Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadus

EELNÕU
15.04.2026

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadus

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 21 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on kavandatava tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale.“;

2) paragrahvist 22 jäetakse välja sõnad „ja heaolu“;

3) paragrahvi 23 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

5) paragrahvi 23 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahv 24 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva seaduse § 11 lõikes 22, § 111 lõikes 5, § 17 lõikes 3, § 18 lõigetes 2, 7 ja 8, § 21 lõikes 5, § 22 lõigetes 1 ja 5, § 261 lõikes 4, § 361 lõigetes 2, 4 ja 5, § 37 lõikes 6, § 39 lõigetes 2 ja 4 ning § 42 lõigetes 3, 5 ja 7 nimetatud tähtaegu võib pikendada põhjendatud juhul, nagu dokumentide suur maht või kavandatava tegevuse või strateegilise planeerimisdokumendi keerukus, määrates menetlustoiminguks uue tähtaja.“;

7) paragrahvi 31 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, heaolule“;

8) paragrahvi 32 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „tegemine“ tekstiosaga „, sealhulgas asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine,“;

9) paragrahvi 32 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise programmi koostamine;“;

10) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„13) kiirtee, 2100 meetri pikkuse või pikema peamaandumisrajaga lennuvälja või üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee rajamine või üle kümne kilomeetri pikkuse ühe või kahe sõidurajaga tee laiendamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks;“

11) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„14) uue raudteeliini rajamine;“

12) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 17 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„17) Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamine alates pinnase mahust 10 000 kuupmeetrit või muu veekogu, välja arvatud meri, süvendamine alates pinnase mahust 500 kuupmeetrit;“;

13) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 171 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„171) Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 10 000 kuupmeetrit, vooluveekogusse tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 2000 kuupmeetrit või muusse veekogusse, välja arvatud meri, tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 500 kuupmeetrit;“;

14) paragrahvi 6 lõike 1 punktid 21, 24, 311 ja 34 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 61 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „järgmise teabe“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandi, mis sisaldab järgmist teavet“;

16) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–20, 211–23, 25–28, 30–31, 32–33 ja 341–36 nimetatud kavandatava tegevuse ainus või peamine eesmärk on uue tehnoloogia või toote arendamine või katsetamine ja selleks taotletakse tegevusluba kehtivusega kuni kaks aastat, peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas kavandataval tegevusel on oluline keskkonnamõju.“;

17) paragrahvi 6 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„21) Otsustaja peab andma eelhinnangu selle kohta, kas kavandataval tegevusel on oluline keskkonnamõju, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–20, 211–23, 25–28, 30–31, 32–33 ja 341–36 nimetatud tegevuse või käitise muutmiseks või ehitise laiendamiseks taotletakse tegevusloa muutmist ja muutmise põhjuseks oleva kavandatava tegevuse puhul ei ole võimalik välistada olulise keskkonnamõju esinemist.“;

18) paragrahvi 61 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „esitatud“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandis ja tegevusloa taotluses esitatud teabe“;

19) paragrahvi 61 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet ei ole vaja esitada, kui eelhinnangut ei anta käesoleva seaduse § 6 lõike 23 kohaselt või juhul, kui on tegemist metsateatise menetlusega.“;

20) paragrahvi 61 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „21“ tekstiosaga „ning käesoleva paragrahvi lõikes 1“;

21) paragrahvi 61 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Otsustaja võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eelhinnangu kavandi täiendamist lisateabega üksnes juhul, kui eelhinnangu kavandis puudub olulise tähtsusega teave, mis on vajalik eelhinnangu andmiseks.“

22) paragrahvi 7 punktis 2 asendatakse sõnad „või hoonestusluba“ tekstiosaga „, hoonestusluba või meretuulepargi hoonestusluba“;

23) paragrahvi 11 lõige 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(22) Enne käesoleva seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud valdkondade tegevuse ja lõikes 21 viidatud tegevuse keskkonnamõju hindamise vajalikkuse üle otsustamist peab otsustaja küsima seisukohta asjaomastelt asutustelt, esitades neile seisukoha võtmiseks eelhinnangu ning keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuse eelnõu. Asjaomane asutus esitab seisukoha otsustaja määratud tähtajaks.“;

24) seadust täiendatakse §-ga 111 järgmises sõnastuses:
„§ 111. Keskkonnamõju hindamise algatamisel keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine

(1) Kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse tegevuse keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise kaudu teada, määratakse keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses ka keskkonnamõju hindamise ulatus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata, kui kavandatava tegevusega võib kaasneda käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud oluline piiriülene keskkonnamõju.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul sisaldab keskkonnamõju hindamise algatamise otsus teavet kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ja selle hindamiseks vajalike uuringute ning eksperdirühma koosseisu kohta valdkondade kaupa.

(4) Otsustaja küsib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse eelnõu kohta seisukohta asjaomastelt asutustelt ja arendajalt.

(5) Asjaomane asutus ja arendaja esitavad käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud seisukoha otsustaja määratud tähtajaks.

(6) Kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemisest arvates esitanud keskkonnamõju hindamise aruannet avalikuks väljapanekuks, peab arendaja enne keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamiseks esitamist kooskõlastama otsustajaga otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatuse ja vajaduse korral selle ajakohastama.“;

25) paragrahvi 12 lõiget 3 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) teavet keskkonnamõju hindamise programmi koostamata jätmise kohta, kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 111.“;

26) paragrahvi 13 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kui keskkonnamõju hindamise algatamise otsus ei sisalda käesoleva seaduse § 111 kohast keskkonnamõju hindamise ulatust, koostab juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel (edaspidi eksperdirühm) koos arendajaga keskkonnamõju hindamise programmi, milles esitatakse:“;

27) paragrahvi 13 lõike 1 punktidest 2 ja 7 jäetakse välja sõnad „ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste“;

28) paragrahvi 13 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „strateegiliste planeerimisdokumentidega“ sõnadega „kehtivate planeeringutega“;

29) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) teave kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju, eeldatavate mõjuallikate, mõjuala suuruse ning mõjutatavate keskkonnaelementide kohta;“;

30) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks;

31) paragrahvi 13 lõike 1 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „koopia“ tekstiosaga „või veebilehe aadress, kus taotlus on kättesaadav“;

32) paragrahvi 14 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt „Juhtekspert ja eksperdirühma liikmed“;

33) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Juhteksperdi ja eksperdirühma liikme nimi, keskkonnamõju hindamise litsentsi number, kehtivusaeg ja kvalifikatsioon on keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise dokumentides avalikud, et tagada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluse läbipaistvus ja kvaliteet.“;

34) paragrahvi 15 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „loodusteaduste“ tekstiosaga „, metsanduse““;

35) paragrahvi 15 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „loodusteaduste“ tekstiosaga „, metsanduse““;

36) paragrahvi 15 lõike 1 punktist 4 ja § 34 lõike 4 punktist 5 jäetakse välja sõnad „on läbinud juhtimisalase koolituse vähemalt 60 tunni mahus ja“;

37) paragrahvi 15 lõike 2 punktist 5 jäetakse välja sõnad „juhtimisalase koolituse läbimise ja“;

38) paragrahvi 15 lõike 3 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „, alalise elukoha aadress“;

39) paragrahvi 15 lõike 3 punktist 2 jäetakse välja sõnad „aadress ning“;

40) paragrahvi 15 lõike 3 punktis 3 asendatakse arv „6“ arvuga „5“;

41) paragrahvi 15 lõige 71 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(71) Keskkonnaotsuste infosüsteemis avaldatakse litsentsitud juhtekspertide kohta teabe andmise eesmärgil eksperdi nimi, litsentsi number ja teave litsentsi kehtivuse kohta. Sama nimega juhtekspertide korral avaldatakse ka sünniaeg.“;

42) paragrahvi 15 lõike 9 punktist 4 jäetakse välja tekstiosa „, sealhulgas juhul, kui keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju hindamise aruandes antud hinnangust“;

43) paragrahvi 16 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

44) paragrahvi 16 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks;

45) paragrahvi 16 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Otsustaja teavitab keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust 14 päeva jooksul programmi saamisest arvates vähemalt:“;

46) paragrahvi 16 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

47) paragrahvi 16 lõike 2 punkti 4 täiendatakse pärast sõna „veebilehel“ tekstiosaga „ning keskkonnakaitselubade menetluses ka keskkonnaotsuste infosüsteemis“;

48) paragrahvi 16 lõiget 2 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) oma sotsiaalmeedia kontol, kui see on olemas.“;

49) paragrahvi 16 lõike 3 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Otsustaja teavitab keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust elektrooniliselt või liht- või tähtkirjaga 14 päeva jooksul programmi saamisest arvates vähemalt:“;

50) paragrahvi 16 lõike 4 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

51) paragrahvi 16 lõikest 5 ning § 17 pealkirjast ja lõikest 2 jäetakse välja sõnad „ja avaliku arutelu“ vastavas käändes;

52) paragrahvi 16 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks;

53) paragrahvi 17 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks;

54) paragrahvi 17 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“ ning „avaliku arutelu“;

55) paragrahvi 17 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Arendaja saadab 21 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates elektrooniliselt või liht- või tähtkirjaga keskkonnamõju hindamise programmi kohta esitatud ettepanekute või vastuväidete arvesse võtmise selgituse või arvestamata jätmise põhjenduse ning küsimuste vastused neile isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele, kes on avaliku väljapaneku ajal esitanud oma ettepaneku, vastuväite või küsimuse kirjalikult.“;

56) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjades toodud vastused tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.“;

57) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „programmist“ tekstiosaga „või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest“;

58) paragrahvi 20 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Keskkonnamõju hindamise aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda käesoleva seaduse § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmist või § 111 lõikes 1 nimetatud otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest. Sellekohased põhjendused tuleb esitada keskkonnamõju hindamise aruandes ning juhul, kui otsustaja või asjaomane asutus, kes annab aruandele oma seisukoha, ei nõustu programmist või § 111 lõikes 1 nimetatud otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest kõrvalekaldumisega, tuleb aruannet programmi või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse kohaselt täiendada.“;

59) paragrahvi 21 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

60) paragrahvi 21 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:
„(31) Arendaja korraldab koostöös otsustajaga keskkonnamõju hindamise aruande avaliku arutelu vähemalt kümme päeva pärast avaliku väljapaneku algust ja hiljemalt kümme päeva enne avaliku väljapaneku lõppu.

(32) Keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamise teade peab sisaldama ka aruande avaliku arutelu aega ja kohta.

(33) Igaühel on õigus keskkonnamõju hindamise aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid.“;

61) paragrahvi 21 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

62) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Juhtekspert või eksperdirühm teeb koos arendajaga keskkonnamõju hindamise aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal aruande kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete alusel aruandes vajalikud parandused ja täiendused, selgitab ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või põhjendab arvestamata jätmist ning vastab esitatud küsimustele.“;

63) paragrahvi 21 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsustaja seisukoha saamisest“ tekstiosaga „avaliku väljapaneku lõppemisest“;

64) paragrahvi 22 lõike 5 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „programmile“ sõnadega „või asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses sätestatud keskkonnamõju hindamise ulatusele“;

65) paragrahvi 22 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(10) Otsustaja võib nõuda keskkonnamõju hindamise aruande täiendamist lisateabega, mida ei ole nõutud käesoleva seaduse § 111 lõikes 1 nimetatud keskkonnamõju hindamise algatamise otsusega või § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmis üksnes juhul, kui pärast algatamise otsuse tegemist või programmi nõuetele vastavaks tunnistamist on ilmnenud uued ja olulise tähtsusega asjaolud, mis ei olnud teada algatamise otsuse tegemise või programmi koostamise ajal, kuid mille arvestamata jätmine viib keskkonnamõju hindamisel ebaõige tulemuseni, mistõttu võib kavandatava tegevuse elluviimisega eeldatavalt kaasneda oluline ebasoodne keskkonnamõju.“;

66) paragrahv 25 tunnistatakse kehtetuks;

67) paragrahvi 30 lõike 5 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „, kuid mitte hiljem, kui algab programmi või aruande avalik väljapanek Eesti Vabariigis“;

68) paragrahvi 30 lõige 71 tunnistatakse kehtetuks;

69) paragrahvi 33 lõikest 6 jäetakse välja sõna „kõigilt“;

70) paragrahvi § 361 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõna „kõikidelt“;

71) paragrahvi 40 lõike 4 punktist 6 jäetakse välja sõnad „ning sotsiaalsetele vajadustele“.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 2026

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
allkirjastaja nimi

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega on kavandatud muuta ja täpsustada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust (KeHJS), et keskkonnamõju hindamise (KMH) menetlus oleks tõhusam ja kiirem ning väheneks halduskoormus, säilitades samal ajal keskkonna kaitstuse kõrge taseme.

Peamised kavandatavad muudatused on kokkuvõtvalt järgmised:
1. Muudetakse olulise keskkonnamõjuga tegevusi, mille kavandamisel on KMH kohustuslik, ja nende künniseid. Mitme tegevuse puhul asendatakse KMH kohustus eelhinnangu kohustusega. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.
2. Täpsustatakse KMH/KSH alusmõistet „keskkonnamõju“, rõhutamaks, et KMH/KSH käigus inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene. Samuti jäetakse mõistest välja viide „heaolule“, kuna heaolu puhul on tegemist häiringute hindamisega, mitte olulise keskkonnamõju hindamisega. KeHJS keskendub olulise keskkonnamõju hindamisele.
3. Täpsustatakse KMH eelhinnangu andmise põhimõtteid, sealhulgas lisatakse eelhinnangu kavandi esitamise nõue. Eelhinnangu kavand koondab arendaja esitatava miinimumteabe ühtsele kujule, et otsustaja saaks hinnata, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju ning kas KMH algatamine on vajalik.
4. Sätestatakse võimalus jätta KMH programm koostamata, kui varasemate samalaadsete tegevuste KMH/KSH põhjal on juba teada kavandatava tegevuse mõju olemus, uuringute tulemused ning eksperdid. Sellisel juhul saab otsustaja määrata KMH ulatuse KMH algatamise otsuses.
5. Kaotatakse keskkonnamõju hindamise järelhindamise nõue, kuna seda ei ole rakendatud ning järelhindamise eesmärgid on täidetud tegevusloa põhjal tehtava seire kaudu.

Eelnõukohane seadus ei suurenda arendajate halduskoormust, tegevusloa andjate ehk otsustajate töökoormust ega avalikkuse (sh vabaühenduste) koormust, vaid vähendab tervikuna üldist menetluskoormust ning lihtsustab KMH menetlust. Halduskoormus ja töökoormus väheneb eelkõige KMH programmiga seotud muudatuste tulemusena (programmi sisunõuete vähendamine; avaliku arutelu korraldamise nõudest loobumine; põhjendatud juhul programmi koostamata jätmine) ning võimalike kohustuslike KMHde arvu vähenemisest (osade tegevuste KMH kohustuslikkus asendatakse eelhinnangu andmisega). Arendajate halduskoormust võib vähesel määral suurendada uus nõue, et eelhinnangu andmise kohustusega tegevuse korral tuleb otsustajale esitada eelhinnangu kavand, kuid seda kompenseerib asjaolu, et see kiirendab eelhinnangu andmise toimingut (sh võimaldab arendajal kohe esitada asjakohase info). See on ka otsustaja töökoormust vähendav lahendus.

Eelhinnangu kavandi muudatuse elluviimiseks vajalikud IT-arendused (eelhinnangu kavandi esitamise funktsioon keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS ja ehitisregistris) tehakse olemasolevate arendusressursside arvelt ning see ei too kaasa sihtrühmale uusi kohustusi. Teatud tegevuste KMH kohustuslikkuse asendamine eelhinnangu andmise nõudega võib mõneti suurendada otsustajate töökoormust, samas vabaneb ressurss praeguste kohustuslike KMHde arvelt. Lisaks, asjaomaste asutuste kaasamise nõuete selgemaks muutmise tulemusena väheneb ka nende töökoormus (st KMH materjalidele seisukoha küsimine toimub vaid olukorras, kus esineb sisuline puutumus).

Eespool kirjeldatud põhjustel ei ole vaja kohaldada halduskoormuse tasakaalureeglit, kuna muudatused ei suurenda koormust, vaid vähendavad tervikuna üldist menetluskoormust ja lihtsustavad KMH menetlust.

Kokkuvõttes kiirendavad kavandatud muudatused arendajatel tegevuste elluviimist. Samas ei vähene keskkonna kaitstuse tase, kuna kõik sisulised hindamiskohustused jäävad kehtima.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna keskkonnamõju hindamise valdkonna juht Rainer Persidski ([email protected], 626 2973), KMH digipöörde projektijuht Eleri Kautlenbach ([email protected], 626 9105) ning nõunikud Ülle Luiks ([email protected], 623 1220) ja Lilli Tamm ([email protected], 626 9133). Eelnõu koostamisel osales ka Keskkonnaameti keskkonnakorralduse büroo peaspetsialist (taastuvenergeetika) Irma Pakkonen ([email protected]).
Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna nõunik Triin Nymann ([email protected], 626 2927).
Keeletoimetaja oli Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga.

Kavandatud muudatused on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega: eelnõu ei puuduta otseselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta1 (KMH direktiiv) ülevõtmist, aga on sellega kooskõlas.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi (VVTP) 2025 punktiga „Vähendame keskkonnalubadega seotud bürokraatiat, tagades kõrged keskkonnakaitsenõuded, ning reformime keskkonnamõju hindamise protsessi, mille tulemusel kiirendame ja lihtsustame menetlusi.“.

Eelnõukohase seadusega muudetakse:
• keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni RT I, 18.03.2026, 11 (jõustunud 28.03.2026).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.


2. Seaduse eesmärk

Kehtiva õiguse järgi kestab tavapärane KMH menetlus keskmiselt 22 kuud, muutes sellega tegevuslubade menetluse väga pikaks. Praktika analüüsi käigus otsiti protsessi kiirendamise võimalusi ning koondati need eelnõukohasesse seadusesse. Seaduse eesmärk on muuta KMH menetlus tõhusamaks ja kiiremaks, jättes ära sisult dubleerivad ja vähese lisaväärtusega menetlustoimingud/-etapid ja sisunõuded ning kaotades nende tegevuste KMH nõude, mille puhul KMH kohustuslikkus ei ole põhjendatud. Seeläbi vähendatakse otsustajate töökoormust ning arendajate halduskoormust, tegemata järeleandmisi keskkonna kaitstuses.

Eelnõu loomiseks ei koostatud väljatöötamiskavatsust (VTK), kuna eelnõu ettevalmistamisel on juba läbitud põhjalik KMH teenusedisaini protsess, mille käigus selgitati välja KMH menetluse kitsaskohad ning võimalikud lahendusvariandid, kaasates ka KMH osalised (vt peatükk 3.1). Teenusedisaini tulemused täidavad VTK eesmärgid, kirjeldades probleeme, nende põhjuseid ja muutmise vajadust. Seetõttu ei anna VTK koostamine sisulist lisaväärtust ja selle koostamine ei ole praegusel juhul kooskõlas haldusmenetluse otstarbekuse põhimõttega.

Eelnõuga kavandatud muudatused on koostatud ja menetletud kahes etapis. Pärast eelnõu avalikku konsultatsiooni täiendati eelnõud juba varem koostatud KeHJSi eelnõu muudatustega (punktid 10, 11, 14, 16, 17, 68). Varem koostatud eelnõu on samuti läbinud kooskõlastamise ja avaliku konsultatsiooni. Varem tehtud muudatused põhinevad KMH osaliste esitatud ettepanekutel. Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond korraldas 2024. aastal KMH-ga seotud osaliste (otsustajad, asjaomased asutused, arendajad, KMH eksperdid, valitusvälised organisatsioonid) seas muudatusettepanekute korje, et saada argumenteeritud ettepanekuid KeHJS-is ja tegevusvaldkondade määruses nimetatud tegevuste muutmiseks.


3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
3.1. Ülevaade keskkonnamõju hindamise teenusedisainist ja selle jätkutegevustest

KMH teenusedisain2 tehti Kliimaministeeriumi tellimusel ajavahemikus september 2024 – juuli 2025. Projekti eesmärk oli uuendada KMH teenust nii, et see oleks kiirem, andmepõhisem, läbipaistvam ja kasutajale mugav.

Projekti (töövõtja) meeskonda kuulusid Nortal AS, Lemma OÜ, OÜ Hendrikson & Ko ning Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ. Töö oluliseks osaks oli KMH peamiste osaliste esindajatega fookusrühmade arutelude korraldamine. Fookusrühmades (kokku 19 kohtumist) osalesid: arendajad; KMH (juht)eksperdid; otsustajad (Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohaliku omavalitsuse esindajad); asjaomased asutused (Keskkonnaamet, Transpordiamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohaliku omavalitsuse esindajad); avalikkuse ja keskkonnaorganisatsioonide esindajad. Lisaks intervjueeriti keskkonnaotsuste infosüsteemi (KOTKAS), keskkonnaseire infosüsteemi (KESE), e-ehitisregistri ja Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) tooteomanikke.

Alustuseks selgitati KMH teenusedisaini käigus välja praegune olukord (AS-IS3). Tuvastati, et praegune KMH menetlus on liialt aeglane, käsitöömahukas ja ebaühtlane. Suur osa tööprotsessist toimub endiselt e-kirjade ja dokumendiregistrite kaudu, mis tekitab viivitusi, dubleerimist ja halduskoormust. Menetluse käigus koostatavad eelhinnangud, programmid ja aruanded on sageli mahukad, keerulised ning erineva struktuuriga, mistõttu on neid raske võrrelda ja analüüsida. Dokumentide kvaliteet ja vormistus sõltuvad koostajate isiklikust praktikast, mis raskendab nii otsustajate tööd kui ka avalikkuse arusaamist hindamise tulemustest. Keskkonnaandmete kättesaadavus on puudulik – vajalik info on hajutatud eri registritesse või puudub sootuks, mis sunnib eksperte tegema palju käsitööd ja mis võib hindamisel põhjustada ebatäpsusi. Ka järelhindamise süsteem peaaegu puudub: seireandmeid ei koguta ühtselt ega kasutata KMHde kvaliteedi parandamiseks. Lisaks on menetlusprotsessis toiminguid ja etappe, mis on sisu poolest formaalsed ega lisa väärtust, samas aga pikendavad menetluse kestust.

Seejärel töötati KMH teenusedisaini käigus välja KMH teenuse tulevikulahendus (TO-BE4), mille keskmes on terviklik digitaalne lähenemine kogu menetlusele. Uus mudel põhineb KMH infosüsteemil (KMHIS) – ühtsel digitaalsel menetluskanalil, mis ühendab kõik osalised ja koondab menetlusega seotud tegevused ühte keskkonda. Dokumente koostatakse ühtse vormi põhjal, mis võimaldab koostada eelhinnangu, programmi ja aruande standarditud struktuuris ning toetab automaatset eeltäitmist ja kontrolli. KMHIS tugineb andmepõhisusele ja automaatkontrollidele, mis jälgivad tähtaegu, hindavad sisuväljade ja vorminõuete täidetust – seeläbi vähendatakse vigade ja tagasilükete riski. Tähtsal kohal on ka andmete kättesaadavus ja liidestused erinevate keskkonnaandmete registrite, seireandmete ja ruumiandmebaasidega, mis võimaldavad andmeid taaskasutada ja võrrelda varasemate hindamistega. Uus teenus loob eeldused tehisintellekti ja automatiseerimise rakendamiseks, näiteks dokumentide koostamise, sisu analüüsi ja kvaliteedikontrolli toetamiseks. Samuti rõhutab see selget rollijaotust arendajate, otsustajate ja ekspertide vahel ning pakub neile juhiseid, koolitusi ja näidismaterjale, et tagada ühtne arusaam ja kvaliteetne menetluskultuur. Kõik KMH menetlusega seotud dokumendid talletatakse keskse KMH andmebaasi kaudu, mis võimaldab varasemate juhtumite kiiret võrdlemist ja toetab järelhindamise süsteemi kujunemist.

Uue KMH teenusemudeli rakendamine eeldab nii õigusloomealaseid muudatusi kui ka mitteregulatiivseid toetustegevusi, mis aitavad tagada sujuva ülemineku digiajastule sobivale KMH teenusele. Õiguslikes muudatustes keskendutakse esmalt menetluslikele ja sisulistele muudatustele, mille eesmärk on muuta hindamisprotsess kiiremaks ja sisulisemaks. Kavandatakse võimalus jätta ära vähese praktilise väärtusega toimingud. Samuti nähakse ette, et KMH programmi koostamine ei ole alati kohustuslik, vaid seda saaks otsustaja kaalutlusel vältida, kui olulised keskkonnamõjud ja hindamismeetodid on juba piisavalt teada. Lisaks täpsustatakse eelhinnangu, programmi ja aruande sisunõudeid: näiteks eelhinnangutes rõhutatakse asjakohasuse põhimõtet ja programmides vähendatakse kohustuslike teemade arvu. Eelnõukohases seaduses kavandatud muudatusettepanekud lähtuvad nimetatud põhimõtetest.

KMH teenusedisaini käigus tehtud järeldused on olnud aluseks eelnõus kavandatud enamike muudatuste kujundamisel. Need muudatused kajastuvad eelnõus konkreetsete menetluslike lihtsustustena ning lähtuvad teenusedisaini käigus tuvastatud vajadusest muuta menetlus paindlikumaks ja proportsionaalsemaks. Need põhimõtted on eelnõus üle võetud menetlus- ja sisunõuete täpsustamise ja dubleerivate kohustuste vähendamise kaudu.

Kui menetluslik ja sisuline raamistik on uuendatud ning ärianalüüsid (2025–2026) jms eeltööd valminud, luuakse õiguslik alus KMH infosüsteemi (KMHIS) kui ametliku menetluskanali rakendamiseks (eelduslikult 2027. a). Selle käigus määratakse kindlaks andmepäringute, liidestuste ja automaatkontrollide põhimõtted, mis võimaldavad üleminekut andmepõhisele ja automatiseeritud menetlusele.

Õigusloomele lisaks viiakse ellu mitteregulatiivsed tegevused, mis toetavad uute lahenduste kasutuselevõttu ja ühtlustavad praktikat. Nende hulka kuulub KMH infoteenuse ja otsustuspuu loomine arendajate ja ametnike teadlikkuse suurendamiseks, otsustajate ja ekspertide menetluspraktika ühtlustamine ning koolituste ja juhendmaterjalide koostamine. Need aitavad osalistel mõista uusi tööpõhimõtteid ja rollijaotust (eelduslikult 2027–2029).

3.2. Eelnõu koostamisel aluseks võetud analüüsid

2025. aasta oktoobris valmis Kliimaministeeriumi tellimusel analüüs5 KeHJSi ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (edaspidi ka kui tegevusvaldkondade määrus) nimetatud taastuvenergeetikaga seotud tegevuste ja nende künniste hindamiseks (edaspidi künniste analüüs; töö tegi Maves OÜ). Töö eesmärk oli taastuvenergeetikaprojekte silmas pidades analüüsida, milliseid KeHJSis nimetatud KMH kohustustega tegevuste ning tegevusvaldkondade määruses nimetatud eelhinnangu kohustusega tegevuste künniseid oleks asjakohane muuta. Analüüsi tulemused on olnud aluseks eelnõus nende muudatuste kujundamisel, mis puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused, eelnõu punktid 12, 13, 14).

Projekti käigus töötati läbi asjakohased KMH/KSH aruanded ja eelhinnangud ning analüüsiti teemakohast teaduskirjandust ja võrdlusriikide (Soome, Läti, Poola, Suurbritannia, Taani) õigusakte. Samuti tehti intervjuud kohalike omavalitsustega (Tartu Linnavalitsus, Saaremaa Vallavalitsus, Tallinna Linnavalitsus), Kliimaministeeriumi, Keskkonnaameti ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga. Lisaks korraldati fookusrühma kohtumine MTÜga Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing.

Analüüsi jätkuna on koostatud künniste analüüsi 2. töö6 (edaspidi künniste 2. analüüs; töö tegija Maves OÜ), mis käsitleb teisi enamlevinud KeHJSis ja tegevusvaldkondade määruses nimetatud enamrakendatavaid sätteid. 2025. aasta novembris valmis künniste 2. analüüsi vahearuanne, milles käsitletakse KeHJSis nimetatud ehk KMH kohustusega tegevusi ning analüüsitakse, milliseid KMH künniseid oleks asjakohane muuta.

Lisaks on eelnõuga kavandatud muuta § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevusi, mille puhul ei tule KMH kohustuslikkus KMH direktiivist. KMH teenusedisaini käigus koostatud õigusanalüüsis7 võrreldi KMH direktiivis ning KeHJSis ja selle alusel kehtestatud tegevusvaldkondade määruses sätestatut. Võrdlusanalüüsist järeldus, et direktiivi I lisa ja KeHJSi vastava loetelu vahel on sisulisi erinevusi, muu hulgas sisaldab KeHJS mere, Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamisega, samuti kaadamisega, prügila püstitamise ja sulgemisega ning metsamaa raadamisega seotut. Samuti on tegevusvaldkondade määruse paljud sätted oluliselt täpsemad ning eelhinnangu kohustus sätestatud laiemalt kui direktiivis.

Eelnõus esitatud KeHJSi § 6 lõikes 1 loetletud tegevuste künniste muudatusettepanekud lähtuvad eespool nimetatud analüüsides tehtud ettepanekutest. Samuti on vaja ajakohastada neid KMH eelhinnangu kohustusega tegevusi, mis on seotud KeHJSi § 6 lõikega 1 ning loetletud tegevusvaldkondade määruses.

3.3. Eelnõu sisu

Eelnõukohase seadusega muudetakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust.

Punktiga 1 täpsustatakse §-s 21 sätestatud terminit „keskkonnamõju“: mõju inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile avalduva mõju puhul lisatakse täpsustus „sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju“. Kehtivas sättes ei ole keskkonnamõju piisavalt selgelt määratletud, mistõttu on töös keeruline piiritleda, milliseid mõjusid tuleb KMH/KSH tegemisel hinnata ja kuidas eristada olulisi keskkonnamõjusid muudest sotsiaalsetest või majanduslikest mõjudest. See on tekitanud menetlustes vaidlusi, korduvaid täiendamisvajadusi ja seeläbi menetluste venimist. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides, et ühtlustada hinnatavate mõjude käsitlust ja vältida olukordi, kus ebamäärase termini tõttu muutub hindamisprotsess põhjendamatult ajamahukaks.

Muudatusettepanekus on juhindutud keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (KeÜS) kasutatavast terminist „keskkonnahäiring“8. Samuti on juhindutud „Keskkonnamõju hindamise käsiraamatust“ (Põder, T., 2018), kus on muu hulgas selgitatud, et „sotsiaalsed ja tervisemõjud realiseeruvad füüsikalistes, keemilistes ja bioloogilistes keskkonnakomponentides avalduvate mõjude kaudu, s.t peamiselt kaudsete mõjudena“. See tähendab, et mõju inimese tervisele või varale on keskkonnamuutuse tagajärg, mitte iseseisev nähtus. Samasugust loogikat on väljendatud ka „Keskkonnamõju strateegilise hindamise käsiraamatus“ (Peterson, K. jt, 2017), kus rõhutatakse, et „keskkonnamõju hindamine, sealhulgas keskkonnamõju strateegiline hindamine, on üks olulisematest töövahenditest, millega prognoosida ja ennetada inimtegevusega kaasnevat ebasoodsat mõju looduskeskkonnale ja selle kaudu inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale“.

Kõnealuse täienduse eesmärk on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab „keskkonnamõju“ mõiste olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning selle muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale (vt skeem 1). Keskkonnamõju mõiste annab raamistiku ja suunise KMH/KSH ulatuse määramiseks. Selle kaudu määratakse, milliseid kavandatava tegevuse tagajärgi ja millises ulatuses tuleb hindamise käigus käsitleda. KMH/KSH tähelepanu kese on olulisel keskkonnamõjul ning selle vältimisel ja leevendamisel. Kui kavandatava tegevuse elluviimisel kaasneb oluline muutus/mõju looduskeskkonnas, mille kaudu avaldub oluline mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, siis käsitletakse seda olulist mõju ka KMH/KSH raames. Näiteks võib oluline keskkonnamõju inimese tervisele või varale avalduda kaudselt keskkonna kaudu, kui:
• maavara kaevandamisel põhjavee taseme alanemise tõttu kaev kuivab või joogivee kvaliteet halveneb ning seeläbi avaldub oluline mõju inimese tervisele;
• maavara kaevandamisel või ehitustegevuses kasutatavate lõhketöödega või vaiamisega kaasnev vibratsioon tekitab pragusid hoone vundamendis ja seeläbi avaldub oluline mõju inimese varale.

Kui kavandatava tegevuse elluviimisega ei kaasne olulist mõju looduskeskkonnale, siis ei ole tegemist KeHJSi tähenduses olulise keskkonnamõjuga ja KMH/KSH raames ei ole vaja hinnata mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, kuna see mõju ei avaldu keskkonnale avalduva mõju kaudu. Näiteks kuuluvad siia:
• sotsiaalsetest teguritest tingitud tervisemõjud, sealhulgas stress, ärevus või suurenenud riskitaju olukorras, kus arenduse suhtes tuntakse põhimõttelist vastumeelsust või kardetakse terviseriski ilma keskkonnaseisundi olulise muutuseta (näiteks olulist mõju pole tuvastatud või see on leevendatud);
• visuaalne mõju9, mis puudutab üksikisiku vaatevälja või esteetilist tajutust, näiteks olukord, kus uus hoone varjab senise vaate või tekitab subjektiivset visuaalset ebamugavust;
• ebamugavus liikluskoormuse suurenemise või parkimissurve tõttu, kui müratasemed ja heitkogused jäävad piirväärtuste piiridesse (sellised mõjud on eelkõige sotsiaal-majanduslikud, mitte keskkonna kaudu avalduvad tervisemõjud või mõju varale);
• kinnisvara väärtuse või kasutusvõimaluste muutus, mida ei põhjusta keskkonnaseisundi muutused, näiteks olukord, kus arenduse lähedus tekitab rahulolematust, hirmu kinnisvara väärtuse languse ees või ebamugavustunde, kuid müra-, vibratsiooni-, õhu- või muud mõjud jäävad piirväärtuste piiresse.

Kirjeldatud mõjud võivad küll mõjutada inimeste mugavustunnet, kuid ei ole oluline keskkonnamõju KeHJSi mõttes, sest neid ei põhjusta keskkonnakomponendi olulised muutused. Sellist lähenemist toetab ka Euroopa Kohtu praktika. Näiteks on Euroopa Kohus selgitanud, et KMH direktiivi eesmärk ei ole kaitsta puhtalt majanduslikke huve nagu kinnisvara väärtus, ‑kui see ei teki kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju tagajärjel toimunud keskkonnaseisundi muutusest (Euroopa Kohtu otsus C420/11).

Võimalikke vahetuid mõjusid inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, mis ei avaldu looduskeskkonna kaudu ja mis ei kuulu KeHJSi kohaldumisalasse, hinnatakse vajaduse korral mõnes muus menetluses. KMH/KSH ei ole kõikide mõjude hindamise tööriist, vaid üks soovituslik sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale teavet kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta. Olulise keskkonnamõju esinemise korral hinnatakse KMH/KSH raames ka mõju tervisele varale või kultuuripärandile ning vajaduse korral kavandatakse meetmed olulise mõju vältimiseks või leevendamiseks. Juhtudel, kui tervisele, varale või kultuuripärandile KMH/KSH raames mõju ei hinnata, ei tähenda see automaatselt, et need aspektid jääksid otsustamisel arvestamata. Selliseid mõjusid käsitletakse vajaduse korral nende jaoks sobival viisil planeeringu ja/või tegevusloa menetlustes. Näiteks vahetuid mõjusid kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel ning planeerimismenetluses ja tegevuslubade menetluses muinsuskaitseseadusest tulenevate nõuete kaudu (nt muinsuskaitse eritingimused, arheoloogilised, veealuse kultuuripärandi ja pühapaikade uuringud). Lisaks tagab kultuuripärandiga arvestamise Muinsuskaitseameti kooskõlastused planeerimis- ja tegevuslubade menetlustes. Selline jaotus aitab vältida dubleerimist ning hoiab KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.

Samas jäetakse muudatusettepanekuga termini „keskkonnamõju“ määratlusest välja viide inimese heaolule, et luua õigusselgus KMH uurimiseseme ja sellega seotud ootuste vahel. Nimelt on praktikas tekkinud järjest rohkem ootust, et KMH käigus tuleks hinnata kavandatava tegevuse kõikvõimalikke mõjusid, sealhulgas neid, mis ei ole tingitud tegevusega looduskeskkonna mõjutamisest (näiteks sotsiaal-majanduslikud mõjud, inimese heaolu laiemas mõttes).

Muudatuste selgituseks on oluline välja tuua ka KMH algne eesmärk. KMH võeti kasutusele 1960.–1970. aastatel vastusena olukorrale, kus majandus- ja taristuarendused põhjustasid ulatuslikku ning sageli pöördumatut kahju looduskeskkonnale, ilma et otsuste tegemisel oleks neid mõjusid süsteemselt hinnatud. KMH eesmärk on tuua keskkonnakaalutlused otsustusprotsessi varajasesse faasi, enne kui tegevused muutuvad pöördumatuks. Selle keskne roll on ennetav: tuvastada, kirjeldada ja hinnata kavandatava tegevuse olulisi mõjusid looduskeskkonnale ning pakkuda võimalusi nende vältimiseks või leevendamiseks.

KeÜSi § 3 lõike 1 kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule, varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiringuna mõeldakse ka sellist ebasoodsat mõju, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. KeÜS kommentaaride10 kohaselt „vahetu ebasoodne mõju toimib keskkonnale, inimese tervisele, heaolule ja varale või kultuuripärandile otse, ilma vahelülideta. Näiteks avaldab vahetut ebasoodsat mõju saastunud õhk. Kaudset ebasoodsat mõju avaldab aga näiteks ohtlike jäätmete ebaseaduslik loodusesse viimine, mis võib põhjustada pinnase saastumise ohtlike ainetega. Saastunud pinnasest võivad ohtlikud ained sattuda taimedesse ja sealt loomade ning omakorda inimeste organismi. Keskkonnahäiringuna saab käsitada isegi sellist juhtumit, kus ebasoodne mõju tekib seoses inimtegevuse lõppemisega. Näiteks kui puhkealana kasutatav metsaala võetakse kaitse alla kaitseala sihtkaitsevööndina ning seal keelatakse raie, on mõju ühest küljest soodne, kuna kaitstakse looduslikku mitmekesisust. Teisest küljest aga avaldab see ka ebasoodsat mõju, kuna seni korrashoitud puhkealal lubatakse säilitada langenud puid, matkaradu ei saa enam nii hästi kasutada ja ka valgust jääb vähemaks.
Keskkonnahäiringu mõiste rakendusala piiritlemisel tuleb arvestada ka sellega, millised on keskkonnaõiguse reguleerimisala ja üldse keskkonnavaldkonna piirid. Näiteks linnaruumi muutmisest tingitud pelgalt visuaalne mõju arhitektuuri-, ja üldisemalt kultuuriväärtustele, ei ole ilmselt keskkonnaküsimus. Samas aga juhul, kui sellise linnaruumi muutmisega kaasneb ka mõju linnakeskkonna looduslähedasematele osadele (näiteks avalikult kasutatava roheala vähenemine), võib seda mõju siiski keskkonnahäiringuna käsitada.”

KMH/KSH keskendub keskkonnale ja selle kaudu avalduva olulise mõju kindlakstegemisele, sealhulgas selliste keskkonnahäiringute hindamisele KeÜSi mõttes, millega võib kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring). Kavandatava tegevusega võib kaasneda näiteks tolmu- või valgushäiringud, mille võimalikku olulisust hinnatakse KSH/KMH eelhindamise ja/või programmi koostamise etapis. Kui selgub, et selline keskkonnahäiring võib konkreetsel juhul olla oluline keskkonnahäiring, siis KMH/KSH aruandes tuleb hinnata täpsemalt mõju olulisust ja vajaduse korral kavandada leevendusmeetmeid.
Samas ei pruugi iga keskkonnahäiring olla sellise ulatuse või mõjuga, mis eeldaks selle käsitlemist KMH/KSH aruandes. Kui KMH/KSH eelhindamise ja/või programmi etapis selgub, et häiring on lokaalne, ajutine või väikese ulatusega ning ei ole alust eeldada olulise keskkonnahäiringu tekkimist, siis seda KMH/KSH aruandes ei käsitleta.
Seega keskkonnale avalduva ebasoodsa mõju kaudu on tegevuse mõju inimese tervisele, heaolule ja varale (KeÜS mõistes keskkonnahäiring) ka edaspidi KMH/KSH uurimisobjektiks ulatuses, mis on vajalik, et välistada olulise keskkonnahäiringu avaldumine. Keskkonnahäiringute hindamise tulemusena (ennekõike eelhindamisel ja programmi etapis ning kui programmi ei koostata, siis algatamise hetkel) saab otsustaja veenduda, kas tegemist võib olla olulise keskkonnahäiringuga, mida tuleb aruande etapis käsitleda.

Võrreldes kehtiva õigusega jäetakse KeHJSi §-st 21 välja viide heaolule kui eraldiseisvale hindamisobjektile, kuna inimese heaolu kui määratlemata õigusmõiste on liiga avar ja sisaldab elemente, millel ei ole olulise keskkonnahäiringu tekkimisel mõju.

Ka sotsiaal-majanduslikke mõjusid käsitletakse KMH ja KSH raamistikus vaid juhul, kui need avalduvad keskkonna kaudu (oluline mõju tervisele, kultuuripärandile või varale). See aitab vältida KMH/KSH muutumist üldiseks poliitika- või tasuvusanalüüsiks ning säilitab selle kui keskkonnakaitselise otsustustoe selge rolli ja metoodilise piiritluse. Eesmärk on tasakaalustada otsustusprotsesse, kus majanduslikud ja sotsiaalsed kaalutlused on niigi domineerivad.

Kavandatava tegevusega kaasnev positiivne sotsiaal-majanduslik mõju (näiteks uute töökohtade loomine) ei ole olnud ka seni KMH või KSH mõju hindamise keskmes ega ole olnud määrav tegur näiteks alternatiivide võrdlemisel, leevendusmeetmete määramisel, lahenduse valikul vms. Tegemist on täiendava taustainfoga kavandatava tegevuse kohta, mida on võimalik ka edaspidi soovi korral käsitleda KMH ja KSH aruande tegevust tutvustavas peatükis.

KMH/KSH on üks sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale struktureeritud ja põhjendatud teave kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta, mida kaalutakse vajadusel menetluses koos teiste asjakohaste õiguslike, sotsiaalsete, majanduslike ja ruumiliste kaalutlustega vastavas menetluses. Seetõttu ei tähenda see, et aspektid, mida KMH/KSH raames ei hinnata, jääksid otsustamisel arvestamata, vaid neid käsitletakse vajaduse korral nende jaoks sobivates menetlustes. Vahetuid olulisi mõjusid inimeste tervisele, varale ja kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda näiteks planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel, tegevusloa menetluses vajaduse korral iseseisvate uuringute või analüüsidena. Selline jaotus tagab, et eri liiki mõjusid hinnatakse neile sobiva menetluse, pädevuse ja metoodikaga, vältides dubleerimist ning hoides KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.

Lisaks, heaolu käsitlemist ei nõua ka KMH ega KSH direktiivid. Muudatus aitab selgemalt eristada KeHJSi ja KeÜSi mõistesüsteeme. Muudatusettepaneku tõttu on vaja asjakohaselt korrigeerida keskkonnaministri 16.08.2017. a määrust nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ (määruse kavand on esitatud lisas 1, kavand 1) ning keskkonnaministri 01.09.2017. a määrust nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“ (määruse kavand on esitatud lisas 1, kavand 2).


Skeem 1. Täpsustatakse terminit „keskkonnamõju“ – KMH ja KSH raames hinnatakse kavandatava tegevusega kaasnevat mõju inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile, kui see avaldub keskkonna kaudu.

Punktiga 2 muudetakse §-s 22 sätestatud terminit „oluline keskkonnamõju“. Kuna eelnõuga loobutakse viitest inimese heaolule, on seetõttu vaja korrigeerida ka terminit „oluline keskkonnamõju“. Muudatusettepaneku selgitus on esitatud eelmise punkti juures.

Punktidega 3–5 muudetakse § 23, kus on defineeritud termin „asjaomased asutused“. Kuna asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu on kavas kehtestada keskkonnavaldkonna eest vastutava ministri (eelnõu koostamise ajal energeetika- ja keskkonnaministri) määrusega (st määratakse kindlaks alused, mille korral tuleb konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH/KSH menetlusse kaasata), siis ei ole kehtiva § 23 lõike 1 võimalike asjaomaste asutuste üldine loetelu enam asjakohane ning sellest loobutakse (punkt 3). Samal põhjusel tunnistatakse kehtetuks § 23 lõige 2, kus on täpsustatud Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti kuulumine asjaomaste asutuste hulka (punkt 5). Vt ka järgmise muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 4 lisatakse § 23 lõige 11, millega antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu. Tegemist on KMH teenusedisaini käigus välja toodud probleemkohaga ning muudatuse eesmärk on muuta asjaomaste asutustega konsulteerimine tõhusamaks ja tulemuslikumaks (seda nii otsustajale kui ka asjaomasele asutusele). Kehtiva asjaomaste asutuste üldise loetelu asemel valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatava täpsustatud loetelu kasutuselevõtt määrab selgelt olukorrad (KMH/KSH menetlused), millisel juhul tuleb konkreetne asutus kaasata konkreetsesse menetlusse asjaomase asutusena, kellelt küsitakse KMH/KSH materjalide (eelhinnang, programm, aruanne) kohta seisukohta. Praegu on pigem tavapärane, et otsustaja saadab materjalid n-ö igaks juhuks seisukoha esitamiseks asutusele, kellel tegelikult puudub puutumus või huvi konkreetses menetluses osaleda – see toob asutustele kaasa lisatöö ning võib ka pikendada menetluse kestust. Näiteks võib asutus vastata alles tähtaja viimastel päevadel ning märkida, et tegevus ei kuulu tema pädevusse, või paluda lisaselgitusi, mis ei ole sisuliselt vajalikud, kuid mis on talle olulised oma puutumuse tuvastamiseks – seeläbi kogu menetluse kestus aga pikeneb. Mõnel juhul ei pruugi asutus aga üldsegi vastata, mistõttu peab otsustaja ootama tähtaegade möödumist ning menetlus venib ilma sisulise vajaduseta. Kavandatud muudatuse eesmärk ongi muuta asutustega konsulteerimise selgeks ning vältida kirjeldatud kitsaskohti. Muudatuse kavandamisel võeti eeskuju planeerimisseadusest, mille § 4 lõike 4 alusel on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused11. Määruse kavand on esitatud lisas (kavand 3).

Punktiga 6 täpsustatakse § 24 nende sätete loetelu, milles nimetatud menetlustähtaegu võib põhjendatud juhul pikendada. Paragrahvist jäetakse välja viited § 17 lõikele 11 ning § 21 lõikele 4 (need tunnistatakse kehtetuks). Paragrahvi täiendatakse viidetega § 11 lõikele 22 ning § 111 lõikele 5 (vt selgitusi vastavate muudatusettepanekute juures).

Punktiga 7 jäetakse § 31 lõikest 2 välja sõna „heaolule“. Kuna eelnõuga loobutakse termini „keskkonnamõju“ määratluses viitest inimese heaolule, on vaja korrigeerida ka kõnealust sätet. Muudatusettepaneku selgitus on esitatud punkti 1 juures.

Punktiga 8 täiendatakse § 32 punkti 1 selliselt, et KMH menetluses on KMH algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemise etapi osa asjakohasel juhul ka KMH ulatuse määramine. Muudatuse vajalikkust on selgitatud KMH programmi koostamata jätmise erandi juures (vt punkt 20).

Punktiga 9 muudetakse § 32 punkti 2 selliselt, et KMH menetlus koosneb asjakohasel juhul KMH programmi koostamise etapist. Samas jäetakse punkti sõnastusest välja tekstiosa „sealhulgas keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine“. Muudatuse vajalikkuse põhjendus on sama nagu eelmise punkti puhul (st KMH ulatus võidakse määrata juba algatamise otsusega, mitte ainult programmiga).

Punktiga 10 täpsustatakse muudatusettepanekute korjel Transpordiameti tehtud ettepaneku alusel § 6 lõike 1 punkti 13, et see oleks üheselt selge. Kehtivat sõnastust on võimalik tõlgendada selliselt, et ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks on automaatselt olulise keskkonnamõjuga tegevus, olenemata kavandatava tee pikkusest (st alates esimesest meetrist). Praktikas on sellisele tõlgendamisvõimalusele viidanud teised osalised (näiteks kavandatavat tegevust mittetoetavad kodanikud või keskkonnaühendused). 10 km kriteerium kehtib sätte mõlema osa kohta – nii uue nelja sõidurajaga tee rajamisel kui ka ühe või kahe sõidurajaga tee ümberehitamisel vähemalt nelja sõidurajaga teeks. Selliselt on säte kooskõlas KMH direktiiviga, mille I lisa punkti 7 alapunktis c on sellise tee ehitamisel sätestatud samuti künnis 10 km.
Lisaks täpsustakse sättes tee ehitamisega seotud termineid ehitusseadustiku järgi.

Punktiga 11 muudetakse muudatusettepanekute korjel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti tehtud ettepaneku alusel § 6 lõike 1 punkti 14. Kehtiv sõnastus ei ole üheselt arusaadav ning on tekitanud vaidlusi, kuidas sätet korrektselt tõlgendada. Muudatusettepaneku kohaselt tuleb KMH algatada, kui rajatakse uus raudteeliin. Tuleb arvestada, et Eestis ei ole termin „raudteeliin“ õigusaktis määratletud. Raudteeliinide rajamisega seotut on käsitletud peamiselt Euroopa Liidu õigusaktides (komisjoni määruses (EL) 1299/2014, milles käsitletakse Euroopa Liidu raudteesüsteemi allsüsteemi taristu koostalitluse tehnilist kirjeldust12; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/797 Euroopa Liidu raudteesüsteemi koostalitluse kohta13), kuid need õigusaktid käsitlevad raudtee koostalitlust ja ohutust, mitte keskkonnanõudeid. Kõnesoleval juhul mõistetakse „raudteeliini“ all konkreetsetele tunnustele ja pikkusele vastavat raudteelõiku: raudteeliin on marsruut ühest punktist teise (näiteks Tallinn–Tartu, Tallinn–Tapa) ning registreeritud registris lühendiga RINF (Register of Infrastructure). Uus raudtee, mis rajatakse juba olemasoleva raudtee kõrvale, loetakse KMH algatamise vajaduse otsustamise mõistes olemasoleva raudteeliini osaks, sõltumata raudtee rööpmelaiusest. See tähendab, et sellisel juhul ei ole tegemist uue raudteeliini rajamisega, millele kohaldub kohustuslik KMH, vaid olemasoleva raudteeliini laiendamisega ning KMH algatamise vajadus selgitatakse KMH eelhinnanguga tegevusvaldkondade määruse § 13 punkti 3 järgi.

Tegevusele ei sätestata künnist, kuna uue raudteeliini rajamine on olulise keskkonnamõjuga tegevus sõltumata liini pikkusest (ka KMH direktiivi I lisa punkti 7 alapunktis a ei ole tegevusele arvulist künnist sätestatud). Samuti tuleb arvesse võtta, et uut raudteeliini ei rajata kuigi sageli.

Kehtivas sättes sisalduvad tegevused „uue raudteejaama rajamine“ ning „olemasoleva raudteejaama laiendamine“ viiakse KMH kohustusega tegevuste hulgast eelhinnangu kohustusega tegevuste hulka, kuna raudteejaama rajamise või laiendamisega (sh siis, kui raudteejaama laiendatakse erineva rööpmelaiusega raudteega) ei kaasne alati olulist keskkonnamõju ning KMH eelhinnanguga selgitatakse, kas KMH algatamine on vajalik või mitte. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti praktikast lähtudes ei ole raudteejaama rajamise või laiendamise kohta tehtud KMH eelhinnangute tulemusena KMH-sid algatatud.

Punktidega 12 ja 13 muudetakse § 6 lõike 1 punkte 17 ning 171. Punkti 17 muudatuse kohaselt ei ole mere süvendamine (alates 10 000 kuupmeetrist) enam olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamine ei ole kohustuslik. Teiste selles punktis nimetatud veekogude puhul säilib KMH kohustus. Punkti 171 muudatuse kohaselt ei ole merre kaadamine ja tahkete ainete paigutamine (alates 10 000 kuupmeetrist) enam olulise keskkonnamõjuga tegevused ning KMHd algatada ei ole vaja.

