Eelnõu

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus (juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus) Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning lisatud adressaatidele arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse, mille eesmärgiks on kõrvaldada lünk juriidiliste isikute karistusõiguslikus vastutuses ning ühtlasi võimaldada juriidilistele isikutele mõistetavaid karistusi rohkem individualiseerida. Palume Teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 29.05.2026. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: Väljatöötamiskavatsus Lisaadressaadid: Riigikogu õiguskomisjon Õiguskantsleri Kantselei Riigikohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tallinna Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Halduskohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohus Tartu Ülikooli õigusteaduskond Eesti Advokatuur Riigiprokuratuur Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Pangaliit Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Audiitorkogu Maksu- ja Tolliamet Eesti Võlausaldajate Liit Teadus- ja ärilinnak Technopol Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioon Teenusmajanduse Koda Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut TalTech Õiguse Instituut Martin Ziehr 620 8118 [email protected]

Meie 17.04.2026 nr 8-1/3058-1

1

31.03.2026

Väljatöötamiskavatsus

Juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse ülekandmine ja karistuste

individualiseerimine

1. Lahendatavad probleemid

Probleem nr 1: juriidilise isiku vastutuse ülemineku võimatus

Juriidilise isiku vastutuse ülemineku juures tuleb eristada kahte problemaatilist olukorda.

Esiteks võib juhtuda, et juriidilist isikut ei saa karistada tema lõppemise tõttu. Ühinedes,

jagunedes või end likvideerides on võimalik saavutada juriidilise isiku lõppemine, mis on

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 4 kohaselt kriminaalmenetlust välistav

asjaolu. Kui juriidiline isik on lõppenud, ei ole tema suhtes võimalik realiseerida ühtegi

karistamise eesmärki. Teemat on käsitletud nii õiguskirjanduses kui kohtupraktikas ja

probleemile on tähelepanu juhtinud ka OECD altkäemaksu vastane töögrupp oma 2024.a

koostatud Eesti IV hindamisaruandes1.

Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtis obiter dictum korras asjas nr 3-1-1-133-13 tehtud

otsuses (p 16) tähelepanu järgnevale: Praegu võimaldab seadus juriidilise isiku jagunemise,

ühinemise või likvideerimise abil vältida selle isiku karistamist või siis muuta karistamine

ebatõhusaks põhjusel, et süüteo toime pannud juriidilise isiku majanduslik identiteet on

karistamise hetkeks üle läinud mõnele teisele juriidilisele isikule. Taoliste võimaluste olemasolu

on vaevalt kooskõlas seadusandja eesmärkidega juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse

kehtestamisel. Samas on seadusandja võimuses luua õiguslik mehhanism, mis takistaks

jagunemise, ühinemise või likvideerimise kasutamist süüteo toime pannud juriidilise isiku

karistamise vältimiseks. Näiteks on võimalik anda kriminaalasja menetlejale pädevus keelata

kriminaalmenetluse tagamiseks teatud tingimustel ja ajaks kahtlustatavast või süüdistatavast

1 OECD hindamisaruanne P C.1.d, p 228, lk 63, kättesaadav veebis: OECD Anti-Bribery Convention Phase 4

Report on Estonia (EN)

2

juriidilise isiku ühinemine, jagunemine ja likvideerimine. Lisaks sellisele menetluslikule

abinõule on võimalik kehtestada materiaalõiguse normid, mis looksid seadusliku aluse

omistada tegu teatud juhtudel (nt äriühingu ainukese ettevõtte ülemineku korral) juriidilisele

isikule, kes on teo toime pannud juriidilise isikuga majanduslikult identne.

Teiseks, nagu viidatud Riigikohtu otsusest ka nähtub, tuleb juriidilise isiku lõppemise kõrval

eristada olukordi, kus juriidiline keha on küll alles, kuid selle varad, personal ja muu oluline

kapital (nn majanduslik identiteet) on üle viidud teise ühingusse. Kuigi sellisel juhul on süüteo

toime pannud juriidilise isiku karistamine küll iseenesest võimalik, ei täidaks selline varatu

ühingu karistamine üld- ega eripreventiivsed eesmärke. Kui sisuliselt sama ühing tegutseb teise

registrikoodi all edasi, annab see ühiskonnas tugeva signaali, et juriidilisel isikul on võimalik

oma karistusõiguslik vastutus vanasse kehasse maha jätta ja karistusest täielikult pääseda.

Seadusandja on astunud mõningaid samme2 probleemi leevendamiseks, kuid terviklahenduseni

pole tänaseni jõutud. Kui varem oli kriminaalmenetluses võimalik keelata juriidilise isiku

jagunemine, ühinemine või likvideerimine, samuti vara väljakandmine (nt teatud tehingute

tegemise keelu näol) konfiskeerimise või tsiviilhagi tagamiseks, siis 1. mail 2023 jõustunud

KrMS muudatuste järel saab neid meetmeid kohaldada ka rahalise karistuse tagamiseks. Samuti

on äriregistri seaduse § 60 alusel piiratud äriühingu registrist kustutamise võimalusi, kui ühing

on osaline kriminaal- või kohtumenetluses.

Need muudatused aitavad küll osaliselt vältida vastutusest hoidumist juriidiliste isikute poolt,

kuid lahendus on laiemas plaanis poolik, sest tõkendite kasutamise eelduseks on (juba)

käimasolev kriminaalmenetlus. See tähendab, et kui ühinemine või jagunemine on toimunud

enne kriminaalmenetluse alustamist (nt kohe pärast süüteo toimepanemist), jäävad seaduses

sätestatud võimalused puudulikuks. Probleemi lahendamiseks on vaja täiendavalt muuta

kehtivat õigust, millest tuleb VTK-s juttu hiljem.

