Seaduse eelnõu esitamine Vabariigi Valitsusele

1

EELNÕU

16.02.2026

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seadus (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod)

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 58 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:

„14) süüteo toimepanemine isiku suhtes tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele,

päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või

sotsiaalse seisundi tõttu.“;

2) paragrahvi 151 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles diskrimineerimisele, vihkamisele või

vägivallale seoses soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise

või sotsiaalse seisundiga viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara

kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –

karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui

1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg

või

2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või

3) see on toime pandud grupi poolt –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,

–

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,

–

karistatakse rahalise karistusega.“;

3) seadustikku täiendatakse §-ga 1512 järgmises sõnastuses:

„§ 151². Rassismile ja ksenofoobiale õhutamine

(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles diskrimineerimisele, vihkamisele või

vägivallale isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või

usutunnistuse alusel viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara

kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui

1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg

või

2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või

3) see on toime pandud grupi poolt –

2

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline

isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 151 lõigetes 2

ja 4,“ tekstiosaga „§-s 1512,“.

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinnas … ………………. 2026

______________________________________________________________________________

Algatanud Vabariigi Valitsus

………… 2026. a nr

1

EELNÕU

04.03.2026

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga viiakse Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu 2008. aasta raamotsusega nr

2008/913/JSK. Selleks muudetakse karistusseadustikus vaenu õhutamise koosseise selliselt, et

avalik üleskutse diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale rahvuse, rassi, nahavärvi,

päritolu või usutunnistuse alusel viisil, mis oluliselt ohustab ühiskonna turvalisust, on karistatav

kuriteona. Samuti loetakse süüteo toimepanek vaenumotiivil eelnõukohase muudatuse järgi

raskendavaks asjaoluks, nagu nõuab raamotsus. Raamotsuse ülevõtmise tähtaeg oli 2010.aastal

ning Eesti suhtes on raamotsuse ülevõtmata jätmisega seoses algatatud rikkumismenetlus, mis

võib päädida trahviga. Muudel alustel vaenu õhutamine jääb ka edaspidi väärteona

karistatavaks, lisaks muutub väärteona karistatavaks vaenu õhutamine puuetega inimeste

suhtes. Eelnõu ei too kaasa mõju halduskoormusele. Kehtiva KarS § 151 alusel registreeritud

väärtegude arv on väike ning kriminaalmenetlusi ei ole viimastel aastatel KarS § 151 tunnustel

alustatud.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on lõplikul kujul koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi

kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markko Künnapu

([email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud õigusloome korralduse talituse

toimetaja Moonika Kuusk ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja alus on varasem Justiitsministeeriumi 2023. aastal välja töötatud eelnõu

ja seletuskiri, mille autor oli kriminaalpoliitika osakonna asekantsler Markus Kärner

(teenistusest lahkunud). Samuti on kasutatud Justiitsministeeriumis varem välja töötatud eelnõu

ja seletuskirja teksti, mille koostaja oli Tanel Kalmet (teenistusest lahkunud).

Käesoleva eelnõu sõnastuses on arvestatud ka Riigikogu fraktsioonide esindajate ettepanekuid,

sealhulgas ettepanekuid Riigikogu menetluses olnud sarnase sisuga eelnõu 232 SE1 kohta.

1 Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (vaenu

õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) 232 SE

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/da6b6990-df0b-460d-aa87-447d656e184f/karistusseadustiku-

kriminaalmenetluse-seadustiku-ja-vaarteomenetluse-seadustiku-muutmise-seadus-vaenu-ohutamine-ja-

vaenumotiiviga-kuriteod/.

2

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi

Valitsuse tööplaaniga.

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, täpsemalt nõukogu raamotsusega

2008/913/JSK, 28. november 2008, teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu

võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (ELT L 328, 06.12.2008, lk 55–58).

Raamotsuse artikli 10 kohaselt pidid EL liikmesriigid selle üle võtma hiljemalt 28.11.2010.

Kuna Eesti ei ole raamotsuse nõudeid täielikult üle võtnud, siis alustas Euroopa Komisjon

2020.aastal Eesti vastu rikkumismenetlust. Eelnõu vastuvõtmisel viiakse Eesti õigus

raamotsusega kooskõlla ning rikkumismenetlus on võimalik lõpetada.

Eelnõuga muudetakse karistusseadustiku redaktsiooni RT I, 05.07.2025, 10 ja

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) redaktsiooni RT I, 05.07.2025, 14.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus (PS § 104

p 14), sest muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise raskemate vormide eest,

millel on tegelik potentsiaal ohustada inimeste turvalisust.

Eelnõuga tagatakse, et karistusseadustik vastaks põhiseaduse § 12 lg-s 2 sätestatud nõudele,

mille kohaselt on rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja

diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud

ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Kuriteokoosseis ei lähe kaugemale sellest, mis on hädavajalik isikute põhiõiguste kaitseks.

Väljendusvabaduse piire austatakse.

Samuti on eelnõu eesmärk viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusest (eeskätt

2008. aasta raamotsusest nr 2008/913/JSK, mille ülevõtmise tähtaeg oli 2010. aastal) tulenevate

kohustuste ja muude rahvusvaheliste kohustustega, mis on seotud vaenu õhutamise ja

vaenumotiivil toime pandud süütegude eest karistamisega.

Eesti Vabariigi põhiseadus (PS, edaspidi ka põhiseadus) ei luba vaenu õhutada. Arvamus,

justkui annaks sõnavabadus õiguse vaenu õhutada, on ekslik ning ühemõttelises vastuolus

põhiseaduse § 12 lg 2 tekstiga.

Peale selle, et kohustus vaenu õhutamist keelata ja selle eest karistus sätestada tuleneb

põhiseadusest sõnaselgelt, näeb ka põhiseaduse § 45 lg 1 teine lause ette alused

väljendusvabaduse piiramiseks. Seadusega võib väljendusvabadust piirata avaliku korra,

kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Vaenu

õhutamine ja vaenukuriteod ohustavad olulisi põhiõigusi ja väärtusi, nagu inimväärikus ja

võrdsus. Vaenu õhutamine kahjustab ühiskonna turvalisust ja tõrjub inimesi ühiskonnast

eemale. Lisaks üksikisikute õiguste kahjustamisele mõjutab vaenu õhutamine negatiivselt ka

demokraatlikku diskussiooni ja õigusriigi toimimist. Põhiseaduse § 13 lg 1 järgi on igaühel

õigus riigi ja seaduse kaitsele.

Rahvustevahelisele vihkamisele ja vägivallale kihutamine Vene Föderatsiooni kui agressorriigi

avalikus propagandas ukrainlaste vastu näitlikustab, milliste inimsusvastaste kuritegudeni võib

viia vihkamise õhutamine. Sarnaseid näiteid on arvukalt teada ka teise maailmasõja eelõhtust

3

ning käigust, samuti Nõukogude okupatsioonivõimude ässitustest. Need näited on olnud

peamised teenäitajad selle eelnõu koostamisel.

Pidades silmas, et karistusõigus ei ole mõeldud ühiskondliku moraali suunamiseks, samuti

vajadust kaitsta väljendusvabadust, ei tohi vaenu õhutamise süüteokoosseis minna kaugemale

sellest, mis on hädavajalik. Uue koosseisuga hõlmatakse üksnes kõige raskemad vaenu

õhutamise vormid. Kuriteokoosseis ei hõlma väljendusvabaduse piiridesse jäävaid kriitilisi ega

šokeerivaid seisukohti ega välista erisuguste seisukohtade väljendamist isegi siis, kui see võib

mõnda ühiskonnagruppi solvata. Labasustele saab reageerida ühiskondliku hukkamõistu ja

asjakohasel juhul tsiviilõiguslike õiguskaitsevahenditega, selleks ei ole kohane kasutada

karistusõigust. Seega jääb ka edaspidi võimalus juhtumite puhul, mis ei täida süüteokoosseisu

võimalus kasutada muid meetmeid, sealhulgas korrakaitselisi ja tsiviilõiguslikke.

Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna tegemist on Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega (HÕNTE § 1 lg 2 p 2). Lisaks asendab seda enam kui kümme aastat kestnud

diskussioon, tehtud analüüsid, erinevad kooskõlastusel käinud eelnõud ja toimunud

ümarlauad2, samuti 2023. aastal Riigikogule esitatud ja Riigikogu menetluses olnud eelnõu 232

SE. Ülevaade senisest tööst ning toimunud aruteludest on toodud eelnõu seletuskirjas.

2.1. Rahvusvahelised nõuded

2.1.1. Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus 2008/913/JSK

Vaenukõne karistusõiguslikku regulatsiooni mõjutab kõige enam nõukogu 28. novembri

2008. a raamotsus 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu

võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega. Raamotsuse ülevõtmise tähtaeg oli

28. november 2010. Raamotsuse artiklis 1 sätestatakse teod, mida tuleb liikmesriigi õiguses

karistatavaks lugeda. Artikli 1 lg-d 2 ja 4 annavad liikmesriikidele paindlikkuse teatud

kitsenduste kasutamiseks.

„Artikkel 1

Rassismi- ja ksenofoobiaalased süüteod

1. Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised tahtlikud teod

on karistatavad:

a) vägivallale või vihkamisele avalik kihutamine isikute rühma või rühma liikme

vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või

rahvuse või etnilise päritolu alusel;

b) punktis a nimetatud teole toimepanemine kirjutiste, piltide või muu materjali

avaliku levitamise või jagamise kaudu;

c) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7 ja 8 määratletud

genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, mis on suunatud isikute

rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi,

usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine,

2 Vt kokkuvõtvalt „Vaenukõne karistusõiguslik regulatsioon Eestis“. Justiitsministeerium 2021–2022, lk 35–59:

https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg

ulatsioon_eestis.pdf.

4

eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada

vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu;

d) 8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali

harta artiklis 6 määratletud kuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma

liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse,

sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või

mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või

vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu.

2. Lõike 1 kohaldamisel võivad liikmesriigid otsustada karistada üksnes tegu, mis

võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav.

3. Lõike 1 kohaldamisel hõlmab viide usutunnistusele vähemalt neid tegusid,

mida kasutatakse ettekäändena tegudeks, mis on suunatud isikute rühma või rühma

liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, sünnipära või rahvuse

või etnilise päritolu alusel.

4. Iga liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmise ajal või hiljem teha

avalduse, et lõike 1 punktides c ja/või d esitatud kuritegude eitamine või mitteoluliseks

tunnistamine on riigis karistatav üksnes juhul, kui selliste kuritegude toimepanemine

on tuvastatud selle liikmesriigi siseriikliku kohtu ja/või rahvusvahelise kohtu lõpliku

otsusega, või üksnes rahvusvahelise kohtu lõpliku otsusega.“

Raamotsuse art 2 kohaselt peab olema karistatav ka art 1 lg 1 tegudele kaasaaitamine.

Kihutamine peab olema karistatav üksnes sama lõike punktides c ja d nimetatud tegudele.

Raamotsuse art 3 lg 1 nõuab, et art-tes 1 ja 2 nimetatud tegude eest määratakse tõhusad,

proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused. Art 3 lg 2 kohaselt peavad art-s 1 nimetatud

teod olema kriminaalkorras karistatavad ning karistuse maksimummäär peab olema vähemalt

ühe- kuni kolmeaastane vanglakaristus.

Raamotsuse art 4 kohaselt võtavad art-tes 1 ja 2 nimetamata süütegude puhul liikmesriigid

vajalikud meetmed tagamaks, et rassistlikku ja ksenofoobilist motiivi loetakse raskendavaks

asjaoluks või et sellist motiivi võib kohtus karistuse määramisel arvesse võtta.

2.1.2. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsuse alusel ühines Eesti Vabariik

kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline paktiga3 . Pakti art 20 (täpsemalt selle lg 2)

sätestab rahvusliku, rassilise ja usulise vihavaenu toetamise keelu.

2.1.3. Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide

likvideerimise kohta

(a) Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsuse alusel ühines

Eesti Vabariik rahvusvahelise konventsiooniga rassilise diskrimineerimise kõigi

vormide likvideerimise kohta4. Konventsiooni art 4 p a kohustab osalisriike rassivaenu

ja -diskrimineerimise õhutamist kuriteona käsitama.

3 Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, https://www.riigiteataja.ee/akt/23982. 4 Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

https://www.riigiteataja.ee/akt/23980.

5

2.1.4. Arvutikuritegevusvastase konventsiooni lisaprotokoll arvutisüsteemide kaudu

rassismi ja ksenofoobia levitamise kriminaliseerimise kohta

Vabariigi Valitsuse 2003. a korraldusega nr 52-k kiideti heaks Euroopa Nõukogu Ministrite

Komitee 111. istungjärgul 07.11.2002 Strasbourgis vastu võetud „Arvutikuritegevusvastase

konventsiooni lisaprotokolli arvutisüsteemide kaudu rassismi ja ksenofoobia levitamise

kriminaliseerimise kohta“ eelnõu ning volitati Eesti Vabariigi alalist esindajat Euroopa

Nõukogu juures kirjutama alla nimetatud lisaprotokollile (ELS nr 189). Eesti ei ole

lisaprotokolli ratifitseerinud. Lisaprotokolli allkirjastamine ei too kaasa kohustust see

ratifitseerida, kui Riigikogu nii otsustab. Seega tähendab lubaduste andmine eeskätt Vabariigi

Valitsuse kohustust luua riigisisese õiguse lisaprotokolliga kooskõlla viimisega eeldused

ratifitseerimiseks ning esitada ratifitseerimisseaduse eelnõu Riigikogule otsustamiseks.

Lisaprotokoll võimaldab ratifitseerimisel teha ka reservatsioone (vt art 5 lg 2 ja art 6 lg 2).

03.03.2003 kirjutas Eesti suursaadik Strasbourgis lisaprotokollile alla. Lisaprotokoll kohustab

osalisi kriminaliseerima „arvutisüsteemi kaudu rassistliku ja ksenofoobse materjali levitamise

või muul moel avalikkusele kättesaadavaks muutmise“ (art 3 lg 1). Lisaprotokolli kohaselt on

samuti karistatavad rassistlik ähvardus arvutisüsteemi vahendusel (art 4), rassistlik solvamine

arvutisüsteemi vahendusel (art 5) ja genotsiidi või inimsusvastase kuriteo eitamine, äärmuslik

alahindamine, heakskiitmine või õigustamine arvutisüsteemi vahendusel (art 6).

2.1.5. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon: Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktika

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vaenukõne puudutavaid kaasuseid sageli lahendanud

väljendusvabaduse kontekstis. 5 Siiski on EIK leidnud, et kuigi kriminaalkaristus vaenu

õhutamise eest peab olema viimne abinõu (ultima ratio), saavad vaid tõhusad

kriminaalõiguslikud mehhanismid tagada piisava kaitse ja heidutuse kõige raskemate

vaenukõne väljenduste korral, mis on suunatud isikute füüsilise või vaimse puutumatuse vastu.

Sellisteks tegudeks on peetud otseseid sõnalisi rünnakuid ja füüsilisi ähvardusi, mis on

motiveeritud diskrimineerivatest hoiakutest. 6 Tõhusate kriminaalõiguslike mehhanismide

puudumine võib olla käsitatav konventsiooni art 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele)

rikkumisena. Täiendavalt on vaenu õhutamist ja sellega seonduvaid EIK kohtuasju lisaks

konventsiooni art 8 ka art 13 ja 14 kontekstis. 7 EIK koostab perioodiliselt ka ülevaateid

kohtuasjadest ja nende rakendamisest. 8

2.1.6. Rahvusvaheliste organisatsioonide ja komiteede Eestile tehtud soovitused

2.1.6.1. ECRI soovitused

ECRI (European Commission against Racism and Intolerance) on Euroopa Nõukogu sõltumatu

rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise komisjon, kes annab perioodiliselt välja liikmesriikide

5 Vt nt kokkuvõtet „Hate speech“. European Court of Human Rights Press Unit Factsheet. January 2023:

https://www.echr.coe.int/documents/fs_hate_speech_eng.pdf. 6 EIK 14.01.2020, 41288/15, Beizaras and Levickas v. Lithuania, § 111 ja seal viidatud praktika. 7 Key Theme Articles 8, 13 and 14. Protection against hate speech https://ks.echr.coe.int/documents/d/echr-

ks/protection-against-hate-speech. 8 Euroopa Nõukogu kohtuasjade täitmise osakonna infoleht. https://rm.coe.int/thematic-factsheet-hate-crime-

eng/4880291062.

6

suhtes hindamisaruandeid. ECRI on järjepidevalt teinud soovitusi Eesti vaenukõne koosseisu

muutmiseks.9

2.1.6.2. ÜRO Inimõiguste Nõukogu

ÜRO Inimõiguste Nõukogu teeb perioodilisi ülevaateid inimõiguste parendamiseks. Viimasel

perioodilisel ülevaatel tehti Eestile arvukalt soovitusi vaenu õhutamise kuriteokoosseisu

laiendamiseks, samuti vaenumotiivi sätestamiseks karistust raskendava asjaoluna.10

2.1.6.3. CERD-i soovitused

Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise rahvusvahelise konventsiooni alusel

on loodud rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee CERD (Committee on the

Elimination of Racial Discrimination). CERD on teinud soovituse, mille kohaselt peaks Eesti

viima karistusseadustiku kooskõlla konventsiooni art-ga 4 ning tagama, et sanktsioonimäär

vastaks teo raskusele.11

2.1.6.4. Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee

KarS-i § 151 muutmiseks ning karistust raskendavate asjaolude täiendamiseks on ettepaneku

teinud ka Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee.12

2.2. Kehtiva redaktsiooni probleemkohad

KarS-i § 151 lõike 1 näol on tegemist tagajärjedeliktiga (täpsemalt konkreetse ohudeliktiga).

Selleks, et KarS-i § 151 lõike 1 süüteokoosseis oleks täidetud, tuleb tuvastada, et avaliku

üleskutsega oli põhjuslikult seotud konkreetselt saabunud oht isiku elule, tervisele või varale.

Selgi juhul on tegemist üksnes väärteoga, mis on küll karistatav väärteo eest ette nähtud

karistuse ülemmääras, kuid võrdluseks võib tuua, et täpselt samasugune karistus on ette nähtud

näiteks sõidumeeriku tööd häirida võimaldava seadmega varustatud mootorsõiduki juhtimise

eest (liiklusseaduse § 215). Tõenäosus, et keegi võiks vastutada KarS-i § 151 lg-s 2 sätestatud

kuriteo eest, on kaduvväike, sest see eeldab, et teoga oleks põhjustatud inimese surm või

tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg (KarS § 151 lg 2 p 1) või oleks isikut varem

vaenu õhutamise väärteo eest karistatud (KarS § 151 lg 2 p 2). Joonisel nr 1 saab

süüteovastutuse vaenu õhutamise eest kokku võtta järgmiselt:

9 Vt viimati 2022. a aruande lk 20: https://www.coe.int/en/web/european-commission-against-racism-and

https://www.coe.int/en/web/european-commission-against-racism-and-intolerance/estoniaintolerance/estonia. 10 Report of the Working Group on the Universal Periodic Review. Estonia (48th Session 13 September – 1

October 2021), p 137.66–137.88. 11 Committee on the Elimination of Racial Discrimination. Concluding observations on the combined twelfth and

thirteenth reports of Estonia p 26–27:

https://docstore.ohchr.org/SelfServices/FilesHandler.ashx?enc=6QkG1d%2FPPRiCAqhKb7yhsq90DTob4ikPW

5%2FsylCWY%2BsTv4D7bkEbOqgPC2IgX%2BZhrsC0LVGMdazwZw%2BHIR%2FVTCJQSvj7Oir%2BNS5

aIn%2FwOjl1b8cVSIHQNH4Mj4oNamJOXsczsRWStBIDLusa5FiBnA%3D%3D. 12 Advisory Committee on the Framework Convention for the Protection of National Minorities. Fourth

Opionion on Estonia adopted on 19 March 2015, p 51–52:

https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=090000168047d0

e5.

