Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE)

Vabariigi Valitsus

.04.2026 nr 1-1/15-886/1

Eelnõu saatmine arvamuse andmiseks

Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 14 lõike 2 punktile 11 ja § 94 lõikele 1 saadan

Vabariigi Valitsuse arvamuse saamiseks Riigikogu sotsiaalkomisjoni k.a 15. aprillil algatatud

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE).

Riigikogu juhatus määras eelnõu juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Lauri Hussar

Lisad: 1) eelnõu ühel lehel

2) seletuskiri kuuel lehel

Eneli Illaru

631 6332, [email protected]

1

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Kehtiva õiguse kohaselt on tervishoiutöötajal õigus ravim väljakirjutada teise isiku ravi

eesmärgil. See on kaasa toonud olukorra, kus tervishoiutöötaja endale ravimit väljakirjutada ei

saa.

Eelnõu muudatustega võimaldatakse tervishoiutöötajal endale retseptiravimit määrata ehk

ravimit väljakirjutada erandlikus olukorras ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või

kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) muutmise eesmärk on sätestada, et endale

erandlikus olukorras retseptiravimit määrates ja sellega seotud diagnoosi tuvastamisel ei

sõlmita tervishoiuteenuse osutamise lepingut võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses ja kahju

tekkimisel ei kohaldu tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus

(TOKVS), mis eristab selle olukorra tavapärasest tervishoiuteenuse osutamisest varasemas

tähenduses. Ravimiseaduse (RavS) muutmise eesmärk on sätestada, et ravimi väljakirjutamise

õigust omav tervishoiutöötaja võib erandlikus olukorras endale ravimit väljakirjutada.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja selle juurde esitatud seletuskirja on ettevalmistanud Riigikogu sotsiaalkomisjon

(komisjoni esimees Signe Riisalo [email protected]). Eelnõu ettevalmistamisse on

olnud kaasatud Sotsiaalministeerium.

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste redaktsioone:

- tervishoiuteenuste korraldamise seadus (RT I, 26.06.2025, 30);

- ravimiseadus (RT I, 12.07.2025, 24).

Eelnõu ei ole seotud teiste Riigikogu menetluses olevate seadustega.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu eesmärk on sätestada, et tervishoiutöötaja võib teatud erandlikes olukordades endale

retseptiravimeid väljakirjutada. Erandlikuks olukorraks loetakse ägeda mööduva ehk kerge

haiguse tavapärast ravi või ravimi väljakirjutamist kroonilise seisundi tõttu varem määratud

ravi järjepidevuse tagamiseks. Kuigi selles olukorras saab rääkida tervishoiuteenuse

osutamisest diagnoosimise ja ravi määramise tähenduses, ei sõlmita seejuures tervishoiuteenuse

osutamise tavapärast lepingut kahe osapoole vahel VÕS-i tähenduses. Endale retseptiravimi

2

väljakirjutamist ja sellega seotud diagnoosi tuvastamist käsitletakse seega erandliku

tervishoiuteenusena ja TTKS §-st 31 tulenevalt tervishoiutöötajat iseenda patsiendina.

Kehtiva ravimiseaduse alusel ei saa tervishoiutöötajad iseendale ravimeid väljakirjutada.

Ravimit saab seaduse kehtiva sõnastuse kohaselt väljakirjutada üksnes teise isiku raviks. See

olukord ei ole kooskõlas varasemalt levinud praktikaga. Eelnõus sätestatud muudatuste

eesmärk on tagada õigusselgus ja selgesõnaliselt võimaldada tervishoiutöötajal endale ravimit

väljakirjutada, täpsustades seejuures, et lähtuvalt levinud arstieetika põhimõtetest tuleks seda

teha ainult erandlikus olukorras ägeda mööduva ning seega kergema haiguse tavapäraseks

raviks või kui see on vajalik ja otstarbekas, siis varem määratud kroonilise haiguse ravi

jätkamiseks.

