Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 727 SE (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) täiendamise ettepanek

1

Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 727 SE

(nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) täiendamise

ettepanek

1) Täiendada karistusseadustikku paragrahviga 1412 järgmises sõnastuses:

„§ 1412. Vaba ja väljendatud nõusolek ning sugulise iseloomuga tegu

(1) Nõusolek on käesoleva seadustiku §-de 141 ja 1411 tähenduses vaba ja väljendatud, kui

nõusoleku andja tahteväljendus teise inimesega sugulise iseloomuga teos osalemiseks vastab

kõikidele järgmistele tingimustele:

1) nõusolek on antud teadlikult ja vabatahtlikult ilma sunnita või muul viisil nõusoleku andja

tahtekujundust oluliselt piirava mõjutamiseta;

2) nõusolekut on teisele inimesele väljendatud sõnaliselt või muul selgelt arusaadaval viisil;

3) nõusolek on antud enne suguühet või muud sugulise iseloomuga tegu;

4) nõusolek on olemas kogu suguühte või muu sugulise iseloomuga teo ajal.

(2) Sugulise iseloomuga tegu on käesoleva seadustiku § 141

tähenduses suguühe ning § 1411 tähenduses muu kehaline tegevus, millel on objektiivselt

seksuaalne tähendus ja mille korral kahjustatakse oluliselt teise inimese seksuaalse

enesemääramise õigust.“.

2) Muuta eelnõu 727 SE jõustumistähtaeg 1. juulist 2026 1. jaanuariks 2027.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikogu õiguskomisjon [email protected] Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 727 SE (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) täiendamise ettepanek Lugupeetud õiguskomisjoni esimees Esitame Riigikogu menetluses oleva karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 727 SE (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) täiendamise ettepaneku ja selle kohta koostatud seletuskirja. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:

1. 727 SE täiendamise ettepanek; 2. 727 SE täiendamise ettepaneku seletuskiri.

/*Lisaadressaadid: Riigikogu sotsiaalkomisjon Andra Reinomägi 54840744 [email protected]

Meie 11.05.2026 nr 8-1/3805-1

1

Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 727 SE (nõusolekupõhine

seksuaalvägivalla käsitlus) täiendamise ettepaneku seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Lühikokkuvõte

Riigikogus 2. detsembril 2025. aastal esimese lugemise läbinud karistusseadustiku muutmise

seaduse eelnõu 727 SE kohta laekunud tagasiside ja avalikkuses esitatud seisukohtade järgi on

ootus, et vaba ja väljendatud nõusoleku mõiste olemus avataks selgemalt. Eelnõu täiendamise

ettepanekuga määratletakse vaba ja väljendatud nõusoleku mõiste ning sugulise iseloomuga teo

mõiste. Selleks täiendatakse seadustikku §-ga 1412 järgmises sõnastuses:

„§ 1412. Vaba ja väljendatud nõusolek ning sugulise iseloomuga tegu

(1) Nõusolek on käesoleva seadustiku §-de 141 ja 1411 tähenduses vaba ja väljendatud, kui

nõusoleku andja tahteväljendus teise inimesega sugulise iseloomuga teos osalemiseks vastab

kõikidele järgmistele tingimustele:

1) nõusolek on antud teadlikult ja vabatahtlikult ilma sunnita või muul viisil nõusoleku andja

tahtekujundust oluliselt piirava mõjutamiseta;

2) nõusolekut on teisele inimesele väljendatud sõnaliselt või muul selgelt arusaadaval viisil;

3) nõusolek on antud enne suguühet või muud sugulise iseloomuga tegu;

4) nõusolek on olemas kogu suguühte või muu sugulise iseloomuga teo ajal.

(2) Sugulise iseloomuga tegu on käesoleva seadustiku § 141

tähenduses suguühe ning § 1411 tähenduses muu kehaline tegevus, millel on objektiivselt

seksuaalne tähendus ja mille korral kahjustatakse oluliselt teise inimese seksuaalse

enesemääramise õigust.“.

Kuigi eelnõu 727 SE seletuskirjas on vaba ja väljendatud nõusoleku olemust kirjeldatud, on

vastusena kriitikale vaja lisada selgitus ka seaduse teksti. Seejuures on oluline määratleda

nõusoleku olemus just positiivse sõnastuse kaudu, öeldes, mida nõusolek endast kujutab, mitte

negatiivse sõnastuse kaudu, mis selgitaks üksnes seda, millistel juhtudel nõusolek puudub.