7

Joonis nr 1. Kehtiv süüteovastutuse skeem

Selleks, et tagada kooskõla karistusõiguse määratletuspõhimõttega ning hoida kinni

karistusõiguse kui viimse abinõu (ultima ratio) põhimõttest, on süüteokoosseisude kitsas

sõnastamine põhjendatud. KarS-i §-s 151 sätestatud süüteokoosseisu puhul on mõistetav mure,

et liialt laialt sõnastatud koosseis võib ebaproportsionaalselt riivata isikute väljendusvabadust.

Teiselt poolt kaasneb põhjendamatult kitsalt sõnastatud süüteokoosseisuga oht, et koosseisu

kohaldamisalast jäävad välja kaitstavaid õigushüvesid reaalselt kahjustada võivad teod ja

koosseis ei täida enam oma eesmärki õigushüvede ja õiguskorra kaitsel.

Vaenu õhutamisega eitatakse inimestevahelist võrdsust ning seatakse kahtluse alla isikute

põhiõiguste kaitstus. See võib luua soodsa pinnase põhiõiguste rikkumiseks, mis võib

ajaloolistele kogemustele tuginedes päädida suisa inimsusvastaste kuritegudega. Sealjuures ei

pruugi alati olla võimalik tõmmata võrdusmärki konkreetse avaliku üleskutse ning sellele

järgnenud raske tagajärje vahel. Küll aga loovad tõsiselt võetavad avalikud üleskutsed

vägivalda ja vaenamist normaliseeriva fooni.

Problemaatiline on ka KarS-i § 151 kooskõla EL-i raamotsuses nõutavaga. 2020. aastal algatas

Euroopa Komisjon Eesti suhtes ka rikkumismenetluse raamotsuse ebakohase ülevõtmise tõttu.

KarS-i § 151 lg 1 on karistatav väärteona, mille sanktsiooni ülemmäär on 30-päevane arest.

Seevastu nõuab raamotsuse art 3, et karistuse ülemmäär oleks vähemalt üheaastane vangistus.

Raamotsuse sanktsiooninõue oleks täidetud näiteks siis, kui raamotsuses sätestatud kuriteo eest

sätestataks karistuseks „rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus“.

8

KarS-i § 151 lg 2 vastab raamotsuse sanktsiooninõuetele, sest sätestab karistuseks rahalise

karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

KarS-i § 151 lg 1 kohaselt on vaenu õhutamine karistatav üksnes siis, kui sellega on põhjustatud

konkreetne tagajärg: oht isiku elule, tervisele või varale. Kuna üksnes KarS-i § 151 lg 2 vastab

raamotsuse sanktsiooninõudele, tuleb raamotsuse vastavuse kontekstis hinnata just seda

koosseisu. KarS-i § 151 lg 2 sätestab vaenu õhutamise kuriteona, kui:

• sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske

tagajärg või

• selle on toime pannud isik, keda on varem vaenu õhutamise eest karistatud (sealjuures

on endiselt nõutav, et vaenu õhutamisega oleks kaasnenud oht isiku elule, tervisele või

varale).

Raamotsus ei sätesta sõnaselget võimalust siduda vaenu õhutamise kuriteokoosseis konkreetse

tagajärjega. Siiski võimaldab raamotsuse art 1 lg 2 liikmesriikidel otsustada karistada üksnes

tegu, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav (ingl likely

to disturb public order or which is threatening, abusive or insulting).

Raamotsuse art 1 lg 1 p-d c ja d kohustavad kuriteona käsitama:

• Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi art-tes 6, 7 ja 8 määratletud genotsiidi,

inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma

liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse,

sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või

mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või

vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu;

• 8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali harta

art-s 6 määratletud kuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu,

keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse

või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine

juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma

liikme vastu.

Nimetatud tegude juures võivad liikmesriigid kasutada järgmisi kitsendusi:

• art 1 lg 2 võimaldab otsustada karistada üksnes tegu, mis võib rikkuda avalikku korda

või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav;

• art 1 lg 4 võimaldab liikmesriigil teha avalduse, et nimetatud punktides esitatud

kuritegude eitamine või mitteoluliseks tunnistamine on riigis karistatav üksnes juhul,

kui selliste kuritegude toimepanemine on tuvastatud selle liikmesriigi siseriikliku kohtu

ja/või rahvusvahelise kohtu lõpliku otsusega, või üksnes rahvusvahelise kohtu lõpliku

otsusega.

Nimetatud kuritegude eitamine või mitteoluliseks tunnistamine peab olema karistatav vaid siis,

„kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu“

(ingl when the conduct is carried out in a manner likely to incite to violence or hatred against

such a group or a member of such a group). Seetõttu on rahvusvaheliste kuritegude eitamise,

õigustamise ja mitteoluliseks tunnistamise koosseis vaenu õhutamise põhikoosseisust raskesti

eristatav.

9

Raamotsuse art 4 kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et muude

kui raamotsuses nimetatud kuritegude korral loetakse rassistlikku ja ksenofoobset motiivi

raskendavaks asjaoluks või et sellist motiivi võib kohtus karistuse määramisel arvesse võtta.

KarS-i §-s 58 sätestatud raskendavad asjaolud otsesõnu sellist motiivi ei nimeta. Samas sätestab

KarS-i § 58 p 1 karistust raskendava asjaoluna omakasu või muu madala motiivi.

Eesti õiguse ja raamotsuse nõuete erisused saab kokku võtta järgmise tabeliga.

Tabel nr 1. Eesti õiguse ja raamotsuse võrdlus

Eesti õigus Raamotsus

Karistus Lg 1 väärtegu: rahatrahv või

arest kuni 30 p

Lg 2 kuritegu: rahaline

karistus või kuni

kolmeaastane vangistus

Karistuse maksimummäär

peab olema vähemalt ühe-

kuni kolmeaastane

vanglakaristus (st piisab kuni

üheaastasest vangistusest)

Tagajärg ja toimepanemise

viis

oht isiku elule, tervisele või

varale (väärtegu)

surm, tervisekahjustus või

muu raske tagajärg (kuritegu)

Üldreeglina tagajärje ja

toimepanemise viisi nõuet ei

ole

Võib karistatavana sätestada

teo, mis võib rikkuda

avalikku korda või mis on

ähvardav, kuritahtlik või

solvav (ingl likely to disturb

public order or which is

threatening, abusive or

insulting)

Rühma vastu suunatud

kuriteo õigustamine

- Genotsiidi, inimsusvastaste

kuritegude ja sõjakuritegude

avalik õigustamine, eitamine

või mitteoluliseks

tunnistamine juhul, kui teoga

võidakse kihutada

vägivallale või vihkamisele

isikute rühma või rühma

liikme vastu

10

Vaenumotiiv karistust

raskendava asjaoluna

KarS-i § 58 p 1: omakasu või

muu madal motiiv (vt ka

RKKKo 1-15-101190/80

p 38 ja RKKKo 1-20-6745,

p 66)

Rassistlikku ja ksenofoobset

motiivi tuleb lugeda

raskendavaks asjaoluks või

kohus peab saama seda

karistuse mõistmisel arvesse

võtta

2.3. Varasemad ettepanekud KarS-i § 151 muutmiseks

14.12.2005 (s.o pärast KarS-i § 151 muutmist väärteoks eelnõuga 295 SE) algatas Vabariigi

Valitsus eelnõu, mis kandis Riigikogu menetluses numbrit 800 SE. Eelnõuga kavandati:

• sätestada KarS-i § 151 taas kuriteona;

• lisada KarS-i § 151 koosseisu üleskutse diskrimineerimisele;

• lisada KarS-i § 151 koosseisu „avalikku rahu rikkuval viisil“;

• sätestada KarS-i § 151 kvalifitseeritud koosseisuna korduvus;

• näha ette vastutus ka juriidilisele isikule.

Eelnõu lükati 17.05.2006 tagasi.

04.12.2006 (s.o pärast KarS-i § 151 muutmist väärteoks eelnõuga 295 SE ja eelnõuga 913 SE

tehtud muudatusi) algatas Vabariigi Valitsus eelnõu, mis kandis Riigikogu menetluses numbrit

1050 SE. Eelnõuga kavandati:

• lisada kehtivale vaenu õhutamise koosseisule ka näitliku teoviisina

okupatsioonirežiimide sümbolite kasutamine;

• sätestada tingimus, et tegevus peab olema tahtlik ning toime pandud avalikku rahu

häirival viisil.

Eelnõu langes Riigikogu menetlusest välja.

12.06.2012 algatas Eesti Keskerakonna fraktsioon seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus

numbrit 250 SE. Eelnõuga sooviti mh täita raamotsusest tulenevad nõuded. Eelnõuga

kavandati:

• täiendada KarS-i § 58 (karistust raskendavad asjaolud) p-ga 12 sõnastuses „rahvusliku

(etnilise), rassilise või usulise vihkamise motiiv“;

• jätta KarS-i § 151 lg-st 1 välja tagajärg „kui sellega on põhjustatud oht isiku elule,

tervisele või varale“;

• lisada KarS-i § 151 lg-sse 2 täiendav kvalifitseeriv koosseis „sellega on põhjustatud

käesoleva seadustiku §-s 263 sätestatud kuriteo toimepanemine“;

• täiendada KarS-i § 151 lg-ga 5, mis defineeris avaliku üleskutse.

Eelnõu lükati 11.10.2012 tagasi.

30.07.2012 esitas Justiitsministeerium kooskõlastamisele karistusseadustiku,

kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise

seaduse eelnõu, millega sooviti muu hulgas täita raamotsusest tulenevaid nõudeid. Eelnõuga

kavandati:

11

• KarS-i §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;

• KarS-i § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastust, muu hulgas lisades

tunnused „avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt“;

• KarS-i § 151 lg 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;

• sätestada eraldi kuriteona rühma vastu suunatud kuriteo õigustamine (KarS § 1511).

Riigikogule esitatud eelnõust jäeti vaenukõnega seotud sätted välja.

Aastatel 2012–2013 pidas Justiitsministeerium huvirühmadega kolm ümarlauda, kuhu kaasati

erinevaid osapooli ning arutati kavandatavate koosseisudega seotut. Ümarlaudade järel valmis

Justiitsministeeriumis eelnõu, mida ei ole seni kooskõlastamisele esitatud. Eelnõuga kavandati:

• KarS-i §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;

• KarS-i § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastust, muu hulgas lisades

tagajärjena „oht avalikule korrale“;

• KarS-i § 151 lg-s 1 kaitstavate rühmade täpsustamist;

• KarS-i § 151 lg-s 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;

• sätestada eraldi kuriteona rahvusvahelise kuriteo õigustamine (KarS § 1511).

19.10.2020 algatas Reformierakonna fraktsioon seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus numbrit

276 SE. Eelnõuga sooviti mh täita raamotsusest tulenevad nõuded. Eelnõuga kavandati:

• KarS-i §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;

• KarS-i § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastus (täpsustades ka

kaitstavaid gruppe);

• muu hulgas lisada tunnused „kui sellega on põhjustatud oht avalikule korrale“;

• KarS-i § 151 lg 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;

• sätestada eraldi kuriteona rühma vastu suunatud kuriteo õigustamine (KarS § 1511).

Eelnõu lükati 16.12.2020 tagasi.

04.04.2022 algatas Vabariigi Valitsus seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus numbrit 576 SE.

Eelnõuga sooviti reguleerida agressiooni toetamist ja sellega seotud vaenutegevust. Eelnõuga

kavandati mh:

• KarS-i § 151 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisus täpsustada, et üleskutse peab olema

toime pandud isikute või isikute rühma vastu;

• KarS-i § 151 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisust jätta välja tagajärg „oht isiku elule,

tervisele või varale“;

• senine väärteokoosseisu tagajärg „oht isiku elule, tervisele või varale“ sätestada

kvalifitseeriva tunnusena KarS-i § 151 lg 11 p-s 2. Taolise tagajärje esinemisel on

tegemist kuriteoga, mille eest on ette nähtud sama karistus, mis praegu kehtivas KarS-i

§ 151 lg-s 2;

• senine KarS-i § 151 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriv tunnus „see on toime pandud

isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest“ sätestada KarS-i § 151 lg 11 p-s 1.

Sanktsioonimäär jääb siiski samaks (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus);

• senine KarS-i § 151 lg 2 p-s 1 sätestatud kvalifitseeriv tunnus „sellega on põhjustatud

inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg“ sätestada nn

ülikvalifitseeriva tunnusena KarS-i § 151 lg-s 2, mille eest nähakse sanktsioonimäärana

12

ette rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus (kehtivas õiguses oli sanktsiooni

ülemmäär kuni kolmeaastane vangistus). Määratletuspõhimõtte valguses küsitav „muu

raske tagajärg“ jätta koosseisust välja;

• juriidilise isiku väärteokaristuse sanktsioonimäär tõsta 3200 eurolt 32 000 euroni;

• sätestada väärteona agressiooniakti, genotsiidi, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo

toimepanemisel kasutatud sümboli avalik eksponeerimine eesmärgiga neid tegusid

toetada või õigustada või teist isikut hirmutada, alandada või muul viisil oluliselt

häirida.

11.04.2022 otsustas õiguskomisjon jätta KarS-i § 151 muutmise eelnõust välja. Eelnõu võeti

vastu muudetud kujul.

2023. a valmistas Justiitsministeerium ette uue eelnõu, mille eesmärk oli lahendada

eelnimetatud probleemid ning viia Eesti õigus vastavusse EL-i õigusega. Karistusseadustiku,

kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu

õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu kiitis Vabariigi Valitsus heaks ning esitas

Riigikogule 08.06.2023. Riigikogu algatas eelnõu 12.06.2023 ning see võeti menetlusse

13.06.2023. Eelnõu juhtivkomisjoniks olnud õiguskomisjon arutas esmakordselt eelnõud oma

12.09.2023 istungil. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) 232 SE

esimene lugemine toimus 27.09.2023 ning sellele järgnes mitu arutelu, sealhulgas

muudatusettepanekute arutelud Riigikogu õiguskomisjonis.

Kuna eelnõu ja selle sisu kohta esines eriarvamusi, otsustas Vabariigi Valitsus eelnõu tagasi

võtta ning varasema eelnõu ning erinevatelt osapooltelt laekunud tagasiside põhjal esitada uue

eelnõu. Uues eelnõus säilitatakse osaliselt KarS-i § 151 sisu ja struktuur, samas viiakse EL-i

raamotsuses loetletud tunnused uude paragrahvi 1512, mille eesmärk on võtta raamotsuse

nõuded üle kitsalt minimaalses ulatuses ning vältida seeläbi liigset kriminaliseerimist.

2.4. Teiste riikide praktika

2014. aastal analüüsis liikmesriikide vaenu õhutamise kuriteokoosseise Euroopa Komisjon oma

raportis raamotsuse ülevõtmise kohta. 13 Ajakohasema ülevaate teiste riikide õigusest

vaenukõne karistusõigusliku regulatsiooni kohta leiab Justiitsministeeriumi koostatud

analüüsis.14

2.5. Seaduseelnõu kooskõlast põhiseadusega

Vaenu õhutamise süüteokoosseisu muutmise keskne küsimus seisneb väljendusvabaduse riives.

Väljendusvabadus on sätestatud PS-i §-s 45:

„§ 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud

informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata

avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime

kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel

13 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule raamotsuse 2008/913/JSK (teatud rassismi ja

ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega) rakendamise kohta. 14 Vaenukõne karistusõiguslik regulatsioon Eestis. Justiitsministeerium 2021–2022, lk 35–59:

https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg

ulatsioon_eestis.pdf.

13

neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud

informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti

õigusemõistmise huvides.

Tsensuuri ei ole.“

Kuigi väljendusvabadus on üks kaalukamaid vabadusõigusi, ei ole siiski tegemist absoluutse

õigusega. Juba ainuüksi PS-i §12 lg-st 2 tulenevalt on vaieldamatult selge, et PS-i § 45 ei anna

õigust rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise

õhutamiseks. PS-i § 45 teise lause kohaselt on tegemist kvalifitseeritud piiriklausliga

põhivabadusega, mida on võimalik seaduse alusel põhiseaduses toodud alustel piirata. Vaenu

õhutamise raskemad vormid võivad vaieldamatult ohustada nii avalikku korda, kõlblust, teiste

inimeste õigusi ja vabadusi, tervist, au kui ka head nime. Seega on vaenu õhutamise

takistamiseks võimalik ja suisa vajalik väljendusvabadust piirata. Samas tuleb silmas pidada, et

väljendusvabaduse kaitsealasse ei kuulu pelgalt neutraalsed või positiivselt tajutavad

eneseväljenduse viisid.

Väljendusvabadus kaitseb ka isikute õigust väljendada end ebameeldivalt, ebaviisakalt või suisa

šokeerivalt. Vastasel juhul ei oleks võimalik argumenteerida tundlikel ühiskondlikel teemadel

ning see välistaks ka demokraatia tunnuseks oleva pluralismi ning avaliku diskussiooni. 15

Väljendusvabaduse piiramine ei tohi muutuda tsensuuriks või mõne konkreetse maailmavaate

tasalülitamiseks. Küsimus ei ole seega mitte selles, kas vaenu õhutamine on lubatud (sest vastus

on ühemõtteline: vaenu õhutamine on keelatud), vaid selles, mida lugeda vaenu õhutamiseks.

Vaenu õhutamisena ei saa käsitleda mistahes negatiivset väljendust mõne ühiskonnagrupi kohta.

Seetõttu on ka eelnõuga valitud lähenemine, millega sätestatakse karistatavaks üksnes selline

vaenu õhutamine, mis on toime pandud viisil, millel on tegelik potentsiaal ohustada isikute

kehalist puutumatust ja ühiskonna turvalisust. Kuna Eesti õiguses on vaenu õhutamise

süüteokoosseisu praktikas vähe rakendatud, ei ole Riigikohtul olnud võimalust kujundada

kriteeriume, kuidas eristada karistatavat vaenukõne väljendusvabaduse piiresse jäävatest

avaldustest.16

Küll aga on EIK teinud vaenukõne eest karistamise küsimuses mitu otsust. Üldjuhul on tegemist

olnud kaebustega, milles kaebaja on leidnud, et tema karistamine vaenukõne eest on vastuolus

konventsiooni artikliga 10 (sõnavabadus). EIK-i praktika kokkuvõte on kättesaadav vastavalt

temaatiliselt infolehelt.17 EIK kasutab vaenu õhutamise juhtudel kahte erinevat lähenemist.

