Eelnõu kooskõlastamiseks esitamine

1

Aprill, 2026

MÄRKUSTE TABEL

Võlaõigusseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seadus

Nr

Märkused

Arvestatud/

Mitte-

arvestatud/

Selgitatud

RaM märkused

Justiitsministeerium

1 Eelnõu §-ga 1 antakse makseteenuse pakkujatele

tööriistad finantspettuste tõkestamiseks, mh sätestatakse

õiguslik alus maksejuhise täitmisest keeldumiseks juhul,

kui esineb kuritarvituse kahtlus.

A. Tegu on valdkonnaga, kus eksisteerib tugev EL õiguse

komponent, kuivõrd makseteenuste toimimine siseturul

on reguleeritud EL määrustega (Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta

siseturul ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)

nr 260/2012). Eelnõukohase võlaõigusseaduse (VÕS)

muudatusega jäetakse finantsteenuse pakkujale küllaltki

suur otsustusvabadus selle jaoks, mis asjaoludel keelduda

maksejuhise täitmisest. Nähakse ette, et makseteenuse

pakkuja võib keelduda autoriseeritud maksejuhise

täitmisest, kui pärast komisjoni delegeeritud määruses

(EL) 2018/3899 ette nähtud turvameetmete täiendavat

rakendamist on makseteenuse pakkujal põhjendatud

kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on

saadud andmete väärkasutamise, pettuse või maksja

manipuleerimise teel. Samas ei direktiiv (EL) 2015/2366

ega määrus (EL) nr 260/2012 otseselt sellist võimalust ega

kohustust teenusepakkujatele ette ei näe. Eeldusel, et

direktiiv (EL) 2015/2366 ei ole maksimumharmoneeriv,

on liikmesriikidel ilmselt võimalik minna kaugemale ja

täpsemaks direktiivis sätestatust, kuid sellisel juhul

palume, et seletuskirjas oleks rohkem selgitusi ja

Arvestatud A. Seletuskirjas on täiendavalt selgitatud kooskõla makseteenuste

diretiivi ja välkmaksete määrusega.

B. Seletuskirjas on selgitatud maksejuhise täitmiseks antud

nõusoleku seost tsiviisseadustiku üldosa seadusega.

C. Seletuskirjas on selgitatud kooskõla välkmaksete määrusega. Ka

välkmaksete puhul kehtib makseteenute direktiivi artiklis 64

sätestatud maksetehingute autoriseerimise põhimõtted. Selle atikli

lõike 1 kohaselt maksetehing loetakse autoriseerituks ainult siis, kui

maksja on andnud nõusoleku maksetehingu täitmiseks. Kui

nõusolek puudub, käsitatakse maksetehingut autoriseerimata

maksetehinguna. Makseteenuse pakkujal on õigus keelduda

autoriseerimata maksejuhise täitmisest.

D. Seletuskirja on täiendatud selgitusega vastutusest vabastamise

kohta, kui makseteenuse pakkuja viivitab maksekorralduse

elluviimisega selleks, et täita täiendavaid turvameetmeid

2

pidepunkte olukordadeks, mil maksejuhis jääb täitmata.

Pettustega võitlemine on küll vajalik, kuid praktikas võib

ette tulla ka olukordi, mil konto omaja ja maksja ei pruugi

olla rahul sellega, et tema poolt soovitud makse viibib või

jääb täitmata. Maksja vaatenurgast on oluline, et

makseteenuse pakkuja tegutsemispraktikad ei muutuks

ebamõistlikult konservatiivseks. Seletuskirjas võiks

kinnitada, et liikmesriigil ei ole keelatud kehtestada

maksejuhiste täitmata jätmise ja pettuste vältimise puhuks

reegleid, mis on põhjalikumad, kui praegune EL

regulatsioon ette näeb.

B. Eelnõuga nähakse ette, et makseteenuse pakkuja võib

keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest, kui pärast

komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2018/3899

(edaspidi komisjoni delegeeritud määrus) ette nähtud

turvameetmete täiendavat rakendamist on makseteenuse pakkujal põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks

antud nõusolek on saadud andmete väärkasutamise,

pettuse või maksja manipuleerimise teel. Samas on

nõusoleku andmine käsitatav ühepoolse tehinguna,

millele sellisel juhul peaks kohalduma ka tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) reeglid seoses tehingutega. Tekib

küsimus, kuidas seostub see alus nõusoleku/tehingu

„tunnustamisest“ keeldumiseks TsÜS § 90 lõikes 1

sätestatud tehingu tühistamise aluste (oluline eksimus,

pettus, ähvardus või vägivalla mõju) või esindusõiguseta

isiku tehtud tehingu tühisuse regulatsiooniga (TsÜS §

128). Paremini võiks sobituda tsiviilõiguse süsteemi

konstruktsioon, mille puhul saab rääkida sellest, et

eksisteerib põhjendatud kahtlus, et maksetehingu

täitmiseks antud nõusolek võib kas osutuda tühiseks või

olla tühistatav vastavalt TsÜS-s tehingute kohta

sätestatule.

C. Täiendavad küsitavused ilmnevad

välkmaksekorralduste puhul (mis Eestis on hetkel

3

valdavad). VÕS-i muudatustega sätestatakse, et

välkkreeditkorralduse puhul tuleb maksejuhise täitmisest

keelduda kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrusega (EL) nr 260/2012 (eelnõu § 1 p 1, lg 43). See

määrus (konsolideeritud kujul, koos määrusest nr (EL)

2024/886 tulenevate muudatustega) keskendub aga

maksejuhise täitmisest keeldumise reguleerimisel

asjaoludele, mis seonduvad makse saaja isikuga. Määrus

sätestab korra, kuidas tuleb kontrollida makse saaja isikut

(art 5c) ning lisaks kehtib eraldi regulatsioon selle kohta,

kuidas välkkreeditkorraldusi pakkuvad makseteenuse

pakkujad kontrollivad, kas mõni nende makseteenuse

kasutajatest on isik või üksus, kelle suhtes kohaldatakse

sihipäraseid piiravaid finantsmeetmeid (art 5d). Määrus ei

näe ette selgeid aluseid maksejuhise täitmisest

keeldumiseks olukordadeks, mil pettus või kuritarvitus

seisneb maksekorralduse andja isiku identiteedivarguses,

või siis kui isik, kes annab maksekorralduse, on viidud

kolmandate isikute poolt eksitusse ja tegutseb nende poolt

saadud pahatahtlike suuniste alusel. Juhul, kui eelnõu

autorite hinnangul EL määrus ei takista siseriiklike

täpsustatud reeglite kehtestamist, võiks seda seletuskirjas

üle kinnitada.

D. Juhime tähelepanu ka makseteenuse pakkuja

vastutusest vabastamisele juhul, kui viimane viivitab

maksekorralduse elluviimisega selleks, et täita

täiendavaid turvameetmeid (VÕS § 7339 lg 3). Kuivõrd

makseteenuse pakkujal on lai diskretsioon selle

hindamiseks, kas täiendavad turvameetmed on vajalikud,

tekib küsimus, kas on õigustatud teenusepakkuja

vastutusest vabastamine. Lisaks näib vähemalt

esmapilgul, et see on küsimus, mida eelloetletud EL

õigusaktid ei reguleeri sellisel kujul (erinevalt nt

olukorrast, mil määrus ütleb, et makseteenuse pakkuja ei

vastuta valele makse saajale direktiivi (EL) 2015/2366

artiklis 88 sätestatud väära kordumatu tunnuse alusel

4

suunatud kreeditkorralduse täitmise eest, tingimusel et ta

on täitnud käesoleva artikli nõuded). Jällegi, kui EL

regulatsioon Eesti seaduste detailsemaks minemisele

takistusi ei sea, võiks selle seletuskirjas kirja panna.

2 Eelnõu §-ga 2 täiendatakse krediidiasutuste seadust

(KAS) §-ga 894, nähes ette andmete avaldamise

tingimused pettuste tõkestamise eesmärgil.

A. Viidatud paragrahvis on ette nähtud ulatuslik andmete

ja teabe avaldamise õigus, sh ka maksekonto kohta.

Toetame ja mõistame vajadust tõhustada finantspettuste

ennetamise ja tõkestamise meetmeid. Samas peame

oluliseks, et isiku põhiõiguste ja -vabaduste riive analüüs

oleks andmete avaldamiseks ulatuslike õiguste andmisel

läbi viidud põhjalikult ning tagatud riivete

proportsionaalsus. Seletuskirjas on küll lühidalt

analüüsitud üksikute riivete põhiseaduspärasust, kuid

JDM hinnangul on analüüs pinnapealne ning üldistatud

erinevate riivete kontekstis ning vajalik on teostada ja

esitada seletuskirjas põhjalikum analüüs iga riive kohta

eraldiseisvalt. Mõõdukuse hindamisel tuleb põhjalikult

kaaluda, kas riive abil saavutatav legitiimne eesmärk

kaalub üles põhiõiguse kandjale tekitatava kahju,

tagamaks, et riive ei moonuta põhiõiguse olemust (PS §

11 teine lause). Ei piisa üksnes väitest, et meetmed on

mõõdukad, kuna need on piiritletud, vaid vajalik on

mõlema kaalukausi sisuline põhjendamine. Paralleelselt

tuleb hinnata riive intensiivsust ja võimalikku mõju

põhiõiguse olemusele, et seletuskirja lugeja saaks

eesmärgi ja riive tasakaalu mõistlikult hinnata. Samuti

tuleb vajalikkuse all selgitada täpsemalt, kas ei leidu

muud, põhiõigusi vähem piiravat, end sama efektiivset

meedet. Viitame ka õiguskantsleri poolt maksukorralduse

seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (EIS-is

eelnõu toimiku number: 25- 1000) raames viidatud

murekohtadele, mh et nt kui pangakontode väljavõtetele

Arvestatud

osaliselt

A. Seletuskirja mõjude osas on teostatud põhjalikum analüüs iga

riive (andmekoosseisu osas, mida jagatakse) kohta eraldiseisvalt.

B. Eelnõust on välja jäetud ennetuse eesmärgil panagasaladuse

andmete jagamine.

C. Krediidiasutuste seaduse § 88 on täiendatud ning ette nähtud, et

andmeid võib jagada lisaks ka eelnõuga seadusesse lisatava KAS §

894 lõike 2 alusel.

Eelnõus ei ole peetud vajalikuks eristada andmeid, mida võib

edastada teisele krediidiasutusele ning mida PPA-le, kuivõrd

nimetatud andmekoosseisud on samad.

Eelnõu on täiendatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse

muutmisega. Ette on nähtud, et ka makseasutused ja e-raha asutused

võivad avaldada samu andmeid nagu krediidiasutused, kuna ka

makseasutused ja e-raha asutused osutavad makseteenuseid.

Seletuskirja on täiendatud selgitusega, milliseid andmeid võib

edastada kliendi tuvastamiseks.

Eriliiki isikuandmete jagamine ei ole eelnõu kohaselt lubatud,

pangakonto väljavõtte avaldamine ei ole lubatud, maksekonto all on

peetud silmas selle IBAN-i. Selguse mõttes on paragrahvi

täiendatud uue lõikega ning sätestatud, et eriliiki isikuandmete

avaldamine ei ole lubatud.

5

juurdepääsu laiendatakse seaduses, peab sellega

kaasnema põhjalik proportsionaalsuse analüüs

(õiguskantsleri 1. juuli 2025. a kirja nr 7-

7/250081/2504808 kokkuvõtte p 3). Kui eelnõu tulemusel

on võimalik ka pangakonto väljavõtetele ja

pangasaladusele juurdepääs, tuleb analüüsi täiendada

õiguskantsleri kirjas viidatu valguses, analüüsides

sealviidatud põhiõiguste ja -vabaduste riiveid ning

täpsustades vastavalt ka eelnõu. Eeltoodust tulenevalt

palume seletuskirjas põhiseaduspärasuse analüüsi

täiendada, pidades silmas ka eelnimetatud õiguskantsleri

1. juuli 2025. a kirjas viidatut. Palume eelnõu seletuskirjas

põhiseaduspärasuse analüüs esitada seletuskirja 3. osas

“Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs” eraldi viimase

alajaotusena. Kui loetavuse huvides on mõttekam esitada

põhiseaduspärasuse põhjalik analüüs konkreetse sätte

põhjenduse juures, saab seletuskirja 3. osa viimases

alajaotuses esitada viite vastavale argumenteeritud

analüüsile ning alajaotuses esitada üksnes kokkuvõtlik

järeldus. Või vastupidi, põhjalik analüüs esitatakse

viimases alajaotuses ning vastavat piirangut sisaldavate

normide juures on viide eraldi alaosas esitatud

põhiseaduspärasuse analüüsile.

B. KAS § 894 lg 1 näeb ette, et krediidiasutusel on õigus

avaldada andmeid ja teavet teisele krediidiasutusele ning

Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) maksetehingutega

seotud pettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja

ennetamiseks juhul, kui krediidiasutusel on objektiivselt

põhjendatud alus kahtlustada, et klient või maksetehing

võib olla seotud pettusega. Leiame, et ennetuseks

sedavõrd tundlike andmete töötlemise õiguse andmine ei

ole proportsionaalne meede (st meede ei pruugi olla

kooskõlas eesmärgipärasuse ja minimaalsuse

põhimõttega). Palume piirduda üksnes pettuste

avastamise ja väljaselgitamisega ning välja jätta üldine

ennetus.

6

C. KAS § 88 lg 3 p 1 sätestab, et krediidiasutusel on õigus

avaldada klienti puudutav pangasaladus kolmandale

isikule, kui krediidiasutuse õigus või kohustus avaldada

pangasaladust tuleneb käesolevas paragrahvis sätestatust

[…]. Kuna kõnealune säte näeb selgelt ette, et

pangasaladust võib jagada ainult paragrahvis 88

sätestatud juhul, tuleks täiendada ka KAS § 88 lg 3 p 1 ja

näha ette, et „krediidiasutuse õigus või kohustus avaldada

pangasaladust tuleneb käesolevas paragrahvis ja

käesoleva seaduse § 894 sätestatust […]“. D. KAS § 894

lg 2 sätestab teabe, mida võib jagada teistele

krediidiasutustele ning PPA-le. Palume eristada, millist

teavet jagatakse PPA-ga ning millist teiste

krediidiasutustega. Lisaks tuleks KAS § 894 lg 2 p-s 1

täpsustada, milliseid andmeid võib edastada kliendi

tuvastamiseks. Samuti on KAS § 894 lg 2 p-s 3 ilmselt

puudu eriliiki isikuandmed, kuna pangakonto väljavõttelt

nähtub rohkem isikuandmeid kui vaid tundlikud

makseandmed (nt terviseandmed, kuuluvus kuhugi

organisatsiooni, poliitilised vaated jne).

3 II. Märkused normitehnika, keele ja mõju kohta Palume

arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja

seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja

keelemärkustega ning märkustega eelnõu mõjuanalüüsi

kohta.

Arvestatud Eelnõus ja seletuskirjas on arvestatud esitatud märkustega.

Siseministeerium

4 Eelnõuga on kavas täiendada ja muuta krediidiasutuste

seaduse 7. peatüki 3 jagu §-ga 894 järgmises sõnastuses:

„§ 894. Andmete avaldamine pettuste tõkestamise

eesmärgil

(1) Krediidiasutusel on õigus avaldada andmeid ja teavet

teisele krediidiasutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile

maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks,

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks juhul, kui

krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud alus

Mittearvestatud Ettepanek kasutada mõiste „pettus” asemel mõistet „kelmus” ei ole

põhjendatud. Kavandatav säte ei reguleeri konkreetse

karistusõigusliku koosseisu kvalifitseerimist, vaid

maksetehingutega seotud pettusjuhtumite avastamist,

väljaselgitamist. Seetõttu on mõiste „pettus” käesolevas kontekstis

sisuliselt täpsem ja ulatuslikum kui mõiste „kelmus”, mis viitab

kitsamalt KarS-s sätestatud konkreetsele süüteokoosseisule. Säte

peab hõlmama ka nt pettusekatseid, manipulatsioonitehnikaid ja

muid maksepettustele viitavaid asjaolusid, mille puhul ei pruugi

andmevahetuse hetkel olla veel võimalik või vajalik anda lõplikku

7

kahtlustada, et klient või maksetehing võib olla seotud

pettusega.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele on

lubatud avaldada andmeid ja teavet:

1) kliendi tuvastamiseks;

2) makse saaja ja maksekonto kohta;

3) maksetehingute kohta, sealhulgas tundlikke

makseandmeid;

4) pettuse teel tehtud tehingute või pettusekatsete ja nende

asjaolude kohta;

5) maksetehinguga seotud pettuse või muu süüteo

tunnustele vastava teo tuvastamiseks, sealhulgas

kasutatud seadmete, makseinstrumendi või

turvaelementide kohta.

(3) Krediidiasutusel on õigus Riigi Infosüsteemi Ametile

avaldada küberturvalisuse seaduse § 5 lõike 3 punktist 3

tulenevate ülesannete täitmise eesmärgil käesoleva

paragrahvi lõike 2 punktides 4 ja 5 sätestatud andmeid ja

teavet.“.

Kommentaar:

Paragrahvi pealkirjas sõna „pettus“ kasutamine.

Nimelt tekib küsimus, kas on õige kasutada mõistet

„pettus“. PPA-le teabe edastamise eesmärk peaks olema

seotud süütegude ennetamise, avastamise, tõkestamise

või menetlemisega, KarS-s sellise nimetusega

süüteokoosseisu kui „pettus“ ei ole. KrMS 13. peatüki 2.

jao 1. jaotise pealkiri on „Kelmus“, sellesse jaotisse

kuuluvad kelmuste alaliigid, nt § 209. Kelmus, § 211.

Investeerimiskelmus, § 213. Arvutikelmus.

KarS § 209 lõike 1 kohaselt loetakse kelmuseks teisele

isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest

asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel

varalise kasu saamise eesmärgil.

karistusõiguslikku kvalifikatsiooni. Mõiste „pettus” on ühtlasi

kooskõlas makseteenuste valdkonnas kasutatavate mõistetega.

8

Inglise keeles on jaotise ning § 209 pealkirjaks „Fraud“.

Kui KarS-i mõnedes koosseisudes (nt § 133.

Inimkaubandus, § 134. Isikuvabadust piiravasse riiki

toimetamine jne) kasutatakse mõistet „pettus“, siis see on

tõlgitud „deceit“.

Ettepanek I: Kaaluda, kas mõiste „pettus“ asemel oleks

korrektsem kasutada mõistet „kelmus“.

5 Eesmärgi sõnastus. Viidatud sätte pealkiri on andmete

avaldamine pettuste tõkestamise eesmärgil, samas lõike 1

kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada andmeid

pettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja

ennetamiseks, mida ei saa käsitada pettuste

tõkestamisena. Ka seletuskirjas kasutatakse läbisegi

mõisteid ennetamine, tõkestamine, avastamine ja

väljaselgitamine.

Näiteks seletuskirjas: „…Teiseks, eelnõuga muudetakse

krediidiasutuste seadust (edaspidi KAS), millega antakse

krediidiasutustele õigus jagada vajalikku teavet pettuste

avastamiseks, väljaselgitamiseks ja ennetamiseks. Seda

juhul, kui krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud

alus kahtlustada, et klient või maksetehing võib olla

seotud pettusega. Eelnimetatud teave võib mh

kvalifitseeruda ka pangasaladuseks. Krediidiasutusel saab

olema õigus omal initsiatiivil jagada vajalikku teavet

teiste krediidiasutustega, Politsei- ja Piirivalveametiga

(edaspidi PPA) ning Riigi Infosüsteemi Ametiga (edaspidi

RIA). Kehtivas õiguses selline õigus puudub ning see on

osutunud probleemiks pettuste avastamisel ja

tõkestamisel. Praktikas tähendab see, et näiteks

olukordades, kus krediidiasutusel on kahtlus, et

konkreetne maksekonto (lihtsustatult arvelduskonto) on

seotud pettuste toimepanemisega, siis seda teadmist teiste

krediidiasutustega jagada ei tohi. Sellise õiguse

Arvestatud Eelnõua on ühtlustatud mõistete kasutust.

9

puudumine on takistuseks tõhusamalt ennetada pettuste

toimepanemist….“.

Tegemist on oma sisult erinevate mõistetega. Ennetamine

ja väljaselgitamine tulenevad KorS-st, neile laieneb

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679

füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja

selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ

kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse

üldmäärus), avastamisele ja tõkestamisele aga Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/680, mis

käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates

asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude

tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest

vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele

pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist

ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus

2008/977/JSK (õiguskaitseasutuste direktiiv).

Avastamise ja tõkestamise legaaldefinitsioon seaduses

puudub, v.a JAS, mille § 4 kohaselt on kuriteo

tõkestamine JAS tähenduses kuriteo ärahoidmine mis

tahes seaduslikul viisil enne selle toimepanemist.

Ennetamise mõiste on toodud KorS § 4 lõikes 7, mille

kohaselt on ohu ennetamine see osa korrakaitsest, kus

puudub ohukahtlus, kuid saab pidada võimalikuks

olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht.

Ohu ennetamine on muu hulgas teabe kogumine,

vahetamine ja analüüs, toimingute kavandamine ja

elluviimine ning riikliku järelevalve meetmete

kohaldamine avalikku korda tulevikus ähvardada võivate

ohtude tõrjumiseks, sealhulgas süütegude ennetamine.

Praeguse käsitluse juures jäävad õhku küsimused: mis

vahe on avastamisel ja väljaselgitamisel?; kas saab

rääkida ennetamisest, kui krediidiasutusel on juba kahtlus

tekkinud?

10

Ettepanek II: Pöörata tähelepanu terminite kasutamisele

pealkirjas ning sisus, et need oleksid kohased ning

kaaluda, kas lõikes 1 tuleks täpsustada, mis eesmärgil

krediidiasutus andmeid edastada võib.

6 Asutusele viide. Lõikes 2 sätestatakse: „Käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele on lubatud

avaldada andmeid ja teavet:…“. Samas pöörame

tähelepanu, et pole ilmselt kõige korrektsem mainida, et

Politsei- ja Piirivalveamet on isik.

Ettepanek III: Kaaluda tekstis sõna „isik“ asendamist.

Mittearvestatud Mõkste „isik“ kasutamine on seaduse tekstides sellistel puhkudel

tavapärane.

7 Indikaatorid. Lõike 2 punkti 4 kohaselt võib

krediidiasutus edastada andmeid pettuse teel tehtud

tehingute või pettusekatsete ja nende asjaolude kohta.

Kui edastatakse andmeid kelmuse/pettuse teel tehtud

tehingute kohta, siis valdavalt ei saa süütegu enam

ennetada, avastada ega tõkestada. Lisaks jääb sellise

sõnastuse korral õhku küsimus: kas krediidiasutus on

pädev hindama, kas just kelmus/pettus on toime pandud?

Seletuskirja järgi on selle punkti all peetud silmas pigem

pettuseindikaatoreid – „Punktiga 4 nähakse ette andmete

ja teave jagamine pettuse teel tehtud tehingute või

pettusekatsete ja nende asjaolude kohta. Need on nn

pettuseindikaatorid, mis kirjeldavad petuskeemi

toimimist, nagu näiteks tehingu ajastus ja korduvad

summad ning mitme isiku samasugused käitumisjooned.

See aitab pettuste toimepanemist avastada näiteks

olukorras, kus mitmed kliendid saavad samal päeval

panga nimel petukõnesid, siis on võimalik jagada

pettusekatsete mustreid teiste krediidiasutustega ning

tuvastada nn saripettuse toimepanemine võimalikult vara

ka teistel krediidiasutustel ning seeläbi kahjusid

vähendada. Eeltoodu võib olla ka makseteenuse

Mittearvestatud Mõiste „indikaatorid” kasutamine ei ole põhjendatud. Punkti 4

eesmärk on määrata andmekategooria, mida võib pettuste

avastamiseks ja väljaselgitamiseks jagada. Sõnastus „pettuse teel

tehtud tehingute või pettusekatsete ja nende asjaolude kohta”

hõlmab nii juba toime pandud juhtumeid kui ka katseid ning nende

faktilisi asjaolusid. Juba toime pandud pettusjuhtumi kohta käiva

teabe jagamine ei ole suunatud üksnes tagasiulatuvale

tuvastamisele, vaid võimaldab ära hoida sama skeemi jätkumist,

seostada omavahel korduvaid juhtumeid ja vähendada edasist

kahju. Samuti ei tähenda see sõnastus, et krediidiasutus annaks

lõpliku karistusõigusliku hinnangu süüteo toimepanemise kohta;

tegemist on objektiivselt põhjendatud pettusekahtlusega seotud

faktiliste asjaolude kirjeldamisega. Mõiste „indikaatorid”

kasutamine seaduse tekstis oleks kitsam ja ebaselgem ning ei

hõlmaks sama selgelt konkreetseid pettuse teel tehtud tehinguid,

pettusekatseid ega nende asjaolusid.

11

osutamisel tuvastatud manipulatsioonitehnikaid või muud

pettuslikud võtted. Pettuse toimepanijate nn töövõtted on

näiteks krediidiasutuse töötajana esinemise legend, kiire

tegutsemise surve kindlate pettuse liikide puhul, pahavara

allalaadimise juhendamine jne. Näiteks krediidiasutusele

teavitavad mitmed isikud samasuguse sisuga

krediidiasutuse töötajana esinenud pettuslikust kõnest.“

Ettepanek IV: Kaaluda tekstis sõna „…indikaatorid“

kasutamist.

8 Sõnastus. Sõnastuse juures tekib küsimus, kas

krediidiasutus peaks avaldama andmeid ja teavet üksnes

juhul, kui krediidiasutusel on alus kahtlustada, et tegemist

on kelmuse/pettusega? Tegelikult tuleks PPA-d teavitada

ka teiste kuritegude kahtlusest (nt omastamine).

Sellisele võimalusele viitab ka kõnealuse paragrahvi lõike

2 punkt 5:

5) maksetehinguga seotud pettuse või muu süüteo

tunnustele vastava teo tuvastamiseks, sealhulgas

kasutatud seadmete, makseinstrumendi või

turvaelementide kohta.

Ettepanek V: Kaaluda kõnealuse paragrahvi sõnastamist

järgmiselt:

§ 894. Andmete avaldamine kuritegude ennetamise,

avastamise ja tõkestamise eesmärgil

(1) Krediidiasutusel on õigus avaldada andmeid ja teavet

teisele krediidiasutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile

maksetehingutega seotud kuritegude ennetamiseks,

avastamiseks ja tõkestamiseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil

võib avaldada andmeid ja teavet:

1) kliendi tuvastamiseks;

2) makse saaja ja maksekonto kohta;

3) maksetehingute kohta, sealhulgas tundlikke

makseandmeid;

Mittearvestatud Ettepanek asendada pettustele viitav sõnastus üldise kuritegude

ennetamisele, avastamisele ja tõkestamisele ei ole põhjendatud.

Kavandatav säte on suunatud kitsamalt maksetehingutega seotud

pettuste avastamisele ja väljaselgitamisele ning selline eesmärk

vastab ka makseteenuste direktiivi artiklis 94 kasutatud andmete

avaldamise eesmärgile, milleks on: liikmesriigid lubavad

maksesüsteemidel ja makseteenuse pakkujatel töödelda

isikuandmeid, kui see on vajalik maksepettuste ärahoidmise,

uurimise ja avastamise tagamiseks. Mõiste „kuriteod” laiendaks

normi eset oluliselt ja muudaks selle üldiseks süütegude kohta teabe

vahetamise sätteks, milleks eelnõu ei ole mõeldud. See oleks

problemaatiline ka põhiõiguste riive proportsionaalsuse vaatest,

kuna lubatud andmevahetuse eesmärk muutuks liiga avaraks.

Asjaolu, et üksikute andmekategooriate kirjelduses viidatakse ka

muu süüteo tunnustele vastavale teole, ei muuda paragrahvi

põhieesmärki, vaid võimaldab pettusekahtluse faktilisi asjaolusid

kirjeldada piisava täpsusega.

12

4) maksetehinguga seotud kuriteo tunnustele vastava teo

tuvastamiseks, sealhulgas kasutatud seadmete,

makseinstrumendi või turvaelementide kohta.

5) makseteenuse osutamisel tuvastatud kuriteomustrite ja

-skeemide ning manipulatsioonivõtete kohta.

