Kaitseministri määruse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks

EELNÕU

08.04.2026

KAITSEMINISTER

MÄÄRUS

Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20 „Kaitselennundusmäärustik“

muutmine

Määrus kehtestatakse lennundusseaduse § 72 lõike 3, § 4636 lõike 3 ja § 4637 lõike 3 alusel.

Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruses nr 20 „Kaitselennundusmäärustik“ tehakse

järgmised muudatused:

1) preambulit täiendatakse pärast tekstiosa „§ 72 lõike 3“ tekstiosaga „, § 4636 lõike 3 ja § 4637

lõike 3“;

2) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „isikutele“ tekstiosaga „ kaitselennunduse

organisatsioonidele,“;

3) paragrahvi 2 punkt 3, § 3 lõiked 2–5, § 4 lõige 1, § 5 lõige 1, § 6 lõige 1, §-d 10, 15 ja 16,

§ 17 lõige 5, § 18, § 20 lõike 1 punktid 1 ja 4, § 22 lõiked 2 ja 5, § 38 lõiked 1 ja 3, § 40 lõige 1,

§ 44 lõige 2, § 47 lõige 2, § 471 lõiked 3 ja 4, § 48 lõige 2, § 58 lõige 2, § 61, § 68 lõige 1, § 75

lõiked 1 ja 3 ning § 90 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

4) määrust täiendatakse §-ga 31 järgmises sõnastuses:

„31. Mehitamata õhusõiduki käitamise kategooriad

(1) Mehitamata õhusõiduki käitamine jaguneb järgmistesse kategooriatesse:

1) MIL avatud kategooria;

2) MIL erikategooria E1;

3) MIL erikategooria E2;

4) MIL sertifitseeritud kategooria.

(2) Mehitamata õhusõiduki käitamine liigitatakse MIL avatud kategooriasse, kui täidetud on

kõik järgmised tingimused:

1) mehitamata õhusõiduki maksimaalne õhkutõusmise mass on kuni 25 kilogrammi;

2) sellega lennatakse kuni 400 jala ehk 120 meetri kõrguseni maa- või veekogupinnast või kuni

164 jala ehk 50 meetri kõrguseni fikseeritud takistusest;

3) sellega lennatakse nii, et õhusõiduk on pidevalt kaugpiloodile silmaga nähtav, sealjuures

võib kaugpiloot kasutada abilist silmside säilitamiseks õhusõidukiga;

4) sellel on madal käitamise riskitase.

(3) Mehitamata õhusõiduki käitamine liigitatakse MIL erikategooriasse E1, kui täidetud on kõik

järgmised tingimused:

1) mehitamata õhusõiduki maksimaalne õhkutõusmise mass on kuni 25 kilogrammi;

2) sellega lennatakse nii, et õhusõiduk ei ole kaugpiloodile silmaga nähtav;

3) sellel on keskmine käitamise riskitase;

4) seda käitatakse vastavalt Kaitseväe juhataja või tema volitatud pädeva struktuuriüksuse

ülema kinnitatud standardtegevusjuhendile.

(4) Mehitamata õhusõiduki käitamine liigitatakse MIL erikategooriasse E2, kui täidetud on kõik

järgmised tingimused:

1) selle maksimaalne õhkutõusmise mass on alates 25 kilogrammist kuni 150 kilogrammini;

2) seda käitatakse nii, et õhusõiduk ei ole kaugpiloodile silmaga nähtav;

3) sellel on kõrge käitamise riskitase;

4) sellel on kehtiv lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat;

5) sellel on standardtegevusjuhend vastavalt käitamisvajadustele ja riskitasemele.

(5) Mehitamata õhusõiduki käitamine liigitatakse MIL sertifitseeritud kategooriasse, kui

täidetud on kõik järgmised tingimused:

1) selle maksimaalne õhkutõusmise mass on alates 150 kilogrammist;

2) sellel on kõrge käitamise riskitase;

3) sellel on kehtiv lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat.“;

5) paragrahvi 4 pealkirjas asendatakse sõna „kohustus“ sõnaga „kord“;

6) paragrahvi 4 täiendatakse lõigetega 3–5 järgmises sõnastuses:

„(3) Mehitamata õhusõidukid, mida käitatakse MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias

E1, kantakse kaitselennunduse õhusõidukite registrisse käitajapõhiselt.

(4) Mehitamata õhusõidukid, mida käitatakse MIL erikategoorias E2 ja MIL sertifitseeritud

kategoorias, kantakse kaitselennunduse õhusõidukite registrisse õhusõidukipõhiselt.

(5) Õppuste ajal ajutiselt kasutatav mehitamata õhusõiduk kantakse õppuste ajutisse registrisse

koos teabega kaugpiloodi pädevuse kohta.“;

7) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse enne sõnu „Mehitamata õhusõidukile“ sõnadega „MIL

erikategoorias E2 ja MIL sertifitseeritud kategoorias käitatavale“;

8) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) MIL avatud kategooria ja MIL erikategooria E1 käitatavale mehitamata õhusõidukile

kantakse lisaks § 5 lõikes 2 või 3 nimetatud sümbolile kaitselennunduse õhusõidukite registrist

antud käitajanumber, telefoninumber ning vajaduse korral muud kontaktandmed või andmed,

mille järgi on võimalik tuvastada mehitamata õhusõiduki kuuluvust ja võtta ühendust

mehitamata õhusõiduki omanikuga.“;

9) paragrahvi 6 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Mehitamata õhusõidukile võib jätta lõigetes 2 ja 21 nimetatud sümboli,

registreerimisnumbri, käitajanumbri või kontaktandmed kandmata, kui see mõjutab oluliselt

õhusõiduki lennuomadusi.“;

10) paragrahvi 6 lõikest 4 jäetakse välja lauseosa „väljaspool Eestit või Eesti riigipiiri vahetus

läheduses lennates“;

11) paragrahvi 7 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kasutusele võetav mehitatud õhusõiduk peab vastama Euroopa Kaitseagentuuri

kehtestatud dokumendis „Sõjalise otstarbega õhusõiduki, sellega seotud toodete, osade ja

seadmete ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimine“ (EMAR 21)

sätestatud nõuetele või dokumendi „Õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade ja seadmete

lennukõlblikkuse ja keskkonnaohutuse sertifitseerimise ning projekteerimis- ja

tootjaorganisatsioonide sertifitseerimine“ (EASA osa 21) või mitte-EASA või sellega

samaväärse õhusõiduki jaoks koostatud standardi või muu sarnase dokumendi nõuetele.“;

12) paragrahvi 7 lõike 2 esimeses lauses asendatakse sõna „Ajutiselt“ sõnaga „Tähtajaliselt“ ja

jäetakse välja teine lause;

13) paragrahvi 8 lõiget 2 täiendatakse punktidega 3–5 järgmises sõnastuses:

„3) EASA osa 21 punkti 21.A.163 alapunkti b kohaselt;

4) EASA osa 21 punkti 21.A.130 kohaselt koos sama punkti alapunktis d sätestatud kinnitusega;

5) mitte-EASA õhusõiduki jaoks koostatud standardi või sellega samaväärse dokumendi

kohaselt.“;

14) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „(EMAR M)“ tekstiosaga „või „Jätkuva

lennukõlblikkuse nõuded“ (EASA osa M) või nendega samaväärse õhusõiduki jaoks koostatud

standardi“;

15) paragrahvi 9 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Lõikes 1 nimetatud komisjonis on vähemalt kaks liiget.“;

16) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Komisjoni töökorra kehtestab Kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksuse ülem.“;

17) paragrahvi 11 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „EMAR M-is“ tekstiosaga „, EASA

osa M või mitte-EASA või muus samaväärses standardis või dokumendis“;

18) paragrahvi 11 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „järelevalvet tegev üksus“ tekstiosaga

„või vastavat pädevust omav jätkuvat lennukõlblikkust tagav organisatsioon“;

19) paragrahvi 11 lõike 3 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt:

„6) kõik õhusõidukil tehtud muudatus- ja remonditööd on vastavuses EMAR M-is või EASA

osa M punktis M.A.304 sätestatud nõuetega või mitte-EASA või muude samaväärsete

nõuetega;“;

20) paragrahvi 11 lõike 3 punkt 8 sõnastatakse järgmiselt:

„8) kõikide hooldustööde kohta on väljastatud Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokumendi

„Hooldusorganisatsioonide nõuded“ (EMAR 145) või EASA osa 145 nõuete kohane

hooldustõend või mitte-EASA või samaväärsetele nõuetele vastav hooldustõend;“;

21) paragrahvi 12 lõiget 1 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses:

„9) õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat.“;

22) paragrahvi 13 tekst loetakse lõikeks 1 ja selle lõike punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) selle kasutamisel on tagatud ohutus kaugpiloodile, lennundustehnilisele töötajale ning

vastavalt kasutuseesmärgile kolmandatele isikutele ja nende varale;“;

23) paragrahvi 13 täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses:

„(2) Käitaja koostab § 31 lõike 4 punktis 5 nimetatud standardtegevusjuhendi ja kooskõlastab

selle kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksusega.

(3) Eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud ja pardavaatega mehitamata õhusõiduki käitamisele

kehtivad järgmised nõuded:

1) paragrahvi 31 lõigetes 3 ja 4 sätestatud MIL erikategooria E1 või E2 nõuded, välja arvatud §

31 lõike 4 punkt 4;

2) seda käitatakse Kaitseväe või Kaitseliidu harjutusväljal;

3) sellel on õhusõiduki kasutusjuhend;

4) maksimaalse õhkutõusmise massiga alates 5 kilogrammist kuni 25 kilogrammini

eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud või pardavaatega mehitamata õhusõidukitel on tehtud

riskianalüüs;

5) maksimaalse õhkutõusmise massiga üle 25 kilogrammi eraviisiliselt ehitatud,

modifitseeritud või pardavaatega mehitamata õhusõidukid peavad vastama NATO standardi

„Kerge mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse nõuded – AEP-83“

(STANAG 4703) (edaspidi STANAG 4703) nõuetele või miinimumnõuetele, kui mehitamata

õhusõiduk on vertikaalselt õhku tõusev.“;

24) paragrahvi 14 pealkiri ja § 14 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 14. Nõuded kasutusele võetavale MIL avatud kategoorias käitatavale mehitamata

õhusõidukile

(1) Kasutusele võetav MIL avatud kategoorias käitatav mehitamata õhusõiduk peab vastama

vähemalt ühes järgmises dokumendis kehtestatud või nendega samaväärsetele nõuetele või

standarditele:

1) komisjoni määrus 2019/945;

2) STANAG 4703 selle parameetrite ulatuses.

(2) Kui MIL avatud kategoorias käitatav mehitamata õhusõiduk on vertikaalselt õhku tõusev,

peab see vastama miinimumnõuetele.

(3) Miinimumnõuded avatud kategooria mehitamata õhusõidukile, mis on vertikaalselt õhku

tõusev ja millega lennatakse muu hulgas väljaspool eraldatud õhuruumi ning milles on arvesse

võetud vähemalt STANAG-is 4703 sätestatud nõuded, kehtestab kaitselennunduse üle

järelevalvet tegev üksus.“;

25) määrust täiendatakse §-ga 151 järgmises sõnastuses:

„§ 151. Nõuded kasutusele võetavale MIL erikategooriates E1 ja E2 käitatavale

mehitamata õhusõidukile

(1) Kasutusele võetav MIL erikategoorias E1 käitatav mehitamata õhusõiduk peab vastama

vähemalt ühes järgmises dokumendis kehtestatud või nendega samaväärsetele nõuetele või

standarditele:

1) komisjoni määrus 2019/945;

2) STANAG 4703.

(2) Kasutusele võetav MIL erikategoorias E2 käitatav mehitamata õhusõiduk peab vastama

vähemalt STANAG 4703 kehtestatud nõuetele või standarditele või sellega samaväärsetele

nõuetele.

(3) Kui MIL erikategoorias E1 või E2 käitatav mehitamata õhusõiduk on vertikaalselt õhku

tõusev, peab see vastama miinimumnõuetele.

(4) Miinimumnõuded MIL erikategooriates E1 ja E2 käitatavale mehitamata õhusõidukile, mis

on vertikaalselt õhku tõusev ja millega lennatakse muu hulgas väljaspool eraldatud õhuruumi

ning milles on arvesse võetud vähemalt STANAG-is 4703 sätestatud nõuded, kehtestab

kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus.“;

26) määrust täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses:

„§ 161. Nõuded kasutusele võetavale MIL sertifitseeritud kategoorias käitatavale

mehitamata õhusõidukile

Kasutusele võetav MIL sertifitseeritud kategoorias käitatav mehitamata õhusõiduk peab

vastama vähemalt ühes järgmises dokumendis kehtestatud või nendega samaväärsetele nõuetele

või standarditele:

1) NATO standard „Mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse nõuded – AEP-4671“

(STANAG 4671);

2) NATO standard „Pöördmootoriga mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse

nõuded – AEP-80“ (STANAG 4702).“;

27) paragrahvi 17 lõikest 1 jäetakse välja teine lause;

28) paragrahvi 17 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „I kategooria“ tekstiosaga „MIL avatud

kategoorias käitatava“;

29) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) MIL erikategoorias E1 käitatavatel mehitamata õhusõidukitel tuvastatakse tüübipõhine

esmane lennukõlblikkus.“;

30) paragrahvi 17 lõiked 3 ja 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) MIL erikategoorias E2 käitatava mehitamata õhusõiduki puhul, mis on lennuk-tüüpi, tuleb

tuvastada esmane lennukõlblikkus, mis peab vastama § 15 lõikes 2 sätestatud nõudele või

standardile.

(4) MIL erikategoorias E2 käitatava mehitamata õhusõiduki puhul, mis on vertikaalselt õhku

tõusev, tuleb tuvastada esmane lennukõlblikkus standardtegevusjuhendis sätestatud nõuete

kohaselt. Standardtegevusjuhendi koostamisel tuleb lähtuda § 15 lõikes 2 sätestatud nõudest

või standardist.“;

31) paragrahvi 17 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt:

„(6) MIL sertifitseeritud kategoorias käitatava mehitamata õhusõiduki esmane lennukõlblikkus

tuvastatakse §-s 8 sätestatud mehitatud õhusõiduki esmase lennukõlblikkuse tuvastamise ja

§-s 161 sätestatud nõuete kohaselt.“;

32) paragrahvi 19 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „I kategooria“ tekstiosaga „MIL avatud

kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käitatava“;

33) paragrahvi 19 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „II kategooria“ tekstiosaga „MIL

erikategoorias E2 käitatava“;

34) paragrahvi 19 lõikes 4, § 39 lõikes 2, § 40 lõikes 3, §-s 51 ja § 95 lõike 2 punktis 3

asendatakse tekstiosa „III kategooria“ tekstiosaga „MIL sertifitseeritud kategoorias käitatava“;

35) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) õhusõiduki lennupäevik.“;

36) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Lisaks lõikes 1 nimetatud dokumentidele peab MIL erikategoorias E2 käitataval

mehitamata õhusõidukil olema mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaat ja

õhusõiduki registreerimise tunnistus.“;

37) paragrahvi 20 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Lisaks lõigetes 1 ja 11 loetletud dokumentidele peavad MIL sertifitseeritud kategoorias

käitatava mehitamata õhusõiduki kohta olema järgmised dokumendid ja teave:

1) raadiosagedusluba;

2) minimaalselt vajalike seadmete loetelu leht;

3) õhusõiduki ülekantud vigade loetelu leht.“;

38) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Õhusõidukite jätkuvat lennukõlblikkust tagav organisatsioon peab vastama EMAR

CAMO ja EMAR M-i nõuetele.“;

39) paragrahvi 21 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui Kaitseministeeriumi valitsemisalas kasutatakse õhusõiduki hooldamiseks väljaspool

Kaitseväge olevat hooldusorganisatsiooni, peab see organisatsioon ja selle tegevus vastama

EMAR M-i ja EMAR 145 sätestatud nõuetele või EASA osa M ja EASA osa 145 või mitte-

EASA sätestatud nõuetele või samaväärsetele nõuetele.“;

40) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui Kaitseministeeriumi valitsemisalas kasutatakse õhusõiduki jätkuva lennukõlblikkuse

tagamiseks väljaspool Kaitseväge olevat jätkuvat lennukõlblikkust tagavat organisatsiooni,

peab see organisatsioon ja selle tegevus vastama EMAR CAMO ja EMAR M-i sätestatud

nõuetele või EASA osa CAMO ja EASA osa M või mitte-EASA sätestatud nõuetele või

samaväärsetele nõuetele.“;

41) paragrahvi 22 lõikes 1 asendatakse sõna „lennukäsiraamatu“ sõnaga „dokumentatsiooni“;

42) paragrahvi 22 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud või pardavaatega mehitamata õhusõidukit

hooldatakse õhusõiduki kasutusjuhendi kohaselt.

(12) Mehitamata õhusõidukil peab olema hoolduspäevik, kuhu märgitakse kõik

hooldustegevused ja õhusõiduki lennutunnid, kui tootjaorganisatsioon seda sätestab või kui

tootjaorganisatsioon on õhusõidukile määranud hooldusintervallid või kui selline nõue on

sätestatud esmasel tüübipõhisel sertifikaadil.“;

43) paragrahvi 22 lõiked 3 ja 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) MIL erikategooriates E1 ja E2 käitatavat mehitamata õhusõidukit võib

Kaitseministeeriumi valitsemisalas hooldada isik, kes on läbinud asjakohase koolituse.

(4) Kui MIL erikategoorias E1, E2 või MIL sertifitseeritud kategoorias käitatavat mehitamata

õhusõidukit hooldatakse väljaspool Kaitseministeeriumi valitsemisala, peab see tootja- või

hooldusorganisatsioon vastama vähemalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 2018/1139 (mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühisnorme ja millega luuakse Euroopa

Liidu Lennundusohutusamet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi

(EÜ) nr 2111/2005, (EÜ) nr 1008/2008, (EL) nr 996/2010, (EL) nr 376/2014 ja Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiive 2014/30/EL ning 2014/53/EL ning tunnistatakse kehtetuks

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 552/2004 ja (EÜ) nr 216/2008 ning nõukogu

määrus (EMÜ) nr 3922/91) (ELT L 212, 22.08.2018, lk 1–122) IX lisa punktis 2.2 sätestatud

põhimõtetele.“;

44) paragrahvi 25 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „I kategooria“ tekstiosaga „MIL avatud

kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käitatava“;

45) paragrahvi 27 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „I ja II kategooria“ tekstiosaga „MIL

erikategoorias E1 käitatavat mehitamata õhusõidukit, mille õhkutõusmise mass on üle viie

kilogrammi, ja MIL erikategoorias E2 käitatavat“;

46) paragrahvi 27 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käitatava mehitamata õhusõiduki, mille

õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi, puhul operatsioonilist lennuplaani üldjuhul ei

koostata.“;

47) määrust täiendatakse §-ga 271 järgmises sõnastuses:

„§ 271. Riskianalüüsi koostamine

Enne igat MIL erikategoorias E1 või MIL erikategoorias E2 mehitamata õhusõiduki käitamist

tuleb läbi viia lennutegevuse riskihindamine vastavalt kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva

üksuse kehtestatud nõuetele.“;

48) määruse 4. peatükki täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses:

„§ 361. Õhuruumi korraldamine

(1) Riigikaitseliste eesmärkide jaoks eraldatud õhuruumi kasutamiseks peab olema eeskiri,

milles on kirjeldatud täpsemad protseduurid õhuruumi alade kehtestamiseks, broneerimiseks ja

aktiivsete alade kasutamiseks.

