EL tööstuse kiirendamise määruse (IAA) ettepanek

Teie: 13.03.2026

Meie: 07.04.2026

Lugupeetud Pedro Pokk

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Täname Teid võimaluse eest arvamust avaldada.

Käesolevaga saadame Teile Elering AS vastused. Vajadusel oleme valmis täiendavalt kommenteerima.

1. Kas IAA lisas 1 toodud strateegiliste sektorite loetelu on piisav? Strateegiliste sektorite nimekiri vastavalt IAA lisa 1 on: energiamahukad tööstused (paberi, koksi ja puhastatud naftatoodete, kemikaalide ja keemiatoodete, kummi- ja plastiktoodete, mittemetallmineraalide, mitteväärismetallide tootmine), autotööstus (sh sõidukid ja järelhaagised), nullnetotehnoloogiad (nullnetotehnoloogiate määruse tähenduses).

Vastus: Ettepanekuid praeguses formaadis ei ole, va täpsustus küsimuse 3 juures.

2. Kas riigihangetes Made in EU nõuete kasutuselevõtt IAAs toodud tingimustel on teie vaatest asjakohane?

Vastus: Positiivse poole pealt tähendab IAA kasutuselevõtt seda, et hankijatel tekib selge alus eelistada EL (+kaasatud riigid) päritolu tooteid — seni on see tulenevalt riigihanke õigusest ja WTO reeglitest olnud õiguslikult keeruline. Muuhulgas muudetakse senise hankedirektiivi 2014/25/EL artikli 85 (RHS § 162 § 1) vabatahtlik eelistus kohustuslikuks. Sellest olenemata toome välja mõned asjaolud mida peaks täiendavalt käsitlema:

1. Ettepanekus kirjeldatud reeglistik tõstab hankijate jaoks administratiivset koormat ja kulu: See, et kas toode vastab "Made in EU" kriteeriumitele lisandväärtuse piirmäärade ja komponentide osakaalude osas, eeldab hankijalt mahukat kontrollimist ja spetsiifilist pädevust. Globaalselt killustatud väärtusahelates, kus tootmisetapid on jaotatud mitme jurisdiktsiooni vahel, on selline mõõtmine/kontrollimine tehniliselt keeruline ja halduslikult nõudlik – eriti veel väiksemate hankijate jaoks. Sarnaselt sedastab ka IAA mõjuhinnang (Impact Assessment), et "Made in EU" ja süsinikusisalduse kriteeriumid toovad endaga nii hankijatele kui ka ettevõtetele kaasa märkimisväärsed kohanemiskulud ja täiendava administratiivse koormuse.

2. Hankijate jaoks praktiliseks väljakutseks on ka see, et pakkumuse nõuetele vastavuse kontrollimine tugineb enesekinnitusel (self-declaration, artikkel 11(4)) — kinnitus on küll hankijatele ja pakkujatele hõlbus meetod (administratiivselt) näidata nõuetele vastavust, kuid sedavõrd hõlbus meetod võib endas peita suurenevat pettuse ohtu, mis omakorda võib põhjustada konkurentsimoonutust ja suurendada vaidlustuste arvu. Hankijana oleks meie vaatest asjakohane kui nõuetele vastavuse sisulise kontrollimise hõlbustamiseks, oleks EU poolt kehtestatud konkreetsed juhendid ja vormid.

3. Ettepanekus kirjeldatud erandite rakendamine (artikkel 11(3) kulu >25%, tehniline kokkusobimatus, tarnete puudumine) nõuab hankijalt põhjalikku põhjendust (otsust) ja dokumenteerimist, mis suurendab oluliselt halduskoormust, ajakulu ja ka riigihanke korraldamise keerukust.

4. Teeme ettepaneku erandite osas esitatud lepingu kulu suurenemist ühtlustada määruse 2024/1735 artikliga 25(10) ja muuta see 20% peale või isegi veel vähendada seda väärtust. Kuigi ka sellisel juhul, kui peaksime aktsepteerima kõrgema maksumusega tooteid, tõusevad hankijatele reaalsed kulud.

