Arvamuse edastamine



Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister
Justiits- ja Digiministeerium Teie: 10.03.2026 nr 8-1/1813-1
[email protected] Meie: 6.04.2026 nr 3-1/9-1

Arvamus täitemenetluse seadustiku muutmise ja
sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise
seaduse eelnõu kohta

Lugupeetav justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta

Esitame seisukoha täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta.

Tervitame Justiits- ja Digiministeeriumi kavatsust eelnõu abil tõhustada täitemenetlust ja teha see menetlusosalistele selgemaks, kujundada ühtsem menetluspraktika, vähendada õigusvaidlusi ning toetada kohtutäiturite tegevuse jätkusuutlikkust täitekulude sissenõudmisel erijuhtudel. Peame vajalikuks eelnõu täiendada, täpsustada või muuta järgmiselt.

1. TMS § 16 muutmine ja täiendamine

Toetame eelnõu koostaja kavatsust kiirendada täitemenetlust olukorras, kus võlgnik on surnud ja pärimismenetlust ei ole algatatud. Siiski peame vajalikuks pöörata tähelepanu õiguslikele aspektidele seonduvalt eelnõuga TMS-i lisatava § 16 lõikega 4. Leiame, et kavandatav regulatsioon täitemenetluse lõpetamiseks võlgniku surmast möödunud pika aja tõttu on sarnane täitemenetluse lõpetamisega nõude täitmise aegumise tõttu (TMS § 481). Täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise üheks oluliseks alustingimuseks on, et „sissenõudja ei vaidle täitemenetluse lõpetamisele vastu“ (TMS § 481 lg 1 p 3).

Seejuures tuleb arvestada, et pelgalt sissenõudja vastuväidete puudumist ei saa automaatselt käsitada tema nõustumusena. Vastavalt VÕS § 20 lg-le 2 ei loeta vaikimist või tegevusetust üldreeglina nõustumuseks, välja arvatud juhul, kui see tuleneb seadusest, poolte kokkuleppest või väljakujunenud praktikast. Sama põhimõte tuleneb ka TsÜS tahteavalduse regulatsioonist, mille kohaselt eeldab tahteavalduse tegemine isiku aktiivset tahte väljendamist.

Kavandatav regulatsioon võimaldab lugeda sissenõudja passiivsuse vaikimisi nõustumuseks ilma selge ja üheselt mõistetava õigusliku aluseta, mis ei ole kooskõlas õiguskindluse ega tahteavalduse andmise üldpõhimõtetega.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku jätta eelnõust TMS § 16 lõige 4 välja. Alternatiivselt tuleks säte sõnastada analoogiliselt TMS § 48¹ lg 1 punktiga 3, sätestades selgesõnaliselt, et täitemenetluse võib kohtutäitur omal algatusel lõpetada üksnes juhul, kui sissenõudja ei vaidle sellele vastu.

2. TMS § 42 muutmine ja KTS § 41 täiendamine lg-ga 4

Teeme ettepaneku, et eelnõuga muudetav TMS § 42 lg 1 ja KTS § 41 lg 4 kehtiksid lisaks täitedokumendi tühistamisele ka täitedokumendi kehtetuks tunnistamise korral. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni ja § 63 lg 1 alusel on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. Haldusõiguslikus tähenduses ei ole vahet, kas akt kaotab kehtivuse ex nunc või ex tunc, mõlemal juhul langeb ära sundtäitmise alus. Vastupidine lähenemine rikuks õigusselguse põhimõtet ning looks põhjendamatu eristuse olukordade vahel, mis on sisuliselt võrreldavad. Seega tuleb asuda seisukohale, et täitedokument kaotab kehtivuse mõlemal juhul ja asjakohane oleks sätestada täitemenetluse kulude kandmiseks seaduses sarnane kord.

3. TMS § 47 täiendamine lg-ga 4 (KT tasude sissenõudmine menetluse peatamisel)

Ei toeta esitatud ettepanekut. Täitemenetlus on formaliseeritud menetlus ja kui täitemenetlus on peatatud, siis kohtutäitur ei tee täitemenetluse peatamise ajal täitetoiminguid ja see reegel peab olema absoluutne. Näiteks TsMS § 358 lg 2 kohaselt on kohtumenetluse peatumise või peatamise aja kestel tehtud menetlustoimingud tühised.

Teeme ettepaneku reguleerida olukord, kus sissenõudja esitab kohtutäiturile täitemenetluse peatamise avalduse olles ise saanud nõudest täidetud proportsionaalselt suurema osa kui kohtutäitur sissenõutavaks muutunud täitekulude osas, nii, et sissenõudja peab tasuma kohtutäiturile sissenõutavaks muutunud täitekulud. Enne sissenõutavaks muutunud täitekulude tasumist ei ole kohtutäituril õigust täitemenetlust peatada.

4. TMS § 48 lg 1 täiendamine punktiga 73

Teeme ettepaneku täiendada muudatusega seonduvalt seadust eraldi sättega, mis reguleeriks kohtutäiturile täitemenetluses sissenõutavaks muutunud täitemenetluse kulude kandmist.

5. TMS § 149 lg 2, 5 ja 6 täiendamine

Toetame kavandatavat muudatust, mille eesmärk on võimaldada kinnisasja müügiõiguse üleminekut pandipidajast sissenõudjale olukorras, kus algselt kinnisasja arestinud kohtutäitur müüki ei korralda.

Samas sõltub sellise regulatsiooni praktiline toimimine kinnisturaamatu kandemenetlusest. Kinnistusosakonnast saadud selgituste kohaselt on üldjuhul võimalik kanda keelumrge ka esimese järjekoha hüpoteegipidaja kasuks, kuid see ei ole alati tagatud ning eelkõige võib probleem tekkida juhul, kui müügiõigus läheb üle järjekorras tagapool olevale hüpoteegipidajale. Samtui sõltub kande tegemine konkreetse kohtunikuabi hinnangust, mistõttu praktika ei ole täielikult ühtlane ega ette ennustatav.

Seetõttu ei saa välistada olukordi, kus eelnõuga ette nähtud müügiõiguse üleminekut ei ole võimalik kinnistusraamatus realiseerida. See tekitab vastuolu täitemenetlusliku regulatsiooni ja asjaõigusliku registrisüsteemi vahel ning kahjustab õigusselgust. Eeltoodust tulenevalt on vajalik regulatsiooni täpsustada või vajadusel täiendada kinnistusraamatuseadust või asjaõigusseadust, et tagada eelnõuga kavandatu üheselt ja praktikas toimiv rakendamine.

Teeme ettepaneku täiendada kinnistusraamatuseadust selliselt, et kinnistusosakonnal oleks selgesõnaline alus kanda keelumärge ka selle sissenõudja kasuks, kelle esitatud nõude sundtäitmise täitemenetluses kinnisasja müük tegelikult toimub, sõltumata sellest, et varasem keelumärge on kantud teise kohtutäituri menetluses muu sissenõudja kasuks.

Alternatiivina tuleks sätestada norm, mille kohaselt nähakse kinnistusraamatus ette alus, mis võimaldab kohtutäituril TMS § 149 lg 4 alusel nõuda keelumärke kandmist või teha omandikande muudatus olemasoleva keelumärke alusel ka juhul, kui keelumärge ei ole seatud tema menetluses.

6. TMS § 174 lg 3 punkti 22 muutmine

Teeme ettepaneku sisustada kavandatav säte analoogiliselt PKS § 16 lg 4 ja PKS § 77 lg-le 2, mille kohaselt võib õigustatud isik ülalpidamiskohustuse täitmist või kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist või nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatise hagi kohtule esitamist. Samadel tingimustel tuleks sätestada ka TMS § 174 lg 3 punkti 22 nii, et tulemist rahuldamisel ja jaotuskavas arvestatakse järjekorras eespool jooksva kuu lapse perioodilise elatisnõude ja elatisvõlaga tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne jaotuskava kinnitamist. Leiame, et elatisvõlg ei oma absoluutselt piiramata ulatuses eelisjärjekorda võrreldes teiste nõuetega. Üldise täitepraktika kohaselt võrdsustatakse varasem elatisvõlg arestipandiõiguste järjestamisel tavapäraste võlanõuetega. Mitmete aastate kestel kogunenud elatisnõude võlg ei tohi olla vääramatuks argumendiks, mis välistab tulemist muude nõuete rahuldamise.

7. KTS § 9 lg 6 muutmine ja täiendamine lõigetega 61 ja 62

Teeme ettepaneku lisada lõike 6 punkti 1 lõppu sõna „või“. Leiame, et lõike 6 punktid 1 ja 2 peavad olema sätestatud alternatiivsetena, sest pankrotiavalduse võib esitada ka ilma eelnevalt täitemenetlust alustamata.

Toetame mõtet, mis on ka kohtulahendites leidnud jaatamist, et kohtutäituri ametitegevuse tagajärjel tekkinud kahju tuleb kahju kannatanule hüvitada võimalikult kiiresti. Senise praktika kohaselt võtab kahjude hüvitamine kohtuvaidluste ja pankrotimenetluste läbiviimise tõttu aega aastaid. Sellist olukorda ei saa pidada kahjude kiireks hüvitamiseks. Koja ettepanek on, et kohtutäituri kindlustuskaitsest välja jääva kahju hüvitaks riik kohe ja seejärel asub riik välja selgitama, kui palju on võimalik regressi korras tagasi nõuda kohtutäituri muu vara arvel. Koda on jätkuvalt seisukohal, et Koda tuleb arvata KTS § 9 lg 6 regulatsioonist välja nii, et vastutavad ainult ametitoimingut rikkunud kohtutäitur ja riik. Täpselt selliselt on see ette nähtud ka näiteks notarite puhul (NotS § 14 lg 4). Nii on võlausaldajale endiselt tagatud tema nõude rahuldamine, samas kui Koja õigusi sellega ei rikutaks ega tekitataks tarbetut segadust kutsekogu ega ka riigieelarvest Kojale sihtotstarbeliselt teatud riiklike ülesannete täitmiseks eraldatud vahendite eesmärgipäratu ärakasutamise tõttu või halvataks ametikogu võimekust KTS § 78-s sätestatud ülesannete (sh täitemenetlust toetavate infosüsteemide järjepideva toimimise tagamine) täitmisel.

Eelnõus kavandatud KTS § 9 täiendamisega lõikega 61 tekib riigi vastutus aga alles juhul, kui kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik Koja suhtes algatatud täitemenetluses kuue kuu jooksul rahuldada. Koja vastu alustatavas sundtäitemenetluses pöörataks nõue Koja varale tervikuna, sh ka kutsekogu eelarve üksikosas olevatele vahenditele (kutsekogu varale) või Koja kaudu kohtutäituritele elatise sissenõudmise tasudeks makstavatele riigi vahenditele. Oletame, et kui kohtutäitur arestibki Koja pangakontolt nõude katteks raha, mis on mõeldud kohtutäituritele elatise sissenõudmise tasude katteks, siis lõpeb täitemenetlus nõude rahuldamisega ja riik vabaneb kahjude hüvitamise kohustuse kandmisest, ent Koda ei suuda kohtutäituritele tasusid mingis või kogu ulatuses välja maksta. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, millise ressursi arvel peaks Koda kohtutäituri täitetoimingu tagajärjel tekkivad muud nõuded Koja vastu hüvitama. Eelneva tõttu ei toeta Koda kõnealust muudatusettepanekut.

Koja KTS § 9 lg-st 6 ja ka kavandatavatest lõigetest 61 ja 62 väljaarvamise ettepaneku õiguspärasust kinnitab mh KTS § 2 lg 1, mis sätestab, et kohtutäitur peab avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel, mitte aga kollegiaalsel vastutusel teiste kohtutäiturite või Kojaga. Kohtutäituri nimetab ametisse minister, mitte Koda, millest tulenevalt lasub ka ministri kaudu riigil kaasvastutus kohtutäituri ametitegevusest tekkida võivate kahjude hüvitamisel. Täitemenetlus toimub riigi, mitte Koja huvides. Juhul, kui riik ei pakuks isikutele nõuete sundtäitmise võimalust, rikuks riik kodanike soorituspõhiõigust. Niisiis võib väita, et nõuete sundtäitmise võimaluse pakkumine on üks riigi tuumikülesannetest. Sellest järeldub, et kuna täitemenetluse toimub riigi huvides ja riigi põhiseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks, peavad riigi kanda jääma ka täitemenetlusega seonduvad riskid. Seda enam on arusaamatu, miks eelnõu koostaja kavandab praegu kehtiva seadusega võrreldes veel täiendavalt Koja vastu esitatavas nõudes täitemenetluse vältimatu alustamise nõude lisamist enne, kui nõude võtaks täitmisele riik. Täitemenetluse tulemusel kaotab Koda lühemaks või pikemaks ajaks maksevõime igapäevaste kulude kandmisel, mis päädib teenuslepingute ülesütlemisega, täitemenetlust toetavate infosüsteemide momentaanse sulgemise ja see omakorda täitemenetluste olulise halvamisega nii menetlustoimingute läbiviimisel kui ka nõuete arvestuse pidamisel. Seega lõpeb riigi ühe tuumikülesande toimevõime.

Viitame siinkohal ka Riigikohtu lahendile, mille kohaselt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium küll ei lugenud põhiseadusega vastuolus olevaks normi osas, milles see paneb avalik õiguslikule juriidilise isikule kohustuse kulude hüvitamiseks kolmandale isikule, kuid on pidanud normi põhiseadusvastaseks osas, milles ei ole ette nähtud selliste kulude katmist riigieelarvest (RKPJKo 09.11.2017, 5-17-8, p 71). Koja ülesannete täitmist ei finantseerita riigieelarvest. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et riik ei saa oma vastutusest kõrvale hiilida, delegeerides oma kohustused eraõiguslikele isikutele. Teisisõnu, asjaolu, et riik otsustab oma ülesandeid delegeerida, mille tagajärjel teostab tema volitusi mõni teine organ, ei ole piisav vastutuse vältimiseks. Kohtu hinnangul võib riigivõimu teostamine, mis mõjustab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi, kaasa tuua riigi vastutuse sõltumata sellest, kes riigivõimu teostab (EIKo 43422/074, Aranboldi vs. Itaalia, p 39-40).

8. KTS § 13 muutmine ja täiendamine

Juhime tähelepanu eelnõu seletuskirjas lk 18 antud ekslikule sõnastusele: „TMS-i § 63² lõige 3 sätestas, et kohtutäiturid edastavad täitmisregistrisse andmeid ainult koja infosüsteemi kaudu“. Tegelikult sätestas kehtivuse kaotanud TMS-i § 63² lõige 3: „Kohtutäiturid kasutavad teiste andmekogudega andmevahetuseks ainult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud infosüsteemi.“ Seega ei ole praegu kohtutäituritele pandud keeldu edastada täitmisregistrisse andmeid Koja infosüsteemi kaudu ega täitmisregistrilt võetud ära võimalust sellist andmevahetusviisi ainsana aktsepteerida. Praegune olukord, kus mõned kohtutäiturid saadavad menetlusandmeid täitmisregistrisse otse ja mõned läbi Koja peetava infosüsteemi, on tekitanud ja tekitab väga palju segadust (sh samade täitemenetluste mitmekordne ja erinevate menetlusandmetega esitlemine, andmeparanduste tegemise raskendatus või isegi võimatus ilma mitme asutuse kaasabita jm). Teeme ettepaneku sätestada TMS §-s 63, et täitmisregister võtab täitemenetluste andmed kohtutäituritelt vastu üksnes Koja infosüsteemi vahendusel. Sellisel moel on Kojal võimalik tehnilised andmevead iseseisvalt ära parandada, on võimalik korraldada täitemenetluste sujuv üleandmine ja on püsivalt kindel, et menetluste andmed Koja infosüsteemis ja täitmisregistris ei erine.

