Kiri

Dokumendiregister	Kultuuriministeerium
Viit	1-12/267-4
Registreeritud	16.04.2026
Sünkroonitud	17.04.2026
Liik	Sissetulev kiri
Funktsioon	1 Ministeeriumi ja valitsemisala tegevuse planeerimine ja juhtimine
Sari	1-12 Kirjavahetus õigusalastes küsimustes (sh ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide/dokumentide eelnõud)
Toimik	1-12/2026 Kirjavahetus õigusalastes küsimustes (sh ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide/dokumentide eelnõud)
Juurdepääsupiirang	Avalik
Juurdepääsupiirang
Adressaat	Riigikantselei
Saabumis/saatmisviis	Riigikantselei
Vastutaja	Kadri Jauram (KULTUURIMINISTEERIUM, Kommunikatsiooni - ja rahvusvahelise koostöö osakond)
Originaal	Ava uues aknas

Dokument on kokkuvõtte tegemiseks liiga mahukas (147543 tm).

Failid

RK_26-00470-3.asice

26-00470-3.pdf

Huvirühmade nimekiri.pdf

Kaasamistabel.pdf

Seletuskiri.pdf

Vastused avalik konsultatsiooni küsimustikule.pdf

26-00470-3.pdf

Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Riigikogu juhatus Meie: 16.04.2026 nr 2-5/26-00470-3

Eesti seisukohad Euroopa Liidu kliimapoliitika raamistiku avaliku konsultatsiooni kohta 2030. aasta järgsete riiklike eesmärkide ja paindlikkuse läbivaatamisel 2030. aasta järgse ELi kliimapoliitikaraamistiku riiklike eesmärkide ja paindlikkuse läbivaatamise avalik konsultatsioon

Austatud Riigikogu juhatus Edastan Vabariigi Valitsuse 16. aprilli 2026. a istungil heaks kiidetud järgmised Eesti seisukohad Euroopa Liidu kliimapoliitika raamistiku avaliku konsultatsiooni kohta 2030. aasta järgsete riiklike eesmärkide ja paindlikkuse läbivaatamisel: 1.1 Eesti eelistab, et Euroopa Liidu ülest kliimaeesmärki täiendavad liikmesriikide riiklikud eesmärgid, mis lähtuvad sektoriteülesest kasvuhoonegaaside netoheite arvestuse (economy- wide) lähenemisest. Eelistame netoheite vähendamise eesmärki ühe eesmärgina, mis hõlmab nii heite vähendamist kui ka süsiniku sidumist. Eesti ei toeta eraldi eesmärkide kehtestamist üksikutele instrumentidele, sealhulgas süsiniku sidumisele ega netoheite paindliku arvestuse mehhanismidele. 1.2 Eesti toetab liikmesriikide netoheite vähendamise kohustuste jaotamist metoodika alusel, milles arvestatakse netoheite vähendamise meetmete kulutõhusust, liikmesriikide lähtepositsiooni, majanduse valdkondlikku jaotust ja valdkondade heiteintensiivsust ning riikide eripärasid. Eesti on selle metoodika kujundamisel avatud liikmesriikide netoheite vähendamise konvergentsi toetavatele lahendustele, eeldusel, et need arvestavad riikide ajaloolist lähtepositsiooni, sealhulgas 1990. aasta baastaset, ei vähenda kulutõhusust ega piira liikmesriikide otsustusruumi. 1.3 Eesti toetab kasvuhoonegaaside netoheite arvestamise ja aruandluse raamistikku, mis tagab selged reeglid kliimaeesmärkide saavutamise jälgimiseks ja investeerimiskindluse. Samuti peame oluliseks, et raamistik võimaldab paindlikult reageerida ajutistele eesmärkidest kõrvalekalletele ning majanduslikele ja tehnoloogilistele muutustele. Leiame, et raamistik ei tohi kaasa tuua ülemäärast halduskoormust ega seada liigseid vahe-eesmärke. Sanktsioonimehhanismi tuleb rakendada üksnes viimase abinõuna, tagades, et see oleks selgelt piiritletud, õiglane ning vastavuses rikkumise ulatuse ja iseloomuga.

2 (2)

1.4 2030. aasta järgne raamistik peab toetama majanduse ümberkujundamist ja uute väärtusahelate loomist Euroopa Liidus, eelkõige ringmajanduse, kriitiliste toormete, keemiatööstuse ning jäätmete väärindamise valdkondades, ning arvestama riigikaitseliste vajadustega. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik Lisad: 1. Seletuskiri 2. Vastused avalik konsultatsiooni küsimustikule 3. Kaasamistabel 4. Huvirühmade nimekiri Teadmiseks: Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon Sandra Metste [email protected]

Kaasamistabel.pdf

Lisa 4. Märkuste tabel: 2030-järgse kliimapoliitika paindlikkuste avalik konsultatsioon

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar

Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

edastab Kliimaministeeriumile 2030. aasta järgse ELi kliimapoliitikaraamistiku riiklike eesmärkide ja paindlikkuse

läbivaatamise avaliku konsultatsiooni kohta järgmised ettepanekud. Euroopa Komisjoni avaliku konsultatsiooni küsimustikku täites tuleks

joonduda järgnevalt esile toodud vastuste variantide taha.

ELi kliimaeesmärkide saavutamisel on üheks peamiseks takistavaks teguriks, mida Euroopa Komisjon ise ei maini tehniliselt või majanduslikult sobivate lahenduste puudumine. Samas saab nõustuda aga

komisjoni järeldusega, et tööstusel on praegu vähe stiimuleid süsiniku püüdmisse ja taaskasutamisse investeeringute tegemiseks. Heidete eest

tasumine on lihtsam kui mahuka tehnoloogiainvesteeringu tegemine, mis ei paranda otseselt tootmisvõimalusi. Samas tuleb selles olukorras arvestada tööstuse konkurentsivõimega, kuna CO₂ tasustamine võib

panna tööstusettevõtted kolmandate riikide turgudel keerulisse olukorda.

ELi 2030. aasta järgset kliimapoliitikat peaksid suunama järgmised Euroopa Komisjoni poolt etteantud eesmärgid: lihtsa, kulutõhusa ja paindliku ELi 2040. aasta kliimapoliitika raamistiku väljatöötamine; ELi

majanduse konkurentsivõime edendamiseks vajalike investeeringute soodustamine; lihtsa ja tõhusa järelevalve- ja vastavusmehhanism

väljatöötamine; ausa ja õiglase ülemineku edendamine. Eraldi tuleb selles kontekstis rõhutada vajadust luua tingimused ELi liikmesriikide ettevõtete võrdseks kohtlemiseks teiste rahvusvahelisel turul tegutsevate

ettevõtetega.

Mis puudutab 2040. aasta riiklike kliimaeesmärkide seadmist, siis konkreetsete riiklike eesmärkide asemel peaks võtma suuna võimalikult paindlikule lähenemisele, mis võimaldaks eesmärke täita ühiskonna jaoks

Arvesse võetud

kõige soodsamal viisil ja millesse on sisse kodeeritud ka paindlikkus

eesmärke vajadusel korrigeerida. Paindlik lähenemine ei tohiks vähendada samas riikide vastutust kliimaeesmärke täita, ent jätaks võimaluse reageerida turbulentsest väliskeskkonnast tingitud kriisidele ja

tagaks ettevõtete ellujäämise ning kodanike stabiilse elatustaseme.

Kliimameetmete jaotamisel liikmesriikide vahel tuleb aluseks võtta kliimamuutuste leevendamiseks tehtavate jõupingutuste kulutõhusus ja solidaarsust ning riiklike eesmärkide jaotamisel tuleks arvesse võtta ka

riigi olusid, sealhulgas eesmärgi alla kuuluvate majandussektorite suhtelist osakaalu riigis. Lähtudes paindlikkuse printsiibist võiks piirduda

vaid ELi tasandi eesmärgiga või siis riigi kohta vaid ühe eesmärgi seadmisega. Riiklik eesmärk peaks hõlmama kõiki sektoreid, kuid mitte igat sektorit eraldi, vaid tervikuna. Siseriiklike teekaartide loomisel

võivad olla küll trajektoorid ka sektorite tasandil, kuid seda pigem indikatiivse infona.

Rahvusvaheliste ühikute ja liikmesriikide eesmärkide suhe peaks olema paindlik. ELi liikmesriikidel peaks olema võimalik tasakaalustada

liidusiseseid ja rahvusvahelisi heite vähendamise jõupingutusi.

2030. aasta kliimaeesmärkide täitmisel tuleks eelistada nõuete täitmist viimaseks aastaks, mis tähendab, et on oluline üksnes eesmärgini jõudmine nõuete täitmise perioodi lõpus ehk kasvuhoonegaaside heide

või eemaldamine viimasel aastal peab olema vähemalt võrdne 2040. aasta vastava riikliku eesmärgiga. Samuti võib teha vahehindamise (nt 2035.

aastal) või hindamise mõne viimase aasta jooksul. Nõustuda saab kompromissi huvides ka mitmeaastase nõuete täitmisega, kus nõuete täitmine põhineb kasvuhoonegaaside keskmisel netoheitel või

eemaldamisel mitme aasta jooksul, nt kahel viieaastasel perioodil.

ELi liikmesriikidele annaks kliimaeesmärkide täitmisel paindlikkust see, kui liikmesriikidel oleks võimalik kompenseerida üksteise jõupingutusi heite vähendamisel ja süsiniku eemaldamisel; kui liikmesriikidel oleks

võimalus kompenseerida kasvuhoonegaaside heite vähendamise

jõupingutusi suurema pingutamisega süsiniku eemaldamiseks ja

vastupidi; kui liikmesriikidele antakse paindlikkus oma põhieesmärgi saavutamiseks ning laiem paindlikkus oma täiendava panuse andmiseks.

Liikmesriigid saavad toetada ELi eesmärgi ühist saavutamist kahepoolsete kauplemisvõimaluste ja tegeliku kauplemise läbipaistvuse

suurendamisega ja ELi tasandilt saab võtta meetmeid, et kahepoolse kauplemise hõlbustamiseks (nt ELi rahastuse abil).

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

Täidetud küsimustik:

küsimustik -

2030-järgsed paindlikkused REM.docx

Osaliselt arvesse võetud

Tööandjate Keskliit Eesti Tööandjate Keskliit (ETKL) esitab käesolevaga seisukohad

käimasoleva avaliku konsultatsiooni kohta, mis kujundavad 2030-järgse ELi kliimapoliitika arhitektuuri. Kuivõrd Komisjon kavatseb esitada

vastavad õiguslikud ettepanekud 2026. aasta teises pooles, käsitleme käesolevaid seisukohti kui varase etapi sisendit.

Märkus protsessi kohta: ETKL rõhutab, et praeguses etapis on äärmiselt keeruline anda konkreetseid seisukohti -

poliitikavalikud ja nende mõju hindamine on suuremas osas lahtised. Käesolevad seisukohad on seetõttu tingimisi ning täpsustatakse pärast õiguslike ettepanekute avaldamist.

2030-järgsed kliimapoliitika paindlikkused

ETKL nõustub, et praeguses raamistikus esinevad lüngad raskendavad kliimaeesmärkide kulutõhusat saavutamist. Esiletõstame järgmised

prioriteetsed murekohad:

- JJM ja LULUCF eesmärgid ei ole omavahel ega liikmesriikide riiklike kliimakavadega kooskõlas, mis vähendab poliitika

usaldusväärsust.

Osaliselt arvesse võetud

- Tööstusel puuduvad tõhusad majanduslikud stiimulid investeerida süsiniku püsivasse eemaldamisse või süsiniku säilitamisse toodetes.

- Põllumajanduse, turba ja metsanduse väärtusahelates puuduvad usaldusväärsed heite ja eemaldamise arvestussüsteemid -

kohustused ei tohiks mõõtmissüsteemidest ette joosta.

- On äärmiselt oluline arvestada eesmärkide seadmisel ja nende täitmisel, et LULUCF sektoris ei ole õige seada lühiealisi eesmärke, mis pigem vähendavad sektori konkurentsivõimet ja

pikas perspektiivis olukorda muutuseid ei too.

Riiklike eesmärkide jaotamise osas toetab ETKL solidaarsuspõhimõtet : jaotamine peaks arvestama liikmesriikide suhtelist tegutsemisvõimet (SKP elaniku kohta), mitte tuginema üksnes kulutõhususe-loogikale.

Eestile on see struktuurse tähtsusega - meie SKP jääb alla ELi keskmise. See tähendab, et ühtse kulutõhususe loogika järgi langeksid Eestile

ebaproportsionaalselt suured kohandamiskohustused. LULUCFi eesmärgid ei peaks põhinema riigi osakaalul EL majandatava

maast, riiklike eesmärkide jaotamisel tuleks arvesse võtta riigi olusid, sealhulgas eesmärgi alla kuuluvate majandussektorite suhtelist osakaalu

riigis.

ETKL seisukohad paindlikkusvariante puudutavates küsimustes:

• Paindlikkusmehhanismid on vajalikud, eriti väiksematele

liikmesriikidele, kellel puuduvad ressursid lühiajaliseks radikaalseks kohandamiseks.

• Riiklikud kliimaeesmärgid peavad arvestama majandussektorilist

struktuuri - Eesti eripärad (sh põlevkivi, tööstuse energiamahukus, mets, turvas) peavad olema raamistikus nähtavad.

Ettevõtete jaoks prioriteetsed tingimused:

• Väiksemate liikmesriikide metoodikaprobleem: väiksemate

liikmesriikide valitsustel ei ole piisavalt ressursse teha alusuuringuid, mis viiksid arvestusmetoodika kooskõlla tegeliku sektoriaalse mõjuga. Komisjon peaks pakkuma ühtset

metodoloogilist tuge. • Väärtusahela tervikpõhimõte: kliimamõju hindamisel ja

eesmärkide seadmisel peab arvestama kogu väärtusahelat — sh positiivset panust (nt puidutoodete süsiniku sidumine, biomassi kasutamine). Praegu hinnatakse valdavalt negatiivset poolt.

• HKS ja JJM koostoime: ettevõtted, mis on juba HKS 1 all, ei tohiks saada topeltkohustusi JJM-sektori eesmärkide kaudu.

Sektorite vahelised piirid peavad olema selged ja kooskõlastatud. • Turupõhine raamistik tööstuslikuks süsiniku eemaldamiseks

peaks olema loodud enne uute kohustuste kehtestamist.

ETKL on valmis neid seisukohti täiendama, kui riik esitab oma hinnangud

või konkreetsed õiguslikud ettepanekud. Täpsemate küsimuste korral võtke ühendust ETKL Kestlikkuse Töörühmaga.

Terviseamet Terviseameti vaatest näeme, et küsimustikes on inimtervise mõõde praegu puudu. Meie hinnangul peaks 2030. aasta järgne kliimapoliitika raamistik lisaks kliimaeesmärkide saavutamisele, paindlikkusele ja

kulutõhususele toetama selgesõnaliselt ka elurikkust ning inimese tervise kaitset.

Leiame, et raamistik peaks lisaks ringmajanduse ja biomajanduse arendamisele käsitlema keskse teemana ka tervisemõjusid, sealhulgas

keskkonnatervist, kliimamuutustega seotud terviseriske ning ühiskonna ja ökosüsteemide kerksust. Tervisemõjud ei peaks jääma üksnes kaudseks kaasnevaks aspektiks, vaid olema üks selge hindamiskriteerium nii

paindlikkusmehhanismide kui ka rahvusvaheliste KHG ühikute kasutamise kujundamisel.

Arveesse võetud

Turbaliit

Täidetud küsimustik:

küsimustik -

2030-järgsed paindlikkused_Turbaliit 2026-03-16.pdf

Osaliselt arvesse võetud

Lennuliiklusteeninduse AS

Täidetud küsimustik:

küsimustik -

2030-järgsed paindlikkused_EANS.docx

Osaliselt arvesse võetud

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit esitab käesolevaga seisukohad käimasoleva

avaliku konsultatsiooni kohta, mis kujundavad 2030-järgse ELi kliimapoliitika

arhitektuuri. Kuna Komisjoni poolne avalik konsultatsioon lõppeb alles selle

aasta mai kuus ning Komisjon ise teeb ettepanekud muutmiseks 2026 aasta teises

pooles, siis on siinkohal tegemist esmaste ettepanekutega avalikule

konsultatsioonile. Rõhutame siinkohal üle, et kuna kogu protsess on alles

algusjärgus, siis siinkohal on äärmiselt keeruline anda konkreetseid seisukohti

loodavatele muudatustele sh. on toimumas veel läbirääkimised ETS süsteemi

muutmiseks ning LULUCF regulatsiooni ülevaatus.

2030-järgsed kliimapoliitika paindlikkused

EMPL on seiskohal, et kogu kliimapoliitika peab põhinema riiklikul iseseisval

toimepidevusel, mis omakorda tähendab võimalikult suurt kohalike ressursside

väärindamist ning arvestamist sektorite panusega riigi majandusse ja

tööhõivesse. Metsasektor on sektor, millel on võimalik oluliselt suurendada

positiivset kliimamõju kohaliku ressursi parema väärindamise ning metsade

tootlikke ja tervetena hoidmise näol. Sama eesmärgi on seadnud ka EL-i

Biomajanduse strateegia, mis sätestab nii kohalike ressursside parema kasutuse

kui ka suurema jalajäljega toodete asendamise. Neid eesmärke peab kogu

kliimapoliitika kujundamisel silmas pidama ning sealjuures ei tohi meetmed

vähendada sektorite konkurentsivõimet.

Osaliselt arvestatud

- LULUCF sektori eesmärgid omavad suurt mõju metsasektorile. Kuna

tegemist on sektoriga, mis on mõjutatud nii varasematest ajaloolistest

otsustest kui ka rakendatavate meetmete pikaajalisest mõjust, siis on

äärmiselt oluline vältida LULUCF sektoris lühiajaliste eesmärkide

seadmist. Keskenduda tuleb pikaajalisele strateegiale, mis aitab

parandada stabiilset ressurside kättesaadavust ja olemasolu, suurendada

investeeringuid madalakvaliteedilise puidu väärindamiseks ning aitab

hoida meie metsad tootlikud ja terved, suurendades seeläbi nii süsiniku

talletamist ja sidumist toodetes kui metsades ning pakkudes

maksimaalset kliimakasu läbi asendusefekti.

- Oluline on keskenduda dekarboniseerimisele, mille käigus

vähendatakse fossiilse süsiniku kasutamist. Sealjuures on oluline

maksimeerida taastuvate ressursside kasutamist.

- Soodustada ja luua läbi kliimapoliitika kujundamise tõhusad

majanduslikud stiimulid tööstusele investeeringute tegemiseks, et

kasutada suuremal määral bioressursse ja pikendada süsiniku säilitamist

toodetes.

- Kliimakasu ja kahju hindamisel peab arvestama kogu väärtusalehat, mis

tähendab, et hetkel on jäetud kõrvale metsasektori positiivne kliimakasu

asendusefekti näol.

- LULUCF-i eesmärkide seadmisel tuleb seista selle eest, et Eesti ei saaks

ebaproportsionaalselt suuri eesmärke, ehk riiklike eesmärkide

jaotamisel tuleks arvesse võtta riigi olusid, sealhulgas eesmärgi alla

kuuluvate majandussektorite suhtelist osakaalu riigis.

Arvestades, et EL-i kliimaneutraalsuse eesmärk on suures sõltuvuses LULUCF

sektori süsiniku sidumise võimest, siis on äärmiselt oluline arvestada kogu

protsessi juures LULUCF regulatsiooni ülevaatamise ja täiendavate võimaluste

leidmisega sektoris. Lähtudes mitmetest teadustöödest, sh ka Euroopa

Keskkonnaagentuuri analüüsidest jäävad LULUCF sektoris eesmärgid

saavutamata enamikel riikidel. Seetõttu leiame EMPL-is, et metsasektori panus

on kogu kliimapoliitikas allahinnatud kuna arvestamata on jäetud asendusefekt.