5. Erandina on esitatud: „Ei esitatud ühtegi sobivat pakkumust ega osalemistaotlust...mille sama hankija on algatanud uue kavandatava hankemenetluse algusele eelneva kahe aasta jooksul“. Siin jääb meile selle ettepaneku rakendamine praktikas ebaselgeks – kas mõeldakse klassikalise hankedirektiivide artikkel 32 (2.a); võrgustiku hankedirektiivi artikkel 50 (a) esitatud pakkumuse nõuetele mittevastavust? Teine probleem tekib siin selles, et riigihanked ei pruugi olla täpselt identsed –eluliselt võivad kahe aasta jooksul muutuda näiteks hankija määratud tarnetingimused (näiteks tähtaajad) – see aga võib iseseisvalt, olenemata IAA’s kehtestatud nõuetest, omada mõju konkurentsile. Kas ka sellisel juhul see erand rakendub? Meie ettepanek / palve on seda erandit täpsustada, selgitada.

6. Erandina on esitatud, et seda on sisuliselt võimalik rakendada siis kui nõuete rakendamine põhjustab projektile viivitust 7 kuud või rohkem. Leiame, et selle aja tõendamine võib olla praktikas, enne riigihanke alustamist, keeruline või isegi võimatu, ning lisatud 7 kuud või rohkem, on samuti põhjendamatult pikk aeg  - eriti arvestades, et Elering tegeleb elutähtsa teenuse projektidega.

3. Kas pakutud sektorid (teras, tsement, alumiinium, autod ja nullnetotehnoloogiad) milles riigihangetes EL tooteid eelistada on piisavad, või oleks lisaks olulisi sektoreid, milles Euroopa eelistamist peaks kasutama?

Vastus: Hetkel jääb meile selgusetuks asjaolu, et kas kaablid (osaliselt küll sisaldavad alumiiniumi) on kaetud või mitte.

4. Kuidas suhtute Made in EU teemas lisaks EL liikmesriikidele partnerriikide kaasamisse läbi EEA lepingu ja vabakaubanduslepete jm lepete? Kas kaasatud EL väliste riikide ring sobib, peaks olema kitsam või laiem?

Vastus:

1. TSO-d (sh Elering) sõlmivad infrastruktuuri hankelepinguid sageli mitmeks aastaks. Komisjoni delegeeritud õigus riike loendist välistada (artikkel 8(2)) tekitab küsimuse: mis saab päritolunõude täitmisest, kui riik välistatakse pärast lepingu sõlmimist – kuid lepingu täitmise ajal? Elering AS huvides on selge regulatsioon olukorras, kus loendist välistamine toimub kehtiva lepingu ajal. Soovitame lisada sätte, et kõigile enne delegeeritud akti jõustumist sõlmitud lepingutele kohaldatakse endist loetelu lepingu lõppemiseni.

2. Lisaks märgime kommentaarina, et kohustuslikena seatavad lokaliseerimisnõuded võivad avaldada väärtusahelatele mittesoovitud kaudset mõju. Suunates avaliku sektori nõudluse kõrgema hinnatasemega tarnijatele, võidakse pärssida turu loomulikku struktuuri, investeerimisaktiivsust ja innovatsioonistiimuleid. Sellest põhjustatud sisendkulude kasv võib halvendada nii alltöövõtusektori kui ka eksportivate tööstusharude konkurentsipositsiooni. Lisaks võib see piiratud juurdepääs soodsamale impordile, takistada tööstuse struktuurset uuenemist ning aeglustada seeläbi ka üldist roheüleminekut.

5. Milline oleks teie vaatest ettepaneku mõju seada lisatingimused väljastpoolt EL tulevatele välisinvesteeringutele, mille maht on üle 100 mln euro sektorites, kus üks riik kontrollib üle 40% globaalsest tootmisest?

Vastus: Ettepanekuid praeguses konsultatsiooni formaadis ei ole.