Teeme ettepaneku asendada KTS § 13 lg-s 23 sõnad „ühel ajal“ sõnadega „samal ajal“. See täpsustus on oluline juhuks, kui seadusandja ei nõustu Koja ülal esitatud ettepanekuga TMS § 63 täiendamiseks. Mõiste „ühel ajal“ vastandiks on „mitmel ajal“, aga menetlusandmete mitmes erinevas infosüsteemis järjepidevalt sünkroonis hoidmiseks on hädavajalik, et andmed uuendatakse igas infosüsteemis samaaegselt, mitte erinevatel aegadel. Leiame, et seadus peab sätestama ka konkreetse kontrollmehhanismi, et kohtutäituri infosüsteemist andmete edastamine Koja infosüsteemi ja täitmisregistrisse samal ajal ka tegelikult ja järjepidevalt aset leiab. Senine praktika annab tunnistust, et taolist kontrolli ei ole rakendatud ega ole ka kontrollmehhanismi välja töötatud.

9. KTS § 30 täiendamine lg-ga 4 ja KTS § 32 täiendamine lg-ga 21

Teeme ettepaneku asendada mõlemas sättes sõna „võlgnik“ sõnadega „kohustatud isik“. Analoogiliselt kasutab ka TMS § 179 terminit „kohustatud isik“.

10. KTS § 34 täiendamine lg-ga 2

Nõustume KTS § 34 lõikega 2 täiendamise ettepanekuga.

Teeme ettepaneku muuta ka KTS § 34 lg 1 sätestatud tasumäärasid ja kehtestada, et täitemenetluse alustamise tasu on 30 eurot (siin ja edaspidi on kõik tasumäärad esitatud ilma käibemaksuta), kui sissenõutav nõue on 130 eurot või väiksem, ja 45 eurot, kui sissenõutav summa on üle 130 euro. Mitterahalises nõudes on täitemenetluse alustamise tasu 45 eurot.

Ettepanek on lõpetada täitemenetluse alustamise seostamine täitmisteate kättetoimetamise viisiga. Kehtiv 15 eurot ei kata täitemenetluse alustamise ega toimiku arhiveerimise tegelikke kulusid. Leiame, et täitemenetluse alustamise tasu peab katma kõik täiteasja alustamise, lõpetamise ja arhiveerimise kulud, millised kulud tuleb katta ka siis, kui kohtutäitur täitemenetluses põhitasu täies või pooles ulatuses ei saa. Riigikohus on selgitanud, et kohtutäitur peab büroo majandamise kulud kandma põhi- ja lisatasu arvel (Riigikohtu 14.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-17, p 13.4). Täitmisteate elektrooniline edastamine võib tunduda küll lihtsa toiminguna, aga menetluslikke norme, mis võimaldaks elektrooniliselt saadetud täitmisteate lugeda kättetoimetatuks selle tegelikku kättesaamist kontrollimata või tuvastamata, täitemenetluses ei ole. Toimiku arhiveerimise kulu ei sõltu üldse täitmisteate kättetoimetamise viisist.

KTS § 34 alustamise tasu regulatsiooni muudeti viimati 19.04.2021 jõustunud täitemenetluse seadustiku ja kohtutäituri seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (291 SE). Toonase muudatuse kohaselt pidi täitmisteate võlgnikule elektrooniliselt kättetoimetamine motiveerima võlgnikku kohtutäituriga suhtlema. Leiame, et see eesmärk peaks olema nüüdseks saavutatud ja võlgnike käitumisharjumused vastavalt kujundatud, mistõttu täiendavat mõju toonane muudatus enam ei avalda.

Järjest suuremat tähelepanu vajavad kohtutäiturilt täitemenetluse alustamisel kõik kohtulahendid jm täitedokumendid, mis ei ole koostatud trafaretselt. Selliste läbilugemine ja täitmiseelduste kontrollimine ning täitmisteate koostamine võib kohtutäituril aega võtta isegi üle ühe tunni. Arvestades KTS § 47 sätestatud kohtutäituri tunnitasu suurust (40 eurot), ei ole kehtiv täitemenetluse alustamise tasu täitemenetluse alustamise ja lõpetamise kulusid kaugeltki kattev. Trafaretsed lahendid on valdavalt väärteomenetluste otsused, mille suurused jäävad alla 130 euro.

11. KTS täiendamine §-ga 361 ja PankrS § 146 lg 1 täiendamine punktiga 5

Senine menetluspraktika näitab, et kohtutäituri tasunõuete tunnustamisele pankrotimenetluses läheb väga palju kohtunike ja pankrotihaldurite aega ja energiat arvestades võimalikku mõju menetluse tulemusel väljamakstavale summale. Seega peaks seadusemuudatus olema suunatud ka menetluslike vaidluste vähendamisele eelkõige neil juhtudel, kus vaidluse tulemusel puudub märkimisväärne mõju häälte arvule pankrotivara tulemi jaotusele. Teeme ettepaneku asendada KTS § 361 punktis 3 sõnad „kuni pooles“ sõnaga „veerandi“.

Sõnastus „kuni pooles ulatuses“ jätab põhjendamatu kaalutlusruumi ning toob praktikas kaasa normi ebaühtlase kohaldamise ja vaidlusi. Lõivulaadse tasu puhul peab selle suurus olema selge ja ette määratav ega tohi sõltuda täitetoimingute subjektiivsest hindamisest. Riigikohus on rõhutanud, et kohtutäituri tasu eesmärk on katta avalik-õigusliku soorituse kulud ning kohtutel ei ole lubatud luua seaduses ette nägemata täiendavaid tingimusi (vt nt RKTKm 28.05.2025 nr 2-23-607; RKTKm 01.06.2022 nr 2-21-327). Seetõttu ei ole põhjendatud jätta pankrotimenetluses rahuldatava tasu ulatus sõltuvusse hinnangutest täitemenetluse „keerukuse“ või „tulemuslikkuse“ kohta.

Nii välistataks vaidlused tulenevalt sellest, mille (kohtutäituri toimingute loetelu pikkuse, toimingute kulukuse, toimingute tulemuslikkuse, menetluse kestuse vm) alusel sisustada sõna „kuni“ ja milline peab olema aluseks võetav skaala (st, mis oleks maksimaalses määras rahuldamise etalon). Samas jällegi peavad kõik pankrotimenetluses rahuldamisele kuuluvad nõuded olema printsiibina kontrollitavad ning vajaduse korral vaidlustatavad. Nõuete kontroll on pankrotimenetluse keskne mehhanism, mille eesmärk on tagada pankrotivara õiglane jaotus ning vältida põhjendamatute või alusetute nõuete rahuldamist pankrotivara arvelt. Lisaks tuleb arvestada pankrotimenetluse üldpõhimõtteid, eelkõige võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. Regulatsioon, mis võimaldaks teatud nõudeid rahuldada eelistatud korras ning välistaks nende nõuete vaidlustamise, kahjustaks teiste võlausaldajate õigusi ning oleks vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga tagada pankrotivara õiglane ja läbipaistev jaotus.

Leiame, et ei ole põhjendatud tõsta täitemenetluse alustamise tasu ja sissenõutavaks muutunud täitekulud (v.a. täitemenetluse põhitasu) pankrotimenetluses rahuldamisele kuuluvaks PankrS § 146 lg 1 alusel. Kuna sisuliselt on tegemist nõudega pankrotivõlgniku vastu, siis oleks asjakohane tõsta kõnealused nõuded rahuldamisele PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel. Selgitame, et täitemenetluse alustamise tasu ning enne pankroti väljakuulutamist kantud täitekulude nõudeid ei ole kohane käsitleda pankrotimenetlusega seotud väljamaksetena pankrotiseaduse § 146 mõttes. Pankrotimenetlusega seotud väljamaksetena käsitatakse kulusid, mis tekivad pankrotimenetluse läbiviimise käigus ning on otseselt vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks. Täitemenetluse alustamise tasu ja enne pankroti väljakuulutamist tekkinud täitekulud on aga seotud täitemenetlusega, mis pankroti väljakuulutamisega lõpeb. Seetõttu ei ole need kulud seotud pankrotimenetluse läbiviimisega ega saa olla käsitatavad pankrotimenetluse kuludena. Lisaks on PankrS § 146 lg 1 alusel tehtavate väljamaksete tegelik suurus on pankrotimenetlustes sageli piiratud PankrS § 153 lg 2 sätestatud tingimusega (võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtega pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui ühe kümnendiku ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast). Kui pankrotivõlgniku vastu oli varem alustatud arvukalt täitemenetlusi, võivad kohtutäiturite nõuded olla kogusummas väga suured. Samuti ei ole pankrotimenetluse aluspõhimõtetega kooskõlas kohtutäituri kui võlausaldaja nõudeid rahuldatakse erinevate põhimõtete alusel.

Leiame, et seletuskirjas antud selgitus, milles kirjeldatu kohaselt teeb kohtutäitur menetluse põhitasu kohta põhjendatud otsuse pankrotimenetluse väljakuulutamise seisuga ja sellest otsusest peab nähtuma kohtutäituri töö maht ja täitemenetluse keerukus, et vajaduse korral oleks võimalik kontrollida uue põhitasu nõude ulatuse põhjendatust, on kohtutäiturit koormav ja uusi vaidlusi esile kutsuv. Rõhutame veelkord, et kohtutäituri töö mahu ja täitemenetluse keerukuse kohta puuduvad üldaktsepteeritavad etalonid.

Eelnõu seletuskirjas (lk 22) peetakse põhjendamatuks jätta kohtutäitur ilma menetluse alustamise tasust, kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust ja teinud täitetoiminguid, kuid menetlus lõpetatakse võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu. Samuti viidatakse seletuskirjas (lk 19) Riigikohtu kohtulahendi 2-15-17249 p-le 80, et kohtutäituri tasu on lõivule sarnanev avalik-õiguslik kohustus, mille eesmärk on eelkõige katta konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulud. Nende kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka kohtutäituri ja tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud mõistlikud ja vajalikud kulutused. Nende põhimõtetega ei haaku kavandatav lahendus, mille kohaselt peab kohtutäitur nõudma täitemenetluse alustamise tasu jätkuvalt pankrotimenetluses. Ühelt poolt kestab pankrotimenetlus pikka aega, ent teiselt poolt saab kohtutäitur jaotise alusel oma tasu katteks vaid mingi osa sellest. Sisuliselt hinnates jääb kohtutäitur pankrotimenetluse tulemusel oma tasust ikkagi ilma ja avalik-õigusliku soorituse kulud jäävad katmata.

Kohtud on üksmeelsel seisukohal, et kohtutäituri tasu otsus peab olema vaidlustatav. Kohtutäituri tasu otsus on vaidlustatav TMS § 217 alusel. Reeglina on kohtutäituri tasu otsuste vaidlustamistähtaeg täitemenetluse võlgniku pankroti alusel lõpetamise hetkeks juba möödunud. Peame vajalikuks eelnõuga tagada, et kohtutäitur võib esitada pankrotimenetlusse põhitasu nõude algse tasu otsuse alusel.

Teeme eelnevaga seonduvalt alternatiive ettepaneku asendada kavandatavad muudatused KTS täiendamiseks §-ga 361 ja PankrS § 146 lg 1 täiendamiseks punktiga 5 KTS muutmisega nii, et kohtutäiturile antakse seadusega õigus nõuda täitemenetluse võlgniku pankrotiga lõpetamisel sissenõudjalt täitemenetluse lõppemise tasu. Ilmselt oleks selline regulatsioon kõikidele asjasse puutuvatele (menetlusosalised, kohtutäitur ja pankrotihaldur, pankrotikohtunik) selgemalt arusaadavam ja ka võlgniku pankrotimenetluse kontekstis menetluslikult ökonoomsem. Täitemenetluse lõppemise tasu suuruse määramisel võetaks ettepaneku kohaselt aluseks menetluse alustamise tasu ja täitemenetlusega kaasnevad täitekulud, kui need jäid täitemenetluses sisse nõudmata ja menetluse põhitasu pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt, kuid mitte rohkem kui 50 eurot. Tasu maksjaks oleks sissenõudja. Tasu ülempiiri seadmisel oleme arvestanud, et tasu ei oleks põhinõudega võrreldes oluliselt kõrgem, kuid samas aitaks vähemalt minimaalses ulatuses katta kohtutäituri tegevuskulud täiteasja menetlemisel. Näiteks on KTS § 372 lg 2 järgi riigi makstava elatise sissenõudmise tasu suurus ühe täiteasja kohta kuni 100 eurot kalendriaastas. Seega oleks täitemenetluse kulude katteks kavandatud 50 eurot pluss täitemenetluse alustamise tasu mõõdukas suuruses. Täitemenetluse infosüsteemi andmete kohaselt lõpetati 2025. aastal 4229, 2024. aastal 5549 ja 2023. aastal 7147 täitemenetlust võlgniku pankrotiga. Sissenõudjate peale kokku võiks menetluse lõpetamise tasudeks makstav kulu ulatuda ca 350000 euroni aastas. Täitemenetluse võlgniku pankrotiga lõpetamise tasu maksmise kohustuse panek sissenõudjale viiks kohtutäituri võlgniku pankrotimenetlusest välja ja rakenduks analoogiline võlausaldaja menetluskulude kandmises osalemise printsiip, nagu see on pankrotimenetluses (PankrS § 146 lg 1 ja § 153 lg 2).

Lisaks teeme ettepaneku tõsta ajutise halduri ja halduri tasu PankrS §-st 150 PankrS § 146 lg 1 punkti 3, st enne massikohustusi. Sellise muudatusega kaasnevalt tagataks haldurile tema tasu saamine praegusega võrreldes kindlamini. Hetkel kehtiva korra kohaselt tuleb halduril teha kõik menetlustoimingud ja pidada oma bürood ülal, ent pankrotivarast ei pruugi pärast massikohustuste rahuldamist temale tasu maksmiseks üldse raha jätkuda.

12. KTS § 37 lg 1 muutmine

Ei nõustu perioodilise elatisnõude alustamise tasu vähendamisega 100 eurole. Eelnõu seletuskirjas lk 23 käsitletav alaealisele lapsele elatise sissenõudmise eest riigi makstav tasu ei ole mõeldud mitte täitemenetluse alustamise tasu kompenseerimiseks, vaid makstakse kohtutäiturile juhul, kui võlgnikult täiteasjas või mitmes täiteasjas kalendriaasta jooksul saadud kohtutäituri põhitasu summa on ministri määratud tasemest väiksem. Oluline on siin tähele panna, et kui ühe võlgniku suhtes on täitmisel mitu täiteasja, siis elatise sissenõudmise tasu sellest ei suurene. Märgime ka, et perioodilise elatise toimikus ei pruugi võlgnikul olla üldse jooksvat võlga ja kohtutäituril puudub põhitasule õigus, kuid ka sellisel juhul peab kohtutäitur menetlust läbi viima kuni lapse täisealiseks saamiseni (sh igakuised pangaülekanded ja nõude arvestused).

Mõistame eelnõu koostaja soovi välistada olukord, kus täitemenetluse alustamisel nõutava ühekordse makse tegemine käib võlgnikel selgelt üle jõu ja, et täitemenetluse algatamisel ei olegi võlgnikul võimalik elatist vabatahtlikult tasuma asuda, teeme ettepaneku luua täiesti uuel regulatsioonil põhinev lapse perioodilise elatise nõude täitemenetluse alustamise tasu. Taoline alustamise tasu oleks suurusega 100 eurot, kuid see muutub sissenõutavaks iga täisaasta möödumisel arvates täitmisteate kättetoimetamisest.

