Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21. aprilli 2021. a määruse nr 17 „Majutusteenuse osutamise nõuded“ muutmine

31.03.2026

Majandus- ja tööstusministri määruse „Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21. aprilli

2021. a määruse nr 17 „Majutusteenuse osutamise nõuded“ muutmine“ eelnõu

seletuskiri

1.Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Määruse eelnõu eesmärk on viia ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21.04.2021. a määrus

nr 17 „Majutusteenuse osutamise nõuded“ kooskõlla bürokraatia vähendamisele suunatud

atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduses tehtud muudatustega

(Riigikogus vastu võetud 25.02.2026). Muudatuste kohaselt lõpetatakse Terviseameti

järelevalve turismiseaduse alusel kehtestatud majutusteenuse hügieeni- ja terviseohutuse

nõuete üle (TurS § 30 lg 2 p 2 tunnistatakse kehtetuks).

Muudatuse eesmärk on kõrvaldada dubleeriv terviseohutuse kontroll majutuskohtades, kuna

terviseohutuse nõuded on piisavalt reguleeritud valdkonna teistes õigusaktides (näiteks

veeseadus, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus), millega tagatakse tervisekaitse. Seetõttu

vähendatakse ebavajalikke nõudeid, mis on kehtestatud turismiseaduse alusel, et tagada selgus,

lihtsus ja ressursside parem suunamine.

Määruse muudatustega:

 kõrvaldatakse dubleerivad terviseohutuse nõuded, jättes kehtima üksnes majutusteenuse

sisuliseks toimimiseks vajalikud tingimused;

 väheneb ettevõtjate halduskoormus ja dubleeriv järelevalve.

Kehtima jääb ettevõtja üldine kohustus tagada ohutu teenus. Määrusega ei kehtestata uusi

kohustusi ja väheneb halduskoormus.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Määruse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna turismi õigusnõunik Kati Kikas (5885 1120, [email protected]) koostöös Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiuosakonna nõuniku Sille

Pihlakuga ([email protected]). Mõjusid hindas Sotsiaalministeeriumi analüüsiosakonna

analüütik Evelin Tähtväli ([email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi tegi Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja keeletoimetas Justiits- ja Digiministeeriumi

õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Riigikogus 25.02.2026. a vastu võetud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste

seaduste muutmise seadusega (bürokraatia vähendamine), eelnõu 761SE1. Seaduse §-ga 8

tunnistatakse kehtetuks Terviseameti järelevalvepädevus TurSi alusel majutusteenuse

terviseohutuse nõuete täitmise üle.

1 Kättesaadav Riigikogu veebilehel: Eelnõu - Riigikogu.

Eelnõuga muudetakse ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21.04.2021. a määrust nr 17

„Majutusteenuse osutamise nõuded“ 01.05.2021. a jõustunud redaktsioonis RT I, 22.04.2021,

11.

2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb kahest paragrahvist: §-s 1 on esitatud sisumuudatused ja § 2 sätestab määruse

jõustumise.

2.1. Kehtiv kord ja muutmise vajadus

Kehtiv määrus sätestab detailseid nõudeid joogiveele, valgustusele, ruumide korrashoiule,

pesemisvõimalustele, desinfitseerimisele, rätikute ja voodipesu vahetusele jms. Need nõuded

täpsustavad TurSi §-st 19 tulenevat kohustust tagada piisavad hügieenitingimused. Seadusest

tuleneva Terviseameti nende nõuete üle järelevalve pädevuse kaotamise tõttu, aga samuti

bürokraatia ja dubleerivate nõuete vähendamise eesmärgil tehakse muudatused ka määruses.

Kehtima jääb põhimõte, et ettevõtja vastutab teenuse ohutuse eest, mis tuleneb vastutuse

üldisest regulatsioonist (võlaõigus, tarbijakaitse, nakkushaiguste ennetus). Samuti jääb kehtima

põhimõte, et Terviseamet saab jätkata sekkumist tervisele ohtlike tegurite selgitamiseks (näiteks

saastunud joogivesi, nakkushaiguste puhang).