9 Seletuskirjas selgitatakse: „Kehtiv KAS § 88 lg 5 p 2

võimaldab pangasaladuse avaldamist uurimisasutusele

üksnes kriminaalmenetluse raames. Seega on politseil

küll võimalik saada pettuste uurimisel informatsiooni,

kuid see on piiratud, sest andmete avaldamine eeldab

kriminaalmenetluse algatamist. Eelnõuga kavandatav

paragrahv loob õigusliku aluse, mis võimaldab

krediidiasutusel objektiivselt põhjendatud pettuse

kahtluse korral edastada andmeid enne

kriminaalmenetluse algatamist. See võimaldab kiiremat

reageerimist ja kahju ennetamist olukordades, kus

menetluse alustamine võib toimuda alles pärast esmast

juhtumi analüüsi ning pettuse ennetamise ja ärahoidmise

vaatest seega liiga hilja.“

Kriminaalmenetlust ei algatata, vaid tulenevalt KrMS §

193 lõikest 1 alustatakse seda esimese uurimis- või muu

menetlustoiminguga.

Ettepanek VI: Kaaluda sõna „algatamine“, asendamist

sõnaga „alustamine“.

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

10 KAS § 88 lõike 5 punkt 2 sõnastus. Kehtiva KAS § 88

lõike 5 punkt 2 sõnastus on ebaselge, mistõttu praktikas

on see tekitanud tõlgendamise probleeme:

„2) kohtueelse uurimise asutusele ja prokuratuurile

alustatud kriminaalmenetluses, sealhulgas välislepingus

sätestatud korras välisriigist saabunud õigusabi taotluse

alusel või Euroopa Liidu õiguses sätestatud kohustuse

täitmiseks rahvusvahelise konventsiooni või muu

välislepingu või politsei või muu sellesarnase pädeva

asutuse koostöölepingu täitmiseks;“

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

13

Muudatuse eesmärk on tagada kõnealuse sätte

õigusselgus, viies see mh kooskõlla kehtivates

õigusaktides kasutatavate mõistetega. Sätte sisu ei

muudeta ega kellelegi täiendavaid õigusi ei anta.

KrMS ei kasuta sellist mõistet kui „kohtueelse uurimise

asutus“ vaid „uurimisasutus“. KrMS 19. peatüki

„Rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses“ 3. jao

kohaselt toimub vastastikune abistamine

kriminaalmenetluses abistamistaotluse, mitte õigusabi

taotluse alusel. Koostööd kriminaalmenetluses Euroopa

Liidu liikmesriikide vahel reguleerib 8. jagu, millest

tulenevalt taotletakse teises liikmesriigis

menetlustoimingu tegemist, kui eesmärgiks on hankida

tõendeid või teises liikmesriigis asuvad tõendid üle anda

või hoiule võtta, Euroopa uurimismäärusega.

Lisaks siseriiklikus kriminaalmenetluses ning välisriigist

saabunud abistamistaotluse või Euroopa uurimismääruse

alusel tehtavatele päringutele nähakse ka kehtivas sättes

ette päringu tegemise võimalus välislepingutes,

rahvusvahelistes konventsioonides ning Euroopa Liidu

õigusaktis sätestatud kohustuse täitmiseks. 2014. aastal

muudeti sellega seonduvalt KAS-i, mille kohta on

seletuskirjas märgitud:

„Olulisema muudatusena tuleb välja tuua punkti 2

sõnastus, millega on laiendatud pangasaladuseks oleva

teabe saamise võimalusi seoses rahvusvahelise koostööga

kriminaalmenetlustes. Teised riigid esitavad Eesti

õiguskaitseasutustele konkreetsetes kriminaalasjades

taotlusi ka Euroopa Liidu Nõukogu 6. detsembri 2007.

aasta otsuse 2007/845/JSK, mis käsitleb kriminaaltulu

jälitamise talituste vahelist koostööd kuritegelikul teel

saadud tulu või kuritegevusega seotud muu vara

jälitamise ja tuvastamise valdkonnas, alusel läbi riiklike

kriminaaltulu üksuste. Tegemist ei ole rahvusvahelise

14

abistamistaotlusega KrMS 19. peatüki 3. jao mõistes.

Samuti ei ole tegemist mitte Eesti Vabariigis, vaid

välisriigis alustatud kriminaalmenetlusega. Kui taotlus on

välisriigis alustatud kriminaalmenetluse raames esitatud

eelnimetatud otsuse 2007/845/JSK alusel läbi riikliku

kriminaaltulu üksuse ilma õigusabitaotlust tegemata, ei

tohi kehtiva regulatsiooni kohaselt pangasaladust

edastada. Tulenevalt eelnimetatud raamotsusest toimub

koostöö kriminaaltulu jälitamise talituste vahel ning

kriminaaltulu jälitamise talituste ja teiste asutuste vahel,

mille ülesanne on kuritegelikul teel saadud tulu

kindlakstegemise ja uurimise hõlbustamine, nõukogu 18.

detsembri 2006. aasta raamotsuses 2006/960/JSK

(Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste

vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise

kohta) sätestatud menetluste ja tähtaegade alusel, kaasa

arvatud seal toodud keeldumise põhjused. Seega tuleb

KrAS § 88 lõike 7 punkt 2 sõnastada selliselt, et oleks

mõistetav, et Politsei- ja Piirivalveameti

keskkriminaalpolitsei kriminaaltulu tuvastamise bürool

on võimalus saada pangasaladust puudutavat teavet

raamotsuse 2007/845/JSK alusel esitatud päringutele

vastamisel.“

Käesolevaks ajaks on raamotsus 2006/960/JSK kehtetu,

koostööd tehakse Euroopa parlamendi ja nõukogu

direktiiviga (EL) 2023/977, mis käsitleb liikmesriikide

õiguskaitseasutuste vahelist teabevahetust ja millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus

2006/960/JSK, sätestatud tingimustel ja korras.

Rahvusvahelise konventsioonina võib välja tuua nt

Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu

võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

konventsiooni, mille artikkel 12 „Konfiskeerimine ja

arestimine“ sõnastab: „1. Osalisriik võtab oma seaduse

15

alusel võimalikult suures ulatuses meetmeid, mis

võimaldavad konfiskeerida:

a) konventsioonis nimetatud kuriteo toimepanemisega

saadud vara või vara, millel on sama väärtus;

2. Osalisriik võtab meetmeid, et tagada lõikes 1 nimetatud

eseme kindlakstegemine, jälgimine ja arestimine selle

võimalikuks konfiskeerimiseks.

6. Käesoleva artikli ja artikli 13 kohaselt volitab osalisriik

oma kohtu või muu pädeva asutuse andma panga- või

muu finantsdokumendi või äridokumendi esitamise või

arestimise määruse. Osalisriik ei või käesoleva lõike

täitmisest keelduda, viidates pangasaladuse hoidmisele.“

Ettepanek VII: Kaaluda paragrahvi 88 lõike 5 punkt 2

muutmist ja sõnastamist järgmiselt:

„2) uurimisasutusele ja prokuratuurile alustatud

kriminaalmenetluses, sealhulgas välisriigist saabunud

abistamistaotluse või Euroopa uurimismääruse alusel või

välislepingus, rahvusvahelises konventsioonis või

Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud kohustuse täitmiseks.

11 Väärteomenetlus, teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamine. Käesoleval ajal väärteomenetluses

krediidiasutusele päringu tegemine ei ole võimalik, v.a

kõnealuses paragrahvis toodud erisused. Teatud juhtudel

on aga väärtegude tõendamine pangasaladust

(pangatehingute andmeid) avaldamata võimatu või

ebamõistlikult koormav. Nt KarS §-s 213 (Arvutikelmus)

sätestatud teo toimepanemisel, kui kahju on alla 200 euro

(teise isiku pangakaardiga võetakse välja raha alla 200

euro), kvalifitseeritakse see § 218 alusel väärteona.

Sarnaselt VTMS § 312 lõikes 3 ette nähtud

regulatsiooniga võiks päringu krediidiasutusele teha

üksnes siis, kui see on vältimatult vajalik

väärteomenetluse eesmärgi saavutamiseks. Esitatud

sättega soovime rõhutada ultima ratio põhimõtte

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

16

kasutamist – päringu saab teha üksnes siis, kui see on

vajalik ja põhjendatud.

KAS-i täiendamisega teadmata kadunud isikute asukoha

tuvastamisega seonduvalt luuakse PPA-le võimalus saada

põhjendatud taotluse alusel ning kohtu loal ja ulatuses

teavet pangatehingute kohta, mis on vajalik teadmata

kadunud isiku asukoha tuvastamiseks, et välja selgitada

oht isiku elule ja kehalisele puutumatusele (kõrgendatud

oht), ja vajadusel vastav oht tõrjuda. Muudatusega

antakse teadmata kadunute otsimisega tegelevatele

ametnikele lisavõimalus teadmata kadunu isiku asukoha

kiireks ja tulemuslikuks väljaselgitamiseks ning süüteo

tunnuste ilmnemise korral kriminaalmenetluse

alustamiseks. Seejuures tuleb rõhutada, et muudatus ei

muuda teadmata kadunud isiku pangatehingute andmete

küsimist igas kaasuses nö vaikimisi toiminguks, sest

toimingu tegemise vajadus ja proportsionaalsus on

allutatud kohtu kontrollile, kes tagab sõltumatuse

vältimatu vajalikkuse ehk ultima ratio põhimõtte

järgimisel.

Aastas laekub PPA-le üle 4000 teate teadmata kadunud

isiku kohta, kuid enamikel juhtudel leitakse kadunu

muude meetmetega üles mõne päeva jooksul. Kadunu

pangatehingute andmeid võib olla vajalik küsida aastas

kuni paarikümnes juhtumis, kui muud toimingud

teadmata kadunud isiku asukoha väljaselgitamiseks on

ammendunud.

Ettepanek VIII: Kaaluda paragrahvi 88 lõike 5

täiendamist punktidega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„41) Politsei- ja Piirivalveametile alustatud

väärteomenetluses põhistatud määruse alusel, kui see on

vältimatult vajalik väärteomenetluse eesmärgi

saavutamiseks;“;

17

„42) Politsei- ja Piirivalveametile põhjendatud taotluse

alusel ning kohtu loal teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamiseks;“.

Vajadusel võib punkti 41 täiendada, nähes ette kohtu loa

kohustuslikkuse. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt (§ 88

lõike 5 punkt 4) võib pangasaladust avaldada MTA-le

MKS alusel läbiviidavates väärteomenetlustes põhistatud

määruse alusel.

12 KAS § 88 lõiked 61 ja 62 sõnastus. Kehtivad KAS § 88

lõiked 61 ja 62 sätestavad:

„(61) Krediidiasutus avaldab käesoleva paragrahvi lõike 5

punktides 1–4 nimetatud järelepärimise vastusena

pangasaladuse, kui järelepärimises märgitud kliendi kohta

on esitatud vähemalt:

1) andmed kliendi maksekonto, maksekaardi või muu

maksevahendi või makseinstrumendi tunnuse või lepingu

kohta või

2) muud andmed, mis võimaldavad identifitseerida

kliendi isiku.

(62) Krediidiasutus avaldab käesoleva paragrahvi lõike 5

punktides 1–4 nimetatud järelepärimise vastusena

pangasaladuse:

1) järelepärimises märgitud kliendi maksekonto suhtes

esindusõigust omava isiku kohta;

2) kliendi kohta, kelle maksekonto suhtes järelepärimises

märgitud isik esindusõigust omab;

3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud kliendi

tegeliku kasusaaja kohta.“

Muudatus on seotud eelmises kommentaaris esitatud

muudatusettepanekutega. KAS § 88 lõigetes 61 ja 62

toodud põhimõtted peaksid kehtima ka juhul, kui PPA

esitab krediidiasutusele järelepärimise alustatud

väärteomenetluses või teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamiseks.

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

18

Ettepanek IX: Kaaluda paragrahvi 88 lõigetes 61 ja 62

tekstiosa „lõike 5 punktides 1-4“ asendamist tekstiosaga

„lõike 5 punktides 1–42“;

13 KAS § 88 lõike 9 sõnastus. KAS sõnastus

„Krediidiasutusel on õigus avaldada pangasaladust

uurijale, prokurörile ja kohtule seoses oma rikutud või

vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitsmisega seadusega

kindlaksmääratud korras.“ on eksitav. Nimelt on KrMS §

16 lõike 1 kohaselt menetlejad kohus, prokuratuur ja

uurimisasutus. KrMS § 30 lõike 2 kohaselt teostab

prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses prokuratuuri

nimel prokurör. Tulenevalt § 31 lõikest 5 kehtestab

uurimisasutuse juht nende ametikohtade loetelu, mille

täitjatel on õigus osaleda uurimisasutuse pädevuse piires.

Kõikide loetelus toodud ametikohtadel töötavate

ametnike ametinimetus ei pea olema uurija. Kui KrMS-s

soovitakse rõhutada konkreetset ametnikku, siis

kasutatakse mõistet „uurimisasutuse ametnik“. Nt

sätestab KrMS § 59 lõige 1: „Uurimisasutuse ametnik,

kelle menetluses on kriminaalasi, on kohustatud

taanduma käesoleva seadustiku § 49 lõigetes 1 ja 6

sätestatud alusel.“

Ettepanek X: Kaaluda paragrahvi 88 lõikes 9 tekstiosa

„uurijale, prokurörile“ asendamist tekstiosaga

„uurimisasutusele, prokuratuurile“.

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

Eesti Pank

14 Teeme ettepaneku parema õigusselguse saavutamiseks

täpsustada võlaõigusseaduses (edaspidi ka VÕS) poolte

õigusi ja kohustusi maksejuhise täitmisest keeldumisel.

Mõistame, et muudatuse eesmärgiks on anda

makseteenuse pakkujale kahtluse korral võimalus

veenduda, et maksejuhis on korrektselt kinnitatud ja

Arvestatud/

selgitatud

Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud.

19

täpsustada täiendava kontrollimise tõttu maksejuhise

hilisema täitmisega kaasuvaid tagajärgi. See tähendab, et

makseteenuse pakkuja makse täitmisest keeldumise

korral tuleb pärast täiendavat kontrolli maksetehing täita

või jätta see täitmata. Neid erinevaid tagajärgi tuleks meie

hinnangul ka seaduses selgemalt reguleerida, sealhulgas

täpsustada poolte vastutust ja maksejuhise kättesaamise

tingimusi. Nii kaua, kui maksejuhisest on õigustatult

keeldutud, siis loetakse, et teenuse pakkuja ei ole

maksejuhist kätte saanud ja teenuse pakkujal puudub

täitmise kohustus. Seetõttu peame oluliseks ka

reguleerida seda, millal tuleb maksejuhist asuda täitma ja

võimalusel täpsustada ka sellise maksejuhise

kättesaamise aega (näiteks kohe, kui täitmisest

keeldumise põhjused on ära langenud, misjärel hakkab

lugema välkmakse 10 sekundit). Täpsustada võiks ka

tingimusi, millise aja jooksul tuleb makseteenuse

pakkujal otsustada vajadus teostada täiendav kontroll ja

milline on maksimaalne täiendava kontrolli aeg, et

otsustada maksejuhise täitmise üle. Samuti tuleks

täpsustada, et kui pärast maksejuhise täiendavat

kontrollimist maksejuhist ei täideta, siis loetakse, et

teenusepakkuja on õigustatult keeldunud maksejuhise

täitmisest ja sellisel juhul ei ole maksjal õigust nõuda

maksejuhise täitmist (so. makset käsitatakse kättesaamata

maksejuhisena vastavalt VÕS § 7243 lõikele 5).

Käesoleva eelnõu puhul on meie hinnangul oluline ka

põhjalikumalt selgitada kliendi (rahaliste vahendite)

kaitsmise ning maksejuhiste täitmisest keeldumise

eesmärki ja tagajärgi eelnõu juurde koostatud

seletuskirjas. Samuti selgitada, millised on poolte õigused

ja kohustused olukorras, kui maksja vaidleb/ei vaidle

täiendavaks kontrolliks peatatud maksejuhise täitmisele

vastu.

15 Teeme ettepaneku täpsustada ka maksekontode

blokeerimise tingimusi võimaliku andmete

väärkasutamise või maksepettusega seotud asjaolude

Selgitatud VÕS-is on §-s 73311 lõikes 3 ette nähtud makseinstrumendi

blokeerimise õigus. Vastavalt sellele, kui makseteenuse lepingus on

nii kokku lepitud, on makseteenuse pakkujal õigus blokeerida

20

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks ning ette näha õigus

sellekohast teavet jagada ka teiste makseteenuse

pakkujatega. Eelkõige võimaldaks see makseteenuse

pakkujal ära hoida rahaliste vahendite kättesaadavaks

tegemist makse saajast petturile näiteks

veebikaubanduses või investeerimiskelmuste korral.

makseinstrument objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis

seonduvad makseinstrumendi turvalisusega, või kui on kahtlus

maksja nõusolekuta või pettuse teel makseinstrumendi kasutamise

kohta või kui krediidiliiniga seotud makseinstrumendi kasutamisel

suureneb oluliselt oht, et maksjal ei ole piisavalt vahendeid

maksekohustuse täitmiseks.

Makseteenuse lepingus saab makseteenuse pakkuja täpsustada

makseinstrumendi blokeerimise tingimusi.

Leiame, et eelnõus sisalduv makseteenuse pakkujate õigus jagada

objektiivselt põhjendatud pettuse kahtluse korral andmeid teiste

makseteenuse pakkujatega katab ära ettepanekus toodud andmete

jagamise eesmärgi.

16 Teeme ettepaneku, et teave, mida makseteenuse pakkujad

on kohustatud klientidele makseteenuse lepingu kohta

andma, võiks sisaldada muu hulgas maksepettusega

seotud tagasinõudeid käsitlevaid tingimusi ja korda.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

17 Parema õiguskindluse huvides teeme ettepaneku

täpsustada võlaõigusseaduses ka makseteenuse pakkuja

poolt turvalisuse nõuete rakendamisega seotud kohustusi

(VÕS § 7246 ). Soovitame ette näha selgem õigus teenuse

pakkujale takistada maksekontole juurdepääs ja mis tahes

elektrooniliste toimingute tegemine, kui juurdepääs on

saadud või seda taotletakse autoriseerimata või pettuse

teel või kui toiminguga kaasneb andmete väärkasutamise

või makseteenusega seotud pettuse oht. Sealhulgas ette

näha selgem kohustus teenusepakkujale takistada

maksekontole juurdepääs interneti teel ja mis tahes

toimingute tegemine, kui teenusepakkujal on põhjendatud

kahtlus, et kliendi tugevaks autentimiseks mõeldud

turvaelementide kasutamine ei vasta makseteenuse

lepingus määratud tugeva autentimise tingimustele, muu

hulgas juhul, kui teenusepakkujal on põhjendatud kahtlus,

et neid võidakse kasutada kliendi teadmata (näiteks, kui

autentimiseks kasutatud seadmete asukoht on erinev, mis

annab alust arvata, et kliendi tugevaks autentimiseks

Selgitatud VÕS-is on §-s 73311 lõikes 3 ette nähtud makseinstrumendi

blokeerimise õigus. Vastavalt sellele, kui makseteenuse lepingus on

nii kokku lepitud, on makseteenuse pakkujal õigus blokeerida

makseinstrument objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis

seonduvad makseinstrumendi turvalisusega, või kui on kahtlus

maksja nõusolekuta või pettuse teel makseinstrumendi kasutamise

kohta või kui krediidiliiniga seotud makseinstrumendi kasutamisel

suureneb oluliselt oht, et maksjal ei ole piisavalt vahendeid

maksekohustuse täitmiseks.

Makseinstrumendi blokeerimisel on takistatud muuhulgas ka

amksekonto kasutamine ning elektrooniliste toimingute tegemine.

Täpsemad nõuded turvalise teabevahetuse ja turvameetmete kohta

on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2015/2366/EL artiklis 98 nimetatud Euroopa Komisjoni

rakendusmääruses.

21

ettenähtud tehniline rakendus ei ole kliendi kontrolli all).

Samuti tuleks ette näha makseteenuse pakkuja kohustus

teavitada eelnimetatud asjaolust ka vastavat tugeva

autentimise lahenduse pakkujat (usaldusteenuse

pakkujat).

18 Eelnõuga nähakse krediidiasutusele õigus pettuse

avastamiseks, ennetamiseks ja välja selgitamiseks

avaldada andmeid ja teavet muu hulgas teisele

krediidiasutusele. Palume kaaluda, kas krediidiasutuste

õigus avaldada andmeid ja teavet oma kliendi kohta võiks

laieneda makseteenuse pakkujatele, kuivõrd

makseteenuseid osutavad ka mitte krediidiasutused

(makseasutused ja e-raha asutused). Vastasel juhul jääb

osa teenusepakkujaid pettuste ennetustegevusest

väljapoole just puuduva info tõttu.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud ja lisatud maksetasutustele ja e-raha

asutustele andmete avaldamise õigus.

19 Eelnõu kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada teavet

teisele krediidiasutusele juhul, kui krediidiasutusel on

objektiivselt põhjendatud alus kahtlustada, et klient või

maksetehing võib olla seotud pettusega. Palume selgitada,

millist rolli mängib krediidiasutuse pettuse kahtlus teabe

avaldamisel ja hinnata, kas teabe avaldamiseks piisaks,

kui seda tehakse maksetehingutega seotud pettuste

avastamise, väljaselgitamise ja ennetamise eesmärgil (so

loobuda pettuse kahtluse tingimusest).

Selgitatud Leiame, et andmete avaldamise eeldusena objektiivselt põhjendatud

pettusekahtluse tingimusest ei ole põhjendatud loobuda. Nimetatu

eesmärk on andmete avaldamise piiramine, mis seob

andmevahetuse konkreetse juhtumiga. See tagab, et andmeid ei

avaldata üldiselt või ennetavalt kõigi maksetehingute kohta. Selline

juhtumipõhine lävend tagab andmete avaldamise vajalikkust ja

proportsionaalsust, et oleks kooskõla andmete töötlemise

minimaalsuse põhimõttega. Ilma selle tingimuseta muutuks

andmete avaldamise alus liiga avaraks.

Finantsinspektsioon

20 Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse võlaõigusseaduse

(edaspidi VÕS) §-i 7243 lõikega 41 järgmiselt: „(41 )

Makseteenuse pakkuja võib keelduda autoriseeritud

maksejuhise täitmisest, kui pärast komisjoni delegeeritud

määruses (EL) 2018/389, millega täiendatakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366

regulatiivsete tehniliste standarditega, mis käsitlevad

kliendi tugevat autentimist ning ühiseid ja turvalisi

teabevahetuse avatud standardeid (ELT L 69/23,

13.03.2018, lk 23–43), ette nähtud turvameetmete

täiendavat rakendamist on makseteenuse pakkujal

põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud

Arvestatud Eelnõusse on lisatud uued lõiked, mis selgitavad täiendavate

turvameetme rakendamise sisu ja eesmärki.

22

nõusolek on saadud andmete väärkasutamise, pettuse või

maksjaga manipuleerimise teel.“ Eelnõus kasutatakse uut

mõistet „täiendavate turvameetmete rakendamine“, kuid

selle sisu ei ole eelnõu tekstis ega seletuskirjas avatud.

Finantsinspektsiooni hinnangul on õigusselguse huvides

vajalik nimetatud mõistet täpsemalt selgitada. Nimelt

seab Eelnõu § 1 punkt 1 kaks eeldust autoriseeritud

maksejuhise täitmisest keeldumiseks: 1) täiendavate

turvameetmete rakendamine; 2) põhjendatud kahtlus

väärkasutamises, pettuses või maksjaga

manipuleerimises. Eelnõu kohaselt on makseteenuse

pakkujal õigus keelduda maksejuhise täitmisest üksnes

pärast täiendavate turvameetmete rakendamist.

Makseteenuse pakkujad on maksetehingute töötlemisel

kohustatud rakendama erinevaid turvameetmeid.

Praktikas rakendatakse neid meetmeid suurel määral

automatiseeritud süsteemide kaudu. Eelnõus kasutatud

mõiste „täiendavate turvameetmete rakendamine“ võib

tekitada tõlgenduslikku ebaselgust selles osas, milliseid

turvameetmeid tuleb pidada täiendavateks võrreldes

makseteenuse pakkujate tavapäraste

kontrollimehhanismidega. Eelkõige võib tekkida

küsimus, millised rakendatavad turvameetmed

(sealhulgas automaatsed pettusetuvastuse süsteemid)

kvalifitseeruvad eelnõu tähenduses täiendavate

turvameetmeteks. Eeltoodut arvestades teeb

Finantsinspektsioon ettepaneku täpsustada eelnõu

seletuskirjas täiendavate turvameetmete rakendamise

mõiste sisu. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks

seletuskirjas vähemalt tuua välja näiteid (nt kliendile

helistamine), milliseid meetmeid silmas peetakse ning

mis vahe on täiendavatel turvameetmetel ja tavapärastel

turvameetmetel.

21 Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS §-i 7243 lõikega

43 järgmiselt: „(43) Välkkreeditkorralduse puhul tuleb

maksejuhise täitmisest keelduda kooskõlas Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 260/2012.“

Arvestad Eelnõu vastavalt muudetud.

23

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr

260/2012 kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja

otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning

muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009. Nõuded

välkkreeditkorraldustele kehtestab Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) 2024/886, millega muudetakse

määrusi (EL) nr 260/2012 ja (EL) 2021/1230 ning

direktiive 98/26/EÜ ja (EL) 2015/2366 eurodes

välkkreeditkorralduste osas. Eelnõus on viidatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 260/2012, kuid

nõuded välkkreeditkorraldusele kehtestab Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/886. a.

Finantsinspektsiooni teeb ettepaneku muuta Eelnõud

järgmiselt: „(43) Välkkreeditkorralduse puhul tuleb

maksejuhise täitmisest keeldumisel järgida Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2024/886

sätestatud nõudeid.“

22 Eelnõu § 1 punktid 1 ja 3

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS §-i 7243 lõikega

41 järgmiselt: „(41) Makseteenuse pakkuja võib keelduda

autoriseeritud maksejuhise täitmisest, kui pärast

komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2018/389, millega

täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

(EL) 2015/2366 regulatiivsete tehniliste standarditega,

mis käsitlevad kliendi tugevat autentimist ning ühiseid ja

turvalisi teabevahetuse avatud standardeid (ELT L 69/23,

13.03.2018, lk 23–43), ette nähtud turvameetmete

täiendavat rakendamist on makseteenuse pakkujal

põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud

nõusolek on saadud andmete väärkasutamise, pettuse või

maksjaga manipuleerimise teel.“ Eelnõu § 1 punktiga 3

täiendatakse VÕS §-i 7339 lõikega 3 järgmiselt: „(3)

Makseteenuse pakkuja ei vastuta kahju eest, kui käesoleva

seaduse § 7243 lõike 4¹ alusel ette nähtud turvameetmete

täiendava rakendamise tulemusel täidetakse makse

hilinemisega, tingimusel et nimetatud turvameetmeid

rakendatakse ebamõistliku viivituseta ning rakendamise

Arvestatud Eelnõus on mõisted ühtlustatud.

24

aluseks on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et

maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on saadud

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel“ Eelnõus kasutatakse mõisteid

„põhjendatud kahtlus“ ja „objektiivne põhjendatud

kahtlus“. Finantsinspektsioon teeb õigusselguse huvides

ettepaneku ühtlustada eelnimetatud mõisted. Kui eelnõu

eesmärk on seada mõlemas sättes eelduseks objektiivselt

põhjendatud kahtlus, tuleks seda mõistet kasutada

mõlemas sättes ühtmoodi. Juhul kui eelnõu eesmärk on

nimetatud mõisteid eristada, oleks vajalik seletuskirjas

selgitada nende mõistete sisu, omavahelisi erinevusi ning

seoseid. Eelkõige tuleks avada, millistel juhtudel tuleb

lähtuda põhjendatud kahtlusest ning millistel juhtudel

objektiivselt põhjendatud kahtlusest, ning kas ja mil

määral erinevad nende eeldused normi kohaldamisel.