(2) Lõikes 1 nimetatud eeskirja koostab Kaitseväe põhimääruses sätestatud struktuuriüksus,

kelle ülesannete hulka kuulub lennundustegevuse korraldamine.“;

49) paragrahvi 37 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „Kaitseväe“ tekstiosaga „Kaitseministeeriumi

valitsemisala“;

50) paragrahvi 40 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „II kategooria“ tekstiosaga „MIL

erikategooriates E1 ja E2 käitatav“;

51) paragrahvi 41 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) Kaitseliidu muu väljaõpe.“;

52) paragrahv 47 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kõigil ruleerivatel ja lendavatel õhusõidukitel peavad olema sisse lülitatud

navigatsioonituled ning kokkupõrke hoiatustuled, välja arvatud juhul, kui seda nõuab

lennuülesanne.“;

53) paragrahvi 48 lõike 1 punktid 1 ja 2 sõnastatakse järgmiselt:

„1) esitada tuleb lennuplaan, kui lend suundub lennuväljast kaugemale, välja arvatud juhul, kui

lennuülesanne ei sätesta teisiti;

2) jälgida tuleb raadiosidet asjaomase üksusega kogu lennu ajal;“;

54) paragrahvi 49 lõike 2 punktis 3 asendatakse sõna „Lennuametiga“ sõnaga

„Transpordiametiga“;

55) paragrahvi 49 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Lendu teostaval üksusel peab olema koostatud madallennuprotseduurid ja riskianalüüs,

mis vajaduse korral esitatakse Kaitseväe struktuuriüksusele, kelle ülesanne on korraldada

lennundustegevust.“;

56) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Transpondriga varustatud õhusõidukil peab see olema aktiveeritud, välja arvatud juhul, kui

lennuülesanne ei sätesta teisiti.“;

57) paragrahvi 67 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesolevat peatükki kohaldatakse lennundusseaduse §-s 4635 sätestatu kohaselt.“;

58) paragrahvi 69 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kopteriväljaku rajamisel lähtutakse lennundusseaduse § 4638 alusel kehtestatud määruse

või asjakohaste NATO standardite nõuetest.“;

59) paragrahvi 70 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „nõuetest“ tekstiosaga „, eelistades rangemat

nõuet“;

60) paragrahvi 75 pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„§ 75. „Lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamat“;

61) paragrahvi 75 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käsiraamatu sisu ja ülesehitus peavad vastama Kaitseväe juhataja või tema volitatud

pädeva struktuuriüksuse ülema kinnitatud militaarlennuvälja käsiraamatu nõuetele.“;

62) paragrahvi 81 lõiked 2–5 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) MIL avatud kategoorias mehitamata õhusõiduki käitamiseks peab kaugpiloot olema

läbinud koolituse, milles on arvesse võetud STANAG 4670 sätestatud avatud kategooria

kvalifikatsioonitasemele sätestatud nõudeid.

(3) MIL erikategooriates E1 ja E2 mehitamata õhusõiduki käitamiseks peavad kaugpiloodi

teadmised ja oskused vastama STANAG 4670 erikategooria sätestatud

kvalifikatsioonitasemele. Lisaks peab olema läbitud asjakohane tüübipädevuse koolitus või

üksusepõhine koolitus.

(4) MIL sertifitseeritud kategoorias mehitamata õhusõiduki käitamiseks peab kaugpiloodil

olema lisaks lõikes 1 sätestatud nõudele ka §-s 78 sätestatud ametpiloodiluba või tema

teadmised ja oskused peavad vastama vähemalt STANAG 4670 sätestatud MIL sertifitseeritud

kategooria kvalifikatsioonitasemele. Lisaks peab olema läbitud asjakohane tüübipädevuse

koolitus.

(5) Kõrgema kvalifikatsioonitaseme puhul on lubatud käitada ka madalamat

kvalifikatsioonitaset nõudvat õhusõidukit.“;

63) paragrahvi 89 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) MIL avatud kategoorias mehitamata õhusõiduki käitamiseks ettenähtud koolitusel võib

nimetatud standardi kvalifikatsioonitaseme nõuetest välja jätta õppekava koostamisel need

nõuded, mida MIL avatud kategooria mehitamata õhusõiduki puhul kaugpiloot oma ülesannete

täitmiseks ei vaja, võttes arvesse § 3 lõikes 3 sätestatud tehnilisi piiranguid.“;

64) paragrahvi 90 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „79“ tekstiosaga „, 80“;

65) paragrahvi 90 lõiked 3 ja 31 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kaugpiloodi, kes käitab MIL sertifitseeritud kategoorias mehitamata õhusõidukit,

terviseseisundit hinnatakse lennundusseaduses lennujuhile kehtestatud tervisenõuete järgi. Kui

kaugpiloodil on ametpiloodiluba, hinnatakse tema tervist piloodile kehtestatud nõuete järgi.

(31) Paragrahvides 85–87 nimetatud isikute ja kaugpiloodi, kes käitab MIL erikategooria E2

mehitamata õhusõidukit, terviseseisundit tuleb hinnata igal aastal.“.

Kaitseministri määruse „Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20

„Kaitselennundusmäärustik“ muutmine“ eelnõu

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Kaitseministri määruse „Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20

„Kaitselennundusmäärustik“ muutmine“ eelnõu (edaspidi eelnõu) kehtestatakse

lennundusseaduse (edaspidi LennS) § 72 lõike 3, § 4636 lõike 3 ja § 4637 lõike 3 alusel.

Eelnõu eesmärk on ajakohastada kaitselennundusmäärustikku tulenevalt LennS-i muudatuste

jõustumisest ja tagada määruse kooskõla kehtiva seadusega. Selleks jäetakse määrusest välja

need sätted ja mõisted, mis on reguleeritud seaduse tasandil, ning täpsustatakse ja täiendatakse

volitusnormide alusel kehtestatavaid nõudeid. Muudatuste tegemisel on lähtutud põhimõttest

vältida regulatsiooni dubleerimist ja tagada õigusselgus.

Lisaks seadusest tulenevatele muudatustele on eelnõu koostamisel arvesse võetud

kaitselennundusmäärustiku senisel rakendamisel ilmnenud praktilisi kitsaskohti. Kehtiv

regulatsioon ei ole kõigis osades olnud piisavalt selge ega paindlik, mistõttu on tekkinud

vajadus täpsustada nõudeid ning muuta need paremini rakendatavaks. Eelnõuga kõrvaldatakse

tuvastatud ebaselgused ja ühtlustatakse eri sätete tõlgendamist.

Muudatuste tegemise oluline ajend on mehitamata õhusõidukite (edaspidi MÕS) valdkonna

kiire areng ja nende kasutusmahu märkimisväärne kasv kaitselennunduses. Senine regulatsioon

ei ole kõigis aspektides vastanud tegelikule kasutuspraktikale ega tehnoloogia arengule.

Seetõttu ajakohastatakse eelnõuga MÕS-ide käitamisega seotud nõudeid, sealhulgas

täpsustatakse käitamise kategooriaid, registreerimise põhimõtteid ning eriviisiliste (nt

eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud ja pardavaatega) õhusõidukite kasutamise tingimusi.

Samuti täpsustatakse lennukõlblikkuse nõudeid, et need oleksid paremini kooskõlas nii

tsiviillennunduse kui ka Euroopa-siseste tavadega. Muudatustega luuakse paindlikum ja selgem

raamistik lennutehniliste tegevuste korraldamiseks, võimaldades vajaduse korral kasutada ka

Euroopa-siseseid hooldus- ja teenusepakkujaid.

Kuna kaitselennundusmäärustikuga reguleeritakse Kaitseministeeriumi valitsemisala siseseid

tegevusi, ei avalda eelnõu olulist mõju halduskoormusele väljaspool nimetatud valitsemisala.

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kaitseministeeriumi ametnikud koostöös Kaitseväega ning

eelnõu on läbinud Kaitseministeeriumi õigusosakonna juriidilise kontrolli

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa

Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu punktiga 1 täiendatakse preambulit uute volitusnormidega. Seoses lennundusseaduse

muudatusega lisatakse seadusse kaks uut volitusnormi: § 4636 lõige 3, mis tuleneb

kaitselennunduse lennuvälja ja kopteriväljaku kasutamis- ja käitamistingimuste, ohutusnõuete

ja nende kontrollimise korra ning ajutise kaitselennunduse lennuvälja ja kopteriväljaku

ohutusnõuete kehtestamisele viitamisest, ning § 4637 lõige 3, mis tuleneb kaitselennunduse

lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamatu koostamise, sisu ja muutmise nõuetele viitamisest.

Senini on lähtutud tsiviillennundusele kehtestatud sätetest, kuid LennS-i muudatusega

kehtestatakse samaväärsed sätted ka eraldi kaitselennundusele.

Eelnõu punktiga 2 täiendatakse § 1 lõiget 1. Loetellu lisatakse kaitselennunduse

organisatsioonid, kellele laienevad määrusega kehtestatavad nõuded. Täiendamisvajadus

tuleneb sellest, et kaitselennunduse organisatsioonide nõudeid on täiendatud, näiteks Euroopa

Kaitseagentuuri dokumendis EMAR 21 on kehtestatud sõjalise otstarbega õhusõidukite

projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimise nõuded.

Eelnõu punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks järgmised kehtiva määruse sätted:

• paragrahvi 2 punkt 3, millega määratletakse kopteriplatsi mõiste, mis ei põhine

käesoleval määrustikul ja mille määratlemine ei ole vajalik;

• paragrahvi 3 lõiked 2–5, mis asendatakse põhimõttelt uue paragrahviga 31;

• paragrahvi 4 lõige 1 – kehtetuks tunnistatavas sättes kehtinud kohustus kanda

õhusõiduk selle käitamiseks kaitselennunduse õhusõidukite registrisse on juba

kirjas lennundusseaduses ega vaja määruses kordamist;

• paragrahvi 5 lõige 1 ja § 6 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks, sest kohustus, et

Kaitselennunduse õhusõidukite registris registreeritud kaitselennunduse

õhusõiduk peab olema märgistatud registreerimisnumbri ja riikkondsuse

tunnusega, tuleneb juba lennundusseaduse § 222 lõikest 1 ning seda ei pea

määruses kordama. Samuti tunnistatakse kehtetuks § 6 lõige 1, kuna see tuleneb

lennundusseadusest ja sama sätet korratakse ka paragrahvi järgnevas lõikes,

mistõttu ei ole see lõige vajalik;

• paragrahv 10, milles on sätestatud õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaadi või

piiratud lennukõlblikkuse sertifikaadi väljastamise kord, tunnistatakse

kehtetuks. Lubade ja sertifikaatide taotlemise ja andmise kord on kehtestatud

eraldi kaitseministri määrusega „Lubade ja sertifikaatide taotlemise ja andmise

ning teiste asutuste ja organisatsioonide välja antud lubade ja sertifikaatide

tunnustamise taotlemise ja otsustamise kord“, mistõttu pole selle kordamine

kaitselennundusmäärustikus vajalik ning võib jätta eksliku mulje, et sellega

lennukõlblikkuse sertifikaadi väljastamine piirdubki;

• paragrahv 15 asendatakse sisult uue §-ga 151;

• paragrahv 16 asendatakse sisult uue §-ga 161;

• paragrahvi 17 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks, sest esmase lennukõlblikkuse

kontrolli komisjoni moodustab kaitselennunduse järelevalve teenistuse

(edaspidi KLJT) ülem ja ka kaitselennunduse õhusõidukite registrit haldab

KLJT. Nimetatud lõikes toodud nõue pole sellisel kujul vajalik;

• paragrahv 18 tunnistatakse kehtetuks, sest lubade ja sertifikaatide taotlemise ja

andmise kord on kehtestatud eraldi kaitseministri määrusega ega vaja siin eraldi

väljatoomist;

• paragrahvi 20 lõike 1 punktid 1 ja 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna mehitamata

õhusõidukite registreerimise põhimõte muutub. Seega ei ole käitajapõhisel

registrisse kantud MÕS-il enam registreerimistunnistust ja selle olemasolu pole

ei vajalik ega ka võimalik. Samuti tunnistatakse kehtetuks sama lõike punkt 4,

sest pole kasulik ega vajalik lugeda üles kogu kaupa. Tegemist on kaugpiloodi

lisaülesandega, millel MÕS-i kontekstis puudub praktiline väärtus, kuna inimesi

ei veeta ja last on üldjuhul väheväärtuslik;

• paragrahvi 22 lõiked 2 ja 5 tunnistatakse kehtetuks, sest sama põhimõte on ette

nähtud eelnõuga lisatavas § 22 lõikes 12. Uues lõikes sätestatakse nõuded

üksnes osale mehitamata õhusõidukitele, erinevalt varasemast, kus

hoolduspäevik oli nõutav kõigil I ja II kategooria mehitamata õhusõidukitel.

Lõige 5 tunnistatakse kehtetuks, sest MIL sertifitseeritud kategoorias käitatava

mehitamata õhusõiduki hooldamine väljastpoolt Kaitseministeeriumi

valitsemisala ühtlustatakse MIL erikategooriates E1 ja E2 käitatava mehitamata

õhusõiduki hooldamisega;

• paragrahvi 38 lõiked 1 ja 3, milles on kirjeldatud aeronavigatsiooniteenuse

osutamise korda kaitselennunduses, tunnistatakse kehtetuks, kuna

lennundusseaduse §-dega 72 ja § 374 on samad nõuded kaetud ning seetõttu pole

neid tarvis kaitselennundusmäärustikus korrata;

• paragrahvi 40 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks, sest see tuleneb juba MIL avatud

kategoorias käitatava mehitamata õhusõiduki tingimustest, mis on kehtestatud

§ 31 lõikes 2;

• paragrahvi 44 lõikes 2 tunnistatakse kehtetuks mehitamata õhusõiduki

grupilennus osalemise nõue, mille kohaselt võib grupilennus osaleda ainult

spetsiaalselt selleks konstrueeritud mehitamata õhusõiduk. Muudatusega see

nõue kaotatakse, sest tegelikkuses pole see nõue vajalik ja osa MÕS-e suudab

teha grupilendu ka ümberehitamiseta. Lennuohutuse tagamise eest vastutab

mehitamata õhusõiduki kaugpiloot;

• paragrahvi 47 lõige 2, milles on sätestatud tulede sisse lülitamata jätmise korral

õhusõiduki kapteni kohustus teavitada sellest asjakohast Kaitseväe üksuse

ülemat, tunnistatakse kehtetuks. See nõue ei ole praktiliselt tarvilik ega ka

mõistlik, arvestades lennuülesannete võimalikku kriitilisust ja seda mõjutavaid

tegureid;

• paragrahvi 471 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks, sest nendes sätestatud

nõuded tekitavad pigem segadust. Lõikes 3 nimetatud riskianalüüs tehakse enne

lendu ja selle alusel töötatakse töörühmas välja vajalikud protseduurid.

Madallennu reeglite paragrahvi siinkohal mainimine tekitab praktilist segadust

ega ole otstarbekas. VFR-lendude käitamiseks tuleb lähtuda asjakohastest

kooskõlastatud lennuprotseduuridest;

• paragrahvi 48 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, sest kuigi tulevasi MIL

erikategooriates E1 ja E2 käitatavaid MÕS-e käitatakse ka öösel, järgitakse

ühtlasi meteoroloogilisi miinimumnõudeid, kuid need ei ole seotud viidatavate

öövaatlusseadmetega, mistõttu tekitab praegune sõnastus rakendamisel

ebaselgust;

• paragrahvi 58 lõige 2, milles on sätestatud, et kaup, mida veetakse mehitamata

õhusõidukiga, peab olema varustatud GPS-süsteemiga, tunnistatakse kehtetuks.

Arvestades mehitamata õhusõidukite ja nende käitamise kiiret arengut, ei ole

põhjendatud nõuda, et kogu MÕS-idega veetav kaup oleks varustatud

GPS-süsteemiga, sest esemeid transporditakse suuresti väljaõppe eesmärgil

ning nii suure hulga esemete GPS-süsteemidega varustamine ei oleks mõistlik

ega ka otstarbekas;

• paragrahv 61 tunnistatakse kehtetuks, kuna selle esimeses lõikes sätestatud

kohustus on ette nähtud lennundusseaduse §-s 4633 ega vaja kordamist. Teises

lõikes toodud nõuetele vastavus tuleneb samuti juba lennundusseadusest, sest

tsiviillennunduse lennuväljal või kopteriväljakul kehtivad sellel kehtestatud

lennundusjulgestusreeglid;

• paragrahvi 68 lõige 1, milles on kehtestatud Kaitseväe lennuvälja ja

kopteriväljaku kasutamise tingimused ärilise lennutranspordi käitamiseks,

tunnistatakse kehtetuks, sest see on lisatud lennundusseadusesse viimase

muudatusega (LennS § 4635 lõige 3);

• paragrahvi 75 lõiked 1 ja 3: lõige 1 tunnistatakse kehtetuks, kuna käsiraamatu

koostamise kohustus tuleneb lennundusseadusest; lõige 3 tunnistatakse

kehtetuks, sest tegemist on elementaarse tegevusega, mis tuleneb ka

käsiraamatu nõuetest ega vaja kordamist;

• paragrahvi 90 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks, sest selles sätestatud nõuded

kaitselennundusega tegeleva isiku terviseseisundile tulenevad juba samas lõikes

viidatud seadusest või muudest õigusaktidest ega vaja lisaviidet.

Punktiga 4 kehtestatakse §-s 31 uued mehitamata õhusõiduki käitamise kategooriad. Eelnevate

mehitamata õhusõiduki kategooriate I–III asemel hakkavad kehtima MIL avatud kategooria,

MIL erikategooriad E1 ja E2 ning MIL sertifitseeritud kategooria. Kategoriseerimise alused

tulenevad NATO standarditest ja muudatusega saame ühtlustada Eestis kehtivat korda NATO-

sisese korraga. Üleminek õhusõidukite kategooriatelt käitamise kategooriatele tuleneb sellest,

et ühte mehitamata õhusõidukit saab käitada mitmes kategoorias. Näiteks kui õhusõiduki

maksimaalne õhkutõusmise mass on 12 kilogrammi, saab teda käidelda nii MIL avatud

kategoorias, kui lennata kuni 120 meetri kõrgusel ja kaugpiloodile silmaga nähtavalt, kui ka

MIL erikategoorias E1, kui lennata kõrgemal või väljaspool kaugpiloodi otsenähtavust. MIL

erikategooriate E1 ja E2 eraldamise vajadus tuleneb peamiselt sellest, et MIL erikategoorias E1

käitatakse kergemaid mehitamata õhusõidukeid, millele ei ole mõistlik rakendada rangemaid

E2-kategooria lennukõlblikkuse nõudeid ega jätkuva lennukõlblikkuse kontrolli kohustust.