Seetõttu tunnistatakse kehtetuks sätted, mis on otseselt seotud Terviseameti järelevalvega

TurSi alusel:

 joogivee kvaliteedi ja varustatuse nõuded, vee temperatuuri vahemikud (§ 3),

 valgustuse nõuded (§ 4),

 hügieenitingimuste nõuded (§ 6),

 ulatuslikud koristusnõuded (§ 8).

TurSi § 19 lõige 2 kohustab majutusteenuse osutajat tagama majutusettevõtte liigi eripära

arvestavad majutus- ja puhkevõimalused ning piisavad hügieenitingimused. Sama paragrahvi

lõikes 3 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile ülesandeks kehtestada majutusteenuse

kasutaja mugavuse ja ohutuse eesmärgil täpsemad nõuded. Muudatustega tagatakse

majutusteenuse elementaarsed hügieenitingimused vaid teenuse miinimumnõuete tasemel §-

s 21, jättes alles vaid need sätted, mis on vajalikud majutusteenuse olemuse tõttu.

2.2. Sisu ja võrdlev analüüs

Paragrahv 1

Punkt 1. Määrust täiendatakse §-ga 21 „Terviseohutuse põhinõuded“, mille lõige 1 sätestab

üldise terviseohutuse tagamise põhimõtte: majutusteenust korraldatakse viisil, mis tagab

külastaja terviseohutuse ja vähendab nakkuste leviku riski.

Miinimumnõuded tähendavad ruumide ja pindade puhtust, vajaduse korral desinfitseerimist,

kahjurite ennetust, voodipesu ja rätikute puhtust, juurdepääsu puhtale veele, seebile, käte

kuivatamise võimalusele ning joogivee ohutuse tagamist.

Puhtuse tagamise ja terviseriski vältimise üldine kohustus tuleb ka nakkushaiguste

ennetamise ja tõrje seadusest, mis reguleerib juriidiliste ja füüsiliste isikute kohustusi

nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel. Seadus ei sätesta üksikuid tehnilisi meetmeid ega

konkreetseid toiminguid, vaid loob üldise kohustusliku raamistiku, mille kohaselt tuleb vältida

olukordi, mis võivad kaasa tuua nakkushaiguste leviku.

Joogivee ohutus on täpsemalt reguleeritud veeseaduses: majutusettevõttes pakutav joogivesi

peab olema majutusteenuse kasutajale ohutu ning vastama joogivee kvaliteedinõuetele.

Joogivee ohutusega seotud terviseriskide juhtimine toimub veeseaduse ja selle alusel

kehtestatud sotsiaalministri 24. septembri 2019. a määruse nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja

kontrollinõuded ja analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded“ alusel.

Terviseametil säilib pädevus sekkuda tegeliku terviseriski korral eelnimetatud õigusaktide

alusel, kui oht on seotud nakkushaiguste, joogivee kvaliteedi või muu keskkonnatervishoiu

riskiga. Samuti pakub Terviseamet terviseohutusega seotud küsimustes nõustamist, on teinud

oma välisveebis kättesaadavaks juhendmaterjale ja teabelehti, mis on mõeldud majutussektori

osalistele.2 Oluline on rõhutada, et ka nimetatud materjalid käsitlevad peamiselt veeohutust,

kahjuritõrjeteenuste korraldamist ja vahendite kasutamist ning nakkushaiguste ennetamist ja

tõrjet, mis aitavad majutusteenuse osutajatel korraldada teenuse osutamist tervisele ohutult.