Selliselt oleks seaduses sätestatud nõusoleku kõige olulisemad põhijooned. Seaduse

täiendamine kõnesoleva ettepanekuga annab kohtutele seksuaalvägivalla kuritegude üle

otsustamisel piisavad pidepunktid, tagab õigusselguse ja võimaldab põhiseadusega vastuollu

minemata seadust rakendada.

Lisatakse ka sugulise iseloomuga teo määratlus, et oleks selgelt mõistetav, et karistatav on vaid

selline seksuaalse tähendusega tegu, mis kahjustab inimese seksuaalse enesemääramise õigust

oluliselt, arvestades teo laadi, intensiivsust ja kestust.

1.2. Täiendusettepaneku ettevalmistaja

Täiendusettepaneku on koostanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna karistusõiguse osakonna

juhataja ja Tartu Ringkonnakohtu esimees Mario Truu ning selle valmimisele on kaasa aidanud

Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Arika Lepp, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Jane Pajus, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo

valmisoleku grupi ekspert Reimo Raivet, Politsei- ja Piirivalveameti arendusosakonna ennetuse

ja süüteomenetluse büroo süüteomenetluse toetuse grupi ekspert Karl Põder, Justiits- ja

Digiministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur, sama talituse

nõunikud Mari Haav ja Tuuli Lepp ning arenduse ja kriminaalstatistika talituse nõunik Andra

Reinomägi.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Seaduse eelnõu täiendamise eesmärgid

2

Õigusteadlased on öelnud, et seadusandja ülesanne on ühiskonna reeglistikust välja sõeluda

sellised normid, mis vajavad karistusõiguslikku kaitset. Karistusõiguse roll on kaitsta juba

olemasolevaid ühiskondlikke kokkuleppeid ja reageerida kõige raskematele rikkumistele.

Kaasajal üldtunnustatud põhimõtte kohaselt on seksuaalautonoomia väärtus, mida

vägistamiskuritegude puhul kaitsta. Seksuaalõigusi kaitsva karistusõiguse keskseks väärtuseks

on inimõiguste aluspõhimõtted. Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul1 on riikidel positiivne

kohustus kasutada kriminaalõigust, et pakkuda tõhusat õiguskaitset vägistamise vastu, sh

vastutusele võtmist mis tahes mittekonsensuslike tegude eest, ka olukordades, kus ohvri

füüsiline vastupanu puudub. Nõusolekupõhine käsitlus kaitseb seksuaalautonoomiat paremini,

kuna kriminaalvastutus kaasneb ka käitumisega, mis ei olnud seotud jõu või sunniga, kuid mille

puhul puudus konsensus (Keiler 20232).

Riigikogu menetluses oleva karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 727 SE

(nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) täiendamise ettepanek lähtub nõusolekupõhisuse

jah-mudelist3, toetab eelnõu õigusselgust ja annab kohtutele otsuse langetamiseks

lisapidepunktid, et põhiseadusega kooskõlas olles karistusõigust seksuaalkuritegude puhul

rakendada.

Istanbuli konventsiooni ehk naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa

Nõukogu konventsiooni4 artikkel 36 käsitleb seksuaalvägivalda, sealhulgas vägistamist, ja

kohustab konventsiooniosalisi võtma vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks,

et mis tahes sugulise iseloomuga teod, milleks puudub nõusolek, oleks kriminaliseeritud.

Artikli 36 lõige 2 sätestab, et nõusolek tuleb anda vabatahtlikult inimese vaba tahte tulemusena,

mida hinnatakse kaasnevate asjaolude kontekstis.

Kehtiva karistusseadustiku §-de 141 ja 1411 sõnastused eeldavad lisaks tahtevastasusele ka

vägivalla kasutamist või abitusseisundi ärakasutamist, mistõttu jäävad mitmed ilmse

tahtevastasusega seksuaalrünnakud menetlemata või lõpevad õigeksmõistmisega. Praktikas ei

tunne paljud kannatanud end kehtivas koosseisus ära, sest nad ei ole olnud teadvuseta,

füüsiliselt jõuetud ega otseselt kinni hoitud, kuid ei ole siiski andnud nõusolekut

seksuaalvahekorraks. Menetlejad sisustavad abitusseisundit erinevalt: osa leiab, et see hõlmab

ka psühholoogilist tardumust, üllatusmomenti või olukordi, kus kannatanu hindab vastupanu

lootusetuks, samas kui teised tõlgendavad seda kitsalt üksnes täieliku vastupanuvõimetusena.