Mõlemad nimetatud muudatusettepanekud põhinevad künniste analüüsil, milles on tehtud ettepanek asendada mere süvendamisel ja merre kaadamisel KMH kohustus KMH eelhinnangu kohustusega. Analüüsi käigus käsitletud KMHdest on selgunud, et meres tehtavate töödega kaasneb erisuguseid mõjusid, kuid need on leevendatavad (näiteks tööde vältimine kalade kudemis- ja lindude pesitsusperioodil; süvendustöödel setete analüüsimine reostusainete suhtes). Künniste analüüsi kohaselt sõltub mõju konkreetsetest asjaoludest (sh rannikuelupaiga suurus, aga ka muud kaitstavad elupaigad), näiteks mida rohkem avamere suunas, seda väiksemaks muutub sama mahuga tegevuse mõju elupaikadele (kui tegevus jääb väljapoole kaitstavaid alasid ja elupaiku). Mõju ulatus sõltub eelkõige süvendamise mahust (sh näiteks sellest, kas on tegemist korduva või uue süvendamistööga), tegevuse asukoha keskkonnaseisundist ja kasutatavast tehnoloogiast.

Lisaks sõltub tegevuse mõju meres sellest, kas see toimub juba varem süvendatud ja sadama kasutuses oleval alal, kaitsealal või Natura 2000 võrgustiku alal, samuti kas tegemist on kalade kudemis- või toitumisalaga. Kui kaadamine on kavandatud sellisele kaadamisalale, mille sobivust on varem hinnatud ja kaadamise maksimaalsed võimalikud mahud määratud, siis ei põhjusta see tõenäoliselt olulisi muid mõjusid merekeskkonnale. Meres tehtavate töödega kaasnevate mõjude puhul on leevendavad meetmed teada ning leevendusmeetmeid saab määrata ilma KMHta. Seetõttu on analüüsi järgi põhjendatud kaotada KMH kohustus ja asendada see KMH eelhinnangu kohustusega, et iga kord hinnata võimaliku eeldatavalt olulise keskkonnamõju avaldumist.

Tegevusvaldkondade määruses on sätestatud veekogudes kavandatavate tegevuste KMH eelhinnangu künnised, mis nii mere süvendamise kui ka merre kaadamise korral on 500 kuupmeetrit. Keskkonnaameti ettepanekul on kavas määruses muuta § 11 punkti 72 selliselt, et KMH eelhinnangu andmise künnist süvendamise puhul tõstetakse seniselt 500 kuupmeetrilt 1500 kuupmeetrile. Ettepanekut toetab ka künniste analüüs ja seda nii süvendamise kui ka kaadamise korral (st mõlema tegevuse puhul tõsta künnis kuni 1500 kuupmeetrini). Muudatus on osaliselt seotud 01.09.2025 jõustunud veeseaduse (edaspidi VeeS) muudatusega, millega lisati väheolulise mõjuga tegevuste loetellu mere süvendamine sadama akvatooriumis mahuga 100 kuni 1499 kuupmeetrit. Kaadamise puhul määruse künnist ei muudeta, sest künnist muudeti VeeSis ainult süvendamise puhul ning VeeSis ja tegevusvaldkondade määruses sätestatud kaadamise künnised peaksid olema selguse huvides omavahel kooskõlas.

Punktiga 14 tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punktid 21, 24, 311 ja 34.
Punkt 21 tunnistatakse kehtetuks, kuna kehtivas normis kasutatud terminit „tundlik suubla“ ei ole Eesti õiguses defineeritud ning ei ole selge, millistel juhtudel on KMH kohustuslik ning millistel juhtudel tuleb KMH vajalikkust kaaluda. Kuna KeHJS § 6 lõike 1 rakendamine toob isikutele kohustuse korraldada KMH, peab KeHJS sõnastus olema selge. Veeseaduses kasutatud terminid „suubla“ ja „heitvee suhtes tundlik suubla“ ei seondu paisude või tammide rajamisega ning sellega kaasneva võimaliku mõjuga (suubla on veekogu, veekogu osa või maapõue osa, kuhu juhitakse heitvett või saasteaineid). Tundliku suublana on mõistetud praktikas selliseid veekogusid, mis on kalastiku kaitse seisukohast olulised (sh peamiselt nn lõhejõed).

Paisutamise, hüdroelektrijaama, tammi või veehoidla rajamisel ja rekonstrueerimisel tuleb arvestada, et looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lõike 2 alusel kehtestatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul (nn lõhejõed) on keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Kudemis- ja elupaikade nimistus nimetatud veekogul või selle lõigul on loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel lubatud üksnes juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi. Seega ei ole võimalik nendel veekogudel või veekogu lõikudel rajada uusi paise ega teha selliseid tegevusi, mis muudavad veerežiimi ja veekogu sängi, ning ka KMH kohustus ei tule kõne alla, kui see tegevus ei ole lubatud.

LKS § 51 lõike 2 alusel kehtestatud nimistus loetletud kudemis- ja elupaigad on määratud kogu veekogu ulatuses või veekogu lõiguna. Paisu ja teiste sättes nimetatud ehitiste rekonstrueerimisel ja rajamisel väljaspool nimistus nimetatud veekogu lõiku tuleb selgitada, kas tegevusega muudetakse veekogu sängi, veetaset või veerežiimi, st kas tegevusega võib kaasneda kalaliikidele ebasoodne mõju (kui tegevuse eesmärk ei ole kalade kudemisvõimaluste parandamine). Sellisel juhul tuleb KMH eelhinnangus selgitada, kas tegevusega võib kaasneda oluline mõju ning kas KMH algatamine on vajalik. Olulise keskkonnamõju kontekstis tuleb arvestada, et paisutamine mõjutab jõe hüdromorfoloogiat, kalastiku seisundit ja jõe füüsikalis-keemilisi parameetreid. Paisud on kaladele ja vee-elustikule ületamatu takistus, mis ei lase paljudel liikidel pääseda koelmualadele ja teistesse elupaikadesse ning halvendavad seeläbi jõgede seisundit ja kalade arvukust.

Kuigi sätte kehtiv sõnastus hõlmab nii ehitise rajamist kui ümberehitamist (ehk rekonstrueerimist), ei pruugi rekonstrueerimisega alati kaasneda olulist keskkonnamõju (näiteks on rekonstrueerimise eesmärk sageli kalade kudevõimaluste parandamine) ning see, kas see kaasneb või ei, tuleb välja selgitada KMH eelhinnangu ja vajadusel KMH käigus.

Ka kehtiva tegevusvaldkondade määruse § 11 punkti 4 kohaselt tuleb otsustajal anda eelhinnang, kui kavandatakse hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamist või rekonstrueerimist veeseaduse § 54 lõike 7 alusel kehtestatud määruse lisades 1–3 nimetatud pinnaveekogumitel või looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud määruse nimistus olevatel veekogudel (välja arvatud KeHJS § 6 lõike 1 punktides 21 ja 211 nimetatud juhtudel).

Kuigi kehtiv säte tunnistatakse kehtetuks, ei jää oluline keskkonnamõju hindamata, sest KMH eelhinnanguga tuleb selle võimalikkus välja selgitada. Üldise põhimõttena on KMH vaja algatada siis, kui tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju ning ei ole teada leevendavaid meetmeid ja need tuleb leida KMH käigus. Paisude rajamisel ja ümberehitamisel on leevendusmeetmed (näiteks kalaläbipääsud) olemas ning kui tegevuse taotlemisel on need kavandatud ja on näha, et nende rakendamisega olulist keskkonnamõju ei kaasne, võib otsustaja jätta KMH algatamata.

Lisaks tuleb märkida, et kehtiv säte on rangem kui KMH direktiiv, mille kohaselt on KMH kohustuslik tammide ja muude rajatiste puhul vee kinnihoidmiseks või alaliseks säilitamiseks, kui kinnihoitav või säilitatav uus või täiendav veekogus on üle 10 miljoni kuupmeetri.

Ka veepoliitika raamdirektiivi14 artikli 11 lõike 3 punkti i ja lõike 4 kohaselt rakendatakse põhimeetmeid ja lisameetmeid veekogude puhul, kus mõjutatakse oluliselt vee seisundit või kus tuleb tagada täiendav kaitse või seisundi parandamine. Eestis on ka selliseid pinnaveekogusid, mis on kalastiku seisukohast vähem olulised ning olemasoleva paisu või muu sättes nimetatud ehitise rajamisel või rekonstrueerimisel ei pruugi olla alati olulist keskkonnamõju. Seetõttu oleks igakordne kohustuslik KMH ebaproportsionaalne. Tegevusvaldkondade määruse § 11 punkti 4 kohane eelhinnang tagab pinnaveekogumite ja § 16 pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude kaitse.

Kuigi muudatusettepanekute korjel tegi Eesti Taastuvenergia Koda ettepaneku asendada tegevusvaldkondade määruse § 11 punktis 4 termin „rekonstrueerimine“ terminiga „lammutamine“, tuleb arvestada, et rekonstrueerimisel taastatakse osaliselt või täielikult hävinud ehitis, mistõttu võib tegemist olla olulise keskkonnamõjuga tegevusega, kus eelhinnangu andmine on asjakohane. Seetõttu kuulub kõnealuste ehitiste (hüdroelektrijaam, tamm, pais, veehoidla) ümberehitamine ehk rekonstrueerimine jätkuvalt eelhinnangu andmise kohustusega tegevuste hulka.

Näiteks paisu likvideerimisel ei ole vaja eelhinnangut anda, kui see asendatakse tehiskärestikuga, kuna selle tegevusega kaasneb positiivne keskkonnamõju ja kärestikul ei ole selgeid ehitise tunnuseid (tehiskärestiku eesmärk on taastada paisutatud ehk muudetud veekogu algne olukord).

Tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 24. Kehtiva KeHJSi kohaselt on vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine olulise keskkonnamõjuga tegevus, kuid tuginedes Maves OÜ koostatud künniste 2. analüüsi vahearuandele asendatakse KMH kohustus eelhinnangu kohustusega. Seetõttu muudetakse ka tegevusvaldkondade määrust ning keskkonnaministri 29.09.2004 määrust nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ (edaspidi prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrus) (määruse kavand on esitatud lisas, kavand 5).

Prügila sulgemiseks käitaja taotlusel või projektikohase mahu saavutamisel esitatakse Keskkonnaametile prügila sulgemise kava koos kirjaliku taotlusega. Enne sulgemiskava koostamist tehakse vähemalt 1,5 ha suuruse suletava prügila puhul KMH ning KMH aruanne esitatakse Keskkonnaametile koos sulgemiskavaga. Sulgemiskava sisaldab muu hulgas sulgemisprojekti, mis annab prügila sulgemise tehnilised lahendused, sealhulgas jäätmelademe kattekihid, ja meetmed prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määruse ning muude asjakohaste õigusaktide nõuete täitmiseks.

Künniste 2. analüüsis on selgitatud, et seni on prügilate sulgemise KMHsid tehtud eelkõige tehniliste lahenduste sobivuse kontrollimiseks (näiteks kas põhjavee projekteeritud kaitsemeetmed on piisavad), ent kohustusliku KMH tegemine ainult tehniliste lahenduste sobivuse väljaselgitamiseks ei ole põhjendatud. Lisaks on prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrusega seatud konkreetsed keskkonnanõuded, millest prügila sulgemisel tuleb lähtuda. Siiski, arvestades tegevuse võimalikku mõju veele ja (vähemal määral ka) välisõhule (gaaside heide) või kui sulgemiskava näeb ette määrusest erinevad lahendused, on asjakohane prügila sulgemisel anda eelhinnang, et selgitada välja, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Prügila sulgemise KMH kohustus ei tulene KMH direktiivist, mistõttu on võimalik seda riigisiseses õiguses muuta.

Lisaks on muudatus asjakohane ka sulgemiskava muutmisel. Näiteks võib esineda ka juhtumeid, kui sulgemiskava koostamisest on pikem aeg möödunud ning on selgunud vajadus muuta sulgemislahendust ja sulgemiskava. Muutmine eeldab ühtlasi ka KMH koostamist, isegi näiteks väikese muudatuse puhul, mis aga ei pruugi olla otstarbekas menetluse efektiivseks läbiviimiseks.

Suletud prügila järelhoolduse meetmete määramiseks ei ole samuti KMH kohustuslik. Keskkonnaametil on teadmised senise praktika alusel ning keskkonnaseirenõuded määrab Keskkonnaamet määruse nr 38 § 38 kohaselt prügila käitamiseks väljastatud prügilaloas või kompleksloas, lähtudes määruse nr 38 peatükist 6 (prügila seirenõuded ja aruandlus).

Tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 311. Kehtiva KeHJSi kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevus üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine, kuid künniste analüüsi ettepanekul asendatakse KMH kohustus KMH eelhinnangu kohustusega. Senised KMHd käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see ei ole olnud ainus olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamist on hinnatud kui näiteks mõne suurarendusega kaasnevat tegevust.

Künniste analüüsi kohaselt toimuvad metsamaa raadamisega ökosüsteemis paratamatult suured muutused ning peamised raadamisega kaasneva keskkonnamõju põhjustajad on kuivendamine, puude raiumine, pinnase ettevalmistus ning maakasutuse muutmisega seotud tegevused. Need tegevused mõjutavad metsaökosüsteeme, kuid ökoloogiline tundlikkus sõltub ka metsa väärtusest ja uuest maakasutusest. Kui mets asendub täielikult tehiskeskkonnaga, näiteks elamurajooni või tööstuspargiga, on ebasoodsad mõjud loodusele enamasti suuremad kui näiteks tuulepargi rajamisel. Seega mõju olulisus ja leevendusmeetmed sõltuvad suuresti tegevuse iseloomust ja ulatusest ning konkreetsest asukohast ja elupaigast (sh elupaiga suurus) ja selle kohta olevast informatsioonist (uuritus). Seetõttu ei pruugi iga raadamine olla olulise keskkonnamõjuga ning vajada KMHd ja põhjalikke uuringuid, vaid on põhjendatud kaotada raadamise KMH kohustus ja asendada see KMH eelhinnangu kohustusega. Analüüsi käigus uuritud võrdlusriikide KMH algatamise või eelhinnangu künnised on erinevad (Soome puhul KMH kohustuslikkus 200 hektarit, Läti puhul eelhinnangu kohustuslikkus 50 hektarit). Mõju võimalikkust arvestades on analüüsis tehtud ettepanek muuta künnist ning tuua see eelhinnangu puhul mõnevõrra allapoole, kasutades Lätiga sarnast KMH eelhinnangu künnist ja määrata selleks 50 hektarit. Kui väiksemal alal raadamise puhul ei saa välistada ebasoodsat mõju Natura võrgustiku alale, tehakse Natura eelhindamine ning vajaduse korral algatatakse KMH/KSH (mille koosseisus tehakse ka Natura asjakohane hindamine).

Ettepanek tunnistada kehtetuks KeHJS § 6 lõike 1 punkt 34 põhineb Kliimaministeeriumi tellitud töös „Õigusanalüüs KMH teenuse disaini ettevalmistamiseks“ esitatud järeldustel. Lisaks ei ole kõnealuse sätte puhul tegemist KMH direktiivi I lisas nimetatud tegevusega (st KMH kohustusega tegevused).

Kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 9 lõike 2 punkti 8 kohaselt oli detailplaneeringu ülesanne keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks ja vajaduse korral ehitiste määramine, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja teha KMH. KeHJS § 6 lõike 1 punkt 34 oli seotud viidatud planeerimisseaduse sättega (st omavahel olid seotud tegevuse kavandamise eri etapid: strateegilise planeerimisdokumendi koostamine ning selle järel tegevusloa taotlemine). Kehtivas planeerimisseaduses sellise sisuga säte puudub.

Õigusanalüüsis on selgitatud, et olukorras, kus KeHJSi § 6 lõike 1 punkt 34 näeb ette KMH kohustuslikkuse (st kui see on ette nähtud tegevuse aluseks olevas strateegilises planeerimisdokumendis), ei otsusta KMH kohustusega tegevuste loetelu lõplikult Riigikogu KeHJS-i vastuvõtmisega, vaid seda saab täiendada strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja (koostamise korraldaja) üldise hinnanguga, mis koostatakse koos strateegilise planeerimisdokumendiga. Arvestades, et KMH on üsna koormav ning aeganõudev menetlus keskkonnamõjude väljaselgitamiseks, ei ole sellise üldise võimaluse ettenägemine otstarbekas. Praegu võib KeHJSi § 6 lõike 1 punktist 34 tulenev võimalus ja sellega kaasnev üldiselt määratud absoluutselt siduv kavandatava tegevuse KMH kohustus üksikjuhul tuua kaasa ebavajalikku halduskoormust, kui sellel üksikjuhul ei oleks KMH tegelikult vajalik (näiteks asjaolud on vahepeal muutunud).

Seega muudatusettepaneku jõustumise järel ei ole edaspidi võimalik määrata tegevuse KMH kohustust strateegilise planeerimisdokumendiga. Kui strateegilises planeerimisdokumendis on kavandatud tegevus, mis võib olla olulise keskkonnamõjuga, tehakse tegevusloa taotluse esitamise järel KMH, kui juhtumipõhine KeHJSi alusel antav eelhinnang sellist vajadust järeldab ning otsustaja teeb KMH algatamise otsuse. Kui strateegilise planeerimisdokumendiga kavandatakse olulise keskkonnamõjuga tegevust, on KMH algatamine üldjuhul kohustuslik (v.a asjakohasel juhul KeHJSi § 11 lõiked 6 ja 62).

Punktiga 15 muudetakse § 61 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa selliselt, et arendaja peab § 61 lõikes 1 nimetatud teabe esitama eelhinnangu kavandina. Otsustaja saab oma eelhinnangu andmisel (koostamisel) võtta aluseks arendaja esitatud kavandi, kontrollides esitatud teabe piisavust ja asjakohasust ning vajaduse korral seda täpsustades. Muudatuse puhul on tegemist lahendusega, mida kasutatakse ka praegu (eelkõige planeeringute, ehituslubade ja hoonestuslubade puhul). Samas tuleb rõhutada, et otsuse kavandatava tegevuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta teeb otsustaja.

Kehtiva korra kohaselt peab arendaja otsustajale esitama kavandatud tegevuse kohta teabe (st kavandatava tegevuse eesmärgi, iseloomu, asukoha, oluliselt mõjutatavate keskkonnaelementide ja eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju kirjelduse). KMH teenusedisaini käigus järeldati, et eelhinnangu andmise etapp on otsustajate jaoks üks kõige aja- ja töömahukamaid etappe kogu KMH menetluses. Praegu on arendaja esitatav teave kavandatava tegevuse võimalike oluliste mõjude kohta (kui see pole esitatud eelhinnangu kavandina) sageli ebaühtlase struktuuri või ebapiisava detailsusega. Otsustaja peab sageli täitma sisulisi infolünki (tegema päringuid ja koondama infot erinevatest allikatest), kuigi asjakohane info peaks sisalduma juba arendaja esitatud teabe hulgas. Otsustaja töömaht sõltub otseselt arendaja antud sisendi kvaliteedist ning sellest, kui suures ulatuses tuleb otsustajal infot ise juurde koguda. See pikendab eelhinnangu menetluse kestust. Selleks, et kiirendada ning lihtsustada kogu eelhinnangu andmise etappi (seda nii otsustajale kui ka arendajale), peab arendaja edaspidi esitama nõutava teabe eelhinnangu kavandina (vt skeem 2). Tuginedes otsustajate (Keskkonnaameti, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ja Maa- ja Ruumiameti) hinnangutele võimaldaks kvaliteetse eelhinnangu kavandi esitamine kiirendada eelhinnangu andmist 50–90%. Konkreetsest projektist ja valdkonnast sõltuvalt võib see vähendada spetsialisti töökoormust menetluse kohta kuni 90 tundi.

Arendaja peab eelhinnangu kavandi koostamisel lähtuma § 61 lõike 5 alusel kehtestatud määruses (keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“) sätestatud nõuetest. Tegemist on eelhinnangu andmise sisuliste nõuetega; nõudeid vormistamise kohta ei ole antud (selleks ei ole vormi), kuid kavandi koostamisel on soovitav järgida eelhinnangu määruse struktuuri. Muudatusettepaneku tõttu on vaja nimetatud määrust muuta ning samuti kaasneb IT-arendusvajadus (keskkonnaotsuste infosüsteem KOTKAS, ehitisregister). KMH teenusdisaini käigus käsitletud KMH infosüsteemi arendamisel (eeldatavalt 2-3 aasta pärast) lihtsustub eelhinnangu andmine nii arendajale kui ka otsustajale, kuna see muutub süsteemis suures osas automaatseks, kasutades arendaja esitatud ja eri registrites olevat teavet.

Samuti kavandatakse määrust täpsustada selliselt, et eelhinnangu andmisel lähtutakse kavandatava tegevuse, selle asukoha ja mõjutatava keskkonna kirjelduses asjakohasest teabest. Täpsustus põhineb KMH teenusedisaini käigus tehtud ettepanekul, et eelhinnangu andmisel ei peaks käsitlema kõiki määruses nimetatud teemasid (keskkonnaelemente ja aspekte), vaid ainult asjakohaseid (näiteks keskkonnaelemendid, millele võib oluline keskkonnamõju avalduda) – ka see aitab eelhinnangu toimingut tõhustada. Samas tuleks selguse huvides eelhinnangus ja ka eelhinnangu kavandis lühidalt välja tuua teemad, mis ei ole konkreetsel juhul asjakohased.

Eelnõuga ei ole sätestatud tingimusi või piiranguid selle kohta, kes võib koostada eelhinnangu kavandi. Arendaja võib eelhinnangu kavandi koostada ise, näiteks teeb seda ettevõttes töötav keskkonnaspetsialist. Kui arendajal puudub nii piisav ettevalmistus eelhinnangu koostamiseks kui ka juurdepääs eelhinnangu andmiseks vajalikele andmestikele (näiteks I ja II kaitsekategooria kaitstavad liigid), on soovitav tal kaasata keskkonnakonsultant, kellel on asjakohased teadmised ning ligipääs andmeallikatele. See tagab, et arendaja on kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasnevad keskkonnamõjusid põhjalikult analüüsinud ning otsustajale esitatav eelhinnangu kavand on piisava kvaliteedi ja detailsusega ning võimaldab otsustajal teha kiiremini otsuse KMH algatamise vajalikkuse kohta.

Arendaja esitatud eelhinnang ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja võib võtta arendaja eelhinnangu kavandi aluseks oma eelhinnangu koostamisel, sealhulgas kasutada kavandis esitatud teavet tervikuna (nn üks-ühele) või talle vajalikus ulatuses (eelhinnangut täiendades või korrigeerides). KMH algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemine jääb ka pärast muudatust täielikult otsustaja pädevusse.

Kirjeldatud lähenemine ei ole uus, näiteks detailplaneeringute KSH eelhinnangute, hoonestuslubade ja teeprojektide KMH eelhinnangute puhul on konsultandi kasutamine olnud tavapärane praktika. Arendaja esitab otsustajale konsultandi koostatud eelhinnangu, mis vastab eelhinnangu määruse sisu nõuetele.

Tähelepanu tuleb juhtida ka asjaolule, et eelhinnangu kavandi nõue ei tohiks saada takistuseks tegevusloa taotluse menetlusse võtmisel, st kui kavandis esineb mitteolulisi puudusi, ei tohiks see olla põhjus loataotluse tagasilükkamiseks ja menetluse algatamata jätmiseks. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot, aga puudujäägid kavandis ei tähenda automaatselt seda, et loataotlus ei vasta nõuetele. Kui eelhinnangu kavandis esinevad aga olulised puudused, peab otsustaja siiski kaaluma, kas sellisel juhul saab taotluse menetlusse võtta. Arendajal tuleb arvestada ka sellega, et kui loataotlust muudetakse, siis võib olla vajalik ka kavandit muutma.

Skeem 2. KMH eelhinnangu andmiseks asendatakse arendaja vabatekstilise teabe esitamine sisunõuetega määratud teabe (KMH eelhinnangu kavand) esitamisega (skeemil märgitud rohelisega). Kavandi korras info andmine muudab menetluse efektiivsemaks.

Punktiga 16 täiendatakse muudatusettepanekute korjel Keskkonnaameti tehtud ettepaneku alusel § 6 lõikega 11. KMH direktiivi II lisa punkti 13 alapunkti b kohaselt kuuluvad kavandatavate tegevuste hulka, mille korral peab otsustaja andma eelhinnangu, direktiivi kohaselt „I lisas loetletud projektid, mida tehakse üksnes või peaasjalikult uute menetluste või toodete arendamiseks või katsetamiseks ja mis ei kesta üle kahe aasta“. Eesti õigusesse ei ole direktiivi seda punkti üle võetud, mis tähendab, et uute tehnoloogiate või toodete arendamisel või katsetamisel on § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuste puhul KMH kohustuslik ehk nõue rangem. Muudatusettepanekuga tehakse see nõue paindlikumaks: arendamine ja katsetamine lisatakse KeHJSi sellekohase KMH direktiivi punkti eeskujul eelhinnangu andmise kohustusega tegevusena. Siiski tuleb arvestada teatud tingimustega: uute tehnoloogiate ja toodete arendamine või katsetamine peab olema kavandatava tegevuse ainus või peamine eesmärk ning taotletava tegevusloa kehtivus ei tohi ületada kahte aastat. Kõnesoleval juhul käsitatakse katsetamisena ühekordset tegevust ning tegevuse (korduv) pikendamine, et vältida KMH kohustust (nn tegevuse tükeldamine, ingl salami slicing), ei ole võimalik. Uue tehnoloogia või toote arendamine või katsetamine viitab näiteks sellele, et Eesti oludes võib olla tegemist uudse lahendusega või teatud tehnoloogia puhul selliste uute tingimustega, mida pole varem rakendatud või praktiseeritud. Samas tuleb pöörata tähelepanu sellele, et arendamise või katsetamisega ei tohi kaasneda olulist keskkonnamõju. Samuti tuleb arvestada, et tegemist pole KMH tegemata jätmise automaatse erandiga – eelhinnangu tulemuse alusel võidakse sellise tegevuse kohta KMH ikkagi algatada.

Punktiga 17 muudetakse muudatusettepanekute korjel Keskkonnaameti tehtud ettepaneku alusel § 6 lõiget 21. KeHJS § 6 lõike 1 punkti 35 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevus (st KMH on kohustuslik) sama lõike punktides 1–341 nimetatud tegevuse või käitise muutmine või ehitise laiendamine, kui tegevuse või käitise muutmine või ehitise laiendamine vastab lõikes sätestatud võimalikele künnistele. Paragrahvi 6 lõikes 21 on sätestatud, et kui § 6 lõike 1 punktides 1–341 nimetatud tegevust või käitist muudetakse või ehitist laiendatakse, peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas kavandataval tegevusel on oluline keskkonnamõju.

Muudatusettepanekuga täpsustatakse eelhinnangu andmise kohustust § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuste muutmise korral (kui tegevuste muutmine ei ületa samas lõikes sätestatud võimalikke künniseid). Kehtiva sõnastuse kohaselt tuleb KMH algatamise vajalikkust kaaluda iga KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatud juba loa saanud või käimasoleva tegevuse või käitise muutmise või laiendamise korral, ka näiteks siis, kui muudatus on väheoluline (võimalikku olulist keskkonnamõju eeldatavalt ei kaasne) või toob kaasa olukorra paranemise (positiivse keskkonnamõju). Mittevajalike eelhinnangute andmise kohustus suurendab aga nii arendajate halduskoormust kui otsustajate ja eelhindamise menetluses osalevate asjaomaste asutuste töökoormust. Seetõttu on muudatusettepaneku sõnastuses juhindutud KMH direktiivi II lisa punkti 13 alapunkti a sõnastusest, milles nimetatakse eelhindamise kohustuse kriteeriumina lisaks: „kui see võib keskkonda oluliselt kahjustada“. Kehtiva KeHJSi § 6 lõikes 21 seda täpsustust ei ole, kuid muudatusega see lisatakse („kui [tegevusloa] muutmise põhjuseks oleva kavandatava tegevuse puhul ei ole võimalik välistada olulise keskkonnamõju esinemist“).

Seega on kirjeldatud olukordades eelhinnangu andmise lähtekohaks ee, kas kavandatav muudatus või laiendus võib tuua kaasa eeldatavalt olulise keskkonnamõju (olulist keskkonnamõju ei ole võimalik välistada), st kavandatav muudatus või laiendus toob kaasa eelhinnangu andmise kohustuse kõnesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt. Arvestama peab loaga taotletava tegevuse sisulist muutmist, samuti seda, kas keskkonnaseisund on algse olukorraga võrreldes muutunud. Kui taotletakse ainult loa andmete või tingimuste formaalset muutmist (näiteks kõrvaltingimuste täpsustamine või vähene muutmine), ei pruugi eelhinnangu andmine vajalik olla. Eeldatavalt olulise keskkonnamõju kaasnemise põhjusteks on eelkõige sellised olulised ja/või ulatuslikud muudatused kavandatavas tegevuses, mis võivad kaasa tuua mõjuala keskkonnataluvuse ületamise, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise, kultuuripärandi või vara.

Samas tuleb arvestada, et sõltuvalt tegevuse või käitise muutmisest ja näiteks tegevuse laiendamisest tuleb kavandatava tegevusega kaasnevat keskkonnamõju vaadata ka tervikuna. Samuti tuleb arvestada olemasoleva, st algse tegevusega, millele on varem KMH tehtud – kas varasema KMH käigus on hinnatud kavandatavat muudatust või laiendust. See tähendab, et tuleb arvesse võtta, kas varasemas KMH-s hinnati sisuliselt muudatuse või laiendusega kaasnev keskkonnamõju, näiteks olukorras, kus varasemas KMH-s on hinnatud keskkonnamõju n-ö varuga, arvestades tegevuse suuremat mahtu, ulatuslikumat mõjuala vms. Otsustaja peab motiveerimiskohustusest tulenevalt tegevusloa andmise otsuses välja tooma asjaolu, et on kaalunud olemasoleva tegevuse muudatuse või laiendusega kaasnevat võimalikku keskkonnamõju (arvestades muu hulgas tegevuse iseloomu ja mahtu, asukohta, mõjutatavat keskkonda jm kriteeriumeid), ning juhul, kui on selge, et olulist keskkonnamõju tegevuse muudatuse või laiendamisega eeldatavalt ei kaasne, eelhinnangut andma ei pea. Kui otsustaja leiab, et tegevuse muudatuse või laiendusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju, st esineb selline kahtlus, st olulist keskkonnamõju ei ole võimalik välistada, annab ta eelhinnangu ettenähtud korras.

Tuleb rõhutada, et keskkonnamõju hindamise (sh eelhinnangu andmise) lähtekoht on juhtum, st lähtumine konkreetsest kavandatavast tegevusest ja selle muudatusest ning oludest (sh keskkonnaseisund), ning otsus kavandatava tegevuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta tehakse tegevusloa taotluse ja selles esitatud info alusel.

Muudatusettepanekuga sarnane on KeHJS § 6 lõige 24, mille kohaselt tuleb anda eelhinnang, kui tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul ilmnevad uued asjaolud, mis toovad kaasa eelhinnangu andmise kohustuse lõigete 2 ja 21 kohaselt. See tähendab, et otsustaja peab kaaluma nende uute asjaolude tähtsust eelhinnangu andmise vajaduse seisukohast.

Punktiga 18 täiendatakse § 61 lõiget 3. Kuna eelnõuga kavandatud lähenemise järgi peab arendaja edaspidi otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama vajaliku teabe eelhinnangu kavandina, tuleb § 61 lõiget 3 täpsustada, et otsustaja peab andma eelhinnangu muu hulgas arendaja esitatud eelhinnangu kavandis esitatud teabe alusel. Samuti peab otsustaja eelhinnangu andmisel lähtuma arendaja esitatud tegevusloa taotluses olevast ja muust asjakohasest teabest. Otsustaja peab arendaja esitatud tegevusloa taotlust ja eelhinnangu kavandit omavahel võrdlema, st kas need sisaldavad sama teavet. Eelhinnangu andmisel saab otsustaja vajadusel kasutada loataotluses olevat infot, kui seda ei ole toodud eelhinnangu kavandis. Samuti peab otsustaja vajadusel küsima arendajalt lisateavet lõpliku eelhinnangu koostamiseks (näiteks täpsustamaks infot kavandatava tegevuse kohta).

Punktiga 19 täpsustakse § 61 lõiget 4, et eelhinnangu kavandit ei pea esitama metsateatiste menetlustes, sest nende puhul on eelhinnangu andmine tehtud Keskkonnaametis paljuski juba automaatseks (metsaregistris), mistõttu eelhinnangu kavandi koostamine ei ole vajalik ega põhjendatud.

Punktiga 20 täiendatakse § 61 lõiget 5. Kuna kavandatud lähenemise järgi peab arendaja edaspidi otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama vajaliku teabe eelhinnangu kavandina, tuleb § 61 lõiget 5 täpsustada selliselt, et volitusnormi alusel täpsustatavad nõuded kehtivad ka § 61 lõikes 1 nimetatud eelhinnangule.

Punktiga 21 lisatakse § 61 lõige 21, milles sätestatakse tingimus, et otsustaja saab nõuda eelhinnangu kavandi täiendamist üksnes juhul, kui kavandis esineb selliseid puudusi, mis on olulised ja määrava tähtsusega eelhinnangu andmisel (näiteks võivad viia eelhinnangus ebaõige järelduseni).

Punktiga 22 täiendatakse § 7 punkti 2 selliselt, et tegevuslubade loetellu lisatakse meretuulepargi hoonestusluba. 21. juunil 2024 jõustus ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine), millega võeti kasutusele meretuulepargi hoonestusloa termin. Ehitusseadustiku (EhS) § 1131 lõike 12 järgi on meretuulepargi hoonestusluba tähtajaline õigus koormata sisemere, territoriaalmere või majandusvööndi piiritletud ala selle põhjaga püsivalt ühendatud, ent kaldaga püsivalt ühendamata ehitisega, ja see annab õiguse ehitada meretuuleparki, mis vastab hoonestusloa andmise aluseks olevale ehitusprojektile, ning vee erikasutuseks meretuulepargi ehitamisel. Sama paragrahvi lõike 13 järgi ei anta meretuulepargi hoonestusloa andmisel ehitusluba ega vee erikasutuse keskkonnaluba meretuulepargi ehitamiseks. Meretuulepargid kuuluvad KeHJSi § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuste hulka ning eelnõus lisatakse tegevusele ka künnis (vt punkt 10). Muudatusettepanekuga viiakse KeHJS kooskõlla EhSi täiendusega.

Punktiga 23 muudetakse § 11 lõiget 22. Kehtiva korra kohaselt peab otsustaja eelhinnangu korral küsima seisukohta kõigilt asjaomastelt asutustelt. Muudatusega loobutakse normis täiendist „kõigilt“. Tegemist ei ole praeguse lähenemise muutmisega, vaid selguse huvides tehtava täpsustusega. KeHJSi §-s 23 on loetletud potentsiaalsed asjaomased asutused ning seisukohta tuleb küsida kõigilt asutustelt, kes konkreetses KMH menetluses kvalifitseeruvad sellisteks asutusteks. Praktikas esineb aga olukordi, kus täiendi „kõigilt“ tõttu tõlgendatakse normi laiaulatuslikult, st et KMH menetlusse kaasatakse ka asutused, keda konkreetsesse menetlusse kaasama ei peaks. See suurendab asutuste töökoormust ning kokkuvõttes võib see pikendada ka KMH menetluse kestust. Seetõttu tehakse muudatus, mis on seotud ka § 23 muudatusettepanekuga kehtestada asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Muudatusega lisatakse normi ka täiendus, et asjaomane asutus peab esitama oma seisukoha KMH vajalikkuse kohta otsustaja määratud tähtajaks. KeHJSi § 11 lõike 2 järgi peab otsustaja tegema otsuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta § 6 lõikes 2 nimetatud valdkondade tegevuse ja lõikes 21 viidatud tegevuse korral õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul, kuid hiljemalt 90. päeval pärast § 61 lõikes 1 loetletud teabe saamist. Praktikas esineb olukordi, kus asjaomane asutus esitab otsustajale oma seisukoha hilinenult (kuigi kehtiv § 24 ei sisalda menetlustähtaja pikendamise võimalust). Selleks, et otsustajal oleks võimalik õigeaegselt teha KMH algatamise või algatamata jätmise otsus (arvestades ka asjaomase asutuse seisukohta, nagu nõuab § 11 lõige 23), lisatakse § 11 lõikesse 22 täiendus, et asjaomane asutus peab esitama oma seisukoha otsustaja määratud tähtajaks. Tähtaja määramisel peab otsustaja lähtuma tegevusloa taotluse menetlemiseks ette nähtud ajast, samas tuleb arvestada, et ka asjaomasele asutusele peab jääma piisav aeg otsustaja saadetud materjali läbitöötamiseks ja seisukoha kujundamiseks. Põhjendatud juhul võib asjaomane asutus otsustaja määratud seisukoha esitamise tähtaega pikendada (vt ka punkti 6).

Punktiga 24 täiendatakse seadust §-ga 111, millega lisatakse seadusesse KMH programmi koostamata jätmise võimalus. Muudatuse eesmärk on vähendada KMH menetluse ajamahtu ja halduskoormust juhtudel, kus programmi koostamine ei loo sisulist lisaväärtust, kuna kavandatava tegevuse võimalik oluline keskkonnamõju on varasemate samalaadsete KMHde või KSHde kaudu teada. KMH teenusedisaini käigus selgus, et programmi etapp on menetluse üks ajamahukamaid, samas praktikas enamlevinud ja korduvate projektide puhul (näiteks liiva- ja kruusakarjäärid, suurfarmid, väikeenergia rajatised jmt) võib see aga olla vähe lisaväärtust loov etapp. Otsustajate ja ekspertide hinnangul on sellistel juhtudel vajalik teave hindamise ulatuse määramiseks sageli olemas juba eelhinnangu etapis või varasematest KMH/KSH menetlustest. Muudatuse tulemusena lüheneb KMH menetlusaeg kuni 5 kuu võrra, mis tavapäraselt kulub programmi koostamisele, avalikustamisele ja nõuetele vastavaks tunnistamisele. Muudatust kirjeldab skeem 3.

Paragrahvi 111 lõike 1 kohaselt juhul, kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse15 tegevuse KMH või KSH kaudu teada, määratakse KMH algatamise otsuses ka keskkonnamõju hindamise ulatus. Sealjuures tuleb arvestada, et samalaadsed KMHd/KSHd peavad olema lõpetatud, st KMH/KSH aruanded nõuetele vastavaks tunnistatud. Erisuse kohaldamisel peab KMH algatamise otsus sisaldama teavet kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ja selle hindamiseks vajalike uuringute ning eksperdirühma koosseisu kohta valdkondade kaupa (§ 111 lõige 3). See tähendab, et otsuses tuleb eraldi nimetada mõjud, mida tuleb KMH käigus hinnata (ning ka vajalikud uuringud ja ekspertiisivaldkonnad). Tegemist ei pruugi aga olla lõpliku ja ammendava loeteluga: otsustaja määrab esialgse raamistiku, mille KMH juhtekspert (eksperdirühm) vaatab üle ja vajaduse korral täpsustab edasise hindamise käigus. Kui juhteksperdi hinnangul on vaja rohkem uuringuid16 või lisada valdkondlikke eksperte selleks, et tagada kaasneva olulise keskkonnamõju usaldusväärne analüüs ning olulise keskkonnamõju vältimine või leevendamine, tuleb need uuringud teha ja eksperdid kaasata. Samuti võib lisauuringute vajadus selguda KMH aruande avalikustamise käigus ning sellisel juhul tuleb põhjendatud juhul uuringud ka teha. KMH teenusedisainis hinnati aga avalikustamisel lisauuringute vajaduse selgumise võimalust väikeseks, kuna senise kogemuse kohaselt täiendatakse programme avalikkuse sisendi alusel pigem harva.

Erisuse kohaldamisel tuleb eraldi tähelepanu juhtida Natura hindamisele. Kui on tegemist kavandatava tegevusega, mille puhul KMH ei ole kohustuslik, vaid tuleb anda eelhinnang, siis jätkub praegune lähenemine: põhjendatud juhul teeb otsustaja Natura eelhindamise eelhinnangu andmise käigus (võttes muu hulgas aluseks arendaja esitatud teabe). Kohustusliku KMH korral teeb kehtiva korra kohaselt Natura eelhindamine üldjuhul aga KMH programmi koostamise käigus KMH juhtekspert/eksperdirühm. Seega kõnealuse erisuse kohaldamisel peab kohustusliku KMHga tegevuse korral otsustaja tegema Natura eelhindamise juba KMH algatamise otsusega (ehk sarnaselt praegusele KMH eelhindamisele). Kui jätta Natura eelhindamine alles KMH aruande koostamise etappi, siis see võib osutuda liiga hiliseks (näiteks kui enne aruande koostamist/järelduste tegemiseks on vaja kõigepealt teha uuringuid). Kuigi seeläbi suureneb mõnevõrra otsustaja töökoormus, siis annab märkimisväärse ajavõidu KMH programmi koostamata jätmine.

Otsustaja peab KMH algatamise otsuse eelnõu kohta küsima seisukohta asjaomastelt asutustelt ja arendajalt (§ 111 lõige 4), kes peavad esitama seisukoha otsustaja määratud tähtajaks (§ 111 lõige 5). Põhjendatud juhul võib otsustaja määratud seisukoha esitamise tähtaega pikendada (vt ka punkti 6). Seega on arendajal ja asjaomastel asutustel võimalik teha ettepanekuid otsustaja koostatud KMH algatamise otsuse eelnõu kohta (näiteks kas otsuses nimetatud uuringud on asjakohased, kas eksperdirühm on piisav jms). Tavapärase KMH programmi menetluse korral küsitakse asjaomaste asutuste seisukohta programmi avalikustamise ajal.

Samuti võib välja tuua, et seisukoha andmisel on arendajal võimalik esitada näiteks ka arvamus, et kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks tuleb siiski programm koostada. Näiteks kui arendaja hinnangul ei ole kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju ulatus või keskkonnatingimused teada. Kui otsustaja siiski ei pea vajalikuks KMH programmi koostamist, peab ta seda algatamise otsuses põhjendama.

Sarnaselt kehtiva § 18 lõikega 8 on ka § 111 lõikes 6 arendajale ette nähtud tähtaeg: kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul alates § 111 lõike 1 kohase KMH algatamise otsuse tegemist esitanud KMH aruannet avalikuks väljapanekuks, peab arendaja enne aruande avalikustamiseks esitamist otsustajaga kooskõlastama otsuses määratud KMH ulatuse ja vajaduse korral selle ajakohastama. Sätte eesmärk on tagada, et KMH algatamise otsuses määratud KMH ulatus ning selle põhjal koostatav KMH aruanne oleksid ajakohased: sellekohased küsimused võivad tekkida eelkõige juhul, kui nimetatud etappide vahele jääb pikk ajavahemik.

Kokkuvõttes on erisuse kohaldamiseks otsustaja ülesanne otsustada, kas olemasolev info on piisav: kui on kahtlus, et kõik olulised mõjud ei ole teada, tuleb KMH programm koostada tavapärases korras. Erisust ei saa kohaldada ka juhul, kui kavandatava tegevusega võib kaasneda KeHJSi §-s 30 sätestatud oluline piiriülene keskkonnamõju (§ 111 lõige 2) – piiriülese KMH korral tuleb menetluses osalevale mõjutatud riigile saata KMH programm (§ 30 lõige 5).

Tuleb märkida, et programmi ärajätmise erisust saab kohaldada ka §-s 261 sätestatud juhul, kui KMH algatatakse arendaja esitatud taotluse alusel enne tegevusloa taotluse esitamist. Samuti on võimalik programmi koostamisest loobuda § 283 sätestatud taastuvenergia projekti KMH puhul.
Muudatus, millega võimaldatakse KMH programm koostamata jätta, on kooskõlas nii Århusi konventsiooni kui ka KMH direktiivi nõuetega. Århusi konventsiooni kohaselt tuleb kaasata võimalikult varases etapis, kui kõik otsusevariandid on veel lahtised. Üldsusel on endiselt võimalik osaleda nii kirjalike märkuste esitamisega kui suulisel arutelul KMH aruande avaliku väljapaneku käigus. KMH tehakse arendaja esitatud taotluse põhjal ja selles ettenähtud piirides, seega on KMH ulatus suures osas juba piiritletud ning KMH käigus tuleb hinnata taotletava tegevuse mõjusid. Seda, kas tegevust lubada või mitte, otsustab tegevusloa andja pärast KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamist (st ka pärast aruande avalikustamist), võttes arvesse nii KMH tulemusi kui muid asjaolusid, mis KMH alla ei kuulu. Kuna praktika kohaselt ei ole KMH programmi avalikustamise etapis seni üldsus aktiivselt osalenud, saab selle etapi ärajätmisega (teatud juhul, kui taotletakse luba tegevuseks, mille mõju ulatus on üldjoontes teada) hoida kokku nii menetlusaega kui -kulusid. See on omakorda kooskõlas haldusmenetluse efektiivsuse põhimõttega ning arendaja õigusega kiirele ja efektiivsele menetlusele. Ka KMH direktiiv ei sätesta KMH menetluse kohustuslikku etapilist ülesehitust ega nõua KMH programmi koostamist iseseisva kohustusliku sammuna. Samuti ei ole ette nähtud avalikkuse kaasamist arutelu vormis. KMH on tegevusloa andmise menetluse osa. KMH eesmärk on anda otsustajale asjakohane, piisav ja usaldusväärne teave kavandatava tegevuse võimaliku olulise keskkonnamõju kohta, et võimaldada tegevusloa andmise üle otsustamisel võtta arvesse sisulised keskkonnakaalutlused. KMH ei määra tegevusloa andmise otsust ette, vaid on üks kaalutlusotsuse tegemise sisenditest koos muude asjakohaste asjaoludega. Seetõttu tuleb avalikkuse osalemise piisavust hinnata tegevusloa menetluse tervikvaates (mitte ainult KMH vaates). Ka juhul, kui KMH programmi ei koostata, kaasatakse avalikkus KMH aruande avalikustamisel enne tegevusloa andmise otsust, st ajal, mil kõik asjakohased valikud on veel avatud ja avalikkusel on võimalik otsust sisuliselt mõjutada. Seega ei piira programmi koostamata jätmise võimalus avalikkuse õigusi ega ole vastuolus ei Århusi konventsiooni ega KMH direktiiviga.

Skeem 3. Luuakse võimalus KMH programmi mitte koostada, kui olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada (skeemil märgitud rohelisega). Programmi koostamata jätmine vähendab KMH menetlusaega hinnanguliselt kuni viie kuu võrra.

Punktiga 25 täiendatakse § 12 lõiget 3 punktiga 6: kavandatava tegevuse KMH algatamise või algatamata jätmise teade peab sisaldama ka teavet KMH programmi koostamata jätmise kohta, kui kohaldatakse KeHJSisse lisatavat § 111. Kõnealune nõue kohaldub vaid KMH algatamise korral ning sedagi § 111 erisuse rakendamisel. Siiski on oluline ja vajalik, et kõikidele osalistele (sh avalikkusele) oleks juba varakult ehk KMH algatamisel antud teada, et konkreetses menetluses programmi ei koostata: muu hulgas aitab see vältida potentsiaalseid arusaamatusi edasistes menetlusetappides (arvestades asjaoluga, et võrreldes kehtiva KMH menetluse ülesehitusega on tegemist olulise erinevusega). Täpsemad selgitused § 111 kohta on esitatud eelmise punkti juures.

Punktiga 26 muudetakse § 13 lõike 1 sissejuhatavat lauset. Kavandatu kohaselt võidakse keskkonnamõju hindamise ulatus määrata KMH algatamisel ning sel juhul jäetakse KMH programm koostamata (vt punkt 24). Seetõttu on vaja asjakohaselt täiendada § 13 lõike 1 sissejuhatavat lauset, et normis oleks arvestatud eespool kirjeldatud erisusega (st olukord, kui KMH programm tuleb koostada).

Punktidega 27–31 täpsustatakse § 13 lõikes 1 KMH programmi nõudeid.
Punktiga 27 jäetakse § 13 lõike 1 punktidest 2 ja 7 välja sõnad „ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste“, sama muudatus tehakse § 13 lõike 1 punktis 5 (punkt 29). KMH teenusedisaini käigus järeldati, et KMH programmis, millega otsustatakse eesootava KMH sisu ja ulatus, ei peaks kohustuslikus korras nõudma kavandatava tegevuse reaalsete alternatiivsete võimaluste esitamist: tegemist on KMH menetluse ja sisulise hindamise algetapiga, kus ei pruugi olla põhjendatud ega võimalik sellist infot esitada. Vastupidi, nõude täitmiseks võidakse programmis esitada hoopis nn kunstlikud alternatiivid, kus kavandatavat tegevust on vaid vähesel määral muudetud. Kokkuvõttes võib see aga nii asjaomastele asutustele kui ka avalikkusele tekitada väära arusaama (nt olukorras, kui KMH aruandes hinnatakse programmiga võrreldes teistsuguseid alternatiivseid võimalusi). Kavandatava tegevuse reaalsed alternatiivsed võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi koostamise järel (st edasise sisulise hindamise käigus). Teave reaalsete alternatiivsete võimaluste, nende elluviimisega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ning omavahelise võrdlemise tulemuste kohta tuleb esitada KMH lõpptulemuses ehk KMH aruandes. KMH programmis tuleb aga esitada kavandatava tegevuse lühikirjeldus.

Punktiga 28 muudetakse ka § 13 lõike 1 punkti 4: kui kehtiva korra kohaselt esitatakse KMH programmis kavandatava tegevuse seos strateegiliste planeerimisdokumentidega, siis muudatuse kohaselt tuleb esitada seos kehtivate planeeringutega. Tegemist on KMH teenusedisaini käigus tehtud ettepanekuga muuta KMH programm sisutihedamaks: praegu täidetakse see nõue sageli selliselt, et programmis esitatakse suhteliselt mahukas ülevaade (sh ka väljavõtted) kavandatava tegevuse seostest strateegiliste planeerimisdokumentidega (nt nii riiklikul tasandil arengukavad kui ka kohaliku tasandi dokumendid). Kuigi selliste seoste väljatoomine võib olla asjakohane üldise konteksti andmiseks (sh avalikkuse jaoks) ning võimalike strateegilisel tasandil määratud nõuete tähenduses, siis kokkuvõttes ei ole kõikvõimalike strateegiliste planeerimisdokumentide mahukatel ülevaadetel siiski erilist lisaväärtust. Seetõttu nõuet täpsustatakse: edaspidi tuleb programmis esitada kavandatava tegevuse seos kehtivate planeeringutega (sh detail-, üld- või eriplaneering). KMH käigus tuleb arvestada kehtivate planeeringutega, sest need võivad seada piiranguid ja tingimusi kavandatavale tegevusele või nõudeid KMH sisule (KMH käigus tuleb arvestada asjakohaseid seoseid, sh nt keskkonnakaitselisi tingimusi vms). Analoogne lähenemine on kasutusel § 261 lõikes 6, mis käsitleb kavandatava tegevuse perspektiivitust kooskõla puudumise tõttu selle asukohaga seotud kitsenduste või kehtiva planeeringuga.

Punktiga 30 tunnistatakse kehtetuks § 13 lõike 1 punkt 9. Kuna asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu on kavas kehtestada valdkonna eest vastutava ministri määrusega (st alused, mille korral kaasatakse konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH menetlusse), siis ei ole enam vaja KMH programmis dubleerivalt välja tuua asjaomaste asutuste loetelu koos menetlusse kaasamise põhjendusega (vt ka punktide 3–5 selgitused).

Punktiga 31 täiendatakse § 13 lõike 1 punkti 10 selliselt, et tegevusloa taotluse või KeHJSi § 261 lõikes 1 nimetatud KMH algatamise taotluse koopia asemel võib KMH programmis esitada veebilehe aadressi, kus taotlus on kättesaadav. Nõue muudetakse paindlikumaks, kuna üldjuhul toimubki tänapäeval haldusmenetlustes asjaajamine elektrooniliselt (st spetsiaalsetes digitaalsetes menetluskeskkondades). Lisaks võivad taotlused olla mahukad materjalid.

Punktidega 32 ja 33 täpsustatakse § 14 pealkirja, et see vastaks paragrahvi sisule ning lõikega 7 sätestatakse, millised isikuandmed on KMH/KSH dokumentides avalikud. Mõju hindamise materjalides avaldatakse eksperdirühma liikmete nimed ja kvalifikatsioon, juhteksperdi puhul ka KMH litsentsi number ja kehtivus.

