Siseministeeriumi arvamus Riigikogu menetluses oleva eelnõu 560 SE (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) kohta.

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Hr Madis Timpson

Riigikogu õiguskomisjon

Meie: 07.05.2026 nr 1-7/148-1

Siseministeeriumi arvamus Riigikogu

menetluses oleva eelnõu 560 SE

(kohtumenetluse optimeerimine ja

kohtulahendite avalikkus) kohta.

Siseministeerium on tutvunud Riigikogu menetluses oleva eelnõu 560 SE (kohtumenetluse

optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) osas Justiits- ja Digiministeeriumi tehtud

muudatusettepanekutega ning esitab nende kohta järgmised märkused ja ettepanekud, kuivõrd

Siseministeerium osales eelnõu väljatöötamise töörühma töös ning kavandatavad muudatused

mõjutavad otseselt Siseministeeriumi valitsemisala uurimisasutuste tegevust, sealhulgas

menetlusmaterjalide tutvustamise korraldust ja mahtu.

1. Eelnõu § 1 täiendamine punktiga 10a

Muudatusettepaneku kohaselt soovitakse anda kahtlustatavale õigus tutvuda lõpetatud

kriminaalasja toimikumaterjalidega pärast seda, kui on möödunud tähtaeg, mille jooksul

kannatanu võib menetluse lõpetamise vaidlustada. Siseministeerium muudatusettepanekut ei

toeta, sest ehkki on põhjendatud, et isikul oleks lõpetatud menetluse korral võimalik tutvuda

tema kohta kogutud materjalidega, ei arvesta ettepanek praegusel kujul piisavalt tunnistajate ja

kannatanute õiguste kaitsega.

Nõustume, et isikul peab olema võimalus tutvuda vähemalt tema kohta kogutud materjalidega

ka lõpetatud menetluse korral, sest kahtlustatava staatuse omandamise lävend on madal ning

isiku suhtes süüteomenetluse läbiviimine riivab tema õigusi alati intensiivselt. Seega peab tal

olema võimalik hinnata, kas ja millisel viisil oma õigusi tagantjärele kaitsta, sealhulgas

vajaduse korral esitada nõudeid riigi või pahatahtliku avaldaja või tunnistaja vastu.

Muudatus laiendab oluliselt kahtlustatava juurdepääsu kriminaaltoimiku materjalidele

olukorras, kus menetlus on lõpetatud. Kuigi eesmärk – tagada andmesubjekti õigused ja

võimalus hinnata edasisi õiguskaitsevahendeid – on iseenesest legitiimne, kaasneb sellega

märkimisväärne risk kolmandate isikute, eeskätt tunnistajate ja kannatanute kaitsele.

Kriminaaltoimik sisaldab sageli detailseid ütlusi, tundlikku infot, otseseid ja kaudseid

identifitseerivaid materjale, mille põhjal on võimalik tuvastada ütlusi andnud isikuid isegi

formaalse anonümiseerimise korral. See loob reaalse riski surve avaldamiseks, kättemaksuks

või muuks mõjutamiseks.

Lisaks võib muudatus tekitada nn chilling effect-i, kus potentsiaalsed tunnistajad hoiduvad

ütluste andmisest või annavad vähem detailseid ütlusi teades, et nende sisu võib hiljem jõuda

2 (6)

kahtlustatava kätte. Samuti ei ole piisavalt selgelt reguleeritud, kuidas tagatakse toimiku

andmete edasise kasutamise kontroll, mistõttu suureneb oht andmete sekundaarseks

väärkasutuseks, näiteks avalikustamiseks või strateegiliseks kasutamiseks tsiviilvaidlustes.

Tähelepanuta on jäänud kehtiva regulatsiooni kujunemise põhjused, eeskätt

kriminaalmenetluse seadustikus (edaspidi KrMS) sätestatud tasakaal kahtlustatava õiguste ning

tunnistajate ja kannatanute kaitse vahel. Muudatusettepanek ei selgita, millised uued asjaolud

tingivad vajaduse sellest tasakaalust kõrvale kalduda.

Kaardistamata on jäänud ka võimalikud alternatiivsed lahendused. Näiteks ei ole kaalutud

diferentseeritud ja riskipõhist juurdepääsu toimikule, mis võimaldaks piirata või

anonümiseerida materjale juhtudel, kus esineb oht tunnistajate või teiste isikute turvalisusele.

