Pöördumine

AVALIK ARVAMUS JA PÖÖRDUMINE

Eesti Politsei Kutseühing
[email protected]

Surmava jõu kasutamise, PPA operatiivkultuuri, sisekoolituse, juhtimiskultuuri ja tsiviilolukordade käsitluse sõltumatu hindamise vajadusest

Justiits- ja Digiministeerium

1. Pöördumise eesmärk
*Käesoleva pöördumise eesmärk on juhtida tähelepanu tõsistele ja süsteemsetele küsimustele seoses:
• politsei surmava jõu kasutamisega tsiviilolukordades;
• PPA operatiiv- ja juhtimiskultuuri võimalike puudustega;
• PPA sisekoolituste mahu, kvaliteedi, õigusliku aluse ja koolitajate kvalifikatsiooni kontrollitavusega;
• de-eskalatsiooni ning vähem surmavate alternatiivide võimekuse arendamise probleemidega;
• tsiviilolukordade, eriolukordade ja sõjaolukordade relvakasutuse loogikate võimaliku ohtliku segunemisega;
• ning vajadusega hinnata sõltumatult, kas politsei juhtimistasandil ja väljaõppes on kujunenud kinnine, eneseõigustav ja avaliku kontrolli suhtes ebapiisavalt läbipaistev kultuur.
*Käesolev pöördumine ei ole suunatud üksikute ametnike põhjendamatule süüdistamisele.
*Vastupidi — selle keskne seisukoht on, et:
üksikametnikku ei tohi jätta kandma nende olukordade tagajärgi, mille on kujundanud puudulik juhtimine, ebapiisav väljaõpe, valed taktikalised eeldused, vähene de-eskalatsioonivalmidus või organisatsioonikultuuri jäikus.

2. Põhiseisukoht
*Eesti õigusruumis ei tohi surmava jõu kasutamise küsimus taanduda üksnes küsimusele:
- “Kas konkreetne lask oli formaalselt lubatav?”
*Sama oluline ja sageli isegi olulisem on küsida:
- Kas organisatsioon tegi kõik endast sõltuva, et selline lõpp oleks välditav?
- Kas ametnik teadis päriselt, et esineb alternatiive?
- Kas vähem surmavad vahendid olid reaalselt kasutatavad?
- Kas de-eskalatsioon oli päriselt prioriteet või ainult normiteksti tasemel sõnakõlks?
- Kas juhtimiskultuur toetab õigeid võtteid või eelistab eneseõigustust?
- Kas tsiviilolukordi käsitletakse tsiviilloogikaga või on sellesse imbunud eriolukorra/sõjalise ohu loogika?

3. Tõsine mure: politsei juhtimistasandi võimalik jäigastumine ja “ametikoha väsimus”
*Käesoleva pöördumise üks keskseid teemasid on küsimus, kas osa politsei juhtimistasandist võib olla muutunud:
- liiga pikalt samadel ametikohtadel püsides,
- vähese välise kontrolli tingimustes,
- siseringi koolitussüsteemi toel,
- ning avalikkusele suunatud eneseõigustava kommunikatsiooni kordamiseks.
*Kas PPA juhimistasand ja juhtide otsused on muutunud liigselt jäigaks, inertseks, ülemäära enesekindlaks ja seeläbi tsiviilühiskonna jaoks riskantseks?
Oluline täpsustus:
*See ei ole väide, et “kõik juhid on ebapädevad või on läbi põlenud ja seega kasutud” või et “staaž iseenesest on halb”, sest pikaajaline kogemus on karjäärisüsteemis õiges kontekstis väga suur väärtus.
Kuid ilma:
• regulaarse sõltumatu hindamiseta,
• puuduliku karjäärisüsteemita,
• väliste ekspertide kaasamiseta,
• sisulise ja objektiivse tagasiside kultuurita,
• ning läbipaistva järelanalüüsita võib pikk staaž muutuda professionaalseks jäigastumiseks.

3.1. Elulised näited sellest, kuidas inimene võib liiga kaua samal ametikohal muutuda süsteemile ohtlikuks
*See ei puuduta ainult politseid. Seda nähtust tuntakse kõigis avalik sektori struktuurides.

Näide 1: “Nii on alati tehtud” efekt:
Aastakümneid samal ametikohal olnud juht võib hakata pidama oma varasemaid töövõtteid “ainsaks õigeks praktikaks”.
Selle tulemusena:
• uusi teadmisi ei võeta tõsiselt,
• alluvate kriitika tõlgendatakse distsipliiniprobleemina,
• alternatiivseid mudeleid peetakse “teooriaks, mis päriselus ei tööta”.

Näide 2: kontrolliillusioon
Pika staažiga juht võib uskuda, et “kogemus asendab kontrolli”.
Sellisel juhul:
• protseduure ei uuendata,
• riske alahinnatakse,
“meie mehed saavad hakkama” asendab tõenduspõhise hindamise.

Näide 3: empaatiaväsimus ja operatiivne jäikus
Pikaajaline kokkupuude konfliktide, vägivalla, joobes isikute ja kriisidega võib viia selleni, et juht hakkab:
• nägema tsiviilolukordades eelkõige ohtu,
• mitte nägema inimest;
• tajuma läbirääkimist “venitamisena”;
• nägema de-eskalatsiooni nõudmist “elukauge kriitikana”.

Näide 4: kinnine ring
Kui sama inimene:
• juhib, koolitab, hindab, kujundab teenistust, väljaõpet ja operatiivkultuuri, mõjutab sisekontrolli ja kommunikatsiooni,
*siis tekib olukord, kus süsteem ei kontrolli enam iseennast, vaid taastoodab iseennast.

4. Tsiviilolukord, eriolukord ja sõjaolukord – relvakasutuse loogikad ei tohi seguneda
*Üks kõige olulisemaid murekohti on küsimus, kas Eestis on tekkinud risk, et:
- tsiviilolukordade relvakasutuse loogika,
- kõrgendatud julgeolekuolukorra loogika,
- eriolukorra ohujuhtimise loogika,
- ja sõjalise ohu mõttemudel mis hakkavad praktikas ohtlikult segunema.

4.1. Tsiviilolukordade tuumprintsiip
Tsiviilolukordade eesmärk on:
• elu kaitse;
• olukorra stabiliseerimine;
• distantsi ja katte kasutamine;
• ajavõit;
• minimaalse jõu põhimõte;
• de-eskalatsioon;
• vajadusel kontrollitud kinnipidamine.
*Tsiviilolukorras ei tohi “oht” automaatselt tähendada: “neutraliseerida kiiresti surmava jõuga”

4.2. Eriolukorra või kõrgendatud turvariski loogika
*Kõrgendatud ohu, terrorismi, piiriohu või relvastatud ründe korral võib operatiivmõtteviis olla oluliselt agressiivsem:
- ohu kiire kõrvaldamine,
- eskalatsiooni peatamine,
- kiire jõuülekaal,
- neutraliseerimine.
*See võib olla teatud olukordades õigustatud.

4.3. Sõjaolukorra relvakasutuse loogika
*Sõja- või relvastatud konflikti loogika on sootuks teine:
- vastane ei ole “kodanik kriisis”, vaid vaenutegevuses osalev isik;
- surmava jõu kasutamine on vajalik;
- eesmärk on vastase võitlusvõime kiire vähendamine.

4.4. Miks see eristus on kriitiline?
*Kui tsiviilolukorras hakkab mõtlemine märkamatult liikuma sõjalise või eriolukorra loogika suunas, siis:
- väheneb kannatlikkus,
- langeb tolerants ebamäärasele riskile,
- kiireneb üleminek “vahetu ohu” raamile,
- suureneb tõenäosus, et surmav jõud muutub “tehniliselt korrektseks”, kuid sisuliselt ennetatavaks lõpptulemuseks.
*Seetõttu tuleb sõltumatult hinnata, kas PPA väljaõppes ja juhtimiskultuuris on tsiviil- ja kõrgendatud julgeolekulogikate piir piisavalt selge.

5. Vähem surmavad alternatiivid – mitte ainult paberil, vaid päriselus
*Käesoleva pöördumise esitaja peab vajalikuks, et Eestis hinnataks ausalt:
- kas vähem surmavad vahendid on reaalselt olemas ja kättesaadavad;
- kas nende kasutamine on päriselt välja treenitud;
- kas neid usaldatakse operatiivkultuuris või on need olemas pigem normiteksti ja pressisõnumi tasemel.

5.1. Ettepanek: teenistusrelvade paindlikum süsteem
*Käesoleva pöördumise raames teen ettepaneku kaaluda mudelit, mille kohaselt politseiametnikel võiks olla teatud tingimustel võimalik kasutada riigi poolt rahastatult või riigi kulul hüvitatult neile ergonoomiliselt ja tööülesannetele sobivamat teenistusrelva, kui see vastab:
- PPA kehtestatud ohutusnõuetele,
- standardiseeritud tehnilistele kriteeriumidele,
- laskemoona ühilduvuse nõuetele,
- väljaõppe- ja sertifitseerimisnõuetele,
- relva hooldus- ja kontrollinõuetele.
Miks seda kaaluda?
Praktikas ei pruugi üks universaalne teenistusrelv:
• sobida kõigile käe suuruse,
• haarde,
• tagasilöögi kontrolli,
• laskmispsühholoogia,
• või tööülesande eripära tõttu.
Parem relvasobivus:
• parandab kontrolli,
• vähendab möödalaske,
• parandab ohutust,
• vähendab kõrvaliste isikute riski.
*See ei tohi tähendada relvade anarhiat, vaid standardiseeritud ja kontrollitud valikuvabadust.