Probleem nr 2: juriidilise isiku karistuste individualiseerimisvõimaluste piiratus

Kuigi juriidilisele isikule on võimalik kuriteo eest mõista tingimisi karistus KarS § 73 alusel, ei

ole KarS § 74 ehk käitumiskontrolli kui lisatingimuste kohaldamine võimalik. Samas ei ole

selline kitsendus alati põhjendatud, kuna mõnel juhul võiks lisatingimuste kohaldamine olla

2 KrMS ja VTMS muutmise eelnõu 367 SE, millega tehti võimalikuks kohaldada asjakohaseid kriminaalmenetluse

tagamise vahendeid ka rahalise karistuse tagamiseks.

3

adekvaatne lahendus. Näiteks keskkonnakuriteo toimepanemise korral ei peaks olema

välistatud panna äriühingule kohustus panustada mingil moel keskkonnakaitse edendamisse.

Samas tuleks siinjuures jälgida, et lisatingimus ei tooks kaasa sisuliselt teist karistust sama teo

eest. Siinkohal tasuks ühtlasi kaaluda KarS §-i 66 (karistuse kandmine ositi) muutmist selliselt,

et sätet saaks selgelt kohaldada ka juriidiliste isikute puhul ning KarS 3. peatüki 4. jao

täiendamist selliselt, et juriidilisele isikule oleks võimalik kohaldada laiemat valikut

lisakaristusi (nt mingil tegevusalal tegutsemise keeld).

2. Eesmärgid

Esimese probleemi lahenduseks on (karistus)õigusliku regulatsiooni täiendamine selliselt, et

juriidilist isikut oleks võimalik kuriteo eest (tõhusalt) karistada ka juhul, mil teo toime pannud

isik on (kohe) pärast teo toimepanemist ühinenud teise juriidilise isikuga, jagunenud kaheks või

enamaks juriidiliseks isikuks või kui isiku majanduslik identiteet on üle kantud teise juriidilisse

isikusse.

Teis(t)e probleemi(de) lahenduseks on karistusõigusliku regulatsiooni täiendamine selliselt, et

ka juriidilisele isikule mõistetud kriminaalkaristust oleks võimalik rohkem individualiseerida.

Eelkõige tähendab see käitumiskontrolli võimaldamist ka juriidilisele isikule, sh võimalust

panna juriidilisele isikule spetsiifilisi kohustusi nagu nt liikide taasasustamine tekitatud kahju

heastamiseks vms, aga ka karistuse ajatamist ja mingil tegevusalal tegutsemise keelu

kohaldamise võimaldamist.

3. EL õigus ja teiste riikide regulatsioonid

Üldise süüpõhimõtte kohaselt on seni vastutus kuriteo toime panemise eest olnud konkreetse

isikuga lahutamatult seotud. Kuigi selline mõttekäik on igati sobilik füüsiliste isikute puhul (on

mõeldamatu, et konkreetsele inimesele määratud kandmata vanglakaristus läheks tema surma

korral üle nt tema pärijatele), ei võta see lähenemine arvesse juriidiliste isikute eripärasid.

Erinevalt füüsilisest isikust on juriidiline isik oma olemuselt varakogum, mille puhul

karistusõiguslik mõjutamine peab tegelikult mõjutama neid inimesi, kellele see vara kuulub ja

kes lõppastmes ka vastutavad selle eest, mida selle varaga tehakse (või mida tehakse selle vara

4

suurendamise eesmärgil). Süüpõhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada olukorda, kus

karistusõiguslik vastutus on võimalik (näilise) tsiviilõigusliku tehinguga välistada, olgu selleks

kas äriühingu ühinemine, jagunemine või lihtsalt äriühingute ressursside ümberkantimine teise

juriidilisse isikusse (ettevõtte üleminek).

Samale järeldusele on jõutud ka Euroopa Liidu õiguses. Euroopa Kohus analüüsis õigusjärglase

vastutuse võimalikkust oma 5. märtsi 2015 kohtuasjas C-343/13 (Modelo Continente

Hipermercados SA versus Autoridade para as Condições de Trabalho – Centro Local do Lis

(ACT))3. Tegemist oli kaasusega, kus äriühingule määrati tööõiguse normide rikkumise eest

trahv. Sama äriühing ühines pärast rikkumise toimepanemist, kuid enne vastava trahviotsuse

jõustumist teise äriühinguga, mille tagajärjel loeti esimene (õigusrikkujast) äriühing lõpetatuks.

Eelotsusetaotlusega sooviti kohtuasjas sisuliselt vastust küsimusele, kas ühinemise korral läheb

üle ka sellise trahvi tasumise kohustus, mis on määratud enne ühinemist jõustunud otsusega

ühendatava äriühingu poolt enne ühinemist toimepandud tööõigusalaste rikkumiste eest. Otsuse

punktis 33 leidis kohus, et „[…] kui sellise vastutuse üleminek oleks välistatud, kujutaks

ühinemine endast äriühingule võimalust mööda hiilida enda toimepandud rikkumise

tagajärgedest asjaomase liikmesriigi või teiste võimalike huvitatud isikute kahjuks.“

Kokkuvõttes otsustas kohus, et Nõukogu 9. oktoobri 1978. aasta kolmanda

direktiivi 78/855/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist lähtuvalt asutamislepingu

artikli 54 lõike 3 punktist g (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri

2009. aasta direktiiviga 2009/109/EÜ), artikli 19 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et „ühinemine

ühendamise teel” selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses hõlmab ühendavale äriühingule ka

sellise trahvi tasumise kohustuse üleminekut, mis on määratud enne ühinemist jõustunud

otsusega ühendatava äriühingu poolt enne ühinemist toimepandud tööõigusalaste rikkumiste

eest.