Asendusefekti rakendamine kliimapoliitikas, mitte ainult ei aitaks saavutada

kliimaeesmärke vaid oleks stiimuliks ka suurendamaks taastuvate ressursside

kasutuselevõttu ja vähendama fossiilse süsiniku kasutust. Esialgsed hinnangud

näitavad, et asendusefekti mõju läbi metsasektori on Euroopas iga-aastasel

ligikaudu 400 milj. t CO2, mis on märkimisväärne panus metsasektori poolt.

Seletuskiri.pdf

SELETUSKIRI

Eesti seisukohad Euroopa Liidu kliimapoliitika raamistiku avaliku konsultatsiooni kohta 2030. aasta järgsete riiklike eesmärkide ja paindlikkuse läbivaatamisel

Sissejuhatus

Euroopa Liit (EL) on kokku leppinud EL-üleselt kasvuhoonegaaside heite vähendamise vahe- eesmärgi vähendada 2040. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet 90% võrreldes 1990.a tasemega. Seejuures lihtsalt ühe konkreetse numbrilise eesmärgi seadmise asemel (erinevalt 2030.a Fit for 55 eesmärgist) mõeldi kohe ka võimaldavatele tingimustele, millega eesmärki saavutada saab. Vastavad tingimused koos 2040.a vahe-eesmärgiga kirjutati sisse EL kliimaeesmärke reguleerivasse EL kliimamäärusse. Tegemist on ELi-ülese eesmärgiga, mis ei ole liikmesriikidele otsekohalduv ning hõlmab mh sektoreid, mis ei kuulu liikmesriikide heitkoguste arvestusse: rahvusvaheline merendus (ca 3,5% EL koguheitest 2022) ja lennundus (ca 4% koguheitest).

Kuna riiklikud kliimaeesmärgid on seatud ainult 2030. aastani, on komisjon alustanud nende eesmärkide läbivaatamist ja võimalikku muutmist kooskõlas ELi 2040. aasta kliimaeesmärgiga. Välja tuleb töötada uus kliimaraamistik, millega saavutatakse ELi 2040. aasta kliimaeesmärk, ja samaaegselt tuleb edendada konkurentsivõimet ja keskkonnasäästlikkust ning tagada kulutõhusus ja solidaarsus. Sellega seoses algatas komisjon avaliku konsultatsiooni, mille tähtaeg on 4. mai 2026, et koguda arvamusi erinevate poliitikavalikute kohta ELi 2040. aasta kliimaeesmärgiga kooskõlas olevate riiklike eesmärkide seadmiseks. Küsimused käsitlevad peamisi teemasid, millega tuleb tegeleda, riiklike eesmärkide seadmist ning võimalikke ELi tugimeetmeid nende elluviimiseks..

Esialgsete analüüside kohaselt eelistaks Eesti lahendust, et pärast 2030. aastat oleks kliimaeesmärk seatud kõikidele kasvuhoonegaaside arvestuse sektoritele tervikuna, kuna see annaks liikmesriikidele kõige suurema iseotsustamise vabaduse, kuidas talle kõige mõistlikumal viisil eesmärgid täita. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu tarvis tehtud analüüsidest on Eestil olemas hea arusaamine, millistes majandussektorites ja milliste meetmetega oleks meie KHG vähendamise potentsiaal kõige suurem ja kulutõhusam, samas võib meetmete tulemuslikkus ja kulutõhusus ajas muutuda ning seepärast eelistame riigiülese sihttaseme saavutamiseks viiside valikul valdkondade vahelist sihttasemete arvestamise paindlikkust. 2026.a aprilli teadmise põhjalt oleks Eestile jõukohane KHG netoheite vähendamise eesmärk koos süsiniku sidumisega 2040. aastaks -80% kasutades olemasolevaid tehnoloogiaid. Seejuures tuleks eesmärgi seadmisel arvestada ka liikmesriigi võimekusega kasutada erinevaid paindlikkusmehhanisme. Täiendavate paindlikkuste kasutamine nagu rahvusvaheliste süsinikuühikutega kauplemine ja CO2 tehnoloogiline sidumine peaks jääma liikmesriikidele võimaluseks ehk mitte siduvaks kohustuseks ning eesmärkide seadmisel tuleb silmas pidada, et suurema majandusega liikmesriikide võimekus vastavaid paindlikkusvõtteid kulutõhusalt kasutada on oluliselt parem arvestades mastaabiefekti ja ajaloolise tugeva tööstuse omamist. Paindlikkusvõtete kasutamisega arvestamine ei tohiks üksikute liikmesriikide konkurentsivõimet võrreldes teiste liidu liikmetega halvendada. Ühtlasi ei tohi liikmesriikide eesmärkide määratlemisel panna liiga suurt koormust maakasutussektorile.

EL Kliimamäärusesse juba sisse kirjutatud põhimõtted, mida järgnevad algatused arvestama peavad

 ELi 2040. aasta –90% netoheite vähendamise eesmärgi täitmisel nähakse ette võimalust, et kuni 5% sellest vähendusest võib katta kvaliteetsete rahvusvaheliste süsinikuühikute

ostu või müügiga. See tähendab, et ligikaudu 85% heite vähendamisest peab toimuma Euroopa Liidu sees.

 Süsiniku püsiva sidumise (CCUS1) roll EL heitkogustega kauplemise süsteemi (HKSi) raames, mis aitab kompenseerida neid heiteid, mida on tehnoloogiliselt väga keeruline täielikult vältida. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu järgi võiks selline sidumine anda umbes 6% panuse EL 2040. aasta eesmärgi täitmisse.

 Enam paindlikkusvõtteid KHG netoheite arvestuse sektorite ja meetmete sees ja vahel, et liikmesriigid saaksid eesmärke saavutada võimalikult lihtsal ja kulutõhusal viisil.

 Tuleb arvestada, et looduslik süsiniku sidumine, näiteks metsades ja muldades, võib olla ajas ebakindel. Seetõttu on oluline, et võimalik puudujääk ei tekitaks lisakoormust teistele majandussektoritele. Kui aga looduslik sidumine osutub oodatust suuremaks, peaks liikmesriikidel olema võimalus seda ülejääki kasutada ka teiste heite arvestuse sektorite heite kompenseerimiseks.

Eesti põhisõnumid 2030. aasta järgsete riiklike eesmärkide ja paindlikkuse läbivaatamise kohta ELi kliimapoliitika raamistiku avalikule konsultatsioonile vastamisel:

 2030. aasta järgne EL kliima- ja energiapoliitika raamistik peab olema senisest lihtsam ja arusaadavam ja toetama Euroopa majanduse konkurentsivõimet.

 Eelistame, et 2040. aastaks oleks kliimaeesmärk seatud kõikidele kasvuhoonegaaside arvestuse sektoritele tervikuna, , et tagada paindlikkusvõtete kasutatavus liikmesriikide erinevate lähtepositsioonide ja eripärade suhtes ning võttes arvesse liikmesriikide senist panust KHG heitkoguste vähendamisse liikmesriikidele võimalikult suur otsustusvabadus, kuidas eesmärgini jõuda.

 Liikmesriikidel on erinev majandusstruktuur ning seetõttu ka erinevad kasvuhoonegaaside heiteallikad. Kogu riiki hõlmav lahendus annaks võimaluse valida sobivaim ja kulutõhusaim meetmete kombinatsioon ning pakuks suuremat rohkem valikuvõimalusi poliitikate optimaalseks kohandamiseks järgmise 10–15 aasta määramatuse tingimustes.

 Tagatud peab olema EL eelarve toetuste ja finantsinstrumentide kättesaadavus kõigile, sealhulgas väiksematele liikmesriikidele, et 2050. aastaks kliimaneutraalsusele üleminek oleks õiglane ja kaasav ning ligipääs rahastamisvõimalustele ei oleks erinevate EL piirkondades ebavõrdne/.

 LULUCF (maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus) sektor sõltub suurel määral looduses toimuvatest protsessidest, mistõttu ei ole mõistlik seada sellele ühe konkreetse aasta põhist ranget numbrilist netoheite vähendamise sihttaset. Selle asemel tuleks eesmärke käsitleda pigem pikaajalise suuna või trendina, mis arvestab loodusliku sidumise muutlikkust ja ebakindlust.

1 CCUS – süsiniku kogumise, kasutamise ja ladustamise tehnoloogiad (ingl Carbon Capture, Utilisation and Storage) tähistavad tehnoloogiaid, mille abil püütakse tööstus- või energiatootmisprotsessidest tekkiv CO₂ kinni ning suunatakse see kas kasutusse (nt keemiatööstuses) või pikaajaliseks geoloogiliseks ladustamiseks. Nende eesmärk on vähendada raskesti vähendatavate sektorite kasvuhoonegaaside heidet ja toetada kliimaneutraalsuse saavutamist.

Koostajad

Seletuskirja koostasid Kliimaministeeriumi kliimaosakonna kliimapoliitika strateegia valdkonnajuht Merilyn Möls ([email protected]), kliimaosakonna juhataja Laura Remmelgad (laura.remmelgas@kliimaministeerium) ja välissuhete osakonna EL teemade valdkonnajuht Eliise Merila ([email protected]). Valdkonna eest vastutab Kliimaministeeriumi asekantsler Kristi Klaas.

Avalikule konsultatsioonile vastamise üldpõhimõtted

Avalikule konsultatsioonile vastamise üldpõhimõtted on kooskõlas järgmise strateegilise dokumendiga: Eesti Euroopa Liidu poliitika prioriteedid aastateks 2025-2027.

Konsultatsioonile vastamisel lähtutakse järgmistest seisukohtadest: Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatisele „Meie tuleviku kindlustamine Euroopa 2040. aasta kliimaeesmärk ja tee kliimaneutraalsuse saavutamiseni 2050. aastaks, ehitades üles kestliku, õiglase ja jõuka ühiskonna“, mis on heaks kiidetud 14.11.2024 Vabariigi Valitsuse istungil ning 13.12.2024 Riigikogu ELAKis; Eesti täiendavad seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse, millega muudetakse määrust (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik kohta, mis on kinnitatud 28.08.2025 Vabariigi Valitsuse istungil ning 15.09.2025 Riigikogu ELAKis; Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu süsiniku eemaldamise sertifitseerimise määruse eelnõu kohta, mis on heaks kiidetud 18.05.2023 Vabariigi Valitsuse istungil ja 12.06.2023 Riigikogu ELAKis.

Taust Euroopa kliimamääruses on sätestatud ELi kliimaeesmärk vähendada 2030. aastaks kõikide ELi majandusharude kasvuhoonegaaside netoheidet 55% võrreldes 1990. aasta tasemega. See on siduv eesmärk terve ELi jaoks, kuna kliimamäärusega ei kehtestata igale liikmesriigile erikohustusi. See on ka netoeesmärk, kuna hõlmab nii heidet kui ka süsiniku eemaldamist. 2025. aasta detsembris jõudsid mõlemad kaasseadusandjad esialgsele kokkuleppele, millega toetatakse õiguslikult siduvat 2040. aasta eesmärki vähendada netoheidet 90% võrreldes 1990. aastaga.

ELi kliimamääruses on olulisel kohal paindlikkused ja võimaldavad tingimused, mis aitavad saavutada EL-üleselt 2040. aastaks KHG vähendamise eesmärgi. Kolm kõige olulisemat neist on: rahvusvahelise KHG ühikutega kauplemise süsteemi kasutamise võimalikkus; paindlikkus püsiva CO2 eemaldamise arvestamiseks heitkogustega kauplemise süsteemis ning paindlikkus erinevate kasvuhoonegaaside netoheite arvestuse sektorite (energeetika, sh transport, tööstusprotsessid ja toodete kasutus; põllumajandus; maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus (LULUCF) ning jäätmed)) vahel.

Praeguse 2030. aasta eesmärgi saavutamist toetab ELi kliimapoliitika raamistik, mille sihiks on vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet õiglasel ja kulutõhusal viisil ning pidades silmas õiglase ülemineku edendamist, konkurentsivõime suurendamist ja keskkonnakestlikkuse toetamist kõigis liikmesriikides.

Kehtiva raamistiku tuumaks on kolm peamist komponenti, mis hõlmavad eri arvestussektoreid ja kasutavad erinevaid mehhanisme: jõupingutuste jagamise määrus (JJM); maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määrus (LULUCFi määrus) ning ELi heitkogustega kauplemise süsteemid (HKS 1 ja 2).

Jõupingutuste jagamise määrusega (JJM määrus) kehtestati igale liikmesriigile siduvad iga- aastased heite piirmäärad koos sihiga aastaks 2030. Piirmäärad katavad transpordist, hoonetest, põllumajandusest, jäätmetest ja muust kui CO2 heitest tulenevaid heitkoguseid energeetika- ja tööstussektorites, mis HKS 1 alla kuuluvad. Eestil tuleb seega aastaks 2030. vähendada JJM alla kuuluvates sektorites heitkoguseid kokku –24% võrreldes 2005. aastaga ning saavutada seejuures ka igaks aastaks fikseeritud sihttase. Läbivaadatud LULUCFi määrusega kehtestati 2030. aastaks kogu ELi hõlmav süsiniku netoeemaldamise eesmärk, mis on jagatud siduvateks riiklikeks netoeemaldamise eesmärkideks maakasutussektoris, et edendada ümberkujundavaid meetmeid ja investeeringuid. Mõlema õigusakti puhul on riiklikud eesmärgid kooskõlas ELi 2030. aasta kliimaeesmärgiga. Eesmärkide saavutamiseks vajalike riiklike poliitikameetmete kindlaksmääramine ja rakendamine asjaomastes majandussektorites on liikmesriikide ülesanne. Nad on esitanud need poliitikameetmed oma riiklikes energia- ja kliimakavades.

HKS1 on kogu ELi hõlmav turupõhine süsteem, mida kohaldatakse ettevõtete suhtes ja mis soodustab heitkoguste vähendamist. HKS1 süsteemiga on kehtestatud kogu ELis heitkoguste piirmäär, mille ulatuses on võimalik ettevõtete kohustustega kaubelda. Nii saavad heitkogused hinna ja tõhusad vähese süsinikuheitega tehnoloogiad hakkavad turul omavahel rohkem konkureerima. Samuti on ette nähtud, et süsteemi kaudu saadud tulu peab investeerima kliimamuutuste leevendamisse ja nende mõjuga kohanemisesse. HKS 1 alla kuuluvad sellised sektorid nagu elektritootmine ja tööstus ning teatav osa lennundusest ja merendusest. HKS1 kaetud sektoritele on 2030 õigusraamistikus üksnes EL ülene eesmärk vähendada heidet 62% võrreldes 2005. aasta tasemega. Riiklikud sihid puuduvad. Seega kui Eesti on juba vähendanud heitkoguseid rohkem kui EL 2030. aasta ülene eesmärk -55%, siis tuleb meil kehtivate reeglite järgi vähendada veel täiendavalt heidet nii transpordis, põllumajanduses kui ka maakasutuses. ning HKS1 sektorites saavutatud suurem heitkoguste vähenemine ei vähenda teiste valdkondade kohustusi.

ELi kliimapoliitika seadusandlikke sambaid täiendab juhtimisraamistik, mis on kehtestatud energialiidu ja kliimameetmete juhtimise määrusega (edaspidi „juhtimismäärus“), millega nõutakse regulaarset aruandlust, seiret ja kavandamist, et tagada nõuete täitmine ning suurendada energiajulgeolekut, konkurentsivõimet ja kestlikkust kõikjal ELis. Lisaks on süsiniku eemaldamise ja süsinikupõllunduse määruses sätestatud eeskirjad süsiniku jõulise ja kestliku eemaldamise ning mulla kasvuhoonegaaside heite vähendamise usaldusväärseks sertifitseerimiseks. See hõlmab nii süsinikupõllundust (LULUCF ja potentsiaalselt põllumajandus), süsiniku püsivat eemaldamist (nt kogumine otse atmosfäärist, biogeense süsiniku kogumine ja säilitamine ning biosüsi) kui ka süsiniku säilitamist hoonetes.

Kuna riiklikud kliimaeesmärgid on seatud ainult 2030. aastani, on komisjon alustanud nende eesmärkide läbivaatamist ja võimalikku muutmist kooskõlas ELi 2040. aasta kliimaeesmärgiga. Tuleb välja töötada uus kliimaraamistik, millega saavutatakse ELi 2040. aasta kliimaeesmärk, ja samaaegselt tuleb edendada konkurentsivõimet ja keskkonnasäästlikkust ning tagada kulutõhusus ja solidaarsus. Algatuse raames uuritakse ka seda, kuidas tagada suurem paindlikkus, et aidata liikmesriikidel saavutada oma eesmärgid kõige tõhusamal viisil. Lisaks peaks raamistik toetama ka looduspõhist süsiniku eemaldamist ja elurikkust, arendama edasi ringmajandust ja kestlikku biomajandust ning pikaajaliselt kindlustama nendega seotud tarneahelad - seda kõike kliimamuutuste toimumise olukorras. Üks oluline näide on aidata metsamajandajatel ja põllumajandustootjatel võtta kasutusele täiustatud maamajandamistavad, et suurendada Euroopa maasektori kerksust.

Eelöelduga seoses algatas komisjon avaliku konsultatsiooni, et koguda arvamusi eri poliitikavariantide kohta, mida valida ELi 2040. aasta kliimaeesmärgiga kooskõlas olevate

riiklike kliimaeesmärkide kehtestamisel. Küsimused puudutavad probleeme, millega tuleb tegeleda, riiklike eesmärkide seadmist ja juhtimist ning võimalikke ELi tugimeetmed riiklike kliimameetmete toetamiseks, eelkõige põllumajanduse ja metsanduse väärtusahelates

ELi 2030+ kliima- ja energiapoliitika arhitektuuri valik on veel Komisjoni poolt lahtine. Komisjon näeb esialgse arhitektuuri ülesehituseks laias laastus nelja valikuvarianti:

1) Praeguse lähenemisviisi jätkamine, mille kohaselt riiklikud heitkoguste vähendamise eesmärgid väljaspool Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside lubatud heitkogustega kauplemise süsteemi esimest etappi (European Union Emissions Trading System I, HKS 1) — hõlmates riigisisest transporti, hooneid, põllumajandust, jäätmeid ja energiasektori mitte-süsinikdioksiidi heidet — jäävad eraldatuks maismaapõhistest süsiniku sidumise tegevustest, mille tulemusena kehtib kaks õigusakti (jõupingutuste jagamise määrus (Effort Sharing Regulation, JJM) ja maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määrus (Land Use, Land Use Change and Forestry Regulation, LULUCF-määrus));

2) JJM ilma HKS2 heideteta ja eraldi LULUCF eesmärk, mille puhul võrreldes praeguse lähenemisviisiga ei kuulu HKS2 alla kuuluvad heited enam JJMi reguleerimisalasse;

3) Uus põllumajanduse, metsanduse ja muu maakasutuse instrument (Agriculture, Forestry and Other Land Use, AFOLU) koos täiendava eraldiseisva JJMiga, mille puhul põllumajanduse mitte-CO2 heited ühendatakse LULUCF sektori heidete ja sidumisega (ega kuulu enam JJMi alla) ning HKS2 alla kuuluvad heited jäävad JJMi reguleerimisalasse;

4) Majandussektorite ülene eesmärgistamine (economy wide), mille puhul riiklikud eesmärgid laienevad kõigile sektoritele. Liikmesriikidele võidakse määrata kas üks netoheite vähendamise eesmärk või eraldi eesmärgid heitkoguste vähendamiseks ja süsiniku sidumiseks. Sidumise eesmärk hõlmaks nii LULUCF tegevusi kui ka püsivaid süsiniku eemaldamise lahendusi.