5.2. Ettepanek: mittesurmava alternatiivse moonasüsteemi sõltumatu hindamine
*Käesoleva pöördumise esitaja teeb ettepaneku hinnata sõltumatult, kas Eestis tuleks laiendada politsei käsutusse kuuluvaid vähem surmavaid relvalahendusi, sealhulgas:
- kummikuulidel põhinevad süsteemid;
- gaasikuulidel / keemilise toimega vähem surmavad süsteemid;
- spetsiaalsed vähem surmavad laskeseadmed;
- kilbi, katte ja vähem surmava relva kombineeritud taktikad.
Väga oluline täpsustus
See ei tähenda, et tavalises teenistuspüstolis tuleks kasutada üksnes “kummikuule” või “gaasikuule”.
Selline idee vajab:
• eraldi ettepanekut ja seaduslikku alust,
• eraldi relvasüsteemi sobivuse hindamist,
• ohutus- ja meditsiinilise mõju analüüsi,
• väljaõpet,
• selget operatiivset doktriini.
*Seetõttu tuleb seda käsitleda sõltumatu eksperthinnangu objektina, mitte kohese käsumudelina.
Keskne küsimus on:
*Kas Eesti politsei kasutuses olev vähem surmavate vahendite valik on täna piisav või mitte?

6. PPA sisekoolitused, koolitusideoloogia ja kvalifikatsiooniküsimus
*Käesoleva pöördumise üks olulisemaid osi puudutab PPA sisekoolituste süsteemi.
Tõusetub õigustatud küsimus:
*Kas PPA sisekoolituste maht, sisu, koolitusideoloogia, õiguslik alus ja koolitajate kvalifikatsioon on täna piisavalt läbipaistev, kontrollitav ja seaduslikult selge?

6.1. Põhiküsimused, mis vajavad vastust:
- Milline on PPA sisekoolituste täpne õiguslik alus?
- Kas kogu väljaõpe, mida sisemiselt tehakse, on selgelt kaetud seaduse või selle alusel antud aktidega või siseselt väljatöötatud praktikatega?
- Kas sisekoolituste maht ja sisu on kooskõlas Politsei- ja Piirivalveamet ülesannete ja pädevusnormidega?
- Kas sisekoolitajatel on olemas kvalifikatsioon mida on sõltumatult hinnatud?

*Kas kõik, kes õpetavad relvakasutust, de-eskalatsiooni, kriisitaktikat või erivahendite kasutust, omavad:
- pedagoogilist pädevust,
- sisulist erialast kvalifikatsiooni,
- ajakohast sertifitseerimist, ning regulaarset välisauditit?
*Kas PPA koolitusideoloogia eelistab:
- jõu eskalatsiooni kontrolli,
- või jõu kasutamise vältimise oskust?
*Kas õpetatav mudel on:
- tsiviilolukordade jaoks mõeldud mudel või on sellesse imbunud eriolukorra / taktikalise neutraliseerimise eelistus?

6.2. PPA sisekoolituse “kinnise ringi” risk
*Kui sama organisatsioon:
- loob koolitussisu,
- määrab koolitajad,
- hindab ise kvaliteeti,
- analüüsib ise juhtumeid,
- kinnitab ise, et õpetatu on piisav.
- siis tekib väga reaalne oht, et:
- õpetatakse välja just seda mõtteviisi, mida juhtkond juba eeldab ja eelistab;
- süsteem ei näe oma pimekohti;
- alternatiivsed rahvusvahelised mudelid ei jõua praktikasse;
- “sisekultuur” muutub tähtsamaks kui teaduspõhisus ja sõltumatu kvaliteedikontroll.

7. Õiguslik küsimus: kas PPA tohib teha sisekoolitusi ja kas see on seaduses piisavalt selgelt sätestatud?
*Siin tuleb eristada kahte asja:
- Esiteks asutusesisesed tööalased õppepäevad – mida avalik-õiguslik asutus võib üldjuhul oma töötajatele korraldada;
- Teiseks asutusesiseselt väljatöötatud ja kujundatud sisekoolituse programmid:
-- selle sisu ja tähendus,
-- relvakasutuse põhimõtted,
-- jõukasutus,
-- taktika ja otsustuse standardid millega kokkuvõtvalt antakse koolitaja poolt subjektiivseid seadusenormide selgitusi ilma piisava välise normatiivse ja sisulise kontrollita.
Minu hinnang:
PPA saab üldjuhul oma teenistujatele sisest väljaõpet korraldada õppepäevade raames.
Kuid kui asutakse sisekoolitusi läbi viima mis sisuliselt:
• loovad relvakasutuse doktriini,
• kujundavad jõukasutuse standardi,
• asendavad avalikku akrediteeritud kontrolli,
• või toimivad “siseõigusena” ilma selge seadusliku raamita.
*siis on põhjendatud küsida:
- Kas selline maht ja mõju vajab selgemat seaduslikku alust, välist kvaliteedikontrolli, sertifitseerimist ja regulaarset sõltumatut auditit?
Oluline juriidiline täpsustus:
*Ma ei väida siin kategooriliselt, et PPA “rikub seadust”, kuid selle lõplikuks väitmiseks tuleks kontrollida:
• Riigikogu vastu võetud Politsei ja piirivalve seadus (PPVS) sätteid,
• ametkonna põhimäärust,
• sisekoolituste ja koolitajate õiguslikke aluseid,
• teenistusalase väljaõppe regulatsiooni,
• olemasolevaid määrusi ja käskkirju ning õppeprogramme,
• ning tööandja koolituskohustuse üldnorme.
*Seetõttu on õige nõue mitte “kohe süüdistada”, vaid:
Paluda hinnata, kas PPA sisekoolituste tänane mudel on piisavalt selge õigusliku aluse, kvaliteedikontrolli ja demokraatliku järelevalvega.

8. “Agressiivsuse” sildistamine ja enneaegne eneseõigustus
*Avalikkuses on korduvalt näha mustrit, kus pärast jõukasutuse juhtumit kasutatakse kiiresti mõisteid:
- “agressiivne isik”
- “vahetu oht”
- “muud valikut ei olnud”
*Need võivad osutuda tõeks. Kuid enne sõltumatut analüüsi mõjuvad need sageli kui:
- avaliku kriitika ennetamine;
- inimese rahustamine ja teo õigustamine;
- süsteemsete probleemide summutamine;
- juhtkonna enesekaitse.
“Agressiivsuse väide” ei ole piisav kirjeldus vaid vaja on konkreetseid ausaid fakte:
• mida isik tegi;
• mis suunas ta liikus;
• mis oli distants;
• kas relv oli suunatud;
• kas ta mõistis käske;
• kas esines psüühikakriisi tunnuseid;
• kas ta oli desorienteeritud, joobes, suitsidaalne või meditsiinilises kriisis.

9. PPA põhimõtteline väljaöeldud seisukoht: “kui politsei otsustab tulistada, siis sisuliselt tulistatakse tapvalt”
- Jääb küsimus, mille alusel tulistaja enda tegevust hindab kas subjektiivselt või objektiivselt kehtestatud reeglite alusel?
Avalikkuses ja ametkondlikus retoorikas kõlav põhimõte, et:
• politsei ei tulista, et “haavata”, vaid peatab ohu ehk surmab, võib tehniliselt vastata paljude relvakoolituste loogikale.

*Kuid tsiviilolukorras tekitab see õigustatud küsimuse:
• Kas surmava jõu lävend on liiga madal?
• Kas de-eskalatsioon on liiga nõrk?
• Kas vähem surmavad vahendid on liiga vähe arendatud?
• Kas koolitused ja operatiivtaktika viib liiga sageli olukorda, kus surmav jõud jääb “ainsaks allesjäänud” variandiks?
*Kui see põhimõte muutub mitte viimase hädaolukorra tehniliseks kirjelduseks, vaid organisatsioonikultuuri vaikivaks keskseks tõeks, on tegemist väga tõsise ohumärgiga.

10. Konkreetsed palved adressaatidele
Palun Justiits- ja Digiministeeriumil:
• analüüsida, kas kehtiv õigusraamistik vajab täpsustamist või PPA sisekoolituste lõpetamist ja üleandmist SKA-le;
• selgitada relvakasutuse doktriini ja vähem surmavate vahendite arendamise ja tegevuse osas olukorda;
• kaaluda normimuudatusi, mis muudaksid surmava jõu juhtumite järel kohustuslikuks standardiseeritud sõltumatu järelhindamise;
• hinnata, kas vajalik on täiendav regulatsioon, mis eristab selgemini tsiviilolukorra, kõrgendatud ohu ja relvastatud eriolukorra käitlemise ja relvakasutuse mudeleid.

11. Kokkuvõte
Käesoleva pöördumise keskne seisukoht on järgmine:
Tugev politsei ei ole see, kes oskab üksnes relva õiguspäraselt kasutada. Tugev politsei on see, kes on üles ehitatud nii, et relva kasutamise vajadus oleks võimalikult harv, viimase abinõuna ning mitte süsteemsete puuduste paratamatu tagajärg.

Kui:
• juhtimiskultuur on jäik,
• sisekoolitus on kinnine,
• de-eskalatsioon on nõrk,
• vähem surmavad vahendid on pigem teoreetilised,
• tsiviil- ja eriolukorra loogikad segunevad,
• ning avalik kommunikatsioon on enneaegselt eneseõigustav,
*siis ei ole ohus mitte ainult kodanike õigused, vaid ka:
- politseiametnike endi turvalisus,
- organisatsiooni legitiimsus,
- ja usaldus õigusriigi vastu.