23 Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VÕS § 7339 lõikega

3 järgmiselt: „(3) Makseteenuse pakkuja ei vastuta kahju

eest, kui käesoleva seaduse § 7243 lõike 4¹ alusel ette

nähtud turvameetmete täiendava rakendamise tulemusel

täidetakse makse hilinemisega, tingimusel et nimetatud

turvameetmeid rakendatakse ebamõistliku viivituseta

ning rakendamise aluseks on objektiivselt põhjendatud

kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on

saadud andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel.“ Finantsinspektsioon teeb

ettepaneku muuta Eelnõu § 1 punkti 3 ning kasutada

õigusselguse huvides väljendi „nimetatud turvameetmeid

rakendatakse“ asemel väljendit „turvameetmete täiendav

rakendamine teostatakse“, järgmiselt: „(3) Makseteenuse

pakkuja ei vastuta kahju eest, kui käesoleva seaduse §

7243 lõike 4¹ alusel ette nähtud turvameetmete täiendava

rakendamise tulemusel täidetakse makse hilinemisega,

tingimusel et turvameetmete täiendav rakendamine

teostatakse ebamõistliku viivituseta ning rakendamise

aluseks on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et

maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on saadud

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

25

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel.“

24 Eelnõu §-ga 2 täiendatakse krediidiasutuste seaduse

(edaspidi KAS) §-ga 894 järgmiselt: „(1) Krediidiasutusel

on õigus avaldada andmeid ja teavet teisele

krediidiasutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile

maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks,

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks juhul, kui

krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud alus

kahtlustada, et klient või maksetehing võib olla seotud

pettusega.“ Eelnõu seletuskirja leheküljel 6 on selgitatud

järgmist: „KAS uue §-i 894 lõike 1 kohaselt antakse

krediidiasutusele õigus avaldada erinevat teavet, mh

pangasaladust teisele krediidiasutusele ning Politsei- ja

Piirivalveametile.“ KAS § 88 lõige 3 punkt 1 sätestab

krediidiasutuse õiguse avaldada pangasaladust

kolmandale isikule, kui „krediidiasutuse õigus või

kohustus avaldada pangasaladust tuleneb käesolevas

paragrahvis sätestatust või;“. Finantsinspektsiooni

hinnangul sätestab KAS § 88 lõige 3 kinnise ja

ammendava loetelu, mille kohaselt on krediidiasutusel

õigus avaldada pangasaladust kolmandale isikule üksnes

juhul, kui selline õigus või kohustus tuleneb KAS § 88

muudest sätetest. KAS § 88 lõiget 3 punkti 1 tõlgendades

võib asuda seisukohale, et pangasaladust ei ole võimalik

avaldada muudel alustel kui KAS §-s 88 sätestatud

võimalustel. Sõnastus “tuleneb käesolevas paragrahvis

sätestatust“ välistab teiste erandite alused, mis ei ole KAS

§-is 88 ette nähtud. Seega on seadusandja kehtivas

õiguses sidunud pangasaladuse avaldamise alused

tervikuna sama paragrahvi regulatsiooniga ning

välistanud võimaluse tugineda pangasaladuse avaldamisel

teistele KAS-i sätetele, mis paiknevad väljaspool § 88.

Eelnõuga kavandatav KAS § 894 paikneb väljaspool KAS

§-i 88. KAS § 894 võib olla vastuolus kehtiva seadusega,

mille kohaselt on pangasaladuse avaldamise alused

koondatud KAS §-i 88 ning loetelu on käsitatav

Arvestatud KAS § 88 lõike 3 punkti 1 lisatud viide uuele §-le 894.

26

kinnisena. Eeltoodust tulenevalt tuleb

Finantsinspektsiooni hinnangul täiendavat hinnata KAS §

894 kooskõla KAS § 88 lõikega 3 ning vältida olukorda,

kus pangasaladuse avaldamise alused oleksid seaduses

killustatult reguleeritud või tekitaksid normide vahel

tõlgenduslikku vastuolu. Arvestades, et Eelnõu kohaselt

tekib õigus autoriseeritud maksejuhise täitmisest

keelduda kõigile makseteenuse pakkujatele, siis oleks

Finantsinspektsiooni hinnangul kohane kaaluda ka

teistele makseteenuse pakkujatele, kes ei ole

krediidiasutused, õiguse andmist avaldada andmeid ja

teavet maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks,

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks teistele makseteenuse

pakkujatele, Politsei- ja Piirivalveametile ning Riigi

Infosüsteemi Ametile. Juhul, kui sellist õigust ei soovita

kõigile makseteenuse pakkujatele anda, siis oleks kohane

vastavat välistust Eelnõu seletuskirjas hinnata ja

selgitada.

25 Eelnõu seletuskirja lk 1 kohaselt: „Esiteks, eelnõuga

muudetakse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS)

regulatsiooni, mis puudutab maksejuhise täitmisest

keeldumist ehk olukorda, kus isik soovib teha

maksetehingut, kuid makseteenuse pakkuja (pank või

makseasutus) saab keelduda maksetehingu täitmisest.“

Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et makseteenuse

pakkujad määratleb MERAS § 3 lõige 6. Eesti turul

tegutsevad makseteenuse pakkujatena nii

krediidiasutused (sh välisriigi krediidiasutuste Eesti

filiaalid), makseasutused kui ka e-raha asutused.

Eeltoodust tulenevalt ei ole Eelnõu seletuskirjas esitatud

makseteenuse pakkujate loetelu täielik.

Finantsinspektsiooni hinnangul tuleb viia seletuskirja

sõnastus vastavusse MERAS-es sätestatud

definitsiooniga ning kasutada läbivalt mõistet

„makseteenuse pakkuja“.

Arvestatud. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 633 täiendatud uue

lõikega, mille kohaselt andmete avaldamisele pettuste

maksepettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja ennetamiseks

kohaldatakse krediidiasutuste seaduse § 894.

26 Eelnõu seletuskiri lk 1, 10 ja 13 Eelnõu seletuskirja lk 1 kohaselt: „Samuti loob eelnõu

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

27

selgema õigusraamistiku ja tugevdab pankade õigust

põhjendatud pettuse kahtluse korral makseid ajutiselt

peatada või makse täitmisest keelduda.“ Eelnõu

seletuskirja lk 10 kohaselt: „7.1 Nähakse

krediidiasutustele ette õigus keelduda maksejuhiste

täitmisest. Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele

Muudatus võib mõju avaldada enamikele Eestis

tegutsevatele (suurematele) krediidiasutustele. Eestis on

hetkeseisuga registreeritud 8 krediidiasutust (kes on

saanud Finantsinspektsioonilt tegevusloa) ning 6

välisriigi krediidiasutuse filiaali. Eestis pakuvad

teadaolevalt põhimakseteenuseid 7 krediidiasutust: AS

LHV Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS,

Luminor Bank AS ja Swedbank AS. Lisaks pakub

põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi

krediidiasutuse filiaal, milleks on AS Citadele banka Eesti

filiaal. Seega hetkel ei paku põhimakseteenuseid AS

Inbank, Bigbank AS, Holm Bank AS”. Eelnõu seletuskirja

lk 13 kohaselt: „Jõustumistähtaeg on ette nähtud

arvestusega, et krediidiasutustel oleks võimalik

valmistada ette ning teha vajadusel tehnilised

muudatused, mis on vajalikudud maksejuhise täitmisest

keeldumise rakendamiseks /.../“. Finantsinspektsioon

juhib tähelepanu, et Eelnõuga kavandatavad

võlaõigusseaduse muudatused kohalduvad kõigile

makseteenuse pakkujatele, mitte üksnes

krediidiasutustele ehk pankadele. Sellest tulenevalt peaks

ka Eelnõu seletuskiri (sh punkti 7.1 pealkiri) kajastama

muudatuste tegelikku adressaati ning viitama

makseteenuse pakkujatele. Sihtrühma kirjeldamise osas

on oluline ära märkida järgnev. Esiteks ei osuta kõik

krediidiasutused makseteenuseid, mistõttu ei ole kohane

piirduda tegevusluba omavate krediidiasutuste

loetlemisega, kuivõrd kõigile neile muudatus ei kohaldu.

Teiseks ei ole põhimakseteenuste osutajate seletuskirjas

käsitlemine käesoleva Eelnõu esemega otseselt seotud

ning selle väljatoomine mõjuanalüüsi osas võib jätta

28

eksitava mulje regulatsiooni kitsamast kohaldamisalast, st

muudatus ei kohaldu üksnes põhimakseteenuste

osutajatele. Finantsinspektsioon märgib informatiivses

korras, et Eelnõu seletuskirjas esitatud loetelu

põhimakseteenuste osutajatest ei ole ajakohane. Näiteks

on loetelus viidatud krediidiasutusele, mis enam ei tegutse

(AS TBB pank). Siinkohal kordame aga eeltoodut, et

sihtrühma kirjelduses ei ole asjakohane

põhimakseteenuste osutajaid eraldi välja tuua.

Kolmandaks on sihtrühma analüüsist hetkel välja jäänud

nii makseteenuse pakkujad, kes ei ole krediidiasutused kui

ka krediidiasutused, kes ei osuta tarbijatele

põhimakseteenuseid, vaid osutavad makseteenuseid

mitte-tarbijatele. Eeltoodust tulenevalt tuleb

Finantsinspektsiooni hinnangul Eelnõu seletuskirjas

kirjeldada sihtrühmana kõiki makseteenuse pakkujaid,

kelle tegevust kavandatav muudatus mõjutab või

tulevikus mõjutada võib.

27 Eelnõu seletuskirja lk 3 kohaselt: „Euroopa Liidu

tasemel on sisuliselt kokku lepitud uus makseteenuse

määrus, mis hakkab asendama praegu kehtivat

makseteenuste direktiivi 2015/23667. Määrusega

tugevdatakse mh makseteenuste turvalisust ning nähakse

ette ulatuslikumad pettusevastased meetmed, mis aitavad

krediidiasutustel kui ka vastavatel ametiasutustel

tõhusamalt sekkuda pettuste ennetamisse ja tõkestamisse.

Määrus paneb krediidiasutustele kohustuse autoriseeritud

maksete täitmisest keelduda juhul, kui on alus kahtlustada

pettust. Samuti näeb määrus ette andmete vahetamise

krediidiasutuste vahel ning samuti muude asutustega.

Makseteenuste määruse osas jõuti poliitilise

kokkuleppeni 2025. aasta novembris. Määrust hakatakse

eeldatavalt kohaldama 2028. aasta keskpaigas. Käesolev

eelnõu lähtub samast eesmärgist ning loob riigisiseses

õiguses vajalikud õiguslikud alused, mis aitavad pettusi

tõhusamalt ennetada ja tõkestada. Eesmärk on

võimaldada selliste meetmete rakendamist teatud ulatuses

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud selgitustega makseteenuste määruse

valikute kohta ning seost kõnealuse eelnõuga.

29

juba enne, kui hakkab kehtima uus makseteenuste määrus.

Arvestades pettuste jätkuvat kasvu ning nende suur kahju

nii isikutele kui ettevõtjatele, on põhjendatud rakendada

sarnase sisuga meetmeid võimalikult varakult. Kui uus

makseteenuse määrus hakkab kehtima, tuleb lähtuvalt

sellest analüüsida ja tõenäoliselt kehtetuks tunnistada

need siseriiklikud sätted, mis tulenevad otse eelnimetatud

EL määrusest.“ Finantsinspektsioon märgib, et Eelnõu

seletuskirja praegune sõnastus jätab mulje, et Eelnõu

puhul on tegemist makseteenuste määruse sätete

ennetähtaegse ülevõtmisega. Arvestades, et määruse

lõplik tekst ei ole veel vastu võetud, on mõistetav, et

Eelnõu seletuskirjas ei ole võimalik viidata konkreetsetele

lõplikele sätetele, kus Eelnõu seletuskirjas mainitud

kohustusi või õigusi sätestatakse. Samas võiks Eelnõu

seletuskiri selgemalt eristada, millises ulatuses tuginevad

kavandatavad normid konkreetselt makseteenuste

määruse ettepanekule või selle kujunemise käigus

saavutatud poliitilistele kokkulepetele ning millises osas

on tegemist Eesti-sisese regulatiivse valikuga, mis on

kujundatud sarnase eesmärgi saavutamiseks.

28 Eelnõu seletuskirja lk 5 kohaselt: „VÕS § 7243 uus lõige

43 – selle kohaselt tuleb välkkreeditkorralduse puhul

maksejuhise täitmisest keelduda kooskõlas välkmaksete

määrusega. Välkmaksete määruse kohaselt teeb makse

saaja makseteenuse pakkuja kümne sekundi jooksul alates

maksja makseteenuse pakkujalt välkkreeditkorralduse

maksekäsundi vastuvõtmise ajast maksetehingu summa

makse saaja maksekontol kättesaadavaks vääringus,

milles makse saaja konto on nomineeritud, ning kinnitab

maksja makseteenuse pakkujale maksetehingu

lõpuleviimist. See tähendab, et makseteenuse pakkuja

peab maksetehingu riskianalüüsi ära tegema kümne

sekundi jooksul ning otsustama, kas on vajalik

turvameetmete täiendav rakendamine. Juhul, kui

maksetehingu riskianalüüsi põhjal selgub, et vajalik on

turvameetmete täiendav, siis täidetakse maksejuhis pärast

Arvestatud Eelnõu seletuskirjas on täpsemalt selgitatud, millisel makseteenuse

pakkujal ja millal tekib õigus maksejuhise vastuvõtmise

edasilükkamiseks.

30

täiendavat kontrolli ning sellisel juhul ei rakendu

välkmaksete määruse kümne sekundi nõue.

Turvameetmete täiendav rakendamine peab toimuma aga

ilma ebamõistliku viivituseta.“ Finantsinspektsioon juhib

tähelepanu, et esiteks tuleb selgelt eristada seda, millisel

makseteenuse pakkujal saab üldse tekkida küsimus

maksejuhise täitmisest keeldumisest. Maksja

makseteenuse pakkuja on see, kes võtab maksejuhise

vastu, kontrollib selle täitmise eeldusi ning otsustab

maksejuhise täitmise üle. Seetõttu saab makse täitmisest

keeldumise küsimus tekkida üksnes maksja makseteenuse

pakkujal. Makse saaja makseteenuse pakkuja roll algab

hetkest, mil kreeditkorraldus on talle edastatud. Teiseks

tuleb eristada seda, millised ajalised raamid seab

välkmaksete määrus maksja makseteenuse pakkujale ning

millised saaja makseteenuse pakkujale. Välkmaksete

määruse artikli 5a(4) punkti c) kohaselt on saaja

makseteenuse pakkuja kohustus kümne sekundi jooksul

teha maksesumma kättesaadavaks makse saaja kontol ja

kinnitada tehingu lõpuleviimine. Maksja makseteenuse

pakkujal on välkmaksete määruse artikli 5a(4) punkti b)

kohaselt kohustus saata maksetehing viivitamata makse

saaja makseteenuse pakkujale. Käesoleva Eelnõu

seletuskirja versiooni tekst jätab ebaselgeks, millistele

makseteenuse pakkujatele millised käitumisootused ning

õigused või kohustused seatakse. Eeltoodust tulenevalt

tuleb Finantsinspektsiooni hinnangul täpsemalt

analüüsida, mis on loodava VÕS § 7243 lõike 43 eesmärk

ning kuidas see suhestub lõikega 41 ja vastavalt sellele

muuta Eelnõu seletuskirja ja/või Eelnõud.

29 Seletuskirja lk 10-11 kohaselt: „Mõju ulatust on

keeruline täpselt hinnata, kuid pigem on see väike, kuna

kõnealune õigus puudutab väikest osa kõikidest

maksetehingutest, valdav enamus makseid on

autoriseeritud ning korrektselt autenditud. Maksejuhise

täitmisest keeldumised kõnealusel põhjusel on harvad

võrreldes maksetehingute koguarvuga. /.../ Mõju

Arvestatud Seletuskirja mõjude osa täiendatud.

31

avaldumise sagedust saab pidada väikeseks seetõttu, et

maksejuhise täitmisest keeldumine on pigem erandlik

ning puudutab väikest osa maksejuhistest. /.../ Muudatus

avaldab potentsiaalselt mõju kõikidele makseteenuse

kasutajatele, kuid igapäevaselt siiski väikesele osale

makseteenuse kasutajatest, kuna enamus makseid on

autoriseeritud ning korrektselt autenditud.“

Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et Eelnõu

seletuskirja mõjuanalüüsis esineb teatud ebakõlasid.

Eelnõuga nähakse makseteenuse pakkujatele ette õigus

keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest, samas kui

mõjuanalüüsis hinnatakse muu hulgas autoriseerimata

tehingute hulka ja sagedust. Autoriseerimata

maksetehingute statistika põhjal ei ole võimalik teha

põhjendatud järeldusi nende maksejuhiste kohta, mis on

küll autoriseeritud, kuid mille andmine on toimunud

pettuse, andmete väärkasutamise või maksja

manipuleerimise tulemusel. Samuti ei ole põhjendatud

eeldada, et maksejuhise täitmisest keeldumine jääb

erandlikuks, sest kavandatav muudatus loob

makseteenuse pakkujatele täiendava õigusliku aluse

autoriseeritud maksejuhiste täitmisest keeldumiseks.

Maksejuhise täitmisest keeldumised on olnud erandlikud

just sellepärast, et kehtivas õiguses puudus makseteenuse

pakkujal õigus keelduda pettuse korral maksejuhise

täitmisest. Eelnõus kavandatud muudatused võivad

praktikas tõsta oluliselt keeldumiste sagedust võrreldes

senise praktikaga. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks

seetõttu mõjuanalüüsi täiendada, eelkõige hinnates

põhjalikumalt mõju ulatust ja avaldumise sagedust

autoriseeritud, kuid pettuse teel tehtud maksete

kontekstis.

30 Eelnõust jääb ebaselgeks ja Eelnõu seletuskirjas ei ole

selgitatud, millised on tagajärjed juhul, kui makseteenuse

pakkujal on objektiivne põhjendatud kahtlus, et

maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on saadud

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

Arvestatud Eelnõus on vastavalt täiendatud.

32

manipuleerimise teel, kuid makseteenuse pakkuja ei

kasuta Eelnõuga antavat õigust maksejuhise täitmisest

keelduda ning maksetehing täidetakse. Ebaselgeks jääb,

kas ja kuidas sellises olukorras võiks hinnata

makseteenuse pakkuja vastutust, sealhulgas kas

põhjendatud kahtluse olemasolul võib makse täitmine

mõjutada makseteenuse pakkuja vastutust hilisema

pettuse korral. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks

eeltoodut Eelnõu seletuskirjas kaaluda ja selgitada isegi

juhul, kui Eelnõuga makseteenuste pakkujatele sellist

vastutust ei teki.

Eesti Pangaliit

31 Olukord tuleb reguleerida maksejuhise kättesaamise ja

autoriseerimise hetke kaudu Esitatud eelnõust on välja

jäetud regulatiivne mehhanism, mis seob maksejuhise

kättesaamise hetke ja autoriseerimise protsessi. Eelnõu

reguleerib vaid autoriseeritud maksejuhise poolt, kuid

pettuse kahtlusega seotud maksejuhise (tehnilise)

autoriseerimise saab lõpule viia alles pärast täiendavate

turvameetmete rakendamist. Esmases tagasisides

pakkusime välja sõnastuse, mille kohaselt on

makseteenuse pakkujal õigus lükata maksejuhise

kättesaamine edasi täiendavate turvameetmete

rakendamiseks ning maksejuhis loetakse kättesaaduks

ning autoriseerituks alles siis, kui makseteenuse pakkuja

on lõpetanud täiendavate turvameetmete rakendamise ja

on veendunud, et maksejuhis vastab nõuetele: „(41)

Makseteenuse pakkujal on õigus lükata maksejuhise

kättesaamine edasi täiendavate turvameetmete

rakendamiseks, maksejuhise töötlemiseks vajalike

tehniliste ja turvanõuete täitmise kontrolliks, sealhulgas

autentimise ja riskipõhiste turvameetmete rakendamiseks

ning juhul, kui on põhjendatud alus kahtlustada, et

maksejuhist ei ole maksja poolt autoriseeritud, maksjat on

Arvestatud Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt muudetud.

33

manipuleeritud või on autoriseerimine tehtud pettuse teel.

Maksejuhis loetakse makseteenuse pakkujale siduvaks,

kui makseteenuse pakkuja on lõpetanud täiendavate

turvameetmete rakendamise ja maksejuhise töötlemiseks

vajalike tehniliste ja turvanõuete täitmise kontrolli ning

on veendunud, et maksejuhis vastab käesoleva lõike

esimeses lauses nimetatud nõuetele. (42) Makseteenuse

pakkujal on õigus keelduda maksejuhise täitmisest, kui

pärast täiendavate turvameetme rakendamist ei ole olnud

objektiivselt võimalik kõrvaldada kahtlust, et

maksetehing ei ole maksja poolt autoriseeritud või on

autoriseerimine tehtud pettuse teel.“ Meie hinnangul

peaks seletuskiri selgelt avama, et luuakse võimalus

reageerida nii enne kui ka pärast maksejuhise

makseteenuse kasutajalt kättesaamist, kuid enne

autoriseerimist, et tagada pankade/makseasutuste

võimalus operatiivselt ja põhjendatult reageerida enne

rahade edasi liikumist, mis on ka eelnõu eesmärk.

32 Makse loetakse autoriseerituks alles pärast täiendavate

turvameetmete rakendamist. Oleme seisukohal, et

maksejuhis loetakse PSD2 RTS kontekstis autoriseerituks

(tehniliselt) alles pärast maksejuhise osas täiendavate

turvameetmete rakendamist. Tegevused pärast PIN2

kinnitamist, sealhulgas täiendavad kontrollimeetmed,

moodustavad osa täielikust autoriseerimisprotsessist ning

pettuse kahtlus saab maandatud alles siis, kui

autoriseerimine on lõppenud. Vajalik on protsess, kus

peale PIN2 kinnitamist ja summa debiteerimist: (1) klient

saab teate, et makse suunatakse täiendavasse kontrolli; (2)

rakendatakse täiendav tehniline meede (nt ID-kaardi

skännimine, biomeetria vms); (3) kui pettuse kahtlust ei

ole kõrvaldatud, peab klient esitama täiendavat infot ning

pank võtab kliendiga ühendust; (4) kui pettuse kahtlust ei

Arvestatud Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt muudetud.

34

saa kõrvaldada, keeldub pank makse teostamisest ning

raha tagastatakse kliendi kontole. See lähenemine on meie

hinnangul kooskõlas PSD2 põhimõtetega, mille kohaselt

on autoriseerimine direktiivi keskne mõiste ning

põhjendatud pettuse kahtluse välistamine ja

turvameetmete rakendamine peaks olema seotud

autoriseerimise kehtivusega.

1.3 Kooskõla EL välkmaksete määrusega Maksejuhise

kättesaamise hetke reguleerimine läbi

autoriseerimisprotsessi tagaks meie hinnangul ka

kooskõla EL välkmaksete määrusega.

Välkkreeditkorralduse puhul tuleks maksejuhise

töötlemiseks vajalike tehniliste ja turvanõuete täitmise

kontroll ning maksejuhise vastuvõtmisest keeldumine

teha kümne sekundi jooksul alates maksekäsundi

vastuvõtmise hetkest, nagu näeb ette välkmaksete määrus.

See tähendab, et kui autoriseerimisprotsess hõlmab

täiendavaid turvameetmeid, ei loeta maksejuhist

kättesaaduks enne nende meetmete rakendamist. See on

ainus loogiline ja õiguslikult järjepidev lähenemine

välkmaksete kontekstis.

Arvestatud

33 Turvameetmete rakendamise aeg

Mõistame, et osapooled võivad väljendada muret, et

selline regulatsioon võib viia selleni, et pangad hoiavad

makseid ebamõistlikult kinni, kuid rõhutame, et

seadusandja poolt on võimalik sätestada, et

turvameetmeid tuleb rakendada ilma ebamõistliku

viivituseta. Täiendavate turvameetmete rakendamine

peab olema proportsionaalne ja põhinema objektiivselt

põhjendatud kahtlusel. Sama punkti sätestab meie

varasemas tagasisides pakutud kahju välistamise punkt:

Makseteenuse pakkuja ei vastuta kahju eest, kui

turvameetmete täiendava rakendamise tulemusel

Arvestatud Eelnõu on muudetud ning ette nähtud täiendavate turvameetmete

rakendamise aeg.

35

täidetakse makse hilinemisega, tingimusel, et nimetatud

turvameetmete rakendamine viiakse läbi põhjendamatu

viivituseta ning rakendamise aluseks on objektiivselt

põhjendatud kahtlus. Sama põhimõte peaks olema selgelt

sätestatud ka siis, kui regulatsioon puudutab maksejuhise

kättesaamise hetke.

34 Välkkrediidikorralduste regulatsiooni ebapiisavus

Eelnõu uus lõige 4³ sätestab, et välkkreeditkorralduse

puhul tuleb maksejuhise täitmisest keelduda kooskõlas

välkmaksete määrusega ning et makseteenuse pakkuja

peab autoriseeritud maksetehingu riskianalüüsi tegema

kümne sekundi jooksul ning otsustama, kas on vajalik

turvameetmete täiendav rakendamine. Juhul, kui

autoriseeritud maksetehingu riskianalüüsi põhjal selgub,

et vajalik on turvameetmete täiendav rakendamine, siis

täidetakse maksejuhis pärast täiendavat kontrolli ning

sellisel juhul ei rakendu välkmaksete määruse kümne

sekundi nõue, kuid turvameetmete täiendav rakendamine

peab toimuma ebamõistliku viivituseta. Meie hinnangul

jääb välkkrediidikorralduste regulatsioon eelnõus

ebapiisavaks, sest ei sisalda selget regulatsiooni selle

kohta, kuidas toimub välkkrediidikorralduse hilinemisega

täitmine olukorras, kus turvameetmete täiendav

rakendamine võtab aega kauem kui 10 sekundit. Kuigi

seletuskiri mainib, et kümne sekundi nõue sel juhul ei

rakendu, puudub selge raamistik selle kohta, millises

täiendavas ajavahemikus peab välkkrediidikorraldus

täidetama ning millised on mõlema poole (maksja ja saaja

makseteenuse pakkuja) täpsed kohustused viivituse

korral. Eelnõus ei ole üheselt välja toodud selget

regulatsiooni selle kohta, kuidas kooskõlastatakse

välkkrediidikorralduse hilinemisega täitmine

Arvestatud Eelnõu seletkirjas on täiendavalt selgitatud kooskõla välkmaksete

määruse nõuetega. Lähtutud on sealhulgas ka Eesti Pangaliidu

varasematest selgitustest (vt punkt )

36

välkmaksete määruse nõuetega, mis on eelnõu üks

alusaktidest.

Regulatsiooni ebatäpsus võib tekitada praktilist

ebakindlust nii pankade kui makseteenuse kasutajate

jaoks. Juhul, kui ministeerium jääb oma esialgselt

pakutud sõnastuse juurde, siis palume eelnõud täiendada

selge ja konkreetse regulatsiooniga

välkkrediidikorralduste hilinemisega täitmise

mehhanismi, sealhulgas mõlema poole makseteenuse

pakkuja kohustuste ja vastutuse osas.

35 Konkreetne viide PSD2 delegeeritud määruse (RTS)

riskianalüüsi sättele ei ole eesmärgipärane. Eelnõuga

nähakse ette, et makseteenuse pakkuja õigus keelduda

autoriseeritud maksejuhise täitmisest seotakse RTS ette

nähtud turvameetmete täiendava rakendamisega. RTS

artikkel 18 käsitleb tehingu riskianalüüsi ning puudutab

olukorda, kus makseteenuse pakkujatele antakse luba

mitte kasutada kliendi tugevat autentimist juhul, kui

maksja algatab elektroonilise kaugmaksetehingu, mille

makseteenuse pakkuja on tehinguseiremehhanismide

alusel lugenud väikese riskiga tehinguks. Käesoleval

juhul on viide RTS artikli 18 riskianalüüsile ebavajalik.

Artikkel 18 on mõeldud SCA rakendamise

leevendamiseks, mitte pettuste tõkestamise eesmärgil

turvameetmete rakendamise aluse loomiseks. Kui eelnõu

esitaja eesmärk on peegeldada vastavaid kriteeriume, siis

tuleks viidata neile mitte konkreetsele artiklile osutades,

vaid asjakohaste kriteeriumite täpsema loetelu kaudu.

Artiklis nimetatud kriteeriumid on järgmised: i) maksja

tavapäratud kulutused või käitumismuster; ii) ebatavaline

teave maksja seadme/tarkvara kasutamise kohta; iii)

pahavaraga nakatumine autentimismenetluse mis tahes

seansi kestel iv) makseteenuste osutamisega seoses

Avestatud Seletuskirja on muudetud. Seletuskirjas on täpsemalt selgitatud, et

viite eesmärk RTS artiklile 18 on näitlikustada ja üldiselt välja tuua,

et mida kõike peavad makseteenuse pakkujad reaalajas tehingu

riskianalüüsi käigus hindama.