Punktidega 34 ja 35 täpsustakse § 15 lõike 1 punkte 1 ja 2, lisades, et KMH litsentsi võivad taotleda ka isikud, kes on omandanud kõrghariduse ja töökogemuse metsanduse erialal. Kehtiva korra kohaselt võib litsentsi taotleda isik, kes on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste või keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal vähemalt kolmeaastast töökogemust. Praeguse sõnastusega ei pruugi metsandus erialana olla üheselt hõlmatud, sest metsandus ei kuulu otseselt keskkonnakaitse või looduskaitse õppesuuna alla, kuigi on nendega tihedalt seotud.

Muudatus võimaldab taotleda litsentsi ka metsanduse õppesuuna lõpetanud isikul, kellel on teadmised nii keskkonna- ja looduskaitse, metsaökoloogia kui ka metsamajandamise võtete kohta. Metsandus on tihedalt seotud loodusteadustega ja sisaldab muuhulgas elurikkuse kaitset, metsökoloogiat, loodusvarade kestlikku kasutamist, mis on ka paljude KMHde puhul (nt tuulepargid, taristu, raadamine, maakasutuse muutus) hinnatavad valdkonnad. KMH eksperte on Eestis piiratud arv ning muudatus aitab laiendada potentsiaalsete ekspertide ringi ja parandada KMH teenuse kättesaadavust.

Punktiga 36 muudetakse § 15 lõike 1 punkti 4 ning § 34 lõike 4 punkti 5. Kehtiva korra kohaselt peab KMH juhteksperdi litsentsi taotleja olema läbinud juhtimiskoolituse vähemalt 60 tunni mahus ja tal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus. Juhtimiskoolituse läbimise nõue kaotatakse, kuna litsentsi taotlemise praktika põhjal on Kliimaministeeriumil kui KMH litsentsi andjal olnud raske kontrollida nõude täitmist.

KeHJSi varasema, 2015. a redaktsiooni seletuskirja kohaselt peab juhtimiskoolitus sisaldama õpet ressursside ja protsesside juhtimisest. Kuna juhtimiskoolituseks võib kvalifitseeruda väga erineva sisu ja vormiga koolitused, sest ei ole täpsustatud, milliseid teemasid peab koolitus käsitlema, on ka taotlejal ja taotluse kontrollimisel keeruline selle nõude täitmist hinnata. Seni esitatud taotluste puhul on olnud juhtumeid, kus taotluses näidatud koolitused ei ole seotud otseselt juhtimisalase õppega ning ei ole selge, kas nendel koolitustel käsitleti (projekti)juhtimise teemasid. Praegu on lubatud esitada juhtimiskoolitusena mõni juba varem kõrgkoolis läbitud õppeaine, aga tihti ei ole ka need otseselt juhtimise õppega seotud. Seega kehtiv juhtimiskoolituse nõue on pigem formaalne. Seni ei ole selle nõude erineva sisustamise pärast taotlejaid ka tagasi lükatud. Kui esialgu taotlusel näidatud koolitus on tekitanud küsimusi nõudele vastamise kohta, siis on taotleja näidanud mõnda muud koolitust, et vastata sellele nõudele. Muudatusettepaneku tõttu on vaja asjakohaselt korrigeerida keskkonnaministri 31.05.2005 määrust nr 46 „Keskkonnamõju hindamise litsentsi ja selle taotluse vormid“.

Litsentsi taotlejale vajalikke juhtimisalaseid teadmisi ja kogemust on pigem otstarbekam omandada töökogemuse kaudu. Kuna KMH protsess ongi sisu poolest projekti juhtimine (sh eksperdirühma töö koordineerimine, hindamistulemuste analüüsimine ja nende esitamine avalikkusele), peavad juhteksperdil olema selleks vajalikud teadmised ja oskused. Projekti juhtimise kogemuse all peetakse silmas kogemuste omandamist selliste projektide kaudu, mis on sisaldanud protsessi, ressursi ja isikute juhtimist. Taotlejal tuleb KMH taotluses kirjeldada ja põhjendada, millistes projektides on sellised kogemused omandatud. Seetõttu on projektijuhtimise kogemus piisav eeldus litsentsi taotlemiseks ning jääb kehtima senine nõue, et litsentsi taotlejal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus (projektina ei pea olema läbitud ainult KMH või KSH menetlused, vaid võib olla ka mõni muu keskkonna vm valdkonna projekt).

Eespool kirjeldatud põhjusel muudetakse analoogselt ka samasugust KSH juhteksperdi nõuet (§ 34 lõike 4 punkt 5). Kehtiva korra kohaselt peab KSH juhtekspert olema läbinud juhtimiskoolituse vähemalt 60 tunni mahus ja tal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus. Juhtimiskoolituse nõue kaotatakse.

Punktiga 37 korrigeeritakse § 15 lõike 2 punkti 5. Muudatust on selgitatud eelmises punktis: kuna litsentsi taotlemisel ei nõuta enam juhtimiskoolituse läbimist, ei pea taotleja ka esitama sellekohast kinnitust, kuid peab esitama kinnituse projekti juhtimise kogemuse kohta.

Punktidega 38–40 täpsustatakse litsentsi taotluses esitatavaid andmeid. Punktiga 38 jäetakse § 15 lõike 3 punktist 1 välja alalise elukoha aadressi esitamise nõue ning punktiga 39 § 15 lõike 3 punktist 2 töökoha aadressi esitamise nõue, kuna see teave ei ole litsentsi taotlemisel oluline ega vajalik. Taotluses piisab taotleja nime, isikukoodi ja kontaktandmete (telefon, e-posti aadress) ning töökoha väljatoomisest. Punktiga 40 täpsustatakse § 15 lõike 3 punktis 3 toodud viidet: kehtivas sõnastuses viidatakse § 15 lõike 1 punktidele 1–6, kuid korrektne on viidata punktidele 1–5 (§ 15 lõike 1 punkt 6 puudutab KMH-alast testi, mitte kvalifikatsiooni).

Punktiga 41 täpsustatakse § 15 lõiget 71, et informatsioon litsentsitud juhtekspertide kohta avaldatakse keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS, kus KMH ekspertide registris17 esitatakse ametlik ja avalik ülevaade litsentseeritud ekspertidest. Sättes nimetatakse, millised andmed registris avaldatakse (nimi, litsentsi number ja selle kehtivus). Varem avaldati KMH juhtekspertide info Kliimaministeeriumi lehel, kuid muudatusega viiakse ka KeHJSi sõnastus kooskõlla tegeliku olukorraga, et juhtekspertide info avaldatakse KOTKASes. Kui kehtivas sättes on märgitud ka litsentsi kehtetuks tunnistamise kohta teabe avaldamise koht, siis seda teavet ei ole asjakohane seaduses sätestada. Litsentsi kehtetuks tunnistamise infot ei saa KOTKAS registris avaldada, kuna seal on esitatud info ainult kehtivate litsentside kohta. Litsentse ei ole seni kehtetuks tunnistatud ja see on vähetõenäoline, kuid juhul, kui seda tehakse, siis saab selle info avaldada Kliimaministeeriumi kodulehel.

Punktiga 42 jäetakse § 15 lõike 9 punktist 4 välja tekstiosa „, sealhulgas juhul, kui keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju hindamise aruandes antud hinnangust“. Kuna seaduseelnõuga on kavas tunnistada kehtetuks § 25 (keskkonnamõju hindamise järelhindamine), siis tuleb asjakohaselt korrigeerida ka § 15 lõike 9 punkti 4. Vt ka selgitust punkti 66 juures.

Punktidega 43–50 muudetakse §-s 16 sätestatud KMH programmi avalikustamise ja asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise korda. Muudatusettepanekud on seotud eelkõige sellega, et seaduseelnõuga on kavas loobuda kohustusest korraldada KMH programmi avalik arutelu.

Punktiga 43 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 1 teine lause ehk edaspidi ei ole enam kohustust korraldada KMH programmi avalikku arutelu. Otsustajal ja arendajal jääb siiski õigus erandjuhul korraldada arutelu vabatahtlikult18, kui see on konkreetse menetluse puhul põhjendatud (nt keerukate oluliste mõjude või olulise uuendusliku tegevuse korral).

KMH teenusedisaini käigus selgus, et KMH programmi avalikud arutelud ei täida oma eesmärki. Programmi arutelu peaks keskenduma oluliste mõjude tuvastamisele, hindamise metoodikale ja uuringute vajadusele, kuid praktikas ootab avalikkus sageli juba selles etapis lõplikke selgitusi arenduse sisu ja kaasnevate mõjude kohta, st infot, mida on võimalik anda alles KMH aruande etapis (nt tehtud uuringute põhjal). Kuna selliseid lõplikke vastuseid ei pruugi olla võimalik programmi etapis veel anda, tekib arutelul osalejatel sageli pettumus ja tunne, et nende tagasisidet ei arvestata või et arutelu on pelgalt formaalsus. Üldistatult võidakse KMH programmi avaliku arutelu tajuda sellisena, et arendaja või otsustaja esindajad räägivad „üldist juttu“ ega anna konkreetseid vastuseid küsimustele. Selline kogemus vähendab aga avalikkuse usaldust ja motivatsiooni osaleda hiljem KMH aruande avalikus arutelus, kus leiavad käsitlemist kavandatava tegevuse lahendused ja tegelikud olulised mõjud.

Korduvalt on esinenud ka olukordi, kus programmi avalikul arutelul osalemise vastu on väga väike huvi (nt on esinenud juhtumeid, kus arutelul osalevadki vaid arendaja ja otsustaja esindajad) – see ei ole aga kooskõlas üldise menetlusefektiivsuse põhimõttega, samuti nõuab arutelu korraldamine arendajalt ja otsustajalt ressursse. Seetõttu on KMH teenusedisaini käigus tehtud arutelu kaotamise ettepanek, mis aitab ka kiirendada KMH menetlust. Samas tuleb rõhutada, et kõigil (sh avalikkusel) on õigus KMH programmi avaliku väljapaneku ajal tutvuda programmiga, esitada selle kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. Avaliku arutelu korraldamise kohustus KMH aruande etapis ei muutu. Vt ka punktis 24 toodud selgitused.


Skeem 4. KMH programmi etapp. Enne KMH programmi avalikustamist loobutakse selle vastavuse kontrollist, avalikust arutelust ja sellega seotud toimingutest ning otsustaja seisukoha andmisest programmi asjakohasuse ja piisavuse kohta (skeemil märgitud punasega). Programmi etapp kiireneb seeläbi 25–30 päeva.

Punktiga 44 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõige 12. Kehtiva sätte kohaselt peab otsustaja enne KMH programmi avalikustamist kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kontrollima programmi vastavust KeHJSi §-s 13 esitatud nõuetele. Tegemist on aga mittevajaliku menetlustoiminguga, mis pikendab KMH menetluse kestust. Enne avalikustamist kontrollimisest loobumine ei kahanda KMH programmide kvaliteeti, sest olemuslikult oligi tegemist n-ö tehnilise kontrolliga, kas programmis on kõik nõutavad elemendid. Lisaks võib välja tuua, et kehtiva korra kohaselt peab ka otsustaja esitama KMH programmi kohta seisukoha avaliku väljapaneku jooksul (§ 16 lõige 41) – selles etapis esitatakse sisulised tähelepanekud. Programmi menetlusega seotud muudatused on esitatud skeemil 4.

Punktidega 45–48 muudetakse § 16 lõiget 2. Kuna seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise ning otsustaja avalikustamiseelsest kontrolli nõuetest, tuleb asjakohaselt korrigeerida lõike sissejuhatavat lauset (punkt 45).

Punktiga 46 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 2 punkt 3 (nõue teavitada KMH programmi avalikustamisest kavandatava tegevuse asukoha vähemalt ühes üldkasutatavas hoones või kohas, nt raamatukogu, kauplus, kool, bussipeatus). Kuna tänapäeval toimub infovahetus eelkõige veebikeskkonnas, siis võib senist teavitusviisi pidada suhteliselt aegunuks ning ebaefektiivseks. Inimesed otsivad keskkonna- ja arendusinfot valdavalt digikanalitest ning füüsilisel teavitusel võib olla väike nähtavus – näiteks selle kättesaadavus võib sõltuda juhuslikust kokkupuutest konkreetse asukohaga. Samal ajal on sellise teavitamise korraldamine otsustajale oluliselt koormavam kui digiteavitus, kuna nõuab sobiva koha leidmist, vajaduse korral kooskõlastamist, infot kandvate materjalide füüsilist paigaldamist ning tuleb ka tagada, et teavitus oleks olemas kogu avalikustamise perioodil. Digiteavitus on kiiresti uuendatav, laiemalt nähtav ja võimaldab teabele ühtset ligipääsu kogu riigis. Seetõttu on põhjendatud loobuda aegunud teavitamisviisist ja toetada nüüdisaegseid avalikkusele paremini ligipääsetavaid teavituskanaleid.

Punktiga 47 lisatakse § 16 lõikesse 2 punkt 4, mille kohaselt keskkonnakaitselubade menetluses teavitatakse programmi avalikust väljapanekust ka keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS. Kuna Keskkonnaamet teavitab KMH programmi ja aruande avalikustamisest ning avalikustab KMH dokumendid KOTKASes, siis sätestatakse see ka seaduses.

Seetõttu lisatakse punktiga 48 § 16 lõikesse 2 punkt 5, mille kohaselt peab otsustaja teavitama KMH programmi avalikust väljapanekust ka oma sotsiaalmeedia kontol (kui see on olemas). Teavitamiskohustus otsustaja veebilehel või muul veebilehel sisaldub juba kehtivas seaduses (§ 16 lõike 2 punkt 4). Samuti jääb kehtima teavitamise kohustus ajalehes, et tagada info kättesaadavus neile, kes internetti ei kasuta. Tuleb rõhutada, et tegemist on teavitamise lisavõimalusega, st KMH programmi kohta ettepanekute, vastuväidete ja küsimuste esitamise viisi määrab otsustaja (KeHJSi § 16 lõike 4 punkt 4).

Punktiga 49 täpsustatakse § 16 lõiget 3, milles kaotatakse viited KMH programmi avalikule arutelule ja § 16 lõikele 12, kuna see tunnistatakse kehtetuks.

Punktiga 50 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 4 punkt 5 (KMH programmi avalikustamise teade ei pea enam sisaldama teavet programmi avaliku arutelu aja ja koha kohta).

Punktiga 51 kaotatakse § 16 lõikes 5 ning § 17 pealkirjas ja lõikes 2 viited KMH programmi avalikule arutelule. Paragrahv 16 käsitleb KMH programmi avalikustamist ja asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimist, § 17 programmi avalikustamise tulemuste arvestamist.

Punktiga 52 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõige 51. Kehtiva sätte kohaselt peab KMH programmi avalikul arutelul tutvustama muu hulgas programmi kohta otsustaja ning asjaomaste asutuste esitatud ja avaliku väljapaneku käigus laekunud seisukohti ning selgitama tehtud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või arvestamata jätmist. Seaduseelnõuga loobutakse aga KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest ja seetõttu pole see säte enam asjakohane.

Punktiga 53 tunnistatakse kehtetuks § 17 lõige 11. Kehtiva lõike 11 kohaselt peab otsustaja pärast KMH programmi avalikku arutelu vaatama läbi avalikustamise käigus esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning asjaomaste asutuste seisukohad ning andma arendajale oma seisukoha programmi asjakohasuse ja piisavuse kohta (arvestades avalikustamise tulemusi ja asjaomaste asutuste seisukohti). KMH teenusedisaini käigus selgus, et selline otsustaja seisukoht on enamasti vormiline, piirdudes avaliku arutelu ja asutuste arvamuste edastamisega arendajale, mõjutamata sealjuures menetluse sisu või otsustuse kvaliteeti. Toiming pikendab aga menetlusaega keskmiselt 2–4 nädala võrra ja suurendab halduskoormust (ilma sisulise lisaväärtuseta). Muudatus aitab lühendada KMH menetluse kestust, vältida dubleerivaid menetlustoiminguid ning suunata otsustaja ressursid etappidesse, kus tema sisuline roll on otsustamise kvaliteedi seisukohalt kõige olulisem.

Punktiga 54 jäetakse § 17 lõikest 2 välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“. Tegemist on selguse huvides tehtava tehnilise täpsustusega. Sätte kehtiva sõnastuse järgi peavad juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel koos arendajaga tegema avalikustamise järel KMH programmis vajalikud parandused ja täiendused. Kuna KeHJSis kasutatakse läbivalt väljendi „eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel“ kohta lühendatult terminit „eksperdirühm“ (vt § 13 lõige 1), siis tuleb ka § 17 lõikes 2 kasutada sama terminit. Lisaks jäetakse § 17 lõikest välja sõnad „avaliku arutelu“, kuna programmi puhul seda ei korraldata.

Punktiga 55 muudetakse § 17 lõiget 3 selliselt, et arendaja peab 21 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates (mitte enam otsustaja seisukoha saamisest arvates) saatma vastused KMH programmi avaliku väljapaneku ajal programmi kohta esitatud ettepanekutele, vastuväidetele ja küsimustele. Samuti täpsustatakse, et arendaja peab saatma vastused vaid neile isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele, kes on esitanud oma ettepaneku, vastuväite või küsimuse kirjalikult (kehtiv kord nõuab vastuse saatmist ka neile osalistele, kelle avalikul arutelul suuliselt esitatud ettepanek, vastuväide või küsimus jäi arutelul vastuseta).

Punktiga 56 muudetakse § 18 lõiget 1. Kuna seaduseelnõuga kaotatakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise kohustus, siis täpsustatakse sättes, et KMH programm tuleb otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks esitada pärast programmi avalikku väljapanekut (mitte enam pärast programmi avalikku arutelu).

Kui kehtiva korra kohaselt peab arendaja esitama otsustajale KMH programmi koos selle kohta esitatud ettepanekute, vastuväidete ja küsimustega ning § 17 lõikes 3 nimetatud kirjade koopiate ja avaliku arutelu protokolliga, siis selle muudatusettepanekuga see nõue kaotatakse. Kirjade koopiate asemel peab arendaja esitama programmis tabeli kujul laekunud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning arendaja saadetud vastused. Muudatuse eesmärk on muuta praegune lähenemine oluliselt paindlikumaks ning vähendada nii arendaja halduskoormust kui ka otsustaja töökoormust (sealhulgas nt isikuandmete kaitse vajaduse tõttu). Sättes ei määrata tabeli vormi ega täpsusastet, st kas kõik kirjades esitatud ettepanekud tuleb tabelis ükshaaval loetleda või võib need esitada lühendatud/kontsentreeritud kujul. Oluline on see, et tabel peab andma piisavalt põhjaliku ülevaate kirjades tehtud ettepanekutest ning arendaja vastustest (sh tuleb lisada kirjade kuupäevad; isikute nimesid ei märgita, samas asutused ja organisatsioonid esitatakse nimeliselt). Sealjuures tuleb arvestada, et kuna KMH programmi avalikul väljapanekul saadetakse ettepanekud otsustajale, siis on otsustajal kirjad juba olemas – seetõttu peaks suurem rõhuasetus olema arendaja vastustel (§ 18 lõike 2 punkti 3 järgi peab otsustaja kontrollima KMH programmi kohta esitatud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või arvestamata jätmist). Kirjeldatud tabeli lisamine kehtib edaspidi ka KMH aruande puhul. Kokkuvõttes on ülevaatliku tabeli lisamise puhul tegemist lähenemisega, mida kasutatakse aktiivselt ka praegu (lisaks kirjade koopiate lisamisele). Samuti ei pea KMH programmile enam lisama avaliku arutelu protokolli (KMH programmi avaliku arutelu korraldamise kohustus kaob).

Muudatus on kooskõlas KMH teenusedisaini käigus tehtud järeldustega, mille kohaselt ei loo arvukate kirjade koopiate ja protokollide lisamine menetlusele sisulist väärtust. Teenusedisaini fookusrühmades toodi esile, et sellised lisad on mahukad, struktureerimata ja raskesti kasutatavad ning otsustajal on esitatud kirjad ettepanekutega juba olemas, kuna avaliku väljapaneku ajal edastab avalikkus ja asjaomased asutused oma seisukohad otsustajale, mitte arendajale. Senine praktika, kus kõik esitatud kirjad, nende vastuskirjad ja arutelu protokollid lisatakse KMH programmi ning hiljem ka KMH aruande lisadena, suurendab oluliselt nii arendaja haldus- kui ka otsustaja töökoormust, kuid ei paranda menetluse kvaliteeti. Teenusedisainis toodi esile, et otsustajatele on eelkõige vaja selget ja struktureeritud ülevaadet esitatud ettepanekutest ja arendaja vastustest, mitte originaaldokumentide pakett. Seetõttu toetab tabeli kujul kokkuvõtte esitamine nii menetluse tõhusust kui ühtsemat praktikat ning sobib paremini ka tulevikus plaanitava digitaalse menetluskeskkonna põhimõtetega.

Punktiga 57 täiendatakse § 20 lõiget 1. Arvestades, et seaduseelnõuga lisatakse § 111 erisus KMH programmi koostamata jätmise võimaluse kohta, täiendatakse § 20 lõiget 1 selliselt, et KMH aruanne võidakse koostada ka KMH algatamise otsuses määratud KMH ulatusest lähtudes. Vt ka § 111 muudatusettepaneku selgitust. Aruande menetlusega seotud muudatused on esitatud skeemil 5.



Skeem 5. KMH aruande etapp. Enne KMH aruande avalikustamist loobutakse selle vastavuse kontrollist, avalikul arutelul esitatud ettepanekute tutvustamisest ning otsustaja seisukoha andmisest aruande asjakohasuse ja piisavuse kohta (skeemil märgitud punasega). Edaspidi peetakse KMH aruande avalik arutelu avaliku väljapaneku ajal (skeemil märgitud rohelisega). Aruande etapp kiireneb seeläbi vähemalt 35 päeva.

Punktiga 58 muudetakse § 20 lõiget 11. Kuivõrd seaduseelnõu kohaselt võidakse keskkonnamõju hindamise ulatus määrata ka KMH algatamisel ning KMH programm jäetakse koostamata (vt punkt 24), on vaja asjakohaselt täiendada § 20 lõiget 11, et normis oleks arvestatud eespool kirjeldatud erisusega (st KMH aruande koostamisel kõrvale kaldumine KMH algatamise otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest).

Punktidega 59–62 muudetakse § 21 eelkõige §-des 16 ja 17 tehtavate muudatuste tõttu (KMH aruande kohta asjaomaste asutuste seisukohtade küsimine, aruande avalikustamine ja avalikustamise tulemuste arvestamine toimub §-de 16 ja 17 kohaselt, arvestades §-s 21 sätestatud erisusi).

Punktidega 59 ja 61 tunnistatakse kehtetuks § 21 lõiked 2 ning 4: KMH menetluse kiirendamise eesmärgil loobutakse otsustaja KMH aruande kontrollist enne avalikustamist ning avalikustamise järel seisukoha esitamise nõudest (analoogsed muudatused tehakse KMH programmi juures).

Punktiga 60 täiendatakse § 21 lõigetega 31–33. Kui seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest, siis KMH aruande puhul jääb see alles. Kehtiva korra järgi korraldatakse KMH aruande avalik arutelu avaliku väljapaneku järel, kuid muudatusettepaneku kohaselt peab see toimuma vähemalt kümme päeva pärast avaliku väljapaneku algust ja hiljemalt kümme päeva enne avaliku väljapaneku lõppu (§ 21 lõige 31). Sellega antakse nii avalikkusele kui asjaomastele asutustele paremad osalemisvõimalused: praktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et osalistel võib olla soov esitada (täiendavalt) märkuseid või ettepanekuid KMH aruande kohta pärast avalikku arutelu. Muudatusettepanekuga sellised võimalused ka tagatakse. Samas tuleb arvestada, et osalistele jääb enne avalikku arutelu toimumist lühem aeg KMH aruandega tutvumiseks. Avalik väljapanek peab kestma vähemalt 30 päeva. Otsustaja määrab avaliku väljapaneku kestuse ja võib teha selle põhjendatud juhul pikema tähtajaga (nt tulenevalt dokumentide suurest mahust), kuid see ei mõjuta oluliselt KMH protsessi kestust, vaid tagab, et kõigil osapooltel ja huvilistel on piisav aeg aruande materjalidega tutvumiseks.

Kuna seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest, siis ei pea programmi avalikustamise teade enam sisaldama teavet programmi avaliku arutelu aja ja koha kohta. KMH aruande puhul on see aga jätkuvalt asjakohane ehk aruande avalikustamise teade peab sisaldama ka nimetatud teavet (§ 21 lõige 32).

Paragrahvi 21 lõikes 33 esitatakse põhimõte, et igaühel on õigus KMH aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. KMH programmi puhul on sama põhimõte esitatud § 16 lõikes 5, kuid kavandatu tõttu ei viidata selles enam avalikule arutelule.

Analoogsel põhjusel (st vajaduse korral viidata avalikule arutelule) lisatakse punktiga 62 § 21 lõige 41 (juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel teeb koos arendajaga KMH aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal aruande kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete alusel aruandes vajalikud parandused ja täiendused, selgitab ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või põhjendab arvestamata jätmist ning vastab esitatud küsimustele).

Punktiga 63 täpsustatakse § 21 lõiget 5: kuna eelnõukohase seadusega tunnistatakse kehtetuks § 21 lõige 4, siis lõikes täpsustatakse, et arendaja peab 30 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates (mitte enam otsustaja seisukoha saamisest arvates) saatma isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele kirjadega KMH aruande kohta esitatud ettepanekute või vastuväidete arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused ning vastused küsimustele. Kuna suure avaliku huviga projektide puhul võib laekunud ettepanekute hulk olla suur ja nendele vastamine on töömahukas, on võimalik nimetatud 30-päevast tähtaega pikendada (KeHJSi 24 alusel).

Punktiga 64 täiendatakse § 22 lõike 5 punkti 1. Arvestades, § 111 lisatakse erisus KMH programmi koostamata jätmise võimaluse kohta, täiendatakse § 22 lõike 5 punkti 1 selliselt, et asjakohasel juhul peab otsustaja kontrollima KMH aruande vastavust KMH algatamise otsuses sätestatud keskkonnamõju hindamise ulatusele. Vt ka § 111 muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 65 täiendatakse § 20 lõiget 10 selliselt, et põhjendatud juhul võib otsustaja nõuda KMH aruande täiendamist lisateabega, mida ei ole nõutud KMH algatamise otsusega. Muudatusettepaneku põhjendus on sama nagu eelmises punktis.

Punktiga 66 tunnistatakse kehtetuks § 25. KMH teenusedisaini käigus järeldati, et kehtiv järelhindamise kord ei ole rakendunud ja selle eesmärgid on saavutatavad seirekeskse ja andmepõhise lähenemise kaudu. Järelhindamine kui eraldi menetlus ei ole teostatav ega kuluefektiivne. See oleks justkui uus KMH, mis eeldaks korduvaid väliuuringuid ja ekspertiise, kuid ei annaks samavõrra lisaväärtust. Keskkond ja mõjude allikad muutuvad ajas ning erinevused prognoositud ja tegelike mõjude vahel ei võimalda üheselt hinnata KMH kvaliteeti ega otsustada, kas muudatused tulenevad hindamisest või välistest teguritest. Jõuti järeldusele, et järelhindamise eesmärgid – oluliste mõjude tuvastamine, leevendusmeetmete tõhususe hindamine ja teadmusbaasi täiendamine – on paremini saavutatavad tegevusloapõhise seire ja andmete analüüsi kaudu. Nimelt KMH järelhindamise eesmärgid on juba kaetud tegevuslubade ja nende järelevalve süsteemide kaudu. Tegevuslubade väljastamisel määratakse arendajale vajaduse korral seirekohustus, mille täitmist jälgitakse ning kogutud andmeid kasutatakse keskkonna seisundi hindamiseks ja otsuste tegemiseks. Enamgi veel: KMH järelhindamise menetlus on tegevuslubade ja nende järelevalve menetlust dubleeriv. Seega pole otstarbekas KMH järelhindamise korda täiendada ja sellega uut menetlust luua, vaid vaja on täiustada olemasolevat seire ja tegevuslubadepõhist süsteemi (nt andmevahetus, automaatsed analüüsid, eksperthinnangute tugi). Seetõttu soovitati KMH järelhindamise asemel välja töötada ühtsed seireandmete kogumise ja analüüsi põhimõtted, mille abil saab jälgida, kas keskkonnamõju prognoosid vastavad tegelikkusele ning kas rakendatud meetmed on olnud piisavad. Selleks on töös eraldi tegevussuund: 2025-2026 tehakse seireandmete ja uuringute parema kättesaadavuse ning (taas)kasutamise äri- ja detailanalüüs, mis on edasiste digiarenduste aluseks. Lisaks, rahvusvahelise mõju hindamise assotsiatsiooni (International Association for Impact Assessment, IAIA) ja ÜRO Keskkonnaprogrammi (United Nations Environment Programme, UNEP) juhistepõhjal kasutatakse seirepõhist ja integreeritud lähenemist laialdaselt, samas kui terviklikku KMH järelhindamist rakendatakse vaid üksikute riikide suurprojektide puhul.

Oluline on rõhutada, et muudatus ei vähenda KMH järelhindamise eesmärkide täitmist, vaid muudab nende saavutamise viisi. Eesmärk – hinnata, kas prognoositud olulised mõjud ja leevendusmeetmed vastavad tegelikkusele ning milliseid järeldusi saab teha tulevaste projektide tarbeks – säilib, kuid seda tehakse süsteemselt seireandmete analüüsi kaudu, mitte eraldi mahuka menetlusena. Selline lähenemine tagab pideva teadmuspõhise tagasiside KMH süsteemi toimimise kohta, vähendab halduskoormust ja suurendab menetluse efektiivsust.

Punktiga 67 muudetakse eelnõu avalikustamise käigus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti tehtud ettepaneku alusel § 30 lõiget 5, mis sätestab piiriülese keskkonnamõju hindamise menetluses programmi ja aruande edastamise nõude. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab Kliimaministeerium edastama programmi ja aruande eelnõu mõjutatud riikidele niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem, kui algab programmi või aruande avalik väljapanek Eestis. Normi muudetakse selliselt, et jätkuvalt tuleb KMH materjalid edastada mõjutatud riikidele niipea kui võimalik, kuid saatmise toiming ei ole piiritletud programmi või aruande avaliku väljapaneku algusega Eestis. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti hinnangul on muudatus vajalik, et ei tekiks olukorda, kus Kliimaministeerium ei jõua mõjutatud riikidele KMH materjale edastada enne nende avaliku väljapaneku algust Eestis. Praeguses praktikas ei ole välistatud, et Kliimaministeeriumis võib saatmise toiming viibida. Kuivõrd riigi prioriteet on aga menetlustähtaegasid lühendada, eelkõige taastuvenergia valdkonnas, siis on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet korraldanud KMH programmide ja aruannete avaliku väljapaneku minimaalse tähtaja jooksul, et vältida menetluse venimist avaliku väljapaneku aja edasilükkamise tõttu. Lisaks võib välja tuua, et viimastel aastatel on oluliselt suurenenud selliste KMH menetluste hulk (nt meretuuleparkide projektid), kus Eesti on päritoluriik ning sellest tuleb naaberriike teavitada.

Muudatuse tulemusena muutub KMH materjalide edastamine mõjutatud riikidele (ning ka sellele eelnev otsustaja ja Kliimaministeeriumi vaheline koostöö) paindlikumaks. Samas tuleb arvestada, et seetõttu KMH menetluse kestus tervikuna ei lühene – üldjuhul antakse mõjutatud riikidele KMH materjalide kohta seisukoha esitamiseks aega kaks kuud (see tähtaeg on kindlaks määratud ka nt Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahelise piiriülese keskkonnamõju hindamise kokkuleppes).

Piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni (Espoo konventsiooni) kohaselt tuleb eeldatavalt mõjutatud riike teavitada kavandatavast tegevusest, mis võib põhjustada olulist kahjulikku piiriülest keskkonnamõju, võimalikult aegsasti või vähemalt samal ajal oma riigi üldsusega (KeHJSis sisaldub see nõue § 30 lõikes 3). Konventsioonis seda nõuet KMH materjalide edastamise kohta selliselt ei ole, mistõttu on võimalik KeHJSi kirjeldatud viisil muuta.

Punktiga 68 tunnistatakse kehtetuks § 30 lõige 71. Kehtiva sätte kohaselt saadetakse piiriüleses KMH menetluses osalevale mõjutatavale riigile arvamuse avaldamiseks tegevusloa andmise või andmata jätmise otsus ning tegevusloa eelnõu (kui Kliimaministeerium ja mõjutatav riik niimoodi kokku lepivad). Selleks peab otsustaja saatma nimetatud eelnõu Kliimaministeeriumile, kes edastab selle mõjutatavale riigile. Mõjutatavale riigile tuleb anda arvamuse avaldamiseks aega vähemalt 30 päeva ning otsustaja peab otsuse tegemisel arvestama mõjutatava riigi arvamusega. Seaduseelnõuga tunnistatakse säte kehtetuks, sest piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (Espoo konventsioon) ega KMH direktiiv ei nõua, et lisaks KMH materjalidele tuleb mõjutatud riigile saata arvamuse andmiseks ka tegevusloa eelnõu. Espoo konventsiooni kohaselt tuleb mõjutatud riigile saata kavandatava tegevuse lõppotsus (tegevusluba).

Punktiga 69 jäetakse § 33 lõikest 6 välja sõna „kõigilt“. Muudatuse selgitus on sama mis § 11 lõike 22 muudatusettepaneku juures (vt punkt 23).

Punktiga 70 jäetakse § 361 lõike 1 esimesest lausest välja sõna „kõikidelt“. Muudatuse selgitus on sama mis § 11 lõike 22 muudatusettepaneku juures (vt punkt 23).

Punktiga 71 jäetakse § 40 lõike 4 punktist 6 välja sõnad „ning sotsiaalsetele vajadustele“. Muudatusettepaneku eesmärk on luua õigusselgus, ühtlustada hindamispraktikat ning tagada, et KSH keskendub oma eesmärgile: oluliste keskkonnamõjude väljaselgitamisele, vältimisele ja leevendamisele. Kehtivas sättes ei ole termin „sotsiaalsed vajadused“ selgelt määratletud, mistõttu on praktikas keeruline piiritleda, milliseid mõjusid peab strateegilise planeerimisdokumendi hindamisel arvesse võtma ning kuidas eristada olulisi keskkonnamõjusid laiematest sotsiaalsetest mõjudest. Ebaselgus on põhjustanud menetlustes erinevaid tõlgendusi, täiendamisnõudeid ja protsessi venimist.

KSH direktiivi kohaselt tuleb hinnata strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasnevat olulist keskkonnamõju, sealhulgas mõju inimese tervisele, kuid direktiiv ei nõua „sotsiaalsete vajaduste“ kui eraldiseisva mõju liigi hindamist. Sotsiaalsed, majanduslikud, kogukondlikud jms aspektid kuuluvad liikmesriikide planeerimissüsteemide, sotsiaalpoliitika jms reguleerimisalasse, mitte KSH hindamisalasse. Samuti ei kasuta KeÜS keskkonnamõju ega keskkonnahäiringu määratlemisel terminit „sotsiaalsed vajadused“ (KeÜS eristab keskkonna kaudu avalduvaid mõjusid). Seetõttu ei ole põhjendatud kasutada seda ka KeHJSis ning nõuda hindamist, mis ei ole kooskõlas KeÜSi ega KSH direktiiviga.

Muudatusettepanek on seotud eelnõuga kavandatava termini „keskkonnamõju“ täpsustamisega, sellest jäetakse välja viide inimese heaolule (vt punktis 1 toodud selgitus). Mõlema muudatuse eesmärk on vältida olukorda, kus KMH või KSH menetluses tuleb käsitleda laiemalt sotsiaalseid teemasid, mis ei ole seotud keskkonnaseisundi muutusega ega kuulu KeHJSi reguleerimisalasse.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohases seaduses ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Kuna eespool loetletud kehtivate õigusaktidega on Euroopa Liidu õigus juba üle võetud, ei ole eelnõukohase seaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastavustabelit koostatud. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

6. Seaduse mõjud

Järgnevalt on analüüsitud muudatuste mõju. Mõjusid hinnatakse iga muudatuse puhul ainult ulatuses, milles need on konkreetse muudatuse suhtes asjakohased. Eelkõige on keskendutud järgmistele mõjudele: mõju keskkonnale, arendajatele, ekspertidele ja otsustajatele. Samuti tuuakse välja muudatustega seotud mõju halduskoormusele. Teisi mõjusid käsitletakse vaid juhul, kui need muudatusega reaalselt kaasnevad.

Eelnõu keskendub KMH menetluse tõhustamisele ja kiirendamisele ning selle kaudu halduskoormuse ja bürokraatia vähendamisele. Eelnõukohase seaduse rakendamine ei too kaasa olulisi riske. Analüüsi tulemusel ei ole tuvastatud selliseid mõjusid, mis eeldaksid põhjaliku mõjuanalüüsi aruande koostamist. Seetõttu ei ole seletuskirjale lisatud HÕNTE § 46 nõuetele vastavat põhjalikku mõjuanalüüsi aruannet. Seaduse rakendamisega ei kaasne ka olulist mõju keskkonnale. Seaduse rakendamisel ei kaasne ka olulist sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, avaliku sektori tuludele ja kuludele ega regionaalarengule.

Eelnõuga kavandatud muudatused mõjutavad KMH osalisi valdavalt menetluse tõhustamise kaudu ning tervikvaates kaasneb positiivne mõju: arendajatel väheneb ebavajalik menetlus- ning halduskoormus, otsustajatel (riigiasutused, nt Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Transpordiamet, ja kohalikud omavalitsused) väheneb töökoormus (sh muutub tööprotsess selgemaks ja prognoositavamaks), samuti väheneb asjaomaste asutuste töökoormus. Avalikkuse ja keskkonnaorganisatsioonide osalusvõimalus säilib. Ebasoovitavate mõjude risk on hinnatud väikseks, sest kõik sisulised hindamiskohustused jäävad kehtima ning menetluslikud lihtsustused ei vähenda hindamise kvaliteeti ega keskkonna kaitstuse taset.

6.1. Täiendatakse KeHJSi alusterminit „keskkonnamõju“

KeHJSi alusterminit „keskkonnamõju“ täiendatakse, mõju inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale sõnastatakse järgmiselt: sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale. Samas jäetakse välja viide inimese heaolule.

Sihtrühm
KMH/KSH osalised: otsustajad, eksperdid, arendajad, asjaomased asutused, avalikkus, sealhulgas keskkonnaorganisatsioonid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Mõistete täpsustamisega muutub selgemaks KMH/KSH ulatus ehk milliseid kavandatava tegevuse olulisi mõjusid, mis on seotud tervise, kultuuripärandi ja varaga, tuleb hindamise käigus arvestada (hinnata). Seega aitab muudatus keskendada mõju hindamist nendele tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjudele, mis avalduvad kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnakomponentide muutuse kaudu. Vähenevad olukorrad, kus KMH või KSH ulatust laiendatakse mõjudele, mis ei avaldus keskkonna kaudu. Seega tugevdab muudatus sisulist kvaliteeti, suunates mõju hindamise KMH ja KSH direktiivide kohasete mõjude hindamisele.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Suurendab õiguslikku selgust ja prognoositavust KMH/KSH raames tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjude hindamisel. Vähendab ebakindlust olukordades, kus varem võidi küsida tervise ja varaga seotud hinnanguid, mis ei olnud otseselt seotud keskkonna kaudu avalduvate mõjudega. Muudatus ei too arendajale kaasa lisakohustusi ega suurenda halduskoormust.
• Mõju otsustajatele. Ühtlustab hindamispraktikat ning vähendab tõlgendamisvaidluste ja selgituste vajadust. Tekib vähem võimalikke vaidlusi KMH/KSH sisu üle, st mida peaks nende käigus hindama. Muudatus ei muuda otsustajate üldist töökoormust, kuid võib vähendada ebaselgete juhtumite arvu ja sellega seotud menetluste ajakulu.
• Arendajate halduskoormus. Halduskoormus ei suurene. Eelduslikult kaasneb halduskoormuse vähenemine, kuna tõlgendusvaidluste ja ebamäärasuse vähenemine lihtsustab ning kiirendab menetlust.

6.2. Asjaomaste asutuste loetelu jäetakse välja

KeHJSist jäetakse välja asjaomaste asutuste üldine loetelu, kuna valdkonna eest vastutava ministri määrusega on kavas kehtestada täpsustatud loetelu. Luuakse volitusnorm, mille alusel määrus sätestab selged alused, millistel juhtudel tuleb konkreetne asutus KMH või KSH menetlusse asjaomase asutusena kaasata.

Sihtrühm
KMH/KSH osalised: otsustajad, asjaomased asutused, arendajad, eksperdid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei muuda KMH/KSH sisulise hindamise ulatust. Küll aga parandab menetluse kvaliteeti kaudselt, kuna asjaomaste asutuste kaasamine muutub täpsemaks ja efektiivsemaks: väheneb oht, et olulise pädevusega asutus jääks kaasamata või et kaasataks asutusi, kellel puudub sisuline seos menetlusega. Selgem kaasamisloogika toetab keskkonnamõju asjakohast hindamist.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Suurendab prognoositavust, sest muutub rohkem etteaimatavaks, millised asutused tuleb menetlusse kaasata. Vähendab olukordi, kus menetlus venib seetõttu, et otsustaja kaasab põhjendamatult laiema ringi asutusi. Muudatus ei too arendajatele ega ekspertidele kaasa lisakohustusi.
• Mõju otsustajatele ja asjaomastele asutustele. Ministri määrusega kehtestatav täpsustatud loetelu ühtlustab praktikat ning vähendab tõlgendamisvigu. Otsustajate töökoormus väheneb, sest nad ei pea igas menetluses eraldi hindama, millised asutused võiksid olla asjaomased – määrus annab selle kohta selged alused. Samuti väheneb risk, et menetlusse kaasatakse asutus, kellel puudub puutumus, mis muidu pikendaks protsessi ja tooks asutusele mittevajalikku koormust.
• Töökoormus. Väheneb nii otsustajate kui asjaomaste asutuste töökoormus. Muudatus vähendab olukordi, kus asutustelt küsitakse arvamust ka juhtudel, kus neil puudub seos menetluses käsitlevaga.

6.3. KMH algatamine on kohustuslik raudteeliini rajamisel

KMH tuleb algatada uue raudteeliini rajamisel ning raudteejaama rajamisel või laiendamisel tuleb teha KMH eelhinnang.

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa taotlejad (nt AS Eesti Raudtee, Rail Baltic Estonia OÜ );
2) otsustajad (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ametnikud, kes on seotud raudteeliinide ja -jaamade rajamise tegevuslubade ning KMH-de menetlemisega ).

Kaasnev mõju
Muudatusega korrigeeritakse sätte sõnastust, et KMH algatamise vajadus kohustuslikus korras oleks selge (praeguses sõnastuses on sätte kohaldamine nii arendajatele kui ka otsustajatele raskusi põhjustanud). Kehtivas sättes nimetatud uue raudteejaama rajamisel ning olemasoleva raudteejaama laiendamisel ei ole muudatuse tulemusel KMH kohustuslik, vaid nende puhul tuleb teha KMH eelhinnang, kuna raudteejaama rajamise või laiendamisega ei kaasne alati olulist keskkonnamõju. Muudatusega muutub selgemaks sätte rakendamine. Mõju otsustajate töökoormusele ja arendajate halduskoormusele oluliselt ei muutu, sest kehtiva sätte alusel algatatud KMH-sid on olnud vähe.

6.4. Hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamisel või rekonstrueerimisel ei ole KMH kohustuslik

Hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamisel või rekonstrueerimisel ei ole KMH kohustuslik, vaid nende tegevuste puhul tuleb teha KMH eelhinnang.

Sihtrühm
1) arendajad/veelubade taotlejad;
2) otsustajad (Keskkonnaameti ametnikud, kes on seotud veelubade ja KMH-de menetlemisega).

Kaasnev mõju
Muudatusega tunnistatakse kehtetuks KMH algatamise kohustus hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamisel või rekonstrueerimisel; KMH algatamise vajadus tuleb selgitada edaspidi KMH eelhinnanguga (s.o kehtiva nõude leevendamine). Kohustusliku KMH nõudmine ei ole põhjendatud, sest alati ei pruugi sellise tegevusega kaasneda olulist keskkonnamõju (v.a nn lõhejõgede puhul, kus selline tegevus ei ole lubatud). Samuti jäetakse KeHJSist välja mõiste „tundlik suubla“, kuna see ei ole õiguslikult reguleeritud (praeguses sõnastuses on see arendajatele ja otsustajatele arusaamatusi tekitanud). Muudatus vähendab otsustajate töökoormust ning arendajate halduskoormust, kuna KMH algatatakse vaid põhjendatud juhul. Keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS KMH registri andmete kohaselt on selle punkti alusel alates 2005. aastast algatatud 17 KMH-d . Samas ei tähenda selle punkti viimine tegevusvaldkondade määrusesse ehk eelhinnangu alla tingimata KMH algatamata jätmist, vaid eelhinnangu tulemusena võib sellisel tegevusel osal juhtudel siiski olla tõenäoliselt oluline mõju.

6.4. Mere süvendamine ning merre kaadamine ja tahkete ainete paigutamine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus

Mere süvendamine ning merre kaadamine ja tahkete ainete paigutamine (alates 10 000 kuupmeetrist) ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH algatama ei pea. Nende tegevuste puhul tuleb anda KMH eelhinnang.

Sihtrühm
1) veeloa (keskkonnaluba vee erikasutuseks) taotlejad ja omajad (kes tegelevad mere süvendamise ja merre kaadamisega);
2) Keskkonnaameti töötajad (kes on seotud meres tehtavateks töödeks väljastatavate veelubade menetlusega) ja teised otsustajad, nt TTJA hoonestuslubade menetlejana, kohalikud omavalitsused (ehituslubade ja planeeringute menetlejana);
3) KMH/KSHsid koostavad eksperdid.

Kaasnev mõju
KeHJSi muudatus mõjutab eelkõige keskkonnalubade taotlemist, aga KeHJSi § 6 lõike 1 punktide 17 ja 17¹ alusel algatatakse planeeringute koostamise käigus ka KSH, kui kavandatakse tegevusi, millega kaasneb süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine mahus üle 10 000 m³ (kui planeeringu koostamisel on maht teada). Nimetatud punktide alusel algatatakse KMH ka ehituslubade või hoonestuslubade menetluse käigus, kui ehitusega kaasneb süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine mahus üle 10 000 m³ ning arendaja alustab ehitusloa/hoonestusloa taotlemist. Kui KMH kohustuslikus korras algatamise asemel tuleb koostada eelhinnang, siis eelhinnangu koostamise kohustus ja KMH algatamise üle otsustamine lasub otsustajal, kelleks on taotletava tegevusloa järgi kas Keskkonnaamet, TTJA või kohalik omavalitsus.

Keskkonnaameti andmetel on seitsme aasta jooksul antud 14 ning muudetud 7 keskkonnaluba, mille järgi kavandatakse süvendamist ja/või kaadamist mahus üle 10 000 m³. Seitsmel juhul on algatatud KMH keskkonnaloa taotluse menetluses, ülejäänud olukordades on tuginetud varasemale KMH või KSH aruandele (KeHJSi § 11 lõike 6 erisuse järgi). 2025. a ei algatanud Keskkonnaamet kõne all olevate punktide alusel ühtegi uut KMHd. Lisaks on tegemisel mitu KMHd, mille on algatanud TTJA, ning ka kohalikud omavalitsused on algatanud KMH/KSHsid kas ehitusloa või detailplaneeringu menetluses. Seega ei ole KeHJSi § 6 lõike 1 punktide 17 ja 17¹ alusel KMH/KSHde algatamiste arv väga suur, mõjutatud sihtrühm on pigem väike.

Siiski, seni on arendajad püüdnud meres kavandatavate tegevuste mahtusid piirata, sealhulgas on otsitud selliseid lahendusi, mis väldiksid kohustuslikku KMHd. Keskkonnaameti andmetel on näiteks kuue aasta jooksul 23% taotlusi olnud sellised, kus süvendamise maht on 7500-9990 m³. Seega, künnise kaotamisega võib kaasneda taotluses märgitud süvendusmahtude suurenemine (ühekordsed projektid võetakse ette suuremas mahus, kavandatakse tegevus pikema aja jooksul, mistõttu maht suureneb). Vee erikasutusel tasud selles valdkonnas puuduvad, seega on keerulisem ettevõtteid suunata järgima veeseaduse § 176 lõikes 2 sätestatud põhimõtet, et vajaliku süvendamismahu määramisel peab võimaluse korral arvestama süvendamise vajadust ja mahtu tegevuse registreerimise või veeloa andmise ajal ning tulevikus selliselt, et veekogu oleks võimalikult vähe mõjutatud. Seega võib künnise kaotamisel suureneda taotlustes märgitud tegevuse maht ja mõjutatud ala pindala.

Muudatusettepanekuga kaasneb seega mõningane leevendus arendajatele – kohustusliku KMH künnis kaob, seega võib eeldada, et tegevusloa saab kätte kiiremini juhul, kui KMH ei ole vajalik (KMH protsess kestab u 1,5-2 aastat). Lisaks ei pea sellest lähtuvalt arenduse vajadusi piirama. Siiski võib suureneda otsustajate (Keskkonnaamet, TTJA, kohalikud omavalitsused) töökoormus, kuna suureneb keerukamate eelhinnangute koostamise vajadus suuremate mahtude puhul, et selgitada KMH algatamise vajadus. Väga suurte projektide puhul võib eelhinnangu analüüs olla mahukas, eriti olukorras, kui olemasolevaid andmeid on vähe või need on vananenud. Tekib potentsiaalne vaidluskoht arendajaga. Samas on kavas sätestada, et arendaja esitab otsustajale eelhinnangu andmiseks eelhinnangu kavandi, mis võib vajaduse korral sisaldada ka põhjalikumaid analüüse. Lisaks on Keskkonnaametil keskkonnaloa andjana õigus nõuda eksperthinnangut taotletava tegevuse kohta (keskkonnaministri 23.10.2019 määruse nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord ning keskkonnaloa taotluse ja loa andmekoosseis“ § 9 punkt 6). Samuti saab vajaduse korral algatada eelhinnangu alusel KMH, kui tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Ühtlasi puudub KMH kohustus, kui tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju.

Oluline on rõhutada, et kui muudatuse tõttu algatatakse KMHsid vähem ja ainult siis, kui selleks on vajadus, siis hoiab see kokku kõigi osaliste ressursse (mh väheneb otsustajate ja teiste KMH menetluses osalejate koormus selle kaudu, et KMHsid tuleb vähem menetleda).
• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne. Kuigi kohustuslik KMH kaob, selgitatakse tegevuste eeldatavalt oluline keskkonnamõju edaspidi KMH eelhinnanguga ning KMH tuleb (eelhinnangu tulemusena) ikka algatada, kui tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Keskkonnakaitse tase ei vähene, sest otsustajal on vajalikud volitused nõuda analüüse ja algatada KMH alati, kui see on vajalik.
• Mõju arendajatele. Arendajate koormus väheneb, sest KMH nõue kaob ning väiksemate või keskmise mahuga süvendamis- ja kaadamisprojektide korral saab piirduda eelhinnangu andmisega (kui eelhinnangu tulemusena ei algatata KMHd). See võib lühendada menetlusaega ja vähendada kulusid. Arendajad ei pea enam kavandatava tegevuse mahtu kunstlikult piirama üksnes KMHst hoidumise eesmärgil, mis toetab realistlike projektimahtude kavandamist.
• Mõju otsustajatele. Otsustajate töökoormus võib suureneda, sest KMH algatamise asemel tuleb rohkematel juhtudel koostada eelhinnanguid, mis võivad olla mahukad, eriti suuremate projektide puhul või juhul, kui olemasolevad andmed on puudulikud. Samas väheneb kohustuslike KMHde arv, mistõttu tervikmõju jääb tasakaalukaks. Otsustaja pädevus nõuda rohkem analüüse või algatada vajaduse korral KMH tagab sisulise otsustuskvaliteedi.
• Mõju ekspertidele. Ekspertide roll muutub mõnevõrra seetõttu, et nad koostavad eelhinnanguid, kuid KMHde arv tervikuna võib väheneda. Ekspertidele mõju on neutraalne kuni väheneva koormuse suunas, mis sõltub konkreetsete projektide mahust ja keerukusest.
• Mõju asjaomastele asutustele. Mõju on väike, sest süvendamis- ja kaadamisprojektide arv on väike. KMH kohustuslikust algatamisest loobumine võib vähendada vaidlusi projektimahtude üle ning vähendada planeeringu- ja loamenetluse mahtu.
• Halduskoormus. Arendajate halduskoormus väheneb üldiselt, kuna kohustuslike KMHde arv väheneb ja hinnang antakse eelhinnangu alusel.

