Riigikogu
[email protected]
Vastus Riigikogu liikme kirjalikule küsimusele (KK 509)
Austatud Riigikogu esimees
Riigikogu liige Andre Hanimägi esitas küsimused alaealiste ja noorte toime pandud väga raskete vägivallakuritegude ning riigi järelduste kohta. Käesolevas kirjas vastan kõigile kaheksale küsimusele.
Esmalt tänan väga päevakohaste ja asjalike küsimuste eest. Jagan täielikult Teie muret noorte käekäigu üle laiemalt ning ühiskonda ehmatanud kuritegude pärast.
Vastates küsimusele, milliseid järeldusi tuleks ministeeriumi hinnangul teha viimastest väga rasketest noorte toime pandud vägivallakuritegudest, tuleb tõdeda, et asjaolude lõplik hindamine eeldab käimasolevate menetluste lõppemist. Kindlasti seisab lõplike järelduste tegemine veel ees. Üldistavalt saab siiski järeldada, et sedavõrd äärmuslikud teod ei kujune reeglina üksiku selge teguri mõjul, vaid on seotud pikaajaliste riskiteguritega, mille juured ulatuvad sageli lapsepõlve ja noore kasvukeskkonda. Seetõttu peab ennetustegevus keskenduma riskikäitumise varajasele tuvastamisele ja vähendamisele laiemalt.
Erinevad uuringud on näidanud, et peamised alaealiste kuritegevuse riskitegurid on seotud pere (hooletus, väärkohtlemine, nõrgad suhted vanematega, järelevalve puudumine), kooli ja eakaaslaste (koolist eemaldumine, õpiraskused, halb koolikliima, kuritegelik sõpruskond), individuaalsete omadustega (impulsiivsus, käitumisprobleemid, vaimse tervise mured, sõltuvused), vaesus ja kehv elukeskkond).
Riskikäitumise üks olulisemaid kaitsetegurid on vähemalt ühe toetava täiskasvanu olemasolu. Kahjuks on vanemlik tugi, selged piirid ja kuuluvustunne õigusrikkumiste lõksu sattunud noore elust sageli puudu.
Pöördumises esitati küsimus, kas minu hinnangul on õigussüsteemis täna piisavalt võimalusi rakendada kiireid kaitse- ja mõjutusmeetmeid nende noorte suhtes, kes on politseile, lastekaitsele või kohalikele omavalitsustele oma korduvate õigusrikkumistega teada.
Asjaolu, et raskete kuritegude toimepanijad on sageli juba varem erinevatele spetsialistidele teada, viitab vajadusele tõhustada vastutavate isikute ja ametkondade sekkumist ning asutuste vahelist koostööd, sealhulgas info vahetust. Kehtiv õiguslik raamistik võimaldab rakendada alaealiste suhtes erinevaid kaitse- ja mõjutusmeetmeid, kuid mitmed mured, sealhulgas sekkumiste kättesaadavus ja järjepidevus, ei paikne ühe valdkonna vastutusalas, vaid eeldavad eri haldusalade koordineeritud tegutsemist.
Lisaks sõltub sotsiaalsüsteemi tõhusus mitmetest teguritest, sealhulgas noore enda tugivõrgustikust ja kasvukeskkonnast. Ka juhul, kui noorele pakutakse riigi poolt vajalikku tuge ja sekkumisi, võib nende mõju jääda piiratuks, kui noorel puudub toetav kasvukeskkond või noor naaseb samadesse probleemsetesse oludesse, näiteks riskikäitumist soodustavasse perekonda või eakaaslaste ringi.
Täiendavalt tuleb arvestada ka laiemate ühiskondlike mõjudega noorte käitumise kujunemisel. Teame, et näiteks sotsiaalmeedia ilma täiskasvanu toetava järelevalveta ja ilma digiplatvormidele juba kehtestatud nõuete täitmiseta mõjutab noorte käitumist ja hoiakuid üha enam, kujundades nende riskitaju, sotsiaalseid norme ja emotsionaalset reaktsioonivõimet, mis võib teatud juhtudel võimendada ka riskikäitumist.
Seetõttu on tegemist mitmetahulise probleemiga, mille tõhus lahendamine eeldab eri valdkondade sidusat tegutsemist, aga ka koostöövalmidust noore ja tema tugivõrgustiku liikmetelt. Määrava tähtsusega on haridus-, sotsiaal- ja õigussüsteemi vaheline järjepidev koostöö ning õigeaegne ja kvaliteetne infovahetus. Oluline on rõhutada, et riigi sekkumine on tulemuslik eelkõige siis, kui noorel on vähemalt üks usaldusväärne täiskasvanu, kes teda järjepidevalt toetab ja kellele ta saab toetuda.