Täiendavate turvameetmete rakendamise osas on tehtud viide RTS

artikli 2 lõikele 1.

37

teadaolev petuskeem; v) maksja tavapäratu asukoht; vi)

makse saaja kõrge riskitasemega asukoht. Eelnõus on

eesmärk anda pankadele alus täiendavate turvameetmete

rakendamiseks pettuste tõkestamise eesmärgil. Selleks

asjakohaseks sätteks on RTS artikli 2 lõige 1, mille

kohaselt peavad makseteenuse pakkujatel turvameetmete

rakendamise eesmärgil olema tehinguseiremehhanismid,

mis võimaldavad neil avastada autoriseerimata või

pettuse teel tehtud maksetehinguid. Seletuskirjale tuleks

lisada viide RTS artikli 2 lõike 2 punktile c, mis käsitleb

tehinguseire mehhanisme ja petuskeeme. Palume eelnõust

eemaldada viited RTS artikli 18 riskianalüüsile (nn SCA

erand väikese riskiga tehingutele) ning asendada need

asjakohaste viidetega RTS artikli 2 lõike 1 kohastele

seiremehhanismidele, mis on pettuste tõkestamise

seisukohalt ainus otseselt kohalduv säte.

36 3.1 „Objektiivselt põhjendatud kahtluse“ näitlikustamine

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS § 724³ lõigetega

41 -4 3 ning nähakse ette, et makseteenuse pakkuja võib

keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest juhul, kui

esineb objektiivselt põhjendatud kahtlus, et maksetehingu

täitmiseks antud nõusolek on saadud pettuse teel.

Sarnasele mõistele (objektiivselt põhjendatud kahtlus) on

viidatud eelnõu § 1 punktis 3, millega täiendatakse VÕS

§ 7339 lõiget 3 vastutuse piiranguga ning eelnõu § 2,

millega täiendatakse KAS §-ga 894 krediidiasutuse

õigusega avaldada andmeid. Uus õigus keelduda

maksejuhise täitmisest tugineb mõistel „objektiivselt

põhjendatud kahtlus“. Eelnõu seletuskirjas on küll

viidatud riskiteguritele, mida tehinguseiremehhanismid

peaksid arvesse võtma (lk 4 lg 2), riskianalüüsile ja mida

selle raames tuleks näiteks hinnata (lk 4 kg 3) ning kahele

näitele, milline võiks olla objektiivselt põhjendatud

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud selgitusega mida käsitletakse

objektiivselt põhjendatud kahtlusena ning toodud näitlik loetelu.

38

kahtlus (lk 6 lg 3), kuid eelnõu ei defineeri seda mõistet

ammendavalt. Praktikas tekib küsimus, millised

kriteeriumid peavad olema täidetud, et kahtlust pidada

objektiivselt põhjendatuks, milline on makseteenuse

pakkuja dokumenteerimiskohustus selles osas ja mille

alusel hinnatakse hiljem panga otsuse õiguspärasust (nt

kohtus või järelevalves). Kuna vastutus makse hilinemise

või täitmata jätmise eest sõltub sama mõiste sisust, võib

ebaselge regulatsioon suurendada vaidlusriski nii

klientide kui ka järelevalveasutustega. Samuti on eelnõu

seletuskirjas KAS § 894 lg 1 juures välja toodud, et

pangasaladuse avaldamine ei ole lubatud iga kahtluse

korral, vaid juhul kui selleks on objektiivselt põhjendatud

alus kahtlustada pettust. See tähendab, et lisaks

kliendivaidlustele suureneb objektiivselt põhjendatud

kahtluse ebamäärasusega ka pangasaladuse jagamise

piiride ületamisega seotud risk. Teeme ettepaneku lisada

VÕS § 724³ lõike 4¹ juurde või eelnõu seletuskirja

definitsioon, mis moodustab objektiivselt põhjendatud

kahtluse. Mõistan, et liiga detailne definitsioon muutuks

kiiresti vananenuks, sest pettuseskeemid arenevad kiiresti

ning see võib halvata operatiivse reageerimise. Ei ole vaja

ammendavat loetelu, vaid raamistust, mis tagaks, et

krediidiasutused, järelevalve ja kohtud hindaksid olukordi

ühtmoodi. Samuti teeme ettepaneku eelnõu seletuskirjas

rõhutada, et krediidiasutus võib tugineda automatiseeritud

riskimudelitele ja tehinguseire süsteemidele

37 3.2 Tähelepanek seletuskirja olevale lõigule „Komisjoni

delegeeritud määruse artikli 2 lõike 2 kohaselt tagavad

makseteenuse pakkujad, et tehinguseiremehhanismid

võtavad arvesse vähemalt kõiki järgmisi riskipõhiseid

tegureid: a) murtud või varastatud autentimisvahendite

loetelu; b) iga maksetehingu summa; c) makseteenuste

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

39

osutamisega seoses teada olevad petuskeemid; d) märgid

pahavaraga nakatumise kohta autentimismenetluse mis

tahes seansi kestel; e) juhul kui juurdepääsuseadme või -

tarkvara annab kasutaja käsutusse makseteenuse pakkuja,

logid sellise juurdepääsuseadme või -tarkvara kasutamise

ning juurdepääsuseadme või -tarkvara tavapäratu

kasutamise kohta.“ Punkt „d) märgid pahavaraga

nakatumise kohta autentimismenetluse mis tahes seansi

kestel; “ on midagi, mida on tehniliselt väga keeruline (kui

mitte võimatu) teostada. See tähendaks kogu kliendi

seadmes oleva info kogumist, töötlemist ja protsessimist

ning seda ei saa teha ei tehniliselt ega ka seadusandluse

kontekstis. Teeme ettepaneku sõnastada punkti d asemel:

„seadme ja kasutaja infot, sh IP-aadressi ja kogutavat

seadmete spetsiifilist infot“.

1

Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse (finantspettuste ennetamine ja tõkestamine) eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on tõhustada finantspettuste ennetamise ja tõkestamise meetmeid. Viimastel

aastatel on finantspettuste arv ja keerukus märkimisväärselt kasvanud1. Pettuste

toimepanemiseks kasutatakse näiteks erinevaid digitaalseid kanaleid ja tehnilisi vahendeid ning

identiteedivargust ja sotsiaalset manipuleerimist, mille abil petetakse isikutelt raha välja.

Finantspettused on kiiresti kasvav probleem – mullu kaotasid Eesti inimesed petturitele ligi 29

miljonit eurot, peaaegu kaks korda rohkem kui aasta varem. Enamik pettusi algab

telekommunikatsioonikanalite kaudu ja lõpeb pangamaksega, mistõttu on tõhus ennetus

võimalik vaid riigi ja erasektori tihedas koostöös.

Eelnõu tugevdab makseteenuse kasutajate kaitset olukorras, kus makse tegemisel esineb

pettusekahtlus, ning parandab makseteenuse pakkujate võimalusi finantspettusi ennetada ja

tõkestada. Praktikas on pettuste puhul küll makse tehniliselt kinnitatud, kuid hiljem ilmneb, et

maksja ei ole teinud makset oma tegeliku ja vaba tahte alusel, vaid teda on selleks eksitatud.

Kehtiv õigus ei anna selliste olukordade lahendamiseks piisavaid võimalusi. Eelnõu loob

selgema õigusraamistiku ja tugevdab pankade õigust põhjendatud pettuse kahtluse korral

makseid ajutiselt peatada või makse täitmisest keelduda. Eelnõu annab ka krediidiasutustele ja

makseasutustele ja e-raha asutustele (edaspidi koos makseteenuse pakkujad) selge õigusliku

aluse pettusekahtlusega seotud info vahetamiseks teiste krediidiasutuste, makseasutuuste ja e-

raha asutuste, Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) ning Riigi Infosüsteemi Ameti

(edaspidi RIA) küberintsidentide käsitlemise osakonna CERT-EE-ga (edaspidi CERT).

Esiteks, eelnõuga muudetakse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) regulatsiooni, mis

puudutab maksejuhise täitmisest keeldumist ehk olukorda, kus isik soovib teha

maksetehingut, kuid makseteenuse pakkuja (pank või makseasutus) saab keelduda

maksetehingu täitmisest. Kehtivas õiguses puudub makseteenuse pakkujal selge õiguslik alus

keelduda maksejuhise täitmisest juhul, kui on põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks

antud nõusolek on saadud andmete väärkasutamise, pettuse või maksja manipuleerimise teel.

Praktikas võib see tähendada olukorda, kus makseteenuse pakkuja näeb, et makse on küll

kinnitatud nõutud autentimisvahenditega, kuid esineb põhjendatud kahtlus, et need vahendid

on saadud või on neid kasutatud pettuse teel. Näiteks võib isik olla petuskeemi käigus eksitatud

kinnitama makset, uskudes, et ta suhtleb pangaga, kuigi tegelikult suunab teda makset tegema

pettur. Kuigi makse on tehniliselt kinnitatud kliendi autentimisvahendiga, on nõusolek sellisel

juhul antud pettuse teel isiku eksitusse viimisega.

1 Vt Eesti Panga koostatud ülevaadet: https://haldus.eestipank.ee/sites/default/files/2025-12/ep_maksepettuste-

ulevaade-2025_0.pdf

2

Teiseks, eelnõuga muudetakse krediidiasutuste seadust (edaspidi KAS), millega antakse

krediidiasutustele õigus jagada vajalikku teavet pettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks.

Seda juhul kui krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et klient või maksetehing

võib olla seotud pettusega. Eelnimetatud teave võib mh kvalifitseeruda ka pangasaladuseks.

Krediidiasutusel saab olema õigus omal initsiatiivil jagada vajalikku teavet teiste

krediidiasutustega, makseasutuste ja e-raha asutustega, PPA-ga ning RIA-ga. Kehtivas

õiguses selline õigus puudub ning see on osutunud probleemiks pettuste avastamisel ja

väljaselgitamisel. Praktikas tähendab see, et näiteks olukordades, kus krediidiasutusel on

kahtlus, et konkreetne maksekonto (lihtsustatult arvelduskonto) on seotud pettuste

toimepanemisega, siis seda teadmist teiste krediidiasutustega jagada ei tohi. Sellise õiguse

puudumine on takistuseks tõhusamalt ennetada pettuste toimepanemist. Samuti antakse

krediidiasutusele õigus avaldada andmeid e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse

tähenduses e-allkirjastamist võimaldavale usaldusteenuse osutajale. Krediidiasutus ise ei halda

usaldusteenuse osutaja allkirjastamiskeskkonda ega selle tehnilisi logisid. Andmete avaldamise

eesmärk on võimaldada usaldusteenuse osutajal kontrollida, kas pettuslik tehing seostub näiteks

sama kasutaja või sama seadmega.

Kolmandaks, eelnõuga muudetakse makseasutuste ja e-raha asutuste seadust (edaspidi

MERAS) ja antakse makseasutustele ja e-raha asutustele õigus avaldada andmeid ja teavet

teisele makseasutusele ja e-raha asutusele, krediidiasutusele, PPA-le ning RIA-le maksepettuste

avastamiseks ja väljaselgitamiseks KAS §-is 894 sätestatud tingimustel. Kuna makseteenuseid

osutavad ka makseasutused ja e-raha asutused, antakse ka neile krediidiasutusega samasugune

õigus andmeid avaldada. Vastasel juhul jääks osa teenusepakkujaid pettuste ennetustegevusest

väljapoole puuduva info tõttu. Andmete avaldamise eesmärk ja koosseis on sama nagu

krediidiasutustel.

Kavandatavad muudatused võimaldavad makseteenuse pakkujatel pettusekahtluse korral

kiiremini sekkuda ning teha omavahel, samuti PPA ja RIA-ga, koostööd, aidates seeläbi

vähendada pettustega tekitatud kahju ja suurendada finantssüsteemi turvalisust. Muudatused ei

too kaasa täiendavat halduskoormust makseteenuse pakkujatele ega avaliku sektori asutustele,

vaid aitavad pettuste ennetamist ja tõkestamist paremini korraldada.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna

nõunik Jarmo Lilium (e-post: [email protected]). Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis

õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (e-post: [email protected]). Eelnõu on keeleliselt

toimetanud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna keeletoimetaja Heleri Piip (e-

post: [email protected]).

1.3 Märkused

Eelnõuga muudetakse:

 Krediidiasutuste seadust redaktsioonis RT I, 13.02.2026, 7;

 Võlaõigusseadust redaktsioonis RT I, 11.11.2025, 16;

3

 Makseasutuste ja e-raha asutuste seadust redaktsioonis RT I, 13.02.2026, 9.

Eelnõu on seotud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktiga:

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta

siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr

1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L

337, 23.12.2015, lk 35–127)2 (edaspidi makseteenuste direktiiv);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/886, millega muudetakse määrusi

(EL) nr 260/2012 ja (EL) 2021/1230 ning direktiive 98/26/EÜ ja (EL) 2015/2366

eurodes välkkreeditkorralduste osas (ELT L, 19.3.2024.)3 (edaspidi välkmaksete

määrus).

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga, kuid on seotud Vabariigi Valitsuse 2025–

2027 tegevusprogrammiga. Koalitsioonileppe punkti 308 kohaselt on ette nähtud, et koostöös

Eesti Panga, erasektori ja teiste asutustega töötakse välja finantspettuste tõkestamise

tegevuskava ja tehakse selle põhjal vajalikud muudatused seadusandluses.4

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu

Riigikogu poolthäälte enamusega, kui PS ei näe ette teisiti. Eelnõus ei ole sätteid, mis

puudutaksid PS §-s 104 toodud Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõuet.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu eesmärk on tõhustada finantspettuste avastamist, väljaselgitamist ja tõkestamist, andes

makseteenuse pakkujatele selge õigusliku aluse maksejuhise täitmisest keeldumiseks ning

krediidiasutustele õiguse jagada pettuse kahtluse korral vajalikku teavet teiste krediidiasutuste,

PPA ning RIA-ga.

Kehtiv õigus ei võimalda finantspettuste kahtluse korral piisavalt kiiresti ja tõhusalt sekkuda,

kuna maksejuhise täitmisest keeldumise õigus on kitsalt piiritletud. Samuti ei sisalda kehtiv

õigus selgeid aluseid vajaliku ja õigeaegse info jagamiseks ning seeläbi ei toimi tõhusalt ka

erinevate osapoolte omavaheline koostöö.

Üldjuhul töödeldakse makseid reaalajas, mis tähendab, et makse saaja kontole jõuavad need

sekunditega. Eestis oli välkmaksete osakaal 2025. aasta juuli seisuga 87%5. Pettuse toimepanija

jaoks tähendab see seda, et juhul kui saadakse isik pettuse teel makset tegema, laekub raha kohe

petturi kontrolli all olevale maksekontole, tihtipeale nn rahamuula maksekontole, kust see

järgmisesse riiki kantakse. Seetõttu on oluline, et makseteenuse pakkujatel oleks selge õiguslik

alus maksejuhise täitmisest keeldumiseks ning väga oluline on andmete vahetamine erinevate

osapoolte vahel.

2 Directive - 2015/2366 - EN - Payment Services Directive - EUR-Lex 3 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2024/886/oj 4 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe-2025-

2027/riigirahandus 5 maksete-ulevaade-2025_2-avalik.xlsx

4

Finantspettustega võitlemine on kesksel kohal ka Euroopa Liidu õigusloomes. Nimelt on

Euroopa Liidu tasemel sisuliselt kokku lepitud uus makseteenuse määrus6, mis hakkab

asendama praegu kehtivat makseteenuste direktiivi 2015/23667. Määrusega tugevdatakse

muuhulgas makseteenuste turvalisust ning nähakse ette ulatuslikumad pettusevastased

meetmed, mis aitavad makseteenuse pakkujatel kui ka vastavatel ametiasutustel tõhusamalt

sekkuda pettuste avastamisse, väljaselgitamisse ja tõkestamisse. Määrus paneb muuhulgas

makseteenuse pakkujatele kohustuse autoriseeritud maksete täitmisest keelduda juhul, kui on

alus kahtlustada pettust. Samuti näeb määrus ette andmete vahetamise makseteenuse pakkujate

vahel ning samuti muude asutustega. Makseteenuste määruse osas jõuti poliitilise kokkuleppeni

2025. aasta novembris8. Määrust hakatakse eeldatavalt kohaldama 2028. aasta lõpus.

Euroopa Liidu Nõukogu töögruppides oli üheks keskseks teemaks pettuste vastased meetmed

uues makseteenuste määruses, sealhulgas ka pettuslike maksete blokeerimine ja andmete

vahetamine makseteenuse pakkujate ning teiste asutuste vahel. Komisjoni esialgne ettepanek

neid meetmeid ei sisaldanud, kuid arutelude käigus tõusetusid need kui väga olulised ja

vajalikud meetmed pettustega võitlemisel. Erinevalt käesolevast eelnõust on uues

makseteenuste määruses andmete vahetamine ja tehingute blokeerimine makseteenuse

pakkujale kohustuslik.

Käesolev eelnõu lähtub samast eesmärgist ning loob riigisiseses õiguses vajalikud õiguslikud

alused, mis aitavad pettusi tõhusamalt avastada, välja selgitada ja tõkestada. Eesmärk on

võimaldada selliste meetmete rakendamist teatud ulatuses juba enne, kui hakkab kehtima uus

makseteenuste määrus. Arvestades pettuste jätkuvat kasvu ning nende tekitatud suurt kahju nii

isikutele kui ettevõtjatele, on põhjendatud rakendada sarnase sisuga meetmeid võimalikult

varakult. Kui uus makseteenuse määrus hakkab kehtima, tuleb lähtuvalt sellest analüüsida ja

tõenäoliselt kehtetuks tunnistada need siseriiklikud sätted, mis tulenevad otse eelnimetatud EL

määrusest.

Seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ega ka õiguslikke valikuid kajastavat

kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist ning EL õigusakti eelnõu

menetlemisel on sisuliselt lähtutud HÕNTE § 1 lg 1 nõuetest. („Hea õigusloome ja

normitehnika eeskirja“ § 1 lõike 2 punkt 2).

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse VÕS-i.

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1 punktiga 151, mille kohaselt tuleb

makseteenuse pakkujal esitada makseteenuse lepingu tingimustes igale kliendile maksejuhise

6 EUR-Lex - 52023PC0367 - ET - EUR-Lex 7 https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2015/2366/oj/eng 8 https://www.europarl.europa.eu/news/en/press-room/20251121IPR31540/payment-services-deal-more-

protection-from-online-fraud-and-hidden-fees

5

täitmise edasilükkamise tingimused tulenevalt käesoleva seaduse §-st 7247. VÕS § 711 näeb

ette teabe, mille peab makseteenuse pakkuja kliendile esitama makseteenuse lepingu tingimuste

kohta. Kuivõrd makseteenuse pakkujal on õigus maksejuhise kättesaamist edasi lükata, siis

sätestatakse seaduses, et sellest tuleb klienti teavitada. peab kliendil olema õigus sellest ja selle

tingimustest ka ette teada. Seeläbi saab klient teada, et maksejuhise kättesaamise

edasilükkamine ei ole makseteenuse pakkuja suvaotsus, vaid selline õigus tuleneb seadusest

ning selle eesmärk on kaitsta klientide vara finantspettuste eest.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse VÕS-i §-ga 7247, mis näeb ette lisaturvameetmete

rakendamine pettusekahtluse korral.

Eelnõu § 1 punktiga 2 VÕS-i lisatav § 7247 lõige 1 näeb ette, millisel juhul on makseteenuse

pakkujal õigus maksejuhise kättesaamine edasi lükata ja rakendada lisaturvameetmeid. Selline

õigus on juhul, kui maksja makseteenuse pakkujal on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et:

1) maksejuhist ei ole autoriseerinud maksja või

2) maksejuhis on autoriseeritud andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel.

Järgnevalt on maksejuhise autoriseerimise ning maksejuhise kättesaaduks lugemise paremaks

mõistmiseks välja toodud makseprotsessis autoriseerimise ja selle käigus toimuva pettuslike

maksete tõkestamise tehnilisem kirjeldus.

Tegevused saab jagada kaheks – need, mis toimuvad enne PIN 2 sisestamist ning need mis

pärast seda.

Esiteks on tegevused, mis toimuvad enne PIN 2 sisestamist. Esmalt isik kinnitab oma

tavapäraste autentimisvahenditega logimise internetipanka (nt PIN 1, biomeetria). Juba

internetipanka sisse logimisel on makseteenuse pakkuja kohustatud tegema tavapärast kontrolli

ja riskihindamist. Kui isik soovib teha makset, on tinglikult võimalikud kolm erinevat

lõpptulemust. Esiteks, makseteenuse pakkuja tuvastab juba internetipanka sisselogimise

andmete põhjal pettuse kahtluse ning siis on võimalus kasutajatunnus või konto blokeerida.

Teiseks, pettuse kahtlus tuvastatakse siis, kui isik täidab maksevormi. Sellisel juhul on võimalus

keelduda makset kinnitamast juba enne PIN 2 sisestamist ning sellest teavitatakse klienti.

Kolmandaks, pettusekahtlust ei ole ning isik kinnitab makse tavapäraselt PIN 2-ga. Eeltoodust

tulenevalt asub sellisel juhul kontrolli kese monitooringus, mis tehakse enne PIN 2-ga

maksejuhise kinnitamist ehk et tehingu autoriseerimine ei ole tehniliselt veel lõppenud.

Teiseks on tegevused, mis toimuvad pärast PIN 2 sisestamist. Sellisel juhul on maksejuhise

autoriseerimine tehniliselt lõpuni viidud, kuid sellest hoolimata võib ka siis tekkida või

kinnitust leida objektiivselt põhjendatud pettusekahtlus ning peab olema võimalus sellise

maksejuhise täitmisest keelduda. Pärast PIN 2 sisestamist on makseteenuse pakkujal võimalus

rakendada mitmeastmelist kontrolli. Kui tekib pettusekahtlus edastatakse näiteks isikule

teavitus, et makse suunatakse täiendavasse tehnilisse kontrolli, nt biomeetria kontroll või mõni

muu lisaverifitseerimise meetod. Pärast täiendavat maksejuhise kontrolli on võimalik kaks

olukorda. Esiteks, kui pettusekahtlus saab maandatud ning autoriseerimine loetakse lõppenuks,

6

ja asutakse maksejuhist täitma. Teiseks, kui pettusekahtlust ei ole olnud võimalik kõrvaldada ja

keeldutakse maksejuhise täitmisest.

Kehtiv õigusraamistik võimaldab makseteenuse pakkujatel pettuste tõkestamisse maksejuhise

täitmisel kõige tõhusamalt sekkuda enne PIN 2 sisestamist, ehk et tehniliselt enne

autoriseerimise lõppemist. Makseteenuse pakkujate kohustus avastada autoriseerimata või

pettuse teel tehtud maksetehinguid ei lõpe aga ühes PIN 2 sisestamisega, vaid ka pärast seda.

Eelnõu annab siinkohal makseteenuse pakkujatele selge õigusliku aluse ja kriteeriumid, et

sekkuda pettuse kahtluse puhul maksetehingu täitmisesse pärast PIN 2 sisestamist.

VÕS-i lisatava § 7247 lõike 1 kohaselt tekib makseteenuse pakkujal õigus maksejuhise

kättesaamine edasi lükata ja lisaturvameetmeid rakendada juhul, kui tal esineb objektiivselt

põhjendatud kahtlus, et maksejuhist ei ole autoriseerinud maksja või maksejuhis on

autoriseeritud andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise teel, mis

tähendab, et kahtlus peab tuginema konkreetsetele asjaoludele ja riskinäitajatele. Objektiivselt

põhjendatud kahtlus võib muu hulgas tugineda näiteks järgmistele asjaoludele:

 maksejuhis erineb oluliselt maksja tavapärasest maksekäitumisest (nt ebatavaliselt suur

summa ning uus makse saaja, ebatavaline kellaaeg või geograafiline asukoht);

 makse tegemisel kasutatakse seadmeid, IP-aadresse või autentimisviise, mis erinevad

maksja tavapärasest kasutusmustrist;

 makseteenuse pakkuja tehinguseiremehhanismid tuvastavad tehingus mustreid, mis on

iseloomulikud pettustele või andmete väärkasutusele;

 makse on seotud teadaolevate või kõrgendatud riskiga maksekontode, isikute või

tegevustega;

 maksja käitumine viitab pettusele, nt ebatavaline maksete tegemise kiirus, korduvad

katsed, vastuolulised sisestused, korraga kõikide maksete limiitide tõstmine.

Seejuures tuleb hinnata kõiki asjaolusid kogumis ning üksik riskitegur ei pruugi alati olla piisav

maksejuhise kättesaamise edasilükkamiseks, et rakendada lisaturvameetmeid. Oluline on, et

makseteenuse pakkuja tegevus oleks proportsionaalne ja põhjendatud – objektiivse kahtluse

olemasolu peab olema dokumenteeritav ning vajaduse korral hiljem kontrollitav. Kehtiv VÕS

§ 7334 lõige 1 näeb ette, e kui on vaieldav, kas maksetehing on autoriseeritud või nõuetekohaselt

täidetud, peab makseteenuse pakkuja või asjakohasel juhul makseteenuse pakkuja, kelle makse

algatamise teenuse kaudu makse algatati, tõendama, et maksetehing on autenditud, muu hulgas

rakendatud kliendi tugevat autentimist, korrektselt dokumenteeritud ja kontodel kajastatud ning

tehingu tegemist ei ole mõjutanud ükski puudus. See tagab, et makseteenuse pakkuja ei kasuta

talle antud õigust meelevaldselt, vaid üksnes juhtudel, kus see on maksete turvalisuse

tagamiseks vältimatult vajalik. Võib eeldata, et makseteenuse pakkujate huvides ei ole ka

nimetatud meetme kergekäeline rakendamine, sest see mõjutab negatiivselt kliendi kogemust

teenuse kasutamisel ning võib viia kliendi teise makseteenuse pakkuja pakutavate teenuste

juurde.

Eelnõuga lisatav säte toob eraldi välja kaks peamist olukorda, mille esinemisel võib

makseteenuse pakkuja maksejuhise kättesaamise edasilükkamise õigust kasutada.

7

Esiteks, on õigus maksejuhise kättesaamine edasi lükata VÕS-i lisatava 7247 lõike 1 punkti 1

kohaselt juhul, kui on põhjendatud kahtlus, et maksejuhist ei ole autoriseerinud maksja. See

hõlmab olukordi, kus makse võib olla tehtud ilma maksja teadmise või nõusolekuta, näiteks

juhul, kui kolmas isik on saanud ligipääsu maksja autentimisvahenditele või maksekontole. Ehk

et tegemist on kehtiva VÕS-i järgi autoriseerimata maksega. VÕS § 7241 lõige 1 sätestab, et

maksetehing on maksjale siduv, kui ta on selle täitmiseks andnud nõusoleku. Nõusoleku võib

anda enne tehingu tegemist või poolte kokkuleppel ka tagantjärele heakskiiduna. See tähendab,

et juhul, kui makse on tehtud, kasutades kadunud või varastatud makseinstrumenti, on tegemist

autoriseerimata maksega, sest puudub isiku nõusolek sellise makse tegemiseks.

Makseteenuste direktiivi artikli 64 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et maksetehing

loetakse autoriseerituks üksnes siis, kui maksja on andnud nõusoleku maksetehingu täitmiseks,

maksja võib sealjuures autoriseerida makse enne maksetehingu täitmist või maksja ja tema

makseteenuse pakkuja vahelise kokkuleppe korral pärast maksetehingu täitmist (heakskiit).

Artikli 64 lõike 4 kohaselt määratakse nõusoleku andmise viis ja kord poolte kokkuleppega.

Sama artikli lõike 2 teises lauses on peetud oluliseks rõhutada, et kui mainitud „nõusolek“

puudub, loetakse maksetehing „autoriseerimata maksetehinguks“. Põhimõtteliselt võtab see

mõistemääratlus hilisemates makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vastutuse sätetes

kokku juhtumid, kus puudub maksejuhis või selle jõustumise täiendava eeldusena maksja

nõusolek (maksevahendi kasutamise kaudu) makse tegemiseks. Sellisel juhul rakendub

maksetehingu tegemise korral makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vastutus (st

toimus autoriseerimata maksetehing). Maksja „nõusolekut“ reguleeriv säte on rakendatav juhul,

kui maksejuhise andmiseks kasutatakse mõnda maksevahendit, ülekannete puhul loetakse

maksejuhis jõustunuks, kui see on kätte saadud (vt VÕS § 7242), ehk et „nõusolek“ langeb kokku

maksejuhise kättesaamise hetkega. Küll aga vaadeldakse „autoriseerimata maksena“ seega nii

makset, mille tegemiseks puudus maksejuhis, kui ka makset, mille tegemiseks puudus maksja

„nõusolek“. Mõlemal juhul rakendub vastutus makseteenuse eest „autoriseerimata“ maksete

korral. Kokkuvõtteks on makse autoriseerimise kontseptsioon „maksele nõusoleku andmine“.

