Planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõule 683SE täiendava selgitava materjali esitamine

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Marek Reinaas

majanduskomisjon

Riigikogu

[email protected]

21.05.2026 nr 2-1/3276-31

Planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja

planeerimisseaduse rakendamise seaduse

muutmise seaduse eelnõule 683SE täiendava

selgitava materjali esitamine

Austatud Marek Reinaas

Riigikogu menetluses on planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (683SE), millele esitati menetluse käigus mitmeid

muudatusettepanekuid. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eelnõu väljatöötajana teeb

Riigikogu majanduskomisjonile ettepaneku lisada käesolev algse eelnõu ja muudatusettepanekute

selgitusi koondav kokkuvõte seaduseelnõu 683SE menetluse juurde. Meie hinnangul võimaldab

see seaduse rakendajatel tulevikus leida neid huvitav teave koondatult ühest kohast.

Selgitused on koondatud ja esitatud vastavalt seaduseelnõu 683SE lõplikule ülesehitusele.

Eelnõu § 1 – planeerimisseaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktiga 1 täpsustatakse § 2 lõike 3 sõnastust, muutes selle selgemaks, lisades sätte

teise lausesse pärast sõna „lähtutakse“ sõna „lisaks“. Probleemiks on osutunud Natura 2000

aladele avalduva mõju hindamise (edaspidi Natura hindamine) ja piiriülese keskkonnamõju

strateegilise hindamise (edaspidi KSH) kehtiva käsitluse mitmeti mõistetavus. Planeeringu ja KSH

koostamisel tuleb tavaliselt lähtuda PlanSi-kohasest menetlusest. Kehtiv sõnastus näeb ette, et kui

KSHga koos on vaja teha Natura hindamine ja/või piiriülene KSH, tuleb lähtuda keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (KeHJS) ettenähtud menetlusest. See aga ei ole

täpne, kuna PlanS ei kehtesta Natura hindamise ja piiriülese KSH menetlusele lisanõudeid.

Seetõttu tuleb menetluse puhul lähtuda küll PlanSist, kuid lisaks rakendada ka KeHJSis sätestatud

Natura hindamise ja/või piiriülese KSH menetlemise nõudeid. Seega tuleb lisaks PlanSi

menetlusnõuetele järgida ka KeHJSis sätestatud erisusi: Natura hindamise korral KeHJSi §-s 45

sätestatut (keskkonnamõju strateegilise hindamise erisused Natura 2000 võrgustiku alal) ja

piiriülese KSH korral KeHJSi §-s 46 sätestatut (strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega

kaasneva piiriülese keskkonnamõju strateegiline hindamine).

Eelnõu § 1 punktiga 2 täpsustatakse § 3 lõiget 4 ja lisatakse planeeringu lisasid loetlevasse

sättesse, et keskkonnamõju eelhinnangu koostamise korral on eelhinnang planeeringu juurde

2 (21)

kuuluv lisa. Eelhinnang on aluseks KSH algatamisele või mittealgatamisele ning arvestades, et nii

planeeringu algatamine kui ka KSH algatamine või mittealgatamine on oma olemuselt

menetlustoiming, mis on juba kehtiva sõnastuse kohaselt planeeringu lisa, on selguse huvides

sättesse eelhinnangu lisamine põhjendatud. Praegu on sätestatud, et planeeringu juurde kuulub

lisana KSH aruanne, kuid eraldi eelhinnangut nimetatud ei ole. Kuna ka eelhinnang annab olulist

informatsiooni selle kohta, millistel alustel KSH algatati või algatamata jäeti või kuidas kujunes

planeeringulahendus, on vaja see nimetada eraldi lisana. Samuti tagab muudatus, et eelhinnang on

avalikkusele lihtsasti leitav ja kättesaadav.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse §-i 4 lõikega 22 planeerimisalase tegevuse korraldaja õigusega

määrata planeerimismenetluses toimingu tegemiseks konkreetne tähtaeg.

Planeeringute menetlused võivad jääda venima ka planeerimisalase tegevuse korraldajast

sõltumatutel asjaoludel, peaasjalikult juhul, kui kaasatud isikud või isikud, kelle seisukoht või

arvamus on ühel või teisel juhul vajalik (nt võrguvaldaja), ei vasta mõistliku aja jooksul. Niisamuti

on tagasiside põhjal täheldatud, et planeeringust huvitatud isikud ei tee vajalikke toiminguid (nt

vajalikke muudatusi planeeringu lahenduses vms) mõistiku aja jooksul. Sätte alusel saab

planeerimisalase tegevuse korraldaja menetlust paremini suunata ja seda sobivas ajaraamis hoida.

Haldusmenetluse seaduse § 38 lõike 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse

käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete

esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Seega on

planeerimisalase tegevuse korraldajal õigus planeerimismenetluses vajalikke andmeid nõuda nii

huvitatud isikult, kaasatud ja puudutatud isikult ning muult menetlusosaliselt. Mõistlik on

sätestada selle õiguse kohaldamise arusaadavuse tarbeks tähtaja määramise pädevus.

Tähtaeg toimingu tegemiseks peab olema mõistlik ning see varieerub tulenevalt toimingu sisust.

Planeerimisalase tegevuse korraldaja otsustab mõistliku tähtaja vastavalt konkreetse

menetlustoimingu sisule.

Eelnõukohase sättega ei saa planeerimisalase tegevuse korraldaja määrata tähtaega isikule või

asutusele, kelle toimingu tegemise tähtaeg on määratud seadusega (nt kooskõlastaja, kellele kehtib

planeerimisseaduses (edaspidi PlanS) konkreetne tähtaeg). Selle sätte eesmärk on välistada

olukorrad, kus planeerimisalase tegevuse korraldaja võiks sätestada muud tähtaega võrreldes

sellega, mis tuleneb otse seadusest.