Küsiti, kas minu hinnangul on täna olemas juriidilised takistused, mis ei võimalda piisavalt mõjusalt piirata või suunata kõrge riskiga alaealiste ja noorte käitumist enne, kui toime pannakse raske kuritegu. Kui jah, siis millised need takistused on?
Kehtiv õigusruum võimaldab alaealiste käitumist suunata ja vajadusel piirata ka enne raske kuriteo toimepanemist. Alaealiste riskikäitumise ja kuritegevuse vähendamiseks astuti oluline samm 2018. aastal alaealiste erikohtlemise reformiga, mille eesmärk oli muuta süsteem kiiremaks, paindlikumaks ning noore arengut arvestavaks. Reformiga loodi täiendavad võimalused noorte riskikäitumise varajaseks märkamiseks ja toetamiseks ning suunati fookus pelgalt karistamiselt ennetusele. Praktikas tähendas see liikumist häbimärgistamiselt ja karistamiselt noore riskikäitumise juurpõhjuste väljaselgitamise ja mõjusate sekkumiste pakkumiseni. On teada, et karistamisel ilma toeta on vähene mõju. Nimetatud reform on olnud Eesti kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030 üheks keskseks eesmärgiks, so laste ja noorte õigusrikkumiste ennetamine ning nende eakohane ja toetav kohtlemine. Reformi on veel ennatlik tervikuna hinnata, kuid senine muutus kuritegevuse trendis on olnud julgustav. Kui 2014. aastal registreeriti alaealiste poolt toime panduna 12 344 süütegu, siis 2024. aastaks oli see näitaja langenud 3730-ni.
Mured ilmnevad eelkõige meetmete õigeaegses rakendamises. Kõrge riskiga alaealiste puhul on sageli tegemist mitme samaaegse riskiteguri koosmõjuga, näiteks ebastabiilne või toetust mittepakkuv kasvukeskkond, vanemliku järelevalve puudumine, kokkupuude õigusrikkumisi soodustava eakaaslaste ringiga, varajane õigusrikkumiste muster, koolikohustuse mittetäitmine või katkestamine ning uimastite või alkoholi tarvitamine. Kirjeldatud olukord viitab, et oleme tegelikult hiljaks jäänud. Sellistes olukordades ei pruugi üksnes kriminaaljustiitssüsteemi meetmed olla piisavad.
Pöördumises esitati ka küsimus, kas ministeerium plaanib muuta alaealiste raskete vägivallakuritegude menetlemise, mõjutusvahendite või karistusõiguse regulatsiooni. Kui jah, siis milliseid muudatusi ja mis ajaraamis?
Toetudes eelmainitule, alaealiste raskeid vägivalla kuritegusid ei aita ennetada menetluspraktika ega karistusõiguse regulatsioonid. Küsimus, mis tuleb koostöös politsei, Sotsiaalministeeriumi jt asutustega üle vaadata, on riskikäitumise varajane märkamine koos mõjutusmeetmete õigeaegse pakkumisega. Üksnes märkamisest ei piisa. Vaja on ka sekkuda. Sekkumine võibki alustuseks olla üks mõtestatud vestlus täiskasvanud inimesega, kes kuulab ära ja mõistab laiemat pilti, milline on lapse eluline ja olmeline olukord. Teadusuuringud1 ja senine praktika kinnitavad, et üksnes rangemate karistusmeetmetega ei vähenda noorte korduvkuritegevust ning võib teatud juhtudel seda hoopis süvendada. Näiteks on leitud, et kinnipidamisasutusse paigutatud alaealised panevad suurema tõenäosusega uuesti toime õigusrikkumise, kuna nad puutuvad kokku kinnisest keskkonnast tulenevate negatiivsete mõjudega, katkeb side hariduse, perekonna ja nii öelda tavakeskkonnaga. See omakorda võib süvendada marginaliseerumist ja raskendada hilisemat ühiskonda naasmist. Tõenduspõhised lähenemised rõhutavad seetõttu sekkumiste vajadust, mis toetavad noore sotsiaalset toimetulekut, arvestavad tema arenguvajadusi ning kaasavad ka perekonda ja tugivõrgustikku. Seepärast peab vangla olema viimane võimalik meede.