Kui tegemist on maksja enda antud maksejuhisega (nt isik teeb ise elektroonilise makse), siis

sisaldub nõusolek maksetehingu tegemiseks juba iseenesest maksejuhises. Kui tegemist on

saaja kaudu algatatud maksega (nt algatab kaupmees makse korduvate tellimuste puhul, kui

maksja on andnud eelnevalt selleks nõusoleku), väljendub nõusolek maksevahendi kasutamises

(VÕS § 7241 lg 3). Nendel juhtudel annab maksja selgelt ja üheselt mõistetavalt oma nõusoleku

enne maksetehingu täitmist, hilisema heakskiidu järele puudub vajadus, puudub ka võimalus

jätta nõusolek andmata ning autoriseerida makse heakskiiduga. Seega on autoriseerimine

hilisema heakskiidu andmise näol mõeldav üldiselt vaid saaja poolt algatatud maksetehingute

puhul.

Teiseks, on õigus maksejuhise kättesaamine edasi lükata VÕS-i lisatava 7247 lõike 1 punkti

2 kohaselt juhul, kui maksejuhis on küll formaalselt autoriseeritud, kuid see on toimunud

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise tulemusena. Siia alla kuuluvad

näiteks juhtumid, kus maksjat on eksitatud (nt sotsiaalse manipulatsiooni teel) tegema makset,

mida ta ei oleks teinud, kui tal oleks olnud asjaolude kohta õige teave. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (edaspidi TsÜS) § 94 lõike 1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või

8

eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik

tehingut tegema. Sama paragrahvi lõike 2 kohasel on ebaõigete asjaolude avaldamisega

võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks

tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõele vastavust avaldaja ei

ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks.

Sellised olukorrad on pettuste toimepanemisel praktikas sagenenud ning nende puhul ei pruugi

pelgalt autoriseerimise fakt tähendada seda, et isik ka tegelikult soovis sellist makset teha

olukorras, kus talle esitati ebaõigeid asjaolusid ja viidi seeläbi isik eksimusse ning selle

tulemusel andis isik nõusoleku maksetehingu tegemiseks, kui õigete asjaolude teadmisel ei

oleks ta sellist kinnitust andnud.

Maksejuhise kättesaamise ajutiselt edasi lükkamise vaatest on oluline see, et mida pidada

täpsemalt silmas maksejuhise kättesaamise all. Makseteenuste direktiivi artikkel 78 lõige 1

sätestab, et liikmesriigid tagavad, et laekumise ajaks on aeg, mil maksekäsund laekub maksja

makseteenuse pakkujale. Kättesaamise konkreetse ajahetke määratlemine on oluline seepärast,

et sellest alates hakkavad kulgema erinevad tähtajad (maksejuhise täitmine ja täitmisest

keeldumise teate esitamine vt VÕS § 7243, § 728). Oluline on see, et konkreetse ajahetke kaudu

määratletakse arvelduspäev, millest järgneval saaja arvelduspäeval tuleb VÕS § 728 lõike 1

järgi maksejuhis täita (T+1 põhimõte).

Tegemist on kõrvalekaldega TsÜS §-ist 135 tähtaja kulgemise alguse regulatsioonist, sest T+1

eeldab, et kättesaamisele järgneval päeval oleks maksejuhis täidetud. Maksejuhise kättesaamine

on samastatav põhimõtteliselt TsÜS § 69 regulatsiooniga ja tahteavalduse jõustumise

kontseptsiooniga. TsÜS § 69 lõike 1 kohaselt tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus

väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega.

Maksejuhise kui tahteavalduse jõustumisel ehk maksejuhise kättesaamisel võib tegemist olla

nii eemalviibijale kui kohalviibijale tehtud tahteavalduse jõustumisega. Eemalviibijale tehtava

tahteavaldusega on tegemist juhul, kui maksejuhise andmine toimub kasutades mõnd

elektroonilist vahendit (nt ülekanne internetipangas, kaardimakse jms), mis ei võimalda

reeglina vahetut dialoogi tahteavalduse tegija (maksja) ja saaja (makseteenuse pakkuja) vahel.

Kohalviibijale tehtud tahteavaldusega on tegemist siis, kui maksejuhis antakse pangakontoris

pangatellerile. Kohalviibijale tehtud tahteavaldus jõustub isiklikult teatavaks tegemisega ehk

siis hetkel, mil maksja teeb maksejuhise pangatellerile teatavaks, loetakse maksejuhis

kättesaaduks. Kohalviibijale antava maksejuhise ajahetk on seega kindlalt ja üheselt

määratletav.

Eemalviibijale antava maksejuhise puhul on olukord keerulisem. TsÜS § 69 lõike 2 kohaselt

loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see jõuab eemalviibija asukohta

ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kättesaamine toimub siis, kui

tahteavaldus on jõudnud avalduse saaja mõjusfääri, nii et tal on objektiivselt võimalik

tahteavalduse sisust teada saada ning tavapärastel oludel võib tahteavaldusest teadasaamisega

arvestada.9

9 Liis Hallik, Tahteavaldus tsiviilõiguses, Magistritöö, 2005, lk 88, viide 248 Brox’ile

9

Valitseva arvamuse kohaselt on tahtevalduse kättesaamise hetkeks see hetk, mil tahteavalduse

adressaadil oleks normaalsetes oludes võimalus tahteavalduses toodud teave omaks võtta. Kui

adressaat tutvub teabega varem, kui seda võiks temalt mõistlikult oodata, siis loetakse, et

tahteavaldus on teabega tutvumise ajal kätte saadud.10

Maksejuhise laekumise aja kindlaksmääramisel ei lähe arvesse võimalik eelnev maksejuhise

kättesaamiseks ja töötlemiseks ettevalmistav protsess (näiteks erinevate turva- ja kaitsenõuete

täitmine).11 Olenevalt maksejuhise esitamise kanalist (internetipank, pangakontor) viiakse osa

kontrollidest läbi juba enne maksejuhise vastuvõtmist ning puudustest teavitatakse maksejuhise

saatjat kohe.

Maksejuhise töötlemiseks ja kättesaamiseks vajaliku ettevalmistava protsessi lugemine

kättesaamisele eelnevale ajale langevaks tegevuseks, on sisuliselt TsÜS-i § 69 lõike 2 lause 2

tahteavaldusega tutvumiseks mõistliku võimaluse jätmise ja erinevate kättesaamisteooriate

väljendus maksejuhise kättesaamise kontekstis.

Maksejuhise kui tahteavalduse sisust teadasaamiseks ei saa lugeda aega, mil toimub erinevate

formaalsete ja tehniliste nõuete täitmine. Sellisel ajahetkel ei tegeleta veel maksejuhise kui

tahteavalduse sisuga, vaid maksejuhise tehnilise, formaalse ning välise poolega. Seega tuleb

maksejuhise kättesaamise hetke kindlaksmääramisel arvestada võimalust maksejuhise sisuga

tutvuda.

Maksejuhise kättesaamise hetkeks tuleks lugeda hetke, mil on juba eelnevalt tuvastatud, et

maksejuhis vastab tehnilistele nõuetele ja täidetud on vajalikud kriteeriumid turvanõuete

järgimiseks ning seda on võimalik täitma hakata. Maksejuhise võib kättesaaduks lugeda siis,

kui on võimalik tutvuda maksejuhise sisuga ja kui seda on võimalik sisuliselt täita.

Makseteenuse pakkujad peavad kasutama autentimisel ning rahaliste vahendite kinnitamise ja

piiramise ning samuti makse algatamise teenuse ja kontoteabe teenuse osutamise korral

turvalist teabevahetamise viisi ning rakendama turvameetmeid, mis tagavad isikustatud

turvaelementide konfidentsiaalsuse ja andmete tervikluse (VÕS § 7246 lõige 1). Sama

paragrahvi lõige 2 näeb ette, et täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

turvalise teabevahetuse ja turvameetmete kohta kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2015/2366/EL (edaspidi komisjoni rakendusmäärus) artiklis 98 nimetatud Euroopa

Komisjoni rakendusmäärusega.

Komisjoni rakendusmääruse artikli 2 lõike 1 kohaselt peavad makseteenuse pakkujatel

turvameetmete rakendamise eesmärgil olema tehinguseiremehhanismid, mis võimaldavad neil

avastada autoriseerimata või pettuse teel tehtud maksetehinguid. Need mehhanismid peavad

tuginema maksetehingute analüüsile, mille juures võetakse arvesse elemente, mis on

makseteenuse kasutajale iseloomulikud isikustatud turvavolituste tavapärase kasutamise puhul.

10 D. Einsele, Münchener Kommentar, BGB, Band I Allgemeiner Teil, § 130, Verlag C. H. Beck, München 2001,

S. 1254 11 Saksamaa BGB muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, S 174

10

Komisjoni rakendusmääruse artikli 2 lõike 2 kohaselt tagavad makseteenuse pakkujad, et

tehinguseiremehhanismid võtavad arvesse vähemalt kõiki järgmisi riskipõhiseid tegureid:

a) murtud või varastatud autentimisvahendite loetelu;

b) iga maksetehingu summa;

c) makseteenuste osutamisega seoses teada olevad petuskeemid;

d) märgid pahavaraga nakatumise kohta autentimismenetluse mis tahes seansi kestel;

e) juhul kui juurdepääsuseadme või -tarkvara annab kasutaja käsutusse makseteenuse

pakkuja, logid sellise juurdepääsuseadme või -tarkvara kasutamise ning

juurdepääsuseadme või -tarkvara tavapäratu kasutamise kohta.

Lisaturvameetmete rakendamine ei ole nii-öelda eraldi süsteem, vaid juba olemasolevate

turvameetmete sihipärane täiendav kasutamine olukorras, kus tekib kahtlus, et maksejuhis ei

ole maksja poolt autoriseeritud või maksejuhis on autoriseeritud andmete väärkasutamise,

pettuse või maksjaga manipuleerimise teel. Lisaturvameetmete rakendamise sisu on konkreetse

maksejuhise täiendav kontroll pettuse tõkestamise eesmärgil, kui tehingu riskianalüüsi põhjal

tekib eelnevalt nimetatud kahtlus, ehk et risk on tavapärasest suurem.

Makseteenuste direktiiv on artikli 107 kohaselt üldjuhul maksimumharmoniseeriv, mistõttu ei

saa liikmesriik kehtestada direktiivis sätestatust teistsugust regulatsiooni. Käesolev eelnõu ei

lähtu sellest, et makseteenuse pakkujal oleks õigus juba kättesaadud ja autoriseeritud

maksejuhise täitmine ühepoolselt peatada. Eelnõu täpsustab olukorda, kus makseteenuse

pakkuja peab enne maksejuhise kättesaamist teostama kontrolli, kas maksejuhis vastab

kõikidele vastuvõtmise tingimustele, sealhulgas kas tegemist on maksja poolt autoriseeritud

maksejuhisega ning kas tegemist ei ole olukorraga, kus makse on autoriseeritud andmete

väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise teel. Ehk tegemist on maksejuhise

täiendava kontrolliga selle vastuvõtmise eelses faasis.

Makseteenuse pakkuja poolt rakendatavad lisaturvameetmed võivad hõlmata näiteks maksjaga

ühenduse võtmist, et välja selgitada, kas maksejuhise on esitanud ikka isik ise või kas teda on

manipuleeritud sellist makset tegema. Samuti muud kontrollid, näiteks makse saaja

makseteenuse pakkujaga info vahetamine, et välja selgitada, kas konkreetne maksekonto võib

olla seotud pettuste toimepanemisega. Meetmete täpne sisu ja ulatus sõltub konkreetsest

olukorrast ning maksega seotud riskist. Oluline on hinnata kõiki asjaolusid ja koguda vajadusel

täiendavat teavet. Üksik riskitegur ei pruugi olla piisav asjaolude väljaselgitamiseks. Eeltoodust

tulenevalt saab lisaturvameetmeid käsitada laia mõistena, mis hõlmab nii tehnilisi,

organisatsioonilisi kui ka menetluslikke meetmeid, mille eesmärk on maksete turvalisuse

tagamine ja pettuste ennetamine.

Makseteenuste direktiivi artikli 64 kohaselt loetakse maksetehing autoriseerituks üksnes siis,

kui maksja on andnud nõusoleku maksetehingu tegemiseks. Sellest tulenevalt ei pea

makseteenuse pakkuja pettusekahtluse korral piirduma üksnes formaalse autentimise fakti

tuvastamisega, vaid tal peab olema võimalik hinnata, kas tehniline autoriseerimise fakt

väljendab tegelikku nõusolekut. Seda kinnitab ka kehtiv VÕS § 7334 lõige 2, mis sätestab, et

kui on vaieldav, kas makseinstrumendi abil tehtud maksetehing on autoriseeritud, ei ole

11

ainuüksi makseinstrumendi kasutamise dokumenteerimine makseteenuse pakkuja ja

asjakohasel juhul makse algatamise teenust osutanud makseteenuse pakkuja poolt küllaldane

selle tõendamiseks, et: 1) maksetehing on autoriseeritud; 2) makseinstrumenti on kasutatud

pettuse teel; 3) rikutud on ühte või mitut käesoleva seaduse §-s 73310sätestatud nõuet või

4) rikutud on tahtlikult või raske hooletuse tõttu ühte või mitut makseinstrumendi väljastamise

ja kasutamise tingimust.

Euroopa Pangandusjärelevalve on 2025. aasta vastuses küsimusele „2023_6873 PISP payment

order cancellation due to fraud prevention reasons“12 selgitatud, et juhul, kui enne maksejuhise

täitmist tekib küsimus, kas see oli üldse autoriseeritud, peab kontot haldav makseteenuse

pakkuja olemasolevate elementide põhjal hindama, kas tehing oli autoriseeritud või mitte. Seda

toetavad koosmõjus makseteenuste direktiivi artiklid 78 ja 83. Artikkel 78 seob maksejuhise

kättesaamise aja hetkega, mil maksejuhis jõuab maksja makseteenuse pakkujani, ning artikkel

83 seob makse täitmise tähtaja selle kättesaamise hetkega. Komisjoni rakendusmäärus lähtub

riskipõhisest kontrollist ja näeb ette, et makseteenuse pakkujad rakendavad tehingute

riskianalüüsi, et tuvastada volitamata või pettuslikke tehinguid. Seetõttu on põhjendatud

lisaturvameetmete rakendamine olukorras, kus makseteenuse pakkujal on objektiivselt

põhjendatud kahtlus, et maksejuhis ei ole maksja poolt autoriseeritud või on autoriseeritud

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise teel. Kui makseteenuse

pakkuja on selle kontrolli tulemusel veendunud, et maksejuhis ei ole autoriseeritud andmete

väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise teel, tuleb maksejuhis viivitamata saata

edasi makse saaja makseteenuse pakkujale.

Makseteenuste direktiivi maksete autoriseerimise regulatsioon ning komisjoni

rakendusmääruse nõuded kehtivad ka välkmaksetele. Välkmaksete määruse kohaselt peab

maksja makseteenuse pakkuja kohe pärast välkmaksejuhise kättesaamist kontrollima, kas

makse töötlemise tingimused on täidetud ja kas vajalikud vahendid on olemas, ning saatma

maksetehingu viivitamata saaja makseteenuse pakkujale. Välkmaksete määruse kohaselt

olenemata direktiivi (EL) 2015/2366 artiklist 83 (eelnevalt välja toodud selgitus maksejuhise

täitmise T+1 põhimõte), kontrollib maksja makseteenuse pakkuja viivitamata pärast

välkkreeditkorralduse maksekäsundi vastuvõtmise aega, kas kõik maksetehingu töötlemiseks

vajalikud tingimused on täidetud ja kas vajalik raha on kättesaadav, reserveerib maksetehingu

summa maksja kontol või debiteerib selle maksja kontolt ja saadab maksetehingu viivitamata

makse saaja makseteenuse pakkujale.

Välkmaksete määruse kohaselt (artikkel 5c lõige 1) pakub maksja makseteenuse pakkuja

maksjale teenust, millega tagatakse selle makse saaja kontrollimine, kellele maksja kavatseb

kreeditkorralduse saata (edaspidi „makse saaja kontrollimise teenus“). Maksja makseteenuse

pakkuja osutab makse saaja kontrollimise teenust viivitamata pärast seda, kui maksja esitab

asjakohase teabe makse saaja kohta, ja enne seda, kui maksjale pakutakse võimalust kõnealune

kreeditkorraldus autoriseerida. Selle kohaselt peab maksja makseteenuse pakkuja kontrollima,

kas makse töötlemise tingimused on täidetud enne maksejuhise autoriseerimist. Juhul, kui

maksja makseteenuse pakkujal tekib autoriseerimise protsessi käigus objektiivselt põhjendatud

kahtlus, et maksejuhis ei ole maksja poolt autoriseeritud või on autoriseeritud andmete

12 2023_6873 PISP payment order cancellation due to fraud prevention reasons | European Banking Authority

12

väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise teel, on võimalik enne maksejuhise

kättesaamist rakendada täiendavat kontrolli.

Juhul, kui makseteenuse pakkujal ei oleks õigust välkmakse maksejuhise vastuvõtmist edasi

lükata ning vajadusel selle täitmisest keelduda, siis olukorras, kus makseteenuse pakkujal on

objektiivselt põhjendatud kahtlus, et maksejuhist ei ole autoriseerinud isik ise ja seda tehti

näiteks andmete väärkasutamise teel, ning selline maksejuhis täidetakse, siis vastutab

makseteenuse pakkuja autoriseerimata maksega tekitatud kahju eest.

Kehtivas õiguses on makseteenuse pakkujatele pandud kohustus (komisjoni rakendusmäärus

artikkel 2) omada tehinguseiremehhanisme, mis võimaldavad neil avastada autoriseerimata või

pettuse teel tehtud maksetehinguid. Pettuste vastu võetavad meetmed võib tinglikult jagada

kolmeks. Esiteks on ennetavad tehnilised meetmed, nagu näiteks kliendi tugev autentimine

ning turvalised autentimisvahendid. Teiseks on erinevad kontrollimeetmed, nagu tehingute

reaalaajas riskianalüüs, mis peab arvestama näiteks erinevaid maksemustreid, isiku ebatavalist

käitumist jne. Kolmandaks saab pidada sekkuvaid meetmeid, ehk meetmed mida saab võtta

siis, kui on tuvastatud pettusekahtlus, ning vajalikud on riske maandavad meetmed nagu näiteks

maksetehingu täitmisest keeldumine. Praegu on olukord, kus seaduses sätestatud sekkumist

lubavad meetmed ei ole pettuste tõkestamiseks piisavad. Ilmselgelt ei ole võimalik läbi

ennetavate ja kontrollmeetmete rakendamise ära hoida kõiki pettusi. Samuti ei ole võimalik

kõiki pettusi ära hoida lisaks eelnevatele ka erinevate sekkumismeetmega, kuid nende

olemasolu on siiski selle eesmärgi saavutamisel oluline. Seepärast on vajalik seaduses sätestada

makseteenuse pakkujatele selge alus pettusekahtluse korral rakendada maksejuhise osas

lisaturvameetmeid. Kui komisjoni rakendusmääruses on makseteenuse pakkujatele peale

pandud kohustus avastada autoriseerimata või pettuse teel tehtud tehinguid, siis peavad selle

eesmärgi täitmiseks olema ka asjakohased meetmed, mis takistavad selliste maksetehingute

tegemist.

Komisjoni rakendusmääruse põhjenduspunkt 1 näeb ette, et „Elektrooniliselt pakutavad

makseteenused tuleks teostada turvaliselt, võttes kasutusele tehnoloogia, mis suudab tagada

kasutaja turvalise autentimise ja vähendada maksimaalselt pettuse ohtu. Autentimismenetlus

peaks üldiselt hõlmama mehhanisme tehingute seireks, et tuvastada katseid kasutada

makseteenuse kasutaja isikustatud turvavolitusi, mis on kaotatud või varastatud või mida on

väärkasutatud; samuti tuleks sellega tagada, et makseteenuse kasutaja on seaduslik kasutaja ja

annab seega isikustatud turvavolitusi tavapärasel viisil kasutades oma nõusoleku rahaliste

vahendite ülekandmiseks ja oma kontoandmetele juurdepääsuks. Lisaks tuleb kindlaks määrata

nõuded seoses kliendi tugeva autentimisega, mida tuleks kasutada iga kord, kui maksja siseneb

interneti kaudu oma maksekontole, algatab elektroonilise maksetehingu või teeb

kaugejuurdepääsu teel mis tahes muu toimingu, mille puhul võib esineda maksepettuse või muu

kuritarvitamise oht, nõudes selliste autentimiskoodide genereerimist, mille puhul ei ole ohtu, et

neid saaks kas tervikuna või mõne nende genereerimiseks kasutatud elemendi avalikustamise

läbi võltsida.“. Makseteenuste direktiivi ja komisjoni rakendusmäärusega makseteenuse

pakkujatele pandud üldine kohustus on ennetada pettusi ja hinnata maksetega seotud riske ning

makseteenuse pakkuja peab rakendama asjakohaseid turvameetmeid eelkõige olukordades, kus

maksetehing võib kaasa tuua pettuse või muu väärkasutuse riski. Üheks selle eesmärgi

13

saavutamise vajalikuks osaks on ka maksejuhise vastuvõtmise edasilükkamine, mis võimaldab

nimetatud eesmärki saavutada. Komisjoni rakendusmäärus kehtib ka välkmaksete puhul.

Eelnõu § 1 punktiga 2 VÕS-i lisatav 7247 lõige 2 näeb ette, millel peab objektiivselt

põhjendatud kahtlus põhinema ning millised asjaolud iseseisvalt ei ole piisavad maksejuhise

kättesaamise edasilükkamiseks.

Sätte kohaselt peab objektiivselt põhjendatud kahtlus põhinema makseteenuse pakkuja

riskihindamisel, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2015/2366/EL

makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja

määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) artiklis 98 nimetatud Euroopa Komisjoni

rakendusmääruses (edaspidi komisjoni rakendusmäärus) sätestatud riskipõhisel lähenemisel

ning muudel objektiivsetel asjaoludel. Makseteenuse pakkujad peavad hindama maksetega

seotud riske, võttes arvesse muu hulgas näiteks maksja käitumismustreid, tehingu iseloomu

ning võimalikke pettusenäitajaid. Seega lähtub kavandatav regulatsioon samast põhimõttest,

mille kohaselt ei ole kõik maksed nii öelda selle poolest „võrdsed“, vaid neid hinnatakse

lähtuvalt konkreetsest riskitasemest.

Komisjoni rakendusmääruse artikkel 18 käsitleb olukorda, kus makseteenuse pakkujatele

antakse luba mitte kasutada kliendi tugevat autentimist juhul, kui maksja algatab elektroonilise

kaugmaksetehingu, mille makseteenuse pakkuja tehinguseiremehhanismide alusel lugenud

väikese riskiga tehinguks. See artikkel küsitleb küll tehingu riskianalüüsi olukorras, kus on ette

nähtud erand kliendi tugeva autentimise kohustusest, kuid see artikkel piltlikustab, milliseid

asjaolusid tuleb muuhulgas näiteks reaalajas toimuva riskianalüüsi käigus hinnata.

Hinnata tuleb näiteks seda, kas makseteenuse pakkujad ei ole reaalajas toimuva riskianalüüsi

tulemusena avastanud ühtegi järgmistest asjaoludest: a) maksja tavapäratud kulutused või

käitumismuster; b) ebatavaline teave maksja seadme/tarkvara kasutamise kohta; c) pahavaraga

nakatumine autentimismenetluse mis tahes seansi kestel; d) makseteenuste osutamisega seoses

teadaolev petuskeem; e) maksja tavapäratu asukoht; f) makse saaja kõrge riskitasemega

asukoht.

Kehtiv VÕS ei näe otseselt ette, et juhul, kui makseteenuse pakkujal tekib objektiivselt

põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on saadud andmete

väärkasutamise, pettuse või maksja manipuleerimise teel, on tal õigus autoriseeritud

maksejuhise kättesaamine täiendavaks kontrolliks edasi lükata. Kehtiv VÕS § 7243 lõige 4

sätestab, et makseteenuse pakkujal ei ole õigust keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest,

kui maksejuhis vastab makseteenuse lepingus määratud tingimustele ning maksejuhise

täitmisega ei rikuta mõnes muus õigusaktis sätestatud kohustust. Kuid lisaks sellele, et

maksejuhis peab vastama lepingus määratud tingimustele, peab maksejuhis vastama ka

komisjoni rakendusmääruses kehtestatud nõuetele. Selles osas, et maksejuhise täitmisega ei

rikuta mõnes muus õigusaktis sätestatud kohustusi, on eelkõige silmas peetud rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise regulatsioonist tulenevaid nõudeid. VÕS § 7246 lõige 1 küll

viitab autentimise nõuetele komisjoni rakendusmääruses, kuid ei anna selget õigust

14

maksejuhise täitmisest keelduda. Ehk et juhul, kui isik on makse autoriseerinud ka pettuse teel,

ei ole VÕS § 7243 lõike 4 kohaselt makseteenuse pakkujal õigust keelduda sellise maksejuhise

täitmisest.

VÕS § 7246 lõige 5 sätestab, et maksejuhist, mille täitmisest on õigustatult keeldutud,

käsitatakse kättesaamata maksejuhisena tulenevalt käesoleva seaduse §-des 728 ja

7333 sätestatust. See omab tähtsust nii maksejuhise täitmise tähtaja kui ka makseteenuse

pakkuja vastutuse kontekstis. Kui maksejuhise täitmisest on õigustatult keeldutud, käsitatakse

maksejuhist kättesaamata maksejuhisena, see tähendab, et maksejuhisest ei tulene

makseteenuse pakkujale ega ka makseteenuse kasutajale mingeid õigusi ega kohustusi.

Lisatava lõike eesmärk on tagada, et makseteenuse pakkuja õigus maksejuhise kättesaamine

edasi lükata oleks selgelt piiritletud ning ei võimaldaks maksejuhise põhjendamatut

kättesaamisega viivitamist. Selleks sätestatakse, et kahtlus peab olema objektiivselt

põhjendatud ning tulenema riskihindamisest või muudest objektiivsetest asjaoludest.

Eraldi on välja toodud, et makseteenuse pakkuja ei või maksejuhise kättesaamise edasi

lükkamisel tugineda üksnes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 260/2012 alusel

pakutavale makse saaja kontrollimise teenusele (nn IBAN-nime kontroll). Nimetatud teenuse

eesmärk on anda maksjale lisateavet makse saaja kohta, kuid selle tulem ei pruugi olla lõplik

ega ammendav ning võib sõltuda andmete kättesaadavusest või tehnilistest piirangutest.

Seetõttu ei saa üksnes selle teenuse tulemusest järeldada, et maksejuhis ei ole maksja poolt

autoriseeritud või maksejuhis on autoriseeritud andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel.

Samuti ei ole piisav alus maksejuhise kättesaamise edasilükkamiseks asjaolu, et makse on

makseteenuse pakkujale ebatavaline või arusaamatu. Kuigi maksejuhise ebatavalisus võib olla

üks riskihindamise element, ei anna see iseseisvalt alust järeldada, et tegemist on nt pettuse või

andmete väärkasutusega. Vastupidine käsitlus tooks kaasa olukorra, kus makseteenuse

pakkujad võiksid laialdaselt ja ebamääraste kriteeriumide alusel maksete täitmisega viivitada.

Oluline on, et makseteenuse pakkuja poolt maksejuhise kättesaamise edasilükkamine oleks

erandlik ning selgelt põhjendatud. Kavandatava regulatsiooni eesmärk on tasakaalustada

maksete turvalisuse ja kiiruse eesmärke ning samas mitte kahjustada maksete usaldusväärsust,

võimaldades makseteenuse pakkujal maksejuhise kättesaamine edasi lükata üksnes siis, kui see

on riskihindamise alusel põhjendatud, vältides samas põhjendamatuid viivitusi.

