1) Abipolitseinikuks kandideerija esitab käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud nõuetele vastavuse kontrolli ja §-s 9 nimetatud taustakontrolli läbiviimiseks tegemiseks Politsei- ja Piirivalveametile enda:
1) isiku üldandmed;
2) hariduse andmed;
3) sotsiaalmeedia kontode andmed;
4) viimase viie aasta töötamisega seotud andmed;
5) sugulaste ja hõimlaste (vanemad, õde, vend, lapsed, abikaasa, registreeritud elukaaslane, endine abikaasa, endine registreeritud elukaaslane) ning abieluga sarnanevas suhtes oleva elukaaslase ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg ja kontaktandmed;
6) välisriigis läbitud kaitseväeteenistuse või sõjaväelise väljaõppe andmed;
7) välisriigis kriminaalmenetluses osalemise ja kriminaalkorras karistamisega seotud andmed.

(2) Abipolitseinikuks kandideerija on esitab Politsei- ja Piirivalveameti nõudmisel kohustatud esitama täiendavaid või täpsustavaid või lisaandmeid või tõendeid tähtsust omavate asjaolude kohta, mis on vajalikud käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud nõuetele vastavuse kontrolli või §-s 9 nimetatud taustakontrolli läbiviimisekstegemiseks.

(3) Abipolitseinikuks kandideerimise andmete täpsema loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 8. Nõuetele vastavuse kontroll

(1) Nõuetele vastavuse kontrolli eesmärk on hinnata isiku vastavust:
1) käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 1–4 ja 11 sätestatud nõuetele, kui isik kandideerib abipolitseinikuks;
2) käesoleva seaduse § 5 lõikes 2 sätestatud nõuetele, kui abipolitseiniku I aste ülendatakse esimeselt astmelt II teisele astmeleks;
3) käesoleva seaduse § 5 lõikes 3 sätestatud nõuetele, kui abipolitseiniku ülendatakse II teiselt astemelt ülendatakse IIIkolmandale astmeksle.

(2) Kriisiolukorra ajal on nõuetele vastavuse kontrolli eesmärk hinnata isiku vastavust:
1) käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 1–4 ja 11 ning § 5 lõikes 2 sätestatud nõuetele enne II teise astme abipolitseinikuks nimetamist;
2) käesoleva seaduse § 5 lõike 3 punktides 1–2 ja 4 sätestatud nõuetele, kui abipolitseiniku ülendatakse II teiselt astemelt ülendatakse IIIkolmandale astmeleks.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet teeostab nõuetele vastavuse kontrolli ning teavitab abipolitseinikuks kandideerijat sellest enne esmase nõuetele vastavuse kontrolli tegemist.

(4) Politsei- ja Piirivalveametil on põhjendatud kahtluse korral õigus uuesti täiendavalt kontrollida abipolitseinikuks kandideerija või abipolitseiniku vastavust käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 1–,-2 ja 11 ning lõikes 2 sätestatud nõuetele.

(5) Politsei- ja Piirivalveamet teavitab abipolitseinikuks kandideerijat või abipolitseinikku tema suhtes täiendavast nõuetele vastavuse uuest kontrolli läbiviimisest ning selle tulemusest 14 kalendripäeva jooksul tulemuse teatavaks saamisest arvates.
(6) Nõuetele vastavuse kontrolli läbiviimisel võib Politsei- ja Piirivalveamet töödelda järgmisi abipolitseinikuks kandideerija või abipolitseiniku isikuandmeid:
1) üldandmed;
2) varasemad isikunimed;
3) hariduse andmed;
4) viimase viie aasta töötamise andmed;
5) teovõimelisuse andmed;
6) keeleoskuse andmed;
7) kehalise ettevalmistuse nõuetele vastavuse andmed;
8) tervisekontrolli tulemuste andmed;
9) abipolitseiniku staaži andmed.

(7) Nõuetele vastavuse kontrolliks läbiviimisel on Politsei- ja Piirivalveametil õigus saada andmeid riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku isiku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud andmeid töödeldakse ulatuses, mis on vajalik nõuetele vastavuse kontrolli eesmärgi saavutamiseks.

§ 9. Taustakontroll

(1) Taustakontrolli eesmärk on hinnata abipolitseinikuks kandideerija ja abipolitseiniku usaldusväärsust ning vastavust käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 5−10 ja 12 sätestatud nõuetele (edaspidi taustakontroll).

(2) Politsei- ja Piirivalveamet teeostab taustakontrolli:
1) abipolitseinikuks kandideerijale, kes on läbinud käesoleva seaduse § 8 lõike 1 punktis 1 sätestatud nõuetele vastavuse kontrolli;
2) käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 4 nimetatud isikutele;
3) abipolitseinikuks kandideerijale või abipolitseinikule, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isik ei vasta enam abipolitseinikule esitatavatele nõuetele, millele vastavust kontrolliti tema viimasel taustakontrollil.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet teavitab abipolitseinikuks kandideerijat esmase taustakontrolli tegemisest ette.

(4) Politsei- ja Piirivalveamet teavitab abipolitseinikuks kandideerijat või abipolitseinikku tema suhtes kohta käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 3 alusel taustakontrolli tegeläbiviimisest ning selle tulemusest 14 kalendripäeva jooksul tulemuse teatavaks saamisest arvates.

(5) Taustakontrolli läbiviimisel tegemisel võib Politsei- ja Piirivalveamet töödelda järgmisi abipolitseinikuks kandideerija või abipolitseiniku isikuandmeid:
1) üldandmed;
2) varasemad isikunimed;
3) viimase viie aasta töötamise andmed;
4) sotsiaalmeedia kontode andmed;
5) määratud karistuse, karistatuse ja karistusest vabastamise ning karistuse täitmisele pööramise andmed;
6) karistusregistri arhiivi andmed;
7) nende kriminaalmenetluste andmed, kus ta on tunnistatud kahtlustatavaks või süüdistatavaks, ja nendes asjades tehtud menetlust lõpetava lahendi andmed;
8) andmed seotuse kohta organisatsiooni või liikumisega, mille tegevus on suunatud avaliku korra või julgeoleku vastu;
9) avalike allikate andmed usaldusväärsuse, isikuomaduste, kõlbeliste omaduste ja eluviisi kohta;
10) õppeasutuse esindajalt saadud andmed ja viimase viie aasta tööandjalt saadud andmed isiku usaldusväärsuse, isikuomaduste ja kõlbeliste omaduste kohta;
11) andmed viimase aasta jooksul distsiplinaarsüüteo eest avalikust teenistusest vabastamise kohta;
12) Politsei- ja Piirivalveameti andmed abipolitseiniku eelneva varasema taustakontrolli kohta;
13) viimase viie aasta andmed välispiiri ületuste ja välisriigis viibimise kohta, et tuvastada isiku viibimine välisriigis, mis on kantud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 19 lõike 3 alusel kehtestatud nimekirja;
14) välisriigis läbitud kaitseväeteenistuse või sõjaväelise väljaõppe andmed;
15) politsei ja piirivalve seaduse § 8 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogus olevad andmed, mis võimaldavad tuvastada isiku suhteid kuritegevusega seotud isikuga;
16) politsei ja piirivalve seaduse § 8 lõike 3 ja § 251 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogus olevad andmed, mis võimaldavad kontrollida isiku vastavust seaduses sätestatud nõuetele.

(6) Käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 4 nimetatud isikute puhul võib töödelda ainult käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 1 ja 15 sätestatud andmeid.

(7) Taustakontrolli läbiviimiseks tegemiseks on Politsei- ja Piirivalveametil õigus:
1) pöörduda riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutuste, samuti füüsiliste ja juriidiliste isikute poole järelepärimisega kontrollitava isiku isikuandmete kohta;
2) vestelda kontrollitava isikuga, samuti tema tööandja, õppeasutuse esindaja ja teiste isikutega, et selgitada välja, kas isik vastab käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 5 ja 6 sätestatud nõuetele;
3) saada andmeid riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku isiku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust;
4) saada isikuandmeid karistusregistri arhiivist;
5) töödelda üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud andmeid töödeldakse ulatuses, mis on vajalik taustakontrolli eesmärgi saavutamiseks.

§ 10. Nõuetele vastavuse kontrolli ja taustakontrolli tulemus

(1) Nõuetele vastavuse kontrolli või taustakontrolli tulemusel võib Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik:
1) anda isikule abipolitseiniku staatuse;
2) keelduda isikule abipolitseiniku staatuse andmisest;
3) peatada abipolitseiniku staatuse;
4) ülendada tõsta või alandada langetada abipolitseiniku astet;
5) vabastada isik abipolitseiniku staatusest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tulemusest teavitatakse isikut.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 5 nimetatud keeldumise või vabastamise põhjuste ning selle aluseks oleva asjaolu avaldamist võib piirata ulatuses, mis on vältimatult vajalik, et tagada riigi julgeolek, riigikaitse, süütegude tõkestamine, avastamine, menetlemine või karistuse täideviimine ning teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse.

(4) Keeldumise või vabastamise põhjust ja selle aluseks olevat asjaolu ei avaldata seni, kuni see on käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud eesmärkide täitmiseks vajalik.

§ 11. Nõuetele vastavuse kontrolli ja taustakontrolli andmete säilitamine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet säilitab nõuetele vastavuse kontrolli andmeid viis aastat alates vastava kontrolli tegemise kuupäevast või õigusliku vaidluse korral kuni selle lõppemiseni.

(2) Kui nõuetele vastavuse kontrolli tulemusel Politsei- ja Piirivalveamet keeldub käesoleva seaduse § 10 lõike 1 punkti 2 alusel isikule abipolitseiniku staatuse andmisest, säilitatakse andmeid üks aasta alates keeldumise tegemise kuupäevast või õigusliku vaidluse korral kuni selle vaidluse lõppemiseni.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet säilitab taustakontrolli käigus kogutud andmeid kümme aastat alates vastava kontrolli tegemise kuupäevast või õigusliku vaidluse korral kuni selle vaidluse lõppemiseni.

(4) Abipolitseiniku surma korral kustutatakse nõuetele vastavuse ja taustakontrolli andmed viivitamata. Kui abipolitseiniku surm on seotud politsei tegevuses osalemisega ja andmed on vajalikud menetluse läbiviimiseks, säilitatakse andmeid surma kuupäevast alates viis aastat või õigusliku vaidluse korral kuni selle lõppemiseni.

2. jagu
Tervisekontroll ja väljaõpe

§ 12. Tervisekontroll

(1) Abipolitseiniku tervisekontrolli eesmärk on hinnata abipolitseiniku vastavust käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktis 3 esitatud nõuetele.

(2) I Esimese astme abipolitseinik läbib tervisekontrolli enne II teise astme abipolitseinikuks ülendamist. ning II t Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik läbib tervisekontrolli perioodiliselt.

(3) Abipolitseiniku tervisekontrolli korraldab ja tervisetõendi väljastab töötervishoiuarst, kes on Politsei- ja Piirivalveametiga lepingulises suhtes, või perearst, kaasates vajaduse korral teisi eriarste või tervishoiuteenuse osutajaid.

(4) Abipolitseiniku tervisekontrolli ja -tõendi võib asendada samaväärse tervisekontrolli läbimiseltulemusel saadud kehtiva tervisetõendiga.

(5) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega:
1) abipolitseiniku tervisenõuded;
2) samaväärse tervisekontrolli läbimisel tulemusel saadud tervisetõendite loetelu;
3) nõuded tervisetõendi sisule ja vormile;
4) tervisekontrolli perioodilisuse;
5) tervisekontrolli korra.

§ 13. Väljaõpe

(1) Abipolitseinikuks saamiseks tuleb läbida vastava astme ettevalmistav väljaõpe. Väljaõpe loetakse läbituks arvestuse sooritamisega.

(2) Abipolitseiniku väljaõpe on:
1) I esimese astme puhul vähemalt 20 akadeemilist tundi;
2) II teise astme puhul vähemalt 150 akadeemilist tundi;
3) III kolmanda astme puhul vähemalt 40 akadeemilist tundi.

(3) Abipolitseiniku väljaõpe ei hõlma käesoleva seaduse paragrahvis §-s 14 nimetatud õpet.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 ning käesoleva seaduse §-s 15 nimetatud väljaõppe läbimisel juures võib võtta arvesse isiku varasemat õpi- ja töökogemust. Isiku varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise korral võib pädev väljaõpet korraldav asutus lugeda isiku väljaõppe osaliselt või täielikult läbituks.

(5) Abipolitseiniku väljaõppe nõuded ja õppeliigid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 14. Abipolitseiniku erialaõpe ja täiendusõpe

(1) Käesoleva seaduse tähenduses on erialaõppe eesmärk omandada abipolitseiniku ülesannete täitmiseks vajalikud uued teadmised ja oskused ning täiendusõppe eesmärk on säilitada või arendada olemasolevaid teadmisi ja oskusi.

(2) Kui ülesande täitmiseks on vaja lisateadmisi ja -oskusi, läbib abipolitseinik eelnevalt lisaks käesoleva seaduse paragrahvi § 13 lõikes 2 toodule ettenähtule enne vastava erialaõppe.

(3) Tulirelva kandmise õiguse saamiseks läbib II teise ja III kolmanda astme abipolitseinik tulirelva erialaõppe ning sooritab laskeharjutuse.

(4) Elektrišokirelva kandmise õiguse saamiseks läbib II teise ja III kolmanda astme abipolitseinik elektrišokirelva erialaõppe ning sooritab arvestuse.

(5) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik läbib kvalifikatsiooni säilitamiseks igal aastal turvataktika ja vahetu sunni täiendusõppe ning sooritab tulirelva kandmise õiguse säilitamiseks lasketesti vähemalt üks kord kalendriaastas.

(6) III Kolmanda astme abipolitseinik sooritab oma kvalifikatsiooni säilitamiseks arvestuse iga kolme aasta järel eelmise arvestuse sooritamisest alates.

(7) Abipolitseinik, kellele on määratud kriisiroll, läbib kvalifikatsiooni säilitamiseks täiendusõppe vähemalt kord kolme aasta jooksul.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 nimetatud väljaõppe juures läbimisel võib võtta arvesse isiku varasemat õpi- ja töökogemust ning selle arvestamise korralvõib isiku varasema õpi- ja töökogemuse arvestamisel lugeda isiku väljaõppe osaliselt või täielikult läbituks.

(9) Abipolitseiniku erialaõppe ja täiendusõppe nõuded ning õppeliigid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 15. Abipolitseiniku väljaõpe kriisiolukorra ajal

(1) Abipolitseiniku väljaõppe maht kriisiolukorra ajal on vähemalt 40 akadeemilist tundi.

(2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori korraldusel võib kriisiolukorra ajal väljaõppesle osalema suunata isiku, kes vastab käesoleva seaduse § 5 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Väljaõppele suunatudSee isik ei pea läbima käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud väljaõpet.

(3) Nõuded abipolitseiniku väljaõppele kriisiolukorra ajal kehtestab valdkonna eest vastutav minister.

§ 16. Väljaõppe korraldus

Abipolitseiniku väljaõpet korraldavad sisekaitseline rakenduskõrgkool ning Politsei- ja Piirivalveamet. Väljaõppekava koostab sisekaitseline rakenduskõrgkool koostöös Politsei- ja Piirivalveametiga.

3. peatükk
Arvestuse pidamine, töökorraldus ning abipolitseiniku tunnused, õigused ja kohustused

§ 17. Abipolitseinike arvestuse pidamine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet peab abipolitseinike arvestust, mille eesmärk on pidada arvestust saada ülevaade abipolitseinikeu koosseisust ja staatusest üle ning tagada abipolitseinike tegevuse korraldamine, politsei tegevuses osalemine, nõuetele vastavuse jälgimine, ning analüüsi ja statistika kogumine ja analüüs.

(2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kehtestab abipolitseinike arvestuse pidamise korra.

§ 18. Töökorraldus

(1) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kehtestab abipolitseiniku politsei tegevuses osalemise täpsema korra ning ja töökorralduse täpsema korra.

(2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik võib moodustada abipolitseinike tegevuse korraldamiseks abipolitseinike üksuse ning kehtestada selle töökorralduse.

(3) Politsei- ja Piirivalveametil on õigus lähetada abipolitseinik tema nõusolekul välisriiki. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kehtestab abipolitseiniku välisriiki lähetamise korra.

§ 19. Abipolitseiniku tunnistus, ametimärk, vormiriietus ja eraldusmärgid

(1) Politsei- ja Piirivalveamet väljastab abipolitseinikule politsei tegevuses osalemiseks:
1) abipolitseiniku tunnistuse ning II teise ja III kolmanda astme abipolitseinikule ametimärgi;
2) vajaduse korral politseiametniku vormiriietuse koos abipolitseiniku eraldusmärkidega (edaspidi abipolitseiniku vormiriietus).

(2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kehtestab korra, milles kehtestatakse abipolitseiniku vormiriietuse kandmisne korra.

(3) Abipolitseinikul on keelatud anda talle väljastatud abipolitseiniku tunnistust ja ametimärki kõrvalisele isikule.
(4) Isikul, kes ei ole abipolitseinik ning kellel ei ole Politsei- ja Piirivalveametilt saadud luba abipolitseiniku vormiriietuse kandmiseks, on keelatud abipolitseiniku vormiriietust kasutadakanda.

(5) Politseivälises tegevuses osaledes võib abipolitseinik oma vormiriietust kanda üksnes Politsei- ja Piirivalveameti loal.

(6) Abipolitseiniku tunnistuse, ametimärgi, vormiriietuse ja eraldusmärkide kirjelduse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 20. Abipolitseiniku õigused

(1) Abipolitseinikul on õigus:
1) osaleda politsei tegevuses;
2) saada ülesande täitmiseks vajalikku õpet;
3) saada ülesande täitmiseks vajalikke vahendeid;
4) saada ülesande täitmiseks vajaduspõhiselt juurdepääs vajaduspõhiselt andmekogudele ja infosüsteemidele;
5) keelduda täitmast politsei ebaseaduslikku politsei korraldust;
6) keelduda täitmast politsei korraldust, milleks tal ei ole väljaõpet, teadmisi ega oskusi;
7) osaleda rahvusvahelises politsei koostöös välislepingu või Euroopa Liidu õigusakti alusel.

(2) Kui abipolitseinik keeldub korralduse täitmisest käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 5–6 alusel, teavitab ta sellest korralduse andjat ja oma vahetut juhti.

(3) Abipolitseinikul on käesoleva seaduse § 4 lõigetes 1–3 sätestatud ülesannete täitmisel õigus töödelda:
1) asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet;
2) isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid, ulatuses, mis on vajalik politsei antud ülesande täitmiseks;
3) üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid.

(4) Abipolitseinik ei või andmeid kasutada ega edasi töödelda väljaspool talle antud volitust ega viisil, mis ei ole otseselt seotud ülesande täitmisega.

§ 21. Abipolitseiniku kohustused

(1) Abipolitseinikul on kohustus:
1) järgida Politsei- ja Piirivalveameti põhiväärtusi, ametniku eetikakoodeksit ning Politsei- ja Piirivalveameti eetikakoodeksit ja töökorralduse reegleid;
2) käituda väärikalt nii politsei tegevuses osaledes kui ka sellest väljaspool, sealhulgas hoiduda tegevusest, mis kahjustab tema usaldusväärsust abipolitseinikuna või Politsei- ja Piirivalveameti mainet;
3) hoida ja kasutada talle väljastatud, ning tema kasutuses olevaid vahendeid ja muud vara heaperemehelikult ja sihipäraselt ning kasutada neid ainult talle antud ülesande täitmiseks;
4) hoida korras talle väljastatud erivahendit ja relva ning tagada, et need ei satuks kõrvalise isiku kätte;
5) viivitamata teavitada Politsei- ja Piirivalveametit talle väljastatud relva, erivahendi või muu vara vargusest, kadumisest või kõrvalise isiku kätte sattumisest;
6) hoida seaduses sätestatud korras saladuses politsei tegevuses osalemise käigus talle teatavaks saanud isikuandmeid, sealhulgas eriliikigilisi isikuandmeid, ning muud asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teavet;
7) kanda abipolitseiniku vormiriietust, kui ta politsei tegevuses osalemisel osaledes kannab elektrišoki- või tulirelva, kohaldab riikliku järelevalve erimeedet või on muul põhjusel on vajalik, et ta oleks visuaalselt tuvastatav abipolitseiniku vormiriietuse kauduabil tuvastatav;
8) kanda tulirelva nähtaval kohal, kui ta kannab abipolitseiniku vormiriietust;
9) kui ta osaleb politsei tegevuses erariietes, kanda tulirelva üldjuhul varjatult, välja arvatud juhul, kui abipolitseinik on ülesande täitmisel selgelt identifitseeritav;
10) mitte kanda abipolitseiniku vormiriietust, relva ega laskemoona korrakaitseseaduse § 36 tähenduses joobeseisundis;
11) mitte kasutada oma staatust eesmärgiga tekitada kahju teise isiku õigustele või hüvele või avalikele huvidele, mis on seadusega kaitstud;
12) esitada isiku nõudmisel abipolitseiniku tunnistus või abipolitseiniku tunnistus koos ametimärgiga, kui ta kannab abipolitseiniku vormiriietust politsei tegevuses osaledes ja kui isik seda nõuab;
13) esitada isikule abipolitseiniku tunnistus või abipolitseiniku tunnistus koos ametimärgiga, kui ta osaleb politsei tegevuses abipolitseiniku vormiriietuseta;
14) teavitada Politsei- ja Piirivalveametit esimesel võimalusel, kui ta ei vasta käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 1, 2, 9, 10 ja 11 nimetatud nõuetele;
15) teavitada viivitamata Politsei- ja Piirivalveametit selle kehtestatud korras Politsei- ja Piirivalveameti väljastatud tulirelva või elektrišokirelva kasutamisest;
16) jälgida, et abipolitseinikuna tegutsemine ja tema põhitöö ei kahjustaks vastastikku teineteist ega tema töövõimet ega tervist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 sätestatud abipolitseiniku vormiriietuse kandmise kohustusest võib ülesande täitmisel loobuda Politsei- ja Piirivalveameti põhjendatud otsusel, kui see on vajalik politsei tegevuses vajalik ülesande täitmise eesmärgi saavutamiseks.

(3) Abipolitseinik võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 12 ja 13 nimetatud kohustuse täitmise edasi lükata, kui see on vältimatult vajalik vahetu ohu tõrjumiseks.

(4) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik, kes politsei tegevuses osaledes teenindab sündmuskohti või puutub kokku ekspertiisi- ja uuringuobjektidega, daktüloskopeeritakse ning temalt võetakse DNA-proov, et välistada ekspertiisi- ja uuringuobjektile abipolitseiniku jäetud jäljed kooskõlas politsei- ja piirivalve seaduse §-s 451 ettenähtud korraga.

4. peatükk
Abipolitseiniku rakendatavad meetmed, vahetu sund ning erivahendid ja relvad

1. jagu
Abipolitseiniku rakendatavad meetmed

§ 22. Süütegude ennetamise meetmed

Süütegude ennetamisel lähtub abipolitseinik korrakaitseseaduse §-s 18 loetletud ennetusamise meetmetest.

§ 23. Riikliku järelevalve meetmete kohaldamine

(1) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik võib politsei tegevuses osaledes kohaldada korrakaitseseaduse §-des 28, ja 30, § 32 lõigetes 1–5, 7, ja 8, §-des 37, 38 ja, 42, § 44 lõike 1 punktides 1, 3, ja 5, § 45 lõigetes 1, 3, ja 4, § 46 lõike 1 punktides 1 ja, 2, § 47 lõike 1 punktides 1 ja, 4–6, §-s 48, § 49 lõike 1 punktides 2–4 ning lõigetes 2–6 sätestatud riikliku järelevalve meetmeid käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.

(2) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik võib politsei tegevuses osaledes ainult politseiametniku korraldusel kohaldada korrakaitseseaduse § 31 lõigetes 1–3, § 32 lõigetes 6, ja 9, §-des 34, 39, ja 41, § 44 lõike 1 punktides 2, 4 ja, 6, § 45 lõikes 5, § 46 lõike 1 punktides 3–6 ja, 8, § 47 lõike 1 punktides 2, ja 3, § 48 lõikes 3, § 49 lõike 1 punktides 1 ja, 5–7 ning §-des 50–52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.

(3) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinikul on politsei tegevuses osaledes keelatud:
1) korrakaitseseaduse § 45 lõikes 5 sätestatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel kasutada sundpeatamise vahendina tulirelva;
2) korrakaitseseaduse §-s 48 sätestatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel isiku kehaõõnsuste läbivaatus.

(4) III Kolmanda astme abipolitseinikul on politsei tegevuses osaledes iseseisvalt keelatud:
1) korrakaitseseaduse § 50 lõike 1 punkti 3 alusel valdusesse siseneda;
2) korrakaitseseaduse § 51 alusel valdust läbi vaadata.

§ 24. Kinnipeetud isiku saatmine
II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinikul on õigus teostada saata kinnipeetud isiku saatmist politsei ja piirivalve seaduse §-s 741 sätestatud alusel ning korras.

2. jagu
Vahetu sund

§ 25. Vahetu sunni kohaldamine

(1) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik võib politsei tegevuses osaledes käesoleva seaduse § 23 lõigetes 1 ja 2 nimetatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel kasutada vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ning korras, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(2) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinikul on õigus politsei ülesandel kohaldada vahetut sundi politseiametniku korraldusel, kui see on vältimatult vajalik politseiametniku poolt riikliku järelevalve meetme kohaldamise eesmärgi saavutamiseks.

(3) III Kolmanda astme abipolitseinikul on politsei tegevuses osaledes iseseisvalt keelatud kohaldada vahetut sundi korrakaitseseaduse § 41 lõikes 10 sätestatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel.

§ 26. Erivahendid ja relvad

(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib väljastada II teise ja III kolmanda astme abipolitseinikule järgmised erivahendid:
1) käerauad;
2) sidumisvahend;
3) tehniline tõke;
4) sõiduki sundpeatamise vahend;
5) eriotstarbeline valgus- ja heliseadeldis;
6) eriotstarbeline värvimis- ja märgistusvahend.

(2) Politsei- ja Piirivalveamet võib II teise ja III kolmanda astme abipolitseinikule väljastada järgmised relvad:
1) tulirelv;
2) elektrišokirelv;
3) pneumorelv;
4) harjutusrelv;
5) kummi- või teleskoopnui;
6) gaasipihusti.

§ 27. Käeraudade ja sidumisvahendi kasutamine

(1) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik võib isiku suhtes kasutada käeraudu korrakaitseseaduse § 79 lõikes 1 sätestatud alustel.

(2) Kui käeraudade kasutamine ei ole võimalik, võib II teise ja III kolmanda astme abipolitseinik kasutada sidumisvahendit, kui see ei sea ohtu isiku elu, ei tekita talle kehavigastust ega põhjusta kestvat füüsilist valu. Sidumisvahendi kasutamine ei tohi kesta üle ühe tunni järjest.

§ 28. Tulirelva kasutamine

II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik, kes osaleb politsei tegevuses, võib kasutada tulirelva korrakaitseseaduse §-s 81 sätestatud alustel ning ja korras.

§ 29. Elektrišokirelva kasutamine

II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik, kes osaleb politsei tegevuses, võib kasutada elektrišokirelva korrakaitseseaduse §-s 80 sätestatud alustel ning ja korras.

3. jagu
Relva kandmise õigus

§ 30. Elektrišoki- ja tulirelva kandmise õigus

Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik võib otsusega anda elektrišoki- või tulirelva kandmise õiguse (edaspidi relvakandmise õigus) II teise ja III kolmanda astme abipolitseinikule:
1) kelle terviseseisund ei välista relva kandmise õigust;
2) kes on läbinud vastavat liiki relvale kohta ettenähtud väljaõppe ja sooritanud laskeharjutuse.

§ 31. Relva ja laskemoona väljastamine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib väljastada elektrišoki- ja tulirelva ning laskemoona II teise ja III kolmanda astme abipolitseinikule, kellel on kehtiv relvakandmise õigus.

(2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik kehtestab abipolitseinikule relva ja laskemoona väljastamise ja nende arvestuse pidamise korra.

§ 32. Relva kandmine

(1) Relva kandmine käesoleva seaduse tähenduses on relva ja laskemoona kaasas kandmine väljaspool relvahoidlat.

(2) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik võib kanda relva ja laskemoona:
1) politsei tegevuses ja väljaõppes osaledes ja väljaõppes;
2) kui ta läheb osalema politsei tegevuses või väljaõppes või tuleb sealtse või väljaõppesse minnes ja sealt tulles.

(3) Välisriiki lähetatud II teise ja III kolmanda astme abipolitseinikul võib Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega lubada kanda talle väljastatud relva, kui see on vajalik ülesande täitmiseks.

4. jagu
Relva hoidmine ja edasitoimetamine

§ 33. Abipolitseinikule väljastatud relva ja laskemoona hoidmine

(1) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinikule väljastatud tulirelva ja laskemoona hoitakse Politsei- ja Piirivalveameti määratud relvahoidlas tühjaks laetuna.

(2) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik võib hoida relva ja laskemoona oma elu- või asukohas Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku eelneva kirjaliku otsusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse alusel elektrišoki- või tulirelva hoidev abipolitseinik tagab relva ja laskemoona säilimise ning välistab neile kõrvalise isiku juurdepääsu.

(4) II Teise ja III kolmanda astme abipolitseinik on kohustatud kümne tööpäeva jooksul teavitama Politsei- ja Piirivalveametit oma elu- või asukoha aadressi muutumisest, kui talle on antud luba hoida relva ja laskemoona elu- või asukohas.

(5) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik kehtestab relva hoidmisele lisanõuded.

§ 34. Relva ja laskemoona edasitoimetamine

(1) Relva ja laskemoona edasitoimetamine on II teise või III kolmanda astme abipolitseiniku poolt politsei ülesannete täitmise raames käigus relva ja laskemoona toimetamine Eesti piires ühest kohast teise ilma eesmärgita relva vahepealse kasutamisekasutada eesmärgita.

(2) Edasitoimetamise käigus peab olema tagatud relva ja laskemoona säilimine ning välistatud sellele neile kõrvalise isiku juurdepääs.
(3) Edasitoimetatav tulirelv peab olema tühjaks laetud ning pakitud viisil, mis välistab tulirelva kohese kasutuselevõtu.

(4) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik võib kehtestada lisanõudeid abipolitseiniku poolt relva ja laskemoona edasitoimetamisele.

§ 35. Elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse peatamine, peatumine ning kehtetuks tunnistamine

(1) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik peatab relvakandmise õiguse, kui:
1) abipolitseiniku terviseseisund võib takistada tal elektrišoki- või tulirelva kandmist või kujutab ohtu talle endale või teistele isikutele;
2) abipolitseiniku elektrišoki- või tulirelva käsitsemine on ohustanud teda ennast või teisi isikuid.

(2) Tulirelva kandmise õigus peatub, kui II teise või III kolmanda astme abipolitseinik ei soorita käesoleva seaduse § 14 lõikes 5 nimetatud lasketesti kalendriaasta jooksul.

(3) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik tunnistab relvakandmise õiguse kehtetuks, kui:
1) abipolitseinikul on püsiv terviseseisund, mis välistab elektrišoki- ja tulirelva kandmise;
2) abipolitseiniku astet alandatakse I esimesele astmele.

(4) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kehtestab elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse peatamise, peatumise ning kehtetuks tunnistamise täpsema korra.

§ 36. Elektrišoki- või ja tulirelva kandmise õiguse taastamine ja taastumine

(1) Abipolitseinik, kelle elektrišokirelva kandmise õigus on peatatud käesoleva seaduse § 35 lõike 1 punkti 2 alusel, peab enne relva kandmise õiguse taastamist uuesti läbima käesoleva seaduse § 14 lõikes 4 nimetatud erialaõppe ning sooritama arvestuse.

(2) Abipolitseinik, kelle tulirelva kandmise õigus on peatatud käesoleva seaduse § 35 lõike 1 punkti 2 alusel, peab enne relva kandmise õiguse taastamist uuesti läbima käesoleva seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud erialaõppe ning sooritama lasketesti.

(3) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik taastab relvakandmise õiguse käesoleva seaduse § 35 lõikes 1 nimetatud asjaolu äralangemisel.

(4) Kui tulirelva kandmise õigus on peatunud käesoleva seaduse § 35 lõike 2 alusel, taastub tulirelva kandmise õigussee pärast käesoleva seaduse § 14 lõikes 5 nimetatud lasketesti sooritamist.

(5) Politsei- ja Piirivalveamet kehtestab relvakandmise õiguse taastamise ja taastumise täpsema korra.

§ 37. Relva tagastamine

(1) Abipolitseinik tagastab Politsei- ja Piirivalveametile elektrišoki- või tulirelva, kui tema relvakandmise õigus:
1) on peatatud käesoleva seaduse § 35 lõike 1 alusel;
2) peatub käesoleva seaduse § 35 lõike 2 alusel;
3) on tunnistatud kehtetuks käesoleva seaduse § 35 lõike 3 alusel.

(2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kehtestab abipolitseiniku relva tagastamise täpsema korra.
5. peatükk
Kriisirolliga abipolitseinik

§ 38. Abipolitseinikule kriisirolli määramine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib määrata kriisirolli abipolitseinikule (edaspidi kriisirolliga abipolitseinik), kes on andnud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku toetada politseid kriisiolukorras (edaspidi kriisi lahendamine).

(2) Kriisirolliga abipolitseinik on abipolitseinik, kelle ülesanne on toetada politseid kriisi lahendamise ajal käesoleva seaduse § 4 lõigete 1–3 kohaselt.

(3) Politsei- ja Piirivalveametil on õigus saada enne abipolitseinikule kriisirolli määramist saada töötamise registrist teavet isiku töötamise kohta riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal ning kaitseväekohustuslaste registrist teavet isiku nimetamise kohta sõjaaja ametikohale.

(4) Kriisirolli ei saa määrata abipolitseinikule, kes on riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal või on nimetatud sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohale (edaspidi sõjaaja ametikoht), välja arvatud juhul, kui abipolitseinik vastavalt ameti- või töökohalt vabastatakse.

§ 39. Kriisirolliga abipolitseiniku staatuse ja töö- või teenistussuhte erisus

(1) Kriisirolliga abipolitseinikku ei nimetata sõjaaja ametikohale, välja arvatud juhul, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeoleku tagamiseks.

(2) Kriisirolliga abipolitseinikul on õigus keelduda töö tegemisest selle tööandja heaks, kellega tal on sõlmitud tööleping, kui ta kaasatakse kriisi lahendamisse.

(3) Avaliku teenistuse ametikohale nimetatud kriisirolliga abipolitseiniku avaliku võimu teostamise õigus peatub ja ta on ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest, kui ta kaasatakse kriisi lahendamisse.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel esitab töötaja tööandjale avalduse tööst keeldumise kohta ning ametnik esitab avalduse avaliku võimu teostamise õiguse peatamiseks.

(5) Kriisirolliga abipolitseinikule, kes osaleb kriisi lahendamises, võib maksta hüvitist. Hüvitise arvutamise aluseks võetakse hüvitise maksmisele eelnenud Statistikaameti avaldatud viimane keskmine brutokuupalk.

(6) Kriisirolliga abipolitseiniku hüvitise ulatuse, selle taotlemise ja väljamaksmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(7) Kui tööandjale tekib käesoleva paragrahvi lõike 2 rakendamise tõttu kahju, mis on seotud saamata jäänud tuluga tõttu, võib ta nõuda riigilt kahju hüvitamist.

§ 40. Kriisirolliga abipolitseinikue kaasamine politsei tegevusse

(1) Vabariigi Valitsus otsustab valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul korraldusega kriisirolliga abipolitseinikue kaasamise kriisi lahendamisse kuni 30 kalendripäevaks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja saabumisel lõppemisel vaatab Vabariigi Valitsus otsuse üle. Kui kriisirolliga abipolitseinikue kaasamine kriisi lahendamisse on endiselt vajalik, vaatab Vabariigi Valitsus otsuse üle iga 30 kalendripäeva tagant ja vajaduse korral pikendab iga kord kriisirolliga abipolitseinikue kaasamist kuni 30 kalendripäeva võrra.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antud korralduses märgitakse:
1) ülesanne, mille täitmisse kriisirolliga abipolitseinikud kaasatakse;
2) ülesande täitmises osalevate isikute arv või arvu ülempiir;
3) kaasamise tähtaeg;
4) territoorium, kus ülesannet täidetakse;
5) vajaduse korral muud andmed.

§ 41. Abipolitseiniku vabastamine kriisirollist

(1) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega vabastatakse abipolitseinik kriisirollist, kui ta:
1) esitab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avalduse;
2) ei osalejätab mõjuva põhjuseta osalemata politsei tegevuses käesoleva seaduse § 40 lõikes 1 nimetatud juhul kaasamise korral politsei tegevuses;
3) asub sõjaaja ametikohale või riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale või kui tema olemasolevale ameti- või töökohale määratakse lisatakse riigikaitseline töökohustus.

(2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega võib abipolitseiniku vabastada kriisirollist, kui ta ei täida käesoleva seaduse § 14 lõikes 7 sätestatud väljaõppe kohustust.

(3) Politsei- ja Piirivalveametil on õigus enne abipolitseiniku vabastamist kriisirollist käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 alusel saada töötamise registrist teavet isiku töötamise kohta riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal ning kaitseväekohustuslaste registrist teavet isiku nimetamise kohta sõjaaja ametikohale.

(4) Kriisirollist vabastatud abipolitseinik on kohustatud esimesel võimalusel tagastama Politsei- ja Piirivalveametile talle kriisi lahendamiseks väljastatud vara, relvad ning erivahendid.

6. peatükk
Abipolitseiniku hüved ja tagatised

§ 42. Abipolitseiniku ergutamine

Silmapaistvate teenete eest võib abipolitseinikku ergutada politsei ja piirivalve seaduse 5. peatüki 8. jaos sätestatud korras.

§ 43. Kulude hüvitamine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet hüvitab abipolitseinikule vajalikud kulud seoses abipolitseiniku:
1) osalemisega politsei tegevuses;
2) perioodilise tervisekontrolliga;
3) transpordiga;
4) välislähetusega.

(2) Politsei- ja Piirivalveamet võib abipolitseinikule hüvitada muud põhjendatud ja asjakohased kulud.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulude täpsemad liigid, ning hüvitamise piirmäärad ja ning maksmise korra kehtestab Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor.

(4) Kokkuleppel Politsei- ja Piirivalveametiga võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulud hüvitada kohaliku omavalitsuse üksus.

§ 44. Tasustamata lisapuhkuse hüvitamine

(1) Abipolitseinikul on õigus saada tööandjalt tasustamata lisapuhkust kalendriaastas:
1) väljaõppes osalemise ajaks kuni 15 kalendripäeva;
2) politsei ja piirivalve seaduse § 77 lõikes 1 nimetatud juhtudel abipolitseiniku ülesannete täitmiseks kuni 30 kalendripäeva.

(2) Abipolitseinik esitab tööandjale Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku taotluse vähemalt kümme kalendripäeva enne väljaõppele või ülesande täitmisele alustasumist, välja arvatud juhul, kui etteteatamine ei ole asjaolusid arvestades mõistlikult võimalik.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet võib maksta abipolitseinikule tema kirjalikul taotlusel käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antud lisapuhkuse eest hüvitist. Hüvitise arvutamise aluseks võetakse abipolitseiniku lisapuhkusele eelnenud kuue kalendrikuu keskmine palk või töötasu, mida mille tööandja arvutab töölepingu seaduse § 29 lõike 8 alusel kehtestatud korras. Hüvitise ülempiir on Statistikaameti avaldatud puhkusele eelnenud kalendrikuu keskmine brutokuupalk.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud hüvitist ei maksta, kui tööandja säilitab töötajale või ametnikule tema senise töötasu või palga.

(5) Abipolitseiniku lisapuhkuse eest makstava hüvitise taotlemise ja väljamaksmise täpsema korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 45. Varalise kahju hüvitamine

(1) Politsei tegevuses osalemise tõttul abipolitseinikule või käesoleva seaduse § 46 lõikes 1 nimetatud isikutele tekitatud tekkinud otsese varalise kahju hüvitab riik. Politsei- ja Piirivalveametil on tagasinõudeõigus süüdioleva isiku suhtes, kes vastutab eelnimetatud otsese varalise kahju põhjustamise eest, mille tõttu tekkis abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele otsene varaline kahju. Kahjust Hüvitisest arvatakse maha hüvitis, mida sama kahju eest on maksnud kindlustusandjadon maksnud kindlustusandjad sama kindlustusjuhtumi eest, või ja toetus või hüvitis, mida abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele on maksnud riik või kohaliku omavalitsuse üksus abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele.

(2) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata, kui abipolitseinik on politsei tegevuses osalemisel osaledes käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsese varalise kahju saamisel:
1) pannud toime süüteo, mis on põhjuslikus seoses otsese varalise kahju saamisega;
2) pannud toime enesetapu või enesetapukatse;
3) pannud toime enesevigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses haigusseisundiga ega ole tulenenud teiste isikute õigusvastasest käitumisest;
4) korrakaitseseaduse § 36 tähenduses joobeseisundis.

(3) Varalise kahju hüvitamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 46. Hüvitis abipolitseiniku hukkumise, surma ja töövõime vähenemise korral

(1) Kui abipolitseinik hukkub või sureb politsei tegevuses osalemisega seotud õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel, makstakse tema lapsele, vanemale, lesele, registreeritud elukaaslasele, kellega sõlmitud kooseluleping on lõppenud surma tõttu, või abieluga sarnanevas suhtes olevale elukaaslasele ning perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist.

(2) Kui abipolitseinikul tuvastatakse abipolitseiniku politsei tegevuses osalemisega seotud õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu osaline või puuduv töövõime või ajutine töövõime kaotus, millega ei kaasnenud osalist või puuduvat töövõimet, makstakse talle hüvitist.

(3) Kui abipolitseinik on saanud viga või haigestunud seoses politsei tegevuses osalemisega tema vastu toimepandud ründe, tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel, kannab tema ravi- ja ravimikulud riik.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud juhtudel makstakse hüvitist samadel alustel ja korras, mis on ette nähtud hüvitise maksmisel avaliku teenistuse seaduse §-des 49 ja 491 sätestatud juhtudel hüvitise maksmisel, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud hüvitise arvutamise aluseks võetakse abipolitseiniku hüvitise maksmisele eelnenud ühe kalendrikuu keskmine tulu, milleks saadakse on hüvitise maksmisele eelnenud kuue kalendrikuu keskmine sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. Hüvitise ülempiir on kolmekordne hüvitise maksmisele eelnenud viimane kolmekordne Statistikaameti avaldatud viimane keskmine brutokuupalk.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud abipolitseiniku tulu on väiksem kui politseiametniku madalaima põhipalgavahemiku madalaim määr, võetakse lõigetes 1 ja 2 nimetatud hüvitiste maksmisel aluseks politseiametniku madalaima põhipalgavahemiku madalaim määr.

(7) Kui politsei tegevuses osalev abipolitseinik hukkumisele või vigastada saamisele eelnenud ajal ei töötanud, võetakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud hüvitise arvutamise aluseks hukkumise või vigastada saamise ajal kehtinud töötasu alammäär.

(8) Käesolevas paragrahvis nimetatud kulud kaetakse riigieelarvest Siseministeeriumi eelarve kaudu.

7. peatükk
Abipolitseiniku distsiplinaar- ja varaline vastutus

§ 47. Distsiplinaarvastutus

(1) Distsiplinaarsüütegu käesoleva seaduse tähenduses on abipolitseiniku kohustuste süüline rikkumine.

(2) Käesolevas seaduses ettenähtud distsiplinaarmenetlusele kohaldatakse avaliku teenistuse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(3) Distsiplinaarkaristused on:
1) kirjalik noomitus;
2) abipolitseiniku staatusest vabastamine.

(4) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik kehtestab abipolitseiniku distsiplinaarmenetluse läbiviimise täpsema korra.

§ 48. Varaline vastutus

(1) Kui abipolitseinik on abipolitseiniku kohustuse süülise rikkumisega tekitanud Politsei- ja Piirivalveametile varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses.

(2) Kui kahju on tekitanud mitu isikut ühise tegevuse või tegevusetuse käigus, vastutab iga isik oma süüle vastavas ulatuses.

(3) Kui abipolitseinik on abipolitseiniku kohustust rikkunud tahtlikult, vastutab ta tekkinud kahju eest täies ulatuses.

(4) Kui abipolitseinik on kohustust rikkunud hooletuse või raske hooletuse tõttu, vastutab ta tekkinud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse:
1) süü vormi;
2) talle antud juhiseid;
3) tema teadmisi ja oskusi;
4) abipolitseinikuks oleku aega;
5) tema varasemat abipolitseinikuna käitumist politsei tegevuses;
6) Politsei- ja Piirivalveameti võimalusi kahju vältida.

(5) Kui kahju ei ole tekitatud tahtlikult, ei tohi nõutav hüvitis ületada kuuekordset kahju tekitamise kuule eelnenud eelset viimast Statistikaameti avaldatud viimast kuu keskmist brutokuupalka.

(6) Käesolevas paragrahvis sätestatud kahju hüvitamise korrale kohaldatakse avaliku teenistuse seaduse § 81.

8. peatükk
Abipolitseiniku astme ülendamine tõstmine ja langetalandamine, abipolitseiniku ning staatuse peatamine ja, staatuse taastamine ja ning staatusest vabastamine

§ 49. Astme ülendaminetõstmine

(1) Abipolitseiniku astme tõstülendamine on Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega abipolitseinikule senisest kõrgema astme andmine.

(2) Abipolitseiniku IEsimese astme abipolitseinik ülendatakse II teise astme abipolitseinikuks, kui abipolitseinik ta vastab käesoleva seaduse § 5 lõike 2 nõuetele ja on läbinud käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punktis 2 nimetatud väljaõppe.

(3) Abipolitseiniku IITeise astme abipolitseinik ülendatakse III kolmanda astme abipolitseinikuks, kui abipolitseinik ta vastab käesoleva seaduse § 5 lõike 3 nõuetele ja on läbinud käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punktis 3 nimetatud väljaõppe.

(4) Kriisiolukorra ajal võib kuni kriisiolukorra lõppemiseni ülendada abipolitseiniku II teiselt astmelt III kolmandale astmeleks, kui abipolitseinik ta vastab käesoleva seaduse § 5 lõigetes 1 ja 2 ning lõike 3 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud nõuetele ning on läbinud käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punktis 3 nimetatud väljaõppe.

(5) Abipolitseiniku astet ei ülendatatõsteta, kui tal on kehtiv distsiplinaarkaristus.

§ 50. Astme alandaminelangetamine

(1) Abipolitseiniku astme alandamine langetamine on Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega abipolitseinikule senisest madalama astme andmine.

(2) Abipolitseiniku IITeise või III kolmanda astme abipolitseinik alandatakse I esimesele astmeleks, kui abipolitseinikta:
1) on esitanud vastava kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avalduse;
2) ei täida käesoleva seaduse § 56 lõigetes 3–6 nimetatud kohustust tähtaegselt.

(3) Abipolitseiniku IITeise või III kolmanda astme abipolitseiniku võib alandada I esimesele astmeksle, kui abipolitseinikta:
1) ei ole täitnud läbinud käesoleva seaduse § 14 lõikes 5 nimetatud iga-aastast turvataktika ja vahetu sunni täiendusõpet;
2) ei vasta käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatud nõuetele.

(4) Abipolitseiniku IIIKolmanda astme abipolitseinik alandatakse II teisele astmeleks, kui abipolitseinikta:
1) on esitanud vastava kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avalduse;
2) ei ole täitnud käesoleva seaduse § 14 lõikes 7 nimetatud kohustust.

§ 51. Abipolitseiniku staatuse peatamine ja staatuse taastamine

(1) Abipolitseiniku staatus peatatakse Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega, kui abipolitseinik:
1) on kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav, süüteomenetluse ajaks;
2) on esitanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avalduse abipolitseiniku staatuse peatamiseks kuni kolmeks aastaks.

(2) Abipolitseiniku staatuse võib peatada Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega:
1) kui abipolitseinik suunatakse käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud alusel tervisekontrolli, suunamisel , kuni kehtiva tervisetõendi väljastamiseni või kuni üheks aastaks;
2) käesoleva seaduse § 47 lõikes 2 nimetatud distsiplinaarmenetluse ajaks.

(3) SAbipolitseinikul staatuse peatamise ajal kehtib abipolitseiniku kohta järgmine:
1) tal on keelatud osaleda politsei tegevuses või tegutseda muul viisil Politsei- ja Piirivalveameti nimel;
2) tal on keelatud kasutada abipolitseiniku tunnistust, ametimärki ja vormiriietust;
3) tal ei ole kohustust läbida talle ettenähtud õpet ega sooritada arvestusi;
4) tal ei ole kohustust läbida perioodilist tervisekontrolli, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud juhul;
5) tal ei ole kohustust täita kehalise ettevalmistuse nõudeid.

(4) Kui abipolitseiniku staatus on peatatud, on Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoril või tema volitatud ametnikul õigus kohustada abipolitseinikku tagastama talle väljastatud vara, sealhulgas tunnistus, ametimärk ja vormiriietus, relvad ja erivahendid.

(5) Abipolitseiniku staatuse peatamise tähtaja lõppesaabumisel Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik:
1) taastab abipolitseiniku staatuse;
2) pikendab abipolitseiniku staatuse peatamist;
3) alandab langetab abipolitseiniku astet;
4) vabastab abipolitseiniku staatusest.

(6) Abipolitseiniku staatuse peatamise ja taastamise täpsema korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 52. Abipolitseiniku staatusest vabastamine ja staatuse lõppemine

(1) Abipolitseinik vabastatakse abipolitseiniku staatusest Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega:
1) kui abipolitseinik esitab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avalduse;
2) kui abipolitseiniku suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus tahtlikult toime pandud kuriteo eest;
3) kui abipolitseinikule on määratud käesoleva seaduse § 47 lõike 3 punktis 2 nimetatud distsiplinaarkaristus.

(2) Abipolitseiniku võib vabastada abipolitseiniku staatusest Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega, kui abipolitseinik ei vasta käesoleva seaduse §-s 5 nimetatud nõuetele.

(3) Abipolitseiniku surma korral lõppeb tema abipolitseiniku staatus lõppeb tema surma päeval.

(4) Abipolitseiniku staatusest vabastamise või staatuse lõppemise korral tagastatakse Politsei- ja Piirivalveametile tema väljastatud vara.

9. peatükk
Vastutus

§ 53. Abipolitseiniku vormiriietuse, tunnistuse või ja ametimärgi ebaseaduslik kasutamine

(1) Abipolitseiniku vormiriietuse, tunnistuse või ametimärgi ebaseadusliku kasutamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

(2) Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §‑s 83 sätestatule.

§ 54. Menetlus

Käesoleva seaduse §-s 53 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Politsei- ja Piirivalveamet.

10. peatükk
Rakendussätted

1. jagu
Üleminekusätted ja järelhindamine

§ 55. Abipolitseiniku osalemine politsei tegevuses seaduse jõustumise järel

Enne käesoleva seaduse jõustumist abipolitseinikuks arvatud isik võib osaleda politsei tegevuses abipolitseiniku seaduse alusel tingimustel ja korras, mis kehtis kuni 2027. aasta 3. septembrini, kuni Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik annab talle abipolitseiniku staatuse käesoleva seaduse § 6 lõike 1 alusel. Abipolitseinik võib osaleda politsei tegevuses käesoleva seaduse alusel, kui ta on täitnud käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded ja talle on antud vastava astme abipolitseiniku staatus.

§ 56. Abipolitseiniku nõuetele vastavuse kontrollimine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet kontrollib 2028. aasta 4. märtsiks käesoleva seaduse §-s 55 nimetatud abipolitseiniku vastavust käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 7, 8, 10 ja 11 sätestatud nõuetele. Nõuetele mittevastav isik vabastatakse abipolitseiniku staatusest.

(2) Käesoleva seaduse §-s 55 nimetatud abipolitseinik, kes vastab käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 sätestatud nõuetele, viiakse üle I esimese astme abipolitseinikuks, kui:
1) tema pädevus piirdus politsei abistamisega süüteoennetuses korrakaitseseaduse §-s 18 sätestatud alustel või
2) abipolitseinik esitab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avalduse.

(3) Käesoleva seaduse §-s 55 nimetatud abipolitseinik viiakse üle II teise astme abipolitseinikuks, kui ta vastab käesoleva seaduse § 5 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ning läbib hiljemalt 2028. aasta 4. märtsiks Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku kehtestatud mahus õppe, mis tagab tema vastavuse II teise astme abipolitseiniku väljaõppe nõuetele. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud ametnik võib põhjendatud juhtudel pikendada abipolitseiniku õppe läbimise tähtaega kuni 2028. aasta 4. septembrini.

(4) Käesoleva seaduse §-s 55 nimetatud abipolitseinik, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ja kes ei vasta käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktis 2 või 3 sätestatud nõuetele, viiakse üle II teise astme abipolitseinikuks, tingimusel et abipolitseinik viib oma:
1) haridustaseme vastavusse käesoleva seaduse nõuetega hiljemalt 2031. aasta 4. septembriks;
2) kehalise ettevalmistuse nõuded vastavusse hiljemalt 2029. aasta 4. septembriks.

(5) Käesoleva seaduse §-s 55 nimetatud abipolitseinik, kellele on antud ülesande iseseisvalt täitmise pädevus, viiakse üle III kolmanda astme abipolitseinikuks, kui ta vastab käesoleva seaduse § 5 lõigetes 1−3 sätestatud nõuetele ning läbib hiljemalt 2028. aasta 4. märtsiks Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku kehtestatud mahus õppe, mis tagab tema vastavuse II teise ja III kolmanda astme abipolitseiniku väljaõppe nõuetele.

(6) Käesoleva seaduse §-s 55 nimetatud isik, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut ja kes ei vasta käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktis 2 sätestatud nõudele, viiakse üle III kolmanda astme abipolitseinikuks, tingimusel et abipolitseinik viib oma kehalise ettevalmistuse nõuded vastavusse hiljemalt 2029. aasta 4. septembriks.

(7) Käesoleva seaduse §-s 55 nimetatud isik, kes ei läbi käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 5 nimetatud õpet, viiakse üle I esimese astme abipolitseinikuks.

(8) Kui käesoleva seaduse §-s 55 nimetatud isik, kes on üle viidud käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel II teise astme abipolitseinikuks või lõike 5 alusel III kolmanda astme abipolitseinikuks, ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 4 või 6 sätestatud nõudeid tähtaegselt, alandatakse tema aste I esimese astme abipolitseinikuks.

§ 57. Abipolitseiniku tervisetõendi kehtivus

Enne käesoleva seaduse jõustumist abipolitseinikule väljastatud tervisetõend kehtib selle kehtivusaja lõpuni.

§ 58. Abipolitseiniku regulatsiooniSeaduse järelhindamine

Siseministeerium analüüsib hiljemalt 2032. aasta 4. septembriks käesoleva seaduseregulatsiooni eesmärgi saavutamist ja rakendamisega kaasnenud mõju ning vajaduse korral esitab regulatsiooni muutmise ettepanekud.

2. jagu
Teiste seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine

§ 59. Abipolitseiniku seaduse kehtetuks tunnistamine

Abipolitseiniku seadus (RT I, 20.12.2010, 1) tunnistatakse kehtetuks.

§ 60. Alkoholiseaduse muutmine

Alkoholiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 49 lõikesget 5 täiendatakse asendatakse pärast sõnad „teostab politseiametnik“ sõnadega „teostavad politseiametnik ja abipolitseinik“;

2) paragrahvi 491 lõikes 3 asendatakse sõnad „Politseiametnik võib“ sõnadega „Politseiametnik ja abipolitseinik võivad“;

3) paragrahvi 52 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „Politseiametnikul“ sõnadega „ja abipolitseinikul“;

4) paragrahvi 521 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Käesoleva paragrahvi lõigetes 5–8 sätestatud õigusi ja kohustusi kohaldatakse ka abipolitseinikule.“.

§ 61. Karistusregistri seaduse muutmine

Karistusregistri seaduse § 20 lõike 1 punkti 17 täiendatakse pärast tekstiosa „Politsei- ja Piirivalveametil“ tekstiosaga „„ abipolitseiniku seaduse §-s 9,““.

§ 62. Kohtute seaduse muutmine

Kohtute seaduses tehakse järgmised muudatused:
§ 126. Kohtukordnik

1) paragrahvi 126 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohtukordnik on kohtuametnik, kelle ülesanne on hoida kohtus korda, toimetada isikutele kätte teateid ja kohtukutseid ning täita teisi kohtu kodukorras ja ametijuhendis määratud ülesandeid, mis kuuluvad kordnikukohustuste hulka.

(2) Kohtukordnikuks võib nimetada isiku, kes vastab avaliku teenistuse seaduse nõuetele.

(3) I Esimese ja II teise astme kohtute kohtukordnik tegutseb vastavalt ametijuhendile või kohtute turvateenistuse juhi korraldusele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu kohtukordnik tegutseb vastavalt Riigikohtu kehtestatud ametijuhendile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.“;

2) seadust täiendatakse §-dega 1261 ja 1262 järgmises sõnastuses:

„§ 1261. Kohtukordniku õigused

(1) Kohtukordnikul on samad õigused, mis on korrakaitseseaduse §-de 28 ja 30, § 32 lõigete 1–3, § 34, § 46 lõike 1 punktide 1–-3, ning lõigete 2, 3, 4, 5, ja 6, § 47 lõike 1 punktide 1, 2 ja 4, ning lõike 2, § 48 lõike 1 punktide 1–3, § 49 lõike 1 punktide 1, 2, 4 ja, 6–7, ning lõigete 2-–5 ja 6 ning § 52 kohaselt politseil või muul korrakaitseorganil.

(2) Korrakaitseseaduse § 46 alusel kinni peetud isik antakse viivitamata üle Politsei- ja Piirivalveametile.

(3) Kohtukordnik võib korrakaitseseaduse §-s 48 sätestatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel vaadata läbi üksnes isiku riided ja riietes oleva või kehal kantava asja. Isiku keha ja kehaõõnsuste läbivaatus on keelatud.

(4) Hoiulevõetud vallasasi tagastatakse viivitamata, kui hoiulevõtmise aluse ära langebmisel, välja arvatud juhul, kui vallasasja valdamine on õigusaktiga keelatud. Keelatud vallasasi antakse viivitamata üle Politsei- ja Piirivalveametile.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmise võib halduslepingu alusel üle anda äriühingule.“

§ 1262. Kohtukordniku erivahendid, relvad ja väljaõppe nõuded

(1) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega I eEsimese ja teiseII astme kohtute kohtukordnikuele erivahendi ja relva väljastamise, ja tagastamise ja ning tema relva kandmise korra ning väljaõppe nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Riigikohus kehtestab Riigikohtu kohtukordnikuele erivahendi ja relva väljastamise, ja tagastamise janing tema relva kandmise korra ning väljaõppe nõuded.

(2) Kohtukordnik võib kasutada füüsilist jõudu, erivahendeid erivahendit ja relvai korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

(3) Kohtukordniku erivahendid on käerauad ja sidumisvahendid.

(4) Kohtukordniku relvad on gaasipihusti ja ning kummi- või teleskoopnui.“.;

§ 63. Liiklusseaduse muutmine

Liiklusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 148 lõiget 21 ja § 161 lõike 2 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „politseiametniku“ sõnaga „, abipolitseiniku“;

2) paragrahvi 199 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „politseiametnikud“ sõnadega „ja abipolitseinikud“.

§ 64. Maksukorralduse seaduse muutmine

Maksukorralduse seaduse § 29 punktis 265 asendatakse tekstiosa „§ 421 lõikes 1 ja § 423 lõikes 3“ tekstiosaga „§ 38 lõikes 1 ja § 41 lõike 1 punktis 3“.

§ 65. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

Meresõiduohutuse seaduse § 771 lõikes 2 asendatakse sõnad „Politseiametnik võib“ sõnadega „Politseiametnik ja abipolitseinik võivad“.

§ 66. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine

Politsei ja piirivalve seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 257 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „politseiametniku“ sõnadega „või abipolitseiniku“;

2) paragrahvi 257 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „politseiametniku“ sõnadega „ja abipolitseiniku“;

3) paragrahvi 451 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 451. Politseiametniku ja abipolitseiniku daktüloskopeerimine ja nendelt DNA-proovi võtmine“;

4) paragrahvi 451 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Sündmuskohti teenindav või ekspertiisi- ja uuringuobjektidega kokku puutuv politseiametnik ja abipolitseinik daktüloskopeeritakse ja nendelt võetakse DNA-proov ekspertiisi- ja uuringuobjektile politseiametniku või abipolitseiniku jäetud jälgede välistamise eesmärgil.“;

5) paragrahvi 451 lõiget 11 täiendatakse pärast sõna „politseiametnikult“ sõnadega „ja abipolitseinikult“;

6) paragrahvi 451 lõikeid 3 ja 5 täiendatakse läbivalt pärast sõna „politseiametniku“ sõnadega „ja abipolitseiniku“;

7) paragrahvi 451 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Politseiametniku ja abipolitseiniku daktüloskopeerimisel ja nende DNA-proovi analüüsil saadud andmed kustutatakse riiklikest registritest kolme aasta möödumisel politseiametniku politseiteenistusest vabastamisest või isiku abipolitseiniku staatusest vabastamisest arvates. Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet teavitab teavitavad Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti vajadusest politseiametniku või abipolitseiniku andmed riiklikest registritest kustutada.“;

8) paragrahvis 10815 asendatakse tekstiosa „38 ja 39“ tekstiosaga „46 45 ja 4546“.

§ 67. Päästeseaduse muutmine

Päästeseaduse § 382 lõike 3 punktis 2 asendatakse arv „12“ arvuga „30“.

§ 68. Relvaseaduse muutmine

Relvaseaduse § 35 lõike 10 punktis 2 asendatakse arv „12“ arvuga „30“.

§ 69. Riigipiiri seaduse muutmine

Riigipiiri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduse tekstis, välja arvatud §-s 97, asendatakse sõna „politsei“ sõnadega „Politsei- ja Piirivalveamet“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 11 lõikeid 4 ja 5 täiendatakse pärast sõna „politseiametniku“ sõnadega „või abipolitseiniku“;

3) paragrahvi 114 täiendatakse lõigetega 13–15 järgmises sõnastuses:

„(13) Piirirežiimi tagamisega, sealhulgas riigipiiri valvamisega, ja piirikontrolliga seotud riikliku järelevalve teostamisel võib abipolitseinik kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32, 45–49 ja 52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, arvestades abipolitseiniku seaduses sätestatud erisusi.

(14) Piirirežiimi tagamisega, sealhulgas riigipiiri valvamisega, ja piirikontrolliga seotud riikliku järelevalve teostamisel võib abipolitseinik välismaalase kinni pidada välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud alusel ja korras.

(15) Abipolitseinik võib piirirežiimi tagamisega, sealhulgas riigipiiri valvamisega, ja piirikontrolliga seotud riikliku järelevalve teostamisel kohaldada vahetut sundi ning kasutada erivahendit või relva abipolitseiniku seaduses sätestatud alusel ja korras.“.

§ 70. Tubakaseaduse muutmine

Tubakaseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 32 punkti 6 täiendatakse pärast sõna „politseiametnik“ sõnadega „ja abipolitseinik“;

2) paragrahvi 33 lõikes 3 asendatakse sõnad „Politseiametnik võib“ sõnadega „Politseiametnik ja abipolitseinik võivad“;

3) paragrahvi 331 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „Politseiametnikul“ sõnadega „ja abipolitseinikul“;

4) paragrahvi 332 lõiget 4 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Käesoleva paragrahvi lõigetes 5–8 sätestatud õigusi ja kohustusi kohaldatakse ka abipolitseinikule.“.

§ 71. Tulumaksuseaduse muutmine

Tulumaksuseaduse § 19 lõike 3 punktis 12 asendatakse arv „38“ arvuga „46“.

§ 72. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduse §s tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 156 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„(41) Abipolitseinikul on koos politseiametniku või ametnikuga eelvangistuse ja aresti täideviimisel kinnipidamistingimusi tagava politseiametniku käesolevas seaduses sätestatud õigused ja kohustused, välja arvatud:
1) õigus teha otsuseid ümberpaigutamise, soodustuste kohaldamise, arestimajja sisenemise loa andmise, kirjade ära saatmata jätmise, kokkusaamiste võimaldamise, lühiajalise vabastamise või väljaviimise loa andmise ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta;
2) osalemine pakkide sisu kontrollimisel;
3) distsiplinaarmenetluse läbiviimine ning distsiplinaarkaristuse määramine.

(42) Abipolitseinik võib käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras kasutada vahetut sundi ning üksnes abipolitseiniku seaduse alusel väljastatud erivahendeid ja relvi.“.

3. jagu
Seaduse jõustumine

§ 73. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 4. septembril.




Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, ………………… 2026
______________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ………………… 2026

Abipolitseiniku seaduse eelnõu seletuskiri


1. Sissejuhatus 2
1.1. Sisukokkuvõte 2
1.2. Eelnõu ettevalmistaja 3
1.3. Märkused 3
2. Seaduse eesmärk 4
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 8
Eelnõu 1. peatükk. Üldsätted 9
Eelnõu 2. peatükk. Abipolitseiniku staatuse andmine 16
Eelnõu 3. peatükk. Arvestuse pidamine, töökorraldus ning abipolitseiniku tunnused, õigused ja kohustused 77
Eelnõu 4. peatükk. Abipolitseiniku rakendatavad meetmed, vahetu sund ning erivahendid ja relvad 94
Eelnõu 5. peatükk. Kriisirolliga abipolitseinik 160
Eelnõu 6. peatükk. Abipolitseiniku hüved ja tagatised 170
Eelnõu 7. peatükk. Abipolitseiniku distsiplinaar- ja varaline vastutus 179
Eelnõu 8. peatükk. Abipolitseiniku astme ülendamine ja alandamine ning staatuse peatamine, staatuse taastamine ja staatusest vabastamine 189
Eelnõu 9. peatükk. Vastutus 204
Eelnõu 10. peatükk. Rakendussätted ja järelhindamine 206
4. Eelnõu terminoloogia 232
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ja kooskõla põhiseadusega 232
6. Seaduse mõjud 239
6.1. Abipolitseiniku pädevuse ja tegutsemisvaldkondade laiendamine 239
6.2. Luua abipolitseinikele paremad võimalused KorS-i meetmete kohaldamiseks 244
6.3. Suurendada abipolitseiniku väljaõppe mahtu ja täiendada väljaõppe sisu 247
6.4. Selge järelevalve abipolitseiniku tegevuse üle 251
6.5. Abipolitseiniku staatuse peatamine ja paindlikum vabastamine 254
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud 258
8. Rakendusaktid 262
9. Seaduse jõustumine 263
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon 263



1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga kehtestatakse abipolitseiniku seaduse (edaspidi APolS) uus terviktekst, mis vastab siseturvalisuse valdkonna strateegilistele arenguvajadustele ning ühiskonna ootustele siseturvalisuse avalike teenuste kiiruse, ulatuse ja kvaliteedi suhtes. Abipolitseiniku süsteemi arendamine on vajalik, et Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) koos abipolitseinikega suudaks tõhusamalt osutada siseturvalisuse avalikke teenuseid.

Eelnõu eesmärk on tõhustada abipolitseinike kaasamist politsei ülesannete toetamisel, laiendades abipolitseinike rakendamise võimalusi ja suurendades nende panust eri valdkondades. Muudatustega tugevdatakse politsei suutlikkust tagada avalikku korda ja turvalisust, säilitades politsei kui üldkorrakaitseorgani põhiseadusliku ja seadusjärgse rolli. Abipolitseinike ülesannete täiendav laiendamine loob paremad võimalused turvalisema riigi tagamiseks.

Abipolitseiniku seaduse sisuks on abipolitseiniku mõiste ja pädevuse määratlemine Eesti õiguskorras, abipolitseinikule esitatavate nõuete sätestamine, abipolitseiniku staatuse andmine, peatamine ja sellest vabastamine ning abipolitseiniku töökorraldus, hüved, tagatised, vastutus ja järelevalve. Ühtlasi sätestatakse eelnõus abipolitseiniku poolt rakendatavad riikliku järelevalve meetmed. Kuna kehtivas abipolitseiniku seaduses muudetakse enamikku sätteid, siis koostatakse uus seaduse terviktekst ja senine abipolitseiniku seadus tunnistatakse kehtetuks.

Eelnõuga täpsustatakse ja laiendatakse abipolitseinike rolli ning suurendatakse PPA võimalusi neid kaasata. Abipolitseinikel võimaldatakse politseid abistada senisest laiemalt, sealhulgas ülesannetes, mis ei piirdu avaliku korra kaitsega, vaid hõlmavad ka näiteks piirivalvet, migratsioonijärelevalvet, kinnipidamiskohtade toiminguid ja tugitegevusi, et abipolitseinikud saaksid oma erialaseid oskusi paremini rakendada. Väljaõpe muutub süsteemseks ja astmepõhiseks, luues võimaluse spetsialiseerumiseks. Samuti laiendatakse pädevust korrakaitsemeetmete kohaldamisel. Eelnõuga ajakohastatakse ka vastutuse ja järelevalve regulatsiooni. Abipolitseiniku staatusest vabastamine ei ole enam automaatne iga õigusvastase teo korral ning luuakse distsiplinaarjärelevalve süsteem, mis tagab menetluse ühtsed alused ja läbipaistvuse ning võimaldab hinnata abipolitseinike tegevuse õiguspärasust.

Probleemid ja lahendused, mida eelnõuga käsitletakse:
1) Abipolitseinike piiratud võimalused PPA abistamisel: praegu saavad abipolitseinikud aidata peamiselt avalikku korda ähvardavate ohtude tõrjumisel. Lahendus: laiendada abipolitseinike pädevust, võimaldades neil osaleda laiemalt PPA tegevustes; luua paremad võimalused korrakaitseseaduse meetmete kohaldamiseks.
2) Väljaõppe süsteem: 40-tunnine baasväljaõpe ei võimalda abipolitseinikke piisavalt ette valmistada mitmekesisteks ülesanneteks. Lahendus: muuta väljaõpe süsteemsemaks ja lõimida see politseihariduse üldmudelisse.
3) Ebaselge staatusest vabastamise ja vastutuse regulatsioon: staatusest vabastamise menetlus ei vasta õigusselguse põhimõtetele ning järelevalve on ebaselge. Lahendus: teha vabastamise menetlus paindlikumaks, andes PPA-le kaalutlusõiguse, ning muuta vastutuse ja järelevalve regulatsioon täpsemaks.

Muudatused mõjutavad abipolitseinikke ja PPA tegevust mitmel viisil. Pädevuse ja tegutsemisvaldkondade laiendamine ning suuremad volitused kasvatavad abipolitseinike rolli olulisust ja mõju, mis on strateegiliselt kasulik PPA-le, kuid vajab läbimõeldud rakendamist. Väljaõppe mahu ja sisu täiendamine parandab oskusi ja karjäärivõimalusi, kuid eeldab paindlikkust ning ressursitarka planeerimist, et vältida ülekoormust. Selgem järelevalve suurendab usaldust ja parandab juhtimist, samas kui paindlikum staatuse peatamine loob õiglasema süsteemi, võimaldades individuaalset kaalumist. Kokkuvõttes on enamik muudatusi abipolitseinikele vajalikud ja pigem positiivsed, samas kui PPA-le on need strateegiliselt kasulikud, kuid vajavad hoolikat rakendamist, et vältida haldus- ja ressursikoormust.

Seadus on kavandatud jõustuma 2027. aasta 4. septembril.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi nõunik Nurmely Mitrahovitš ([email protected]), õigusnõunik Rina Sillandi ([email protected]), õigusnõunik Kristi Käsper (teenistusest lahkunud), õigusnõunik Marju Aibast ([email protected]), nõunik Riita Proosa ([email protected]), nõunik Ott Aarma ([email protected]) koostöös Politsei- ja Piirivalveameti esindajatega.

Eelnõu abipolitseinike kaasamise kontseptsioon on koostatud koostöös Justiits- ja Digiministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveametiga. Eelnõus kohtute seaduses kohtukordnike muudatused on koostatud koostöös Justiits- ja Digiministeeriumi kohtute talituse nõunik Karl-Erik Ansmann ([email protected]).

Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Siseministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Jaanus Põldmaa ([email protected]) ja õigusosakonna õigusnõunik Kertu Nurmsalu (teenistussuhe ajutiselt peatatud).

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

Eelnõu ettevalmistamisele eelnesid töörühmade kohtumised ning abipolitseinike ja politseiametnike seas tehti nii vestlused kui ka küsitlused. Eelnõu koostamisse kaasati lisaks PPA-le Eesti Abipolitseinike Kogu, Sisekaitseakadeemia (edaspidi SKA), Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad.

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liigu õiguse rakendamisega.

Eelnõu väljatöötamise vajadus tuleneb „Siseturvalisuse arengukavast 2020–2030“1 (edaspidi STAK), milles on ühe peamise tegevussuunana nimetatud vabatahtlikuna tegutsemise võimaluste mitmekesistamine.

STAK-i üks olulisi eesmärke on suurendada igaühe panust turvalisuse tagamisse. Loodud on head eeldused kasvatada elanike osalust enda ja kodukoha turvalisuse parandamiseks. Arengukavas on rõhutatud, et „[v]abatahtlikel on oluline roll siseturvalisuse tagamisel ja eeskätt ennetustöös“2. Eesmärk on luua mitmekesised võimalused osaleda vabatahtlikus tegevuses ja tagada, et vabatahtlike kaasajad oleksid professionaalsed ning siseturvalisuse asutustes oleks olemas sobiv vabatahtlike koolitamise ja tunnustamise süsteem.

STAK-i alaeesmärgi „Terviklikum ja igaühe panusel põhinev ennetustöö turvalisuse tagamiseks“ üks peamisi tegevussuundi on vabatahtliku tegevuse jätkusuutlikkuse tagamine, milleks on vaja:
1) luua senisest mitmekesisemaid võimalusi lüüa kaasa siseturvalisuse vabatahtlikuna, näiteks osaleda ennetustöös või panustada vabatahtlike töösse muul moel;
2) suurendada asutuste ja vabaühenduste suutlikkust vabatahtlikke kaasata;
3) motiveerida vabatahtlikke toetuste ja tunnustavate tegevustega osalema ning tagada neile vajalik varustus ja töökeskkond.

STAK-i 2025.–2028. aasta programmis „Ennetava ja turvalise elukeskkonna kujundamine“ on tegevus 2 „Siseturvalisuse vabatahtlike kaasamine“3, kus on määratud järgmised ülesanded:
1) Asutustes on loodud võimalused vabatahtlikule panustada mitmekülgselt, olemas on koolitus- ja tunnustussüsteemid.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seaduseid:
1) alkoholiseadus (RT I, 09.01.2025, 20);
2) karistusregistri seadus (RT I, 05.07.2025, 8);
3) kohtute seadus (RT I, 14.03.2025, 24);
4) liiklusseadus (RT I, 14.11.2025, 22);
5) maksukorralduse seadus (RT I, 02.10.2025, 4);
6) meresõiduohutuse seadus (RT I, 16.12.2025, 35);
7) politsei- ja piirivalveameti seadus (RT I, 23.10.2025, 2);
8) päästeseadus (RT I, 06.07.2023, 68);
9) relvaseadus (RT I, 12.12.2024, 4);
10) riigipiiri seadus (RT I, 07.06.2024, 14);
11) tubakaseadus (RT I, 09.01.2025, 30);
12) tulumaksuseadus (RT I, 18.12.2025, 17);
13) vangistusseadus (RT I, 26.06.2025, 20).

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks abipolitseiniku seadus (RT I, 06.07.2023, 9). Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks ei vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest ei muudeta ühtegi seadust, mis vajaks Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 järgi Riigikogu koosseisu häälteenamust.

2. Seaduse eesmärk

Enne eelnõu väljatöötamist koostati ja kooskõlastati „Abipolitseiniku seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus4“ (edaspidi VTK). Selle raames selgitati välja kehtiva seaduse võimalikud rakendusprobleemid, kuid ka muud muudatusvajadused. Ministeeriumid ja koostööpartnerid esitasid VTK kohta märkuseid, mida on eelnõu koostamisel arvesse võetud. Üldiselt toetati abipolitseinike rolli ja vastutuse suurendamist, kuid rõhutati, et see peab toimuma koos põhjalikuma väljaõppe ning vastutuse täpsustamisega. Samuti sooviti tagada, et vabatahtlike kaasamine ei muudaks politsei põhiülesannete täitmist. Paljud märgitud probleemid ja ettepanekud on võetud teadmiseks ning neid on eelnõu koostamisel arvestatud.

Eelnõu algatamine on tingitud vajadusest luua:
1) PPA-le laialdasemad ja paindlikumad võimalused abipolitseinike kaasamiseks ning
2) abipolitseinikele võimalused abistada politseid palju rohkemates valdkondades kui praegu.

Abipolitseinikud on tegutsenud Eestis alates 1994. aastast, kui võeti vastu esimene APolS, millega määrati kindlaks abipolitseinike staatus, eeldused, õigused ja kohustused vabatahtlikult politseitöös osaleda. Kehtiv APolS võeti vastu 24.11.2010 ja see jõustus 01.01.2011. APolS-is on sätestatud abipolitseiniku õigused, kohustused ja tegevusala, et kaasata vabatahtlikke politsei tegevusse avaliku korra kaitseks ning turvalise ühiskonna tagamiseks. Aastate jooksul on PPA ja Siseministeerium seadnud eesmärke uute abipolitseinike värbamiseks, uuendanud abipolitseinike väljaõpet ning täiendanud abipolitseinike teenistusse kaasamise korraldust. Samas on praktikas ilmnenud kitsaskohti, mis takistavad vabatahtlike potentsiaali täiel määral rakendamast.

Järgnevalt on kirjeldatud põhimõtteid, millest uue eelnõu väljatöötamisel lähtuti.

1. Abipolitseinik saab politseid abistada mitmekesiselt ja paindlikult võimalikult paljudes valdkondades.

Abipolitseinike regulatsioon on selle loomisest alates olnud suunatud klassikalisele politseitööle. Samas täidab PPA ülesandeid ka selliste eriseaduste alusel nagu riigipiiri seadus (edaspidi RiPS), välismaalaste seadus (edaspidi VMS), väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (edaspidi VSS), Euroopa Liidu kodaniku seadus (edaspidi ELKS) ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (edaspidi VRKS), mille kohaselt ei ole PPA Euroopa Liidu õiguse tähenduses mitte üksnes politseiasutus, vaid ka piirivalveasutus, immigratsiooniasutus ja viisasid väljastav asutus.

Arvestades, et PPA tegevus ei ole seotud ainult avaliku korra kaitse, riikliku järelevalve ja ohutõrjega, on eesmärk luua abipolitseinikele lisavõimalused osaleda ka nendes politsei tegevustes, mis on seotud näiteks:
• piirikontrolli ja riigipiiri valvamisega;
• kinnipidamiskohta paigutatud kinnipeetu üle järelevalve ja konvoeerimisega;
• järelevalvega, mille eesmärk on tuvastada Eestis ebaseaduslikku viibimist, elamist ja töötamist;
• turvamis- ja relvalubade väljastamisega ning nende üle järelevalve teostamisega;
• süüteomenetlust toetavate tegevustega;
• arendustegevustega;
• sisekoolituste ja treeningute ettevalmistamise ning läbiviimisega;
• kommunikatsiooni ja muude tugitegevustega.

Seega tekib abipolitseinikul uue regulatsiooniga võimalus abistada politseid mitte ainult avaliku korra kaitseks riiklikus järelevalves, vaid erinevate politsei ülesannete täitmises. Sealjuures tekib võimalus abistada PPA-d tugitegevustes, kuna ka nende lõppeesmärk on, et politsei saaks oma riikliku järelevalve ülesandeid täita paremini ja kiiremini.

2. Abipolitseinikku on võimalik kaasata kõikidel PPA teenistujatel, ametnikel ja töötajatel.

Arvestades seda, et kõik PPA ametnikud ei ole politseiametnikud politsei ja piirivalveseaduse (edaspidi PPVS) § 34 lõike 1 tähenduses5, siis laienevad uue APolS-i eelnõuga valdkonnad, kus abipolitseinikud saavad PPA-d abistada. Seetõttu on vaja loobuda piirangust, et abipolitseinik saab täita ülesandeid üksnes koos politseiametnikuga. Seega antakse abipolitseinike kaasamise õigus lisaks politseiametnikele ka PPA ametnikele ja teistele töötajatele. Sellega laiendatakse oluliselt abipolitseinike võimalike kaasajate ringi, kaasates neid näiteks kommunikatsiooni-, logistika-, personali- ja analüüsibüroos või teenindussaalides. Selle tulemusel tekib abipolitseinikel tulevikus võimalus panustada ka mittekorrakaitselistesse tegevustesse.

3. Abipolitseinikud jaotatakse astmetesse vastavalt nende pädevusele ja väljaõppele.

Uue APolS-i eelnõuga luuakse kolmeastmeline abipolitseinike süsteem. Kehtiva APolS-i järgi saab abipolitseinikud tinglikult jaotada kolme kategooriasse: ennetuse abipolitseinik, koos politseiametnikuga politseitöös osalev abipolitseinik ja iseseisva pädevusega abipolitseinik.

I astme abipolitseinik – teda kaasatakse peamiselt mittekorrakaitselistesse tegevustesse, nagu logistika, kommunikatsioon, analüüs, arendus, koolitus ja muud sarnased valdkonnad. Uus lahendus loob võimaluse, et aktiivsed kodanikud saavad ka kriisiolukordades politseid ajutiselt abistada. I astme abipolitseinikud toetavad politseid ülesannetes, mis ei vaja põhjalikku erialast väljaõpet. Neile ei kohaldata abipolitseiniku tervise- ja kehalise ettevalmistuse nõudeid. I astme abipolitseinikuks saamiseks peab isik esitama andmed, mille alusel viiakse läbi nõuete vastavuse kontroll, taustakontroll ja vestlus. Lisaks tuleb läbida I astme abipolitseiniku väljaõpe. Enne konkreetse ülesande täitmist saab abipolitseinik vastava juhendamise ja instrueerimise. I astme abipolitseinikul puudub õigus kohaldada korrakaitseseaduses ette nähtud meetmeid ja vahetut sundi.

II astme abipolitseinik – abipolitseinik, kes sarnaselt kehtivale APolS-ile võib tegutseda koos politseiametnikuga. Oluline on rõhutada, et II astme abipolitseinik tegutseb alati koos PPA politseiametniku või PPA ametnikuga. Ta võib abistada PPA-d ka nendes ülesannetes, mida täidab I astme abipolitseinik. II astme abipolitseinikuna on tal kohustus läbida II astme abipolitseiniku väljaõpe. II astme abipolitseinik peab vastama politseiametnikuga sarnastele tervisenõuetele ning tema füüsiline ettevalmistus peab olema piisav, et ta saaks osaleda politsei tegevustes. II astme abipolitseinik valib valdkonna, milles ta soovib PPA-d abistada, ja läbib vastava väljaõppe. Valida saab järgmiste valdkondade vahel:
• välitöö – patrullimine, väljakutsete teenindamine, liiklusjärelevalve, isikute kinnipidamine ja otsimine ning isikukaitse;
• piirkondlik politseitöö – ennetustegevus, relva- ja tegevuslubade menetlemine ning järelevalve, veebipolitsei ülesanded ning töö alaealistega;
• menetlus – kriminalistika, süütegude menetlemise toetamine ja kriminaalpolitsei abistamine;
• piirivalve – kodakondsuse ja migratsiooniga seotud ülesanded ning piirivalve ja ‑kaitse.

III astme abipolitseinik – tema pädevusse kuulub politsei abistamine tugitegevustes (nagu I astme abipolitseinik) ning politsei ülesannete toetamine koos politseiametnikuga (nagu II astme abipolitseinik). Lisaks võib III astme abipolitseinik piiratud ulatuses iseseisvalt politseid abistada, täites ülesandeid, mis politsei on talle andnud. Sisuliselt vastab see roll praeguses regulatsioonis sätestatud iseseisva pädevusega abipolitseiniku olemusele.

4. Iseseisva pädevusega abipolitseiniku pädevus ja olemus saab uue tähenduse.

Uue APolS-i eelnõuga muudetakse seni kehtinud regulatsiooni, mis käsitleb iseseisva pädevusega abipolitseiniku (edaspidi IPAP) tegutsemisvõimalusi ja õigusi. IPAP-ist kujundatakse uue APolS-i regulatsiooniga III astme abipolitseinik. Muudatuse tulemusel ei ole iseseisev tegutsemine enam piiratud üksnes liiklusjärelevalve ja avalikes kohtades käitumise nõuete üle järelevalve teostamisega, vaid lisaks tekib võimalus rakendada rohkemaid korrakaitseseaduses (edaspidi KorS) sätestatud riikliku järelevalve meetmeid. Muudatused on vajalikud, et lahendada olukordi, kus IPAP-i patrull peab politseitöö käigus sündmuse lahendamiseks kutsuma kohale politseiametnikest koosneva patrulli ka siis, kui ta suudaks olukorra iseseisvalt lõpuni lahendada. See on eriti oluline piirkondades, kus politseiametnikest koosneva patrulli saabumine võib võtta kaua aega, ja neil juhtudel, kus selle kaasamine ei oleks otstarbekas. Niisugused olukorrad on näiteks järgmised:
• isikusamasuse tuvastamine rahvastikuregistri kaudu;
• joobeseisundis isiku kainenema toimetamine;
• narkojoobe tuvastamine indikaatorvahendi abil;
• tõendusliku alkomeetri kasutamine.

Uue APolS-i regulatsiooni järgi on III astme abipolitseinikule ette nähtud põhjalikum väljaõpe. Selle eesmärk on tagada abipolitseiniku parem ettevalmistus ja võimekus tegutseda erinevates olukordades. Isiku õigusi ja vabadusi oluliselt riivavaid meetmeid saab rakendada vaid politseiametniku korraldusel. Vastavad korraldused võivad olla antud kas vahetult ja suuliselt või edastatud sidevahendi kaudu.

5. Abipolitseiniku väljaõpe muutub põhjalikumaks

Arvestades abipolitseinike tegutsemisvaldkondade laienemist, peab ka nende väljaõpe muutuma süsteemsemaks ja põhjalikumaks. Senisest 40-tunnisest baasväljaõppest (esimese astme õpe) ei piisa, et valmistada abipolitseinikke ette politsei abistamiseks eri ülesannetes, nagu patrull, piirkondlik politseitöö ja piiripatrull. Selline baasväljaõpe annab vaid algteadmised ja baasoskused. Baasväljaõpet lühendatakse, keskendudes ülevaate andmisele PPA-st kui organisatsioonist ja abipolitseiniku rollist; senine baasväljaõpe on uue APolS-i tähenduses I astme väljaõpe. Pärast I astme väljaõppe läbimist saab abipolitseinik tutvuda põhjalikumalt PPA töövaldkondadega ning abistada politseid ilma korrakaitsemeetmete ja vahetu sunni kohaldamise õiguseta. I astme väljaõppe läbimine on II astme väljaõppe alustamise eeldus.

Korrakaitsetegevustes osalemiseks tuleb läbida II astme abipolitseiniku väljaõpe, mille maht suureneb 40-lt 150 akadeemilisele tunnile. Muudatuse tulemusel sarnaneb II astme abipolitseiniku väljaõpe politseiametnike väljaõppega: esmalt omandatakse õppes põhiteadmised ja -oskused ning seejärel rakendatakse õpitut praktikas. III astme abipolitseinikuks saamisel tuleb samuti läbida III astme väljaõpe ja sooritada arvestus, mis tõendab, et abipolitseinik suudab koos teise sama astme abipolitseinikuga täita politsei ülesandeid ilma politseiametniku otsese kohalolekuta. Eripädevuste omandamiseks, näiteks alarmsõiduõiguse, tuli- ja elektrišokirelva kandmise õiguse saamiseks, tuleb läbida lisakoolitused.

Abipolitseinike väljaõpe muutub pidevaks ja süsteemseks, arvestab võimalusega panustada erinevates PPA tegevusvaldkondades ning muutub praktilisemaks. Kui abipolitseinik asub õppima politseiametnikuks, võetakse varasema õpi- ja töökogemusena arvesse abipolitseinikuna omandatud teadmisi ja kogemusi. Sisekaitseakadeemia, kus juba praegu koolitatakse politseiametnikke, hakkab korraldama ka abipolitseinike väljaõpet. See tagab, et nii abipolitseinikud kui ka politseiametnikud saavad sarnase väljaõppe. Kuigi Sisekaitseakadeemia saab keskseks väljaõppeasutuseks, jäävad PPA ülesandeks sisekoolitused ja regulaartreeningud.

6. Abipolitseiniku ja politseiametnike tervisenõuded ja -kontroll saavad olema sarnased.

Muudatuse tulemusena sarnaneb abipolitseinike tervisekontroll politseiametnike omaga. Kui I astme abipolitseinik toetab PPA-d eelkõige sisetöödes, näiteks koolituste, arendustegevuste ja kommunikatsiooni valdkonnas, ei ole tal vaja läbida eraldi tervisekontrolli. Sarnane regulatsioon on ka kehtivas APolS-is, mille kohaselt isikud, kes soovivad abistada politseid ainult süüteoennetuses, ei pea läbima kandideerimiseelset ega perioodilist tervisekontrolli.

II ja III astme abipolitseinikele kehtestatakse politseiametnikega sarnasemad tervisenõuded. Lisaks tehakse muudatus, et tervisekontrolli peab abipolitseinikuks astuda soovija läbima alles pärast temaga tehtud vestlust, mitte koos kandideerimise sooviavalduse esitamisega. See aitab isikutel vältida tarbetut raha- ja ajakulu, kui selgub, et nad ei kvalifitseeru abipolitseinikuks.

7. Abipolitseiniku staatusest vabastamine viiakse kooskõlla õigusselguse põhimõttega.

Kehtivas APolS-is on ette nähtud, et abipolitseinik tuleb oma staatusest vabastada ilma kaalutlusõiguseta, kui ta käitub sobimatult, rikub avalikus kohas käitumise nõudeid, tegutseb õigusvastaselt või ei vasta seadusega kehtestatud nõuetele. Uue APolS-i regulatsiooniga antakse PPA-le rohkem kaalutlusõigust abipolitseiniku vabastamise otsustamisel, määratledes konkreetsemad vabastamise alused ja kehtestades selged mehhanismid abipolitseiniku sobivuse hindamiseks. Selline lähenemisviis lahendab ka probleemid, mis võivad tekkida võrdsuspõhimõtte rikkumise tõttu. Näiteks võib juhtuda, et sama õigusrikkumise toime pannud politseiametniku ja abipolitseiniku suhtes saabuvad erinevad tagajärjed. Näiteks vabastatakse abipolitseinik oma staatusest, kuid politseiametnik saab noomituse.

Lisaks nähakse uue APolS-iga ette võimalus peatada abipolitseiniku staatus. See muudatus võimaldab organisatsioonil hoida oma ridades abipolitseinikke, kellel pole teatud aja jooksul võimalik politseid abistada, näiteks tervislikel põhjustel, lapseootuse tõttu või muudel isiklikel põhjustel, nagu põhitööga seotud kohustused või perekondlikud sündmused. Staatusest vabastamise asemel saab abipolitseinik võtta pausi, mille jooksul ei pea ta täitma iga-aastast täiendkoolituse kohustust ega sooritama laskmisarvestust, samuti ei pea ta sellel perioodil uuendama tervisetõendit.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

VTK koostamise käigus kaaluti võimalust muuta kehtivat APolS-i, kuid jõuti järeldusele, et otstarbekam on koostada uus terviktekst. Põhjuseks on see, et kavandatavad muudatused on ulatuslikud ning APolS-i muutmine tooks kaasa suure hulga muudetud sätteid ja ülaindeksiga paragrahve, mis muudaks seaduse järgimise ja rakendamise keeruliseks. Kuna kogu regulatsioon vajab ajakohastamist, on normitehniliselt mõistlikum ja praktilisem koostada uus terviktekst, mis sisaldab nii kehtivast APolS-ist alles jäävat kui ka uut regulatsiooni. See lähenemisviis tagab selguse ja lihtsustab seaduse rakendamist.

Uue seaduse koostamise tõttu muudetakse veel 13 seadust, mis on loetletud seletuskirja punktis 1.3. Senine abipolitseiniku seadus tunnistatakse kehtetuks.

Uue APolS eelnõu halduskoormuse mõju tuleb hinnata elanikest koosneva sihtrühma vaates, kuna abipolitseinikud on füüsilised isikud, kes osalevad vabatahtlikult turvalisuse tagamises. Abipolitseinike arv on ligikaudu 1300 isikut, kuid eelnõu halduskoormust suurendavad ja vähendavad mõjud ei rakendu kogu sihtrühmale ühtemoodi. Oluline on eristada isikuid, kes tegutsevad abipolitseinikena eelnõu jõustumise ajal, ning isikuid, kes planeerivad tulevikus abipolitseinikuks hakata.
APolS eelnõu halduskoormust suurendav mõju seisneb eeskätt väljaõppe mahu suurenemises II astme abipolitseinike puhul. Võrreldes kehtiva korraga näeb eelnõu ette oluliselt mahukama väljaõppe nendele abipolitseinikele, kes soovivad omandada laiemaid korrakaitselisi pädevusi. Tegemist on ajaliselt intensiivse ja ühekordse kohustusega, mis toob kaasa täiendava ajakulu ning seeläbi halduskoormuse suurenemise vastavuskulude mõttes. Kuigi väljaõpe ise on abipolitseinikele tasuta ja korraldatakse riigi poolt, võivad väljaõppes osalemisega siiski kaasneda ka rahalised vastavuskulud, eelkõige seoses koolituskohta kohale jõudmise, majutuse ja toitlustusega. Neid kulusid võib PPA teatud ulatuses hüvitada, kuid võimalik kulu tekkimine ei ole täielikult välistatud ning tuleb seetõttu arvestada halduskoormuse osana. See halduskoormuse suurenemine ei ole siiski vältimatu ega universaalne. Väljaõppe mahu kasv rakendub üksnes neile abipolitseinikele, kes vabatahtlikult otsustavad omandada II astme pädevused ning võtta endale suurema vastutuse ja õigused. Abipolitseinikuks saamine ise ei ole seotud mahuka väljaõppe läbimisega ning seega on halduskoormuse kasv sihitatud. Isikud, kes on juba praegu abipolitseinikud, ei pea uue APolS eelnõu jõustumisel läbima uut mahukat algõpet. Nende puhul nähakse ette lühem üleminekuõpe, mille eesmärk on viia senine ettevalmistus vastavusse uue astmepõhise süsteemi ja õigusraamistikuga. Seetõttu kujutab üleminekuõpe endast piiratud ja proportsionaalset halduskoormust, mis ei ole püsiv ega korduv ning ei too kaasa kehtivatele abipolitseinikele automaatset või märkimisväärset koormuse kasvu.
Halduskoormuse suurenemist tasakaalustab eelnõu abipolitseinikuks saamise märgatava lihtsustamisega. Uue APolS eelnõu kohaselt ei ole abipolitseinikuks asumisel enam vaja esitada tervisetõendit, läbida katseid ega osaleda mahukas algõppes. Kehtiva korra järgi pidi isik tervisetõendi hankima juba kandideerimise etapis, mis tõi kaasa nii ajakulu kui ka rahalise vastavuskulu enne, kui oli selge, kas ja millises mahus isik abipolitseinikuna tegutsema hakkab. Selle nõude kaotamine vähendab halduskoormust ühekordselt, kuid laia sihtrühma ulatuses, kuna see puudutab kõiki tulevasi abipolitseinikke. Muudatused lihtsustavad abipolitseiniks saamist ning väldib olukorda, kus isik peab kandma märkimisväärset koormust enne, kui ta on valmis pikemaajaliseks panustamiseks.

Halduskoormuse muutust tervikuna hinnates võib järeldada, et eelnõu suurendab halduskoormust eelkõige nende isikute jaoks, kes planeerivad tulevikus omandada II astme abipolitseiniku pädevused, kuna sellega kaasneb senisest mahukam väljaõpe. Samal ajal vähendab eelnõu halduskoormust abipolitseinikuks saamise etapis, lihtsustades sisenemist ning vähendades nõudeid, mis kehtiva korra alusel rakendusid juba alguses. Seega on eelnõus halduskoormuse suurenemine ja vähenemine omavahel tasakaalus.

Eelnõu koosneb 72 paragrahvist.

Eelnõu 1. peatükk. Üldsätted

Esimeses peatükis määratletakse seaduse eesmärk, abipolitseiniku astmed ja politsei tegevuses osalemise põhimõtted. Esimeses peatükis sätestatakse seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala ning eesmärk. Võrreldes kehtiva seadusega sätestatakse eelnõus seaduse eesmärk, milles on laiendatud tegevusvaldkonda, kus abipolitseinik saab politseid toetada. Varem oli see piiritletud avaliku korra kaitsega. Laiema eesmärgi esiletoomine on oluline, et tagada seaduse rakendamise ja tõlgendamise kindel lähtepunkt ning määratleda valdkonna reguleerimise põhjused.

Eelnõu § 1 lõikega 1 sätestatakse seaduse eesmärk. Selle normi keskne idee on määratleda, milleks abipolitseinikku Eesti õiguskorras rakendatakse. Eesmärk on kaasata abipolitseinik PPA ülesannete täitmise toetamiseks viisil, mis aitab kaasa turvalisema ühiskonna kujundamisele. Sätte kaudu rõhutatakse, et abipolitseinik ei tegutse iseseisva jõustruktuuri ega eraldiseisva funktsioonikandjana, vaid täidab oma rolli PPA tegevuse toetaja ja täiendajana.

Lõikega 2 täpsustatakse seaduse kohaldamisala. Sätte eesmärk on anda ülevaade, milliseid küsimusi APolS reguleerib. Seadusega määratakse kindlaks abipolitseinikuks saamise tingimused, abipolitseiniku õigused ja kohustused ülesannete täitmisel ning tema pädevuse ulatus ja vastutus. Samuti kirjeldatakse seaduses abipolitseinike tegevuse korralduslikke aluseid. Sellega tagatakse, et abipolitseiniku staatus ja tegevus on üheselt mõistetav, läbipaistev ning õigusselge.

Lõikega 3 sätestatakse haldusmenetluse üldine raamistik APolS-is ette nähtud menetlustoimingute puhul. Põhimõtteliselt kohaldatakse abipolitseinikuks saamise, õiguste andmise või nende piiramise ning muude haldusotsuste tegemisel haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) üldisi sätteid. Samas rõhutatakse sättes, et arvestada tuleb APolS-is sätestatud erisusi. See tähendab, et juhul kui APolS-is kehtestatakse mõne menetlusetapi või -tingimuse kohta HMS-ist erinev või täiendav regulatsioon, on esikohal eriseaduse norm. Säte tagab menetlusliku selguse ja õiguskindluse, võimaldades rakendada HMS-i laiapõhjalisi menetlusgarantiisid, säilitades samas abipolitseiniku valdkonna eripärast tulenevad erireeglid.

Lõikega 4 nähakse ette, et kui abipolitseinik rikub käesoleva seaduse § 26 lõikes 2 nimetatud relva käitlemise nõudeid, kohaldatakse relvaseaduse 131. peatükis sätestatut. Sätte eesmärk on selgelt ja üheselt määratleda õiguslik vastutus juhuks, kui abipolitseinik rikub talle PPA poolt väljastatud relva käitlemise nõudeid. Abipolitseinik ei ole relvaseaduse mõttes tavapärane tsiviilrelva valdaja, vaid täidab avaliku võimu ülesandeid ja kasutab relva riigi nimel. RelvS §-s 2 on sätestatud relvaseaduse kohaldamisala. Selle järgi ei kohaldata relvaseadust riigi ja kohaliku omavalitsuse ametirelvadele, sealhulgas politsei teenistusrelvadele. Seega on oluline, et abipolitseiniku suhtes oleks vastutusmehhanismid selgelt seaduses sätestatud. Lisaks toetab säte põhimõtet, et kõik relva käitlevad isikud, sõltumata nende staatusest, peavad järgima kõrgeid ohutusstandardeid ja vastutama nende rikkumise eest. Abipolitseiniku roll avaliku korra ja turvalisuse tagamisel eeldab erilist usaldust, mistõttu on põhjendatud, et relva käitlemise nõuete rikkumise korral rakendatakse tema suhtes relvaseaduses sätestatud meetmeid samaväärselt teiste relva käitlejatega. Lõikes 4 sätestatud regulatsiooni kohaldatakse abipolitseinikule politsei tegevuses osalemiseks Politsei- ja Piirivalveameti poolt väljastatud relvale, mis on käsitatav PPA teenistusrelvana. Tegemist ei ole abipolitseiniku isikliku relvaga ega relvaseaduse tähenduses tsiviilkäibes oleva relvaga, vaid riigi omandis oleva ametirelvaga, mida abipolitseinik on õigustatud kasutama üksnes seaduses sätestatud alustel ja ulatuses ning ainult politsei ülesannete täitmisel.

Käesoleva sätte kohaselt on abipolitseinikule ette nähtud vastutus näiteks juhul, kui ta kannab talle PPA poolt väljastatud relva ja laskemoona joobeseisundis. Relvaseaduse §-s 50 on sätestatud üldkeeld kanda relva ja laskemoona joobeseisundis. Uue APolS § 26 lõikega 2 sätestatakse relvade loetelu, mida PPA võib abipolitseinikule politsei tegevuses osalemiseks väljastada, sealhulgas tulirelva, gaasipihusti, külmrelva, pneumorelva, elektrišokirelva ja harjutusrelva. Käesoleva sätte kohaldamisalasse kuulub kõigi nimetatud relvade kandmine abipolitseiniku poolt joobeseisundis, sõltumata sellest, kas relva kantakse vahetult politsei tegevuses osaledes või sellest väljaspool.

Joobeseisundi mõiste sisustamisel tuginetakse KorS § 36 lõikele 1, mille kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Seega hõlmab regulatsioon nii alkoholijoovet kui ka muude joovastavate ainete tarvitamisest põhjustatud joovet.

Sätte eesmärk on tagada relva käitlemise ohutus ning vältida olukordi, kus abipolitseinik kannab riigi omandis olevat relva seisundis, mis ei võimalda relva vastutustundlikult käsitseda. Joobeseisundis väheneb isiku võime hinnata ohuolukordi, teha kaalutletud otsuseid ning tagada relva nõuetekohane hoidmine ja kasutamine, mistõttu suureneb risk relva väärkasutuseks või relva sattumiseks kõrvaliste isikute kätte.

RelvaS § 891 lõikes 1 on ette nähtud vastutus relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või nende arvestuse või registreerimise korra või nõuetele mittevastava laskekõlbmatu relva käitlemise nõuete rikkumise eest. Abipolitseiniku puhul seisneb see rikkumine näiteks selles, et talle politsei tegevuses osalemiseks väljastatud relva kantakse väljaspool lubatud eesmärki, st abipolitseinik kannab relva ja laskemoona olukordades, mis ei ole seotud politsei tegevuses või väljaõppes osalemisega. Relva ja laskemoona kandmist muudel eesmärkidel käsitatakse ebaseadusliku kandmisena. Regulatsioon hõlmab kõiki relvaliike, mida PPA võib abipolitseinikule väljastada.

Lõikega 5 täpsustatakse abipolitseiniku tegutsemise põhimõtted olukordades, kus ta kohaldab riikliku järelevalve meetmeid mõne muu seaduse kui APolS-i alusel. Sätte eesmärk on tagada ühtne ja õigusselge arusaam sellest, kuidas abipolitseinik peab eri õigusaktide koosmõjus tegutsema. Üldpõhimõttena tuleneb abipolitseiniku pädevus eelkõige APolS-ist, milles määratletakse tema roll, õigused ja piirangud. Samas osutavad mitmed eriseadused – näiteks liiklusseadus (edaspidi LS) – abipolitseinikule konkreetseid järelevalvepädevusi erivaldkondades. Sättes rõhutatakse, et kui abipolitseinik rakendab mõne muu seaduse alusel riikliku järelevalve meedet, peab ta sellise meetme kohaldamisel lähtuma esmalt APolS-is sätestatud erisustest. See tähendab, et abipolitseiniku pädevuse piirid jäävad ka teistes õigusharudes tegutsedes APolS-ist tulenevaks ning eriseaduse meetmeid saab rakendada üksnes ulatuses, milles APolS seda võimaldab. Nõnda tagatakse, et abipolitseinik ei ületaks APolS-iga ettenähtud volitusi, isegi kui muus seaduses on ette nähtud laiem meetmevalik. Juhul, kui APolS-iga konkreetset järelevalvemeedet või selle kohaldamise korda ei reguleerita, lähtub abipolitseinik täies mahus vastavast muust seadusest.

Näitena võib tuua LS § 196² lõike 1, millega on antud liiklusjärelevalve teostajale, sealhulgas abipolitseinikule, õigus rakendada LS-is sätestatud erimeetmeid. Samas on APolS-is ette nähtud teatud erisused abipolitseiniku õiguses neid meetmeid kasutada, näiteks täiendavad tingimused või piirangud meetmete kohaldamise iseseisvusele. Sellises olukorras kohaldab abipolitseinik erimeetmeid LS-i alusel, kuid teeb seda APolS-ist tulenevate erisuste ja piirangute raamides. Niisugune regulatsioon loob süsteemse ja selge normihierarhia: APolS‑iga sätestatakse abipolitseiniku staatus ja üldpädevuse piirid, eriseadustes määratakse konkreetse valdkonna meetmed ning APolS-i erisused tagavad, et abipolitseinik kasutab neid meetmeid seaduslikult ja oma rolli kohaselt.

Eelnõu §-ga 2 sätestatakse abipolitseiniku mõiste ning kehtestatakse astmeline jaotus, mis on aluseks abipolitseiniku pädevuse ulatusele ja ülesannete määramisele.
Lõikega 1 sätestatakse abipolitseiniku määratlus. Abipolitseinik on füüsiline isik, kellele on antud abipolitseiniku staatus ja kes osaleb PPA tegevuses vabatahtlikult ning oma vabast ajast, lähtudes käesolevas seaduses ja teistes seadustes kehtestatud alustest, tingimustest ja korrast. Võrreldes kehtiva abipolitseiniku seadusega ei muudeta abipolitseiniku rolli olemuslikult. Muudatus seisneb eelnõus peamiselt selles, et abipolitseinikud jaotatakse selgelt kolme astmesse, mis võimaldab paindlikumalt määratleda nende pädevust ja kaasamise viise.

Staatuse andmisega omistatakse isikule avaliku võimu teostamise volitus selles ulatuses, nagu seadusega ette nähakse. PPA annab staatuse haldusakti alusel, mis tähendab, et abipolitseiniku teenistussuhe algab ja lõpeb avalik-õigusliku haldusaktiga. Isik võib staatusest tulenevaid ülesandeid täita üksnes juhul, kui ta vastab seaduses kehtestatud nõuetele.

Abipolitseinik osaleb politsei tegevuses vabatahtlikult ning seetõttu ei saa ta oma ülesannete kõrvalt täita enda töö- või teenistusülesandeid. Erandina võib abipolitseinik politsei tegevuses osaleda ka tööajast, kui see on tööandjaga kokku lepitud, kuid sellisel juhul ei täida ta oma tööga seotud kohustusi ega kasuta tööõigustest tulenevaid õigusi.

Eelnõu tähenduses hõlmab politsei tegevuses osalemine politsei ülesannete täitmise toetamist. Abipolitseinik saab politsei tegevuses osaleda üksnes PPA kaasamisel ja konkreetse korralduse või ülesande alusel. Iseseisev sekkumine ilma politsei kaasamiseta ei ole lubatud, et vältida olukordi, kus abipolitseiniku omavoliline tegutsemine võiks viia põhiõiguste põhjendamatu riiveni. Juhul kui abipolitseinik märkab õigusrikkumist ajal, mil ta ei ole PPA korralduse alusel politsei tegevusse kaasatud, ei laiene talle abipolitseiniku õigused. Sellises olukorras saab ta tegutseda üksnes tavakodanikuna ja vajaduse korral teavitada juhtunust hädaabinumbril 112.

Lõikega 2 jaotatakse abipolitseinikud kolme astmesse, mille sisu ja pädevuse ulatus on täpsemalt määratletud seletuskirja muudatuste üldosas ning eelnõu §-s 4. Astmete kehtestamise eesmärk on luua selge ja diferentseeritud süsteem, mis võimaldab PPA-l kaasata abipolitseinikke vastavalt nende ettevalmistusele, kogemusele ja volitustele. I astme abipolitseinik sarnaneb sisult kehtivas APolS-is nimetatud ennetuse abipolitseinikuga. I astme abipolitseinik osaleb eelkõige politsei tugi-, arendus- ja ennetustegevuses ning isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisel ja dokumendi väljastamisel. I astme pädevus on kõige piiratum ning ei hõlma jõu- ega erimeetmete kohaldamist. I astme abipolitseinik saab toetada PPA tegevust valdkondades, kus ei ole vajalik õiguste olulise riive võimalus või erimeetmete rakendamise pädevus. II astme abipolitseinik vastab oma olemuselt kehtivas APolS-is sätestatud tavapärasele abipolitseinikule. Ta täidab ülesandeid koos politseiametnikuga või PPA ametnikuga ning võib osaleda mitmesugustes politseitöö valdkondades, näiteks otsingu- ja päästetöödes, liikluse reguleerimises ning muudes olukordades, kus on vajalik abistav, kuid mitte iseseisev pädevus. II astme abipolitseinikul on suurem vastutus ja laiemad ülesanded kui I astmel ning tema tegevus eeldab politseiametniku juhendamist. III astme abipolitseinik vastab kehtivas APolS-is sätestatud iseseisva pädevusega abipolitseinikule. Tegemist on kõrgema astme abipolitseinikuga, kellele antakse ulatuslikumad volitused politsei ülesannete täitmisel. III astme abipolitseinik võib seaduses sätestatud juhtudel tegutseda iseseisvalt ja rakendada seadusega lubatud meetmeid, sealhulgas erimeetmeid. Tema ettevalmistus ja koolitus vastavad suuremale vastutusele ning laiemale pädevusmahule. Astmete süsteem tagab, et isiku pädevus kasvab järk-järgult ning vastab tema ettevalmistusele ja kogemusele.

Lõikega 3 sätestatakse, et kõrgema astme abipolitseinik võib täita madalama astme abipolitseiniku ülesandeid. See loogiline ülesehitus tuleneb asjaolust, et kõrgema astme abipolitseinikul on alati olemas madalama astme ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, koolitus ja volitused. Selline ülesehitus võimaldab PPA-l paindlikult määrata abipolitseinikke just nendesse tegevustesse, kus hetkel on enim tuge vaja, ning tagab ressursi tõhusa kasutamise.
Näited:
• III astme abipolitseinik võib täita II ja I astme ülesandeid, sealhulgas osaleda ennetus-, tugi- ja arendustegevuses ning töötada koos politseiametnikuga otsinguülesannetes.
• II astme abipolitseinik võib täita I astme ülesandeid, sealhulgas panustada politsei ennetus- ja tugitegevustesse.
Eelnõu §-ga 3 sisustatakse politsei tegevuses osalemine.

Kehtiva APolS-i kohaselt on politsei tegevuses osalemine koos politseiametnikuga abipolitseiniku poolt abipolitseiniku pädevusse kuuluva ülesande täitmine või politsei ülesandel iseseisvalt APolS § 3 lõikes 2 sätestatud ülesande täitmine. Kehtiva APolS‑i seletuskirjas on politsei tegevuses osalemist selgitatud järgmiselt: „Politsei tegevuses osalemine on koos politseiametnikuga abipolitseiniku poolt abipolitseiniku tegevusvaldkonda kuuluva ülesande täitmine politseiametniku juhendamisel või seadusega sätestatud ulatuses iseseisvalt politsei ülesandel avalikus kohas käitumise nõuete üle järelevalve teostamine ning vahetu kõrgendatud ohu tõrjumine.“

Paragrahviga kolm sätestatakse abipolitseiniku politsei tegevuses osalemise alused, ulatus ja põhimõtted. Regulatsiooni eesmärk on tagada õigusselgus abipolitseiniku rolli, juhendamise ja volituste suhtes olukorras, kus ta täidab politsei ülesandeid PPA koosseisu toetava isikuna.

Lõikega 1 määratletakse kolm viisi, mille kaudu abipolitseinik saab seaduse tähenduses politsei tegevuses osaleda. Need vormid on otseselt seotud abipolitseiniku astmega ja vastavad § 4 lõigetes 1–3 sätestatud pädevustele.

Punktiga 1 sätestatakse, et abipolitseiniku politsei tegevuses osalemine hõlmab PPA politseiametniku, ametniku või töötaja toetamist § 4 lõikes 1 loetletud tugi-, arendus- ja ennetustegevustes või isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisel ja dokumendi väljastamisel. Need on tegevused, mis ei eelda jõu- ega erimeetmete kasutamist ja on iseloomulikud eelkõige I astme abipolitseinikule, kuid neid võivad täita ka kõrgema astme abipolitseinikud.

Näide. PPA kommunikatsioonispetsialist juhendab I astme abipolitseinikku sotsiaalmeedia postituse loomisel, määrates eesmärgi, sisu ja sihtrühma ning andes suunised sõnumi, visuaalide ja keele kohta. Abipolitseinik koostab esmase versiooni ja kogub materjalid, seejärel spetsialist kontrollib, parandab ja tagasisidestab. Nõuetele vastav postitus kinnitatakse ja avaldatakse. Koostöö tähendab sellisel juhul juhendamist ja sisulist panustamist, mitte füüsilist koos töötamist.

Punktiga 2 sätestatakse, et abipolitseinik võib politsei ülesandel ja juhendamisel toetada PPA politseiametnikku või ametnikku § 4 lõikes 2 nimetatud tegevustes. Need on ülesanded, mis võivad eeldada KorS-i erimeetmete rakendamise võimalust koos politseiametnikuga. Selline tegevus kuulub eeskätt II astme abipolitseiniku pädevusse, kellel ei ole õigust nimetatud toiminguid iseseisvalt läbi viia. Teise punktiga täpsustatakse, millised on need tegevusvaldkonnad, mida tehakse koos politseiametniku või PPA ametnikuga, kes ei ole politseiametnik. Siin on oluline märkida, et kõik tegevused tehakse vaid politsei ülesandel. Politsei ülesandel tähendab, et abipolitseinik tegutseb politsei algatusel, juhendamisel või kooskõlastusel. Kõik abipolitseiniku ülesanded määrab politsei, lähtudes organisatsiooni vajadustest ja prioriteetidest. Politsei säilitab täieliku vastutuse ja kontrolli abipolitseiniku tegevuse üle, tagades nende seaduslikkuse ning kvaliteedi. Seega on abipolitseiniku tegevus lahutamatu osa politsei üldisest ülesannete täitmisest, mitte iseseisev algatus. Juhendamine võib toimuda nii vahetult kui ka sidevahendite kaudu.

Politsei mõiste on reguleeritud politsei ja piirivalve seaduse (edaspidi PPVS) § 1 lõikes 2, mille kohaselt on politsei täidesaatva riigivõimu institutsioon Siseministeeriumi valitsemisalas. Politsei peamised ülesanded hõlmavad avaliku korra kaitset, piirihalduse korraldamist, merereostuse avastamist ja likvideerimist, otsingu- ja päästetööde korraldamist merel ning kodakondsuse ja migratsiooni valdkonna asjade haldamist.

Eestis on avalikus teenistuses eri ametikohad, millel on erinevad staatused ja õigused. Sellest tulenevalt on ka uues APolS-i eelnõus eristatud, millise astmega abipolitseinik saab milliseid tegevusi teha ja keda toetada. Peamised erinevused on järgmised:
▪ avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 7 lõike 1 kohaselt on ametnik isik, kes on riigiga või kohaliku omavalitsuse üksusega avalik-õiguslikus teenistus- ja usaldussuhtes. Seega on ametniku mõiste seotud avaliku võimu teostamise ülesannetega. Politseiametnik on eristaatusega ametnik, kelle töösuhe on samuti reguleeritud ATS-iga, kuid eraldi arvestatakse ka politsei ja piirivalveseaduse regulatsiooni. ATS § 7 lõike 4 järgi võetakse töötaja ATS §-s 6 nimetatud ametiasutuses töökohale, millel ei teostata avalikku võimu, vaid tehakse üksnes avaliku võimu teostamist toetavat tööd. Ametnikke ja töötajaid on 01.01.2025. aasta seisuga PPA koosseisus 854 inimest (sh 517 ametnikku ja 337 töölepingulist). Levinumad ametikohad, kus töötavad ainult ATS-i ametnikud, on klienditeenindaja ja uurija abi. Levinumad ametikohad, kus töötavad ainult töölepinguga töötajad, on tõlk ja kokk-perenaine.

Punktiga 3 sätestatakse, et III astme abipolitseinik võib politsei ülesandel teha § 4 lõikes 3 nimetatud tegevusi iseseisvalt. Selline iseseisev tegutsemine eeldab politsei konkreetset ülesannet ja kõrgendatud ettevalmistust.

Lõikega 2 täpsustatakse, et PPA politseiametnik, ametnik või töötaja võib anda abipolitseinikule ülesandeid ning teda juhendada talle antud teenistusülesannete piires, lähtudes abipolitseiniku pädevusest. See tähendab, et abipolitseinikku tohib juhendada ja talle ülesandeid määrata üksnes isik, kellel on selleks seadusest ja ametikohast tulenev pädevus. Sättega tagatakse, et abipolitseinik tegutseb alati sellise juhendaja alluvuses, kelle ametikohustused ja volitused võimaldavad vastavaid korraldusi anda. Praktikas tähendab see, et näiteks politseiametnik, kelle ülesanne on patrulltegevuse korraldamine, võib anda abipolitseinikule ülesandeks osaleda liiklusjärelevalves või avaliku korra tagamises. Ühtlasi on oluline rõhutada, et ülesandeid andes peab politseiametnik, ametnik või töötaja tagama, et ülesanne on abipolitseiniku astme pädevuse piires. See tähendab, et abipolitseinikule võib anda üksnes selliseid ülesandeid, mille täitmiseks on tal seadusest tulenev õigus ja mis vastavad tema astmele.

Lõike 3 kohaselt on abipolitseinik politsei tegevuses osalemise ajal, sealhulgas meetmete rakendamisel ja vahetu sunni kohaldamisel, riigivõimu esindaja, kes tegutseb PPA nimel ning kelle seaduslikud korraldused on kohustuslikud täitmiseks. Sätte eesmärk on kindlaks määrata abipolitseiniku õiguslik staatus politsei tegevuses osalemise ajal ning tagada talle kui riigivõimu esindajale ette nähtud õiguskaitse. Samas tähendab see ka suuremat vastutust ning kohustust tegutseda seaduse piires ja proportsionaalselt. Ka kehtivas APolS-is on samad põhimõtted ja need jäävad kehtima.

Kui isik osaleb politsei tegevuses abipolitseinikuna, siis esindab ta riigivõimu, mis tähendab, et talle laienevad ka ametiisiku ja -seisundi nõuded korruptsioonivastase seaduse (edaspidi KVS) ja karistusseadustiku (edaspidi KarS) tähenduses. KVS-is ja KarS-is on reguleeritud ametiisiku mõiste, mille kohaselt on ametiisik füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. Kuigi abipolitseinik ei ole teenistussuhtes avaliku teenistuse seaduse ega PPVS-i mõttes, on avaliku korra tagamisel antud talle politseiga võrreldavad volitused ning ta on PPA poolt volitatud haldusorgan. Ühelt poolt tähendab see seda, et kui abipolitseinik paneb toime teo, millega ta kuritarvitab talle määratud ametiseisundit, siis ta vastutab seadusega ettenähtud korras. Teiselt poolt, kui tema kui ametiisiku suhtes on toime pandud rikkumine, siis on talle tagatud seadusega ettenähtud kaitse ja garantiid. KarS-i kommenteeritud väljaande järgi on võimuesindaja isik, kes talle antud volituste alusel on pädev teostama avalikku võimu ka väljaspool oma organisatsiooni.

Näide. Kui abipolitseinik on saanud politseilt ülesande teostada liiklusjärelevalvet või peatada konkreetne liiklust rikkunud sõiduk, peatab ta liiklusseadust rikkunud sõiduki ning kontrollib selle juhti ja tema dokumente, tegutsedes riigi nimel ja täites politsei ülesannet. Juht on kohustatud abipolitseiniku seaduslikke korraldusi täitma, kuna abipolitseinik tegutseb riigivõimu esindajana.

Näide. Kui pommikahtluse korral on politsei kehtestanud kaubanduskeskusele viibimiskeelu, siis abipolitseinik aitab seda keeldu jõustada. Abipolitseinik saab anda isikutele korralduse ohualast eemalduda, mis on isikutele täitmiseks kohustuslik.

Näide. APolS annab abipolitseinikule ettekirjutuse tegemise õiguse. Arvestades seda, et abipolitseinik on isik, kes osaleb vabatahtlikult oma vabast ajast politsei tegevuses seaduses sätestatud alustel ja korras, kuid ei ole politseiametnik, siis tuleb õigusselguse tagamiseks selgelt määratleda, et abipolitseinik ei täida politsei ülesandeid eraisikuna, vaid PPA nimel. See tagab selguse, et kui abipolitseinik teeb isikule ettekirjutuse, siis on see PPA tehtud ettekirjutus, mille kohta on võimalik esitada PPA-le vaie. Kui ettekirjutuse kohta esitatakse kaebus halduskohtusse, on menetlusosaliseks samuti PPA.

Lõikega 4 sätestatakse, et abipolitseinikul on keelatud politsei tegevuses osaleda, kui ta ei vasta seaduses sätestatud nõuetele või esineb muu kaalukas põhjus. Selle normi eesmärk on välistada olukorrad, kus abipolitseinik osaleks ülesannete täitmises ilma nõuetekohase ettevalmistuseta, vajaliku staatuse või tervisenõuetele vastavuseta. Kohustus kontrollida nõuetele vastavust lasub PPA-l ning see on eeltingimus abipolitseiniku kaasamiseks politsei tegevusse. Samas lasub nõuetele vastavuse tagamise kohustus ka abipolitseinikul endal. Abipolitseinik peab jälgima, et ta vastaks kogu abipolitseinikuna tegutsemise aja jooksul APolS-is sätestatud nõuetele, ning on kohustatud viivitamata teavitama PPA-d asjaoludest, mis võivad mõjutada tema nõuetele vastavust. Kui abipolitseinik ei vasta ajutiselt seaduses sätestatud nõuetele, peab ta hoiduma politsei tegevuses osalemisest ning tegema kõik endast oleneva, et nõuetele vastavus taastada, juhul kui ta soovib jätkata abipolitseinikuna tegutsemist.

Lisaks seaduses sätestatud nõuetele võib abipolitseiniku kaasamist politsei tegevusse takistada muu kaalukas põhjus. Muu kaaluka põhjusena tuleb käsitada olukordi, kus abipolitseiniku kaasamine võib seada ohtu politsei tegevuse eesmärkide täitmise, isikute ohutuse või abipolitseiniku enda tervise ja töövõime. Näiteks võib selliseks põhjuseks olla olukord, kus abipolitseinik saabub politsei tegevusse vahetult pärast põhitööd, mis on olnud füüsiliselt või vaimselt koormav (sh öine vahetus), ning tal ei ole olnud piisavat puhkeaega. Sellisel juhul võib abipolitseiniku vaimne ja füüsiline valmisolek olla langenud tasemele, mis seab kahtluse alla tema suutlikkuse politsei tegevuses turvaliselt ja nõuetekohaselt osaleda.

Kuigi abipolitseinikul lasub kohustus jälgida, et abipolitseinikuna tegutsemine ja tema põhitöö ei kahjustaks vastastikku tema töövõimet ega tervist, ei pruugi abipolitseiniku enda hinnang oma valmisolekule alati olla objektiivne. Selliste olukordade ennetamiseks on Politsei- ja Piirivalveametile antud õigus keelata abipolitseinikul politsei tegevuses osalemine, kui esineb muu kaalukas põhjus. Seletuskirjas toodud näide on üks võimalikke aluseid muu kaaluka põhjuse esinemiseks. Igal konkreetsel juhul peab PPA abipolitseiniku politsei tegevuses osalemise keelamist põhjendama ja selgitama abipolitseinikule keelamise aluseid.

Nõuetele mittevastavuse korral ei ole alati mõistlik ega proportsionaalne abipolitseinik viivitamata oma staatusest vabastada. Praktikas võivad nõuetele mittevastavuse põhjused olla ajutised või kõrvaldatavad, näiteks kohustusliku tervisekontrolli või kehalise ettevalmistuse nõuete ajutine mittetäitmine. Sellistes olukordades ei ole isiku usaldusväärsus või sobivus abipolitseinikuna tervikuna tingimata kadunud, vaid tegemist on tegevuse ajutise piiranguga.

Seetõttu võimaldab seadus rakendada paindlikumaid meetmeid, nagu abipolitseiniku staatuse peatamine või relva kandmise õiguse peatamine, kuni nõuetele vastavus on taastatud. Selline lähenemine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja annab abipolitseinikule võimaluse puudused mõistliku aja jooksul kõrvaldada. Vabastamine on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus nõuetele mittevastavus on püsiv või seondub isiku usaldusväärsuse olulise kahjustumisega.

Eelnõu 2. peatükk. Abipolitseiniku staatuse andmine

Teises peatükis käsitletakse abipolitseiniku pädevusi, staatuse omandamisega seotud nõudeid, nõuetele vastavuse kontrolli ja taustakontrolli läbiviimist ning väljaõppe ja kvalifikatsiooni tagamise protsessi. Esimeses jaos esitatakse abipolitseinike pädevused vastavalt nende astmele ning loetletakse abipolitseinikuks saamise eeltingimused, sealhulgas esitatavad nõuded ja kandideerimisdokumendid. Samuti käsitletakse nõuetele vastavuse kontrolli ja taustakontrolli protsessi, sealhulgas andmete töötlemist ning allikate kasutamist nende kontrollide läbiviimisel. Teises jaos keskendutakse abipolitseiniku koolitusprotsessile alates tervisekontrollist kuni väljaõppe, täiend- ja erialaõppeni. Peatükis antakse terviklik ülevaade vajalikest etappidest, mis tuleb läbida, et saada abipolitseinikuks ja tegutseda abipolitseinikuna.

1. jagu. Abipolitseiniku pädevused ja abipolitseinikule esitatavad nõuded ning nõuetele vastavuse kontroll ja taustakontroll
Abipolitseinik osaleb politsei tegevuses avaliku võimu teostamise vahetus läheduses ning täidab ülesandeid, mis võivad mõjutada isikute põhiõigusi, avalikku korda ja turvalisust. Seetõttu peab olema tagatud, et abipolitseinik sobib oma isikuomaduste, terviseseisundi, ettevalmistuse ja usaldusväärsuse poolest selliseid ülesandeid täitma. Nõuete kehtestamise eesmärk on kaitsta nii abipolitseiniku enda kui ka teiste isikute elu ja tervist, tagada politsei tegevuse õiguspärasus ja professionaalsus ning hoida avalikkuse usaldust PPA vastu.

Eelnõu §-ga 4 nähakse ette I, II ja III astme abipolitseiniku pädevused. Võrreldes kehtiva APolS-iga abipolitseinike pädevusi muudetakse. Varem I astme abipolitseinikku ei olnud, mistõttu on selles kohta loodud uus regulatsioon. II astme abipolitseiniku pädevusi on võrreldes kehtiva APolS-iga laiendatud nii, et ta saaks PPA-d eri valdkondades mitmekesisemalt toetada. Samuti on laiendatud politseid iseseisvalt toetava III astme abipolitseiniku pädevusi. Siiski kehtib põhimõte, et iseseisva tegevuse võimalused on piiratumad kui koos politseiga tegutsedes. Abipolitseinik on küll saanud väljaõppe, kuid see ei ole sama põhjalik kui politseiniku oma, mistõttu ei pruugi tal olla piisavat kogemust keerulistes olukordades tegutsemiseks. Seetõttu on seadusega ette nähtud, et ta saab rohkemates valdkondades politseid abistada just politseiametniku juuresolekul ja vahetul juhendamisel. Niisugune korraldus aitab säilitada avalikkuse usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu.

Lõike 1 kohaselt hõlmavad I astme abipolitseiniku pädevused politsei ülesandel politsei toetamist tugi-, arendus- ja ennetustegevustes ning isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisel ja dokumendi väljastamisel. Eelkõige hõlmavad need tegevused järgmist:
• logistika toetamine;
• kommunikatsioon ja teavitustöö, sealhulgas ennetuskampaaniate ettevalmistamine;
• koolituste korraldamine ja läbiviimine;
• teenindussaalide klientide suunamine;
• analüüsitöö;
• tõlkimine ja keeleline tugi;
• koduteeninduse ülesannete täitmine6;
• arhiivihaldus ja asjaajamine;
• personalitööga seotud abistamine;
• muud asjaajamistööd.

Isikut tõendavate dokumentide taotluse vastuvõtmisel ja väljastamisel on tegemist uue pädevusega, mis kehtiva APolS-i järgi ei ole abipolitseiniku pädevuses. PPA on isikut tõendavate dokumentide seaduse alusel kümne erineva isikut tõendava dokumendi väljaandja. PPA teeb mitut olulist tegevust seoses isikut tõendavate dokumentide, nagu ID-kaardi ja passi väljastamisega. Kõigepealt toimub dokumendi väljastamiseks taotluse vastuvõtmine ja kontrollimine. Selleks tuleb taotlus registreerida ja esitatud andmeid kontrollida. Abipolitseinik saab olla abiks nii taotluse vastuvõtmisel kui ka teatud ulatuses andmete kontrollimisel. Järgnevalt hinnatakse õiguspärasust ja sobivust. Abipolitseinikul puudub õigus otsustada, kas taotlus rahuldatakse või lükatakse tagasi, selle otsuse teeb PPA ametnik. Kui taotlus rahuldatakse, valmistatakse ette vastav dokument. See hõlmab dokumendi digitaalset või füüsilist koostamist, mida teeb PPA ametnik, mitte abipolitseinik. Viimase tegevusena väljastatakse dokumendid ehk isikule antakse, toimetatakse kätte või saadetakse dokumendid ning siin saab abipolitseinik abiks olla.

Need ülesanded toetavad politsei igapäevast toimimist ja aitavad suurendada organisatsiooni efektiivsust.

Politsei ülesandel tähendab, et abipolitseinik tegutseb politsei algatusel, juhendamisel või kooskõlastusel. Kõik abipolitseiniku ülesanded määrab politsei, lähtudes organisatsiooni vajadustest ja prioriteetidest. Politsei säilitab täieliku vastutuse ja kontrolli abipolitseiniku tegevuste üle, tagades nende seaduslikkuse ning kvaliteedi. Abipolitseiniku tegevus on lahutamatu osa politsei üldisest ülesannete täitmisest, mitte abipolitseiniku iseseisev algatus. Seega on I astme abipolitseiniku tegevus alati politsei kontrolli all.

Järgnevalt on toodud mõned täpsemad näited, mida I astme abipolitseinik saab aidata PPA-l teha.
• Abipolitseinik saab abiks olla staabitöös, näiteks on juhiabi, protokollija.
• Abipolitseinik saab aidata suulise tõlkimisega ressursimahukates toimingutes. Tõlketeenuse osutamise eeldus on eesti keele ja võõrkeele valdamine vähemalt C1-tasemel.
• Abipolitseinik saab olla koolitaja, st jagada oma igapäevaseid erialateadmisi ja ‑oskusi PPA-ga või aidata koolitusi ette valmistada ja korraldada.
• Abipolitseinik saab olla abiks logistikategevustes:
◦ transportida sõidukeid remonti ja hooldusesse;
◦ transportida asju;
◦ toetada relvureid suursündmustel või õppustel, näiteks aidata erivahendite, kaitsevestide transportimisel, väljastamisel, tagasivõtmisel, kontrollimisel, hooldamisel, ladustamisel jne.
• Abipolitseinik saab toetada kommunikatsiooni üksuse tegevustes, aidates teha postitusi sotsiaalmeedias või olla fotograaf.
• Erialaoskuste ja -teadmistega abipolitseinikku on võimalik kaasata analüüside koostamisel ning analüüsideks ja uuringuteks vajalike küsitluste ettevalmistamisel.
• Abipolitseinik saab olla abiks teenindussaalides, et aidata tagada sujuv klienditeenindus, suunates kliente järjekordade vahel, abistades biomeetria andmisel digikioskis ning tutvustada klientidele PPA eri kanalite kasutamise võimalusi (PPA iseteenindus, digikiosk, kliendiarvuti, isikut tõendavate dokumentide kättesaamine Selveris jne).
• Teenindussaalis võtab abipolitseinik taotluse vastu, kui isik taotleb uut isikut tõendavat dokumenti.
• Teenindussaalis tuvastab abipolitseinik isiku ning väljastab talle passi, järgides kehtivaid juhiseid ja protseduure.
• Koduteeninduses toetab abipolitseinik liikumisvõimetuid dokumendi taotlejaid, aidates neil saada vajalikke dokumente. Abipolitseinik võib koguda taotleja sõrmejäljed tema viibimiskohas, kui taotleja ei saa ise teenindussaali tulla. Abipolitseinik võib toimetada isikut tõendava dokumendi taotlejale tema viibimiskohta, kui taotlejal puudub võimalus see ise vastu võtta.

Eeltoodud näidete puhul ei ole abipolitseinikul vaja läbida põhjalikku politseilist või avaliku korra kaitse alast väljaõpet. Eelkõige võib tekkida vajadus just kriisiolukordades I astme abipolitseinike kaasamiseks, kuna töömaht suureneb või on tööülesannete täitmine aegkriitiline.

Lõikes 2 loetletakse II astme abipolitseiniku pädevusi. Selle kohaselt saab II astme abipolitseinik toetada politseid koos PPA politseiametniku või ametnikuga nende ülesandel lisaks käesoleva paragrahvi lõikele 1 järgmistes tegevustes:
1) avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine ja tõrjumine ning avaliku korra rikkumise kõrvaldamine;
2) relvaseaduse ja turvategevuse seaduse alusel väljastatava loa taotluse menetlemiseks vajalikud toimingud, välja arvatud loa väljastamise otsustamine;
3) kinni peetud isiku saatmine ja kinnipidamiskohas isiku kinnipidamine;
4) merereostuse avastamine ning piiriveekogu reostuse avastamine ja likvideerimine;
5) objektivalve ja isikukaitse;
6) otsingu- ja päästetöö;
7) riigipiiri valvamine ja piirikontroll, välja arvatud sisenemiskeelu otsuse tegemine;
8) riiklik järelevalve Euroopa Liidu kodaniku seaduse, turvategevuse seaduse, relvaseaduse, välismaalaste seaduse, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse sätestatud nõuete täitmise üle;
9) süütegude menetlemine, välja arvatud menetlusotsuse tegemine.

Koos tegutsemise mõiste on sisuliselt sama, mis kehtivas APolS-is. See tähendab, et koos tegutsemine eeldab PPA ametniku või politseiametniku juhendamist ja kontrolli, kuid ei nõua iga kord füüsiliselt kontaktis olemist.

Näide. Patrulltoimkond võib koosneda politseiametnikust ja abipolitseinikust, kuid politseiametnik on see, kes juhendab ja suunab abipolitseiniku tegevust. Kui patrulltoimkond satub olukorda, kus õigusrikkuja püüab põgeneda, siis võib abipolitseinik püüda õigusrikkujat tabada maja ühelt poolt, samas kui politseinik püüab õigusrikkujat tabada maja teiselt poolt. Tegemist on koos ülesande lahendamisega, kus eesmärgi saavutamiseks on taktikaliselt vaja lõigata õigusrikkuja teekond mõlemast suunast.

Näide. Politseireidi käigus vastutab ühe konkreetse lõigu avaliku korra tagamise eest kindel politseiametnik, kelle juhtimisele on allutatud viis abipolitseinikku. Politseiametnik juhendab, jagab konkreetsed suunised, lepib kokku suhtluskanali ja muu politsei taktika, mida on vaja jälgida ülesande lahendamisel, kuid ei ole füüsiliselt kõigi viie abipolitseinikuga koos.

Järgnevalt on toodud selgitused, mida II astme abipolitseinik koos PPA politseiametniku ja ametnikuga teha saab.

Punkti 1 alusel võib abipolitseinik toetada politseid avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel, väljaselgitamisel ja tõrjumisel ning avaliku korra rikkumise kõrvaldamisel. See tähendab, et abipolitseinik saab politseid abistada tegevustes, mille eesmärk on kaitsta avalikku korda, sõltumata kahju tekkimise tõenäosuslikust faasist, st ohuennetusest kuni korrarikkumise kõrvaldamiseni. Tegemist ei ole uue pädevusega, ka kehtiva APolS-i järgi on see abipolitseiniku pädevuses. Siin punktis hõlmatakse klassikalisi politsei tegevusvaldkondi, mis lõikes 3 eraldi täpsemalt välja tuuakse, eelkõige liiklusjärelevalve, aga ka alkoholi ja tubakaga seonduv järelevalve.

Kehtiva APolS § 1 lõikes 1 on sätestatud väga laialt APolS-i eesmärk kaasata abipolitseinikke politsei tegevusse avaliku korra kaitseks ja turvalise ühiskonna tagamiseks. Kehtiva APolS § 2 lõikes 2 on piiritletud, et politsei tegevuses osalemine on olukord, kus abipolitseinik täidab koos politseiametnikuga abipolitseiniku pädevuses ülesannet või politsei ülesandel iseseisvalt APolS § 3 lõikes 2 sätestatud ülesannet. Kehtiva APolS § 3 lõike 1 kohaselt on abipolitseiniku pädevuses politsei abistamine avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel, väljaselgitamisel ja tõrjumisel ning avaliku korra rikkumise kõrvaldamisel.

Järgnevalt esitatakse näiteid, kuidas ja kus saab II astme abipolitseinik abiks olla.

• Abipolitseinik ja piirkonnapolitseinik kohtuvad kohalike elanikega, et arutada nende muresid ning koguda teavet võimalike probleemide kohta piirkonnas.
• Abipolitseinik osaleb koos politseiametnikuga avalikul üritusel, et ennetada ja ära hoida avaliku korra rikkumisi.
• Reidi käigus aitab abipolitseinik politseiametnikul tuvastada joobes juhte, toetades sellega liiklusohutuse tagamist.
• Abipolitseinik abistab politseiametnikku joobes isiku koju toimetamisel, tagades tema ja avalikkuse turvalisuse.
• Abipolitseinik sekkub koos politseiametnikuga bussiootepaviljoni lõhkumise takistamiseks, et ennetada vara kahjustamist ja tagada avalik kord.
• Abipolitseinik toetab politseiametnikku piirkiiruse ületajate avastamisel, aidates kaasa liiklusreeglite järgimisele.
• Abipolitseinik abistab politseid riiklike ja rahvusvaheliste kõrgete külaliste kaitsmisel, näiteks presidentide, peaministrite ning teiste tähtsate ametnike turvamisel.
• Abipolitseinik toetab politseiametnikku välisriigi presidendi kaitsmisel, sulgedes ristmikke, reguleerides parkimist ja tagades avaliku korra.
• Abipolitseinik ja piirkonnapolitseinik viivad läbi lähisuhtevägivalla juhtumite järelkontrolli, et hinnata olukorda ja vajadust edasiste meetmete järele.

Punkti 2 kohaselt võib abipolitseinik toetada politseid relvaseaduse ja turvategevuse seaduse alusel väljastatava loa taotluse menetlemiseks vajalikes toimingutes, välja arvatud loa väljastamise otsustamisel. Tegemist on uue pädevusega, mis kehtiva APolS-i järgi ei ole abipolitseiniku pädevuses. PPA tegevused füüsilise ja juriidilise isiku relvaloa ning relvaseaduse (edaspidi RelvS) ja turvategevuse seaduse alusel väljastatava tegevusloa taotluse vastuvõtmisel ja väljastamisel hõlmavad mitmeid etappe, mille eesmärk on tagada, et loa saamine oleks õiguspärane ning lähtuks avaliku korra ja turvalisuse huvidest. Abipolitseinik saab abiks olla taotluse menetlemiseks vajaliku info kontrollimisel ja tõendite kogumisel, kuid loa väljastamise otsustamine ning loa väljastamine on PPA pädevuses. See tähendab, et abipolitseinik saab abistada toimingutes, mis on vajalikud info kogumiseks (nt kontrollida isiku eluviisi ja käitumist, relva hoiutingimusi, osaleda relvaeksamikomisjoni töös jne), välja arvatud otsuste tegemine.

Punkti 3 järgi võib abipolitseinik toetada politseid kinni peetud isiku saatmisel ja kinnipidamiskohas isiku kinnipidamisel. Tegemist on uue pädevusega, mis kehtiva APolS-i järgi ei ole abipolitseiniku pädevuses. Politsei töö kinnipeetud isikutega hõlmab erinevaid ülesandeid, mis on seotud nii joobeseisundis kainenema toimetatud isikutega kui ka kuriteo toimepanemises kahtlustatavate, väärteomenetluse raames kinnipeetud isikute, sundtoodud isikute, kinnipeetud välismaalaste ning eelvangistuse ja aresti täideviimisega.

Kainenema toimetamine on riikliku järelevalve erimeede, mille alused tulenevad korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-st 42. Politsei võib isiku kainenema toimetada olulise ohu tõrjumiseks või juhul, kui see on vältimatu, et kaitsta isikut ennast või teisi. Joobes isikute kainenema toimetamisel ja nende järelevalves lähtutakse:
• korrakaitseseadusest (KorS § 42);
• arestimaja sisekorraeeskirjast;
• vangistusseadusest;
• kinnipidamiskeskuse kodukorrast ning
• PPA kinnipidamiskoha tööjuhendi nõuetest.

Arvestades, et kainestusmajas viibib aastas ligikaudu 15 000 isikut, vajab politsei abi nende turvalisuse tagamisel. Abipolitseinikud saavad siin olla olulised toetajad, aidates tagada nii kinnipeetute kui ka politseiametnike ohutuse. Joobes isikute ettearvamatu käitumise tõttu on oluline, et kinnipeetav ei vigastaks ennast ega teisi.