Olukordades, kus vaidlusalune avaldus on käsitatav vaenukõnena, mis eitab konventsiooni

põhiväärtusi, tunnistatakse kaebus konventsiooni artikli 17 (õiguste kuritarvitamise keelamine)

alusel vastuvõetamatuks. Selliseid avaldusi ei paiguta EIK isegi konventsiooni artikli 10

kaitsealasse.

15 Põhjalikult väljendusvabadusest ja selle piiridest vaata Ü. Madise (peatoim). Eesti Vabariigi põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne. 5., parandatud ja täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura 2020, § 45 komm (K. Turk, R.

Maruste). 16 Ainus Riigikohtu lahend KarS-i § 151 osas on tehtud 01.07.2004 jõustunud redaktsiooni kohta – RKKKo

10.04.2006, 3-1-1-117-05. 17 Hate speech. European Court of Human Rights Press Unit Factsheet. January 2023:

https://www.echr.coe.int/documents/fs_hate_speech_eng.pdf.

14

Näitena võib tuua avaldusi, mis on ohuks demokraatlikule korrale ja mille eesmärk on

totalitaarse režiimi taastamine;18 rassilise vihkamise õhutamine;19 inimsusvastaste kuritegude

eitamine, mille eesmärk ei ole ajaloolise tõe väljaselgitamine, vaid natsionaalsotsialistliku

režiimi rehabiliteerimine, ohvrite süüdistamine ja vaenu õhutamine; 20 usulise vihkamise

õhutamine;21 etnilise vihkamise õhutamine;22 terroristlik propaganda.23

Juhtudel, kus avaldus on küll käsitatav vaenukõnena, kuid mis iseenesest ei ole suunatud

konventsiooni alusväärtuste vastu, teeb EIK sisulise hindamise konventsiooni artikli 10 järgi.

See tähendab hinnangu andmist sellele, kas väljendusvabaduse piiramine on seadusega ette

nähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või

ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse

või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks

või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.24 Kõrvutades EIK-i praktikat

eelnõuga kavandatava koosseisuga, on selge, et inimõiguste kohtu aktsepteeritud vaenukõne

karistatavuse lävend on oluliselt madalam kui eelnõuga plaanitav. Seega ei ole alust karta, et

kavandatav kuriteokoosseis võiks olla vastuolus konventsiooniga tagatud

väljendusvabadusega.

Nagu selgitatud, on varasemas diskussioonis sageli sõnavabadust ekslikult absoluutse õigusena

käsitletud. Ka väljaspool karistusõigust on mitu õiguslikku regulatsiooni, mis piiravad

sõnavabadust. Näiteks piirab reklaamiseadus reklaamide sisu, pornograafilise sisuga ja

vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadus ei võimalda

pornograafilise sisuga televisioonisaateid edastada ning isikutel on õigus kohtus nõuda

ebakohase väärtushinnanguga tekitatud kahju hüvitamist või valeväidete ümberlükkamist jpm.

Ka karistusõiguses ei ole midagi ennekuulmatut selles, et teatud süüteokoosseise on võimalik

täita ka üksnes sõnadega. Näiteks pannakse kuriteole kihutamine pea eranditult toime sõnaliselt.

Sõnaliselt pannakse üldjuhul toime ka ähvardamine (KarS § 120), väljapressimine (KarS § 214)

ja kelmus (KarS § 209). Ka pommiähvardused tehakse tavaliselt sõnadega (KarS § 263 lg 1

p 2). Üksnes sõnadega pannakse ka toime kõik solvamise ja laimamisega seotud

süüteokoosseisud (KarS §-d 247, 275, 2751, 305, 3051). Ka avaliku korra rikkumine võib

seisneda avalikus kohas inimeste solvamises, räuskamises vm (KarS § 262 lg 1 ja KorS § 55

lg 1 p 2). Peale eeltoodu sisaldab karistusseadustik üheksat süüteokoosseisu, mille objektiivse

koosseisu osa on üleskutse (või avalik üleskutse) teatud tegudele, lisaks sätestab

karistusseadustik kaks koosseisu, mida on võimalik toime panna kihutamise või õhutamisega

(kokku 11 koosseisu). Võrreldes koosseise, mis sisaldavad teokirjeldusena üleskutse tegemist,

kihutamist või õhutamist, saab teha järgmised tähelepanekud:

18 Nt EIK (vastuvõetavuse kohta) 09.09.1998, 36773/97, Nachtmann v. Austria. 19 EIK (komisjoni otsus vastuvõetavuse kohta) 11.10.1979, 8348/78, 8406/78, Glimmerveen and Hagenbeek v.

The Netherlands. 20 EIK (vastuvõetavuse kohta) 25.03.2003, 65831/01, Garaudy v. France. 21 EIK (vastuvõetavuse kohta) 20.07.2017, 34367/14, Belkacem v. Belgium. 22 EIK (vastuvõetavuse kohta) 20.02.2007, 35222/04, Pavel Ivanov v. Russia. 23 EIK (vastuvõetavuse kohta) 17.04.2018, 24683/14, Roj TV A/S v. Denmark. 24 Vt nt EIK 20.12.2022, 63539/19, Zemmour v. France; EIK 04.12.2003, 3507/97, Gündüz v. Turkey; EIK

20.04.2010, 18788/09, Le Pen v. France.

15

• 11-st koosseisust vaid kaks on tagajärjedeliktid, st need eeldavad lisaks üleskutsele ka

mingi tagajärje saabumist (KarS §-d 151 ja 238);

• 11-st koosseisust neli eeldavad „avalikku“ üleskutset (KarS §-d 151, 236, 2372, 250);

• 11-st koosseisust seitse „avalikkuse“ nõuet ei sisalda (KarS §-d 92, 1021, 1181, 238,

239, 265; 2901);

• kuigi vaenu õhutamine on väärteona karistatav vaid siis, kui sellega kaasneb oht isiku

elule, tervisele või varale (KarS § 151 lg 1), siis KarS-i § 265 lõike 1 kohaselt on

kuritegu keelatud avalikul koosolekul osalemise üleskutse. KorS-i § 62 p 3 kohaselt on

keelatud koosolek mh selline, mis õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist

rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse,

poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel. Eeltoodust tulenevalt

on küll kuritegu teha üleskutse osaleda avalikul koosolekul, mis õhutab vihkamist,

vägivalda või diskrimineerimist teatud tunnuste alusel (sõltumata kaasnevast

tagajärjest), kuid vaenu õhutamine ise eeldab teatud tagajärje saabumist, kusjuures ka

siis on tegu väärteoga.

Eeltoodu eesmärk ei ole normaliseerida väljendusvabaduse piiramist, vaid osutada juba ammu

õiguskorras omaks võetud ja põhiseaduse mõttega kooskõlas olevale arusaamale, et

sõnavabadus ei ole absoluutne põhiõigus, mida kasutades ei peaks arvestama ka teiste isikute

põhiõigustega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu §-ga 1 muudetakse karistusseadustikku

KarS-i § 58 täiendamine p-ga 14

KarS-i § 58 täiendatakse p-ga 14, mis sätestab karistust raskendava asjaoluna süüteo

toimepanemise isiku suhtes tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu,

usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse

seisundi tõttu.

KarS-i § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Kui karistuse mõistab kohus või määrab

kohtuväline menetleja, arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. KarS-i § 58 sätestab ammendava loetelu karistust raskendavatest asjaoludest.

Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa

normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56

lg 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü

suurusele vastav karistuse määr.25

Kuigi KarS-i § 58 p 1 sätestab ühe raskendava asjaoluna madala motiivi, ei ole küllaldast

kohtupraktikat, mis võimaldaks järeldada, et madala motiivina käsitatakse praktikas ka

rassistlikku või ksenofoobset motiivi, nagu nõuab raamotsuse art 4. Riigikohtu praktika

kohaselt peab karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine

madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi

25 Nt RKKKo 26.01.2021, 1-19-4150, p 26.

16

lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult

hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte,

sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Kuritegusid

pannaksegi tavaliselt toime sellistel motiividel, mis on üldinimlikult hukkamõistetavad, ja seega

on KarS-i § 58 p 1 kohaldamise lävend võrdlemisi kõrge.26 Justiitsministeerium on aastate

jooksul kogunud statistikat vaenukuritegude kohta (tegu, kui kedagi rünnatakse tema tegeliku

või arvatava tunnuse tõttu). 2022. aastal registreeriti vähemalt 16 vaenukuritegu (arvestades

vaenumotiivile viitavaid asjaolusid); 2021. aastal kolm; 2019. aastal kümme; 2018. aastal kuus;

2017. aastal neli ja 2016. aastal 15.27

Eelnõukohases KarS-i § 58 p-s 14 nimetatud kaitstavate tunnuste loetelu kattub KarS-i § 151 ja

lisatava § 1512 tunnuste loeteludega. Tegemist ei ole eraldi kuriteoga, vaid asjaoluga, mis võib

mistahes süüteo eest kohaldatavat karistust raskendada. Näiteks võib tegemist olla kehalise

väärkohtlemisega (KarS § 121), mis pannakse toime seetõttu, et ohver on teisest rahvusest või

rassist. Tegemist on eriti taunimisväärse motiiviga, sest ohvreid rünnatakse tunnuste tõttu, mida

nad ei saa muuta või millel põhineb nende identiteet. See võib kaasa tuua olukorra, kus

kannatanud ei tunne end turvaliselt, peavad end ühiskonnas alaväärseks ning põlatuks.

KarS-i § 59 sätestab karistust raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu. See tähendab, et

eelnõuga lisatavat karistust raskendavat asjaolu ei kohaldata olukorras, kus tegemist on juba

süüteokoosseisu tunnusega. Seega ei kohaldu eelnõuga kavandatav karistust raskendav asjaolu

näiteks vaenu õhutamise süüteo korral.

KarS-i § 151 muutmine

Eelnõuga muudetakse KarS-i § 151 (vaenu õhutamine) süüteokoosseisu ning see antakse uues

sõnastuses:

§ 151. Vaenu õhutamine

(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles diskrimineerimisele, vihkamisele

või vägivallale seoses soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste

või varalise või sotsiaalse seisundiga viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat

vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –

karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui

1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske

tagajärg või

2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või

3) see on toime pandud grupi poolt –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud

juriidiline isik,

– karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

26 Vt madala motiivi sisustamise kohta RKKKo 20.06.2022, 1-20-6745, p 66. 27 Vt https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2022/vagivallakuriteod/ ja „Vaenukõne karistusõiguslik

regulatsioon Eestis“. Justiitsministeerium 2021–2022, lk 35–59:

https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg

ulatsioon_eestis.pdf, lk 17–18.

17

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud

juriidiline isik,

– karistatakse rahalise karistusega.

Kokkuvõtvalt on muudatused võrreldes kehtiva redaktsiooniga järgmised:

1) KarS-i § 151 lg 1 tekstist on välja jäetud järgmised tunnused, mis nähakse ette uues §-s 1512

sätestatud kuriteokoosseisus – rahvus, rass, nahavärv, päritolu, usutunnistus. Ehkki

kriminaalstatistika ei viita vajadusele karistusi karmistada, nõuab nimetatud viie tunnuse alusel

vaenu õhutamise kuriteona karistamist raamotsus. Seetõttu, tagamaks raamotsuse täitmine,

luuaksegi nende tunnuste alusel vaenu õhutamise kohta KarS-i § 1512 näol uus kuriteokoosseis;

2) KarS-i § 151 lg 1 tunnuste loetelusse lisatakse puue. Puue on puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 kohaselt inimese anatoomilise, füsioloogilise või

psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate

suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel

alustel. Sarnaselt muude KarS-i § 151 sõnastuses loetletud tunnustega on puue inimese tahtest

sõltumatu ning puuetega inimesed on PS-i § 28 kohaselt riigi erilise hoole all. Olukorras, kus

iseenesest vähemasti mõningal määral inimese enda tahtest olenevad ja igapäevast elu

tingimata mitte takistavad tunnused, nagu poliitilised veendumused või sotsiaalne seisund, on

vaenumotiividena karistusõigusega kaetud, ei ole kuidagi põhjendatav see, et riik ei kaitse

võrdväärselt puuetega inimesi – ühiskonna nõrgemaid liikmeid, kelle kaitse on ometi

põhiseaduses ette nähtud. Siinkohal on vajalik siiski eraldi märkida, et käesolevas paragrahvis

nimetatud teo kvalifitseerimiseks ei ole nõutav, et isikul on tuvastatud puue vastavalt PISTS

nõuetele. Piisab sellest, kui puude olemasolu isikul on nähtav või tajutav.;

3) KarS-i § 151 lg-s 1 muudetakse tagajärge puudutavat nõuet ning nähakse ette tingimus, mille

kohaselt on karistatav tegevus viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu

või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust. Muudatuse tulemusel on

vaenu õhutamine karistatav ka juhul, kui tegevus ei sea ohtu konkreetse isiku elu, tervist või

vara, kuid põhjustab olulise ohu ühiskonna turvalisusele üldiselt. Selle all peetakse silmas

avalikku korda, rahu ja julgeolekut (vt sellekohaseid selgitusi KarS-i § 1512 juures);

4) KarS-i § 151 lg-s 2 nähakse kvalifitseeriva tunnusena ette teo toimepanemine isikute grupi

poolt. Teo toimepaneku eest grupi koosseisus on põhjust karmimalt karistada seetõttu, et vaenu

õhutamine grupi poolt on olemuslikult etteheidetavam ja ohtlikum. Reeglina on tulemuslikum,

kui vaenusõnumeid edastab mitu kaastäideviijat, kuna sõnum on paremini läbi töötatud või

lihtsalt jõuab rohkemate inimesteni (nt kasvõi seetõttu, et mitmekesi jõuab valjemini või

mitmes kohas korraga karjuda, jõuab rohkemaid inimesi kõnetada või läbi helistada, saab

korraga rohkem internetipostitusi teha või kuulutusi seintele kleepida). Grupp kvalifitseeriva

tunnusena on karistusseadustikus kasutuses ka paljudes muudes sätetes (nt KarS § 200 lg 2 p 7,

§ 133 lg 2 p 7, § 141 lg 2 p 2 või § 184 lg 2 p 1);

5) KarS-i § 151 lg-s 3 suurendatakse juriidilisele isikule mõistetava karistuse ülemmäära ning

nähakse ette rahatrahv kuni 100 000 eurot senise 3200 euro asemel. Seda seetõttu, et kehtiv

sanktsiooni ülemmäär on pärit aastast 2010, kus juriidilise isiku karistuse ülemmäär oli KarS-i

§ 47 lg 2 järgi 32 000 eurot. Seega oli karistus 10% maksimaalmäärast. Kehtiva

karistusseadustiku kohaselt on juriidilisele isikule mõistetava rahatrahvi ülemmäär 400 000

eurot, millest 10% on 40 000 eurot. Vaenu õhutamise ebaõigussisu ei ole muutunud vahepeal

kümme korda väiksemaks. Küll on esile kerkinud suured korporatsioonid, kelle käsutuses on

18

meediakanalid, sh sotsiaalmeedia, mille abil vaenu õhutamine on lihtne ja sõnumid jõuavad

kiiresti paljude inimesteni. Selliste juriidiliste isikute käsutuses on ka märkimisväärsed

rahalised vahendid, mille suurust arvestades ei oleks isegi 40 000 eurot kuigivõrd heidutav

trahvisumma. Seetõttu, arvestades vaenu õhutamise potentsiaali ühiskonna turvalisuse

lõhkumisel, on põhjendatud karistuse ülemmäära tõsta. Konkreetsele toimepanijale mõistab

karistuse kohus, arvestades nii teo asjaolusid kui ka toimepanija varalist seisundit.

KarS-i täiendamine §-ga 1512

§ 151². Rassismile ja ksenofoobiale õhutamine

(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles diskrimineerimisele, vihkamisele

või vägivallale isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi,

päritolu või usutunnistuse alusel viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat

vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui

1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske

tagajärg või

2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või

3) see on toime pandud grupi poolt, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud

juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.

KarS-i § 1512 on uus kuriteokoosseis, mis kehtestatakse, täitmaks nõukogu raamotsuse

2008/913/JSK nõudeid.

Kuigi süüteokoosseis paikneb võrdõiguslikkuse vastu suunatud süütegude peatükis, kaitstakse

võrdsuse kõrval ka teisi individuaalõigushüvesid, nagu inimväärikus, elu, tervis ja vara, sest

üleskutse võib viia tegudeni, mis neid õigushüvesid ohustavad. 28 Kollektiivsetest

õigushüvedest kaitseb koosseis avalikku rahu (sealjuures avalikku korda ja avalikku

julgeolekut), mille all tuleb mõista nii inimeste ühiselu aluseid, suhtlemiskorda ühiskonnas,

ühiskonnaliikmete turvalisust kui ka avalikku korda ja avalikku julgeolekut.29

Koosseisu objektiivne tunnus seisneb avalikus õhutamises vihkamisele, vägivallale või

diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu seoses rahvuse, rassi, nahavärvi,

päritolu või usutunnistusega viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või

vara kahjustamist või oluliselt ohustab ühiskonna turvalisust. Seda, kas mõne konkreetse

inimese vara või tervis reaalselt ohtu sattus, tuvastada vaja ei ole. Kui aga vaenu õhutamise eest

28 Teoreetilisi käsitlusi vaenu õhutamisega kaitstavate õigushüvede kohta vt L. Aiaots, A. Soo.

Kriminaliseerimise põhimõtted vaenukõne kriminaliseerimise näitel. Juridica 2022/1, lk 26–27, ja E. Hirsnik.

Vaenu õhutamise süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve. Juridica 2009/1, lk 47–58. 29 Avaliku rahu kohta pikemalt vt J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne,

täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, 16. ptk, komm 1.1–2.3 (N. Aas).

19

soovitakse kedagi vastutusele võtta seetõttu, et tekkis oht ühiskonna turvalisusele, tuleb

tuvastada, milles see oht turvalisusele seisnes.

Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust kõigi objektiivse koosseisu

asjaolude suhtes (kehtiv väärteokoosseis on karistatav ka siis, kui tegu pandi toime

ettevaatamatusest – KarS-i § 15 lg 3). Toimepanija peab vähemalt pidama võimalikuks ja

möönma objektiivse koosseisu asjaolude esinemist, sealhulgas seda, et õhutamine annab aluse

karta õhutusele järgnevat vägivallategu, vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna

turvalisust.