Täiendavalt on Komisjon konsultatsioonis uurinud ka üksnes EL-ülese eesmärgi kehtestamise kohta. Kui aga vaadata kehtivat praktikat, et EL-ülene eesmärk on seatud üksnes neile sektoritele, kus rakendatakse heitkogustega kauplemise süsteemi, siis on tõenäoline, et EL ülese eesmärgi kehtestamine tuleks koos heitkogustega kauplemise süsteemide laiendamisega.

Peamised arutelud toimuvad ekspertgruppides kolme variandi üle - kas liikuda economy-wide eesmärgi, AFOLU-lähenemise või praeguse JJM–LULUCF loogika edasiarendamise suunas. Komisjon on rõhutanud, et tal ei ole eelistust ja ta ootab liikmesriikide sisendit. Enamusel liikmesriikidel ei ole veel riiklikke eelistusi 2040 arhitektuuri osas, kuid toetatakse, et süsteem saaks olema lihtne. Laual on ka kaheastmeline eesmärk, kus üleeuroopaline „core-target“ oleks selge ja prognoositav põhieesmärk, mida täiendaks paindlikum kiht ebakindlamate elementide, sidumiste ja paindlikkuste jaoks. Samal ajal on väljendanud mitmed riigid, nt Soome ja Läti, muret economy-wide lähenemise riskide pärast seoses LULUCF-i defitsiitide võimaliku mõjuga teiste sektorite eesmärkide täitmisele. Komisjon kaalub ka eri variante, kuidas kuni 5% ulatuses rahvusvahelisi kasvuhoonegaaside ühikuid kasutada kas eraldi instrumendina, osana 90% eesmärgist või nende kombinatsioonina. Keskseks küsimuseks on jäänud, kuidas säilitada kodumaiste poliitikate ambitsioonikus ja HKS-i terviklikkus, tagades samal ajal paindlikkuse liikmesriikidele.

Eesti kliima- ja energiapoliitika

8. veebruaril 2023. aastal kiitis Riigikogu heaks „Kliimapoliitika põhialuste“ uuendamise, millega seati Eesti pikaajaliseks sihiks saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Samuti on Eesti määratlenud riikliku 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgi oma pikaajalises arengustrateegias “Eesti 2035”2, mis võeti Riigikogus vastu 12.05.2021. Strateegia "Eesti 2035” seab eesmärgiks, et aastaks 2050 on Eesti konkurentsivõimeline, teadmiste põhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, kus on tagatud kvaliteetne ja liigirikas elukeskkond ning valmisolek ja võime kliimamuutuste põhjustatud ebasoodsaid mõjusid vähendada ja positiivseid mõjusid parimal viisil ära kasutada.

2026. a märtsis valminud kasvuhoonegaaside (KHG) inventuuri kohaselt oli 2024. aastal Eesti KHG heitkogus 12,15 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Võrreldes 1990. aastaga on Eesti KHG koguheide vähenenud 66,5% võrra. 2023. aastaga võrreldes toimus heitkogustes 9% vähenemine, seda peamiselt energeetika sektoris toimunud muutuste tõttu. EL heitkogustega kauplemissüsteemi kuuluvate tootmisüksuste heitkogus langes ligi 15% võrreldes eelneva aastaga.

Energeetikasektor on Eestis suurim kasvuhoonegaaside tekitaja - sektori heide moodustas 2024. aastal 26% koguheitest. Transpordi sektori heitkogused moodustavad 2,5 miljoni tonniga 21% kogu heitkogusest.

Joonis 1 "Kasvuhoonegaaside trendid 1990-2024"

Kliimaministeeriumi analüüsi kohaselt võiks EL-ülene eesmärgi jaotus kliimamääruse ettepaneku uusi paindlikkusi kasutades kujuneda selliseks nagu on esitatud joonisel 2. See jaotus toob välja, et 90% EL ülese eesmärgi täitmiseks on vaja kasutusele võtta uusi tehnoloogiaid ja täiendavaid paindlikkusi. EL-sisese heite vähendamise ja loodusliku sidumisega saavutatakse Komisjoni hinnangul ca 79% heite vähendamist (3620 Mt CO2 ekv), tehnoloogiline sidumine annab 6% (280 Mt CO2 ekv) ning rahvusvahelised KHG krediidid 5% (150 Mt CO2 ekv) heite vähendamist. Võrdluseks on Eesti KKMS eelnõus püstitatud 2040.a eesmärk vähendada olemasolevate tehnoloogiatega KHG heidet -80% võrreldes 1990.aastaga (arvestades ka looduslikku sidumist). Komisjon hakkab 2030. a järgse EL kliimapoliitika õigusaktide eelnõusid esitama alates 2026. aastast.

2 https://valitsus.ee/strateegia-eesti-2035-arengukavad-ja-planeering/strateegia

Joonis 2. Esmase ettepaneku mõjuhinnangutest tuletatud KHG heite -90% vähendamise jaotus EL üleselt võrreldes 1990.

2023. a novembris algas Eestis kliimakindla majanduse seaduse (KKMS) eelnõu koostamine. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu tarbeks koostatud prognooside kohaselt avaldavad KHG üldisele heitkogusele hetkel suurimat mõju elektritootmine, põlevkiviõli tootmine, turbatööstus, metsaraie ja raadamine, maanteetransport ning põllumajandus.

Kliimakindla majanduse seaduse prognooside kohaselt on Eestil võimalik olemasolevate tehnoloogiatega vähendada heitkoguseid võrreldes 1990. aasta tasemega ning 2040. aastaks – 80%.

Eesti peab oluliseks, et 2040. a kliimaeesmärgi täitmisel kasutatavad paindlikkused oleksid kasutatavad EL kasvuhoonegaaside arvestussektorite üleselt, st kasvuhoonegaaside heitkoguse ja sidumise ühikud oleksid sektorite vahel üle kantavad. Samuti peame oluliseks, et kliima- ja energeetikaeesmärkide vaheline paindlikkus, rahvusvaheliselt kaubeldavad kasvuhoonegaaside ühikud ja püsiv CO2 eemaldamine oleksid arvestatavad nii liikmesriigi kui ka ELi eesmärkide täitmisel ning nende kasutamise võimalus ei sõltuks ELi ülese netoheite vähendamise eesmärgi saavutamisest. 2030. a järgse EL kliimaraamistiku paindlikkusmehhanismide kujundamisel tuleb tagada, et need oleksid liikmesriikidele selgelt mõistetavad, riikide eripärasid arvestavalt kättesaadavad ning lihtsasti rakendatavad. Maakasutussektoris tuleb arvestada metsarikaste riikide ajaloolise panusega süsiniku sidumisse ja arvestada metsade vanuselise struktuuriga. 2040 kliimaraamistik peaks lisaks ringmajanduse ja biomajanduse arendamisele käsitlema keskse teemana ka tervisemõjusid, sealhulgas keskkonnatervist, kliimamuutustega seotud terviseriske ning ühiskonna ja ökosüsteemide kerksust. Lisaks on Eesti jaoks oluline, et tulevased Euroopa Liidu eelarvega seotud rahastusinstrumendid peavad olema paindlikud, praktiliselt rakendatavad ning arvestama liikmesriikide eripäradega

Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte

Euroopa Komisjoni poolt 2024. aastal avaldatud mõjuhinnang 2040. aasta kliimaeesmärkide osas3 näitab, et 2040. aasta 90% saavutamine eeldaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise jõupingutusi kõigis sektorites ning heite sidumise suurendamist. Kõik null- ja vähese süsinikuheitega energialahendused (sh taastuvad energiaallikad, tuumaenergia, energiatõhusus, salvestamine, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, süsinikdioksiidi kogumine ja kasutamine, süsinikdioksiidi sidumine, geotermiline ja hüdroenergia ning kõik muud praegused ja tulevased nullenergiatehnoloogiad) on vajalikud energiasüsteemi dekarboniseerimiseks 2040. aastaks.

EL kliimamäärusega on ette nähtud, et alates 2036. aastast võib 5% ELi 1990. aasta netoheitest katta rahvusvaheliste KHG ühikutega, kuid täpsemad reeglid on ELis alles kokku leppimisel. Eesti jaoks on oluline, et nende konkreetne roll ja kasutuselevõtt tugineks põhjalikule Euroopa Komisjoni mõjuhinnangule, mille abil saaks kehtestada kindlad ja kõrge usaldusväärsusega kriteeriumid ja standardid ning tingimused selliste ühikute päritolu, ajastuse ja kasutamise kohta. Komisjon peaks 2030. aasta järgse õigusraamistiku mõjuhinnangutes analüüsima rahvusvaheliste ühikute võimalikku piiratud kasutamist, et 5% ELi 1990. aasta netoheitest saaks arvestada 2040. aasta eesmärgi saavutamisse.

Lisaks on oluline märkida, et ELi ülesesse 2040. aasta KHG heitkoguse vähendamise eesmärki panustavad ka need sektorid, mis ei kuulu liikmesriikide heitkoguste arvestusse (rahvusvaheline merendus, mis moodustas 2022. aastal ca 3,5% EL KHG koguheitest ja lennundus, mis moodustas 2023. a 3,9% ELi koguheitest).

Alljärgnevalt on analüüsitud Euroopa komisjoni ettepaneku ELi kliimamääruse muutmiseks ja 2040. aasta ELi kliimaeesmärgi seadmise mõju valdkonniti, tuginedes kliimakindla majanduse seaduse eelnõu, valdkondlike teekaartide ning Euroopa Komisjoni mõjuhinnangutele.

Iga valdkonna all on kirjeldatud kõikide muudatuste mõju eraldi, kui taoline mõju esineb, või on kirjeldatud kõikide muudatusettepanekute koondmõju. Kavandatud muudatuste koondmõju on esitatud looduskeskkonnale, majandusele, sotsiaalvaldkonnale ja riigi julgeolekule ja välissuhetele.

Mõju majandusele

-90 % kliimaeesmärk käib käsikäes puhta tööstuse 4 kokkuleppega ning konkurentsivõime kompassi5 ja taskukohase energia tegevuskavaga 6.

2040. a vahekliimaeesmärk teel kliimaneutraalsuseni annab finantsturgudele ja tööstustele olulisi signaale, kuidas investeerida ja teha pikaajalisi plaane. See aitab ka kodanikel, ettevõtjatel ja poliitikakujundajatel planeerida vajalikke investeeringuid inimeste oskuste ja pädevuste arendamiseks.

Kliimamuutused toovad kaasa sagedasemad ja ekstreemsemad ilmastikunähtused, mis põhjustavad märkimisväärset sotsiaalset mõju ja majanduslikku kahju, kus prognoositud

3 EUR-Lex - 52024SC0063 - EN - EUR-Lex 4 EUR-Lex - 52025DC0085 - EN - EUR-Lex 5 10017eb1-4722-4333-add2-e0ed18105a34_en 6 Affordable Energy - European Commission

majanduslikud kahjud on suuremad kui kliimameetmete kulud. Euroopa Keskkonnaameti andmetel on ilmastiku ja kliimaga seotud sündmustest tingitud majanduslik kahju ELis viimase nelja aastakümne jooksul ulatunud 650 miljardi euroni. Sellest 59,4 miljardit eurot tekkis 2021. aastal ja 52,3 miljardit eurot 2022. aastal. Aastatel 1980–2022 tekkinud kogukahjust oli kindlustatud vaid 126 miljardit eurot, mis on vähem kui 20% kogukahjust.

Tagasihoidliku hinnangu kohaselt võib ELi SKP sajandi lõpuks väheneda umbes 7%7, kui puuduvad tugevad leevendusmeetmed. Globaalse soojenemise suurema arengustsenaariumi kumulatiivne täiendav SKP kulu on aastatel 2031–2050 hinnanguliselt ligikaudu 2,4 triljonit eurot, võrreldes stsenaariumiga, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppe 1,5 °C eesmärgiga.

Euroopa komisjoni mõjuhinnangute kohaselt võib 90% eesmärgi saavutamine vähendada õhusaastest tingitud enneaegseid surmajuhtumeid 466 000-lt aastas 2015. aastal 196 000-le aastas 2040. aastal. Sellega kaasneb kulude vähenemine ligikaudu 1 700 miljardilt eurolt 2015. aastal 670 miljardi euroni 2040. aastal.

2040. aasta –90% heite vähendamise eesmärk näeb ette energiasüsteemi kogukulude mõõduka suurenemise 12.9%-ni SKPst aastatel 2031-2040, mis on veidi suurem kui ajalooline väärtus

11.9% SKPst, mis registreeriti aastatel 2011-2020. Prognooside kohaselt vähenevad energiasüsteemi kogukulud aastateks 2041–2050 11,3%-ni SKPst, mis on väiksem kui kümnendil 2011–2020. See on suuresti tingitud fossiilkütuste kasutamise märkimisväärsest vähenemisest, mis on osa üldisest suunast liikuda taastuvenergiallikatele tuginevale energiasüsteemile. Samuti prognoositakse, et koguinvesteeringud transporti suurenevad aastatel 2031–2040 90% eesmärgi raames 4,4%-ni SKPst, mis on tagasihoidlik kasv võrreldes keskmise 4,2%-ga SKPst aastatel 2011–2020.

Viimaste aastate energiajulgeoleku kriisid on selgelt näidanud, et fossiilkütustel põhinev majandus on haavatav hinnakõikumiste ja tarnehäirete suhtes. Üleminek madala heitega energiasüsteemile aitab vähendada majanduse tundlikkust fossiilkütuste hinnašokkidele, kuna suurem osakaal kodumaisel ja taastuvatel energiaallikatel põhinevast tootmisest stabiliseerib energiakulusid ning vähendab sõltuvust välistest tarnijatest. See omakorda tugevdab nii majanduslikku kui ka julgeolekualast vastupanuvõimet.

ELi tööstus tugevdab ka oma konkurentsivõimet, arendades keskkonnahoidlikke ja ringmajandusel põhinevaid sektoreid. Mõjuhinnang näitab, et kuni 2040. aastani muutub ringmajandus üha olulisemaks nii kliimaeesmärkide kui ka Euroopa uue heaolumudeli saavutamisel. Materjalide korduskasutamine ja ringlussevõtt pakub uusi võimalusi lisandväärtuse säilitamiseks ELis, sealhulgas energiamahukatele tööstusharudele, nagu terase- ja tsemenditööstus. Vähendades sõltuvust kriitilise tähtsusega toorainete impordist, võib see suurendada ka ELi julgeolekut ja strateegilist sõltumatust. Bioressursipõhisem ringmajandus pakub uuenduslikke ärimudeleid, mis vastavad tarbijate muutuvatele eelistustele, haaravad kinni digilahendustest ja loovad ELis kvaliteetseid töökohti koos ajakohastatud teadmiste ja oskustega. 2021. aastal oli ringmajanduse jaoks olulistes majandussektorites 4,3 miljonit töökohta, mis on 11 % rohkem kui 2015. aastal.

Et Eestis saavutada -80% KHG vähenemist võrreldes 1990.a aastaks 2040, kaasneksid sellega kliimakindla majanduse eelnõu mõjuhinnangute kohaselt mitmesugused majanduslikud mõjud, mis tähendavad nii kulusid kui ka tulusid eri majandussektoritele kui ka ühiskonnale tervikuna.

7 IMMC.COM%282024%2991%20final.ENG.xhtml.1_EN_ACT_part1_v8.docx

Kavandatud meetmed suurendavad investeeringute mahtu Eestis keskpikas perspektiivis. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus kavandatud eesmärkide täitmine ja kavandatavate meetmete elluviimine nõuab riigilt esialgsetel hinnangutel üle 3 miljardi euro ulatuses investeeringuid järgneva 15 aasta jooksul ehk kuni aastani 20408. See teeb keskmiselt 200 miljonit eurot aastas. Kliimaministeeriumi analüüsi kohaselt võib pikaajalises perspektiivis, 15 aasta jooksul, enam kui miljardi euro suuruse aastase investeeringumahu suunamine valitud sektoritesse põhjustada majanduse ülekuumenemist. Suurenevad investeeringud võivad ajutiselt kiirendada sektori kasvu, suurendada nõudlust tööjõu järele ning tõsta hindu. Kui investeeringuid seejärel vähendada, võib see tingida sektori tasemel majandustsükli langusfaasi või tekib uuesti vajadus kohaneda muutunud tingimustega.

Suur osa investeeringutest on võimalik ellu viia EL struktuuritoetuste ja heitkogustega kauplemise süsteemide tulude toel. Alates 2024. aastast suunatakse 100% heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest kliima- ja energiaeesmärkide elluviimiseks, mille arvestuslik maht sel kümnendil on ca 200 miljonit eurot aastas. Peamiselt suunatakse vahendeid energeetika-, transpordi- ning hoonete sektorisse ja roheliste tehnoloogiate arendamiseks.

Perioodil 2021-2027 kliimaeesmärkidesse suunatavad vahendid9: Enampakkumistulust ehk CO2 vahendid 1,426 miljardit EUR Struktuurivahenditest perioodil 2021-2027 kogusumma10 1,172 miljardit EUR Sh Õiglase Ülemineku Fond kogusumma11 33 mln EUR RRF ehk Taasterahastu sh RePowerEU perioodil 2021-2026 634 mln EUR Sotsiaalne Kliimafond perioodil 2026-2032 186 mln EUR.

Samuti algab 2028. aastal uus EL eelarve periood, millega suunatakse Eestisse täiendavaid vahendeid kliima-energiaeesmärkide täitmiseks.

Need investeeringud, avaliku või erasektori rahastatuna, aitavad moderniseerida olemasolevat infrastruktuuri, suurendada energiatõhusust ja edendada taastuvenergia kasutamist. On oluline arvestada, et kavandatavad investeeringud ei täida üksnes kliimapoliitika eesmärke. Hoonete renoveerimine, ühistranspordi ja elektrivõrkude areng toovad kaasa laiema mõju, nt kinnisvara väärtuse ja elukvaliteedi kasvu, ühenduste paranemise, energeetikas varustuskindluse (sõltumatus fossiilkütusest), ning kuigi alginvesteeringud on suured, võib oodata pikaajalist kulude kokkuhoidu ja majandusliku konkurentsivõime suurenemist.

Ettevõtluses on ressursisäästu- ja taastuvenergiainvesteeringuid juba ka varem tehtud. Samuti pakub kliimapoliitika uusi ärivõimalusi. Seejuures on oluline tagada uute tehnoloogiate sujuv kasutuselevõtt. Tehnoloogiamahukate investeeringute puhul on oluline tagada reeglite järjepidevus, nt selles, mis määrab tehnoloogia kliimasäästlikkuse. Samuti on oluline jälgida, et nii ELi kui riigi õigusaktid võimaldaksid rahastada nn üleminekutehnoloogiaid, et raskesti KHG heidet vähendatavates sektorites oleks võimalik toetada järk-järgulist üleminekut vähese heitega või heitevabadele tehnoloogiatele. Praegu on probleemne fossiilenergia sektori jäätmete kasutuselevõtt ning tehnoloogiad, mille käigus tekib fossiilgaas, kuid mis samas võimaldavad ringmajandust edendada (nt põlevkivituhast kaltsiumkarbonaadi tootmine).

Oluline on rõhutada, et paljud investeeringud – näiteks infrastruktuuri uuendamisse,

8 Täpsustamisel kliimakindlamajanduse seaduse eelnõu ja selle teekaartide koostamise protsessis 9 2024. seisuga 10 Kogusumma sisaldab EL toetuse osa ja selle lisanduvat riigipoolset kaasfinantseeringut 11 Kogusumma sisaldab EL toetuse osa ja selle lisanduvat riigipoolset kaasfinantseeringut

energiatõhususse, tootmisprotsesside moderniseerimisse või ressursitõhususe parandamisse – tuleb teha niikuinii, sõltumata kliimaeesmärkidest. Seetõttu ei saa selget piiri tõmmata, et investeeringud tehakse üksnes nende eesmärkide täitmiseks. Paljuski on tegemist vältimatute kulutustega, mille ajastust ja ulatust võivad mõjutada nii tehnoloogiline areng, turutrendid kui ka regulatiivne keskkond. Sellest tulenevalt tuleb majanduslikke mõjusid käsitleda laiemas arenguraamistikus, mitte pelgalt kliimapoliitika rakendamise kuludena. Ühtlasi tuleb riigil arvestada ka juba võetud kohustuste täitmisega - juhul, kui riik ei täida 2030. aastaks võetud kohustusi maakasutuse ja jõupingutuste jagamise määrustega kaetud sektorites, siis tuleb puudujääk kompenseerida teistelt riikidelt ühikuid ostes. Ühikute kättesaadavus on tänase seisuga veel ebamäärane ning kuna tehinguid ei ole tehtud, siis on ka hinda keeruline ennustada. Riigil on majanduslikult ja strateegiliselt otstarbekam suunata eelarvelisi vahendeid siseriiklike investeeringute tegemisse, mis vähendavad kasvuhoonegaaside heidet pikaajaliselt, kui kulutada ressursse heitkogusühikute ostmiseks teistelt riikidelt.

