Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
[email protected] digitaalse allkirjastamise päev
Ettepanekud ja vastuväited Üleriigilisele planeeringule “Eesti 2050”
Käesolevaga esitame ettepanekud ja vastuväited Üleriigilisele planeeringule Eesti 2050. Arvestades ettepanekute/vastuväidete esitamise tähtaega, milleks on reedene päev, ja esitatud ettepanekute/vastuväidetega tutvumise esimest võimalikku tööpäeva, milleks on esmaspäev, ning käesoleva pöördumise esitamise aega ja asjaolu, et tegemist on vabaühenduste pöördumisega, siis palume ennistada meie poolt esitatud pöördumise tähtaeg ning lugeda esitatud pöördumine tähtaegselt esitatud pöördumiseks.
Üleriigilises planeeringu “Eesti 2050” eelnõus (edaspidi eelnõu) on käsitletud maapiirkondade elukeskkonda äärmiselt lihtsustatult ning viisil, mis viib mõnedes piirkondades traditsioonilise elukeskkonna kadumiseni. Eelnõus on toodud välja, et eluasemed ehk uued elamud tuleks kavandada nendesse kohtadesse kus juba on olemas väljakujunenud elukeskkond. Samas on piirkondi, mis ei ole siiani taastunud nõukogude liidu aegsest mereäärse elukeskkonna likvideerimisest, näiteks Lääne-Saaremaal. Elukeskkonna likvideerimine tähendas üheselt seda, et sisuliselt mereäärsed elualad ja kogukonnakeskused, nt rannakalurite jaoks vajalikud kalapüügiks vajalike tegevuste teostamise kohad lammutati ning nendel aladel elamine ei olnud võimalik.
On selge, et sellisele piirangutega aladele eluasemekohtade ja kogukondadele vajaliku taristu ehitamine ei ole veel toimunud, sest mereäärse piirkonna avanemine on toimunud ajalise viibena, kusjuures on oluline, et riigi poolsete nõuete tõttu on ainuüksi mère äärde ehitamiseks vajalike planeeringute teostamine ressursimahukam kui sisemaale ehitamine. Eelnõu kohaselt ei ole tuleks selliseid traditsioonilisi alasid taastada, vaid vastupidi, sellistele aladele ehitamine peaks olema võimalikult vähene, sest eelnõu näeb ette eluasemete ja ka muude elukeskda mõjutavate hoonete rajamise eelkõige olemasoleva asustusega alade ümber. Oleme seisukohal, et selline lähenemine on selgelt traditsioonilise mereäärse elukeskkonna vaenulik ning toob kaasa olukorra, kus sisuliselt ei toimu enam traditsioonilise eluviisi võimaldamist. Kui kavandatav asustus tohiks paikneda vaid olemasoleva asustuse lähedusel, siis on tehtud võimatuks mereäärsete piirkondade nn elluärkamise, kus hooned paiknevad hajusalt küla läbiva tee ääres mõlemal tee küljel, so ka mereärsel poolel. Sisuliselt toob selline lähenemine elujõuliste külade arenemise asemel kaasa piirkonna olemasoleva asustuse kadumise, sest uute elumajade kavandamisel on ootamatult piiranguks see, et sinna, kuhu eelnevatel aegadel on maja kavandatud, seda enam ei saa neid kavandada ning asemele pakutavad asukohad paiknevad kas põldudel või metsas või hoopis väljaspool küla territooriumil. On selge, et olemasolevate hoonete omanikud vananevad ning alade elujõulisena hoidmine eeldab pidevat võimalust uusi elanikke ehk täiendavate inimeste juurdetulekut.
Eeltoodust tulenevalt põhimõte, mille kohaselt tuleks uusi elamuid kavandada eelkõige olemasoleva asustuse lähedale, toob kaasa olukorra, mis on sisuliselt võrdsustatav piirkonna sulgemisega uutele inimestele ehk olukorraga, mis on samane nõukogude ajal olnud olukorraga Lääne-Saaremaal. Puhketegevus kaugemalasuvate inimeste poolt mereäärsetel aladel ei kompenseeri seda, et piirkonnas elavatele inimestele on piirkond elualana välistatud. Peame ka vajalikuks märkida, et traditsiooniline rannakalurite tegevus eeldab mereäärse asjakohase taristu olemasolu,mille kavandamine eelnõu kohaselt läheb veelgi keerulisemaks kui praegu (ja ka praegu on see väga ressursimahukas),
Eelisarendatavate alade ehk nn pruunalade osas oleme seisukohal, et selliste alade puhul ei tohiks olla kriteeriumiks asustuse olemasolu, vaid pigem sellise ala toimimiseks vajaliku taristu olemasolu või tekkimine.
Eelnõus on käsitletud tihe- ja hajaasustuse vahel vahetegemist eelkõige riigi või kohaliku omavalitsuse rahastuse toel pakutavaid teenuste osas, mistõttu tekib küsimus -kas üleriigilise planeeringu näol on tegemist riigi poolt rahastatavate teenuste osutamise kohtade fikseerimisega ainult eelnõus väljatoodud linnalistes piirkondades, sest maapiirkondades on eelnõu kohaselt kajastatud ainult omavalitsuse poolt pakutavaid teenuseid. So kas tulevikus riigipoolseid teenuseidon võimalik saada ainult linnalises piirkonnas ? Kui vastus on jah, siis on tegemist olukorraga, kus teenuse saamine sõltub asumi nimetusest (linn või alevik), mitte selles asumis elavate inimeste arvust ja see tähendab, et soovitakse tugevdada nõukogude ajal tekkinud asumimustrit, mitte võimaldada inimeste elamist neile sobivates omavalitsustes.