Samuti ei ole analüüsitud meetmeid, millega välistada toimiku materjalide levitamist. Näiteks

ei ole kaalutud lahendust, mille kohaselt isikule tagatakse põhimõtteline õigus tutvuda tema

kohta kogutud materjalidega, kuid toimiku ulatuslikum tutvustamine toimub põhjendatud

taotluse alusel ning kolmandate isikute õigusi riivav teave jäetakse välja või kaetakse. Vajaduse

korral peaks isikul olema võimalus taotleda kohtu kontrolli selle üle, kas täiendav tutvumine on

tema õiguste kaitseks vajalik.

Samuti vajab kaalumist, kas ka lõpetatud kriminaalasja puhul ei tuleks sarnaselt KrMS § 198

lõikes 2 sätestatule ette näha erisust olukordadeks, kus on vajalik tagada kuriteost teavitamise

fakti konfidentsiaalsus. Praegune ettepanek sellist erisust ette ei näe.

Siseministeerium teeb ettepaneku kaaluda eelnõu § 1 punktiga 10a lisatava KrMS § 341 lõike 5

sõnastamist järgmiselt:

„(5) Kahtlustataval, kelle suhtes kriminaalmenetlus on lõpetatud, on õigus esitada

prokuratuurile põhjendatud taotlus tema kohta kogutud kriminaaltoimiku materjalidega

tutvumiseks pärast seda, kui on möödunud tähtaeg, mille jooksul kannatanu võib

menetluse lõpetamise vaidlustada.

(6) Kriminaaltoimiku materjalide tutvustamisel võib jätta avaldamata andmed, mille

avaldamine võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või seadusega kaitstud huve.

(7) Avaldamata jäetud andmetega tutvumise otsustab kohus põhjendatud taotluse

alusel.“.

Kuivõrd käesolev eelnõu on suunatud kohtumenetluse optimeerimisele, teeb Siseministeerium

ettepaneku käsitleda lõpetatud kriminaalasja materjalidega tutvumist kohtueelse menetluse

reformi käigus.

2. Eelnõu § 1 täiendamine punktiga 26a

Muudatusettepaneku kohaselt soovitakse võimaldada äratundja osalemist äratundmiseks

esitamisel tehnilise lahenduse abil ehk distantsilt (edaspidi kaugäratundmine).

Siseministeeriumi hinnangul on muudatus põhimõtteliselt põhjendatud, kuid vajab täpsustamist

täiendavate menetluslike tagatiste ja tehniliste miinimumnõuete osas.

Ühelt poolt suurendab kavandatav muudatus menetluse paindlikkust ja võib suurendada ka selle

tõhusust, kuid toob seejuures kaasa riskid tõendite usaldusväärsusele ja tunnistajate kaitsele.

Erinevalt vahetust äratundmiseks esitamisest ei toimu kaugäratundmine täielikult kontrollitud

keskkonnas. See tähendab, et ei ole võimalik piisava kindlusega välistada kõrvaliste isikute

3 (6)

kohalolu, äratundja mõjutamist, juhendamist või muid manipulatsioone. See võib suurendada

ekslike äratundmiste ja vaidluste tekkimist ning viia ulatusliku tõendite usaldusväärsuse

vaidlustamiseni kohtumenetluses.

Leiame, et kaugäratundmist tuleks käsitada erandliku lahendusena ning selle kasutamine peaks

olema põhjendatud konkreetsete asjaoludega, näiteks juhul, kui isik viibib välisriigis või kui

vahetu osalemine on muul mõjuval põhjusel ebamõistlik või raskendatud. Siseministeeriumi

hinnangul oleks põhjendatud ette näha, et kaugäratundmine toimub üksnes prokuratuuri

eelneval nõusolekul, kuivõrd KrMS § 30 lõike 1 kohaselt juhib ja tagab kohtueelse menetluse

seaduslikkuse ja tulemuslikkuse prokuratuur. See tagaks täiendava kontrollitasandi ning aitaks

hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas sellise meetodi kasutamine on vajalik ja

proportsionaalne.