Majandussektorid võib mõju järgi suure üldistusega jagada kolmeks: süsinikumahukad tööstused (nt energeetika, põlevkivi- ja turbatööstus), kohanejad (transport, ehitus ja põllumajandus, valdav osa töötlevat tööstust) ning kasvav rohetehnoloogiasektor.

Centari analüüsist12 tulevad selgelt esile tööstusharud, mille lisandväärtuse maht on võrreldes kasvuhoonegaaside heitega võrdlemisi väike (sisaldab tarneahela mõju). Sektorid on jaotatud ettevõtete põhitegevusala järgi ning võib seetõttu ebatäpsusi sisaldada, samuti ei näita see eraldi väiksemaid, ent süsinikumahukaid tööstusi (nt turbatööstust). Lisaks ei arvesta andmestik maakasutuse sektori heidet, sest selleks metoodikat veel pole. Suhteliselt süsinikumahukad harud on energeetika ja põlevkiviõli tootmine (koksi- ja naftatööstus). Samuti kuulub sinna turbatööstus, mille heide ulatub ca 10%-ni koguheitest, ent lisandväärtus on suurusjärgu võrra väiksem. Mõnevõrra parem on see näitaja erinevat liiki transporditeenuste, taime- ja loomakasvatuse ning toiduainetööstuse puhul, need on pigem kohanevad sektorid. Edukamad on teenused, sh ITK ja finantssektor. Majanduse konkurentsivõimet silmas pidades ei saa sellest siiski üheseid järeldusi teha.

12 https://raportid.centar.ee/2024-eesti-ekspordi-lv-sysinikusisaldus.html .

Joonis 3. Hinnanguline Eesti 2023. aasta ekspordi lisandväärtus, KHG emissioonid ja lisandväärtus emiteeritud KHG tonni kohta.13

Enamikul ettevõtetel on vaja ühel või teisel moel kohaneda kliima- ja energiapoliitikaga ja kliimamuutustega. Sarnased trendid on ka eksporditurgudel, seega on vähese heitega tehnoloogiate ja lahenduste kasutuselevõtt sageli ka juba välisturgude nõue. Nii mõjutab ettevõtteid enim riigi eesmärk suurendada taastuvenergia tootmisvõimekust, energiatarbe optimeerimine, digitaliseerimine, ringmajanduse võtete kasutamine, ressursikasutuse optimeerimine, logistika ning kasutatava sõidukipargi säästlikkus. Ettevõtted, kes on teinud tarneahela KHG analüüsi, otsivad kogu tarneahelas väiksema keskkonnamõjuga partnereid.

Arvestades, et kliimapoliitika pikaajalised sihid on seatud juba varem rahvusvahelisel ja ELi tasandil, on kohanevale sektorile ka praegu muutuste kiirendamiseks ja rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamiseks välja töötatud ja rakendatud meetmeid, mis toetavad nt ressursitõhususe suurendamist, biokütuste kasutuselevõttu, taastuvenergiale üleminekut, ringmajanduse lahendusi jmt. Euroopa Liidu tööstuse arengut suunab puhta tööstuse kokkulepe, mille eesmärk on tagada tööstuse konkurentsivõime kasvatamine kliimaneutraalsuse suunas liikudes. Euroopa Liidule tähendab puhtale majandusele üleminek ühtlasi ka suuremat julgeolekut ehk sõltuvuse vähendamist kolmandate riikide fossiilkütustest. Selle kokkuleppe kohaselt on süsinikuheite vähendamine Euroopa tööstuse võimas kasvumootor. See suurendab konkurentsivõimet, andes ettevõtjatele ja investoritele kindlustunde, et Euroopa eesmärk on endiselt saada 2050. aastaks vähese süsinikuheitega majanduseks. Lühiajalise leevenduse pakkumiseks mobiliseeritakse ELi puhta tööstuse kokkuleppe raames üle 100 miljardi euro, et parandada Euroopa Liidus toodetud puhta

13 https://raportid.centar.ee/2024-eesti-ekspordi-lv-sysinikusisaldus.html .

tööstuse konkurentsivõimet. Selle hulka kuulub ka täiendav 1 miljard eurot tagatisi käesoleva mitmeaastase finantsraamistiku (MFF) raames.

Kasvava vähese heitega tehnoloogia märksõna all on majandusliku mõju seisukohalt oluline, et Eestis väärindataks kohalikke ressursse, sh teisest tooret ning kasutataks ära taastuvenergeetika võimalused. Kliimakindlas majanduses on suurim perspektiiv suures mahus taastuvenergia tootmises, kohalike ressursside väärindamises, materjalide ringlussevõtul, keskkonnasõbralike kütuste tootmises, andmetes ja digilahendustes ning rannikumajanduses.

Järjest rohkem iduettevõtteid on leidnud uusi ärinišše ja jõudnud ka välisturgudele, pakkudes lahendusi energiatarbimise optimeerimiseks (nt hoonetes, elektriautode laadimise tarbeks), keskkonnasõbralikus materjalitehnoloogias (alates nanofiibritest ja seeneproteiinist kuni rohe- süsinikuni), kaugseirelahendustes, vesinikutehnoloogias jmt. Rohevesiniku tähtsat osa nähakse ka tööstuses (keemiatööstus, väetiste tootmine, terasetööstus jms) juba kasutatava fossiilsetest allikatest pärineva vesiniku asendamises, taastuvenergia suuremahulises pikemaajalises salvestuses ja ülekandes, aga ka rasketranspordis, laevanduses ja lennunduses. Samuti on ettevõtjad arendamas kliimasõbralikke lahendusi merenduses ning meretehnoloogiate ja laevade ümberehitamise äriline perspektiiv on suur, kuigi ka see võib käivitamiseks vajada stiimuleid. Tähtis on, et need lahendused oleks mõõdetavad ning jõuaksid tööstusliku tootmiseni. Seepärast on oluline toetuste planeerimisel keskenduda ka nende katsetootmisele. Euroopa Keskkonnaameti andmetel14 ohustavad kliima muutumisega seotud ohud, nagu äärmuslikud temperatuurid, tugevad sademed ja põuad, inimeste tervist ja keskkonda ning võivad põhjustada olulist majanduslikku kahju. Aastatel 1980–2022 ulatusid kliimakahjud ELis hinnanguliselt 650 mld euroni (2022. aasta hindades). Hüdroloogilised ohud (üleujutused) moodustavad peaaegu 43% ja meteoroloogilised ohud (tormid, sh välk) ligikaudu 29% koguarvust. Klimatoloogiliste ohtude puhul põhjustavad kuumalained ligikaudu 20% kogukahjust, ülejäänud ±8% aga põud, metsatulekahjud ja külmalained. Kliimasurmade arv oli ELi riikides aastatel 1980–2022 Euroopa Keskkonnaameti andmete15 kohaselt 220 308.

Joonis 4 Iga-aastane majanduslik kahju, mida põhjustavad ilmastiku ja kliimaga seotud äärmuslikud sündmused ELi liikmesriikides (Allikas: Euroopa Keskkonnaamet).

14 https://www.eea.europa.eu/en/analysis/indicators/economic-losses-from-climate- related? activeAccordion=ecdb3bcf-bbe9-4978-b5cf-0b136399d9f8 . 15 https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/impacts-of-extreme-weather-and-5#tab-chart_1.

Rahvusvaheliste KHG ühikute kasutamise majanduslik mõju Rahvusvaheliste KHG ühikute kasutamine võimaldab liikmesriikidel saavutada oma heite vähendamise eesmärgid kuluefektiivsemalt, ostes heitkoguste vähendamise ühikuid sealt, kus neid on odavam saavutada. Ühtlasi võib see vähendada survet kodumaiste sektorite (nt tööstus, transport, põllumajandus) kiirele dekarboniseerimisele, võimaldades aega investeeringute tegemiseks ja tehnoloogia arendamiseks. Väiksema majandusega riikide võimekus paindlikkust kasutada on suhteliselt väiksem võrreldes suuremate majandustega ja vajaks tingimuste edasistel läbirääkimistel rõhutamist, et kaitsta väiksemate majanduste huve.

CO2 püsiva eemaldamise arvestamise majanduslik mõju Positiivne mõju avaldub eelkõige läbi uute tehnoloogiate turuletoomise toetamise. HKSi raames negatiivsete heidete arvestamine võib luua turupõhise nõudluse süsinikueemaldustehnoloogiate järele, andes signaali investoritele ja ettevõtjatele. See kiirendaks innovatsiooni, eelkõige sellistes valdkondades nagu otse õhust CO2 püüdmine DACCS (Direct Air Carbon Capture), biogeense CO2 püüdmise ja kasutamise BECCS (Bioenergy with Carbon Capture and Storage) ja süsiniku sidumise ning säilitamise CCS (Carbon capture and storage) taristute arendamine.

Negatiivne mõju võib seisneda vähesema heitega tehnoloogiate tõrjumise efektis. Kui CO2

tehnoloogilise sidumise arvestamine HKSi raames võimaldab ettevõtetel vältida investeeringuid omaenda heitmete vähendamisse, võib see pidurdada innovatsiooni energiatõhususe, taastuvenergia või tööstusprotsesside dekarboniseerimise vallas. See võib soodustada passiivset ootust: ettevõtted võivad loota odavamatele süsinikueemaldusüksustele tulevikus, mitte teha keerulisi ja kulukaid muutusi täna. Lisaks on investeerimisvõimekus suhteliselt parem ja majanduse ülekuumenemise oht väiksem suurema SKP-ga ja majandusega riikidel. Eesti on väike majandus ja meie SKP ei ole EL mastaabis kõrge, seega suure investeerimissurve suhtes on meie riik suhteliselt haavatavam kui nt Saksamaa.

Väljakutseks on ebapiisav tehnoloogiline küpsus ja mastaapsus. Enamus CO2 püsivat eemaldamist võimaldavad tehnoloogiad on veel arendusetapis ja väga kallid (nt DACCS maksumus > 500 €/tCO₂), seega nende suuremahuline kasutus ei ole lühiajaliselt realistlik. Kui nendele võimalustele pannakse liialt lootusi, võib see tekitada vale turusignaali, mis pärsib lähiaastate investeeringuid juba olemasolevatesse vähendamismeetmetesse.

Vähese heitega ja suuremat lisandväärtust pakkuva tööstuse eelistamine Globaalsed trendid ning ELi liikumine puhta majanduse suunas loovad võimaluse arendada Eestis sihipäraselt uusi puhtaid tehnoloogiaid ning kasvatada nende tööstuslikku- ja ekspordipotentsiaali. Globaalne nõudlus taastuvenergia, energiasalvestuse, kriitiliste toormete, süsinikumaterjalide ja puhaste kütuste lahenduste järele kasvab kiiresti.

Selleks ei piisa üksnes tehnoloogiate kasutuselevõtust - Eesti peab kujundama oma positsiooni väärtusahelas arendajana ja tootjana. Riigi konkurentsivõime sõltub sellest, kas suudetakse kujundada ülemineku seisukohalt olulistes sektorites terviklikumat väärtusahelat kui üksikud suurettevõtted. Mida laiem on väärtusahel ja mida loogilisemalt see haakub kogu valdkonna rahvusvahelise ahelaga, seda konkurentsivõimelisem on vastav tööstus.

See eeldab rohetehnoloogiate liikumist arendusfaasist tööstuslikku tootmisse, kapitali kättesaadavust ning selget regulatiivset raamistikku. Kui suudame ühendada tugeva innovatsioonibaasi, olemasoleva tööstuskompetentsi ja sihipärase poliitikatoe, on võimalik kasvatada kõrgema lisandväärtusega eksporti ning tugevdada Eesti positsiooni Euroopa strateegilistes väärtusahelates. Mõlemad suunad – olemasoleva tööstuse dekarboniseerimine

ja uute tehnoloogiate arendamine – on võrdselt olulised. Esimene tagab stabiilsuse ja järjepidevuse, teine loob pikaajalise kasvu ja rahvusvahelise konkurentsieelise.

Rohetiigri 2024. a aastaraamatu kohaselt on võrreldes 2011. aastaga EL tööstuse, majanduse ja ühiskonna toimimise seisukohalt kriitiliseks märgitud toorainete arv kasvanud 14-lt 34-le. Täna tuleb 90% EL-i jaoks kriitilistest toormaterjalidest aga valdavalt Hiinast. Ringmajandusele üleminek aitaks sõltuvust Hiinast vähendada. Rohetiigri hinnangul on süsinikuneutraalsele ja ringmajandusele üleminekusse suhtutud üsna passiivselt nii poliitilisel tasandil kui ka erasektoris. Samas soovivad meie peamised eksportturud Rootsi, Soome, Taani, Norra, Holland olla nendel teemadel maailmas esirinnas. See kujutab Eesti majanduse jaoks juba teatud riski – kui me ei väärtusta ringdisaini ja madala süsinikujalajäljega tooteid ja teenuseid, kahanevad meie ettevõtete väärtuspakkumised eelmainitud turgudel ja kaotame konkurentsivõimes.

Kolmandatest riikidest tooraine sõltuvuse leevendamiseks tuleb senisest rohkem materjale välja väärindada jäätmetest. Jäätmetest on väärtuslike materjalide kontsentratsioon tihti kordades suurem kui looduslikest allikatest kaevandatavates maakides.

Ida-Virumaal on plaanis kasutult seisvast põlevkivituhast hakata tootma maailma esimest kliimapositiivset kaltsiumkarbonaati, lisaks on plaanis tuhast välja võtta magneesium ja alumiinium. Verston paigaldas 2023. aastal koostöös TalTechi ja Fibenoliga katseprojekti raames Imaverre roheasfaldi, milles kuni veerand bituumensideainetest on asendatud ligniiniga ning mille tootmisel, transpordil ja paigaldamisel kasutatakse taastuvtoorainetest diislikütust. Need on head kohalikud näited, kuidas jäätmeid, sh tööstusjääke võib võtta kui materjalide pankasid.

Meelitamaks investoreid ja talente, on vaja ringmajandusel põhineva materjalitööstuse tekkimiseks ja suurinvesteeringute meelitamiseks luua toetav keskkond ringmajandust soodustavate poliitikate näol. Eesti valik on, kas teeme seda viimaste seas või võtame liidrirolli, et olla ELi tasandil suunakujundaja ja atraktiivne piirkond rohetehnoloogia investorite jaoks. Lisaks on riigil võimalust uue majanduse tekkimist kiirendada läbi ülikoolide rahastuse suurendamise, aga ka rakendusuuringute ning katsetuste läbiviimise toetamise. Ringmajandust on vaja toetada soosiva suhtumise ja toetava seadusandlusega.

Huvigruppide hinnangul ei ole Euroopa komisjoni ettepanekutes nimetatud uudsed null- ja vähese CO2 heitega tehnoloogiad (näiteks vesiniku tootmine elektrolüüsi teel, CCS) kõigile ettevõtetele turul kättesaadaval ning nõuavad kasutuselevõtuks suuri investeeringuid. ELi tasandil on seni olnud innovatsioonifond peamine rahastamisvahend tööstusprotsesside CO₂ - heite vähendamise toetamiseks, andes toetusi, mis võivad vähendada järgmise põlvkonna tehnoloogiate kulusid. Kui energiatõhususe suurendamine ja alternatiivkütuste kasutuselevõtt on juba praegu või muutub lähitulevikus EL HKS-i mõjul kulutõhusaks, siis süsiniku püüdmise puhul ei osata veel hinnata, millal muutub tõhus ja konkurentsivõimeline süsinikupüüdmise tehnoloogia ettevõtetele kättesaadavaks.

Tööstusliku süsiniku haldamise strateegias16 on välja toodud järgmised probleemid: - raskused elujõulise ärimudeli loomisel, sealhulgas seetõttu, et vajatakse märkimisväärset eelnevat investeerimiskapitali, ebakindlus tulevaste CO2 hindade suhtes ning vajadus pöörata erilist tähelepanu vähese CO2 heitega toodete pakkumise ja nõudluse ühitamisele; - tervikliku õigusraamistiku puudumine kogu väärtusahela ulatuses, eelkõige süsiniku

16 eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52024DC0062

tööstusliku sidumise ja teatavate CO2 kasutusviiside jaoks; - esimesed CO2 väärtusahelate loomises osalevad ettevõtjad seisavad silmitsi ka CO2-le omaste väärtusahelaüleste riskidega, nagu näiteks vastutus lekete korral või transpordi- või säilitustaristu kättesaamatus; - ebapiisav koordineerimine ja kavandamine, eelkõige piiriüleses kontekstis; - stiimulid era- ja avaliku sektori investeeringuteks ei ole tööstusliku süsinikumajanduse ärimudelite toimivuseks piisavad.

Praeguseks on EL innovatsioonifondist toetatud 26 suure- ja väikesemahulist süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise või kasutamise projekti EL-is kokku enam kui 3,3 miljardi euroga. Seejuures Eesti on saanud toetust vaid ühel korral.

Rahvusvaheliste KHG ühikute kasutamine võib tuua kaasa soovimatuid kõrvalmõjusid, eriti rohetehnoloogiasse tehtavate investeeringute vähenemise Euroopa Liidus. Kui osa kliimaeesmärkidest saab täita odavamate ühikute ostmisega väljastpoolt ELi, võib see vähendada ettevõtete ja riikide motivatsiooni investeerida siinseid heitkoguseid vähendavatesse tehnoloogiatesse. Seetõttu on oluline hoolikalt hinnata, kuidas rahvusvaheliste ühikute kasutamine mõjutab ELi majandust, süsinikuturgu ja puhtale majandusele üleminekut. Enne otsustamist tuleb nende kasutamise tingimused põhjalikult läbi mõelda ning mõjuanalüüside põhjal kujundada selged ja tasakaalustatud rakendussätted.

Mõju sotsiaalvaldkonnale

Euroopa Liidu ambitsioonikad kliimaeesmärgid on suunatud kliimaga seotud riskide leevendamisele, ennetades nende kõige tõsisemaid tagajärgi ning kaitses haavatavaid elanikkonnarühmi, eelkõige madalama sissetulekuga, selliste riskide eest. Fossiilkütuste kasutamise järkjärguline vähendamine kooskõlas soovitatud 2040. aasta eesmärgiga aitaks parandada ELi elanike tervist, vähendades õhusaastest tekitatud hingamisteede ja veresoonkonna haiguste esinemissagedust. Eeldatavalt väheneb selle tulemusel enneaegsete surmade arv Euroopas aastas 2040. aastaks 196 000-ni. Selleks, et kliimamuutuste leevendamise meetmed õnnestuksid, peavad EL-i kodanikud aktiivselt osalema nii investorite kui ka tarbijatena.

Kliimaeesmärkide täitmiseks vajalikud investeeringud suurendavad nõudlust uute töökohtade järele, eriti ehitus-, metalli- ning metalltoodete sektoris. Prognooside kohaselt lisandub ja asendatakse kokku umbes 27 000 töökohta. Seejuures suureneb vajadus automatiseerimise ja tööprotsesside optimeerimise järele, mis võib mõjutada töökoha profiile ja oskustööjõu nõudlust. Sektori vajaduste muutudes ja tööjõunõudluse suurenemisega võib tekkida vajadus välistööjõu kaasamiseks, kuid leevenduseks võib siin olla kahanevate sektorite töötajate ümberjaotumine kasvava tööjõunõudlusega sektoritesse.