12. Lõpplause
*Palun käsitleda käesolevat pöördumist kui avalikku ja sisulist ettepanekut algatada sõltumatu, põhjalik ja süsteemne hinnang PPA relvakasutuse, sisekoolituse, juhtimiskultuuri ja tsiviilolukordade käsitluse kohta.
*Küsimus ei ole üksnes selles, kas üksik lask oli õiguspärane. Küsimus on selles, kas riik on loonud sellise politseisüsteemi, mis teeb kõik endast sõltuva, et selline lask oleks tõepoolest viimane vältimatu abinõu, mitte süsteemsete puuduste lõpptulemus.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Aare Siir, õigusteaduse magister
Eesti Politsei Kutseühingu juhatuse liige

Lisa 1.
Politsei jõukasutuse reform Eestis peab algama elu hoidmise põhimõttest
Eestis tuleb ausalt ja selgelt välja öelda: tsiviilolukorras ei tohi surmav jõud kujuneda politsei tavapäraseks või liiga kiiresti kättesaadavaks lahenduseks.
Demokraatlikus õigusriigis ei saa olla aktsepteeritav, et kodaniku elu lõpeb politsei kuuli läbi olukorras, mida hiljem põhjendatakse üksnes sellega, et ametnik “tundis ohtu” või et inimene oli “ebaadekvaatne või agressiivne”.
Politsei töö sisekaitses ei ole sõjapidamine.
Tsiviilühiskonnas ei ole kodanik vaenlane.
Inimene, kes on joobes, psüühilises kriisis, paanikas, desorienteeritud või muul moel ebaadekvaatne, ei tohi muutuda automaatselt õiguspäraseks sihtmärgiks surmava jõu kasutamiseks.
Just siin peabki algama politsei jõukasutuse reform.
Tsiviilolukord ei ole lahinguväli
Praegune politseitaktika paljudes riikides, ja sageli ka avalik õigustus pärast fataalseid juhtumeid, lähtub liiga sageli põhimõttest: “ametniku elu kõigepealt, isegi kui see tähendab väga kiiret üleminekut surmavale jõule.”
See põhimõte on arusaadav ainult osaliselt.
Jah, politseinikul on õigus enesekaitsele.
Jah, on olukordi, kus vahetu ja tõsine rünne jätab väga vähe valikuid.
Kuid küsimus ei ole ainult selles, miks politseinik tulistas viimase sekundi jooksul.
Palju olulisem küsimus on:
Miks kujundati olukord selliseks, et tulistamine näis ainus võimalik lahendus?
Kas hoiti piisavat distantsi?
Kas oli võimalik taanduda?
Kas oli võimalik piirata ala ja võita aega?
Kas kutsuti kriisimeeskond või täiendavad üksused?
Kas kasutati de-eskalatsiooni?
Kas kasutati kilpi, varju, koordineeritud vähem-surmavaid vahendeid?
Kas politsei enda kiire lähenemine või agressiivne kontakt lõi olukorra, kus surmav jõud muutus iseenda taktika tagajärjeks?
Kui neid küsimusi ei küsita, siis ei analüüsita mitte õigust, vaid ainult tagajärge.
“Ma tundsin ohtu” ei tohi olla piisav põhjendus inimese tapmiseks või isegi sandistamiseks
Ükski demokraatlik ühiskond ei tohi leppida sellega, et inimese elu võetakse ära pelgalt subjektiivse hirmutunde alusel.
Õigusriigis peab standard olema rangem:
• kas oht oli objektiivselt vahetu ja tõsine;
• kas olid olemas mõistlikud alternatiivid;
• kas politsei kasutas enne surmavat jõudu distantsi, aega, de-eskalatsiooni ja vähem-surmavaid vahendeid;
• kas ametnik või meeskond ise tekitas olukorra, kus risk kasvas kontrollimatuks.
Eriti oluline on see siis, kui tegemist on inimesega, kes on:
• psüühilises kriisis,
• joobes,
• suitsidaalne,
• paanikas,
• desorienteeritud,
• neuroerinev,
• dementsuse või muu seisundi tõttu raskesti mõistetav.
Selline inimene vajab esmajärjekorras stabiliseerimist, mitte automaatset “neutraliseerimist”.

Euroopa praktika näitab: alternatiivid on olemas
Sageli väidetakse Eestis, et politseil on tsiviilolukorras valida ainult kolme asja vahel:
1. füüsiline kontakt,
2. Taser,
3. teenistusrelv.
See ei ole tõsi.
Mitmes Euroopa riigis kasutatakse spetsiaalseid vähem-surmavaid distantsiplatvorme, mille eesmärk on hoida vahemaad, võita aega ja vähendada vajadust surmava jõu järele.
Soome
Soomes on politseil kasutusel suruõhutoimeline vähem-surmav projektiililaukaur (FN 303 tüüpi süsteem), mida kasutatakse eraldi platvormina. See võimaldab kasutada erinevaid vähem-surmavaid võimalusi ning tegutseda distantsilt ilma teenistusrelva kohese kasutamiseta. Amnesty Soome on kirjeldanud selle kasutust kui harvaesinevat, kuid olemasolevat ja politsei varustusse kuuluvat vahendit.
Prantsusmaa
Prantsusmaal kasutatakse eraldi 40 mm (LBD-40 tüüpi süsteemid), mille eesmärk on luua kontrollitud vahemaa ja pakkuda politseile alternatiivi lähikontaktile või kohesele tulirelvakasutusele. B&T GL06 tüüpi 40 mm süsteem töötati algselt välja just Prantsuse riikliku politsei nõudmise peale.
Belgia
Belgia praktika näitab samas olulist teist poolt: selliste vahendite olemasolu ei tähenda piiramatut kasutust. 2025. aastal rõhutati avalikult, et FN 303 tüüpi vahendite kasutus korrakaitses peab jääma rangelt piiratud ja õiguslikult kontrollitud.
Mida see näitab?
Euroopa suund ei ole “rohkem relvi” ega “rohkem jõudu”.
Euroopa suund on:
• eraldi surmav teenistusrelv;
• eraldi vähem-surmav distantsiplatvorm;
• mitut tüüpi vähem-surmav laskemoon ja süsteem;
• range erapooletu väljaõpe, -eristus ja -kontroll.
See on oluline erinevus.
Lahendus ei ole see, et üks ja sama teenistuspüstol laetakse kord surmava, kord kummi- või gaasimoona laadse moonaga.
Lahendus on selgelt eristatud, spetsiaalselt selleks mõeldud vähem-surmav relvasüsteem, mis on doktriinilt, väljaõppelt ja õiguslikult eraldi.
Eesti vajab uut politsei jõukasutuse doktriini
Eestis tuleb loobuda mõtteviisist, kus surmav jõud on “viimane samm”, kuid praktikas jõutakse selleni liiga kiiresti.
Vaja on uut doktriini, mille keskmes ei ole mitte ainult ametniku ellujäämine, vaid kõigi osapoolte elu säilitamine.
Uus põhimõte peab olema:
• hoia distantsi enne kontrolli
• piira olukord enne lähikontakti
• võida aega enne jõudu
• rahusta enne sundi, kui see on võimalik
• vähem-surmav enne surmavat, kui see on taktikalises mõttes realistlik
• objektiivne hädavajadus, mitte pelgalt subjektiivne hirm
Ettepanek: 10-punktiline reformipakett Eesti jaoks
1. Elu säilitamise põhimõte seadustada või kinnistada mitte üksnes tagada seda teoreetiliselt
Politsei jõukasutuse lähtekoht peab olema, et:
• ametnik jääb ellu,
• kõrvalised jäävad ellu,
• ka kriisis olev isik jääb ellu nii kaua kui vähegi võimalik.
2. Ohu tundmise põhjendus ei tohi olla piisav
Surmava jõu kasutuse hindamisel ei tohi piisata väitest “ma tundsin ohtu”.
Standard peab olema:
• objektiivne,
• tõendatav,
• sõltumatult hinnatav.
3. Kohustuslik distantsi- ja ajavõidu taktika
Kui puudub vahetu rünnak kolmanda isiku vastu, peab esmaseks taktikaks olema:
• distants,
• varjumine,
• perimeeter,
• aja võitmine,
• läbirääkimine.
4. Vähem-surmavate platvormide kasutuselevõtt
Eestis tuleb kaaluda vähemalt piirkondlikul või patrullitasandil eraldi vähem-surmavate vahendite kasutuselevõttu:
• spetsiaalsed vähemohtlikud süsteemid,
• mitte tulirelva “ümbermängimine”.
5. Mitu vähem-surmavat võimalust, mitte ainult Taser
Taser ei saa olla ainus “humaanne alternatiiv”.
Vaja on kihilist süsteemi:
• Taser,
• kilbid,
• meeskondlik kontroll,
• distantsiplatvormid,
• kriisispetsialistide kaasamine.
Isegi kui kilbid ja varustus on olemas siis neid ei kasutata.
6. Psüühilise kriisi ja joobekriisi eriprotokoll
Psühhoos, joove, suitsidaalsus, autism, dementsus ja muud sarnased olukorrad vajavad:
• eraldi reageerimisprotokolli,
• kriisikoolitust,
• vajadusel vaimse tervise spetsialisti kaasamist.
7. Kohustuslik sõltumatu järelkontroll iga tulistamise järel
Mitte ainult küsimus:
• “kas lask oli seaduslik?”
Vaid ka:
• kas see oli välditav,
• kas taktika oli vale,
• kas alternatiive kasutati piisavalt,
• kas juhtimine ebaõnnestus.
8. Iga vähem-surmava vahendi kasutus peab samuti olema kontrollitud
Vähem-surmavad vahendid ei ole riskivabad.
Vale kasutus võib põhjustada raskeid või fataalseid vigastusi.
Seetõttu peab olema:
• meditsiiniline hindamine pärast kasutust,
• dokumenteerimine,
• sõltumatu ülevaatus.
9. Avalik statistika ja läbipaistvus
Avalikkus peab teadma:
• mitu korda kasutati tulirelva,
• mitu korda kasutati Taserit,
• mitu korda kasutati muid vähem-surmavaid vahendeid,
• mitu juhtumit lõppes vigastuse või surmaga,
• mitu juhtumit hinnati hiljem välditavaks.
10. Politsei väljaõppe ümberkujundamine
Väljaõpe ei tohi keskenduda ainult:
• kiirele lõpplahendusele,
• relva haaramisele,
• lähikontaktile.
Väljaõpe peab võrdselt või rohkem keskenduma:
• de-eskalatsioonile,
• kriisikommunikatsioonile,
• distantsitaktikale,
• meeskondlikule koostööle mitte ühe ametniku otsusele,
• vähem-surmavate vahendite koordineeritud kasutamisele.
Oluline ausus: vähem-surmav ei tähenda ohutust
Seda tuleb ausalt öelda:
vähem-surmavad vahendid ei ole riskivabad.
Need võivad vale kasutuse, vale sihtimise või vale distantsi korral põhjustada raskeid või isegi fataalseid vigastusi. FN Herstal rõhutab ka ise, et FN 303 ei ole riskivaba ja seda ei tohi kasutada pea/kaela piirkonda.
Kuid just seetõttu ongi vaja:
• eraldi väljaõpet,
• rangeid kasutusreegleid,
• sõltumatut järelevalvet.
See ei ole argument nende vastu.
See on argument nende professionaalse, kontrollitud kasutuse poolt.
Lõppsõna
Eesti ei vaja politseid, kes “võidab” iga konflikti relvaga.
Eesti vajab politseid, kes suudab ennekõike hoida elus ka keerulise, ettearvamatu või kriisis oleva inimese.
Tsiviilolukorras ei tohi surmav jõud olla lahendus.
Politsei eesmärk peab olema elu säilitamine, olukorra kontrollimine ja ohu lõpetamine minimaalse vajaliku jõuga.
See ei ole nõrkus.
See ei ole naiivsus.
See on demokraatliku õigusriigi küpsus.
Kui Euroopa riigid kasutavad eraldi vähem-surmavaid distantsiplatvorme koos range kontrolli ja väljaõppega, siis peab ka Eesti vähemalt ausalt arutama, miks Eesti süsteem ei peaks liikuma samas suunas.
Politsei jõukasutuse reform ei ole rünnak politsei vastu.
See on riigi küpsuse test.
Koostas: Aare Siir, Eesti Politsei Kutseühingu juhatuse liige