Eelnõu § 1 punktiga 2 VÕS-i lisatav 7247 lõige 3 näeb ette, et makseteenuse leping peab

sisaldama muu hulgas tingimusi maksja teavitamiseks lisaturvameetmete rakendamisest ja

põhjustest enne nende rakendamist või viivitamata pärast seda. Makseteenuse pakkuja ei pea

lisaturvameetmete rakendamise põhjusi maksjale teatama, kui teabe edastamine on vastuolus

objektiivselt põhjendatud turvalisuse kaalutlusega või ei ole muul seaduses sätestatud põhjusel

lubatud. Selline lähenemine on kooskõlas makseteenuste direktiivi põhimõtetega, et

makseteenuse pakkuja peab ühelt poolt tagama makseteenuste läbipaistvuse ja kasutajate

teavitamise, kuid teiselt poolt ka maksete turvalisuse ja pettuste ennetamise. Sarnane tasakaalu

15

leidmine on omane ka muudele menetlustele, kus isiku teavitamine võib olla piiratud, kui see

ohustab turvalisust.

Lõike 3 eesmärk on tagada maksja teavitamine olukorras, kus makseteenuse pakkuja rakendab

lisaturvameetmeid ja lükkab maksejuhise kättesaamise edasi. Kuna see võib mõjutada makse

täitmise kiirust ja maksja ootusi selle täitmise osas, on oluline, et maksja oleks teadlik nii

võimalikest meetmetest kui ka nende rakendamise tingimustest. Seeläbi saab isik teada, miks

tema maksejuhise täitmine võib viibida või miks temalt nõutakse näiteks täiendavat

informatsiooni. Teisalt kaitseb see ka makseteenuse pakkujat, kes saab tugineda seaduses

sätestatule ning aitab vältida isikute arusaamist, et tegemist on makseteenuse pakkuja nn

omavoliga.

Teavitamise kohustus hõlmab nii eelnevat kui ka vahetut teavitamist. Üldreeglina tuleks

maksjat teavitada enne lisaturvameetmete rakendamist, võimaldades vajaduse korral maksjal

täiendavaid selgitusi anda. Kui eelnev teavitamine ei ole võimalik, näiteks seetõttu, et

turvameetme tõhusus eeldab viivitamatut sekkumist, tuleb maksjat teavitada viivitamata pärast

nende meetmete rakendamist. Selline paindlikus võimaldab makseteenuse pakkujal reageerida

pettustele kiiresti, kuid säilib maksja teadlikus olukorra põhjustest.

Säte tagab, et maksja ei jää teadmatusse maksejuhiste täitmist mõjutavate tegurite osas,

säilitades samas võimaluse piirata teabe avaldamist juhtudel, kus see on vajalik maksete

turvalisuse ja pettuste ennetamise seisukohalt.

Eelnõu § 1 punktiga 2 VÕS-i lisatav 7247 lõige 4 näeb ette, et kui maksja makseteenuse

pakkuja lükkab maksejuhise kättesaamise lisaturvameetmete rakendamiseks edasi, siis

loetakse, et makseteenuse pakkuja on maksejuhise kätte saanud hetkest, kui makseteenuse

pakkuja on lõpetanud lisaturvameetmete rakendamise ja on veendunud, et maksejuhis ei ole

autoriseeritud andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise teel. Nimetatud

tingimuste täitmise korral on maksja makseteenuse pakkujal kohustus saata maksetehing

viivitamata makse saaja makseteenuse pakkujale.

Nimetatud lõige näeb ette, millisest hetkest alates loetakse maksejuhis makseteenuse pakkuja

poolt kättesaaduks olukorras, kus makse täitmine ei alga kohe selle kättesaamisel, vaid sellele

eelneb täiendav riskipõhine kontroll. Kehtivas makseteenuste regulatsioonis on maksejuhise

kättesaamise hetk keskse tähtsusega, kuna sellest sõltuvad nii makse täitmise tähtajad kui ka

makseteenuse pakkuja vastutus. Seetõttu on oluline vältida olukorda, kus makseteenuse

pakkuja oleks kohustatud järgima täitmise tähtaegu ajal, mil ta ei ole veel saanud veenduda, kas

maksejuhis on maksja poolt autoriseeritud või on see autoriseeritud andmete väärkasutamise,

pettuse või maksjaga manipuleerimise teel. Kuigi makseteenuste direktiiv ja välkmaksete

määrus eeldab maksete kiiret täitmist, ei saa seda igas olukorras tõlgendada viisil, mis

kohustaks makseteenuse pakkujat täitma maksejuhiseid olukorras, kus esineb põhjendatud

kahtlus, et need on toime pandud pettuse teel.

Lõike 4 kohaselt loetakse maksejuhis kättesaaduks alles pärast seda, kui makseteenuse pakkuja

on lõpetanud lisaturvameetmete rakendamise ning on veendunud, et maksejuhis ei ole seotud

16

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimisega. See tagab, et makse täitmise

tähtaegade arvestus algab alles hetkest, mil makseteenuse pakkuja on pärast vajalike kontrollide

tegemist saanud asuda sisuliselt maksejuhist täitma.

Lõikes 4 on selgelt välja toodud, et pärast lisaturvameetmete rakendamise lõppu ning kahtluste

kõrvaldamist on makseteenuse pakkujal kohustus edastada maksetehing viivitamata makse

saaja makseteenuse pakkujale. Välkmaksete kontekstis on oluline, et makseteenuse pakkuja

sekkumine maksejuhise täitmisesse selle kättesaamisega edasilükkamisega toimuks üksnes

enne makse lõplikku töötlemist ning oleks ajaliselt selgelt piiritletud.

Eelnõu § 1 punktiga 2 VÕS-i lisatav 7247 lõige 5 näeb ette, et maksja makseteenuse pakkuja

ei või maksejuhist lisaturvameetmete rakendamiseks edasi lükata kauemaks, kui käesoleva

paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolu väljaselgitamiseks mõistlikult vajalik. Võimalusel peab

maksja makseteenuse pakkuja lähtuma eelkõige käesoleva seaduse §-s 728 sätestatud

tähtaegadest. Nimetatud lõige sätestab lisaturvameetmete rakendamise ajapiiri kontrollimaks,

kas maksejuhis vastab kõikidele selle töötlemiseks vajalikele nõuetele ega ole seotud andmete

väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimisega. See tähendab, et lähtepunktiks

jäävad üldised täitmise tähtajad ning nendest võib eemalduda ainult nii palju, kui konkreetne

kontrolli vajadus seda tingib. Eesmärk on tagada, et lisaturvameetmete rakendamise õigus ei

oleks ajaliselt piiritlemata, vaid oleks seotud konkreetse kontrollivajaduse ja selle kestusega.

Lõike 5 mõte on tasakaalustada kahte olulist eesmärki. Ühelt poolt peab makseteenuse pakkujal

olema tegelik võimalus pettuseriski korral sekkuda ning teha vajalikud maksejuhise

kontrollitoimingud. Teiselt poolt ei tohi lisaturvameetmete rakendamine viia selleni, et maksete

täitmine venib põhjendamatult või et makseteenuse kasutaja jääb määramata ajaks ebakindlasse

olukorda. Seetõttu seob säte lubatava viivituse kestuse otseselt kontrolli eesmärgiga: viivitus

on lubatav üksnes seni, kuni kestab põhjendatud kontroll ning ainult ulatuses, mis on selle

kontrolli läbiviimiseks mõistlikult vajalik.

Eelnõus on loobutud rangest ajapiiri sätestamisest, sest kontrolli kestus ei pruugi kõikidel

juhtudel olla sama. Mõnes olukorras piisab automaatsest kontrollist või lisakinnituse

küsimisest, mille saab teha väga kiiresti, muus olukorras võib olla vaja teha täiendav

riskihindamine või saada maksjalt kinnitus eri kanali kaudu.

Nimetatud tähtaeg kehtib ka välkmaksetele ning seda tuleb arvestada ka välkmaksete puhul

maksejuhise täitmisel. Välkmaksete määruse kohaselt peab maksja makseteenuse pakkuja kohe

pärast välkmaksejuhise kättesaamist kontrollima, kas makse töötlemise tingimused on täidetud

ja kas vajalikud vahendid on olemas, ning saatma maksetehingu viivitamata saaja makseteenuse

pakkujale. Saaja makseteenuse pakkuja peab omakorda tegema summa saaja kontol

kättesaadavaks 10 sekundi jooksul alates sellest, kui maksja makseteenuse pakkuja

välkmaksejuhise kätte sai. See näitab, et liidu seadusandja eesmärk on maksete, eriti

välkmaksete, võimalikult kiire täitmine.

17

Teisalt ei saa turvakontrolli ajaline piirang muuta seda ebaefektiivseks. Välkmaksete määrus

küll eeldab väga kiiret maksete täitmist, kuid samas säilib makseteenuse pakkuja kohustus

ennetada pettusi ja rakendada turvanõudeid. Makseteenuste direktiiv ja komisjoni

rakendusmäärus lähtuvad sellest, et maksete kõrgetasemeline turvalisus on makseteenuste

toimimise üks põhielement. Kõnealune lõige 5 tasakaalustab neid kahte vastuolulist eesmärki:

makseteenuse pakkuja võib maksejuhise kättesaamise edasi lükata, kuid ainult nii kaua, kui tal

on tegelikult vaja tuvastada, kas tehing on õiguspärane; pärast seda tuleb maksejuhis saata

viivitamata makse saaja makseteenuse pakkujale. Nii-öelda lubatav viivitus lõpeb siis, kui

lõikes 4 nimetatud asjaolu väljaselgitamiseks mõistlikult vajalik aeg on möödunud. See

võimaldab hiljem hinnata makseteenuse pakkuja tegevuse õiguspärasust ning vastutuse

olemasolu.

Makseteenuste direktiivi järgi on makse täitmise tähtaeg seotud maksejuhise kättesaamise

ajaga, artikli 78 lõike 1 kohaselt on maksejuhise kättesaamise aeg see hetk, mil maksja

makseteenuse pakkuja maksejuhise kätte saab, ning artikli 83 lõike 1 kohaselt peab maksja

makseteenuse pakkuja tagama, et pärast seda hetke kantakse maksesumma saaja makseteenuse

pakkuja kontole hiljemalt järgmise tööpäeva lõpuks. Makseteenuste direktiiv näeb ette, et kui

makseteenuse pakkuja keeldub õiguspäraselt maksejuhise täitmisest, loetakse selline

maksejuhis täitmise tähtaegade mõttes kättesaamata maksejuhisena. Seega on maksejuhise

“kättesaamise” mõiste otseselt seotud sellega, millal hakkavad kulgema täitmise tähtajad ning

millal tekib makseteenuse pakkujal kohustus makset edasi töödelda.

Komisjoni rakendusmäärus lähtub tehingu riskipõhisest lähenemisest ning näeb ette, et

makseteenuse pakkujatel peavad olema tehingute jälgimise mehhanismid, mis võimaldavad

tuvastada autoriseerimata või pettuslike maksetehinguid. Need mehhanismid peavad põhinema

maksetehingute analüüsil, arvestades seda, mis on konkreetse makseteenuse kasutaja puhul

tavapärane, ning võtma arvesse vähemalt riskitegureid nagu maksja tavapäratud kulutused või

käitumismuster; ebatavaline teave maksja seadme/tarkvara kasutamise kohta; pahavaraga

nakatumine autentimismenetluse mis tahes seansi kestel ning makseteenuste osutamisega

seoses teadaolev petuskeem (artikkel 2 lõige 2). Sama määruse põhjenduspunktis 14 on

rõhutatud, et kui reaalajas riskianalüüs ei võimalda tehingut pidada madala riskiga tehinguks,

tuleb makseteenuse pakkujal minna tagasi tugevdatud kontrolli juurde. Seega eeldab liidu

õigus, et makseteenuse pakkuja teeb vajaduse korral lisakontrolle, kuid need kontrollid peavad

olema seotud konkreetse riskihindamisega.

Eelnõu § 1 punktiga 2 VÕS-i lisatav 7247 lõige 6 näeb ette, et maksja makseteenuse pakkujal

on õigus keelduda maksejuhise täitmisest, kui pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

lisaturvameetme rakendamist ei ole olnud objektiivselt võimalik kõrvaldada kahtlust, et

maksejuhis on autoriseeritud andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise

teel. Sätte eesmärk on võimaldada makseteenuse pakkujal ennetada kahju tekkimist juba enne

makse lõplikku täitmist.

Lõike 6 sõnastuses kasutatud kriteerium „objektiivselt võimalik“ piirab makseteenuse pakkuja

kaalutlusruumi ning välistab keeldumise pelgalt nn üldise riskihindamise või ebamäärase

põhjenduse alusel. Keeldumine eeldab, et makseteenuse pakkuja on eelnevalt rakendanud

18

lisaturvameetmeid ning nende tulemusel ei ole kahtlust õnnestunud kõrvaldada. Seega peab

keeldumise alus olema kontrollitav ja põhjendatav lähtuvalt faktiliselt olukorrast.

Eelnõu § 1 punktiga 2 VÕS-i lisatav 7247 lõige 7 näeb ette, et kui maksejuhise täitmine viibib

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud lisaturvameetmete rakendamise tõttu, hakkab

käesoleva seaduse §-s 728 sätestatud maksejuhise täitmise tähtaeg kulgema alates maksejuhise

kättesaamisest käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähenduses. Kõnealune lõige on seotud

lõikega 4, sest juhul, kui maksejuhis loetakse kättesaaduks pärast lisaturvameetmete

rakendamist, peab samas hetkest kulgema hakkama ka maksejuhise täitmise tähtaeg.

Makseteenuste direktiivi artikkel 83 lähtub samuti sellest, et täitmise aeg arvutatakse alates

artikli 78 tähenduses maksejuhise kättesaamise ajast. Kõnealune lõige tagab, et maksejuhise

täitmise tähtaja arvestus järgib sama põhimõtet ka pettusekahtlusega juhtumite korral. Säte

väldib olukorda, kus makseteenuse pakkuja satuks tähtaega rikkuma ajal, mil ta täidab seadusest

tulenevat kohustust kohaldada lisaturvameetmeid.

Eelnõu § 1 punktiga 2 VÕS-i lisatav 7247 lõige 8 näeb ette, et kui käesoleva paragrahvi lõikes

1 nimetatud lisaturvameetmete rakendamise tulemusel täidetakse makse hilinemisega,

kohaldatakse makse täitmisele käesoleva seaduse § 7333 lõigetes 41 ja 42 sätestatut.

VÕS § 7333 lõiked 41 ja 42 käsitlevad väärtuspäeva korrigeerimist hilinenud makse korral.

Eelnõuga kõnealune VÕS-i lisatav § 7247 lõige 9 näeb ette õiguse lisaturvameetmete

rakendamiseks ning asjaolude väljaselgitamisele, kas maksetehingu täitmiseks antud nõusolek

on saadud andmete väärkasutamise, pettuse või maksja manipuleerimise teel, võib kuluda

rohkem aega, kui on ette nähtud maksetehingu täitmiseks. Sellisel juhul tagab saaja

makseteenuse pakkuja maksja makseteenuse pakkuja taotlusel, et saaja maksekonto

krediteerimise väärtuspäevaks loetakse maksetehingu nõuetekohaseks täitmiseks määratud

väärtuspäev. Seeläbi ei halvene maksja olukord, kuna kontole laekunud raha väärtuspäevaks

loetakse algselt makse nõuetekohaseks täitmiseks ette nähtud kuupäev, isegi kui raha jõuab

vastavale kontole tegelikult hiljem.

Kõnealune säte järgib juba kehtivat VÕS-i regulatsiooni hilinenud makse täitmise tagajärgede

kohta ning ei loo selles osas eraldiseisvat regulatsiooni. Sätte eesmärk on tagada, et

lisaturvameetmete rakendamine ei katkestaks kehtivas õiguses juba olemasolevat hilinenud

makse täitmise tagajärgede regulatsiooni, vaid lähtuks samast loogikast. Tegemist ei ole

eraldiseisva hilinenud täitmise režiimi loomisega, vaid olemasolevate tagajärgede kohaldamise

täpsustamisega olukorras, kus maksetehingu täitmine viibib õiguspäraselt rakendatud

lisaturvameetmete tõttu. VÕS § 7333 lõiked 41 ja 42 reguleerivad juba praegu, milline peab

olema saaja maksekonto krediteerimise väärtuspäev juhul, kui makse täidetakse hilinemisega.

Käesolev lõige tagab, et sama põhimõte kohaldub ka siis, kui hilinemise põhjus seisneb

makseteenuse pakkuja poolt pettuskahtluse kontrollimiseks rakendatud lisaturvameetmetes.

Sellega välditakse olukorda, kus makse formaalselt hilineb, kuid hilinemise mõju saaja konto

väärtuspäeva osas jääks reguleerimata. Lahendus on kooskõlas ka makseteenuste direktiivis

sätestatud hilinenud täitmise regulatsiooniga, mille kohaselt tuleb hilinenud makse korral

tagada, et saaja konto krediteerimise päev ei oleks hilisem päevast, mil tehing oleks pidanud

19

olema õigesti täidetud. Makseteenuste direktiivi artikkel 89 näeb selle põhimõtte sõnaselgelt

ette.

Kui maksejuhise on algatanud maksja, kohaldub VÕS § 7333 lõige 41. Selle järgi tagab saaja

makseteenuse pakkuja maksja makseteenuse pakkuja taotlusel, et saaja maksekonto

krediteerimise väärtuspäevaks loetakse maksetehingu nõuetekohaseks täitmiseks määratud

väärtuspäev. Seega tagab lõige 8, et lisaturvameetmete tõttu tekkinud viivitus ei muudaks

hilinenud makse tagajärgede käsitlust võrreldes muude hilinenud maksetega. Maksja algatatud

makse puhul näiteks olukord, kus isik teeb internetipangas ülekande teisele isikule. Tegemist

on maksja algatatud maksega ning kohaldub VÕS § 7333 lõige 41.

Kui makse on algatatud saaja poolt või tema kaudu, kohaldub VÕS § 7333 lõige 42. Selle järgi

loetakse saaja maksekonto krediteerimise väärtuspäevaks samuti maksetehingu

nõuetekohaseks täitmiseks määratud väärtuspäev. Kõnealusel juhul näiteks kui makse saaja

algatatud makse korral võetakse isiku kontolt otsekorralduse alusel makse kommunaalteenuse

osutajale. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 7333 lõige 42.

Eelnõu § 1 punktiga 2 VÕS-i lisatav 7247 lõige 9 näeb ette, et makseteenuse leping võib

sisaldada tingimust, mille kohaselt maksja ei või nõuda lisaturvameetmete rakendamiseks

maksejuhise kättesaamise edasi lükkamise korral maksja makseteenuse pakkujalt kahju

hüvitamist. Hüvitist ei või nõuda tingimusel, et nimetatud turvameetmeid rakendatakse

ebamõistliku viivituseta ning rakendamise aluseks on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et

maksejuhise autoriseerimiseks antud nõusolek on saadud andmete väärkasutamise, pettuse või

maksjaga manipuleerimise teel. See lepingu tingimus ei välista ega piira maksja muu nõude

esitamist muul alusel.

Kui makseteenuse pakkuja rakendab maksetehingu kontrollimiseks lisaturvameetmeid võib

selle peale kuluda rohkem aega, kui on ette nähtud maksetehingu täitmiseks. Alati ei pruugi

lisaturvameetmete rakendamise tulemuseks olla maksejuhise täitmisest keeldumine, kuna

kontrolli tulemusel selgub, et tegemist ei ole pettusega ning isik on andnud nõusoleku

maksetehingu täitmiseks. Juhul, kui makseteenuse pakkuja on turvameetme täiendava

rakendamise läbi viinud õiguspäraselt vastavalt eelnõuga VÕS-i lisatava § 7339 lõike 3

tingimustele, ei vastuta makseteenuse pakkuja kahju eest, mis on tekkinud tehingu hilinenud

täitmise tõttu.

Sätte eesmärk on tagada, et makseteenuse pakkuja ei oleks kohustatud kandma kahju seetõttu,

et ta tegutses maksja kaitseks ja tema pettuseohvriks langemise ärahoidmiseks. Kui

makseteenuse pakkuja rakendab põhjendatud kahtluse korral viivitamata lisaturvameetmeid on

selle eesmärgiks kliendi kaitse. Sellises olukorras oleks ebamõistlik panna makseteenuse

pakkujale automaatne kahju hüvitamise kohustus pelgalt ajutise viivituse tõttu. Säte

tasakaalustab maksja huvi makse kiire täitmise vastu ning maksesüsteemi turvalisuse tagamist.

Kõnealuse lõikes 9 vastutuse piiramine on sõnastatud kitsalt ja tingimuslikult. Vastutus ei ole

välistatud igas olukorras, vaid eeldab kumulatiivselt, et lisaturvameetmeid rakendatakse

ebamõistliku viivituseta ning nende aluseks on objektiivselt põhjendatud kahtlus. Lisaks on

20

sättes selgelt toodud, et see lepingu tingimus ei välista ega piira maksja muu nõude esitamist

muul alusel. Seega ei kõrvalda muudatus makseteenuse pakkuja üldist vastutust ega kahjusta

maksja õigust tugineda muudele õiguskaitsevahenditele, kui makseteenuse pakkuja on

tegutsenud õigusvastaselt, ebaproportsionaalselt või põhjendamatult. Selline lahendus on

kooskõlas makseteenuste direktiivi üldise vastutuse loogikaga, mille kohaselt makseteenuse

pakkuja vastutus makse mittetäitmise, puuduliku täitmise või hilinenud täitmise eest on

reguleeritud, kuid direktiiv ei välista, et riigisisene õigus näeb ette riigisisese vastutuse.

Kõnealune säte ei muuda üldiselt makseteenuste direktiivi kahju hüvitamise loogikat, kus

makseteenuse pakkuja vastutab autoriseerimata kahju hüvitamise eest. Kõnealust põhimõtet ei

muudeta, sest muudatuse näol on tegemist võimaliku kahjuga, mis on tekkinud autoriseeritud

maksejuhise kontrollimisel ja maksejuhise hilisema täitmise korral. On oluline rõhutada, et

käesolev muudatus annab makseteenuse pakkujatele õiguse keelduda autoriseeritud

maksejuhise täitmisest, mis on erinev üldisest loogikast, et makseteenuse pakkuja ei või

keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest. Ehk et olukorras, kus makseteenuse pakkuja ei

ole tõkestanud maksejuhise täitmist, mille isik on ise manipuleerimise teel PIN 2-ga kinnitanud,

siis tegemist on ikkagi autoriseeritud maksejuhisega ning sellises olukorras ei kohaldu

makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata makse puhul kahju hüvitamiseks.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse KAS-i.

Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse KAS §-i 88 lõike 3 punkti 1 pärast tekstiosa „käesolevas

paragrahvis“ tekstiosaga „või käesoleva seaduse §-s § 894“.

KAS § 88 lõige 3 punkt 1 sätestab krediidiasutuse õiguse avaldada pangasaladust kolmandale

isikule, kui krediidiasutuse õigus või kohustus avaldada pangasaladust tuleneb käesolevas

paragrahvis sätestatust. See annab ammendava loetelu, mille kohaselt on krediidiasutusel õigus

avaldada pangasaladust kolmandale isikule üksnes juhul, kui selline õigus või kohustus tuleneb

KAS § 88 muudest sätetest, ehk muudel alustel ei ole võimalik pangasaladust avaldada.

Eeltoodust tulenevalt sätestatakse KAS §-i 88 ka võimalus avaldada pangasaladust eelnõuga

loodava § 894 alusel.

Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse KAS-i 7. peatüki 3. jaotist §-ga 894.

KAS-i lisatav uus paragrahv annab krediidiasutustele selged õiguslikud alused avaldada

andmeid ja teavet pettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks juhul, kui krediidiasutusel on

objektiivselt põhjendatud kahtlus, et klient või maksetehing võib olla seotud pettusega. Kehtiv

KAS § 88 reguleerib iseenesest juba pangasaladuse avaldamist, mh näeb ette, et millistel

tingimustel ja kuidas võib pangasaladust edastada nii PPA-le kui RIA-le. Samas kehtiv KAS §

88 ei näe otseselt ette krediidiasutustele õigust jagada pettuse kahtluse korral andmeid nii teiste

krediidiasutustega, makseasutuste ja e-raha asutustega kui ka teiste ametiasutustega. Uue KAS

§-s 894 ettenähtud andmete puhul ei pruugi aga tingimata tegemist olla pangasaladusega (nt

tegemist võib olla koondandmetega või muude sarnaste andmetega, mille põhjal ei saa kindlaks

teha üksikkliendi andmeid). Tulenevalt eeltoodust on otsustatud, et ei täiendata kehtivat KAS

§-i 88, vaid konstrueeritakse KASi vastav uus § 894. Lisaks tuleb suure tõenäosusega vastav

21

normistik kehtetuks tunnistada, kui tulevikus hakkab kehtima eespool nimetatud EL

makseteenuste määrus (ehk ka õigustehniliselt on lihtsam kustuda eraldiseisvat paragrahvi).

KAS uue §-i 894 lõike 1 kohaselt antakse krediidiasutusele õigus avaldada erinevat teavet, mh

pangasaladust teisele krediidiasutusele, makseasutusele ja e-raha asutusele ning PPA-le

maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks juhul, kui krediidiasutusel

on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et klient või maksetehing võib olla seotud pettusega.

Pettuste tõkestamisel on oluline kiirus ning koostöö, et oleks võimalik operatiivselt sekkuda.

Kehtiva KAS-i § 88 lõike 5 punkt 2 võimaldab pangasaladuse avaldamist uurimisasutusele

üksnes kriminaalmenetluse raames. Seega on politseil küll võimalik saada pettuste uurimisel

informatsiooni, kuid see on piiratud, sest andmete avaldamine eeldab kriminaalmenetluse

algatamist. Eelnõuga kavandatav paragrahv loob õigusliku aluse, mis võimaldab

krediidiasutusel objektiivselt põhjendatud pettuse kahtluse korral edastada andmeid

enne kriminaalmenetluse algatamist. See võimaldab kiiremat reageerimist ja kahju tekkimist

olukordades, kus menetluse alustamine võib toimuda alles pärast esmast juhtumi analüüsi ning

pettuse ärahoidmise vaatest seega liiga hilja.

Antud juhul nähakse ette andmete jagamine krediidiasutusele õigusena, kui selliste andmete

jagamine osutub krediidiasutuse hinnangul vajalikuks. Pangasaladuse avaldamine ei ole

lubatud iga kahtluse korral, vaid juhul, kui selleks on objektiivselt põhjendatud pettuse kahtlus,

näiteks:

 isik võib olla seotud pettuse toimepanemisega või konkreetne maksetehing võib olla

seotud pettusega, ning see peab tuginema kontrollitavatele asjaoludele;

 esinevad pettustele iseloomulikud tehingumustrid, kus lühikese aja jooksul tehakse

mitmeid uutele saajatele suurtes summades ülekandeid ning samuti tehnilised andmed,

kus seade või sessioon kattub varem tuvastatud pettusega.

Uue paragrahvi § 894 lõige 2 näeb ette, millist liiki andmete avaldamine lubatud on. Pettuseid

ei pruugi olla võimalik avastada nn üksiku „andmetüki“ põhjal, vaid praktikas on vajalik

andmete kogum, mille põhjal saab omavahel siduda pettuse kahtlusega isikud, kontod,

seadmed, sessioonid jne.

Antud lõike punktis 1 nimetatud andmed kliendi kohta on isiku tuvastamiseks vajalikud

unikaalsed identifikaatorid, mille abil saab kindlaks teha millise isikuga on tegemist. Nendeks

võivad olla näiteks kliendi-ID, isikukood või kontonumber. Näiteks krediidiasutus A tuvastab,

et kliendi kontolt tehakse ebaharilikke makseid erinevatele saajatele ning on alus kahtlustada

pettuse toimepanemist, siis on võimalik teavitada krediidiasutust B, kellele makseid tehakse

ning edastada isiku andmed, et saaks kontrollida, kas saaja või tema maksekonto võib olla

seotud pettusega.

Punkti 2 kohaselt saab edastada andmeid makse saaja ja maksekonto kohta, mis on vajalikud

saaja identifitseerimiseks, et tuvastada pettuse ahelas saaja pool. Näiteks olukord, kus mitmed

isikud teevad ebaharilikke makseid ühele makse saajale. Sel juhul saab krediidiasutus edastada

makse saaja krediidiasutusele kõnealused andmed, et teine krediidiasutus saaks hinnata, kas

tegemist võib olla nn rahamuula maksekontoga. See aitab tuvastada erinevate petta saanud

22

isikute maksed sama makse saaja krediidiasutusele ning takistada raha liikumist rahamuulade

maksekontode vahel.