Politsei tegeleb lisaks kainenema toimetatutele ka teiste kinnipeetud isikutega, sealhulgas:
• kuriteos kahtlustatavad;
• väärteomenetluses kinnipeetud isikud;
• sundtoodud isikud;
• kinnipeetud välismaalased;
• isikud, kelle suhtes täidetakse eelvangistust või aresti.

Kehtiva APolS-i järgi piirduvad abipolitseiniku pädevused korrakaitseseadusega, mistõttu ei saa ta osaleda vangistusseaduse või väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega (VSS) seotud tegevustes. Need hõlmavad näiteks kinnipidamiskeskuse tööd või kinnipeetavate välismaalastega seotud toiminguid. Uue APolS-i eelnõuga tekib abipolitseinikel võimalus osaleda ka nimetatud tegevustes.

Järgnevalt on toodud näited, mida abipolitseinik saab uue APolS-i eelnõu alusel teha.

• Kui joobeseisundis isik toimetatakse kainenema arestimajja või -kambrisse, saab abipolitseinik abistada politseiametnikku edasistes toimingutes, nagu turvakontroll ja asjade läbivaatus ning raha, väärisasjade, esemete, ravimite ning dokumentide hoiule võtmine.
• Abipolitseinik abistab politseiametnikku arestimajas kinnipeetava isiku viimisel videoistungile või arsti juurde.
Punkti 4 kohaselt võib abipolitseinik toetada politseid merereostuse avastamisel ning piiriveekogu reostuse avastamisel ja likvideerimisel. Tegemist on uue pädevusega, mis kehtiva APolS-i järgi ei ole abipolitseiniku pädevuses. Abipolitseiniku roll on toetada PPA-d reostuse avastamisel ning vajaduse korral ka selle likvideerimisel, järgides politsei juhiseid ja ettekirjutusi. Merereostuse avastamine ja likvideerimine on küll kaitseväe ülesanne, kuid PPA ülesanne on osaleda merereostuse avastamises. Eelkõige tähendab see, et PPA lennuki üks peamisi funktsioone on merereostuse tuvastamine. Lisaks osalevad ka PPA veepatrullid merereostuse avastamises. Kui abipolitseinik on kaasatud veepatrulli liikmena merel, kuulub tema ülesannete hulka ka merereostusega seotud tegevus. See tähendab, et abipolitseinik võib aidata:
• vaadelda ja hinnata merereostust;
• teha visuaalseid ja tehnilisi vaatlusi;
• dokumenteerida reostust;
• edastada kogutud teavet vastutavatele asutustele.
Piiriveekogudel on reostuse avastamine ja likvideerimine PPA ülesanne. Kui abipolitseinik osaleb piiriveekogul toimuvates tegevustes, on tema ülesanded avastamise osas samad mis merel. Lisaks võib abipolitseinik piiriveekogul aidata reostuse likvideerimisel, sealhulgas:
• kasutada reostustõrje vahendeid;
• aidata reostust eemaldada ja asjakohaseid protseduure teha.

Punkti 5 kohaselt võib abipolitseinik toetada politseid objektivalves ja isikukaitses. Objektivalve hõlmab eri meetmete kavandamist ja rakendamist vastavalt ohuhinnangule, et tagada valvatava objekti ning selle territooriumi turvalisus ja vara säilimine. Objektivalvet saab teostada erineval viisil: mehitatud valve, tehniline valve, mobiilvalve ja kompleksvalve. Abipolitseinik saab koos politseiametnikuga teha eri tegevusi objekti valvel. Politseiametnik ja abipolitseinik koos valvavad objekti kohapeal, et ennetada süütegusid ja ohte, sealjuures tagavad, et objektile ei pääseks volitamata isikud. Politseiametnik ja abipolitseinik koos patrullivad määratud objekte kindlate intervallidega või graafiku alusel. Politsei objektivalve on politsei tegevus eesmärgiga tagada avalik kord sh. ennetada kuritegevust objektidel, mis on määratud politsei poolt valvatavateks objektideks tulenevalt objekti funktsioonist ja ohustatusest (nt valitsushooned, kriitiline infrastruktuur).

Näide. Abipolitseinik ja politseiametnik valvavad riiklikult tähtsat objekti, et tagada avalik kord ning vältida rünnakuid objekti vastu.

Isikukaitse eesmärk on ennetada ja tõrjuda ohtu, mis on suunatud kaitstava isiku elu, tervise või kehalise puutumatuse vastu. Abipolitseiniku võimalus toetada politseid isikukaitses ei tähenda isikukaitse ülesande delegeerimist ega iseseisva isikukaitse teostamise õigust. Abipolitseinikul puudub pädevus otsustada isikukaitse teostamise viisi üle ning tegutseda isikukaitses ilma politseiametniku vahetu juhendamise ja kontrollita. Abipolitseiniku osalemine isikukaitses on oma olemuselt toetav, abistav ja täiendav, mille eesmärk on suurendada politsei võimekust ning ressursside paindlikku kasutamist.

Isikukaitses võib abipolitseiniku kaasamine seisneda eelkõige järgmistes tegevustes, tingimusel et need toimuvad politseiametniku juhendamisel ja vastutusel:

• Ümbritseva keskkonna ja olukorra jälgimine. Abipolitseinik võib osaleda kaitstava isiku viibimis- või liikumispiirkonna visuaalses jälgimises, et varakult tuvastada võimalikke ohte, kõrvalekaldeid tavapärasest olukorrast või kahtlast käitumist.
• Ligipääsude ja perimeetri toetav kontroll. Abipolitseinik võib toetada politseid sissepääsude, liikumisteede või perimeetri kontrollimisel, sealhulgas isikute suunamises, ilma et talle antaks otsustusõigust sissepääsurežiimi kehtestamise või muutmise suhtes.
• Avaliku korra tagamise toetamine. Isikukaitsega seotud sündmuste, visiitide või liikumiste ajal võib abipolitseinik aidata kaasa avaliku korra hoidmisele, rahvamassi suunamisele või konfliktiolukordade ennetamisele.
• Info kogumine ja edastamine. Abipolitseinikul on oluline roll politseiametniku teavitamisel võimalikest riskidest, ohtudest või muutunud olukorrast, kuid tal puudub õigus teha iseseisvaid järeldusi ohutaseme kohta või algatada isikukaitse meetmete muutmist.
• Liikluse sujuvuse ja ohutuse toetamine. Isikukaitsega seotud sündmuste, visiitide või liikumiste ajal võib abipolitseinik politseiametniku juhendamisel toetada liikluse korraldamist, sealhulgas ristmikel liikluse suunamist, sõidukite peatumise või parkimise korraldamist.

Isikukaitse korraldamise ja teostamise eest vastutab täielikult politsei. Abipolitseiniku tegevus isikukaitses on osa politsei tegevusest ja kõik tema toimingud loetakse tehtuks politsei juhtimisel.

Punkti 6 kohaselt võib abipolitseinik toetada politseid otsingu- ja päästetöös. Tegemist on uue pädevusega, mis kehtiva APolS-i järgi ei ole abipolitseiniku pädevuses. PPVS § 3 järgi on politsei ülesanne otsingu- ja päästetööde tegemine välislepinguga sätestatud Eesti päästepiirkonnas. Otsingu- ja päästetöid teeb selleks väljaõpetatud otsingu- ja päästeüksus (search and rescue unit, SRU), kes kasutab vajaliku tehnikaga vee- või õhusõidukit7. SRU koosneb vähemalt kolmest meeskonnaliikmest, kellest üks peab olema läbinud merepääste II astme koolituse ja kaks liiget vähemalt merepääste I astme koolituse. Erandjuhtudel võib reageerida ka kaheliikmelise meeskonnaga, kui veesõiduk on alla 6,5 meetri pikkune ning vähemalt üks meeskonnaliige on läbinud merepääste II astme koolituse.8 SRU koosseisu komplekteerimisel on määrav merepääste alane väljaõpe.

II astme abipolitseinikku saab koos politseiametnikuga kaasata otsingu- ja päästetöödele, kui abipolitseinik:
1) on läbinud vajaliku väljaõppe otsingu- ja päästetöödeks;
2) kasutab (PPA poolt välja antud) ohutus- ja isikukaitsevarustust;
3) hoiab oma pädevust, läbides regulaarselt täiendkoolitusi, mis on ette nähtud ka politseiametnikele.
Seega, läbides lisaks abipolitseiniku väljaõppele ka vabatahtliku merepäästja I astme õppe, võib abipolitseinik, olles kaasatud vee- või merepatrulli, osaleda otsingu- ja päästetöödel koos politseiametnikuga.9 Sarnaselt vabatahtlikule merepäästjale tuleb ka abipolitseinikul pädevuse säilitamiseks läbida täiendõpe iga kolme aasta järel.

Otsingu- ja päästetööle reageeriv veesõiduk on varustatud vastavalt PPA peadirektori käskkirjaga „Veesõidukite ja struktuuriüksuste, millede tööpiirkond on meri ja/või piiriveekogu, ohutusvarustuse nõuete ja ohutusvarustuse kontrolli standardi kinnitamine“ kehtestatud nõuetele. Lisaks on veesõiduki pardal spetsiaalne päästevarustus, mida läheb vaja inimeste päästmiseks, otsinguks ja muuks seonduvaks, ning meeskonna jaoks on ette nähtud isikukaitsevarustus (päästeülikond, päästevest, kiiver jm).

Kui mere- või veepatrulli kaasatud abipolitseinikul on vabatahtliku merepäästja väljaõpe, võimaldab see kiiremini reageerida otsingu- ja päästetööde väljakutsele, kuna veesõiduki meeskond on ülesande täitmiseks komplekteeritud ja puudub vajadus naasta sadamasse meeskonnaliikmete vahetamiseks.

Punkti 7 alusel võib abipolitseinik toetada politseid riigipiiri valvamisel ja piirikontrollil, välja arvatud sisenemiskeelu otsuse tegemisel. Tegemist on uue pädevusega, mis kehtiva APolS-i järgi ei ole abipolitseiniku pädevuses.

Abipolitseinikud ei saa täna abistada politsei piirikontrollis ega riigipiiri valvamisel. Seda põhjusel, et Schengeni piirieeskirjade kohaselt on piirivalveametnik spetsiaalse ettevalmistuse ja nõuetekohase väljaõppega professionaal. Samuti peab piirivalveametnikul olema riigisisene pädevus, et teha Schengeni piirieeskirjades ettenähtud toiminguid ja rakendada vajalikke meetmeid. Probleem seisneb selles, et abipolitseinikel ei ole riigisisest pädevust, et teha Schengeni piirieeskirjades ettenähtud toiminguid. Riigisisene pädevus teha vajalikke toiminguid ja õigus kohaldada riikliku järelevalve meetmeid on PPA-le, Maksu- ja Tolliametile ning Kaitseväele antud RiPS-iga. Abipolitseinikud saavad praegu abistada PPA-d piiripatrullis, kus nende ülesanne on avaliku korra kaitse.

Arvestades, et rändevoog Euroopa Liidu välispiiridel on üha suurenenud ja suureneb ka edaspidi, on üha olulisem tagada välispiiride tõhus valvamine ning sealse piirikontrolli hea kvaliteet. Lisaks seadusliku rändevoo kasvule peab arvestama vajadusega tulla välispiiril toime hübriidrünnakutega, nagu on Valgevene rakendanud Läti, Leedu ja Poola välispiiril. Muutunud julgeolekuolukorras peavad liikmesriigid abistama sõjapõgenikke ja olema samal ajal valmis uuteks hübriidrünnakuteks, millega püütakse liikmesriike destabiliseerida. Arvestades muutunud julgeolekuolukorda, tuleb leida juurde võimalusi, kuidas ka piirivalve valdkonnas saaks PPA kaasata juba olemasolevaid abipolitseinikke. Koos politseiametnikuga või tema juhendamisel piirikontrolli tegemisel ja piirivalvamisel osalemine ei eelda iseenesest uusi pädevusi, kuid eeldab vastavat väljaõpet. Eelnõu üks eesmärke on õigusselguse tagamine ja seetõttu on PPA-d toetav roll ka selles valdkonnas eraldi nimetatud.

Punkti 8 järgi võib abipolitseinik toetada politseid riikliku järelevalve teostamisel kooskõlas Euroopa Liidu kodaniku seaduse (ELKS), turvategevuse seaduse (TurvaTS), relvaseaduse (RelvS), välismaalaste seaduse (VMS), välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) nõuetega. Tegemist on uue pädevusega, mis kehtiva APolS-i järgi ei ole abipolitseiniku pädevuses.

TurvaTS § 32 lõike 1 järgi teostab riiklikku järelevalvet turvategevuse seaduses sätestatud nõuete täitmise üle PPA, abipolitseinik saab selles politseid abistada.

TurvaTS § 33 kohaselt võib PPA järelevalve teostamiseks rakendada KorS §-des 30–32 ja 50–52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid kehtestatud alusel ja korras. See tähendab, et abipolitseinikul on politsei toetamisel õigus kohaldada neid meetmeid vastavalt uues APolS-is toodud erisustele. Abipolitseinik saab koos politseiametnikuga kontrollida, kas turvatöötajad vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Näiteks peab politseiametnik kontrollima turvaobjekti, kust on tulnud teave, et seal tegutsevad väljaõppeta turvatöötajad, kes kannavad tulirelva. Siis saab abipolitseinik olla politseiametnikule paariliseks. Nad võivad ülesanded jagada, et järelevalvet tõhusamalt läbi viia. Abipolitseinik tegutseb siin koos politseiametnikuga ja täidab järelevalveülesandeid vastavalt politsei juhistele.

RelvS § 88 lõike 1 järgi teostab PPA riiklikku järelevalvet järgmistes valdkondades:
• füüsiliste ja juriidiliste isikute poolt tsiviilkäibes olevate relvade, tulirelva osade ja laskemoona käitlemine;
• RelvS-i alusel tegevusluba omavad isikud;
• laskespordiorganisatsioonid ja -klubid;
• lasketiirude ja -paikade ohutusnõuete täitmine.

Abipolitseinik saab aidata politseiametnikku kontrollide läbiviimisel, sealhulgas dokumentatsiooni ülevaatamisel või füüsiliste tingimuste ja nõuetele vastavuse hindamisel (nt lasketiirude ohutus). RelvS § 881 lõike 2 järgi lubatakse PPA-l rakendada riikliku järelevalve käigus korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 37–39, 41, 45, 48–53 sätestatud meetmeid. Uue APolS-i eelnõu kohaselt võib abipolitseinik politsei abistamisel nende meetmete kohaldamisel osaleda, tingimusel et ta tegutseb politseiametniku otsese juhendamise all.

VMS § 296 lõike 1 kohaselt teostab PPA riiklikku järelevalvet välismaalase Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise ja Eestis töötamise ning Eestist eemalviibimise asjaolude üle. Selle sätte raames hõlmavad PPA tegevused mitmeid ülesandeid, milles abipolitseinik saab politseid abistada.

Loetelus on nimetatud ka välismaalaste Eestis viibimist reguleerivad seadused, mille alusel tehakse migratsioonijärelevalvet. PPA üks olulisi eesmärke on ennetada ja tõkestada Eestis ebaseaduslikku viibimist, elamist ja töötamist. Selle eesmärgi saavutamisel on abipolitseinikel piiratud võimalused. Nad saavad osaleda eelkõige ennetustegevustes, kuna nendes ei lähtu riiklik järelevalve korrakaitseseadusest. PPA õigus teostada riiklikku järelevalvet välismaalase Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise ja Eestis töötamise ning Eestist eemalviibimise asjaolude üle tuleneb VMS § 296 lõikest 1. Migratsioonijärelevalvet on reguleeritud veel VSS-is, VRKS-is ja ELKS-is. Migratsioonijärelevalves on PPA-l lubatud kohaldada KorS §‑des 30–33 ja 45–53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Näiteks kui kontrollitakse välismaalasi, rakendatakse KorS-i erimeetmeid esmajoones VMS-i alusel. Kui aga selgub, et välismaalane viibib riigis ebaseaduslikult, rakendatakse erimeetmeid edaspidi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel.

Järgnevalt on toodud mõned näited, mida abipolitseinik saab teha uue APolS-i eelnõu kohaselt:
• koos piirkonnapolitseinikuga osaleda relvaomaniku kodukülastusel, kus näiteks tuleb teha kindlaks, kas isik hoiab relva ettenähtud tingimustes või kas relvaomaniku käitumine ja eluviis vastavad RelvS-is ettenähtud nõuetele;
• koos politseiametnikuga osaleda kontrollkäigul ööklubidesse eesmärgiga teha kindlaks, kas lärmakaid isikuid korralekutsuvad turvatöötjad, kes ka sundi rakendavad, vastavad turvateenistuja nõuetele;
• koos politseiametnikega osaleda migratsioonijärelevalve reidil ehitusobjektidel, et tuvastada illegaalselt riigis töötavaid isikuid; aidata tagada objekti valvet ja takistada, et keegi ei lahkuks objektilt;
• koos politseiametnikega osaleda reidil majutusasutustes, et tuvastada illegaalselt riigis viibivaid isikuid, kontrollides selleks isiku riigis viibimise aluseid.

Punkti 9 alusel võib abipolitseinik toetada politseid süütegude menetlemisel, välja arvatud menetlusotsuse tegemine. Tegemist on uue pädevusega, mida kehtiva APolS-i järgi ei ole abipolitseiniku pädevuses. Abipolitseinikule ei teki pädevust süütegusid ise menetleda.
Abipolitseiniku pädevuses on uue APolS-i kohaselt koos PPA politseiametniku või ametnikuga politsei abistamine süütegude menetlemisel, välja arvatud menetlusotsuse tegemisel. Süüteomenetluse valdkonnas on oluline, et sinna kaasatavad abipolitseinikud oleksid hoolikalt valitud, ning neil peavad olema vajalikud teadmised ja oskused. Eriti hästi sobivad selleks endised politseiametnikud, kellel on varasem praktika selles valdkonnas või isikud, kes igapäevaselt töötavad mõnes teises uurimisasutuses. Oluline on mõista, et süütegude menetlemine ei võrdu ühe konkreetse toiminguga, nagu ülekuulamine või läbiotsimine, vaid hõlmab tervet protsessi, mis võib kesta pikema aja jooksul ja koosneda paljudest tegevustest.

KarS § 3 järgi jaguneb süütegu kuriteoks ja väärteoks. Kuritegusid ja väärtegusid eristatakse teo raskusastme ning teo tagajärgede alusel. Kuritegu on süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud füüsilisele isikule rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus. KarS § 4 järgi jagunevad kuriteod omakorda kahte raskusastmesse: esimese ja teise astme kuriteod. Esimese astme kuriteod on süüteod, mille toimepanemise eest on karistuseks ette nähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus. Teise astme kuritegude toimepanemise eest on karistuseks ette nähtud rahaline karistus või tähtajaline vangistus kuni viis aastat. Väärteod on võrreldes kuritegudega kergemad süüteod, mille alla kuuluvad näiteks liiklusreeglite rikkumine, avaliku korra rikkumine või väiksemad vargused. Väärtegude eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv, arest või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Seega saavad abipolitseinikud olla politseile abiks nii kuritegude kui ka väärtegude avastamisel ja menetlemisel.

Käesoleva eelnõuga ei piirata ega eristata abipolitseinike abistavat rolli süüteo liigi, kuriteo astme ega konkreetse karistusseadustiku eriosa koosseisu alusel. APolS-is ei sätestata, milliste konkreetsete kuritegude või väärtegude menetlemisel võib või ei või abipolitseinik politseid abistada. Selline lähenemisviis on teadlik, võimaldades PPA-l reageerida paindlikult tegelikule vajadusele. Abipolitseinik ei ole iseseisev menetleja, vaid tegutseb alati politseiametniku juhendamisel ja ülesandel ning tema kaasamine konkreetse süüteoasja lahendamise abistamisse toimub PPA algatusel, lähtudes juhtumi iseloomust, keerukusest, ohutasemest ning abipolitseiniku ettevalmistusest ja kogemusest. Sellest tulenevalt on võimalik, et praktikas kaasatakse abipolitseinikke eeskätt väärtegude ning nn masskuritegevuse alla kuuluvate teise astme kuritegude puhul, näiteks isiku- ja varavastaste süütegude menetlemise toetamisel. Samas ei ole eelnõuga välistatud abipolitseinike kaasamine ka raskemate kuritegude menetluse abistamiseks, kui see on vajalik ja põhjendatud ning kui abipolitseiniku roll piirdub selgelt toetavate ja abistavate ülesannetega.

Tõendeid kogutakse kriminaalmenetluse seadustikus (edaspidi KrMS) sätestatud korras. KrMS § 63 kohaselt on kriminaalmenetluse tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses järgitakse kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Politsei ülesanne kohtueelses menetluses on vastavalt KrMS §-le 62 selgitada välja tõendamiseseme asjaolud: 1) süüteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud; 2) süüteokoosseis; 3) süüteo toimepannud isiku süü; 4) süüteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud.

Kui politsei on saanud süüteoteate või muu süüteole viitava teabe (kas siis kellegi vahendusel või ise otse avastades), tuleb esmalt välja selgitada, kas tegu vastab süüteokoosseisule ja ega ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid, ning alles seejärel asuda süüküsimust analüüsima. Abipolitseinik saab olla näiteks enne menetluse alustamist politseile abiks vastavate asjaolude väljaselgitamisel ja kontrollimisel.

Kuigi süüteomenetluses on üks keskseid küsimusi teo vastavus süüteokoosseisule ja KrMS §‑s 62 nimetatud tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamine, ei tähenda abipolitseinike kaasamine seda, et nad täidaksid politseiametniku rolli. Abipolitseinik tegutseb politseiametniku juhendamisel ja tema antud ülesannete piires. Süüteoteate või muu süüteole viitava teabe saamisel on politsei ülesanne esmalt hinnata, kas tegemist võib olla süüteoga, millisele süüteokoosseisule see võiks vastata ning milliseid asjaolusid on vaja kontrollida. Selle õigusliku hinnangu annab politseiametnik, kellel on vastav väljaõpe karistusseadustiku üld- ja eriosa ning eriseaduste koosseisude tundmises. Abipolitseinik ei hakka ise otsustama, kas tegu on kuriteo või väärteoga ega milline konkreetne koosseis võiks olla täidetud. Abipolitseiniku roll seisneb politsei toetavas ja abistavas tegevuses, eeskätt faktiliste asjaolude väljaselgitamisel ja talletamisel politseiametniku juhiste alusel. See tähendab, et politseiametnik määrab, mida, miks ja kuidas on vaja teha, ning abipolitseinik täidab neid korraldusi.

Praktiliste näidetena võib abipolitseiniku ülesandeks olla näiteks:
• politseiametniku korraldusel pealtnägijate andmete kogumine;
• sündmuskoha visuaalne dokumenteerimine (nt fotode tegemine vastavalt juhistele);
• liikluse reguleerimine või ala piiramine, et säilitada sündmuskoha olukord tõendite kogumiseks;

Tõendamiseseme asjaolude sisuline analüüs ja õiguslik hindamine jäävad jätkuvalt politseiametniku pädevusse. Seega ei ole abipolitseinike kaasamine vastuolus süüteomenetluse loogika ega tõendamise põhimõtetega. Vastupidi, juhendatud abistav roll võimaldab politseil vajalikku faktilist materjali tõhusamalt koguda.

Süüteomenetluses on keskse tähtsusega see, et tõendid oleksid kogutud seadusega lubatud viisil. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi väljakujunenud praktika kohaselt on tõend lubamatu juhul, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, kuna sellisel juhul seatakse kahtluse alla tõendi usaldusväärsus ja kasutatavus menetluses10. Abipolitseinik ei ole menetleja ega uurimisasutuse ametnik ning tal puudub pädevus iseseisvalt tõendi kogumiseks vajalikke uurimis- või muid menetlustoiminguid läbi viia. See tähendab, et abipolitseinik ei saa teha järgmiseid süüteomenetluse toiminguid: kuulata üle tunnistajat, kannatanut või kahtlustatavat, viia läbi vastastamist, ütluste seostamist olustikuga või äratundmiseks esitamist (pole lõplik loetelu). Kui abipolitseinik nt kuulab üle tunnistaja, siis on tõendi kogumise korda on rikutud ja tõendi usaldusväärsus seatud kahtluse alla. Samas ei tähenda see, et abipolitseinik ei võiks menetluses üldse osaleda. KrMS § 146 lõike 1 kohaselt kajastatakse uurimis- ja muu menetlustoimingu tingimused, käik ja tulemused protokollis ning vajaduse korral kasutatakse selleks protokollija abi. KrMS §-s 147 on täpsustatud, et protokollija aitab menetlustoimingu protokollimisel, ilma et ta ise menetlustoimingut läbi viiks või selle sisu mõjutaks. Sellest tulenevalt võib abipolitseinik politseiametniku juhendamisel täita protokollija rolli. Näiteks võib abipolitseinik protokollida politseiametniku poolt läbi viidavat tunnistaja või kannatanu ülekuulamist, abistada menetlusdokumentide tehnilisel vormistamisel, märkida üles sündmuskohal tehtavad toimingud ja tähelepanekud politseiametniku juhiste kohaselt. Selline tegevus ei kujuta endast iseseisvat tõendite kogumist ega õigusliku hinnangu andmist, vaid on suunatud menetluse tehnilisele ja korralduslikule toetamisele. Vastutus menetlustoimingu seaduslikkuse, sisu ja tulemuste eest jääb alati politseiametnikule kui pädevale menetlejale.

Järgnevalt on toodud mõned näited, mida tähendab politsei abistamine nii kuritegude kui ka väärtegude menetlemisel.

Näited:
• Abipolitseinik saab abistada politseiametnikku sündmuskoha vaatluse fototabeli koostamisel. See tähendab, et abipolitseinik lisab fototabelisse politseiametniku poolt välja valitud ja vastavalt juhistele järjestatud sündmuskohal tehtud fotod. Abipolitseinik täidab siin tehnilise toe rolli, samas kui vastutus protokolli sisu eest lasub politseiametnikul.

• Abipolitseinik saab aidata tagada politseiametnikule uurimis- ja menetlustoimingute läbiviimiseks vajaliku turvalise ala. Näiteks liiklusõnnetuse puhul, kus politseiametnik tegeleb sündmuskohal tõendite kogumisega (sh ülekuulamised, fotografeerimine), saab abipolitseinik tagada viibimiskeelu täitmise. See aitab vältida kõrvaliste isikute sekkumist ja tõendite rikkumist.

• Kui juhtunust on olemas näiteks mitmetunnine turvakaamera salvestis, saab abipolitseinik politseiametniku juhendamisel salvestist läbi vaadata ning leida üles tõendamise seisukohalt olulised lõigud. Politseiametnik määrab kindlaks tõendamiseseme asjaolud ja annab juhised, mida vaatluse protokolli kanda. Kirjeldava osa salvestise või sündmuskoha vaatlusest sõnastab politseiametnik, tuginedes sellele, mida ta ise näeb ja tajub. Seega on abipolitseiniku tegevus suure andmemahu seast vajaliku info leidmisel tõendite kogumise oluline osa.

• Abipolitseinik saab koos politseiametnikuga toimetada isiku arestimajast kohtuistungile või politseimajja ülekuulamisele. Sellisel juhul toetab abipolitseinik politseiametnikku, aidates tagada, et kinnipeetav ei põgeneks, ei ründaks ega vigastaks ennast.

• Abipolitseinik saab koos politseiametnikuga toimetada kahtlustatava vältimatut arstiabi vajava isikuna meditsiiniasutusse ja jääda sinna valvesse seni, kuni isik on võimalik tagasi toimetada. See on vajalik tagamaks, et isik ei põgeneks, ei ründaks ega vigastaks ennast.

• Abipolitseinik saab koos politseiametnikuga toimetada lähisuhtevägivalla ohvri turvalisse kohta.

Käesolevas eelnõus lähtutakse põhimõttest, mille kohaselt ei ole süütegude menetlemine üksik toiming, vaid ajaliselt ja sisuliselt mitmest etapist koosnev protsess. Menetluse käigus tehakse nii faktilisi menetlustoiminguid kui ka õiguslikult siduvaid menetlusotsuseid, millel on otsene mõju menetluse edasisele kulgemisele ning menetlusosaliste õigustele ja kohustustele.

Menetlusotsuse all mõistetakse menetlustoimingu või menetluse käigus tehtud õiguslikku otsust, millega määratakse kindlaks, kas menetlust alustatakse, kuidas see edasi kulgeb või millise lahenduse see saab. Menetlusotsus ei ole pelgalt tehniline või abistav tegevus, vaid avaliku võimu tahteavaldus, millel on formaalselt siduv iseloom ning mille tegemine eeldab seadusest tulenevat pädevust ja vastutust.

Politsei igapäevatöös tehakse menetlusotsuseid nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluse raames. Väärteomenetluses on politseiametnikul seadusest tulenev õigus hinnata, kas tegu vastab väärteokoosseisule, ning otsustada, kas väärteomenetlust alustatakse, kas koostatakse väärteoprotokoll või kas menetlus lõpetatakse. Need otsused kujundavad menetluse edasise käigu ja mõjutavad otseselt isiku karistusõiguslikku vastutust.

Kriminaalmenetluses teeb uurimisasutuse ametnik, sealhulgas uurija, menetlusotsuseid üldjuhul määruse vormis, nagu on ette nähtud KrMS-is. Menetlusotsused on muu hulgas kriminaalmenetluse alustamise määrus, menetluse lõpetamise määrus ning menetlustoimingut lubav määrus, sealhulgas läbiotsimise või jälitustoimingu luba. Need otsused on õiguslikult siduvad ja kujundavad kogu kriminaalmenetluse edasist kulgu.

Menetlusotsuste olemus seisneb nende formaalses siduvuses, kuna need kas käivitavad edasised menetlustoimingud, annavad aluse põhiõigusi riivavate toimingute tegemiseks või lõpetavad menetluse lõplikult. Arvestades menetlusotsuste olulist õiguslikku kaalu ning nende otsest mõju isikute õigustele ja menetluse tulemusele, piirdub abipolitseiniku roll menetluses abistavate ja toetavate ülesannete täitmisega politseiametniku juhendamisel ega hõlma õigust teha menetluse kulgu või lõpptulemust määravaid menetlusotsuseid.

Lõikes 3 loetletakse III astme abipolitseiniku pädevused tegevustes, kus ta tegutseb politsei ülesandel iseseisvalt. Võrreldes kehtiva APolS-iga on iseseisvalt tegutseva abipolitseiniku pädevusi teatud ulatuses laiendatud. Muudatuse tulemusel on III astme abipolitseiniku pädevuses lisaks lõigetele 1 ja 2 toetada iseseisvalt politseid järgnevates tegevustes:
1) avalikku korda ähvardava vahetu olulise ja kõrgendatud ohu väljaselgitamine ja tõrjumine;
2) avalikus kohas käitumise nõuete järelevalve;
3) liiklusjärelevalve;
4) objektivalve;
5) riiklik järelevalve alkoholiseaduse ja tubakaseaduse täitmise üle;
6) riigipiiri valvamine;
7) piirikontroll, välja arvatud sisenemiskeelu otsuse tegemine;

Kehtiva APolS § 3 lõike 2 kohaselt võib abipolitseinik iseseisvalt teostada liiklusjärelevalvet ja järelevalvet avalikus kohas käitumise nõuete üle ning tõrjuda politsei ülesandel avalikku korda ähvardavat vahetut kõrgendatud ohtu. Seega lisanduvad pädevused just riiklikus järelevalves alkoholiseaduse ja tubakaseaduse täitmise üle ning riigipiiri valvamine ja piirikontroll.

III astme abipolitseinik saab politseid iseseisvalt toetada vaid piiratud juhtudel ning ainult siis, kui tal on selleks vajalik ettevalmistus. Piiratud juhud tähendavad, et abipolitseinik võib iseseisvalt osaleda vähemates politsei tegevustes võrreldes nendega, mida saab teha koos politseiametnikuga. See tuleneb asjaolust, et paljud politsei ülesanded nõuavad eriteadmisi ja kogemusi, mida vabatahtlikelt ei saa eeldada.
III astme abipolitseiniku iseseisev tegutsemine
• III astme abipolitseinik saab teatud politsei ülesandeid täita koos teise III astme abipolitseinikuga, kui see on ülesande täitmiseks vajalik ja otstarbekas. Näiteks patrullimine või väljakutsele reageerimine.
• Teatud juhtudel võib III astme abipolitseinik täita politsei ülesannet ka üksi, kui see on turvataktikaliselt mõistlik ja ohutu. Näiteks ülesanded, kus puudub otsene oht abipolitseinikule.
• III astme abipolitseinik võib juhendada abipolitseinike praktikante, aidates neil omandada vajalikke oskusi ja kogemusi.

Punkti 1 kohaselt võib III astme abipolitseinik politsei ülesandel iseseisvalt politsei tegevuses osaledes tegeleda avalikku korda ähvardava vahetu olulise ja vahetu kõrgendatud ohu väljaselgitamisega.

Punktis 1 sätestatud regulatsioon võimaldab III astme abipolitseinikul politsei ülesandel osaleda iseseisvalt politsei tegevuses, mille eesmärk on selgitada välja avalikku korda ähvardav vahetu oluline ja vahetu kõrgendatud oht. Abipolitseinik tegutseb iseseisvalt üksnes politsei antud ülesande täitmisel ning tema tegevus ei hõlma iseseisvat sekkumist ega meetmete rakendamist, milleks tal puudub seaduslik volitus.

See tähendab, et abipolitseinik võib sekkuda olukordades, kus avalik kord on ohus või juba rikutud. Esmalt peab abipolitseinik tuvastama vahetu olulise ohu või vahetu kõrgendatud ohu ja tegema kindlaks, kas on vaja tegutseda. KorS § 5 lõike 5 kohaselt tähendab vahetu oht olukorda, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. Oluline oht on KorS § 5 lõike 3 kohaselt oht isiku tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetamata kuriteo toimepanemise oht. Kõrgendatud oht on KorS § 5 lõike 4 kohaselt oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele või suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Kehalise puutumatuse riive käesoleva seaduse tähenduses on seksuaalse enesemääramise õiguse raske rikkumine või raske tervisekahjustuse tekitamine.

Näide. Kaks III astme abipolitseinikku on patrullis ja nad on lähisuhtevägivalla sündmuskohale kõige lähemal, mistõttu saavad nad juhtimiskeskuselt ülesande reageerida lähisuhtevägivalla lahendamisele. Abipolitseinikud jõuavad kiirelt reageerida ja olukorra kontrolli alla võtta kuni politseinikest patrulli saabumiseni.

Punkti 2 kohaselt võib III astme abipolitseinik politsei ülesandel iseseisvalt politsei tegevuses osaledes teostada avalikus kohas käitumise nõuete üle järelevalvet. Ka kehtivas APolS-is on antud iseseisva pädevusega abipolitseinikule õigus teha järelevalvet avalikus kohas käitumise üle, seega uue APolS-i eelnõuga selles osas muudatusi ei tule. Iseseisvalt tegutsedes saab abipolitseinik olla abiks, tehes järelevalvet avalikus kohas käitumise nõuete täitmise üle, mis on kehtestatud KorS peatükis 4. Eesmärk on hoida avalikku korda, turvalisust ja inimeste heaolu. Järgnevalt on toodud mõned näited, mida III astme abipolitseinik saab politsei ülesandel iseseisvalt teha:

• Kui avalikus kohas viibiv isik on alkoholi või narkootikumide mõju all ning käitub agressiivselt või häirib avalikku korda, saavad III astme abipolitseinikud sekkuda ja rahustada isikut, tuvastada joobeseisundi, vajaduse korral toimetada isiku kainenema või kutsuda süüteomenetluse läbiviimiseks kohale politseiametnikest patrulli.
• Kui avalikus kohas on lärm või lõhutakse vara, saavad III astme abipolitseinikud sekkuda, lõpetada korrarikkumise, tuvastada korda rikkunud isikud, küsitleda neid ja kui on toime pandud süütegu, anda info politseiametnikule, kes sellega edasi tegeleb.

Punkti 3 kohaselt võib III astme abipolitseinik politsei ülesandel iseseisvalt politsei tegevuses osaledes teha liiklusjärelevalvet. Tegemist ei ole uue pädevusega, ka kehtiva APolS-i järgi on see iseseisvalt tegutseva abipolitseiniku pädevuses.

2024. aasta liiklusülevaate kohaselt halvenes liiklusolukord märgatavalt. Inimkannatanutega liiklusõnnetusi registreeriti kokku 1914, mis on 190 võrra rohkem kui 2023. aastal. Hukkunute arv kasvas 69-ni (+10 võrreldes eelneva aastaga) ja vigastada sai 2156 inimest (+214). Aasta jooksul oli vaid 12 päeva, mil ei toimunud ühtegi inimvigastatuga liiklusõnnetust. Surmaga lõppenud õnnetuste peamised põhjused olid ka 2024. aastal kiiruseületamine, joobes juhtimine, tuttavas keskkonnas liigse enesekindluse tundmine, pimedal ajal ja talvistes teeoludes sõitmine, tugev vihmasadu ning piiratud nähtavus. Samuti mängisid rolli turvavarustuse ja nähtavust parandavate vahendite vähene kasutamine, manööverdusvead (nt tagurdamisel) ning liiklejate kehv füüsiline seisund.11

Arvestades 2024. aasta liiklusülevaate näitajaid, kus liiklusõnnetuste ja hukkunute arv märgatavalt kasvas, on abipolitseinike panus liiklusturvalisusse eriti oluline. Iseseisvalt tegutsedes saavad nad suurendada oma nähtavusega liiklejate distsipliini, jälgida liiklusrikkumisi ja neile reageerida ning teha ennetustööd.

LS §-ga 193 on antud abipolitseinikule õigus teha liiklusjärelevalvet liiklusseaduse alusel. III astme abipolitseinik saab liiklusjärelevalvet teostada nii jalgsi kui ka sõidukiga. Seega saab ta politseiautoga patrullides teostada liiklusjärelevalvet või ka jalgsi kontrollida kergliiklejaid. Liiklusjärelevalve eesmärk on tagada liiklusohutus ja kontrollida liiklusreeglite täitmist. Liiklusjärelevalvet tehes on abipolitseinikul õigus näiteks sõidukit kinni pidada, kontrollida juhi juhtimisõigust ja alkoholi sisaldumist väljahingatavas õhus, kontrollida sõiduki registreerimistunnistust, kindlustust, sõiduki tehnilist seisundit ning ülevaatuse kehtivust.

Järgnevalt on toodud mõned näited, mida III astme abipolitseinik saab teha liiklusjärelevalves iseseisvalt politsei ülesandel:

• III astme abipolitseinikud kontrollivad sõidukijuhtide turvavarustuse kasutamist ja vestlevad rikkujaga, vajaduse korral annavad rikkuja üle politseiametnikule.
• Kui III astme abipolitseinikud märkavad, et elektritõukerattaga sõidab korraga kaks isikut, saavad nad peatada rikkujad ja selgitada neile ohutusreegleid, vajaduse korral anda rikkujad üle politseiametnikule.
• III astme abipolitseinikud saavad reguleerida liiklust liiklusõnnetuse korral.

Punkti 4 kohaselt võib III astme abipolitseinik politsei ülesandel iseseisvalt politsei tegevuses osaledes teostada objektivalvet. See tähendab, et abipolitseinikud saavad politsei ülesandel valvata kindlaks määratud objekte, muu hulgas patrullida määratud objektel kindlate intervallidega või juhusliku graafiku alusel.

III astme abipolitseiniku õigus teostada objektivalvet iseseisvalt ei tähenda politsei ülesande delegeerimist ega politsei vastutuse üleminekut abipolitseinikule. Tegemist on politsei tegevuses osalemisega, kus:
• objektivalve ülesande püstitab politsei;
• valvatava objekti määrab politsei;
• objektivalve teostamise viisi, ulatuse ja kestuse on politsei kindlaks määranud;
• üldine juhtimine ja vastutus jäävad politseile.

Iseseisva objektivalve teostamine tähendab eelkõige seda, et III astme abipolitseinik võib politsei antud ülesande alusel täita konkreetset objektivalve ülesannet ilma politseiametniku vahetu ja pideva kohalolekuta, kuid tegutsedes kehtestatud juhiste, ülesande ja politsei määratud tegevusraamistiku piires.

Praktiliselt võib III astme abipolitseiniku teostatav objektivalve hõlmata muu hulgas:
• kindlaks määratud objekti või territooriumi vahetut valvamist;
• objekti visuaalset kontrolli ja olukorra jälgimist;
• patrullimist valvataval objektil või selle vahetus läheduses kas kindlate ajavahemike järel või juhusliku graafiku alusel, vastavalt politsei antud ülesandele;
• objektil või selle ümbruses esinevate kõrvalekallete, ohtude või rikkumiste avastamist ning nendest politsei viivitamatut teavitamist.

III astme abipolitseinik ei ole objektivalve teostamisel õigustatud iseseisvalt muutma valvatava objekti valvekorraldust, kehtestama sissepääsurežiimi ega tegema otsuseid objektivalve meetmete laiendamise või lõpetamise kohta. Selline regulatsioon võimaldab politseil paindlikumalt korraldada objektivalvet, kasutades III astme abipolitseinike pädevust ja valmisolekut, säilitades samas selge vastutus- ja juhtimisahela ning tagades, et objektivalve kui riiklik julgeoleku- ja korrakaitseülesanne jääb sisuliselt politsei kontrolli alla.

Punkti 5 kohaselt teostab abipolitseinik riiklikku järelevalvet alkoholiseaduse ja tubakaseaduse nõuete täitmise üle. Kehtiva APolS-i järgi ei ole iseseisva pädevusega abipolitseinikule sellist võimalust ette nähtud, seega on tegemist uue pädevusega.

Kehtiva alkoholiseaduse (edaspidi AS) § 49 lõike 5 järgi teostab riiklikku järelevalvet alaealise alkohoolse joogi tarbimise piirangute üle politseiametnik. Uue APolS-i eelnõuga antakse järelevalve tegemise õigus alaealise alkohoolse joogi tarbimise piirangute üle ka abipolitseinikule. Kehtiva tubakaseaduse (edaspidi TubS) § 32 punkti 6 järgi teostab riiklikku järelevalvet alaealisele kohaldatava tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote tarbimise keelu ja piirangute järgimise üle politseiametnik. Uue APolS-i eelnõuga antakse järelevalve tegemise õigus alaealisele kohaldatava tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote tarbimise keelu ja piirangute järgimise üle ka abipolitseinikule. Sellest tulenevalt tekib uue APolS-i eelnõu järgi abipolitseinikule võimalus kontrollida, et alkoholi ja tubakatooteid ei ostaks ega tarbiks alaealised ning et täisealised isikud ei müüks, pakuks ega annaks alkoholi ega tubakatooteid alaealistele.

Järgnevalt on toodud mõned näited, mida III astme abipolitseinik saab uue APolS-i eelnõu kohaselt iseseisvalt politsei ülesandel teha.

• Kui III astme abipolitseinikud jalgsi patrullides tunnevad kanepile iseloomulikku lõhna lähikonnas oleva seltskonna juurest ning märkavad, et noored suitsetavad midagi kahtlast, võivad nad:
◦ kontrollida, kas suitsetajad on täisealised;
◦ küsitleda noori, et selgitada, mida nad suitsetavad;
◦ kui isikud on toime pannud süüteo, annavad abipolitseinikud rikkujad üle politseipatrullile edasiste toimingute jaoks.
• Kui III astme abipolitseinikud märkavad jalgsi patrullides, et noor, kellel on ilmsed alkoholijoobe tunnused, tarvitab e-sigaretti ning vanem isik annab talle veel paar pudelit õlut, võivad nad:
◦ sekkuda ja selgitada välja, kas tegemist on alaealisega, kes on alkoholijoobes;
◦ vastavalt olukorrale tegutseda, näiteks vajaduse korral kutsuda kohale politseiametniku või toimetada joobeseisundis alaealine turvalisse kohta;
◦ kui tegemist ei ole alaealisega, anda korraldus lõpetada avalikus kohas alkoholi tarvitamine, mis on seadusega keelatud.

Punktide 6 ja 7 alusel saab III astme abipolitseinik iseseisvalt PPA-d toetada riigipiiri valvamisel ning piirikontrolli tegemisel, välja arvatud sisenemiskeelu otsustamisel. Riigipiiri valvamist reguleerivad Schengeni piirieeskirjad12 ja riigipiiri seadus. Riigi tegevuse riigipiiri valvamisel saab jaotada kaheks: 1) patrull- ja vaatlustegevus piiripunktide vahelisel alal; 2) piirikontroll piiripunktis ehk isikute tuvastamine ja kontrollimine, kas isikule võib anda loa riigipiiri ületamiseks. PPA-l on edaspidi võimalik ressursi planeerimisel arvestada nn abipiirivalvuritega, kes on saanud samaväärse koolituse ja väljaõppe ning tohivad samas mahus, välja arvatud sisenemiskeelu tegemine, ülesande täitmisse panustada.13 Kehtiv õigus võimaldab abipolitseinikke piirivalvamisse kaasata14, kuid selgem sõnastus tagab õiguskindluse.

Abipolitseinikele rolli täpsustamine piirivalvevaldkonnas ei muuda seniseid põhimõtteid ja selliste pädevuste täpsustamine abipolitseinikele ei ole põhiseadusega vastuolus. Jätkuvalt määratakse abipolitseinike ülesanded seaduse alusel ning põhiõigusi piiravate meetmete andmisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest.

Kehtiva APolS-i kohaselt võib abipolitseinik iseseisvalt teostada liiklusjärelevalvet ja järelevalvet avalikus kohas käitumise nõuete üle. Seega, võrreldes kehtiva seadusega ei anta politsei ülesandel iseseisvalt tegutsevatele abipolitseinikele täiendavaid korrakaitselisi volitusi, vaid täpsustatakse õigusselguse eesmärgil valdkondi ja ülesandeid, mille raames võib selliseid volitusi kasutada. Oluline on ka märkida, et piiripunktide vahelisele alale maismaapiiril on RiPS-i alusel kehtestatud piiririba, millel viibimine on seadusega keelatud.

Kui eeldada, et piiripunktid ja nendevaheline ala on asukohad, kus kehtib avalikust kohast erinev õigusrežiim (piirirežiim), tuleks järeldada, et abipolitseinike õiguste ja pädevuse täpsustamine riigipiiri valvamisel ja piirikontrolli teostamisel ei riiva isikute põhiõigusi ulatuslikumalt, kui kehtiv seadus võimaldab. Oluline on ka märkida, et piirikontrolli ülesande tegemisel piiripunktis ei anta abipolitseinikele pädevust anda koormavat haldusakti (sisenemiskeeld).

Eelnõu §-ga 5 kehtestatakse nõuded abipolitseinikule. Suuresti jäävad abipolitseinikule ettenähtud nõuded samaks nagu kehtiva APolS-i järgi.

Võrreldes kehtiva APolS-iga täpsustatakse ja osaliselt karmistatakse eelnõuga ka abipolitseinikule esitatavaid nõudeid. Kuigi üldised alusnõuded (vanus, kodakondsus ja keeleoskus) jäävad sisuliselt samaks, lisanduvad eelnõus uued välistavad asjaolud ning täpsustatakse olemasolevaid piiranguid. Eelnõu § 5 lõike 1 punkti 10 kohaselt ei või I astme abipolitseinikuks olla isik, kes on viimase aasta jooksul avalikust teenistusest vabastatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest – kehtivas seaduses pole sellist piirangut ette nähtud. Samuti täpsustatakse eelnõu § 5 lõike 1 punktiga 7 kehtivat nõuet, mille kohaselt ei tohi isikut olla karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest, lisades sõnastuse „olenemata karistusandmete kustutamisest“. See tähendab, et edaspidi tuleb abipolitseiniku nõuetele vastavuse hindamisel arvesse võtta ka kustunud karistusandmeid, mida kehtiva õiguse alusel ei ole võimalik arvestada.

II astme abipolitseinikul peab uue APolS-i kohaselt olema vähemalt keskharidus või ta peab õppima nominaalajaga ettenähtud tähtaja jooksul keskharidust andval õppekaval, mis on võrreldes kehtiva õigusega oluline muudatus. Kehtiva APolS-i kohaselt on keskhariduse nõue seotud üksnes iseseisva pädevusega abipolitseinikuga ega kohaldu abipolitseinikele, kes täidavad ülesandeid politseiametniku juhendamisel. Uue regulatsiooni eesmärk on siduda haridusnõuded selgemalt abipolitseiniku vastutuse ja ülesannete keerukuse kasvuga. Nimetatud muudatused võivad kaasa tuua olukorra, kus varem abipolitseinikuks nimetatud isik ei vasta enam ka I astme abipolitseinikule esitatavatele nõuetele, mistõttu tuleb PPA-l enne seaduse jõustumist kontrollida varem abipolitseinikuks nimetatud isiku nõuetele vastavust.

Mis jääb samaks ja mis muutub?
• Vanuse ja kodakondsuse nõue. Abipolitseinikuks võib saada täieliku teovõimega vähemalt 18-aastane Eesti kodanik.
• Keeleastme nõue. I ja II astme abipolitseinikul peab olema eesti keele oskus vähemalt B2-tasemel ning III astme abipolitseinikul vähemalt C1-tasemel. Kehtiva APolS-i järgi on iseseisva pädevusega abipolitseinikul samuti kõrgem eesti keele nõue – C1.
• Hariduse nõue. I astme abipolitseinikul peab olema vähemalt põhiharidus ja II astme abipolitseinikul vähemalt keskharidus või käsil selle omandamine. Kehtiva APolS-i järgi nõutakse keskharidust alles iseseisva pädevusega abipolitseinikult.
• Isikuomaduste sobivuse nõue. Abipolitseinik peab olema käitumise ja kõlbluse poolest sobiv, ei tohi kahjustada PPA mainet ega ohustada enda ja teiste turvalisust – see nõue on ka kehtivas APolS-is.
• Tervis ja kehaline ettevalmistus peavad võimaldama politsei tegevuses osaleda. I astme abipolitseinikule ei ole ette nähtud tervisekontrolli ega kehalise ettevalmistuse nõuete kontrollimise kohustust, nagu ka kehtivas õiguses on sätestatud. Samas peavad II ja III astme abipolitseinikud vastama täpsemalt määratletud kehalise ettevalmistuse ja tervisenõuetele.
• Eetika- ja distsiplinaarnõuded. Uue regulatsiooniga lisandub nõue, et isik ei tohi olla viimase aasta jooksul vabastatud avalikust teenistusest distsiplinaarsüüteo tõttu ning abipolitseinikuks ei saa isik, kes on esitanud valeandmeid või varjanud olulist teavet.

Lõikega 1 sätestatakse nõuded I astme abipolitseinikule.

Punkti 1 kohaselt peab abipolitseinik olema täieliku teovõimega vähemalt 18-aastaseks saanud isik. Kehtiva APolS-i järgi on abipolitseinikule esitatavate nõuete kriteerium vähemalt 18 eluaastat. Teovõime all on mõeldud isiku võimet oma tegudega omandada tsiviilõigusi ja võtta tsiviilkohustusi ning neid muuta või lõpetada. Täielikku teovõimet on võimalik tuvastada eelkõige vanuse (vähemalt 18-aastane) järgi. Samas ei pruugi kõik vähemalt 18-aastased isikud olla täieliku teovõimega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 8 lõike 3 alusel võib kohus otsustada, et isik on piiratud teovõimega. Tuleb arvestada, et kui isik on ka vähesel määral piiratud teovõimega, siis ta käesoleva punkti nõudele ei vasta. Seda on võimalik kontrollida rahvastikuregistri päringu kaudu.

Punkti 2 kohaselt peab abipolitseinik olema Eesti kodanik. Abipolitseinik tegutseb politsei abistajana ning täidab ülesandeid, mis eeldavad lojaalsust Eesti põhiseaduslikule korrale, riigile ja selle õiguskorrale. Eesti kodakondsuse nõue tuleneb ka kehtivast APolS-ist ning on kooskõlas politseiametnike kohta kehtivate nõuetega, mille kohaselt on samuti seaduse tasandil nõutud Eesti kodakondsuse olemasolu. Nõude säilitamise eesmärk on vältida olukordi, kus politsei tegevuses osaleb isik, kellel puudub õiguslik ja poliitiline side Eesti riigiga.

Punkti 3 kohaselt peab I astme abipolitseinikul olema vähemalt põhiharidus. Ka kehtivas APolS-is on abipolitseinikuks saamiseks nõutav vähemalt põhiharidus ja iseseisva pädevusega abipolitseinikel peab olema vähemalt keskharidus. I astme abipolitseiniku puhul on põhiharidus piisav, kuna tema roll politsei tegevuses on toetav ning tema ülesanded ei ole üldjuhul sellise keerukuse ega vastutusega, mis eeldaksid keskharidust või sellest kõrgemat haridustaset. I astme abipolitseinik ei tegutse iseseisvalt. Lisaks ei ole I astme abipolitseinikul enamasti otsest ja vahetut kokkupuudet avalikkusega ning tema tegevuse eesmärk on eeskätt toetada PPA-siseseid tegevusi ja protsesse. Selline lähenemisviis võimaldab hoida abipolitseinike kaasamise süsteemi paindlikuna, säilitades samas proportsionaalsed ja ülesannete iseloomuga kooskõlas olevad nõuded.

Punkti 4 kohaselt peab I astme abipolitseinik valdama eesti keelt vähemalt B2-tasemel. Sama nõue kehtib ka kehtiva APolS-i järgi, mille kohaselt peab abipolitseinik oskama eesti keelt vähemalt B2-tasemel, samas kui iseseisva tegutsemisõigusega abipolitseinikelt eeldatakse C1-tasemel keeleoskust. Eelnõus säilitatakse selles osas kehtiva regulatsiooni loogika, sidudes keelenõuded abipolitseiniku vastutuse ja ülesannete iseloomuga.

I astme abipolitseinikule piisab ka uue seaduse kohaselt vähemalt B2-tasemel eesti keele oskusest, kuna tema ülesanded Politsei- ja Piirivalveameti abistamisel ei ole oma sisult nii keerukad ega vastutusrikkad, et eeldaksid C1-tasemel keeleoskust. Samuti ei ole tal tavaliselt otsest ja vahetut suhtlust majaväliste isikutega, mistõttu on tema tööülesanded suunatud eeskätt Politsei- ja Piirivalveameti organisatsiooni sisesele toetamisele.

B2-tasemel keeleoskus võimaldab isikul mõista pikemaid ja sisukamaid kõnesid ning juhiseid, sealhulgas tuttavatel teemadel esitatavaid keerukamaid nüansse. Samuti suudab isik selgitada oma seisukohti päevakajalistel teemadel ja mõista tööülesannete täitmiseks vajalikku erialast suhtlust. Selline keeleoskuse tase on piisav, et I astme abipolitseinik mõistaks talle antud ülesandeid, täidaks neid korrektselt ning vajaduse korral küsiks täpsustavaid selgitusi.

Punkti 5 kohaselt peab abipolitseinik oma isikuomaduste, kõlbluse ja usaldusväärsuse poolest olema sobilik osalema politsei tegevuses. Abipolitseinik tegutseb PPA struktuuris ning võib täita ülesandeid, mis seavad ta avalikkuse kõrgendatud tähelepanu ja huvi alla. Sellest tulenevalt esitatakse tema käitumisele ja hoiakutele ühiskonnas kõrgendatud eetilised ootused, mis peavad olema kooskõlas politsei väärtuste ja tegevuspõhimõtetega.

Isikuomaduste ja kõlbluse hindamise eesmärk on tagada, et abipolitseinik suudab talle usaldatud ülesandeid täita vastutustundlikult, professionaalselt ja õiguspäraselt. Abipolitseinikult eeldatakse eelkõige kohusetundlikkust, ausust ja eetilisust, mis väljenduvad võimes täita ülesandeid korrektselt, järgida seadusi ja juhiseid ning hoiduda isikliku kasu taotlemisest. Samuti on oluline usaldusväärsus, mis tähendab, et politsei saab abipolitseinikule ülesandeid delegeerides olla kindel, et abipolitseinik täidab neid nõuetekohaselt.

Arvestades, et abipolitseinik võib tegutseda pingelistes või emotsionaalselt keerukates olukordades, on olulised ka tema stressitaluvus ja tasakaalukus. Abipolitseinik peab suutma säilitada rahuliku ja professionaalse käitumise muu hulgas provokatiivsetes olukordades ning lahendada tekkinud pingeid ja konflikte rahumeelselt. Lisaks on vajalik hea suhtlemisoskus, sealhulgas empaatia ja kuulamisoskus, mis võimaldab suhelda erinevate inimestega lugupidavalt ja mõistvalt ning edastada olulist teavet selgelt ja arusaadavalt.

Usaldusväärsuse olulised osad on ka diskreetsus ja lojaalsus, mis tähendavad politsei tegevuse ja konfidentsiaalse teabe hoidmist ning ametisaladuse nõuete järgimist. Samuti eeldatakse abipolitseinikult tolerantsust ja võrdset kohtlemist, sõltumata isikute taustast, usust või muudest tunnustest. Õpivalmidus ja paindlikkus on vajalikud selleks, et abipolitseinik suudaks kohaneda erinevate ülesannete ja muutuvate olukordadega ning omandada politsei tegevuseks vajalikke teadmisi ja oskusi.

Nimetatud isikuomadused ja kõlblusnõuded loovad aluse sellele, et abipolitseinik täidab oma ülesandeid kooskõlas politsei väärtustega, toetab PPA tegevust ning aitab kaasa avaliku korra ja turvalisuse tagamisele.

Punkti 6 kohaselt ei tohi abipolitseiniku käitumine ega eluviis kahjustada PPA mainet ega ohustada tema enda ega teiste isikute turvalisust, riigi julgeolekut või avalikku korda. Nimetatud nõude eesmärk on tagada, et abipolitseinik on usaldusväärne, eetiline ja vastutustundlik isik, kelle käitumine ja eluviis on kooskõlas politsei väärtuste ja ülesannetega ning toetavad politsei rolli avaliku korra ja turvalisuse tagamisel.

Et vältida PPA maine kahjustamist, peab abipolitseinik ise olema õiguskuulekas. Eelkõige peab PPA veenduma, et abipolitseinikule ei ole omane eksida nende reeglite ja normide vastu, mille järgimise üle teostab järelevalvet politsei ning mille täitmisele abipolitseinik ise politsei tegevuses kaasa aitab. Abipolitseiniku usaldusväärsus, õiguskuulekus, väärtused ja käitumine peavad toetama politsei ülesannete täitmist ning olema kooskõlas õiguskorraga laiemalt.

Õiguskuulekust hinnatakse kogumis, võttes arvesse karistusregistri andmeid, samuti abipolitseiniku üldist suhtumist õiguskorda. Seejuures on oluline hinnata mitte üksnes formaalsete rikkumiste olemasolu, vaid ka käitumismustreid ja hoiakuid. Abipolitseiniku sobivuse ja õiguskuulekuse hindamisel ei võeta arvesse selliseid rikkumisi, mille eest on määratud hoiatustrahv kirjalikus hoiatamismenetluses. Nimetatud menetlusliigid on ette nähtud eelkõige väiksema raskusastmega õigusrikkumiste kiireks ja lihtsustatud lahendamiseks ning nende eesmärk on ennetav, mitte karistav. Seejuures tuleb arvestada, et lühimenetluses määratav mõjutustrahv ning kirjalikus hoiatamismenetluses määratav hoiatustrahv ei ole süüteo eest kohaldatavad karistused, neid ei kanta karistusregistrisse ning nendele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Sellest tulenevalt ei ole nende arvestamine abipolitseiniku sobivuse hindamisel õiguspärane ega põhjendatud.

Õiguskuulekuse hindamisel keskendutakse eelkõige isiku käitumisele nende normide ja reeglite järgimisel, mille täitmise üle teostab järelevalvet politsei ning mille järgimist abipolitseinik ise politsei tegevuses toetab. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud arvestada õiguskuulekuse hindamisel selliseid asjaolusid, mis ei ole oma olemuselt seotud politsei pädevusse kuuluvate järelevalveülesannetega ega anna otsest teavet isiku sobivuse kohta osaleda politsei tegevuses. Seetõttu ei võeta abipolitseiniku õiguskuulekuse hindamisel arvesse viivistasusid, maksukohustuste täitmisega seotud rikkumisi, tsiviilõiguslikke kohtuvaidlusi ega lapse või vanema ülalpidamiskohustuse täitmata jätmist. Nimetatud asjaolud kuuluvad valdavalt tsiviil- või haldusõiguslikku sfääri ning nende esinemine ei viita iseenesest isiku valmisolekule eirata avaliku korra või turvalisusega seotud reegleid ega mõjuta otseselt politsei tegevuse usaldusväärsust. Lisaks tagab selline lähenemisviis õiguskuulekuse hindamise proportsionaalsuse ning väldib abipolitseiniku sobivuse põhjendamatut laiendamist isiku eraelulistele või majanduslikele asjaoludele. Eesmärk ei ole hinnata isikut üldise korralikkuse või majandusliku käekäigu alusel, vaid selgitada välja tema hoiakud õiguskorra ja reeglite järgimise suhtes nendes valdkondades, kus politsei tegutseb ning mille täitmisel abipolitseinik ise politseid abistab. Selline lähenemisviis tagab, et õiguskuulekuse hindamine on proportsionaalne ning keskendub eelkõige nendele asjaoludele, mis on sisuliselt olulised abipolitseiniku sobivuse ja usaldusväärsuse hindamisel.

Punkti 7 kohaselt ei tohi abipolitseinik olla karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest. Karistusseadustiku § 4 lõike 2 kohaselt on esimese astme kuritegu süütegu, mille eest on füüsilisele isikule ette nähtud raskeima karistusena tähtajaline vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus. Selliste kuritegude hulka kuuluvad muu hulgas inimsusvastased kuriteod ja eluvastased süüteod, näiteks mõrv.

Nimetatud piirangu eesmärk on tagada, et politsei tegevuses ei osaleks isik, kes on oma varasema käitumisega näidanud üles äärmuslikku õigusvastasust ja tõsist ohtu teiste isikute elule, tervisele või ühiskonna põhiväärtustele. Esimese astme kuriteo tahtlik toimepanemine viitab olulisele väärtushinnangute konfliktile ning seab kahtluse alla isiku usaldusväärsuse ja sobivuse osaleda politsei tegevuses, sõltumata sellest, kas karistusandmed on ajas kustunud.

Sõnastus „olenemata karistusandmete kustutamisest“ täpsustab kehtivat regulatsiooni ning välistab tõlgendused, mille kohaselt võiks isik olla formaalselt nõuetele vastav üksnes seetõttu, et karistusandmed on registritest kustutatud. Selline täpsustus on vajalik avaliku huvi ja turvalisuse tagamiseks ning arvestab abipolitseiniku rolli eripära, sealhulgas võimalikku kokkupuudet avaliku võimu teostamise, jõu kasutamise ja tundliku teabega.

Sarnane piirang ei ole erandlik, vaid on kasutusel mitme ametikoha ja rolli puhul, kus isik teostab avalikku võimu, võib kasutada vahetut sundi või relva, puutub kokku tundliku teabe või isikute põhiõigustega. Analoogne piirang kehtib ka politseiametnike suhtes, mistõttu on põhjendatud ja õiguspärane kehtestada sama nõue ka abipolitseinikele, kes osalevad politsei tegevuses ja täidavad politsei ülesandeid politseiametniku juhendamisel. Näiteks PPVS § 40 punktide 1 ja 2 kohaselt ei võeta politseiteenistusse isikut, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest või vangistusega, olenemata karistusandmete kustutamisest.

Punktiga 8 sätestatakse, et abipolitseinikuks ei või olla isik, kellel on kehtiv karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Abipolitseinikule on usaldatud avaliku võimu teostamisega seotud ülesanded ja ta osaleb politsei tegevuses. Sellest tulenevalt peab abipolitseinik ise olema õiguskuulekas ning olema oma käitumisega eeskujuks teistele. Isik, kellel on kehtiv karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest, on ise rikkunud õiguskorda viisil, mis seab kahtluse alla tema õiguskäitumise ja usaldusväärsuse ning vähendab politsei ja abipolitsei tegevuse usaldusväärsust avalikkuse silmis.

Piirang on suunatud üksnes tahtlikult toimepandud kuritegudele ega laiene ettevaatamatusest toimepandud kuritegudele. KarS-i kohaselt võib süütegu olla toime pandud tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, kusjuures ettevaatamatusest toimepandud teod ei pruugi viidata isiku väärtushinnangute ja õigusteadlikkuse sellisele puudulikkusele, mis välistaks tema sobivuse abipolitseinikuks.

Erinevalt punktis 7 sätestatud piirangust, mis välistab abipolitseinikuks olemise isiku puhul, keda on karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest olenemata karistusandmete kustutamisest, on punktis 8 sätestatud piirang ajaliselt piiratud ning seotud kehtiva karistuse olemasoluga. Punktis 8 käsitletakse tahtlikke kuritegusid ning võimaldatakse pärast karistuse kandmist ja karistuse kehtivuse lõppemist isiku sobivust uuesti hinnata.

Kui isikul on kehtiv karistus väärteo eest, ei too see automaatselt kaasa abipolitseinikuks võtmise välistamist. Sellisel juhul tuleb hinnata konkreetse teo iseloomu, raskust ja seost abipolitseiniku ülesannetega ning kaaluda, kas isiku käitumine on olnud kõlbeline ning kas ta on usaldusväärne politsei tegevuses osalemiseks. Selline individuaalne hindamine on kooskõlas kehtiva APolS-i regulatsiooniga ning võimaldab arvestada nii avalikku huvi kui ka isiku õigusi.

Analoogne lähenemisviis on kehtestatud ka politseiametnike suhtes. PPVS § 40 kohaselt ei võeta politseiteenistusse isikut, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest. See kinnitab seadusandja järjepidevat põhimõtet, mille kohaselt eeldab avaliku võimu teostamises osalemine suurt usaldusväärsust ja õiguskuulekust.

Punkti 9 kohaselt ei ole ta kriminaalmenetluses kahtlustatav ega süüdistatav. Põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Sellest tulenevalt peetakse kahtlustatavat või süüdistatavat isikut süütuks kuni süü tõendamiseni seaduses ettenähtud korras. Käesolevas seaduses on siiski ette nähtud, et kahtlustatav ega süüdistatav ei saa olla abipolitseinik. Eelkõige on arvestatud siin usaldusväärsust, avalikku huvi ja seda, et abipolitseinikul on ligipääs tundlikele materjalidele. Kahtlustatav on isik, kes on kinni peetud kuriteos kahtlustatavana või keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ning kes on allutatud menetlustoimingule, nagu ütluste andmine või kahtlustatavana kinnipidamine15. Süüdistatav on isik, kelle kohta on prokuratuur koostanud süüdistusakti, esitanud selle kiirmenetluses või kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe16.

Selle punkti alusel ei hinnata ega kasutata otsustamisel varasemaid menetlusstaatuseid – st punkt 9 ei ole mõeldud selleks, et välistada isik pelgalt seetõttu, et ta on kunagi varem olnud kahtlustatav või süüdistatav. Varasemate menetluste fakt, nende lahendid või menetluse sisu ei ole punkti 9 järgi iseseisvad keeldumise alused, määrav on ainult kehtiv kahtlustatava või süüdistatava staatus kontrollimise hetkel.

Kahtlustatava või süüdistatava välistamine abipolitseinikuks kandideerimise etapis ei põhine eeldusel, et isik oleks süüdi toimepandud kuriteos, vaid tuleneb abipolitseiniku rolli eripärast ning sellega kaasnevatest kõrgendatud usaldus- ja julgeolekunõuetest. Abipolitseinik osaleb politsei tegevuses, mis eeldab, et isiku enda suhtes ei ole samal ajal pooleli kriminaalmenetlus. Pooleliolev kriminaalmenetlus loob objektiivselt olukorra, kus suureneb mõjutamise ja huvide konflikti risk ning tekib oht politsei tegevuse ja menetluste usaldusväärsusele, sõltumata sellest, kas kahtlustus või süüdistus osutub hiljem põhjendatuks või mitte. Lisaks on arvestatud sellega, et abipolitseinik võib oma ülesannete täitmisel saada ligipääsu politsei ruumidele, töökorraldusele, menetlus- ja operatiivinfole ning muule tundlikule teabele. Sellises olukorras ei ole riigil võimalik võtta riski, et isik, kelle enda suhtes on käimas kriminaalmenetlus, osaleb samaaegselt politsei tegevuses või omab ligipääse, mis võivad mõjutada menetluste erapooletust. Tegemist on ennetava ja objektiivse riskimaandamise meetmega, mitte hinnanguga isiku süüküsimusele. Seetõttu on punktis 9 sätestatud keeld proportsionaalne kandideerimise välistus, mis tugineb üksnes isiku kehtivale menetluslikule staatusele kontrollimise hetkel. Selline lahendus on õigusselge ja ühetaoliselt rakendatav ning väldib olukorda, kus PPA peaks kandideerimise käigus hakkama hindama poolelioleva kriminaalmenetluse sisu, kahtlustuse põhjendatust või teo raskusastet, mis ei ole haldusmenetluse ega taustakontrolli eesmärk ega pädevus.

Oluline on, et kahtlustatava/süüdistatava küsimust ei ole mõistlik lahendada üksnes § 5 lõike 1 punktide 5 ja 6 üldklauslite „usaldusväärsus“, „kõlblus“, „eluviis“, „maineoht“ kaudu. Kui see lahendada üldklausliga, tekiks praktikas surve anda poolelioleva kriminaalmenetluse kohta sisuline hinnang (nt teo raskus, kahtlustuse põhjendatus, tõendipilt), mis ei ole taustakontrolli ega haldusmenetluse funktsioon ja ei ole ka menetlusökonoomiliselt ega andmekaitseliselt mõistlik. Lisaks piirab kohtueelse menetluse andmete kasutamist ja avaldamist KrMS § 214: kohtueelse menetluse andmeid saab avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning seaduses seatud tingimustel. Seetõttu on punkt 9 konkreetse keeluna proportsionaalsem ja ka isiku põhiõigusi säästvam: otsus põhineb ainult menetluslikul staatusel, mitte kahtlustuse sisulisel hindamisel.

Nõuetele vastavuse kontroll ja taustakontroll tehakse enne abipolitseiniku lubamist väljaõppele ning isik peab vastama § 5 nõuetele ka nimetamise hetkel. Praktikas tähendab see seda, et kui abipolitseinikuks kandideerija ei ole avalduse esitamisel ega kontrolli tegemise hetkel kahtlustatav või süüdistatav, võib ta kandideerimisprotsessis edasi liikuda. Kui abipolitseinikuks kandideerija muutub kahtlustatavaks või süüdistatavaks kandideerimise või väljaõppe jooksul ja see asjaolu saab teatavaks enne abipolitseinikuks nimetamise otsust, siis teda abipolitseinikuks ei nimetata (APolS § 5 lõike 1 punkti 9 alusel). Pärast aluse äralangemist, näiteks kui menetlus lõppeb või staatus muutub, on isikul võimalik uuesti kandideerida tavakorras. Eelnõuga ei looda võimalust peatada kandideerimist kriminaalmenetluse lõpuni, sest see looks ebamäärase ja ajaliselt ettearvamatu „ooteseisu“.

Käesoleva punkti rakendamiseks piisab teadmisest, kas isik on kahtlustatav või süüdistatav – s.t kasutatakse menetlusliku staatuse tuvastamist. Nõue, et abipolitseinik ei või olla kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav, on olemas ka kehtivas APolS-is ning käesolev eelnõu jätkab sama loogikat.

Kui juba abipolitseinikuks nimetatud isik saab kriminaalmenetluses kahtlustatava või süüdistatava staatuse, peatatakse tema abipolitseiniku staatus kriminaalmenetluse ajaks. Tegemist ei ole karistusliku meetmega ega hinnanguga isiku süüküsimusele, vaid ennetava abinõuga, mille eesmärk on kaitsta politsei tegevuse usaldusväärsust, vältida huvide konflikte ning välistada riskid, mis on seotud ligipääsuga politsei andmekogudele, ruumidele, varale ja tundlikule teabele.

Punkti 10 kohaselt ei saa abipolitseinikuks nimetada isikut, kes on viimase aasta jooksul avalikust teenistusest vabastatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. See tähendab, et abipolitseinikuks ei sobi inimene, kes on eelneva aasta jooksul vabastatud avalikust teenistusest, sest ta on rikkunud tõsiselt tööalaseid kohustusi või käitunud viisil, mis on vastuolus avaliku teenistuse reeglite ja eetikanormidega. See nõue välistab isikud, kellel on hiljutine tõsine rikkumine, mis seab kahtluse alla nende usaldusväärsuse, eetilisuse ja sobivuse politsei abistamiseks. Avalik teenistus hõlmab töötamist riigiasutustes, omavalitsustes või muudes ametlikes institutsioonides (nt politsei, päästeamet, ministeeriumid). Distsiplinaarsüüteo korral võib ametnik olla teenistusest vabastatud või karistatud, kui tema käitumine on olnud vastuolus seaduste, ametieetika või töölepinguga. Distsiplinaarsüütegu tähendab ametikohustuste süülist rikkumist. Siia alla ei lähe see, kui isik on vabastatud abipolitseiniku staatusest viimase aasta jooksul.

Punkti 11 kohaselt ei või abipolitseinikuks nimetatav isik olla kohtunik, prokurör ega rahvakohtunik. Abipolitseinik ei või olla kohtunik, prokurör ega rahvakohtunik, kuna see tekitaks huvide konflikti ning ohustaks õigusemõistmise sõltumatust ja erapooletust. Kohtunik ja prokurör peavad olema oma ametite täitmisel täielikult sõltumatud täitevvõimust, sealhulgas politseist, ning neil ei tohi olla rolli, mis seoks nad vahetult kuritegude avastamise, tõendite kogumise või menetlustoimingute läbiviimisega.

Kui sama isik täidaks ühtaegu abipolitseiniku rolli, võiks tekkida olukord, kus ta on seotud menetlusega mitmes rollis – näiteks osalenud tõendite kogumisel, sündmuskohal viibimisel või muus politsei tegevuses ning hiljem menetleb või lahendab sama või sellega seotud asja kohtuniku või prokurörina. Selline rollide kattumine seaks kahtluse alla isiku erapooletuse ning kahjustaks õigusemõistmise usaldusväärsust ka siis, kui tegelikku huvide konflikti ei esineks.

Sama loogika kehtib ka rahvakohtuniku puhul. Kuigi rahvakohtunik ei ole elukutseline kohtunik, osaleb ta vahetult õigusemõistmises ning peab kohtuasjade lahendamisel olema sõltumatu ja erapooletu. Kohtute seaduse § 102 lõike 2 kohaselt on rahvakohtunikul õigusemõistmisel võrdsed õigused kohtunikuga. Rahvakohtuniku osalemine samal ajal politsei tegevust toetavas rollis ei ole kooskõlas selle sõltumatu positsiooniga ning võib tekitada põhjendatud kahtluse, et rahvakohtunik lähtub otsustamisel politsei vaatenurgast või varasemast kokkupuutest menetlusega. Eriti problemaatiline oleks olukord, kus rahvakohtunik peaks hindama tõendeid või menetlustoiminguid, mille tegemisel ta on ise abipolitseinikuna osalenud või millega ta on muul viisil seotud olnud.

Keeld olla ühtaegu abipolitseinik ja kohtunik, prokurör või rahvakohtunik on seega ennetav ja proportsionaalne meede, mille eesmärk on vältida huvide konflikte, tagada õigusemõistmise tegelik ja näiline erapooletus ning kaitsta avalikkuse usaldust nii politsei kui ka kohtusüsteemi vastu. Tegemist ei ole isikule antava hinnanguga, vaid rollide lahushoidmisega, mis on demokraatliku õigusriigi toimimise seisukohalt vältimatult vajalik.

Punkti 12 kohaselt ei saa abipolitseinikuks olla isik, kes on esitanud kandideerimisel teadlikult valeandmeid või varjanud olulist teavet. Nimetatud nõue tähendab, et abipolitseiniku kandidaat peab kandideerimisprotsessis esitama tõese, täieliku ja korrektse teabe kõigi asjaolude kohta, mis on olulised tema nõuetele vastavuse ja sobivuse hindamisel.

Valeandmete esitamine või olulise teabe varjamine on käsitatav iseseisva ja objektiivselt tuvastatava välistava asjaoluna, mida ei ole võimalik piisava õigusselgusega katta üksnes üldklauslitega, nagu usaldusväärsus, kõlblus või eluviis, kuna need eeldavad alati kaalutlusotsust ja isiku käitumise sisulist hindamist. Samas on teadlik valeandmete esitamine kandideerimisel konkreetne tegu, mille olemasolu või puudumist on võimalik faktiliselt tuvastada ning millele saab anda selge ja ühetaolise õigusliku tagajärje. Seetõttu on vajalik sätestada see nõue eraldi punktina.

Nõude eesmärk ei ole karistada kandideerijat eksimuse või ebatäpsuse eest, vaid välistada olukorrad, kus isik on teadlikult ja tahtlikult PPA-d eksitanud. Selline käitumine annab iseseisva ja väga selge indikatsiooni isiku suhtumisest aususesse, reeglite järgimisse ja vastutusse ning seab kahtluse alla tema sobivuse. Abipolitseiniku tegevus eeldab, et PPA saab tugineda kandideerija esitatud andmete õigsusele, kuna vastasel juhul ei ole võimalik teha eesmärgipärast ja proportsionaalset nõuetele vastavuse kontrolli ega taustakontrolli.

Eraldi regulatsioon on vajalik ka seetõttu, et valeandmete esitamine või olulise teabe varjamine võib ilmneda alles pärast abipolitseinikuks nimetamist, näiteks täiendava kontrolli või menetluse käigus. Selge norm annab PPA-le õigusliku aluse abipolitseiniku staatusest vabastamiseks, ilma et oleks vaja hinnata, kas varjatud või valesti esitatud asjaolu oleks eraldi võetuna toonud kaasa mõne muu absoluutse keeldumise aluse.
Sama lähenemisviis on kasutusel ka politseiametnikel. PPVS § 40 punktis 9 on ette nähtud, et politseiteenistusse ei võeta isikut, kes on isikuankeedis teadlikult esitanud valeandmeid või varjanud olulist informatsiooni. Seega on abipolitseinike puhul kehtestatud nõue kooskõlas politseiametnikele esitatavate nõuetega, arvestades et ka abipolitseinik osaleb politsei tegevuses ning täidab avaliku võimu teostamist toetavat rolli.

Lõikes 2 loetletakse tingimused, millele peab II astme abipolitseinik lisaks vastama.

Punkti 1 kohaselt peab II astme abipolitseinik omama vähemalt keskharidust või õppima nominaalajaga ettenähtud tähtaja jooksul keskharidust andval õppekaval. II astme abipolitseinik peab olema omandanud vähemalt keskhariduse. Erandina võib II astme abipolitseinikuks nimetada ka isiku, kes on keskharidust omandamas, näiteks gümnaasiumi viimases klassis, eeldusel et õpingud toimuvad nominaalajaga. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lõike 2 kohaselt on nominaalne õppeaeg gümnaasiumis kolm aastat.

Keskhariduse nõue on vajalik, kuna abipolitseiniku ülesannete sisu ja keerukus eeldavad teatavat üldhariduslikku ettevalmistust, sealhulgas võimet mõista ja järgida õigusnorme, tööjuhiseid ning menetlusreegleid, samuti oskust analüüsida olukordi, suhelda erinevate inimestega ning dokumenteerida oma tegevust. Need baasteadmised ja -oskused loovad eelduse, et abipolitseinik on suuteline omandama politseitööks vajaliku spetsiifilise väljaõppe ning täitma talle usaldatud ülesandeid vastutustundlikult ja korrektselt.

Haridusnõudega viiakse abipolitseinikele esitatavad miinimumnõuded kooskõlla politseiametnike kohta kehtivate põhimõtetega, arvestades et ka abipolitseinik osaleb politsei tegevuses ja täidab avaliku võimu teostamist toetavat rolli. Samas on nõude kehtestamisel arvestatud proportsionaalsuse ja järelkasvu tagamise vajadust, mistõttu on ette nähtud erand isikutele, kes on keskharidust omandamas.

Näiteks saab gümnaasiumi 12. klassi õpilane, kes on juba vähemalt 18-aastane, kuid ei ole veel keskharidust omandanud, tegutseda abipolitseinikuna. See võimaldab noortel varakult vabatahtlikuna panustada kogukonna turvalisusse, omandada praktilisi kogemusi ning hinnata, kas politseitöö ja siseturvalisuse valdkond laiemalt on neile sobiv tulevane elukutse. Samuti toetab selline lähenemisviis teadlikku karjäärivalikut ning tugevdab pikemas vaates politsei ja abipolitseinike järelkasvu.

Punktide 2 ja 3 kohaselt peab II astme abipolitseinik vastama talle kehtestatud kehalise ettevalmistuse ja tervisenõuetele. Abipolitseinik peab olema sellise kehalise ettevalmistuse ja terviseseisundiga, mis võimaldab tal osaleda politsei tegevuses. Tegemist on põhinõudega, mis tagab nii abipolitseiniku enda kui ka teiste isikute turvalisuse ning politsei ülesannete nõuetekohase täitmise.

Tervise- ja kehalise ettevalmistuse nõuete eesmärk on tagada, et politsei tegevuses osalevad vaid isikud, kelle füüsiline ja vaimne seisund võimaldab tulla toime politseitööga kaasnevate pingeliste, füüsiliselt ja psühholoogiliselt nõudlike olukordadega. Abipolitseinik võib oma ülesannete täitmisel sattuda erinevatesse olukordadesse, mis eeldavad head vastupidavust, reaktsioonikiirust ning suutlikkust tegutseda stressiolukorras.

Abipolitseinik võib osaleda näiteks öistes otsingutes maastikul, patrullida tänavatel ja avalikel üritustel, abistada avaliku korra tagamisel ning suhelda isikutega, kes on joobes, agressiivsed või muul viisil ettearvamatud ning võivad osutada vastupanu. Samuti toimub politsei tegevus sageli muutlikes ja rasketes keskkonnatingimustes, nagu külm, kuumus, vihm või pimedus, mis nõuavad head füüsilist vastupidavust ja terviseseisundit.
Lisaks füüsilisele võimekusele on oluline vaimne terviseseisund, mis võimaldab teha kiireid ja kaalutletud otsuseid, hinnata adekvaatselt riske ning säilitada enesekontroll pingelistes olukordades. Ebapiisav terviseseisund või kehaline ettevalmistus võib ohustada nii abipolitseiniku ennast, tema kaaslasi kui ka kolmandaid isikuid.

Täpsemad kehalise ettevalmistuse ja tervisenõuded kehtestatakse siseministri määrusega. Selline lahendus võimaldab nõudeid ajakohastada vastavalt politsei tegevuse sisule ja arengule ning tagab, et nõuded on proportsionaalsed, üheselt mõistetavad ja kooskõlas politseitöö tegelike vajadustega.

Lõikega 3 nähakse ette lisatingimused, millele peab III astme abipolitseinik vastama.

Punkti 1 kohaselt peab III astme abipolitseinik omama vähemalt keskharidust. Keskharidus jaguneb üldkeskhariduseks ja kutsekeskhariduseks. Üldkeskhariduse omandab isik gümnaasiumis ning kutsekeskhariduse kutseõppeasutuses, kus õppekava läbimine annab ühtaegu nii kutse- kui ka keskhariduse. Mõlemad haridusliigid on võrdselt aktsepteeritavad abipolitseiniku haridusnõude täitmisel. Kehtiva abipolitseiniku seaduse kohaselt peab iseseisvalt tegutsev abipolitseinik omama vähemalt keskharidust. Käesolevas eelnõus jätkatakse sama põhimõtet, sidudes haridusnõude abipolitseiniku tasemetega. II astme abipolitseinikuks võib nimetada ka isiku, kes on keskharidust omandamas, eeldusel et õpingud toimuvad nominaalajaga ning isik on saavutanud piisava küpsuse ja valmisoleku politsei tegevuses osalemiseks. III astme abipolitseiniku puhul eeldatakse aga juba suuremat vastutust, iseseisvust ja otsustusvõimet. III astme abipolitseinik võib täita keerukamaid ja vastutusrikkamaid ülesandeid ning tegutseda suurema iseseisvusega, mistõttu on põhjendatud nõue, et tal peab olema keskharidus juba omandatud. Keskhariduse olemasolu tagab vajaliku üldharidusliku ettevalmistuse, sealhulgas võime mõista ja rakendada õigusakte, järgida menetlusreegleid, suhelda erinevate inimestega ning dokumenteerida oma tegevust korrektselt. Selline lähenemisviis tagab nõuete proportsionaalsuse ja diferentseerimise vastavalt abipolitseiniku rollile ning vastutuse tasemele.

Punkti 2 kohaselt peab III astme abipolitseinik valdama eesti keelt vähemalt C1-tasemel. C1-taseme keeleoskus on vajalik, kuna III astme abipolitseinik tegutseb iseseisvalt, s.t ilma politseiametniku vahetu kõrvalolekuta, ning täidab ülesandeid, mis eeldavad suulist ja kirjalikku suhtlust erinevates ja sageli pingelistes olukordades.

Iseseisvalt tegutsev abipolitseinik peab suutma end selgelt, täpselt ja üheselt mõistetavalt väljendada ning samavõrd adekvaatselt mõista teiste isikute ütlusi, muresid ja küsimusi. Politsei tegevuses osalejad puutuvad sageli kokku emotsionaalselt laetud olukordadega, kus ebatäpne keelekasutus või arusaamatus võib kiiresti eskaleeruda konfliktiks. Ebapiisav keeleoskus suurendab riski, et osapooled ei mõista teineteist õigesti, ja see võib viia väärarusaamade, vaidluste või põhjendamatute kaebusteni.

Abipolitseinik esindab oma ülesannete täitmisel riigivõimu ning tema seaduslikud korraldused on adressaatidele täitmiseks kohustuslikud. Seetõttu peab ta olema võimeline andma korraldusi selges, arusaadavas ja korrektse keelekasutusega vormis, et isikutel ei tekiks kahtlusi korralduste sisus, tähenduses ega õiguspärasuses. Keeleoskuse ebapiisav tase võib seada kahtluse alla korralduste arusaadavuse ja seeläbi kahjustada politsei tegevuse usaldusväärsust.

C1-taseme keeleoskus on vajalik ka selleks, et abipolitseinik suudaks täita oma ülesandeid politsei usaldusväärse esindajana, sealhulgas osaleda menetlustoimingutes, koostada või edastada täpset teavet, teha koostööd politseiametnike ja teiste asutustega ning selgitada isikutele nende õigusi ja kohustusi. Selline keeleoskuse tase toetab nii avaliku korra tagamist kui ka õigusemõistmise sujuvust ning vähendab eksituste ja vaidluste tekkimise riski.

Kokkuvõttes on C1-taseme keeleoskus III astme abipolitseiniku puhul proportsionaalne ja vajalik nõue, mis lähtub iseseisva tegutsemise iseloomust, riigivõimu esindamise rollist ning vajadusest tagada politsei tegevuse selgus, õiguspärasus ja usaldusväärsus.

Punkti 3 kohaselt peab III astme abipolitseinik omama vähemalt üheaastast II astme abipolitseiniku staaži. III astme abipolitseinik tegutseb iseseisvalt, s.o ilma politseiametniku vahetu kohalviibimiseta, mistõttu on vajalik, et tal oleks varasem praktiline kogemus politsei tegevuses osalemisel ning kujunenud arusaam politseitöö sisust, vastutusest ja riskidest.

Kehtiva APolS-i kohaselt ei ole iseseisva tegutsemise eelduseks varasem staaž, kuid uues regulatsioonis nähakse see nõue ette eesmärgiga parandada abipolitseinike pädevust ja iseseisva tegutsemise kvaliteeti. Üksnes lühiajaline või intensiivne osalemine politsei tegevuses ei pruugi olla piisav, et kujundada välja stabiilsed oskused ja otsustusvõime. Näiteks juhul, kui abipolitseinik kogub lühikese aja jooksul – mõne kuuga – sada või enam tundi politsei abistamise kogemust, ei pruugi ta selle ajaga saada piisavalt mitmekesiseid kogemusi erinevate olukordade lahendamiseks ega jõua omandatud teadmisi ja oskusi kinnistada.

Üheaastane staaž võimaldab abipolitseinikul kogeda politseitööd eri perioodidel ja olukordades, sealhulgas eri aastaaegadel, erineva koormuse ja sündmuste iseloomuga. See annab talle võimaluse põhjalikumalt tutvuda politseiorganisatsiooni toimimisega, töökorraldusega, meeskonnatöö põhimõtetega ning politsei väärtuste ja eetikastandarditega. Pikem periood aitab kujundada ka sobivat käitumismustrit ja professionaalset hoiakut, mis on iseseisvaks tegutsemiseks hädavajalikud.

Punkti 4 kohaselt peab abipolitseinik olema politsei tegevuses osalenud vähemalt 120 tundi. Kehtiva APolS-i järgi on see nõue seotud iseseisva pädevuse omandamise koolitusele suunamisega ning uus regulatsioon jätkab sama loogikat. 120-tunnine osalemine politsei tegevuses tagab, et abipolitseinikul on piisav praktiline kokkupuude politsei igapäevase tööga ning et ta ei tugine üksnes teoreetilistele teadmistele.

120 tunni jooksul on abipolitseinikul võimalus näha ja kogeda politseitöö tegelikku sisu, sealhulgas menetluste läbiviimist, patrulltegevust, avaliku korra tagamist ja suhtlust eri isikutega. See aitab tal hinnata ka enda valmisolekut ja sobivust politsei tegevuses osalemiseks ning mõista, kas iseseisev tegutsemine on talle jõukohane. Samal ajal saab politsei selle aja jooksul hinnata abipolitseiniku usaldusväärsust, vastutustunnet, õpivõimet ja käitumist reaalses töökeskkonnas.

Üheaastase staaži ja vähemalt 120-tunnise osalemise nõuded täiendavad teineteist: tundide nõue tagab vajaliku praktilise mahu, staažinõue aga ajaliselt piisava kogemuse ja küpsuse. Koos loovad need eeldused, et III astme abipolitseinik on enne iseseisva tegutsemise õiguse saamist omandanud nii piisava praktilise kogemuse kui ka ajas kinnistunud oskused ja hoiakud. See lähenemisviis toetab politsei tegevuse kvaliteeti, abipolitseiniku enda turvalisust ning avaliku huvi kaitset.

Lõike 4 kohaselt suunatakse käesolevas paragrahvis abipolitseiniku astmele kehtestatud nõuetele vastav abipolitseinikuks kandideerija või abipolitseinik vastava astme väljaõppesse. See tähendab, et iga abipolitseiniku aste eeldab vastava astme väljaõppe läbimist ja arvestuse sooritamist, sõltumata sellest, kas tegemist on I, II või III astmega.

Kehtiva APolS-i kohaselt on abipolitseiniku pädevuse saamise eelduseks koolituse läbimine ja arvestuse sooritamine. Käesolevas regulatsioonis jätkatakse sama põhimõtet ning seotakse see selgelt astmepõhise pädevussüsteemiga. I astme abipolitseinikuks saamise eelduseks on I astme väljaõppe läbimine ja arvestuse sooritamine, mille käigus omandatakse esmased teadmised politsei tegevusest, abipolitseiniku rollist, õigustest ning kohustustest.

II astme abipolitseiniku pädevuse saamiseks tuleb läbida II astme väljaõpe ja sooritada arvestus, mis süvendab varem omandatud teadmisi ja oskusi ning valmistab abipolitseiniku ette politsei tegevuse toetamiseks koos politseiametniku või PPA töötajaga. II astme väljaõppes pööratakse suuremat tähelepanu praktilistele oskustele, meeskonnatööle ning erinevates olukordades tegutsemisele politseiametnikuga koos.

III astme abipolitseiniku pädevuse saamise eelduseks on III astme väljaõppe läbimine ja arvestuse sooritamine. Iseseisev tegutsemine eeldab põhjalikke teadmisi, oskusi ja kogemusi, kuna III astme abipolitseinik täidab politsei ülesandeid ilma politseiametniku vahetu kohal viibimiseta. Seetõttu keskendub III astme väljaõpe teadmistele ja oskustele, mida on vaja iseseisvaks otsustamiseks, vastutuse kandmiseks ning keerukate olukordade lahendamiseks.

Kõigis astmetes täidab väljaõpe ka sobivuse kontrolli rolli: selle käigus saab nii kandidaat ise kui ka PPA hinnata, kas isik on valmis ja suuteline täitma abipolitseiniku ülesandeid vastaval vastutustasemel. Arvestuse sooritamine kinnitab, et abipolitseinik on omandanud vastava astme pädevuseks vajalikud teadmised ja oskused ning võib liikuda edasi järgmisele astmele või tegutseda talle antud pädevuse piires. Selline astmepõhine väljaõppe- ja pädevussüsteem tagab abipolitseinike järkjärgulise arengu ning politsei tegevuse kvaliteedi.

Lõike 5 kohaselt kehtestab abipolitseiniku isikuomaduste ja kehalise ettevalmistuse täpsemad nõuded ning nende kontrollimise tingimused ja korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Selline volitusnorm on vajalik, et tagada abipolitseinike sobivusnõuete paindlik ja ajakohane reguleerimine kooskõlas politseitöö tegelike vajadustega.

Ka kehtiva APolS-i kohaselt on abipolitseinike isikuomaduste ja kehalise ettevalmistuse nõuded ning nende kontrollimise kord reguleeritud ministri määrusega. Käesoleva regulatsiooniga jätkatakse seega sama põhimõtet. Abipolitseiniku isikuomaduste ja kehalise ettevalmistuse nõuded peavad vastama politsei ülesannete sisule, riskitasemele ning muutuvatele töötingimustele. Nende nõuete üksikasjalik reguleerimine seaduse tasandil ei oleks piisavalt paindlik ega võimaldaks vajaduse korral nõudeid kiiresti kohandada, näiteks seoses politseitöö meetodite muutumise, uute ohutegurite või praktikas ilmnenud vajadustega. Seetõttu on põhjendatud, et täpsemad kriteeriumid ja kontrollimise kord sätestatakse ministri määruses. Kontrollimise tingimuste ja korra määratlemine ministri määruses võimaldab ühtlustada praktikat, tagada läbipaistvus ning õiglane kohtlemine kõigi abipolitseinike ja kandideerijate suhtes. Samuti loob see selge aluse nõuete täitmise kontrollimiseks nii kandideerimise etapis kui ka abipolitseiniku tegevuse ajal.

Eelnõu §-ga 6 sätestatakse abipolitseinikuks nimetamine ja staatuse andmine.

Paragrahvi 6 lõikega 1 sätestatakse, et PPA peadirektor või tema volitatud ametnik nimetab ja annab abipolitseiniku staatuse isikule, kes vastab käesoleva seaduse §-ga 5 sätestatud nõuetele ja kes on läbinud vastava astme väljaõppe. Sisuliselt see tähendab, et enne abipolitseiniku staatuse andmist on PPA veendunud, et isik vastab nõuetele ja on läbinud vajaliku väljaõppe.

Lõikega 2 täpsustatakse, et PPA peadirektor või tema volitatud ametnik võib kriisiolukorra ajal nimetada II astme abipolitseinikuks isiku, kes vastab käesoleva seaduse § 5 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ning kes on kriisiolukorra ajal läbinud väljaõppe, mis on täpsemalt reguleeritud eelnõu §-s 15.

Eesmärk on tagada, et kriisiolukorra ajal oleks PPA-l võimalik kiiremalt ja lihtsustatud korras kaasata uusi abipolitseinikke. Kuigi väljaõpe on tundide arvu mõttes abipolitseiniku õppest oluliselt väiksem, tagab nõuetele vastavuse kontroll, et kriisiolukorra lahendamisse kaasatakse nõuetele vastavad isikud. Kriisiolukorra väljaõppes keskendutakse lühendatud ja sihipärastele koolitusmoodulitele, mis annavad vajalikud teadmised ja oskused abipolitseiniku ülesannete täitmiseks kriisiolukorras.

Lõike eesmärk on selgelt tuua välja, et kriisiolukorra ajal abipolitseinikuks kandideerija ei pea läbima I ja II astme väljaõpet, vaid kui ta vastab APolS § 5 lõigetes 1 ja 2 nõuetele ning on läbinud kriisiolukorra aegse väljaõppe vastavalt APolS §-le 15, siis nimetatakse ta otse II astme abipolitseinikuks.

Lõikega 3 täpsustatakse õigusselguse huvides, et PPA peadirektori volitatud ametnikuks loetakse ka politseiametnik. ATS § 7 lõike 1 kohaselt on ametnik isik, kes on riigiga või kohaliku omavalitsuse üksusega avalik-õiguslikus teenistus- ja usaldussuhtes. Politseiametnik on eristaatusega ametnik, kelle töösuhe on samuti reguleeritud ATS-iga, kuid eraldi arvestatakse ka politsei ja piirivalveseaduse regulatsiooni. Tegemist on täpsustava normiga, mille eesmärk on välistada võimalik kitsendav tõlgendus.

Eelnõu §-ga 7 sätestatakse kandideerimisandmete kategooriad.

Kandideerimiseks vajalike andmete kategooriad on APolS-is loetletud eesmärgiga tagada õigusselgus, läbipaistvus ja isikuandmete töötlemise õiguspärasus. Kuna kandideerimisel töödeldakse isikuandmeid, peab nende kogumise õiguslik alus ning andmete liikide loetelu tulenema selgelt seadusest, piirdudes üksnes nende andmekategooriatega, mida seadus ette näeb. Selline lähenemisviis välistab võimaluse kehtestada määrusega seadusest laiemat isikuandmete koosseisu ning tagab, et täitevvõimu volitus jääb seadusandja seatud piiridesse. Andmete ja esitatavate dokumentide võimalikult täpne liigiline määratlemine seaduses annab isikule juba enne kandideerimist selge ülevaate sellest, milliseid andmeid temalt oodatakse, ning võimaldab tal teha teadliku otsuse kandideerimise kohta. Samuti aitab see eristada andmeid, mille esitamise kohustus lasub abipolitseinikuks kandideerijal endal, ja andmeid, mida PPA hangib või kontrollib oma pädevuse piires muudest allikatest, tagades seeläbi andmetöötluse läbipaistvuse ja proportsionaalsuse.

Paragrahvi 7 lõikega 1 sätestatakse andmekategooriate kaupa, milliseid andmeid abipolitseinikuks kandideerija esitab, et oleks võimalik läbi viia nõuetele vastavuse ja taustakontrolli. Andmete loetelu hõlmab üksnes neid andmekategooriaid, mis on vajalikud abipolitseiniku sobivuse hindamiseks. Täpsemalt on andmed loetletud abipolitseiniku tegevuse eeskirjas ehk määruses. Ka kehtiva APolS-i järgi esitab isik abipolitseinikuks kandideerimisel vajalikud andmed siseministri 1. juuli 2022. aasta määruse nr 21 alusel kehtestatud ankeedi vormi kohaselt, seega ka edaspidi on need reguleeritud määruses detailselt ja seaduses on toodud andmete kategooriad.

Punkti 1 kohaselt esitab abipolitseinikuks kandideerija isiku üldandmed. Kandideerimisel esitatavad üldandmed on vajalikud isiku üheseks tuvastamiseks, kandideerimise tingimustele vastavuse kontrollimiseks ning toimingute õiguspäraseks ja tõhusaks läbiviimiseks. Sellised andmed on muu hulgas isikut üheselt identifitseerivad andmed (isikukood, ees- ja perekonnanimi), kontaktandmed (elukoht, sidevahendid, e-post) ning teave isiku kodakondsuse ja varasemate isikuandmete kohta. Nimetatud andmete esitamine võimaldab kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, vältida isikute segiajamist, tagada tõhus suhtlus menetluse käigus ning hinnata muid asjaolusid, mis võivad olla kandideerimise seisukohast olulised.

Punkti 2 kohaselt esitab abipolitseinikuks kandideerija oma haridusandmed, mis hõlmavad muu hulgas teavet isiku omandatud hariduse, läbitud õpingute ning haridust tõendavate dokumentide kohta ja on vajalikud abipolitseiniku haridusnõude täitmise kontrollimiseks.

Punkti 3 kohaselt esitab abipolitseinikuks kandideerija enda sotsiaalmeediakontode andmed. Sotsiaalmeediakontode andmete esitamine võimaldab hinnata, kas isiku avalik käitumine ja väljendusviis on kooskõlas politsei maine, väärtuste ja eetikanõuetega. Isiku esitatud sotsiaalmeediakontode loetelu võimaldab kontrolli läbi viia täpselt ja õiguspäraselt, välistades ekslikud seosed sama nime või sarnase kasutajatunnusega isikutega. Sel viisil tagatakse, et taustakontroll isikuandmete töötlemise õigsuse ja minimaalsuse põhimõttele.

Punkti 4 kohaselt esitab abipolitseinikuks kandideerija töötamisega seotud andmed, mis hõlmavad muu hulgas teavet isiku viimase viie aasta ja praeguse tööandja kohta, sealhulgas töö- ja ametikohta, samuti teavet distsiplinaarsüüteo tõttu avalikust teenistusest vabastamise kohta. Nende andmete esitamine on vajalik kandideerija usaldusväärsuse ja sobivuse hindamiseks abipolitseinikuna, võimaldades anda tervikliku ülevaate tema tööajaloost, vastutustundlikkusest ja eluviisist ning tuvastada võimalikke asjaolusid, mis võivad mõjutada politsei tegevuses osalemist.

Punkti 5 kohaselt esitab abipolitseinikuks kandideerija oma lähedaste üldandmed, sealhulgas teabe kandideerija vanemate, õdede-vendade, laste, abikaasa, registreeritud elukaaslase või abieluga sarnases suhtes oleva elukaaslase kohta, mis on vajalikud abipolitseinikuks kandideerija usaldusväärsuse ja sobivuse hindamiseks. Esitatavad üldandmed on ees-ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg ja kontaktandmed. Nende andmete kogumise eesmärk ei ole pereliikmete hindamine, vaid võimalike riskide, nagu mõjutatavus, huvide konfliktid, sõltuvussuhted või julgeolekuriskid, terviklik hindamine, arvestades abipolitseiniku rolli avaliku võimu teostamisel ja ligipääsu konfidentsiaalsele teabele. Kogutavate andmete maht on piiratud ja proportsionaalne, võimaldades ennetada ja juhtida võimalikke riske mõõduka ja põhjendatud sekkumisega eraellu.

Punkti 6 kohaselt esitab abipolitseinikuks kandideerija andmed välisriigis kaitseväeteenistuse või sõjaväelise väljaõppe kohta. Need andmed on vajalikud kandideerija varasemate seoste ja tegevuste hindamiseks välisriikides ning võimalike julgeoleku-, lojaalsus- ja huvide konfliktide tuvastamiseks. Arvestades, et abipolitseinik osaleb avaliku võimu teostamises, on oluline hinnata, kas kandideerija välisriigis viibimine või seal läbitud kaitseväeteenistus või sõjaväeline väljaõpe võivad mõjutada tema sõltumatust, erapooletust või lojaalsust Eesti riigile või seada kahtluse alla tema sobivuse osaleda politsei tegevuses ja riigi turvalisuse tagamises.

Punkti 7 kohaselt esitab abipolitseinikuks kandideerija andmed välisriigis toimunud kriminaalmenetluse ning kriminaalkorras karistamise kohta. Nende andmete kogumine on vajalik selleks, et hinnata kandidaadi usaldusväärsust ja kõlblust ning välistada olukorrad, kus isik on kandideerimise hetkel välisriigis kriminaalmenetluses kahtlustatava või süüdistatava staatuses või talle on mõistetud kriminaalkaristus. Nimetatud andmete kogumine on põhjendatud ka asjaoluga, et PPA-l puudub võimalus teostada välisriikide ametlike registrite kaudu iseseisvalt täielikku ja usaldusväärset taustakontrolli. Seetõttu on kandideerija enda esitatav teave vältimatu, et hinnata võimalikke riske, mis võivad seada kahtluse alla tema sobivuse osaleda politsei tegevuses, riigi julgeoleku tagamises ja avaliku korra hoidmisel.

Lõikega 2 antakse PPA-le õigus nõuda abipolitseinikuks kandideerijalt täiendavate andmete või tõendite esitamist tähtsust omavate asjaolude kohta, mis on vajalik, et hinnata isiku nõuetele vastavust. Näiteks kui abipolitseinikuks kandideerija on pikema aja vältel viibinud välisriigis, võib olla vajalik nõuda välisriigi karistusregistri väljavõtet või muid asjakohaseid tõendeid, mis kinnitavad, et isikut ei ole selles riigis kriminaalkorras karistatud. Taustakontrolli käigus võib ilmneda asjaolusid, mida ei ole võimalik kontrollida registripäringute kaudu, mistõttu võib täiendavate andmete või tõendite esitamise nõue olla põhjendatud ja vajalik. Samuti võib olla vajalik nõuda tõendeid välisriigis omandatud hariduse või väljaõppe kohta, kui nende andmete õigsust ei saa Eesti andmekogudest kontrollida. Täiendavate andmete või tõendite nõudmine on seega erandlik ja juhtumipõhine meede, mille eesmärk on tagada otsuse tegemisel piisav ja usaldusväärne teave ning hinnata kandideerija vastavust APolS-is sätestatud nõuetele terviklikult ja õiglaselt.

Lõikega 3 sätestatakse volitusnorm, mille alusel on valdkonna eest vastutaval ministril kohustus kehtestada määrusega kandideerimisel esitatavate andmete täpsem loetelu, täpsustades seaduses sätestatud andmekategooriaid.

Eelnõu §-ga 8 reguleeritakse nõuetele vastavuse kontrolli läbiviimist.

Abipolitseinikule esitatavad nõuded on loetletud eelnõu §-s 5. Nõuded on kehtestatud eesmärgiga tagada, et politsei tegevuses osalevad isikud oleksid usaldusväärsed ja et nende tegevus ei ohustaks avalikku korda, riigi julgeolekut ega PPA mainet. Eelnõuga eristatakse nõuetele vastavuse kontrolli ja taustakontrolli. Mõlemad menetlused on seotud isikuandmete töötlemisega ning seeläbi isiku põhiõiguste riivega, kuid nende eesmärk ja riive intensiivsus on erinevad. Abipolitseinikuks kandideerija kontroll on üles ehitatud kaheastmelisena. Esmalt viiakse läbi nõuetele vastavuse kontroll, mis põhineb ennekõike registripäringu andmetel. Nõuetele vastavuse eesmärk on hinnata, kas abipolitseinikuks kandideerija vastab konkreetsetele üldisematele abipolitseiniku nõuetele. Kui isik neile nõuetele vastab, viiakse läbi taustakontroll, mis oma olemuselt riivab isiku põhiõigusi rohkem. Nõuetele vastavuse kontrolli läbiviimisel tuleb lähtuda isikuandmete töötlemise minimaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõttest, mistõttu on eelnõus kontrollitavad andmed selgelt piiritletud.

Punkti 1 kohaselt kontrollitakse abipolitseinikuks kandideerija puhul isiku vanust, teovõimet, haridustaset, kodakondsust, eesti keele oskust ja seda, ega isik ei ole kohtunik, prokurör ega rahvakohtunik. Täpsemalt on käesoleva seletuskirja §-s 5 selgitatud, miks on sellised nõuded abipolitseinikule seatud. Need on andmed, mida abipolitseinikuks kandideerija on PPA-le ise esitanud.

Punkti 2 kohaselt kontrollitakse abipolitseiniku I astme ülendamisel II astmele üksnes § 5 lõikes 2 sätestatud nõudeid, milleks on keskhariduse nõue või õppimine keskharidust andval õppekaval, ning seda, kas abipolitseinik vastab abipolitseiniku tegevuse eeskirjas ettenähtud kehalise ettevalmistuse ja tervisenõuetele. Täpsem selgitus, miks II astme abipolitseinikule on seatud just sellised nõuded, on esitatud käesoleva seletuskirja § 5 lõikes 2. Nõuetele vastavuse kontroll on vajalik, kuna II astme abipolitseinikuks ülendatakse ainult see abipolitseinik, kes vastab kõigile käesolevas punktis nimetatud nõuetele ja on läbinud II astme väljaõppe. Haridustase ei ole muutumatu, näiteks võib isikul olla abipolitseinikuks kandideerimise ajal põhiharidus, mis vastab APolS-is kahestatud I astme abipolitseiniku nõuetele, kuid ajapikku omandab isik keskhariduse, näiteks lõpetab gümnaasiumi, mis on vajalik II astme abipolitseinikuks saamisel.
Kehalise ettevalmistuse nõuetele vastavuse üle peab arvestust PPA ise, tuginedes abipolitseiniku sooritatud kehaliste katsete tulemustele. Tervisenõuetele vastavuse tõendamise kohustus lasub üldjuhul abipolitseinikul endal, välja arvatud juhul, kui PPA on suunanud abipolitseiniku lepingulise töötervishoiuarsti juurde tervisekontrolli, mille käigus saab PPA vajaliku teabe tervisenõuetele vastavuse kohta vahetult töötervishoiuteenuse osutajalt.

Keskhariduse nõude osas on ette nähtud erisus, mille kohaselt võib II astme abipolitseinikuks ülendada ka isiku, kes alles omandab keskharidust. Sellisel juhul lasub keskhariduse omandamist tõendavate andmete esitamise kohustus abipolitseinikul, kuna PPA-l ei ole võimalik keskhariduse omandamist iseseisvalt kontrollida.

Punkti 3 kohaselt kontrollitakse II astme abipolitseiniku ülendamisel III astmele vastavust § 5 lõikes 3 sätestatud nõuetele, milleks on haridusnõue, keelenõue, abipolitseiniku staaž ja politsei tegevuses osalemise tundide arv. Täpsem selgitus, miks III astme abipolitseinikule on seatud just sellised nõuded, on esitatud käesoleva seletuskirja § 5 lõikes 3. Nõuetele vastavuse kontroll on vajalik, kuna III astme abipolitseinikuks ülendatakse ainult see abipolitseinik, kes vastab kõigile käesolevas punktis nimetatud nõuetele ja on läbinud III astme väljaõppe.

Nõuetele vastavuse kontrollimisel astme ülendamisel ei ole haridus- ega keelenõude puhul tegemist uute andmete kogumisega, kuna need andmed on abipolitseinik PPA-le juba varem esitanud. Näiteks esitab isik abipolitseinikuks kandideerimisel haridust tõendavad andmed (nt keskhariduse lõputunnistuse andmed), mille alusel on PPA-l võimalik veenduda keskhariduse olemasolus. Samuti on keeleoskuse kohta vajalik teave PPA-le teada juba kandideerimismenetluse käigus esitatud andmete alusel.

Juhul kui PPA-le varem esitatud haridust või keeleoskust puudutavad andmed ei ole enam ajakohased, saab need täpsustada ja ajakohastada abipolitseinikuga suhtlemise käigus. Abipolitseiniku ülendamine järgmisele astmele ei ole automaatne tegevus, vaid toimub PPA ja abipolitseiniku vahelise suhtluse ja koostöö vormis. Sellise menetluse käigus on abipolitseinikul võimalus esitada õiged ja ajakohased andmed, mis võimaldavad PPA-l hinnata nõuetele vastavust terviklikult ja objektiivselt.

Seevastu abipolitseiniku staaži ja politsei tegevuses osalemise tundide arvestust peab PPA ise, mistõttu on nende nõuete täitmist võimalik kontrollida PPA andmete alusel ning lisatõendeid abipolitseinikult küsida ei ole vaja.

Käesoleva lõike eesmärk on selgelt määratleda, mida PPA tohib nõuetele vastavuse kontrollimise raames kontrollida, ja välistada põhjendamatu täiendav kontroll. Kui isiku suhtes on nõuetele vastavuse kontroll läbi viidud, peab täiendava nõuetele vastavuse kontrolli tegemiseks esinema põhjendatud kahtlus.

Lõikega 2 täpsustatakse, milliseid nõudeid kontrollitakse abipolitseinikuks kandideerijalt kriisiolukorra ajal. Kuna kriisiolukorra ajal ei pea abipolitseinikuks kandideerija läbima täies mahus väljaõpet, tagatakse sellest hoolimata, et isik vastab samadele nõuetele nagu II astme abipolitseinik.

Punkti 1 kohaselt kontrollitakse enne II astme abipolitseinikuks nimetamist üksnes § 5 lõike 1 punktides 1–4 ja 11 ning § 5 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastavust. Nimetatud nõuded hõlmavad isiku teovõimet, kodakondsust, haridustaset, eesti keele oskust ning asjaolu, et isik ei kuulu kohtuniku, prokuröri ega rahvakohtuniku ametisse, samuti II astme puhul täiendavalt keskhariduse olemasolu või omandamist ning kehalise ettevalmistuse ja tervisenõuetele vastavust. Need nõuded on samad, mis kriisiolukorra välisel ajal kandideerides.

Punkti 2 kohaselt kontrollitakse enne abipolitseiniku II astme ülendamist III astmele APolS § 5 lõike 3 punktides 1–2 ja 4 sätestatud nõuetele vastavust, st keskhariduse olemasolu, eesti keele valdamist vähemalt C1-tasemel ning politsei tegevuses osalemise tundide arvu. Võrreldes kriisiolukorra välise ajaga on loobutud abipolitseiniku staaži nõudest ja seda ei kontrollita.

Lõikega 3 sätestatakse, et nõuetele vastavuse kontrolli viib läbi Politsei- ja Piirivalveamet ning abipolitseinikuks kandideerijat teavitatakse enne esmast kontrolli. Abipolitseinikuks kandideerija esitab kandideerimiseks vajalikud andmed vabatahtlikult. Politsei- ja Piirivalveameti ülesanne on kontrollida andmete õigsust ning tagada, et isik vastab seadusega kehtestatud nõuetele.

Teavitamise all ei peeta silmas seda, et PPA hakkab täiendavalt enne nõuetele vastavuse kontrolli igat abipolitseinikuks kandideerijat kirjalikult informeerima, kuna see tooks kaasa ebamõistliku halduskoormuse. Teavitamiskohustus on täidetud, kui kandideerimisetapis on edastatud selge teave kontrollitavate andmete kohta ning andmesubjekt ehk abipolitseinikuks kandideerija on andnud andmete töötlemise nõusoleku.

Isikuandmete töötlemine nõuetele vastavuse kontrolli raames toimub isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punkt e alusel, kuna töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks.

Lõikega 4 sätestatakse, et põhjendatud kahtluse korral on PPA-l õigus teha täiendav nõuetele vastavuse kontroll. Lõikega täpsustatakse, milliseid andmeid on võimalik täiendavalt kontrollida. Nendeks on isiku teovõime, kodakondsus, ametiseisund (kohtunik, prokurör või rahvakohtunik), haridus, kehaline ettevalmistus ja tervisenõuetele vastavus. Täiendav kontroll võib osutuda vajalikuks näiteks juhul, kui ilmneb teave isiku kodakondsuse muutumise, teovõime piiramise või haridusnõude täitmata jätmise kohta.

Täiendav nõuetele vastavuse kontroll võib toimuda nii abipolitseinikuna tegutseva isiku suhtes kui ka enne isiku abipolitseinikuks nimetamist, sealhulgas juhul, kui isik alles läbib I astme väljaõpet. Täiendav kontroll on vajalik veendumaks, et isiku suhtes ei esine asjaolusid, mis takistaksid tal abipolitseinikuks saamist või abipolitseinikuna jätkamist, ning et politsei tegevusse kaasatavad isikud vastavad jätkuvalt neile esitatavatele nõuetele.

Üldjuhul on kodakondsus püsiv tunnus, kuid teatud juhtudel võib see ajas muutuda ning selline muutus võib mõjutada isiku õigust tegutseda abipolitseinikuna. Näiteks võib isikul olla nõuetele vastavuse kontrolli tegemise ajal Eesti kodakondsus, kuid hiljem võib ta sellest kodakondsusest loobuda või talt võetakse kodakondsuse seaduse § 28 alusel kodakondsus ära. Sellisel juhul ei vasta isik enam abipolitseiniku nõuetele ning tema edasine tegutsemine abipolitseinikuna ei ole lubatav. Kodakondsusest loobumine võib toimuda isiku enda algatusel, näiteks teise riigi kodakondsuse omandamisel, mille eelduseks on Eesti kodakondsusest loobumine.

Põhjendatud kahtlus käesoleva lõike tähenduses ei tähenda pelgalt oletust või subjektiivset kahtlust, vaid tugineb PPA-le teatavaks saanud konkreetsele ja usaldusväärsele teabele, mis viitab võimalusele, et isik ei pruugi enam vastata käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud nõuetele. Tegemist on olukorraga, kus olemasolevad andmed annavad objektiivse aluse kontrollida isiku nõuetele vastavust täiendavalt. Selline teave võib PPA-le laekuda eri allikatest, sealhulgas isiku enda esitatud andmetest või nende muutumisest või politsei tegevuse käigus ilmnenud asjaoludest või muude ametiasutuste või koostööpartnerite edastatud teabest.

Lõikega 5 sätestatakse teavitamiskohustus täiendava nõuetele vastavuse kontrolli läbiviimise ja selle tulemuse kohta. Politsei- ja Piirivalveamet teavitab isikut täiendava kontrolli tulemusest 14 kalendripäeva jooksul tulemuse teatavaks saamisest arvates. See tagab andmesubjekti teadlikkuse tema andmete töötlemisest ja selle tulemusest.

Teavitamiskohustuse eesmärk on tagada abipolitseiniku teadlikkus tema suhtes läbiviidavast kontrollist ning isikuandmete töötlemisest, samuti läbiviidud kontrolli tulemusest. See on kooskõlas isikuandmete kaitse üldpõhimõtetega, eelkõige läbipaistvuse ja õiguspärasuse põhimõttega, ning hea halduse tavaga.

Täiendav nõuetele vastavuse kontroll võib hõlmata isikuandmete, sealhulgas haridust, kehalist ettevalmistust, tervisenõuetele vastavust, teovõimet või kodakondsust puudutavate andmete töötlemist. Seetõttu on oluline, et isikut teavitatakse nii kontrolli läbiviimisest kui ka selle tulemusest mõistliku aja jooksul, võimaldades tal vajaduse korral esitada täpsustavaid andmeid ja selgitusi või kasutada talle seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.

14-kalendripäevane tähtaeg on seatud eesmärgiga tagada tasakaal menetluse operatiivsuse ja isiku õiguste kaitse vahel. Tähtaeg on piisav, et PPA saaks kontrolli tulemused vormistada ja edastada, ning samas piisavalt lühike, et vältida isiku põhjendamatut teadmatuses hoidmist olukorras, mis võib mõjutada tema võimalust saada abipolitseinikuks või jätkata abipolitseinikuna.

Lõikega 6 loetletakse isikuandmete liigid, mida PPA-l on õigus töödelda abipolitseinikuks kandideerija või abipolitseiniku nõuetele vastavuse kontrolli läbiviimisel. Andmete töötlemise eesmärk on hinnata isiku vastavust käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud nõuetele, eelkõige hariduse, keeleoskuse, teovõime, kehalise ettevalmistuse, tervisenõuete ning abipolitseiniku staaži osas. Nõuetele vastavuse kontroll on sisult formaalne kontroll. Lõikes 6 nimetatud andmete töötlemisel ei hinnata isiku usaldusväärsust, eluviisi ega kõlbelisi omadusi, vaid üksnes seda, kas isik vastab seaduses sätestatud eeldustele abipolitseinikuks nimetamiseks või järgmise astme saamiseks.

Üldandmete töötlemine on vajalik isiku üheseks tuvastamiseks. Üldandmeteks loetakse isiku nime, isikukoodi (sh sünniaega), sugu, kodakondsust, kontaktandmeid (elukoha aadress, telefoninumber ja e-posti aadress) ning emakeele andmeid. Nimetatud andmed võimaldavad kontrollida muu hulgas vanusenõude täitmist, kodakondsuse olemasolu ning tagada suhtlus isikuga menetluse läbiviimisel. Varasemate isikunimede andmete töötlemine on vajalik, et tagada terviklik kontroll. Hariduse andmete töötlemine on vajalik, et kontrollida vastavust käesoleva seaduse § 5 lõigetes 1–3 sätestatud haridusnõuetele, mis erinevad olenevalt abipolitseiniku astmest. Viimase viie aasta töötamise andmete töötlemine on vajalik, et kontrollida isiku vastavust käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 11 sätestatud nõudele, mille kohaselt ei või abipolitseinik olla kohtunik, rahvakohtunik ega prokurör. Teovõimelisuse andmete töötlemine on vajalik kontrollimaks, kas isik vastab täieliku teovõime nõudele, mis on abipolitseinikuks saamise vältimatu eeldus. Keeleoskuse andmete töötlemine on vajalik, et hinnata isiku vastavust seaduses sätestatud eesti keele oskuse nõuetele, mis on seotud abipolitseiniku ülesannete täitmisega ning avaliku võimu teostamisega.

Kehalise ettevalmistuse nõuetele vastavuse ja tervisekontrolli tulemuste andmeid töödeldakse II ja III astme abipolitseinike puhul selleks, et hinnata isiku füüsilist ja tervislikku valmisolekut osaleda politsei tegevuses. Terviseandmete puhul töödeldakse üksnes tervisetõendi andmeid, milles on märgitud, kas isik vastab kehtestatud tervisenõuetele või mitte, ning üksikasjalikke terviseandmeid ei töödelda. Abipolitseiniku staaži ja politsei tegevuses osaletud tundide andmeid töödeldakse III astmele ülendamisel, et kontrollida nõutava staaži olemasolu ning tegelikku osalemist politsei tegevuses. See võimaldab hinnata isiku kogemust ja valmisolekut täita kõrgema vastutusega ülesandeid.

Lõikes 6 sätestatud andmete loetelu on ammendav ning välistab muude isikuandmete töötlemise nõuetele vastavuse kontrolli raames. Andmeid töödeldakse üksnes ulatuses, mis on vajalik konkreetse kontrolli eesmärgi saavutamiseks.

Lõikega 7 sätestatakse PPA õigus saada nõuetele vastavuse kontrolli läbiviimiseks andmeid riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku isiku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust. Andmekogude ammendavat loetelu, kust andmeid võib saada, ei ole otstarbekas seaduses sätestada, kuna kasutatavad andmekogud võivad ajas muutuda ning sõltuvad konkreetsetest kontrollitavatest nõuetest. Nõuetele vastavuse kontrolli käigus võib kontrollida üksnes käesoleva paragrahvi lõikes 6 loetletud andmeid, mistõttu on ka kasutatavate andmekogude ring sisuliselt piiratud. Kasutatavate andmekogude hulka võivad kuuluda eelkõige riigi infosüsteemi andmekogud, mis võimaldavad kontrollida isiku isikuandmeid, kodakondsust, haridust, keeleoskust ja teovõimet. Näiteks rahvastikuregistrist saadakse isiku üldandmed, sealhulgas isiku nimi, isikukood, sünniaeg, kodakondsus ning varasemad isikunimed. Eesti hariduse infosüsteemist saadakse andmed isiku haridustaseme ja hariduse omandamise kohta. Selle kaudu on võimalus kontrollida lõpudokumentide kehtivust; kontrollida saab alates 2004. aasta kevadest välja antud põhikooli ja/või gümnaasiumi lõputunnistuste andmeid, kuid mitte kõrgharidust tõendavate dokumentide kehtivust. Keeleoskuse eksamitulemusi ja elektroonilisi tunnistusi saab kontrollida HARNO eksamite infosüsteemist (EIS), kasutades isiku ID-koodi ja tunnistuse numbrit. Andmekogude kasutamine on piiratud ulatuses, mis on vajalik nõuetele vastavuse kontrolli eesmärgi saavutamiseks.

Lõikega 8 sätestatakse, et isikuandmeid võib töödelda üksnes ulatuses, mis on vajalik nõuetele vastavuse kontrolli eesmärgi saavutamiseks. Sellega tagatakse, et andmetöötlus on andmesubjekti jaoks läbipaistev ja proportsionaalne.

Paragrahviga 9 reguleeritakse abipolitseinikuks kandideerija ja abipolitseiniku taustakontroll läbiviimist.

Eestis ei ole kehtivat üldist taustakontrolli raamistikku ja kehtiva APolS-i alusel ei ole üheselt selge, millises ulatuses võib PPA töödelda isiku andmeid abipolitseinikuks võtmisel ja abipolitseinikuks olemise ajal. Käesoleva eelnõuga luuakse selgem õiguslik alus ja taustakontrollis töödeldavate andmete raamistik. Eelnõuga sätestatakse kontrollitavate isikute ring ning sätestatakse taustakontrolli sisu, ulatus ja kord.

Abipolitseinikuna tegutsemine tähendab osalemist avaliku võimu teostamises. Abipolitseinikule antakse teatud politsei õigused ja volitused ning see eeldab, et abipolitseinikuks kandideerijad vastavad kõrgetele usaldusväärsuse nõuetele. Selleks on kehtestatud teatavad tingimused, näiteks ei tohi isik olla toime pannud esimese astme kuritegu ega olla kriminaaluurimise all ning tema varasem käitumine ja eluviis peavad olema kooskõlas politseitöö eetiliste põhimõtetega. Taustakontrolli abil on võimalik veenduda, et nimetatud nõuded on täidetud. Kandideerija läbib sarnase sõelumisprotsessi nagu kutseline politseiametnik: esitatakse vajalikud andmed, viiakse läbi nende kontroll ning korraldatakse vestlused. Taustakontrolli eesmärk on ennetada olukordi, kus ebasobiva taustaga isik saaks juurdepääsu tundlikule politseiinfole või saaks õiguse kasutada politseile omaseid volitusi. Nii seadusandja kui ka PPA ühine huvi on tagada, et politsei tegevusse kaasatakse ainult need isikud, kelle usaldusväärsus on eelnevalt kontrollitud. Taustakontrolli nõue aitab maandada riske, mis võivad kaasneda isikute kaasamisega, kelle taust võib sisaldada tegureid, mis kahjustavad avalikku usaldust politsei kui institutsiooni vastu.

Abipolitseinikud võivad politsei tegevuses kokku puutuda tundliku teabega, saada juurdepääsu politsei siseinfole ning osaleda olukordades, mis nõuavad kiiret ja kaalutletud otsustamist. Ilma piisava kontrollita võib sellistesse rollidesse sattuda isik, kelle minevikus esineb riskikäitumist. Näiteks võivad kontrolli käigus ilmneda varasemad vägivalla- või korruptsioonijuhtumid, seosed äärmuslike organisatsioonidega või muud asjaolud, mis seavad kahtluse alla isiku abipolitseinikuks sobivuse. Lisaks võimaldab taustakontroll hinnata muid julgeoleku seisukohalt olulisi asjaolusid või muid haavatavusi, mis võivad suurendada mõjutatavuse või abipolitseiniku rolli kuritarvitamise riski. Kogutud andmete põhjal on võimalik hinnata, kas kandidaadi taust ja käitumismustrid viitavad riskidele tema sõltumatuse või lojaalsuse suhtes. Selline hindamine ei tähenda iseenesest automaatset järeldust kandideerija sobimatuse kohta, vaid võimaldab tuvastada võimalikke riske, millega abipolitseiniku teenistusse võtmisel ja teenistuses rakendamisel tuleb arvestada ning mida on võimalik vajaduse korral asjakohaste meetmetega maandada.

Politsei kui institutsioon, olgu see kutseline või vabatahtlik, toimib üksnes avaliku usalduse alusel. Ühiskonna seisukohast ei eristata sageli, kas isik on kutseline politseiametnik või abipolitseinik – mõlema käitumine mõjutab politsei kui terviku mainet. Seetõttu on oluline, et ka vabatahtlikel, kellele on antud politseivormi kandmise õigus ja volitused, oleks läbitud usaldusväärsust kinnitav kontrollimenetlus. Kokkuvõttes on taustakontroll abipolitseiniku kandidaatide puhul vajalik meede, mis aitab tagada, et politsei tegevusse kaasatakse üksnes need isikud, kes vastavad kehtestatud õigus- ja eetikanõuetele. Samas on taustakontroll vaid üks osa terviklikust värbamisprotsessist ning kõik taustakontrollis tuvastatud riskikohad ei välista isiku abipolitseinikuks võtmist.

Eeltoodud põhjendused taustakontrolli vajalikkuse kohta ei ole midagi uut, vaid nende alusel on PPA ka seni isikuid kontrollinud. Uue APolS-i eelnõuga täpsustatakse oluliselt praegust andmete töötlemise ulatust ning tehakse taustakontrolli regulatsioon selgemaks ja andmesubjektile läbipaistvamaks.

Lõikega 1 sätestatakse taustakontrolli eesmärk, milleks on hinnata abipolitseinikuks kandideerija usaldusväärsust ja tema nõuetele vastavust. Täpsemalt hinnatakse:
• isikuomadusi;
• isiku kõlblust ja usaldusväärsust politsei tegevuses osalemiseks;
• isiku käitumise vastavust Politsei- ja Piirivalveameti väärtustele ning selle võimalikku mõju Politsei- ja Piirivalveametile;
• võimalikke ohte isiku enda ja teiste isikute turvalisusele, avalikule korrale või riigi julgeolekule;
• karistusregistri, sh arhiivi andmeid;
• kriminaalmenetluste andmeid;
• varasemat avalikust teenistusest vabastamist distsiplinaarsüüteo tõttu;
• esitatud andmete õigsust.

Loetletud nõuded on suunatud isiku kõlbeliste omaduste, seaduskuulekuse, lojaalsuse ning üldise sobivuse hindamisele. Taustakontroll on riigi usaldusväärsuse tagamise oluline meede, mille rakendamise käigus riivatakse isikute õigusi ja vabadusi. Selle meetme rakendamine on põhjendatud ning vältimatult vajalik riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise seisukohalt kõrgema riskiga ameti- ja töökohtadel, sealhulgas siseturvalisuse valdkonna vabatahtlikel.

Lõikega 2 sätestatakse isikud, kelle suhtes PPA taustakontrolli läbi viib. Punkti 1 kohaselt viiakse taustakontrolli läbi abipolitseinikuks kandideerija suhtes, kes on eelnevalt läbinud nõuetele vastavuse kontrolli.

Selline regulatsioon kujundab abipolitseinikule APolS §-s 5 sätestatud nõuete läbiviimise etapiviisiliseks, võimaldades esmalt hinnata kandidaadi vastavust objektiivsetele ja üldistele nõuetele (nõuetele vastavuse kontroll) ning alles seejärel töödelda täiendavaid isikuandmeid, mis on vajalikud kandidaadi usaldusväärsuse ja sobivuse hindamiseks (taustakontroll).

Etapiviisiline lähenemisviis teenib isikuandmete kaitse seisukohast andmete töötlemise minimaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtteid, kuna juhul, kui isik ei vasta nõuetele vastavuse kontrolli etapis mõnele APolS §-s 5 sätestatud üldnõudele, puudub vajadus tema suhtes taustakontrolli läbi viia ning täiendavaid isikuandmeid töödelda. Sellisel juhul piirdub andmetöötlus üksnes vältimatult vajalikuga ning välditakse põhjendamatut ja ülemäärast sekkumist isiku eraellu. Lisaks tagab selline lähenemisviis, et taustakontrolli käigus kogutavaid ja analüüsitavaid andmeid kasutatakse üksnes nende isikute puhul, kelle puhul on reaalselt võimalik edasine abipolitseinikuks nimetamine. Seeläbi on võimalik tasakaalustada ühelt poolt avaliku korra ja julgeoleku kaitse vajadus ning teiselt poolt isiku põhiõiguste ja ‑vabaduste kaitse, tagades, et õiguste riive on põhjendatud, proportsionaalne ja piiratud üksnes vajalikuga.

Punkti 2 kohaselt teostab PPA taustakontrolli piiratud ulatuses ka abipolitseiniku sugulaste ja hõimlaste (vanemad, õde, vend, lapsed, abikaasa, registreeritud elukaaslane, endine abikaasa, endine registreeritud elukaaslane) ning abieluga sarnanevas suhtes oleva elukaaslase suhtes. Kontrolli eesmärk ei ole hinnata nende isikute sobivust, vaid tuvastada võimalikud riskid, mis võivad tuleneda abipolitseiniku lähedastest suhetest ning mõjutada tema sõltumatust, lojaalsust või otsustusvabadust. Lähedaste andmete kontrollimise maht on oluliselt kitsam kui taustakontrolli adressaadi enda puhul (vt lõige 6), mis aitab hoida riive mõõduka ja proportsionaalsena. Taustakontrolli eesmärgid lähedaste isikute puhul kaaluvad üles kontrolliga kaasneva riive ning tegemist on riskide haldamise mõõduka meetmega.

Punkti 3 kohaselt on PPA-l õigus läbi viia taustakontroll nii abipolitseinikuks kandideerija kui ka abipolitseiniku suhtes, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isik ei vasta enam abipolitseiniku nõuetele, millele vastavust kontrolliti tema viimasel taustakontrollil. Abipolitseinikuks kandideerija suhtes täiendava taustakontrolli läbiviimine võib olla põhjendatud näiteks olukorras, kui väljaõppe läbimise käigus ilmnevad uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla isiku usaldusväärsuse või kõlbelisuse. Täiendava taustakontrolli läbiviimise ulatus on sisult piiritletud käesoleva eelnõu § 5 lõike 1 punktidega 5–10 ja 12. PPA ametnik peab vajaduse korral põhjendama, milles seisnes konkreetne põhjendatud kahtlus. Sätte eesmärk on tagada, et abipolitseiniku ülesandeid täidaksid üksnes isikud, kelle usaldusväärsus, kõlbelisus ja lojaalsus on jätkuvalt tagatud kogu abipolitseinikuks olemise vältel.

Lõikega 3 nähakse ette, et PPA teavitab abipolitseinikuks kandideerijat enne esmast taustakontrolli läbiviimist. Sarnaselt nõuetele vastavuse kontrolliga peetakse silmas, et kandideerimisetapis on edastatud selge teave kontrollitavate andmete kohta ning andmesubjekt ehk abipolitseinikuks kandideerija on andnud nõusoleku andmete töötlemiseks. Eraldiseisvat täiendavat kirjalikku teavitamist ei tehta, kuna see tooks kaasa ebaproportsionaalse halduskoormuse. Abipolitseinikuks kandideerija lähedaste puhul ei ole teavitamise kohustust ette nähtud, kuna nende suhtes tehtav taustakontroll on minimaalne.
Lõikega 4 sätestatakse PPA kohustus teavitada isikut tema suhtes läbiviidud täiendavast taustakontrollist ja selle tulemusest. Teavitamine peab toimuma 14 kalendripäeva jooksul tulemuse teatavaks saamisest arvates. Sellega tagatakse ühelt poolt, et PPA peab täiendava taustakontrolli läbiviimise vajadust suutma põhjendada ning teiselt poolt võimaldab see isikul vajaduse korral oma õigusi kaitsta. Kuna taustakontroll on haldusmenetluse osa, on abipolitseinikuks kandideerijal või abipolitseinikul võimalik tulemust vaidlustada haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. 14-päevane tähtaeg loob selge ja arusaadava ajaraami nii isikule kui ka PPA-le ning aitab vältida olukorda, kus teavitamine põhjendamatult viibib. Isiku teavitamisega tagatakse IKÜM-i artiklites 13–14 sätestatud nõuete täitmine.

Lõikega 5 loetletakse isikuandmete liigid, mida PPA võib töödelda taustakontrolli läbiviimisel. Kokkuvõttes töödeldakse taustakontrolli raames üksnes selliseid isikuandmeid, mis on vajalikud isiku kõlbluse, sobivuse ja usaldusväärsuse hindamiseks.

Punktide 1 ja 2 kohaselt töödeldakse isiku üldandmeid ja varasemaid isikunimesid. Üldandmete all mõistetakse isiku nime, isikukoodi (sh sünniaeg), sugu, kodakondsust, kontaktandmeid (elukoha aadress, telefoninumber ja e-posti aadress). Isiku üldandmete töötlemine on vajalik isiku tuvastamiseks. Varasemate isikunimede kontrollimise eesmärk on tagada, et isiku varasem elukäik ei jääks kontrolli alt välja nimevahetuse tõttu.

Punkti 3 kohaselt töödeldakse isiku viimase viie aasta töötamise andmeid. Töötamise andmed on taustakontrolli raames vajalikud, et hinnata isiku tööalast usaldusväärsust, vastutustunnet ja sobivust avaliku võimu ülesannete täitmiseks. Lisaks võimaldavad need andmed PPA-l vajaduse korral võtta ühendust isiku tööandjaga, et saada täiendavat iseloomustavat teavet isiku käitumise ja hoiakute kohta.

Taustakontrolli käigus võib isiku töötamise andmete analüüsimisel ilmneda asjaolusid, mis võivad viidata võimalikele riskidele seoses isiku usaldusväärsuse, vastutustunde või sobivusega avaliku võimu ülesannete täitmiseks. Sellisteks asjaoludeks võivad muu hulgas olla sagedased ja lühiajalised töösuhted ilma selgelt põhjendatud selgituseta, korduv töösuhete lõpetamine tööandja algatusel, olulised ja selgitamata katkestused töökäigus ning vastuoluline või negatiivne teave varasematelt tööandjatelt. Kõiki nimetatud asjaolusid hinnatakse üksnes kogumis ja kontekstis, arvestades isiku selgitusi ning tööelu eripära, ning need ei ole iseenesest automaatselt välistavad, vaid võivad anda aluse täiendavaks hindamiseks.

Viieaastase ajavahemiku valik on põhjendatud ning vastab mõõdukuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele. Lühem ajavahemik, näiteks üks aasta, ei võimaldaks saada piisavalt terviklikku ja usaldusväärset ülevaadet isiku tööalasest käitumisest, kuna see võib kajastada üksnes ajutist või erandlikku olukorda ega pruugi peegeldada isiku tegelikku ja püsivamat hoiakut tööülesannete täitmisel. Samuti ei pruugi lühike ajavahemik hõlmata varasemaid töösuhteid, mis on olulised isiku tööalase tausta hindamisel.

Samas ei ole põhjendatud ka oluliselt pikema ajavahemiku, näiteks kümne aasta töötamise andmete töötlemine, kuna sellised andmed võivad olla kontrolli eesmärgi seisukohast ajaliselt liiga kauged ning ei pruugi enam kajastada isiku praegust käitumist, hoiakuid ega tööalast usaldusväärsust. Pikema perioodi hõlmamine suurendaks isikuandmete töötlemise ulatust ilma selge lisandväärtuseta kontrolli eesmärgi saavutamisel ning ei oleks kooskõlas IKÜM-is sätestatud andmete minimaalsuse põhimõttega.

Seetõttu kujutab viieaastane ajavahemik endast mõistlikku tasakaalu ühelt poolt avaliku huvi – tagada avaliku võimu ülesannete täitjate usaldusväärsus – ja teiselt poolt isiku õiguse vahel, et tema isikuandmeid töödeldaks üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Tegemist on ajaliselt piiratud, eesmärgipärase ja mõõduka andmetöötlusega, mis on sobiv kontrolli eesmärgi saavutamiseks.

Punkti 4 kohaselt töödeldakse sotsiaalmeediakontode andmeid, et hinnata isiku avalikku kuvandit ja selle vastavust abipolitseiniku kõlblusnõuetele. Sotsiaalmeedia platvorme ei ole võimalik loetleda ning samuti ei ole võimalik ette teada, millistelt veebilehtedelt taustakontrolli otsuse tegemisel vajalikku teavet võib leida. Sotsiaalmeediakontode kontrolli käigus võib ilmneda näiteks õigusrikkumisi õigustav, vaenu õhutav, vägivalda propageeriv või riigivastane sisu, mis seab kahtluse alla isiku sobivuse abipolitseinikuna tegutsemiseks. Sotsiaalmeediakontode andmete töötlemine taustakontrolli raames piirdub üksnes avalikult kättesaadava teabega. See tähendab, et PPA-l ei ole õigust tutvuda kinniste või privaatsena seadistatud sotsiaalmeediakontode sisuga ega kasutada selliste kontode kaudu kättesaamatuid andmeid taustakontrolli läbiviimisel. Avalikult kättesaadava teabe all mõistetakse teavet, mille isik on ise teinud üldsusele nähtavaks. Selline piirang tagab, et taustakontroll on kooskõlas isikuandmete töötlemise minimaalsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega.

Taustakontrolli raames töödeldakse punktide 5 ja 6 alusel andmeid määratud karistuste, karistatuse, karistusest vabastamise ning karistusregistri arhiiviandmete kohta. Töödeldakse nii kriminaal-, väärteo- kui ka distsiplinaarkaristuse andmeid. Määratud karistused võivad mõjutada isiku mainet ja usaldusväärsust. Karistusregistri arhiiviandmete kasutamine võimaldab hinnata isiku varasemat käitumismustrit tervikuna ja on vajalik tuvastamaks, kas kandideerijal esineb abipolitseinikuks nimetamist välistavaid asjaolusid (abipolitseinik ei tohi olla karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest). Kehtiv kriminaalkaristus võib anda aluse kahelda isiku usaldusväärsuses ja kehtiv karistus tahtlikult toimepandud kuriteo välistab kandideerija abipolitseinikuks nimetamise karistuse kehtivuse ajal. Isikud, kes on riigivõimu esindajad ning kellel on õigus piirata teiste isikute õiguseid ja vabadusi, peavad ka ise olema usaldusväärse taustaga. PPA maine kahjustamise vältimiseks peab abipolitseinik ise olema õiguskuulekas. Eelkõige peab PPA veenduma, et abipolitseinikule ei ole omane eksida nende reeglite vastu, mille üle teostab kontrolli politsei ja millesse ta kaasab ka abipolitseinikke. Abipolitseiniku usaldusväärsus, õiguskuulekus, väärtused ja käitumine peavad toetama politsei ülesannete täitmist. Seega on oluline välja selgitada abipolitseiniku suhtumine õiguskorda laiemalt.

Punkti 7 kohaselt on taustakontrolli käigus õigus töödelda kriminaalmenetluste andmeid, kus abipolitseinik on tunnistatud kahtlustatavaks või süüdistatavaks, ja nendes asjades tehtud menetlust lõpetava lahendi andmeid. Nimetatud andmete töötlemise eesmärk on tuvastada abipolitseinikuks kandideeriva isiku usaldusväärsus.