Lisa 2: PPA SÜSTEEMSED PROBLEEMID
Viimaste arutelude põhjal joonistub välja üks keskne ja ebamugav tõde: PPA probleemid ei ole üksikud eksimused, vaid pika aja jooksul kinnistunud juhtimiskultuuri tagajärg.
Oluline täpsustus: Kokkuvõtvalt on PPA usaldusväärne ja saab hakkama oma ülesannetega kuid selle sees esineb tegevusi mis pärsivad edasiminekut ja kaasajale omast arengut. Paljud ametnikud on väga pühendunud kuid politsei karjäärisüsteem on juhiks saamisel kujundatud subjektiivselt kinniseks.
Küsimus ei ole ainult üksikus jõu- või relvakasutuse juhtumis, vaid selles, millise organisatsiooni on aastate jooksul üles ehitanud samad inimesed, kes täna neid probleeme ise selgitavad, õigustavad ja omavahel kaitsevad.
1. Põhiprobleem ei ole ainult üks juhtum – probleem on süsteem ja süsteemis osalevad isikud
Oleme varasemalt tõstatanud PPA probleeme:
• siseringi,
• ringkaitset,
• soosiklust,
• erikohtlemist,
• läbipaistmatu palga lisatasusüsteemi,
• politseiametniku staatuse ärakasutamist eripensioni aastate väljateenimisel,
• „rotatsiooni“ nime all antud mugavaid erandeid,
• põhitöö tegijate alaväärtustamist,
• juhtkonna kalduvust selgitada probleeme tagantjärele, mitte neid ennetada.
Kõik need teemad viitavad samale: PPA-s ja selle ümber on kujunenud suletud juhtimisvõrgustik, kus kõrgematel ametikohtadel olevad isikud, kes on:
• otsustajad,
• endised otsustajad,
• ministeeriumis töötavad endised ametnikud,
• Sisekaitseakadeemias töötavad endised ametnikud,
• on aastaid olnud omavahel seotud nii ametialaselt kui ka isiklikult ning kes koos omavad mõjuvõimu.
Sellises süsteemis ei teki enam sõltumatut enesekriitikat.
Tekib institutsionaalne enesekaitse.
2. Tänane jõu- ja relvakasutuse probleem ei teki tühjalt kohalt
Kui täna kerkivad küsimused politsei jõu kasutamise, relvakasutuse, reageerimisotsuste, väljaõppe, riskihindamise või sündmuste juhtimise kohta, siis ei tohi vaadata ainult konkreetset patrulli või üksikut ametnikku.
Tuleb küsida:
• Kes kujundas väljaõppe standardid?
• Kes kujundas juhtimiskultuuri?
• Kes otsustas, millist käitumist premeeritakse ja millist mitte?
• Kes lõi süsteemi, kus vastutus liigub allapoole, aga hüved ülespoole?
• Kes hoidis aastaid ametis või mõjuväljas samu inimesi, kes täna ise oma süsteemi hindavad?
Kui organisatsioonis:
• põhitöö tegijad ehk alluvad on ülekoormatud,
• väljaõpe on ebaselge,
• otsustamine on tsentraliseeritud,
• kriitikat ei taluta,
• eksimusi ei analüüsita sõltumatult,
• ning juhtkond elab siseringi loogikas kus töökoormus on madal kuid motivatsioonimeetmed on väga kõrged,
• põhitöötegijate ehk alluvate töökorraldust kujundaks juhtide poolt kes ise neid reegleid kasutama ei pea.
• siis jõu- ja relvakasutuse probleem ei ole enam juhus – see on süsteemne risk ja teatud olukordades võime me ise ja meie lähedased seda kogeda.
3. Ei saa lahendada probleemi, mis on ise loodud
Kõige teravam järeldus on see:
PPA probleeme ei saa lahendada samad inimesed või sama mõjuring, kes on neid probleeme aastaid kujundanud, õigeks pidanud ja õigustanud.
Kui:
• PPA-s,
• Siseministeeriumis,
• Sisekaitseakadeemias,
• Kus tegutsevad pikalt juhtivatel ametikohtadel olnud samad inimesed, kes:
• liiguvad ühest süsteemi osast teise,
• nimetavad seda „rotatsiooniks“,
• säilitavad mõjuvõimu,
• kujundavad järelkasvu,
• hindavad üksteise tööd,
• kirjutavad reegleid,
• ning samal ajal kaitsevad süsteemi avalikkuse ees,
• siis ei saa sealt tulla sisulist muutust.
See ei ole reform.
See on sama süsteemi enesepikendus.
4. PPA sisekoolituse mõju on suur
Kui väljaõpe, väärtused, jõu kasutamise kultuur, juhtimisloogika ja karjäärimudel taastoodetakse samade mõttemustrite kaudu ja läbi sisekoolituse, siis tuleb ausalt küsida milline on selles Sisekaitseakadeemia roll.
Kui süsteemi tippu jõuavad aastaid inimesed:
• samast mõtteviisist,
• samadest võrgustikest,
• samade endiste juhtide ja tänaste õpetajate mõjualast,
• ning liiguvad peamiselt PPA–ministeerium–akadeemia teljel,
• siis ei teki mitte reformivõime, vaid kultuuri ja mõttemaailma taastootmine.
Kui see kultuur on:
• hierarhiline,
• siseringikeskne,
• kriitikat vältiv,
• mugavatele eranditele avatud,
• põhitöö tegijat alahindav,
• siis kandub see lõpuks probleemidena välja:
• patrulli,
• relvakasutusse,
• jõu kasutamise otsustesse,
• sündmuste juhtimisse,
• ning hilisemasse juhtumite „selgitamisse“.
5. Jõu- ja relvakasutuse probleem
Politsei jõu kasutamise küsimus ei ole ainult õiguslik küsimus.
See on avaliku usalduse küsimus.
• ühiskond on tajunud ja hakkab nägema, et:
• probleemidele reageeritakse alles pärast kriisi,
• juhtkond räägib „üksikjuhtumitest“,
• vastutus hajutatakse,
• süsteemi hinnatakse süsteemi enda sees,
• ja samad inimesed kommenteerivad, uurivad ja kaitsevad,
• siis kaob usk ja tekib kahtlus, kas kontroll ja järelkontroll on päriselt sõltumatu ja objektiivne või on subjektiivselt õigustav.
*Ja kui kaob usk kontrolli sõltumatusse, siis kaob lõpuks usk ka politsei jõu õiguspärasesse kasutamisse.
6. Mida oleks tulnud teha varem?
Kui varasemad teemad kokku võtta, siis tänase olukorra vältimiseks oleks tulnud ammu:
• murda siseringi ja ringkaitse,
• teha juhtimistasand sõltumatult auditeeritavaks,
• siduda politseiametniku staatus tegeliku teenistuse sisuga,
• lõpetada mugav „rotatsioon“ mõjuvõimu säilitamise vahendina,
• muuta palga- ja lisatasusüsteem läbipaistvaks,
• väärtustada päriselt põhitööd tegevaid ametnikke,
• luua sõltumatu mehhanism jõu- ja relvakasutuse juhtumite hindamiseks,
• hinnata kriitiliselt Sisekaitseakadeemia rolli juhtimiskultuuri taastootmises,
• tuua süsteemi väljast sõltumatuid juhte ja eksperte.
Kokkuvõte
Tänane politsei jõu- ja relvakasutuse probleem ei ole eraldiseisev kriis.
See on sümptom.
Sümptom sellest, et:
• PPA,
• Siseministeerium,
• ja osaliselt ka Sisekaitseakadeemia
• on liiga kaua toiminud sama mõjuringi, sama juhtimiskultuuri ja sama ringkaitse loogika alusel.
Kui süsteemi juhivad või mõjutavad jätkuvalt needsamad inimesed, kes:
• on aastaid loonud erandeid,
• hoidnud siseringi,
• väärtustanud rohkem juhtide positsiooni kui põhitööd tegevaid spetsialiste,
• ja põhjendanud probleeme alles siis, kui need on avalikuks saanud,
• siis ei ole küsimus enam üksikus relvakasutuse juhtumis.
Küsimus on selles, kas PPA on ise muutunud avaliku usalduse riskiks.
Koostanud: Aare Siir, Eesti Politsei Kutseühingu juhatuse liige