13. KTS § 413 täiendamine teise lausega

Teeme ettepaneku jätta muudatusettepanek eelnõust välja. Kohtutäituri tasu nõue on tsiviilõiguslik nõue, millele laieneb TMS § 481 regulatsioon. Puudub õigusteoreetiline argument, mispärast tekitatakse erinevus kohtutäituri tasu nõuetele sõltuvalt põhinõudest ja veel omakorda ka eristatakse teatud juhtudel kohtutäituri tasu nõue muulaadsest tsiviilõiguslikust nõudest.

14. KTS § 56 täiendamine punktiga 3

Teeme ettepaneku jätta muudatus eelnõust välja. Märgime, et kohtu antavad korraldused võivad olla mitmeti tõlgendatavad või abstraktsed (näiteks annab kohus juhise viia perioodilise elatise toimikus lahku perioodilise elatise ja kogunenud elatisvõlgnevuse sissenõudmiseks seatud võlgniku pangakontode või sissetuleku arestide tingimused vms), milliseid ei ole võimalik tehniliste lahenduste puudumisel täita vms. Lisaks ei selgu eelnõust, kes hindab korralduse või juhise täitmise mittenõuetekohasust? Lisaks on oluline pöörata tähelepanu, et muudatusettepanekuga sarnases kaasuses on võimalik alustada distsiplinaarmenetlus KTS § 56 p 1 alusel, kuid üksnes juhul, kui kohustused on jäetud täitmata või täidetud mittenõuetekohaselt süüliselt. Eelnõuga kavandatavalt on võimalik distsiplinaarsüüteoks pidada ka juhtumit, kus kohtutäituri süüd ei tuvastata või see puudub sootuks. Väheoluline ei ole märkida ka seda, et TsMS kohaselt on kohtul võimalik trahvida kohustatud isikut, kui jäetakse kohtu antud korraldus täitmata.

15. KTS § 78 p 16 kehtetuks tunnistamine

Teeme ettepaneku jätta muudatus eelnõust välja. Ei nõustu seletuskirja lk 30 väidetuga, justkui puudutaks KTS § 78 p 16 kehtetuks tunnistamine üksnes menetlusosalisi, kes saavad vajalikud andmed ka kohtutäiturilt või täitmisregistrist. Pigem tuleb säte ümber sõnastada nii, et Kojal on õiguslik alus ja ülesanne väljastada täitemenetluste andmeid selleks õigustatud isikutele. Hetkel teenindab Koda lisaks võlgnike, sissenõudjate, uurimisorganite, pankrotihaldurite ja usaldusisikute avaldustele füüsilisele vastamisele ka muid õigustatud isikuid X-tee teenuste kaudu, samuti saavad riigi sissenõudjad näha menetlusandmeid Koja infosüsteemis. Sätte kehtetuks tunnistamisega lõpeb Koja ülesanne andmeid väljastada, mistõttu ei saa eelnimetatud enam operatiivselt neile vajalikke täitemenetluste andmeid.

16. PankrS täiendamine §-ga 1934

Teeme ettepaneku asendada sätestatud kuupäev 1.01.2026 seaduse üldise jõustumise ajaga. Koda kavandab ka tänavu korraldada eksamid ja ilmselt oleks võimalikele eksamil osaleda soovijatele soodsam anda neile veel üks võimalus läbida eksam varasemate tingimuste kohaselt nii, et kohtutäituri abiks saamisega kaasneks pankrotihaldurina tegutsemise õigus samaväärselt eksami varem edukalt sooritanutega.

Muud ettepanekud:

1. Koja kutsekogu juhatuse õiguste täpsustamine haldusjärelevalve teostamisel

Kaasnevalt eelnõu § 2 punktiga 55 teeme ettepaneku
1) asendada PankrS § 70 lõikes 6 sõnad „punktides 1–7“ sõnadega „punktides 1–8“ ja täiendada § 70 lõikega 8: „Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib kutsekogu juhatus taotleda Koja aukohtult distsiplinaarvastutuse kohaldamist.“
2) muuta SanS § 192 lg 5 p 3 ja sõnastada see järgmiselt: „esitada saneerimisnõustajale arvamusi, soovitusi ja ettekirjutusi.“ ja täiendada § 192 lõikega 6: „Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib kutsekogu juhatus taotleda Koja aukohtult distsiplinaarvastutuse kohaldamist.“
3) muuta FIMS § 56 lg 5 p 3 ja sõnastada see järgmiselt: „esitada usaldusisikule arvamusi, soovitusi ja ettekirjutusi.“ ja täiendada § 56 lõikega 6: „Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib kutsekogu juhatus taotleda Koja aukohtult distsiplinaarvastutuse kohaldamist.“

Ettepanekuga soovime ühtlustada kutsekogu juhatuse õigusi haldusjärelevalve teostamisel kutsekogu liikmetest pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate ning ka usaldusisikute üle. Erinevalt SanS-st ja FIMS-st ei näe PankrS ette kutsekogu juhatusele õigust esitada haldusjärelevalve läbiviimisel pankrotihaldurile arvamusi ja soovitusi. Küll aga annab PankrS maksejõuetuse teenistusele õiguse esitada haldurile arvamusi, soovitusi ja lisaks ka ettekirjutusi.

Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (millega kutsuti ellu ka maksejõuetuse teenistus) on märgitud, et lisaks teostaks teenistus haldusjärelevalvet pankrotihaldurite üle, kuid seda täiendavalt Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, kes on peamine haldusjärelevalve teostaja pankrotihaldurite üle. Samuti on eelnõu seletuskirjas märgitud, et koosmõjus PankrS §-ga 67 on peamine haldusjärelevalve teostaja Koda. Sellest nähtub, et seadusandja eesmärgiks oli näha ette maksejõuetuse teenistusele järelevalve teostamisel sekundaarne roll. Maksejõuetuse teenistus teostab haldusjärelevalvet pankrotihalduri üle pankrotimenetluse seaduspärase läbiviimise ning pankrotimenetluse kulude otstarbekusega seoses (PankrS § 70 lg 3, § 1921 lg 2). Haldusjärelevalvemenetluse esemeks PankrS § 70 järgi võivad olla igasugused halduri pankrotiseaduses sätestatud kohustuste rikkumised, millest praktikas on sagedasemad halduri tegevusetus pankrotimenetluse läbiviimisel. Haldusjärelevalvemenetluses saab kontrollida ka halduri poolt võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist, halduril võimaliku huvide konflikti esinemist jne.

Haldusjärelevalve läbiviimine võib jääda sisult vaid näiliseks, kui järelevalve teostajal ei ole volitusi rakendada sanktsioone järelevalvealuse isiku üle või ei ole järelevalve all oleval isikul kohustust aidata kaasa haldusjärelevalve eesmärkide saavutamisele. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud, et Koja kutsekogu juhatusele ei ole erinevalt maksejõuetuse teenistusest seadusega antud õigust esitada pankrotihaldurile arvamusi ega soovitusi, milline õigus on tal aga saneerimisnõustajate ja usaldusisikute üle haldusjärelevalve teostamisel. Arvamuste ja soovitustega saab nii Koda kui ka maksejõuetuse teenistus aidata kaasa ühtse maksejõuetuse praktika kujundamisele pankrotimenetluses (KTS § 78 p 7, PankrS § 1921 lg 3). Arvamus ja soovitus ei ole haldurile täitmiseks kohustuslik, kuid haldur peaks kutsekogu juhatuse või maksejõuetuse teenistuse seisukohtadega pankrotimenetluses mõistlikult arvestama. Arvamuse ja soovituse andmise eelduseks ei ole halduri kohustuste rikkumise tuvastamine haldusjärelevalvemenetluses. Küll aga on ettekirjutuse tegemine kohane vahend rikkumise tuvastamisel nii pankrotihalduri, saneerimisnõustaja kui ka usaldusisiku kutsetegevuses selle lõpetamiseks, kahjude hüvitamiseks või olukorra taastamiseks.

Kuivõrd PankrS sätestab maksejõuetuse teenistuse pädevuse juhuks, kui tehtud ettekirjutus jääb täitmata, siis on asjakohane sätestada taoline pädevus ka kutsekogu juhatusele. Ilmselt ei ole mõttekas anda kutsekogu juhatusele sunniraha määramise õigust, vaid lugeda ettekirjutuse täitmata jätmine aukohtumenetluse algatamise aluseks ja jõuda sanktsiooni rakendamisele läbi distsiplinaarmenetluse kas Koja või Advokatuuri aukohtus.

2. PankrS § 65 lg 11, 112 ja 113 muutmine ja lg 111 kehtetuks tunnistamine

Seonduvalt PankrS kavandatava muutmisega teeme ettepaneku muuta ja sõnastada ümber PankrS § 65 lg-d 11, 112 ja 113:

„(11) Kui kohus on kuulutanud pankroti välja käesoleva seaduse § 15 lõikes 21 või füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 45 lõike 2 või § 15 lõikes 9 nimetatud olukorras ja võlgnikul ei ole pankrotimenetluse kulude katmiseks piisavalt vara, määrab kohus halduri tasu käesoleva seaduse § 23 lõigete 1–4 alusel või § 65 lg 113 alusel.
(112)Riigi vahenditest hüvitatakse halduri tasu ja kulutused tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 lõikes 2 sätestatud ulatuses, sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks.
(113) Füüsilise isiku pankrotimenetluses võib haldur taotleda tasu toimingutasuna, mis ei või olla suurem kui kolmekordne töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud alampalga määr. Toiminguks on kogu pankrotimenetluse läbiviimine. Kui haldur soovib taotleda tasu toimingutasuna, peab ta sellest ja selle taotletavast suurusest kohtule ja võlausaldajatele teatama võlausaldajate I üldkoosolekul ega pea pidama tööaja arvestust. Võlausaldaja taotlusel võib kohus tasu määramisel halduri poolt taotletud toimingutasu vähendada, kui haldur on menetluse läbiviimisel oluliselt rikkunud enda kohustusi.“

Teeme ettepaneku tunnistada kehtetuks PankrS § 65 lg 111.

Selgitame, et Riigikohus, Euroopa Liidu direktiivid ja õigusteoreetikud on korduvalt rõhutanud, et pankrotimenetlus ja menetluskulud peaksid olema mõistlikult ettenähtavad. See peaks kehtima ka pankrotihalduri tasu suhtes. Kui pankrotihaldur on võlausaldajate I-le üldkoosolekule ja kohtule teatanud, et viib menetlust läbi toimingutasuga ning teatanud ka selle suuruse ja keegi sellele üldkoosolekul vastuväiteid ei esitanud, siis on pankrotihalduril menetluse läbiviimisel õigustatud ootus saada planeeritud tasuna üldkoosolekule ja kohtule teatatud tasu. Kuna raha väärtus on ajas langev ning pankrotihaldur saab tasu kätte pärast menetluse lõppu, peaks olema õigustatud rakendada analoogiat PankrS § 23 lg 4 viimase lause loogikaga selles suhtes, et rakendada tuleb kehtivat alampalga määra tasu määramise ajal.

Kohati on menetluste läbiviimisel arvestuslikke töötunde rohkem ja kohati vähem. Probleemiks on, et paljudes menetlustes jääb halduril tehtud töö eest tunnitasuna arvestatud või toimingutasuna taotletud ja väljamõistetud raha saamata, kuna pankrotivara puudub ja ka menetlusabi ei kata tehtud tööd täielikult. Füüsilise isiku menetluse töömaht sõltub paljuski võlausaldajatest, võlgnikust ja mitmetest muudest asjaoludest oluliselt rohkem kui tegelikust pankrotivarast. Oleks ebaõiglane, kui suure töömahuga menetlustes (regulaarselt) jääb pankrotivara puudumisel halduril osa töötasust saamata ja seda ei kompenseeriks mitte miski. Oleme seisukohal, et justnimelt seoses selle välistamise mõttega kehtestas seadusandja maksejõuetuse revisjoni tulemusel toimingutasu võimaluse füüsiliste isikute menetlustes. Tegemist on nn keskmise tasuga, mis aitab kompenseerida osades menetlustes tehtud töö eest vältimatult saamata jäävat tasu.

3. KTS § 35 sätestatud täitemenetluse põhitasude suurendamine

Koda peab vajalikuks lisada eelnõusse lisaks KTS § 35 pealkirja muutmisele ka selle sisuline muutmine. Märgime, et sissenõude summast sõltuvad põhitasu määrad on püsinud praegusel kujul alates 10. juunist 2018. Aastatel 2019-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 47,4 %. Tarbijahinna indeksi kasv väljendub ka täitemenetluses eelkõige töötjate palgasurves (keskmine brutokuupalk tõusis Statistikaameti andmetel tegevusalal „Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus“ aastatel 2019 kuni 2024 1781 eurolt 2543 eurole ehk 42,8 %), büroo ülalpidamiskuludes, aga suurenenud on ka kindlustusmaksed (Koja andmetel 2019. aastal 600-800 eurolt 2025. aastal 2500-5500 eurole). Kohtutäituritele on pandud mitmeid suuremahulisi, kuid tasustamata ametiülesandeid – näiteks elatisabi avalduste menetlemine ja maksete arvestuse pidamine. Teeme ettepaneku tõsta KTS § 35 lg 1 sätestatud tasumäärasid valdavalt 31,4 % (kuni 5000 euro suuruste nõuete puhul keskmiselt 22,5 %) ning kehtestada uued tasumäärad selliselt:

Sissenõude summad kuni … eurot
Kohtutäituri põhitasu määr eurodes
         35
25
         65
45
       130
75
       200
110
       300
130
       400
140
       500
160
       750
220
     1000
290
     1500
380
     2000
480
     2500
580
     3000
650
     4000
700
     5000
750
     6000
810
     7000
860
     8000
940
     9000
1020
  10 000
1120
  12 500
1300
  15 000
1500
  17 500
1700
  20 000
1900
  25 000
2200
  50 000
2900
  75 000
4000
100 000
5100
150 000
6400
200 000
7700
250 000
8600
350 000
9300
500 000
10000

Ettepaneku kohaselt ei tõstetaks kohtutäituri tasu määrasid, mida arvutatakse kuni 65 euro suuruselt nõudelt. Need tasumäärad on summaliselt küll tagasihoidlikud, kuid moodustavad põhinõudest 71 % ja rohkem. Seetõttu ei pea me kõnealuste tasumäärade tõstmist põhjendatuks, kuna see võib minna vastuollu tasumäära mõõdukuse põhimõttega, mille alusel on Riigikohus hinnanud kohtutäituri tasumäärade põhiseaduslikkust. Riigikohus on üldkogu 25.01.2018 asjas nr 2-15-17249 tehtud kohtuotsuse punktides 66 ja 67 sedastanud, et kohtutäituri tasu maksmise kohustus riivab ehk mõjutab ebasoodsalt tasu maksma kohustatud isiku (võlgniku), aga ka sissenõudja PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõigust. Riigikohus viitab sama lahendi punktis 70 riigi kohustusele luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem. Toimiv täitesüsteem kaitseb ka võlgnikke nõuete n-ö eraviisilise sundtäitmise eest. Esitatud eesmärke saab seetõttu pidada põhiseadusega kooskõlas olevateks.

Eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendiga tunnistati toonased KTS § 35 lg 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevateks. Riigikohus küll ei nõustunud väitega, et suurema nõude puhul on suurem ka töömaht, kulu ja risk, mistõttu peab ka tasu olema vastavalt suurem. Üldkogu märkis, et selline üldistus ei pruugi olla õige ja seda iseäranis hüpoteegiga tagatud nõuete puhul. „Ei saa luua ühest seost sellega, et mida suurem on sissenõude summa, seda suuremad on sellise nõude menetlemise kulud,“ nentis Riigikohus (25.01.2018 asjas nr 2-15-17249 tehtud kohtuotsuse p 83). Koda on analüüsinud nõuete täitmist sõltuvalt nõude suurusest ja leidnud, et kui kuni 65 euro suurustest nõuetest täidetakse täitemenetluses ühe laekumisega 65 % juhtudest, siis üle 300 euro suurustest nõuetest täidetakse ühe laekumisega alla 5 % juhtudest. Seega on suuremate nõuete sundtäitmisele pööramine toiminguterohkem (rohkem tuleb teha rutiinseid võlgniku ja tema vara andmete kontrolle, laekumiste ja kannete arv on suurem, vajadusel muuta arestimisakte, lahendada kaebuseid jms). Märkimata ei saa jätta ka kohtutäituri vastutust, mis just suuremate nõuete täitmisele pööramisel on ilmselgelt suurem (kaasa arvatud täitetoimingute paljususest ja keerukusest tingitud riskid).

Arvestades, et Riigikohus lähtus KTS § 35 lg 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel sellest, et kõnealuses kaasuses oli täitmisel hüpoteegiga tagatud nõue, milles kohtutäituri tasu arvatakse maha hüpoteegiga tagatud vara müügi tulemist, teeme ettepaneku kõrvaldada hüpoteegiga tagamata nõuete sundtäitmisele pööramisel kohtutäituri tasu ülempiir. Teeme ettepaneku, et kohtutäituri tasumäär oleks hüpoteegiga tagamata nõude puhul, mis ületab 500 000 eurot, 8708 eurot, millele lisandub 1 % 500 000 eurot ületavast osast.

Arvestades, et kohtutäituri põhitasu nõutakse sisse võrdeliselt sissenõutud põhinõudega ning mitte kõikide nõuete täitmine ei ole kiire, ning vähemalt tasumäärade muudatuste järgselt on küllaltki suur varasemalt kehtinud tasumäärade alusel laekuvate tasude osakaal, siis hindame, et kohtutäiturite tulud võiksid põhitasumäärade suurendamisest tõusta esimesel aastal 10 %. Järgnevatel aastatel mõju sissetulekute suurenemisele kindlasti tugevneb.

Lisame juurde, et Koja ametikogu liikmemaksu deklaratsioonide alusel on igakuised laekumised kõikide kohtutäiturite tasudest vahemikus 1-1,6 miljonit eurot, eeldatav kasv seega 100-160 tuhat eurot kuus. Kokku on kohtutäituri büroodes tööl ca 270 töötajat. Kui arvestada pool laekumistest personalikuludeks, teeb see ühe töötaja kohta suurendatud tariifide tingimustes palgatasemeks 1500-2400 eurot kuus, mis jääb Statistikaameti andmetel avaliku halduse tegevusalal makstavast keskmise palgast oluliselt madalamaks ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusalaste teadmistega personali värbamisel ei ole selline palgatase konkurentsivõimeline.

Mis puutub eelnõu koostaja kommentaari, et võlgnike ostu- ja maksevõime ei ole võrreldav mittevõlgnike omaga, siis juhime tähelepanu, et mitte kõik võlgnikud ei ole täitemenetluse lõpuni varatud. Töötasu alammäär on suurenenud 2018. aasta 500 eurolt 2026. aastal 946 eurole ehk 89,2 %, Statistikaameti andmetel on üldine keskmine brutokuupalk tõusnud 2018. aasta 1310 eurolt 2025. aastal 2092 eurole ehk 59,7 % ja keskmine vanaduspension 2018. aasta 440,70 eurolt 2025. aastal 803,70 eurole ehk 82,4 %. Seaduse eelnõu on kavandatud kujul aga suunatud hoopis kohtutäituri tasumäärade vähendamisele (vt eelnõu § 2 p-d 18, 31 ja 32).

4. KTS § 36 sätestatud täitetoimingu kindla määraga põhitasude suurendamine

Kehtivad määrad on arvestades täitetoimingute mahtu (näiteks kinnisasja väljaandmisel) väga tagasihoidlikud, arvestades, kui palju kulub praktikas täitetoimingu läbiviimisele aega. Sageli tõstetakse isikuid välja mitu päeva ja tihti ei olegi tasu võimalik väljatõstetavalt isikult sisse nõuda. See omakorda tähendab, et kohtutäitur töötab sissenõudjalt saadud ettemaksu summast, mis on veel väiksem kui põhitasu määr. Sama olukord on lapsega suhtlemise korra täitmisel, kus väga tihti on kohtutäitur kahe vaidleva poole emotsioonide tõttu väga keerulises olukorras ja peab lisaks täitetoimingule endale tegelema selgituskohustusega ja paisuva kirjavahetusega. Leiame, et põhjendamatu on tasumäärade erinevus kaasomanikevahelise enampakkumise korral (450 eurot) ja avaliku enampakkumise korraldamise korral, millega lõpetatakse kaas- või ühisomand (278 eurot). Teeme ettepaneku need määrad võrdsustada ja viia sõltuvusse varaesemete arvust, milliste ühis- või kaasomand tuleb lõpetada. Sagenenud on kaas- või ühisomandi lõpetamise otsuste täitmised, mille tasumäär ei ole vastavuses tehtud toimingu mahuga. Keskmiselt kulub kaas- või ühisomandi otsuse täitmiseks 6 h, mis kehtiva määra järgi on 278 eurot (u 46 eurot tunnis). Sagenenud on kohtuotsused, mis seavad resolutiivosas piiranguid, ehk otsused ei ole ühetaolised ja kohtutäitur on sunnitud igale menetlusele lähenema individuaalselt. Tulemi jagamisel peab arvestama ka korteriühistu pandiõigusega ja ühinenud sissenõudjate nõuetega. Ettepanek on tõsta tasusid ning kehtestada ettemaksu summad samas määras põhitasuga. Seda liiki täitetoiminguid ei saa teostada menetleja arvel või eeldada, et sundtäitmist viiakse läbi muudest tasuliikidest saadud raha arvel. Kohtupraktikas on juhitud tähelepanu, et lisatasu ei ole mõeldud kompenseerima seadusandja poolt kunstlikult madalal hoitavat põhitasu (Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2023 määrus tsiviilasjas 2-22-10507).

5. KTS § 371 sätestatud tasumäärade suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 371 sätestatud tasumäärasid ja kehtestada toimiku avamise tasuks 30 eurot ning toimingute tegemise kuutasu 5 eurot. Muudatus on seotud ülalesitatud ettepanekuga täitemenetluse alustamise tasu muutmiseks ja üldise elukalliduse suurenemisega.

6. KTS § 38 lg 1 ja 2 sätestatud tasumäärade suurendamine

KTS § 38 lg 1 ja 2 sätestatud tasumäärad pärinevad põhimõtteliselt 2010. aastast. Teeme ettepaneku suurendada tasumäärasid 50 % arvestades THI muutumisega (aastatel 2010-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 80,0 %). Peame vajalikuks ka sätestada, et hagi tagamise toimingud on ühekordsed, mitte jätkuvad. Täitemenetluses on mitmeid näiteid, kus hagi tagamise toiminguid nõutakse kohtutäiturilt korduvalt (näiteks teesulgude korduvad avamised teadmata aja jooksul), mistõttu osutuvad hagi tagamise täitemenetlused prognoosimata mahukusega menetlusteks. Ettepaneku kohaselt tuleks hagi tagamise nõude täitmiseks lugeda kohtutäituri ühekordset täitetoimingut (näiteks pangakontole maksejuhiseta aresti seadmine, teetõkke kõrvaldamine, andmete avaldamise lõpetamine vms), mitte aga soovitud olukorra korduvat taastamist sama täiteasja raames.

7. KTS § 401 kehtetuks tunnistamine

Teeme ettepaneku tunnistada kehtetuks KTS § 401 ja mitte võimaldada kohtutäituri põhitasu madalamat määra, kui nõue täidetakse elektroonilise arestimissüsteemi kaudu. Sätte rakendamine on tekitanud arusaamatust nii võlgnikes kui ka kohtutäiturites. Näiteks, kuidas õigesti arvestada kohtutäituri põhitasu olukorras, kus vaid osa arestisummast täidetakse elektroonilise arestimissüsteemi kaudu kolme tööpäeva jooksul või laekub osa nõudest kohtutäituri arveldusarvele kolme tööpäeva jooksul võlgniku töötasu või muu sissetuleku arestimise tulemusel ja osa elektroonilise arestimissüsteemi kaudu. Lisaks diskrimineerib see säte võlgnikke, kelle pangakontod on juba varem arestitud muu täitemenetluses oleva nõude katteks, kuna neil ei ole mingil moel võimalik pangakonto elektroonilise arestimissüsteemi kaudu tasuda uut nõuet isegi juhul, kui selle nõude täitmiseks koos pooles ulatuses kohtutäituri tasuga vajalik raha on pangakontol olemas. Vastavalt seatud arestide järjekorrale kannab pank raha varasema nõude katteks, millele rakendatakse täispõhitasu.

8. KTS § 411 sätestatud tasumäära suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 411 sätestatud tasumäära 20 % arvestades THI muutumisega sätte jõustumisest 2021. aastal (aastatel 2021-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 41,4 %).

9. KTS § 42 sätestatud tasumäära suurendamine
Teeme ettepaneku suurendada KTS § 42 sätestatud tasumäära 20 % arvestades THI muutumisega tasumäärade viimatisest korrigeerimisest 2021. aastal (aastatel 2021-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 41,4 %).

10. KTS § 451 sätestatud tasumäära suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 451 sätestatud korteriühistu nõude töötlemise tasu suurust. Hetkel kehtiv määr 90 eurot ei kata korteriühistu nõude väljaselgitamiseks tehtud ajakulu, kuna sageli korteriühistu ei vasta või vastab ebakorrektselt. Sellega kaasneb kohtutäiturile tavapärasest suurem selgitustöö ja lisapöördumised, kuna korteriühistu ei mõista tõendi esitamise vajadust ega oska seda formuleerida. Kohtutäitur ei saa aga ilma tõendita korteriühistu pandiõigust sisustada. Tasu kehtestanud seaduseelnõu 291SE seletuskiri ei anna vastust, millistest põhimõtetest lähtuvalt tasu omal ajal kehtestati. Arvestades praktikat ja korteriühistu tõendi saamiseks tehtavat ajakulu, oleks õiglane tõendi saamiseks tehtud töö eest nõuda 200 eurot.

11. KTS § 47 sätestatud tasumäära suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 47 tasumäära 20 % arvestades THI muutumisega tasumäärade viimatisest korrigeerimisest 2021. aastal (aastatel 2021-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 41,4 %). Teeme ettepaneku, et kui täitetoimingut tuleb täitedokumendis nõutu kohaselt teha töövälisel ajal (tööpäeviti 0:00-8:00 ja 17:00-24:00, laupäeviti, pühapäeviti või riiklikel pühadel), siis on kohtutäituri tunnitasu tavamäärast 25 % kõrgem. TLS § 45 seab tööandjale kohustuse maksta töötajale kõrgendatud töötasu, kui tööaeg langeb ööajale või riigipühale ning täitedokumendi resolutsiooni sätestamisel peab arvestama kohtutäiturile TLS § 45 sätestatud kohustuse täitmiseks vajaliku ressursi tagamise vajadusega. Leiame, et erinevalt tavaolukorrast, kus tööandja otsustab ise oma töökorralduse, ei ole täitedokumendi täitmisel kohtutäitur vaba töökorralduslikke otsuseid langetama.

12. KTS § 48 sätestatud tasumäära suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 48 sätestatud tasumäära 20 % arvestades THI muutumisega tasumäärade viimatisest korrigeerimisest 2021. aastal (aastatel 2021-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 41,4 %).

13. KTS § 49 sätestatud tasumäära suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 49 sätestatud kohtutäituri tasu alam- ja ülemmäära pärandi inventuuri eest 250 % arvestades THI muutumisega (aastatel 2010-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 80,0 %) ja tegeliku ajakuluga inventuuri läbiviimisel. Ajakulu, mida kohtutäiturid kulutavad hetkel inventuuride läbiviimiseks, on hinnanguliselt 5 h (praegust tasu alammäära arvestades 7 eurot/h), mis teeb selle läbiviimise kohtutäiturile kahjumlikuks – büroo töötaja, kes on enamasti hõivatud inventuuride läbiviimisega, ei teeni välja oma töötasugi, mis ei ole jätkusuutlik. Tasu ülemmäär kehtib 2010. aastast sisuliselt muutmata kujul. Viimatine muudatus jõustus 1.01.2021, kui tõsteti tasu proportsiooni pärandvara nimekirja kantud vara hulka kuuluvate õiguste koguväärtusest 0,1 %-lt 0,15 %-le, kuid ülemmäär jäi muutmata. Kui enne 2021. aastat tuli kohtutäiturile maksta tasu ülemmääras, kui pärandvara ületas 3 336 000 eurot, siis alates 2021. aastast 2 224 000 eurot. Pärandvara nimekirja kantakse ka isiku kohustused, mille loetelu ja absoluutväärtus ületab enamasti isiku varaliste õiguste loetelu ja absoluutväärtuse. Enamus pärandvara inventuure on negatiivsed ja kohustuste maht ületab nö positiivse varamassi. Ei ole harvad juhud, kus varaks on vaid kohustused. Üleskutsemenetluses esitatavad nõuded ongi sageli ainsaks väljenduseks inventuuriaktis. Kehtiv õigus ei anna ühest selgust, kuidas arvestada isiku kohustuste koguväärtust kohtutäituri tasu arvestamisel. Kohtutäituri tasu peab olema suuruses, mis võimaldaks vähemalt antud tegevuse otseseid kulusid katta. Ei saa eeldada, et menetleja maksab riigi poolt pandud ülesande täitmisele peale. Inventuuri tegemisel ei ole kohtutäiturist kuidagi sõltuv, kui pärandajal puudub positiivne vara, aga inventuuri läbiviimise kohustus on notari määratud. Lisame juurde, et 1.02.2021 jõustunud PankrS § 15 lg 21 kohaselt eeldatakse juhul, kui on läbi viidud pärandi inventuur ja koostatud pärandvara nimekiri, et ajutist haldurit ei ole vaja määrata, ning võlgniku pärandvara pankrot kuulutatakse välja või lõpetab kohus menetluse pankrotti välja kuulutamata. See tähendab, et pärandvara inventuuri tellija (reeglina pärija) vabaneb ajutuise halduri tasu maksmise kohustusest, mille maksimummäär riigieelarvest tasustamisel on 946 eurot. Leiame, et kehtiv pärandvara inventuuri tasu alammäär 35 eurot on kohtutäituri tegelikku töömahtu ja PankrS § 15 lg 21 sätestatut arvestades põhjendamatult madal tasu isegi juhul, kui pärijaks on alaealine ja kus pärandvara inventuuri läbiviimine on kohustuslik. Seetõttu teeme ettepaneku täpsustada KTS § 49 lg 2 sõnastust tervikuna ja sõnastada see järgmiselt: „Kohtutäituri tasu on 0,15% pärandvara nimekirja kantud vara hulka kuuluvate õiguste ja kohustuste koguväärtusest absoluutsuuruses, kuid mitte vähem kui 90 eurot ja mitte rohkem kui 5 000 eurot.“

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Janek Pool
Koja aseesimees esimehe ülesannetes


Jaan Lõõnik, [email protected], 6464619
Piret Altosaar, [email protected], 6463773



Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister
Justiits- ja Digiministeerium Teie: 10.03.2026 nr 8-1/1813-1
[email protected] Meie: 6.04.2026 nr 3-1/9-1

Arvamus täitemenetluse seadustiku muutmise ja
sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise
seaduse eelnõu kohta

Lugupeetav justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta

Esitame seisukoha täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta.

