Ettepanek




Kellele : Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

ETTEPANEK 10.04.2026

Üleriigiline planeering (edaspidi ÜRP) ,,Eesti 2050” peaks sätestama üle riigi kehtivad ruumilist arengut suunavad eesmärgid ja planeerimispõhimõtted, mis suunavad asustuse, taristu ja majanduse arengut, loodusväärtuste hoidmist ning aitavad langetada tarku ruumilisi otsuseid.
ÜRP lähtub Eesti 2035 eesmärgist „planeerida ja uuendada ruumi terviklikult ja kvaliteetselt ning ühiskonna vajaduste, rahvastiku muutuste, tervise ja keskkonnahoiuga arvestavalt“ ning on kooskõlas Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste arengusuundadega.
Need on väga ambitsioonikad eesmärgid.
ÜRP ,,Eesti 2050” sisus on suures osas unustatud kehtiva Püsiasustusega väikesaarte seaduses (edaspidi VSaarS) riigile seatud eesmärgid.
Kehtiva VSaarS § 3 kohaselt on  riigi ja kohalike omavalitsuste eesmärgid püsiasustusega väikesaarte haldamisel püsiasustuse taastamine, säilitamine ja arengusuutlikkuse toetamine, püsielanikele töökohtade ja toimetulekuvõimaluste loomine ning ettevõtluse toetamine, esmatähtsate avalike teenuste (politsei- ja päästeasutused, joogivesi, post- ja elektronside, elektrivarustus, transpordiühendus, alus-, põhi- ja keskharidus, sotsiaalabi) kättesaadavuse tagamine, saarte elulaadi omapära ja rahvakultuuri järjepidevuse säilitamine, väikesaartele iseloomuliku maastikuilme ja looduskeskkonna säilitamine ja kaitsmine, samuti püsielanike tegevuse ja huvide sidumine territoriaalmere ja riigipiiri kaitse ning keskkonnahoiu riiklike vajadustega.
ÜRP ,,Eesti 2050” keskseks eesmärgiks on tasakaalustatud ja vastupidav elukeskkond, mis tugineb tugevate keskuste ja toimepiirkondade mudelile. Samas on planeeringu rõhuasetus suunatud peamiselt pealinnastumise pidurdamisele ja kümnele majanduslikult tugevamale toimepiirkonnale, mis jätab saared (eriti väikesaared) strateegilises vaates perifeeriasse. VSaarS üks põhieesmärke on püsiasustuse taastamine ja säilitamine ning esmatähtsate teenuste kättesaadavus, kuid olemasolev ÜRP läheb vastuollu seaduse mõttega. ÜRP 2050 küll väärtustab rannakultuuri ja mere-maismaa seost, kuid käsitleb saari strateegiliselt pigem puhke- ja loodusaladena, mitte iseseisvate sotsiaal-majanduslike üksustena. ÜRP 2050 visioonis puudub konkreetne käsitlus väikesaarte kui strateegilise riigikaitse ja asustusstruktuuri osade kohta, mida VSaarS rõhutab. ÜRP 2050 dokumendis peaksid püsiasustusega väikesaared olema vähemalt märgitud väikekeskustena.
ÜRP ,,Eesti 20250” üldtutvustav eesmärk 7 : Asustuse arengut toetav kestlik liikuvus seab eesmärgiks ühenduste tugevdamise nii keskuste kui ka keskuste ja tagamaa vahel, soosib säästvaid liikumisviise ja liikuvuskeskuste arengut. Raudtee on asustuse "selgroog", raudteejaamade ümbruse asulad on eelisarendatud. Eesti rannikualadel ja saartel on ainuvõimalik ja kõige keskkonnasäästlikum liikumisviis ikka meretransport. Seega mereriigis ei saa ära unustada veeteid ega nende toimimiseks möödapääsmatuid taristu investeeringuid sadamatesse ning talvel jääteedesse ja jäämurdmisesse.
