1

EELNÕU

Võlaõigusseaduse muutmise seadus

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 141 lõiget 1 täiendatakse punktiga 81 järgmises sõnastuses:

„81) digitaalse sisu, digitaalse teenuse ja digitaalse elemendiga asja puhul minimaalne

ajavahemik, mille jooksul tootja või teenuse osutaja pakub uuendusi, kui tootja või teenuse

osutaja teeb sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks;“;

2) paragrahvi 141 lõiget 1 täiendatakse punktidega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„11) lepingu eseme parandatavushinne, kui see on asjakohane;

12) kui käesoleva lõike punkti 11 ei kohaldata, siis teave lepingu eseme nõuetele vastavuse

säilitamiseks vajalike varuosade kättesaadavuse, hinnangulise maksumuse ja tellimise korra

ning parandus- ja hooldusjuhendi kättesaadavuse kohta ning parandamise piirangute kohta, kui

tootja teeb sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks.“;

3) paragrahvi 141 täiendatakse lõigetega 11 , 12, 13, 14 ja 15 järgmises sõnastuses:

„(11) Kauba müügi puhul kasutatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 8 ja 9 sätestatud

teabe esitamiseks ühtlustatud teadet. Ühtlustatud teade peab olema esitatud hästi märgatavalt ja

sisaldama meeldetuletust, et kauba nõuetele mittevastavuse korral kehtib seadusest tulenev

vastutus vastavalt käesoleva seaduse § 218 lõikele 2, ning vastutuse kestust.

(12) Täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud ühtlustatud teate kohta on

kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2025/1960 seadusest tulenevat vastutust

käsitleva ühtlustatud teate kujunduse ja sisu ning vastupidavusega seotud müügigarantii

ühtlustatud märgise kujunduse ja sisu kohta (ELT L, 2025/1960, 02.10.2025).

(13) Kui tootja pakub tarbijale käesoleva seaduse § 231 lõikes 5 nimetatud vastupidavusega

seotud müügigarantiid ja teeb selle teabe ettevõtjale kättesaadavaks, tuleb teave

vastupidavusega seotud müügigarantii kohta, selle kestus ning meeldetuletus, et lepingu eseme

nõuetele mittevastavuse korral kehtib seadusest tulenev vastutus, teha tarbijale hästi

märgatavalt teatavaks, kasutades ühtlustatud märgist.

(14) Täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 13 nimetatud ühtlustatud märgise kohta on

kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2025/1960.

(15) Asja parandatavushinne käesoleva seaduse tähenduses on punktisumma, mis väljendab asja

parandamise võimalikkust ning mis põhineb Euroopa Liidu tasandil kehtestatud ühtlustatud

nõuetel.“;

4) paragrahvi 142 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„8) Tarkvarauuendus on tasuta uuendus, sealhulgas turvauuendus, mis on vajalik

digielemendiga asja, digisisu ja digiteenuste nõuetele vastavuse säilitamiseks.

5) paragrahvi 48 lõike 1 punkti 9 täiendatakse pärast sõnu „täitmise kord“ sõnadega „,

sealhulgas teave keskkonnahoidlike kättetoimetamisvõimaluste kohta,“;

2

6) paragrahvi 48 lõiget 1 täiendatakse punktiga 181 järgmises sõnastuses:

„181) digitaalse sisu, digitaalse teenuse ja digitaalse elemendiga asja puhul minimaalne

ajavahemik, mille jooksul tootja või teenuse osutaja pakub uuendusi, kui tootja või teenuse

osutaja teeb sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks;“;

7) paragrahvi 48 lõiget 1 täiendatakse punktidega 23 ja 24 järgmises sõnastuses:

„23) lepingu eseme parandatavushinne, kui see on asjakohane;

24) kui käesoleva lõike punkti 23 ei kohaldata, siis teave lepingu eseme nõuetele vastavuse

säilitamiseks vajalike varuosade kättesaadavuse, hinnangulise maksumuse ja tellimise korra

ning parandus- ja hooldusjuhendi kättesaadavuse kohta ning parandamise piirangute kohta, kui

tootja teeb sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks.“;

8) paragrahvi 48 täiendatakse lõigetega 11 , 12, 13 ja 14 järgmises sõnastuses:

„(11) Kauba müügi puhul kasutatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 18 ja 19 sätestatud

teabe esitamiseks ühtlustatud teadet. Ühtlustatud teade peab olema esitatud hästi märgatavalt ja

sisaldama meeldetuletust, et kauba nõuetele mittevastavuse korral kehtib seadusest tulenev

vastutus vastavalt käesoleva seaduse § 218 lõikele 2, ning vastutuse kestust.

(12) Täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud ühtlustatud teate kohta on

kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2025/1960.

(13) Kui tootja pakub tarbijale käesoleva seaduse § 231 lõikes 5 nimetatud vastupidavusega

seotud müügigarantiid ja teeb selle teabe ettevõtjale kättesaadavaks, tuleb teave

vastupidavusega seotud müügigarantii kohta, selle kestus ning meeldetuletus, et lepingu eseme

nõuetele mittevastavuse korral kehtib seadusest tulenev vastutus, teha tarbijale hästi

märgatavalt teatavaks, kasutades ühtlustatud märgist.

(14) Täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 13 nimetatud ühtlustatud märgise kohta on

kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2025/1960.“;

9) paragrahvi 54 lõike 1 punkti 9 täiendatakse pärast sõnu „täitmise kord“ sõnadega „,

sealhulgas teave keskkonnahoidlike kättetoimetamisvõimaluste kohta,“;

10) paragrahvi 54 lõiget 1 täiendatakse punktiga 181 järgmises sõnastuses:

„181) Digitaalse sisu, digitaalse teenuse ja digitaalse elemendiga asja puhul minimaalne

ajavahemik, mille jooksul tootja või teenuse osutaja pakub uuendusi, kui tootja või teenuse

osutaja teeb sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks;“;

11) paragrahvi 54 lõiget 1 täiendatakse punktidega 23 ja 24 järgmises sõnastuses:

„23) lepingu eseme parandatavushinne, kui see on asjakohane;

24) kui käesoleva lõike punkti 23 ei kohaldata, siis teave lepingu eseme nõuetele vastavuse

säilitamiseks vajalike varuosade kättesaadavuse, hinnangulise maksumuse ja tellimise korra

ning parandus- ja hooldusjuhendi kättesaadavuse kohta ning parandamise piirangute kohta, kui

tootja teeb sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks.“;

12) paragrahvi 54 täiendatakse lõigetega 11 , 12, 13 ja 14 järgmises sõnastuses:

„(11) Kauba müügi puhul kasutatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 18 ja 19 sätestatud

teabe esitamiseks ühtlustatud teadet. Ühtlustatud teade peab olema esitatud hästi märgatavalt ja

3

sisaldama meeldetuletust, et kauba nõuetele mittevastavuse korral kehtib seadusest tulenev

vastutus vastavalt käesoleva seaduse § 218 lõikele 2, ning vastutuse kestust.

(12) Täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud ühtlustatud teate kohta on

kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2025/1960.

(13) Kui tootja pakub tarbijale käesoleva seaduse § 231 lõikes 5 nimetatud vastupidavusega

seotud müügigarantiid ja teeb selle teabe ettevõtjale kättesaadavaks, tuleb teave

vastupidavusega seotud müügigarantii kohta, selle kestus ning meeldetuletus, et lepingu eseme

nõuetele mittevastavuse korral kehtib seadusest tulenev vastutus, teha tarbijale hästi

märgatavalt teatavaks, kasutades ühtlustatud märgist.

(14) Täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 13 nimetatud ühtlustatud märgise kohta on

kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2025/1960.“;

13) paragrahvi 622 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „ja 11“ tekstiosaga „ning

lõikes 13“;

14) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa „viimati muudetud direktiiviga

2023/2673 (ELT L, 2023/2673, 28.11.2023)“ tekstiosaga „viimati muudetud direktiiviga

2024/825 (ELT L, 2024/825, 06.03.2024)“.

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 27. septembril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ...………….2025

Algatab Vabariigi Valitsus ………2025

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on suunata tarbijaid tegema teadlikumaid

tarbimisotsuseid ning selleks on vaja esitada tarbijatele selget, asjakohast ja usaldusväärset

teavet lepingu eseme kohta enne lepingu sõlmimist. Eelnõuga on kavas täpsustada õigusnorme,

mis reguleerivad tarbijatele lepingueelse teabe andmist.

Eelnõukohase seaduse eesmärgi saavutamiseks võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/825 (millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ

ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega rohepöördel, tagades neile parema kaitse

ebaausate tavade eest ja parema teabe esitamise)1 direktiivis 2011/83/EL (edaspidi ka tarbija

õiguste direktiiv)2 tehtud muudatused.

Võlaõigusseaduses tehtavate muudatustega tagatakse, et:

 ettevõtjad võtavad kasutusele ühtlustatud teate (seletuskirja lisa 1) tarbijate

teavitamiseks sellest, milline on seadusest tulenev vastutus ja selle kestus, kui lepingu

ese ei vasta nõuetele;

 kui tootja pakub kaubale vastupidavusega seotud müügigarantiid, teavitab ettevõtja

tarbijat sellest ühtlustatud märgisega (seletuskirja lisa 1);

 tarbija teadlikumate tehinguotsuste soodustamiseks esitavad ettevõtjad lepingu eseme

kohta tootja esitatud parandatavushinde, kui tootja on selle esitanud ja see on kindlaks

määratud liidu tasandil;

 digitaalse sisu, digitaalse teenuse ja digitaalse elemendiga asja puhul teavitatakse

tarbijaid ajavahemikust, mille jooksul on uuendused kättesaadavad;

 ettevõtjad teavitavad tarbijaid keskkonnahoidlikest kättetoimetamisvõimalustest, kui

see on asjakohane.

Direktiivist (EL) 2024/825 ja siinsest eelnõust tulenevate muudatustega kasvab ettevõtjate

halduskoormus, kuna ettevõtjatele kehtestatakse täiendavad lepingueelse teabe esitamise

nõuded. Halduskoormuse kasvu leevendatakse aga muude meetmetega. Justiits- ja

Digiministeerium on välja töötanud äriseadustiku ja teiste seaduse muutmise seaduse eelnõu3,

millest tulenevad muudatused puuduvad kõiki eraõiguslikke juriidilisi isikuid. Üks

kavandatavatest lahendustest, mis lisatakse eelnõusse avaliku kooskõlastusringi tagasisidest

lähtuvalt, on muu hulgas äriühingute koosoleku kokkukutsumise teate edastamise

lihtsustamine. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab osaühingute puhul koosolekuteate saatma

osanike nimekirja kantud aadressil või e-posti aadressil, aktsiaseltsis aktsiaraamatusse kantud

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/825, 28. veebruar 2024, millega muudetakse direktiive

2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega rohepöördel, tagades neile parema kaitse ebaausate

tavade eest ja parema teabe esitamise (ELT L, 2024/825, 06.03.2024). 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu

direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse

kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304,

22.11.2011, lk 64–88). 3 Äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4463f2cc-c69b-4963-b6fe-04b0fd5ef269.

2

aadressile tähitud kirjaga, lihtkirjana, faksi teel või elektrooniliselt. Viidatud sätteid muudetakse

selliselt, et koosoleku kutsed saadetakse edaspidi ainult (vastavalt kas osaniku, aktsionäri või

liikme) elektronposti aadressile, välja arvatud juhul, kui osanik, liige või aktsionär on eraldi

palunud saata kutse postiaadressile. Antud muudatus vähendab äriühingutel postiga kutsete

saatmise vajadust ja lihtsustab seega ka koosolekute korraldamist. Seega vaatamata täiendavale

lepingueelse teabe andmise kohustusele lihtsustatakse ja tõhustatakse äriühingute

töökorraldust. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, kuidas siinse eelnõuga kaasnevad täiendavad

nõuded võivad ettevõtjaid soodustada ning mis on nende muudatuste tegelik tagajärg. Näiteks

võib tarbijate suurem teadlikkus seadusest tulenevast vastutusest ja vastupidavusega seotud

müügigarantiist vähendada päringuid ettevõtjatele ja vältida vaidlusi (vt ka seletuskirja punkti

6).

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna

tsiviilõiguse talituse nõunikud Maria Vettik ja Alexandra Kööp ([email protected]).

Eelnõu on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse toimetaja Mari Koik ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Täpsemalt võetakse eelnõuga üle

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/825, millega muudetakse direktiive

2005/29/EÜ4 ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega rohepöördel, tagades neile parema

kaitse ebaausate tavade eest ja parema teabe esitamise. Siinse eelnõuga võetakse üle

muudatused, mis tehti direktiivi 2011/83/EL. Selliste direktiivist (EL) 2024/825 tulenevate

muudatuste ülevõtmiseks, mis tehti direktiivi 2005/29/EÜ, on eelnõu koostanud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium.5

Eelnõuga muudetakse võlaõigusseaduse (VÕS) redaktsiooni I, 11.11.2025, 16. Eelnõu on

seotud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille on välja töötanud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium ning millega võetakse Eesti õigusesse üle direktiiviga (EL)

2024/825 direktiivi 2005/29/EÜ tehtud muudatused. Eelnõu on seotud ka võlaõigusseaduse ja

tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille on välja töötanud Justiits- ja

Digiministeerium ning millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv (EL) 2023/26736, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste

kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ.7 Lisaks on eelnõu seotud ka

Justiits- ja Digiministeeriumi poolt koostatud äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõuga, mis kehtestab siinses eelnõus halduskoormust suurendavale regulatsioonile

tasakaaluks halduskoormust vähendavaid meetmeid.8

4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega

seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust

(EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, 11.06.2005, lk 22-39). 5 Tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seadus 779 SE.

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/764c73b4-2361-40e9-9785-

2f640c716336/tarbijakaitseseaduse-ja-lohkematerjaliseaduse-muutmise-seadus/. 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2673, 22. november 2023, millega muudetakse direktiivi

2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ (ELT L,

2023/2673). 7 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise eelnõu.

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4c5b12d8-6f36-4939-bc46-a40f4a8c0835#M9Q7TSrR. 8 Äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4463f2cc-c69b-4963-b6fe-04b0fd5ef269.

3

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõukohase seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on võimaldada tarbijatel teha teadlikumaid tehinguotsuseid ja edendada

kestlikku tarbimist, milleks täiendatakse VÕSi lepingueelse teabe edastamise sätteid.

Direktiivi 2011/83/EL (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/825)

eesmärk on muu hulgas suurendada tarbijate teadlikkust oma õigustest, et nad teeksid

kestlikumaid ostuotsuseid, ning stimuleerida nii nõudlust vastupidavamate kaupade järele kui

ka nende pakkumist. Selleks kehtestatakse direktiiviga 2011/83/EL ühtlustatud teade müüja

seadusest tuleneva vastutuse kohta ja vastupidavusega seotud müügigarantii ühtlustatud märgis,

mis võimaldab tarbijatel teha teadlikke otsuseid. Lisaks on direktiivi eesmärk tagada ELi

tarbijakaitsenormide parem ja järjepidevam kohaldamine.

Direktiiv (EL) 2024/825 on seotud Euroopa rohelise kokkuleppega9, mille eesmärgiks on

tootmis- ja tarbimisviisi muutes luua puhtam, tervislikum ja kliimaneutraalne Euroopa. 2019.

aastal algatatud Euroopa roheline kokkulepe on poliitikaalgatuste pakett, mis aitab ELil üle

minna rohemajandusele, mille lõppeesmärk on kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050.

Tarbijate võimestamine ja neile kulutõhusate võimaluste tagamine on kestliku tootepoliitika

raamistiku oluline osa. Selleks tuleb suurendada tarbijate osalemist ringmajanduses, eelkõige

andes tarbijatele enne lepingu sõlmimist paremat teavet teatavate toodete vastupidavuse ja

parandatavuse kohta.

Direktiivi (EL) 2024/825 üks eesmärk on tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse ja

keskkonnakaitse ning liikuda edasi rohemajanduse suunas. Täpsemalt on Eesti õigusesse

ülevõetava direktiivi eesmärk aidata kaasa puhtale ja keskkonnahoidlikule ELi

ringmajandusele, võimaldades tarbijatel teha teadlikke ostuotsuseid ja aidates seega kaasa

kestlikumale tarbimisele. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks ongi vaja, et tarbijad saaksid teha

teadlikke ostuotsuseid. Direktiivi artikliga 2 muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses

lepingueelse teabega, mis tuleb tarbijale esitada kauglepingute ja väljaspool äriruume

sõlmitavate lepingute ning muude lepingute kui kauglepingute ja väljaspool äriruume

sõlmitavate lepingute puhul, eelkõige seoses teabega kauba vastupidavuse ja parandatavuse

kohta. Samuti muudetakse direktiivi seoses teabega, millest tarbijaid tuleb enne tellimuse

esitamist elektrooniliselt sõlmitud kauglepingute puhul otse teavitada. Lisaks tagavad eelnõuga

plaanitavad muudatused ELi tarbijakaitsenormide parema ja järjepidevama kohaldamise –

näiteks ühtlustatud teate ja märgise kasutuselevõtmine tagab, et kõikide liikmesriikide

tarbijatele on enne lepingu sõlmimist teatavaks tehtud direktiiviga 2011/83/EL nõutav teave

liidu ja riigisisesest õigusest tuleneva vastutuse ning tootja pakutava vastupidavusega seotud

müügigarantii kohta.

Täpsemalt on eelnõus kavandatavate muudatuste eesmärk anda tarbijatele lepingueelset teavet

vastupidavuse, parandatavuse ja uuenduste kättesaadavuse kohta. Nimetatud teavet tuleks anda

tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil. Kohustus esitada tarbijatele seda teavet täiendab tarbijate

õigusi, mis on sätestatud direktiivides (EL) 2019/77010 ja (EL) 2019/77111.

9 Euroopa roheline kokkulepe. https://www.consilium.europa.eu/et/policies/green-deal/. 10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/770, 20. mai 2019, digisisu üleandmise ja digiteenuste

osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.05.2019, lk 1-27). 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771, 20. mai 2019, kaupade müügilepingute teatavate

aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse

kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28-50).