Lõige 2 loetleb miinimumnõuded, mis TurSis reguleeritud eri liiki majutusettevõtetes (loetelu

§-s 18) külastajale tagatakse: juurdepääs joogiveele ja võimalus elementaarseks isiklikuks

hügieeniks. Tegemist ei ole uue kohustusega, vaid olemasolevate nõuete lihtsustamisega,

vähendades seniste detailsete tehniliste juhiste hulka ja suurendades teenuseosutaja

paindlikkust teenuse kujundamisel. Vajaduse korral täiendavad neid nõudeid määruse 2. peatüki

liigipõhised erinõuded.

Lõige 3 sätestab lihtsustuse muudele majutusteenustele (majutusettevõtete liikidele), mida ei

ole TurSis eraldi reguleeritud (nt telkimis- või loodusteenused). Sellistel juhtudel ei kehti neile

teenustele määruse 2. peatükis kehtestatud majutusettevõtete liigipõhised nõuded, vaid lähtuda

tuleb majutusteenuse osutamise üldnõuetest. Muudatusega nähakse ette, et selliste

majutusteenuste puhul tagab teenuseosutaja klientidele kas juurdepääsu joogiveele või teavitab

neid enne teenuse kasutamist, et joogivesi tuleb ise kaasa võtta. Samuti tagatakse juurdepääs

tualetile. Muudatus arvestab paindlikult erinevate teenustega ja võimaldab pakkuda ka

madalama mugavustasemega teenuseid, lihtsustades senist korda.

Need nõuded tagavad hügieeniga seotud minimaalsed teenusstandardid ning on kaebuste või

teiste järelevalveasutuste tehtavate muude kontrollitoimingute käigus enamasti välisel vaatlusel

lihtsalt tuvastatavad, mistõttu ei ole vaja Terviseametile eraldi järelevalvekohustust seada.

Punkt 2. Paragrahvid 3, 4, 6 ja 8 tunnistatakse kehtetuks.

Paragrahv 3 – veega seotud nõuete kehtetuks tunnistamine.

Senine § 3 tunnistatakse kehtetuks. Joogivee kättesaadavuse nõue tuuakse üle lisatavasse § 21

teenusstandardi osana. Veetemperatuuri säte (kohustus soojendada vett kuni 65 ºC ning hoida

sooja vee temperatuuri vahemikus 50–55 ºC) jäetakse määrusest välja, ilma et veeohutuse või

tervisekaitse tase sellest väheneks. Veeohutuse ja nakkushaiguste (sh legionella bakteri

tekitatava legionelloosi) ennetamine on tervikuna reguleeritud veeseaduses ja sotsiaalministri

24. septembri 2019. a määruses nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ja

analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded“. Joogivee ohutuse probleemi (või muu

laiapõhjalise terviseriski) ilmnemisel tehakse riiklikku järelevalvet Terviseameti pädevuse

piires eriseadustes sätestatud alustel. Legionelloosi ennetamine ei seisne üksnes

veetemperatuuri reguleerimises, vaid tähendab ka süsteemi läbivoolutamist, seadmete hooldust

ja muid meetmeid. Joogivee ohutuse tagamine ning riskihinnangu koostamine toimub

veeseaduse ja määruse nr 61 alusel. Määrus nr 61 seab kohustuse, et joogivee käitlemisel ei tohi

2 https://terviseamet.ee/infomaterjalid-ja-sihtgrupiuuringud#infomaterjal-majutus.

rakendada meetmeid, mis otseselt või kaudselt võivad halvendada joogivee olemasolevat

kvaliteeti või saastata vett. Lisaks sätestab määrus, et joogivee käitlemisel joogiveega

kokkupuutuvad veevarustussüsteemi seadmed, veepuhastuskemikaalid, vahendid ja materjalid

ning nende tootmiseks kasutatavad lähteained ja koostised ei tohi halvendada joogivee

kvaliteeti ega ohustada inimese tervist otseselt ega kaudselt. Täpsemad juhised ennetamiseks

on Terviseameti veebilehel „Terviseameti tegutsemissoovitused Legionella bakteri avastamisel

joogivees“.