PlanS eelnõu punktiga 40 (eelnevas numeratsioonis punkt 32) täiendatakse PlanS § 129 lõiget 1

punktiga 5 järgmises sõnastuses: 5) huvitatud isik ei ole pärast vähemalt kahte kirjalikku

meeldetuletust esitanud määratud tähtaja jooksul planeerimismenetluse jätkamiseks vajalikke

andmeid. Säte annab planeerimisalase tegevuse korraldajale õiguse määrata huvitatud isikule

tähtaja vajalike andmete esitamiseks, mille täitmata jätmisel ja peale vähemalt kahte

meeldetuletust, võib planeerimisalase tegevuse korraldaja menetluse lõpetada. See puudutab aga

üksnes huvitatud isikut ehk osundatud muudatus ei laiene teistele menetluses osalevatele isikutele.

Eelnõukohase sättega lahendatakse võimalik ebaselgus selles, et millisest normist

planeerimisalase tegevuse korraldajale tähtaja määramise õigus tuleneb.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse PlanS § 41 seoses planeeringute infosüsteemi kasutuse

ettevalmistamisega, tuues sisse isikuandmete töötlemisega seotud asjaolud.

Selgitus: Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi (edaspidi VVTP) kohaselt on üheks eesmärgiks

planeeringute ja lubade menetlusaegade lühendamise kõrval ka ruumilise planeerimise digipöörde

3 (21)

lõpuleviimine. Ettevalmistamisel on uus planeeringute infosüsteem, millega antakse

planeerimisalase tegevuse korraldajatele, eeskätt kohalikele omavalitsustele, võimalus menetleda

planeeringuid planeeringute infosüsteemis (edaspidi PLANIS). Praegune infosüsteem PLANK

lõpetab tegevuse, kuna see ei ole enam ajakohane ja selle arendamine ei ole otstarbekas. PLANK-

is sisalduvad andmed migreeritakse PLANIS-esse selle käivitumisel.

Seaduse tasandil luuakse võimalus andmekogu kaudu saata planeeringu- ja selle mõjualale

jäävatele isikutele massteavitusi planeeringu algatamisest või muudest planeeringuga seotud

menetlustoimingutest (nt avaliku arutelu toimumine, et tagada parem kaasatus). Massteavituseks

kasutab andmekogu juba kogutud andmeid või teeb kontaktandmete päringu rahvastikuregistrisse.

Andmekogu ülesehitusega tagatakse, et massteavituse tegija ei saa tutvuda andmetega, mis

kogutakse massteavituseks.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse PlanS 1. peatükki §-ga 71, millega nähakse ette

haldusjärelevalve regulatsioon.

Muudatus järgib VVTP-s toodud eesmärki tugevdada Maa- ja Ruumiameti (edaspidi MaRu) rolli.

Sättega antakse MaRu-le õigus kontrollida kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse õiguspärasust

detailplaneeringute (edaspidi DP).

Osundatud muudatus PlanS-s on kooskõlas kehtiva õigusega ning ka teostatav (MaRu ettekirjutuse

täitmise võimalikkus on tagatud VVS §-dega 751– 752, kusjuures VVS § 751 lõike 4 järgi võib

ettekirjutuse täitmata jätmise eest kohaldada sunniraha ülemmääraga 9600 eurot).

Muudatusega nähakse planeerimisseaduses ette sunniraha ülemmäär Maa- ja Ruumiameti poolt

haldusjärelevalve käigus tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise korral. Sunniraha ülemmääraks

kehtestatakse 9600 eurot, mis on kooskõlas Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 lõikes 4 sätestatuga.

Sellega tagatakse erinevate haldusjärelevalve meetmete rakendamisel ühtne ja proportsionaalne

lähenemine ning piisav heidutus ettekirjutuste täitmise tagamiseks.

MaRu on siinkohal valitud seetõttu, et PlanS-s on MaRu-l oluline roll – kaasa arvatud järelevalve

roll (nt PlanS § 90, § 121). „Maa- ja Ruumiameti põhimääruses“ sätestati § 13 lõikes 1, et MaRu-

s täidab strateegilise ruumiplaneerimise teenistus muu hulgas kohaliku omavalitsuse üksuse

suutlikkuse arendamist kvaliteetse elukeskkonna kujundamisel ning täidab muid seadusest

tulenevaid ülesandeid. Sama põhimääruse § 7 punkti 1 kohaselt teeb MaRu riiklikku ja

haldusjärelevalvet. Seega on muudatuse rakendamiseks õiguslikud eeldused loodud ka MaRu

põhimäärusega.

Sätte eesmärk on tugevdada MaRu õigust planeerimismenetluse suunamisel nii sisuliselt kui

menetluslikult. Tähtaegadest kinnipidamisega seotud rahulolematus on olnud üks peamisi

koostööpartneritelt saadud tagasisidest. Muudatusega antakse MaRu-le õigus sekkuda menetlusse

ning selgitada välja menetluse venimise põhjused, vajadusel kohaliku omavalitsuse üksust suunata

ja abistada. Kui kõik eelnevad meetmed on ammendunud, saab MaRu teha ka ettekirjutuse.

Haldusjärelevalve puhul hindab MaRu kas omal algatusel või vastava taotluse saamisel, kas

kõrvalekalded tähtaegsusest või muudest menetlusnormidest on konkreetset menetlust silmas

pidades põhjendatud või mitte. Ennekõike on MaRu roll astuda samme juhul, kui võib täheldada

selget menetluse venimist või tuvastatakse selline sisuline rikkumine, mis võib kaasa tuua ebaõige

planeeringu lahenduse.

Käesoleval ajal on üldine haldusjärelevalve pädevus kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse osas

4 (21)

Justiits- ja Digiministeeriumil vastavalt VVS §-le 753. Selle pädevuse sisuks on kontrollida

kohaliku omavalitsuse üksuse haldusaktide õiguspärasust ning teha nende seadustega kooskõlla

viimiseks ettepanek ja kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole ettepanekut tähtaja jooksul täitnud,

võib Justiits- ja Digiministeerium pöörduda protestiga halduskohtusse. MaRu haldusjärelevalve

roll on võrreldes eeltooduga laiem, kuna selle sisuks on planeerimismenetluse üldine

haldusjärelevalve, mitte üksnes nii-öelda lõplike haldusaktide kontroll.

Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse § 8 teksti, lisades esimesse lausesse sõnad „kestlik“,

„funktsionaalne“, „mitmekesine“ ja „kvaliteetne“ ning tehakse sõnastuslikke parandusi tekstis.