Seetõttu ei kaitse kehtiva KarS §-de 141 ja 1411 sõnastused piisavalt põhiõigust kehalisele

puutumatusele.

Selline kitsas ja ebaühtlane tõlgendamispraktika tähendab, et menetlus takerdub sageli

küsimusse, kas kannatanu oli „piisavalt abitu“, mitte sellesse, kas seksuaalvahekord oli

vabatahtlik. Näited praktikast – sh juhtumid, kus ründaja sisestab ootamatult sõrme või peenise

kannatanu kehasse, kasutab üllatusmomenti või keharaskust või kus kannatanu loobub

vastupanust hirmu tõttu – näitavad, et kuigi tegu on sisuliselt tahtevastase seksuaalaktiga, ei

kvalifitseeru see alati abitusseisundi ärakasutamiseks. Seetõttu jäävad mitmed ründed

karistuseta üksnes seetõttu, et lisatingimus (vägivald või abitusseisund) ei ole menetleja või ka

kannatanu enda hinnangul täidetud, kuigi nõusolekut ei olnud. Nõusolekupõhine regulatsioon

lahendab selle probleemi, tuues koosseisu keskmesse küsimuse, kas seksuaalvahekord toimus

1 M. C. vs. Bulgaria, kohtuasi nr 39272/98, p 166. Ka I. C. vs. Romania, kohtuasi nr 36934/08. 2 Keiler, J. (2023). From coercion to consent: Dutch rape law reform and the complexities of consent. Maastricht

Journal of European and Comparative Law. 30 (6), lk 760-782. https://doi.org/10.1177/1023263X241232,

vaadatud 27.11.2024. 3 Vt ka karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus (nn nõusolekuseaduse VTK):

Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus (nn nõusolekuseaduse VTK) – EIS 4 Istanbuli konventsioon, tõlge eesti keelde. https://www.riigiteataja.ee/akt/226092017002, vaadatud 17.06.2025.

3

vabatahtlikult, ning vähendades olukordi, kus ilmne vägistamine jääb menetlemata üksnes

seetõttu, et abitusseisundit sisustatakse erinevalt või liiga kitsalt.

Riigikogu õiguskomisjonile saadetud täiendavas arvamuses5 on rõhutatud, et oluline on

selgitada, millised olukorrad ei ületa või ületavad kriminaalkorras karistamise lävendit.

Näidetena on seejuures toodud järgmised olukorrad:

1) B esitleb end mõjuka ja rikka inimesena. A nõustub B-ga seksima ainult sellepärast, et

B on A arvates mõjukas ja rikas inimene. Tegelikult ei ole B see, kellena ta end esitleb.

See on näide mittekriminaalsest pettusest – valetamine on taunitav moraalselt. KarS §

141 ega § 1411 koosseis ei ole täidetud.

2) Kaks noort inimest kohtuvad ja alustavat suhet, kus puudub ühine majapidamine,

lapsed ning majanduslik sõltuvus. Üks suhtepool astub aeg-ajalt vahekorda ainult

selleks, et suhet hoida. Teine pool teab seda, kuid ise aktiivselt ei survesta ega

manipuleeri. Kuigi see on moraalselt taunitav, ei peaks sellist tegu kriminaliseerima.

KarS § 141 ega § 1411 koosseis ei ole täidetud.

3) A-l, kellel on sügav nägemispuue, on soov seksida B-ga, kuid B ja C lepivad kokku, et

kriitilisel hetkel toimub vahetus ja hoopis C astub A-ga vahekorda. See oleks

kriminaalne pettus, kuna siin kasutatakse muu hulgas ära A puuet, et temaga ilma tema

nõusolekuta vahekorda astuda. Seda võib mõista ka abitusseisundi ärakasutamisena.