MIL erikategooria E1 käitamise nõuded kaugpiloodile on leebemad, sest käitamise riskitase on

madalam kui MIL erikategooria E2 puhul, kuid siiski kõrgem kui MIL avatud kategoorias. MIL

erikategoorias E1 saab mehitamata õhusõidukit käitada vastavalt Kaitseväe juhataja või tema

volitatud pädeva struktuuriüksuse ülema kinnitatud standardtegevusjuhendile, mis on üldisem

ning juba eelnevalt kinnitatud. Samas kehtestatakse MIL erikategoorias E2 käitatava

mehitamata õhusõiduki puhul nõue koostada eraldi standardtegevusjuhend. Samuti asendatakse

MIL erikategoorias E2 ja MIL sertifitseeritud kategoorias käitatavate mehitamata õhusõidukite

puhul eelnevalt vajalik kehtiv lennukõlblikkuse sertifikaat kehtiva lennukõlblikkuse kontrolli

sertifikaadiga, sest lennukõlblikkuse sertifikaate väljastab KLJT ühekordselt tähtajatult, kuid

see kehtib vaid koos kehtiva lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaadiga. Et vähendada segadust,

on eelnõu kohaselt vajalik ka lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat, mida ei väljastata ilma

lennukõlblikkuse sertifikaadita, ehk ka seni kehtiv nõue on tegelikult täidetud.

Eelnõu punktiga 5 muudetakse § 4 pealkirja sõnastust. Kuna §-ga 4 kehtestatakse õhusõidukite

registreerimise kord, mitte kohustus, on selgem kasutada pealkirjas sõna „kord“.

Punktiga 6 täiendatakse eelnõu § 4 lõigetega 3–5, laiendades kehtivat mehitamata õhusõidukite

registreerimiskorda kaitselennunduses. Enne oli tarvis ka kõige väiksemad mehitamata

õhusõidukid kanda eraldi kaitselennunduse õhusõidukite registrisse, kuid nüüd saab MIL

avatud kategooriasse ja MIL erikategooriasse E1 kuuluvad mehitamata õhusõidukid kanda

registrisse käitajapõhiselt. See tähendab, et eri käitajatele (nt üksused, Kaitseliidu malevad)

väljastatakse registrist käitajanumber ja neid eristatakse käitajanumbri alusel. Kuna väiksemaid

mehitamata õhusõidukeid on üksustel üha rohkem, on protsessi lihtsustamiseks lähtutud ka

tsiviillennunduses toimivast põhimõttest ehk käitajapõhisest registreerimisest. Nii on iga käitaja

kohustus omada ülevaadet enda halduses olevatest MÕS-idest, kuid mõne õhusõiduki kadumise

korral või muul juhul on siiski võimalik tuvastada selle käitaja ja kontaktandmed. Samuti ei

kontrollita MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käideldavate MÕS-ide

lennukõlblikkust, mistõttu väheneb vajadus hoida neid kaitselennunduse õhusõidukite registris

õhusõiduki põhiselt. MIL erikategoorias E2 ja MIL sertifitseeritud kategoorias käideldavad

mehitamata õhusõidukid kantakse registrisse jätkuvalt õhusõiduki põhiselt.

Paragrahvi 4 lõikega 5 luuakse juurde õppuste ajutine register, mida kasutatakse õppuste ajal

ajutiselt kasutatavate mehitamata õhusõidukite registreerimiseks. Kuna õppustel kasutatakse ka

eraisikute MÕS-e, kuid neid käitatakse kaitselennundusmäärustiku kohaselt, tuleb need kanda

ka kaitselennunduse õhusõidukite registrisse. Pärast õppust neid kaitselennunduses siiski enam

ei kasutata, mistõttu luuakse ajutine register.

Punktidega 6–8 täpsustatakse mehitamata õhusõidukile kantavad andmed. Kuna mehitamata

õhusõidukite registreerimise kord muutub, jääb varem kehtinud MÕS-ile kantavate andmete

nõue samaks MIL erikategooria E2 ja MIL sertifitseeritud kategooria puhul. Kuna MIL avatud

kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käitatavatele MÕS-idele väljastatakse kaitselennunduse

õhusõidukite registrist käitajapõhine käitajanumber, muutub ka andmete pealekandmise nõue,

mistõttu tuleb kanda registrinumbri asemel käitajanumber. Muud pealekantavad andmed jäävad

varasemaga samaks.

Eelnõu punktiga 9 sõnastatakse ümber § 6 lõige 3, lubades jätta mehitamata õhusõidukile

andmed kandmata ka teistes kategooriates käitatavatel õhusõidukitel, mitte ainult MIL avatud

kategoorias käitatavatel õhusõidukitel (varem põhimõtteliselt võrdne I kategooriaga), sest ka

teistes kategooriates käitatavad õhusõidukid võivad olla piisavalt väikesed, et märgistus

mõjutaks oluliselt MÕS-i lennuomadusi. Siin on mõeldud eelkõige MIL avatud kategoorias ja

MIL erikategoorias E1 käitatavaid mehitamata õhusõidukeid, sest neil ei ole minimaalset

kaalupiirangut – see tähendab, et need võivad kaaluda ka näiteks alla 20 grammi.

Punktiga 10 lubatakse mehitamata õhusõiduki märgistusi eemaldada ka Eesti-siseselt, mitte

üksnes väljaspool Eestit või Eesti riigipiiri vahetus läheduses lennates, kuna vastav vajadus

võib tuleneda lennuülesande iseloomust.

Punktiga 11 lisatakse mehitatud õhusõiduki nõuete loetellu ka EASA osa 21 ja mitte-EASA

nõuded. Põhjuseks on vajadus võtta pikaajaliselt kasutusele mitte ainult EMAR 21-s sätestatud

nõuetele vastavaid mehitamata õhusõidukeid, vaid ka EASA või mitte-EASA nõuetele

vastavaid õhusõidukeid. Tüübisertifikaadiga EMAR 21 õhusõidukeid on toodetud veel väga

vähe ja praegu pole Eesti kaitselennunduses ühtegi sellise sertifikaadiga õhusõidukit. Kuigi

varem on lubatud kasutusele võtta ka neid mehitatud õhusõidukeid, mis vastavad muu sarnase

dokumendi nõuetele, on see piisavalt üldine ja jätab tõlgendusruumi, mistõttu on arusaama

ühtlustamiseks lisatud EASA osa 21 ja mitte-EASA nõuetele vastavuse sobivus.

Eelnõu punktiga 12 täpsustatakse eraõiguslikule isikule kuuluva või riikliku õhusõiduki

kasutuselevõtmist sõnaga „tähtajaliselt“. Varasem sõna „ajutiselt“ oli praktiliselt liiga

ebamäärane ja selguse huvides asendatakse see sõnaga „tähtajaliselt“. Samuti jäetakse välja

lõike teine lause, sest lennukõlblikkuse sertifikaat väljastatakse tähtajatult ning igal aastal

uuendatava lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaadi nõue tuleneb sama määruse paragrahvist 12.

Punktiga 13 lisatakse varem kehtinud EMAR 21 nõuetele võrdväärne EASA osa 21 nõuetele

vastavuse võimalus, võttes arvesse punktiga 13 lisatud aspekte (tüübisertifikaadiga EMAR 21

õhusõidukeid on seni toodetud väga vähe). Samuti lisatakse loetellu mitte-EASA õhusõiduki

esmase lennukõlblikkuse nõuetele vastavuse tuvastamise dokumentatsioon. Sama põhimõte on

läbiv ka punktides 14, 17, 19, 20, 39 ja 40, kus EMAR-i nõuetele lisatakse EASA ja mitte-

EASA kehtestatud nõuded.

Punktiga 15 muudetakse õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrollimise komisjoni koosseisu.

Varem pidi komisjonis olema vähemalt viis liiget, kellest vähemalt üks on Kaitseministeeriumi

esindaja. Kuna nii suure komisjoni järele pole praktilist vajadust ja Kaitseministeeriumi

esindaja kohalolu pole lennukõlblikkuse kontrollimiseks samuti vajalik, kahandatakse

koosseisu vähemalt kahe liikmeni. Komisjoni moodustab endiselt kaitselennunduse üle

järelevalvet tegeva üksuse (KLJT) ülem. Samuti kehtestab KLJT ülem endiselt komisjoni

töökorra, mis on sätestatud eelnõu punktis 16. Kaks lõiget on eraldatud, lähtudes õigusloome

põhimõttest, et erinevaid õigusi ja kohustusi reguleerivad sätted on eraldi lõigetes.

Punktiga 18 antakse jätkuva lennukõlblikkuse kontrolli tegemise õigus lisaks KLJT-le ka

vastavat pädevust omavale jätkuvat lennukõlblikkust tagavale organisatsioonile (CAMO).

Lähtutakse tsiviillennunduse põhimõttest, et CAMO teeb lennukõlblikkuse kontrolle ja sama

võimalus laiendatakse ka kaitselennundusele.

Punktiga 21 lisatakse mehitatud õhusõiduki pardal nõutava dokumentatsiooni ja teabe loetellu

õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat. Nagu eespool selgitatud, on lennukõlblikkuse

sertifikaat tähtajatu, kuigi see tuleb esitada koos kehtiva lennukõlblikkuse kontrolli

sertifikaadiga. Arusaadavuse ja läbipaistvuse eesmärgil lisatakse käesoleva määruse loetellu

kontrolli sertifikaadi nõue, et vajalike dokumentide nõue oleks kõigile üheselt mõistetav.

Eelnõu punktiga 22 muudetakse § 13 struktuuri, et oleks võimalik täpsustada nõudeid

mehitamata õhusõidukitele. Samuti lihtsustatakse sama paragrahvi esimese punkti sõnastust,

sest eesmärk on tagada ohutus. Lennukõlblikkuse ja muud nõuded tulenevad käesoleva määruse

teistest paragrahvidest ega vaja kordamist.

Punktiga 23 täpsustatakse kehtestatud standardtegevusjuhendi koostamise ja kooskõlastamise

nõuet. Selle sätte alusel peab KLJT kooskõlastama MIL erikategoorias E2 käitatavate

mehitamata õhusõidukite puhul koostatud standardtegevusjuhendi, milleta käitamine antud

kategoorias pole lubatud. Samuti lisatakse sama punktiga määrusesse § 13 lõige 3, millega

kehtestatakse eraviisiliselt ehitatud ehk ise tehtud, modifitseeritud ja pardavaatega (First Person

View, FPV) mehitamata õhusõidukite käitamisele kehtivad nõuded. Neid käitatakse MIL

erikategooria E1 või E2 nõuete kohaselt, olenevalt MÕS-i õhkutõusmise massist, ehk

kaugpiloodi kohta kehtivad samad käitamisnõuded (näiteks võib neid käitada nii, et MÕS pole

silmaga nähtav jne). Erinevus tuleneb asjaolust, et eespool loetletud kolme tüüpi MÕS-i puhul

ei ole võimalik täita erikategooria lennukõlblikkuse nõudeid (§ 31 lõike 4 punkt 4), mistõttu on

vajalik õhusõiduki kasutusjuhend, et kaugpiloot oleks teadlik MÕS-i lennuomadustest

ja -võimekusest ning oskaks neid lennutegevuse planeerimisel arvesse võtta. Samuti tuleb

raskemate MÕS-ide puhul – vahemikus 5 kuni 25 kilogrammi – teha riskianalüüs, mille

täpsustavad nõuded kehtestab KLJT. Eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud ja pardavaatega

mehitamata õhusõidukeid võib käitada ainult Kaitseväe või Kaitseliidu harjutusväljal, et tagada

ohutus ning eraldatus teistest õhusõidukitest. Samuti peavad eespool loetletud kolme tüüpi

MÕS-id, mille maksimaalne õhkutõusmise mass ületab 25 kilogrammi, vastama STANAG

4703 nõuetele.

Eelnõu punktiga 24 muudetakse mehitamata õhusõidukite käitamise kategooriate muutmise

tõttu pealkiri ja nõuded. Samuti kehtestatakse nõue vastata vähemalt ühes nimetatud

dokumendis sätestatud nõuetele või standarditele. Paragrahvi 14 lõike 1 punktis 2 on sätestatud,

et MÕS võib vastata STANAG 4703 nõuetele selle parameetrite ulatuses. See tähendab, et kui

nõuded on ette nähtud suurematele MÕS-idele, ei pea neid MIL avatud kategoorias käitamisel

täitma, vaid vastavust hinnatakse üksnes vastava suuruse kohta kehtivate nõuete alusel. Samuti

on lisaks sätestatud samaväärsete nõuete võimalus juhuks, kui kontroll on tehtud mõnele teisele

MÕS-ile kehtestatud nõuete alusel.

Eelnõu punktiga 25 täiendatakse määrust §-ga 151, asendades praktilises mõttes varasema

§ 15. Eraldatakse MIL erikategooriate E1 ja E2 nõuded, mille erinevus tuleneb vaid MIL

erikategooria E1 võimalusest vastata ka Euroopa Komisjoni delegeeritud määrusele

nr 2019/945. Samuti pole kaitselennunduses kehtestatud tehnilisi nõudeid (STANAG)

väiksema õhkutõusmise massiga MÕS-idele (alla 150 kilogrammi) ja seega lähtutakse

määrusest 2019/945. Kuna aga MIL erikategoorias E2 käitades on tegemist raskema ja suurema

mehitamata õhusõidukiga, siis ei kata nimetatud Euroopa Komisjoni määrus ära E2 vajadusi,

tagamaks piisav lennuohutus. Ideeliselt jääb § 15 muus osas varasemaga samaks, muudetakse

vaid kategoriseerimisest ja arusaadavuse parandamisest tulenevalt sõnastust ning struktuuri.

Punktiga 26 sätestatavad muudatused on vormilised. Sisu poolest jäävad nõuded, millele peab

MIL sertifitseeritud kategoorias (varem III kategoorias) käitatav mehitamata õhusõiduk

vastama, varasemaga samaks. Arusaadavuse huvides muudetakse sõnastust ja vormi, samuti on

muudatus tingitud kategooriate muutumisest.

Eelnõu punktiga 27 jäetakse § 17 lõikest 1 välja lause, milles on sätestatud, et MÕS-i esmase

lennukõlblikkuse kontrollimise komisjonis võib olla vähem kui viis liiget. Kuna muudetakse ka

paragrahvis 9 nimetatud õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrollimise komisjoni, sätestades

minimaalseks liikmete arvuks kaks, ei ole täpsustust, et samas komisjonis võib olla ka vähem

kui viis liiget, enam vaja.

Punktidega 28, 30, 31, 32, 33, 34 ja 50 asendatakse varem kehtinud kategooriad I, II ja III

eespool toodud kategoriseerimismuudatuste tõttu järgmiste kategooriatega: MIL avatud

kategooria, MIL erikategooria E1, MIL erikategooria E2 ja MIL sertifitseeritud kategooria.

Eelnõu punktiga 29 määratakse nõuded MIL erikategoorias E1 käitatavate mehitamata

õhusõidukite esmasele lennukõlblikkusele. Varem kehtis II kategooria, mida saaks võrdsustada

erikategooriaga, kuid kuna erikategoorias E1 käitatavate MÕS-ide maksimaalne õhkutõusmise

mass on väiksem kui erikategoorias E2 käitatavatel MÕS-idel ning neil on ka madalam

käitamise riskitase, on nõuded esmasele lennukõlblikkusele leebemad. Muudatusega peab MIL

erikategoorias E1 käitataval MÕS-il tuvastama tüübipõhise esmase lennukõlblikkuse, mis

tähendab, et kui mingil kindlal MÕS-i tüübil on esmane lennukõlblikkus juba tuvastatud,

võivad kõik sama tüüpi MÕS-id seda rakendada ning esmast lennukõlblikkuse kontrolli uuesti

läbima ei pea.

Punktiga 35 täiendatakse § 20 lõiget 1 nõudega, et MÕS-i kohta peab pidama õhusõiduki

lennupäevikut, kus oleks kirjas õhusõiduki lennutunnid ja muu vajalik teave (õhkutõusmise ja

maandumise aeg, maandumispaik jne), veendumaks õhusõiduki lennukõlblikkuses ning ohutus

käitlemises.

Punktiga 36 täiendatakse MIL erikategoorias E2 käitatavate mehitamata õhusõidukite nõudeid,

sätestades, et neil peab olema lennukõlblikkuse sertifikaat ja õhusõiduki registreerimise

tunnistus. Kuna avatud kategoorias ja erikategoorias E1 käitatavate õhusõidukite puhul ei

kontrollita esmast lennukõlblikkust või tehakse seda tüübipõhiselt ning neid registreeritakse

käitajapõhiselt, on MIL erikategoorias E2 käitatavad MÕS-id esimene kategooria, mille puhul

vastavad andmed ja dokumendid eksisteerivad.

Punktiga 37 sõnastatakse ümber § 20 lõige 2. Varem kehtis see lõige nii II kui ka III kategooria

MÕS-ide kohta, kuid muudatuse järel kehtib see ainult MIL sertifitseeritud kategoorias

käitatavate MÕS-ide kohta, hõlmates ka kõikides eelnevates kategooriates käitatavate MÕS-ide

kohta kehtivad nõuded. Ära jäetakse mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaadi

nõue, sest see tuleneb juba käesoleva määrustiku § 3 lõikest 5 ega vaja kordamist.

Eelnõu punktiga 38 täpsustatakse jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni nõuded.

Varem on samas paragrahvis sätestatud õhusõiduki hooldamisega tegeleva üksuse ja selle

tegevuse nõuded, kuid muudatusega nähakse ette, et jätkuvat lennukõlblikkust tagav

organisatsioon peab vastama ka EMAR CAMO ja EMAR M-i nõuetele.

Punktiga 39 lisatakse § 21 võimalus kasutada õhusõiduki hooldamiseks väljaspool Kaitseväge

olevat hooldusorganisatsiooni, mis vastab kas EASA osa M ja EASA osa 145 või mitte-EASA

sätestatud nõuetele või samaväärsetele nõuetele. Kuna Kaitseväe õhusõidukid ei pruugi omada

(praegu ei oma) tüübisertifikaati EMAR 21, saab neid tsiviilis hooldada ainult EASA või mitte-

EASA sertifikaadiga organisatsioonides. Samuti laiendatakse kehtiva määruse sõnastust, et

tegemist ei ole mitte ainult Kaitseväe õhusõidukiga, vaid Kaitseministeeriumi valitsemisala

õhusõidukiga üldiselt.

Eelnõu punktiga 40 nähakse ette nõue, et Kaitseministeeriumi valitsemisalas õhusõiduki

jätkuva lennukõlblikkuse tagamiseks kasutatav organisatsioon ja selle tegevus peavad vastama

kehtestatud nõuetele. Sarnaselt varasemale eelnõu punktile on vastavad nõuded kas EMAR

CAMO ja EMAR M-i või EASA osa CAMO ja EASA osa M või mitte-EASA sätestatud

nõuded.

Punktiga 41 asendatakse § 22 lõikes 1 mehitamata õhusõiduki hooldamisel järgitav

tootjaorganisatsiooni koostatud lennukäsiraamatu nõue tootja koostatud dokumentatsiooniga.

Erinevus tuleneb asjaolust, et igal mehitamata õhusõidukil ei pruugi olla lennukäsiraamatut

selle tavapärases mõistes, vaid mingil muul kujul dokumentatsioon, kuidas mingit mehitamata

õhusõidukit hooldama peaks.