ÜRP ,,Eesti 2050” üldtutvustuse eesmärk 9 ei ole piisavalt selge : Tugev mere ja maismaa seos ühendab Eesti mereala ja koostatava üleriigilise planeeringu põhimõtted. Sadamaid arendatakse asustuse lähedal ja nende kasutust mitmekesistatakse. Väärtustatakse rannakultuuri.
Sadamad ja väikesadamad saartel ei ole enamasti asustuse lähedal, mis tuleneb ranniku ja konkreetse mereala eripärast. Sadam sobib sinna, kus on piisavad sügavused, võimalikult hea kaitstus lainetuse ja tormide eest, mitte sinna, kus paikneb asustusüksus. Seega on püstitatud eesmärk oma sisult sadamate arendamise osas vildakas. Miks peaks arendama pelgalt asustuse lähedal paiknevaid, mitte aga hädavajalikke ja sobivamaid sadamaid liikuvuse tagamiseks? Hädavajalikud on riigi investeeringud ja tugi just hajaasustuses elavatele inimestele, sh on oluline tugi väikesaarte elanike liikumisvajaduste teenindamiseks. Investeeringud erineva suuruse ja funktsioonidega sadamatesse tuleb lugeda toimiva liikuvuse ja transporditaristu lahutamatuteks osisteks ning neid ei saa vaadelda nagu tänini on tehtud eraldiseisvate isemajandavate haldusüksustena. Sadama ja väikesadama kasutamine peab Eesti elanikele muutuma samasuguseks tasuta transporditaristuks nagu on maanteed, sest vastasel juhul jätkub saarte elanikkonna diskrimineerimine liikumisvõimaluste kasutamisel. Ka veetransport kasutab kütust ja see on maksustatud nii aktsiiside kui ka käibemaksuga ning kahjuks üle vee jalgrattaga, hobusega vm liiklusvahendiga pole enamusel ajal aastast võimalik liigelda. Viimane osutub võimalikuks vaid jääteede olemasolul.
,,1-tunni Eesti” osas on üle tähtsustatud autode ja rööbastranspordi osatähtsus ning täielikult on puudu veetransport, kuigi nii siseveeteed kui ka mereteed on paljude asustatud punktide transpordiskeemis olulise tähtsusega nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt ja on kõige efektiivsem ja keskkonnasäästlikum transpordiliik. Toimepiirkondade mudel, mis on üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ üks kesksetest arengusuundadest, mõjutab väikesaarte transpordiühendusi peamiselt läbi keskuse ja tagamaa sidustamise ning teenuste koondamise, kuid tekitab samas pingeid saarelisest eripärast tulenevate logistiliste vajaduste osas. Paljude väikesaarte puhul on see eesmärk logistiliselt kättesaamatu. Näiteks Ruhnu ülesõit kestab soodsates oludes üle 2 tunni, rääkimata navigatsioonivälisest ajast. Kui transpordiühendusi planeeritakse vaid „tavalise“ toimepiirkonna loogika järgi, võib väikesaarte isoleeritus süveneda, kuna nad ei suuda täita igapäevase pendelrände nõuet, mis on mudeli aluseks.
Eesti rahvusliku julgeoleku huvides on hajaasustuse säilitamine ja edendamine. Eesti on vahemaadelt sedavõrd väike riik, et selleks puuduvad, võttes arvesse kaasaegseid tehnoloogiaid ja eriti nende tulevikku silmas pidades, olulised takistused. Seda nii liikuvusvõimaluste kui ka loodussõbraliku energiataristu osas. Eesti inimesele tuleb riigi poolt luua tingimused, et ta saab lisaks tõmbekeskustele valida oma elukohaks samaväärsete elukeskkonna tingimustega piirkonna ka hajaasustuse alal.