Joogiveeohutusega seotud tehnilised nõuded tulenevad lisaks ka ehitusseadustikust, mis

reguleerib ehitise ja selle tehnosüsteemide rajamist ja kasutamist – need peavad olema

kasutamisel ohutud. Majutusettevõtja peab tagama, et hoone veesüsteem oleks projekteeritud

ja kasutatav viisil, mis ei tekita legionelloosi ega muid ohte. Hoone veevärki ja sooja tarbevee

süsteemide ohutut kasutamist käsitletakse veel EVS 835:2014 standardis 835:2014 „Hoone

veevärk“, mille kohaselt tuleb soojaveevarustus projekteerida ja ehitada selliselt, et sooja vee

temperatuuri saab hoida vahemikus 50–55 ºC. Kõnealuse standardi kohaselt ei tohiks isikliku

hügieeni seadmest tuleva vee temperatuur ületada 65 ºC ega jääda kestvalt alla 55 ºC.

Paragrahvi 3 kehtetuks tunnistamine ei mõjuta määruse 2. peatükis sätestatud majutusettevõtete

liigipõhiseid nõudeid, kuna üldjuhul on neis majutusettevõttes veevarustus tagatud.

Paragrahv 4 – valgustuse nõuete kehtetuks tunnistamine.

Kehtivas määruses sätestatud üldsõnalised valgustusnõuded tunnistatakse kehtetuks, kuna need

ei loo lisandväärtust ega taga üheselt mõistetavat kvaliteeti. Valgustus sõltub ruumi

kasutusotstarbest ja tehnilistest lahendustest ning on tagatud juhul, kui hoone projekteerimisel

ja ehitamisel on järgitud head ehitustava ning asjakohaseid standardeid (nt EVS-EN

17037„Päevavalgus hoonetes“). Ehitusseadustiku kohaselt peab ehitis olema kasutamisel ohutu

ning vastama tervisekaitse- ja ohutusnõuetele. Seetõttu on valgustusega seotud avalik huvi

kaetud üldiste ehitus- ja tuleohutusnõuetega ning eraldi valgustusnõudeid ei ole

majutusettevõtetele vaja kehtestada.

Paragrahv 6 – hügieenitingimustega seotud nõuete kehtetuks tunnistamine.

Paragrahv 6 näeb ette nõuded käte pesemise ja kuivatamise võimalusele, ööpäevaringsele sooja

veega pesemise võimalusele ning tualeti kasutamisele. Selline detailsus ei ole vajalik, kuna

piisab § 21 üldisest nõudest tagada juurdepääs joogiveele, tualetile ja võimalus elementaarseks

isiklikuks hügieeniks. Lisaks sätestab määruse 2. peatükk eri liiki majutusettevõtetele pesemis-

ja tualettruumidega seotud jm hügieeninõuded.

Paragrahv 8 – korrashoiuga seotud nõuete kehtetuks tunnistamine.

Kehtiv määrus sisaldab väga detailseid nõudeid majutusettevõtte ruumide puhastamiseks,

õhutamiseks, desinfitseerimiseks ning rätikute ja voodipesu vahetamiseks. Selline detailsus ei

ole vajalik, kuna hügieeninõuete eesmärk on tagada ohutu teenus, mitte ette kirjutada

konkreetseid töövõtteid. Piisav on § 21 üldnõue: tagada majutusettevõttes elementaarne

hügieen, mida täiendavad 2. peatükis sätestatud liigipõhised nõuded.

Detailsete hügieenisätete väljajätmine ei tähenda hügieeni tagamise kohustuse kadumist.

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus sätestab üldise kohustuse vältida olukordi, mis

võivad põhjustada nakkushaiguste levikut konkreetseid toiminguid ette kirjutamata. Seetõttu

jääb teenuseosutajale jätkuvalt kohustus tagada majutusteenuse ohutus ja rakendada sobivaid

ennetusmeetmeid. Terviseametil säilib pädevus sekkuda tegeliku terviseriski korral teiste

õigusaktide alusel, näiteks olukorras, kus majutusettevõttes ilmneb nakkusoht.