6.5. Prügila sulgemine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus
Vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnangu kohustusega.

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa omajad (prügila käitajad);
2) otsustajad, kes on seotud prügilate sulgemise otsuse tegemisega ning KMH menetlemisega (Keskkonnaamet).

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Künniste 2. analüüsi kohaselt puudutab muudatus potentsiaalselt 11 prügilat. Muudatuse mõju ei ole eeldatavalt suur, kuna prügila sulgemise võimalikke peamisi mõjusid (eelkõige mõju veele ja välisõhule) on võimalik ennetada ning leevendada, täites keskkonnanõudeid, mis on kehtestatud prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrusega. Eelhinnangu kohustus tagab, et iga prügila sulgemise võimalik oluline keskkonnamõju selgitatakse välja juhtumi põhjal – seega ei suurene muudatusega tõenäoliselt keskkonnale avalduv mõju.
• Mõju arendajatele. Arendajate halduskoormus väheneb, kuna kaob KMH nõue. Eelhinnangu andmine (kui selle tulemuseks ei ole KMH algatamine) on kiirem ja vähem kulukas kui KMH protsess.
• Mõju otsustajatele. Otsustajate koormus muutub vähesel määral. Ehkki kaob KMH kohustus, tuleb otsustajal vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemise korral anda eelhinnang. Arvestades, et Eestis on praegu kokku 11 sulgemata prügilat, mida muudatus potentsiaalselt puudutab, ning prügilaid suletakse pigem harva, ei ole eelhinnangute arvu märkimisväärne tõus tõenäoline.

6.6. Metsamaa raadamine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus

Üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnangu kohustusega (künnis 50 hektarit).

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa taotlejad;
2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja planeeringute ning KMH/KSHde menetlemisega.

Kaasnev mõju
Muudatuse mõju ei ole eeldatavasti suur, kuna metsamaa raadamine ei ole tegevus, mis oleks peamine põhjus KMH/KSH algatamiseks, vaid raadamist on hinnatud üldjuhul mõne suurema arendusega kaasneva tegevusena, mille puhul on olnud vaja algatada KMH/KSH. Näiteks planeeringutes on suuremad (üle 100 hektari) raadamise alad olnud seotud harjutusväljade ja tuuleparkide arendustega, aga ka karjääride või muude tööstusprojektidega ja Rail Balticu raudtee rajamisega.

Kui siiski on vaja otsustada KMH algatamise üle ainult kavandatava raadamise puhul, siis muudatuse tulemusel keskkonnatundlikkusest sõltumatud raadamised ei tooks kaasa ebavajalikku halduskoormust KMH algatamisest, kuid samas tundlikes elupaikades ja ulatusliku raadamise korral hinnatakse mõju põhjalikult KMH käigus.

• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne. Suurema või keskkonnatundliku raadamise korral on endiselt võimalik algatada KMH, sest otsustaja hindab eelhinnangu alusel, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Raadamist hinnatakse tavaliselt mõne suurema arendusega seotud tegevusena (nt harjutusväljad, suured tuulepargid ja karjäärid, infrastruktuur), mille puhul tehakse üldjuhul KMH.
• Mõju arendajatele. Arendajate halduskoormus väheneb, kuna KMH nõue kaob. Kui raadamine ei ole seotud mõne ulatusliku või tundliku arendusega, saab tegevuse kohta anda eelhinnangu, mis on kiirem ja vähem kulukas (kui eelhinnangu tulemusena ei otsustata algatada KMHd). Mõju ulatus on siiski väike, sest enamik suuremaid raadamisi tehakse projektidega, mille puhul tehakse KMH.
• Mõju otsustajatele. Otsustajate koormus muutub vähesel määral, kuna üksikute raadamisprojektide puhul tuleb teha eelhinnanguid. Samas väheneb kohustuslike KMHde arv ning enamikul juhtudel on raadamine osa suuremast projektist, mille puhul KMH tehakse muul alusel. Seetõttu üldine mõju otsustajatele on väike.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb, kuna KMH nõue kaob ning otsus tehakse eelhinnangu kaudu. Eelhinnangu andmine (kui tulemuseks ei ole KMH algatamine) on kiirem ja vähem kulukas kui KMH protsess. Samas on üldmõju minimaalne, sest enamik üle 100 ha raadamisalasid kaasneb projektidega, mille puhul KMH tehakse muudel alustel.

6.4. KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnanguga uue tehnoloogia arendamisel

KMH algatamise kohustuse asemel peab otsustaja andma KMH eelhinnangu, kui kavandatava tegevuse ainus või peamine eesmärk on uute tehnoloogiate või toodete arendamine või katsetamine.

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa taotlejad;
2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja KMHde menetlemisega (sh Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohalikud omavalitsused).

Muudatus avaldab positiivset mõju arendajatele, kuna selliste tegevuste puhul, mille eesmärk on uute tehnoloogiate või toodete katsetamine ja arendamine, ei kaasne edaspidi automaatselt KMH kohustust (kui selline tegevus on KeHJSi alusel olulise keskkonnamõjuga), vaid KMH vajalikkuse väljaselgitamiseks tuleb anda KMH eelhinnang. See tähendab, et ajutise iseloomuga katsetuste või arendustegevuste puhul ei ole kohustust läbida potentsiaalselt ajamahukat KMH menetlust (siiski võidakse KMH algatada eelhinnangu tulemusena). Otsustajatel võib sageneda vajadus anda eelhinnanguid, kuid eeldatavasti ei ole selliste projektide hulk suur (hinnanguliselt mõni üksik projekt aastas).

6.5. Tegevuse muutmisel antakse KMH eelhinnang

KMH eelhinnang antakse juhul, kui tegevuse või käitise muutmine või ehitise laiendamine toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju (olulise keskkonnamõju esinemist ei saa välistada).

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa taotlejad;
2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja KMH-de menetlemisega tegevuse muutmise või laiendamise puhul, kui muudatus või laiendus on väheoluline või toob kaasa olukorra paranemise.

KMH eelhinnangu nõue kaotatakse, kui olemasolevat või juba loa saanud tegevust muudetakse või laiendatakse ja kui muudatus või laiendus on väheoluline või toob kaasa olukorra paranemise (positiivse keskkonnamõju). Võib eeldada, et otsustajatest väheneb eelhinnangu andmise kohustus olulisel määral eelkõige Keskkonnaametil, kes keskkonnalubade menetlemise käigus annab suurel hulgal eelhinnanguid. Muudatuse mõjul võib kaasneda keskkonnarisk ebaõige otsustuse tõttu (st KMH eelhinnang jäetakse andmata), kuid võimaliku keskkonnakahju tekkimise tõenäosus ei ole suur, sest isegi kui KMH eelhinnangut ei anta, hinnatakse tegevusloa menetluse käigus keskkonnaaspekte ja vajaduse korral määratakse tegevusloa andmisel keskkonnameetmed.

6.7. Eelhinnangu kavandi esitamise kohustus

Arendaja esitab § 61 lõikes 1 nimetatud teabe eelhinnangu kavandina. Muudatuse eesmärk on tagada, et otsustajal oleks eelhinnanguks piisav teave, vältides olukordi, kus tuleb arendajalt korduvalt teavet juurde küsida või otsustajal lisainfot otsida eelhinnangu koostamiseks ja KMH vajalikkuse üle otsustamiseks.

Sihtrühm
KMH osalised: otsustajad, eksperdid, arendajad.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH eelhinnangu sisulist kvaliteeti ega KMH vajalikkuse üle otsustamise järeldusi.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Arendajatel tuleb juba praegu esitada otsustajale eelhinnangu andmiseks asjakohane teave. Edaspidi peab esitatav teave eelhinnangu kavandina olema keskkonnaministri 21.08.2017 määruse nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ nõuete kohane. Samas esitavad paljud arendajad juba praegu nõutava teabe nimetatud määruse nõuete kohaselt. Kuna see pole aga kohustuslik, võib muudatuse järel arendajate töömaht ja väljaminekud mõnevõrra suureneda, kui neil võib olla vajadus kasutada keskkonnavaldkonna eksperdi abi eelhinnangu kavandi koostamiseks (juhul, kui arendaja ise ei koosta eelhinnangu kavandit). Seega võib ka keskkonnaekspertide töökoormus mõnevõrra suureneda. Kuna KMH eelhinnangu kavandit ei pea koostama litsentsiga KMH juhteksperdid, vaid seda võivad teha ka teised keskkonnaeksperdid (st pole sätestatud nõudeid koostajale), siis ei põhjusta muudatus KMH juhtekspertidele olulist töökoormuse kasvu ning seeläbi muude menetluste aeglustumist. Ühe eelhinnangu maksumus, olenevalt selle keerukusest, jääb teenusedisaini käigus saadud info põhjal vahemikku 1000–5000 eurot, mis võrreldes projekti üldkuludega on pigem tagasihoidlik kulu. Kvaliteetsem ja täpsem sisend vähendab samas olukordi, kus otsustajal tuleb taotlejalt lisainfot küsida või seda ise otsida. Selle tulemusel kiireneb eelhindamise ja KMH vajalikkuse üle otsustamise aeg, sest otsustaja ei pea tegema korduvaid täiendusi ega tegelema puudulike algandmete tõttu lisatööga. Arvestades, et otsustajate töökoormus on niigi suur, aitab parem sisend vältida viivitusi ning tagab efektiivsema menetluse, sealhulgas võimaluse kiiremini alustada kavandatava tegevusega. Kokkuvõttes muutub protsess arendaja jaoks kiiremaks.
• Mõju otsustajatele. Otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks, kuna arendaja poolt koos tegevusloa taotlusega esitatav eelhinnangu kavand peab vastama eelhinnangu määruse nõuetele. Näiteks Keskkonnaameti senises töös on ühe eelhinnangu koostamise ajakulu, olenevalt selle keerukusest ja arendaja esitatud info kvaliteedist, olnud vahemikus 8–70 tundi (Keskkonnaameti andmetel tegi amet 2024. a 10 KMH algatamise otsust ja 889 KMH algatamata jätmise otsust, millest 725 metsaosakond, teised valdkonnad kokku 164). Tuginedes Keskkonnaameti ja teiste eelhinnangu koostajate (eelkõige Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ja Maa- ja Ruumiameti) hinnangutele aitaks muudatus kiirendada eelhinnangu andmise protsessi otsustaja jaoks 50–90%. Edaspidi väheneb otsustajal vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida, kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Otsustajal on võimalik keskenduda ennekõike KMH vajalikkuse üle otsustamisele.
• Halduskoormus. Halduskoormus suureneb mõnevõrra arendajatel, kes peavad koostama sisendit täpsemalt ja eelhinnangu määruse nõuete kohaselt. Üldine koormus menetluses tervikuna väheneb, kuna korduv info küsimine ja KMH vajalikkuse üle otsustamise venimine väheneb kvaliteetsema sisendinfo tõttu.

6.8. Programmi koostamine jäetakse ära

Põhjendatud juhul on võimalik jätta ära KMH programmi koostamine, kui otsustaja hinnangul on kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus varasema samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada.

Sihtrühm
KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei vähenda keskkonna kaitstuse taset, sest KMH programmi ärajätmine on lubatud üksnes põhjendatud juhul, s.o olukorras, kus programmi koostamiseks puudub vajadus, kuna menetluses tavapäraselt kogutav teave on juba olemas. Samas oluline keskkonnamõju tuleb tuvastada ning teha ka kõik vajalikud uuringud.
• Mõju arendajale. Programmi koostamata jätmine vähendab arendaja kulusid, kuna programmi koostamisega seotud mahukas töö ja selle tellimise kulu jääb ära. Samuti lühendab muudatus oluliselt KMH menetlusaega, hinnanguliselt kuni 5 kuu võrra, võimaldades kavandatava tegevusega kiiremini alustada. Arvestades, et seni on KMH programme sisuliste muudatustega täiendatud pigem harva, sealhulgas uuringute tulemustega, on hilisema lisauuringute vajaduse ilmnemise ja nende tegemise risk väike. Seetõttu ei suurenda muudatus tõenäosust, et uuringute vajadus kanduks KMH aruande etappi. Kokkuvõttes on mõju arendajale oluliselt positiivne.
• Mõju ekspertidele. KMH programmi koostamise ärajätmise võimalus vähendab eksperdi töökoormust programmi etapis. Eksperdi roll uuringute vajaduse hindamisel ja lisauuringute ettepanekute tegemisel ei muutu: juhtekspert vaatab KMH algatamise otsuses esitatud esialgse teabe üle ja täpsustab seda vajaduse korral edasise hindamise käigus. Asjaolu, et KMH programmi koostama ei pea, ei tähenda, et sisulised küsimused (hindamise vajadus) jäävad läbi töötamata. Kokkuvõttes on mõju ekspertidele neutraalne või koormus vähene, kuna programmi etapp võib ära jääda, kuid vastutus jääb.
• Mõju otsustajale. Otsustaja töökoormus KMH algatamise hetkel suureneb, sest tuleb hinnata programmi koostamise vajadust. Samas väheneb otsustaja töökoormus KMH eelhinnangu ja programmi etapis, sest arendaja esitab edaspidi KMH eelhinnangu kavandi ning KMH programmiga seotud tööülesandeid ei ole. Seega otsustaja ressursikulu väheneb kogu protsessi jooksul ning üldine mõju otsustajale on positiivne – algatamise etapis töö suureneb, kuid tervikuna KMH kogukoormus väheneb. Näiteks Keskkonnaameti hinnangul vähendab KMH programmi ärajätmine Keskkonnaameti üldist töökoormust 3–4%.
• Mõju asjaomasele asutusele. Kui kohustuslikule KMH-le programmi ei koostata, küsitakse asjaomaste asutuste arvamust KMH algatamise etapis. See tähendab, et nende töökoormus suureneb selles etapis. Samas jääb ära töö, mis muidu kaasneb KMH programmile seisukoha andmisega. Seega väheneb asjaomaste asutuste kogukoormus.
• Haldus- ja töökoormus. Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus (vt eelnevat loetelu).

6.9. Täpsustatakse programmi nõudeid

Täpsustatakse KMH programmi nõudeid: programmis ei pea esitama kavandatava tegevuse reaalsete alternatiivide kirjeldust; kavandatava tegevuse seoste asemel strateegiliste planeerimisdokumentidega tuleb esitada konkreetsed seosed kehtivate planeeringutega. Lisaks täpsustatakse, et KMH programmis võib esitada veebilehe aadressi, kust saab kätte tegevusloa taotluse või KMH algatamise taotluse (st ei pea esitama taotluse koopiat).

Sihtrühm
KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH kvaliteeti. Alternatiive hinnatakse ikka KMH aruande etapis ning keskkonnamõjude analüüs jääb sama põhjalikuks. Kehtivate planeeringutega seoste esitamine muudab programmi sisu asjakohasemaks.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Arendaja ja ekspertide töömaht väheneb, sest programmis ei pea esitama eraldi alternatiivide loetelu ega strateegiliste planeerimisdokumentide mahukaid kokkuvõtteid. Samuti ei ole enam vaja lisada tegevusloa taotluse koopiat, vaid piisab veebilehe viitest. Muudatus muudab programmi koostamise kiiremaks. See võimaldab suunata tähelepanu KMH sisulistele teemadele ja uuringute kavandamisele.
• Mõju otsustajatele ja asjaomastele asutustele. Otsustaja ja asjaomaste asutuste töökoormus väheneb programmi ülevaatamisel, sest programm on sisult selgem ja fokuseeritum. Väheneb vajadus kontrollida mahukaid ja sageli väheolulisi strateegilise tasandi viiteid. Veebilingi kasutamine vähendab dokumentide käsitlemist ja arhiveerimist.
• Mõju avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele. KMH programm muutub sisult selgemaks ja fokuseeritumaks, kuna selles ei nõuta alternatiivide väljatoomist ega strateegiliste planeerimisdokumentide mahukaid ülevaateid. Alternatiive hinnatakse endiselt KMH aruande etapis, mistõttu ei vähene avalikkuse võimalus anda hinnangut alternatiivide kohta. Taotluse koopia asemel veebilingi esitamine parandab info kättesaadavust ning vähendab tehnilisi tõrkeid mahukate dokumentide käsitlemisel. Kokkuvõttes mõju avalikkusele on neutraalne või mõnevõrra positiivne, kuna programmi etapis esitatav teave muutub konkreetsemaks ja paremini jälgitavaks.
• Haldus- ja töökoormus. Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus: KMH programmis esitatav teave muutub täpsemaks, dokumentide arv ja maht väheneb ning mittevajalikud lisad (taotluse koopia) kaovad. Seetõttu nõuab programmi koostamine ja ülevaatamine vähem aega.

6.10. Muudetakse KMH litsentsi taotlemise nõuet

KMH litsentsi taotlemisel kaotatakse juhtimiskoolituse nõue. Samuti kaob see nõue KSH eksperdi puhul.

Sihtrühm
KMH eksperdid, kes taotlevad KMH juhteksperdi litsentsi ning KSH juhteksperdid (litsentsi taotlejate arv on olnud aastati erinev, kuid eeldatavasti jääb see vahemikku 1–3 taotlust aastas).

Kaasnev mõju
Muudatus võimaldab litsentsi taotleda ka neil ekspertidel, kellel on projektijuhtimise kogemus, kuid kes pole läbinud formaalset juhtimiskoolitust. Litsentsi taotlemise muudele nõuetele vastavad pädevad eksperdid ei pea loobuma litsentsi taotlemisest ainult koolituse puudumise tõttu. Muudatus vähendab bürokraatiat ning halduskoormust taotlejal ja taotluse hindajate tööd. Taotlustes on näidatud juhtimiskoolitustena väga erinevaid koolitusi ning nende puhul oli keeruline aru saada, kas koolitus oli sisult juhtimisalane ja milliseid teemasid seal käsitleti. Seega ei olnud selge, kas juhtimiskoolituse nõue oli taotlejal täidetud ning see tekitas arusaamatust litsentsi taotluse hindajatel. Säilib projektijuhtimise kogemuse nõue, mille puhul on lihtsam kontrollida, kas taotleja on taotluses nimetatud töödes osalenud. Lisaks peab olema taotleja osalenud KMH menetlustes.

Negatiivse mõjuna võib tuua välja, et kui taotleja ei ole koolitust läbinud, võib ta olla vähem teadlik projekti- ja protsessijuhtimise põhimõtetest, sealhulgas inimeste, ajakava ja riskide juhtimisest. Samas on olulisem mõista KMH protsessi põhimõtteid ning selle eeldusena peab taotleja olema läbinud KMH koolituse.

• Mõju ekspertidele. Muudatus võimaldab rohkematel pädevatel spetsialistidel litsentsi taotleda, kui neil on projektijuhtimise kogemus, kuid puudub formaalne juhtimiskoolitus. Taotlejad ei pea enam tõendama koolitusi, mille sisu ja asjakohasust on olnud keeruline üheselt hinnata. Projektijuhtimise kogemuse nõue säilib, mistõttu on otsustajal lihtsam hinnata taotleja tegelikku kompetentsi. Mõju ekspertidele on positiivne, kuna väheneb bürokraatia ning litsentsi taotlemise protsess muutub selgemaks ja prognoositavamaks. Lisaks saavad litsentsi taotleda isikud, kes on omandanud kõrghariduse ja töökogemuse metsanduse erialal. Muudatus võimaldab laiendada ekspertide ringi ja KMH teenuse kättesaadavust.
• Mõju KMH litsentsi väljastajale ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajale, kes kontrollib KSH juhteksperdi nõudeid. Töökoormus väheneb, sest enam ei ole vaja analüüsida koolituste asjakohasust. Projektijuhtimise kogemuse kontrollimine on lihtsam ja objektiivsem ning vaidluste tõenäosus väheneb. Kokkuvõttes nõuab KMH litsentside menetlemine ning KSH juhteksperdi nõuete kontrollimine vähem aega.
• Mõju KMH/KSH menetluse kvaliteedile. Muudatus ei mõjuta KMH ega KSH kvaliteeti, sest juhteksperdile jäävad kehtima kõik erialased pädevusnõuded ja KMH/KSH koolituse läbimise kohustus. Ainsaks riskiks on, et juhtekspert, kes pole läbinud juhtimiskoolitust, võib olla vähem teadlik projektijuhtimise teoreetilistest põhimõtetest. Seda riski maandab projektijuhtimise kogemuse nõue ning menetluste kaudu omandatav juhtimispädevus.
• Mõju haldus- ja töökoormusele. Väheneb taotleja halduskoormus ja KMH litsentsi väljastaja töökoormus. Taotleja ei pea esitama tõendit juhtimiskoolituse kohta ning litsentsi väljastaja ei pea hindama koolituse sisulist vastavust. Menetlus muutub kiiremaks ja ühtlasemaks.

6.11. Loobutakse KMH programmi avaliku arutelu kohustusest

Muudetakse KMH programmi avalikustamise korda, sealhulgas loobutakse kohustusest korraldada KMH programmi avalik arutelu. Muudetakse ka aruande avaliku arutelu toimumise aega: edaspidi toimub avalik arutelu avaliku väljapaneku ajal. Avalikustamise käigus esitatud ettepanekud ning vastused neile esitatakse KMH materjalides tabeli kujul.

Sihtrühm
KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused, avalikkus, sealhulgas keskkonnaorganisatsioonid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatused ei mõjuta KMH kvaliteeti.
• Mõju otsustajatele, arendajatele ja ekspertidele. Otsustajate töökoormus väheneb, sest avaliku arutelu korraldamisega seotud toiminguid (teavitamine, arutelu ettevalmistamine, arutelu läbiviimine, protokollimine jms) ei tule enam teha. KMH aruande arutelul ei tutvustata enam kirjalikult esitatud seisukohti, mis seni on olnud suuresti formaalne tegevus. Keskendutakse sisulisele arutelule ning kirjalikud seisukohad koondatakse ja neid käsitletakse pärast avalikustamisperioodi tervikuna. Mõju on koormust vähendav.
• Mõju avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele. Osalusvõimalus KMH programmi etapis säilib, kuna programm avalikustatakse (avalik väljapanek) ning seisukohti saab ikka esitada kirjalikult. Kohustusliku avaliku arutelu ärajätmine muudab menetluse vormi, kuid ei piira avalikkuse teavitamist ega võimalust esitada ettepanekuid ja vastuväiteid. Kohustuslik KMH programmi arutelu on senini olnud pigem formaalne ega ole andnud lisaväärtust, sest selles etapis puuduvad veel analüüsid ja mõjuhinnangud. KMH aruande avaliku arutelu avaliku väljapaneku käigus võimaldab arutelul osalejatel tutvuda tegelike hinnangute ja uuringutega ning esitada sisulisi ettepanekuid. Uus lähenemine annab avalikkusele ka võimaluse esitada pärast arutelu ka kirjalikke küsimusi ja ettepanekuid, mis tugevdab avalikkuse rolli KMH lõppjärelduste kujunemisel. Kokkuvõttes paraneb avalikkuse kaasatus ning suureneb võimalus KMH aruande sisu mõjutada.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb kõikidel osalistel, kuna KMH programmi avalik arutelu kui formaalne protseduur jääb ära. Menetlus muutub lühemaks ja vähem bürokraatlikuks, säilitades samas avalikkuse osaluse võimaluse.

6.12. Loobutakse sisulise lisaväärtuseta menetlustoimingutest

Täpsustatakse või loobutakse KMH programmi ja aruandega seotud sisulise lisaväärtuseta menetlustoimingutest: avalikustamisele eelnevast formaalsest KMH programmi/aruande kontrollist ning arutelujärgsest asjakohasuse ja piisavuse kohta seisukoha andmise nõudest.

Sihtrühm
KMH osapooled: otsustajad, arendajad, eksperdid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH sisu kvaliteeti ega keskkonna kaitstuse taset, kuna nii programmi kui ka aruande nõuetele vastavuse kontroll, mis peab tagama sisulise kvaliteedi, jääb kehtima.
• Mõju otsustajatele. Otsustaja töökoormus väheneb, kuna kaovad eelnevad formaalsed kontrollid ja avalikustamise järel antavad eraldi seisukohad, mis ei parandanud hindamise sisu, kuid pikendasid menetlust. Menetlus muutub lihtsamaks ja otsustaja saab keskenduda sisulistele küsimustele.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Väheneb halduskoormus ja kiireneb menetlus (nii programmi kui ka aruande etapis vähemalt 25-35 päeva, kokku 60-70 päeva), sest sisulise lisaväärtuseta menetlusetappidest loobutakse.
• Haldus- ja töökoormus. Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus, kuna kaovad sisulist väärtust mitte andvad formaalsed kontrollid ja avalikustamise järel antavad eraldi seisukohad. Menetlus muutub lühemaks ja vähem bürokraatlikuks.

6.13. Loobutakse järelhindamise menetlusest

Järelhindamise menetluse KeHJSis reguleeritud kujul kaotamine, kuna see pole rakendunud. Järelhindamisega taotletavad eesmärgid (tegevuse tegelike mõjude hindamine, lisameetmete vajaduse selgitamine) on saavutatavad toimiva tegevusloapõhise seire, aruandluse ja kogutud andmete analüüsiga.

Sihtrühm
KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid.


Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Mõju puudub. Järelhindamise eesmärgid tagatakse tegevusloapõhise seire kaudu ning eraldi järelhindamise menetluse puudumine ei vähenda keskkonna kaitstuse taset ega tegelike mõjude tuvastamise võimalusi.
• Mõju osalistele. Mõju puudub, kuna järelhindamise menetlust ei ole seni rakendatud ning osalistel pole olnud menetluse selle osaga seotud kohustusi ega kulusid.
• Halduskoormus. Halduskoormus ei muutu. Järelhindamist ei ole tehtud ning eraldi menetlusetapp ei ole ühelegi osalisele koormust tekitanud.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõukohase seadusega kavandatud muudatused on menetluslikud ning ei too otsest tulu riigieelarvesse ega nõua lisakulusid. Väikese mahuga digiarendusi KOTKASes ja ehitusregistris, et arendajad saaksid koos tegevusloa taotlusega esitada KMH eelhinnangu kavandi, rahastatakse olemasolevate arenduskulude eelarverealt.

8. Rakendusaktid

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmisega seoses muudetakse järgmisi rakendusakte (määruste kavandid on toodud lisas):
1) Vabariigi Valitsuse 29.08.2005. a määrus nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“;
2) keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“;
3) keskkonnaministri 01.09.2017 määrus nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“;
4) keskkonnaministri 29.04.2004 määrus nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“;
5) keskkonnaministri 31.05.2005 määrus nr 46 „Keskkonnamõju hindamise litsentsi ja selle taotluse vormid“ (kavandit ei ole seletuskirjale lisatud, kuna muudatuse iseloom on tehniline);
6) keskkonnaministri 29.06.2017 määrus nr 20 „Keskkonnaotsuste infosüsteemi asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus“.

Keskkonnaministri määrustes tehakse täpsustused eelnõukohases seaduses tehtavate muudatuste alusel (nt eelhinnangu kavandi esitamise nõue, mõiste „heaolu“ väljajätmine). Uue rakendusaktina on lisatud energeetika- ja keskkonnaministri määruse kavand „Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu“ (lisas kavand 3).

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Seaduse jõustumine ei ole seotud konkreetse tähtajaga, kuid eesmärgiks on muudatused jõustada võimalikult kiiresti, et menetlusosalised võidaksid kiiremast menetlusest esimesel võimalusel.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Kaitseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Siseministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule.

Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele, ettevõtetele ja ühendustele: Maa- ja Ruumiamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Terviseamet, Põllumajandus- ja Toiduamet, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Sadamate Liit, Eesti Vesiviljelejate Liit, Eesti Avamere Vesiviljelejate Ühistu, Eesti Taastuvenergia Koda, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Elektrilevi OÜ, Elering AS, OÜ Severitas, Nomine Consult OÜ, Eco Consult OÜ, ABIRONE OÜ, OÜ GeoKes, Mäebüroo Nord OÜ, OÜ J.Viru Markšeideribüroo.

Laekunud tagasisidet ning sellega arvestamist on kajastatud seletuskirja lisas olevas kooskõlastustabelis.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 1
Rakendusaktide kavandid


KAVAND 1

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 16. augusti 2017. a määruse nr 31
„Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 16. augusti 2017 määruses nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvide 2 ja 3 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „lähtub otsustaja“ sõnadega „lähtutakse järgmisest asjakohasest teabest“;

2) paragrahvi 3 punktist 4 jäetakse välja sõnad „heaolust ning“;

3) paragrahvi 4 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „hindab otsustaja“ sõnaga „hinnatakse“;

4) paragrahvi 4 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt:
„6) eeldatav mõju Natura 2000 võrgustiku alale, lähtudes asjakohasel juhul looduskaitseseaduse § 693 lõigetest 1–3;“.




KAVAND 2

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 1. septembri 2017. a määruse nr 34
„Keskkonnamõju hindamise aruande sisule
esitatavad täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 1. septembri 2017. a määruses nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse pärast sõna „programmi“ sõnadega „või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatuse“;

2) paragrahvi 5 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, heaolu“;

3) paragrahvi 6 lõike 2 punktist 5 jäetakse välja tekstiosa „, heaolule,“

4) paragrahvi 6 lõike 2 punkt 9 sõnastatakse järgmiselt:

„9) mõjust Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele ja terviklikkusele, lähtudes asjakohasel juhul looduskaitseseaduse §696 lõigetest 1, 2 ja 21.“;

5) paragrahvi 6 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 6 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Kui on oht, et vee seisund võib ajutiselt või püsivalt halveneda või seatakse ohtu kinnitatud veemajanduskavade eesmärkide saavutamine, esitatakse keskkonnamõju hindamise aruandes veeseaduse §-de 39–42 kohased põhjendused ja kohaldatakse veeseaduse §-s 38 sätestatut.“;

7) paragrahvi 7 lõikes 3 asendatakse tekstiosa “looduskaitseseaduse § 701” tekstiosaga “energiamajanduse korralduse seaduse § 3214”;

8) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:
„1) aruande kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning nende arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused tabeli kujul;“;

9) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:
„3) aruande avaliku arutelu protokoll.“;

11) paragrahvi 11 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Keskkonnamõju hindamise aruandele lisatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 18 lõike 3 kohane nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programm või § 111 lõike 1 kohane keskkonnamõju hindamise algatamise otsus või veebilehe aadress, kus programm või algatamise otsus on kättesaadav.“.
12) paragrahvi 11 lõike 2 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
2) keskkonnamõju hindamise aruande koostanud eksperdirühma koosseis nimeliselt ja millist mõju on iga rühma kuuluv isik hinnanud ning muudatused eksperdirühma koosseisus võrreldes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmiga või keskkonnamõju hindamise algatamise otsusega koos põhjenduste ja selgitustega, millist mõju on iga rühma kuuluv isik hinnanud;


KAVAND 3

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu

Määrus kehtestatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § … lõike … alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja ülesannete täitmiseks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise kord ning asjaomaste asutuste seisukoha andmise alused.

§ 2. Asjaomaste asutuste kaasamise kord

(1) Otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsib asjaomaste asutuste seisukohta keskkonnamõju hindamise menetluses kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks ning keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses strateegilise planeerimisdokumendi keskkonnamõju strateegiliseks hindamiseks.

(2) Seisukohta küsitakse nendelt asutustelt, kelle pädevusvaldkonda võib kavandatava tegevuse või strateegilise planeerimisdokumendiga kaasnev keskkonnamõju puudutada või kellel võib olla põhjendatud huvi eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju vastu, lähtudes käesoleva määruse §-s 3 sätestatust.

(3) Põhjendatud juhul võib otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsida seisukohta ka käesoleva määruse §-s 3 nimetamata asutuselt. Sellisel juhul tuleb otsustajal ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajal seisukoha küsimist põhjendada.

§ 3. Asjaomased asutused ja nende tegevusvaldkonda kuuluvad küsimused

(1) Otsustaja küsib keskkonnamõju hindamise menetluses seisukohta:
1) Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kui ...
2) Kaitseministeeriumilt, kui …
3) Keskkonnaametilt, kui …
4) kohalikult omavalitsuselt, kui …
5) Kliimaministeeriumilt, kui …
6) Kultuuriministeeriumilt, kui …
7) Maa- ja Ruumiametilt, kui …
8) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, kui …
9) Muinsuskaitseametilt, kui ...
10) Põllumajandus- ja Toiduametilt, kui ...
11) Päästeametilt, kui ...
12) Regionaal- ja põllumajandusministeeriumilt, kui ...
13) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuselt, kui ...
14) Siseministeeriumilt, kui ...
15) Sotsiaalministeeriumilt, kui ...
16) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt, kui ...
17) Transpordiametilt, kui ...
18) Terviseametilt, kui ...

(2) Strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsib keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses seisukohta:
1) Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kui ...
2) Kaitseministeeriumilt, kui …
3) Keskkonnaametilt, kui …
4) kohalikult omavalitsuselt, kui …
5) Kliimaministeeriumilt, kui …
6) Kultuuriministeeriumilt, kui …
7) Maa- ja Ruumiametilt, kui …
8) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, kui …
9) Muinsuskaitseametilt, kui ...
10) Põllumajandus- ja Toiduametilt, kui ...
11) Päästeametilt, kui ...
12) Regionaal- ja põllumajandusministeeriumilt, kui ...
13) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuselt, kui ...
14) Siseministeeriumilt, kui ...
15) Sotsiaalministeeriumilt, kui ...
16) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt, kui ...
17) Transpordiametilt, kui ...
18) Terviseametilt, kui ...














KAVAND 4

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224
„Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda
keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang,
täpsustatud loetelu“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 punkt 5 sõnastatakse järgmiselt:
„5) 35−110-kilovoldise pingega ja üle 15-kilomeetri pikkusega elektriõhuliini rajamine, välja arvatud elektriõhuliinid, mille hooldusala (raieala) on 50 meetrit või väiksem ning mis läbivad metsamaad vähem kui 1 kilomeetri ulatuses;“;

2) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) päikeseelektrijaama rajamine pindalaga alates 50 hektarit.“;

4) paragrahvi 3 punkt 12 sõnastatakse järgmiselt:
„12) allmaakaevandamisega rikutud maa korrastamine;“;

5) paragrahvi 9 punkt 5 sõnastatakse järgmiselt:
„5) üle 100 hektari suuruse märgala või loodusliku rohumaa esmakordne metsastamine maakasutusviisi muutmiseks;“;

6) paragrahvi 9 punkt 10 sõnastatakse järgmiselt:
„10) aastas vähemalt 200 tonni juurdekasvuga intensiivkalakasvatuse rajamine.“;

7) paragrahvi 9 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) üle 50 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine.“;

8) paragrahvi 10 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:
„1) tavajäätmete jäätmekäitluskoha rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, kui tavajäätmeid käideldakse siseruumides üle viie tonni ööpäevas või välitingimustes, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktis 23 nimetatud juhul ning välja arvatud jäätmeseaduse § 73 lõike 5 alusel kehtestatud määruse nõuetele vastav jäätmete käitlemine, mille korral ei ole jäätmeloa omamine kohustuslik, ning välja arvatud biogaasijaamad;“;

9) paragrahvi 10 täiendatakse punktidega 5–7 järgmises sõnastuses:
„5) ohtlike jäätmete käitluskohtade (välja arvatud romusõidukite käitluskohad) rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, kui ohtlikke jäätmeid käideldakse siseruumides üle 0,5 tonni ööpäevas, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktis 22 nimetatud juhul;
6) romusõidukite käitlemine, kui käideldakse üle 450 tonni romusõidukeid aastas;
7) vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine.“;

10) paragrahvi 11 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:
„1) sadama või sadamaehitise rajamine või laiendamine, välja arvatud olemasolevasse sadamasse ujuvkai, slipi või muu alla 10-ruutmeetrise pindalaga sadamaehitise rajamine ning välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktides 15 ja 16 nimetatud juhtudel;“;

11) paragrahvi 11 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 11 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt:
„6) veekogu põhja elektriülekandeliini või -sidekaabli rajamine alates pikkusest 500 meetrit;“;

13) paragrahvi 11 punkt 72 sõnastatakse järgmiselt:
„72) mere süvendamine alates mahust 1500 kuupmeetrit või merre kaadamine alates mahust 500 kuupmeetrit;“;

14) paragrahvi 12 punkt 4 sõnastatakse järgmiselt:
„4) kemikaaliseaduse tähenduses B-kategooria suurõnnetuse ohuga ehitise rajamine.“;

15) paragrahvi 15 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „või vineeri tootmine üle 600 kuupmeetri ööpäevas“;

16) paragrahvi 15 punkt 8 sõnastatakse järgmiselt:
„8) tegevus, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada kaitseala, hoiuala, püsielupaika, kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndit ning I ja II kaitsekategooria liigi elupaika, välja arvatud Keskkonnaameti loa alusel tegevused, või välja arvatud juhul, kui on tegemist kaitseala, hoiuala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjektiga kattuva Natura 2000 võrgustiku alaga ning nende kaitse-eesmärgid kattuvad;“.







KAVAND 5

TARISTUMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruse nr 38
„Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruses nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded1“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 33 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Enne sulgemiskava koostamist tehakse prügila käitaja korraldamisel suletava prügila keskkonnamõju hindamine, kui see on eelhinnangu alusel vajalik. Keskkonnamõju hindamise aruanne esitatakse ametile koos sulgemiskavaga.”;

2) paragrahvi 33 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 35 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui amet on teinud § 14 lõikes 1 nimetatud otsuse või kui keskkonnamõju hindamise aruande või eelhinnangu alusel on selge, et prügila ohustab keskkonda tavapärasest vähem, või on tegemist väiksema kui 1,5 hektari suuruse prügilaga, võib amet leevendada selle paragrahvi lõike 1 nõudeid.“;

4) paragrahvi 35 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kui keskkonnamõju on hinnatud või antud eelhinnang ja amet on keskkonnamõju hindamise aruannet või muid andmeid arvestades veendunud, et sadevete ärajuhtimist ja pinnase ning põhjavee kaitset on võimalik tagada ka muu konstruktsioonilise lahendusega, mis annab lõikes 1 sätestatuga samaväärse tulemuse, võib amet lubada muuta lõikes 1 sätestatud prügila kattekonstruktsiooni.“;

5) paragrahvi 37 lõige 11 sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Seire korraldamiseks on käitaja kohustatud koostama prügila proovivõtukava vastavalt standardis EVS-EN 14899 või muus samaväärses dokumendis sätestatule.“.


Kooskõlastusringil esitatud märkuste ja ettepanekutega arvestamise või mittearvestamise tabel


Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta esitatud arvamused ja ettepanekud ning nendega arvestamise või arvestamata jätmise põhjendused on esitatud järgnevas tabelis.

Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus 2
(Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) 2
MTÜ Turbaliit 3
Eesti Tööandjate Keskliit 13
MTÜ Eesti Taastuvenergia Koda 17
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon 19
Eesti Erametsaliit 22
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit 28
MTÜ Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing 33
Kobras OÜ 37
Maa- ja Ruumiamet 39
SA Keskkonna-õiguse Keskus, MTÜ Päästame Eesti Metsad 39
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda 46
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet 54
Terviseamet 57
Sotsiaal-ministeerium 59
Eesti Linnade ja Valdade Liit 64
Eesti Metsa Abiks MTÜ 65
Justiits- ja Digiministeerium 69
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 73
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium 76
Kultuuriministeerium 80
Muinsuskaitseamet 83


Nr
Märkuse esitaja
Kooskõlastamise tulemus, märkused ja ettepanekud
Märkuste ja ettepanekute arvestamine või arvestamata jätmise põhjendus
1.
Eesti Standardimis- ja Akrediteerimis-keskus
(Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium)
1. Kommentaar puudutab eelnõu seletuskirja lisas oleva rakendusakti „Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruse nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ muutmine“ kehtivat redaktsiooni.
Kehtiva määruse § 37 kohaselt tuleb prügila proovivõtukava koostada vastavalt standardis EVS-EN 14899:2006 sätestatule. Kuna nõukogu direktiivist 1999/31/EÜ ei õnnestunud leida, et seire korraldamiseks proovivõtukava koostamisel on kohustus järgida standardit  EN 14899:2006, siis tekkis küsimus, kas  see tuleb mõnest komisjoni rakendusaktist või on seotud direktiivi 1999/31/EÜ art 15c?
Juhime tähelepanu, et toote nõuetele vastavuse seaduse § 42 lg 6 kohaselt on tehnilises normis lubatud standardile kohustuslikku viidet sätestada üksnes Eestile rahvusvahelisest õigusest või Euroopa Liidu õigusaktist tulenevate kohustuste täitmisel. Kui standardi järgimise kohustus proovivõtukava koostamisel ei tulene siiski EL õigusaktist, tuleks standardi järgimine sõnastada soovituslikuna andes võimaluse kasutada seirenõuete täitmiseks alternatiivseid sobivaid lahendusi, nt  „…vastavalt standardis EVS-EN 14899 või muus samaväärses dokumendis sätestatule“.
Lisaks teeb EVS ettepaneku kasutada dateerimata viidet (ilma aastaarvuta EVS-EN 14899), et tagada standardi järgimise ajakohasus koos hilisemate muudatustega ning et rakendaja saaks juhinduda viidatud dokumendi uusimast väljaandest (kui dateeritud viide ei tulene EL õigusaktist).
Samuti teeb EVS ettepaneku kaaluda ka standardi pealkirja välja jätmist, kuna need võivad standardi uustöötluse käigus muutuda ning sel juhul ei teki standardi kasutajal võimaliku pealkirjade erinevuse tõttu segadust.

ARVESTATUD

Ettepanekuga arvestatakse määruse eelnõu koostamisel (määruse kavandis on sõnastust korrigeeritud).

2.
MTÜ Turbaliit
1. Eelnõu eesmärgiks on vähendada bürokraatiat ja halduskoormust, samas tuuakse eelhinnangu koostamise kohustuse määr madalamale. See toob kaasa eelhinnangute ehk siis Keskkonnaameti poolt läbiviidatavate menetlusprotsesside mahu suurenemist, mis lõpuks võivad mahult KMH sisuga ühtlustuda. Juhime tähelepanu, et sel viisil tegelikkuses nii bürokraatia kui halduskoormus ei vähene, vaid võib ka suureneda (eelnõu seletuskiri toob välja, et eelhinnangute arv suureneb).
1.1. Palume selgitada, kuidas on hinnatud selle muudatuse tegelikku mõju menetluspraktikale, arvestades, et kuigi formaalne KMH kohustus kaob, laieneb samas eelhinnangu kohustus oluliselt väiksematele tegevusmahtudele. Eriti oluline, mida palume selgitada, kas ja kuidas tagatakse eelhinnangu ühtlane kvaliteet olukorras, kus see muutub peamiseks filtriks KMH algatamise otsustamisel arvestades, et eelhinnangu koostajatele ei määrata kvalifikatsiooni nõudeid.
1.2. Juhime tähelepanu, et eelhinnangu kvaliteet ja põhjalikkus hakkab otseselt mõjutama KMH ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH) otsuse algatamise või algatamata jätmise vaidlustatavust ning seeläbi õiguseid.
1.3. Palume selgitada, kuidas tagatakse arendaja õiguskindlus eelhinnangu faasis, arvestades, et eelhinnang võib menetluse käigus oluliselt täieneda, sh eelnõu seletuskirja alusel Keskkonnaamet võib eelhinnangu täiendamiseks nõuda juurde lisauuringuid või muud täpsustavat infot ning KMH algatamise otsus sõltub otseselt selle sisust.
1.4. Kuidas Keskkonnaamet ja Kliimaministeerium on planeerinud, et menetlusprotsessid ei veni antud muudatuste tulemusel, kui juba praegu on menetlusprotsessid pikemad ja teatud juhtudel lähevad üle tähtaja, sh kaob ära võimalus prognoosida menetlusprotsesside võimalikku kestvust? Juhime tähelepanu, et see on arendajale ebakindlust tekitav ajalise kui ka rahalise kulu arvestamiseks.
SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.

Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida.
Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle, vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu kavandit jm infot.
Eelnõud on täpsustatud (§ 61 täiendus) ja lisatud, millisel juhul võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot (juhul, kui eelhinnangu kavandis puudub olulise tähtsusega teave, mis on vajalik eelhinnangu andmiseks).
Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.
Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH lõppotsuse tegemine on otsustaja ülesanne. Lisaks konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus asjaomaste asutustega.
Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida, küsida lisainfot ning kavandit vajadusel täiendama.
Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu kavand.



2. Keskkonnaamet pakub lähenemist, mille kohaselt võib KMH programmi koostamisest loobuda juhul, kui kavandatava tegevuse võimaliku olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasemate samalaadsete KMH/KSH menetluste kaudu juba teada ning vajalikud uuringud on välja kujunenud. Sellisel juhul võib KMH programmi asemel tugineda varasematele praktikale ning määrata vajalikud uuringud KMH algatamise otsuses.
2.1. Samas juhime tähelepanu riskile, et KMH programmi etapi ärajätmisel võivad olulised probleemkohad, eksperthinnangud ning vastuolud selguda oluliselt hiljem alles KMH aruande koostamise või avalikustamise etapis ehk ajal, kui arendaja on teinud märkimisväärseid investeeringuid.
2.2. Palume täpsustada, kas ja millistel alustel on võimalik KMH algatamise otsuses määratud uuringute ulatust menetluse käigus muuta, kui ilmneb, et osa uuringutest ei ole asjakohased või vastupidi – vajalikud on täiendavad analüüsid.
2.3. Täiendavalt palume selgitada, kas KMH programmi ärajätmine tegelikult vähendab menetluse bürokraatiat ja ajakulu tervikuna, kui eelhinnangute maht kasvab ning kvaliteet muutub ebaühtlasemaks suurendades selgelt Keskkonnaameti töökoormust ning teadmisvajadust.
SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab otsustaja.
Eelnõu seletuskirja on täpsustatud ja selgitatud, et kui otsustaja küsib seisukohta KMH algatamise otsuse eelnõu kohta, on arendajal võimalik esitada selle kohta arvamus, sh et kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks tuleb siiski programm koostada.
KMH aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda nõuetele vastavaks tunnistatud KMH programmist või KMH algatamise otsusega määratud KMH ulatusest. Seega võib ulatust laiendada või muuta erandlikel juhtudel (nt selguvad uued või ettenägematud asjaolud), mis peavad olema aruandes selgelt põhjendatud. KeHJS § 20 lg 11 järgi kehtib see nõue ka praegu.



3. Eelnõus täpsustatakse KMH/KSH algmõistet „keskkonnamõju“, mis on seni defineeritud kui mõju, mis võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Eelnõu muudatuse kohaselt ei käsitle uus definitsioon keskkonnamõju mõistet samalaadselt, sh ei viidata uues mõistes keskkonnataluvusele ning pöördumatutele muutustele, vaid viidatakse keskkonnaseadustiku üldosaseaduses defineeritud keskkonnahäiringule – tegevuse elluviimisega kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale ning keskkonna kaudu toimiv mõju.
3.1. Palume selgitada, kas keskkonnamõju hindamises on laiemalt toimunud kontseptuaalne muutus ning kas sellise põhimõttelise muudatuse osas on tehtud analüüsid, mis näitavad, et senine keskkonnamõju hindamise praktika ei täida eesmärki? Keskkonnahäiringu mõiste on kujundatud eelkõige tegevusloa tingimuste ja järelevalve kontekstis, mitte kavandatava tegevuse terviklikuks mõjuhindamiseks ning oluliste keskkonnaaspektide selgitamiseks ja ohjeks. Juhime tähelepanu, et keskkonnamõju hindamise eesmärk on kavandatava tegevuse tegelike ja eeldatavate mõjude süstemaatiline tuvastamine ja olulisuse hindamine (sh mõju ulatus, kestus, kumulatiivsus ja pöörduvus), samas kui keskkonnahäiringu hindamine taandub riskihindamisele, mis keskendub võimalike kahjulike sündmuste tõenäosusele (kaasnev vahetu või kaudne mõju) ja nende realiseerumise tagajärgedele (keskkonna kaudu toimiv mõju).
3.2. Palume täpsustada, kuidas praeguse eelnõu rakendamisel tagatakse, et KMH/KSH protsessis säilib sisuline keskkonnamõju analüüs, mille raames leitakse olulised keskkonna(kui laiem mõiste, mitte vaid loodus) aspektid ning meetmed nende ohjamiseks.
SELGITATUD

Eelnõu punktis 1 toodud selgitust on seletuskirjas täiendatud, samuti on muudatuste illustreerimiseks lisatud skeemid.
Eelnõuga ei muudeta KMH/KSH kontseptuaalset alust ega eesmärki, vaid täpsustatakse mõistekasutust. Nagu eelnõu seletuskirjas selgitatud, siis täpsustatakse §-s 21 sätestatud terminit „keskkonnamõju“ ning mõju inimese tervisele avalduva mõju puhul lisatakse täpsustus „sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju“. Täpsustuse eesmärk on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab mõiste „keskkonnamõju“ olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning selle muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Sellisel juhul käsitletakse seda olulist mõju ka KMH/KSH raames.
Ka praegu on KMH eesmärk selgitada oluline keskkonnamõju, aga täpsustusega muutub hindamise ulatus selgemaks (sh õiguslikult).
Mõistet „keskkonnamõju” ei asendata mõistega „keskkonnahäiring“. Vastupidi, keskkonnahäiringuid ei pea KMH/KSH käigus käsitlema, vaid hinnatakse olulist keskkonnamõju. Olulist keskkonnahäiringut peab KMH/KSH hindama, st sellist keskkonnahäiringut KeÜS mõttes, millega võib kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring).
Endiselt säilib sisulise keskkonnamõju hindamise kohustus vastavalt KeHJS nõuetele (sh hinnatakse mõju ulatust, kestust, kumulatiivsust ja pöörduvust). Eesmärk on parendada KMH/KSH fookust. Keskkonnamõju hindamine võeti kasutusele 1960.–1970. aastatel vastusena olukorrale, kus majandus- ja taristuarendused põhjustasid ulatuslikku ning sageli pöördumatut kahju looduskeskkonnale, ilma et otsuste tegemisel oleks neid mõjusid süsteemselt hinnatud. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on tuua keskkonnakaalutlused otsustusprotsessi varajasesse faasi, enne kui tegevused muutuvad pöördumatuks. Selle keskne roll on ennetav: tuvastada, kirjeldada ja hinnata kavandatava tegevuse olulisi mõjusid looduskeskkonnale ning pakkuda võimalusi nende vältimiseks või leevendamiseks. KMH/KSH keskendub eeskätt olulisele keskkonnamõjule, mitte sotsiaal-majanduslikele aspektidele, kuna eesmärk on tasakaalustada otsustusprotsesse, kus majanduslikud ja sotsiaalsed kaalutlused on niigi domineerivad. Sotsiaal-majanduslikke mõjusid käsitletakse KMH raamistikus vaid juhul, kui need avalduvad keskkonna kaudu (oluline mõju tervisele, kultuuripärandile või varale). Selline fookus aitab vältida KMH/KSH muutumist üldiseks poliitika- või tasuvusanalüüsiks ning säilitab selle kui keskkonnakaitselise otsustustoe selge rolli ja metoodilise piiritluse.
KMH/KSH ei ole iseseisev otsus ega otsustamise asendaja, vaid üks sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale struktureeritud ja põhjendatud teave kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta, mida kaalutakse koos teiste asjakohaste õiguslike, sotsiaalsete, majanduslike ja ruumiliste kaalutlustega vastavas menetluses. Seetõttu ei tähenda see, et aspektid, mida KMH/KSH raames ei hinnata, jääksid otsustamisel arvestamata, vaid neid käsitletakse nende jaoks sobivates menetlustes ja otsustusraamistikus. Vahetuid olulisi mõjusid inimeste tervisele, varale ja kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda näiteks planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel, tegevusloa menetluses iseseisvate uuringute või analüüsidena. Nende tellimise üle otsustatakse vajaduspõhiselt. Selline jaotus tagab, et erinevat liiki mõjusid hinnatakse neile sobiva menetluse, pädevuse ja metoodikaga, vältides dubleerimist ning hoides KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.
Vt ka järgmine vastus.