Õhutamine ehk üleskutse tähendab, et tegemist ei ole üksnes vaenuliku meelestatuse

väljendusega, vaid edastatav sõnum peab olema selline, mis võiks kutsuda vaenu,

diskrimineerimist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu

suunatud vaenu, diskrimineerimise või vägivalla levimise.30 Seega ei ole koosseisuga hõlmatud

erinevad väljendusviisid, kus väljendatakse isiklikke negatiivseid hoiakuid, kui see ei ole

käsitatav üleskutsena. Samas ei tähenda see, et üleskutse peab alati olema selgelt üleskutsena

sõnastatud.

Õhutamine võib tuleneda ka sõnumi kontekstist. Õhutamine ei pea olema ainult suuline, vaid

see võib toimuda ka näiteks kirjutiste, piltide või muu materjali avaliku levitamise või jagamise

kaudu. On ka võimalik, et õhutamine seisneb samal ajal agressiooni, genotsiidikuriteo,

inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo avalikus õigustamises, eitamises või äärmuslikus

labastamises, kui seda tehakse vaenu õhutaval viisil (st kui seeläbi täidetakse ka KarS-i § 1512

lg 1 koosseis) nii, nagu näevad ette raamotsuse art 1 lg 1 p-d c ja d.

Kui nn rahvusvaheliste kuritegude õigustamine, eitamine või äärmuslik labastamine ei kätke

endas vaenu õhutamist KarS-i § 1512 lg 1 koosseisu mõttes, ei ole see eraldivõetuna käsitatav

koosseisupärase teona. Küll aga võib vaenu õhutamine seisneda ühel ajal selles, et keegi eitab

Vene Föderatsiooni poolt Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo toimepanemist ning

kutsub sealjuures üles tapma kõiki Ukraina põgenikke, kui see üleskutse tehakse viisil, mis

annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu

sattumist.

Õhutamine on avalik ennekõike siis, kui see tehakse kättesaadavaks kindlalt määramata isikute

arvule (mh internetis) või konkretiseerimata isikutele (nt nimeliste kutseteta koosolek). 31

Koosseisuga ei ole hõlmatud omavahelised jutuajamised, sõnumid vm suhtlus, mis ei ole

suunatud avalikkusele.

Siinkohal on oluline silmas pidada, kuidas toimub avalik üleskutse või õhutamine ning

missugune on adressaatide ring, kellele see on suunatud. Sellest omakorda võib sõltuda, kas

sellele avalikule ülekutsele võivad järgneda või järgnevad reaalsed tegevused nagu

vägivallategu, vara kahjustamine või muul viisil ühiskonna turvalisuse ohustamine. Nii saaks

lugeda avalikuks õhutamiseks tegevust, kui see toimub kindlaks määramata isikule

juurdepääsetavas füüsilises asukohas ning adressaatideks on kindlaks määramata isikud. Sellele

vastupidine oleks olukord, kus õhutamine või üleskutse toimub kitsa ringi isikute vahel

omavahelise vestluse käigus ning üleskutse ei jõua laiema auditooriumini. Analoogselt saaks

lugeda avalikuks õhutamiseks olukorda kus see toimub internetis näiteks veebilehel, mis on

avalikult juurdepääsetav kindlaks määratama isikute ringile. Samas kui see vestlus või muul

30 Vt RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05, p 20. 31 RKKKo 09.03.2023, 4-22-3610, p 10, ja RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05, p 18.

20

viisil informatsiooni jagamine toimub avalikkusele suletud isikute grupis või foorumis, kuhu

tuleb juurdepääsu eraldi taotleda, mis on mõeldudki kitsale ringile või üksnes grupi või foorumi

administraatori poolt tuntud isikutele, siis avalikust üleskutsest siinkohal kõneleda ei saa.

KarS-i §-s 1512 loetletud tunnused katavad ka raamotsuse nõuded. Õhutusest peab olema

avalikkusele ehk üleskutse võimalikele adressaatidele arusaadav, millise rühma või millise

rühma liikme vastu vihkamisele või vägivallale üles kutsutakse, ning see rühm peab kuuluma

kaitstud rühmade loetellu. Asjaolu, et teo toimepanija on pidanud kannatanut ekslikult mõnda

kaitstud rühma kuuluvaks, ei välista vastutust. Kuna koosseis kirjeldab teo toimepanemise viisi,

on koosseisupärane ka olukord, kus üleskutse on seotud küll rühmatunnusega, kuid toimepanija

on rühmatunnuse kellelegi ekslikult omistanud (nt arvab üleskutse tegija ekslikult, et isik, kelle

suhtes ta vägivalla kasutamisele üles kutsub, on teatud rahvuse esindaja, ning seob üleskutse

selle tunnusega). Nõutav ei ole iseenesest, et see rühm või selle liige tunneks ennast solvatu või

ähvardatuna. Seevastu õhutuse adressaadiks oleva rühma („meie“) tuvastamine ei ole vajalik,

sätte eesmärk on kaitsta võrdsusõigust igasuguste kallalekippumiste vastu nii sotsiaalsete

rühmade, väiksemate inimkoosluste kui ka indiviidide poolt.32

Koosseisus täpsustatakse raamotsuse eeskujul, et üleskutse võib olla suunatud nii rühma kui

ka rühma liikme vastu. Mõlemal juhul peab aga üleskutse olema seotud kaitstud tunnusega.

Asjaolu, et keegi õhutab vaenu konkreetse isiku suhtes, kes küll kuulub mõnesse kaitstavasse

rühma, ei muuda tegu koosseisupäraseks, kui üleskutse ei olnud seotud selle rühmatunnusega.

See on ka iseenesestmõistetav, sest iga inimene kuulub mõnda nimetatud rühma (nt on kõigil

inimestel mingisugune nahavärv, rass, rahvus, sugu jmt). Niisamuti võib üleskutse olla tehtud

abstraktselt mingi rühma vastu (nt suunatud ühe rahvuse vastu).

Õhutamine peab olema suunatud diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale. Üleskutses

vihkamisele väljendub äge sallimatus ja vihkamine, mitte pelgalt pahameel või ärritunud

reaktsioon. 33 Üleskutse vihkamisele tähendab seega eeskätt üleskutset eitada teise gruppi

kuuluva isiku või isikute rühma võrdväärsust ning üleskutset väljendada sellise rühma vastu

ägedat sallimatust kas sõnades või tegudes. Solvang võib küll olla labane ja ületada sotsiaalselt

aktsepteeritava piiri, kuid see ei ole veel käsitatav üleskutsena vaenuks.

Õhutamises vägivallale tuleb mõista üleskutset panna toime vägivallakuritegu, milleks on

Riigikohtu praktika kohaselt ähvardamine (KarS § 120) ja kehaline väärkohtlemine

(KarS § 121)31 ning mõistagi teod, mis hõlmavad ähvardamist või kehalist väärkohtlemist

(ennekõike nt raske tervisekahjustuse tekitamine ning tapmine). Diskrimineerimise ehk inimese

õiguste ebaseadusliku piiramise või talle ebaseaduslike eeliste andmise õhutamise karistatavust

ei näe küll ette raamotsus, kuid selle kuulutab keelatuks ja karistatavaks põhiseaduse § 12.

Diskrimineerimine ise on karistatav vastavalt KarS-i §-le 152.

Teadusliku, poliitilise või usulise arvamuse või veendumuse tunnistamine, eeskätt aga selle

veendumuse aluseks oleva allikateksti avalik esitamine, kui sellega mingi erinev arvamus või

veendumus tunnistatakse ekslikuks või mingi eluviis patuseks või hukkamõistetavaks, ei sisalda

üldjuhul üleskutset vaenamisele ega vägivallale eksliku veendumuse järgijate või patuste vastu.

Selline arvamuse ja veendumuse avaldamine (näiteks kui kirik või tema liikmed väljendavad

selliseid seisukohti, mis lähtuvad selle kiriku või koguduse õpetusest ja seisukohtadest) on

32 Vt eriarvamus RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05 juurde. 33 Vt ka nt Rait Maruste: vihane kõne, vaenamine ja väljendusvabadus. ERR. 20.11.2020:

https://www.err.ee/1161448/rait-maruste-vihane-kone-vaenamine-ja-valjendusvabadus31.

Nt RKKKo 06.02.2020, 1-19-1849, p 21.

21

kaitstud sõna- ja usuvabaduse ning muude põhiõigustega, kui sellega ei kaasne üleskutset

kedagi vaenama või kellegi suhtes vägivalda kasutama asuda ja see pole toime pandud viisil,

mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu

sattumist.

Asjaolu, et isikud, kes järgivad ekslikuks tunnistatud veendumust või elavad kellegi

veendumuse kohaselt patusel viisil ning võivad olla sellise sõnumi tõttu solvunud või alandatud,

ei muuda selle sõnumi edastamist veel teoks, mida sõnavabadus ei kaitse. Samuti ei ole üldjuhul

vaenu õhutamisena käsitletav kellegi vaenu väljendava kõne tsiteerimine ajakirjanduslikus

kontekstis või selliste väljendite kirjanduslik või kunstiline kasutamine tajutavalt kirjanduslikus

või kunstilises kontekstis. Seevastu ajakirjanduse, internetikommentaaride või raadiolevi

kasutamine otseselt vaenu õhutamiseks ei ole kaetud sõnavabadusega, sellisel sõnumil võib olla

otseselt raskeid kuritegusid põhjustav iseloom.

Avalik õhutamine peab olema tehtud viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat

vägivallategu, vara kahjustamist või mis ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust.

See, millise lisakriteeriumi alusel vaenukõne koosseisu piirata, on senises diskussioonis olnud

üks enim vaidlusi tekitanud küsimus. Kuigi Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel ei sisaldanud

vaenu õhutamise koosseis tervenisti 12 aastat ühtegi lisapiirangut, ollakse tänaseks valdavalt

siiski seisukohal, et ilma ühegi kitsenduseta oleks süüteokoosseis liialt lai ning hõlmaks

väljendusi, millel puudub tegelik potentsiaal õigushüvede kahjustamiseks.

Sellistele väljaütlemistele kuriteokaristusega reageerimine ei oleks proportsionaalne. Samuti on

kuriteokoosseisu muutmiste juures kriitikana välja toodud vastuolu määratletuspõhimõttega.

Määratletuspõhimõte on oluline karistusõiguslik garantii, mis eeldab, et kuriteokoosseisud

oleksid sõnastatud piisava selgusega, et igaühel oleks võimalik aru saada, milline käitumine on

karistatav ja milline mitte. Kuigi karistusõigusnormi sõnastamisel tuleb püüelda maksimaalse

määratletuse poole, on teatav abstraktsuse tase vältimatu.34 Kõnesoleva normi maksimaalne

määratletus näeks välja nii, et süüteokoosseis sätestaks täpselt nende väljendite loetelu, mida

peetakse vaenu õhutavaks, samuti täpsed kohad, kus ja kelle ees nende väljendite avaldamine

koosseisupärane oleks.

Mõistetavalt ei ole see realistlik, sest taoline kasuistlik norm jätaks ka parima pingutuse juures

välja mõne samavõrd taunimisväärse väljendi. Selline lähenemine tooks kaasa lüngad

õiguskorra kaitses ja looks alused karistusvõimu ebavõrdseks kohaldamiseks. Seadusandja

ülesanne süüteokoosseisu loomisel on kirjeldada võimalikult selgelt nn tüüpilisele ebaõigusele

vastavat tegu, kuid säilitada sealjuures piisav abstraktsuse tase, et koosseis kohalduks erinevates

olukordades, kus on toime pandud samaväärseid tegusid sama õigushüve vastu.

Nagu eespool selgitatud, on kehtiva õiguse kohaselt vaenu õhutamine karistatav üksnes siis, kui

sellega on põhjustatud konkreetne tagajärg: oht isiku elule, tervisele või varale. Kuna üksnes

KarS-i § 151 lg 2 vastab raamotsuse sanktsiooninõudele, tuleb raamotsusele vastavuse

kontekstis hinnata just seda koosseisu. KarS-i § 151 lg 2 sätestab vaenu õhutamise kuriteona,

kui:

34 Vt põhjalikult M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja

tõlgendamisel. – Juridica 2019/9, lk 671–686.

22

• sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske

tagajärg või

• selle on toime pannud isik, keda on varem vaenu õhutamise eest karistatud (sealjuures

on endiselt nõutav, et vaenu õhutamisega oleks kaasnenud oht isiku elule, tervisele või

varale).

Raamotsus ei sätesta sõnaselget võimalust siduda vaenu õhutamise kuriteokoosseis konkreetse

tagajärjega. Siiski võimaldab raamotsuse art 1 lg 2 liikmesriikidel otsustada karistada üksnes

tegu, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav (ingl likely

to disturb public order or which is threatening, abusive or insulting).

Katsetes muuta vaenukõne põhikoosseisus sätestatud tagajärge, on kitsendava tunnusena välja

pakutud avalikku rahu rikkuvat viisi, süstemaatilisust ning kaasnenud ohtu avalikule korrale.

Eelnõus kasutatakse määratlemiseks nõuet, et tegu peab olema toime pandud viisil, mis annab

aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt

ühiskonna turvalisust.

Tegemist on käsitlusega, mis vastab raamotsuses lubatud erandile – tegu, mis võib rikkuda

avalikku korda –, kuid sealjuures ei lähtuta avaliku korra sedavõrd laiast määratlusest, nagu

see on sätestatud korrakaitseseaduse § 4 lg-s 1. Tartu Ülikooli kaasprofessorid Carri Ginter ja

Anneli Soo analüüsisid avaliku korra mõistet Euroopa Liidu õiguses (ennekõike raamotsuse

kontekstis) ja kõrvutasid seda avaliku korra mõistega Eesti õiguses. Artiklis järeldatakse, et

avaliku korra riigisisene kasutus seostub pigem väiksemate süütegudega, mis häirivad teisi

isikuid (nt lärmamine, möödujate solvamine, valju muusika mängimine jmt).

Viitega Euroopa Liidu õigusele ja kohtujurist Sharpstoni seisukohale selgitatakse, et liidu

õiguses tähendab mõiste public policy muu hulgas tegusid, mis lähevad vastuollu riikliku

reeglistiku üldise suunaga. Siia alla kuuluvad nt riiklikud prioriteedid ja valitsussuunad, mis

võivad ajas muutuda. Mõiste public order ehk avalik kord Euroopa Liidu õiguse mõttes on

kitsam ja selle mõistega hõlmatakse olukordi, mida tajutakse reaalsete ohtudena riigile ja

inimestele.

Selles kontekstis räägitakse reaalsest ohust (mitte vaid häiringust) mitte üksnes isikute

vabadusele, vaid ka turvalisusele. Seega jääb pelgast korrarikkumisest väheks, tegemist on

tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasoluga avaliku korra nõuetele, mis mõjutab mõnda

ühiskonna põhilistest huvidest. Avaliku korra mõiste raamotsuse tähenduses võimaldab seega

piirduda vaid selliste juhtumite eest karistamisega, mis tekitavad usutava ohu ühiskonna

turvalisusele, mitte vaid public policy’ga vastuolus olevate juhtumitega laias tähenduses.

Sellisest käsitlusest soovitavad autorid ka KarS-i § 151 uues redaktsioonis lähtuda.35

Eelnõus ongi sellisest käsitlusest lähtutud.

Viis viitab teo välisele iseloomule, selle objektiivsele avaldumisele. Hinnangu andmisel, kas

avalik õhutamine tehti viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu, vara

kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, omavad tähtsust erinevad asjaolud,

kuid ennekõike üleskutse sisu, selle tegemise koht, intensiivsus, üleskutse tegija isik,

adressaatide ring ning ühiskondlik olukord. Hinnang antakse keskmise mõistliku kõrvalseisja

seisukohast. Tegemist on võrdlemisi kõrge lävendiga.

35 C. Ginter, A. Soo. Avalik kord kui päästerõngas võitluses rassismi ja ksenofoobiaga. – Juridica 202/6, lk 421424.

23

Nii näiteks ei anna solvava sisuga anonüümne internetikommentaar, suvaline

sotsiaalmeediapostitus või tänaval hüütud solvang üldjuhul alust karta õhutusele järgnevat

vägivallategu, vara kahjustamist või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. Palju võib

sõltuda ka üleskutse tegija isikust. Näiteks on suure jälgijaskonnaga mõjuka ühiskonnategelase

tehtud vaenu õhutav sotsiaalmeediapostitus oluliselt suurema tõenäosusega koosseisupärane

kui tavainimese postitus. Niisamuti tuleks eristada purjus inimese tänaval hüütud labasust

samameelsete rahvakogunemisel peetud kihutuskõnest. Oluline on ka ühiskondlik olukord ning

aktuaalsed küsimused. Näiteks oleks üleskutse kasutada ukrainlaste suhtes vägivalda enne Vene

Föderatsiooni agressiooni algust oluliselt väiksema tõenäosusega koosseisupärane kui pärast

arvukate sõjapõgenike riiki sattumist.

Viis, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist,

tähendab, et õhutamine vägivallale (st ähvardamisele, kehalisele väärkohtlemisele, raske

tervisekahjustuse tekitamisele või tapmisele) või vihkamisele on oma sisult piisavalt tõsiselt

võetav, et on arvestatav (st mitte pelgalt teoreetiline) tõenäosus, et see võib viia vägivallateo

või vara kahjustamiseni. Sõnastuse eeskuju on ähvardamise koosseis (KarS § 120), mis näeb

ette rahalise karistuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara

rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

Ähvardamise koosseisu tõlgendust ei saa üks ühele KarS-i § 151 konteksti üle kanda, sest

ähvardamise korral ähvardatakse ründeobjekti toimepanija mõjusfääri kuuluva teoga ning

vaenu õhutamise korral ei pruugi olla konkretiseeritavat kannatanut ning üleskutse mõjul võib

vägivallateo toime panna keegi üleskutse tegijast sõltumatult.

Ähvarduse veenvuse kriteeriumit on Riigikohus ähvardamise kontekstis selgitanud nii, et piisav

pole mitte ainult ähvarduse adressaadi subjektiivne tunne, vaid aluse karta ähvarduse

täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Seega peab

ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ehk siis on alust

ähvarduse täideviimist KarS-i § 120 mõttes karta, kui ähvardaja paneb oma tegevusega elu,

tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul

hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. Sel moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast

kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise

eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt.36

Viis, mis oluliselt ohustab ühiskonna turvalisust, tähendab, et üleskutsel on potentsiaal viia

ühiskondliku turvalisuse olulise languseni. Üksikasjades jääb see kriteerium kohtupraktika

sisustada, kuid õhutamine, mis ühiskonna turvalisust oluliselt ohustab, on eeskätt selline avalik

üleskutse, millele võib piisava tõenäosusega järgneda tegusid, mis ohustavad ühiskonna

turvalisuse olulisemaid aspekte. Need teod võivad väljenduda erinevates süütegudes (nt

süütamine, vara lõhkumine vmt), samuti inimeste süsteemses hirmutamises, tagakiusamises või

alandamises sellisel moel, et inimesed ei tunne end enam ühiskonnas turvaliselt, näiteks ei julge

enam kodust välja minna. Selline kartus ei saa olla tajutav vaid üksikutele konkreetse kaitstava

grupi liikmetele, vaid see peab olema tuntav ka objektiivsele kõrvalseisjale. Piisav ei ole

mistahes negatiivne mõju ühiskonna turvalisusele, see mõju peab olema oluline.