Sealjuures nõustume, et ennekõike võiks kaasaegse elukeskkonnaga hajaasustus paikneda ajalooliselt välja kujunenud aladel ja piirkondades. Ajalooliselt püsiasustatud saartel tuleks püsielu saartel taastada, et hoida ajalooliselt kujunenud mustrit ja säilitada saartele omast traditsioonilist ajalooliselt kujunenud maastikku. Väikesaartel toidujulgeoleku tagamiseks ning saartele iseloomuliku maastikuilme säilitamiseks tuleb käsitleda väikesaartel väärtuslike põllumaana ajaloolisi põllualasid ja mitte seada neile pindalast tulenevaid ega muid kriteeriumeid, nagu on toodud planeeringus (lk 50 - Mõisted).
Eeltoodut palume arvesse võtta lähituleviku riikliku planeerimise alusdokumendis üleriigiline planeering ,,Eesti 2050”.


Eesti Saarte Kogu MTÜ eestseisuse nimel



Jüri Lember /allkirjastatud digitaalselt/
Eestseisuse vanem




Kellele : Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

ETTEPANEK 10.04.2026

Üleriigiline planeering (edaspidi ÜRP) ,,Eesti 2050” peaks sätestama üle riigi kehtivad ruumilist arengut suunavad eesmärgid ja planeerimispõhimõtted, mis suunavad asustuse, taristu ja majanduse arengut, loodusväärtuste hoidmist ning aitavad langetada tarku ruumilisi otsuseid.
ÜRP lähtub Eesti 2035 eesmärgist „planeerida ja uuendada ruumi terviklikult ja kvaliteetselt ning ühiskonna vajaduste, rahvastiku muutuste, tervise ja keskkonnahoiuga arvestavalt“ ning on kooskõlas Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste arengusuundadega.
Need on väga ambitsioonikad eesmärgid.
ÜRP ,,Eesti 2050” sisus on suures osas unustatud kehtiva Püsiasustusega väikesaarte seaduses (edaspidi VSaarS) riigile seatud eesmärgid.
Kehtiva VSaarS § 3 kohaselt on  riigi ja kohalike omavalitsuste eesmärgid püsiasustusega väikesaarte haldamisel püsiasustuse taastamine, säilitamine ja arengusuutlikkuse toetamine, püsielanikele töökohtade ja toimetulekuvõimaluste loomine ning ettevõtluse toetamine, esmatähtsate avalike teenuste (politsei- ja päästeasutused, joogivesi, post- ja elektronside, elektrivarustus, transpordiühendus, alus-, põhi- ja keskharidus, sotsiaalabi) kättesaadavuse tagamine, saarte elulaadi omapära ja rahvakultuuri järjepidevuse säilitamine, väikesaartele iseloomuliku maastikuilme ja looduskeskkonna säilitamine ja kaitsmine, samuti püsielanike tegevuse ja huvide sidumine territoriaalmere ja riigipiiri kaitse ning keskkonnahoiu riiklike vajadustega.
ÜRP ,,Eesti 2050” keskseks eesmärgiks on tasakaalustatud ja vastupidav elukeskkond, mis tugineb tugevate keskuste ja toimepiirkondade mudelile. Samas on planeeringu rõhuasetus suunatud peamiselt pealinnastumise pidurdamisele ja kümnele majanduslikult tugevamale toimepiirkonnale, mis jätab saared (eriti väikesaared) strateegilises vaates perifeeriasse. VSaarS üks põhieesmärke on püsiasustuse taastamine ja säilitamine ning esmatähtsate teenuste kättesaadavus, kuid olemasolev ÜRP läheb vastuollu seaduse mõttega. ÜRP 2050 küll väärtustab rannakultuuri ja mere-maismaa seost, kuid käsitleb saari strateegiliselt pigem puhke- ja loodusaladena, mitte iseseisvate sotsiaal-majanduslike üksustena. ÜRP 2050 visioonis puudub konkreetne käsitlus väikesaarte kui strateegilise riigikaitse ja asustusstruktuuri osade kohta, mida VSaarS rõhutab. ÜRP 2050 dokumendis peaksid püsiasustusega väikesaared olema vähemalt märgitud väikekeskustena.
ÜRP ,,Eesti 20250” üldtutvustav eesmärk 7 : Asustuse arengut toetav kestlik liikuvus seab eesmärgiks ühenduste tugevdamise nii keskuste kui ka keskuste ja tagamaa vahel, soosib säästvaid liikumisviise ja liikuvuskeskuste arengut. Raudtee on asustuse "selgroog", raudteejaamade ümbruse asulad on eelisarendatud. Eesti rannikualadel ja saartel on ainuvõimalik ja kõige keskkonnasäästlikum liikumisviis ikka meretransport. Seega mereriigis ei saa ära unustada veeteid ega nende toimimiseks möödapääsmatuid taristu investeeringuid sadamatesse ning talvel jääteedesse ja jäämurdmisesse.