Kuigi kohtuotsuses antud tõlgendus on rajatud tsiviilõiguslikke suhteid reguleerivate

õigusaktide tõlgendusele ja trahvi kui karistust on käsitletud osana ülemineva ettevõtte

kohustustest, nähtub kohtuotsuse põhjendustest siiski eesmärk välistada juriidiliste isikute

vastutusest kõrvalehoidmine ja tagada seeläbi liikmesriikide ja teiste isikute parem kaitse. Sama

argumentatsioon peaks kohalduma mitte üksnes trahvide, vaid ka teiste mõjutusvahendite,

eelkõige KarS §-s 44 sätestatud rahaliste karistuste puhul.

3Kättesaadav veebis: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:62013CJ0343

5

Karistuse ülekandumise teemat on analüüsinud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Lahendis

Carrefour France v. France4 oli samuti vaidluse all küsimus karistuse ülekandmise

võimalikkusest ühinemise korral. Kaebaja heitis riigile ette enda karistamist teise isiku poolt

toime pandud teo eest ja seega konventsiooni rikkumist seoses süütuse presumptsiooni ning

õiglase kohtumenetlusega (art 6 lõiked 1 ja 2). Kohus ei tuvastanud konventsiooni rikkumist,

nõustudes prantsuse kohtute käsitlusega ühingu majanduslikust järjepidevusest. Äriühing läks

teise äriühingu koosseisu üle tervikuna – st kõigi oma varade ja kohustustega. Samuti jätkus

uues ühingus lõppenud ühingu varasem majandustegevus ning muutunud oli sisuliselt üksnes

juriidiline keha. Kaal oli ka argumentidel, et ühinemisotsuse oli teinud kaebajast ühing ise, kes

oli sel ajal ühtlasi emaühingu ja ainsa aktsionäri rollis ning see otsus langetati kohtumenetluse

ajal, vahetult enne esimese astme kohtuotsust. Sarnaselt eelviidatud Euroopa Kohtu otsusele tõi

ka EIK välja vajaduse kaitsta õiguskorda ja tagada (rahaliste) karistuste tõhusus, millele

tingimusteta isikulise süüpõhimõtte rakendamine juriidiliste isikute puhul vastu töötaks. Lisaks

eelnevale on selle kaasuse puhul oluline välja tuua, et kuigi prantsuse õiguse kohaselt oli

tegemist konkurentsialase rikkumise eest mõistetud „tsiviiltrahviga“, leidis kohus, et kõrget

trahvimäära arvesse võttes oli nn Engeli kriteeriumite pinnalt tegemist kriminaalkaristusega.

Eeltoodud otsuste valguses muutis Prantsusmaa kassatsioonikohus (Cour de cassation) oma

senist praktikat ning alates 25.11.2020 kriminaalkolleegiumi kassatsiooniotsusest nr 18-89.9555

võib ühendavat äriühingut kriminaalvastutusele võtta, kui ühinemise/omandamise eesmärk oli

võimaldada ühendaval äriühingul oma kriminaalvastutusest kõrvale hoida. Hiljem on

kassatsioonikohus seda seisukohta korranud ning selle toimet isegi laiendanud. Nii laiendas

kriminaalkolleegium 22. mai 2024. aasta kassatsiooniotsusega6 nr 23-83.180

kriminaalvastutuse üleminekut kõigile ühendavatele äriühingutele olenemata selle liigist,

tingimusel et see tegeleb majandustegevusega. Alates kassatsioonikohtu kriminaalkolleegiumi

12. novembri 2025. aasta kassatsiooniotsusest7 nr 23-84.389 kehtib see põhimõte ka avalik-

õiguslike juriidiliste isikute suhtes.

4Kättesaadav veebis: https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=002-12634 5 Kättesaadav veebis:

https://www.legifrance.gouv.fr/juri/id/JURITEXT000042619505?init=true&page=1&query=18-

86955&searchField=ALL&tab_selection=all 6 Kättesaadav veebis: vt p 6

https://www.legifrance.gouv.fr/juri/id/JURITEXT000049602673?init=true&page=1&query=23-

83.180&searchField=ALL&tab_selection=all 7 Kättesaadav veebis, vt p 17:

https://www.legifrance.gouv.fr/juri/id/JURITEXT000052587256?init=true&page=1&query=23-84-

389&searchField=ALL&tab_selection=all

6

Juriidilise isiku karistuse üleminek on võimalik ka teistes Euroopa riikides ning seda mitte

üksnes kohtupraktika pinnalt kujundatud alustel. Mitmes riigis on küsimust reguleeritud

seaduse tasandil. Näiteks Hispaania kriminaalkoodeksi8 artikli 130 lõikes 2 on juriidilise isiku

kriminaalõigusliku vastutuse üleminekut reguleeritud järgnevalt (NB! Käesolevas

väljatöötamiskavatsuses esitatud väliskirjanduse tõlge on mitteametlik):

„2. Juriidilise isiku üleminek, ühinemine, neeldumine või jagunemine ei lõpeta

kriminaalõiguslikku vastutust, mis kantakse üle ettevõttele või ettevõtetele, millesse isik üle

läheb, millega see ühineb, milles see neeldub või milleks see jaguneb. Kohtunik või kohus võib

määrata, et karistus läheb juriidilisele isikule üle proportsionaalselt vastutusega kuriteo

toimepanemise eest.