4

Praegu on tarbija õiguste direktiiviga ette nähtud, et kauplejad peavad andma tarbijatele teavet

kaupade või teenuste põhiomaduste kohta. Kuna aga puudub nõue esitada teavet

vastupidavusega seotud müügigarantii kohta, ei motiveeri seadus tootjaid piisavalt tarbijatele

sellist garantiid pakkuma. Komisjoni tehtud uuringud12 näitasid, et kui tarbekaupu pakutakse

koos müügigarantiiga, on teave sellise müügigarantii ja tarbijatelt võetavate tasude kohta sageli

ebaselge, ebatäpne või puudulik, mistõttu on tarbijal keeruline tooteid võrrelda ja eristada

müügigarantiid (kohustuslikust) seadusest tulenevast garantiist. Eelnõus kavandatud

muudatustega tagatakse, et tarbijatele antakse teavet kogu kaupa hõlmava, enam kui

kaheaastase kestusega vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu kohta, kui tootja sellise

teabe ettevõtjale kättesaadavaks teeb.

Tarbijatele teabe jagamiseks võetakse kasutusele ühtlustatud teade ja märgis (seletuskirja lisa

1). Ühtlustatud teade on teade, mille esitamine müügikohas on kohustuslik ja mille eesmärk on

suurendada tarbijate teadlikkust oma õigustest seoses müüja seadusest tuleneva vastutusega.

Seevastu ühtlustatud märgis kujutab endast vabatahtlikku kauba vastupidavusega seotud

müügigarantiid, mida pakub tootja, kes soovib tarbijatele tagada, et tema kaup on vastupidav.

Praegu kehtivad VÕSi sätted, millega võeti üle tarbijaõiguste direktiiv, ei sisalda nõuet anda

tarbijatele teavet kaupade parandatavuse kohta. Pigem nõutakse üksnes teabe esitamist

„müügijärgsete teenuste“ kohta, „kui see on kohaldatav“. Teave, mis aitaks edendada kaupade

parandamist ja oleks seega suureks abiks selles, et tarbijad saaksid osaleda ringmajanduses, on

müügikohtades enamikul juhtudel suures osas puudu. Komisjoni uuringu13 kohaselt väidab ligi

80% ELi tarbijatest, et neil on raske leida teavet selle kohta, kui lihtne on toodet parandada.

Eelnõuga on kavas võtta kasutusele uus termin parandatavushinne, et tarbijad saaksid valida

kaupu, mida on lihtsam parandada.

Eelnõule ei eelnenud väljatöötamiskavatsust, kuna see pole Vabariigi Valitsuse 22. detsembri

2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti

2 kohaselt nõutav. Seaduseelnõu käsitleb ELi täisharmoneeriva õiguse ülevõtmist ja eelnõu

aluseks oleva ELi õigusakti eelnõu menetlemisel on lähtutud HÕNTE § 1 lõikes 1 sätestatud

nõuetest. Eelnõu lähtekoht on Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus „Eesti seisukohad

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja

2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes

paremat kaitset ebaausate tavade vastu ja paremat teavet, kohta“ ning selle seletuskiri.14

Vabariigi Valitsuse protokollilises otsuses avaldatakse toetust muudatuste tegemiseks Euroopa

Liidu tarbijaõigustikus, et tõhusalt võidelda eksitavate või põhjendamata keskkonnaväidete

kasutamisega (rohepesu) ja parandada toodete kestlikkusega seotud teabe esitamist, kuivõrd see

tagab parema ühtse siseturu toimimise. Lisaks on Eesti hinnang direktiiviga kaasnevatele

mõjudele vastavuses Euroopa Komisjoni mõjuhinnanguga.15

12 Euroopa Komisjon, Consumer market study on the functioning of legal and commercial guarantees for

consumers in the EU (Tarbijaturu uuring ELi tarbijatele pakutavate õiguslike ja kaubanduslike tagatiste toimimise

kohta), 2015. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangut toetav uuring Study on Empowering Consumers Towards the

Green Transition (Tarbijate võimestamine üleminekul rohelisele majandusele), juuli 2021. Commercial

warranties: are they worth the money? (Euroopa tarbijakeskuste võrgustik), aprill 2019. 13 Euroopa Komisjon, Behavioural Study on Consumers’ Engagement in the Circular Economy (tarbijate

ringmajandusse kaasatust käsitlev käitumisuuring), 2018, lk 81. https://op.europa.eu/en/publication-detail/-

/publication/5de64de7-f9d3-11e8-a96d-01aa75ed71a1. 14 COM(2022) 143 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse

direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele,

pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade vastu ja paremat teavet.

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9a910eef-78d8-45a9-b5fe-

ce5d58d9b10e?activity=3#wXxgUW7r. 15 Ettepaneku „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja

2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset

5

Eelnõuga täiendatakse eelkõige VÕS §-i 141 (eelnõu punktid 1–3), §-i 48 (eelnõu punktid 5–8)

ja §-i 54 (eelnõu punktid 9–12), mis reguleerivad tarbijale lepingueelse teabe andmist, kuivõrd

direktiivi (EL) 2024/825 peamine eesmärk on tarbijatele selge, asjakohase ja usaldusväärse

teabe andmine enne lepingu sõlmimist.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Võlaõigusseaduse muutmine

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Paragrahviga 1 muudetakse VÕSi ning § 2 sätestab

seaduse jõustumise.

Eelnõu punktidega 1–3 täiendatakse VÕS §-i 141, mis reguleerib lepingueelse teabe andmise

kohustust tarbijaga sõlmitava lepingu puhul. See säte loodi direktiivi 2011/83/EL ülevõtmisel

Eesti õigusesse ja seaduseelnõu seletuskirja kohaselt oli § 141 loomise eesmärk võtta üle tarbija

õiguste direktiivi artikli 5 lõige 1, mis sätestab kauplejale lepingueelse teabe andmise kohustuse

lepingu puhul, mis ei kvalifitseeru väljaspool äriruume sõlmitavaks lepinguks või sidevahendi

abil sõlmitavaks lepinguks. Teisisõnu reguleerib direktiivi 2011/83/EL artikkel 5 teabe andmise

kohustust ettevõtja äriruumides sõlmitavate lepingute puhul.

Punktiga 1 täiendatakse VÕS § 141 lõiget 1 punktiga 81. Lisatava punktiga täiendatakse

lepingueelse teabe andmise kohustust tarbijaga sõlmitava lepingu puhul. Punkti 81 kohaselt

peab tarbijaga lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist

ettevalmistav ettevõtja enne lepingu sõlmimist või selleks tarbija poolt siduva pakkumise

tegemist selgel ja tarbijale arusaadaval viisil tegema tarbijale digitaalse sisu, digitaalse teenuse

või digitaalse elemendiga asja puhul teatavaks ka minimaalse ajavahemiku, mille jooksul tootja

või teenuse osutaja pakub uuendusi. See kohustus kehtib ettevõtjale vaid juhul, kui tootja või

teenuse osutaja teeb ettevõtjale sellise teabe kättesaadavaks. Kättesaadavaks tegemine antud

punkti ja kogu seletuskirja kontekstis tähendab, et ettevõtjalt ei tohiks nõuda, et ta aktiivselt

püüaks tootjalt sellist teavet kätte saada, näiteks otsides tootepõhistelt veebisaitidelt. Samal ajal

on tootjate endi huvides esitada sellist teavet ennetavalt, et saada turueelis.

Selleks, et edendada tootjatevahelist konkurentsi digielementidega kauba vastupidavusega

seoses ja suunata tarbijaid tegema teadlikumaid otsuseid, peaksid direktiivi ettepaneku kohaselt

ettevõtjad teavitama tarbijaid minimaalsest ajavahemikust, mille jooksul tootja kohustub

pakkuma kaubale tarkvarauuendusi. See peaks olema väljendatud kas ajavahemikuna või

kuupäevana.

Samuti peaksid digisisu ja digiteenuseid pakkuvad ettevõtjad teavitama tarbijaid minimaalsest

ajavahemikust, mille jooksul digisisu pakkuja või digiteenuse osutaja kohustub pakkuma

tarkvarauuendusi, sealhulgas turvauuendusi, mis on vajalikud digisisu ja digiteenuste nõuetele

vastavuse säilitamiseks. See on vajalik, et tarbijad saaksid uuendusi puudutava teabe lihtsal ja

selgel viisil, ning võimaldab tarbijatel ostuotsuse tegemisel ajavahemikke võrrelda.

Direktiivi põhjenduses 33 on selgitatud, et nimetatud kohustus ei piira liidu õiguses, eelkõige

direktiivides (EL) 2019/770 ja (EL) 2019/771, ning kui see on kohaldatav, tootespetsiifilises

liidu õiguses sätestatud kohustuste kohaldamist. Tarkvarauuendusi käsitlev teave tuleks esitada

viisil, mis ei ole direktiivi 2005/29/EÜ kohaselt eksitav. Teave tarkvarauuenduste kohta

esitatakse müügihetke teadmiste põhjal ega vaja ettevõtja (müüja) poolt tagantjärele

uuendamist juba müüdud toodete osas.

Punktiga 2 lisatakse VÕS § 141 lõikesse 1 punkt 11, mille kohaselt peab ettevõtja esitama

lepingu eseme kohta parandatavushinde, kui see on asjakohane. Asja parandatavushinne

ebaausate tavade vastu ja paremat teavet“ lisaks olev mõjuanalüüs.

https://commission.europa.eu/system/files/2022-03/4_1_186783_ia_sum_prop_em_co_en.pdf.

6

väljendab kauba parandamise võimalikkust ja see termin lisatakse siinse eelnõuga VÕS §-i 141

lõikesse 15 (vt punkt 3). Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 34 selgitatakse, et direktiivi

2011/83/EL artikli 5 lõike 1 punkti e ja artikli 6 lõike 1 punkti m kohaselt on kauplejad

kohustatud andma tarbijatele enne tarbijate lepinguga sidumist teavet müügijärgsete teenuste,

sealhulgas parandusteenuste olemasolu ja tingimuste kohta, kui selliseid teenuseid osutatakse.

Et tarbijad saaksid teha teadlikke tehinguotsuseid ja valida kaupu, mida on lihtsam parandada,

peaksid ettevõtjad, kui see on asjakohane, enne lepingu sõlmimist esitama kõigi kaubaliikide

kohta ka parandatavushinde.

Asjakohasus tähendab parandatavushinde puhul seda, et tootja on selle ettevõtjale esitanud ja

parandatavushinne on kindlaks määratud liidu tasandil. Esiteks on ettevõtjal kohustus tarbijale

parandatavushinne esitada vaid juhul, kui tootja on selle ettevõtjale esitanud. Sellest järeldub,

et ettevõtjal ei ole kohustust parandatavushinne ise luua või välja arvutada. Delegeeritud

määrusest (EL) 2023/1669 tuleneb, et iga nutitelefoni või tahvelarvutiga peab tarnija16 tagama,

et sellega on kaasa trükitud määruse III lisas sätestatud vorm (nutitelefonide ja tahvelarvutite

märgistus) ning et iga nutitelefoni ja tahvelarvuti mudeli kohta tehakse edasimüüjatele

kättesaadavaks III lisa kohase vormi ja sisuga elektrooniline märgis ning V lisa kohane

elektrooniline tootekirjeldus. Kuna toote parandatavushinnet sisaldav info peab olema kas toote

enda juures või kättesaadavaks tehtud, on ettevõtjale vastava teabe edastamine eelkõige tootja

kohustus. Parandatavushinne tuleb konkreetsele tarbijale esitada, kui tootja on selle esitanud

tarbijale pakkumuse tegemise hetkeks. See tähendab, et kui tootja esitab parandatavushinde siis,

kui ettevõtja on tarbijaga juba lepingu sõlminud, ei ole ettevõtjal hiljem täiendavat teavitamise

kohustust. Teiseks peab parandatavushinne olema kindlaks määratud liidu tasandil. See

tähendab, et parandatavushinne ei ole tootja või ettevõtja enda loodud kriteeriumite alusel antud

hinnang lepingu eseme parandatavuse kohta, vaid hinde kujundamise meetod on kindlaks

määratud liidu kindlate instrumentidega. Hetkel on sellised nõuded kehtestatud Euroopa Liidu

tasandil ainult komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2023/1669, mis võeti vastu 16. juulil 2023

ja millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2017/1369 nutitelefonide

ja tahvelarvutite energiamärgistuse osas17 (vt täpsemalt punkt 3).

Ka delegeeritud määrus (EL) 2023/1669 loob ettevõtjatele (edasimüüjatele) kohustuse esitada

parandatavushinne (koos teiste delegeeritud määruse (EL) 2023/1669 märgistega) toote juures

ning seab selleks kindlad nõuded. VÕS-is parandatavushinde tarbijale teatavaks tegemise

kohustus ei loo aga ettevõtjale kohustust kujutada parandatavushinnet veel eraldiseisvalt või

tarbijat sellest korduvalt teavitada. See tähendab, et kui parandatavushinne on toote juurde

(nutitelefonide ja tahvelarvutite puhul) esitatud komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2023/1669 kohaselt, on ettevõtja teavitamiskohustus VÕS § 141 lõikes 1 punktis 11 nimetatud

teabe suhtes täidetud.

Samuti täiendatakse VÕS § 141 lõiget 1 punktiga 12, mis kohaldub juhul, kui

parandatavushinnet pole ettevõtjale esitatud. Punkti 12 kohaselt tuleb esitada tarbijale teave

lepingu eseme nõuetele vastavuse säilitamiseks vajalike varuosade kättesaadavuse,

hinnangulise maksumuse ja tellimise korra ning parandus- ja hooldusjuhendi kättesaadavuse

kohta ning parandamise piirangute kohta. See aitab tagada, et tarbijad on ostetava kauba

parandatavusest hästi informeeritud. Punktis esitatud teave tuleb ettevõtjal esitada vaid juhul,

kui tootja teeb nimetatud teabe ettevõtjale kättesaadavaks. Teave peab olema ettevõtjale

kättesaadavaks tehtud konkreetsele tarbijale pakkumuse tegemise hetkeks ehk sarnaselt

parandatavushindega ei ole ettevõtjal lepingu sõlmimise järgselt tarbija täiendava teavitamise

kohustust. Juhul, kui tootja tegutseb samal ajal ka ettevõtjana (teisisõnu müüjana), peab tootja-

16 Tarnija määruse (EL) 2017/1369 artikli 2 p 14 kohaselt on liidus asuv tootja, sellise tootja volitatud esindaja,

kelle asukoht ei ole liidus, või importija, kes laseb toote liidu turule. 17 Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2023/1669, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust

(EL) 2017/1369 nutitelefonide ja tahvelarvutite energiamärgistuse osas (ELT L 214, 31.8.2023, lk 9–46).

7

ettevõtja esitama teabe lepingu eseme nõuetele vastavuse säilitamiseks vajalike varuosade

kättesaadavuse, hinnangulise maksumuse ja tellimise korra ning parandus- ja hooldusjuhendi

kättesaadavuse kohta ainult juhul, kui tootja-ettevõtja on otsustanud ise vajalikke varuosasid

müüa või remondi- või hooldusteenuseid ning parandus- või hooldusjuhendeid pakkuda. See

võib asjakohane olla juhul, kui selliste lisateenuste või materjali pakkumine on osa tootja-

ettevõtja äritegevusest või ta on kohustatud vastavat teenust või materjali pakkuma seadusest

tulenevalt.

Punktiga 3 lisatakse VÕS §-i 141 uus lõige 11, mille kohaselt tuleb § 141 punktides 8 ja 9

sätestatud teabe esitamiseks kasutada ühtlustatud teadet. Euroopa Komisjoni tehtud uuringud18

näitavad, et kui tarbekaupu pakutakse koos müügigarantiiga, on teave sellise müügigarantii ja

tarbijatelt võetavate tasude kohta sageli ebaselge, ebatäpne või puudulik, mistõttu tarbijal on

keeruline tooteid võrrelda ja eristada müügigarantiid (kohustuslikust) seadusest tulenevast

garantiist. Direktiivis käsitletakse seda küsimust, tagades, et tarbijatele antakse teavet kogu

kaupa hõlmava, enam kui kaheaastase kestusega, vastupidavusega seotud müügigarantii kohta,

kui tootja sellise teabe kättesaadavaks teeb.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduse 27 kohaselt on hiljutised aruanded näidanud, et tarbijad

ei ole sageli teadlikud oma õigustest, mis tulenevad direktiivist (EL) 2019/771. Seetõttu peaks

ühtlustatud teade tuletama tarbijatele meelde kauba nõuetele mittevastavuse korral seadusest

tulenevat vastutust ja selle põhielemente, sealhulgas selle vähemalt kaheaastast kestust ja üldist

viidet võimalusele, et seadusest tuleneva vastutuse kestus võib riigisisese õiguse kohaselt olla

ka pikem.

Ühtlustatud teade on teade, mille esitamine müügikohas on kohustuslik ja mille eesmärk on

suurendada tarbijate teadlikkust oma õigustest seoses müüja seadusest tuleneva vastutusega.

Ühtlustatud teade tuleks esitada hästi märgatavalt, näiteks pilkupüüdvalt paigutatud plakatil poe

seinal, kassade juures või veebimüügi korral üldise meeldetuletusena kaupa müüva ettevõtja

veebisaidil. Ühtlustatud teadet peab olema tarbijatel kerge ära tunda ja mõista ning ettevõtjatel

kerge kasutada ja taasesitada.

Ühtlustatud teadet reguleerib direktiivi 2011/83/EL artikkel 22a, mis lisati tarbija õiguste

direktiivi siinse eelnõu aluseks oleva direktiiviga (EL) 2024/825. Artikli 22a lõigete 1 ja 3

kohaselt sisaldab ühtlustatud teade põhielemente seadusest tuleneva vastutuse kohta, kui kaup

ei vasta nõuetele. Selleks on seadusest tuleneva vastutuse vähemalt kaheaastane kestus, nagu

on sätestatud direktiivis (EL) 2019/771, ja üldine viide võimalusele, et seadusest tuleneva

vastutuse kestus võib riigisisese õiguse kohaselt olla ka pikem kui kaks aastat. Lisaks peaks

teade sisaldama praktilist teavet sammude kohta, mida tarbija saab astuda olukorras, kui ta on

saanud nõuetele mittevastava kauba, ning selles tuleks märkida, kust saab lisateavet.