Investeeringud võivad ajutiselt suurendada kasvu teatud sektorites ja tõsta tööjõukulude taset, kuid investeeringute vähenemisel võib tekkida majandustsükli langusfaas ja vajadus struktuurilisteks muudatusteks, mis võivad mõjutada tööjõu stabiilsust ja sotsiaalset kindlustunnet.

Ühistranspordi arendamisse ning energiasäästu suurendamisse tehtud investeeringutel on oluline sotsiaalne mõju, toetades ka haavatavate sihtrühmade toimetulekut. Need meetmed võimaldavad eeskätt madalama sissetulekuga inimestel saada parema ligipääsu olulistele teenustele ning vähendavad samas energia- ja liikumiskulude osakaalu nende eelarves. Seetõttu on tähtis, et kavandatavad meetmed oleksid hoolikalt suunatud, et pakkuda reaalset

tuge neile, kelle toimetulekuvõimalused on piiratud. Näiteks võiks ühistransporditaristu parendamine ja taskukohaste energiasäästulahenduste pakkumine vähendada kulusid ning aidata kaasa haavatavate sihtrühmade elukvaliteedi paranemisele.

Leevendamaks energiakulude ja transpordihindade tõusu mõju kõige haavatavamale sihtrühmale on loodud kliimameetmete sotsiaalfond. Selle eesmärk on tegeleda hoonete ja maanteetranspordi uue heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS2) võimaliku sotsiaalse mõjuga kõige haavatavamatele leibkondadele, transpordikasutajatele ja mikroettevõtjatele. Aastatel 2026–2032 eraldatakse 65 miljardi euro suurusest fondist vahendeid investeeringuteks EL ehitus- ja maanteetranspordisektoris. Eesti osa fondist on 186 miljonit eurot, millele lisandub kohustuslik 25% omapanus. Konkreetsed rahastusmeetmed otsustatakse riigipõhiselt sotsiaalse kliimafondi kavas koostöös liikmesriigi ja komisjoni vahel. HKS2 raames prognoosib Euroopa Komisjon, et riiklike enampakkumiste tulud ulatuvad 86,7 miljardit euroni. Neid vahendeid kasutatakse investeeringuteks, mis toetavad kliimaeesmärkide saavutamist ja vähendavad sotsiaalset ebavõrdsust.

Kliimaeesmärkide saavutamine eeldab olulisi muudatusi majanduse ja ühiskonna toimimises, sealhulgas uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, energiatõhususe tõstmist ning keskkonnahoidlikke tööviise. Selleks on vaja tagada tööjõu oskuste vastavus muutuvatele vajadustele. Oskuste planeerimisel ja arendamisel kasutatakse Kutsekoja poolt tehtavaid OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoosisüsteemi andmeid, mis annavad ülevaate valdkondlikest arengutrendidest ning toovad välja prioriteetsed oskused, sealhulgas rohepöördega seotud kompetentsid. OSKA raportite analüüs aitab määratleda, millised sektorid vajavad enim ümber- ja täiendõpet, ning millised uued ametikohad või rollid on tekkimas seoses üleminekuga kliimaneutraalsele majandusele. Roheüleminekuks vajalike oskuste arendamisega tegeleb ka Haridus- ja Noorteameti koordineeritud roheoskuste programm (2023-2026), mille raames pakutakse ettevõtetele ja tööturul osalejatele tasuta täienduskoolitusi ja mikrokvalifikatsioone. Pakutakse vähemalt 150 koolitust ja kaasatakse üle Eesti nii kõrg kui kutseharidusasutusi.

Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju on pigem positiivne. Eesmärkide täitmisel saavutatava kliimamuutuste mõjude leevendamise korral väheneb rändesurve ning elupaikade häving kogu maailmas. Eesti kui innovaatiline riik saab seejuures kasu lõigata uute tehnoloogiate väljaarendamisest ja seeläbi tugevdada oma kuvandit, välissuhtlust, ettevõtlust ning aidata kaasa kestliku arengu eesmärkide täitmisele. On oluline, et ELi kliimaeesmärkide elluviimisel oleks tagatud, et EL ja meie ettevõtted püsivad globaalses konkurentsis, liikudes samal ajal kliimaneutraalsuse suunas. Euroopa Liit on väljendanud soovi kujuneda kliimamuutuste leevendamisel globaalseks eestkõnelejaks ja suunanäitajaks, edendada aktiivselt kliimadiplomaatiat ning inspireerida teisi riike tegutsema. Selline lähenemine pakub võimalusi ka Eestile.

Kliimamuutuste mõju kaudsed tagajärjed ulatuvad üle riigipiiride ja kontinentide. Isegi lokaalselt avalduval kliimamõjul võivad olla piirkondlikud või üleilmsed tagajärjed ning sellised piiriülesed kliimariskid võivad jõuda Euroopasse (nt kasvav rändesurve). Kliima- ja energiadiplomaatia aitab suurendada EL rahvusvahelist mõju, kuna lähemate aastakümnete suurim globaalne väljakutse on kliimamuutustega kohanemine ja nende negatiivsete mõjude vähendamine.

Energeetikas jääb jätkuvaks eesmärgiks süsinikuheite vähendamine, elektrifitseerimine ja kiirem taastuvenergia kasutuselevõtt. See on positiivne, kuna kodumaise taastuvenergia

tootmise kasv ning energiapartnerluste sõlmimine usaldusväärsete riikidega parandab EL energiajulgeolekut. Samas tingib see vajaduse uute ühenduste arendamiseks nii ELi sees kui ka ilmselt uute liikmesriikide ja kolmandate riikidega. Uute liikmesriikide lisandumisega on oodata tähelepanu pööramist nende füüsilisele ühendamisele liiduga nii energeetikas, transpordis, sides jm. Eesti saab seda toetada, kuid meil on ka erihuvi enda ja Balti-Soome regiooni paremate ühenduste jätkuval väljaarendamisel, arvestades meie ääremaa staatust.

Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Komisjoni ühisteatis17 rõhutab, et kliima- ja energiapoliitika on üha enam osa laiemast julgeolekuarhitektuurist, kus sõltuvuste vähendamine ja kriitiliste tarneahelate kindlustamine on keskse tähtsusega.

Eesti kontekstis tähendab 90% eesmärgi poole liikumine eelkõige fossiilkütuste impordisõltuvuse edasist vähenemist ning energiasüsteemi suuremat iseseisvust. Taastuvenergia osakaalu kasv, energiatõhususe paranemine ning alternatiivsete kütuste kasutuselevõtt vähendavad kokkupuudet geopoliitiliste riskidega, mis on seotud fossiilkütuste tarnetega. See on eriti oluline arvestades Euroopa viimaste aastate kogemust energiajulgeoleku kriisidega. Eesti ülesanne on tagada oma riigi julgeolek ning meile peab jääma paindlikkus kriisides toimetulekuks.

Samas toob kliimaeesmärkide saavutamine kaasa ka uusi julgeolekuriske. Üleminek suurendab sõltuvust kriitilistest toormetest (nt haruldased muldmetallid, akumaterjalid), mille tarneahelad on koondunud vähestesse riikidesse. See võib tekitada uusi strateegilisi haavatavusi, kui ei suudeta piisavalt kiiresti mitmekesistada tarneallikaid või arendada ja rakendada ringmajanduse lahendusi. Samuti kasvab elektrifitseerimise ja digitaliseerimisega seotud küberjulgeoleku tähtsus, kuna energiasüsteem muutub hajusamaks ja tehnoloogiliselt keerukamaks.

Eesti jaoks on oluline, et kliimapoliitika kujundamisel arvestataks nende riskidega ning toetataks lahendusi, mis tugevdavad nii energiajulgeolekut kui ka majanduslikku vastupanuvõimet. KKMS eelnõu mõjuhinnangud ja modelleerimistulemused näitavad, et energiasüsteemi ümberkujundamine peab toimuma viisil, mis säilitab varustuskindluse ning väldib liigset sõltuvust üksikutest tehnoloogiatest või tarneahelatest.

Kokkuvõttes võib 2040. aasta kliimaeesmärgi saavutamine tugevdada Euroopa ja Eesti julgeolekut, vähendades sõltuvust fossiilkütustest ja suurendades energiasüsteemi autonoomiat. Samas eeldab see teadlikku riskijuhtimist uute sõltuvuste ja tehnoloogiliste haavatavuste osas ning poliitikate paremat sidusust kliima-, energia- ja julgeolekuvaldkondade vahel.

Mõjud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevusele, eeldatavad kulud ja tulud

Uued investeeringud suurendavad töövõimalusi ja ettevõtlusaktiivsust eri piirkondades, sh maapiirkondades, kus paikneb potentsiaalne biometaani tootmine ja väärindatakse ressursse, sh jäätmeid. Samuti on võimalik regionaalselt mõjutada tööjõu liikumist suurema kasvupotentsiaaliga sektoritesse. Loodusressursside kõrgem Eestis väärindamine loob kohapeale eri piirkondadesse suurema lisandväärtusega töökohti. Pikaajalised investeeringud, näiteks energiatootmise ja metallitööstuse arendamisse, toetavad regionaalset infrastruktuuri ja aitavad mitmekesistada kohalikku majandust, vähendades sõltuvust ühekülgsest majandusest.

17 JOIN_2023_19_1_EN_ACT_part1_v7.pdf

Investeeringute ulatus Investeeringuid kliimapoliitika elluviimiseks on tehtud aastaid, nt taastuvenergeetikasse, ühistransporti ja energiasäästu. Teisalt ei saa neid investeeringuid käsitada pelgalt kliima- investeeringutena – nendest saadav kasu ühiskonnale on laiem. Kliimakindla majanduse

seaduse eelnõus seatud eesmärkide täitmine ja kavandatavate meetmete elluviimine eeldab riigilt hinnanguliselt üle 3 miljardi euro ulatuses investeeringuid järgneva 15 aasta jooksul kuni aastani 2040, mida toetab üle 11 miljardi euro ulatuses erasektori investeeringuid18.

Suurimad investeeringud seisnevad taastuvenergia kasutuselevõtu hoogustamises ja elektrivõrgu tugevdamises, liinibusside üleminekus heiteta bussidele ja ühistranspordist lähtuv planeerimises ning korterelamute rekonstrueerimises, samas toovad need meetmed ka kõige rohkem tulu. Tulu ühiskonnale avaldub majanduse elavdamises investeeringute ja uute kliimasõbralike ärimudelite esile kerkimise kaudu. Taastuvenergeetika investeeringud loovad aluse ka suurema majandusliku mõjuga tööstuse arenguks. Samuti luuakse töökohti taristu ehitamise ja hoonete renoveerimise käigus ning vähendatakse keskpikas perspektiivis ebatõhusaid kulusid, nt soojamajanduses, transpordis. Suur osa investeeringutest on võimalik ellu viia EL struktuuritoetuste ja heitkogustega kauplemise süsteemide tulude toel. Alates 2024.aastast suunatakse 100% heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest kliima- ja energiaeesmärkide elluviimiseks, mille arvestuslik maht sel kümnendil on ca 200 miljonit eurot aastas. Põlevkivielektri tootmisest riigieelarvesse laekuvate tasude ja maksude puhul võib vähemalt osaliselt prognoosida, et need asenduvad uute tasude või maksudega.

Mõju kohalikele omavalitsustele Suurenenud tähelepanu kliimamuutuste leevendamisele ja kohanemisele toob kaasa vajaduse täpsema aruandluse ja seire järele, mis võib suurendada töökoormust Kliimaministeeriumis ja tema allasutustes ja kohalikes omavalitsustes.

Kliimaeesmärkide seadmine ja saavutamine ning kohanemisvõime suurendamine nõuab ka kohalikelt omavalitsustelt suuremat aktiivsust planeerimisotsuste tegemisel ja ressursside jagamisel, et tagada eesmärkide saavutamine kohalikul tasandil. Kliimakindla majanduse seadus ei pane kohalikele omavalitsustele lisakohustusi, vaid näeb ette teisiti tegutsemise, mis iseenesest kajastub juba ka enamike kohalike omavalitsuste kehtivates arengukavades, kuid mida pahatihti tavapraktikas ei ole veel tehtud. Riigil on siin oluline toetada kohalikke omavalitsusi nii andmete, juhendmaterjalide kui ka puhtale majandusele toetuvate Euroopa Liidu vahendite riiki toomise ja meetmete väljatöötamisega.

Selleks, et kohalikke omavalitsusi üleminekult toetada tuleb keskkonnatasude süsteemi arendamisel eesmärgiks seada loodusvarade kasutamisega seotud kahjulike mõjude vähendamine ning toetava majanduskeskkonna loomine kohalikele kogukondadele. Üheks KOVide tulubaasi positiivselt mõjutavaks näiteks on 1. juulil 2023. jõustunud tuulikutasu, mida makstakse uute tuulikute naabruses elavatele inimestele ja kogukondadele.

Kohalikud omavalitsused on koostanud energia- ja kliimakavasid (KEKK) alates 2021.aastast, kui Euroopa Majanduspiirkonna keskkonna- ja kliimaprogrammi meetmest avas Keskkonna Investeeringute Keskus energia- ja kliimakavade koostamiseks avatud taotlusvooru. ja Rahastamisega jätkati Ühtekuuluvusfondi (edaspidi ÜF) rahastuse toel alates 2024. aasta maikuust kuni 2025.aasta kevadeni. 2024. aasta oktoobri alguse seisuga on 78st omavalitsusest KEKK olemas 61-l omavalitsusel. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõuga

18 Täpsustub kliimakindlamajanduse seaduse ja selle teekaartide protsessis

on plaanis reguleerida kohaliku tasandi energia- ja kliimaeesmärkide seadmist, sest kohalikel omavalitsustel on oluline roll riiklike kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisel, andes ettevõtetele suunised puhtale tehnoloogiale üleminekuks ja KHG heitkoguse vähendamiseks.

Eesti seisukohad ja nende põhjendused

1. Eesti eelistab, et Euroopa Liidu ülest kliimaeesmärki täiendavad liikmesriikide riiklikud eesmärgid, mis lähtuvad sektoriteülesest kasvuhoonegaaside netoheite arvestuse (economy-wide) lähenemisest. Eelistame netoheite vähendamise eesmärki ühe eesmärgina, mis hõlmab nii heite vähendamist kui ka süsiniku sidumist. Eesti ei toeta eraldi eesmärkide kehtestamist üksikutele instrumentidele, sealhulgas süsiniku sidumisele ega netoheite paindliku arvestuse mehhanismidele.

Selgitus: 2030. aasta järgne kliima- ja energiapoliitika raamistik peab olema senisest lihtsam ja arusaadavam ja toetama Euroopa majanduse konkurentsivõimet. Eesti eelistus siduda ELi-ülene kliimaeesmärk liikmesriikide siduvate riiklike kohustustega tuleneb vajadusel tagada nii eesmärkide usaldusväärne täitmine kui ka liikmesriikide vastutus nende saavutamisel. ELi- ülene eesmärk üksi ei taga piisavat kindlust, et heite vähendamine toimub kõigis liikmesriikides kooskõlas kokkulepitud trajektooriga ja tõenäoliselt loob eeldused heitkogustega kauplemise süsteemide laiendamiseks. Siduvad riiklikud kohustused loovad selge vastutuse ja prognoositavuse nii poliitikakujundajatele kui ka ettevõtjatele, toetades investeerimisotsuseid ja pikaajalist planeerimist. Sama järeldust kinnitavad ka KKMS eelnõu mõjuhinnangud ja modelleerimistulemused, mille kohaselt eesmärkide selge määratlemine loob vajaliku raamistiku siseriiklikeks poliitikavalikuteks ja investeeringuteks.

Sektoriteülene (economy-wide) lähenemine on Eesti jaoks põhjendatud eelkõige kulutõhususe ja paindlikkuse tõttu. Eesti kasvuhoonegaaside inventuuri andmetel on heite jaotus sektorite vahel ebaühtlane, mis tähendab, et erinevate sektorite panus ja heite vähendamise potentsiaal kogupildis on oluliselt erinev. Viimaste aastate andmete põhjal jaotub Eesti koguheide ligikaudu järgmiselt:

 Energeetika (sh elektri- ja soojatootmine ning kütuste põletamine): ~30–35%  Transport: ~20–25%  Põllumajandus: ~15–20%  Tööstusprotsessid ja toodete kasutamine: ~10–15%  Jäätmesektor: ~5%

See struktuur näitab selgelt, et suurim heiteallikas Eestis on energeetikasektor, millele järgnevad transport ja põllumajandus. Samal ajal on arvestussektorite heite vähendamise võimalused ja kulud väga erinevad, mistõttu jäik arvestussektoripõhine eesmärgistamine ei võimaldaks saavutada heite vähendamist kõige kulutõhusamal viisil.

Eesti on juba praeguseks saavutanud märkimisväärse heite vähenemise. Kasvuhoonegaaside inventuuri andmetel on Eesti vähendanud netoheidet (sh LULUCF sektor) 2024. aastaks 66,5% võrreldes 1990. aastaga. See näitab, et suur osa kulutõhusamatest ja tehniliselt lihtsamini realiseeritavatest heitevähendustest on juba ellu viidud. Seetõttu muutub edasine heite vähendamine paratamatult järjest keerukamaks ning nõuab suuremaid investeeringuid ja tehnoloogilisi muutusi.

Samas on Euroopa Liidu tasandil seatud eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 90% aastaks 2040 võrreldes 1990. aastaga. Sellise ambitsioonitaseme saavutamine

eeldab kogu liidus täiendavaid märkimisväärseid heitevähendusi, mis suuremas osas tuleb saavutada sektorites, kus vähendamine on tehniliselt keerukam ja kulukam. Eesti senine areng kinnitab, et edasine panus kujuneb üha enam nende arvestussektorite arvelt, kus heite vähendamise võimalused on piiratumad ning kulud kõrgemad.

Eriti oluline on eraldi välja tuua energeetikasektori roll. Eesti KHG inventuuri põhjal on viimaste aastate heite vähenemine olnud suurel määral seotud muutustega just energeetikasektoris, eelkõige elektritootmise struktuuri ümberkujundamisega. See kinnitab, et energeetikas on võimalik saavutada suhteliselt kiireid ja mahukaid heitevähendusi. Samas tähendab see ka, et tulevikus koondub märkimisväärne osa täiendavast vähenduspotentsiaalist just sellesse sektorisse, samal ajal kui teistes sektorites, nagu põllumajandus, transport või teatud tööstusharud, on heite vähendamine tehniliselt keerulisem ja kulukam.

KKMS eelnõu analüütilised hinnangud ja modelleerimistulemused kinnitavad samuti sektoriteülese lähenemise põhjendatust, nähes ette kogu riiki hõlmava heite vähendamise trajektoori (nt –59% aastaks 2030 ja –80% aastaks 2040 võrreldes 1990. aastaga). Need hinnangud näitavad, et erinevate sektorite panus kujuneb vastavalt nende tehnilisele ja majanduslikule võimekusele, mitte eelnevalt fikseeritud alameesmärkide kaudu.

Ühe netoheite vähendamise eesmärgi eelistamine tuleneb vajadusest käsitleda heite vähendamist ja süsiniku sidumist terviklikult. KKMS eelnõu mõjuhinnangud ja stsenaariumianalüüsid osutavad, et kogu heite vältimine tekkekohas ei ole võimalik ning sidumine on vajalik vältimatu jääkheite tasakaalustamiseks. Samas on sidumise potentsiaal sektoriti ja ajas ebakindel, eriti looduspõhiste lahenduste puhul, mistõttu netoarvestus annab vajalikku paindlikkust.