Kriminaalõiguslikku vastutust ei lõpeta juriidilise isiku varjatud või näiline lõpetamine.

Juriidilise isiku varjatud või näiliseks lõpetamiseks peetakse juhtumeid, kus juriidilise isiku

majandustegevus jätkub ja sel säilivad kliendid, teenuseosutajad ja töötajad või nende kõige

olulisem osa.“

Juriidilise isiku vastutuse ülemineku küsimust on lahanud ka Hispaania konstitutsioonikohus,

kes leidis oma 11.12.2023 otsuses nr 179/20239, et juriidilisi isikuid ei saa selles küsimuses

kohelda sarnaselt füüsiliste isikutega ning vastutuse ülemineku piiramine majandusliku

identiteedi ülemineku korral tähendaks sisuliselt vastutuse vältimise lubatavust. See aga

õõnestaks omakorda õiguskorda. Oma otsuses tugines kohus mh samuti Euroopa Liidu Kohtu

otsusele C-343/13, millest oli juba juttu eespool).

Rumeenias on juriidilise isiku vastutuse üleminekut reguleeritud kriminaalkoodeksi artiklis

151. Säte sisaldab eraldi klausleid erinevate ühinemise ja jagunemise viiside tarbeks ning näeb

ette ka võimalused karistuse individualiseerimiseks (vastutuse varalised piirangud):

„Artikkel 151

Juriidilise isiku ühinemise ja jagunemise mõju

(1) Juriidilise isiku staatuse kaotamise korral ühinemise, ülevõtmise või jagunemise tõttu pärast

süüteo toimepanemist kannab kriminaalvastutuse ja selle tagajärjed:

8 Redaktsioonid kättesaadavad veebis: https://www.boe.es/eli/es/lo/1995/11/23/10/con 9 Kättesaadav veebis: https://www.boe.es/diario_boe/txt.php?id=BOE-A-2024-980

7

a) ühinemise teel loodud juriidiline isik;

b) ühendav juriidilise isik;

c) juriidilised isikud, mis loodi jagunemise teel või mis omandasid osa jagunenud üksuse

varadest.

(2) Lõikes 1 sätestatud juhul võetakse karistuse individualiseerimisel vajaduse korral arvesse:

a) viimases finantsaruandes või vajaduse korral raamatupidamisaruandes kajastatud kogutulu

ja -vara, mille õigusrikkumise toime pannud juriidiline isik peab seaduse kohaselt koostama ja

esitama enne ühinemist või jagunemist, võttes arvesse oma vara seda osa, mis edastati igale

tehingus osalevale juriidilisele isikule;

b) vara väärtus ühinemise või jagunemise kuupäeva seisuga juriidilise isiku puhul, kes seaduse

kohaselt ei ole kohustatud punktis a sätestatud dokumente koostama ja esitama, ning kohtu

poole pöördumise aastal asutatud juriidilise isiku puhul, võttes arvesse tema vara seda osa, mis

edastati igale tehingus osalevale juriidilisele isikule.“

Tšehhis on juriidilise isiku vastutuse ülemineku küsimust reguleeritud Juriidiliste isikute

kriminaalõigusliku vastutuse seaduse10 artiklis 10. Sarnaselt Rumeenia kriminaalkoodeksiga,

sisaldab ka Tšehhi säte individualiseerimise võimalust, kuid lisaks veel ka eraldi klauslit

kogumite ja korduvkaristuste arvestamiseks.

„Artikkel 10

Juriidilise isiku õigusjärglase kriminaalõiguslik vastutus

(1) Juriidilise isiku kriminaalõiguslik vastutus läheb üle kõigile selle õigusjärglastele.

(2) Kui kriminaalõiguslik vastutus on lõike 1 kohaselt üle läinud mitmele juriidilise isiku

õigusjärglasele, arvestab kohus karistuse või kaitsemeetmete liigi ja tingimuste üle otsustamisel

ka toimepandud kuriteost saadud tulu, hüvede ja muude hüvede suurust, mis on igaühele neist

üle kantud ning ka seda, millises ulatuses jätkavad need kuriteo toimepanemisega seotud

tegevust.

10 Kättesaadav veebis: O trestní odpovědnosti právnických osob a řízení proti nim — Dostupný advokát

8

(3) Kriminaalkoodeksi sätteid kohaldatakse samamoodi ka kogumlike, korduvate ja

ühiskaristuste määramisel õigusjärglastele; kui selline toiming ei ole õigusjärglase olemuse või

muude põhjuste tõttu võimalik, määrab kohus eraldi karistuse.

(4) Kohus toimib sarnaselt lõigetes 1-3 tooduga juriidilise isiku lõpetamise korral pärast

kriminaalmenetluse lõppu.“

Saksamaal ei ole juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus võimalik, kuigi sel teemal on varem

õiguslikke diskussioone peetud. Hetkel tuntakse Saksamaal aga ainult juriidilise isiku

administratiivvastutust. Saksa Gesetz über Ordnungswidrigkeiten’i (OWiG)11 § 30 sätestab

eeldused juriidilise isiku suhtes rahatrahvi kohaldamiseks. Saksamaal on rahatrahvi võimalik

kohaldada ka juriidilise isiku õigusjärglase suhtes, kellele on üle läinud juriidilise isiku

majanduslik identiteet. Majandusliku identiteedi ülemineku kui vastutuse ülemineku

kontrollimiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

 Esineb üldõigusjärglus (toimunud on ühingu õigusliku staatuse muutumine);

 Teo faktiliselt toime pannud juriidilise isiku vara on identsel või sarnasel viisil uude

ühingusse üle kantud;

 Üle läinud vara on selgelt eristatav;

 Üle kantud vara moodustab olulise osa uue ühingu omandis olevast varast.12

Rahatrahvi kui trahvi üle minemine uuele üldõigusjärglasest juriidilisele isikule on seega

võimalik vaid siis, kui selgelt oli tuvastatud majanduslik identsus kahe ühingu vahel. Selliselt

jäi aga majandusliku identiteedi põhimõtte kohaldamisala teatud juhtudel liiga kitsaks ning

võimaldas ühingul karistamist vältida. Praktikas oli nimetatud põhimõtte alusel vastutuse

üleminekut võimalik vältida näiteks jaotumise teel kahte või enamasse ühingusse jagunedes.