Kahtlustatava staatus viitab põhjendatud kahtlusele isiku võimalikust seotusest kuriteoga ning sellega kaasneb kriminaalmenetluse läbiviimine, mille tulemus ei ole kandideerimise ajal veel selgunud. Sellises olukorras ei ole võimalik anda objektiivset hinnangut isiku sobivusele abipolitseiniku politsei tegevuses osalemiseks. Samuti võib kriminaalmenetluse kestel esineda huvide konflikti, kui isik osaleb politsei tegevuses samaaegselt enda suhtes läbiviidava menetluse ajal. Lisaks võib kahtlustatava staatus kahjustada politsei usaldusväärsust ning avalikkuse usku korrakaitseorganite erapooletusse ja õiguspärasesse tegutsemisse. Abipolitseinik tegutseb politsei nimel ja avalikkus tajub teda politsei esindajana, mistõttu on oluline vältida olukordi, kus politsei tegevusse on kaasatud isik, kelle suhtes on alustatud kriminaalmenetlust. Andmete töötlemine ei tähenda süü eeldamist ega isiku süüdimõistmist ning on kooskõlas süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille kohaselt loetakse isik süütuks, kuni tema süü ei ole seaduses sätestatud korras tõendatud ja jõustunud kohtuotsusega tuvastatud. Kahtlustatava staatuse kontrollimine ei ole suunatud isiku vastutuse tuvastamisele ega hinnangu andmisele tema süüküsimuses, vaid kujutab endast ennetava iseloomuga meedet, mille eesmärk on ajutiselt hinnata isiku sobivust abipolitseinikuks, mis eeldab kõrgendatud usaldusväärsust, laitmatut käitumist ja avalikkuse usaldust. Tegemist on mõõduka ja proportsionaalse andmetöötlusega, kahjustamata seejuures isiku menetluslikke õigusi ega õigust õiglasele kohtumenetlusele.

Taustakontrolli raames on põhjendatud töödelda ja hinnata ka kriminaalasjade lahendeid, milles isik on olnud kahtlustatav või süüdistatav. Seda põhjusel, et KrMS näeb ette mitmeid menetluse lõpetamise aluseid, mis ei ole seotud isiku süütuse või teo olemusliku õigusvastasuse puudumisega, vaid menetluslike, oportuniteedi- või otstarbekuse kaalutlustega. Seetõttu ei anna ainuüksi süüdimõistva kohtuotsuse puudumine alati ammendavat ja tõest pilti isiku varasemast käitumisest. Näiteks võib kriminaalmenetluse lõpetada avaliku menetlushuvi puudumise ja vähese süü korral (§ 202), karistuse ebaotstarbekuse tõttu (§ 203), kahju heastamise tõttu (§ 203¹) või muudel seaduses sätestatud alustel, sealhulgas menetluse mõistliku aja möödumise tõttu (§ 205²). Mitmel nimetatud juhul eeldab menetluse lõpetamine seda, et teo toimepanemise asjaolud on suures ulatuses selged ning isik on sageli ka võtnud vastutuse kahju heastamise, kohustuste täitmise või muude tingimuste kaudu. Sellised menetluslahendid võivad seega anda olulist teavet isiku varasema käitumise, hoiakute ja õiguskorrast kinnipidamise kohta, isegi kui formaalset süüdimõistmist ei ole toimunud. Abipolitseinikuks kandideeriva isiku puhul on sellise teabe hindamine eriti oluline, kuna abipolitseinik osaleb politsei ülesannete täitmises ning tal võib olla võimalus mõjutada teiste isikute õigusi ja vabadusi. Avaliku võimu teostamises osalemine eeldab kõrgendatud usaldusväärsust, õiguskuulekust ja väärtushinnangute kooskõla politsei põhimõtetega. Kriminaalasjade lahendid, sealhulgas menetluse lõpetamise määrused, võimaldavad hinnata, kas isikule on varem olnud omane õigusrikkumine, milline on olnud tema käitumismuster ning kuidas ta on reageerinud õiguskorraga vastuollu sattumisele. Samas ei tähenda selliste andmete töötlemine süü eeldamist ega süütuse presumptsiooni rikkumist. Menetluse lõpetamise aluste analüüsimine ei ole suunatud isiku kriminaalvastutuse tuvastamisele. Seega on kriminaalasjade lahendite, sealhulgas kahtlustatava või süüdistatava staatusega seotud menetluste tulemuste arvesse võtmine põhjendatud selleks, et kujundada terviklik ja sisuline hinnang isiku varasemale käitumisele ning tagada, et politsei tegevusse kaasatakse üksnes isikud, kelle hoiakud ja käitumine toetavad õiguskorda ja avalikku huvi.

Teatud käitumismustrid või sündmuste asjaolud võivad viidata isiku eluviisile või hoiakutele, mis võivad olla vastuolus abipolitseinikule esitatavate kõlblus- ja usaldusväärsuse nõuetega, sõltumata sellest, kas need on lõppenud karistuse määramisega. Kohtupraktikas on selgitatud, et haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse (Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021. aasta otsus haldusasjas nr 3-20-1675, punkt 9). Et tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik karistusõiguslikus mõttes (kaebaja viide karistatuse puudumisele), ei tähenda, et sama tegu (ka üksik käitumisakt) ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest RelvS § 36 lõike 4 punkti 3 tähenduses. Isiku elustiili hindamisel omab tähtsust see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Isikule loomuomase käitumise hindamisel ei ole õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut kaebaja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes (vt RelvS § 36 lõike 4 punkt 5), vaid kasutatakse isiku suhtes teadaolevat infot isikut iseloomustavana (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-17-2282, 3-20-1675, 3-20-2365). Niisiis iseloomustavad kaebajat lisaks kehtivate karistuste puudumisele ka politsei andmebaasis fikseeritud kaebajaga toimunud sündmused, sh lühimenetlustes fikseeritud kiiruseületamised ja muud liiklusrikkumised17.

Kui isikule on esitatud kahtlustus või süüdistus, ei anta talle sellel ajal abipolitseiniku staatust. Menetluse lõpetamise või õigeksmõistmise korral on isikul võimalik kandideerimisprotsessi uuesti alustada.

Punkti 8 kohaselt kontrollitakse andmeid seotuse kohta organisatsiooni või liikumisega, mille tegevus on suunatud avaliku korra või julgeoleku vastu. Abipolitseinik peab oma tegevuse ja eluviisiga toetama politseid turvalisuse ning avaliku korra tagamisel. Abipolitseinik ei tohi olla seotud kuritegelike organisatsioonide, äärmuslike poliitiliste liikumiste ega muude gruppidega, mis on suunatud avaliku korra või julgeoleku vastu, kuna see seaks kahtluse alla tema lojaalsuse ja sõltumatuse.

Eesti õiguskorras ei saa eksisteerida ametlikke või registreeritud organisatsioone, mille tegevus on suunatud riigi põhiseadusliku korra, avaliku korra või julgeoleku vastu. Seetõttu ei peeta käesolevas sättes silmas ametlikke organisatsioone, vaid mitteametlikke, isetekkelisi ja registreerimata liikumisi, rühmitusi või võrgustikke, mis tegutsevad igapäevaelus ning on politseile oma tegevuse, ideoloogia või käitumismustri kaudu teada.

Sellised mitteametlikud struktuurid võivad olla suunatud äärmusluse õhutamisele, vaenu levitamisele, riigivõimu vastasele tegevusele või muul viisil avaliku korra ja julgeoleku kahjustamisele, hoolimata sellest, et neil puudub juriidiline vorm või ametlik staatus. Praktikas võivad need grupeeringud avaldada reaalset mõju ühiskondlikule turvalisusele ning kujutada endast riski ka politsei tegevuse seisukohast.

Abipolitseinik peab oma tegevuse ja eluviisiga toetama politseid turvalisuse ning avaliku korra tagamisel ning olema oma hoiakutes ja käitumises selgelt kooskõlas õiguskorraga. Seotus selliste mitteametlike, politseile teada olevate ja avalikku korda või julgeolekut ohustavate liikumistega võib seada kahtluse alla abipolitseiniku lojaalsuse, sõltumatuse ja erapooletuse ning kahjustada politsei usaldusväärsust avalikkuse silmis.

Punkti 9 kohaselt töödeldakse ka avalike allikate andmeid, et hinnata isiku usaldusväärsust, isikuomadusi, kõlbelisust ja eluviisi.

Avalike allikate all mõistetakse isiku enda poolt avalikkusele kättesaadavaks tehtud teavet, sealhulgas sotsiaalmeedias, veebiplatvormidel, blogides, foorumites või muudes avalikes kanalites avaldatud seisukohti ja materjale. Selline teave võib anda olulist lisainfot isiku hoiakute, väärtushinnangute ja käitumismustri kohta, mis ei pruugi kajastuda ametlikes registrites, kuid on abipolitseiniku sobivuse hindamisel sisuliselt asjakohane.

Avalikest allikatest pärinev teave võib positiivselt iseloomustada isiku sobivust abipolitseinikuks näiteks juhul, kui isik on osalenud vabatahtlikus tegevuses, kogukondlikes algatustes või turvalisust ja avalikku korda toetavas tegevuses. Samuti võib isiku avalik käitumine näidata lugupidavat suhtumist teistesse inimestesse, konfliktide rahumeelset lahendamist ning vastutustundlikku ja tasakaalukat suhtlusviisi. Samas võivad avalikest allikatest ilmnevad asjaolud viidata ka isiku sobimatusele abipolitseiniku rolli. Sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks kuritegevust, vägivalda või õigusrikkumisi õigustavad avaldused, riigivastased või äärmuslikud seisukohad, vaenu õhutamine, diskrimineerivad või alandavad väljaütlemised, samuti politsei või õiguskorra süstemaatiline halvustamine.
Avalike allikate andmete töötlemisel ei lähtuta üksikutest kontekstist väljarebitud avaldustest, vaid hinnatakse teavet tervikuna, arvestades selle sisu, ajalisust ja sagedust. Tegemist ei ole isiku maailmavaate või arvamusvabaduse piiranguga, vaid riskihindamisega. Avalike allikate kasutamine võimaldab PPA-l teha põhjendatud otsuse selle kohta, kas isiku hoiakud ja käitumine toetavad politsei tegevuses osalemist. Seega võib avalikest allikatest pärinev teave olenevalt selle sisust ja iseloomust anda kas täiendava kinnituse isiku sobivusele või vastupidi – viidata riskidele, mille tõttu võib Politsei- ja Piirivalveamet otsustada isikut abipolitseinikuks mitte nimetada.

Punkti 10 kohaselt töödeldakse õppeasutuse esindajalt saadud andmeid ja viimase viie aasta tööandja andmeid isiku usaldusväärsuse, isikuomaduste ja kõlbeliste omaduste kohta. Nende andmete töötlemine võimaldab hinnata isiku käitumist töökeskkonnas ning tema valmisolekut täita abipolitseiniku ülesandeid.

Punkti 11 kohaselt töödeldakse andmeid selle kohta, kas isik on viimase aasta jooksul vabastatud avalikust teenistusest distsiplinaarsüüteo eest. Vastav teave on vajalik taustakontrolli läbiviimiseks, et hinnata isiku usaldusväärsust ning vastavust abipolitseiniku nõuetele. Avaliku teenistuse seaduse § 70 järgi võivad distsiplinaarkaristused olla noomitus, põhipalga vähendamine või teenistusest vabastamine, millest viimane on kõige raskem meede ja eeldab mõjuvate põhjuste esinemist. Kui isik on teenistusest distsiplinaarsüüteo tõttu vabastatud, viitab see asjaolule, et isik ei ole käitunud teenistuskohustuste ja eetikareeglitega kooskõlas ning see võib viidata tööandja usalduse kaotusele või seaduskuulekuse puudulikkusele. Abipolitseinikule kehtestatud nõuete kohaselt ei saa isikut nimetada abipolitseinikuks juhul, kui talle on viimase aasta jooksul määratud distsiplinaarkaristus. PPA-le on oluline tagada, et abipolitseinikul ei esine asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla tema usaldusväärsuse, sest abipolitseinikud täidavad ülesandeid, mis eeldavad kõrgendatud vastutust ja õiguskuulekust.

Eelnõus on ajaraamina ette nähtud üks aasta, lähtudes IKÜM-i minimaalsuse põhimõttest. Üheaastane periood on proportsionaalne ja piisav, et tuvastada hiljutine ning asjakohane käitumine, mis võib mõjutada isiku sobivust.

Punkti 12 kohaselt võib töödelda ka PPA eelneva abipolitseiniku taustakontrolli andmeid. Käesoleva punkti alusel on õigus töödelda eelmise taustakontrolli andmeid, mille on läbi viinud PPA selle isiku suhtes. Seega ei kuulu sätte kohaldamisalasse teiste asutuste poolt või teiste seaduste alusel tehtud taustakontrollid, näiteks vangistusseaduse või muude eriseaduste alusel läbiviidud kontrollid, kuna nende eesmärk, ulatus ja õiguslik alus erinevad abipolitseiniku taustakontrolli eesmärgist. Selliste andmete kasutamine ei oleks kooskõlas andmete eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtetega. Piirates eelmise taustakontrolli andmete kasutamise üksnes PPA poolt, tagatakse õigusselgus, välditakse erineva õigusliku eesmärgiga andmete põhjendamatut ristkasutust ning kaitstakse isikuandmete töötlemisel isiku põhiõigusi. Samuti võimaldab see kasutada juba kogutud asjakohast teavet menetluse tõhustamiseks ja dubleeriva andmetöötluse vältimiseks, ilma et see tooks kaasa põhjendamatult laiaulatuslikku andmete kasutamist.

Varasema taustakontrolli andmeid säilitatakse kuni kümme aastat ning vajaduse korral on PPA-l õigus töödelda ja arvesse võtta ka neid andmeid. Varasemate taustakontrolli andmete töötlemine võimaldab PPA-l hinnata, kas isiku suhtes on varem ilmnenud asjaolusid, mis võivad mõjutada tema sobivust abipolitseinikuks, sealhulgas varasemad usaldusväärsust vähendavad asjaolud või muud riskitegurid. Vajadus varasemaid andmeid töödelda võib tekkida juhul, kui isik taotleb uuesti abipolitseinikuks saamist või kui PPA-l tekib põhjendatud kahtlus isiku usaldusväärsuse suhtes. Samuti võimaldab varasemate andmete arvesse võtmine võrrelda uusi andmeid varasematega ning tuvastada võimalikke mustreid või korduvaid probleeme, mis on olulised riskimaandamise seisukohalt.

Punkti 13 kohaselt töödeldakse andmeid isiku viimase viia aasta välispiiri ületuste ja välisriigis viibimise kohta, et tuvastada isiku viibimine välisriigis, mis on kantud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 19 lõike 3 alusel kehtestatud nimekirja. Sage riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 19 lõikes 3 nimetatud välisriikide külastamine võib viidata võimalikele riskidele, sealhulgas seotusele riigi julgeolekut ohustava tegevusega. Eelkõige võib sagedane või pikaajaline viibimine nimetatud riikides suurendada mõjutatavuse või huvide konflikti riski. Olulisuse hindamisel ei lähtuta üksnes välisriigis viibimise faktist, vaid analüüsitakse näiteks selle sisu, sagedust, kestust ja isiku sidemeid vastava riigiga. Samuti hinnatakse, kas ja mil määral võivad sellised seosed mõjutada isiku võimet täita abipolitseiniku ülesandeid erapooletult, lojaalselt ja riigi julgeoleku huve arvestades. Andmete töötlemine on seega ennetava iseloomuga ning suunatud riskide varajasele tuvastamisele ja maandamisele. Selle eesmärk ei ole isikuid põhjendamatult piirata, vaid tagada, et abipolitseiniku rolli täitvad isikud vastaksid kõrgendatud usaldusväärsuse nõuetele ning et PPA saaks teha kaalutletud ja põhjendatud otsuseid, arvestades nii avalikku huvi kui ka isiku õigusi.

Punkti 14 kohaselt kontrollitakse välisriigis kaitseväeteenistuses või sõjaväelises väljaõppes osalemise andmeid, et hinnata võimalikku julgeolekuriski. Välisriigis omandatud sõjaväelise väljaõppe andmete töötlemine võimaldab PPA-l vajaduse korral küsida isikult lisaselgitusi väljaõppe iseloomu, kestuse ja eesmärgi kohta ning hinnata, kas väljaõpe võib mõjutada isiku võimet täita abipolitseiniku ülesandeid erapooletult ja kooskõlas Eesti Vabariigi huvidega. Andmete töötlemine on ennetava iseloomuga ning suunatud riskide varajasele tuvastamisele ja maandamisele. Oluline on rõhutada, et sellise väljaõppe läbimine ei ole iseenesest välistav asjaolu abipolitseinikuks saamisel.

Punkti 15 kohaselt töödeldakse politsei ja piirivalve seaduse § 8 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogus (infosüsteem POLIS) olevaid andmeid, mis võimaldavad tuvastada isiku suhteid kuritegevusega seotud isikutega. Nimetatud andmete töötlemise eesmärk on hinnata abipolitseinikuks kandideerija või abipolitseiniku võimalikku mõjutatavust, sõltuvust või riske, mis võivad tuleneda tema lähedastest või püsivatest suhetest kuritegevusega seotud isikutega.

Abipolitseinik osaleb politsei tegevuses ning võib saada ligipääsu teabele, mis ei ole avalik, samuti täita ülesandeid, mis eeldavad sõltumatut ja erapooletut otsustusvõimet. Seetõttu on oluline tuvastada olukorrad, kus isiku suhted kuritegevusega seotud isikutega võivad seada kahtluse alla tema lojaalsuse, otsustusvabaduse või usaldusväärsuse, sealhulgas tekitada ohu, et isikut võidakse mõjutada, ära kasutada või survestada. Kui andmete töötlemisel ilmnevad seosed kuritegevusega seotud isikutega, ei tähenda see automaatselt järeldust isiku sobimatuse kohta, vaid on osa riskihinnangust, mille käigus hinnatakse konkreetsete suhete laadi, kestust ja mõju isiku käitumisele ning politsei tegevuses osalemisele. Andmeid kasutatakse üksnes abipolitseiniku sobivuse ja usaldusväärsuse hindamiseks.

Punkti 16 kohaselt töödeldakse politsei ja piirivalve seaduse § 8 lõike 3 ja § 251 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogudes (infosüsteem POLIS ja politsei taktikalise juhtimise andmekogu) olevaid andmeid, mis võimaldavad kontrollida isiku vastavust seaduses sätestatud nõuetele. Nimetatud andmekogudesse on koondatud politsei ülesannete täitmise käigus kogutud teave, mis võimaldab hinnata isiku tausta ja käitumist pikema ajavahemiku jooksul ning tuvastada võimalikke asjaolusid, mis võivad mõjutada isiku sobivust osaleda politsei tegevuses.

Andmekogudes sisalduv teave võib hõlmata andmeid isiku varasema käitumise, kontaktide ning politsei sekkumist nõudnud sündmuste kohta, sealhulgas olukordi, kus isik on olnud menetluse objekt, osaline või muul viisil politsei tähelepanu all. Sellise teabe töötlemine on vajalik, et PPA saaks hinnata, kas isiku suhtes esineb riske või asjaolusid, mis võivad olla vastuolus käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 5–10 ja 12 sätestatud nõuetega, eelkõige seoses isiku seaduskuulekuse, usaldusväärsuse, kõlbeliste omaduste ning üldise sobivusega abipolitseiniku rolli täitmiseks.

Igapäevaselt reageerib politsei ka sündmustele, mis ei kujuta endast süütegu või mille puhul menetlust ei alustata, kuid mis võivad siiski anda olulist teavet isiku käitumise, hoiakute ja konfliktimustri kohta. Mitmed politsei väljakutsed ja sekkumised on praktikas seotud isikute viibimisega avalikus kohas alkoholijoobes, millega häiritakse kas teisi isikuid või mis seab ohtu isiku enda elu ja tervise. Politsei ülesanne on neil juhtudel eeskätt tagada isiku enda ja teiste isikute turvalisus ning taastada avalik kord. Sellised sekkumised ei pruugi lõppeda karistuse määramise või menetluse alustamisega, kuid nende korduv esinemine sama isikuga seoses võib viidata riskikäitumisele, vähesele enesekontrollile või raskustele sotsiaalsete normide järgimisel. Kuigi avalikus kohas alkoholijoobes viibimine ei tähenda igal üksikjuhul õigusvastast käitumist ega süüd, võib isiku korduv seotus selliste sündmustega anda PPA-le lisateavet isiku eluviisi ja käitumismustri kohta. Selline teave on oluline abipolitseiniku sobivuse hindamisel, kuna abipolitseiniku roll eeldab vastutustundlikku käitumist, head enesekontrolli ning võimet järgida ja toetada neid norme, mille täitmist politsei oma tegevuses tagab.

Andmeid kasutatakse isikut iseloomustava teabena ning nende töötlemise eesmärk ei ole anda hinnangut isiku süüküsimusele ega määrata karistusõiguslikku vastutust. Andmete töötlemine on piiratud üksnes ulatuses, mis on vajalik taustakontrolli eesmärgi saavutamiseks, ning nendele tuginetakse koos muude taustakontrolli käigus kogutud andmetega tervikliku riskihinnangu kujundamisel.

Lõikega 6 piiritletakse, milliseid andmeid võib töödelda abipolitseinikuks kandideerija lähedaste suhtes. Täpsemalt võib töödelda lähedaste üldandmeid ning PPA kogutud andmeid, mis võimaldavad tuvastada isiku suhteid kuritegevusega seotud isikutega. PPA-l on vaja tagada, et politsei tegevusse oleks kaasatud usaldusväärsed inimesed, ja välistada olukord, kus võib esineda oht, et lähedased mõjutavad abipolitseiniku tegevust. Lähedaste isikute karistusandmeid karistusregistrist selle raames ei kontrollita.

Õiguste ja vabaduste piiramist saab pidada lubatavaks vaid juhul, kui see on põhjendatud ja vajalik (PS § 11). Taustakontrolli eesmärk on hinnata isiku usaldusväärsust ja abipolitseinikuks sobivust. Pereliikmete osas kogutakse ja töödeldakse vähem andmeid kui abipolitseiniku enda puhul, kuna nende andmete kasutamine teenib eeskätt eesmärki tuvastada võimalikud perekondlikust taustast tulenevad riskid. Seetõttu ei ole põhjendatud pereliikmete samaväärne ja sama ulatuslik kontrollimine. PPA-le on oluline omada piisavat ülevaadet riskidest, mis võivad kaasneda abipolitseiniku tegevusega. Näiteks võib pereliige, kellel on varasem kokkupuude organiseeritud kuritegevusega, püüda oma lähedast, abipolitseinikku, mõjutada. Sellise asjaolu ilmnemine taustakontrolli käigus ei välista automaatselt isiku abipolitseinikuks nimetamist, vaid osutab vajadusele arvestada kõrgendatud riskiga. Kokkuvõttes on taustakontrolli eesmärgid kaalukamad kui sellega kaasnev põhiõiguste riive ning tegemist on mõõduka ja ennetava abinõuga. Analoogselt VangS-ga ei teavitata lähedasi taustakontrolli läbiviimisest, kuna nende kohta tehtav taustakontroll on minimaalne.

Lõikega 7 loetletakse PPA õigused taustakontrolli läbiviimisel. Nimetatud toimingud on vajalikud, et taustakontrolli käigus oleks PPA-l võimalik eri allikatest kontrollida esitatud andmete õigsust ja välistavate aluste puudumist. Andmete kontrollimise viis valitakse iga kord eraldi, arvestades kontrollitavate andmete olemust. Eesmärk on selgitada välja, kas kontrollitava isiku taust, sealhulgas käitumine ja eluviis, vastab abipolitseinikule esitatavatele nõuetele.

Taustakontrolli tegemiseks on PPA-l õigus punkti 1 alusel pöörduda riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutuste, samuti füüsiliste ja juriidiliste isikute poole järelepärimisega kontrollitava isiku isikuandmete kohta. See tähendab, et PPA võib pöörduda näiteks kohaliku omavalitsuse poole, et koguda infot abipolitseiniku kandidaadi kohta. See on vajalik, et hinnata, kas kandidaat on seaduskuulekas ja usaldusväärne ning kas tal on varasemaid probleeme, mis võiksid PPA töö usaldusväärsust kahjustada. Oluline on rõhutada, et see ei tähenda, et iga abipolitseinikuks kandideerija puhul tehakse automaatselt päringuid kõikvõimalikesse registritesse või asutustesse. Taustakontrolli ulatus kujuneb riskipõhiselt ning lähtudes konkreetse kandideerija taustast, esitatud andmetest ja PPA-le teadaolevatest asjaoludest.

Päringu tegemine näiteks kohalikule omavalitsusele võib olla põhjendatud juhul, kui PPA-l tekib vajadus täpsustada teavet kandidaadi varasema käitumise, elukorralduse või võimalike probleemide kohta, mis võivad olla olulised politsei tegevuses osalemise seisukohalt. Sellisteks olukordadeks võivad olla viited korduvatele konfliktidele või alkoholi liigtarvitamisele. Kohaliku omavalitsuse poole pöördumine on seejuures üksnes näitlik võimalus, kuid mitte kohustuslik ega rutiinne tegevus. Päringuid tehakse üksnes siis, kui see on konkreetse juhtumi puhul vajalik ja proportsionaalne. Taustakontrolli eesmärk ei ole kandidaatide põhjendamatu kontrollimine.

Punkti 2 alusel on PPA-l õigus vestelda kontrollitava isiku, samuti tema tööandja ja õppeasutuse esindajate ning teiste isikutega, veendumaks, et isiku kõlbelised omadused, usaldusväärsus ja käitumine ei või kahjustada PPA mainet ega ohustada tema ja teiste isikute turvalisust ja avalikku korda. Sellise vestluse vajadus tuleneb asjaolust, et isiku õiguskuulekus, eetilised hoiakud ja käitumismustrid ei pruugi täielikult kajastuda dokumentides ega registriandmetes. Abipolitseinik täidab ülesandeid, mis eeldavad avalikkuse usaldust, koostööd politseiametnikega ning valmisolekut tegutseda pingelistes ja vastutusrikastes olukordades. Seetõttu on oluline hinnata lisaks formaalsetele andmetele ka isiku suhtumist seadustesse, vastutustunnet ja käitumist igapäevastes olukordades.

Vestluse käigus võib kontrollitavalt isikult endalt küsida näiteks tema motivatsiooni abipolitseinikuks kandideerimisel, arusaama abipolitseiniku rollist ja vastutusest, suhtumist seaduskuulekusse ja eetikadilemmadesse ning valmisolekut järgida PPA juhiseid ja väärtusi. Sellised küsimused aitavad hinnata, kas isik mõistab abipolitseiniku rolli sisu ning suudab tegutseda PPA huvides ka olukordades, mis nõuavad enesedistsipliini ja erapooletust.

Tööandja või õppeasutuse esindajatega peetavate vestluste eesmärk on saada tagasisidet isiku senise käitumise, kohusetundlikkuse, distsipliini ja koostöövõime kohta. Vestluste käigus ei koguta üldist või isiku eraellu põhjendamatult sekkuvat teavet, vaid keskendutakse üksnes neile asjaoludele, mis võivad olla olulised, kui hinnatakse isiku sobivust abipolitseiniku ülesannete täitmiseks.

Oluline on rõhutada, et selliste vestluste läbiviimine ei ole automaatne ega kohustuslik iga abipolitseinikuks kandideerija puhul. Vestlusi peetakse üksnes juhul, kui PPA-l on selleks põhjendatud vajadus, näiteks kui dokumentide põhjal ei ole võimalik kandidaadi sobivust piisava kindlusega hinnata või kui ilmnevad asjaolud, mis vajavad täiendavat selgitamist. Selline lähenemisviis tagab, et vestlused on eesmärgipärased, proportsionaalsed ja kooskõlas isiku õiguste kaitse põhimõttega, toetades samal ajal avaliku korra ja PPA usaldusväärsuse tagamist.

Punkti 3 alusel on PPA-l õigus kontrollida isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku isiku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust. Käesoleva punkti alusel on PPA-l õigus kontrollida andmeid näiteks politsei ja piirivalve seaduse § 8 lõike 3 ja § 251 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogus, karistusregistris või rahvastikuregistris. Kontrollitavad andmed peavad olema seotud taustakontrolli läbiviimise eesmärgi saavutamisega või esitatud andmete õigsuse kontrollimisega.

Punkti 4 alusel on PPA-l õigus saada andmeid karistusregistri arhiivist, et kontrollida abipolitseinikuks kandideeriva isiku vastavust APolS § 5 lõike 1 punktile 7, mille kohaselt ei või abipolitseinik olla isik, kes on karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest, sõltumata sellest, kas karistusandmed on karistusregistrist kustutatud või mitte.

Punkti 5 alusel on PPA-l õigus töödelda üldsusele mõeldud ja avalikult kättesaadavaid isikuandmeid. Selle sätte eesmärk on võimaldada PPA-l hinnata kandidaadi sobivust ka sellise teabe põhjal, mis on isiku enda poolt või muul õiguspärasel viisil avalikku ruumi loodud. Avalikus ruumis avalduv käitumine ja väljendusviis peegeldavad isiku väärtushinnanguid, hoiakuid ja suhtumist ühiskondlikesse normidesse. Abipolitseinik täidab ülesandeid, mille käigus ta esindab politseid ja riiki laiemalt, ning temalt eeldatakse õiguskuulekust ja austavat suhtumist kõigi isikute suhtes. Seetõttu võib avalikult kättesaadav teave anda olulist lisainfot selle kohta, kas isik suudab oma rolli täita viisil, mis ei kahjusta PPA mainet ega usaldust politsei vastu.

PPA võib sätte alusel otsida ja analüüsida kandidaadi kohta infot näiteks avalikest meediakanalitest, veebiväljaannetest ja internetis avalikult kättesaadavatest allikatest, sealhulgas sotsiaalmeedia platvormidest, ulatuses, milles isik on ise oma andmed või seisukohad avalikkusele nähtavaks teinud. Näiteks võivad avalikud sotsiaalmeediapostitused, milles isik teeb ähvardusi, õhutab vägivalda, levitab vaenu või diskrimineerivaid seisukohti, anda alust järelduseks, et isiku hoiakud ei ole kooskõlas abipolitseiniku rolliga kaasnevate eetika- ja õigusnõuetega. Samuti võib avalikest allikatest ilmneda teave kandidaadi varasemate õigusrikkumiste või konfliktide kohta, näiteks ajaleheartiklite kaudu. Oluline on rõhutada, et avalikult kättesaadavate isikuandmete töötlemine ei ole automaatne ega piiramatu tegevus. PPA kasutab seda õigust üksnes vajaduse korral ning proportsionaalselt taustakontrolli eesmärgiga.

Lõikega 8 nähakse ette, et taustakontrolli raames võib töödelda andmeid üksnes ulatuses, mis on vajalik taustakontrolli eesmärgi saavutamiseks. Taustakontrolli tehes tuleb järgida isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõtet. Näiteks juhul, kui ilmneb varases etapis selge välistav asjaolu, lõpetatakse edasine andmetöötlus, kuna sellisel juhul on juba välistatud tema abipolitseinikuks saamine. Selliseks välistavaks asjaoluks võib olla näiteks varasem tahtlikult toimepandud esimese astme kuritegu, mis seaduse kohaselt välistab isiku abipolitseinikuks saamise sõltumata muudest asjaoludest. Minimaalsuse põhimõte tähendab ühtlasi, et PPA ei kogu ega töötle teavet, mis ei ole otseselt seotud abipolitseiniku sobivuse hindamisega, näiteks isiku poliitiliste vaadete, eraeluliste suhete või muude isikuandmete kohta.

Eelnõu §-ga 10 sätestatakse nõuetele vastavuse ja taustakontrolli võimalikud tulemused. Sättes määratletakse selgelt, milliseid otsuseid on PPA-l õigus teha abipolitseinikuks kandideeriva isiku või juba nimetatud abipolitseiniku suhtes pärast nõuetele vastavuse või taustakontrolli läbiviimist. Sellega luuakse õigusselgus nii isikutele kui ka PPA-le ning tagatakse otsuste õiguspärasus ja prognoositavus. Paragrahvi lõikes 1 on loetletud ammendavalt otsused, mida PPA peadirektor või tema volitatud ametnik võib nõuetele vastavuse kontrolli või taustakontrolli tulemusel teha:
1) anda isikule abipolitseiniku staatus;
2) keelduda isikule abipolitseiniku staatuse andmisest;
3) peatada abipolitseiniku staatus;
4) ülendada või alandada abipolitseiniku astet;
5) vabastada isik abipolitseiniku staatusest.

Punktiga 1 nähakse ette võimalus anda isikule abipolitseiniku staatus. See puudutab eeskätt abipolitseinikuks kandideerijat, kes on edukalt läbinud nii nõuetele vastavuse kontrolli kui ka taustakontrolli ning on sooritanud vastava astme väljaõppe. Sellisel juhul antakse isikule eelnõu § 6 lõike 1 alusel abipolitseiniku staatus.

Punktiga 2 reguleeritakse olukordi, kus nõuetele vastavuse kontrolli või taustakontrolli käigus ilmneb, et isik ei vasta abipolitseinikule esitatavatele nõuetele. Sellisel juhul keeldub PPA isikule abipolitseiniku staatuse andmisest. Keeldumise aluseks võivad olla muu hulgas asjaolud, et isik on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav, on kandideerimisel teadlikult esitanud valeandmeid või ei ole oma isikuomaduste, käitumise või eluviisi tõttu sobiv politsei tegevuses osalemiseks. Loetelu ei ole ammendav, kuid keeldumine peab igal juhul põhinema seaduses sätestatud nõuetel ja olema põhjendutud.

Punktiga 3 nähakse ette võimalus peatada abipolitseiniku staatus. Seda meedet kohaldatakse üksnes nende isikute suhtes, kellele on abipolitseiniku staatus juba antud. Peatamine on ajutine meede, mida kasutatakse olukordades, kus on vajalik isiku edasine osalemine politsei tegevuses ajutiselt välistada kuni oluliste asjaolude selgumiseni. Praktikas võib selline olukord tekkida eelkõige juhul, kui abipolitseiniku suhtes algatatakse kriminaalmenetlus ning tema edasine osalemine politsei tegevuses kuni asjaolude selgumiseni ei ole lubatav. Juhul, kui menetlus lõpetatakse või isik mõistetakse õigeks, jätkub isiku abipolitseiniku staatus. Kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev otsus, vabastatakse isik abipolitseiniku staatusest, kuna sellisel juhul ei vasta isik enam abipolitseiniku nõuetele.

Punkti 4 kohaselt võib nõuetele vastavuse kontrolli või taustakontrolli tulemusel abipolitseiniku astet ülendada või alandada. Abipolitseiniku astme ülendamine ja alandamine on eeskätt seotud nõuete vastavuse kontrolliga. Näiteks astme alandamine võib olla põhjendatud juhul, kui abipolitseinik ei vasta kehalise ettevalmiste nõuetele. II astme ülendamisel III astmele kontrollitakse politsei tegevuses osalemise mahtu, haridus- ja keelenõuete täitmist ning abipolitseiniku staaži. Taustakontroll tehakse astme muutmisel üksnes põhjendatud kahtluse korral, vältides seeläbi põhjendamatult korduvat andmetöötlust.

Punkti 5 kohaselt võib nõuetele vastavuse või taustakontrolli tulemusel vabastada isiku abipolitseiniku staatusest. Vabastamine on kõige intensiivsem meede ning seda kohaldatakse olukordades, kus isiku edasine tegutsemine abipolitseinikuna ei ole võimalik või lubatav. Vabastamine võib olla põhjendatud näiteks olukorras, kus abipolitseiniku käitumine on kahjustanud PPA mainet, avalikku usaldust või kui esinevad muud asjaolud, mis on selgelt vastuolus abipolitseiniku nõuetega ja mille tõttu ei ole isiku jätkamine abipolitseinikuna võimalik.

APolS § 5 lõike 1 punkti 8 kohaselt ei tohi abipolitseinikuks olla isik, kellel on kehtiv karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Kui kontrolli käigus ilmneb, et abipolitseinikule on määratud kehtiv karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest, ei vasta ta enam ApolS‑is sätestatud nõuetele ning tema edasine tegutsemine abipolitseinikuna tuleb lõpetada. Sellisel juhul ei ole PPA-l kaalutlusruumi, kuna tegemist on selge ja objektiivse nõude rikkumisega.
Lõikega 2 sätestatakse kohustus teavitada isikut nõuetele vastavuse kontrolli või taustakontrolli tulemusest. Teavitamiskohustus laieneb nii abipolitseinikuks kandideerijale kui ka juba nimetatud abipolitseinikule ning hõlmab kõiki paragrahvi lõikes 1 nimetatud võimalikke otsuseid. Sellega tagatakse, et isik on teadlik tema suhtes tehtud haldusotsusest. Teavitamine on oluline menetluslik tagatis, mis toetab haldusmenetluse läbipaistvuse ja hea halduse põhimõtte järgimist. Isiku teavitamine võimaldab tal mõista, milline otsus on tehtud, milline on selle õiguslik tähendus ning millised on otsuse edasised tagajärjed tema abipolitseiniku staatusele või kandideerimisele. Lisaks loob teavitamiskohustus eelduse isiku õiguste tõhusaks kaitseks. Teave otsuse tegemise kohta võimaldab isikul kasutada oma õigust otsus vaidlustada. Ilma nõuetekohase teavitamiseta ei oleks isikul võimalik hinnata otsuse õiguspärasust ega kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Nõuetele vastavuse kontrolli ja taustakontrolli tulemusest teavitamine tagab, et PPA tehtavad otsused on isikule arusaadavad, kontrollitavad ja vaidlustatavad kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtete ja põhiõiguste kaitsega.

Lõikega 3 sätestatakse, et keeldumise või vabastamise põhjust ning selle aluseks olevat asjaolu avaldamist võib piirata. Tegemist on erandliku meetmega, mis on lubatav üksnes juhul, kui põhjuse avaldamine ohustaks riigi julgeolekut, riigikaitset, süütegude tõkestamist, avastamist või menetlemist või teiste isikute õigusi ja vabadusi. Piirangu rakendamisel tuleb iga üksikjuhtumi puhul hinnata selle vajalikkust ja proportsionaalsust, kuna keeldumise õiguspärasus on halduskohtu poolt kontrollitav.

Piirangu sätestamisel on arvestatud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklit 23, mille kohaselt võib piirata üldmääruse artiklites 5, 12–22 ja 34 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust, kui selline piirang austab põhiõiguste ja vabaduste olemust ning on ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede. Artikli 23 lõike 1 kohaselt võib andmesubjekti õigust piirata muu hulgas selleks, et tagada riigi julgeolek, riigikaitse, avalik kord, süüteo tõkestamine, avastamine või menetlemine või karistuse täideviimine ning andmesubjekti kaitse või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse.

Lõike 4 kohaselt ei ole põhjuse avaldamise piirang tähtajatu. Kui piirangu aluseks olev asjaolu langeb ära, tuleb isikule tagada tema õigused ning avaldada keeldumise või vabastamise põhjus. Sellega tagatakse isiku põhiõiguste kaitse ning välditakse põhjendamatult kestvaid piiranguid.

Eelnõu §-ga 11 sätestatakse nõuetele vastavuse kontrolli ja taustakontrolli käigus kogutud andmete säilitamise tähtajad. Säilitustähtaegade kehtestamise eesmärk on tagada PPA tegevuse õiguspärasus, tehtud haldusotsuste põhjendatavus ja kontrollitavus ning vältida isikuandmete põhjendamatut ja piiramata säilitamist. Säilitustähtajad on eristatud vastavalt andmete iseloomule, nende ajas muutumisele ning riskidele, mille hindamiseks andmeid kasutatakse.

Lõike 1 kohaselt säilitatakse nõuetele vastavuse kontrolli andmeid viis aastat alates vastava kontrolli tegemise kuupäevast või õigusliku vaidluse korral kuni vaidluse lõppemiseni. Nõuetele vastavuse kontroll hõlmab eeskätt objektiivseid ja ajas muutuda võivaid andmeid, nagu haridus, kodakondsus, kehaline ettevalmistus, abipolitseiniku staaž ja keeleoskus. Viieaastane säilitustähtaeg on piisav selleks, et PPA saaks vajaduse korral põhjendada tehtud otsuseid ning tagada menetluse kontrollitavus. Samas aitab selge tähtaja kehtestamine vältida andmete põhjendamatut ja ülemäärast säilitamist ning tagab õigusselguse nii isiku kui ka PPA jaoks.

Lõikega 2 sätestatakse lühem, üheaastane säilitustähtaeg olukorras, kus PPA keeldub nõuetele vastavuse kontrolli tulemusel isikule abipolitseiniku staatuse andmisest. Selline tähtaeg on põhjendatud, kuna keeldumine võib põhineda ajutistel asjaoludel ning isikul peab olema võimalus pärast teatud aja möödumist uuesti kandideerida. Samas on andmete säilitamine vajalik, et põhjendada keeldumist ja lahendada võimalikke vaidlusi. Üheaastane säilitustähtaeg on piisav selleks, et põhjendada tehtud otsust ning lahendada võimalikud vaided, mis tavaliselt esitatakse vahetult pärast otsuse tegemist. Samal ajal ei piira see ebaproportsionaalselt isiku õigust puudused kõrvaldada ja pärast mõistliku aja möödumist uuesti abipolitseinikuks kandideerida. Võrreldes taustakontrolli andmetega, mis võivad hõlmata laiemat ja pikaajaliselt asjakohast teavet isiku käitumise ja usaldusväärsuse kohta, on nõuetele vastavuse kontrolli andmete eesmärk kitsam ja ajaliselt piiritletum.

Lõike 3 kohaselt säilitatakse taustakontrolli käigus kogutud andmeid kümme aastat alates vastava kontrolli tegemise kuupäevast või õigusliku vaidluse korral kuni vaidluse lõppemiseni. Selline säilitustähtaeg on põhjendatud taustakontrolli andmete iseloomu, eesmärgi ja abipolitseiniku rolliga kaasneva vastutuse tõttu. Taustakontrolli andmed puudutavad isiku usaldusväärsust, võimalikke seoseid õigusrikkumiste või avalikku korda ja julgeolekut ohustava tegevusega ning muid asjaolusid, millel võib olla pikaajaline tähendus abipolitseiniku sobivuse hindamisel.

Abipolitseinikud osalevad avaliku korra tagamises ja PPA ülesannetes, mistõttu on nende taustakontroll kriitilise tähtsusega. Abipolitseinikud saavad ligipääsu tundlikule teabele ja võivad osaleda tegevuses, mis võib mõjutada riiklikku julgeolekut. Taustakontrolli andmete säilitamine võimaldab PPA-l hiljem kontrollida isiku varasemaid seoseid võimalike õigusrikkumistega või ebasobivusega politsei tegevuses osalemiseks. Kui isiku tegevusega seoses tekivad hiljem õiguslikud küsimused, distsiplinaarmenetlused või kohtuvaidlused, on taustakontrolli andmed olulised tõendina menetluste läbiviimisel.

Taustakontrolli andmeid säilitatakse juhul, kui abipolitseinikuks kandideeriv isik pärast taustakontrolli läbimist sobib abipolitseinikuks, ja ka juhul, kui esinevad asjaolud, mis välistavad tema abipolitseinikuks saamise.

Praktikas on esinenud olukordi, kus isik, kes ei ole varasema taustakontrolli tulemusel osutunud abipolitseinikuks sobivaks, kandideerib uuesti kas pärast teatud ajavahemiku möödumist või teises politseiprefektuuris või piirkonnas. Selline korduv kandideerimine võib olla tingitud rahulolematusest varasema eitava otsusega või lootusest, et teises piirkonnas tehtav taustakontroll toob kaasa teistsuguse tulemuse. Niisugustes olukordades on oluline, et PPA-l oleks terviklik ülevaade isiku varasematest taustakontrollidest ja nende tulemustest sõltumata kandideerimise geograafilisest asukohast. Taustakontrolli käigus tuvastatud asjaolud, mis on olnud aluseks eitava otsuse tegemisel, ei ole üldjuhul seotud üksnes konkreetse piirkonna eripäradega, vaid puudutavad isiku usaldusväärsust, käitumismustreid, võimalikke seoseid õigusrikkumistega või muid riske, millel võib olla laiem ja pikaajalisem tähendus abipolitseiniku rolli sobivuse hindamisel. Kümneaastane taustakontrolli andmete säilitamise tähtaeg võimaldab hinnata, kas varem tuvastatud riskid on ajas püsinud, vähenenud või kõrvaldatud, ning teha selle põhjal põhjendatud ja läbipaistvaid haldusotsuseid. Samas ei tähenda taustakontrolli andmete säilitamine ega varasem eitav otsus seda, et isik oleks hilisemal uuesti kandideerimisel automaatselt abipolitseiniku rolli sobimatu. Taustakontrolli käigus varem tuvastatud asjaolud ei pruugi olla ajas püsivad ning nende asjakohasus võib sõltuda nii möödunud ajavahemikust, isiku hilisemast käitumisest kui ka muudest muutunud asjaoludest. Kümneaastase säilitustähtaja eesmärk ei ole isiku kandideerimise piiramine, vaid võimalus tutvuda varasemate andmetega ning hinnata nende jätkuvat tähendust konkreetse kandideerimise kontekstis. Varasemate taustakontrolli andmetega tutvumine võimaldab PPA-l teha kaalutletud ja põhjendatud järeldusi selle kohta, kas varem tuvastatud riskid on kõrvaldatud, vähenenud või endiselt aktuaalsed. See omakorda tagab, et otsus isiku sobivuse kohta põhineb terviklikul hinnangul, mitte üksnes üksikutel ega aegunud asjaoludel. Selline lähenemisviis võimaldab teha läbipaistvaid ja kontrollitavaid haldusotsuseid.

Kümneaastase säilitustähtaja kehtestamine on vajalik ja proportsionaalne taustakontrolli eesmärgi saavutamiseks. Taustakontrolli eesmärk on hinnata abipolitseinikuks kandideerija ning abipolitseiniku usaldusväärsust ja vastavust käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 5–10 ja 12 sätestatud nõuetele. Abipolitseinik peab nimetatud nõuetele vastama mitte üksnes taustakontrolli läbiviimise hetkel, vaid kogu abipolitseinikuna tegutsemise aja jooksul. Varasemate taustakontrolli andmete säilitamine võimaldab hinnata võimalikku muutust ajas ning aitab ennetada olukordi, kus riskid realiseeruvad pärast varasema kontrolli tegemist.

IKÜM artikli 5 lõike 1 punkti c kohaselt peavad isikuandmed olema piiratud sellega, mis on vajalik töötlemise eesmärgi saavutamiseks. Taustakontrolli käigus kogutakse andmeid ulatuses, mis on vajalik abipolitseiniku nõuetele vastavuse kontrollimiseks ning mis teenivad sama eesmärki ka edaspidi. Samuti tuleneb IKÜM artikli 5 lõike 1 punktist e, et andmeid ei tohi säilitada kauem, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Arvestades abipolitseiniku rolli olemust, vastutust ja sellega kaasnevaid võimalikke pikaajalisi riske ning asjaolu, et abipolitseinik peab vastama nõuetele kogu tegutsemisperioodi jooksul, on kümneaastane säilitustähtaeg vajalik andmetöötluse eesmärgi saavutamiseks.

Ühtlasi võimaldab kümneaastane tähtaeg kasutada varem kogutud andmeid uue taustakontrolli läbiviimisel ning hinnata isiku usaldusväärsust ajas. Samuti võimaldab see andmeid kasutada olukorras, kus riskid realiseeruvad või on vaja hinnata varasema taustakontrolli tulemuste asjakohasust. Kümneaastane säilitustähtaeg on kehtestatud ka kehtiva APolS § 7 lõikes 11.

Lõike 4 kohaselt kustutatakse abipolitseiniku surma korral nõuetele vastavuse ja taustakontrolli andmed viivitamata. Erandina nähakse ette võimalus säilitada andmeid kuni viis aastat juhul, kui surm on seotud politsei tegevuses osalemisega ja andmed on vajalikud menetluse läbiviimiseks. See on vajalik võimalike uurimiste, vastutuse selgitamise ja õigusvaidluste lahendamise eesmärgil.

Säilitustähtaja möödumisel kustutatakse andmed täis- või poolautomaatselt. Kui automaatne kustutamine ebaõnnestub, tagatakse andmete kustutamine käsitsi, et vältida andmete põhjendamatut säilitamist.

2. jagu. Abipolitseiniku tervisenõuded ja väljaõpe

Eelnõu §-ga 12 reguleeritakse abipolitseiniku tervisekontroll.

Uue APolS-i eelnõuga sätestatakse seaduse tasandil üksnes tervisekontrolli läbimise eesmärk, kohustus ja tervisekontrolli tegija. Täpsemad tervisenõuded, tervisekontrolli kord ja sagedus, tervisetõendi vorm ja sisu ning samaväärsete tervisekontrollide raames väljastatud tõendite loetelu kehtestatakse siseministri määrusega ehk abipolitseiniku tegevuse eeskirjas. Samamoodi on ka kehtivas APolS-is tervisekontrolli tingimused ja kord, abipolitseinikuks saamist välistavate tervisehäirete ning abipolitseiniku ülesannete täitmisel tulirelva ja elektrišokirelva kandmist takistavate füüsiliste puuete loetelu, samuti tervisetõendi vorm ja sisu kehtestatud siseministri määrusega.

Uue APolS-i eelnõu kohaselt ei ole I astme abipolitseinikule kehtestatud kohustust läbida abipolitseiniku tervisekontrolli ning seetõttu ei ole neile sätestatud ka konkreetseid tervisenõudeid. Selline regulatsioon lähtub põhimõttest, et I astme abipolitseiniku ülesanded on piiratud ning ei eelda füüsilist ega vaimset koormust. Kehtiva APolS-i järgi ei ole tervisekontrolli läbimise kohustust abipolitseinikul, kes osaleb ainult ennetustegevuses. Seega säilitatakse uue APolS-i eelnõuga sisuliselt sama põhimõte I astme abipolitseinikule.

Üks senine praktiline probleem on see, et abipolitseinikuks astuda soovijal tuleb esmase tervisekontrolli läbimine perearsti juures korraldada ja rahastada ise, sest tervisetõend tuleb koos teiste vajalike dokumentidega esitada PPA-le. Kui aga isik ei vasta muudele abipolitseinikuks saamise tingimustele, on ta kulutanud oma aega ja raha asjatult. See erineb politseiametnikuks pürgimise protsessist, kus politseikadetiks kandideerija läbib tervisekontrolli alles pärast seda, kui on toimunud vestlus ja on kindlaks tehtud, et puuduvad muud takistavad asjaolud. Uue APolS-i eelnõuga muudetakse protsessi selliselt, et II astme abipolitseinikuks saada soovija läbib tervisekontrolli töötervishoiuarsti või perearsti juures alles pärast seda, kui on tehtud taustakontroll ja ta on juba saanud I astme abipolitseinikuks. See muudatus aitab inimestel vältida asjatuid kulutusi juhul, kui nad ei kvalifitseeru abipolitseinikuks muudel põhjustel. Siiski ei saa välistada olukorda, kus isik ei sobi just terviseseisundi tõttu, kuid sellist riski ei ole võimalik täielikult elimineerida.

Abipolitseiniku tervisenõudeid ajakohastatakse, et need vastaksid tema valitud tegevusvaldkonnale. See tähendab, et tervisenõue on otseselt seotud tegevustega, mille ohutuks ja tõhusaks täitmiseks on vajalik teatud füüsiline või vaimne võimekus. Tervisenõuded muutuvad sarnasemaks politseiametnike nõuetega, tagades, et need on asjakohased ja vastavad töö iseloomule. Uues APolS-i eelnõus säilib põhimõte, et abipolitseinik peab perioodiliselt läbima tervisekontrolli, mille sagedus sätestatakse määruses.

Lõikega 1 sätestatakse abipolitseiniku tervisekontrolli eesmärk. Selle kohaselt on abipolitseiniku tervisekontrolli eesmärk kontrollida, kas abipolitseinik on terviseseisundiga, mis võimaldab tal osaleda politsei tegevuses. Tervisekontrolli käigus tehakse kindlaks, kas abipolitseinik vastab talle siseministri määrusega kehtestatud tervisenõuetele. Tervisekontroll on vajalik selleks, et abipolitseinikud saaksid politsei tegevuses osaleda ohutult ja oma tervist säästvalt. See ei kaitse mitte ainult abipolitseiniku enda tervist, vaid ka tema kolleege ja laiemat avalikkust, tagades politsei töö sujuvuse. Abipolitseiniku terviseseisundi hindamine on oluline mitmel põhjusel:
• Politsei tegevustes osalemine, isegi vabatahtlikkuse alusel, võib hõlmata füüsiliselt või vaimselt nõudlikke ülesandeid. Tervisekontroll tagab, et abipolitseinik on piisavalt hea tervisega, et neid ülesandeid ohutult täita. Kui abipolitseinik ei ole füüsiliselt või vaimselt võimeline talle antud ülesandeid täitma, võib see tekitada ohte nii temale endale kui ka teistele.
• Regulaarne tervisekontroll võimaldab avastada ja ennetada haigusi või tervisehäireid, mis võivad mõjutada abipolitseiniku tervist. Näiteks võib südame-veresoonkonna probleemide avastamine varajases staadiumis vältida nende süvenemist. Mõned abipolitseiniku ülesanded võivad olla füüsiliselt koormavad ning tervisekontroll aitab hinnata, kas inimene suudab nendega pikaajaliselt toime tulla oma tervist ohtu seadmata.

Lõikega 2 nähakse ette, et I astme abipolitseinik läbib tervisekontrolli enne II astme abipolitseinikuks ülendamist ning II ja III astme abipolitseinik läbib tervisekontrolli perioodiliselt. See tähendab, et isik, kes kandideerib abipolitseinikuks, ei pea enne I astme abipolitseinikuks nimetamist olema läbinud tervisekontrolli. Kui aga I astme abipolitseinik soovib liikuda kõrgemale, st II astmele, peab ta enne astme ülendamist läbima tervisekontrolli. Selle eesmärk on tagada, et ta on tervise poolest sobiv kõrgema astme ülesanneteks. II astme abipolitseiniku ülesanded võivad hõlmata rohkem vastutust, operatiivtegevust ning suuremat füüsilist ja psüühilist koormust. Tervisekontroll aitab kindlaks teha, kas isik vastab nende ülesannete tervisenõuetele. II ja III astme abipolitseinikud peavad regulaarselt läbima tervisekontrolli kindlate ajavahemike järel, täpne periood nähakse ette siseministri määrusega. Perioodiline tervisekontroll tagab, et abipolitseiniku tervis vastab jätkuvalt tööülesannete nõuetele. Näiteks võivad ajas tekkida terviseprobleemid, mis ei olnud varem tuvastatud, kuid võivad nüüd takistada teatud ülesannete täitmist. Regulaarne kontroll võimaldab ennetada olukordi, kus terviseseisund halveneb märkamatult ja võib seada ohtu abipolitseiniku enda või teiste turvalisuse.

Lõikega 3 sätestatakse, et abipolitseiniku tervisekontrolli korraldab ja tervisetõendi väljastab Politsei- ja Piirivalveametiga lepingulises suhtes olev töötervishoiuarst või perearst, kaasates vajaduse korral teisi eriarste või tervishoiuteenuse osutajaid. Ka kehtivas APolS-is on see samamoodi ette nähtud. See tähendab, et abipolitseiniku tervisekontrolli viib läbi kas perearst või töötervishoiuarst, kes on spetsiaalselt seotud PPA‑ga. Kui perearst või töötervishoiuarst leiab, et abipolitseiniku terviseseisundi täpsemaks hindamiseks on vaja lisauuringuid, kaasatakse protsessi ka eriarstid või teised spetsialistid, näiteks psühhiaater (vaimse tervise hindamiseks), kardioloog (südameprobleemide hindamiseks) või ortopeed (liikumisvõimekuse hindamiseks).

Töötervishoiuarst või perearst ei avalda PPA-le abipolitseiniku täpseid terviseandmeid, vaid tervisetõendis on kinnitus selle kohta, kas isik vastav abipolitseiniku tervisenõuetele või mitte. See tähendab, et töötervishoiuarst või perearst hindab abipolitseiniku terviseseisundit ning teeb kindlaks, kas ta vastab kehtestatud tervisenõuetele, kuid ei edasta PPA-le isiku tervise kohta üksikasjalikku teavet. Terviseandmed on delikaatsed isikuandmed, mille kaitsmine on seadusega tagatud. Arstidel on kohustus hoida patsiendi terviseandmed konfidentsiaalsena.

Kuna perearst ei ole PPA lepinguline partner tervisekontrolli teenuse osutamisel, siis perearsti läbiviidav tervisekontroll toimub üldise tervishoiuteenuse raames. Sellest tulenevalt väljastab perearst tervisetõendi reeglina abipolitseinikule endale, kes esitab selle omal algatusel PPA-le. Selline korraldus vastab ka senisele kehtivale praktikale, kus abipolitseinikele perearsti kaudu tehtav tervisekontroll ei ole integreeritud PPA elektroonilisse tervisetõendite edastamise süsteemi ning PPA ei saa perearstidelt tõendeid otse. Praktika jätkamine tagab järjepidevuse ning arvestab perearstide teenusekorralduse eripära ega sea neile lisaülesandeid. Kui tervisekontrolli viib läbi PPA lepinguline töötervishoiupartner, edastab teenuseosutaja tervisetõendi PPA-le otse, vastavalt hankes kokku lepitud tingimustele. Praktikas tähendab see reeglina elektroonilist edastamist samadel põhimõtetel, nagu toimub tervisetõendite edastamine politseiametnike puhul. Selline korraldus tagab PPA-le õigeaegse ja turvalise juurdepääsu vajalikele andmetele ning ühtlustab abipolitseinike tervisekontrolli korraldust politseiametnikega.

Järgnevas tabelis antakse koondülevaade politseiametnike ja siseturvalisuse vabatahtlike tervisetõendi liigist, tervisekontrolli teostajast ning tervisekontrolli sagedusest.

Tabel 1. Siseturvalisuse vabatahtlike tervisekontrolli ülevaade

Tervisetõendi liik
Tervisekontrolli teostaja
Tervisekontrolli sagedus
Abipolitseinik (kehtiva ApolS-i kohaselt)
Eraldi abipolitseiniku tervisetõend ning samaväärsed tervisetõendid, mida saab arvestada tervisekontrolli asemel. Ennetuse abipolitseinikul ei ole tervisenõudeid
Perearst või töötervishoiuarst, kes vajaduse korral kaasab eriarste
• Kõige varem kolm kuud enne abipolitseinikuks astumist, st tuleb esitada tervisetõend kandideerimisel, mis on tehtud oma kuludega;
• perioodiliselt iga kolme aasta järel

Abipolitseinik (uus APolS)
Eraldi abipolitseiniku tervisetõend ning samaväärsed tervisetõendid, mida saab arvestada tervisekontrolli asemel. I astme abipolitseinikul ei ole kohustuslikku tervisekontrolli, kuid põhjendatud vajaduse korral saab ta saata tervisekontrolli
Perearst või töötervishoiuarst, kes vajaduse korral kaasab eriarste
• Tervisekontroll tehakse I astme abipolitseinikule, kes on suunatud II astme abipolitseiniku õppesse, ja selle eest tasub PPA, st kandideerimisel ei ole enam vaja tervisetõendit esitada;
• perioodiliselt (täpne periood nähakse ette määrusega)
Politseiametnik18
Eraldi tervisetõend. Nõuded on erinevad: I grupp – välitööd tegevad politseiametnikud; II grupp – sisetööd tegevad politseiametnikud
Töötervishoiuarst, kes vajaduse korral kaasab muu tervishoiuteenuse osutaja
• Kõige varem kolm kuud enne politseiametniku erialale õppima asumist või politseiteenistusse asumist;
• perioodiliselt iga kolme aasta järel; PPA I grupi politseiametnik alates 40. eluaastast iga kahe aasta järel ja alates 50. eluaastast ühe aasta järel
Vabatahtlik merepäästja19
Üks järgnevatest võimalustest:1) mootorsõidukijuhi tervisetõend, relvaseaduse §-s 351 sätestatud tervisetõend; meremehe tervisetõend; vastates tegevväelase, politseiametniku, vanglateenistuse ametniku, vabatahtliku päästja või abipolitseinikuna tegevväelase, politseiametniku, vanglateenistuse ametniku, vabatahtliku päästja või abipolitseiniku tervisenõuetele

Vastavalt esitatavale tervisetõendile, nt perearst
• Enne vabatahtliku merepäästjana tunnustamist;
• perioodiliselt iga viie aasta järel
Abidemineerija20
Eraldi tervisetõendit ei ole, tervisenõuetele vastavust kontrollitakse päästeteenistuse seaduse § 7 lõike 4 alusel kehtestatud määruse kohaselt. Loetletud ka samaväärsed tervisetõendid, mida saab arvestada tervisekontrolli asemel

Töötervishoiuarst, kes vajaduse korral kaasab muu tervishoiuteenuse osutaja
• Enne vabatahtlikuks päästjaks kandideerimist peab läbima tervisekontrolli (kõige varem kolm kuud enne);
• peab perioodiliselt läbima tervisekontrolli üks kord kolme aasta jooksul
Vabatahtlik päästja21
Eraldi tervisetõendit ei ole, tervisenõuetele vastavust kontrollitakse päästeteenistuse seaduse § 7 lõike 4 alusel kehtestatud määruse kohaselt. Loetletud ka samaväärsed tervisetõendid, mida saab arvestada tervisekontrolli asemel

Töötervishoiuarst, kes vajaduse korral kaasab muu tervishoiuteenuse osutaja
• Enne vabatahtlikuks päästjaks kandideerimist peab läbima tervisekontrolli (kõige varem kolm kuud enne);
• peab perioodiliselt läbima tervisekontrolli üks kord kolme aasta jooksul
Häirekeskuse vabatahtlik
Tervisenõudeid ei ole ette nähtud



Lõikega 4 nähakse ette, et abipolitseiniku tervisekontrolli ja tervisetõendi esitamist võib asendada abipolitseiniku tegevuse eeskirjas ette nähtud juhtudel. Sätte eesmärk on luua paindlikkus olukordades, kus eraldi tervisekontrolli läbimine või uue tervisetõendi esitamine ei ole vajalik, kuna abipolitseinik on hiljuti läbinud samaväärse tervisekontrolli muu õigusakti alusel. Tervisekontroll nõuab nii abipolitseiniku kui ka arstide aega. Kui olemasolevat kehtivat tõendit on võimalik kasutada, saab abipolitseinik oma ülesandeid kiiremini täita ning meditsiinisüsteemile ei teki tarbetut lisakoormust. Lisaks vähendab ühe kehtiva tervisetõendi kasutamine mitmel eesmärgil korduvate tervisekontrollide ja dokumentide vormistamise kulu.

Lõikega 5 määratletakse, millised abipolitseiniku tervisekontrolliga seotud küsimused reguleeritakse seaduse asemel valdkonna eest vastutava ministri määrusega – abipolitseiniku tegevuse eeskirjas.

Punktiga 1 antakse ministrile pädevus kehtestada abipolitseiniku tervisenõuded. Selle all mõistetakse terviseseisundi nõudeid, millele isik peab vastama, et teda oleks võimalik nimetada abipolitseinikuks ja et ta saaks täita abipolitseiniku ülesandeid. Tervisenõuetes määratletakse, millised terviseseisundid, funktsionaalsed võimed ja piirangud on abipolitseiniku teenistuse seisukohalt lubatavad või välistavad.

Punktiga 2 nähakse sättes ette, et ministri määrusega kehtestatakse samaväärse tervisekontrolli läbimisel saadud tervisetõendite loetelu. Sellega nähakse ette, millistel juhtudel võib abipolitseiniku tervisekontrolli nõude täidetuks lugeda ka siis, kui isik on läbinud tervisekontrolli mõne muu seaduse või teenistuse alusel. Sellisel juhul ei ole isikul vaja läbida uut, eraldiseisvat abipolitseiniku tervisekontrolli, kui olemasolev tervisetõend vastab sisuliselt abipolitseiniku tervisenõuetele.

Punktiga 3 volitatakse ministrit kehtestama nõuded tervisetõendi sisule ja vormile. See tähendab, et määrusega määratakse kindlaks, millised andmed peavad tervisetõendil sisalduma, millisel kujul ja struktuuris need esitatakse ning millised andmed on vajalikud abipolitseiniku tervisenõuetele vastavuse hindamiseks. Ühtsete sisu- ja vorminõuete kehtestamine tagab, et tervisetõendid on võrreldavad, arusaadavad ning piisavad otsustamiseks.

Punktiga 4 ja 5 antakse ministrile pädevus kehtestada tervisekontrolli perioodilisus ja kord. Selle all mõistetakse tervisekontrolli läbiviimise menetluslikke reegleid, sealhulgas tervisekontrolli korraldamist, läbiviijaid, korduvuse tingimusi ja tervisekontrolli tulemuste dokumenteerimist. Tervisekontrolli korras määratletakse, kuidas ja millises menetluslikus raamistikus hinnatakse abipolitseiniku vastavust kehtestatud tervisenõuetele. Lisaks nähakse määrusega ette, mis perioodi järel on abipolitseinikul kohustus terviskontrolli läbida.

Eelnõu §-ga 13 reguleeritakse abipolitseiniku väljaõpet.

Ühiskond seab järjest kõrgemaid nõudeid nii politseiametnikele kui ka abipolitseinikele. Praegune abipolitseinike õppesüsteem, selle sisu ja maht on kehtinud juba pikka aega ega vasta enam ühiskonna ootustele, samuti politsei enda vajadustele. Uue APolS-i eelnõu kohaselt jagatakse abipolitseinikud kolme astmesse. Astmed omandatakse järk-järgult, alustades esimesest ja liikudes soovi korral kolmandani, kusjuures astmete omandamist toetab nii väljaõppesüsteem kui ka praktiline kogemus. Kõik abipolitseinikud omandavad esmalt I astme, olenemata sellest, mis valdkonnas või eesmärgil nad soovivad oma vabatahtlikku panust anda.

Praegu ei ole abipolitseinike väljaõpe süsteemselt korraldatud ning täiendkoolitusi pakutakse vaid võimaluse korral. Baasväljaõppe maht on 40 tundi (esimese astme väljaõppe), kuid see ei ole piisav, et koolitada abipolitseinikke politsei abistamiseks mitmekesistes ülesannetes. Baasväljaõpe annab ainult algteadmised ja -oskused, kuid ei võimalda süvitsi omandada praktilisi oskusi keerukamate ülesannete täitmiseks. Selleks, et vajalikud oskused omandatakse, on oluline õpitut praktikas rakendada. Praktika ei ole esimese astme väljaõppe osa, mistõttu vajavad abipolitseinikud näiteks patrulltegevuses politseiametnikult juhendamist ja nõustamist, et õpitut rakendada. Seevastu politseikadett omandab esmased teadmised ja oskused koolis ning seejärel suundub praktikale. Esimesel praktikal tutvub kadett organisatsiooni töökorraldusega ning järgmistel praktikatel arendab praktilisi oskusi ja teadmisi konkreetsete tööliinide, näiteks avaliku korra kaitsmise, süüteomenetluse ja piirikontrolli kohta. Politseiametniku kutseõpe kestab 1,7 aastat ja politseikõrghariduse omandamine kolm aastat.

Abipolitseinik on politsei abistaja, mistõttu peab politseiametnik enne ülesande andmist hindama, kas abipolitseinikul on selleks vajalikud teadmised ja oskused. Seetõttu on kvaliteetne väljaõpe väga oluline. Kui abipolitseinik on abiks patrulltöös, siis ootab politseiametnik, et tema kõrval oleks partner, kes teab, mida ja kuidas teha, ning kellel on piisavalt õigusi olukordade lahendamiseks. Abipolitseinikud tegelevad erinevate olukordade lahendamisega, mistõttu vajavad nad mitmekülgseid ja valdkonnaspetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Näiteks patrullitöös tuleb tegeleda järgmiste olukordadega: naabrite tülid või lähisuhtevägivalla juhtumid, kauplusest alkoholi varastanud õigusrikkujad või ööklubis kaklevad joobes isikud, abivajavad alaealised, kes tuleb turvalisse kohta toimetada. Lisaks peavad abipolitseinikud oskama vormistada erinevaid haldusmenetluse dokumente, milles nad saavad politseid abistada. Kõik need oskused tuleb omandada väljaõppe käigus, sealjuures läbi praktiliste harjutuste. Samuti on oluline tagada, et abipolitseinik ei satuks ise ohtu ning oskaks vajaduse korral kaitsta ka oma paarilist. Väljaõppe arendamine on hädavajalik, sest politseitöös võivad abipolitseinikel ette tulla olukorrad, mis nõuavad kiiret otsustamist ja vajalike meetmete rakendamist. Selleks, et abipolitseinik ei sekkuks ebaproportsionaalselt isikute põhiõigustesse, peab ta oskama olukordi õigesti hinnata ja teha kaalutletud otsuseid.

Abipolitseinike väljaõppe teemal tehtud küsitlus näitas, et ligikaudu pool vastanutest peab väljaõppe mahtu piisavaks ning 62 protsenti hindab selle sisu rahuldavaks. Samas selgub, et neli abipolitseinikku kümnest leiab, et praegune väljaõpe ei ole piisav. Probleemina tuuakse esile, et väljaõpe on liiga teoreetiline ning praktilised oskused, nagu protokollide täitmine, töövahendite (näiteks indikaatorvahendite) kasutamine ja teenistuslehe vormistamine, jäävad omandamata. Küsitluse andmetel peab enamik abipolitseinikke optimaalseks väljaõppe mahuks 100–300 tundi (38 protsenti) või kuni 100 tundi (33 protsenti). Vaid 10 protsenti vastanutest ei ole huvitatud mahukamast väljaõppest.

Uues APolS-is nähakse ette, et konkreetsed õpiväljundid seatakse siseministri määrusega. Praeguse ja kavandatava APolS-i eelnõu kohaselt reguleeritakse määrusega, millised teadmised ja oskused tuleb omandada esimese, teise ja kolmanda astme väljaõppes ning ka täiendõppes.

Muudatustega tagatakse, et abipolitseinikud on paremini ette valmistatud ja motiveeritud, võimaldades neil tõhusamalt ja ohutumalt politseid abistada. Samuti tagatakse, et abipolitseinikud saavad vajalikud teadmised ja oskused vastavalt neile seatud ülesannetele.

Eelnõu § 13 lõike 1 kohaselt on abipolitseiniku astmeid võimalik omandada üksnes vastava väljaõppega ja astmete ülenemise järjekorras. Väljaõpe loetakse läbituks arvestuse edukal sooritamisel. See tähendab, et abipolitseiniku III astme omandamise eeltingimuseks on I astme ja seejärel II astme väljaõppe edukas läbimine.

Lõike 2 punkti 1 kohaselt on I astme abipolitseiniku väljaõpe I astme abipolitseinikuks ettevalmistav õpe, mille nõutav maht on vähemalt 20 akadeemilist tundi. Sellega sätestatakse kohustuslik väljaõpe kõigile, kes soovivad saada abipolitseinikuks.

Lõike 2 punktiga 2 sätestatakse, et II astme abipolitseiniku väljaõpe on ettevalmistav õpe, mille maht on vähemalt 150 akadeemilist tundi. PPA suunab II astme väljaõppele ainult need abipolitseinikud, kelle kaasamine politsei tegevusse koos politseiametnikuga ning piiratud sekkumisõigusega on kavandatud ja vajalik. Samuti peab isik vastama II astme abipolitseinikule kehtestatud nõuetele. Väljaõpe hõlmab baasteadmiste ja -oskuste omandamist, et abipolitseinik saaks abistada politseid II astme pädevuse piires. Enne õppele suunamist selgitab PPA välja, mis valdkonnas soovib abipolitseinik spetsialiseeruda. Õppe käigus omandab ta selles valdkonnas vajalikud teadmised ja oskused. Siseministri määrusega on kehtestatud ka valdkonnapõhised teadmised ja oskused, mis tuleb II astme õppe lõpuks omandada.

Lõike 2 punkti 3 kohaselt on III astme abipolitseiniku väljaõpe III astme abipolitseinikus ettevalmistav koolitus, mille nõutav maht on vähemalt 40 akadeemilist tundi. III astme abipolitseiniku väljaõpe valmistab abipolitseiniku ette iseseisvaks tegutsemiseks politsei tegevuses. See tähendab, et pärast väljaõppe edukat läbimist on abipolitseinikul oskused, teadmised ja pädevus täita politsei ülesandeid ilma otsese politseiametniku juhendamiseta, kuid vastavalt politsei antud ülesannetele ja kehtestatud volitustele. Väljaõpe tagab, et abipolitseinikud tunnevad seadusi ja vajalikke töömeetodeid, mis võimaldavad neil tegutseda iseseisvalt. III astme abipolitseiniku väljaõppesse suunamine eeldab, et abipolitseinik vastab kõrgematele nõuetele: oskab eesti keelt vähemalt C1-tasemel, omab keskharidust, omab II astme abipolitseiniku staaži vähemalt üks aasta ning on politsei tegevuses osalenud selle aja jooksul vähemalt 120 tundi. Ka kehtiva APolS-i kohaselt on iseseisva pädevusega abipolitseiniku koolitusele suunamise eelduseks varasem praktiline politsei tegevuses osalemise kogemus mahuga vähemalt 100 tundi. III astme abipolitseiniku väljaõppe sisu ja õpiväljundid kehtestatakse siseministri määrusega.

Lõike 3 kohaselt ei hõlma abipolitseiniku väljaõpe käesoleva seaduse paragrahvis 14 nimetatud õpet. Sätte eesmärk on selgelt eristada astmepõhist väljaõpet (§ 13) ning eriala- ja täiendõpet (§ 14). See säte tähendab, et abipolitseiniku astmepõhine väljaõpe ei hõlma neid erialaseid või pädevuse säilitamiseks vajalikke koolitusi, mis on loetletud §-s 14. See tähendab, et isegi pärast vastava astme väljaõppe lõpetamist ei omanda abipolitseinik automaatselt õigust ega pädevust ülesannetele, mille täitmiseks on seadusega ette nähtud eraldi eriala- või täiendõppe läbimine (näiteks relva või elektrišokirelva kandmine). Samas ei välista säte seda, et abipolitseinik võib II või III astme väljaõppe läbimise ajal paralleelselt läbida ka tulirelva või elektrišokirelva erialaõppe.

Lõikega 4 sätestatakse, et I, II ja III astme abipolitseiniku väljaõppe ning abipolitseiniku kriisiolukorra aegse väljaõppe läbimisel võib võtta arvesse isiku varasemat õpi- ja töökogemust. PPA või SKA võib isiku varasema õpi- ja töökogemuse arvestamisel lugeda isiku väljaõppe osaliselt või täielikult läbituks. Ka kehtiva APolS-i alusel antud määruses „Abipolitseiniku kandidaadi ja abipolitseiniku väljaõppe nõuded ning arvestuse sooritamise kord22“ nähakse ette, et abipolitseiniku väljaõppe läbiviimisel arvestatakse abipolitseiniku kandidaadi varasemat õpi- ja töökogemust. Pärast abipolitseiniku kandidaadi varasema õpi- ja töökogemuse hindamist võib ta suunata otse arvestuse tegemisele. Kehtiva APolS-i kohaselt ei kehti esimese ja teise astme väljaõppe nõue järgmistele isikutele: 1) endistele politseiametnikele ja piirivalveametnikele; 2) julgeolekuasutuste ametnikele; 3) turvatöötaja kvalifikatsiooniga isikutele, kes on läbinud turvatöötaja põhiõppe.

Uue APolS-i eelnõu kohaselt saab käesoleva lõike alusel arvestada ka endiste politseiametnike, julgeolekuasutuste ametnike või turvatöötjate varasemat õpi- ja töökogemust. Kuna turvatöötajate ja julgeolekuasutuste ametnike väljaõpe, õigused ja kohustused erinevad politseiametniku omast, tuleb PPA-l koostöös SKA-ga iga isiku puhul individuaalselt hinnata, millist osa väljaõppest ta peab täiendavalt läbima ning millises osas saab lugeda õppe läbituks. Kuna julgeolekuasutuse ametnikud ega turvatöötajad ei kasuta oma töös abipolitseinikke, on oluline, et nad mõistaksid abipolitseiniku süsteemi, rolli ja õigusi politsei tegevuses. Isikutel, kes on olnud politseiametnikena teenistuses PPA-s, võivad olla juba olemas vajalikud teadmised ja oskused, mis on aluseks abipolitseiniku tegevusele. See sõltub sellest, millist konkreetset tööd on ta politseis teinud. Seetõttu ei pruugi endistel politseiametnikel olla vajalik läbida abipolitseiniku väljaõpet täies ulatuses. Tuleb arvestada, et abipolitseiniku ja politseiametniku õigused ning kohustused ei ole täielikult kattuvad. Samas ei keela see säte endistel politseiametnikel läbida abipolitseiniku väljaõpet täies mahus. Turvatöötajad ja julgeolekuasutuste ametnikud või muud isikud saavad kanda üle oma varasemad teadmised ja oskused, mis on abipolitseiniku ülesannetega seotud. Siiski on oluline, et nende teadmised viidaks vastavusse abipolitseiniku erinõuetega.

Kokkuvõttes on tagatud paindlik lähenemisviis, mis võtab arvesse erinevate isikute varasemaid kogemusi ja teadmisi, tagades, et kõik abipolitseinikud on politsei tegevuses osalemiseks piisavalt ette valmistatud ja pädevad.

Siin on mõned näited, millistel juhtudel võib varasem kogemus olla asjakohane:

• Isik on õppinud õigusteadust või töötab juristina, mille käigus on ta omandanud teadmisi seadusandlusest ja õiguste rakendamisest. Seda kogemust saab rakendada, vabastades isiku õiguse üldaluseid käsitlevatest loengutest ja keskendudes rohkem praktilistele ülesannetele.
• Isik töötab tervishoiutöötajana või on läbinud põhjalikud esmaabikursused. Sellisel juhul saab vabastada isiku esmaabiõppest.
• Isik on osalenud varasematel koolitustel, mis on seotud politsei või turvalisuse valdkonnaga (nt relvade kasutamise koolitus, vahetu sunni ja turvataktika kursus, konfliktide lahendamine). Varasemad kursused võivad asendada vastavaid mooduleid abipolitseiniku väljaõppes, võimaldades isikul keskenduda ainult uutele teadmistele ja praktilistele harjutustele.

Lõikega 5 sätestatakse, et abipolitseiniku väljaõppe täpsed nõuded kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega ehk abipolitseiniku tegevuse eeskirjas. Tegemist ei ole uue regulatsiooniga, vaid kehtiva APolS-i ja selle alusel kehtestatud määruses kasutatava lähenemisviisi säilitamisega. Ka kehtiva APolS-i kohaselt ei ole abipolitseiniku väljaõppe sisu sätestatud seaduse tasandil üksikasjalikult, vaid see on reguleeritud siseministri määrusega. Eelnõuga säilitatakse seega senine lahendus, mille kohaselt on abipolitseiniku väljaõppe nõuded kehtestatud abipolitseiniku tegevuse eeskirjas. Niisugune regulatsioon võimaldab tagada, et abipolitseinikud omavad politsei tegevuses osalemiseks vajalikke teadmisi ja oskusi ning väljaõpe on kooskõlas abipolitseiniku astme, pädevuse ja talle antavate ülesannetega.

Eelnõu §-ga 14 reguleeritakse abipolitseiniku täiend- ja erialaõpet.

Lõikega 1 sätestatakse selgelt, et erialaõppe eesmärk on omandada abipolitseiniku ülesannete täitmiseks vajalikud uued teadmised ja oskused ning täiendõppe eesmärk on säilitada ja arendada olemasolevaid teadmisi ja oskusi. Abipolitseiniku erialaõppe eesmärk on anda spetsiifilisi ja süvendatud teadmisi konkreetse ülesande või valdkonna jaoks. Erialaõpe on näiteks relvaõpe, alarmsõit, kriisirolliga abipolitseiniku õpe jne. Täiendõpe keskendub juba omandatud teadmiste ja oskuste värskendamisele. Selle eesmärk on hoida oskusi tasemel, mis võimaldab neid vabatahtlikus töös kasutada, näiteks iga-aastane turvataktika koolitus.

Lõike 2 kohaselt peab abipolitseinik, kes täidab ülesannet, milleks on vaja lisateadmisi ja -oskusi, läbima enne tööülesande täitmist vastava erialaõppe, seda lisaks APolS § 13 lõikes 2 nimetatud väljaõppele. Erialaõpe annab abipolitseinikule vajaliku ettevalmistuse konkreetsete ülesannete täitmiseks ning vähendab võimalikke riske, mis kaasnevad ebapiisavate teadmiste ja oskustega. Erialaõpe annab abipolitseinikule õiguse täita spetsiifilisi ülesandeid. Abipolitseiniku erialaõpe hõlmab nii teoreetilisi teadmisi kui ka praktilist väljaõpet.

Näited abipolitseiniku erialaõppe liikide kohta (loetelu ei ole lõplik):
• Alarmsõiduki juhtimisõiguse saamiseks on abipolitseinikul vaja läbida alarmsõiduki baaskoolitus.
• Tõendusliku alkomeetri või kiirusemõõtmise pädevuse saamiseks on vaja läbida vastav koolitus.
• Kriisirolli saamiseks on vaja läbida vastavalt rollile erialane õpe, arvestades rollist tulenevat spetsiifikat ja võimalikke ülesandeid, mida selles rollis lahendatakse.

Lõikega 3 nähakse ette, et II ja III astme abipolitseinik, kellel on politsei tegevuses osalemisel vajalik kanda tulirelva ja saada selleks tulirelva kandmise õigus, peab läbima tulirelva erialaõppe ja sooritama laskeharjutuse. Ka kehtivas APolS-is on sätestatud, et kui abipolitseiniku ülesande täitmisel on vaja kanda tulirelva, peab abipolitseinik läbima lisaks esimese astme õppele tulirelvaõppe, mis lõppeb arvestusega. 2024. aasta lõpu seisuga on 502 abipolitseinikul tulirelva kandmise õigus. 2020. aastal oli see õigus 332 abipolitseinikul. Selline areng tugevdab abipolitseinike rolli politseitöös, parandades nende valmisolekut reageerida suure riskiga olukordadele ja toetades üldist avaliku korra tagamise võimekust.

Tulirelva käsitlemine nõuab täiendavaid teadmisi ja oskusi. Õppe käigus õpib abipolitseinik tundma tulirelva ja laskemoona ehitust, käsitsemise, kandmise, hooldamise ja kasutamise korda, kannatanule laskevigastuse korral esmaabi andmist ning sooritab laskeharjutuse. Tulirelvaõpe aitab vähendada vigastuste ja õnnetuste riski, kaitstes nii abipolitseinikku ennast kui ka tema kolleege ja üldsust. Arvestuse läbimine kinnitab, et abipolitseinik suudab relva kasutada seaduslikult ja vastutustundlikult. Samu asju õpetatakse ka politseiametnikele.

Lõikega 4 sätestatakse, et II ja III astme abipolitseinik, kellel on politsei tegevuses osalemisel vajalik kanda elektrišokirelva ja saada selleks elektrišokirelva kandmise õigus, peab läbima elektrišokirelva õppe ja sooritama arvestuse. Kohustus väljaõpe läbida on vajalik, et tagada elektrišokirelva ohutu ja seaduslik kasutamine. Ka kehtivas APolS-is on sätestatud, et kui abipolitseiniku ülesande täitmisel on vaja kanda elektrišokirelva, peab abipolitseinik läbima lisaks esmaõppele elektrišokirelva õppe, mis lõppeb arvestusega. 2024. aasta lõpu seisuga on 267 abipolitseinikul elektrišokirelva kandmise õigus. 2020. aastal oli see õigus 175 abipolitseinikul. Niisugune kasv viitab sellele, et PPA on viimastel aastatel laiendanud koolitus- ja varustusvõimalusi, suurendades abipolitseinike taktikalist võimekust.

Elektrišokirelv on vahend, mille käsitsemine nõuab põhjalikke teadmisi ja praktikat, et vältida võimalikke vigastusi ja tagada seadme kasutamine vastavalt õiguslikele nõuetele. Elektrišokirelv võib põhjustada valu ja ajutist liikumisvõimetust, mistõttu peab abipolitseinik oskama seda kasutada täpselt ja ohutult. Õppeprotsessi käigus tutvub abipolitseinik seadme tööpõhimõtte, kasutusreeglite ja ohutustehnikaga, et vältida ohtu nii kasutajale, sihtmärgile kui ka ümbritsevatele inimestele. Arvestuse läbimine tagab, et abipolitseinik oskab elektrišokirelva ohutult, seaduslikult ja vastutustundlikult käsitseda. Samu asju õpetatakse ka politseiametnikele.

Lõike 5 kohaselt läbib II ja III astme abipolitseinik kvalifikatsiooni säilitamiseks igal aastal turvataktika ja vahetu sunni täiendõppe ning vähemalt üks kord kalendriaastas lasketesti tulirelva kandmise õiguse säilitamiseks. Ka kehtiva APolS-i kohaselt on abipolitseinikul kohustus vähemalt üks kord kalendri­aastas läbida kvalifikatsiooni tagamiseks täiendõpe ja sooritada arvestus. Käesoleva sättega nähakse uues APolS-i eelnõus ette just iga-aastane turvataktika ja vahetu sunni täiendõppe läbimise kohustus. Täiendõppe maht ja sisu nähakse ette PPA sisemise regulatsiooniga. Tegemist on sarnase väljaõppega, mida teevad politseiametnikud igal aastal. Selleks, et abipolitseinik oskaks erinevates olukordades kiirelt reageerida ja turvataktika nõudeid järgida, tuleb seda regulaarselt harjutada. Iga-aastane täiendõppe on hädavajalik, et abipolitseinikud saaksid oma oskusi säilitada ja täiustada. Regulaarne harjutamine vähendab vigade ja eksimuste riski olukordades, kus täpsus ja kiire reageerimine on kriitilise tähtsusega. Praktiline koolitus annab abipolitseinikule enesekindluse, mis on elutähtis kriitilistes olukordades. Täiendõppes harjutatakse ja kontrollitakse seda, kuidas abipolitseinik kasutab füüsilist jõudu ning erivahendeid, s.t kas ta kasutab õiget taktikat ja tehnikat ning väldib liigse jõu kasutamist. Muu hulgas käsitletakse politsei ja abipolitseiniku tegevust reguleerivaid seadusi, et abipolitseinik oskaks valida õiget meedet vastavalt seadustele.

Lisaks peab II ja III astme abipolitseinik, kellele on antud tulirelva kandmise õigus, sooritama lasketesti vähemalt üks kord kalendriaastas. Ka kehtiva APolS-i järgi on abipolitseinikul, kellel on abipolitseiniku ülesande täitmisel vajalik kanda tulirelva, kohustus sooritada laskmisarvestus vähemalt üks kord kalendriaastas. Sama nõue kehtib ka politseiametnike kohta. Laskmine on oskus, mis nõuab regulaarset harjutamist, et säilitada täpsus ja reageerimiskiirus. Isegi kogenud abipolitseiniku laskmisoskus võib aja jooksul väheneda, kui ta seda ei praktiseeri. Iga-aastane laskmisarvestus võimaldab tal oma oskusi tõendada ja vajaduse korral parandada, veendumaks, et ta suudab relva ohutult ja õiguspäraselt kasutada. Regulaarne laskmisarvestus vähendab oluliselt riski, et abipolitseinik kasutab relva ohtlikult või ebaõigesti.

Lõikega 6 nähakse ette, et III astme abipolitseinik peab sooritama arvestuse oma kvalifikatsiooni tagamiseks iga kolme aasta järel eelmise arvestuse sooritamisest alates. Võrreldes kehtiva APolS-iga on tegemist uue sättega. Oma olemuselt on see atesteerimine, kuna tegemist on hindamisprotsessiga, mis kinnitab III astme abipolitseiniku vastavust talle ettenähtud nõuetele ja tagab, et ta on võimeline iseseisvalt politsei tegevuses osalema. See ei ole ainult bürokraatlik protsess, vaid vajalik meede, et hoida III astme abipolitseinikud professionaalse ja usaldusväärsena. III astme politseiniku poolne iga kolme aasta järel arvestuse sooritamine täidab mitmeid olulisi eesmärke. Politsei tegevuses osalemine on dünaamiline ja ajas muutuv – seadused uuenevad, taktikalised ja tehnilised vahendid arenevad ning uusi ohte ja katsumusi tuleb pidevalt juurde. Regulaarne väljaõpe ja arvestus tagavad, et III astme abipolitseinikud hoiavad oma teadmised ja oskused ajakohasena, et iseseisvalt tegutseda. Regulaarne hindamine annab abipolitseinikele motivatsiooni end pidevalt arendada ja oma oskusi täiustada. Arvestuse läbimine aitab tagada, et kõik III astme abipolitseinikud, sõltumata asukohast või osakonnast, vastavad ühtsetele nõuetele.

Lõike 7 kohaselt peab abipolitseinik, kellele on määratud kriisiroll, kvalifikatsiooni säilitamiseks läbima vähemalt kord kolme aasta jooksul täiendõppe. Regulaarse täiendõppe läbimine on vajalik, et säiliks abipolitseiniku kriisirolli kompetents. Kõiki kriisirolli tegevusi ning koostööd kriisiüksusega abipolitseinik igapäevaselt oma töös ei rakenda ning seetõttu on kord kolme aasta jooksul toimuv täiendõpe vajalik. Võimaluse korral pakub PPA kriisirolli võtnud abipolitseinikule kriisiõppusel või kriisirolli täiendõppes osalemise võimalust igal aastal. Otsus sätestada seaduses nõue läbida täiendõpe kord kolme aasta jooksul on mõistlik kompromiss, sest elu näitab, et mõnikord jäävad inimesed koolitustest eri põhjustel eemale ning see annab nii PPA-le kui ka abipolitseinikule teatud paindlikkuse.

Lõike 8 kohaselt võib tulirelva ja eletrišokirelva väljaõppe läbimisel võtta arvesse isiku varasemat õpi- ja töökogemust. Lisaks võib arvesse võtta isiku varem läbitud erialaõpet. PPA võib isiku varasema õpi- ja töökogemuse arvestamisel lugeda isiku väljaõppe osaliselt või täielikult läbituks. Kehtivas APolS-is on ette nähtud, et kui abipolitseinikuks kandideerib isik, kes on olnud teenistuses politseiametnikuna, piirivalveametnikuna või julgeolekuasutuse ametnikuna, võib ta soovi korral läbida tulirelvaõppe või sooritada kohe vastava arvestuse. Käesoleva sätte eesmärk on laiendada isikute ringi, kelle puhul saab võtta arvesse nende varasemat tulirelva või eletrišokirelva väljaõpet ja kogemust. Samas laieneb see ka neile isikutele, kes on olnud varem teenistuses politseiametnikuna. Näiteks on politseiametnikel kohustus igal aastal sooritada lasketest. Kui isikul on varasem kogemus või haridus, mis kattub tulirelva või elektrišokirelva väljaõppega, siis võib PPA seda arvestada ning lugeda väljaõppe osaliselt või täielikult läbituks. Sealjuures jääb võimalus suunata isik enne tulirelva kandmise õiguse andmist laskearvestusele, millega isik saab tõestada, et tema teadmised ja oskused on piisavad tulirelva kandmiseks ja kasutamiseks.

Näide. Kui II astme abipolitseinikul on vaja tööspetsiifikast olenevalt saada teenistusrelva kandmise õigus ja ta on oma põhitööl vanglaametnik, kes on selle käigus saanud relvakoolituse ning on kandnud ja kasutanud sama liiki teenistusrelva, mis politsei, võib seda arvestada kui isiku varasemat õpikogemust. Sel juhul ei ole vaja uuesti õpetada relvaga seotud põhioskusi, nagu ohutusreeglid, relva osad, relva puhastamine, hoidmine ja käitlemine, vaid talle antakse puuduolevad oskused, nagu politsei lasketaktika, relva kasutamise õiguslikud alused jms, mida ta ei ole varasema koolituse käigus saanud.

Eelnõu §-ga 15 reguleeritakse abipolitseiniku väljaõpet kriisiolukorra ajal.

Tegemist on uue sättega, mille vajadus on kujunenud viimaste aastate kriiside ja maailma julgeoleku olukorra tõttu. Tekkinud on vajadus luua kiirem viis abipolitseinike värbamiseks kriisiolukorras, sest see aitab suurenda riigi võimet kiiresti ja paindlikult reageerida erinevatele ohuolukordadele. Käesoleva paragrahviga luuakse eraldi väljaõpe, mis on ajaliselt lühem tavapärasest abipolitseiniku II astme väljaõppest ning keskendub vajalikele teadmistele ja oskustele kriiside lahendamisel. Lisaks võib kriisiolukorras lisaressursi rakendamine olla aegkriitiline, mistõttu meil ei pruugi olla aega läbida tavapärast pikka väljaõpet. Tegemist saab olema kiire ja praktilise väljaõppega, mis keskendub korrakaitse põhioskustele ning oskustele, mida vabatahtlik kriisi lahendamise hõlbustamiseks vajab. Kui abipolitseinik, kes on tulnud abipolitseinikuks lühendatud õppe kaudu, soovib pärast kriisi möödumist jääda abipolitseinikuks, tuleb tal omandada puuduolev osa II astme väljaõppest. See võimaldab suunata politseiametnikud keerukamate ja aegkriitiliste ülesannete lahendamisele ning anda abipolitseinikele lihtsamad, kuid samuti vajalikud ülesanded (nt liikluskorraldus, logistiline abi, avalik kord) või suunata abipolitseinikud toetama politseiametnikke kriisiülesannete lahendamisel.

Lõike 1 kohaselt on abipolitseiniku kriisiolukorra aegse väljaõppe maht vähemalt 40 akadeemilist tundi. Väljaõppe nõuded ja õpiväljundid kehtestatakse siseministri määrusega. Väljaõpe tagab, et abipolitseinikud saavad piisavalt teadmisi ja oskusi, et toetada politseid kriisiaegsete ülesannete lahendamisel. Õpe hõlmab nii teooriat kui ka praktilisi harjutusi.

Lõike 2 kohaselt nähakse ette erisus, et kriisiolukorra ajal II astme abipolitseinikuks kandideerija ei pea läbima I ja II astme abipolitseiniku väljaõpet, vaid läbib selle asemel PPA peadirektori korraldusel abipolitseiniku kriisiolukorra väljaõppe. Sätte eesmärk on tagada, et kriisiolukorras oleks võimalik kiiresti kaasata ja välja koolitada täiendavaid abipolitseinikke, vältides ajamahukat tavakoolituse protsessi. Kriisiolukorra väljaõpe keskendub lühendatud ja sihipärastele koolitusmoodulitele, mis annavad vajalikud teadmised ja oskused abipolitseiniku ülesannete täitmiseks kriisiolukorras. Selline regulatsioon suurendab PPA reageerimisvõimekust erakorralistes olukordades, võimaldades paindlikumat ja operatiivsemat abipolitseinike kaasamist. See tähendab, et PPA peadirektor otsustab, et nüüd tuleb isikud kiirkorras ette valmistada politsei tegevuses osalemiseks. Vajalikud õppekavad tuleb varem valmis teha ja koostada võimalike protsesside kirjeldused ning koolitaja peab olema neist teadlik ja valmis neid vajaduse korral rakendama.

Kui kriisiolukorra väljaõppe läbinud abipolitseinikul on politsei tegevuses osalemiseks vajalik kanda tulirelva, peab ta täiendavalt läbima käesoleva eelnõu § 14 lõikes 3 ettenähtud tulirelvaõppe. Kui on vaja, et ta politsei tegevuses osaledes kannaks ka elektrišokirelva, tuleb lisaks läbida käesoleva eelnõu § 14 lõikes 4 ettenähtud elektrišokirelva õppe. Ka siin kehtib põhimõte, et näiteks elektrišokirelva ja tulirelva õppe puhul saab arvestada isiku varasemat õpi- ja töökogemust vastavalt käesoleva eelnõu § 14 lõikele 8.

Lõikega 3 sätestatakse, et nõuded abipolitseiniku väljaõppele kriisiolukorra ajal kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Sätte eesmärk on tagada, et kriisiolukorra ajal, kui abipolitseinikke võidakse kaasata tavapärasest intensiivsemalt, oleks kehtestatud selged ja ühtsed väljaõppenõuded. Tavapäraselt eeldab II astme abipolitseiniku väljaõpe mahukat ettevalmistust, mille maht on umbes 150 tundi. Kriisiolukorras võib aga osutuda vajalikuks võimaldada abipolitseinike kaasamist ka lühema, konkreetsele olukorrale suunatud väljaõppe alusel, piirdudes üksnes nende teadmiste ja oskustega, mis on vältimatult vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks. Ministri määruse tasandil kehtestatud nõuded võimaldavad sellisel juhul paindlikult määratleda kriisiolukorras nõutava väljaõppe sisu, tagades samas, et abipolitseinikud on piisavalt ette valmistatud neile antavate ülesannete täitmiseks. Nõuete kehtestamine ministri määrusega tagab, et kriisiolukorra väljaõppe nõuded on üleriigilised ja ühtsed ning et need kehtivad võrdselt kõigi abipolitseinike kohta.

Eelnõu §-ga 16 sätestatakse abipolitseiniku väljaõppe korraldus. Praegu korraldavad abipolitseinike väljaõpet nii PPA kui ka Sisekaitseakadeemia (edaspidi SKA). SKA vastutab abipolitseinike esimese astme teoreetilise väljaõppe eest, mida viiakse läbi e-õppe vormis. Praktilise väljaõppe korraldab PPA, kus õpetatakse sidevahendite, erivahendite, külm- ja gaasirelva kasutamist ning turvataktikat. Kogu abipolitseinike II astme väljaõppe, samuti tuli- ja elektrišokirelva käsitsemise väljaõppe ning iga-aastased treeningud, viib praegu läbi PPA kontaktõppena. Tulevikus hakkab SKA täitma suuremat rolli abipolitseinike väljaõppe korraldamisel ja läbiviimisel, keskendudes eelkõige II ja III astme väljaõppele. Siiski jäävad iga-aastased treeningud ja lasketestid ka pärast uue APolS-i jõustumist PPA korraldada.

Uue APolS-i eelnõu kohaselt korraldavad abipolitseiniku väljaõpet PPA ja sisekaitseline rakenduskõrgkool. Väljaõppekava koostab sisekaitseline rakenduskõrgkool koostöös PPA-ga.

Abipolitseinike väljaõppekava (edaspidi AP õppekava) jaguneb astmepõhiseks väljaõppeks, erialaõppeks ja täiendõppeks. Selline paindlik liigendus võimaldab erinevaid õpetatavaid mooduleid ja selle sees olevaid aineid ja teemasid süsteemselt kombineerida, mis tagab ühelt poolt abipolitseiniku pideva arengu ja teisalt politsei kaasamisvajadusele vastavad pädevad abipolitseinikud. Õppekava ja selle alusel välja töötatud õpetamise metoodika ning õppevormid võimaldavad anda jätkusuutlikku õpet ja vajaduse korral võimaldada abipolitseinike ümberspetsialiseerumist. Võrreldes kehtiva APolS-iga muudetakse seda, et ka SKA saab volituse abipolitseiniku väljaõppe korraldamiseks. Nimetatud sätte loogika seisneb selles, et siseminister kehtestab õpiväljundid (teadmised, oskused ja hoiakud, mille abipolitseinik väljaõppe tulemusena omandab) ning SKA rektor koostab koostöös PPA-ga konkreetse õppekava ja -korralduse (õpiväljundite põhjal õppeained ja -moodulid). Õppekava on õppe sisu jaotamise korralduslik plaan. See on oma olemuselt asutuse töökorraldust ehk asutusesisest tegevust reguleeriv akt, mille kehtestab asutuse juht Vabariigi Valitsuse seaduse alusel.

Eelnõu 3. peatükk. Arvestuse pidamine, töökorraldus ning abipolitseiniku tunnused, õigused ja kohustused

Kolmandas peatükis keskendutakse abipolitseiniku töökorraldusele, abipolitseiniku ja tema tegevuse üle arvestuse pidamisele ning tema staatusega seotud õigustele ja kohustustele. Samuti käsitletakse abipolitseiniku tunnistust, ametimärki, vormiriietust ja eraldusmärke, mis on olulised abipolitseiniku identifitseerimisel politsei tegevuses osalemisel. Abipolitseinike ja nende tegevuse üle arvestuse pidamise reguleerimine seaduse tasandil on uus, kuid loob selge õigusliku aluse andmete kogumiseks ja töötlemiseks, mis on vajalikud abipolitseinike tegevuse dokumenteerimiseks ja ülesannete täitmise tagamiseks.

Eelnõu §-ga 17 sätestatakse abipolitseinike arvestuse pidamise üldised alused.

Lõikega 1 sätestatakse, et PPA peab arvestust abipolitseinike kohta. Arvestuse pidamise eesmärk on pidada arvestust abipolitseinike koosseisu ja staatuse üle ning tagada abipolitseinike tegevuse korraldamine, politsei tegevuses osalemine, nõuetele vastavuse jälgimine, samuti analüüsi ja statistika kogumine. Arvestuse pidamine loob aluse abipolitseinike süsteemseks kaasamiseks politsei tegevusse, võimaldab planeerida nende kaasamist ning tagab läbipaistvuse ja kontrollitavuse abipolitseinike staatuse ja tegevuse üle.

Arvestuse pidamine on vajalik ka selleks, et PPA-l oleks ajakohane ülevaade abipolitseinike väljaõppest, pädevusest ja aktiivsusest politsei tegevuses osalemisel. Samuti võimaldab arvestus vajaduse korral hinnata abipolitseinike kaasamise mahtu ja mõju ning toetab organisatsioonisisest analüüsi ja statistika koostamist.

Lõikega 2 sätestatakse, et abipolitseinike arvestuse pidamise täpsema korra, arvestuses peetavate andmete loetelu ning andmete säilitamise tähtaja kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Selline lahendus võimaldab arvestuse pidamise detaile paindlikult ajakohastada vastavalt praktilistele vajadustele. Samuti tagab see, et arvestuses peetavad andmed on piiratud üksnes nende andmetega, mis on vajalikud seaduses sätestatud eesmärkide saavutamiseks, järgides isikuandmete töötlemise minimaalsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

Eelnõu §-ga 18 sätestatakse abipolitseiniku politsei tegevuses osalemise ja töökorralduse alused.

Lõikega 1 sätestatakse, et PPA peadirektor kehtestab abipolitseiniku politsei tegevuses osalemise ja töökorralduse täpsema korra. Korra eesmärk on reguleerida abipolitseinike kaasamist politsei tegevusse ning nende töö korraldamist igapäevapraktikas. Selline regulatsioon võimaldab ühtlustada abipolitseinike juhtimist ja ülesannete jaotamist ning tagada, et abipolitseinike tegevus on kooskõlas politsei töökorralduse ja teenistuslike vajadustega.

Peadirektori kehtestatav kord hõlmab muu hulgas abipolitseinike politsei tegevuses osalemise korraldamist, juhtimist ja koordineerimist. Korra kehtestamine haldusaktiga vastab PPA‑sisese töökorralduse kehtestamise üldistele põhimõtetele ning ei võimalda kehtestada seaduses sätestatust erinevaid või täiendavaid õigusi, kohustusi ega nõudeid.

Lõikega 2 sätestatakse, et PPA peadirektor või tema volitatud ametnik võib käskkirjaga moodustada abipolitseinike tegevuse korraldamiseks abipolitseinike üksuse ning kehtestada selle töökorralduse. Tegemist ei ole uue regulatsiooniga, vaid kehtivas APolS-is juba olemas olnud võimaluse säilitamisega. Nii nagu PPA peadirektoril on õigus kehtestada ametnike ja töötajate töökorraldus, on tal ka õigus korraldada abipolitseinike tegevust organisatsiooni sees.

Lõikega 3 sätestatakse PPA õigus lähetada abipolitseinik tema nõusolekul välisriiki. Lähetamine toimub PPA peadirektori kehtestatud korra alusel. Säte annab seadusliku aluse abipolitseinike kaasamiseks politsei rahvusvahelisse koostöösse, sealhulgas välisriigi politsei abistamisse ning õppe- ja tutvumisvisiitidele, või rahvusvahelistel üritustel ja konverentsidel osalemiseks. Peadirektori kehtestatav kord reguleerib lähetuse vormistamise ning lähetusega seotud kulude hüvitamise tingimusi ja korda.

Abipolitseiniku välisriiki lähetamine ei ole kohustuslik ega tulene abipolitseiniku staatusest automaatselt, vaid eeldab abipolitseiniku selget ja vabatahtlikku tahet osaleda välisriigis toimuvas tegevuses. Arvestades, et abipolitseinik ei ole avalikus teenistuses ning tegutseb vabatahtlikkuse alusel, on oluline tagada, et välisriiki lähetamine toimub üksnes abipolitseiniku teadval ja vabatahtlikul nõusolekul. Nõusoleku nõude eesmärk on välistada olukorrad, kus abipolitseinikku suunatakse välisriiki ilma tema tegeliku valmisoleku ja huvita. Samuti võetakse sättes arvesse võimalikke praktilisi ja isiklikke asjaolusid, sealhulgas töö- ja pereelu korraldust, terviseseisundit või muid kohustusi, mis võivad mõjutada abipolitseiniku võimalust välisriigis viibida.

Eelnõu §-ga 19 sätestatakse abipolitseiniku tunnistus, ametimärk, vormiriietus ja eraldusmärgid.

Kehtiva APolS-iga on reguleeritud abipolitseiniku tunnistus, eritunnused ja vormiriietus. Muudatuse tulemusena lisatakse seadusesse abipolitseiniku ametimärk ning eritunnused nimetatakse eraldusmärkideks. Sarnaselt kehtivale APolS-ile kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega23 nõuded abipolitseiniku tunnistusele, ametimärgile ja eraldusmärkidele.

Uue APolS-i eelnõuga ei reguleerita enam seaduse tasandil abipolitseiniku ohutusvesti kandmist. Selliste praktiliste küsimuste reguleerimine sobib pigem PPA siseregulatsioonide tasandile. Ohutusvesti kandmise vajadus sõltub konkreetsest olukorrast, tööülesandest ja keskkonnast. Näiteks võib see olla vajalik liiklusjärelevalve korral, kuid mitte iga tööülesande täitmisel. Seaduse tasandil reguleerimine muudaks nõude liiga jäigaks ega annaks politseile paindlikkust kohanduda vastavalt olukorrale. Ohutusvest on pigem kaitseriietus, mida kasutatakse vajaduse korral nähtavuse ja turvalisuse tagamiseks, mitte staatuse tunnusena. Selle eesmärk ei ole abipolitseiniku ametikohustuste või staatuse eristamine, vaid konkreetsete ohutusnõuete täitmine. Seega, seaduse tasandil reguleeritakse abipolitseiniku vormiriietus, ametimärk ja tunnistus, kuna need on otseselt seotud abipolitseiniku staatuse ja volitustega.

Abipolitseiniku tunnistuse, ametimärgi, vormiriietuse ja eraldusmärkide reguleerimine on vajalik, et tagada selgus ja usaldusväärsus abipolitseinike osalemisel politsei tegevuses. Reguleerimine võimaldab selgelt eristada abipolitseinikke teistest ametnikest ja isikutest. Selgelt määratletud tunnistus, ametimärk, vormiriietus ja eraldusmärgid annavad ühiskonnale kindluse, et abipolitseiniku ülesandeid täitev isik on pädev ja ametlikult volitatud politseid abistama. Tunnistuse ja ametimärgi reguleerimine aitab vältida pettusi ja eksitusi ning vähendab ohtu, et keegi võiks end alusetult abipolitseinikuna esitleda, või tänu millele on võimalik pettus tuvastada. Ametlik abipolitseiniku vormiriietus koos eraldusmärkidega aitab eristada abipolitseinikke teistest inimestest ning loob avalikkusele kindlustunde, et nende poole pöördunud isik on usaldusväärne ja oma ülesanneteks ametlikult volitatud.

Lõike 1 kohaselt väljastab PPA abipolitseinikule politsei tegevuses osalemiseks abipolitseiniku tunnistuse ning II ja III astme abipolitseinikule lisaks ametimärgi (punkt 1). Politsei tegevuses osaledes peab abipolitseinik kaasas kandma tunnistust või tunnistust koos ametimärgiga. Tunnistus ja ametimärk võimaldavad tuvastada abipolitseiniku kui riigivõimu esindaja, kes tegutseb PPA nimel. Kui isik vabastatakse abipolitseiniku staatusest, tuleb tunnistus ja ametimärk tagastada. Uues APolS-is sätestatakse, et tunnistus väljastatakse abipolitseinikule igal juhul, kuid ametimärk antakse ainult II ja III astme abipolitseinikule. Sätte kohaselt ei väljastata I astme abipolitseinikule ametimärki, kuna tema tööülesanded on peamiselt suunatud organisatsioonisisesele abistamisele. Sellisel juhul piisab tema identifitseerimiseks ainult tunnistusest. Seevastu II ja III astme abipolitseinikele antakse ametimärk igal juhul. Oluline on rõhutada, et tunnistust ja ametimärki kasutatakse ainult politsei tegevuses või koolitustel osalemiseks. Kui abipolitseinik ei osale politsei tegevuses või koolitusel, ei ole tal õigust neid kasutada. Näiteks kui abipolitseinik märkab vabal ajal õigusrikkumist, ei saa ta end esitleda abipolitseinikuna, näidates oma tunnistust või ametimärki. Sellises olukorras tegutseb ta tavakodanikuna.

Punkti 2 kohaselt väljastab PPA vajaduse korral abipolitseinikule politseiametniku vormiriietuse koos abipolitseiniku eraldusmärkidega (edaspidi abipolitseiniku vormiriietus). Sätte eesmärk on tagada, et abipolitseinike välimus ja ametlikud tunnused on ühtsed kogu riigis, olenemata piirkonnast. Kuna abipolitseinikud tegutsevad PPA nimel ja loovad koos politseiametnikega turvalisust, on mõistlik ja eelarveliselt otstarbekas, et nad kannavad samu vormielemente nagu politseiametnikud. Eraldi vormiriietuse loomine ei tekita lisandväärtust, vaid lisakulusid ja võib põhjustada isikutes segadust. Politsei vormiriietus annab isikule selguse, kes on riigivõimu esindaja ja kelle nimel ametnik või vabatahtlik tegutseb. Abipolitseiniku eraldusmärgid võimaldavad vajaduse korral täpsemalt aru saada, et tegemist on abipolitseinikuga, mitte politseiametnikuga.

Oluline on, et politsei tegevuses osaledes ei tohi abipolitseinik kanda teiste ametite tunnustega vormiriietust, näiteks turvatöötaja, kohaliku omavalitsuse korrakaitseametniku, vanglaametniku või tollitöötaja vormiriietust. Vormiriietus peab selgelt väljendama abipolitseiniku seotust politseiga. Kui kehtivas APolS-is on konkreetselt välja toodud, et abipolitseinikul on keelatud abipolitseiniku ülesande täitmise ajal kanda 1) ametniku, välja arvatud politseiametniku, vormiriietust; 2) turvatöötaja vormiriietust; 3) riietust, millel on kaitseväe või Kaitseliidu eraldusmärgid, siis uues APolS-i eelnõus seda otseselt ei sõnastata, kuid sama põhimõte jääb kehtima.

Vormiriietus väljastatakse vajaduse alusel. Näiteks ei pruugi I astme abipolitseinik vormiriietust vajada, kuna tema ülesanded on peamiselt seotud organisatsioonisisese abistamisega. Samamoodi ei kanna politsei vormiriietust PPA kommunikatsiooni-, analüüsi- või personalitöötajad.

Abipolitseiniku vormiriietus on aga kohustuslik juhul, kui abipolitseinik:
• kannab elektrišoki- või tulirelva;
• kohaldab riikliku järelevalve erimeedet;
• kui on vajalik, et ta oleks visuaalselt tuvastatav abipolitseiniku ülesannete täitmise ajal.

Üldiselt väljastatakse vormiriietus II ja III astme abipolitseinikele. Eriti oluline on vormiriietus III astme abipolitseinikule, kes võib tegutseda iseseisvalt. Vormiriietuse kandmine sellises olukorras võimaldab selgelt eristada teda tavakodanikest ja tagab, et tema tegevus on avalikkuse ja politsei jaoks arusaadav ning kontrollitav.

Lõike 2 kohaselt lähtub abipolitseinik abipolitseiniku vormiriietuse kandmisel PPA peadirektori kehtestatud korrast. PPA peadirektor kehtestab korra, milles reguleeritakse abipolitseiniku vormiriietuse kandmine. Kehtivas APolS-is on ette nähtud, et eritunnuste ja abipolitseinikule väljastatud vormiriietuse andmise ja kandmise korra kehtestab PPA peadirektor. Selged reeglid abipolitseinikule vormiriietuse kandmiseks on vajalikud, et tagada ühtne väljanägemine nii organisatsiooni sees kui ka avalikkuse ees. Vormiriietuse järgi eristab isik politseid teistest korrakaitseorganitest. Kui abipolitseinik järgib vormiriietuse kandmise juhiseid, on inimestel lihtsam teda ära tunda kui politseiga seotud isikut ning see suurendab usaldust ja turvatunnet. Samas tuleb vältida olukordi, kus vormiriietust kantakse vabal ajal või väljaspool politsei tegevust, sest see võib avalikkuses tekitada eksliku mulje, et isik tegutseb politsei esindajana. Selged juhised aitavad vähendada riski, et vormiriietust kasutatakse valel eesmärgil või viisil, mis kahjustab politsei mainet ja usaldusväärsust. Need reeglid tagavad, et vormiriietuse kandmine oleks alati kooskõlas politseis kehtivate nõuetega.

Lõike 3 kohaselt on abipolitseinikul keelatud anda talle väljastatud abipolitseiniku tunnistust ja ametimärki kõrvalisele isikule. Abipolitseiniku tunnistus ja ametimärk annavad avalikkusele selge signaali, et isik esindab riigivõimu. Kui need esemed satuvad valedesse kätesse, võib see eksitada avalikkust, kuna inimesed võivad ekslikult arvata, et tegemist on seadusliku korrakaitsjaga. Selline olukord loob võimaluse, et pahatahtlikud isikud, näiteks kurjategijad, kasutavad neid tunnuseid pettuste, väljapressimise või muude ebaseaduslike tegevuste toimepanemiseks. Seetõttu on oluline, et abipolitseinik hoiaks talle väljastatud tunnistust ja ametimärki hoolikalt ning tagaks, et need ei satu kõrvaliste isikute kätte. Abipolitseinikule väljastatud tunnistus ja ametimärk on PPA vara, mida abipolitseinik on õigustatud kandma politsei tegevuses või väljaõppes osaledes.

Täiendavalt tuleb märkida, et kuigi abipolitseinikule antud vormiriietus on samuti PPA vara ning seda ei tohi kanda isik, kes ei ole abipolitseinik, pole vormiriietuse üleandmise keeldu kõrvalisele isikule seaduses otsesõnu sätestatud. Praktikas võib tekkida vajadus anda vormiriietus kõrvalisele isikule selle puhastamiseks, hooldamiseks või parandamiseks. Sellistel juhtudel ei ole vormiriietuse üleandmine käsitatav keelatud tegevusena, eeldusel et vormi ei kasutata avalikkuse ees või muul viisil, mis võiks jätta avalikkusele eksitava mulje abipolitseiniku staatuse või õiguste olemasolust. Abipolitseinik peab siiski tagama, et vormiriietus ei satuks kõrvalise isiku kasutusse moel, mis võiks tekitada põhjendamata ettekujutust riigivõimu volituste kasutamisest.

Lõikega 4 nähakse ette, et isikul, kes ei ole abipolitseinik ja kellel ei ole PPA-lt saadud luba abipolitseiniku vormiriietuse kandmiseks, on keelatud kasutada abipolitseiniku vormiriietust. See tähendab, et ainult need isikud, kes on abipolitseinikud ja kellele PPA on andnud vastava õiguse, tohivad kanda abipolitseiniku vormiriietust, sealhulgas eraldusmärke. Neil, kellel seda luba ei ole, on keelatud abipolitseiniku vormiriietust kanda ja kasutada. See reegel kehtib ka siis, kui isik soovib seda kanda näiteks kostüümina või nalja pärast. Erandina võib taotleda PPA-lt luba näiteks seriaalide, filmide või etenduste jaoks. Kui keegi kannab ebaseaduslikult abipolitseiniku vormiriietust, võib ta jätta mulje, et on PPA esindaja, ning see võib tekitada segadust ja usaldamatust politsei tegevuse suhtes. Isikud võivad abipolitseiniku vormiriietust kuritarvitada, et inimesi petta või nendega manipuleerida, näiteks esitledes end ametliku võimuesindajana, et saada juurdepääs piiratud aladele või panda toime pettusi. Samasugune reegel on kehtestatud ka kaitseväelaste vormiriietuse kohta. Käesoleva eelnõuga nähakse ette väärteokorras vastutus isikule, kes ebaseaduslikult abipolitseiniku vormiriietust kasutab ja kannab.

Lõikega 5 sätestatakse, et abipolitseinik võib politseivälises tegevuses osaledes kanda abipolitseiniku vormiriietust üksnes PPA loal. Sätte eesmärk on tagada, et vormiriietuse kandmine ei tekitaks avalikkuses eksitust abipolitseiniku rolli, pädevuse või volituste osas ning et vormiriietus kui avaliku võimu sümbol oleks kasutusel üksnes kontrollitud ja põhjendatud juhtudel. Politseivälise tegevuse all mõistetakse tegevust, mida ei tehta politsei ülesannete täitmise raames. Sellises tegevuses ei täida abipolitseinik avaliku võimu ülesandeid. Loa andmisega saab Politsei- ja Piirivalveamet hinnata, kas vormiriietuse kandmine konkreetses olukorras on põhjendatud ja ei kahjusta politsei mainet, usaldusväärsust ega õigusselgust.
Lõikega 6 sätestatakse, et abipolitseiniku tunnistuse, ametimärgi, vormiriietuse ja eraldusmärkide täpsem kirjeldus sätestatakse abipolitseiniku tegevuse eeskirjas. Selline regulatsioon ei kujuta endast uut lähenemisviisi, vaid jätkab kehtivas APolS-is ja selle alusel kehtestatud määruses kasutusel olevat korda. Ka kehtiva APolS-i kohaselt ei ole abipolitseiniku tunnistuse, ametimärgi, vormiriietuse ja eraldusmärkide üksikasjalikku kirjeldust sätestatud seaduse tasandil, vaid need on kehtestatud määruses. See võimaldab teha vajaduse korral muudatusi ilma seadust muutmata. Praktikas tähendab see näiteks, et vajaduse korral saab muuta abipolitseiniku ametimärgi kujundust ja mõõtmeid, et parandada selle nähtavust või turvalisust, samuti täpsustada tunnistuse vormi. Lisaks võimaldab määruse tasandil reguleerimine ajakohastada vormiriietuse elemente, näiteks materjale, värvitoone või eraldusmärke, arvestades muutunud töötingimusi, ohutusnõudeid või politsei visuaalse identiteedi arengut. Selliste muudatuste tegemine seaduse tasandil oleks ebaproportsionaalselt ajamahukas ega oleks põhjendatud, arvestades, et tegemist on tehniliste ja praktiliste küsimustega.

Abipolitseiniku tunnistuse ja ametimärgi eesmärk on tagada abipolitseiniku üheselt tuvastatav staatus politsei tegevuses osalemisel ning anda kolmandatele isikutele selge teave selle kohta, et abipolitseinik tegutseb politsei nimel ja volitusel. Vormiriietuse ja eraldusmärkide eristuv, kuid politsei vormiriietusest eristatav kujundus aitab vältida segadust politseiametnike ja abipolitseinike rollide vahel, tagades samas abipolitseiniku selge äratuntavuse avalikkuse jaoks.

Eelnõu §-ga 20 nähakse ette abipolitseiniku õigused.

Kehtivas APolS-is ei ole sätestatud abipolitseiniku õigusi ja kohustusi eraldi paragrahvina, vaid need on eri sätete kaudu tuletatavad. Uue APolS-i regulatsiooniga on abipolitseiniku õigused ja kohustused selgemalt ja täpsemalt määratletud. Selgelt määratletud õigused annavad nii abipolitseinikele kui ka isikutele teadmise, mida saab abipolitseinikult oodata ning millistel juhtudel on abipolitseinik volitatud tegutsema. See aitab vältida väärarusaamu ja suurendab usaldust abipolitseinike tegevuse vastu. Lisaks määratlevad täpsed õigused ja kohustused ka abipolitseiniku vastutuse. Kui need on selgelt sõnastatud, teab abipolitseinik täpselt, mille eest ta vastutab ja millised on tema tegutsemispiirid.

Lõikega 1 sätestatakse abipolitseiniku õigused.

Punkti 1 kohaselt on abipolitseinikul õigus osaleda politsei tegevuses. See tähendab, et abipolitseinikule on seadusega antud volitused ja luba aidata PPA-d ülesannete täitmisel vastavalt abipolitseiniku pädevusele ning astmele. Tegemist on võimaluse, mitte kohustusega. Õigus on sätestatud üldisena ning PPA-l on õigus otsustada igakordse ülesandesse kaasamise üle vastavalt olukorrale ja vajadusele.

Punkti 2 kohaselt on abipolitseinikul õigus saada ülesande täitmiseks vajalikku õpet. See hõlmab abipolitseiniku õigust saada väljaõpet, täiendõpet ning juhendamist, millega tagatakse, et abipolitseinikul oleksid vajalikud teadmised ja oskused ülesande täitmiseks. Teisalt tähendab see säte, et PPA-l on kohustus korraldada abipolitseinikule teadmiste ja oskuste andmine. Seega, enne politsei tegevuses osalemist on abipolitseinikul õigus saada vajalik õpe, sealhulgas teoreetilised teadmised ja praktilised oskused, mis on seotud tema ülesannetega. Abipolitseinikule tagatakse võimalus täiendada oma oskusi ja teadmisi regulaarselt, näiteks iga-aastaste treeningute või täiendõppe kaudu.

Näide. Kui abipolitseinik hakkab täitma patrullile antud väljakutset, mis oma olemuselt võib vajada vahetu sunni kasutamist, peab abipolitseinikul selleks olema läbitud vajalik väljaõpe ja omandatud praktilised oskused.
Punkti 3 kohaselt on abipolitseinikul õigus saada ülesande täitmiseks vajalikke vahendeid. PPA peab varustama abipolitseiniku ülesannete täitmiseks vajalike töövahenditega olenevalt antud ülesandest. Nende hulka kuuluvad näiteks sidevahendid (raadiojaam, mobiiltelefon), kaitsevahendid (ohutusvest, kiiver, kindad), erivahendid (elektrišokirelv, gaasipihusti, teleskoopnui) ja abipolitseiniku vormiriietus. Vajalikud vahendid on olulised abipolitseiniku enda ohutuse tagamiseks ülesannete täitmisel. Samas võimaldavad õiged vahendid abipolitseinikul ülesandeid tõhusalt täita. Abipolitseiniku varustus sõltub tema ülesannetest ja astmest: I astme abipolitseinik vajab vähem varustust, kuna tema ülesanded on pigem organisatsioonisisesed, II ja III astme abipolitseinikud vajavad rohkem varustust, sealhulgas erivahendeid, kui nad täidavad politseiametnikega sarnaseid ülesandeid. PPA peab tagama, et abipolitseinikule antud vahendid oleksid töökorras. Abipolitseinik peab aga kasutama neid vahendeid vastutustundlikult ja ainult politsei tegevuses osalemisel.

Näide. Veebipolitseinik kaasab abipolitseiniku avalikest allikatest info otsimiseks. Sellisel juhul peab ta tagama abipolitseinikule sülearvuti kasutamise võimaluse ja ligipääsud, sest ilma sülearvutita ei ole võimalik seda ülesannet täita.

Punkti 4 kohaselt on abipolitseinikul õigus saada ülesande täitmiseks juurdepääs vajaduspõhiselt vajalikele andmekogudele ja infosüsteemidele. Selle sätte alusel on abipolitseinikul õigus vajaduspõhiselt saada juurdepääs vajalikele andmekogudele ja infosüsteemidele talle antud ülesannete täimiseks. PPA kasutab seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andmekogusid ja infosüsteeme ning nendes sisalduvaid rakendusi. Abipolitseinikuks saamisega ei kaasne automaatset juurdepääsuõigust mitte ühelegi PPA kasutuses olevale andmekogule, infosüsteemile ega rakendusele – juurdepääsuõigus on seotud konkreetse ülesande täitmisega ning seda tuleb eelnevalt põhjendada. Enne juurdepääsuõigust eeldava ülesande täitmist tuleb abipolitseinikul läbida vastav koolitus, mis peab andma piisavad teadmised konkreetse süsteemi kasutamise ning isikuandmete töötlemise nõuete kohta. Kui ülesanne on täidetud ning juurdepääs enam vajalik ei ole, siis see suletakse. Juurdepääsuõiguste haldamine toimub sarnaselt PPA teenistujatele keskselt kontohalduse kaudu. Tagamaks võimalike väärkasutuste tuvastamine, on PPA rakendanud erinevad sisekontrolli meetmed.

Punkti 5 kohaselt on abipolitseinikul õigus keelduda täitmast politsei ebaseaduslikku korraldust. Näiteks võib keelduda korraldusest, mis rikub seadust või riivab ebaproportsionaalselt inimese õigusi. Nimetatud õiguse eesmärk on tagada, et abipolitseinik ei osale tegevustes, mis võiksid kaasa tuua õigusrikkumisi või õiguste rikkumist. Eeldatakse, et abipolitseiniku kaasaja ei tohikski anda talle ebaseaduslikku korraldust, kuid võib olla olukordi, kus korralduse andja annab abipolitseinikule korralduse, mis ei ole seotud tema ülesannete täitmisega, ning selleks on ette nähtud võimalus abipolitseiniku korralduse täitmisest keeldumiseks. Korralduse andmise viisi nähakse siin paindlikuna, korraldusi võib anda nii suulises kui ka kirjalikus vormis. Korraldusi saab abipolitseinikule anda ainult seoses politsei tegevuses osalemisega. Seega on välistatud korraldus, mille andja on andnud isikliku kasu saamise eesmärgil. Sarnaselt on ka kaitseliidu seaduses ette nähtud tingimused, millal on õigus käsku mitte täita, näiteks kui käsuga nõutakse süüteo toimepanemist või käsu eesmärk on alandada käsu saaja või kolmanda isiku inimväärikust.

Näide. Kui abipolitseinikule antakse korraldus otsida läbi isiku isiklikke asju ilma seadusliku aluseta, on tal õigus keelduda seda korraldust täitmast. See kaitseb nii abipolitseiniku kui ka isikute õigusi ja aitab vältida probleeme.

Näide. Politseiametnik annab abipolitseinikule korralduse, et abipolitseinik viiks pärast vahetuse lõppu politseiametniku enda autoga või patrullautoga koju. Tegemist on ebaseadusliku korraldusega.
Punkti 6 alusel on abipolitseinikul õigus keelduda täitmast politsei korraldust, milleks tal ei ole väljaõpet, teadmisi ega oskusi. See tähendab, et abipolitseinik ei pea täitma korraldusi, milleks tal ei ole ettevalmistust. Nimetatud õigus on vajalik nii abipolitseiniku kui ka avalikkuse ohutuse, politsei töö usaldusväärsuse ja seaduslikkuse tagamiseks. Kui abipolitseinikul puuduvad korralduse täitmiseks vajalikud oskused või teadmised, võib ülesande täitmine seada ohtu tema enda ja ka kolleegide või avalikkuse turvalisuse. Näiteks gaasipihusti kasutamine ilma väljaõppeta võib põhjustada ohtlikke olukordi. Abipolitseinik peab oskama hinnata, kas tal on konkreetse ülesande täitmiseks piisavad teadmised ja väljaõpe. Kui ta pole oma pädevuses kindel, võib ta ülesande täitmisest keelduda. Kui abipolitseinik leiab, et antud korraldus ületab tema väljaõppe ja teadmiste piire, peab ta sellest teavitama politseiametnikku, kes korralduse andis, ning keelduma ülesande täitmisest.

Näide. Kui abipolitseinikule antakse korraldus kasutada sõiduki sundpeatamise vahendit, mida ta pole õppinud kasutama, võib ta sellest keelduda, kuna see võib olla ohtlik nii talle endale kui ka teistele. Õigete oskusteta võib tema tegevus viia soovimatute tagajärgedeni.

Punkti 7 alusel on abipolitseinikul õigus osaleda rahvusvahelises politsei koostöös. Abipolitseinike kaasamine rahvusvahelisse politsei koostöösse aitab kasutada erinevaid oskusi ja teadmisi, mis aitavad politsei tegevust tõhustada. Kuigi abipolitseinik ei ole ametlikult politseiametnik, võib ta vastavalt seadustele ja kokkulepetele osaleda ka rahvusvahelises politsei koostöös. Paljudel abipolitseinikel on tsiviilelus erialased oskused (nt IT, keeled, logistika), mis võivad olla rahvusvahelises politseitöös kasulikud.

Lõikega 2 sätestatakse abipolitseiniku teavitamiskohustus, juhul kui abipolitseinik keeldub täitmast kas ebaseaduslikku korraldust või korraldust, milleks tal ei ole väljaõpet, teadmisi ega oskusi. Sellisel juhul teavitab ta korralduse andjat ja lisaks oma vahetut juhti. Abipolitseinik peab selgelt ja arusaadavalt teatama kohe korralduse andjale, miks ta keeldub ülesannet täitmast, näiteks „Keeldun seda ülesannet täitmast, kuna see seab ohtu minu/teiste elu ja tervise“ või „Mul pole selle ülesande täitmiseks vajalikku väljaõpet ega oskusi“. Kui olukord võimaldab, peab abipolitseinik teatama sellest oma vahetule juhile, kirjeldades olukorda ja põhjendades, miks ta keeldus ülesannet täitmast. Kui ta seda kohe teha ei saa, teavitab abipolitseinik oma vahetut juhti esimesel võimalusel. Infot keeldumise kohta võib edastada suuliselt või, kui olukord lubab, ka kirjalikult, et selle kohta jääks dokumenteeritud tõend. Kui olukord on kriitiline või vajab edasist analüüsi, peab abipolitseinik koostama kirjaliku selgituse juhtunu, keeldumise põhjuste ja korralduse andjaga peetud suhtluse kohta. Korralduse andjale teatamine tagab, et korralduse andnud politseiametnik saab kohe hinnata, kas keeldumine on põhjendatud või kas olukorda saab lahendada muul moel. Oma vahetu juhi teavitamine aitab tagada, et juhtumit analüüsitakse ning seejuures selgitatakse välja, millist täiendavat väljaõpet võiks abipolitseinik vajada või kas on vaja teha järelevalvet selle politseiametniku tegevuse üle, kes ebaseadusliku korralduse andis. Abipolitseiniku vahetu juht peab olukorda analüüsima ja tegema otsuse, kuidas edasi tegutseda. Kui abipolitseiniku keeldumine ei olnud põhjendatud, tuleb seda abipolitseinikule selgitada. Kui abipolitseinik keeldub täitmast ebaseaduslikku korraldust, aitab teavitamine vältida sarnaste olukordade kordumist tulevikus.

Abipolitseiniku vahetu juht on Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori määratud politseiametnik, kes tegutseb abipolitseinike rühma eestvedajana. Tema ülesanne on toetada abipolitseinikku kogu tema tegevusaja jooksul. Samuti vastutab ta ühtehoidva ja motiveeritud meeskonna loomise eest. Lisaks abipolitseinike värbamisele, koolitamisele ning motiveerivate ürituste ja kaasamistegevuste korraldamisele tagab ta sujuva suhtluse, tegevuse vastavuse hindamise, järelevalve ning kuludokumentide menetlemise.
Lõikega 3 sätestatakse abipolitseiniku õigus töödelda teatud liiki teavet politsei tegevuses osaledes ja talle antud ülesandeid täites. Käesoleva lõikega luuakse abipolitseiniku andmetöötlusele selge ja otsene seaduslik alus. Kuna abipolitseiniku ülesanded on vahetult seotud politsei põhitegevusega, on vältimatu, et abipolitseinik puutub oma ülesannete täitmisel kokku nii asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabega üldisemalt kui ka kitsamalt isikuandmetega, sealhulgas eriliiki isikuandmetega. Ilma seadusest tuleneva selge õigusliku aluseta ei oleks võimalik abipolitseinikke sisuliselt kaasata politsei tegevusse ega anda neile ülesandeid, mis eeldavad juurdepääsu politseitööks vajalikele andmetele.
Seega peab abipolitseinikul olema seadusest tulenev alus nimetatud teabeliikide töötlemiseks. Käesoleva lõikega antakse abipolitseinikule õigus töödelda enda ülesannete täitmisega seonduvalt 1) asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teavet, 2) isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid, 3) üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid.

Lõikega 3 sätestatakse üldnorm isikuandmete töötlemiseks olukordades, kus abipolitseinik täidab käesolevas seaduses sätestatud ülesandeid. Sellised ülesanded võivad olla seotud muu hulgas süüteomenetluse ja kriminalistikaga, aga ka politsei tugi-, arendus- ja ennetustegevustega. Lisaks eeldavad abipolitseinikule antud ülesanded õigust töödelda muud teavet, mis on avaliku teabe seaduse või eriseaduste alusel tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks.

APolS-i eelnõus reguleeritakse isikuandmete kaitset selle osas, mis vajab seadusliku aluse, olulisuse põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja õigusselguse huvides õiguslikku reguleerimist. Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduspunkti 45 kohaselt peab avaliku võimu teostamiseks isikuandmete töötlemise alus olema sätestatud liidu või liikmesriigi õigusaktis. Käesolev säte täidab nimetatud nõude, luues abipolitseiniku andmetöötlusele selge seadusliku aluse.

Kõigil juhtudel kehtib põhimõte, et andmete töötlemine on lubatud üksnes politsei tegevuses osalemisel ja konkreetse ülesande täitmise ulatuses, politsei juhtimisel ning eesmärgipäraselt. Abipolitseinik ei töötle andmeid iseseisvalt ega omal algatusel ning tal puudub õigus kasutada saadud teavet muul eesmärgil kui talle pandud ülesannete täitmiseks.

Punkti 1 alusel võib abipolitseinik töödelda asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teavet. Asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teave on teave, millele on kehtestatud juurdepääsupiirang ning mida kasutatakse politsei töökorralduses, menetlustes ja operatiivtegevuses. Abipolitseinikule antud ülesanded eeldavad sageli sellise teabe töötlemist, kuna tegemist on politsei tegevuse sisemiseks korraldamiseks vajaliku infoga.

Abipolitseinik võib politsei ülesandel töödelda muu hulgas:
• patrulli-, valve- või muu teenistusülesande kirjeldusi ja teenistuslikke juhiseid;
• objektide valveplaane;
• sündmuste esmast operatiivinfot (nt väljakutse sisu, varasemad rikkumised samas piirkonnas);
• teenistuslikke sidekanaleid ja kontaktandmeid;
• riskiteavet, mis on vajalik ülesande ohutuks täitmiseks.

Näiteks võib abipolitseinik osaleda politsei tegevuses objekti valve toetamisel, kus talle edastatakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud valveplaan, mis sisaldab infot kontrollitavate sissepääsude, patrullringide ja ajavahemike kohta. Abipolitseinik kasutab sellist teavet üksnes valveülesande täitmiseks ega edasta seda kolmandatele isikutele. Samuti võib abipolitseinik avaliku ürituse ajal osaleda politsei tegevuses rahvamassi suunamise toetamisel, mille käigus talle edastatakse asutusesisene teave ürituse riskihinnangu ja varasemate intsidentide kohta. See võimaldab abipolitseinikul paremini ennetada võimalikke ohte ja teavitada neist politseid.

Punkti 2 kohaselt võib abipolitseinik töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid. See on vältimatu, kuna enamik politsei ülesandeid on seotud konkreetsete isikutega ning nende õiguste, kohustuste või ohutusega. Punktis 2 ei ole võimalik määratleda isikuandmete täpsemaid kategooriaid, mida abipolitseinik võib politsei ülesannete täitmisel töödelda. Abipolitsei tegevus on olemuslikult seotud olukordadega, mille sisu ning osalised ei ole ette kindlaks määratavad, mistõttu võib tegelik andmetöötlus hõlmata väga erinevat liiki isikuandmeid, sealhulgas vajaduse korral eriliiki isikuandmeid.
Isikuandmeid töödeldakse üksnes politsei juhiste alusel ja seadusest tulenevate ülesannete raames ning ulatuses, mis on konkreetselt vajalik ülesande täitmiseks. Liiga kitsas seaduslik loetelu tooks kaasa põhjendamatu riski, et abipolitseinikul ei oleks õiguslikku alust töödelda andmeid, mis on vältimatult vajalikud avaliku korra või turvalisuse tagamiseks.

Abipolitseinik võib kokku puutuda isikuandmete ja eriliiki isikuandmetega muu hulgas järgmistes olukordades:

• Kadunud isiku otsing – abipolitseinik osaleb politsei tegevuses kadunud eaka või lapse otsimisel ning töötleb isikuandmeid, nagu nimi, vanus, viimane teadaolev asukoht ja riietuse kirjeldus. Vajaduse korral puutub ta kokku ka eriliiki isikuandmetega, näiteks terviseandmetega (nt dementsus või liikumisraskus), mis on vajalikud ohuastme hindamiseks ja otsinguprioriteetide määramiseks.
• Avaliku korra rikkumise lahendamine – abipolitseinik toetab politseid avaliku korra rikkumise sündmuskohal, kogudes ja edastades osapoolte isikuandmeid (nt nimi, isikukood, kontaktandmed) ning sündmuse asjaolusid. Vajaduse korral puutub ta kokku andmetega, mis viitavad võimaliku süüteo toimepanemisele.
• Liiklusõnnetuse sündmus – liiklusõnnetuse korral abistab abipolitseinik politseid liikluse reguleerimisel ja kannatanute abistamisel ning töötleb osapoolte isikuandmeid. Eriliiki isikuandmetena võib esineda info kannatanute vigastuste või terviseseisundi kohta, et tagada kiire ja asjakohane abi.
• Perevägivalla väljakutse – abipolitseinik osaleb perevägivalla väljakutse lahendamisel. Ta puutub kokku kannatanu ja võimaliku toimepanija isikuandmetega ning võib saada teavet kannatanu terviseseisundi või varasemate vägivallajuhtumite kohta, mis on vajalikud olukorra ohutuks lahendamiseks.

Kõigil neil juhtudel töödeldakse isikuandmeid üksnes ulatuses, mis on vajalik konkreetse ülesande täitmiseks.

Punkti 3 alusel võib abipolitseinik töödelda üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid. Kuigi tegemist on avalikult kättesaadava teabega, toimub selle töötlemine käesoleva sätte alusel avaliku võimu teostamise kontekstis ning politsei ülesannete täitmise eesmärgil.
Avalikest allikatest kättesaadavate andmete hulka võivad kuuluda muu hulgas:
• avalikud registriandmed ja registrite avalikud vaated;
• avalikud teadaanded, ürituste programmid ja korraldajate avaldatud juhised;
• avalikud veebilehed ja sotsiaalmeedia platvormidel avaldatud teated;
• meediakajastused ja avalikud pressiteated;
• muud üldsusele suunatud infokanalid, millele ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid.

Abipolitseinik võib selliseid andmeid töödelda nii iseseisva abivahendina kui ka koos asutusesisese teabe ja isikuandmetega, kui see on vajalik talle antud ülesande täitmiseks. Samas tuleb arvestada, et ka avalik teave võib politsei tööprotsessis omandada asutusesisese teabe staatuse, kui see on kogutud, süstematiseeritud või kombineeritud politsei menetluses kasutamiseks. Sellisel juhul kohaldatakse sellele teabele samu konfidentsiaalsus- ja kasutuspiiranguid nagu muule politsei tööalasele teabele.

Lõige 4 kohaselt ei või abipolitseinik andmeid kasutada ega edasi töödelda väljaspool talle antud volitust ega viisil, mis ei ole otseselt seotud ülesande täitmisega. Abipolitsei tegevus võib hõlmata juurdepääsu tundliku iseloomuga teabele, sealhulgas eriliiki isikuandmetele ning muule teabele, mille avalikuks saamine võib kahjustada isiku õigusi, menetluse eesmärki või avalikku turvalisust. Seetõttu on vältimatu, et selliste andmete kasutamine on rangelt piiritletud ning seotud üksnes konkreetse ülesande täitmisega. Nõue on tugevalt seotud abipolitseiniku usaldusväärsuse nõudega. Sätte eesmärk on ennetada olukordi, kus politsei tegevuses saadud teavet väärkasutatakse, näiteks edastatakse kõrvalistele isikutele või kasutatakse muul eesmärgil kui seaduslik ülesanne. Selline väärkasutus ohustaks politseiandmete kaitset, kahjustaks politsei ja abipolitseinike mainet ning vähendaks avalikkuse usaldust. Eesmärk on tagada, et politsei tegevuses saadud teave ei liiguks kontrollimatult ega oleks kasutatav viisil, mis ei teeniks avalikke ülesandeid. Seetõttu sätestatakse sõnaselgelt, et abipolitseinikul puudub õigus andmeid töödelda väljaspool antud volitusi.

Eelnõu §-ga 21 sätestatakse abipolitseiniku kohustused.

Abipolitseinike kohustuste selgem reguleerimine suurendab avalikkuse usaldust politsei ja abipolitseinike tegevuse vastu, kaitseb isikute õigusi ning aitab tagada, et abipolitseinikud tegutsevad seaduslikult. Kehtivas APolS-is on abipolitseinikule ette nähtud hulk kohustusi, näiteks kohustus:
• järgida ametnike eetikakoodeksis sätestatud põhimõtteid;
• läbida iga-aastane täiendkoolitus;
• kanda abipolitseiniku ülesande täitmisel politsei ohutusvesti kirjaga „ABIPOLITSEINIK“;
• kanda politseiametniku vormiriietust abipolitseiniku eritunnustega, kui ta kannab abipolitseiniku ülesande täitmisel tulirelva või elektrišokirelva või täidab politsei ülesandel kehtiva abipolitseiniku seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud ülesannet iseseisvalt;
• viivitamata teavitada politsei juhtimiskeskust tulirelva või elektrišokirelva kasutamisest abipolitseiniku ülesande täitmisel.

