Siseministeerium Teie 10.04.2026
[email protected]
[email protected] Meie 16.04.2026 nr 4/78
Arvamuse esitamine Vabariigi Valitsuse määruse
„Nõuded varjendile ja varjumisplaanile, varjumiskoha
kohandamise põhimõtted ning varjumisplaani
koostamise kord“ eelnõu kohta
Lugupeetud Igor Taro!
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab Siseministeeriumit võimaluse eest avaldada arvamust Vabariigi Valitsuse määruse „Nõuded varjendile ja varjumisplaanile, varjumiskoha kohandamise põhimõtted ning varjumisplaani koostamise kord“ eelnõu kohta. Oleme eelnõuga tutvunud ja esitame järgnevalt Kaubanduskoja seisukohad.
1. Tagasiside esitamise tähtaeg
Kaubanduskoda juhib tähelepanu, et määruse eelnõu lõplik versioon edastati kooskõlastamiseks 10. aprillil 2026 kell 15.49 ning tagasiside esitamise tähtajaks on määratud 16. aprill 2026. Selline ajaraam ei võimalda sisuliselt hinnata eelnõu muudatusi ega analüüsida nende mõju ettevõtjatele, eriti arvestades, et tegemist on tehniliselt keeruka ja olulise mõjuga regulatsiooniga. Kuigi eelnõu on varasemalt olnud kooskõlastusringil, sisaldab lõplik versioon muudatusi ning kooskõlastustabelist nähtub, et mitmeid varasemaid ettepanekuid ei ole arvesse võetud. Seetõttu on oluline, et huvirühmadel oleks piisav aeg nii muudatuste kui ka ministeeriumi põhjenduste sisuliseks analüüsimiseks.
2. Üleminekuaeg
Kaubanduskoda palus ministeeriumile 10.03.2026 esitatud arvamuses eelnõu rakendamisel kaaluda lahendust, mis võtaks arvesse ka hooneid, mille projekteerimistingimused on väljastatud enne nõuete jõustumist, st enne 1. juulit 2026. Arvestades, et hädaolukorra seaduse § 53 lg 22 näeb ette üleminekusätte hoonetele, mille ehitusloa taotlus või ehitusteatis on esitatud enne 1. juulit 2026, palusime eelnõu rakendamisel kaaluda lahendust, mis võtaks arvesse ka hooneid, mille projekteerimistingimused on väljastatud enne nimetatud kuupäeva. Praktikas võib projekteerimisprotsess sellisel juhul olla juba lõppfaasis ning nõuete kohaldamine selles etapis tähendaks projektide ulatuslikku ümbertegemist.
Suuremate ja keerukamate hoonete projekteerimisprotsess kestab sageli mitu aastat. Nõuete kehtestamine ilma üleminekusätteta tähendab, et ettevõtjad peavad juba lõpusirgel olevad projektid põhjalikult ümber tegema. Näiteks projektide ümbertegemine toob kaasa otsese täiendava projekteerimiskulu ning lükkab ehitusega alustamist edasi hinnanguliselt vähemalt 6–12 kuud. Seega juhul, kui hoonete ehitusloa taotlused esitatakse pärast 1. juulit 2026, tekib olukord, kus projekteerijad peavad oma töödes arvestama nõuetega, mis ei ole veel kehtestatud ning mille rakenduspraktika ei ole selge. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et hetkel puudub kindel rakenduspraktika ja juhendid projekteerijatele. Kuigi eelnõu seletuskirja lk-l 2 on ette nähtud, et koostatakse varjendi projekteerimisjuhised, siis hetkel need veel valmis ei ole ning see peaks seletuskirja lk 48 kohaselt valmima 2026 a. jooksul. Seega on oht, et tekib periood, kus projektid peavad vastama nõuetele, mida pole veel praktikas lahti kirjutatud.
Kooskõlastustabeli kohaselt ei ole Kaubanduskoja ettepanekuga arvestatud. Selgitusena on välja toodud, et „käesoleva määrusega ei ole võimalik sätestada täiendavat jõustumistähtaega. Varjendite regulatsiooni jõustumistähtaeg tuleneb HOS-ist. Arvestades aktuaalset julgeolekupilti on varjendi nõuete kehtestamine äärmiselt kiireloomuline“.
Mõistame, et määrusega ei saa muuta seadusest tulenevat kuupäeva, kuid sisuline probleem jääb samaks ehk projekteerimisfaasis on palju hooneid juba lõppjärgus ning projekteerijad ja tellijad ei tea veel piisava detailsusega, milline on nõuete praktiline kohaldamine. Kooskõlastustabelist nähtub, et probleem on suur, kuna üleminekuaja vajadusele on lisaks Kaubanduskojale viidanud mitmed eelnõule tagasisidet andnud organisatsioonid/ettevõtted (Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit).
