Mehitamata õhusõidukite seire ja tõrje rollijaotuse eelnõu kooskõlastuskiri

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Hr Keit Kasemets

Riigikantselei

Teie: 26.03.2026 nr RK/26-0371/-1K

Meie: 09.04.2026 nr 1-7/120-1

Mehitamata õhusõidukite seire ja tõrje

rollijaotuse eelnõu kooskõlastuskiri

Austatud riigisekretär

Olete esitanud Siseministeeriumile kooskõlastamiseks korrakaitseseaduse ja sellest tulenevalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu). Esmalt soovime märkida, et

tegemist on olulise ja samas põhimõttelise eelnõuga, mis aitaks viia Eesti mehitamata

õhusõidukite seire ja tõrje tegevuse ning õhuruumist tulenevate ohtude tõrjumise uuele

tasemele. Siseministeerium toetab igati eelnõus esitatud tegevussuunda. Esitame eelnõule

järgnevad märkused, et tagada sellega seatud eesmärgi saavutamine:

1. Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 161 lõiget 1

punktiga 4, et oleks õiguslik alus kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu avaliku korra tagamise

eesmärgil mh ka isikute ja vara kaitsmiseks mehitamata õhusõidukist tuleneva ohu eest.

Siseministeerium nõustub, et esitatud muudatus on vajalik loomaks õiguslik alus Kaitseväe

ja Kaitseliidu kaasamiseks korrakaitselistesse ülesannetesse olukorras, kus Politsei- ja

Piirivalveameti või muu kaasava asutuse võimekusega ei ole võimalik vastavat ülesannet

täita. Samas soovime välja tuua, et eelnõus ega seletuskirjas ei ole selgitatud kuidas

suhestub esitatud kaasamise alus eelnõuga Kaitseväele loodava edasilükkamatu pädevuse

regulatsiooniga. Kaitseväele loodava edasilükkamatu pädevuse alusel võib Kaitsevägi

asuda tõrjuma korrakaitselist vahetut kõrgendatud või olulist ohtu mehitamata õhusõidukist

kui vastav korrakaitseorgan ei saa või ei saa seda ise õigeaegselt teha. Sellest lähtuvalt tuleks

Kaitseväe kaasamise selgitamiseks täiendavalt avada eelnõu seletuskirjas Kaitseväe

kaasamise ja edasilükkamatu pädevuse suhet. Siseministeeriumi hinnangul ei ole Kaitseväe

kaasamine esitatud sätte kohaselt vajalik, sest edasilükkamatu pädevuse alusel on loodud

Kaitseväele püsiv ülesanne ka rahuajal osaleda korrakaitselise ülesande lahendamisel ja ohu

tõrjumisel, kui sätestatud tingimused on täidetud. Samas märgime, et planeeritud säte on

kindlasti vajalik Kaitseliidu kaasamiseks kõnesoleva ülesande täitmiseks.

2. Eelnõu § 1 punktidega 2 ja 3 muudetakse KorS § 45 lõiget 5 ning paragrahvi täiendatakse

lõikega 6. Muudatuse eesmärgiks on muuta KorS regulatsioon tehnoloogianeutraalsemaks,

et õigusruumi arvestaks ka mehitamata õhusõidukite (edaspidi MÕS) ja isejuhtivate

maismaasõidukite ja veesõidukitega. Siseministeeriumi hinnangul vajab muudatus veel

täiendavalt arutelu, sest selle antud kujul kehtestamine võib kaasa tuua olukorra, kus

ametiisikule seatakse täiendav kohustus kinnitada sõidukijuhi poolt peatamismärguande

2 (17)

kätte saamine. Käesolevalt sätestab KorS § 45 lg 1, et ametiisik võib anda sõiduki- või

maastikusõidukijuhile käega, sauaga, helkurkettaga või alarmsõiduki valgusseadme või

valjuhääldi abil liiklusseaduses kehtestatud korras märguande sõiduki või maastikusõiduki

peatamiseks. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et ametiisik võib anda veesõiduki

peatamiseks märguande peatamissignaalina, kasutades rahvusvahelise signaalkoodi lippe,

prožektoreid, pürotehnilisi vahendeid, raadiot, valjuhääldit või ruuporit, või muul

arusaadaval viisil. Kumbki säte ei nõua ega eelda, et märguande esitanud ametiisik peab

verifitseerima, kas juht on vastava märguande kätte saanud. Kui sellise märguande peale

sõiduk ei peatu ja isik ei täida sõiduki peatamise märguannet, võib sõiduki sundpeatada,

korraldades teesulu või kasutades sõiduki sundpeatamise vahendit või relva või muud

erivahendit KorS 5. peatükis sätestatud korras. See tähendab, et õigusruumis kehtib

regulatsioon, kus ametiisik võib anda sõidukile peatumismärguande (tehes kõik võimaliku

selleks, et sõidukijuht seda mõistlike pingutustega märkaks) ning sõidukit juhtiva isiku

kohustus on olla piisavalt tähelepanelik, et seda märgata. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole

seega seatud ametiisikul täiendavat kohustust veenduda, kas sõiduki juht on vastavat

märguannet märganud. Kirjeldatud regulatsiooni eesmärk on tagada, et riigi antud

seaduslikud korraldused on täitmiseks ja kui neid ei täideta siis on lubatud neid jõustada.

Seda sõltumata asjaolust, kas esialgne peatumise märguanne anti olulise või tava ohu

väljaselgitamiseks. Eelnevast lähtuvalt ei pruugi Siseministeeriumi hinnangul olla

täiendava regulatsiooni loomine mehitamata sõidukite jaoks vajalik. Sõltumata kasutatavast

tehnoloogiast on erimeedet kohaldaval korrakaitseorganil õigus esitada maa või vee

sõidukile KorS § 45 lõikes 1 või 2 sätestatud märguanne. Kui vastav sõiduk seda

märguannet ei registreeri või selline märguanne ei ole sõiduki juhile tulenevalt

tehnoloogilistest piirangutest nähtav tuleks eelkõige hinnata, kas mehitamata sõidukitele

esitatud nõuded on piisavad, et lubada neil liikluses osaleda.

Eelnõuga luuakse aga eriregulatsioon, kus mehitamata sõiduki (maasõiduk või veesõiduk)

peatamisel seatakse ametnikule vastutus veenduda, et sõidukijuht on märguande kätte

saanud. Lihtohu korral mehitamata sõiduki peatamine võib aga muutuda teostamatuks.

Planeeritud sätte kohaselt võib sõidukit eelneva märguandeta sund peatada kui sõiduk on

mehitamata, selle juhti ei saa või ei saa õigel ajal kindlaks teha ning sundpeatamine on

vältimatult vajalik vahetu olulise või kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Sellise sõnastuse

kohaselt on oluliseks asjaoluks just eeldus, et selle juhti ei saa või ei saa õigel ajal kindlaks

teha. Siseministeeriumi hinnangul ei pruugi sellise erisuse loomine olla vajalik. Sätte

kehtestamine seab esiteks eelduseks, et sõidukit sundpeatav ametiisik saab aru ja eristab,

millised sõidukid on mehitamata ning millised mitte. Kuigi tänavaliikluses võib selle nõude

täitmine olla realistlik, siis veekogul, kus vahemaad on suuremad ning kaptenil ei ole

kohustust viibida pidevalt laeva tekil nähtaval kohal, ei pruugi see olla võimalik. Teiseks

võib see luua ka kohustuse veenduda, et kas mehitamata sõiduki juht selle märguande ka

kätte saab. Kolmandaks võib selline eriregulatsioon luua olukorra, kus ametnikul ei ole

lubatud sundpeatada mehitamata sõidukit kui peatumise märguanne on antud lihtohu

väljaselgitamiseks. Viimane erisus võib tekkida eelkõige seetõttu, et loodav säte muutub

erisätteks mehitamata õhusõidukite peatamisel. Eelnevast tulenevalt teeb Siseministeerium

ettepaneku jätta antud muudatus eelnõust välja. Maa ja vee liikluses osalevatele mehitatud

ja mehitamata sõidukitele kohaldatakse jätkuvalt KorS § 45 lõikeid 1, 2 ja 5, mille kohaselt

on ametnikul kohustus anda sõidukile sundpeatumiseks vastav märguanne (teha kõik

mõistlikult eeldatav, et see märguanne ka kätte saadakse) ning selle märguande eiramisel

võib sõiduki sundpeatada lõike 5 kohaselt.