AVALIK ARVAMUS JA PÖÖRDUMINE

Eesti Politsei Kutseühing
[email protected]

Surmava jõu kasutamise, PPA operatiivkultuuri, sisekoolituse, juhtimiskultuuri ja tsiviilolukordade käsitluse sõltumatu hindamise vajadusest

Justiits- ja Digiministeerium

1. Pöördumise eesmärk
*Käesoleva pöördumise eesmärk on juhtida tähelepanu tõsistele ja süsteemsetele küsimustele seoses:
• politsei surmava jõu kasutamisega tsiviilolukordades;
• PPA operatiiv- ja juhtimiskultuuri võimalike puudustega;
• PPA sisekoolituste mahu, kvaliteedi, õigusliku aluse ja koolitajate kvalifikatsiooni kontrollitavusega;
• de-eskalatsiooni ning vähem surmavate alternatiivide võimekuse arendamise probleemidega;
• tsiviilolukordade, eriolukordade ja sõjaolukordade relvakasutuse loogikate võimaliku ohtliku segunemisega;
• ning vajadusega hinnata sõltumatult, kas politsei juhtimistasandil ja väljaõppes on kujunenud kinnine, eneseõigustav ja avaliku kontrolli suhtes ebapiisavalt läbipaistev kultuur.
*Käesolev pöördumine ei ole suunatud üksikute ametnike põhjendamatule süüdistamisele.
*Vastupidi — selle keskne seisukoht on, et:
üksikametnikku ei tohi jätta kandma nende olukordade tagajärgi, mille on kujundanud puudulik juhtimine, ebapiisav väljaõpe, valed taktikalised eeldused, vähene de-eskalatsioonivalmidus või organisatsioonikultuuri jäikus.

2. Põhiseisukoht
*Eesti õigusruumis ei tohi surmava jõu kasutamise küsimus taanduda üksnes küsimusele:
- “Kas konkreetne lask oli formaalselt lubatav?”
*Sama oluline ja sageli isegi olulisem on küsida:
- Kas organisatsioon tegi kõik endast sõltuva, et selline lõpp oleks välditav?
- Kas ametnik teadis päriselt, et esineb alternatiive?
- Kas vähem surmavad vahendid olid reaalselt kasutatavad?
- Kas de-eskalatsioon oli päriselt prioriteet või ainult normiteksti tasemel sõnakõlks?
- Kas juhtimiskultuur toetab õigeid võtteid või eelistab eneseõigustust?
- Kas tsiviilolukordi käsitletakse tsiviilloogikaga või on sellesse imbunud eriolukorra/sõjalise ohu loogika?

3. Tõsine mure: politsei juhtimistasandi võimalik jäigastumine ja “ametikoha väsimus”
*Käesoleva pöördumise üks keskseid teemasid on küsimus, kas osa politsei juhtimistasandist võib olla muutunud:
- liiga pikalt samadel ametikohtadel püsides,
- vähese välise kontrolli tingimustes,
- siseringi koolitussüsteemi toel,
- ning avalikkusele suunatud eneseõigustava kommunikatsiooni kordamiseks.
*Kas PPA juhimistasand ja juhtide otsused on muutunud liigselt jäigaks, inertseks, ülemäära enesekindlaks ja seeläbi tsiviilühiskonna jaoks riskantseks?
Oluline täpsustus:
*See ei ole väide, et “kõik juhid on ebapädevad või on läbi põlenud ja seega kasutud” või et “staaž iseenesest on halb”, sest pikaajaline kogemus on karjäärisüsteemis õiges kontekstis väga suur väärtus.
Kuid ilma:
• regulaarse sõltumatu hindamiseta,
• puuduliku karjäärisüsteemita,
• väliste ekspertide kaasamiseta,
• sisulise ja objektiivse tagasiside kultuurita,
• ning läbipaistva järelanalüüsita võib pikk staaž muutuda professionaalseks jäigastumiseks.

3.1. Elulised näited sellest, kuidas inimene võib liiga kaua samal ametikohal muutuda süsteemile ohtlikuks
*See ei puuduta ainult politseid. Seda nähtust tuntakse kõigis avalik sektori struktuurides.

Näide 1: “Nii on alati tehtud” efekt:
Aastakümneid samal ametikohal olnud juht võib hakata pidama oma varasemaid töövõtteid “ainsaks õigeks praktikaks”.
Selle tulemusena:
• uusi teadmisi ei võeta tõsiselt,
• alluvate kriitika tõlgendatakse distsipliiniprobleemina,
• alternatiivseid mudeleid peetakse “teooriaks, mis päriselus ei tööta”.

Näide 2: kontrolliillusioon
Pika staažiga juht võib uskuda, et “kogemus asendab kontrolli”.
Sellisel juhul:
• protseduure ei uuendata,
• riske alahinnatakse,
“meie mehed saavad hakkama” asendab tõenduspõhise hindamise.

Näide 3: empaatiaväsimus ja operatiivne jäikus
Pikaajaline kokkupuude konfliktide, vägivalla, joobes isikute ja kriisidega võib viia selleni, et juht hakkab:
• nägema tsiviilolukordades eelkõige ohtu,
• mitte nägema inimest;
• tajuma läbirääkimist “venitamisena”;
• nägema de-eskalatsiooni nõudmist “elukauge kriitikana”.

Näide 4: kinnine ring
Kui sama inimene:
• juhib, koolitab, hindab, kujundab teenistust, väljaõpet ja operatiivkultuuri, mõjutab sisekontrolli ja kommunikatsiooni,
*siis tekib olukord, kus süsteem ei kontrolli enam iseennast, vaid taastoodab iseennast.

4. Tsiviilolukord, eriolukord ja sõjaolukord – relvakasutuse loogikad ei tohi seguneda
*Üks kõige olulisemaid murekohti on küsimus, kas Eestis on tekkinud risk, et:
- tsiviilolukordade relvakasutuse loogika,
- kõrgendatud julgeolekuolukorra loogika,
- eriolukorra ohujuhtimise loogika,
- ja sõjalise ohu mõttemudel mis hakkavad praktikas ohtlikult segunema.

4.1. Tsiviilolukordade tuumprintsiip
Tsiviilolukordade eesmärk on:
• elu kaitse;
• olukorra stabiliseerimine;
• distantsi ja katte kasutamine;
• ajavõit;
• minimaalse jõu põhimõte;
• de-eskalatsioon;
• vajadusel kontrollitud kinnipidamine.
*Tsiviilolukorras ei tohi “oht” automaatselt tähendada: “neutraliseerida kiiresti surmava jõuga”

4.2. Eriolukorra või kõrgendatud turvariski loogika
*Kõrgendatud ohu, terrorismi, piiriohu või relvastatud ründe korral võib operatiivmõtteviis olla oluliselt agressiivsem:
- ohu kiire kõrvaldamine,
- eskalatsiooni peatamine,
- kiire jõuülekaal,
- neutraliseerimine.
*See võib olla teatud olukordades õigustatud.

4.3. Sõjaolukorra relvakasutuse loogika
*Sõja- või relvastatud konflikti loogika on sootuks teine:
- vastane ei ole “kodanik kriisis”, vaid vaenutegevuses osalev isik;
- surmava jõu kasutamine on vajalik;
- eesmärk on vastase võitlusvõime kiire vähendamine.

4.4. Miks see eristus on kriitiline?
*Kui tsiviilolukorras hakkab mõtlemine märkamatult liikuma sõjalise või eriolukorra loogika suunas, siis:
- väheneb kannatlikkus,
- langeb tolerants ebamäärasele riskile,
- kiireneb üleminek “vahetu ohu” raamile,
- suureneb tõenäosus, et surmav jõud muutub “tehniliselt korrektseks”, kuid sisuliselt ennetatavaks lõpptulemuseks.
*Seetõttu tuleb sõltumatult hinnata, kas PPA väljaõppes ja juhtimiskultuuris on tsiviil- ja kõrgendatud julgeolekulogikate piir piisavalt selge.

5. Vähem surmavad alternatiivid – mitte ainult paberil, vaid päriselus
*Käesoleva pöördumise esitaja peab vajalikuks, et Eestis hinnataks ausalt:
- kas vähem surmavad vahendid on reaalselt olemas ja kättesaadavad;
- kas nende kasutamine on päriselt välja treenitud;
- kas neid usaldatakse operatiivkultuuris või on need olemas pigem normiteksti ja pressisõnumi tasemel.

5.1. Ettepanek: teenistusrelvade paindlikum süsteem
*Käesoleva pöördumise raames teen ettepaneku kaaluda mudelit, mille kohaselt politseiametnikel võiks olla teatud tingimustel võimalik kasutada riigi poolt rahastatult või riigi kulul hüvitatult neile ergonoomiliselt ja tööülesannetele sobivamat teenistusrelva, kui see vastab:
- PPA kehtestatud ohutusnõuetele,
- standardiseeritud tehnilistele kriteeriumidele,
- laskemoona ühilduvuse nõuetele,
- väljaõppe- ja sertifitseerimisnõuetele,
- relva hooldus- ja kontrollinõuetele.
Miks seda kaaluda?
Praktikas ei pruugi üks universaalne teenistusrelv:
• sobida kõigile käe suuruse,
• haarde,
• tagasilöögi kontrolli,
• laskmispsühholoogia,
• või tööülesande eripära tõttu.
Parem relvasobivus:
• parandab kontrolli,
• vähendab möödalaske,
• parandab ohutust,
• vähendab kõrvaliste isikute riski.
*See ei tohi tähendada relvade anarhiat, vaid standardiseeritud ja kontrollitud valikuvabadust.