Käesoleva paragrahvi lõikega 1 määratletakse abipolitseiniku kohustused.

Punkti 1 kohaselt on abipolitseiniku kohustus järgida PPA põhiväärtusi ning ametniku eetikakoodeksit ja PPA eetikakoodeksit ja töökorralduse reegleid. Abipolitseinikule laieneb kohustus järgida avaliku teenistuse seaduse alusel väljatöötatud avaliku teenistuse eetikakoodeksis sätestatud põhimõtteid. Kuigi abipolitseinik ei ole teenistussuhtes avaliku teenistuse seaduse ega PPVS-i mõttes, on avaliku korra tagamisel antud talle politseiga võrreldavad volitused ning seetõttu on vaja seada sama kohustus ka abipolitseinikele. Kuna abipolitseinik esindab politseid ja on osa PPA-st, siis laieneb talle kohustus järgida ka PPA põhiväärtusi ja PPA eetikakoodeksit. PPA väärtused, mida PPA töötajad ja abipolitseinikud peavad järgima, on avatus, inimlikkus ja tarkus24.

PPA töökorralduse reeglid on olulised organisatsiooni sujuvaks toimimiseks. Uus abipolitseinik saab neist teada koolituste ja siseveebi kaudu. Kohustus neid järgida tekib seaduste ja nende alusel kehtestatud sisemiste õigusaktide kaudu. PPA töökorralduse reeglid hõlmavad mitmeid valdkondi, mis reguleerivad nii abipolitseinike käitumist, töökorraldust kui eetilisi põhimõtteid. Mõned näited, mida töökorralduse reeglid reguleerivad: käitumisreeglid, vormiriietus ja varustuse kasutamine, andmekaitse ja korruptsioonivastased meetmed. Seega peab abipolitseinik järgima nii üldisi seadusi kui ka PPA-s kehtivaid sisemisi regulatsioone. Kui abipolitseinik sisekorrareegleid ei täida, võib see kaasa tuua tema staatusest vabastamise teatud juhtudel, raskematel juhtudel võib juhtum minna edasi kriminaal- või väärteomenetluseks.

Punkti 2 kohaselt on abipolitseinikul kohustus käituda väärikalt nii politsei tegevuses osaledes kui ka sellest väljaspool, sealhulgas hoiduda tegevusest, mis kahjustab tema usaldusväärsust abipolitseinikuna või kahjustaks PPA mainet. Olgugi et abipolitseinik on vabatahtlik, ei saa eirata seda, et abipolitseinik on politseiorganisatsiooni esindaja ka väljaspool politsei tegevuses osalemist. Seetõttu on oluline, et ta hoiduks tegevustest, mis võiksid kahjustada politsei mainet või tekitada kahtlusi tema usaldusväärsuses. Seega oodatakse abipolitseinikult, et ta käituks väärikalt ja vastutustundlikult nii politsei tegevuses osaledes kui ka eraelus.

Näide. Kui abipolitseinik osaleb sotsiaalmeedias aruteludes, tuleb tal vältida seal ebasündsat käitumist või halvustavaid kommentaare, mis võiksid kahjustada tema usaldusväärsust või PPA mainet.

Punkti 3 alusel on abipolitseinikul kohustus hoida ja kasutada talle väljastatud ja tema kasutuses olevaid vahendeid ja muud vara heaperemehelikult ja sihipäraselt ning kasutada neid ainult talle antud ülesande täitmiseks. Selle sätte eesmärk on tagada riigivara efektiivne kasutamine ning vältida varade väärkasutust või raiskamist. Varana on mõeldud näiteks vormiriietust, alkomeetrit, sidevahendeid, patrullautot ja muid töövahendeid. Abipolitseinikule väljastatud vara ja töövahendid on mõeldud ainult politsei tegevuses osalemiseks temale endale, seega ei tohi abipolitseinik anda PPA vara teistele isikutele ega ise kasutada PPA vara isikliku kasu saamiseks ega eraelulistel eesmärkidel. Abipolitseinik peab tagama, et talle usaldatud vara on kaitstud kaotsimineku, varguse või hävimise eest. Heaperemehelik kasutamine tähendab, et abipolitseinik peab hoolitsema talle väljastatud vara eest nagu hea peremees. See tähendab vara hooldamist, kaitsmist kahjustuste eest ja selle säästlikku kasutamist.

Näide. Abipolitseinik peab kasutama talle antud sülearvutit ainult politsei abistavate ülesannete täitmisel, mitte isiklikuks otstarbeks.

Punkti 4 kohaselt on abipolitseinikul kohustus hoida korras talle väljastatud erivahendit ja relva ning tagada, et need ei satu kõrvalise isiku kätte. See tähendab, et abipolitseinikul on kohustus hoolitseda talle väljastatud erivahendite (käerauad) ja relvade (teleskoopnui, pipragaas, tulirelv) eest, hoides neid alati heas korras ja kasutuskõlblikuna. Samuti peab ta tagama, et need ei satuks kõrvaliste isikute valdusesse või kätte. Kõrvalisteks isikuteks loetakse igaühte, kellel pole seadusest või ametist tulenevat õigust neid vahendeid kasutada, näiteks perekonnaliikmed, sõbrad või teised tsiviilisikud. Kui relv või erivahendid satuksid kõrvaliste isikute kätte, võib see põhjustada ohtlikke olukordi, näiteks õnnetusi, kuritegusid või kahju avalikule korrale. Kui relv või erivahend kaob või satub kõrvaliste isikute kätte, kahjustab see ka PPA mainet.

Näide. Abipolitseinik veendub enne patrulliinstruktaaži, et tulirelv on turvaliselt kabuuris ja kättesaadav ainult temale. Ta jälgib ja arvestab seda ka kogu patrullvahetuse vältel ning väljakutsete lahendamisel ja inimestega suhtlemisel, sealhulgas kasutab õpitud turvataktika reegleid (nt kehaasend, käte hoidmine, distants jms). Pärast patrulltegevuses osalemist täidab abipolitseinik vajalikud ohutusnõuded ja paigutab talle väljastatud tulirelva ettenähtud hoiukohta, et see ei satuks kõrvaliste isikute kätte.

Punkti 5 kohaselt on abipolitseinikul kohustus viivitamata teavitada Politsei- ja Piirivalveametit talle väljastatud relva, erivahendi või muu vara vargusest, kadumisest või kõrvalise isiku kätte sattumisest. Abipolitseinik on kohustatud viivitamata teavitama PPA-d juhul, kui talle väljastatud relv, erivahend või muu vara on kas varastatud, kadunud või sattunud kõrvalise isiku kätte. Politsei varustus, eriti relvad ja erivahendid, ei tohi sattuda kolmandate isikute kätte, et vältida nende kuritarvitamist. Kiire teavitamine aitab varustust tagasi saada enne, kui see kellelegi kahju teeb. Abipolitseinik vastutab talle usaldatud vara eest. Kui midagi kaob või varastatakse, tuleb see registreerida, et selgitada välja, mis juhtus. Täpse teavitamise korra kehtestab PPA.

Punkti 6 kohaselt on abipolitseinikul kohustus hoida seaduses sätestatud korras saladuses politsei tegevuses osalemise käigus teatavaks saanud isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid ning muud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet. See tähendab, et abipolitseinikul on kohustus hoida saladuses kõik politsei tegevuse käigus teada saadud andmed, mis puudutavad teiste inimeste isiklikku ja perekonnaelu, samuti politsei asutusesisest teavet, mis on mõeldud ainult ametialaseks kasutamiseks, st politsei taktika, plaanid, strateegiad, uurimistegevus jms. Seda nõuet tuleb täita mitte ainult abipolitseinikuks osalemise ajal, vaid ka pärast abipolitseiniku staatuse lõppemist. Abipolitseinik saab politsei tegevuses osaledes sageli juurdepääsu konfidentsiaalsele teabele, mis võib hõlmata isiklikke andmeid ja uurimisinfot. Sätte eesmärk on kaitsta isikute privaatsust ja õigusi ning PPA-d kui organsatsiooni.

Perekonna- ja eraellu puutuvad andmed on seotud inimese isikliku elu, peresuhete ja privaatsusega, näiteks:
• perekonnaseis (abielus, vallaline, lahutatud, lesk);
• sugulussuhted (vanemad, lapsed, õed-vennad, elukaaslane);
• elukohaandmed;
• kontaktandmed (telefoninumber, e-post);
• majanduslikud andmed (isiklike varade ja võlgade kohta);
• pereprobleemid (lahutus, hooldusõigus, peretülid).
Eriliigilised isikuandmed on näiteks:
• terviseandmed (diagnoosid, haiguslugu, puue, vaimse tervise info);
• usuline või maailmavaateline kuuluvus;
• poliitilised vaated ja parteikuuluvus;
• rassiline või etniline päritolu;
• seksuaalne orientatsioon ja seksuaalelu andmed.

Politsei kui õiguskaitseasutus peab olema avalikkuse silmis usaldusväärne. Usaldus politsei vastu põhineb isikute veendumusel, et politseinikud ja abipolitseinikud käsitlevad tundlikku teavet vastutustundlikult ning kaitsevad inimeste õigusi. Kui PPA asutusesisene info lekib avalikkusesse või kolmandate isikute kätte, võib see kahjustada organisatsiooni mainet ja usaldusväärsust. Usaldus politsei vastu tähendab ka seda, et inimesed saavad olla kindlad – nende andmed, mis politseitöö käigus kogutakse, jäävad konfidentsiaalseks. Kui politsei ei suuda tagada teabe turvalisust, võivad inimesed kahelda politsei võimes neid kaitsta.

Näited:
• Abipolitseinik osaleb lähisutevägivalla juhtumi lahendamisel ja saab teada, et peres esineb alkoholi kuritarvitamist ning konfliktid abikaasade vahel on pikaajalised. Abipolitseinik ei tohi neid andmeid jagada oma sõprade või pereliikmetega, sest need puudutavad perekonna eraelu.

Politsei igapäevategevus põhineb kindlatel reeglitel ja plaanidel, mis on vajalikud kuritegevuse ennetamiseks ning avaliku korra tagamiseks. Kui selline info satub kõrvaliste isikute või kurjategijate kätte, võib see ohustada mitte ainult politsei tegevust, vaid ka ametnike ja teiste isikute turvalisust. Kui politsei töömeetodid ja taktikad saavad avalikuks, saavad õigusrikkujad oma tegevust vastavalt kohandada ning paremini seaduste ja järelevalve eest kõrvale hoida.

• Abipolitseinik on kursis infoga, mille kohaselt plaanitakse nädalavahetusel tema kodupiirkonnas politseireidi „kõik puhuvad“. Ta ei tohi seda infot avalikustada ega sellest ka oma pereliikmetele rääkida.

Punkti 7 põhjal on abipolitseinikul kohustus kanda abipolitseiniku vormiriietust, kui ta politsei tegevuses osalemisel kannab elektrišoki- või tulirelva, kohaldab riikliku järelevalve erimeedet või on vajalik, et ta oleks visuaalselt tuvastatav abipolitseiniku vormiriietuse kaudu.

Õiguskantsleri märgukirjas on sätestatud: „Õigusselguse põhimõte eeldab, et isikute jaoks oleks avalik võim väliselt üheselt mõistetavalt äratuntav ja selgelt eristatav. Seetõttu on riigi jõustruktuurides töötavate ametnike suhtes kehtestatud vormikandmise kohustus. Täpselt nii, nagu isikute jaoks peab olema selge, millised on nende kohustused ja millised on võimalikud sunnimeetmed ja karistused, peab olema selge, kes täpselt nende suhtes riigi nimel tegutseda tohib ja kelle korraldustele allumine on kohustuslik. Äärmiselt oluline on avaliku võimu esindaja ära tuntavus ka seetõttu, et vägivald võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes on KarS § 274 alusel kriminaliseeritud.“25 Käesoleva sättega pannakse kohustus, et abipolitseinik peab igal juhul kandma abipolitseiniku vormiriietust:
1) Kui ta kannab elektrišoki- või tulirelva. Vormiriietus kinnitab, et abipolitseinik on politsei esindaja ja tegutseb seaduslikult. Kui abipolitseinik kannab tulirelva vormiriietuseta, ei pruugi inimesed aru saada, et tegemist on riigivõimu esindajaga.

Näide. Kui abipolitseinik patrullib rahvarohkes kohas ja kannab nähtaval tulirelva, siis abipolitseiniku vormiriietus annab inimestele selge signaali, et tema relvakandmine on seaduslik, mitte oht.

2) Kohaldab riikliku järelevalve erimeedet. Abipolitseinik peab kandma vormiriietust riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel, et tagada tema rolli äratuntavus avalikkuse ees ning vältida segadust või eksitust. Erimeetmete kasutamine tähendab sageli isikute vabaduste või õiguste ajutist piiramist, mistõttu on eriti oluline, et abipolitseiniku rollis tegevuses osalemine oleks avalikkusele selgelt nähtav ja arusaadav kui politseilise ülesande täitmine. See tähendab, et vormiriietust tuleb üldjuhul kanda kõikides välitöö tegevustes: piirikontrollis, patrullimisel, avaliku korra tagamisel, liiklusjärelvalves, migratsiooni järelevalves, piirkondlikus poliseitöös.

3) On vajalik, et ta oleks visuaalselt tuvastatav abipolitseiniku vormiriietuse kaudu. Vormiriietust tuleb kanda näiteks liikluse reguleerimisel. See tagab, et autojuhid ja jalakäijad näevad selgelt, et tegemist on ametliku isikuga, kelle juhiseid tuleb järgida.
Punkti 8 alusel peab abipolitseinik kandma tulirelva nähtaval kohal, kui ta kannab abipolitseiniku vormiriietust. Politsei tegevuses osaledes peab vormiriietuses abipolitseinik, kellele on väljastatud tulirelv, kandma relva nähtaval. Kui abipolitseinik osaleb politsei tegevuses erariietes, peab ta üldjuhul kandma tulirelva varjatult. Erandina võib erariietes abipolitseinik kanda tulirelva nähtavalt, kuid ainult juhul, kui ta on selgelt identifitseeritav abipolitseinikutunnistuse või ametimärgi abil või ta kannab abipolitseiniku eraldusmärgiga vesti. Kui erariietes abipolitseinik osaleb koos politseiametnikega avalikes kohtades toimuvatel operatsioonidel, ei pruugi relva kandmise varjamine alati olla võimalik. RelvS-i alusel peab turvateenistuja avalikus kohas tööülesande täitmisel kandma relva nähtaval ning ka politseiametnik, kes kannab vormiriietust, peab kandma tulirelva nähtaval kohal.

Punktiga 9 sätestatakse, et kui abipolitseinik osaleb politsei tegevuses erariietes, on tal kohustus kanda tulirelva üldjuhul varjatult, välja arvatud juhul, kui abipolitseinik on ülesande täitmisel selgelt identifitseeritav. Sätte eesmärk on reguleerida tulirelva kandmise viisi olukordades, kus abipolitseinik ei kanna abipolitseiniku vormiriietust.

Sätte kohaselt on varjatud kandmine põhireegel. See tähendab, et erariietes politsei tegevuses osalev abipolitseinik peab kandma tulirelva viisil, mis ei ole avalikkusele nähtav. Varjatud tulirelva kandmise nõue täidab mitut eesmärki, näiteks väldib avalikkuses paanika või eksituse teket olukorras, kus relva kandev isik ei ole üheselt tuvastatav politsei esindajana, vähendab relvaga seotud ohte, sealhulgas relva haaramise või rünnaku riski. Samas näeb säte ette erandi, mille kohaselt ei pea tulirelva kandma varjatult juhul, kui abipolitseinik on ülesande täitmisel selgelt identifitseeritav. Selge identifitseeritavuse all mõistetakse olukorda, kus abipolitseiniku seotus politseiga on üheselt arusaadav nii teistele ametnikele kui ka kolmandatele isikutele. Sellisel juhul on nähtav tulirelva kandmine põhjendatud.

Oluline on rõhutada, et säte ei anna abipolitseinikule õigust iseseisvalt otsustada relva nähtava kandmise üle. Otsus selle kohta, kas ülesande täitmisel on tagatud selge identifitseeritavus ning kas nähtav relvakandmine on põhjendatud, tehakse politsei poolt ja lähtub politsei antud juhistest ning konkreetse ülesande iseloomust.

Punkti 10 kohaselt on abipolitseinikul kohustus mitte kanda abipolitseiniku vormiriietust, relva ega laskemoona korrakaitseseaduse § 36 lõike 1 tähenduses joobeseisundis. KorS § 36 lõike 1 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. KorS § 36 lõike 4 kohaselt on joobeseisundi liigid alkoholijoove ja narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joove. Käesoleva punkti tähenduses ei ole keelatud mitte ainult tulirelva ja laskemoona, vaid ka gaasipihusti, teleskoopnuia ja elektrišokirelva kandmine joobeseisundis. Relva kandmise keeld joobeseisundis tagab abipolitseiniku enda, teiste inimeste ja avaliku korra turvalisuse. RelvS keelab relva kandmise joobeseisundis, sest alkohol ja muud joovastavad ained halvendavad otsustusvõimet, reaktsioonikiirust ja enesekontrolli. Joobeseisund suurendab riski teha ohtlikke otsuseid, käsitseda relva ebaturvaliselt või kasutada seda impulsiivselt, näiteks konfliktides. Relva kandmine on suur vastutus, mis nõuab kainet mõistust ja selget mõtlemist, mida joobeseisundis ei ole võimalik tagada. Ilmselgelt ei või abipolitseinik politsei tegevuses osaledes olla joobeseisundis. Lisaks on teatud juhtudel abipolitseinikule usaldatud tulirelv hoiule tema koju ning sellisel juhul ei tohi ta tulirelva kanda väljaspool politsei tegevust, veel enam olla sealjuures joobeseisundis.

Joobeseisundis ei tohi abipolitseinik kanda vormiriietust, sest see kahjustab politsei usaldusväärsust. Kui abipolitseinik viibib vormiriietuses joobeseisundis avalikus kohas, võib see jätta mulje, et ta ei järgi reegleid, mida ta teistelt nõuab. Kui joobes abipolitseinik kannab vormiriietust, võib ta tahtlikult või tahtmatult oma staatust kuritarvitada.

Punkti 11 kohaselt on abipolitseinikul kohustus mitte kasutada oma staatust eesmärgiga tekitada kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või hüvele või avalikele huvidele. See tähendab, et abipolitseinik ei tohi kasutada oma staatust ja sellega kaasnevat autoriteeti selleks, et kahjustada teiste inimeste õigusi, vara, heaolu või avalikke huve. Abipolitseinikul on politsei esindajana suurem ühiskondlik vastutus. Kõigil inimestel on seadusega kaitstud õigused, näiteks õigus privaatsusele, omandile, sõnavabadusele ja kehalisele puutumatusele.

Näide. Kui abipolitseinikul on naaber, kellega tal on isiklik konflikt, ei tohi ta kasutada oma abipolitseiniku staatust ega õigusi naabri vastu. Ta peab hoiduma oma staatuse kasutamisest eraeluprobleemide lahendamisel, säilitades ametialase neutraalsuse.

Punkti 12 alusel on abipolitseinikul kohustus esitada isiku nõudmisel abipolitseiniku tunnistus või tunnistus koos ametimärgiga, kui ta osaleb politsei tegevuses ja kannab abipolitseiniku vormiriietust. See tähendab, et kui abipolitseinik osaleb politsei tegevuses ja kannab vormiriietust, on tal kohustus inimese soovil või nõudmisel esitada oma abipolitseiniku tunnistus ja ametimärk. See nõue tagab, et abipolitseinik on tuvastatav ametliku isikuna, kellel on õigus täita politseilisi ülesandeid. Abipolitseiniku tunnistus ja ametimärk tõendab abipolitseiniku staatust ja tema õigust osaleda politsei tegevuses. Tunnistuse esitamise nõue aitab vältida olukordi, kus keegi võiks teeselda abipolitseiniku staatust.

Näide. Abipolitseinik, kes kannab abipolitseiniku vormiriietust, peatab liiklusjärelevalve käigus punase tulega ristmiku ületanud jalakäija. Kuigi jalakäija näeb visuaalselt, et tegemist on riigivõimu esindajaga, tahab ta veenduda, et tegemist on abipolitseinikuga, ning seega on tal õigus nõuda abipolitseiniku tunnistuse ja ametimärgi esitamist. Abipolitseinik on kohustatud esitama jalakäijale abipolitseiniku tunnistuse koos ametimärgiga.

Punkti 13 kohaselt on abipolitseinikul kohustus esitada isikule abipolitseiniku tunnistus või abipolitseiniku tunnistus koos ametimärgiga, kui ta osaleb politsei tegevuses vormiriietuseta. Ka kehtivas APolS-is on nõue, et abipolitseinik peab esitama isikule tema nõudmisel abipolitseiniku tunnistuse. Uues APolS-is on täpsustatud, et kui abipolitseinik on vormiriietuses, siis peab ta esitama oma tunnistuse isiku nõudmisel ning kui ta osaleb politsei tegevuses ilma abipolitseiniku vormiriietuseta, siis esitab ta tunnistuse ka ilma isiku nõudmiseta. Ametimärki ei pruugi kõigil abipolitseinikel olla, kuid kui see on olemas, esitab abipolitseinik selle koos tunnistusega.

Punkti 14 kohaselt on abipolitseinikul kohustus teavitada PPA-d esimesel võimalusel, kui ta ei vasta käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 1, 2, 9, 10 ja 11 nimetatud nõuetele. Sätte eesmärk on vältida olukordi, kus abipolitseinik osaleb politsei tegevuses ajal, mil seaduses sätestatud eeldused abipolitseinikuna tegutsemiseks on ära langenud või ajutiselt muutunud.

Nimetatud nõuded puudutavad abipolitseiniku teovõimet ja vanust, Eesti kodakondsuse olemasolu, kriminaalmenetluses kahtlustatava või süüdistatava staatust, viimase aasta jooksul avalikust teenistusest distsiplinaarsüüteo tõttu vabastamist ning kohtuniku, prokuröri või rahvakohtuniku staatust. Tegemist on asjaoludega, mille muutumisest on abipolitseinik ise esimesena teadlik ning mille olemasolu või puudumine mõjutab vahetult tema õigust osaleda politsei tegevuses.

Teavitamiskohustus lasub abipolitseinikul endal ning selle täitmine on osa tema vastutusest ja usaldusväärsusest politsei tegevuses osalemisel. „Esimesel võimalusel“ tähendab, et abipolitseinik peab viivitamata, niipea kui asjaolud seda objektiivselt võimaldavad, informeerima PPA-d või oma vahetut juhti asjaolust, mis toob kaasa § 5 lõike 1 punktides 1, 2, 9, 10 või 11 sätestatud nõuetele mittevastavuse. Teavitamine võib toimuda suuliselt või kirjalikult, näiteks telefoni, e-kirja või vahetu vestluse kaudu.

Õigeaegne teavitamine võimaldab Politsei- ja Piirivalveametil hinnata olukorda ning vajaduse korral rakendada seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas abipolitseiniku politsei tegevuses osalemise peatamist.

Näide. Abipolitseinik satub eraelus seaduserikkumisse, näiteks alustatakse tema suhtes kriminaalmenetlust mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Ta peab sellest viivitamata teavitama politseid, mitte ootama, kuni menetlus lõpeb.

Punkti 15 alusel on abipolitseinikul kohustus teavitada viivitamata PPA-d tulirelva või elektrišokirelva kasutamisest PPA kehtestatud korra alusel. Ka kehtiva APolS § 36 kohaselt on abipolitseinik kohustatud viivitamata teavitama politsei juhtimiskeskust tulirelva või elektrišokirelva kasutamisest. Tulirelva või elektrišokirelva kasutamine on tõsine samm, millel võib olla märkimisväärne mõju inimeste õigustele ja tervisele. Viivitamatu teavitamine tagab, et igasugune relva kasutamine dokumenteeritakse ja kontrollitakse üle. See aitab ennetada väärkasutuse kahtlusi ning kaitseb nii abipolitseinikku kui ka politseiasutust. Politsei peab kontrollima, kas abipolitseiniku poolt relva kasutamine oli seaduslik, proportsionaalne ja õigustatud vastavalt olukorrale. Vajaduse korral hinnatakse, kas kasutati liigset jõudu või kas relva kasutamine oleks võinud olla välditav. Relva kasutamise olukordi analüüsides saab PPA hinnata, kas abipolitseinike koolitus on piisav või vajab täiendamist. Esimene samm on viivitamata informeerida oma vahetut juhti või sündmuse eest vastutavat politseiametnikku. Teavitamine peaks toimuma kohe pärast olukorra lõppu, kui see on ohutu ja võimalik.

Punkti 16 kohaselt on abipolitseinikul kohustus jälgida, et abipolitseinikuna tegutsemine ja tema põhitöö ei kahjusta vastastikku tema töövõimet ega tervist. See tähendab, et abipolitseinik peab olema teadlik oma terviseseisundist ja töövõimest ning tagama, et tema tegevus abipolitseinikuna ei sea ohtu tema füüsilist ega vaimset tervist. Kui abipolitseinik on seisundis, kus ta pole suuteline oma ülesandeid täitma (nt väsimus, vigastus, haigus), võib see seada ohtu tema enda, teiste politseinike ja avalikkuse turvalisuse. Abipolitseinikud täidavad oma ülesandeid vabatahtlikult, oma põhitöö ja muude kohustuste kõrvalt. Seega peab abipolitseinik ise jälgima, et ta on politseitööle tulles puhanud. Politseitöö on oma olemuselt pingeline ja näiteks öine patrullvahetus täispikkuses tekitab kurnatust, mis mõjuta tema võimekust täita oma igapäevast palgatööd. Samas on inimestel erinevad töörežiimid, mida nad ise kõige paremini teavad, ja sellega peavad nad arvestama nii põhitööle kui ka vabatahtlikuna politseitööle tulles. Näiteks ei tohiks abipolitseinik järjestikustes patrullivahetustes abiks olla, kui tal ei ole võimalik vahepeal puhata ja taastuda. Abipolitseinikul lasub vastutus jälgida ka seda, et tema abipolitseinikuna tegutsemine ei kahjustaks tema igapäevatööd.

Lõike 2 kohaselt võib abipolitseiniku vormiriietuse kandmise kohustusest loobuda ülesande täitmisel PPA põhjendatud otsusel, kui see on vajalik politsei tegevuses ülesande täitmise eesmärgi saavutamiseks. Politseivälistes tegevustes osaledes abipolitseiniku vormiriietuse kandmiseks on abipolitseinikul vaja PPA luba. Kuna abipolitseinikke on plaanis hakata kaasama ka tegevustes, kus on vajalik erariiete kandmine, näiteks alaealiste õigusrikkumiste ennetamisele ja avastamisele suunatud reidid. Samuti ei kanna politseiametniku vormiriietust tihti näiteks narkokuritegude üksus ja kriminaalbüroo politseiametnikud, kuid tulirelva kandmine on ülesannete täitmisel õigustatud. Seega luuakse võimalus ülesande iseloomust lähtuvalt otsustada, millisel juhul võib abipolitseinik loobuda vormiriietuse kandmisest ka juhtudel, kui ta kannab tulirelva või teostab riikliku järelevalve erimeetmeid. Erariietes abipolitseinik kannab tulirelva üldjuhul varjatuna. Nõudeks jääb aga see, et kui abipolitseinik osaleb politsei tegevuses erariietes ja kannab tulirelva nähtavalt, peab ta ennast selgelt identifitseerima abipolitseinikuna, kandes selleks politseivesti, ja abipolitseiniku tunnistust nähtaval kohal.

Abipolitseinik tohib vormiriietust kanda ainult politsei tegevuses osaledes. Kui abipolitseinik soovib vormiriietust kanda väljaspool politsei tegevuses osalemist, on selleks vaja PPA-lt eraldi nõusolekut. Näiteks võib olla lubatud abipolitseiniku vormiriietuse kandmine PPA nõusolekul (politseivälises tegevuses osaledes) ametlikel esindusüritustel, kui abipolitseinik esindab politseid rahvusvahelistel või siseriiklikel üritustel, nagu konverents või vastuvõtt. Nõusoleku saamine reguleeritakse PPA sisekorraga. Sellisel juhul esineb ta küll abipolitseinikuna, kuid ei osale otseselt politsei tegevuses käesoleva seaduse tähenduses.

Lõike 3 kohaselt võib abipolitseinik oma tunnistuse ja ametimärgi esitamise kohustuse esitamise edasi lükata, kui see on vältimatult vajalik vahetu ohu tõrjumiseks. Tegemist on erandiga, mille kohaselt võib abipolitseinik lükata oma tunnistuse ja ametimärgi esitamise kohustuse edasi, kui see on vajalik, et tagada operatiivne reageerimine olukordades, kus viivitamine võib põhjustada ohtu avalikule korrale, isikute turvalisusele või elule. Siinkohal ei ole eristatud, kas tegemist on kõrgendatud või olulise ohuga, kuid oht peab olema vahetu, see veel kestab ning seda on vaja tõrjuda. Säte ei anna abipolitseinikule õigust oma tunnistuse ja ametimärgi esitamisest loobuda, vaid annab võimaluse see edasi lükata ning teha seda esimesel võimalusel.

Näide. Abipolitseinik, kes on koos politseiametnikuga erariietes politseireidil, märkab tänaval inimest, kes ähvardab teisi noaga. Enne kui abipolitseinik jõuab oma tunnistust või ametimärki esitada, peab ta viivitamata sekkuma, et koos politseiametnikuga relvastatud isik kahjutuks teha. Ohu kiire neutraliseerimine on hädavajalik ja tunnistuse esitamise viivitamine on õigustatud, kuna see võib päästa elusid.

Lõikega 4 sätestatakse, et II ja III astme abipolitseinik, kes politsei tegevuses osaledes teenindab sündmuskohti või puutub kokku ekspertiisi- ja uuringuobjektidega, daktüloskopeeritakse ja temalt võetakse DNA-proov ekspertiisi- ja uuringuobjektile abipolitseiniku jäetud jälgede välistamise eesmärgil. Sarnaselt politseiametnikega tuleb ka abipolitseikelt võtta DNA-proov PPVS §-s 451 sätestatud korras, tagamaks, et riiklikesse registritesse kantakse üksnes need isikustamata DNA-proovid ja sündmuskohajäljed, mis ei pärine kannatanutelt, tunnistajatelt ega teistelt sündmusega seotud isikutelt, ning välistada abipolitseiniku jäetud jäljed.

Eelnõu 4. peatükk. Abipolitseiniku rakendatavad meetmed, vahetu sund ning erivahendid ja relvad

Kehtiva APolS-i kohaselt võib abipolitseinik kohaldada KorS-is lubatud meetmeid nii politseiametniku korraldusel kui ka iseseisvalt, kuid meetmete ulatus ja piirangud sõltuvad olukorrast. Abipolitseinik võib politseiametniku korraldusel kohaldada KorS-i meetmeid, kui ta tegutseb koos politseiametnikuga, kuid mitte kõiki KorS-is sätestatud meetmeid. Kui abipolitseinik teostab iseseisvalt avaliku korra järelevalvet või tõrjub avalikku korda ähvardavat kõrgendatud ohtu, võib ta kasutada KorS-is lubatud meetmeid, kuid piiratumas ulatuses kui koos politseiametnikuga. Mõningaid meetmeid, näiteks KorS § 32 lõike 4 ja § 45 lõike 5 meetmeid, võib rakendada ainult kriisiolukorras. Käesoleva eelnõu kohaselt võib abipolitseinik rakendada KorS-i meetmeid käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras, lisaks võib meetme rakendamise volitus tuleneda eriseadusest, näiteks LS-ist.

Abipolitseiniku poolt KorS-i meetmete kohaldamise põhimõtted on järgmised:
• Abipolitseinikul on käesoleva eelnõu kohaselt lubatud KorS-i meetmete kohaldamine: 1) ilma politseiametniku korralduseta ja 2) politseiametniku korraldusel. Enam ei eristata seda, kas abipolitseinik tegutseb koos politseiametnikuga või iseseisvalt. Teisisõnu, mõlema tegutsemise puhul on lubatud meetmed samad. Muudatust on võimalik teha just seetõttu, et abipolitseiniku väljaõpe muutub sisukamaks ja mahukamaks ning II astme baasväljaõppes saadakse patrullpolitseinikega sarnased teadmised ja oskused. III astme väljaõppes lisanduvad eelkõige iseseisvaks tegutsemiseks vajalikud teadmised ja oskused.
• Politseiametniku korraldusel võetakse ennekõike need meetmed, mis riivavad isikute põhiõigusi ja -vabadusi enam.

1. jagu. Abipolitseiniku rakendatavad meetmed

Eelnõu §-ga 22 reguleeritakse abipolitseinikule lubatavaid süütegude ennetamise meetmeid.

Selle kohaselt lähtub abipolitseinik süütegude ennetamisel korrakaitseseaduse §-s 18 loetletud ennetusmeetmetest. Need meetmed on järgmised:
1) sotsiaalsed ja kasvatuslikud ennetusmeetmed – süütegusid põhjustavate tegurite mõju vähendamine eelkõige sotsiaal-, haridus-, pere-, noorte-, kultuuri-, alkoholi- ja narkopoliitika abil;
2) olustikulised ennetusmeetmed – süütegude toimepanekule kalduvate isikute või kriminogeensete olukordade mõjutamine ja kohtade jälgimine;
3) tagajärgede kõrvaldamise meetmed – tegevus süütegusid toime pannud isikute korduvrikkumiste toimepanemise ärahoidmiseks ja õiguskorra kaitsmiseks, samuti süütegudega tekitatud kahju hüvitamisele kaasaaitamine.
Siinkohal on oluline, et käesolev säte annab õiguse meetmete kohaldamiseks, kuid lisaks tuleb abipolitseinikul süütegude ennetamisel lähtuda PPA ennetustöö ja valdkondadeülese ennetuse põhimõtetest.

Eelnõu §-ga 23 sätestatakse riikliku järelevalve meetmete kohaldamise põhimõtted.

Riikliku järelevalve eesmärk on ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine ning selleks võib nii PPA kui ka abipolitseinik rakendada riikliku järelevalve eri- ja üldmeetmeid. Eri- ja üldmeetmed erinevad üksteisest nii eesmärkide kui ka riive ulatuse poolest. Üldmeetmed on sätestatud KorS §-s 28 (ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine) ning KorS §-s 29 (ohu tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine korrakaitseorgani poolt). Korrakaitseseaduses on erimeetmed sätestatud §-des 30–53. Oluline on seegi, et KorS-is ei käsitleta kõiki PPA-le lubatud erimeetmeid, näiteks on politseil võimalus teostada alkoholi- ja tubakaseaduse alusel kontrolltehing tagamaks alaealistele seatud alkoholipiirangute järgimine. Lisaks üld- ja erimeetmetele on lubatud rakendada vahetut sundi, et mõjutada isikut täitma talle antud korraldust.

Kui politseiametnik ja abipolitseinik osalevad politsei tegevuses koos, saab korralduse anda suuliselt või kui nad on ühise ülesande täitmisel õigusrikkuja tabamiseks jooksnud eri suundadesse, siis saab korralduse anda ka raadioside või telefoni teel. Kui aga III astme abipolitseinikud politsei ülesandel osalevad politsei tegevuses iseseisvalt, näiteks patrullis või piirkondlikus politseitöös, peavad nad saama korralduse raadioside või telefoni teel. Lisaks on võimalik teha videokõne, mis aitab teatud olukordades politseiametnikul otsust langetada. Samuti võib politseiametnik teatud juhtudel anda abipolitseinikule kirjaliku korralduse, näiteks politseioperatsiooni alustamisel, mis sisaldab meetmeid ja nende rakendamise ulatust.

Politseiametnik peab andma abipolitseinikule korralduse korrakaitseseaduse meetme kohaldamiseks, kui olukord nõuab abipolitseiniku tegevuse selget juhendamist, õiguspärasuse tagamist või meetme täpse ulatuse määratlemist. See tagab, et abipolitseinik tegutseb politsei juhendamisel ja vastavalt seadusele, vältides ülemäärast või ebavajalikku sekkumist. Näiteks vahetu sunni või isiku läbivaatuse rakendamine on tihti seotud põhiseaduslike õiguste piiramisega (nt vabadus, puutumatus). Politseiametniku korraldus väldib võimalikku õiguste ülemäärast riivet. Politseiametnikul on suurem väljaõpe ja kogemus meetmete kohaldamisel. Korralduse andmine tagab, et abipolitseinik järgib juhiseid ja väldib eksimusi.

APolS võimaldab seega olukordi, kus abipolitseinik tegutseb politseiametniku korraldusel ka siis, kui politseiametnik ei viibi sündmuskohal ning saab olukorra kohta teabe abipolitseinikult näiteks raadioside, telefoni või muu sidevahendi kaudu. Selline töökorraldus on politseitöös vältimatu, eelkõige patrulltöös, piirkondlikus politseitöös ja hajutatud ressurssidega olukordades. Küsimus vastutuse jaotuse kohta tekib eeskätt olukorras, kus meetme kohaldamine osutub hiljem õigusvastaseks seetõttu, et politseiametnik tugines otsuse tegemisel abipolitseiniku edastatud infole, mis ei vastanud täielikult tegelikkusele.

Sellistes olukordades ei saa vastutust hinnata automaatselt ega abstraktselt, vaid see sõltub konkreetsetest asjaoludest. Oluline on hinnata muu hulgas seda, millist teavet abipolitseinik edastas ja kui üksikasjalik see oli; kas politseiametnikul oli objektiivne alus edastatud teavet usaldada; kas meetme kohaldamine oli kiireloomuline ja kas täiendav kontroll oli realistlikult võimalik ning milline oli kohaldatud meetme intensiivsus ja põhiõiguste riive ulatus. Abipolitseinik vastutab selle eest, et tema edastatud teave oleks võimalikult täpne, faktiline ja heas usus edasi antud. Abipolitseinik peab selgelt eristama vahetult tajutud fakte, enda hinnanguid ja oletusi, ebakindlat või kontrollimata infot. Kui abipolitseinik edastab teadvalt valeandmeid, moonutab olukorda või jätab olulised asjaolud tahtlikult edastamata, võib tema vastutus meetme õigusvastase kohaldamise eest suureneda. Kui aga abipolitseinik edastab info heas usus ning vastavalt oma väljaõppele ja tajule, kuid olukord osutub hiljem objektiivselt teistsuguseks (nt sündmuse kiire areng, ekslik ohuhinnang), ei too see automaatselt kaasa abipolitseiniku vastutust. Seega, olukorras, kus politseiametnik annab korralduse abipolitseinikule kaugteel ja tugineb otsuse tegemisel abipolitseiniku edastatud infole, hinnatakse vastutust juhtumipõhiselt. Politseiametnik vastutab meetme kohaldamise otsuse õiguspärasuse eest, samas kui abipolitseinik vastutab edastatud teabe õigsuse, täpsuse ja heausksuse eest. Heas usus, oma pädevuse piires ja politseiametniku juhendamisel tegutsenud abipolitseinik ei kanna automaatselt vastutust olukorra eksliku kujunemise eest. Lõplik vastutus jääb PPA-le.

§ 28. Ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine
Kehtiv APolS
Selle meetme kohaldamise õigus on ka kehtiva APolS-i järgi nii politseiga koos kui ka iseseisvalt tegutseval abipolitseinikul.
Uus APolS
Mida teha võib?
II ja III astme abipolitseinikul on lubatud kohaldada ettekirjutust KorS § 28 alusel.
Ilma korralduseta
II ja III astme abipolitseinik võib meedet kohaldada ilma politseiametniku korralduseta.
Vahetu sund
II ja III astme abipolitseinik võib meetme võtmisel vajaduse korral kohaldada vahetut sundi ega vaja selleks politseiametniku korraldust.

Üldmeetmetest on II ja III astme abipolitseinikul lubatud kohaldada ettekirjutust KorS § 28 alusel. Selle meetme kohaldamise õigus on ka kehtiva APolS-i järgi nii politseiga koos kui ka iseseisvalt tegutseval abipolitseinikul. Seega, uue eelnõuga seda ei muudeta.

Ettekirjutus on haldusakt, mille täitmist võib tagada haldussunnivahendi või vahetu sunniga. Kuigi üldjuhul peab haldusakt olema vormistatud kirjalikult, lubab haldusmenetluse seaduse § 55 lõike 2 teine lause anda selle edasilükkamatu korralduse tegemiseks ka muus vormis. Arvestades politseitöö eripärasid, rakendatakse selles töös ettekirjutusi üldjuhul edasilükkamatus olukorras, mis tähendab, et avaliku korra eest vastutavat isikut kohustatakse lõpetama korrarikkumine või tõrjuma oht.

Näide. Patrull saab väljakutse sündmuskohale, kus toimub kaklus. Kohale jõudes tehakse ettekirjutus kaklus kohe lõpetada.

Näide. KorS § 55 lõike 1 punkti 5 alusel on keelatud tarbida alkoholi nii ühissõidukis kui ka kooliterritooriumil ning kui abipolitseinik näeb, et täisealine seda keeldu rikub, saab ta anda suulise ettekirjutuse (korralduse) korrarikkujale (alkoholi tarvitajale) korrarikkumise lõpetamiseks (lõpetada alkoholi tarvitamine).

KorS § 28 lõike 1 alusel võib abipolitseinik ohu või korrarikkumise korral panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustuse ning hoiatada teda selle paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetatud haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul. Haldussunnivahend on sunniraha või asendustäitmine. Ettekirjutust saab teha nii kirjalikus kui ka suulises vormis. Samuti laienevad abipolitseinikule KorS‑is või muus seaduses sätestatud meetme protokollimise põhimõtted ja kohustused.

Kui ettekirjutuse täitmine asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud vahenditega ei ole võimalik või ei anna tulemusi ning ettekirjutuse täitmist on võimalik saavutada vahetu sunniga, võib ettekirjutuse täitmiseks seaduses sätestatud alustel ja korras kohaldada vahetut sundi (KorS § 28 lõige 3). See õigus laieneb ka abipolitseinikule.

Järgnevalt on loetletud erimeetmed, mida II ja III astme abipolitseinik võib kohaldada. KorS-i erimeetmed on rühmitatud kolme jaotisse: isikuandmete töötlemisega seonduvad riikliku järelevalve erimeetmed (§-d 30–351), joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad erimeetmed (§-d 36–43) ning muud erimeetmed (§-d 44–53).

Isikuandmete töötlemisega seonduvate riikliku järelevalve erimeetmetega sekkutakse vähemal või suuremal määral isikuandmetega seotud õigustesse. Isikuandmete mõiste ning nende töötlemise põhimõtted ja õiguslikud alused tulenevad isikuandmete kaitse seadusest ja Euroopa Liidu õigusest. Erimeetmetega antakse õigus isikuandmeid töödelda andmesubjekti teadmisel, kuid ka tema nõusolekuta.26

§ 30. Küsitlemine ja dokumentide nõudmine
Kehtiv APolS
Selle meetme kohaldamise õigus on ka kehtiva APolS-i järgi nii politseiga koos tegutseval kui ka iseseisvalt tegutseval abipolitseinikul.
Uus APolS
Mida võib teha?
II ja III astme abipolitseinikul on lubatud kohaldada KorS § 30 alusel küsitlemist ja dokumentide nõudmist.
Ilma korralduseta
II ja III astme abipolitseinik võib meedet kohaldada ilma politseiametniku korralduseta.
Vahetu sund
Küsitlemisel ja dokumentide nõudmisel vahetut sundi kasutada ei või.

Eelnõu kohaselt võib abipolitseinik isiku peatada ja teda küsitleda, kui on alust arvata, et isikul on ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikke andmeid, ning selle ohu väljaselgitamine, tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine on politsei pädevuses. Küsitlemine protokollitakse, kui küsitletav isik seda taotleb või kui seda peab vajalikuks politsei. Kui politsei peab seda vajalikuks, võib küsitletav isik anda seletusi kirjalikult omakäeliselt.

Abipolitseinik võib nõuda isikult dokumentide esitamist, kui on alust arvata, et isikul on ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikke andmeid, ning selle ohu väljaselgitamine, tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine on küsitleva politsei pädevuses. Kui dokument võetakse hoiule, näiteks on kahtlus dokumendi võltsimises, siis peab hoiule võtmise dokumenteerima. Kui aga dokumenti vaadeldakse kohapeal, siis puudub vajadus dokumenteerida.

Küsitlemise puhul on tegemist isiku õigusi ja vabadusi kõige vähem riivava meetmega. Antud meetme kohaldamise õigus on kõikidel korrakaitseorganitel. Korrakaitseorganil on õigus isikut küsitleda isikut juba ohukahtluse korral. Küsitlemise eesmärgil võib isikut peatada vaid meetme kohaldamise ajaks. Isiku peatamist küsitlemiseks või dokumentide nõudmiseks ei saa pidada isikult vabaduse võtmiseks Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 20 mõistes ja mõttes. Kinnipidamisest eristab peatamist ka selle lühiajaline kestus, reeglina ei ole isikut vaja küsitlemiseks peatada rohkem kui 10–15 minutiks.27 Küsitlemisel ega dokumentide nõudmisel ei ole vahetu sunni rakendamise õigust.

KorS §-s 30 sätestatud meetme kohaldamise õigus on piirikontrolli teostamise vältimatu vajadus. Samuti, piiripunktide vahelisel alal patrullimisel peab olema seaduslik alus isik peatada ja teda küsitleda või nõuda temalt dokumentide esitamist, kui on alust arvata, et isikul on ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikke andmeid. Tuleks arvestada, et piiripunktide vaheline ala on eeskätt RiPS-i alusel kehtestatud piiririba, millel viibimine on seadusega keelatud. Seega tuleks eeldada, et piiriribal patrulltegevust teostades ja vajaduse korral korrakaitsemeetmeid rakendades on abipolitseinike poolt teiste isikute põhiõiguste riivamise ulatus ja sagedus eelduslikult väiksem kui nende meetmete rakendamisel mõnes muus avalikus kohas, kus viibimisele ei ole kehtestatud erirežiimi. On tõenäoline, et piiriribal viibiv isik on eelduslikult pannud toime vähemalt ühe riigipiiri seaduses sätestatud väärteo (viibib piiriribal ebaseaduslikult või on ületanud riigipiiri ebaseaduslikult) või teatud asjaoludel KarS §-s 2374 sätestatud kuriteo.

§ 31. Kutse
Kehtiv APolS
Selle meetme kohaldamise õigust kehtiva APolS-i järgi abipolitseinikul ei ole.
Uus APolS
Mida võib teha?
II ja III astme abipolitseinikul on lubatud KorS § 31 lõigete 1–3 alusel kutsuda isik ametiruumi, kui on alust arvata, et isikul on andmeid, mis on vajalikud ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, ning on õigus sama paragrahvi alusel edastada isikule politseiametniku koostatud kutse.
Korraldusel
II ja III astme abipolitseinik võib meedet kohaldada politseiametniku korraldusel.
Vahetu sund
Ei ole.
Keelatud
Abipolitseinikul on keelatud KorS § 31 lõike 4 alusel kohaldada sundtoomist.

Abipolitseinik saab õiguse politseiametniku korraldusel kutsuda isik ametiruumi. Politseiametnik annab täpse korralduse, millal, keda ja kuhu kutsuda. Abipolitseinikud saavad olla abiks ka politseiametnike koostatud kutsete edastamisel, kas siis koos politseiametnikuga politsei tegevuses osaledes või iseseisvalt ülesandeid lahendades. Sundtoomise õigust selle paragrahvi alusel abipolitseinikul ei ole.

§ 32. Isikusamasuse tuvastamine
Kehtiv APolS
Nii politseiga koos kui ka iseseisvalt politsei ülesandel tegutsev abipolitseinik võib kohaldada KorS § 32 lõigetes 1–4 sätestatud meedet ning selle erisusega, et vaid kriisiolukorra ajal § 32 lõikes 4 lubatud alusel isikusamasuse tuvastamiseks.
Uus APolS
Mida võib teha?
II ja III astme abipolitseinikul on lubatud kohaldada isikusamasuse tuvastamise meedet KorS § 32 lõigete 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9 alusel.
Ilma korralduseta
Abipolitseinik võib KorS § 32 lõigete 1, 2, 3, 4, 5, 7, 8 alusel meedet kohaldada ilma politseiametniku korralduseta.
Korraldusel
Abipolitseinik võib KorS § 32 lõigete 6 ja 9 alusel meedet kohaldada politseiametniku korraldusel.
Vahetu sund
Isikusamasuse tuvastamisel on õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu, politseiametniku korraldust on vaja isiku toimetamisel ametiruumi.

Seega, kehtiva APolS-i järgi on abipolitseinikul õigus isiku teadmisel kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel tuvastada isikusamasus, kui see on vajalik ohu ennetamiseks (KorS § 32 lõige 1). Selleks on abipolitseinikul õigus peatada isik ja nõuda temalt dokumendi esitamist, saada isikusamasuse tuvastamist võimaldavaid ütlusi, sealhulgas andmeid isiku elukoha kohta, ning võrdluseks biomeetrilisi andmeid (KorS § 32 lõige 2). Lisaks võib abipolitseinik isikusamasuse tuvastamisel nõuda isikult eriõigust tõendava dokumendi esitamist, kui õigusakti kohaselt on isik kohustatud sellist dokumenti kaasas kandma (KorS § 32 lõige 3). Eriolukorra või erakorralise seisukorra ajal võib abipolitseinik dokumendile kantud või isiku antud andmete õigsust kontrollida rahvastikuregistrist või muust Euroopa Liidu õigusakti või seaduse alusel loodud andmekogust (KorS § 32 lõige 4). Uues APolS-i eelnõus jäävad nimetatud õigused alles ning KorS § lõike 4 osas kaob piirang, et abipolitseinik võib seda teha vaid eriolukorra või erakorralise seisukorra ajal. Vajadus KorS § 32 lõike 4 meetme rakendamise järele on igapäevane näiteks järgmistes olukordades:

Näide. Kui abipolitseinik on välitööl patrullis koos politseiametnikuga, siis saab abipolitseinik politsei abistamiseks tuvastada õigusrikkuja isikut rahvastikuregistri kaudu samal ajal, kui politseiametnik küsitleb asjaolude väljaselgitamiseks õigusrikkujat või abivajajat.

Näide. Kui kaks III astme abipolitseinikku koos teostavad iseseisvalt politsei ülesandel järelevalvet avalikus kohas käitumise nõuete üle ning näevad, et avalikus ruumis on noored, kes tarvitavad alkoholi, siis on vaja saada selgust, kas tegemist on alaealiste või täiskasvanutega. Kui isikutel pole kaasas isikut tõendavat dokumenti, saavad abipolitseinikud teha päringu rahvastikuregistri kaudu. Seega ei pea ta isikusamasuse tuvastamiseks ja olukorra lahendamiseks kohale kutsuma politseipatrulli.

Lisaks neile näidetele tekib vajadus rakendada seda meedet piirikontrollis, et piiripunktide vahelisel alal isikuid tuvastada või migratsioonijärelevalves. See õigus võimaldab abipolitseinikul isik peatada ja tema isikut tõendava dokumendi alusel isikusamasust tuvastada. Piirikontrollis on tegu iga kord rakendatava meetmega. Ka piiripunktide vahelisel alal patrullides on vajalik isikud tuvastada. Samuti arvestame, et piirikontrollis on kohustus teha isiku kohta päringud asjaomastesse Euroopa Liidu õiguse alusel asutatud andmekogudesse.

Muudatuse tulemusena saavad II ja III astme abipolitseinikud juurde järgmised õigused ning kohustused võrreldes kehtiva APolS-iga:

• Isikusamasuse tuvastamisel vahetu sunni kasutamise õiguse nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu, ilma politseiametniku vahetu korralduseta (KorS § 32 lõige 5).

Näide. Alkoholi tarbivad noored märkavad abipolitseinikke, jooksevad ära ega jää korralduse „Seisma jääda!“ peale seisma. Abipolitseinikul on kahtlus, et tegemist on alaealistega, kuna täisealised suure tõenäosusega abipolitseinikku nähes ära ei jookseks. Abipolitseinik jookseb noortele järele ja saab ühe noore jopest kinni ning hoiab teda nii kaua kinni, kui isik rahuneb ja esitab oma dokumendi.

• Politsei korraldusel on õigus toimetada isik isikusamasuse tuvastamiseks ametiruumi, kui see on vajalik vahetu ohu korral või olulise ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks (KorS § 32 lõige 6).

Kui isikusamasuse tuvastamiseks on vaja isik toimetada ametiruumi – vahetu ohu korral või olulise ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks –, peab abipolitseinik saama selleks otsese korralduse politseiametnikult. Isiku toimetamisel politseiruumidesse on tegemist isiku põhiõigusi, liikumisvabadust, piirava meetmega ning sellises olukorras peab abipolitseinik saama otsese korralduse politseiametnikult, et tagada selle meetme õiguspärasus, proportsionaalsus ja sihipärasus. Näiteks kui isik keeldub oma isikut tuvastamast, peab politseiametnik hindama, kas ametiruumi toimetamine on vältimatu või saaks isikusamasuse tuvastada muul viisil. Politseiametnik on väljaõppe ja kogemuse tõttu pädev otsustama, kas meede on õigustatud. Isik, kes ei kanna kaasas dokumente, kuid ei kujuta otsest ohtu, ei pruugi alati vajada ametiruumi toimetamist. Politseiametniku otsus aitab vältida tarbetuid piiranguid. Samuti kannab politseiametnik vastutust otsuse eest, kui isiku õigusi piiratakse. Politseiametniku otsene korraldus tagab, et abipolitseinik ei tegutse omavoliliselt või valesti.

• Kui isik toimetatakse isikusamasuse tuvastamiseks ametiruumi, on kohustus isikusamasuse tuvastamise järel toimetada isik tema soovil tagasi lähtekohta või tema elu- või ööbimiskohta, kui see on samas omavalitsusüksuses (KorS § 32 lõige 7).

Omavalitsusüksus on vald või linn. Seega on politsei ja abipolitseiniku kohustus isik ära viia üksnes linna või valla piirides, mitte aga ühest linnast teise. Kuna isik toimetatakse politseisse isiku tuvastamiseks ja teda ei ole milleski süüdi mõistetud, ei tohi politsei tekitada talle põhjendamatut kahju ega ebamugavust. Pärast isikusamasuse tuvastamist on põhjendatud, et isik saab samas kohas jätkata oma tegevust nii, nagu see oli enne politsei ja abipolitseiniku sekkumist.

Näide. Isik on seotud õigusrikkumisega, näiteks vargusega kauplusest, kuid keeldub ennast tuvastamast. Sellisel juhul võib ta viia politseimajja, et selgitada tema isikusamasus ja seos õigusrikkumisega. Kui isik ütleb, et ta elab samas linnas, aga tal ei ole võimalik kuidagi ise koju liikuda, sest on hilisõhtu ja ühistransport ei liigu ning taksoraha tal ka ei ole, siis on kohustus toimetada isik tema elukohta.

• Kui isikusamasuse tuvastamiseks toimetatakse korrakaitseorganisse alaealine, on kohustus sellest viivitamata teavitada vanemat või muud seaduslikku esindajat või kohalikku omavalitsust (KorS § 32 lõige 8).

Siin tuleb arvestada, et seda kohustust ei saa täita nii, et alaealine ise ütleb, et annab oma emale teada, et teda on toimetatud politseimajja. Sellisel juhul ei saa abipolitseinik ega politseiametnik veenduda, kas alaealine seda ka tegelikult tegi või helistas lihtsalt oma sõbrale. Teavitamise viisi ei ole KorS-is ette nähtud, kuid kiire teavitamise korral tuleks seda teha telefoni teel ning hilisemate vaidluste ärahoidmiseks fikseerida, kellele ja millal seda tehti. Alaealise vanema või seadusliku esindaja teavitamine ei vabasta kohustusest toimetada alaealine tema soovil tagasi lähtekohta või tema elu- või ööbimiskohta juhul, kui elu- või ööbimiskoht asub samas omavalitsusüksuses.28

• Politsei korraldusel massilise korratuse käigus kinnipeetud isiku isikusamasuse kohese tuvastamise võimatuse korral on õigus selle hilisema tuvastamise eesmärgil kasutada identifitseerimist võimaldavaid vahendeid koos salvestamisega viisil, mis ei solva inimväärikust (KorS § 32 lõige 9).

Selleks võib kasutada näiteks identifitseerimisnumbreid, mis kinnitatakse isiku riietusele. Numbrite või muu märgistuse kandmist inimese käele või muule kehaosale võib pidada inimväärikust solvavaks.29
§ 34. Isikuandmete töötlemine jälgimisseadmestiku kasutamisega
Kehtiv APolS
Abipolitseinik, kes osaleb koos politseiametnikuga politsei tegevuses, võib seda meedet kohaldada.
Uus APolS
Mida võib teha?
Uue APolS-i eelnõuga selle meetme kohaldamise õigus säilib. Seda võib teha nii II kui ka III astme abipolitseinik.
Korraldusel
Abipolitseinik võib KorS § 34 meedet kohaldada politseiametniku korraldusel.
Politsei korraldusel võib II ja III astme abipolitseinik isikuandmeid töödelda jälgimisseadmestiku kastutamisega. Korraldus on vajalik, kuna pole mõeldav, et abipolitseinik hakkaks isikuandmeid töötlema jälgimisseadmestikuga enda algatusel. Selle meetme kohaldamisega saab abipolitseinik õiguse jälgida avalikus kohas toimuvat pilti edastava või salvestava jälgimisseadmestikuga, et selgitada välja ja tõrjuda oht ning lõpetada korrarikkumine. Kui videovalvet jälgitakse reaalajas, on võimalik korrarikkumise avastamisel ohu tõrjumiseks ja korrarikkumise lõpetamiseks kohe võtta vajalikke meetmeid.

Näide. Abipolitseinik, kellele on antud ülesanne jälgida massikogunemist või suurüritust, näeb kaamerast reaalajas toimuvat korrarikkumist ning annab sellest kohe teada politseiametnikule, kes otsustab politsei sekkumise.

Kui aga abipolitseinik vaatab salvestist tagantjärele, võib selle eesmärk olla toimunud korrarikkumise kohta teabe kogumine, nt leida salvestiselt sõiduk, millega korrarikkumise toime pannud isik ära sõitis.

§ 37. Isiku joobeseisundi kontrollimine ja tuvastamine
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i järgi ei ole abipolitseinikul õigust seda meedet kohaldada.
Uus APolS
Mida võib teha?
Uue APolS-i eelnõuga võib II ja III astme abipolitseinik seda meedet kohaldada.
Ilma korralduseta
Abipolitseinik võib KorS § 37 meedet kohaldada ilma politseiametniku korralduseta.

Selle meetmega antakse II ja III astme abipolitseinikule õigus kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist juhul, kui isikul täheldatakse joobeseisundile viitavaid tunnuseid ning esineb vähemalt üks järgmistest alustest:
• tegemist on sõidukijuhi või muu isikuga, keda on alust kahtlustada, et ta on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine;
• isik võib olla ohtlik endale või teistele;
• tegemist on alaealisega (KorS § 37 lõige 1).

Loetelu on ammendav, st puudub õigus kontrollida joobeseisundit juhul, mis ei ole hõlmatud nende kolme alusega. Ainus erand on KorS § 37 lõike 2 alusel võimalus allutada joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise protseduurile sõidukijuht, kui see on vajalik ohu ennetamiseks liikluses. See tähendab, et sõidukijuhtide kontrollimine on lubatud ka juhul, kui neil ei avaldu joobeseisundile viitavaid tunnuseid.

Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ning nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (KorS § 37 lõige 3). Joobeseisundi tuvastamise määruses on loetletud viitavad tunnused ja nende tuvastamise viis, kuid mitte see, kuidas neid kirjeldada või milliste tunnuste alusel joobeseisundit järeldada. Terviseseisundi häireid tuleb kirjeldada täpselt – pelgalt „häirunud kõne“ asemel tuleks märkida, kas see on aeglane, ebaselge või katkendlik. Samuti ei piisa üldisest „käitumishäire“ märkusest, vaid tuleb täpsustada, milles see väljendub. Täpne kirjeldus on oluline, kuna sarnased sümptomid võivad esineda ka haiguste või kaasasündinud eripärade korral. Joobeseisundi hindamine peab tuginema tunnuste kogumile, mitte üksikutele märkidele. Korrektselt dokumenteeritud terviseseisund võimaldab ka hilisematel hindajatel, näiteks kohtul, teha põhjendatud järeldusi.30

Näide. III taseme abipolitseinikud on jaanuari teisel nädalavahetusel patrullis ja saavad väljakutse, et kaubanduskeskuse ees istub väliste joobetunnustega (koordinatsioonihäired, ebaselge kõne, alkoholilõhn suust) isik. Õues on 15 kraadi külma. Kohale jõudes selgub, et isikul esinevad erinevad välised joobetunnused, kuid ta ei suuda puhuda indikaatorvahendisse. Abipolitseinikud kutsuvad kohale kiirabi, kes kontrollib isiku üle, ning abipolitseinikud saavad kinnituse, et isiku terviseseisund on korras. Samas ei ole teada, kus nimetatud isik elab ja mis on tema nimi. Isik on vaja tema enda ohutuse tagamiseks toimetada kainestusmajja. Selleks tuleb kirjeldada joobeseisundile viitavaid tunnuseid ja seda saab teha abipolitseinik.

§ 38. Alkoholijoobe kontrollimine ja tuvastamine kohapeal
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i alusel võib abipolitseinik, kes tegutseb koos politseiametnikuga või ka iseseisvalt, kontrollida indikaatorvahendiga alkoholisisaldust isiku väljahingatavas õhus, kuid tal puudub õigus tuvastada alkoholijoove kohapeal tõendusliku alkomeetriga.
Uus APolS
Mida võib teha?
Muudatuse tulemusel saab II ja III astme abipolitseinik õiguse tuvastada alkoholijoove lisaks indikaatorvahendile tõendusliku alkomeetriga.
Ilma korralduseta
Abipolitseinik võib KorS § 38 alusel ilma politseiametniku korralduseta kontrollida indikaatorvahendiga alkoholisisaldust isiku väljahingatavas õhus ja tuvastada alkoholijoove kohapeal tõendusliku alkomeetriga.
Vahetu sund
Vahetut sundi ei või kasutada.

Kehtiva APolS-i kohaselt võib abipolitseinik kontrollida alkoholisisaldust sõidukijuhi väljahingatavas õhus indikaatorvahendiga, kuid ta ei tohi tuvastada alkoholijoovet tõendusliku alkomeetriga. Kui kahtlustatakse süütegu, mis on seotud mootor-, õhu- või veesõiduki, raudteeveeremi või trammi ohutu liiklemise või käituseeskirja rikkumisega, ei piisa alkoholijoobe kontrollimiseks indikaatorvahendist. Seda seetõttu, et LS-is on määratletud lubatud alkoholi piirmäär, mille ületamine on kas väärtegu (piirmäära ületamine) või kuritegu (alkoholijoove). Seega tuleb alati, kui on kahtlus, et mootorsõiduki juht on joobes, kasutada tõenduslikku alkomeetrit, mida kehtiva seaduse järgi abipolitseinik kasutada ei tohi, kuid uue APolS-i eelnõu kohaselt võib. Kui isik keeldub alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, selgitatakse talle, et sel juhul määratakse joove vereproovi analüüsi abil.

Muudatuse tulemusel saab II ja III astme abipolitseinik õiguse tuvastada alkoholijoove lisaks indikaatorvahendile tõendusliku alkomeetriga.

Erinevalt indikaatorvahendist on tõenduslik alkomeeter mõõtevahend, mida peab kasutama kooskõlas mõõteseaduse põhimõtetega. Tõendusliku alkomeetri kasutamisel peab juhinduma mõõtemetoodikast31 ja veenduma, et alkomeeter on kehtiva korra kohaselt kontrollitud. 32 Kui tõendusliku alkomeetri kasutamisel saadakse positiivne tulemus, siis koostab politsei selle kohta „Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli“, 2024. aastal koostati neid üle Eesti kokku 3169 korral ja 2023. aastal 3145 korral. Siinkohal on oluline rõhutada, et need arvud ei näita, kui palju on tõenduslikku alkomeetrit tegelikult kasutatud, sest olukorras, kus mõõtmise tulemus on negatiivne, protokolli ei vormistata. Kõige enam on tõendusliku alkomeetriga positiivseid näite tuvastatud Põhja prefektuuris – 2024. aastal 1592 korral. See teeb keskmiselt 4 juhtumit ööpäevas. Kõige vähem on positiivseid näite tuvastatud Lääne prefektuuris – 2024. aastal 106 korral. Lõuna ja Ida prefektuuris on see arv ligi 700 aastas, s.o keskmiselt 2 positiivset tuvastamist ööpäevas.

Abipolitseinik peab enne isiku alkoholijoobe kontrollimist või tuvastamist tutvustama talle tema õigusi. Need õigused sõltuvad sellest, kas kasutatakse indikaatorvahendit või tõenduslikku alkomeetrit.
• Indikaatorvahendi kasutamisel on isikul õigus vaidlustada selle näit ja valida joobe täiendavaks tuvastamiseks kas tõenduslik alkomeeter või vereproov.
• Tõendusliku alkomeetri kasutamisel ei ole isikul õigust vaidlustada selle näitu ega nõuda täiendavat vereproovi, kuna see mõõtevahend on piisavalt usaldusväärne.

Kui isik keeldub indikaatorvahendiga kontrollimisest, peab abipolitseinik selgitama, millist edasist meetodit isik soovib – kas tõenduslikku alkomeetrit või vereproovi. Isik võib valida ainult ühe neist, mõlemat korraga nõuda ei saa. Kui isik keeldub tõendusliku alkomeetri kasutamisest või ei ole selleks võimeline, on abipolitseinikul õigus toimetada ta tervishoiuasutusse alkoholijoobe tuvastamiseks vereproovi uuringuga.33

Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning selle dokumenteerimise kord on kehtestatud siseministri määrusega34 ning nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega35.

Näide. II astme abipolitseinik osaleb politseireidil „Kõik puhuvad“ ja kontrollib indikaatorvahendiga, kas sõidukijuht on alkoholi tarvitanud. Kui indikaatorvahend annab positiivse näidu, tuleb alkoholijoove kinnitada tõendusliku alkomeetriga. Kui kõik reidil osalevad politseiametnikud on hõivatud süüteomenetluse toimingutega, võib abipolitseinik, kellel on mõõtepädevus, samal ajal kasutada tõenduslikku alkomeetrit, et tuvastada joove isikul, kelle indikaatorvahendi näit oli positiivne.

Näide. III astme abipolitseinikud on politsei ülesandel iseseisvalt patrullis ning liiklusjärelevalve käigus peatavad kinni sõiduki, mille kohta nad said juhtimiskeskusest teate, et nähti üht ilmselgete joobetunnustega isikut istumas autorooli. Abipolitseinikud esmalt kontrollivad indikaatorvahendiga ning kui selle näit on positiivne, mõõdavad isikul esinevat alkoholijoovet patrullautos oleva tõendusliku alkomeetriga. Kuna abipolitseinik ei saa läbi viia süüteomenetlust, peab ta juhtumi andma üle politseiametnikest koosnevale patrullile.

Tõenduslik alkomeeter on siseruumides, sõidukis või välitingimustes tõendusotstarbel kasutatav mõõtevahend väljahingatavas õhus etanooli massikontsentratsiooni täpseks mõõtmiseks. Tõendusliku alkomeetriga on õigus mõõta üksnes pädeval mõõtjal, kes peab järgima mõõtemetoodikat. See tähendab, et abipolitseinik peab olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. PPA vastutab isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile kehtestatud nõuete täitmise eest.36

Tõendusliku alkomeetri kasutamisel II ja III astme abipolitseiniku poolt ei ole vaja politseiametniku eraldi korraldust, kuna alkoholijoobe tuvastamine tõendusliku alkomeetriga on faktilise asjaolu kindlakstegemine, mitte süüteomenetluse läbiviimine. Abipolitseiniku pädevus kasutada tõenduslikku alkomeetrit tuleneb vahetult seadusest ning eeldab vastava väljaõppe läbimist ja mõõtepädevuse olemasolu, mille kaudu on tagatud mõõtetulemuse usaldusväärsus ja tõendatavus kooskõlas mõõteseadusest ning selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuetega. Tõendusliku alkomeetri kasutamise õiguspärasus ei ole seotud korraldusliku alluvussuhtega politseiametnikule, vaid mõõtemetoodika järgimise, kontrollitud mõõtevahendi kasutamise ja pädeva mõõtja tegevusega. Vastutus isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile kehtestatud nõuete täitmise eest lasub PPA-l, mitte üksikametnikul, mistõttu ei ole menetlusökonoomia seisukohalt põhjendatud nõuda politseiametniku eraldi korraldust igaks tõendusliku alkomeetri kasutamise juhuks. Selline regulatsioon võimaldab alkoholijoobe viivitamatut ja tõhusat tuvastamist ning väldib olukordi, kus joobe tuvastamine viibib üksnes korralduslike takistuste tõttu.

Tõendusliku alkomeetri kasutamise pädevuse laiendamine ei tähenda selle mõõtevahendi üldist ega automaatset kasutamist kõigi abipolitseinike poolt. Praktikas on tõendusliku alkomeetri kasutamise õigus seotud üksnes nende II ja III astme abipolitseinikega, kes osalevad regulaarselt välitöös ning kellele PPA on andnud vastava mõõtepädevuse, st suunanud nad spetsiaalsesse väljaõppesse.

Inimkannatanutega liiklusõnnetustes osalenud alkoholi tarvitanud liiklejate arv on käesoleval kümnendil taas kasvanud, suurenedes viimase viie aastaga 50 protsenti. Alkoholi mõju all juhtimise sagenemise peamised põhjustajad on kergliikurijuhid ja jalgratturid. 2024. aastal sattus liiklusõnnetusse 130 alkoholijoobes kergliikurijuhti, kes moodustavad 42 protsenti kõigist joobes juhtidest, ning 56 alkoholijoobes jalgratturit, kes moodustavad neist 18 protsenti. 2024. aastal toimunud liiklusõnnetustes viga saanud kergliikurijuhtidest iga kolmas (32 protsenti) oli alkoholi mõju all. Üks joobes kergliikurijuht hukkus. Õnnetusse sattunud jalgratturitest oli alkoholijoobes 15 protsenti. Kõigist surmaga lõppenud liiklusõnnetustes osalenud mootorsõidukijuhtidest oli 16 (23 protsenti) alkoholi tarvitanud või joobes. 2024. aastal tehti üle 1 156 000 joobekontrolli, mis on ligi viiendiku võrra rohkem kui aasta varem. Alkoholipiirmäära ületamise või joobes juhtimise juhtumeid registreeriti peaaegu 6500, moodustades kõigist kontrollitutest 0,6 protsenti, mis on sama tase kui 2023. aastal.37 Abipolitseinikud saavad edaspidi paremini panustada liiklusturvalisuse parandamisse, eriti arvestades alkoholi mõju all liiklejate arvu kasvu.

Abipolitseinike kaasamine liiklusjärelevalvesse aitab vähendada joobes juhtimisega seotud õnnetusi, toetades politsei tööd nii ennetuses kui ka järelevalvetegevuses. Abipolitseinikud saavad osaleda patrullides, aidata teha pistelisi joobekontrolle ning suurendada nähtavust riskipiirkondades ja -aegadel, nagu linnakeskused ja nädalavahetused. Lisaks saavad abipolitseinikud kogukonnas teadlikkust suurendada ning ennetustööd teha. Politsei ja abipolitseinike suurem kohalolek tänavatel loob turvalisema keskkonna.

Allolevas tabelis on esitatud alkoholi tarvitamise ja sellega seotud juhtumite statistika aastatel 2023 ja 2024 esimese nelja kuu jooksul. Alkoholiga seotud rikkumised ja nende mõju avalikkusele olid ulatuslikud, eriti joobes juhtimise ja kainenema toimetamiste osas.

Tabel 2. Alkoholiga seotud juhtumid (allikas PPA)
Alkoholiga seotud registreeritud kuriteod (juhtumite arv)
2023
2024 (4 kuud)
§ 182. Alaealise kallutamine alkoholi tarvitamisele
112
44
§ 182'1. Alaealisele alkoholi müümine ja ostmine
4
7
Kainenema toimetamised
10 909
3524
Politsei poolt registreeritud joobes juhtimiste arv
6253
1871
Liiklusõnnetuste arv joobes mootorsõidukijuhi osalusel
113
27
Joobes isikute osakaal (%) lähisuhtevägivalla teo toimepanijate seas
52%
55%

§ 39. Isiku toimetamine alkoholijoobe tuvastamiseks ametiruumi ja tervishoiuteenuse osutaja juurde
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i alusel ei või abipolitseinik, kes tegutseb koos politseiametnikuga või iseseisvalt, toimetada isikut alkoholijoobe tuvastamiseks ametiruumi või tervishoiuteenuse osutaja juurde.
Uus APolS
Mida võib teha?
Muudatuse tulemusel saab II ja III astme abipolitseinik õiguse toimetada isik alkoholijoobe tuvastamiseks ametiruumi ja tervishoiuteenuse osutaja juurde.
Korraldusel
Abipolitseinik võib KorS § 39 meedet kohaldada politseiametniku korraldusel.
Vahetu sund
Vahetut sundi võib eesmärgi saavutamiseks kasutada.

KorS § 39 lõikes 1 on ette nähtud, et isiku võib alkoholijoobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga toimetada korrakaitseorgani ametiruumi, kui kohapeal ei ole joobeseisundi tuvastamine võimalik, näiteks tõenduslikku alkomeetrit ei ole sõidukis kaasas. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib isiku toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga. Tervishoiuteenuse osutaja juurde või ekspertiisiasutusse võib isiku toimetada juhul, kui 1) isik keeldub alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga või tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga; 2) isik ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri; 3) isik nõuab seda indikaatorvahendi positiivse tulemuse korral; 4) see on otstarbekas ja isik on sellega nõus. KorS § 39 lõike 3 kohaselt võib vanema või muu seadusliku esindaja järelevalveta joobeseisundi kahtlusega või joobeseisundis alaealise vajaduse korral toimetada tema vanema või seadusliku esindaja juurde või kohaliku omavalitsuse hoolekandeasutusse sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud aluste olemasolust. Kui alaealisele on vajalik osutada vältimatut abi, kutsub korrakaitseorgan välja kiirabiteenuse osutaja.

Oluline on välja tuua, et joobeseisundi kahtlusega või joobeseisundis alaealist ei tohi jätta omapäi, kuna tema vanust ja terviseseisundit arvestades võib alaealisel võrreldes täiskasvanuga olla suurem oht sattuda süüteo ohvriks. Samuti võib olenevalt alkoholi tarvitamise ajast ja tarbitud alkoholikogusest alaealise tervis äkki oluliselt halveneda. Seetõttu on vajalik, et joobeseisundis alaealine antakse üle lapsevanemale või toimetatakse kohaliku omavalitsuse sotsiaalasutusse. Teatud juhtudel võib olla vajalik kutsuda alaealise terviseseisundi hindamiseks kohale kiirabi.38

Alkoholijoobe kahtluse korral on määrava tähtsusega aeg. Mida kiiremini isiku alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga kinnitatakse, seda parem. Tõenduslikku alkomeetrit hoitakse üldjuhul kas politsei­jaoskonnas või politseiautos.

Näide. Kui III astme abipolitseinikud osalevad patrullis ja kontrollivad liiklusjärelvalve käigus indikaatorvahendiga sõidukijuhi väljahingatavas õhus alkoholisisaldust, tuleb positiivne tulemus tuvastada ka tõendusliku alkomeetriga. Sellises olukorras võivad abipolitseinikud politseiametniku korraldusel – näiteks raadioside kaudu politsei välijuhiga ühendust võttes – toimetada joobekahtlusega isiku politseijaoskonda, kus on olemas tõenduslik alkomeeter. Seega ei ole neil vaja sündmuskohal oodata, kuni politseipatrull kohale jõuab. See, kas abipolitseinikud saavad ise tõendusliku alkomeetriga joovet tuvastada, sõltub sellest, kas neil on vastav koolitus läbitud või mitte. Kui neil see puudub, peab joobe tuvastama pädevust omav politseiametnik.

Näide. III astme abipolitseinikud osalevad patrullis ja peatavad liiklusjärelevalve käigus sõidukijuhi, kellel on joobeseisundile viitavad tunnused ning suust tulev alkoholilõhn, kuid isik keeldub alkoholijoobe kontrollist nii indikaatorvahendiga kui ka tõendusliku alkomeetriga. Sellisel juhul võivad abipolitseinikud politseiametniku korraldusel – näiteks raadioside kaudu politsei välijuhiga ühendust võttes – toimetada joobekahtlusega isiku tervishoiuasutusse, näiteks haiglasse, vereproovi andmiseks. Seega ei pea nad sündmuskohal ootama, kuni politseipatrull kohale jõuab, vaid patrull suundub samuti tervishoiuasutusse.

§ 41. Narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamine
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i järgi on abipolitseinikul, kes tegutseb koos politseiametnikuga, õigus tuvastada narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamine või sellest põhjustatud joobeseisund indikaatorvahendiga, kuid iseseisvalt tegutseval abipolitseinikul seda õigust ei ole.
Uus APolS
Mida võib teha?
Muudatuse tulemusel on indikaatorvahendi kasutamise õigus nii II kui ka III astme abipolitseinikul.
Korraldusel
KorS § 41 alusel võib abipolitseinik ainult politseiametniku korraldusel tuvastada narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine esinemise organismis indikaatorvahendi abil või toimetada isiku bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse.
Vahetu sund
III astme abipolitseinikul on keelatud iseseisvalt tegutsedes § 41 lõike 10 alusel bioloogilise vedeliku proovi võtmise tagamiseks kasutada proovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi.

Narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi kontrollimiseks ettenähtud indikaatorvahendit ei ole keeruline kasutada. Politsei kasutab narkokiirteste sülje või uriiniproovi kaudu. Test tehakse kohapeal ja see suudab tuvastada mitmesuguseid narkootilisi aineid. Test annab vastuse mõne minuti jooksul – kas tulemus on positiivne (näitab aine olemasolu) või negatiivne. Indikaatorvahendi puhul on tegemist ühe töövahendiga, mida abipolitseinik saab kasutada. Oma olemuselt sarnaneb see alkoholi kontrollimiseks mõeldud töövahendiga ehk siis indikaatorvahendi ja alkomeetriga.

Abipolitseinikul peab olema põhjendatud kahtlus, et isik on tarvitanud narkootilist, psühhotroopset või muud joovastavat ainet või on sellest joobeseisundis. Kahtluse aluseks võivad olla käitumine (segasus, uimasus, reaktsioonide aeglus või hoopis liigne aktiivsus), välimus (punased või klaasistunud silmad, pupillide laienemine või ahenemine), koordinatsioonihäired (kõnnakuhäired, tasakaalu puudumine, reaktsioonide aeglus), lõhn (kanepi spetsiifiline lõhn). Kui abipolitseinikul on alust kahtlustada narkootikumide tarvitamist, võib ta kasutada indikaatorvahendit ehk teha narkokiirtesti. Seda võib teha nii süljest kui ka uriinist.

Kehtiva APolS-i järgi on abipolitseinikul, kes tegutseb koos politseiametnikuga, õigus tuvastada narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamine või sellest põhjustatud joobeseisund indikaatorvahendiga, kuid iseseisvalt tegutseval abipolitseinikul seda õigust ei ole.

Muudatuse tulemusel on indikaatorvahendi kasutamise õigus politseiametniku korraldusel nii II kui ka III astme abipolitseinikul, sealhulgas võib III astme abipolitseinik seda õigust kasutada ka siis, kui ta patrullib iseseisvalt politsei ülesandel.

Narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava ainega seonduvalt jagunevad juhtumid kaheks:
1) Narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine – vajalik on tuvastada, kas isiku organismis on narkootilist, psühhotroopset või joovastavat ainet.

Abipolitseinik saab kontrollida isikut indikaatorvahendiga, nn kiirtestiga, ja fikseerib isiku joobeseisundile viitavad tunnused. Kontrollimisel peab abipolitseinik järgima indikaatorvahendi kasutamise korda39. Kui isik keeldub indikaatorvahendiga kontrollimisest või ei nõustu selle tulemusega, tuleb narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine tuvastada bioloogilise vedeliku proovi uuringuga.

Indikaatorvahendiga kontrollimisele allutamine sõltub isiku tahtest, st kui isik keeldub kontrollimisest, siis vahetu sunniga teda kontrollile allutada ei saa. Kui ei ole võimalik indikaatorvahendit kasutada, võib isiku allutada bioloogilise vedeliku proovi võtmisele.40

Näide. III astme abipolitseinikud teevad liiklusjärelevalvet ning kui nad märkavad, et sõidukijuhil on suurenenud pupillid, aeglane kõne ja punased silmad, kontrollivad alkoholisisaldust väljahingatavas õhus. Kui see ei leia kinnitust, saavad nad politseiametniku korraldusel kontrollida narkootilise aine esinemist sülje kiirtestiga.

Näide. Abipolitseinik tagab turvalisust koos piirkonnapolitseinikuga noortefestivalil ja nad märkavad, et viieliikmeline seltskond käitub segaselt, neil on koordinatsioonihäired ja nende juures on tunda kanepile iseloomulikku magusat lõhna. Abipolitseinik saab kontrollida kiirtestiga, kas noored on kanepit tarvitanud, ja piirkonnapolitseiametnik saab samal ajal küsitleda noori, et selgitada välja täpsemad asjaolud.

Abipolitseiniku poolt indikaatorvahendi kasutamisega tekib kahju ja lisaohte minimaalselt, kuna indikaatorvahendi näitu arvestatakse menetluses ainult siis, kui isik ise tunnistab narkootilise aine tarvitamist (vastasel juhul minnakse vereproovi andma), ning indikaatorvahendi positiivse näidu vaidlustamise võimalus on isikul igal juhul olemas.

2) Narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisund (nt liikluses osalev sõidukijuht) – vajalik on tuvastada, et isik on tarvitanud narkootilist, psühhotroopset või muud joovastavat ainet, mis on põhjustanud häired tema terviseseisundis. Selleks on arst kohustatud isiku terviseseisundit kirjeldama ja tegema bioloogilise vedeliku uuringu. Arst ei saa keelduda isiku terviseseisundi kirjeldamisest, tal on seaduslik kohustus politsei nõudmisel seda teha.41 Bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ei ole abipolitseinikul õigust kasutada vahetut sundi.

Narkojoobes juhtide arv suurenes 2024. aastal 39 protsenti. 2023. aastal tabati 236 narkojoobes juhti42. Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmetel kasvas 2022. aastal narkootikumide üledoosist põhjustatud surmajuhtude arv võrreldes eelnevate aastatega hüppeliselt. Kui 2020. aastal oli selliseid surmajuhte 31 ja 2021. aastal 39, siis 2022. aastal on seni tehtud toksikoloogilistele analüüsidele tuginedes surmajuhte kokku 79.43 Abipolitseinike kohalolu ja sekkumine võib aidata vähendada narkootikumidest tingitud kahju ning päästa elusid.

§ 42. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i järgi võib koos politseiga politsei tegevuses osalev abipolitseinik toimetada isiku kainenema, kuid iseseisva pädevusega abipolitseinikul ei ole õigust toimetada joobeseisundis isik tema elu- või ööbimiskohta või kainenema politsei arestimajja, arestikambrisse või vanglasse.
Uus APolS
Mida võib teha?
Muudatuse tulemusel on kainenema toimetamise õigus nii II kui ka III astme abipolitseinikul.
Korralduseta
Uue APolS-i järgi on selle meetme kohaldamise õigus ilma politseiametniku korralduseta nii politseiga koos tegutseval abipolitseinikul kui ka III astme abipolitseinikul, kes politseid iseseisvalt abistab.


Vahetu sund
Õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

Meetme eesmärk on kaitsta isikut tema enda tekitatud ohu eest, viies ta turvalisse kohta. Abipolitseinik peab meetme rakendamisel järgima proportsionaalsuse põhimõtet – tal on õigus toimetada isik kainenema teatud tingimustel, kuid see ei ole alati vajalik ega otstarbekas. Seetõttu ei saa kõiki joobeseisundis isikuid automaatselt kainenema viia, vaid iga juhtumi puhul tuleb hinnata, kas isik kujutab endast ohtu. Kui isiku terviseseisund on nii tõsiselt häiritud, et ta ei suuda ümbritsevast aru saada, ajas või kohas orienteeruda, reageerib ebaadekvaatselt, on agressiivne või kontaktivõimetu, võib tema elu, tervis või vara olla ohus. Samuti võib ta ohustada teiste inimeste tervist või vara. Näiteks kui joobeseisundis isik oli varem liikluses sõidukijuhina, kuid rikkumine on lõpetatud ja temast enam ohtu ei lähtu, ei ole see iseenesest põhjus tema kainenema viimiseks. Täiskasvanud isiku lubab korrakaitseseadus viia tema elu- või ööbimiskohta juhul, kui ta kujutab ohtu ainult iseendale. Kui joobeseisundis inimene on ohtlik teistele, tuleb ta toimetada kainenema arestimajja või ‑kambrisse. Kui isik ei ohusta teisi, ei tohi teda kodu lähedusest (nt oma maja eest) arestimajja viia, välja arvatud juhul, kui tema terviseseisund on nii raskelt häirunud, et ta vajab pidevat jälgimist, kuid kodus pole ühtegi täisealist pereliiget, kes saaks tema eest hoolitseda.44

Joobeseisundis isiku kainenema toimetamisel ei ole II ja III astme abipolitseinikul uue APolS-i kohaselt vaja politseiametniku eraldi korraldust, kuna tegemist on korrakaitselise meetmega, mille eesmärk on isiku ja avaliku korra kaitse, mitte süüteomenetluse läbiviimine. Kainenema toimetamine eeldab vahetut ja olukorraspetsiifilist hinnangut isiku käitumisele, seisundile, keskkonnale ning isikust lähtuva ohu iseloomule, mida on võimalik usaldusväärselt anda üksnes sündmuskohal viibival isikul. Politseiametnik, kes ei viibi kohapeal, peab olukorda hindama piiratud ja vahendatud teabe alusel, mistõttu on tal oluliselt raskem hinnata nii ohu tegelikku ulatust kui ka meetme proportsionaalsust ja sobivaimat teostamisviisi. Seetõttu on põhjendatud, et otsustuspädevus kainenema toimetamise üle lasub abipolitseinikul, kes vahetult tajub ja näeb kogu olukorda, sh isiku käitumist, terviseseisundit, ümbritsevat keskkonda ja võimalikke riske nii isikule endale kui ka teistele. Abipolitseinik peab meetme rakendamisel järgima proportsionaalsuse põhimõtet ning kaaluma, kas ja millisel viisil on võimalik ohtu tõrjuda leebemate vahenditega, sealhulgas isiku toimetamisega elu- või ööbimiskohta, ning politsei arestimajja või -kambrisse kainenema toimetamine on lubatav üksnes juhul, kui muud lahendused ei ole piisavad.

Kuigi politseiametniku korraldus ei ole nõutav, on politseiga konsulteerimine soovitatav olukordades, kus meetme kohaldamise eeldused või ulatus ei ole üheselt selged, eelkõige alaealiste puhul või juhtudel, kus esinevad kõrgendatud tervise- või ohuriskid. Konsulteerimine võimaldab abipolitseinikul kasutada täiendavat teavet ja kogemust, ilma et see asendaks sündmuskohal tehtavat otsust. Selline regulatsioon tagab, et kainenema toimetamise otsus tehakse kiiresti, sisuliselt ja olukorrale vastavalt, vältides põhjendamatuid viivitusi ohu tõrjumisel ning tagades isiku õiguste kaitse. Politseiametnik saab abipolitseinikule edastada lisateavet võimalike riskide kohta. Samuti saab politseiametnik anda hinnangu, kas konkreetne olukord vastab joobeseisundis isiku kainenema toimetamise eeldustele või on ohtu võimalik tõrjuda leebema meetmega. Politseiametnikul on võimalik suunata abipolitseinikku sobivaima kainenemiskoha valikul, arvestades isiku käitumist, terviseseisundit ja ohu iseloomu, ning hinnata, kas olukord eeldab täiendavat politseilist sekkumist, eelkõige alaealise joobeseisundis isiku puhul, kelle suhtes on arestimajja või -kambrisse kainenema toimetamine lubatud üksnes viimase abinõuna.

Näide. III astme abipolitseinikud on jalgsipatrullis vanalinnas külmal detsembri õhtul, pargipingil magab joobeseisundis mees. Kui abipolitseinikud teda äratavad, on näha, et isik ei ole võimeline ümbritsevast aru saama ja reageerib ebaadekvaatselt. Selleks, et isik ära ei külmuks või varguse ohvriks ei langeks, toimetavad abipolitseinikud ta koju.

Alaealise puhul on KorS § 42 lõikes 11 sätestatud nõue, et alaealise arestimajja või -kambrisse või vanglasse kainenema toimetamine on lubatav üksnes juhul, kui tema üleandmine lähedase hoole alla ei ole võimalik. Alaealise üleandmine lähedase hoole alla ei pruugi olla võimalik ka juhul, kui alaealine toimetatakse koju, kuid seal on alkoholijoobes seltskond ning keegi seltskonnast ei ole võimeline joobeseisundis alaealise eest hoolt kandma. Lähtuma peab alaealise huvidest, st tagada tuleb tema ohutus.45 Seega on abipolitseinikul joobeseisundis alaealise puhul kohustus läbi mõelda kõik võimalused, mille abil saab alaealise joobeseisundist tulenevat ohtu tõrjuda, ning alles juhul, kui muid võimalusi ei ole, võib n-ö äärmusliku meetmena kohaldada arestimajja kainenema toimetamist. Ka selleks on vaja politseiametniku korraldust.

KorS § 42 lõike 2 alusel võib abipolitseinik kainenema toimetada lisaks joobeseisundis isikule (kelle joobeseisund on tuvastatud) ka isiku, kellel on ilmsed joobetunnused ning:
1) kes on keeldunud joobeseisundi kontrollimisest indikaatorvahendiga või selle tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga või
2) kes ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või tõendusliku alkomeetri kasutamise protseduuri või
3) kellelt on võetud joobeseisundi tuvastamiseks bioloogilise vedeliku proov ja uuringutulemust veel ei ole.

Seega ei pea kainenema toimetamiseks alati olema joobeseisund tuvastatud, küll aga peavad olema tehtud joobeseisundi tuvastamiseks võimalikud toimingud. Regulatsioon lähtub põhimõttest, et kui isikul on ilmsed alkoholijoobe tunnused, kuid joobeseisundi lõplik tuvastamine oleks võimalik üksnes vereproovi uuringuga, on isiku kainenema toimetamine tema ja teiste isikute ohutuse huvides tema isikupuutumatuse tõsiselt riivavat meedet rakendamata eesmärgipärane ja otstarbekas. Arvestatud on ka seda, et vereproovi uuringu tegemine võtab aega ning pärast tulemuse saamist ei ole isiku kainenema toimetamine enam asjakohane meede. Sellisel juhul peab abipolitseinik kirjeldama kainenema toimetamise protokollis isikul esinevaid joobetunnuseid.46
KorS § 42 lõige 3 paneb abipolitseinikule kohustuse, et kui ilmsete joobeseisundile viitavate tunnustega isikust või joobeseisundis isikust lähtub oht üksnes temale endale, tuleb korraldada võimaluse korral isiku toimetamine tema elu- või ööbimiskohta. Kui isikule on vaja osutada vältimatut abi, peab abipolitseinik kutsuma välja kiirabi. Politsei arestimajja või ‑kambrisse või vanglasse kainenema võib abipolitseinik isiku toimetada üksnes juhul, kui tal puudub kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil tuvastatud elu- või ööbimiskoht või kui sinna ei ole võimalik teda toimetada.

Kui abipolitseinik toimetab isiku kainenema, siis peab ta teostama isiku suhtes turvakontrolli ja asjade läbivaatuse, sest isikult võetakse hoiule raha, väärtasjad ja dokumendid, samuti esemed ja ravimid, mis võivad ohustada teda ennast või teist isikut. Kainenema toimetamisel on abipolitseinikul õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

Siin on oluline välja tuua, et joobeseisundis isikuga seotud väljakutsed on politseile tehtavate väljakutsete esireas. Väga suur maht politseipatrullide tööst on seotud isikute kainenema toimetamisega. Näiteks toimetati 2020. aastal Tallinnas arestimajja kainenema 6209 isikut ja 2022. aastal kogu riigis kainenema ligi 12 500 isikut. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise väljakutsete arv on aga palju suurem, kuna enamasti toimetatakse joobeseisundis isik koju või talle turvalisse paika. Vaid kodu või turvalise paiga puudumise korral toimetatakse isik kainenema. Politsei saab ööpäevas keskmiselt 340 väljakutset, millest üks peamisi väljakutsete liike on jätkuvalt seotud joobes isikutega.

§ 44. Viibimiskeeld
Kehtiv APolS
Kehtiv APolS annab abipolitseinikule, kes tegutseb koos politseiametnikuga, õiguse viibimiskeeldu kohaldada koha, kuid mitte isiku suhtes. See tähendab, et tal on õigus kohustada isikut teatud kohast lahkuma või hoiduma kohale teatud kaugusele lähenemisest. Iseseisva pädevusega abipolitseinikul on õigus viibimiskeeldu kohaldada koha suhtes vaid eriolukorra ja erakorralise seisukorra ajal kuni üks tund.
Uus APolS
Mida võib teha?
Muudatuse tulemusel antakse uue APolS-i eelnõuga II astme abipolitseinikule, kes tegutseb koos politseiametnikuga, ja III astme abipolitseinikule, kes tegutseb politsei ülesandel iseseisvalt, õigus tavaolukorras kohaldada nii koha kui ka isiku suhtes viibimiskeeldu.
Ilma korralduseta
Abipolitseinik võib KorS § 44 lõike 1 punktide 1, 3 ja 5 alusel viibimiskeeldu kehtestada ilma politseiametniku korralduseta, st isiku elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral, kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks ja süüteomenetluse läbiviimise tagamiseks.
Korraldusel
Abipolitseinik võib KorS § 44 lõike 1 punktide 2, 4 ja 6 alusel viibimiskeeldu kehtestada politseiametniku korraldusel, st ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks, riikliku järelevalve meetme kohaldamise tagamiseks.
Vahetu sund
Õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

Viibimiskeelu kehtestamisel on põhiline õiguslik riive liikumisvabaduse piiramises. Meedet on vaja kas isiku enda või teise isiku kaitseks. Viibimiskeelu sisuks on mitu liikumisvabaduse keeldu: 1) keeld viibida teatud kohas; 2) keeld läheneda teatud kohale; 3) keeld viibida teatud isiku läheduses; 4) läbipääsukeeld.47

Abipolitseinik peab isikutele, keda viibimiskeeld mõjutab, selgitama viibimiskeelu eesmärki ning kestust. Eriti oluline on isikutele, kellel on ligipääs keelatud elu- või tööruumidele, kuna nende õiguste riive on võrreldes teistega intensiivsem. Viibimiskeelu rakendamine on ajutise iseloomuga meede, seetõttu tuleb keeld viivitamatult lõpetada selle kehtestamise aluse äralangemisel. Viibimiskeeldu võib rakendada KorS § 44 lõikest 5 tulenevalt kuni 12 tundi. Politsei kehtestatud viibimiskeeldu saab pikendada vaid prefekti loaga. Abipolitseinikul on õigus viibimiskeelu tagamiseks vajaduse korral kasutada vahetut sundi. Sunni kasutamine on lubatud vaid eesmärgi tagamiseks ning kuni selle saavutamiseni.48

Esmalt on toodud viibimiskeelu kehtestamise alused ja näited uue APolS-i eelnõu kohaselt, mida II ja III astme abipolitseinik võib teha ilma politseiametniku korralduseta.
• Esineb isiku elu või tervist ähvardav vahetu oht (KorS § 44 lõike 1 punkt 1). See tähendab, et rünne isiku elule või tervisele on juba alanud või on kohe algamas ning viibimiskeeld kehtestatakse elu või tervist ähvardava kestva ohu tõrjumiseks või korrarikkumise lõpetamiseks.

Näide. III astme abipolitseinikud, kes tegutsevad politsei ülesandel iseseisvalt, saavad väljakutse reageerida lähisuhtevägivalla juhtumile, kuna nad on lähim patrullekipaaž. Kuna abipolitseinikud jõuavad sündmuskohale esimesena, saavad nad olukorra stabiliseerida (nn juhtumi külmutamine) kuni politseipatrulli saabumiseni. Kui selgub, et vägivallatseja on agressiivne ja ohvri turvalisus on ohus, võivad abipolitseinikud kehtestada viibimiskeelu, näiteks keelata vägivallatsejal läheneda kannatanule lähemale kui viis meetrit. See meede kehtib seni, kuni politseiametnikest patrull jõuab sündmuskohale ja võtab olukorra üle.

• Kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks (KorS § 44 lõike 1 punkt 3). See tähendab, et peab olema kõrgendatud ohu kahtlus, mida on vaja välja selgitada ning ohu olemasolul ka tõrjuda. Kõrgendatud ohu mõiste on laiem oht elule või tervisele, kuna hõlmab ka veel kehalist puutumatust, füüsilist vabadust, suure väärtusega varalist hüvet, suure keskkonnakahju tekkimise ohtu või KarS 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise ohtu.49

Olukorrad, kus käesoleva punkti alusel kohaldatakse viibimiskeeldu, hõlmavad näiteks juhtumeid, kus kaubanduskeskusele on tehtud pommiähvardus või avalikus ruumis viibiv isik ähvardab tulirelvaga. Üldjuhul annab viibimiskeelu politseiametnik, kuid kui ohuala võib olla ulatuslik, võib viibimiskeeldu jõustada ka abipolitseinik. Ta paikneb kindlates punktides ohuala ümbruses ja on pidevas raadioside kontaktis politseiga. Sellisel juhul ta ise viibimiskeeldu ei kehtesta, vaid jõustab selle täitmist.

Näide. III astme abipolitseinikud jõuavad liiklusõnnetuse sündmuskohale esimesena. Kui õnnetuse tagajärjel on inimese tervis ohus ja kõrvalviibijad soovivad kannatanut enne kiirabi saabumist sõidukist välja tõmmata, saab abipolitseinik kehtestada viibimiskeelu. See on vajalik kannatanu elu ja tervise kaitseks ning võib hõlmata keeldu läheneda õnnetusse sattunud sõidukile lähemale kui kümme meetrit.

• Süüteomenetluse läbiviimise tagamiseks (KorS § 44 lõike 1 punkt 5). See annab võimaluse kindlustada kuriteo või väärteo toimepanemise koha puutumatus ajal, mil süüteomenetlust ei ole veel alustatud.

Näide. III astme abipolitseinikud on patrullis ja märkavad sissemurdmisjälgedega elamut, mille aken ja uks on lõhutud, maja ees on kellegi jalatsijäljed. Nad saavad seada kohale viibimiskeelu nii kauaks, kuni politseipatrull tuleb ja tegeleb asjaolude väljaselgitamisega. Sellega aitavad abipolitseinikud tagada sündmuskoha puutumatust.

Järgnevalt on toodud viibimiskeelu kehtestamise alused ja näited uue APolS-i eelnõu kohaselt, mida II ja III astme abipolitseinik võib teha politseiametniku korralduse alusel.
Kui abipolitseinik tegutseb koos politseiametnikuga, saab korraldus olla eelkõige suuline, kuid koos tegutsedes kehtestab viibimiskeelu üldjuhul ikkagi politseiametnik ja abipolitseinik aitab selle ellu viia. Kui politseiametnik ja abipolitseinik ei tegutse vahetult koos, saab politseiametnik anda korralduse näiteks raadioside või mobiiltelefoni teel või on varem kokku lepitud tegutsemisjuhised. Olukorrad, millal abipolitseinikul on vaja politseiametnikult eelnevat korraldust viibimiskeelu kohaldamiseks: KorS § 44 lõike 1 punkti 2 alusel ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, punkti 4 järgi kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks ning punkti 6 alusel riikliku järelevalve meetme kohaldamise tagamiseks.

• Viibimiskeeld ülekaaluka avaliku huvi kaitseks (KorS § 44 lõike 1 punkt 2). KorS-i eelnõu seletuskiri ei selgita ülekaaluka avaliku huvi mõistet. Politseiseaduses viibimiskeeldu ette nägeva seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et viibimiskeeld ülekaaluka avaliku huvi kaitseks on ennetav, vajadus tuleneb riigi julgeolekust. Alus annab võimaluse kehtestada lähtuvalt ohuhinnangust ennetav viibimise keeld teatud kohas, et vältida ohu realiseerumist. Seega on tegemist ennetava meetmega, mida võib olla keeruline abipolitseinikul endal ka mõista ja sisustada, seega on selle alusel viibimiskeelu kohaldamisel vaja politseiametniku korraldust.50 Lisaks ei ole need seotud olukorraga, kus abipolitseinikul peaks tekkima kiire ja vältimatu vajadus viibimiskeelu kohaldamiseks.

• Viibimiskeeld kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks (KorS § 44 lõike 1 punkt 4). Selle punkti alusel saab abipolitseinik politseiametniku korraldusel kehtestada viibimiskeelu kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks.

Näide. III astme abipolitseinikud on saanud ülesandeks valvata objekti, kus toimub välisriikide riigipeade kohtumine. Kui sinna hakkavad kogunema uudishimulikud isikud, võtab abipolitseinik ühendust politseiametnikuga, kes talle selle ülesande andis. Politseiametniku korraldusel kehtestab abipolitseinik objekti kaitseks ajutise viibimiskeelu. Politseiametnik annab ka korralduse selle kohta, kui kauaks on vaja viibimiskeeldu kehtestada.
• Viibimiskeeld riikliku järelevalve meetme kohaldamise tagamiseks (KorS § 44 lõike 1 punkt 6).

Näide. Abipolitseinik on koos politseiametnikuga tuvastanud noored, kes lõhkusid pargis valgusteid ja rikkusid avalikku korda. Politseiametnik küsitleb korrarikkujaid, kui samal ajal läheneb teine grupp noorukeid, kes püüavad küsitlemist segada. Politseiametnik võib kehtestada küsitlemise ajaks viibimiskeelu ning abipolitseinik aitab seda tagada. Samuti võib politseiametnik anda abipolitseinikule suulise korralduse kehtestada viibimiskeeld küsitlemiskoha ümbruses kuni menetlustoimingu lõpuni.

Politsei jaoks on kriitilised sündmused eelkõige need, kus kellegi elu ja tervis on ohus või kus tuleb näiteks tagada sündmuskoha puutumatus. Need viimiskeelu kohaldamise alused, mis tekivad abipolitseinikul politseiametniku korraldusel, ei ole aegkriitilised, st abipolitseinikul on võimalik täiendavalt võtta ühendust politseiametnikuga, et saada korraldus. Politseiametnik saab sellisel juhul hinnata, kas viibimiskeeld on seaduslik, vältimatu ja proportsionaalne.

Aastatel 2022–2023 kehtestati viibimiskeeldu keskmiselt 450 korral. Viibimiskeeldu kohaldatakse enamasti juhtudel, kui ei alustata kriminaalmenetlust (84 protsenti). Need on peamiselt juhud, kus kuriteo koosseisu ei ole võimalik kohapeal tuvastada ning PPA vajab aega tõendite kogumiseks. Samuti on see aeg, kus kannatanu, sh vägivalda pealt näinud kannatajad, kelleks enamasti on lapsed, saab alustada vajaliku abi saamisega ehk nõustajatega esmaste kontaktide loomisega.51 2023. aastal registreeriti 3186 perevägivallakuritegu, millest suurima osa (66 protsenti) moodustas paarisuhtevägivald. Lisaks vägivallakuritegudele võib perevägivalda esineda lähenemiskeelu rikkumisena ja ahistava jälitamisena. Ligikaudu kolmveerand ahistava jälitamise juhtumitest (72 protsenti) oli toime pandud praeguse või endise paarisuhtepartneri, muu pereliikme või sugulase poolt. Rohkem kui pooled juhtumid seisnesid füüsilises ahistamises, kus ilmuti ohvri koju, töökohta, tuttavate-sugulaste juurde vm kannatanuga seotud kohtadesse. Tüüpiline lähenemiskeelu rikkuja oli mees, kes rikkus oma endise elukaaslase või abikaasa kaitseks määratud lähenemiskeeldu.52

Abipolitseinikud saavad perevägivalla ennetamisse ja ohvrite kaitsmisse olulisel määral panustada, toetades politseid, reageerides väljakutsetele ning abistades kannatanuid turvalisuse tagamisel. Abipolitseinikud suurendavad politsei reageerimisvõimekust, võimaldades kiiremini sekkuda olukordadesse, kus esineb oht ohvri turvalisusele. Samuti saavad abipolitseinikud aidata teavitustöö ja ennetustegevustega, selgitades ohvritele nende õigusi ning suunates neid vajaliku abi ja tugiteenuste juurde. Kuna suurem osa perevägivalla juhtumitest leiab aset paarisuhetes ning korduvate rikkumiste risk on suur, on oluline, et politsei ja abipolitseinikud suudaksid ühiselt tagada kehtestatud piirangute täitmise, et vältida edasist kahju ohvritele.

§ 45. Sõiduki peatamine
Kehtiv APolS
• Kehtiva APolS-i kohaselt on nii abipolitseinikul, kes tegutseb koos politseiametnikuga, kui ka iseseisva pädevusega abipolitseinikul õigus anda sõiduki- või maastikusõidukijuhile käe, saua, helkurketta, alarmsõiduki valgusseadme või valjuhääldiga LS-is kehtestatud korras märguanne peatada sõiduk või maastikusõiduk. Sõiduki võib peatada vaid maismaal.
• Abipolitseinik, kes tegutseb koos politseiametnikuga, võib vaid eriolukorra või erakorralise seisukorra ajal sõiduki sundpeatada. Iseseisva pädevusega abipolitseinikul seda õigust ei ole.
• Sõidukit peatav abipolitseinik peab kandma vormiriietust ning tal puudub õigus peatada sõidukit tsiviilvärvides sõidukist.

Uus APolS
Mida võib teha?
Täiendavad õigused, mis lisanduvad kehtivas APolS-is toodule:
• II ja III astme abipolitseinikud saavad õiguse sundpeatada sõidukit tavaolukorras, välja arvatud tulirelvaga.
• II ja III astme abipolitseinikud saavad õiguse peatada sõidukit tsiviilvärvides sõidukist valgusseadme abil, kasutades vajaduse korral valjuhääldit LS-is kehtestatud korras.
Ilma korralduseta
Abipolitseinik võib KorS § 45 lõigete 1, 3, 4 alustel sõiduki peatada ilma politseiametniku korralduseta, st võib anda sõiduki- või maastikusõidukijuhile märguande sõiduki peatamiseks, sõidukit peatav abipolitseinik peab kandma vormiriietust, erandina võib sõiduki peatada tsiviilvärvides sõidukist ning sõidukist peatamise korral ei pea abipolitseinik kandma vormiriietust, kui see ei ole täidetava ametiülesande olemuse või eesmärgi tõttu võimalik.
Korraldusel
Abipolitseinik võib KorS § 45 lõike 5 alusel politseiametniku korraldusel sõiduki sundpeatada ilma tulirelva kasutamiseta.
Vahetu sund
Õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu; kehtib vaid sundpeatamise kohta.
Keelatud
Abipolitseinik ei või sundpeatamise vahendina kasutada tulirelva ja tal ei ole õigust anda veesõidukile peatamiseks märguannet.

Esmalt on toodud sõiduki peatamise alused ja näited uue APolS-i eelnõu kohaselt, mida II ja III astme abipolitseinik võib teha ilma politseiametniku korralduseta.

• Abipolitseinik võib anda ilma otsese politseiametniku korralduseta sõiduki- või maastikusõidukijuhile käe, saua, helkurketta, alarmsõiduki valgusseadme või valjuhääldiga LS-is kehtestatud korras märguanne peatada sõiduk või maastikusõiduk, kui see on vajalik ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks (KorS § 45 lõige 1).

Näide. II astme abipolitseinik, kes osaleb politseireidil „Kõik puhuvad“, annab sõidukijuhile käega märguande peatada sõiduk, et kontrollida juhi väljahingatavas õhus alkoholisisaldust indikaatorvahendiga.

KorS §-s 45 sätestatud meetme kohaldamise õigus on vältimatult vajalik, et täita piirikontrolli ülesannet, piiri saab ületada nii jalgsi kui ka transpordivahendiga. Piiripunktides kehtib piirirežiim ning piiripunktide territooriumile ja selle lähedale on paigaldatud märgid, tähised, viidad ja tõkkepuud. Juhul kui Eestisse sisenev või Eestist väljuv sõidukijuht eirab paigaldatud piirikontrolli läbiviimiseks paigaldatud vahendeid, peab abipolitseinikul olema seaduses sätestatud pädevus anda sõidukijuhile korraldus sõiduk peatada. Samuti on sõiduki peatamise õigus vajalik piiripunktide vahelisel alal patrullides, eeskätt lähtutakse eeldusest, et patrull- ja vaatlustegevus viiakse läbi piiriribal, kus kõrvalistel isikutel on keelatud viibida.

• Sõidukit peatav abipolitseinik peab kandma vormiriietust. Kui sõiduki peatamine toimub sõidukist, peab sõiduk olema värvitud tähistatud alarmsõiduki kohta kehtiva korra kohaselt (KorS § 45 lõige 3). Erandina võib sõiduki peatada tsiviilvärvides sõidukist valgusseadme abil, kasutades vajaduse korral valjuhääldit LS-is kehtestatud korras. Sõidukist peatamise korral ei pea abipolitseinik kandma vormiriietust, kui see ei ole täidetava ametiülesande olemusest või eesmärgist tulenevalt võimalik (KorS § 45 lõige 4).

Üldjuhul teostab abipolitseinik liiklusjärelevalvet politseivärvides sõidukist, samas on politsei kasutada ka tsiviilvärvides sõidukid. LS § 199 lõike 1 kohaselt võib liiklusjärelevalvet teostada kas avalikult, politseivärvides alarmsõidukiga või varjatult, eritunnusteta sõidukiga ja riietuses liiklus- ja muude õigusrikkumiste tõkestamiseks.

Abipolitseinik peab üldjuhul kandma vormiriietust, st kui abipolitseinik peatab sõiduki, peab ta tavaliselt kandma abipolitseiniku vormiriietust. See tähendab, et liikleja peab saama kohe aru, et tegemist on politsei esindajaga. Kui sõiduk peatatakse politsei sõidukist, peab see politseisõiduk olema tähistatud.

Näide. Abipolitseinik patrullib koos politseiametnikuga ja annab maantee ääres käega märku, et sõiduk peatuks. Tal on seljas abipolitseiniku vormiriietus.

On olukordi, kus politsei kasutab eritunnusteta (tsiviilvärvides) autot, millel ei ole politsei kirju. Sellisel juhul peab sõiduki peatamiseks kasutama valgusseadet (näiteks vilkurit). Vajaduse korral võib anda korraldusi ka valjuhääldi kaudu.

Näide. Abipolitseinik on koos politseiametnikuga politsei eraldusmärkideta autos (tavavärvides, ilma politseimärgistusteta) ja nad jälgivad liiklust. Kui nad tuvastavad rikkumise, saab kas politseiametnik või abipolitseinik lülitada sisse vilkurid ning anda juhile käsu peatuda. Kui nad tegutsevad koos, siis juhindub abipolitseinik politsei suunistest ja korraldustest, st üldjuhul politseiametnik otsustab, mida ja kuidas teha.

Kui abipolitseinik osaleb sõidukist tehtavas peatamises ja on tsiviilautos, siis ei pea ta tingimata kandma abipolitseiniku vormiriietust. See võib olla vajalik näiteks juhul, kui ta osaleb varjatud patrullis või muus eritoimingus, kus vormiriietus ei oleks mõistlik või seab ohtu politsei taktika. Kui abipolitseinik teostab koos politseiametnikuga ilma abipolitseiniku vormiriietuseta tsiviilvärvides politsei­sõidukiga liiklusjärelevalvet ja tekib kiire vajadus peatada sõiduk valgusseadme abil, on seda keeruline teha politseiametnikul, kes on samal ajal autoroolis. Seega saab ta anda korralduse abipolitseinikule lülitada valgusseade sisse sõiduki peatamiseks.

Järgnevalt on toodud sõiduki peatamise alused ja näited uue APolS-i eelnõu kohaselt, mida II ja III astme abipolitseinik võib teha politseiametniku korraldusel.
• Muudatuse tulemusel võib nii politseiga koos politsei tegevuses osalev II astme abipolitseinik kui ka III astme abipolitseinik, kes osaleb politseiülesandel iseseisvalt, sõiduki sundpeatada politseiametniku eelneva korralduse alusel ka siis, kui ei ole eriolukorda või erakorralist seisukorda (KorS § 45 lõige 5). Sundpeatamiseks ei või kasutada tulirelva.

Meede on oluline avaliku korra, liiklusohutuse ja inimeste turvalisuse tagamiseks. Igapäevaliikluses võib esineda ohtlikke olukordi ning kiire ja tõhus reageerimine võib ära hoida rasked tagajärjed. Sundpeatamise õigus võimaldab politseil abipolitseiniku abiga tegutseda õigel ajal ja sihipäraselt. Liikluses on väga suur oht nii joobes juhid kui ka kiiruseületajad. Sagedasti on liiklusõnnetuse põhjus just alkoholijoove ja liiga suur kiirus. Selliste juhtide eemaldamine liiklusest aitab luua turvalisust kogukonnas laiemalt. 2022. aastal hukkus liikluses 50 inimest ja toimus 1700 inimkannatanuga liiklusõnnetust, 2024. aastal oli liiklusõnnetuses hukkunuid juba 69. Politseil on õigus sõiduk sundpeatada, kui juht ei täida peatamise märguannet.

Abipolitseinikul ei ole õigust kasutada sõiduki sundpeatamisel tulirelva mitmel põhjusel:
• tulirelva kasutamine on äärmuslik meede ning selle kasutamine liiklusolukorras võib põhjustada raskeid tagajärgi, sealhulgas juhuslike isikute vigastamist või surma;
• liikuvast sõidukist või liikuvat sõidukit sihtides on täpsus äärmiselt halb, mis suurendab juhuslike tabamuste ja kontrollimatute tagajärgede riski;
• tulirelva kasutamine sellises olukorras nõuab väga spetsiifilist ja põhjalikku treeningut, mida abipolitseinikud ei pruugi olla saanud samas mahus kui kutselised politseiametnikud;
• politseil on mitmeid turvalisemaid sundpeatamise meetodeid, nagu:
◦ „siil“ (rehvipurustusvahend) – takistab sõiduki edasiliikumist kontrollitud viisil;
◦ suunamine ja blokeerimine – patrullsõidukite abil saab sõidukit aeglustada ja peatada;
◦ barjäärid, tõkked – võimaldavad juhi kinnipidamist ilma otsese relvastatud sekkumiseta.

Näide. Politseipatrull märkab, et sõiduauto X juht käitub liikluses ohtlikult ega allu politseipatrulli peatumismärguandele. Patrull on sõidukit juba mõnda aega taga ajanud. Samal teel liigub III astme abipolitseinike patrull, seega saab politseiametnik raadioside teel anda neile korralduse kasutada sundpeatamise vahendina „siili“.

Politseiametnik annab korralduse sõiduki sundpeatamiseks olukorras, kus näiteks LS-i nõudeid rikkunud sõiduki juht ei allu politseiametniku peatumismärguandele ning põgeneb. Sellisel juhul peab politseiametnik hindama, kas sundpeatamise rakendamine on proportsionaalne meede ohu tõrjumiseks. Sõiduki sundpeatamine on suure riskiga tegevus, mis võib kaasa tuua liiklusõnnetuse või ohustada teisi liiklejaid ja abipolitseinikke ennast. Seetõttu hindab politseiametnik iga kord, kas sundpeatamisega kaasnevad riskid on õigustatud, ning annab abipolitseinikule juhised tegevuse ohutuks läbiviimiseks. Politsei- ja Piirivalveameti andmetel on need juhtumid väga harvad. 2022. ja 2023. aastal sõiduki tulirelvaga sundpeatamise juhtumeid ei esinenud. 2024. aastal rakendati sõiduki sundpeatamist tulirelvaga kolmel korral.

Uue APolS-i eelnõu § 24 lõike 3 punkti 1 kohaselt ei või abipolitseinik sundpeatamise vahendina kasutada tulirelva. Seda põhjusel, et tulirelva kasutamine liikuvate sihtmärkide vastu nõuab erilist täpsust ja taktikalisi oskusi, mida on raske omandada tavalise lasketreeningu käigus. Vale kasutus võib viia soovimatute ja ohtlike tagajärgedeni. Kuul võib tabada kõrvalisi isikuid või tekitada liikluses kaootilisi olukordi. Põrkavad kuulid võivad tabada jalakäijaid või teisi juhte. Kui juht kaotab kontrolli, võib sõiduk tekitada suurema ohu, näiteks sõita jalakäijate sekka või põhjustada kokkupõrke.

§ 46. Isiku kinnipidamine
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i järgi võib abipolitseinik korrakaitseseaduse §-s 46 sätestatud meedet kohaldada, kui:
• see on vältimatu vahetult eelseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks;
• see on vältimatu isiku elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks;
• isik on avalikus kohas pannud toime korrarikkumise ja tema isikut ei ole tuvastatud või korrarikkumise kõrvaldamiseks on kohaldatud vahetut sundi ning on küllaldane alus eeldada, et vahetu sunni kohaldamise lõpetamisel jätkab isik korrarikkumise toimepanemist.

Uus APolS
Mida võib teha?
II ja III astme abipolitseinikul on õigus uue APolS-i eelnõu kohaselt isik kinni pidada, kui see on vältimatu:
• vahetult eelseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks;
• isiku elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks;
• kohtu kehtestatud lähenemiskeelu tagamiseks;
• seaduses sätestatud alusel sundtoomiseks;
• terviseseisundi või vanuse tõttu abi vajava isiku üleandmiseks;
• täiskasvanud saatjata alla 16-aastase lapse üleandmiseks või toimetamiseks;
• hädaohus oleva lapse toimetamiseks ohututesse tingimustesse.
Ilma korralduseta
II ja III astme abipolitseinik võib KorS § 46 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel isiku kinni pidada ilma politseiametniku korralduseta, st vahetult eelseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks ja isiku elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks.
Korraldusel
II ja III astme abipolitseinik võib KorS § 46 lõike 1 punktide 3, 4, 5, 6, 8 alusel politseiametniku korraldusel isiku kinni pidada, st kohtu kehtestatud lähenemiskeelu tagamiseks, seaduses sätestatud alusel sundtoomiseks, terviseseisundi või vanuse tõttu abi vajava isiku üleandmiseks pädevale isikule, täiskasvanud saatjata alla 16-aastase lapse üleandmiseks või toimetamiseks, hädaohus oleva lapse toimetamiseks ohututesse tingimustesse.
Vahetu sund
Õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

Võrreldes viibimiskeeluga on kinnipidamine oluliselt raskem liikumisvabaduse riive lähtuvalt kinnipidamise intensiivsusest, kestusest ja kohast, mistõttu peab kinnipidamine olema kooskõlas PS §-ga 20. Oluline on eristada seda, et KorS-i alusel toimub isiku kinnipidamine ohutõrjelisel eesmärgil ja ajal, mil süüteomenetlust ei ole veel alustatud või süüteomenetluseks ei ole alust. Isiku kinnipidamine seisneb tema füüsilise ja liikumisvabaduse piiramises, nt isiku sulgemisega ruumi või sõidukisse, st politseiautosse või politseimajja, sh arestikambrisse.53

Abipolitseinik peab kinnipidamisel lähtuma KorS-is toodud tingimustest, st ta peab kinnipeetud isikule viivitamata teatama talle arusaadavas keeles ja viisil tema kinnipidamise põhjusest ning isiku õigustest. Kui kinnipeetu on alaealine, siis tuleb arvestada tema arusaamisvõimet ja käituda temaga lapsesõbralikult. Justiitsministeerium on loonud eraldi veebilehe, kuhu on koondatud lapsesõbraliku menetluse materjalid: https://lapsesobralikmenetlus.just.ee/.

Ühtlasi tuleb anda võimalus isikul teatada kinnipidamisest oma lähedasele. Kui kinnipeetu on sellises seisundis, mille tõttu ta ei ole võimeline kinnipidamisest oma lähedasele teatama, teavitab kas abipolitseinik või politseiametnik viivitamata isiku lähedast, kui see on võimalik. Arvestama peab ka sellega, et kui kinnipeetu on alaealine või muu piiratud teovõimega isik, tuleb teavitada seaduslikku esindajat, kui see on võimalik (KorS § 46 lõige 2).

Abipolitseinikul võib olla vajadus pidada isik kinni olukorras, kus tabatakse ebaseaduslik piiriületaja või kui piirikontrolli käigus selgub, et isikul puudub õigus Eestisse siseneda.
Esmalt on toodud isiku kinnipidamise alused ja näited uue APolS-i eelnõu kohaselt, mida II ja III astme abipolitseinik võib teha ilma politseiametniku korralduseta.
• Abipolitseinikule jääb õigus uue APolS-i eelnõu kohaselt isik kinni pidada:

• kui see on vältimatu vahetult eelseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks (KorS § 46 lõike 1 punkt 1), see tähendab, et kuritegu on kas veel katsestaadiumis või juba alanud ning ilma isiku kinnipidamiseta ei ole võimalik seda kuritegu ära hoida;

Näide. Alkoholijoobes isik alustab sõiduki juhtimist, mis on karistusseadustiku järgi kuritegu, seega on vaja isik kinni pidada, et ta seda tegu ei jätkaks.

• isiku elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks (KorS § 46 lõike 1 punkt 2).

Näide. Isiku lähedane on teatanud, et isik X ähvardab endalt X sillalt alla hüpates elu võtta. Isik on valmis alla hüppama, kuid lähim abipolitseinike patrull, kes on esimesena sündmuskohal, haarab isikust kinni, eemaldab ta silla äärelt ning hoiab teda politseiautos tema tahte vastaselt kuni kiirabi saabumiseni. Esmatähtis on vahetu ja ähvardava ohu tõrjumine isiku elule ning selle alusel isiku kinnipidamine.

Järgnevalt on toodud isiku kinnipidamise alused ja näited uue APolS-i eelnõu kohaselt, mida II ja III astme abipolitseinik võib teha politseiametniku korraldusel.
• Isiku kinnipidamine lähenemiskeelu tagamiseks (KorS § 46 lõike 1 punkt 3). Lähenemiskeelu eesmärk on füüsilise isiku elu, tervise, vabaduse või rahu vastu suunatud kuriteo, sellise kuriteo ohu või muu tõsise häirimise tõrjumine. Lähenemiskeeld võib olla antud kas kohtumäärusega või kohtuotsusega. Tsiviilkohtumenetluses võib kohus isiku eraelu või muu isikuõiguse kaitseks kohaldada võlaõigusseaduse § 1055 alusel lähenemiskeeldu kolmeks aastaks54.55 Abipolitseinik võib seega politseiametniku korraldusel kohaldada viibimiskeeldu lähenemiskeelu tagamiseks, kui on alust arvata, et isik võib rikkuda kehtestatud lähenemiskeeldu ja seeläbi ohustada teise isiku elu, tervist, vabadust või vara.
Näide. III astme abipolitseinikud reageerivad väljakutsele, kus naine teatab, et tema endine elukaaslane viibib tema maja ees hoolimata kehtivast lähenemiskeelust. Mehele on varem määratud lähenemiskeeld, kuna ta on käitunud naise suhtes vägivaldselt. Abipolitseinikud saabuvad sündmuskohale, selgitavad välja asjaolud ja võtavad ühendust välijuhiga, kes kontrollib infot. Seejärel annab välijuht abipolitseinikule korralduse isiku kinnipidamiseks, et takistada endisel elukaaslasel naisega kontakti loomist.
• Isiku kinnipidamine seaduses sätestatud alusel sundtoomiseks (KorS § 46 lõike 1 punkt 4). Kuigi sundtoomisel on isikult vabaduse võtmine ajutine, ei ole alati võimalik viivitamata läbi viia neid toiminguid, mille eesmärgil sundtoomist teostati. Seetõttu on vajalik vastav kinnipidamise alus. Sundtoomise alused tulenevad mitmest seadusest, nagu KorS, KrMS, väärteomenetluse seadustik (edaspidi VTMS), tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi TsKMS), halduskohtumenetluse seadustik (edaspidi HKMS). Kui abipolitseinik hakkab teostama sundtoomist, siis selle aluseks on vastava kohtu või kohtuvälise menetleja määrus. Sundtoomisel piiratakse isiku põhiõigusi samamoodi kui üldisel kinnipidamisel, mistõttu on oluline enne sundtoomist veenduda selle õiguspärasuses.
Näide. Isikule X on politseiametnik edastanud VTMS-i alusel kutse kui menetlusalusele isikule, kes on toime pannud liiklusõnnetuse. Isikul ei ole mõjuvat põhjust mitte ilmuda politseisse ja ta ei ole ka teavitanud ilmumata jätmisest. Politseiametnik kui kohtuväline menetleja koostab sundtoomise määruse. Politseiametnik saab anda III astme abipolitseinikule korralduse minna isiku elukoha aadressile ja kui isik seal viibib, pidada ta kinni sundtoomiseks.
• Isiku kinnipidamine terviseseisundi või vanuse tõttu abi vajava isiku üleandmiseks pädevale isikule abi osutamise eesmärgil ohu ennetamisel, väljaselgitamisel või tõrjumisel või korrarikkumise kõrvaldamisel (KorS § 46 lõike 1 punkt 5). Selline kinnipidamine on vajalik, kui isik ei suuda ise enda eest hoolt kanda ja võib seetõttu sattuda ohtu või tekitada ohtu teistele. Abipolitseiniku tegevus keskendub siin ohu ennetamisele, väljaselgitamisele, tõrjumisele või korrarikkumise kõrvaldamisele. Vanuse tõttu võib abi vajada lapseealine või vanur (vanus ei ole määratletud).

Näide. III astme abipolitseinikud on patrullis, kui märkavad, et isik X seisab rongirööbastel ega reageeri korraldustele sealt lahkuda. Abipolitseinikele tundub, et isikul X võib olla vaimse tervise häire. Abipolitseinik võtab raadio teel ühendust politseiametnikuga ja saab politseiametnikult korralduse isik X sealt eemaldada, sest isik võib jääda rongi alla. Politseiametnik tuleb ise ka kohale, et otsustada isiku toimetamine haiglasse, seniks on abivajav isik kinnipeetuna abipolitseinike patrullautos.

Näide. Jalgsi patrullivad III astme abipolitseinikud märkavad tänaval ekslevat eakat meest, kes ei suuda öelda oma nime ega kodust aadressi. Abipolitseinik võtab ühendust politsei välijuhiga ja saab korralduse abivajav isik kinni pidada ning toimetada ta politseijaoskonda. Seal saab politseiametnik võtta ühendust sotsiaalhoolekande osakonna või isiku lähedastega, et leida talle vajalik abi.

• Isiku kinnipidamine täiskasvanud saatjata alla 16-aastase lapse üleandmiseks tema vanemale või seaduslikule esindajale või lapse toimetamiseks tema vanema või seadusliku esindaja juurde või kohaliku omavalitsuse hoolekandeasutusse seaduses sätestatud liikumispiirangu rikkumise kõrvaldamiseks avalikus kohas (KorS § 46 lõike 1 punkt 6). Lastekaitseseaduse (edaspidi ka LasteKS) § 23 lõike 1 järgi on alla 16‑aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 23.00–06.00. Ajavahemikus 01.06–31.08 on alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 24.00–05.00. Lisaks on kohalikul omavalitsusel õigus öist liikumispiirangut ajutiselt lühendada.

Nimetatud oludes ei peeta last kinni selleks, et alustada tema suhtes väärteomenetlust, vaid selleks, et toimetada ta ohutusse kohta. Kuna liikumispiirangu rikkumine ei ole karistatav tegu, ei saa alaealist kinni pidada muul kui ohutõrjelisel eesmärgil. Alaealise võib kinni pidada tema enda kaitseks ka neil juhtudel, kui tema täiskasvanud saatjaks on joobes täisealine isik.56

Näide. III astme abipolitseinikud märkavad patrullides öösel kella 02.00 paiku tänaval kaht kümneaastast poissi. Esmalt küsitlevad nad lapsi, et selgitada välja olukorra asjaolud. Kui selgub, et poisid on näiteks salaja kodust välja hiilinud, võivad abipolitseinikud nad kinni pidada ja toimetada koju vanemate juurde. Kinnipidamiseks ja edasiseks tegutsemiseks peavad abipolitseinikud saama politseiametnikult korralduse. Enne otsuse langetamist kogub politseiametnik lisateavet. Võimalik, et selgub, et poiste vanemad on näiteks lähisuhtevägivalla juhtumi tõttu politseijaoskonda toimetatud ja kodus pole kedagi, kes laste turvalisuse eest hoolitseks. Sellisel juhul tuleb kaaluda nende paigutamist turvakodusse.

• Isiku kinnipidamine hädaohus oleva lapse toimetamiseks ohututesse tingimustesse seadusliku esindaja nõusolekuta, kui lastekaitsetöötaja ei saa või ei saa õigel ajal lapse kaitseks sekkuda (KorS § 46 lõike 1 punkt 8).

Abipolitseinik võib hädaohus oleva lapse kinni pidada ja toimetada ta ohututesse tingimustesse seadusliku esindaja nõusolekuta, kui lastekaitsetöötaja ei saa või ei saa õigel ajal lapse kaitseks sekkuda.

LasteKS § 30 järgi on hädaohus olev laps see, kes on oma elu või tervist ohustavas olukorras, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute elu või tervist. LasteKS § 32 lõike 3 järgi toimetab hädaohus oleva lapse ohututesse tingimustesse lapse viibimiskohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja või politsei. Kui politsei või abipolitseinikud reageerivad väljakutsele ja sündmuskohal viibib laps, kes vastab hädaohus oleva lapse määratlusele, võtab politsei või abipolitseinik ühendust lastekaitsetöötajaga, kes peab andma juhised, mida lapsega edasi teha. Lastekaitsetöötajale tuleb helistada ka neil juhtudel, kui on kahtlus, kas tegemist on abivajava või hädaolukorras oleva lapsega, kuna teatud olukorras ei ole eristamine võimalik.57

Hädaoht lapse elule ja tervisele võib tuleneda nii välisest keskkonnast kui ka lapse enda käitumisest. Hädaohu korral on lapse abivajadus niivõrd akuutne, et vajalik on kohene sekkumine, et ohtu ära hoida või lõpetada. Kui lapse on hädaohtu seadnud tema pere ja ühelgi muul moel ei ole võimalik ohtu tõrjuda, võib olla põhjendatud lapse eraldamine perekonnast.58

Abipolitseiniku roll on eelkõige hädaohu olukorra likvideerimine, edasise tegevuse otsustab politseiametnik. Seetõttu peab abipolitseinik, kes on tuvastanud abivajava või hädaohus oleva lapse, võtma kohe ühendust politseiametnikuga, näiteks välijuhiga. Politseiametnik saab hinnata olukorda, koguda lisateavet ja võtta ühendust lastekaitsetöötajaga. Kui lastekaitsetöötaja ei saa ise kohe sekkuda, aga otsustab, et laps on vaja viia turvalisse paika, näiteks vanavanemate juurde või turvakodusse, siis saab abipolitseinik seda teha. Kui vanemad ei kujuta lapsele ohtu, võib abipolitseinik lapse nende juurde tagasi toimetada selleks eelnevalt lastekaitsetöötajalt saadud juhiste alusel. Lapse üleandmisega lõpeb tema kinnipidamine. Seega tuleb kinni peetud lapsest alati viivitamata teavitada lastekaitsetöötajat, kellele tuleb edastada esimesel võimalusel kinnipidamise protokolli koopia.

Näide. Öösel kell 01.00 teatavad naabrid politseile, et kõrvalkorteris toimub juba viiendat päeva järjest pidu, kus viibivad kahtlased isikud. Lisaks on korteris kolm väikest last, kes pole mitu päeva korralikult süüa saanud ja nutavad, kuna nende vanemad on joobes ning tülitsevad omavahel. Politseinik ja abipolitseinik saabuvad sündmuskohale, hindavad olukorda ja laste seisundit. Kuna lapsed on hädaohus, võtab politseiametnik ühendust lastekaitsetöötajaga, kes annab korralduse lapsed ajutiselt perest eraldada ja viia turvakodusse. Politseiametnik korraldab laste turvalise äraviimise, andes läheduses olevale III astme abipolitseinike patrullekipaažile ülesande toimetada lapsed turvakodusse, samal ajal kui ta ise koos abipolitseinikuga jääb sündmuskohale, et selgitada välja lähisuhtevägivalla juhtumi asjaolud.

Abipolitseinikul on kinnipidamisel õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Isikut võib kinni pidada kuni kinnipidamise kohaldamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 48 tundi.

§ 47. Turvakontroll
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i alusel võib iseseisva pädevusega abipolitseinik teha turvakontrolli juhul, kui see on vajalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks või kui isikult võib seaduse alusel võtta vabaduse. Abipolitseinik, kes tegutseb koos politseiametnikuga, võib turvakontrolli teha kõikidel KorS § 47 alustel.
Uus APolS
Mida võib teha?
Uue APolS-i eelnõu kohaselt on abipolitseinikul õigus teha turvakontrolli:
• sisenemisel avaliku võimu organi ehitisse või territooriumile;
• kui see on vajalik kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks;
• kui see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks, kui isik viibib elutähtsas energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemis, liikluskorralduse ehitises või seadmes või selle vahetus läheduses;
• kui see on vajalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks;
• kui isikult võib seaduse alusel võtta vabaduse või
• kui KorS-is sätestatud meetme kohaldamisega kaasneb vajadus toimetada isik PPA-sse või muu haldusorgani asukohta.
Abipolitseinik ei või teenistuslooma abil turvakontrolli läbi viia.

Ilma korralduseta
Abipolitseinik võib KorS § 47 lõike 1 punktide 1, 4, 5 ja 6 alusel teha turvakontrolli ilma politseiametniku korralduseta, st sisenemisel avaliku võimu organi ehitisse või territooriumile või kui see on vajalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks või kui isikult võib seaduse alusel võtta vabaduse või kui KorS-is sätestatud meetme kohaldamisega kaasneb vajadus toimetada isik PPA-sse või muu haldusorgani asukohta.
Korraldusel
Abipolitseinik võib KorS § 47 lõike 1 punktide 2, 3 alusel politseiametniku korraldusel teha turvakontrolli, st kui see on vajalik kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks või kui see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks, kui isik viibib elutähtsas energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemis, liikluskorralduse ehitises või seadmes või selle vahetus läheduses.
Vahetu sund
Õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

Turvakontroll seisneb selles, et abipolitseinik võib kontrollida isikut või tema riietust vaatlemise ja kompimise teel või tehnilise vahendiga (nt värav, käes hoitav detektor), veendumaks, et isiku valduses ei ole esemeid või aineid, millega ta võib ohustada ennast või teisi isikuid (nt relvad, narkootikumid). Kompimist võib teha abipolitseinik, kes on turvakontrollile allutatud isikuga samast soost, välja arvatud juhul, kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks. Turvakontrolli aluseks ei ole ohu kahtlus, vaid turvakontroll on üldine, st seda võib rakendada iga isiku suhtes, tulenevalt tema asukohast või liikumisest.59 Turvakontroll võimaldab tuvastada esemed, millega isik võiks ennast tahtlikult või tahtmatult vigastada.

Turvakontrolli kohaldamisel on abipolitseinikul õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Isikule antakse esmalt võimalus vabatahtlikult alluda turvakontrollile ja kui isik keeldub, saab teda näiteks paigal hoida. Vahetu sunni kasutamine peab alati olema proportsionaalne, õiguspärane ja ajutine.

Näide. Joobes isik keeldub vabatahtlikult oma taskuid ette näitamast ning proovib põgeneda, kuid on alust arvata, et tal võib olla kaasas ohtlik ese, näiteks nuga, ning isik on vaja toimetada politseimajja kainenema. Sellisel juhul võib abipolitseinik kasutada vahetut sundi ja hoida isikut kinni, kuni ta teostab turvakontrolli.

Esmalt on toodud turvakontrolli tegemise alused ja näited uue APolS-i eelnõu kohaselt, mida II ja III astme abipolitseinik võib teha ilma politseiametniku korralduseta.
• Turvakontroll isiku sisenemisel avaliku võimu organi ehitisse või territooriumile (KorS § 47 lõike 1 punkt 1). Selle punkti alusel on turvakontroll õigustatud isiku sisenemisel kinnipidamiskohta, politseimajja, kohtusse vms. Sätet ei saa tõlgendada laiemalt nii, et turvakontroll oleks õigustatud ka isiku sisenemisel korrakaitseogani sõidukisse, et teda küsitleda.60

• Kui see on vajalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks (KorS § 47 lõike 1 punkt 4). See tähendab, et turvakontrolli võib teha juhul, kui kõrgendatud ohuga korrarikkumine kas vahetult algab või on juba alanud.

Näide. III astme abipolitseinikud reageerivad väljakutsele, kus naaber A ähvardab naabrit B, öeldes, et kui B muusikat kinni ei pane, võtab ta taskust relva ja vaigistab selle ise. Kuna on kahtlus, et naaber A kannab relva, on turvakontroll põhjendatud. Samuti on vajalik võtta meetmed võimaliku kõrgendatud ohu tõrjumiseks.

• Kui isikult võib seaduse alusel võtta vabaduse (KorS § 47 lõike 1 punkt 5), siinjuures on mõeldud vabaduse võtmist isiku kinnipidamisena mistahes seaduse alusel.

Näide. III astme abipolitseinik tabab liiklusjärelvalve käigus isiku, kes on kahtlustatavana tagaotsitav, ning seega peab ta isiku kinni. Enne kahtlustatavana tagaotsitava isiku sõidukisse lubamist tuleb teha turvakontroll, veendumaks, et isikul ei ole ohtlike esemeid, millega võib abipolitseinikku ohustada.

• Kui korrakaitseseaduses sätestatud meetme kohaldamisega kaasneb vajadus toimetada isik Politsei- ja Piirivalveametisse või muu haldusorgani asukohta (KorS § 47 lõike 1 punkt 6).

Näide. III astme abipolitseinikud on saanud politseiametnikult korralduse toimetada joobeseisundis isik kainema. Enne kui nad hakkavad politseiautoga sõitma, on vaja veenduda, et kainenema toimetataval isikul pole kaasas esemeid, millega ta võib abipolitseinikku rünnata või ennast vigastada.

Järgnevalt on toodud turvakontrolli alused ja näited uue APolS-i eelnõu kohaselt, mida II ja III astme abipolitseinik võib teha politseiametniku korraldusel.
• Turvakontroll kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks (KorS 47 lõike 1 punkt 2). Selle punkti alusel saab abipolitseinik politseiametniku antud korraldusel teha turvakontrolli isikule, kes siseneb objektile, mida valvab PPA.

• Turvakontroll kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks, kui isik viibib elutähtsas energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemis, liikluskorralduse ehitises või seadmes või selle vahetus läheduses (KorS 47 lõike 1 punkt 3). Turvakontrolli eelduseks on kõrgendatud ohu kahtlus ning kontrolli võib teha nii nimetatud objektile sisenemisel kui ka objektil viibimisel. Elutähtsa süsteemina tuleb käsitleda tehnovõrke, mille toimimisest sõltub inimese elu ja tervis, riigi julgeolek ning majandussüsteem.

Näide. Kui keegi liigub või viibib kahtlaselt näiteks elektrijaama või veevarustussüsteemi läheduses, võib abipolitseinik politseiametniku korraldusel isikut kontrollida, veendumaks, et tal pole keelatud esemeid (nt relvi, lõhkeaineid, seadmeid sabotaažiks) ega pahatahtlikke kavatsusi.

§ 48. Isiku läbivaatus
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i alusel võib nii politseiga koos tegutsev kui ka iseiseisva pädevusega abipolitseinik läbi vaadata isiku, sealhulgas isiku keha, riided, riietes oleva või kehal kantava asja, kui on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida, või see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks, kui isik viibib avaliku võimu toimimiseks tähtsas ehitises või selle vahetus läheduses.
Uus APolS
Mida võib teha?
II ja III astme abipolitseinik võib isiku läbi vaadata:
• kui on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida; või
• see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks, kui isik viibib avaliku võimu toimimiseks tähtsas ehitises või selle vahetus läheduses; või
• see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks.
Ilma korralduseta
Meedet võib kohaldada ilma politseiametniku vahetu korralduseta.
Korraldusel
Paragrahvi 48 lõike 3 alusel tervishoiuteenuse osutaja juurde toimetamine, kui läbivaatus eeldab meditsiinilist protseduuri.
Vahetu sund
Õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.
Keelatud
Abipolitseinikul ei ole õigust isiku läbivaatusel vaadata läbi isiku kehaõõnsusi.

Isiku läbivaatust saab käsitleda kui turvakontrollile järgnevat astet. Näiteks kui turvakontrolli tulemusena on tekkinud isiku suhtes kahtlus, et ta valdab asja, millega võib rünnata või mis on keelatud, teostatakse tema suhtes läbivaatus, mis on oma olemuselt turvakontrollist põhjalikum. Isiku läbivaatus riivab isiku põhiõigusi rohkem ning seetõttu on selle alused ka turvakontrolli omadest kitsamad.61

Näide. III astme abipolitseinikud saavad väljakutse, et pargis on noored, kes on väidetavalt äsja ostnud ühelt isikult kanepit. Isik, kes keelatud ainet müüs, põgenes, aga abipolitseinikel õnnestus noored tabada ning kuna nad keelatud ainet vabatahtlikult välja ei andud, siis võib teha isiku läbivaatuse, st kontrollida näiteks taskuid eesmärgiga leida kanepit.

Näide. III astme abipolitseinikud on jalgsipatrulli käigus vanalinnas tabanud korrarikkuja, kes tarvitab avalikus kohas alkoholi ja lärmab. Isik keeldub enda isikuandmete avaldamisest ning abipolitseinikel ei ole võimalik tema isikut tuvastada. Lisaks on isik välimuselt nii noor ja on kahtlus, et tegemist on alaealisega. Sellisel juhul on võimalik teha isiku läbivaatus eesmärgiga vaadata läbi isiku riided, et leida dokument, mille abil oleks võimalik isikusamasus tuvastada.