3. Eelnõu § 1 punkti 33 muutmine

Ettepaneku kohaselt soovitakse muuta KrMS § 1261 lõike 5 sõnastust, mis reguleerib, kelle

poolt jälitustoiminguid tehakse. Siseministeeriumi hinnangul tuleks sätte sõnastus tervikuna üle

vaadata, sest see ei vasta kehtivale institutsionaalsele ega õiguslikule raamistikule.

Kehtiv sõnastus on ebaõnnestunud ning lähtub varasemast jälitustegevuse seadusest, millest

lähtub ka kavandatav sõnastus. Institutsionaalselt teevad jälitustoiminguid KrMS § 1262 lõikes

1 nimetatud jälitusasutused enda pädevate ametnike kaudu. Selles tähenduses ei ole

põhjendatud jätta seaduses muljet, nagu oleks jälitusasutustel hallatavaid asutusi, kelle kaudu

jälitustoiminguid tehakse, või nagu saaks jälitusasutus jälitustoimingute tegemist üldiselt edasi

volitada.

Samas tuleb arvestada, et lisaks jälitusasutuse ametnikule võib seaduses sätestatud juhtudel

jälitustoimingu tegemisel osaleda ka jälitusasutuse poolt kaasatud isik, s.o isik, kes ei ole

jälitusasutuse ametnik. Kaasamine ei tähenda aga jälitustoimingute tegemise pädevuse üldist

edasiandmist, vaid jälitusasutuse/politseivälise isiku seaduses ette nähtud piiratud ja

ülesandepõhist kasutamist.

Seejuures ei ole kehtivas ega kavandatavas regulatsioonis piisavalt selgelt eristatud salajasele

koostööle kaasatud isiku, variisiku ja politseiagendi rolli. Politsei ja piirivalve seaduse (edaspidi

PPVS) § 751 kohaselt on jälitustoimingu tegemisel kaasatavate politseiväliste isikute

katusmõisteks „salajasele koostööle kaasatud isik“ ehk politseiväline isik, kelle koostöö

politseiga ei ole kolmandatele isikutele teada:

- KrMS § 1269 lõikest 3 nähtub, et politseiagent võib, kuid ei pruugi olla, jälitusasutuse

ametnik.

- PPVS § 756 lõige 4 viitab omakorda politseiametnikust variisikule, millest järeldub, et

variisik võib olla nii politseiametnik kui ka muu isik.

- lisaks nähtub kehtivast regulatsioonist, et politseiagendi puhul on keskne muudetud

identiteedi kasutamine teabe kogumiseks, samas kui variisikut võib kasutada laiemalt

jälitustoimingu tegemiseks, selle tegemise tagamiseks või teabe kogumiseks.

Seega ei seisne probleem üksnes sõnastuslikus ebatäpsuses. Kehtiv regulatsioon ei ava piisavalt

selgelt, kuidas suhestuvad omavahel jälitusasutuse enda ametniku tegevus, politseivälise

salajasele koostööle kaasatud isiku kasutamine ning variisiku või politseiagendi roll. Ebaselgus

puudutab ka kontrolli teostamist, kuna eri isikute kasutamise alused, selleks loa andjad ja

vastutusloogika on reguleeritud erinevates sätetes ja erineva detailsusega. Sellises olukorras ei

4 (6)

aita hallatavatele asutustele, volitatud asutustele, allüksustele ja töötajatele viitav loetelu normi

selgusele kaasa, vaid ainult suurendab ebaselgust.

Siseministeeriumi hinnangul tuleks kõnealune regulatsioon tervikuna üle vaadata. Arvestades,

et küsimus puudutab mitte üksnes politseid, vaid jälitusasutuste pädevuse ja kaasatavate isikute

kasutamise aluseid laiemalt, oleks põhjendatud käsitleda seda kohtueelse menetluse reformi

käigus. Nii on võimalik kujundada süsteemne ja kõigi jälitusasutuste suhtes ühtlaselt arusaadav

regulatsioon, mis eristab selgelt ametnike tegevust ning seaduses lubatud juhtudel kaasatavate

isikute rolli, aluseid ja kontrolli.