Analoogne situatsioon saab aset leida ööklubi pimeruumis (privaatne ala, mille

eesmärk on võimaldada inimestel osaleda seksuaalses tegevuses), kui pilkases

pimeduses tehakse pahatahtlik vahetus. Kui abitusseisundi tingimuse täidetus on selles

olukorras ebakindel, siis täiesti kohane on näha seda olukorda kui pettust, kus nõusolek

seksiks vahetatud inimesega selgelt puudus. KarS § 141 koosseis on täidetud.

4) A nõustub B-ga seksima juhul, kui B kasutab kondoomi. B eemaldab salaja seksi

käigus kondoomi. Siin on pettus seotud otseselt seksuaalse tegevusega, millel võivad

olla A tervist raskelt kahjustavad või elu muutvad tagajärjed. Kondoomi

eemaldamiseks puudus nõusolek ja pettus on kriminaalne. KarS § 141 koosseis on

täidetud.

5) A teab, et B on pannud toime kuriteo, ja ähvardab B politseile üles anda, kui B temaga

vahekorda ei astu. B ongi nõus, et vältida politseile ülesandmist. KarS § 141 koosseis

on täidetud.

6) A teab, et B on teinud midagi taunitavat, mille ilmsikstulek rikuks väga tõenäoliselt B

töö- ja kodused suhted ning teeks B-le suurt mainekahju. A kasutab seda teadmist, et

survestada B-d temaga vahekorda astuma. B astubki vahekorda, et vältida häbistavate

andmete ilmsiks tulekut. KarS § 141 koosseis on täidetud.

Eristamaks selgemalt olukordi, mis ei ületa kriminaalkorras karistatavuse lävendit, on

selgitatud ka sugulise iseloomuga teo mõistet. Riigikohus on rõhutanud, et mitte iga

ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumine ei ole kvalifitseeritav sugulise iseloomuga

teona, vaid üksnes selline tegu, mis riivab inimese seksuaalse enesemääramise õigust oluliselt,

arvestades teo laadi, intensiivsust, kestust ja muid konkreetseid asjaolusid.6 See tähendab, et

koosseisutunnus „sugulise iseloomuga tegu“ ei hõlma näiteks juhuslikke või vähese

intensiivsusega puudutusi. Selliselt on sugulise iseloomuga tegu tõlgendatud ka juba välja

kujunenud kohtupraktikas. Lõikes 2 esitatud selgitus toob selle põhimõtte selgesõnaliselt

seadusesse.

5 https://www.riigikogu.ee/download/c705dfd8-1f58-4058-897f-8abed1432523 6 RKKK 1-16-5792, p-d 14, 15.

4

Sama eristuspõhimõte kajastub ka näiteks KarS § 153¹ lg-s 1 (seksuaalne ahistamine), mille

eesmärk on hõlmata just neid tahtevastaseid seksuaalse tähendusega tegevusi, mis küll riivavad

kannatanu seksuaalse enesemääramise õigust, kuid ei ületa olulise riive lävendit. Nii nagu

KarS § 1411, hõlmab ka KarS § 1531 näiteks kannatanu tahte vastast puudutamist ja

käperdamist, millel on seksuaalne tähendus, kuid mis on võrreldes KarS § 1411 alla kuuluvate

õigusvastaste tegudega olemuslikult vähem intensiivsed.7

Eelnõu väljatöötamiskavatsusele (VTK) eelnenud kaasamiskohtumistel osalenud ekspertide

hinnangul suunab nn nõusolekuseadus inimesi omavahel suhtlema ja kujundab mõttemustrit,

mille järgi tuleb ka paarisuhtes partneri nõusolekut küsida ja sellega arvestada. Leiti, et

jah-mudeli puhul rakendub inimese põhiõiguste kaitse paremini olukorras, kus üks osapool ei

ole toimuvaga nõus, kuid ei suuda seda väljendada. Nüüd peab teine partner seadusest

tulenevalt olema veendunud vaba ja väljendatud nõusoleku olemasolus enne suguühtesse

astumist või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemist. See võiks ekspertide hinnangul

ennetada seksuaalrünnakuid ning muuta hoiakut, nagu oleks kellelgi õigus seksi eeldada. Eelnõuga seotud aruteludel osalenud eksperdid on rõhutanud, et vaidlused selle üle, kuidas

vaidlusaluses olukorras nõusolekut väljendati ja kuidas sellest aru saadi, on olemas nii praegu

kui ka tulevikus.