Nagu eelpool juba märgitud kasutatakse eelnõus kasutatakse eelnõus uue koosseisu

määratlemiseks nõuet, et tegu peab olema toime pandud viisil, mis annab aluse karta õhutusele

36 RKKKo 06.02.2020, 1-19-1849, p 24.

24

järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust.

Siinkohal on tegemist määratlemata õigusmõistetega ning eelnõuga ei ole võimalik ette näha

detailseid tingimusi, stsenaariume või olukordi, millal on koosseisu tunnused kaetud ja millal

mitte. Nagu ka mitmete muude KarS koosseisude puhul jääb see lõppkokkuvõttes kohtupraktika

sisustada.

Siiski on võimalik välja tuua järgmised olulised punktid. Eelnõu ei hõlma olukordi, kus leiab

aset teise isiku solvamine, laimamine. Samuti ei ole kaetud olukorrad, kus võib olla tegemist

ähvardusega, kuid on algusest peale keskmise isiku seisukohast vaadatuna selge, et see on

mõeldud võetud kujundina või irooniana, samuti kui on näha, et selle eesmärk ei ole tegelikult

vägivallategu, vara kahjustamine või kui see ei saa kahjustada ühiskonna turvalisust. Sisuliselt

oleks siin tegemist üksikute üleskutsetega, mille puhul on näha, et sellele midagi ei järgne.

Samas aga võib olla eelnõuga pakutud koosseis kaetud ning isikut on võimalik võtta vastutusele,

kui avaliku üleskutse eesmärk on eelpool nimetatud tagajärgede põhjustamine. Kui üleskutse

on tehtud ja suunatud auditooriumile viisil, mille puhul on alust arvata, et sellele võivad

järgneda eelpool nimetatud teod, siis vastutaks isik käesolevas eelnõus sätestatud teo eest.

Oluline on siinkohal märkida, et ei ole nõutav, et nimetatud kahjulik tagajärg saabuks.

Teokoosseisu täitmiseks on piisav, kui isiku tegevuse põhjal on alust arvata või karta, et see

toob endaga kaasa nimetatud tagajärjed.

Nii rahvusvahelisest kui ka Eesti praktikast võib tuua üldistatud näiteid olukordadest, mis

võiksid olla kaetud eelnõus sätestatud koosseisudega.

- Avalik üleskutse, millele on järgnenud massirahutused, vägivald isikute vastu, vara

kahjustamine, sealhulgas sõidukite ja hoonete süütamised.

- Avalik üleskutse, mille tulemusena isik otsustab rünnata teist isikut või tema vara üksnes

teatud üleskutses toodud tunnuste põhjal omamata varasemat kokkupuudet kannatanu

isikuga.

- Avalik üleskutse, mille tulemusena koguneb grupp isikuid eesmärgiga rünnata teisi isikuid

teatud tunnuse alusel või kahjustada nende vara.

KarS-i §-ga 1512 nähakse tavakoosseisu puhul ette rahaline karistus või kuni üheaastane

vangistus, nagu seda nõuab raamotsus.

Teises lõikes sätestatud kvalifitseeritud koosseisu puhul on karistusmäär rahaline karistus või

kuni kolmeaastane vangistus, kui teoga on põhjustatud inimese surm või tekitatud

tervisekahjustus või muu raske tagajärg või kui see pannakse toime korduvalt või selle paneb

toime grupp.

Viimati nimetatu puudutab olukordi, kus vaenu õhutamisega on tekitatud olukord, mis viis

surma, tervisekahjustuse või muu raske tagajärje põhjustamiseni. Siinkohal on aga siiski vajalik

selgitada, et kui keegi tahtlikult põhjustab inimese surma või tekitab tervisekahjustuse või

põhjustab muu raske tagajärje, siis vastutab isik vastava KarS-i eriosa kuriteokoosseisu alusel,

mis näeb ette vastutuse selle konkreetse teo eest.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku

KrMS-i § 1262 lg 2 muutmine

25

Eelnõuga tehakse KrMS-is sätestatud nn jälituskataloogis (KrMS-i § 1262 lg-s 2 sätestatud

kuritegude loetelu, mille korral on lubatud teha jälitustoiminguid) muudatus, mis on tingitud

KarS-i § 1512 lisandumisest. Kehtivas redaktsioonis on vaenu õhutamise kuritegu sätestatud

KarS-i § 151 lg-tes 2 ja 4 ning väärtegu KarS-i § 151 lg-tes 1 ja 3. Eelnõuga lisandub KarS-i

§ 1512 ja uus rassismile ja ksenofoobiale õhutamise kuritegu, selle tõendamiseks võib

muuhulgas olla vajalik teha jälitustoiminguid ning seetõttu on vajalik jälituskataloogi vastavalt

täiendada ning lisada sinna viide KarS-i §-le 1512. Muudatus on tingitud vaenu õhutamise

koosseisude ümberstruktureerimisest ja sellega sisuliselt uusi kuriteokoosseise jälituskataloogi

ei lisata.

Eelnõu §-ga 3 sätestatakse jõustumisaeg

Eelnõu jõustumisajaks kavandatakse 2026. aasta 1. jaanuar.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab nõukogu 28. novembri 2008. a raamotsusele 2008/913/JSK teatud rassismi ja

ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (EÜT L

328, 06.12.2008, lk 55–58).

6. Seaduse mõju

Seaduse peamine mõju on isikute inimväärikuse ja põhiõiguste kaitse tagamine asjakohase

karistusõigusnormiga.

Seaduse vastuvõtmisel on oluline positiivne mõju rahvusvahelistele suhetele, kuna eelnõuga

ühtlustatakse riigisisene karistusõigus raamotsuse ja muude õigusaktide nõuetega. Praegu

puudub ka selge ülevaade vaenumotiiviga süütegude juhtumite arvust, kuid eelnõu

vastuvõtmise järel on loodud alus selliste andmete kogumiseks.

Senine statistika KarS-i § 151 kohaldamisel on järgmine:

Tabel nr 2. KarS § 151 kuritegude statistika

Aasta KarS-i § 151

järgi

registreeritud

kuritegusid

Jõustunud

süüdimõistvad

otsused

2002 0 2

2003 0 3

26

2004 5 0

2005 3 1

2006 1 0

2007 0 0

2008 0 0

2009 0 0

2010 0 0

2011 0 0

2012 0 0

2013 0 0

2014 0 0

2015 1 0

2016 0 0

2017 0 0

2018 0 0

2019 0 0

2020 0 0

2021 0 0

2022 0 0

2023 0 0

2024 1 0

Kokku 10 6

Politsei- ja Piirivalveameti andmetel registreeriti aastatel 2004–2024 kokku 42 väärtegu. Samal

ajaperioodil lõpetati 17 väärteomenetlust ning neis väärteomenetlustes on seisuga 01.10.2025 tehtud 28

karistusotsust.

Tabel nr 3. KarS-i § 151 väärtegude statistika

27

Aasta KarS-i § 151

järgi

registreeritud

väärteod

Menetluse

lõpetamine Karistusotsused

2004 0 0 0

2005 8 4 5

2006 0 0 0

2007 3 2 3

2008 1 1 0

2009 0 0 0

2010 0 0 0

2011 1 0 1

2012 0 0 0

2013 1 1 0

2014 0 0 0

2015 4 3 1

2016 2 1 1

2017 5 4 1

2018 1 0 1

2019 0 0 0

2020 0 0 0

2021 0 0 0

2022 8 1 7

2023 7 0 7

2024 1 0 1

Kokku 42 17 28

Kavandatav muudatus: vaenukõne koosseisu muudatused ja raskendava asjaolu sätestamine

Sihtgrupp 1: süütegude menetlejad

28

Peamine uurimisasutus on seni olnud Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), kellelt saadud

informatsiooni alusel on Eestis politseiametnikke u 3700 ning neist politseiuurijaid u 700.

Kehtiva KarS § 151 lg 2 sätestatud kuriteod on samas tulenevalt Vabariigi Valitsuse 11.04.2013

määrusest nr 60 „Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiameti vaheline uurimisalluvus“

Kaitsepolitseiameti uurimisalluvuses. Lähtuvalt senisest loogikast, et vaenu õhutamise

raskemad vormid on olnud Kaitsepolitseiameti uurimisalluvuses, peaks Kaitsepolitseiameti

uurimisalluvusse minema ka eelnõuga loodav uus kuriteokoosseis KarS § 1512. Eestis on

kohtute kodulehe 37 andmetel 242 kohtunikukohta: maakohtutes 152, halduskohtutes 25,

ringkonnakohtutes 46 ja Riigikohtus 19 kohtunikukohta. Kõik kohtunikukohad ei ole pidevalt

täidetud. Advokatuuri kodulehe38 andmetel oli 31.12.2024 seisuga Eesti Advokatuuri liikmeid

kokku 1154, neist 808 vandeadvokaati ja 342 vandeadvokaadi abi.

Sihtgrupp 2: elanikkond laiemalt, eeskätt isikud, kes kuuluvad kaitstud rühmadesse, samuti

isikud, kes on toime pannud süüteo. Käesoleva eelnõuga laiendatakse kaitset puudega isikutele.

Sotsiaalkindlustusameti andmetel39 oli 2024. aastal Eestis kokku 104 106 puudega inimest.

Kaasnev mõju:

Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori

kuludele ja tuludele

Eelnõus sätestatud väärtegusid menetlevad Politsei- ja Piirivalveamet kui kohtuväline menetleja

ning kohtud. Kuritegusid menetlevad uurimisasutusena Politsei- ja Piirivalveamet ning

Kaitsepolitseiamet, lisaks prokuratuur ja kohtud. Süütegude menetlejad peavad süütegude

puhul edaspidi hindama, kas see on toime pandud vaenu motiivil. Samuti tuleb kohaneda uue

süüteokoosseisuga. Sellega kasvab mõningal määral menetlejate töö keerukus. Muudatuste

rakendamine toob kaasa vajaduse süütegude menetlejaid koolitada ning laiemalt vajaduse

teadlikkust suurendada. Vajalike koolituste ja teadlikkuse suurendamise maht ei ole siiski

erakorraline ning eraldi ressursse selleks planeeritud ei ole; vajadusega tuleb arvestada

korraliste koolituste teemade planeerimisel. Koosseisu muutus ja uus koosseis vajab samuti

mõningat harjumist, samas on need sõnastatud siiski võrdlemisi kitsalt. Arvestades lisaks senist

süütegude statistikat, on võimalik eeldada, et süütegude arv oluliselt ei suurene ning jätkuvalt

menetleb neid väike arv ametnikke. Seega ei tooks see kaasa ka olulist lisakoormust

menetlejatele. Kuna süüteokoosseise sageli muudetakse ja luuakse täiendavaid uusi koosseise

praktiliste vajaduste tõttu, samuti rahvusvahelisest õigusest tingituna, siis koolitused on

tavapärased ning sihtrühmad kohanevad muutunud olukorraga.

Samuti jõustusid 01.05.2023 kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis võimaldavad

kriminaalmenetluse alustamisel oluliselt ressurssi säästa. Arvestades analoogiliste süütegude

statistikat ja demograafilisi andmeid erinevate isikute gruppide kohta Eestis, on nii muudatuste

positiivse mõju kui ka kulutuste ja töökoormusega kaasneva negatiivse mõju ulatus ning

avaldumise sagedus väike ega ole seega oluline.

Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

37 https://www.kohus.ee/et/eesti-kohtud/eesti-kohtunikud 38 https://www.advokatuur.ee/est/avaleht 39 Statistika | Sotsiaalkindlustusamet

29

Eelnõuga kaitstakse elanikkonna ja eeskätt kaitsetumate rühmade ja nende liikmete turvalisust

ja tõstetakse kaitsetaset vaenamise ja diskrimineerimise vastu. Muudatuste jõustumise ja

rakendamisega täidab Eesti võetud rahvusvahelised ja Euroopa Liidu kohustused ning

suurendab oma usaldatavust rahvusvahelistes suhetes inimõigusi austava riigina. Eesti vastu

seoses raamotsuse tähtajal üle võtmata jätmisega alustatud rikkumismenetlus lõpetatakse ja kui

eelnõu võetakse vastu piisavalt kiiresti ehk eelnõu jõustub 01.01.2026, siis lõpeb menetlus ilma,

et Eestile määrataks trahv.

Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Eelnõuga kaitstakse sotsiaalset keskkonda vaenuavalduste eest mis tahes alustel (vähemused,

sooline diskrimineerimine, kaitsetumad rühmad) ning soodustatakse ühiskonna

kokkukuuluvust ja teadlikkust. Vaenu õhutamine ja vaenukuriteod ohustavad olulisi põhiõigusi

ja -väärtusi, nagu inimväärikus ja võrdsus. Vaenu õhutamine kahjustab ühiskonna turvalisust ja

tõrjub inimesi ühiskonnast eemale. See pärsib demokraatliku ühiskonna jaoks vajalikku

pluralismi.

Peale üksikisikute õiguste kahjustamise mõjutab vaenu õhutamine seega negatiivselt ka

demokraatlikku diskussiooni ja õigusriigi toimimist. Põhiseaduse § 13 lg 1 järgi on igaühel

õigus riigi ja seaduse kaitsele. Riigil on kohustus kaitsta inimeste turvalisust, võrdsust ja

inimväärikust. Põhiseaduse § 12 sätestab, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise

vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav ning

samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist

ühiskonnakihtide vahel.

Muudatused avaldavad mõju ka neile isikutele, kes eelnõus sätestatud süütegusid toime

panevad. Vaenu õhutamise raskemad vormid on edaspidi käsitletavad kuritegudena ning see

toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise selliseid kuritegusid toime pannud isikute suhtes.

Samas ei ole muudatustega hõlmatav vaenu õhutamine Eestis tavapärane, kuna sarnaseid

süütegusid on toime pandud suhteliselt vähe ning tegemist on olnud pigem üksikjuhtumitega.

Kuna vaenu õhutamise regulatsioon laieneb ja muutub täpsemaks, siis see võib toimida ühtlasi

ka heidutusena ning edaspidi võidakse hoiduda selliste süütegude toimepanemisest.Selle põhjal

võib eeldada, et ka tulevikus selliste süütegude toimepanemise arv ei kasva.

Muudatuste mõju ettevõtete ja kodanike halduskoormusele

Muudatustel ei ole ettevõtete ja isikute, samuti vabaühenduste halduskoormusele mõju.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Eelnõu rakendamine seadusena ei too kaasa otseseid tulusid ega kulusid. Kuna seni on sarnaseid

süütegusid toime pandud vähe, siis ei ole võimalik prognoosida tulusid, mis on seotud

rahatrahvide või rahaliste karistuste määramisega. Raamotsuse täielikult Eesti õigusesse

ülevõtmine võimaldaks lõpetada Eesti vastu alustatud EL-i rikkumismenetluse.

8. Rakendusaktid

30

Eelnõu jõustumisel seadusena ei ole vaja kehtestada täiendavaid rakendusakte. Vajalik on muuta

Vabariigi Valitsuse 11.04.2013 määrust nr 60 „Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiameti

vaheline uurimisalluvus“.

9. Seaduse jõustumine

Arvestades eelnõu menetlemise aega, samuti mõistlikku vacatio legis’t, kavandatakse

jõustumiseks 1. juuli 2026. a.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumitele ning

arvamuse avaldamiseks Riigiprokuratuurile, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu

Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru

Maakohtule, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Eesti Advokatuurile,

Õiguskantsleri Kantseleile ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale.

Märkuste arvestamise ja mittearvestamise tabel on lisatud seletuskirja juurde.

______________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ………… 2026. a nr

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Kriminaalmenetluse seadustiku, väärteomenetluse seadustiku ja elektroonilise side

seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa

Märkuste arvestamise ja mittearvestamise tabel

Märkuse esitaja/märkuse sisu Märkusega

arvestamine/mittearvestamine

Riigiprokuratuur

1. Prokuratuur peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et

eelnõus on kasutatud uudseid määratlemata õigusmõisteid,

mida ei ole kohtupraktikas sisustatud, ja mis võivad tekitada

normi rakendamisel hulgaliselt vaidluskohti. Nii ei ole näiteks

selge, kuidas sisustada eelnõu KarS § 151 lg 1 ja § 1512 lg 1

sõnastust „ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust“.

ANTUD SELGITUS

Eelnõus ja seletuskirjas ei ole

võimalik kirjeldada kõiki

võimalikke olukordi või

stsenaariume, millal isikute

tegevus võib oluliselt ohustada

ühiskonna turvalisust. Seetõttu

leiame, et see jääb tulevikus

kohtupraktika sisustada.

Kaitsepolitseiamet

1. Kaitsepolitseiamet toetab rassismi ja ksenofoobia ilmingute

vastu võitlemist ja karistusseadustikus sätestatud vaenu

õhutamise ja sellega seotud süütegude regulatsiooni

ajakohastamist. Kuivõrd KarS § 151 ja sellega seotud

koosseisude muutmine on varasemalt olnud korduvalt

päevakorras (vt seletuskirja p 2.3), siis oleme korduvalt

esitanud ka enda sisulisi ettepanekuid, viimati 2023. aastal (vt

18.05.2023 nr 4025-2). Kuigi arvamuse avaldamiseks saadetud

eelnõud on võrreldes 2023. aasta sõnastusega muudetud, toob

eelnõus välja pakutud sõnastus seaduse rakendamisel

tõenäoliselt kaasa mitmeid õiguslikke vaidlusi.

Nimelt muudetakse eelnõu kohaselt KarS § 151 lg-s 1 tagajärge

puudutavat nõuet ning nähakse ette tingimused, mille kohaselt

on karistatav avalik üleskutse diskrimineerimisele,

vihkamisele või vägivallale seoses soo, keele, puude,

seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või

sotsiaalse seisundiga viisil, mis:

1) annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara

kahjustamist või

2) ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust.

Avalik üleskutse

Palume selgitada, kust lähevad täpsemalt avaliku õhutamise

piirid – kas kinnised sotsiaalmeedia grupid, mille puhul toimub

õhutamine suurele kindlaks määratud isikute ringile ja seega ei

kattu eelnõus toodud avalikkuse määratlusega, jäävad

koosseisust välja? Suur osa vihakõnest toimub nn kõlakodades,

ANTUD SELGITUS

Eelnõus ja seletuskirjas ei ole

võimalik kirjeldada kõiki

võimalikke olukordi või

stsenaariume, millal isikute

tegevus annab alust karta järgnevat

vägivallategu või vara

kahjustamist, samuti et millal see

võib oluliselt ohustada ühiskonna

turvalisust. Seetõttu leiame, et see

jääb tulevikus kohtupraktika

sisustada.

Avaliku ülekutse puhul on

seletuskirjas selgitatud, et

õhutamine on avalik ennekõike

siis, kui see tehakse

kättesaadavaks kindlalt määramata

isikute arvule (mh internetis) või

konkretiseerimata isikutele (nt

nimeliste kutseteta koosolek).