Eelnõu punktiga 42 lisatakse nõue eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud või pardavaatega

mehitamata õhusõidukite hooldamiseks. Kuna nimetatud mehitamata õhusõidukitel ei ole

tootjaorganisatsiooni koostatud dokumentatsiooni, hooldatakse neid õhusõiduki kasutusjuhendi

järgi, mille peab koostama eelnõuga lisatava § 13 lõike 3 punkti 3 kohaselt. Samuti täiendatakse

sama paragrahvi uue lõikega, millega sätestatakse nõue, et mehitamata õhusõidukil peab olema

hoolduspäevik. Hoolduspäevikusse märgitakse kõik hooldustegevused ja õhusõiduki

lennutunnid, kui tootjaorganisatsioon nii sätestab või kui tootjaorganisatsioon on õhusõidukile

määranud hooldusintervallid või kui selline nõue on sätestatud esmasel tüübipõhisel

sertifikaadil. Viimane variant tuleneb asjaolust, et kõikidele mehitamata õhusõidukitele pole

tootjaorganisatsioon sellist nõuet sätestanud, kuid praktikas on see vajadus siiski tekkinud.

Sellisel juhul lisab KLJT nimetatud nõude esmasele tüübipõhisele sertifikaadile.

Eelnõu punktiga 43 sõnastatakse ümber § 22 lõiked 3 ja 4. Muudatused tulenevad juba eespool

mainitud mehitamata õhusõidukite käitamise kategoriseerimise muudatustest. Samuti

asendatakse sõnad „väljaspool Kaitseväge“ sõnadega „väljaspool Kaitseministeeriumi

valitsemisala“, laiendades kehtivust kaitselennundusest väljapoole.

Punktiga 44 tehtav sõnastuse muudatus tuleneb kategoriseerimise muutmisest. I kategooria

mehitamata õhusõiduk asendatakse MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1, mille

õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi, käitatava mehitamata õhusõidukiga, mille puhul

pole vaja koostada lennuplaani.

Eelnõu punktiga 45 muudetakse § 27 lõiget 2 ning sõnad „I ja II kategooria mehitamata

õhusõiduk“ asendatakse lauseosaga „MIL erikategoorias E1, mille õhkutõusmise mass on üle

viie kilogrammi, ja MIL erikategoorias E2 käitatava mehitamata õhusõidukiga“. See tuleneb nii

kategooriate muutmisest kui ka vajadusest kohandada sisulisi nõudeid. Operatsioonilist

lennuplaani ei ole vaja koostada MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1, mille

õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi, käitatava mehitamata õhusõiduki puhul. Iga

struktuuriüksus kehtestab enda operatsioonilise lennuplaani koostamise nõuded, lähtudes

kaitselennundusmäärustiku paragrahvis 26 sätestatud nõuetest ja võttes arvesse oma

struktuuriüksuse ülesannete eripära.

Punktiga 46 sõnastatakse ümber paragrahvi 27 lõige 3, mis varem andis õiguse I kategooria

mehitamata õhusõiduki puhul, mille õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi,

operatsioonilist lennuplaani mitte koostada, kui lend kestab alla 20 minuti. Muudatusega

kaotatakse 20 minuti piirang ning antakse vastav õigus lisaks MIL avatud kategoorias

käitatavale mehitamata õhusõidukile ka MIL erikategoorias E1 käitatavale mehitamata

õhusõidukile, kui selle õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi.

Punktiga 47 täiendatakse määrustikku §-ga 271. Paragrahvis sätestatakse lennutegevuse

riskianalüüsi koostamise nõue enne igat MIL erikategooria E2 või MIL sertifitseeritud

kategooria mehitamata õhusõiduki käitamist. Riskihindamist tehakse vastavalt KLJT

kehtestatud eeskirjale. Riskianalüüsi koostamise eesmärk on hinnata maapealseid ja õhuruumi

riske enne lennutegevuse alustamist. Suure riski korral on vaja rakendada maandavaid

meetmeid või lennutegevus ära jätta. Paralleeli võib tuua tsiviillennunduse mehitamata

õhusõidukite käitamisega erikategoorias, kus üks käitamisõiguse saamise aluseid on

käitamisluba. Käitamisluba saab taotleda PDRA (Pre-Defined Risk Assessment) või SORA

(Specific Operations Risk Assessment) alusel. Eelnõuga kehtestatav riskianalüüs on sisuliselt

võrdne PDRA või SORA-ga.

Eelnõu punktiga 48 lisatakse § 361 õhuruumi korraldamise kohta, et luua selgus

kaitselennunduse valdkonnas tegutsevatele inimestele, vältimaks lennuohutust ohustavaid

juhtumeid. Esimese lõikega kehtestatakse, et riigikaitseliste eesmärkide jaoks eraldatud

õhuruumi kasutamiseks peab olema eeskiri, kirjeldamaks protseduure õhuruumi alade

kehtestamiseks, broneerimiseks ja aktiivsete alade kasutamiseks. Teise lõikega kehtestatakse

eelnevas lõikes toodud eeskirja koostamise kohustus. Niisugune eeskiri on tegelikult juba

olemas ja kasutusel, kuid varem ei ole sellele kaitselennundusmäärustikus viidatud.

Punktiga 49 täpsustatakse taas kord, et lisaks Kaitseväe õhusõidukitele kuuluvad

kaitselennunduse alla teised Kaitseministeeriumi valitsemisalas käitatavad õhusõidukid,

näiteks Kaitseliidu mehitamata õhusõidukid.

Punktiga 51 täiendatakse paragrahvi 41, mis keskendub õhusõidukist esemete ja ainete

viskamise, puistamise või piserdamise nõuetele. Varem oli selline tegevus lubatud õhusõiduki

käitamise ohutuse tagamiseks, sõjaväeliseks väljaõppeks või päästetöödeks. Muudatusega

nähakse ette, et Kaitseliidu muu väljaõppe käigus, mis ei liigitu sõjaväeliseks väljaõppeks, on

Kaitseliidu vajadusest tulenevalt lubatud esemete (nt tennisepallide) viskamine mehitamata

õhusõidukitest.

Eelnõu punktiga 52 sõnastatakse ümber § 47 lõige 1. Varem sätestatud nõuded õhusõidukite

tulede kasutamisele ei olnud praktikas kasutamiseks piisavalt täpsed. Muudatusega

sätestatakse, et tuled peavad olema sisse lülitatud, sõltumata sellest, kas tegemist on öö või

päevaga, välja arvatud juhul, kui seda nõuab lennuülesanne.

Eelnõu punktiga 53 sõnastatakse ümber § 48 lõike 1 punktid 1 ja 2. Punkti 1 muudetakse

eesmärgiga võimaldada kaitselennunduse lendudel käitada VFR-lendu öösel ka ilma

lennuplaanita, kuid vaid juhul, kui see on tarvilik lennuülesande täitmiseks. Punkt 2

sõnastatakse ümber, et selle sisu oleks arusaadavam, kuid mõte jääb samaks nagu seni kehtinud

punktis.

Eelnõu punktiga 54 tehakse parandus, asendades „Lennuameti“ „Transpordiametiga“, mis

täidab Lennuameti varasemaid ülesandeid.

Punktiga 55 täiendatakse madallennureeglite paragrahvi uue lõikega 5. Eesmärk on sätestada

üksustele, kes teevad madallendu, kohustus koostada madallennuprotseduurid ja riskianalüüs.

Eesmärk on tagada lennuohutus. Vajaduse korral esitatakse koostatud materjal

lennundustegevust korraldavale Kaitseväe struktuuriüksusele.

Punktiga 56 lisatakse § 53 nõue aktiveerida transponder, kui õhusõiduk on sellega varustatud.

Transponder aitab tagada lennuohutust ja eristatavust teistest õhusõidukitest nii lennujuhtidele

kui ka spetsiaalsetele süsteemidele. Erandiks on olukord, kui lennuülesanne sätestab teisiti – sel

juhul transpondrit aktiveerima ei pea. Sel juhul tagatakse lennuohutus ja eristatavus teistest

õhusõidukitest muude meetmetega.

Eelnõu punktiga 57 muudetakse paragrahvi 67 lõike 1 sõnastust tulenevalt sellest, et varem

kehtinud sisu tuleneb lennundusseadusest. Selle asemel, et korrata lennundusseadust,

muudetakse lõige viiteks lennundusseaduse §-le 4635, kuna selle lõike kehtetuks tunnistamine

kaitselennundusmäärustikus raskendaks paragrahvi ja peatüki loetavust ning arusaadavust.

Punktiga 58 muudetakse paragrahvi 69 lõike 2 sõnastust, sest lennundusseaduse muudatusega

luuakse uus volitusnorm uuele määrusele, millega kehtestatakse kaitselennunduse lennuvälja ja

kopteriväljaku lähiümbruse mõõtmed, kõrguspiirangute miinimum- ja maksimummõõtmed

ning lähiümbruse mõõtmete ja kõrguspiirangute miinimumnõuded.

Punktiga 59 lisatakse paragrahvi 70 lõikele 4 täpsustuseks, et sätestatud nõuetest tuleb

eelistada rangemat. Planeerimise üldpõhimõte on, et üldjuhul võetakse kasutusele kõige rangem

nõue. Kui see ei ole mingil põhjusel võimalik, võetakse arvesse õhusõiduki tüübid, mida

kavatsetakse sellel lennuväljal teenindama hakata, ja kohandatakse nõuded selle järgi.

Eelnõu punktiga 60 muudetakse § 75 pealkirja sõnastust. Lennuvälja ja kopteriväljaku

käsiraamatu koostamise kohustus tuleneb uuenenud lennundusseadusest, mistõttu muudetakse

nimetatud paragrahvi pealkirja üldisemaks, et kirjeldada käsiraamatu aspekte.

Eelnõu punktiga 61 täiendatakse lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamatu paragrahvi

lõikega 4, millega kehtestatakse nõuded, millele käsiraamat peab vastama. Käsiraamatu sisu ja

ülesehitus peavad vastama Kaitseväe juhataja või tema volitatud pädeva struktuuriüksuse ülema

kinnitatud militaarlennuvälja käsiraamatu nõuetele. Sellega tagatakse, et nõuded on ühtsed ja

piisavalt üksikasjalikud.

Punktiga 62 muudetakse § 81 lõigete 2–5 sõnastust. Muudatus tuleneb suuresti eespool toodud

kategooriate muutmisest. Eemaldatakse ka nõue, et MIL avatud kategoorias MÕS-i käitamiseks

peab olema läbitud vähemalt ühepäevane koolitus, sest selline ajapiirang ei anna midagi juurde.

Samuti lisatakse erikategooriates ja sertifitseeritud kategoorias mehitamata õhusõiduki

käitamiseks nõue, et läbitud peab olema asjakohane üksusepõhine koolitus (ainult erikategooria

puhul) või tüübipädevuse koolitus. See tähendab, et kvalifikatsioonitaseme koolituselt saadakse

teooriateadmised ja tüübipädevuse või üksusepõhise koolitusega lisatakse praktiline aspekt, et

lennuohutuse tagamise võimekus oleks maksimaalne.

Punktiga 63 muudetakse paragrahvi 89 lõiget 1, millega jäetakse ära viide STANAG-ile 4670,

sest see tuleneb juba paragrahvist 81. Muu osas tuleneb muudatus kategooriate muudatusest,

asendades I kategooria MIL avatud kategoorias käitamisega.

Punktiga 64 kehtestatakse, et mehitatud õhusõiduki muudele meeskonnaliikmetele

kohaldatakse lennundusseadusest tulenevaid vastava ametikoha nõudeid. Nii on tagatud ka

tsiviillennundusega ühtne suhtumine samadesse aspektidesse.

Eelnõu punktiga 65 sõnastatakse ümber sama paragrahvi lõige 3 tulenevalt mehitamata

õhusõidukite käitamise kategooriate muudatusest. Paragrahvi 90 lõige 31 muudetakse seoses

sama paragrahvi lõikes 2 tehtava muudatusega. Loetelust eemaldatakse „80“ ehk viide

mehitatud õhusõiduki muudele meeskonnaliikmetele, sest nende kohta hakkavad kehtima

lennundusseaduses ette nähtud tervisenõuded. Samuti eemaldatakse lõikest üleliigne viide II ja

III kategooria MÕS-i meeskonnaliikmetele, sest kehtivad kategooriad muutuvad ning see nõue

ei ole praktiliselt enam vajalik.

3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga ei võeta üle Euroopa Liidu õigust, kuid mitme tegevuse puhul, põhiliselt

lennukõlblikkuse valdkonnas, nähakse ette EL-i õiguses kehtestatud samaväärsete standardite

jälgimine. Samuti nähakse ette Euroopa Kaitseorganisatsiooni koostatud teatavate juhendite

(EMAR) ja Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) regulatsioonide rakendamist Kaitseväes.

Eelnõus on lisaks viidatud järgmistele EL-i õigusaktidele:

• Euroopa Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 2019/945 mehitamata õhusõidukite

süsteemide ja mehitamata õhusõidukite süsteemide kolmandate riikide käitajate kohta;

• Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2018. aasta määrus (EL) 2018/1139, mis

käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühisnorme ja millega luuakse Euroopa Liidu

Lennundusohutusamet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrusi (EÜ) nr 2111/2005, (EÜ) nr 1008/2008, (EL) nr 996/2010, (EL) nr 376/2014 ja

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2014/30/EL ning 2014/53/EL ning

tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 552/2004 ja

(EÜ) nr 216/2008 ning nõukogu määrus (EMÜ) nr 3922/91;

• Euroopa Komisjoni 3. augusti 2012. aasta määrus (EL) nr 748/2012, millega nähakse

ette õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade, seadmete, juhtimis- ja

jälgimisseadmete ning juhtimis- ja jälgimisseadmete komponentide lennukõlblikkuse ja

keskkonnaohutuse sertifitseerimise või deklareerimise ning projekteerimis- ja

tootjaorganisatsioonide pädevusnõuetega seotud rakenduseeskirjad (I lisa, EASA

osa 21);

• Euroopa Komisjoni 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1321/2014 õhusõidukite

ja lennundustoodete ning nende osade ja seadmete jätkuva lennukõlblikkuse ning

sellega tegelevate organisatsioonide ja isikute sertifitseerimise kohta (I lisa, EASA

osa M);

• Euroopa Komisjoni 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1321/2014 õhusõidukite

ja lennundustoodete ning nende osade ja seadmete jätkuva lennukõlblikkuse ning

sellega tegelevate organisatsioonide ja isikute sertifitseerimise kohta (II lisa, EASA

osa 145);

• Euroopa Komisjoni 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1321/2014 õhusõidukite

ja lennundustoodete ning nende osade ja seadmete jätkuva lennukõlblikkuse ning

sellega tegelevate organisatsioonide ja isikute sertifitseerimise kohta (Vc lisa, EASA

osa CAMO).

Eelnõus on viidatud järgmistele Euroopa Kaitseagentuuri juhenditele:

• Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokument „Sõjalise otstarbega õhusõiduki, sellega

seotud toodete, osade ja seadmete ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide

sertifitseerimine“ (EMAR 21);

• Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokument „Jätkuva lennukõlblikkuse

nõuded“ (EMAR M);

• Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokument „Hooldusorganisatsioonide

nõuded“ (EMAR 145);

• Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokument „Jätkuvat lennukõlblikkust tagava

organisatsiooni nõuded“ (EMAR CAMO).

Lisaks on viidatud järgmistele NATO standarditele:

• NATO standard „Kerge mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse nõuded –

AEP-83“ (STANAG 4703);

• NATO standard „Mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse nõuded –

AEP-4671“ (STANAG 4671);

• NATO standard „Pöördmootoriga mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse

nõuded – AEP-80“ (STANAG 4702);

• NATO standard „Juhised mehitamata õhusõidukite operaatorite väljaõppeks –

ATP-3.3.8.1“ (STANAG 4670).

4. Määruse mõjud

Eelnõuga kehtestatava määruse rakendamine tagab ühtse ja lihtsama arusaadavuse ning

rakendatavuse mehitamata õhusõidukite käitamisel loodavates kategooriates. Sellega seoses

muudetakse kaitselennunduses õhusõidukite registrisse kandmise nõudeid seoses väiksema

õhkutõusmise massiga MÕS-ide käitajapõhise registreerimise kehtestamisega. Tagatakse ka

ühtlane tase eraviisiliselt ehitatud ehk ise tehtud, modifitseeritud ja pardavaatega (FPV)

MÕS-ide käitamisel, pannes paika kindla raamistiku, mis tingimustel loetletud MÕS-e käitada

lubatakse. Samuti kehtestatakse laiemad ja paremini rakendatavad lennukõlblikkuse nõuded,

tagades suurema ühtsuse tsiviillennunduse ning Euroopa-sisese lennundusega ja arvestades

lennuohutust.

Määruse rakendamisel puudub sotsiaalne mõju, sealhulgas demograafiline mõju. Samuti

puudub otsene mõju majandusele, elu- ja looduskeskkonnale ning regionaalarengule. Puudub

ka mõju kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste korraldusele, välja arvatud Kaitseministeeriumi

valitsemisala sisesele korraldusele.

Kõige suuremat mõju avaldavad eelnõus kavandatud muudatused Kaitseministeeriumi

valitsemisala neile üksustele, kes käitavad mehitamata õhusõidukeid. Muudatustega

lihtsustatakse väiksema õhkutõusu massiga MÕS-ide käitamist, sealhulgas nende hooldamist,

registrisse kandmist ja muid toiminguid, vähendades sisemist töökoormust ning ebavajalikku

bürokraatiat.

Samuti on positiivne mõju mehitatud kaitselennundusele, laiendades lennutehnilisest vaatest

võimalusi, mille alusel töötada. Võrreldes varem kehtinud nõuetega, mis olid samaväärsed, kuid

tulenesid teistest organisatsioonidest ning mille kohta kehtisid teised sertifikaadid, on

kavandatavate muudatustega võimalik rakendada ressurssi otstarbekamalt, kasutades näiteks

teatud hoolduse läbiviimiseks lähemalasuvaid Euroopa-siseseid organisatsioone.

Üldiselt on eelnõuga seotud määruse rakendamisel positiivne mõju riigi julgeolekule ja

välissuhetele, sest muudatuste peamine eesmärk on ajakohastada ja ühtlustada mehitamata

kaitselennunduse reeglistikku. Selle kaudu tagatakse, et lennuohutus on nõuetekohaselt tagatud

ning regulatsioon on praktilise kasutuse seisukohalt ajakohane.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise

eeldatavad tulud

Määruse rakendamise järel on tarvis Kaitseväel ja Kaitseliidul üle vaadata kehtivad juhendid,

käsiraamatud ning muud dokumendid, mis on seotud kaitselennundusega. Eriti puudutab

tegevus mehitamata õhusõidukite käitamisega seotud standardtegevusjuhendeid ning

lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamatuga seotud dokumente.

Määruse rakendamine ei too endaga otseselt kaasa eeldatavaid kulusid ega tulusid.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras.

7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Kliimaministeeriumile ja Rahandusministeeriumile ning

arvamuse andmiseks Kaitseväele, Kaitseliidule, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele ja

Välisluureametile.

EELNÕU

08.04.2026

KAITSEMINISTER

MÄÄRUS

Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20 „Kaitselennundusmäärustik“

muutmine

Määrus kehtestatakse lennundusseaduse § 72 lõike 3, § 4636 lõike 3 ja § 4637 lõike 3 alusel.

Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruses nr 20 „Kaitselennundusmäärustik“ tehakse

järgmised muudatused:

1) preambulit täiendatakse pärast tekstiosa „§ 72 lõike 3“ tekstiosaga „, § 4636 lõike 3 ja § 4637

lõike 3“;

2) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „isikutele“ tekstiosaga „ kaitselennunduse

organisatsioonidele,“;

3) paragrahvi 2 punkt 3, § 3 lõiked 2–5, § 4 lõige 1, § 5 lõige 1, § 6 lõige 1, §-d 10, 15 ja 16,

§ 17 lõige 5, § 18, § 20 lõike 1 punktid 1 ja 4, § 22 lõiked 2 ja 5, § 38 lõiked 1 ja 3, § 40 lõige 1,

§ 44 lõige 2, § 47 lõige 2, § 471 lõiked 3 ja 4, § 48 lõige 2, § 58 lõige 2, § 61, § 68 lõige 1, § 75

lõiked 1 ja 3 ning § 90 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

4) määrust täiendatakse §-ga 31 järgmises sõnastuses:

„31. Mehitamata õhusõiduki käitamise kategooriad

(1) Mehitamata õhusõiduki käitamine jaguneb järgmistesse kategooriatesse:

1) MIL avatud kategooria;

2) MIL erikategooria E1;

3) MIL erikategooria E2;

4) MIL sertifitseeritud kategooria.

(2) Mehitamata õhusõiduki käitamine liigitatakse MIL avatud kategooriasse, kui täidetud on

kõik järgmised tingimused:

1) mehitamata õhusõiduki maksimaalne õhkutõusmise mass on kuni 25 kilogrammi;

2) sellega lennatakse kuni 400 jala ehk 120 meetri kõrguseni maa- või veekogupinnast või kuni

164 jala ehk 50 meetri kõrguseni fikseeritud takistusest;

3) sellega lennatakse nii, et õhusõiduk on pidevalt kaugpiloodile silmaga nähtav, sealjuures

võib kaugpiloot kasutada abilist silmside säilitamiseks õhusõidukiga;

4) sellel on madal käitamise riskitase.

(3) Mehitamata õhusõiduki käitamine liigitatakse MIL erikategooriasse E1, kui täidetud on kõik

järgmised tingimused:

1) mehitamata õhusõiduki maksimaalne õhkutõusmise mass on kuni 25 kilogrammi;

2) sellega lennatakse nii, et õhusõiduk ei ole kaugpiloodile silmaga nähtav;

3) sellel on keskmine käitamise riskitase;

4) seda käitatakse vastavalt Kaitseväe juhataja või tema volitatud pädeva struktuuriüksuse

ülema kinnitatud standardtegevusjuhendile.

(4) Mehitamata õhusõiduki käitamine liigitatakse MIL erikategooriasse E2, kui täidetud on kõik

järgmised tingimused:

1) selle maksimaalne õhkutõusmise mass on alates 25 kilogrammist kuni 150 kilogrammini;

2) seda käitatakse nii, et õhusõiduk ei ole kaugpiloodile silmaga nähtav;

3) sellel on kõrge käitamise riskitase;

4) sellel on kehtiv lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat;

5) sellel on standardtegevusjuhend vastavalt käitamisvajadustele ja riskitasemele.

(5) Mehitamata õhusõiduki käitamine liigitatakse MIL sertifitseeritud kategooriasse, kui

täidetud on kõik järgmised tingimused:

1) selle maksimaalne õhkutõusmise mass on alates 150 kilogrammist;

2) sellel on kõrge käitamise riskitase;

3) sellel on kehtiv lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat.“;

5) paragrahvi 4 pealkirjas asendatakse sõna „kohustus“ sõnaga „kord“;

6) paragrahvi 4 täiendatakse lõigetega 3–5 järgmises sõnastuses:

„(3) Mehitamata õhusõidukid, mida käitatakse MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias

E1, kantakse kaitselennunduse õhusõidukite registrisse käitajapõhiselt.

(4) Mehitamata õhusõidukid, mida käitatakse MIL erikategoorias E2 ja MIL sertifitseeritud

kategoorias, kantakse kaitselennunduse õhusõidukite registrisse õhusõidukipõhiselt.

(5) Õppuste ajal ajutiselt kasutatav mehitamata õhusõiduk kantakse õppuste ajutisse registrisse

koos teabega kaugpiloodi pädevuse kohta.“;

7) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse enne sõnu „Mehitamata õhusõidukile“ sõnadega „MIL

erikategoorias E2 ja MIL sertifitseeritud kategoorias käitatavale“;

8) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) MIL avatud kategooria ja MIL erikategooria E1 käitatavale mehitamata õhusõidukile

kantakse lisaks § 5 lõikes 2 või 3 nimetatud sümbolile kaitselennunduse õhusõidukite registrist

antud käitajanumber, telefoninumber ning vajaduse korral muud kontaktandmed või andmed,

mille järgi on võimalik tuvastada mehitamata õhusõiduki kuuluvust ja võtta ühendust

mehitamata õhusõiduki omanikuga.“;

9) paragrahvi 6 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Mehitamata õhusõidukile võib jätta lõigetes 2 ja 21 nimetatud sümboli,

registreerimisnumbri, käitajanumbri või kontaktandmed kandmata, kui see mõjutab oluliselt

õhusõiduki lennuomadusi.“;

10) paragrahvi 6 lõikest 4 jäetakse välja lauseosa „väljaspool Eestit või Eesti riigipiiri vahetus

läheduses lennates“;

11) paragrahvi 7 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kasutusele võetav mehitatud õhusõiduk peab vastama Euroopa Kaitseagentuuri

kehtestatud dokumendis „Sõjalise otstarbega õhusõiduki, sellega seotud toodete, osade ja

seadmete ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimine“ (EMAR 21)

sätestatud nõuetele või dokumendi „Õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade ja seadmete

lennukõlblikkuse ja keskkonnaohutuse sertifitseerimise ning projekteerimis- ja

tootjaorganisatsioonide sertifitseerimine“ (EASA osa 21) või mitte-EASA või sellega

samaväärse õhusõiduki jaoks koostatud standardi või muu sarnase dokumendi nõuetele.“;

12) paragrahvi 7 lõike 2 esimeses lauses asendatakse sõna „Ajutiselt“ sõnaga „Tähtajaliselt“ ja

jäetakse välja teine lause;

13) paragrahvi 8 lõiget 2 täiendatakse punktidega 3–5 järgmises sõnastuses:

„3) EASA osa 21 punkti 21.A.163 alapunkti b kohaselt;

4) EASA osa 21 punkti 21.A.130 kohaselt koos sama punkti alapunktis d sätestatud kinnitusega;

5) mitte-EASA õhusõiduki jaoks koostatud standardi või sellega samaväärse dokumendi

kohaselt.“;

14) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „(EMAR M)“ tekstiosaga „või „Jätkuva

lennukõlblikkuse nõuded“ (EASA osa M) või nendega samaväärse õhusõiduki jaoks koostatud

standardi“;

15) paragrahvi 9 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Lõikes 1 nimetatud komisjonis on vähemalt kaks liiget.“;

16) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Komisjoni töökorra kehtestab Kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksuse ülem.“;

17) paragrahvi 11 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „EMAR M-is“ tekstiosaga „, EASA

osa M või mitte-EASA või muus samaväärses standardis või dokumendis“;

18) paragrahvi 11 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „järelevalvet tegev üksus“ tekstiosaga

„või vastavat pädevust omav jätkuvat lennukõlblikkust tagav organisatsioon“;

19) paragrahvi 11 lõike 3 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt:

„6) kõik õhusõidukil tehtud muudatus- ja remonditööd on vastavuses EMAR M-is või EASA

osa M punktis M.A.304 sätestatud nõuetega või mitte-EASA või muude samaväärsete

nõuetega;“;

20) paragrahvi 11 lõike 3 punkt 8 sõnastatakse järgmiselt:

„8) kõikide hooldustööde kohta on väljastatud Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokumendi

„Hooldusorganisatsioonide nõuded“ (EMAR 145) või EASA osa 145 nõuete kohane

hooldustõend või mitte-EASA või samaväärsetele nõuetele vastav hooldustõend;“;

21) paragrahvi 12 lõiget 1 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses:

„9) õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat.“;

22) paragrahvi 13 tekst loetakse lõikeks 1 ja selle lõike punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) selle kasutamisel on tagatud ohutus kaugpiloodile, lennundustehnilisele töötajale ning

vastavalt kasutuseesmärgile kolmandatele isikutele ja nende varale;“;

23) paragrahvi 13 täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses:

„(2) Käitaja koostab § 31 lõike 4 punktis 5 nimetatud standardtegevusjuhendi ja kooskõlastab

selle kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksusega.

(3) Eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud ja pardavaatega mehitamata õhusõiduki käitamisele

kehtivad järgmised nõuded:

1) paragrahvi 31 lõigetes 3 ja 4 sätestatud MIL erikategooria E1 või E2 nõuded, välja arvatud §

31 lõike 4 punkt 4;

2) seda käitatakse Kaitseväe või Kaitseliidu harjutusväljal;

3) sellel on õhusõiduki kasutusjuhend;

4) maksimaalse õhkutõusmise massiga alates 5 kilogrammist kuni 25 kilogrammini

eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud või pardavaatega mehitamata õhusõidukitel on tehtud

riskianalüüs;

5) maksimaalse õhkutõusmise massiga üle 25 kilogrammi eraviisiliselt ehitatud,

modifitseeritud või pardavaatega mehitamata õhusõidukid peavad vastama NATO standardi

„Kerge mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse nõuded – AEP-83“

(STANAG 4703) (edaspidi STANAG 4703) nõuetele või miinimumnõuetele, kui mehitamata

õhusõiduk on vertikaalselt õhku tõusev.“;

24) paragrahvi 14 pealkiri ja § 14 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 14. Nõuded kasutusele võetavale MIL avatud kategoorias käitatavale mehitamata

õhusõidukile

(1) Kasutusele võetav MIL avatud kategoorias käitatav mehitamata õhusõiduk peab vastama

vähemalt ühes järgmises dokumendis kehtestatud või nendega samaväärsetele nõuetele või

standarditele:

1) komisjoni määrus 2019/945;

2) STANAG 4703 selle parameetrite ulatuses.

(2) Kui MIL avatud kategoorias käitatav mehitamata õhusõiduk on vertikaalselt õhku tõusev,

peab see vastama miinimumnõuetele.

(3) Miinimumnõuded avatud kategooria mehitamata õhusõidukile, mis on vertikaalselt õhku

tõusev ja millega lennatakse muu hulgas väljaspool eraldatud õhuruumi ning milles on arvesse

võetud vähemalt STANAG-is 4703 sätestatud nõuded, kehtestab kaitselennunduse üle

järelevalvet tegev üksus.“;

25) määrust täiendatakse §-ga 151 järgmises sõnastuses:

„§ 151. Nõuded kasutusele võetavale MIL erikategooriates E1 ja E2 käitatavale

mehitamata õhusõidukile

(1) Kasutusele võetav MIL erikategoorias E1 käitatav mehitamata õhusõiduk peab vastama

vähemalt ühes järgmises dokumendis kehtestatud või nendega samaväärsetele nõuetele või

standarditele:

1) komisjoni määrus 2019/945;

2) STANAG 4703.

(2) Kasutusele võetav MIL erikategoorias E2 käitatav mehitamata õhusõiduk peab vastama

vähemalt STANAG 4703 kehtestatud nõuetele või standarditele või sellega samaväärsetele

nõuetele.

(3) Kui MIL erikategoorias E1 või E2 käitatav mehitamata õhusõiduk on vertikaalselt õhku

tõusev, peab see vastama miinimumnõuetele.

(4) Miinimumnõuded MIL erikategooriates E1 ja E2 käitatavale mehitamata õhusõidukile, mis

on vertikaalselt õhku tõusev ja millega lennatakse muu hulgas väljaspool eraldatud õhuruumi

ning milles on arvesse võetud vähemalt STANAG-is 4703 sätestatud nõuded, kehtestab

kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus.“;

26) määrust täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses:

„§ 161. Nõuded kasutusele võetavale MIL sertifitseeritud kategoorias käitatavale

mehitamata õhusõidukile

Kasutusele võetav MIL sertifitseeritud kategoorias käitatav mehitamata õhusõiduk peab

vastama vähemalt ühes järgmises dokumendis kehtestatud või nendega samaväärsetele nõuetele

või standarditele:

1) NATO standard „Mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse nõuded – AEP-4671“

(STANAG 4671);

2) NATO standard „Pöördmootoriga mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse

nõuded – AEP-80“ (STANAG 4702).“;

27) paragrahvi 17 lõikest 1 jäetakse välja teine lause;

28) paragrahvi 17 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „I kategooria“ tekstiosaga „MIL avatud

kategoorias käitatava“;

29) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) MIL erikategoorias E1 käitatavatel mehitamata õhusõidukitel tuvastatakse tüübipõhine

esmane lennukõlblikkus.“;

30) paragrahvi 17 lõiked 3 ja 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) MIL erikategoorias E2 käitatava mehitamata õhusõiduki puhul, mis on lennuk-tüüpi, tuleb

tuvastada esmane lennukõlblikkus, mis peab vastama § 15 lõikes 2 sätestatud nõudele või

standardile.

(4) MIL erikategoorias E2 käitatava mehitamata õhusõiduki puhul, mis on vertikaalselt õhku

tõusev, tuleb tuvastada esmane lennukõlblikkus standardtegevusjuhendis sätestatud nõuete

kohaselt. Standardtegevusjuhendi koostamisel tuleb lähtuda § 15 lõikes 2 sätestatud nõudest

või standardist.“;

31) paragrahvi 17 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt:

„(6) MIL sertifitseeritud kategoorias käitatava mehitamata õhusõiduki esmane lennukõlblikkus

tuvastatakse §-s 8 sätestatud mehitatud õhusõiduki esmase lennukõlblikkuse tuvastamise ja

§-s 161 sätestatud nõuete kohaselt.“;

32) paragrahvi 19 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „I kategooria“ tekstiosaga „MIL avatud

kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käitatava“;

33) paragrahvi 19 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „II kategooria“ tekstiosaga „MIL

erikategoorias E2 käitatava“;

34) paragrahvi 19 lõikes 4, § 39 lõikes 2, § 40 lõikes 3, §-s 51 ja § 95 lõike 2 punktis 3

asendatakse tekstiosa „III kategooria“ tekstiosaga „MIL sertifitseeritud kategoorias käitatava“;

35) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) õhusõiduki lennupäevik.“;

36) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Lisaks lõikes 1 nimetatud dokumentidele peab MIL erikategoorias E2 käitataval

mehitamata õhusõidukil olema mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaat ja

õhusõiduki registreerimise tunnistus.“;

37) paragrahvi 20 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Lisaks lõigetes 1 ja 11 loetletud dokumentidele peavad MIL sertifitseeritud kategoorias

käitatava mehitamata õhusõiduki kohta olema järgmised dokumendid ja teave:

1) raadiosagedusluba;

2) minimaalselt vajalike seadmete loetelu leht;

3) õhusõiduki ülekantud vigade loetelu leht.“;

38) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Õhusõidukite jätkuvat lennukõlblikkust tagav organisatsioon peab vastama EMAR

CAMO ja EMAR M-i nõuetele.“;

39) paragrahvi 21 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui Kaitseministeeriumi valitsemisalas kasutatakse õhusõiduki hooldamiseks väljaspool

Kaitseväge olevat hooldusorganisatsiooni, peab see organisatsioon ja selle tegevus vastama

EMAR M-i ja EMAR 145 sätestatud nõuetele või EASA osa M ja EASA osa 145 või mitte-

EASA sätestatud nõuetele või samaväärsetele nõuetele.“;

40) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui Kaitseministeeriumi valitsemisalas kasutatakse õhusõiduki jätkuva lennukõlblikkuse

tagamiseks väljaspool Kaitseväge olevat jätkuvat lennukõlblikkust tagavat organisatsiooni,

peab see organisatsioon ja selle tegevus vastama EMAR CAMO ja EMAR M-i sätestatud

nõuetele või EASA osa CAMO ja EASA osa M või mitte-EASA sätestatud nõuetele või

samaväärsetele nõuetele.“;

41) paragrahvi 22 lõikes 1 asendatakse sõna „lennukäsiraamatu“ sõnaga „dokumentatsiooni“;

42) paragrahvi 22 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud või pardavaatega mehitamata õhusõidukit

hooldatakse õhusõiduki kasutusjuhendi kohaselt.

(12) Mehitamata õhusõidukil peab olema hoolduspäevik, kuhu märgitakse kõik

hooldustegevused ja õhusõiduki lennutunnid, kui tootjaorganisatsioon seda sätestab või kui

tootjaorganisatsioon on õhusõidukile määranud hooldusintervallid või kui selline nõue on

sätestatud esmasel tüübipõhisel sertifikaadil.“;

43) paragrahvi 22 lõiked 3 ja 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) MIL erikategooriates E1 ja E2 käitatavat mehitamata õhusõidukit võib

Kaitseministeeriumi valitsemisalas hooldada isik, kes on läbinud asjakohase koolituse.

(4) Kui MIL erikategoorias E1, E2 või MIL sertifitseeritud kategoorias käitatavat mehitamata

õhusõidukit hooldatakse väljaspool Kaitseministeeriumi valitsemisala, peab see tootja- või

hooldusorganisatsioon vastama vähemalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 2018/1139 (mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühisnorme ja millega luuakse Euroopa

Liidu Lennundusohutusamet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi

(EÜ) nr 2111/2005, (EÜ) nr 1008/2008, (EL) nr 996/2010, (EL) nr 376/2014 ja Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiive 2014/30/EL ning 2014/53/EL ning tunnistatakse kehtetuks

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 552/2004 ja (EÜ) nr 216/2008 ning nõukogu

määrus (EMÜ) nr 3922/91) (ELT L 212, 22.08.2018, lk 1–122) IX lisa punktis 2.2 sätestatud

põhimõtetele.“;

44) paragrahvi 25 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „I kategooria“ tekstiosaga „MIL avatud

kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käitatava“;

45) paragrahvi 27 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „I ja II kategooria“ tekstiosaga „MIL

erikategoorias E1 käitatavat mehitamata õhusõidukit, mille õhkutõusmise mass on üle viie

kilogrammi, ja MIL erikategoorias E2 käitatavat“;

46) paragrahvi 27 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käitatava mehitamata õhusõiduki, mille

õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi, puhul operatsioonilist lennuplaani üldjuhul ei

koostata.“;

47) määrust täiendatakse §-ga 271 järgmises sõnastuses:

„§ 271. Riskianalüüsi koostamine

Enne igat MIL erikategoorias E1 või MIL erikategoorias E2 mehitamata õhusõiduki käitamist

tuleb läbi viia lennutegevuse riskihindamine vastavalt kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva

üksuse kehtestatud nõuetele.“;

48) määruse 4. peatükki täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses:

„§ 361. Õhuruumi korraldamine

(1) Riigikaitseliste eesmärkide jaoks eraldatud õhuruumi kasutamiseks peab olema eeskiri,

milles on kirjeldatud täpsemad protseduurid õhuruumi alade kehtestamiseks, broneerimiseks ja

aktiivsete alade kasutamiseks.