5.2. Ettepanek: mittesurmava alternatiivse moonasüsteemi sõltumatu hindamine
*Käesoleva pöördumise esitaja teeb ettepaneku hinnata sõltumatult, kas Eestis tuleks laiendada politsei käsutusse kuuluvaid vähem surmavaid relvalahendusi, sealhulgas:
- kummikuulidel põhinevad süsteemid;
- gaasikuulidel / keemilise toimega vähem surmavad süsteemid;
- spetsiaalsed vähem surmavad laskeseadmed;
- kilbi, katte ja vähem surmava relva kombineeritud taktikad.
Väga oluline täpsustus
See ei tähenda, et tavalises teenistuspüstolis tuleks kasutada üksnes “kummikuule” või “gaasikuule”.
Selline idee vajab:
• eraldi ettepanekut ja seaduslikku alust,
• eraldi relvasüsteemi sobivuse hindamist,
• ohutus- ja meditsiinilise mõju analüüsi,
• väljaõpet,
• selget operatiivset doktriini.
*Seetõttu tuleb seda käsitleda sõltumatu eksperthinnangu objektina, mitte kohese käsumudelina.
Keskne küsimus on:
*Kas Eesti politsei kasutuses olev vähem surmavate vahendite valik on täna piisav või mitte?

6. PPA sisekoolitused, koolitusideoloogia ja kvalifikatsiooniküsimus
*Käesoleva pöördumise üks olulisemaid osi puudutab PPA sisekoolituste süsteemi.
Tõusetub õigustatud küsimus:
*Kas PPA sisekoolituste maht, sisu, koolitusideoloogia, õiguslik alus ja koolitajate kvalifikatsioon on täna piisavalt läbipaistev, kontrollitav ja seaduslikult selge?

6.1. Põhiküsimused, mis vajavad vastust:
- Milline on PPA sisekoolituste täpne õiguslik alus?
- Kas kogu väljaõpe, mida sisemiselt tehakse, on selgelt kaetud seaduse või selle alusel antud aktidega või siseselt väljatöötatud praktikatega?
- Kas sisekoolituste maht ja sisu on kooskõlas Politsei- ja Piirivalveamet ülesannete ja pädevusnormidega?
- Kas sisekoolitajatel on olemas kvalifikatsioon mida on sõltumatult hinnatud?

*Kas kõik, kes õpetavad relvakasutust, de-eskalatsiooni, kriisitaktikat või erivahendite kasutust, omavad:
- pedagoogilist pädevust,
- sisulist erialast kvalifikatsiooni,
- ajakohast sertifitseerimist, ning regulaarset välisauditit?
*Kas PPA koolitusideoloogia eelistab:
- jõu eskalatsiooni kontrolli,
- või jõu kasutamise vältimise oskust?
*Kas õpetatav mudel on:
- tsiviilolukordade jaoks mõeldud mudel või on sellesse imbunud eriolukorra / taktikalise neutraliseerimise eelistus?

6.2. PPA sisekoolituse “kinnise ringi” risk
*Kui sama organisatsioon:
- loob koolitussisu,
- määrab koolitajad,
- hindab ise kvaliteeti,
- analüüsib ise juhtumeid,
- kinnitab ise, et õpetatu on piisav.
- siis tekib väga reaalne oht, et:
- õpetatakse välja just seda mõtteviisi, mida juhtkond juba eeldab ja eelistab;
- süsteem ei näe oma pimekohti;
- alternatiivsed rahvusvahelised mudelid ei jõua praktikasse;
- “sisekultuur” muutub tähtsamaks kui teaduspõhisus ja sõltumatu kvaliteedikontroll.

7. Õiguslik küsimus: kas PPA tohib teha sisekoolitusi ja kas see on seaduses piisavalt selgelt sätestatud?
*Siin tuleb eristada kahte asja:
- Esiteks asutusesisesed tööalased õppepäevad – mida avalik-õiguslik asutus võib üldjuhul oma töötajatele korraldada;
- Teiseks asutusesiseselt väljatöötatud ja kujundatud sisekoolituse programmid:
-- selle sisu ja tähendus,
-- relvakasutuse põhimõtted,
-- jõukasutus,
-- taktika ja otsustuse standardid millega kokkuvõtvalt antakse koolitaja poolt subjektiivseid seadusenormide selgitusi ilma piisava välise normatiivse ja sisulise kontrollita.
Minu hinnang:
PPA saab üldjuhul oma teenistujatele sisest väljaõpet korraldada õppepäevade raames.
Kuid kui asutakse sisekoolitusi läbi viima mis sisuliselt:
• loovad relvakasutuse doktriini,
• kujundavad jõukasutuse standardi,
• asendavad avalikku akrediteeritud kontrolli,
• või toimivad “siseõigusena” ilma selge seadusliku raamita.
*siis on põhjendatud küsida:
- Kas selline maht ja mõju vajab selgemat seaduslikku alust, välist kvaliteedikontrolli, sertifitseerimist ja regulaarset sõltumatut auditit?
Oluline juriidiline täpsustus:
*Ma ei väida siin kategooriliselt, et PPA “rikub seadust”, kuid selle lõplikuks väitmiseks tuleks kontrollida:
• Riigikogu vastu võetud Politsei ja piirivalve seadus (PPVS) sätteid,
• ametkonna põhimäärust,
• sisekoolituste ja koolitajate õiguslikke aluseid,
• teenistusalase väljaõppe regulatsiooni,
• olemasolevaid määrusi ja käskkirju ning õppeprogramme,
• ning tööandja koolituskohustuse üldnorme.
*Seetõttu on õige nõue mitte “kohe süüdistada”, vaid:
Paluda hinnata, kas PPA sisekoolituste tänane mudel on piisavalt selge õigusliku aluse, kvaliteedikontrolli ja demokraatliku järelevalvega.

8. “Agressiivsuse” sildistamine ja enneaegne eneseõigustus
*Avalikkuses on korduvalt näha mustrit, kus pärast jõukasutuse juhtumit kasutatakse kiiresti mõisteid:
- “agressiivne isik”
- “vahetu oht”
- “muud valikut ei olnud”
*Need võivad osutuda tõeks. Kuid enne sõltumatut analüüsi mõjuvad need sageli kui:
- avaliku kriitika ennetamine;
- inimese rahustamine ja teo õigustamine;
- süsteemsete probleemide summutamine;
- juhtkonna enesekaitse.
“Agressiivsuse väide” ei ole piisav kirjeldus vaid vaja on konkreetseid ausaid fakte:
• mida isik tegi;
• mis suunas ta liikus;
• mis oli distants;
• kas relv oli suunatud;
• kas ta mõistis käske;
• kas esines psüühikakriisi tunnuseid;
• kas ta oli desorienteeritud, joobes, suitsidaalne või meditsiinilises kriisis.

9. PPA põhimõtteline väljaöeldud seisukoht: “kui politsei otsustab tulistada, siis sisuliselt tulistatakse tapvalt”
- Jääb küsimus, mille alusel tulistaja enda tegevust hindab kas subjektiivselt või objektiivselt kehtestatud reeglite alusel?
Avalikkuses ja ametkondlikus retoorikas kõlav põhimõte, et:
• politsei ei tulista, et “haavata”, vaid peatab ohu ehk surmab, võib tehniliselt vastata paljude relvakoolituste loogikale.

*Kuid tsiviilolukorras tekitab see õigustatud küsimuse:
• Kas surmava jõu lävend on liiga madal?
• Kas de-eskalatsioon on liiga nõrk?
• Kas vähem surmavad vahendid on liiga vähe arendatud?
• Kas koolitused ja operatiivtaktika viib liiga sageli olukorda, kus surmav jõud jääb “ainsaks allesjäänud” variandiks?
*Kui see põhimõte muutub mitte viimase hädaolukorra tehniliseks kirjelduseks, vaid organisatsioonikultuuri vaikivaks keskseks tõeks, on tegemist väga tõsise ohumärgiga.

10. Konkreetsed palved adressaatidele
Palun Justiits- ja Digiministeeriumil:
• analüüsida, kas kehtiv õigusraamistik vajab täpsustamist või PPA sisekoolituste lõpetamist ja üleandmist SKA-le;
• selgitada relvakasutuse doktriini ja vähem surmavate vahendite arendamise ja tegevuse osas olukorda;
• kaaluda normimuudatusi, mis muudaksid surmava jõu juhtumite järel kohustuslikuks standardiseeritud sõltumatu järelhindamise;
• hinnata, kas vajalik on täiendav regulatsioon, mis eristab selgemini tsiviilolukorra, kõrgendatud ohu ja relvastatud eriolukorra käitlemise ja relvakasutuse mudeleid.

11. Kokkuvõte
Käesoleva pöördumise keskne seisukoht on järgmine:
Tugev politsei ei ole see, kes oskab üksnes relva õiguspäraselt kasutada. Tugev politsei on see, kes on üles ehitatud nii, et relva kasutamise vajadus oleks võimalikult harv, viimase abinõuna ning mitte süsteemsete puuduste paratamatu tagajärg.

Kui:
• juhtimiskultuur on jäik,
• sisekoolitus on kinnine,
• de-eskalatsioon on nõrk,
• vähem surmavad vahendid on pigem teoreetilised,
• tsiviil- ja eriolukorra loogikad segunevad,
• ning avalik kommunikatsioon on enneaegselt eneseõigustav,
*siis ei ole ohus mitte ainult kodanike õigused, vaid ka:
- politseiametnike endi turvalisus,
- organisatsiooni legitiimsus,
- ja usaldus õigusriigi vastu.