Eesti Arstide Liidu eetikakoodeks sätestab, et arst suhtub kõikidesse patsientidesse võrdselt,

sotsiaalsed jm tegurid ei tohi arsti tema kohustuste täitmisel mõjutada.1 Ühtlasi peab arst

eetikakoodeksi kohaselt hoiduma tegevustest, mis võivad kahandada tema objektiivsust ehk

võimet osutada oma oskustele vastavat arstiabi. Ennast diagnoosides ja ravides võib tahtmatult

minna nende põhimõtetega vastuollu, välja arvatud kui tegemist on tavapärase lihtsama

haigestumise lühiajalise raviga või ka juba määratud kroonilise haiguse ravimi retsepti nn

pikendamisega, mida saab arstieetika mõttes pidada erandlikeks olukordadeks. Ka teistes

riikides, näiteks Soomes, on arstieetika põhimõtted sarnased. Soome arstieetika koodeksis

otsest keeldu ega lubavat eneseravi puudutavat normi ei ole ning ka õigusaktides ei ole see

eksplitsiitselt reguleeritud. Piirang tuleneb objektiivsuse nõudest, sõltumatuse põhimõttest ja

professionaalse rolli piiridest. Sellest kujuneb praktikas reegel, mille kohaselt

eneseravi on aktsepteeritav ainult erandina (lihtsad ja lühiajalised seisundid).

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse TTKS-i.

Kehtiva seaduse kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või

mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja raviks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi,

hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Kuigi

ka kehtiv seadus ei sätesta sõnaselget keeldu osutada tervishoiuteenust endale, siis kuivõrd

tegemist on erandliku olukorraga, tuleb õigusselguse huvides sätestada, et see on lubatud.

Muudatusega sätestatakse, et kui tervishoiutöötaja määrab retseptiravimi endale, siis ei ole

ravimi määramise ja seotud diagnoosimise näol tegemist tervishoiuteenuse osutamise

lepinguga VÕS-i tähenduses. Tervishoiuteenuse osutamisel endale on tegemist küll erandliku

tervishoiuteenuse osutamisega TTKS-i tähenduses, aga mitte tervishoiuteenuse osutamise

lepingu sõlmimisega VÕS-i tähenduses. VÕS-i kohaselt osutatakse tervishoiuteenust teisele

isikule, samuti peab olema lepingu sõlmimise tahe.2 Põhimõtteliselt on võimalik, et

tervishoiuteenuse osutamine on ka lepinguväline võlasuhe. Samas ei saa tegemist olla käsundita

asjaajamisega, kuna käsundita ei saa ajada enda asja, vaid üksnes teise isiku, ning deliktiõiguse

regulatsioon eeldab olemuslikult samuti kahte isikut, kuna kohustab vastavate eelduste täitmisel

teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitama. Lisaks, VÕS sisaldab üldsätteid, mille

kohaldamisel tuleb arvestada valdkonnapõhise eriregulatsiooniga. TTKS-i regulatsioon ei ole

seotud üksnes tervishoiuteenuse osutamise lepinguga, vaid määratleb tervishoiuteenuse

1 Eesti Arstide Liit. Eesti arstieetika koodeks. Kättesaadav: https://arstideliit.ee/wp-

content/uploads/2011/10/Eesti_arstieetika_koodeks.pdf. 2 § 758, komm 3.1. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Varul, P. jt. Juura 2020.

3

osutamise sõltumata sellest, kas teenuse osutamine toimub lepingu alusel või mitte. Nii kehtiva

TTKS-i kui VÕS-i mõte on, et tervishoiuteenust osutatakse teisele isikule, mitte iseendale.

Õigusselguse huvides on seega vajalik sätestada TTKS-i, et tervishoiutöötaja võib endale

ravimeid määrates ennast ravida.

Retseptiravimi väljakirjutamine eeldab diagnoosi ning see on ka põhjus, miks tegemist on

erandliku tervishoiuteenusega. Ravimi väljakirjutamine ei ole midagi eraldiseisvat, vaid seda

loetakse osaks tervishoiuteenusest.

Muudatus tagab selle, et ka endale tervishoiuteenust osutades kohalduvad TTKS-i nõuded,

näiteks dokumenteerimiskohustus. Dokumenteerimiskohustus on ka sättes endas eraldi välja

toodud. See tähendab, et tuleb dokumenteerida nii tervishoiuteenuse osutamine kui ka ravimi

määramine asjakohastes dokumentides koos vastava teabe edastamisega tervise infosüsteemi.