Sellise juhul ei ole vastutuse ülemineku kriteeriumid täidetud ning rahatrahvi ei ole ühegi

omandava ühingu suhtes võimalik kohaldada. Samuti kehtis majandusliku identiteedi

ülemineku kui vastutuse ülemineku põhimõte ainult üldõigusjärgluse korral, st nimetatud

põhimõtte kohaldamine oleks välistatud jagunemisel eraldumise teel. Seda, et majandusliku

11 Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.gesetze-im-internet.de/owig_1968/__30.html 12 Kairjak, M.; Rask, R.; Juridica International XVII/2010 viite nr 36 kaudu: G.Eidam. Die Verbandsgelbusse des

§ 30 Abs 4 OWig – eine Bestandsaufnahme. – Wistra 200, nr 12, lk 450. BGH 11.03.1986. – Wistra 1986, nr 5, lk

221-222; BGH 13.11.2004. – NJW 2005, nr 19, lk 1381-1382.

9

identiteedi ülemineku kriteeriumi abil vastutuse ülekandumise mehhanism ei olnud praktikas

efektiivne, tõendab ka asjaolu, et Saksamaa seadusandja pidas vajalikuks regulatsiooni

täiendada OWiG § 30 lõikega 2a:

„(2a) Üldõigusjärgluse korral või osalise õigusjärgluse korral jagunemise juhtudel

(ümberkujundamisseaduse [Umwandlungsgesetz] § 123 lõige 1) võib õigusjärglas(t)ele

määrata lõigetele 1 ja 2 vastava trahvi. Sellistel juhtudel ei tohi trahv ületada ülevõetud varade

väärtust ega õiguseellasele määratava trahvi summat. Õigusjärglane (õigusjärglased) asub

trahvimenetluses menetluslikku positsiooni, milles õiguseellane oli õigusjärgluse jõustumise

ajal.

Nägu näha, irdub viidatud säte absoluutsest üldõigusjärgluse nõudest ning võimaldab karistuse

üleminekut ka osalise õigusjärgluse korral. Õigusjärglase vastutust on piiratud ülevõetud varade

väärtuse ja/või õiguseellasele määratava trahvi summa suurusega.

4. Võimalikud lahendused

Probleem 1: juriidilise vastutuse isik ülemineku võimatus

Võimalike lahendustena tuleb kõne alla üksnes legislatiivne sekkumine, kuna probleemi

lahendamine kehtiva õiguse tõlgendamise teel osutus edutuks. Riigikohus märkis vajadust

seaduse muutmise järele expressis verbis oma otsuse nr 3-1-1-133-13 punktis 16 ning lükkas

sama otsuse punktis 13 ümber ka prokuratuuri ja madalama astme kohtute käsitluse sellest,

kuidas karistusõigusliku vastutuse vältimise eesmärgil läbi viidud ühinemisi või jagunemisi

tuleks käsitleda tühiste tehingutena vastuolu tõttu heade kommetega: „Sõltumata sellest, kas

Facio Ehituse AS-i jagunemisotsus oli heade kommete vastasuse tõttu tühine või mitte, puudub

alus väita, et 5. novembril 2010 registrisse kantud uus õigussubjekt Facio Ehituse OÜ on

samastatav varem Facio Ehituse AS-i ja hiljem AS Räga (OÜ Räga) nime kandnud äriühinguga.

TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine.

Sama seaduse § 84 esimese lõike esimene lause näeb ette, et tühisel tehingul ei ole algusest

peale õiguslikke tagajärgi. Seega, väites Facio Ehituse AS-i jagunemisotsuse tühisust, pidid

kohtud jõudma järelduseni, et OÜ Facio Ehitus asutamiseks puudus kehtiv alus. Sellel asjaolul

poleks aga enam õiguslikku tähendust. Nimelt sätestab TsÜS § 27 lg 2, et eraõigusliku

juriidilise isiku asutamisleping või asutamisotsus loetakse pärast juriidilise isiku registrisse

kandmist kehtivaks ka juhul, kui lepingu sõlmimisel või otsuse tegemisel esinesid lepingu või

10

otsuse tühisust kaasatoovad asjaolud. Eraõigusliku juriidilise isiku asutamislepingut või

asutamisotsust ei saa pärast juriidilise isiku registrisse kandmist tühistada. Samuti näeb ÄS

§ 446 lg 7 ette, et jagunemist ei saa vaidlustada pärast selle kandmist jaguneva ühingu asukoha

äriregistrisse. Seega kaotab asutamisleping või -otsus, samuti jagunemisotsus juriidilise isiku

registrisse kandmisega oma õigusliku tähenduse. Järelikult ei saa võimalikud puudused Facio

Ehituse AS-i jagunemisotsuses seada kahtluse alla jagunemisel registrisse kantud uue

äriühingu - Facio Ehituse OÜ - eksistentsi ega anda alust samastada teda jagunenud

äriühinguga (viimase ärinimega OÜ Räga).