Nimetatu sätestamisel on mh lähtutud Davosi kaheksast kvaliteetse ruumi aluspõhimõttest, milleks

on juhtimine/valitsetus, funktsionaalsus, keskkond, majandus, mitmekesisus, kontekst,

kohatunnetus ja ilu1. Pikem selgitus Davosi kriteeriumide kohta on esitatud ka ehitusseadustiku ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirjas2, kus selgitatakse põhjalikult

kriteeriume ja nende lisamist ehitusseadustikku. Lisaks on riigihalduse ministri 2. aprilli 2019.

aasta käskkirjaga nr 1.1-4/56 moodustatud ministeeriumidevahelise ruumiloome töörühma

lõpparuande osana koostatud dokument „Kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted“, mille alusel on

kvaliteetne ruum tehis- ja looduskeskkonna tasakaalustatud ruumiline tervik, mis hõlmab välis- ja

siseruumi. Säästva ja tervikliku elukeskkonna kavandamine ja loomine (ruumiloome) sisaldab

planeerimis- ja projekteerimistegevust (sh ruumilist planeerimist, arhitektuuri,

maastikuarhitektuuri), ehitustegevust ning muude ruumiotsuste (nt liikluse ja liikumisvõimaluste,

teenuste, metsamajandamise jm) ruumilist haldamist, et muuta olemasolev elukeskkond

ruumiotsustega pikas perspektiivis võimalikult paljudele paremaks. Kvaliteetse ruumi

aluspõhimõtete järgimine ei ole praegu ühegi õigusaktiga kohustuslik, kuid on oluline

elukeskkonna parendamiseks. Sellest, et kvaliteetne ja kestlik elukeskkond on olulised, annab

tunnistust seegi, et rahulolu elukeskkonnaga on üks mõõdik strateegia „Eesti 2035“ eesmärkide

täitmise seiramisel3. Kuna eelviidatud dokument on peamine kvaliteetse ruumi põhimõtteid

fikseeriv dokument, on ka seda soovituslik edaspidi järgida.

Eelnõu § 1 punktiga 7 jäetakse § 10 lõikest 3 välja sõnad „vajaduse korral“. Nimetatud lõige näeb

ette, et kohalikku huvi väljendav planeering peab lähtuma kohalikest huvidest ja olema kooskõlas

riiklikke huve väljendava planeeringuga ning vajaduse korral teiste ruumilist aspekti väljendavate

strateegiliste dokumentidega. Lausest „vajaduse korral“ välja jätmine tagab senisest enam

erinevate strateegiliste dokumentide omavahelist kooskõla. Üksiti annab säte tugevamalt edasi

sõnumi, et erinevates strateegilistes dokumentides, sh riigi arengukavades, käsitletud ruumilise

aspekti järgimine planeeringute koostamisel on oluline ja vajalik, et viia strateegilistes

dokumentides ettenähtu reaalselt ellu.

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse § 12 lõikega 4 ja nähakse ette, et planeerimisel tuleb arvestada

kliimamuutustega, vajaduse korral neid ennetades ja leevendades ning elukeskkonda

kliimamuutustega kohandades.

Muudatuse eesmärk on tugevdada planeeringutes kliimamuutustega arvestamise kohustust, mis

seni on olnud seaduses kaudselt väljendatud otstarbeka, säästliku ja mõistliku maakasutuse

põhimõtte kaudu. Uue sättega tuuakse see kohustus selgelt ja iseseisvalt esile, et tagada

kliimamuutuste mõju süsteemsem arvestamine ruumilises planeerimises.

Kliimamuutustega arvestamise põhimõtte rakendamiseks praktikas tuleb edaspidi planeeringutes

1 Davos Baukultur Quality System 2 Ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus – EIS 3 https://tamm.stat.ee/tulemusvaldkonnad/heaolu/indikaatorid/186

5 (21)

hinnata, kas kavandatav ruumilahendus suurendab või vähendab kliimariske (nt üleujutused,

kuumalained, erosioon). Vajadusel tuleb planeeringuga ette näha meetmed, mis aitavad neid riske

ennetada või leevendada, näiteks:

 rohevõrgustiku ja haljastuse planeerimine kuumasaarte vältimiseks;

 sademevee juhtimise lahendused tugevate sademete korral;

 hoonestuse ja teede paigutamine viisil, mis väldib üleujutusohtlikke alasid;

 tuule ja päikese suuna arvestamine energiatõhususe suurendamiseks.

Eesti kontekstis võiksid tõenäolised muutused ruumiloomes olla järgmised:

 Suuremat tähelepanu tuleb pöörata looduslike jahutavate elementide (nt haljastus, veekogud)

säilitamisele ja lisamisele tiheasustusaladel.

 Tormivee juhtimise ja sademevee haldamise lahendused muutuvad tavapäraseks osaks

uusarenduste planeerimisel.

 Kliimariskide kaardistamine ja nende alusel ruumiliste otsuste tegemine muutub osaks

planeeringu sisust.

Kuni valdkondlikud õigusaktid (nt kliimakindla majanduse seadus) ei ole vastu võetud, tuleb

planeerimisel kliimamuutustega arvestamisel lähtuda kehtivast Kliimamuutustega kohanemise

arengukavast, mis sisaldab suuniseid ja eesmärke, mida saab ruumilises planeerimises rakendada.

Arengukava annab sisulise raamistiku, mille alusel saab hinnata, millised kliimariskid on

asjakohased ja milliseid meetmeid tuleks planeeringutes rakendada.

Et tagada sätte rakendatavus ja vältida õigusselgusetust, on vajalik täiendada ka põhimõtete

paremaks mõistmiseks koostatud selgitavat dokumenti planeerimise põhimõtete rakendamine.

Täiendavalt tuleb selgitada, kuidas hinnata kliimaga seotud riske ja võimalusi, millised on sobivad

kohanemis- ja leevenduslahendused, kuidas suhestub see teiste strateegiliste dokumentide ja

õigusaktidega ning millised on Eesti kontekstis põhimõtteliselt sobivad ja toimivad lahendused.