3 (17)

Eelnõu seletuskirjas ei ole samuti selgitatud kuidas suhestuks eelnõuga planeeritud

muudatused LS § 2 punktis 681 sätestatud robotliikuri mõistega: robotliikur on ratastel või

muul veermikul maapinnaga kontaktis liikuv osaliselt või täielikult automaatne või

kaugjuhitav sõiduk, mis kasutab ümbritseva keskkonna kohta teabe saamiseks andureid,

kaameraid või muid seadmeid ja mis on saadud teavet kasutades suuteline liikuma osaliselt

või täielikult juhi kontrollita.

Siseministeerium pooldab samas, et KorS § 45 regulatsioon oleks tehnoloogia neutraalsem

ja ühtlasem. Sellest lähtuvalt teeme ettepaneku viia sisse järgmised muudatused:

x) paragrahvi 45 lõikes 1 asendatakse tekstiosa “sõiduki- või maastikusõidukijuhile

(edaspidi sõidukijuht)” tekstiosaga “sõidukile või maastikusõidukile“;

Selgitus: Analoogselt KorS § 45 lõikega 2 muudetakse lõige 1 tehnoloogia neutraalsemaks

sätestades, et peatumise märguanne ei anta sõiduki juhile vaid sõidukile. Sellega tagatakse,

et peatumise märguande seaduspärasel esitamisel täidab ametnik temale seatud kohustuse

ning sõidukijuhil on kohustus olla piisavalt tähelepanelik, et vastav märguanne kätte saada.

Mehitamata sõidukite korral on seega sõiduki tootja ja kasutaja vastutus samuti veenduda,

et sõidukil on piisav võimekus, et saada kätte kõik märguanded, mis edastatakse mehitatud

sõidukitele.

x) paragrahvi 45 lõikes 5 asendatakse tekstiosa “Kui isik ei täida sõiduki peatamise

märguannet” tekstiosaga “Kui peatamise märguannet ei täideta“;

Selgitus: Analoogselt eelneva muudatusega kaotatakse sättest sõna isik ning säte

sõnastatakse umbisikuliseks. Eelnevaga on selgemalt tagatud, et pärast korrektse ja

mõistliku märguande edastamist on korrakaitseorganil õigus sundpeatada sõiduk, sh kui see

peaks olema vajalik lihtohu väljaselgitamiseks.

x) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Mehitamata sõidukile või veesõidukile peatamiseks märguande andmisel võib

märguande anda selle kaugpiloodile.“;

Selgitus: Vajadusel palume kaaluda täiendava lõike loomist, mis sätestaks selgelt, et

mehitamata sõidukile märguande andmisel võib märguande anda ka otse kaugpiloodile.

Analoogne sõnastus on kasutusel eelnõu järgmises lõikes. Sätte eesmärk oleks tagada

korrakaitseorganile õigus esitada peatumise märguanne ka otse tuvastatud kaugpiloodile.

See võib olla võimalik kui näiteks sõiduk on registrist tuvastatav ja ametnik saab

kaugpiloodiga ühendust telefoni teel või kui ametnik tuvastab kaugpiloodi näiteks

kaldaääres kohapeal ning annab talle korralduse veesõiduk peatada. Samas rõhutame, et

sellisel juhul ei peaks korrakaitseorgan kasutama sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud

vahendeid.

3. Eelnõu seletuskirja kohaselt on KorS § 45 muutmise eesmärg muuta õigusruumi

tehnoloogianeutraalsemaks, et see arvestaks ka MÕS-de ja isejuhtivate maismaasõidukite

ja veesõidukitega. Juhime tähelepanu asjaolule, et KorS erimeede sätestab küll

veesõidukile peatumise märguande andmise regulatsiooni, kuid ei sätesta veesõiduki

sundpeatamise regulatsiooni. Kõnealune regulatsioon asub näiteks riigipiiri seaduse § 114

lõikes 4, mille kohaselt võib veesõiduki sundpeatada, kasutades relva või muud erivahendit

korrakaitseseaduse 5. peatükis sätestatud korras, kui isik ei täida veesõiduki peatamise

4 (17)

märguannet. Nõustume, et eriregulatsiooni loomine, mis arvestaks ka mehitamata

veesõidukite sundpeatamisega on käesolevalt aktuaalne. Sellest tulenevalt palume

täiendavalt hinnata riigipiiri seaduse täiendamise vajadust lähtuvalt KorS § 45

muudatustest.

4. Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse KorS-i uue §-ga 451. See sätestab korrakaitseorganile

pädevuse anda MÕS-le või selle kaugpiloodile märguande, et MÕS maanduks, kui see on

vajalik ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Kui

vastavat märguannet eiratakse siis lubab lõige 4 sekkuda MÕS-i lendu ning sundida see ka

maanduma. Siseministeerium toetab sellise erimeetme lisamist KorS-i ja soovime selle

paremaks rakendamiseks teha sättes järgmised muudatused:

4.1. Lõike 2 kohaselt peab märguanne olema sobiv ja arvestama täiendavate riskide ja

eripäradega. Soovime välja tuua, et kõikidele KorS meetmetele laienevad KorS §-des

7 ja 8 sätestatud põhimõtted, millest tulenevalt ei ole mõistlik sätetes korrata vajadust

järgida samasid ohu ja riskide hindamise ning võrdlemise põhimõtteid. Samas

nõustume, et lõige 2 peaks sätestama korrakaitseorganile teatud juhise või üldise

suunise kuidas märguannet anda. Korrakaitseorgani jaoks peaks sellise märguande

andmine eeldama eelkõige mõistlike pingutusi objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt.

Eelkõige võiks olla loodud eelnõu seletuskirjas loetelu võimalikest teadaolevatest

viisidest.

4.2. Lõikega 3 sätestatakse, et märguande andmisele kohaldatakse KorS § 45 lõigetes 1,2

ja 3 sätestatut, kui see on erisustest tulenevalt võimalik. Siseministeeriumi hinnangul

ei ole selline säte arusaadav ega sisustatav. Viidatud lõiked nõuavad, et märguanne

antakse sauaga või näiteks helisignaali kasutades. Samuti, et nõuet esitab ametiisik

oleks vormiriietuses ja tähistatud sõidukis. Tegemist on väga spetsiifiliselt tee- ja

veeliikluses kohaldatavate sätetega, kus toimub teise sõidukiga ning selle juhiga otsene

kontakt. MÕS valdkonnas ei pruugi see olla võimalik ega vajalik tulenevalt ohule

reageerimise erinevatest viisidest. Sellest tulenevalt tuleks antud säte eelnõust välja

jätta või muuta seda järgnevalt: „Lendu sekkuva korrakaitseorgani ametiisik peab

kandma vormiriietust kui see on täidetava ametiülesande olemusest või eesmärgist

tulenevalt võimalik.“

4.3. Sarnaselt lõikele 3 palume eelnõust välja jätta lõige 6, mis ei ole Siseministeeriumi

hinnangul sellisel viisil otseselt üle kantav.

5. Täiendavalt palume kaaluda eelnõu § 1 punktides 3 ja 4 sätestatud muudatuste korral uue

sätte lisamist KorS §-i 45 ja 451, mis sätestaks sunni kasutamise kaugpiloodi suhtes. Kui

tavapärase sundpeatamise korral ei ole võimalik mõjutada sõidukit juhitvat isikut ilma

selleta, et mõjutatakse sõidukit, siis mehitamata sõidukite korral on võimalik füüsiliselt

võtta kaugpiloodilt käest juhtimisseade ning seejärel saab ametnik ise mehitamata sõidukiga

maanduda või peatuda. Kaugpiloodi suhtes vahetu sunni kasutamine antud kontekstis

tähendabki eelkõige tema käest juhtimisseadme eemaldamist, kui see peaks olema selles

situatsioonis kõige ohutum ja sobivaim viis mehitamata sõiduki peatamiseks või

maandamiseks.