Oluline on see, et erinevalt politseiametnikust ei ole abipolitseinikul isiku läbivaatusel õigust läbi vaadata isiku kehaõõnsusi. Nii nagu kehtivas APolS-is, säilib ka uue APolS-i eelnõuga tingimus, et KorS § 48 lõike 2 alusel võib meedet kohaldada abipolitseinik, kes on isikuga samast soost. Kui see on vajalik kõrgendatud vahetu ohu tõrjumiseks, võib isiku läbi vaadata abipolitseinik, kes ei ole isikuga samast soost.

Abipolitseinikul on õigus isik kinni pidada läbivaatuse ajaks ning vajaduse korral toimetada ta ametiruumi, kui kohapeal ei ole isiku läbivaatus võimalik. Sellisel juhul ei ole tegemist isikult vabaduse võtmisega, vaid selle ajutise piiramisega.62
Isiku läbivaatusel on abipolitseinikul õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Vahetu sund võib seisneda nii isiku füüsilise jõuga kinnihoidmises kui ka isiku riiete kontrollimises.

Näide. Isik, kellele on vaja teha läbivaatus, ei allu abipolitseiniku korraldustele ja üritab läbivaatust takistada, näiteks tõugates või põgenedes. Sellisel juhul võib abipolitseinik takistada tema liikumist ja hoida isikut kinni senikaua, kuni näiteks politseiametnik või abipolitseinik teostab isiku läbivaatust.

• Isiku läbivaatus, kui on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida, näiteks teleskoopnui, mis on tsiviilkäibes keelatud relv, või narkootiline aine (KorS § 48 lõike 1 punkt 1).

Näide. Abipolitseinik teeb turvakontrolli kompimise teel isikule, keda on vaja kainenema toimetada, ning tunneb jope taskus noataolist eset. Tasku läbivaatus on õigustatud, et võtta hoiule ese, millega isik võib endale või teistele kahju tekitada.

Näide. III astme abipolitseinikud reageerivad väljakutsele, et pargis viibivad noored, kes on väidetavalt äsja ostnud ühelt isikult kanepit. Müüja põgenes, kuid abipolitseinikel õnnestub noored kinni pidada. Kuna nad keelduvad keelatud ainet vabatahtlikult välja andmast, võib teha isiku läbivaatuse, kontrollides näiteks taskuid, et leida kanepit.

• Isiku läbivaatus, kui see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks, kui isik viibib avaliku võimu toimimiseks tähtsas ehitises või selle vahetus läheduses (KorS § 48 lõike 1 punkt 2). Isiku läbivaatus võib olla vajalik, kui on kahtlus, et ta kujutab endast kõrgendatud ohtu, eriti juhul, kui ta viibib avaliku võimu toimimiseks tähtsas hoones või selle vahetus läheduses. See võib olla näiteks riigiasutuste hoone, valitsusasutus, kohus, politseijaoskond või presidendi kantselei. Läbivaatuse eesmärk on veenduda, et isikul ei ole keelatud või ohtlikke esemeid (relvi, lõhkeaineid, ohtlikke aineid), millega ta võiks ohustada hoone turvalisust, seal viibivaid inimesi või riigi toimimist.
• Isiku läbivaatus, kui see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks (KorS § 48 lõike 1 punkt 3). Kui isikusamasust ei ole võimalik tuvastada dokumendi, ütluste või muude vahenditega, võib isiku läbivaatuse käigus otsida kehalt eritunnuseid (tätoveering, sünnimärgid, armid), mis aitaksid tema isikut kindlaks teha. Samuti võib läbi vaadata isiku riided, et leida dokument, mis võimaldaks isikusamasuse tuvastamist.

Näide. Jalgsipatrullis vanalinnas tabavad III astme abipolitseinikud korrarikkuja, kes tarbib avalikus kohas alkoholi ja käitub lärmakalt. Isik keeldub oma isikuandmete avaldamisest ning abipolitseinikud ei suuda tema isikut muul viisil tuvastada. Lisaks on kahtlus, et isik võib olla alaealine. Sellisel juhul on võimalik teha isiku läbivaatus, et kontrollida tema riideid ja leida dokument, mis võimaldaks isikusamasuse tuvastamist.

Uue APolS-i eelnõu § 24 lõike 3 punkti 2 kohaselt ei või abipolitseinik teha korrakaitseseaduse §-s 48 sätestatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel isiku kehaõõnsuste läbivaatust, kuna see on äärmiselt delikaatne ja invasiivne toiming. Kehaõõnsuste läbivaatus tähendab füüsilist sekkumist inimese kehasse, mis on väga intiimne ja delikaatne protseduur. Selline läbivaatus võib põhjustada psühholoogilist ja füüsilist ebamugavust nii isikule, keda läbi vaadatakse, kui ka abipolitseinikule.

§ 49. Vallasasja läbivaatus
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i alusel võib iseseisva pädevusega abipolitseinik vaadata vallasasja läbi, kui seda kannab kaasas isik, kellele võib seaduse alusel teha turvakontrolli või keda võib seaduse alusel läbi vaadata. Abipolitseinik, kes tegutseb koos politseiametnikuga, võib vaadata vallasasja läbi kõikidel KorS § 49 alustel.
Uus APolS
Mida võib teha?
II ja III astme abipolitseinikule võib APolS-i eelnõu kohaselt vallasasja läbivaatust teha, kui:
• seda kannab kaasas isik, kes siseneb avaliku võimu organi ehitisse või territooriumile;
• seda kannab kaasas isik, kelle suhtes võib seaduse alusel teostada turvakontrolli või keda võib seaduse alusel läbi vaadata;
• on alust arvata, et vallasasjas viibib isik, kellelt võib seaduse alusel võtta vabaduse või keda võib seaduse alusel läbi vaadata või kes on abitus seisundis;
• on alust arvata, et selles on asju, mida võib käesoleva seaduse või muu seaduse alusel võtta hoiule, hõivata või konfiskeerida;
• see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks isiku suhtes, kes viibib elutähtsas energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemis, liikluskorralduse ehitises või seadmes või selle vahetus läheduses;
• see on vajalik kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks.
Abipolitseinikul ei ole õigust vallasasja läbivaatust teha teenistuslooma abil.
Ilma korralduseta
Abipolitseinik võib KorS § 49 lõike 1 punktide 2, 3, ja 4 alusel vallasasja läbi vaadata ilma politseiametniku korralduseta, st seda kannab kaasas isik, kelle suhtes võib seaduse alusel teostada turvakontrolli või keda võib seaduse alusel läbi vaadata, või on alust arvata, et vallasasjas viibib isik, kellelt võib seaduse alusel võtta vabaduse või keda võib seaduse alusel läbi vaadata või kes on abitus seisundis, või on alust arvata, et selles on asju, mida võib käesoleva seaduse või muu seaduse alusel võtta hoiule, hõivata või konfiskeerida.
Korraldusel
Abipolitseinik võib KorS § 49 lõike 1 punktide 1, 5 ja 6 alusel politseiametniku korraldusel vallasasja läbi vaadata, st seda kannab kaasas isik, kes siseneb avaliku võimu organi ehitisse või territooriumile, või see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks isiku suhtes, kes viibib elutähtsas energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemis, liikluskorralduse ehitises või seadmes või selle vahetus läheduses, või see on vajalik kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks.
Vahetu sund
Õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

Tegemist on KorS-i alusel erimeetmega siis, kui abipolitseinik vaatab läbi isiku vallasasja, näiteks seljakoti, kohvri, sõiduki vms ilma selle valdaja nõusolekuta või teadmata. Vallasasja läbivaatusel on õigus avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi. Abipolitseinikul ei ole õigust vallasasja läbivaatust teha teenistuslooma abil.

KorS näeb ette, et asja omanikul või valdajal on õigus viibida asja läbivaatamise juures. Kui omanik või valdaja ei viibi asja juures, võib ta määrata selleks täisealise isiku. Erandina nähakse seda, et vallasasja läbivaatuse võib kohaldada nimetatud isikute juuresolekuta vahetu ohu tõrjumiseks või kui nimetatud isik takistab tahtlikult vallasasja läbivaatuse õiguspärast kohaldamist. Abipolitseinikul on õigus kasutada vahetut sundi vallasasja läbivaatusel niivõrd, kuivõrd see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

Esmalt on toodud vallasasja läbivaatuse tegemise alused ja näited uue APolS-i eelnõu kohaselt, mida II ja III astme abipolitseinik võib teha ilma politseiametniku korralduseta.
• Seda kannab kaasas isik, kelle suhtes võib seaduse alusel teostada turvakontrolli või keda võib seaduse alusel läbi vaadata (KorS § 49 lõike 1 punkt 2). Asja läbivaatus võib olla turvakontrolli teostamise või isiku läbivaatuse jätkutoiminguks ning õiguslikud alused on samad, mis turvakontrollil või isiku läbivaatusel. Kui isiku toimetamisel politsei autosse või ametiruumi teostatakse isiku suhtes turvakontroll, siis tehakse seda ka temaga kaasas olevate asjade suhtes.63

• On alust arvata, et vallasasjas viibib isik, kellelt võib seaduse alusel võtta vabaduse või keda võib seaduse alusel läbi vaadata või kes on abitus seisundis (KorS § 49 lõike 1 punkt 3). Sättesse on koondatud kolm juhtumit.

Näide. Naabrit A relvaga ähvardanud naaber B peidab end haagissuvilas. Abipolitseinik peab naabri B kinni ning võib läbi vaadata tema isiklikud esemed, näiteks seljakoti, et leida relv, millega ta naabrit A ähvardas.

Näide. III astme abipolitseinikud saavad väljakutse, et autos viibib üksinda abivajav kolmekuune laps, kelle vanemad on läinud pidutsema. Laps nutab hüsteeriliselt. Sellises olukorras võib abipolitseinik avada autoukse, et abitus seisundis laps autost välja võtta ja tagada tema ohutus.

• On alust arvata, et selles on asju, mida võib käesoleva seaduse või muu seaduse alusel võtta hoiule, hõivata või konfiskeerida (KorS § 49 lõike 1 punkt 4). Antud punkt tähendab, et isiku esemeid võib läbi vaadata, kui on alust arvata, et seal leidub asju, mis võivad olla seaduse alusel hoiule võetavad, hõivatavad või konfiskeeritavad. See võib puudutada keelatud, ohtlikke või kahtlasi esemeid, mis võivad ohustada avalikku korda, inimeste turvalisust või mida ei tohi omada.

Järgnevalt on toodud vallasasja läbivaatuse alused ja näited uue APolS-i eelnõu kohaselt, mida II ja III astme abipolitseinik võib teha politseiametniku korraldusel.
• Vallasasja läbivaatus, kui isik siseneb avaliku võimu organi ehitisse või territooriumile (KorS 49 lõike 1 punkt 1).

Näide. Abipolitseinik võib teostada vallasasja läbivaatust (nt portfell) politseiametniku korraldusel, näiteks siis, kui isik siseneb Riigikogu hoonesse.

• Vallasasja läbivaatus kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks isiku suhtes, kes viibib elutähtsas energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemis, liikluskorralduse ehitises või seadmes või selle vahetus läheduses (KorS 49 lõike 1 punkt 5). See punkt võimaldab abipolitseinikul politseiametniku korraldusel teha vallasasja, st isiku kaasas oleva või kasutatava eseme, näiteks koti, sõiduki, tööriistakasti jne läbivaatust, kui on kahtlus, et see isik võib kujutada endast kõrgendatud ohtu ja viibib kriitilises infrastruktuuriobjektis või selle läheduses. Eesmärk on ennetada võimalikke sabotaaži-, vandalismi- või terrorismiohte, tagades oluliste süsteemide ja rajatiste kaitse.

• Vallasasja läbivaatus kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks (KorS 49 lõike 1 punkt 6). See punkt võimaldab abipolitseinikul politseiametniku korraldusel vallasasja läbivaatust (nt isikuga kaasas olevad esemed, kott, sõiduk, pagas), kui see on vajalik kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks.

Näide. Abipolitseinik osaleb riigipeade visiidi turvamisel. Vastuvõtt toimub näiteks Viru hotellis ja politseiametnik annab abipolitseinikule korralduse kontrollida kõigi hotelli sisenevate isikute kotid veendumaks, et neil ei ole kaasas ohtlikke esemeid või aineid.

§ 50. Valdusesse sisenemine
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i kohaselt abipolitseinik, kes tegutseb koos politseiametnikuga, võib siseneda valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale, ehitisse, eluruumi või ruumi, sealhulgas avada uksi, väravaid ja kõrvaldada muid takistusi. Iseseisva pädevusega abipolitseinikul seda õigust ei ole.
Uus APolS
Mida võib teha?
II ja III astme abipolitseinik võib APolS-i eelnõu kohaselt siseneda valdusesse, kui:
• see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks;
• on alust arvata, et piiratud või tähistatud kinnisasjal, ehitises või ruumis viibib isik, kellelt võib võtta seaduse alusel vabaduse või kelle elu, tervis või kehaline puutumatus on tingituna tema abitust seisundist ohustatud.

Koos politseiametnikuga politsei tegevuses osaledes võib II ja III astme abipolitseinik APolS-i eelnõu kohaselt siseneda valdusesse:
• ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.
Korraldusel
Võib erimeedet kohaldada vaid politseiametniku korraldusel.
Vahetu sund
Õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.
Keelatud
III astme abipolitseinikul on keelatud iseseisvalt tegutsedes valdusesse siseneda, kui see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

Valdusesse (nt hoovi, tööstushoonesse, korterisse) sisenemise korral on tegemist valdusesse sisenemise, seal olemise ja üksnes selle visuaalse vaatlemisega, mille eesmärk on muu hulgas selgitada välja, ega seal ei esine ohuolukorda. Valdusesse sunniga sisenemisel riivatakse isiku mitmeid PS-iga kaitstud õigushüvesid, nagu kodu ja omandi puutumatust, perekonna- ja eraelu puutumatust, eneseteostusvabadust. Seetõttu peab selle erimeetme rakendamine olema eriti kaalutletud ning riivatavate õiguste suhtes proportsionaalne.64 Seetõttu peab ka abipolitseinik meetme kohaldamiseks saama politseiametniku korralduse.

Valduse all on mõeldud tegelikku võimu asja üle, mis võib tekkida õiguspäraselt või õigusvastaselt. Õiguspärane on valdus näiteks siis, kui korteriomanik on sõbrale pakkunud öömaja enda äraoleku ajaks. Valdus on õigusvastane näiteks siis, kui kodutud on hõivanud nõusolekuta elaniketa maja. Erimeetmena on mõeldud kinnisasja sisenemist õiguspärase valdaja nõusolekuta. Tahtevastasel sisenemisel võib valdaja avaldada vastupanu sisenemiseks või mitte avada ust või väravat vaatamata nõudmisele. Kui sisenemine toimub valdaja nõusolekul, siis ei ole tegemist erimeetmega. Valdaja teadmiseta sisenemisega on tegemist siis, kui valdaja ei viibi valduses või selle juures ning teda ei olnud võimalik teavitada erimeetmest enne sisenemist või on valdaja küll valduses, kuid abitus seisundis.65

Kui majaomanik teatab, et tema hoovis viibivad võõrad inimesed, kes tarbivad alkoholi ega ole nõus lahkuma, võib politsei või abipolitseinikud siseneda hoovi omaniku kutsel ja tema juuresolekul. Sellisel juhul ei ole tegemist erimeetmega, kuna hoovi omanik annab selleks loa. Samuti ei loeta erimeetmeks sisenemist valdusesse, mis on avalik koht, näiteks kauplus, kuna see on üldsusele avatud ruum.

Valdusesse sisenemisel peaks kinnisasi (territoorium) olema piiratud või vähemalt tähistatud. Kinnisasja piirang või tähistus peab olema arusaadav. Valduse tähistus ei pea endast kujutama sisenemiseks läbipääsmatut takistust, vaid andma arusaama, et tegemist on eravaldusega. Seega võib tähistuseks pidada ka põlvekõrgust hekki, millest on võimalik üle astuda.66

• Valdusesse sisenemine kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks (KorS 50 lõike 1 punkt 1). Kõrgendatud ohu kahtlus peab olema konkreetne, st on olemas selge teave, et seal võib toimuda kuritegu, esineb oht inimeste elule või tervisele. Abstraktne või hüpoteetiline oht (nt äkki midagi juhtub) ei ole sisenemiseks piisav põhjus.

Näide. Patrullis olevad III astme abipolitseinikud saavad väljakutse, et naaberkorterist kostab valju lärmi ja mööbli liigutamise hääli. Kohale jõudes kuulevad nad majast mürtsatusi ja appikarjeid, mis viitavad võimalikule ohule. Seetõttu võtavad abipolitseinikud ühendust välijuhiga raadioside teel, kirjeldavad olukorda ning annavad teada, et kellegi elu võib olla ohus. Saadud korralduse alusel sisenetakse majja, et olukorda kontrollida ja vajaduse korral sekkuda. Või siis annab politsei korralduse mitte siseneda, sest on ise paari minuti kaugusel sündmuskohast.

Näide. Politseiametnik ja abipolitseinik on patrullis, kui nad saavad väljakutse murelikult emalt, kes teatab, et tema alaealine tütar viibib mahajäetud majas koos täisealiste meestega ning tarvitab seal alkoholi juba teist päeva. Mehed on varem käitunud agressiivselt, mistõttu kardab ema oma lapse tervise ja ohutuse pärast. Politseiametnik otsustab koos abipolitseinikuga majja siseneda, et selgitada välja võimalik kõrgendatud oht, tagada alaealise turvalisus ning vajaduse korral sekkuda ja abi osutada.

• Valdusesse sisenemine, kui on alust arvata, et piiratud või tähistatud kinnisasjal, ehitises või ruumis viibib isik, kellelt võib võtta seaduse alusel vabaduse või kelle elu, tervis või kehaline puutumatus on tingituna tema abitust seisundist ohustatud (KorS 50 lõike 1 punkt 2). Sättes on valdusesse sisenemiseks kaks alust. Neist esimese aluse puhul võib valduses viibida isik, kellelt võib võtta seaduse alusel vabaduse. Teisel juhul on valdusesse sisenemine lubatud abitus seisundis oleva isiku kaitseks, kui on põhjust arvata, et tema elu, tervis või kehaline puutumatus on abitust seisundist tingituna ohustatud. Isikult vabaduse võtmine võib seisneda ajutises vabadusevõtmises (nt sundtoomine) või vabadusevõtmises isiku kinnipidamisena kohtuotsuse alusel mingiks tähtajaks (nt arest).67

Näide. Naaber teatab, et kõrvalkorteris elav üksik eakas naine pole juba mitu päeva korterist välja tulnud ega vasta telefonile. Ta kahtlustab, et naisega on juhtunud õnnetus ning tema elu võib olla ohus. Juhtimiskeskus saadab sündmust lahendama patrulli, mis koosneb kahest III astme abipolitseinikust. Kuna on võimalik, et eakas naine on abitus seisundis, helistavad abipolitseinikud välijuhile, kes püüab võtta ühendust naise pereliikmetega. Samal ajal küsitlevad abipolitseinikud naabreid, et saada lisainfot. Kui pereliikmeid ei õnnestu kätte saada ja olukord viitab võimalikule ohule, otsustab politseiametnik, et korterisse sisenemine on vajalik, kuid seda ei ole vaja teha abipolitseinikel, vaid sündmuskohale saadetakse olukorda lahendama teine politseiametnikest koosnev patrull.

Politseiametniku korraldusel võib abipolitseinik siseneda valdaja nõusolekuta ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks valdusesse ka siis, kui eluruumist levivad väljapoole teist isikut oluliselt häirivad mõjutused, näiteks öörahu rikkumine, ja nende kõrvaldamine ei ole muul viisil võimalik (KorS § 50 lõige 2).
KorS § 50 lõikes 3 on sätestatud, et valdusesse tuleb võimaluse korral siseneda valdaja või muu õigustatud isiku juuresolekul ja ajavahemikus kella 7.00-st kuni 23.00-ni. Äriruumidesse tuleb võimaluse korral siseneda nende töö- või lahtiolekuajal. Sama paragrahvi lõike 4 järgi on tehtud erisus eluruumi sisenemisel ajavahemikul kella 23.00-st kuni 7.00-ni – see on lubatud üksnes kahel eesmärgil: 1) vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks ja 2) kui sellest levivad väljapoole teist isikut oluliselt häirivad kestvad või korduvad mõjutused ja nende kõrvaldamine ei ole muul viisil võimalik.
Näide. III astme abipolitseinikud on patrullis ja saadetakse sündmuskohale, kuna nad on lähim saadaolev üksus. Öösel kell 01.00 teatab naaber, et kõrvalkorterist kostab juba tund aega järjest imiku nuttu. Kohale jõudes küsitlevad abipolitseinikud teatajat, kes selgitab, et korteris elab üksikema koos pooleaastase lapsega. Naabri sõnul läheb ema öösiti paariks tunniks tööle, jättes samal ajal imiku üksinda koju magama. Abipolitseinikud koputavad uksele, kuid keegi ei ava, samal ajal on seest kuulda imiku katkematut nuttu. Kuna on alust arvata, et laps on jäetud järelevalveta ja vajab abi, võtavad abipolitseinikud raadioside teel ühendust välijuhiga, kes proovib emaga telefoni teel ühendust saada, kuid see ei õnnestu. Abipolitseinikud märkavad, et korteri uks on lukustamata. Välijuhi korralduse alusel sisenevad nad korterisse, et päästa abitus seisundis laps. Sellisel juhul on valdusesse sisenemine õigustatud igal kellaajal, isegi kui eluruumi valdajaga ei ole võimalik eelnevalt kontakti saada, kuna imiku elu ja tervis võivad olla ohus.

Valdusesse sisenemisel valdaja nõusolekuta tuleb valdajat sellest viivitamata teavitada. Kui valduses jääb valveta oluline vara, siis tuleb tagada selle valve kuni valdaja või õigustatud isiku saabumiseni. Valdusesse sisenemine valdaja nõusolekuta võib toimuda sunnita või vahetut sundi kasutades. Sundi võib kasutada asja, näiteks ukse, akna või värava eemaldamiseks või avamiseks. Valdusesse sisenemisel ei ole lubatud selles olevate vallasasjade läbivaatus, vastasel juhul on tegemist valduse läbivaatusega. Sundi võib kasutada valdaja vastu, näiteks kui isik sisenemist füüsiliselt takistab. Takistuste kõrvaldamisel tuleb püüda kahju tekitada võimalikult vähe – vaid sedavõrd, kuivõrd see on eesmärgi ehk valdusesse sisenemiseks vältimatu. Kaaluda tuleb, kas on võimalik siseneda avatud akna kaudu, kas vähem kahju tekitatakse akna või ukseluku lõhkumisega.68

§ 51. Valduse läbivaatus
Kehtiv ApolS
Kehtiva APolS-i alusel võib politseiametnikuga koos tegutsev abipolitseinik teostada valduse läbivaatust, kuid iseseisva pädevusega abipolitseinik seda teha ei või.
Uus APolS
Mida võib teha?
II ja III astme abipolitseinik võib koos politseiametnikuga politsei tegevuses osaledes APolS-i eelnõu kohaselt valdust läbi vaadata:
• kui on alust arvata, et piiratud või tähistatud kinnisasjal, ehitises või ruumis viibib isik, kellelt võib võtta seaduse alusel vabaduse või kelle elu, tervis või kehaline puutumatus on tingituna tema abitust seisundist ohustatud;
• kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks;
• kui see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks ning selliste nõuete täitmise kontrollimine on valdust läbi vaatava korrakaitseorgani pädevuses.
Korraldusel
Võib erimeedet kohaldada vaid politseiametniku korraldusel.
Vahetu sund
Õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.
Keelatud
III astme abipolitseinikul on keelatud iseseisvalt tegutsedes valdust läbi vaadata.

Valduse läbivaatus piirab isiku õigusi rohkem kui lihtsalt valdusesse sisenemine, sest lisaks sisenemisele ja visuaalsele vaatlemisele hõlmab see ka seal leiduvate esemete kontrollimist ja uurimist, näiteks kappide ja sahtlite avamist. Tavaliselt on valduse läbivaatuse eesmärk leida peidetud või varjatud ese või isik, mida valdaja vabatahtlikult ei avalda. Arvestades selle meetme ulatust ja intensiivsust, on selleks üldjuhul vaja halduskohtu luba.69

Valduse läbivaatuse vajadus võib tekkida kas valdusesse sisenemise käigus või juba varasema teabe põhjal. Kuigi läbivaatuse protsess sarnaneb valdusesse sisenemisega, kuna see võib hõlmata uste ja väravate avamist ning takistuste eemaldamist, on need meetmed siiski eesmärgi, olemuse, tagajärgede ning põhiõiguste riive ulatuse poolest erinevad. Kuna valdusesse sisenemine riivab isiku õigusi vähem, ei nõua see eelnevalt halduskohtu luba. Valduse läbivaatus hõlmab aga lisaks vaatlusele ka peidetud esemete otsimist, mistõttu kontrollitakse mitte ainult ruume, vaid ka panipaiku, sahtleid, esemeid ning eemaldatakse muid takistusi. Seetõttu on eluruumi läbivaatuseks vajalik asukohajärgse halduskohtu eelnev luba.70

Valduse läbivaatuse õiguslikud alused kattuvad valdusesse sisenemise õiguslike alustega, mis on ka loogiline, kuna valduse läbivaatus saab toimuda valdusesse sisenemise kaudu.

Politseiametniku korraldusel võib II ja III astme abipolitseinik, kes osaleb koos politseiametnikuga politsei tegevuses, valdust läbi vaadata:
• Kui on alust arvata, et piiratud või tähistatud kinnisasjal, ehitises või ruumis viibib isik, kellelt võib võtta seaduse alusel vabaduse või kelle elu, tervis või kehaline puutumatus on tingituna tema abitust seisundist ohustatud (KorS § 51 lõike 1 punkt 1).

• Kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks (KorS § 51 lõike 1 punkt 2).

Näide. Politseiametnik ja abipolitseinik sisenevad koos korterisse teate alusel, et imik on jäetud järelevalveta ning tema elu on ohus. Sisenemisel ei ole enam kuulda lapse nuttu ning tuba visuaalselt vaadeldes imikut ei leitud. Lapse leidmiseks on vajalik tõsta voodilt riideid ning otsida last nende alt. Olukorda tuleb hinnata valduse läbivaatusena.71

• Kui see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks ning selliste nõuete täitmise kontrollimine on valdust läbi vaatava korrakaitseorgani pädevuses (KorS § 51 lõike 1 punkt 3).

Säte annab pädevale KKO-le õigusliku aluse teostada inspektsioonilist järelevalvet. Valduse läbivaatuse protokollimine on kohustuslik. Näiteks riiklikku järelevalvet turvategevuse seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostab PPA ning selleks võib PPA kohaldada KorS §‑des 30–32 ja 50–52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Seega, kui abipolitseinik osaleb politsei tegevuses koos politseiametnikuga, on tal selle meetme kohaldamise õigus, sest ta toetab sellisel juhul politseid. Näiteks võib politsei läbivaatuse käigus kontrollida, kas turvamine toimub vastavalt ettenähtud tingimustele, või näiteks RelvS-i alusel kehtestatud nõuete täitmise kontrollimisel võib PPA valdust läbi vaadata ja abipolitseinik saab teda toetada.

Uue APolS-i eelnõu § 24 lõike 4 punkti 2 kohaselt on III astme abipolitseinikul keelatud iseseisvalt tegutsedes valdust läbi vaadata, kuna see on õiguslikult keerukas ja isikupuutumatust tugevalt riivav toiming. Inimese valdusesse sisenemine on eraelu puutumatuse rikkumine, mis on kaitstud PS-i ja rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega.

§ 52. Vallasasja hoiulevõtmine
Kehtiv APolS
Kehtiva APolS-i alusel võib iseseisva pädevusega abipolitseinik ja abipolitseinik, kes tegutseb koos politseiametnikuga, võtta hoiule turvakontrollis või isiku läbivaatuses tuvastatud vallasasja, millega isik võib ohustada ennast või teist isikut või mille valdamine on isikul seadusega keelatud. Selle meetme kohta on kehtivas APolS-is eriregulatsioon, mis teatud ulatuses kattub KorS-iga, aga ei ole üks ühele sama. Abipolitseinik peab hoiule võetud asja andma viivitamata üle politseile.
Uus APolS
Mida võib teha?
II ja III astme abipolitseinik võib vallasasja hoiule võtta:
• vahetu ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks;
• asja omaniku või valdaja kaitseks asja kaotamise, hävimise või olulise kahjustamise vahetu ohu eest, kui samal ajal on ohus avalik huvi;
• kui seaduse alusel on asja valdamiseks vaja luba, mis asja valdaval isikul puudub;
• kui asja valdab isik, kellelt on seaduse alusel võetud vabadus, ning on oht, et isik kasutab asja enda või teise isiku tapmiseks või vigastamiseks või võõra asja kahjustamiseks või põgenemiseks;
• kui vallasasja on lubatud KorS § 49 alusel läbi vaadata ning hoiulevõtmine on vajalik, et võtta vallasasja kohta proovi, samuti teostada vallasasja mõõtmisi või teha ekspertiisi; või
• kui turvakontrolli käigus on tuvastatud ese, mis ei ole seadusega keelatud, kuid võib ohustada isikut ennast või teist isikut.
Ilma korralduseta
Abipolitseinik võib KorS § 52 alusel ilma politseiametniku korralduseta võtta vallasasja hoiule.
Vahetu sund
Õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

Vallasasja hoiule võtmine tuleb abipolitseinikul dokumenteerida, lisaks tuleb teavitada isikut, kellelt ese ära võeti, ning selgitada talle eseme edasist käitlemist ja tagada eseme säilimine viisil, et see ei kahjustuks ega läheks kaduma.
KorS lubab asja hoiule võtmisel kasutada sundi kuni eesmärgi saavutamiseni.

Uue APolS-i eelnõuga võib II ja III astme abipolitseinik võtta hoiule vallasasja järgmistel tingimustel:

• Vallasasja hoiule võtmine vahetu ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks (KorS § 52 lõike 1 punkt 1).

Näide. Alaealistele on alkohoolsete jookide omamine ja tarbimine alkoholiseaduse järgi keelatud. Kui III astme abipolitseinikud märkavad jalgsi patrullides pargis alaealisi, kelle käes on alkohol, näiteks õllepudelid, võivad nad joogid hoiule võtta. Selle, kas hoiule võetud alkohol antakse hiljem üle alaealise seaduslikule esindajale, otsustab juba politseiametnik.

• Vallasasja hoiule võtmine asja omaniku või valdaja kaitseks asja kaotamise, hävimise või olulise kahjustamise vahetu ohu eest, kui samal ajal on ohus avalik huvi (KorS § 52 lõike 1 punkt 2). Selle punkti alusel ei saa mistahes juhtumis asja hoiule võtta, vaid seda saab teha üksnes avaliku huvi alusel. KorS § 52 lõike 1 punkti 2 järgi saab vallasasja, näiteks koti, hoiule võtta ainult siis, kui:
◦ eseme omanik või valdaja ei ole teada või ei saa ise oma vara kaitsta. Antud juhul ei ole seljakoti omanik kohapeal, seega pole võimalik teda kohe tuvastada;
◦ eseme säilitamine või paigale jätmine võib põhjustada ohtu. Hüljatud seljakott, millest paistavad elektrijuhtmed, võib olla potentsiaalselt ohtlik;
◦ on ohustatud avalik huvi. Avalik huvi on seotud inimeste turvalisuse ja võimaliku kahju vältimisega – kui tegemist on ohtliku esemega, võib see kahjustada läheduses viibivaid inimesi.

• Vallasasja hoiule võtmine, kui seaduse alusel on asja valdamiseks vaja luba, mis asja valdaval isikul puudub (KorS § 52 lõike 1 punkt 3).

Näide. Abipolitseinik puutub kokku isikuga, kellel on kaasas narkootiline aine. Isik väidab, et tal on selle aine kaasas kandmiseks arsti ettekirjutus, kuid ei suuda seda kohapeal tõendada. Seetõttu võib abipolitseinik narkootilise aine hoiule võtta, kuni isiku loa olemasolu on kontrollitud ja kinnitatud.

• Kui asja valdab isik, kellelt on seaduse alusel võetud vabadus, ning on oht, et isik kasutab asja enda või teise isiku tapmiseks või vigastamiseks või võõra asja kahjustamiseks või põgenemiseks (KorS § 52 lõike 1 punkt 4). Selle sätte puhul on mõeldud mistahes seadust ning vabadus võib olla võetud karistusena või ohu tõrjumisena kas lühi- või pikaajaliselt. Seejuures ei pea olema tegemist asjaga, mille kandmist seadus keelaks. Isik võib kaasas kanda ka kääre, küüneviili, süstalt, mutrivõtit vms. Kuid olukorras, kus neid asju kasutatakse ründe abivahendina, annab see isikule võimaluse jõulisemalt rünnata.72

Näide. Abipolitseinik toimetab isiku kainenema ning enne politsei sõidukisse paigutamist tehtud turvakontrolli käigus leitakse tema vöölt taskunuga. Kuigi taskunuga on tsiviilkäibes lubatud, tuleb see võtta hoiule, et isik ei kahjustaks kinnipidamisel sellega ennast, abipolitseinikku ega politseiametnikku.

• Kui vallasasja on lubatud KorS § 49 alusel läbi vaadata ning hoiulevõtmine on vajalik, et võtta vallasasja kohta proovi, samuti teostada vallasasja mõõtmisi või teha ekspertiisi (KorS § 52 lõike 1 punkt 5).

Näide. Abipolitseinik tabab kahtlustatavana tagaotsitava isiku ning isik tuleb kinni pidada ja enne seda teostada turvakontroll ja isiku vallasasja läbivaatus. Isiku seljakoti läbivaatuse käigus leiab abipolitseinik valge pulbriga kott, mille suhtes on vaja teha ekspertiis, et tuvastada, kas see võib olla narkootiline aine, mistõttu võtab abipolitseinik aine hoiule.

• Kui turvakontrolli käigus on tuvastatud ese, mis ei ole seadusega keelatud, kuid võib ohustada isikut ennast või teist isikut (KorS § 52 lõike 1 punkt 6). Selline ese võib olla süstal, käärid, naaskel vms, mille kaasas kandmine ei ole seadusega keelatud, kuid mille taskus hoidmine võib vigastada isikut ennast või teist isikut.

Järgnevas tabelis võetakse kokku abipolitseinikule lubatud KorS-i meetmete võrdlus kehtiva ja uue seaduse alusel.

Tabel 3. Abipolitseinikule lubatud meetmete võrdlus kehtiva ja uue abipolitseiniku seaduse alusel

KEHTIV: (korraldusel) koos politseiga
UUS: korraldusel nii koos kui iseseisvalt
KEHTIV: (korralduseta) iseseisvalt
UUS: korralduseta nii koos kui iseseisvalt

Erisused
Muudatus
§ 28. Ettekirjutus ja haldussunni-vahendi kohaldamine
JAH
JAH
JAH
JAH

Ei muutu midagi
§ 30. Küsitlemine ja dokumentide nõudmine
JAH
JAH
JAH
JAH

Ei muutu midagi
§ 31. Kutse ja sundtoomine
EI
JAH*
EI
EI
*Keelatud kohaldada sundtoomist
Tekib õigus anda kutse, sundtoomise õigust ei teki.
§ 32. Isikusamasuse tuvastamine
Lõiked 1 - 4*
Lõiked 6 ja 9
Lõiked 1 - 4*
Lõiked 1-5 ja lõiked 7-8
Lõige 4 vaid eriolukorra või erakorralise seisukorra ajal. Ei ole lubatud kasutada vahetut sundi ega toimetada isikut isikusamasuse tuvastamiseks ametiruumi.
Tekib õigus kasutada vahetut sundi ja politsei ametniku korraldusel toimetada isik ametiruumi. Kaob piirang, et lõike 4 kohaldamisel peab olema eriolukord või erakorraline seisukord.
§ 34. Isikuandmete töötlemine jälgimis-seadmestiku kasutamisega
JAH
JAH
EI
EI

Meedet võib kohaldada ka III astme abipolitseinik politsei korraldusel iseseisvalt tegutsedes.
§ 37. Isiku joobeseisundi kontrollimine ja tuvastamine
EI
JAH
EI
JAH

Tekib õigus seda meedet kohaldada.
§ 38. Alkoholijoobe kontrollimine ja tuvastamine kohapeal
JAH*
JAH
JAH*
JAH
*Ainult indikaatorvahendiga, mitte tõendusliku alkomeetriga.
**Tõendusliku alkomeetriga ainult korraldusel
Tekib õigus tõendusliku alkomeetriga tuvastada alkoholijoovet.
§ 39. Isiku toimetamine alkoholijoobe tuvastamiseks ametiruumi ja tervishoiuteenuse osutaja juurde
EI
JAH
EI
EI

Tekib õigus toimetada isik politsei korraldusel ametiruumi ja tervishoiuteenuse osutaja juurde.
§ 41. Narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamine
JAH*
JAH**
EI
EI
*Ainult indikaatorvahendiga.
**III astme abipolitseinikul on iseseisvalt keelatud kohaldada vahetut sundi erimeetme kohaldamisel
III astme abipolitseinikul tekib õigus politsei korraldusel iseseisvalt tegutsedes kasutada indikaatorvahendit ja toimetada isik tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse.
§ 42. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine
JAH
JAH
EI
JAH

III astme abipolitseinikul tekib õigus iseseisvalt tegutsedes toimetada joobeseisundis isik kainenema.
§ 44. Viibimiskeeld
JAH*
Lõige 1 punktid 2, 4, 6
JAH*
Lõige 1 punktid 1 ja 3, 5
*Koha, mitte isiku suhtes. Eriolukorra ja erakorralise seisukorra ajal võib viibimiskeeldu kohaldada ka IPAP kuni üks tund.
Tekib õigus kohaldada viibimiskeeldu ka isiku suhtes. III astme abipolitseinikul iseseisvalt tegutsedes kaob piirang, et seda võib kohaldada vaid eriolukorra ja erakorralise seisukorra ajal.
§ 45. Sõiduki peatamine
Lõiked 1 ja 5*
Lõige 5**
Lõige 1
Lõiked 1, 3, 4
*Lõige 5 vaid eriolukorra või erakorralise seisukorra ajal;
**Ilma tulirelvata
II ja III astme abipolitseinikud saavad õiguse politsei korraldusel sundpeatada sõidukit tavaolukorras, välja arvatud tulirelvaga. II ja III astme abipolitseinikud saavad õiguse peatada sõiduk tsiviilvärvides sõidukist valgusseadme abil.
§ 46. Isiku kinnipidamine
JAH*
Lõige 1 punktid 3, 4, 5, 6, 8
JAH*
Lõige 1 punktid 1, 2
*Kinnipidamise õigus, kui: 1) see on vältimatu vahetult eelseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks; 2) see on vältimatu isiku elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks; 3) isik on avalikus kohas pannud toime korrarikkumise ja tema isikut ei ole tuvastatud või korrarikkumise kõrvaldamiseks on kohaldatud vahetut sundi ning on küllaldane alus eeldada, et vahetu sunni kohaldamise lõpetamisel jätkab isik korrarikkumise toimepanemist.
Tekivad täiendavad kinnipidamise alused, milleks on: seaduses sätestatud alusel sundtoomiseks; terviseseisundi või vanuse tõttu abi vajava isiku üleandmiseks; täiskasvanud saatjata alla 16-aastase lapse üleandmiseks; hädaohus oleva lapse toimetamiseks ohututesse tingimustesse seadusliku esindaja nõusolekuta.
§ 47. Turvakontroll
JAH
Lõige 1 punktid 1, 2, 3
JAH*
Lõige 1 punktid 1, 4, 5, 6
*IPAP-il on õigus kontrollida isikut või tema riietust üksnes vaatlemise ja kompimise teel või tehnilise vahendi abil, kui: 1) see on vajalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks või 2) isikult võib seaduse alusel võtta vabaduse.
III astme abipolitseinikul tekib täiendavaid õigusi turvakontrolli tegemiseks.
§ 48. Isiku läbivaatus
JAH*
Lõige 3*
JAH*
JAH*
*Isiku kehaõõnsusi ei või läbi vaadata
Tekivad täiendavad alused isiku läbivaatuseks - kui see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks.
§ 49. Vallasasja läbivaatus
JAH
Lõige 1 punktid 1, 5, 6, 7
JAH*
Lõige 1 punktid 2, 3, 4
* IPAP-il siis, kui seda kannab kaasas isik, kelle suhtes võib seaduse alusel teostada turvakontrolli või kelle võib seaduse alusel läbi vaadata.
III astme abipolitseinikul tekib täiendavaid õigusi vallasasja läbivaatuseks.
§ 50. Valdusesse sisenemine
JAH
JAH*
EI
EI
*III astme abipolitseinikul on iseseisvalt keelatud lõike 1 punkti 3 alusel valdusesse siseneda
III astme abipolitseinik saab õiguse politsei korraldusel piiratud ulatuses valdusesse siseneda.
§ 51. Valduse läbivaatus
JAH
JAH*
EI
EI
*III astme abipolitseinikul on iseseisvalt keelatud valdust läbi vaadata
Ei muutu midagi
§ 52. Vallasasja hoiulevõtmine
JAH*
JAH
JAH*
JAH
*Õigus võtta hoiule turvakontrolli või isiku läbivaatuse käigus tuvastatud vallasasja, millega isik võib ohustada ennast või teist isikut või mille valdamine on isikul seadusega keelatud.
Tekivad täiendavad alused vallasasja hoiule võtmiseks

Eelnõu §-ga 24 reguleeritakse kinnipeetud isiku saatmist.

Käesoleva paragrahviga nähakse ette, et II ja III astme abipolitseinikul on õigus teostada kinnipeetud isiku saatmist politsei ja piirivalve seaduse §-s 741 sätestatud alustel ja korras.

Vastavalt PPVS-ile tähendab kinnipeetud isiku saatmine 19te – kahtlustatav, vahistatu, süüdimõistetu – transportimist arestimaja sees või sellest väljapoole, olles relvastatud saatemeeskonna järelevalve all. Enne ja pärast transporti teostatakse isikule turvakontroll või läbivaatus vastavalt korrakaitseseadusele. Saatemeeskonna ülesannete ja töökorra määrab kindlaks vastutav minister määrusega.

Seaduse muudatus annab õiguse ja võimaluse kaasata abipolitseinikke laiemalt politsei ülesannete rakendamisse. II ja III astme abipolitseinike, kellel on tulirelva kandmise õigus, saab edaspidi rakendada erinevate kinnipeetud isikute saatmisel, olenemata nende staatusest (kahtlustatav, vahistatu, süüdimõistetu jne). Oluline on täiendavaks konvoiliikmeks olemine kohtukonvois. Abipolitseiniku kaasamisel saab PPA täiendada kohtukonvoi liikmete arvu või moodustada konvoiliikmetest meeskonna, kus üks liige on politseiametnik ja teine abipolitseinik. Kinnipeetud isikute saatmisel abipolitseiniku osalusel kehtivad abipolitseiniku kohta samad õigused ja kohustused, mis on sätestatud kinnipeetud isikute saatmise juhendis.

2. jagu. Vahetu sund

Abipolitseinikul on ka kehtiva APolS-i järgi õigus politsei tegevuses osalemisel kanda ja kasutada relva ja erivahendeid ning rakendada piiratud ulatuses korrakaitseseaduses nimetatud meetmeid ning kohaldada vahetut sundi.

Vahetu sund KorS § 74 tähenduses on füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi, relva või lahingumoonaga. Erivahend on loom või asi, mis on ette nähtud isiku, looma või asja füüsiliseks mõjutamiseks ja mis ei ole relv. Relv on tulirelv või muu relv RelvS-i tähenduses. Lahingumoon on lahingumoon RelvS § 833 lõike 2 tähenduses. Abipolitseinik võib füüsilist jõudu, erivahendit ja relva kasutada uue APolS-i järgi §-des 25– 29 sätestatud alustel ja korras.

Võrreldes kehtiva APolS-iga ei reguleerita uue APolS-i eelnõuga eraldi abipolitseiniku poolt gaasipihusti, kumminuia ja teleskoopnuia kasutamist. Kuna KorS-is on sätestatud vahetu sunni kohaldamise lubatavus, siis on reguleeritud, millistel tingimustel võib kasutada ka gaasipihustit, kumminuia ja teleskoopnuia. Kasutamine peab olema proportsionaalne ja vajalik. Seega pole abipolitseiniku puhul vaja gaasipihusti, kumminuia ja teleskoopnuia kasutamist eraldi reguleerida. KorS-is on reguleeritud täpsemalt just tulirelva ja elektrišokirelva kasutamine ning ka abipolitseinike puhul on see APolS-is reguleeritud.

Vahetu sund kujutab endast kõige olulisemat ning üldjuhul kõige raskemat võimalikku isiku õiguste riivamist haldustäitemenetluses – füüsilise jõu, erivahendite ja relvade kasutamist. Seetõttu on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt tegemist haldussunnivahendite ultima ratio’ga, mida saab kasutada üksnes siis, kui muud võimalikud vahendid on oma mõju ammendanud või neid ei ole võimalik kasutada.73 Seetõttu peavad abipolitseinikud olema selleks põhjalikult ette valmistatud, omama nii õigusteadmisi kui ka praktilisi oskusi ja olema hea analüüsivõimega. Sama oluline on selgelt määrata abipolitseinikule füüsilise jõu, relvade ja erivahendite kasutamiseks alused.

Abipolitseinikule esitatavad hariduse, tervise ja füüsilise ettevalmistuse nõuded aitavad samuti luua eeldused, et isikute põhiõigusi ja -vabadusi saavad vajaduse korral piirata selleks hoolikalt valitud isikud. Lisaks on uue APolS-iga ette nähtud sisukam ja praktilisem väljaõpe, mis peab andma abipolitseinikule vajalikud praktilised oskused ja teoreetilised teadmised vahetu sunni kohaldamiseks ning enda ja teiste turvalisuse tagamiseks.

Eelnõu §-ga 25 reguleeritakse vahetu sunni kohaldamist.

Ka kehtiva APolS-i järgi on sätestatud abipolitseinikule õigus kohaldada sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, arvestades käesoleva APolS-i erisusi. Eraldi on kehtivas APolS-is toodud abipolitseiniku õigus kohaldada vahetut sundi politseiametniku korraldusel, kui see on vältimatult vajalik politseiametniku poolt riikliku järelevalve meetme kohaldamise eesmärgi saavutamiseks.

Lõikega 1 nähakse ette, et II ja III astme abipolitseinik võib politsei tegevuses osaledes käesoleva eelnõu § 23 lõigetes 1 ja 2 nimetatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel kasutada vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Teisisõnu, kui abipolitseinikul on õigus KorS-i meedet kohaldada, siis võib ta eesmärgi saavutamiseks vajaduse korral kasutada vahetut sundi. Abipolitseinik peab järgima KorS-is vahetule sunnile ettenähtud sätteid, nagu KorS §‑s 76 vahetu sunni kohaldamise lubatavus, §-s 77 abi andmine vigastatud isikule, §-s 78 vahetu sunni eest hoiatamine, ning APolS-is neid ei dubleerita. Abipolitseinik võib seega kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isiku kohta kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Vahetut sundi on lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Oluline on see, et vahetut sundi ei ole lubatud kohaldada ütluse, arvamuse või seletuse saamiseks vastavalt KorS §-le 76.

Lõikega 2 nähakse ette, et II ja III astme abipolitseinikul on õigus politsei ülesandel kohaldada vahetut sundi politseiametniku korraldusel, kui see on vältimatult vajalik politseiametniku poolt riikliku järelevalve meetme kohaldamise eesmärgi saavutamiseks. Abipolitseiniku ülesanne on politsei abistamine. Kuna abipolitseiniku ülesanne on abistada politseiametnikku, peaks abipolitseinik saama vajaduse korral aidata politseiametnikku tema kohaldatava meetme eesmärgi saavutamiseks vahetu sunni kohaldamisel olenemata sellest, kas abipolitseinikul on ettenähtud antud meetme kohaldamise õigus. Nimetatud vahetu sunni kohaldamisele kaasamise õigus annab võimaluse abipolitseinikke paindlikumalt kaasata. Samas teeb aga otsuse sunni kohaldamise vajaduse kohta politseiametnik, kellel on põhjalikumad teadmised ja suuremad kogemused ohu hindamisel.

Lõike 3 kohaselt on III astme abipolitseinikul politsei tegevuses osaledes iseseisvalt keelatud kohaldada vahetut sundi korrakaitseseaduse § 41 lõikes 10 sätestatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel. KorS § 41 lõige 10 annab bioloogilise vedeliku proovi võtmise tagamiseks õiguse kasutada proovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Kuigi proovi võtjaks on tervishoiuteenuse osutaja töötaja, otsustab proovi võtmiseks vahetu sunni kasutamise ja vastutab vahetu sunni kasutamisega isikule tekitatud ülemäärase kahju eest politsei. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab oma tavapärase tegevuse eest, näiteks tagab bioloogilise proovi võtmisel vajaliku hügieeni. Vahetu sunniga proovi võtmise vajaduse korral tuleb arvestada, et põiekateetriga uriiniproovi võtmine sunniga võib kahjustada isiku tervist juhul, kui ei suudeta tagada isiku liikumatust. Seetõttu tuleks isiku vastuhaku korral eelistada vereproovi.74 Põhjus, miks iseseisvalt politsei tegevuses osaleval III astme abipolitseinikul ei ole selle meetme kohaldamisel õigust sundi kasutada, seisneb selles, et tegemist on keerulise ülesandega, mida peab vajaduse korral täitma politseiametnik ise.

Eelnõu §-s 26 loetletakse abipolitseinikule lubatud erivahendid ja relvad.

Kehtiva APolS § 32 järgi on abipolitseinikule lubatud relvad Politsei- ja Piirivalveameti poolt väljastatud gaasirelv, külmrelv, elektrišokirelv ja tulirelv. Gaasirelvana võib abipolitseinikule väljastada gaasipihusti, külmrelvana võib väljastada kumminuia ja teleskoopnuia ning tulirelvana võib väljastada püstoli või revolvri. Lisaks võib PPA peadirektori või tema volitatud ametniku eelneval loal ja vastava tulirelva alaliigi erikoolituse läbimisel abipolitseinikule väljastada muud politsei tulirelva alaliigid, näiteks püssi ehk tugirelva. Uue APolS-i eelnõuga täpsustatakse ja täiendatakse abipolitseinikule lubatud relvade liike ja alaliike. Lisanduvad pneumorelv ja harjutusrelv.

Abipolitseinikule lubatud külmrelvade sätestamisel on lähtutud sellest, et abipolitseiniku tegevus on sageli seotud avaliku korra tagamisel konfliktolukordadega, mis võivad endaga kaasa tuua rünnaku abipolitseiniku või teiste isikute vastu. Kumminuia või teleskoopnuia kasutamine võib osutuda vältimatuks abipolitseiniku või teiste isikute vastase ründe tõrjumiseks. Abipolitseinikule täiendava enesekaitse või teiste isikute elu ja tervise kaitseks füüsilise jõu kõrval relva kasutamise võimaluse mittelubamine võib panna abipolitseiniku sellisesse olukorda, mis ei võimalda tal täita talle pandud ülesannet. Samuti ei taga see isikute ootuse realiseerumist. Kuna abipolitseinik on politsei tegevuses osaledes riigivõimu esindaja, siis isikud eeldavad, et riik reageerib adekvaatselt ja proportsionaalselt rikkumisele, mis võib tuua kaasa ohu teistele või ohu realiseerumise teiste isikute elule ja tervisele.

Kehtiva APolS-i järgi on erivahenditena abipolitseinikule lubatud PPA väljastatud käerauad, sidumisvahend, tehniline tõke ja sõiduki sundpeatamise vahend. Nimetatud erivahendid on vajalikud, et riigivõimu esindajana tagada proportsionaalne ja eesmärgipärane reageerimine, kui esinevad seadusest tulenevad alused, mis tingivad nimetatud erivahendite kasutamise. See on vajalik ka selleks, et tagada abipolitseinike ja teiste isikute ohutus või minimeerida võimalust, et korrarikkuja võib ennast vigastada. Uue APolS-i eelnõuga antakse PPA-le õigus väljastada abipolitseinikule erivahendina ka eriotstarbeline valgus- ja heliseadeldis ning eriotstarbeline värvimis- ja märgistusvahend. PPA kasutab eriotstarbelisi valgus- ja heliseadeldisi ning värvimis- ja märgistusvahendeid eelkõige selleks, et hallata massirahutusi, kus on vaja masside kontrollimist või korrarikkujate eraldamist. Valgus ja suunatud helisignaalid aitavad juhtida inimhulki soovitud suunas ning takistada nende liikumist keelatud alale. Spetsiifilised heliseadmed võimaldavad anda suure intensiivsusega helilisi käske ja hoiatusi, mis on kaugelt kuulda ning aitavad rahvahulka kontrolli all hoida. Kui rahvahulga sees on isikuid, kes provotseerivad vägivalda või sooritavad õigusrikkumisi, võib politsei kasutada värvimisvahendeid (nt spetsiaalne spreivärv või markerkuulid), et tähistada õigusrikkujaid isegi siis, kui nad sulanduvad hiljem rahvamassi. Värvipõhiseid märgistusvahendeid saab kasutada distantsilt, vältides otsest füüsilist kontakti korrarikkujatega, et vähendada eskalatsiooni ja ohtu politseiametnikele.

Käesolevas peatükis on järgitud RelvS-is kasutatud termineid, sealhulgas järgmisi:
• kandmine on relva endaga kaasas kandmine väljaspool hoiukohta;
• kasutamine on vahetu ja eesmärgipärane tegevus objekti tabamiseks või kahjustamiseks relvaga.

Lõike 1 kohaselt võib PPA väljastada II ja III astme abipolitseinikule erivahendeid.

Punktide 1 ja 2 kohaselt on abipolitseinikule lubatud käerauad ja sidumisvahend. Käerauad on spetsiaalselt käte aheldamiseks loodud vahend, mille eesmärk on piirata isiku käte liikumist turvalisel ja kindlal viisil. Oluline ei ole mitte materjal, vaid nende funktsioon – piirata käte liikumist viisil, mis tagab ohutuse nii aheldatud isikule kui ka ümbritsevatele. Käeraudade peamine erinevus muudest sidumisvahenditest seisneb nende ohutuses – need takistavad käte liikumist ilma verevarustust piiramata, soonimata ega liigset valu põhjustamata. Samuti on käerauad lukustatavad, kergesti avatavad ja korduskasutatavad.75

Punkti 3 kohaselt võib abipolitseinikule väljastada ja abipolitseinikul on õigus kasutada tehnilist tõket. Tegemist on vahendiga, millega takistatakse isikute või sõidukite vaba liikumist, näiteks erineva kõrguse ja konstruktsiooniga teisaldatavad aiad või sõidukid. Olenevalt ohuhinnangust ja objektist võib olla taktikaliselt vajalik kasutada tõketena betoonplokke, liivakotte, okastraati jne. Tehnilise tõkke all saab mõista kõiki vahendeid, mis on mõeldud isikute ja sõidukite passiivseks suunamiseks ja takistamiseks.76

Punkti 4 kohaselt võib abipolitseinikule väljastada ja abipolitseinikul on õigus kasutada sõiduki sundpeatamise vahendit. Kõige enam kasutatakse „siili“, mis on mootori jõul teel liikuva sõiduki peatuma sundimiseks mõeldud seade, millest üle sõitmisel purunevad sõiduki rehvid ning edasi liikumine on kas võimatu või raskendatud. Lisaks on sõiduki sundpeatamise vahenditena võimalik kasutada teele paigaldatavat võrku, millesse sõitmisel sõiduk peatub või millesse takerduvad rehvid. KorS ei piira ega täpsusta erivahendina sundpeatamise vahendite liike, lubades seega kasutada ka näiteks elektroonilisi või muid sundpeatamise vahendeid.77

Punkti 5 kohaselt võib abipolitseinikule väljastada ja abipolitseinikul on õigus kasutada eriotstarbelisi valgus- ja heliseadeldisi. Need on mõeldud selleks, et sundida isikut talle pandud kohustuslikku haldusakti täitma. Näiteks on võimalik massirahutusel valjuhääldi häirivate heliefektidega mõjutada isikute liikumist.78 II ja III astme abipolitseinik eriotstarbelist valgus- ja heliseadeldist igapäevaselt politsei tegevuses osaledes ei kasuta. Tegemist on massiohje üksuse varustusega. Heliseadeldis võib olla nii sõnumi edastamiseks kui ka rahvamasse häiriva heli tekitamiseks. Eelkõige kasutavad neid seadeldisi kriisiolukorras kriisirolliga abipolitseinikud, kellel on ka vastav väljaõpe.

Punkti 6 kohaselt võib abipolitseinikule väljastada ja abipolitseinikul on õigus kasutada eriotstarbelisi värvimis- ja märgistusvahendeid. Näiteks on võimalik massilise korratuse käigus korrarikkuja tema kinnipidamise tagamiseks märgistada.79 II ja III astme abipolitseinik eriotstarbelist värvimis- ja märgistusvahendit igapäevaselt politsei tegevuses osaledes ei kasuta. Tegemist on massiohje üksuse varustusega, millega näiteks rahvahulgas agressiivne või õigusrikkumisi toime pannud isik märgistatakse värvainega eemalt, et hiljem saaks ta korrarikkujana identifitseerida või kinni pidada.

Erivahendite väljastamisel on oluline see, et abipolitseinik võib politsei tegevuses osaledes kanda ja kasutada vaid PPA väljastatud erivahendeid. Võrreldes politseiametnikule lubatud erivahenditega ei ole abipolitseinikul õigust kasutada järgmisi erivahendeid: jalaraudu, rahustussärki, -tooli või -voodit, teenistuslooma või veekahurit. Tegemist on ammendava loeteluga. See tähendab, et erivahendit, mida loetelus ei ole, abipolitseinik kasutada ei saa.

Lõikes 2 nimetatakse II ja III astme abipolitseiniku lubatud relvad ning nende alaliigid, mida PPA võib talle väljastada ja mida on abipolitseinikul lubatud kasutada.

Punkti 1 kohaselt on abipolitseinikule lubatud tulirelv. RelvS § 12 lõike 1 järgi liigitatakse tulirelvad pikkuse ja relvaraua pikkuse järgi järgmiselt: 1) püss on tulirelv, mille üldpikkus on üle 600 mm ja relvaraua (relvaraudade) pikkus üle 300 mm; 2) püstol on tulirelv, mille üldpikkus on kuni 600 mm (kaasa arvatud) ja relvaraua pikkus kuni 300 mm (kaasa arvatud) ning mille padrunid võivad padrunisalves paikneda ühes või mitmes reas; 3) revolver on trumliga tulirelv, mille üldpikkus on kuni 600 mm (kaasa arvatud) ja relvaraua pikkus kuni 300 mm (kaasa arvatud) ning mille trummel on nii padrunisalveks kui ka padrunipesaks. Oluline on välja tuua, et ka kehtiva APolS-i kohaselt võib abipolitseinik kanda ja kasutada tulirelva.
Punkti 2 alusel on abipolitseinikule lubatud elektrišokirelv. Eestis on elektrišokirelv politseiametnike kasutuses 2018. aastast ning samast ajast on ka abipolitseinikel olnud õigus peale vastavat väljaõpet seda relva kanda ja kasutada. Tegemist on relvaga, mille toime põhineb elektrienergia kasutamisel.

Punkti 3 alusel on abipolitseinikule lubatud pneumorelv. RelvS-i tähenduses on tegemist relvaga, milles lendkeha saab suunatud liikumise suruõhu või muu surugaasi energiast. See on vajalik olukorras, kus tuleb kasutada relva, välja arvatud tulirelva, ja relvaga mõjutatav isik või objekt asub külm-, gaasi- või elektrišokirelva ulatusest väljas või neid relvi ei ole võimalik eelmainitud tehnilistel või ohutuskaalutlustel kasutada. Tegemist on mittesurmava tööpõhimõttega relvaga ning abipolitseinik saab seda kasutada politsei kriisiüksuses massiohje erivõimekusena. Pneumorelvad on kasutusel ka teistes riikides, nagu Soomes, ja sealt saadud positiivne kogemus on andnud kindlust, et neid sobib ka meil kasutusele võtta.

Punkti 4 järgi on abipolitseinikule lubatud harjutusrelv. RelvS § 3 lõike 4 alusel on tegemist ametirelvaga, mis on spetsiaalselt konstrueeritud või kohandatud mittekahjustava või vähe kahjustava suunatud lendkeha väljalaskmiseks ja milles kasutatakse mittekahjustavat või vähe kahjustavat laskemoona, või treeninguks kasutatav tulirelv, millest ei ole võimalik tulistada. Harjutusrelvad jagunevad treening- ja õpperelvadeks.

Harjutusrelv on oluline õppevahend Sisekaitseakadeemias ning Politsei- ja Piirivalveametis. Harjutusrelv võib olla spetsiaalselt harjutusrelvaks valmistatud relv, näiteks läbipaistvast plastist valmistatud revolver või püstol, või tavapärasest tulirelvast kohandatud relv, millel on näiteks lukukeel lühemaks tehtud või terve lukk asendatud õppeotstarbeks tehtud spetsiaalse lukuga. Harjutusrelvas ei kasutata tulirelva laskemoona, vaid kummikuule ja muud sarnast, mida on võimalik ka lasta. Sellist relva nimetatakse ka treeningrelvaks. Kui relv on ette nähtud ainult relvaõppe eesmärgil, et õppida relva lahti võtmist ja kokku panemist, nimetatakse seda õpperelvaks. Harjutusrelvad ei ole tsiviilkäibes lubatud relvad.80

Punkti 5 alusel on abipolitseinikule lubatud kumminui või teleskoopnui. Praeguseks ei ole PPA-s kumminui enam igapäevaselt kasutusel, aga kui arvestada ohte, mis meid ümbritsevad (sõda Ukrainas, hübriidrünnakud, massilised sisseränded naaberriikides), siis on vajalik, et eelkõige kriisiolukordades säiliks abipolitseinikul õigus kumminuia kasutada. Tänapäeval on kõigil politseiametnikel ja vastava koolituse läbinud abipolitseinikel vööl teleskoopnui. Teleskoopnui on efektiivne mõjuvahend just ründe tõrjumisel. Kuna see on kompaktne, siis on seda ka mugav kanda.
Punkti 6 alusel on abipolitseinikule lubatud gaasipihusti. RelvS-i tähenduses on tegemist relvaga, mis on ette nähtud elava objekti lühiajaliseks kahjustamiseks ärritava toimega gaasiga. Gaasipihusti puhul on tegemist piiramata tsiviilkäibega relvaga, mis tähendab, et seda tohib tsiviilisik vabalt omandada, omada ja kasutada ilma eriliste piiranguteta ning see on mõeldud eelkõige enesekaitseks. Gaasipihusti sätestatakse abipolitseinikule lubatud relvana just õigusselguse huvides tagamaks, et abipolitseinik kannab ja kasutab üksnes PPA väljastatud gaasipihustit. Gaasipihusti on oma olemuselt kõige väiksema intensiivsusega relv. Sellega saab ründaja ajutiselt kahjutuks teha, ilma et tekiks püsivaid tervisekahjustusi, kuna gaasipihusti mõju on ajutine ning põhjustab tavaliselt tugevat ärritust silmades ja hingamisteedes.
Eelnõu §-ga 27 sätestatakse käeraudade ja sidumisvahendi kasutamine. Võrreldes kehtiva APolS-iga käeraudade ja sidumisvahendi kasutamise aluseid ei muudeta.

Lõikega 1 nähakse ette, et II ja III astme abipolitseinik võib isiku suhtes kasutada käeraudu korrakaitseseaduse § 79 lõikes 1 esinevate aluste olemasolul. Sättest tuleb selgelt välja, et I astme abipolitseinikul käeraudade ega sidumisvahendi kasutamise õigust ei ole.

Korrakaitseseaduse järgi võib abipolitseinik käeraudu või sidumisvahendit kasutada, kui on alust arvata, et isik võib:
• rünnata teist isikut, osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet;
• põgeneda või teda võidakse ebaseaduslikult vabastada, kui temalt on seaduse alusel võetud vabadus. Isikuna, kellelt on seaduse alusel võetud vabadus, tuleb käsitleda PS §-s 20 nimetatud juhtumeid, nagu kuriteos kahtlustatava kinnipidamine, väärteomenetluses isiku kinnipidamine, korrakaitseseaduse alusel isiku kinnipidamine, sundtoomine, kainenema paigutamine jne. Seevastu vabaduse võtmine ei ole ülekuulamine, küsitlemine, viibimiskeelu kehtestamine jne;81
• ennast vigastada või enese tappa.

KorS § 79 lõike 1 sissejuhatavas lauses sätestatud „On alust arvata“ tähendab, et käeraudu saab rakendada juba enne eelnimetatud kahjulike tegevuste algust. Piisab sellest, kui abipolitseinik või politseiametnik peab juhtumi asjaolude tõttu sellist käitumist võimalikuks. Eelkõige subjektiivsed, meetmele allutatud isikust ja tema varasemast käitumisest lähtuvad asjaolud on näiteks varasemad põgenemiskatsed, enesetapukatsed, tunduv füüsiline üleolek, teadaolev kalduvus vägivaldsusele või isiku kuulumine kuritegelikku grupeeringusse, kes võiks püüda teda konkreetses olukorras vabastada, jne. Endastmõistetavalt laieneb käeraudade kasutamise volitus ka juhtudele, kus kahtlus on realiseerunud ning nimetatud kahjulik tegevus juba toimub, näiteks tabatakse isik põgenemiskatselt või lahutatakse kaklus.82

Käeraudade kasutamisel ei ole reguleeritud nende kasutamise taktika ehk see, kas aheldada käed ette, taha, vöö külge vms. Juhinduma peab turvataktika soovitustest ning proportsionaalsuse ja otstarbekuse nõudest.83

Lõikega 2 täpsustatakse, et kui käeraudade kasutamine ei ole võimalik, võib abipolitseinik kasutada sidumisvahendit, kui see ei sea ohtu isiku elu, ei tekita talle kehavigastust ega põhjusta kestvat füüsilist valu. Sidumisvahendi kasutamine ei tohi kesta üle ühe tunni järjest, sest see võib takistada verevarustust ning põhjustada tervisele tõsist ohtu. Seega on hiljemalt tunni aja möödumisel (muul juhul vajaduse äralangemisel) vajalik sidumisvahend eemaldada. Põhjused, miks käe- ja jalaraudade kasutamine pole võimalik ning kasutama peab alternatiivseid vahendeid, võivad tuleneda väga erinevatest objektiivsetest asjaoludest. Näiteks isiku liialt suured või väikesed käed, suur kinnipeetavate hulk, mille tõttu ei jätku käeraudu, käed ei paindu piisavalt. Sidumiseks kasutatavate vahendite loetelu ei ole piiratud, seega saab kasutada kõiki vahendeid, millega on võimalik kehavigastusi ja suurt füüsilist valu põhjustamata eesmärk saavutada. Enamasti on kasutusel selleks spetsiaalselt kohandatud plastikvitsad või paelad.84
Kui käeraudade kasutamiseks on abipolitseinikul olemas seaduslik alus ja ta otsustab neid kasutada, siis tuleb kinnipeetavat isikut sellest teavitada ning hoiatada, et vastuhaku korral rakendatakse tema suhtes füüsilist jõudu.

Käeraudade kasutamine riivab eeskätt PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele. Riive seisneb isikuvabaduse (eelkõige füüsilises) piiramises, kuna takistatakse isiku liikumisvõimalusi ning ta on sunnitud olema ja liikuma kindlas kehaasendis. Erivahendi kasutamine peab PS-i kohaselt vastama seaduses sätestatud alustele ja korrale ning erivahendi kasutamisega kaasnev riive peab olema proportsionaalne.

KorS § 12 kohaselt protokollitakse riikliku järelevalve meetme kohaldamine haldusmenetluse seaduse §-s 18 sätestatud alustel ja korras KorS-is sätestatud erisustega. Kui riikliku järelevalve meetme kohaldamisel kasutatakse relva või erivahendit, on meetme protokollimine kohustuslik. See tähendab, et kui abipolitseinik kasutab isiku suhtes relva, käerauda või sidumisvahendit, tuleb selle kasutamine protokollida.

Eelnõu §-ga 28 reguleeritakse abipolitseiniku tulirelva kasutamist. Võrreldes kehtiva APolS-iga, mis lubab abipolitseinikul tulirelva kasutada ainult hädakaitse olukorras (ilma hädakaitse piire ületamata) või looma ründevõimetuks muutmiseks, laiendatakse uue regulatsiooniga tulirelva kasutamise tingimusi. Kehtivas seaduses ei ole arvestatud tegelikku olukorda, kus abipolitseinike osalus politseitöös on pidevalt kasvanud. Kuna üha rohkem abipolitseinikke osaleb patrullides politseiametniku kõrval, võib kehtiv regulatsioon tekitada olukordi, kus nad ei suuda väljakutsetele operatiivselt reageerida ja ohte tõhusalt tõrjuda.

Abipolitseinikul, kes osaleb patrulltoimkonna töös teise liikmena, on PPA sisemise regulatsiooni kohaselt kohustus kanda tulirelva. Tulirelva kandmiseks läbitav koolitus ja eksam on samadel alustel mis politseiametnikelgi, välja arvatud relva kasutamise alused. 2024. aasta lõpuks oli üle Eesti 502 abipolitseinikust tulirelvakandjat. Kui 2016. aastal oli Põhja prefektuuris 101 abipolitseinikust tulirelvakandjat, siis 2024. aasta lõpuks juba 221.

Muudatusega viiakse abipolitseiniku seaduses abipolitseinike õigused ja kohustused tulirelva kasutamisel samadele alustele kui politseiametnikel. Oluline on välja tuua, et tulirelva kasutamise õiguse saavad need abipolitseinikud, kes on saanud vastava väljaõppe ning sooritanud arvestuse, mis koosneb relva kasutamist reguleerivate õigusaktide tundmisest, relva ohutust käitlemisest ja relva käsitsemise katsest.

Abipolitseinikele relva kasutamise õiguse andmine samadel alustel kui politseiametnikel on oluline mitmel põhjusel:
• Ühine väljaõpe ja standarditud oskused – abipolitseinikud läbivad sama tulirelvakoolituse ja praktilise väljaõppe nagu politseiametnikud, et tagada ühtlane teadmiste ja oskuste tase relva käsitsemisel ning kasutamisel.
• Ühtne reageerimine ja koordineeritud tegutsemine – kui abipolitseinik ja politseiametnik teevad koostööd, näiteks patrullis, peavad nad olema kindlad, et suudavad kriitilistes olukordades tegutseda sarnaselt. Ühtsed relva kasutamise reeglid tagavad, et olukorra lahendamisel ei teki segadust ega ootamatut erinevat reageerimist.
• Usaldus ja kindlus – politseiametnik peab saama loota, et tema kõrval olev abipolitseinik on vajaduse korral võimeline relva kasutama ja oskab seda teha vastavalt olukorra nõuetele. See suurendab meeskonnatöö efektiivsust.
• Ühise ülesande täitmine – politseiametnik ja abipolitseinikud tegutsevad koos sama eesmärgi nimel, et tagada avalik kord ning inimeste turvalisus. Kui abipolitseinikul puudub õigus relva kasutada samadel alustel, võib see takistada ohtlike olukordade lahendamist ning vähendada operatiivsust nõudvate sekkumiste tõhusust.

Seega on vajalik, et abipolitseinikud, kes tegutsevad politseiametnike kõrval ja kelle ülesanded on sarnased, omavad ka võrdväärset õigust relva kasutada, järgides seejuures samu reegleid ja protseduure. Abipolitseinike tulirelva kasutamise õiguse laiendamine samale tasemele politseiametnikega võib suurendada nende efektiivsust ja reageerimisvõimet. Abipolitseinikud peavad regulaarselt treenima oma laskeoskust ning relva kasutamise õiguse säilitamiseks regulaarselt tõestama oma relvakäsitsemise oskusi. Abipolitseinikele tuleb õpetada täpselt, millistes olukordades on tulirelva kasutamine õigustatud ning millal tuleks kasutada muid sunnivahendeid. Pärast iga tulirelva kasutamise juhtumit peab toimuma põhjalik analüüs ja vajaduse korral lisakoolitus. Enne relva kasutamise õiguse andmist tuleb veenduda, et isik on vaimselt ja emotsionaalselt valmis relva kandma ja kasutama.

Käesoleva paragrahviga nähakse ette, et II ja III astme abipolitseinik, kes osaleb politsei tegevuses, võib isiku suhtes kasutada tulirelva korrakaitseseaduse §-s 81 sätestatud alustel ja korras – ehk siis samadel alustel kui politseiametnik.

KorS § 81 esimeses lõikes nimetatakse tulirelva kasutamiseks kolm olulist nõuet, mis laienevad ka teisele lõikele. Esiteks määratakse kindlaks, millise ohtu tõrjumisel on tulirelva kasutamine võimalik – selleks on kõrgendatud oht. Kuna isiku suhtes tulirelva kasutamise alused on järgmises lõikes sätestatud palju kitsamalt, on lõikel 1 iseseisev tähendus just asjade ja loomade suhtes tulirelva kohaldamisel, näiteks ründava marutaudis koera tulistamine. Teiseks peab tulirelva kasutamine olema kõige viimane võimalik kasutatav vahetu sunni vahend ultima ratio. Iga muu vahendi kasutamine peab olema kas võimatu või õigel ajal võimatu. Kolmandaks peab vahetu sunni rakendamisel tegema kõik, et tulirelva kasutamine ei ohustaks kolmandate isikute elu, kehalist puutumatust või muud kaalukat hüvet.85

KorS § 81 teises lõikega reguleeritakse tulirelvade kasutamist isiku suhtes. Kuna tegemist on kõige riivavama võimaliku vahendiga, mida haldusmenetluse raames isiku suhtes kasutada saab, siis on reguleeritud tulirelva kasutamise aluseid eriti täpselt. Esmalt sätestatakse kaks eeldust, mille samaaegne esinemine on tulirelva kasutamiseks vajalik. Tulirelva kasutamise eesmärk peab olema muuta isik ründamis-, vastupanu- või põgenemisvõimetuks, mingit muud eesmärki tulirelva kasutamisega olla ei saa. Teiseks ei ole tulirelva kasutamine isiku suhtes võimalik, kui vastupanu, põgenemist või rünnet on võimalik (sh õigel ajal) ära hoida, mis tahes muul viisil, nt looma või asja suhtes tulirelva kasutades. 86

Tulirelva kasutamine isiku suhtes KorS § 81 lõike 2 punkti 1 alusel on lubatud, et tõrjuda vahetut ohtu elule või kehalisele puutumatusele. Kehalise puutumatuse mõiste on defineeritud KorS § 5 lõikes 4, mille järgi on kehalise puutumatuse riive seksuaalse enesemääramise õiguse raske rikkumine või raske tervisekahjustuse tekitamine. Elu on kaitstud sünnist surmani, PS §-st 16 tuleneb inimelu reservatsioonideta kaitse. Õigust elule võib pidada kõige olulisemaks põhiõiguseks, sest see on eelduseks kõigi teiste õiguste ja vabaduste kasutamisel. Oht elule on võimalik nii tegevuse kui ka tegevusetusega. KorS § 81 lõike 2 punktis 2 on sätestatud tulirelva kasutamine isiku suhtes vahetult eelseisva või juba toimuva vägivaldse esimese astme kuriteo või sanktsioonina eluaegset vangistust võimaldava kuriteo tõkestamiseks. Tulirelva kasutamise aluseks toodud eriti ohtlike kuritegude loendiga püütakse ühelt poolt tagada proportsionaalsus, kuid ühtlasi seatakse abipolitseinikule ja politseiametnikule kohustus teada erinevate kuritegude toimepanemise eest ette nähtud sanktsioone ja hinnata kuriteo sisu. KorS § 81 lõike 2 punktis 3 on sätestatud tulirelva kasutamine isiku suhtes, et kinni pidada kahtlustatav, süüdistatav või süüdimõistetu või takistada tema põgenemist, kui temalt võib seaduse alusel võtta vabaduse või on see temalt seaduse alusel võetud seoses esimese astme vägivaldse kuriteo toimepanemisega või kuriteo toimepanemisega, mille eest võib talle karistusena mõista eluaegse vangistuse. Sekkumine on käsitletav kriminaalmenetlust tagava vahendina, mistõttu jääb sekkumise alast välja näiteks KorS-i alusel kinnipidamine, st kainenema toodud isiku põgenemise peatamiseks ei ole lubatud kasutada tulirelva. Põgenenud isiku kinnipidamine tähendab, et tegu (põgenemine) on juba toime pandud ja isik tuleb tabada. Teo ettevalmistamise staadiumis tulirelva kasutamise loa annab lause osa „takistada põgenemist“.87
Allpool on skeem abipolitseiniku tulirelva kasutamise lubatavuse kohta isiku suhtes88:



Eelnõu §-ga 29 sätestatakse elektrišokirelva kasutamine.

Ka kehtiva APolS-i järgi on abipolitseinikul politsei tegevuses osalemisel õigus kasutada elektrišokirelva, kuid seda üksnes hädakaitses, seejuures hädakaitse piire ületamata. Lisaks võib abipolitseinik kasutada elektrišokirelva looma suhtes ainult looma ründevõimetuks muutmiseks juhul, kui seda eesmärki ei ole võimalik saavutada muu sunnivahendiga. Käesoleva eelnõuga muudetakse elektrišokirelva kasutamise alused samasuguseks nagu politseiametnikel.

Eestis on elektrišokirelv politseiametnike kasutuses 2018. aastast. PPA andmetel kasutati aastatel 2018–2022 elektrišokirelva 50 korral. Enim on elektrišokirelva kasutatud külm- või elektrišokirelvaga ründe tõrjumiseks (19 korral, peamiselt ründed külmrelvaga) ning endale ja teistele ohtliku suitsiidse isiku suhtes tema tegevuse peatamiseks 14 korral. Elektrišokirelva kasutamise perioodil ei ole tuvastatud ühtegi üksnes elektrišokirelva kasutamisest tingitud eluohtliku vigastuse või surma põhjustamist. Eelnimetatud perioodil toimus politsei vastu 180 rünnet. Senine kogemus näitab, et elektrišokirelvi on kasutatud kaalutletult, negatiivsed tagajärjed (nt kukkumisest tingitud vigastused) puuduvad või on vähesed ning neid kasutatakse olukordades, kus see võib olla tõhusam või kujutada tervisele vähem ohtu kui muu teenistusrelva või mõne erivahendi kasutamine. Selleks, et maandada ohte, õpetatakse politseiametnikke ja ka abipolitseinikke elektrišokirelva nooltega tabama alakeha, vöökohta või selga, hõivamaks võimalikult suurt osa skeletilihastest. Vältima peab sihtimist pea ja kubeme piirkonda. Elektrišokirelva kasutamisel luuakse logifail ning kogu tegevus jäädvustatakse helis ja pildis, st elektrišokirelva käepidemes on kaamera, mis hakkab tööle, kui seda kasutatakse. See tagab väga hea järelevalve elektrišokirelva kasutamise üle, aidates välistada, et elektrišokirelva kasutataks liiga kergekäeliselt või ilma seadusliku aluseta. Senise praktika kohaselt on PPA kõiki elektrišokirelva kasutamise juhtusid sellest vaatest hiljem ka analüüsinud.89 2019. aastal ei olnud PPA-s mitte ühtegi elektrišokielva kandmise õigusega abipolitseinikku. 2020. aastal alustati väljaõpet ning 2024. aasta lõpu seisuga on 1200 abipolitseinikust 267-l elektrišokirelva kandmise õigus.

Käesoleva eelnõu § 29 kohaselt võib II ja III astme abipolitseinik, kes osaleb politsei tegevuses, kasutada isiku suhtes elektrišokirelva korrakaitseseaduse §-s 80 sätestatud alustel ja korras. See tähendab, et abipolitseinikul on elektrišokirelva kasutamiseks samad alused kui politseiametnikul.

On selge, et elektrišokirelvad on ohutumad kui tulirelvad, samas on vaieldud elektrišokirelva ohtlikkuse üle võrreldes gaasirelva, külmrelva ja füüsilise jõuga. Enamasti asetavad teiste riikide õiguskaitseasutused elektrišokirelvad sunniastmestikul samale tasemele pipragaasiga. Elektrišokirelv on tavaliselt paigutatud madalamale tasemele kui külmrelvad. KorS­i regulatsiooni järgi on elektrišokirelva kasutamise puhul tegu n­ö tulirelva alternatiiviga, mida võib kasutada, kui teiste vahetu sunni vahendite kasutamine ei ole võimalik või õigel ajal võimalik. Elektrišokirelva kasutamise üldine eeldus on kõrgendatud oht.90

KorS § 80 lõikes 1 on ette nähtud, et elektrišokirelva võib kasutada kõrgendatud ohu tõrjumiseks, kui ohu tõrjumine muu vahetu sunni vahendiga, välja arvatud tulirelvaga, ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik, ning arvestusega, et elektrišokirelva kasutamisel tehakse kõik võimalik, et sellega ei seataks ohtu muud kaalukat hüvet.

KorS § 80 lõike 2 alusel võib isiku suhtes elektrišokirelva kasutamisel olla kolm võimalikku eesmärki: isiku ründamis-, vastupanu- või põgenemisvõimetuks muutmine. Lisaks peab eesmärk olema seotud vajadusega:
• tõrjuda vahetu oht elule või tervisele või kehalisele puutumatusele;
• tõkestada vahetult eelseisva või juba aset leidva esimese astme kuriteo toimepanemist;
• pidada kinni esimese astme kuriteos kahtlustatav või süüdistatav või takistada tema põgenemist, kui temalt võib seaduse alusel võtta vabaduse või temalt on seaduse alusel võetud vabadus; või pidada kinni isik või takistada tema põgenemist, kui temalt võib kohtulahendi alusel võtta vabaduse või temalt on kohtulahendi alusel võetud vabadus.

Näiteks on elektrišokirelva kasutamine lubatud eluohtliku noaründe tõkestamisel, kui seda eesmärki ei ole võimalik saavutada muul viisil, välja arvatud tulirelva kasutamisega. Elektrišokirelva ei või kasutada füüsilise ründe tõrjumisel, kui tegemist ei ole esimese astme kuriteo toimepanemisega ning eesmärk on võimalik saavutada külm- või gaasirelva kasutamisega. Elektrišokirelva võib looma suhtes kasutada ainult looma ründamisvõimetuks muutmiseks. Siin on eelduseks, et tegu on loomaründega ning muud vähem intensiivsed vahetu sunni vahendite kasutamise võimalused on ammendunud või ei ole rünnaku tõrjumiseks kohased.91

3. jagu. Relva kandmise õigus

Käesoleva peatükiga reguleeritakse II ja III astme abipolitseinikule elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse andmist, relva väljastamist, kandmist, hoidmist ja edasitoimetamist ning sellega seotud arvestust. Samuti sätestatakse relva kandmise õiguse peatamise, peatumise ja kehtetuks tunnistamise alused, õiguse taastamise ja taastumise kord ning relva tagastamise kohustus.

Kehtivas APolS-is on ette nähtud, et abipolitseinikule väljastatud erivahendi ja relva väljastamise, hoidmise, tagastamise ning relva kandmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Uue APolS-i eelnõuga reguleeritakse see seaduses ning täpsemad reeglid ja protseduurid kehtestab PPA peadirektor käskkirjaga.

Abipolitseinikele väljastatavad relvad kuuluvad PPA-le ning nende omanik ja käitlemise eest vastutaja on PPA. Abipolitseinik ei oma relva, vaid kasutab seda PPA antud volituse alusel ja üksnes politsei tegevuses osalemiseks. Kuna abipolitseinike relvad kuuluvad PPA-le, kohaldatakse abipolitseinike suhtes teenistusrelvade ja nende laskemoona käitlemist reguleerivaid nõudeid samadel põhimõtetel nagu politseiametnike puhul, arvestades abipolitseiniku õiguslikust staatusest tulenevaid erisusi.

Abipolitseinikele väljastatud relvadele kohaldub seega siseministri 11. septembri 2018. aasta määrus nr 19 „Teenistusrelvade ja nende laskemoona ning lahingumoona liigid ja teenistusrelvade, nende laskemoona ja lahingumoona, tulirelva osade käitlemise ning üleandmise kord“92 (edaspidi teenistusrelvade määrus). PPA ülesanne on tagada, et nimetatud korras sätestatud nõudeid rakendatakse ka abipolitseinike suhtes ulatuses, milles see on nende ülesannete ja õigusliku staatusega kooskõlas. See hõlmab muu hulgas relvade hoiustamise, väljastamise ja tagastamise korra, relvade ja laskemoona üle arvestuse pidamise ja dokumenteerimise, relvade tehnilise seisukorra kontrolli ning relva kasutamisega seotud vastutust. Näiteks tuleb abipolitseinikule relva väljastamine ja tagastamine dokumenteerida samadel alustel nagu politseiametniku puhul, relva võib kasutada üksnes politsei tegevuses osalemisel ning sellest väljaspool hoiustatakse relva PPA kehtestatud korras. Ühtlasi kohaldatakse abipolitseinikele relvade kasutamisel ja käitlemisel samu ohutus- ja järelevalvenõudeid. Samas on APolS-is sätestatud teatud erisused, mis tulenevad abipolitseiniku õiguslikust staatusest. Need erisused ei muuda abipolitseinikele väljastatud relvade õiguslikku kuuluvust ega PPA vastutust relvade käitlemise eest, vaid täpsustavad abipolitseiniku õigusi ja kohustusi politsei tegevuses osalemisel.

Eelnõu §-ga 30 reguleeritakse abipolitseinikule elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse andmist.

Võrreldes kehtiva APolS-iga ei muudeta eelnõuga abipolitseinikule elektrišoki- ja tulirelva andmise õiguse põhimõtteid. See tähendab, et elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse võib ka edaspidi anda PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega üksnes II ja III astme abipolitseinikule.

Paragrahvi eesmärk on sätestada selged alused, mille korral võib PPA peadirektor või tema volitatud ametnik anda abipolitseinikule elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse. Relvakandmise õigus antakse individuaalse haldusotsusega, mis võimaldab hinnata iga abipolitseiniku sobivust eraldi ning tagada, et relva kandmise õigus on seotud konkreetse isiku terviseseisundi, väljaõppe ja ülesannetega.

Punkti 1 kohaselt võib elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse anda II ja III astme abipolitseinikule, kelle terviseseisund ei välista elektrišoki- ja tulirelva kandmist. Kehtiva APolS §-s 12 on sätestatud, et abipolitseinikule antakse luba abipolitseiniku ülesande täitmise ajal elektrišoki- või tulirelva kandmiseks PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega juhul, kui abipolitseinikul ei ole füüsilist puuet, mis välistab vastavat liiki relva kandmise õiguse.

Elektrišoki- ja tulirelva kandmine eeldab nii füüsilist kui ka vaimset võimekust tegutseda pingelistes olukordades, hinnata ohtu ning teha kiireid ja õiguspäraseid otsuseid. Sarnane tervisliku sobivuse nõue on ette nähtud nii RelvS-is kui ka politseiametnike teenistusrelvade kandmise regulatsioonis.

Punkti 2 kohaselt võib elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse anda II ja III astme abipolitseinikule, kes on läbinud vastavat liiki relvale ettenähtud väljaõppe. Kehtiva APolS §-s 8 on sätestatud, et abipolitseinik, kellel on abipolitseiniku ülesande täitmisel vajalik kanda tulirelva, peab lisaks esmaõppele läbima tulirelvaõppe ning abipolitseinik, kellel on abipolitseiniku ülesande täitmisel vajalik kanda elektrišokirelva, peab lisaks esmaõppele läbima elektrišokirelva õppe. Väljaõppe sisu ja korraldus on täpsemalt reguleeritud käesoleva eelnõu § 14 lõigetes 3 ja 4. Väljaõppe läbimise nõue tagab, et abipolitseinikul on piisavad teadmised ja oskused elektrišoki- ja tulirelva ohutuks käsitsemiseks ning õiguspäraseks kasutamiseks. Väljaõpe hõlmab relva käsitsemist, ohutusnõudeid ja kasutamise õiguslikke aluseid. Analoogne regulatsioon on kehtestatud ka RelvS-is ning ka politseiametnikele on ette nähtud, et relva kandmine on lubatud üksnes pärast vastava väljaõppe ja oskuste omandamist.

Eelnõu §-ga 31 reguleeritakse elektrišoki- ja tulirelva ning laskemoona väljastamist II ja III astme abipolitseinikule, samuti relvade arvestuse korra kehtestamist. Sätte eesmärk on tagada, et relvade faktiline väljastamine on selgelt seotud kehtiva relvakandmise õigusega ning et relvade liikumine ja kasutamine on kontrollitav ja jälgitav. Regulatsioon loob vajaliku seose relvakandmise õiguse kui eeltingimuse ja relva tegeliku valdusse andmise vahel.

Lõikega 1 sätestatakse, et PPA võib väljastada elektrišoki- ja tulirelva ning laskemoona üksnes abipolitseinikule, kellel on kehtiv relvakandmise õigus. Tegemist on põhimõttelise normiga, mille kohaselt ei teki relva väljastamise õigust automaatselt abipolitseiniku staatuse alusel, vaid üksnes individuaalse haldusotsusega antud relva kandmise õiguse olemasolul.

Tulirelva väljastamine abipolitseinikule on käsitatav ühekordse haldustoiminguna, mille käigus PPA määratud ametnik annab konkreetse tulirelva abipolitseinikule üle allkirja vastu, teisisõnu kinnistab relva abipolitseinikule. Väljastamise toiminguga seotakse konkreetne tulirelv kindla abipolitseinikuga ning see kajastatakse relvade üle arvestuse pidamises. Väljastamise ühekordsus tähendab, et tegemist ei ole iga kord politsei tegevusse asumisel relva väljastamisega.

Käesoleva seadusega ei reguleerita relva igakordset väljastamist abipolitseinikule politsei tegevusse asumisel. Abipolitseinikule relva ja laskemoona väljastamine ja tagastamine enne ja pärast konkreetset politsei tegevuses osalemist toimub PPA sisekorra alusel. Politsei tegevuses osalemisel on abipolitseinikul sarnaselt politseiametnikule läbipääsuõigus hoiukohta (relvaruumi), kus ta saab talle määratud isikustatud relvakapist talle kinnistatud tulirelva ja laskemoona. Pärast ülesande täitmist tagastab abipolitseinik tulirelva relvakappi või seifi. Hoiukohta sisenemine, relva võtmine ning tagastamine on ligipääsuõiguste logimise kaudu fikseeritud ja jälgitav.

Ühiskasutuses olevad relvad, st politsei valduses olevad relvad, mis ei ole kinnistatud abipolitseinikule isiklikult, vaid on mõeldud kasutamiseks mitme volitatud isiku poolt eri aegadel, näiteks elektrišokirelvad, väljastatakse abipolitseinikule hoiukohast üksnes politsei tegevuses osalemiseks. Relva kasutamine on ajutine ja seotud konkreetse ülesandega. Relvade väljastamine ja tagastamine fikseeritakse, et oleks võimalik kontrollida, kes, millal ja mis eesmärgil relva kasutas. See tagab relvade ja laskemoona kasutamise, liikumise ja arvestuse kontrollitavuse. Pärast politsei tegevuses osalemist on abipolitseinik kohustatud relva viivitamata tagastama määratud hoiukohta, kuna relva ei ole lubatud hoida isiku püsivas valduses ega kasutada väljaspool politsei tegevuses osalemist.

Lõikega 2 volitatakse PPA peadirektorit või tema volitatud ametnikku kehtestama abipolitseinikule relva väljastamise ja relvade üle arvestuse pidamise korra. Tegemist on volitusnormiga, mille eesmärk on reguleerida detailseid menetlus- ja tehnilisi küsimusi paindlikumalt, arvestades operatiivseid ja teenistuskorralduslikke vajadusi. Seega piirdub APolS üldiste põhimõtete ja volituse andmisega ega kirjelda üksikasjalikumalt praktilist korraldust, mille reguleerimine seaduse tasandil ei oleks otstarbekas.

Käesolev volitusnorm laieneb kõikidele abipolitseinikule väljastatavatele relvadele, sõltumata nende liigist, hõlmates nii tulirelvi, gaasipihusteid, teleskoopnuia, elektrišokirelvi ning muid relvi, mida PPA abipolitseinikule tema ülesannete täitmiseks väljastab.

Arvestades, et abipolitseinikule väljastatav tulirelv on PPA omandis ja PPA-l on RelvS § 24 järgi kohustus teenistusrelvade, nende oluliste osade, laskemoona ja nende valdajate üle arvestust pidada teenistus- ja tsiviilrelvade registris, kantakse sinna ka selle abipolitseiniku andmed, kellele tulirelv on kinnistatud. Registrisse kandmine võimaldab üheselt tuvastada relva seose konkreetse kasutaja, kasutusaja ja -eesmärgiga, mis on eriti oluline, arvestades, et tegemist on riigi omandis oleva relvaga, mida võib eri aegadel kasutada rohkem kui üks isik.

Eelnõu §-ga 32 reguleeritakse relva kandmist.

Paragrahvi kohaldamisala hõlmab kõiki relvi ja jõu kasutamise vahendeid, mida PPA väljastab abipolitseinikule politseitegevuses osalemiseks. Käesoleva seaduse kontekstis tuleb relva mõistet tõlgendada laialt, hõlmates lisaks tulirelvadele ka elektrišokirelvad, gaasipihustid, teleskoopnuiad ning muud relvad, mida PPA abipolitseinikule tema ülesannete täitmiseks väljastab.

Ühtse regulatsiooni kehtestamise eesmärk on tagada relva kandmisele selged ja üheselt mõistetavad nõuded ning vältida olukorda, kus eri relvaliikide puhul kujuneksid välja erinevad, vastuolulised või lünklikud kandmisreeglid. Selline lähenemisviis toetab õigusselgust ning aitab tagada relvade ohutu ja õiguspärase käsitsemise.

Lõike 1 eesmärk on selgelt määratleda, mida käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse relva kandmisena. Selle all peetakse silmas olukorda, kus abipolitseinik kannab relva ja laskemoona endaga kaasas väljaspool nende ametlikku hoiukohta ehk relvahoidlat, sõltumata sellest, kas relva kantakse PPA territooriumil või mujal, sealhulgas avalikus kohas.
Mõiste määratlemine on vajalik selleks, et eristada relva hoiustamist relva kandmisest ja edasitoimetamisest, kuna need olukorrad on oma olemuselt erinevad ning nendega kaasnevad erinevad ohud ja turvanõuded. Relva hoiustamise korral on relv paigutatud selleks ettenähtud ja nõuetele vastavasse hoiukohta, kus on tagatud relva ohutu säilitamine ning kõrvaliste isikute ligipääs relvale on välistatud.

Relva edasitoimetamise all peetakse silmas relva ja laskemoona viimist ühest hoiukohast teise või relva transportimist muul eesmärgil sellisel viisil, et relv ei ole vahetult kasutusvalmis. Edasitoimetamise korral on relv üldjuhul tühjaks laetud ning pakendatud või paigutatud viisil, mis ei võimalda selle kiiret kasutamist.

Relva kandmine seevastu tähendab, et relv on isiku vahetus valduses ja kättesaadav viisil, mis võimaldab selle viivitamatut kasutamist. Kandmine hõlmab näiteks olukorda, kus relva kantakse kabuuris või muul moel sellises asendis ning relv on laskmisvalmis ehk laetud, mis võimaldab seda võimalikult kiirelt haarata ja kasutada. Selline olukord eeldab kõrgendatud tähelepanu relva ohutule käsitsemisele ning õigustab eraldi ja rangemate nõuete kehtestamist võrreldes relva hoiustamise või edasitoimetamisega.

Lõikega 2 sätestatakse II ja III astme abipolitseiniku õigus kanda relva ja laskemoona üksnes seaduses selgelt määratletud juhtudel. Regulatsiooni keskne põhimõte on, et abipolitseiniku relvakandmise õigus on lahutamatult seotud politsei tegevuses osalemisega ega laiene eraelulistele olukordadele. Selline piirang on vajalik, sest relva kandmine suurendab paratamatult väärkasutuse, kaotsimineku ja õnnetusjuhtumi riski ning riik saab seda riski maandada eelkõige kandmise eesmärki ja aega piirates. Seeläbi välistatakse relva kandmine eraelulistes olukordades ning muudes tegevustes, mis ei ole sisuliselt ega ajaliselt seotud politseitegevuses osalemisega.

Eelnõu tugineb ka kehtivatele ohutusnõuetele, mille kohaselt ei tohi relva anda kõrvalisele isikule ega kanda joobeseisundis93. Need keelud on ka abipolitseiniku puhul sätestatud käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 4 ja 10, mille kohaselt on abipolitseinik kohustatud tagama, et talle väljastatud relv ei satuks kõrvalise isiku kätte, ning tal on keelatud kanda relva ja laskemoona joobeseisundis korrakaitseseaduse § 36 tähenduses. Nimetatud nõuded tagavad, et relv püsib alati pädeva isiku kontrolli all ning relvakandmisega seotud otsustusvõime ei ole vähenenud.

Teenistusrelvade määruse § 25 lõikes 2 on reguleeritud relva kandmise viis, eristades vormiriietuses ja erariietes teenistujaid. Vormiriietust kandev teenistuja peab kandma tulirelva nähtaval, erariietes teenistuja aga üldjuhul varjatult, välja arvatud juhul, kui teenistuja on selgelt identifitseeritav. Sama põhimõte on abipolitseiniku puhul üle võetud ja täpsustatud käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 7–9. Nende sätete kohaselt on abipolitseinik kohustatud kandma abipolitseiniku vormiriietust juhul, kui ta osaleb politsei tegevuses ja kannab tulirelva või elektrišokirelva, ning vormiriietuses olles kandma tulirelva nähtaval kohal. Erariietes politsei tegevuses osaledes peab abipolitseinik kandma tulirelva üldjuhul varjatult, välja arvatud juhul, kui ta on ülesande täitmisel selgelt identifitseeritav. APolS-is täpsustatakse seega teenistusrelvade määruses sätestatud üldreegleid, arvestades abipolitseiniku rolli ja eristaatust.

Lõike 2 punkti 1 kohaselt võib II ja III astme abipolitseinik kanda relva ja laskemoona politsei tegevuses osaledes ja väljaõppes. Politsei tegevuses osalemine hõlmab kõiki käesolevas seaduses ette nähtud tegevusi, milles abipolitseinik osaleb ning mille eesmärk on politseid toetada. Väljaõpe hõlmab muu hulgas relva käsitsemise õpet, laskmisharjutusi ja taktikalist ettevalmistust.

Relva kandmise ajalise ulatuse osas on teenistusrelvade määruse § 25 lõikes 3 ette nähtud, et tulirelva võib kanda teenistusülesande või teenistuskohustuse täitmisele minnes ja sealt tulles. Abipolitseiniku puhul tuleneb analoogne põhimõte käesolevast punktist, mille kohaselt võib abipolitseinik kanda talle väljastatud relva üksnes politsei tegevuses osalemisel ning talle antud ülesande täitmiseks ja väljaõppes osalemisel.

Lõike 2 punkti 2 kohaselt võib abipolitseinik kanda relva ja laskemoona politsei tegevusse või väljaõppesse minnes ja sealt tulles. Sätte eesmärk on tagada relva kandmise õiguse järjepidevus ning vältida õiguslikke lünki relva hoiukoha ja politsei tegevuse või väljaõppe toimumiskoha vahelisel liikumisel. Praktikas väljastatakse relv sageli enne tegevuse algust ja tagastatakse pärast selle lõppu ning alguskoht ei pruugi kattuda relva hoiukohaga. Relva kandmise õiguse piiramine üksnes politsei tegevuses osalemise või väljaõppe vahetu kestusega tooks kaasa olukorra, kus relva kandmine liikumise ajal oleks õiguslikult ebaselge või ebamõistlikult piiratud.

Relva kandmise õigus politsei tegevusse või väljaõppesse minnes ja sealt tulles on ajaliselt, ruumiliselt ja eesmärgipõhiselt piiratud ning hõlmab üksnes vahetut liikumist määratud sihtkohta ja tagasi. Säte ei anna abipolitseinikule õigust kanda relva muude kõrvaliste tegevuste käigus, sealhulgas eraelulistes olukordades. Selline piirang on vajalik relva väärkasutuse riski vähendamiseks.

Teenistusrelvade määruse § 25 lõike 3 kohaselt on teenistusrelva kandmine lubatud mitte üksnes vahetult teenistusülesande või teenistuskohustuse täitmise ajal, vaid ka teenistusülesande täitmisele minnes ja sealt tulles, tingimusel et relv on teenistujale teenistuskohustuse täitmiseks kinnistatud või väljastatud. Tegemist on ajaliselt ja eesmärgipõhiselt piiratud õigusega, mis on lahutamatult seotud konkreetse ülesande olemasoluga. Sama põhimõte kohaldub ka abipolitseiniku suhtes, kuna APolS-is on relvade osas võetud eeskujuks just teenistusrelvade määrus.

Lõikega 3 reguleeritakse erandlikku olukorda, kus abipolitseinik lähetatakse välisriiki. Sellisel juhul on abipolitseinikul õigus kanda relva välisriigis üksnes juhul, kui ülesande täitmine seda eeldab ning PPA peadirektori või tema volitatud ametnik on selle kohta teinud lubava otsuse. APolS § 18 lõige 3 annab PPA-le õiguse lähetada abipolitseinik tema nõusolekul välisriiki. Käesoleva lõikega luuakse võimalus lubada II ja III astme abipolitseinikul kanda PPA väljastatud relva välisriigis üksnes juhul, kui abipolitseinik on lähetatud välisriiki ning relva kandmine on vajalik talle antud ülesande täitmiseks. Tegemist ei ole automaatse õigusega, vaid kaalutlusotsusega, mille teeb PPA peadirektor või tema volitatud ametnik. Selline lähenemisviis on kooskõlas teenistusrelvade määruse § 25 lõikes 4 sätestatuga, mille kohaselt võib rahvusvahelisel tsiviilmissioonil osaleval teenistujal lubada kanda talle kinnistatud tulirelva üksnes asutuse juhi või tema volitatud ametniku otsusega ning vaid juhul, kui see on vajalik rahvusvahelise tsiviilmissiooni või muu rahvusvahelise koostöö ülesande täitmiseks.

Regulatsiooni eesmärk on tagada, et relva kandmine välisriigis toimuks üksnes erandkorras, selgelt põhjendatud vajaduse korral ning asutuse teadliku ja kontrollitud otsuse alusel. Regulatsioon on vajalik, sest välisriigis relva kandmisega kaasnevad täiendavad riskid (sh vastuvõtva riigi reeglid, julgeolekuolukord, rahvusvahelise koostöö raamistik) ning relva kandmine peab olema asutuse poolt teadlikult hinnatud ja dokumenteeritud. See välistab olukorra, kus relvakandmise õigus laieneks lähetuse alusel põhjendamatult ka lähetusega mitteseotud ajale või olukordadele.

4. jagu. Relva hoidmine ja edasitoimetamine
Eelnõu §-ga 33 reguleeritakse abipolitseinikule väljastatud relva ja laskemoona hoidmist. Sätte eesmärk on tagada relvade ohutu, kontrollitav ja turvaline hoidmine ning vältida relva sattumist kõrvaliste isikute valdusesse.

Käesoleva paragrahviga sätestatakse II ja III astme abipolitseinikule väljastatud relva ja laskemoona hoidmise kord. Regulatsioon lähtub teenistusrelvade määruses kasutusel olevast põhimõttest, et relvi hoitakse üldjuhul asutuse määratud relvahoidlas ehk hoiukohas ning erand on lubatud üksnes põhjendatud vajaduse korral. (APolS § 33 lõike 2 kohaselt on lubatud relva ja laskemoona hoida abipolitseiniku elu- või asukohas üksnes PPA peadirektori või tema volitatud ametniku eelneva kirjaliku otsuse alusel.)

Lõikega 1 sätestatakse üldreegel, mille kohaselt hoitakse abipolitseinikule väljastatud tulirelva ja laskemoona PPA määratud relvahoidlas tühjaks laetuna.

Kuna relvahoidla on piiratud mahutavusega, ei ole võimalik hoiustada seal kõiki PPA-le kuuluvaid relvi, arvestades seda, et nii kummi- kui ka teleskoopnui ning gaasipihusti on oluliselt madalama ohtlikkuse tasemega kui tulirelvad. Seega on otstarbekas sätestada, et just tulirelva tuleb hoiustada relvahoidlas. See tagab, et tulirelvad paiknevad valdavalt PPA kontrolli all olevates hoiukohtades, kus on tagatud relvade arvestus, järelevalve ja turvalisus. Relvahoidla on relvaladu, -ruum, -kapp või seif. Tulirelvad peavad olema tühjaks laetud, kui neid hoitakse relvahoidlas. Tulirelva tühjakslaadimise põhieesmärk on tagada ohutus, et keegi kogemata viga ei saaks. Sealjuures kummi- ja teleskoopnuiasid ning gaasipihusteid saab hoiustada muudes sobivates ruumides, mis välistavad nende kõrvaliste isikute kätte sattumise ja tagavad nende säilimise.

Lõikega 2 nähakse ette erand üldreeglist, võimaldades abipolitseinikul hoida relva ja laskemoona oma elu- või asukohas üksnes PPA peadirektori või tema volitatud ametniku eelneva kirjaliku otsuse alusel. Erandi kehtestamine võimaldab arvestada praktilisi vajadusi, eelkõige territoriaalset paiknemist või operatiivset valmisolekut. Kehtiva APolS-i järgi võib PPA peadirektor või tema volitatud ametnik samuti erandkorras lubada abipolitseinikule väljastatud erivahendit või relva hoida alaliselt abipolitseiniku elukohas.

See tähendab, et abipolitseinik, kellel on õigus kanda tulirelva, võib PPA otsusel hoida tulirelva ja laskemoona oma elu- või asukohas. Luba hoida relva elu- või asukohas antakse üksnes erandkorras ning iga juhtum lahendatakse eraldi, hinnates nii vajadust (nt kaugus hoiukohast) kui ka hoiutingimuste vastavust ja turvariske. Sellise loa annab PPA peadirektor või tema volitatud ametnik, kes eelnevalt veendub, et hoiukoht vastab nõuetele.

Näide. Abipolitseinik X elab Vändras ja tal puudub õigus tulirelva kodus hoiustada. Lähim PPA hoiukoht, kus ta saab relva hoida, asub Pärnus. Sellisel juhul peab ta politsei tegevuses osalemiseks esmalt sõitma ligikaudu 50 km Pärnusse relvale järele, seejärel tagasi Vändrasse ülesannet täitma ning pärast vahetuse lõppu viima relva uuesti Pärnusse ja alles seejärel koju naasma. Selline mitmekordne edasi-tagasi liikumine on ajamahukas ning võib vähendada abipolitseiniku võimalust ja valmisolekut politsei tegevuses osaleda.

Elukoht tähendab abipolitseiniku ametlikku elukohta (elamu või korter), kus ta viibib püsivalt ja mille üle on tal täielik kontroll. Asukoht tähendab kohta, kus abipolitseinik viibib ajutiselt või regulaarselt pikema aja vältel, kuid mis ei ole tingimata tema püsiv elukoht. Näiteks on abipolitseinikul suve- või maakodu, kus ta viibib regulaarselt.

Lõikega 3 sätestatakse, et abipolitseinik, kes hoiab relva ja laskemoona käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse alusel oma elu- või asukohas, vastutab relva ja laskemoona säilimise eest ning peab tagama, et kõrvalistel isikutel puudub neile juurdepääs.

Säte lähtub samadest ohutuspõhimõtetest, mis kehtivad teenistusrelvade hoidmisel. Nii teenistusrelvade määrus kui ka käesolev seadus paneb relva hoidjale kohustuse tagada relva ohutu säilitamine ja välistada kõrvaliste isikute juurdepääs relvale. Abipolitseiniku puhul toetavad seda kohustust ka käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punkti 4 sätted, mille kohaselt peab abipolitseinik hoidma talle väljastatud relva ja muud vara heaperemehelikult ning tagama, et relv ei satuks kõrvalise isiku kätte.

Säte rõhutab, et relva hoidmine, sealhulgas relva ajutine hoidmine elukohas, on seotud abipolitseiniku isikliku vastutusega ning ei vabasta teda hoolsus- ja turvanõuetest. Kõrvaliste isikute all tuleb mõista isikuid, kellel puudub seaduslik alus relvale juurde pääseda, eelkõige pereliikmeid, lapsi, külalisi ja teisi samas eluruumis viibivaid isikuid. See tähendab, et abipolitseinik peab relva ja laskemoona hoidmisel kasutama selliseid meetmeid, mis välistavad relva sattumise volitamata isikute kätte ning tagavad relva ohutu hoiustamise, vältides olukordi, kus relv oleks kergesti ligipääsetav või järelevalveta.

Lõike 4 kohaselt on abipolitseinik kohustatud kümne tööpäeva jooksul teavitama PPA-d oma elu- või asukoha aadressi muutumisest, juhul kui talle on antud luba hoida relva ja laskemoona elu- või asukohas. Relva hoidmise luba antakse abipolitseinikule kindlaks määratud aadressile. Kohustus teavitada aadressi muutumisest on vajalik selleks, et PPA saaks vajaduse korral kontrollida uue hoiukoha vastavust nõuetele ning hinnata relva hoidmisega seotud riske.

Tegemist ei ole olukorraga, mis eeldaks viivitamatut teavitamist. Elu- või asukoha aadressi muutumine on tavapärane elukorralduslik toiming, millega kaasneb sageli ajutine ebastabiilsus (nt kolimine, ajutine viibimine, dokumentide korrastamine). Kümme tööpäeva annab abipolitseinikule mõistliku aja oma kohustuse täitmiseks, ilma et see seaks ohtu relva hoidmisega seotud kontrolli eesmärgi. Tähtaeg on proportsionaalne, kuna see ei kujuta endast ülemäärast halduskoormust abipolitseinikule, tagab piisava ajaraami kohustuse täitmiseks ka objektiivsete takistuste korral ning võimaldab PPA-l tegutseda õigel ajal, ilma et kontrolli teostamine põhjendamatult viibiks.

Lõikega 5 nähakse ette, et PPA peadirektor või tema volitatud ametnik kehtestab relva hoidmisele lisanõuded. Säte annab PPA peadirektorile või tema volitatud ametnikule kohustuse kehtestada relva hoidmisele täiendavaid nõudeid. APolS §-ga 33 nähakse ette ainult tulirelva hoiustamise nõuded, seega on PPA-l vaja sisekorraga reguleerida abipolitseinikule väljastatud kummi- ja teleskoopnuia ning gaasipihusti hoiustamise nõuded.

Säte annab PPA-le võimaluse kehtestada täiendavaid tingimusi või piiranguid selle kohta, kuidas ja kus võib abipolitseinik relva ja laskemoona hoida, arvestades relvaliigi eripära, hoiukoha omadusi ning relva hoidmisega seotud riske. Sellised nõuded võivad hõlmata muu hulgas relva lukustatud relvakapis hoidmist või laskemoona eraldi hoiustamist.

Volitusnorm võimaldab paindlikult reageerida muutuvatele julgeolekuoludele ning kohandada nõudeid vastavalt tegelikele ohuteguritele. Seaduse tasandil ei ole otstarbekas kõiki tehnilisi ja detailseid hoiustamisnõudeid ammendavalt sätestada, kuna need võivad ajas muutuda ning vajavad vajaduspõhist täpsustamist.

Eelnõu §-ga 34 reguleeritakse relva ja laskemoona riigisisest edasitoimetamist abipolitseiniku poolt.

Käesoleva paragrahviga sätestatakse relva ja laskemoona riigisisese edasitoimetamise kord II ja III astme abipolitseiniku poolt, lähtudes teenistusrelvade määruses kehtestatud teenistusrelvade käitlemise üldpõhimõtetest94. Kehtivas APolS-is ei ole reguleeritud relva ja laskemoona edasitoimetamist piisava täpsusega. Praktikas on see tekitanud ebaselgust, millal on tegemist relva kandmisega ja millal edasitoimetamisega ning milliseid ohutusnõudeid sellistel juhtudel kohaldama peab. Niisugune ebaselgus suurendab riski, et relva transporditakse viisil, mis ei vasta ohutusnõuetele, või et relva liikumine ei ole piisavalt kontrollitav. Seetõttu on vajalik seaduse tasandil selgelt eristada relva kandmist ja edasitoimetamist ning sätestada edasitoimetamisele vastavad nõuded.

Edasitoimetamise regulatsioon on eelkõige vajalik olukordades, kus abipolitseinik liigub teise piirkonda politsei tegevuses osalemiseks ning relva kasutamine ei ole liikumise ajal ette nähtud. Sellisel juhul ei ole relv abipolitseiniku vahetus kasutusvalmiduses, vaid see toimetatakse ühest hoiu- või asukohast teise, kus relv antakse üle PPA-le või paigutatakse PPA määratud hoiukohta.

Näide. Abipolitseinik X elab Tartus, kuid osaleb järgmise päeva varahommikul politsei reidil Pärnus. Kuna ta liigub Pärnusse juba eelmisel õhtul, ei kanna ta relva politsei tegevuses osalemise eesmärgil, vaid toimetab tulirelva ja laskemoona Pärnusse edasitoimetamise korras. Selleks pakib ta relva nõuetekohaselt, hoiab laskemoona relvast eraldi ning transpordib need Pärnusse, kus ta annab relva ja laskemoona üle PPA relvurile või paigutab need selleks ettenähtud hoiukohta.

Lõikega 1 määratletakse relva ja laskemoona riigisisese edasitoimetamisena II või III astme abipolitseiniku poolt politsei ülesannete täitmise raames relva ja laskemoona toimetamine Eesti piires ühest kohast teise ilma relva vahepealse kasutamise eesmärgita. Edasitoimetamine hõlmab relva ja laskemoona füüsilist liigutamist sellisel viisil, et relva ei kasutata edasitoimetamise käigus ning selle liigutamine on seotud üksnes politsei ülesannete täitmisega. Sätte eesmärk on eristada relva ja laskemoona edasitoimetamist relva kandmisest, kuna tegemist on erineva õigusliku tähendusega tegevustega, millega kaasnevad erinevad õigused ja ohutusnõuded. Relva ja laskemoona edasitoimetamise ajal ei ole lubatud relva kasutada muul eesmärgil kui selle transportimine, sealhulgas laskmiseks, harjutamiseks või muuks tegevuseks, mis ei ole seotud politsei ülesande täitmisega.

Näited:
• Relva viimine hoiukohast teenistuskohta. Abipolitseinik viib PPA relvahoidlast talle väljastatud tulirelva teise PPA hoonesse, kus toimub koolitus. Relv on edasitoimetamise ajal tühjaks laetud, pakendatud ja sellisel viisil kaasas, et see ei ole vahetult kasutatav.

• Relva toimetamine hooldusesse või kontrolli. Abipolitseinik viib talle väljastatud tulirelva PPA määratud asukohta tehnilisse kontrolli, hooldusesse või remonti. Relv ei ole transportimise ajal laetud ega kasutusvalmis ning selle kasutamine muul eesmärgil kui edasitoimetamine ei ole lubatud.

Need näited illustreerivad, et relva ja laskemoona edasitoimetamise puhul on tegemist üksnes relva liigutamisega ühest kohast teise, mitte relva kandmisega eesmärgiga seda kasutada, ning et edasitoimetamise ajal kehtivad kandmisest erinevad õigused ja ohutusnõuded. Selline eristus on vajalik õigusselguse tagamiseks ning selleks, et oleks üheselt mõistetav, milliseid ohutusnõudeid konkreetses olukorras kohaldatakse.

Lõike 2 järgi peab edasitoimetamisel olema tagatud relva ja laskemoona säilimine ja välistatud sellele kõrvalise isiku juurdepääs. Lõike 3 kohaselt peab edasitoimetatav tulirelv olema tühjaks laetud ning pakitud viisil, mis välistab relva kohese kasutuselevõtu.

Edasitoimetamisel peab olema tagatud relva ja laskemoona säilimine ning välistatud kõrvaliste isikute juurdepääs. Tulirelv peab olema tühjaks laetud ning pakitud või hoiustatud viisil, mis välistab selle kohese kasutuselevõtu. Laskemoon peab olema relvast eraldi ja samuti turvaliselt hoiustatud. Sätete eesmärk on vähendada riski, et relv satub edasitoimetamise ajal kõrvaliste isikute kätte, läheb kaotsi või osutub ootamatult kasutatavaks. Edasitoimetamise ehk transportimise korral võib kontroll relva üle ajutiselt nõrgeneda (nt peatuste, sõiduki parkimise või pikema liikumise ajal), mistõttu on täiendavad turvanõuded põhjendatud.

Relva ei tohi jätta järelevalveta ega kohta, kust kõrvaline isik võiks selle hõlpsasti kätte saada. Abipolitseinik peab kogu edasitoimetamise vältel hoidma relva ja laskemoona oma kontrolli all. Need nõuded lähtuvad relva kui suurema ohu allika käsitlemise põhimõttest ning on kooskõlas üldiste ohutusreeglitega.

Lõike 4 kohaselt võib PPA peadirektor või tema volitatud ametnik kehtestada lisanõudeid relva ja laskemoona edasitoimetamisele abipolitseiniku poolt. Sätte eesmärk on tagada, et relvade ja laskemoona transportimine toimuks viisil, mis vähendab nende kaotsimineku, varguse või kõrvaliste isikute kätte sattumise riski. Volitusnorm võimaldab PPA-l kehtestada vajaduspõhiseid ja proportsionaalseid lisanõudeid, arvestades relvaliigi eripära, transpordiolusid ning konkreetset riskihinnangut. Täiendavad nõuded võivad muu hulgas hõlmata relva transportimise kohustust lukustatud transpordikohvris või selleks ettenähtud konteineris, relva edasitoimetamise piiramist politsei transpordivahendiga või nõuet, et relva transport toimub koos teise abipolitseiniku või politseiametnikuga.

Lisaks võib PPA kehtestada nõudeid relva ja laskemoona edasitoimetamise registreerimise või sellest teavitamise kohta, et tagada relva liikumise parem jälgitavus ja kontroll. Selline paindlik regulatsioon võimaldab tõhusalt maandada relvade ja laskemoona edasitoimetamisega seotud riske, ilma et seaduse tasandil oleks vajalik ammendavalt sätestada kõiki tehnilisi ja menetluslikke üksikasju.

Eelnõu §-ga 35 reguleeritakse abipolitseiniku elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse peatamist, peatumist ning kehtetuks tunnistamist.

Paragrahviga reguleeritakse juhtumeid, mil abipolitseiniku elektrišoki- või tulirelva kandmise õigus peatatakse, peatub automaatselt või tunnistatakse kehtetuks. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et relva kannavad üksnes isikud, kelle terviseseisund, oskused ja käitumine võimaldavad relva ohutut käsitsemist. Oluline on eristada:
• õiguse peatamist – PPA teeb kaalutlusotsuse;
• õiguse peatumist – õigus lõpeb automaatselt seaduses sätestatud aluse esinemisel.

Kehtiva APolS § 12 lõike 2 alusel peatatakse abipolitseiniku elektrišoki- või tulirelva kandmise õigus PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega juhul, kui:
1) abipolitseinikul tuvastatakse tervisekontrolli käigus ajutise iseloomuga füüsiline puue, mis välistab vastavat liiki relva kandmise õiguse;
2) abipolitseinik ei soorita edukalt käesolevat kohustuslikku laskmisarvestust või
3) abipolitseiniku poolt on elektrišoki- või tulirelva kasutamisega põhjustatud isiku surm või tekitatud isikule tervisekahjustus või varaline kahju või on rikutud tulirelva käitlemise nõudeid.

Kehtivas APolS-is on ette nähtud, et abipolitseiniku õigus kanda abipolitseiniku ülesande täitmise ajal elektrišoki- või tulirelva tunnistatakse kehtetuks, kui:
1) abipolitseinikul tuvastatakse tervisekontrolli käigus füüsiline puue, mis välistab vastavat liiki relva kandmise õiguse, või;
2) on tuvastatud abipolitseiniku põhjendamatu elektrišoki- või tulirelva kasutamine või käitlemise nõuete oluline rikkumine.

Uue APolS-i eelnõuga reguleeritakse abipolitseiniku elektrišoki- ja tulirelva kandmine selliselt, et teatud aluste esinemisel õigus peatatakse ning teatud juhtudel see peatub. Õigus peatatakse – see tähendab, et PPA teeb teadliku otsuse peatada abipolitseiniku relvakandmise õigus seaduses sätestatud asjaolude ilmnemisel. Õigus peatub – see tähendab, et relvakandmise õigus kaob automaatselt kindlaks määratud juhtudel ilma eraldi otsuseta. See on passiivne ja vahetu tagajärg, mis ei nõua ametlikku menetlust.

Lõike 1 kohaselt peatatakse abipolitseiniku elektrišoki- või tulirelva kandmise õigus PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega juhul, kui punkti 1 kohaselt võib abipolitseiniku terviseseisund takistada tal elektrišoki- või tulirelva kandmist või kujutab ohtu talle endale või teistele isikutele.

Konkreetseid sümptomeid, mis suurendavad relva kandmise riski abipolitseiniku kontekstis, hinnatakse tervisekontrolli käigus vastavalt valdkonnaministri määrusele, kus need on seotud haiguste või puuetega, mis kahjustavad reaktsioonikiirust, täpsust või kontrolli. Need sümptomid keskenduvad füüsilisele ja vaimsele võimekusele. Abipolitseinikul võib tekkida näiteks käe või sõrme jäikus, mis takistab relva ohutut haaramist või sihtimist, või tasakaalu- või reaktsioonihäired.

Näide. Politseiametnik, kes on mitme vahetuse jooksul koos abipolitseinikuga politsei tegevuses osalenud, märkab, et abipolitseinik võib olla emotsionaalselt häiritud või stressis. Tal on eri väljakutsetel raske oma emotsioone kontrollida ja ta reageerib olukordadele agressiivselt. Emotsionaalselt häiritud inimene võib langetada impulsiivseid otsuseid ja käituda viisil, mis võib olukorda pingestada. Politseiametnik teavitab vastavalt PPA sisekorrale oma kahtlusest ja siis saab PPA otsustada, kas on vaja peatada abipolitseiniku relvakandmise õigus.

Relvaseaduses on sätestatud, et relva omamine ja kandmine on lubatud üksnes isikule, kelle terviseseisund võimaldab relva ohutut käsitsemist. Relvaseaduse § 36 kohaselt ei anta relvaluba isikule, kelle terviseseisund ei võimalda relva ohutult käsitseda, ning sellest tuleneb, et relva kandmise õigus on seotud loa omaja jätkuva vastavusega tervisenõuetele. Sama põhimõte kehtib ka abipolitseiniku kohta, kellele antakse elektrišoki- või tulirelva kandmise õigus üksnes juhul, kui tema terviseseisund võimaldab relva ohutut kandmist ega kujuta ohtu temale endale või teistele isikutele. Kui abipolitseiniku terviseseisund võib takistada tal elektrišoki- või tulirelva kandmist või suurendab relva käsitlemisel ohtu, ei ole relva edasine kandmine kooskõlas relva ohutu käitlemise nõuetega. Sellisel juhul on relva kandmise õiguse peatamine põhjendatud ja proportsionaalne meede, mis järgib relvaseaduses kehtestatud tervisenõuetel põhinevat regulatsiooniloogikat.

Punkti 2 kohaselt elektrišoki- või tulirelva kandmise õigus peatatakse, kui abipolitseiniku elektrišoki- või tulirelva käsitsemine on olnud ohtlik abipolitseinikule endale või teisele isikule.
Kui relva käsitsemine on olnud ohtlik abipolitseinikule endale või teisele isikule, viitab see asjaolule, et relva edasine kandmine võib suurendada õnnetusjuhtumite, tervisekahjustuste või muude raskete tagajärgede riski ka siis, kui tegelik kahju ei ole veel saabunud. Seetõttu võimaldab relva kandmise õiguse peatamine ennetavalt sekkuda, kõrvaldada vahetu ohu ning hinnata täiendavalt abipolitseiniku sobivust relva kandmiseks, sealhulgas vajadust täiendava väljaõppe või juhendamise järele. Tegemist on ajutise abinõuga, mille eesmärk ei ole abipolitseiniku karistamine, vaid relvade ohutu käsitsemise tagamine ning avalikkuse usalduse säilitamine abipolitseinike tegevuse ja relvade õiguspärase kasutamise vastu.

Näide. Abipolitseinikuga koos patrulltegevuses olnud politseiametnik märkas, et abipolitseinik käsitses tulirelva ohtlikult, näiteks võttis väljakutset lahendades ilma mõjuva põhjuseta relva välja. Politseiametnik teavitab vastavalt PPA sisekorrale oma tähelepanekust ja siis saab PPA otsustada, kas on vaja peatada abipolitseiniku relvakandmise õigus.

Kuna tulirelv on suurema ohu allikas, peab selle käitlemine toimuma viisil, mis ei ohusta inimese elu, tervist ega vara. Relvaseaduse §-s 43 on reguleeritud soetamis- või relvaloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine, mille kohaselt võib PPA peatada loa kehtivuse ning tunnistada selle kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relva käsitsemise nõuetele või kui tema eluviis või käitumine kujutab enda või teise isiku turvalisusele ohtu. Seega on relva kandmise ja omamise õigus tingimuslik ning seda võib peatada või tühistada juhul, kui relva käsitsemine on kujutanud ohtu enda või teiste turvalisusele, mis annab haldusorganile õiguse rakendada asjakohast peatamise või kehtetuks tunnistamise mehhanismi avaliku julgeoleku ja ohutuse huvides.
Kui abipolitseiniku relva käsitsemine on olnud ohtlik temale endale või kolmandatele isikutele, näitab see, et relva edasine kandmine ei ole kooskõlas relva ohutu käitlemise nõudega. Seetõttu on elektrišoki- või tulirelva kandmise õiguse peatamine abipolitseiniku puhul õigustatud ja proportsionaalne meede, mis järgib sama loogikat nagu relvaseaduses sätestatud relvaloa peatamise või kehtetuks tunnistamise regulatsioon ning teenib avaliku julgeoleku ja inimeste elu ja tervise kaitse eesmärki.

Lõikega 2 nähakse ette, et tulirelva kandmise õigus peatub, kui II või III astme abipolitseinik ei soorita käesoleva seaduse § 14 lõikes 5 nimetatud lasketesti kalendriaasta jooksul. Lasketesti regulaarsel sooritamisel hinnatakse abipolitseiniku oskust relva täpselt ja turvaliselt käsitseda, tema reageerimiskiirust ja võimet kiiresti hinnata olukorra tõsidust. Relva käsitsemine on oskus, mis nõuab regulaarset harjutamist ning iga-aastane lasketest annab objektiivse hinnangu sellele, kas abipolitseinik on suuteline relva ohutult kasutama ka pingelistes ja kiiresti muutuvates olukordades. Kui lasketesti ei ole sooritatud, ei ole võimalik piisava kindlusega hinnata relva käsitsemise ohutust, mistõttu on relva kandmise õiguse peatamine põhjendatud ennetav meede.

Sama põhimõte kehtib ka politseiametnike kohta, see tähendab, et politseiametnike relvakäsitsemise oskust hinnatakse regulaarselt ning relva kandmise õiguse jätkumise eeldus on iga-aastase laskekatse sooritamine. Kui politseiametnik ei täida ettenähtud nõudeid, peatatakse tema relva kandmise ja kasutamise õigus kuni nõuete täitmiseni. Seega on abipolitseiniku suhtes kehtestatud regulatsioon kooskõlas politseiametnikele kehtiva korraga ning toetab ühtset ja süsteemset lähenemist relvaohutuse tagamisel.

Lõikega 3 sätestatakse, et abipolitseiniku õigus kanda elektrišoki- või tulirelva tunnistatakse kehtetuks PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega juhul, kui punktis 1 nimetatud alusel tuvastatakse abipolitseinikul püsiv terviseseisund, mis välistab elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse. Tegemist on olukorraga, kus abipolitseiniku füüsiline või vaimne terviseseisund ei vasta enam relva kandmise eeltingimustele ega võimalda relva ohutut ja vastutustundlikku käsitsemist.
Sellisel juhul ei ole relva kandmise õiguse ajutine peatamine piisav meede, kuna relva ohutu käsitsemise eeldused puuduvad püsivalt. Õiguse kehtetuks tunnistamine on seetõttu põhjendatud ja vajalik meede, et tagada nii abipolitseiniku enda kui ka teiste isikute elu ja tervise kaitse.

Punkti 2 alusel tunnistatakse abipolitseiniku õigus kanda elektrišoki- või tulirelva kehtetuks, kui abipolitseiniku II või III aste alandatakse I astmeks. I astme abipolitseinikul puudub APolS-i kohaselt õigus elektrišoki- või tulirelva kandmiseks. Seetõttu ei ole relvakandmise õiguse jätkumine pärast astme alandamist I astmele enam õiguslikult võimalik.

Lõikega 4 antakse PPA-le volitus kehtestada elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse peatamise, peatumise ja kehtetuks tunnistamise täpsem kord. Tegemist on volitusnormiga, mille eesmärk on tagada seaduses sätestatud aluste ühtne ja praktiline rakendamine. Täpsema korra kehtestamisel lähtutakse samadest põhimõtetest ja alustest, mis kehtivad politseiametnike elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse peatamise, piiramise ja kehtetuks tunnistamise puhul. Kuna relvakandmise õiguse seostamine terviseseisundi, väljaõppe, oskuste ja teenistuslike asjaoludega eeldab operatiivset ja detailset reguleerimist, võimaldab seadusest madalama astme akt paindlikult sätestada menetluslikud küsimused, sealhulgas otsuste tegemise korra, pädevad isikud, abipolitseiniku teavitamise ning õiguse taastamise tingimused.

Eelnõu §-ga 36 reguleeritakse elektrišoki- või tulirelva kandmise õiguse taastamist ja taastumist.

Käesoleva paragrahviga reguleeritakse elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse taastamise ja automaatse taastumise korda olukordades, kus abipolitseiniku relvakandmise õigus on eelnevalt peatatud või peatunud. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et relvakandmise õigus taastub üksnes juhul, kui abipolitseinik vastab taas kõigile relva ohutuks käsitsemiseks vajalikele eeldustele. Paragrahvis lähtutakse relva kui suurema ohu allika käsitlemise põhimõttest ning see on üles ehitatud kooskõlas relvaseaduse ja politseiametnikele kehtiva regulatsiooniloogikaga.

Lõikega 1 reguleeritakse elektrišokirelva kandmise õiguse taastamist juhul, kui see on peatatud käesoleva seaduse § 35 lõike 1 punkti 2 alusel, st abipolitseiniku elektrišokirelva käsitsemine on ohustanud teda ennast või teisi isikuid. Sellisel juhul on enne kandmise õiguse taastamist ette nähtud kohustus läbida uuesti käesoleva seaduse § 14 lõikes 4 nimetatud erialaõpe ning sooritada arvestus. Uuesti erialaõppe läbimise ja arvestuse sooritamise nõue tagab, et abipolitseinik on taastanud vajalikud teadmised ja praktilised oskused elektrišokirelva õiguspäraseks, täpseks ja ohutuks kasutamiseks. Arvestades, et elektrišokirelva kasutatakse sageli pingelistes ja kiiresti arenevates olukordades, on oluline veenduda, et abipolitseinik suudab relva käsitseda kooskõlas kehtivate nõuete ja väljaõppega.

Lõikega 2 reguleeritakse tulirelva kandmise õiguse taastamist juhul, kui see on peatatud käesoleva seaduse § 35 lõike 1 punkti 2 alusel.

Tulirelva kandmise õiguse taastamisele on ette nähtud rangemad nõuded, kuna tulirelv on oma olemuselt suure riskiga vahend ning selle ebaõige käsitsemine võib kaasa tuua rasked ja pöördumatud tagajärjed. Seetõttu on enne tulirelva kandmise õiguse taastamist vajalik, et abipolitseinik läbiks uuesti käesoleva seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud erialaõppe ning sooritaks lasketesti. Nende nõuete eesmärk on anda objektiivne hinnang abipolitseiniku oskusele käsitseda relva täpselt ja ohutult ning veenduda, et vajalikud teadmised ja oskused on taastatud või ajakohastatud.

Nõue uuesti erialaõppe läbimiseks ja lasketesti sooritamiseks järgib sama loogikat, mis kehtib politseiametnike relvakäsitluse kohta, kus relva kandmise ja kasutamise õigus on lahutamatult seotud kehtiva väljaõppe ja laskekatsega. Selline regulatsioon tagab, et tulirelva võivad kanda üksnes need abipolitseinikud, kelle oskused vastavad relva ohutu käsitsemise kõrgetele nõuetele.

Lõikega 3 sätestatakse, et elektrišoki- või tulirelva kandmise õiguse taastab PPA peadirektor või tema volitatud ametnik pärast lõigetes 1 ja 2 nimetatud asjaolu äralangemist. Relvakandmise õiguse taastamine toimub haldusotsusega, mis võimaldab hinnata terviklikult, kas kõik seaduses ette nähtud eeldused relva ohutuks ja õiguspäraseks kandmiseks on tegelikult täidetud.

Haldusotsuse tegemine tagab, et relva kandmise õiguse taastamine ei ole pelgalt formaalne ega automaatne, vaid põhineb pädeva ametniku kaalutlusel ja kontrollil. Otsuse tegemisel on võimalik arvesse võtta nii uuesti läbitud väljaõppe ja sooritatud arvestuse või lasketesti tulemusi kui ka muid asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas abipolitseiniku senist käitumist ning relvakäsitlusega seotud riske.

Selline lahendus suurendab õigusselgust ja õiguskindlust, kuna haldusotsus on vaidlustatav ning allub haldusmenetluse üldpõhimõtetele, sealhulgas põhjendamise ja proportsionaalsuse nõudele. Samuti tagab see relvakandmise õiguse taastamise ühtse ja kontrollitava praktika ning võimaldab PPA-l täita oma kohustust ennetada relvade väärkasutamisest tulenevaid ohte.

Lõikega 4 reguleeritakse olukorda, kus tulirelva kandmise õigus on peatunud § 35 lõike 2 alusel, st juhul, kui abipolitseinik ei ole kalendriaasta jooksul sooritanud nõutavat lasketesti. Sellisel juhul taastub relva kandmise õigus automaatselt pärast käesoleva seaduse § 14 lõikes 5 nimetatud lasketesti sooritamist.

Sellisel juhul ei ole tegemist sisulise sobimatuse või ohukäitumisega, vaid oskuse kehtivuse ajutise puudumisega, mis on oma olemuselt tehnilist laadi. Tulirelva kandmise õigus taastub automaatselt pärast APolS § 14 lõikes 5 nimetatud lasketesti edukat sooritamist. Automaatse taastumise regulatsioon põhineb eeldusel, et lasketesti sooritamine annab objektiivse ja piisava kinnituse abipolitseiniku jätkuvast võimest tulirelva ohutult ja nõuetekohaselt käsitseda. Seega on relvakandmise õiguse peatumise ainus ja ammendav põhjus kehtiva oskustõendi puudumine ning selle kõrvaldamisel puudub vajadus täiendavaks kaalutlusotsuseks.

Eraldi haldusotsuse nõude puudumine tagab menetlusliku lihtsuse ja proportsionaalsuse, välistades põhjendamatu halduskoormuse olukorras, kus puudub sisuline riskihinnangu vajadus. Relvakandmise õigus taastub viivitamata pärast nõutava lasketesti sooritamist. Sama põhimõte kehtib ka politseiametnike puhul, kelle relva kandmise ja kasutamise õigus on seotud kehtiva laskekatse olemasoluga ning peatub automaatselt selle puudumisel. Selline ühtne lähenemisviis tagab võrreldavuse ja võrdse kohtlemise ning toetab relvakäsitsemise kõrgete ohutusstandardite järjepidevat järgimist nii politseiametnike kui ka abipolitseinike puhul.

Lõikega 5 antakse PPA-le volitus kehtestada elektrišoki- ja tulirelva kandmise õiguse taastamise ja taastumise täpsem kord. Täpsema korra kehtestamisel lähtub PPA samadest alustest ja põhimõtetest, mis kehtivad politseiametnike relva kandmise õiguse taastamisel. See võimaldab reguleerida menetluslikke ja korralduslikke küsimusi, nagu väljaõppe läbiviimise kord, arvestuste ja testide korraldamine, otsuste tegemise menetlus ning õiguse taastamise dokumenteerimine.

Kokkuvõttes tagatakse §-ga 36, et elektrišoki- ja tulirelva kandmise õigus taastub abipolitseinikul üksnes juhul, kui ta vastab taas kõigile relva ohutuks käsitsemiseks vajalikele eeldustele. Regulatsiooniga luuakse selge vahe automaatse taastumise ja kaalutlusotsust eeldava taastamise vahel, lähtudes relva kandmise õiguse peatumise või peatamise põhjustest. Paragrahviga järgitakse sama regulatsiooniloogikat, mida kohaldatakse politseiametnike puhul, tagades võrreldava kohtlemise, ühtse ohutusstandardi ning relva kui suurema ohu allika vastutustundliku käsitlemise abipolitseinike poolt.

Eelnõu §-ga 37 reguleeritakse elektrišoki- ja tulirelva tagastamist olukordades, kus abipolitseiniku relva kandmise õigus on peatatud, peatunud või kehtetuks tunnistatud. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et relvad kui suurema ohu allikad on pidevalt üksnes nende isikute valduses, kellel on kehtiv õigus ja tegelik pädevus neid kanda ja kasutada, ning vältida olukordi, kus relv jääb isiku valdusse ilma õigusliku aluseta.

Lõikega 1 sätestatakse abipolitseiniku kohustus tagastada PPA-le elektrišoki- ja tulirelv juhul, kui tema relva kandmise õigus on peatatud, peatunud või kehtetuks tunnistatud. Relva tagastamise kohustus rakendub sõltumata sellest, kas relva kandmise õiguse piirang on ajutine või püsiv, ning hõlmab kõiki APolS § 35 lõigetes 1–3 nimetatud juhtumeid. Tegemist on vältimatu õigusliku tagajärjega, mis tuleneb relva kui suurema ohu allika käsitlemise põhimõttest – isik, kellel puudub kehtiv õigus relva kanda, ei tohi relva enda valduses hoida. Sama põhimõtet rakendatakse ka politseiametnike suhtes, kelle teenistusrelv tuleb relva kandmise õiguse lõppemisel, peatamisel või teenistusest kõrvaldamisel tagastada PPA-le. Regulatsiooniga tagatakse seega, et relv ei jää isiku valdusse olukorras, kus tal puudub õigus seda kanda, vähendades võimalikke ohte nii isikule endale kui ka teistele.

Lõikega 2 antakse PPA peadirektorile või tema volitatud ametnikule volitus kehtestada abipolitseiniku relva tagastamise täpsem kord. Volitusnormi eesmärk on reguleerida praktilisi ja menetluslikke küsimusi, mida ei ole otstarbekas detailselt seaduses sätestada, arvestades erinevaid olukordi, milles relva kandmise õigus võib peatuda või lõppeda. Täpsema korra kehtestamine võimaldab muu hulgas määrata relva tagastamise tähtajad, tagastamise viisi, vastutavad isikud ning relva ja laskemoona vastuvõtmise ja dokumenteerimise korra. Samuti võimaldab see kehtestada ühtsed tööprotsessid juhuks, kui relva kandmise õigus peatub ootamatult või kiireloomuliselt, tagades relvade turvalise ja kontrollitud käitlemise.

Täpsema korra kehtestamisel lähtub PPA samadest alustest ja põhimõtetest, mis kehtivad politseiametnike teenistusrelvade tagastamise kohta. See tagab õigusselguse, ühtse praktika ja võrdse kohtlemise ning võimaldab PPA-l tõhusalt tagada, et relvad on alati üksnes nende isikute valduses, kellel on kehtiv õigus ja pädevus neid kanda.

Eelnõu 5. peatükk. Kriisirolliga abipolitseinik

Kriisirolliga abipolitseiniku regulatsioon jõustus 2022. aastal politsei ja piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse (eriteenistuste ühtlustamine) eelnõu raames. Uues APolS-i eelnõus on põhimõtted jäetud suuresti samaks, on vaid täpsustatud abipolitseiniku vabastamist kriisirollist, mida kehtiva APolS-iga selgelt reguleeritud ei ole. Käesolevas peatükis on paragrahvide selgitamisel kasutatud eriteenistuste ühtlustamise eelnõu seletuskirjas toodud selgitusi ja näiteid. PPA-s on 31.12.2024. aasta seisuga kokku 1235 abipolitseinikku, kellest kriisirolli on võtnud 156.

Eelnõu §-ga 38 reguleeritakse kriisirolli määramist abipolitseinikule.

Kriisirolli abipolitseiniku regulatsioon jääb eelnõu kohaselt praktiliselt muutmata võrreldes kehtiva APolS-iga. Võrreldes kehtiva APolS-iga muudetakse kriisirolliga abipolitseiniku staatuse peatamise regulatsiooni. Kehtiva APolS-i kohaselt peatub kriisirolliga abipolitseiniku staatus juhul, kui isik nimetatakse sõjaaja ametikohale, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale või kui tema ameti- või töökohale määratakse riigikaitseline töökohustus. Sellisel juhul on ette nähtud kriisirolli staatuse peatumine. Uue APolS-i kohaselt ei ole enam ette nähtud kriisirolli peatumist. Selle asemel vabastatakse abipolitseinik kriisirollist juhul, kui ta asub sõjaaja ametikohale, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale või kui tema suhtes rakendatakse riigikaitseline töökohustus. Kui isik ei ole enam nimetatud ametikohal või tema suhtes ei kohaldu enam riigikaitseline töökohustus, on tal võimalik taotleda uuesti kriisirolliga abipolitseinikuks saamist.