Ettepaneku seaduse täiendamiseks tegi Kliimaministeerium ning sellega on arvestatud viisil, mis

PlanSis põhimõtte sätestamisel on asjakohane.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse § 13 lõikeid 2 ja 3. Lõike 2 eesmärk on selgelt sätestada, et

üleriigilise planeeringu võib koostada teemaplaneeringuna ka muude teemade lahendamiseks kui

vaid merealade ja nendega piirneva rannikuala ning majandusvööndi planeerimiseks. Arvestades

tänapäeva maailmas toimuvaid kiireid muutusi, võib osutuda ootamatult vajalikuks lahendada

mõni teema, mida kehtiv üleriigiline planeering pole käsitlenud. Selline võimalus on juba olemas

maakonna- ja üldplaneeringu puhul, mistõttu on põhjendatud sellise võimaluse loomine ka

üleriigilise planeeringu puhul. Lõikes 3 sätestatakse, et üleriigiline planeering on planeering, mille

eesmärk on määrata kindlaks riigi territooriumi ja majandusvööndi säästva ning tasakaalustatud

ruumilise arengu pikaajalised põhimõtted ja suundumused ning kavandada Eesti strateegiliste

sihtide saavutamiseks terviklik ruumilahendus.

Lõike 3 muudetud sõnastus loob selguse, et üleriigilise planeeringu koostamisel lähtutakse riigi

pikaajalise arengustrateegia sihtidest ning neid väljendatakse ruumilise planeerimise kaudu,

samuti määratakse riigi säästva ja tasakaalustatud arengu pikaajalised põhimõtted ja suundumused.

Sätte muudetud sõnastus täpsustab üleriigilise planeeringu ja riigi strateegiliste

arengudokumentide seoseid. Riigieelarve seaduse § 19 lõike 11 järgi määratakse riigi pikaajalises

strateegias („Eesti 2035“) mh Eesti üleriigilised strateegilised sihid; konkreetsete

poliitikavaldkondade eesmärgid ja eesmärkide saavutamise poliitikainstrumendid määratakse

valdkonna arengukavades. Üleriigilises planeeringus käsitletakse strateegilisi sihte ja valdkondade

arengueesmärke ruumilises koosmõjus ning seatakse Eesti ruumipoliitika põhimõtted, mis

6 (21)

toetavad nii Eesti strateegiliste sihtide kui ka valdkondlike eesmärkide saavutamist eri

planeeringutasanditel.

Eelnõu § 1 punktiga 10 muudetakse § 14 lõike 2 sissejuhatavat lauseosa ja täpsustatakse, et lõikes

2 nimetatud ülesanded lahendatakse vaid mereala ja sellega piirneva rannikuala ning

majandusvööndi teemaplaneeringu koostamisel. Muudatus on seotud eelmises punktis tehtud

muudatusega, mille kohaselt võib üleriigilise planeeringu koostada teemaplaneeringuna ka muude

teemade lahendamiseks kui vaid merealade ja nendega piirneva rannikuala ning majandusvööndi

planeerimiseks. Analoogselt muude planeeringuliikidega lahendatakse maismaal

teemaplaneeringuga vaid need seaduses nimetatud ülesanded (üleriigilise planeeringu puhul § 14

lg-s 1 sätestatud), mis on konkreetse teema puhul vajalikud ja asjakohased.

Eelnõu § 1 punktiga 11 jäetakse välja tekstiosa „hiljemalt 14 päeva“ järgmistes sätetes: § 19

lõigetes 4 ja 5, § 32 lõigetes 4 ja 5, § 38 lõigetes 4 ja 5, § 50 lõigetes 5 ja 6, § 62 lõigetes 4 ja 5, §

67 lõigetes 5 ja 6, § 82 lõigetes 4 ja 5, § 87 lõikes 5 ning § 135 lõigetes 6 ja 7.

Kõikides nimetatud sätetes kaotatakse seega eraldiseisev avalikust väljapanekust 14-päevane

etteteavitamise aeg. Muudatus puudutab kõiki planeeringuliike.

Kuigi koostööd planeeringu koostamise korraldaja ja planeeringulahendusest huvitatud isikute

ning laiema avalikkuse vahel saab üldiselt pidada toimivaks, süveneb üha digitaalsemaks muutuva

ühiskonna tõttu paratamatult arusaam, et kehtivas PlanSis sätestatud teavitus- ja kaasamisnõuded

on liialt koormavad ja ressursimahukad kõigile osalistele ning 14-päevane avalikest

väljapanekutest etteteatamise aeg võib põhjustada asjatuid pause planeerimisprotsessis.

Avalikust väljapanekust etteteatamise tähtaeg kehtestati ajal, mil paljud isikud tutvusid

materjalidega nt kohalikus omavalitsuses või maavalitsuse ruumides kohapeal ning 14-päevane

etteteatamise tähtaeg oli selleks, et osaleda soovijad saaksid oma aega paremini planeerida ja

kavandada aegsasti näiteks omavalitsuse kaugemast piirkonnast avalikule väljapanekule sõitmist

(kavandada transporti jm). Tänapäevase infotehnoloogia arengut, samuti võimalusi arvestades

tutvub enamik inimesi materjalidega elektroonselt, mistõttu on senine 14-päevane etteteatamisaeg

põhjendamatult pikk ja kaotanud sel kujul oma esialgse mõtte. Seetõttu kaotatakse avalikust

väljapanekust 14-päevane etteteavitamise aeg. Muudatus aitab parema planeerimisprotsessi

ajaplaneerimise ja kavandamisega lühendada ka menetlusaega. Samamoodi kaotatakse ajalehtedes

14-päevane etteteavitamise aeg.

Vajaduse korral on planeeringu koostamise korraldajatel võimalus näha ette siiski pikem

etteteatamise aeg või pikem avalikustamise periood. Planeeringu koostamise korraldajal jääb alles

kohustus tagada avalikkuse piisav kaasatus planeerimismenetlusse (PlanS § 9 lõige 1). Planeeringu

koostamise korraldaja pädevuses on otsustada piisava kaasatuse tagamise üle.