6. Eelnõu paragrahviga 2 muudetakse Elektroonilise side seadust (edaspidi ESS) andes

muudatustega täiendavad alused raadioside piiramiseks Politsei- ja Piirivalveametile,

julgeolekuasutustele ja turvaettevõtetele. Nõustume, et esitatud täiendused on olemuslikult

vajalikud, sest juhivad tähelepanu olemasolevatele puudujääkidele ning võimaldavad

5 (17)

raadioside teel juhitavaid mehitamata õhusõidukeid tõrjuda. Samas ei võimalda planeeritud

muudatused täita eelnõuga seatud eesmärki, mille kohaselt peab Politsei- ja Piirivalveametil

olema võimekus reageerida korrakaitselistele ohtudele üle Eesti. Samuti ei arvesta eelnõu,

et lisaks politseile, julgeoleku asutustele ja turvaettevõtetele oleks vajalik luua täiendav alus

ka teistele asutustele, kellel on huvi ja vajadus MÕS ohu tõrjumiseks raadiosidet piirata.

ESS-s sätestatud raadioside piiramise meede on MÕS ohu tõrjumisel oma olemuselt topelt

reguleeritud meede. See tähendab, et esitatud eelnõu loogika kohaselt peab asutusel olema

esmalt õigus raadioside piiramiseks KorS või mõne eriseaduse alusel. Seejärel saab asutus

taotleda raadioside piiramise luba, mis toimub erineva menetluse teel. Sellest lähtuvalt võib

asuda seisukohale, et raadioside piiramise õiguse andmine nt turvaettevõtetele ei too kaasa

kohest riiveohtu, sest tegelik raadioside piiramine võib toimuda alles siis kui vastav ettevõte

on saanud endale loa ESS menetluse käigus. Selle menetluse raames hinnatakse aga

täiendavalt raadioside piiramisega kaasnevaid riske ning võimalusi neid maandada.

Arvestades eelnevat oleks Siseministeeriumi hinnangul mõistlik täiendada ESS-s sätestatud

raadioside piiramise õigust omavate asutuste loetelu esmalt nende asutustega, kellel on

õigus seada õhuruumi piiranguid mehitamata õhusõidukitele lennundusseaduse (edaspidi

LennS) § 41 lõike 2 alusel ning kellel on samuti õigus LennS § 601 alusel pädev teostama

riikliku järelevalvet LennS § 41 lõikes 4 sätestatud loa nõude täitmise üle geograafilises

alas, kus asutus on sama paragrahvi lõike 7 alusel määratud loa andjaks. Muudatus tagaks,

et kõik asutused, kelle jaoks on mingil põhjusel vajalik tagada õhuruumist tulenevate riskide

maandamine ning neile on antud selleks ka järelevalvepädevus, saavad ka ise jõustada

kehtestatud piiranguid. LennS sätestatud loetelus on hetkel eraldi märgitud Maksu- ja

Tolliamet, kes võib piirata õhuruumi kasutamist tollikontrolli toimingu või süüteomenetluse

läbiviimise tagamiseks juhul, kui muidu ei ole võimalik ülesannet täita. Kliimaministeerium

on esitanud ettepaneku täiendada antud loetelu veel Keskkonnaametiga ja

Transpordiametiga. Siseministeeriumi hinnangul oleks oluline tagada kõigile nimetatud

asutustele õigus raadioside piiramise loa taotlemiseks. Eelnev ei tähenda, et kõik

loetletud asutused peavad looma endale operatiivse võimekuse koheselt ning

ööpäevaringselt reageerida. Samas looks selline regulatsioon juurde paindlikkust ja

täiendavaid võimalusi piiratud ressursside olukorras.

6.1. Lisaks uute asutuste lisamisele ESS § 115 loetellu teeb Siseministeerium ettepaneku

oluliselt laiendada ja muuta kehtivat ESS § 115 regulatsiooni. Siseministeeriumi

hinnangul on eelkõige vajalik luua paindlikum regulatsioon Kaitseväe, Kaitseliidu,

julgeolekuasutuse, Politsei- ja Piirivalveameti, vangla ning Päästeameti raadioside

piiramisele ning võimaldada seda teha avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks nii

ohu ennetamisel, tõrjumisel kui ka korrarikkumise kõrvaldamisel või väljaõppe

eesmärgil. Käesolevalt on esitatud avalikuks kooskõlastamiseks „Elektroonilise side

seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus“, millega muudetakse oluliselt ESS §

115 regulatsiooni just eelmainitud viisil. Siseministeeriumi hinnangul oleks vajalik,

et nimetatud eelnõu liidetakse käesoleva eelnõuga. Eelnõude liitmisel peame ka

oluliseks arvestada juba sellele esitatud Siseministeeriumi märkustega. Nimetatud ESS

eelnõu raames on välja pakutud uus raadioside piiramise regulatsioon, mis on oluliselt

paindlikum ja täidab ka käesoleva eelnõuga esitatud eesmärke.

7. Eelnõu §-ga 3 täiendatakse julgeolekuasutuste seadust. Lõikega 2 luuakse § 349 ja antakse

julgeolekuasutusele õigus tema territooriumi või selle vahetu läheduse kohal olevas

õhuruumis MÕS lendu sekkuda. Kuigi eeltoodud õiguse andmine on muudetud kujul

vajalik, siis juhime tähelepanu asjaolule, et julgeolekuasutuste seaduses sätestatud

6 (17)

eriregulatsioon peaks hõlmama endas siiski teatud KorS erimeetme elemente, mis on seotud

märguande andmisega. Samuti soovime välja tuua, et eelnõu sõnastus on käesolevalt KorS

vahetu ohu keskne ning tuleks hinnata, kas julgeolekuasutusel peaks olema õigus sekkuda

ka muudel alustel.

7.1. Eelnõu §-ga 3 seonduvalt on seletuskirjas märgitud, et julgeolekuasutuste pädevusi

tuleb laiendada oma territooriumil raadioside piiramisega ka olukordadeks, kui ei esine

LennS-s sätestatud aluseid, st tegemist ei ole lennundusseaduse § 41 alusel kehtestatud

geograafilise alaga. Siseministeeriumi hinnangul on oluline, et julgeolekuasutustele

oleks tagatud nende territooriumi kaitse MÕS ohtude ja riskide vastu. Samuti on vajalik

tagada selleks ka meetmed. Kaitsepolitsei ametile on vastavad meetmed tagatud LennS

regulatsioonides, mille kohaselt on Kaitsepolitseiametil õigus kehtestada geograafilise

piirangu alasid ning nende jõustamise üle teostada järelevalvet. Siseministeeriumi

hinnangul oleks õiguslikult selgem, kui analoogne õiguslik alus loodaks LennS-s ka

Välisluureametile. Eelnev looks eelduse, et MÕS ohtude aktiivsele tõrjumisele

eelnevalt kehtestatakse selgelt ja nähtavalt geograafilise piirangu alad, kus loata MÕS

lendamine on keelatud. Vastasel korral võidakse luua regulatsioon, kus Eesti õhuruum

ei ole terviklik ega läbipaistev. See tähendab, et MÕS pilootidel ei ole kõiki

objektiivselt mõistlike pingutusi tehes võimalik aru saada, kus kohas on lendamine

lubatud ja kus see on keelatud. Kui julgeolekuasutuste objekti kohal lendamine on või

peaks olema piiratud siis tuleb seda teha vastava avaliku geograafilise piirangu ala

kehtestamisega LennS alusel.

8. Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse kaitseväe korralduse seaduse (edaspidi KKS) § 31

lõikega 11, et anda Kaitseväele edasilükkamatu pädevus MÕS-st tuleneva ohtu tõrjumiseks

siis, kui politsei või muu pädev korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal MÕS-st

tulenevat ohtu tõrjuda. Käesoleva eelnõu sõnastuse puhul jääb aga selgusetuks, millistele

teistele korrakaitseorganitele viidatakse. Eelnõu seletuskirjas ei ole eelnevat avatud. Samuti

palume eelnõu seletuskirjas täiendavalt selgitada, et kuidas suhestub käesolevas lõikes

reguleeritud edasilükkamatu pädevus Politsei- ja Piirivalveameti edasilükkamatu

pädevusega. Üldreeglina on KorS § 6 lõike 2 kohaselt õigustatud ja kohustatud reageerima

Politsei- ja Piirivalveamet olukorras, kus korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal tõrjuda

olulist või kõrgendatud vahetut ohtu või kõrvaldada korrarikkumist. Lisatav säte loob aga

politsei kõrvale ka teise asutuse, kelle poole võib edasilükkamatu pädevuse alusel pöörduda.