Endale ravimi väljakirjutamisel tuleb arvestada ühtlasi, et sellele laieneb tervishoiuteenuse

osutaja kohustus kvaliteedi eesmärgil dokumenteeritud andmeid kontrollida, et tagada

kehtestatud nõuete täitmine.

Antud muudatuse eesmärk ei ole soodustada tervishoiutöötajate pidevat eneseravi ega

kujundada sellest laialdast ravipraktikat, just seetõttu on endale retseptiravimite määramine

lubatud vaid erandlikus olukorras. Muudatus lähtub eeldusest, et ka ennast ravides peab

tervishoiutöötaja tegutsema professionaalselt, lähtudes kehtivatest arstiteaduse põhimõtetest,

ravijuhenditest, ravimitega seotud regulatsioonidest sh piirangutest seoses ravimite

väljakirjutamisega ja ka kutse-eetika nõuetest. Tervishoiutöötaja peab maksimaalselt

objektiivselt hindama oma pädevuse piire ka ennast ravides ning eelistatult pöörduma

patsiendina teise tervishoiutöötaja poole. Kui patsient ja tervishoiutöötaja on erinevad

füüsilised isikud, siis tuleneb eriarsti kaasamise või eriarstile suunamise kohustus VÕS §-st

762. Lepingulise suhte puudumise tõttu peab tervishoiutöötaja enda patsiendina olema ise

piisavalt hoolas ja seadma esikohale arstiteaduse ja arstieetika põhimõtted. Nõue osutada

arstiabi oma pädevuse piires ning vajadusel konsulteerida kolleegidega tuleb ka Eesti Arstide

Liidu eetikakoodeksist.3

Ka teistes Euroopa riikides on tervishoiutöötajatel lubatud endale ravimeid väljakirjutada.

Soomes4 ja Poolas5 on kasutusel pro auctore retseptid. Saksamaal ei vaja väljakirjutaja

isiklikuks tarbeks ostmisel elektroonilist ega kirjalikku retsepti.6 Tervishoiutöötajatel on

lubatud endale ravimeid väljakirjutada ka teistes Eesti naaberriikides – Lätis, Leedus ja Rootsis.

Reguleerimise viis on riikides väga erinev. Mõnes riigis on lubatud tervishoiutöötajatel endale

ravimeid väljakirjutada konkreetse eraldi retseptiliigiga, samas mõnes teises riigis ei ole see

lihtsalt keelatud ning retseptide väljakirjutamine toimub samal viisil nagu siis, kui patsiendiks

on teine isik. Samuti on erinev see, kas ravimeid võivad väljakirjutada üksnes arstid ja

hambaarstid või ka õed ja proviisorid. Lisaks reguleeritakse erinevalt seda, kas endale võib

väljakirjutada narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Kuivõrd õigussüsteemid ja küsimuse

reguleerimise viis on riigiti nii erinevad, siis ei ole otsese eeskujuna võimalik kasutada ühegi

3 Eesti Arstide Liit. Eesti arstieetika koodeks. Kättesaadav: https://arstideliit.ee/wp-

content/uploads/2011/10/Eesti_arstieetika_koodeks.pdf. 4 Sosiaali- ja terveysministeriön asetus lääkkeen määräämisestä 1088/2010, § 3, kättesaadav:

https://finlex.fi/fi/lainsaadanto/2010/1088. 5 Miszewska, J.; Wrzosek, N.; Zimmermann, A. Extended Prescribing Roles for Pharmacists in Poland—A

Survey Study. International Journal of Environmental Research and Public Health, 2022, 19, 1648, kättesaadav:

https://doi.org/10.3390/ijerph19031648. 6 Arzneimittelverschreibungsverordnung (AMVV) § 4, kättesaadav: https://www.gesetze-im-

internet.de/amvv/__4.html.

4

teise riigi regulatsiooni. Käesoleva muudatuse puhul on lähtutud Eestis kehtivast regulatsioonist

ja soovitavast eesmärgist.