ÜRP ,,Eesti 2050” üldtutvustuse eesmärk 9 ei ole piisavalt selge : Tugev mere ja maismaa seos ühendab Eesti mereala ja koostatava üleriigilise planeeringu põhimõtted. Sadamaid arendatakse asustuse lähedal ja nende kasutust mitmekesistatakse. Väärtustatakse rannakultuuri.
Sadamad ja väikesadamad saartel ei ole enamasti asustuse lähedal, mis tuleneb ranniku ja konkreetse mereala eripärast. Sadam sobib sinna, kus on piisavad sügavused, võimalikult hea kaitstus lainetuse ja tormide eest, mitte sinna, kus paikneb asustusüksus. Seega on püstitatud eesmärk oma sisult sadamate arendamise osas vildakas. Miks peaks arendama pelgalt asustuse lähedal paiknevaid, mitte aga hädavajalikke ja sobivamaid sadamaid liikuvuse tagamiseks? Hädavajalikud on riigi investeeringud ja tugi just hajaasustuses elavatele inimestele, sh on oluline tugi väikesaarte elanike liikumisvajaduste teenindamiseks. Investeeringud erineva suuruse ja funktsioonidega sadamatesse tuleb lugeda toimiva liikuvuse ja transporditaristu lahutamatuteks osisteks ning neid ei saa vaadelda nagu tänini on tehtud eraldiseisvate isemajandavate haldusüksustena. Sadama ja väikesadama kasutamine peab Eesti elanikele muutuma samasuguseks tasuta transporditaristuks nagu on maanteed, sest vastasel juhul jätkub saarte elanikkonna diskrimineerimine liikumisvõimaluste kasutamisel. Ka veetransport kasutab kütust ja see on maksustatud nii aktsiiside kui ka käibemaksuga ning kahjuks üle vee jalgrattaga, hobusega vm liiklusvahendiga pole enamusel ajal aastast võimalik liigelda. Viimane osutub võimalikuks vaid jääteede olemasolul.
,,1-tunni Eesti” osas on üle tähtsustatud autode ja rööbastranspordi osatähtsus ning täielikult on puudu veetransport, kuigi nii siseveeteed kui ka mereteed on paljude asustatud punktide transpordiskeemis olulise tähtsusega nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt ja on kõige efektiivsem ja keskkonnasäästlikum transpordiliik. Toimepiirkondade mudel, mis on üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ üks kesksetest arengusuundadest, mõjutab väikesaarte transpordiühendusi peamiselt läbi keskuse ja tagamaa sidustamise ning teenuste koondamise, kuid tekitab samas pingeid saarelisest eripärast tulenevate logistiliste vajaduste osas. Paljude väikesaarte puhul on see eesmärk logistiliselt kättesaamatu. Näiteks Ruhnu ülesõit kestab soodsates oludes üle 2 tunni, rääkimata navigatsioonivälisest ajast. Kui transpordiühendusi planeeritakse vaid „tavalise“ toimepiirkonna loogika järgi, võib väikesaarte isoleeritus süveneda, kuna nad ei suuda täita igapäevase pendelrände nõuet, mis on mudeli aluseks.
Eesti rahvusliku julgeoleku huvides on hajaasustuse säilitamine ja edendamine. Eesti on vahemaadelt sedavõrd väike riik, et selleks puuduvad, võttes arvesse kaasaegseid tehnoloogiaid ja eriti nende tulevikku silmas pidades, olulised takistused. Seda nii liikuvusvõimaluste kui ka loodussõbraliku energiataristu osas. Eesti inimesele tuleb riigi poolt luua tingimused, et ta saab lisaks tõmbekeskustele valida oma elukohaks samaväärsete elukeskkonna tingimustega piirkonna ka hajaasustuse alal.


Sealjuures nõustume, et ennekõike võiks kaasaegse elukeskkonnaga hajaasustus paikneda ajalooliselt välja kujunenud aladel ja piirkondades. Ajalooliselt püsiasustatud saartel tuleks püsielu saartel taastada, et hoida ajalooliselt kujunenud mustrit ja säilitada saartele omast traditsioonilist ajalooliselt kujunenud maastikku. Väikesaartel toidujulgeoleku tagamiseks ning saartele iseloomuliku maastikuilme säilitamiseks tuleb käsitleda väikesaartel väärtuslike põllumaana ajaloolisi põllualasid ja mitte seada neile pindalast tulenevaid ega muid kriteeriumeid, nagu on toodud planeeringus (lk 50 - Mõisted).
Eeltoodut palume arvesse võtta lähituleviku riikliku planeerimise alusdokumendis üleriigiline planeering ,,Eesti 2050”.


Eesti Saarte Kogu MTÜ eestseisuse nimel



Jüri Lember /allkirjastatud digitaalselt/
Eestseisuse vanem