Eelnev vajaks seletuskirjas detailsemalt avamist ja näidetega selgitamist.

9. Eelnõu § 4 punktiga 5 täiendatakse KKS § 45 lõikega 21, et võimaldada Kaitseväel kasutada

jõudu rahuajal eeldatavalt sõjalise MÕS-i tõrjumiseks (nt sõjaline MÕS, mis jõuab tahtlikult

või tahtmatult Eesti õhuruumi kas väljastpoolt Eestit või mis tõstetakse õhku Eesti

territooriumilt). Siseministeeriumi hinnangul on tegemist määravalt olulise täiendusega

kõnealuses regulatsioonis. Lisatav säte võimaldab selgelt piiritleda ja mõista Kaitseväele

seatud ülesannet. Samas ei selgita sätte seletuskiri piisava detailsusega, mida mõistetakse

eeldatavalt sõjalise MÕS-na ning mis kriteeriumitele see peaks vastama. Arvestades, et

tegemist on määravalt olulise sättega regulatsioonis palume, et seletuskirjas avatakse

täiendavalt selle sisu ning kasutatakse võimalusel näiteid. Eelnev võimaldaks parmini

põhistada Kaitseväe ning Politsei- ja Piirivalveameti vahel väljatöötatavaid ühistegevuse

juhiseid.

7 (17)

10. Eelnõu § 4 punktiga 6 täiendatakse KKS § 49 lõiget 1 punktiga 6, mille järgi kasutab

Kaitsevägi vahetut sundi muu hulgas KKS-i § 31 lõike 11 alusel MÕS-i tõrjumisel. KKS §

§ 49 lõige 6 sätestab, et käesolevas paragrahvis sätestatud ülesannete täitmisel kohaldab

Kaitsevägi vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Olukorras, kus

Politsei- ja Piirivalveamet ei saa võimekuse puudumisest tulenevatel põhjustel tõrjuda

korrakaitselist MÕS-st lähtuvat ohtu võib osutuda vajalikuks, et Kaitseväel on õigus KorS

§ 451 sätestatud erimeetme kohaldamisel rakendada ka sõjarelvana käsitletavat relva vahetu

sunni vahendina. Näiteks olukorras, kus kõrgemates õhukihtides liigub MÕS, mille lendu

sekkumine on põhjendatud vahetu kõrgendatud ohuga, võib olla vajalik rakendada vahetu

sunni vahendina relva või relvasüsteemi, mis relvaseaduse kohaselt liigub sõjarelvaks.

Palume eelnimetatust lähtuvalt täiendada eelnõu seletuskirja, et selgitada milliseid relvi ja

erivahendeid ning millistel alusel on Kaitseväel lubatud rakendada KKS § 31 lõike 11

pädevuse alusel tegutsedes.

11. Eelnõu §-ga 5 täiendatakse ja muudetakse LennS regulatsioone. Siseministeeriumi

hinnangul on LennS muudatustest puudu olulised sätted, millest tulenevalt esitame eelnõu

täiendamiseks järgmised ettepanekud:

11.1. LennS § 41 lõige 1 võimaldab Vabariigi Valitsusel kehtestada mehitamata

õhusõiduki süsteemi geograafilised piirkonnad mehitamata õhusõiduki lendamise

piiramiseks lennuohutuse, riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise ning

keskkonnakaitse eesmärgil. Loodud geograafilisse alasse sisenemine eeldab vastavat

luba, mille saab väljastada määratud valitsusasutus. Samuti teostab loa väljastamiseks

õigustatud valitsusasutus järelevalvet kehtestatud geograafilise ala piires. Kuigi

geograafiliste alade kehtestamine võimaldab vähendada sinna sisenevate MÕS-de

mahtu ning üldreeglina seadusekuulekad MÕS piloodid vastavasse alasse ei sisene, siis

võib esineda endiselt rikkumisi, mis eeldavad kiireloomulist reageerimist. Eelkõige

vajab Siseministeeriumi hinnangul täiendava regulatsiooni kehtestamist

riigikaitseobjektide kaitseks kehtestatud geograafiliste alade ja lennupiirangute

kehtestamine. Nimelt esineb vajadus tagada teatud objektide ümbruses võimekus

kiireloomuliselt reageerida igale sinna sattuvale õhusõidukile. Vajadus on kerkinud

esile eelkõige MÕS tehnoloogia arengust, millega on võimalik suhteliselt odava

seadmega läbida ulatuslik vahemaa minutite jooksul ning tekitada kokkupõrkega või

lõhkelaenguga tõsist kahju raskesti asendatavale taristule. Kiireloomulise reageerimise

ja alasse sattunud õhusõiduki mõjutamise eelduseks on aga püsivalt kehtestatud

hinnang sellise tegevuse ohu tasemele. See tähendab, et kiireloomuliseks

reageerimiseks peab asuma püsivalt seisukohale, et sellisesse alasse sisenemine

kvalifitseeritakse koheselt vahetu kõrgendatud ohuna. Eelnev võimaldab Politsei- ja

Piirivalveametil ning Kaitseväel koostöös riigikaitseobjekti valdajaga asuda alates

esimesest alasse sisenemise hetkest võimalikku rünnet tõrjuma. Tulenevalt eelnevast

teeme ettepaneku täiendada eelnõu järgneva sättega:

x) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Lennupiirangu või geograafilise ala rikkumist loetakse vahetuks kõrgendatud

ohuks, kui Vabariigi Valitsus on selle vastavalt määratlenud käesoleva paragrahvi lõike

1 alusel kehtestatud korralduses.“;

11.2. Eelnõuga seatakse Politsei- ja Piirivalveametile eesmärgiks tagada avaliku

ruumi turvalisus ja isikute ning vara kaitse MÕS-st tuleneva ohu korral. Tegemist on

olemuslikult uue ülesandega, mis eeldab politseilt tegutsemist muu hulgas LennS

regulatsioonide raames. Peamine ülesanne õhuruumi reguleerimisel, õhusõidukite

8 (17)

järelevalve teostamisel ja ka rikkumiste menetlemisel jääb eelnõu kohaselt

Transpordiametile. Kuid olukordades, kus MÕS käitamisest on tekkinud või võib

tekkida oht muudele õigushüvedele (eelkõige elu ja tervis), tuleb tagada võimalikult

kiire reageerimise ja jõustamise võimekus. Sellest lähtuvalt on kokku lepitud, et

Politsei- ja Piirivalveamet võtab LennS alusel endale uue rolli, mille kohaselt asub

tegelema selliste MÕS-dest tulenevate ohtude ja rikkumistega, kus on eelkõige ohus

inimeste elu ja tervis. Politseile peab eelneva teostamiseks tekkima õigus reageerida

riikliku järelevalve või süüteomenetluse raames. Eelnevast lähtuvalt teeme ettepaneku

täiendada eelnõu §-i 5 järgmiselt:

x) paragrahvi 601 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Kui Transpordiamet ei saa või ei saa õigel ajal välja selgitada või tõrjuda

mehitamata õhusõidukist tulenevat olulist või kõrgendatud ohtu või kõrvaldada

korrarikkumist, siis kohaldab Politsei- ja Piirivalveamet edasilükkamatuid meetmeid

käesoleva seaduse alusel ning teavitab viivitamata Transpordiametit. Politsei- ja

Piirivalveamet kohaldab edasilükkamatuid meetmeid ohu väljaselgitamiseks,

tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, kui see ei takista ülemäära Politsei- ja

Piirivalveameti enda ülesannete täitmist.“;

Selgitus: Esitatud sättega luuakse KorS § 6 lõikes 2 sätestatud edasilükkamatu pädevuse

erinorm. Kuigi politsei saab ka käesolevalt sekkuda LennS alusel olukorras, kus esineb

vahetu oluline või kõrgendatud oht, siis piirab KorS-s sätestatud edasilükkamatu

pädevuse üldnorm seda pädevust rakendamas olukordades, mis ei täida nimetatud

nõudeid. Olukordades, kus tegemist on veel ohu väljaselgitamisega või puudub ohu

vahetu element, ei ole politseil pädevust sekkuda LennS alusel riikliku järelevalvesse.