Koosseisuga ei ole hõlmatud

omavahelised jutuajamised,

sõnumid vm suhtlus, mis ei ole

suunatud avalikkusele.

2

mis on suletud, kuid sageli arvuliselt suure liikmeskonnaga ja

peaks olema eelnõuga hõlmatud.

Samuti tuleks Kaitsepolitseiameti hinnangul tegeleda

teenusepakkujate vastutuse suurendamisega. Facebook’i,

Youtube’i, TikTok-i jm sotsiaalmeediarakenduste algoritmid

pakuvad radikaliseeruda soovijatele radikaalset sisu, mis

omakorda võimendab ja soodustab vaenu õhutamist.

Viis, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu

või vara kahjustamist

Kaitsepolitseiameti hinnangul on selle tingimuse puhul

jätkuvalt ebaselge selle erinevus KarS §-ga 120 (ähvardamine).

Eelnõu seletuskirjas on küll selgitatud, et kuigi sõnastuse

eeskujuks on KarS § 120, siis ähvardamise koosseisu

tõlgendust ei saa üks ühele KarS § 151 konteksti üle kanda (vt

seletuskiri, lk 23). Palume selgitada, milles seisneb erinevus

KarS §-ga 120, mis juba praegu sätestab karistuse vägivallaga

ähvardamise eest kui on alust karta ähvarduse täideviimist.

Viis, mis ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust

Selle tingimuse puhul on tegemist määratlemata

õigusmõistega, mis seletuskirjast tulenevalt jääb kohtupraktika

sisustada (vt seletuskiri, lk 23). Kaitsepolitsei hinnangul on

nimetatud tingimust praktikas keeruline sisustada.

Märgime, et Riigikohus on juba 2006. aastal öelnud, et

keerulisem on küsimus, millist teksti saab lugeda sotsiaalset

vaenu õhutavalt vihkamisele ja vägivallale üleskutsuvaks KarS

§ 151 mõttes (vt 3-1-1117-05, p 20). Samuti on selle tingimuse

puhul asjakohane arvestada Riigikohtu 2025. aastal tehtud

otsuseid KarS § 1511 lg 1 asjades nr 4-23-4296 ja 4-23-4298.

Kokkuvõtvalt toob Riigikohus viidatud lahendites välja, et

rikkumist tuleb sisustada nn keskmise mõistliku inimese

seisukohast (vt 4-23-4296, p 14 ja 4-23-4298, p 20). Eelnõu

kontekstis tekib küsimus, kas ja kuidas saab KarS § 151

rakendamisel õiguspäraselt sisustada nn keskmise mõistliku

inimese seisukohta tingimusele „ohustab oluliselt ühiskonna

turvalisus“. Seda eriti olukorras, kus Riigikohus on Eesti

avalikku ruumi sobimatu sümboli puhul öelnud, et kuigi

politsei on teavitanud avaliku koosoleku korraldajaid sümboli

sobimatusest Eesti avalikus ruumis, ei kinnita see, et keskmise

mõistliku inimese seisukohast oli see piisav (vt 4-23-4298, p

18). Arvestades Riigikohtu seisukohta ei saa ka keskmise

mõistliku inimese seisukohta ega kuriteo koosseisu sisustada

eksperdi hinnanguga, sest Riigikohus on välja toonud, et

eksperdi pädevuses ei ole anda õiguslikku hinnangut

koosseisutunnuse olemasolu kohta (vt 4-23-4298, p 18).

Kokkuvõtvalt on Kaitsepolitseiamet arvamusel, et KarS § 151

muutmine eelnõus esitatud kujul ei taga suletud gruppides

vaenu õhutamise probleemistiku lahendamist ning seaduse

rakendamine toob tõenäoliselt kaasa mitmeid õiguslikke

vaidlusi, mis arvestades senist Riigikohtu praktikat ei taga

täielikult PS § 12 lg-s 2 sätestatud nõuet.

Käesoleva eelnõu eesmärgiks ei

ole kehtestada reegleid

teenustepakkujatele. Juhul, kui on

soov suurendada

teenustepakkujate vastutust,

sealhulgas kohustusi nende poolt

kasutatavate algoritmide ja

vahendatava sisu osas, siis see on

muude õigusaktide

reguleerimisalas.

Käesoleva eelnõu eesmärgiks on

näha ette rangemad reeglid ja

vastutus vaenu õhutamise

raskemate vormide osas. Kuigi on

olemas teatud sarnasused KarS §-

ga 120 ja ähvardamise

kuriteokoosseisuga on KarS §-de

151 ja 1512 puhul erinevate

õigushüvede kahjustamisega ning

erinevalt isikuvastastest

kuritegudest on viimaste puhul

tegemist poliitiliste ja

kodanikuõiguste vastu suunatud

kuritegudega ning erinevate

tagajärgedega kuritegudega.

Nõustume, et uue regulatsiooni

rakendamine ei pruugi olla lihtne.

Samas, kuna kõiki võimalikke

olukordi ei ole võimalik ei eelnõus

ega ka seletuskirjas kirjeldada,

jäävad nende koosseisude raamid

kohtupraktika otsustada.

3

Tartu Ülikool

1. Kahe paralleelse koosseisu loomise põhjendatus

Eelnõu näeb ette vaenu õhutamise regulatsiooni jaotamise

kaheks eraldi koosseisuks (KarS § 151 ja § 151²), mille

peamiseks põhjenduseks on EL raamotsusest tulenevate

tunnuste eraldi käsitlemine. Me ei näe sisulist vajadust kahe

paralleelse koosseisu loomiseks olukorras, kus käsitletavad

teod – avalik üleskutse diskrimineerimisele, vihkamisele või

vägivallale – on olemuslikult samaväärsed. Normitehniliselt ei

õigusta samaväärsete tegude erinevat käsitlust üksnes asjaolu,

et osa kaitstavaid tunnuseid tuleneb EL õigusest ja osa mitte.

Kui tegu on sisuliselt sama, peaks koosseis olema üks,

vajadusel koos kvalifitseerivate tunnustega, mille esinemine

muudab väärteo kuriteoks. Lisaks on hetkel kaitstavaid

tunnuseid eristatud formaalselt (sõltuvalt Eesti kohustusest EL

ees), mitte sisuliselt, mida ka eelnõu koostajad ei eita. Kas

tunnused rass, nahavärv, usutunnistus, sünnipära või rahvus

või etniline päritolu on need, mis võrreldes soo, keele, puude,

seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või

sotsiaalse seisundiga peaksid just Eesti kontekstis, Eesti

ühiskonna vajadusi arvestades olema enam kaitstud, st

kriminaalkorras? Sellele eelnõu seletuskirjast selgitust ei leia.

Eelnevaga seoses soovitame kaaluda, kuivõrd kavandatud

regulatsiooni koostajad on hinnanud ka selle kooskõla Eesti

põhiseadusega, konkreetsemalt üldise võrdsuspõhiõigusega

(PS § 12). Seaduseelnõu § 1512 lg 1 esimeses lauses on

sarnaselt PS §-ga 12 lg 1 teise lause sõnastusega eraldi

loetletud diskrimineerimise põhjused: rahvus, rass, nahavärv,

päritolu või usutunnistus, osad samas sättes nimetatud

tunnused on kajastatud KarS §-s 151. Samas jätab nimetatud

eelnõu säte üldse välja põhiseadusnormi samas lauses

nimetatud diskrimineerimise järgnevad põhjused: muud

veendumused, varalise ja sotsiaalse seisundi kõrval muud

asjaolud. Juhime siinkohal tähelepanu, et Riigikohus on pärast

2011. aastat käsitlenud PS §-ga 12 kaitstud põhiõigust üldise

võrdsuspõhiõigusena ja hinnanud, et PS § 12 lg 1 teine lause

sisaldab endas vaid näitlikku loetelu (RKÜKo 07.06.2011, 3-

4-1-12-10, p 27 jj).

Kahe koosseisu põhine lahendus ei pruugi vastata ka

määratletuse põhimõttele, sest ebaselgeks jääb piir kuriteo

ja väärteo vahel. Näiteks kuidas eristada keelt (KarS § 151

tunnus) rahvusest ja päritolust (KarS § 1512 tunnus)? Tõsi, see

probleem ei kao ka juhul, kui EL raamotsuses kajastatud

tunnused viia mehaaniliselt kvalifikatsiooniks, st KarS § 151

lg-sse 2. Pigem peaks erinevate tunnuste kaitsuse vajadust

analüüsima sisuliselt. Igal juhul kõnelevad sellised

eristamisprobleemid sellest, et üksnes EL ettekirjutuse alusel

Eesti karistusõiguse muutmine jääb ilma sisulise põhjenduseta

formaalseks tegevuseks ning ei taga õigusselgust ega normi

praktilist rakendatavust.

ANTUD SELGITUS

Kahe erineva koosseisu eesmärk

on vältida ülekriminaliseerimist

ning näha ette kriminaalvastutus

üksnes vaenu õhutamise raskemate

vormide eest nii nagu seda nõuab

Euroopa Liidu raamotsus.

Koosseisude sisustamine,

sealhulgas piir väärteo ja kuriteo

vahel jäetakse kohtupraktika

otsustada.

4

Täiendavat ebamäärasust tekitab kahe koosseisu erinev

sõnastus („tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles“

võrreldes „avaliku üleskutse eest“). Seletuskirjast ei selgu, kas

seadusandja on soovinud nende mõistete vahel sisulist eristust.

Erinev sõnastus võib anda aluse normide erinevaks

sisustamiseks praktikas.

2. Teo subjektiivne koosseis

Kui juba asuda KarS § 151 muutmisele, tuleks

väärteokoosseisu puhul kaaluda tahtluse nõude lisamist, mis

§ 1512 kui kuriteo puhul on tagatud. Ettevaatamatusest toime

pandud tegude hõlmamine tähendab, et vastutuse toob kaasa ka

hooletu või läbimõtlemata väljendus, mis ei ole kantud

tahtlusest kedagi diskrimineerida. Selline lahendus laiendab

karistatavate tegude ringi põhjendamatult ning hõlmab

käitumist, mis ei vasta vaenu õhutamise kui normi kaitse-

eesmärgile. Ühtlasi loob see aluse riigivõimu ülemäärasele ja

omavolilisele meelsuskontrollile, mis ei ole kooskõlas

karistusõiguse ultima ratio põhimõttega. Lisaks võib see

kahjustada õigusselguse nõuet, kuna vastutuse piirid sõltuvad

hinnangulisest analüüsist, kas ja kuidas võiks sõnavõttu tajuda

kolmas isik kui diskrimineerivat.

ANTUD SELGITUS

Eelnõu eesmärk on liigseid

muudatusi ning jätta

maksimaalselt kehtima ka seni

kehtinud regulatsioon. Seetõttu ei

ole KarS § 151 täiendamine

pakutud kujul vajalik.

3. Koosseisutunnused: oht vägivallale, vara kahjustamisele

või ühiskonna turvalisusele

EL raamotsus ei nõua laiapõhjalist solvavate või vaenulike

väljenduste kriminaliseerimist, vaid võimaldab seada

karistatavuse lävendiks reaalse avaliku ohu või

ähvardava/kuritahtliku/solvava iseloomu. Sellest lähtuvalt

tuleks kaaluda, kas koosseisutunnus „annab alust karta

õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist“

on vajalik või kas piisaks üksnes kriteeriumist „ohustab

oluliselt ühiskonna turvalisust“. Viimane vastaks EL õiguse

miinimumnõuetele ning aitaks vältida vastutuse tarbetut

laiendamist. Eelnõu seletuskirjas võiks siiski olla täpsemalt kui

lk-l 23 lahti kirjutatud, sh koos näidetega, mida kujutab endast

oluline oht ühiskonna turvalisusele, et suurendada võimalust,

et edasine praktika on võimalikult ühtlane ning ei hakataks

reageerima triviaalsetele juhtumitele. Kuigi mõiste täpsem

tõlgendamine on kohtupraktika ülesanne, tuleks siiski,

arvestades mõiste kõrget abstraktsusastet, luua võimalikult

selge lähtealus, mis annaks arusaama ühiskonna turvalisuse

lävendist, mille ületamisel peaks karistusõigus sekkuma.

Siinkohal tuleb rõhutada, et kõiki ühiskondlikult

problemaatilisi ilminguid ei pea lahendama karistusõiguse

vahenditega: ühiskonnas täidab olulist rolli ka eraõigus.

Vara kahjustamise ohu sätestamine koosseisus tekitab

täiendavat proportsionaalsuse küsimust, kuna võimaliku kahju

minimaalset lävendit ei ole sätestatud. Sellise regulatsiooni

korral võib vastutuse kaasa tuua ka vähese väärtusega vara

kahjustamise oht. Eeltoodu ei ole kooskõlas karistusõiguse

ANTUD SELGITUS

Leiame, et eelnõus pakutud

sõnastus on piisav ning tekstis

pakutud alternatiivid annavad ka

piisava tõlgendusruumi. Tagajärje

sidumine vara väärtusega tooks

kaasa täiendavaid probleeme ning

sellise täiendava kitsendava

tingimuse sissetoomine tooks

kaasa olukorra, kus pakutud norm

ei vastaks enam Euroopa Liidu

raamotsuse nõuetele.

5

ultima ratio põhimõttega ning ka karistusõiguse süsteemiga, et

reeglina on arvestatakse vara kahjustamise korral vara väärtust.

4. Kvalifitseerivad tunnused

Osakond on kriitiline väärteoprejuditsiooni kasutamise

suhtes kvalifitseerivate koosseisude kujundamisel.

Samuti tuleb küsida, kas vaenu õhutamise kvalifikatsioon

inimese surma või tervisekahjustuse või muu raske

tagajärje põhjustamisega on vajalik, arvestades, et selliste

tagajärgede jaoks on karistusseadustikus olemas eraldi

koosseisud, mida saab kohaldada vaenu õhutamise

koosseisuga reaalkogumis. Koosseisu pole küll

tervisekahjustuse tekitamisele ettevaatamatusest, kuid seda on

senini peetud teoks, millele karistusõiguslikku vastutust ei

peaks järgnema. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, miks vaenu

õhutamise korral peaks sellest põhimõttest kõrvale kalduma.

Ka on muu raske tagajärg laialivaguv mõiste ning tekitab

olulisi piiritlemisprobleeme (KarS-s kasutusel veel vaid KarS

§-s 2911).

Kõnealused probleemid kvalifitseerivate tunnustega võiks ka

KarS §-s 151 lahendada, kuivõrd vaenukõne koosseisuga

juba tegeletakse.

ANTUD SELGITUS

Väärteoprejuditsioon on juba

nähtud ette kehtivas õiguses ning

kehtiva KarS § 151 juures. Kuna

eelnõu eesmärgiks on näha ette, et

vaenu õhutamise raskemad vormid

oleksid käsitletavad kuritegudena,

siis ülejäänud osas jäetakse KarS

151 muutmata.

5. Karistust raskendav asjaolu

Osakond ei pea vaenumotiivi karistust raskendava asjaoluna

sätestamist iseenesest problemaatiliseks. Kehtiva õiguse

kohaselt on kohtul võimalik käsitada vihkamise motiive juba

praegu madala motiivina KarS § 58 p 1 tähenduses. Samas võib

eraldiseisva raskendava asjaolu sätestamine suurendada

õigusselgust ning soodustada vaenumotiiviga süütegude

ühtlasemat kajastamist statistikas, millel võib olla väärtus

nii õiguspoliitilise analüüsi kui ka teadusuuringute seisukohalt.

ANTUD SELGITUS

Oleme teadlikud, et juba kehtiva

õiguse kohaselt on võimalik kõne

all olevaid motiive käsitleda

madala motiivina KarS § 58 p 1

tähenduses. Samas õigusselguse

huvides ning tagamaks täielik

vastavus Euroopa Liidu

raamotsuse nõuetega, on eraldi

raskendava asjaolu sätestamine

põhjendatud.

Lõpetuseks

Rõhutame, et käesoleva eelnõuga ei lahendata vaenukõne

probleemi tervikuna. Vastupidi, vaenu õhutamise ja

vaenuliku suhtluse probleemistik vajab süsteemset, ülalt alla

analüüsi, mis hõlmaks mh ka tsiviilõigusliku vastutuse

küsimust, kuid ka laiemat ühiskondliku konteksti analüüsi.

Eriti oluline on meie hinnangul hinnata mh

sotsiaalmeediaplatvormide vastutuse tegelikku tõhusust, sh

selle riigisisese reguleerimise kaudu. Ilma sellise tervikliku

vaateta tekib oht, et karistusõigusele pannakse

ebaproportsionaalselt suur koormus ning seadusandjal võib

kujuneda ekslik arusaam (ja seda arusaama võidakse

põhjendamatult kommunikeerida ka avalikkusele), et probleem

on lahendatud (eriti kui probleemina, mida soovitakse

lahendada, nähakse ainult ettekirjutusi EL-st). Karistusõigus

peaks alati jääma viimaseks abinõuks, mitte esmaseks

käitumise reguleerimise vahendiks.

ANTUD SELGITUS

Nõustume seisukohaga, et

käesolev eelnõu ei lahenda vaenu

õhutamise probleeme tervikuna.

Käesoleva eelnõu eesmärgiks on

näha ette kriminaalvastutus vaenu

õhutamise raskemate vormide eest.

Samas ei välista see paralleelselt

nii õiguslike kui ka praktiliste

meetmete võtmist

teenusepakkujate vastutuse ja

kohustuste osas.

Kuna kõiki võimalikke olukordi ei

ole võimalik ei eelnõus ega ka

seletuskirjas kirjeldada, jäävad

6

Äärmiselt problemaatiliseks peame seda, et eelnõu keskendub

EL õiguse formaalsele ülevõtmisele. Sellest kantult kätkeb

eelnõu järgmisi põhimõttelisi probleeme.

Seletuskirjas viidatakse korduvalt vaenu õhutamise sätete

vähesele kohaldamispraktikale, kuid ei analüüsita, millest

selline praktika nappus tuleneb. Vähene kohaldamispraktika ei

saa iseenesest olla piisavaks põhjenduseks koosseisude

laiendamiseks või ümberkujundamiseks, eriti olukorras, kus

puudub analüüs selle kohta, kas tegemist on teadliku

karistusõigusliku valikuga hoida vastutus ultima ratio tasemel

või regulatsiooni sisulise ebapiisavusega.

Seletuskiri rõhutab karistusõiguse ultima ratio põhimõtet ning

väidab, et kavandatav regulatsioon ei hõlma

väljendusvabaduse piiridesse jäävaid avaldusi. Samas ei selgu,

milliste konkreetsete normitehniliste lahendustega see

põhimõte tagatakse. Puudub sisuline analüüs alternatiivsete,

vähem intensiivsete õiguskaitsevahendite tõhususe kohta ning

seos nende ja karistusõigusliku vastutuse vahel jääb

deklaratiivseks.