Eelnõu § 1 punktiga 12 tunnistatakse PlanS § 27 lõige 71 kehtetuks. Muudatusega tunnistatakse

kehtetuks planeerimisseaduse sätted, mille kohaselt anti alates 1. jaanuarist 2026 riigi

eriplaneeringute ja maakonnaplaneeringute koostamise korraldamise rakenduslikud ülesanded

Maa- ja Ruumiametile. Muudatuse tulemusel jääb nimetatud planeeringuliikide koostamise

korraldamine senisel viisil Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pädevusse.

Nimetatud planeeringute koostamise korraldamise jätmine ministeeriumi tasandile tagab, et

valdkonna poliitikakujundaja on otseselt seotud planeerimispraktikaga, mis omakorda toetab

teadlikumat ja tõhusamat valdkonna juhtimist. Muudatus on seega vajalik, et tagada

planeerimissüsteemi selgus, vältida asjatut tööjaotust ning säilitada strateegiliste planeeringute

puhul otsustusvõimekus ministeeriumi tasandil.

7 (21)

Lisaks ei ole 2026. aastaks Maa- ja Ruumiametile vahendeid nende ülesannete täitmiseks ette

nähtud ning menetlusi üle antud, seega ei too ettepanekud kaasa ümberkorraldusi Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ega Maa- ja Ruumiameti töökorralduses.

Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse PlanS §-i 44 lõikega 6, milles nähakse ette koondvastuse

esitamise võimalus riigi eriplaneeringu koostamisel. Planeerimismenetlus on avalik ning sellesse

kaasatakse nii planeeringualale jäävate kinnistute omanikud kui ka muud, planeeringust huvitatud

isikud. PlanS-s ei ole käesoleval ajal sätet, mille kohaselt saab planeerimisalase tegevuse

korraldaja vastata suuresti samaliigilistele pöördumistele ühise vastusega, vaid peab lähtuma

märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse

(edaspidi MSVS) nõuetest ehk vastamise kohustus on 15 päeva jooksul ning vajadusel saab seda

pikendada kuni kahe kuuni. Väga mahukate planeeringute puhul (eriti riigi ja kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringud ja kohalike omavalitsuste üldplaneeringud) võib kaasatud isikute

ringi tõttu tekkida väga suur halduskoormus, mis omakorda venitab planeeringumenetlust. Sätte

jõustumisel saab planeerimisalase tegevuse korraldaja koguda saabunud pöördumised ja

arvamused kokku ning vastata neile ühiselt. Sätet saab kohaldada aga ainult siis, kui pöördumisi

ja arvamusi on saabunud rohkem kui üks. Kui pöördumisi on saabunud üks, siis ei või sätet

kohaldada ehk oodata vastamisega 60 päeva. Nii, nagu MSVS-s, peab pöördumistele ja

arvamustele vastama viivitamata ehk ka nendel puhkudel, kus pöördumisi ja arvamusi on enam

kui üks, kuid vastamine ei nõua ilmselgelt nii kaua aega, tuleb vastata viivitamata.

Sättega nähakse ette, et ühelegi pöördumisele või arvamusele ei või vastata hiljem kui 60 päeva

pärast. See tagab, et kui planeerimismenetlus jääb ühel või teisel põhjusel venima, ei pea arvamuse

avaldaja jääma planeeringu avalikku väljapanekut ootama, mis võib toimuda oluliselt hiljem.

Planeerimisalase tegevuse korraldaja kogub saabunud arvamused kokku ning vastab neile nii, et

ühegi arvamuse puhul ei ületataks 60-päevast tähtaega.

Väljendit „koondvastus“ ei ole PlanS-s mõistena avatud, kuid tegemist on üldlevinud keelelise

mõistega . Sõna kasutatakse nt Riigikantselei koostatud kaasamise heas tavas (punkt 6).

Säte vähendab planeerimisalase tegevuse korraldaja halduskoormust ning annab võimaluse

suunata vabanevat ressurssi planeeringu sisulisse menetlusse. Arvamuse avaldajad ei saa küll

vastust oma pöördumisele nii kiiresti kui seni, kuid planeerimismenetluse kontekstis ei ole näha,

et tegemist oleks erakorralise muudatusega või et see mõjutaks arvamuse avaldajate õigusi

oluliselt.

Oluline on ka rõhutada, et sätte rakendamine on vabatahtlik („võib“-konstruktsioon) ehk

planeerimisalase tegevuse korraldaja võib ka edaspidi lähtuda MSVS-st ja vastata 15 päeva jooksul

või vastata kiiremini ka koondvastusena kui maksimaalselt lubatud 60 päeva jooksul.

Eelnõu § 1 punktiga 14 tunnistatakse PlanS § 55 lõige 5 kehtetuks. Vt selgitust eelnõu § 1 punkti

12 juures.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse PlanS §-i 57 lõikega 6, milles nähakse ette koondvastuse

esitamise võimalus maakonnaplaneeringu koostamisel. Vt selgitust eelnõu § 1 punkti 13 juures.

Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse § 62 lõiget 1 kolmanda lausega, et maakonna osa kohta

maakonnaplaneeringu koostamisel korraldatakse avalik väljapanek vähemalt planeeringualal

sobivas kohas. See tagab paindlikkuse olukorras, kus planeering koostatakse vaid osale maakonna

territooriumist (mis ei asu ka maakonna keskuses), ega nõua, et ka sellisel juhul tuleb alati avalik

väljapanek korraldada maakonna keskuses. Muudatuse kohaselt saab planeeringu koostamise

8 (21)

korraldaja hinnata, milline koht on avaliku väljapaneku korraldamiseks sobivaim, kuid sh tuleb

eelistada kohti, millele on lihtne juurdepääs. Avaliku väljapaneku korraldamine on mõistlik ja

vajalik just sellistes kohtades, kus planeeringulahendusest huvitatud isikud saavad hõlpsasti

planeeringumaterjalidele ligipääsu ehk kuhu on tagatud mugav juurdepääs jalgsi,

ühistranspordiga, autoga jms ehk koht on avaliku väljapaneku korraldamiseks sobiv.