Ühtlustatud teate kasutamisel on täidetud ettevõtja teavitamiskohustus VÕS § 141 punktides 8

ja 9 nimetatud teabe osas. See tähendab, et tarbija täiendav või korduv teavitamine

hooldusteenuste olemasolu ja õiguskaitsevahendite kohta ei ole nõutav.

VÕS §-i 141 täiendatakse ka lõikega 12, mis viitab, et täpsemad nõuded ühtlustatud teate sisu ja

kujunduse kohta on reguleeritud Euroopa Komisjoni rakendusmääruses (EL) 2025/196019.

Rakendusmääruse artikli 1 kohaselt peab direktiivi 2011/83/EL artikli 22a lõikes 1 osutatud

18 Euroopa Komisjon, Consumer market study on the functioning of legal and commercial guarantees for

consumers in the EU (Tarbijaturu uuring ELi tarbijatele pakutavate õiguslike ja kaubanduslike tagatiste toimimise

kohta), 2015. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangut toetav uuring Study on Empowering Consumers Towards the

Green Transition (Tarbijate võimestamine üleminekul rohelisele majandusele), juuli 2021. Commercial

warranties: are they worth the money? (Euroopa tarbijakeskuste võrgustik), aprill 2019. 19 Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2025/1960 seadusest tulenevat vastutust käsitleva ühtlustatud teate kujunduse

ja sisu ning vastupidavusega seotud müügigarantii ühtlustatud märgise kujunduse ja sisu kohta (ELT L, 2025/1960,

2.10.2025).

8

ühtlustatud teade olema kooskõlas määruse I lisas sätestatud kujunduse ja sisuga. Ühtlustatud

teate kujundus ja sisu on kujutatud ka käesoleva seletuskirja lisas 1.

VÕS §-i 141 täiendatakse ka lõikega 13, mis reguleerib ühtlustatud märgise kasutusele võtmist.

Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2024/825 artikli 2 lõike 2 punktiga b direktiivi

2011/83/EL artikli 5 lõikesse 1 lisatav punkt ea. Lõike 13 kohaselt: kui tootja pakub tarbijale

vastupidavusega seotud müügigarantiid ja teeb selle teabe ettevõtjale kättesaadavaks, tuleb

teave vastupidavusega seotud garantii kohta, selle kestus ja meeldetuletus, et lepingu eseme

nõuetele mittevastavuse korral kehtib seadusest tulenev vastutus, teha tarbijale hästi

märgatavalt teatavaks, kasutades ühtlustatud märgist, millele on osutatud direktiivi 2011/83/EL

artikli 22a lõikes 1.

Vastupidavusega seotud müügigarantiid reguleerib VÕS § 231 lõige 5, millega võeti üle

tarbijalemüügi direktiivi artikli 17 lõike 1 teine ja kolmas lause. Tootja vastupidavusega seotud

müügigarantii on tootja poolt tarbija ees võetud kohustus seoses kauba vastupidavusega.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduse 26 kohaselt tähendab see täpsemalt tootja lubadust, et

kaup säilitab tavapärasel kasutamisel oma nõutavad funktsioonid ja toimivuse. Tarbijate

teavitamiseks asjaolust, et teatavale kaubale pakutakse vastupidavusega seotud garantiid, tuleks

kõnealune teave tarbijale esitada ühtlustatud märgise abil. Ettevõtja peab teavitama tarbijaid

tootja poolt ilma lisakuludeta ja rohkem kui kaheks aastaks pakutava kogu kaupa hõlmava,

vastupidavusega seotud garantii olemasolust ja kestusest, kui tootja teeb selle teabe ettevõtjale

kättesaadavaks. Selleks, et vältida tarbijate hulgas segaduse tekitamist vastupidavusega seotud

garantii ja seadusest tuleneva vastutuse vahel, tuleb tarbijatele ühtlustatud märgisel meelde

tuletada, et nad võivad kauba nõuetele mittevastavuse korral tugineda ka seadusest tulenevale

vastutusele.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 28 on selgitatud, et ühtlustatud märgis tuleks esitada

hästi märgatavalt ja seda tuleks kasutada viisil, mis võimaldab tarbijatel hõlpsasti kindlaks teha,

millisel konkreetsel kaubal on kogu kaupa hõlmav vastupidavusega seotud garantii, mida tootja

pakub ilma lisakuludeta ja rohkem kui kaheks aastaks. Selleks tuleks ühtlustatud märgis

paigutada otse kauba pakendile, esitada märgis hästi märgatavalt riiulil, kus asub sellise

garantiiga hõlmatud kaup, või paigutada see otse kauba pildi kõrvale internetimüügi puhul.

Vastupidavusega seotud garantiisid pakkuvad tootjad võivad ärilise eelise saamiseks ise

paigutada ühtlustatud märgise otse kaubale või selle pakendile. Ettevõtjad peaksid tagama, et

ühtlustatud märgis on selgelt nähtav.

VÕS §-i 141 täiendatakse veel lõikega 14, mille kohaselt on täpsemad nõuded ühtlustatud

märgise sisu ja kujunduse kohta reguleeritud Euroopa Komisjoni rakendusmääruses (EL)

2025/196020. Rakendusmääruse artikli 2 kohaselt peab direktiivi 2011/83/EL artikli 22a lõikes

1 osutatud ühtlustatud märgis olema kooskõlas määruse II lisas sätestatud kujunduse ja sisuga.

Ühtlustatud märgise kujundus ja sisu on kujutatud ka käesoleva seletuskirja lisas 1.

Punktiga 3 lisatakse viimaksVÕS §-i 141 lõige 15, mis sisaldab parandatavushinde terminit.

Selle punktiga võetakse üle direktiivi 2011/83/EL artiklisse 2 lisatav punkt 14d. Lõike 15

kohaselt väljendab parandatavushinne asja parandamise võimalikkust. Parandatavushinne on

punktisumma, mis põhineb Euroopa Liidu tasandil kehtestatud ühtlustatud nõuetel.

Kuna Euroopa Komisjoni hinnangul ei sisaldanud direktiiv 2011/83/EL konkreetset nõuet anda

tarbijatele teavet kaupade parandatavuse kohta, lisati direktiiviga (EL) 2024/825 eespool

nimetatud direktiivi täpsustused müüdava kauba parandatavuse kohta. Kuna direktiiv

2011/3/EL nõudis pigem teabe esitamist „müügijärgsete teenuste“ kohta, „kui see on

20 Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2025/1960 seadusest tulenevat vastutust käsitleva ühtlustatud teate kujunduse

ja sisu ning vastupidavusega seotud müügigarantii ühtlustatud märgise kujunduse ja sisu kohta (ELT L, 2025/1960,

2.10.2025).

9

kohaldatav“, pidas komisjon vajalikuks lisada direktiivi kohustuse esitada tarbijatele teave, mis

edendaks kaupade parandamist ja oleks suureks abiks selles, et tarbijad saaksid osaleda

ringmajanduses. Komisjoni uuringud21 on näidanud, et kuni 80% ELi tarbijatest väidab, et neil

on raske leida teavet selle kohta, kui lihtne on toodet parandada.

Hetkel on sellised ühtlustatud nõuded Euroopa Liidu tasandil kehtestatud ainult komisjoni

delegeeritud määruses (EL) 2023/1669. Nimetatud määruses on kehtestatud kohustuslikud

märgised teatud toodetele, näiteks kodumasinatele, ja määruse kohaldamisala laiendati hiljuti

teistele tootegruppidele, näiteks nutitelefonidele ja tahvelarvutitele. Parandatavuse klassi

näidatakse selles määruses sätestatud märgisel mutrivõtme ja kruvikeeraja sümboliga. Määruse

IV lisas on ka välja toodud, kuidas arvutatakse nutitelefonide ja tahvelarvutite parandatavuse

indeks (IV lisa punkt 5). Hinne on seotud mitme kriteeriumiga, nt toote lahtivõetavus,

varuosade ja vajalike tööriistade kättesaadavus. Nimetatud määruse kohaselt saab

parandatavushinnet kuvada energiatõhususe märgise osana.

Eelnõu punktiga 4 täiendatakse VÕS §-i 142, mis reguleerib digitaalse sisu, digitaalse teenuse

ja digitaalse elemendiga asja ja nendega seotud mõisteid. Viidatud sätet täiendatakse lõikega 8,

mis defineerib tarkvarauuenduse mõiste - tarkvarauuendus on tasuta uuendus, sealhulgas

turvauuendus, mis on vajalik digielemendiga asja, digisisu ja digiteenuste nõuetele vastavuse

säilitamiseks.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduse 33 kohaselt peaksid selleks, et tarbijad saaksid teha

teadlikumaid otsuseid ja et edendada tootjatevahelist konkurentsi digielementidega kauba

vastupidavuse osas, kauba müüjad teavitama tarbijaid minimaalsest ajavahemikust, mille

jooksul tootja kohustub pakkuma sellisele kaubale tarkvarauuendusi, väljendatuna kas

ajavahemikuna või viitena kuupäevale. Seega on tarkvarauuenduse mõiste sätestamine seotud

eelnõu punktidega 1, 6 ja 10, millega lisatakse vastavalt VÕS §-idesse 141, 48 ja 54 ettevõtja

kohustus teavitada tarbijat digitaalse sisu, digitaalse teenuse ja digitaalse elemendiga asja puhul

minimaalsest ajavahemikust, mille jooksul tootja või teenuse osutaja pakub uuendusi, kui tootja

või teenuse osutaja teeb sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt loodud eelnõus, mis võtab samuti üle

direktiivi (EL) 2024/825 (nende muudatuste ülevõtmiseks, mis tehakse direktiivi 2005/29/EÜ),

lisatakse tarbijakaitseseadusesse samuti tarkvarauuenduse mõiste.22 Lisatava TKS § 2 lg 1

punkti 14 kohaselt on tarkvarauuendus uuendus, mis on vajalik digielementidega kaupade,

digisisu ja digiteenuste nõuetele vastavuse säilitamiseks, või funktsiooniuuendus.

Võlaõigusseadusesse ja tarbijakaitseseadusesse lisatavad tarkvarauuenduse mõisted ei ole aga

samasisulised. Tarkvarauuendus tarbijakaitseseaduse tähenduses on laiem, hõlmates endas ka

funktsionaalsusuuendusi. Laiemat mõistet kasutatakse tarbijakaitseseaduses ebaausate

kaubandustavade käsitlemiseks, näiteks kui uuendusi esitatakse tarbijale ekslikult kui

ilmtingimata vajalikke või kui nende negatiivseid mõjusid ei avaldata. Tarkvarauuendus

võlaõigusseaduse mõistes täidab aga tarbija lepingueelse teavitamise eesmärki, et edastada

teavet tasuta uuendustest, mis on vajalikud digielemendiga asja, digisisu ja digiteenuste

nõuetele vastavuse säilitamiseks.

Eelnõu punktidega 5–8 täiendatakse VÕS §-i 48, mis reguleerib tarbijatele lepingueelse teabe

andmise kohustust väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul. Sellesse sättesse võeti üle

21 Euroopa Komisjon, Behavioural Study on Consumers’ Engagement in the Circular Economy (Tarbijate

ringmajandusse kaasatust käsitlev käitumisuuring), 2018, lk 81. 22 Tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seadus 779 SE.

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/764c73b4-2361-40e9-9785-

2f640c716336/tarbijakaitseseaduse-ja-lohkematerjaliseaduse-muutmise-seadus/. Eelnõu § 1, punkt 1.

10

direktiivi 2011/83/EL artikli 6 osa, mis reguleerib lepingueelse teabe andmise kohustust

väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul.

Punktiga 5 täiendatakse § 48 lõike 1 punkti 9 selliselt, et tulevikus tuleb kättetoimetamise osas

teavitada tarbijaid ka keskkonnahoidlike kättetoimetamisvõimaluste kohta. Direktiivi (EL)

2024/825 põhjenduses 37 on selgitatud, et ettevõtjad peaksid teavitama tarbijaid ka

keskkonnahoidlike kättetoimetamisvõimaluste olemasolust, kui see on kohaldatav.

Kohaldatavus tähendab, et sellise teabe edastamine on kohustuslik juhul, kui ettevõtja

keskkonnahoidlikkekättetoimetamisvõimalusi üldse pakub või võimaldab.

Keskkonnahoidlikud kättetoimetamisvõimalused võivad olla näiteks kauba tarnimine

kaubajalgrattaga või elektrilise veokiga või saadetiste ühendamise võimalus.

Punktiga 6 täiendatakse § 48 lõiget 1 punktiga 181, mille kohaselt peab ettevõtja esitama

tarbijale enne lepingu sõlmimist või selleks tarbija poolt siduva pakkumise tegemist selgel ja

arusaadaval viisil ka digitaalse sisu, digitaalse teenuse või digitaalse elemendiga asja puhul

teabe minimaalse ajavahemiku kohta, mille jooksul tootja või teenuse osutaja pakub uuendusi.

Sisuliselt on tegemist sama kohustusega, mida käsitletakse siinse eelnõu punktis 1, ehk sarnane

kohustus lisatakse ettevõtjale ka väljaspool äriruume sõlmitava lepingu puhul. Ettevõtja peab

sellise teabe esitama tarbijale juhul, kui tootja teeb sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks.

Punktiga 7 lisatakse § 48 lõikesse 1 punkt 23. Lisatava punkti kohaselt peab ettevõtja muu

hulgas esitama tarbijale enne lepingu sõlmimist lepingu eseme parandatavushinde, kui see on

asjakohane. Sisuliselt on tegemist sama kohustusega, mis lisatakse ettevõtjale siinse eelnõu

punktiga 2, ehk parandatavushinde esitamise kohustus on ka väljaspool äriruume sõlmitava

lepingu puhul, kui tootja on selle teabe ettevõtjale esitanud. Kui parandatavushinne on toote

juurde (nutitelefonide ja tahvelarvutite puhul) esitatud komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2023/1669 kohaselt, on ettevõtja teavitamiskohustus VÕS § 48 lõikes 1 punktis 23 nimetatud

teabe suhtes täidetud. See tähendab, et tarbija täiendav või korduv teavitamine

parandatavushinde kohta ei ole nõutav. Asja parandatavushinne väljendab kauba parandamise

võimalikkust ja see termin lisatakse siinse eelnõuga VÕS §-i 141 (vt punkt 3).

Punktiga 7 lisatakse VÕS § 48 lõikesse 1 samuti punkt 24, milles sätestatakse, et kui

parandatavushinnet ei kohaldata, tuleb esitada teave lepingu eseme nõuetele vastavuse

säilitamiseks vajalike varuosade kättesaadavuse, hinnangulise maksumuse ja tellimise korra

kohta, parandus- ja hooldusjuhendi kättesaadavuse kohta ning parandamise piirangute kohta,

kui tootja teeb sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks. Sisuliselt on tegemist sarnase

kohustusega, mis lisatakse ettevõtjale eelnõu punktiga 2, ehk kirjeldatud teabe esitab ettevõtja,

kui see on talle kättesaadav, ka väljaspool äriruumi sõlmitava lepingu puhul.

Punktiga 8 täiendatakse VÕS §-i 48 lõikega 11. Selle sättega võetakse üle direktiivi

2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punkt l, mille kohaselt peab ettevõtja tarbijale esitama

meeldetuletuse kauba nõuetele mittevastavuse korral kehtiva seadusest tuleneva vastutuse

kohta. Selleks tuleb kasutada direktiivi (EL) 2024/825 artiklis 22a osutatud ühtlustatud teadet.

VÕS §-i 48 lisatava lõike 11 kohaselt tuleb § 48 lõike 1 punktides 18 ja 19 esitatud teave teha

tarbijale teatavaks ühtlustatud teatega. Kui ühtlustatud teade on kasutusel, on täidetud ettevõtja

teavitamiskohustus VÕS § 48 lõike 1 punktides 18 ja 19 esitatud teabe osas ja tarbija täiendav

või korduv teavitamine ei ole nõutav. Ühtlustatud teate kohta vt täpsemalt siinse eelnõu punkti

3. Siinse punkti kohaselt peab ettevõtja ühtlustatud teadet kasutama ka väljaspool äriruume

sõlmitava lepingu puhul.

Samutitäiendatakse §-i 48 lõikega 12, mis viitab Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele (EL)

2025/1960, kus on täpsustatud nõuded ühtlustatud teate sisule ja kujundusele (vt ka eelnõu

punkt 3). Ühtlustatud teate kujundus ja sisu on kujutatud ka käesoleva seletuskirja lisas 1.

11

Punktiga 7 lisatakse ka VÕS §-i 48 lõige 13, mis reguleerib ühtlustatud märgise kasutamist. Kui

tootja pakub tarbijale VÕS § 231 lõikes 5 nimetatud vastupidavusega seotud garantiid ja teeb

selle teabe ettevõtjale kättesaadavaks, tuleb teave vastupidavusega seotud garantii kohta, selle

kestus ja meeldetuletus, et lepingu eseme nõuetele mittevastavuse korral kehtib seadusest

tulenev vastutus, teha tarbijale hästi märgatavalt teatavaks, kasutades ühtlustatud märgist. Sama

kohustus lisatakse eelnõu punktiga 3 äriruumides sõlmitavatele lepingutele. Punkti 8 eesmärk

on lisada sarnane teavitamiskohustus ka väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute korral.

Lisaks täiendatakse VÕS §-i 48 lõikega 14, mille kohaselt sisalduvad ühtlustatud märgisele

kehtivad täpsed nõuded direktiivi 2011/83/EL artiklis 22a nimetatud Euroopa Komisjoni

rakendusmääruses (EL) 2025/1960 (vt ka eelnõu punkt 3). Ühtlustatud märgise kujundus ja sisu

on kujutatud ka käesoleva seletuskirja lisas 1.