6. Kas küsimuses 5. toodud välisinvesteeringutele loodavad lisatingimused nagu EL enamusosaluse nõue, ühisettevõtete moodustamise nõue, vähemalt 50% EL tööjõu kasutamine, on teie vaatest sobivad?

Vastus: Ettepanekuid praeguses konsultatsiooni formaadis ei ole.

7. Kas välja toodud nõuded madala süsinikusisaldusega terasele, alumiiniumile ja betoonile on mõistlikud?

Vastus:

1. Meie hinnangul on mahu mõõtmise metoodika ebaselge: kas % arvutatakse kogu projektis kasutatud betoonist või ainult konkreetse hankelepingu raames?

2. Kuna tootmisahelad on globaalselt erinevate riikide vahel killustunud, siis väärtusahelate lävendite ja komponentide päritolu ühene ja tõsikindel tuvastamine võib lisada märkimisväärset halduskoormust.

3. Lisaks tekib küsimus, et kuidas hankijad suudavad objektiivselt ja mittediskrimineerivalt mõõta/kindlaks teha, mis on "madala süsinikusisaldusega"? Eelduslikult nõuab see ühtlustatud elutsükli heite (LCA) metoodikat ja keskkonnadeklaratsioonide (EPD) standardit. Ilma selleta ei ole võimalikud rohesertifikaadid omavahel võrreldavad, põhjustes turumoonutust ja võimalikke vaidlustusi. Sellest lähtuvalt oleme arvamusel, et IAA's ei peaks kehtestatama riigihangetele jäiku tähtaegu (nagu 01.01.2029) tooterühmadele, mille puhul puuduvad harmoneeritud standardid ja rakendusaktid. Hankijad ei saa rakendada protsendimäärasid ega tagada pakkujate võrdset kohtlemist, kui puudub ühtne, juriidiliselt siduv EL-i metoodika toote süsinikujalajälje deklareerimiseks. IAA kohustuslike hankekriteeriumide jõustumine tuleb muuta tingimuslikuks – need saavad kohalduda alles siis, kui vastavale tootele on vastu võetud CPR, ESPR vms rakendusakt(id) ja selle üleminekuaeg on möödunud.

4. Lisaks märgime, et nõuda näiteks õhuliinide riigihangetes 25% EL-i päritolu nö rohelist alumiiniumit võib endaga kaasa tuua olukorra, kus ettevõtetel pole nõuetele vastavat materjali kuskilt hankida, mis omakorda võib viia pakkumuste kallinemisele, tarnetähtaegade pikenemistele või hankelepingute rikkumisteni. Seades sellega omakorda ohtu varustuskindluse, mis eeldab nii operatiivsust, kui ka kehtivate planeeritud tähtaegadega tegutsemist.

8. Millised on teie jaoks suurimad väljakutsed loamenetlusega ja kas teie hinnangul IAA-s pakutud lähenemine aitaks nendega toime tulla?

Vastus: IAA kiirmenetlused on disainitud lokaalsete tehaste (punktobjektide) jaoks, kuid mitte elektrivõrgu taristu jaoks. Elering ehitab lineaartaristut (kõrgepingeliinid), mis võivad läbida mitmeid omavalitsusi. Kui IAA kiirendusmehhanismid ja ülekaaluka avaliku huvi (Overriding Public Interest) staatus ei laiene siseriiklikult otseselt ülekandevõrgu ehitamisele: siis võib tekkida olukord, kus nullnetotehas saab loa kiirendatud korras, kuid tehasele elektriühenduse rajamine jääb viibima (näiteks kestva keskkonnamõjude hindamise, kohtuvaidlused, vastuseis jms põhjustel). Remargi korras märgime ka seda, et algatusest ei nähtu ettepanekuid kuidas tuua energiahindasid alla ehk konkurentsivõimelisemaks – eriti veel ka olukorras kus täiendavad regulatsioonid tõstavad riigihangete keerukust (kulu) ning hankijatelt nõutakse potentsiaalselt kallimate hindadega toodete ostmist.

Lugupidamisega