Paragrahv 2

Paragrahvis 2 nähakse ette määruse jõustumine 1. mail 2026. a, samal ajal eespool viidatud

seadusmuudatuse jõustumisega.

3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega.

4. Määruse mõjud

Määruse muudatusega lõpetatakse Terviseameti järelevalve majutusteenuse hügieeni- ja

terviseohutuse nõuete üle ning kõrvaldatakse dubleerivad nõuded, mis on sätestatud

turismiseaduse alusel. Terviseohutuse tagamine jääb reguleerituks teiste valdkondlike

õigusaktidega. Muudatuse peamine oodatav mõju on ettevõtjate halduskoormuse ja

järelevalveasutuste dubleeriva järelevalve vähenemine, kusjuures üldine kohustus osutada

ohutut teenust säilib.

Mõjude olulisuse hindamisel lähtuti mõju ulatusest, avaldumise sagedusest, mõjutatud

sihtrühma suurusest ja ebasoovitavate mõjude riskist. Analüüs tugineb eelnõu sisule ja selle

praktilisele rakendumisele ning kasutatud on Statistikaameti, Terviseameti ja uuringute

andmeid.

Mõjuanalüüsis käsitletakse eelnõu sotsiaalset ja majanduslikku mõju ning mõju

riigivalitsemisele. Mõjud on analüüsitud mõjuvaldkondade ja sihtrühmade kaupa.

Avalduv mõju on väike, kuid positiivne, vähendades halduskoormust ja dubleerivat

järelevalvet, säilitades samal ajal terviseohutuse tagamise ja järelevalve sekkumisvõime.

Muudatusel ei ole mõju riigi julgeolekule, välissuhetele, kohaliku omavalitsuse korraldusele,

regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: majutusasutuste teenuste tarbijad (sh välisturistid).

Statistikaameti andmete järgi peatus 2025. aastal Eesti majutusettevõtetes 3,7 miljonit

külastajat, kes veetsid majutusettevõtetes kokku 6,7 miljonit ööd3, külastajatest pisut üle poole

olid välisturistid. Need on külastusandmed majutuskohtade kohta, kus on viis või enam

voodikohta, kuna väiksematele majutuskohtadele statistika esitamise kohustus ei laiene.

Tegelik teenuse tarbijate arv võib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul olla

ligikaudu 10% suurem, ulatudes kuni 4 miljoni majutusteenuse kasutajani. Sihtrühma suurus

on hinnanguliselt keskmine, kuna majutusteenust kasutab aasta jooksul suur hulk isikuid, kuid

teenuse kasutamine on ajutine4 ega hõlma kogu elanikkonda ega kõiki välisturiste.

3 Statistikaamet. TU112: MAJUTATUD JA MAJUTATUTE ÖÖBIMISED MAAKONNA JA ELUKOHARIIGI JÄRGI. TU112: MAJUTATUD JA MAJUTATUTE ÖÖBIMISED MAAKONNA JA ELUKOHARIIGI JÄRGI. Statistika andmebaas. 4 Näiteks välisturistide keskmine viibimise kestus on 4,79 ööd. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus. Päring 11.02.2026. Eesti elanike sisereisidest 2024. aastal kestsid 91% 1-3 ööd. Statistikaamet. Tabel TU540. TU540: ELANIKE ÖÖBIMISEGA SISE- JA VÄLISREISID REISI KESTUSE JÄRGI. Statistika andmebaas.

Teenuste tarbijate jaoks on terviseohutus tagatud ettevõtja üldiste kohustuste ja teenuse

miinimumstandardite kaudu. Suuremate terviseriskide ilmnemisel sekkub ka Terviseamet oma

pädevuse piires. Samuti säilivad tarbijakaebuste lahendamise mehhanismid. Muudatus ei too

kaasa muutusi teenuse kasutamise tingimustes ega nõua tarbijatelt lisategevusi.