Eelnõu § 1 punktiga 17 muudetakse § 63 lõikes 1 sätestatud avaliku arutelu korraldamise koha

nõue sarnaseks avaliku väljapaneku koha nõudega, nähes ette, et maakonna osa kohta

maakonnaplaneeringu koostamisel korraldatakse avalik arutelu planeeringualal sobivas kohas (vt

selgitusi PlanSi § 62 lõike 1 muudatuse kohta).

Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse § 65 lõiget 1. Muudatus on seotud kavandatava muudatusega,

mis näeb ette PlanSi § 66 kehtetuks tunnistamise (vt selgitust järgmise punkti juures) ehk

maakonnaplaneeringu vastuvõtmise otsusest loobumise. Kuna keskkonnamõju strateegilise

hindamise aruande tulemuste planeeringusse lisamise nõue on kehtiva seaduse järgi vastuvõtmise

otsuse tegemise eeldus, on vaja tagada, et ka selle vastuvõtmisest loobumise korral lisatakse

aruandest tulenevad nõuded siiski planeeringule.

Eelnõu § 1 punktiga 19 tunnistatakse kehtetuks § 66. Muudatusega tunnistatakse kehtetuks

maakonnaplaneeringu vastuvõtmise otsuse tegemist reguleerivad sätted. Tegemist on

menetlustoiminguga, millega maakonnaplaneeringu koostamise korraldaja kinnitab, et

maakonnaplaneering vastab õigusaktidele, see on koostatud vastavuses maakonna ruumilise

arengu eesmärkidega ning selle koostamisel on võetud arvesse keskkonnamõju strateegilise

hindamise tulemusi. Võttes arvesse asjaolu, et sellele järgneb veel planeeringulahenduse

avalikustamise etapp (PlanS §-d 67–69), on vastuvõtmise etapi põhjendatus ebaselge. Pärast

avalikustamise etappi tuleb vajaduse korral muuta planeeringulahendust, et tagada parim lahendus

ja selle vastavus õigusaktidele. Seda eelkõige juhul, kui avalikul väljapanekul tehtud ettepanekud

annavad aluse planeeringulahenduse täiendamiseks. Seega võib planeeringulahendus pärast selle

vastuvõtmist, avalikku väljapanekut ja arutelu muutuda. Planeeringulahenduse õiguspärasust, sh

KSH tulemustega arvestamist, kinnitab seega lõplikult alles planeeringu kehtestamise otsus ehk

planeeringu kehtestamise otsuse kui haldusakti õiguspärasuse eest vastutab selle kehtestaja.

Vastuvõtmise otsuse tegemine, mis on suunatud pigem haldusesisese kontrolli tegemiseks,

koormab põhjendamatult Vabariigi Valitsust kui planeeringu kehtestajat (otsuse tegemise puhul on

tegemist pigem formaalse toiminguga), pikendab menetlust, kuid ei aita tagada planeeringu sisulist

kvaliteeti. Seetõttu on vastuvõtmise otsusest loobumine põhjendatud.

Eelnõu § 1 punktiga 20 muudetakse § 67 lõike 1 esimest lauset. Muudatus on seotud PlanSi § 66

kehtetuks tunnistamise ettepanekuga ehk ettepanekuga loobuda maakonnaplaneeringu

vastuvõtmise otsusest. Lauses asendatakse viide maakonnaplaneeringu vastuvõtmisele viitega

kooskõlastamise ja arvamuse andmise etapile (PlanS § 65). See tähendab, et avalik väljapanek

toimub pärast maakonnaplaneeringu ja KSH aruande eelnõu kooskõlastamist ja arvamuste

esitamist ning nende alusel asjakohaste muudatuste tegemist. Et vältida seaduse mitmeti

tõlgendatavust vastuvõtmise etapist loobumisega, muudetakse sõnastust, et avalikule

väljapanekule suunatakse maakonnaplaneering.

Eelnõu § 1 punktiga 21 jäetakse § 74 lõikest 5 välja lauseosa „kohaliku omavalitsuse

eriplaneeringu ja“. Muudatus on seotud kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu seadusest välja

jätmisega (vt selgitusi §-de 95–123 kehtetuks tunnistamise kohta).

Eelnõu § 1 punktiga 22 täiendatakse PlanS § 75 lõike 1 punkti 3 enne sõna

„tehnovõrkude“ sõnadega „asjaõigusseaduse tähenduses“. Sätte eesmärk on viidata selgemalt, et

tehnovõrkude puhul peetakse silmas neid asjaõigusseaduse tähenduses.

9 (21)

Eelnõu § 1 punktiga 23 asendatakse § 75 lõike 1 punktis 18 tekstiosa „ja haljastusnõuete“

tekstiosaga „, haljastusnõuete ja vajaduse korral vaatekoridoride“. Vaatekoridoride määramisega

tegeletakse planeeringutes ka praegu, kuid selle sättes nimetamine muudab normi selgemaks ja

mõistetavamaks, aidates kaasa parima ruumilahenduse leidmisele. Kui vaatekoridoride määramine

pole asjakohane, ei pea seda tegema, seega tuleb need määrata vaid vajaduse korral.

Eelnõu § 1 punktiga 24 muudetakse PlanS § 75 lõike 1 punktis 27 maareformi seaduse nimetust,

kuna senini oli see ebakorrektne (maareformiseadus).

Eelnõu § 1 punktiga 25 lisatakse §-i 75 lõige 11, mille puhul on tegemist seni kehtivas PlanSi §

95 lõikes 2 sätestatud volitusnormiga olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekirja kehtestamiseks.

Kuna kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu sätted (§-d 95–123), sh volitusnorm, jäetakse

seadusest välja, on vaja olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekirja kehtestamise aluseks olev

volitusnorm sätestada uue lõikena. Kavas on ka määruse sisuline ülevaatamine, kuid kuna tegemist

on põhjaliku ja teisi osalisi kaasava protsessiga, siis seaduse muutmisega ühel ajal määruse sisu

veel ei muudeta, küll aga tuleb muuta ära määruse preambul (eelnõu kavand seletuskirjale lisatud).

Eelnõu § 1 punktiga 26 täiendatakse PlanS §-i 76 lõikega 6, milles nähakse ette koondvastuse

esitamise võimalus üldplaneeringu koostamisel. Vt selgitust eelnõu § 1 punkti 13 juures.