Punkti 3 kohaselt saab edastada andmeid maksetehingute kohta, mis on konkreetse

maksetehingu tunnused, näiteks tehingu ID. Nimetatud andmed maksetehingu kohta hõlmavad

üksnes konkreetse pettusekahtlusega seotud makse asjaolusid, mis on vajalikud pettuse

avastamiseks ja väljaselgitamiseks. Nende andmete all ei peeta silmas kliendi konto väljavõtet

ega muud terviklikku ülevaadet kliendi maksekäitumisest, selliste andmete väljastamine ei ole

lubatud. Konto väljavõtte avaldamine ületaks kõnealuse regulatsiooni eesmärgi ning ei oleks

kooskõlas andmete minimaalsuse põhimõttega. Seetõttu on lubatud avaldada üksnes selliseid

konkreetse maksetehingu andmeid, nagu tehingu aeg, tehingu liik, kasutatud kanal või muud

asjaolud, millel on vahetu tähendus pettusekahtluse kontrollimiseks.

Punktis 4 nimetatud andmed kasutatud seadme, makseinstrumendi või turvaelementide kohta

on vajalikud selleks, et maksetehinguga seotud pettusi oleks võimalik avastada ja välja selgitada

ka olukorras, kus pettusekahtlus ei ilmne üksnes kliendi, saaja või konkreetse makseandmete

pinnalt, vaid eeskätt sellest, millise tehnilise vahendi või autentimisviisiga tehing tehti. Pettused

võivad avalduda näiteks olukordades, kus kasutatakse sama seadet, sama autentimisvahendit

või samu turvaelemente mitme kahtlase tehingu tegemisel. Selliste andmete võrdlemine

võimaldab tuvastada pettusmustreid, seostada omavahel eri juhtumeid ning hinnata, kas

tegemist võib olla andmete väärkasutamise, identiteedi kuritarvitamise või muu pettusliku

skeemiga.

Kasutatud seadme, makseinstrumendi või turvaelementide kohta käiv teave ei kattu täielikult

ei kliendiandmete, makse saaja ja maksekonto andmete ega ka üksnes maksetehingu

andmetega. Kliendi või konto tuvastamine ei näita veel, kuidas tehing tehniliselt tehti või

milliseid autentimisvahendeid kasutati. Just seadme, makseinstrumendi või turvaelementide

kohta käiv info võib osutada, et näiliselt erinevad tehingud on tegelikult omavahel seotud,

näiteks kui need on tehtud sama seadme või sama maksevahendi abil. Selline teave võib olla

määrava tähtsusega, et eristada kliendi tavapärast maksekäitumist olukorrast, kus

maksevahendit või autentimisvahendeid on väärkasutatud.

Andmeteks on näiteks seadme- ja sessiooniandmed ning muud pettuse tuvastamist võimaldavad

tehnilised andmed, mille alusel saab tuvastada, kas makse algatamise keskkond on ebatavaline,

näiteks seadme-ID, brauser, IP-aadress. See aitab tuvastada, kas erinevate isikute kontodelt

algatatakse makseid sama seadmega või samalt IP-aadressilt, kuigi isikud on erinevates

piirkondades. Nende andmete jagamine aitab tuvastada pettuse toimepanemist laiemalt

erinevate krediidiasutuste üleselt, mida üks krediidiasutus oma andmete pinnalt ei pruugi

tuvastada.

Punktiga 5 nähakse ette andmete ja teabe jagamine maksetehinguga seotud pettuse või muu

süüteo tunnustele vastava teo kohta. See on andmed ja teave mille järgi on näha, et tegemist

võib olla pettus või muu süüteoga. Tegemist ei pea olema juba kinnitust leidnud

pettusjuhtumiga, vaid pigem andmete ja tunnustega, mis osutavad võimalikele rikkumise

tunnustele. Siia võivad kuuluda näiteks andmed ebatavalise käitumismustri kohta, vastuolud

23

makse algatamise tavapärases loogikas, andmed selle kohta, et kasutatud on võõrast või

ootamatut seadet, turvaelemente on kasutatud ebatavapärasel viisil, või muud asjaolud, mis

eraldi või kogumis loovad objektiivselt põhjendatud kahtluse, et tehing võib olla seotud pettuse

või muu süüteoga. See on suunatud ennekõike süüteotunnuste, riskinäitajate ja kahtlust

toetavate asjaolude kirjeldamisele. Selle punkti eesmärk on võimaldada vahetada sellist teavet,

mis aitab pettust või muud võimalikku süütegu tuvastada, selle olemasolu kontrollida ja

hinnata, kas on alust võtta kasutusele täiendavaid meetmeid.

Erinevalt punktist 6 ei ole käesoleva punkti 5 puhul tegemist juba toimunud pettusejuhtumiga.

Pettuste avastamise ja väljaselgitamise seisukohast on oluline võimalus vahetada ka sellist

teavet, mis ei kirjelda veel lõplikult tuvastatud pettust, kuid mis võib viidata pettuse või muu

süüteo tunnustele ning aidata ennetada kahju tekkimist või levikut. Samal ajal on vajalik eraldi

nimetada ka juba toime pandud pettuse teel tehtud tehingud ja pettusekatsed, sest nende kohta

kogutav ja vahetatav teave on tavaliselt konkreetsem, detailsem ja otsesemalt seotud konkreetse

juhtumi lahendamisega.

Punktiga 6 nähakse ette andmete ja teabe jagamine pettuse teel tehtud tehingute või

pettusekatsete ja nende asjaolude kohta. Need on andmed ja teave toime pandud või toime

panna üritatud pettusjuhtumi ning selle konkreetsete asjaolude kohta. Need on nn

pettuseindikaatorid, mis kirjeldavad petuskeemi toimimist, nagu näiteks tehingu ajastus ja

korduvad summad ning mitme isiku samasugused käitumisjooned. See aitab pettuste

toimepanemist avastada näiteks olukorras, kus mitmed kliendid saavad samal päeval panga

nimel petukõnesid, siis on võimalik jagada pettusekatsete mustreid teiste krediidiasutustega

ning tuvastada nn saripettuse toimepanemine võimalikult vara ka teistel krediidiasutustel ning

seeläbi kahjusid vähendada.

Eeltoodu võib olla tuvastatud manipuleerimise tehnikad või muud pettuslikud võtted. Pettuse

toimepanijate nn töövõtted on näiteks krediidiasutuse töötajana esinemise legend, kiire

tegutsemise surve kindlate pettuse liikide puhul, pahavara allalaadimise juhendamine jne.

Näiteks krediidiasutusele teavitavad mitmed isikud samasuguse sisuga krediidiasutuse

töötajana esinenud pettuslikust kõnest.

Uue § 894 lõikega 3 nähakse krediidiasutusele ette õigus avaldada pangasaladust ka RIA-le.

Kehtiv KAS § 88 lg 43 annab krediidiasutusele õiguse avaldada pangasaladust RIA-le

küberturvalisuse seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemisel.

RIA on Eesti küberturvalisuse keskus, mis tegeleb avaliku sektori ja kriitilise infrastruktuuri

küberturvalisusega ning on võrgu- ja infosüsteemide turbe direktiivi (NIS)13 mõistes

küberturvalisuse pädev asutus ja kontaktpunkt.

Nagu eespool juba märgitud, siis uue paragrahvi kohaselt RIA-le avaldatatavad andmed ei

pruugi kõik kvalifitseeruda pangasaladuseks. Lisaks arvestades RIA ülesannet on temale

avaldada lubatud andmete koosseis lõike 3 näol kitsam (kui lõikes 1 PPA puhul), piirdudes

üldisemalt andmetega pettuse teel tehtud tehingute või pettusekatsete ja nende asjaolude kohta

13 https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2022/2555/oj/est

24

ning maksetehinguga seotud pettuse või muu süüteo tunnustele vastava teo tuvastamist

võimaldavaid andmeid. RIA-le ei avaldata andmeid ja teavet 1) kliendi tuvastamiseks; 2) makse

saaja ja maksekonto kohta ning 3) maksetehingute kohta, sealhulgas muid makseandmeid.

Lõikes 3 nähakse ette, et RIA-le saab andmeid jagada küberturvalisuse seaduse (edaspidi KüTS)

§ 5 lõige 3 punkt 3 alusel. See punkt sätestab, et RIA täidab EL direktiivi (EL) 2022/2555 artikli

10 lõikes 1 nimetatud küberintsidentide käsitlemise üksuse ülesanded. Eelnimetatud direktiivi

artikli lõige 2 viitab ülesannetele, mis on sätestatud direktiivi artikli 11 lõikes 3. Näiteks on

artikli 11 lõike 3 kohaselt vastavateks ülesanneteks:

- tagada küberohtude, nõrkuste ja intsidentide kohta varajaste hoiatuste, hoiatuste ja teadete

edastamine ning teabe levitamine asjaomastele elutähtsatele ja olulistele üksustele ning

pädevatele asutustele ning muudele asjaomastele sidusrühmadele, võimaluse korral

reaalajalähedaselt;

- lahendada intsidente ning, kui see on kohaldatav, abistada asjaomaseid elutähtsaid ja olulisi

üksusi.

Kuna kehtiv KAS annab võimaluse avaldada pangasaladust üksnes riikliku järelevalve

tegemisel, ei ole RIA-l võimalik väljaspool seda sekkuda küberturvalisust ohustavatele

olukordadele. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 25. aprilli 2011. aasta määruse nr

28 „Riigi Infosüsteemi Ameti põhimäärus“ § 8 lõike 4 punkti 3 kohaselt täidab küberturvalisuse

valdkonnas amet küberturvalisuse seaduse § 5 tähenduses pädeva asutuse, ühtse kontaktpunkti,

ulatuslike küberintsidentide ja kriiside ohjamise eest vastutava pädeva asutuse,

küberintsidentide käsitlemise üksuse ja turvahaavatavuse koordineeritult avaldamise

koordinaatori ülesandeid ning koordineerib küberintsidentide käsitlemist. Sama paragrahvi

lõige 4 punkt 4 kohaselt korraldab küberturvalisuse amet küberturvalisust ohustavate riskide

seiret, analüüsi ja ohtudest teavitamist. KAS-i lisatav uus paragrahv annab võimaluse avaldada

andmeid ja teavet ka olukordades, mis on väljaspool riikliku järelevalve menetlust. See annab

võimaluse sekkuda küberintsidentide puhul operatiivselt. Andmete avaldamise korral üksnes

järelevalve menetluse raames jõuab teave RIA-le liiga hilja ning see takistab RIA-l sekkuda

intsidentidesse reaalajas.

RIA töötleb andmeid avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks, milleks on küberintsidentide

käsitlemine ja küberturvalisust ohustavate riskide ennetamine. Maksetehingutega seotud

pettused on sageli seotud infosüsteemide ründamise, autentimisvahendite kuritarvitamise või

muu küberohuga ning võivad kujutada endast osa laiemast või koordineeritud

küberintsidendist. Selliste juhtumite puhul ei ole tegemist üksnes isiku varakahjuga, vaid

riskiga maksesüsteemide ja infosüsteemide turvalisusele laiemalt. RIA kui küberturvalisuse

pädev asutus vajab teavet pettuse olemuse, ründeviiside ja kasutatud tehniliste vahendite kohta,

et tuvastada rünnakumustreid, hinnata riske ning vajaduse korral teavitada teisi

teenuseosutajaid ja koordineerida reageerimist.

Kokkuvõttes ei avaldata RIA-le andmeid kliendi tuvastamiseks, makse saaja ega maksekonto

andmeid ega muid makseandmeid. Avaldada on lubatud üksnes pettuse teel tehtud tehingute või

pettusekatsete asjaolusid ning maksetehinguga seotud pettuse või muu süüteo tunnustele

25

vastava teo tuvastamist võimaldavaid andmeid. Seega on andmete avaldamine suunatud eeskätt

tehnilise ja mustripõhise analüüsi võimaldamisele, mitte üksikisikute tuvastamisele.

Uue § 894 lõike 4 kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada e-identimise ja e-tehingute

usaldusteenuste seaduse tähenduses e-allkirjastamist võimaldavale usaldusteenuse osutajale

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil usaldusteenuse kasutaja, seadme- ja

sessiooniandmed ning kasutaja elektroonilise side võrgu identifikaatori andmed.

Nimetatud andmete avaldamise vajadus seisneb selles, et pettusekahtluse korral ei pruugi

krediidiasutusel olla võimalik üksnes enda valduses oleva info põhjal kontrollida, kas e-

allkirjastamine või muu usaldusteenuse kasutamine toimus tegelikult selle kasutaja enda poolt

või kasutati seda pettuslikult. Usaldusteenuse osutaja on see osapool, kellel on info e-

allkirjastamise või muu usaldusteenuse kasutamise tehniliste andmete kohta. Seetõttu võib

pettuse avastamiseks või väljaselgitamiseks olla vajalik, et krediidiasutus saaks konkreetse

juhtumi puhul avaldada usaldusteenuse osutajale piiratud hulka identifitseerivaid ja tehnilisi

andmeid. Andmete avaldamine on ühepoolne ning selle põhjal saab usaldusteenuse osutaja

kontrollida, kas tema teenust on konkreetse pettusekahtlusega juhtumi raames kasutatud pettuse

teel, ning rakendada vajaduse korral enda pädevuses olevaid kaitsemeetmeid, näiteks teenuse

kasutamist ajutiselt piirata.

Ilma kõnealuste andmeteta ei oleks võimalik usaldusteenuse pakkujal kontrollida, kas

vaidlusalune allkirjastamistoiming või muu usaldusteenuse kasutamine toimus sama isiku

nimel, kelle maksetehingu suhtes tekkis pettusekahtlus. Seadme- ja sessiooniandmed on

vajalikud selleks, et võrrelda, kas konkreetne teenuse kasutus langes kokku usaldusteenuse

osutaja süsteemides registreeritud tehniliste tunnustega, näiteks kas kasutati sama seadet, sama

sessiooni või sarnast tehnilist keskkonda. Kasutaja elektroonilise side võrgu identifikaatori

andmed aitavad kontrollida, kas vaidlusalune kasutamine toimus samast võrgukeskkonnast või

sama tehnilise lähtepunkti kaudu, mis seostub ka võimaliku pettusliku maksetehinguga. Säte

eesmärk on lubada andmete avaldamist üksnes konkreetse pettusekahtlusega juhtumi

kontrollimiseks ja ulatuses, mis võimaldab konkreetset juhtumit kontrollida.

Uue § 894 lõikega 5 nähakse ette, et andmete ja teabe avaldamisel ei ole lubatud avaldada

eriliiki isikuandmeid. Andmete ja teabe avaldamise eesmärk on maksepettuse avastamine ja

väljaselgitamine ning selle eesmärgi saavutamiseks ei ole eriliiki isikuandmete avaldamine

üldjuhul vajalik. See suurendaks põhiõiguste riivet ja oleks vastuolus andmete minimaalsuse

ning ebaproportsionaalne.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse MERAS-t.

Eelnõu §-ga 3 täiendatakse MERAS §-i 63³ lõigetega 2 ja 3. Lõike 2 kohaselt on

makseteenuse pakkujatele õigus avaldada andmeid ja teavet teisele makseasutusele ja e-raha

asutusele, krediidiasutusele, PPA-le ning RIA-le maksepettuste avastamiseks ja

väljaselgitamiseks krediidiasutuste seaduse §-is 894 sätestatud tingimustel. Kuna

makseteenuseid osutavad ka makseasutused ja e-raha asutused, antakse ka neile

krediidiasutusega samasugune õigus andmeid avaldada. Vastasel juhul jääb osa

26

teenusepakkujaid pettuste ennetustegevusest väljapoole just puuduva info tõttu. Andmete

avaldamise eesmärk ja koosseis on sama nagu krediidiasutustel.

Lõike 3 kohaselt on makseteenuse pakkujal on õigus avaldada E-identimise ja e-tehingute

usaldusteenuste seaduse tähenduses e-allkirjastamist võimaldavale usaldusteenuse osutajale

krediidiasutuste seaduse § 894 lõikes 1 nimetatud eesmärgil usaldusteenuse kasutaja isikukood,

seadme- ja sessiooniandmed ning kasutaja elektroonilise side võrgu identifikaatori andmed. Ka

siin on andmete avaldamise eesmärk ja koosseis sama nagu krediidiasutustel.

4. Eelnõu vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele

4.1 Andmete avaldamise ja töötlemise vastavus põhiseadusele

Isikute põhiõigus võib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Isikute põhiõigustesse

sekkumine on põhiseaduspärane, kui see on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega

kooskõlas. Materiaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõiguse riive on kehtestatud (a)

legitiimselt ehk põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning (b) on selle legitiimse

eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne. Materiaalset põhiseaduspärasust kontrollitakse

järgmise skeemi alusel: esmalt tehakse kindlaks põhiõiguse esemeline ja isikuline kaitseala ning

seejärel kirjeldatakse, kuidas õigusakt põhiõigust riivab. Tuleb hinnata, kas riivel on legitiimne

eesmärk ning teostada proportsionaalsuse test - kas riive on legitiimse eesmärgi saavutamiseks

sobiv, vajalik ja mõõdukas. Andmete kogumine füüsiliste ja juriidiliste kohta riivab eelkõige

õigust eraelu puutumatusele (PS § 26) ja õigust informatsioonilisele enesemääramisele (PS §

19). Õigus eraelu puutumatusele PS § 26 kaitseb isiku õigust eraelu puutumatusele ning keelab

riigil sellesse sekkuda muul juhul, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse,

avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või

kurjategija tabamiseks. Õigus informatsioonilisele enesemääramisele Samuti riivab

isikuandmete töötlemine PS §-ist 19 tulenevat isiku informatsioonilist enesemääramist.

Informatsiooniline enesemääramine tähendab, et igaühel on õigus ise otsustada, kas ja kui palju

tema kohta andmeid kogutakse ja salvestatakse.

Andmete töötlemise eesmärk on maksetehingutega seotud pettuste avastamine ja

väljaselgitamine ning kaitsta seeläbi makseteenuse kasutajaid varalise kahju eest. Isikuandmete

kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punkti e kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik juhul,

kui isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või

vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks. Pettused makseteenuste valdkonnas põhjustavad

klientidele varalist kahju ning kahjustavad usaldust maksesüsteemi kui terviku vastu. Pettuste

ärahoidmine on ka üheks makseteenuste direktiivi eesmärgiks ning artikli 94 lõike 1 kohaselt

liikmesriigid lubavad maksesüsteemidel ja makseteenuse pakkujatel töödelda isikuandmeid,

kui see on vajalik maksepettuste ärahoidmise, uurimise ja avastamise tagamiseks.

Eelnõu annab makseteenuse pakkujatele õiguse avaldada pettusekahtluse korral piiratud

adressaatide ringile andmeid kliendi, makse saaja, maksekonto, maksetehingu, pettuse või muu

süüteo tunnustele vastava teo, kasutatud seadme, makseinstrumendi või turvaelementide ning

pettuse teel tehtud tehingute või pettusekatsete ja nende asjaolude kohta. Kuna riive ei ole kõigi

27

andmekategooriate puhul ühesugune, tuleb põhiseaduspärasust hinnata erinevate

andmekategooriate kaupa, mis võimaldab hinnata, kas iga konkreetse andmeliigi avaldamine

on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

1. Kliendi kohta käivate andmete avaldamine

Kliendiandmete avaldamine riivab eraelu puutumatust ja informatsioonilist enesemääramist,

sest tegemist on isikut tuvastada võimaldava teabega. Kliendiandmete avaldamise legitiimne

eesmärk on maksepettuste avastamine ja väljaselgitamine ning seeläbi teiste isikute varaliste

õiguste kaitse ja kuritegude tõkestamine. Nende andmete avaldamine on eesmärgi

saavutamiseks sobiv, sest ilma kliendi identiteeti siduva teabeta ei ole võimalik kontrollida, kas

sama isik on seotud ka teiste võimalike pettuse juhtumitega teiste makseteenuse pakkujate

juures või PPA menetlustes. Pettustega seotud teave on praktikas sageli killustunud erinevate

krediidiasutuste, teiste makseteenuse pakkujate ja ametite vahel ning kliendi andmete

õigeaegne jagamine võimaldab kontrollida, kas ta on seotud teiste samalaadsete juhtumisega.

Andmeid avaldatakse määratletud isikute ringile ning konkreetsel eesmärgil.

Meede on ka vajalik, sest vähem riivavam lahendus, näiteks pseudonümiseeritud või

anonüümseks muudetud andmed ei võimaldaks konkreetset isikut tuvastada ega seostada

erinevates süsteemides ilmnenud pettusekahtlustega. Mõõdukuse seisukohalt kaalub riivega

saavutatav hüve võimaliku kahju üles, kui avaldatakse üksnes konkreetse juhtumi

lahendamiseks vajalikud kliendiandmed, mitte kogu kliendiprofiil või kliendisuhte ajalugu.

2. Makse saaja ja maksekonto kohta käivate andmete avaldamine

Ka makse saaja ja maksekonto kohta andmete avaldamise legitiimne eesmärk on maksepettuste

avastamine ja väljaselgitamine ning seeläbi teiste isikute varaliste õiguste kaitse ja kuritegude

tõkestamine. Nende andmete avaldamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest pettuse teel

saadud rahalised vahendid kantakse konkreetsele makse saajale ja maksekontole ning pettuste

avastamiseks ja väljaselgitamiseks on vaja tuvastada, kuhu rahalised vahendid kanti ja samuti

kas sama konto või saaja on seotud teiste sarnaste juhtumisega. Meede on vajalik, sest ilma

andmeteta makse saaja ja maksekonto kohta ei oleks teistel makseteenuse pakkujatel ega PPA-

l võimalik konkreetset maksetehingut kontrollida ega võtta vajaduse korral samme kahju

vältimiseks või selle suurenemiseks. Oluline on, et maksekonto väljavõtte avaldamine on

keelatud ehk et ei ole võimalik teha selle põhjal järeldusi nt isiku finantssuhete, varalise seisu

või üldiselt maksekäitumise kohta. Seetõttu saab meedet pidada mõõdukaks, kuna teavet

avaldatakse üksnes konkreetse juhtumi kohta ning ulatuses, mis on vältimatult vajalik pettuse

avastamiseks või väljaselgitamiseks. Ainult makseteenuse pakkuja sisemisest kontrollist ei

pruugi piisata, kui pettus hõlmab teise makseteenuse pakkujate kontot ning teise makseteenuse

pakkuja kaudu tehtud tehinguid, mis ilmnevad alles eri juhtumite omavahelisel võrdlemisel.

3. Maksetehingu kohta käivate andmete avaldamine

Kõnealuste andmete avaldamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest pettuse avastamine ei

sõltu üksnes osapoolte identifitseerimisest, vaid ka võimaliku pettusliku maksetehingu

28

tunnustest. Nimetatud andmed maksetehingu kohta hõlmavad üksnes konkreetse

pettusekahtlusega seotud makse asjaolusid, mis on vajalikud pettuse avastamiseks ja

väljaselgitamiseks. Nende andmete all ei peeta silmas kliendi konto väljavõtet ega muud

terviklikku ülevaadet kliendi maksekäitumisest, selliste andmete väljastamine ei ole lubatud.

Näiteks võib maksetehingu summa, ajastus ning selle unikaalne tunnus maksetehingu üheselt

kindlaks teha. Vähem õigusi riivama meetmena näiteks üksnes anonümiseeritud või statistilise

info jagamine ei võimaldaks konkreetse pettuskahtluse korral tuvastada asjaosalisi ning siduda

konkreetseid tehinguid ja kontosid ega võtta viivitamata tarvitusele abinõusid konkreetse kahju

ärahoidmiseks. Samuti ei täidaks eesmärki see, et andmeid võiks edastada alles pärast

süüteomenetluse alustamist, sest pettuste puhul on andmete kiirel liikumisel otsene tähtsus

kahju tekkimise või selle suurenemise ärahoidmisel. Seetõttu on kavandatud piiratud

andmevahetuse õigus eesmärgi saavutamiseks vajalik.

4. Andmed kasutatud seadme, makseinstrumendi või turvaelementide kohta

Meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest maksepettused on tihti seotud korduvate tehniliste

tunnustega ning sama seade, makseinstrument või autentimisviis võib siduda näiliselt

eraldiseisvaid juhtumeid. Kasutatud seadme, makseinstrumendi või turvaelementide kohta käiv

teave ei kattu täielikult ei kliendiandmete, makse saaja ja maksekonto andmete ega ka üksnes

maksetehingu andmetega. Kliendi või konto tuvastamine ei näita veel, kuidas tehing tehniliselt

tehti või milliseid autentimisvahendeid kasutati. Just seadme, makseinstrumendi või

turvaelementide kohta käiv info võib osutada, et näiliselt erinevad tehingud on tegelikult

omavahel seotud, näiteks kui need on tehtud sama seadme või sama maksevahendi abil. Selline

teave võib olla määrava tähtsusega, et eristada kliendi tavapärast maksekäitumist olukorrast,

kus maksevahendit või autentimisvahendeid on väärkasutatud.

Andmeteks on näiteks seadme- ja sessiooniandmed ning muud pettuse tuvastamist võimaldavad

tehnilised andmed, mille alusel saab tuvastada, kas makse algatamise keskkond on ebatavaline,

näiteks seadme-ID, brauser, IP-aadress. See aitab tuvastada, kas erinevate isikute kontodelt

algatatakse makseid sama seadmega või samalt IP-aadressilt, kuigi isikud on erinevates

piirkondades. Nende andmete jagamine aitab makseteenuse pakkujatel tuvastada pettuse

toimepanemist laiemalt erinevate makseteenuse pakkujate üleselt, mida üks neist oma andmete

pinnalt ei pruugi tuvastada. Samuti aitab teabe edastamine PPA-le siduda üksikjuhtumeid

laiemate petuskeemidega. Seega aitab andmete avaldamise õigus otseselt kaasa eelnõu

eesmärgi saavutamisele. Osaliselt on tegemist tehniliste andmetega, mille privaatsusriive on

väiksem, kui näiteks maksetehingu kohta avaldatavate andmete puhul, kuid samas võib tekkida

oht, et selliste andmete laialdane jagamine koos muu infoga võib võimaldada isiku tegevuse

kohta laiemalt teada saada. Seepärast on lubatud on üksnes niisuguste tehniliste tunnuste

jagamine, mis on pettusmustri tuvastamiseks vajalikud, mitte kogu tehnilise logi või

autentimisajaloo avaldamine.

5. Andmed maksetehinguga seotud pettuse või muu süüteo tunnustele vastava teo kohta

Need on nn pettuseindikaatorid, mis kirjeldavad petuskeemi toimimist, nagu näiteks tehingu

ajastus ja korduvad summad ning mitme isiku samasugused käitumisjooned. See aitab pettuste

29

toimepanemist avastada näiteks olukorras, kus mitmed kliendid saavad samal päeval panga

nimel petukõnesid, siis on võimalik jagada pettusekatsete mustreid teiste krediidiasutustega

ning tuvastada nn saripettuse toimepanemine võimalikult vara ka teistel krediidiasutustel ning

seeläbi kahjusid vähendada. Sellise teabe avaldamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest

üksnes kliendi, konto või tehingu tehnilistest andmetest ei pruugi piisata, et tuvastada

saripettuse mustrit või erinevate makseteenuse pakkujate juures ilmnenud juhtumite seost.

Näiteks olukord, kus mitmed kliendid saavad samal päeval krediidiasutuse nimel petukõnesid,

siis on võimalik jagada pettusekatsete mustreid teiste krediidiasutustega ning tuvastada nn

saripettuse toimepanemine võimalikult vara ka teistel krediidiasutustel ning seeläbi kahjusid

vähendada. Vähem riivavam lahendus oleks näiteks üksnes neutraalse tehnilise info jagamine,

kuid see ei oleks eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest ei võimaldaks tuvastada konkreetset

võimalikku maksetehinguga seotud pettust ning eristada seda lihtsalt maksetehingust, mis on

tvapärasega võrreldes ebatavaline. Selliseid andmeid tohib avaldada ainult konkreetse juhtumi

puhul ning mitte üldise riskiprofiili loomiseks.