Tervitame Justiits- ja Digiministeeriumi kavatsust eelnõu abil tõhustada täitemenetlust ja teha see menetlusosalistele selgemaks, kujundada ühtsem menetluspraktika, vähendada õigusvaidlusi ning toetada kohtutäiturite tegevuse jätkusuutlikkust täitekulude sissenõudmisel erijuhtudel. Peame vajalikuks eelnõu täiendada, täpsustada või muuta järgmiselt.

1. TMS § 16 muutmine ja täiendamine

Toetame eelnõu koostaja kavatsust kiirendada täitemenetlust olukorras, kus võlgnik on surnud ja pärimismenetlust ei ole algatatud. Siiski peame vajalikuks pöörata tähelepanu õiguslikele aspektidele seonduvalt eelnõuga TMS-i lisatava § 16 lõikega 4. Leiame, et kavandatav regulatsioon täitemenetluse lõpetamiseks võlgniku surmast möödunud pika aja tõttu on sarnane täitemenetluse lõpetamisega nõude täitmise aegumise tõttu (TMS § 481). Täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise üheks oluliseks alustingimuseks on, et „sissenõudja ei vaidle täitemenetluse lõpetamisele vastu“ (TMS § 481 lg 1 p 3).

Seejuures tuleb arvestada, et pelgalt sissenõudja vastuväidete puudumist ei saa automaatselt käsitada tema nõustumusena. Vastavalt VÕS § 20 lg-le 2 ei loeta vaikimist või tegevusetust üldreeglina nõustumuseks, välja arvatud juhul, kui see tuleneb seadusest, poolte kokkuleppest või väljakujunenud praktikast. Sama põhimõte tuleneb ka TsÜS tahteavalduse regulatsioonist, mille kohaselt eeldab tahteavalduse tegemine isiku aktiivset tahte väljendamist.

Kavandatav regulatsioon võimaldab lugeda sissenõudja passiivsuse vaikimisi nõustumuseks ilma selge ja üheselt mõistetava õigusliku aluseta, mis ei ole kooskõlas õiguskindluse ega tahteavalduse andmise üldpõhimõtetega.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku jätta eelnõust TMS § 16 lõige 4 välja. Alternatiivselt tuleks säte sõnastada analoogiliselt TMS § 48¹ lg 1 punktiga 3, sätestades selgesõnaliselt, et täitemenetluse võib kohtutäitur omal algatusel lõpetada üksnes juhul, kui sissenõudja ei vaidle sellele vastu.

2. TMS § 42 muutmine ja KTS § 41 täiendamine lg-ga 4

Teeme ettepaneku, et eelnõuga muudetav TMS § 42 lg 1 ja KTS § 41 lg 4 kehtiksid lisaks täitedokumendi tühistamisele ka täitedokumendi kehtetuks tunnistamise korral. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni ja § 63 lg 1 alusel on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. Haldusõiguslikus tähenduses ei ole vahet, kas akt kaotab kehtivuse ex nunc või ex tunc, mõlemal juhul langeb ära sundtäitmise alus. Vastupidine lähenemine rikuks õigusselguse põhimõtet ning looks põhjendamatu eristuse olukordade vahel, mis on sisuliselt võrreldavad. Seega tuleb asuda seisukohale, et täitedokument kaotab kehtivuse mõlemal juhul ja asjakohane oleks sätestada täitemenetluse kulude kandmiseks seaduses sarnane kord.

3. TMS § 47 täiendamine lg-ga 4 (KT tasude sissenõudmine menetluse peatamisel)

Ei toeta esitatud ettepanekut. Täitemenetlus on formaliseeritud menetlus ja kui täitemenetlus on peatatud, siis kohtutäitur ei tee täitemenetluse peatamise ajal täitetoiminguid ja see reegel peab olema absoluutne. Näiteks TsMS § 358 lg 2 kohaselt on kohtumenetluse peatumise või peatamise aja kestel tehtud menetlustoimingud tühised.

Teeme ettepaneku reguleerida olukord, kus sissenõudja esitab kohtutäiturile täitemenetluse peatamise avalduse olles ise saanud nõudest täidetud proportsionaalselt suurema osa kui kohtutäitur sissenõutavaks muutunud täitekulude osas, nii, et sissenõudja peab tasuma kohtutäiturile sissenõutavaks muutunud täitekulud. Enne sissenõutavaks muutunud täitekulude tasumist ei ole kohtutäituril õigust täitemenetlust peatada.

4. TMS § 48 lg 1 täiendamine punktiga 73

Teeme ettepaneku täiendada muudatusega seonduvalt seadust eraldi sättega, mis reguleeriks kohtutäiturile täitemenetluses sissenõutavaks muutunud täitemenetluse kulude kandmist.

5. TMS § 149 lg 2, 5 ja 6 täiendamine

Toetame kavandatavat muudatust, mille eesmärk on võimaldada kinnisasja müügiõiguse üleminekut pandipidajast sissenõudjale olukorras, kus algselt kinnisasja arestinud kohtutäitur müüki ei korralda.

Samas sõltub sellise regulatsiooni praktiline toimimine kinnisturaamatu kandemenetlusest. Kinnistusosakonnast saadud selgituste kohaselt on üldjuhul võimalik kanda keelumrge ka esimese järjekoha hüpoteegipidaja kasuks, kuid see ei ole alati tagatud ning eelkõige võib probleem tekkida juhul, kui müügiõigus läheb üle järjekorras tagapool olevale hüpoteegipidajale. Samtui sõltub kande tegemine konkreetse kohtunikuabi hinnangust, mistõttu praktika ei ole täielikult ühtlane ega ette ennustatav.

Seetõttu ei saa välistada olukordi, kus eelnõuga ette nähtud müügiõiguse üleminekut ei ole võimalik kinnistusraamatus realiseerida. See tekitab vastuolu täitemenetlusliku regulatsiooni ja asjaõigusliku registrisüsteemi vahel ning kahjustab õigusselgust. Eeltoodust tulenevalt on vajalik regulatsiooni täpsustada või vajadusel täiendada kinnistusraamatuseadust või asjaõigusseadust, et tagada eelnõuga kavandatu üheselt ja praktikas toimiv rakendamine.

Teeme ettepaneku täiendada kinnistusraamatuseadust selliselt, et kinnistusosakonnal oleks selgesõnaline alus kanda keelumärge ka selle sissenõudja kasuks, kelle esitatud nõude sundtäitmise täitemenetluses kinnisasja müük tegelikult toimub, sõltumata sellest, et varasem keelumärge on kantud teise kohtutäituri menetluses muu sissenõudja kasuks.

Alternatiivina tuleks sätestada norm, mille kohaselt nähakse kinnistusraamatus ette alus, mis võimaldab kohtutäituril TMS § 149 lg 4 alusel nõuda keelumärke kandmist või teha omandikande muudatus olemasoleva keelumärke alusel ka juhul, kui keelumärge ei ole seatud tema menetluses.

6. TMS § 174 lg 3 punkti 22 muutmine

Teeme ettepaneku sisustada kavandatav säte analoogiliselt PKS § 16 lg 4 ja PKS § 77 lg-le 2, mille kohaselt võib õigustatud isik ülalpidamiskohustuse täitmist või kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist või nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatise hagi kohtule esitamist. Samadel tingimustel tuleks sätestada ka TMS § 174 lg 3 punkti 22 nii, et tulemist rahuldamisel ja jaotuskavas arvestatakse järjekorras eespool jooksva kuu lapse perioodilise elatisnõude ja elatisvõlaga tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne jaotuskava kinnitamist. Leiame, et elatisvõlg ei oma absoluutselt piiramata ulatuses eelisjärjekorda võrreldes teiste nõuetega. Üldise täitepraktika kohaselt võrdsustatakse varasem elatisvõlg arestipandiõiguste järjestamisel tavapäraste võlanõuetega. Mitmete aastate kestel kogunenud elatisnõude võlg ei tohi olla vääramatuks argumendiks, mis välistab tulemist muude nõuete rahuldamise.

7. KTS § 9 lg 6 muutmine ja täiendamine lõigetega 61 ja 62

Teeme ettepaneku lisada lõike 6 punkti 1 lõppu sõna „või“. Leiame, et lõike 6 punktid 1 ja 2 peavad olema sätestatud alternatiivsetena, sest pankrotiavalduse võib esitada ka ilma eelnevalt täitemenetlust alustamata.

Toetame mõtet, mis on ka kohtulahendites leidnud jaatamist, et kohtutäituri ametitegevuse tagajärjel tekkinud kahju tuleb kahju kannatanule hüvitada võimalikult kiiresti. Senise praktika kohaselt võtab kahjude hüvitamine kohtuvaidluste ja pankrotimenetluste läbiviimise tõttu aega aastaid. Sellist olukorda ei saa pidada kahjude kiireks hüvitamiseks. Koja ettepanek on, et kohtutäituri kindlustuskaitsest välja jääva kahju hüvitaks riik kohe ja seejärel asub riik välja selgitama, kui palju on võimalik regressi korras tagasi nõuda kohtutäituri muu vara arvel. Koda on jätkuvalt seisukohal, et Koda tuleb arvata KTS § 9 lg 6 regulatsioonist välja nii, et vastutavad ainult ametitoimingut rikkunud kohtutäitur ja riik. Täpselt selliselt on see ette nähtud ka näiteks notarite puhul (NotS § 14 lg 4). Nii on võlausaldajale endiselt tagatud tema nõude rahuldamine, samas kui Koja õigusi sellega ei rikutaks ega tekitataks tarbetut segadust kutsekogu ega ka riigieelarvest Kojale sihtotstarbeliselt teatud riiklike ülesannete täitmiseks eraldatud vahendite eesmärgipäratu ärakasutamise tõttu või halvataks ametikogu võimekust KTS § 78-s sätestatud ülesannete (sh täitemenetlust toetavate infosüsteemide järjepideva toimimise tagamine) täitmisel.

Eelnõus kavandatud KTS § 9 täiendamisega lõikega 61 tekib riigi vastutus aga alles juhul, kui kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik Koja suhtes algatatud täitemenetluses kuue kuu jooksul rahuldada. Koja vastu alustatavas sundtäitemenetluses pöörataks nõue Koja varale tervikuna, sh ka kutsekogu eelarve üksikosas olevatele vahenditele (kutsekogu varale) või Koja kaudu kohtutäituritele elatise sissenõudmise tasudeks makstavatele riigi vahenditele. Oletame, et kui kohtutäitur arestibki Koja pangakontolt nõude katteks raha, mis on mõeldud kohtutäituritele elatise sissenõudmise tasude katteks, siis lõpeb täitemenetlus nõude rahuldamisega ja riik vabaneb kahjude hüvitamise kohustuse kandmisest, ent Koda ei suuda kohtutäituritele tasusid mingis või kogu ulatuses välja maksta. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, millise ressursi arvel peaks Koda kohtutäituri täitetoimingu tagajärjel tekkivad muud nõuded Koja vastu hüvitama. Eelneva tõttu ei toeta Koda kõnealust muudatusettepanekut.

Koja KTS § 9 lg-st 6 ja ka kavandatavatest lõigetest 61 ja 62 väljaarvamise ettepaneku õiguspärasust kinnitab mh KTS § 2 lg 1, mis sätestab, et kohtutäitur peab avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel, mitte aga kollegiaalsel vastutusel teiste kohtutäiturite või Kojaga. Kohtutäituri nimetab ametisse minister, mitte Koda, millest tulenevalt lasub ka ministri kaudu riigil kaasvastutus kohtutäituri ametitegevusest tekkida võivate kahjude hüvitamisel. Täitemenetlus toimub riigi, mitte Koja huvides. Juhul, kui riik ei pakuks isikutele nõuete sundtäitmise võimalust, rikuks riik kodanike soorituspõhiõigust. Niisiis võib väita, et nõuete sundtäitmise võimaluse pakkumine on üks riigi tuumikülesannetest. Sellest järeldub, et kuna täitemenetluse toimub riigi huvides ja riigi põhiseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks, peavad riigi kanda jääma ka täitemenetlusega seonduvad riskid. Seda enam on arusaamatu, miks eelnõu koostaja kavandab praegu kehtiva seadusega võrreldes veel täiendavalt Koja vastu esitatavas nõudes täitemenetluse vältimatu alustamise nõude lisamist enne, kui nõude võtaks täitmisele riik. Täitemenetluse tulemusel kaotab Koda lühemaks või pikemaks ajaks maksevõime igapäevaste kulude kandmisel, mis päädib teenuslepingute ülesütlemisega, täitemenetlust toetavate infosüsteemide momentaanse sulgemise ja see omakorda täitemenetluste olulise halvamisega nii menetlustoimingute läbiviimisel kui ka nõuete arvestuse pidamisel. Seega lõpeb riigi ühe tuumikülesande toimevõime.

Viitame siinkohal ka Riigikohtu lahendile, mille kohaselt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium küll ei lugenud põhiseadusega vastuolus olevaks normi osas, milles see paneb avalik õiguslikule juriidilise isikule kohustuse kulude hüvitamiseks kolmandale isikule, kuid on pidanud normi põhiseadusvastaseks osas, milles ei ole ette nähtud selliste kulude katmist riigieelarvest (RKPJKo 09.11.2017, 5-17-8, p 71). Koja ülesannete täitmist ei finantseerita riigieelarvest. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et riik ei saa oma vastutusest kõrvale hiilida, delegeerides oma kohustused eraõiguslikele isikutele. Teisisõnu, asjaolu, et riik otsustab oma ülesandeid delegeerida, mille tagajärjel teostab tema volitusi mõni teine organ, ei ole piisav vastutuse vältimiseks. Kohtu hinnangul võib riigivõimu teostamine, mis mõjustab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi, kaasa tuua riigi vastutuse sõltumata sellest, kes riigivõimu teostab (EIKo 43422/074, Aranboldi vs. Itaalia, p 39-40).

8. KTS § 13 muutmine ja täiendamine

Juhime tähelepanu eelnõu seletuskirjas lk 18 antud ekslikule sõnastusele: „TMS-i § 63² lõige 3 sätestas, et kohtutäiturid edastavad täitmisregistrisse andmeid ainult koja infosüsteemi kaudu“. Tegelikult sätestas kehtivuse kaotanud TMS-i § 63² lõige 3: „Kohtutäiturid kasutavad teiste andmekogudega andmevahetuseks ainult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud infosüsteemi.“ Seega ei ole praegu kohtutäituritele pandud keeldu edastada täitmisregistrisse andmeid Koja infosüsteemi kaudu ega täitmisregistrilt võetud ära võimalust sellist andmevahetusviisi ainsana aktsepteerida. Praegune olukord, kus mõned kohtutäiturid saadavad menetlusandmeid täitmisregistrisse otse ja mõned läbi Koja peetava infosüsteemi, on tekitanud ja tekitab väga palju segadust (sh samade täitemenetluste mitmekordne ja erinevate menetlusandmetega esitlemine, andmeparanduste tegemise raskendatus või isegi võimatus ilma mitme asutuse kaasabita jm). Teeme ettepaneku sätestada TMS §-s 63, et täitmisregister võtab täitemenetluste andmed kohtutäituritelt vastu üksnes Koja infosüsteemi vahendusel. Sellisel moel on Kojal võimalik tehnilised andmevead iseseisvalt ära parandada, on võimalik korraldada täitemenetluste sujuv üleandmine ja on püsivalt kindel, et menetluste andmed Koja infosüsteemis ja täitmisregistris ei erine.