Kaubanduskoja ettepanekud:
• Arvestades, et hädaolukorra seaduse § 53 lg 22 näeb ette üleminekusätte hoonetele, mille ehitusloa taotlus või ehitusteatis on esitatud enne 1. juulit 2026, palume Siseministeeriumil algatada hädaolukorra seaduse muutmine, et leida lahendust, mis võtaks arvesse ka hooneid, mille projekteerimistingimused on väljastatud enne nimetatud kuupäeva. Praktikas võib projekteerimisprotsess sellisel juhul olla juba lõppfaasis ning nõuete kohaldamine selles etapis tähendaks projektide ulatuslikku ümbertegemist.
• Juhul kui üleminekusätte laiendamine ei ole võimalik, palume selgitada, millised praktilised lahendused on kavandatud olukorra leevendamiseks. Eelkõige palume täpsustada, kas ja millistel tingimustel on võimalik vältida juba lõppjärgus olevate projektide ulatuslikku ümberprojekteerimist ning kuidas tagatakse õigusselgus olukorras, kus projekteerimisjuhised ei ole veel valminud.
• Soovime teada, millal valmib seletuskirjas välja toodud varjendi projekteerimisjuhised? Arvestades, et juhised on sisuliselt vajalikud nõuete ühtseks ja õigusselgeks rakendamiseks projekteerimises, on oluline, et need valmiksid enne määruse jõustumist.
3. Varjumiskohtade rajamise rakendatavus olemasolevates hoonetes
Kaubanduskoda on ministeeriumile 10.03.2026 esitatud arvamuses teinud ettepaneku täpsustada eelnõus selgelt, kes ja millise menetluse käigus annab lõpliku hinnangu varjumiskoha rajamise võimalikkuse kohta olemasolevas hoones. Samuti sõnastada eelnõus üheselt, et olemasoleva hoone puhul ei teki kohustust teha ulatuslikke konstruktsioonilisi ümberehitusi juhul, kui hoone ehituslikud omadused ei võimalda varjumiskoha mõistlikku rajamist.
Ministeeriumi ei ole kooskõlastustabeli kohaselt Kaubanduskoja ettepanekuid arvestanud ning toonud välja, et „Varjumisvõimaluste hindamine ja varjumisplaani koostamine on kohustuslikud. Varjumisvõimaluste hindamise käigus selgub, kas on võimalik varjumiskoht kohandada. Juhul kui varjumisplaani käigus selgub, et hoones ei ole võimalik hindamise hetkel ega ka tulevikus varjuda, tuleb leida hoone kasutajatele muu varjumisvõimalus ja määrata muu tegutsemise kord ning kajastada see varjumisplaanis. Varjumisplaani koostamise eest vastutab hoone omanik ning järelevalvet teostab Päästeamet“.
Selgitame, et meie peamine mure ei olnud, kas varjumiskohta peab kohandama, vaid (a) kes annab lõpliku hinnangu rajamise võimalikkuse kohta ja (b) et selle otsuse tegemisel ei tohiks kaasneda kohustus ulatuslike ümberehitustööde tegemiseks. Samale probleemile seoses ümberehitustöödega on juhtinud tähelepanu kooskõlastustabeli kohaselt ka Kliimaministeerium.
Hädaolukorra seaduse § 164 lg 3 kohaselt kui hoonesse ei ole rajatud varjendit, kohandab hoone omanik võimaluse korral hoone või selle osa varjumiskohaks. Tegemist on kaalutlusotsusega, kuid samas ei ole õigusaktides täpsustatud, milliste kriteeriumite alusel hinnatakse varjumiskoha rajamise võimalikkust ega seda, millisel hetkel loetakse kohandamine ebamõistlikuks. Selline ebaselgus võib praktikas viia olukorrani, kus hoone omanikelt eeldatakse ulatuslike ja kulukate ümberehitustööde tegemist, kuigi hoone ehituslikud omadused ei võimalda varjumiskoha mõistlikku rajamist.
Kaubanduskoja ettepanekud:
• Sätestada eelnõus selgelt, et hädaolukorra seaduse § 164 lg-s 3 sätestatud kaalutlusõigus tähendab konkreetselt, et olemasoleva hoone omanik ei ole kohustatud tegema ulatuslikke konstruktsioonilisi ümberehitusi, kui hoone ehituslikud omadused ei võimalda varjumiskoha mõistlikku rajamist.