Eelnõu § 1 punktiga 27 jäetakse § 82 lõikest 1, § 83 lõikest 1, § 87 lõikest 1 ja § 88 lõikest 1 välja

lauseosa „ja valla suuremate asulate keskustes“. Selle muudatusega jäetakse seadusest välja

kohustus korraldada üldplaneeringu avalikke väljapanekuid ja arutelusid ka valla suuremate

asulate keskustes. Praegu kehtib kohustus korraldada avalikke väljapanekuid ja arutelusid ka

KOVi keskustes ja linnaosadega linnades linnaosa keskustes. Kuna seadusest ei selgu, mida tuleb

mõista valla suuremate asulate keskuse all ehk kui suur on suur asula, siis on sätte rakendamine

tekitanud segadust. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 6 lõike 2 kohaselt on asulad linnad,

külad, alevikud ja alevid. Seega on säte ka õiguslikult ebatäpne, kuna valla suuremaks asulaks ei

saa olla linn (sama seaduse § 2 lg 1 kohaselt jaotub Eesti territoorium maakondadeks, valdadeks

ja linnadeks). Küll aga tuleb arvestada, et kuna avalikustamiste puhul on PlanSis sätestatud

miinimumnõuded, tuleb planeeringu koostamise korraldajal vajaduse korral korraldada

avalikustamine ka muudes paikades, kui seadus ette näeb.

Eelnõu § 1 punktiga 28 muudetakse § 87 lõiget 6 ning jäetakse välja sõnad „ja avaliku arutelu“ ja

muudetakse avalikust väljapanekust etteteavitamise nõue. Esimene muudatus on tehniline, teise

muudatuse osas on põhjendused leitavad eelnõu § 1 punkti 9 juures.

Eelnõu § 1 punktiga 29 tunnistatakse kehtetuks §-d 95–123 ehk PlanSi 7. peatükk „Kohaliku

omavalitsuse eriplaneering“.

Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu (KOV EP) instrument toodi õigusesse 2015. aasta 1. juulil

jõustunud PlanSiga ehk ligi kümme aastat tagasi. Analoogselt riigi eriplaneeringuga on tegemist

kaheetapilise planeeringuga, mis koosneb asukoha eelvalikust ja detailse lahenduse koostamisest.

Möödunud ajavahemikul toimunud arengut arvestades ei ole KOV EP instrument aga praktikas

osutunud asjakohaseks ega täitnud täiel määral eesmärki. Efektiivset menetlust on takistanud nt

maaomandiga seotud küsimused. Olulise ruumilise mõjuga ehitised (edaspidi ORME) on ehitised,

mille ehitamise huvi on eelkõige eraettevõtjatel. Arvestades, et kohalikele omavalitsustele

kuuluvate maade hulk on piiratud ning sundvõõrandamise vahendid napid, on asukoha eelvalik

sageli osutunud formaalseks, kuna seda on tehtud vaid arendajale kuuluval maa-alal. Sellisel kujul

ei ole asukoha eelvaliku tegemisel ja ehitisele sobivaima asukoha leidmisel, mis oli KOV EP

instrumendi loomise üks peamisi eesmärke, ka sisulist väärtust, nõudes samas kulukat ja

10 (21)

ajamahukat menetlemist.

Eelnõu koostamisel on jõutud seisukohale, et ORME kavandamine detailplaneeringuga on

eesmärgipärasem ja menetluslikult sobivam. Seda ennekõike seetõttu, et menetlus on

ressursitõhusam ning ORME kavandamisel on võimalik järgida detailplaneeringu koostamisel

planeerimissüsteemi ülesehitust ja loogikat. Endiselt on ORME kavandamiseks esimene ja

sobivaim võimalus üldplaneering, kuid kui seda ei ole tehtud, saab ORME-le asukohta valida ka

detailplaneeringuga. PlanSis juba sisalduva volitusnormi alusel (§ 3 lg 6 p 21) koostatakse ja

kehtestatakse ka detailplaneeringu algatamise taotluse vorm, milles nähakse ette, et ORME

ehitamiseks detailplaneeringu algatamise taotlus peab sisaldama analüüsi, mis kinnitaks ehitise

asukoha sobivust ja välistavate tegurite puudumist. See aitab tagada asukoha sobivust ilma kahe-

etapilist menetlust läbi viimata. Lõplik seisukoht kavandatava ORME rajamise võimalikkuse osas

selgub pärast detailplaneeringu koostamist ja mõjude hindamist.

Seega kui ORME kavandamine toimub edaspidi:

 üldplaneeringus – siis on see strateegiliselt suunatud ja kooskõlas kohaliku arengu

eesmärkidega;

 detailplaneeringus – siis on konkreetne ehitusõiguse aluseks olev planeering, mis järgib

üldplaneeringut või muudab seda põhjendatud juhul asjakohaselt.

See tähendab, et kogu planeerimissüsteem muutub selgemaks (vähem erandeid ja erimenetlusi),

loogilisemaks (iga planeeringuliik täidab oma rolli) ja tõhusamaks (vähem menetlusetappe).

Muudatus ei puuduta juba koostamisel olevaid KOV EPsid ja nende koostamine viiakse lõpuni,

lähtudes PlanSi redaktsioonist, mis kehtis enne eelnõuga kavandatud muudatuste jõustumist. Otsus

jätta muudatus kohaldamata juba koostamisel olevatele KOV EPdele on tehtud kaalutletult, et

vältida käimasolevate – peamiselt tuuleparkide kavandamisega seotud – menetluste venimist ning

välistada menetluslike muudatuste võimalik negatiivne mõju Eesti taastuvenergia eesmärkide

saavutamisele.