Legislatiivne sekkumine tähendab siinkohal eelkõige KarS-i täiendamist sättega, mis sätestab

selgelt kriminaalõigusliku vastutuse ülemineku õigusjärglasele. Väljatöötamiskavatsuse

eelmises peatükis on toodud võrdluseks näiteid teiste riikide õiguskorrast ja mitmetes riikides

on selline säte olemas. Muudatuste korral tuleks vastutuse ülemineku eeldused menetlejal

igakordselt eraldi ära tõendada. Peamine küsimus seisneb selles, kuidas õigusjärgluse mõistet

karistusõiguse kontekstis sisustada. Seejärel on vaja otsustada, kas ja mil määral tuleks selle

hindamiskriteeriume karistusseadustikus kirjeldada.

Lahendusalternatiiv nr 1: majanduslik identiteet

Esimene lahendusalternatiiv on kasutada nn majandusliku identiteedi põhimõtet. Eelmises

peatükis uuritu pinnalt nähtub, et majandusliku identiteedi lahendust kasutavad oma praktikas

nt Prantsusmaa, Hispaania, Rumeenia ja piiratud kujul ka Saksamaa. Sellise lahenduse korral

on vaja otsustada, missugustest kriteeriumitest tuleks majandusliku identiteedi (ülemineku)

tuvastamisel lähtuda.

Kuigi majanduslik identiteet KarS-i mõistes oleks autonoomne õigusmõiste, võivad heaks

lähtepunktiks selle sisustamisel olla ettevõtte ülemineku kriteeriumid, mis on teatud määral

kohtupraktikas välja kujunenud. Riigikohus on öelnud13, et ettevõtte või selle osa ülemineku

hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka

järgnevat äriühingute käitumist ning et eri tüüpi ettevõtete puhul on ettevõtte ülemineku

kriteeriumitel erinev kaal. Samuti tõi Riigikohus välja peamised kriteeriumid, mida

kohtupraktikas ettevõtte ülemineku tuvastamisel hinnatakse:

 ettevõtte tüüp;

13 Riigikohtu halduskolleegiumi 1.06.2011 otsus nr 3-3-1-20-11 p 11, kättesaadav veebis: 3-3-1-20-11

11

 kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek;

 immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine (organisatsiooniline tegur on

tavaliselt olnud suurema kaaluga töövaidlustes);

 kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus;

 üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus;

 majandustegevuse jätkuvus ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg;

 nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilimine;

 ettevõtte omandaja varasem tegevus;

 üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete ringi kattuvus.

Kuigi ettevõtte ülemineku kriteeriumite universaalset ja ammendavat kataloogi ei ole võimalik

anda, annab viidatud Riigikohtu näidisloetelu hindamiseks siiski tugeva baasi. Ettevõtte

ülemineku tuvastamine ei ole keeruline ühinemise korral ning juhul, kui jagunemisel annab

ühing üle kogu oma vara ühele ühingule. Juhul, kui jagunemisel on tekkinud ühinguid kaks või

enam, võib ettevõtte ülemineku hindamine osutuda aga problemaatiliseks. Sellisel juhul tuleks

hinnata, millises ulatuses konkreetsesse ühingusse jaguneva ühingu ettevõte üle kanti. Kui ühte

ühingusse kantakse enamus jaguneva ühingu ettevõtte majanduslikust identiteedist, võib kõne

alla üksnes selle ühingu vastutus. Samas tuleb jagunemise puhul kindlasti arvestada ka

võimalusega, et ühingu vara võidakse jaotada mitme erineva juriidilise isiku vahel võrdsetes

osades või jaotada eraldamise teel, jättes jagunevasse ühingusse teatud osa algse ühingu

majanduslikust identiteedist. Sellisel juhul saab (nt Hispaania eeskujul) kasutada lahendust, mil

vastutus läheb üle/jääb juriidilisse isikusse paigale proportsionaalselt.

Lahendusalternatiiv nr 2: õigusjärglus

Õigusjärglusega seonduv on sätestatud TsÜS §-s 6 ning on oma olemuselt omane eelkõige

tsiviilõigusele. TsÜS § 6 lg 1 kohaselt võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt

isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud.

Kuigi Eesti õiguskorras on senise käsitluse järgi olnud isiku karistusõiguslik vastutus seotud

teo toime pannud isikuga, on väljatöötamiskavatsuse sissejuhatavas osas selgitatud, et selline

lähenemine ei võta arvesse juriidilise isiku eripärasid ning võimaldab seetõttu vastutusest

kõrvale hoiduda.

12

Tsiviilõigusliku käsitluse järgi astub üldõigusjärgluse puhul õigusjärglane oma õiguseelneja

asemel üheaegselt kõikidesse õigussuhetesse, milles viimane enne üleminekut osales.

Üldõigusjärglusega on tegemist äriühingute ühinemisel, samuti ettevõtte ülemineku korral14.

Eriõigusjärgluse all mõistetakse üksikute õiguste või kohustuste üleminekut ühelt isikult

teisele, kusjuures õigusjärgluse eeldusena tuleb eraldi järgida asjaomase õiguse või kohustuse

üleandmise kohta sätestatut. Eelkõige kehtib TsÜS § 6 lg 3, s.o õigused (kohustused) antakse

üle üleandmise tehinguga e käsutustehinguga, kusjuures üldjuhul tuleb iga õigus ja kohustus

eraldi üle anda. Eriõigusjärglusest saab pigem rääkida jagunemise puhul. Äriühingute

jagunemisel määratakse üldjuhul ka kindlaks konkreetsete varaesemete jaotust õigusjärglaste

vahel (vt ÄS § 435 lg 1 p 6 ja § 446 lg 1)15. Eeltoodu tähendab mh seda, et lähtumine üksnes

üldõigusjärglusest ei pakuks probleemile terviklikku lahendust ning säte peaks hõlmama ka

eriõigusjärglust.