Eesti ei toeta eraldi siduvate eesmärkide kehtestamist üksikutele instrumentidele, sealhulgas süsiniku sidumisele või paindlikkusmehhanismidele, kuna see vähendaks kulutõhusust ja piiraks liikmesriikide otsustusruumi. KKMS eelnõu mõjuanalüüsid näitavad, et juba siseriiklikul tasandil tuleb sektorite panuste kujundamisel arvestada mitmete strateegiliste ja struktuursete eripäradega, näiteks tööstussektori konkurentsivõime või põllumajanduse rolliga toidujulgeolekus.

Seejuures tuleb arvestada, et suurematel liikmesriikidel, kus on palju rasketööstust, on üldjuhul paremad eeldused kasutada mastaabiefektiga lahendusi nagu rahvusvahelised kasvuhoonegaaside krediidid või süsiniku kogumise ja ladustamise või kasutamise (CCU/S carbon capture, utilization and storage) tehnoloogiad. Sellised lahendused on sageli kulutõhusamad suurtes majandustes, kus on olemas vastav tööstuslik baas ja taristu. Väiksemate majanduste puhul, nagu Eesti, on nende võimaluste rakendamine piiratum ja kulukam, mistõttu võib ühtne lähenemine tekitada ebaproportsionaalse majandusliku surve ning vähendada konkurentsivõimet. Seetõttu peab kohustuste jaotus ning paindlikkuste disain arvestama liikmesriikide erinevat suutlikkust selliseid lahendusi kasutada.

Kokkuvõttes toetab Eesti seisukoht raamistikku, mis võimaldab saavutada kliimaeesmärke kulutõhusalt, arvestades sektorite erinevat osakaalu ja netoheite vähendamise potentsiaali. Eesti senine 66,5% netoheite vähendamine näitab, et oleme juba teinud olulise osa vajalikust pingutusest, kuid edasine tee ELi 2040. aasta 90% eesmärgini eeldab märksa paindlikumat ja kulutõhusamat lähenemist, mis võimaldab keskenduda sektoritele, kus täiendav vähendus on realistlikult saavutatav.

2. Eesti toetab liikmesriikide netoheite vähendamise kohustuste jaotamist metoodika alusel, milles arvestatakse netoheite vähendamise meetmete kulutõhusust, liikmesriikide lähtepositsiooni, majanduse valdkondlikku jaotust ja valdkondade heiteintensiivsust ning riikide eripärasid. Eesti on selle metoodika kujundamisel avatud liikmesriikide netoheite vähendamise konvergentsi toetavatele lahendustele, eeldusel, et need arvestavad riikide ajaloolist lähtepositsiooni, sealhulgas 1990. aasta baastaset, ei vähenda kulutõhusust ega piira liikmesriikide otsustusruumi.

Selgitus: Eesti toetus mitme teguriga arvestavale metoodikale liikmesriikide kohustuste jaotamisel tuleneb vajadusest tagada nii õiglane koormuse jaotus kui ka kliimaeesmärkide saavutamine kulutõhusal viisil. Ühtne, näiteks ainult riigi SKP taseme võrdlusel EL keskmise tasemega põhinev lähenemine ei pruugi kajastada piisavalt liikmesriikide tegelikke lähtepositsioone ega nende majandus- ja heitestruktuuri erinevusi, mistõttu võib see viia ebaproportsionaalse koormuseni ja vähendada poliitikameetmete tõhusust.

Mitme teguriga arvestamine metoodikas võimaldab arvesse võtta mitut olulist aspekti korraga. Esiteks kulutõhusust, mis tähendab, et heitevähendused toimuvad seal, kus need on ühiskonna jaoks kõige väiksema kogukuluga saavutatavad. Teiseks liikmesriikide lähtepositsiooni, sh senist edasiminekut heite vähendamisel. Eesti on kasvuhoonegaaside inventuuri andmetel vähendanud netoheidet (sh LULUCF sektor) 2024. aastaks 66,5% võrreldes 1990. aastaga, mis näitab, et märkimisväärne osa kulutõhusamatest vähendusvõimalustest on juba realiseeritud. Kolmandaks tuleb arvestada majandus- ja heitestruktuuri eripärasid, näiteks energiaintensiivsete majandussektorite osakaalu või põllumajanduse rolli, mis mõjutavad otseselt heite vähendusvõimaluste tehnilist ja majanduslikku teostatavust.

Sellise mitmetegurilise lähenemise rakendamine võib praktikas viia Eesti jaoks tasakaalustatuma ja realistlikuma riikliku eesmärgini, kuna see võimaldab arvesse võtta nii senist suurt heite vähenduspanust kui ka allesjäänud vähenduspotentsiaali kulukust. Seevastu ühetaoline ja piiratud indikaatoritel põhinev jaotus (nt ainult SKP) võib Eesti jaoks tähendada suhteliselt suuremat täiendavat kohustust võrreldes tegeliku tehnilise ja majandusliku võimekusega. Kuna Eestis on põlevkivi kasutamisest tulenevalt Euroopa üks kõrgemaid KHG heitkogus/elaniku kohta, siis tuleks eesmärkide jaotusvõtmes vältida heitemahukuse inimese kohta näitajale liigse osakaalu andmist. Kuigi heide inimese kohta on viimastel aastatel vähenenud, on see ajalooliselt olnud kõrge just põlevkivienergeetika süsinikumahukuse tõttu.

Eesti on avatud lahendustele, mis toetavad liikmesriikide netoheite vähendamise konvergentsi, st eesmärkide ja pingutuste järkjärgulist ühtlustumist Euroopa Liidus. Samas on oluline, et selline lähenemine arvestaks liikmesriikide ajaloolist lähtepositsiooni. 1990. aasta baastase on olnud ELi kliimapoliitika keskne võrdluspunkt ning selle arvestamata jätmine moonutaks tegelikku panust, mida liikmesriigid on juba teinud. Eesti puhul tähendab see, et varasemad ulatuslikud heitevähendused peavad kajastuma ka tulevases kohustuste jaotuses.

Lisaks on oluline säilitada liikmesriikide otsustusruum. Mitmeteguriline metoodika peaks andma raamtingimused, kuid mitte dikteerima detailseid sektoripõhiseid kohustusi või konkreetseid meetmeid. See võimaldab liikmesriikidel valida oma majandusstruktuurile ja arengutasemele sobivaimad lahendused ning suunata investeeringud sinna, kus need annavad suurima mõju.

3. Eesti toetab kasvuhoonegaaside netoheite arvestamise ja aruandluse raamistikku, mis tagab selged reeglid kliimaeesmärkide täitmise jälgimiseks ja investeerimiskindluse. Samuti peame oluliseks, et raamistik võimaldab paindlikult reageerida ajutistele

eesmärkidest kõrvalekalletele ning majanduslikele ja tehnoloogilistele muutustele. Leiame, et raamistik ei tohi kaasa tuua ülemäärast halduskoormust ega seada liigseid vahe-eesmärke. Sanktsioonimehhanismi tuleb rakendada üksnes viimase abinõuna, tagades et see oleks selgelt piiritletud, õiglane ning vastavuses rikkumise ulatuse ja iseloomuga.

Selgitus: Eesti toetus paindlikule, etteaimatavale ja proportsionaalsele vastavus- ja aruandlusraamistikule tuleneb vajadusest tagada kliimaeesmärkide usaldusväärne täitmine viisil, mis on samal ajal halduslikult teostatav ja majanduslikult mõistlik. Liialt jäik ja detailne raamistik, mis sisaldab arvukaid vahe-eesmärke ja keerukaid aruandlusnõudeid, võib suurendada halduskoormust nii liikmesriikidele kui ka ettevõtjatele, ilma et see tooks kaasa proportsionaalselt suuremat kliimamõju. Raamistik nõuab riikidelt vastutust heitkoguste eest, mida nad ise alati kontrollida ei saa. Näiteks metsade süsinikusidumine on tugeva surve all kliimamuutustest tingitud häiringute tõttu (kahjurid, tormid, põlengud). Kuigi nende leevendamiseks pakutakse paindlikkusmehhanisme, on nende rakendamine ebamõistlikult keerukas ning suurendab märkimisväärselt halduskoormust. Lisaks on mitmed LULUCFi meetmed pikaajalised, kuid eesmärgid ja vastavuskontrollid on määratud lühiajaliselt (5 aastat). Looduspõhised meetmed, nagu soode taastamine ja metsastamine, on pikaajalise strateegia seisukohalt olulise tähtsusega, kuid need hakkavad mõõdetavat mõju avaldama alles vähemalt 10 aasta pärast.

2040. aasta kliimaeesmärkide täitmisel tuleks eelistada nõuete täitmist viimaseks aastaks, mis tähendab, et eesmärgini tuleks jõuda hiljemalt nõuete täitmise perioodi lõpus ehk kasvuhoonegaaside heide või eemaldamine viimasel aastal peab olema vähemalt võrdne 2040. aasta vastava riikliku eesmärgiga. Samuti võib teha vahehindamise (nt 2035. aastal) või hindamise mõne viimase aasta jooksul. Nõustuda saab kompromissi huvides ka mitmeaastase nõuete täitmisega, kus nõuete täitmine põhineb kasvuhoonegaaside keskmisel netoheitel või eemaldamisel mitme aasta jooksul, arvestades LULUCFi eripäradega. Pigem ei ole Eesti huvides iga-aastane eesmärkide püstitamine. JJM raknedamise kogemus näitab, et iga-aastane eesmärkide hindamine ei ole seni oluliselt toetanud poliitikakujundamise kvaliteeti ega võimaldanud varasemat sekkumist. Aastased heitenäitajad valmivad sageli viitajaga ning ei pruugi anda piisavalt kindlat alust sisulisteks poliitikamuudatusteks. Iga-aastane vastavuskontroll tähendab samal ajal, et liikmesriigid peavad lühikese tähtaja jooksul tõendama heite vähenemist igal aastal lisaks 2030. aasta kohustuse täitmisele. Praktikas võib see viia olukorrani, kus eesmärkide saavutamiseks tuleb kiiresti kasutada aastatevahelisi paindlikkusi, et eesmärki täita.

Samuti võiks nõuete täitmise jälgimine ja vastavuskontroll olla liikmesriikide jaoks selgem ja lihtsamini mõistetav. Praegune LULUCFi vastavuskontroll on näiteks tihedalt seotud JJM-i vastavuskontrolliga ning selle jälgimine on erinevatel põhjustel üpriski keeruline. Erinevate paindlikkusmehhanismide rakendamine sõltub mitmest eeltingimusest, sealhulgas andmete kättesaadavusest ning ELi nõuete täitmisest, mis selgub alles lõpp-aastal. Lisaks muutuvad asjakohased andmed igal aastal, mis omakorda suurendab protsessi keerukust.

Eesti hinnangul peab vastavusraamistik tagama etteaimatavuse ja paindlikkuse. Etteaimatavus on oluline, et tagada investeerimiskindlus ja poliitikate järjepidevus, samas kui paindlikkus võimaldab liikmesriikidel reageerida muutuvatele majanduslikele ja tehnoloogilistele oludele. KKMS eelnõu analüütilised hinnangud ja modelleerimistulemused näitavad samuti, et kliimaeesmärkide saavutamine ei toimu lineaarselt ning ajutised kõrvalekalded võivad olla vältimatud, eriti majandusšokkide või tehnoloogiliste viivituste korral.

Sellest tulenevalt peab raamistik võimaldama kõrvalekallete varajast tuvastamist ja nende korrigeerimist enne, kui need kuhjuvad süsteemseks probleemiks. Oluline roll on siin paindlikkusmehhanismidel, mis võimaldavad liikmesriikidel tasakaalustada ajutisi puudujääke näiteks ülejääkide kasutamise või sektoriteülese lähenemise kaudu. See aitab vältida olukorda, kus liikmesriigid peavad lühiajaliselt rakendama ebaproportsionaalselt kulukaid meetmeid pelgalt formaalse vastavuse tagamiseks.

Sanktsioonide rakendamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et need on viimase abinõu meede. Liigne rõhk karistusmehhanismidel võib vähendada liikmesriikide valmisolekut kasutada paindlikke ja innovaatilisi lahendusi. Liikmesriikidel peab olema võimalik hinnata, millised tagajärjed kaasnevad eesmärkidest kõrvalekaldumisega, et nad saaksid vastavalt planeerida oma poliitikaid ja investeeringuid

4. 2030. aasta järgne raamistik peab toetama majanduse ümberkujundamist ja uute väärtusahelate loomist Euroopa Liidus, eelkõige ringmajanduse, kriitiliste toormete, keemiatööstuse ning jäätmete väärindamise valdkondades ning arvestama riigikaitseliste vajadustega.

Selgitus: Eesti jaoks on oluline, et EL 2040.a eesmärgi saavutamiseks kavandatav kliimapoliitika raamistik toetaks õiglast üleminekut viisil, mis arvestab liikmesriikide erinevaid lähtepositsioone ning majandusstruktuuri eripärasid. Euroopa Liidu liikmesriigid on väga erinevas olukorras nii ajaloolise heitkoguste jaotuse, majanduse ülesehituse kui ka investeerimisvõimekuse poolest. Seetõttu ei ole otstarbekas rakendada ühtset lähenemist, mis oleks kõigi jaoks võrdselt toimiv. Õiglane üleminek peab tähendama, et kliimaeesmärkide saavutamine ei toimu ebaproportsionaalse majandusliku ega sotsiaalse koormuse hinnaga, vaid toetab samal ajal majanduse arengut ja konkurentsivõimet.

KKMS eelnõu mõjuhinnangud ja modelleerimistulemused näitavad, et majanduse süsinikuheite vähendamine eeldab ulatuslikke investeeringuid ning struktuurseid muutusi, mis mõjutavad erinevaid valdkondi erinevalt. Eriti oluline on tagada, et üleminek ei nõrgestaks tööstuse konkurentsivõimet ega tooks kaasa tootmise väljakolimist Eestist ja EL-st, vaid looks pigem eeldused uute, kõrgema lisandväärtusega tegevusalade tekkeks.

2030. aasta järgne raamistik peab lisaks netoheite vähendamisele toetama ka majanduse ümberkujundamist. See tähendab investeeringuid uutesse väärtusahelatesse ja tehnoloogiatesse, mis loovad pikaajalist majanduskasvu. Eesti jaoks on siin olulised eelkõige ringmajanduse arendamine, kriitiliste toormete väärindamine, keemiatööstuse arendamine ning jäätmete suurema lisandväärtusega kasutamine. Need valdkonnad võimaldavad siduda kliimaeesmärgid tööstuspoliitikaga, luues uusi ärivõimalusi ja töökohti.

Samuti on oluline, et õiglane üleminek ei keskenduks üksnes sotsiaalsetele leevendusmeetmetele, vaid toetaks aktiivselt majanduse struktuurset muutust. See hõlmab nii tööjõu ümberõpet kui ka investeeringuid innovatsiooni ja taristusse, mis võimaldavad uute sektorite arengut. Selline lähenemine aitab tagada, et kliimapoliitika ei ole pelgalt kulukoorem, vaid ka majandusliku arengu võimalus.

Kliimapoliitika kujundamisel tuleb arvestada ka julgeoleku- ja kaitsevõime vajadustega. See on oluline, sest energiasõltumatus, kriitiliste toormete kättesaadavus ja toimivad tarneahelad on ühtaegu nii kliimaeesmärkide kui ka riigikaitse keskmes. Kui kliimapoliitika on liiga jäik ega arvesta liikmesriikide eripära, võib see nõrgendada tööstusbaasi ja seeläbi ka kaitsevõimet; hästi kujundatud poliitika aga tugevdab nii majanduse kestlikkust kui ka julgeolekut.

Arvamuse saamine ja kooskõlastamine

Algatused saadeti arvamuse saamiseks lisas 3 loetletud organisatsioonidele. Laekunud arvamused seisukohtade kujundamiseks ja nendega arvestamine on toodud seletuskirja lisas 4 esitatud vastavustabelis.

Sisendit küsiti ja seisukohad kooskõlastati kõigi ministeeriumitega.

Vastused avalik konsultatsiooni küsimustikule.pdf

2030. aasta järgsete riiklike eesmärkide ja paindlikkuse läbivaatamine ELi kliimapoliitika raamistikus

Sissejuhatus

Euroopa kliimamääruses on sätestatud ELi kliimaeesmärk vähendada 2030. aastaks kõikide ELi

majandusharude kasvuhoonegaaside netoheidet 55% võrreldes 1990. aasta tasemega. See on siduv

eesmärk terve ELi jaoks, kuna kliimamäärusega ei kehtestata igale liikmesriigile erikohustusi. See on ka

netoeesmärk, kuna hõlmab nii heidet kui ka süsiniku eemaldamist. 2025. aasta detsembris jõudsid

mõlemad kaasseadusandjad esialgsele kokkuleppele, millega toetatakse õiguslikult siduvat 2040. aasta

eesmärki vähendada netoheidet 90% võrreldes 1990. aastaga. Samuti tuleb komisjonil esialgse

kokkuleppe kohaselt pöörata 2040. aasta kliimaeesmärgi saavutamisel piisavalt tähelepanu kvaliteetsete

rahvusvaheliste ühikute vajalikule määrale. Rahvusvahelised ühikud võivad moodustada kuni 5 % ELi

1990. aasta netoheitest. See eesmärk tagab kodanikele, ettevõtjatele ja investoritele suurema

prognoositavuse tulevikuplaanide tegemisel.

Praeguse 2030. aasta eesmärgi saavutamist toetab ELi kliimapoliitika raamistik, mille sihiks on vähendada

kasvuhoonegaaside netoheidet õiglasel ja kulutõhusal viisil ning pidades silmas õiglase ülemineku

edendamist, konkurentsivõime suurendamist ja keskkonnakestlikkuse toetamist kõigis liikmesriikides.

Raamistiku tuumaks on kolm peamist komponenti, mis hõlmavad eri sektoreid ja kasutavad erinevaid

mehhanisme: jõupingutuste jagamise määrus ning maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse

määrus (LULUCFi määrus) ning ELi heitkogustega kauplemise süsteemid (HKS 1 ja 2).

Jõupingutuste jagamise määrusega kehtestati igale liikmesriigile siduvad iga-aastased heite piirmäärad.

Piirmäärad katavad transpordist, hoonetest, põllumajandusest, jäätmetest ja muust kui CO2 heitest tulenevaid

heitkoguseid energeetika- ja tööstussektorites, mis HKS 1 alla kuuluvad. Piirmäärade kehtestamise eesmärk

on tagada heitkoguste järkjärguline ja õiglane vähendamine. Läbivaadatud LULUCFi määrusega kehtestati

2030. aastaks kogu ELi hõlmav süsiniku netoeemaldamise eesmärk, mis on jagatud siduvateks riiklikeks

netoeemaldamise eesmärkideks maakasutussektoris, et edendada ümberkujundavaid meetmeid ja

investeeringuid. Mõlema õigusakti puhul on riiklikud eesmärgid kooskõlas ELi 2030. aasta kliimaeesmärgiga.

Eesmärkide saavutamiseks vajalike riiklike poliitikameetmete kindlaksmääramine ja rakendamine

asjaomastes majandussektorites on liikmesriikide ülesanne. Nad on esitanud need poliitikameetmed oma

riiklikes energia- ja kliimakavades.

HKS on kogu ELi hõlmav turupõhine süsteem, mida kohaldatakse ettevõtete suhtes ja mis soodustab

heitkoguste vähendamist. HKSi süsteemiga on kehtestatud kogu ELis heitkoguste piirmäär, mille ulatuses on

Tärniga (*) märgitud väljad on kohustuslikud.

võimalik ettevõtete kohustustega kaubelda. Nii saavad heitkogused hinna ja tõhusad vähese

süsinikuheitega tehnoloogiad hakkavad turul omavahel rohkem konkureerima. Samuti on ette nähtud, et

süsteemi kaudu saadud tulu peab investeerima kliimamuutuste vastu võitlemisesse ja nende mõjuga

kohanemisesse. HKS 1 alla kuuluvad sellised sektorid nagu elektritootmine ja tööstus ning teatav osa

lennundusest ja merendusest. HKS 2, mis järgib sarnast turupõhist lähenemisviisi, hakkab toimima 2028.

aastal ja katab heitkoguseid, mis tulenevad kütuse põletamisest hoonetes, maanteetranspordil ja muudes

sektorites (peamiselt väiketööstus, mida HKS 1 ei hõlma). Mõlema HKSi puhul ei ole vahet, kuskohas

ELis heidet vähendatakse.