Eelnõu ei muuda selliseid kriminaalmenetluse põhimõtteid nagu süütuse presumptsioon ja

enese mittesüüstamise privileeg ega tõendamiskoormuse jaotust. Praegusega sarnaselt on ka

tulevikus eelnõukohase seaduse rakendumise järel vaja tõendeid hinnata sündmuse toimumise

kontekstis, võttes arvesse erinevaid asjaolusid. Prokuratuur peab ka edaspidi tõendama kõik

karistusseadustiku § 141 lõike 1 koosseisutunnused, sealhulgas selle, et seksuaalvahekord

toimus ilma teise isiku vabatahtliku ja väljendatud nõusolekuta. Tõendeid hindab ja süü üle

otsustab kohus. Kriminaalmenetluse aluspõhimõtted jäävad kehtima, tõendamiskohustus ega

tõendamisstandard ei muutu.

2.2. Täiendusettepaneku koostamisele eelnenud tegevus

Esimese lugemise läbinud eelnõu kohta laekunud tagasiside tulemusena kutsus Justiits- ja

Digiministeerium kokku kõnesolevat ettepanekut välja töötama praktikutest partnerid, et

määratluspõhimõttega seotud küsimusele juriidilisi lahendusi otsida. Selle koostöö tulemusena

valmis kõnesolev täiendusettepanek.

3. Täiendusettepaneku sisu

Eelnõu täiendamise ettepanekuga määratletakse vaba ja väljendatud nõusoleku mõiste ning

sugulise iseloomuga teo mõiste. Selleks tehakse ettepanek täiendada karistusseadustikku §-ga

1412 järgmises sõnastuses:

„§ 1412. Vaba ja väljendatud nõusolek ning sugulise iseloomuga tegu

(1) Nõusolek on käesoleva seadustiku §-de 141 ja 1411 tähenduses vaba ja väljendatud, kui

nõusoleku andja tahteväljendus teise inimesega sugulise iseloomuga teos osalemiseks vastab

kõikidele järgmistele tingimustele:

1) nõusolek on antud teadlikult ja vabatahtlikult ilma sunnita või muul viisil nõusoleku andja

tahtekujundust oluliselt piirava mõjutamiseta;

2) nõusolekut on teisele inimesele väljendatud sõnaliselt või muul selgelt arusaadaval viisil;

3) nõusolek on antud enne suguühet või muud sugulise iseloomuga tegu;

4) nõusolek on olemas kogu suguühte või muu sugulise iseloomuga teo ajal.

(2) Sugulise iseloomuga tegu on käesoleva seadustiku § 141

tähenduses suguühe ning § 1411 tähenduses muu kehaline tegevus, millel on objektiivselt

7 RKKK 1-17-6580, p 16.

5

seksuaalne tähendus ja mille korral kahjustatakse oluliselt teise inimese seksuaalse

enesemääramise õigust.“

Eelnõu täiendamise ettepaneku sõnastamisel on lähtutud nõusolekupõhisuse jah-mudelist.

Jah-mudeli puhul väljendab seksuaalse tegevuse osaline oma nõusolekut seksiks ehk annab n-ö

aktiivse nõusoleku. Nõusolek tähendab tahte ja vabatahtlikkuse väljendamist. Nõusolek peab

olema vabatahtlik ehk antud vaba tahte tulemusena. Inimese vabaks ja väljendatud nõusolekuks

loetakse olukorda, kus isik on sõnaliselt või muul viisil väljendanud, et ta osaleb suguühtes

vabatahtlikult. Kuni nõusoleku väljendamiseni see puudub ja seni ei saa seda eeldada.

Vaikimine ei tähenda nõusolekut. Nõusolek peab olema antud enne suguühet või muu sugulise

iseloomuga tegu.

Nõusolekupõhisuse eesmärk ei ole seada piire täisealiste seksuaalsele tegevusele, kui pooled ei

riku üksteise seksuaalse enesemääramise õigust. Vabatahtlikkus võib olla ilmne näiteks poolte

varasema suhte ja suhtluse põhjal, samas ei tähenda poolte varasem suguühe automaatselt

hilisema suguühtega või muu sugulise iseloomuga teoga nõustumist. Seksuaaltegevuses

osalemist ei saa pidada vabatahtlikuks, kui teise poole vabatahtlikkust ei ole võimalik märgata.