Abipolitseiniku kriisirolli peatumise regulatsiooni asendamine kriisirollist vabastamisega on põhjendatud eelkõige praktiliste kaalutlustega. Olukorras, kus isik on nimetatud sõjaaja ametikohale, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale või tema suhtes rakendatakse riigikaitselist töökohustust, saab ta üldjuhul jätkata abipolitseinikuna tegutsemist väljaspool kriisirolli ehk I, II või III astme abipolitseinikuna. Sellises olukorras ei ole mõistlik hoida isikut passiivsena kriisirolliga abipolitseinike nimekirjas, kuna tal puudub tegelik võimalus kriisirollist tulenevaid ülesandeid täita. Lisaks ei ole nimetatud ametikohtadele asumine või riigikaitselise töökohustuse täitmine üldjuhul lühiajaline või ajutine, vaid eeldab isiku pikemaajalist seotust vastava rolliga. Seetõttu ei ole kriisirolli ajutine peatamine otstarbekas lahendus, kuna puudub reaalne vajadus hoida isiku kriisirolli staatust „ootel“ määramata või pika aja jooksul. Kriisirolli staatuse peatumine ei anna isikule täiendavaid õigusi ega võimalusi võrreldes rollist vabastamisega. Vastupidi, peatumise regulatsioon toob kaasa täiendava halduskoormuse nii isikule kui ka PPA-le, eeldades eraldi avalduste esitamist, staatuse jälgimist ning peatunud staatuse haldamist registrites, ilma et see looks sisulist lisaväärtust. Kriisirollist vabastamise lahendus on selgem ja otstarbekam: isiku staatus on üheselt mõistetav ning välistatud on olukorrad, kus kriisirolliga abipolitseinike nimekirjas kajastuvad isikud, kes tegelikkuses kriisirolli täita ei saa. Samas on tagatud ka paindlikkus. Kui isik alustab hiljem uuesti tegutsemist kriisirolliga abipolitseinikuna, saab tema varasemat väljaõpet ja kogemust arvesse võtta. Seega ei kaasne rollist vabastamisega isiku jaoks põhjendamatut koormust ega pädevuste kaotust, vaid see võimaldab kriisirolli rakendada eesmärgipäraselt ja tõhusalt.

Kuna kriisirolliga abipolitseiniku regulatsioon on üle võetud kehtivast õigusest, siis tuginetakse seletuskirjas selle kehtestamise aegsetele selgitustele.

Lõike 1 kohaselt võib kriisirolli määrata abipolitseinikule, kes annab nõusoleku toetada politseid kriisiolukorras politsei ülesannete täitmisel (edaspidi kriisi lahendamine).

Kriisiolukorra mõiste sisustamisel tuleb lähtuda riigikogus menetluses olevast tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest95, mille § 3 lõike 1 kohaselt on kriisiolukord tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses olukord, mis kehtestatakse juhul, kui on täidetud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tingimused ning 1) on vaja lahendada tsiviilkriisi või 2) on oht riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale või on vaja osaleda käesoleva seaduse § 136 punktis 1 nimetatud kollektiivse enesekaitse operatsioonil. Lõike 2 kohaselt on riigikaitseline kriisiolukord kriisiolukord, mis kehtestatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud asjaolude esinemise korral. Lõikega 3 sätestatakse, et kriisiolukorra kehtestamiseks peavad olema samal ajal täidetud järgmised tingimused: 1) lähimuse põhimõttest tulenevalt pädev asutus või isik ei saa või ei saa õigel ajal kriisi lahendada või ohtu tõrjuda või selleks valmistuda ja vaja on Vabariigi Valitsuse tasandil tagada mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsus ja koordineeritus; 2) olukorda ei ole võimalik lahendada käesolevas seaduses sätestatud juhtimiskorraldust rakendamata või isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid kohaldamata ning 3) vaja läheb tavapärasest rohkem võimeid, sealhulgas personali, vahendeid ja varusid.

Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse seletuskirjas96 on selgitatud, et kriiside ühtse lahendamise huvides võetakse senise hädaolukorra ja kõrgendatud kaitsevalmiduse asemel kasutusele tsiviil- ja riigikaitselisi kriise ühendav koondmõiste „kriisiolukord“, kui on vaja lahendada suure mõjuga tsiviilkriisi või tagada riigikaitse ja põhiseaduslik kord.

Kriisiolukorra kehtestab Vabariigi Valitsus ja seda on võimalik kehtestada nii tsiviilkriisi kui ka riigikaitselise kriisi lahendamiseks. Kriisiolukorra kehtestamisel lähtub Vabariigi Valitsus asjaomaste asutuste esitatud ohuhinnangust ja muust asjassepuutuvast teabest.

Kriisiolukord kehtestatakse tsiviilkriisi lahendamiseks või riigikaitse tagamiseks või kui on oht nimetatud olukordade tekkeks ning kui olukorra lahendamiseks on vaja tagada mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsus ning koordineeritus ja kui olukorra lahendamine ei ole võimalik eelnõus sätestatud juhtimiskorraldust ja isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata ning tavapärasest rohkem võimeid, sealhulgas vahendeid ja varusid kaasamata.

Kriisiolukord hõlmab kõiki neid sündmusi, mis võivad ohustada riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja rahva eksistentsi, põhjustada tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises või ohustada vahetult paljude inimeste elu ja tervist või põhjustada suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju, st need on sündmused, mille mõju on laiaulatuslik (puudutavad kogu ühiskonda) ja kus riigil on vaja asuda tegema ettevalmistusi, et end ähvardavate või realiseerunud ohtude eest kaitsta.

Kriisi lahendamine eeldab, et PPA-l on võimalik kiiresti ja õigusselgelt kaasata täiendavat väljaõppega isikkoosseisu olukordades, kus tavapärane töökorraldus ja olemasolev koosseis ei ole piisavad. Sellised olukorrad ei piirdu üksnes lühiajaliste erakorraliste sündmustega, vaid võivad kujuneda ajaliselt kestvaks ning nõuda tööülesannete täitmist suuremas mahus ja pikema aja jooksul. Sellisel juhul ei ole abipolitseinike senine kaasamise kord piisav, kuna see ei taga nende osalemist kriisi lahendamises selgete õiguste, kohustuste ja vastutusega. Kriisirolli regulatsioon loob abipolitseiniku ja riigi vahel selge õigusliku seose, mis võimaldab isikut kasutada kriisi ajal konkreetsetes ülesannetes ning määrata talle ette teada rolli. Kriisiroll eeldab vastava väljaõppe läbimist ja isiku nõusolekut, millega kaasneb kohustus kriisi ajal politseid abistada vastavalt määratud rollile. Selline lähenemisviis võimaldab PPA-l planeerida kriisiolukordade lahendamist realistlikult, tuginedes eelnevalt ettevalmistatud ja teadlikult kohustuse võtnud isikutele.

Kuna kriisirolli täitmine võib olla ajaliselt pikaajaline ning võrreldav riigi huvides täidetava tööga, on vajalik, et see toimuks eraldi õigusliku regulatsiooni alusel. See võimaldab arvestada kriisirolliga abipolitseiniku eristaatust ja tagada õigusselgus tema tööalase seotuse suhtes. Kriisirolli regulatsiooni olemasolu tagab seega, et abipolitseinike kaasamine kriisiolukordades toimub läbipaistvalt, planeeritult ja õigusselgelt. Kuna aga kriisirolli määramine põhineb vabatahtlusel, siis saab abipolitseinik kriisirollist igal ajal loobuda.

Lõikega 2 tuuakse välja abipolitseiniku pädevus, kellele on määratud kriisiroll. Abipolitseinik, kellele on määratud kriisiroll, on pädev toetama politseid kriisiolukorra lahendamise ajal APolS § 4 lõigete 1–3 kohaselt. Seega ei kaasne kriisirolli määramisega abipolitseiniku õiguste ega volituste laienemist võrreldes tavapärase abipolitseiniku pädevusega. Kriisirolli võtmine tähendab abipolitseinikule eeskätt lisakohustust olla valmis kriisiolukorras PPA-d toetama ja täitma talle määratud ülesandeid. Kriisiroll ei loo iseseisvat ega eraldiseisvat pädevust, vaid võimaldab kasutada abipolitseinikku kriisiolukorras planeeritult, lähtudes juba kehtivast õigusraamistikust.

Lõikega 3 nähakse ette, et PPA-l on enne abipolitseinikule kriisirolli määramist õigus saada töötamise registrist teavet isiku töötamise kohta riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal ning kaitseväekohustuslaste registrist teavet isiku nimetamise kohta sõjaaja ametikohale.

PPA-l pole andmeid sõjaaja ametikohale või riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale määratud isikute kohta. Seetõttu nähakse ette, et PPA-l on enne abipolitseinikule kriisirolli määramist õigus saada töötamise registrist ja kaitseväekohustuslaste registrist teavet abipolitseiniku riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale või sõjaaja ametikohale nimetamise kohta. Selliselt antakse PPA-le õigus kontrollida, ega abipolitseinik, kes soovib endale kriisirolli, pole juba määratud riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale või sõjaaja ametikohale.

Sõjaaja ametikohale nimetamise kohta toimub teabevahetus kaitseväekohustuslaste registri kaudu. PPA kontrollib, kas isik on nimetatud sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohale või mitte (päring on isikukoodi põhine ja vastus on jah/ei). Pärast kriisirolli määramist esitab PPA omakorda teabe isikule kriisirolli määramise kohta. See teave jääb kaitseväekohustuslaste registrisse, et vältida isiku nimetamist sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohale.

Lõikega 4 sätestatakse, et kriisirolli ei saa määrata abipolitseinikule, kes on nimetatud riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale või sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohale, välja arvatud juhul, kui abipolitseinik vastavalt ameti- või töökohalt vabastatakse. See tähendab, et niisugustel ameti- või töökohtadel olevad abipolitseinikud ei saa PPA kriisirolli võtta. Piirangud on vajalikud, et tagada nii elutähtsate teenuste tagamise järjepidevus kui ka Kaitseväe sõjaaja üksuste puutumatus. Nõnda saab riigikaitseülesannetega asutus või ettevõte arvestada, et kriisi korral ei lähe tema teenistuja või töötaja täitma politsei ülesandeid, vaid täidab riigikaitselisi ülesandeid oma alalisel ameti- või töökohal.
Eelnõu §-ga 39 reguleeritakse kriisirolli võtnud abipolitseiniku staatuse erisused.

Lõike 1 kohaselt saab sõjaaja ametikohale kriisirolliga abipolitseiniku nimetada vaid juhul, kui see on vältimatult vajalik julgeoleku tagamiseks. See tähendab, et üldjuhul ei saa PPA kriisirolliga abipolitseinikku sõjaaja ametikohale nimetada. Kriisirolliga abipolitseinikutest koosnev PPA reserv on laiapindse riigikaitse seisukohalt oluline tegur sisejulgeoleku tugevdamiseks. Kriisirolliga abipolitseinikud panustavad riigikaitsesse, täites korrakaitselisi ehk politsei ülesandeid, nende pädevus on eelnõus ka selgelt määratletud. Laiapindne riigikaitse eeldab peale sõjalise riigikaitse ka sisekaitse tugevdamist. Kriisirolliga abipolitseinike mõte ei ole dubleerida sõjalist riigikaitset, vaid kindlustada kriisi olukorras PPA ülesannete täitmine. Kuivõrd kriis võib aset leida ka olukorras, kus sõjaline riigikaitse peab keskenduma juba oma põhitegevusele, on kriisirolliga abipolitseinike kindlustatus PPA‑le väga vajalik. Oluline on, et PPA saaks abipolitseinikud vastavalt nende kriisirollidele välja õpetada ja neid kriisi lahendamise eesmärgil kasutada. Kui kriisi lahendamise ajal oleks võimalik PPA väljaõpetatud kriisirolliga abipolitseinikud nimetada sõjaaja ametikohale, ei saaks nad kriisi lahendamisse panustada ja nende väljaõpetamine, varustamine ei täidaks eesmärki. Kriisirolliga abipolitseinike eesmärk on tagada PPA-le muudest kohustustest vabastatud reserv kriiside lahendamiseks ja seetõttu nähaksegi eelnõuga ette põhimõte, et üldjuhul kriisirolliga abipolitseinikku sõjaaja ametikohale ei nimetata. Kriisirolli märge on näha ka kaitseväekohustuslaste registris.

Lõikega 1 nähakse samas ette ka erisus. Nimelt on abipolitseiniku, kellele on määratud PPA kriisiroll, nimetamine sõjaaja ametikohale lubatud, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeoleku tagamiseks. Sõnastus „riigi julgeoleku tagamiseks“ on jäetud üldiseks, kuna pole mõistlik ega ka võimalik kõiki olukordi sellise erandi kohaldamiseks ette näha. Riigi julgeoleku tagamine tähendab oma olemuselt nii siseturvalisuse kui ka riigi iseseisvuse ja sõltumatuse tagamist. Julgeolekupoliitika alustes, mille on heaks kiitnud Riigikogu, on sõnastatud Eesti julgeolekupoliitika eesmärk, põhimõtted ja tegevussuunad. Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, rahva ja riigi kestmine, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ja elanikkonna turvalisus. Eesti viib julgeolekupoliitikat ellu põhiõigusi ja -vabadusi järgides ning põhiseaduslikke väärtusi kaitstes. Eeltoodust tulenevalt lähtub Eesti riigikaitse laiast käsitusest, mille kohaselt riigikaitse koondab sõjalised ja mittesõjalised võimed, tegevused ja ressursid nii avalikust, era- kui ka kolmandast sektorist, ning Eesti julgeolekupoliitika põhineb avaral julgeolekukäsitusel, mis hõlmab kõiki julgeolekut mõjutavaid suundumusi ja julgeoleku kindlustamiseks olulisi valdkondi97. Riigi julgeoleku tagamine ei tähenda seega riigi kaitsmist üksnes sõjaliste ohtude ja riskide eest, vaid ka väliste poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike ohtude ja riskide ning nende koosmõju eest. Nimetatud erand on vajalik eelkõige selleks, et riik saaks vältimatu vajaduse korral siiski vajalike teadmiste ja oskustega isiku ehk kriisirolliga abipolitseiniku julgeoleku tagamise eesmärgil nimetada sõjaaja ametikohale (piloodi oskustega isik vms). Sõjaaja ametikohale nimetamisest tuleb esimesel võimalusel teavitada PPA-d. See tähendab, et isik peab sel juhul samuti esitama PPA-le vastava avalduse kriisirolli staatuse peatumiseks. Peatatud kriisirolliga abipolitseinik võib jätkata talle käesoleva seadusega ettenähtud ülesandeid. Põhjendatust saab kinnitada (näiteks e-kirjaga) see asutus, kuhu kriisi lahendamise ajal abipolitseinikku, kellele on määratud PPA kriisiroll, vajatakse.

Lõigete 2 ja 3 kohaselt luuakse abipolitseinikule, kellele on määratud PPA kriisiroll, õigus keelduda töö tegemisest või teenistusülesannete täitmisest, kui ta kaasatakse kriisi lahendamisse. Õigus keelduda töö tegemisest või teenistusülesannete täitmisest antakse ajaks, kui ametnik või töötaja asub abipolitseinikuna vastavalt oma kriisirollile kriisi lahendama.

TLS § 19 kohaselt on töötajal õigus keelduda töö tegemisest, kui ta kasutab puhkust, on ajutiselt töövõimetu ravikindlustusseaduse tähenduses, esindab seaduses või kollektiivlepingus ettenähtud juhtudel töötajaid, osaleb streigis, on ajateenistuses või asendusteenistuses või osaleb õppekogunemisel või tal on muu töölepingus, kollektiivlepingus või seaduses ettenähtud põhjus. Käesoleva lõike kohaselt sätestatakse kriisirolliga abipolitseiniku õigus keelduda töö tegemisest, kui ta ei saa täita tööülesandeid kriisiolukorra lahendamise tõttu, selle kehtestamine on vajalik nii avaliku teenistuse töötajate kui ka erasektori töötajate kohta. Käesolev õiguslik alus on TLS § 19 kohaldamiseks.

ATS §-s 83 on sätestatud, et ametniku avaliku võimu teostamise õigus peatub ametniku soovi korral juhul, kui ametisse nimetamise õigusega isik on sellega nõus, puhkuse ajaks, ajutise töövõimetuse ajaks, aja- või asendusteenistuses viibimise, õppekogunemise või mobilisatsiooni ajaks, distsiplinaarmenetluse ajaks või mõnel muul seaduses sätestatud alusel, arestis või vahi all viibimise ajaks ning muudel juhtudel, kui ametnik on seaduse alusel ajutiselt vabastatud teenistusülesannete täitmisest. Kuna ametnik ei saa siinses eelnõus kirjeldatud juhtumite korral teostada avalikku võimu, tuleb seadust täiendada uue avaliku võimu teostamise õiguse alusega. Samuti on ametnik ajutiselt vabastatud sel hetkel tööülesannete täitmisest.

Lõikega 4 nähakse ette, et lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul esitab töötaja tööst keedumise ja ametnik avaliku võimu teostamise õiguse peatamise avalduse tööandjale. Pärast seda, kui Vabariigi Valitsus teeb otsuse kriisirolliga abipolitseinike kaasamiseks, annab PPA vastavatele abipolitseinikele sellest teada ja kutsub nad kriisi lahendamiseks politseid abistama.

Lõike 5 kohaselt võib kriisirolliga abipolitseinikule, kes osaleb kriisi lahendamises, maksta hüvitist. Hüvitise maksmise eesmärk on vältida olukorda, kus kriisirolliga abipolitseiniku või tema perekonna sissetulek väheneb ajavahemikul, mil isik on kaasatud kriisi lahendamisse ega saa samal ajal täita oma põhitööga seotud kohustusi. Kui kriisirolliga abipolitseinik kaasatakse kriisi lahendamisse ning tema töö- või teenistussuhe tööandjaga peatub, ei ole tööandjal kohustust maksta talle töötasu. Seaduses sätestatud hüvitise maksmise võimalus toetab kriisirolliga abipolitseinike valmisolekut ja osalust politsei abistamisel erinevate kriiside ajal, aidates seeläbi kaasa avaliku korra ja inimeste turvalisuse tagamisele. Hüvitist makstakse üksnes juhul, kui kriisirolliga abipolitseinik kutsutakse kriisi ajal politseid abistama ning hüvitise maksmise eeldused on täidetud. Kuna hüvitise maksmine on seotud isiku osalemisega kriisi ajal PPA tegevuses, maksab hüvitist PPA. Hüvitise arvutamise aluseks võetakse hüvitise maksmisele eelnenud Statistikaameti avaldatud viimane keskmine brutokuupalk.

Lõikega 6 sätestatakse, et kriisirolliga abipolitseiniku hüvitise ulatus, hüvitise taotlemise ja väljamaksmise kord kehtestatakse abipolitseiniku tegevuse eeskirjas. Tegemist on volitusnormiga, mis võimaldab reguleerida hüvitisega seotud küsimusi määruses paindlikult ja praktiliste vajaduste järgi. Abipolitseiniku tegevuse eeskiri võimaldab täpsustada hüvitise maksmise tingimusi, arvestades erinevate kriisiolukordade iseloomu ning tagades ühtse ja läbipaistva rakenduspraktika.

Lõikega 7 sätestatakse tööandja õigus nõuda varalise kahju hüvitamist, kui abipolitseinik, kellele on määratud PPA kriisiroll, keeldub töö tegemisest alalise tööandja juures, et ta saaks osaleda kriisiolukorra lahendamisel. Tööandja saab kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui tekkinud kahju on põhjuslikus seoses sellega, et töötaja ei ole kriisirolliga abipolitseinikuna kriisi lahendamise ajal täitnud tööülesandeid. Kui kriisirolliga abipolitseinik keeldub kriisi lahendamise ajal ja Vabariigi Valitsuse otsuse alusel töö tegemisest oma alalise tööandja juures, on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist. Tekkinud kahju peab olema otseses seoses töötaja tööst keeldumisega. Tööst keeldumise ja kahju tekkimise seost peab tõendama tööandja.

Näide. Mööblit tootva väikeettevõtte töötaja, kes on abipolitseinik ja kellele on määratud PPA kriisiroll, keeldub kümne tööpäeva vältel töö tegemisest tööandja juures, et osaleda Vabariigi Valitsuse otsusega kriisi lahendamisel PPA tegevuses. Mööbliettevõttel jääb seetõttu tootmata mitu diivanit, mille oli plaaninud toota nende kümne tööpäeva jooksul töötaja, kes keeldus töö tegemisest seoses PPA kriisirolliga, ja millel on juba ka ostjad olemas. Diivanid jäävad tootmata ja ostjate tellimus täitmata ning seega ka mööbliettevõtjal raha saamata. Sellisel juhul on tal õigus pöörduda riigi poole saamata jäänud tulu hüvitamiseks.

Kehtivas APolS-is kriisirolli regulatsiooni loomisel arvestati Justiits- ja Digiministeeriumi kooskõlastusmärkust, mille kohaselt „ei pea erasektori tööandja panustama ega taluma avalike ülesannete täitmisega kaasnevat koormust rohkem kui minimaalselt hädavajalik ning siis, kui avalik huvi ületab igal konkreetsel juhul ettevõtte huvi. Kui kriisi lahendamiseks n-ö oma töötaja loovutamisega kaasneb ettevõttele kahju, tuleb riigil see hüvitada (riigivastutus õiguspäraselt tekitatud kahju eest). Põhitöökoha tööandja garantiid on eelnõust puudu.

Eriteenistuste ühtlustamise eelnõu ettevalmistamisel loeti tööandja garantiiks see, et kriisirolliga abipolitseinik kaasatakse kriisi lahendamisse Vabariigi Valitsuse otsusel. Need ongi juhtumid, kus avalik huvi ületab ettevõtte huvi ja tööandja tagatiseks peaks olema juba see, et otsust ei tee kriisirolliga abipolitseinik ega isegi PPA juht, vaid Vabariigi Valitsus. Tööandjate Keskliit ei esitanud eelnõu kohta märkusi, kuigi see esitati neile kooskõlastamiseks kahel korral. Õigusselguse tagamiseks ja juhuks, kui kriisirolliga abipolitseinik kaasatakse kriisi lahendama olukorras, kus võib juhtuda, et avalik huvi ei ületa igal juhul erahuvi, täiendatakse eelnõu võimalusega küsida kahju hüvitamist, kui see on tekkinud seetõttu, et kriisirolliga abipolitseinik keeldus töö tegemisest alalise tööandja juures.

Eelnõu §-ga 40 reguleeritakse kriisirolliga abipolitseiniku kaasamist politsei tegevusse.

Lõike 1 kohaselt otsustab valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul kriisirolliga abipolitseinike kaasamise kriisi lahendamisse Vabariigi Valitsus korraldusega kuni 30 kalendripäevaks. Kuna kriisirolliga abipolitseinike kutsumine kriiside lahendamisse mõjutab tööandjaid, on oluline, et otsustustasand oleks kõrgem kui asutuse juhi tasand. Kui kriisi lahendamise tõttu ei saa kriisirolliga abipolitseinik oma tavapärast tööd teha, otsustab eelnõu kohaselt kriisirolliga abipolitseiniku kaasamise Vabariigi Valitsus valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul. Kriisirolliga abipolitseinikul tekib siis õigus keelduda töö tegemisest või peatub põhiametikohal tema õigus teostada avalikku võimu, ilma et tööandja saaks keelata oma töötajal või ametnikul selle õiguse kasutamist. Kuna seetõttu võib tööandjal olla keerukam kindlustada mõne töölõigu või teenuse toimimine – need võivad ajutiselt isegi katkeda –, on tähtis, et otsus kaasata kriisirolliga abipolitseinik oleks väga hoolikalt läbi mõeldud. Vabariigi Valitsuse otsustustasand tagab, et sellist vabatahtlikku ressurssi ei saa kaasata kergekäeliselt.

Kriisirolliga abipolitseinike kaasamine ei tähenda, et vaid nemad hakkavad kriisi lahendama. Igasuguste kriiside lahendamine on riigi ülesanne, mida tuleb esimesena täita riigi enda tuumikressursi raames. Kuna PPA tuumikressurss on optimeeritud ja mõeldud pigem tavaolukordade lahendamiseks, on tavapärasest suuremat ressurssi nõudva või pikaajalise kriisi korral vaja lisaressurssi. Näiteks eriolukorra väljakuulutamine 2020. aastal ja COVID‑19 kriis näitas, et lisajõude on PPA-le vaja. COVID-19 kriis tõi välja ka selle, et sama kriisi lahendamisse kaasatud erinevad vabatahtlikud, kes täitsid samalaadset ülesannet, said ebavõrdse kohtlemise osaliseks. Näiteks oli Kaitseliidu liikmele ette nähtud riigi poolt keskmise palga hüvitamine, kuid abipolitseinikele sellist hüvitist ette nähtud ei olnud. Sellised erisused ja vabatahtlike ebavõrdne kohtlemine ei aita kriisi lahendamisele kaasa.

Kriisirolliga abipolitseinikke saab kriiside lahendamisse kaasata eelkõige siis, kui on selge, et PPA enda ressursist jääb väheks ja teiste partnerite kaasamine pole võimalik või pole võimalik vajalikus mahus, et kriis lahendada.

Valdkonna eest vastutava ministri ettepanekus selgitatakse, miks on vaja kriisirolliga abipolitseinikke kriisi lahendamisse kaasata ja mis ülesandeid nad täidavad. Ministrile peab omakorda vastava ettepaneku tegema ehk info ja vajaduse edastama PPA. PPA oskab kõige paremini hinnata, kas tegemist on sellise kriisiga, mille vältel tuleb toime tulla tavapärasest suurema mahuga ülesannete täitmisega ja mis vajab vastava väljaõppe saanud lisaressursi kaasamist.

Lõike 2 kohaselt vaatab Vabariigi Valitsus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja saabumisel otsuse üle. Kui kriisirolliga abipolitseinike kaasamine kriisi lahendamisse on endiselt vajalik, vaatab Vabariigi Valitsus otsuse üle iga 30 päeva tagant ja pikendab kriisirolliga abipolitseiniku kaasamist kuni 30 päeva võrra.

Kuna mistahes kriisi korral ei ole võimalik ette näha, kui kaua see kestab, saab esialgu kriisirolliga abipolitseinikke kaasata kriisi lahendamisse kuni 30 päevaks. Kui saabub kaasamise esialgses otsuses märgitud tähtaja lõpp, vaatab Vabariigi Valitsus otsuse uuesti üle ja vajaduse korral pikendab kriisireservi kaasamist 30 päeva võrra, ja kui 30 päeva pärast on vaja uuesti pikendada, siis on Vabariigi Valitsusel see õigus olemas.

Tähtaja seadmine on oluline tööandjale, kes peab oma töö korraldamiseks teadma, kui kaua tema töötaja võib tööülesannete täitmisest eemal olla. Arvestades tööandja vajadust ettevõte või asutus töös hoida, kaasatakse kriisirolliga abipolitseinik kriisi lahendamisse üldjuhul 30 päevaks. Kui selgub vajadus kriisireservi kaasamist pikendada, kaasatakse kriisi ajal politsei ülesannete täitmisse üldjuhul mõni teine abipolitseinik, kellele on määratud kriisiroll. See tähendab, et kriisirolliga abipolitseinik, kes esialgu kaasati kriisi lahendamisse, saaks pärast 30 päeva möödumist asuda täitma töö- või teenistusülesandeid oma alalise tööandja juures. Alalise tööandja juures oleks seejärel õigus keelduda tööst sellel töötajal või avaliku võimu teostamise õigus peatub sellel ametnikul, kes kaasatakse kriisi lahendamisse järgmiseks 30 päevaks.

Lõike 3 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse korralduses tuua välja ülesanded, mille täitmisse kriisirolliga abipolitseinikke on vaja kaasata, kaasamise tähtaeg, kaasatavate isikute arv või ülempiir, ülesannete täitmise territoorium ja vajaduse korral muud andmed.

Lõike 3 eesmärk on tagada kriisirolliga abipolitseinike kaasamise selgus. Sätte kohaselt peab Vabariigi Valitsuse korraldus sisaldama vähemalt neid andmeid, mis võimaldavad üheselt mõista, mis eesmärgil, millises ulatuses ja kui pikaks ajaks abipolitseinikke kaasatakse. Ülesannete väljatoomise nõue võimaldab piiritleda kriisirolliga abipolitseinike tegevuse sisu ning tagab, et kaasamine toimub üksnes konkreetsete ja selgelt määratletud ülesannete täitmiseks. Kaasamise tähtaja määramine tagab, et abipolitseinike kaasamine on ajaliselt piiratud ning seotud konkreetse kriisiolukorra või sellest tuleneva vajadusega. Sellega välditakse olukorda, kus kriisirolliga abipolitseinike kaasamine muutuks määratlematuks või püsivaks. Kaasatavate isikute arvu või selle ülempiiri sätestamine võimaldab hinnata meetme proportsionaalsust ning planeerida nii riigi kui ka abipolitseinike ressursikasutust. See aitab tagada, et kaasamine ei ületa tegelikku vajadust ning on kooskõlas kriisi lahendamiseks vajaliku ulatusega. Ülesannete täitmise territooriumi määramine on vajalik selleks, et selgelt piiritleda geograafiline piirkond, kus kriisirolliga abipolitseinikud tegutsevad. Vajaduse korral muude andmete märkimise võimalus annab Vabariigi Valitsusele paindlikkuse arvestada konkreetse kriisi eripärasid või lisatingimusi, mis on kriisi tõhusaks lahendamiseks vajalikud. Kokkuvõttes toetab lõige 3 läbipaistvat ja kontrollitavat otsustusprotsessi ning aitab tagada, et kriisirolliga abipolitseinike kaasamine on põhjendatud ja sihipärane.

Eelnõu §-ga 41 nähakse ette abipolitseiniku vabastamine kriisirollist. Tegemist on uue sättega, mida varem kriisirolli regulatsiooni luues seaduses ei ole välja toodud.

Lõikega 1 nähakse ette, et PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega vabastatakse abipolitseinik kriisirollist.

Punkti 1 alusel vabastatakse abipolitseinik kriisirollist, kui abipolitseinik esitab kriisirollist loobumiseks avalduse. Kuna kriisirolli võtmine abipolitseinikele on võimalus, mitte kohustus, siis on tal igal ajal õigus sellest rollist ka loobuda.

Punkti 2 alusel vabastatakse abipolitseinik kriisirollist, kui kriisirolli võtnud abipolitseinik ei osale mõjuva põhjuseta käesoleva seaduse § 40 lõikes 1 nimetatud juhul kaasamise korral politsei tegevuses. Kriisirolli võtnud abipolitseinik on andnud vabatahtliku lubaduse toetada PPA-d kriisiolukorras. Kriisiroll eeldab valmisolekut osaleda politsei tegevuses Vabariigi Valitsuse korralduse alusel käesoleva seaduse § 40 lõikes 1 nimetatud juhtudel. Kui kriisirolli võtnud abipolitseinik mõjuva põhjuseta sellisel kaasamisel ei osale, vähendab see PPA kriisiüksuse võimekust talle pandud ülesandeid täita. Seetõttu on APolS § 41 lõikes 1 ette nähtud alused, mille korral PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega vabastatakse abipolitseinik kriisirollist. Mõjuva põhjuse näited võivad olla terviseseisund, perekondlik hädaolukord (nt lähedase ootamatu haigestumine või õnnetus) või muu põhjus, mis on piisavalt tõsine ja õigustatud. Mittemõjuv põhjus on selline, mis ei ole piisavalt kaalukas ega õigusta puudumist. Siin on mõned näited, mis tavaliselt ei kvalifitseeru mõjuvaks põhjuseks: „Ma magasin sisse.“ „Ei viitsinud tulla.“ „Ilm oli halb.“ „Unustasin, et peab tulema.“ „Pidin sõbra sünnipäeval olema.“

Punkti 3 alusel vabastatakse abipolitseinik kriisirollist, kui ta asub sõjaaja ametikohale või riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale või kui tema olemasolevale ameti- või töökohale määratakse riigikaitseline töökohustus. Kui abipolitseinik asub sõjaaja ametikohale või tema suhtes tekib riigikaitseline töökohustus, on kriisirollist vabastamine § 41 lõike 1 punkti 3 alusel vajalik selleks, et vältida vastuolu erinevate riigikaitseliste ja sisejulgeoleku kohustuste vahel ning tagada, et isikule ei pandaks samaaegselt kattuvaid või omavahel konkureerivaid ülesandeid. Kriisirollist vabastamiseks peab isik esitama PPA-le vastava avalduse. PPA-l on õigus abipolitseinik kriisirollist vabastada ka ilma isiku avalduseta. Vastav otsus tehakse kaitseväekohustuslaste registrist või töötamise registrist saadud andmete alusel. Kriisirollist vabastamisest hoolimata võib abipolitseinik jätkata talle käesoleva seaduse § 4 lõigetes 1–3 sätestatud ülesannete täitmist.

Abipolitseinik saab taotleda kriisirolli saamist uuesti, kui ta vabastatakse riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohalt või tema ameti- või töökohta ei loeta enam riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohaks või kui isik vabastatakse sõjaaja ametikohalt. Isik peab selleks esitama uuesti PPA-le vastava avalduse. PPA-l on omakorda õigus kontrollida töötamise registri või kaitseväekohustuslaste registri kaudu, ega isik pole enam riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal või sõjaaja ametikohal.

Lõike 2 järgi võib PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega vabastada abipolitseinik kriisirollist, kui ta ei täida käesoleva seaduse § 14 lõikes 7 sätestatud väljaõppe kohustust. Lõikega 2 sätestatakse kaalutlusõiguse alus, mille kohaselt võib PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega vabastada abipolitseiniku kriisirollist. Erinevalt lõikes 1 nimetatud alustest ei ole tegemist automaatse ega vältimatu kriisirollist vabastamisega, vaid võimalusega hinnata konkreetseid asjaolusid.

Selline sõnastus on vajalik, kuna väljaõppe kohustuse täitmata jätmine ei pruugi alati olla tingitud abipolitseiniku tahtlikust või hooletust käitumisest. Näiteks võib esineda olukordi, kus PPA ei ole objektiivsetel põhjustel suutnud abipolitseinikule ettenähtud täiendõpet pakkuda või on koolituste toimumine edasi lükkunud. Samuti võib abipolitseinikul esineda mõjuvaid põhjusi, nagu tervislikud või perekondlikud asjaolud, teenistuslikud kohustused või muud vältimatud takistused, mis on ajutiselt takistanud koolitusel osalemist.

Arvestades, et § 14 lõike 7 kohaselt tuleb täiendõpe läbida kord kolme aasta jooksul, võib koolituskohustuse täitmata jätmine olla ajutine ja kõrvaldatav puudus, mis ei vähenda iseenesest abipolitseiniku sobivust kriisirolli täitmiseks. Sellisel juhul on põhjendatud anda PPA-le võimalus leida esmalt alternatiivseid lahendusi, näiteks pakkuda täiendavat koolitusaega, ilma et abipolitseinik tuleks viivitamata kriisirollist vabastada. Sellega välditakse põhjendamatult ranget lähenemist olukordades, kus väljaõppe kohustuse rikkumine ei ole süstemaatiline ega tahtlik, ning säilitatakse samal ajal kriisirolliga abipolitseinike väljaõppe kvaliteedi ja valmisoleku üldine tase.

Lõikega 3 täpsustatakse PPA õigust saada enne abipolitseiniku kriisirollist vabastamise otsuse tegemist vajalikke andmeid teistest riiklikest registritest. Sätte eesmärk on tagada, et kriisirollist vabastamine põhineks kontrollitud ja ajakohasel teabel ning oleks õiguspärane ja põhjendatud.

Kuna kriisirollist vabastamise aluseks võib olla asjaolu, et abipolitseinik asub sõjaaja ametikohale või riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale või et tema olemasolevale töökohale on määratud riigikaitseline töökohustus, ei pruugi PPA-l see teave muul viisil alati õigel ajal või usaldusväärselt olemas olla. Seetõttu on vajalik võimaldada andmete saamine töötamise registrist ning kaitseväekohustuslaste registrist.

Töötamise registrist saadav teave võimaldab kontrollida, kas isik töötab riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal, mis võib välistada tema osalemise kriisirollis sisejulgeoleku ülesannete täitmisel. Kaitseväekohustuslaste registrist saadav teave võimaldab omakorda tuvastada, kas isik on nimetatud Kaitseväe sõjaaja ametikohale, mille korral ei ole tal võimalik ega lubatav olla kriisirolliga abipolitseinik. Säte toetab erinevate riigikaitseliste ja sisejulgeoleku kohustuste kooskõlastamist ning aitab vältida olukorda, kus isikule pannakse samaaegselt vastuolulisi või kattuvaid kohustusi. Samuti aitab see tagada, et kriisirollist vabastamise otsus tehakse üksnes tegeliku ja õiguslikult relevantse aluse olemasolul.

Andmete saamise õigus on piiratud konkreetse eesmärgiga – abipolitseiniku kriisirollist vabastamise otsustamisega – ning hõlmab ainult neid andmeid, mis on otsuse tegemiseks vältimatult vajalikud. Lõiget 3 täiendavalt selgitades on oluline rõhutada, et PPA õigus saada andmeid töötamise registrist ja kaitseväekohustuslaste registrist ei ole üldine ega piiramatu, vaid eeldab konkreetset alust andmete kontrollimiseks. Andmete pärimine on põhjendatud üksnes juhul, kui PPA-l on tekkinud kahtlus või muu objektiivne alus arvata, et abipolitseinik on asunud sõjaaja ametikohale, töötab riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal või et tema olemasolevale ameti- või töökohale on määratud riigikaitseline töökohustus. Selliseks aluseks võib olla näiteks isiku enda teade, teave koostööasutuselt või muu usaldusväärne info. Seega ei ole registripäringute eesmärk üldine kontroll või regulaarne järelevalve kõigi kriisirolliga abipolitseinike üle, vaid konkreetse juhtumi asjaolude selgitamine enne kriisirollist vabastamise otsuse tegemist. Selline lähenemine tagab, et andmete töötlemine on eesmärgipärane, vajalik ja proportsionaalne ning kooskõlas isikuandmete kaitse põhimõtetega.

Lõikega 4 täpsustatakse, et kriisirollist vabastatud abipolitseinikul on kohustus tagastada Politsei- ja Piirivalveametile esimesel võimalusel talle kriisi lahendamiseks väljastatud vara, relvad ja erivahendid. Kui abipolitseinik on kriisirollist vabastatud, tähendab see, et tema kriisirollist tulenevad kohustused on lõppenud. Relvad ja erivahendid, mis talle väljastatud on, on mõeldud konkreetseks ülesandeks ning nende enda valduses hoidmine ilma vajaduseta ei ole põhjendatud. Abipolitseinikule, kellele on määratud massiohje kriisiroll, väljastatakse näiteks massiohje varustus, mis tuleb tal tagastada, kui ta kriisirollist vabastatakse. Samuti saavad kriisirolliga abipolitseinikud erinevat üleelamisvarustust, mis on mõeldud kriisis hakkama saamiseks. Seda varustust on piiratud hulk ning juhul, kui abipolitseinik seda ei tagasta, ei saa seda kasutada ka teised kriiside lahendamisel osalevad inimesed.

Eelnõu 6. peatükk. Abipolitseiniku hüved ja tagatised

Käesolevas peatükis käsitletakse abipolitseinike ergutamist, kulude hüvitamist, lisapuhkust ning võimalikke kompensatsioone vigastuste või hukkumise korral.

Eelnõu §-ga 42 nähakse ette abipolitseiniku ergutamine.

Selle paragrahvi kohaselt võib silmapaistvate teenete eest abipolitseinikku ergutada politsei ja piirivalve seaduse 5. peatüki 8. jaos sätestatud korras. Ergutamise põhimõtteid võrreldes kehtiva ApolS-iga muudetud ei ole. Politsei ja piirivalve seaduses on politseiametnikule ettenähtud ergutused ning erandkorras võib neid ergutusi kohaldada ka nende isikute autasustamisel, kes ei ole politseiametnikud. Kuna PPVS-is on ette nähtud võimalus politseiväliste isikute ergutamiseks, siis ei ole vaja luua iseseisvat sätet abipolitseiniku seadusesse ja piisab viitest PPVS-i, mis sätestab ergutuse liigid ja ergutuse kohaldamise õiguse põhimõtted.

Eelnõu §-ga 43 reguleeritakse võimalusi abipolitseinikule kulude hüvitamiseks.

Võrreldes kehtiva ApolS-iga kulude hüvitamise põhimõtteid muudetud ei ole, korrigeeritud on vaid sõnastust.

Lõikega 1 sätestatakse, et Politsei- ja Piirivalveamet hüvitab abipolitseinikule vajalikud kulud, mis tekivad seoses politsei tegevuses osalemisega, abipolitseiniku ülesannete täitmise või abipolitseiniku staatuse säilitamisega. Sättega luuakse kohustus hüvitada üksnes sellised kulud, mis on vältimatud ja otseselt seotud seadusega antud rolli täitmisega. Kulude hüvitamise täpsem kord, piirmäärad ja tõendamise nõuded kehtestab PPA oma halduse siseselt, tagades kulude põhjendatuse ja ühtlase praktika. Hüvitamise eesmärk on toetada abipolitseiniku vabatahtlikku panust ning vältida olukordi, kus rahalised kohustused võiksid takistada või piirata tema osalemist politsei tegevuses.

Punktis 1 käsitletakse kulusid, mis tekivad abipolitseinikul otseselt politsei tegevuses osalemise tõttu. Hüvitamisele võivad kuuluda kulud, mis on vajalikud konkreetse ülesande täitmiseks või ülesande täitmise eelduste loomiseks, näiteks:
• toitlustuskulud, kui osalemine eeldab pikemat kohal viibimist või toimub ajal, mil tavapärane toitlustus ei ole võimalik;
• sidekulud, kui nende kandmine on vajalik ülesande täitmisega seoses (nt suhtlusvahendi kasutamine operatiivülesandel);
• ravi- ja ravimikulud, mis on tekkinud seoses tööõnnetusega (sh õnnetusjuhtum) politseilise tegevuse käigus ning mida ravikindlustuse seaduse ja selle alusel antud õigusaktide kohaselt Eesti Tervisekassa ei hüvita (visiiditasu, omaosalus ravimi maksumusest ja voodipäevatasu);
• vaktsiinikulud.
Kulude hüvitamise eeldused on nende seotus politsei tegevusse kaasamisega ning nende vajalikkus ja mõistlikkus.

Punktiga 2 võimaldatakse PPA-l hüvitada abipolitseinikule kulud, mis tekivad perioodilise tervisekontrolli läbimisel. Kuna tervisekontroll on abipolitseinikule seatud õiguslik eeldus, siis hüvitamise eesmärk on tagada, et perioodiline tervisekontrolli kohustus ei muudaks vabatahtlikku tegevust rahaliselt koormavaks ega takistaks abipolitseiniku staatuse säilitamist.

Punktiga 3 käsitletakse abipolitseiniku transpordiga seotud kulude hüvitamist. Siia alla kuuluvad kulud, mis tekivad abipolitseinikul liikumisel tegevuskohta, koolitusele, tervisekontrolli või muule tegevusele, mis tuleneb abipolitseiniku rollist. Hüvitada võidakse näiteks ühistranspordi piletikulud ja isikliku sõiduki kasutamisega seotud kulud. PPA võib oma sisekorras kehtestada kulude hüvitamise korra, sealhulgas kilomeetrihindade, piletite hüvitamise ja muude piirmäärade tingimused. Hüvitamise eeldus on kulu vältimatu seos abipolitseiniku ülesannete täitmisega.

Punktiga 4 sätestatakse võimalus hüvitada kulud, mis tekivad abipolitseinikul seoses välislähetusega. Sellised kulud võivad olla sõidukulud lähetuskohta ja tagasi, majutuskulud, päevaraha ja muud kulud, mis on otseselt seotud lähetuse eesmärgi täitmisega. Välislähetustega seotud täpsemad reeglid, sealhulgas lähetuse vormistamise kord, aruandlus ja kulude hüvitamise piirmäärad, kehtestab PPA. Kulude hüvitamine tagab, et abipolitseinikul on võimalik osaleda rahvusvahelistes koostöötegevustes, õppustel ja koolitustel ilma täiendava rahalise koormuseta.

Lõikega 2 sätestatakse, et PPA võib hüvitada abipolitseinikule ka muid põhjendatud ja asjakohaseid kulusid, mis ei ole sõnaselgelt lõike 1 punktides loetletud. Säte on iseloomult avatud norm, mille eesmärk on tagada paindlikkus olukordades, kus abipolitseiniku ülesannete täitmise või staatusega kaasnevad kulud ei mahu kitsalt määratletud kategooriatesse, kuid on oma olemuselt vältimatud ning objektiivselt seotud PPA teenistuslike vajadustega. Selline regulatsioon välistab olukorra, kus kulude loetelu liiga jäik piiritlus jätaks abipolitseiniku tegelikud ja mõistlikud kulutused hüvitamata üksnes seetõttu, et need ei vasta ühele konkreetsele kategooriale. Lõige võimaldab PPA-l rakendada kaalutlusõigust, hinnates kulude tegelikku seotust abipolitseiniku kaasamisega, nende vajalikkust, proportsionaalsust ja põhjendatust. Samas peab kulude hüvitamisel olema tagatud õiguspärasuse, läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtted, mistõttu täpsustatakse kulude hüvitamise tingimused ja ulatus PPA sisekorras.

„Muude põhjendatud ja asjakohaste kulude“ alla võivad kuuluda kulud, mis tulenevad abipolitseiniku osalemisest tegevustes või protsessides, mida ei ole võimalik täielikult ette näha, kuid mis on otseselt seotud tema rolliga politsei tegevuse toetamisel.

Lõige 3 sisaldab volitusnormi, mille kohaselt kehtestab Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor korra, millega reguleeritakse abipolitseinikule hüvitatavate kulude liigid, hüvitiste suuruse määramise alused ning hüvitamise ja taotluste menetlemise kord. Volitusnormi eesmärk on tagada kulude hüvitamise regulatsiooni paindlikkus ja ajakohasus, võimaldades PPA-l lähtuda teenistuslikest vajadustest ning eelarvelistest võimalustest.

Korra kehtestamisel saab peadirektor täpsustada nii hüvitatavate kulude ulatust kui ka hüvitamise piirmäärasid, arvestades, et seaduses sätestatakse üksnes üldised kulukategooriad. Kord peab samuti sisaldama menetlusnõudeid, sealhulgas hüvitise taotluse esitamise tähtaegu, vajalike tõendite loetelu ja otsuse tegemise korda, mis tagavad õigusselguse nii hüvitise taotlejale kui ka otsuste tegijale.

Lõikega 4 sätestatakse, et kokkuleppel Politsei- ja Piirivalveametiga võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulusid hüvitada ka kohalik omavalitsus. Sätte eesmärk on luua õiguslik raamistik, mis võimaldab kohalikel omavalitsustel oma piirkonna turvalisuse tagamisse panustanud abipolitseinike tegevusega seotud kulude katmist. Kokkuleppel põhinev lahendus tagab, et kulude hüvitamine toimub kooskõlas PPA töökorralduse ja kehtestatud hüvitamispõhimõtetega. Säte ei loo kohalikele omavalitsustele kohustust kulusid hüvitada, vaid annab selleks võimaluse, mida omavalitsus võib kasutada lähtuvalt piirkondlikest vajadustest, kohaliku eelarve võimalustest ning PPA-ga sõlmitud kokkuleppe sisust. Selline paindlikkus võimaldab omavalitsustel reageerida olukorras, kus abipolitseinike panus on kohaliku turvalisuse tagamisel oluline ning vabatahtlike tegevuse toetamine aitab suurendada kogukonna kaasatust ja avalikku turvatunnet. Praktikas võivad hüvitatavad kulud hõlmata näiteks toidu-, transpordi- või majutuskulusid, mida kohaliku omavalitsuse hinnangul on otstarbekas katta piirkonnas tegutsevate abipolitseinike motiveerimiseks ja nende tegevusest tulenevate vältimatute kulude hüvitamiseks.

Kuigi viimastel aastatel ei ole kohalike omavalitsuste praktika näidanud otsest abipolitseinike kulude hüvitamist, ei välista see sätte vajalikkust. Mitmes piirkonnas on omavalitsused toetanud PPA tegevust kaudselt – näiteks koolituste ja motivatsioonimeetmetega –, kuid otseste kulude hüvitamise võimalust pole seni rakendatud. Sellest hoolimata võib tulevikus tekkida piirkondlik vajadus või poliitiline tahe panustada abipolitseinike tegevuse toetamiseks otsesemalt, näiteks turvalisuse suurenemist vajavates piirkondades, suurema kogukonna kaasamise strateegiate raames või erakorraliste sündmuste korral. Seetõttu on normi säilitamine vajalik: see tagab kohalikele omavalitsustele selge ja toimiva õigusaluse juhuks, kui nad soovivad abipolitseinike tegevust tulevikus otseselt toetada. Samuti annab see PPA-le võimaluse kujundada koostööd omavalitsustega paindlikult ja ühtsete põhimõtete alusel, tagades, et kulud hüvitatakse koordineeritult.

Eelnõu §-ga 44 reguleeritakse tasustamata lisapuhkuse hüvitamine abipolitseinikule.

Võrreldes kehtiva APolS-iga ei muudeta regulatsiooni ja kehtima jäävad samad põhimõtted.

Lõike 1 kohaselt on abipolitseinikul õigus saada väljaõppes osalemise ajaks tööandjalt kalendriaastas tasustamata lisapuhkust kuni 15 päeva. Abipolitseinikule võimaldatakse tasustamata lisapuhkus väljaõppes osalemise ajaks. Lisapuhkuse saamiseks tuleb tööandjale esitada PPA taotlus, millest nähtub, et lisapuhkust taotletakse PPA korraldatud väljaõppes osalemiseks. Selline võimalus on oluline, et abipolitseinik saaks, ilma kartuseta kaotada oma töö, osaleda vastavas väljaõppes. Teiselt poolt on oluline, et tööandjal oleks teada, et ühe aasta jooksul on tal kohustus lubada enda töötaja PPA juurde väljaõppele, mis saab kokku olla maksimaalselt 15 kalendripäeva. Sarnane regulatsioon on ka Kaitseliidu seaduses, mille järgi on Kaitseliidu tegevliikmel õigus struktuuriüksuse juhi kirjalikul taotlusel saada ühe aasta jooksul kuni 30 kalendripäeva tasustamata lisapuhkust tegevliikmele sõjaväelise väljaõppe andmiseks ning korrakaitseorgani ja Kaitseväe ülesannete täitmisse kaasamiseks.

Lisaks on abipolitseinikul politsei ja piirivalve seaduse § 77 lõikes 1 nimetatud juhtudel õigus saada abipolitseiniku ülesannete täitmiseks tööandjalt tasustamata lisapuhkust kuni 30 päeva. PPVS § 77 lõike 1 alusel tähendab see seda, et abipolitseinik osaleb abipolitseiniku ülesannete täitmisel järgmistel juhtudel:
1) riigi julgeoleku tagamiseks;
2) riigikaitse vajadusel;
3) inimelu päästmiseks, päästetööde teostamiseks ja inimeste otsinguks;
4) loodusõnnetuse, tulekahju, avarii või katastroofi ennetamiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks;
5) edasilükkamatu teenistusülesande täitmiseks, mida selle iseärasuste tõttu ei ole
võimalik katkestada või lõpetada;
6) massilise korratuse ärahoidmiseks ja lõpetamiseks;
7) muudel seaduses sätestatud juhtudel.

Nimetatud juhtumite korral võib PPA-l olla vajadus lisatööjõu järele ja abipolitseinikud on kõige pädevamad sellistes olukordades politseid abistama. Abipolitseinikud on saanud asjakohase väljaõppe ja tegutsevad ka tavapärases olukorras vabatahtlikena politseid abistades. Selle sättega on loodud võimalus kaasata abipolitseinikud ettenägematutel ja erakorralistel juhtumitel politsei ülesannete täitmisse, tagades samal ajal abipolitseinikule toetuse maksmise. Lisaks aitab see kaasa PPA valmidusele kiiremini reageerida kriisile või selle puhkemisele ning hoida ära või takistada selle süvenemist.

Teisalt on tööandjale oluline teada, millistel juhtudel on ta kohustatud lubama oma töötaja puhkusele abipolitseiniku ülesannete täitmiseks. Tööandjal on oluline teada, et tema töötajal on õigus saada lisapuhkust sel juhul, kui riik vajab abi erandkorras ja erakorralise sündmuse lahendamiseks, s.t tegemist peab olema suure rahutuse, loodusõnnetuse, metsapõlengu või muu kriisiga. Tööandjat ei kohustata andma oma töötajale lisapuhkust abipolitseiniku tavapäraste ülesannete täitmisel osalemiseks.

Lisapuhkuse saamiseks esitab abipolitseinik tööandjale PPA peadirektori või tema volitatud isiku taotluse. Abipolitseinikule lisapuhkuse ja selle eest makstava hüvitise taotlemise ja väljamaksmise täpsem kord kehtestatakse määrusega.

Lõikega 2 sätestatakse, et abipolitseinik esitab oma tööandjale PPA või tema volitatud ametniku taotluse vähemalt kümme kalendripäeva enne väljaõppele või ülesande täitmisele asumist, välja arvatud juhul, kui etteteatamine ei ole asjaolusid arvestades mõistlikult võimalik. Sätte eesmärk on tagada tasakaal abipolitseiniku vabatahtliku tegevuse ja tema tööandja õigustatud huvide vahel. Etteteatamistähtaeg võimaldab tööandjal oma töökorraldust aegsasti planeerida ja vähendada riski, et abipolitseiniku ajutine eemalolek põhjustab häireid tööprotsessis. Samas võimaldab erandi sätestamine paindlikkust olukordades, kus abipolitseiniku kaasamine on ajakriitiline ega võimalda etteteatamistähtaega järgida, näiteks avaliku korra tagamisel või kriisiolukorra lahendamisel.

Kümnepäevane etteteatamistähtaeg on hinnatud mõistlikuks ja proportsionaalseks, arvestades tööandja planeerimisvajadust ning abipolitseiniku vabatahtliku tegevuse iseloomu. Säte loob selge ja läbipaistva korra abipolitseiniku kaasamiseks ning toetab head koostööd tööandja ja abipolitseiniku vahel.

Lõikega 3 nähakse ette, et Politsei- ja Piirivalveamet võib maksta abipolitseinikule tema kirjalikul taotlusel käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antud lisapuhkuse eest hüvitist. Lisapuhkuse kasutamise ajal ei ole tööandjal kohustust säilitada abipolitseinikule töötasu, mistõttu võib lisapuhkuse võtmine kaasa tuua ajutise sissetuleku vähenemise. Hüvitise maksmise võimalus on ette nähtud selleks, et vältida abipolitseiniku ja tema perekonna põhjendamatut majanduslikku koormust olukorras, kus isik täidab riigi huvides politsei ülesandeid.

Hüvitise saamiseks esitab abipolitseinik PPA-le kirjaliku taotluse. Hüvitise arvutamise aluseks võetakse abipolitseiniku lisapuhkusele eelnenud kuue kuu keskmine palk või töötasu, mille tööandja arvutab töölepingu seaduse § 29 lõike 8 alusel kehtestatud korras. Hüvitise ülempiir on Statistikaameti avaldatud lisapuhkusele eelnenud kalendrikuu keskmine brutokuupalk, mis tagab hüvitise maksmisel mõõdukuse ja proportsionaalsuse.

Selguse huvides on vajalik, et abipolitseinik saaks hüvitise taotlemisel esitada andmed oma töötasu kohta viisil, mis võimaldab PPA-l hüvitise suurust kontrollitavalt ja ühetaoliselt määrata. Praktikas võib selleks olla tööandja väljastatud tõend töötasu kohta või Maksu- ja Tolliameti registri andmetel põhinev väljavõte, mis kajastab abipolitseiniku lisapuhkusele eelnenud kuue kuu töötasu. Selline lähenemisviis aitab vähendada vaidlusi hüvitise suuruse üle ning piirab halduskoormust nii taotleja kui ka hüvitise maksja jaoks.

Sarnane regulatsioon on ette nähtud ka Kaitseliidu seaduses, mille kohaselt on Kaitseliidu tegevliikmel õigus struktuuriüksuse juhi kirjalikul taotlusel saada tasustamata lisapuhkust Kaitseliidu ülesannete täitmiseks ning riik kompenseerib vajaduse korral tegevliikme saamata jäänud sissetuleku. Seega on käesolev regulatsioon kooskõlas teiste riigikaitseliste ja julgeolekut tagavate vabatahtlike teenistuste põhimõtetega.

Enamik abipolitseinikke on tööealised inimesed, kellel on püsivad rahalised kohustused ning perekondlikud ülalpidamiskohustused. Tavapäraselt täidavad abipolitseinikud oma ülesandeid vabast ajast ja see ei mõjuta nende sissetulekut. Olukordades, kus riigil tekib vajadus kaasata abipolitseinikke politsei ülesannete täitmisse ajal, mil nad muidu töötaksid oma põhitöökohal, on põhjendatud, et riik tagab abipolitseinikule minimaalse sissetuleku säilimise. Ka juhul, kui abipolitseiniku tavapärane töötasu ületab keskmist brutokuupalka, on sellised kaasamised üldjuhul lühiajalised ja erandlikud ning hüvitise ülempiir ei mõjuta abipolitseiniku toimetulekut ebamõistlikult.

Lõike 4 kohaselt ei maksta käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud hüvitist juhul, kui tööandja säilitab abipolitseinikule lisapuhkuse ajal tema senise töötasu või palga. Sätte eesmärk on vältida olukordi, kus abipolitseinik saaks lisapuhkuse kasutamise ajal sama perioodi eest tasu nii oma tööandjalt kui ka riigilt, ning seeläbi välistada topelt tasustamine. Regulatsioon tagab hüvitise maksmise sihipärasuse ja proportsionaalsuse, arvestades nii riigi kui ka tööandjate õigustatud huve, ning on kooskõlas lisapuhkuse hüvitamise üldiste põhimõtetega.

Lõikega 5 nähakse ette, et abipolitseiniku lisapuhkuse eest makstava hüvitise taotlemise ja väljamaksmise täpsem kord kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Volitusnormi eesmärk on tagada hüvitise maksmise menetluse ühtsus ja läbipaistvus, võimaldades samal ajal reguleerida menetluslikke küsimusi paindlikult ja praktiliste vajaduste järgi. Määrusega sätestatakse eelkõige hüvitise taotluse esitamise kord, vajalikud andmed ja dokumendid ning menetluse tähtajad. Sarnane volitusnorm on ette nähtud ka kehtivas APolS-is.

Eelnõu §-ga 45 nähakse ette abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele tekkinud varalise kahju hüvitamine.

Võrreldes kehtiva ApolS-iga abipolitseinikule varalise kahju hüvitise maksmise põhimõtteid ei muudeta. Abipolitseinikud osalevad samasugustes ohtlikes olukordades nagu politseiametnikud. Politseiametnikele on seadusega tagatud kaitse ja varalise kahju hüvitamine seoses tööülesannete täitmisega, mistõttu on õiglane, et ka abipolitseinikud saavad oma panuse eest võrdväärset kohtlemist. Varalise kahju hüvitamine abipolitseinikule, kes osaleb politsei tegevuses, on vajalik, et tagada tema õiglane kohtlemine ja kaitse ülesannete täitmisel tekkivate kahjude eest. Hüvitamise eesmärk on pakkuda abipolitseinikule turvatunnet ja kindlust, et tema isiklik vara on kaitstud, kui ta oma kohustusi täites peaks sattuma kahju saamise olukorda.

Lõikega 1 nähakse ette, et politsei tegevuses osalemisel abipolitseinikule või käesoleva eelnõu § 46 lõikes 1 nimetatud isikutele tekitatud otsese varalise kahju hüvitab riik. Abipolitseiniku perekonnaliikmele tekitud varalise kahju hüvitamine on oluline, kuna politsei tegevuses osalemine ei mõjuta alati ainult abipolitseinikku, vaid ka tema lähedasi. Perekondlikule varale tekitatud kahju hüvitamine annab abipolitseinikule lisakindluse, et tema vabatahtlik tegevus ei avalda negatiivset mõju perekonna varalisele olukorrale. Kahjutasu nõutakse süüdiolevalt isikult sisse regressi korras, see näitab, et riik seisab abipolitseiniku eest. Riik võtab vastutuse selle eest, et abipolitseinik ei kannataks politsei tegevuses osalemise tõttu talle põhjustatud kahju all, kuid nõuab kahju hüvitamist tegelikelt süüdlastelt.

Politsei- ja Piirivalveametil on tagasinõudeõigus süüdioleva isiku suhtes, kes vastutab kahju põhjustamise eest, mille tõttu tekkis abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele otsene varaline kahju. Kahjust arvatakse maha hüvitis, mida on maksnud kindlustusandjad sama kindlustusjuhtumi eest, või toetus või hüvitis, mida on maksnud riik või kohaliku omavalitsuse üksus abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele.

Lõikega 2 määratletakse juhtumid, kus hüvitist ei maksta, et vältida tahtliku väärkäitumise või ohtlikus olukorras riskantse tegevuse toetamise ohtu. Punkti 1 kohaselt ei maksta hüvitist siis, kui abipolitseinik on pannud toime süüteo, mis on põhjuslikus seoses otsese varalise kahju saamisega. Sellisel juhul on tegemist abipolitseiniku enda vastutuse ja mitte politsei tegevuses osalemisega seotud kahjuga. Punkti 2 kohaselt ei maksta hüvitist siis, kui abipolitseinik on pannud toime enesetapu või enesetapukatse, sest need tegevused on otseselt seotud isiku enda käitumisega, mitte politsei tegevuses osalemisega. Punkti 3 kohaselt ei maksta hüvitist siis, kui abipolitseinik on pannud toime enesevigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses haigusliku seisundiga ega tulenenud teiste isikute õigusvastasest käitumisest. Punkt 3 tähendab näiteks olukorda, kus isik oli teadlikult tarbinud alkohoolseid, narkootilisi või psühhotroopseid aineid ja sellest oli põhjustatud tema joobeseisund, mis politsei tegevuses osaledes ei ole lubatud ning võib põhjustada ohusituatsioonis ebaadekvaatse käitumise. Punkti 4 kohaselt ei maksta hüvitist siis, kui abipolitseinik on joobeseisundis – see keeld on oluline, kuna politsei tegevuses osalemine joobeseisundis on vastuolus nii seaduse kui ka eetikanõuetega.

Lõike 3 järgi kehtestab varalise kahju hüvitamise tingimused ja korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seega antakse muudatuse tulemusel kahju hüvitamise tingimused ja korra kehtestamise volitus Vabariigi Valitsuse asemel siseministrile.

Eelnõu §-ga 46 reguleeritakse hüvitist abipolitseiniku hukkumise, surma ja töövõime vähenemise korral.

Võrreldes kehtiva APolS-iga abipolitseinikule hüvitise maksmise põhimõtteid ei muudeta. Abipolitseinikud võivad politsei tegevuses osaledes puutuda kokku ohtlike olukordadega, mis on seotud näiteks kuritegevuse tõkestamise või avaliku korra kaitsega. Sellistes olukordades võivad abipolitseinikud sattuda ründe alla või saada vigastusi. Hüvitise maksmine tagab, et kui abipolitseinik kannatab politsei tegevuses osaledes, siis on tal ja tema lähedastel kindlustunne, et saadud kahju korvatakse osaliselt või täielikult. Hüvitis vähendab ka rahalisi muresid, mis võivad kaasneda ootamatute meditsiiniliste ja sissetulekuga seotud probleemidega.

Lõikega 1 sätestatakse, et kui abipolitseinik hukkub või sureb politsei tegevuses osaledes õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel, makstakse tema lapsele, vanemale, lesele või abieluga sarnanevas suhtes olevale elukaaslasele ning perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist. Abipolitseiniku perekonnale makstakse hüvitist samadel alustel nagu ametnikele, sealhulgas politseiametnikele ja päästeteenistujatele. Selle sätte eesmärk on tagada abipolitseiniku lähedastele majanduslik kaitse olukorras, kus pere kaotab lähedase inimese, kelle surm on otseselt põhjustatud tema panusest politsei abistamisel. Regulatsioon lähtub printsiibist, et abipolitseinikule, kes tegutseb riigi ülesannete täitmise huvides ja riigi juhiste alusel, peab olema tagatud sarnane kaitse kui politseiametnikele, kelle hüvitise maksmise põhimõtted on ajas väljakujunenud ja õiguspärase ootuse seisukohalt vajalikud. Seega tagab seadus abipolitseiniku lähedastele võrdse ja õiglase kohtlemise võrreldes politseiametnikega.

Lõikega 2 sätestatakse, et kui abipolitseinikul tuvastatakse politsei tegevuses osalemisega seotud õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv töövõime või ajutine töövõime kaotus, millega ei kaasnenud osalist või puuduvat töövõimet, siis makstakse talle hüvitist.

Sätte eesmärk on tagada, et abipolitseinik ei jääks politsei tegevuses osalemise tõttu tekkinud tervisekahjustuse korral ilma vajalikust rahalisest toetusest, mis aitab katta taastumisega seotud kulusid ning kompenseerida töövõime vähenemisest tulenevat kahju. Hüvitis toetab isiku toime- ja elujõulisust ning aitab vähendada olukordi, kus vabatahtlikku panust avaliku turvalisuse tagamisse võib takistada ebapiisav sotsiaalne kaitse. Lisaks tagab see säte, et abipolitseinikule kohaldatakse võrreldavaid hüvitamispõhimõtteid nagu politseiametnikele, kelle tööülesanded ja riskid on sarnased, ning välditakse ebavõrdset kohtlemist, kui mõlemad puutuvad kokku samade ohtudega.

Lõikega 3 sätestatakse, et kui abipolitseinik on saanud viga või haigestunud seoses politsei tegevuses osalemisega tema vastu toimepandud ründe, tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel, kannab tema ravi- ja ravimikulud riik (PPA või ravikindlustuse kaudu), näiteks omaosaluse suuruse või hambaravi, mis pole kaetud ravikindlustusega. Samasugune põhimõte kehtib ka politseiametnike puhul, kuna abipolitseinik täidab riigi turvalisuse tagamise funktsioone koos politseiametnikuga ja seega on kohane, et neile kehtiksid samad garantiid.

Sätte eesmärk on tagada, et abipolitseinik ei peaks kandma rahalist koormust tervisekahjustuse tõttu, mis on tekkinud tema vabatahtliku panuse käigus riigi turvalisuse tagamisse. Abipolitseinik täidab sageli ülesandeid, mis olemuslikult sarnanevad politseiametniku tegevusega ja võivad sisaldada märkimisväärseid riske. Sellest tulenevalt on põhjendatud, et abipolitseinikule kehtiksid tervisekahjustuste hüvitamisel samad garantiid, mis politseiametnikele. Säte toetab õiguspärase ootuse põhimõtet: isik, kes pakub riigile vabatahtlikku abi ja võtab osa kõrgenenud riskiga tegevusest, peab olema kindlustatud, et sellise tegevusega kaasnev potentsiaalne tervisekahju ei tooks kaasa põhjendamatuid isiklikke kulutusi. Lisaks vähendab regulatsioon olukordi, kus ravi- või ravimikulud võiksid takistada abipolitseiniku taastumist või tema edasist osalust politsei tegevuses.

Lõike 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud juhtudel makstakse hüvitist samadel alustel ja korras, mis on ette nähtud hüvitise maksmisel avaliku teenistuse seaduse §-des 49 ja 491 sätestatud juhtudel, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi. APolS-i järgi on abipolitseinik isik, kes vabatahtlikult oma vabast ajast osaleb politsei tegevuses seaduses sätestatud alustel ja korras. Abipolitseinikud abistavad politseiametnikke ning nende tööülesanded ja ka nende täitmisega seotud riskid on sarnased, mistõttu on juba kehtivas ApolS-is võrdsustatud abipolitseinike ja politseiametnike hüvitiste regulatsioonid. See on abipolitseinike suhtes õiglane ja võrdne kohtlemine. Lisaks annab see abipolitseinikule kindlustunde, et kui temaga midagi juhtub, siis riik hoolitseb tema enda või tema lähedaste eest. See aga omakorda võib olla motivaator abipolitseinikega liituda. APolS-i on jäetud ainult erisused, mis on tingitud sellest, et abipolitseinik ei ole PPA-ga teenistussuhtes, vaid tegutseb politseis vabatahtlikuna. Näiteks ei maksta talle abipolitseiniku ülesannete täitmise eest palka.

Nii nagu ametnikule või tema perekonnaliikmele hüvitise määramisel, arvestatakse ka abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele hüvitise määramisel sellega, kas abipolitseinik hukkus või sai viga õnnetusjuhtumi või tema suhtes toime pandud vägivalla tagajärjel. Abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele kohaldatakse hüvitise maksmisel samu põhimõtteid nagu politseiametnikele.

Näiteks eristatakse ATS-is hüvitise maksmist töövõime vähenemise või kaotuse korral õnnetusjuhtumi tagajärjel hüvitise maksmisest töövõime vähenemise või kaotuse korral ametniku vastu toimepandud ründe tagajärjel. Viimasel juhul makstakse politseiametnikule töövõime osalise kaotuse korral kuni kaheksa aasta keskmine palk ja töövõime täieliku kaotuse korral kuni 13 aasta keskmine palk. Õnnetusjuhtumi tagajärjel makstakse politseiametnikule osalise töövõime korral tema kahe aasta keskmine palk, puuduva töövõime korral seitsme aasta keskmine palk. Arvestatud on, et nii nagu politseiametnikul on ka abipolitseinikul tööülesandeid ohtlikum täita kui muudel aladel, s.t on suurem oht, et keegi abipolitseinikku ründab.

Lõike 5 kohaselt võetakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud hüvitise arvutamise aluseks abipolitseiniku hüvitise maksmisele eelnenud ühe kalendrikuu keskmine tulu, mis saadakse kuue kalendrikuu sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. Selline arvestusviis võimaldab lähtuda abipolitseiniku tegelikust ja objektiivselt tuvastatavast sissetulekust ning tagab hüvitise määramisel ühtse ja läbipaistva aluse nii abipolitseinikule endale kui ka tema perekonnaliikmetele makstava hüvitise puhul.

APolS-is sätestatud viide kuue kalendrikuu sotsiaalmaksuga maksustatavale tulule tähendab, et hüvitise arvutamisel lähtutakse abipolitseiniku tegelikust sissetulekust, millelt on makstud sotsiaalmaks ning mis on Maksu- ja Tolliameti andmete alusel objektiivselt tuvastatav. Selline lahendus võimaldab arvestada erinevaid töötamise ja sissetuleku vorme ning tagab hüvitise määramisel õiglasema ja paindlikuma lähenemisviisi kui üksnes töölepingujärgse palga arvestamine.

Kuue kalendrikuu sotsiaalmaksuga maksustatav tulu hõlmab muu hulgas:
• töölepingu alusel saadud töötasu;
• teenistussuhte alusel makstud palka;
• võlaõiguslike lepingute (nt käsundus- või töövõtuleping) alusel saadud tasu;
• ettevõtlustulu, millelt on tasutud sotsiaalmaks.

Selline arvestusviis on eriti oluline, arvestades, et abipolitseinikud võivad oma põhitöös olla erinevas töösuhtes või kombineerida mitut sissetulekuallikat. Seega välditakse olukorda, kus hüvitise suurus sõltuks üksnes ühest töösuhtest ega kajastaks isiku tegelikku majanduslikku olukorda.

Näited:
• Töölepinguline töötaja. Abipolitseinik töötab eraettevõttes töölepingu alusel ning tema kuue kalendrikuu sotsiaalmaksuga maksustatav tulu kokku on 12 000 eurot. Sellest arvutatakse ühe kalendrikuu keskmine tulu summas 2000 eurot, mis võetakse aluseks hüvitise määramisel.

• Mitu sissetulekuallikat. Abipolitseinik töötab osakoormusega töölepingu alusel ja lisaks osutab teenuseid käsunduslepingu alusel. Kuue kalendrikuu jooksul saadud ja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu kogusumma on 9000 eurot. Hüvitise aluseks olev ühe kalendrikuu keskmine tulu on sel juhul 1500 eurot.

• Ettevõtjana tegutsev isik. Abipolitseinik tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana ja maksab oma ettevõtlustulult sotsiaalmaksu. Kuue kalendrikuu jooksul deklareeritud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu on 18 000 eurot. Hüvitise arvutamisel võetakse aluseks ühe kalendrikuu keskmine tulu summas 3000 eurot, arvestades seaduses sätestatud hüvitise ülempiiri.

Selline hüvitise arvutamise alus on põhjendatud ka juhul, kui hüvitist makstakse abipolitseiniku hukkumise või surma korral tema perekonnaliikmetele. Sel moel lähtutakse isiku tegelikust panusest perekonna ülalpidamisse ning tagatakse, et hüvitis täidab oma eesmärki – leevendada ootamatu sündmuse majanduslikke tagajärgi.

Kuue kalendrikuu sissetuleku arvestamine aitab ühtlasi siluda ajutisi sissetulekukõikumisi ning välistab olukorra, kus hüvitise suurus sõltuks ebaproportsionaalselt ühest juhuslikult suurest või väikesest sissetulekust üksikul kuul.

Lõikega 1 sätestatud juhul, kui abipolitseinik hukkub või sureb politsei tegevuses osalemisega seotud asjaoludel, on hüvitise eesmärk tagada tema perekonnaliikmetele ja teistele ülalpeetavatele isikutele sissetuleku asendamine ning leevendada ootamatu kaotuse majanduslikke tagajärgi. Seetõttu on põhjendatud, et hüvitise arvutamisel lähtutakse abipolitseiniku varasemast sotsiaalmaksuga maksustatud tulust, mis kajastab tema tegelikku panust perekonna ülalpidamisse.

Lõikega 2 sätestatud juhul, kui abipolitseinikule tekib politsei tegevuses osalemisega seotud vigastuse või haiguse tagajärjel ajutine töövõime kaotus või tuvastatakse osaline või puuduv töövõime, on hüvitise eesmärk kompenseerida abipolitseiniku sissetuleku vähenemist ning toetada tema toimetulekut olukorras, kus töövõime on ajutiselt või püsivalt kahjustunud.

Hüvitise ülempiir on hüvitise maksmisele eelnenud kolmekordne Statistikaameti avaldatud viimane keskmine brutokuupalk. Ülempiiri sätestamise eesmärk on tagada hüvitiste maksmisel proportsionaalsus ning vältida olukordi, kus abipolitseiniku või tema perekonnaliikmete sotsiaalsed garantiid ületaksid võrreldavate avalikku võimu teostavate ametnike garantiisid. Samuti arvestab ülempiir asjaolu, et abipolitseinik täidab oma ülesandeid vabatahtlikkuse alusel ja tal on õigus politsei tegevuses osalemisest keelduda.

Kuna abipolitseinik ei ole ametnik ning tema sissetulekut ei reguleeri avaliku teenistuse seadus, on vajalik sätestada abipolitseiniku hüvitise arvutamise alus eraldi APolS-is. Sotsiaalmaksuga maksustatava tulu kasutamine võimaldab hõlmata erinevaid töötamise vorme ning tagab võrdsed ja õigusselged tingimused kõigi abipolitseinike ning nende perekonnaliikmete suhtes.

Lõike 6 kohaselt võetakse abipolitseinikule või tema perekonnale hüvitise maksmisel aluseks politseiametniku põhipalgavahemiku madalaim määr, kui abipolitseiniku palk või töötasu alalise tööandja juures on väiksem politseiametniku põhipalgavahemiku madalaimast määrast.

Sätte eesmärk on tagada õiglane, proportsionaalne ja sisuliselt põhjendatud hüvitise tase olukordades, kus abipolitseiniku tööalane sissetulek ei kajasta riski, mille ta võtab politsei tegevuses vabatahtlikult osaledes. Abipolitseinik osaleb politsei tegevuses ülesannetes, mis võivad olla olemuslikult ohtlikud ja mis langevad sisult kokku politseiametniku ülesannetega (nt ründe tõrjumine, avaliku korra tagamine, süüteo tõkestamine). Seega on põhjendatud, et kahjujuhtumi korral ei ole hüvitise määramise aluseks mitte tema tavapärane tööturu positsioon, vaid politseitöö riskitase ja politseiametnike hüvitissüsteemis kujundatud miinimumpalk. Selle regulatsiooniga välditakse olukordi, kus väikse või ebaregulaarse sissetulekuga abipolitseinik (nt üliõpilane, pensionär, osakoormusega töötaja) või tema perekond oleksid sama ohuolukorra eest hüvitise maksmisel asetatud põhjendamatult halvemasse olukorda võrreldes kutselise politseiametnikuga. Sättega tugevdatakse seega võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, tunnustades, et abipolitseiniku riskikoormus politsei tegevuses ei sõltu tema väljaspool politseitööd teenitava sissetuleku suurusest. Lisaks tagatakse sättega hüvitise ühtlustatud miinimumtase, mis suurendab süsteemi prognoositavust ja vähendab vaidlusi hüvitise arvutamise aluste üle. Põhipalga kasutamine võrdlusbaasina toetab ka sarnast hüvitamismudelit teiste siseturvalisuse valdkonna teenistujate puhul.

Lõikega 7 nähakse ette säte selle kohta, mis palk võetakse aluseks, kui abipolitseinik ei ole enne hukkumist või viga saamist töötanud. Sel juhul võetakse aluseks hukkumise või vigastada saamise ajal kehtinud töötasu alammäär. Sama regulatsioon on ka vabatahtliku päästja kohta, mille kohaselt võetakse hüvitise arvutamise aluseks hukkumise või vigastada saamise ajal kehtinud palga alammäär, kui päästetööl osalev vabatahtlik päästja ei töötanud hukkumisele või vigastada saamisele eelnenud ajal.

Sätte eesmärk on tagada, et töö- või teenistussuhte puudumine ei asetaks abipolitseinikku või tema perekonda hüvitise saamisel ebaproportsionaalselt kehvemasse olukorda. Vabatahtliku panuse andjatel võib olla väga erinev sotsiaal-majanduslik taust – abipolitseinikuks võivad olla õppurid, pensionärid, kodused vanemad või isikud, kes ajutiselt ei tööta. Nende panus politsei tegevuse toetamisel ei ole väiksem kui töötaval inimesel ning riskid, millega nad politsei ülesannetes osaledes kokku puutuvad, ei sõltu nende tööalasest staatusest. Töötasu alammäära kasutamine hüvitise arvutamise baasina tagab seetõttu minimaalse sotsiaalse kaitse, mis on kooskõlas proportsionaalsuse ja võrdsuspõhimõttega. Samuti järgib säte siseturvalisuse valdkonna ühtset lähenemisviisi, kuna vabatahtlike päästjate hüvitiste regulatsioon näeb ette samasuguse põhimõtte. Hüvitise määramine töötasu alammäära alusel väldib seega olukordi, kus vabatahtlik jääks ilma õiguslikust ja sotsiaalsest kaitsest üksnes põhjusel, et ta ei olnud sel hetkel hõivatud tasustatava tööga.

Lõikega 8 täpsustatakse, et abipolitseiniku hukkumise või vigastuse saamise hüvitiste maksmisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest Siseministeeriumi eelarve kaudu. Sätte eesmärk on selgelt määratleda rahastamisallikas ning tagada, et hüvitiste maksmine oleks nii abipolitseinike kui ka nende perekondade jaoks üheselt mõistetavalt kaetud riigi poolt. Lisaks tagab selline regulatsioon, et hüvitiste maksmine ei sõltu PPA konkreetse aasta eelarvelistest vahenditest ega haldusüksuste rahalisest olukorrast. See välistab olukorra, kus hüvitise maksmine võiks viibida või osutuda raskendatuks eelarveliste piirangute tõttu ning tugevdab abipolitseinike õiguspärast ootust, et neile või nende perekonnale mõeldud tagatised on riigi poolt kindlalt kaetud.

Eelnõu 7. peatükk. Abipolitseiniku distsiplinaar- ja varaline vastutus

Kehtivas APolS-is on abipolitseinikule ette nähtud vastutus üksnes abipolitseiniku tunnistuse ja eritunnuse ebaseadusliku kasutamise eest. Kehtiva APolS-i järgi vabastatakse abipolitseinik ametist, kui ta ei vasta APolS §-des 4 ja 5 ning § 8 lõikes 4 sätestatud tingimustele või kui ta käitub abipolitseinikule sobimatult, sealhulgas rikub avalikus kohas käitumise nõudeid või käitub muul viisil õigusvastaselt. Muid vastutuste liike ei ole ette nähtud ning puuduvad menetluslikud normid järelevalve teostamise kohta. Uue APolS-i eelnõuga nähakse ette distsiplinaarjärelevalve abipolitseiniku tegevuse üle. Selgelt reguleeritud järelevalve võimaldab PPA-l saada ülevaate abipolitseinike tegevuse õiguspärasusest ja tuvastada võimalikke õigusvastaseid tegusid. Lisaks kaitseb see abipolitseinikke riigi omavoli eest, nagu alusetu abipolitseiniku staatusest vabastamine.
Riigivastutuse seaduse kohaldumine abipolitseiniku tegevusele. Abipolitseinik osaleb politsei tegevuses avaliku võimu kandjana. Politsei tegevuses osalemine ja politsei abistamine on oma olemuselt avalik-õiguslikud ning nende täitmisel kasutatakse riigi volitusi, sealhulgas korrakaitselisi meetmeid ja vahetut sundi. Abipolitseinik tegutseb selliste ülesannete täitmisel PPA nimel ja vastutusel ning tema tegevus on omistatav politsei kui avaliku võimu kandja tegevusele.

Riigivastutuse seaduse kohaldamisel ei ole määrav, kas avalikke ülesandeid täidab ametnik avaliku teenistuse seaduse tähenduses või muu füüsiline isik. Riigivastutuse seaduse § 12 lõike 2 kohaselt loetakse avaliku võimu kandja tekitatud kahjuks ka kahju, mille on vahetult põhjustanud füüsiline isik, kes täitis avaliku võimu kandja ülesandeid teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Seega kuulub kahju, mille abipolitseinik on politsei tegevuses osalemisel tekitanud, riigivastutuse seaduse kohaldamisalasse.

Isikul, kelle õigusi on abipolitseiniku õigusvastase tegevusega rikutud, on õigus nõuda kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse § 7 lõike 1 alusel. Kahju hüvitamise nõue eeldab, et kahju on tekitatud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes, kahju ja õigusvastase teo vahel esineb põhjuslik seos ning kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada muude esmaste õiguskaitsevahendite abil. Need eeldused kehtivad samaväärselt nii ametniku kui ka abipolitseiniku tegevuse kohta.

Kannatanu ees ei vastuta kahju eest vahetult abipolitseinik, vaid avaliku võimu kandja, kelle ülesandeid täideti. Riigivastutuse seaduse § 12 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamiseks kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Politsei tegevuses osalemisega tekitatud kahju puhul on selleks riik, keda esindab PPA. Kannatanul ei ole kohustust määratleda kahju hüvitamise nõudes konkreetset haldusorganit, vaid piisab sellest, kui on näidatud, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati.

Riigivastutuse seadus lähtub segavastutuse põhimõttest, mille kohaselt ei vastuta avalikke ülesandeid täitev füüsiline isik kannatanu ees vahetult, vaid vastutus lasub avaliku võimu kandjal. Selline lahendus tagab isikute tõhusa õiguskaitse ning välistab olukorra, kus avaliku võimu teostamisel tekkinud kahju jääb hüvitamata üksikisiku piiratud vastutusvõime tõttu.
Kui riik on kannatanule kahju hüvitanud, tekib tal õigus esitada regressinõue kahju tekitanud isiku vastu. Riigivastutuse seaduse § 19 lõike 1 kohaselt võib avaliku võimu kandja esitada regressinõude nii ametniku kui ka abipolitseiniku vastu, kui kahju tekkis nende õigusvastase tegevuse tagajärjel. Abipolitseinik vastutab regressi korras üksnes juhul, kui on tuvastatud tema süü kahju tekitamises, sarnaselt ametnike suhtes kohaldatavatele põhimõtetele.

Abipolitseiniku tegevusega tekitatud kahju võib seisneda nii varalises kui ka mittevaralises kahjus. Mittevaraline kahju on eelkõige seotud isikuvabaduse piiramise, kehalise puutumatuse rikkumise või inimväärikuse alandamisega. Riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise või vabaduse võtmise korral.

Kokkuvõttes tagab riigivastutuse seaduse kohaldamine abipolitseiniku tegevusele selle, et isikute põhiõigused on kaitstud sõltumata sellest, kas politseilisi ülesandeid täidab politseiametnik või abipolitseinik. Vastutus avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju eest lasub riigil, säilitades samas võimaluse nõuda süüliselt tegutsenud abipolitseinikult kahju hüvitamist regressi korras.

Näited:
• Kui abipolitseinik osaleb politsei tegevuses ja kohaldab isiku suhtes vahetut sundi, mis osutub hiljem õigusvastaseks (nt ülemäärase jõu kasutamine või põhjendamatu vabaduse piiramine), siis on kannatanul õigus esitada kahju hüvitamise nõue riigi vastu riigivastutuse seaduse alusel. Sellisel juhul vastutab kahju eest riik PPA kaudu ning kannatanu ei pea pöörduma vahetult abipolitseiniku vastu.
• Abipolitseinik täidab liiklusjärelevalve tagamisega seotud ülesannet ning kahjustab kontrolli käigus õigusvastaselt isiku sõidukit ehk lõhub selle. Sellisel juhul on tegemist avaliku võimu teostamisel tekitatud kahjuga, mille eest vastutab riik ning mis hüvitatakse riigivastutuse seaduses sätestatud korras.

Eelnõuga ei sätestata APolS-is eraldi riigivastutust käsitlevat paragrahvi, kuna abipolitseiniku tegevusest tulenev vastutus on juba reguleeritud riigivastutuse seaduses. Riigivastutuse seadus on üldseadus, mille reguleerimisalasse kuulub avaliku võimu teostamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamine sõltumata sellest, millises eriseaduses vastava avaliku ülesande täitmine on sätestatud. Abipolitseinik täidab politseilisi ülesandeid avaliku võimu kandjana ning tema tegevus on omistatav politsei tegevusele. Riigivastutuse seaduse § 12 lõigete 1–3 kohaselt vastutab kahju eest avaliku võimu kandja ka juhul, kui kahju on vahetult põhjustanud füüsiline isik, kes täitis avaliku võimu kandja ülesandeid teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Seetõttu hõlmab kehtiv riigivastutuse regulatsioon juba praegu abipolitseiniku tegevust. Seletuskirjas riigivastutuse regulatsiooni selgitamine on piisav ja asjakohane, kuna see võimaldab selgelt avada kehtiva õiguse kohaldumist abipolitseiniku tegevusele, vältides samal ajal normatiivset dubleerimist.

Eelnõu §-ga 47 reguleeritakse abipolitseiniku distsiplinaarvastutust.

Lõike 1 kohaselt loetakse distsiplinaarsüüteoks APolS-i tähenduses abipolitseiniku kohustuste süüliste rikkumist. Sätte eesmärk on ühtlustada abipolitseiniku distsiplinaarvastutuse alused ATS-iga, määratledes, et distsiplinaarsüütegu on abipolitseiniku kohustuse süüline rikkumine. ATS-is tunnistatakse distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuse süüline rikkumine (ATS § 69).

Abipolitseiniku kohustuste rikkumise korral tuleb hinnata, kas rikkumine on toime pandud abipolitseiniku ülesannete täitmisel politsei tegevuses osaledes või väljaspool abipolitseiniku tegevust. Selline eristus on vajalik, kuna abipolitseiniku eraellu sekkumine on piiratum kui tema tegevuse hindamine politsei tegevuses osalemise käigus, arvestades et abipolitseinik ei tegutse pidevalt abipolitseinikuna ega ole alati ülesannete täitmisel. Samas on APolS-is rõhutatud abipolitseiniku kohustust käituda väärikalt ka väljaspool abipolitseiniku tegevust. Politsei tegevuses mitteosalemisel süülise kohustuse rikkumist tuleks hinnata leebemalt, et vältida ebaproportsionaalset sekkumist abipolitseiniku eraellu, säilitades samal ajal politsei ja abipolitseiniku tegevuse usaldusväärsuse.

Lõike 2 kohaselt kohaldatakse käesolevas seaduses ettenähtud distsiplinaarmenetlusele avaliku teenistuse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Sättega tagatakse, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel järgitakse ATS-i menetlusgarantiisid (eesmärk, algatamine, selgitusõigus, tõendite kogumine, tähtajad, proportsionaalsus, pädevus), kohandades neid APolS-i erisustega.

Distsiplinaarmenetluse ülesanne abipolitseiniku suhtes on ühelt poolt tagada abipolitseiniku kohustuste õiguspärane täitmine ning teiselt poolt võimaldada isiku abipolitseiniku staatusest vabastamine juhtudel, kus usaldus abipolitseiniku vastu on tema käitumise tõttu põhjendatult kadunud ja esineb alus arvata, et ta ei suuda ka edaspidi nõuetekohaselt täita abipolitseiniku ülesandeid ega järgida talle kehtestatud nõudeid ja kohustusi.
Distsiplinaarmenetluse eesmärk (ATS § 71). Distsiplinaarmenetluse eesmärk abipolitseiniku puhul on selgitada kiiresti ja täielikult välja võimalikule abipolitseiniku kohustuste rikkumisele viitavad asjaolud, tuvastada süü olemasolu ning vajaduse korral kohaldada õiglane ja proportsionaalne distsiplinaarkaristus.

Distsiplinaarmenetluse algatamine (ATS § 72). Distsiplinaarmenetlust ei ole alati kohustust alustada. Kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta, võib ametisse nimetamise õigust omav isik algatada distsiplinaarmenetluse. APolS § 6 lõike 1 kohaselt nimetab ja annab PPA peadirektor või tema volitatud ametnik abipolitseiniku staatuse isikule, kes vastab käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud abipolitseinikule esitatavatele nõuetele ning on läbinud vastava astme väljaõppe. Seega, abipolitseinikku otseselt ametisse ei nimetata, vaid talle antakse haldusaktiga abipolitseiniku staatus. Abipolitseiniku suhtes algatatakse distsiplinaarmenetlus üksnes juhul, kui PPA peadirektoril või tema volitatud ametnikul on olemas piisavad faktilised andmed distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta ning esineb põhjendatud alus pidada võimalikku rikkumist oluliseks. Menetlus algatatakse kirjaliku haldusaktiga, millega määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija, menetluse tähtaeg ning kirjeldatakse teadaolevad asjaolud, sealhulgas abipolitseiniku isik, kui see on menetluse algatamise hetkeks võimalik. Regulatsiooniga tagatakse, et abipolitseiniku suhtes ei alustata distsiplinaarmenetlust meelevaldselt ega üksnes oletustele tuginedes ning et menetluse algatamine on selgelt vormistatud ja kontrollitav. Samuti on tagatud abipolitseiniku õigus saada menetluse algatamisest õigel ajal teada. Juhtudel, kus kahtlustatava abipolitseiniku isik ei ole menetluse algatamise hetkeks veel piisavalt kindlaks tehtud, võimaldab regulatsioon menetluse algatada ka ilma isikut esialgu nimetamata, tagades siiski, et menetlusdokument toimetatakse abipolitseinikule kätte kohe pärast tema tuvastamist.

Distsiplinaarmenetluse läbiviimine (ATS § 73). Distsiplinaarmenetluse läbiviimise õigus on distsiplinaarmenetluse algatajal või tema poolt selleks volitatud isikul. Abipolitseinike distsiplinaarmenetlusi hakkab läbi viima PPA sisekontrollibüroo. Menetluse läbiviija ülesanne on koguda distsiplinaarsüüteo kohta kõik asjas olulised tõendid ning tagada, et otsus põhineb terviklikul ja objektiivsel asjaolude hindamisel. Abipolitseinikule, keda kahtlustatakse kohustuse rikkumises, tuleb anda tegelik ja sisuline võimalus esitada kirjalik seletus distsiplinaarsüüteo kohta. Selleks nähakse ette minimaalne tähtaeg, mis võimaldab abipolitseinikul oma seisukohti põhjendada ning vajaduse korral esitada tõendeid või viidata menetluses olulistele asjaoludele. Seletusõiguse tagamine on keskne menetlusgarantii ning selle rikkumine võib kaasa tuua menetluse õigusvastasuse. Menetluse käigus on distsiplinaarmenetluse läbiviijal õigus nõuda seletusi ka teistelt isikutelt, kellel on teadmisi distsiplinaarsüüteo asjaolude kohta. Samas on seaduses ette nähtud olulised piirangud seletuse nõudmisele, eelkõige seoses enese mittesüüstamise õiguse ning perekonna- ja lähisuhete kaitsega. See tagab, et tõendite kogumine ei toimuks põhiõiguste arvelt.

Menetluse lõppedes koostab distsiplinaarmenetluse läbiviija kirjaliku menetluse kokkuvõtte, milles tuuakse selgelt välja rikutud abipolitseiniku kohustus, kogutud tõendid, rikkumise faktiline kirjeldus ning põhjendatud ettepanek karistuse määramiseks või karistamata jätmiseks. Kokkuvõte on aluseks distsiplinaarkaristuse määramise otsusele ning peab võimaldama otsustajal hinnata asjaolusid tervikuna.

Enne distsiplinaarkaristuse määramist tuleb abipolitseinikule menetluse kokkuvõte kätte toimetada ning anda talle võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited. See tagab, et abipolitseinik saab tutvuda menetluse tulemustega ning reageerida võimalikele ebatäpsustele või vaidlusalustele järeldustele enne lõpliku otsuse tegemist. Juhul kui distsiplinaarkaristuse määraja ei olnud menetluse läbiviija, on tal õigus abipolitseinikku enne otsuse tegemist isiklikult küsitleda. Vestlus protokollitakse, mis tagab menetluse läbipaistvuse ja hilisema kontrollitavuse.

Pärast distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamist on abipolitseinikul õigus tutvuda menetlusmaterjalidega ning esitada asjassepuutuvaid taotlusi. See tagab menetluse võistlevuse ja võimaldab abipolitseinikul aktiivselt kaitsta oma õigusi, arvestades distsiplinaarmenetluse võimalikku olulist mõju temale.

Süü hindamine (ATS § 74). Abipolitseinik vastutab kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Süü hindamisel eristatakse hooletust, rasket hooletust ja tahtlust ning arvesse võetakse abipolitseiniku väljaõpet, kogemust ja talle antud juhiseid. See on oluline, arvestades abipolitseiniku rolli eripära. Kohustuse süülise rikkumise hindamisel tuleb arvesse võtta, kas abipolitseiniku tegevus on seotud tema ülesannete täitmisega ning kas ja kuidas see võib mõjutada avalikku usaldust politsei ja abipolitseiniku vastu.

Näide. Kui abipolitseinik avaldab väljaspool politsei tegevuses osalemist sõpradele teabe, mis on talle teatavaks saanud abipolitseinikuna tegutsedes ja mis puudutab teiste inimeste perekonna- või eraelu, on olemas seos tema abipolitseinikuna täidetud ülesannetega.

Näide. Kui abipolitseinik ületab väljaspool politsei tegevuses osalemist mootorsõidukiga sõites lubatud sõidukiirust, ei ole tegemist abipolitseiniku ülesannete täitmisega seotud tegevusega. Sellisel juhul puudub seos politsei abistamisega või abipolitseiniku volituste kasutamisega. Tegemist on üldise õigusrikkumisega, mida käsitletakse liiklusõiguse rikkumisena ning millele kohaldatakse vastavaid väärteomenetluse norme. Siiski võib selline käitumine mõjutada hinnangut isiku usaldusväärsusele. Seetõttu võib ka liiklusnõuete rikkumine, isegi väljaspool teenistust, tuua kaasa isiku abipolitseiniku staatusest vabastamise.

Abipolitseiniku kohustuse rikkumise tuvastamisel tuleb arvestada põhiseaduse § 13 lõikest 2 tulenevat määratletuse printsiipi. Sellest tulenevalt saab kohustuse rikkumisest rääkida üksnes juhul, kui rikutud kohustus oli abipolitseinikule selgelt, üheselt ja piisava täpsusega arusaadav.

Distsiplinaarkaristuse määramine (ATS § 74). Abipolitseinikule määratakse distsiplinaarkaristus üksnes juhul, kui kohustuse rikkumine on tõendatud ning rikkumine on toime pandud süüliselt. Karistuse määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest, arvestades konkreetse distsiplinaarsüüteo raskusastet ja selle mõju avaliku võimu teostamise usaldusväärsusele. Karistuse liigi ja määra valikul hinnatakse eelkõige süü vormi, rikkumise tagajärgede raskust, abipolitseiniku varasemat käitumist politsei tegevuses osaledes ning seda, kas ja millisel määral oli rikutud kohustus suunatud selliste tagajärgede ärahoidmisele, mis rikkumise tulemusel aset leidsid. Niisugune kaalutlus tagab, et karistus ei põhine üksnes rikkumise faktilisel olemasolul, vaid selle tegelikul tähendusel teenistussuhtes.

ATS-is on ette nähtud ka olukorrad, kus distsiplinaarkaristuse määramine on välistatud. Abipolitseinikku ei tohi karistada juhul, kui kohustuse rikkumine pandi toime vahetu või kõrgemalseisva juhi korraldusel olukorras, kus abipolitseinik ei olnud kohustatud sellist korraldust täitma või oli vastutusest vabastatud. Samuti on karistus välistatud juhul, kui tegu pandi toime raskemate tagajärgede ärahoidmiseks või hädakaitse- või hädaabiseisundis. Nende erandite eesmärk on vältida ebaõiglast vastutust olukordades, kus abipolitseiniku käitumine oli õigustatud või vältimatu.

Rangema meetmena võib abipolitseiniku staatusest vabastamist kaaluda üksnes juhul, kui kohustuse rikkumine on oluline. Oluliseks loetakse rikkumist eelkõige siis, kui selle laadist tulenevalt on kaotatud usaldus abipolitseiniku vastu ning on alust arvata, et ta ei suuda edaspidi kohustusi nõuetekohaselt täita. Seadus eeldab olulisust muu hulgas juhul, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult, rikkumine on korduv või vältav varasema karistuse olemasolul, rikkumine on põhjustanud olulise varalise kahju, kahjustanud märkimisväärselt asutuse mainet või toonud kaasa olulise kahju avalikule huvile või kolmandate isikute õigustele.

Teenistuskohustuse rikkumise eest määratakse abipolitseinikule üldjuhul üks distsiplinaarkaristus, välja arvatud juhul, kui rikkumised on iseseisvad ega ole omavahel sisuliselt ja vahetult seotud. Samuti ei välista kriminaal- või väärteomenetluse olemasolu ega tsiviilvastutuse kohaldamine distsiplinaarkaristuse määramist sama teo eest, kui selleks esinevad distsiplinaarõiguslikud alused

Distsiplinaarkaristuse määramise pädevus (ATS § 75). Distsiplinaarkaristuse määrab abipolitseinikule distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik kirjaliku haldusaktiga, lähtudes distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest ja tuvastatud asjaoludest nende kogumis. Otsuse tegemisel hinnatakse muu hulgas rikkumise faktilist aset leidmist, rikutud kohustuse sisu ning abipolitseiniku süülisust.

Kui distsiplinaarmenetluse tulemusel selgub, et kohustuse rikkumist ei ole toimunud, rikkumine ei ole tõendatud või süü puudub, lõpetatakse menetlus ilma distsiplinaarkaristust määramata. Sellisel juhul lõpeb menetlus õigeksmõistva distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega.

Distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad (ATS § 77). Abipolitseiniku suhtes saab distsiplinaarkaristust määrata üksnes ATS-is sätestatud tähtaja jooksul. Karistuse määramine on ajaliselt piiratud, et tagada õigusselgus ning vältida olukordi, kus abipolitseinik jääb pikaks ajaks teadmatusse oma kohustuse rikkumise võimalike tagajärgede suhtes. Distsiplinaarkaristust ei ole võimalik määrata, kui abipolitseiniku kohustuse rikkumise toimepanemisest on möödunud üle kahe aasta. See tähendab, et ka juhul, kui rikkumine avastatakse hiljem, välistab kahe aasta möödumine abipolitseiniku suhtes distsiplinaarvastutuse kohaldamise. Lisaks kehtib kuuekuuline tähtaeg alates päevast, mil kohustuse rikkumisest sai teada isik, kellele abipolitseinik teenistusalaselt allub (rühmajuht).

Kuuekuulise tähtaja kulgemine ei peatu abipolitseinikul ATS-is § 77 lõikes 2 sätestatud juhtudel, kuna säte on adresseeritud üksnes ATS-i tähenduses ametnikule. Eelkõige ei saa abipolitseiniku suhtes kohaldada ATS § 83 alusel „avaliku võimu teostamise õiguse peatumist“, kuna §-s 83 loetletud alused (nt puhkus, ajutine töövõimetus, teenistusest kõrvaldamine) eeldavad teenistussuhet, mida abipolitseinikul ei ole. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus lugeda distsiplinaarmenetluse kuuekuulise tähtaja kulgemine abipolitseiniku suhtes peatunuks ATS § 83 alusel ning normi laiendav või analoogiline kohaldamine ei ole lubatav.

Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarasja menetluse ajaks (ATS § 78). APolS § 51 lõike 2 punkti 2 kohaselt võib abipolitseiniku staatuse peatada PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega distsiplinaarmenetluse ajaks. Tegemist on ajutise abinõuga, mille eesmärk on tagada distsiplinaarmenetluse läbiviimise usaldusväärsus ning kaitsta avalikku huvi olukorras, kus abipolitseiniku võimalik kohustuse rikkumine võib olla oma laadilt oluline.

Abipolitseiniku staatuse peatamine vastab sisuliselt avaliku teenistuse seaduse §-s 78 sätestatud teenistusest kõrvaldamise meetmele, mille kohaldamise eeldus on esialgne hinnang, et distsiplinaarmenetluse tulemusena võib järgneda kõige rangem tagajärg. Nii abipolitseiniku staatuse peatamine kui ka ametniku teenistusest kõrvaldamine vormistatakse kirjaliku haldusaktiga ning neid kohaldatakse üksnes menetluse ajaks.

Avaliku teenistuse seaduse § 78 lõigetes 3 ja 4 sätestatud tasu maksmist ja maksmata jäänud töötasu hüvitamist käsitlevad sätted abipolitseiniku suhtes ei kohaldu, kuna abipolitseinik ei saa teenistuse eest töötasu. Seetõttu piirdub abipolitseiniku puhul meetme toime üksnes avaliku võimu teostamise õiguse ajutise peatamisega ega too kaasa tasu maksmise või hüvitamise küsimusi.

Selline lahendus tagab, et abipolitseiniku suhtes kohaldatakse distsiplinaarmenetluse ajaks vajalikke ja proportsionaalseid meetmeid, arvestades samal ajal abipolitseiniku rolli eripära ning välistades avaliku teenistuse seadusest tulenevate tasusätete kohaldamise, mis ei ole abipolitseiniku puhul asjakohased.

Distsiplinaarkaristuse kandmine riigi personali- ja palgaarvestuse andmekogusse (ATS § 79). Distsiplinaarkaristuse kandmist riigi personali- ja palgaarvestuse andmekogusse reguleeritakse avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-ga 79. Nimetatud andmekogu on suunatud ametnikele, kelle teenistussuhe ja tasustamine on seotud riigi personali- ja palgaarvestuse süsteemiga. Andmekogu põhimääruse § 8 lõike 5 kohaselt sisestatakse andmekogusse ka selle isiku andmed, kes täidab seaduses sätestatud juhul asutuse ülesandeid. Käesoleva sätte kohaldamisala hõlmab lisaks asutuse ametnikele ja töötajatele abipolitseinikke, kes täidavad seadusest tulenevatel juhtudel PPA ülesandeid ning tegutsevad asutuse juhtimisel ja vastutusel. Abipolitseinik ei tegutse eraõiguslikus rollis, vaid toetab avaliku võimu teostamist seaduslikus raamistikus. Seega on abipolitseinikud isikud, kelle andmete töötlemine on vajalik PPA seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.
Andmekogusse kantavad andmed – sealhulgas ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumisel sünnikuupäev, isiku grupp ja allgrupp ning arvelduskonto number – on vajalikud abipolitseinike kaasamiseks, õiguste ja kohustuste arvestuseks, abipolitseiniku tegevuse dokumenteerimiseks ning võimalike väljamaksete tegemiseks. Lisaks võib andmekogusse kanda muid andmeid üksnes juhul, kui need on vajalikud ATS § 106 lõikes 3 nimetatud kohustuste täitmiseks või tulenevad vahetult seadusest, abipolitseiniku tegevust reguleerivatest õigusaktidest või asutuse sisereeglitest.

Samal ajal on oluline rõhutada, et abipolitseinik ei ole ATS-i tähenduses ametnik ning abipolitseiniku staatusest vabastamine distsiplinaarkaristusena ei ole käsitatav avalikust teenistusest vabastamisena ATS-i või teiste teenistussuhteid reguleerivate seaduste tähenduses. Distsiplinaarmenetluse andmete andmekogusse kandmise eesmärk on tagada ülevaade kehtivatest distsiplinaarkaristustest ja võimaldada nende arvestamist abipolitseiniku staatuse haldamisel. Määratud karistust ei kasutata väljaspool abipolitseinike üle arvestuse pidamise raamistikku ning andmeid töödeldakse selleks, et tuvastada kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ja iseloomu.

Andmete töötlemine on vajalik ka abipolitseiniku astme ülendamisel, kuivõrd eelnõu § 49 lõike 5 kohaselt ei ülendata abipolitseiniku astet juhul, kui tal on kehtiv distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarmenetluste andmed moodustavad seega osa terviklikust abipolitseiniku arvestusest, võimaldades hinnata isiku usaldusväärsust ja vastavust seadusest tulenevatele nõuetele.

Seetõttu ei saa abipolitseiniku staatusest distsiplinaarkaristusena vabastamist automaatselt võrdsustada olukorraga, kus isik on vabastatud avalikust teenistusest distsiplinaarsüüteo tõttu, ega tuletada sellest iseenesest keeldu isiku ametisse, näiteks prokuröriks, kohtunikuks, nimetamiseks. Samas ei välista see pädeva asutuse õigust hinnata isiku sobivust avaliku võimu teostamisega seotud ametikohale tervikuna, arvestades muu hulgas varasemat käitumist abipolitseinikuna ja staatusest vabastamise asjaolusid. Selline hindamine toimub kaalutlusõiguse alusel ega too kaasa automaatseid õiguslikke tagajärgi.

Lõike 3 kohaselt on distsiplinaarkaristused punkti 1 järgi kirjalik noomitus ja punkti 2 järgi abipolitseiniku staatusest vabastamine. Sättes nimetatud karistused – noomitus ja staatusest vabastamine – on kohandatud ATS-i kolme liigi alusel (noomitus, põhipalga vähendamine, teenistusest vabastamine). Kuna abipolitseinik ei saa ametipalga tähenduses tasu, ei ole palga vähendamine APolS-i kontekstis kohaldatav, mistõttu jäetakse see liik välja.

Distsiplinaarmenetlus ei pea lõppema distsiplinaarkaristuse määramisega. Kui distsiplinaarmenetluse tulemusena selgub, et abipolitseinik ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegu, tuleb menetlus lõpetada karistust määramata. Samuti võib distsiplinaarkaristus jääda määramata juhul, kui abipolitseinik on küll distsiplinaarsüüteo toime pannud, kuid rikkumine või tema süü ei olnud oluline. Tegemist on ühe võimaliku õigustagajärjega, mida distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik peab alati kaaluma.

Kuigi pädeval isikul on kohustus reageerida distsiplinaarsüüteole ja vajaduse korral distsiplinaarmenetlust alustada, ei pea igale distsiplinaarsüüteole tingimata järgnema distsiplinaarkaristuse määramine. Karistuse määramine või mittemääramine on distsiplinaarkaristuse määramise õigust omava isiku kaalutlusotsus. Karistuse mittemääramine on samuti sisuline distsiplinaarotsus, mis tuleb vormistada haldusaktiga.

Noomitus on abipolitseiniku suhtes kohaldatavatest distsiplinaarkaristustest leebeim. Kuigi noomitus võib näida vähese kaaluga karistusena, seisneb selle õiguslik tähendus eelkõige võimaluses arvestada varasemaid rikkumisi rikkumiste korduvuse või rikkumise kestuse hindamisel. Noomituse olemasolu võimaldab tuvastada, et abipolitseinik on varem distsiplinaarsüüteo toime pannud, ning võtta seda arvesse edasise käitumise ja vastutuse hindamisel.

Abipolitseiniku staatusest vabastamine on distsiplinaarkaristusena ette nähtud üksnes raskemate rikkumiste korral ning seda võib kohaldada vaid juhul, kui distsiplinaarsüütegu on oluline. Tegemist on kõige intensiivsemalt abipolitseiniku õigusi mõjutava distsiplinaarmeetmega. Rikkumine on oluline eelkõige juhul, kui see toob kaasa usalduse kaotuse abipolitseiniku vastu ning ei ole enam põhjendatud eeldada, et abipolitseinik suudab edaspidi oma ülesandeid nõuetekohaselt täita. Rikkumise olulisust hinnatakse distsiplinaarmenetluse käigus, lähtudes konkreetse juhtumi asjaoludest, hinnates iga rikkumist eraldi ning arvestades nende omavahelist seost. Staatusest vabastamine ei ole automaatne tagajärg ka rikkumise olulisuse tuvastamisel, vaid tegemist on pädeva isiku kaalutlusotsusega. Seda meedet võib kohaldada üksnes siis, kui ükski leebem meede ei võimalda kahjustatud usaldust taastada, ning otsust tuleb alati põhjalikult põhjendada.

Eelnõu §-ga 48 reguleeritakse abipolitseiniku varaline vastutus.

Abipolitseiniku kohustus hüvitada varaline kahju võib tekkida kas PPA ees või kaudselt kolmanda isiku ees. Kui abipolitseinik tekitab oma ülesannete süülise rikkumisega kahju kolmandale isikule, vastutab tekitatud kahju eest esmajoones PPA kui avaliku võimu kandja. Sellisel juhul on PPA-l õigus nõuda abipolitseinikult makstud hüvitis tagasi regressi korras, lähtudes seaduses sätestatud alustest ja korrast.

Näide. Abipolitseinik jätab patrulli ajal talle väljastatud käsiraadiojaama järelevalveta avalikku kohta, mille tagajärjel seade varastatakse. Raadiojaama asendamise maksumus kujutab endast varalist kahju, mis tekib vahetult PPA-le.

Näide. Abipolitseinik kahjustab politsei tegevuses osaledes liiklusjärelevalve käigus kolmanda isiku vara, näiteks põhjustab liiklusõnnetuse politseisõidukiga, mille tulemusel kahjustab ka kõrval seisvat sõidukit. Tekitatud kahju hüvitab kolmandale isikule PPA kui avaliku võimu kandja. Pärast kahju hüvitamist on PPA-l õigus nõuda makstud hüvitis abipolitseinikult tagasi regressi korras, lähtudes abipolitseiniku süüst ja vastutuse ulatusest.

Abipolitseinik on kohustatud hüvitama PPA-le varalise kahju, mille ta on tekitanud politsei tegevuses osaledes oma ülesannete süülise rikkumisega. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on kahju tekkimine ning selle põhjuslik seos abipolitseiniku poolt toime pandud kohustuse rikkumisega. Lisaks tuleb tuvastada abipolitseiniku süü kahju tekkimises. Süü vormid on tahtlus, raske hooletus ja hooletus.

Lõikega 1 sätestatakse, et kui abipolitseinik on abipolitseiniku kohustuse süülise rikkumisega tekitanud PPA-le varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses. Tegemist on abipolitseiniku varalise vastutuse üldpõhimõttega, mille kohaselt seotakse kahju hüvitamise kohustus süülise kohustuse rikkumisega. Regulatsiooni aluseks on avaliku teenistuse seaduse § 80 lõikes 1 sätestatud ametniku varalise vastutuse põhimõte. Sama loogika laiendamine abipolitseinikule on põhjendatud, kuna abipolitseinik täidab avalikke ülesandeid ning tegutseb politsei ülesannete täitmisel riigi nimel ja riigi huvides. Kuigi abipolitseinik ei ole avaliku teenistuse seaduse tähenduses ametnik, on tema tegevus sisuliselt võrreldav ametniku tegevusega ulatuses, milles ta täidab avaliku võimu ülesandeid ning kasutab riigi vara. Seetõttu on põhjendatud kohaldada abipolitseiniku varalise vastutuse määratlemisel samu üldpõhimõtteid, mis kehtivad ametniku kohta, tagades sellega õigusselguse, vastutuse proportsionaalsuse ning avalike vahendite kaitse.

Lõikega 2 sätestatakse, et kui kahju on tekitanud mitu isikut ühiselt, vastutab iga isik oma süüle vastavas ulatuses. Selline vastutuse jaotus eeldab iga kahju tekitanud isiku individuaalse panuse ja süü hindamist. Säte kohaldub nii olukordadele, kus kahju on põhjustanud mitu abipolitseinikku ühiselt, kui ka juhtudele, kus kahju on tekitanud abipolitseinik koos politseiametnikuga. Sellistel juhtudel hinnatakse iga isiku vastutust eraldi, lähtudes tema tegelikust rollist kahju tekkimisel ja süü vormist. Regulatsioonis lähtutakse ATS § 80 lõikes 2 sätestatud põhimõttest, mis näeb ette sama lähenemisviisi ametnike varalise vastutuse jaotamisel, ning selle laiendamine abipolitseinikele on põhjendatud avaliku ülesande ühisel täitmisel tekkinud kahju õiglase ja proportsionaalse jaotamise eesmärgil.

Lõikega 3 sätestatakse, et kui abipolitseinik on abipolitseiniku kohustust rikkunud tahtlikult, vastutab ta tekkinud kahju eest täies ulatuses. Täisvastutuse kehtestamine tahtliku rikkumise korral lähtub põhimõttest, et isik, kes teadlikult ja eesmärgipäraselt rikub oma kohustusi ning põhjustab sellega kahju, peab kandma kahju täieliku hüvitamise kohustuse. Regulatsioon põhineb avaliku teenistuse seaduse § 80 lõikes 3 sätestatud ametniku varalise vastutuse põhimõttel. Tahtliku rikkumise korral ei ole põhjendatud vastutuse piiramine, sest sellisel juhul ei ole tegemist eksimuse ega hooletusega, vaid teadliku õigusvastase käitumisega, mis kahjustab riigi varalisi huve ja avaliku võimu usaldusväärsust.

Lõikega 4 sätestatakse alused, millest tuleb lähtuda juhul, kui abipolitseinik on oma kohustust rikkunud hooletuse või raske hooletuse tõttu ning on tekitanud varalist kahju. Sellisel juhul ei ole abipolitseiniku vastutus automaatne ega piiramatu, vaid kahju hüvitamise ulatus määratakse konkreetseid asjaolusid kaaludes. Seaduses esitatakse ammendav loetelu kriteeriumidest, mida tuleb kahju hüvitamise ulatuse määramisel arvesse võtta. Kahju hüvitamise eesmärk ei ole karistuslik, vaid õiglane vastutuse jaotus, mis arvestab nii abipolitseiniku isiklikku süüd ja käitumist kui ka PPA rolli kahju tekkimise ennetamisel. Regulatsioonis lähtutakse ATS-is sätestatud ametniku varalise vastutuse põhimõtetest ning arvestatakse abipolitseiniku eristaatust vabatahtliku kaasatuna.

Punktis 1 nimetatud süü vormi hindamisel eristatakse hooletust, rasket hooletust ja tahtlust. Käesoleva lõikega reguleeritakse hooletuse ja raske hooletuse juhte. Mida raskem on süü vorm, seda suurem võib olla ka vastutuse ulatus, kuid see peab jääma proportsionaalseks teo raskuse ja asjaoludega.

Punkti 2 kohaselt hinnatakse abipolitseinikule antud juhiseid. Abipolitseinik tegutseb politsei juhendamisel ning tema tegevus sõltub suuresti saadud korraldustest ja juhistest. Kui juhised olid selged, õiged ja asjakohased, suureneb abipolitseiniku vastutus nende eiramise korral. Kui juhised olid ebaselged, vastuolulised või puudulikud, võib see vastutust vähendada, kuna abipolitseinikule ei saa panna täielikku vastutust olukorras, kus kahju tekkis ebapiisava juhendamise tõttu.

Punkti 3 alusel võetakse arvesse abipolitseiniku teadmisi ja oskusi, sealhulgas tema väljaõppe taset. Abipolitseinikult ei saa eeldada samu teadmisi ja kogemusi kui kutseliselt politseiametnikult, kuid ta peab tegutsema talle antud väljaõppe ja pädevuse piires ning rakendama koolitusel omandatud teadmisi.

Punkti 4 kohaselt arvestatakse abipolitseinikuks oleku aega. Pikema staažiga abipolitseinikult võib eeldada suuremat kogemust, paremat olukordade hindamise oskust ja suuremat vastutustunnet kui isikult, kes on alles hiljuti abipolitseinikuks saanud.

Punkti 5 alusel hinnatakse abipolitseiniku varasemat käitumist politsei tegevuses. Arvesse võetakse, kas abipolitseinik on varem täitnud oma ülesandeid nõuetekohaselt või on tal esinenud rikkumisi. Korduvad rikkumised või süsteemne hooletus võivad suurendada vastutuse ulatust.

Punkti 6 kohaselt hinnatakse PPA võimalusi kahju vältida. Kahju ennetamine ei ole üksnes abipolitseiniku kohustus, vaid eeldab ka asutusepoolset piisavat korraldust, sealhulgas sobivat väljaõpet, juhendamist, järelevalvet ja varustuse tagamist. Kui kahju tekkis seetõttu, et PPA ei loonud piisavaid tingimusi kahju vältimiseks, ei ole põhjendatud panna vastutust täiel määral abipolitseinikule. Abipolitseinik tegutseb alati PPA juhtimisel ja tema ressursse kasutades, mistõttu tuleb hinnata ka organisatsiooni rolli kahju tekkimisel.

Lõikega 5 sätestatakse abipolitseiniku varaline vastutus ülempiiri juhtudel, kui kahju ei ole tekitatud tahtlikult. Sellisel juhul ei tohi nõutav hüvitis ületada kuuekordset kahju tekitamise kuule eelnenud Statistikaameti avaldatud viimast kuu keskmist brutopalka. Vastutuspiirangu eesmärk on vältida olukorda, kus abipolitseinik satuks hooletusest või raskest hooletusest toime pandud rikkumise tõttu ebaproportsionaalselt suure rahalise koormuse alla. Sama vastutuspiirang kehtib nii hooletuse kui ka raske hooletuse korral.

Lõikega 5 sätestatud abipolitseiniku varalise vastutuse ülempiiri eesmärk on tagada tasakaal ühelt poolt avaliku huvi ja vara kaitse ning teiselt poolt isiku majandusliku toimetuleku ja vabatahtliku tegevuse jätkusuutlikkuse vahel. Statistikaameti avaldatud kuuekordse viimase kuu keskmise brutopalga ülempiir tagab, et kahju hüvitamise nõue on piisavalt tuntav ja distsiplineeriv, kuid samas väldib olukorda, kus üksikust eksimusest tulenev kahju tooks kaasa pikaajalise või ületamatu rahalise koormuse. Selline piirang on eriti oluline, kui arvestada, et abipolitseinik ei ole kutseline ametnik ega saa oma tegevuse eest töötasu, vaid täidab avaliku võimu ülesandeid vabatahtlikult.

Regulatsiooniga ei vabastata abipolitseinikku vastutusest, vaid piiratakse vastutuse ulatust juhtudel, kus puudub tahtlus. Tahtliku kahju tekitamise korral vastutuspiirang ei kohaldu, mis tagab, et raskemad ja teadlikud rikkumised on käsitletud rangemalt. Seega eristatakse seaduses selgelt tahtlikku ja tahtluseta käitumist ning kohandatakse vastutuse ulatus vastavalt süü raskusele.

Lõikega 6 nähakse ette, et käesolevas paragrahvis sätestatud kahju hüvitamise korrale kohaldatakse avaliku teenistuse seaduse § 81. See tähendab, et abipolitseiniku tekitatud varalise kahju hüvitamise menetlus toimub ATS-is sätestatud korras. Kahju hüvitatakse kirjaliku kahju hüvitamise ettepaneku alusel. PPA teeb abipolitseinikule ettepaneku, milles märgitakse kahju hüvitamise ulatus, kord ja tähtaeg ning hüvitise nõudmise aluseks olevad asjaolud. Abipolitseinik vastab ettepanekule kirjalikult, märkides, kas ta nõustub kahju hüvitama või keeldub sellest.

Kahju hüvitamise ettepaneku võib teha kolme kuu jooksul alates päevast, mil PPA sai või pidi teada saama kahju tekkimisest ja kahju tekitanud abipolitseinikust, kuid hiljemalt kolme aasta jooksul kahju tekkimisest. Abipolitseinikule tuleb vastamiseks anda vähemalt 14 kalendripäeva. Kui abipolitseinik ei vasta ettepanekule tähtajaks, keeldub kahju hüvitamisest või ei täida hüvitamise kohustust ettepanekus määratud tähtajaks, võib PPA pöörduda kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse.

Eelnõu 8. peatükk. Abipolitseiniku astme ülendamine ja alandamine ning staatuse peatamine, staatuse taastamine ja staatusest vabastamine

Kehtiv APolS ei võimalda PPA-l kasutada kaalutlusõigust abipolitseiniku staatusest vabastamise otsustamisel, st abipolitseinik vabastatakse staatusest imperatiivselt, kui ta rikub avalikus kohas käitumise nõudeid või tegutseb muul viisil õigusvastaselt. Nimetatud sõnastus jätab liiga laia tõlgendusruumi ning kuna puuduvad selged menetlusnormid abipolitseinike järelevalveks, võib see minna vastuollu võrdse kohtlemise põhimõttega. Uue APolS-iga nähakse ette abipolitseiniku vabastamisel kaalutlusõigus ja luuakse täiendavad vabastamise alused. Lisaks ei ole kehtivas APolS-is võimalust abipolitseiniku staatuse peatamiseks. Kuna uue APolS-iga luuakse uus kolmeastmeline abipolitseinike süsteem, siis nähakse selgemini ette ka astmete ülendamine ja alandamine.

Eelnõu §-ga 49 reguleeritakse abipolitseiniku astme ülendamine.

Kehtivas APolS-is sellist regulatsiooni ei ole. Õigusselguse mõttes on uue APolS-iga reguleeritud, kuidas toimub abipolitseiniku astme ülendamine ehk kõrgemale astmele üleviimine.

Lõike 1 kohaselt on abipolitseiniku astme ülendamise õigus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoril või tema volitatud ametnikul, kelle otsusega viiakse abipolitseinik senisest kõrgemale astmele. Astme ülendamine toimub haldusotsusega, millega viiakse abipolitseinik senisest kõrgemale astmele. Selline regulatsioon tagab, et abipolitseinike astmesüsteemi rakendamine ja edasiliikumine on juhitud, ühtsete põhimõtete alusel otsustatud, jälgitav ning kontrollitav.

Lõikega 2 sätestatakse nõuded, millele peab vastama I astme abipolitseinik, et abipolitseiniku I astet saaks ülendada II astmeks. Nõuete kehtestamise eesmärk on tagada, et kõrgemale astmele ülendatav abipolitseinik vastab haridusnõudele, omab piisavat ettevalmistust, tervislikku ja kehalist võimekust ning erialaseid teadmisi ja oskusi. II astme abipolitseinikuks saamine eeldab, et abipolitseinikul on vähemalt keskharidus või erandkorras keskharidus omandamisel. Selline regulatsioon võimaldab kaasata motiveeritud isikuid, kes ei ole veel haridust lõplikult omandanud. Lisaks peab abipolitseinik olema läbinud abipolitseinikule ettenähtud tervisekontrolli ja sooritanud kehalise ettevalmistuse katsed vastavalt abipolitseiniku tegevuse eeskirjale. Samuti peab abipolitseinik olema edukalt läbinud II astme abipolitseiniku väljaõppe. Väljaõppe läbimise nõude eesmärk on tagada, et kõrgemasse astmesse ülendataval abipolitseinikul on II astme ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja praktilised oskused. Kui kõik loetletud eeldused on täidetud, ülendatakse I astme abipolitseiniku aste II astmeks.

Lõikega 3 sätestatakse nõuded, millele peab vastama II astme abipolitseinik, et tema astet saaks ülendada III astmeks. Nende nõuete eesmärk on tagada, et kõrgeimasse astmesse ülendatav isik omab piisavat keeleoskust, praktilist kogemust ning erialast ettevalmistust, mis võimaldavad tal täita suurema vastutuse ja iseseisvusega seotud ülesandeid.

III astme abipolitseinikuks saamise eeldused on eesti keele valdamine vähemalt C1-tasemel ja vähemalt üheaastane II astme abipolitseiniku staaž. Staažinõue tagab piisava kogemuse II astme ülesannete täitmisel. Lisaks peab abipolitseinik olema osalenud politsei tegevuses vähemalt 100 tunni ulatuses, mis tagab vajaliku praktilise panuse. Samuti peab abipolitseinik olema edukalt läbinud III astme abipolitseiniku väljaõppe, mille eesmärk on omandada vajalikud eriteadmised ja -oskused, et täita kõrgema astme õigusi ja kohustusi.

Oluline on rõhutada, et käesolevas lõikes sätestatud miinimumnõuetele vastamine ei taga automaatselt ülendamist. PPA saadab abipolitseiniku, kes vastab keele ja staaži nõuetele III astme abipolitseiniku väljaõppesse vastavalt vajadusele ja võimalustele.

Lõike 4 eesmärk on tagada kriisiolukorras PPA võimekus ülendada abipolitseinike II astet kiiresti III astmeks. Säte võimaldab erandkorras ja ajutiselt, üksnes kriisiolukorra kestel, ülendada abipolitseiniku II aste III astmeks tavapärasest kiiremini. Lõikega 4 sätestatud erand võimaldab kriisiolukorra ajal loobuda üksnes nõudest, mille kohaselt peab abipolitseinik omama II astme abipolitseiniku staaži vähemalt ühe aasta. Muud käesolevas seaduses sätestatud nõuded, sealhulgas üldnõuded abipolitseinikule, keeleoskuse nõue ning III astme ülesannete täitmiseks ettenähtud väljaõppe läbimine, peavad olema täidetud ka kriisiolukorras. Sätte kohaldamine on ajaliselt piiratud kriisiolukorra kestusega.

Lõike 5 kohaselt ei ülendata abipolitseiniku astet kehtiva distsiplinaarkaristuse korral, sest distsiplinaarkaristus viitab sellele, et isik on rikkunud oma kohustusi või käitunud ebaeeskujulikult. Kui isikul on kehtiv karistus, tähendab see, et tema käitumine ei olnud hetkel vastavuses politseitöö eetika ja nõuetega.

Eelnõu §-ga 50 reguleeritakse abipolitseiniku astme alandamist.

Astme alandamine käesoleva lõike alusel ei ole karistuslik meede. Eesmärk on tagada, et abipolitseiniku aste vastaks tema tegelikule valmisolekule, pädevusele ja seadusest tulenevate kohustuste täitmisele. Käesoleva paragrahvi alusel tehtud abipolitseiniku astme alandamine on haldusotsus, millega muudetakse abipolitseiniku staatust. Seadus ei näe ette astme automaatset ega lihtsustatud taastamist pärast alandamist. Kui abipolitseinik soovib edaspidi omandada kõrgema astme, kohaldatakse tema suhtes muutmata kujul käesolevas seaduses sätestatud ülendamise korda. See tähendab, et abipolitseinik peab vastama kõigile vastava astme ülendamiseks ettenähtud nõuetele, sealhulgas staaži-, väljaõppe-, keeleoskuse ja muudele seadusest tulenevatele tingimustele, ning ülendamine toimub PPA otsusel. Selline regulatsioon tagab abipolitseinike süsteemi läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ning välistab olukorra, kus astme alandamist käsitletaks ajutise või automaatselt pöörduva meetmena.

Lõikega 1 sätestatakse, et abipolitseiniku astme alandamine on PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega abipolitseinikule senisest madalama astme andmine. Kehtivas APolS-is sellist regulatsiooni ei ole. Uue APolS-iga kehtestatakse astme alandamise selge õiguslik alus, et tagada õigusselgus, läbipaistvus ja ühtne praktika.

Lõikega 2 sätestatakse juhud, millal abipolitseiniku II või III aste alandatakse I astmeks. Tegemist on juhtudega, kus abipolitseinik ise soovib kõrgema astme ülesannetest loobuda või ei täida seaduses sätestatud kohustusi, mis on II või III astme säilitamise eelduseks.

Punkti 1 kohaselt alandatakse abipolitseiniku II või III aste I astmeks juhul, kui abipolitseinik on esitanud sellekohase avalduse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sättes arvestatakse abipolitseiniku tegevuse vabatahtlikku iseloomu ning võimaldatakse isikul loobuda II või III astme abipolitseiniku õigustest ja kohustustest abipolitseiniku staatusest loobumata. Kõrgema astme abipolitseiniku ülesannete täitmine eeldab regulaarset väljaõppel osalemist, oskuste hoidmist ning suuremat vastutust. Kui abipolitseinik ei soovi või ei ole enam valmis neid kohustusi täitma, võimaldab säte tal jätkata politsei tegevuses osalemist I astme abipolitseinikuna. Sellega säilitatakse abipolitseiniku kaasatus talle sobivamas mahus ning välditakse olukorda, kus isik peaks abipolitseiniku staatusest loobuma üksnes seetõttu, et ta ei soovi enam täita kõrgema astme ülesandeid. Regulatsiooniga toetatakse paindlikku ja jätkusuutlikku abipolitseinike süsteemi.

Punkti 2 kohaselt alandatakse abipolitseiniku II või III aste I astmeks juhul, kui abipolitseinik ei täida tähtaegselt käesoleva seaduse § 56 lõigetes 3–6 nimetatud kohustust. Nimetatud sätted § 56 lõigetes 3–6 on üleminekusätted, mis on kehtestatud seoses uue APolS-i vastuvõtmisega ning nende eesmärk on reguleerida seniste abipolitseinike üleviimist uude, seadusega kehtestatud astmestikku.

APolS § 56 lõigetes 3 ja 5 on sätestatud tähtajad, mille jooksul peavad kehtiva APolS-i alusel tegutsevad abipolitseinikud läbima PPA peadirektori või tema volitatud ametniku kehtestatud mahus väljaõppe, et vastata II või III astme abipolitseiniku väljaõppe- ja pädevusnõuetele. Lõigetes 4 ja 6 on ette nähtud täiendavad üleminekusätted nendele abipolitseinikele, kes ei vasta uue APolS-i jõustumisel veel täielikult haridus- või kehalise ettevalmistuse nõuetele, võimaldades neil kindlaksmääratud tähtaja jooksul oma vastavus saavutada.

Kui abipolitseinik ei täida nimetatud kohustusi ettenähtud tähtajaks ega kasuta talle seadusega antud üleminekuperioodi uue APolS-i nõuetega kooskõlla viimiseks, ei vasta ta enam II või III astme abipolitseiniku eeldustele. Sellisel juhul on astme alandamine I astmeks põhjendatud ja vajalik meede, mis tagab, et abipolitseinik jätkab tegevust üksnes sellises rollis ja ulatuses, mis vastab tema tegelikule valmisolekule, pädevusele ja kohustuste täitmise tasemele.

Lõikega 3 sätestatakse juhud, millal abipolitseiniku II või III aste võib alandada I astmeks. Tegemist on kaalutlusotsusega, mille puhul hinnatakse konkreetseid asjaolusid ja abipolitseiniku vastavust seaduses sätestatud nõuetele.

Punktiga 1 sätestatakse, et abipolitseiniku II või III astme võib alandada I astmeks juhul, kui abipolitseinik ei ole täitnud käesoleva seaduse § 14 lõikes 5 nimetatud iga-aastast turvataktika ja vahetu sunni täiendõppe läbimise kohustust. Nimetatud täiendõppe eesmärk on tagada, et abipolitseiniku teadmised ja praktilised oskused oleksid pidevalt ajakohased ning vastaksid taktikalistele nõuetele, eelkõige vahetu sunni rakendamisel. Vahetu sunni kasutamine on kõrge riskiga tegevus, mis eeldab olukorra kiiret ja õiget hindamist ning nõuetekohase taktika valdamist. Seega on regulaarne täiendõpe vältimatu, et hoiduda vigadest, mis võivad kaasa tuua põhiõiguste rikkumise või ohu abipolitseiniku enda, politseiametnike või kolmandate isikute elule ja tervisele. Seetõttu on täiendõppe läbimine II ja III astme abipolitseiniku oluline eeltingimus.

Samas ei ole täiendõppe kohustuse täitmata jätmine alati sisuliselt võrdne olukorraga, kus abipolitseinik ei oleks võimeline oma ülesandeid täitma. Täiendõppe läbimata jätmine võib olla ajutine ning tingitud objektiivsetest või isikust mittesõltuvatest asjaoludest, nagu haigestumine, vigastus või muud mõjuvad põhjused. Seetõttu ei ole põhjendatud sätestada automaatset astme alandamise kohustust igal täiendõppe tähtaja ületamise juhul.

Sätte sõnastus „võib alandada“ annab PPA-le kaalutlusõiguse hinnata täiendõppe läbimata jätmise põhjuseid, kestust ja mõju konkreetse abipolitseiniku tegevusele ning otsustada, kas astme alandamine on vajalik. See võimaldab eristada olukordi, kus täiendõppe puudumine kujutab endast tegelikku riski, nendest juhtudest, kus piisab leebematest meetmetest, näiteks täiendava tähtaja andmisest või ajutistest piirangutest teatud ülesannete täitmisel.

Astme alandamine I astmeks on seejuures proportsionaalne meede, mis võimaldab abipolitseinikul jätkata politsei tegevuses osalemist madalama vastutuse ja riskiga ülesannetes kuni nõutava täiendõppe läbimiseni. Regulatsiooni eesmärk ei ole karistamine, vaid õiglase lahenduse leidmine, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid kogumis.

Punkti 2 kohaselt võib abipolitseiniku II või III astme alandada I astmeks juhul, kui abipolitseinik ei vasta käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatud nõuetele.

Käesolevas sättes on kasutatud sõnastust „võib alandada“, mis annab PPA-le kaalutlusõiguse otsustada, kas abipolitseiniku II või III astme alandamine I astmeks on konkreetsetel asjaoludel vajalik ja põhjendatud. Kaalutlusõiguse kasutamine on kooskõlas hea halduse ja proportsionaalsuse põhimõtetega ning väldib olukordi, kus formaalne nõuetele mittevastamine tooks automaatselt kaasa ebamõistliku või ülemäärase tagajärje.

Kehalise ettevalmistuse ja tervisenõuetele mittevastamine võib olla ajutise iseloomuga või olla tingitud isikust mittesõltuvatest asjaoludest, nagu lühiajaline haigus, vigastus, taastusravi või muu mõjuv põhjus. Sellistes olukordades ei ole alati vajalik ega põhjendatud astet kohe alandada, kui on alust eeldada, et abipolitseinik taastab lähitulevikus nõuetele vastavuse.

Kaalutlusõigus võimaldab arvestada ka nõuetele mittevastamise ulatust ja tegelikku mõju abipolitseiniku ülesannete täitmisele. Automaatne astme alandamine ei oleks sellisel juhul proportsionaalne ega vajalik. Lisaks võimaldab kaalutlusõigus hinnata abipolitseiniku varasemat teenistuskäiku ja käitumist. Kui abipolitseinik on pikema aja jooksul täitnud oma ülesandeid nõuetekohaselt ja avaldanud valmisolekut nõuetele vastavus taastada, on põhjendatud rakendada paindlikumat lähenemisviisi, näiteks anda lisatähtaeg või piirata ajutiselt tema ülesandeid, ilma et oleks vaja kohe astet alandada.

Lõikega 4 sätestatakse juhud, millal abipolitseiniku III aste alandatakse II astmeks. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et III astme abipolitseiniku staatus vastaks tema tegelikule pädevusele, vastutusele, valmisolekule ja seadusest tulenevate kohustuste täitmisele.

Punkti 1 kohaselt alandatakse abipolitseiniku III aste II astmeks juhul, kui abipolitseinik on esitanud sellekohase avalduse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Abipolitseiniku isiklikud asjaolud, töö- või perekondlikud kohustused või terviseseisund võivad ajas muutuda, mistõttu ei pruugi isik soovida jätkata või olla võimeline jätkama III astme ülesannete täitmist. Säte võimaldab abipolitseinikul loobuda III astmega kaasnevast suuremast vastutusest ja iseseisvusest ilma, et ta peaks täielikult abipolitseiniku staatusest loobuma. See soodustab abipolitseinike jätkuvat kaasatust politsei tegevusse neile sobivamas mahus ning väldib olukorda, kus isik katkestaks oma panuse üksnes seetõttu, et ei soovi enam täita kõrgema astme ülesandeid.

Punkti 2 kohaselt alandatakse abipolitseiniku III aste II astmeks juhul, kui abipolitseinik ei ole täitnud käesoleva seaduse § 14 lõikes 6 nimetatud kohustust. See kohustus on seotud III astme abipolitseiniku kvalifikatsiooni ja pädevuse säilitamisega ning selle täitmata jätmine tähendab, et isik ei vasta enam III astme eeldustele. III astme abipolitseinik tegutseb politsei tegevuses suurema iseseisvuse ja vastutusega, mistõttu on põhjendatud, et selle astme säilitamine on seotud rangemate ja järjepidevalt täidetavate nõuetega. Kohustuse täitmata jätmisel on astme alandamine vajalik meede, mis tagab politsei tegevuse kvaliteedi.

Eelnõu §-ga 51 sätestatakse abipolitseiniku staatuse peatamine ja taastamine.

Kehtivas APolS-is ei ole sätestatud võimalust peatada abipolitseiniku staatus. Samas võib ette tulla olukordi, kus abipolitseinik ei saa teatud perioodil politseitöös osaleda, näiteks tervislikel põhjustel, raseduse, perekondlike sündmuste ja põhitöö muutuste tõttu. Praegune APolS-i regulatsioon on tekitanud praktikas mitmeid probleeme.

Näiteks ajutiselt mitteaktiivne abipolitseinik on kohustatud igal aastal läbima täiendkoolituse ning kui talle on väljastatud relv, peab ta vähemalt kord aastas sooritama laskmisarvestuse. Samuti peab tal olema kehtiv tervisetõend, mida tuleb uuendada iga kolme aasta tagant. Kui ta neid nõudeid ei täida, tuleb ta seaduse kohaselt abipolitseiniku staatusest vabastada. See ei ole aga õiglane ega praktiline, sest elus tuleb ette perioode, mil aktiivne panustamine ei ole alati võimalik. Seetõttu nähakse uues APolS-is ette võimalus peatada abipolitseiniku staatus, vabastades ta sel perioodil abipolitseinikuna kehtivatest kohustustest, ja tal puudub õigus osaleda politsei tegevustes või tegutseda muul viisil PPA nimel. Sarnane regulatsioon on ka kaitseliidu seaduses, mille §-s 29 on sätestatud, et kaitseliidu liikmesust saab ajutiselt peatada. Abipolitseiniku staatuse peatamist võib võrrelda kõrgkoolis võetava akadeemilise puhkusega, mis võimaldab ajutiselt kohustustest vabastada, kuid jätab võimaluse hiljem tagasi pöörduda. Kuna abipolitseiniku staatuse peatamine on ajutine, siis ei ole peatatud staatusega isikul õigust osaleda politsei tegevuses, kasutada PPA vara ega esineda abipolitseinikuna. Peatumise perioodiks peab isik PPA nõudmisel tagastama kogu talle kasutusse antud PPA vara.

Lõike 1 kohaselt peatatakse abipolitseiniku staatus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega kahel juhul. Selle lõike puhul on tegemist siduva otsustusega, st PPA-l puudub kaalutlusõigus. See tähendab, et kui käesolevas lõikes sätestatud asjaolud esinevad, tuleb abipolitseiniku staatus peatada. Kaalutlusõiguse puudumine on põhjendatud vajadusega tagada õigusselgus, ühtne praktika ja abipolitseinike võrdne kohtlemine.

Punkti 1 alusel peatatakse abipolitseiniku staatus ajaks, mil abipolitseinik on kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav. Sätte eesmärk on tagada politsei tegevuse usaldusväärsus ja vältida olukorda, kus politsei ülesannetes osaleb isik, kelle suhtes toimub süüteomenetlus. Näiteks võib tuua kriminaalmenetluse vägivaldse kuriteo, varavastase süüteo või muu teo, mis oma olemuselt võib olla vastuolus politsei ja abipolitseiniku rolliga avaliku korra ja turvalisuse tagamisel. Sellistes olukordades võib abipolitseiniku jätkuv osalemine politsei tegevuses kahjustada politsei mainet. Staatuse peatamine on ajutine meede, mis kehtib menetluse kestel ega tähenda abipolitseiniku süüdiolekut. Vastupidi, säte on kooskõlas KrMS §-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille kohaselt ei käsitleta kedagi kuriteos süüdi olevana enne jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. Menetluse lõppemisel otsustatakse abipolitseiniku staatuse taastamine või vabastamine vastavalt menetluse tulemusele ja seaduses sätestatud alustele.

Punkti 2 alusel peatatakse abipolitseiniku staatus juhul, kui abipolitseinik on esitanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sooviavalduse oma staatuse peatamiseks kuni kolmeks aastaks. Sättes arvestatakse abipolitseiniku tegevuse vabatahtlikku iseloomu ning võimaldatakse isikul ajutiselt loobuda politsei tegevuses osalemisest ilma abipolitseiniku staatusest lõplikult loobumata. Selline vajadus võib tekkida näiteks seoses perekondlike kohustuste, terviseseisundi, ajutise välismaal viibimise või muude eluliste asjaoludega. Samuti hõlmab säte olukordi, kus abipolitseinik asub ajutiselt täitma teist teenistus- või õiguslikku rolli, mis ei ole abipolitseiniku staatusega samaaegselt lubatav.