6. Andmed pettuse teel tehtud tehingute või pettusekatsete ja nende asjaolude kohta

Kõnealune meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv. Pettuse teel tehtud tehingute või

pettusekatsete ja nende asjaolude kohta käiv teave võimaldab makseteenuse pakkujatel

tuvastada korduvaid pettusmustreid, seostada omavahel üksikjuhtumeid ning tuvastada

kiiremini olukordi, kus sama skeemi kasutatakse mitme makseteenuse kasutaja või mitme

makseteenuse pakkuja suhtes. Need andmed võimaldavad edasi anda pettuste mustrit, ehk

selline info aitab ära tunda saripettusi ja katkestada sama skeemi edasise kasutamise. Nimetatud

andmete avaldamine aitab kaasa seaduse eesmärgi saavutamisele.

Meede on ka vajalik, sest sama eesmärki ei ole võimalik saavutada üksnes anonümiseeritud või

statistilise info edastamisega, sest siis ei oleks võimalik tuvastada, et eri juhtumid kuuluvad

tegelikult sama petuskeemi alla. Pettusekatsete ja nende asjaolude kirjeldus võimaldab mõista

ja ära tunda, milles sarnasus teiste juhtumitega seisneb. Vähem riivav abinõu oleks näiteks

ainult üldiste hoiatusmustrite jagamine ilma konkreetsete juhtumite asjaoludeta, kuid see ei

oleks sama tõhus, sest ei võimaldaks konkreetseid juhtumeid omavahel seostada.

Meetme mõõdukuse puhul tuleb kaaluda ühelt poolt riive intensiivsust ja teiselt poolt selle abil

saavutatava hüve kaalukust. Selliste andemete avaldamine võib anda infot selle kohta, kas

konkreetse isik või konto võib olla seotud pettusega ning seetõttu käsitada neid nn kõrgendatud

riskiga. Kui pettusekahtlus hiljem ei kinnitu ei tohi see isikut negatiivselt mõjutada. Sellise info

avaldamine võib mõjutada asjaomase isiku või konto käsitamist kõrgendatud riskiga objektina

ning seetõttu puudutab see lisaks privaatsusele ka mainehuve. Eriti tundlik on see olukorras,

kus pettusekahtlus hiljem ei kinnitu. Seetõttu ei tohi seda andmekategooriat tõlgendada kui alust

süü omistamiseks või lõpliku õigusliku hinnangu andmiseks. Avaldama peaks faktilised

asjaolud ja mustrid, mis on objektiivselt põhjendatud ning see iseenesest ei tohi olla järelduseks,

et tehing on tehtud pettuse teel või isik on seotud pettusega.

Teisalt just pettusekatsete ja pettuse teel tehtud tehingute asjaolude jagamine võimaldab kõige

tõhusamalt avastada saripettusi, kaitsta teisi võimalikke kannatanuid, takistada sama skeemi

korduvat kasutamist ning piirata tekkiva kahju ulatust. Kui sellist teavet ei saaks jagada,

väheneks oluliselt makseteenuse pakkujate ja PPA võimekus avastada saripettusi, mis

30

joonistuvad välja mitmete juhtumite võrdlemisel. See aitab kaitsta isikute vara, maksesüsteemi

usaldusväärsust ning aitab pettusi avastada ja välja selgitada. Andmeid tohiks avaldada üksnes

siis, kui on objektiivne kahtlus konkreetse tehingu osas, mitte laiemalt üldise riskihinnangu

põhjal. Sellise teabe avaldamine iseenesest ei tohi muutuda isiku üldiseks riskiprofiiliks, mis

võib mõjutada isikut väljaspool seda konkreetset juhtumit. Arvestades eeltoodut saab pidada

nimetatud andmete avaldamist proportsionaalseks ega moonuta põhiõiguste olemust. Andmete

avaldamise hüve on kaalukas, sest aitab suures ulatuses avastada erinevaid petuskeeme ja

mustreid makseteenuse pakkujate üleselt ning samuti suureneb PPA võimekus pettusi avastada.

RIA täidab küberturvalisuse seaduse tähenduses küberintsidentide käsitlemise üksuse

ülesandeid ning koordineerib küberintsidentide käsitlemist ning kõnealused andmed aitavad

RIA-l tuvastada, ennetada ja ohjata maksepettustega seotud küberintsidente ning

pettusmustreid. Need andmed aitavad mõista, milline tehniline või käitumuslik muster viitab

pettusele, mis võib osutada laiemale küberohule.

4.2 Maksejuhise kättesaamise edasilükkamise põhiseaduspärasus

Kavandatav VÕS § 7247 annab maksja makseteenuse pakkujale õiguse objektiivselt

põhjendatud pettusekahtluse korral maksejuhise kättesaamine ajutiselt edasi lükata, rakendada

lisaturvameetmeid ning vajaduse korral keelduda maksejuhise täitmisest. Regulatsioon riivab

eeskätt maksja omandipõhiõigust, täpsemalt PS § 32 lõikes 2 tagatud õigust oma vara vabalt

kasutada ja käsutada, kuna rahaliste vahendite kasutamist võib ajutiselt edasi lükata.

Meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv. Kui makseteenuse pakkujal tekib objektiivselt

põhjendatud kahtlus, et maksejuhis ei ole maksja poolt autoriseeritud või on autoriseeritud

pettuse, andmete väärkasutamise või maksja manipuleerimise teel, võimaldab maksejuhise

kättesaamise ajutine edasilükkamine ja täiendavate turvameetmete rakendamine kontrollida,

kas maksejuhis vastab maksja tegelikule tahtele.

Meede on vajalik. Vähem koormavad meetmed ei võimaldaks sama tõhusalt saavutada

eesmärki tõkestada pettuse teel tehtud maksetehinguid. Kliendi tugev autentimine ei ole kõikide

pettuse liikide puhul alati piisav, sest isiku manipuleerimise teel kinnitab ta maksejuhise ise.

Uued pettuseliigid põhinevad üha enam maksja manipuleerimisel, mis nõuab lisameetmeid

lisaks tavapärasele autentimisele. Petturid kannavad rahalised vahendid kiiresti edasi teistele

kontodele ja välisriiki ning raha tagasisaamine on raske kui mitte võimatu. Seetõttu ei ole sama

eesmärgi saavutamiseks olemas leebemat meedet, mis võimaldaks enne maksejuhise täitmist

tõkestada pettuse toimepanemist.

Meede on ka mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas tähenduses. Maksejuhise kättesaamise

edasilükkamine on lubatud juhul, kui on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et tegemist võib olla

pettusega. Samuti nähakse ette, et makseteenuse pakkuja ei saa tugineda üksnes makse saaja

kontrollimise teenusele või pelgalt sellele, et maksejuhis tundub ebatavaline või arusaamatu.

Lisaks on maksejuhise kättesaamise edasilükkamine ajutine ning ajaliselt piiratud, see on

lubatud üksnes seni kuni täiendav kontroll on lõpetatud ning lähtuma peab eelkõige kehtivast

VÕS-i regulatsioonist, et maksja makseteenuse pakkuja peab tagama, et maksesumma laekuks

saaja makseteenuse pakkuja kontole hiljemalt maksejuhise kättesaamisele järgneval

31

arvelduspäeval. Meede riivab küll makseteenuse kasutaja õigust oma rahalisi vahendeid

kasutada, kuid samas on selle eesmärk kaitsta isiku rahalisi vahendeid.

5. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on vastavus järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta

siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr

1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L

337, 23.12.2015, lk 35–127) ning

 Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2024/886, millega muudetakse määrusi (EL) nr

260/2012 ja (EL) 2021/1230 ning direktiive 98/26/EÜ ja (EL) 2015/2366 eurodes

välkkreeditkorralduste osas (ELT L, 19.3.2024.).

7. Seaduse mõjud

Seaduse rakendamise peamine mõju on seotud finantspettuste ennetamise ja tõkestamisega ning

maksete turvalisuse suurendamisega. Muudatused mõjutavad eelkõige majandust, riigiasutuste

töökorraldust ja sotsiaalvaldkonda ning puudutavad peamiselt makseteenuse pakkujaid

(krediidiasutusi ja makseasutusi ja e-raha asutusi), makseteenuse kasutajaid ning pettuste

tõkestamisega tegelevaid riigiasutusi.

Majanduslik mõju avaldub peamiselt krediidiasutustele, kellel tekib selgem õiguslik alus

pettusekahtlusega maksete peatamiseks ja pettustega seotud teabe jagamiseks, mis aitab

vähendada pettustest tulenevat kahju ja suurendab maksesüsteemi usaldusväärsust. Sotsiaalne

mõju seisneb maksete suuremas turvalisuses ja elanike finantsilise turvatunde paranemises.

Riigiasutuste (PPA ja RIA) töökorraldust mõjutab eelkõige parem teabevahetus.

Muudatused ei avalda mõju elu- ja looduskeskkonnale, riigi julgeolekule ja välissuhetele ega

regionaalarengule. Kokkuvõttes on muudatustega kaasnev mõju valdavalt positiivne ning

kaasnev ebasoovitavate mõjude risk on madal.

7.1 Nähakse makseteenuse pakkujatele ette õigus keelduda maksejuhiste täitmisest

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele

Muudatus avaldab mõju kõikidele Eestis tegutsevatele krediidiasutustele ning makseasutustele

ja e-raha asutustele.

Mõju ulatus: Mõju ulatust saab pidada väikeseks, kuna täpsustatakse maksejuhise täitmisest

keeldumise alust, kuid see ei muuda makseteenuse pakkujate igapäevast maksete täitmise

praktikat. Makseteenuse pakkujad kontrollivad ka praegu, kas makse on autoriseeritud ning

32

korrektselt autenditud. Mõju ulatust on keeruline täpselt hinnata, kuid pigem on see väike, kuna

kõnealune õigus puudutab väikest osa kõikidest maksetehingutest, valdav enamus makseid on

autoriseeritud ning korrektselt autenditud. Maksejuhise täitmisest keeldumised kõnealusel

põhjusel on harvad võrreldes maksetehingute koguarvuga.

Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldamise sagedust on keeruline hinnata, sest ei ole

võimalik täpselt välja tuua, et kui palju sellist lisaturvameetmete rakendamise õigust

kasutatakse. Võib eeldada, et avaldumise sagedus võrreldes maksete koguarvuga on pigem

väike. Lisaturvameetmeid on õigus rakendada ette nähtud kriteeriumite alusel, mitte

umbmääraste põhjenduste alusel laiemalt. Ka praegu teostavad makseteenuse pakkujad

maksejuhiste puhul turvakontrolle ning tegemist ei ole nn uue režiimi loomisega.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline mõjude avaldumise risk on väike. Tegemist

on positiivset mõju omava muudatusega, sest makseteenuse pakkujad saavad selge õigusliku

aluse rakendada lisaturvameetmeid ning vajadusel maksejuhise täitmisest keeldumiseks, mis

aitab pettuste tõkestamise eesmärki saavutada.

Sihtrühm 2. mõju makseteenuse kasutajatele

Muudatus avaldab potentsiaalselt mõju kõikidele makseteenuse kasutajatele, kes igapäevaselt

makseid teevad. Ka siinkohal on keeruline hinnata, kui suurele osale makseteenuse kasutajatest

see tegelikult mõju avaldab, kuna ei ole üheselt prognoositav, kui palju makseteenuse pakkujad

maksete täitmisel sellist õigust kasutavad. Enamus makseid on siiski korrektselt autenditud ning

isiku enda pool autoriseeritud.

Mõju ulatus: Mõju ulatust saab pidada pigem väikeseks, kuna isikud puutuvad igapäevaselt

sellega kokku harva ja üksikjuhtumitel sest lisaturvakontrolli ei kasutata kõikide maksete puhul.

Enamik maksetehinguid täidetakse tavapäraselt ning maksejuhised vastavad üldjuhul

makseteenuse lepingus sätestatud tingimustele ning tugev autentimine on tehniliselt

nõuetekohane ja maksejuhis on isiku poolt autoriseeritud.

Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna eelnõu ei näe ette, et

kõikide maksete puhul tuleb lisaturvameetmeid rakendada ning maksejuhise kontrolle

teostatakse kõikide maksete puhul ka praegu. Lisaturvameetmete rakendamisega puutuvad

isikud kokku ebaregulaarselt ja üksikute maksete korral, kui on täidetud selle rakendamise

tingimused. Seetõttu võib eeldada, et makseteenuse kasutajad ei puutu pärast muudatust

sagedasti kokku lisaturvameetmete rakendamisega ning maksejuhise täitmisest keeldumisega.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Sellise mõju avaldumise risk on madal, tegemist on

positiivset mõju omava muudatusega, sest aitab kaasa pettuste tõkestamisele. Muudatus aitab

ennetada pettusi ning vähendada isikutele rahalise kahju tekkimise riski. Kuigi üksikjuhtudel

võib isiku makse täitmine pettusekahtluse tõttu ajutiselt viibida, on selle eesmärk makseteenuse

kasutaja kaitse ning maksete turvalisuse suurendamine.

33

7.2 Nähakse makseteenuse pakkujatele ette õigus avaldada pettuste avastamise ja

väljaselgitamise eesmärgil andmeid ja teavet

Sihtrühm 1. Makseteenuse pakkujad

Muudatus võib mõju avaldada kõikidele Eestis tegutsevatele makseteenuse pakkujatele.

Mõju ulatus: Makseteenuse pakkujate jaoks on muudatuse mõju pigem keskmine, kuna

andmete avaldamine on ette nähtud õigusena, mitte kohustusena ning seda võib teha juhul, kui

makseteenuse pakkujal on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et klient või maksetehing võib olla

seotud pettusega. Pettuste avastamine ja väljaselgitamine on makseteenuse pakkujate

igapäevane tegevus ning sellel eesmärgil ka juba vajalikke andmeid töödeldakse. Muudatus

aitab paremini pettusi avastada ja välja selgitada ning koostöö teiste makseteenuse pakkujatega

ning PPA-ga aitab vähendada pettustega tekitatud kahju, mistõttu on tegemist positiivse

mõjuga.

Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldumise sagedust on keeruline hinnata, kuid arvestades

maksete koguarvuga saab seda pidada pigem väikeseks, sest andmete avaldamine on lubatud

ette nähtud tingimustel ning mitte laialdaselt kõikide maksetehingute puhul. Arvestades, et

enamus makseid on korrektselt autenditud ja autoriseeritud, on andmete avaldamine pigem

erandlik.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline risk on madal, tegemist on positiivse

muudatusega, mis aitab makseteenuse pakkujatel efektiivsemalt pettusi tõkestada. Arvestades,

et andmete avaldamine on lubatud kindlal eesmärgil ning on ette nähtud õigusena, mitte

kohustusena, ei ole põhjust eeldada negatiivset mõju makseteenuse pakkujate tavapärasele

tegevusele.

Sihtrühm 2. Makseteenuse kasutajad

Muudatus avaldab potentsiaalselt mõju kõikidele makseteenuse kasutajatele, kuid igapäevaselt

siiski väikesele osale makseteenuse kasutajatest, sest pettuste osakaal kogu maksetehingute

arvust on väike.

Mõju ulatus: Makseteenuse kasutajate jaoks on muudatuse mõju kaudne. Muudatus ei mõjuta

makseteenuste kasutamist üldiselt, vaid puudutab üksnes neid olukordi, kus esineb põhjendatud

pettuse kahtlus ning makseteenuse pakkuja avaldab pettuse avastamise ja väljaselgitamise

eesmärgil isiku andmeid.

Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on pigem väike, sest muudatus ei mõjuta

makseteenuse kasutajat igapäevaselt ning kokkupuude sellega on ebaregulaarne ja harv. Eelnõu

näeb andmete avaldamiseks ette kriteeriumid ning makseteenuse pakkujatel ei ole õigust jagada

andmeid laiemalt ebamäärastel eesmärkidel. Mõju avaldub üksnes olukordades, kus andemete

avaldamine on vajalik pettuse avastamise ja väljaselgitamise eesmärgil.

34

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline risk on pigem madal, tegemist on positiivset

mõju omava muudatusega. See aitab vähendada rahalise kahju tekkimise riski ning suurendab

maksete turvalisust. Andmeid tohib avalda üksnes piiratud ulatuses ja eesmärgil. Samas võib

avalduda risk, et andmeid isiku kohta avaldatakse pettusekahtluse korral, kus see kahtlus

kinnitust ei leia, ehk et tegemist on valepositiivse kahtlusega. Samas ei ole selliste juhtumite

täielik välistamine võimalik ning andmete avaldamise eesmärgiks on isiku kaitsmine pettuse

ohvriks langemise eest. Nimetatud juhul ei tohi andmete avaldamine isikule kaasa tuua mingeid

negatiivsed tagajärgi. Makseteenuse pakkujad peavad siinkohal rangelt kinni pidama andmete

minimaalsuse ja eesmärgipärase töötlemise põhimõtetest. Andmete avaldamine peab olema

logitud ning tagantjärele kontrollitav. Isikul peab olema õigus teada saada, milliseid tema

andmeid ja kellele edastati. Seda ulatuses, millises on makseteenuse pakkujal seaduse järgi õigus

avaldada, arvestades muuhulgas näiteks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seadusest tulenevaid piiranguid.

Sihtrühm 3. Politsei- ja Piirivalveamet

Muudatus avaldab mõju PPA-le.

Mõju ulatus: PPA-le tähendab muudatus laiemat ligipääsu pettustega seotud andmetele, mis

parandab oluliselt petuskeemide tuvastamist ning seostamist ja parandab selles osas PPA

võimekust. Seeläbi paraneb PPA ennetav töö. Muudatus ei too kaasa PPA-le täiesti uue ülesande

tekkimist ega muudatusi töökorralduses.

Mõju avaldumise sagedus: PPA jaoks ei saa pidada mõju avaldumise sagedust suureks. PPA

tegeleb ka praegu igapäevaselt pettuste tõkestamisega ning andmete edastamine parandab sellist

võimekust. Mõju sagedus on üksikjuhtumi põhine, kui makseteenuse pakkuja avaldab

pangasaladust konkreetse pettuse kahtluse korral.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline risk on väike, tegemist on positiivset mõju

omava muudatustega, mis aitab parandada pettuste tõkestamise võimekust.

Sihtrühm 4. Riigi Infosüsteemi Amet

Mõju ulatus: Muudatus annab RIA-le võimaluse saada makseteenuse pakkujalt piiratud

ulatuses teavet maksetehingutega seotud pettuste ja pettusekatsete asjaolude ning kasutatud

tehniliste vahendite kohta.

Mõju RIA tegevusele seisneb selles, et täieneb sisend küberintsidentide analüüsiks ja

riskihindamiseks ning seeläbi suureneb võimekus info töötlemiseks ja seostamiseks

olemasoleva küberohuteabega. RIA pädevus ei muutu – amet täidab ka kehtiva õiguse alusel

küberintsidentide käsitlemise, riskide seire ja ohtudest teavitamise ülesandeid.

Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldub juhtumipõhiselt, sõltuvalt maksetehingutega seotud

pettuste ja pettusekatsete arvust ning makseteenuse pakkuja hinnangust objektiivselt

põhjendatud kahtluse olemasolule. Arvestades, et maksepettused on sagedased ning sageli

35

seotud infosüsteemide ründamise või autentimisvahendite kuritarvitamisega, võib RIA-le

edastatava info hulk olla regulaarne, kuid tegemist ei ole automaatse ega pideva andmevooga.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Sellist riski saab hinnata väikeseks - RIA-le

avaldatav andmekoosseis on kitsalt piiritletud ega hõlma otseseid kliendi tuvastus- ega

kontoteavet. Krediidiasutused edastavad andmeid juhtumipõhiselt ning selliste andmete

töötlemine eeldatavalt RIA töökoormust ei suurenda.

8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne tulusid ega kulusid riigieelarvele ning eelnõu ei ole seotud

kohalike omavalitsuste tegevusega.

PPA-l ja RIA-l on vaja teha tehnilisi ja korralduslikke ettevalmistusi turvaliseks ja sihipäraseks

andmevahetuseks krediidiasutustega. Tegemist on nende asutusete jaoks olemasolevate

tööprotsesside täpsustamisega ning see ei eelda täiendavaid kulusid.

9. Rakendusaktid

Käesoleva seadusega ei kehtestata uusi rakendusakte ega muudeta olemasolevaid. Samuti ei

kaasne seadusega rakendusaktide kehtetuks muutumist.

10. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

11. Eelnõu kooskõlastamine ja huvirühmade kaasamine

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile,

Siseministeeriumile, Politsei- ja Piirivalveametile, Eesti Pangale, Eesti Pangaliidule, Riigi

Infosüsteemi Ametile, Finantsinspektsioonile, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni

Liidule.

Eelnõule esitasid arvamuse Justiits- ja Digiministeerium, Siseministeerium, Eesti Pank, Eesti

Pangaliit, Riigi Infosüsteemi Amet ning Finantsinspektsioon. Esimese kooskõlastusringil

esitatud märkused ning Rahandusministeeriumi selgitused on leitavad seletuskirjale lisatud

kooskõlastustabelist.

Lähtuvalt esitatud märkustest on eelnõu muudetud ning arvestades esitatut on eelnõu

paragrahvide sõnastus ning eelnõu struktuur oluliselt muutunud. Muudatused on tehtud

eelkõige eelnõu paragrahvis 1. Vaatamata paragrahvide sõnastuste muutmisest ning uutest

lisatud lõigetest ei ole eelnõu sisu muutunud.

36

Algatab Vabariigi Valitsus ….. 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

1

EELNÕU

15.04.2026

Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seadus

(finantspettuste ennetamine ja tõkestamine)

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 711 lõiget 1 täiendatakse punktiga 151 järgmises sõnastuses:

„151) maksejuhise täitmise edasilükkamise tingimused tulenevalt käesoleva seaduse

§-st 7247;“;

2) seadust täiendatakse §-ga 7247 järgmises sõnastuses:

㤠7247. Lisaturvameetmete rakendamine pettusekahtluse korral

(1) Maksja makseteenuse pakkujal on õigus maksejuhise kättesaamine ajutiselt edasi lükata ja

rakendada lisaturvameetmeid, kui tal on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et:

1) maksejuhist ei ole autoriseerinud maksja või

2) maksejuhis on autoriseeritud andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud objektiivselt põhjendatud kahtlus peab põhinema

makseteenuse pakkuja riskide hindamisel, sealhulgas komisjoni rakendusmääruses

(EL) 2018/389 sätestatud riskipõhisel lähenemisel ning muudel objektiivsetel asjaoludel.

Maksja makseteenuse pakkuja ei või maksejuhise kättesaamise edasilükkamisel tugineda

üksnes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 260/2012 nimetatud makse saaja

kontrollimise teenusele või asjaolule, et maksejuhis on makseteenuse pakkujale ebatavaline või

arusaamatu.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul peab makseteenuse leping sisaldama muu

hulgas tingimusi maksja teavitamiseks lisaturvameetmete rakendamisest ja nende rakendamise

põhjustest enne rakendamist või viivitamata pärast seda. Makseteenuse pakkuja ei pea maksjale

lisaturvameetmete rakendamise põhjusi teatama, kui teabe edastamine on vastuolus

objektiivselt põhjendatud turvakaalutlusega või ei ole muul seaduses sätestatud põhjusel

lubatud.

(4) Kui maksja makseteenuse pakkuja lükkab maksejuhise kättesaamise lisaturvameetmete

rakendamiseks edasi, loetakse maksejuhis makseteenuse pakkuja poolt kättesaaduks käesoleva

seaduse § 724² tähenduses hetkest, kui makseteenuse pakkuja on lõpetanud nende

turvameetmete rakendamise ja on veendunud, et maksejuhis ei ole autoriseeritud andmete

väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise teel. Nimetatud tingimuste täitmise

korral on maksja makseteenuse pakkujal kohustus saata maksetehing viivitamata makse saaja

makseteenuse pakkujale.

2

(5) Maksja makseteenuse pakkuja ei või maksejuhist lisaturvameetmete rakendamiseks edasi

lükata kauemaks, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolu väljaselgitamiseks on

mõistlikult vajalik. Võimaluse korral peab maksja makseteenuse pakkuja lähtuma eelkõige

käesoleva seaduse §-s 728 sätestatud tähtaegadest.

(6) Maksja makseteenuse pakkujal on õigus keelduda maksejuhise täitmisest, kui pärast

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lisaturvameetmete rakendamist ei ole olnud

objektiivselt võimalik kõrvaldada kahtlust, et maksejuhis on autoriseeritud andmete

väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise teel.

(7) Kui maksejuhise täitmine viibib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud lisaturvameetmete

rakendamise tõttu, hakkab käesoleva seaduse §-s 728 sätestatud maksejuhise täitmise tähtaeg

kulgema arvates maksejuhise kättesaamisest käesoleva paragrahvi lõike 4 tähenduses.

(8) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lisaturvameetmete rakendamise tulemusel

täidetakse makse hilinemisega, kohaldatakse makse täitmisele käesoleva seaduse § 7333

lõigetes 41 ja 42 sätestatut.

(9) Makseteenuse leping võib sisaldada tingimust, mille kohaselt selleks, et rakendada

lisaturvameetmeid ja lükata edasi maksejuhise kättesaamist, ei või maksja nõuda maksja

makseteenuse pakkujalt kahju hüvitamist. Hüvitist ei või nõuda tingimusel, et nimetatud

turvameetmeid on rakendatud ebamõistliku viivituseta ning nende rakendamine põhineb

objektiivselt põhjendatud kahtlusel, et maksejuhise autoriseerimiseks antud nõusolek ei ole

saadud andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga manipuleerimise teel. See

lepingutingimus ei välista ega piira maksja õigust esitada muu nõue muul alusel.“.

§ 2. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 88 lõike 3 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „käesolevas paragrahvis“

tekstiosaga „või käesoleva seaduse §-s § 894“;

2) seaduse 7. peatüki 3. jagu täiendatakse §-ga 894 järgmises sõnastuses:

„§ 894. Andmete avaldamine pettuste tõkestamise eesmärgil

(1) Krediidiasutusel on õigus avaldada andmeid ja teavet teisele krediidiasutusele,

makseasutusele ja e-raha asutusele makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses ning

Politsei- ja Piirivalveametile maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks ja

väljaselgitamiseks, kui krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et klient või

maksetehing võib olla seotud pettusega.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja teave sisaldavad omakorda andmeid ja

teavet:

1) kliendi kohta;

2) makse saaja ja maksekonto kohta;

3) maksetehingu kohta;

4) kasutatud seadme, makseinstrumendi või turvaelementide kohta;

3

5) maksetehinguga seotud pettuse või muu süüteo tunnustele vastava teo kohta;

6) pettuse teel tehtud tehingute või pettusekatsete ja nende asjaolude kohta.

(3) Krediidiasutusel on õigus Riigi Infosüsteemi Ametile avaldada küberturvalisuse seaduse § 5

lõike 3 punktis 3 nimetatud ülesannete täitmise eesmärgil käesoleva paragrahvi lõike 2

punktides 5 ja 6 sätestatud andmeid ja teavet.

(4) Krediidiasutusel on õigus avaldada e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse

tähenduses e-allkirjastamist võimaldavale usaldusteenuse osutajale käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud eesmärgil usaldusteenuse kasutaja isikukood, seadme- ja sessiooniandmed

ning kasutaja elektroonilise side võrgu identifikaatori andmed.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel ei ole lubatud avaldada eriliiki isikuandmeid.“.

§ 3. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 633 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi

täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses:

„(2) Makseasutusel ja e-raha asutusel on õigus avaldada andmeid ja teavet teisele

makseasutusele ja e-raha asutusele, krediidiasutusele, Politsei- ja Piirivalveametile ning Riigi

Infosüsteemi Ametile maksepettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks krediidiasutuste

seaduse §-s 894 sätestatud tingimustel.

(3) Makseasutusel ja e-raha asutusel on õigus avaldada e-identimise ja e-tehingute

usaldusteenuste seaduse tähenduses e-allkirjastamist võimaldavale usaldusteenuse osutajale

krediidiasutuste seaduse § 894 lõikes 1 nimetatud eesmärgil usaldusteenuse kasutaja isikukood,

seadme- ja sessiooniandmed, samuti kasutaja elektroonilise side võrgu identifikaatori

andmed.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „….“ ……………… 2026

Algatab Vabariigi Valitsus……………. 2026

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Võlaõigusseaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse (finantspettuste

ennetamine ja tõkestamine) eelnõu

kooskõlastamiseks esitamine

Esitame kooskõlastamiseks võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu, mis on koos seletuskirjaga kättesaadav õigusaktide eelnõude elektroonilise

kooskõlastamise süsteemi EIS vahendusel http://eelnoud.valitsus.ee/.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Lisa:

1. Eelnõu

2. Seletuskiri

3. Märkuste tabel

Jarmo Lilium 5302 6314

[email protected]

Meie 22.04.2026 nr 1.1-10.1/1802-1