4. Eelnõu § 1 punkti 34 muutmine

Ettepaneku kohaselt soovitakse laiendada kaitsjale tutvumiseks esitatavate materjalide ringi nii,

et see hõlmaks ka jälituslubade aluseks olnud taotlusi. Siseministeerium toetab põhimõtteliselt

kaitseõiguse tõhusat tagamist, kuid ei toeta jälituslubade aluseks olnud taotluste vaikimisi

täielikul kujul avaldamist. Siseministeeriumi hinnangul peaks tutvumine jälituslubade aluseks

olnud taotlustega toimuma kaitsealuse põhjendatud taotluse alusel ning kohus peaks otsustama,

kas ja millises ulatuses on selline tutvumine konkreetsel juhul vajalik.

Kui siiski lähtuda lahendusest, et jälituslubade aluseks olnud taotlused kuuluvad vaikimisi

avaldamisele, tuleks seletuskirjas või normis märkida, et salastamisväärse teabe katmine on

jätkuvalt lubatav, kui materjalis sisaldub salastamisele kuuluv teave või andmed, mille

avaldamine kahjustaks kaitset vajava isiku õigusi. Ka sellisel juhul peaks salastatud osaga

tutvumine toimuma põhjendatud taotluse alusel ning kohus peaks otsustama, kas selle

avaldamine on konkreetses asjas vajalik. See aitaks vältida väärpraktikat.

Siseministeerium mõistab, et lisaks tunnistajate ja teiste kaitset vajavate isikute õigustele tuleb

tagada ka kahtlustatava ja süüdistatava õiguste tõhus kaitse. Samas leiame, et tutvumine

jälituslubade aluseks olnud taotlustega on võimalik ka siis, kui kaitsealune seda taotleb ja oma

taotlust põhjendab. Selline lahendus tagab paremini tunnistajate õigused ning väldib olukorda,

kus kahtlustatav või süüdistatav tutvub nende materjalidega pelgalt huvist, mis võib olla

iseenesest mõistetav, kuid ei kaalu meie hinnangul üles tunnistajate ja teiste kaitset vajavate

isikute õigusi.

Lahendusena näeme, et seletuskirjas tuleks kirjeldada paremini kahtlustatava või süüdistatava

võimalusi oma õiguste kaitseks olukorras, kus menetlus on algatatud pahatahtliku avalduse

alusel või milles on antud valeütlusi. Muu hulgas tuleks selgitada, milline on sellistes

olukordades avaldaja ja riigi vastutuse roll ning millised õiguskaitsevahendid on isikule sellises

olukorras kättesaadavad.

5. Eelnõu § 1 punkti 35 muutmine

Muudatusettepaneku kohaselt soovitakse siduda kahtlustatava ja kaitsja õigus tutvuda

jälitustoiminguga kogutud andmetega hetkega, mil kriminaaltoimik esitatakse tutvumiseks.

Siseministeeriumi hinnangul tuleb kahtlustatava ja kaitsja tutvumisõigus tagada, kuid sätte

korrektseks rakendamiseks palume seletuskirjas selgemalt avada, kuidas tutvumiseks esitamine

peab toimuma.

Eeskätt vajab selgitamist, kas norm nõuab, et kriminaaltoimiku tutvumiseks esitamise ajaks

peab tutvumine jälitustoiminguga kogutud andmetega olema juba sisuliselt toimunud, või

piisab sellest, et samaks hetkeks luuakse üksnes võimalus andmetega tutvuda. Selline täpsustus

5 (6)

on vajalik, et oleks üheselt arusaadav, millal peab kahtlustatava ja kaitsja tegelik juurdepääs

olema tagatud.

Samuti märgime, et tänaste tehniliste lahenduste kontekstis jääb ebaselgeks, kuidas peaks see

praktikas välja nägema olukorras, kus prokuratuur teeb kriminaaltoimiku e-toimiku süsteemis

nähtavaks, kuid jälitustoiminguga kogutud andmeid peab tutvustama jälitusasutus. Vabariigi

Valitsuse 3. jaanuari2013 määruse nr 4 „Jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku

tutvustamise kord“ § 5 lõike 1 kohaselt võimaldatakse tutvujal isiklikult või koos esindajaga

tutvuda jälitustoiminguga kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli-

või videosalvestisega või muu teabetalletusega jälitustoimingu teinud jälitusasutuse või

jälitustoimingu tegemist taotlenud uurimisasutuse ametiruumides asutusega kokkulepitud ajal

või jälitustoimingu teinud jälitusasutuse või jälitustoimingu tegemist taotlenud uurimisasutuse

otsusel kinnipidamisasutuses kinnipidamisasutusega kokkulepitud ajal. Justiits- ja

Digiministeeriumi varasemal hinnangul ei ole kõnealuse määruse muutmine vajalik, samas ei

ole kavandatava muudatuse korral selge, kuidas saab määruses sätestatud korda samal kujul

jätkuvalt kohaldada.