ELi kliimapoliitika seadusandlikke sambaid täiendab juhtimisraamistik, mis on kehtestatud energialiidu ja

kliimameetmete juhtimise määrusega (edaspidi „juhtimismäärus“), millega nõutakse regulaarset aruandlust,

seiret ja kavandamist, et tagada nõuete täitmine ning suurendada energiajulgeolekut, konkurentsivõimet ja

kestlikkust kõikjal ELis. Lisaks on süsiniku eemaldamise ja süsinikupõllunduse määruses sätestatud eeskirjad

süsiniku jõulise ja kestliku eemaldamise ning mulla kasvuhoonegaaside heite vähendamise usaldusväärseks

sertifitseerimiseks. See hõlmab nii süsinikupõllundust (LULUCF ja potentsiaalselt põllumajandus), süsiniku

püsivat eemaldamist (nt kogumine otse atmosfäärist, biogeense süsiniku kogumine ja säilitamine ning biosüsi)

kui ka süsiniku säilitamist hoonetes.

Kuna riiklikud kliimaeesmärgid on seatud ainult 2030. aastani, on komisjon alustanud nende eesmärkide

läbivaatamist ja võimalikku muutmist kooskõlas ELi 2040. aasta kliimaeesmärgiga. Tuleb välja töötada uus

kliimaraamistik, millega saavutatakse ELi 2040. aasta kliimaeesmärk, ja samaaegselt tuleb edendada

konkurentsivõimet ja keskkonnasäästlikkust ning tagada kulutõhusus ja solidaarsus. Algatuse raames

uuritakse ka seda, kuidas tagada suurem paindlikkus, et aidata liikmesriikidel saavutada oma eesmärgid

kõige tõhusamal viisil. Lisaks peaks raamistik toetama ka looduspõhist süsiniku eemaldamist ja elurikkust,

arendama edasi ringmajandust ja kestlikku biomajandust ning pikaajaliselt kindlustama nendega seotud

tarneahelad - seda kõike kliimamuutuste toimumise olukorras. Üks oluline näide on aidata

metsamajandajatel ja põllumajandustootjatel võtta kasutusele täiustatud maamajandamistavad, et

suurendada Euroopa maasektori kerksust.

Eelöelduga seoses algatab komisjon avaliku konsultatsiooni, et koguda arvamusi ja tõendeid eri

poliitikavariantide kohta, mida valida ELi 2040. aasta kliimaeesmärgiga kooskõlas olevate riiklike

kliimaeesmärkide kehtestamisel. Küsimused puudutavad probleeme, millega tuleb tegeleda, ELi sekkumise

eesmärke, riiklike eesmärkide seadmist ja juhtimist ning võimalikke ELi tugimeetmed riiklike kliimameetmete

toetamiseks, eelkõige põllumajanduse ja metsanduse väärtusahelates.

Algatuse eesmärk on koguda kõigilt sidusrühmadelt erinevaid vaatenurki ja teadmisi, arutleda praeguste

poliitiliste lähenemisviiside üle ja uurida uusi võimalusi 2030. aasta järgse tõhusa kliimapoliitika raamistiku

kujundamiseks. Käesoleva küsimustiku poliitikavariandid on seotud paralleelselt peetavate avalike

konsultatsioonidega energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määruse läbivaatamise üle ning rahvusv

aheliste ühikute rolli üle 2030. aasta järgses poliitikaraamistikus.

Teie andmed

Kui hästi olete kursis jõupingutuste jagamise määruses, maakasutuse, maakasutuse

muutuse ja metsanduse (LULUCF) määruses ning nendega seotud ELi

poliitikavaldkondades sätestatud eeskirjade ja liikmesriikide eesmärkidega?

Väga

hästi Hästi

Ainult

osaliselt Halvasti

* Jõupingutuste jagamise määrus x

* Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse

(LULUCF) määrus x

* ELi heitkogustega kauplemise süsteem (HKS 1) x

* ELi heitkogustega kauplemise süsteem (HKS 2) x

* Süsiniku eemaldamise ja süsinikupõllunduse määrus x

* Energialiidu ja kliimameetmete juhtimise määrus x

* Taastuvenergia direktiiv x

* Energiatõhususe direktiiv x

2. osa. Probleemid ja eesmärgid

1) Mil määral nõustute, et järgmised probleemid mõjutavad ELi

kliimaeesmärkide saavutamist negatiivselt?

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Jõupingutuste jagamise

määruse ning LULUCFi määruse

eesmärgid ja liikmesriikide endi

seatud riiklikud kliimaeesmärgid

ei ole omavahel kooskõlas,

sealhulgas selles osas, kuidas

neid eesmärke püütakse täita.

* Jõupingutused, mida liikmesriigid

praegu kliimaneutraalsuse

saavutamiseks teevad, ei ole

piisavad.

* ELi kliimaeesmärkide

saavutamisel tehtud edusammud

on olnud liikmesriigiti ebaühtlased.

* Jõupingutuste jagamise

määruses ning LULUCFi

määruses sätestatud riiklikud

eesmärgid ja avaliku sektori

kulutused ei ole omavahel

koordineeritud.

* Põllumajanduse ja metsanduse

väärtusahelates tegutsevatel

ettevõtjatel ei ole tõhusaid

majanduslikke stiimuleid selleks, x

et investeerida

süsinikupõllundusse ja

suurendada kliimakerksust.

* Tööstusel ei ole tõhusaid

majanduslikke stiimuleid selleks,

et investeerida süsiniku püsivasse

eemaldamisse või toodetes

süsiniku säilitamisse.

* Põllumajanduse ja metsanduse

väärtusahelates puuduvad

tõhusad heite ja eemaldamise

aruandlus- ja arvestussüsteemid.

Milliseid muid probleeme või probleemide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

kuni 500 tähemärki

Eesti peab oluliseks, et 2040. a kliimaeesmärgi täitmisel kasutatavad paindlikkused oleksid kasutatavad EL kasvuhoonegaaside arvestussektorite üleselt, st kasvuhoonegaaside heitkoguse ja sidumise ühikud oleksid sektorite vahel üle kantavad. Samuti peame oluliseks, et kliima- ja energeetikaeesmärkide vaheline paindlikkus, rahvusvaheliselt kaubeldavad kasvuhoonegaaside ühikud ja püsiv CO2 eemaldamine oleksid arvestatavad nii liikmesriigi kui ka ELi eesmärkide täitmisel ning nende kasutamise võimalus ei sõltuks ELi ülese netoheite vähendamise eesmärgi saavutamisest. 2030. a järgse EL kliimaraamistiku paindlikkusmehhanismide kujundamisel tuleb tagada, et need oleksid liikmesriikidele selgelt mõistetavad, riikide eripärasid arvestavalt kättesaadavad ning lihtsasti rakendatavad. Maakasutussektoris tuleb arvestada metsarikaste riikide ajaloolise panusega süsiniku sidumisse ja arvestada metsade vanuselise struktuuriga. LULUCF sektoris lühiealiste eesmärkide täitmine on keeruline kuna leevendusmeetmete mõju on palju pikaajalisem. Paindlikkuste kasutamine on ebakindel või nõuab nende kasutus suurel hulgal tõendite kogumist ehk siis nende kasutamine tulevikus võiks olla kindlamalt ja lihtsamalt. Riiklike eesmärkide seadmisel ja baastasemete määramisel on oluline, et nende määramisel kasutatakse kõige uuemat riiklikku KHG aruannet (NIR). See annab võimaluse kasutada kõige täpsemaid teadaolevaid andmeid ning võtta arvesse vahepealseid parandusi. Põllumajanduse ei ole asjakohane tugineda 2005. aasta andmetele.

2) Mil määral nõustute, et järgmised eesmärgid peaksid suunama ELi 2030.

aasta järgset kliimapoliitikat?

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Tagada, et kõik liikmesriigid

annavad oma panuse ELi 2040.

aasta kliimaeesmärgi

saavutamisse

* Tagada, et kõik majandussektorid

annavad oma panuse ELi 2040.

aasta kliimaeesmärgi

saavutamisse

* Luua lihtne ja tõhus järelevalve-

ja vastavusmehhanism x

* Töötada välja lihtne, kulutõhus ja

paindlik ELi 2040. aasta

kliimapoliitika raamistik

* Tagada kooskõla riiklike

kliimaeesmärkide ja nendega

seotud energiaeesmärkide vahel

* Soodustada investeeringuid ELi

majanduse konkurentsivõime

edendamiseks

* Edendada ausat ja õiglast

üleminekut x

* Soodustada investeeringuid

rohepöördeks vajalikesse

taristutesse (nt elektrivõrgud,

süsiniku kogumine ja säilitamine,

transpordi elektrifitseerimine)

* Suurendada

keskkonnakestlikkust ning

tugevdada seoseid looduse ja

elurikkuse kaitse poliitikaga

* Edendada konkurentsivõimelist,

kerkset, ringluspõhist ja vähese

süsinikuheitega biomajandust

* Julgustada põllumajandustootjaid

ja metsandusettevõtjaid

kliimameetmeid võtma ja neid

selle eest premeerida

Milliseid muid eesmärke tuleks arvesse võtta?

Vähese süsinikuheitega biomajandus on üks peamine EL arengusuundi, kus saame kohaliku ja olemasoleva ressursiga majanduslikku väärtust luua tagades keskkonna/kliima tasakaalu. Oluline on tagada kooskõla keskkonnakestlikkuse, looduse ja elurikkuse kaitse ning kliimapoliitika vahel. 2040 kliimaraamistik peaks lisaks ringmajanduse ja biomajanduse arendamisele käsitlema keskse teemana ka tervisemõjusid, sealhulgas keskkonnatervist, kliimamuutustega seotud terviseriske ning ühiskonna ja ökosüsteemide kerksust. 2030. aasta järgne raamistik peab lisaks netoheite vähendamisele toetama ka majanduse ümberkujundamist. See tähendab investeeringuid uutesse väärtusahelatesse ja tehnoloogiatesse, mis loovad pikaajalist majanduskasvu. Eesti jaoks on siin olulised eelkõige ringmajanduse arendamine, kriitiliste toormete väärindamine, keemiatööstuse arendamine ning jäätmete suurema lisandväärtusega kasutamine. Need valdkonnad võimaldavad siduda kliimaeesmärgid tööstuspoliitikaga, luues uusi ärivõimalusi ja töökohti.

Põllumajanduses on kliimaeesmärkide täitmisel oma roll, ei tohi see tulla saagikuse või konkurentsivõime languse ega toidujulgeoleku arvelt. 2040. aasta eesmärkide seadmisel tuleb arvestada ka geopoliitilise olukorraga. Suurenenud on vajadus valmistuda kriisideks, eriti idapiiri riikides, ning põllumajandus on mõjutatud ka näiteks olulisest sisendite hinnatõusust (näiteks väetised).

Peab arvestama teiste strateegiate ja eesmärkidega. Näiteks biomajanduse strateegia eesmärk on vähendada fossiilsete toormete kasutust ning toetada ELi kliima- ja keskkonnaeesmärke. Eesti kontekstis kaasneb sellega nii positiivseid mõjusid kui ka olulisi riske. Positiivsete mõjudena võib esile tuua kasvuhoonegaaside heite vähenemise fossiilsete materjalide asendamise kaudu, süsiniku pikaajalise talletamise bioressursipõhistes toodetes ja hoonetes ning ringsete lahenduste laiemat kasutuselevõttu. Samas suureneb biomajanduse arenguga konkurents biomassi kui piiratud ressursi pärast. Biomassi kasutamine võib sattuda vastuollu looduskaitse, elurikkuse säilitamise ja LULUCF sektori lühiajaliste kliimaeesmärkide saavutamisega, mistõttu tuleks leida tasakaal.

3. osa. Liikmesriikide eesmärgid

Riiklike eesmärkide seadmine

3) Mil määral nõustute järgmiste variantidega 2040. aasta riiklike kliimaeesmärkide

seadmiseks (mis võiksid hõlmata heite vähendamist ja/või süsiniku eemaldamist; vt

küsimus 5)

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta? kuni 500 tähemärki

Eesti eelistab, et ELi-ülest kliimaeesmärki täiendavad liikmesriikide riiklikud eesmärgid, kusjuures riiklik eesmärk kujundatakse sektoriteülese (economy-wide) lähenemise alusel ning eelistatavalt ühe netoheite vähendamise eesmärgina, milles süsiniku sidumine on osa netoarvestusest. Eesti ei toeta eraldi siduvate eesmärkide kehtestamist üksikutele instrumentidele, sealhulgas süsiniku sidumisele või paindlikkusmehhanismidele.

4) Mil määral nõustute allpool esitatud variantidega kliimameetmete jaotamise

kohta liikmesriikide vahel?

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Riiklike eesmärkide jaotamine

peaks põhinema peamiselt

kliimamuutuste leevendamiseks

tehtavate jõupingutuste

kulutõhususel.

* Kasvuhoonegaaside heite

vähendamise riiklike eesmärkide

jaotamine peaks põhinema

peamiselt solidaarsusel, st

liikmesriikide suhtelisel

tegutsemisvõimel (nt SKP elaniku

kohta).

* Riiklike eesmärkide jaotamisel

tuleks kombineerida kulutõhusust

ja solidaarsust.

* LULUCFi eesmärkide jaotamine

peaks jätkuvalt põhinema sellel,

kui suur on riigi osa kogu ELi

majandatavast maast.

* Riiklike eesmärkide jaotamine

peaks edendama

liikmesriikidevahelist ühtlustamist,

et saavutada 2050. aastaks

kliimaneutraalsus.

* Riiklike eesmärkide jaotamisel

tuleks arvesse võtta riigi olusid,

sealhulgas eesmärgi alla

kuuluvate majandussektorite

suhtelist osakaalu riigis.

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

Eesti toetab economy-wide eesmärki ning liikmesriikide heite vähendamise kohustuste jaotamist mitmetegurilise metoodika alusel, mis arvestab kulutõhusust, liikmesriikide lähtepositsiooni, majandus- ja heitestruktuuri ning riikide eripärasid. Leiame, et antud küsimuses toodud vastusevariante saaks arvesse võtta economy-wide eesmärgi sees eri arvestussektorite mõttelise osa arvestamisel. LULUCF eesmärkide osakaalu arvestamine võib põhineda majandatava maa osakaalul, aga samal ajal on oluline, et selle eesmärgi täitmisel on arvestatud ja võimalik arvesse võtta metsade vanuselist struktuuri, orgaaniliste muldade (sh turvasmuldade) osakaalu ning kliimamuutustest tulenevaid riske, sh põud, üleujutused, kahjurid, riiklike eripärasid ja ajaloolist tausta. Economy-wide eesmärgi määramisel on Eesti on avatud lahendustele, mis toetavad liikmesriikide konvergentsi, st eesmärkide ja pingutuste järkjärgulist ühtlustumist Euroopa Liidus. Samas on oluline, et selline lähenemine arvestaks liikmesriikide ajaloolist lähtepositsiooni. 1990. aasta baastase on olnud ELi kliimapoliitika keskne võrdluspunkt ning selle arvestamata jätmine moonutaks tegelikku panust, mida liikmesriigid on juba teinud. Eesti puhul tähendab see, et varasemad ulatuslikud heitevähendused peavad kajastuma ka tulevases kohustuste jaotuses.

5) Mil määral nõustute järgmiste variantidega 2040. aasta riiklike

kliimaeesmärkide seadmisel?

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

kuni 500 tähemärki Peame mõtelm

Eesti eelistab, et ELi-ülest kliimaeesmärki täiendavad liikmesriikide riiklikud eesmärgid, kusjuures riiklik eesmärk kujundatakse sektoriteülese (economy-wide) lähenemise alusel ning eelistatavalt ühe netoheite vähendamise eesmärgina, milles süsiniku sidumine on osa netoarvestusest. Eesti ei toeta eraldi siduvate eesmärkide kehtestamist üksikutele instrumentidele, sealhulgas süsiniku sidumisele või paindlikkusmehhanismidele. Samas on oluline, et paindlikkusmehhanismide kasutamine oleks avatud võrdselt kõikidele Liikmesriikidele. Oluline on rakendada EL kliimamäärusesse sisse kirjutatud

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Igal liikmesriigil peaks olema üks

riiklik netoheite vähendamise

eesmärk (sisaldab süsiniku

eemaldamist).

* Igal liikmesriigil peaksid olema

eraldi riiklikud heite vähendamise

ja süsiniku eemaldamise

eesmärgid.

* Riiklikke eesmärke ei peaks

olema. EL peaks keskenduma

üksnes terviklikele meetmetele

ELi tasandil, et saavutada kogu

ELi hõlmav kliimaeesmärk.

kliimamääruse vahe-hindamisi, mille alusel saab Komisjon otsustada, kas tehnoloogiline areng on olnud piisav, et Liikmesriikidele seatud siduvaid kohustusi täita. Suurematel liikmesriikidel, kus on palju raksetööstust, on üldjuhul paremad eeldused kasutada mastaabiefektiga lahendusi nagu rahvusvahelised kasvuhoonegaaside krediidid või süsiniku kogumise ja ladustamise (CCUS) tehnoloogiad. Sellised lahendused on sageli kulutõhusamad suurtes majandustes, kus on olemas vastav tööstuslik baas ja taristu. Väiksemate majanduste puhul, nagu Eesti, on nende võimaluste rakendamine piiratum ja kulukam, mistõttu võib ühtne lähenemine tekitada ebaproportsionaalse majandusliku surve ning vähendada konkurentsivõimet. Seetõttu peab kohustuste jaotus ning paindlikkuste disain arvestama liikmesriikide erinevat suutlikkust selliseid lahendusi kasutada.

6) Mil määral nõustute järgmiste variantidega liikmesriikide võimalike

heite vähendamise eesmärkide seadmisel 2040. aastaks?

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Liikmesriikidel peaksid olema

riiklikud heite vähendamise

eesmärgid, mis hõlmavad kõiki

heidet tekitavaid sektoreid.

* Riiklikud heite vähendamise

eesmärgid ei tohiks hõlmata HKS

1 süsteemi alla kuuluvat heidet.

* Riiklikud heite vähendamise

eesmärgid ei tohiks hõlmata HKS

1 ja HKS 2 süsteemi alla kuuluvat

heidet.

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

Eesti eelistab, et ELi-ülest kliimaeesmärki täiendavad liikmesriikide riiklikud eesmärgid, kusjuures riiklik eesmärk kujundatakse sektoriteülese (economy-wide) lähenemise alusel ning eelistatavalt ühe netoheite vähendamise eesmärgina, milles süsiniku sidumine on osa netoarvestusest. Eesti ei toeta eraldi siduvate eesmärkide kehtestamist üksikutele instrumentidele, sealhulgas süsiniku sidumisele või paindlikkusmehhanismidele. Samas on oluline, et paindlikkusmehanismide kasuatmine oleks avatud võrdselt kõikidele Liikmesriikidele

7) Mil määral nõustute järgmiste variantidega liikmesriikide süsiniku

eemaldamise eesmärkide seadmisel 2040. aastaks?

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Riiklikud netoeemaldamise

eesmärgid peaksid hõlmama

ainult LULUCFi sektorit.

* Riiklikud netoeemaldamise

eesmärgid peaksid hõlmama

LULUCFi ja

põllumajandussektorit (AFOLU).

* Riiklikud süsiniku eemaldamise

eesmärgid peaksid hõlmama nii

LULUCFi sektorit kui ka süsiniku

püsivat eemaldamist.