• Sõnastada eelnõus üheselt, kes (näiteks Päästeamet) kinnitab ametlikult, et konkreetse hoone puhul ei ole varjumiskoha mõistlik rajamine võimalik. Samuti vajab seletuskirjas täpsustamist, millise metoodika alusel Päästeamet omaniku "kaalutlusotsust" kontrollib? Samuti, kas Päästeametil on õigus teha ettekirjutus näiteks konstruktsioonilisteks muudatusteks, kui omanik on hinnanud need ebamõistlikuks? Kui vastus on jah, siis juhul, kui omanik märgib varjumisplaani, et kohandamine pole võimalik, siis millise aja jooksul ja mis vormis peab Päästeamet selle "heaks kiitma", et omanikul tekiks kindlus, et ta ei pea hakkama midagi ümber ehitama või kohandama?“
4. Mõjuanalüüs
Kaubanduskoda on palunud eelnõu kooskõlastamise käigus mõjuanalüüsi täpsustada ning täname, et seda on teatud ulatuses tehtud.
Mõistame, et mõjuanalüüsi on antud juhul keeruline teha. Samas leiame, et mitmes osas on eelnõu mõjuanalüüs poolik ega anna reaalset ja selget ülevaadet mõjude kohta. Näiteks leiame, et sisuliselt ei ole seletuskirjas analüüsitud varjendi rajamise projekteerimislahenduste maksumusega. Seletuskirja lk-l 58 on kirjas, et “Projekteerimisetapis võib kulu suureneda hinnanguliselt kuni 3% projekteerimislepingu maksumusest, sõltuvalt hoone eripärast. Ehitushinna kallinemine võib uute hoonete puhul jääda suurusjärku keskmiselt kuni 2% hoone maksumusest”. Tegemist on väga üldise kirjeldusega, mis näitab, et mõjusid ei ole tegelikult sisuliselt analüüsitud. Mure ilmestab kooskõlastustabelis välja toodud Riigi Kinnisvara AS näide koolimajast, kus algselt hinnanguliselt 2%-l põhinev varjendi maksumus kasvas eelnõu nõuete täpsustumisel üle 3 korra. Samuti on Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastustabeli kohaselt juhtinud tähelepanu, et koolide puhul on maksumus eeldatavalt kordades suurem, kui eelnõus läbivalt toodud 2%.
Kaubanduskoja ettepanek:
• Täiendada eelnõu mõjuanalüüsi realistlikuma hinnanguga nii investeerimis- kui ehituskulude osas. Samuti palume kaasata seletuskirja konkreetsed andmed juba teadaolevatest varjendiprojektidest (nt Riigi Kinnisvara AS koolimaja näide, Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnang), et mõjuanalüüs oleks paremini kooskõlas praktiliste näidetega.
5. Toetusmeetmed
Kaubanduskoda rõhutab taaskord, et oluline on arvestada seda, et varjendite rajamine teenib eelkõige laiemat avalikku huvi, kuna tegemist on tsiviilkaitse meetmega, mille eesmärk on tagada elanikkonna kaitse kriisiolukorras. Sellise eesmärgi saavutamine ei ole üksnes hoone omaniku huvides, vaid laiemalt riigi julgeoleku ja elanikkonnakaitse küsimus. Kui kogu selle eesmärgi saavutamise kulud jäävad üksnes ettevõtjate kanda, võib see oluliselt mõjutada investeerimisotsuseid ning vähendada valmisolekut rajada uusi hooneid või renoveerida olemasolevaid. Eriti teravalt võib see probleem avalduda väljaspool suuremaid linnu, kus investeeringute tasuvus on niigi madalam. Sellest tulenevalt on vajalik, et ka riik toetaks varjendite ja varjumiskohtade rajamist.
Kuigi kooskõlastustabelis on Kaubanduskoja varasemalt esitatud samale ettepanekule vastatud, et „Planeeritavad toetusmeetmed sõltuvad eelarvelistest võimalustest“, siis leiame, et selline vastus ei ole piisav ega anna ettevõtjatele vajalikku kindlust investeerimisotsuste tegemisel.
Kaubanduskoja ettepanek:
• Palume Siseministeeriumil esitada selgemad põhimõtted ja ajakava selle kohta, kas ja millisel kujul on kavas rakendada toetusmeetmeid või muid leevendusmehhanisme varjendite rajamisega seotud kulude katmiseks.
6. Päästemati nõustamisvõimeksus
Oleme ka varasemalt palunud selgitada, kuidas kavatseb riik tagada nõustamise operatiivsuse olukorras, kus nõustamisvajadus tekib üheaegselt tuhandetel hooneomanikel. Kooskõlastustabelis on kenasti selgitatud, millised varjumisega seotud materjalid on juba valmis ning millised kavatsused on veel näiteks koolituste osas. Samas on vastuseta jäänud küsimus, kuidas tagatakse võimekus operatiivseks nõustamiseks. Kuna seletuskirja kohaselt saavad ettevõtjad varjumisvõimaluste hindamisel pöörduda Päästeameti poole nõustamiseks, siis on nõuete jõustumisel Päästemati nõustamiskoormus väga suur (varjendi rajamise kohustusega olemasolevate hoonete omanikke on ehitusregistri andmetel ligikaudu 16 tuhat). Tekib põhjendatud küsimus, kas riigil on kavas tõsta Päästeameti ressurssi sellisel määral, et reaalselt oleks võimalik pakkuda sisulist nõustamist tuhandetele ettevõtjatele. Tuginedes ettevõtjate senisele kogemusele, on ametkondade nõustamisvõimekus sageli piiratud ning vastused viibivad.