4. Eelnõu kohaselt ei hinnata edaspidi KMH/KSH raames mõju inimese tervisele, heaolule ja varale. Palume täpsustada, kas tegemist on teadliku lähenemise muutusega ning kuidas see suhestub senise praktikaga. Juhime tähelepanu, et antud muudatus eelnõus ei ole kooskõlas Kliimaministeeriumi enda tellitud õigusanalüüsiga, mis on mõeldud KMH teenuse disaini ettevalmistamiseks. Eelnõuga on muudetud mitmeid sätteid, mis on õigusekspertide hinnangul olnud asjakohased ja/või EL ja rahvusvahelise õiguse kohaselt vajalikud (nt lk 68 õigusanalüüs). Antud õigusanalüüsi kohaselt tuleb eelnõu mõjusid hinnata ja asjaolusid uurida.
4.1. Soovitakse välja võtta viide „sotsiaalsetele vajadustele“, põhjendades seda mõiste ebaselguse ja hindamispraktika ebaühtlusega. Juhime tähelepanu, et mõiste väljajätmine on juriidiliselt ebakorrektne ja vastuolus direktiiviga. Näiteks õigusanalüüs toob välja, et kas ja mis ulatuses tuleb KSH (ja ka KMH) käigus hinnata ka sotsiaalseid mõjusid, ei ole lõplikult selge. Kui see ei ole selge, siis pole põhjendatud selle kohustuse kustutamine, kaasa arvatud olukorras, kus vastavat kohustust otseselt ei tule. Vajadusel tuleb mõiste sisuliselt täpsustada, mitte eemaldada, et tagada ühtne arusaam ning vältida hindamispraktika erinevusi.
4.2. Eelnõu seletuskiri on eksitav, lihtsustatud ning suunab mõjude hindajaid ning vastavaid ametnikke väärale praktikale, mis võimaldab sisuliselt ignoreerida olulisi keskkonnamõjusid. Seletuskirjast peab kustutama eksitavad väiteid. Näiteks: “Kui kavandatava tegevuse elluviimisega ei kaasne olulist mõju looduskeskkonnale, siis järelikult ei saa keskkonnamuutuse kaudu kaasneda ka olulist mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale.”
4.3. Palume selgitada täpsemalt koos näidetega, mida tähendab keskkonnakaudu toimiv mõju ning millist mõju ei loeta keskkonna kaudu toimivaks.
4.4. Kas saame õigesti aru, et KMH/KSH raames ei hinnata enam sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid, näiteks planeeritava tegevuse mõju tööhõivele, toimetulekule, vara väärtusele jmt? Selguse puudumine selle osas võib viia olukorrani, kus aspekte käsitletakse erinevates menetlustes (näiteks tegevusloa menetlus) erineva lähenemisviisiga ning taotleja mõistes kogu protsess pikeneb.
4.5. Eelnõu muudatus tekitab küsimusi seoses planeerimisotsuste põhjendamisega, sh tegevuse panusega kohalikku majandusse, tööhõivesse ning inimeste heaolusse tervikuna, mille all on seni käsitletud ka tegevusega seotud varasid kui teisi hüvesid. Näiteks õigusanalüüs toob välja, et kas ja mis ulatuses tuleb KSH (ja ka KMH) käigus hinnata ka sotsiaalseid mõjusid, ei ole lõplikult selge. Kuigi see ei ole selge, siis ei ole põhjendatud selle kohustuse kustutamine ka olukorras, kus vastavat kohustust otseselt ei tule.
4.6. Palume selgitada, millises menetluses ja millisel viisil eeldatakse edaspidi nende aspektide arvestamist, et vältida olukorda, kus sotsiaal-majanduslike aspektidega KMH/KSH hindamisel enam ei arvestata, kuid puudub ka selge alternatiivne raamistik nende käsitlemiseks.
SELGITATUD

Seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.
Eelnõuga ei muudeta KMH/KSH kontseptuaalset alust ega eesmärki, vaid täpsustatakse mõistekasutust, et selgemalt piiritleda keskkonnamõju hindamise ese ning vältida KMH/KSH laienemist sotsiaal-majanduslikku või poliitikakujunduslikku hindamisse. KMH/KSH keskne eesmärk on jätkuvalt olulise keskkonnamõju tuvastamine, kirjeldamine ja hindamine ning meetmete kavandamine selle vältimiseks või leevendamiseks.
Eelnõuga täpsustatakse mõistet “oluline keskkonnamõju“, kuna loobutakse sõnastuses viitest inimese heaolule.
KeÜSi kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. Keskkonnahäiringuid hinnatakse sellises ulatuses, kuivõrd need on olulised (et välistada oluline keskkonnahäiring/keskkonnamõju).
Seega ei ole heaolu kontekstis tegemist olulise keskkonnamõjuga KeHJSi tähenduses, vaid häiringuga, mis võib mõjutada inimese heaolu, kuid see ei ületa keskkonnataluvust, ei põhjusta keskkonnas pöördumatuid muutusi ega sea ohtu inimese tervist, kultuuripärandit või vara (st ei ole KeHJSi käsitlusalas olev oluline keskkonnamõju). Heaolu käsitlemine kuulub sotsiaalsete mõjude laiema hindamise valdkonda, mitte KeHJSi reguleerimisalasse. Samuti ei nõua heaolu käsitlemist KMH ega KSH direktiivid.
Eelnõuga jäetakse välja ka „sotsiaalsete vajaduste“ hindamise kohustus KSH käigus. Mõiste väljajätmine ei ole vastuolus EL õigusega ega välista direktiividest tulenevate kohustuste täitmist. Euroopa Liidu KMH ja KSH direktiivid ei sätesta kohustust hinnata sotsiaalseid mõjusid iseseisva ja piiritletud mõistena, vaid nõuavad teatud mõjude käsitlemist ulatuses, milles need on seotud keskkonnaga või avalduvad keskkonna kaudu (nt mõju inimese tervisele, varale, kultuuripärandile).
KMH/KSH käigus peab mõju inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile hindama siis, kui oluline mõju tekib keskkonnamuutuste kaudu (nt mõju, mis jõuab inimeseni läbi õhu, vee, müra, vibratsiooni jms) ning võib olla oluline (ülenormatiivne).
Laiapõhjaline tervisemõjude hindamine meditsiinilise hindamise tähenduses ei ole KMH fookuses, lisaks eeldaks see KMH ekspertide hulka ka tervishoiu valdkonna eksperdi kaasamist.
KMH teenusedisaini raames tellitud õigusanalüüsis on märgitud: „Euroopa Kohus on selgitanud (Euroopa Kohtu otsus C -420/11, p-d 30, 35-36), et KMH direktiivi eesmärgiga on varaline kahju hõlmatud juhul, kui see kaasneb keskkonnamõjutustega (nt viidatud lahendis lennujaamaga kaasnev mürareostus, mis võib mõjutada nii inimeste tervist ning vähendada seetõttu ühtlasi mõjutatud kinnisvara väärtust). Seega peab EL õiguse vaatest KMH ja KSH aruande koostamise käigus kindlasti käsitlema mõjusid inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile, mille põhjustab sekkumine keskkonda (nt maa -aluse kaevandamisega kaasnev varingu vms oht ehitistele ). /…/ Euroopa Kohtu lahendist võib järeldada, et KMH raames võib tuleneda kohustus hinnata sellist mõju, mis avaldub keskkonna kaudu inimese tervisele ja varale, kuid mitte tegevuse vahetut mõju nt inimese vaimsele tervisele, kinnisvarahindadele vms.“.



5. Ettepaneku kohaselt tuleb kohustusliku KMH korral teha Natura eelhindamine juba KMH algatamise otsuse tegemisel Keskkonnaameti poolt, varasemalt on Natura eelhindamise KMH kohustuse korral teinud ekspertrühm.
5.1. Palume selgitada, kas ja kuidas on sellise lähenemise puhul tagatud Natura eelhindamise sisuline kvaliteet ja pädevus, arvestades, et kehtiva korra järgi teeb Natura eelhindamise KMH programmi etapis KMH juhtekspert või eksperdirühm, kellele on seatud konkreetsed kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded.
5.2. Palume selgitada, kas ja kuidas planeeritakse hinnata eelhinnangut koostavate Keskkonnaameti töötajate vastavust keskkonnamõju hindaja pädevusnõuetele.
SELGITATUD

Otsustajatel, sh Keskkonnaametil on Natura eelhindamise pädevus ja vastavate teadmistega spetsialistid, sest ka praegu teeb otsustaja Natura eelhinnanguid (KMH eelhinnangu raames).


Näeme, et mitmed eelnõus kavandatud muudatused nihutavad sisulist vastutust ja riske arendaja vaates varasemasse menetlusetappi, suurendades samal ajal eelhinnangute ja otsustaja kaalutlusõiguse rolli. Selguse ja õiguskindluse tagamiseks peame oluliseks, et eelnõu rakendamisel oleks üheselt arusaadav, milliseid mõjusid, millises menetlusetapis ja millise pädevuse alusel hinnatakse.
Samuti peame äärmiselt oluliseks selgust, kuidas ning millise menetluse raames käsitletakse tegevuste sotsiaal-majanduslikke mõjusid, mis on igasuguse kestliku arengu vaates vältimatud?
Selgitatud eelmistes punktides.


Ootame esitatud küsimustele ja tähelepanekutele sisulisi selgitusi ning palume arvestada täiendavaid täpsustusi, et eelnõu eesmärgid – menetluse lihtsustamine, õigusselgus ja kvaliteetne keskkonnamõju hindamine – oleksid saavutatud ilma kvaliteedilanguse, ebaselge menetlusprotsessi ning tegeliku bürokraatia ja töömahu kasvuta.
Eelnevalt väljatoodud põhjustel juhime tähelepanu, et eelnõu on vajalik viia EL ja Eesti õigusega vastavaks. Praegusel kujul muudatustega eelnõu ei ole õiguspärane ega kooskõlas EL direktiivi või rahvusvahelise lepingu sõnastustele.
Kokkuvõtteks, KeHJS muutmise eelnõu kavandatud muudatused ei pruugi praktikas vähendada bürokraatiat ega halduskoormust, vaid nihutavad sisulise vastutuse varasemasse menetlusetappi ning suurendavad eelhinnangute mahtu, otsustaja kaalutlusõigust ja arendaja õigusselgust puudutavaid riske. Turbaliit ei saa nõustuda keskkonnamõju mõiste põhimõttelise muutmisega ja kitsendamisega KMH/KSH-st, mis on vastuoluline senise praktika, EL õiguse ja tehtud õigusanalüüsidega. Ilma selgete pädevusnõuete, menetlusraamistiku ja alternatiivse lahenduseta nende mõjude käsitlemiseks ähvardab eelnõu eesmärkide – lihtsustamise ja tõhususe – asemel tuua kaasa kvaliteedilanguse, menetluste pikenemise ja vaidluste kasvu.
Selgitatud eelmistes punktides.
Oleme seisukohal, et muudatused on kooskõlas EL ja Eesti õigusega, sh KMH direktiiviga, samuti KMH teenusdisaini käigus läbi viidud analüüsidega.
3.
Eesti Tööandjate Keskliit
Eelnõu eesmärk – muuta keskkonnamõju hindamise menetlus tõhusamaks, kiiremaks ning vähendada dubleerivat ja vähese lisandväärtusega bürokraatiat – on põhimõtteliselt mõistetav ja toetatav. Samas tekitavad mitmed kavandatavad muudatused olulisi sisulisi, menetluslikke ja õigusselgusega seotud küsimusi, millele keskliidu liikmed on pidanud vajalikuks tähelepanu juhtida.
Eelnõu eesmärgiks on bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine, kuid samal ajal alandatakse keskkonnamõju eelhinnangu kohustuse määrasid. See toob paratamatult kaasa eelhinnangute arvu märkimisväärse kasvu ning Keskkonnaameti menetluskoormuse suurenemise. Tekib põhjendatud risk, et eelhinnangud hakkavad oma mahult ja sisult sisuliselt asendama KMH-d, ilma et sellele etapile oleks kehtestatud selged kvaliteedi- ja pädevusnõuded.
1. Palume selgitada:
• kuidas on hinnatud muudatuste tegelikku mõju menetluspraktikale;
• kuidas tagatakse eelhinnangute ühtlane kvaliteet olukorras, kus nende koostajatele ei ole kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid;
• kuidas tagatakse arendajate õiguskindlus, arvestades, et eelhinnang võib menetluse käigus oluliselt täieneda ning KMH algatamise otsus sõltub otseselt selle sisust;
• kuidas välditakse menetluste edasist pikenemist olukorras, kus juba praegu esineb menetlustähtaegade ületamist.

SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.
Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida.
Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle, vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu kavandit jm infot.
Eelnõud on täpsustatud (§ 61) ja lisatud, millisel juhul võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot.
Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.
Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus asjaomaste asutustega.
Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit vajadusel täiendama.
Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu kavand.



2. Eelnõus pakutud võimalus loobuda KMH programmi koostamisest juhul, kui samalaadsete tegevuste mõjud on varasemast teada, kätkeb endas riski, et olulised probleemkohad ja vastuolud ilmnevad alles KMH aruande koostamise või avalikustamise etapis, mil arendaja on juba teinud märkimisväärseid investeeringuid.
Palume täpsustada:
• millistel alustel ja kuidas saab menetluse käigus muuta KMH algatamise otsuses määratud uuringute ulatust;
• kas ja kuidas vähendab programmi etapi ärajätmine tegelikult menetluse ajakulu ja bürokraatiat tervikuna.
SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab otsustaja.
KMH aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmist või KMH algatamise otsusega määratud KMH ulatusest. Seega võib ulatust laiendada või muuta erandlikel juhtudel (nt selguvad uued või ettenägematud asjaolud), mis peab olema aruandes selgelt põhjendatud. KeHJS § 20 lg 11 järgi kehtib see nõue ka praegu.



3. Eelnõuga muudetakse KMH/KSH keskset mõistet „keskkonnamõju“, asendades senise käsitluse keskkonnahäiringu mõistega. Tegemist on põhimõttelise kontseptuaalse muudatusega, mille osas ei ole esitatud piisavat analüüsi selle kohta, miks senine praktika ei ole eesmärki täitnud.
Juhime tähelepanu, et keskkonnahäiringu mõiste on kujundatud eelkõige tegevusloa tingimuste ja järelevalve kontekstis ning ei ole sobiv kavandatava tegevuse terviklikuks mõjuhindamiseks. Palume selgitada, kuidas tagatakse, et KMH/KSH protsessis säilib sisuline ja süsteemne keskkonnamõju analüüs (sh mõju ulatus, kestus, kumulatiivsus ja pöörduvus).
Eelnõu kohaselt soovitakse loobuda viidetest sotsiaalsetele vajadustele ning jätta KMH/KSH raamest välja mõju inimese tervisele, heaolule ja varale. Leiame, et selline lähenemine on problemaatiline, juriidiliselt ebakorrektne ning vastuolus EL õiguse ja varasemate õigusanalüüsidega.
Palume selgitada:
• kas ja millises menetluses käsitletakse edaspidi sotsiaal-majanduslikke mõjusid (nt mõju tööhõivele, kohalikule majandusele, vara väärtusele);
• kuidas välditakse olukorda, kus need aspektid jäävad tervikuna hindamata või killustuvad erinevate menetluste vahel.
SELGITATUD

Seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.
Mõistet keskkonnamõju täpsustatakse, kuid seda ei asendada mõistega „keskkonnahäiring“. Vastupidi, keskkonnahäiringuid ei pea KMH/KSH käigus käsitlema, vaid hinnatakse olulist keskkonnamõju. Säilib sisulise keskkonnamõju hindamise kohustus vastavalt KeHJS nõuetele (sh hinnatakse mõju ulatust, kestust, kumulatiivsust ja pöörduvust). Hindamise kvaliteet peaks paranema, sest ei ole vaja käsitleda teemasid, mille puhul keskkonnamõju ei ole oluline ja mis ei anna lisandväärtust, sh tegevusloa andmisel.
Selgitame, et hinnata tuleb mõju inimese tervisele, heaolule ja varale, kui see võib olla oluline.
Ka praegu ei ole KMH/KSH eesmärk hinnata sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid, kui need ei ole põhjustatud otseselt kavandatava tegevusega kaasnevast oluliselt keskkonnamõjust.
KMH/KSH alusel ei tehta sotsiaal-majanduslikke otsuseid, vaid on aluseks tegevusloa andmisel keskkonnaotsuste tegemisel.
Senise praktika näitab, et kui hinnatakse mõju tööhõivele või varale, siis see ei ole selline oluline keskkonnamõju, mis eeldaks keskkonnameetmete määramist või mis mõjutaks kavandatava tegevuse elluviimist. Majanduslike mõjude hindamiseks on teised instrumendid (arendaja hindab tegevuse majanduslikku mõju juba varasemas etapis tegevuse kavandmisetapis, kui koostab äriplaani, tasuvusanalüüsid jne).



4. Seoses Vabariigi Valitsuse määruse nr 224 muudatustega juhime tähelepanu, et seletuskirja puudumisel jääb ebaselgeks, kas edaspidi laieneb keskkonnamõju eelhinnangu kohustus ka registreeringuga jäätmekäitluskohtadele (nt jäätmejaamad). Kui see on kavandatud, tooks see kaasa ebaproportsionaalse bürokraatia kasvu.
Määruse kavandi punktis 8 kohaselt on eelhinnangu andmisest välja arvatud jäätmete käitlemine, mis vastab jäätmeseaduse alusel kehtestatud määruse nõuetele (sh registreeringuga lubatavad tegevused, mil jäätmeluba pole nõutav).
4.
MTÜ Eesti Taastuvenergia Koda
1. Eelnõu punktiga 1 täpsustatakse alusmõistet „keskkonnamõju“, rõhutamaks, et keskkonnamõju hindamise käigus inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene. Meie hinnangul sellest sõnastusest ei selgu, kas ja millal tuleb hinnata mõju kultuuripärandile ning see võib seada ohtu kultuuripärandi säilimise.
Muu hulgas kuuluvad näiteks mitmed Eesti hüdroelektrijaamad ja/või paisjärved Muinsuskaitseseaduse kohaselt kaitstavate kultuurimälestiste hulka. Hüdroelektrijaamad panustavad Eesti kliima-, taastuvenergia ja varustuskindluse eesmärkide täitmisse, kuna hüdroenergia tootmine on kulutõhus ning CO2-neutraalne tehnoloogia ning selle poolt tekitatavate keskkonnamõjude leevendamiseks on olemas sobivad meetmed. Hüdroelektrijaamad tootsid 2025. aastal kokku 37 GWh elektrit, mis on küll väike osa Eestis tarbitavast elektrienergiast, kuid talvise tiputarbimise katmiseks on iga võimsus oluline.
SELGITATUD

Hüdroenergia on pigem negatiivse keskkonnamõjuga ning hüdroenergial ei ole energia varustuskindluses olulist rolli, lisaks ei ole hüdroenergia CO2 neutraalne energia.
KMH eesmärk ei ole põhjalikult uurida mõjusid inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile. Mõju tuleb hinnata, kui see kaasneb keskkonna kaudu ning looduskeskkonnas avalduv muutus põhjustab otsest mõju. Kui avaldab kaudset mõju, siis tuleb valida muu menetlus. Otsustaja teeb kaalutlusotsuse HMS-i alusel ning vajadusel on võimalik tellida uuringuid juurde.
Kui keskkonna kaudu võib avalduda oluline mõju kultuuripärandile, siis seda peab KMH/KSH endiselt hindama (nt veetaseme langusest tingitud mõju).



Paljude hüdroelektrijaamade veeloataotluse menetlus on pooleli ning taotluse käigus viiakse tavapäraselt läbi keskkonnamõju hindamine, millega võidakse ühtlasi hinnata ühe alternatiivina elektrijaama ja/või paisu lammutamist. Sellisel juhul on kavandataval tegevusel otsene mõju kultuuripärandile. Kui kõnealune muudatus eelnõus tähendab, et enam ei hinnata kavandatava tegevuse otsest mõju kultuuripärandile, vaid ainult keskkonna kaudu toimivat mõju, siis võib see soodustada hüdroelektrijaamade ja/või paisude lammutamist ning seega kultuuripärandi hävitamist. Igal juhul tekitab poole menetluse pealt reeglite muutmine niigi keerulises valdkonnas segadust veelgi juurde. Seega teeme ettepaneku ära jätta eelnõu punktiga 1 kavandatav muudatus, mis võib ühtaegu nii soodustada kultuuripärandi hävitamist kui ka takistada taastuvenergia tootmist.
SELGITATUD

Pooleliolevad menetlused viiakse lõpuni kehtiva korra ja KMH/KSH programmi kohaselt.


2. Eelnõu punktidega 10 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 muudatuskavandiga muudetakse rangemaks tuuleparkide keskkonnamõju hindamise algatamise ja eelhinnangu andmise kohustust, mis on vastuolus eelnõu eesmärgiga menetlust tõhustada ja kiirendada. Kui kehtiva sätte kohaselt on loamenetluse keskkonnamõju hindamine kohustuslik ainult meretuuleparkide puhul ning maismaatuulepargid kuuluvad eelhinnangu andmise kohustusega tegevuste hulka, siis eelnõu kohaselt muudetakse loamenetluse keskkonnamõju hindamine justkui kohustuslikuks, kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende koguvõimsus vähemalt 45 MW. Samuti on kavas sätestada, et eelhinnang tuleb nüüd anda viie või enama tuulikuga tuulepargi rajamisel sõltumata nende võimsusest või vähemalt ühe tuuliku püstitamisel, kui selle kõrgus on vähemalt 30 meetrit. Seletuskirjast jääbki mulje, justkui edaspidi tuleks maismaatuuleparkide ehitusloa menetlustes keskkonnamõju hindamine läbi viia, välja arvatud juhul, kui tegemist on nn eelisarendusaladega.
Soovime juhtida tähelepanu, et maismaatuuleparkide planeeringute raames viiakse praktikas tavapäraselt nagunii läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine keskkonnamõju hindamise täpsusega ning seda isegi tuulikualade puhul, kus on vähem kui 10 tuulikupositsiooni. KeHJS § 11 lg 6 ja 6.2 (mis jäävad kehtima) võimaldavad loamenetluses tugineda planeeringumenetluses tehtud mõju hindamisele, kui see on asjakohane ja asjaolud ei ole oluliselt muutunud. Kui hüpoteetiliselt selguks, et planeeringu mõju hindamine oligi ebatäpne või on asjaolud oluliselt muutunud, võimaldab ka tänane regulatsioon ehitusloa menetluses vajadusel keskkonnamõju hindamise algatada. Seega teeme ettepaneku ära jätta eelnõu punktiga 10 kavandatav muudatus, kuna see ei ole vajalik ega lahenda ühtki praktikas ilmnenud probleemi, vaid tekitab üksnes segadust ja võib uute, eelkõige väiksemate maismaatuuleparkide rajamist hoopis veelgi takistada ning seega raskendada äsja valitsuses heaks kiidetud energiamajanduse arengukava eesmärkide täitmist.

SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud kavandatud muudatus eelnõust välja.

5.
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon
1. Eelnõu p 10 kohaselt tehakse KeHJS-is muudatus, mille järgi „paragrahvi 6 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „5) vähemalt kümne tuulikuga või vähemalt 45-megavatise koguvõimsusega tuuleelektrijaama rajamine““. Niisugusel muudatusel puudub tegelik praktiline vajadus ja see tuleks eelnõust välja jätta. Samas, isegi kui niisugune muudatus teha, tuleb eelnõu seletuskirja oluliselt korrigeerida, vältimaks asjatu segaduse tekitamist. Selgitame alljärgnevalt.
a) Ettepanek eelnõu p 10 kohane muudatus kui praktikas ebavajalik välja jätta
Praeguse, KeHJS § 6 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 2 p 2 sätestab, et keskkonnamõju hindamise („KMH“) vajalikkuse eelhinnang tuleb anda rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama, mille koguvõimsus on üle 7,5 megavati, rajamisel maismaale. Oluline on siinkohal rõhutada, et ka direktiivi 2011/92/EL (nn KMH direktiiv) art 4 lg 2 ja II lisa alapunkti 3 i kohaselt on tuuleelektrijaamadel Euroopa Liidu õiguse järgi eelhinnangu, mitte KMH kohustus. Vastavale aspektile juhtis tähelepanu ka Kliimaministeeriumi enda tellitud „Õigusanalüüs KMH teenuse disaini ettevalmistamiseks“, lk 6. Analüüs seadis kahtluse alla, kas KMH direktiivist rangema reeglistiku kehtestamine on põhjendatud. Eelnõu p-ga 10 soovitakse KMH direktiivist veelgi enam irduda.
Niisugusel muudatusel puudub aga ka praktiline vajadus. Nimelt, täna kavandatakse maismaatuuleparke kas kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu („KOV EP“) või üldplaneeringute („ÜP“) ja detailplaneeringute („DP“) menetluste kaudu. Teisisõnu – ehitusloa menetlusse (kus saaks tõusetuda küsimus KMH algatamise vajadusest) jõudmise eelduseks on kas KOV EP või ÜP kohase DP läbimine. Neis planeeringumenetlustes viiakse läbi ka keskkonnamõju strateegiline hindamine („KSH“). KeHJS § 11 lg 6 (mida eelnõuga ei muudeta) sätestab, et kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju ja eelhinnangust selgub, et seda mõju on KMH või KSH käigus asjakohaselt juba hinnatud, asjaolud ei ole olulisel määral muutunud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet, jätab otsustaja selle KMH algatamata. KeHJS § 11 lg 62 (mida samuti eelnõuga ei muudeta) sätestab, et otsustaja jätab KeHJS § 11 lõikes 6 sätestatud eelhinnangu andmata, kui kavandatava tegevuse KMH aruande heakskiitmisest või nõuetele vastavaks tunnistamisest või sellise strateegilise planeerimisdokumendi, millele on tehtud KSH, kehtestamisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat ning asjaolud ei ole olulisel määral muutunud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet. Viimati nimetatud sätte kohta on eelnõu 308 SE I lugemise seletuskirjas öeldud: „Sätet kohaldatakse kõigile eelhinnangutele, st nii KeHJS § 6 lõikes 1 ja lõikes 21 sätestatud tegevuste kui ka KeHJS § 6 lõikes 2 ning § 6 lõike 4 alusel kehtestatud määruses sätestatud valdkondade korral. See tähendab, et kui kavandatav tegevus kuulub nt KeHJS § 6 lõigete 2 või 21 alla, varem on samale tegevusele juba tehtud KMH või KSH, nende lõppemisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat ja need mõjuhinnangud on jätkuvalt asjakohased, võib eelhinnangu andmata jätta.“ Täna viiaksegi tuuleparkide planeerimismenetlustes läbi KSH niisuguse arvestuse ja täpsusastmega, et ehitusloa menetluses KMH-d algatama ei peaks. Juhul, kui aga ehitusloa menetluses peaks selguma, et KSH on olnud liialt üldine ja ebatäpne või on asjaolud vahepeal olulisel määral muutunud, võimaldab kehtiv regulatsioon, k.a vajadusel eelhinnangu alusel KMH algatamist maismaatuulepargi ehitusloa menetluses. Kokkuvõttes jääb arusaamatuks, millist probleemi eelnõu p-ga 10 üritatakse lahendada – kehtiv protsess katab seletuskirjas toodud maismaatuuleparkide mõju hindamise väidetavad murekohad ära. Oluline on märkida, et eelnõu seletuskirjas viidatud Maves OÜ analüüsis „Taastuvenergeetikaga seotud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju eelhindamise künniste analüüs“ ei ole vastavat teemat käsitlevates ptk-des 4.1 ja 5.1 sõnagagi mainitud, et tuuleparkide loamenetlustele eelneb Eesti õiguse kohaselt planeeringumenetlus (ning KSH) ega künniste muutmise praktilist vajadust vastavas kontekstis analüüsitud.

SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse kavandatud muudatus eelnõust välja.





b) Eelnõu p 10 muudatuse sisse jätmisel tuleb eelnõu seletuskirja oluliselt korrigeerida
Isegi kui KeHJS § 6 lg 1 p 5 muudatus kavandatud kujul teha, tuleb oluliselt korrigeerida eelnõu seletuskirja. Eelnõu seletuskirjast võib hetkel jääda mulje, justkui edaspidi oleks vaja KMH algatada kõigis neis maismaatuuleparkide ehitusloa menetlustes, mis ei jää eelnõuga 697 SE kavandatud seadusmuudatustega määratletavatele eelisarendusaladele. Niisugune järeldus ei vasta aga tõele, arvestades, et KeHJS § 11 lg 6 ja 61 kohalduvad meie arusaamisel edaspidigi, k.a väljaspool eelisarendusalasid. Palume eelnõu seletuskirjas vastav selge viide teha igasuguste segaduste vältimiseks. Silmas tuleks pidada, et eelnõu seletuskiri (k.a kavandatavate seadusmuudatuste järgne regulatsioon) peab olema üheselt arusaadav ka kohalike omavalitsuste ehitusloa menetlejatele, keskkonnaorganisatsioonidele jms.

SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud kavandatud muudatus eelnõust välja.

6.
Eesti Erametsaliit
1. Sõnastada §-s 21 keskkonnamõju hindamise ulatus sarnaseks EL direktiiviga. Ettepanek sõnastuseks:
1) paragrahvi 21 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on kavandatava tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale, sealhulgas elurikkusele, maale, mullale, veele, õhule, kliimale ja maastikule, ning keskkonna kaudu toimiv mõju elanikkonnale ja inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, samuti kõigi nimetatud elementide vastastikune mõju“.
Selgitus: Nõustume, et keskkonnamõju hindamise ulatus on omamoodi tüliõunaks ning see tuleb kindlasti lahendada. Samas juhime tähelepanu, et planeeritud muudatuse sõnastus ei ole üks-ühele lihtsasti mõistetav. Teeme ettepaneku seda kohendada, tuues välja direktiivi artiklis 3 esitatud loetelu: elanikkonnale ja inimeste tervisele, elurikkusele, maale, mullale, veele, õhule ja kliimale, materiaalsele varale, kultuuripärandile ja maastikule, ning eelpool nimetatud elementide vastastikune mõju.

Lisaks palume selgitada (tegemist on selgitustaotlusega), kuidas täpsemalt toimub keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse reguleerimisalasse jäävate strateegiate, projektide jms kavandamisel alternatiivsete lahenduste väljatöötamine ning sobivaima alternatiivi valik selliselt, et arvestatud oleks ka teisi mõjusid peale keskkonnamõju. Leiame, et see on väga suure mõjuga projektide korral ülimalt vajalik, eriti kumulatiivse mõju korral.
MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Nimetatud lisatud keskkonnakomponendid (sh elanikkond) on juba kehtivas seaduses hõlmatud keskkonnamõju määratlusse selle kaudu, et nendele tuleb asjakohasel juhul olulist keskkonnamõju hinnata (vt KeHJS § 31 lg 2). Lisaks on KeHJS § 20 lg 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri määruses need elemendid nimetatud ning KMH aruandes esitatakse hinnang kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste eeldatavalt olulise keskkonnamõju kohta asjakohaste keskkonnaelementide ning -aspektide lõikes (sh loodusvarade, eelkõige maa, pinnase, mulla, maavara, vee ja loodusliku mitmekesisuse kasutamisest; heidetest õhku, vette või pinnasesse). Samuti tuleb neid keskkonnaelemente käsitleda KSH aruandes (§ 40 lg 4).
Seetõttu ei pea vajalikuks sätestatud keskkonnamõju mõistet laiemaks muuta (tegemist on üldise määratlusega).

Strateegiliste planeerimisdokumentide (nt arengukavade) KSH-de puhul on praktikas lisaks keskkonnamõjudele hinnatud ka eraldi teisi asjakohaseid mõjusid (nt metsanduse arengukava, ENMAK). Sellisel juhul on muude oluliste mõjude hindamine olnud juba algusest peale täiendavalt KSH ulatusse hõlmatud, kuid seda ei nõua ei KSH direktiiv ega KeHJS. Seega sõltub muude kui keskkonnamõjude hindamise ulatus KSH algataja otsusest.
Selgitame, et KMH/KSH eesmärk on hinnata olulist keskkonnamõju ning muude mõjude (sh sotsiaal-majanduslikud mõjud) käsitlemine ei ole KMH/KSH fookuses. Eelnõuga kavandatud muudatusega täpsustatakse „keskkonnamõju“ mõistet. Täpsustuse eesmärk on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab mõiste „keskkonnamõju“ olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning selle muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Sellisel juhul käsitletakse seda olulist mõju KMH/KSH raames.



2. Viia seadus kooskõlla vastava EL direktiiviga ning hinnata keskkonnamõju ka projektide ja projektide osade korral, mille eesmärk on looduskaitse, kuid mis mõjutavad oluliselt keskkonda/kutsuvad esile olulisi muutusi keskkonnas, sh Natura aladel.
Ettepanek võimalikuks sõnastuseks:
Muuta § 3 lg 1 punkti 2 sõnastust järgmiselt: „ 2) kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile.“
Täpsemalt: jätta välja tekstiosad „ebasoodne“ ning „ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik“.
EL direktiiv nimetab projektideks igasuguseid sekkumisi looduskeskkonda ja maastikku. Sellised on näiteks ka kaitsekorralduskavad, liigikaitse tegevuskavad, elupaigatüüpide hooldus- , taastamis - ja majandamiskavad, igasugused muud, sh strateegilised looduskaitse tegevuskavad, arengukavad, seirekavad, invasiivsete liikide tõrjeprogrammid jms. Eriti konkreetse ja olulise mõjuga on elupaikade taastamise projektid: soode, puisniitude, veekogude, metsakoosluste jne taastamised. Need võivad sageli olla tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklikud projektid, mille kohta direktiivi tuleb kohaldada. Seega ei piisa üldisest klauslist, millega ei nõuta keskkonnamõju hindamist pelgalt viidates üldistavale ala seotusele kaitsekorraldusega, vaid iga konkreetse projekti korral tuleb teha sisuline ja dokumenteeritud otsus, et kriteerium on täidetud.
Näitena. Kaitsekorralduskava või elupaiga ja liigi kaitse tegevuskava on looduskaitseliste tööde rakenduslik tegevusplaan. Neid kavasid koostab ja kinnitab Keskkonnaamet.
Seisuga 01.06.2022 oli kehtivaid kaitsekorralduskavasid 351, mis on koostatud 608 kaitstavale alale. Liigi kaitse tegevuskavad on olemas 78 liigil ning elupaiga tegevuskavad on koostatud pärandniitudele. Uuendamisel on soode tegevuskava ja koostamisel on tegevuskavad ka metsaelupaigatüüpidele. Juhime tähelepanu, et kõiki neid saab nimetada suure keskkonnamõjuga projektideks, mida koostab Keskkonnaamet ja kinnitab Keskkonnaamet (reguleeritud keskkonnaministri 02.11.2022 määrusega nr 505, § 2 lg 1 ja § 5 lg 1). See loob institutsionaalse suletud ringi, kus Keskkonnaamet on tellija, koostaja ja lõplik kinnitaja, samuti järelvalvaja – puudub sõltumatu kontroll, kes hindaks, kas kavandatav tegevus (nt veetaseme tõstmine) on keskkonnamõju vaates parim lahendus ning veelgi enam, kuidas mõjutab see muid valdkondi – alates kohalikust taristust ja naabrite kinnistutest kuni suuremate kliimaeesmärkideni. Menetlus ei ole võrreldav käesoleva seaduse menetlusega, kus erinevalt lihtsalt info avaldamisest veebilehel, tuleb korraldada avalikud arutelud, kirjalikud teavitamised, vastuväidetele vastamised. Veelgi enam, kui näiteks määruse § 3 lg 3 p 1 alusel määrab Keskkonnaamet „hädavajalikuks tegevuseks“ veerežiimi muutmise või 100 ha metsa raadamise, siis puudub igasugune mehhanism, mis hindaks selle ebasoodsat mõju muus vaates: antud juhtudel kohalikule taristule või süsiniku sidumisele. Miinimumina vajavad need projektid sarnast sõltumatut keskkonnamõju hindamist, kus vastavalt EL direktiivile tuleb vähemalt hinnata mõju ka kliimale ning (keskkonnamuutuste kaudu) avalduvat mõju elanikkonnale, inimese tervisele, materiaalsele varale. Tegelikkuses tuleb muidugi lahendada laiem mõjuhindamise küsimus.
Märgade metsaelupaikade ja soode taastamise näol on juba olemas negatiivsed näited, kus tegevuste mõjudele on sõltumatu hinnang koostamata ja kohalike inimeste arvamust ei ole arvestatud. Samas avaldub oluline mõju ka Natura alale – seejuures negatiivne mõju näiteks vanadele loodusmetsadele (elupaigatüübi muutumine). Leiame, et inimtegevuse tagajärjel olulist ja püsivat keskkonnamuutust esile kutsuvate projektide korral tuleb läbi viia samamoodi põhjalik ja sõltumatu keskkonnamõju hindamine ning leida parim alternatiiv.
Meie ettepanek aitab panustada ka Teie pakutud lahendusse vastuses õiguskantslerile – kuidas õiguslikult täpsustada looduskaitseliste taastamistööde kavandamise menetlust.
Lõppkokkuvõttes: kuna viidatud määrus ei nõua riskianalüüsi ega sea ligilähedaseltki sarnaseid kohustusi suuremahuliste taastamistööde planeerimisel, sh väljaspoole kaitseala piire, ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus teeb automaatse erandi, on loodud õiguslik vaakum, kus riiklike looduskaitseprojektide korral jäävad olulised mõjud hindamata, puudub sõltumatu hinnang ja vastutaja.
OSALISELT ARVESTATUD ja SELGITATUD

Nõustume sõna “ebasoodne” väljajätmisega, et sõnastus vastaks täpselt direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 6 lõike 3 sõnastusele (kavandatud LKS-i eelnõuga). Muudatus on kavandatud looduskaitseseaduse (Natura hindamise) eelnõuga.

Samas ei saa välja jätta tekstiosa “ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik“, sest see oleks vastuolus direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 6 lõike 3 sõnastusega:
“Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.”

Seega Natura hindamise vajadust tuleb kaaluda kõigil juhtudel, v.a juhul, kui kava või projekt on otseselt seotud või vajalik Natura ala kaitsekorraldamiseks.

Kui kaitsekorralduslik tegevus võib avaldada olulist mõju keskkonnale, siis tuleb selle mõju hinnata KeHJSis ettenähtud korras. Seda ei tehta Natura hindamise raames. Näiteks, kui tegevus võib oluliselt mõjutada muid keskkonnaelemente (nt elustik, õhk, vesi vm), siis loataotluse menetluses hinnatakse, kas on vaja anda KMH eelhinnang ja algatada KMH või mitte. Üldiselt kaitsekorralduslikele tegevustele pole vaja mõju hindamist algatada.

Kaitsekorralduskavade, elupaiga ja liigi tegevuskavade koostamisel korraldatakse kavade eelnõude avalikustamine ja kõik huvigrupid saavad kavadesse oma sisendi anda.

Lisaks on oluline välja tuua, et kaitse-eeskiri annab raami kaitstaval loodusobjektil tegutsemiseks (keelatud, lubatud ja vajalikud tegevused). Vabariigi Valitsuse ja ministri määruste (kaitstavate loodusobjektide kaitsekorrad) koostamisel arvestatakse hea õigusloome ja normitehnika (Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri–Riigi Teataja) põhimõtteid, sh § 46 kohaselt hinnatakse määruse jõustumise ja rakendamisega kaasnevaid mõjusid. Kaitse-eeskirjad avalikustatakse ning menetlusse kaasatakse puudutatud osapooled (huvirühmad, maaomanikud, kohalik omavalitsus jt). Ka kaitsekorralduskavade ning liigi- ja elupaikade tegevuskavad annavad raamistiku ning nende koostamise raames kaardistatakse vajalikud tegevused ja enamasti üldisel tasemel (st nt taastamistööde puhul ei ole täpselt paigas asukoht, ala suurus jne, vaid viide, et seisundi parandamiseks on vajalik sekkumine). Tegevuste ulatus ja mõju selgub konkreetsemalt projekti koostamise käigus. Kui kaitsekorralduskava alusel viiakse konkreetset tegevust ellu, hinnatakse vajadusel keskkonnamõju projekti loa taotluse menetluse käigus.

Seadus sätestab mõju hindamise kohustuse tuginedes eelkõige sellele, kas tegevusel on võimalik negatiivne mõju keskkonnale või mitte. Looduskaitsetöödele on tehtud erisus, sest seda tehaksegi eesmärgiga mõjutada keskkonnaseisundit positiivselt ning erisuse tegemine vähendab halduskoormust.
Teie ettepanek on tehtud sotsiaal-majanduslikust olukorrast lähtuvalt ning luua võimalus otsuse vaidlustamiseks, kui sellel võib eelduslikult olla negatiivne mõju majandusele, maaomanikele, kogukonnale jne. Sellele teemale on tähelepanu pööranud ka õiguskantsleri büroo ning Justiits- ja Digiministeerium on lubanud samuti kaasa mõelda, kas ja mida seadusandluses muuta. Ametkondlikud arutelud on käimas.



3. Jätta metsamaa raadamisele mõjuhindamise kohustus alles. Veelgi enam, keskkonnamõju hindamise nõue tuleb sisse viia raadamisele, mis toimub suuremal pindalal kui 5 hektarit.
Ettepanek sõnastuseks: Paragrahv 6 lõike 1 punktis 311 asendatakse sõna „100“ sõnaga „ 5“.
Selgitus: Muudatuse § 1 punktiga 14 soovitatakse tunnistada §-i 6 lõike 1 punkt 311 kehtetuks ehk kaotada ära nõue koostada keskkonnamõju hindamine üle 100 ha metsamaa raadamisel. Vastupidi, keskkonnamõju hindamise nõue tuleb kehtestada alale, kus raadatakse enam kui 5 hektarit. Raadamine on püsiva ja pöördumatu mõjuga tegevus nii elurikkusele kui süsinikusidumisele, sest metsamaa maakasutuse muutus on püsiv ning metsaökosüsteem kaob. 5 hektarist suurema lageraie tegemine on samas keelatud – kuigi see on ajutise ja pöörduva iseloomuga tegevus – metsauuenduse tulemusel taastub aja jooksul metsaökosüsteem, säilivad mullastruktuur, seemnepank ja suur osa ökoloogilistest funktsioonidest. Seega on põhjendamatu jätta oluliselt püsivama ja ulatuslikuma mõjuga tegevusi lubada ilma keskkonnamõju hindamata ja alternatiivid kaalumata, sh arvestades kumulatiivset mõju. Sarnane kohustus tuleb panna ka keskkonnakaitselistele raadamistele.

MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Oleme seisukohal, et raadamine ei ole iseenesest alati olulise keskkonnamõjuga tegevus. Olulisuse hindamisel tuleb arvestada tegevuse ulatust, asukoha keskkonnatundlikkust, loodusväärtuseid ning võimalikke leevendusmeetmeid. Kui mõju on kohalik, piiratud ja leevendatav ning ei esine olulist mõju kaitstavatele väärtustele, võib piisata eelhinnangust ning täismahus KMH ei ole vajalik. Lisaks on raadamisega kaasneva mõju leevendamiseks rakendatavad võimalikud meetmed olemas (nt raadamise ajastatus, vältides lindude pesitsusaega, elupaikade kompenseerimine, puhveralade säilitamine, raadamise etapiviisilisus jms).
Kui kehtestada KMH kohustuslikkuse künniseks raadamise puhul 5 ha, siis suurendab see oluliselt halduskoormust, sest KMHde hulk suureneks märgatavalt. Seletuskirjas on selgitatud, et senised KMHd käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see ei ole olnud ainus olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamise mõju on hinnatud näiteks mõne suurarendusega kaasneva tegevusena, millele on algatatud KMH. Eelnõuga kavandava muudatusena on ette nähtud KMH eelhinnangu kavandi esitamine, kuid metsateatiste puhul ei ole see vajalik. KMH otsuste statistika järgi on viimasel 10 aastal Keskkonnaamet andnud metsateatistele üle 700 KMH eelhinnangu ning jätnud KMH algatamata (ei ole algatatud ühtegi KMHd metsateatistele).
Ka KMH direktiivi kohaselt ei ole raadamine KMH kohustusega tegevus, vaid oluline mõju tuleb selgitada eelhinnanguga.


4. Laiendada keskkonnamõju hindamise litsentsi saajate ringi
Ettepanek sõnastuseks: Muuta paragrahvi 15 lõike 1 punkte 1 ja 2 ning sõnastada need järgmiselt: „1) on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsanduse õppesuuna õppekava järgi; 2) omab vähemalt kolmeaastast töökogemust loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsandusega seotud tegevusalal;“.
Selgitus: Seaduse kohaselt antakse keskkonnamõju hindamise litsents füüsilisele isikule, kes on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste või keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal vähemalt kolmeaastast töökogemust. Eesti on metsarikas riik ja maismaast poole moodustab metsamaa. Seega on väga oluline võimaldada litsentsi andmist ka metsanduse õppesuuna lõpetanud isikule, kel on laialdased teadmised nii keskkonna, metsaökosüsteemide kui ka metsamajandamise võtete kohta. Samuti võimaldab ekspertide ringi laiendamine tekitada mõjuhindamise turule suurema konkurentsi ning parema kättesaadavuse.

ARVESTATUD

Toetame ettepanekut ning täiendame eelnõud vastavalt.







7.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit
1. Teeme ettepaneku viia Eelnõu kooskõlla vastava EL direktiiviga ning hinnata igal üksikjuhul eraldi, kas seadust on vaja kohaldada projektidele ja projektide osadele, mille eesmärk on looduskaitse, kuid mis mõjutab oluliselt keskkonda/kutsub esile olulisi muutusi keskkonnas. Ettepanek sõnastuse täiendamiseks:
Muuta § 3 lg 1 punkti 2 sõnastust järgmiselt: „2) kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile.“
Täpsemalt: jätta välja tekstiosad „ebasoodne“ ning „ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik“.
EL direktiiv nimetab projektideks igasuguseid sekkumisi looduskeskkonda ja maastikku. Sellised on näiteks ka kaitsekorralduskavad, liigikaitse tegevuskavad, elupaigatüüpide hooldus-, taastamis- ja majandamiskavad, igasugused muud, sh strateegilised looduskaitse tegevuskavad, arengukavad, seirekavad, invasiivsete liikide tõrjeprogrammid jms. Eriti konkreetse ja olulise mõjuga on elupaikade taastamise projektid: soode, puisniitude, veekogude, metsakoosluste jne taastamised. Need võivad sageli olla tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklikud projektid, mille kohta direktiivi tuleb kohaldada. Seega ei piisa üldisest klauslist, millega ei nõuta keskkonnamõju hindamist pelgalt viidates üldistavale ala seotusele kaitsekorraldusega, vaid iga konkreetse projekti korral tuleb teha sisuline ja dokumenteeritud otsus, et kriteerium on täidetud.
Näitena. Kaitsekorralduskava või elupaiga ja liigi kaitse tegevuskava on looduskaitseliste tööde rakenduslik tegevusplaan. Neid kavasid koostab ja kinnitab Keskkonnaamet. Seisuga 01.06.2022 oli kehtivaid kaitsekorralduskavasid 351, mis on koostatud 608 kaitstavale alale. Liigi kaitse tegevuskavad on olemas 78 liigil ning elupaiga tegevuskavad on koostatud pärandniitudele. Uuendamisel on soode tegevuskava ja koostamisel on tegevuskavad ka metsaelupaigatüüpidele. Juhime tähelepanu, et kõiki neid saab nimetada suure keskkonnamõjuga projektideks, mida koostab Keskkonnaamet ja kinnitab Keskkonnaamet (reguleeritud keskkonnaministri 02.11.2022 määrusega nr 50 , §2 lg 1 ja § 5 lg 1). See loob institutsionaalse suletud ringi, kus Keskkonnaamet on tellija, koostaja ja lõplik kinnitaja – puudub sõltumatu kontroll, kes hindaks, kas kavandatav tegevus (nt veetaseme tõstmine) on keskkonnamõju vaates parim lahendus ning veelgi enam, kuidas mõjutab see muid valdkondi – alates kohalikust taristust ja naabrite kinnistutest kuni suuremate kliimaeesmärkideni. Menetlus ei ole võrreldav käesoleva seaduse menetlusega, kus erinevalt lihtsalt info avaldamisest veebilehel, tuleb korraldada avalikud arutelud, kirjalikud teavitamised, vastuväidetele vastamised. Veelgi enam, kui näiteks määruse § 3 lg 3 p 1 alusel määrab Keskkonnaamet „hädavajalikuks tegevuseks“ veerežiimi muutmise või 100 ha metsa raadamise, siis puudub igasugune mehhanism, mis hindaks selle ebasoodsat mõju muus vaates: antud juhtudel kohalikule taristule või süsiniku sidumisele. Miinimumina vajavad need projektid sarnast sõltumatut keskkonnamõju hindamist, kus vastavalt EL direktiivile tuleb vähemalt hinnata mõju ka kliimale ning (keskkonnamuutuste kaudu) avalduvat mõju elanikkonnale, inimese tervisele, materiaalsele varale. Tegelikkuses tuleb muidugi lahendada laiem mõjuhindamise küsimus.
Märgade metsaelupaikade ja soode taastamise näol on juba olemas negatiivsed näited, kus tegevuste mõjudele on sõltumatu hinnang koostamata ja kohalike inimeste arvamust ei ole arvestatud. Samas avaldub oluline mõju ka Natura alale – seejuures negatiivne mõju näiteks vanadele loodusmetsadele (elupaigatüübi muutumine). Leiame, et inimtegevuse tagajärjel olulist ja püsivat keskkonnamuutust esile kutsuvate projektide korral tuleb läbi viia samamoodi põhjalik ja sõltumatu keskkonnamõju hindamine ning leida parim alternatiiv. Käesolev ettepanek aitab panustada justiits ja digiministri pakutud lahendusse vastuses õiguskantslerile – kuidas õiguslikult täpsustada looduskaitseliste taastamistööde kavandamise menetlust.
Oluline järelm: kuna viidatud määrus ei nõua riskianalüüsi ega sea ligilähedaseltki sarnaseid kohustusi suuremahuliste taastamistööde planeerimisel, sh väljaspoole kaitseala piire, ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus teeb automaatse erandi, on loodud õiguslik vaakum, kus riiklike looduskaitseprojektide korral jäävad olulised mõjud hindamata, puudub sõltumatu hinnang ja vastutaja.
OSALISELT ARVESTATUD ja SELGITATUD

Nõustume sõna “ebasoodne” väljajätmisega, et sõnastus vastaks täpselt direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 6 lõike 3 sõnastusele (kavandatud LKS-i eelnõuga). Muudatus on kavandatud looduskaitseseaduse (Natura hindamise) eelnõuga.

Samas ei saa välja jätta tekstiosa “ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik“, sest see oleks vastuolus direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 6 lõike 3 sõnastusega:
“Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.”

Seega Natura hindamise vajadust tuleb kaaluda kõigil juhtudel, v.a juhul, kui kava või projekt on otseselt seotud või vajalik Natura ala kaitsekorraldamiseks.

Kui kaitsekorralduslik tegevus võib avaldada olulist mõju keskkonnale, siis tuleb selle mõju hinnata KeHJSis ettenähtud korras. Seda ei tehta Natura hindamise raames. Näiteks, kui tegevus võib oluliselt mõjutada muid keskkonnaelemente (nt elustik, õhk, vesi vm), siis loataotluse menetluses hinnatakse, kas on vaja anda KMH eelhinnang ja algatada KMH või mitte. Üldiselt kaitsekorralduslikele tegevustele pole vaja mõju hindamist algatada.
Kaitsekorralduskavade, elupaiga ja liigi tegevuskavade koostamisel korraldatakse kavade eelnõude avalikustamine ja kõik huvigrupid saavad kavadesse oma sisendi anda.
Lisaks on oluline välja tuua, et kaitse-eeskiri annab raami kaitstaval loodusobjektil tegutsemiseks (keelatud, lubatud ja vajalikud tegevused). Vabariigi Valitsuse ja ministri määruste (kaitstavate loodusobjektide kaitsekorrad) koostamisel arvestatakse hea õigusloome ja normitehnika (Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri–Riigi Teataja) põhimõtteid, sh § 46 kohaselt hinnatakse määruse jõustumise ja rakendamisega kaasnevaid mõjusid. Kaitse-eeskirjad avalikustatakse ning menetlusse kaasatakse puudutatud osapooled (huvirühmad, maaomanikud, kohalik omavalitsus jt). Ka kaitsekorralduskavade ning liigi- ja elupaikade tegevuskavad annavad raamistiku ning nende koostamise raames kaardistatakse vajalikud tegevused ja enamasti üldisel tasemel (st nt taastamistööde puhul ei ole täpselt paigas asukoht, ala suurus jne, vaid viide, et seisundi parandamiseks on vajalik sekkumine). Tegevuste ulatus ja mõju selgub konkreetsemalt projekti koostamise käigus. Kui kaitsekorralduskava alusel viiakse konkreetset tegevust ellu, hinnatakse vajadusel keskkonnamõju projekti loa taotluse menetluse käigus.
Seadus sätestab mõju hindamise kohustuse tuginedes eelkõige sellele, kas tegevusel on võimalik negatiivne mõju keskkonnale või mitte. Looduskaitsetöödele on tehtud erisus, sest seda tehaksegi eesmärgiga mõjutada keskkonnaseisundit positiivselt ning erisuse tegemine vähendab halduskoormust.