Justiits- ja Digiministeerium jälgib alaealiste kuritegevuse trende ja arenguid pidevalt, kuid karistuspoliitikat ei muudeta üleöö. Me peame lähtuma eelkõige andme- ja teaduspõhiselt, analüüsima võetud suunda ja mitte ruttama järelduste tegemisel.
Riigikogu liige küsis, kas ministeerium peab vajalikuks üle vaadata alaealiste korduvate vägivallakuritegude ja varavastaste kuritegude puhul kasutatavad mõjutusvahendid, sealhulgas võimalused piirata liikumisvabadust või rakendada kohustuslikke sekkumismeetmeid varasemas faasis.
Mõjutusvahendite ülevaatamine, sealhulgas liikumisvabaduse piiramine või kohustuslike sekkumismeetmete varasemas faasis rakendamine, ei ole täna ministeeriumil kavas, sest kehtiv süsteem võimaldab juba täna rakendada erineva intensiivsusega sekkumisi ka korduvrikkumiste korral. Seetõttu ei ole küsimus niivõrd uute meetmete loomises, vaid nende õigeaegses ja järjepidevas rakendamises, mida takistab teenuste kättesaadavus. Näiteks kinniste lasteasutuste teenuse kohad on täis ning teenusele suunamine vahistamise asemel sõltub vabade kohtade olemasolust, mistõttu ei ole mõjutusvahendit alati võimalik rakendada õigeaegselt. Teenuse ülekoormust süvendab ka see, et ebaühtlase teadlikkuse tõttu võidakse noori suunata kinnise lasteasutuse teenusele liiga kergekäeliselt. Seega ei ole probleem meetmete puudumises, vaid nende õigeaegse ja sihipärase rakendamise takistustes piiratud teenusekohtade tingimustes.
Fookus peab olema olemasolevate lahenduste tõhusamal rakendamisel ning sekkumisel piisavalt varajases etapis, samuti sekkumismeetmete kättesaadavuses. Konkreetse meetme valikul peab kindlasti aluseks võtma noore riski ja võimaluste hindamise, et tagada meetmete võimalikult mõjus rakendamine.
Alaealiste kohtlemine Eestis lähtub rahvusvahelistest kokkulepetest ja põhimõtetest, mille keskmes on lapse parimad huvid, proportsionaalsus ning vabaduse võtmise kasutamine üksnes viimase abinõuna. Nendeks on muu hulgas ÜRO lapse õiguste konventsioon2, Pekingi reeglid (ÜRO alaealiste õigusemõistmise miinimumnõuded3) ning Euroopa Nõukogu suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta4.
Nendest põhimõtetest tulenevalt kasutatakse ka Eestis alaealiste puhul mitmekesiseid mõjutusvahendeid, mille eesmärk on ennetada korduvrikkumisi ja toetada noore arengut. Praktikas rakendatakse näiteks kriminaalhoolduses üldkasulikku tööd, erinevaid kohustusi (nt osalemine sotsiaalprogrammis, koolikohustuse täitmine, sõltuvusravi), vahendusmenetlust ning muid käitumist suunavaid meetmeid. Nende eesmärk on mõjutada noore käitumist ning ennetada korduvaid õigusrikkumisi.
Eriti alaealiste puhul näitavad uuringud5 ja viimane Eesti Inimarengu Aruanne6, et üksnes karistuslik lähenemine ei aita korduvkuritegevust vähendada, kui sellega ei kaasne sihipärast sekkumist noore käitumise põhjustesse.
Järgmine küsimus käsitles, kas ja kuidas hindab ministeerium seda, kas tänased karistuslikud ja mõjutuslikud meetmed tegelikult vähendavad korduvkuritegevuse riski noorte seas.
Tollane Justiitsministeerium tellis 2020. aastal kolm uuringut, et saada ülevaade 2018. aasta reformi mõjust, tänasest menetluspraktikast, menetlusosaliste kogemustest ning viisidest, kuidas tõhustada sekkumist alaealiste õigusrikkumiste puhul. Uuringute kokkuvõte7 näitab, et alaealiste õigusrikkujate kohtlemise reform on muutnud noortega tegelemise Eestis inimlikumaks ja tulemuslikumaks.