Kokkuvõttes on määruse muudatuse mõju majutusasutuste klientidele väike ning

ebasoovitavate mõjude risk on väike.

Mõju valdkond: mõju majandusele (ettevõtjate halduskoormus)

Sihtrühm: majutussektori ettevõtjad.

Äriregistri andmetel oli 2025. aasta detsembris majutusettevõtlusega seotud ettevõtjaid

(EMTAK 55, nii põhi- kui kõrvaltegevusalal) kokku 2891, kuigi kõik neist ei pruugi olla

majanduslikult aktiivsed. Majutuskohtade arv on hooajaline: Statistikaameti andmetel tegutses

Eestis 2025. aasta juulis 1233 ja novembris 934 majutuskohta.5 Kuna ametlikku

majutusstatistikat kogutakse alates viie voodikohaga ettevõtte kohta, võib tegelik

majutuskohtade arv ulatuda tuhandetesse – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

tellitud uuring hindas aktiivsete majutuskohtade arvuks 2023. aasta seisuga ligikaudu 5400.6

Kõikidest ettevõtetest moodustab sihtrühm nendele andmetele tuginedes 0,6–1,8% ehk

sihtrühma suurus on hinnanguliselt väike.

Muudatuse tulemusel väheneb ettevõtjate halduskoormus, sest nõuete maht ja tehniline

detailsus vähenevad. Kontrollitoiminguid jääb vähemaks ning teenusepakkujatel on rohkem

vabadust kujundada oma teenusstandardeid turu ootuste ja konkurentsiolukorra põhjal.

Muudatus ei tühista ettevõtjate kohustust tagada ohutu teenus, mis tuleneb üldisest vastutusest

(võlaõigus, tarbijakaitse, nakkushaiguste ennetamine). Koos tarbijate ootuste ja

konkurentsitingimustega tagab see, et majutusteenuse ohutus ja kvaliteet on tagatud.

Kokkuvõttes on määruse muudatuse mõju majutussektori ettevõtjatele väike, kuid positiivne.

Mõju valdkond: riigivalitsemine

Sihtrühm: Terviseamet.

Muudatusega kaasneb Terviseametile vähene ja pigem neutraalne mõju, kuna kaob

turismiseadusest tulenev formaalne kohustus teha majutusteenuse osutajate üle terviseohutuse

rutiinseid kontrolle, samal ajal säilib sekkumisõigus teiste õigusaktide alusel.

Terviseameti hinnangul on viie aasta keskmine aastane töömaht majutusasutustega seotud

järelevalvemenetlustes olnud ligikaudu 150–200 töötundi (sh COVID-19 perioodi suurenenud

töökoormus). Praeguste andmete ja kehtiva korra alusel ei ole alust eeldada, et Terviseameti

sekkumiste arv teiste seaduste alusel suureneks. 2024. aastal tehti majutusasutuse ohukahtluse

korral kontroll kümnel korral (lutikakahtlus, hallitus jms), neist kuus olid põhjendamata.7 See

viitab senise järelevalve vähesele mahule. Seega ei ole alust eeldada töömahu olulist

vähenemist ega suurenemist muudatuse jõustumisel. Samuti ei too muudatus Terviseameti

hinnangul kaasa olulisi muudatusi senises töökorralduses.8

5 Statistikaamet, 2025. TU131: Majutamine maakonna järgi (kuud). TU122: MAJUTAMINE | Näitaja, Maakond ning Vaatlusperiood. Statistika andmebaas. 6 Rakendusuuring „Lühiajalise üüri turg Eestis“ INFOLEHT, Uuringud ja analüüsid | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. 7 Terviseamet. Päring: 11.02.2026 8 Terviseamet. Päring: 11.02.2026

Ulatuslike terviseriskide ilmnemisel, näiteks nakkushaiguste leviku või joogivee ohutusega

seotud probleemide korral, sekkub Terviseamet jätkuvalt oma pädevuse piires veeseaduse ning

nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel. Sellised sekkumised on erandlikud ega ole

seotud rutiinse järelevalvega.