(2) Lõikes 1 nimetatud eeskirja koostab Kaitseväe põhimääruses sätestatud struktuuriüksus,

kelle ülesannete hulka kuulub lennundustegevuse korraldamine.“;

49) paragrahvi 37 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „Kaitseväe“ tekstiosaga „Kaitseministeeriumi

valitsemisala“;

50) paragrahvi 40 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „II kategooria“ tekstiosaga „MIL

erikategooriates E1 ja E2 käitatav“;

51) paragrahvi 41 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) Kaitseliidu muu väljaõpe.“;

52) paragrahv 47 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kõigil ruleerivatel ja lendavatel õhusõidukitel peavad olema sisse lülitatud

navigatsioonituled ning kokkupõrke hoiatustuled, välja arvatud juhul, kui seda nõuab

lennuülesanne.“;

53) paragrahvi 48 lõike 1 punktid 1 ja 2 sõnastatakse järgmiselt:

„1) esitada tuleb lennuplaan, kui lend suundub lennuväljast kaugemale, välja arvatud juhul, kui

lennuülesanne ei sätesta teisiti;

2) jälgida tuleb raadiosidet asjaomase üksusega kogu lennu ajal;“;

54) paragrahvi 49 lõike 2 punktis 3 asendatakse sõna „Lennuametiga“ sõnaga

„Transpordiametiga“;

55) paragrahvi 49 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Lendu teostaval üksusel peab olema koostatud madallennuprotseduurid ja riskianalüüs,

mis vajaduse korral esitatakse Kaitseväe struktuuriüksusele, kelle ülesanne on korraldada

lennundustegevust.“;

56) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Transpondriga varustatud õhusõidukil peab see olema aktiveeritud, välja arvatud juhul, kui

lennuülesanne ei sätesta teisiti.“;

57) paragrahvi 67 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesolevat peatükki kohaldatakse lennundusseaduse §-s 4635 sätestatu kohaselt.“;

58) paragrahvi 69 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kopteriväljaku rajamisel lähtutakse lennundusseaduse § 4638 alusel kehtestatud määruse

või asjakohaste NATO standardite nõuetest.“;

59) paragrahvi 70 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „nõuetest“ tekstiosaga „, eelistades rangemat

nõuet“;

60) paragrahvi 75 pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„§ 75. „Lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamat“;

61) paragrahvi 75 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käsiraamatu sisu ja ülesehitus peavad vastama Kaitseväe juhataja või tema volitatud

pädeva struktuuriüksuse ülema kinnitatud militaarlennuvälja käsiraamatu nõuetele.“;

62) paragrahvi 81 lõiked 2–5 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) MIL avatud kategoorias mehitamata õhusõiduki käitamiseks peab kaugpiloot olema

läbinud koolituse, milles on arvesse võetud STANAG 4670 sätestatud avatud kategooria

kvalifikatsioonitasemele sätestatud nõudeid.

(3) MIL erikategooriates E1 ja E2 mehitamata õhusõiduki käitamiseks peavad kaugpiloodi

teadmised ja oskused vastama STANAG 4670 erikategooria sätestatud

kvalifikatsioonitasemele. Lisaks peab olema läbitud asjakohane tüübipädevuse koolitus või

üksusepõhine koolitus.

(4) MIL sertifitseeritud kategoorias mehitamata õhusõiduki käitamiseks peab kaugpiloodil

olema lisaks lõikes 1 sätestatud nõudele ka §-s 78 sätestatud ametpiloodiluba või tema

teadmised ja oskused peavad vastama vähemalt STANAG 4670 sätestatud MIL sertifitseeritud

kategooria kvalifikatsioonitasemele. Lisaks peab olema läbitud asjakohane tüübipädevuse

koolitus.

(5) Kõrgema kvalifikatsioonitaseme puhul on lubatud käitada ka madalamat

kvalifikatsioonitaset nõudvat õhusõidukit.“;

63) paragrahvi 89 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) MIL avatud kategoorias mehitamata õhusõiduki käitamiseks ettenähtud koolitusel võib

nimetatud standardi kvalifikatsioonitaseme nõuetest välja jätta õppekava koostamisel need

nõuded, mida MIL avatud kategooria mehitamata õhusõiduki puhul kaugpiloot oma ülesannete

täitmiseks ei vaja, võttes arvesse § 3 lõikes 3 sätestatud tehnilisi piiranguid.“;

64) paragrahvi 90 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „79“ tekstiosaga „, 80“;

65) paragrahvi 90 lõiked 3 ja 31 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kaugpiloodi, kes käitab MIL sertifitseeritud kategoorias mehitamata õhusõidukit,

terviseseisundit hinnatakse lennundusseaduses lennujuhile kehtestatud tervisenõuete järgi. Kui

kaugpiloodil on ametpiloodiluba, hinnatakse tema tervist piloodile kehtestatud nõuete järgi.

(31) Paragrahvides 85–87 nimetatud isikute ja kaugpiloodi, kes käitab MIL erikategooria E2

mehitamata õhusõidukit, terviseseisundit tuleb hinnata igal aastal.“.

Kaitseministri määruse „Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20

„Kaitselennundusmäärustik“ muutmine“ eelnõu

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Kaitseministri määruse „Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20

„Kaitselennundusmäärustik“ muutmine“ eelnõu (edaspidi eelnõu) kehtestatakse

lennundusseaduse (edaspidi LennS) § 72 lõike 3, § 4636 lõike 3 ja § 4637 lõike 3 alusel.

Eelnõu eesmärk on ajakohastada kaitselennundusmäärustikku tulenevalt LennS-i muudatuste

jõustumisest ja tagada määruse kooskõla kehtiva seadusega. Selleks jäetakse määrusest välja

need sätted ja mõisted, mis on reguleeritud seaduse tasandil, ning täpsustatakse ja täiendatakse

volitusnormide alusel kehtestatavaid nõudeid. Muudatuste tegemisel on lähtutud põhimõttest

vältida regulatsiooni dubleerimist ja tagada õigusselgus.

Lisaks seadusest tulenevatele muudatustele on eelnõu koostamisel arvesse võetud

kaitselennundusmäärustiku senisel rakendamisel ilmnenud praktilisi kitsaskohti. Kehtiv

regulatsioon ei ole kõigis osades olnud piisavalt selge ega paindlik, mistõttu on tekkinud

vajadus täpsustada nõudeid ning muuta need paremini rakendatavaks. Eelnõuga kõrvaldatakse

tuvastatud ebaselgused ja ühtlustatakse eri sätete tõlgendamist.

Muudatuste tegemise oluline ajend on mehitamata õhusõidukite (edaspidi MÕS) valdkonna

kiire areng ja nende kasutusmahu märkimisväärne kasv kaitselennunduses. Senine regulatsioon

ei ole kõigis aspektides vastanud tegelikule kasutuspraktikale ega tehnoloogia arengule.

Seetõttu ajakohastatakse eelnõuga MÕS-ide käitamisega seotud nõudeid, sealhulgas

täpsustatakse käitamise kategooriaid, registreerimise põhimõtteid ning eriviisiliste (nt

eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud ja pardavaatega) õhusõidukite kasutamise tingimusi.

Samuti täpsustatakse lennukõlblikkuse nõudeid, et need oleksid paremini kooskõlas nii

tsiviillennunduse kui ka Euroopa-siseste tavadega. Muudatustega luuakse paindlikum ja selgem

raamistik lennutehniliste tegevuste korraldamiseks, võimaldades vajaduse korral kasutada ka

Euroopa-siseseid hooldus- ja teenusepakkujaid.

Kuna kaitselennundusmäärustikuga reguleeritakse Kaitseministeeriumi valitsemisala siseseid

tegevusi, ei avalda eelnõu olulist mõju halduskoormusele väljaspool nimetatud valitsemisala.

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kaitseministeeriumi ametnikud koostöös Kaitseväega ning

eelnõu on läbinud Kaitseministeeriumi õigusosakonna juriidilise kontrolli

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa

Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu punktiga 1 täiendatakse preambulit uute volitusnormidega. Seoses lennundusseaduse

muudatusega lisatakse seadusse kaks uut volitusnormi: § 4636 lõige 3, mis tuleneb

kaitselennunduse lennuvälja ja kopteriväljaku kasutamis- ja käitamistingimuste, ohutusnõuete

ja nende kontrollimise korra ning ajutise kaitselennunduse lennuvälja ja kopteriväljaku

ohutusnõuete kehtestamisele viitamisest, ning § 4637 lõige 3, mis tuleneb kaitselennunduse

lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamatu koostamise, sisu ja muutmise nõuetele viitamisest.

Senini on lähtutud tsiviillennundusele kehtestatud sätetest, kuid LennS-i muudatusega

kehtestatakse samaväärsed sätted ka eraldi kaitselennundusele.

Eelnõu punktiga 2 täiendatakse § 1 lõiget 1. Loetellu lisatakse kaitselennunduse

organisatsioonid, kellele laienevad määrusega kehtestatavad nõuded. Täiendamisvajadus

tuleneb sellest, et kaitselennunduse organisatsioonide nõudeid on täiendatud, näiteks Euroopa

Kaitseagentuuri dokumendis EMAR 21 on kehtestatud sõjalise otstarbega õhusõidukite

projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimise nõuded.

Eelnõu punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks järgmised kehtiva määruse sätted:

• paragrahvi 2 punkt 3, millega määratletakse kopteriplatsi mõiste, mis ei põhine

käesoleval määrustikul ja mille määratlemine ei ole vajalik;

• paragrahvi 3 lõiked 2–5, mis asendatakse põhimõttelt uue paragrahviga 31;

• paragrahvi 4 lõige 1 – kehtetuks tunnistatavas sättes kehtinud kohustus kanda

õhusõiduk selle käitamiseks kaitselennunduse õhusõidukite registrisse on juba

kirjas lennundusseaduses ega vaja määruses kordamist;

• paragrahvi 5 lõige 1 ja § 6 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks, sest kohustus, et

Kaitselennunduse õhusõidukite registris registreeritud kaitselennunduse

õhusõiduk peab olema märgistatud registreerimisnumbri ja riikkondsuse

tunnusega, tuleneb juba lennundusseaduse § 222 lõikest 1 ning seda ei pea

määruses kordama. Samuti tunnistatakse kehtetuks § 6 lõige 1, kuna see tuleneb

lennundusseadusest ja sama sätet korratakse ka paragrahvi järgnevas lõikes,

mistõttu ei ole see lõige vajalik;

• paragrahv 10, milles on sätestatud õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaadi või

piiratud lennukõlblikkuse sertifikaadi väljastamise kord, tunnistatakse

kehtetuks. Lubade ja sertifikaatide taotlemise ja andmise kord on kehtestatud

eraldi kaitseministri määrusega „Lubade ja sertifikaatide taotlemise ja andmise

ning teiste asutuste ja organisatsioonide välja antud lubade ja sertifikaatide

tunnustamise taotlemise ja otsustamise kord“, mistõttu pole selle kordamine

kaitselennundusmäärustikus vajalik ning võib jätta eksliku mulje, et sellega

lennukõlblikkuse sertifikaadi väljastamine piirdubki;

• paragrahv 15 asendatakse sisult uue §-ga 151;

• paragrahv 16 asendatakse sisult uue §-ga 161;

• paragrahvi 17 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks, sest esmase lennukõlblikkuse

kontrolli komisjoni moodustab kaitselennunduse järelevalve teenistuse

(edaspidi KLJT) ülem ja ka kaitselennunduse õhusõidukite registrit haldab

KLJT. Nimetatud lõikes toodud nõue pole sellisel kujul vajalik;

• paragrahv 18 tunnistatakse kehtetuks, sest lubade ja sertifikaatide taotlemise ja

andmise kord on kehtestatud eraldi kaitseministri määrusega ega vaja siin eraldi

väljatoomist;

• paragrahvi 20 lõike 1 punktid 1 ja 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna mehitamata

õhusõidukite registreerimise põhimõte muutub. Seega ei ole käitajapõhisel

registrisse kantud MÕS-il enam registreerimistunnistust ja selle olemasolu pole

ei vajalik ega ka võimalik. Samuti tunnistatakse kehtetuks sama lõike punkt 4,

sest pole kasulik ega vajalik lugeda üles kogu kaupa. Tegemist on kaugpiloodi

lisaülesandega, millel MÕS-i kontekstis puudub praktiline väärtus, kuna inimesi

ei veeta ja last on üldjuhul väheväärtuslik;

• paragrahvi 22 lõiked 2 ja 5 tunnistatakse kehtetuks, sest sama põhimõte on ette

nähtud eelnõuga lisatavas § 22 lõikes 12. Uues lõikes sätestatakse nõuded

üksnes osale mehitamata õhusõidukitele, erinevalt varasemast, kus

hoolduspäevik oli nõutav kõigil I ja II kategooria mehitamata õhusõidukitel.

Lõige 5 tunnistatakse kehtetuks, sest MIL sertifitseeritud kategoorias käitatava

mehitamata õhusõiduki hooldamine väljastpoolt Kaitseministeeriumi

valitsemisala ühtlustatakse MIL erikategooriates E1 ja E2 käitatava mehitamata

õhusõiduki hooldamisega;

• paragrahvi 38 lõiked 1 ja 3, milles on kirjeldatud aeronavigatsiooniteenuse

osutamise korda kaitselennunduses, tunnistatakse kehtetuks, kuna

lennundusseaduse §-dega 72 ja § 374 on samad nõuded kaetud ning seetõttu pole

neid tarvis kaitselennundusmäärustikus korrata;

• paragrahvi 40 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks, sest see tuleneb juba MIL avatud

kategoorias käitatava mehitamata õhusõiduki tingimustest, mis on kehtestatud

§ 31 lõikes 2;

• paragrahvi 44 lõikes 2 tunnistatakse kehtetuks mehitamata õhusõiduki

grupilennus osalemise nõue, mille kohaselt võib grupilennus osaleda ainult

spetsiaalselt selleks konstrueeritud mehitamata õhusõiduk. Muudatusega see

nõue kaotatakse, sest tegelikkuses pole see nõue vajalik ja osa MÕS-e suudab

teha grupilendu ka ümberehitamiseta. Lennuohutuse tagamise eest vastutab

mehitamata õhusõiduki kaugpiloot;

• paragrahvi 47 lõige 2, milles on sätestatud tulede sisse lülitamata jätmise korral

õhusõiduki kapteni kohustus teavitada sellest asjakohast Kaitseväe üksuse

ülemat, tunnistatakse kehtetuks. See nõue ei ole praktiliselt tarvilik ega ka

mõistlik, arvestades lennuülesannete võimalikku kriitilisust ja seda mõjutavaid

tegureid;

• paragrahvi 471 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks, sest nendes sätestatud

nõuded tekitavad pigem segadust. Lõikes 3 nimetatud riskianalüüs tehakse enne

lendu ja selle alusel töötatakse töörühmas välja vajalikud protseduurid.

Madallennu reeglite paragrahvi siinkohal mainimine tekitab praktilist segadust

ega ole otstarbekas. VFR-lendude käitamiseks tuleb lähtuda asjakohastest

kooskõlastatud lennuprotseduuridest;

• paragrahvi 48 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, sest kuigi tulevasi MIL

erikategooriates E1 ja E2 käitatavaid MÕS-e käitatakse ka öösel, järgitakse

ühtlasi meteoroloogilisi miinimumnõudeid, kuid need ei ole seotud viidatavate

öövaatlusseadmetega, mistõttu tekitab praegune sõnastus rakendamisel

ebaselgust;

• paragrahvi 58 lõige 2, milles on sätestatud, et kaup, mida veetakse mehitamata

õhusõidukiga, peab olema varustatud GPS-süsteemiga, tunnistatakse kehtetuks.

Arvestades mehitamata õhusõidukite ja nende käitamise kiiret arengut, ei ole

põhjendatud nõuda, et kogu MÕS-idega veetav kaup oleks varustatud

GPS-süsteemiga, sest esemeid transporditakse suuresti väljaõppe eesmärgil

ning nii suure hulga esemete GPS-süsteemidega varustamine ei oleks mõistlik

ega ka otstarbekas;

• paragrahv 61 tunnistatakse kehtetuks, kuna selle esimeses lõikes sätestatud

kohustus on ette nähtud lennundusseaduse §-s 4633 ega vaja kordamist. Teises

lõikes toodud nõuetele vastavus tuleneb samuti juba lennundusseadusest, sest

tsiviillennunduse lennuväljal või kopteriväljakul kehtivad sellel kehtestatud

lennundusjulgestusreeglid;

• paragrahvi 68 lõige 1, milles on kehtestatud Kaitseväe lennuvälja ja

kopteriväljaku kasutamise tingimused ärilise lennutranspordi käitamiseks,

tunnistatakse kehtetuks, sest see on lisatud lennundusseadusesse viimase

muudatusega (LennS § 4635 lõige 3);

• paragrahvi 75 lõiked 1 ja 3: lõige 1 tunnistatakse kehtetuks, kuna käsiraamatu

koostamise kohustus tuleneb lennundusseadusest; lõige 3 tunnistatakse

kehtetuks, sest tegemist on elementaarse tegevusega, mis tuleneb ka

käsiraamatu nõuetest ega vaja kordamist;

• paragrahvi 90 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks, sest selles sätestatud nõuded

kaitselennundusega tegeleva isiku terviseseisundile tulenevad juba samas lõikes

viidatud seadusest või muudest õigusaktidest ega vaja lisaviidet.

Punktiga 4 kehtestatakse §-s 31 uued mehitamata õhusõiduki käitamise kategooriad. Eelnevate

mehitamata õhusõiduki kategooriate I–III asemel hakkavad kehtima MIL avatud kategooria,

MIL erikategooriad E1 ja E2 ning MIL sertifitseeritud kategooria. Kategoriseerimise alused

tulenevad NATO standarditest ja muudatusega saame ühtlustada Eestis kehtivat korda NATO-

sisese korraga. Üleminek õhusõidukite kategooriatelt käitamise kategooriatele tuleneb sellest,

et ühte mehitamata õhusõidukit saab käitada mitmes kategoorias. Näiteks kui õhusõiduki

maksimaalne õhkutõusmise mass on 12 kilogrammi, saab teda käidelda nii MIL avatud

kategoorias, kui lennata kuni 120 meetri kõrgusel ja kaugpiloodile silmaga nähtavalt, kui ka

MIL erikategoorias E1, kui lennata kõrgemal või väljaspool kaugpiloodi otsenähtavust. MIL

erikategooriate E1 ja E2 eraldamise vajadus tuleneb peamiselt sellest, et MIL erikategoorias E1

käitatakse kergemaid mehitamata õhusõidukeid, millele ei ole mõistlik rakendada rangemaid

E2-kategooria lennukõlblikkuse nõudeid ega jätkuva lennukõlblikkuse kontrolli kohustust.