Senisest enam keskendutakse noore toetamisele, varajasele sekkumisele ja lahenduste leidmisele väljaspool kriminaalmenetlust, mis aitab ennetada uute õigusrikkumiste tekkimist. Vähenenud on noorte sattumine kinnistesse asutustesse ning kasvanud on noorsootöö, tugiteenuste ja taastava õiguse roll. Samuti on paranenud koostöö riigi ja kohaliku tasandi vahel, mis võimaldab noortele pakkuda kiiremat ja paremini nende vajadusi arvestavat abi. Kokkuvõttes kinnitavad uuringud, et reform on liikunud õiges suunas, aidates hoida noori õigusrikkumiste ringist eemal ja toetada nende edukat toimetulekut ühiskonnas.
Alaealiste kuritegevuse ennetus on prioriteet ning seetõttu on alates 2018. aastast prokuratuurides muu hulgas alaealiste juhtumitele spetsialiseerunud prokurörid ja erikonsultandid. Arvestades, et pelgalt karistus ilma toetava sekkumiseta on alaealiste puhul vähese mõjuga, on erikonsultandi roll leida igale noorele sobivaimad mõjutusvahendid või teha kohtule ettepanek karistuse ja täiendavate kohustuste kohta, mis aitaksid vähendada korduvkuritegevuse riski8.
Taotleme vahendeid riigi strateegiliste uuringute programmist kordusuuringu läbiviimiseks, et hinnata alaealiste erikohtlemise reformi tänast mõju.
Samas ei tähenda toetav ja individuaalne lähenemine karistusõiguslikust vastutusest loobumist. Raskete isikuvastaste kuritegude puhul rakendatakse jätkuvalt rangeid karistusõiguslikke meetmeid ning kõik alaealised, kes on toime pannud tapmise või mõrva, on saanud reaalse vanglakaristuse.
Lisaks paluti vastata küsimusele, milliseid seadusmuudatusi peab minister vajalikuks, et vastutus ei jääks üksnes kuriteo toime pannud alaealise kanda, vaid süsteem suudaks varem reageerida ka olukordades, kus noore sotsiaalne taust, hooletusse jätmine või muu ilmne risk on juba ammu teada.
Oluline on tagada, et süsteem suudaks varakult märgata ja reageerida olukordadele, kus noore arengukeskkond ja käitumismustrid viitavad suurenenud riskile. Kehtiv õigusruum pakub selleks vajalikud regulatiivsed tööriistad ning võimaldab noore toetamiseks ja suunamiseks rakendada erinevaid sekkumismeetmeid. Praktika näitab aga, et peamine mure ei seisne mitte seadusandluse puudujääkides, vaid olemasolevate võimaluste järjepidevas ja õigeaegses rakendamises.
Seetõttu tuleb tähelepanu suunata eelkõige rakendamise tõhustamisele. See eeldab, et tuvastatud riskidele järgneks kiire ja sisuline sekkumine ning et juhtumite käsitlemine ei jääks killustatuks. Samuti tuleb arvestada, et üksikute erakordselt raskete juhtumite põhjal ei ole põhjendatud teha ennatlikke seadusemuudatusi. Siiski tuleb pidevalt hinnata, kas ilmnevad trendid viitavad võimalikule süsteemsele probleemile. Eesmärk on tagada, et olemasolevad tugi- ja sekkumismeetmed toimiksid praktikas tõhusalt ning võimaldaksid sekkuda piisavalt varajases etapis, enne kui probleemid eskaleeruvad raskemateks õigusrikkumisteks.
Viimaseks paluti kirjeldada, milliseid konkreetseid seadusandlikke või korralduslikke muudatusi on ministeeriumil plaanis ellu viia, et ennetada alaealiste ja noorte poolt toimepandavaid eriti raskeid vägivallakuritegusid.
Kehtiv õigusraamistik on kooskõlas Eesti kriminaalpoliitika põhisuundadega kuni aastani 2030, mille keskmes on ennetus, sekkumine ning noorte eakohane ja toetav kohtlemine. Samuti viiakse aastani 2029 ellu Euroopa Liidu kaasrahastatud projekti noorte korduvkuritegevuse ennetamiseks.
Andmed näitavad, et senine lähenemine on olnud tulemuslik. Samas viitavad üksikud väga rasked juhtumid vajadusele pöörata suuremat tähelepanu süsteemi toimimisele praktikas. Tõhus ennetus sõltub sellest, kui hästi toimib koostöö õigussüsteemi, sotsiaalvaldkonna ja haridussüsteemi vahel ning kui sujuvalt liigub vajalik info osapoolte vahel. Ennetuse seisukohalt on määrav, et sekkumised jõuavad õigel ajal nende noorteni, kes neid kõige enam vajavad.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Liisa-Ly Pakosta
justiits- ja digiminister
Karit Pilliroog 53845804
[email protected]