Lisaks tervishoiuteenuse osutamise lepingu tekkimise välistusele on sättesse lisatud ka

TOKVS-i kohaldumise välistus. Tegemist ei ole tavapärase ravisuhtega kahe isiku (arst ja

patsient) vahel. TOKVS-i eesmärk on tagada patsiendi kaitse olukorras, kus tervishoiuteenuse

osutamise käigus tekitatakse kahju teisele isikule. Tervishoiutöötaja poolt enda ravil puudub

niisugune õigussuhe, kuna tervishoiutöötaja tegutseb enda suhtes ning võimalik kahju ei teki

teisele isikule. Seega olukorras, kus kahju tekitaja ja kannatanu isik langevad kokku, ei ole

põhjendatud kohaldada patsiendi kaitseks mõeldud regulatsiooni.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse RavS-i.

Eelnõuga lisatakse RavS § 33 lg 19 , mille sisuks on see, et tervishoiutöötaja võib erandlikus

olukorras retseptiravimit väljakirjutada ka endale. Ravim on aine või ainete kombinatsioon, mis

on mõeldud inimese haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks või raviks,

haigusseisundi kergendamiseks või elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise,

immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Ravimi väljakirjutamine on osa raviprotsessist

ehk tervishoiuteenuse osutamisest.

Kehtiv regulatsioon võimaldab tervishoiutöötajal kirjutada ravimi välja teise isiku ravi

eesmärgil tema poolt ravitavale isikule. Üldiseks eelduseks jääb see, et ravimi väljakirjutamine

on lubatud teisele isikule. Muudatusega lisatakse erand, mille kohaselt võib tervishoiutöötaja

endale ravimi väljakirjutada erandlikus olukorras ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks

või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks, kui see on olukorda

arvestades otstarbekas.

Ägedate mööduvate haiguste all mõeldakse antud eelnõu tähenduses eelkõige näiteks

viirushaigusi, tonsilliiti, sinusiiti, põiepõletikku vms, mis üldjuhul on kergemakujulised

lühiajalised seisundid ning mille diagnoosimine ja tavapärane ravi, sh retseptiravimite

määramine, on pigem konventsionaalne tegevus.

Krooniliste haiguste puhul varem määratud ravimite retseptide nn pikendamise puhul saab

rääkida otstarbekuse põhimõttest, kui neid ravimeid kirjutatakse endale välja jätkuraviks ise

kolleegi poole pöördumata olukorras, kus ravi muutmiseks pole vajadust.

Muudatus ei ole vastuolus ravikindlustuse seadusega (RaKS). Tervisekassa võtab õigusaktides

sätestatud ulatuses ja korras üle tasu maksmise kohustuse kindlustatud isiku ambulatoorseks

raviks vajalike ning Tervisekassa ravimite loetellu kantud ravimite, eritoitude ja kaasasündinud

ainevahetuse häirete raviks kasutatavate toidulisandite jaemüügi eest. Seejuures võtab

Tervisekassa ainult üle selliste ravimite eest tasu maksmise kohustuse, mille kohta väljastatud

retsept vastab valdkonna eest vastutava ministri määrusega ravimiseaduse alusel kehtestatud

tingimustele ja vormile. RaKS § 41 lõige 2 sätestab ka, millistel tervishoiutöötajatel on ravimi

väljakirjutamise õigus. Seega, kui tervishoiutöötaja on retsepti väljakirjutamise õigusega ning

ka kindlustatud isik, siis on tal õigus endale ravimi väljakirjutamisel saada ravimihüvitist.

Ravimite soodustuse protsendi määramise põhimõtted on toodud RaKS §-s 44 ning konkreetsed

ravimid vastavates õigusaktides.

Eelnõuga nähakse ette RavS-i volitusnorm, mille alusel kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega loetelu ravimirühmade ja ravimite toimeainetest, mille väljakirjutamine on

tervishoiutöötajal endale kui patsiendile piiratud või keelatud.