Kaubanduskoja ettepanek:
• Selgitada, millisel viisil on planeeritud tagada personaalne nõustamine ligikaudu 16 000 hoonele, kelle omanikud peavad varjumisplaani koostama ja varjumiskohta hindama.
7. Autonoomse elektritoite ja generaatorite nõue
Kaubanduskoda on varasemalt oma arvamuses välja toonud, et eelnõu § 9 lg 5 kohaselt peab varjendi ventilatsioonisüsteemi töövõime olema tagatud välisest võrgust sõltumatult vähemalt 72 tunni jooksul. See eeldab sisuliselt igas hoones generaatori olemasolu. See ei ole mõistlik, kuna kütust ei pruugi kriisiolukorras piisata isegi näiteks määratud kriisipoodidele, rääkimata tuhandetest varjumiskohtadest. Generaatorite paigaldamise ja hoolduse kohustus koos kütusevaru hoidmisega ei ole realistlik ega proportsionaalne ohu suurusega. Sellest lähtuvalt palusime leevendada autonoomse elektritoite nõuet või jätta see kohustuslikuks vaid avalikele suurtele varjenditele, mitte igale väiksemale varjendile.
Kooskõlastustabeli kohaselt ei ole Kaubanduskoja ettepanekut arvestatud, kuna „Eelnõu koostajad on püüdnud leida mõistlikku tasakaalupunkti elanikkonnakaitse ja kehtestavate kohustuste vahel. Varjendi ventilatsioonisüsteem peab olema nii kaua kui võimalik autonoomne. Kui varjendit kasutab suur hulk inimesi, tekib mitteautonoomse ventilatsioonisüsteemi korral kiiresti värske õhu puudus. Seega mehaaniliselt käitatav generaator ei ole käesoleva määruse kontekstis lahendus“.
Mõistame ministeeriumi vastust, kuid Kaubanduskoja kirjeldatud mure on praktiline probleem. Seletuskiri ütleb lk-l 23, et „Kütusevaru ei pea olema mahutis varjendi tavakasutuse ajal, kuid see tuleb tagada piisavas mahus 72 tunni jooksul pärast Vabariigi Valitsuse vastavat otsust varjendid varjumiseks kasutusele võtta. See omakorda eeldab, et varjendi omanik on läbi mõelnud kütuse hankimise ja mahuti täitmise protseduurid“. Juhime tähelepanu, et tegelikkuses ei suuda kriisiolukorras kõik hoone omanikud samaaegselt kütust hankida, isegi kui seadus seda nõuab.
Kaubanduskoja ettepanek:
• Leevendada autonoomse elektritoite nõuet või jätta see kohustuslikuks vaid avalikele suurtele varjenditele, mitte igale väiksemale varjendile.
9. Kriisikauplused
Kaubanduskoda on oma varasemas arvamuses palunud selgitada, kas eelnõu koostamisel on arvestatud loodava kriisipoodide lahendusega. Samuti teinud ettepaneku sünkroniseerida eelnõu kriisikaupluste ja elutähtsate teenuste toimepidevuse nõuetega. Eelnõus peaks sisalduma erisus, et riiklikult oluliste teenuseosutajate (sh kriisikauplused) puhul ei kaasne varjumisvõimaluse puudumisega automaatset tegevuskeeldu, vaid lahendus leitakse läbi täiendavate ohutusmeetmete või alternatiivsete evakuatsiooniplaanide.
Ministeerium ei ole Kaubanduskoja ettepanekuga arvestanud ning on selgitanud, et „Määruse eelnõuga ei tehta erisusi kriisipoodidele ja elutähtsa teenuse osutajatele. See tähendab, et neile kehtivad samad nõuded varjendite rajamisel, varjumisplaani koostamisel ja varjumiskoha kohandamisel“.
Leiame, et tegemist on sisulise vastuoluga riigi julgeolekupoliitikas. Samuti ei ole antud sisulist selgitust Kaubanduskoja ettepanekule. Leiame, et see vastus on ebapiisav, kuna tegemist on kahe erineva kohustuse konfliktiga, mis tuleb lahendada käesolevas määruses.
Kaubanduskoja ettepanek:
• Sätestada eelnõus või kriisikaupluste alusdokumentides selgelt, et riiklikult olulise teenuse osutaja (kriisikauplus, elutähtis teenus) tegevust ei saa piirata üksnes varjumisvõimaluse puudumise tõttu.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Mait Palts
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor
Ireen Tarto
[email protected]