Eelnõu punktidega 9–12 täiendatakse VÕS §-i 54, mis reguleerib tarbijatele lepingueelse

teabe andmise kohustust sidevahendi abil sõlmitavate lepingute puhul. Sellesse sättesse võeti

üle direktiivi 2011/83/EL artikli 6 osa, mis reguleerib lepingueelse teabe andmise kohustust

kauglepingute puhul.

Punktiga 9 täiendatakse VÕS § 54 lõiget 1 selliselt, et tulevikus tuleb kättetoimetamise osas

teavitada tarbijaid ka keskkonnahoidlike kättetoimetamisvõimaluste kohta. Direktiivi (EL)

2024/825 põhjenduses 37 on selgitatud, et ettevõtjad peaksid teavitama tarbijaid ka

keskkonnahoidlike kättetoimetamisvõimaluste olemasolust, kui see on kohaldatav. See

tähendab näiteks kauba tarnimist kaubajalgrattaga või elektrilise veokiga või saadetiste

ühendamise võimalust. Sama kohustus lisatakse eelnõuga ka väljaspool äriruume sõlmitavate

lepingute puhul (vt eelnõu punkt 5).

Punktiga 10 täiendatakse § 54 lõiget 1 punktiga 181. Punkti 181 kohaselt peab ettevõtja enne

lepingu sõlmimist teavitama tarbijat digitaalse sisu, digitaalse teenuse ja digitaalse elemendiga

asja puhul minimaalsest ajavahemikust, mille jooksul tootja või teenuse osutaja pakub

uuendusi, kui tootja või teenuse osutaja teeb sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks. Sisuliselt

on tegemist sama teavitamiskohustusega, mis on lisatud eelnõuga nii äriruumides sõlmitavate

kui ka väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul (vt eelnõu punktid 1 ja 6). VÕS § 54

täiendamisega lisatakse ettevõtjale sama kohustus ka sidevahendi abil sõlmitava lepingu puhul.

Punktiga 11 lisatakse § 54 lõikesse 1 punkt 23, mis käsitleb parandatavushinde esitamist

lepingueelse teabena. Kui tootja on ettevõtjale esitanud kauba parandatavushinde, peab

ettevõtja selle tarbijale enne sidevahendi abil sõlmitavat lepingut teatavaks tegema. Sama

kohustus lisatakse ettevõtjale siinse eelnõu punktiga 2 äriruumides sõlmitava lepingu korral

ning punktiga 7 väljaspool äriruume sõlmitava lepingu korral. Kui parandatavushinne on

(nutitelefonide ja tahvelarvutite puhul) esitatud komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2023/1669 kohaselt, on ettevõtja teavitamiskohustus VÕS § 54 lõikes 1 punktis 11 nimetatud

teabe suhtes täidetud. Delegeeritud määruse (EL) 2023/1669 VII ja VIII lisas on täpsustatud

teabe esitamist kaugmüügi ja seadmete müümisel interneti kaudu. Näiteks internetimüügi puhul

tuleb delegeeritud määruse (EL) lisas III kujutatud märgis (mis sisaldab ka parandatavushinnet)

kujutada toote hinna lähedal ja seda võib teha pesaakna kaudu. Tootekirjeldus võib samuti olla

esitatud kas pesaakna kaudu või viitega toodete andmebaasile EPREL. See ühtlasi tähendab, et

tarbija täiendav või korduv teavitamine parandatavushinde kohta ei ole nõutav.

Parandatavushinne väljendab asja parandamise võimalikkust ja see termin lisatakse

võlaõigusseadusesse eelnõu punktiga 3.

VÕS § 54 lõikesse 1 lisatakse ka punkt 24, mis sätestab, et kui VÕS § 54 lõike 1 punkti 23 ei

kohaldata, peab ettevõtja esitama tarbijale teabe lepingu eseme nõuetele vastavuse säilitamiseks

vajalike varuosade kättesaadavuse, hinnangulise maksumuse ja tellimise korra ning parandus-

ja hooldusjuhendi kättesaadavuse kohta ning parandamise piirangute kohta, kui tootja teeb

12

sellise teabe ettevõtjale kättesaadavaks. Sama kohustus lisatakse ettevõtjale siinse eelnõuga ka

äriruumides sõlmitavate (vt punkt 2) ning väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute (vt punkt

7) puhul.

Punktiga 12 täiendatakse VÕS §-i 54 lõikega 11, mille kohaselt peab ettevõtja § 54 lõike 1

punktides 18 ja 19 sätestatud teabe esitamiseks kasutama ühtlustatud teadet. Ühtlustatud teade

peab olema esitatud hästi märgatavalt ja sisaldama meeldetuletust, et kauba nõuetele

mittevastavuse korral kehtib seadusest tulenev vastutus vastavalt VÕS § 218 lõikele 2, ning

vastutuse kestust. Ühtlustatud teade on teade, mille esitamine müügikohas on kohustuslik ja

mille eesmärk on suurendada tarbijate teadlikkust oma õigustest seoses müüja seadusest

tuleneva vastutusega. Kui ühtlustatud teade on kasutusel, on täidetud ettevõtja

teavitamiskohustus VÕS § 54 lõike 1 punktides 18 ja 19 esitatud teabe osas ja tarbija täiendav

või korduv teavitamine ei ole nõutav. Ühtlustatud teate esitamise kohustus on ettevõtjal nii

äriruumides sõlmitavate lepingute puhul (vt eelnõu punkt 3) kui ka väljaspool äriruume

sõlmitavate lepingute puhul (vt eelnõu punkt 8).

Samuti lisatakse VÕS §-i 54 lõige 12, mille kohaselt kehtestatakse VÕS § 54 lõikes 11 nimetatud

ühtlustatud teate täpsemad nõuded Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL

artiklis 22a nimetatud Euroopa Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2025/1960. Nimetatud

määrusele on viidatud ka eelnõu punktides 3 ja 8. Ühtlustatud teate kujundus ja sisu on

kujutatud ka käesoleva seletuskirja lisas 1.

Punktiga 11 lisatakse ka VÕS §-i 54 lõige 13. Nimetatud lõikega sätestatakse, et juhul, kui tootja

pakub tarbijale VÕS § 231 lõikes 5 nimetatud vastupidavusega seotud garantiid ja teeb selle

teabe ettevõtjale kättesaadavaks, tuleb ettevõtjal teave vastupidavusega seotud garantii kohta,

selle kestus ja meeldetuletus, et lepingu eseme nõuetele mittevastavuse korral kehtib seadusest

tulenev vastutus, teha tarbijale hästi märgatavalt teatavaks, kasutades ühtlustatud märgist. Sama

teavitamiskohustus kehtib ettevõtjale nii äriruumides sõlmitavate lepingute (vt eelnõu punkt 3)

kui ka väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul (vt eelnõu punkt 8).

Direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõike 1 punktiga ea ja artikli 6 lõike 1 punktiga la on ette nähtud,

et kui tootja pakub teatava kauba puhul ilma lisakuludeta pikema kui kaheaastase kestusega

kogu kaupa hõlmavat vastupidavusega seotud müügigarantiid ja teeb selle teabe kauplejale

kättesaadavaks, peab kaupa müüv kaupleja teavitama tarbijaid müügigarantii olemasolust ja

kestusest ning tuletama samas tarbijatele meelde, et neil on õigus tugineda ka müüja seadusest

tulenevale vastutusele. Seda tuleb teha hästi märgatavalt, kasutades direktiivi 2011/83/EL

artikli 22a lõikes 1 osutatud ühtlustatud märgist.

Lisaks täiendatakse VÕS §-i 54 lõikega 14, milles viidatakse direktiivi 2011/83/EL artiklis 22a

nimetatud Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2025/1960. Nimetatud määrusega

kehtestatakse täpsemad nõuded ühtlustatud märgise sisule ja kujundusele. Vastupidavusega

seotud müügigarantii ühtlustatud nõudeid reguleerib nimetatud määruse artikkel 2, mille

kohaselt direktiivi 2011/83/EL artikli 22a lõikes 1 osutatud ühtlustatud märgis peab olema

kooskõlas määruse II lisas sätestatud kujunduse ja sisuga. Ühtlustatud märgise kujundus ja sisu

on kujutatud ka käesoleva seletuskirja lisas 1.

Punktiga 13 muudetakse VÕS § 622 lõike 2 esimest lauset. Muudatuse tulemusena peab

ettevõtja juhul, kui arvutivõrgu abil sõlmitud leping näeb ette maksekohustuse, tegema tarbijale

lisaks VÕS § 621 lõikes 2 sätestatule selgelt ja esiletõstetult teatavaks VÕS § 54 lõike 1

punktides 4, 6, 10 ja 11 ning lõikes 13 sätestatud teabe. Teisisõnu peab ettevõtja lisaks

varasemalt sätestatule tarbijale tegema teatavaks ka vastupidavusega seotud garantii olemasolu,

kui tootja seda tarbijale pakub, s.o viide § 54 lõikele 13. Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses

38 on selgitatud, et kui elektrooniliselt sõlmitav kaugleping paneb tarbijale maksekohustuse,

peaks kaupleja teavitama selgelt ja hästi märgatavalt ühtlustatud märgisest, kui see on olemas,

vahetult enne, kui tarbija teeb tellimuse, tagamaks, et tarbija võtab seda teavet arvesse.

13

Punktiga 14 muudetakse VÕSi normitehnilise märkuse direktiivi 2011/83/EL osa,

ajakohastades seda direktiiviga (EL) 2024/825. Viimati mainitud direktiiviga täiendatakse

tarbija õiguste direktiivi ja kuna selle kohta normitehniline märkus puudub, see lisatakse.

3.2. Eelnõu põhiseaduspärasus

Eelnõuga Eesti õiguses kavandatavad muudatused on vajalikud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi, mis on maksimaalselt harmoneeriv, ülevõtmiseks ning täiendavaid nõudeid

ei kehtestata.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kavandatakse VÕSi täiendamist uue terminiga parandatavushinne. See termin tuleneb

direktiivi (EL) 2024/825 artiklist 2, millega muudetakse tarbija õiguste direktiivi artiklit 2,

lisades sinna punkti 14d. Termin lisatakse VÕS §-i 141 lõikesse 15. Uus termin on vajalik, kuna

seda kasutatakse eelnõus kavandatava nõude kirjeldamisel ja kohaldamisel.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/825 ja selle

direktiivi alusel muudetava direktiiviga 2011/83/EL. Eelnõul ei ole puutumust teiste Euroopa

Liidu õigusaktidega. Eelnõu ja nimetatud direktiivi sätete vastavustabel on lisatud seletuskirjale

(lisa 2).

Kavandatavad nõuded on vajalikud Euroopa Parlamendi ja nõukogu täisharmoneeriva direktiivi

kohaldamiseks. Teisisõnu on liikmesriigid kohustatud üle võtma kõik direktiiviga (EL)

2024/825 tarbija õiguste direktiivi tehtavad muudatused ning lisanduvad nõuded. Tarbija

õiguste direktiivi artikli 5 lõige 4 ja artikli 6 lõige 7 lubavad liikmesriikidel kehtestada

täiendavaid teavitamisnõudeid, kuid siinse eelnõuga ei sätestata rohkem, kui direktiivist (EL)

2024/825 tuleneb.

6. Seaduse mõjud

Eelnõu eesmärk on täiendada võlaõigusseaduse norme, mis puudutavad tarbijatele lepingueelse

teabe andmist, ning võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL)

2024/825 muudetava direktiivi 2011/83/EL muudatused. Uuendatud õigusnormid tagavad, et

tarbijad saavad tulevikus teha teadlikumaid ostuotsuseid ning aidata seeläbi kaasa kestlikumale

tarbimisele.

Eelnõu puudutab kõiki ettevõtjaid (siin ja edaspidi seletuskirja kuuendas osas on ettevõtjate all

silmas peetud eelkõige kaupade müüjaid ja teenuste osutajaid), kuna eelnõuga lisandub teabe

esitamise kohustus seoses ühtlustatud teate kasutuselevõtuga. Ühtlustatud teate esitamine

müügikohas on kohustuslik ja selle eesmärk on suurendada tarbijate teadlikkust oma õigustest

seoses müüja seadusest tuleneva vastutusega. Samuti puudutab ettevõtjaid ühtlustatud märgise

kasutuselevõtt, kuid see pole ettevõtjatele kohustuslik, vaid tuleb teha tarbijatele teatavaks vaid

juhul, kui tootja pakub kaubale vabatahtlikult vastupidavusega seotud garantiid ning tootja

annab selle info ettevõtjale. Samuti tuleb ettevõtjal eelnõu kohaselt esitada teavet tasuta

tarkvarauuenduste pakkumise aja ja asja parandatavuse kohta, kui tootja on teinud selle info

talle kättesaadavaks.

Komisjoni mõjuhinnangu23 kohaselt peavad ettevõtjad seoses direktiivis (EL) 2024/825

sätestatud muudatustega tegema kohandusi, mis eeldatavasti lähevad maksma 9,1–10,4

23 Ettepaneku „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja

2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset

ebaausate tavade vastu ja paremat teavet“ lisaks olev mõjuanalüüs.

https://commission.europa.eu/system/files/2022-03/4_1_186783_ia_sum_prop_em_co_en.pdf.

14

miljardit eurot. See tähendab, et keskmine ühekordne kulu ettevõtja kohta on 556–568 eurot,

millele järgneb iga-aastane korduv kulu 64–79 eurot vaadeldaval ajavahemikul. Kulu ettevõtja

kohta võib aga suureneda olenevalt ettevõtja suurusest. Tuleb ka arvestada, et direktiiviga (EL)

2024/825 muudetakse ka ebaausate kaubandustavade direktiivi ja nende muudatuste

ülevõtmisega Eesti õigusesse tegeleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Eespool

nimetatud kulud on seotud peamiselt viimati nimetatud muudatustega.

Tasakaalustavaid meetmeid ettevõtjate halduskoormuse vähendamiseks on käsitletud

sisukokkuvõttes (punkt 1). Lisaks sellele on ka iga kavandatava muudatuse juures käsitletud

asjaolusid, kuidas muudatus võib ettevõtjate senist töökorraldust hõlbustada.

Üks osa ettevõtjaid, keda eelnõukohane seadus mõjutab, on tootjad või teenuse osutajad, kes

esitavad ettevõtjatele teavet toodete vastupidavusega seotud garantii, parandatavuse ja

tarkvarauuenduste kohta. Direktiivi ülevõtmise eelnõuga ei panda küll tootjatele nimetatud

teabe esitamise kohustust, kuid toote kohta lisateabe esitamine peaks komisjoni hinnangul

tooma ettevõtjale turueelise.

Eelnõukohane seadus puudutab ka tarbijaid, kellele kavandatavate muudatustega esitatakse

müüdavate kaupade kohta rohkem teavet, et tarbijatel oleks lihtsam teha mõistlikke ja

keskkonda hoidvaid valikuid. Tarbijad saaksid Euroopa Komisjoni hinnangul üldjuhul

märkimisväärset kasu. Neil oleks võimalik teha paremaid otsuseid tänu sellele, et

müügikohtades on paremini kättesaadav ja usaldusväärsem teave kauba vastupidavusega seotud

tootja pakutava garantii kohta ning selle kohta, kui kaua pakutakse tasuta tarkvarauuendusi. Kui

tootja teeb selle info kättesaadavaks, saavad tarbijad enne ostu ka hinnangu toote parandatavuse

kohta. Samuti kaitseb eelnõukohane seadus paremini tarbijate õigusi, kuna tarbijatel on lihtsam

näha, millistele toodetele pakub tootja vastupidavusega seotud pikendatud müügigarantiid.

Komisjoni mõjuhinnangus, mis koostati enne direktiivi väljatöötamist, on märgitud, et

direktiiviga tehtavad muudatused peaksid suurendama tarbijate heaolu 12,5–19,4 miljardi

euro võrra 15 aasta jooksul (keskmiselt ligikaudu 1 miljard eurot aastas).

Eelnõukohane seadus avaldab mõju ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, kelle

ülesanne on teha järelevalvet tarbijate kaitseks sätestatud nõuete täitmise üle ning suurendada

nii tarbijate kui ka ettevõtjate teadlikkust sellistest nõuetest. Ka direktiivi ettepaneku aluseks

olevas mõjuanalüüsis on märgitud, et liikmesriikide ametiasutustel tuleb kanda kulud, mis on

seotud uute kohustuste täitmise tagamisega.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole mõju riigi julgeolekule, välissuhtlusele ega

regionaalarengule ega sotsiaalset mõju.

Kavandatav I muudatus: ettevõtjad (kauba müüjad) võtavad kasutusele ühtlustatud teate

tarbijate teavitamiseks sellest, milline on seadusest tulenev vastutus ja selle kestus, kui

lepingu ese ei vasta nõuetele.

Muudatuse mõju valdkond: majanduslik mõju

Sihtrühm: ettevõtjad (kauba müüjad)

2024. aasta seisuga on Eestis majanduslikult aktiivseid ettevõtjaid kokku 159 747.24 Ettevõtjate

hulka, keda ühtlustatud teate kasutusele võtmise kohustus mõjutab, on aga keeruline

kitsendada, sest see sõltub pakutava lepingu eseme liigist ja lepingu sõlmimise viisist. Esiteks

on ühtlustatud teate kasutuselevõtt kohustuslik vaid kaupade müügi puhul, mistõttu ei ole see

kohustuslik teenuse osutajatele. Teiseks oleneb ühtlustatud teate kasutuselevõtt ka lepingu

sõlmimise viisist – nn üldkorras lepingu sõlmimisel (vastavalt VÕS §-le 141), mis on eelkõige

24 https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/majandus/ettevotete-majandusnaitajad.