Lisaks seob säte tutvumisvõimaluse liiga jäigalt kriminaaltoimiku tutvumiseks esitamise

hetkega, kuigi praktikas ei pruugi uurimisasutusel või prokuratuuril olla selleks ajaks võimalik

kõiki jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamiseks nõuetekohaselt ette valmistada.

Selline ettevalmistamine võib olla ajamahukas, kuna enne andmete tutvustamist tuleb hinnata,

millises ulatuses saab neid avaldada, eemaldada või varjata andmed, mida KrMS § 12614 lõike

11 alusel tutvustada ei tohi, ning teha vajalikud tehnilised ja korralduslikud toimingud

kolmandate isikute õiguste kaitseks.

Kui normist jääb mulje, et kogu materjal peab olema hiljemalt toimiku tutvustamise hetkeks

täielikult valmis ja vahetult kättesaadav, võib see praktikas osutuda ebarealistlikuks ning tuua

kaasa vaidlusi selle üle, kas menetleja on rikkunud kaitseõigust olukorras, kus materjalide

ettevalmistamine objektiivselt veel kestab. Seetõttu ei taga senine sõnastus piisavat tasakaalu

kaitseõiguse tõhusa tagamise ja menetluspraktika tegelike võimaluste vahel.

6. Eelnõu § 1 punkti 36 muutmine

Ettepaneku kohaselt soovitakse kehtestada eraldi regulatsioon, mis määratleb alused, millal

võib jälitustoiminguga kogutud andmeid jätta tutvustamata. Siseministeerium märgib, et sätte

sõnastus vajab täpsustamist. Eelkõige ei ole põhjendatud jätta muljet, et riigisaladust sisaldavate

andmete tutvustamata jätmine sõltub üksnes prokuratuuri kaalutlusest. Riigisaladuse või

salastatud välisteabe avaldamise üle ei saa sisuliselt otsustada prokuratuur. See sõltub eeskätt

sellest, kas teave on pädeva asutuse – kelleks võib olla ka välisriigi asutus – poolt määratud

riigisaladuseks või salastatud välisteabeks ning milline on selle kaitse kord. Ehkki teoreetiliselt

ja ka praktikas võib põhjendatult tekkida küsimus, milline on isiku õiguskaitse olukorras, kus

teave on põhjendamatult salastatud, ei pea me võimalikuks antud küsimust käesolevas eelnõus

kiireloomuliselt piisava põhjalikkusega lahendada.

Siseministeeriumi hinnangul tuleks vältida sõnastust, millest jääb mulje, nagu otsustaks

prokuratuur ka sellise teabe avaldamise üle. Sätte sissejuhatav osa võiks seetõttu olla sõnastatud

näiteks järgmiselt:

„(11) Prokuratuuri loal võib kuni vastava aluse äralangemiseni jätta tutvustamata andmed,

välja arvatud andmed, mille tutvustamata jätmine tuleneb seadusest või teabe

salastatusest.“.

6 (6)

Selline sõnastus aitaks paremini eristada olukordi, kus tegemist on prokuratuuri

kaalutlusotsusega, olukordadest, kus tutvustamata jätmine tuleneb juba seadusest (ehk selle

alusel tehtud pädeva asutuse salastamisotsusest). Samas mööname, et ka see ei lahenda

ammendavalt küsimust, milline peab olema isiku õiguskaitse juhul, kui salastamise põhjendatus

on vaieldav.

Seda küsimust oleks otstarbekam käsitleda kohtueelse menetluse reformi käigus, kus on

võimalik põhjalikumalt läbi mõelda ka isiku õiguskaitse olukorras, kus tutvustamata jäetud

teabe salastatuse põhjendatus on vaieldav.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

Sama:

Justiits- ja Digiministeerium