Kõnealune varasem sekkumine võib aga osutuda vajalikuks situatsioonides, kus esineb

näiteks põhjendatud kahlus, et teatud MÕS-st tuleneb oluline oht, kuid seda on vaja

asuda täiendavalt välja selgitama. Ohu väljaselgitamine võib tähendada näiteks MÕS

piloodiga ühenduse võtmist, tema küsitlemist, tema dokumentide kontrollimist jne.

Muudatus puudutav vaid Transpordiameti pädevusi ega loo erisust teiste

erikorrakaitseorganite suhtes vastavat eripädevust.

x) paragrahvi 6056 asendatakse tekstiosa „Käesoleva seaduse §-s 6037“ tekstiosaga

„Käesoleva seaduse §-des 6037, 6053 – 6055“;

Selgitus: Muudatusega laiendatakse Politsei- ja Piirivalveameti menetluspädevusi

väärteokoosseisudega, mis on seotud MÕS regulatsioonide rikkumisega:

 Mehitamata õhusõiduki süsteemi kaugpiloodi poolt mehitamata õhusõiduki

käitamisnõuete rikkumine;

 Mehitamata õhusõiduki süsteemi juhtimine kaugpiloodi pädevuseta isiku poolt;

 Mehitamata õhusõiduki juhtimine joobeseisundis või alkoholi piirmäära

ületavas seisundis isiku poolt.

Muudatusega tagatakse, et olukorras, kus politsei reageerib sündmusele

üldkorrakaitseorganina või edasilükkamatu pädevuse alusel korrakaitseorganina, saab

ta viia läbi menetluse iseseisvalt algusest lõpuni. See tähendab, et operatiivsetes

olukordades saab politsei rakendada vajalikke riiklike järelevalve meetmeid ning kui

riikliku järelevalve raames selgub vajadus edasi liikuda süüteomenetlusse, siis saab

politsei ka selle läbi viia. Muudatuse eesmärk ei ole seada Politsei- ja Piirivalveametile

kohustust menetleda kõiki rikkumisi, mis tuvastatakse nimetatud koosseisude alusel.

9 (17)

Peamiseks väärteomenetlejaks jääb Transpordiamet ja politsei ei loo endale võimekust

kõikide tuvastatud rikkumiste menetlemiseks. Enamus rikkumisi ei too endaga kaasa

piisavalt kõrget ohu taset, mis nõuaks politsei reageerimist üldkorrakaitseorganina või

edasilükkamatu pädevuse alusel. Seega piirab juba eelnev asjaolu nende rikkumiste

mahtu, millega politsei kokku puutub. Rikkumised, millega ei kaasne politsei

operatiivset tegevust või mis fikseeritakse tehniliselt seireseadmetega jäävad samuti

Transpordiameti menetleda, sest valdav enamus rikkumisi on seotud õhuruumi üldise

korraga ning lennundusreeglite järgimisega. Selles valdkonnas on Transpordiamet kõige

pädevam hindama rikkumiste tõsidust ja menetluslikke asjaolusid.

11.3. Lisaks palume teha LennS regulatsioonis muudatused, millega sätestatakse

riikliku järelevalve teostamise pädevus ja meetmete ning vahetu sunni kasutamise

õigus kõikidele asutustele, kellel on LennS § 41 alusel antud õigus kehtestada ajutine

geograafiline ala. Käesolevalt on LennS-s selline õigus puudu Päästeametil ja

Transpordiametil. Eelkõige peaks sellise loodud ala jõustamine olema selle

kehtestanud asutuse ülesanne. Politseile jääb alati võimalus täiendavaks

reageerimiseks. Selleks, et tagada Politsei- ja Piirivalveameti paindlikum reageerimine

olukorras, kus ajutise geograafilise ala kehtestanud asutus seda ise teha ei saa, palume

täiendada eelnõu järgmise muudatusega:

x) paragrahvi 601 lõike 8 punktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

x) paragrahvi 601 lõiget 8 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) lennupiirangutega alas, geograafilises alas ja ajutises geograafilises alas, kus

LennS § 41 lõikes 2 sätestatud muu asutus on käesoleva seaduse § 41 lõike 7 alusel

määratud loa andjaks ning vastav asutus ei saa või ei saa õigel ajal välja selgitada või

tõrjuda mehitamata õhusõidukist tulenevat olulist või kõrgendatud ohtu või kõrvaldada

korrarikkumist.“.

Selgitus: Kuigi peamine ülesanne lennupiirangutega ala, geograafilises ala ja ajutise

geograafilise ala kontrollimiseks ning jõustamiseks jääb vastavaks loa andjaks määratud

asutusele, siis võimaldab antud erinorm politseil reageerida ka olukorras, kus MÕS-st

tulenev oht ei ole veel piisavalt tõsine või tõenäoline, et selle saaks kvalifitseerida vahetu

olulise ohu tõrjumisena. Näiteks olukorras, kus Päästeamet on kehtestanud ajutise

geograafilise ala, kuid päästesündmuse suurenemisest tulenevalt ei ole ressurssi, et

tagada selle jõustamine, siis võib seda teha Politsei- ja Piirivalveamet. Oluline on, et

sättega luuakse politseile eeldus paindlikumalt reageerida kõikide piirangu alade

võimalikele rikkumistele ja ohtudele, sest MÕS-st tulenevate ohtude korral on aeg

oluliseks teguriks, kus kiire reageerimine võib saada määravaks ohu tõrjumisel ja

rikkuja tabamisel.

11.4. Eelnõu § 1 punktiga 6 ja 7 täiendatakse KorS § 781 lõiget 1 kahe uue punktiga -

punktis 71 nimetatakse “õhusõiduki maanduma sundimise vahend” ja punktis 72

“mehitamata õhusõiduki juhtimise ülevõtmise vahend”. Seaduses nimetatakse punktis

13 eraldi ka raadioside piirajat. Siseministeerium nõustub, et erivahendid peaksid

olema seaduse tasandil olema sätestatud võimalikult üldiselt ning lähtuvalt eesmärgiks.

Tulenevalt eelnõu loogikast tunnistatakse eelnõu § 5 punkti 4 kohaselt regulatsiooni

tõstmisel LennS-st KorS-i senise LennS § 602 lõikes 9 sätestatud erivahendite loetelu

kehtetuks. Siseministeeriumi hinnangul on aga vajalik LennS-s eraldiseisvalt sätestada,

et milliseid erivahendeid on lubatud muudel korrakaitseorganitel MÕS lendu

sekkumise kohaldamisel kasutada. KorS regulatsioonid on enda põhimõttelt ülesse

10 (17)

ehitatud selliselt, et Politsei- ja Piirivalveametil on üldjuhul lubatud kohaldada kõiki

erivahendeid ja relvi, isegi juhul kui politsei tegutseb eriseaduse alusel

erikorrakaitseorganina. See tähendab, et KorS ei nõua, et politseile

erikorrakaitseorganina lubatud relvad või erivahendid oleksid kuskil eriseaduses

loetletud. KorS §-s 781 on aga lubatud erivahendite eriseaduses sätestamise nõue

muudele korrakaitseorganitele selgelt kirjas: Politsei või seaduses sätestatud juhul

muu korrakaitseorgani ametiisiku erivahendid. Selle loogika alusel on sätestatud

paljudes eriseadustes riikliku järelevalve peatükis sätted, mis selgelt toovad välja

erikorrakaitseorganile lubatud erivahendid. Eelnevast lähtuvalt teeme ettepaneku

täiendada LennS regulatsiooni sättega, mis selgelt lubab erikorrakaitseorganitel vahetu

sunni rakendamisel kasutada vajalikke erivahendeid ja relvi.