Selle lahenduse plussiks saab pidada teataval määral väljakujunenud kohtupraktika (ja

õiguskirjanduse) olemasolu, isegi kui see ei ole kõikides küsimustes täielikult ammendav.

Näiteks on nii Riigikohtu praktikas kui erialakirjanduses selgitatud kriteeriumeid, mille pinnalt

tuleks hinnata ettevõtte üleminekut, millest oli täpsemalt juttu eelmise alternatiivi all. Samuti

on õigusjärglase tuvastamine võrreldes majandusliku identiteediga menetlejale oluliselt lihtsam

ülesanne.

Vajalikud seadusemuudatused:

Igal juhul seisneks muudatus esmalt KarS-i § 14 täiendamises uue lõikega, mille kohaselt võib

kriminaalkorras vastutusele võtta ka kuriteo toime pannud juriidilise isiku õigusjärglase või

juriidilise isiku, kellele on üle läinud kuriteo toime pannud juriidilise isiku majanduslik

identiteet. Mõiste „õigusjärglane“ hõlmaks nii üld- kui eriõigusjärglust, mida sisustataks läbi

tsiviilõiguse. Kuigi majandusliku identiteedi variandi puhul on teoreetiliselt võimalik otsustada

detailsema regulatsiooni kasuks, kus hindamiskriteeriumid on loetletud seaduses, tuleks

õiguskorra dünaamilisust arvestades jätta nende loetelu lahtiseks.

Lisaks KarS § 14 täiendusele tuleks tõenäoliselt lisada kaitseklausel ka karistusseadustiku §-i

44. See säte peaks kaitsma õigusjärglasi esmalt selle eest, et mitmele õigusjärglasele ei

määrataks kokku karistust, mis oleks ületanud õiguseellasele määratava võimaliku karistuse

14 Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Varul jt, Juura, 2023, lk 61. 15 Samas.

13

(asjakohane eelkõige äriühingu jagunemise juhtudel). Teiseks peaks seadus kaitsma

õigusjärglast selle eest, et karistus ületaks süüdlasühingult ülevõetavate varade väärtust

(õiguseellase tegude järelmeid ei tuleks rahuldada nt ühendava ühingu ausate varade eest, mis

olid olemas juba enne ühinemist).

Probleem 2: juriidiliste isiku karistuse individualiseerimisvõimaluste laiendamine

Kuigi juriidilisele isikule on võimalik kuriteo eest mõista tingimisi karistus KarS § 73 alusel, ei

ole KarS § 74 ehk käitumiskontrolli kui lisatingimuste kohaldamine võimalik. Samas ei ole

selline kitsendus põhjendatud, kuna mõnel juhul võiks lisatingimuste kohaldamine olla

adekvaatne lahendus. Näiteks keskkonnakuriteo toimepanemise korral mingi kohustus

panustada keskkonnakaitsesse või äriühingule kohustus ehitada midagi välja või lahendada

mõni probleem, et suurendada keskkonnakaitset. Seda on võimalik saavutada vastavate sätete

täiendamise teel. Samuti saab legislatiivse sekkumise teel võimaldada selgelt karistuste

ajatamist juriidilise isiku puhul (KarS § 66) ning võimaldada tegutsemiskeelu kohaldamist

(KarS § 49).

5. Mõju

Üldine statistika

Muudatuste peamine eesmärk oleks vähendada karistusõiguslikust vastutusest kõrvalehoidmist

ja sellega seonduvaid kahjusid. Selle illustreerimiseks vaadeldi ka kättesaadavaid statistilisi

andmeid. Karistusõiguslikust vaatepunktist annavad vaadeldud andmed edasi järgneva: kokku

mõisteti perioodil 1.1.2022 – 31.12.2025 juriidilistele isikutele rahalisi karistusi summas

2 979 400 eurot. Sellest kogusummast on tasutud 1 466 402,92 eurot16. Arvestada tuleb ka seda,

et summas 867 700 eurot olid kõnealused isikud karistuse kandmisest vabastatud (tingimisi

karistused, mida ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu läbib katseaja edukalt). Tasumata

(põhjendamatult) on seega jäänud 645 297,08 eurot. See moodustab ligikaudu 21,7% mõistetud

16Summast enamuse moodustab Keskerakonna poolt tasutud rahaline karistus üks miljon eurot, mida ei saa

statistilises mõttes pidada tavapäraseks.

14

rahaliste karistuste kogusummast ning ligikaudu 30,6%, kui määratud kogukaristustest välja

arvata summad, mille tasumise kohustusest olid süüdimõistetud vabastatud.

Karistuste arvu järgi vaadeldes on selles ajavahemikus juriidilisi isikuid nimetatud 92 korral,

millest korduvaid karistusi esines samade juriidiliste isikute suhtes 29 juhul. Karistusest

vabastamise juhtumeid oli 27. Karistused tasuti täielikult 12 juhul ja osaliselt on karistused

tasutud 3 juhul. Andmete kohaselt tasuti seega karistus täielikult ligikaudu 18,5% juhtudest

ning osaliselt veel ligikaudu 4,6% juhtudest. Ligikaudu 76,9% vaadeldud juhtudest on karistus

täielikult tasumata.