Vähesel määral võivad suureneda pöördumised, eelkõige tarbijakaebused, teiste

järelevalveasutuste, sealhulgas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti või kohalike

omavalitsuste poole. Selliste pöördumiste kasv on siiski ebatõenäoline, kuna teenuse ohutuse

tagamise üldised nõuded jäävad kehtima ning vastutus teenuse ohutuse eest püsib

teenuseosutajal.

Kokkuvõttes on mõju Terviseameti töökorraldusele hinnanguliselt väike ja neutraalne.

Negatiivsete mõjude kaasnemine ei ole tõenäoline.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise

eeldatavad tulud

Määruse rakendamine ei eelda lisatööd, sellega ei kaasne kulusid ega ole oodata tulusid.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2026. a 1. mail.

7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Eesti Linnade ja Valdade

Liidule ja Sotsiaalministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Hotellide ja Restoranide

Liidule, Eesti Spaaliidule, Eesti Maaturismi Ühingule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti

Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ametile ning Terviseametile.

Eelnõule esitasid omapoolse tagasiside Eesti Linnade ja Valdade Liit, Sotsiaalministeerium ja

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, kooskõlastades selle märkusteta.

Terviseamet esitas eelnõu ja seletuskirja osas ettepanekuid, millega on arvestatud järgmiselt:

Terviseameti ettepanek MKM selgitus

Määruse eelnõu

Amet palub kaaluda määruse eelnõu § 21

lõike 2 punkti 1 täpsustamist selliselt, et sõna

„juurdepääs“ järel lisatakse täpsustus

„veeseaduse alusel kehtestatud joogivee

nõuetele vastava“ ning sarnase muudatuse

tegemist ka määruse § 21 lõige 3 punktis 1.

Selliselt oleks üheselt arusaadav, millist

joogivett on silmas peetud

Mittearvestatud.

Joogiveele esitatavad nõuded kehtivad juba

teiste õigusaktide alusel ning nende eraldi

rõhutamine määruse tekstis ei ole vajalik.

Amet palub kaaluda määruse eelnõu § 21

lõike 3 muutmist asendades „Lõikes 2

nimetamata majutusettevõttes“ sõnastusega

„2. peatükis nimetamata majutusettevõttes“.

Arvestatud.

Tekst on muudetud.

Määruse seletuskiri

Määruse seletuskirja punktis 2.1. „Kehtiv

kord ja muutmise vajadus“ on teises lõigus

sulgudes olevas tekstis viidatud ekslikult

joogiveeseadusele; õige on veeseadus.

Arvestatud.

Tekst on muudetud.

Amet nõustub, et määrusest veetemperatuuri

piirangu kaotamine ja senisel kujul

turismiseaduse alusel riikliku järelevalve

kaotamine antud määruse kontekstis ei kaota

tegelikku riskijuhtimise võimekust.

Seletuskirja punktis 2.2. paragrahvi 1 punkti

1 osas on toodud, et veeohutus on täpsemalt

reguleeritud veeseaduses: majutusettevõttes

pakutav joogivesi peab olema

majutusteenuse kasutajale ohutu ning

vastama joogivee kvaliteedinõuetele.