12. Eelnõu § 6 sätestab muudatused politsei ja piirivalve seaduses. Siseministeerium nõustub,

et politsei eriseaduses on vajalik eelkõige reguleerida seirega seotud ülesanded, andmete

kogumine ja edastamine. MÕS järelevalve ja tõrje puhul on tegemist olemuslikult uue

korrakaitselise ülesandega, mis eeldab kindlasti vastava raamistiku loomist seirevõrgu

ehitamiseks ning andmete edastamiseks ja töötlemiseks. Samas leiame, et § 6 punktiga 1

tehtud täiendus Politsei- ja Piirivalveameti ülesannete loetelus ei ole asjakohane. Politseil

on ka käesolevalt õigus tegutseda üldkorrakaitseorganina õhuruumist tulenevate ohtude

tõrjumisel. Pakutud sõnastuses ülesande lisamine loob aga ootuse, et politsei ainsana

vastutab MÕS-dest tulenevate riskide maandamise ja kaitse eest. Korrakaitseõiguse

põhimõtete kohaselt lasub peamine kohustus ohu vältimiseks ja korrarikkumise

lõpetamiseks vastutaval ehk ohu tekitanud isikul. Lisaks peab arvestama, et MÕS-dega

seotud ohud on olemuslikult politsei ülesanne läbi vastavate eriregulatsioonide. MÕS-e

kasutatakse eelkõige kuritegevuses modus operandina, mis tähendab, et tegemist on süüteo

elluviimise vahendiga. Enamuse KarS-s sätestatud süütegude menetlemine, ohu

väljaselgitamine ja ka ennetamine on juba käesolevalt politsei ülesanne. Seega ei ole vajalik

seda eraldiseisvalt sätestada ning piisab kui KorS sätestatakse vajalikud erimeetmed ja

erivahendid.

13. Eelnõu § 7 kohaselt täiendatakse turvategevuse seadust (edaspidi TurvaTS) regulatsiooniga,

mis võimaldaks turvaettevõtetel samuti rakendada teatud turvaobjektidel meetmeid MÕS-

dest tulenevate ohtude tõrjumiseks. Kuivõrd tegemist on uue regulatsiooniga, siis teeme

ettepaneku vaadata turvaettevõtete õiguste täiendamise võimalusi laiemalt. MÕS ohud

loovad uusi väljakutseid ka eraturvasektorile, kes peab olema suuteline hindama lisaks

maapealsetele ohtudele ka õhuruumist tulenevaid ohtusid ning neid tõrjuma.

Siseministeerium nõustub, et oluliselt laiemaid sekkumisõiguseid on vajalik ette näha

turvaettevõtetele ja siseturvakorraldajatele, kes tegutsevad riigikaitseobjektidel. Samas

leiame, et MÕS valdkond mõjutab lisaks eelmainitutele ka kõiki teisi turvaobjekte ja

teenuseosutajaid, nt isikukaitse, objektikaitse, elutähtsateenuse objektikaitse jne. Meie

hinnangul oleks vajalik luua kahe astmeline süsteem turvaettevõtete MÕS tõrje õiguste

laiendamisel, kus suurema riivega erivahendid on lubatud riigikaitseobjektidel, kuid

väiksema riivega vahendid on lubatud ka muudel objektidel. Teeme seega ettepanekud viia

eelnõusse sisse järgmised muudatused:

13.1. Teeme ettepaneku täiendada TurvaTS § 261 sõnastust õigusselguse tagamiseks

ja ettenähtud õiguste laiendamiseks. TurvaTS 4. peatükk 2. jagu sätestab

turvateenistuja õigused, sh meetmete kohaldamise üldised nõuded. Kehtivas TurvaTS

on mitmete meetmete puhul ette nähtud ka dokumenteerimise kohustus. Kuivõrd

11 (17)

lisatav säte annab olemuslikult uue õiguse MÕS ohu ehk rünnaku korral sekkumiseks,

peab Siseministeerium põhjendatuks sätestada ka dokumenteerimise kohustus MÕS

lendu sekkumisel. Eelkõige peame vajalikuks sätestada seaduse tasandil minimaalsed

dokumenteeritavad andmed; PPA informeerimise ja teavitamise kohustus;

dokumentide säilitamise tähtaeg ja eesmärk. Lisaks teeme ettepaneku muuta

kavandatud § 261 sõnastust viisil, mis tagaks turvaettevõtetele laiemad õigused MÕS

ohtude tõrjumiseks muudel objektidel nt elutähtsa teenuse osutaja objektil. Teeme

seega ettepaneku sõnastada säte järgmiselt:

“§ 261. Mehitamata õhusõiduki lendu sekkumine

(1) Turvatöötajal ja turvajuhil on õigus mehitamata õhusõiduki lendu sekkuda,

sealhulgas sundida see maanduma või suunata või takistada selle liikumist, kui on alust

arvata, et mehitamata õhusõidukist lähtub vahetu oht kaitstavale varale või

turvaobjektil viibivatele isikute elule ja tervisele.

(2) Mehitamata õhusõiduki lendu sekkumine dokumenteeritakse, märkides vähemalt

järgmised andmed:

1) kuupäev, kellaaeg ja koht;

2) sekkumise põhjus;

3) võimaluse korral mehitamata õhusõiduki tunnused;

4) sekkumise viis;

5) kasutatud erivahend;

6) turvatöötaja või turvajuhi ees- ja perekonnanimi.

(3) Turvatöötaja või turvajuht teavitab mehitamata õhusõiduki lendu sekkumisest

Politsei-ja Piirivalveametit ning edastab lõikes 2 nimetatud andmed viivitamata

Politsei- ja Piirivalveametile.

(4) Kui mehitamata õhusõiduk saadakse lendu sekkumise käigus kätte või võetakse

kontrolli alla, teavitatakse sellest viivitamata politseid ning tagatakse selle üleandmine

politseile, kui see on ohutu.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel koostatud dokumenti säilitatakse kuus kuud

käesoleva seaduse nõuete täitmise kontrollimiseks ja süüteomenetluse läbiviimiseks.“.

Selgitus: Lõike 1 kohaselt sätestatakse turvatöötajale ja turvajuhile õigus kohaldada

MÕS lendu sekkumise meedet. Antud meedet võib kohaldada kõikidel turvaobjektidel,

st antud sõnastuses ei ole meetme kohaldamine piiratud ühegi konkreetse objektiga.

Meetme kohaldamine eeldab sätte sõnastuse kohaselt vahetut ohtu kaitstavale varale või

turvaobjektil viibivatele isikute elule ja tervisele. See tähendab, et meedet on lubatud

kohaldada vaid juhtudel kus turvaobjektiks on konkreetne isik või vara. Kuigi eelnõu

sätestab meetme kasutamise vahetu ohu esinemisel, siis ei lähtu TurvaTS sätestatud

turvateenistujate jõu kasutamise õigused KorS põhimõtetest ja alustest. TurvaTS on

sätestatud täiendavad igaühe õiguse erisused turvateenistujatele jõu kasutamiseks, mis

ulatuvad kaugemale kui ülejäänud inimestele ette nähtud igaühe õigused. Sellest

lähtuvalt peavad turvatöötajad ka antud meetme rakendamisel lähtuma KarS §-s 28

sätestatud hädakaitse põhimõtetest, millele viitab ka TurvaTS § 27 lõige 1. Lõikega 2

sätestatakse loetelu andmetest, mis tuleb protokollida kui meedet rakendatakse. Kuigi

igakordne sekkumise rakendamine võib olla turvaettevõtte jaoks koormav, siis

võimaldab antud nõue tagada täiendava järelevalve mehhanismi selle uue meetme

kohaldamisel. Tegemist on olulise põhiõiguste riivega, mille dokumenteerimine

12 (17)

analoogselt isiku kinnipidamise või vallasasja hoiule võtmisega on põhjendatud. Lõiked

3 ja 4 sätestavad vajaliku nõude anda koheselt sekkumisest teada politseile ning anda

võimalik seade politseile üle. Kuna turvaettevõtte sekkumine saab olla lubatud vaid

ründe tõrjumisel siis eelduslikult peavad kõik sekkumised andma aluse süüteomenetluse

alustamise hindamiseks. Samuti annab kohene teavitamine võimaluse hinnata

turvategevuse meetme kohaldamist.