5

Lisaks sellele rakenduvad endale ravimi väljakirjutamisel muud, juba kehtivad väljakirjutamist

puudutavad piirangud, mis tulenevad eelkõige sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusest

nr 30 „Ravimite väljakirjutamine ja apteekidest väljastamine ning retsepti vorm“. Uued

kehtestatavad piirangud kantakse lisaks olemasolevatele samuti Retseptikeskusesse ning

seeläbi on tagatud süsteemipõhine kontroll endale ravimite väljakirjutamise üle.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu pole seotud Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Muudatuse eesmärk on õiguslikult reguleerida olukord, kus ravimi väljakirjutamise õigust

omavatel tervishoiutöötajatel on võimalik endale ravimeid väljakirjutada. Eelnõu

väljatöötamiseks ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust.

Eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib kaasneda mõju riigiasutustele seoses tehnilise

lahenduse arendamisega ning sotsiaalne mõju, kuna muudatused toimuvad

tervishoiuvaldkonnas. Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta elu- ja looduskeskkonda,

regionaalarengut, majandust, riigi julgeolekut ja välissuhteid, mistõttu ei ole nendes

valdkondades mõju olulisust hinnatud.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamine ei eelda kohalike omavalitsuste poolseid tegevusi.

Rakendusakti kehtestamisel võivad kaasneda tehnilise arenduse kulud ravimite väljakirjutamise

õiguse piiramisel teatud toimeainete kaudu. Sellise piirangu rakendamine on efektiivne juhul,

kui seda toetab ka tehniline lahendus, mis ei võimalda endale teatud toimeainetega ravimit

väljakirjutada.

Tulusid eelnõuga riigiasutustele ei prognoosita.

8. Rakendusaktid

Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega piirangu ravimite ja ravimirühmade

toimeainetele, mille väljakirjutamine on tervishoiutöötajal endale piiratud või keelatud. Vaja

on muuta sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrust nr 30 „Ravimite väljakirjutamine ja

apteekidest väljastamine ning retsepti vorm“.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu väljatöötamisel on konsulteeritud Sotsiaalministeeriumi ja Terviseametiga.

6

Algatab sotsiaalkomisjon 15.04.2026.

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

Sotsiaalkomisjoni esimees

EELNÕU

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja

ravimiseaduse muutmise seadus

§ 1. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

”(4) Kui tervishoiutöötaja määrab endale erandlikus olukorras retseptiravimi ägeda mööduva

haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse

tagamiseks, ei sõlmita ravimi väljakirjutamisel ja sellega seotud diagnoosi tuvastamisel

tervishoiuteenuse osutamise lepingut võlaõigusseaduse tähenduses ja kahju tekkimisel ei

kohaldata tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadust. Retseptiravimi

määramine tuleb dokumenteerida käesoleva seaduse § 42 nõuete kohaselt.”.

§ 2. Ravimiseaduse muutmine

Ravimiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 19 järgmises sõnastuses:

”(19) Käesoleva paragrahvi lõikes 14 nimetatud ravimi väljakirjutamise õigust omaval

tervishoiutöötajal on õigus kirjutada ravim välja endale erandlikus olukorras ägeda mööduva

haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse

tagamiseks, kui see on olukorda arvestades otstarbekas.”;

2) paragrahvi 33 lõiget 7 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

”3) nende ravimirühmade ja ravimite toimeainete loetelu, mille endale väljakirjutamine on

piiratud või keelatud.”.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab sotsiaalkomisjon 15.04.2026.

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

Sotsiaalkomisjoni esimees

    Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Riigikogu Kantselei / 17.04.2026 / 1-1/15-886: Riigikantselei / 17.04.2026 / 2-5/26-00824

Resolutsiooni teema: Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE)

Adressaat: Sotsiaalministeerium Ülesanne: Palun esitada ettepanek valitsuse seisukoha kujundamiseks. Tähtaeg: 30.04.2026

Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 7.5.2026 istungil. Palun esitada seisukoht eelnõude infosüsteemis (EIS, toimik nr 26-0443). Kontroll: Doris Järv

Teadmiseks riigiasutustes: Justiits- ja Digiministeerium <[email protected]>

Kinnitaja: Heili Tõnisson, valitsuse nõunik Kinnitamise kuupäev: 17.04.2026 Resolutsiooni koostaja: Heili Tõnisson [email protected],  

.