Teie ettepanek on tehtud sotsiaal-majanduslikust olukorrast lähtuvalt ning luua võimalus otsuse vaidlustamiseks, kui sellel võib eelduslikult olla negatiivne mõju majandusele, maaomanikele, kogukonnale jne. Sellele teemale on tähelepanu pööranud ka õiguskantsleri büroo ning Justiits- ja Digiministeerium on lubanud samuti kaasa mõelda, kas ja mida seadusandluses muuta. Ametkondlikud arutelud on käimas.



2. Metsamaa raadamisele mõjuhindamise kohustus tuleb jätta alles. Keskkonnamõju hindamise nõue tuleb sisse viia raadamisele, mis toimub suuremal pindalal kui 5 hektarit.
Ettepanek sõnastuseks: Eelnõu paragrahv 6 lõike 1 punktis 311 asendatakse sõna „100“ sõnaga „5“.
Selgitus:
Muudatuse § 1 punktiga 14 soovitatakse tunnistada §-i 6 lõike 1 punkt 311 kehtetuks ehk kaotada ära nõue koostada keskkonnamõju hindamine üle 100 ha metsamaa raadamisel. Vastupidiselt Eelnõus pakutule, tuleb keskkonnamõju hindamise nõue kehtestada alale, kus raadatakse enam kui 5 hektarit. Raadamine on vaieldamatult püsiva ja pöördumatu mõjuga tegevus nii elurikkusele kui süsinikusidumisele, sest metsamaa maakasutuse muutus on püsiv ning metsaökosüsteem kaob. 5 hektarist suurema lageraie tegemine on samas keelatud – kuigi see on ajutise ja pöörduva iseloomuga tegevus – metsauuenduse tulemusel taastub aja jooksul metsaökosüsteem, säilivad mullastruktuur, seemnepank ja suur osa ökoloogilistest funktsioonidest. Seega on täiesti põhjendamatu jätta oluliselt püsivama ja ulatuslikuma mõjuga tegevusi lubada ilma keskkonnamõju hindamata ja alternatiivid kaalumata, sh arvestades kumulatiivset mõju. Sarnane kohustus tuleb panna ka keskkonnakaitselistele raadamistele.
MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Oleme seisukohal, et raadamine ei ole iseenesest alati olulise keskkonnamõjuga tegevus. Olulisuse hindamisel tuleb arvestada tegevuse ulatust, asukoha keskkonnatundlikkust, loodusväärtuseid ning võimalikke leevendusmeetmeid. Kui mõju on kohalik, piiratud ja leevendatav ning ei esine olulist mõju kaitstavatele väärtustele, võib piisata eelhinnangust ning täismahus KMH ei ole vajalik. Lisaks on raadamisega kaasneva mõju leevendamiseks rakendatavad võimalikud meetmed olemas (nt raadamise ajastatus, vältides lindude pesitsusaega, elupaikade kompenseerimine, puhveralade säilitamine, raadamise etapiviisilisus jms).
Kui kehtestada KMH kohustuslikkuse künniseks raadamise puhul 5 ha, siis suurendab see oluliselt halduskoormust, sest KMHde hulk suureneks märgatavalt. Seletuskirjas on selgitatud, et senised KMHd käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see ei ole olnud ainus olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamise mõju on hinnatud näiteks mõne suurarendusega kaasneva tegevusena, millele on algatatud KMH. Eelnõuga kavandava muudatusena on ette nähtud KMH eelhinnangu kavandi esitamine, kuid metsateatiste puhul ei ole see vajalik. KMH otsuste statistika järgi on viimasel 10 aastal Keskkonnaamet andnud metsateatistele üle 700 KMH eelhinnangu ning jätnud KMH algatamata (ei ole algatatud ühtegi KMHd metsateatistele).
Ka KMH direktiivi kohaselt ei ole raadamine KMH kohustusega tegevus, vaid oluline mõju tuleb selgitada eelhinnanguga.



3. Keskkonnamõju hindamise litsentsi saajate ringi tuleb laiendada
Ettepanek sõnastuseks: Muuta Eelnõu paragrahvi 15 lõike 1 punkte 1 ja 2 ning sõnastada need järgmiselt:
„1) on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsanduse õppesuuna õppekava järgi;
2) omab vähemalt kolmeaastast töökogemust loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsandusega seotud tegevusalal;“.
Selgitus:
Seaduse kohaselt antakse keskkonnamõju hindamise litsents füüsilisele isikule, kes on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste või keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal vähemalt kolmeaastast töökogemust. Eesti on metsarikas riik ja maismaast poole moodustab metsamaa. Seega on väga oluline võimaldada litsentsi andmist ka metsanduse õppesuuna lõpetanud isikule, kel on laialdased teadmised nii keskkonna, metsaökosüsteemide kui ka metsamajandamise võtete kohta.
ARVESTATUD

Toetame ettepanekut ning täiendame eelnõud vastavalt.



8.
MTÜ Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing
1. Punkt 15) paragrahvi 61 lõike 1 sissejuhatavas tekstiosas asendatakse sõnad „järgmise teabe“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandi, mis sisaldab järgmist teavet“
Ettepanek: Jätta sõnastus muutmata. Põhjendus: eelhinnangu andmiseks (mida teeb otsustaja) ei saa arendaja esitada "eelhinnangu kavandit, .....", sest see sisuliselt tähendab eelhinnangu "mustandit" koos mõjude eelhindamisega, mida kirjeldab selgelt ka KeHJS muutmise eelnõu seletuskiri. Arvestades arendaja rolli ja seda, et tegemist ei ole mõju hindamise mõttes pädeva isikuga (ja ei peagi olema), siis peaks arendaja siiski andma üksnes teabe kavandatava tegevuse kohta eelhinnangu tegemiseks. Lugedes seaduse muutmise seletuskirja, kus on põhjendusena toodud, et eelhinnangu andmise etapp on otsustajate jaoks üks kõige aja- ja töömahukamaid etappe kogu KMH menetluses, arendaja esitatav teave kavandatava tegevuse võimalike oluliste mõjude kohta (kui see pole esitatud eelhinnangu kavandina) on sageli ebaühtlase struktuuri või ebapiisava detailsusega ning seetõttu tuleb otsustajal teavet korduvalt täpsustada ja täiendada, mis pikendab eelhinnangu menetluse kestust, ei saa olla siiski piisav põhjendus selleks, et lükata eelhinnangu andmise kohustus arendajale, kes koostab eelhinnangu mustandi ja esitab siis otsustajale, kes suurt lisandväärtust ei pruugigi enam tehtud tööle anda (ei ole aega, tahtmist, mugavam on kasutada üks-ühele juba tehtud kavandit) ja sisulise hindamisega omalt poolt enam ei panustagi. Sellise eelhinnangu kvaliteet ja eesmärk on sellisel juhul kaheldava väärtusega ning seega seadusega otsustajale pandud kohustus jääb sisuliselt täitmata.
Arendaja peab eelhinnangu kavandi koostamisel lähtuma tõepoolest § 61 lõike 5 alusel kehtestatud määruses (keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“) sätestatud nõuetest, kuid nagu ka Kliimaministeerium on varasemalt väljendanud, siis arendaja peab esitama teabe, mille alusel on otsustajal võimalik § 61 lõike 5 alusel antud määruses nimetatud aspekte kirjeldada ja kaaluda ning anda nõuetele vastav eelhinnang. Paragrahvi 61 lõike 1 punkti 5 viide sama paragrahvi lõike 5 alusel antud määrusele ei tähenda eelhinnangu andmise kohustuse andmist arendajale, vaid selgitab arendajalt otsustajale esitatava vajaliku teabe ulatust ja piire, eesmärgiga anda otsustajale võimalikult palju informatsiooni, millest otsustaja saaks eelhinnangu andmisel lähtuda. Selliselt luuakse eeldus sisuliselt õige ning õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks kavandatava tegevusega kaasneva võimaliku olulise keskkonnamõju kohta.
Kui eeltoodud põhimõtet ei rakendata, ei ole mõtet nõuda arendajalt eelhinnangu "kavandi" koostamist, mis peab vastama sisu poolest täielikult eelhinnangule esitatavatele nõuetele ja mida otsustaja võib seletuskirja järgi üks-ühele "oma eelhinnangu" koostamisel kasutada. Sellisel juhul räägime lihtsalt dubleerimisest, mis ei tohiks niimoodi rakenduda. Sellisel juhul tuleks seadust muuta selliselt, et arendaja koostab ise või kui tal puudub piisav ettevalmistus eelhinnangu koostamiseks kui ka juurdepääs vajalikele andmestikele (nt I ja II kaitsekategooria kaitstavad liigid), tellib eelhinnangu keskkonnakonsultandilt (kellel on asjakohased teadmised ning ligipääs andmeallikatele) ja otsustaja tugineb KMH vajalikkuse üle otsustamisel arendaja koostatud või tema poolt tellitud eelhinnangule ning KMH algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemisel võtab arvesse vajadusel täiendavaid asjaolusid ja teeb otsuse KMH algatamise/mittealgatamise kohta.

SELGITATUD

Ka praegu peab arendaja eelhinnangu jaoks esitama muuhulgas vastava teabe – tegevusega eeldatavalt oluliselt mõjutatavate keskkonnaelementide kirjeldus; olemasolev teave tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju kohta. See eeldab ka arendajalt teavet selle kohta, et mida või kuidas kavandatav tegevus võib mõjutada.
Arendaja esitatav kavand peab vastama määrusega sätestatud eelhinnangu nõuetele.
Seletuskirjas on selgitatud, et eelnõuga ei sätestata tingimusi või piiranguid selle kohta, kes võib koostada eelhinnangu kavandi, sest soovime hoida süsteemi paindlikuna. Arendaja võib eelhinnangu kavandi koostada ise, näiteks teeb seda ettevõttes töötav keskkonnaspetsialist. Kui arendajal puudub nii piisav ettevalmistus eelhinnangu koostamiseks kui ka juurdepääs eelhinnangu andmiseks vajalikele andmestikele (nt I ja II kaitsekategooria kaitstavad liigid), on tugevalt soovitav kaasata keskkonnakonsultant, kellel on asjakohased teadmised ning ligipääs andmeallikatele.
Otsustaja ei pea täielikult nõustuma arendaja esitatud eelhinnanguga ning otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja võib võtta arendaja eelhinnangu kavandi aluseks oma eelhinnangu koostamisel, sealhulgas kasutada kavandis esitatud teavet tervikuna (nn üks-ühele) või talle vajalikus ulatuses (eelhinnangut täiendades või korrigeerides). KMH algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemine ja põhjendamine jääb ka eelhinnangu kavandi esitamise korral täielikult otsustaja pädevusse.




2. Punkt 16) paragrahvi 61 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „esitatud“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandis ja tegevusloa taotluses toodud teabe.
Ettepanek: jätta välja tekstiosa “eelhinnangu kavandis” (põhjendus eelmises ettepaneku punktis).

SELGITATUD

Vt vastus eelmises punktis.


3. Punkt 24) paragrahvi 13 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „strateegiliste planeerimisdokumentidega“ sõnadega „kehtivate planeeringutega“.
Ettepanek: asendada sõnad „strateegiliste planeerimisdokumentidega“ sõnadega „asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega, millega on reguleeritud mõju hindamisel käsitletavad valdkonnad, nagu näiteks rohevõrgustik, pinnavesi, põhjavesi“. Strateegiliste planeerimisdokumentide (üldplaneering, maakonnaplaneering) ja kehtivate piirangutega vastavuse kontrollimine on KOV-i, MaRu ja planeeringu koostaja ülesanne, mitte KMH eksperdi oma. See, kas kavandatav tegevus on kooskõlas ja vastavuses üldplaneeringuga alal määratud juhtotstarbega, üldplaneeringuga määratud minimaalse haljastuse osakaaluga krundil vms, ei tohiks olla mõju hindaja ülesanne. Samas on asjakohane aga seoste toomine valdkondlike strateegiliste planeerimisdokumentidega, mis ei ole planeeringud, vaid näiteks veemajanduse arengukava, energia- ja kliimakava, jäätmekava jms.
SELGITATUD

Selle muudatuse eesmärk on vähendada KMH programmi mahtu, kuid praeguse praktika järgi lisab strateegiliste planeerimisdokumentide kirjeldus seda juurde.
KMH programmis ei pea tõesti kontrollima tegevuse vastavust kõikidele planeeringulistele tingimustele (tegevus peaks niikuinii olema nendega kooskõlas), vaid tooma välja ainult asjakohased seosed, nt keskkonnakaitselised tingimused või mida näeb planeering ette üldisemalt (maakasutuse otstarve).


4. Punkt 43) paragrahvi 17 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“.
Ettepanek: Kui programmi avalik arutelu on plaanis ära kaotada, siis peaks § 17 lõike 2 sõnastust muutma lisaks selliselt, et „avaliku arutelu“ välja võtta.
ARVESTATUD

Sõnastust on täpsustatud.


5. Punkt 45) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjad tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.“
Ettepanek: Sõnastust muuta järgmiselt: „(1) Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjades esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning nende vastused ja seisukohad tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.“ Selgitame et kirju endeid ei ole võimalik tabelina esitada.
ARVESTATUD

Sõnastust on täpsustatud järgmiselt:
Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjades toodud vastused tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.



6. Ettepanek: KeHJS muutmise eelnõu seletuskirjas on kirjas, et “Täpsustatakse KMH/KSH alusmõistet „keskkonnamõju“, rõhutamaks, et KMH/KSH käigus inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene”. Kuna tervisemõjude hindamise ulatus on pikalt olnud erinevatele osapooltele erinevalt arusaadav, siis palume täiendada seletuskirja näidetega, mis kirjeldavad tervisele avalduva mõju hindamise ulatust.
SELGITATUD

Keeruline on konkreetseid näiteid tervisemõjude hindamise kohta tuua, sest KMH/KSH käigus peab lähtuma olemasolevast olukorrast, ümbritsevast elanikkonnast, sh tundlike elanike gruppide olemasolust jne.


7. paragrahvi 21 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsustaja seisukoha saamisest“ tekstiosaga „avaliku väljapaneku lõppemisest”.
Ettepanek: Kuna antud muudatus vähendab oluliselt aega vastuste koostamiseks (käesoleval ajal on selleks ajaks vähemalt 21 päeva + 30 päeva), siis tuleb lisada võimalus põhjendatud juhul tähtaega pikendada. Selgitame, et suure avaliku huviga projektide puhul võib KMH-le laekunud ettepanekute hulk olla märkimisväärne ja 30 päevane väljapanekule järgnev tähtaeg ei ole piisav. Tuleb arvestada, et vastuste koostamisse tuleb sageli kaasata ekspertgrupi liikmeid ja tegu on töömahuka protsessiosaga. Samuti on asjakohaste ja piisavate vastuste koostamine KMH protsessis kriitilise tähtsusega etapp, mille osas on vajalik põhjalikkus.
SELGITATUD

Kehtivas KeHJSis on selle toimingu kohta pikendamise võimalus juba praegu olemas (vt § 24) ning seda eelnõuga ei muudeta.




8. Määrus nr 224 eelnõus „5) 35−110-kilovoldise pingega ja üle 15 kilomeetri pikkusega elektriõhuliini rajamine, välja arvatud 110-kilovoldise pingega elektriõhuliinid, mille hooldusala (raieala) on 50 meetrit või väiksem ning mis läbivad metsamaad vähem kui 1 kilomeetri ulatuses;“.
Ettepanek: Lause osas „välja arvatud 110-kilovoldise pingega elektriõhuliinid“ täiendada sõnastusega: „välja arvatud väiksema pingega kui 110-kV elektriõhuliinid“. Vastasel juhul teatud tingimustel 110 kV liinidele eelhinnangut anda ei tule, aga sellest väiksema pingega liinidele tuleb anda igal juhul.
ARVESTATUD

Sõnastust täpsustatakse.


9.
Kobras OÜ
Ettepanek: Mitte tunnistada kehtetuks § 6 lg 1 punkti 24, vaid muuta prügila suuruse künnist kohustusliku KMH läbiviimisel 5 hektari peale. See on juba märkimisväärse suurusega jäätmetest koosnev tööstusrajatis, mille sulgemise puhul on küll keskkonnaministri 29.04.2004 määruses nr 38 (nn prügilamääruses) antud keskkonnanõuded, millest prügila sulgemisel tuleb lähtuda, kuid need nõuded kehtivad samal ajal ka näiteks prügila püstitamisele ja tegu on nö loogilise üldnõudena, mis on üldsõnaline. Eesti praktika alusel on praktiliselt kõikide prügilate sulgemisel kasutatud rohkemal või vähemal määral nö erilahendusi, mis tihtilugu võimaldavad kasutada kohalikke materjale, taaskasutada materjale või asendada neid tehissünteetidega. Kui keskkonnaohutuse seisukohast võrdlemise koht ära võtta, siis peaks kõikvõimalikud alternatiivid kirja panema prügilamäärusesse – see ei ole aga ei otstarbekas ega ka reaalne (iga asukoht on erinev ning võimalikud kasutatavad materjalid samuti erinevad). Sama saab järeldada prügilamääruse § 35 lõike 3 ja § 37 lõike 4 kohta. KMH tegemine erinevate prügila käitaja poolt väljapakutud tehniliste lahenduste sobivuse väljaselgitamiseks on põhjendatud, kuna KMH käigus käsitletakse neid alternatiividena, mida võrreldakse omavahel erinevate kriteeriumite alusel ja selgitatakse prügilamääruse § 4 lõikes 1 parim lahendus, millega on võimalik vältida prügilast tulenevat keskkonnahäiringut maksimaalselt ja samas käitajale majanduslikult vastuvõetavalt muidugi. Projekteerimise käigus erinevaid alternatiive ei võrrelda ning KMH eelhinnang on selleks liiga "üldine" dokument, mille alusel ei saa nii suurte prügilate puhul olla "selge", et prügila ohustab keskkonda tavapärasest vähem ja mille alusel saaks Keskkonnaamet leevendada § 35 lg 1 nõudeid.
Lisaks tooks välja ka sulgemisjärgse seire. Sulgemiskava (mille osaks on sulgemisprojekt) ülesanne on ka seiremeetmete ja järeltegevuste sätestamine. Seiremeetmed on puhtalt keskkonnaohutuse tagamiseks. Suuremate prügilate puhul on teemad keerulised ja komplekssed (tihtilugu erinevad põhjaveekihid, erinevad pinnavee probleemid, lõhna mõjud). Seiremeetmed peaksid olema läbikaalutletud ja põhjendatud, vajadusel hinnatud, kas tagavad eesmärgi. Kui KMH-d ei tehta, siis need kaalutlused/võrdluskohad jäävad/võivad jääda puudulikuks.

MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Muudatuse eesmärk on halduskoormuse vähendamine ja muuta loamenetlust paindlikumaks, samal ajal tagades jätkuvalt ka keskkonnaohutuse.
Oleme seisukohal, et KMH läbiviimine ei ole põhjendatud kõikide prügilate sulgemiskavade koostamisel. Otstarbekam on anda eelhinnang, et selgitada esmalt välja, kas KMH on vajalik. Lisaks ei tulene prügila sulgemise KMH kohustus KMH direktiivist.
Planeeritud muudatuse kohaselt tehakse muudatused ka keskkonnaministri 29.04.2004 määruses nr 38 (kavand 5) järgmiselt:
§ 35 (2) Kui amet on teinud § 14 lõikes 1 nimetatud otsuse või kui keskkonnamõju hindamise aruande või eelhinnangu alusel on selge, et prügila ohustab keskkonda tavapärasest vähem, või on tegemist väiksema kui 1,5 hektari suuruse prügilaga, võib amet leevendada selle paragrahvi lõike 1 nõudeid.
§ 35 (3) Juhul kui on läbi viidud keskkonnamõju hindamine või antud eelhinnang ja amet on keskkonnamõju hindamise aruannet või muid andmeid arvestades veendunud, et sadevete ärajuhtimist ja pinnase ning põhjavee kaitset on võimalik tagada ka muu konstruktsioonilise lahendusega, mis annab lõikes 1 sätestatuga samaväärse tulemuse, võib amet lubada muuta lõikes 1 sätestatud prügila kattekonstruktsiooni.
Määruses nr 38 on sätestatud piisavad nõuded prügila sulgemise tehniliste lahenduste, sh jäätmeladestu kattekihtide kohta. Kui prügila sulgemislahendus vastab määruse nõuetele, ei kaasne sulgemisega eeldatavasti olulist keskkonnamõju. Kui sulgemiskava näeb ette määrusest erinevad lahendused, siis on otsustajal võimalik algatada KMH tehniliste lahenduste ja nendega kaasnevate mõjude hindamiseks.
Näiteks võib esineda ka juhtumeid, kui sulgemiskava koostamisest on pikem aeg möödunud ning vahepealsel ajal on selgunud vajadus muuta prügila sulgemislahendust ja sulgemiskava. Sulgemislahenduse muutmine eeldab ühtlasi ka KMH koostamist, mis aga ei pruugi teatud juhtudel olla otstarbekas menetluse efektiivseks läbiviimiseks.
Suletud prügila järelhoolduse meetmete määramiseks ei ole samuti kohustuslik KMH vajalik, vaid selleks on Keskkonnaametil teadmised olemas senise praktika alusel. Keskkonnaseirenõuded määrab Keskkonnaamet määruse nr 38 § 38 kohaselt prügila käitamiseks väljastatud prügilaloas või kompleksloas, lähtudes määruse nr 38 peatükist 6 (prügila seirenõuded ja aruandlus).

10.
Maa- ja Ruumiamet
Käesolevaga teatame, et Maa- ja Ruumiametil ei ole eelnõu, seletuskirja ja selle lisade kohta sisulisi ettepanekuid.
VÕETUD TEADMISEKS


11.
SA Keskkonna-õiguse Keskus, MTÜ Päästame Eesti Metsad
1. Eelnõu menetluse puudused. Eelnõu on avalikustatud 3-nädalase konsultatsiooniperioodiga. Arvestades eelnõu ulatuslikku sisu ja olulisi põhimõttelisi muudatusi, ei ole see aeg piisav, et jõuaks eelnõuga tervikuna sisukalt tutvuda ja seisukohad kujundada.
Ettepanek: Konsultatsioon peaks kestma vähemalt 6 nädalat, et tagada sisuline kaasamine.
Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust (VTK). Selle põhjusena on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et eelnõu tugineb KMH teenusedisaini projektide tulemusele. Tegelikkuses on eelnõust üksnes osa välja kujundatud KMH teenusedisaini projektis, samas kui KMH algatamise künniste muutmine ei olnud teenusedisaini fookuses. Künniste muutmise aluseks on seletuskirja kohaselt Maves OÜ künniste analüüs, mida meile teadaolevalt ei ole varem avalikkusele tutvustatud. VTK koostamata jätmise tõttu on eelnõule keeruline sisendit anda, kuna puudub kaalutletud hinnang künniste muutmise proportsionaalsuse kohta.
Ettepanek: Soovitame seletuskirjas vähemalt selgelt eristada, millised eelnõu sätted tuginevad teenusedisaini protsessi järeldustele ning mis osas tugineb eelnõu eraldi analüüsile (ja kuidas seda analüüsi on avalikkusele seni tutvustatud ja avalikkusega läbi arutatud). Nt sõnastuses: “KMH teenusedisaini projekt ei käsitlenud KMH algatamise künniste muutmist. Künniste muutmine tugineb Maves OÜ poolt koostatud analüüsile, mis on eraldiseisev lähtealus.“
SELGITATUD

Õigusaktide menetlemise korra järgi peab avalik konsultatsioon kestma vähemalt 15 tööpäeva.
OÜ Maves koostatud künniste analüüs oli alusuuringuna § 6 lõike 1 punktide muudatuste puhul. Künniste analüüs on avalikustatud Kliimaministeeriumi veebilehel (link oli toodud seletuskirjas).
Teenusdisaini järeldused on olnud aluseks enamike ülejäänud muudatuste puhul.
Seletuskirja on täpsustatud.


2. Keskkonnamõju hindamise ulatuse vähendamine
Kavandatavad muudatused: – § 2 täpsustus, sh mõju inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale; – „heaolu“ väljajätmine mitmest sättest.
Seisukoht: Muudatus ei ole põhjendatud, mh ei ilmne muutmise vajadust eelnõu seletuskirjast. Ei ole selge, kas heaolu hõlmamine keskkonnamõju hindamise ulatusse on nii oluliselt suurendanud halduskoormust, et on tõesti vaja seadust muuta.
Juhime tähelepanu, et „heaolu“ on oluline mõiste KeÜS § 23 lõikes 1 sätestatud keskkonnaalasest õigusest – „õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale“. Õiguse sõnastuse eeskujuks on Århusi konventsioon, mille preambuli seitsmendas lauses ja esimeses artiklis nimetatakse iga inimese õigust elada keskkonnas, mis vastab tema tervise- ja heaoluvajadustele. Seejuures ei piisa selle õiguse kaitsmiseks üksnes tervisele avalduva mõju hindamisest. Nagu KeÜS kommentaarides märgitud, on tervisekaitses kesksel kohal kaitse inimest füüsiliselt otseselt ohustava tegevuse või olukorra eest. Heaolu esiletoomine KeÜS § 23 sõnastuses tähendab, et selle õiguse tagamiseks peab isikut kaitsma ka mõjutuste eest, mis on küll häirivad, kuid ei pruugi tingimata kaasa tuua otsest tervisekahjustust (nt ebameeldiv lõhn, müra jms).
Juhul, kui mõju inimeste heaolule tulevikus ei hinnata, oleks see KeÜS-st ja Aarhusi konventsioonist tulenev õigus vähem kaitstud. Eelnõu koostamisel on see oluline kaalutlus arvestamata.
Eelnõu seletuskirjas ei ole selgitatud, millises menetluses hinnatakse edaspidi elukeskkonna kvaliteeti, pikaajalist häiringut, sotsiaalset elukvaliteeti (nt müra, visuaalne mõju, maastiku muutus) tervikuna. See võib kaasa tuua hinnangute killustumise üksikutele keskkonnaelementidele või häiringutele, tervikpilti arvestamata.
Ettepanek: jätta „heaolu“ terminina KeHJS sätetesse alles, st loobuda selle mõiste osas kavandatud muudatustest. Vajadusel täiendada juhendmaterjale selgitustega, kuidas heaolule avalduvat mõju hinnata.
SELGITATUD

Seletuskirja punktis 1 selgitusi on oluliselt täiendatud ning seletuskirja on lisatud muudatuste illustreerimiseks skeemid.

KMH/KSH keskendub keskkonnale ja selle kaudu avalduva olulise mõju kindlakstegemisele, sh selliste keskkonnahäiringute hindamisele KeÜS mõttes, millega võib kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring).

Seega keskkonnale avalduva ebasoodsa mõju kaudu on tegevuse mõju inimese tervisele, heaolule ja varale (KeÜS mõistes keskkonnahäiring) ka edaspidi KMH/KSH uurimisobjektiks ulatuses, mis on vajalik, et välistada olulise keskkonnahäiringu avaldumine. Keskkonnahäiringute hindamise tulemusena (ennekõike eelhindamisel ja programmi etapis ning programmi mitte koostamisel algatamise hetkel) saab otsustaja veenduda, kas tegemist on olulise keskkonnahäiringuga, mida tuleb aruande etapis käsitleda.
Võrreldes kehtiva õigusega eemaldatakse KeHJS §-st 21 viide heaolule kui eraldiseisvale hindamisobjektile, kuna inimese heaolu kui määratlemata õigusmõiste on liiga avar ja hõlmab elemente, mis olulise keskkonnahäiringu tekkimisel mõju ei oma.



3. Avalikkuse kaasamise võimaluste vähendamine KMH ulatuse määramisel
Kavandatavad muudatused: Eelnõus on kavandatud muudatused, mis nõrgendavad avalikkuse rolli KMH menetluses kaasarääkimisel:
1) KMH ulatuse määramine juba algatamise otsuses;
2) KMH programmi koostamisest vabastamine (uus KeHJS § 11¹);
3) Avalikkuse kaasamise kärpimine programmietapis.
Seisukoht: Oleme vastu KMH programmi etapi ärajätmisele. Näeme riski, et selle etapi ärajätmisel vähenevad avalikkuse osalemise võimalused oluliselt: avalikkusel ei ole sisuliselt võimalust mõjutada hinnatavate mõjude ulatust ega esitada ettepanekuid täiendavate mõjude või alternatiivide lisamiseks. KMH direktiivi artikkel 5 ja lisa IV nõuavad mõistlike alternatiivide võrdlemist, ent kui KMH ja alternatiivide ulatus määratakse varases faasis ilma avaliku aruteluta, võib alternatiivide valik jääda pinnapealseks. Samuti määratakse KMH programmi faasis tööde maht ning seda hiljem korrigeerida on keeruline, praktikas tavaliselt võimatu.
Kui avalikkus ei saa varases etapis osaleda, on see vastuolus KMH direktiivi eesmärgiga parandada varajase kaasamise kaudu otsuste kvaliteeti. Varase kaasamise näeb ette ka Aarhusi konventsioon (art 6 lg 4). Eelnõu materjalidest ei ole aru saada, kuidas seda riski plaanitakse vältida ning menetluslikud õigused tagada.
Ettepanek: jätta KMH programm etapina mõjuhindamisse alles.
Juhul, kui see on mingil põhjusel täiesti võimatu, siis sätestada vähemalt, et:
• avalikkusel peab olema vähemalt 14 päeva arvamuse esitamiseks KMH ulatuse kavandi kohta, ka kui programm jäetakse koostamata;
• KMH ulatuse kavand avalikustatakse eelnevalt.
SELGITATUD

Programmi etappi ei jäeta ära kõigi menetluste puhul, vaid ainult nendel juhtudel, kui kavandatava tegevuse võimalik oluline keskkonnamõju on varasemate samalaadsete KMHde või KSHde kaudu teada. KMH teenusedisaini käigus selgus, et programmi etapp on menetluse üks ajamahukamaid, samas praktikas enamlevinud ja korduvate projektide puhul (nt liiva- ja kruusakarjäärid, suurfarmid, väikeenergia rajatised jmt) võib see aga olla vähe lisandväärtust loov etapp. Samuti on praktikas olnud avalikkusel programmi etapis (sh avalkikul arutelul osalemise vastu) väike huvi.
KMH algatamise otsuse (sh hindamise ulatuse) kohta küsitakse arvamust asjaomastelt asutustelt.
Mis puudutab alternatiivide määramist programmis, siis muudatustega on KMH programmist välja võetud alternatiivsete võimaluste käsitluse nõue, kuid aruandesse jääb alles kohustus hinnata alternatiive. KMH algetapis, programmis ei pruugi olla põhjendatud ega võimalik alati sellist infot esitada. Kavandatava tegevuse reaalsed alternatiivsed võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi koostamise järel ning alternatiivide võrdlus (sh 0-alternatiiv) ja hinnang olulise keskkonnamõju kohta tuleb esitada KMH aruandes.



4. KMH algatamise künniste muutmine
Kavandatavad muudatused: Eelnõu muudab oluliselt KeHJS § 6 lg 1, asendades mitmel puhul kohustusliku KMH eelhinnanguga. Leiame, et muudatused on põhjendamatud, ning ei ole hinnatud, kas need on vajalikud ning kas muudatustega saavutatav võimalik kasu kaalub üles võimaliku kahju keskkonnale (st ei ole hinnatud proportsionaalsust).
Eelnõu seletuskiri ei selgita veenvalt, kuidas tagatakse KMH direktiivi art 4 ja lisa III nõuete praktiline ja järjekindel rakendamine pärast künniste muutmist (eriti tundlikel aladel ja kumulatiivsete mõjude korral).
Ka muudatuste aluseks olev OÜ Maves analüüs ei anna esmapilgul vastuseid, kuidas kavatsetakse edaspidi arvestada kumulatiivsete mõjude või kogumõjudega. Künniste analüüs kumulatiivset mõju ei käsitle ja kui künniseid alandatakse, siis ilma KMH-ta rajatavate TE objektide kumuleeruv mõju võib saada oluliseks probleemiks nii elukeskkonna kvaliteedile kui ka looduskeskkonnale.
Nagu eelpool välja toodud, on konsultatsiooniks antud 3 nädalat liiga lühike aeg, et arutleda sisukalt nii põhimõttelise teema nagu KMH künniste muutmise üle, kuivõrd eelnõule ei ole koostatud VTK-d ning eelnõu seletuskirjas puudub selge võrdlus künnistega kehtivas õiguses ja eelnõus. Seetõttu on allpool on antud üksnes esialgne seisukoht plaanitavate muutuste osas.
SELGITATUD

Maves OÜ analüüsi tulemused on olnud aluseks eelnõus kavandatud muudatuste kujundamisel, mis puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused).


Probleemsed on vähemalt järgmised muudatused:
1) Tuuleelektrijaamad (KeHJS § 6 lg 1 p 5)
Muudatus: KMH oleks kohustuslik vaid: kui on ≥10 tuulikut või koguvõimsus ≥ 45 MW.
Kehtiva õiguse kohaselt on KMH kohustuslik tuuleelektrijaama püstitamisel veekogusse, maismaa tuuleparkide puhul on KMH kaalumiskohustusega tegevuste künnis määruses nr 224: rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama, mille koguvõimsus on üle 7,5 megavati, rajamine maismaale. Seega kaob kohustuslik KMH alla 10 tuuliku või 45 MW koguvõimsusega tuulepargi rajamisel veekogusse.
Seisukoht: Tuuleparkide mõju sõltub eeskätt asukohast, selle läheduses paiknevatest kaitstavatest loodusväärtustest, aga ka nt tuuleparkide kumulatiivsest koormusest. Ka väiksemad tuulepargid võivad tundlikes piirkondades põhjustada olulist mõju. Merealadel on tundlikud kindlasti nii linnud kui nahkhiired.
Ebaselge on kavandatavate muudatuste seos Natura aladele avalduva mõju hindamisega. Kehtiva õiguse järgi toimub Natura hindamine KeHJS kohaselt, kuid Natura aladel tuleb KMH algatamata jätmise otsustamiseks välistada mõju avaldumine ala kaitseväärtustele või sidususele.
Eelnõu seletuskirjas on esitatud selgitus: Künniste analüüsi põhjal võiks kõikide tuuleparkide korral (sõltumata asukohast) kaaluda KMH eelhinnangu andmise nõude määramist, kuid probleemiks võib osutuda asjaolu, et suure tõenäosusega jõuaksid kõik eelhinnangud (mis on omakorda töömahukad materjalid) KMH algatamiseni, kuna on vaja põhjalikumalt uurida näiteks kavandatava tegevuse alal olevate loodusdirektiivi ja merestrateegia elupaikade seisundit. Kuidagi ei saa nõustuda põhjendusega, et tuuleparkide KMH kohustuse künnist tuleb tõsta seetõttu, et keskkonnamõju olemuse tõttu tuleks iga tuulepargi puhul algatada KMH. Kui tegevusel võib olla oluline keskkonnamõju, tuleks seda hinnata.
Juhime tähelepanu, et seletuskirjas ei ole selgitatud, milline saab olema KMH kaalumiskohustuse künnis määruse nr 244 kohaselt, vaid on lihtsalt sedastatud: Väiksema tegevusmahuga tuulikutele rakendub eelhinnangu nõue.
Ettepanek:
1) mitte tõsta tuuleparkide kohustusliku KMH künnist
2) analüüsida, kuidas kavandatav künnise kaotamine vastab EUROBATS-i resolutsioonide 5.6, 6.11 ja 7.5 nõuetele, arvestades mh ka tuuleparkide võimalikku kumulatiivset mõju.
3) analüüsida, kuidas kavandatav künnise kaotamine/muutmine vastab elustiku ja linnustiku kaitse nõuetele (loodusdirektiiv, linnudirektiiv jm asjassepuutuvad õigusaktid), arvestades mh ka tuuleparkide kumulatiivset mõju.
SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud kavandatud muudatus eelnõust välja.



2) Mere süvendamine ja merre kaadamine (§ 6 lg 1 p 17 / 17¹)
Muudatus: KMH kohustus kaotatakse; jääb ainult eelhinnang.
Seisukoht: Muudatus ei ole põhjendatud. Meresüvendamise ja kaadamise mõju võib olla pikaajaline, ruumiliselt laialdane, kumulatiivne. Eelhinnang ei pruugi alati tabada kõiki olulise mõjuga juhtumeid.
Ettepanek: Analüüsida, kuidas kavandatav muudatus mõjutab HELCOMi tegevuskava, veepoliitika raamdirektiivi ja merestrateegia raamdirektiivi eesmärkide täitmist, samuti EL looduse taastamise määrusest tulenevate kohustuste täitmist.
SELGITATUD

Meres tehtavate töödega kaasnevate mõjude puhul on leevendavad meetmed teada ning leevendusmeetmeid saab määrata ilma KMHta.


3) Metsamaa raadamine (KeHJS § 6 lg 1 p 31¹)
Muudatus: KMH kohustus ≥100 ha eemaldatakse; eelhinnang alates 50 ha (määruses).
Seisukoht: Muudatus ei ole põhjendatud ja võib kaasa tuua olulise kahju keskkonnale. Künniste muutmise aluseks olevas analüüsis on välja toodud, et raadamise mõju võib olla oluline kuni väga suur, sõltuvalt uuest kasutusotstarbest. Künnise määramiseks on tehtud ettepanek KMH algatamiseks, kui raadatakse rohkem kui 20% mõnest elupaigast. On arusaamatu, kuidas nende analüüsis esitatud järelduste alusel on plaanitava muudatusettepanekuni jõutud.
Kindlasti on vajalik teatud raadamise ulatusest alates KMH kohustuse kehtestamine. Senise praktika pinnalt näeme riski, et eelhinnangutele lähenetakse formaalselt ning nende põhjal hakatakse sisulise põhjenduseta KMH-sid algatamata jätma.
Ettepanek: kehtestada alates 50 ha muudatusest KMH kohustus, alla selle eelhinnangu kohustus.
SELGITATUD

Metsamaa raadamine ei ole üldjuhul olnud ainus KMH algatamise põhjus, vaid raadamise mõju hinnatakse näiteks mõne suurarendusega kaasneva tegevusena, millele on algatatud KMH. Raadamine ei ole KMH direktiivi järgi KMH kohustusega tegevus (nt Soomes 200 ha KMH kohustus, Lätil 50 ha KMH eelhinnang).




5. Eelhinnangute kvaliteet
Kavandatavad muudatused: eelnõuga vähendatakse mitme tegevuse KMH kohustust (kohustusliku KMH künnist), seega suureneb eelhinnangu roll KMH-de algatamise otsustamisel.
Seisukoht: Eelnõu ei sätesta piisavalt nõudeid KMH mittealgatamise otsustele. KMH direktiivi art 4 lg 5 kohaselt peavad KMH algatamise/mittealgatamise otsused olema põhjendatud (ja avalikult kättesaadavad). Eelhinnangutega tuleb tagada, et on täidetud KMH direktiivi nõuded.
Selge ei ole, kuidas on tagatud eelhinnangute kvaliteet, eriti arvestades, et kehtiv õigus ei näe ette eksperdi kaasamist otsuse tegemisse, vaid eelhinnangu otsuse peab tegema haldusorgan.
Ettepanek: Eelnõusse kaasamise ajakava ei võimalda meil teemat põhjalikumalt avada. Miinimumina teeme ettepaneku täiendada KeHJS alusel kehtestatud „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ määrust selliselt, et eelhinnangu koostamisesse oleks kaasatud ka ekspert(teadmine).
SELGITATUD

Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus asjaomaste asutustega.
Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit vajadusel täiendama.
Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu kavand.

12.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1. Eelhinnangute rolli oluline laienemine ja tegeliku halduskoormuse kasv
Eelnõuga laiendatakse keskkonnamõju eelhinnangu kohaldamisala, tuues eelhinnangu koostamise kohustuse määr madalamale. See tähendab, et formaalne keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH) kohustus võib väheneda, kuid suureneb eelhinnangute arv ja nende sisuline tähtsus KMH algatamise otsustamisel. Seda on välja toodud ka eelnõu seletuskirjas. Praktikas võib eelhinnang kujuneda sisult ja töömahult KMH-le sarnaseks menetluseks, ilma et sellele oleks kehtestatud selgeid kvaliteedinõudeid ega sisulisi piire mahule. Sellises olukorras asendub üks reguleeritud ja menetluslikust selge hindamisetapp sisuliselt vähem reguleeritud, kuid sama koormava menetlusega. Samas hakkab eelhinnangu kvaliteet ja põhjalikkus otseselt mõjutama KMH ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH) otsuse algatamise või algatamata jätmise vaidlustatavust ning seeläbi arendajate ja ettevõtete õiguseid.
EPKK hinnangul ei vähenda selline lähenemine halduskoormust, vaid võib seda hoopis suurendada, muutes menetlused tootjate jaoks keerulisemaks ja vähem prognoositavaks. Eelnõus ei ole piisavalt tõendatud, et eelhinnangu kohaldamisala laiendamine väiksematele tegevusmahtudele viiks menetluspraktikas halduskoormuse vähenemiseni.
Seetõttu leiame, et eelnõu seletuskirja tuleb täiendada ning välja tuua, milline saab olema tegelik mõju menetluspraktikale, kui eelhinnangu kohaldamisala laiendatakse oluliselt väiksematele tegevusmahtudele. Lisaks on puudulik hinnang eelhinnangu lävendi madalamaks toomisega kaasneva majandusliku mõju kohta tootjale ja/või arendajale, kes peab katma eelhinnangu koostamisega seotud kulud teadmata, kas KMH algatatakse või mitte.
Lisaks palume selgitada, kas ja mil määral on eelnõus lävendite muutmisel arvestatud Kliimaministeeriumi tellitud riigihanke 294514 „Kohustusliku keskkonnamõju hindamisega ning eelhinnanguga tegevuste künniste analüüs“ töö tulemusi. Antud analüüsi eesmärk oli analüüsida KeHJS § 6 lõikes 1 toodud olulise keskkonnamõjuga tegevuste nimekirja ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ esitatud tegevuste loetelu, mille puhul on KMH eelhinnangu andmine vajalik, ning analüüsi põhjal esitada põhjendatud ettepanekud tegevuste ja künniste muutmiseks. Samuti soovime nimetatud analüüsiga tutvuda, et hinnata maakasutussektori ja toidutööstusele seatud künniste asjakohasust.
SELGITATUD

Eesmärk on vähendada ebavajalikke KMH-sid, mis ei ole mahult ja menetluslikult võrreldav eelhinnangu andmisega. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.

Vt ka vastus järgmisele punktile.




















Nimetatud analüüs on koostamisel, vahearuandega on võimalik tutvuda veebilehel Mõju hindamine keskkonnale | Kliimaministeerium. Vahearuanne.
Analüüsi tulemused on olnud aluseks eelnõus kavandatud muudatuste kujundamisel, mis puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused).


2. Õiguskindluse vähenemine
Eelnõu kohaselt võib eelhinnangu sisu menetluse käigus oluliselt täieneda ning otsustajal on lai kaalutlusõigus nõuda täiendavaid uuringuid või selgitusi. Maaomanike ja ettevõtjate vaates tähendab see, et isegi näiliselt tavapäraste tegevuste nagu maakasutuse muutuste, maaparandustööde või taastuvenergia projektide puhul ei ole võimalik varases etapis hinnata menetluse tegelikku kestust ega rahalist mahtu.
EPKK leiab, et selline ebakindlus pärsib õiguskindlust ning investeerimisotsuste tegemist ning võib viia olukorrani, kus tootja kannab olulisi kulusid enne, kui on selge, kas tegevus üldse realiseerub. Selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ega toeta stabiilselt investeerimiskeskkonda.
EPKK palub selgitada, kuidas tagatakse arendaja ja/või ettevõtte õiguskindlus eelhinnangu faasis, arvestades, et eelhinnangule ei ole seatud kvaliteedinõudeid ning otsustaja laia kaalutlusõigust nõuda eelhinnangu täiendamiseks lisauuringuid või muud täpsustavat infot. Samuti on arusaamatu, kuidas on tagatud menetlusprotsesside tähtajaline läbiviimine, arvestades ülal toodut ning asjaolu, et juba täna menetlused viibivad.
Leiame, et antud muudatusega kaob võimalus prognoosida menetlusprotsesside kestvust ning menetlusega seotud kulusid. Neid mõjusid ei ole aga eelnõu seletuskirja sotisaalmajanduslikus analüüsis hinnatud.
SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.

Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida.
Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle, vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu kavandit jm infot.
Eelnõud on täpsustatud (§ 61) ja lisatud, millisel juhul võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot.
Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.
Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus asjaomaste asutustega.
Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit vajadusel täiendama.
Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu kavand.



3. Sotsiaalmajanduslike mõjude käsitlemise ebaselgus
Eelnõuga eemaldatakse KMH ja KSH raamistikust viited inimese heaolule, varale ja sotsiaalsetele vajadustele. EPKK leiab, et sotsiaalmajanduslikud mõjud, sh mõju maa väärtusele, põllumajandustootmise ja maamajandusettevõtluse jätkusuutlikkusele, tööhõivele ja piirkondlikule arengule, on maakastutussektori lahutamatu osa. Kui neid aspekte KMH ja/või KSH raames enam ei hinnata, peab olema selgelt määratletud, millises menetluses ja millisel viisil neid edaspidi arvestatakse. Eelnõust ei selgu, kas ja mil määral tuleb KSH ja/või KMH käigus hinnata sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid.
Praegusel kujul tekitab eelnõu riski, et olulised sotsiaalmajanduslikud mõjud jäävad üldse süsteemselt hindamata. Selline olukord ei ole EPKK hinnangul vastuvõetav ei sisuliselt ega õiguspoliitiliselt.
EPKK on seisukohal, et sotsiaalmajanduslikke mõjude hindamine peab säilima senisel kujul, vastasel juhul ei saa EPKK eelnõud kooskõlastada.
SELGITATUD

Eelnõu punktis 1 toodud selgitust on seletuskirjas täiendatud, samuti on muudatuste illustreerimiseks lisatud skeemid.
Selgitame, et ka praegu ei ole KMH/KSH eesmärk selgitada sotsiaal-majanduslikke mõjusid, vaid tegeleda ainult oluliste keskkonnamõjudega. Praeguses praktikas küll käsitletakse neid mõjusid teatud määral (nt mõju sotsiaalsetele vajadustele ja varale), kuid tegelikult ei pea KMH/KSH nendele mõjudele keskenduma, kui need mõjud ei ole põhjustatud olulisest keskkonnamõjust (olulise keskkonnamõju kaudu).
KMH/KSH keskendub eeskätt olulisele keskkonnamõjule, mitte sotsiaal-majanduslikele aspektidele, kuna eesmärk on tasakaalustada otsustusprotsesse, kus majanduslikud ja sotsiaalsed kaalutlused on niigi domineerivad. Sotsiaalmajanduslikke mõjusid käsitletakse KMH raamistikus vaid juhul, kui need avalduvad keskkonna kaudu (oluline mõju tervisele, kultuuripärandile või varale). Selline fookus aitab vältida KMH/KSH muutumist üldiseks poliitika- või tasuvusanalüüsiks ning säilitab selle kui keskkonnakaitselise otsustustoe selge rolli ja metoodilise piiritluse. KMH/KSH ei ole iseseisev otsus ega otsustamise asendaja, vaid üks sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale struktureeritud ja põhjendatud teave kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta, mida kaalutakse koos teiste asjakohaste õiguslike, sotsiaalsete, majanduslike ja ruumiliste kaalutlustega vastavas menetluses. Seetõttu ei tähenda see, et aspektid, mida KMH/KSH raames ei hinnata, jääksid otsustamisel arvestamata, vaid neid käsitletakse nende jaoks sobivates menetlustes ja otsustusraamistikus. Vahetuid olulisi mõjusid inimeste tervisele, varale ja kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda näiteks planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel, tegevusloa menetluses iseseisvate uuringute või analüüsidena. Nende tellimise üle otsustatakse vajaduspõhiselt. Selline jaotus tagab, et erinevat liiki mõjusid hinnatakse neile sobiva menetluse, pädevuse ja metoodikaga, vältides dubleerimist ning hoides KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.



4. KMH programmi etapi ärajätmisega kaasnevad riskid
Eelnõu võimaldab loobuda KMH programmi koostamisest juhtudel, kus kavandatava tegevuse võimalikud mõjud on varasemate samalaadsete menetluste kaudu teada. EPKK leiab, et KMH programmi etapp on olnud oluline mehhanism, mis võimaldab varajases faasis selgelt määratleda uuringute ulatuse, tuvastada võimalikud konfliktikohad ning maandada hilisemaid vaidlusi.
Programmi etapi ärajätmine võib kaasa tuua olukorra, kus olulised probleemid ilmnevad alles KMH aruande koostamise või avalikustamise etapis, kui tootja on juba teinud märkimisväärseid investeeringuid.
EPKK hinnangul on KMH programmi ärajätmine vastuvõetav üksnes juhul, kui seaduses sätestatakse selgesõnaliselt, et KMH ulatust ei ole lubatud menetluse käigus laiendada, välja arvatud uute ja objektiivselt ettenägematute asjaolude ilmnemisel.
Lisaks on ebaselge, mil määral KMH programmi ärajätmine praktikas vähendab menetlusega seotud bürokraatiat ja ajakulu, kuna samaaegselt eelhinnangute maht kasvab ning kvaliteet muutub ebaühtlasemaks. See omakorda aga suurendab otsustaja töökoormust ning teadmisvajadust.
SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab otsustaja.
Eelnõu seletuskirja on täpsustatud ja selgitatud, et kui otsustaja küsib seisukohta KMH algatamise otsuse eelnõu kohta, on arendajal võimalik esitada selle kohta arvamus, sh et kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks tuleb siiski programm koostada.
KMH aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda nõuetele vastavaks tunnistatud KMH programmist või KMH algatamise otsusega määratud KMH ulatusest. Seega võib ulatust laiendada või muuta erandlikel juhtudel (nt selguvad uued või ettenägematud asjaolud), mis peavad olema aruandes selgelt põhjendatud. KeHJS § 20 lg 11 järgi kehtib see nõue ka praegu.



5. Keskkonnamõju mõiste sisuline muutmine
Eelnõuga kavandatud keskkonnamõju uus definitsioon viib selle senisest enam kooskõlla keskkonnahäiringu kontseptsiooniga ning jätab kõrvale viited keskkonnataluvusele ja pöördumatutele muutustele. EPKK peab seda põhimõtteliseks muudatuseks, mille tegelikku mõju KMH ja KSH protsessidele ei ole piisavalt analüüsitud.
EPKK peab vajalikuks, et seletuskirja täiendatakse selge ja sisulise põhjendusega, milles käsitletakse muudatuse mõju hindamise ulatusele, eesmärgile ja praktikale. Kuid EPKK hinnangul ei pruugi seletuskirja täiendamine olla piisab ning kaaluda tuleks kehtiva keskkonnamõju definitsiooni säilitamist.
EPKK rõhutab, et keskkonnahäiring ja keskkonnamõju hindamise kontseptsioonid on sisult ja eesmärgilt erinevad. Keskkonnahäiringu mõiste on kujundatud eeskätt tegevuslubade, nende tingimuste seadmise ning järelevalve kontekstis ning selle keskmes on lubatud tegevuse piiridesse jäävate riskide ohjamine. See lähenemine ei ole sobiv kavandatava tegevuse terviklikuks ja ettevaatavaks mõjude hindamiseks. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on kavandatavate tegevuste tegelike ja eeldatavate mõjude süstemaatiline tuvastamine ja olulisuse hindamine ning oluliste mõjude ennetamine või leevendamine. Keskkonnahäiringu käsitlus seevastu taandub oma olemuselt riskihindamisele, mis keskendub võimalike kahjulike sündmuste tõenäosusele ja nende realiseerumisel tekkivatele tagajärgedele.
SELGITATUD

Nõustume, et keskkonnahäiringu ja olulise keskkonnamõju mõisted on sisult erinevad. Seetõttu olemegi soovinud määratleda olulise keskkonnamõju mõiste selgemalt, et see eristuks keskkonnahäiringu mõistest, mitte ei oleks kooskõlas. Seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.
Märgite õigesti, et KMH eesmärk on kavandatavate tegevuste tegelike ja eeldatavate mõjude süstemaatiline tuvastamine ja olulisuse hindamine ning oluliste mõjude ennetamine või leevendamine. Seetõttu soovimegi „olulise keskkonnamõju“ mõistet täpsustada, et oleks selgem ja arusaadavam, milliste mõjudega KMH tegeleb, st oluliste mõjudega, mitte keskkonnahäiringutega.
Säilib sisulise keskkonnamõju hindamise kohustus vastavalt KeHJS nõuetele. Hindamise kvaliteet peaks paranema, sest ei ole vaja käsitleda teemasid, mille puhul keskkonnamõju ei ole oluline ja mis ei anna lisandväärtust, sh tegevusloa andmisel.