Kuni üks osapool ei ole nõusolekut väljendanud, on teise osapoole asi välja selgitada, kas

nõusolek on või mitte. Näiteks kui teine seksuaaltegevuses osaleja on täiesti passiivne, tuleb

veenduda, et passiivsuse põhjuseks ei ole hirm, tardumine, teadvusetus vms. Kui isiku tahe on

ebaselge, ei tohi tegevust jätkata.

Kui isik on nõusolekut väljendanud, aga see ei olnud vaba, siis ei saa lugeda isiku nõusolekut

legitiimseks. Inimese vaba ja väljendatud nõusolekuga ei saa tegemist olla olukorras, kus isik

on nõusolekut väljendanud, aga see ei olnud vaba näiteks sunni, teadvushäire, haiguse, puude,

hirmu, tardumise (ehk toonilise liikumatuse), mürgistuse, toimepanija võimupositsiooni

kuritarvitamise või muu võrreldava põhjuse tõttu. Mõte ei ole välistada nende elementide puhul

automaatselt nõusolekuvabadust, vaid tegu on näidisloeteluga faktoritest, mis võivad kõige

sagedamini olla põhjuseks, miks väljendatud nõusolek ei ole vaba. Näiteks ei taha eelnõu

autorid kindlasti väita, et igasugune puue välistab vaba ja väljendatud nõusoleku andmise.

Nõusolekupõhisuse eesmärk ei ole seada piire täisealiste seksuaalsele tegevusele, kui pooled ei

riku üksteise seksuaalse enesemääramise õigust. Seda, et inimese tahe ei olnud vaba, peab

prokuratuur igal üksikul juhul tõendama ja kohus tuvastama.

Nõusolekut saab väljendada sõnaliselt või muul viisil, näiteks kehakeeles. „Sõnaliselt“

tähendab väljendusviisi, kus kasutatakse sõnu: suuline, kirjalik, viipekeelne. „Muul viisil“

tähendab sellist viisi, mis ei ole sõnaline, aga on piisavalt kommunikatiivne, näiteks kehakeel,

žestid jms. „Muu viis“ võib tulevikus tähendada ka mingite uute tehnoloogiate abil

väljendumist, mida ei saa kategoriseerida sõnaliseks. Samuti katab see sõnastus küll harva

esinevaid, kuid see-eest võimalikke olukordi, kus osapooled kasutavad suhtluseks füüsilisi

märke, nagu aknale riputatud saunalina või sokk ukselingi küljes. „Vaba ja väljendatud

nõusoleku“ mõiste on sisustatav tavakeele, inimkäitumise üldiste kommunikatsioonireeglite

ning kohtupraktika kaudu, sarnaselt teistele karistusseadustikus juba kasutatavatele

hinnangulistele mõistetele nagu „piinamine“, „hingelise erutuse seisund“ või „abitus seisundis

isik“.

Nõusolek peab olema enne tegu. Inimene peab teadma, mis hakkab juhtuma, enne kui see

juhtub. See ei tähenda tegevuse minuti- või liigutuspõhist ajastamist, vaid seda, et seksuaalne

tegu ei tohi tulla inimesele üllatusena. Kui tegevuse laad muutub või partner plaanib midagi,

millega teo olemus muutub, tuleb veenduda, et teine inimene on ka sellega nõus – sõnaliselt või

muul selgelt mõistetaval viisil. See põhimõte tuleneb otseselt Riigikohtu praktikast („nt ei

6

tähenda nõusolek suguühteks iseenesest nõustumist sadistliku vahekorraga, nagu ei tähenda ka

nõusolek vaginaalseks suguühteks nõustumist oraalse või anaalse vahekorraga“, 1-23-2872 p

318).

Oluline on rõhutada, et õigus seksuaalsele enesemääramisele jätkub ka seksuaaltegevuse ajal.