MIL erikategooria E1 käitamise nõuded kaugpiloodile on leebemad, sest käitamise riskitase on

madalam kui MIL erikategooria E2 puhul, kuid siiski kõrgem kui MIL avatud kategoorias. MIL

erikategoorias E1 saab mehitamata õhusõidukit käitada vastavalt Kaitseväe juhataja või tema

volitatud pädeva struktuuriüksuse ülema kinnitatud standardtegevusjuhendile, mis on üldisem

ning juba eelnevalt kinnitatud. Samas kehtestatakse MIL erikategoorias E2 käitatava

mehitamata õhusõiduki puhul nõue koostada eraldi standardtegevusjuhend. Samuti asendatakse

MIL erikategoorias E2 ja MIL sertifitseeritud kategoorias käitatavate mehitamata õhusõidukite

puhul eelnevalt vajalik kehtiv lennukõlblikkuse sertifikaat kehtiva lennukõlblikkuse kontrolli

sertifikaadiga, sest lennukõlblikkuse sertifikaate väljastab KLJT ühekordselt tähtajatult, kuid

see kehtib vaid koos kehtiva lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaadiga. Et vähendada segadust,

on eelnõu kohaselt vajalik ka lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat, mida ei väljastata ilma

lennukõlblikkuse sertifikaadita, ehk ka seni kehtiv nõue on tegelikult täidetud.

Eelnõu punktiga 5 muudetakse § 4 pealkirja sõnastust. Kuna §-ga 4 kehtestatakse õhusõidukite

registreerimise kord, mitte kohustus, on selgem kasutada pealkirjas sõna „kord“.

Punktiga 6 täiendatakse eelnõu § 4 lõigetega 3–5, laiendades kehtivat mehitamata õhusõidukite

registreerimiskorda kaitselennunduses. Enne oli tarvis ka kõige väiksemad mehitamata

õhusõidukid kanda eraldi kaitselennunduse õhusõidukite registrisse, kuid nüüd saab MIL

avatud kategooriasse ja MIL erikategooriasse E1 kuuluvad mehitamata õhusõidukid kanda

registrisse käitajapõhiselt. See tähendab, et eri käitajatele (nt üksused, Kaitseliidu malevad)

väljastatakse registrist käitajanumber ja neid eristatakse käitajanumbri alusel. Kuna väiksemaid

mehitamata õhusõidukeid on üksustel üha rohkem, on protsessi lihtsustamiseks lähtutud ka

tsiviillennunduses toimivast põhimõttest ehk käitajapõhisest registreerimisest. Nii on iga käitaja

kohustus omada ülevaadet enda halduses olevatest MÕS-idest, kuid mõne õhusõiduki kadumise

korral või muul juhul on siiski võimalik tuvastada selle käitaja ja kontaktandmed. Samuti ei

kontrollita MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käideldavate MÕS-ide

lennukõlblikkust, mistõttu väheneb vajadus hoida neid kaitselennunduse õhusõidukite registris

õhusõiduki põhiselt. MIL erikategoorias E2 ja MIL sertifitseeritud kategoorias käideldavad

mehitamata õhusõidukid kantakse registrisse jätkuvalt õhusõiduki põhiselt.

Paragrahvi 4 lõikega 5 luuakse juurde õppuste ajutine register, mida kasutatakse õppuste ajal

ajutiselt kasutatavate mehitamata õhusõidukite registreerimiseks. Kuna õppustel kasutatakse ka

eraisikute MÕS-e, kuid neid käitatakse kaitselennundusmäärustiku kohaselt, tuleb need kanda

ka kaitselennunduse õhusõidukite registrisse. Pärast õppust neid kaitselennunduses siiski enam

ei kasutata, mistõttu luuakse ajutine register.

Punktidega 6–8 täpsustatakse mehitamata õhusõidukile kantavad andmed. Kuna mehitamata

õhusõidukite registreerimise kord muutub, jääb varem kehtinud MÕS-ile kantavate andmete

nõue samaks MIL erikategooria E2 ja MIL sertifitseeritud kategooria puhul. Kuna MIL avatud

kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käitatavatele MÕS-idele väljastatakse kaitselennunduse

õhusõidukite registrist käitajapõhine käitajanumber, muutub ka andmete pealekandmise nõue,

mistõttu tuleb kanda registrinumbri asemel käitajanumber. Muud pealekantavad andmed jäävad

varasemaga samaks.

Eelnõu punktiga 9 sõnastatakse ümber § 6 lõige 3, lubades jätta mehitamata õhusõidukile

andmed kandmata ka teistes kategooriates käitatavatel õhusõidukitel, mitte ainult MIL avatud

kategoorias käitatavatel õhusõidukitel (varem põhimõtteliselt võrdne I kategooriaga), sest ka

teistes kategooriates käitatavad õhusõidukid võivad olla piisavalt väikesed, et märgistus

mõjutaks oluliselt MÕS-i lennuomadusi. Siin on mõeldud eelkõige MIL avatud kategoorias ja

MIL erikategoorias E1 käitatavaid mehitamata õhusõidukeid, sest neil ei ole minimaalset

kaalupiirangut – see tähendab, et need võivad kaaluda ka näiteks alla 20 grammi.

Punktiga 10 lubatakse mehitamata õhusõiduki märgistusi eemaldada ka Eesti-siseselt, mitte

üksnes väljaspool Eestit või Eesti riigipiiri vahetus läheduses lennates, kuna vastav vajadus

võib tuleneda lennuülesande iseloomust.

Punktiga 11 lisatakse mehitatud õhusõiduki nõuete loetellu ka EASA osa 21 ja mitte-EASA

nõuded. Põhjuseks on vajadus võtta pikaajaliselt kasutusele mitte ainult EMAR 21-s sätestatud

nõuetele vastavaid mehitamata õhusõidukeid, vaid ka EASA või mitte-EASA nõuetele

vastavaid õhusõidukeid. Tüübisertifikaadiga EMAR 21 õhusõidukeid on toodetud veel väga

vähe ja praegu pole Eesti kaitselennunduses ühtegi sellise sertifikaadiga õhusõidukit. Kuigi

varem on lubatud kasutusele võtta ka neid mehitatud õhusõidukeid, mis vastavad muu sarnase

dokumendi nõuetele, on see piisavalt üldine ja jätab tõlgendusruumi, mistõttu on arusaama

ühtlustamiseks lisatud EASA osa 21 ja mitte-EASA nõuetele vastavuse sobivus.

Eelnõu punktiga 12 täpsustatakse eraõiguslikule isikule kuuluva või riikliku õhusõiduki

kasutuselevõtmist sõnaga „tähtajaliselt“. Varasem sõna „ajutiselt“ oli praktiliselt liiga

ebamäärane ja selguse huvides asendatakse see sõnaga „tähtajaliselt“. Samuti jäetakse välja

lõike teine lause, sest lennukõlblikkuse sertifikaat väljastatakse tähtajatult ning igal aastal

uuendatava lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaadi nõue tuleneb sama määruse paragrahvist 12.

Punktiga 13 lisatakse varem kehtinud EMAR 21 nõuetele võrdväärne EASA osa 21 nõuetele

vastavuse võimalus, võttes arvesse punktiga 13 lisatud aspekte (tüübisertifikaadiga EMAR 21

õhusõidukeid on seni toodetud väga vähe). Samuti lisatakse loetellu mitte-EASA õhusõiduki

esmase lennukõlblikkuse nõuetele vastavuse tuvastamise dokumentatsioon. Sama põhimõte on

läbiv ka punktides 14, 17, 19, 20, 39 ja 40, kus EMAR-i nõuetele lisatakse EASA ja mitte-

EASA kehtestatud nõuded.

Punktiga 15 muudetakse õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrollimise komisjoni koosseisu.

Varem pidi komisjonis olema vähemalt viis liiget, kellest vähemalt üks on Kaitseministeeriumi

esindaja. Kuna nii suure komisjoni järele pole praktilist vajadust ja Kaitseministeeriumi

esindaja kohalolu pole lennukõlblikkuse kontrollimiseks samuti vajalik, kahandatakse

koosseisu vähemalt kahe liikmeni. Komisjoni moodustab endiselt kaitselennunduse üle

järelevalvet tegeva üksuse (KLJT) ülem. Samuti kehtestab KLJT ülem endiselt komisjoni

töökorra, mis on sätestatud eelnõu punktis 16. Kaks lõiget on eraldatud, lähtudes õigusloome

põhimõttest, et erinevaid õigusi ja kohustusi reguleerivad sätted on eraldi lõigetes.

Punktiga 18 antakse jätkuva lennukõlblikkuse kontrolli tegemise õigus lisaks KLJT-le ka

vastavat pädevust omavale jätkuvat lennukõlblikkust tagavale organisatsioonile (CAMO).

Lähtutakse tsiviillennunduse põhimõttest, et CAMO teeb lennukõlblikkuse kontrolle ja sama

võimalus laiendatakse ka kaitselennundusele.

Punktiga 21 lisatakse mehitatud õhusõiduki pardal nõutava dokumentatsiooni ja teabe loetellu

õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat. Nagu eespool selgitatud, on lennukõlblikkuse

sertifikaat tähtajatu, kuigi see tuleb esitada koos kehtiva lennukõlblikkuse kontrolli

sertifikaadiga. Arusaadavuse ja läbipaistvuse eesmärgil lisatakse käesoleva määruse loetellu

kontrolli sertifikaadi nõue, et vajalike dokumentide nõue oleks kõigile üheselt mõistetav.

Eelnõu punktiga 22 muudetakse § 13 struktuuri, et oleks võimalik täpsustada nõudeid

mehitamata õhusõidukitele. Samuti lihtsustatakse sama paragrahvi esimese punkti sõnastust,

sest eesmärk on tagada ohutus. Lennukõlblikkuse ja muud nõuded tulenevad käesoleva määruse

teistest paragrahvidest ega vaja kordamist.

Punktiga 23 täpsustatakse kehtestatud standardtegevusjuhendi koostamise ja kooskõlastamise

nõuet. Selle sätte alusel peab KLJT kooskõlastama MIL erikategoorias E2 käitatavate

mehitamata õhusõidukite puhul koostatud standardtegevusjuhendi, milleta käitamine antud

kategoorias pole lubatud. Samuti lisatakse sama punktiga määrusesse § 13 lõige 3, millega

kehtestatakse eraviisiliselt ehitatud ehk ise tehtud, modifitseeritud ja pardavaatega (First Person

View, FPV) mehitamata õhusõidukite käitamisele kehtivad nõuded. Neid käitatakse MIL

erikategooria E1 või E2 nõuete kohaselt, olenevalt MÕS-i õhkutõusmise massist, ehk

kaugpiloodi kohta kehtivad samad käitamisnõuded (näiteks võib neid käitada nii, et MÕS pole

silmaga nähtav jne). Erinevus tuleneb asjaolust, et eespool loetletud kolme tüüpi MÕS-i puhul

ei ole võimalik täita erikategooria lennukõlblikkuse nõudeid (§ 31 lõike 4 punkt 4), mistõttu on

vajalik õhusõiduki kasutusjuhend, et kaugpiloot oleks teadlik MÕS-i lennuomadustest

ja -võimekusest ning oskaks neid lennutegevuse planeerimisel arvesse võtta. Samuti tuleb

raskemate MÕS-ide puhul – vahemikus 5 kuni 25 kilogrammi – teha riskianalüüs, mille

täpsustavad nõuded kehtestab KLJT. Eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud ja pardavaatega

mehitamata õhusõidukeid võib käitada ainult Kaitseväe või Kaitseliidu harjutusväljal, et tagada

ohutus ning eraldatus teistest õhusõidukitest. Samuti peavad eespool loetletud kolme tüüpi

MÕS-id, mille maksimaalne õhkutõusmise mass ületab 25 kilogrammi, vastama STANAG

4703 nõuetele.

Eelnõu punktiga 24 muudetakse mehitamata õhusõidukite käitamise kategooriate muutmise

tõttu pealkiri ja nõuded. Samuti kehtestatakse nõue vastata vähemalt ühes nimetatud

dokumendis sätestatud nõuetele või standarditele. Paragrahvi 14 lõike 1 punktis 2 on sätestatud,

et MÕS võib vastata STANAG 4703 nõuetele selle parameetrite ulatuses. See tähendab, et kui

nõuded on ette nähtud suurematele MÕS-idele, ei pea neid MIL avatud kategoorias käitamisel

täitma, vaid vastavust hinnatakse üksnes vastava suuruse kohta kehtivate nõuete alusel. Samuti

on lisaks sätestatud samaväärsete nõuete võimalus juhuks, kui kontroll on tehtud mõnele teisele

MÕS-ile kehtestatud nõuete alusel.

Eelnõu punktiga 25 täiendatakse määrust §-ga 151, asendades praktilises mõttes varasema

§ 15. Eraldatakse MIL erikategooriate E1 ja E2 nõuded, mille erinevus tuleneb vaid MIL

erikategooria E1 võimalusest vastata ka Euroopa Komisjoni delegeeritud määrusele

nr 2019/945. Samuti pole kaitselennunduses kehtestatud tehnilisi nõudeid (STANAG)

väiksema õhkutõusmise massiga MÕS-idele (alla 150 kilogrammi) ja seega lähtutakse

määrusest 2019/945. Kuna aga MIL erikategoorias E2 käitades on tegemist raskema ja suurema

mehitamata õhusõidukiga, siis ei kata nimetatud Euroopa Komisjoni määrus ära E2 vajadusi,

tagamaks piisav lennuohutus. Ideeliselt jääb § 15 muus osas varasemaga samaks, muudetakse

vaid kategoriseerimisest ja arusaadavuse parandamisest tulenevalt sõnastust ning struktuuri.

Punktiga 26 sätestatavad muudatused on vormilised. Sisu poolest jäävad nõuded, millele peab

MIL sertifitseeritud kategoorias (varem III kategoorias) käitatav mehitamata õhusõiduk

vastama, varasemaga samaks. Arusaadavuse huvides muudetakse sõnastust ja vormi, samuti on

muudatus tingitud kategooriate muutumisest.

Eelnõu punktiga 27 jäetakse § 17 lõikest 1 välja lause, milles on sätestatud, et MÕS-i esmase

lennukõlblikkuse kontrollimise komisjonis võib olla vähem kui viis liiget. Kuna muudetakse ka

paragrahvis 9 nimetatud õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrollimise komisjoni, sätestades

minimaalseks liikmete arvuks kaks, ei ole täpsustust, et samas komisjonis võib olla ka vähem

kui viis liiget, enam vaja.

Punktidega 28, 30, 31, 32, 33, 34 ja 50 asendatakse varem kehtinud kategooriad I, II ja III

eespool toodud kategoriseerimismuudatuste tõttu järgmiste kategooriatega: MIL avatud

kategooria, MIL erikategooria E1, MIL erikategooria E2 ja MIL sertifitseeritud kategooria.

Eelnõu punktiga 29 määratakse nõuded MIL erikategoorias E1 käitatavate mehitamata

õhusõidukite esmasele lennukõlblikkusele. Varem kehtis II kategooria, mida saaks võrdsustada

erikategooriaga, kuid kuna erikategoorias E1 käitatavate MÕS-ide maksimaalne õhkutõusmise

mass on väiksem kui erikategoorias E2 käitatavatel MÕS-idel ning neil on ka madalam

käitamise riskitase, on nõuded esmasele lennukõlblikkusele leebemad. Muudatusega peab MIL

erikategoorias E1 käitataval MÕS-il tuvastama tüübipõhise esmase lennukõlblikkuse, mis

tähendab, et kui mingil kindlal MÕS-i tüübil on esmane lennukõlblikkus juba tuvastatud,

võivad kõik sama tüüpi MÕS-id seda rakendada ning esmast lennukõlblikkuse kontrolli uuesti

läbima ei pea.

Punktiga 35 täiendatakse § 20 lõiget 1 nõudega, et MÕS-i kohta peab pidama õhusõiduki

lennupäevikut, kus oleks kirjas õhusõiduki lennutunnid ja muu vajalik teave (õhkutõusmise ja

maandumise aeg, maandumispaik jne), veendumaks õhusõiduki lennukõlblikkuses ning ohutus

käitlemises.

Punktiga 36 täiendatakse MIL erikategoorias E2 käitatavate mehitamata õhusõidukite nõudeid,

sätestades, et neil peab olema lennukõlblikkuse sertifikaat ja õhusõiduki registreerimise

tunnistus. Kuna avatud kategoorias ja erikategoorias E1 käitatavate õhusõidukite puhul ei

kontrollita esmast lennukõlblikkust või tehakse seda tüübipõhiselt ning neid registreeritakse

käitajapõhiselt, on MIL erikategoorias E2 käitatavad MÕS-id esimene kategooria, mille puhul

vastavad andmed ja dokumendid eksisteerivad.

Punktiga 37 sõnastatakse ümber § 20 lõige 2. Varem kehtis see lõige nii II kui ka III kategooria

MÕS-ide kohta, kuid muudatuse järel kehtib see ainult MIL sertifitseeritud kategoorias

käitatavate MÕS-ide kohta, hõlmates ka kõikides eelnevates kategooriates käitatavate MÕS-ide

kohta kehtivad nõuded. Ära jäetakse mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaadi

nõue, sest see tuleneb juba käesoleva määrustiku § 3 lõikest 5 ega vaja kordamist.

Eelnõu punktiga 38 täpsustatakse jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni nõuded.

Varem on samas paragrahvis sätestatud õhusõiduki hooldamisega tegeleva üksuse ja selle

tegevuse nõuded, kuid muudatusega nähakse ette, et jätkuvat lennukõlblikkust tagav

organisatsioon peab vastama ka EMAR CAMO ja EMAR M-i nõuetele.

Punktiga 39 lisatakse § 21 võimalus kasutada õhusõiduki hooldamiseks väljaspool Kaitseväge

olevat hooldusorganisatsiooni, mis vastab kas EASA osa M ja EASA osa 145 või mitte-EASA

sätestatud nõuetele või samaväärsetele nõuetele. Kuna Kaitseväe õhusõidukid ei pruugi omada

(praegu ei oma) tüübisertifikaati EMAR 21, saab neid tsiviilis hooldada ainult EASA või mitte-

EASA sertifikaadiga organisatsioonides. Samuti laiendatakse kehtiva määruse sõnastust, et

tegemist ei ole mitte ainult Kaitseväe õhusõidukiga, vaid Kaitseministeeriumi valitsemisala

õhusõidukiga üldiselt.

Eelnõu punktiga 40 nähakse ette nõue, et Kaitseministeeriumi valitsemisalas õhusõiduki

jätkuva lennukõlblikkuse tagamiseks kasutatav organisatsioon ja selle tegevus peavad vastama

kehtestatud nõuetele. Sarnaselt varasemale eelnõu punktile on vastavad nõuded kas EMAR

CAMO ja EMAR M-i või EASA osa CAMO ja EASA osa M või mitte-EASA sätestatud

nõuded.

Punktiga 41 asendatakse § 22 lõikes 1 mehitamata õhusõiduki hooldamisel järgitav

tootjaorganisatsiooni koostatud lennukäsiraamatu nõue tootja koostatud dokumentatsiooniga.

Erinevus tuleneb asjaolust, et igal mehitamata õhusõidukil ei pruugi olla lennukäsiraamatut

selle tavapärases mõistes, vaid mingil muul kujul dokumentatsioon, kuidas mingit mehitamata

õhusõidukit hooldama peaks.

Eelnõu punktiga 42 lisatakse nõue eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud või pardavaatega

mehitamata õhusõidukite hooldamiseks. Kuna nimetatud mehitamata õhusõidukitel ei ole

tootjaorganisatsiooni koostatud dokumentatsiooni, hooldatakse neid õhusõiduki kasutusjuhendi

järgi, mille peab koostama eelnõuga lisatava § 13 lõike 3 punkti 3 kohaselt. Samuti täiendatakse

sama paragrahvi uue lõikega, millega sätestatakse nõue, et mehitamata õhusõidukil peab olema

hoolduspäevik. Hoolduspäevikusse märgitakse kõik hooldustegevused ja õhusõiduki

lennutunnid, kui tootjaorganisatsioon nii sätestab või kui tootjaorganisatsioon on õhusõidukile

määranud hooldusintervallid või kui selline nõue on sätestatud esmasel tüübipõhisel

sertifikaadil. Viimane variant tuleneb asjaolust, et kõikidele mehitamata õhusõidukitele pole

tootjaorganisatsioon sellist nõuet sätestanud, kuid praktikas on see vajadus siiski tekkinud.