13.2. Palume muuta Turvategevuse seaduses sätestatud väljaõppe regulatsioone, et

viia see vastavusse muu õigusruumiga ning tagada seeläbi ka kohustuslik MÕS tõrje

meetmete ja vahendite väljaõpe turvateenistujatele. Kuivõrd uute vastavate meetmete

ja erivahendite kasutamine eeldab väljaõpet, mis ei pruugi ega pea tingimata olema

turvateenistuja baastasemete väljaõppes, siis teeme ettepaneku täiendada ja korrastada

TurvaTS väljaõppe regulatsioone järgmiselt.

x) paragrahvi 8 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) värskendusõpe;“;

Selgitus: muudatusega viiakse TurvaTS-s kasutatav terminoloogia kooskõlla laiema

haridusvaldkonna terminoloogiaga ning senine täienduskoolitus muutuks

värskendusõppeks. Selle õppevormi eesmärk jääks seega suuresti samaks, mis on

kehtivas regulatsioonis täiendkoolitus: Kutsenõuetele vastavuse säilitamiseks läbib

turvateenistuja igal aastal turvateenistuja täienduskoolituse, mille maht on vähemalt

16 akadeemilist tundi. Kehtiva regulatsiooni kohaselt loetakse aga täiendkoolituseks

ka lisateadmisi, -oskusi ja -hoiakuid, mida turvateenistuja vajab keerukamate

tööülesannete täitmiseks. Sellised koolitused muutuvad edaspidiselt eriõppeks, mille

läbimise kohustus sätestatakse eraldi seaduses ning millest võib sõltuda täiendavate

õiguste kasutamine.

x) paragrahvi 8 lõiget 2 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) eriõpe.“;

Selgitus: tegemist on koolitusega, mille eesmärk on pakkuda vajalikke täiendavaid

oskuseid. Selline eriõpe on käesolevalt näiteks tulirelvaõpe RelvaS alusel, kuigi seda

turvategevuse eeskirjas hetkel vastavalt märgitud ei ole. Kui täiendada turvateenistujalt

nõutavaid kompetentse droonitõrjega, siis oleks vajalik luua uus jaotus ja täpsustada

sisu määruses. Käesoleva õppe vormi kohaselt luuakse võimalus nõuda

turvateenistujatelt konkreetsete eriõppe moodulite läbimist lisaks olemasolevale

turvateenistuja baasõppele.

x) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 111 järgmises sõnastuses:

„(111) Turvatöötaja ja turvajuht võivad kohaldada käesoleva seaduse §-s 261 sätestatud

meedet üksnes juhul, kui ta on läbinud käesoleva seaduse § 8 lõike 2 punktis 5 nimetatud

eriõppe, mille sisu ja kord kehtestatakse § 4 lõike 3 alusel kehtestatud turvategevuse

eeskirjas.“;

Selgitus: Lisatava sättega nähakse ette, et mehitamata õhusõiduki lendu sekkumise

meetmeid tohib kohaldada üksnes juhul, kui eelnevalt on läbitud vastav eriõpe. Eriõppe

täpsem maht ja sisu kehtestatakse turvategevuse eeskirjas, mis võimaldab paindlikult

muuta ja täiendada õppe sisu, mahtu ja eesmärki sõltuvalt tehnoloogia arengust ning

praktikast. Siseministeeriumi hinnangul on oluline, et vastav õppe kohustus oleks

sätestatud, sest täiendavate õigustega kaasneb uus põhiõiguste riive risk. Selle

13 (17)

maandamiseks peab riik tagama ennetuslikud meetmed, mh konkreetne väljaõppe

kohustus. Eriõpe sisustatakse seega turvategevuse eeskirjas, kuid see peab eelkõige

lähtuma seaduse § 261 ja 28 lõike 4 punktides 4-6 sätestatud erivahendite kasutamise

nõuetest ja eeldustest.

13.3. Eelnõu § 7 lõike 6 kohaselt sätestatakse MÕS lendu sekkumise meetme

kohaldamiseks erivahendite rakendamise erisused. Tulenevalt eelnevalt esitatud

ettepanekust laiendada lendu sekkumise meedet kõikidele turvaobjektidele, teeme

ettepaneku seada erivahendite kasutamise reeglitega selged erisused riigikaitseobjektide

ja muude objektide turvamisele. Siseministeeriumi hinnangul tuleks võimaldada

turvaettevõtetel kasutada vähem riivavaid erivahendeid laiemalt kõikidel

turvaobjektidel. Kõrgema ohu ja riivega meetmed peaksid jääma ainult

riigikaitseobjektidel rakendatavaks. Sellest lähtuvalt teeme ettepaneku täiendada

muudatusi järgmise uue lõikega:

„(6x) Turvatöötaja ja turvajuht võivad kasutada mehitamata õhusõiduki lendu

sekkumiseks mehitamata õhusõiduki maanduma sundimise vahenditest võrku või

mehitamata õhusõiduk, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata

õhusõidukiga kokku põrkamiseks, et tõkestada selle edasist lendamist.

Selgitus: Täiendava sätte eesmärk on eristada neid erivahendeid, mida on lubatud lendu

sekkumise meetme kohaldamisel rakendada kõikidel objektidel, neist erivahenditest,

mis on lubatud ainult riigikaitseobjektidel. Vastavalt eelpool esitatule loovad MÕS-d

täiendavaid turvariske, sh ohtu elule või tervisele, paljude turvaobjektide vaates. Seega

luuakse turvaettevõtetele võimalus kohaldada hädakaitsepõhimõtete alusel ning

lähtudes TurvaTS-s sätestatud meetme eriregulatsioonist erivahendeid ja jõudu, et

sekkuda selliste ohtude tõrjumisse. Samas piiritletakse laiemalt lubatud erivahendid

ainult võrgu (nt võrgupüss) ja spetsiaalselt ehitatud drooni kasutamisega. Sellega

antakse turvaettevõtetele võimalus pakkuda praktilist turvateenust ka õhuruumist

tulenevate ohtude vastu, kuid piiratakse neile ettenähtud vahendid vaid kõige vähem

riivavatega. Erivahendite kasutamisel peab turvatöötaja või turvajuht endiselt lähtuma

TurvaTS §-s 18 sätestatud põhimõtetest valida kõige vähem riivavam ja

proportsionaalne meede.

14. Eelnõu § 8 kohaselt on see planeeritud jõustuma 01. juulil 2026. aastal. Leiame, et antud

jõustumistähtaeg võib tekitada teatud muudatuste rakendamisel probleeme. Muudatused,

mis vajavad rakendusaktide uuendamist, vajavad täiendavalt aega sisustamiseks.

Eelduslikult tuleks rakendusaktide muudatused välja töötada ja kehtestada hiljemalt 01.

juuniks 2026, tagamaks ettevalmistamine seaduse jõustumiseks 01. juulil 2026. Sellest

lähtuvalt palume muuta eelnõu jõustumistähtaega eelkõige sätete osas, mis on seotud

rakendusaktide väljatöötamisega, ja seada uueks tähtajaks 01. jaanuar 2027.

15. Palume täiendavalt eelnõuga muuta päästeseadust (edaspidi PäästeS) viisil, mis tagaks

Päästeametile õigused kasutada vajalikke erivahendeid tema kehtestatud õhuruumi

kasutamise piirangu alas ja selle jõustamiseks ning samuti ohu väljaselgitamiseks ja

tõrjumiseks, kui see peaks olema vajalik Päästeameti ülesannete täitmisel. Kehtiva PäästeS

§ 16 kohaselt võib Päästeamet piirata raadiosidet vaid plahvatuse tõkestamiseks

plahvatusohu piirkonnas. Samas tulenevalt LennS § 41 lõikest 2 on Päästeametile lubatud

kehtestada õhuruumi piiranguid, sh mehitamata õhusõidukitele, PäästeS tulenevate

14 (17)

ülesannete täitmiseks. Nimetatud ülesanded on laiemad kui ainult demineerimistööd. MÕS-

e tekib iga aastaselt juurde ning seega suureneb ka nendest tulenev oht igasugusele

päästetegevusele. Tegemist võib olla olukorraga, kus keegi teadmatusest segab päästjate

tööd sündmuskohal, kui proovib enda MÕS-ga sellest videot teha. Samas võib olla olukordi,

kus keegi kuritahtlikult päästetöid segab või päästjaid ründab. Eelkõige näeme, et päästjate

ja päästetööde kaitsmine võimalike rünnakute vastu on aktuaalne kriisiolukordades, kus ka

päästjad võivad muutuda rünnakute sihtmärgiks. Seda on eelkõige välja toonud Ukraina

kogemus, kus päästjaid sihitakse tahtlikult, et tekitada täiendavat kahju. Sellest lähtuvalt

oleks meie hinnangul vaja tagada ka Päästeametile minimaalsed sekkumisvahendid ja

võimalused, et täita enda ülesandeid rahu ja kriisiajal. Teeme ettepaneku täiendada

eelnõu järgmise paragrahviga:

§ x. Päästeseaduse muutmine

Päästeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvis 131 lõikes 1 asendatakse tekstiosa “32, 49” tekstiosaga “32, 451, 49”;

2) paragrahvi 132 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„5) Päästeamet võib sekkuda mehitamata õhusõiduki lendu kui see on vajalik

Päästeameti ülesannete täitmisel tekkinud ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või

korrarikkumise kõrvaldamiseks.“

3) paragrahvi 16 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 24 lõiget 2 täiendatakse punktidega 3 – 5 järgmises sõnastuses:

„3)mehitamata õhusõiduki maanduma sundimise vahend;

4) mehitamata õhusõiduki juhtimise ülevõtmise vahend;

5) raadioside piiraja.”.