Kuna nõusolek peab olema vaba, siis saab seksuaaltegevuse osapool oma nõusoleku igal ajal

tagasi võtta ning sellisel juhul tuleb pooleliolev seksuaaltegevus lõpetada. Õigus seksuaalsele

enesemääramisele hõlmab ka õigust seksuaaltegevus igal ajal lõpetada, isegi kui see on alanud

mõlema poole nõusolekul. Kui üks osapooltest soovib seksuaaltegevuse käigus oma nõusoleku

tagasi võtta (olukorras, kus esialgu kokkulepituga võrreldes ei ole seksuaaltegevuses midagi

muutunud), peab ta oma soovi arusaadaval moel väljendama, et teisel osapoolel oleks võimalik

tema tahtega arvestada. Samuti on oluline märkida, et nt vaginaalseks suguühteks antud

nõusolek ei tähenda, et isik on nõus ka anaalse vahekorraga või vastupidi. Kui ühel

seksuaaltegevuse osapoolel tekib spontaanselt mõte lülituda ümber teistlaadi seksile, tuleb teise

osapoole nõusolekus uuesti veenduda. Nõusolekut saab tagasi võtta siiski vaid edasiulatuvalt.

Eelnõu ja selle täiendamise ettepanek ei muuda tõendamisstandardit ega tõendite lubatavust.

Kohtu tõendite hindamise põhimõtted jäävad täielikult samaks. Kohus hindab kõiki tõendeid

KrMS § 61 kohaselt kogumis ning ühelgi tõendil ei ole kindlaksmääratud jõudu.

Siseveendumuse kujundamiseks saab kohus hinnata näiteks ütluste järjekindlust, detailirohkust

ja kooskõla muude tõenditega. Kuigi Eesti kohtupraktika järgi võib ka üks tõend – näiteks

kannatanu ütlus – olla süüdimõistmiseks piisav, kui see on veenev ja usaldusväärne, ei tähenda

see, et kohus saaks edaspidi loobuda tõendite kriitilisest hindamisest. Vastupidi: olukorras, kus

tõendeid on vähe, suureneb kohtu kohustus hinnata ütluste kvaliteeti, järjekindlust,

detailirohkust ja kooskõla sündmuse loogikaga ning kahtluse korral tuleb isik õigeks mõista.

Samuti ei muutu süüdistatava õigus vaikida ega kao enese mittesüüstamise privileeg. Oluline

on rõhutada, et tervikliku hinnangu olukorrale saab anda olemasolevate, mitte puuduvate

tõendite kaudu. Seega ei pöördu tõendamiskoormus ümber süüdistatavale. See, et süüdistatav

võib praktikas soovida ütlusi anda, ei tähenda tõendamiskoormuse ümberpööramist – sama

olukord tekib varguse, perevägivalla, kelmuse või liiklusõnnetuse juhtumites, kus on kaks

vastukäivat positsiooni ja süüdistatav peab strateegiliselt otsustama, kas oma versioon esitada.

Selline valik on kriminaalmenetluse loomulik osa ega kujuta endast põhiseadusvastast survet:

süüdistatav võib alati vaikida, kohus ei tohi seda tema kahjuks tõlgendada ning prokuratuur

peab süü tõendama.

Nõusolek on kommunikatiivne nähtus, mida saab väljendada sõnade, kehakeele, konteksti ja

käitumise kaudu. Vaba ja väljendatud nõusoleku olemasolu või puudumine selgub konkreetsele

olukorrale antava tervikhinnangu kaudu: ütluste, käitumise, konteksti, sündmuse loogika ja

muude tõendite põhjal. Tõendamise objektiks on jätkuvalt olemasolevad, mitte puuduvad

asjaolud, mida saab tuvastada samade tõendamisvahenditega, nagu praegu tuvastatakse sundi,

vastupanu murdmist või kannatanu abitusseisundit. Tõendiks saavad olla kõik

kriminaalmenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud tõendiliigid, mida kohus kasutab juba praegu,

kui ta hindab, kas seksuaalvahekord toimus vägivalla, ähvarduse või abitusseisundi

ärakasutamise teel. Näiteks on need:

• kannatanu ütlused selle kohta, et ta ei väljendanud nõusolekut, ei algatanud seksuaalset

tegevust ega vastanud sellele;

• sõnumivahetus enne või pärast sündmust, mis võib näidata, et kannatanu ei olnud

8 https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=384878342

7

huvitatud seksuaalsest kontaktist;

• tunnistajate ütlused kannatanu seisundi, käitumise või sündmusejärgse reaktsiooni

kohta;

• ekspertiisid, mis võivad kinnitada tardumisseisundit, joovet või muud olukorda, kus

nõusolekut ei saanud anda;

• tõendid selle kohta, kui seksuaalvahekord toimus näiteks olukorras, kus kannatanu

magas, oli teadvuseta või tugevas joobes.