15

ettevõtja äriruumides sõlmitud lepingud,ei ole eelviidatud normis sisalduvate nõuete

kohaldamisele välistusi (lähtudes lepingu esemest) ette nähtud. Küll aga on väljaspool äriruume

sõlmitavate lepingute ja sidevahendi abil sõlmitavate lepingute puhul seaduses ette nähtud

välistused, milliste lepingute sõlmimisele vastava jao sätteid ei kohaldata (VÕS § 47 lg 2 ja §

53 lg 2), näiteks hasartmängus osalemiseks, kinnisasja võõrandamiseks ja toiduainete, jookide

või muude igapäevaseks tarbimiseks mõeldud asjade kohta, mis antakse üle ettevõtja sagedaste

ja korrapäraste ringsõitude käigus tarbija elu-, asu- või töökohas. Näiteks jae- ja

hulgikaubanduses tegutsevaid ettevõtjaid on Registrite ja Infosüsteemide Keskuse andmetel

06.01.2026 seisuga 22 96425, kuid see annab vaid ligikaudse ülevaate sellest, kui paljud Eesti

ettevõtjad võivad ühtlustatud teate kasutusele võtmise kohustusest olla mõjutatud (159 747

ettevõtjast oleks see ümardatult 14,4%).

Ettevõtjatele tekitab ühtlustatud teate kasutuselevõtmine lisakulusid, kuna selle esitamine

müügikohas on kohustuslik. Teate eesmärk on suurendada tarbijate teadlikkust oma õigustest

seoses müüja seadusest tuleneva vastutusega. Ühtlustatud teade tuleks esitada hästi

märgatavalt, näiteks pilkupüüdvalt paigutatud plakatil poe seinal, kassade juures või

veebimüügi korral üldise meeldetuletusena kaupa müüva ettevõtja veebisaidil. Ühtlustatud

teadet peab tarbijatel olema kerge ära tunda ja mõista ning ettevõtjatel kerge kasutada ja

taasesitada.

Seega tekitab teate kasutuselevõtmine ettevõtjatel, kellel on füüsilisel kujul pood, ühekordse

kulu seoses ühtlustatud teate väljaprintimisega ja nähtavale kohale paigutamisega. Direktiivi

ülevõtva seaduse jõustumise järel kasutusele võetava ühtlustatud teate sisu ja kujunduse

täpsemad nõuded on komisjoni rakendusmääruses (EL) 2025/1960 (vt ka käesoleva seletuskirja

lisa 1). Lepingute puhul, välja arvatud internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud

kauglepingute puhul, on ühtlustatud teade kas värviline või mustvalge. Ühtlustatud teate

miinimumsuurus on A4, kuid see võib olla trükitud ka suuremas formaadis (A3, A2, A1).

Internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud kauglepingute puhul on ühtlustatud teade

seadusest tuleneva vastutuse kohta värviline. Kuna tegemist on ühekordse kuluga, ei ole see

suure mõjuga.

Kuigi ühtlustatud teate kasutuselevõtt suurendab ettevõtjate halduskoormust, kaasneb

direktiivis ja eelnõus ettenähtud muudatustega ettevõtjatele ka positiivne mõju. Kuna

ühtlustatud teate põhieesmärk on tarbijate seas seadusest tulenevast vastutusest teadlikkuse

parandamine, vähenevad omakorda näiteks tarbijate päringud ettevõtjatele ja hoitakse ära

vaidlusi vastutuse kestuse üle. Oluline on ka märkida, et muid kulusid peale ühtlustatud teate

müügikohta paigaldamise või selle e-poes kujutamise, näiteks täiendavaid tööjõukulusid,

ettevõtjatele ei teki. Kuigi ühtlustatud teade peab eelnõu kohaselt olema esitatud hästi

märgatavalt, on selle spetsiifilisemad nõuded ja üldine kujundus ette nähtud

rakendusmäärusega (EL) 2025/1960. Seega ei pea ettevõtjad palju rõhku panema sellele, mis

kujunduse, suuruse või šriftiga seadusest tuleneva vastutuse kohta olev info peab olema –

oluline on rakendusmääruse (EL) 2025/1960 kohase teate kujutamine hästi märgataval viisil.

Ühtlustatud teate kasutuselevõtmise eest vastutab ettevõtja ja selle kasutusele võtmise

kohustuse täitmata jätmise korral saab TTJA teha ettevõtjale kas ettekirjutise või vastavalt TKS

§ 742 lõikele 1 karistada rahatrahviga.

Sihtrühm: tarbijad

Ühtlustatud teate kasutusele võtmine mõjutab tervet Eesti elanikkonda, kuid praktiliselt on need

muudatused näiteks kõige noorematele ühiskonna liikmetele vähetähtsad. Arvestades

vanuserühmaks alates 15. eluaastast, võib seega eelnõu mõjutada 84,4% Eesti elanikkonnast.

Mõju tarbijatele väljendub selles, et tarbijad on paremini teadlikud neile seadusega tagatud

25 https://ariregister.rik.ee/est/statistics/fields_of_activity.

16

õigustest. Kuna komisjoni uuringud on näidanud, et tarbijad pole sageli teadlikud neile

direktiivist (EL) 2019/771 tulenevatest õigustest, tuleks pärast eelnõukohase seaduse jõustumist

ühtlustatud teatega jagada tarbijatele infot neile seadusest tulenevate õiguste kohta olukorras,

kui ostetav toode ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele.

Mõju riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Mõju riigiasutustele seisneb selles, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) kui

tarbija õiguste üle järelevalvet tegev asutus peab eelnõukohase seaduse jõustudes hakkama

tegema järelevalvet ka ühtlustatud teate kasutuselevõtmise üle. Seega suureneb mõnevõrra

TTJA töökoormus (vt täpsemalt seletuskirja punkti 7). Samuti tuleks ühtlustatud teate

kasutuselevõtmisest tarbijaid ja ettevõtjaid teavitada ehk see eeldab vähemalt ühekordset

teavitust selle kohta, mida ühtlustatud teade endast kujutab ja mis kasu mõlemad sihtrühmad

sellest saavad.

Kohaliku omavalitsuse tegevust seaduse rakendamine ei mõjuta.

Kavandatav II muudatus: kui tootja pakub kaubale vastupidavusega seotud garantiid,

teavitatakse tarbijat sellest ühtlustatud märgisega.

Muudatuse mõju valdkond: majanduslik mõju

Sihtrühm: ettevõtjad (kauba müüjad)

Mõju ettevõtjatele on sarnane nagu ühtlustatud teate kasutusele võtmisel, seega ka ühtlustatud

märgise kasutusele võtmise puhul saab lähtuda Eestis majanduslikult aktiivsetest ettevõtjatest

(kokku 159 74726). Nagu ühtlustatud teate puhul, esinevad ka ühtlustatud märgise kasutusele

võtmisel kitsendused olenevalt pakutava lepingu eseme liigist ja lepingu sõlmimise viisist (vt

kavandatav I muudatus). Samas seisneb ühtlustatud märgise puhul erinevus selles, et selle

kasutuselevõtt ei ole muude eelnimetatud nn üldiste eelduste täitumise korral igal juhul nõutav.

See tuleb esitada vaid juhul, kui tootja otsustab tootele pakkuda lisaks seadusest tulenevale

garantiile ka vastupidavusega seotud müügigarantiid. Seaduse jõustumise järel saab ettevõtjalt

nõuda, et ta teavitaks tarbijaid tootja pakutavast vastupidavusega seotud garantiist ja selle

kestusest. Ettevõtjalt ei tohi aga nõuda sellise teabe aktiivset küsimist tootjalt, näiteks

tootepõhistelt veebisaitidelt otsimist. Seega peab teave jõudma ettevõtjani otse tootjalt.

Mõjutatud ettevõtjate kindlaksmääramisel võib lähtuda ka tootjatest, kes võivad sellist

vastupidavusega seotud müügigarantiid pakkuda – näiteks elektriseadmete tootjad (Eestis 2024.

seisuga 175 tootjat), arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete tootjad (Eestis 2024. aasta

seisuga 150 tootjat), transpordivahendite tootjad (Eestis 2024. aasta seisuga 236 tootjat),

mööblitootjad (Eestis 2024. aasta seisuga 893 tootjat) ja muud.27 Tootja vastupidavusega seotud

müügigarantiist tuleb eelnimetatud tingimustel tarbijat teavitada ka juhul, kui tootja ei asu

Eestis ja vastupidavusega seotud müügigarantii vastab direktiivi (EL) 2019/77128 artikli 17

tingimustele. Seejuures tuleb märkida, et vastupidavusega seotud müügigarantii pakkumine ei

ole tootjatele kohustuslik, seega iga asjakohase tootja puhul ei saa seda eeldada.

Ühtlustatud märgis tuleks esitada hästi märgatavalt ja seda tuleks kasutada viisil, mis võimaldab

tarbijatel hõlpsasti kindlaks teha, millisel konkreetsel kaubal on kogu kaupa hõlmav

vastupidavusega seotud garantii, näiteks paigutades märgise otse selle kauba pakendile,

26 https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/majandus/ettevotete-majandusnaitajad. 27 Ettevõtete majandusnäitajad tegevusala ja tööga hõivatud isikute arvu järgi.

https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-kulud-

kasum__aastastatistika/EM001. 28 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771, 20. mai 2019, kaupade müügilepingute teatavate

aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse

kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50).

17

esitades märgise hästi märgatavalt riiulil, kus asub sellise garantiiga hõlmatud kaup, või

paigutades selle otse kauba pildi kõrvale internetimüügi puhul. Selliseid vastupidavusega

seotud garantiisid pakkuvad tootjad võivad ärilise eelise saamiseks ise paigutada ühtlustatud

märgise otse konkreetsele kaubale või selle pakendile. Ettevõtjad peaksid tagama, et ühtlustatud

märgis on selgelt nähtav. Kui ettevõtjad järgivad ühtlustatud teate esitamisel eelnimetatud

nõudeid, on nad täitnud oma lepingueelse teavitamise kohustuse märgisel sisalduva teabe osas.

Komisjoni mõjuanalüüsis on leitud, et ettevõtjatele tekitab vastupidavusega seotud garantii

kohta teabe esitamine lisakulusid. Võrreldes ühtlustatud teatega võib koormus ettevõtjatele

kujuneda suuremaks – kui ühtlustatud teate puhul piisab näiteks füüsilise poe puhul ühest

väljaprinditud lehest, siis ühtlustatud märgise kasutamine on tootepõhine. See tähendab, et

olenemata ühtlustatud märgise asetamise kohast peab see olema seostatav konkreetse tootega,

mis tähendab mitme lehe või muu märgise paigutamist. Need kulud peaksid siiski olema

piiratud ning ehkki kulud kanduvad tõenäoliselt üle tarbijatele, ei peaks need eelduste kohaselt

avaldama kahjulikku mõju nõudlusele, eriti kuna tarbijad maksavad märksa meelsamini toodete

eest, mis kestavad kauem või mida on kergem parandada.

Seega tekitab ühtlustatud märgise kasutuselevõtmine ettevõtjatel, kellel on füüsilisel kujul

pood, kulu seoses ühtlustatud märgise väljaprintimisega ja nähtavale kohale paigutamisega, kui

tootja seda ise vabatahtlikult ei tee. Direktiivi üle võtva seaduse jõustumise järel kasutusele

võetava ühtlustatud märgise sisu ja kujunduse täpsemad nõuded on sätestatud komisjoni

rakendusmääruses (EL) 2025/1960. Lepingute puhul, välja arvatud internetipõhise

kasutajaliidese kaudu sõlmitud kauglepingute puhul, on märgise suurus vähemalt 95 × 100 mm.

Kui märgis on suurem, tuleb kogu märgis esitada ilma selle osi moonutamata, muutmata või

eraldamata. Lepingute puhul, välja arvatud internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud

kauglepingute puhul, on ühtlustatud märgis kas värviline või mustvalge. Internetipõhise

kasutajaliidese kaudu sõlmitud kauglepingute puhul on vastupidavusega seotud müügigarantii

ühtlustatud märgis värviline.

Nagu ühtlustatud teate puhul, võivad direktiivist ja eelnõust tulenevad muudatused mõjuda

ettevõtjatele ka positiivselt. Kuna ühtlustatud märgis on tootepõhine, on tarbijatel parem

arusaam sellest, milliste toodete puhul saab vastupidavusega seotud müügigarantiile tugineda,

ja seeläbi pöördutakse vaidluse tekkimise korral õige osapoole poole. Kuigi ka ühtlustatud

märgis peab eelnõu kohaselt olema esitatud hästi märgatavalt, on selle spetsiifilisemad nõuded

ja üldine kujundus ette nähtud rakendusmäärusega (EL) 2025/1960 (vt ka käesoleva seletuskirja

lisa 1). Seega ei pea ettevõtjad palju rõhku panema sellele, mis kujunduse, suuruse või šriftiga

vastupidavusega seotud müügigarantii info on esitatud. Lisaks võivad ühtlustatud märgise

kasutusele võtmisega väheneda tarbijate päringud ettevõtjatele ja välditakse vaidlusi vastutuse

kestuse üle. Ka siin tuleb märkida, et muid kulusid peale ühtlustatud teate müügikohta toote

juurde või peale paigutamise või selle e-poes kujutamise kulude, näiteks täiendavaid

tööjõukulusid, ettevõtjatele ei teki.

Ühtlustatud märgise kasutuselevõtmise eest vastutab ettevõtja. Selle kohustuse täitmist

kontrollida võib olla keeruline, kuna see sõltub sellest, kas tootja on teabe vastupidavusega

seotud müügigarantii kohta ettevõtjale kättesaadavaks teinud, st ettevõtjale ei ole etteheidetav

näiteks see, et ta ise teavet ei otsinud või ei küsinud. Küll aga on ühtlustatud märgise kasutusele

võtmise kohustuse täitmine kontrollitav näiteks viisil, et TTJA teeb päringu tootjale ja uurib,

kas teave vastupidavusega seotud müügigarantii pakkumise kohta on ettevõtjale kättesaadavaks

tehtud. Sisend kontrollimiseks võib tulla näiteks juhul, kui teised ettevõtjad (edasimüüjad)

kasutavad ühtlustatud märgist, või kui järelevalveorganile teeb vastava tähelepaneku tarbija,

kes on teabe vastupidavusega seotud müügigarantii kohta ise saanud. Ühtlustatud märgise

kasutusele võtmise kohustuse täitmata jätmise korral saab TTJA teha ettevõtjale kas

ettekirjutuse või vastavalt TKS § 742 lõikele 1 karistada rahatrahviga.

18

Sihtrühm: tarbijad

Ühtlustatud teate kasutusele võtmine mõjutab tervet Eesti elanikkonda, kuid praktiliselt on need

muudatused näiteks kõige noorematele ühiskonna liikmetele vähetähtsad. Arvestades

vanuserühmaks alates 15. eluaastast, võib seega eelnõu mõjutada 84,4% Eesti elanikkonnast.

Mõju tarbijatele väljendub selles, et tarbijatel on edaspidi enne lepingu sõlmimist lihtsam

võrrelda kaupu ja teha paremini läbimõeldud tehinguotsuseid. Lisaks saavad tarbijad aidata

kaasa rohepöördele, kuna pärast seadusemuudatuste jõustumist on ettevõtjatel kohustus esitada

toote vastupidavusega seotud garantii kohta teavet juhul, kui tootja seda konkreetse toote kohta

pakub. Et vältida tarbijate hulgas segaduse tekkimist vastupidavusega seotud müügigarantii ja

seadusest tuleneva vastutuse vahel, on ühtlustatud teatel meeldetuletus seadusest tuleneva

vastutuse kohta.

Mõju riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Nagu eelnõus kavandatava I muudatuse puhul, seisneb mõju riigiasutustele selles, et TTJA kui

tarbija õiguste üle järelevalvet tegev asutus peab eelnõukohase seaduse jõustudes hakkama

tegema järelevalvet ka ühtlustatud märgise kasutuselevõtmise üle. See hõlmab TTJA kontrolli

selle üle, kas ettevõtja peab üldse ühtlustatud märgist kasutama (näiteks päringute tegemine

tootjatele, aga tihti on info vastupidavusega seotud garantii kohta ka avalikult kättesaadav),

ning ka seda, et kui ettevõtja on ühtlustatud märgise kasutusele võtnud, siis kas ta on seda teinud

nõuetekohaselt. Seega suureneb TTJA töökoormus (vt täpsemalt seletuskirja punkti 7). Samas

ei ole ühtlustatud märgis kohustuslik, vaid see võetakse kasutusele vaid juhul, kui tootja on

otsustanud tootele pakkuda täiendavat lisakuludeta vastupidavusega seotud garantiid.

Samuti tuleks ühtlustatud märgise kasutuselevõtmisest tarbijaid teavitada, mis eeldab vähemalt

ühekordset teavitust, miks on toodetel uus märgis, mida see tähendab ning mis kasu tarbijad

sellest saavad.

Kohaliku omavalitsuse tegevust seaduse rakendamine ei mõjuta.

Kavandatav III muudatus: tarbijate teadlikumate tehinguotsuste soodustamiseks

esitavad ettevõtjad (kauba müüjad) lepingu eseme kohta tootja antud

parandatavushinde, kui see on asjakohane.

Muudatuse mõju valdkond: majanduslik mõju

Sihtrühm: ettevõtjad (kauba müüjad)

Mõjutatud sihtrühmaks on ettevõtjad, kes peavad seaduse jõustudes hakkama esitama

lepingueelse infona lisaks seaduses olevale teabele infot toote parandatavuse kohta. Eelnõu

koostamise hetkel on sellised ühtlustatud nõuded Euroopa Liidu tasandil kehtestatud ainult

komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2023/1669. Nimetatud määruses on kehtestatud

kohustuslikud märgised teatud toodetele, näiteks kodumasinatele, ja määruse kohaldamisala

laiendati hiljuti teistele tootegruppidele, näiteks nutitelefonidele ja tahvelarvutitele. Kui varem

oli teatud kategooria toodete puhul kohustuslik näiteks energiamärgis, siis eelviidatud

delegeeritud määrusega lisandus esimest korda kohustus nutitelefonide ja tahvelarvutite puhul

märkida parandatavushinne. Sellest tuleneb, et eelnõu koostamise ajal mõjutab

parandatavushinde esitamise kohustus vaid ettevõtjaid, kes müüvad nutitelefone ja

tahvelarvuteid. Parandatavushinde esitamise kohustust teatud tootekategooriate järgi

kavatsetakse aga Euroopa Liidu tasemel laiendada, eelkõige (kuid mitte ainult) Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2024/1781 (millega kehtestatakse kestlike toodete

ökodisaininõuete sätestamine raamistik, muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL)

2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/125/EÜ). Seega võib olenevalt müüdava

toote kategooriast parandatavushinde esitamise nõue mõjutada rohkemaid ettevõtjaid.