12. Lõpplause
*Palun käsitleda käesolevat pöördumist kui avalikku ja sisulist ettepanekut algatada sõltumatu, põhjalik ja süsteemne hinnang PPA relvakasutuse, sisekoolituse, juhtimiskultuuri ja tsiviilolukordade käsitluse kohta.
*Küsimus ei ole üksnes selles, kas üksik lask oli õiguspärane. Küsimus on selles, kas riik on loonud sellise politseisüsteemi, mis teeb kõik endast sõltuva, et selline lask oleks tõepoolest viimane vältimatu abinõu, mitte süsteemsete puuduste lõpptulemus.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Aare Siir, õigusteaduse magister
Eesti Politsei Kutseühingu juhatuse liige

Lisa 1.
Politsei jõukasutuse reform Eestis peab algama elu hoidmise põhimõttest
Eestis tuleb ausalt ja selgelt välja öelda: tsiviilolukorras ei tohi surmav jõud kujuneda politsei tavapäraseks või liiga kiiresti kättesaadavaks lahenduseks.
Demokraatlikus õigusriigis ei saa olla aktsepteeritav, et kodaniku elu lõpeb politsei kuuli läbi olukorras, mida hiljem põhjendatakse üksnes sellega, et ametnik “tundis ohtu” või et inimene oli “ebaadekvaatne või agressiivne”.
Politsei töö sisekaitses ei ole sõjapidamine.
Tsiviilühiskonnas ei ole kodanik vaenlane.
Inimene, kes on joobes, psüühilises kriisis, paanikas, desorienteeritud või muul moel ebaadekvaatne, ei tohi muutuda automaatselt õiguspäraseks sihtmärgiks surmava jõu kasutamiseks.
Just siin peabki algama politsei jõukasutuse reform.
Tsiviilolukord ei ole lahinguväli
Praegune politseitaktika paljudes riikides, ja sageli ka avalik õigustus pärast fataalseid juhtumeid, lähtub liiga sageli põhimõttest: “ametniku elu kõigepealt, isegi kui see tähendab väga kiiret üleminekut surmavale jõule.”
See põhimõte on arusaadav ainult osaliselt.
Jah, politseinikul on õigus enesekaitsele.
Jah, on olukordi, kus vahetu ja tõsine rünne jätab väga vähe valikuid.
Kuid küsimus ei ole ainult selles, miks politseinik tulistas viimase sekundi jooksul.
Palju olulisem küsimus on:
Miks kujundati olukord selliseks, et tulistamine näis ainus võimalik lahendus?
Kas hoiti piisavat distantsi?
Kas oli võimalik taanduda?
Kas oli võimalik piirata ala ja võita aega?
Kas kutsuti kriisimeeskond või täiendavad üksused?
Kas kasutati de-eskalatsiooni?
Kas kasutati kilpi, varju, koordineeritud vähem-surmavaid vahendeid?
Kas politsei enda kiire lähenemine või agressiivne kontakt lõi olukorra, kus surmav jõud muutus iseenda taktika tagajärjeks?
Kui neid küsimusi ei küsita, siis ei analüüsita mitte õigust, vaid ainult tagajärge.
“Ma tundsin ohtu” ei tohi olla piisav põhjendus inimese tapmiseks või isegi sandistamiseks
Ükski demokraatlik ühiskond ei tohi leppida sellega, et inimese elu võetakse ära pelgalt subjektiivse hirmutunde alusel.
Õigusriigis peab standard olema rangem:
• kas oht oli objektiivselt vahetu ja tõsine;
• kas olid olemas mõistlikud alternatiivid;
• kas politsei kasutas enne surmavat jõudu distantsi, aega, de-eskalatsiooni ja vähem-surmavaid vahendeid;
• kas ametnik või meeskond ise tekitas olukorra, kus risk kasvas kontrollimatuks.
Eriti oluline on see siis, kui tegemist on inimesega, kes on:
• psüühilises kriisis,
• joobes,
• suitsidaalne,
• paanikas,
• desorienteeritud,
• neuroerinev,
• dementsuse või muu seisundi tõttu raskesti mõistetav.
Selline inimene vajab esmajärjekorras stabiliseerimist, mitte automaatset “neutraliseerimist”.

Euroopa praktika näitab: alternatiivid on olemas
Sageli väidetakse Eestis, et politseil on tsiviilolukorras valida ainult kolme asja vahel:
1. füüsiline kontakt,
2. Taser,
3. teenistusrelv.
See ei ole tõsi.
Mitmes Euroopa riigis kasutatakse spetsiaalseid vähem-surmavaid distantsiplatvorme, mille eesmärk on hoida vahemaad, võita aega ja vähendada vajadust surmava jõu järele.
Soome
Soomes on politseil kasutusel suruõhutoimeline vähem-surmav projektiililaukaur (FN 303 tüüpi süsteem), mida kasutatakse eraldi platvormina. See võimaldab kasutada erinevaid vähem-surmavaid võimalusi ning tegutseda distantsilt ilma teenistusrelva kohese kasutamiseta. Amnesty Soome on kirjeldanud selle kasutust kui harvaesinevat, kuid olemasolevat ja politsei varustusse kuuluvat vahendit.
Prantsusmaa
Prantsusmaal kasutatakse eraldi 40 mm (LBD-40 tüüpi süsteemid), mille eesmärk on luua kontrollitud vahemaa ja pakkuda politseile alternatiivi lähikontaktile või kohesele tulirelvakasutusele. B&T GL06 tüüpi 40 mm süsteem töötati algselt välja just Prantsuse riikliku politsei nõudmise peale.
Belgia
Belgia praktika näitab samas olulist teist poolt: selliste vahendite olemasolu ei tähenda piiramatut kasutust. 2025. aastal rõhutati avalikult, et FN 303 tüüpi vahendite kasutus korrakaitses peab jääma rangelt piiratud ja õiguslikult kontrollitud.
Mida see näitab?
Euroopa suund ei ole “rohkem relvi” ega “rohkem jõudu”.
Euroopa suund on:
• eraldi surmav teenistusrelv;
• eraldi vähem-surmav distantsiplatvorm;
• mitut tüüpi vähem-surmav laskemoon ja süsteem;
• range erapooletu väljaõpe, -eristus ja -kontroll.
See on oluline erinevus.
Lahendus ei ole see, et üks ja sama teenistuspüstol laetakse kord surmava, kord kummi- või gaasimoona laadse moonaga.
Lahendus on selgelt eristatud, spetsiaalselt selleks mõeldud vähem-surmav relvasüsteem, mis on doktriinilt, väljaõppelt ja õiguslikult eraldi.
Eesti vajab uut politsei jõukasutuse doktriini
Eestis tuleb loobuda mõtteviisist, kus surmav jõud on “viimane samm”, kuid praktikas jõutakse selleni liiga kiiresti.
Vaja on uut doktriini, mille keskmes ei ole mitte ainult ametniku ellujäämine, vaid kõigi osapoolte elu säilitamine.
Uus põhimõte peab olema:
• hoia distantsi enne kontrolli
• piira olukord enne lähikontakti
• võida aega enne jõudu
• rahusta enne sundi, kui see on võimalik
• vähem-surmav enne surmavat, kui see on taktikalises mõttes realistlik
• objektiivne hädavajadus, mitte pelgalt subjektiivne hirm
Ettepanek: 10-punktiline reformipakett Eesti jaoks
1. Elu säilitamise põhimõte seadustada või kinnistada mitte üksnes tagada seda teoreetiliselt
Politsei jõukasutuse lähtekoht peab olema, et:
• ametnik jääb ellu,
• kõrvalised jäävad ellu,
• ka kriisis olev isik jääb ellu nii kaua kui vähegi võimalik.
2. Ohu tundmise põhjendus ei tohi olla piisav
Surmava jõu kasutuse hindamisel ei tohi piisata väitest “ma tundsin ohtu”.
Standard peab olema:
• objektiivne,
• tõendatav,
• sõltumatult hinnatav.
3. Kohustuslik distantsi- ja ajavõidu taktika
Kui puudub vahetu rünnak kolmanda isiku vastu, peab esmaseks taktikaks olema:
• distants,
• varjumine,
• perimeeter,
• aja võitmine,
• läbirääkimine.
4. Vähem-surmavate platvormide kasutuselevõtt
Eestis tuleb kaaluda vähemalt piirkondlikul või patrullitasandil eraldi vähem-surmavate vahendite kasutuselevõttu:
• spetsiaalsed vähemohtlikud süsteemid,
• mitte tulirelva “ümbermängimine”.
5. Mitu vähem-surmavat võimalust, mitte ainult Taser
Taser ei saa olla ainus “humaanne alternatiiv”.
Vaja on kihilist süsteemi:
• Taser,
• kilbid,
• meeskondlik kontroll,
• distantsiplatvormid,
• kriisispetsialistide kaasamine.
Isegi kui kilbid ja varustus on olemas siis neid ei kasutata.
6. Psüühilise kriisi ja joobekriisi eriprotokoll
Psühhoos, joove, suitsidaalsus, autism, dementsus ja muud sarnased olukorrad vajavad:
• eraldi reageerimisprotokolli,
• kriisikoolitust,
• vajadusel vaimse tervise spetsialisti kaasamist.
7. Kohustuslik sõltumatu järelkontroll iga tulistamise järel
Mitte ainult küsimus:
• “kas lask oli seaduslik?”
Vaid ka:
• kas see oli välditav,
• kas taktika oli vale,
• kas alternatiive kasutati piisavalt,
• kas juhtimine ebaõnnestus.
8. Iga vähem-surmava vahendi kasutus peab samuti olema kontrollitud
Vähem-surmavad vahendid ei ole riskivabad.
Vale kasutus võib põhjustada raskeid või fataalseid vigastusi.
Seetõttu peab olema:
• meditsiiniline hindamine pärast kasutust,
• dokumenteerimine,
• sõltumatu ülevaatus.
9. Avalik statistika ja läbipaistvus
Avalikkus peab teadma:
• mitu korda kasutati tulirelva,
• mitu korda kasutati Taserit,
• mitu korda kasutati muid vähem-surmavaid vahendeid,
• mitu juhtumit lõppes vigastuse või surmaga,
• mitu juhtumit hinnati hiljem välditavaks.
10. Politsei väljaõppe ümberkujundamine
Väljaõpe ei tohi keskenduda ainult:
• kiirele lõpplahendusele,
• relva haaramisele,
• lähikontaktile.
Väljaõpe peab võrdselt või rohkem keskenduma:
• de-eskalatsioonile,
• kriisikommunikatsioonile,
• distantsitaktikale,
• meeskondlikule koostööle mitte ühe ametniku otsusele,
• vähem-surmavate vahendite koordineeritud kasutamisele.
Oluline ausus: vähem-surmav ei tähenda ohutust
Seda tuleb ausalt öelda:
vähem-surmavad vahendid ei ole riskivabad.
Need võivad vale kasutuse, vale sihtimise või vale distantsi korral põhjustada raskeid või isegi fataalseid vigastusi. FN Herstal rõhutab ka ise, et FN 303 ei ole riskivaba ja seda ei tohi kasutada pea/kaela piirkonda.
Kuid just seetõttu ongi vaja:
• eraldi väljaõpet,
• rangeid kasutusreegleid,
• sõltumatut järelevalvet.
See ei ole argument nende vastu.
See on argument nende professionaalse, kontrollitud kasutuse poolt.
Lõppsõna
Eesti ei vaja politseid, kes “võidab” iga konflikti relvaga.
Eesti vajab politseid, kes suudab ennekõike hoida elus ka keerulise, ettearvamatu või kriisis oleva inimese.
Tsiviilolukorras ei tohi surmav jõud olla lahendus.
Politsei eesmärk peab olema elu säilitamine, olukorra kontrollimine ja ohu lõpetamine minimaalse vajaliku jõuga.
See ei ole nõrkus.
See ei ole naiivsus.
See on demokraatliku õigusriigi küpsus.
Kui Euroopa riigid kasutavad eraldi vähem-surmavaid distantsiplatvorme koos range kontrolli ja väljaõppega, siis peab ka Eesti vähemalt ausalt arutama, miks Eesti süsteem ei peaks liikuma samas suunas.
Politsei jõukasutuse reform ei ole rünnak politsei vastu.
See on riigi küpsuse test.
Koostas: Aare Siir, Eesti Politsei Kutseühingu juhatuse liige