Sellisel juhul lisab KLJT nimetatud nõude esmasele tüübipõhisele sertifikaadile.

Eelnõu punktiga 43 sõnastatakse ümber § 22 lõiked 3 ja 4. Muudatused tulenevad juba eespool

mainitud mehitamata õhusõidukite käitamise kategoriseerimise muudatustest. Samuti

asendatakse sõnad „väljaspool Kaitseväge“ sõnadega „väljaspool Kaitseministeeriumi

valitsemisala“, laiendades kehtivust kaitselennundusest väljapoole.

Punktiga 44 tehtav sõnastuse muudatus tuleneb kategoriseerimise muutmisest. I kategooria

mehitamata õhusõiduk asendatakse MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1, mille

õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi, käitatava mehitamata õhusõidukiga, mille puhul

pole vaja koostada lennuplaani.

Eelnõu punktiga 45 muudetakse § 27 lõiget 2 ning sõnad „I ja II kategooria mehitamata

õhusõiduk“ asendatakse lauseosaga „MIL erikategoorias E1, mille õhkutõusmise mass on üle

viie kilogrammi, ja MIL erikategoorias E2 käitatava mehitamata õhusõidukiga“. See tuleneb nii

kategooriate muutmisest kui ka vajadusest kohandada sisulisi nõudeid. Operatsioonilist

lennuplaani ei ole vaja koostada MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1, mille

õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi, käitatava mehitamata õhusõiduki puhul. Iga

struktuuriüksus kehtestab enda operatsioonilise lennuplaani koostamise nõuded, lähtudes

kaitselennundusmäärustiku paragrahvis 26 sätestatud nõuetest ja võttes arvesse oma

struktuuriüksuse ülesannete eripära.

Punktiga 46 sõnastatakse ümber paragrahvi 27 lõige 3, mis varem andis õiguse I kategooria

mehitamata õhusõiduki puhul, mille õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi,

operatsioonilist lennuplaani mitte koostada, kui lend kestab alla 20 minuti. Muudatusega

kaotatakse 20 minuti piirang ning antakse vastav õigus lisaks MIL avatud kategoorias

käitatavale mehitamata õhusõidukile ka MIL erikategoorias E1 käitatavale mehitamata

õhusõidukile, kui selle õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi.

Punktiga 47 täiendatakse määrustikku §-ga 271. Paragrahvis sätestatakse lennutegevuse

riskianalüüsi koostamise nõue enne igat MIL erikategooria E2 või MIL sertifitseeritud

kategooria mehitamata õhusõiduki käitamist. Riskihindamist tehakse vastavalt KLJT

kehtestatud eeskirjale. Riskianalüüsi koostamise eesmärk on hinnata maapealseid ja õhuruumi

riske enne lennutegevuse alustamist. Suure riski korral on vaja rakendada maandavaid

meetmeid või lennutegevus ära jätta. Paralleeli võib tuua tsiviillennunduse mehitamata

õhusõidukite käitamisega erikategoorias, kus üks käitamisõiguse saamise aluseid on

käitamisluba. Käitamisluba saab taotleda PDRA (Pre-Defined Risk Assessment) või SORA

(Specific Operations Risk Assessment) alusel. Eelnõuga kehtestatav riskianalüüs on sisuliselt

võrdne PDRA või SORA-ga.

Eelnõu punktiga 48 lisatakse § 361 õhuruumi korraldamise kohta, et luua selgus

kaitselennunduse valdkonnas tegutsevatele inimestele, vältimaks lennuohutust ohustavaid

juhtumeid. Esimese lõikega kehtestatakse, et riigikaitseliste eesmärkide jaoks eraldatud

õhuruumi kasutamiseks peab olema eeskiri, kirjeldamaks protseduure õhuruumi alade

kehtestamiseks, broneerimiseks ja aktiivsete alade kasutamiseks. Teise lõikega kehtestatakse

eelnevas lõikes toodud eeskirja koostamise kohustus. Niisugune eeskiri on tegelikult juba

olemas ja kasutusel, kuid varem ei ole sellele kaitselennundusmäärustikus viidatud.

Punktiga 49 täpsustatakse taas kord, et lisaks Kaitseväe õhusõidukitele kuuluvad

kaitselennunduse alla teised Kaitseministeeriumi valitsemisalas käitatavad õhusõidukid,

näiteks Kaitseliidu mehitamata õhusõidukid.

Punktiga 51 täiendatakse paragrahvi 41, mis keskendub õhusõidukist esemete ja ainete

viskamise, puistamise või piserdamise nõuetele. Varem oli selline tegevus lubatud õhusõiduki

käitamise ohutuse tagamiseks, sõjaväeliseks väljaõppeks või päästetöödeks. Muudatusega

nähakse ette, et Kaitseliidu muu väljaõppe käigus, mis ei liigitu sõjaväeliseks väljaõppeks, on

Kaitseliidu vajadusest tulenevalt lubatud esemete (nt tennisepallide) viskamine mehitamata

õhusõidukitest.

Eelnõu punktiga 52 sõnastatakse ümber § 47 lõige 1. Varem sätestatud nõuded õhusõidukite

tulede kasutamisele ei olnud praktikas kasutamiseks piisavalt täpsed. Muudatusega

sätestatakse, et tuled peavad olema sisse lülitatud, sõltumata sellest, kas tegemist on öö või

päevaga, välja arvatud juhul, kui seda nõuab lennuülesanne.

Eelnõu punktiga 53 sõnastatakse ümber § 48 lõike 1 punktid 1 ja 2. Punkti 1 muudetakse

eesmärgiga võimaldada kaitselennunduse lendudel käitada VFR-lendu öösel ka ilma

lennuplaanita, kuid vaid juhul, kui see on tarvilik lennuülesande täitmiseks. Punkt 2

sõnastatakse ümber, et selle sisu oleks arusaadavam, kuid mõte jääb samaks nagu seni kehtinud

punktis.

Eelnõu punktiga 54 tehakse parandus, asendades „Lennuameti“ „Transpordiametiga“, mis

täidab Lennuameti varasemaid ülesandeid.

Punktiga 55 täiendatakse madallennureeglite paragrahvi uue lõikega 5. Eesmärk on sätestada

üksustele, kes teevad madallendu, kohustus koostada madallennuprotseduurid ja riskianalüüs.

Eesmärk on tagada lennuohutus. Vajaduse korral esitatakse koostatud materjal

lennundustegevust korraldavale Kaitseväe struktuuriüksusele.

Punktiga 56 lisatakse § 53 nõue aktiveerida transponder, kui õhusõiduk on sellega varustatud.

Transponder aitab tagada lennuohutust ja eristatavust teistest õhusõidukitest nii lennujuhtidele

kui ka spetsiaalsetele süsteemidele. Erandiks on olukord, kui lennuülesanne sätestab teisiti – sel

juhul transpondrit aktiveerima ei pea. Sel juhul tagatakse lennuohutus ja eristatavus teistest

õhusõidukitest muude meetmetega.

Eelnõu punktiga 57 muudetakse paragrahvi 67 lõike 1 sõnastust tulenevalt sellest, et varem

kehtinud sisu tuleneb lennundusseadusest. Selle asemel, et korrata lennundusseadust,

muudetakse lõige viiteks lennundusseaduse §-le 4635, kuna selle lõike kehtetuks tunnistamine

kaitselennundusmäärustikus raskendaks paragrahvi ja peatüki loetavust ning arusaadavust.

Punktiga 58 muudetakse paragrahvi 69 lõike 2 sõnastust, sest lennundusseaduse muudatusega

luuakse uus volitusnorm uuele määrusele, millega kehtestatakse kaitselennunduse lennuvälja ja

kopteriväljaku lähiümbruse mõõtmed, kõrguspiirangute miinimum- ja maksimummõõtmed

ning lähiümbruse mõõtmete ja kõrguspiirangute miinimumnõuded.

Punktiga 59 lisatakse paragrahvi 70 lõikele 4 täpsustuseks, et sätestatud nõuetest tuleb

eelistada rangemat. Planeerimise üldpõhimõte on, et üldjuhul võetakse kasutusele kõige rangem

nõue. Kui see ei ole mingil põhjusel võimalik, võetakse arvesse õhusõiduki tüübid, mida

kavatsetakse sellel lennuväljal teenindama hakata, ja kohandatakse nõuded selle järgi.

Eelnõu punktiga 60 muudetakse § 75 pealkirja sõnastust. Lennuvälja ja kopteriväljaku

käsiraamatu koostamise kohustus tuleneb uuenenud lennundusseadusest, mistõttu muudetakse

nimetatud paragrahvi pealkirja üldisemaks, et kirjeldada käsiraamatu aspekte.

Eelnõu punktiga 61 täiendatakse lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamatu paragrahvi

lõikega 4, millega kehtestatakse nõuded, millele käsiraamat peab vastama. Käsiraamatu sisu ja

ülesehitus peavad vastama Kaitseväe juhataja või tema volitatud pädeva struktuuriüksuse ülema

kinnitatud militaarlennuvälja käsiraamatu nõuetele. Sellega tagatakse, et nõuded on ühtsed ja

piisavalt üksikasjalikud.

Punktiga 62 muudetakse § 81 lõigete 2–5 sõnastust. Muudatus tuleneb suuresti eespool toodud

kategooriate muutmisest. Eemaldatakse ka nõue, et MIL avatud kategoorias MÕS-i käitamiseks

peab olema läbitud vähemalt ühepäevane koolitus, sest selline ajapiirang ei anna midagi juurde.

Samuti lisatakse erikategooriates ja sertifitseeritud kategoorias mehitamata õhusõiduki

käitamiseks nõue, et läbitud peab olema asjakohane üksusepõhine koolitus (ainult erikategooria

puhul) või tüübipädevuse koolitus. See tähendab, et kvalifikatsioonitaseme koolituselt saadakse

teooriateadmised ja tüübipädevuse või üksusepõhise koolitusega lisatakse praktiline aspekt, et

lennuohutuse tagamise võimekus oleks maksimaalne.

Punktiga 63 muudetakse paragrahvi 89 lõiget 1, millega jäetakse ära viide STANAG-ile 4670,

sest see tuleneb juba paragrahvist 81. Muu osas tuleneb muudatus kategooriate muudatusest,

asendades I kategooria MIL avatud kategoorias käitamisega.

Punktiga 64 kehtestatakse, et mehitatud õhusõiduki muudele meeskonnaliikmetele

kohaldatakse lennundusseadusest tulenevaid vastava ametikoha nõudeid. Nii on tagatud ka

tsiviillennundusega ühtne suhtumine samadesse aspektidesse.

Eelnõu punktiga 65 sõnastatakse ümber sama paragrahvi lõige 3 tulenevalt mehitamata

õhusõidukite käitamise kategooriate muudatusest. Paragrahvi 90 lõige 31 muudetakse seoses

sama paragrahvi lõikes 2 tehtava muudatusega. Loetelust eemaldatakse „80“ ehk viide

mehitatud õhusõiduki muudele meeskonnaliikmetele, sest nende kohta hakkavad kehtima

lennundusseaduses ette nähtud tervisenõuded. Samuti eemaldatakse lõikest üleliigne viide II ja

III kategooria MÕS-i meeskonnaliikmetele, sest kehtivad kategooriad muutuvad ning see nõue

ei ole praktiliselt enam vajalik.

3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga ei võeta üle Euroopa Liidu õigust, kuid mitme tegevuse puhul, põhiliselt

lennukõlblikkuse valdkonnas, nähakse ette EL-i õiguses kehtestatud samaväärsete standardite

jälgimine. Samuti nähakse ette Euroopa Kaitseorganisatsiooni koostatud teatavate juhendite

(EMAR) ja Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) regulatsioonide rakendamist Kaitseväes.

Eelnõus on lisaks viidatud järgmistele EL-i õigusaktidele:

• Euroopa Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 2019/945 mehitamata õhusõidukite

süsteemide ja mehitamata õhusõidukite süsteemide kolmandate riikide käitajate kohta;

• Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2018. aasta määrus (EL) 2018/1139, mis

käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühisnorme ja millega luuakse Euroopa Liidu

Lennundusohutusamet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrusi (EÜ) nr 2111/2005, (EÜ) nr 1008/2008, (EL) nr 996/2010, (EL) nr 376/2014 ja

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2014/30/EL ning 2014/53/EL ning

tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 552/2004 ja

(EÜ) nr 216/2008 ning nõukogu määrus (EMÜ) nr 3922/91;

• Euroopa Komisjoni 3. augusti 2012. aasta määrus (EL) nr 748/2012, millega nähakse

ette õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade, seadmete, juhtimis- ja

jälgimisseadmete ning juhtimis- ja jälgimisseadmete komponentide lennukõlblikkuse ja

keskkonnaohutuse sertifitseerimise või deklareerimise ning projekteerimis- ja

tootjaorganisatsioonide pädevusnõuetega seotud rakenduseeskirjad (I lisa, EASA

osa 21);

• Euroopa Komisjoni 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1321/2014 õhusõidukite

ja lennundustoodete ning nende osade ja seadmete jätkuva lennukõlblikkuse ning

sellega tegelevate organisatsioonide ja isikute sertifitseerimise kohta (I lisa, EASA

osa M);

• Euroopa Komisjoni 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1321/2014 õhusõidukite

ja lennundustoodete ning nende osade ja seadmete jätkuva lennukõlblikkuse ning

sellega tegelevate organisatsioonide ja isikute sertifitseerimise kohta (II lisa, EASA

osa 145);

• Euroopa Komisjoni 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1321/2014 õhusõidukite

ja lennundustoodete ning nende osade ja seadmete jätkuva lennukõlblikkuse ning

sellega tegelevate organisatsioonide ja isikute sertifitseerimise kohta (Vc lisa, EASA

osa CAMO).

Eelnõus on viidatud järgmistele Euroopa Kaitseagentuuri juhenditele:

• Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokument „Sõjalise otstarbega õhusõiduki, sellega

seotud toodete, osade ja seadmete ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide

sertifitseerimine“ (EMAR 21);

• Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokument „Jätkuva lennukõlblikkuse

nõuded“ (EMAR M);

• Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokument „Hooldusorganisatsioonide

nõuded“ (EMAR 145);

• Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokument „Jätkuvat lennukõlblikkust tagava

organisatsiooni nõuded“ (EMAR CAMO).

Lisaks on viidatud järgmistele NATO standarditele:

• NATO standard „Kerge mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse nõuded –

AEP-83“ (STANAG 4703);

• NATO standard „Mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse nõuded –

AEP-4671“ (STANAG 4671);

• NATO standard „Pöördmootoriga mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse

nõuded – AEP-80“ (STANAG 4702);

• NATO standard „Juhised mehitamata õhusõidukite operaatorite väljaõppeks –

ATP-3.3.8.1“ (STANAG 4670).

4. Määruse mõjud

Eelnõuga kehtestatava määruse rakendamine tagab ühtse ja lihtsama arusaadavuse ning

rakendatavuse mehitamata õhusõidukite käitamisel loodavates kategooriates. Sellega seoses

muudetakse kaitselennunduses õhusõidukite registrisse kandmise nõudeid seoses väiksema

õhkutõusmise massiga MÕS-ide käitajapõhise registreerimise kehtestamisega. Tagatakse ka

ühtlane tase eraviisiliselt ehitatud ehk ise tehtud, modifitseeritud ja pardavaatega (FPV)

MÕS-ide käitamisel, pannes paika kindla raamistiku, mis tingimustel loetletud MÕS-e käitada

lubatakse. Samuti kehtestatakse laiemad ja paremini rakendatavad lennukõlblikkuse nõuded,

tagades suurema ühtsuse tsiviillennunduse ning Euroopa-sisese lennundusega ja arvestades

lennuohutust.

Määruse rakendamisel puudub sotsiaalne mõju, sealhulgas demograafiline mõju. Samuti

puudub otsene mõju majandusele, elu- ja looduskeskkonnale ning regionaalarengule. Puudub

ka mõju kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste korraldusele, välja arvatud Kaitseministeeriumi

valitsemisala sisesele korraldusele.

Kõige suuremat mõju avaldavad eelnõus kavandatud muudatused Kaitseministeeriumi

valitsemisala neile üksustele, kes käitavad mehitamata õhusõidukeid. Muudatustega

lihtsustatakse väiksema õhkutõusu massiga MÕS-ide käitamist, sealhulgas nende hooldamist,

registrisse kandmist ja muid toiminguid, vähendades sisemist töökoormust ning ebavajalikku

bürokraatiat.

Samuti on positiivne mõju mehitatud kaitselennundusele, laiendades lennutehnilisest vaatest

võimalusi, mille alusel töötada. Võrreldes varem kehtinud nõuetega, mis olid samaväärsed, kuid

tulenesid teistest organisatsioonidest ning mille kohta kehtisid teised sertifikaadid, on

kavandatavate muudatustega võimalik rakendada ressurssi otstarbekamalt, kasutades näiteks

teatud hoolduse läbiviimiseks lähemalasuvaid Euroopa-siseseid organisatsioone.

Üldiselt on eelnõuga seotud määruse rakendamisel positiivne mõju riigi julgeolekule ja

välissuhetele, sest muudatuste peamine eesmärk on ajakohastada ja ühtlustada mehitamata

kaitselennunduse reeglistikku. Selle kaudu tagatakse, et lennuohutus on nõuetekohaselt tagatud

ning regulatsioon on praktilise kasutuse seisukohalt ajakohane.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise

eeldatavad tulud

Määruse rakendamise järel on tarvis Kaitseväel ja Kaitseliidul üle vaadata kehtivad juhendid,

käsiraamatud ning muud dokumendid, mis on seotud kaitselennundusega. Eriti puudutab

tegevus mehitamata õhusõidukite käitamisega seotud standardtegevusjuhendeid ning

lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamatuga seotud dokumente.

Määruse rakendamine ei too endaga otseselt kaasa eeldatavaid kulusid ega tulusid.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras.

7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Kliimaministeeriumile ja Rahandusministeeriumile ning

arvamuse andmiseks Kaitseväele, Kaitseliidule, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele ja

Välisluureametile.

Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502

14.04.2026 nr 5-2/26/5

Kliimaministeerium Rahandusministeerium Kaitsevägi Kaitseliit Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus Välisluureamet

Kaitseministri määruse „Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20 „Kaitselennundusmäärustik“ muutmine“ eelnõu Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks kaitseministri määruse "Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20 „Kaitseväe lennundusmäärustik“ muutmine“ eelnõu. Palume teie kooskõlastust ja arvamust hiljemalt 24. aprillil 2026. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Hanno Pevkur minister Lisad: Kaitseministri määruse „Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20

„Kaitselennundusmäärustik“ muutmine“ eelnõu Kaitseministri määruse „Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20 „Kaitselennundusmäärustik“ muutmine“ eelnõu seletuskiri

Ketlin Valgenberg [email protected]