19

Teavet tuleks anda tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil. Et tarbijad saaksid teha teadlikke

tehinguotsuseid ja valida kaupu, mida on lihtsam parandada, peaksid ettevõtjad enne lepingu

sõlmimist esitama kõigi kaubaliikide kohta ka kauba parandatavushinde sellisena, nagu tootja

on selle esitanud ja kindlaks määranud liidu tasandil.

Ettevõtjad peaksid juhul, kui parandatavushinne ei ole liidu tasandil kindlaks määratud, esitama

tootja antud muu asjakohase teabe paranduse kohta, näiteks teabe kauba nõuetele vastavuse

säilitamiseks vajalike varuosade kättesaadavuse, hinnangulise maksumuse ja tellimise korra

kohta, parandus- ja hooldusjuhendite kättesaadavuse kohta ning parandamise piirangute kohta,

tagamaks, et tarbijad on ostetava kauba parandatavusest hästi informeeritud.

Kuna juba praegu on tarbijaga lepingueelseid läbirääkimisi pidaval ettevõtjal kohustus teha

tarbijale enne lepingu sõlmimist teatavaks hulk infot, siis ühe teabe lisandumine ettevõtjaid

märkimisväärselt ei mõjuta. Pealegi peab ettevõtja parandatavushindest teavitama vaid juhul,

kui tootja on selle teabe talle esitanud.

Eelkõige kauba puhul peaks ettevõtja edastama tarbijatele teabe, mille tootja on ettevõtjale

esitanud või kavatseb muul viisil tarbijale enne lepingu sõlmimist hõlpsasti kättesaadavaks

teha, märkides selle tootele endale, selle pakendile või märgisele või etiketile, millega tarbija

tavaliselt enne lepingu sõlmimist tutvub. Tootjate endi huvides on esitada teave

parandatavushinde kohta ennetavalt, et saada äriline eelis.

Seega tekitab parandatavuse kohta teabe esitamist puudutav muudatus ettevõtjatele teatavaid

lisakulusid, mis on asjakohaste tootegruppide puhul seotud parandatavushinde kujutamisega

kas toote enda peal, pakendil, märgisel või etiketil. Need kulud peaksid siiski olema piiratud ja

ehkki kulud kanduvad tõenäoliselt üle tarbijatele, ei peaks need eelduste kohaselt avaldama

kahjulikku mõju nõudlusele, eriti kuna tarbijad maksavad märksa meelsamini toodete eest, mis

kestavad kauem või mida on kergem parandada.

Tarbijate teadlikumad ostuotsused lähtudes kauba parandatavusest väldivad hiljem ka

võimalikke vaidluseid, mis omakorda võib ettevõtjate koormust sellest aspektist leevendada.

Parandatavushinde esitamine ei too ettevõtjatele juurde ka märkimisväärseid kulusid, eriti

arvestades asjaolu, et selle esitamine on tootja kohustus.

Tarbijale parandatavushinde kättesaadavaks tegemise eest vastutab ettevõtja. Ühest küljest on

antud kohustuse täitmise kontroll siinse eelnõu koostamise ajal lihtne, kuna parandatavushinne

peab olema kujutatud ainult nutitelefonidel ja tahvelarvutitel. Ka edaspidi määratakse Euroopa

Liidu tasandil kindlaks teatud tootekategooriad, mille puhul peab parandatavushinde esitama.

Lisaks sellele on kindlaks määratud konkreetsed meetmed parandatavushinde arvutamiseks ehk

see on lihtsasti kontrollitav. Teisalt on aga ettevõtja kohustuse täitmine taaskord sõltuvuses

tootjast ehk ettevõtja peab parandatavushinde tarbijale tegema teatavaks siis, kui tootja on selle

talle esitanud. Seega kui näiteks mõne tootja puhul on teada, et nende toodete (nutitelefonide ja

tahvelarvutite) parandatavushinne on määratud, kuid konkreetne ettevõtja seda ei kajastata, siis

saab tootjale päringu teel välja uurida, kas parandatavushinne on ettevõtjale ka esitatud.

Parandatavushinde tarbijale teatavaks tegemise kohustuse rikkumisel saab TTJA teha

ettevõtjale kas ettekirjutise või ka vastavalt TKS § 742 lg-le 1 karistada rahatrahviga.

Sihtrühm: tarbijad

Ühtlustatud teate kasutusele võtmine mõjutab tervet Eesti elanikkonda, kuid praktiliselt on

antud muudatused näiteks kõige noorematele ühiskonna liikmetele vähetähtsad. Arvestades

vanuserühmaks alates 15. eluaastast, võib seega eelnõu mõjutada 84,4% Eesti elanikkonnast.

Tarbijatele avaldab muudatus positiivset mõju, kuna nad saavad muudatuse jõustumisel teha

teadlikumaid tehinguotsuseid ja valida kaupu, mida on lihtsam parandada. Sellega on võimalik

20

vähendada üldist tarbimist, kui tooteid ei pea tulevikus ära viskama ja uusi soetama, vaid juba

ostes on teada, mil määral on neid võimalik tulevikus vajaduse korral parandada.

Mõju riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

TTJA-l tuleb järelevalveasutusena hakata esiteks kontrollima, kas ettevõtjal on üldse kohustus

parandatavushinnet esitada, st kas tootja on selle esitanud ja kas see on kindlaks määratud

Euroopa Liidu tasandil. Teiseks peab TTJA hetkel kontrollima parandatavushinde olemasolu

vaid nutitelefonidel ja tahvelarvutitel. Nõuded nutitelefonide ja tahvelarvutite kasutamiseks on

komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2023/1669 ning turujärelevalve eesmärgil tehtava

kontrolli menetlus sama määruse IX lisas. Seega suureneb TTJA töökoormus (vt täpsemalt

seletuskirja punkti 7).

Kavandatav IV muudatus: digitaalse sisu, digitaalse teenuse ja digitaalse elemendiga asja

puhul teavitatakse tarbijaid ajavahemikust, mille jooksul on uuendused kättesaadavad.

Muudatuse mõju valdkond: majanduslik mõju, IT ja infoühiskond

Sihtrühm: ettevõtjad

Kavandatav muudatus mõjutab ettevõtjaid, kes müüvad digielementidega kaupa, digisisu ja

digiteenuseid, kuna muudatuse jõustudes tuleb neil teavitada tarbijaid ajavahemikust, mille

jooksul on tasuta tarkvarauuendused kättesaadavad.

Digitaalne sisu on andmed, mis on koostatud ja mis antakse üle digitaalsel kujul. Mõiste on lai,

hõlmates näiteks arvutiprogramme, rakendusi, video-, heli- ja muusikafaile, digimänge, e-

raamatuid või muid e-väljaandeid. Digitaalne teenus on teenus, mis võimaldab tarbijal

digitaalsel kujul andmeid luua, töödelda või salvestada või neile juurde pääseda või mis

võimaldab jagada tarbija või teiste digitaalse teenuse kasutajate üles laaditud või loodud

digitaalsel kujul andmeid või teha nendega muid toiminguid. See võib hõlmata teenusena

pakutavat tarkvara, nagu video- ja helifailide jagamine ja muu failide majutamine, tekstitöötlus

ja mängud, mida pakutakse pilvandmetöötluse keskkonnas ja sotsiaalmeedias. Lisaks on

digitaalseks teenuseks voogedastusteenused (Netflix, Spotify), samuti digi-TV,

sotsiaalmeediateenused (Instagram, Facebook), veebipõhised numbrivabad isikutevahelise side

teenused (WhatsApp, Zoom) jne. Eestis on sellist teenust pakkuvad suuremad ettevõtjad AS

Telia Eesti, Elisa Eesti AS ja AS Tele2, eelkõige oma digi-TV ja voogedastusteenusega.

Nõuetele on allutatud ka eelnimetatud ja muud välismaised ettevõtjad, kuna ka nende Eesti

tarbijatele pakutavad teenused peavad vastama kehtestatud nõuetele. Digitaalse elemendiga asi

on vallasasi, mis sisaldab digitaalset sisu või digitaalset teenust või millega selline sisu või

teenus on ühendatud sellisel viisil, et selle puudumise korral ei täidaks asi oma otstarvet. Need

võivad olla näiteks nutiseadmed (nutiteler, nutikell), tarkvara sisaldavad kodumasinad ja

mänguasjad, navigatsioonisüsteemiga auto jne.29

Ettevõtjal on kohustus esitada see teave ainult siis, kui tootja või teenuseosutaja on sellise teabe

talle kättesaadavaks teinud. Samas on juba praegu ettevõtjatel digitaalse sisu ja digitaalse

teenuse puhul uuenduste kohta teabe esitamise kohustus, seega pole kavandatav muudatus

olulise mõjuga. Kehtivas võlaõigusseaduses on sätestatud uuenduste kohta teabe andmise

kohustus siis, kui leping digitaalse sisu, digitaalse teenuse või digitaalse elemendiga asja

müümiseks on juba sõlmitud. Muudatused toovad kaasa selle, et ettevõtjal on kohustus tarbijat

teavitada ajavahemikust, mil tasuta tarkvarauuendused on kättesaadavad, juba enne lepingu

sõlmimist. Tarbija lepingueelne teavitamine minimaalsest uuenduste ajavahemikust tagab

29 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus (digitaalse sisu, tarbijalemüügi ning muudetud

tarbija õiguste direktiivide ülevõtmine) 404 SE. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/18196fee-86c7-

4116-aa70-11449eba0364/.

21

tarbijate teadlikud ostuotsused ja seeläbi hoiab ära vaidlusi ettevõtjatega, leevendades selle

võrra ka ettevõtjate koormust.

Digitaalse sisu, digitaalse teenuse või digitaalse elemendiga asja puhul vastutab ettevõtja selle

eest, et minimaalne uuenduste ajavahemik oleks tarbijale teatavaks tehtud. Kuna ka see

kohustus kehtib vaid tingimusel, et tootja või teenuse osutaja teeb sellise teabe ettevõtjale

kättesaadavaks, ei ole see näiteks kontrolltehingut tehes nii lihtsasti kontrollitav. Ka selle puhul

on võimalik teha päring tootjale või teenuse osutajale selle kohta, kas minimaalne uuenduste

ajavahemik on ettevõtjale kättesaadavaks tehtud. Eelnimetatud kohustuse täitmata jätmise

korral saab TTJA teha ettevõtjale kas ettekirjutise või ka vastavalt TKS § 742 lõikele 1 karistada

rahatrahviga.

Sihtrühm: tarbijad

Ühtlustatud teate kasutusele võtmine mõjutab tervet Eesti elanikkonda, kuid praktiliselt on need

muudatused näiteks kõige noorematele ühiskonna liikmetele vähetähtsad. Arvestades

vanuserühmaks alates 15. eluaastast, võib seega eelnõu mõjutada 84,4% Eesti elanikkonnast.

Tarbijatele mõjub kavandatav muudatus positiivselt, kuna võimaldab neil teha teadlikumaid

otsuseid digielementidega kauba puhul. Tarbijad saavad muudatuse jõustudes info vajalike

tarkvarauuenduste kohta selgel viisil, mis võimaldab minimaalseid ajavahemikke võrrelda.

Mõju riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

TTJA-l tuleb järelevalveasutusena hakata kontrollima, kas ettevõtjad on teavitanud

ajavahemikust, mil tasuta tarkvarauuendused on kättesaadavad. Seega suureneb TTJA

töökoormus (vt täpsemalt seletuskirja punkti 7). Iseenesest ei puuduta muudatus kõiki

ettevõtjaid, vaid neid, kes müüvad digielemendiga kaupa, digisisu või digiteenuseid. Teisalt

tuleb TTJA-l enda jaoks fikseerida, millised ettevõtjad seda kohustust järgima peavad (st

digielementidega kauba, digisisu jms müüjad).

Teave tasuta tarkvarauuenduste kohta tuleb lisada vaid juhul, kui tootja on sellise teabe

ettevõtjale kättesaadavaks teinud. See tähendab, et kuigi sellise teabe esitamise kohustus pole

„absoluutne“, peab TTJA järelevalve tegemisel tõenäoliselt hakkama uurima ettevõtjatelt, kes

seda ajavahemikku esitanud pole, kas nad on tootjalt sellise info saanud. See võib omakorda

koormust suurendada.

Kavandatav V muudatus: ettevõtjad (kauba müüjad) teavitavad tarbijaid

keskkonnahoidlike kättetoimetamisvõimaluste olemasolust, kui see on asjakohane.

Muudatuse mõju valdkond: majanduslik mõju, mõju keskkonnale

Sihtrühm: ettevõtjad (kauba müüjad)

Kavandatav muudatus mõjutab eelkõige neid ettevõtjaid, kes tegelevad jae- või hulgimüügiga

interneti teel. E-poode on Eestis üle 9000. Kavandatav muudatus lisab ettevõtjatele ühe

lepingueelse teabe esitamise kohustuse, kuid vaid siis, kui see on kohaldatav. Kui kaupa on

võimalik tarnida keskkonnahoidlikke viise kasutades, peaks ettevõtja sellest tarbijat teavitama.

Kuna ettevõtjad jagavad juba praegu tarne kohta tarbijale infot, ei ole kavandatav muudatus

suure mõjuga.

Ettevõtja vastutab keskkonnahoidlikest kättetoimetamisvõimalustest teavitamise eest ning seda

juhul, kui ettevõtja pakub sellist võimalust ise või kolmanda isiku postiteenuse kaudu.

Eelnimetatud kohustuse täitmata jätmise eest saab TTJA teha ettevõtjale kas ettekirjutise või

vastavalt TKS § 742 lõikele 1 karistada rahatrahviga.

Sihtrühm: tarbijad

22

Ühtlustatud teate kasutusele võtmine mõjutab tervet Eesti elanikkonda, kuid praktiliselt on need

muudatused näiteks kõige noorematele ühiskonna liikmetele vähetähtsad. Arvestades

vanuserühmaks alates 15. eluaastast, võib seega eelnõu mõjutada 84,4% Eesti elanikkonnast.

Kavandatav muudatus mõjutab tarbijaid, kelle ostetavat kaupa on võimalik tarnida

keskkonnahoidlikult. Seega on muudatuse jõustudes tarbijal võimalik teha

keskkonnahoidlikum valik, kui see on konkreetse toote puhul asjakohane. Antud muudatus võib

aga mõjuda ka tarbimist suurendavalt. Üks direktiivi põhjenduses 37 nimetatud

keskkonnahoidlike kättetoimetamisviise on saadetiste ühendamine. Saadetiste ühendamise

võimalusest teavitamist võidakse sageli kasutada muu hulgas selleks, et müüki suurendada,

kutsudes tarbijaid tellimusele täiendavaid tooteid lisama. See võib omakorda soodustada

ebavajalikku ületarbimist.

Mõju riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Keskkonnahoidlike kättetoimetamisviiside olemasolust teavitamise üle teeb järelevalvet TTJA.

Tõenäoliselt hõlmab selliste väidete kontroll pigem seda, et ettevõtja ei esitaks valeväiteid

keskkonnahoidlike kättetoimetamisviide kohta – see haakub ka direktiivist (EL) 2024/825

tuleneva tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille üks eesmärkidest ja seeläbi

mõjudest on rohepesu vastu võitlemine, mis väljendub selles, et keelatakse kauplejatel oma

tooteid/teenuseid või organisatsiooni ennast presenteerida keskkonnasõbralikuna olukorras, kus

kaubad/teenused või ettevõtja ise seda tegelikult ei ole või vähemalt kaupleja väited ei tugine

konkreetsetele ja kontrollitavatele andmetele. TTJA saab luua meetmed kontrollimiseks, et

ettevõtja pakub keskkonnahoidlikke kättetoimetamisviise, kui tal on seda võimalik teha –

näiteks kui ettevõtja kasutab kauba tarneks kolmanda isiku postiteenust, siis suuremate

ettevõtjate (nt DPD, Omniva, Smartposti) puhul on lihtsam kontrollida, kas

keskkonnahoidlikud kättetoimetamisviisid on võimalikud ja kas ettevõtja oleks pidanud neid

kajastama. Seega suureneb TTJA töökoormus (vt täpsemalt seletuskirja punkti 7).

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Tarbija õiguste direktiivi muudatustega seotud muudatused täiendavad Eesti õiguskorda,

lisades ettevõtjatele ja tootjatele uusi lepingueelse teabe esitamise kohustusi, mis peaksid

kaitsma tarbijaid ostuotsuste tegemisel. Järelevalveasutusele (TTJA) lisandub kohustus

kontrollida nii lisandunud lepingueelse teabe esitamist kui ka ühtlustatud teate ja märgise

kasutuselevõtmist. Nõuete täitmise üle järelevalve tegemine nõuab järelevalveasutuselt

lisaressurssi.

TTJA on juba praegu pädev tegema järelevalvet tarbija õiguste direktiivist tulenevate nõuete

täitmise üle, kuid vajab täiendavate nõuete üle järelevalve tegemiseks lisaressurssi.

Võlaõigusseaduse muudatustega suureneb TTJA koormus esiteks seetõttu, et TTJA ametnikel

endil tuleb endale selgeks teha, millised on direktiivist (EL) 2024/825 tulenevad täiendavad

kohustused tarbija lepingueelsel teavitamisel, samuti ühtlustatud teate ja märgise esitamise

nõuded. Seejärel tuleb TTJA-l (eelkõige) järelevalvemenetluses kontrollida lepingueelse

teavitamise kohustuse täitmist ning ühtlustatud teate ja märgise nõuetekohast kasutusele

võtmist.

TTJA ülesannete hulka lisandub uue ühtlustatud teate vorminõuete kontroll ja järelevalve.