Selgitus: Päästeametile on droonitõrjet vaja selleks, et pääste- ja demineerimistööd

(PÄA ülesannete täitmine) saaksid jätkuda ka siis, kui oht tuleb õhust. Siseministeeriumi

hinnangul ei ole see vaid sõjaajal esinev probleem ning seda võib esineda ka rahu või

hübriidolukorras. MÕS-dest tulenev oht võib praktikas esineda kriisides,

suurõnnetustel, demineerimistöödel, evakuatsioonil ja igapäevases päästetöös, kus

droon võib takistada tööd, koguda tundlikku infot, ohustada reageerijaid või olla

ründevahend. Seetõttu peab Päästeametil olema õigus ja võimekus kaitsta vahetult oma

sündmuskohta teenistusülesannete täitmisel ja teenistujate ohutust. See peab

võimaldama tuvastada ohtlikku drooni, hinnata selle mõju päästesündmusele ning

rakendada proportsionaalset tõrjet siis, kui droon seda ohustab. Lähtuvalt eeltoodust on

oluline, et vastavad õiguslikud alused oleksid KorS-is ning PäästeS-i. Vastasel juhul

tekib olukord, kus oht on reaalne, aga Päästeametil puudub õiguslik võimalus seda ise

kõrvaldada. Lisaks objektipõhisusele on vaja tagada ohtude tõrjumine ka

komandohoone ja sündmuskoha vahel ehk väljasõidu- ja kojusõidu ajal. Viimane on

eelkõige riskina kaardistatud võimalikus hübriidolukorras.

Regulatsioon on oluline eelkõige teenistujate kaitseks. Kui droon sunnib

päästesündmust katkestama või seab reageerijad ohtu, siis jäävad abita ka kannatanud.

Ukraina kogemus näitab, et päästeteenistujaid rünnatakse ka päästesündmuse (oma

ülesannete täitmise) ajal ja korduslöögid reageerijate vastu ei ole erandlikud. ÜRO on

dokumenteerinud FPV-droonide sagenenud kasutuse ning rõhutanud, et need on

põhjustanud suuri ohte tsiviilisikutele ja humanitaartegevusele. See näitab, et droonioht

ei ole teoreetiline, vaid praktiline operatsioonirisk, millega tuleb arvestada. Kehtivas

15 (17)

õiguses Päästeametil puudub õigus teha seiret (kontroll) ning kohaldada selleks

vajalikke meetmeid (tõrje). Seega on Päästeametile vaja piiratud, ülesandepõhist

droonitõrje õigust, et päästetöö ei katkeks, demineerijad saaksid tegutseda ja

sündmuskohal olevad inimesed oleksid kaitstud ka siis, kui oht tuleb õhust. See on

tänapäevase päästevõime element.

Kasutusjuhud, kus Päästeamet vajab raadioside segamise õigust:

1. demineerimis- ja päästetöö – sh sündmusele sõit ja sündmuselt tagasisõit;

2. evakuatsiooni ettevalmistamisel ja läbiviimisel – sh kogunemiskohtades,

evakuatsiooniteedel, transpordipunktides, ajutistes majutuskohtades jne;

3. elanikkonnakaitse tegevustes – varjumiskohtade kaitse, juhtimispunktid jms.

4. Päästeameti enda objektide kaitse – komandod, laod, mobiilsed

juhtimiskkeskkonnad, asenduspinnad jne;

5. väljaõppe ja õppuste ajal, kui droon segab õppuse turvalist läbiviimist

ning võimaldab koguda tundlikku infot;

6. elanikkonnakaitse operatsioonid;

7. HNS protseduuride toetamine/ julgestamine;

8. kriisis võib tekkida Päästeametile ühekordseid ülesandeid, mis võivad samuti

vajada selle edukaks täitmiseks kõnealuse meetme kohaldamist.

15. Sarnaselt eelmisele märkusele teeme ettepaneku hinnata, kas ja millises ulatuses tuleks

täiendada teiste erikorrakaitseorganite ja asutuste eriseadusi, et nendes oleks ettenähtud

MÕS lendu sekkumise erimeetme ja erivahendite kohaldamise õigused. Kuigi eelnõuga

luuakse eelkõige põhivõimekus Politsei- ja Piirivalveametile on mõistlik täiendada juba

käesolevalt kõigi erikorrakaitseorganite regulatsioone. Sellised täiendused tuleks teha

eelkõige asutustele, kellel on õigus kohaldada LennS § 41 alusel ajutist geograafilist ala

mehitamata õhusõiduki lendamise piiramiseks.

16. Kuigi eelnõus sätestatakse regulatsioon kogutud seireandmete jagamiseks, siis on eelnõu

ja seletuskirjaga sätestamata õhuruumi riigiülest seiret reguleeriv säte. Üldine konsensus

on, et õhuruumi seire, mis ei sisalda isikuandmete töötlemist, ei vaja käesolevalt

täiendavat reguleerimist. Samas analoogne regulatsioon on näiteks riigipiiri seaduse §-s

95, mis sätestab, et riigipiiri valvamisel ja piirirežiimi tagamisel võib Kaitsevägi ja politsei

ebaseadusliku piiriületuse avastamiseks, objektide tuvastamiseks, piiripunktides

turvalisuse tagamiseks ja piiriülese kuritegevuse tõkestamiseks kasutada asjakohaseid

tehnilisi, sealhulgas elektroonilisi seadmeid ning nimetatud tehniliste ning elektrooniliste

seadmete salvestisi säilitatakse mitte kauem kui üks aasta, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Tehniliste ja elektrooniliste seadmetega kogutud ja analüüsitud teave on

asutusesiseseks kasutamiseks. Lähitulevikus on eesmärk aga tagada Politsei- ja

Piirivalveametile võimekus seirata ja samaaegselt tuvastada MÕS-e. Sellest tulenevalt

peaks regulatsiooni kehtestamisel hindama analoogse regulatsiooni sätestamise vajadust

või põhjendama seletuskirjas seireandmete kogumise põhimõtteid.

17. Eelnõu seletuskirjas on mõju Politsei- ja Piirivalveameti kui ka teiste asutuste koormuse

ning kaasnevate (püsi)kulude vaates alahinnatud. Võib eeldada, et regulatsiooni

jõustumisega kaasneb ühiskonnas (kodanike, valveobjektide valdajate, ETOde ja RKOde

valdajate) hüppeline ootuste kasv politsei ja teiste asutuste tegevusele MÕS olukordadele

reageerimisel. Eelnõu seletuskirjaga seatava ühiskondliku ootuse täitmiseks MÕS

16 (17)

ohtudele reageerimisel ning ohtude seiramisel on vajalik tagada Politsei- ja

Piirivalveametis kuid eelduslikult ka teistes asutuses lisanduva ülesande täitmiseks

täiendav isikkoosseis. Politseis võib see eeldada näiteks instruktoreid, et välja töötada

MÕS sekkumise taktikad ning tagada süsteemne väljaõpe, sh regulaarsed treeningud ja

treeningvahendid. Samuti võib tekkida vajadus suurendada reageerivat ressurssi, sest peab

tekkima võimekus vajaliku olukorrateadlikkuse loomiseks. Täiendavalt on vajalik teha

lähiaastatel ka olulises mahus lisainvesteeringuid tehnika soetamiseks ning tagada

hilisemalt eelarvelised vahendid nende hooldamiseks, asendamiseks jne. Investeeringute

maht mõjutab otseselt seda, milline saab olema Eesti MÕS ohtude seire ja tõrje võimekus.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

Henry Timberg

17 (17)

mehitamata õhusõidukite valdkonna juht