Lisa 2: PPA SÜSTEEMSED PROBLEEMID
Viimaste arutelude põhjal joonistub välja üks keskne ja ebamugav tõde: PPA probleemid ei ole üksikud eksimused, vaid pika aja jooksul kinnistunud juhtimiskultuuri tagajärg.
Oluline täpsustus: Kokkuvõtvalt on PPA usaldusväärne ja saab hakkama oma ülesannetega kuid selle sees esineb tegevusi mis pärsivad edasiminekut ja kaasajale omast arengut. Paljud ametnikud on väga pühendunud kuid politsei karjäärisüsteem on juhiks saamisel kujundatud subjektiivselt kinniseks.
Küsimus ei ole ainult üksikus jõu- või relvakasutuse juhtumis, vaid selles, millise organisatsiooni on aastate jooksul üles ehitanud samad inimesed, kes täna neid probleeme ise selgitavad, õigustavad ja omavahel kaitsevad.
1. Põhiprobleem ei ole ainult üks juhtum – probleem on süsteem ja süsteemis osalevad isikud
Oleme varasemalt tõstatanud PPA probleeme:
• siseringi,
• ringkaitset,
• soosiklust,
• erikohtlemist,
• läbipaistmatu palga lisatasusüsteemi,
• politseiametniku staatuse ärakasutamist eripensioni aastate väljateenimisel,
• „rotatsiooni“ nime all antud mugavaid erandeid,
• põhitöö tegijate alaväärtustamist,
• juhtkonna kalduvust selgitada probleeme tagantjärele, mitte neid ennetada.
Kõik need teemad viitavad samale: PPA-s ja selle ümber on kujunenud suletud juhtimisvõrgustik, kus kõrgematel ametikohtadel olevad isikud, kes on:
• otsustajad,
• endised otsustajad,
• ministeeriumis töötavad endised ametnikud,
• Sisekaitseakadeemias töötavad endised ametnikud,
• on aastaid olnud omavahel seotud nii ametialaselt kui ka isiklikult ning kes koos omavad mõjuvõimu.
Sellises süsteemis ei teki enam sõltumatut enesekriitikat.
Tekib institutsionaalne enesekaitse.
2. Tänane jõu- ja relvakasutuse probleem ei teki tühjalt kohalt
Kui täna kerkivad küsimused politsei jõu kasutamise, relvakasutuse, reageerimisotsuste, väljaõppe, riskihindamise või sündmuste juhtimise kohta, siis ei tohi vaadata ainult konkreetset patrulli või üksikut ametnikku.
Tuleb küsida:
• Kes kujundas väljaõppe standardid?
• Kes kujundas juhtimiskultuuri?
• Kes otsustas, millist käitumist premeeritakse ja millist mitte?
• Kes lõi süsteemi, kus vastutus liigub allapoole, aga hüved ülespoole?
• Kes hoidis aastaid ametis või mõjuväljas samu inimesi, kes täna ise oma süsteemi hindavad?
Kui organisatsioonis:
• põhitöö tegijad ehk alluvad on ülekoormatud,
• väljaõpe on ebaselge,
• otsustamine on tsentraliseeritud,
• kriitikat ei taluta,
• eksimusi ei analüüsita sõltumatult,
• ning juhtkond elab siseringi loogikas kus töökoormus on madal kuid motivatsioonimeetmed on väga kõrged,
• põhitöötegijate ehk alluvate töökorraldust kujundaks juhtide poolt kes ise neid reegleid kasutama ei pea.
• siis jõu- ja relvakasutuse probleem ei ole enam juhus – see on süsteemne risk ja teatud olukordades võime me ise ja meie lähedased seda kogeda.
3. Ei saa lahendada probleemi, mis on ise loodud
Kõige teravam järeldus on see:
PPA probleeme ei saa lahendada samad inimesed või sama mõjuring, kes on neid probleeme aastaid kujundanud, õigeks pidanud ja õigustanud.
Kui:
• PPA-s,
• Siseministeeriumis,
• Sisekaitseakadeemias,
• Kus tegutsevad pikalt juhtivatel ametikohtadel olnud samad inimesed, kes:
• liiguvad ühest süsteemi osast teise,
• nimetavad seda „rotatsiooniks“,
• säilitavad mõjuvõimu,
• kujundavad järelkasvu,
• hindavad üksteise tööd,
• kirjutavad reegleid,
• ning samal ajal kaitsevad süsteemi avalikkuse ees,
• siis ei saa sealt tulla sisulist muutust.
See ei ole reform.
See on sama süsteemi enesepikendus.
4. PPA sisekoolituse mõju on suur
Kui väljaõpe, väärtused, jõu kasutamise kultuur, juhtimisloogika ja karjäärimudel taastoodetakse samade mõttemustrite kaudu ja läbi sisekoolituse, siis tuleb ausalt küsida milline on selles Sisekaitseakadeemia roll.
Kui süsteemi tippu jõuavad aastaid inimesed:
• samast mõtteviisist,
• samadest võrgustikest,
• samade endiste juhtide ja tänaste õpetajate mõjualast,
• ning liiguvad peamiselt PPA–ministeerium–akadeemia teljel,
• siis ei teki mitte reformivõime, vaid kultuuri ja mõttemaailma taastootmine.
Kui see kultuur on:
• hierarhiline,
• siseringikeskne,
• kriitikat vältiv,
• mugavatele eranditele avatud,
• põhitöö tegijat alahindav,
• siis kandub see lõpuks probleemidena välja:
• patrulli,
• relvakasutusse,
• jõu kasutamise otsustesse,
• sündmuste juhtimisse,
• ning hilisemasse juhtumite „selgitamisse“.
5. Jõu- ja relvakasutuse probleem
Politsei jõu kasutamise küsimus ei ole ainult õiguslik küsimus.
See on avaliku usalduse küsimus.
• ühiskond on tajunud ja hakkab nägema, et:
• probleemidele reageeritakse alles pärast kriisi,
• juhtkond räägib „üksikjuhtumitest“,
• vastutus hajutatakse,
• süsteemi hinnatakse süsteemi enda sees,
• ja samad inimesed kommenteerivad, uurivad ja kaitsevad,
• siis kaob usk ja tekib kahtlus, kas kontroll ja järelkontroll on päriselt sõltumatu ja objektiivne või on subjektiivselt õigustav.
*Ja kui kaob usk kontrolli sõltumatusse, siis kaob lõpuks usk ka politsei jõu õiguspärasesse kasutamisse.
6. Mida oleks tulnud teha varem?
Kui varasemad teemad kokku võtta, siis tänase olukorra vältimiseks oleks tulnud ammu:
• murda siseringi ja ringkaitse,
• teha juhtimistasand sõltumatult auditeeritavaks,
• siduda politseiametniku staatus tegeliku teenistuse sisuga,
• lõpetada mugav „rotatsioon“ mõjuvõimu säilitamise vahendina,
• muuta palga- ja lisatasusüsteem läbipaistvaks,
• väärtustada päriselt põhitööd tegevaid ametnikke,
• luua sõltumatu mehhanism jõu- ja relvakasutuse juhtumite hindamiseks,
• hinnata kriitiliselt Sisekaitseakadeemia rolli juhtimiskultuuri taastootmises,
• tuua süsteemi väljast sõltumatuid juhte ja eksperte.
Kokkuvõte
Tänane politsei jõu- ja relvakasutuse probleem ei ole eraldiseisev kriis.
See on sümptom.
Sümptom sellest, et:
• PPA,
• Siseministeerium,
• ja osaliselt ka Sisekaitseakadeemia
• on liiga kaua toiminud sama mõjuringi, sama juhtimiskultuuri ja sama ringkaitse loogika alusel.
Kui süsteemi juhivad või mõjutavad jätkuvalt needsamad inimesed, kes:
• on aastaid loonud erandeid,
• hoidnud siseringi,
• väärtustanud rohkem juhtide positsiooni kui põhitööd tegevaid spetsialiste,
• ja põhjendanud probleeme alles siis, kui need on avalikuks saanud,
• siis ei ole küsimus enam üksikus relvakasutuse juhtumis.
Küsimus on selles, kas PPA on ise muutunud avaliku usalduse riskiks.
Koostanud: Aare Siir, Eesti Politsei Kutseühingu juhatuse liige