Seletuskiri ei käsitle piisavalt kavandatava regulatsiooni

praktilist rakendatavust. Ebaselgeks jääb, kuidas tuleks

sisustada avaraid koosseisutunnuseid, nagu „oluline ühiskonna

turvalisuse ohustamine“, ning kuidas tagatakse nende ühtlane

ja prognoositav kohaldamine. Ilma selgete kriteeriumideta

suureneb oht ebaühtlaseks praktikaks ja õiguskindluse

vähenemiseks. Seletuskirjas on võimalik neid kriteeriume

täpsemalt avada ning tuua välja, milliseid olukordi peab

seadusandja karistamisväärseks.

nende koosseisude raamid

kohtupraktika otsustada.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik

1. Tunnuste eristamine

Eelnõuga viiakse Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu

2008. aasta raamotsusega nr 2008/913/JSK, muutes vaenu

õhutamise rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse

alusel karistatavaks kuriteona. Samas vaenu õhutamine soo,

keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste

või varalise või sotsiaalse seisundi tõttu on endiselt väärtegu.

Seletuskirjas puudub põhjendus, miks osade kaitstud tunnuste

puhul peab seaduseandja vaenuõhutamist oluliselt vähem

ühiskonnaohtlikuks, kui teiste tunnuste puhul. Siinkohal oleks

kohane kas ühtlustamine või selge põhjendus.

ANTUD SELGITUS

Kahe erineva koosseisu eesmärk

on vältida ülekriminaliseerimist

ning näha ette kriminaalvastutus

üksnes vaenu õhutamise raskemate

vormide eest nii nagu seda nõuab

Euroopa Liidu raamotsus.

Seega nähakse kriminaalvastutus

ette tunnuste puhul, mida nõuab

raamotsus.

2. Tunnuste lisamine

KarS-i § 151 lg 1 avamisel tuleks kaaluda, kas mõni oluline

tunnus on praegusest loetelust välja jäänud.

Vanus on tunnus, mis on kaitstud tunnuste hulgas võrdse

kohtlemise seaduses § 1 lg 1 ning millega identifitseerivad end

kõik inimesed. Vananeva elanikkonnaga riigi tuleviku vaates

on vanuse tunnuse lisamine väga oluline. Nii uuringute kui

võrdõigusvoliniku poole pöördumiste põhjal võib öelda, et

vanuseline diskrimineerimine on Eestis levinud. See võib

viidata ka vaenule, mida ei ole seni monitooritud.

ANTUD SELGITUS

Eelnõuga hõlmatud kaitstavad

tunnused tulenevad põhiseadusest

(§ 12) ning Euroopa Liidu

raamotsusest. Täiendavalt on

peetud vajalikuks täiendada KarS

§ 151 koosseisu ka puude

tunnusega ning see sisaldus juba

7

Eestis läbiviidud vaenukõne monitooringud ja uuringud

näitavad levinud vaenu transinimeste vastu. Seepärast teen

ettepaneku lisada koosseisu ka sooline eneseväljendus ja

sooline identiteet.

ka varasemas 2023.a ette

valmistatud eelnõus.

Eelnõu eesmärk on hoiduda

liigsest kriminaliseerimisest ning

seetõttu keskendutakse üksnes

hädavajalikule ning raamotsusest

tulenevate nõuete täitmisele. Sellel

põhjusel ei pea me hetkel

vajalikuks täiendavate tunnuste

lisamist ning väär- ega

kuriteokoosseisude laiendamist.

Leiame, et eelnõu kasutav mõiste

„sugu“ annab piisava

tõlgendusruumi ning seetõttu ei ole

otstarbekas neid koosseise

täiendavate detailsete tunnustega

täiendada.

Võrdse kohtlemise võrgustik

1. Tunneme heameelt, et uue kaitstud tunnusena on eelnõus

toodud sisse puue, mida KarS-i paragrahv 151 varem ette ei

näinud. Eesti Puuetega Inimeste Koja ja Eesti Inimõiguste

Keskuse koostöös uurisid Balti riikide õiguseksperdid

puuetega inimeste kogemusi ja kokkupuuteid vaenukõne ja -

kuritegudega. Projekti tulemusel valmisid soovitused riigile,

kuidas paremini adresseerida puuetega inimese vastu suunatud

ja seni liialt vähe tähelepanu saanud vaenukuritegusid.

Kuigi tunnuste kaitseala laiendamine on positiivne samm,

tekitab küsimusi, miks ei ole lisatud teisi gruppe, kelle õigused

vajaksid samuti kaitset, näiteks võrdse kohtlemise seaduse § 1

lg 1 sisalduvat vanust. Kui on plaanis laiendada loetelu tänases

KarS §-is 151, siis oleks vajalik kaaluda, milliseid gruppe võiks

regulatsioon veel puudutada. Oleme varemgi ministeeriumi

tähelepanu juhtinud asjaolule, et Euroopa Komisjon on võtnud

kaitstud tunnuste loendamisel tänast reaalsust arvestava laia

vaate: „Vihkamine on muutumas peavooluks, mis on suunatud

üksikisikute ja inimrühmade vastu, kellel on või kellel

tajutakse olevat ühine tunnus nagu rass, etniline päritolu, keel,

usutunnistus, rahvus, vanus, sugu, seksuaalne sättumus,

sooline identiteet, sooväljendus, sootunnused või muu

põhitunnus või nende kombinatsioon.“ 3 Peame seega eriti

vajalikuks lisada kaitstud tunnuste loetelusse vanuse, soolise

identiteedi, sootunnused ja soolise eneseväljenduse. Sama

kehtib plaanitava KarS §58 punkt 14 tunnuste loetelu suhtes.

ANTUD SELGITUS

Eelnõuga hõlmatud kaitstavad

tunnused tulenevad põhiseadusest

(§ 12) ning Euroopa Liidu

raamotsusest. Täiendavalt on

peetud vajalikuks täiendada KarS

§ 151 koosseisu ka puude

tunnusega ning see sisaldus juba

ka varasemas 2023.a ette

valmistatud eelnõus.

Eelnõu eesmärk on hoiduda

liigsest kriminaliseerimisest ning

seetõttu keskendutakse üksnes

hädavajalikule ning raamotsusest

tulenevate nõuete täitmisele. Sellel

põhjusel ei pea me hetkel

vajalikuks täiendavate tunnuste

lisamist ning väär- ega

kuriteokoosseisude laiendamist.

Leiame, et eelnõu kasutav mõiste

„sugu“ annab piisava

tõlgendusruumi ning seetõttu ei ole

otstarbekas neid koosseise

täiendavate detailsete tunnustega

täiendada.

2. Eelnõu koostajad viitavad, et seadust muudetakse raamotsusest

tulenevate nõuete tõttu. Samas näitab nii puuduv statistika kui

ka eelnõus endas ära toodud seisukoht, et sõnade ja tagajärje

vahel on keeruline alati seost tuvastada (tagajärjedelikt). Ehk

Eesti ei vaja paremat, nii sõnavabadust kui vähemuste

põhiõigusi austavat uut regulatsiooni, üksnes Euroopa Liidu

ANTUD SELGITUS

Eelnõu kohaselt nähakse ette

kriminaalvastutus üksnes vaenu

õhutamise raskemate vormide eest

8

õiguse tõttu, vaid ka põhjusel, et meie enda karistusõigust

selgemaks ja toimivamaks muuta.

Lisaks on äärmiselt kahetsusväärne, et kuna eelnõu piirdub

vaenu õhutamise reguleerimisel vaid Euroopa Liidu

miinimumiga, siis luuakse Eesti õiguskorda taas - sarnaselt

võrdse kohtlemise seadusele - erinevate vähemuste vahele

kaitstuse hierarhia. Ehk nähakse ette, et avalik üleskutse

diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale on karistatav

kuriteona üksnes rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või

usutunnistuse alusel. Samas teiste kaitstud tunnuste puhul

vaenu õhutamine jääb sarnaselt kehtivale regulatsioonile

väärteoks. Selline lähenemine õõnestab selgelt meie

põhiseaduse paragrahvis 12 sisalduvat põhimõtet, et kõik on

seaduse ees võrdsed. Isegi Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine ei

tohi olla õigustus uute hierarhiate ja ebavõrdsuse tekitamiseks

erinevate vähemusgruppide vahel.

nii nagu seda nõuab Euroopa Liidu

raamotsus.

Seega nähakse kriminaalvastutus

ette tunnuste puhul, mida nõuab

raamotsus ning seeläbi hoidutakse

ülekriminaliseerimisest.

Märgime, et uue kuriteokoosseisu

ettenägemine ei muuda seni

kehtinud olukorda kuidagi

halvemaks ning jätkuvalt on

võimalik võtta isikuid vastutusele

vaenu õhutamise eest

väärteokorras.

Eesti LGBT Ühing

1. 2019. aastal FRA läbiviidud uuringu1 järgi oli Euroopas iga

viies transsooline või intersooline inimene kogenud füüsilist

või seksuaalset vägivalda uuringule eelnenud viie aasta

jooksul, mis on kaks korda rohkem kui teistes LGBTI

gruppides. Kuna trans- ja intersoolisi inimesed kogevad

vägivalda rohkem tulenevalt nende identiteedi tõttu, siis

vajavad nad kaitset nende identiteedi tunnuste alusel. Trans- ja

intersooliste inimeste kaitset vajavad tunnused on sooline

identiteet, sooline eneseväljendus ja sootunnused.

Ka Euroopa Komisjon soovitab ELi põhiväärtuste

edendamiseks ja Eli põhiõiguste harta järgimise tagamiseks

lisada vaenu eest kaitstud tunnuste loetelusse soolise

identiteedi, soolise eneseväljenduse ja sootunnused.

Euroopa Komisjoni ja Ilga-Europe andmete põhjal on

viimastel aastakümnetel on vaenukõne ja -kuriteod Euroopas

järsult kasvanud. Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse

vastu võitlemise Euroopa komisjoni (ECRI) 2015. aasta

soovituses määratleti vaenukõne järgmiselt: „isiku või isikute

rühma alavääristamise, vihkamise või halvustamise

propageerimine, edendamine või õhutamine mis tahes vormis,

samuti sellise isiku või isikute rühma ahistamine, solvamine,

nendega seotud negatiivsete stereotüüpide loomine,

häbimärgistamine või ähvardamine ning kõigi eespool

nimetatud väljendusvormide põhjendamine rassi, nahavärvi,

sünnipära, rahvusliku või etnilise päritolu, vanuse, puude,

keele, usutunnistuse või veendumuste, bioloogilise soo,

sotsiaalse soo, soolise identiteedi, seksuaalse sättumuse ja

muude isiklike tunnuste või seisundi alusel“. Sama seisukoht

on ka KarS § 58 p 14 tunnuste suhtes.

ANTUD SELGITUS

Eelnõuga hõlmatud kaitstavad

tunnused tulenevad põhiseadusest

(§ 12) ning Euroopa Liidu

raamotsusest. Täiendavalt on

peetud vajalikuks täiendada KarS

§ 151 koosseisu ka puude

tunnusega ning see sisaldus juba

ka varasemas 2023.a ette

valmistatud eelnõus.

Eelnõu eesmärk on hoiduda

liigsest kriminaliseerimisest ning

seetõttu keskendutakse üksnes

hädavajalikule ning raamotsusest

tulenevate nõuete täitmisele. Sellel

põhjusel ei pea me hetkel

vajalikuks täiendavate tunnuste

lisamist ning väär- ega

kuriteokoosseisude laiendamist.

Leiame, et eelnõu kasutav mõiste

„sugu“ annab piisava

tõlgendusruumi ning seetõttu ei ole

otstarbekas neid koosseise

täiendavate detailsete tunnustega

täiendada.

2. Eelnõu näeb § 151² kaudu ette rangema koosseisu rassismi ja

ksenofoobia puhul, samas kui LGBT+ inimeste suhtes

suunatud vaenu raskendava asjaoluna ei käsitleta. See

tähendab, et avalik üleskutse diskrimineerimisele, vihkamisele

ANTUD SELGITUS

Eelnõu kohaselt nähakse

kriminaalvastutus üksnes vaenu

9

või vägivallale on kuriteona karistatav üksnes rahvuse, rassi,

nahavärvi, päritolu või usutunnistuse alusel, samal ajal kui

vaenu õhutamine teiste kaitstud tunnuste puhul (nt seksuaalne

sättumus, ühingu ettepanekul ka sooline identiteet, sooline

eneseväljendus, sootunnused) jääb väärteoks. Selline

lähenemine loob Eesti õiguses selge hierarhia kaitstuse osas ja

läheb vastuollku ka põhiseaduse § 12 põhimõttele, mille

kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Palun ühtlustage § 151

ja § 151² kohaldamisala ja sanktsioonid, et et vaenu õhutamise

eest karistatav tegevus oleks seaduse ees võrdselt käsitletud

sõltumata isiku kaitstavast tunnusest.

õhutamise raskemate vormide eest

nii nagu seda nõuab Euroopa Liidu

raamotsus.

Seega nähakse kriminaalvastutus

ette tunnuste puhul, mida nõuab

raamotsus ning seeläbi hoidutakse

ülekriminaliseerimisest.

Märgime, et uue kuriteokoosseisu

ettenägemine ei muuda seni

kehtinud olukorda kuidagi

halvemaks ning jätkuvalt on

võimalik võtta isikuid vastutusele

vaenu õhutamise eest

väärteokorras.

Leiame, et eelnõu kasutav mõiste

„sugu“ annab piisava

tõlgendusruumi ning seetõttu ei ole

otstarbekas neid koosseise

täiendavate detailsete tunnustega

täiendada.

Ühisarvamus

Leiame, et transvaenu käsitlemine süüteo raskendava asjaoluna

aitaks selgemalt väljendada riigi pühendumust kaitsta kõiki

ühiskonnarühmi, sealhulgas haavatavamaid. Me oleme

veendunud, et transvastast vaenu õhutav retoorika suurendab

vägivalla riski ning õigustab seetõttu sama lähenemist, mida

rakendatakse homofoobse vägivalla propaganda puhul.

Tuginedes eeltoodule:

1) Palume täiendada eelnõu § 1 lg 1 uue sõnastuse loetelu

sõnadega “sooline identiteet” vastavas käändes.

2) Palume täiendada eelnõu § 1 lg 2 uue sõnastuse punkti 1

tunnuste loetelu sõnadega “sooline identiteet” vastavas

käändes.

3) Palume täiendada eelnõu § 1 lg 1 uue sõnastuse loetelu

sõnaga “sootunnused” vastavas käändes.

4) Palume täiendada eelnõu § 1 lg 2 uue sõnastuse punkti 1

tunnuste loetelu sõnaga “sootunnused” vastavas käändes.

5) Samuti palume võtta teadmiseks meie seisukoha, et

inimesed väärivad kaitset seoses nende soolise

eneseväljendusega ning et me pooldame ka selle tunnuse

lisamist (eelnõuga lisanduvale) KarS § 58 punktile 14 ning

KarS §-le 151.

ANTUD SELGITUS

Eelnõu kohaselt nähakse

kriminaalvastutus üksnes vaenu

õhutamise raskemate vormide eest

nii nagu seda nõuab Euroopa Liidu

raamotsus.

Seega nähakse kriminaalvastutus

ette tunnuste puhul, mida nõuab

raamotsus ning seeläbi hoidutakse

ülekriminaliseerimisest.

Märgime, et uue kuriteokoosseisu

ettenägemine ei muuda seni

kehtinud olukorda kuidagi

halvemaks ning jätkuvalt on

võimalik võtta isikuid vastutusele

vaenu õhutamise eest

väärteokorras.

Leiame, et eelnõu kasutav mõiste

„sugu“ annab piisava

tõlgendusruumi ning seetõttu ei ole

otstarbekas neid koosseise

täiendavate detailsete tunnustega

täiendada.

1

Kriminaalmenetluse seadustiku, väärteomenetluse seadustiku ja elektroonilise side

seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa

Märkuste arvestamise ja mittearvestamise tabel

Märkuse esitaja/märkuse sisu Märkusega

arvestamine/mittearvestamine

Siseministeerium

1. Eelnõu kohaselt muudetakse KarS § 151 lg-s 1 tagajärge

puudutavat tingimust – karistatav on avalik üleskutse

diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale seoses soo,

keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste

või varalise või sotsiaalse seisundiga viisil, mis:

1) annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara

kahjustamist või

2) ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust.

Sellega seoses vajavad seletuskirjas täpsustamist avaliku

üleskutse piirid. Näeme vajadust lisada seletuskirja selgitused

selle kohta, kuidas käsitletakse kinniseid

sotsiaalmeediagruppe, kus vaenu õhutamine toimub korraga

suurele kindlaks määratud isikute ringile. Taolistes gruppides

võib olla tuhandeid liikmeid ning tegeliku ohupildi vaatest

peaksid need olema vaenuvastase regulatsiooniga hõlmatud.

Praeguses sõnastuses see kahjuks nii ei ole.

Ühtlasi juhime tähelepanu, et eelnõu § 1 punktis 2 ja punktis 3

on mõlemal juhul avaliku üleskutse dispositsioon sama.

Erinevus on vaid selles, millest lähtuvalt diskrimineerimisele,

vihkamisele või vägivallale üles kutsutakse. Arusaamatuste

vältimiseks võiks mõlemal juhul sõnastust ühtlustada.

Samuti näeme vajadust tõhustada rahvusvahelist koostööd eriti

suurte ja mõjukate teenusepakkujate (nt Meta, Youtube,

TikTok, Telegram jt) vastutuse suurendamiseks vaenukõne ja

radikaalse sisu levitamist soodustavate algoritmide kasutamise

piiramiseks.

ARVESTATUD

Seletuskirja on täiendatud.

Avaliku ülekutse puhul on

seletuskirjas selgitatud, et

õhutamine on avalik ennekõike

siis, kui see tehakse

kättesaadavaks kindlalt määramata

isikute arvule (mh internetis) või

konkretiseerimata isikutele (nt

nimeliste kutseteta koosolek).

Koosseisuga ei ole hõlmatud

omavahelised jutuajamised,

sõnumid vm suhtlus, mis ei ole

suunatud avalikkusele.

Käesoleva eelnõu eesmärgiks ei

ole kehtestada reegleid

teenustepakkujatele. Juhul, kui on

soov suurendada

teenustepakkujate vastutust,

sealhulgas kohustusi nende poolt

kasutatavate algoritmide ja

vahendatava sisu osas, siis see on

muude õigusaktide

reguleerimisalas.

2. Seoses eelnõus toodud sõnastusega „viisil, mis annab alust

karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist“

(KarS § 151 lg 1) leiame, et pakutud sõnastus kattub KarS §-

ga 120 (ähvardamine). KarS § 120 sätestab karistuse

vägivallaga ähvardamise eest, kui on alust karta ähvarduse

täideviimist.

Seoses eelnõus toodud sõnastusega „või ohustab oluliselt

ühiskonna turvalisust“ (KarS § 151 lg 1), siis selle tingimuse

puhul on tegemist määratlemata õigusmõistega, mis

seletuskirjast tulenevalt jääb kohtupraktika sisustada (vt

seletuskirja lk 23). Nimetatud tingimust on praktikas (uurijatel)

keeruline sisustada. Juhime tähelepanu, et Riigikohus on juba

2006. aastal öelnud, et keerulisem on küsimus, millist teksti

ARVESTATUD

Seletuskirja on täiendatud.