Teeme ettepaneku asendada KTS § 13 lg-s 23 sõnad „ühel ajal“ sõnadega „samal ajal“. See täpsustus on oluline juhuks, kui seadusandja ei nõustu Koja ülal esitatud ettepanekuga TMS § 63 täiendamiseks. Mõiste „ühel ajal“ vastandiks on „mitmel ajal“, aga menetlusandmete mitmes erinevas infosüsteemis järjepidevalt sünkroonis hoidmiseks on hädavajalik, et andmed uuendatakse igas infosüsteemis samaaegselt, mitte erinevatel aegadel. Leiame, et seadus peab sätestama ka konkreetse kontrollmehhanismi, et kohtutäituri infosüsteemist andmete edastamine Koja infosüsteemi ja täitmisregistrisse samal ajal ka tegelikult ja järjepidevalt aset leiab. Senine praktika annab tunnistust, et taolist kontrolli ei ole rakendatud ega ole ka kontrollmehhanismi välja töötatud.

9. KTS § 30 täiendamine lg-ga 4 ja KTS § 32 täiendamine lg-ga 21

Teeme ettepaneku asendada mõlemas sättes sõna „võlgnik“ sõnadega „kohustatud isik“. Analoogiliselt kasutab ka TMS § 179 terminit „kohustatud isik“.

10. KTS § 34 täiendamine lg-ga 2

Nõustume KTS § 34 lõikega 2 täiendamise ettepanekuga.

Teeme ettepaneku muuta ka KTS § 34 lg 1 sätestatud tasumäärasid ja kehtestada, et täitemenetluse alustamise tasu on 30 eurot (siin ja edaspidi on kõik tasumäärad esitatud ilma käibemaksuta), kui sissenõutav nõue on 130 eurot või väiksem, ja 45 eurot, kui sissenõutav summa on üle 130 euro. Mitterahalises nõudes on täitemenetluse alustamise tasu 45 eurot.

Ettepanek on lõpetada täitemenetluse alustamise seostamine täitmisteate kättetoimetamise viisiga. Kehtiv 15 eurot ei kata täitemenetluse alustamise ega toimiku arhiveerimise tegelikke kulusid. Leiame, et täitemenetluse alustamise tasu peab katma kõik täiteasja alustamise, lõpetamise ja arhiveerimise kulud, millised kulud tuleb katta ka siis, kui kohtutäitur täitemenetluses põhitasu täies või pooles ulatuses ei saa. Riigikohus on selgitanud, et kohtutäitur peab büroo majandamise kulud kandma põhi- ja lisatasu arvel (Riigikohtu 14.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-17, p 13.4). Täitmisteate elektrooniline edastamine võib tunduda küll lihtsa toiminguna, aga menetluslikke norme, mis võimaldaks elektrooniliselt saadetud täitmisteate lugeda kättetoimetatuks selle tegelikku kättesaamist kontrollimata või tuvastamata, täitemenetluses ei ole. Toimiku arhiveerimise kulu ei sõltu üldse täitmisteate kättetoimetamise viisist.

KTS § 34 alustamise tasu regulatsiooni muudeti viimati 19.04.2021 jõustunud täitemenetluse seadustiku ja kohtutäituri seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (291 SE). Toonase muudatuse kohaselt pidi täitmisteate võlgnikule elektrooniliselt kättetoimetamine motiveerima võlgnikku kohtutäituriga suhtlema. Leiame, et see eesmärk peaks olema nüüdseks saavutatud ja võlgnike käitumisharjumused vastavalt kujundatud, mistõttu täiendavat mõju toonane muudatus enam ei avalda.

Järjest suuremat tähelepanu vajavad kohtutäiturilt täitemenetluse alustamisel kõik kohtulahendid jm täitedokumendid, mis ei ole koostatud trafaretselt. Selliste läbilugemine ja täitmiseelduste kontrollimine ning täitmisteate koostamine võib kohtutäituril aega võtta isegi üle ühe tunni. Arvestades KTS § 47 sätestatud kohtutäituri tunnitasu suurust (40 eurot), ei ole kehtiv täitemenetluse alustamise tasu täitemenetluse alustamise ja lõpetamise kulusid kaugeltki kattev. Trafaretsed lahendid on valdavalt väärteomenetluste otsused, mille suurused jäävad alla 130 euro.

11. KTS täiendamine §-ga 361 ja PankrS § 146 lg 1 täiendamine punktiga 5

Senine menetluspraktika näitab, et kohtutäituri tasunõuete tunnustamisele pankrotimenetluses läheb väga palju kohtunike ja pankrotihaldurite aega ja energiat arvestades võimalikku mõju menetluse tulemusel väljamakstavale summale. Seega peaks seadusemuudatus olema suunatud ka menetluslike vaidluste vähendamisele eelkõige neil juhtudel, kus vaidluse tulemusel puudub märkimisväärne mõju häälte arvule pankrotivara tulemi jaotusele. Teeme ettepaneku asendada KTS § 361 punktis 3 sõnad „kuni pooles“ sõnaga „veerandi“.

Sõnastus „kuni pooles ulatuses“ jätab põhjendamatu kaalutlusruumi ning toob praktikas kaasa normi ebaühtlase kohaldamise ja vaidlusi. Lõivulaadse tasu puhul peab selle suurus olema selge ja ette määratav ega tohi sõltuda täitetoimingute subjektiivsest hindamisest. Riigikohus on rõhutanud, et kohtutäituri tasu eesmärk on katta avalik-õigusliku soorituse kulud ning kohtutel ei ole lubatud luua seaduses ette nägemata täiendavaid tingimusi (vt nt RKTKm 28.05.2025 nr 2-23-607; RKTKm 01.06.2022 nr 2-21-327). Seetõttu ei ole põhjendatud jätta pankrotimenetluses rahuldatava tasu ulatus sõltuvusse hinnangutest täitemenetluse „keerukuse“ või „tulemuslikkuse“ kohta.

Nii välistataks vaidlused tulenevalt sellest, mille (kohtutäituri toimingute loetelu pikkuse, toimingute kulukuse, toimingute tulemuslikkuse, menetluse kestuse vm) alusel sisustada sõna „kuni“ ja milline peab olema aluseks võetav skaala (st, mis oleks maksimaalses määras rahuldamise etalon). Samas jällegi peavad kõik pankrotimenetluses rahuldamisele kuuluvad nõuded olema printsiibina kontrollitavad ning vajaduse korral vaidlustatavad. Nõuete kontroll on pankrotimenetluse keskne mehhanism, mille eesmärk on tagada pankrotivara õiglane jaotus ning vältida põhjendamatute või alusetute nõuete rahuldamist pankrotivara arvelt. Lisaks tuleb arvestada pankrotimenetluse üldpõhimõtteid, eelkõige võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. Regulatsioon, mis võimaldaks teatud nõudeid rahuldada eelistatud korras ning välistaks nende nõuete vaidlustamise, kahjustaks teiste võlausaldajate õigusi ning oleks vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga tagada pankrotivara õiglane ja läbipaistev jaotus.

Leiame, et ei ole põhjendatud tõsta täitemenetluse alustamise tasu ja sissenõutavaks muutunud täitekulud (v.a. täitemenetluse põhitasu) pankrotimenetluses rahuldamisele kuuluvaks PankrS § 146 lg 1 alusel. Kuna sisuliselt on tegemist nõudega pankrotivõlgniku vastu, siis oleks asjakohane tõsta kõnealused nõuded rahuldamisele PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel. Selgitame, et täitemenetluse alustamise tasu ning enne pankroti väljakuulutamist kantud täitekulude nõudeid ei ole kohane käsitleda pankrotimenetlusega seotud väljamaksetena pankrotiseaduse § 146 mõttes. Pankrotimenetlusega seotud väljamaksetena käsitatakse kulusid, mis tekivad pankrotimenetluse läbiviimise käigus ning on otseselt vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks. Täitemenetluse alustamise tasu ja enne pankroti väljakuulutamist tekkinud täitekulud on aga seotud täitemenetlusega, mis pankroti väljakuulutamisega lõpeb. Seetõttu ei ole need kulud seotud pankrotimenetluse läbiviimisega ega saa olla käsitatavad pankrotimenetluse kuludena. Lisaks on PankrS § 146 lg 1 alusel tehtavate väljamaksete tegelik suurus on pankrotimenetlustes sageli piiratud PankrS § 153 lg 2 sätestatud tingimusega (võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtega pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui ühe kümnendiku ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast). Kui pankrotivõlgniku vastu oli varem alustatud arvukalt täitemenetlusi, võivad kohtutäiturite nõuded olla kogusummas väga suured. Samuti ei ole pankrotimenetluse aluspõhimõtetega kooskõlas kohtutäituri kui võlausaldaja nõudeid rahuldatakse erinevate põhimõtete alusel.

Leiame, et seletuskirjas antud selgitus, milles kirjeldatu kohaselt teeb kohtutäitur menetluse põhitasu kohta põhjendatud otsuse pankrotimenetluse väljakuulutamise seisuga ja sellest otsusest peab nähtuma kohtutäituri töö maht ja täitemenetluse keerukus, et vajaduse korral oleks võimalik kontrollida uue põhitasu nõude ulatuse põhjendatust, on kohtutäiturit koormav ja uusi vaidlusi esile kutsuv. Rõhutame veelkord, et kohtutäituri töö mahu ja täitemenetluse keerukuse kohta puuduvad üldaktsepteeritavad etalonid.

Eelnõu seletuskirjas (lk 22) peetakse põhjendamatuks jätta kohtutäitur ilma menetluse alustamise tasust, kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust ja teinud täitetoiminguid, kuid menetlus lõpetatakse võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu. Samuti viidatakse seletuskirjas (lk 19) Riigikohtu kohtulahendi 2-15-17249 p-le 80, et kohtutäituri tasu on lõivule sarnanev avalik-õiguslik kohustus, mille eesmärk on eelkõige katta konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulud. Nende kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka kohtutäituri ja tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud mõistlikud ja vajalikud kulutused. Nende põhimõtetega ei haaku kavandatav lahendus, mille kohaselt peab kohtutäitur nõudma täitemenetluse alustamise tasu jätkuvalt pankrotimenetluses. Ühelt poolt kestab pankrotimenetlus pikka aega, ent teiselt poolt saab kohtutäitur jaotise alusel oma tasu katteks vaid mingi osa sellest. Sisuliselt hinnates jääb kohtutäitur pankrotimenetluse tulemusel oma tasust ikkagi ilma ja avalik-õigusliku soorituse kulud jäävad katmata.

Kohtud on üksmeelsel seisukohal, et kohtutäituri tasu otsus peab olema vaidlustatav. Kohtutäituri tasu otsus on vaidlustatav TMS § 217 alusel. Reeglina on kohtutäituri tasu otsuste vaidlustamistähtaeg täitemenetluse võlgniku pankroti alusel lõpetamise hetkeks juba möödunud. Peame vajalikuks eelnõuga tagada, et kohtutäitur võib esitada pankrotimenetlusse põhitasu nõude algse tasu otsuse alusel.

Teeme eelnevaga seonduvalt alternatiive ettepaneku asendada kavandatavad muudatused KTS täiendamiseks §-ga 361 ja PankrS § 146 lg 1 täiendamiseks punktiga 5 KTS muutmisega nii, et kohtutäiturile antakse seadusega õigus nõuda täitemenetluse võlgniku pankrotiga lõpetamisel sissenõudjalt täitemenetluse lõppemise tasu. Ilmselt oleks selline regulatsioon kõikidele asjasse puutuvatele (menetlusosalised, kohtutäitur ja pankrotihaldur, pankrotikohtunik) selgemalt arusaadavam ja ka võlgniku pankrotimenetluse kontekstis menetluslikult ökonoomsem. Täitemenetluse lõppemise tasu suuruse määramisel võetaks ettepaneku kohaselt aluseks menetluse alustamise tasu ja täitemenetlusega kaasnevad täitekulud, kui need jäid täitemenetluses sisse nõudmata ja menetluse põhitasu pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt, kuid mitte rohkem kui 50 eurot. Tasu maksjaks oleks sissenõudja. Tasu ülempiiri seadmisel oleme arvestanud, et tasu ei oleks põhinõudega võrreldes oluliselt kõrgem, kuid samas aitaks vähemalt minimaalses ulatuses katta kohtutäituri tegevuskulud täiteasja menetlemisel. Näiteks on KTS § 372 lg 2 järgi riigi makstava elatise sissenõudmise tasu suurus ühe täiteasja kohta kuni 100 eurot kalendriaastas. Seega oleks täitemenetluse kulude katteks kavandatud 50 eurot pluss täitemenetluse alustamise tasu mõõdukas suuruses. Täitemenetluse infosüsteemi andmete kohaselt lõpetati 2025. aastal 4229, 2024. aastal 5549 ja 2023. aastal 7147 täitemenetlust võlgniku pankrotiga. Sissenõudjate peale kokku võiks menetluse lõpetamise tasudeks makstav kulu ulatuda ca 350000 euroni aastas. Täitemenetluse võlgniku pankrotiga lõpetamise tasu maksmise kohustuse panek sissenõudjale viiks kohtutäituri võlgniku pankrotimenetlusest välja ja rakenduks analoogiline võlausaldaja menetluskulude kandmises osalemise printsiip, nagu see on pankrotimenetluses (PankrS § 146 lg 1 ja § 153 lg 2).

Lisaks teeme ettepaneku tõsta ajutise halduri ja halduri tasu PankrS §-st 150 PankrS § 146 lg 1 punkti 3, st enne massikohustusi. Sellise muudatusega kaasnevalt tagataks haldurile tema tasu saamine praegusega võrreldes kindlamini. Hetkel kehtiva korra kohaselt tuleb halduril teha kõik menetlustoimingud ja pidada oma bürood ülal, ent pankrotivarast ei pruugi pärast massikohustuste rahuldamist temale tasu maksmiseks üldse raha jätkuda.

12. KTS § 37 lg 1 muutmine

Ei nõustu perioodilise elatisnõude alustamise tasu vähendamisega 100 eurole. Eelnõu seletuskirjas lk 23 käsitletav alaealisele lapsele elatise sissenõudmise eest riigi makstav tasu ei ole mõeldud mitte täitemenetluse alustamise tasu kompenseerimiseks, vaid makstakse kohtutäiturile juhul, kui võlgnikult täiteasjas või mitmes täiteasjas kalendriaasta jooksul saadud kohtutäituri põhitasu summa on ministri määratud tasemest väiksem. Oluline on siin tähele panna, et kui ühe võlgniku suhtes on täitmisel mitu täiteasja, siis elatise sissenõudmise tasu sellest ei suurene. Märgime ka, et perioodilise elatise toimikus ei pruugi võlgnikul olla üldse jooksvat võlga ja kohtutäituril puudub põhitasule õigus, kuid ka sellisel juhul peab kohtutäitur menetlust läbi viima kuni lapse täisealiseks saamiseni (sh igakuised pangaülekanded ja nõude arvestused).

Mõistame eelnõu koostaja soovi välistada olukord, kus täitemenetluse alustamisel nõutava ühekordse makse tegemine käib võlgnikel selgelt üle jõu ja, et täitemenetluse algatamisel ei olegi võlgnikul võimalik elatist vabatahtlikult tasuma asuda, teeme ettepaneku luua täiesti uuel regulatsioonil põhinev lapse perioodilise elatise nõude täitemenetluse alustamise tasu. Taoline alustamise tasu oleks suurusega 100 eurot, kuid see muutub sissenõutavaks iga täisaasta möödumisel arvates täitmisteate kättetoimetamisest.