6. Natura eelhindamise kvaliteet ja pädevus
Eelnõu näeb ette, et kohustusliku KMH korral tehakse Natura eelhindamine juba KMH algatamise otsuse tegemisel otsustaja poolt. EPKK peab vajalikuks selgitada, kuidas on sellisel juhul tagatud eelhindamise piisav sügavus ja ekspertiis, arvestades, et kehtiva korra järgi on Natura eelhindamist teinud vastava kvalifikatsiooniga juhteksperdid või eksperdirühmad. Samuti palume selgitada, kuidas on tagatud eelhinnangut koostavate otsustaja töötajate vastavus keskkonnamõju hindaja pädevusnõuetele.
EPKK peab vajalikuks, et eelnõus sätestatakse selged pädevusnõuded Natura eelhindamise läbiviijatele ning nende vastavus keskkonnamõju hindaja pädevusnõuetele oleks õiguslikult tagatud.

SELGITATUD

Ka praegu teevad otsustajad Natura eelhindamist KMH eelhinnangu andmise etapis ning näiteks Keskkonnaametil on selleks vajaliku teadmise ja pädevusega töötajad. Vajadusel saab kasutada Natura eelhindamiseks vastavat ekspertiisi. Natura eelhindamise andmiseks on vajalikud vastavad teadmised, kuid siiski ei pea selleks olema keskkonnaeksperdi kvalifikatsiooni.
Natura eelhindamise nõuded on sätestatud looduskaitseseaduses ja on olemas ka vastavad juhendid.


7. Kokkuvõttes leiab EPKK, et eelnõuga kavandatud muudatused vajavad täiendavat analüüsi ja täpsustamist, et tagada tegelik halduskoormuse vähenemine, mitte selle varasemasse etappi nihutamine, tootjate õiguskindlus ja menetluste prognoositavus ning keskkonnamõjude terviklik ja sisuline hindamine, sh sotsiaalmajanduslike mõjude käsitlemine. Samuti peab EPKK oluliseks, et enne eelnõuga edasi liikumist oleks hinnatud selle vastavus Euroopa Liidu õigusele ning Euroopa Kohtu praktikatele.
EPKK palub esitada põhjalikud ja sisulised selgitused tagasisides toodud probleemkohtadele ning palub arvestada tehtud ettepanekutega, et tagada eelnõu eesmärkide saavutamine. Oleme avatud koostööle ning valmis oma ettepanekuid ja kommentaare täpsemalt selgitama.
SELGITATUD

Eelnõu seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.
13.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
1. Eelnõu punkt 15. TTJA teeb ettepaneku täiendada § 61 lõike 1 sissejuhatavas tekstiosas sõnu „järgmise teabe“ asendava tekstiosa „eelhinnangu kavandi, mis sisaldab järgmist teavet“, lisades sellele arendaja kohustuse teha koostööd keskkonnaeksperdiga, kui arendajal puudub varasem eelhinnangu koostamise kogemus. Täiendus on vajalik, kuna juhul, kui arendaja otsustab eelhinnangu kavandi ise koostada, kuid tal puudub varasem kokkupuude keskkonnamõju hindamise eelhinnangu koostamisega, võib kavand osutuda puudulikuks ning otsustajal tuleb sisuliselt kogu info uuesti koondada ja koostada eelhinnang. Sellisel juhul ei pruugi soovitav muudatus osutuda praegusest olukorrast paremaks ja otsustaja halduskoormust vähendada. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et eelhinnangu kavandi koostamisel on keskkonnaeksperdi kaasamine soovituslik, kuid TTJA hinnangul peab eelhinnangu kavandi koostajal olema varasem kogemus eelhinnangute koostamisel või peaks keskkonnaeksperdi kaasamine olema kohustuslik. Vastasel juhul võivad eelhinnangu kavandid olla puudulikult koostatud ning menetleja ei saa sellest lähtuda eelhinnangu koostamisel, mistõttu olulist ajalist kokkuhoidu tegevusloa menetluses ei oleks.
Seega on TTJA ettepanek sõnastada eelnõu punkt 15 järgmiselt: „15) paragrahvi 61 lõike 1 sissejuhatavas tekstiosas asendatakse sõnad „järgmise teabe“ tekstiosaga „koostöös keskkonnaeksperdiga koostatud eelhinnangu kavandi, mis sisaldab järgmist teavet“;“.
Selle muudatusega koos on otstarbekas lisada eelnõusse täiendav KeHJS § 61 muudatus järgmises sõnastuses: „x) paragrahvi 61 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koostöö keskkonnaeksperdiga ei ole kohustuslik, kui arendajal on varasem eelhinnangu koostamise kogemus.“;“.

MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Me ei soovi seaduses sätestada kohustust, et eelhinnangu kavandi peab koostama keskkonnaekspert, vaid soovime hoida süsteemi paindlikuna.
Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt.
Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot ning otsustaja võib kavandit ise täiendada.
Juhul, kui arendajal on varasem eelhinnangu koostamise kogemus, võib siiski osutuda vajalikuks keskkonnaeksperdi kaasamine, sest eelhinnangu koostamine võib vajada teatud juhul eriteadmisi (nt Natura eelhindamise puhul).
Lisaks võib tekitada küsimus keskkonnaeksperdi määratluse kohta (nt kas peab olema litsentseeritud juhtekspert), kuna mõiste ei ole seaduses defineeritud. KeHJS käsitleb juhteksperdi mõistet, kuid eelhinnangu koostaja ei pea olema litsentseeritud keskkonnaekspert. Üldjuhul piisab, kui eelhinnangu koostaja tegutseb keskkonnavaldkonnas ja tal on vastavad teadmised, sh eelhinnangu koostamise kohta. Keskkonnaeksperdi asemel saab kasutada ka mõisteid keskkonnaspetsialist, keskkonnakonsultant jms ning kuna need on samatähenduslikud, võib keskkonnaeksperdi mõiste kasutamine seaduses segadust tekitada, kes ikkagi võib eelhinnangu kavandit koostada.



2. Eelnõu punkt 26. TTJA ettepanek on KeHJS § 13 lõike 1 punkti 9 kehtetuks tunnistamise asemel seda muuta ja sõnastada järgmiselt: „9) asjaomaste asutuste ja puudutatud isikute loetelu;“.
Ühtlasi teeb TTJA ettepaneku täiendada asjaomaste asutuste loetelu esitamise kohustusega ka eelhinnangu kavandi ja aruande esitamise sätteid. Selleks tuleb täiendada KeHJS § 61 lõiget 1 punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) asjaomaste asutuste ja puudutatud isikute loetelu.“, ning täiendada KeHJS § 20 teise lausega järgmises sõnastuses: „Eelmises lauses nimetatud aruande juurde tuleb lisada asjaomaste asutuste ja puudutatud isikute loetelu.“.
TTJA hinnangul on nimetatud dokumentide koostaja poolt asjaomaste asutuste ja kaasamist vajavate isikute loetelu esitamine otstarbekas, kuna otsustaja ei pruugi dokumentide läbitöötamiseks ettenähtud lühikeste tähtaegade jooksul tuvastada kõiki asjaomaseid asutusi või asjast puudutatud isikud (nt piirkonnas tegutsevad keskkonnaorganisatsioonid). Mõne osapoole menetlusse kaasamata jätmine võib viia tegevusloa tühistamiseni halduskohtus.
MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Asjaomaste asutuste kaasamine ja neile KMH materjalide saatmine on otsustaja ülesanne. Otsustaja töö lihtsustamiseks ja kaasamise aluste selgemaks määramiseks on kavas koostada asjaomaste asutuste määrus (mis määratleb, millistel juhtudel tuleb konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH/KSH menetlusse kaasata).
Samas võib välja tuua, et ka praegune praktika ei pruugi olla piisav, sest on olnud olukordi, kus esitatakse materjalid asutustele, kes ei ole asjakohased.




3. Eelnõu punkt 49. TTJA ettepanek on §-i 21 lõike 31 lisamine ära jätta. Kui keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH) aruande avalik arutelu toimub aruande avaliku väljapaneku ajal, jääb otsustajal ning asjaomastel asutustel ja teistel avalikul arutelul osalejatel reeglina väga mahuka KMH aruande ja selle lisade läbitöötamiseks aega enne arutelu ainult 20 päeva ehk 15 tööpäeva, mis ei ole piisav aeg, et arutelul oleks võimalik KMH-d puudutavaid sisulisi küsimusi arutada või vajadusel otsustaja küsimustele vastata. Nii lühikese aja jooksul ei pruugi otsustaja, asjaomased asutused ja avalikkus jõuda piisava põhjalikkusega materjalidega tutvuda ja kirjalikke ettepanekuid esitada ning ka aruteluks ette valmistada. TTJA teeb selle asemel ettepaneku jätta KMH aruande avaliku arutelu toimumine pärast avalikustamise perioodi ning anda avalikkusele, asjaomastele asutustele ning otsustajale täiendavate märkuste ja ettepanekute esitamiseks võimalus 5 või 10 tööpäeva jooksul pärast avalikku arutelu. Alternatiivne ettepanek on pikendada KeHJS § 21 lõikes 3 sätestatud KMH aruande avaliku väljapaneku minimaalse kestuse aega 30 päeva võrra 60 päevani, kuna arendajate ootus on avaliku väljapaneku korraldamine minimaalse lubatud tähtaja jooksul.
MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Ka kehtiva seaduse järgi on minimaalne aruande väljapaneku aeg 30 päeva. Otsustaja määrab avaliku väljapaneku kestvuse ja võib teha selle põhjendatud juhul pikema tähtajaga (nt tulenevalt dokumentide suurest mahust).
Nõustume, et osalistele võib jääda enne avalikku arutelu toimumist lühem aeg KMH aruandega tutvumiseks. Muudatusega aga antakse võimalus nii avalikkusele kui asjaomastele asutustele paremad osalemisvõimalused: praktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et osalistel võib olla soov esitada (täiendavalt) märkuseid või ettepanekuid KMH aruande kohta pärast avalikku arutelu.
Muudatus on kooskõlas KMH teenusedisaini käigus tehtud järeldustega.


4. Eelnõu seletuskirja peatükk 8 (Rakendusaktid). TTJA juhib tähelepanu, et viidatud peatükis on KeHJS-iga seoses muudetavate rakendusaktide seas loetletud keskkonnaministri 29.06.2017 määrus nr 20 „Keskkonnaotsuste infosüsteemi asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus“, kuid seletuskirja lisades ei ole vastavat kavandit ja puudub ka info miks kavandit lisatud ei ole. Seetõttu pole võimalik tutvuda määruses kavandatud muudatustega.
SELGITATUD

Nimetatud määruse muudatuse vajadusega (selleks et KOTKAes saaks esitada eelhinnangu kavandit) on arvestatud. Muudatus on tehniline, mistõttu ei ole eelnõule lisatud määruse kavandit.
14.
Terviseamet
1. Eelnõuga muudetakse paragrahvi 6 lõike 1 punkt 5 sõnastust ja olulise keskkonnamõjuga tegevusena kehtestatakse senise tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse asemel vähemalt kümne tuulikuga või vähemalt 45-megavatise koguvõimsusega tuuleelektrijaama rajamine. Amet nõustub antud muudatusega, kuid juhib tähelepanu, et seletuskirja punktis 3.3. Eelnõu sisu punkti 10 formuleering oma ameti hinnangul ebaselge ega võimalda täpselt mõista väiksemate tuuleparkide rajamise tingimusi. Selline ebaselgus vajab ameti hinnangul täpsustamist, et tagada tegevuste üheselt mõistetav ja korrektne käsitlemine.
Seletuskirjas on toodud: muudatuse kohaselt on tuuleparkide puhul KMH algatamine kohustuslik, kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende koguvõimsus vähemalt 45 MW, seda sõltumata tuulepargi asukohast (tuuleparki kavandatakse kas merel või maismaal). Kehtiva sätte kohaselt on KMH kohustuslik tuuleelektrijaama püstitamisel veekogusse. Maismaa tuulepargid kuuluvad eelhinnangu andmise kohustusega tegevuste hulka (eelhinnang tuleb anda, kui rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama koguvõimsus on üle 7,5 megavati). Kõnealune muudatusettepanek lähtub Maves OÜ koostatud künniste analüüsist, milles arvestati lisaks riigisisestele KMH eelhinnangutele ja aruannetele ka võrdlusriikide (sh Soome ja Läti) vastavaid künniseid ning asjakohast teaduskirjandust.
Vastavalt eelnõule algatatakse KMH, kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende koguvõimsus vähemalt 45 MW. Seletuskirja kohaselt maismaatuuleparkide rajamine võib maastikku, sh ökosüsteeme mõjutada, mistõttu võib keskkonnamõju hindamine vajalik olla. Väärtuslikele elupaikadele olulise mõju vältimiseks tuleks künniste analüüsis tehtud ettepaneku kohaselt ka väiksemate tuuleparkide (sh kuni viis tuulikut, erinevalt praegusest nõudest) rajamisel teha eelhinnang. Seetõttu muudetakse ka tegevusvaldkondade määrust (määruse kavand on esitatud lisas, kavand 4) ning kavas on sätestada, et eelhinnang tuleb anda viie või enama tuulikuga tuulepargi rajamisel (sõltumata tuuliku võimsusest või kõrgusest) või vähemalt ühe tuuliku püstitamisel, kui selle kõrgus on vähemalt 30 meetrit. See annab võimaluse rajada eelhinnanguta väiksemas mahus tuulikuid (kuni neli), mis jäävad madalamaks kui 30 meetrit.
Sellest võib järeldada, et vähem kui viie tuulikuga tuulepargi rajamisel ei ole eelhinnangu koostamine kohustuslik, va vähemalt 30 meetrise tuuliku korral. Amet juhib tähelepanu, et Eestis ei ole kehtestatud tuulikute minimaalkaugust elamutest. Tuulepargi kaugust elamutest saab hinnata ja määrata müraprognoosi alusel. Küsimus tekib, kas väiksema tuulepargi rajamine ilma müraprognoosita on põhimõtteliselt võimalik.
SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud kavandatud muudatus eelnõust välja.

Vt ka vastus järgmises punktis.



2. Seletuskirja kümnenda punkti viimases lõigus on toodud: Künniste analüüsi põhjal võiks kõikide tuuleparkide korral (sõltumata asukohast) kaaluda KMH eelhinnangu andmise nõude määramist, kuid probleemiks võib osutuda asjaolu, et suure tõenäosusega jõuaksid kõik eelhinnangud (mis on omakorda töömahukad materjalid) KMH algatamiseni, kuna on vaja põhjalikumalt uurida näiteks kavandatava tegevuse alal olevate loodusdirektiivi ja merestrateegia elupaikade seisundit. Seega, arvestades ka teiste riikide õiguspraktikat ja tuginedes asjakohasele teaduskirjandusele, on künniste analüüsis esitatud soovitus kehtestada Soomega sarnane KMH kohustuslikkuse künnis: tuulikute arv vähemalt 10 või koguvõimsus vähemalt 45 MW ning see künnis kehtib nii maismaale kui ka merele kavandatavatele tuuleparkidele. Väiksema tegevusmahuga tuulikutele rakendub eelhinnangu nõue.
Seletuskirja alusel jääb ebaselgeks, kas vähem kui viie tuuliku rajamisel on eelhinnangu koostamine kohustuslik ning kas müraprognoosi nõue kehtib ka väiksemate tuuleparkide puhul. Arusaadavuse tagamiseks oleks soovitatav täpsustada, millistel juhtudel eelhinnang (või müraprognoos) on vajalik, sealhulgas tuuliku arvu ja kõrguse alusel. Amet juhib tähelepanu, et hetkel ei kaasne piirnorme ületavat müra põhjusel, et tuulikud on elamutest teatud kaugusel ja on hinnatud müra taset. Ameti hinnangul on ka alla 5 tuulikuga ning alla 30 kõrguse tuulikuga tuulepargi rajamisel vaja hinnata tuulepargi vastavust kehtivatele tervisekaitsenõuetele, et oleks võimalik tagada inimeste tervise kaitse.
SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud kavandatud muudatus eelnõust välja.

KeHJS ei reguleeri müraprognoosi koostamise vajadust ning sellist nõuet ei saa KeHJSis sätestada. Samuti ei ole saa öelda, mitme või kui kõrge tuuliku puhul on müra prognoosi koostamine vajalik. Selle üle, kas või millisel juhul müraprognoosi on vaja koostada (sh väiksema tuulepargi või üksikute tuulikute puhul), on pädev otsustama Terviseamet või otsustaja (tegevusloa andja).
Kui algatatakse KMH, siis vajadusel koostatakse KMH käigus müraprognoos (nt kui tegevusega võib kaasneda kõrge müratase). Tuuleparkide mõju hindamistes on tavapäraselt hinnatud tuulikute müra ja koostatud müraprognoos (müra modelleerimise abil).
KMH eelhinnangu andmise käigus ei koostata müraprognoosi, eelhinnang selgitab, kas KMH on vaja algatada või mitte. KMH algatamisel määratakse KMH käigus läbiviidavad uuringud ning muuhulgas võib olla vajalik teha ka müraprognoos. Samas, müraprognoosi koostamiseks ei ole vaja KMHd algatada, müra saab hinnata ja prognoosida ka nt ehitusprojekti koostamise käigus.

16.
Sotsiaal-ministeerium
1. Eelnõuga § 6 lõike 1 punkt 5 (kehtiv sõnastus: „oluline keskkonnamõjuga tegevus on 5) tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse“ ) sõnastatakse järgmiselt: „5) vähemalt kümne tuulikuga või vähemalt 45-megavatise koguvõimsusega tuuleelektrijaama rajamine“
Samas on seletuskirja punkt 10 formuleering ebaselge ja segane, mistõttu ei võimalda see täpselt mõista väiksemate tuuleparkide rajamise tingimusi. Selline ebaselgus vajab määruses või seletuskirjas täpsustamist, et tagada tegevuste üheselt mõistetav ja korrektne käsitlemine.
Seletuskirjas on toodud: muudatuse kohaselt on tuuleparkide puhul KMH algatamine kohustuslik, kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende koguvõimsus vähemalt 45 MW, seda sõltumata tuulepargi asukohast (tuuleparki kavandatakse kas merel või maismaal). Kehtiva sätte kohaselt on KMH kohustuslik tuuleelektrijaama püstitamisel veekogusse. Maismaa tuulepargid kuuluvad eelhinnangu andmise kohustusega tegevuste hulka (eelhinnang tuleb anda, kui rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama koguvõimsus on üle 7,5 megavati). Kõnealune muudatusettepanek lähtub Maves OÜ koostatud künniste analüüsist, milles arvestati lisaks riigisisestele KMH eelhinnangutele ja aruannetele ka võrdlusriikide (sh Soome ja Läti) vastavaid künniseid ning asjakohast teaduskirjandust.
Sellest lõigust tuleneb, et KMH-d algatatakse, kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende koguvõimsus vähemalt 45 MW.
Seletuskirja kohaselt maismaatuuleparkide rajamine võib maastikku, sh ökosüsteeme mõjutada, mistõttu võib keskkonnamõju hindamine vajalik olla. Väärtuslikele elupaikadele olulise mõju vältimiseks tuleks künniste analüüsis tehtud ettepaneku kohaselt ka väiksemate tuuleparkide (sh kuni viis tuulikut, erinevalt praegusest nõudest) rajamisel teha eelhinnang. Seetõttu muudetakse ka tegevusvaldkondade määrust (määruse kavand on esitatud lisas, kavand 4) ning kavas on sätestada, et eelhinnang tuleb anda viie või enama tuulikuga tuulepargi rajamisel (sõltumata tuuliku võimsusest või kõrgusest) või vähemalt ühe tuuliku püstitamisel, kui selle kõrgus on vähemalt 30 meetrit. See annab võimaluse rajada eelhinnanguta väiksemas mahus tuulikuid (kuni neli), mis jäävad madalamaks kui 30 meetrit.
Sellest seletuskirja lõigust tuleneb, et väärtuslikele elupaikadele avalduva olulise mõju vältimiseks tuleb teha eelhinnang ka väiksemate tuuleparkide puhul, sealhulgas kuni viie tuuliku rajamisel. Samas tehakse ettepanek, et tegevusvaldkonna määruses sätestataks, et eelhinnang tuleb koostada viie või enama tuulikuga tuulepargi rajamisel (sõltumata tuuliku võimsusest või kõrgusest) või vähemalt ühe tuuliku püstitamisel, kui selle kõrgus on vähemalt 30 meetrit. Sellest võib järeldada, et vähem kui viie tuulikuga tuulepargi rajamisel ei ole eelhinnangu koostamine kohustuslik. Eestis ei ole kehtestatud tuulikute minimaalkaugust elamutest. Tuulepargi kaugust elamutest saab hinnata ja määrata müraprognoosi alusel. Tekib küsimus, kas väiksema tuulepargi rajamine ilma müraprognoosita on põhimõtteliselt võimalik?
Seletuskirja punkti 10 viimases lõigus on toodud: Künniste analüüsi põhjal võiks kõikide tuuleparkide korral (sõltumata asukohast) kaaluda KMH eelhinnangu andmise nõude määramist, kuid probleemiks võib osutuda asjaolu, et suure tõenäosusega jõuaksid kõik eelhinnangud (mis on omakorda töömahukad materjalid) KMH algatamiseni, kuna on vaja põhjalikumalt uurida näiteks kavandatava tegevuse alal olevate loodusdirektiivi ja merestrateegia elupaikade seisundit. Seega, arvestades ka teiste riikide õiguspraktikat ja tuginedes asjakohasele teaduskirjandusele, on künniste analüüsis esitatud soovitus kehtestada Soomega sarnane KMH kohustuslikkuse künnis: tuulikute arv vähemalt 10 või koguvõimsus vähemalt 45 MW ning see künnis kehtib nii maismaale kui ka merele kavandatavatele tuuleparkidele. Väiksema tegevusmahuga tuulikutele rakendub eelhinnangu nõue.
Seletuskirja alusel jääb ebaselgeks, kas vähem kui viie tuuliku rajamisel on eelhinnangu koostamine kohustuslik ning kas müraprognoosi nõue kehtib ka väiksemate tuuleparkide puhul. Selguse tagamiseks oleks soovitatav täpsustada, millistel juhtudel eelhinnang (või müraprognoos) on vajalikud, sealhulgas tuuliku arvu ja kõrguse alusel.
SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud kavandatud muudatus eelnõust välja. Seega jääb kehtima Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ sätestatud künnis ning eelhinnang tuleb anda rohkem kui viie tuulikuga maismaale rajatava tuuleelektrijaama puhul, mille koguvõimsus on üle 7,5 MW.
Kui planeeringu menetluses on läbi viidud KSH ja selle käigus on mõju juba asjakohaselt hinnatud, võib otsustaja eelhinnangu alusel jätta KeHJS § 11 lõike 6 kohaselt tegevusloa menetluses KMH algatamata, kui asjaolud ei ole olulisel määral muutunud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet. Sama paragrahvi lõike 62 järgi ei ole eelhinnangu andmine vajalik, kui varasemast mõju hindamisest ei ole möödunud rohkem kui 4 aastat ning asjaolud ei ole olulisel määral muutunud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet.
Lisaks märgime, et Riigikogu menetluses oleva taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmise eelnõuga (atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 697SE) sätestatakse erisused tuuleparkide KMH menetluses ning eelisarendusaladele kavandatavate tuuleparkide loamenetluses KMHd üldjuhul ei algatata, samuti ei ole vaja anda KMH eelhinnangut.
Mis puudutab müraprognoosi koostamist, siis KeHJS seda ei reguleeri ning sellist nõuet ei saa KeHJSis sätestada. Välisõhu müra võib prognoosida KMH raames või eraldiseisva hinnanguna (nt kui KMH-d ei algatata).
Ei ole võimalik üheselt öelda, mitme või kui kõrge tuuliku puhul on müraprognoosi koostamine vajalik. Prognoosi vajadus sõltub konkreetsest olukorrast, eelkõige tuulepargi asukohast ja võimalikust mõjust ümbritsevale keskkonnale. Kui tegevus võib mõjutada müratundlikke objekte (elamud, koolid jne), siis on müraprognoos vajalik. Samas, kui näiteks lähimad müratundlikud hooned (elamud, koolid, hooldekodud) asuvad väga kaugel ja on selge, et müra ei saa normideni ulatuda, ei ole vaja müra hinnata. Sageli on üldplaneeringutes siiski sätestatud, et tuuleparkide kavandamisel tuleb müra hinnata, mis tähendab praktikas müraprognoosi tegemist. Seega on võimalik tuuliku või väiksema tuulepargi rajamine ilma müraprognoosita, kuid praktikas pigem siiski hinnatakse müra.
Selle üle, kas või millisel juhul müraprognoosi on vaja koostada (sh väiksema tuulepargi või üksikute tuulikute puhul), on pädev otsustama Terviseamet või otsustaja (tegevusloa andja).
Kui algatatakse KMH, siis vajadusel koostatakse KMH käigus müraprognoos (nt kui tegevusega võib kaasneda kõrge müratase). Tuuleparkide mõju hindamistes on tavapäraselt hinnatud tuulikute müra ja koostatud müraprognoos (müra modelleerimise abil).
KMH eelhinnangu andmise käigus ei koostata müraprognoosi, vaid eelhinnang selgitab, kas KMH on vaja algatada või mitte. KMH algatamisel määratakse KMH käigus läbiviidavad uuringud ning muuhulgas võib olla vajalik teha ka müraprognoos. Samas, müraprognoosi koostamiseks ei ole vaja KMHd algatada, müra saab hinnata ja prognoosida ka nt ehitusprojekti koostamise käigus.




2. Märkus rakendusakti kavandi nr 3 „Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu“ § 3 kohta – selle lõike 1 ja 2 kohaselt on sätetatud, kellelt küsib otsustaja keskkonnamõju hindamise (ja KSH) menetluses seisukohta. Nimekirjast on puudu Sotsiaalministeerium. Sotsiaalministeeriumilt võiks meie hinnangul küsida seisukohta üleriigilise planeeringu ja selliste suuremate strateegiliste dokumentide ja planeeringute ning tegevuste puhul, millel on suurem mõju rahvatervisele (nt tuumajaam). Väiksemate KMH-de ja KSH-de puhul katab tervisemõjude hindamise asjakohasuse rolli Terviseamet koos ameti regionaalosakondadega.
SELGITATUD

Määruse kavandis lisatakse Sotsiaalministeerium asjaomaste asutuste loetellu ning kaasatakse määruse eelnõu koostamisel.



3. Murelikuks teeb tervise mõiste kitsas ja loominguline käsitlus. Näitena toodud variant, kus keskkonnamuutuse kaudu loodud tervisekahjuks ei loeta tervisekahju, mis tekib nt läbi liikluskoormuse suurenemise, kui müratasemed ja heitkogused jäävad normväärtuste piiridesse, on suhteliselt vaieldav, kuna lähtub keskkonnamuutuse arvestamiseks paari valitud näitaja muutumisest, kuid ei arvesta tervikpilti. Soovitaksime tungivalt heaolu ja tervisekahjustuse piiri määratlemise juures kasutada keskkonnapsühholoogide tuge, et erisus oleks selge ja ühene ning kooskõlas meditsiinilise teadmisega. Hetkel tundub, et neid senises protsessis kaasatud ei ole.
SELGITATUD

Selgitame, et KMH käigus tuleb käsitleda olulist keskkonnamõju. Eelnõuga ei muudeta mõju hindamise eesmärki ega käsitlust, vaid täpsustatakse mõistete kasutust. Nagu eelnõu seletuskirjas selgitatud, siis täpsustatakse §-s 21 sätestatud terminit „keskkonnamõju“ ning mõju inimese tervisele avalduva mõju puhul lisatakse täpsustus „sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju“. Täpsustuse eesmärk on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab mõiste „keskkonnamõju“ olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning selle muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele (nt mõju, mis jõuab inimeseni läbi õhu, vee, müra, vibratsiooni, valguse, lõhna või muude keskkonnategurite kaudu) ning võib olla oluline (mh ülenormatiivne). Laiapõhjaline tervisemõjude hindamine tähenduses ei ole KMH fookuses, lisaks eeldaks see KMH ekspertide hulka ka tervishoiu valdkonna eksperdi kaasamist.
See tähendab, et eelkõige hinnatakse keskkonnategurite (nt müra) taset ja kokkupuute iseloomu ning sellest tulenevat häiringut ulatuses, mis on mõju olulisuse seisukohalt asjakohane. Olenevalt olukorrast on vaja hinnata ka mõjude kumuleeruvust ning kavandada leevendusmeetmed.



4. Suures plaanis jääb seletuskirja lugedes kõrvalseisjale mulje, et muudatused on kaldu ärihuvide soodustamise poole ning viivad protsessi inimesest kaugemale (mõju heaolule ei arvesta, avalikku arutelu pole vaja, lokaalset teavitamist pole vaja, küsimustele vastata pole vaja, struktureeritud tagasiside võib koondada (ebamugavad detailid eemaldada), järelhindamist pole vaja jne). Ka mõju on hinnatud keskkonnale, arendajatele, ekspertidele ja otsustajatele, aga mitte Eesti elanikele. Läbivalt rõhutatakse positiivse mõjuna, et nõuete kärpimine teeb arendajate jaoks protsessi kiiremaks ja odavamaks, mida ei saa aga pidada positiivseks mõjuks elanikkonna jaoks.
SELGITATUD

Selgitame, et KMH tehakse, kui arendaja soovib ellu viia kavandatavat tegevust ja sellega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. KMH eesmärk on anda otsustajale teavet loa andmiseks. KMH eesmärk on leida keskkonnakaitseliselt kõige sobivam lahendus kavandatava tegevuse elluviimiseks. Eelnõuga kavandatud muudatustega ei soodustata ärihuvisid, vaid soovitakse muuta KMH protsess tõhusamaks ja kiiremaks kõigile osapooltele, vähendades halduskoormust.
Muudatustega ei kaasne avalikkusele info kättesaadavuse vähenemist KMH protsessis, pigem see muutub kättesaadavamaks (nt sotsiaalmeedia kaudu info jagamise tõttu). KMH käigus esitatud ettepanekutele ja küsimustele tuleb endiselt vastata, seda sisuliselt ei muudeta, muutub vaid nende vormistamise viis.
Seletuskirjas on selgitatud muudatuste mõju ning keskkonnakaitse tase jääb samaks, mis tähendab, et ka inimeste jaoks keskkonnaseisund ei halvene.
17.
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega:
1. Märkus keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu kavandi nr 4 kohta. Eelmise aasta oktoobris küsiti ettepanekuid keskkonnamõju hindamise (KMH) ja keskkonnamõju eelhindamise (KMH eelhinnang) kohustuslikkuse künnistele. Toona palusime täpsustada Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 13 p 2 mõistet „elurajooni arendamine“. Praktikas on esinenud raskusi selle tõlgendamisega. Kuidas tõlgendada „elurajooni arendamist“ millises mahus või mitmest hoonest alates võiks tegemist olla elurajooniga?
SELGITATUD

Kliimaministeeriumi tellimusel on koostamisel analüüs KeHJSi ning tegevusvaldkondade määruse nr 224 tegevuste ja nende künniste hindamiseks (töö täitja Maves OÜ). Töö eesmärk on analüüsida, milliseid KeHJSis nimetatud KMH kohustustega tegevuste ning tegevusvaldkondade määruses nimetatud eelhinnangu kohustusega tegevuste künniseid oleks asjakohane muuta. Analüüsi 1. etapi tulemused on olnud aluseks eelnõus kavandatud muudatuste kujundamisel, mis puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused).
Töö 2. etapp käsitleb tegevusvaldkondade määruse tegevusi ning muuhulgas määruse § 13 punkti 2. Analüüsi tulemused on aluseks määruse muutmisel ja eelnõu koostamisel. Määruse eelnõu valmimisel saadetakse see ka Linnade ja Valdade Liidule kooskõlastamiseks.



2. Täpsustus punkt 15 kohta. Ka kohalik omavalitsus on otsustaja rollis ning peab KSH või KMH-dega seotud menetluses osalema. Hetkel ei ole KOV esindajatel võimalik viia läbi menetlusi KOTKAS-es. Kas uue süsteemiga hakkab ka KOV KMH ja KSH menetlused toimuma KOTKAS keskkonnas? See kindlasti hõlbustaks protsessi kui info menetluse kohta on ühes kohas. Sealt kaudu peaks tulema avaldus sisse, laetakse ülesse eelhinnang või aruanne ning seal võiks saada saata ja hiljem laekuda ka pädevate asutuste arvamus. Selline ühine andmebaas kõigile hõlbustaks protsessi.
SELGITATUD

Käesoleva eelnõu muudatused ei reguleeri infosüsteemide kasutamise põhimõtteid.
Ehitisregister võimaldab juba praegu esitada eelhinnangu kavandi failina (ehitusloa taotluse materjalide lisana). KOTKASes (mis on keskkonnakaitselubade andmebaas) tuleb teha vastav väikesemahuline süsteemi muudatus.
KMH digipöörde teenusedisaini käigus on tehtud ettepanek tervikliku KMH infosüsteemi loomiseks, mille kaudu saab esitada ja menetleda KMH-ga seotud dokumente ning süsteemis on olemas kogu vajalik info (sh varasemate hinnangute ja uuringute kohta). Kliimaministeeriumil on tellimisel KMH süsteemi ärianalüüsid ning eeldatavasti võiks KMH infosüsteem rakenduda 2028. aastal.
18.
Eesti Metsa Abiks MTÜ
1. Eesti Metsa Abiks (EMA) toetab keskkonnamõju hindamise (KMH) menetluse tõhusamaks muutmist ja põhjendatud bürokraatia vähendamist. Samas leiame, et eelnõus sisalduvad mitmed muudatused vähendavad keskkonnamõju hindamise sisulist kvaliteeti ja avalikkuse kaasamist. Alljärgnevalt esitame ettepanekud eelnõu tasakaalustamiseks:
§ 2 – keskkonnamõju mõiste kitsendamine
Kitsaskoht: Mõiste „heaolu“ eemaldamine kitsendab keskkonnamõju sisu ning vähendab võimalust hinnata elukeskkonna kvaliteeti, mõju visuaalile ja kultuuriväärtustele, müra ja muid kumulatiivseid mõjusid, mis ei pruugi väljenduda otsese tervisekahjuna.
Ettepanek: Säilitada keskkonnamõju mõistes ka inimese heaolu aspekt, et tagada keskkonnamõju hindamise terviklikkus ja vastavus keskkonnaõiguse eesmärkidele.
SELGITATUD

Seletuskirja punktis 1 selgitusi on oluliselt täiendatud ning seletuskirja on lisatud muudatuste illustreerimiseks skeemid.

KMH/KSH keskendub keskkonnale ja selle kaudu avalduva olulise mõju kindlakstegemisele, sh selliste keskkonnahäiringute hindamisele KeÜS mõttes, millega võib kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring).

Seega keskkonnale avalduva ebasoodsa mõju kaudu on tegevuse mõju inimese tervisele, heaolule ja varale (KeÜS mõistes keskkonnahäiring) ka edaspidi KMH/KSH uurimisobjektiks ulatuses, mis on vajalik, et välistada olulise keskkonnahäiringu avaldumine. Keskkonnahäiringute hindamise tulemusena (ennekõike eelhindamisel ja programmi etapis ning programmi mitte koostamisel algatamise hetkel) saab otsustaja veenduda, kas tegemist on olulise keskkonnahäiringuga, mida tuleb aruande etapis käsitleda.
Võrreldes kehtiva õigusega eemaldatakse KeHJS §-st 21 viide heaolule kui eraldiseisvale hindamisobjektile, kuna inimese heaolu kui määratlemata õigusmõiste on liiga avar ja hõlmab elemente, mis olulise keskkonnahäiringu tekkimisel mõju ei oma.



2. § 111 – KMH algatamisel KMH ulatuse määramine
Kitsaskoht: KMH ulatuse võib määratleda juba algatamise otsuses ilma KMH programmi koostamiseta. See piirab võimalust hinnata kumulatiivseid, asukohaspetsiifilisi ja uusi teaduslikke riske ning vähendab avalikkuse ja sõltumatute ekspertide sisulist rolli menetluse varajases etapis.
Ettepanek: Sätestada, et keskkonnamõju hindamise programm jääb kohustuslikuks menetlusetapiks ka juhul, kui keskkonnamõju hindamise ulatus määratakse algatamise otsuses. Alternatiivina pakume välja, et tagatakse avalikkuse ja asjaomaste asutuste sisuline kaasamine keskkonnamõju hindamise ulatuse määramisse enne keskkonnamõju hindamiseks vajalike uuringute alustamist.
SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab otsustaja. Kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada, määratakse KMH algatamise otsuses ka keskkonnamõju hindamise ulatus. Otsustaja saadab otsuse eelnõu asjaomastele asutustele ja arendajale arvamuse saamiseks. Erisuse kohaldamiseks on otsustaja ülesanne otsustada, kas olemasolev info on piisav: kui on kahtlus, et kõik olulised mõjud ei ole teada, tuleb KMH programm koostada tavapärases korras.
Selgitame, et muudatus põhineb teenusdisaini tulemustel, mille käigus kogutud tagasiside järgi avalikkus valdavalt ei esita programmi kohta ettepanekuid, millega sisuliselt arvestada saaks. Programmi saab ära jätta, kui on nö standardolukord, mille korral saab määrata tavapärased uuringud.


3. Avalik kaasamine KMH varajases etapis
Kitsaskoht: KMH programmi etapis kaob avaliku arutelu kohustus, mis vähendab avalikkuse ja vabaühenduste võimalust mõjutada KMH ulatust ja uurimisküsimusi enne otsuste sisulist jõustamist.
Ettepanek: Tagada avalik arutelu või samaväärne sisuline kaasamine KMH programmi või KMH ulatuse määramise etapis kooskõlas Aarhusi konventsiooni põhimõtetega.
SELGITATUD

Avalik arutelu on kavas kaotada ainult KMH programmi (KMH ulatuse määramise) etapis. KMH direktiiv ei sea KMH programmi koostamise kohustust (sh selle avalikku väljapanekut ega arutelu), seega ei ole see lahendus vastuolus direktiiviga. KMH programmi koostamise etappi on kavas lühendada ja kiirendada ning suurendada nende juhtumite hulka, kus seda ei koostatagi. Viimasel juhul asendab seda otsustaja tehtavas KMH algatamise otsuses KMH ulatuse määramine. Lisaks selgus KMH teenusedisaini käigus, et KMH programmi avalikud arutelud ei täida oma eesmärki. KMH aruande avalikustamisel jääb avalik arutelu endiselt alles, seega ei kaotata ära võimalust KMH protsessis arvamust avaldada. Samuti säilivad KMH programmi ja aruande avalikud väljapanekud, mille jooksul on võimalik arvamust avaldada.


4. § 111 lg 4–5 – arendaja roll ulatuse määramisel
Kitsaskoht: Arendaja kaasamine KMH ulatuse määramisse suurendab huvide konflikti riski ja võib mõjutada hindamise sõltumatust.
Ettepanek: Täpsustada, et arendaja seisukoht on üks sisend, kuid KMH ulatuse määramisel peab otsustaja tuginema eelkõige Keskkonnaameti ja teadusasutuste sõltumatule hinnangule.
SELGITATUD

Arendaja seisukoht ei ole eelhinnangu andmisel määrav, see on üks sisend, lõpliku otsuse teeb otsustaja lisaks arendaja esitatud eelhinnangu kavandile ka muu teabe põhjal.


5. § 13 lg 1 p-d 2 ja 7 – alternatiivide analüüs
Kitsaskoht: Eemaldatakse nõue käsitleda kavandatava tegevuse võimalikke alternatiive. See võib nõrgestada KMH sisulist kvaliteeti ning on vastuolus EL keskkonnamõju hindamise direktiivi põhimõtetega.
Ettepanek: Jätta kohustus analüüsida ka alternatiive (sh asukoha-, tehnoloogilisi ja „mitte-tegemise“ alternatiive) kõikides olulise keskkonnamõjuga tegevustes.
SELGITATUD

Tegemist on KMH teenusedisainis välja töötatud ja kokkulepitud muudatusega. Alternatiivsete võimaluste käsitluse nõue on välja võetud ainult KMH programmist, kuid aruandesse jääb alles kohustus hinnata alternatiive. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et KMH algetapis, programmis ei pruugi olla põhjendatud ega võimalik alati sellist infot esitada. Kavandatava tegevuse reaalsed alternatiivsed võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi koostamise järel ning alternatiivide võrdlus (sh 0-alternatiiv) ja hinnang olulise keskkonnamõju kohta tuleb esitada KMH aruandes. KMH programmis tuleb aga esitada kavandatava tegevuse lühikirjeldus.
19.
Justiits- ja Digiministeerium
Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega.
1. Eelnõu p 5 (KeHJS § 23 lg 2 kehtetuks tunnistamine) – kehtiv säte määratleb selgelt Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti pädevuse jaotuse (piiriülene mõju vs. muud juhud). Selle sätte eemaldamine ilma seda mujal asendamata tekitab õigusselgusetuse küsimuse, milline asutus on konkreetses menetluses asjaomane asutus, kuna punktis 4 mainitud ministri määrus ei pruugi seaduse tasemel pädevusjaotust ammendavalt asendada. Delegeerimine määrusele võib olla põhjendatud paindlikkuse tagamiseks, kuid peab olema piisavalt täpne.
SELGITATUD

KliM ja KeA pädevus ei pea olema jaotatud seaduse tasandil. KMH kuulub keskkonnavaldkonna eest vastutava ministri vastutusalasse, seega puudub vajadus eraldi sätte järele seaduses.
Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu kehtestatakse keskkonnavaldkonna eest vastutava ministri määrusega, milles määratakse kindlaks ka alused, mille korral tuleb konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH/KSH menetlusse kaasata.



2. Eelnõu p-d 21 ja 30 – seletuskirjast nähtub, et p-ga 30 jäetakse § 15 lg 3 p-st 1 välja alalise elukoha aadressi esitamise nõue ning p-ga 31 § 15 lg 3 p-st 2 töökoha aadressi esitamise nõue, kuna see teave ei ole litsentsi taotlemisel oluline ega vajalik. Seletuskirjas on selgitatud, et taotluses piisab taotleja nime, isikukoodi ja kontaktandmete (telefon, e-posti aadress) ning töökoha väljatoomisest. Palume seletuskirja täiendada ja põhjendada, miks on vajalik töödelda isiku töökoha andmeid. Kui see nõue tuleneb seadusest, palume lisada vastav viide asjakohasele sättele.
SELGITATUD

Kuna litsentsi taotlemisel on oluline taotleja töökogemus, sh valdkond ja kestus (KeHJS § 15 lg 1 p 2 kohaselt), siis on ka töökoha andmete esitamine vajalik, et tõendada taotleja vastavust nõuetele. Litsents antakse isikuliselt, kuid juhteksperdid töötavad üldjuhul konsultatsiooniettevõtetes, mida nad esindavad, ning ka KMH materjalides on see info esitatud (st see on KMH materjalide kaudu niikuinii avalik info). Töökoha aadressi esitamine ei ole vajalik, sest taotlejaga suheldakse e-posti teel.


3. Eelnõu p-d 34 ja 39 (avaliku arutelu viidete eemaldamine) – kavandatav muudatus ei ole põhjendatud, kuna avalik arutelu on oluline osa keskkonnamõju hindamise menetlusest, mis on sätestatud KeHJS § 32 punktis 4 kui üks menetluse etappidest.
Kavandatavad muudatused eelnõu p-des 34 ja 39 kaotaksid ära olulise avaliku osaluse mehhanismi, mis võimaldab interaktiivset arutelu ja koheseid selgitusi. Palume kaaluda jätta käesolevad muudatused eelnõust välja. Juhul kui eelnõu koostajad nõustuvad, et avalik arutelu jääb, siis tuleks üle vaadata ka eelnõu punktid 40–42 ja 44–45.
SELGITATUD

Avalik arutelu on kavas kaotada ainult KMH programmi (KMH ulatuse määramise) etapis. KMH direktiiv ei sea KMH programmi koostamise kohustust (sh selle avalikku väljapanekut ega arutelu), seega ei ole see lahendus vastuolus direktiiviga. KMH programmi koostamise etappi on kavas lühendada ja kiirendada ning suurendada nende juhtumite hulka, kus seda ei koostatagi. Viimasel juhul asendab seda otsustaja tehtavas KMH algatamise otsuses KMH ulatuse määramine. Lisaks selgus KMH teenusedisaini käigus, et KMH programmi avalikud arutelud ei täida oma eesmärki. KMH aruande avalikustamisel jääb avalik arutelu endiselt alles, seega ei kaotata ära võimalust KMH protsessis arvamust avaldada. Seetõttu ei ole programmi avaliku arutelu ära jätmine põhiseadusega vastuolus. Samuti säilivad KMH programmi ja aruande avalikud väljapanekud, mille jooksul on võimalik arvamust avaldada.



4. Eelnõu p 42 (§ 17 lg 11 kehtetuks tunnistamine) – kehtiv KeHJS § 17 lg 11 sätestab: „Otsustaja vaatab 14 päeva jooksul avalikust arutelust arvates avalikustamise käigus esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning asjaomaste asutuste seisukohad läbi ning annab arendajale oma seisukoha keskkonnamõju hindamise programmi asjakohasuse ja piisavuse kohta, arvestades avalikustamise tulemusi ja asjaomaste asutuste seisukohti.“.
See säte tagab, et otsustaja annab oma seisukoha pärast avalikustamise protsessi lõppu. Selle eemaldamine jätaks ebaselgeks, millal ja kuidas otsustaja oma seisukoha esitab.
SELGITATUD

Muudatustega on ette nähtud, et otsustaja annab seisukoha programmi/aruande avaliku väljapaneku käigus. Eemaldatava sätte eesmärk oli algselt sätestada, et otsustaja annab ka enda seisukoha avaliku väljapaneku jooksul esitatud ettepanekute kohta, sh milliste ettepanekutega on asjakohane arvestada. On ilmnenud, et see tegevus aga ei ole vajalik, pigem on see vormiline toiming (kirjade edastamine), mis pikendab asjatult KMH protsessi. Lõpliku seisukoha KMH programmi/aruande asjakohasuse kohta kujundab otsustaja nõuetele vastavaks tunnistamise otsusega. Muuhulgas saab otsustaja põhjendatud juhul nõuda programmi/aruande täiendamist.


5. Eelnõu p 49 – paragrahvi 21 täiendatakse lg-ga 33 järgmises sõnastuses: „Igaühel on õigus keskkonnamõju hindamise aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid.“
Palume selgitada, mida on mõeldud “muude asjakohaste dokumentide” all, sh selgitada, kas avaldatakse ka isikuandmeid. Juhul kui avaldatakse, siis palume seadust täiendada vastavalt p-s 2 toodud selgitustele.
SELGITATUD

Muude asjakohaste materjalide all on mõeldud mistahes muid dokumente, sh täiendavaid dokumente, mis ei ole esitatud aruandes või selle lisana. Otsustaja peab tagama, et avalikustatavates materjalides ei esitata isikuandmeid kooskõlas isikuandmete kaitse reeglitega (nii nagu seda tehakse ka praegu).
Kuna KMH aruande lisad (nt uuringud, ekspertarvamused jms) on osa aruandest, st aruande koosseisus olevad dokumendid, siis üldjuhul muid dokumente aruande juurde ei esitata, mis ei oleks selle lisad (aga samas on see võimalus olemas).
Lisaks märgime, et tegemist on sisuliselt kehtiva sättega (§ 21 lõige 1 viitab §-le 16). KMH programmi puhul on sama põhimõte esitatud § 16 lõikes 5, kuid eelnõuga tehtava muudatuse tõttu ei viidata selles enam avalikule arutelule, mistõttu tuleb see sätestada aruande kohta.


6. KeHJS § 15 lg 2 p-dega 2-5 nähakse ette, et litsentsi saamiseks esitab litsentsi taotleja Kliimaministeeriumile haridust tõendavad dokumendid, eelnevat töökogemust tõendavad dokumendid, kinnituse keskkonnamõju hindamise alase koolituse läbimise ja eksami sooritamise ning eksperdirühma töös osalemise kohta, kinnituse projekti juhtimise kogemuse kohta. Samuti sätestavad KeHJS ja selle muutmise eelnõu § 15 lg 3 p-d 1-3 ning 5, et litsentsi taotluses peavad olema taotleja ees- ja perekonnanimi, isikukood ja kontaktandmed, töökoht ning kontaktandmed, andmed kõnealuse paragrahvi lg 1 p-des 1–6 nimetatud kvalifikatsiooni kohta, taotleja allkiri selle kohta, et taotluses esitatud andmed on tõesed.
Kuna eelnimetatud andmed on isikuandmed, palume selgitada, kas vastavaid andmeid ka avalikustatakse. Kui avalikustatavad andmed hõlmavad ka isikuandmeid, siis tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 26 tulenevalt seaduse tasandil ette näha, mis andmeid avalikustatakse ja mis eesmärgil. Selgitame, et avaliku teabe seaduse (AvTS) kohaselt on avalik teave kogu, mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites ning sellele teabele juurdepääsu võib piirata seaduses sätestatud korras (AvTS § 3). Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt peab igasugusel andmetöötlusel olema eesmärk. Eelnevast tulenevalt palume olukorras, kus avalikustatavad andmed hõlmavad ka isikuandmeid, nende isikuandmete kategooriad ja avalikustamise eesmärk näha ette seaduse tasandil.
SELGITATUD

Litsentsi taotlemisel esitatud isikuandmeid ei avalikustata (dokumendiregistris märgitud „Asutusesiseseks kasutamiseks“). Keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS KMH ekspertide registris avalikustatakse juhteksperdi nimi, litsentsi number ja kehtivus.
Kui litsents antakse, märgitakse lisaks litsentsi omaniku nimele ka isikukood litsentsi blanketile ning litsents on selle andmisel dokumendiregistris avaliku infona leitav). Kuna tegemist on kutsetegevusega, siis sarnaselt äriregistrile, kus ettevõtte esindajate puhul on isikukoodid avalikud, on ka litsentsi omajate isikukoodid avalikud, et avalikkus saaks veenduda KMH juhteksperdi isikusamasuses ja pädevuses.
Litsentsi üldjuhul ei esitata KMH materjalide juures, kuid vahel seda tehakse juhteksperdi nõuete tõendamiseks, kuigi otsustajal on võimalik juhteksperdi litsentsi olemasolu kontrollida registri kaudu.
Eelnõud on isikuandmete avaldamise küsimuses täiendatud.




7. KeHJS § 48 – näeb ette organisatsioonide registreerimise ja registreerimiseks pädeva asutuse. Juhime tähelepanu, et keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) on andmekogu AvTS § 431 lg 1 tähenduses ning kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1221/2009 ei näe ette töödeldavate isikuandmete kategooriad ega säilitamise tähtaegu, kuid andmekogus isikuandmeid töödeldakse (nt füüsilisest isikust tõendaja puhul), tuleb seaduses välja tuua, milliseid isikuandmete kategooriaid töödeldakse ning kui kaua andmeid säilitatakse. Palume eelnõu täiendamisel lähtuda juhisest isikuandmete ja avaliku teabe töötlemise ning andmekogude reguleerimise kohta eelnõudes.
SELGITATUD

EMAS ei ole riigisisene andmekogu – see on EL andmekogu, mida peab Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) 1221/2009 artikli 42 lõikele 2. Seega ei ole see andmekogu AvTS § 431 lg 1 tähenduses.


8. Keskkonnaministri 16. augusti 2017. a määruse nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ § 2 p 2 – kõnealune säte näeb ette, et kavandatava tegevuse kirjeldamisel lähtutakse järgmisest asjakohasest teabest: tegevuse seostest asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega ning lähipiirkonna praeguste ja planeeritavate tegevustega. Palume selgitada, milliseid andmeid sisaldavad strateegilised planeerimisdokumendid (vt ka eelnev selgitus). Ka palume selgitada, kui kaua andmeid säilitatakse ning selles osas tuleb seadust isikuandmete säilitamise tähtajaga täiendada ning seletuskirja lisada selgitus, miks andmeid ettenähtud perioodi jooksul on vajalik säilitada.
SELGITATUD
KeHJS § 31 sätestab strateegilise planeerimisdokumendi mõiste, mille alla kuuluvad ruumilised planeeringud planeerimisseaduse tähenduses, valdkonna arengukavad riigieelarve seaduse tähenduses, samuti kava, programm või strateegia, mille koostamise kohustus tuleneb seadusest või seaduses sisalduva volitusnormi alusel antud muust õigustloovast aktist ja mille koostab või kehtestab haldusorgan või mille koostab haldusorgan ja kehtestab Riigikogu, Vabariigi Valitsus või muu haldusorgan.
Seega kirjeldatakse eelhinnangus tegevuse seost planeeringute, arengukavade, strateegiate vms dokumentidega. Need dokumendid ei sisalda üldjuhul isikuandmeid ning ka eelhinnangus ei esitata isikuandmeid.