Eelkõige on TTJA-l kohustus kontrollida ühtlustatud teate nõuetekohast kasutamist (kuivõrd

see on kohustuslik) kõikides müügikanalites, sealhulgas e-kaubanduses, ning hinnata selle

vastavust Euroopa Komisjoni rakendusmääruses (EL) 2025/1960 sätestatud sisulistele ja

vorminõuetele. Lisaks tuleb kontrollida ühtlustatud märgise nõuet – esiteks tuleb kontrollida,

kas see on ettevõtjale kohustuslik (ehk kas tootja pakub vastupidavusega seotud garantiid ja on

selle ettevõtjale kättesaadavaks teinud), ja teiseks, kui ettevõtjal on kohustus märgist kasutada,

23

siis kas see vastab Euroopa Komisjoni rakendusmääruses (EL) 2025/1960 kehtestatud nõuetele.

TTJA kohustus kontrollida, et kas ettevõtja üldse peab uusi nõudeid järgima, kehtib ka teiste

lisanduvate nõuete kohta – näiteks kas ettevõtja peab esitama parandatavushinde või pakub

keskkonnahoidlikke kättetoimetamisvõimalusi. Sellega võib kaasneda teatav ebasoovitav mõju

olukorras, kus TTJA hakkab alles rakendamisel tuvastama võimalikke subjekte, kellele nõuded

kehtima hakkavad. Nii suureneb ka järelevalvemenetluste arv ja seda eriti direktiivi

rakendamise algfaasis. Eeltoodut leevendab aga asjaolu, et muudatuste vastu võtmise ja

jõustamise vahele on ette nähtud kuuekuune periood just selle eesmärgiga, et uute reeglitega

tutvuda ja mõjutatud ettevõtjate rühma piiritleda (vt ka seletuskirja p 9).

TTJA-l on aga võimalik järelevalvega seotud töökoormuse kasvu leevendada. Nimelt on

võimalik võlaõigusseaduse muudatuste jõustumisel teha avalik teavitus uute nõuete

kasutuselevõtu kohta, erialaliite informeerida, saata turuosalistele märgukirju ja jagada teavet

infopäevadel (näiteks Suunanäitajal). Teadlikkuse parandamisega väheneb järelevalve

tegemise vajadus.

Lisaks järelevalvele suureneb ka TTJA nõustamiskoormus, kuna nii ettevõtjad kui ka tarbijad

vajavad selgitusi uute teavitamiskohustuste ulatuse ja sisu kohta. Näiteks võib tekkida vajadus

selgitada tarbijatele seadusest tuleneva vastutuse ja tootja pakutava vastupidavusega seotud

müügigarantii erinevust ning ettevõtjatele seda, kunas on ühtlustatud märgise kasutamine

kohustuslik.

Muudatuste tagajärjel tarbijavaidluste komisjonile, mis tegutseb TTJA juures, märkimisväärset

koormust juurde ei teki. Muudatused puudutavad eelkõige lepingueelse teabe esitamist,

tarbijatel nende nõuete rikkumise alusel iseseisvat avalduse esitamise alust ei teki. See

tähendab, et kui ettevõtja lepingueelne teave ei ole nõuetega kooskõlas, aga tarbija lepingut ei

ole sõlminud, siis ta ei saa ainuüksi ettevõtja kohustuse täitmata jätmisele tuginedes

tarbijavaidluste komisjoni poole pöörduda. Vaidluse lahendamine tarbijavaidluste komisjonis

eeldab konkreetset tarbija nõuet, mis tuleneb tarbija ja ettevõtja vahel sõlmitud lepingust.

Sellegipoolest saab tarbija lepingueelse teabe andmise kohustuse täitmata jätmisele tugineda

juhul, kui lepingueelse teabe andmata jätmine oleks mõjutanud lepingu sõlmimist või on seotud

lepingu rikkumisega. TTJA-l võivad aga kulud tekkida seoses ettevõtjate kaebuste või

vastuväidetega muudatustega kaasnevate kohustuse täitmise või mittetäitmise kohta.

Töökoormuse suurenemine on tingitud ka sellest, et direktiivist tulenevad teavitamiskohustused

puudutavad väga suurt hulka tarbijaid, kaupu ja ettevõtjaid. Viimaste andmete järgi on Eestis

üksnes e-kauplusi üle 9000. See tähendab, et uute nõuete järelevalve ja selgitamiskohustuse

täitmine puudutab väga suurt ettevõtjate ringi, mis omakorda suurendab TTJA järelevalve-,

nõustamis- ja menetluskoormust.

Riigi jaoks on asjakohane lisakulu TTJA täiendav inimressurss, mida on direktiivist (EL)

2024/825 tulenevate kohustuste täitmiseks kokku ühe täiskoormusele taandatud ametikoha (full

time equivalent e FTE) ulatuses. Seda tuleb vaadata koosmõjus Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi koostatud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga,

mille tarbijakaitseseaduse muudatustest tulenev lisaressurss 0,5 FTE-d. Võlaõigusseaduse

muudatused toovad kaasa lisaressursi vajaduse 0,5 FTE ulatuses. Ühe täiskoormusele taandatud

ametikoha tekitaks lisakulu suurusjärgus 45 000 – 50 000 eurot aastas. TTJA ei saa selleks

vajalikke vahendeid eraldada omavahenditest, mistõttu tuleb TTJA-le taotleda lisavahendeid

2026–2029 riigieelarve planeerimise protsessi käigus. Kulude katteks taotleb Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium vahendeid 2027. aasta riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve

menetlemise protsessis. Juhul kui riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve menetlemise käigus

täiendavaid vahendeid ei eraldata, siis katab TTJA lisandunud kohustused olemasoleva eelarve

piires.

24

Teavitamiskohustuse järelevalve tõhustamiseks e-kauplustes on mõistlik kaaluda selle süsteemi

automatiseerimist või uusi IT-arendusi. Küll aga eeldavad sellised lahendused lisaraha nii

arendamiseks kui ka edasiseks süsteemi ülalpidamiseks.

Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt tuleb liikmesriikidel kanda uute kohustuste täitmise

tagamisega seotud kulud. Muudatustest tulenevate kohustuste täitmiseks riigiasutuste poolt

peaks komisjoni hinnangul kuluma 440 000 – 500 000 eurot aastas iga liikmesriigi kohta.

Viidatud summa kataks kulud nii koolitustele kui ka lisajärelevalvele ning lähtub eeldusest, et

lisajärelevalve tegemiseks palgatakse uusi töötajaid. Summa võib sisaldada ka võimalike

automatiseeritud süsteemide või IT-lahenduste loomist.

8. Rakendusaktid

Eelnõu ei sisalda volitusnorme rakendusaktide kehtestamiseks ega muutmiseks.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõuga kavandatavate nende VÕSi muudatuste jõustumise ajaks, mis puudutavad

direktiiviga (EL) 2024/825 tehtavaid muudatusi, on plaanitud 2026. aasta 27. september.

Direktiivi (EL) 2024/825 artikli 4 esimeses taandes sätestatakse, et liikmesriigid võtavad

direktiivi järgimiseks vajalikud normid vastu ja avaldavad need hiljemalt 27. märtsiks 2026,

ning artikli teises taandes sätestatakse, et liikmesriigid kohaldavad kõnealuseid norme alates

27. septembrist 2026.

Kavandatav aeg seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahel on piisav eeltöödeks ja normidega

tutvumiseks. Kuuekuune periood võimaldab muudatustest mõjutatud isikutel (eelkõige

ettevõtjatel) tutvuda uute normidega ning luua vajalikud arendused või teha ettevalmistused

normide rakendamiseks.

Kui eelnõud ei jõuta õigel ajal menetleda ning selle jõustumine hilineb, on direktiivi ülevõtmine

vastuolus direktiivi (EL) 2024/825 lõikega 1 ja sellega võib kaasneda Euroopa Komisjoni

poolne rikkumismenetlus.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0153. Eelnõu esitati

arvamuse avaldamiseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Tarbijakaitse

Liidule, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, Eesti Kaubandus-

Tööstuskojale, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Suurettevõtjate

Assotsiatsioonile, Kaupmeeste Liidule, Teenusmajanduse Kojale, Eesti E-kaubanduse Liidule,

Eesti Otsemüügi Assotsiatsioonile, Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnale, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudile, Tallinna Tehnikaülikooli

õiguse instituudile, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju

Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Tartu Maakohtule ja Viru Maakohtule. Seletus märkustele on

antud seletuskirja lisas olevas tabelis (lisa 3).

Vabariigi Valitsuse nimel

Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2025/1960 lisa 1 (ühtlustatud teade, värviline)

Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2025/1960 lisa 1 (ühtlustatud teade, must-valge)

Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2025/1960 lisa 1 (ühtlustatud teade) märkused:

1. Ühtegi ühtlustatud teate elementi ei saa redigeerida.

2. Teate värvinimed (koodid) on:

a. sinine: Pantone Reflex Blue C, CMYK: C:100% M:80% Y:0% K:0%, RGB:

R:0% G:51% B:153% HEX: #003399

b. kollane: Pantone Yellow C, CMYK: C:0% M:0% Y:100% K:0%, RGB:

R:255% G:237% B:0%, HEX: #FFEDOO

c. must: Pantone Black 6 C, CMYK: Black, RGB: R:0% G:0% B:0%, HEX:

#000000

d. valge: Pantone 000C, CMYK: White, RGB: R:255% G:255% B:255%, HEX:

#FFFFFF

3. Ruutkood viib portaalis „Teie Euroopa“ seadusest tulenevat vastutust käsitlevasse

rubriiki asjaomases keeles. Ruutkood peab olema skaneeritav normaalsetes

valgustustingimustes tavalise mobiilseadme abil.

4. Lepingute, välja arvatud internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud kauglepingute

puhul on ühtlustatud teade kas värviline (CMYK) või mustvalge. Ühtlustatud teate

miinimumsuurus on A4, kuid see võib olla trükitud suuremas formaadis (A3, A2, A1).

5. Internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud kauglepingute puhul on ühtlustatud

teade seadusest tuleneva vastutuse kohta värviline (RGB).

Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2025/1960 lisa 2 (ühtlustatud märgis, värviline)

Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2025/1960 lisa 2 (ühtlustatud märgis, must-valge)

Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2025/1960 lisa 2 (ühtlustatud märgis) märkused:

1. Redigeerida ei saa järgmisi elemente:

I. märgise pealkiri;

II. visuaalne meeldetuletus seadusest tuleneva vastutuse kohta;

III. ruutkood, mis viib portaali „Teie Euroopa“ rubriiki

https://europa.eu/youreurope/commercial-guarantee-durability/index.htm;

IV. kalendri sümbol, mis väljendab aastaid;

V. fraas „Tootja garantii aastates“ kõigis Euroopa Liidu ametlikes keeltes.

Redigeerida saab järgmisi elemente:

VI. tähed „XX“ asendatakse tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii

kestusega aastates;

VII. sõnad „Brand/Trademark“ asendatakse vastupidavusega seotud

müügigarantiid pakkuva tootja nimega;

VIII. sõnad „Model identifier“ asendatakse selle mudeli tähisega, millele

tootja annab vastupidavusega seotud müügigarantii.

2. Märgise värvinimed (koodid) on:

a. sinine: Pantone Reflex Blue C, CMYK: C:100%, M:80%, Y:0%, K:0%, RGB:

R:0%, G:51%, B:153%, HEX: #003399;

b. kollane: Pantone Yellow C, CMYK: C:0%, M:0%, Y:100%, K:0%, RGB:

R:255%, G:237%, B:0%, HEX: #FFEDOO;

c. must: Pantone Black 6 C, CMYK: Black, RGB: R:0%, G:0%, B:0%, HEX:

#000000;

d. valge: Pantone 000C, CMYK: White, RGB: R:255%, G:255%, B:255%, HEX:

#FFFFFF.

3. Lepingute, välja arvatud internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud kauglepingute

puhul on märgise suurus vähemalt 95 × 100 mm. Vastavalt märgise miinimumsuurusele

on eri keeltes fraaside kirja suurus 7 punkti, selle teksti suurus, mis asendab fraasi

„Brand/Trademark“ ja „Model identifier“, on 9 punkti ning tähtede „XX“ suurus, mis

asendatakse garantii kestust aastates väljendava arvuga, on 80 punkti. Kui märgis on

suurem, tuleb kogu märgis esitada ilma selle osi moonutamata, muutmata või

eraldamata.

4. Lepingute, välja arvatud internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud kauglepingute

puhul on ühtlustatud märgis kas värviline või mustvalge.

5. Internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud kauglepingute puhul on vastupidavusega

seotud müügigarantii ühtlustatud märgis värviline.

6. Font, kaasa arvatud märgise redigeeritavate väljade puhul, on Inter (tavaline, poolpaks

ja ülipaks).

7. Ruutkood peab olema skaneeritav normaalsetes valgustustingimustes tavalise

mobiilseadme abil.

Internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud kauglepingute puhul võib vastupidavusega

seotud müügigarantii ühtlustatud märgise kuvada pesaaknas, nagu on näidatud joonisel allpool.

1. Tähed „XX“ asendatakse tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii

kestusega aastates.

2. Pesaaknas kuvamise korral peab ühtlustatud märgis tervikuna ekraanile ilmuma pärast

esimest kujutisel tehtud hiireklõpsu, hiirega kujutisest üleliikumisel või puutetundliku

ekraani puhul pärast selle suurendamist.

Võlaõigusseaduse muutmise seaduse

Eelnõu seletuskirja

Lisa

Euroopa Liidu õigusakti ja Eesti õigusakti vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/825 (tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL puudutav osa)

EL-i

õigusakti

norm

EL-i õigusakti sisu EL-i õigusakti

normi

ülevõtmise

kohustus

EL-i õigusakti normi sisuliseks

rakendamiseks kehtestatavad

riigisisesed õigusaktid

Kommentaarid

Art 2 lg 1 Defineeritakse mõiste „vastupidavusega

seotud müügigarantii“

EI

Vastupidavusega

seotud müügigarantii

on juba sätestatud VÕS

§ 230 lg-s 1 ja VÕS §

231 lg 5.

Defineeritakse mõiste „vastupidavus“ EI Vastupidavuse mõiste

on juba sätestatud VÕS

§ 2171 lg-s 5.

Defineeritakse mõiste „tootja“ EI Tootja mõiste on juba

sätestatud VÕS § 1062

lg-s 1.

Defineeritakse mõiste „parandatavushinne“ JAH VÕS § 141 lg 15 Lepingueelse

teabe andmise

kohustus tarbijaga

sõlmitava lepingu

puhul

Defineeritakse mõiste „tarkvarauuendus“ JAH VÕS § 142 lg 8

Art 2 lg 2

punkt a

Direktiivi 2011/83/EL artikkel 5 lg 1 punkt e

asendatakse järgnevaga: „meeldetuletus, et

kauba nõuetele mittevastavuse korral kehtib

seadusest tulenev vastutus, ja selle

põhielemendid, sealhulgas selle vähemalt

kaheaastane kestus nagu on sätestatud

direktiivis (EL) 2019/771, hästi märgatavalt,

kasutades käesoleva direktiivi artiklis 22a

osutatud ühtlustatud teadet;“.

JAH VÕS § 141 lg 11 ja §

141 lg 12

Lepingueelse

teabe andmise

kohustus tarbijaga

sõlmitava lepingu

puhul

Art 2 lg 2

punkt b

Direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõikesse 1

lisatakse punkt ea vastupidavusega seotud

müügigarantii ja seadusest tuleneva vastutuse

kohta koos viitega artiklile 22a.

JAH VÕS § 141 lg 13 ja

14

Direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõikesse 1

lisatakse punkt eb digisisu ja digiteenuste

puhul seadusest tuleneva vastutuse kohta.

EI Vastav säte on juba

hõlmatud VÕS § 141 lg

1 punktiga 8.

Direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõikesse 1

lisatakse punkt ec müügijärgse teeninduse ja

müügigarantii kohta.

EI Vastav säte on juba

olemas VÕS § 141 lg 1

punktides 7 ja 9.

Direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõikesse 1

lisatakse punkt ed tarkvarauuenduste kohta.

JAH VÕS § 141 lg 1 p 81 Lepingueelse

teabe andmise

kohustus tarbijaga

sõlmitava lepingu

puhul

Art 2 lg 2

punkt c

Direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõikesse 1

lisatakse punkt i parandatavushinde kohta.

JAH VÕS § 141 lg 1 p 11 Lepingueelse

teabe andmise

kohustus tarbijaga

sõlmitava lepingu

puhul

Direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõikesse 1

lisatakse punkt j esitatava teabe kohta, kui

parandatavushinne ei ole asjakohane.

JAH VÕS § 141 lg 1 p 12 Lepingueelse

teabe andmise

kohustus tarbijaga

sõlmitava lepingu

puhul

Art 2 lg 3

punkt a

Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lg 1 punkt g

asendatakse järgnevaga: „maksmise, tarne,

sealhulgas kättesaadavuse korral

keskkonnahoidlikud tarnevõimalused,

tellimuse täitmise kord ja aeg, mille jooksul

kaupleja on kohustatud kauba tarnima või

teenuse osutama, ja kui see on asjakohane,

JAH VÕS § 48 lg 1 p 9

Tarbija

lepingueelne

teavitamine

Direktiivis 2011/83/EL

kauglepingud ja

väljaspool äriruume

sõlmitud lepingute

teavitamisnõuded

sätestatud ühes artiklis,

VÕS-is on aga

väljaspool äriruume ja

VÕS § 54 lg 1 p 9

kaupleja rakendatav kaebuste lahendamise

kord“.

sidevahendi abil

sõlmitud lepingute

nõuded reguleeritud

eraldi jagudes (VÕS 2.

peatüki 3. ja 4. jagu).

Seetõttu oli direktiivi

2011/83/EL artikli 6

muudatused vaja üle

võtta kahte paragrahvi.

Art 2 lg 3

punkt b

Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lg 1 punkt l

asendatakse järgnevaga: „meeldetuletus, et

kauba nõuetele mittevastavuse korral kehtib

seadusest tulenev vastutus, ja selle vastutuse

põhielemendid, sealhulgas selle vähemalt

kaheaastane kestus nagu on sätestatud

direktiivis (EL) 2019/771, hästi märgatavalt,

kasutades käesoleva direktiivi artiklis 22a

osutatud ühtlustatud teadet;“.