13. KTS § 413 täiendamine teise lausega

Teeme ettepaneku jätta muudatusettepanek eelnõust välja. Kohtutäituri tasu nõue on tsiviilõiguslik nõue, millele laieneb TMS § 481 regulatsioon. Puudub õigusteoreetiline argument, mispärast tekitatakse erinevus kohtutäituri tasu nõuetele sõltuvalt põhinõudest ja veel omakorda ka eristatakse teatud juhtudel kohtutäituri tasu nõue muulaadsest tsiviilõiguslikust nõudest.

14. KTS § 56 täiendamine punktiga 3

Teeme ettepaneku jätta muudatus eelnõust välja. Märgime, et kohtu antavad korraldused võivad olla mitmeti tõlgendatavad või abstraktsed (näiteks annab kohus juhise viia perioodilise elatise toimikus lahku perioodilise elatise ja kogunenud elatisvõlgnevuse sissenõudmiseks seatud võlgniku pangakontode või sissetuleku arestide tingimused vms), milliseid ei ole võimalik tehniliste lahenduste puudumisel täita vms. Lisaks ei selgu eelnõust, kes hindab korralduse või juhise täitmise mittenõuetekohasust? Lisaks on oluline pöörata tähelepanu, et muudatusettepanekuga sarnases kaasuses on võimalik alustada distsiplinaarmenetlus KTS § 56 p 1 alusel, kuid üksnes juhul, kui kohustused on jäetud täitmata või täidetud mittenõuetekohaselt süüliselt. Eelnõuga kavandatavalt on võimalik distsiplinaarsüüteoks pidada ka juhtumit, kus kohtutäituri süüd ei tuvastata või see puudub sootuks. Väheoluline ei ole märkida ka seda, et TsMS kohaselt on kohtul võimalik trahvida kohustatud isikut, kui jäetakse kohtu antud korraldus täitmata.

15. KTS § 78 p 16 kehtetuks tunnistamine

Teeme ettepaneku jätta muudatus eelnõust välja. Ei nõustu seletuskirja lk 30 väidetuga, justkui puudutaks KTS § 78 p 16 kehtetuks tunnistamine üksnes menetlusosalisi, kes saavad vajalikud andmed ka kohtutäiturilt või täitmisregistrist. Pigem tuleb säte ümber sõnastada nii, et Kojal on õiguslik alus ja ülesanne väljastada täitemenetluste andmeid selleks õigustatud isikutele. Hetkel teenindab Koda lisaks võlgnike, sissenõudjate, uurimisorganite, pankrotihaldurite ja usaldusisikute avaldustele füüsilisele vastamisele ka muid õigustatud isikuid X-tee teenuste kaudu, samuti saavad riigi sissenõudjad näha menetlusandmeid Koja infosüsteemis. Sätte kehtetuks tunnistamisega lõpeb Koja ülesanne andmeid väljastada, mistõttu ei saa eelnimetatud enam operatiivselt neile vajalikke täitemenetluste andmeid.

16. PankrS täiendamine §-ga 1934

Teeme ettepaneku asendada sätestatud kuupäev 1.01.2026 seaduse üldise jõustumise ajaga. Koda kavandab ka tänavu korraldada eksamid ja ilmselt oleks võimalikele eksamil osaleda soovijatele soodsam anda neile veel üks võimalus läbida eksam varasemate tingimuste kohaselt nii, et kohtutäituri abiks saamisega kaasneks pankrotihaldurina tegutsemise õigus samaväärselt eksami varem edukalt sooritanutega.

Muud ettepanekud:

1. Koja kutsekogu juhatuse õiguste täpsustamine haldusjärelevalve teostamisel

Kaasnevalt eelnõu § 2 punktiga 55 teeme ettepaneku
1) asendada PankrS § 70 lõikes 6 sõnad „punktides 1–7“ sõnadega „punktides 1–8“ ja täiendada § 70 lõikega 8: „Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib kutsekogu juhatus taotleda Koja aukohtult distsiplinaarvastutuse kohaldamist.“
2) muuta SanS § 192 lg 5 p 3 ja sõnastada see järgmiselt: „esitada saneerimisnõustajale arvamusi, soovitusi ja ettekirjutusi.“ ja täiendada § 192 lõikega 6: „Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib kutsekogu juhatus taotleda Koja aukohtult distsiplinaarvastutuse kohaldamist.“
3) muuta FIMS § 56 lg 5 p 3 ja sõnastada see järgmiselt: „esitada usaldusisikule arvamusi, soovitusi ja ettekirjutusi.“ ja täiendada § 56 lõikega 6: „Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib kutsekogu juhatus taotleda Koja aukohtult distsiplinaarvastutuse kohaldamist.“

Ettepanekuga soovime ühtlustada kutsekogu juhatuse õigusi haldusjärelevalve teostamisel kutsekogu liikmetest pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate ning ka usaldusisikute üle. Erinevalt SanS-st ja FIMS-st ei näe PankrS ette kutsekogu juhatusele õigust esitada haldusjärelevalve läbiviimisel pankrotihaldurile arvamusi ja soovitusi. Küll aga annab PankrS maksejõuetuse teenistusele õiguse esitada haldurile arvamusi, soovitusi ja lisaks ka ettekirjutusi.

Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (millega kutsuti ellu ka maksejõuetuse teenistus) on märgitud, et lisaks teostaks teenistus haldusjärelevalvet pankrotihaldurite üle, kuid seda täiendavalt Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, kes on peamine haldusjärelevalve teostaja pankrotihaldurite üle. Samuti on eelnõu seletuskirjas märgitud, et koosmõjus PankrS §-ga 67 on peamine haldusjärelevalve teostaja Koda. Sellest nähtub, et seadusandja eesmärgiks oli näha ette maksejõuetuse teenistusele järelevalve teostamisel sekundaarne roll. Maksejõuetuse teenistus teostab haldusjärelevalvet pankrotihalduri üle pankrotimenetluse seaduspärase läbiviimise ning pankrotimenetluse kulude otstarbekusega seoses (PankrS § 70 lg 3, § 1921 lg 2). Haldusjärelevalvemenetluse esemeks PankrS § 70 järgi võivad olla igasugused halduri pankrotiseaduses sätestatud kohustuste rikkumised, millest praktikas on sagedasemad halduri tegevusetus pankrotimenetluse läbiviimisel. Haldusjärelevalvemenetluses saab kontrollida ka halduri poolt võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist, halduril võimaliku huvide konflikti esinemist jne.

Haldusjärelevalve läbiviimine võib jääda sisult vaid näiliseks, kui järelevalve teostajal ei ole volitusi rakendada sanktsioone järelevalvealuse isiku üle või ei ole järelevalve all oleval isikul kohustust aidata kaasa haldusjärelevalve eesmärkide saavutamisele. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud, et Koja kutsekogu juhatusele ei ole erinevalt maksejõuetuse teenistusest seadusega antud õigust esitada pankrotihaldurile arvamusi ega soovitusi, milline õigus on tal aga saneerimisnõustajate ja usaldusisikute üle haldusjärelevalve teostamisel. Arvamuste ja soovitustega saab nii Koda kui ka maksejõuetuse teenistus aidata kaasa ühtse maksejõuetuse praktika kujundamisele pankrotimenetluses (KTS § 78 p 7, PankrS § 1921 lg 3). Arvamus ja soovitus ei ole haldurile täitmiseks kohustuslik, kuid haldur peaks kutsekogu juhatuse või maksejõuetuse teenistuse seisukohtadega pankrotimenetluses mõistlikult arvestama. Arvamuse ja soovituse andmise eelduseks ei ole halduri kohustuste rikkumise tuvastamine haldusjärelevalvemenetluses. Küll aga on ettekirjutuse tegemine kohane vahend rikkumise tuvastamisel nii pankrotihalduri, saneerimisnõustaja kui ka usaldusisiku kutsetegevuses selle lõpetamiseks, kahjude hüvitamiseks või olukorra taastamiseks.

Kuivõrd PankrS sätestab maksejõuetuse teenistuse pädevuse juhuks, kui tehtud ettekirjutus jääb täitmata, siis on asjakohane sätestada taoline pädevus ka kutsekogu juhatusele. Ilmselt ei ole mõttekas anda kutsekogu juhatusele sunniraha määramise õigust, vaid lugeda ettekirjutuse täitmata jätmine aukohtumenetluse algatamise aluseks ja jõuda sanktsiooni rakendamisele läbi distsiplinaarmenetluse kas Koja või Advokatuuri aukohtus.

2. PankrS § 65 lg 11, 112 ja 113 muutmine ja lg 111 kehtetuks tunnistamine

Seonduvalt PankrS kavandatava muutmisega teeme ettepaneku muuta ja sõnastada ümber PankrS § 65 lg-d 11, 112 ja 113:

„(11) Kui kohus on kuulutanud pankroti välja käesoleva seaduse § 15 lõikes 21 või füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 45 lõike 2 või § 15 lõikes 9 nimetatud olukorras ja võlgnikul ei ole pankrotimenetluse kulude katmiseks piisavalt vara, määrab kohus halduri tasu käesoleva seaduse § 23 lõigete 1–4 alusel või § 65 lg 113 alusel.
(112)Riigi vahenditest hüvitatakse halduri tasu ja kulutused tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 lõikes 2 sätestatud ulatuses, sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks.
(113) Füüsilise isiku pankrotimenetluses võib haldur taotleda tasu toimingutasuna, mis ei või olla suurem kui kolmekordne töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud alampalga määr. Toiminguks on kogu pankrotimenetluse läbiviimine. Kui haldur soovib taotleda tasu toimingutasuna, peab ta sellest ja selle taotletavast suurusest kohtule ja võlausaldajatele teatama võlausaldajate I üldkoosolekul ega pea pidama tööaja arvestust. Võlausaldaja taotlusel võib kohus tasu määramisel halduri poolt taotletud toimingutasu vähendada, kui haldur on menetluse läbiviimisel oluliselt rikkunud enda kohustusi.“

Teeme ettepaneku tunnistada kehtetuks PankrS § 65 lg 111.

Selgitame, et Riigikohus, Euroopa Liidu direktiivid ja õigusteoreetikud on korduvalt rõhutanud, et pankrotimenetlus ja menetluskulud peaksid olema mõistlikult ettenähtavad. See peaks kehtima ka pankrotihalduri tasu suhtes. Kui pankrotihaldur on võlausaldajate I-le üldkoosolekule ja kohtule teatanud, et viib menetlust läbi toimingutasuga ning teatanud ka selle suuruse ja keegi sellele üldkoosolekul vastuväiteid ei esitanud, siis on pankrotihalduril menetluse läbiviimisel õigustatud ootus saada planeeritud tasuna üldkoosolekule ja kohtule teatatud tasu. Kuna raha väärtus on ajas langev ning pankrotihaldur saab tasu kätte pärast menetluse lõppu, peaks olema õigustatud rakendada analoogiat PankrS § 23 lg 4 viimase lause loogikaga selles suhtes, et rakendada tuleb kehtivat alampalga määra tasu määramise ajal.

Kohati on menetluste läbiviimisel arvestuslikke töötunde rohkem ja kohati vähem. Probleemiks on, et paljudes menetlustes jääb halduril tehtud töö eest tunnitasuna arvestatud või toimingutasuna taotletud ja väljamõistetud raha saamata, kuna pankrotivara puudub ja ka menetlusabi ei kata tehtud tööd täielikult. Füüsilise isiku menetluse töömaht sõltub paljuski võlausaldajatest, võlgnikust ja mitmetest muudest asjaoludest oluliselt rohkem kui tegelikust pankrotivarast. Oleks ebaõiglane, kui suure töömahuga menetlustes (regulaarselt) jääb pankrotivara puudumisel halduril osa töötasust saamata ja seda ei kompenseeriks mitte miski. Oleme seisukohal, et justnimelt seoses selle välistamise mõttega kehtestas seadusandja maksejõuetuse revisjoni tulemusel toimingutasu võimaluse füüsiliste isikute menetlustes. Tegemist on nn keskmise tasuga, mis aitab kompenseerida osades menetlustes tehtud töö eest vältimatult saamata jäävat tasu.

3. KTS § 35 sätestatud täitemenetluse põhitasude suurendamine

Koda peab vajalikuks lisada eelnõusse lisaks KTS § 35 pealkirja muutmisele ka selle sisuline muutmine. Märgime, et sissenõude summast sõltuvad põhitasu määrad on püsinud praegusel kujul alates 10. juunist 2018. Aastatel 2019-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 47,4 %. Tarbijahinna indeksi kasv väljendub ka täitemenetluses eelkõige töötjate palgasurves (keskmine brutokuupalk tõusis Statistikaameti andmetel tegevusalal „Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus“ aastatel 2019 kuni 2024 1781 eurolt 2543 eurole ehk 42,8 %), büroo ülalpidamiskuludes, aga suurenenud on ka kindlustusmaksed (Koja andmetel 2019. aastal 600-800 eurolt 2025. aastal 2500-5500 eurole). Kohtutäituritele on pandud mitmeid suuremahulisi, kuid tasustamata ametiülesandeid – näiteks elatisabi avalduste menetlemine ja maksete arvestuse pidamine. Teeme ettepaneku tõsta KTS § 35 lg 1 sätestatud tasumäärasid valdavalt 31,4 % (kuni 5000 euro suuruste nõuete puhul keskmiselt 22,5 %) ning kehtestada uued tasumäärad selliselt:

Sissenõude summad kuni … eurot
Kohtutäituri põhitasu määr eurodes
         35
25
         65
45
       130
75
       200
110
       300
130
       400
140
       500
160
       750
220
     1000
290
     1500
380
     2000
480
     2500
580
     3000
650
     4000
700
     5000
750
     6000
810
     7000
860
     8000
940
     9000
1020
  10 000
1120
  12 500
1300
  15 000
1500
  17 500
1700
  20 000
1900
  25 000
2200
  50 000
2900
  75 000
4000
100 000
5100
150 000
6400
200 000
7700
250 000
8600
350 000
9300
500 000
10000

Ettepaneku kohaselt ei tõstetaks kohtutäituri tasu määrasid, mida arvutatakse kuni 65 euro suuruselt nõudelt. Need tasumäärad on summaliselt küll tagasihoidlikud, kuid moodustavad põhinõudest 71 % ja rohkem. Seetõttu ei pea me kõnealuste tasumäärade tõstmist põhjendatuks, kuna see võib minna vastuollu tasumäära mõõdukuse põhimõttega, mille alusel on Riigikohus hinnanud kohtutäituri tasumäärade põhiseaduslikkust. Riigikohus on üldkogu 25.01.2018 asjas nr 2-15-17249 tehtud kohtuotsuse punktides 66 ja 67 sedastanud, et kohtutäituri tasu maksmise kohustus riivab ehk mõjutab ebasoodsalt tasu maksma kohustatud isiku (võlgniku), aga ka sissenõudja PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõigust. Riigikohus viitab sama lahendi punktis 70 riigi kohustusele luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem. Toimiv täitesüsteem kaitseb ka võlgnikke nõuete n-ö eraviisilise sundtäitmise eest. Esitatud eesmärke saab seetõttu pidada põhiseadusega kooskõlas olevateks.

Eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendiga tunnistati toonased KTS § 35 lg 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevateks. Riigikohus küll ei nõustunud väitega, et suurema nõude puhul on suurem ka töömaht, kulu ja risk, mistõttu peab ka tasu olema vastavalt suurem. Üldkogu märkis, et selline üldistus ei pruugi olla õige ja seda iseäranis hüpoteegiga tagatud nõuete puhul. „Ei saa luua ühest seost sellega, et mida suurem on sissenõude summa, seda suuremad on sellise nõude menetlemise kulud,“ nentis Riigikohus (25.01.2018 asjas nr 2-15-17249 tehtud kohtuotsuse p 83). Koda on analüüsinud nõuete täitmist sõltuvalt nõude suurusest ja leidnud, et kui kuni 65 euro suurustest nõuetest täidetakse täitemenetluses ühe laekumisega 65 % juhtudest, siis üle 300 euro suurustest nõuetest täidetakse ühe laekumisega alla 5 % juhtudest. Seega on suuremate nõuete sundtäitmisele pööramine toiminguterohkem (rohkem tuleb teha rutiinseid võlgniku ja tema vara andmete kontrolle, laekumiste ja kannete arv on suurem, vajadusel muuta arestimisakte, lahendada kaebuseid jms). Märkimata ei saa jätta ka kohtutäituri vastutust, mis just suuremate nõuete täitmisele pööramisel on ilmselgelt suurem (kaasa arvatud täitetoimingute paljususest ja keerukusest tingitud riskid).

Arvestades, et Riigikohus lähtus KTS § 35 lg 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel sellest, et kõnealuses kaasuses oli täitmisel hüpoteegiga tagatud nõue, milles kohtutäituri tasu arvatakse maha hüpoteegiga tagatud vara müügi tulemist, teeme ettepaneku kõrvaldada hüpoteegiga tagamata nõuete sundtäitmisele pööramisel kohtutäituri tasu ülempiir. Teeme ettepaneku, et kohtutäituri tasumäär oleks hüpoteegiga tagamata nõude puhul, mis ületab 500 000 eurot, 8708 eurot, millele lisandub 1 % 500 000 eurot ületavast osast.

Arvestades, et kohtutäituri põhitasu nõutakse sisse võrdeliselt sissenõutud põhinõudega ning mitte kõikide nõuete täitmine ei ole kiire, ning vähemalt tasumäärade muudatuste järgselt on küllaltki suur varasemalt kehtinud tasumäärade alusel laekuvate tasude osakaal, siis hindame, et kohtutäiturite tulud võiksid põhitasumäärade suurendamisest tõusta esimesel aastal 10 %. Järgnevatel aastatel mõju sissetulekute suurenemisele kindlasti tugevneb.

Lisame juurde, et Koja ametikogu liikmemaksu deklaratsioonide alusel on igakuised laekumised kõikide kohtutäiturite tasudest vahemikus 1-1,6 miljonit eurot, eeldatav kasv seega 100-160 tuhat eurot kuus. Kokku on kohtutäituri büroodes tööl ca 270 töötajat. Kui arvestada pool laekumistest personalikuludeks, teeb see ühe töötaja kohta suurendatud tariifide tingimustes palgatasemeks 1500-2400 eurot kuus, mis jääb Statistikaameti andmetel avaliku halduse tegevusalal makstavast keskmise palgast oluliselt madalamaks ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusalaste teadmistega personali värbamisel ei ole selline palgatase konkurentsivõimeline.

Mis puutub eelnõu koostaja kommentaari, et võlgnike ostu- ja maksevõime ei ole võrreldav mittevõlgnike omaga, siis juhime tähelepanu, et mitte kõik võlgnikud ei ole täitemenetluse lõpuni varatud. Töötasu alammäär on suurenenud 2018. aasta 500 eurolt 2026. aastal 946 eurole ehk 89,2 %, Statistikaameti andmetel on üldine keskmine brutokuupalk tõusnud 2018. aasta 1310 eurolt 2025. aastal 2092 eurole ehk 59,7 % ja keskmine vanaduspension 2018. aasta 440,70 eurolt 2025. aastal 803,70 eurole ehk 82,4 %. Seaduse eelnõu on kavandatud kujul aga suunatud hoopis kohtutäituri tasumäärade vähendamisele (vt eelnõu § 2 p-d 18, 31 ja 32).

4. KTS § 36 sätestatud täitetoimingu kindla määraga põhitasude suurendamine

Kehtivad määrad on arvestades täitetoimingute mahtu (näiteks kinnisasja väljaandmisel) väga tagasihoidlikud, arvestades, kui palju kulub praktikas täitetoimingu läbiviimisele aega. Sageli tõstetakse isikuid välja mitu päeva ja tihti ei olegi tasu võimalik väljatõstetavalt isikult sisse nõuda. See omakorda tähendab, et kohtutäitur töötab sissenõudjalt saadud ettemaksu summast, mis on veel väiksem kui põhitasu määr. Sama olukord on lapsega suhtlemise korra täitmisel, kus väga tihti on kohtutäitur kahe vaidleva poole emotsioonide tõttu väga keerulises olukorras ja peab lisaks täitetoimingule endale tegelema selgituskohustusega ja paisuva kirjavahetusega. Leiame, et põhjendamatu on tasumäärade erinevus kaasomanikevahelise enampakkumise korral (450 eurot) ja avaliku enampakkumise korraldamise korral, millega lõpetatakse kaas- või ühisomand (278 eurot). Teeme ettepaneku need määrad võrdsustada ja viia sõltuvusse varaesemete arvust, milliste ühis- või kaasomand tuleb lõpetada. Sagenenud on kaas- või ühisomandi lõpetamise otsuste täitmised, mille tasumäär ei ole vastavuses tehtud toimingu mahuga. Keskmiselt kulub kaas- või ühisomandi otsuse täitmiseks 6 h, mis kehtiva määra järgi on 278 eurot (u 46 eurot tunnis). Sagenenud on kohtuotsused, mis seavad resolutiivosas piiranguid, ehk otsused ei ole ühetaolised ja kohtutäitur on sunnitud igale menetlusele lähenema individuaalselt. Tulemi jagamisel peab arvestama ka korteriühistu pandiõigusega ja ühinenud sissenõudjate nõuetega. Ettepanek on tõsta tasusid ning kehtestada ettemaksu summad samas määras põhitasuga. Seda liiki täitetoiminguid ei saa teostada menetleja arvel või eeldada, et sundtäitmist viiakse läbi muudest tasuliikidest saadud raha arvel. Kohtupraktikas on juhitud tähelepanu, et lisatasu ei ole mõeldud kompenseerima seadusandja poolt kunstlikult madalal hoitavat põhitasu (Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2023 määrus tsiviilasjas 2-22-10507).

5. KTS § 371 sätestatud tasumäärade suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 371 sätestatud tasumäärasid ja kehtestada toimiku avamise tasuks 30 eurot ning toimingute tegemise kuutasu 5 eurot. Muudatus on seotud ülalesitatud ettepanekuga täitemenetluse alustamise tasu muutmiseks ja üldise elukalliduse suurenemisega.

6. KTS § 38 lg 1 ja 2 sätestatud tasumäärade suurendamine

KTS § 38 lg 1 ja 2 sätestatud tasumäärad pärinevad põhimõtteliselt 2010. aastast. Teeme ettepaneku suurendada tasumäärasid 50 % arvestades THI muutumisega (aastatel 2010-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 80,0 %). Peame vajalikuks ka sätestada, et hagi tagamise toimingud on ühekordsed, mitte jätkuvad. Täitemenetluses on mitmeid näiteid, kus hagi tagamise toiminguid nõutakse kohtutäiturilt korduvalt (näiteks teesulgude korduvad avamised teadmata aja jooksul), mistõttu osutuvad hagi tagamise täitemenetlused prognoosimata mahukusega menetlusteks. Ettepaneku kohaselt tuleks hagi tagamise nõude täitmiseks lugeda kohtutäituri ühekordset täitetoimingut (näiteks pangakontole maksejuhiseta aresti seadmine, teetõkke kõrvaldamine, andmete avaldamise lõpetamine vms), mitte aga soovitud olukorra korduvat taastamist sama täiteasja raames.

7. KTS § 401 kehtetuks tunnistamine

Teeme ettepaneku tunnistada kehtetuks KTS § 401 ja mitte võimaldada kohtutäituri põhitasu madalamat määra, kui nõue täidetakse elektroonilise arestimissüsteemi kaudu. Sätte rakendamine on tekitanud arusaamatust nii võlgnikes kui ka kohtutäiturites. Näiteks, kuidas õigesti arvestada kohtutäituri põhitasu olukorras, kus vaid osa arestisummast täidetakse elektroonilise arestimissüsteemi kaudu kolme tööpäeva jooksul või laekub osa nõudest kohtutäituri arveldusarvele kolme tööpäeva jooksul võlgniku töötasu või muu sissetuleku arestimise tulemusel ja osa elektroonilise arestimissüsteemi kaudu. Lisaks diskrimineerib see säte võlgnikke, kelle pangakontod on juba varem arestitud muu täitemenetluses oleva nõude katteks, kuna neil ei ole mingil moel võimalik pangakonto elektroonilise arestimissüsteemi kaudu tasuda uut nõuet isegi juhul, kui selle nõude täitmiseks koos pooles ulatuses kohtutäituri tasuga vajalik raha on pangakontol olemas. Vastavalt seatud arestide järjekorrale kannab pank raha varasema nõude katteks, millele rakendatakse täispõhitasu.

8. KTS § 411 sätestatud tasumäära suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 411 sätestatud tasumäära 20 % arvestades THI muutumisega sätte jõustumisest 2021. aastal (aastatel 2021-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 41,4 %).

9. KTS § 42 sätestatud tasumäära suurendamine
Teeme ettepaneku suurendada KTS § 42 sätestatud tasumäära 20 % arvestades THI muutumisega tasumäärade viimatisest korrigeerimisest 2021. aastal (aastatel 2021-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 41,4 %).

10. KTS § 451 sätestatud tasumäära suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 451 sätestatud korteriühistu nõude töötlemise tasu suurust. Hetkel kehtiv määr 90 eurot ei kata korteriühistu nõude väljaselgitamiseks tehtud ajakulu, kuna sageli korteriühistu ei vasta või vastab ebakorrektselt. Sellega kaasneb kohtutäiturile tavapärasest suurem selgitustöö ja lisapöördumised, kuna korteriühistu ei mõista tõendi esitamise vajadust ega oska seda formuleerida. Kohtutäitur ei saa aga ilma tõendita korteriühistu pandiõigust sisustada. Tasu kehtestanud seaduseelnõu 291SE seletuskiri ei anna vastust, millistest põhimõtetest lähtuvalt tasu omal ajal kehtestati. Arvestades praktikat ja korteriühistu tõendi saamiseks tehtavat ajakulu, oleks õiglane tõendi saamiseks tehtud töö eest nõuda 200 eurot.

11. KTS § 47 sätestatud tasumäära suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 47 tasumäära 20 % arvestades THI muutumisega tasumäärade viimatisest korrigeerimisest 2021. aastal (aastatel 2021-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 41,4 %). Teeme ettepaneku, et kui täitetoimingut tuleb täitedokumendis nõutu kohaselt teha töövälisel ajal (tööpäeviti 0:00-8:00 ja 17:00-24:00, laupäeviti, pühapäeviti või riiklikel pühadel), siis on kohtutäituri tunnitasu tavamäärast 25 % kõrgem. TLS § 45 seab tööandjale kohustuse maksta töötajale kõrgendatud töötasu, kui tööaeg langeb ööajale või riigipühale ning täitedokumendi resolutsiooni sätestamisel peab arvestama kohtutäiturile TLS § 45 sätestatud kohustuse täitmiseks vajaliku ressursi tagamise vajadusega. Leiame, et erinevalt tavaolukorrast, kus tööandja otsustab ise oma töökorralduse, ei ole täitedokumendi täitmisel kohtutäitur vaba töökorralduslikke otsuseid langetama.

12. KTS § 48 sätestatud tasumäära suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 48 sätestatud tasumäära 20 % arvestades THI muutumisega tasumäärade viimatisest korrigeerimisest 2021. aastal (aastatel 2021-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 41,4 %).

13. KTS § 49 sätestatud tasumäära suurendamine

Teeme ettepaneku suurendada KTS § 49 sätestatud kohtutäituri tasu alam- ja ülemmäära pärandi inventuuri eest 250 % arvestades THI muutumisega (aastatel 2010-2025 on tarbijahinna indeks kasvanud Statistikaameti andmete kohaselt 80,0 %) ja tegeliku ajakuluga inventuuri läbiviimisel. Ajakulu, mida kohtutäiturid kulutavad hetkel inventuuride läbiviimiseks, on hinnanguliselt 5 h (praegust tasu alammäära arvestades 7 eurot/h), mis teeb selle läbiviimise kohtutäiturile kahjumlikuks – büroo töötaja, kes on enamasti hõivatud inventuuride läbiviimisega, ei teeni välja oma töötasugi, mis ei ole jätkusuutlik. Tasu ülemmäär kehtib 2010. aastast sisuliselt muutmata kujul. Viimatine muudatus jõustus 1.01.2021, kui tõsteti tasu proportsiooni pärandvara nimekirja kantud vara hulka kuuluvate õiguste koguväärtusest 0,1 %-lt 0,15 %-le, kuid ülemmäär jäi muutmata. Kui enne 2021. aastat tuli kohtutäiturile maksta tasu ülemmääras, kui pärandvara ületas 3 336 000 eurot, siis alates 2021. aastast 2 224 000 eurot. Pärandvara nimekirja kantakse ka isiku kohustused, mille loetelu ja absoluutväärtus ületab enamasti isiku varaliste õiguste loetelu ja absoluutväärtuse. Enamus pärandvara inventuure on negatiivsed ja kohustuste maht ületab nö positiivse varamassi. Ei ole harvad juhud, kus varaks on vaid kohustused. Üleskutsemenetluses esitatavad nõuded ongi sageli ainsaks väljenduseks inventuuriaktis. Kehtiv õigus ei anna ühest selgust, kuidas arvestada isiku kohustuste koguväärtust kohtutäituri tasu arvestamisel. Kohtutäituri tasu peab olema suuruses, mis võimaldaks vähemalt antud tegevuse otseseid kulusid katta. Ei saa eeldada, et menetleja maksab riigi poolt pandud ülesande täitmisele peale. Inventuuri tegemisel ei ole kohtutäiturist kuidagi sõltuv, kui pärandajal puudub positiivne vara, aga inventuuri läbiviimise kohustus on notari määratud. Lisame juurde, et 1.02.2021 jõustunud PankrS § 15 lg 21 kohaselt eeldatakse juhul, kui on läbi viidud pärandi inventuur ja koostatud pärandvara nimekiri, et ajutist haldurit ei ole vaja määrata, ning võlgniku pärandvara pankrot kuulutatakse välja või lõpetab kohus menetluse pankrotti välja kuulutamata. See tähendab, et pärandvara inventuuri tellija (reeglina pärija) vabaneb ajutuise halduri tasu maksmise kohustusest, mille maksimummäär riigieelarvest tasustamisel on 946 eurot. Leiame, et kehtiv pärandvara inventuuri tasu alammäär 35 eurot on kohtutäituri tegelikku töömahtu ja PankrS § 15 lg 21 sätestatut arvestades põhjendamatult madal tasu isegi juhul, kui pärijaks on alaealine ja kus pärandvara inventuuri läbiviimine on kohustuslik. Seetõttu teeme ettepaneku täpsustada KTS § 49 lg 2 sõnastust tervikuna ja sõnastada see järgmiselt: „Kohtutäituri tasu on 0,15% pärandvara nimekirja kantud vara hulka kuuluvate õiguste ja kohustuste koguväärtusest absoluutsuuruses, kuid mitte vähem kui 90 eurot ja mitte rohkem kui 5 000 eurot.“

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Janek Pool
Koja aseesimees esimehe ülesannetes


Jaan Lõõnik, [email protected], 6464619
Piret Altosaar, [email protected], 6463773