4. Täiendusettepaneku mõju

Täiendusettepanek ei muuda kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid, tõendamiskohustust ega

tõendamisstandardit. Täiendusettepanek toetab Riigikogu menetluses oleva karistusseadustiku

muutmise seaduse eelnõu õigusselgust ning annab kohtutele otsuse langetamiseks

lisapidepunktid, et põhiseadusega kooskõlas olles karistusõigust seksuaalkuritegude puhul

rakendada. Täiendusettepanekuga eelnõu täiendamine toetab nõusoleku ühtviisi tõlgendamist.

Vaba ja väljendatud nõusoleku määratlus annab ka ühiskonnale selge suunise veenduda partneri

nõusolekus enne seksuaaltegevust. Jah-mudelist lähtuva nõusoleku määratluse rakendamine on

kannatanut vähem traumeeriv, kannatanut rohkem austav ja arvestab seksuaalvägivalla

kaasaegset käsitlust. Sugulise iseloomuga teo määratlus ei kitsenda ega laienda selle mõiste

kohtupraktikas väljakujunenud tõlgendust, vaid üksnes toob selle selgesõnaliselt seadusesse.

Eesti ühiskond on nõusolekust lähtuvaks seaduseks valmis: 9 inimest 10st leiab, et

seksuaaltegevustes peaksid mõlemad osapooled veenduma, et partner on selle tegevusega nõus

(65% vastanute arvates peab nõusolekus veenduma ja selleks partneri käest nõusolekut küsima;

26% vastanutest leiab, et nõusolekus peab veenduma, kuid selle tajub üldjuhul ära, nõusolekut

küsida pole vaja; vaid 3% vastanute arvates ei pea nõusolekus veenduma ning seni kuni partner

pole öelnud, et ta ei ole nõus, saab nõusolekut eeldada; 6% vastanutest ei oska oma arvamust

öelda). 99% Eesti inimestest peab vägistamist raskeks vägivallaks. Kaasaegse õigussüsteemi

muutused käivad käsikäes sellega, kuidas muutuvad ühiskondlikud hoiakud seksuaalse

väärkäitumise suhtes. Tänapäeva Eesti ühiskondlikes hoiakutes peegeldub nõusolekupõhine

väärtusruum. Nõusolekust lähtuvale karistusõigusele avaldasid oma tugevat toetust paljud

osalised, kes osalesid õiguskomisjoni ja sotsiaalkomisjoni korraldatud seaduseelnõu arutamise

avalikul istungil 10. märtsil 2026.

5. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Vt eelnõu 727 SE algset seletuskirja9.

6. Rakendusaktid

Seaduse jõustumisega ei kaasne vajadust muuta ega kehtestada rakendusakte.

7. Seaduse jõustumine

Eelnõukohane seadus oli plaanitud jõustuma 2026. aasta 1. juulil. Muudatuste vastuvõtmise ja

jõustumise vahele on oluline jätta piisav aeg, kuna muudatuste eduka rakendumise huvides

tuleb korraldada koolitusi politseinikele, prokuröridele, kohtunikele, ohvriabitöötajatele ja

mitmetele teistele huvirühmadele. Samuti on oluline teavitada avalikkust. Seetõttu tuleks

kõnesoleva täiendusettepaneku lisamise järel ja Riigikogu menetlusperioodi arvestades

kaaluda seaduse hilisemat jõustamist – nt 1. detsembril 2026 või 1. jaanuaril 2027.

9 Karistusseadustiku muutmise seadus (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) 727 SE

Eelnõu - Riigikogu

8

8. Täiendusettepaneku kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik

konsultatsioon Täiendusettepanekut toetavad selle väljatöötamise juures olnud osalised ning ka Riigikogu

10.03.2026. aastal toimunud õigus- ja sotsiaalkomisjoni ühise avaliku istungi järel

täiendusettepanekuga tutvunud kolmanda sektori esindajad.