Staatuse peatamine käesoleva lõike alusel on ajutine ning selle eesmärk on tagada paindlikkus abipolitseinike süsteemis. Kolmeaastase tähtaja kehtestamine on mõistlik ja proportsionaalne piir, mis tasakaalustab abipolitseiniku isiklikud huvid ning PPA vajaduse tagada abipolitseinike süsteemi toimivus ja ajakohasus. Kolm aastat on piisavalt pikk aeg, et võimaldada abipolitseinikul lahendada ajutisi, kuid sisuliselt olulisi elulisi takistusi, kuid samas piisavalt lühike, et vältida olukorda, kus pikaajalise eemaloleku tõttu kaotab abipolitseinik sideme politsei tegevusega ning tema pädevuse säilitamine ei ole enam mõistlik ilma täiendava väljaõppeta. Seega toetab ajaline piir nii õigusselguse põhimõtet kui ka abipolitseinike süsteemi kvaliteedi ja usaldusväärsuse tagamist. Teisalt väldib selge ajalise piiri kehtestamine olukorda, kus abipolitseiniku staatus jääb määramata ajaks peatunuks.

Näide. Abipolitseinik asub kaheks aastaks välisriiki magistriõpingutele ega saa seetõttu politseid abistada. Sellisel juhul on mõistlik abipolitseiniku avalduse alusel peatada staatus kaheks aastaks, sest nii abipolitseinik kui ka PPA teavad, et naasmine on võimalik, kuid samal ajal ei pea abipolitseinik oma rollist lõplikult loobuma.

Näide. Kui abipolitseinik sooviks staatust peatada näiteks viieks aastaks, ei oleks enam tegemist ajutise peatumisega, vaid sisuliselt abipolitseiniku tegevuse katkemisega. Viie aasta jooksul võivad oluliselt muutuda nii õigusaktid kui ka teenistuspraktika, mistõttu ei oleks enam mõistlik käsitleda seda peatamisena. Sellises olukorras tuleks pigem kaaluda isiku abipolitseiniku staatusest vabastamist ja võimaluse korral hiljem selle uuesti taotlemist.

Lõikega 2 sätestatakse juhud, mil abipolitseiniku staatuse võib peatada PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega. Seega antakse lõikega 2 PPA-le kaalutlusõigus otsustada, kas konkreetse abipolitseiniku puhul on staatuse peatamine vajalik ja põhjendatud.

Punkti 1 kohaselt võib abipolitseiniku staatus olla peatatud juhul, kui abipolitseinik suunatakse käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud alusel tervisekontrolli, kuni kehtiva tervisetõendi väljastamiseni, kuid mitte kauemaks kui üheks aastaks. Tegemist on erandkorras läbiviidava perioodilise tervisekontrolliga, kuhu abipolitseinik suunatakse enne tervisetõendi tavapärast kehtivuse lõppemist juhul, kui tekib põhjendatud vajadus hinnata tema terviseseisundi vastavust abipolitseinikule kehtestatud tervisenõuetele.

Selline erakorraline suunamine perioodilisse tervisekontrolli ei tähenda automaatselt, et abipolitseinik ei vasta tervisenõuetele, vaid on ennetav meede, mille eesmärk on selgitada välja terviseseisundi vastavus enne edasist osalemist politsei tegevuses. Kuna abipolitseiniku ülesanded võivad hõlmata füüsilist pingutust, vahetu sunni rakendamist ning osalemist olukordades, mis eeldavad head reageerimisvõimet ja tervislikku valmisolekut, on põhjendatud hinnata terviseseisundit viivitamata, ilma tavapärase tervisekontrolli tähtaja saabumist ootamata. Sätte eesmärk on tagada, et politsei tegevuses osaleks üksnes isik, kelle terviseseisund vastab abipolitseinikule kehtestatud tervisenõuetele ning kes on võimeline täitma talle pandud ülesandeid ohutult nii enda kui ka teiste isikute suhtes.

Abipolitseiniku staatuse peatamine sellises olukorras on oma olemuselt ajutine ja ennetav meede, mitte karistus. Peatamine ei tähenda abipolitseiniku staatuse lõppemist ega püsivat kõrvaldamist politsei tegevusest, vaid võimaldab ajutiselt välistada isiku osalemise politsei tegevuses kuni tervisenõuetele vastavuse selgumiseni. Kehtiva tervisetõendi väljastamisel taastub abipolitseiniku staatus ning tal on võimalik jätkata politsei tegevuses osalemist.

Sättes ette nähtud üheaastane maksimaalne peatamise tähtaeg tagab meetme proportsionaalsuse ning välistab olukorra, kus abipolitseiniku staatus jääks määramata ajaks peatatuks. Kui tervisekontrolli tulemusel ei ole võimalik ühe aasta jooksul tervisenõuetele vastavust kinnitada, tuleb hinnata edasisi meetmeid vastavalt APolS-is sätestatule.

Sõnastus „võib olla peatatud“ annab Politsei- ja Piirivalveametile kaalutlusõiguse hinnata tervisekontrolli suunamise põhjuseid, iseloomu ja eeldatavat kestust. Kaalutlusõigus võimaldab eristada olukordi, kus tervisekontroll on formaalne või lühiajaline ning ei nõua kohest staatuse peatamist, nendest juhtudest, kus abipolitseiniku jätkuv osalemine politsei tegevuses kujutaks endast reaalsemat riski. See võimaldab rakendada meedet üksnes juhul, kui see on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades vajalik ja põhjendatud.

Näited:
• Abipolitseiniku staatuse peatamine tervisekontrolli ajaks võib olla põhjendatud olukorras, kus abipolitseinik saab politsei tegevuses osaledes vigastuse, mille mõju tema füüsilisele võimekusele ei ole kohe selge. Sellisel juhul on vaja enne tervisekontrolli tulemust, et otsustada, kas kaasata isik taas politsei tegevusse.
• Abipolitseiniku terviseseisundi muutusele viitavad märgid ilmnevad politsei tegevuses osalemisel, näiteks ootamatu minestamine, tasakaaluhäired või muud sümptomid, mis võivad viidata terviseriskile. Sellises olukorras on põhjendatud suunata abipolitseinik tervisekontrolli ning peatada tema staatus kuni tervisenõuetele vastavuse selgumiseni, et vältida ohtu nii abipolitseinikule endale kui ka teistele isikutele.
• Abipolitseinik teavitab ise terviseprobleemist, mis võib mõjutada tema osalemist politsei tegevuses, näiteks nägemise või kuulmise oluline halvenemine või kroonilise haiguse ägenemine.

Punkti 2 kohaselt võib abipolitseiniku staatuse peatada käesoleva seaduse § 47 lõikes 2 nimetatud distsiplinaarmenetluse ajaks. Selline võimalus on ette nähtud eeskätt juhtudeks, kus abipolitseiniku edasine osalemine politsei tegevuses menetluse ajal võib ohustada menetluse eesmärkide saavutamist, sealhulgas tõendite kogumise erapooletust, tunnistajate vaba ütluste andmist või teenistusliku korra ja töökeskkonna toimimist. Samuti võimaldab staatuse ajutine peatamine kaitsta politsei usaldusväärsust olukordades, kus menetluse esemeks on raskema iseloomuga rikkumised.

Näide. Abipolitseinikku kahtlustatakse selles, et ta on politsei tegevuse käigus avaldanud õigustamata isikuandmeid. Alustatakse distsiplinaarmenetlust, et selgitada välja tema vastutus. Menetluse ajaks peatatakse abipolitseiniku staatus, sest vastasel juhul võiks ta jätkuvalt omada juurdepääsu politseitööga seotud infole ja ressurssidele, mis võib kahjustada uurimise objektiivsust või tuua kaasa lisariske. Kui menetlus lõpeb ja rikkumine ei leia kinnitust, taastatakse staatus kohe. Kui aga rikkumine leiab kinnitust, võib järgneda staatusest vabastamine abipolitseiniku seaduses sätestatud korras.

Säte on sisuliselt võrreldav ATS-is sätestatud ametniku teenistusest kõrvaldamise regulatsiooniga. ATS § 78 kohaselt on võimalik ametnik distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada juhul, kui esialgse hinnangu kohaselt võib menetluse tulemusena järgneda teenistusest vabastamine. Mõlemal juhul on tegemist ajutise meetmega, mille eesmärk on kaitsta teenistuse huve ja säilitada avaliku võimu teostamise usaldusväärsus menetluse ajaks, ilma et tehtaks lõplikke järeldusi isiku vastutuse kohta. Menetluse lõppemisel otsustatakse abipolitseiniku staatuse taastamine või vajaduse korral abipolitseiniku staatusest vabastamine vastavalt menetluse tulemusele ja seaduses sätestatud alustele. Seega on staatuse peatamine ajutine lahendus, mis tagab tasakaalu abipolitseiniku õiguste, süütuse presumptsiooni ja politsei tegevuse usaldusväärsuse vahel. Lõikes 2 sätestatud kaalutlusõigus tagab paindliku ja proportsionaalse lähenemisviisi, võimaldades PPA-l igal üksikjuhul hinnata, kas abipolitseiniku staatuse peatamine on vajalik.

Lõikega 3 reguleeritakse abipolitseiniku õigusi ja kohustusi abipolitseiniku staatuse peatamise ajaks. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et peatamise perioodil oleks abipolitseiniku õiguslik seos PPA-ga ajutiselt piiratud ulatuses, mis on vajalik peatamise aluseks olevate asjaolude arvestamiseks. Punkti 1 kohaselt on abipolitseinikul keelatud osaleda politsei tegevuses või tegutseda muul viisil PPA nimel. See piirang on vajalik, kuna peatamise ajal ei ole abipolitseinikul õigust politsei ülesandeid täita ega avalikku võimu teostada. Piirangu eesmärk on vältida olukordi, kus isik tegutseb politsei nimel ilma kehtiva õigusliku aluseta, mis võiks kaasa tuua õigusrikkumisi, vastutuse ebaselgust ning kahjustada isikute põhiõigusi. Punkti 2 kohaselt on abipolitseinikul keelatud kasutada abipolitseiniku tunnistust, ametimärki ja abipolitseiniku vormiriietust. Keelu kehtestamine on vajalik, et välistada eksitava mulje tekkimine abipolitseiniku volituste olemasolust ning vältida olukordi, kus kolmandad isikud võivad pidada peatatud staatusega abipolitseinikku politsei esindajaks. Punkti 3 kohaselt ei ole abipolitseinikul kohustust läbida talle ettenähtud õpet ega sooritada arvestusi. Väljaõppe ja teadmiste hindamise kohustus on lahutamatult seotud politsei tegevuses osalemisega ning eesmärgiga hoida abipolitseiniku pädevus ajakohasena. Peatamise ajal, mil abipolitseinik ei täida ülesandeid ega kasuta talle antud õigusi, ei ole põhjendatud nõuda temalt õppes osalemist ega teadmiste kontrolli. Punkti 4 kohaselt ei ole abipolitseinikul kohustust läbida perioodilist tervisekontrolli, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud juhul. Tervisekontrolli kohustus on seotud vajadusega tagada, et abipolitseinik on tervise poolest võimeline politsei tegevuses osalema. Kuna peatamise ajal selliseid ülesandeid ei täideta, ei ole tervisekontrolli läbimine üldjuhul vajalik. Erand on ette nähtud juhtudeks, kus peatamise aluseks on tervisekontrolli vajadus ning kus kontrolli tulemused on eelduseks otsusele abipolitseiniku staatuse taastamise kohta. Punkti 5 kohaselt ei ole abipolitseinikul kohustust täita kehalise ettevalmistuse nõudeid. Kehalise ettevalmistuse nõuded on kehtestatud politsei tegevuse füüsilise iseloomu tõttu ning nende täitmine on vajalik ülesannete ohutuks ja tõhusaks täitmiseks. Peatamise ajal ei osale abipolitseinik füüsiliselt nõudlikes politsei ülesannetes, mistõttu ei ole kehalise ettevalmistuse nõuete täitmine ajutiselt põhjendatud.

Lõikega 4 sätestatakse PPA peadirektori või tema volitatud ametniku õigus kohustada abipolitseiniku staatuse peatamise korral abipolitseinikku tagastama talle väljastatud vara, sealhulgas abipolitseiniku tunnistuse, ametimärgi ja vormiriietuse, samuti relvad ja erivahendid.

Sätte eesmärk on tagada, et abipolitseiniku staatuse peatamise ajal oleks abipolitseiniku õiguslik seos PPA-ga piiratud ulatuses, mis vastab peatamise eesmärgile ja aluseks olevatele asjaoludele. Abipolitseiniku tunnistus, ametimärk, vormiriietus, relvad ja erivahendid ei ole pelgalt isiku valduses olevad esemed, vaid avaliku võimu teostamisega lahutamatult seotud vahendid, mille kasutamine on lubatud üksnes kehtiva abipolitseiniku staatuse olemasolul politsei tegevuses osaledes.

Abipolitseiniku staatuse peatamine tähendab, et isikul puudub ajutiselt õigus osaleda politsei tegevuses, täita politsei ülesandeid ja teostada avalikku võimu. Sellises olukorras peab olema välistatud ka võimalus kasutada või hoida enda valduses esemeid, mis võimaldavad või soodustavad avaliku võimu teostamise muljet. Vara tagastamise kohustus tagab, et peatatud staatusega abipolitseinik ei saa esineda politsei esindajana. Sätte kehtestamine on vajalik õigusselguse ja õiguskindluse tagamiseks. Samuti on relvade ja erivahendite kasutamine lubatud üksnes isikutele, kellel on kehtiv pädevus ja õiguslik alus neid politsei ülesannete täitmisel kasutada. Abipolitseiniku staatuse peatamise ajal selline alus puudub ning seetõttu ei ole põhjendatud, et isik hoiaks enda valduses vahendeid, mille kasutamine võib kaasa tuua kõrgendatud ohu nii isikule endale kui ka teistele isikutele.

Sättega antakse Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile või tema volitatud ametnikule kaalutlusõigus otsustada vara tagastamise ulatuse ja vajaduse üle, arvestades konkreetse peatamise aluseid ja asjaolusid. See võimaldab rakendada meedet proportsionaalselt, võttes arvesse peatamise põhjuseid, selle eeldatavat kestust ning riske, mis võivad kaasneda vara jätkuva valduses hoidmisega. Regulatsioon on kooskõlas teiste sarnaste avalik-õiguslike staatuste regulatsiooniga, kus isiku õiguste ajutise peatamisega kaasneb ka talle antud sümbolite, varustuse ja vahendite kasutamise keeld ning nende tagastamise kohustus, näiteks kaitseliitlastel.

Lõikega 5 sätestatakse otsused, mille PPA peadirektor või tema volitatud ametnik peab tegema abipolitseiniku staatuse peatamise tähtaja saabumisel. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et abipolitseiniku staatuse peatamine ei kujuneks määramata ajaks kehtivaks õiguslikuks vahepealseks seisundiks. Et abipolitseiniku staatus hõlmab avaliku võimu teostamise õigust ja politsei ülesannete täitmist, peab isiku staatuse jätkumine, muutmine või lõppemine olema selgelt dokumenteeritud ning õiguslikult määratletud. Seetõttu on vajalik, et peatamistähtaja möödumisel langetatakse üks lõikes loetletud otsustest.

Punkti 1 alusel otsustatakse abipolitseiniku staatuse taastamine. Staatuse taastamine on põhjendatud juhul, kui peatamise aluseks olnud asjaolud on ära langenud või kõrvaldatud ning puudub takistus abipolitseiniku õiguste ja kohustuste jätkamiseks. Juhul kui abipolitseiniku staatus peatatakse tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse tõttu, on staatuse taastamine võimalik ainult juhul, kui kahtlustuse või süüdistuse alus on ära langenud. Kui abipolitseinik on esitanud sooviavalduse oma staatuse peatamiseks kuni kolmeks aastaks, saab staatust taastada peatamisperioodi lõppemisel või juhul, kui isik soovib peatamist enne tähtaega lõpetada ja on esitanud PPA-le sellekohase taotluse. Taastamine on tavapärane olukordades, kus isiku varasem ajutine takistus – näiteks tööga seotud kohustused, õpingud, perekondlikud põhjused või välismaal viibimine – on lõppenud ning isik on valmis jätkama abipolitseinikuna. Kui abipolitseiniku staatus on peatatud tervisekontrolli vajaduse tõttu, saab staatust taastada pärast seda, kui isik on läbinud abipolitseinikule ettenähtud tervisekontrolli ning talle on väljastatud kehtiv tervisetõend. Taastamine on põhjendatud juhtudel, kus tervisehäire, mis võis ajutiselt takistada politsei tegevuses osalemist, on möödunud või stabiliseerunud ning tervishoiuteenuse osutaja on kinnitanud isiku vastavuse abipolitseinikule kehtestatud tervisenõuetele. Distsiplinaarmenetluse ajal peatatud abipolitseiniku staatus saab olla taastatud juhul, kui menetluse tulemusena ei tuvastata rikkumist või tuvastatakse selline rikkumine, mis ei mõjuta isiku jätkuvat sobivust abipolitseinikuna tegutsemiseks.

Punkti 2 alusel otsustatakse abipolitseiniku staatuse peatamise pikendamine. Abipolitseiniku staatuse peatamise pikendamine on vajalik juhul, kui peatamise aluseks olnud asjaolud ei ole tähtaja möödumisel kõrvaldatud või kui ilmnevad uued asjaolud, mis takistavad abipolitseiniku osalemist politsei tegevuses. Sättega luuakse selge õiguslik alus peatamise jätkamiseks.

Isiku enda avalduse alusel peatatud staatust võib pikendada juhul, kui abipolitseinik esitab uue põhjendatud taotluse peatamisperioodi pikendamiseks ning PPA-l ei ole vastuväiteid peatamise jätkumisele. Pikendamine on lubatav üksnes ulatuses, mis ei ületa seadusega ettenähtud maksimaalset peatamise kestust, mis on kokku kuni kolm aastat. APolS-is sätestatud maksimaalne abipolitseiniku staatuse peatamise kestus kuni kolm aastat tähendab peatamise kogukestuse ülempiiri, mitte üksiku peatamisperioodi pikkust. Seega ei ole pärast kolmeaastase maksimaalse peatamise tähtaja täitumist võimalik abipolitseiniku staatust uuesti peatada samal alusel (isiku enda avalduse alusel) uue kolmeaastase perioodina. Peatamise institutsioon on ette nähtud ajutise ja erandliku meetmena, mille eesmärk on võimaldada peatamise aluseks olevate asjaolude kõrvaldamist või nende selgumist.

Staatuse peatamise pikendamine on põhjendatud olukordades, kus abipolitseinikul püsivad samad või sarnased asjaolud, mille tõttu ta taotles esialgset peatamist, või kui on tekkinud uued ajutised, kuid mõjuvad põhjused, mis ei võimalda tal jätkata politsei tegevuses osalemist. Säte võimaldab paindlikku lähenemist, arvestades, et abipolitseiniku roll on vabatahtlik ning elu- ja tööolukorrad võivad muutuda viisil, mis ajutiselt ei võimalda aktiivset teenistust. Praktilise näitena võib tuua olukorra, kus abipolitseinik taotleb staatuse esialgset peatamist kaheks aastaks, kuna viibib vanemapuhkusel. Kui kaheaastase tähtaja lõppemisel ei ole isiku perekondlik olukord veel muutunud viisil, mis võimaldaks politsei tegevusse naasta, võib ta esitada uue taotluse peatamise pikendamiseks üheks lisa-aastaks. Sellisel juhul on pikendamine põhjendatud, sest isikul on jätkuvalt objektiivne vajadus olla abipolitseiniku tegevusest ajutiselt eemal. Pikendamise otsustamisel hindab PPA, kas taotluse aluseks olevad asjaolud on jätkuvalt kooskõlas peatamise eesmärkidega.

Punkti 3 alusel otsustatakse abipolitseiniku astme alandamine. Abipolitseiniku astme alandamine on proportsionaalne võimalus olukorras, kus täielik vabastamine ei ole vältimatult vajalik. Kui abipolitseiniku staatus on peatatud tervisekontrolli läbimise kohustuse tõttu ning tervisekontrolli tulemused näitavad, et isik ei vasta enam abipolitseinikule kehtestatud tervisenõuetele, võib PPA peadirektor või tema volitatud ametnik otsustada abipolitseiniku astme alandamise. Astme alandamise eesmärk on tagada, et abipolitseinik saaks jätkata oma panust politsei tegevusse sellisel kujul ja ulatuses, mis vastab tema terviseseisundile ega sea ohtu ei teda ega teisi isikuid. Praktilise näitena võib tuua olukorra, kus abipolitseinik suunatakse tervisekontrolli vastavalt käesoleva seaduse § 12 lõikele 2 ja kontrolli tulemusel selgub, et tema tervisenäitajad ei vasta enam II või III astme abipolitseinikule kehtestatud tervisenõuetele. Sellisel juhul ei ole isik võimeline osalema politsei tegevuses, mis eeldab suuremat füüsilist koormust, ohuolukordade lahendamist või erivahendite kasutamist. Samas võib tervisekontroll näidata, et isik on võimeline täitma I astme abipolitseiniku ülesandeid, mis ei eelda tervisenõudeid ega füüsilist valmisolekut.

Punkti 4 alusel otsustatakse abipolitseinik staatusest vabastada. Staatusest vabastamine rakendub juhtudel, kus peatamise põhjused on olemuselt sellised, mis välistavad isiku edasise tegutsemise abipolitseinikuna või kui isik ei vasta enam APolS-ist tulenevatele nõuetele ja eeldustele. Tegemist on kõige ulatuslikuma mõjuga otsusega, mida võib teha üksnes siis, kui leebemad meetmed ei ole piisavad avaliku võimu teostamise nõuete kaitsmiseks.

Kui abipolitseiniku staatus on peatatud seoses kriminaalmenetluse algatamisega, ei saa isikut vabastada pelgalt kahtlustuse või süüdistuse esitamise põhjal, kuna süütuse presumptsioon välistab karistuslike tagajärgede kohaldamise enne menetluse lõppemist. Staatusest vabastamine on võimalik, kui peatamise perioodi jooksul on isiku suhtes tehtud ja jõustunud süüdimõistev kohtuotsus tahtlikult toime pandud kuriteo eest (APolS § 5 lõike 1 punkt 8). Sellisel juhul on kahtlustuse või süüdistuse ajutine alus asendunud lõpliku ja siduva kohtuliku hinnanguga, mis välistab isiku jätkuva sobivuse abipolitseinikuna. Tahtlik kuritegu viitab isiku ebausaldusväärsusele, väärtustele ja käitumisnormidele, mis ei ole kooskõlas avaliku võimu teostamisega. Seetõttu on vabastamine ainuvõimalik ja vältimatu.

Kui abipolitseinik on taotlenud oma staatuse peatamist kuni kolmeks aastaks ning peatamise tähtaeg möödub, tuleb abipolitseinik staatusest vabastada, kui isik seda ise taotleb. Kuna abipolitseinikuna tegutsemine eeldab vabatahtlikkust ja aktiivset panust, on isiku enda tahteavaldus piisav õiguslik alus staatusest vabastamise lõpetamiseks.

Kui abipolitseiniku staatus peatatakse distsiplinaarmenetluse ajaks ning menetluse tulemusel tuvastatakse rikkumine, mis nõuab käesoleva seaduse § 47 lõike 3 punktis 2 sätestatud distsiplinaarkaristuse – st staatusest vabastamise – kohaldamist, on peatamise lõppemisel vabastamine vältimatu. Vabastamise vajadus tekib juhtudel, kus abipolitseiniku käitumine on olnud ebasobiv või suures vastuolus abipolitseiniku eetiliste ja õiguslike kohustustega ega võimalda usalduslikku suhet politsei ja abipolitseiniku vahel säilitada.

Lõikega 6 antakse volitusnorm, mille alusel reguleeritakse abipolitseiniku staatuse peatamise ja taastamise täpsem kord eraldi abipolitseiniku tegevuse eeskirjas. Seaduse tasandil sätestatakse üldpõhimõte, et abipolitseiniku staatus võib teatud juhtudel olla peatatud või taastatud, kuid konkreetne menetluslik ja praktiline kord jäetakse määruse reguleerida.

Eelnõu §-ga 52 reguleeritakse abipolitseiniku staatusest vabastamist ja staatuse lõppemist.

PPA andmetel vabastatakse igal aastal abipolitseiniku staatusest keskmiselt 200–250 isikut. Järgnevas tabelis antakse ülevaade viimase nelja aasta vabastamise põhjustest.

Tabel 4. Abipolitseinike vabastamise põhjused (allikas PPA)
Vabastamise liik
2021
2022
2023
2024
Vabastamised muul põhjusel
1
2
 
1
Vabastamised PPA algatusel
52
41
9
32
Vabastamised abipolitseiniku algatusel
224
179
161
183
KOKKU
277
222
170
216
Vabastatud abipolitseinik läks ametnikuks
72
64
72
52

Tabelist nähtub, et üldjuhul toimub vabastamine abipolitseiniku enda algatusel. Kõigist vabastatud abipolitseinikest on olnud läbivalt abipolitseiniku algatusel vabastatuid 80–85 protsenti. Erandiks oli vaid 2023. aasta, kui see määr oli 95 protsenti, sest tavapärasest vähem oli tööandja algatusel vabastamisi. PPA 2023. strateegia-aasta analüüsi põhjal on abipolitseinike algatatud lahkumiste põhjused töö- ja pereelu ühitamise keerukus, kõrge vanus, tervislikud põhjused, kolimine ning teisele tööle või õppima asumine. Umbes kolmandiku jagu omal algatusel lahkujatest siirdub politseiametnikuks, kuna abipolitseinik peab enne politseiametnikuks astumist esitama avalduse abipolitseiniku staatuse lõpetamiseks. Enamik PPA algatusel vabastamistest on nõuetele mittevastavusest tulenevad vabastamised, aga ka usalduse kaotusest jms tööks vajalike väärtuste puudumisest tingitud vabastamised. Muul põhjusel vabastamised on tingitud abipolitseiniku surmast.

Abipolitseiniku staatusest vabastamise menetlus toimub vastavalt haldusmenetluse põhimõtetele. Vabastamise aluseks on juhtumid, kus abipolitseinik on käitunud õigusvastaselt, rikkunud talle pandud kohustusi või väärkasutanud oma õigusi. Haldusmenetluses järgitakse olulisi põhimõtteid, nagu uurimiskohustus, eesmärgipärasus, efektiivsus ja kaalutlusõiguse kasutamine otsuse tegemisel. Haldusorgan peab menetluse käigus teavitama abipolitseinikku tema õigustest ja kohustustest, tutvustama asjaga seotud dokumente ning võimaldama tal esitada selgitusi, vastuväiteid ja arvamusi. Kui tuvastatakse, et abipolitseinik on toime pannud teo, mis tingib tema staatusest vabastamise, koostatakse selle kohta otsus (haldusakt). Isikul on õigus otsus vaidlustada, esitades vaide või kaebuse halduskohtusse. Kui abipolitseinik vabastatakse staatusest, ei ole tal enam õigust politsei tegevuses osaleda ning talle ei laiene abipolitseiniku eetilised nõuded ega kohustused. Erandiks on siiski avaldamisele mittekuuluva teabe hoidmise kohustus, mis säilib ka pärast staatuse lõppemist.

Võrreldes kehtiva APolS-iga võimaldatakse PPA-l kohaldada abipolitseiniku staatusest vabastamisel kaalutlusõigust. Kehtivas APolS-is on sätestatud, et abipolitseinik vabastatakse staatusest ilma kaalutlemata, kui ta käitub sobimatult, rikub avalikus kohas käitumise nõudeid, tegutseb õigusvastaselt või ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Muudatuse eesmärk on võimaldada politseil hinnata iga juhtumit eraldi ja võtta arvesse kõiki asjaolusid enne lõpliku otsuse tegemist. Lisaks nähakse uue APolS-iga ette täiendavad alused abipolitseiniku vabastamiseks.

Kui isik on abipolitseiniku staatusest vabastatud, ei tohi ta politsei tegevuses osaleda ega täita abipolitseiniku ülesandeid, kuna tal puuduvad selleks vajalikud õigused. Staatuse vabastamise otsuse teeb politseiametnik, PPA peadirektor või tema volitatud ametnik. Kuna tegemist on kaalutlusotsusega, peab enne staatusest vabastamise otsustamist abipolitseinikule andma võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited, järgides haldusmenetluse seadusest tulenevaid põhimõtteid.

Sisekaitseakadeemia korrakaitse õppetooli lektor Silva Kirsimägi on analüüsis „Abipolitseiniku õiguslikust vastutusest“98 samuti sellele probleemile tähelepanu juhtinud:
Abipolitseinikuna tegutseva isiku põhiseaduslike õiguste kaitse seisukohalt peab vabastamine olema üheselt selge, põhjendatud ja arusaadav. Kui abipolitseinik käitub õigusvastaselt, siis õigusvastase teo kindlakstegemiseks on tarvis õigusselguse põhimõttest tulenevalt selgeid menetluslikke reegleid, et tagada menetlusaluse isiku ärakuulamisõigus, järgida uurimis- ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning rakendada kaalutlusõigust. [---] Abipolitseiniku seaduse § 42 punkt 3 sätestab imperatiivselt, et abipolitseinik vabastatakse abipolitseiniku staatusest PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega, kui ta rikub avalikus kohas käitumise nõudeid või käitub muul viisil õigusvastaselt. Sõnastus „muul viisil õigusvastaselt“ lubab õiguse rakendajal väga laialdast tõlgendusruumi ning arvestades, et de lege lata puuduvad abipolitseiniku järelevalve menetlust reguleerivad normid, on autor seisukohal, et abipolitseiniku staatusest vabastamine võib rikkuda ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Välistada ei saa, et politseiliste ülesannete täitmisel koos tegutsevad ja sama õigusrikkumise (näiteks ülemäärase jõu kasutamine) toime pannud politseiametniku ja abipolitseiniku suhtes tehtavad õiguslikud otsused on erinevad. Kui politseiametniku puhul määratakse distsiplinaarkaristus olenevalt süü vormist, siis abipolitseiniku puhul tuleb ta abipolitseiniku staatusest vabastada õigusvastase käitumise korral ehk siis igasuguse õigusvastase käitumise korral. On selge, et abipolitseinik peab olema seaduskuulekas, aga kas saab lugeda põhjendatuks, et iga rikkumisega peab kaasnema staatusest vabastamine, liiatigi veel, kui abipolitseiniku staatusest vabastamist reguleerivaid menetluslikke norme pole sätestatud.99

Kehtiva APolS § 42 lõikes 1 on sätestatud, et abipolitseinik vabastatakse 1) abipolitseiniku algatusel; 2) tema mittevastavuse korral APolS §-des 4 ja 5 ning § 8 lõikes 4 sätestatud tingimustele (kutsesobivus, tervisenõuded, teovõime, karistatus jm); 3) seoses abipolitseinikule sobimatu käitumisega, sealhulgas kui abipolitseinik rikub avalikus kohas käitumise nõudeid või käitub muul viisil õigusvastaselt; või 4) abipolitseiniku surma korral.

Lõikega 1 nähakse ette, et abipolitseinik vabastatakse abipolitseiniku staatusest PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega. Lõikes 1 on sätestatud obligatoorsed staatusest vabastamise alused, st PPA-l puudub diskretsiooniõigus.

Punkti 1 kohaselt vabastatakse abipolitseinik, kui ta esitab sellekohase avalduse. Kuna abipolitseinik tegutseb vabatahtlikult, on tal igal ajal õigus ja võimalus omal soovil abipolitseiniku staatusest loobuda. Selleks peab ta esitama avalduse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Avalduse esitamisel arvatakse isik PPA peadirektori või tema volitatud ametniku otsusega abipolitseinike nimekirjast välja ning teda ei kaasata edaspidi politsei tegevustesse.

Punkti 2 kohaselt vabastatakse abipolitseinik, kui tema suhtes on jõustunud tahtlikult toime pandud kuriteo kohta süüdimõistev kohtuotsus. Abipolitseiniku roll eeldab laitmatut mainet ja usaldusväärsust. Süüdimõistev kohtuotsus võib kahjustada usaldust mitte ainult konkreetse abipolitseiniku, vaid ka PPA vastu tervikuna. Abipolitseinikud on seaduste täitmise ja korrakaitse eestvedajad. Kui abipolitseinik ise rikub seadust, ei saa ta täita oma rolli seaduskuulekuse eeskujuna. APolS § 5 lõike 1 punkti 7 kohaselt ei saa abipolitseinik olla isik, keda on karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest, ning APolS § 5 lõike 1 punkti 8 kohaselt isik, kellel on kehtiv karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest.

Punkti 3 kohaselt vabastatakse abipolitseinik, kui talle on määratud käesoleva seaduse § 47 lõike 3 punktis 2 nimetatud distsiplinaarkaristus. Võrreldes kehtiva APolS-iga on tegemist uue alusega, kuna distsiplinaarmenetlust ei olnud varem abipolitseinikule ette nähtud. Distsiplinaarkaristusena vabastamine tähendab, et abipolitseiniku toimepandud teo raskusastet arvestades ei peeta võimalikuks isiku jätkamist abipolitseinikuna või tema teod ei ole kooskõlas PPA põhimõtetega. ATS näeb samuti ette ühe distsiplinaarkaristuse liigina ametist vabastamise.

Distsiplinaarsüüteo eest saab vabastada juhul, kui rikkumine on oluline (ATS § 75 lõige 4). Rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et isik ei suuda ka edaspidi tagada oma kohustuste täitmist. Teenistuskohustuste olulise rikkumise mõiste on õiguslikult määratlemata ning selle täpse tähenduse peab distsiplinaarasja menetlemisel selgitama karistuse määramise õigust omav isik või asutus. Iga rikkumist tuleb käsitleda eraldiseisvana, võttes arvesse süüteo toime pannud isiku käitumist ja muid olulisi asjaolusid. Kui esineb mitu rikkumist samal ajal, tuleb iga juhtumit hinnata eraldi ja otsustada selle kvalifikatsiooni üle konkreetsete asjaolude põhjal. Ainuüksi asjaolu, et on toime pandud mitu rikkumist, ei tähenda automaatselt, et need koos moodustavad olulise rikkumise. Kui puudub mõni muu tõhus lahendus usalduse taastamiseks, on vabastamine viimane meede (ultima ratio), mida võib pidada proportsionaalseks.100

Et hõlbustada olulisuse kriteeriumi praktilist rakendamist, on seadusandja määratlenud teatud juhtumid, mille puhul ametiasutus võib eeldada rikkumise olulisust (ATS § 75 lõige 6). Selle sätte eesmärk on vähendada ametiasutuse jaoks seaduse rakendamise keerukust ning võimaldada eeldada rikkumise olulisust lihtsustatud korras. Olulisuse eeldamise alused distsiplinaarsüütegudes:
• Tahtlik rikkumine – kui rikkumine on toime pandud tahtlikult, võib ametiasutus eeldada selle olulisust, kuna see viitab usalduse kadumisele ja teenistuskohustuse täitmise võimatusele.
• Vältav rikkumine ja varasemad samalaadsed rikkumised – kui isikul on kehtiv distsiplinaarkaristus ja rikkumine on kas vältav või samalaadne varasemate rikkumistega, võib eeldada rikkumise olulisust.
• Oluline varaline kahju ametiasutusele – kui süülise rikkumise tõttu tekib ametiasutusele varaline kahju, hinnatakse selle olulisust rahalise suuruse järgi. Oluliseks loetakse kahju, mis ületab kehtiva kuupalga alammäära kümme korda, ja suureks kahjuks peetakse kahju, mis ületab seda sada korda.
• Oluline kahju ametiasutuse mainele – kui rikkumine kahjustab oluliselt ametiasutuse mainet, võib see olla aluseks rikkumise olulisuse eeldamisele.
• Oluline kahju teistele isikutele või avalikule huvile – kui rikkumine põhjustab olulist kahju teistele ametnikele, töötajatele, kolmandatele isikutele või avalikule huvile, saab seda samuti käsitleda olulisena.101

Lõikega 2 sätestatakse abipolitseiniku staatusest vabastamise alus ja pädevus juhuks, kui abipolitseinik ei vasta enam käesoleva seaduse §-s 5 kehtestatud nõuetele. Sättega antakse PPA peadirektorile või tema volitatud ametnikule kaalutlusõigus otsustada abipolitseiniku vabastamine, võimaldades reageerida olukordadele, kus nõuetele mittevastavus mõjutab või võib mõjutada politsei usaldusväärsust, avalikku korda või PPA mainet. Kaalutlusõiguse kehtestamine on vajalik, kuna § 5 nõuetele mittevastavus ei ole kõigil juhtudel püsiv ning avaliku huvi kaitse ei eelda alati kohest ja lõplikku vabastamist. Vabastamine on eeskätt põhjendatud juhul, kui nõuetele mittevastavus on püsiv või kui abipolitseinik ei täida süstemaatiliselt talle pandud kohustusi ega kõrvalda korduvalt esinenud puudusi hoolimata varasemate leebemate meetmete, sealhulgas abipolitseiniku staatuse peatamise või astme alandamise, kohaldamisest, mis viitab isiku sobimatusele jätkata abipolitseiniku rollis.

APolS §-ga 5 sätestatud nõuetega määratletakse abipolitseiniku isiku miinimumkriteeriumid. Need nõuded on vältimatuks eelduseks abipolitseiniku staatuse andmisel ning seetõttu ei võeta abipolitseinikuks isikut, kes § 5 nõuetele ei vasta. Seevastu abipolitseiniku staatuse kestel võib nõuetele mittevastavus olla ajutine või kõrvaldatav ning ei pruugi iseenesest tähendada, et isik on kaotanud oma üldise sobivuse politsei tegevuses osalemiseks. Sellest lähtuvalt on vajalik eristada abipolitseiniku vastuvõtmise ja staatuse lõpetamise regulatsiooni. Seega ei too § 5 nõuetele mittevastavus automaatselt kaasa abipolitseiniku staatusest vabastamist. Kohene vabastamine oleks sellistel juhtudel ebaproportsionaalne ega võimaldaks arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, sealhulgas mittevastavuse iseloomu, raskust ja kõrvaldatavust. APolS võimaldab seega enne vabastamist rakendada leebemaid meetmeid, kui need on piisavad. Sellised leebemad meetmed on eelkõige abipolitseiniku staatuse peatamine ja astme alandamine. APolS §-d 50–51 moodustavad seega tervikliku ja astmelise reageerimissüsteemi, mis võimaldab PPA-l reageerida abipolitseiniku nõuetele mittevastavusele proportsionaalselt ja eesmärgipäraselt. Abipolitseiniku staatusest vabastamine on viimane abinõu, mida kohaldatakse juhul, kui mittevastavus on püsiv, oluline või usaldust lõhkuv ning kui leebemad meetmed ei ole piisavad avaliku huvi kaitseks.

Eelkõige saavad need nõuded, millele abipolitseinik enam ei vasta, olla näiteks järgmised:
• Abipolitseiniku käitumine kahjustab PPA mainet või ohustab teiste isikute turvalisust, riigi julgeolekut või avalikku korda.
Näide. Abipolitseinik osaleb avalikul koosolekul ning käitub agressiivselt, solvab teisi isikuid või kasutab oma abipolitseiniku staatust selleks, et alusetult korraldusi jagada või inimesi ähvardada. Selline käitumine loob avalikkuses mulje politsei esindaja üleolevast ja sobimatust tegutsemisest ning kahjustab politsei usaldusväärsust ja mainet.

• Abipolitseiniku käitumine või avalik tegevus seab kahtluse alla tema usaldusväärsuse ja sobivuse politsei tegevuses osalemiseks.
Näide. Abipolitseinik avaldab korduvalt ja avalikult seisukohti, mis on vastuolus politsei ülesannete või väärtustega, sealhulgas toetab ebaseaduslikku tegevust või õõnestab süstemaatiliselt politsei autoriteeti ja usaldusväärsust avalikkuse silmis.

• Abipolitseinik ei täida talle kehtestatud teenistuslikke nõudeid või kohustusi.
Näide. Abipolitseinik ei täida tähtajaks kehalise ettevalmistuse nõudeid või ei soorita ettenähtud arvestusi. Selline mittevastavus võib olla ajutine ja kõrvaldatav täiendava ettevalmistuse või kordusarvestuste läbimisega, mistõttu on sellistel juhtudel põhjendatud esmalt leebemate meetmete, nagu astme alandamise või tähtaegade pikendamise, kohaldamine. Abipolitseiniku staatusest vabastamine on põhjendatud juhul, kui mittevastavus püsib või kordub hoolimata eelnevate meetmete rakendamisest.

Lõikega 3 täpsustatakse abipolitseiniku staatuse lõppemise alus ja aeg isiku surma korral. Normiga sätestatakse, et abipolitseiniku staatus lõpeb automaatselt isiku surma päeval, ilma et oleks vajalik eraldi haldusakti andmine. Tegemist on deklaratiivse normiga, mille eesmärk on tagada õigusselgus ning välistada olukorrad, kus abipolitseiniku staatus võiks õiguslikult jätkuda pärast isiku surma. Staatusest tulenevad õigused ja kohustused on lahutamatult seotud konkreetse füüsilise isikuga ning ei ole pärandatavad ega ülekantavad, mistõttu lõpevad need paratamatult isiku surmaga. Sättega määratakse üheselt kindlaks staatuse lõppemise hetk – surmapäev –, mis on oluline nii õigussuhete lõpetamise kui ka registriandmete korrastamise seisukohalt.

Lõikega 4 sätestatakse abipolitseiniku kohustus tagastada PPA poolt talle kasutamiseks antud vara abipolitseiniku staatusest vabastamise korral. Säte on vajalik avaliku vara säilimise, sihipärase kasutamise ja riigivara valitsemise põhimõtete tagamiseks. Abipolitseiniku kasutuses olev vara on riigivara, mis on antud tema valdusse ja kasutusse üksnes abipolitseiniku politsei tegevuses osalemisega seotud ülesannete täitmiseks ning staatuse olemasolu ajaks. Abipolitseiniku staatusest vabastamisel kaob õiguslik alus vara edasiseks valdamiseks ja kasutamiseks, mistõttu tuleb vara viivitamata tagastada PPA-le.

Lõikega 4 sätestatud vara tagastamise kohustus hõlmab kogu PPA omandis oleva vara, mis on abipolitseinikule antud tema ülesannete täitmiseks. Tagastamisele kuulub eelkõige abipolitseiniku vormiriietus ja erivarustus, sealhulgas vormi osad, nähtavust ja ohutust tagavad esemed ning abipolitseiniku tunnistus ja ametimärk. Lisaks kuuluvad tagastamisele töövahendid ja teenistuslik varustus, nagu sidevahendid, taskulambid ning muu tehnika, samuti ligipääsu võimaldavad vahendid. Tagastamisele kuulub ka muu PPA poolt ajutiseks või püsivaks kasutamiseks antud vara, sõltumata selle väärtusest, kui see on seotud abipolitseiniku ülesannete täitmisega. Vara tagastamise kohustus ei laiene abipolitseiniku isiklikule varale ega varale, mis on õiguspäraselt antud abipolitseiniku omandisse. Vara tagastamisel arvestatakse tavapärase kulumisega.

Eelnõu 9. peatükk. Vastutus

Eelnõu §-ga 53 nähakse ette vastutus abipolitseiniku vormiriietuse, tunnistuse ja ametimärgi ebaseadusliku kasutamise korral.

Kehtivas APolS-is on ette nähtud väärteo korras karistus abipolitseiniku tunnistuse ja eritunnuse ebaseadusliku kasutamise eest. Viimase viie aasta jooksul on selle rikkumise eest alustatud väärteomenetlust kahel korral. Uue APolS-i eelnõuga lisatakse juurde keeld ebaseaduslikult kasutada abipolitseiniku vormiriietust ja ametimärki. Selle sätte kohaselt karistatakse keeldu rikkunud isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

Lõikega 1 nähakse ette, et abipolitseiniku vormiriietuse, tunnistuse või ametimärgi ebaseadusliku kasutamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

Abipolitseiniku vormiriietus on riietus, mida ta kannab politsei tegevuses osalemisel, politsei esindamisel ja väljaõppes. Sisuliselt on tegemist politseiametniku vormiriietusega, millel on abipolitseiniku eraldusmärgid, ja sellist komplekti nimetatakse uue APolS-i eelnõu kohaselt abipolitseiniku vormiriietuseks. Politseiametniku vormiriietust kandes peab abipolitseinik kandma abipolitseiniku eraldusmärke. Abipolitseiniku vormiriietuse kirjelduse ja eraldusmärgid kehtestab siseminister. Vormiriietuse kandmise reeglid kehtestab PPA peadirektor. On oluline, et abipolitseiniku vormiriietust ei kuritarvitata ning ei tekitata (maine)kahju PPA-le. Abipolitseiniku eraldusmärgid on näiteks varrukaembleem, sõna „ABIPOLITSEINIK“ vormiriietusel ja (ohutus)vestil ning abipolitseiniku tunnus õlakukattel. Tunnistuse all mõeldakse dokumenti, mis tõendab abipolitseiniku pädevust. Abipolitseiniku ametimärk on komplektis tunnistusega, mis sarnaneb politseiametniku ametimärgiga. Nii tunnistuse kui ka ametimärgi vorm kehtestatakse uue APolS-i seaduse alusel antud siseministri määrusega.

Abipolitseiniku vormiriietuse, tunnistuse ja ametimärgi kasutamine peab olema selgelt reguleeritud, neid ei tohi kasutada muu isik kui see, kellele on selleks seadusega õigus antud. PPA on siseaktides kehtestanud102, et vormiriietus antakse teenistujale ja abipolitseinikule, lähtudes teenistus- või tööülesannete iseloomust ja üksnes teenistus- või tööülesannete täitmiseks, kusjuures vormiriietust ei tohi müüa ega anda kolmandale isikule müügiks või muuks otstarbeks.

Politseiametniku vormiriietuse kandmise keelu saab tuletada KarS §-st 277, mille kohaselt on ametniku vormiriietuse ja ametitunnistuse ebaseaduslik kasutamine süütegu. Arvestades aga senist kohtupraktikat, ei ole KarS § 277 piisav, et takistada politseiametniku vormiriietuse ja ameti­tunnistuse kasutamist isikul, kellel ei ole selleks õigust. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus toonud oma 29. märtsi 2015. aasta otsuses103 välja, et karistamiseks ei piisa vaid KarS-i sättest ja vormiriietuse kirjeldusest, vaid selged peavad olema ka nõuded selle kohta, kes ja millistel tingimustel võib vormiriietust kanda, kuna kohtu hinnangul ei pruugi kõik vormiriietuse kandmise võimalused olla taunitavad, näiteks teatrietenduse kontekstis. Abipolitseinikule seevastu KarS § 277 ei laiene, mistõttu on vaja see eraldi reguleerida.

Ebaseadusliku kasutamisena käsitatakse abipolitseiniku vormiriietuse, tunnistuse ja ametimärgi kasutamist viisil, mis võimaldab kasutajat pidada abipolitseinikuks. Abipolitseiniku vormiriietuse, tunnistuse või ametimärgi kasutamine on selle esitamine viisil, mis jätab mulje, et vastav isik on selle kasutamiseks õigustatud ning evib pädevust, millele see viitab. Abipolitseiniku vormiriietuse, tunnistuse ja eraldusmärgi kasutamine on ebaseaduslik, kui isikul puudub selleks üleüldse või antud olukorras õigus.104 Sellest tulenevalt on karistatav tegu abipolitseiniku vormiriietuse, tunnistuse või ametimärgi kasutamine isiku poolt, kellel selleks puudub õigus (isik, kes ei ole abipolitseiniku staatuses). Kõnealuse koosseisu tunnuste alla mahub ka sellise abipolitseiniku käitumine, kes ületab oma pädevust ja volitusi ning tegutseb abipolitseinikuna ilma politseiametniku korralduseta, st täidab ülesannet, kuid teeb seda üksi ega ole saanud selleks politseilt konkreetset korraldust. Ebaseaduslikuks kasutamiseks loetakse näiteks järgmised olukorrad:

Näide. Abipolitseinik annab oma tunnistuse sõbrale X, kes kasutab seda avalikus kohas, esitledes end ekslikult abipolitseinikuna, et saada näiteks infot, või kasutab tunnistust selleks, et siseneda kellegi koju isikliku konflikti lahendamiseks.

Näide. Abipolitseinik kannab abipolitseiniku vormiriietust ja esitleb end abipolitseinikuna, et pääseda eravalduses asuvasse kohta (nt kinnisvaraga tutvumiseks või eraisiku ruumidesse tungimiseks). Tegemist ei ole politsei tegevuses osalemisega.

Selleks, et PPA saaks abipolitseiniku vormiriietuse kasutamist tõhusamalt kontrollida ja vajaduse korral selle ebaseaduslikku kasutajat väärteomenetluses karistada, reguleeritakse käesoleva eelnõuga, millal on vormiriietuse kasutamine seaduslik – selleks on politsei tegevuses või väljaõppes osalemine ning sinna minek ja sealt tulek, sellest väljaspool aga PPA loal. Selgelt on fikseeritud ka see, et isikul, kes ei ole abipolitseinik ja kellel ei ole PPA luba abipolitseiniku vormiriietuse kandmiseks, on keelatud kasutada abipolitseiniku vormiriietust. Abipolitseinikul seevastu on keelatud anda talle väljastatud abipolitseiniku tunnistust, ametimärki ja vormiriietust teisele isikule. PPA loal on aga võimalik kasutada abipolitseiniku vormiriietust teatud juhtudel isikutel, kes ei ole abipolitseinikud või ei osale otseselt politsei tegevuses, näiteks teatrietenduses või filmis.

Lõikega 2 sätestatakse võimalus konfiskeerida süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud ese, st abipolitseiniku vormiriietus, tunnistus või ametimärk, mida on ebaseaduslikult kasutatud. Sätte eesmärk on tagada tõhus õiguskaitse ja ennetada abipolitseiniku staatuse kuritarvitamist, mis võib kahjustada avalikku korda, ohustada inimeste turvalisust ning vähendada usaldust politsei ja abipolitseinike vastu.

Abipolitseiniku vormiriietus, tunnistus ja ametimärk on ametlikud tunnused, mis annavad nende kandjale avalikkuse silmis erilise autoriteedi ning loovad usalduse õiguskaitseorganite tegevuse suhtes. Nende ebaseaduslik kasutamine võib eksitada kolmandaid isikuid ning luua aluse õigusrikkumiste või pettuste toimepanemiseks. Seetõttu on põhjendatud, et süüteo toimepanemisel kasutatud või süüteo vahetuks objektiks olnud esemed kõrvaldatakse käibest.

Viide karistusseadustiku §-le 83 tagab, et konfiskeerimist kohaldatakse üksnes seaduses sätestatud alustel ning kaalutlusõigust kasutades, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid ja proportsionaalsuse põhimõtet.

Eelnõu §-ga 54 nähakse ette, et käesoleva seaduse §-s 53 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on PPA.

Käesolevale väärteole kohaldatakse KarS üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid ning väärteo kohtuväline menetleja on PPA. Süüteomenetluse eesmärk on koosseisupärase teo toimepannud isiku väljaselgitamine ja tema suhtes karistamisotsuse vastuvõtmine. Väärteomenetluse algatamine toimub PPA-le laekunud info alusel või juhtudel, kui tekib kahtlus, kas abipolitseiniku vormiriietust kandev isik ikka omab vastavat õigust.

Eelnõu 10. peatükk. Rakendussätted ja järelhindamine

Viimane peatükk koosneb uue APolS-i jõustumisega seotud ülemineku regulatsioonist ja teiste seaduste muudatusest.

1. jagu. Üleminekusätted

Eelnõu §-dega 55–57 kehtestatakse üleminekusätted, mille eesmärk on tagada sujuv ja õigusselge üleminek uuele õiguslikule raamistikule. Üleminekusätted on vajalikud, et vältida olukorda, kus enne seaduse jõustumist abipolitseinikuks arvatud isikute staatus, õigused ja kohustused muutuksid ebaselgeks või katkeks nende osalemine politsei tegevuses. Üleminekusätetega nähakse ette, kuidas toimub varem abipolitseinikuks nimetatud isikute üleviimine vastavatele astmetele ja nõuetele vastavuse kontroll.

Abipolitseinike automaatne üleviimine ei ole võimalik, kuna võrreldes kehtiva APolS-iga kehtestatakse käesoleva eelnõuga uued nõuded, mida abipolitseinike suhtes varem ei ole kontrollitud. Nõuetele vastavuse kontrollimise õiguslik alus tekib käesoleva seaduse jõustumisel. Seni ei ole PPA-l olnud õigust teostada täiendavat nõuetele vastavuse kontrolli. Kontroll tagab, et abipolitseinikud vastavad ühtsetele ja ajakohastatud nõuetele.

Eelnõu §-ga 55 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist abipolitseinikuks arvatud isikute osalemine politsei tegevuses üleminekuperioodil. Eesmärk on tagada sujuv üleminek ja ühtlasi vältida olukorda, kus PPA ei saaks abipolitseinikke politsei tegevusse üldse kaasata. Seetõttu luuakse võimalus kaasata varem abipolitseinikuks nimetatud isikuid politsei tegevusse enne seda, kui täiendav nõuetele vastavuse kontroll on läbitud. Seda võimalust saab kasutada senikaua, kuni PPA peadirektor või tema volitatud ametnik on abipolitseinikule andnud abipolitseiniku staatuse käesoleva seaduse § 6 lõike 1 alusel. Üleminekuperioodil juhindub abipolitseinik varem kehtinud abipolitseiniku seadusest. See tähendab, et tema kohta ei kehti käesoleva seaduse abipolitseiniku kõik õigused ja kohustused. Enne seaduse jõustumist abipolitseinikuks arvatud isikule laienevad käesoleva seaduse kõik õigused ja kohustused alles pärast seda, kui ta on läbinud täiendava nõuetele vastavuse kontrolli ning II ja III astme puhul läbinud täiendava väljaõppe.

Näide. Isik, kes on nimetatud abipolitseinikuks enne uue APolS-i jõustumist ja kes on seni osalenud politsei tegevuses patrulltöös, võib üleminekuperioodil jätkata politsei abistamist varem kehtinud APolS-i alusel. Ta ei või siiski täita uusi või laiendatud ülesandeid, mis on lubatud II või III astme abipolitseinikule, enne kui talle on uue seaduse alusel staatus antud ja tal on nõutav väljaõpe läbitud.

Eelnõu §-ga 56 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist abipolitseinikuks arvatud isiku nõuetele vastavuse kontrolli läbiviimine.

Lõikega 1 nähakse ette, et PPA kontrollib enne käesoleva seaduse jõustumist abipolitseinikuks arvatud isikute vastavust käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 7, 8, 10 ja 11 sätestatud nõuetele hiljemalt 2028. aasta 4. märtsiks. Sättes on piiritletud nõuetele vastavuse kontrolli läbiviimist üksnes nende punktidega, mida varem ei ole kontrollitud. Täpsemalt kontrollitakse, ega varem abipolitseinikuks arvatud isik:
• ei ole karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest;
• ei ole kehtiva karistusega tahtlikult toimepandud kuriteo eest;
• ei ole viimase aasta jooksul avalikust teenistusest vabastatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest;
• ei ole rahvakohtunik.

Muud käesoleva seaduse §-s 5 nimetatud nõuded on varem juba kontrollitud ja nende korduv kontrollimine ei ole vajalik. Kui tekib põhjendatud kahtlus, et abipolitseinik ei vasta teistele APolS §-s 5 esitatud nõuetele, siis on PPA-l õigus teostada täiendav kontroll vastavalt käesoleva seaduse regulatsioonile.

Kontrollimine on vajalik, kuna enne uue APolS-i jõustumist abipolitseinikuks saanud isikud on võetud varem kehtinud tingimuste alusel, mis ei pruugi vastata uutele nõuetele. Kontroll tagab, et isikud vastavad ühtsetele ja ajakohastatud nõuetele. Kui nõuetele vastavuse kontrolli käigus selgub asjaolu, mis välistab abipolitseinikuna jätkamise, vabastatakse viimane viivitamata abipolitseiniku staatusest. Staatusest vabastamisel lähtutakse käesoleva eelnõu §‑st 52.

Lõikega 2 nähakse ette I astmele üleviimise tingimused. I astmele viiakse üle abipolitseinikud, kes vastavad käesoleva eelnõu § 5 lõikes 1 loetletud nõuetele ning kelle pädevus piirdus politsei abistamisega süüteoennetuses korrakaitseseaduse §-s 18 sätestatud alustel (punkti 1 alusel). Üleviimine tähendab, et abipolitseinik ei pea eraldi taotlust esitama. See tagab, et abipolitseinike roll politsei abistamisel ei katke ning nad saavad jätkata oma tegevust ilma täiendava avalduse esitamiseta. Lisaks viiakse abipolitseinik I astmele üle, kui ta esitab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avalduse (punkti 2 alusel). Näiteks kui iseseisva pädevusega abipolitseinik või politseiga koos tegutsev abipolitseinik soovib piirduda uue APolS-i jõustumisel I astme abipolitseiniku ülesannetega.

Lõikega 3 nähakse ette, millal viiakse enne käesoleva seaduse jõustumist abipolitseinikuks arvatud isik üle II astmele. Esiteks peab abipolitseinik vastama käesoleva eelnõu § 5 lõigetes 1 ja 2 nimetatud nõuetele ning läbima õppe mahus, mis tagab tema vastavuse II astme abipolitseiniku väljaõppe nõuetele.

Oluline on rõhutada, et väljaõppe läbimisel ei pea abipolitseinik lähtuma käesoleva seaduse §‑s 13 sätestatud väljaõppest ega selle mahust, vaid abipolitseinik läbib need väljaõppe osad, mis erinevad tema senisest väljaõppest. Täiendava väljaõppe puhul on tegemist nn üleminekuõppega, mille eesmärk ei ole korrata kogu abipolitseiniku baaskoolitust, vaid täiendada olemasolevat väljaõpet ulatuses, milles uue APolS-i alusel kehtestatud nõuded erinevad varasemast regulatsioonist. Täiendav väljaõpe tagab, et II astme abipolitseinikud tegutsevad uue seaduse alusel teadlikult, õiguspäraselt ja ühtses arusaamas oma rollist ning vastutusest politsei tegevuses. Täiendava väljaõppe täpsemad nõuded, sealhulgas õppe maht, sisu ja vorm, kehtestab PPA või tema volitatud ametnik. Väljaõppe läbiviija on PPA. PPA-l on võimalus alustada II astme täiendava väljaõppe pakkumist juba enne uue APolS-i jõustumist, mis aitab hajutada koormust ja kasutada üleminekuperioodi tõhusalt.
Eelnõuga nähakse ette, et väljaõpe tuleb läbida hiljemalt 2028. aasta 4. märtsiks. Põhjendatud juhtudel võib PPA peadirektor või tema volitatud ametnik pikendada õppe läbimise tähtaega kuni 2028. aasta 4. septembrini. Tegemist peab olema kaalutletud ja põhjendatud otsusega. Tähtaja pikendamine võib olla põhjendatud näiteks juhul, kui PPA-l ei ole ajutiselt võimalik korraldada väljaõpet planeeritud mahus kõigile abipolitseinikele koolitajate, väljaõppekohtade või muude ressursside piiratud kättesaadavuse tõttu või kui väljaõppe ajad langevad kokku suurenenud operatiivkoormusega, nagu suurürituste, rahvusvaheliste sündmuste või kriisiolukordadega, mistõttu tuleks suunata ressursid esmalt politsei vahetu tegevuse tagamisele. Samuti võib tähtaja pikendamine olla vajalik juhul, kui uue APolS-i rakendamise käigus ilmneb vajadus üleminekuõppe sisu täpsustada või ajakohastada, et tagada väljaõppe kvaliteet ja asjakohasus. Abipolitseinikust tulenevalt võib tähtaja pikendamine olla põhjendatud näiteks tervislikel põhjustel, ajutiste töö- või õppekohustuste või perekondlike asjaolude tõttu.

Lõikega 4 nähakse ette lõike 3 erireegel. Eelnõuga sätestatakse, et II astme abipolitseinikul peab olema keskharidus. Tegemist on uue nõudega, kuna varem oli lävend madalam ja piisas põhiharidusest. Kui isikul ei ole keskharidust, siis on talle hariduse omandamiseks ette nähtud neli aastat. Abipolitseinik peab hariduse vastavusse viima hiljemalt 2031. aasta 4. septembriks. Vastavusse viimise periood on piisav, kuna see võimaldab paindlikku ja realistlikku ajakava, mille jooksul abipolitseinikud saavad oma haridustaseme viia vastavusse uute nõuetega, ilma et see tekitaks liigset koormust. Kui isikul on ainult põhiharidus, saab ta selle aja jooksul lõpetada gümnaasiumi või omandada keskhariduse kutseõppe kaudu. Gümnaasiumi päevaõpe kestab tavaliselt kolm aastat, kuid kui inimene õpib kaugõppes või õhtukoolis töötamise kõrvalt, võib see võtta kauem. Paljud abipolitseinikud võivad töötada täiskohaga mujal ja õppida ainult osakoormusega, mistõttu võib lühem periood olla neile liiga koormav. Ülemineku periood annab võimaluse leida sobiv aeg hariduse omandamiseks ning töö- ja eraelu tasakaalustamiseks.

PPA andmetel oli 2024. aastal põhiharidusega abipolitseinike osakaal 11 protsenti. Keskharidusega abipolitseinikke oli u 57 protsenti (703 inimest), kõrgharidusega u 22 protsenti (265 inimest), magistrikraadiga u 10 protsenti (129 inimest) ja doktorikraadiga alla 1 protsendi (7 inimest). Ligi pooled põhiharidusega abipolitseinikest on liitunud viimase viie aasta jooksul ja kuuluvad vanuserühma 18–25 aastat, suure tõenäosusega võib olla tegemist keskharidust omandatavate isikutega. PPA-l on andmed isiku abipolitseinikuks liitumise hetke seisuga. Ülemineku säte mõjutab ligikaudu 65 abipolitseinikku, kellel on staaži rohkem kui viis aastat ja vanust rohkem kui 25 aastat. 65 abipolitseinikust 16 on vanemad kui 46 aastat. PPA andmed näitavad, et kõige enam on staažikaid (rohkem kui 10 aastat) abipolitseinikke meeste hulgas. Naised on pigem nooremad ja lühema staažiga.

Kehalise ettevalmistuse nõuded muutuvad võrreldes varem kehtinud nõuetega. Kuna abipolitseiniku tegevuse eeskirja kohaselt ühtlustatakse abipolitseiniku kehalise ettevalmistuse nõuded politseiametnike nõuetega – st need lähevad teatud ulatuses rangemaks –, siis nähakse ette üleminekuaeg, mille jooksul peavad abipolitseinikud viima oma kehalise ettevalmistuse nõuded vastavusse, s.o hiljemalt 2029. aasta 4. septembriks. Enne seaduse jõustumist värvati abipolitseinikke teiste kriteeriumide alusel. Kuna uue APolS-i kohaselt on kavas määrusega kehalise ettevalmistuse nõudeid muuta, siis annab üleminekuperiood abipolitseinikele piisavalt aega, et vajaduse korral oma kehalist ettevalmistust uute nõuete kohaselt parandada. Piisav ettevalmistusaeg aitab vältida olukorda, kus abipolitseinikud peaksid ootamatult oma staatusest loobuma. Lisaks, kui kõik abipolitseinikud peaksid oma kehalist ettevalmistust kohe pärast seaduse jõustumist tõestama, tekiks liigne töökoormus PPA-le, kuna siis tuleks lühikese aja jooksul hinnata suure hulga inimeste sobivust. Kaheaastane üleminekuperiood võimaldab seda teha järk-järgult ja sujuvalt ning abipolitseinik saab end treenida, kui tal on kahtlus, et ta ei suuda kehtestatud nõudeid täita.
Erisätte eesmärk on vältida olukorda, kus abipolitseinik ei saa osaleda politsei tegevuses üksnes haridusnõudele või kehalise ettevalmistuse nõuetele mittevastavuse tõttu. Kui abipolitseinik vastab käesoleva seaduse § 5 lõike 1 nõuetele ja on läbinud väljaõppe, võib talle anda II astme abipolitseiniku staatuse eeldusel, et ta viib kõik nõuded tähtaegselt vastavusse. Tähtaja saabumisel kontrollib PPA, kas abipolitseinik vastab haridus- või kehalise ettevalmistuse nõuetele.

Lõikega 5 nähakse ette, millal viiakse enne käesoleva seaduse jõustumist abipolitseinikuks arvatud isik üle III astmele. Esiteks peab isik vastama käesoleva eelnõu § 5 lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud nõuetele ning läbima õppe mahus, mis tagab tema vastavuse III astme abipolitseiniku väljaõppe nõuetele. Väljaõppe läbimisel ei pea abipolitseinik lähtuma käesoleva seaduse § 13 väljaõppest ega selle mahust, vaid abipolitseinik peab läbima need väljaõppe osad, mis erinevad tema senisest väljaõppest. Enne uue APolS-i jõustumist tegutsenud abipolitseinikud on erineva kogemuse ja väljaõppega, mistõttu tuleb uue seaduse rakendamiseks läbida täiendav väljaõpe. Täpsemad nõuded õppele kehtestab PPA peadirektor või tema volitatud ametnik. Väljaõppe läbiviija on PPA. Eelnõus nähakse ette, et väljaõpe tuleb läbida hiljemalt 2028. aasta 4. märtsiks.

Täiendava väljaõppe läbimiseks on ette nähtud piisavalt aega seaduse jõustumisest alates. See arvestab nii PPA praktilisi võimalusi kui ka abipolitseinike individuaalset olukorda. Ei ole põhjendatud nõuda, et enne uue APolS-i jõustumist läbiksid abipolitseinikuks arvatud isikud kogu vajaliku täiendava väljaõppe vahetult ja lühikese aja jooksul. Kuuekuuline periood võimaldab PPA-l planeerida ja korraldada väljaõpet etapiviisil, tagada koolitajate ja väljaõppekohtade kättesaadavus ning ühitada väljaõpe politsei igapäevase operatiivtegevusega. Samuti võimaldab see vajaduse korral arvestada abipolitseinike varasemat kogemust ja väljaõpet ning kohandada üleminekuõppe sisu vastavalt tegelikele vajadustele.

Abipolitseinike seisukohast annab kuuekuuline ajavahemik realistliku võimaluse ühitada täiendava väljaõppe läbimine töö-, õppe- ja perekondlike kohustustega ning vältida olukorda, kus motiveeritud ja kogenud abipolitseinikud peaksid ajutiselt politsei tegevusest kõrvale jääma üksnes ajapuuduse tõttu. Samuti aitab see vähendada riski, et väljaõppe läbimine muutuks formaalseks, võimaldades keskenduda sisulisele pädevuse suurendamisele ja uue abipolitseinike regulatsiooni põhjalikule mõistmisele.

Lõikega 6 nähakse ette lõike 5 erireegel. Kuna kehalise ettevalmistuse nõuded muutuvad võrreldes varem kehtinud nõuetega – lähevad teatud osas rangemaks –, siis nähakse ette üleminekuaeg, mille jooksul peavad III astme abipolitseinikud viima oma kehalise ettevalmistuse nõuded vastavusse uute nõuetega – selleks tähtajaks on 2029. aasta 4. september. Erisätte eesmärk on vältida olukorda, kus abipolitseinik ei saa osaleda politsei tegevuses üksnes kehalise ettevalmistuse nõuetele mittevastavuse tõttu. Kui abipolitseinik vastab käesoleva seaduse § 5 lõike 1 nõuetele ja on läbinud väljaõppe, võib talle anda III astme abipolitseiniku staatuse eeldusel, et ta viib kehalise ettevalmistuse nõuded tähtaegselt vastavusse. Tähtaja saabumisel kontrollib PPA, kas abipolitseinik vastab kehalise ettevalmistuse nõuetele.

Lõikega 6 sätestatud üleminekukorra kohaldamisel lähtutakse eeldusest, et enne käesoleva seaduse jõustumist abipolitseinikuks arvatud isik on juba täitnud varem kehtinud kehalise ettevalmistuse nõuded ning on nende alusel osalenud politsei tegevuses. Uued kehtestatavad kehalise ettevalmistuse nõuded ei erine varasemast regulatsioonist põhimõtteliselt, vaid muutuvad rangemaks üksnes teatud ulatuses. Need muudatused ei muuda abipolitseiniku varasemat füüsilist ettevalmistust kehtetuks ega tähenda, et ta ei oleks üleminekuperioodil võimeline politsei tegevuses osalema. Arvestades, et abipolitseinik on lisaks läbinud III astme nõuetele vastava täiendava väljaõppe ning vastab käesoleva seaduse § 5 lõike 1 nõuetele, on põhjendatud võimaldada tal jätkata politsei tegevuses osalemist ka enne uute kehalise ettevalmistuse nõuete täielikku täitmist. Üleminekuaeg annab abipolitseinikule realistliku võimaluse viia oma kehaline ettevalmistus vastavusse täpsustatud nõuetega ilma, et see katkestaks tema senise panuse politsei tegevusse.

Lõikega 7 reguleeritakse olukorda, mil varem abipolitseinikuks arvatud isik ei läbi lõikes 3 ja 5 nimetatud väljaõpet, mis tagaks tema vastavuse II või III astmele. Sellisel juhul viiakse abipolitseinik üle I astmele. Kui abipolitseinik soovib hiljem saada II astme abipolitseinikuks, peab isik läbima abipolitseiniku II astme väljaõppe juba uue seaduse kohaselt ning III astme saamiseks vastava õppe alles pärast seda. Väljaõppe läbiviija võib arvesse võtta isiku varasemat õpi- ja töökogemust. Sätte eesmärk on tagada, et abipolitseinike astmestik peegeldaks tegelikku pädevust, väljaõppe taset ja valmisolekut täita vastava astmega seotud ülesandeid ning vastutust.

II ja III astme abipolitseiniku ülesanded eeldavad kõrgemat ettevalmistust ning selget teadlikkust uue APolS alusel kehtivatest õigustest ja kohustustest. Kui abipolitseinik ei ole läbinud vastava astme nõuetele vastavat väljaõpet, ei ole põhjendatud võimaldada tal jätkata tegevust kõrgema astme pädevuses. Seetõttu on astme alandamine I astmeks proportsionaalne ja õiguspärane meede, mis ei välista abipolitseiniku edasist osalemist politsei tegevuses, kuid piirab tema rolli vastavalt tegelikule ettevalmistusele. I astmele üleviimine ei tähenda abipolitseiniku staatuse lõppemist ega karistuslikku meedet, vaid on üleminekusüsteemi osa, mille eesmärk on säilitada politsei tegevuse kvaliteet. Säte näeb ühtlasi ette selge võimaluse edasiseks arenguks. Kui abipolitseinik soovib hiljem saada II astme abipolitseinikuks, peab ta läbima abipolitseiniku väljaõppe vastavalt kehtestatud nõuetele. See tagab, et kõik II astme abipolitseinikud vastavad ühtsetele ja võrreldavatele standarditele, sõltumata sellest, millal nad esmakordselt abipolitseinikuks arvati.

Lõige 8 näeb ette, et juhul, kui varem abipolitseinikuks nimetatud isikule on antud II või III astme staatus, kuid isik ei vii tähtaegselt vastavusse oma haridusnõuet või kehalise ettevalmistust, siis tema astet alandatakse I astmele. Kui isik viib hiljem haridusnõude või kehalise ettevalmiste nõude vastavusse käesoleva seaduse nõuetega, ülendatakse tema astet uue seaduse kohaselt eeldusel, et ta läbib vajaduse korral ka vastavad astme väljaõpped uuesti. Väljaõppe läbiviija võib arvesse võtta isiku varasemat õpi- ja töökogemust.

Sätte eesmärk on tagada, et abipolitseiniku aste vastaks ka üleminekuperioodi järel tegelikult täidetud nõuetele ning et kõrgema astme staatust ei säilitataks olukorras, kus APolS-is sätestatud eeldused ei ole täidetud. Haridus- ja kehalise ettevalmistuse nõuded on APolS-i kohaselt olulised eeldused II ja III astme abipolitseinikuna tegutsemiseks. Kuigi üleminekusätetega on ette nähtud ajutine paindlikkus nende nõuete täitmisel, ei ole see mõeldud püsiva erandi loomiseks. Kui abipolitseinik ei kasuta talle antud üleminekuaega nõuete täitmiseks, ei vasta ta enam II või III astme abipolitseiniku eeldustele ning astme alandamine on sellisel juhul põhjendatud ja proportsionaalne meede.

III astme abipolitseiniku puhul ei ole ette nähtud astme alandamist II astmele, kuna ka II astme abipolitseiniku kohta kehtivad kehalise ettevalmistuse nõuded. Seetõttu ei lahendaks astme alandamine üksnes ühe astme võrra olukorda, kus kehalise ettevalmistuse nõuded on täitmata, ega tagaks vastavust APolS-i nõuetele. I astmele alandamine tagab, et abipolitseinik jätkab tegevust üksnes sellises rollis, mille puhul ei ole seadusega ette nähtud täitmata jäänud nõudeid ning mis vastab tema tegelikule ettevalmistusele.

Säte näeb ühtlasi ette paindliku ja motiveeriva mehhanismi, mille kohaselt abipolitseiniku aste ülendatakse uuesti, kui isik viib hiljem oma haridus- või kehalise ettevalmistuse nõuded vastavusse käesoleva seaduse ja selle alusel määrusega kehtestatud nõuetega. See tagab, et astme alandamine ei ole lõplik ega karistuslik meede, vaid seotud üksnes nõuetele vastavuse tegeliku olemasoluga. Selline lähenemisviis toetab abipolitseinike motiveeritust oma pädevust arendada ning võimaldab PPA-l hoida abipolitseinike astmestiku kooskõlas tegeliku valmisoleku ja seadusest tulenevate nõuetega.

Eelnõu §-s 57 sätestatakse, et kui abipolitseinik on läbinud tervisekontrolli enne käesoleva seaduse jõustumist, kehtib tema tervisetõend selle kehtivusaja lõpuni. See tähendab, et kõik abipolitseinikud, kes on enne uue seaduse jõustumist läbinud tervisekontrolli ja kellel on kehtiv tervisetõend, ei pea – hoolimata uuenenud tervisenõuetest – uut tervisekontrolli kohe tegema, vaid nende olemasolev tervisetõend kehtib edasi kuni selle määratud kehtivusaja lõpuni. Kui kõik enne seaduse jõustumist ametis olnud abipolitseinikud peaksid kohe uuesti tervisekontrolli läbima, tekiks liigne koormus nii abipolitseinikele endile kui ka tervisekontrolli teostavatele asutustele. Selle sättega tagatakse, et enne APolS-i jõustumist tehtud tervisekontrollide tulemused ei muutu kehtetuks, vaid kehtivad edasi kuni määratud kuupäevani. See aitab vältida liigset koormust ja võimaldab uutele nõuetele üle minna ilma tarbetute takistusteta.

Eelnõu §-ga 58 nähakse ette abipolitseiniku regulatsiooni järelhindamine.

Siseministeerium analüüsib hiljemalt 2032. aasta 4. septembriks abipolitseiniku regulatsiooni eesmärgi saavutamist ja rakendamisega kaasnenud mõjusid ning vajaduse korral esitab regulatsiooni muutmise ettepanekud.

2. jagu. Teiste seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine

Eelnõu §-ga 59 nähakse ette kehtiva APolS-i kehtetuks tunnistamine.

Eelnõu §-ga 59 tunnistatakse abipolitseiniku seadus (RT I, 20.12.2010, 1) kehtetuks. Kehtetuks tunnistamine on vajalik, kuna abipolitseinikku puudutav regulatsioon on käesoleva seadusega oluliselt ümber kujundatud. Käesolev seadus koondab abipolitseiniku staatuse, õigused ja kohustused ühte regulatsiooni ning muudab nende rakendamise lihtsamaks ja ühtlasemaks. Eeltoodust tulenevalt on otstarbekas tunnistada senine abipolitseiniku seadus kehtetuks tervikuna.

Eelnõu §-ga 60 muudetakse alkoholiseadust.

Uue seadusega saavad abipolitseinikud õiguse teostada riiklikku järelevalvet alaealiste alkohoolsete jookide tarbimise piirangute üle samadel alustel, mis seni olid politseiametnike pädevuses. See tähendab, et abipolitseinikud võivad järelevalve teostamisel rakendada korrakaitseseaduses sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Lisaks saavad abipolitseinikud õiguse viia läbi AS-i alusel kontrolltehingut juhtudel, kui muude meetmete abil ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud alkoholiga kauplemise nõuete täitmise üle järelevalvet teostada. Nii suureneb abipolitseinike roll avaliku korra ja alaealiste kaitsel, võimaldades neil tõhusamalt ennetada ning tõrjuda alkoholi kättesaadavusega seotud rikkumisi.

Punktiga 1 antakse abipolitseinikule AS § 49 lõike 5 alusel õigus teostada riiklikku järelevalvet alaealise alkohoolse joogi tarbimise piirangute üle. Kehtiva AS § 49 lõike 5 kohaselt teostab riiklikku järelevalvet alaealise alkohoolse joogi tarbimise piirangute üle politseiametnik. Muudatuse eesmärk on tõhustada järelevalvet, suurendada politsei reageerimisvõimekust ja parandada alaealistele mõeldud kaitsemeetmete rakendamist. Abipolitseinike kaasamine annab võimaluse vähendada alaealiste alkoholitarbimise juhtumeid, kuna abipolitseinike kaasamine tähendab, et alaealiste alkoholitarbimisele saab reageerida rohkemates kohtades ja kiiremini. Alkoholi tarvitamine alaealiste seas ei ole ainult nende endi probleem, vaid see mõjutab ka ühiskonda laiemalt. Alkoholijoobes alaealised võivad sattuda liiklusohtlikesse olukordadesse, vägivallajuhtumitesse või muude õigusvastaste tegude toimepanemise riskirühma.

Tervise Arengu Instituudi (edaspidi TAI) ESPAD uuringu105 (2019) andmetel on alaealiste alkoholi tarvitamine Eestis küll vähenenud, kuid endiselt laialt levinud probleem. 2019. aasta seisuga oli elu jooksul alkoholi proovinud 82 protsenti ning viimase aasta jooksul 67 protsenti koolinoortest. Purjus olnud noorte osakaal langes 34 protsendini, kuid märkimisväärne osa noortest tarbib alkoholi regulaarselt, kusjuures tüdrukud rohkem kui poisid. Aastaraamatu „Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis“ (2023)106 andmetel saab alkohol alaealistele kättesaadavaks sageli sõprade, vanemate või teiste täiskasvanute kaudu ning enamik alaealisi peab alkoholi hankimist võrdlemisi lihtsaks. Seega on järelevalve teostamine vajalik ja abipolitseinike kaasamine aitab parandada järelevalve efektiivsust.

Punktiga 2 antakse abipolitseinikule AS § 491 lõike 3 alusel õigus kohaldada riikliku järelevalve teostamiseks lisaks AS § 491 lõikes 1 nimetatud erimeetmetele ka korrakaitseseaduse §-des 37, 38, 39, 40, 42, 47 ja 48 sätestatud erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Kehtiva AS § 491 lõike 3 kohaselt võib politseiametnik lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1107 nimetatud erimeetmetele kohaldada riikliku järelevalve teostamiseks ka KorS §-des 37, 38, 39, 40, 42, 47 ja 48 sätestatud erimeetmeid KorS-is sätestatud alusel ja korras. Kuna abipolitseinik saab muudatuse tulemusel õiguse AS-i alusel riikliku järelevalve teostamiseks, siis selle punktiga antakse ka abipolitseinikule õigus järelevalve raames KorS §-des 37, 38, 39, 40, 42, 47 ja 48 sätestatud erimeetmete kohaldamiseks. Seega saab abipolitseinik AS-i alusel järelevalvet teostades kontrollida ja tuvastada isiku joobeseisundit, toimetada isiku alkoholijoobe tuvastamiseks ametiruumi ja tervishoiuteenuse osutaja juurde ning joobeseisundis isiku kainenema. Samuti on tal AS-i alusel õigus teha järelevalve raames isikule turvakontrolli ja isiku läbivaatust. Sealjuures peab abipolitseinik lähtuma uues APolS-is neile meetmetele ettenähtud erisustest, näiteks ei tohi läbi vaadata isiku kehaõõnsusi, isiku toimetamine toimub ainult politseiametniku korraldusel vms.

Punktiga 3 antakse abipolitseinikule AS § 52 lõike 5 alusel õigus korrakaitseseaduse §‑s 52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras hoiulevõetud alkohol üle anda alaealise seaduslikule esindajale. Kehtiva AS § 52 lõike 5 kohaselt on politseiametnikul õigus KorS §-s 52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras hoiule võetud alkohol üle anda alaealise seaduslikule esindajale. Kuna abipolitseinik saab muudatuse tulemusel õiguse AS-i alusel riikliku järelevalve teostamiseks, siis selle lõikega antakse abipolitseinikule ka õigus hoiule võetud alkohol üle anda alaealise seaduslikule esindajale.

Punktiga 4 sätestatakse, et kontrolltehingu tegemisel kohalduvad abipolitseinikule AS § 521 lõigetes 5–8 ettenähtud õigused ja kohustused. Kehtiva AS 521 lõike 5 kohaselt on kontrolltehing müügilepingu või muu võlaõigusliku tehingu tunnustega toiming, mille eesmärk on kontrollida õigusaktidega kehtestatud nõuetest kinnipidamist. Kontrolltehingut tegev ametiisik või kaasatud isik võib varjata isiku eest, kelle suhtes kontrolltehing tehakse, ja teiste isikute eest tehingu eesmärki. Kontrolltehingut tegev ametiisik ei pea ennast esitlema, samuti ei pea ametiisik kandma vormiriietust ega esitama ametitunnistust enne, kui kontrolltehingu eesmärk on saavutatud. Käesoleva punktiga antakse ka abipolitseinikule õigus kontrolltehingu tegemisel varjata oma isikut ning ta ei pea ennast esitlema ega esitama ametitunnistust enne, kui kontrolltehingu eesmärk on saavutatud.

Seega tekib muudatuse tulemusena abipolitseinikule õigus viia läbi kontrolltehingut. Müügikohtadest alaealistele alkoholi kättesaadavus on keelatud AS §-ga 47. Selles on sätestatud, et alkohoolse joogi pakkumine, võõrandamine või üleandmine alaealisele on keelatud. Alkohoolse joogi valduse üleandmisel peab senine valdaja tuvastama valduse omandaja vanuse isikut tõendava dokumendi alusel. Isikut tõendava dokumendi alusel ei pea valduse omandaja vanust tuvastama, kui ta on ilmselgelt täisealine või tema isik on senisele valdajale teada. Kui valduse omandaja ei ole senisele valdajale teadaolevalt täisealine ning ta ei esita isikut tõendavat dokumenti, ei või senine valdaja anda alkohoolse joogi valdust üle. Kontrolltehing võimaldab teostada järelevalvet alaealistele alkoholi müümise üle nii, et kaotab ära vaidluse selles, kas alaealise müüdi alkoholi. Saades info, et müügikohas müüakse alaealistele alkoholi, on võimalik kiiresti reageerida ning kontrollida selle paikapidavust ja leida probleemile lahendus. Kontrolltehingu regulatsioon on fikseeritud AS §-s 521. Kontrolltehing saab toimuda ainult ohu kahtlusel ning politseiametniku järelevalve all, kaasata võib vähemalt 16-aastase isiku tema ja vanema nõusolekul. Kontrolltehingut ei tohi rakendada ohu ennetamiseks. Kontrolltehingu saab läbi viia siis, kui on info konkreetse müügikoha ehk kaupleja kohta. Kontrolltehingut saab läbi viia nii kauplustes, toitlustusasutustes (baarid, kohvikud, restoranid, tanklad), meelelahutusasutustes (ööklubid) kui ka avalikel üritustel (festivalid, laadad jne).

Kehtiva AS-i alusel toimub kontrolltehing politseiametniku, mitte abipolitseiniku järelevalve all. Muudatuse tulemusel saab tehing toimuda ka abipolitseiniku järelevalve all. Kontrolltehingut tegev abipolitseinik ega politseiametnik ei pea ennast esitlema, samuti ei pea kandma vormiriietust ega esitama ametitunnistust enne, kui kontrolltehingu eesmärk on saavutatud. Seega siseneb politseiametnik või abipolitseinik enne või pärast alaealist ostukohta, et jälgida ostuprotsessi ja eri poolte käitumist võimalikult lähedalt. Politseiametniku või abipolitseiniku viibimine võimalikult kassa lähedal annab parima ülevaate tehingu käigust ja müüja tegevusest ning aitab kiirelt lahendada võimalikke konflikte müüja ja alaealise vahel. Kontrolltehingu protokollimine ja protokolli kätte toimetamine on kohustuslik. Kui kontrolltehingu käigus selgub, et müüja müüb alaealisele alkoholi, ei ole tegemist süüteoga ning müüjat ei saa selle eest vastutusele võtta.

Abipolitseinik on siin politseiametnikule abiks kontrolltehingu läbiviimisel. Otsuse kontrolltehingut teha teeb politseiametnik, kes vastutab selle eest, et selleks on piisav ohuhinnang, kõik vajalikud ettevalmistused saavad tehtud ja kontrolltehing protokollitakse ettenähtud alustel. Nii nagu enne igat ülesannet, mille politseiametnik annab abipolitseinikule, tuleb ka kontrolltehingu läbiviimisel selgitada abipolitseinikule õiguslikke aluseid, konkreetseid samme ja reegleid. Abipolitseinikule alkoholi- ja tubakaseaduse alusel antav õigus osaleda kontrolltehingu läbiviimisel on tingitud järgmistest asjaoludest:
• Abipolitseinike kaasamine võimaldab kasutada olemasolevaid ressursse paindlikumalt.
• Kontrolltehingud on sageli ajamahukad ja vajavad mitmekülgset lähenemisviisi. Abipolitseinike kaasamine võimaldaks neid teha tihedamini ja suuremas mahus, parandades seeläbi ennetustegevust ja rikkumiste avastamist.
• Abipolitseinikud on juba koolitatud politsei ülesannete täitmiseks ning nende kaasamine annaks politseile võimaluse reageerida kiiremini ja paindlikumalt olukordades, kus kontrolltehingud on vajalikud.
• Mida laialdasemalt ja järjepidevamalt kontrolltehinguid tehakse, seda suurem on õigusrikkumiste ennetamise mõju. Abipolitseinike kaasamine toetaks politsei üldist strateegiat õiguskorrarikkujate avastamisel ja distsiplineerimisel.
2024. aasta andmetel tegi PPA üle Eesti umbes 140 kontrolltehingut, mille tulemused näitavad, et ligi 50 protsendil juhtudest müüakse alaealistele kas alkoholi- või tubakatooteid.

TAI uuringus108 antakse ülevaade sellest, kui palju müüakse noortele alkohoolseid jooke ning tubaka- ja nikotiinitooteid vanust tõendavat dokumenti küsimata. 2022. aastal tehti TAI eestvedamisel 612 testostu üle Eesti, sealhulgas 459 alkohoolsete jookide testostu jaekaubanduse müügikohtade ja toitlustusasutuste tavakassades (üle Eesti), 30 alkohoolsete jookide testostu suurte kaupluste iseteeninduskassades ning 123 tubaka- ja nikotiinitoodete testostu Tallinna jaemüügiasutustes. Testostu sooritasid 18–19-aastased noormehed ja neiud. Noortelt ei küsitud dokumenti ja neile oldi valmis müüma 54,0 protsendil testostudest ning 9,3 protsendilt küsiti dokumenti, kuid saades eitava vastuse, oldi siiski valmis müüma. 36,6 protsendil testostudest küsiti noortelt dokumenti ja keelduti müügist.

Kui testostlemise109 eesmärk on analüüsida alkoholi kättesaadavust noortele või joobes isikutele, siis kontrolltehingu eesmärk on kontrollida alkoholi- ja tubakaseaduses kehtestatud nõuetest kinnipidamist.

Eelnõu §-ga 61 muudetakse karistusregistri seadust.

Karistusregistri seaduse §-ga 20 sätestatakse loetelu, kellel on õigus saada andmeid karistusregistri arhiivist. PPA teostab abipolitseinikuks kandideerija taustakontrolli ning üks eeldusi on see, et abipolitseinikuks ei nimetata isikut, kes on karistatud tahtlikult toime pandud esimese astme süüteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest. Seega vajab PPA taustakontrolli läbiviimiseks õiguslikku alust andmete saamiseks. Eeltoodust tulenevalt täiendatakse KarRS § 20 lõike 1 punkti 17 loetelu, lisades sinna abipolitseiniku seaduse. Muudatus on vajalik, kuna PPA peab kontrollima, kas isik vastab seaduses sätestatud nõuetele.

Eelnõu §-ga 62 muudetakse kohtute seadust.

Eelnõu §-ga 62 muudetakse kohtute seaduse § 126 ning lisatakse §§-d 126¹ ja 126². Muudatused on tingitud praktilisest vajadusest. Nimelt kehtiv sõnastus ei hõlma kõiki korrakaitse seaduse riikliku järelevalve erimeetmeid, mida kohtukordnikud oma igapäevatöös praktikas rakendavad kohtuhoonete turvalisuse tagamisel, eelkõige isiku ja vallasasja läbivaatuse osas. Samuti ei ole seaduses selgelt määratletud, milliseid erivahendeid ja relvi kohtukordnik võib kasutada, ega ei ole piisavalt täpselt reguleeritud hoiulevõetud esemete edasist käekäiku. Muudatuse eesmärk on täpsustada kohtukordnikule esitatavaid nõudeid, määratleda seaduse tasandil ammendavalt kohtukordnike erivahendid ja relvad ning luua selge volitusnorm nende väljastamise, kandmise ja väljaõppe korra kehtestamiseks.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ning kohus on oma tegevuses sõltumatu. Kohtute töö on õigusriigi tuumikfunktsioon, mille järjepidev toimimine peab olema tagatud nii tsiviil- kui ka sõjalistes kriisides. Kohtusüsteemi toimimine katkestamine või mõjutamine turvariskide kaudu seab otseselt ohtu riigi põhiseadusliku korra.
Õigusemõistmise sõltumatus ja järjepidevus eeldavad, et kohtud saavad tegutseda turvalises keskkonnas, kus kohtunikud, kohtuteenistujad, menetlusosalised ja külastajad on kaitstud vahetute ohtude ja korrarikkumiste eest. Kohtukordnikud täidavad kohtutes keskset rolli selle turvalise keskkonna tagamisel ning on sageli esimesed, kes puutuvad kokku vahetu ohu olukordadega. Eelnõuga kõrvaldatakse senises regulatsioonis esinenud ebaselgused ning tagatakse kohtute turvalisus ja õigusemõistmise järjepidevus. Ilma turvalise töökeskkonnata ei ole võimalik tagada kohtumenetluste läbiviimist ega täita ühiskonna ootust õigusemõistmise sõltumatuse ja järjepidevuse osas.

Viimastel aastatel maailmas toimunud sündmused, sealhulgas sõjalised erioperatsioonid, inflatsioon, hinnatõus ja inimeste toimetuleku halvenemine, koos ühiskondlike vastuolude teravnemisega on loonud soodsa pinnase vägivaldse äärmusluse ja äkkrünnakute levikuks. Selline keskkond suurendab riske ka kohtutes, kus lahendatakse sageli kõrge emotsionaalse pingega ja isiklikult tundlikke vaidlusi.

2025. aastal kohtute turvateenistuse poolt lahendatud intsidendid, sealhulgas kohtunike vastu suunatud ähvardused, rüselused kohtumajades, pommikahtlus ning kohtuniku vastu suunatud rünne väljaspool kohtumaja, ilmestavad selgelt, et kohtunikud ja kohtuteenistujad puutuvad oma töös kokku mitmekesiste ja tõsiste ohtudega, mille esmaseks lahendajaks on sageli kohtukordnik.

Kohtute turvalisuse süsteemseks tugevdamiseks loodi 01.04.2025 I ja II astme kohtutes ühtne turvateenistus, mis koondas kõik senised I ja II astme kohtukordnikud ühte struktuuri, eesmärgiga parandada väljaõpet, reageerimisvõimet ja teenuse kvaliteeti. Riigikohtus on samuti kohtukordnikud. Täna tegutseb kohtutes suurusjärgus 30 kohtukordnikku. Eelnõu muudatused toetavad ühtse turvateenistuse toimimist, säilitades samas Riigikohtu enesekorraldusõiguse.

Kokkuvõttes muudatused suurendavad õigusselgust, toetavad kohtute turvalisuse ühtset korraldust ning tagavad, et kohtukordniku põhiõigusi riivavad volitused on selgelt piiritletud, seadusega määratletud ja proportsionaalsed.

Eelnõu punktiga 1 kehtestatakse KS-i § 126 uus terviktekst. Lõikega 1 määratletakse kohtukordniku kui kohtuametniku, kelle ülesanne on hoida kohtus korda, toimetada isikutele kätte teateid ja kohtukutseid ning täita teisi kohtu kodukorras määratud ülesandeid, mis kuuluvad kordnikukohustuste hulka. Eelnõuga kohtukordniku ülesandeid ei laiendada ega muudeta, kuid täpsustatakse, et ülesanded võivad tuleneda lisaks kohtu kodukorrast ka kohtukordniku ametijuhendist. Ametijuhend võimaldab täpsemalt kirjeldada kohtukordnike igapäevaseid ülesandeid.

Lõikega 2 sätestatakse, et kohtukordnikuks võib nimetada isiku, kes vastab avaliku teenistuse seaduse sätestatud nõuetele. Avaliku teenistuse seadus reguleerib avaliku teenistuse korraldust ja ametniku õigusliku seisundit. Kehtivas kohtute seaduses ei ole sätestatud kohtukordnikule esitatavaid nõudeid. Viide avaliku teenistuse seadusele tagab õigusselguse ning kinnitab, et kohtukordnik peab vastama ametnikule kehtivatele üldnõuetele, sealhulgas kodakondsuse, hariduse, keeleoskuse ja laitmatu maine osas. Arvestades kohtukordniku rolli kohtuhoone turvalisuse tagamisel ja vahetus kokkupuutes isikute põhiõiguste riivega, on usaldusväärsuse tagamine vältimatu.

Lõikega 3 sätestatakse, et I ja II astme kohtute kohtukordnik tegutseb vastavalt ametijuhendile või kohtute turvateenistuse juhi korraldusele, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigikohtu kohtukordnik tegutseb vastavalt Riigikohtu kehtestatud ametijuhendile, kui seadus ei sätesta teisiti. Lõike esimene lause tähendab, et kui kohtukordnikul esineb tööl olukord, mille lahendamine ei ole reguleeritud ametijuhendiga, lähtub kohtukordnik kohtute turvateenistuse juhi korraldusest, kui seadus ei sätesta teisiti. Sisult on I ja II astme ja Riigikohtu kohtukordniku ametijuhendid samad, kuid selline eristus on vajalik Riigikohtu põhiseaduslikust staatusest ja enesekorraldusõigusest ja sõltumatusest tulenevalt.

Nt Pärnu maakohtu kohtukordniku ametijuhendi on kohtukordniku ülesandeks korra ja turvalisuse tagamine kohtumajas, kohtuistungitel ja kogu kohtumaja territooriumil ning kohtupidamise sujuv toetamine. Ta teostab ligipääsu- ja isikusamasuse kontrolli, korraldab isikute liikumist avalikes ja suletud tsoonides, kasutab turvaväravaid ja metalliotsijaid, jälgib valve- ja läbipääsusüsteeme ning tõkestab korrarikkumisi ja keelatud esemete kohtumajja toomist. Kohtukordnik annab külastajatele infot ja juhiseid, võtab vastu ja edastab dokumente, korraldab videoistungite tehnilist toimimist, reageerib õnnetusjuhtumitele ja häireolukordadele, kutsub vajadusel operatiivabi ning täidab valveülesandeid ka väljaspool tööaega. Tal on õigus anda seaduslikke korraldusi, nõuda avalikust korrast kinnipidamist, kontrollida isikut tõendavaid dokumente ning pidada kinni ohtu kujutavaid või õiguserikkujaid, andes nad üle politseile või turvateenistusele. Oma tegevuses allub ta haldusjuhile ja kohtudirektorile, tegutseb õigusaktide ja sisekorraeeskirjade alusel ning vastutab teenistuskohustuste täitmata jätmise eest avaliku teenistuse korras.

Kehtiva kohtute seaduse § 126 lõiked 2 ja 3 sätestavad, et kutsete ja teadete kättetoimetamise eest makstakse kordnikule lisatasu (mille määrad kehtestab minister) ning kohtukordnikule hüvitatakse ametiülesannete täitmisel ühissõiduki kasutamisest tekkivad sõidukulud. Praktikas ei ole neid sätteid rakendatud. Kutsete ja teadete kättetoimetamise eest lisatasu maksmise aluse ja transpordikulude hüvitamise saab vajadusel I ja II astme kohtutes ette näha kohtu kodukorras ning Riigikohtus vajadusel kehtestatava korra alusel. Selline regulatsioon on piisavalt paindlik ning ei vaja seaduse tasandil reguleerimist.

Eelnõuga täiendatakse KS-i §-ga 1261, milles sätestatakse kohtukordniku õigused ja kohustused, lähtudes KorS-i riikliku järelevalve erimeetmetest ning kohtukordniku töö tegelikust sisust kohtuhoone turvalisuse tagamisel.

Lõike 1 kohaselt on kohtukordnikul on samad õigused, mis on korrakaitseseaduse §-de 28 ja 30, § 32 lõigete 1–3, § 34, § 46 lõike 1 punktide 1-3, lõike 2, 3, 4, 5, 6 § 47 lõike 1 punktide 1, 2 ja 4, lõke 2, § 48 lõike 1 punktide 1–3, § 49 lõike 1 punktide 1, 2, 4, 6–7, lõikes 2-5 ja 6 ning § 52 kohaselt politseil või muul korrakaitseorganil.

Võrreldes kehtiva seadusega tehakse järgmised muudatused:
1) jäetakse välja viide abipolitseiniku seadusele;
2) jäetakse välja viide KorS §-le 38, mis reguleerib alkoholijoobe kontrollimist ja tuvastamist kohapeal;
3) täpsustatakse KorS meetmete kohaldamisala;
4) täiendatakse loetelu KorS §-ga 48, mis reguleerib isiku läbivaatust;
5) täiendatakse loetelu KorS §-ga 49, mis reguleerib vallasasja läbivaatust.

Muudatused on vajalikud, et piiritleda kohtukordnike pädevusi täpsemalt, täiendada õiguste loetelu kooskõlas praktilise vajadusega ning eemaldada viide abipolitseiniku seadusele, vältimaks eksitavat tõlgendust.

Eelnõuga jäetakse välja viide abipolitseiniku seadusele. Kohtute seaduse eelnõu seletuskirjas ei ole avatud, miks otsustati kohtukordnike õigusi seostada abipolitseiniku seadusega110. Abipolitseinik on politsei tegevuses osalev isik, kes allub Politsei- ja Piirivalveameti juhtimisele ning täidab politsei ülesandeid politsei vastutusel. Kohtukordnik on seevastu kohtuametnik, kes tegutseb kohtuvõimu struktuuris ning kelle ülesanded on piiratud kohtuhoonete ja kohtumenetluste turvalisuse tagamisega. Õiguseid on kohtukordnikul lubatud rakendada ametikohustuste täitmisel ka väljaspool kohtuasutust, näiteks menetlustoimingu teostamisel. Praktikas on selleks vajadus eeskätt väljaspool kohtuasutuse ruume ärakuulamistel ja vaatlustel kohtuniku turvalisuse tagamiseks. Abipolitseiniku õiguste ja vahendite lai ulatus, sealhulgas politseioperatiivseks tegevuseks mõeldud vahendid, ei ole kooskõlas kohtukordniku rolli ega proportsionaalsuse põhimõttega.

Uue APolS eelnõuga on abipolitseiniku õigused, sealhulgas vahetu sunni kohaldamine ning erivahendite ja relvade kasutamine, lahutamatult seotud politsei tegevuses osalemisega, politsei ülesande täitmisega ning PPA juhtimisega. Abipolitseinikule antavad õigused eeldavad astmelist staatust ning politsei poolt antud relvakandmise õigust. Selline regulatsioon ei ole kohaldatav kohtukordnikule, kelle ülesanded ei ole seotud politsei operatiiv- ega järelevalvetegevusega ning kelle suhtes ei teosta PPA teenistuslikku juhtimist ega vastutust. Lisaks on uues APolS eelnõus laiendatud abipolitseinikule lubatud erivahendite ja relvade loetelu. Abipolitseinikule võib seaduse kohaselt väljastada muu hulgas tulirelva, pneumorelva, sõiduki sundpeatamise vahendeid, tehnilisi tõkkeid ning eriotstarbelisi valgus- ja heliseadeldisi. Nimetatud relvad ja erivahendid on ette nähtud politsei avaliku korra tagamise, liiklusjärelevalve, objektikaitse ja muude politsei taktikaliste ülesannete täitmiseks ning ei ole vajalikud ega sobivad kohtukordniku ülesannete täitmiseks. Kohtukordniku töö piirdub reeglina kohtuhoone turvalisuse ja kohtumenetluse korra tagamisega ning ei hõlma avaliku ruumi laiapõhjalist korrakaitselist tegevust ega politseioperatsioone.

Abipolitseiniku seadusele viitamise säilitamine looks seetõttu õigusliku aluse selliste õiguste ja vahendite potentsiaalseks kohaldamiseks kohtukordniku suhtes, mis ei ole kooskõlas tema tööülesannete iseloomu ega proportsionaalsuse põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt on jäetud viide abipolitseiniku seadusele välja.

Õigusselguse ning vastutuse selge jaotuse tagamiseks on põhjendatud sätestada kohtukordniku õigused vahetult korrakaitseseaduse alusel, võimaldades täpselt ja läbipaistvalt määratleda kohtukordniku poolt kasutatavad jõu- ja korrakaitsemeetmed vastavalt tema tegelikele tööülesannetele. Sellest tulenevalt on kehtivad KorS-i meetmed üle vaadatud tervikuna ning piiritletud vastavalt vajadusele.

Eelnõuga jäetakse välja viide KorS §-le 38 (alkoholijoobe kontrollimine ja tuvastamine kohapeal), kuna praktikas pole kohtukordnikul sellist võimekust ja joobe tuvastamine ei oma kohtupidamise seisukohast tõendlikku väärtust. Indikaatorvahendi soetamine, hooldamine, taatlemine jms ei ole kohtutel otstarbekas. Lisaks vajaks indikaatorivahendi kasutamine eraldi koolitust. Joobetunnuste korral saab kohtukordnik teavitada kohtunikku, kes otsustab isiku istungile lubamise või muu menetluskorralduse.

Eelnõu kohaselt jäävad kohtukordnikul järgmised õigused:
• teha ettekirjutus ja kohaldada haldussunnivahendit (KorS § 28): Kohtukordnik võib panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustuse. See on vajalik kohtus korra tagamiseks. Võimaldab kohtukordnikul anda korraldusi ja hoiatada haldussunnivahendite kohaldamise eest. Näiteks olukorras kus toimub kohtuistungil kohtupidamise häirimine, menetlusosapoolte konflikti algfaas. Õigus on olemas ka kehtivas kohtute seaduses.
• küsitleda isikuid ja nõude dokumente (KorS § 30): Kohtukordnik võib isiku peatada ja teda küsitleda ning nõuda dokumentide esitamist. See võimaldab hankida operatiivset teavet ohu ennetamiseks või tõrjumiseks. Kohtuhoonetes on see esmane meede isiku kavatsuste ja viibimise õigustatuse kontrollimiseks. Õigus on olemas ka kehtivas kohtute seaduses.
• tuvastada isikusamasust (KorS § 32): Kohtukordnik võib tuvastada isikusamasuse kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel. Õigus on olemas ka kehtivas kohtute seaduses.
• töödelda isikuandmeid jälgimisseadmestiku kasutamisega (KorS § 34): Võimaldab kasutada videojälgimist kohtuhoonetes. Kohtukordnik võib kasutada jälgimisseadmestikku (videovalvet). Kõikides kohtuhoonetes ja väliperimeetris on olemas kaamerad. Kohtuistungite jälgimine läbi kaamerate on kohtukordniku üks töökohustusi. Õigus on olemas ka kehtivas seaduses pärast 2016 toimunud kohtute seaduse muudatusi.111

Eelnõuga täpsustakse, millise aluse esinemisel on kohtukordnikul õigus isikut kinni pidada. Kehtiv KS-i viitab tervele paragrahvile, kuid praktikas ei kohaldu kogu paragrahvi lõiked kohtukordniku tegevusele. Eelnõuga täpsustatakse, et kohtukordnik võib isiku kinni pidada, et ära hoida vahetult eelseisva kuriteo toimepanemine; tõrjuda vahetut ohtu isiku elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks või tagamaks kohtu kehtestatud lähenemiskeeld. KorS-i § 46 lõikes 1 loetletud teised alused ei kuulu kohtukordniku pädevuse piiridesse. Lisaks rakendub kohtukordnikul kinnipidamisel lõigetes 2, 3, 4, 5, 6 nimetatud õigused ja kohustused. Praktikas ei ole kohtukordnikud seni isikuid kinni pidanud, kuid kui selline vajadus peaks esinema, on neil õigus kasutada isiku suhtes vahetut sundi, kohustus selgitada õigusi, kinnipidamise põhjust ning vormistada vastav protokoll. Isiku kinnipidamisel antakse isik PPA-le viivitama üles, kes saab läbi viia edasised menetlustoimingud. PPA-le antakse üle ka kinnipidamise protokoll. Kuivõrd sellisel juhul on kinnipidaja kohtukordnik, on neil kohustus vastav protokoll vormistada ja märkida ära kinnipidamise aeg, tagamaks, et PPA ei hoia isiku kinni kauem kui 48 tundi.

Lisaks täpsustatakse eelnõuga KorS-i § 47 turvakontrolli läbiviimise nõudeid. Turvakontrolli eesmärk on vältida esemete või ainete kohtuhoonesse toimetamist, millega ohustatakse isikuid või häiritakse kohtupidamist. Kohtuhoonetes teostatakse turvakontrolli pääslas tehnikaseadmete abil (metallivärav ja käsimetallidetektorid). Eelnõuga täpsustatakse, et juhul, kui turvakontrolli on vaja teha kompimise teel, kehtib KorS § 47 lõike 2 erinõue, et seda võib teha ametiisik, kes on turvakontrollile allutatud isikuga samast soost. Nõuet võib eirata, kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks.

Eelnõuga antakse kohtukordnikule õigus läbi viia isiku läbivaatus KorS § 48 alusel. Tegemist on võrreldes kehtiva kohtute seadusega uue õigusega, mis on vajalik olukordades, kus turvakontrollist ei piisa – näiteks kui isik keeldub oma asju kontrolliks andmast, kohtuhoones puudub tehniline seade (nt röntgen), kohtukordnik osaleb kohtunikuga menetlustoimingul väljaspool kohtuhoonet, või esinevad objektiivsed asjaolud, mis viitavad keelatud eseme varjamisele. Isiku läbivaatus on riikliku järelevalve erimeede, mille eesmärk on ohu väljaselgitamine ja ennetamine olukordades, kus esineb põhjendatud kahtlus avalikku korda või isikute turvalisust ohustava asjaolu suhtes. Kohtuhoone kui avaliku võimu toimimiseks tähtis ehitis eeldab kõrgendatud turvanõudeid, kuna ohu realiseerumise tagajärjed võivad olla oluliselt raskemad kui tavapärases avalikus ruumis. Kuivõrd kohtukordnik peab veenduma, et isik ei kanna endaga kohtumajja kaasa ohtlikke esemeid ja seda veendumust on vaja ka olukorras, kus kohtunik teeb menetlustoimingut väljaspool kohtuhoonet, on õiguse laiendamine turvalisuse tagamise eesmärgi saavutamiseks põhjendatud ja proportsionaalne.
Oluline on rõhutada, et eelnõuga piiratakse lähtuvalt proportsionaalsusest kohtukordniku isiku läbiviimise ulatust, sätestades selgelt, et läbi võib vaadata üksnes isiku riided ja riietes oleva või kehal kantava asja. Isiku keha ja kehaõõnsuste läbivaatus on keelatud, kuivõrd see riivaks intensiivselt isikupuutumatust.

Kohtukordnik võib isiku läbi vaadata, kui:

Punkt 1 - on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida. Isiku läbivaatuse keskne funktsioon ohu väljaselgitamine ohukahtluse faasis, st enne, kui oht on realiseerunud. Kohtuhoones, aga ka ärakuulamisel või vaatlusel võib selline ohukahtlus tekkida näiteks juhul, kui isiku käitumine, varasem info või muud objektiivsed asjaolud viitavad sellele, et ta kannab kaasas keelatud eset või ainet. Praktikas ei ole kõik ohtlikud esemed tuvastatavad pelgalt visuaalse kontrolli või tehniliste abivahenditega ning neid võidakse varjata kehale kinnitatult või riiete all. Ilma isiku läbivaatuse õiguseta puudub kohtukordnikul võimalus sellist ohtu tõhusalt ja ennetavalt kontrollida.

Punkt 2- see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks, kui isik viibib avaliku võimu toimimiseks tähtsas ehitises või selle vahetus läheduses. Avaliku võimu toimimiseks tähtsates ehitistes on õigustatud laiem ennetav sekkumine, kuna võimaliku ohu realiseerumise kahju võib olla ulatuslik. Kohtuhoones võib kõrgendatud oht esineda näiteks suure avaliku huviga kohtuasjade, ähvarduste, varasemate vahejuhtumite või konkreetsete riskihinnangute korral. Isiku läbivaatus võimaldab sellises olukorras hinnata ja maandada riski enne, kui isik pääseb kohtumenetluse ruumidesse või kohtunike ja menetlusosaliste vahetusse lähedusse.

Punkt 3 - see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks. Kohtuhoones on isiku tuvastamine oluline nii menetlusdistsipliini kui ka ligipääsu kontrolli seisukohalt. Olukordades, kus isik keeldub dokumenti esitamast, esitab ilmselgelt ebausaldusväärseid andmeid või on põhjendatud kahtlus, et dokument on varjatud, võib isiku läbivaatus olla ainus tõhus meede isikusamasuse kindlakstegemiseks.

Eelnõuga antakse õigus läbi vaadata KorS § 49 alusel vallasasju. Vallasasja läbivaatus on riikliku järelevalve erimeede, mille eesmärk on ohu ennetamine ja väljaselgitamine, võimaldades kontrollida isikuga kaasas olevate esemete sisu olukordades, kus esineb põhjendatud vajadus veenduda, et kohtuhoonesse ei satuks keelatud või ohtlikke esemeid või aineid.
Kohtukordnik võib vallasasja läbi vaadata, kui:

Punkt 1 alusel seda kannab kaasas isik, kes siseneb avaliku võimu organi ehitisse või territooriumile, ehk siis kohtuhoonesse. Vallasasja läbivaatuse õigus on vajalik olukorras, kus isik siseneb kohtuhoonesse ja kannab endaga kaasas eset, mille sisu ei ole väliselt tuvastatav. Kohtuhoonesse sisenemine ei ole piiramatu avaliku ruumi kasutamine, vaid seotud konkreetsete turvanõuetega. Ilma vallasasja läbivaatuse õiguseta ei ole kohtukordnikul võimalik veenduda, et kohtuhoonesse siseneva isiku kaasas olev ese ei sisalda keelatud või ohtlikke esemeid, mis võivad ohustada kohtumenetluse turvalist läbiviimist või isikute elu ja tervist.

Punkt 2 alusel seda kannab kaasas isik, kelle suhtes võib teostada turvakontrolli või keda võib läbi vaadata. See alus seob vallasasja läbivaatuse isiku suhtes juba kohaldatavate turvameetmetega. Kui isiku suhtes on olemas õiguslik alus turvakontrolli või isiku läbivaatuse teostamiseks, on põhjendatud ja loogiline, et samaaegselt oleks võimalik kontrollida ka isikuga kaasas olevat vallasasja, kuna ei ole võimalik ohu väljaselgitamine üksnes isiku kontrollimisega, jättes tema kaasas kantavad esemed kontrollimata.

Punk 4 alusel on alust arvata, et selles on asju, mida võib seaduse alusel hoiule võtta, hõivata või konfiskeerida. Vallasasja läbivaatuse õigus on selle punkti alusel vajalik olukordades, kus on alust arvata, et isiku kaasas olevas esemes leidub seaduse alusel keelatud asju või aineid, näiteks relvi, lõhkeaineid, narkootilisi või psühhotroopseid aineid või muid ohtlikke esemeid. Kohtuhoones võivad selliste esemete olemasolul olla eriti rasked tagajärjed, arvestades ruumide kinnist iseloomu ja isikute suurt kontsentratsiooni. Ilma vallasasja läbivaatuse õiguseta ei ole kohtukordnikul võimalik sellist ohtu ennetavalt tuvastada ega kõrvaldada.

Punkt 6 alusel see on vajalik kaitstava isiku ohutuse tagamiseks. Kohtumenetluses viibivad sageli isikud, kelle suhtes esineb kõrgendatud ohurisk, sealhulgas kohtunikud, prokurörid, kannatanud, tunnistajad või teised menetlusosalised. Teatud juhtudel on vaja tagada konkreetse isiku turvalisus, eelkõige olukordades, kus on esinenud ähvardusi või varasemaid vahejuhtumeid. Vallasasja läbivaatuse õigus võimaldab kohtukordnikul ennetavalt kontrollida, et isikute kaasas olevad esemed ei kujutaks ohtu kaitstavale isikule ning et kohtumenetlus saaks toimuda häireteta ja turvalises keskkonnas.

Punkt 7 alusel see on vajalik seadusega kehtestatud nõuete täitmise kontrollimiseks. See alus võimaldab kontrollida, kas kohtuhoonesse sisenemisel järgitakse seadusest või selle alusel kehtestatud nõudeid, sealhulgas keeldu tuua kohtuhoonesse teatud esemeid või aineid. Sellised nõuded võivad tuleneda nii korrakaitseseadusest kui ka kohtu kodukorrast või muudest õigusaktidest. Ilma vallasasja läbivaatuse õiguseta ei ole kohtukordnikul võimalik tagada nende nõuete tegelikku täitmist, eriti olukordades, kus isik ei nõustu vabatahtlikult oma esemeid kontrolliks esitama.

Vallasasja läbivaatuse õiguse andmine kohtukordnikule on vajalik kohtuhoone turvalisuse tagamiseks ning kehtivas õiguses esinenud võimelünga kõrvaldamiseks. Muudatus võimaldab ennetavalt tuvastada ja tõrjuda ohtlikke olukordi, tagada kohtumenetluse katkematu läbiviimine ning kaitsta kohtuhoones viibivate isikute elu ja tervist olukordades, kus üksnes turvakontrollist ei piisa.

Kuigi kohtukordnikule antakse õigus kohaldada korrakaitseseaduse § 49 alusel vallasasja läbivaatust, ei laiene kohtukordnikule kõik nimetatud paragrahvis sätestatud alused. Kohtukordnikule ei kohaldu § 49 lõike 1 punktid 3 (on alust arvata, et vallasasjas viibib isik, kellelt võib seaduse alusel võtta vabaduse või keda võib seaduse alusel läbi vaadata või kes on abitus seisundis) ja 5 (see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks isiku suhtes, kes viibib elutähtsas energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemis, liikluskorralduse ehitises või seadmes või selle vahetus läheduses), kuna need on seotud üldise avaliku korra järelevalve ning süüteomenetluse piiril asuva tõendite kogumisega.

Kohtukordnik ei teosta avaliku korra üldist järelevalvet ega ole pädev koguma tõendeid väärteo- või kriminaalmenetluse tarbeks. Kohtukordniku ülesanded on piiratud kohtuhoone turvalisuse ja kohtumenetluse korra tagamisega ning väljaspool kohtuasutust kohtuniku teostataval menetlustoimingul (eelkõige ärakuulamine, vaatlus) osalemisega. Seetõttu on vallasasja läbivaatuse õigus kohtukordniku puhul piiritletud üksnes nendeks juhtudeks, mis on otseselt seotud kohtuhoonesse sisenemise, isikute turvakontrolli, konkreetse ohu ennetamise ning kaitstavate isikute ohutuse tagamisega.

Selline piiritlemine tagab meetme proportsionaalse kohaldamise ning välistab kohtukordniku pädevuse põhjendamatu laienemise väljapoole tema seadusest tulenevaid ülesandeid.

Kohtuhoone kui avaliku võimu toimimiseks tähtis ehitis eeldab kõrgendatud turvanõudeid. Praktikas kannavad kohtumaja külastavad isikud reeglina endaga kaasas erinevaid vallasasju, eelkõige kotte (nt arvuti-, spordi- või ostukotid). Kõikides kohtumajades ei ole tehnilisi vahendeid (nt röntgenseadmeid) ning ka nende olemasolul võib isik keelduda eseme tehnilisse kontrolli andmisest. Sellisel juhul ja kohtuniku teostataval menetlustoimingul osaledes ei ole kohtukordnikul ilma vallasasja läbivaatuse õiguseta võimalik hinnata, kas isiku kaasas kantav ese kujutab ohtu kohtuhoone või menetlustoimingut tegeva kohtuniku turvalisusele.

Lõikega 2 täpsustatakse, et kui kohtukordnik peab isiku kinni KorS § 46 alusel, antakse isik viivitamata üle PPA-le. Sätte on vajalik õigusselguse eesmärgil ja tagamaks, et kohtukordnik ei pea ise isikut kinni 48 tundi, vaid edasisi menetlustoiminguid viib läbi PPA. Kohtukordniku sekkumine peab olema minimaalne. Kinni peetud isiku üleandmisel antakse kaasa ka kinnipidamise protokoll ning hoiule võetu esemed.

Lõikega 3 täpsustatakse, et KorS § 48 alusel isiku läbivaatusel on keelatud läbi vaata isiku keha ja kehaõõnsusi. Kohtukordnikul on õigus üksnes läbi vaadata isiku riideid ja riietes olevat või kehal kantavat asja. Vastav piirang on proportsionaalne, tagades, et isikute kehalise puutumatuse riive ei ole liiga ulatuslik.

Lõikega 4 sätestatakse, et hoiulevõetud vallasasi tagastatakse viivitamata hoiulevõtmise aluse äralangemisel, välja arvatud juhul, kui vallasasja valdamine on õigusaktiga keelatud. Keelatud vallaasi antakse viivitamata üle PPA-le. See tähendab, et kui isikul võetakse ese hoiule, tagastatakse talle see viivitamata hoiulevõtmise aluse äralangemisel. Näiteks kui isik tuleb kohtumajja ning tal on kaasas nuga, võetakse ese hoiule KorS § 52 lõige 1 punkt 1 alusel, kuna see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Enne kohtumajast lahkumist tagastatakse isikule hoiule võetud nuga, kuivõrd üldiselt ei ole keelatud noa kaasas kandmine, kuid kohtuistungi saalis võib see ese kujutada endast ohtu nii isikule endale, kui ka kohtumajas viibivatele isikutele. Kui aga hoiule võetakse keelatud vallasasi, antakse see viivitamata üle PPA-le. Keelatud esemete all peetaks silmas näiteks tsiviilkäibes keelatud relva, võimalikku narkootiliste või psühhotroopsete ainet jms. Ehk esemed, mille valdamine on kas seadusega keelatud või mille valdamiseks peab olema seaduse alusel luba. Selliselt juhul saab PPA sõltuvalt esemed algatada vajadusel kas väärteomenetluse või kriminaalmenetluse. Keelatud esemete viivitamatu üleandmine on vajalik nii avaliku ohutuse tagamiseks kui ka selleks, et vältida kohtute muutumist keelatud esemete pikaajaliseks hoiukohaks ning tagada võimalike süüteomenetluste kiire algatamine.

Lõikega 5 jääb kehtima kehtiva KS-i põhimõte, et ülesannete täitmise võib halduslepingu alusel üle anda äriühingule. Tegemist on senise põhimõtte säilitamisega, mis võimaldab kohtutel vajaduse korral kasutada turvateenuse osutajaid.

Eelnõu täiendatakse §-ga 1262, millega reguleeritakse kohtukordnikule väljastatavad erivahendid ja relvad.

Lõikega 1 kehtestatakse volitusnorm I ja II astme kohtute kohtukordnikele erivahendi ja relva väljastamise ja tagastamise ning relva kandmise korra ja väljaõppe nõuete kehtestamiseks. Käesoleval ajal puudub kehtiv rakendusakt, mistõttu on eelnõule lisatud rakendusakti kavand.

Riigikohus kehtestab vastava korra oma kohtukordnikele iseseisvalt. Selline lahendus arvestab Riigikohtu enesekorraldusõigust. Riigikohus kui põhiseaduslik ja sõltumatu institutsioon võib kehtestada oma kohtukordnikele vastava korra iseseisvalt, mis tagab Riigikohtu sõltumatuse ja enesekorraldamisõiguse.

Lõikega 2 kehtestatakse, et kohtukordnik võib kasutada füüsilist jõudu, erivahendeid ja relvi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

Kohtukordnike vahendid astmeliselt:
1) Füüsiline jõud (KorS § 77)
2) Erivahendid (KorS § 781)
3) Relvad (KorS § 782)
Käesoleva muudatusega sätestatakse selgesõnaliselt, et kohtukordnik võib kasutada füüsilist jõudu, erivahendeid ja relvi üksnes korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. See tähendab, et kohtukordniku tegevus jõu ja vahendite kasutamisel on täielikult seotud korrakaitseseaduse üldpõhimõtete ja tagatistega (proportsionaalsus, kasutamise alused, dokumenteerimine jms) ning ei kujuta endast iseseisvat ega erandlikku jõu kasutamise õigust.

KorS kohaselt on füüsilise jõu, erivahendite ja relvade kasutamine lubatud üksnes vahetu sunni kohaldamise raames, mille eesmärk on ohu tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine. Vahetu sund on lubatav ainult juhul, kui see on vajalik ja vältimatu, ning seda tuleb kohaldada proportsionaalselt, st valida tuleb alati leebem meede, kui see võimaldab eesmärki saavutada. Enne jõu või vahendite kasutamist tuleb isikut võimaluse korral hoiatada ning anda talle võimalus korraldust vabatahtlikult täita.

KorS seob jõu ja vahendite kasutamise ka range astmelisuse põhimõttega, mille kohaselt füüsilist jõudu, erivahendeid ja relvi kasutatakse üksnes siis, kui leebemad meetmed ei ole tulemuslikud või ei ole olukorra tõttu võimalikud. Samuti näeb seadus ette kohustuse osutada abi isikule, kes on jõu kasutamise tagajärjel viga saanud, ning kohustuse fikseerida ja dokumenteerida jõu ja vahendite kasutamine vastavalt kehtestatud korrale.

Lõikega 3 kehtestatakse et kohtukordniku erivahendid on käerauad (KorS § 781 punkt 1) ja sidumisvahendid (KorS § 781 punkt 3). Kuivõrd kohtukordnikel on õigus ka isik kinni pidada KorS-i alusel, on põhjendatud ja proportsionaalne, et erivahendina peavad olema ka käerauad ja sidumisvahendid. Vajadusel korral lähtutakse ennekõike käeraudade kasutamisest, kuid lubatud on ka muud sidumisvahendid. Sidumisvahendiks on kõik abivahendid, mis takistavad teatud kehaosade või kogu keha liikumist. Selleks sobivad kõiki vahendeid, mis võimaldavad saavutada keha osalist või täielikku liikumise piiramise, nagu nöör, pael, rihm või kaablivits. Käeraudade ja sidumisvahendite kasutamisel lähtutakse KorS-i §-s 79 sätestatust.

Erivahendite valik lähtub kohtukordniku ülesannete ennetavast ja turvalisust tagavast iseloomust ning kohtuhoone kui suletud ja kontrollitud keskkonna eripärast. Käerauad ja sidumisvahendid võimaldavad tõrjuda vahetut ohtu ning taastada kord ilma suuremat jõudu või ohtlikumaid vahendeid kasutamata. Seeläbi on tagatud meetmete proportsionaalsus, kuna eesmärgi saavutamiseks kasutatakse leebemaid vahendeid, mis põhjustavad isikule võimalikult vähese riive.

KorS kohaselt võib erivahendeid kasutada üksnes vahetu sunni kohaldamise raames ning juhul, kui leebemad meetmed ei ole tulemuslikud või ei ole olukorra tõttu võimalikud. Erivahendite kasutamine on ajaliselt piiratud, allub korrakaitseseadusest tulenevatele hoiatamis-, abiandmis- ja dokumenteerimiskohustustele ning on seega kontrollitav ja läbipaistev.
Selline erivahendite ammendav loetelu välistab politsei operatiiv- või taktikalisteks ülesanneteks ette nähtud erivahendite kasutamise ning tagab, et kohtukordniku volitused on selgelt piiritletud ja vastavuses kohtuhoone ja kohtuniku teostataval menetlustoimingul osaledes turvalisuse tagamise eesmärgiga.

Lõikega 4 kehtestaks, et kohtukordniku relvad on gaasipihusti (KorS § 782 punkt 2) ja kummi- või teleskoopnui (KorS § 782 punkt 4). Lubatud relvade määratlemisel on lähtutud ennekõike kohtukordniku töö olemusest, praktiliselt vajadusest ja proportsionaalsuse põhimõttest. Kuivõrd kohtukordnikud ei ole tänase seisuga läbinud näiteks tulirelva või elektrišokirelva koolitust, ei ole põhjendatud tänase seisuga lubatud relvade loetelu laiendada, vaid vastupidi, võrreldes kehtiva sõnastusega, täpselt piiritleda. Ühtlasi tulirelvade kasutamine kohtuhoonetes on tunduvalt ohtlikum ja mitteletaalsed relvad peaksid olema tavapärastes olukordades (kui pole tegemist massilise või sõjalise ründega) piisavad kohtutes korra hoidmiseks.

Relvade loetelu piiritlemine seaduse tasandil tagab õigusselguse ning välistab kohtukordniku relvastuse põhjendamatu laienemise. RelvS § 11 punkt 2 kohaselt on gaasirelv (gaasipihusti) relv, mis on ette nähtud elava objekti lühiajaliseks kahjustamiseks ärritava toimega gaasiga. RelvS § 13 kohaselt on gaasirelvade liigid: 1) gaasipihusti ning 2) gaasipüstol, gaasirevolver. Gaasipihusti sobib kohtuhoonetes kasutamiseks eeskätt olukordades, kus on võimalik hoida distantsi ning kus gaasipihusti kasutamine ei põhjusta ohtu kõrvalistele isikutele. Samas ei ole gaasipihusti sobiv kitsastes ruumides ega inimtihedas keskkonnas, mistõttu selle kasutamine peab vastama korrakaitseseaduses sätestatud proportsionaalsuse ja sobivuse nõuetele.

Gaasipihusti puhul on tegemist piiramata tsiviilkäibega relvaga, mis tähendab, et seda tohib tsiviilisik vabalt omandada, omada ja kasutada ilma eriliste piiranguteta ning on mõeldud eelkõige enesekaitseks. Gaasipihusti sätestatakse kohtukordnikule lubatud relvadena just õigusselguse huvides tagamaks, et kohtukordnik kannab ja kasutab üksnes kohtu väljastatud gaasipihustit. Gaasipihusti on oma olemuselt kõige väiksema intensiivsusega relv. Seda kasutades on võimalik ründaja ajutiselt teha kahjutuks, ilma et tekiks püsivaid tervisekahjustusi, kuna gaasipihusti mõju on ajutine ja põhjustab tavaliselt tugevat ärritust silmades ja hingamisteedes.

RelvS § 11 punkt 4 kohaselt on külmrelv relv, mis on ette nähtud objekti kahjustamiseks lihasjõu abil vahetus kontaktis kahjustatava objektiga. RelvS § 15 toob välja külmrelvade liigid, milleks on mh löögirelv, mille alaliigid on kumminui ja teleskoopnui. Kummi- või teleskoopnui on seega relvaseaduse järgi löögirelv, mis võimaldab kasutada füüsilist jõudu distantsilt ning hoida ründajaga vajalikku vahemaad. Nuia sobib vahetu sunni kohaldamiseks olukordades, kus paljakäsi sekkumine ei ole ohutu. Nui kasutamine on kooskõlas korrakaitseseaduse astmelisuse põhimõttega ning võimaldab ohtu tõrjuda kontrollitult ja proportsionaalselt.

Kokkuvõttes tähendab relvade lubatud ringi piiritlemine ning nende kasutamise sidumine korrakaitseseaduse ja relvaseaduse nõuetega seda, et kohtukordniku relvakasutus on õiguslikult selge, rangelt piiritletud ja kontrollitav, tagades kohtuhoone ja kohtuniku teostataval menetlustoimingul osaledes turvalisuse ning isikute põhiõiguste kaitse.

Eelnõu §-ga 63 muudetakse liiklusseadust.

Punkti 1 muudatusega nähakse abipolitseinikule ette LS § 148 lõike 21 alusel samasugune õigus nagu politseiametnikul: nõuda juhilt jalgrattajuhiloa või jalgratturi, pisimopeedijuhi või maastikusõidukijuhi juhtimisõiguse ja registreerimist tõendavate dokumentide esitamist. See tähendab, et abipolitseinik võib seaduses sätestatud juhtudel kontrollida dokumente ning juhil on kohustus need talle esitada samadel alustel, nagu ta peab esitama politseiametnikule.

Kehtiva LS § 148 lõikes 21 on sätestatud, et kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eestis väljastatud jalgrattajuhiloa kaasas kandmine kohustuslik, kui jalgratturi või pisimopeedijuhi andmed on kantud liiklusregistrisse. Kui jalgratturi või pisimopeedijuhi andmeid ei ole liiklusregistrisse kantud, peab tal olema kaasas jalgrattajuhiluba ning tal tuleb see käesoleva paragrahvi lõikes 1112 või 2113 nimetatud juhtimisõiguse tõendamiseks esitada politseiametniku või teise isiku nõudel, selle pädevus selleks tuleneb seadusest.

Abipolitseinikud on juba praegu kaasatud liiklusjärelevalvesse. Muudatuse tulemusel saavad abipolitseinikud õiguslikult pädeva volituse nõuda jalgratturilt või pisimopeedijuhilt juhiloa esitamist. Praegu seaduses seda otsesõnu ei mainita, mistõttu võib tekkida vaidlusi selle üle, kas abipolitseinikul on niisugune pädevus. Abipolitseinikud toetavad politseid ülesannete täitmisel, sealhulgas aitavad kaasa liiklusjärelevalve teostamisele. Kui abipolitseinikud saavad sõnaselgelt õigus jalgrattajuhiluba kontrollida, saavad nad liiklusreeglite täitmist tõhusamalt kontrollida, eriti piirkondades, kus politseiressurssi napib. Abipolitseinike kaasamine jalgratturite ja pisimopeedijuhtide kontrollimisse vabastaks politsei ressursse raskemate rikkumiste lahendamiseks. Selle tulemusel muutub liiklusjärelevalve paindlikumaks ja efektiivsemaks.

Lisaks nähakse punkti 1 muudatusega abipolitseinikule ette LS § 161 lõike 2 alusel samasugune õigus nagu politseiametnikul: maastikusõidukijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama abipolitseiniku nõudel juhtimisõigust tõendava dokumendi ja maastikusõiduki registreerimistunnistuse.

Kehtiva LS § 161 lõikes 2 on sätestatud, et maastikusõidukijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama politseiametniku või teise isiku nõudel, kelle pädevus selleks tuleneb seadusest, 1) juhtimisõigust tõendava dokumendi; 2) maastikusõiduki registreerimistunnistuse. Muudatuse tulemusel saavad abipolitseinikud õiguse nõuda maastikusõidukijuhtidelt nende juhtimisõigust tõendavat dokumenti ja maastikusõiduki registreerimistunnistust. Maastikusõidukitega liigeldakse tihti metsades, põldudel ja muudel aladel, kus tavapärane politseijärelevalve on keeruline. Piirkondades, kus on politseijõudude nappus, saavad edaspidi abipolitseinikud aidata maastikusõidukeid kontrollida. Maastikusõidukid on võimsad ja võivad põhjustada raskeid õnnetusi, kui neid juhivad ilma vastava juhiloata või kogenematud juhid. Kui abipolitseinikud saavad õiguse kontrollida dokumente, saab rohkem rikkumisi tuvastada ja ennetada. Kohalikes kogukondades on abipolitseinikud sageli esimesed sündmustele reageerijad.

Punkti 2 muudatuse tulemusena tekib abipolitseinikul õigus LS § 199 lõike 1 punkti 3 alusel osaleda ka varjatud liiklusjärelevalves. Kehtiva LS-i kohaselt on varjatud liiklusjärelevalve teostamise õigus seotud politseiametnikega. Muudatuse eesmärk on laiendada abipolitseinike kaasamise võimalusi liiklusjärelevalves, selle tulemusena tekib abipolitseinikul õigus osaleda ka varjatud liiklusjärelevalves. See tähendab, et abipolitseinik võib viibida liiklusjärelevalve tegevuses olukorras, kus tema roll ei ole algselt nähtav liiklejale ning ta ei kasuta avalikult politseivärvides patrullautot või vormi. Abipolitseinike tegevus toimub alati korraldusel ja juhendamisel.

Liiklusjärelevalve on oluline osa liiklusohutuse tagamisest. Selle üks meetodeid on varjatud liiklusjärelevalve, mille eesmärk on tuvastada liiklusrikkumisi olukordades, kus avalik järelevalve ei pruugi anda realistlikku pilti liiklejate tavapärasest käitumisest. Varjatud järelevalve on kehtiva LS-i kohaselt lubatud politseiametnikele ja seda kasutatakse koos teiste järelevalvemeetoditega. Avaliku liiklusjärelevalve korral kasutab politsei selgelt märgistatud alarmsõidukeid ja politseivormis ametnikke. Varjatud järelevalve puhul viibib politseiametnik olukorras, kus tema isik pole liiklejale kergesti tuvastatav – näiteks kasutab ta tunnusteta sõidukit või on tsiviilriietuses. Varjatud järelevalve eesmärk on avastada ja ennetada liiklus- ja muid õigusrikkumisi, mis võivad jääda avaliku järelevalve puhul varjatuks või mille puhul nähtava patrulli juuresolek mõjutab juhi käitumist vaid ajutiselt.

Näidetena võib tuua olukorrad, kus abipolitseinik viibib politseiametniku kõrval eritunnusteta sõidukis, et fikseerida kiiruse ületamisi või mobiiltelefoni kasutamist, või osaleb koos politseiametnikuga varjatud järelevalves, mille eesmärk on tuvastada korduvaid ja ohtlikke rikkumisi.

Selline lahendus toetab liiklusohutuse eesmärke ja aitab ennetada liiklusõnnetusi, kasutades senisest paindlikumaid järelevalvemeetodeid.

Eelnõu §-ga 64 muudetakse maksukorralduse seadust.

Kehtiva maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 29 punktis 26⁵ on sätestatud, et maksuhaldur võib avaldada maksusaladust sisaldavat teavet PPA-le abipolitseiniku seaduse § 42¹ lõikes 1 ja § 42³ lõikes 3 nimetatud isiku riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötamise kontrollimiseks. Kuna kehtestatakse uus APolS-i terviktekst, muutuvad ka viited kriisirolliga abipolitseinikke puudutavatele sätetele. Seetõttu on vaja vastavalt muuta ka MKS-i, muid sisulisi muudatusi ei tehta.

Eelnõu §-ga 65 muudetakse meresõiduohutuse seadust.

Muudatusega täpsustatakse MSOS § 77¹ lõike 2 adressaatide ringi. Kui kehtiva MSOS-i kohaselt on õigus kohaldada lisaks sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud erimeetmetele ka korrakaitseseaduse §-des 45, 52 ja 53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid üksnes politseiametnikul, siis muudatuse tulemusel laieneb see õigus sõnaselgelt ka abipolitseinikule. Sisuliselt tähendab see, et riikliku järelevalve teostamisel meresõiduohutuse valdkonnas võivad nimetatud korrakaitseseaduse alusel ettenähtud erimeetmeid kohaldada nii politseiametnikud kui ka abipolitseinikud, järgides korrakaitseseaduses sätestatud aluseid ja korda. Sealjuures kehtivad abipolitseinikule APolS-iga ettenähtud erisused KorS-i meemete kohaldamisel. Muudatus ei muuda erimeetmete liiki ega kohaldamise tingimusi, vaid üksnes laiendab isikute ringi, kellel on seaduslik alus neid meetmeid rakendada. Seda põhjusel, et uue APolS-i eelnõu järgi saavad abipolitseinikud õiguse koos politseiga osaleda meresõiduohutuse tagamisega seotud järelevalvetoimingutes ning täidavad seaduses sätestatud juhtudel politsei ülesandeid. Muudatus ei loo abipolitseinikule iseseisvat ega laiemat pädevust võrreldes politseiametnikuga, vaid täpsustab kehtivat regulatsiooni, võimaldades abipolitseinikul kohaldada nimetatud erimeetmeid üksnes korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras ning politsei ülesannete täitmise raames.

Muudatus toetab meresõiduohutuse tõhusamat tagamist, võimaldades politsei ja abipolitseinike koostööd paindlikumalt korraldada, ilma et see kahjustaks isikute põhiõigusi või muudaks riikliku järelevalve meetmete kohaldamise aluseid.

Eelnõu §-ga 66 muudetakse politsei ja piirivalve seadust.

Muudatuste eesmärk on:
• luua selge ja üheselt mõistetav õiguslik alus abipolitseinike daktüloskopeerimiseks ja DNA-proovi võtmiseks samadel alustel nagu politseiametnike puhul;
• tagada, et ekspertiisi- ja uuringuobjektidel leitud biomeetrilised jäljed oleks võimalik välistada politseiametniku või abipolitseiniku päritoluna;
• tagada isikuandmete töötlemise, sealhulgas säilitamise õiguslik selgus ja proportsionaalsus.

Eelnõu punktiga 1 ja 2 täiendatakse PPVS § 257 lõikeid 1 ja 2, lisades politseiametniku kõrvale abipolitseiniku, et võimaldada ka abipolitseiniku biomeetriliste andmete töötlemist seaduses sätestatud eesmärkidel. Arvestades, et abipolitseinikud võivad täita ülesandeid, mis eeldavad viibimist sündmuskohal või kokkupuudet ekspertiisi- ja uuringuobjektidega, on vajalik tagada, et nende tegevuse käigus jäetud jälgi oleks võimalik menetluslikult välistada samadel alustel nagu politseiametnike puhul.

Eelnõu punktidega 3-7 muudetakse PPVS § 451 pealkirja ning lõikeid 1, 11, 3, 4, 5. Muudatusega tagatakse, et abipolitseiniku tegevuse tõttu sündmuskohale jäetud abipolitseiniku jälgi ei peetaks ekslikult tõendiks, ning kehtestatakse kohustus kanda ka abipolitseinike biomeetrilised andmed automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi või süüteomenetluse biomeetriaregistrisse. Lisaks reguleeritakse nende andmete säilitamist ja kustutamist, sätestades selgelt, et andmed kustutatakse kolme aasta möödumisel abipolitseiniku staatusest vabastamisest. Samuti laieneb PPA-le kohustus teavitada Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti vajadusest kustutada abipolitseiniku andmed riiklikest registritest. Eelnõu muudatuste järel kohaldub abipolitseinikele ka siseministri 05.06.2013. aasta määrus 21 „Politseiametniku daktüloskopeerimise ja DNA-proovi võtmise ning daktüloskopeerimisel saadud andmete ja DNA-proovide edastamise kord“, millega hakatakse ühtselt reguleerima ka abipolitseinike daktüloskopeerimist ja DNA-proovide võtmist ning vastavate andmete kogumist, töötlemist ja edastamist.

Eelnõu punktiga 8 muudetakse PPVS-i § 108¹⁵, milles sätestatakse, et kui vabatahtlik merepäästja hukkub, haigestub või saab vigastada ülesannete täitmise käigus, kohaldatakse hüvitise maksmisel ja varalise kahju hüvitamisel abipolitseiniku seaduse §-des 38 ja 39 sätestatut. Punktiga 5 muudetakse PPVS § 108¹⁵. Kuna kehtestatakse uus APolS-i terviktekst, muutuvad ka viited hüvitise maksmise sätetele. Seega muudetakse ainult viitenorme, et need vastaksid uuele APolS-ile.

Eelnõu §-ga 67 muudetakse päästeseadust.

Kehtiva PäästeS § 382 lõike 1 kohaselt võib abidemineerija, kellel on RelvS §-s 34 sätestatud kehtiv relvaluba, demineerimistööl osalemisel kanda tulirelva. Sama paragrahvi lõike 3 punkti 2 järgi ei ole relvaluba vaja tulirelva kandmiseks ja kasutamiseks, kui abidemineerija on abipolitseinik, kellele on antud abipolitseiniku seaduse §-s 12 sätestatud alusel ja korras tulirelva kandmise õigus ning kes vastab abipolitseinikule esitatavatele tervisenõuetele. Kuna kehtestatakse uus APolS-i terviktekst, siis muutub abipolitseiniku tervisenõuete paragrahvi viide uues seaduses, mistõttu on vaja muuta ka PäästeS-i. Sisulisi muudatusi ei tehta.

Eelnõu §-ga 68 muudetakse relvaseadust.

Kehtiva relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 35 lõike 10 punktis 2 on sätestatud, et sama paragrahvi lõike 2 punktides 3 ja 4 ning lõikes 6 toodud nõudeid ei kohaldata abipolitseinikule, kellele on antud tulirelva kandmise õigus abipolitseiniku seaduse § 12 alusel ja korras ning kes vastab abipolitseinikuks asumisel kehtestatud tervisenõuetele. Kuna kehtestatakse uus APolS-i terviktekst, muutub viide abipolitseiniku tervisenõuete paragrahvile. Seetõttu on vaja teha vastav muudatus ka RelvS-is. Sisulisi muudatusi ei tehta.
Eelnõu §-ga 69 muudetakse riigipiiri seadust.

Punktiga 1 asendatakse seaduse tekstis, välja arvatud §-s 97, sõna „politsei“ sõnadega „Politsei- ja Piirivalveamet“ vastavas käändes. Muudatus on vajalik õigusselguse ja ühtse terminoloogia tagamiseks, kuna kehtivas RiPS-is on kasutatud sõnu „politsei“ ning „Politsei- ja Piirivalveamet“. KorS § 4 lõike 1 kohaselt on Politsei- ja Piirivalveamet Siseministeeriumi valitsemisalas asuv valitsusasutus. Politsei- ja Piirivalveamet on politseiasutus. Muudatus ei too kaasa sisulisi muudatusi.