JAH VÕS § 48 lg 11 ja lg

12

Tarbija

lepingueelne

teavitamine

Vt art 2 lg 3 punkt a

kommentaar.

VÕS § 54 lg 11 ja lg

12

Art 2 lg 3

punkt c

Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõikesse 1

lisatakse punkt 1a vastupidavusega seotud

müügigarantii ja seadusest tuleneva vastutuse

kohta koos viitega artiklile 22a.

JAH VÕS § 48 lg 13 ja 14 Tarbija

lepingueelne

teavitamine

Vt art 2 lg 3 punkt a

kommentaar.

VÕS § 54 lg 13 ja 14

Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõikesse 1

lisatakse punkt 1b digisisu ja digiteenuste

puhul seadusest tuleneva vastutuse kohta.

EI Vastav säte on juba

hõlmatud VÕS § 48 lg

1 punktiga 18.

Vastav säte on juba

hõlmatud VÕS §54 lg 1

punktiga 18.

Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõikesse 1

lisatakse punkt 1c tarkvarauuenduste kohta.

JAH VÕS § 48 lg 1 p 181 Tarbija

lepingueelne

teavitamine

Vt art 2 lg 3 punkt a

kommentaar. VÕS § 54 lg 1 p 181

Art 2 lg 3

punkt d

Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõikesse 1

lisatakse punkt u parandatavushinde kohta.

JAH VÕS § 48 lg 1 p 23 Tarbija

lepingueelne

teavitamine

Vt art 2 lg 3 punkt a

kommentaar. VÕS § 54 lg 1 p 23

Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõikesse 1

lisatakse punkt v esitatava teabe kohta, kui

parandatavushinne ei ole asjakohane.

VÕS § 48 lg 1 p 24

VÕS § 54 lg 1 p 24

Art 2 lg 4 Direktiivi 2011/83/EL artikli 8 esimene lõik

asendatakse järgmisega: „Kui elektrooniliselt

sõlmitav kaugleping seab tarbijale

maksekohustuse, esitab kaupleja tarbijale

vahetult enne, kui tarbija teeb tellimuse, selgelt

ja hästi märgatavalt artikli 6 lõike 1 punktides

a, e, la, o ja p sätestatud teabe“

JAH VÕS § 622 lg 2 Täiendavad

nõuded lepingu

sõlmimisele

tarbijaga

Lisatakse viide VÕS §

54 lõikele 13.

Art 2 lg 5 Direktiivi 2011/83/EL lisatakse artikkel 22a

ühtlustatud teate ja ühtlustatud märgise kohta.

JAH VÕS § 141 lg 11 ja

lg 13

Lepingueelse

teabe andmise

kohustus tarbijaga

sõlmitava lepingu

puhul

Võetakse üle direktiivi

2011/83/EL artikli 22a

lg 1 ja lg 5.

VÕS § 48 lg 11 ja lg

13

Tarbija

lepingueelne

teavitamine VÕS § 54 lg 11 ja lg

13

Võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja

Lisa 3

Märkuste ja ettepanekute tabel

Nr Ettepaneku/märkuse sisu JDM seisukohad/vastused

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

1. Ettepanek täpsustada eelnõu seletuskirjas, et müüja

teavitamiskohustus (nii parandatavushinde kui ka

lepingu eseme nõuetele vastavuse säilitamiseks

vajalike varuosade kättesaadavuse, hinnangulise

maksumuse ja tellimise korra ning parandus- ja

hooldusjuhendi kättesaadavuse kohta ning

parandamise piirangute kohta) on täidetud, kui ta

edastab info, mis oli tootja poolt kirjalikult või

muul püsival andmekandjal kättesaadavaks tehtud

hiljemalt pakkumuse tegemise hetkel.

Arvestatud osaliselt.

Kuigi seletuskirja kuuendal leheküljel on viide

sellele, et parandatavushinne ei ole /…/ ettevõtja

enda loodud kriteeriumite alusel antud hinnang,

siis lisatakse sinna juurde ka täpsustus, et muu

hulgas ei ole sellise parandatavushinde loomise

või väljaarvutamise kohustus ettevõtjal.

Küll aga ei ole võimalik täpsustada ega

reguleerida, millisel viisil peab tootja olema teabe

ettevõtjale edastanud. Direktiivi 2024/825

põhjenduses 34 on selgitatud, et kaubaliikide

kohta tuleb esitada kauba parandatavuse hinne,

nagu tootja on selle esitanud ja nagu on kindlaks

määranud liidu tasandil. Ka muu, asja

parandamist puudutava asjakohase teabe kohta

(näiteks varuosade kättesaadavus) on direktiivi

2024/825 põhjenduses 35 selgitatud, et ettevõtjal

tuleb see esitada, kui tootja on selle

kättesaadavaks teinud, täpsustamata teabe

kättesaadavaks tegemise viisi. Kuna direktiivi

2024/825 vastavad osad muudavad direktiivi

2011/83/EL, mis on täisharmoneeriv (artikkel 4),

siis ei näe JDM võimalust tootja teabe esitamise

ja/või kättesaadavaks tegemise viisi

täpsustamiseks.

Küll aga täpsustatakse seletuskirjas, et ettevõtjal

on tarbijale sellise teabe esitamise kohustus, mille

tootja oli talle esitanud või kättesaadavaks teinud

hiljemalt pakkumuse tegemise hetkel. Direktiivi

eesmärk ei ole panna ettevõtjale nn

lepingujärgseid kohustusi ehk tarbijale peab

olema edastatud selline tootja teave, mis oli

ettevõtjale teada (tarbijaga sõlmitava) lepingu

eelses etapis.

2. Ettepanek täpsustada seletuskirjas, millal loetakse,

et tootja on müüjale antud info edastanud. Samuti

tuleks sätestada, et müüjal puudub kohustus

tootjapoolset tooteinfot iseseisvalt juurde hankida,

teha täiendavaid päringuid või kontrollida tootja

esitatud andmete vastavust tegelikkusele.

Arvestatud osaliselt.

Nagu ka esimese märkuse puhul, ei täpsusta

direktiiv, kuna saab lugeda tootja poolse teabe

edastatuks ja/või kättesaadavaks tehtuks.

Seoses tootja poolse teavitamisega kasutab

direktiiv erinevat sõnastust. Parandatavushinde

peab ettevõtja tarbijale lepingueelse teabena

teatavaks tegema nagu tootja on

parandatavushinde esitanud (direktiivi

põhjenduse punkt 35). Ühtlustatud märgise, teave

minimaalse uuenduste ajavahemiku kohta ja

teavet paranduse kohta, mis on muu kui

parandatavushinne, peavad ettevõtjad tarbijale

teatavaks tegema siis, kui tootja on selle teabe

kättesaadavaks teinud. Kättesaadavaks tegemise

osas on direktiiv täpsustanud, et kauplejalt ei

tohiks nõuda, et ta aktiivselt püüaks tootjalt sellist

teavet saada, näiteks otsides tootepõhistelt

veebisaitidelt (põhjenduste punkt 36). Sellele on

seletuskirjas ka viidatud (lk 5) ja selgitatud, mida

kättesaadavaks tegemine just ettevõtja

seisukohalt tähendab. Küll aga ei ole

parandatavushinde kohta direktiivis selgitatud, et

kas ettevõtjal on kohustus see ise leida (näiteks

toodete andmebaasist EPREL1). Seda ei ole

direktiivi 2024/825 täisharmoneeriva iseloomu

tõttu võimalik ka täpsustada. Küll aga tuleneb

delegeeritud määrusest (EL) 2023/1669, et iga

nutitelefoni või tahvelarvutiga peab tarnija2

tagama, et sellega on kaasas trükitud määruse III

lisas sätestatud vorm (nutitelefonide ja

tahvelarvutite märgistus) ning et iga nutitelefoni

ja tahvelarvuti mudeli kohta tehakse

edasimüüjatele kättesaadavaks III lisa kohase

vormi ja sisuga elektrooniline märgis ning V lisa

kohane elektrooniline tootekirjeldus. Kuna toote

parandatavushinnet sisaldav info peab olema kas

toote enda juures või elektrooniline märgis

kättesaadavaks tehtud, viitab see asjaolule, et

ettevõtjal ei ole kohustust seda omal initsiatiivil

välja otsida. Vastav selgitus lisatakse ka eelnõu

seletuskirja.

Direktiiv 2024/825 ei kohusta ettevõtjat

tootjapoolset tooteinfot iseseisvalt juurde

hankima, tegema täiendavaid päringuid või

kontrollima tootja esitatud andmete vastavust

tegelikkusele. Kui aga ettevõtja on juba teadlik

tootja esitatud info ebaõigsusest, ei ole lubatav

sellise teabe edastamine tarbijatele, sest see ei

oleks kooskõlas tarbijakaitse eesmärkidega. JDM

juhib tähelepanu ka kehtivale VÕS § 141 lg-le 2,

mille kohaselt VÕS § 141 lõikes 1 sätestatu ei

välista, et tarbijal võib olla VÕS § 14 lõike 2

tähenduses oluline äratuntav huvi ka muude kui

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

1 https://eprel.ec.europa.eu/screen/home 2 Tarnija määruse (EL) 2017/1369 artikli 2 p 14 kohaselt on liidus asuv tootja, sellise tootja volitatud esindaja,

kelle asukoht ei ole liidus, või importija, kes laseb toote liidu turule.

asjaoludest teavitamise vastu. Kui selline

äratuntav huvi on tuvastatav ja ettevõtja on

teadlik, et tootja esitatud info tõele ei vasta, siis

saab tarbija VÕS § 141 lg-le 2 tugineda.3

3. Ettepanek sätestada seletuskirjas selgelt, et müüja

vastutab üksnes tootja poolt kättesaadavaks tehtud

info korrektse edastamise eest lepingueelse teabe

etapis ega kanna vastutust juhul, kui tootja poolt

antud prognoosid (nt varuosade kättesaadavuse

aeg) osutuvad hiljem tootjast tulenevatel põhjustel

valeks.

Mittearvestatud.

Direktiiv 2024/825 ei täpsusta ettevõtja kohustusi

selle osas, et kas ta peab kontrollima tootja

esitatud teabe jooksvat ajakohasust. Kuna vastava

teabe esitamise kohustus on juhul, kui tootja on

selle kättesaadavaks teinud ja ettevõtjal ei ole

kohustust ise antud infot hankida (vt teise

ettepaneku vastust), on ajakohase info edastamise

kohustus JDM hinnangul eelkõige siiski tootjal.

Küll aga ei ole tarbijakaitse eesmärkidega

kooskõlas lubatav ettevõtja täielik tegevusetus

(näiteks kui ettevõtja on ise teadlik, et tootja

esitatud info ei vasta enam tõele, siis ei tohiks

seda teavet ka tarbijatele edastada). Lisaks ei ole

ettevõtja vastutus tarbija ees välistatud, kui tootja

esitatud teave osutub valeks. Kui kaup ei vasta

lepingu tingimustele ka selliste omaduste osas,

milliste kohta edastas ettevõtjale teabe tootja,

saab tarbija siiski kasutada õiguskaitsevahendeid

ettevõtja (müüja) vastu. Sellist tõlgendust toetab

ka varasem lepingueelse teabe esitamise loogika

– kui näiteks tootja edastab ettevõtjale (müüjale)

teabe lepingu esemeks oleva asja põhiomaduste

kohta ning see teave osutub määraks, saab tarbija

ettevõtjaga sõlmitud lepingu rikkumisele siiski

tugineda. Ettevõtjal (müüjal) on omakorda

tagasinõue tooja vastu VÕS § 228 lg 1 alusel.

4. Ettepanek täpsustada seletuskirjas, et müüja

kohustus piirdub tootja poolt ametlikult kirjalikult

kinnitatud tarkvarauuenduste perioodi

avaldamisega ning müüja ei vastuta selle eest, kui

tootja tarkvara arendamise ootamatult lõpetab.

Samuti peab olema selge, et info tarkvarauuenduste

kohta esitatakse müügihetke teadmiste põhjal ega

vaja müüja poolt tagantjärele uuendamist juba

müüdud toodete osas.

Arvestatud osaliselt.

Ettepanek on oma sisult sarnane eelmisega, vt

kolmanda ettepaneku vastust. Ettevõtja (müüja)

vastutuse seisukohalt on olukord samasugune,

kuna tarbija saab tugineda lepingu rikkumisele

ettevõtja (müüja) vastu. Küll aga lisatakse

seletuskirja väljapakutud täpsustus, et info

tarkvarauuenduste kohta esitatakse müügihetke

teadmiste põhjal ega vaja müüja poolt tagantjärele

uuendamist juba müüdud toodete osas.

5. Ettepanek eelnõus ja seletuskirjas selgelt rõhutada,

et kui teave parandatavushinde kohta on esitatud

määruses (EL) 2023/1669 kohaselt, siis loetakse ka

eelnõus sätestatud teavitamiskohustus täidetuks

Arvestatud osaliselt.

Eelnõu teksti ei ole võimalik vastavat viidet või

märkust lisada, kuna direktiiv 2023/825 seda ette

ei näe. Küll aga lisatakse viide ja selgitus

3 VÕS § 141 lõikega 2 samasisulist sätet ei ole aga selliste lepingute puhul, mille sõlmimiseks on võlaõigusseaduses

sätestatud erireeglid (väljaspool äriruume sõlmitav leping, sidevahendi abil sõlmitud leping ja sidevahendi abil

sõlmitud leping finantsteenuse osutamiseks, ehitise ajutise kasutamise leping, pikaajalise puhkusetoote leping või

nende lepingute vahendusleping ja vahetussüsteemileping, tarbijakrediidileping, makseteenuse leping ja

kindlustusleping).

ning sellest normist ei tulene ettevõtjale

täiendavaid kohustusi seoses tarbijate

teavitamisega.

määruses (EL) 2023/1669 sätestatule eelnõu

seletuskirja.

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

6. Ettepanek eelnõus ja seletuskirjas selgelt rõhutada,

et kui teave parandatavushinde kohta on esitatud

vastavalt ökodisaini nõuetele, loetakse ka eelnõus

sätestatud teavitamiskohustus täidetuks ning sellest

normist ei tulene ettevõtjale täiendavaid kohustusi

seoses tarbijate teavitamisega.

Arvestatud.

Kuues ja viies märkus on samasisulised.

Seletuskirja lisatakse viide ja selgitus määruses

(EL) 2023/1669 sätestatule.

7. Ettepanek muuta eelnõu punktidega 3, 7 ja 11

võlaõigusseadusesse lisatavate sätete sõnastust

selliselt, et nendest järelduks üheselt, et kogu teave

esitatakse ühtlustatud teadet kasutades ning

ettevõtja ei ole kohustatud täiendavat teavet

esitama.

Mittearvestatud.

Eelnõu punktide 3, 7 ja 11 allikas on eelkõige

direktiivi 2024/852 artikli 2 lg 2 punkt a ning

artikli 2 lg 3 punkt b (vt ka artikli 2 lg 5). Antud

sätted viitavad nii ühtlustatud teatele kui ka

sellele, mis teave ühtlustatud teates peab

kajastatud olema ning need sätted tuleb üle võtta.

JDM ei jaga seisukohta, et eelnõus viidatud

sätetest on välja loetav täiendava teabe esitamise

kohustus, sest VÕS § 141 lg 11, § 48 lg 11 ja § 54

lg 11 teine lause kirjeldab selgelt ühtlustatud teate

sisu (sätete teise lause sõnastus on „ühtlustatud

teade peab olema“). Lisaks sellele täpsustavad

vastavalt ka VÕS § 141 lg 12, § 48 lg 12 ja § 54 lg

12, et ühtlustatud teate täpsemad nõuded tulevad

komisjoni rakendusmäärusest (EL) 2025/1960.

Seega on ühtlustatud teadet kasutatud viidatud

normides samas kontekstis.

Küll aga lisatakse seletuskirja veel eraldi

täpsustus, et rakendusmäärusest (EL) 2025/1960

tuleneva ühtlustatud teate kasutamisega on

täidetud ettevõtja teavitamiskohustus

võlaõigusseaduses nimetatud teabe suhtes.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

8. Ettepanek keskkonnahoidlike

kättetoimetamisvõimaluste kirjeldamisel

seletuskirjas täpsustada, et saadetiste ühendamise

võimalusest teavitamist võidakse sageli kasutada

selleks, et müüki suurendada, kutsudes tarbijaid

tellimusele täiendavaid tooteid lisama. TTJA

hinnangul võib selline teavitamine mõjuda hoopis

tarbimist suurendavalt, mis ei ole kindlasti

regulatsiooni eesmärk.

Arvestatud.

Kuna direktiivi 2024/825 eesmärgid hõlmab muu

hulgas tarbijate teadlikumate ostuotsuste

edendamist, mis aitab kaasa kestlikumate

tarbimisharjumuste tekkimisele, on märkus igati

asjakohane. Võimaliku regulatsiooni

kõrvalmõjuna on antud märkus välja toodud

eelnõu seletuskirja mõjuanalüüsis.

9. Eelnõu seletuskirja lehekülgedel 14, 16, 18, 19 ja

20 on esitatud väärteokoosseisuna viide

võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 742. Juhime

tähelepanu, et kõnealust sätet võlaõigusseaduses ei

eksisteeri ning korrektne viide oleks

tarbijakaitseseaduse (TKS) §-le 742.

Arvestatud.

Seletuskirja lehekülgedele 14, 16, 18, 19 ja 20

vastav parandus tehtud.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei Seaduseelnõu direktiivi (EL) 2024/825 ülevõtmiseks (eelnõu VV-sse) Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/825, 28. veebruar 2024, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega rohepöördel, tagades neile parema kaitse ebaausate tavade eest ja parema teabe esitamise, ülevõtmiseks koostatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:

1. Võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 2. Seletuskiri koos selle lisadega

Alexandra Kööp 58871356 [email protected]

Meie 06.04.2026 nr 8-1/2700-1