Lisaks eelnevale vaadeldi mõjude hindamiseks ka statistikat kriminaalmenetluse lõpetamiste

kohta KrMS § 199 lg 1 p 4 alternatiiv 2 alusel (s.o juriidiliste isikute lõppemine). Võttes aluseks

sama ajaperioodi ehk 2022 – 2025, näitavad andmed, et menetluse lõpetamisi esines 7, millest

kolmel juhul lõpetati menetlus kahtlustatava suhtes, s.o kohtueelses menetluses, ning neljal

süüdistatava suhtes. Vastete väikese arvu tõttu laiendasime päringut, seades vaadeldava

perioodi uueks alguskuupäevaks 2018. aasta 1 jaanuari. Uus päring andis kokku 54 vastet,

millest 27 juhul lõpetati menetlus lõppenud juriidilisest isikust kahtlustatava suhtes ning sama

palju süüdistatavate suhtes. Päringust nähtub, et menetluse lõpetamist tuleb enne 2023. aastat

ette märgatavalt rohkem. Võrdluseks: kui 2025. aastal lõpetati menetlusaluse juriidilise isiku

lõppemise tõttu üks kriminaalmenetlus, 2024. aastal kaks menetlust ja 2023. aastal taaskord

vaid üks menetlus, siis eelnevate aastate lõikes oli jaotus järgmine: 2022 (4), 2021 (9), 2020

(15), 2019 (13) ja 2018. aastal 8 tükki. Menetluste lõpetamise arvu vähenemine võib seisneda

2023. aastal jõustunud seadusemuudatustes (eelnõu 367 SE), millega võimaldati kohaldada

asjakohaseid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid ka rahalise karistuse tagamiseks, kuid

mõju võib omada ka äriregistri seaduse jõustumine, mille § 60 seab piirangud kohtu- või

kriminaalmenetluses osalevate juriidiliste isikute registrist kustutamisele.

Samas ei tähenda eelnev menetluste lõpetamise arvu vähendamine, et kriminaalmenetlus on

sellest tingituna muutunud tulemuslikumaks. Käesoleva peatüki alguses kirjeldatud statistikast

nähtus, et umbes 76,9% juhtudest on kriminaalkorras karistatud juriidilistel isikutel rahaline

karistus täielikult tasumata. On tõenäoline, et nende juriidiliste isikute osas jääb ka

täitemenetlus tulemusetuks, kuna need olid kas algusest peale varatud või viidi varad neist

„õigeaegselt“ välja.

Vaadeldud karistatud juriidilistest isikutest (92) on väljatöötamiskavatsuse koostamise aja

seisuga registrist kustutatud 3 (sh üks ühinemise tõttu), kustutamisel 1, pankrotis 1 ja

15

likvideerimisel 2. Samuti on 20 juriidilist isikut küll registrisse kantud, kuid nende

majandusaasta aruanded on esitamata, mis võib viidata ühingu tegevuse sisulisele lõppemisele.

Nende ühingute puhul ei leidnud registrikannete pinnalt kinnitust ühingute jagunemise

hüpotees, mis oleks selgitanud seisma jäänud tegevusega ühinguid (tegevus viidud teise

juriidilise keha alla). Seega on varatud äriühingud ilmselt lihtsalt lakanud tegutsemast. Samas

ei saa välistada, et nendel juhtudel õnnestus juriidilisest isikust enne karistuse mõistmist varad

välja viia ning neil karistusõigusliku vastutuse üleviimine võiks aidata just selliseid juhtumeid

vähendada.

Potentsiaalsete muudatustega kaasnevad mõjud

Ühelt poolt võiks muudatus avaldada positiivset mõju konkurentsile, kuna ausad ettevõtjad ei

peaks enam konkureerima kuritegelike ühingutega, kes kasutavad lubamatuid võtteid ja

väldivad juriidiliste skeemide abil vastutust. Samas võivad muudatused, sõltuvalt valitavast

lõpplahendusest, avaldada mõningast mõju õiguskindlusele ja ka ettevõtlusele, kuna karistuse

ülemineku võimalus tähendab, et tehinguturg peab selle riskiga arvestama. On võimalik, et

selliste riskide maandamine kajastuks tehingute hindades (täiendavad kontrollid,

otsustusprotsesside keerukamaks muutumine, ekspertide tehingute protsessi kaasamine).

Seeläbi võivad muudatused mõjutada laiemalt näiteks ettevõtjate valmidust investeerida

majanduslikult keerulistes oludes olevatesse juriidilistesse isikutesse, eriti kui ühingu

päästmiseks on vaja kiirelt tegutseda. Eelduslikult moodustavad ühinemised, jagunemised ja

ettevõtte üleminekud aga kõigist tehingutest väikese osa.

Riskide maandamiseks tuleks teemat huvigruppidega ja valdkonna asjatundjatega põhjalikult

arutada, mh kaaluda võimalusi, mis aitaks ühinemiste ja ettevõtte üleminekute korral

heauskseid omandajaid kaitsta.

6. Edasine väljatöötamine

Väljatöötamiskavatsus saadetakse kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks puudutatud

asutustele, organisatsioonidele ja huvigruppidele. Pärast piisavalt pikka kooskõlastustähtaega

analüüsitakse saadetud tagasisidet ning antakse selle pinnalt esmane hinnang kavandatud

muudatuste tugevuste ja puuduste kohta. Seejärel kutsutakse kokku ümarlaud, kus peaks

kindlasti osalema ettevõtjate esindajad aga ka karistus- ja tsiviilõiguse eksperdid.

16

Justiits- ja Digiministeerium

Martin Ziehr

[email protected]