Eelnõu kohaselt toimub elukeskkonna mitmekesistamine ainult linnalises keskkonnas, millega ei saa nõustuda. Mitmekesine elukeskkond peaks ideaalina olema eesmärgiks kogu Eesti ulatuses,sh vajadusel pakkudes teenuseid nn kaugvariandina videosilla vahendusel või periooditi, nt mammograafiabuss, teatrite väljasõidud jms. Eelnõus pakutud sõnastuses tekib olukord, kus mitmekesine elukeskkond ehk elukeskkonda toetavad mitmekeskised teenused on kättesaadavad vaid linnalises asumis. On selge, et kui elamisväärt elukeskond on tagatud ainult linnalises asumis, siis liiguvad inimesed maalt linna. Eelnõu keskendub liikuvusküsimusele, samas kui peaks keskenduma, kuidas uuenenud tingimustes pakkuda maalises piirkonnas kaugteenuseid ja periooditi kättesaadavaid teenuseid. Tõõhõive küsimustes on oluline märkida, et töökohtade teke on seotud suures osas taristuga ja võimalusega võtta sobiv maatükk kasutusele konkreetsel eesmärgil. Eelnõu keskendub sellele, et maalistest piirkondadest peavad inimesed liikuma igapäevaselt linnalistesse piirkondadesse tööle, kuid eelnõu peaks hea elukeskkonna tekitamise eesmärgil ju hoopis käsitlema kuidas oleks võimalik töökohti luua maapiirkondades, sest sellisel juhul oleks vaja ka vähem sõita. On oluline, et töökohtade juurde peab olema võimalik rajada ka elamuid.
Eelnõus on rõhutatud regionaalseid keskusi, kuid on sisuliselt jäetud selgitamata mida regionaalne keskus inimese jaoks peaks tähendama, so millised on need teenused, mida inimene saab enda elukoha regionaalsest keskusest ? Kas näiteks Saaremaa elanik peab edaspidi minema vajadusel mõne konkreetse teenuse saamiseks kohustuslikus korras Pärnusse, kuigi võiks sama teenust saada endale sobivamalt Tallinnast ? Millised on regionaalse keskuse erinevused lihtsalt mõnest suuremast linnast, nt kas edaspidi saavad regionaalsed keskused rohkem riigipoolset rahastust vms kui linn, mis ei ole regionaalne keskus ? Kas riik kavandab enda suuremaid investeeringud edaspidi regionaalkeskustesse? Või on regionaalkeskused mingil muul moel riigi poolt eelisarendatumad piirkonnad, nt mingi lühem planeerimisprotsess vms?
Eelnõu käsitlev mõjude aruanne ei käsitle looduskeskkonnale tekkivaid mõjusid linnalistes piirkondades ja nende lähialadel olukorras, kus eelnõu näeb ette linnaliste piirkondade elanikkonna suurenemise. On selge, et elanikkonna kasvamisel mõju looduskeskkonnale suureneb, sh elanikkonna poolt tarbitavate teenuste kaudu (vesi, küte, olmereovesi, elekter, jms), samuti suureneb mõne piirkonna varustusele esitatavad nõuded. Aruanne ei käsitle regionaalkeskustes pakutavate teenuste suurenemisest tekkivaid mõjusid teistele piirkondadele, nt elektritarbimine suureneb, mistõttu vajalik suurendada elektritootmist ja seda tahetakse teha nendes piirkondades, kus on väiksem asustustihedus. Näide võib olla ka arstiabist või mõnest muust teenusest. Aruanne peaks käsitlema elanikkonna suunamise osas võrdlevaid olukordi, sh teenuste kontsentreerumisest tingitud mõjude osas.
Eelnõus ei olnud leitavad lahendused ja meetmed, mida soovitakse teha selleks, et tagada Eestis elavate inimeste nn õnnetunne ehk siis need asjaolud, mida hinnatakse maailma õnnelikkuse raportis. Ei ole vaidlust, et Eesti ei ole selles raportis kõrgetel kohtadel, mistõttu peaks olema riigi eesmärk eelnõuga leida need lahendused ja viisid, mis tõstaksid Eestis elavate inimeste õnnetunnet.
Kokkuvõtvalt ei paku eelnõu hetkel välja tegevuskava maapiirkondade eelisarendamiseks ja inimeste elamiseks üle-eestiliselt, vaid pigem näeb ette elanikkonna koondumise regionaalkeskuste juurde. Oleme seisukohal, et selline lähenemine mõjutab otseselt regionaalsete keskustena kavandatud piirkondade looduskeskkonda ning ei tõsta Eestis elavate inimeste nn õnnetunnet, sh rahulolu oma élu- ja töökeskkonnaga.
Lugupidamisega
Neeme Nõmme Tuulikki Laesson
Elurikkuse Kaitse MTÜ juhatuse liige Koovi külaseltsi MTÜ juhatuse liige