Veeseaduse § 87 alusel on ka majutusteenuse

osutaja joogiveekäitleja, sest joogiveega

varustamine on osa tema

majandustegevusest. Palume antud

joogiveele juurdepääsu tagamise vaates, mis

on mõeldud teenusosutaja paindlikkuse

suurendamiseks, jätta välja lause

„Veeseaduse § 87 alusel on ka

majutusteenuse osutaja joogiveekäitleja, sest

joogiveega varustamine on osa tema

majandustegevusest“ – iga majutusteenuse

osutaja ei pruugi olla joogivee käitleja, sest

paljudes majutusettevõtetes pole

püsitarbijaid, joogivesi tarnitakse mahutite

kaudu või muul viisil (mitte majutusasutuse

puurkaevu kaudu) ehk kus sisuliselt on

ohutus tagatud. Lisaks palume eemaldada

sarnane lõige seletuskirja leheküljel 4:

„Majutusteenuse osutaja on veeseaduse

tähenduses joogiveekäitleja, sest joogiveega

varustamine on osa tema majandustegevusest

ning ta peab tagama joogivee vastavuse

mikrobioloogilistele ja keemilistele

kvaliteedinõuetele.“

Arvestatud.

Tekst on muudetud ning muudatus on

kooskõlastatud ka Sotsiaalministeeriumiga.

Ametile jääb arusaamatuks, millist

Terviseameti järelevalve rahvatervise

üldpädevust määruse seletuskirjas silmas

peetaks. Seletuskirjas on märgitud, et:

„Joogivee ohutuse probleemi (või muu

laiapõhjalise terviseriski) ilmnemisel tehakse

riiklikku järelevalvet rahvatervise

üldpädevuse alusel, sh Terviseamet on pädev

nõudma ohu kõrvaldamist, rakendama

piiranguid ning vajaduse korral uurima ja

ohjama legionelloosi riski sõltumata

teenuseliigist.“ Rahvatervishoiu seadus

sätestab ametile konkreetsed järelevalve

Arvestatud.

Tekst on muudetud ning uus tekst on

kooskõlastatud Sotsiaalministeeriumi ja

Terviseametiga. Punktist 2.3 on eemaldatud

viide „üldpädevusele“ ja asendatud tekst

järgmiselt: „Joogivee ohutuse probleemi (või

muu laiapõhjalise terviseriski) ilmnemisel

tehakse riiklikku järelevalvet Terviseameti

pädevuse piires eriseadustes sätestatud

alustel.“

pädevuse piirid, milleks on rahvatervishoiu

seaduse §-des 14–22 sätestatud nõuete ja

antud seaduse alusel antud õigusaktide

nõuete ning Euroopa Liidu asjakohaste

õigusaktide nõuete täitmise üle järelevalve

tegemine (RTHS § 32 lg 1). Eraldi

järelevalve pädevused on sätestatud

veeseaduses ning nakkushaiguste ennetamise

ja tõrje seaduses.

MÄÄRUS

06.04.2026 nr 11

Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21. aprilli

2021. a määruse nr 17 „Majutusteenuse osutamise

nõuded“ muutmine

Määrus kehtestatakse turismiseaduse § 19 lõike 3 alusel.

§ 1. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21. aprilli 2021. a määruses nr 17 „Majutusteenuse

osutamise nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) määrust täiendatakse §-ga 21 järgmises sõnastuses:

„§ 21. Terviseohutuse põhinõuded

(1) Majutusteenust korraldatakse viisil, mis tagab majutusteenuse kasutaja tervise ohutuse ja

vähendab nakkuste leviku riski.

(2) Majutusteenuse osutamise ajal peab 2. peatükis nimetatud majutusettevõttes olema

majutusteenuse kasutajale tagatud:

1) juurdepääs joogiveele;

2) võimalus elementaarseks isiklikuks hügieeniks.

(3) Määruse 2. peatükis nimetamata majutusettevõttes tagatakse majutusteenuse osutamise ajal

majutusteenuse kasutajale vähemalt järgmised tingimused:

1) juurdepääs joogiveele või majutusteenuse kasutajat teavitatakse enne majutuse algust sellest, et

joogivett ei ole tagatud ja ta peab selle ise kaasa võtma;

2) juurdepääs tualetile.“;

2) paragrahvid 3, 4, 6 ja 8 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Määrus jõustub 1. mail 2026. aastal.

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Ahti Kuningas

kantsler