9. Seletuskirja p-s 7 on märgitud, et infosüsteemide arendused on seoses selle eelnõuga väikesemahulised. Samas rahastatakse struktuurivahenditest (VDP – digipöörded) keskkonnamõju hindamise (KMH) arendusi. Kui antud eelnõuga seotud arendusi rahastatakse digipööretest, siis tuleb see seletuskirjas välja tuua.
SELGITATUD

Seletuskirjas viidatud KOTKAS väikesemahulist arendust, mis on selle eelnõuga seotud, ei rahastata digipöördest.


10. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste märkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta.
ARVESTATUD

20.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1. Eelnõu § 1 p 10 kohaselt on edaspidi olulise keskkonnamõjuga tegevus vähemalt kümne tuulikuga või vähemalt 45-megavatise koguvõimsusega tuuleelektrijaama rajamine. See tähendab, et edaspidi on tuuleparkide puhul keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamine kohustuslik, kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende koguvõimsus vähemalt 45 MW, seda sõltumata tuulepargi asukohast (tuuleparki kavandatakse kas merel või maismaal). Kehtiva seaduse kohaselt on aga olulise keskkonnamõjuga tegevus üksnes tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse. Kuigi eelnõu seletuskirja lk 23 kohaselt eelnõu keskendub KMH menetluse tõhustamisele ja kiirendamisele ning selle kaudu halduskoormuse ja bürokraatia vähendamisele, siis plaanitav eelnõu § 1 p 10 muudatus muudab reeglid jäigemaks ja rangemaks.
Juba täna viiakse maismaa tuuleparkide puhul läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine („KSH“). Praktikas viiakse tuuleparkide planeerimismenetlustes läbi KSH niisuguse täpsusastmega, et ehitusloa menetluses KMH-d algatama ei peaks. Juhul, kui aga ehitusloa menetluses peaks selguma, et KSH on olnud liialt üldine ja ebatäpne või on asjaolud vahepeal olulisel määral muutunud, võimaldab kehtiv regulatsioon, k.a vajadusel eelhinnangu alusel KMH algatamist maismaatuulepargi ehitusloa menetluses (KeHJS § 11 lg 6, 62). Seega näeme, et käesoleval juhul ei ole eelnõus kavandatav lahendus vajalik ning ei aita kaasa menetluse tõhustamisele ja kiirendamisele. See võib hoopis takistada uute projektide, eriti väiksemate tuuleparkide rajamist ning muudab protsessi arendajate jaoks aeglasemaks ja kulukamaks.
Kaubanduskoja ettepanek: Jätta § 1 p 10 eelnõust välja.
SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse kavandatud muudatus eelnõust välja.


2. Eelnõuga kaasneva Vabariigi Valitsuse 29. novembri 2004. a määruse nr 224 muudatustega (rakendusakti kavand 4) kavandatakse mitmete tegevusvaldkondade puhul eelhinnangu kohustuse künniste alandamist. Muudatuste kohaselt tekib eelhinnangu kohustus rakendusakti kavandi 4 p 7 kohaselt üle 50 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamisele. Kehtiva KeHJSi kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevus üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine ehk selle tulemusel asendatakse KMH kohustus KMH eelhinnangu kohustusega ning lävend läheb madalamaks. See tähendab, et projektid, mis jäävad 50–100 ha vahemikku ja mis seni ei vajanud mahukat KMH-erimenetlust, satuvad nüüd eelhinnangu kohustuse alla. Kokkuvõtlikult, kuigi formaalne KMH kohustus kaob, laieneb samas eelhinnangu kohustus oluliselt väiksematele tegevusmahtudele.
Samuti erinevalt kohustuslikust KMH-st tugineb eelhinnang otsustaja (ametniku) kaalutlusõigusele. Eelnõu ja selle rakendusaktid ei taga eelhinnangu andmise ühtset kvaliteeti ega metoodikat. See suurendab riski, et sarnaseid projekte koheldakse erinevalt, mis vähendab arendajate õiguskindlust ja prognoositavust. Lisaks ei sätestata eelnõuga eelhinnangu koostajatele kvalifikatsiooninõudeid (erinevalt KeHJS § 15 sätestatud KMH litsentsi nõudest). Olukorras, kus eelhinnangu maht ja olulisus suurenevad, võib kvalifikatsiooni puudumine viia ebaõigete otsusteni. See tekitab ettevõtjatele täiendavat aja- ja rahalist kulu ning suurendab ebakindlust.
Kaubanduskoja küsimused:
Kaubanduskoda soovib teada, kuidas on hinnatud plaantavate muudatuste tegelikku mõju menetlusele, kui eelhinnangu kohustuste ring laieneb? Samuti soovime teada, kuidas tagatakse eelhinnangu ühtlane kvaliteet?
SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.
Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida.
Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle, vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu kavandit jm infot.
Eelnõud on täpsustatud (§ 61) ja lisatud, millisel juhul võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot.
Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.
Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus asjaomaste asutustega.
Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit vajadusel täiendama.
Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu kavand.

21.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
1. Palume energeetika- ja keskkonnaministri määruse „Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu“ kavandisse (lisas kavand 3) lisada asjaomase asutusena ka Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Oleme sellise soovi koos üksikasjalike põhjendustega esitanud ka 29. oktoobri 2025. aasta kirjas 4.1-5/2443-1 ja palume sellest lähtuda.
Peame endiselt vajalikuks nimetada kõnealuses määruses asjaomase asustusena teiste hulgas ka regionaalarengu eest vastutav ministeerium (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium) ning näha ette ministeeriumi kaasamine keskkonnamõju hindamise (KMH) ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) menetlusse juhtudel, kui strateegilisel planeerimisdokumendil või muul KMH/KSH objektil on eeldatav mõju regionaalarengule.
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas on arvukalt valdkondi, millel on puutumus KMH/KSH menetlustega ning ka praktika on näidanud, et kaasamishuvi ja -vajadus tekib just nendes menetlustes, mis seonduvad ministeeriumi valitsemisala ja valdkondadega. Seetõttu on meie hinnangul nende menetluste tulemuslikuks läbiviimiseks möödapääsmatult vajalik, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kaasatakse asjaomase asutusena, kellel on võimalik esitada KMH/KSH materjalide (otsuse algatamine, programm, aruanne) kohta seisukoht ja ettepanekud, eelkõige keskkonnamõju hindamise ulatuse, hindamisel kasutatava hindamismetoodika asjakohasuse ja piisavuse ning keskkonnamõju avaldumise piirkondlike erisuste ja mõjude kohta regionaalsele arengule.
SELGITATUD

Määruse eelnõu koostamisel lisatakse Regionaal- ja Põllumajandusministeerium asjaomaste asutuste loetellu.




2. Palume täiendada seaduse § 3 nii, et selles reguleeritakse ka olukordi, millal võib keskkonnamõju hindamise algatamata jätta. Meie hinnangul on põhjendatud jätta keskkonnamõju hindamine algatamata siis, kui 1) kavandatav tegevus on kaitseala või hoiuala kaitse-eeskirja või kaitsekorralduskavaga või mõne muu strateegilise dokumendiga kooskõlas või on otseselt suunatud looduskeskkonna seisundi parandamisele (sh elupaikade taastamine, rändetõkete eemaldamine, veekogude loodusliku seisundi taastamine), ning kui keskkonnamõju eelhindamise läbiviimine või sellega seotud ajakulu võib tõenäoliselt kahjustada nimetatud eesmärkide saavutamist (sh tööde õigeaegset teostamist looduslikult kitsastes ajavahemikes);
2) looduskeskkonna seisundi parandamistööde puhul on keskkonnamõju eelhinnangus lubatud ette näha leevendusmeetmete rakendamine.
Samuti palume lisada säte selle kohta, et eelnimetatud juhtudel kooskõlastab keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse Keskkonnaamet.
Täienduse eesmärk on võimaldada jätta keskkonnamõju hindamise menetlus algatamata nendel juhtudel, kus tegevus on ilmselgelt kooskõlas kaitseala või hoiuala kaitsekorra eesmärkidega või on looduskeskkonda parandav – nt paisu likvideerimine, koelmute ja kudealade taastamine ning kalade rändeteede avamine. Praktikas võib keskkonnamõju hindamise menetlus ja ajakulu takistada looduskaitseliste meetmete õigeaegset rakendamist, eriti hooajaliselt töömahukatel perioodidel, mistõttu on põhjendatud teha eelhindamisele tuginev erand.
Kui eelhindamisel ilmnevad tõenäolised väikesed või lühiajalised negatiivsed mõjud, st ei ole alust eeldada olulist negatiivset mõju, peaks olema lubatud määrata asjakohased leevendusmeetmed ja tegevusloa tingimused, vältides selles olukorras ebaproportsionaalset keskkonnamõju hindamise menetlust.
Meie hinnangul vähendab selline muudatus ühtlasi bürokraatiat ja lihtsustab looduskaitseprojektide elluviimist. Kalanduse valdkonda silmas pidades puudutab see eeskätt rändetõkete eemaldamist ja koelmute taastamist.
MITTE ARVESTATUD ja SELGITATUD

KeHJSis on reguleeritud, millal tuleb KMH algatada (kas kohustuslikult või eelhinnangu alusel). Ei ole põhjendatud sätestada olukorrad, kui KMH on välistatud, sest teatud juhtudel võib olla siiski KMH algatamine vajalik ka näiteks selliste tegevuste puhul, mis iseloomult on looduskeskkonna seisundit parandavad. Üldjuhul ei peagi kaitsekorralduslike tegevuste puhul KMH/KSH läbi viima või kui tegevuse eesmärk on looduskeskkonna seisundi parandamine. Juhul, kui selliste tegevuste kohta antakse KMH eelhinnang, küsitakse selle kohta ka Keskkonnaameti arvamust.
Kui kavandatava tegevusega on ette nähtud negatiivset mõju leevendavad meetmed ning eelhinnangu järgi ei kaasne sellisel juhul tegevusega olulist mõju, võib jätta KMH algatamata. Sellisel juhul saabki määrata asjakohased keskkonnameetmed tegevuse elluviimiseks tegevusloa tingimustena.
Lisaks märgime, et KeHJS eelnõule oli lisatud Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ muutmise kavand ning selle järgi ei pea andma eelhinnangut selliste kaitstavat loodusobjekti mõjutavate tegevuste puhul, mis toimuvad Keskkonnaameti loa alusel.


3. Tähelepanekud seletuskirja kohta
3.1. Palume täiendada eelnõu punkti 10 selgitust (seletuskirja lk 8) ja käsitleda meretuuleparkide võimalike mõjude hulgas ka kaladele mõjuvat häiringut. Meretuuleparkide võimalikud mõjud on seotud elupaikade muutumise, kalaasurkondade, sh kalade kudealade, toitumisalade ja linnustiku häirimisega; ehitusfaasis ka müra ja vibratsiooni tekitamise ning setete ja vee kvaliteedi mõjutamisega.
SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud kavandatud muudatus eelnõust välja.



3.2. Seletuskirja mõjude kirjelduses (punkt 6, lk 23) on märgitud, et olulist mõju regionaalarengule ei kaasne, kuid palume siiski täiendavalt analüüsida mõjusid nii regionaalpoliitika kui ka ruumipoliitika lõimuvate eesmärkide saavutamise seisukohast, mida käsitletakse strateegias „Eesti 2035“ ja „Mõjude määratlemise kontrollküsimustiku“ 9. peatükis (mõju regionaalarengule, sh linna-, maa- ja rannapiirkondadele), kus käsitletakse mõjusid regionaalarengule ja ruumiloomele.
Meie hinnangul on põhjendatud strateegiliste keskkonnamõjude hindamist ja regionaalsete mõjude hindamist käsitleda koos, sest olulised on nii piirkondlik kontekst kui ka geoinfoandmete esitamine kaardil. Samuti kavandatakse eelnõuga muudatusi, mille puhul on näitajate hindamiseks vaja ruumiandmeid – nt alustermini „keskkonnamõju“ täiendamisega kaasnevate mõjude puhul, mida käsitletakse seletuskirja punktis 6.1. Kui selgub, et muutused/mõjud on linna- ja maapiirkondades (sh saared) erinevad, tekib vajadus ka ruumiliste ja piirkondlike mõjude hindamiseks muu hulgas inimeste tervise, kultuuripärandi, vara ja/või ettevõtete majanduslike mõjude, sh halduskoormuse/standardkulu seisukohast.

SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatused ei põhjusta mõju regionaalarengule, sest need on olemuselt seotud KMH protsessiga ning eelkõige täpsustavad menetlusenõudeid ja termineid. Kuna KMH protsess kehtib üleriigiliselt samamoodi ning ei kohaldu piirkonniti erinevalt, ei kehtestata piirkonniti erinevaid reegleid. KMH rakendamine on sisult kohapõhine ning sõltub konkreetse kavandatava tegevuse asukohast, keskkonnatingimustest ja mõjude iseloomust. Konkreetse KMH mõju avaldub eelkõige selles asukohas ja piirkonnas, kuhu tegevust kavandatakse, kuid eelnõu muudatused seda ei mõjuta.
Sellest tulenevalt ei ole eelnõu otsene mõju linnalistele, maalistele või rannapiirkondadele eristuv ega tekita piirkondadevahelisi erinevusi riigi poliitikavalikute tasandil.
Lisaks selgitame, et KMH käigus ei hinnata regionaalseid mõjusid, vaid KMH eesmärk on selgitada kavandatava tegevusega kaasnev oluline keskkonnamõju.
Planeerimisseaduse järgi tuleb lisaks looduskeskkonnale avalduvatele mõjudele (vajadusel viiakse läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine) planeeringu koostamise käigus hinnata planeeringu elluviimisega kaasnevaid asjakohaseid majanduslikke, kultuurilisi ja sotsiaalseid mõjusid. Seega hinnatakse planeeringute KSH käigus asjakohaseid mõjusid, sh vajadusel regionaalseid mõjusid.

22.
Kultuuriministeerium
Kultuuriministeerium toob alljärgnevalt välja peamised muudatustega kaasnevad probleemkohad, mis mõjutavad kultuuripärandit:
KeHS muutmise eelnõus kavandatakse muudatust, mis lähtub põhimõttest, et kui kavandatava tegevuse elluviimisega ei kaasne olulist mõju looduskeskkonnale, siis järelikult ei saa keskkonnamuutuse kaudu kaasneda ka olulist mõju kultuuripärandile, samuti inimese tervisele ja varale. Kultuuripärandi puhul võib aga erinevate tegevuste negatiivne mõju avalduda ka ilma, et tegevused mõjutaksid oluliselt looduskeskkonda (nt visuaalne mõju kultuurimälestisteks olevatele ehitistele, meres läbiviidavate süvendustööde mõju veealusele kultuuripärandile jms). Seetõttu ei saa nõustuda, et kohustusliku keskkonnamõju hindamise (KMH) läbiviimise eelduseks on tegevusega kaasnev oluline mõju looduskeskkonnale.
SELGITATUD

Seletuskirja on täiendatud. KMH/KSH ei ole kõikide mõjude hindamise tööriist, vaid üks soovituslik sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale teavet kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta. Olulise keskkonnamõju esinemise korral hinnatakse KMH/KSH raames ka mõju kultuuripärandile ning vajaduse korral kavandatakse meetmed selle vältimiseks või leevendamiseks. Juhtudel, kui kultuuripärandile KMH/KSH raames mõju ei hinnata, ei tähenda see automaatselt, et need aspektid jääksid otsustamisel arvestamata. Selliseid mõjusid käsitletakse vajaduse korral nende jaoks sobival viisil planeeringu ja/või tegevusloa menetlustes. Vahetuid mõjusid kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda näiteks planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel ning planeerimismenetluses ja tegevuslubade menetluses muinsuskaitseseadusest tulenevate nõuete kaudu (nt muinsuskaitse eritingimused, arheoloogilised, veealuse kultuuripärandi ja pühapaikade uuringud). Lisaks tagab kultuuripärandiga arvestamise Muinsuskaitseameti kooskõlastused planeerimis- ja tegevuslubade menetlustes.
Selline jaotus aitab vältida dubleerimist ning hoiab KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.


Samuti kavandatakse eelnõuga mitmete meres tehtavate tegevuste, samuti ulatuslike metsaraadamiste puhul senise KMH asendamist keskkonnamõju eelhinnanguga. Märgime, et mõlemad tegevused võivad otseselt mõjutada kultuuripärandi (veealuse- ja arheoloogilise kultuuripärandi ja looduslike pühapaikade) säilimist, seega ei pruugi eelhinnang olla piisav tagamaks kultuuripärandi piisavat kaitset.
SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste eesmärk on muuhulgas vähendada ebavajalikke KMHsid ehk algatada KMH ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik. Nii mere süvendamise, merre kaadamise kui metsa raadamise KMH kohustuse asendamine eelhinnangu kohustusega tugineb Maves OÜ 2025. aastal koostatud analüüsi tulemustele –analüüsis leiti, et võimalikku keskkonnamõju silmas pidades on nende tegevuste puhul mõistlik hinnata KMH algatamise vajadust konkreetse projekti põhiselt ehk eelhinnangu alusel.

Metsa raadamist on senistes KMHdes käsitletud kui mõne teise tegevusega/arendusega kaasnevat tegevust ehk raadamine ei ole olnud KMH algatamise ainus põhjus. Raadamisega kaasnev mõju ja selle olulisus sõltub olulisel määral konkreetse tegevuse iseloomust, ulatusest, asukohast, elupaikadest ja olemasolevast informatsioonist (uuritusest). Meres tehtavate töödega kaasneb olenevalt konkreetsetest tingimustest samuti erinevaid mõjusid, kuid nende leevendamiseks vajalikud meetmed on üldjuhul teada ning need on võimalik määrata ilma KMHta.

Kultuuripärandi käsitluse osas vt selgitust eelmises punktis.


Leiame, et täiendavat kontrollimist vajab, kas eelnõu on vastavuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud direktiiviga 2014/52/EL), sh selle artikliga 3, mis näeb ette, et keskkonnamõju hindamisel tuleb lisaks projekti otsestele mõjudele hinnata ka kaudseid olulisi mõjusid muu hulgas elanikkonnale, inimese tervisele, materiaalsele varale, kultuuripärandile ja maastikule.
SELGITATUD

Seletuskirja on täiendatud, vt skeem 1. Vastuolu ei ole, kuna KeHJS § 31 lg 2, millega on üle võetud KMH direktiivi artikkel 3, rakendub olukorras, kus oluline mõju on juba tuvastatud ja asutakse sisulist hindamist läbi viima.


Arvestades eelnõu olulisust ning asjaolu, et eelnõuga kavandatavad muudatused puudutavad otseselt kultuuripärandi kaitset, on kahetsusväärne, et Kultuuriministeeriumit ja Muinsuskaitseametit ei ole eelnõu ettevalmistamisse varasemates etappides kaasatud. Täpsemad märkused ja ettepanekud esitab eelnõu kohta Muinsuskaitseamet. Palume nende ettepanekutega eelnõu edasises menetluses arvestada.

SELGITATUD

Kliimaministeerium esitas eelnõu ministeeriumidele kooskõlastamiseks 12.01.2026. Kuna Kultuuriministeerium jäi adressaatide hulgast välja, saadeti eelnõu Kultuuriministeeriumile kooskõlastamiseks 18.02.2026.
23.
Muinsuskaitseamet
Kliimaministeerium edastas Muinsuskaitseametile arvamuse avaldamiseks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu seletuskirja kohaselt on eelnõu eesmärgiks muuta keskkonnamõju hindamise (edaspidi ka KMH) menetlus tõhusamaks ja vähendada halduskoormust. Toetame eelnõu eesmärki, kuid märgime, et mitmed kavandatud muudatused võivad ohustada kultuuripärandi säilimist ja tekitada praktikas vastuolusid Euroopa Liidu keskkonnaõiguse eesmärkidega. Muinsuskaitseametit ei kaasatud eelnõu ettevalmistamisse, kuigi eelnõus kavandatavad muudatused puudutavad otseselt ameti pädevusvaldkonda. Samuti arvestades eelnõu ulatust ja põhimõttelisust – sealhulgas keskkonnamõju hindamise süsteemi oluliste põhimõtete muutmist ning nende võimalikku mõju kultuuripärandi säilimisele – ei ole eelnõu kohta arvamuse esitamiseks antud ajaraam piisav eelnõu ja selle lisade põhjalikuks analüüsimiseks. Selline menetluspraktika ei ole kooskõlas hea õigusloome ja kaasamise põhimõtetega, mille kohaselt tuleb oluliste mõjudega õigusaktide ettevalmistamisel tagada asjakohaste asutuste ja ekspertide sisuline kaasamine ning piisav aeg eelnõu analüüsimiseks.
Seetõttu ei ole Muinsuskaitseametil võimalik käesolevas menetlusetapis anda eelnõule ammendavat hinnangut ega esitada kõiki võimalikke sõnastus- ja muudatusettepanekuid. Käesolevas arvamuses juhime tähelepanu eelkõige kõige põhimõttelisematele küsimustele ja võimalikele vastuoludele, mis mõjutavad kultuuripärandi kaitset ja keskkonnamõju hindamise süsteemi toimimist. Arvestades eelnõu ulatust ja võimalikku mõju kultuuripärandi säilimisele, peame vajalikuks eelnõu edasisel menetlemisel Muinsuskaitseameti sisulist kaasamist ning täiendavat kooskõlastusringi, et tagada kavandatavate muudatuste piisav läbikaalutus ja kooskõla kehtiva õiguse ning rahvusvaheliste kohustustega. Allpool on esitatud peamised tähelepanekud.
SELGITATUD
Kliimaministeerium esitas eelnõu ministeeriumidele kooskõlastamiseks ja organisatsioonidele arvamuse andmiseks 12.01.2026. Kuna Muinsuskaitseamet jäi adressaatide hulgast välja, saadeti eelnõu Muinsuskaitseametile arvamuse andmiseks 18.02.2026. Eelnevast tulenevalt leiame, et täiendav kooskõlastusring ei ole vajalik.


1. Eelnõu punktiga 1 muudetakse seaduse §-i 21 ja muudetakse mõiste “keskkonnamõju” senist tähendust selliselt, et mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale käsitletakse eelkõige keskkonna kaudu avalduva mõjuna.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud direktiiviga 2014/52/EL) näeb artiklis 3 ette, et keskkonnamõju hindamisel tuleb hinnata projekti otseseid ja kaudseid olulisi mõjusid muu hulgas elanikkonnale, inimese tervisele, materiaalsele varale, kultuuripärandile ja maastikule.
Direktiivi eesmärk on tagada keskkonnamõjude laiapõhjaline ja ennetav hindamine. Ka Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et keskkonnamõju hindamise direktiivi tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kõrgetasemelise keskkonnakaitse eesmärgi tegeliku saavutamise. Nimetatud põhimõtet rõhutab ka Aannemersbedrijf P.K. Kraaijeveld BV jt vs Gedeputeerde Staten van Zuid-Holland (C-72/95), mis tõi välja, et liikmesriigid ei tohi direktiivi eesmärki kahjustada liiga kitsaste rakenduskriteeriumidega, et tagada direktiivi tõhus toime. Samuti on lahendis Commission v Ireland (C-215/06) rõhutatud vajadust keskkonnamõju hindamise direktiivi ennetavaks ja tõhusavaks rakendamiseks. Euroopa Liidu keskkonnaõigus lähtub ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt tuleb keskkonnakahju ohu korral võtta ennetavaid meetmeid ka juhul, kui teaduslik kindlus mõju ulatuse kohta puudub.
Selgitame, et kultuuripärandi puhul ei pruugi mõju alati avalduda looduskeskkonna muutuse kaudu. Näiteks võivad ehitus- või süvendustööd kahjustada ehituspärandit, arheoloogiapärandit ja veealust kultuuripärandit otsese füüsilise sekkumise kaudu. Samuti avaldub mõju kultuuripärandile visuaalse mõju kaudu ajalooliselt väljakujunenud ja kultuuriväärtuslikuks hinnatud keskkonnas. Kui keskkonnamõju mõistet kitsendatakse üksnes looduskeskkonna kaudu avalduvatele mõjudele, siis praktikas see kitsendab kultuuripärandile avalduvate mõjude käsitlemist keskkonnamõju hindamise raames.
Kultuuripärandi kahjustamise puhul on oluline arvestada, et ajaloolise maastikupildi, asularuumi, ehitiste ja arheoloogiliste objektide hävimine on üldjuhul pöördumatu. Kui kultuurmaastik, hoone, rajatis, laevavrakk, esiajalooline matmispaik, linnamägi, asulakoht või muu arheoloogiline objekt hävib ehitustegevuse, süvendustööde või muu tegevuse käigus, ei ole seda võimalik taastada. Seetõttu on keskkonnamõju hindamise menetlusel oluline roll selliste riskide varajases tuvastamises ja ennetamises. Eriti arvestades, et erinevalt paljudest looduskeskkonna muutustest on kultuuripärandi kahjustamine enamasti pöördumatu.
Seega palume jätta punktiga 1 kavandatud paragrahvi §-i 21 sõnastus muutmata.
SELGITATUD
Eelnõuga kavandatud muudatused on kooskõlas Muinsuskaitseameti viidatud Euroopa Liidu õiguse, KMH direktiivi ning Euroopa Kohtu praktikaga.
Seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud. KeHJS § 31 lg 2, millega on üle võetud viidatud KMH direktiivi artikkel 3, rakendub olukorras, kus oluline mõju on juba tuvastatud ja asutakse sisulist hindamist läbi viima. Vt seletuskirja skeemi 1.
Eelnõuga ei muudeta KMH/KSH kontseptuaalset alust ega välistata kultuuripärandi käsitlemist keskkonnamõju hindamisel. Kultuuripärandit käsitletakse ka edaspidi KMH/KSH raames juhul, kui kavandatava tegevusega kaasnev mõju avaldub keskkonnamuutuste kaudu ning võib olla oluline.
Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole KMH direktiivi eesmärk kaitsta puhtalt majanduslikke huve (nt kinnisvara väärtuse muutust). C-420/11, Leth v Austria kohtulahendi kohaselt tuleb KMH raames hinnata mõju ainelisele varale ainult siis, kui see on seotud projekti keskkonnamõjuga. Arvestades, et KMH direktiivi artiklis 3 on samas loetelus nimetatud nii materiaalne vara kui ka kultuuripärand, siis võib sellest järeldada, et ka kultuuripärandile avalduvaid mõjusid tuleb hinnata KMH raames juhul, kui need on seotud projekti keskkonnamõjuga.
Seetõttu ei kitsenda eelnõu kultuuripärandi kaitset, vaid täpsustab keskkonnamõju mõiste kasutamist, et selgemalt eristada keskkonna kaudu avalduvaid mõjusid muudest sotsiaalsetest või majanduslikest mõjudest.
KMH/KSH ei ole kõikide mõjude hindamise tööriist, vaid üks soovituslik sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale teavet kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta. Olulise keskkonnamõju esinemise korral hinnatakse KMH/KSH raames ka mõju kultuuripärandile ning vajaduse korral kavandatakse meetmed selle vältimiseks või leevendamiseks. Juhtudel, kui kultuuripärandile KMH/KSH raames mõju ei hinnata, ei tähenda see automaatselt, et need aspektid jääksid otsustamisel arvestamata. Selliseid mõjusid käsitletakse vajaduse korral nende jaoks sobival viisil planeeringu ja/või tegevusloa menetlustes. Vahetuid mõjusid kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda näiteks planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel ning planeerimismenetluses ja tegevuslubade menetluses muinsuskaitseseadusest tulenevate nõuete kaudu (nt muinsuskaitse eritingimused, arheoloogilised, veealuse kultuuripärandi ja pühapaikade uuringud). Lisaks tagab kultuuripärandiga arvestamise Muinsuskaitseameti kooskõlastused planeerimis- ja tegevuslubade menetlustes.
Selline jaotus aitab vältida dubleerimist ning hoiab KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.


2. Eelnõu punktiga 2 muudetakse seaduse §-i 22 ja muudetakse mõiste “oluline keskkonnamõju” senist tähendust selliselt, et mõiste ei hõlma tulevikus enam inimese heaolu. Seletuskirjas märgitakse, et heaolu käsitlemine kuulub sotsiaalsete mõjude laiema hindamise valdkonda ega kuulu keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse reguleerimisalasse. Samuti on toodud põhjendus, et inimese heaolu käsitlemist ei nõua otseselt ei KMH ega keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) direktiiv.
Märgime, et kuigi KMH direktiiv (2011/92/EL) ei kasuta otseselt mõistet „inimese heaolu“, tuleneb direktiivi artiklist 3, et keskkonnamõju hindamisel tuleb hinnata projekti mõju muu hulgas elanikkonnale ja inimese tervisele, materiaalsele varale, kultuuripärandile ning maastikule. Need keskkonnaelemendid on omavahel tihedalt seotud ning mõjutavad otseselt inimese elukeskkonda ja heaolu. Samuti tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et keskkonnamõju hindamise direktiivi tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle eesmärgi – keskkonnakaitse kõrge taseme – tegeliku saavutamise ning ei piirdu üksnes looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamisega.
Märgime, et kultuuripärand ja maastikud on inimese elukeskkonna lahutamatu osa ning nende säilimine on otseselt seotud inimeste heaolu, identiteedi ja elukvaliteediga. Väärtuslikud maastikud ja ehituspärand on oluline keskkonnaelement ka Euroopa Liidu õiguses ning Eesti strateegilistes planeerimisdokumentides. Praktikas võivad inimese heaolu mõjutada ka sellised muutused, mis ei avaldu otseselt looduskeskkonna seisundi olulise halvenemisena, kuid mõjutavad näiteks kultuuripärandi säilimist, ajalooliste maastike terviklikkust või elukeskkonna kvaliteeti.
Arvestades, et kultuuripärand, maastikud ja inimeste elukeskkond on omavahel lahutamatult seotud, ei ole põhjendatud inimese heaolu käsitlemise välistamine keskkonnamõju hindamise raamistikust. Selline muudatus kitsendaks keskkonnamõju hindamise ulatust ning ei oleks kooskõlas KMH direktiivi eesmärgiga hinnata kavandatavate tegevuste mõju keskkonnale tervikuna. Seega palume jätta punktiga 1 kavandatud paragrahvi §-i 22 sõnastus muutmata.
SELGITATUD
Eelnõuga ei välistata heaolu aspektide arvestamist otsustusprotsessis.
KMH/KSH keskne eesmärk on hinnata olulist keskkonnamõju. Heaoluga seotud mõjusid, mis avalduvad keskkonna kaudu, käsitletakse KMH/KSH käigus seoses mõjudega inimese tervisele, varale või kultuuripärandile.
Muid heaoluga seotud mõjusid on võimalik käsitleda teistes menetlustes (vt eelmise punkti vastust).



3. Eelnõu punktidega 11-13 kavandatakse muudatusi paragrahvi 6 punktides 17 ja 171 ja nähakse ette, et mere süvendamine ei ole enam olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamine ei ole kohustuslik. Samuti ei ole muudatuse kohaselt enam olulise keskkonnamõjuga tegevusteks merre kaadamine ja tahkete ainete paigutamine ning sel juhul KMH-d algatada ei ole vaja.
Märgime, et need tegevused kujutavad endast üht peamist ohtu veealusele kultuuripärandile. Süvendamine, kaadamine, kaablite ja torustike rajamine ning sadamate ehitus võivad põhjustada arheoloogiliste objektide pöördumatut hävimist. Veealuse kultuuripärandi eripära seisneb selles, et suur osa objektidest ei ole eelnevalt teada. Läänemeres paikneb hinnanguliselt tuhandeid vrakke ja muid arheoloogilisi objekte, millest paljud on seni kaardistamata ja dokumenteerimata. Ka Eesti vetes on teada üle tuhande ajaloolise vraki ja kirjalikest allikates on teada üle paarituhande laevahuku. Veealuse kultuuripärandi tegelik hulk võib olla oluliselt suurem. Seetõttu suurendab kohustusliku KMH asendamine üksnes eelhinnanguga praktikas teadmata veealuse kultuuripärandi kahjustamise või hävimise riski.
Lisaks tuleb arvestada Läänemere keskkonna üldist seisundit. Läänemeri on üks maailma kõige haavatavamaid meresid, mille ökoloogiline seisund on mitmete rahvusvaheliste hinnangute kohaselt halb ning mille ökosüsteem on eriti tundlik inimtegevusest tulenevate häiringute suhtes. Meri on poolsuletud, veevahetus on aeglane ning setete liikumine ja saasteainete kuhjumine võivad avaldada pikaajalist mõju nii merekeskkonnale kui ka merepõhjas säilivale kultuuripärandile. Sellistes tingimustes võivad süvendamise ja kaadamisega kaasnevad mõjud – näiteks setete liikumine, vee hägustumine, reostusainete mobiliseerumine või hapnikurežiimi muutused – olla ulatuslikumad ja püsivamad, kui esialgu eeldatakse.
Seetõttu on oluline, et selliste tegevuste mõju hinnataks piisava põhjalikkusega. Eelhinnang, mis põhineb üldjuhul olemasoleval teabel ega hõlma täiendavaid uuringuid, ei pruugi tagada süvendamise ja kaadamisega kaasnevate võimalike oluliste mõjude piisavat väljaselgitamist keskkonnakomponentidele, sh veealusele kultuuripärandile. See kehtib eriti olukordades, kus merepõhja seisundit, setete omadusi või võimaliku arheoloogilise pärandi olemasolu ei ole eelnevalt piisavalt uuritud.
Läänemeri on rahvusvaheliselt tunnustatud kui üks unikaalsemaid veealuse kultuuripärandi piirkondi maailmas. Selle põhjuseks on mere eripärased looduslikud tingimused – eelkõige madal soolsus, laevaoherdi puudumine ja hapnikuvaegus –, mis võimaldavad orgaaniliste materjalide, sealhulgas puidust laevavrakkide erakordselt head säilimist. Seetõttu paikneb Läänemeres suur hulk hästi säilinud ajaloolisi vrakke ja muid arheoloogilisi objekte, millel on oluline teaduslik ja kultuuriline väärtus nii Läänemere piirkonna kui ka Euroopa merendusajaloo uurimisel.
Rõhutame, et rahvusvahelisel tasandil on veealuse kultuuripärandi kaitse põhimõtted sätestatud muu hulgas UNESCO 2001. aasta veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonis (Eesti ühines konventsiooniga 8.10.2020 ja konventsioon jõustus Eesti suhtes 2.02.2021), mille eesmärk on tagada veealuse kultuuripärandi säilimine tulevastele põlvkondadele ning vältida selle kahjustamist majandustegevuse käigus. Kuigi kõik Läänemere riigid ei ole nimetatud konventsiooni ratifitseerinud, lähtutakse selle põhimõtetest Euroopa riikide halduspraktikas ning mereruumi kasutamise kavandamisel laialdaselt. Samuti on Läänemere riikide koostööraamistikus (HELCOM) korduvalt rõhutatud vajadust arvestada merekeskkonna kasutamisel veealuse kultuuripärandi kaitsega ning hinnata merepõhja sekkumiste kavandamisel nende võimalikku mõju arheoloogilisele pärandile.
Arvestades Läänemere veealuse kultuuripärandi suurt teaduslikku ja kultuurilist väärtust ning selle pöördumatut kahjustamise riski merekeskkonda sekkuvate tegevuste käigus, on oluline, et keskkonnamõju hindamise regulatsioon tagaks ka edaspidi piisava võimaluse selliste riskide varajaseks tuvastamiseks ja hindamiseks. Seega palume eelnimetatud muudatused eelnõust välja jätta.
SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste eesmärk on muuhulgas vähendada ebavajalikke KMHsid ehk algatada KMH ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik. Nii mere süvendamise ja merre kaadamise KMH kohustuse asendamine eelhinnangu kohustusega tugineb Maves OÜ 2025. aastal koostatud analüüsi tulemustele – analüüsis leiti, et võimalikku keskkonnamõju silmas pidades on nende tegevuste puhul mõistlik hinnata KMH algatamise vajadust konkreetse projekti põhiselt ehk eelhinnangu alusel.

Meres tehtavate töödega kaasneb olenevalt konkreetsetest tingimustest samuti erinevaid mõjusid, kuid nende leevendamiseks vajalikud meetmed on üldjuhul teada ning need on võimalik määrata ilma KMHta.

Kultuuripärandi käsitluse osas vt punkti 1 (selgitus Muinsuskaitseameti märkusele).



4. Eelnõu punktiga 14 tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 31 ja nähakse ette, et metsamaa raadamisel ei ole KMH enam nõutav ja seda ka juhtudel, kui raadatav ala on üle 100 hektari.
Kultuuripärandi kaitse seisukohast võib selline muudatus kaasa tuua olulisi riske nii arheoloogiapärandi kui ka looduslike pühapaikade säilimisele.
Metsamaad on Eestis üks olulisemaid keskkondi, kus paikneb suur osa arheoloogilisest kultuuripärandist, sh suur osa veel tuvastamata arheoloogiapärandist. Eesti metsamaa moodustab ligikaudu poole maismaa territooriumist ning olemasolevate andmete põhjal paikneb umbes 27% arheoloogiamälestiste pindalast metsamaal. Samal ajal on teada, et suur hulk arheoloogilisi objekte ei ole veel avastatud ega registritesse kantud, kuna metsane maastik on neid seni kaitsnud ja varjanud.
Ulatuslik metsamaa raadamine võib selliseid objekte kahjustada mitmel viisil. Pinnase eemaldamine ja maapinna tasandamine võivad hävitada arheoloogilist kultuurkihti, rasketehnika kasutamine võib kahjustada maapinnas säilinud struktuure ning metsateede rajamine või kuivendussüsteemide muutmine võib mõjutada muististe säilimist määravaid pinnase- ja niiskustingimusi.
Metsamaa raadamine toob sageli kaasa maa sihtotstarbe muutmise ning maa kasutuse intensiivistumise (nt ehitustegevus, taristu rajamine või muu arendus). Selline muutus kujutab endast arheoloogiapärandile eriti suurt riski, kuna sellega kaasnevad sügavamad pinnasetööd ja püsivad maastikumuutused, mis võivad seni säilinud arheoloogilised objektid pöördumatult hävitada ja tekitada omakorda ootamatuid olukordi arendajatele.
Sarnased riskid puudutavad ka looduslikke pühapaiku. Eesti metsades paiknevad hiied, pühad allikad, ohvrikivid ja teised sakraalsed maastikuelemendid, mis on oluline osa Eesti kultuuripärandist ja identiteedist. Pühapaikade inventeerimisega ei ole veel lõpule jõutud. Metsamaastiku ulatuslik muutmine võib kahjustada pühapaikade maastikulist terviklikkust, rituaalset kasutust ning ajaloolist keskkonda.
Ulatuslik raadamine võib mõjutada ka olemasolevaid kultuurimälestisi ja nende kaitsevööndeid. Kuigi seadus näeb ette mälestiste ja nende kaitsevööndite kaitse, võivad suured maastikumuutused kahjustada mälestiste konteksti ja ajaloolise maastiku terviklikkust, muuta nende vaadeldavust või mõjutada pinnase- ja hüdroloogilisi tingimusi, millest sõltub arheoloogiliste objektide säilimine.
KMH menetlus võimaldab selliseid riske süsteemselt hinnata ning vajaduse korral kavandada täiendavaid uuringuid ja leevendusmeetmeid. Kui aga väga ulatuslike raadamisprojektide puhul piirdutakse üksnes eelhinnanguga, mis tugineb peamiselt olemasolevale, ent puudulikule registriteabele ega hõlma täiendavaid uuringuid, jääb kultuuripärandiga seotud riskide tuvastamine ebapiisavaks.
Arvestades metsamaa raadamise võimalikku ulatuslikku ruumilist mõju ning Eesti metsades paikneva kultuuripärandi suurt osakaalu, võib kohustusliku keskkonnamõju hindamise asendamine üksnes eelhinnanguga suurte raadamisprojektide puhul suurendada järgmisi riske: – seni avastamata arheoloogiliste objektide hävimine; – looduslike pühapaikade ja teiste kultuuripärandi elementide kahjustamine; – kultuurimälestiste kaitsevööndite ja ajalooliste maastike terviklikkuse halvenemine; – kumulatiivsete ja maastikuliste mõjude ebapiisav hindamine.
Teatud juhtudel võib jätta keskkonnamõju hindamise programmi koostamata, kui kavandatava tegevuse mõju on varasemate samalaadsete tegevuste põhjal teada. Kultuuripärandi puhul ei ole selline lähenemine sageli põhjendatud. Veealune kultuuripärand, arheoloogiapärand ja looduslikud pühapaigad ei ole täielikult kaardistatud ning uute objektide leidmine on sageli ettearvamatu. Seetõttu ei pruugi varasemate uuringute tulemused olla piisav alus järeldamaks, et konkreetse tegevuse puhul ei ilmne olulist keskkonnamõju, mh täiendavaid uuringuid ei ole vaja.
Ehituspärandi osas muutuvad ajas väärtushinnangud, mille alusel määratakse objektide tähtsus Eesti kultuuriloos. Samuti mõjutab ehituspärandi säilimiseks vajalikku toetavat keskkonda seal toimuvate muutuste ajas kumuleeruv mõju, mistõttu mingil varasemal ajahetkel teostatud mõjuhinnang ei pruugi enam olla ajakohane.
Tuleb arvestada, et teadmised keskkonnast ja kultuuripärandist täienevad pidevalt ning uurimismeetodid arenevad. Uute tehnoloogiate ja uuringumeetodite kasutuselevõtt võimaldab tuvastada objekte ja seoseid, mida varasemate uuringute käigus ei olnud võimalik avastada.
Samuti võib keskkonnaseisund ajas muutuda ning kavandatava tegevuse mõju sõltub sageli ka muudest samas piirkonnas toimunud või kavandatavatest tegevustest ning mõju tuleb hinnata kumulatiivselt. Varasemate arenduste, taristu rajamise või muude sekkumiste tulemusel võivad keskkonnatingimused olla muutunud ning erinevate tegevuste mõjud võivad kumuleeruda. Seetõttu ei pruugi varasematele samalaadsetele tegevustele tuginevad järeldused olla piisavaks aluseks, et välistada võimalikke olulisi mõjusid konkreetse kavandatava tegevuse puhul.
Seega palume nimetatud muudatus eelnõust välja jätta.
SELGITATUD

Metsa raadamise KMH kohustuse asendamine eelhinnangu kohustusega tugineb Maves OÜ 2025. aastal koostatud analüüsi tulemustele. Analüüsi kohaselt on võimalik ja mõistlik metsa raadamise puhul hinnata KMH vajalikkust konkreetse projekti põhiselt ehk eelhinnangu alusel.

Metsa raadamist on senistes KMHdes käsitletud kui mõne teise tegevusega/arendusega kaasnevat tegevust ehk raadamine ei ole olnud KMH algatamise ainus põhjus. Raadamisega kaasnev mõju ja selle olulisus sõltub olulisel määral konkreetse tegevuse iseloomust, ulatusest, asukohast, elupaikadest ja olemasolevast informatsioonist (uuritusest).

Kultuuripärandi käsitluse osas vt punkti 1 (selgitus Muinsuskaitseameti märkusele).



5. Asjaomaste asutuste kaasamise regulatsiooni muutmine
Eelnõu kohaselt kehtestatakse asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu ministri määrusega. Rõhutame, et kultuuripärandi kaitse seisukohast on oluline tagada, et muinsuskaitse valdkonna pädev asutus oleks keskkonnamõju hindamise menetlustesse kaasatud juhtudel, kus kavandatav tegevus võib mõjutada kultuuripärandit. Palume kaasata Muinsuskaitseamet piisavalt varakult seaduse eelnõu punktis 4 (kehtestatav KeHJS § 23 lg 11) nimetatud määruse koostamisse, et saaksime tagada edaspidi ameti kaasamise vastutusvaldkonda puutuvatesse menetlustesse.
SELGITATUD

Muinsuskaitseametilt küsiti eelnevalt sisendit asjaomaste asutuste kaasamise regulatsiooni täpsustamiseks (Kliimaministeeriumi 09.09.2025 kiri nr 7-12/25/3999) ning Muinsuskaitseamet kaasatakse ka edaspidi määruse koostamisse.


6. Eelhinnangu piiratud analüütiline ulatus
Eelnõu seletuskirjas rõhutatakse, et mitmete tegevuste puhul piisab keskkonnamõju eelhinnangust. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse kohaselt on eelhinnangu eesmärk siiski eelkõige selgitada, kas kavandatava tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju ning kas on vajalik läbi viia täiemahuline keskkonnamõju hindamine. Eelhinnang ei ole oma olemuselt mõeldud põhjaliku keskkonnamõju analüüsi tegemiseks ega asenda keskkonnamõju hindamist.
Praktikas tugineb eelhinnang peamiselt olemasolevatele registriandmetele ning selle raames tavaliselt täiendavaid uuringuid ei tehta. Selline lähenemine ei ole piisav kultuuripärandiga seotud mõjude tuvastamiseks. Näiteks süvendamise, kaadamise, metsamaade raadamise puhul on võivad riskid olla märkimisväärsed, kuna tegevuse ruumiline ulatus on suur ning sellega kaasnevad maastikumuutused on sageli pöördumatud.
Ajas muutuvad väärtushinnangud, mille alusel määratakse pärandi tähtsus Eesti kultuuriloos, mistõttu ei pruugi varasemad hinnangud enam olla ajakohased ning neid on vaja uuesti analüüsida. Samuti avaldab kultuuripärandi väärtustele mõju ümbritsevas keskkonnas toimuvate muutuste kumulatiivne mõju, mida tuleb hinnata vastavas ajahetkes, mitte tuginedes üksnes varasematele teadmistele.
Kui eelhinnang tugineb peamiselt olemasolevale teabele ega näe ette täiendavaid uuringuid, võib oluliste mõjude tuvastamine jääda ebapiisavaks ning kavandatava tegevuse mõju kultuuripärandile hinnatakse puuduliku teabe alusel.
Rõhutame, et KMH koostamisel peab õigusaktide kohaselt arvestama kultuuripärandiga laiemalt, st mitte üksnes riikliku kaitse all olevaga, vaid ka selle kultuuripärandiga, mis ei pruugi olla kaitse all. See on põhjendatud muuhulgas ka seetõttu, et riikliku või kohaliku kaitse all olevate objektide koosseis muutub ajas ning praegu avalikel andmetel kaitse all mitteoleva kultuuripärandiobjekti suhtes võib olla alustatud või põhjust alustada kaitse alla võtmise menetlus, kuid see ei ole veel avalik teave. Seda asjaolu saab KMH koostamisel kontrollida. Kultuuripärandile avalduvate mõjude analüüsi, mille skoop on riiklikust kultuuripärandist laiem, peab teostama vastava eriharidusega kultuuripärandi ekspert KMH koostamise raames. Sealjuures tuleb silmas pidada, et laiapõhjaline analüüs hõlmaks mh ehitatud kultuuripärandit, kultuur- ja pärandmaastikke, arheoloogilist pärandit, pärandkultuuri objekte. Seepärast rõhutame, et enne KMH koostamisest loobumist tuleb hinnata mitte üksnes varasema teabe olemasolu, vaid ka seda, kas varasemalt kogutud teave on igakülgne, ammendav ja ajakohane. Eeltoodu kehtib ka keskkonnamõju strateegilise hindamise kohta.
SELGITATUD

Eelnõuga ei muudeta eelhinnangu eesmärki ega selle rolli KMH menetluses. Eelhinnangu eesmärk on toimida esialgse hindamisena, mille tulemusena otsustab otsustaja, kas kavandatava tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju ning kas on vajalik algatada KMH. Kui eelhinnangu käigus ilmneb, et olemasoleva teabe põhjal ei ole võimalik olulist mõju välistada või võib esineda oluline keskkonnamõju, tuleb algatada KMH, mille raames viiakse läbi põhjalikum analüüs.
Eelhinnangu koostamisel võidakse (aga ei pruugita) kasutada üksnes olemasolevaid registriandmeid. Otsustajal on vajadusel võimalus küsida täiendavat teavet arendajalt. Lisaks on otsustajal kohustus konsulteerida asjaomaste asutustega. Kui kavandatav tegevus võib mõjutada kultuuripärandit, kaasatakse eelhinnangu menetluses Muinsuskaitseamet kui asjaomane asutus kultuuripärandi kaitse valdkonnas. Muinsuskaitseametil on võimalik hinnata eelhinnangu andmisel kasutatud teabe igakülgsust, ammendavust ja ajakohasust ning juhtida tähelepanu vajadusele täiendava analüüsi või ka KMH algatamise järele.
Seega KMH (või KMH eelhinnang) ei ole instrument olemasolevate andmete asja- ja ajakohasuse kontrollimiseks. KMH eelhindamise etapis hinnatakse olemasoleva teabe piisavust ning vajaduse korral küsitakse täiendavat teavet ja konsulteeritakse asjaomaste asutustega. Eelhinnangu etapis ei tehta üldjuhul täiendavaid uuringuid, kuid kui otsustaja peab seda vajalikuks teatud konkreetse mõju võimaliku avaldumise selgitamiseks, võib seda teha (nt otsustaja küsib arendajalt lisainfot eelhinnangu andmiseks; kehtib nö uurimispõhimõte). Samuti on põhjendatud sellisel juhul algatada KMH, kui otsustaja hinnangul ei ole kaasnevad mõjud teada ja vajavad KMH käigus selgitamist.
Selline menetluslik ülesehitus võimaldab juba eelhinnangu etapis tuvastada olukorrad, kus kultuuripärandiga seotud keskkonna kaudu avalduvad mõjud võivad olla olulised ning vajalik on neid leevendada.


Kokkuvõtteks
Keskkonnamõjude võimalikult varajane ja piisavalt põhjalik hindamine aitab kaasa nii halduskoormuse vähendamisele kui ka menetluste sujuvale kulgemisele. Kui võimalikud olulised mõjud keskkonnale, sealhulgas kultuuripärandile, tuvastatakse ja hinnatakse kavandamise varases etapis, on võimalik kavandatavat tegevust vajaduse korral kohandada ning vältida hilisemaid vaidlusi, täiendavaid uuringuid ja menetluste kordamist.
Kui aga olulisi mõjusid ei hinnata piisava põhjalikkusega, võib see luua tegevuste elluviijatele põhjendatud ootuse, et kavandatava tegevuse elluviimiseks takistusi ei ole. Sellisel juhul võivad võimalikud probleemid, sh seoses kultuuripärandiga selguda alles hilisemas menetlusetapis või juba tegevuse elluviimise käigus, kui ilmnevad seni tuvastamata mõjud keskkonnale või kultuuripärandile. See võib omakorda kaasa tuua vajaduse täiendavate uuringute, menetluste või piirangute järele ning pikendada tegevuse elluviimise protsessi.
Seetõttu ei pruugi eelnõuga kavandatud muudatused saavutada eelnõu eesmärki ehk siis vähendada halduskoormust või kiirendada tegevuste elluviimist. Kuigi menetluse formaalne kestus võib lüheneda, võib see toimuda sisuliselt keskkonnamõjude hindamise arvelt. Sellisel juhul jäävad võimalikud mõjud piisavalt analüüsimata ning riskid võivad realiseeruda hilisemas etapis, mil nende lahendamine on oluliselt keerulisem ja ajamahukam.
Keskkonnamõju hindamise süsteemi eesmärk on võimalike mõjude varajane tuvastamine ja ennetamine. Seetõttu on oluline, et kavandatavad muudatused ei vähendaks võimalust olulisi mõjusid õigeaegselt hinnata, vaid toetaksid läbimõeldud otsuste tegemist juba kavandamise varases etapis.
Arvestades eeltoodut peab Muinsuskaitseamet vajalikuks, et eelnõu edasisel menetlemisel kõrvaldatakse käesolevas arvamuses välja toodud vastuolud ja riskid kultuuripärandi kaitsele ning töötatakse koostöös Muinsuskaitseametiga välja lahendused, mis tagavad kultuuripärandi piisava ennetava kaitse ning on kooskõlas Euroopa Liidu õiguse eesmärkidega.
MITTE ARVESTATUD ja SELGITATUD

Muinsuskaitseameti ettepanekutele on esitatud selgitused ja vastused eelnevates punktides.

EISi teade

Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: KLIM/26-0037 - Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadus

 

Kohustuslikud kooskõlastajad: Justiits- ja Digiministeerium
Kooskõlastajad: 
Arvamuse andjad: 

Kooskõlastamise tähtaeg: 04.05.2026 23:59

Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/c1b9e10a-e291-4152-bc89-e0181affb533 
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/c1b9e10a-e291-4152-bc89-e0181affb533?activity=2 

Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main