Eelnõu punktidega 2–3 täiendatakse RiPS § 11. Muudatused on vajalikud selleks, et abipolitseinik saaks valvata riigipiiri ja teha piirikontrolli. Seejuures antakse abipolitseinikule käesoleva seletuskirja kolmandas osas kirjeldatud KorS-i erimeetmete kohaldamise õigus. Piirdutud on rangelt vajalikuga. Abipolitseinikul ei ole riigipiiri valvamisel või piirikontrolli tegemisel vajalik kohaldada KorS §-des 31, 50, 51 või 53 sätestatud riikliku järelevalve erimeedet.

Õigusselguse eesmärgil sätestatakse, et abipolitseinik võib riigipiiri valvamisel või piirikontrolli tegemisel pidada välismaalase kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses (edaspidi VRKS) ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses (edaspidi VSS) sätestatud alusel ja korras. Selline erisus RiPS-is ei ole vajalik PPA ametnikele, kellele on seadusandja andnud eriseadustes volitusi rakendada riikliku järelevalve erimeetmeid riigipiiri valvamise ja piirikontrolli ülesannete täitmiseks muudel alustel, kui on KorS-is sätestatud. Tegu on olukordadega, kus piirikontrolli käigus ilmneb, et välismaalane ei vasta Eestisse sisenemise tingimustele, või patrull- ja vaatlustegevuse käigus avastatakse ebaseaduslikult riigipiiri ületanud välismaalane. Kui sellistel juhtudel esineb VRKS-is või VSS-is sätestatud alus välismaalase kinnipidamiseks, võib seda alust rakendada ka abipolitseinik. Täiendus on vajalik, sest käesoleva eelnõuga tehtavate muudatuste läbiv eesmärk on võimaldada iseseisvat pädevust teostaval abipolitseinikul tagada avalikku korda viisil, et tal oleks õigus rakendada hädavajalikke meetmeid korrarikkumise kõrvaldamiseks. KorS § 46 lõikes 1 sätestatud kinnipidamise alused ei anna volitust pidada kinni välismaalast, kes on ületanud riigipiiri ebaseaduslikult või kes üritab Eestisse piiripunkti kaudu siseneda ilma selleks õigust omamata. Seetõttu on eriseadustest tulenevate volituste andmine vajalik.

Vahetu sunni kohaldamisel ja erivahendi kasutamisel tuleb lähtuda ApolS-is sätestatust. Selguse huvides tuleb märkida, et abipolitseinikele ei anta piirikontrolli tegemisel reisidokumendi tembeldamise õigust, sest tembeldamine kaob Schengeni välispiiril eeldatavasti 2025. aasta sügisel, kui rakendub riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem. Samuti on eespool selgitatud, et abipolitseinik ei tohi piirikontrollis teha sisenemiskeeldu. Kui riiki sisenemise tingimused ei ole täidetud, teeb sisenemiskeelu politseiametnik.

Eelnõu §-ga 70 muudetakse tubakaseadust.

Muudatusega saavad abipolitseinikud õiguse teostada riiklikku järelevalvet alaealiste tubakatoodete tarbimise piirangute üle samadel alustel, mis seni olid politseiametnike pädevuses. See tähendab, et abipolitseinikud võivad järelevalve teostamisel rakendada korrakaitseseaduses sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Lisaks saavad abipolitseinikud õiguse viia läbi TubS-i alusel kontrolltehingut juhtudel, kui muude meetmete abil ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud tubakatoodetega kauplemise nõuete täitmise üle järelevalvet teostada. Nii suureneb abipolitseinike roll avaliku korra ja alaealiste kaitsel, võimaldades neil tõhusamalt ennetada ning tõrjuda tubaka kättesaadavusega seotud rikkumisi.

Punktiga 1 antakse abipolitseinikule TubS § 32 punkti 6 alusel õigus teostada riiklikku järelevalvet alaealisele kohaldatava tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote tarbimise keelu ja piirangute järgimise üle. Kehtiva TubS § 32 punkti 6 kohaselt teostab riiklikku järelevalvet alaealisele kohaldatava tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote tarbimise keelu ja piirangute järgimise üle politseiametnik. Muudatuse tulemusel saab abipolitseinik õiguse teostada riiklikku järelevalvet alaealiste tubakatoodete ja nendega seotud toodete tarbimise keelust ja piirangutest kinnipidamise üle, sealhulgas kontrolltehingu läbiviimiseks. Muudatus on vajalik selleks, et teha tõhusamat järelevalvet alaealiste seas tubakatoodete ja nendega seotud toodete (nt e-sigaretid) keelatud tarbimise ja omamise üle. Tubakatoodete varajane kasutamine suurendab sõltuvusriskide ja tervisekahjustuste tekkimist. Tubaka- ja nikotiinitoodete tarvitamise uuring114 näitab, et tavasigarettide tarvitamine on vähenenud, kuid samal ajal on kasvanud alternatiivsete toodete (e-sigaretid, nikotiinipadjad) kasutamine, eriti noorte seas, osaliselt tänu nende magusamaitselistele ja meeldivamatele variantidele. Uuringus tuuakse välja ka asjaolu, et 7 protsenti küsitletud õpilastest tarvitab tubaka- ja nikotiinitooteid iga päev või peaaegu iga päev. Mida nooremalt proovitakse, seda suurem on tõenäosus, et hakatakse regulaarselt tarvitama. Näiteks on e-sigaretti proovinud 1 protsent 11-aastastest, 6 protsenti 13-aastastest ja 10 protsenti 15-aastastest. Uuringust selgub, et 61 protsenti õpilastest hangib tooteid sõpradelt, 38 protsenti diileritelt ja 43 protsenti kelleltki teiselt. Kolmandik 14–15-aastastest õpilastest hangib tubakatooteid kioskist, tanklast või tavapoest, kuigi see on Eestis seadusega keelatud.

Tõhus järelevalve vähendab noorte võimalusi rikkumisi toime panna ja suurendab teadlikkust tubakatoodete kahjulikkusest. Võimalus rikkumisi varakult märgata aitab suunata noori tervislikumate valikute poole. Kuna abipolitseinikud tegutsevad ka väljaspool tavalist politseipatrulli, näiteks koolide ja noortekeskuste läheduses või eri üritustel, suureneb järelevalve tõhusus. Seega saavad abipolitseinikud edaspidi seadusest tuleneva õiguse teha järelevalvet ja sekkuda olukordades, kus alaealised tarbivad või omavad tubakatooteid.

Punktiga 2 antakse abipolitseinikule TubS § 33 lõike 3 alusel õigus lisaks TubS § 33 lõikes 1 nimetatud erimeetmetele kohaldada riikliku järelevalve teostamiseks ka korrakaitseseaduse §-des 47 ja 48 sätestatud erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Kehtiva TubS § 33 lõike 3 kohaselt võib politseiametnik lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1115 nimetatud erimeetmetele kohaldada riikliku järelevalve teostamiseks ka korrakaitseseaduse §-des 47 ja 48 sätestatud erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Kuna abipolitseinik saab muudatuse tulemusel õiguse TubS-i alusel riikliku järelevalve teostamiseks, siis selle lõikega antakse abipolitseinikule õigus järelevalve raames KorS §-des 47 ja 48 sätestatud erimeetme kohaldamiseks. Seega saab abipolitseinik TubS-i alusel järelevalvet tehes teha turvakontrolli ja isiku läbivaatust. Sealjuures peab ta lähtuma uues APolS-is neile meetmetele ettenähtud erisustest, näiteks ei tohi läbi vaadata isiku kehaõõnsusi. Kui III astme abipolitseinikud iseseisvalt patrullivad, siis saavad nad kasutada neid erimeetmeid ega pea alati ootama patrullpolitseiniku saabumist, vaid saavad olukorra ise lahendada.

Punktiga 3 antakse abipolitseinikule TubS § 331 lõike 4 alusel õigus korrakaitseseaduse §-s 52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras hoiulevõetud tubakatoode ja tubakatootega seonduv toode üle anda alaealise seaduslikule esindajale. Kehtiva TubS § 331 lõike 4 kohaselt on politseiametnikul õigus korrakaitseseaduse §-s 52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras hoiulevõetud tubakatoode ja tubakatootega seonduv toode üle anda alaealise seaduslikule esindajale. Kuna abipolitseinik saab muudatuse tulemusel õiguse tubakaseaduse alusel riikliku järelevalve teostamiseks, siis selle lõikega antakse ka abipolitseinikule õigus hoiulevõetud tubakatoode ja tubakatootega seonduv toode üle anda alaealise seaduslikule esindajale. See muudab järelevalvetoimingud sujuvamaks, tõhusamaks ja ressursside kasutamise mõttes optimaalsemaks.

Näide. III astme abipolitseinikud patrullivad pargis, kus märkavad 13-aastast Karli e‑sigaretti kasutamas. Nad võtavad selle korrakaitseseaduse § 52 alusel hoiule. Tavaliselt peaksid nad ootama politseiametnikku või viima tubakatoote jaoskonda, kuid kuna Karli ema töötab lähedal, võtavad nad temaga kohe ühendust. Ema saabub mõne minutiga, abipolitseinikud annavad talle e-sigareti üle ja selgitavad olukorda.
Punktiga 4 sätestatakse, et kontrolltehingu tegemisel kohalduvad abipolitseinikule TubS § 332 lõigetes 5–8 ettenähtud õigused ja kohustused. Kehtiva TubS § 332 lõike 5 kohaselt on kontrolltehing müügilepingu või muu võlaõigusliku tehingu tunnustega toiming, mille eesmärk on kontrollida õigusaktidega kehtestatud nõuetest kinnipidamist. Kontrolltehingut tegev ametiisik või kaasatud isik võib varjata isiku eest, kelle suhtes kontrolltehing tehakse, ja teiste isikute eest tehingu eesmärki. Kontrolltehingut tegev ametiisik ei pea ennast esitlema ega kandma vormiriietust, samuti ei pea ametiisik esitama ametitunnistust enne, kui kontrolltehingu eesmärk on saavutatud. Käesoleva lõikega antakse ka abipolitseinikule õigus kontrolltehingu tegemisel varjata oma isikut ning ta ei pea ennast esitlema ega esitama ametitunnistust enne, kui kontrolltehingu eesmärk on saavutatud.

Seega tekib muudatuse tulemusena abipolitseinikule õigus viia läbi kontrolltehingut. Müügikohtadest tubakatoote kättesaadavus alaealistele on keelatud TubS §-ga 28. Selles on sätestatud, et alaealisele on keelatud müüa ja müügiks pakkuda tubakatoodet, tubakatoote tarvitamiseks mõeldud toodet, tubakatoote kujuga sarnanevat toodet, tubakatootega sarnaselt kasutatavat toodet või selle osiseid. Selle keelu järgimiseks on müüjal kohustus nõuda ostjalt tema isikut tõendava dokumendi esitamist ning õigus keelduda eelmises lauses loetletud toodete müümisest, kui dokumenti ei esitata. Tubakatoote, tubakatoote tarvitamiseks mõeldud toote, tubakatoote kujuga sarnaneva toote, tubakatootega sarnaselt kasutatava toote või selle osiste müümisel peab müüja tuvastama ostja vanuse isikut tõendava dokumendi alusel. Isikut tõendava dokumendi alusel ei pea müüja ostja vanust tuvastama, kui ostja on ilmselgelt täisealine või kui ostjaks on müüjale teada täisealine isik. Kontrolltehing võimaldab teha järelevalvet alaealistele tubakatoodete müümise üle nii, et kaotab ära vaidluse selles, kas alaealisele müüdi tubakatoodet. Saades info, et müügikohas müüakse alaealistele tubakatoodet, on võimalik kiiresti reageerida ning kontrollida selle paikapidavust ja leida probleemile lahendus. Kontrolltehingu regulatsioon on fikseeritud TubS §-s 332. Kehtiva TubS-i alusel toimub kontrolltehing politseiametniku, mitte abipolitseiniku järelevalve all. Muudatuse tulemusel saab tehing toimuda ka abipolitseiniku järelevalve all. Kui kontrolltehingu käigus selgub, et müüja müüb alaealisele tubakatoodet, ei ole tegemist süüteoga ning müüjat ei saa selle eest vastutusele võtta.

Eelnõu §-ga 71 muudetakse tulumaksuseadust.

Kehtiva tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 19 lõike 3 punktis 12 on sätestatud, et tulumaksuvabastus laieneb abipolitseinikule tehtud hüvitisele, kui see on seotud abipolitseiniku seaduse alusel abipolitseinikule määratud ülesannete täitmisega. Kuna kehtestatakse uus APolS-i terviktekst, muutub viide vastavale sättele, mille alusel abipolitseinikule ülesandeid määratakse. Seetõttu on vaja teha vastav muudatus ka TuMS-is. Sisulisi muudatusi selle osas ei tehta.

Eelnõu §-ga 72 muudetakse vangistusseadust.

Eelnõu §-ga 72 muudetakse vangistusseadust seoses abipolitseiniku seaduse eelnõuga, millega luuakse võimalus kaasata II ja III astme abipolitseinikke koos politseiametnike või ametnikega politseid toetama ka isikute kinnipidamiskohas, sealhulgas arestimajas, kinnipidamisega seotud toimingutesse. Kuna isikute kinnipidamist arestimajas reguleerib vangistusseadus, on vajalik sätestada abipolitseiniku roll ja pädevuse ulatus asjakohaselt ka selles seaduses.

VangS § 156 reguleerib kinnipidamist arestimajas. Kinnipidamistingimusi tagava politseiametniku õigused ja kohustused on VangS-i § 156 lõike 4 alusel määratletud kogu vangistusseaduse ulatuses, kuid nende tõlgendamisel tuleb arvestada politsei arestimaja eripära. Arestimaja funktsioon ja tegevusulatus on võrreldes vanglaga oluliselt piiratum ning isikud viibivad seal üldjuhul lühiajaliselt. Paljud vanglale iseloomulikud tegevused ja olukorrad kas ei esine arestimajas üldse või esinevad oluliselt väiksemas mahus, sealhulgas kinnipeetavate töötamine, hariduse omandamine ja ühiseluruumide kasutamine, samuti on piiratum kokkusaamiste, pakkide vastuvõtmise ja kirjavahetuse ulatus. Lisaks on seniste PPA arestimajade koormus olulises mahus üle antud Tallinna, Tartu ja Viru vanglatele, kus kinnipidamistingimusi ei taga politsei, vaid vanglaametnikud.

Eelnõuga täiendatakse VangS-i § 156 lõikega 4¹, millega nähakse ette, et abipolitseinikul on koos politseiametniku või ametnikuga eelvangistuse ja aresti täideviimisel kinnipidamistingimusi tagava politseiametniku käesolevas seaduses sätestatud õigused ja kohustused, kuid välistatakse otsustuspädevus lõikes loetletud sisuliste otsuste tegemisel. Politsei- ja Piirivalveametis täidavad kinnipidamistingimuste tagamisega seotud ülesandeid nii politseiametnikud kui ka avaliku teenistuse seaduse tähenduses ametnikud. Regulatsiooni eesmärk on hõlmata mõlemad teenistujate kategooriad ning tagada, et abipolitseinik saaks oma abistavat rolli täita koos kõigi nende teenistujatega, kellele vastavad ülesanded praktikas on antud.

Muudatuse eesmärk on täpsustada abipolitseiniku rolli ning pädevuse ulatust eelvangistuse ja aresti täideviimisel, tagades, et abipolitseinikul on abistavas rollis vajalikud õigused ja kohustused, kuid kaalutlus- ja otsustuspädevused jäävad üksnes pädevale politseiametnikule või ametnikule. Abipolitseiniku pädevus kinnipidamistingimuste tagamisel ei ole iseseisev, vaid realiseerub üksnes koos politseiametniku või ametnikuga ning ulatuses, mis on vajalik abistava rolli täitmiseks ja lubatud seadusega. Rõhk on praktiliste toimingute täitmisel, nagu järelevalve, turvalisuse tagamine ja korra hoidmine, mitte sisuliste kaalutlusotsuste tegemisel. APolS eelnõu § 4 lõige 3 reguleerib tegevusi, mida III astme abipolitseinik võib iseseisvalt teha, kuid arestimajas isikute kinnipidamine ei ole tegevus, mida III astme abipolitseinik teostaks iseseisvalt. Arestimaja toimimine tagatakse alati koos Politsei- ja Piirivalveameti politseiametnike ja ametnikega.
Lõikes loetletakse erandid, s.t pädevused, mida abipolitseinik ei teosta. Erandite eesmärk on hoida intensiivsemalt põhiõigusi riivavad otsustused, kinnipidamise režiimi kujundavad kaalutlusotsused ning distsiplinaarvõimu teostamine pädeva politseiametniku või ametniku pädevuses. Sellisteks eranditeks on muu hulgas ümberpaigutamise otsustamine, soodustuste kohaldamine, arestimajja sisenemise loa andmine, kirjade ära saatmata jätmine, kokkusaamiste võimaldamine, lühiajalise vabastamise või väljaviimise loa andmine, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, osalemine pakkide sisu kontrollimisel ning distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja distsiplinaarkaristuse määramine. Kõik nimetatud otsused teeb jätkuvalt PPA ametnik, kuid abipolitseinikul on õigus ja kohustus koos politseiametnike ja ametnikega neid otsuseid ellu viia.

Praktikas tähendab see, et abipolitseinik võib osaleda kinnipeetavate järelevalves, turvalisuse tagamises ja korra hoidmisel, samuti abistada isikute vastuvõtmise ja vabastamise juures, toidu jagamisel, arestialuste jalutamise ning muude arestimajas ettenähtud toimingute korraldamisel.

Eelnõuga täiendatakse VangS-i § 156 lõikega 4², millega nähakse ette, et abipolitseinik võib käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras kasutada vahetut sundi ning üksnes abipolitseiniku seaduse alusel talle väljastatud erivahendeid ja relvi.

Sätte eesmärk on tagada, et abipolitseinikul oleks arestimajas kinnipidamistingimuste tagamisel võimalik täita talle pandud abistavaid ülesandeid olukordades, kus korra, turvalisuse või isikute ohutuse tagamiseks on vajalik vahetu sekkumine. Samas on regulatsiooni keskseks eesmärgiks selgelt piiritleda abipolitseiniku vahetu sunni kasutamise ulatus ning välistada tõlgendus, mille kohaselt võiks abipolitseinik kasutada kõiki VangS-is ette nähtud vahetu sunni vahendeid.

Lõige 4² ei anna abipolitseinikule iseseisvat ega üldist õigust vahetu sunni kasutamiseks, vaid seob selle õiguse selgesõnaliselt käesolevas seaduses sätestatud juhtude ja korraga. See tähendab, et vahetut sundi võib kasutada üksnes olukordades, kus see on VangS-i alusel lubatud, ning üksnes eesmärgipäraselt, proportsionaalselt ja viisil, mis on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks või korra taastamiseks. Abipolitseinikul peab olema võimalik reageerida vahetule ohule ning osaleda koos politseiametniku või ametnikuga olukordade lahendamisel, kus vahetu sekkumine on vältimatu. Lõige 4² tagab selleks vajaliku õigusliku aluse.

Sättes on eraldi rõhutatud, et erivahendeid ja relvi võib abipolitseinik kasutada üksnes APolS-i alusel talle väljastatud ulatuses. Sellise sõnastusega täpsustatakse, et abipolitseiniku vahetu sunni vahendite ring on kitsam kui VangS-is üldiselt sätestatud ning ei hõlma kõiki vanglaametnikele või politseiametnikele lubatud vahendeid. Abipolitseinik ei või seega kasutada näiteks teenistuslooma, jalaraudu ega muid vahendeid, mille kasutamise õigus tuleneb VangS-st, kuid mis ei ole APolS-i alusel talle väljastatud.

Sätte sõnastus välistab ka võimaluse, et abipolitseinik saaks vahetu sunni vahendite osas tugineda üksnes VangS-le, mööda minnes APolS-is sätestatud piirangutest ja eeldustest, sealhulgas väljaõppest ja volitusest. Vahetu sunni kasutamise õigus on seega lahutamatult seotud APolS alusel väljastatud erivahendite ja relvadega ning nende kasutamiseks kehtestatud tingimustega.

Eelnõu §-ga 73 nähakse ette seaduse jõustumise tähtajad.

Sätte kohaselt jõustub käesolev seadus 2027. aasta 4. septembril. Nii jäetakse piisav aeg uuendusteks valmistuda ja nendeks vajalikud eeldused luua.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele uued terminid I astme abipolitseinik, II astme abipolitseinik ja III astme abipolitseinik.

See tähendab, et eelnõuga kehtestatakse uus süsteem, kus abipolitseinikud jaotatakse I, II ja III astmesse. Abipolitseiniku mõistet ei käsitleta enam ühetaolisena, vaid talle antakse erinev tase (aste), mis on seotud tema väljaõppe mahuga ja pädevustega (milliseid ülesandeid ta võib politseitöös täita ja kui iseseisvalt).

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ja kooskõla põhiseadusega

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusaktidega.

Abipolitseiniku pädevuse laiendamine, sealhulgas vahetu sunni ja erivahendite kasutamise võimaldamine, tõstatab küsimuse riigi tuumikfunktsiooni delegeerimise keelust ning riigi jõumonopoli põhiseaduslikust sisust. Põhiseaduse kohaselt kuulub avalik-õigusliku jõu rakendamine füüsiliste isikute suhtes riigi tuumikfunktsioonide hulka ning sellise pädevuse iseseisev delegeerimine eraisikutele (vabatahtlikele) ei ole lubatud. Keeld hõlmab eeskätt olukordi, kus avalik-õigusliku jõu kasutamine eraldatakse riigi organisatsioonilisest ja vastutuslikust raamistikust ning antakse eraisikule otsustusautonoomiana üle. Samas ei tähenda see, et eraisikute kaasamine riigivõimu teostamisse oleks põhimõtteliselt välistatud.

Abipolitseinikud ei ole avalikus teenistuses, kuid saavad siiski teatud avaliku õigusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi, näiteks relva kandmise ja vahetu sunni rakendamise võimaluse, mille puhul tuleb järgida selle kooskõla PS-iga. PS § 3 lõikes 1 on sätestatud, et riigivõimu võib rakendada üksnes seaduste või selle alusel antud õigusaktide alusel. Lisaks PS § 3 lõikele 1 on abipolitseinike regulatsioon seotud ka PS-i preambulis sätestatud kohustusega tagada sisemine rahu ja sellest tuletatud avaliku korra tagamisega. Kuna abipolitseinike tegevus mõjutab otseselt avalikku julgeolekut, peab kavandatava regulatsiooniga tagama, et abipolitseinike ülesanded ja pädevus – sealhulgas meetmete ja sunni kasutamise alused –oleksid reguleeritud õigusaktide tasandil, et tagada kooskõla põhiseaduse eesmärkide ja põhimõtetega.

Kuigi abipolitseinike kaasamine korrakaitsesse võib toetada riigi julgeoleku eesmärke, peab kavandatud regulatsiooniga tagama, et abipolitseinike tegevus ei moonutaks võimude lahusust ega tooks kaasa olukorda, kus eraisikud teostavad avalikku võimu viisil, mis ei ole kooskõlas õigusaktidega. Abipolitseinike tegevus peab olema suunatud avaliku korra ja rahu kaitsmisele, et tagada isikute elu ja turvalisus.

Kavandatava eelnõu laiem eesmärk on muu hulgas kaitsta igaühe elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28). Abipolitseinikel on oluline roll PS §-s 28 sätestatud tervise kaitse tagamisel, olles kaasatud politsei tegevusse. Abipolitseinikud, kes osalevad vabatahtlikult politsei tegevuses, aitavad tagada avalikku korda ja rahu, kuid nende tegevus ei ole otseselt seotud sotsiaalse abi osutamisega. Siiski on nende roll oluline, et hoida ära olukordi, mis võivad viia sotsiaalprobleemide tekkimiseni, sealhulgas avaliku korra rikkumisteni, mis võivad omakorda mõjutada isikute sotsiaalset heaolu. Seega võib öelda, et kuigi abipolitseinike peamine ülesanne on avaliku korra tagamine, on nende tegevus kaudselt seotud PS § 28 sätetega, sest nad aitavad ennetada olukordi, mis võivad viia sotsiaalprobleemide ja isikute abivajaduseni. Oluline on, et abipolitseinikud tegutseksid kooskõlas seadusega ja nende piires.

Lähtudes põhiseadusliku väärtuskorra ühtsuse ideest, tuleb pidada põhiõiguse riivet võimali­kuks ainult juhul, kui selle põhjus tuleneb PS-ist:

[PS] nimetab avalikku korda §-des 26 ja 33, § 40 lõikes 3, § 45 lõikes 1 ning §-des 47 ja 130, kuid ei määratle selle mõiste sisu sõnaselgelt. Lisaks avaliku korra mõistele kasutab põhiseadus ka sisemise ja välise rahu mõisteid, mille kaitsmine on preambuli kohaselt üks Eesti riigi põhiülesandeid. Välise rahu kaitsmine on riigi kaitsmine väljastpoolt lähtuvate, eelkõige sõjaliste ohtude eest (riigikaitsefunktsioon)11. Sisemist rahu võib vaadelda mõistena, mis hõlmab ühelt poolt avaliku korra kaitsmist seda ähvardavate ohtude eest (kõnealuse eelnõuga avalikule korrale antavas laias tähenduses), teiselt poolt süütegude menetlemist kriminaal- ja väärteomenetlustes.116

PS § 14 kohaselt on riik kohustatud tagama, et kõigil isikutel oleks võimalus oma õigusi kaitsta, sealhulgas juhul, kui nende õigusi on rikutud abipolitseinike tegevuse tõttu. Kavandatud eelnõuga nähakse ette distsiplinaarvastutus ja kahju hüvitamise kord.

Riigikohus on möönnud, et riigi karistusvõim kuulub riigi nn tuumikfunktsioonide hulka ning selle üleandmine eraõiguslikule juriidilisele isikule on üldjuhul välistatud. Samuti on kohus märkinud, et karistusvõimu delegeerimise keeld eraõiguslikule juriidilisele isikule puudutab otseselt ja vahetult vaid süüteomenetlusi ega laiene näiteks süüteomenetluste eelnevatele järelevalvelise iseloomuga haldustoimingutele. Seega võib järeldada, et riigivõimu delegeerimise üldine keeld on seotud eelkõige karistusvõimu delegeerimisega.

Seega tuleneb politsei tegevuse seaduslik alus PPVS-ist. Abipolitseinike tegevuse õiguslik ja meetmete rakendamise alus tuleneb APolS-ist ning loodava regulatsiooniga kehtestatakse meetmete rakendamise alused seaduses. Vastavalt APolS-ile on abipolitseinik isik, kes vabatahtlikult oma vabast ajast osaleb politsei tegevuses seaduses sätestatud alustel ja korras. Abipolitseinik ei kuulu politseiametnike koosseisu, kuid politsei tegevuses osalemise ajal on abipolitseinik riigivõimu esindaja, kelle seaduslikud korraldused on täitmiseks kohustuslikud. Õiguskantsler Indrek Teder oma arvamuses öelnud, et abipolitseinikel on teenistussuhtega olemuslikult sarnane suhe ning abipolitseiniku teenitusuhe algab ja lõpeb avalik-õiguslikus suhtes antud haldusaktiga117. Samuti on kehtivas seaduses sätestatud kodakondsuse, hariduse, vanuse ja ka kutsesobivuse nõuded, ette on nähtud abipolitseiniku kandidaadistaatus ning kaheastmeline väljaõpe, sätestatud on sotsiaalsed garantiid.

Avalik kord on KorS § 4 lõike 1 järgi ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. See tähendab, et avalik kord on õigushüvede kogum, mida kaitstakse korrakaitsevahenditega. Näiteks kuuluvad avaliku korra kaitse alla isikute õiguste ja vabaduste kaitse, kuritegude tõkestamine, tervise kaitse ja liiklusohutus. Riigikohtu kriminaalkolleegium118 on määratlenud avalikku korda kui „tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi“. Seega ei kehti avalik kord mitte ainult avalikus kohas, vaid laieneb kõigile elu­sfääridele: isiku subjektiivsete õiguste ja vabaduste kaitsele, ühiskonna turvalisusele, avaliku võimu toimimisele jne.

Avaliku korra kaitsega iseenesest ei kaasne isiku põhiõiguste riivet. Riivehaldus kaasneb aga juhul, kui ülesannete täitmiseks rakendatakse vajalikke meetmeid. Meetmete all mõeldakse toimin­guid, mis riivavad isiku põhiõigusi. Meetme riive ulatus sõltub konkreetsest ülesandest ja meetme olemusest. Küll aga ei kaasne riive automaatselt iga meetmega. Meetme sobivus ja vajalikkus tähendab, et korrakaitsetegevus peab olema eelkõige tõhus, st oht tuleb kõrvaldada võimalikult kiiresti ja lõplikult. Ühe ja sama ohu kõrvaldamiseks võib sobida mitu meedet. Avaliku korra kaitseks tuleb kasutada mitmest võrdsest sobivast meetmest seda, mis koormab üksikisikuid ja avalikkust kõige vähem. Meetme proportsionaalsus tähendab, et meede ei tohi olla ebaproportsionaalselt koormav ega muul viisil ebamõõdukas, arvestades meetme ees­märki.119 Ajaliselt on meede proportsio­naalne nii kaua, kui ei ole langenud ära selle rakendamise vajadus või on arusaadav, et sellega pole enam võimalik eesmärki saavutada.

1) PS § 19 lõikes 1 on toodud igaühe õigus vabale eneseteostusele, mis hõlmab sisuliselt kogu inimtegevust. PS-i kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et eneseteostusvabadus hõlmab vaba enesemääramist, eneseväljendust ja enesekujutamist ning tegutsemis­vabadust ehk vabadust teha või jätta tegemata seda, mida isik soovib. Õigus vabale eneseteostusele konkretiseerib inimväärikuse kaitse põhimõtet. Eneseteostusvabaduse kasutamisel peab austama ja arvestama ka teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.120

Õigust vabale eneseteostusele riivab iga negatiivne mõjutus riigivõimu poolt. Riigivõimu sekkumine vaba eneseteostuse õigusesse ei tähenda automaatselt PS rikkumist. Õigust vabale eneseteostusele nagu teisigi põhiõigusi tohib piirata kooskõlas PS-ga. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.121

Riigikohus on asunud seisukohale, et:

PS § 19 tagab igaühele vaba eneseteostuse õiguse tingimusel, et austatakse ja arvestatakse kolmandate isikute õigusi, põhiseaduslikku korda ning häid kombeid.122

Samuti on Riigikohus nimetanud õiguse eneseteostusele lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguseks ja nõustunud, et seda võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-iga otseselt keelatud.123

Vaba eneseteostuse põhimõte avaldub selles, et inimesed saavad vabatahtlikult panustada ühiskonna turvalisusse. Abipolitseinike regulatsioon võimaldabki eri huvidega isikutel seda teha ning riik soodustab sellist osalust. Kuna aga abipolitseinike tegevus võib kaasa tuua teiste põhiõiguste riiveid ning nad tegutsevad avaliku võimu toetajana riigi nimel, tuleb nende volitustele kehtestada selged piirid. See on vajalik, et vältida ülemäärast sekkumist teiste isikute õigustesse ja vabadustesse.

Abipolitseinike regulatsioon on seotud ka PS § 29 lõikes 1 sätestatud õigusega vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. See võimaldab isikutel, kellel ei ole võimalik töötada politseinikuna – näiteks varasema karjäärivaliku, elumuutuste või muude põhjuste tõttu –, panustada oma teadmiste, oskuste ja sisemise motivatsiooniga turvalisuse tagamisse vabatahtliku tegevuse kaudu.

2) PS §-s 20 on sätestatud igaühe õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, sealhulgas selleks, et hoida ära kuritegu või haldusõigusrikkumine või toimetada sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatav pädeva riigiorgani ette või vältida tema pakkuminekut või pidada kinni nakkus­haige, vaimuhaige, alkohoolik või narkomaan, kui ta on endale või teistele ohtlik. PS §‑s 20 on käsitletud seega väga intensiivset sekkumist. Õigus vabadusele, sealhulgas turvalisusele, on üks peamisi inimõigusi, sest sellest oleneb paljude teiste õiguste ja vabaduste kättesaadavus ning nende õiguste kasutamine. Riigikohus on asunud seisukohale, et õigus vabadusele on PS-i üks olulisemaid põhiõigusi.124 Oluline on, et vabaduse võtmine on avaliku, s.o riigi- või munitsipaalvõimu tegevus.125 PS § 20 lõike 2 järgi saab sellise põhiõiguse riive põhjendus olla üldistatult teiste isikute õiguste ja vabaduste ning avaliku korra kaitse.

3) PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused ning nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

4) PS §-s 32 on sätestatud omandipõhiõigus. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõran­dada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides. Omandipõhiõigus hõlmab nii omandipuutumatust ja omandi kaitset kui ka isiku õigust oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. PS-i kommenteeritud väljaandes on selgitatud:

Omandipõhiõigusesse sekkumine on [---] avaliku võimu niisugune käitumine, mis teeb põhi­õiguse kasutamise õiguslikult või faktiliselt võimatuks või keeruliseks [---] Omandi­põhiõiguse riive võib toimuda omandi kitsendamise või omandi sundvõõrandamise kaudu.126

Riigikohus on märkinud, et ka omandipõhiõigus on lihtsa seaduse­reservatsiooniga, st üld­juhul võib seda piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole PS-iga vastuolus.127

5) PS § 33 – igaühe kodu on puutumatu ning kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ei või tungida ega neid ka läbi otsida. Kodu mõiste hõlmab lisaks eluruumile, kus inimene alaliselt või peamiselt elab, ka suvilaid ja haagissuvilaid, laiemalt ka ameti- ja äriruume. Kodu puutumatust riivavad lisaks sissetungimisele, läbiotsimisele ja väljatõstmisele ka pealtkuulamis- ja jälgimisseadmete abil eluruumis, valduses või töökohas toimuva jälgimine ilma neisse kohtadesse sisenemata.

6) PS §-ga 34 on antud igaühele, kes viibib seaduslikult Eestis, õigus vabalt liikuda. Õigus vabalt liikuda hõlmab nii ühest kohast teise liikumist kui ka teatud kohas viibimist. Seda õigust võib piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral, nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse ära­hoidmiseks ning kriminaalmenetluse tagamiseks. Nii PS § 34 kui ka 20 lubab kehtestada piiranguid isiku vabadusele liikuda. PS §-s 34 on loetletud hulk liikumisvabaduse piiramise aluseid, sealhulgas teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse. Näiteks võib joobe­seisundis mootorsõiduki juhi juhtimisõiguse peatamine, mis piirab tema liikumisvabadust, olla kohane meede, et kaitsta teiste inimeste elu, tervist ja omandit.128

Sarnaselt PPA tegevuse põhialusele peavad ka abipolitseinikud oma tegevuses ja meetmete kohaldamisel lähtuma seaduslikkuse, proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõttest. Samuti on abipolitseinik haldusmenetluse seaduse § 8 lõike 1 järgi kohustatud haldusülesannete täitmisel järgima haldusmenetluse seaduse põhimõtteid, nagu isikute põhiõiguste ja vabaduste austamine, tegutsemine eesmärgipäraselt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Samuti ei tohi KorS-is sätestatud riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel kalduda kõrvale rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest, näiteks ebainimliku ja julma kohtlemise keelust.

Seega peab abipolitseiniku otsus meetme rakendamiseks olema:

1) seaduslik – otsuse tegemisel ei tohi ületada seadusega antud volitusi;

2) proportsionaalne – otsus peab olema kaalutletud, proportsionaalne, kohane ja vajalik eesmärgi saavutamiseks, saavutatav eesmärk peab olema võrdeline isikule tekitatava põhiõiguste riivega; näiteks kui meede ei aita enam eesmärki saavutada või esineb alternatiivne meede, lasub korrakaitseorganil kohustus meetme rakendamine ise lõpetada või asendada see õiguspärase ning proportsionaalse meetmega;

3) otstarbekas – eesmärgi saavutamiseks tuleb kasutada isiku põhiõigusi kõige vähem riivavat viisi. Meetmeid kasutatakse nende isikute suhtes, kellest oht lähtub või kes on ise ohustatud. Kui isik ei ole ohustatud ega ise enda tegevusega ohtu ei kujuta, siis ole abipolitseinikul õigust ka isiku põhiõigusi riivata.

Tagamaks, et abipolitseinikud oskasid põhiõiguseid politseiametnikega võrdväärselt rakendada, parendatakse uue APolS-iga abipolitseiniku väljaõppe süsteemi. Abipolitseiniku väljaõppe süsteem muutub politseihariduse mudeli osaks. Abipolitseiniku õigused ja meetmete kasutamine saavad olema seotud tema läbitud väljaõppega. Luuakse uus baasõpe, mis on kõigile kohustuslik ja annab esmase arusaama PPA-st kui organisatsioonist ning tema ülesannetest. Meetme rakendamise õiguse saamiseks tuleb aga abipolitseinikul läbida valdkonnale spetsialiseeritud teooriaõpe ning vastav praktiline õpe, mis tagab talle ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused. Vastava õppe läbimine on vältimatu, et saada lisavolitused. Samuti on abipolitseinike tegevuse üle ette nähtud distsiplinaarjärelevalve ning neile kohaldub kohtulik kontroll, seda küll PPA tegevuse kontrolli kaudu. Vastavalt APolS-ile vastutab abipolitseiniku tegevuses osalemise ajal PPA, sealhulgas siis, kui abipolitseinik rakendab meetmeid või kohaldab vahetut sundi, kuna ta tegutseb PPA nimel. Isiku õigus nõuda enda õiguste ja vabaduste rikkumise lõpetamist võimaldab kohtuvõimul kontrollida täidesaatva riigivõimu ohutõrjeõiguslikku tegevust. Kohtu sisuline kontroll politsei- ja korrakaitseorganite ohutõrjeõigusliku tegevuse üle tagab, et politsei- ja korrakaitseorgani ebaseaduslikku tegevust piiratakse ning seeläbi vähendatakse riigivõimu omavoli ohtu.

Eelnõust tuleneb, et abipolitseinik osaleb politsei kui täitevvõimu organi tegevuses. Abipolitseiniku tegevus toimub alati politsei ülesannete raamides, Politsei- ja Piirivalveameti poolt määratud pädevuse piires ning organisatsioonilise kontrolli all. Abipolitseiniku astmeline jaotus ning sellest tulenev pädevuste diferentseerimine (§ 4) näitab selgelt, et on loobutud üldisest ja piiramata volitusest ning iseseisva tegutsemise võimalus on seotud üksnes III astme abipolitseinikuga, kellele on kehtestatud rangemad haridus-, keeleoskuse-, staaži- ja väljaõppenõuded. Seejuures on ka III astme abipolitseiniku iseseisev tegutsemine piiratud konkreetsete järelevalvevaldkondadega ning mitmed intensiivsemad riikliku järelevalve erimeetmed ja vahetu sunni vormid on seaduses välistatud või lubatud üksnes politseiametniku korraldusel.

Vahetu sunni ja erivahendite kasutamise regulatsioon eelnõus ei anna abipolitseinikule iseseisvat pädevust riigi jõumonopoli teostamiseks. Eelnõu § 25 kohaselt võib II ja III astme abipolitseinik kasutada vahetut sundi üksnes korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras ning eelnõus ette nähtud erisusi järgides. Eelnõu eristab selgelt olukordi, kus vahetut sundi võib kohaldada politseiametniku korraldusel, ning juhtumeid, kus III astme abipolitseiniku iseseisev tegutsemine on lubatud, välistades samal ajal mitmed kõrge intensiivsusega sekkumised. Selline lahendus säilitab riigi otsustus- ja vastutusmonopoli vahetu sunni rakendamise üle ning ei anna abipolitseinikule pädevust hinnata jõu kasutamise lubatavust väljaspool seadusega ette nähtud ja riigi poolt kontrollitavat raamistikku.

Abipolitseiniku staatuse ja pädevuse kujundamisel on seadusandja arvestanud ka isiku sobivuse ja usaldusväärsuse tagamisega. Eelnõu näeb ette ulatusliku nõuetele vastavuse kontrolli ja taustakontrolli (§§ 7–10), tervisekontrolli (§ 12) ning mahuka ja diferentseeritud väljaõppesüsteemi (§§ 13–16). Selline regulatsioon ei ole formaalne, vaid teenib eesmärki tagada, et politsei tegevuses osalemisse kaasatud isikud vastavad avaliku võimu teostamisega paratamatult kaasnevatele kõrgendatud nõuetele. See omakorda vähendab riski, et vahetut sundi rakendataks meelevaldselt või riigi kontrollist väljaspool.

Oluline on ka vastutuse aspekt. Eelnõu näeb ette, et abipolitseiniku tegevus on allutatud distsiplinaarvastutusele, mis on kujundatud avaliku teenistuse seaduse loogikat, ning varaline vastutus on reguleeritud eraldi ja piiratud ulatuses. Politsei tegevuses osalemisel abipolitseinikule või kolmandatele isikutele tekitatud kahju hüvitab riik, mis kinnitab, et välissuhtes kannab vastutust riik kui avaliku võimu kandja.

Abipolitseinike kaasamist saab toetavalt vaadelda ka põhiseaduse § 124 valguses, mis sätestab Eesti kodanike kohustuse osaleda riigikaitses seaduses sätestatud alustel ja korras. Kuigi see säte ei õigusta iseenesest riigi tuumikfunktsioonide delegeerimist ega anna vahetu sunni kasutamise üldist luba, väljendab see riigikaitse ja riigi julgeoleku laia käsitust, mille kohaselt riik võib kaasata kodanikke sisemise julgeoleku ja avaliku korra tagamisse ka väljaspool professionaalset teenistust. Eelnõus sätestatud kriisirolliga abipolitseiniku institutsioon kinnitab, et seadusandja on näinud abipolitseiniku rolli osana riigi laiemast toimepidevuse ja julgeoleku tagamise süsteemist, mitte eraldiseisva jõu kasutajana.

Seega abipolitseinik ei teosta avalikku võimu iseseisvalt ega enda nimel, vaid osaleb riigivõimu teostamises Politsei- ja Piirivalveameti organisatsioonilise kontrolli all ning üksnes seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras, mille eest vastutus jääb riigile. Sellisel juhul ei ole tegemist riigi tuumikfunktsiooni delegeerimisega eraisikule, vaid riigi täitevvõimu ülesannete korraldusliku täitmisega põhiseaduse raamides.

APolS eelnõu § 5 lõike 1 punkti 9 kohaselt ei või abipolitseinik olla kriminaalmenetluses kahtlustatav ega süüdistatav. Eelnõu kohaselt kontrollitakse esmase taustakontrolli raames, kas isik, kes kandideerib abipolitseiniks on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav. Täiendav kontroll on lubatud üksnes põhjendatud kahtluse korral.

Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib põhiõigusi ja -vabadusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega ning sellised piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguste piiramine on lubatav üksnes juhul, kui piirangul on seaduslik alus, see teenib legitiimset eesmärki ning on sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Kõnealune regulatsioon võib riivata põhiseaduse § 22 lõikes 1 sätestatud süütuse presumptsiooni, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Süütuse presumptsioon on oma olemuselt eelkõige menetluslik põhiõigus, mille eesmärk on tagada õiglane kriminaalmenetlus ja vältida isiku süü eeldamist enne selle tõendamist. Käesoleval juhul ei ole piirangu eesmärgiks ega tagajärjeks isiku käsitamine süüdlasena, vaid hinnangu andmine isiku sobivusele täita abipolitseiniku ülesandeid.

Lisaks võib regulatsioon riivata põhiseaduse § 29 lõikes 1 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Samas võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Abipolitseiniku tegevus ei ole tavapärane töösuhe, vaid osalemine politsei tegevuses vabatahtlikkuse alusel. PS § 29 ei taga subjektiivset õigust asuda mistahes ametikohale või saada mistahes eristaatust, kui seadusandja on sellise staatuse jaoks kehtestanud objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalsed tingimused. Abipolitseiniku puhul on üheks selliseks tingimuseks keeld olla kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetlus ning arvestades abipolitseiniku ülesandeid, on see nõue põhjendatud ja proportsionaalne.

Piirangu seadmise eesmärk on tagada abipolitseinike usaldusväärsus, vältida huvide konflikte ning vastata ühiskonna kõrgetele ootustele Politsei- ja Piirivalveameti ning politsei tegevuses osalevate isikute suhtes. Abipolitseinik osaleb politsei tegevuses, sealhulgas riikliku järelevalve teostamises ja vahetu sunni kohaldamises, mistõttu on vältimatult vajalik, et selliseid ülesandeid täidavad üksnes isikud, kelle suhtes ei esine põhjendatud kahtlust nende usaldusväärsuses. Seega on piirangu eesmärk avaliku korra ja julgeoleku kaitse ning avaliku võimu teostamise usaldusväärsuse tagamine.
Piirang on sobiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks, kuna kriminaalmenetluse all oleva isiku välistamine abipolitseinikuks nimetamisest aitab ennetada võimalikke riske avaliku võimu väärkasutamiseks ning säilitada avalikkuse usaldust politsei ja abipolitseinike tegevuse vastu.

Piirang on ka vajalik, kuna eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne muu, isikut vähem koormava abinõuga, mis oleks vähemalt sama efektiivne. Abipolitseinikuks kandideerija puhul ei ole võimalik rakendada leebemaid meetmeid, nagu ülesannete piiramine või staatuse peatamine, kuna isik ei ole veel abipolitseiniku staatust omandanud. Samuti tuleb arvestada, et kriminaalmenetluse läbiviijaks on tavapäraselt politsei, mistõttu võib kriminaalmenetluses kahtlustatava või süüdistatava isiku kaasamine politsei tegevusse kaasa tuua huvide konflikti.

Piirangu mõõdukust kinnitab asjaolu, et tegemist ei ole püsiva ega lõpliku välistamisega. Juhul kui kahtlus langeb ära või kriminaalmenetlus lõpetatakse, on isikul võimalik uuesti esitada avaldus abipolitseinikuks saamiseks. Seega piirang kujutab endast ajutist ja eesmärgipärast sobivusnõuet.

Arvestades eeltoodut, on eelnõus sätestatud piirang kooskõlas põhiseaduse §-dega 11, 22 ja 29 ning demokraatlikus ühiskonnas vajalik meede avaliku huvi ja teiste isikute põhiõiguste kaitseks.

Kohtute seaduse muudatused, mis puudutavad kohtukordniku regulatsiooni, vastavad õigusriigi põhimõttele (PS § 10), seaduslikkuse põhimõttele (PS § 3), võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttele (PS § 4), kohtuvõimu sõltumatusele (PS § 146 ja § 149), samuti isikupuutumatuse (PS § 20) ja omandipõhiõiguse (PS § 32) kaitse nõuetele.

Õigusriigi põhimõttest (PS § 10) tulenevad õigusselguse, õiguskindluse ja proportsionaalsuse nõuded. Eelnõu muudatused puudutab kitsalt ja sihipäraselt kohtukordniku regulatsiooni ning selle eesmärk on kõrvaldada senises õiguses ilmnenud ebaselgused ja lüngad. Muudatustega täpsustatakse kohtukordnike korrakaitselisi õigusi, piiritletakse selgelt kasutatavad erivahendid ja relvad ning seotakse kohtukordnike volitused vahetult korrakaitseseaduses sätestatud alustega. Seeläbi suureneb õigusselgus nii kohtukordnike endi kui ka isikute jaoks, kelle suhtes korrakaitselisi meetmeid võidakse kohaldada.

Kooskõlas PS § 3 lõikes 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kõik eelnõuga kaasnevad põhiõiguste võimalikud riived – sealhulgas isiku kinnipidamine (KorS § 46), isiku läbivaatus (KorS § 48), vallasasja läbivaatus (KorS § 49) ja vallasasja hoiulevõtmine (KorS § 52) – on sätestatud korrakaitseseaduses ning kohtute seadus viitab neile selgelt ja konkreetselt. Kohtute seadus ei loo uusi iseseisvaid riivealuseid, vaid määratleb, millises ulatuses on kohtukordnikul õigus neid korrakaitseseaduses juba sätestatud meetmeid kohaldada.

Eelnõus sisalduv volitusnorm, mille alusel justiits-ja digiminister kehtestab I ja II astme kohtute kohtukordnikele erivahendite ja relvade väljastamise, tagastamise ja kandmise korra ning väljaõppe nõuded, on kooskõlas seadusereservatsiooni põhimõttega. Volitusnorm on piisavalt täpne ega delegeeri täitevvõimule seadusandja ainupädevusse kuuluvaid küsimusi. Põhiõiguste riive alused ja ulatus tulenevad seadusest (korrakaitseseadusest ja kohtute seadusest), volitusnorm puudutab üksnes korralduslikku korda ning väljaõppe tehnilisi nõudeid. Riigikohtu osas näeb eelnõu ette eriregulatsiooni, mille kohaselt kehtestab Riigikohus oma kohtukordnikele vastava korra ise, mis on kooskõlas põhiseadusliku institutsiooni eristaatusega.

Eelnõu on kooskõlas võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega (PS § 4) ega riiva kohtuvõimu sõltumatust (PS § 146). Kohtukordnikud ei teosta kohtuvõimu ega osale õigusemõistmises. Nende ülesanne on tagada kohtumenetluse nõuetekohane ja turvaline läbiviimine ning hoida kohtus korda. Kohtukordnikele antavad õigused on funktsionaalsed korrakaitseõigused, mis on vajalikud kohtuhoonete turvalisuse tagamiseks ning ei võimalda sekkuda kohtumenetluse sisulisse käiku ega mõjutada kohtuotsuseid.

Eelnõu arvestab selgelt Riigikohtu kui põhiseadusliku institutsiooni sõltumatust. Põhiseaduse § 149 lõike 3 kohaselt on Riigikohus riigi kõrgeim kohus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Sellest tulenevalt peab Riigikohus saama ise otsustada oma sisekorra üle, sealhulgas oma kohtukordnike töökorralduse ja varustuse üle. Eelnõu näeb ette, et Riigikohtu kohtukordnikele erivahendite ja relvade väljastamise ning kandmise korra kehtestab Riigikohus ise. Samuti tegutsevad Riigikohtu kohtukordnikud Riigikohtu kehtestatud ametijuhendi alusel. See tagab Riigikohtu enesekorraldusõiguse ning välistab täitevvõimu sekkumise Riigikohtu sisemistesse korralduslikes küsimustesse.

Isikupuutumatuse ja liikumisvabaduse kaitse (PS § 20) seisukohast näeb eelnõu ette üksnes sellised piirangud, mis on seaduses sätestatud, teenivad legitiimset eesmärki ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja mõõdukad. Isiku ja vallasasja läbivaatuse ning isiku kinnipidamise eesmärgiks on avaliku korra kaitsmine, vahetu ohu tõrjumine ja kohtute turvalisuse tagamine.

Piirangud on sobivad, kuna isiku ja vallasasja läbivaatus võimaldab tuvastada keelatud esemeid ja välistada vahetu ohu realiseerumise. Piirangud on vajalikud, sest üksnes pinnapealne turvakontroll ei võimalda kõiki ohte tuvastada, eriti olukorras, kus isikutel on kaasas kotid või muud esemed. Piirangud on mõõdukad, kuna läbivaatus on piiratud ulatuses, toimub üksnes seaduses sätestatud alustel ning isiku keha ja kehaõõnsuste läbivaatus on selgesõnaliselt keelatud. Samuti on kohtukordnikele lubatud üksnes mitteletaalsed relvad ning tulirelvade kasutamine on välistatud, mis vähendab riivete intensiivsust.

Omandipõhiõiguse (PS § 32) riive seoses vallasasja hoiulevõtmisega on ajutine ja selgelt reguleeritud. Esemed, mille valdamine ei ole keelatud, tagastatakse viivitamata hoiulevõtmise aluse äralangemisel. Keelatud esemed antakse viivitamata üle Politsei- ja Piirivalveametile, et tagada avalik ohutus ja vältida kohtute muutumist keelatud esemete hoiukohaks. Selline lahendus on proportsionaalne ning teenib selget üldist huvi.

Kokkuvõttes on eelnõu kooskõlas põhiseaduse, korrakaitseseaduse, relvaseaduse, avaliku teenistuse seaduse ja haldusmenetluse seadusega. Muudatused toetab õigusemõistmise nõuetekohast ja turvalist toimimist.

6. Seaduse mõjud

2025. aasta lõpu seisuga on PPA-s 1283 abipolitseinikku. 2025. aasta jooksul abipolitseinike poolt panustatud töötundide arv kasvas 2024. aastaga võrreldes 7,5% (2024 – 159 000 töötundi; 2025 – 171 000 töötundi). Järgnevas tabelis võetakse kokku abipolitseinike arv ja pädevused viimase kuue aasta kohta.

Tabel 5. Abipolitseinike arv ja pädevused (allikas PPA)

2020
2021
2022
2023
2024
2025
Abipolitseinike arv kokku
1236
1186
1109
1184
1235
1283
Ennetuse abipolitseinikud
25
30
30
28
46
49
Iseseisva pädevusega
343
363
345
345
366
335
Tulirelva kandmise õigusega
332
418
435
476
502
576
Alarmsõiduki juhtimise õigusega
281
364
384
417
397
375
Elektrišokirelva kandmise õigusega
175
192
197
205
267
281

6.1. Abipolitseiniku pädevuse ja tegutsemisvaldkondade laiendamine

Eelnõuga antakse järgmised võimalused:
• Laiendatakse abipolitseiniku pädevust – senise avaliku korra kaitse ja turvalise ühiskonna tagamise asemel on abipolitseinikku võimalik kaasata laiemalt PPA tegevustesse (nt isikut tõendavate dokumentide taotluse vastuvõtmisel ja väljastamisel; füüsilise ja juriidilise isiku relvaloa ning turvamise tegevusloa taotluse vastuvõtmisel ja väljastamisel; kinnipidamiskohas isiku kinnipidamisel ja kinni peetud isiku saatmisel; kriisi lahendamisel; merereostuse avastamisel ja piiriveekogu reostuse avastamisel ja likvideerimisel; otsingu- ja päästetöös; riigipiiri valvamisel ja piirkontrollil, välja arvatud sisenemiskeelu otsuse tegemisel; riiklikus järelevalves turvategevuse seaduses, RelvS-is ja VMS-is sätestatud nõuetele üle; süütegude menetluse, välja arvatud jälitustoimingute läbiviimisel).
• Seeläbi tekivad abipolitseinikel paindlikumad võimalused PPA-d abistada.
• Luuakse võimalus kõikidel PPA töötajatel ja politseiametnikel abipolitseinikke kaasata.

Muudatusega tekib abipolitseinikul võimalus abistada politseid mitte ainult avaliku korra kaitseks riiklikus järelevalves, vaid politsei ülesannete täitmises laiemalt. Sealjuures tekib võimalus abistada PPA-d toetavate tegevuste osutamisel, kuna ka nende lõppeesmärk on, et politsei saaks oma riikliku järelevalve ülesandeid täita paremini ja kiiremini. Kaotades piirangu, et abipolitseiniku saab kaasata ainult politseiametnik, kasvab võimalike kaasajate arv.

6.1.1. Abipolitseinikud
2025. aasta lõpu seisuga oli PPA-s 1283 abipolitseinikku, mis moodustab elanikkonnast 0,08 protsenti.

Sotsiaalne mõju

Kehtiv APolS võimaldab PPA-l abipolitseinikke kaasata piiratud valdkondades, st abipolitseinik saab abistada eelkõige avaliku korra järelevalves, peamiselt välitööl. Edaspidi saab abi­politseinik panustamiseks valida rohkemate valdkondade vahel. See suurendab abipolitseiniku pikaajalist motivatsiooni osaleda aktiivselt politsei tegevuses ning võimaldab parimal moel kasutada abipolitseiniku teadmisi ja oskusi PPA tegevuse toetamiseks.

Valdkondade mitmekesisus võimaldab tegutseda abipolitseinikuna eri vanuses ja erinevate võimetega inimestel. Seega mõjutab muudatus positiivselt eri sotsiaalsete rühmade, näiteks noorte, vanemaealiste, naiste, puuetega isikute ning eri ametite, oskuste ja teadmistega inimeste võimalust hoida vabatahtlikuna oma aktiivsust ja heaolu ning ühtlasi vähendada sotsiaalset tõrjutust. Osalemisvõimaluste paindlikkus ja mitmekesisus aitab paremini ühitada vabatahtlikku tegevust töö- ja pereeluga.

Mõju ulatus
Keskmine
Abipolitseinikel tekib lisavaldkondi, kuhu panustada, ning seetõttu võib neil tekkida vajadus omandada uusi oskusi ja teadmisi, kuid vabatahtlikuna panustamise olemus ei muutu. On valdkondi ja ülesandeid, mida abipolitseinik saab täita, ilma et ta läbiks täiendavas mahus väljaõppe. Abipolitseinike roll laieneb, mis võib tähendada suuremat vastutust.
Mõju sagedus
Keskmine
Kokkupuude on regulaarne aga mitte igapäevane. Abipolitseinikuna tegutsemine on vabatahtlik. Seega sõltub mõju ulatus ja sagedus suuresti sellest, mis valdkondadesse ja mil määral abipolitseinik panustada soovib ja saab.
Mõju iseloom
Positiivne
Muudatusega ei seata otseselt uusi kohustusi, vaid laiendatakse valikuvõimalusi politsei tegevuses osalemiseks.
Ebasoovitava mõju risk
Väike
Võib kaasneda risk, et abipolitseinike kaasamine uutesse valdkondadesse paneb neile kohustuse läbida täiendav väljaõpe. 2023. aasta algul abipolitseinike seas tehtud küsitlusel toetas enamik vastajaid (82 protsenti) ettepanekut suurendada abipolitseiniku väljaõppe mahtu, et omandada politseiametnikuga sarnane kvalifikatsioon ja pädevus, täitmaks politsei ülesandeid võrdse partnerina.
Kokkuvõttes on mõju abipolitseinikele oluline.

Koormuse suurenemine. Eelnõu kohaselt võib abipolitseinike koormus teatud ulatuses suureneda tulenevalt vajadusest läbida täiendav väljaõpe, kui nad soovivad panustada uutesse või senisest spetsiifilisematesse valdkondadesse. Laiem tegevusvaldkond eeldab mõnel juhul erialateadmisi, mis omandatakse koolituste käigus. Samas jääb abipolitseiniku panustamine endiselt vabatahtlikuks ja uute ülesannete täitmine ei ole kohustuslik.

6.1.2. PPA

2024. aasta lõpu andmetel töötas PPA-s 4646 inimest, kellest 3813 olid politseiametnikud (82 protsenti) ja 833 muud teenistujad (18 protsenti). Hinnanguliselt on neid PPA politseiametnikke ja teenistujaid, kes kaasaksid abipolitseinikke uue APolS-iga loodud võimaluste raames politseitöösse, kõige rohkem 50 protsenti isikkoosseisust. Seda tulenevalt töö iseloomust (süütemenetlus, organisatsiooni juhtimine, sisekontroll, siseaudit jms) ja tegelikust vajadusest.

Et hinnata PPA vajadust ja valmidust kaasata abipolitseinikke suuremas mahus või teistel viisidel, peeti 2022. aasta kevadel kõigis prefektuurides aruteluseminarid ning tehti küsitlus PPA teenuseomanike seas. Küsitlusele vastajatest 61 protsenti peab vabatahtlikke oma teenuse osutamisel vajalikuks, kuid ainult 39 protsenti on seni neid kaasanud. Ülesannetena, kuhu on vajadust ja huvi vabatahtlikke kaasata, nimetati näiteks toetavaid tegevusi, kinnipeetavate ja kainestusmajas kainenejatega seotud tegevusi, piiripatrulli, migratsioonivaldkonna kontrollkäike ja reide, arendustegevust, koolitusi ja treeninguid ning tööd teenindussaalis.

Mõju riigiasutuste töökorraldusele

1) Positiivne mõju avaldub selles, et suure tõenäosusega toob abipolitseiniku pädevuse ja tegutsemisvaldkondade laiendamine juurde abipolitseinikke ning olemasolevad abipolitseinikud saavad mitmekesisemalt panustada politsei tegevusse. Selle tulemusel saab PPA oma ülesandeid paindlikumalt täita. Usaldus politsei vastu on seotud vabatahtlike laiapõhjalise kaasamisega. Mida mitmekülgsem ja paindlikum suudab PPA olla, seda suurem osa ühiskonnast saab kaasuda.
2) Muudatusel on mõningane mõju PPA töökorraldusele. Abipolitseinikule mitmekesisemate ja paindlikumate osalemisvõimaluste loomisel tuleb tagada PPA võimekus abipolitseinikke rakendada. See toob kaasa näiteks vajaduse arendada abipolitseinike paremaks haldamiseks IT-süsteeme ja muud, mis on seotud uuele väljaõppe süsteemile ülemineku, motivatsiooni ja kuluhüvitistega jne. Kuid töökorralduse muudatus täiendab pigem olemasolevat töö­korraldust ja see on ühekordne. PPA-le kaasnevad aga lisakulud.
3) Abipolitseiniku pädevuse ja tegutsemisvaldkondade laiendamisega tekib suurem koormus abipolitseinike rühmajuhtidele, kelle ülesanne on koordineerida abipolitseinike kaasumist politsei tegevusse. Seetõttu on vaja iga 60 abipolitseiniku kohta ühte täiskohaga rühmajuhti. Kui on 60 abipolitseinikku, siis on tegemist juba üsna suure inimhulgaga, keda tuleb juhtida, motiveerida ja korraldada. Täiskohaga rühmajuht vastutab rühma tegevuse eest nii sisemiselt (distsipliin, väljaõpe, motivatsioon) kui ka väliselt (aruandlus, tegevuse tulemuslikkus).
4) PPA töötajatel ja politseiametnikel, kes ei ole varem abipolitseinikke oma valdkonna tegevustesse kaasanud, tekib vajadus enesearendamiseks (nt kuidas abipolitseinikku kaasatakse, millised on abipolitseiniku pädevused, kohustused ja õigused ning kaasaja kohustused, nagu abipolitseiniku juhendamine jms), et tagada abipolitseiniku kaasamise oskused. Oluline on see, et abipolitseinikke kaasatakse neisse tegevustesse, kuhu vastava astme abipolitseinik tohib kaasuda. Ja teisalt, et ei antaks ülesannet, mida ei tohi täita – see teadmine peab olema nii abipolitseinikul kui ka kaasajal.
5) Võib eeldada, et pärast muudatust on vaja korraldada lisaseminare või ‑koolitusi PPA ametnikele ja abipolitseinikele. Täiendada tuleb ka PPA pakutava abipolitseinike väljaõppe sisu ja mahtu.

Mõju ulatus
Keskmine
Muudatused nõuavad investeeringuid, organisatsiooniliste protsesside kohandamist ja koolituste läbiviimist, kuid nendega ei kaasne kohanemisraskusi. Abipolitseinike pädevuse laiendamine võimaldab olemasolevatel politseiametnikel keskenduda prioriteetsematele ülesannetele, suurendades organisatsiooni paindlikkust ja efektiivsust. Muudatuste tulemusel saavad abipolitseinikud täita mitmeid ülesandeid, mis varem olid piiratud üksnes politseiametnikega. Täiendavad muudatused ei vaja lisakohanemist, st ei looda uut vabatahtlikkuse süsteemi, vaid parandatakse olemasolevat. Suurenev koormus rühmajuhtidele on märkimisväärne, kuid see mõjutab vaid väikest osa organisatsioonist, rühmajuhte on umbes 30.
Mõju sagedus
Keskmine
Muudatused hõlmavad regulaarset, aga mitte igapäevast politsei tegevust ja neid integreeritakse tööprotsessidesse vajaduse järgi.
Mõju iseloom
Positiivne
Muudatustega ei seata otseselt uusi kohustusi, vaid pigem laiendatakse kaasamisvõimalusi. Muudatuste mõju PPA-le on otseselt seotud sellega, mis mahus on abipolitseinikel võimalik panustada ja milline on PPA vajadus abipolitseiniku kaasamiseks. Muudatuste laiem positiivne mõju on see, et PPA saab endale rohkemates valdkondades appi kvalifitseeritud abipolitseinikke, kes aitavad täita PPA põhiülesandeid otseselt või kaudselt.
Ebasoovitava mõju risk
Keskmine
Politseiametnikud, kes ei ole varem abipolitseinikke kaasanud, võivad vajada täiendavat koolitust, juhendmaterjale ja juhendamist, et mõista abipolitseinike rolli, pädevusi ja ülesandeid. Seeläbi nende töökoormus ajutiselt kasvab, kuid abipolitseinikest saadav lisatugi aitab politseiametnikul töökoormust vähendada. Kui politseiametnik või PPA töötaja ei täienda oma teadmisi, võib see tekitada segadust ning halvendada koostööd abipolitseiniku ja politseiametniku või PPA töötaja vahel. Maandamismeetmena saavad need PPA ametnikud, kellel on kogemusi abipolitseinike kaasamisel, tegutseda mentoritena ja nõustada vähem kogenud kolleege, näiteks korraldada regulaarsed arutelud või töötoad, kus jagatakse kogemusi ja häid tavasid. PPA peab tagama, et abipolitseinikud on piisavalt koolitatud ja nende tegevust jälgitakse kvaliteedi tagamiseks. PPA-l tuleb selgelt määratleda, mida abipolitseinikud tohivad ja ei tohi teha, et vältida ülemäärast või ebapiisavat vastutust.
Kokkuvõttes on mõju PPA-le oluline, kuid see mõju on asutuse tegevusele soovitud.

Abipolitseiniku pädevuse ja tegutsemisvaldkondade laiendamisega seotud riskide realiseerumise tõenäosus on keskmine. Pädevuse ja tegutsemisvaldkondade laiendamine võib alguses põhjustada nii abipolitseinike seas kui ka PPA sisestruktuurides segadust rollide, volituste ja piirangute osas. Uute valdkondade avamine (piirivalve, migratsioonijärelevalve, kinnipidamiskohad, tugitegevused) eeldab kohanemist ja ühtse praktika kujunemist. Risk realiseerub eelkõige üleminekuperioodil, kuni töökorraldus ja pädevusjaotus on ühtlustunud.

Leevendusmeetmed. Riskide leevendamiseks valmistab PPA enne seaduse jõustumist ette valdkonnapõhised juhendid, milles kirjeldatakse iga uue ülesande sisu, pädevusi ja kaasamise põhimõtteid. Jõustumise hetkeks tehakse juhendid kättesaadavaks ning korraldatakse ühtne kommunikatsioon kõigile pooltele. Enne seaduse jõustumist ja esimese aasta jooksul pärast jõustumist koolitatakse järk-järgult rühmajuhte ning valdkondlikke juhendajaid.

Mõju siseturvalisusele

6.2.1. Sihtrühm: Eesti elanikud. 2025. aasta alguse seisuga elas Eestis 1 369 285 inimest129.

Positiivse mõju saavutamiseks peab riik võtma tõhusaid meetmeid oma elanike turvatunde tagamiseks ja riskide maandamiseks. Abipolitseinike tegevus politsei kõrval aitab parandada inimeste üldist turvatunnet ning maandada ja ennetada siseturvalisust ohustavaid riske ning nendega kaasnevaid ühiskondlikke tagajärgi. Seda eelkõige põhjusel, et uus seadus aitab paremini tagada politsei kohalolu ja nähtavust tänavatel ja kogukondades ning loob tajutava turvalisuse, mis vähendab hirmu kuritegevuse ees. Samuti loob see PPA-le täiendava võimekuse reageerida väiksematele intsidentidele ja seega ära hoida suuremate probleemide tekke.

Mõju ulatus
Keskmine
Elanikkond peab kohanema muudatusega, et kui varem lahendas juhtumit peamiselt politseiametnik, siis nüüd võib sündmusele reageerida või isikut abistada ka abipolitseinik. Kui abipolitseinik on läbinud politseiametnikuga võrdväärse väljaõppe, ei tohiks Eesti elanikele olla märkimisväärset erinevust selles, kas juhtumit lahendab abipolitseinik või politseiametnik.
Mõju sagedus
Väike
Muudatused ei mõjuta Eesti elanike igapäevast elu­korraldust ega senist tegevust ja ei eelda neilt sihiteadlikku ümberkohanemist. Samuti on Eesti elanike kokkupuude muudatustega ebaregulaarne, sest nad ei puutu politseiga kokku iga päev. Isik võib politseiga kokku puutuda mitmesugustes olukordades, näiteks liiklusrikkumiste või ‑õnnetuste korral, kuriteo ohvrina, pealtnägija või kahtlusalusena. Samuti võib politsei sekkuda avaliku korra tagamiseks üritustel või tänaval, tulla appi hädaolukorras või lahendada konflikte kodus või naabruskonnas.
Mõju iseloom
Positiivne
Mida rohkem on usaldusväärseid ja hea väljaõppega riigi esindajaid, kes saavad isikute turvalisust tagada ja kiirelt sündmustele reageerida, seda suurem on ka turvatunne ühiskonnas.
Ebasoovitava mõju risk
Keskmine
Abipolitseinike pädevuse laiendamine võib küll aidata ressursse paindlikumalt kasutada, kuid sellega kaasnevad olulised riskid, mis vajavad ennetamist põhjaliku väljaõppe, selgete rollide määratlemise, regulaarse järelevalve ning isikute õiguste kaitsmise mehhanismide tugevdamise kaudu. Valeotsused, ülepingutatud jõukasutus või õiguste rikkumised võivad kahjustada inimeste turvatunnet ja usaldust politsei vastu.

Eelkõige on oht, et abipolitseinik võib kasutada relva, käeraudu, sidumisvahendit, gaasipihustit või teleskoopnuia oskamatult või füüsilist jõudu määral, mis ei ole olukorda hinnates proportsionaalne. Et neid riske maandada ja tagada, et abipolitseinikud oskasid põhiõiguseid politseiametnikega võrdväärselt rakendada, parendatakse uue APolS-iga abipolitseiniku väljaõppe süsteemi. Abipolitseiniku õigused ja meetmete kasutamine saavad olema seotud tema läbitud väljaõppega. Samuti on ette nähtud distsiplinaarjärelevalve abipolitseinike tegevuse üle ning neile kohaldub kohtulik kontroll, küll PPA tegevuse kontrolli kaudu. Efektiivne riskide maandamine toetub sellele, et abipolitseinikud täidavad oma rolli kutseliste politseinike toetajatena, mitte asendajatena, kusjuures nende tegevus on seaduslikult raamitud, eetiline ja läbipaistvalt juhitud.
Kokkuvõttes on mõju positiivne ja oluline. Abipolitseiniku tegevus politsei kõrval mõjub positiivselt elanike turvatundele ja elukeskkonna turvalisusele.

6.2. Luua abipolitseinikele paremad võimalused KorS-i meetmete kohaldamiseks

Muudatustega laiendatakse abipolitseinikule lubatud KorS-i meetmete ulatust, tänu millele saab PPA tagada siseturvalisust üha paremini. Iseseisvalt tegutsevad III astme abipolitseinikud saavad edaspidi paremad võimalused neil antud ülesandeid täita ja seeläbi isikuid abistad. Koos politseiametnikuga tegutsevale abipolitseinikule lubatud meetmed sarnanevad samuti rohkem politseiametnikule lubatutega, et nende koostöö oleks tõhusam. Lehekülgedel 106–109 on toodud täpsem abipolitseinikele lubatud meetmete ülevaade.

6.2.1. Abipolitseinikud

Iseseisva pädevusega abipolitseinikke oli 2025. aasta lõpu seisuga 335. Aasta jooksul osalesid iseseisva pädevusega abipolitseinikud politsei tegevuses kokku 6 608 tundi, mis on marginaalne osa võrreldes kõigi panustatud tundidega. 2025. aastal osalesid abipolitseinikud patrulltegevuses umbes 107 400 tundi (koos teiste tegevustega moodustas abipolitseinike panus 171 400 tundi).

Sotsiaalne mõju

Abipolitseiniku motivatsiooni suurendab see, et ta saab politseid paremini abistada, ta tunneb, et temast on ka päriselt abi, mitte ta ei ole ainult politsei tegevuse vaatleja. KorS-i meetmete volituste laiendamine III astme abipolitseinikule iseseisva tegutsemise puhul suurendab tõenäoliselt abipolitseinike huvi ja soovi oma kodukohas politseid abistada, eelkõige nendes piirkondades, kuhu politsei ei pruugi ennetavalt jõuda.

Võib kaasneda risk, et volituste laiendamise tõttu seatakse kohustus läbida suuremas mahus väljaõpe. Samas, 2023. aasta algul abipolitseinike seas tehtud küsitlusel toetas enamik vastajaid (82 protsenti) ettepanekut suurendada abipolitseiniku väljaõppe mahtu, et omandada politseiametnikuga sarnane kvalifikatsioon ja pädevus, täitmaks politsei ülesandeid võrdse partnerina.

Mõju ulatus
Suur
III astme abipolitseinikud saavad iseseisvalt kasutada rohkem meetmeid, mis tähendab suuremat vastutust ja võimalust keerulisemates olukordades sekkuda. Koos politseiametnikuga tegutsevate abipolitseinike volitused suurenevad samuti, et parandada nende efektiivsust ja koostööd. Kui abipolitseinik teeb valesti kaalutletud otsuse või ületab oma volitusi, võib see tuua kaasa kaebusi või distsiplinaarmeetmeid. Laienenud volitused tähendavad, et abipolitseinikud vajavad rohkem koolitusi, kuid need võivad võtta palju aega ja nõuda lisaressursse. Võimalus politseitöös rohkem aidata võib suurendada abipolitseiniku motivatsiooni.
Mõju sagedus
Keskmine
Kokkupuude on regulaarne, aga mitte igapäevane. Abipolitseinikuna tegutsemine on vabatahtlik. Seega sõltub mõju ulatus ja sagedus suuresti sellest, millise karjäärimudeli keegi valib. Aktiivsemad abipolitseinikud võivad uute meetmetega kokku puutuda igal patrullkorral või mistahes ülesande täitmisel. Harvem tegutsevad abipolitseinikud peavad siiski samuti olema teadlikud oma uutest volitustest ja nende kasutamisest.
Mõju iseloom
Positiivne
Abipolitseinikul on võimalus ohuolukordadele efektiivsemalt reageerida ning seeläbi suurendada turvatunnet ja abipolitseinike motivatsiooni oma kogukonnas probleeme lahendada.
Ebasoovitava mõju risk
Väike
Negatiivse iseloomuga mõju on väike. Abipolitseinikele tekib suurem vastutus ja ühtlasi risk eksida. Seega peavad abipolitseinikud oskama õigesti hinnata, millal ja kuidas uusi volitusi kasutada. Ebasoovitava mõju riski vähendamiseks on vajalikud järgmised tegevused:
• koolituste läbiviimine enne uute meetmete rakendamist;
• järelevalve ja tagasiside süsteemi loomine, et ennetada eksimusi ning anda tuge;
• elanikkonna teavitamine, et selgitada abipolitseinike laienenud volitusi.
Kui neid meetmeid rakendatakse, võib abipolitseinike roll muutuda tõhusamaks, professionaalsemaks ja väärtuslikumaks, tugevdades kogu siseturvalisuse süsteemi. Kui muudatusi toetatakse selgete juhiste, koolituste ja pideva toe abil, on sellel pigem positiivne mõju. Kui süsteem ei ole korralikult ette valmistatud, võib see tekitada probleeme.
Kokkuvõttes on mõju abipolitseinikele oluline.

Koormuse suurenemine. KorS-i meetmete volituste laiendamine toob abipolitseinikele kaasa suurema vastutuse ja vajaduse omandada täiendavaid teadmisi ning oskusi, et tagada meetmete korrektne rakendamine. Eriti III astme abipolitseinikud, kes saavad tegutseda iseseisvalt, peavad sagedamini lahendama keerukaid olukordi ning see eeldab põhjalikumat väljaõpet, sealhulgas õiguslike ja taktikaliste koolituste läbimist. Kui abipolitseinik teeb eksliku otsuse või ületab oma volitusi, võib see kaasa tuua kaebusi ja vajaduse osaleda distsiplinaarmenetlustes, mis omakorda suurendab halduslikku koormust nii abipolitseinikele kui ka PPA-le.

Koormuse vähenemine. Samas võib koormus teatud aspektides ka väheneda, kuna laienenud volitustega III astme abipolitseinikud saavad tegutseda iseseisvamalt ja lahendada olukordi ilma, et iga sekkumine vajaks politseiametniku otsest juhendamist või kohalolu. Kui koolitus ja ettevalmistus on piisavalt põhjalikud, võivad abipolitseinikud tegutseda enesekindlamalt ja iseseisvamalt, mis vähendab riski, et nende tegevus vajab hilisemat korrigeerimist või lisaselgitust.

6.2.2. PPA

Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Abipolitseinike volituse laiendamise üks eeldusi on suurendada abipolitseinike väljaõppe sisu ja mahtu. Võib eeldada, et pärast muudatusi on vaja korraldada lisaseminare või ‑koolitusi PPA ametnikele ja abipolitseinikele. Täiendada tuleb ka PPA pakutava abipolitseinike väljaõppe sisu ja mahtu.

Mõju ulatus
Keskmine
Abipolitseinikud saavad tegeleda lihtsamate juhtumitega, jättes keerulisemad juhtumid politseinikele. Reageerimine korrarikkumistele saab olema tõhusam ja kiirem, kuna abipolitseinikud ei ole oma tegevuses enam nii piiratud. Samas peab PPA tagama, et abipolitseinikud kasutavad uusi volitusi õigesti ja seaduslikult. PPA peab rohkem jälgima abipolitseinike tegevust ja nende õiguspärasust ehk tõhustama järelevalvet. PPA peab investeerima rohkem aega ja ressursse abipolitseinike koolitamisse ning praktilisse juhendamisse.
Mõju sagedus
Suur
PPA puutub muudatuste tagajärgedega kokku regulaarselt ja tihti. Abipolitseinikud osalevad patrullides ja muudes tegevustes regulaarselt. Iga päev on abipolitseinikud abiks Eesti eri paikades.

Mõju iseloom
Positiivne
Muudatused annavad PPA-le paremad võimalused luua turvaline elukeskkond ja täita oma ülesandeid. Muudatuste mõju PPA-le on otseselt seotud sellega, mis mahus on abipolitseinikel võimalik panustada ja milline on PPA vajadus abipolitseinikke kaasata.

Ebasoovitava mõju risk
Keskmine
Kui abipolitseinikud ei saa piisavat koolitust, võivad nad rakendada meetmeid valesti. Kui abipolitseinik ei kohalda meedet lubatud ulatuses, võib see viia kaebuste või õigusrikkumisteni, mis kahjustavad politsei mainet ning põhjustavad negatiivset meediakajastust ja usalduskriisi. Abipolitseinike pädevuse laiendamine ja lubatud riikliku järelevalve erimeetmete lisandumine võib suurendada nende kaebuste arvu, mis abipolitseinike tegevuse peale esitatakse. See omakorda mõjutaks peale PPA ka halduskohtuid. Riskide maandamiseks peab PPA:
• tagama, et abipolitseinikud saavad enne volituste laienemist täiendkoolituse, kus käsitletakse korrakaitsemeetmete õiguslikku alust ja nende rakendamist, jõu kasutamise reegleid ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning reaalsete olukordade lahendamist;
• looma süsteemi, kus politseinikud saavad anda tagasisidet abipolitseinike töö kohta, et teha kindlaks, kas nad täidavad oma ülesandeid nõuetekohaselt;
• süsteemselt kontrollima, kuidas abipolitseinikud oma volitusi kasutavad;
• avalikkusele selgitama, millised volitused on abipolitseinikel ja kuidas nad saavad isikuid aidata.
Kui riskide maandamise meetmeid rakendatakse korralikult, saavad muudatused parandada politsei töö tõhusust ja turvalisust, säilitades usaldusväärsuse ja kvaliteedi.
Kokkuvõttes on mõju PPA-le oluline.

KorS-i meetmete laiendamisega seotud riskide realiseerumise tõenäosus on keskmine. KorS-i meetmete ulatuslikum rakendamisõigus suurendab riski, et abipolitseinik kohaldab meedet olukorras, kus seaduslikud eeldused ei ole täidetud. Risk on suurem esialgsel üleminekuperioodil, kui analoogne kogemus puudub ja ühtne praktika alles kujuneb.

Leevendusmeetmed. Enne seaduse jõustumist töötab PPA välja meetmepõhised juhendid ja näidisolukorrad, milles avatakse täpselt, millal ja millistel eeldustel võib abipolitseinik konkreetset meedet kasutada. Jõustumise hetkeks käivitatakse kõigile abipolitseinikele üleminekukoolitus, mille kohustuslikus osas käsitletakse uute ja laiendatud KorS-i meetmete kasutamise õiguslikke eeldusi, piiranguid ning praktilisi näiteid. Üleminekukoolitus on mõeldud tagama, et kõik abipolitseinikud omaksid ühesugust arusaama meetmete rakendamise tingimustest.

6.3. Suurendada abipolitseiniku väljaõppe mahtu ja täiendada väljaõppe sisu

Muudatuste tulemusel suureneb abipolitseiniku väljaõppe maht, kuid samas tekib võimalus spetsialiseerumisele, mille kaudu saavad abipolitseinikud valitud tegevusvaldkonnas põhjalikuma väljaõppe. Abipolitseinikul on võimalik omandada kõrgem tase vastavalt läbitud väljaõppele. Mida põhjalikum on väljaõpe ja suurem kogemustepagas, seda paremini saavad abipolitseinikud politseid abistada. Abipolitseinike väljaõpe muutub politseihariduse mudeli osaks, varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine võimaldab abipolitseinikel lihtsamalt jätkata õpinguid, et saada politseiametnikuks.

6.3.1. Abipolitseinikud
Igal aastal lisandub umbes 180–220 abipolitseinikku, kuid samas suurusjärgus abipolitseinikke ka lahkub. Lahkujatest ligi 25 protsenti asub õppima politseiametnikuks. Seega on sihtrühm väike. Järgnevas tabelis on antud täpsem ülevaade.

Tabel 6. Abipolitseinike arv, liitumine ja vabastamine (allikas PPA)

2020
2021
2022
2023
2024
2025
Abipolitseinike arv kokku
1236
1186
1109
1184
1235
1283
Värvatud aasta jooksul
344
229
188
250
305
308
Vabastatud abipolitseinikud aasta jooksul kokku
215
277
222
170
216
260
Abipolitseinikud, kes läksid pärast vabastamist PPA ametnikuks
69
72
64
72
52
59

Sotsiaalne mõju

Positiivne mõju. Suurem väljaõppe maht ja spetsialiseerumisvõimalus annavad abipolitseinikule rohkem oskusi ja pädevusi, mis suurendavad nende enesekindlust ja võimekust reaalsetes olukordades politseid abistada. Võimalus lihtsamalt jätkata õpinguid politseiametnikuks saamisel annab karjääriperspektiivi ja muudab abipolitseiniku rolli atraktiivsemaks. Spetsialiseerumise võimalus tähendab, et abipolitseinik saab tegeleda just teda huvitava valdkonnaga.

Võimalik negatiivne mõju. Kui väljaõpe muutub liiga koormavaks, võib vabatahtlike huvi väheneda, eriti nende seas, kes soovivad panustada vaid piiratud mahus. Lisanduva ajakulu tõttu võib olla keeruline ühitada väljaõpet eraelu ja põhitööga. Kui väljaõppeks on vaja panustada rohkem aega ja ressursse, võib see muutuda vabatahtlikele kulukaks (näiteks transpordikulud, töölt puudumine).

Mõju ulatus
Keskmine
Kõigil abipolitseinikel ei teki samas mahus välja­õppe läbimise vajadust, vaid säilib isiku vaba tahe. Suurem väljaõppe maht ja spetsialiseerumisvõimalus muudavad abipolitseinike rolli olulisemaks ning parandavad nende oskusi ja kogemusi. Muudatused on suunatud spetsiifilisele sihtrühmale, kuid muudavad nende rolli ja arenguvõimalusi.
Mõju sagedus
Keskmine
Abipolitseinikud ei puutu muudatustega kokku iga päev, küll aga teatud regulaarsuse ja reeglipärasusega. Mõju püsib ja kumuleerub ajas, sest uued liitujad läbivad süsteemi järk-järgult ning vanad abipolitseinikud kohanevad uute nõuetega.
Mõju iseloom
Positiivne
Muudatused annavad võimaluse kujundada süsteemselt oma vabatahtliku karjääri ning arendada tunnustatud haridusasutuses enda teadmisi ja oskusi.
Ebasoovitava mõju risk
Keskmine
Võimalikud probleemid sõltuvad sellest, kuidas süsteemi praktikas rakendatakse. Abipolitseinikel võib olla keeruline ühitada mahukamat väljaõpet oma igapäevaelu ja põhitööga ning põhjustada loobumist. Selle riski maandamiseks tuleb luua paindlikum õppevorm kui politseiametnikel, sealhulgas väljaõppe kestus ja e-õppe võimalus, ning jätta võimalus panustada praegusega samas mahus baasõppe läbimisel toetavatesse ja tugiteenustesse. Abipolitseinike seas tehtud küsitlus näitas, et enamik vastajatest (82 protsenti) toetab väljaõppe mahu suurendamist. Eelistatud õppekoormuseks nimetati kõige sagedamini 100–300 tundi (38 protsenti) ja kuni 100 tundi (33 protsenti). Üleminekuperioodi keerukus. Kui süsteem ei ole sujuvalt üles ehitatud, võib see tekitada segadust ja rahulolematust nende praeguste abipolitseinike seas, kes ei pruugi olla valmis kohe uut süsteemi omaks võtma. Kui sellega kaasnevad soodustused ja paindlikkus, saab riske vähendada, kuid kui muudatused on liiga jäigad ja nõudlikud, võivad need avaldada negatiivset mõju.
Kokkuvõttes on mõju abipolitseinikele ja abipolitseinikuks astuda soovijatele oluline, kuid pigem positiivne.

Koormuse suurenemine. Abipolitseinike väljaõppe mahu suurendamine ja spetsialiseerumisvõimaluse loomine toob kaasa täiendava ajakulu ja kohustusi nii abipolitseinikele kui ka koolitusasutustele. Suurem koolitusmaht nõuab vabatahtlikelt rohkem aega ja pühendumist, sest seda võib olla keeruline ühitada põhitöö, pereelu ja muude kohustustega. Kui väljaõpe muutub väga intensiivseks, võib see vähendada vabatahtlike huvi, eriti nende seas, kes soovivad panustada piiratud mahus ega taha läbida mahukaid koolitusprogramme. Lisaks võib kulude suurenemine, näiteks transpordikulud ja võimalik töölt puudumine, tekitada takistusi väiksema sissetulekuga vabatahtlikele.

Koormuse vähenemine. Spetsialiseerumine võimaldab vabatahtlikel keskenduda neile huvipakkuvatele valdkondadele ja see vähendab vajadust läbida ebavajalikke koolitusi. Kui väljaõpe muutub politseihariduse mudeli osaks, saab arvestada varasemaid kogemusi ja õpinguid, mis võib lühendada koolituste kestust ning kahandada dubleerimist. Lisaks võib süsteem pakkuda karjääriperspektiivi politseiametnikuks saamisel, mis motiveerib osalejaid ja vähendab väljalangevust.

6.3.2. Sisekaitseakadeemia
Sisekaitseakadeemia on Eestis ainus õppeasutus, kus õpetatakse sisejulgeoleku valdkonna spetsialiste. Koolis õpib ligi 1000 õpilast.130 Sisekaitseakadeemias töötab 249 inimest. Sisekaitse­akadeemia politsei- ja piirivalvekolledžis korraldab täiendusõpet kolm töötajat ning otseselt õppetööd umbes 35 õppejõudu131.

Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Uue väljaõppesüsteemi loomine mõjutab peamiselt Sisekaitseakadeemia ja PPA tööd ning nende koostööd. Kuna Sisekaitseakadeemia on siseturvalisuse valdkonna hariduskeskus, on loogiline, et ka abipolitseinike väljaõpet hakkab edaspidi korraldama SKA. Praegu teeb SKA eelkõige I astme koolitusi abipolitseiniku kandidaatidele. Muudatused tagavad abipolitseinikele ja politseiametnikele ühtsetel alustel kvaliteetse ning ajakohase väljaõppe. Sisekaitseakadeemia jaoks tähendab see uue võimekuse loomist ning võimalikke muudatusi töökorralduses. Tuleb ette valmistada uus väljaõppeprogramm, tagada kvalifitseeritud koolitajad, vajalikud õpperuumid ja -vahendid. Samuti toovad muudatused kaasa lisakulutusi, mis on seotud nii uue süsteemi loomise kui ka selle elluviimisega, sealhulgas õppejõudude, ruumide ja varustuse kuludega. SKA on valmis võtma juhtrolli abipolitseinike väljaõppe korraldamisel ja läbiviimisel, uue õppesüsteemi loomise eeltööd on alanud.

Mõju ulatus
Suur
SKA on keskne asutus, mis vastutab politsei- ja piirivalvealase väljaõppe eest, seega on muudatuse mõju talle otsene ja ulatuslik. Kui abipolitseinike väljaõpe muutub suuremaks ja spetsialiseeritumaks, tähendab see SKA-le lisakoormust õppekavade muutmisel, uute kursuste väljatöötamisel ning koolituste korraldamisel. SKA peab kohandama oma ressursse (õppejõud, -vahendid, koolituskohad), et pakkuda vajalikku erialast väljaõpet uutele ja juba tegutsevatele abipolitseinikele. Muudatused mõjutavad seega otseselt SKA õppekorraldust, ressursijaotust ja värbamistaktikat, kuna tuleb muuta senist õppe­korraldust ja struktuuri ning see eeldab sihiteadlikku kohanemist.

Mõju sagedus
Keskmine
SKA peab hakkama tegema muudatusi õppekavas ja koolitussüsteemis, et kohanduda uue väljaõppemudeliga. See võib tähendada lisatööd õppekorraldajatele ja õppejõududele. Kui süsteem on rakendatud, avaldub pidev mõju uute abipolitseinike koolitamisel ja täiendõppe pakkumisel. Mõju avaldub järk-järgult ja muutub püsivaks, kuid kõige suurem töö ja ressursikulutused tehakse esimestel aastatel pärast muudatuste rakendamist.

Mõju iseloom
Positiivne
SKA muutub veel kesksemaks tegutsejaks siseturvalisuse personali väljaõppes – lisaks kutselistele politseinikele koolitatakse nüüd ka vabatahtlikke.
SKA pedagoogiline võimekus ja metoodiline pagas kasvab. SKA-l on võimalik näidata oma panust ühiskonda, sest abipolitseinikud on sageli esimesed kontaktisikud kogukonnas – akadeemia koolitab seega ka laiemat ühiskondlikku rolli kandvaid inimesi.

Ebasoovitava mõju risk
Keskmine
Kui abipolitseinike väljaõpe muutub mahukamaks, siis suureneb SKA töökoormus, muu hulgas ressursi ja lisapersonali vajadus. Muudatused nõuavad struktuurseid ja korralduslikke kohandusi. Riskide maandamiseks vajab SKA aega ja ressursse, et välja töötada uued õppemoodulid.
Kokkuvõttes on mõju Sisekaitseakadeemiale oluline, kuid soovitud. Kokkuvõttes annavad muudatused SKA-le suuri võimalusi, kuid vajavad strateegilist planeerimist ja ressursitarka rakendamist, et vältida ülekoormust ning kvaliteediküsimusi.

6.3.3. PPA
Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Süsteemne ja politseiametnikega sarnane väljaõpe suurendab abipolitseinike pädevust, võimaldades seeläbi PPA-l tõhusamalt reageerida süütegudele ning ennetada ja tõkestada nende toimepanemist. See tugevdab ka abipolitseinike kuvandit ühiskonnas ning kasvatab nii nende kui ka PPA usaldusväärsust. PPA-le on oluline, et abipolitseinike väljaõpe vastaks tegelikele tööülesannetele. Kui väljaõppe osaks on praktika, eeldab selle läbiviimine PPA-lt piisava juhendamisvõimekuse olemasolu. Praktika korraldamisel on oluline, et abipolitseinikke juhendaksid asjakohase ettevalmistusega ja motiveeritud juhendajad, mis võib kaasa tuua vajaduse juhendajate koolitamiseks ning juhendamisega seotud töökorralduslike ja tasustamise küsimuste arvestamiseks.

Mõju ulatus
Keskmine
PPA on peamine kasusaaja, kuna muudatuse eesmärk on suurendada abipolitseinike pädevust. Kuna igal aastal jääb 75–115 politseiametniku kohta täitmata, võib spetsialiseerunud ja kõrgema väljaõppe saanud abipolitseinikest kujuneda oluline järelkasvuallikas. Kasvab PPA ja abipolitseinike usaldusväärsus ühiskonnas, kuna paremini koolitatud abipolitseinikud on paremad turvalisuse tagajad. Praktikaga seotud nõuded suurendavad PPA vastutust, kuna tuleb tagada, et igal abipolitseinikul oleks asjakohane ja motiveeritud juhendaja. See toob kaasa lisakoormuse nii personalile kui ka eelarvele.
Mõju sagedus
Keskmine
Kokkupuude on reeglipärane, aga mitte igapäevane. PPA peab kohandama oma töökorraldust, et väljaõppe uus struktuur rakenduks sujuvalt ning praktikajuhendajatele oleks tagatud piisavad koolitus- ja tasustamismehhanismid. Suurem koormus tekib üleminekuperioodil, mil PPA peab investeerima juhendajate koolitamisse ja uue töökorralduse rakendamisse.
Mõju iseloom
Positiivne
Kui SKA-st saab abipolitseinike peamine õppeasutus, siis vähendab see PPA koolituskoormust ning PPA saab endale võtta appi ühtlasema ettevalmistusega abipolitseinikke.
Ebasoovitava mõju risk
Keskmine
Kui PPA ei leia piisavalt motiveeritud praktikajuhendajaid või kui politseiametnike töökoormus kasvab juhendamiskohustuste tõttu, võib see kahjustada väljaõppe kvaliteeti. Praktikajuhendajate koolitamine ja tasustamine tekitab täiendava eelarvelise koormuse, mida tuleb katta olemasolevatest ressurssidest või täiendava riikliku rahastuse kaudu. Kui muudatusi rakendatakse liiga kiiresti, võib see häirida PPA sisemist töökorraldust, tekitades ajutiselt kaootilise olukorra ja lisakoormuse. Muudatused nõuavad lisarahastust, personali ettevalmistust ja hoolikat juhtimist, et vältida segadust ning motivatsiooni kahanemist.
Riskide maandamiseks tuleb tagada piisav rahastus juhendajate koolitamiseks ja tasustamiseks, et vältida juhendajate puudust ning ülekoormust. Politseiametnikke tuleks motiveerida juhendajatena tegutsema, pakkudes neile lisatasusid, karjääriboonuseid või töökoormuse tasakaalustamise võimalust. Vajalik on tihe koostöö Sisekaitseakadeemiaga, et tagada sujuv väljaõppe ja värbamise üleminek ning vältida segadust süsteemis. PPA peaks regulaarselt hindama uue süsteemi efektiivsust, et praktika ja väljaõppe kvaliteet säiliks.
Kokkuvõttes on mõju PPA-le oluline. Muudatused on PPA-le strateegiliselt kasulikud, kuid vajavad põhjalikku planeerimist, lisarahastust ja läbimõeldud elluviimist, et vältida juhendajate ülekoormust ning koordineerimis- ja motivatsiooniprobleeme.

Tõenäosus, et abipolitseiniku väljaõppe mahu kasvatamise ja sisu täiendamisega seotud riskid realiseeruvad, on suur. Väljaõppe mahu oluline kasvatamine ja astmepõhise süsteemi kasutuselevõtt põhjustavad märkimisväärse tõenäosusega ajutise ülekoormuse nii PPA-le kui ka SKA-le. Kõige tõenäolisemalt realiseerub risk esimestel kahel aastal pärast seaduse jõustumist. Koormuse kasv võib ajutiselt pikendada koolitusprotsesse ja vähendada süsteemi läbilaskevõimet. Motivatsioonirisk võib tekkida ka uute abipolitseinike puhul, kelle jaoks uus õpe on liiga ajamahukas.

Leevendusmeetmed. Jõustumisjärgsel perioodil on prioriteet eeskätt olemasolevate abipolitseinike teadmiste ja oskuste kooskõlla viimine uue süsteemi nõuetega, mitte uute abipolitseinike värbamine. Riskide leevendamiseks töötavad PPA ja SKA enne jõustumist välja uued astmepõhised õppekavad – ettevalmistused selleks juba käivad. Lisaks luuakse eraldi üleminekukoolituse mudel juba tegutsevatele abipolitseinikele ning enne uue seaduse jõustumist käivitatakse üleminekukoolitused. Üleminekukoolitused on kohustuslikud olemasolevatele abipolitseinikele ning sisaldavad nii uue astmesüsteemi tutvustust, laiendatud ülesannete käsitlemist kui ka korrakaitsemeetmete kasutamise õiguslikke eeldusi ja praktilisi rakendusjuhiseid.

6.4. Selge järelevalve abipolitseiniku tegevuse üle

Muudatuse tulemusel nähakse ette, et PPA hakkab läbi viima distsiplinaarmenetlust abipolitseinike tegevuse üle, kehtivas APolS-is ei ole järelevalvet abipolitseiniku tegevuse üle selgelt ette nähtud.

6.4.1. Abipolitseinikud
Sotsiaalne mõju

Reguleeritud järelevalve toob kaasa ühtsed ja läbipaistvad reeglid, mis aitavad vältida ebaselgeid või ebaõiglasi otsuseid. Kui eksimuste eest kehtivad selged tagajärjed, on abipolitseinikud paremini teadlikud oma vastutusest ning sellest, mida neilt oodatakse. Kui abipolitseinike tegevust kontrollitakse sarnaselt politseinikele, suurendab see nende tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust. Järelevalve võimaldab välja selgitada need abipolitseinikud, kes ei täida oma kohustusi korrektselt, ning see kasvatab üldist usaldust abipolitseinike vastu nii avalikkuses kui ka politseis endas. Kui järelevalves tuuakse välja teatud tüüpvigu või eksimusi, võib see aidata luua paremaid koolitusprogramme.

Mõju ulatus
Keskmine
Abipolitseinike tegevuse suhtes rakendatakse selgemat kontrolli. Muudatus võib mõjutada abipolitseinike motivatsiooni, kui distsiplinaarmeetmed on liiga karmid või ebaselged.
Mõju sagedus
Keskmine
Kokkupuude on regulaarne, aga mitte igapäevane. Muudatus võib mõjutada kõiki abipolitseinikke. Tõenäoliselt mõjutab see eelkõige neid abipolitseinikke, kes on aktiivsemad ja tegelevad rohkem avaliku korra tagamisega.
Mõju iseloom
Positiivne
Selgelt reguleeritud järelevalve annab abipolitseinikule teadmise, mida temalt oodatakse ning millised on tema õigused ja piirid. Samuti aitab see vältida subjektiivset või ebavõrdset kohtlemist – kõik abipolitseinikud alluvad samadele reeglitele ja neid on võimalikult vastutusele võtta samadel alustel.
Ebasoovitava mõju risk
Väike
Negatiivne mõju on väike. Abipolitseinikud võivad tunda, et neile seatakse samad nõuded kui täistööajaga politseinikele, ja see võib vähendada nende soovi kaasa lüüa. Ebasoovitava mõju vältimiseks saab rakendada järgmisi meetmeid:
• luua selged reeglid ja õiglane menetlus, et abipolitseinikud ei tunneks, et neid karistatakse ebaõiglaselt;
• suurendada teadlikkust, et abipolitseinikud teaksid täpselt, mida neilt oodatakse ja mis võib kaasa tuua sanktsioone;
• tunnustada ja premeerida häid abipolitseinikke, näitamaks, et süsteem ei ole ainult karistamiseks, vaid ka toetamiseks.
Kokkuvõttes on mõju abipolitseinikele oluline.

Koormuse suurenemine. Abipolitseinikud võivad sattuda olukorda, kus nad peavad oma tegevust põhjendama ning võimalike eksimuste korral läbima distsiplinaarmenetluse, mis võib olla aeganõudev ja tekitada stressi.

Koormuse vähenemine. Kuigi uus järelevalvesüsteem suurendab kontrolli, võib see pikemas perspektiivis vähendada segadust ja ebamäärasust, kuna abipolitseinikud saavad selged juhised ja reeglid oma tegevuse kohta. Kui abipolitseinikel on parem arusaam oma vastutusest ja võimalikest tagajärgedest, võib see ennetada eksimusi ning vähendada vigade tõttu algatatud menetluste hulka.

6.4.2. PPA

Politsei- ja Piirivalveametis töötab ligi 5000 inimest, kellest kõige rohkem 100 hakkavad teostama järelevalvet abipolitseinike üle. Tegemist on samade ametnikega, kes teostavad järelevalvet ka politseiametnike üle.

Mõju riigiasutuste töökorraldusele

PPA saab rakendada standardseid distsiplinaarmeetmeid, mis tähendab, et kõik võimalikud rikkumised lahendatakse sama süsteemi järgi. See aitab vältida olukordi, kus eri piirkonnad või juhid rakendavad erinevaid reegleid. Kui abipolitseinike tegevus on korrektselt reguleeritud, võib see vähendada tarbetuid konflikte või eksimusi.

Kui PPA hakkab tegema distsiplinaarjärelevalvet abipolitseinike tegevuse üle, toob see kaasa muudatusi politsei töökorralduses. Võib tekkida vajadus luua eraldi järelevalveüksus või määrata konkreetseid ametikohti, kes vastutavad abipolitseinike kontrollimise ja distsiplinaarmenetluste eest. Kui abipolitseinike rikkumisi tuleb menetleda sarnaselt politseinike distsiplinaarküsimustele, suureneb töökoormus. Politseinikele tuleb anda juhiseid ja koolitust, kuidas abipolitseinike tegevust hinnata ning millal ja kuidas rakendada distsiplinaarmeetmeid. Et vältida distsiplinaarprobleeme, peaks PPA pakkuma abipolitseinikele rohkem koolitusi ja juhiseid.

Kui distsiplinaarjärelevalvet rakendatakse tõhusalt ja tasakaalustatult, võib see parandada politsei ja abipolitseinike koostööd, töö kvaliteeti ning asjatundlikkust. Kui see aga toob kaasa liiga palju bürokraatiat ja lisakoormust, võib see halvendada politsei töökorraldust ning vähendada abipolitseinike motivatsiooni.

Mõju ulatus
Suur
PPA saab lisakohustuse teostada abipolitseinike tegevuse üle järelevalvet. See võib muuta PPA ressursside kasutust. Politseiametnike distsiplinaarmenetlusi viivad läbi sisekontrollibüroo ametnikud. Kui ka abipolitseinike järelevalve saab nende ülesandeks, võib see muuta nende töökoormust. Vajalik võib olla lisakoolitus politseinikele, kes hakkavad abipolitseinike üle järelevalvet teostama, kuna abipolitseinike distsiplinaarsüüteod on nende vabatahtliku staatuse ja piiratud volituste tõttu mõneti teistsugused kui politseiametnike omad.
Mõju sagedus
Keskmine
Kokkupuude on regulaarne, aga mitte igapäevane. PPA peab regulaarselt kontrollima ja sekkuma, kui avastatakse rikkumisi või ebakõlasid. Kui rikkumisi on vähe, võib mõju jääda marginaalseks ja lihtsalt lisada uue protseduuri juba olemasolevale süsteemile. Kui abipolitseinike rikkumisi esineb sageli, võib see põhjustada protsessi ülekoormuse ja venitada menetluste lahendamist. Regulaarne järelevalve võib ennetada suuremaid distsiplinaarprobleeme, kuna abipolitseinikud teavad, et nende tegevus on jälgitav. See võimaldab varakult avastada sobimatut käitumist, vältides tõsisemaid intsidente.
Mõju iseloom
Positiivne
Tõhus järelevalve aitab ennetada olukordi, kus abipolitseinik võib ületada oma pädevusi või tegutseda vääralt, ning luua objektiivsed alused abipolitseinike vastutusele võtmiseks.
Ebasoovitava mõju risk
Väike
Negatiivne mõju on väike. PPA-le tähendavad muudatused lisakoormust. Kui politsei ei ole koolitatud abipolitseinike distsiplinaarmenetlusi kiirelt lahendama, võivad need venida, tekitades lisakoormust ja halvendades organisatsiooni töö efektiivsust. Selleks, et ebasoovitava mõju kaasnemise riski maandada, peaks PPA kehtestama kiire ja tõhusa menetlussüsteemi, et rikkumised lahendataks selge ajaraamistikuga. PPA peaks enne muudatuste rakendamist analüüsima, kui palju täiendavat tööjõudu ja rahalisi vahendeid selleks vaja läheb. Vajaduse korral võib taotleda lisaressursse. PPA peaks selgitama, et järelevalve ei ole karistamiseks, vaid õiglasema ja professionaalsema töökorralduse loomiseks. Ebasoovitava mõju riski saab kõige paremini maandada selgete reeglite, koolituste, koostöömehhanismide ja paindliku rakendamise kaudu. Kui muudatused tehakse läbimõeldult ning kaasatakse kõiki osalisi, siis vähenevad konfliktid, bürokraatia ja võimalikud vastasseisud.
Kokkuvõttes on mõju PPA-le oluline. Kui abipolitseinikke kontrollitakse süsteemselt ja õiglaselt, võib see suurendada politseinike enda usaldust abipolitseinike vastu. Kui abipolitseinike tegevus on paremini juhitud ja kontrollitud, saavad nad politseile rohkem tuge pakkuda ilma lisariskideta. Politsei usaldusväärsus suureneb, kuna ka vabatahtlikud alluvad selgele kontrollile.

Tõenäosus, et realiseeruvad riskid, mis on seotud selge järelevalvega abipolitseiniku tegevuse üle, on väike kuni keskmine. Uue distsiplinaarjärelevalve kehtestamisel tekib risk, et üleminekuperioodi alguses ei ole menetlejatel ühtset arusaama rikkumiste raskusastmest ega menetluse alustamise olukordadest. Risk on siiski väike, kuna samad ametnikud teostavad järelevalvet ka politseiametnike tegevuse üle. Risk realiseerub eelkõige esimesel aastal pärast seaduse jõustumist, kuni kujuneb välja ühtne menetluspraktika.

Leevendusmeetmed. Riskide maandamiseks töötab PPA enne seaduse jõustumist välja ühtsed distsiplinaarjärelevalve juhised. Jõustumise ajaks koolitatakse järelevalvet teostavad ametnikud. Lisaks toetab riskide maandamist see, et kõik olemasolevad abipolitseinikud läbivad üleminekukoolituse, mille käigus selgitatakse nende vastutust ja distsiplinaarsüsteemi toimimist. Selged reeglid ja varajane teavitamine vähendavad rikkumisi.
6.5. Abipolitseiniku staatuse peatamine ja paindlikum vabastamine

Praegune APolS ei võimalda PPA-l abipolitseiniku vabastamisel kaalutlusõigust, mistõttu vabastatakse abipolitseinik imperatiivselt, kui ta rikub avalikus kohas käitumise nõudeid või tegutseb muul viisil õigusvastaselt. Muudatuste tulemusel saab vabastamine olema paindlikum. Samuti puudub kehtivas APolS-is võimalus ajutiselt peatada abipolitseiniku staatus. Siiski võib esineda olukordi, kus abipolitseinik ei saa teatud perioodil politseid abistada. Seetõttu nähakse uues APolS-is ette võimalus staatus ajutiselt peatada, vabastades abipolitseiniku sel perioodil kehtivatest õigustest ja kohustustest.

6.5.1. Abipolitseinikud
Aastatel 2021–2024 on abipolitseiniku staatusest vabastatud kokku 885 abipolitseinikku, kellest 747 avaldasid selleks soovi ise ja 138 juhul tehti seda PPA algatusel.

Sotsiaalne mõju

Positiivne mõju. Abipolitseinik ei kaota oma staatust automaatselt väiksemate rikkumiste korral. Selle asemel hinnatakse olukorda eraldi. Kui abipolitseinik ei saa teatud perioodil politsei tegevuses osaleda (tervise, töökoormuse vms tõttu), ei pea ta oma staatust täielikult kaotama. Muudatused soodustavad abipolitseinike püsimist PPA-s.

Potentsiaalne negatiivne mõju. Kuna vabastamisel tekib kaalutlusõigus, võib see tekitada abipolitseinikes ebakindlust, kas neid koheldakse võrdselt.

Mõju ulatus
Väike
Paindlikum vabastamise kord annab abipolitseinikele rohkem õiguskaitset, kuna varasema automaatse vabastamise asemel saab PPA kasutada kaalutlusõigust. See võimaldab paremini arvestada rikkumise raskusastet ja muid asjaolusid. Staatuse peatamise võimalus toetab abipolitseinikke, kellel tekivad isiklikud, tervislikud või tööalased takistused, ilma et nad peaksid oma rollist lõplikult loobuma. Muudatused soodustavad pikaajalist pühendumist, kuna abipolitseinikud ei pea ajutiste takistuste tõttu staatust täielikult kaotama ning saavad pausilt naasta.
Mõju sagedus
Väike
Sihtrühm puutub muudatustega kokku eba­regulaarselt ja harva. Kui muudatused on rakendatud, avaldub mõju individuaalselt, olenevalt konkreetsetest juhtumitest, kus abipolitseinikud vajavad staatuse peatamist või kaalutlusõigust vabastamisel. Mõju ei ole igapäevane.
Mõju iseloom
Positiivne
Paindlik peatamine annab abipolitseinikule võimaluse ajutiselt kõrvale jääda, suurendades seeläbi rahulolu ja vähendades läbipõlemist. Paindlikum vabastamine võimaldab sujuvalt lõpetada koostöö abipolitseinikega, kes ei vasta ootustele või ei sobitu rolli, säilitades organisatsiooni usaldusväärsuse ja tõhusa töökorralduse.
Ebasoovitavate mõjude risk
Väike
Muudatustega ei seata otseselt uusi kohustusi, vaid luuakse õigusselgus ja paindlikkus. Kuid vaja on selget regulatsiooni ja läbipaistvaid otsustuskriteeriume, et vältida subjektiivsust ja kuritarvitusi nii staatuse peatamisel kui ka sellest vabastamisel.
Kokkuvõttes on muudatuste mõju abipolitseinikele väheoluline. Muudatused mõjutavad abipolitseinikke pigem positiivselt, kuna see loob paindlikuma ja õiglasema süsteemi, võimaldades individuaalset kaalumist ning ajutist staatuse peatamist.


Koormuse suurenemine. Kui abipolitseinik on olukorras, kus ta soovib oma staatust ajutiselt peatada, võib tal tekkida vajadus esitada vastavad taotlused ning põhjendada oma soovi, mis võib olla ajakulukas ja nõuda täiendavat suhtlemist PPA-ga.

Koormuse vähenemine. Uus regulatsioon vähendab abipolitseinike koormust olukordades, kus neil on ajutine takistus politseitöös osalemiseks. Kui varem võis ainus lahendus olla täielik vabastamine, mis tähendas hiljem uuesti kandideerimist ja võimalikku täiendõppe läbimist, siis nüüd saavad nad oma staatuse ajutiselt peatada ja vajaduse korral hiljem jätkata ilma bürokraatliku koormuseta.

6.5.2. PPA

Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Muudatustega saab PPA võimaluse ajutiselt peatada abipolitseiniku staatus, et hoida jätkuvalt organisatsioonis neid abipolitseinikke, kes mingil põhjusel ei saa ajutiselt politsei töös osaleda. Samuti muutub abipolitseiniku staatuse lõpetamise regulatsioon paindlikumaks. On selge, et abipolitseinik peab olema seaduskuulekas, kuid iga rikkumine ei pea automaatselt kaasa tooma staatuse lõppemist, näiteks sellised õigusrikkumised või käitumisjuhtumid, mis ei viita isiku sobimatusele abipolitseinikuna tegutsemiseks ega tekita kahtlust tema usaldusväärsuses. Näitena võib tuua parkimisnõuete rikkumise.

Mõju ulatus
Keskmine
Staatuse peatamise võimalus vähendab PPA tööjõukaotust, kuna abipolitseinikud ei pea püsivalt lahkuma, kui nad ei saa ajutiselt panustada. Paindlik vabastamise kord annab PPA-le võimaluse käsitleda abipolitseinike vabastamist paremini, juhtumipõhiselt. See tagab õiglasema personalijuhtimise, vähendades olukordi, kus väärtuslikud abipolitseinikud peavad väikeste rikkumiste tõttu lahkuma.
Mõju sagedus
Väike
PPA puutub muudatustega kokku eba­regulaarselt, juhuslikult ja harva. PPA peab välja töötama uued juhised ja protseduurid vabastamise ja staatuse peatamise rakendamiseks. Kui uus süsteem on paigas, toimub mõju situatsioonipõhiselt, olenevalt konkreetsetest juhtumitest, kus abipolitseinikel on vaja staatuse peatamist või vabastamise korral kaalutlusõigust. Muudatuse mõju ei ole igapäevane, kuid püsiv ja avaldub vastavalt vajadusele.
Mõju iseloom
Positiivne
Paindlikum vabastamine ja peatamine võimaldab politseil paremini juhtida vabatahtlike koosseisu, hoida motiveeritud ja sobivaid isikuid ning seeläbi säilitada usaldust organisatsiooni vastu.
Ebasoovitava mõju risk
Väike
Muudatustega ei seata otseselt uusi kohustusi, vaid pigem luuakse paindlikumad võimalused vabastada isik abipolitseiniku staatusest või peatada tema staatus ajutiselt. See muudab reageerimise paindlikumaks, sest meede saab olla proportsioonis rikkumisega. Kui PPA ei sätesta selgeid kriteeriume, võib see tekitada ebavõrdset kohtlemist, kus mõned rikkumised viivad vabastamiseni ja teised mitte. PPA peab looma mehhanismi, kuidas jälgida ja hallata ajutiselt peatatud abipolitseinike staatust ning teha kindlaks, millal nad saavad abipolitseinikuna jätkata. Riskide maandamiseks on vaja selgeid juhiseid ja kriteeriume vabastamise ja staatuse peatamise rakendamiseks, et vältida subjektiivsust ning tagada läbipaistvus. Sama oluline on kommunikatsioon abipolitseinike ja PPA sisestruktuuridega, et süsteem toimiks ühtselt ning sujuvalt.

Paindlikkuse tagamine ei ole vastuolus juhiste ja kriteeriumide kehtestamisega. Selged kriteeriumid ei piira kaalutlusõigust, vaid loovad ühtse ja läbipaistva raamistiku, mille piires on võimalik individuaalseid asjaolusid arvestades otsustada. Kriteeriumid ei pea olema jäigad ega ammendavad, vaid suunisena rakendatavad põhimõtted, mis aitavad hinnata rikkumise raskusastet ja selle mõju abipolitseinikuna tegutsemise sobivusele. Niisugune lähenemisviis välistab ebavõrdse kohtlemise, kuid jätab PPA-le piisava paindlikkuse juhtumipõhiste otsuste tegemiseks.

Kokkuvõttes on mõju PPA-le väheoluline, aga positiivne. Muudatused annavad PPA-le suurema paindlikkuse ja parema personali planeerimise võimaluse, kuid vajavad hoolikat rakendamist, et vältida halduslikku lisakoormust ja süsteemi väärkasutamist.

Koormuse suurenemine. PPA peab haldama ka nende isikute taotlusi, kelle staatus on peatatud. Kuigi tegemist on infotehnoloogia küsimusega, tekitab see asutusele teatud koormuse.

Koormuse vähenemine. Teisest küljest ei ole peatatud staatusega abipolitseinikud nn kadunud hinged – pärast staatuse taastamist on tegemist juba väljaõppe saanud isikuga, kes saab tegutsemist jätkata. Võib esineda vajadus teadmiste värskendamiseks, kuid nullist alustama ei pea.

Mõju isikuandmete töötlemisele. Uus APolS-i regulatsioon annab selgema ülevaate abipolitseiniku õigustest ning suurendab andmesubjektide teadlikkust sellest, kes ja kuidas nende andmeid töötleb. Selline andmetöötlus on vajalik turvalisuse tagamiseks ning kattub suuresti politseiametnike õigustega. Uus seadus on selle poolest märksa läbipaistvam.

Kui abipolitseinik osaleb politsei tegevuses, tekib küsimus, kuidas kohaldub talle isikuandmete kaitse seadus (edaspidi IKS), mis tugineb õiguskaitseasutuste direktiivile (EL 2016/680). Oluline on mõista, et IKS ei käsitle abipolitseinikku eraldiseisva andmetöötlejana, vaid tema tegevus toimub alati PPA kui pädeva asutuse raamistikus. Praktikas tähendab see, et andmete töötlemise õiguslik alus, eesmärgid ja vastutus lasuvad PPA-l kui vastutaval töötlejal, samas kui abipolitseinik tegutseb volitatud isikuna politseiametniku juhendamisel ja vastutusel. Abipolitseiniku kohta kehtivad ranged konfidentsiaalsus- ja lojaalsuskohustused: ta tohib andmeid kasutada ainult abipolitseiniku ülesannete täitmiseks ning nende ebaseaduslik avaldamine või väärkasutamine toob kaasa nii distsiplinaar- kui ka võimaliku karistusõigusliku vastutuse. Seega kohaldub õiguskaitseandmete kaitse raamistik abipolitseinikule sisuliselt samal viisil nagu politseiametnike puhul, kuid juriidiline vastutus andmetöötluse eest lasub PPA-l.

Abipolitseiniku staatuse peatamise ja paindlikuma vabastamisega seotud riskide realiseerumise tõenäosus on väike kuni keskmine. Paindlikuma vabastamise ja staatuse peatamise rakendamisel võib üleminekuperioodil tekkida risk, et otsustuskriteeriumid ei ole kõigis üksustes üheselt mõistetud. See võib põhjustada üksikjuhtudel ebavõrdse kohtlemise tunde või tekitada abipolitseinike seas ebakindlust, kuna juhtumid, kus peatamist või kaalutlusõigust tuleb rakendada, on harvad.

Leevendusmeetmed. Riskide vähendamiseks kehtestab PPA enne jõustumist selged juhised abipolitseinike staatuse peatamiseks ja vabastamiseks. Juhised loovad ühtse raamistiku, kuid jätavad ruumi juhtumipõhiseks kaalutluseks. Jõustumise ajaks koolitatakse otsustajad, et vältida erinevat tõlgendamist. Riskide maandamiseks tagab PPA üleminekuperioodil selge ja järjepideva kommunikatsiooni abipolitseinikega.

6.6. Kohtute seaduse muudatuste mõju

Eelnõuga täpsustaks kohtukordnikule esitatavaid nõudeid, täpsustatakse korrakaitseliste meetmete rakendamise ulatust, määratletakse seaduse tasandil ammendavalt kohtukordnike erivahendid ja relvad ning luuakse selge volitusnorm nende väljastamise, kandmise ja väljaõppe korra kehtestamiseks. Kohtukordnikel on ka kehtiva kohtute seaduse alusel õigus kasutada korrakaitselisi meetmeid, seal hulgas vahetut sundi.

Mõju siseturvalisusele
Sihtrühm: Kohtukordnikud ja kohtumajas viibivad isikud

Kohtutes töötab suurusjärgus 30 kohtukordnikku, kelle tegevus on vahetult seotud kõigi kohtuhoonetes viibivate isikutega. Eelnõu mõju ulatus on seega lai, kuna see ei piirdu üksnes kohtukordnikega, vaid laieneb kõigile menetlusosalistele, kohtunikele, kohtuteenistujatele, tunnistajatele, külastajatele ning ka avalikkusele laiemalt, kelle usaldus kohtusüsteemi vastu sõltub kohtute turvalisest toimimisest. Eelnõu mõju ei piirdu seega kitsalt ühe ametigrupiga, vaid avaldub laialdaselt kogu kohtusüsteemi ja selle kasutajate ulatuses.

Mõju avaldub pidevalt ja igapäevaselt, kuna kohtukordnikud täidavad oma ülesandeid igas kohtuhoones ning igal kohtuistungite päeval. Isiku- ja vallasasja läbivaatuse õiguste täpsustamine, korrakaitseliste meetmete rakendamise selgem piiritlemine ning erivahendite ja relvade ammendav määratlemine mõjutavad kohtute reageerimisvõimet nii rutiinsetes olukordades kui ka kõrgendatud ohutasemega juhtumites. Tegemist ei ole ühekordse või ajutise mõjuga, vaid püsiva ja süsteemse muutusega kohtute turvalisuse korralduses.

Eelnõuga kavandatavate muudatuste ebasoovitavate mõjude risk on madal. Kohtukordnike õiguste täpsustamine ja korrakaitseliste meetmete selge seaduslik piiritlemine vähendab õigusliku ebaselgust. Isiku- ja vallasasja läbivaatuse õigused on seotud konkreetsete seaduses sätestatud alustega ning nendega kaasnevad selged piirangud, mis tagavad põhiõiguste kaitse. Erivahendite ja relvade loetelu on seaduse tasandil ammendavalt määratletud, mis vähendab väärkasutuse ja ebaproportsionaalse sekkumise riski. Samuti on erivahendite ja relvade kasutamine seotud väljaõppe ja korrakaitseseadusest tulenevate proportsionaalsuse ja astmelisuse põhimõtetega.

Eelnõu avaldab selgelt positiivset mõju siseturvalisusele ja õigusemõistmise järjepidevusele. Kohtuhoonetes viibivate isikute, sh kohtunike ja kohtuteenistujate turvalisus suureneb, kuna keelatud esemete tuvastamine ja ohtlike olukordade ennetamine muutub tõhusamaks. See omakorda vähendab turvaintsidentide tõenäosust, võimaldab kiiremat ja adekvaatsemat reageerimist kuni politsei saabumiseni ning toetab kohtumenetluste häireteta läbiviimist. Turvalisemad kohtud suurendavad avalikkuse usaldust kohtusüsteemi vastu ning toetavad PS § 146 tähenduses õigusemõistmise kui õigusriigi tuumikfunktsiooni toimimist.

Eelnõu ei too kaasa vajadust muuta kohtute struktuuri, ei mõjuta kohtumenetluste sisu ega kohtute pädevust. Muudatused puudutavad üksnes kohtutes korra hoidmist ja turvalisuse tagamist ning loovad selge, ühtse ja õigusselge raamistiku kohtukordnike tegevusele.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

7.1. Üldised põhimõtted

Uue APolS eelnõu rakendamine eeldab tegevusi peamiselt Siseministeeriumi valitsemisalas, eelkõige PPA-s ning SKA-s. Kohaliku omavalitsuse üksustele täiendavaid kohustuslikke ülesandeid ega kulusid ei kaasne. Eelnõuga kaasnevad kulud ei ole oma olemuselt täielikult uued, vaid tulenevad olemasoleva abipolitseinike süsteemi arendamisest, väljaõppe mahu suurenemisest ja kvaliteedinõuete täpsustamisest. Osa tegevusi (väljaõpe, relva- ja erivahendikoolitus, tervisekontrolli hüvitamine) on juba täna PPA eelarves olemas, kuid kavandatava muudatuste tõttu suureneb nende maht.

APolS eelnõu loob õigusliku raamistiku abipolitseinike kolmeastmelise süsteemi rakendamiseks, kuid ei sätesta kohustuslikku II ega III astme abipolitseinike arvu. Samas on siseturvalisuse arengukava programmis aastateks 2026–2029132 seatud strateegiliseks sihiks 1500 abipolitseiniku kaasamine. Käesoleval ajal on abipolitseinike arv ligikaudu 1300. Seega on eesmärgiks mõõdukas kasv olemasoleva süsteemi baasil. Kavandatav regulatsioon loob selle eesmärgi saavutamiseks paindliku ja jätkusuutliku õigusliku aluse, kuid sihtarvu täitmine sõltub igal aastal riigi eelarvevõimalustest ning RES-protsessis tehtavatest otsustest.

7.2. Õiguslik ja organisatsiooniline ettevalmistus

Seaduse rakendamiseks tuleb PPA-l:
• ajakohastada sisejuhised ja -korrad (sh abipolitseinike kaasamise juhend, kulude hüvitamise kord, relvastuse kord, välislähetuste kord, mõõtetegevuse kvaliteedijuhtimissüsteemi käsiraamat, politsei andmekogu põhimäärus);
• hinnata ja vajadusel viia kooskõlla muud töökorralduslikud juhendid (nt piirkondliku politseitöö juhend, välitöö kord, migratsioonijärelevalve menetlemise juhend, arestimaja sisekorraeeskiri);
• koostada kolmeastmelise süsteemi üleminekuplaan;
• tagada abipolitseinike väljaõppe uuendamine koostöös SKA-ga, et abipolitseinike teadmised ja oskused vastaksid laienenud pädevustele ning kolmeastmelise süsteemi loogikale;
• anda SKA-le sisend uute koolitusprogrammide ja õppematerjalide väljatöötamiseks ning määratleda pädevuspõhised õpiväljundid vastavalt abipolitseinike ülesannete ulatusele;
• korraldada üleminekuõpe juba nimetatud abipolitseinikele, et tagada nende vastavus uue seaduse nõuetele.

SKA ülesandeks on:
• töötada välja kolmeastmelisele süsteemile vastav terviklik väljaõppestruktuur, sealhulgas koolitusprogrammide sisu ja maht;
• koostada vajalikud õppematerjalid;
• korraldada väljaõppe läbiviimine vastavalt kinnitatud õppekavadele.

Tegemist on valdavalt olemasoleva töökorralduse kohandamisega, mis kaetakse asutuste tavapäraste tegevuskulude raames.

7.3. Väljaõppesüsteemi arendamine ja rakendamine

• Väljaõppesüsteemi arendus (ühekordne kulu). Abipolitseinike väljaõppesüsteemi uuendamine eeldab tervikliku koolitusstruktuuri, õppekavade ja õppematerjalide arendamist. SKA esialgse prognoosi kohaselt on arenduskulu ligikaudu 65 000 eurot (ühekordne). PPA on aastatel 2024–2025 juba eraldanud väljaõppesüsteemi arenduse ettevalmistamiseks kokku ligikaudu 100 000 eurot.

• Üleminekuõppe eesmärk on viia kehtiva korra alusel nimetatud abipolitseinikud kooskõlla kolmeastmelise süsteemi ning uuendatud pädevusnõuetega. Üleminekuõppega kaasneb PPA-le koolituskulu, mis hõlmab õppematerjalide koostamist ja ajakohastamist ning koolituste korraldamist. Koolituse maht sõltub abipolitseiniku varasemast kogemusest ja läbitud väljaõppest, mistõttu võib kulu isikuti varieeruda. Üleminekuõppega seotud kulud kaetakse PPA olemasolevatest vahenditest.

• I astme väljaõpe. I astme väljaõpe toimub täielikult e-õppena. Ühe koolitusgrupi maksumus: ca 715 eurot. Nelja grupi läbiviimisel aastas: ca 2860 eurot aastas. Kulu kaetakse PPA tavapärase koolitustegevuse eelarvest.

• II astme väljaõpe. II astme väljaõpe koosneb e-õppest ja kontaktõppest. Ühe 25-liikmelise grupi maksumus: ca 5000 eurot. 150 abipolitseiniku koolitamisel (6 gruppi): ca 30 000 eurot aastas. Lisanduvad majutus- ja toitlustuskulud. Tegelik maht sõltub igal aastal II astmele suunatavate abipolitseinike arvust.

• III astme väljaõpe. Ühe grupi maksumus: ca 2000 eurot. 50 abipolitseiniku koolitamisel (2 gruppi): ca 4000 eurot aastas. Lisanduvad majutus- ja toitlustuskulud. Tegelik maht sõltub igal aastal III astmele suunatavate abipolitseinike arvust.

• Tulirelva baaskoolitus. 75 osalejat aastas: ca 16 500 – 20 250 eurot. 150 osalejat aastas: kuni 33 000 eurot. Tegelik kulu sõltub koolitusmahtudest ja korralduslikest lahendustest.

• Elektrišokirelva koolitus. 75 osalejat: ca 5100 – 15 000 eurot. 150 osalejat: kuni 10 200 eurot. Koolituse maht kujundatakse vastavalt vajadusele ja eelarvevõimalustele.

Nimetatud koolitused ei kujuta endast uusi kululiike, vaid olemasoleva koolitussüsteemi mahu ja struktuuri muutust. Koolitusmaht kujundatakse igal aastal vastavalt eelarvevõimalustele. Juhul kui väljaõppe maht suureneb üle olemasoleva eelarveraami, esitatakse täiendav rahavajadus riigi eelarvestrateegia protsessis kooskõlas riigi rahaliste võimalustega.

Abipolitseinike väljaõppesüsteemi uuendamine toob kaasa järgmised eeldatavad kulud:
• väljaõppesüsteemi arendus: umbes 65 000 eurot (ühekordne);
• üleminekuõpe: umbes 5000 eurot;
• I astme e-õpe: umbes 2860 eurot aastas;
• II astme väljaõpe: umbes 30 000 eurot aastas + majutus ja toitlustus;
• III astme väljaõpe: umbes 4000 eurot aastas + majutus ja toitlustus;
• tulirelva baaskoolitus: kuni 33 000 eurot aastas;
• elektrišokirelva koolitus: kuni 10 200 eurot aastas.

Prognoositud summad on indikatiivsed ning sõltuvad tegelikust osalejate arvust, koolitusgruppide arvust ning korralduslikest lahendustest. Kulud ei realiseeru automaatselt maksimaalses prognoositud mahus.

7.4. Praktikasüsteemi rakendamine

Kui abipolitseinike väljaõppesse lisandub praktikaperiood, eeldab see praktikasüsteemi arendamist SKA ja PPA koostöös. Praktikaperioodi eesmärk oleks toetada abipolitseinike vajalike pädevuste kujunemist ning uude rolli sisseelamist, sidudes teoreetilise ettevalmistuse praktiliste ülesannetega. Praktika läbiviimiseks on vajalik tagada piisav arv motiveeritud ja pädevaid juhendajaid, kes saavad abipolitseinikele pakkuda sisulist tuge ja asjakohast tagasisidet. Kuigi politseikadettide väljaõppes on juba toimiv praktikasüsteem, ei ole eelnõu koostamise hetkel veel selge, kas ja millises ulatuses on võimalik seda süsteemi täielikult või osaliselt rakendada ka abipolitseinike väljaõppes. Samuti vajab täiendavat analüüsi, kas olemasolevaid praktikajuhendajaid saab kasutada ka abipolitseinike juhendamiseks või on otstarbekas kujundada abipolitseinike jaoks eraldiseisev juhendamismudel. Sellest tulenevalt võib tekkida vajadus praktikajuhendajate täiendavaks ettevalmistamiseks. Lisaks eeldab praktikaperioodi rakendamine konkreetsete praktikatingimuste ja -nõuete väljatöötamist, mis arvestavad abipolitseinike erinevaid spetsialiseerumissuundi ning võimaldavad praktikaperioodil omandatud teadmisi ja oskusi siduda nii teoreetilise õppe kui ka tegelike tööülesannetega..

Abipolitseiniku praktika juhendamise kulud. Prognoositav aastane kogukulu: hinnanguliselt 5000 kuni 10 000 eurot aastas. Juhendamine eeldab teadlikku ettevalmistust ja täiendavat töömahtu politseiametniku põhitöö kõrvalt, mistõttu tuleb maksta juhendajatele lisatasu. Võrdlusena makstakse Sisekaitseakadeemia kadettide praktikajuhendajatele kuni 225 eurot kuus, mis põhineb tunnitasul 1,34 eurot. Kuna abipolitseinike praktikajuhendamise kulusid ei ole seni PPA eelarves eraldi planeeritud, on tegemist täiesti uue kuluartikliga. Selle rakendamine sõltub praktikaperioodi lõplikust mahust ja korraldusmudelist. Praktikatasud kaetakse PPA olemasolevast eelarvest. Vajadusel esitatakse täiendav rahavajadus RES-protsessis.

7.5. Tervisekontrolli kulud

Uue APolS kohaselt peab II astme abipolitseinik läbima esmase ja perioodilise tervisekontrolli. Esmase tervisekontrolli tasub üldjuhul abipolitseinik ise, sarnaselt kehtivale APolS-ile. Seega ei kaasne esmase tervisekontrolli puhul riigile täiendavat püsikulu võrreldes senise praktikaga, välja arvatud võimalikud erandid, mis võivad tuleneda PPA otsusest konkreetsetel juhtudel kulu hüvitada. Perioodilise tervisekontrolli kulud hüvitab PPA. Prognoositav aastane kogukulu: 60 000 – 130 000 eurot.

Tervisekontrolli kulu ei ole täielikult uus, kuid suureneb võrreldes kehtiva süsteemiga. Kulude kasv on seotud nii tervisekontrolli mahu kui ka aeguvate tervisetõendite arvu suurenemisega aastatel 2025–2028. Tervisekontrollide kulud kaetakse PPA eelarvest. Kulude kasv arvestatakse valitsemisala eelarveplaneerimisel ning vajadusel esitatakse täiendav rahavajadus RES-protsessis.

7.6 Kommunikatsioon ja motivatsioon – teavitus, tunnustamine.

On vaja ellu viia terviklik kommunikatsiooni- ja motivatsioonitegevuste plaan. Eesmärk on selgitada seadusemuudatuste sisu ja mõju abipolitseinikele, politseiametnikele ning avalikkusele, et tagada nende ühtne arusaam ja toetav hoiak. Selleks tuleb PPA eestvedamisel korraldada sihtrühmapõhiseid infopäevi ja kohtumisi, kus tutvustatakse abipolitseinike uusi rolle, õigusi ja ootusi. Samal ajal peab üle vaatama ja ajakohastama motivatsioonisüsteemid, mis võiksid hõlmata tunnustamist (nt teenetemedalid, tänukirjad), soodustusi, isikliku arengu võimalusi ning paindlikke osalemisviise, et pakkuda abipolitseinikele sisulist ja tähenduslikku panustamisvõimalust. Teavitustööd peab tegema nii digi- kui ka füüsiliste kanalite kaudu, kasutades selleks infomaterjale, videoid ja KKK-d, mis teevad muudatused lihtsalt mõistetavaks. Lisaks tuleb pidevalt koguda tagasisidet, et vajaduse korral täiustada tegevusi ja tagada muudatuste sujuv rakendamine. Kommunikatsiooni- ja motivatsioonitegevused viiakse ellu PPA olemasolevate kommunikatsiooni- ja personalikulude eelarve raames.

7.7 Kolmeastmelise abipolitseinike süsteemi käivitamine.

Uue kolmeastmelise abipolitseinike süsteemi käivitamiseks on vaja selget ja hästi juhitud üleminekuplaani, mis tagab sujuva liikumise senisest süsteemist uuele. Esmalt tuleb koostada ülemineku tegevuskava, mis hõlmab olemasolevate abipolitseinike oskuste ja kogemuste hindamist eesmärgiga määrata neile sobiv staatus uues astmelises süsteemis. Oluline on luua mehhanism, mis võimaldab paindlikku ja motiveerivat üleminekut – näiteks võimaldades abipolitseinikul soovi korral oma astet tõsta täiendkoolituste kaudu või jääda sobivale astmele ilma staatuse või osalusvõimaluste vähenemiseta. Süsteem peab toetama kõigi olemasolevate abipolitseinike kaasatust ja hoidma ära motivatsiooni vähenemist. Samuti tuleb tagada, et üleminek toimuks etapiviisil, vältides liigset halduskoormust nii vabatahtlikele kui ka PPA-le. Kolmeastmelise süsteemi rakendamine toimub etapiviisiliselt, arvestades Siseministeeriumi valitsemisala eelarvevõimalusi.

7.8. Katteallikad ja seos riigi eelarvestrateegiaga

Uue APols eelnõu rakendamisega seotud kulud kaetakse Siseministeeriumi valitsemisala eelarvest. Kulud jagunevad:
1. Ühekordsed arenduskulud – kaetakse olemasolevate vahendite ümberprioriseerimise teel;
2. Olemasolevate kulude mahu suurenemine – kaetakse seniste eelarveridade arvelt;
3. Võimalik täiendav püsikulu – esitatakse vajaduse korral riigi eelarvestrateegia protsessis kooskõlas riigi rahaliste võimalustega.
Seadus ei võta riigile RES-protsessiväliseid rahalisi kohustusi ning ei sätesta kohustuslikke kulumahtusid.
7.9. Kohtute seaduse muudatus toob kaasa järgmised kulud:

Relvade soetamine – I ja II astme kohtud on juba soetanud gaasipihustid ja teleskoopnuiad ja alustanud kohtukordnike koolitusprogrammi loomisega koostöös Sisekaitseakadeemiaga. Täiendavate erivahendite (käerauad, sidumisvahendid) soetamise kulud planeeritakse astmeliselt järgnevate aastate kohtute eelarvelistest vahenditest. Justiits- ja Digiministeerium on koostanud esmase missioonikirjelduse kohtute kriisivõimekuse suurendamiseks perioodile 2028-2034, mille raames taotleda rahastust kohtukordnike turvavarustuse uuendamiseks välisvahenditest.

Hinnang eelnõuga kaasnevale kogukulule. Eelnõu rakendamise kulud jagunevad:
1. Ühekordne uue väljaõppe arenduskulu – ligikaudu 65 000 eurot ning üleminekuõpe: ca 5000 eurot;
2. Aastased püsikulud (prognoositud maksimaalses mahus):
◦ II ja III astme väljaõpe: ca 34 000 eurot + majutus ja toitlustus;
◦ relva- ja elektrišokirelva koolitus: kuni 44 000 eurot;
◦ I astme e-õpe: ca 2860 eurot;
◦ praktikajuhendamine: 5000–10 000 eurot;
◦ tervisekontrollid: 60 000 – 130 000 eurot.
Maksimaalses prognoositud mahus võib aastane kogukulu ulatuda ligikaudu 150 000 – 220 000 euroni, sõltuvalt koolitusmahtudest ja tervisekontrollide arvust. Tegemist on indikatiivse hinnanguga ning kulud ei realiseeru automaatselt maksimaalses ulatuses. Oluline on rõhutada, et osa nimetatud kuludest on juba PPA eelarves olemas, kulude tegelik maht kujundatakse vastavalt eelarvevõimalustele ning täiendav rahavajadus esitatakse vajadusel RES-protsessis. Seega ei võta eelnõu riigile RES-protsessiväliseid siduvaid rahalisi kohustusi ning on kooskõlas riigieelarve planeerimise põhimõtetega.

8. Rakendusaktid

Kui eelnõu seadusena jõustub, tunnistatakse kehtetuks 2011. aastal jõustunud APolS. Selle tõttu tuleb kehtetuks tunnistada APolS-i alusel kehtestatud järgmised määrused:
1) siseministri 1. juuli 2022. aasta määrus nr 21 „Abipolitseiniku ankeedi vorm“;
2) siseministri 26. septembri 2023. aasta määrus nr 17 „Abipolitseinikule ja abipolitseiniku kandidaadile lisapuhkuse ning selle eest makstava hüvitise taotlemise ja väljamaksmise kord ning kriisirolliga abipolitseinikule kriisi lahendamises osalemise eest makstava hüvitise ulatus ning selle taotlemise ja väljamaksmise kord“;
3) siseministri 12. detsembri 2022. aasta määrus nr 50 „Abipolitseinikule väljastatud erivahendi ja relva väljastamise, hoidmise, tagastamise ning relva kandmise kord“;
4) siseministri 27. augusti 2019. aasta määrus nr 26 „Abipolitseiniku eritunnused ning eritunnuste ja tunnistuse kirjeldus“;
5) siseministri 1. juuli 2022. aasta määrus nr 20 „Abipolitseiniku ja abipolitseinikuks astuda soovija tervisekontrolli tingimused ja kord, abipolitseinikuks saamist välistavate tervisehäirete ja abipolitseiniku ülesande täitmisel tulirelva ja elektrišokirelva kandmist välistavate füüsiliste puuete loetelu ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“;
6) siseministri 12. detsembri 2010. aasta määrus nr 64 „Abipolitseiniku kandidaadi ja abipolitseiniku väljaõppe nõuded ning arvestuse sooritamise kord“;
7) siseministri 21. detsembri 2010. aasta määrus nr 68 „Abipolitseiniku kutsesobivuse nõuded“;
8) Vabariigi Valitsuse 23. detsembri 2010. aasta määrus nr 187 „Abipolitseiniku ülesande täitmise tõttu abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise tingimused ja kord“.

Seaduse rakendamiseks peab kehtestama järgmised uued rakendusaktid:
1) siseministri määrus „Abipolitseiniku tegevuse eeskiri“ eelnõu § 5 lõike 5, § 7 lõike 3, § 9 lõike 9, § 12 lõike 5, § 13 lõike 5, § 14 lõike 9, § 15 lõike 3, § 19 lõike 6, § 39 lõike 6, § 44 lõike 5, § 45 lõike 3 ja § 51 lõike 6 alusel;
2) justiits-ja digiministri määrus „Kohtukordnikele erivahendi ja relva väljastamise ja tagastamise ning relva kandmise kord ja väljaõppe nõuded“ kohtute seaduse § 1262 lõike 1 alusel.

Eelnõu jõustumisel tuleb muuta järgmisi määruseid:
1) siseministri 5. juuni 2013. aasta määrus nr 21 „Politseiametniku daktüloskopeerimise ja DNA-proovi võtmise ning daktüloskopeerimisel saadud andmete ja DNA-proovide edastamise kord“;
2) siseministri 30. mai 2014. aasta määrus nr 19 „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“;
3) Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2024. aasta määrus nr 87 „Nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele“.

9. Seaduse jõustumine

Seadus on kavandatud jõustuma 2027. aasta 4. septembril. Seaduse jõustumise kuupäeva seadmisel on võetud arvesse eelkõige uue redaktsiooni mõju PPA-le ja Sisekaitseakadeemiale, kes on kohustatud vaatama oma tegevused üle ja vajaduse korral neid muutma, samuti võimalike arendusprojektide väljatöötamist ning aega, mis kulub abipolitseinike ja PPA töötjate koolitamisele.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Abipolitseiniku seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus esitati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks ministeeriumidele ning teistele huvirühmadele. Väljatöötamiskavatsuse kohta esitatud tagasisidet on eelnõu koostamisel osaliselt arvestatud.

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumile, Justiits- ja Digiministeeriumile, Kaitseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti Abipolitseinike Kogule, Kaitsepolitseiametile, PPA-le, Päästeametile, Riigikohtule, SKA-le ja Õiguskantsleri Kantseleile.




Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, ………………… 2026
______________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ………………… 2026