Eelnõus ja seletuskirjas ei ole

võimalik kirjeldada kõiki

võimalikke olukordi või

stsenaariume, millal isikute

tegevus annab alust karta järgnevat

vägivallategu või vara

kahjustamist, samuti et millal see

võib oluliselt ohustada ühiskonna

turvalisust. Seetõttu leiame, et see

2

saab lugeda sotsiaalset vaenu õhutavalt vihkamisele ja

vägivallale üleskutsuvaks KarS § 151 mõttes (vt 3-1-1117-05,

p 20). Samuti on selle tingimuse puhul asjakohane arvestada

Riigikohtu 2025. aastal tehtud otsuseid KarS § 151¹ lg 1 kohta

asjades nr 4-23-4296 ja 4-23-42978. Kokkuvõtvalt toob

Riigikohus viidatud lahendites välja,

et rikkumist tuleb sisustada nn keskmise mõistliku inimese

seisukohast (vt 4-23-4296, p 14 ja 4-23-4298, p 20). Eelnõu

kontekstis tekib küsimus, kas ja kuidas saab KarS § 151

rakendamisel õiguspäraselt sisustada nn keskmise mõistliku

inimese seisukohta tingimusele „ohustab oluliselt ühiskonna

turvalisust“. Seda eriti olukorras, kus Riigikohus on Eesti

avalikku ruumi sobimatu sümboli puhul öelnud, et kuigi

politsei on teavitanud avaliku koosoleku korraldajaid teatud

sümbolite sobimatusest Eesti avalikus ruumis, ei kinnita see, et

keskmise mõistliku inimese seisukohast on see piisav (vt 4-34-

4298, p 18). Arvestades Riigikohtu seisukohta ei saa ka

keskmise mõistliku inimese seisukohta ega kuriteo koosseisu

sisustada eksperdi hinnanguga, sest Riigikohus on välja

toonud, et eksperdi pädevus ei ole anda õiguslikku hinnangut

koosseisutunnuse olemasolu kohta (vt 4-23-4298, p 18).

jääb tulevikus kohtupraktika

sisustada.

3. Võrreldes kehtiva KarS-i § 151 lõikega 1 lisatakse tunnuste

loetelusse puue. Seletuskirjas tuuakse välja, et puue on

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1

kohaselt inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise

struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis

koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike

takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega

võrdsetel alustel. Vajab täpsustamist, kas teo

kvalifitseerimiseks peab puue olema PISTS järgi tuvastatud

või on koosseis täidetud, kui kutsutakse üles

diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale välise

nähtava/tajutava kõrvalekalde alusel, mis küll viidatud

mõistest tulenevalt peab tõkestama ühiskonnaelus osalemist

teistega võrdsetel alustel. Kui siiski peab puue olema

tuvastatud, siis pole selge, kuidas kohtuväline menetleja need

andmed saab, arvestades tänast olukorda seoses Riigikohtu

lahendiga nr 1-20-5071. Oleme ka varasemalt juhtinud oma

seisukohtades tähelepanu, et kehtiva sõnastuse puhul on puue

juba hõlmatud mõistega „sotsiaalne seisund“, s.t isikute

kaitse on tagatud ja ei ole sõltuv puude dokumenteerimisest.

ARVESTATUD

Seletuskirja on täiendatud.

Teo kvalifitseerimiseks ei pea

puue olema PISTS järgi

tuvastatud. Koosseis on täidetud

ka juhul, kui kutsutakse üles

diskrimineerimisele, vihkamisele

või vägivallale ning puude

olemasolu on nähtav või tajutav.

4. Kehtiva KarS § 151 lõike 1 kohaselt on tegu karistatav juhul,

kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale.

Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et muudatuse tulemusel on

vaenu õhutamine karistatav ka juhul, kui tegevus ei sea ohtu

konkreetse isiku elu, tervist või vara, kuid põhjustab olulise

ohu ühiskonna turvalisusele üldiselt. Selgusetuks jääb, kas

sätet tuleb tõlgendada nii, et oht vägivallateole või vara

kahjustamisele peavad olema suunatud konkreetse isiku vastu.

Samuti ei ole selge, kuidas hinnata potentsiaalset ohtu

ARVESTATUD

Seletuskirja on täiendatud.

Eelnõus ja seletuskirjas ei ole

võimalik kirjeldada kõiki

võimalikke olukordi või

stsenaariume, millal isikute

tegevus annab alust karta järgnevat

vägivallategu või vara

3

ühiskonna turvalisusele. Õigusselguse huvides vajab see säte,

aga ka KarS § 151² lõige 1 täpsustavat selgitust.

Seletuskirjas selgitatakse: Viis, mis oluliselt ohustab ühiskonna

turvalisust, tähendab, et üleskutsel on potentsiaal viia

ühiskondliku turvalisuse olulise languseni. Üksikasjades jääb

see kriteerium kohtupraktika sisustada, kuid õhutamine, mis

ühiskonna turvalisust oluliselt ohustab, on eeskätt selline

avalik üleskutse, millele võib piisava tõenäosusega järgneda

tegusid, mis ohustavad ühiskonna turvalisuse olulisemaid

aspekte. Need teod võivad väljenduda erinevates süütegudes

(nt süütamine, vara lõhkumine vmt), samuti inimeste

süsteemses hirmutamises, tagakiusamises või alandamises

sellisel moel, et inimesed ei tunne end enam ühiskonnas

turvaliselt, näiteks ei julge enam kodust välja minna. Selline

kartus ei saa olla tajutav vaid üksikutele konkreetse kaitstava

grupi liikmetele, vaid see peab olema tuntav ka objektiivsele

kõrvalseisjale. Piisav ei ole mistahes negatiivne mõju

ühiskonna turvalisusele, see mõju peab olema oluline.

Teod, mis ühiskonna turvalisust oluliselt ohustavad,

väljenduvad toodud näidete põhjal põhiliselt vägivallategudes

ja varavastastes süütegudes, mis on aga mõlema kõnealuse

paragrahvi objektiivses koosseisus eraldi välja toodud.

Kokkuvõtvalt tuleks uute koosseisude sõnastust üleskutse viisi

osas täpsustada, mitte jätta üksnes kohtupraktika kujundada.

kahjustamist, samuti et millal see

võib oluliselt ohustada ühiskonna

turvalisust. Seetõttu leiame, et see

jääb tulevikus kohtupraktika

sisustada.

5. Eelnõu § 1 punkti 1 kohaselt täiendatakse KarS §-i 58 uue

raskendava asjaoluga:

„14) süüteo toimepanemine isiku suhtes tema rahvuse, rassi,

nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse,

seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või

sotsiaalse seisundi tõttu.“.

Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et: Raamotsuse1 art 4

kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed

tagamaks, et muude kui raamotsuses nimetatud kuritegude

korral loetakse rassistlikku ja ksenofoobset motiivi

raskendavaks asjaoluks või et sellist motiivi võib kohtus

karistuse määramisel arvesse võtta. Siinkohal juhime

tähelepanu, et karistusseadustiku § 58 (karistust raskendavad

asjaolud) p 1 sätestab ühe raskendava asjaoluna madala

motiivi. Siinkohal ei ole praeguseks küllaldast kohtupraktikat,

mis võimaldaks järeldada, et madala motiivina käsitatakse

praktikas ka rassistlikku või ksenofoobset motiivi, nagu nõuab

raamotsuse art 4.

Olukorras, kus KarS §-i 58 lisatakse raskendava asjaoluna

süüteo toimepanemine rassistliku ja ksenofoobse motiivi ehk

rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse alusel,

tekib seeläbi teatud kattuvus sama paragrahvi punktis 3 toodud

raskendava asjaoluga – süüteo toimepanemine teadvalt

noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus

seisundis inimese, samuti raske psüühikahäirega inimese

suhtes.

ANTUD SELGITUS

Oleme teadlikud, et juba kehtiva

õiguse kohaselt on võimalik kõne

all olevaid motiive käsitleda

madala motiivina KarS § 58 p 1

tähenduses. Samas õigusselguse

huvides ning tagamaks täielik

vastavus Euroopa Liidu

raamotsuse nõuetega, on eraldi

raskendava asjaolu sätestamine

põhjendatud.

4

6. Eelnõu seletuskirjas märgitakse: Eelnõus sätestatud

väärtegusid menetlevad Politsei- ja Piirivalveamet kui

kohtuväline menetleja ning kohtud. Kriminaalmenetlusi

menetlevad uurimisasutusena samuti Politsei- ja

Piirivalveamet, lisaks prokuratuur ja kohtud. Süütegude

menetlejad peavad süütegude puhul edaspidi hindama, kas see

on toime pandud vaenu motiivil. Samuti tuleb kohaneda uue

süüteokoosseisuga. Sellega kasvab mõningal määral

menetlejate töö keerukus. Muudatuste rakendamine toob kaasa

vajaduse süütegude menetlejaid koolitada ning laiemalt

vajaduse teadlikkust suurendada. Vajalike koolituste ja

teadlikkuse suurendamise maht ei ole siiski erakorraline ning

eraldi ressursse selleks planeeritud ei ole; vajadusega tuleb

arvestada korraliste koolituste teemade planeerimisel.

Koosseisu muutus vajab samuti mõningat harjumist, samas on

koosseis sõnastatud siiski võrdlemisi kitsalt. Arvestades lisaks

senist süütegude statistikat, on võimalik eeldada, et

süütegude arv oluliselt ei suurene ning jätkuvalt menetleb

neid väike arv ametnikke. Seega ei tooks see kaasa ka

lisakoormust menetlejatele. Kuna süüteokoosseise sageli

muudetakse ja luuakse täiendavaid uusi koosseise praktiliste

vajaduste tõttu, samuti rahvusvahelisest õigusest tingituna, siis

koolitused on tavapärased ning sihtrühmad kohanevad

muutunud olukorraga. Samuti jõustusid 01.05.2023

kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis võimaldavad

kriminaalmenetluse alustamisel oluliselt ressurssi säästa.

Arvestades analoogiliste süütegude statistikat ja

demograafilisi andmeid erinevate isikute gruppide kohta

Eestis, on nii muudatuste positiivse mõju kui ka kulutuste ja

töökoormusega kaasneva negatiivse mõju ulatus ning

avaldumise sagedus väike ega ole seega oluline.

Eeltoodut lugedes jääb mulje, et kõiki eelnõus sätestatud

kuritegusid menetleb Politsei- ja Piirivalveamet. Tulenevalt

Vabariigi Valitsuse 11.04.2013 määrusest nr 60 „Politsei- ja

Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiameti vaheline

uurimisalluvus“ on aga KarS § 151 lõikes 2 sätestatud kuriteod

täna Kaitsepolitseiameti uurimisalluvuses. Leiame, et seda

tuleks seletuskirjas selgitada.

ARVESTATUD

Seletuskirja on täiendatud ja

lisatud selgitused

Kaitsepolitseiameti

uurimisalluvuse osas.

Välisministeerium

1. Eelnõu seletuskirja punktis 2.1.5 on põgusalt viidatud ja

pikemalt punkt 2.5 all kirjeldatud, et Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK) on vaenukõne puudutavaid kaasuseid sageli

lahendanud väljendusvabaduse ehk inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 10

kontekstis. Viidatud on ka EIKi vihakõne infolehele

(joonealused viited 5 ja 14).

Välisministeerium nõustub seletuskirjas toodud järeldusega, et

ei ole alust karta, et kavandatav kuriteokoosseis võiks olla

vastuolus EIÕK artikliga 10 tagatud väljendusvabadusega.

Samas vajab täiendavat analüüsi see, kas ka EIÕK artikliga 8

ANTUD SELGITUS

Eelnõu kohaselt nähakse ette

kriminaalvastutus vaenu

õhutamise raskemate vormide eest

nii nagu seda nõuab Euroopa Liidu

raamotsus.

Eelnõu loetleb tunnused, mille

puhul on karistatav vaenu

õhutamine ning nende tunnuste

hulka kuulub ka rahvus, päritolu ja

5

kaitstud era- ja perekonnaelu on kavandatava

kuriteokoosseisuga piisavalt tagatud. Seletuskirjas on toodud

õigesti välja, et tõhusate kriminaalõiguslike mehhanismide

puudumine võib olla käsitatav EIÕK artikli 8 (õigus era- ja

perekonnaelu austamisele) rikkumisena. Sellele tuginevalt

tuleks aga lisaks selgitada, kuidas Eesti õiguskord selliseid

rikkumisi vältida aitab.

Välisministeerium palub täiendavalt analüüsida EIKi

infomaterjali "Key theme –Articles 8, 13 and 14 Protection

against hate speech" (31. augusti 2025 seisuga) ja Euroopa

Nõukogu kohtuasjade täitmise osakonna vihakõne infolehte

ning lisada seletuskirja vastavad viited. Infolehes on

muuhulgas toodud ära lahendid, kus EIK tuvastas artikkel 8

rikkumise seoses ametnike ebapiisava tegevusega asjades, kus

vaenukõne riivas teiste isikute õigust era- ja perekonnaelule.

Infolehest saab ka lugeda, milliseid samme ning

seadusandlikke muudatusi teised Euroopa Nõukogu riigid on

võtnud peale seda, kui EIK konventsiooni rikkumise tuvastas.

Juhime tähelepanu ka sellele, et EIKi menetluses on kohtuasi

Eesti vastu, kus juudikogukonna liige on kaevanud

politseiametnike tegevusetuse peale seoses väidetava

antisemiitliku kõne pidamise lubamisega avalikus ruumis.

Sellega seoses palume samuti kontrollida kas kavandatava

eelnõu kuriteokoosseis on artikkel 8 vaatest piisavalt selge.

Seletuskirjas võiks selgelt ka kajastuda, et eelnõu eesmärk on

mh antisemitismile reageerimine, mis omakorda on kaudselt ka

EIÕKist tulenev positiivne kohustus. Soovitame lisada viite

Siseministeeriumi koostatud antisemitismivastaste meetmete

kontseptsioonile ning aruandele National Report Card on

Government Measures to Counter Antisemitism and Foster

Jewish Life, 2025.

usutunnistus ning eesmärgiks ei

ole keskenduda teatud kindlatele

isikute gruppidele.

2. Raamotsuse artikli 1 lg 1 punktides c ja d (viited

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklitele 6, 7, 8 ja

rahvusvahelise sõjatribunali harta artiklile 6) nimetatakse

liikmesriikide kohustus tagada selliste kuritegude õigustamise,

eitamise või mitteoluliseks tunnistamise karistamine, mis on

suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu, kui teoga

võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele. Seda on

käsitletud seletuskirja lehekülgedel 8-9 ning mh on välja

toodud, et rahvusvaheliste kuritegude eitamise, õigustamise ja

mitteoluliseks tunnistamise koosseis on vaenu õhutamise

põhikoosseisust raskesti eristatav. KarS § 1511 (rahvusvahelise

kuriteo toetamine ja õigustamine) näeb ette karistuse

agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või

sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku

eksponeerimise eest neid tegusid toetaval või õigustaval viisil.

Teeme ettepaneku kaaluda, kas viidatud raamotsuse sätete

ülevõtmine võiks olla kajastatud KarS §-s 1511.

ANTUD SELGITUS

Eelnõu eesmärgiks on võtta üle

Euroopa Liidu raamotsus, nähakse

ette uus kuriteokoosseis § 1512,

mille eesmärgiks on hõlmata

raamotsuse artiklites sätestatud

nõuded.

3. Seletuskirja punktis 3 on mh selgitatud, et näiteks ei ole

holokausti eitamine vaenu õhutamine KarSi § 1512 mõttes. ANTUD SELGITUS

6

Eelnevalt on seletuskirjas viidatud EIKi kohtuasjale Garaudy

v. France, kus EIK leidis mh, et holokausti kui

inimsusevastaste kuritegude eitamine on üks juutide rassilise

laimamise ja nende vastu vihkamise õhutamise raskemaid

vorme. Sellise ajaloolise fakti eitamine või ümberkirjutamine

õõnestas väärtusi, millel rassismi ja antisemitismi vastane

võitlus põhines, ning kujutas endast tõsist ohtu avalikule

korrale. Palume vaadata üle, et seletuskirjas toodud üldised

järeldused ning seletuskirjas viidatud kohtulahendid oleksid

üksteisega vastavuses.

Seletuskirja on parandatud.

4. Palume seletuskirjas analüüsida KarSi ja KrMSi suhestumist

korrakaitse seadusega. Igas stsenaariumis ei ole kindlasti KarSi

kohaldamine võimalik ega ka vajalik, aga kõne alla võib tulla

korrakaitseseaduse kohaldamine. Seletuskirjas võiks tuua välja

konkreetsed näited, millisel juhul võiks KarSis toodud

koosseisu mittetäitmise korral kõne alla tulla korrakaitse

seaduse alusel tegutsemine.

Lisaks, kuna seletuskirjas on toodud välja, et labasustele saab

reageerida ühiskondliku hukkamõistu ja asjakohasel juhul

tsiviilõiguslike õiguskaitsevahenditega ilma karistusõigust

kohaldamata, siis palub Välisministeerium tuua välja ka

võimalikud tsiviilõiguslikud vahendid.

Seletuskirjas oleks vajalik esitada terviklik

õiguskaitsevahendite süsteem alates tsiviilõiguslikest, seejärel

korrakaitseõiguslikest ja karistusõiguslikest

õiguskaitsevahenditest, millega on puudutatud inimesel ja

riigiorganitel võimalik erineva intensiivsusega vaenukõnele

reageerida, et tagada inimeste põhiõiguste kaitse.

ANTUD SELGITUS

Eelnõus ja seletuskirjas ei ole

võimalik kirjeldada kõiki

võimalikke olukordi või

stsenaariume, millal isikute

tegevus võib oluliselt ohustada

ühiskonna turvalisust. Seetõttu

leiame, et see jääb tulevikus

kohtupraktika sisustada.

Leiame, et karistusõiguslikud

meetmed kohalduvad üksnes

vaenu õhutamise raskemate

vormide puhul ning jätkuvalt on

võimalikud muud

õiguskaitsevahendid.

5. Seletuskirja leheküljel 5 on joonealuste viidete numeratsioon

ebakorrapärane (kaks viimast viidet on jooksnud joone all

kokku üheks) ning leheküljel 14 on järjepidevalt EIKi

lahenditest rääkides viidatud joone all Euroopa Kohtule (EK).

Palume need viited üle vaadata ning korrastada.

ARVESTATUD

Seletuskirja on korrastatud.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei Seaduse eelnõu esitamine Vabariigi Valitsusele Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile edastamiseks karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:

1. Seaduse eelnõu 2. Seaduse eelnõu seletuskiri 3. Märkuste tabelid

Markko Künnapu 5391 1687 [email protected]

Meie 11.04.2026 nr 8-1/2849-1