* Liikmesriikidel peaks olema kaks

eraldi riiklikku süsiniku

eemaldamise eesmärki: üks

LULUCFi sektori jaoks ja teine

püsiva eemaldamise jaoks.

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

kuni 500 tähemärki

LULUCF eesmärk peaks kuuluma netoheite eesmärgi hulka. Samas tuleb netoheite eesmärgi seadmisel võtta arvesse, et LULUCF-sektor sõltub suurel määral looduses toimuvatest protsessidest, mistõttu ei ole mõistlik seada sellele ühe konkreetse aasta põhist ranget numbrilist eesmärki. Selle asemel tuleks eesmärke käsitleda pigem pikaajalise suuna või trendina, mis arvestab loodusliku sidumise muutlikkust ja ebakindlust. Samal ajal peab raamistik vältima olukorda, kus liiga suur osa kliimaeesmärkide täitmise koormusest pannakse LULUCF-sektorile. Eesti ei toeta eraldi siduvate eesmärkide kehtestamist looduslikule ega tehnoloogilisele süsiniku sidumisele, kuna see vähendaks kulutõhusust ja piiraks liikmesriikide otsustusruumi. Samas on oluline, et paindlikkusmehhanismide kasutamine oleks avatud võrdselt kõikidele Liikmesriikidele

Seejuures tuleb arvestada, et suurematel liikmesriikidel, kus on palju rasketööstust, on üldjuhul paremad eeldused kasutada mastaabiefektiga lahendusi, nagu süsiniku kogumise ja ladustamise (CCUS) tehnoloogiad. Sellised lahendused on sageli kulutõhusamad suurtes majandustes, kus on olemas vastav tööstuslik baas ja taristu. Väiksemate majanduste puhul, nagu Eesti, on nende võimaluste rakendamine piiratum ja kulukam, mistõttu võib ühtne lähenemine tekitada ebaproportsionaalse majandusliku surve ning vähendada konkurentsivõimet. Seetõttu peab kohustuste jaotus ning paindlikkuste disain arvestama liikmesriikide erinevat suutlikkust selliseid lahendusi kasutada.

8) Läbivaadatud Euroopa kliimamääruses leppisid kaasseadusandjad kokku, et

toetavad õiguslikult siduvat 2040. aasta eesmärki vähendada netoheidet 90%,

millest 85% on kaetud liidusisese vähendamise eesmärgiga ja kuni 5%

rahvusvaheliste ühikutega. Mil määral nõustute järgmiste variantidega, milline

peaks olema rahvusvaheliste ühikute ja liikmesriikide eesmärkide suhe?

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

Eesti ei toeta eraldi siduvate eesmärkide kehtestamist üksikutele instrumentidele nagu rahvusvahelised kasvuhoonegaaside krediidid, kuna see vähendaks kulutõhusust ja piiraks liikmesriikide otsustusruumi. Seejuures tuleb arvestada, et suurema majandusega liikmesriikidel, kellel on ka arenguriikides eelnevad majandushuvid ja oma riigiga seotud ettevõtted, on üldjuhul paremad eeldused kasutada mastaabiefektiga lahendusi, nagu rahvusvahelised kasvuhoonegaaside krediidid. Väiksemate majanduste puhul, nagu Eesti, on nende võimaluste rakendamine piiratum ja kulukam, mistõttu võib ühtne lähenemine tekitada ebaproportsionaalse majandusliku surve ning vähendada konkurentsivõimet. Seetõttu peab kohustuste jaotus ning paindlikkuste disain arvestama liikmesriikide erinevat suutlikkust selliseid lahendusi kasutada. Ühikute kasutamine peab olema selgelt reguleeritud ja ei tohi tekitada olukorda, kus see võib kahjustada EL siseste põllumajandus- ja metsandussektori süsinikuprojektide rahastamist, mis on täna juba niigi piiratud.

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

Riiklikel eesmärkidel peaks olema

liidusisene komponent, mille

saavutamiseks tuleb igal

liikmesriigil võtta kliimameetmeid,

ja liiduväline komponent, mille

saavutamiseks tuleb igal

liikmesriigil osta rahvusvahelisi

ühikuid.

Liikmesriikidel peaks olema

võimalik tasakaalustada

liidusiseseid ja rahvusvahelisi

heite vähendamise jõupingutusi,

tingimusel et täidetakse Euroopa

kliimamäärust.

Riiklikud eesmärgid peaksid

olema liidusisesed.

Rahvusvahelisi ühikuid tuleks

hankida ELi tasandil, näiteks ELi

osturahastu kaudu, mille

rahastamisesse liikmesriigid

panustavad.

Lisaks ei tohi see tekitada LR vahel ebavõrdset olukorda, kus osad LR saavad oma heite vähendamise asemel osta ühikuid.

Riiklike eesmärkide täitmine ja paindlikkus

9) Palun järjestage järgmised poliitikavariandid, kuidas tuleks läheneda 2030.

aasta järgsete riiklike kliimaeesmärkide täitmisele?

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

kuni 500 tähemärki

Liialt jäik ja detailne raamistik, mis sisaldab arvukaid vahe-eesmärke ja keerukaid aruandlusnõudeid, võib suurendada halduskoormust nii liikmesriikidele kui ka ettevõtjatele, ilma et see tooks kaasa proportsionaalselt suuremat kliimamõju. Näiteks on mitmed LULUCFi meetmed pikaajalised, kuid eesmärgid ja vastavuskontrollid on määratud lühiajaliselt (5 aastat). Looduspõhised meetmed, nagu soode taastamine ja metsastamine, on pikaajalise strateegia seisukohalt olulise tähtsusega, kuid need hakkavad mõõdetavat mõju avaldama alles vähemalt 10 aasta pärast.

Esimene

valik

Teine

valik

Kolmas

valik

Iga-aastane nõuete täitmine. Selle variandi puhul tuleb kindlaks

määrata täpne trajektoor, mida liikmesriigid peavad igal aastal järgima,

et saavutada oma riiklikud 2040. aasta eesmärgid, arvestades teatavat

paindlikkust.

Mitmeaastane nõuete täitmine. Selle variandi puhul põhineb nõuete

täitmine kasvuhoonegaaside keskmisel netoheitel või eemaldamisel

mitme aasta jooksul, nt kahel viieaastasel perioodil.

Nõuete täitmine viimaseks aastaks. Selle variandi puhul on oluline

üksnes eesmärgini jõudmine nõuete täitmise perioodi lõpus, mis

tähendab, et kasvuhoonegaaside heide või eemaldamine viimasel aastal

peab olema vähemalt võrdne 2040. aasta vastava riikliku eesmärgiga.

Samuti võib teha vahehindamise (nt 2035. aastal) või hindamise mõne

viimase aasta jooksul.

10) Mil määral nõustute, et järgmised meetmed annaksid liikmesriikidele nende

eesmärkide täitmisel piisavalt paindlikkust ja kaitseksid samas keskkonnaalast

terviklikkust?

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Paindlikkuse liik. Liikmesriigid

peaksid saama kasutada

paindlikkusmeetmeid, mis

sarnanevad praegusele

jõupingutuste jagamise määruse

ning LULUCFi määruse alusel

antud paindlikkusele, ilma et

tehtaks olulisi muudatusi.

* Paindlikkuse liik. ELi üldeesmärgi

raames peaks liikmesriikidel

olema võimalik kompenseerida

üksteise jõupingutusi heite

vähendamisel ja süsiniku

eemaldamisel.

* Paindlikkuse liik. Liikmesriikidel

peaks olema võimalus

kompenseerida

kasvuhoonegaaside heite

vähendamise jõupingutusi

suurema pingutamisega süsiniku

eemaldamiseks ja vastupidi.

* Paindlikkuse liik. Liikmesriikidel

peaks olema võimalus

kompenseerida

kasvuhoonegaaside heite

vähendamise jõupingutusi

suurema pingutamisega süsiniku

püsivaks eemaldamiseks ja

vastupidi.

* Juurdepääs paindlikkusele.

Liikmesriigid peaksid saama

kasutada suuremat paindlikkust,

kui nad tõsiselt pingutavad, et

saavutada eelnevalt kindlaks

määratud ühised peamised

tulemusnäitajad, mille kohta neil

tuleb aru anda näiteks tulevaste

riiklike energia- ja kliimakavade

täitmise raames.

* Juurdepääs paindlikkusele.

Liikmesriikidele tuleks anda

teatav paindlikkus oma

põhieesmärgi saavutamiseks ning

sellest erinev ja laiem paindlikkus

oma täiendava panuse andmiseks.

* Juurdepääs paindlikkusele.

Paindlikkus looduslike häiringute

või metsakasvu muutuste mõjuga

tegelemisel või asjakohaste

struktuursete meetmete võtmisel

kerksuse pikaajaliseks x

suurendamiseks peaks põhinema

liikmesriikide poliitikal ja

meetmetel, mitte olema seotud

ELi eesmärgi saavutamisega.

* Juurdepääs paindlikkusele.

Paindlikkus peaks olema seotud

kaitsemeetmetega, mis

takistavad kliimameetmete

saavutamist ökosüsteemi

degradeerumise, elurikkuse

vähenemise või biomassi või

mulla süsinikusisalduse

lühiajalise vähendamise kaudu

ning tagavad, et paindlikkus

toetab muldade ja metsade

pikaajalist kerksust.

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

kuni 500 tähemärki

Paindlikkused peaksid olema väga selgelt üheselt arusaadavad ja lihtsasti kasutavad. Praegu on paindlikkustega liikmesriikidel palju segadust, kas mida ja millal kasutada saab ning mis järjekorras.

Kehtivas 2030. aasta raamistikus on paindlikkusi nii liikmesriikidele kui ka erinevate sektoraalsete kliima poliitikainstrumentide (JJM/ESR, LULUCF, HKS/ETS) vahel küll ette nähtud, kuid osa neist ei ole kõigile liikmesriikidele kasutatavad või on nende kasutamine praktikas osutunud sageli väga keeruliseks. Nt Eesti ei saa praegu kasutada JJM ja HKS vahelist ülekantavust, ehkki oleme korduvalt niisugust ettepanekut teinud − see on lubatud ainult ca 9 LR-le. Eesti jaoks on LULUCF sektori paindlikkused eriti tähtsad, võttes arvesse selle sektori olulisust, rolli ning keerukust.

Lisaks on mitmed praegused mehhanismid tehniliselt keerukad, aeglased või vähese etteaimatavusega, mistõttu paindlikkusest kui abivahendist võib kujuneda lisakoormus või hoopis ebakindluse allikas. Hetkel tekitab probleeme ka mitme paindlikkuse kasutatavuse sõltumine ELi ülese eesmärgi täitmisest (nt LULUCF ja põllumajanduse looduslike häiringutega seotud erandi kasutamine), mis takistab neid liikmesriike, kes on oma eesmärgid iseseisvalt täitnud.

Eesti jaoks on oluline, et vahemiku 2031-2040 EL kliima- ja energiavaldkonna õigusraamistiku paindlikkusmehhanismide kujundamisel lubatakse liikmesriigil oma kliima- ja energiaeesmärkide saavutamist mõjutavate õigusaktide ja meetmete üleselt netoheite vähendamise riigiülese sihttaseme piires sektorite sihttasemete saavutamisse panustamise ulatust vajadusel ümber jaotada.

11) Kuidas saab edendada ELi eesmärgi ühist saavutamist selle abil, et

liikmesriigid toetavad üksteise jõupingutusi heite vähendamisel ja siduvate

eesmärkide saavutamisel?

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

kuni 500 tähemärki

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Liikmesriigid saavad praegu

üksteist toetada neile eraldatud

heitkogustega kahepoolse

kauplemise abil, mille puhul

tehingujärgne hindade

läbipaistvus on piiratud.

Liikmesriikidel peaks olema

praegusega sarnane paindlikkus

ilma oluliste muudatusteta.

* Kahepoolsete

kauplemisvõimaluste ja tegeliku

kauplemise läbipaistvust tuleks

suurendada.

* EL peaks rohkem hõlbustama

kahepoolset kauplemist ja/või ELi

eesmärgi ühist saavutamist (nt

ELi rahastu kaudu).

* Liikmesriikidel peaksid olema

suuremad võimalused toetada

projekte teistes liikmesriikides.

12) Mil määral nõustute järgmiste meetmetega, mida tuleks võtta, kui liikmesriikide

edusammud oma riiklike eesmärkide ja nendega seotud vahe-eesmärkide täitmisel

ei ole piisavad?

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

kuni 500 tähemärki

Oluline on rakendada EL kliimamäärusesse sisse kirjutatud kliimamääruse vahe-hindamisi, mille alusel saab Komisjon otsustada, kas tehnoloogiline areng on olnud piisav, et liikmesriikidele seatud siduvaid kohustusi täita.

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Liikmesriikidelt tuleks nõuda

täiendavate meetmete võtmist

komisjoni soovituste põhjal.

* Liikmesriigid peaksid tegema

rahalisi sissemakseid ELi

osturahastusse, et toetada heite

vähendamise või süsiniku

eemaldamise projekte, mis

toimuvad nende riigi territooriumil.

* Liikmesriigid peaksid tegema

rahalisi sissemakseid ELi

osturahastusse, millest

investeeritakse heite

vähendamise või süsiniku

eemaldamise projektidesse, mis

toimuvad igal pool ELis.

* Liikmesriigid peaksid tegema

rahalisi sissemakseid ELi

rahastusse, millest

investeeritakse kvaliteetsetesse

heite vähendamise või süsiniku

eemaldamise projektidesse, mis

toimuvad ELi-välistes riikides.

4. osa. Parem seire, aruandlus ja tõendamine, ELi tugimeetmed

põllumajandusliku toidutööstuse ja metsanduse väärtusahelate jaoks

ning süsiniku eemaldamise ja süsinikupõllunduse määruse

läbivaatamine

Praeguses poliitikaraamistikus toetavad heite vähendamist riiklikud eesmärgid, HKS 1 ja HKS 2 süsteemi alla

kuuluvate sektorite süsiniku hinnastamine ning valdkondlikud õigusaktid (nt autode CO2 heite normid).

Põllumajandus- ja metsandussektoriga seotud heite vähendamist ja süsiniku eemaldamist toetatakse riiklike

eesmärkide, ühise põllumajanduspoliitika ning süsiniku eemaldamise ja süsinikupõllunduse määruse kaudu.

Määrus vaadatakse 2026. aastal läbi, et hinnata võimalust lisada süsiniku eemaldamise ja süsinikupõllunduse

sertifitseerimisraamistikku kestlikust loomakasvatusest tuleneva heite vähendamine. Lisaks on määruse

läbivaatamine võimalus selgitada, kuidas määrust saaks kasutada mitte üksnes täiendava kliimakasu

sertifitseerimiseks (sertifitseeritud ühikute väljaandmisega), vaid ka kliima ja kestlikkusalastest headest

tulemustest teatamiseks ilma sertifitseeritud ühikuid välja andmata, et anda aru põllumajandusliku

toidutööstuse ja metsanduse väärtusahelate heite kohta (mõjuala 3).

Samal ajal esitati hiljuti vastu võetud ELi konkurentsivõimelise ja kestliku biomajanduse strateegilises

raamistikus algatus uurida nn ELi ostuklubi loomist, et käima lükata süsiniku eemaldamise ja

süsinikupõllunduse turg ja anda selge signaali süsiniku eemaldamise ja süsinikupõllunduse nõudluse kohta.

13) Mil määral nõustute järgmiste variantidega, et tugevdada kogu ELi

hõlmavaid tugimeetmeid kliimameetmete edendamiseks põllumajanduse ja

metsanduse tarneahelates?

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Süsinikupõllunduse

edendamiseks ei ole vaja ELi

tugimeetmeid.

* EL peaks hõlbustama

vabatahtliku ELi ostuklubi loomist,

et koondada eraettevõtete

nõudlus süsiniku eemaldamise ja

süsinikupõllunduse ühikute

(sertifitseeritud ühikud) ostmiseks

ilma täiendava avaliku sektori

toetuseta.

* EL peaks looma vabatahtliku

kogu ELi hõlmava süsteemi

süsiniku eemaldamise ja

süsinikupõllunduse ühikute

(sertifitseeritud ühikute)

ostmiseks. Ettevõtjad, riikide

valitsused ja EL võiksid kasutada

seda vahendit süsinikupõllunduse

meetmete ühiseks rahastamiseks.

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

kuni 500 tähemärki

14) Mil määral nõustute järgmiste variantidega süsiniku eemaldamise

ja süsinikupõllunduse määruse muutmiseks?

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

kuni 500 tähemärki

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

Süsiniku eemaldamise ja

süsinikupõllunduse määruse

kohaldamisala tuleks laiendada,

et see hõlmaks loomakasvatuse

heite (st soolesisesest

fermentatsioonist ja

sõnnikukäitlusest tuleneva heite)

vähendamist.

Süsiniku eemaldamise ja

süsinikupõllunduse määrus tuleks

läbi vaadata, et võimaldada

kliima- ja kestlikkusalaste heade

tulemuste vabatahtlikku

sertifitseerimist ilma

sertifitseeritud ühikuid välja

andmata, et anda aru

põllumajandusliku toidutööstuse

ja metsanduse väärtusahelate

heite kohta (mõjuala 3).

15) Mil määral nõustute järgmiste variantidega, et toetada poliitika kavandamist ning

põllumajanduses ja metsanduses süsiniku eemaldamise ja põllumajandusest tuleneva

muu kui CO2 heite seire ühtlustamist, mis soodustaks kulude kokkuhoidu,

investeeringuid ja lihtsustamist liikmesriikide ja ettevõtjate?

nõustu

üldse

Pigem

nõustu

Olen

neutraalsel

seisukohal

Pigem

nõustun

Nõustun

täielikult

oska

öelda

* Riiklikud seiresüsteemid tuleks

muuta kiiremaks ja täpsemaks, et

need kajastaksid paremini

kliimameetmeid kohapeal ja

võimaldaksid meetmeid

kulutõhusalt kavandada.

* EL peaks töötama selle nimel, et

parandada riiklike ja ettevõtete

kasvuhoonegaaside inventuuride

ja süsinikuturgude integreerimist.

* Riiklikke investeeringuid

täiustatud seiresüsteemidesse

tuleks täiendavalt tunnustada ja

riiklike eesmärkidega seoses

premeerida.

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

kuni 500 tähemärki

16) Mil määral nõustute järgmiste variantidega, mis on mõeldud selleks, et raietooteid

paremini edendada ja säilitada süsinikku toodetes?

* Nõuda üksikasjalikumat riiklikku

aruandlust raietoodete kohta,

sealhulgas andmete esitamist

tootepõhise süsinikusisalduse,

toodete kasutusea ning tootmis-

või tarbimisstatistika kohta

* Teha uut standarditud statistikat

selliste uudsete pika

kasutuseaga toodete kohta nagu

puidutooted (nt ristkihtliimpuit) ja

muud puidust bioressursipõhised

tooted

* Nõuda liikmesriikidelt puidu

varumise ja kasutamise riiklikku

hindamist, mille puhul võetakse

muu hulgas arvesse mõju

metsaökosüsteemide seisundile,

elurikkusele ja pikaajalisele

vastupanuvõimele, et saada

paremat teavet metsade kaitse ja

puidu kasutamise optimaalsete

valikute tegemiseks

* Nõuda liikmesriikidelt aruandlust

imporditud biomassist toodetud

raietoodete kohta

Millist muud varianti või variantide kombinatsiooni tuleks arvesse võtta?

Toetame kliimapoliitika raamistiku lihtsustamist, aruandluskoormuse vähendamist, ELi aruandlustsüklite paremat kooskõla rahvusvaheliste kohustustega ning digitaliseerimise laiemat kasutamist aruandluses ja andmevahetuses. Vältida tuleb liigset halduskoormust.

Seosed

Nimi	K.p.	Δ	Viit	Tüüp	Org	Osapooled

Kiri

Failid

Digiallkirjad

Seosed