Eelnõu § 1 punktiga 30 täiendatakse § 124 lõikega 21, millega nähakse ette tegevused, mida

loetakse detailplaneeringu elluviimise alguseks. PlanSi § 6 punkti 11 kohaselt on planeeringu

elluviimine tegevus, mille eesmärk on planeeringus sätestatu realiseerimine ning planeeringu

nõuetest kinnipidamise tagamine, mis on eelkõige avaliku võimu asutuse ülesanne. Termin on liialt

üldine, mistõttu ei ole olnud võimalik tuvastada, millisest tegevusest või hetkest alates ennekõike

detailplaneeringu elluviimine algab. Muudatusega seotaks seega planeeringu elluviimine

konkreetsete detailplaneeringu alusel tehtavate tegevustega, mida ilma planeeringuta ei ole

võimalik teha.

Eelnõu § 1 punktiga 31 jäetakse § 124 lõikest 6 välja lauseosa „§ 125 lõike 1 punktis 4 ja“ ehk

viide punktile, mis tunnistatakse eelnõu kohaselt kehtetuks (vt punkt 26). Edaspidi on võimalik

eelhinnangu andmise vajaduse kindlakstegemisel järgida sättes juba kehtestatud nõudeid.

Eelnõu § 1 punktiga 32 täiendatakse§-i 124 lõikega 91 ja nähakse ette, et juhul, kui

detailplaneering koostatakse ala kohta, mille kohta ei ole kehtestatud üldplaneeringut,

kohaldatakse detailplaneeringu koostamisele üldplaneeringu koostamisele ettenähtud menetlust.

Koostööle ja kaasamisele kohaldatakse detailplaneeringu koostamisele ettenähtud nõudeid. Mõnel

KOVil puudub üldplaneering, mis aga ei saaks olla takistuseks detailplaneeringute koostamisele.

Seega tuleb sellises olukorras leida lahendus ja sätestada, millest detailplaneeringu koostamisel

lähtuda tuleb. Seega tuleb detailplaneeringu koostamise menetluse käigus järgida üldplaneeringu

koostamisele ette nähtud menetlusnõudeid, koostöö ja kaasamise puhul tuleb aga lähtuda

detailplaneeringu koostamisele ettenähtud nõuetest. Samamoodi tuleb menetlusnõudeid järgida ka

11 (21)

üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamisel (PlanS § 142 lg 2).

Eelnõu § 1 punktidega 33 ja 34 tunnistatakse kehtetuks § 125 lõike 1 punkt 4 ning täiendatakse

§ 125 lõiget 2 ja nähakse ette, et detailplaneeringu koostamine on alati kohustuslik olulise

ruumilise mõjuga ehitise ehitamiseks (mitte vaid detailplaneeringu kohustuslikul alal – linnas,

alevis ja alevikus ning nendega piirnevas avalikus veekogus). Muudatus on seotud KOV EP

kaotamisega, mistõttu tuleb edaspidi olulise ruumilise mõjuga ehitisi kavandada

detailplaneeringuga. Eelistatud on olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoha määramine

üldplaneeringus ja see on ka üks üldplaneeringu ülesanne. Kuid ka juhul, kui seda tehtud ei ole,

saab sellist ehitist kavandada detailplaneeringu koostamise kaudu, muutes vajaduse korral

üldplaneeringut.

Eelnõu § 1 punktiga 35 muudetakse PlanS § 125 lõiget 5, millega leevendatakse piiranguid

projekteerimistingimuste erandi kasutamisel.

Muudatus lähtub VVTP-s toodud eesmärgist loobuda detailplaneeringu nõudest olukorras, kus see

ei loo lisaväärtust. Sätte jõustumisel laieneb detailplaneeringu (edaspidi DP) asendamise võimalus

projekteerimistingimustega (edaspidi PT) oluliselt.

PlanS § 125 lõige 5 on erand üldisest DP koostamise kohustusest (vastavalt PlanS § 125 lõikele 1

nagu linnades ja alevites ning üldplaneeringuga määratud juhtudel ehitusloakohustusliku hoone

püstitamiseks või laiendamiseks üle 33%) ning selle eelduseks on põhimõtteliselt kaks asjaolu:

1) ehitis, mida soovitakse ehitada, sobitub piirkonda;

2) üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused, sealhulgas

projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused.

Praktikas on erandi kohaldamise peamiseks takistuseks olnud kohalike omavalitsuste

üldplaneeringute suur üldistusaste ehk ei ole täidetud eeldus, et on olemas PT-de andmise aluseks

olevad täpsed tingimused. Need tingimused tulenevad ehitusseadustiku § 26 lõikest 4 ja on

piisavalt spetsiifilised, mille väljendamine üldplaneeringutes on aga keerukas, kuna mida täpsem

on tingimus, seda enam tekitab tingimuse kehtestamine huvide konflikti ning tekitab

üldplaneeringutes jäikuse. Muudatusega eemaldatakse see seos ning PT-de andmisel peab edaspidi

jätkuvalt arvestama üldplaneeringutes kehtivaid üldisi kasutus- ja ehitustingimusi (nt maa

sihtotstarve, juhtotstarbed, kasutusotstarbed, ehitiste maksimaalsed kõrgused, kruntide suurused

jms). Muudatuse tulemusena saab PT-sid väljastada selliselt, et ehituslikud tingimused selguvad

PT-de menetluse käigus.

Niisamuti on olnud küllaltki kitsas eeldus, et erandit saab kohaldada kinnisasja puhul, mis jääb

olemasoleva hoonestuse vahele. Praktikas on seda tõlgendatud selliselt, et erandi eelduseks on tühi

kinnisasi, mida ümbritsevad hoonestatud kinnistud.

Eelnõukohase sõnastuse puhul laiendatakse seda eeldust lisaks olemasoleva hoonestuse vahele

jäävale kinnisasjale ka olemasoleva hoonestuse vahetusse lähedusse jäävale kinnisasjale.

Vahetusse lähedusse jääva kinnisasjana tuleb mõista kinnisasja, millel viibides on vähemalt ühest

küljest kõrvalkinnisasja hoonestust võimalik tajuda. Tajumisena saab kõne alla tulla see, et

kõrvalkinnistul asuv hoone on mõistlikul kaugusel, see on kergelt hoomatav ja selle detaile on

võimalik pingutuseta tuvastada. Vahetusse lähedusse ei saa seega jääda, näiteks, naaberkinnistul

olev hoone, mis on nii kaugel, et vaatlejal pole võimalik tuvastada täpsemaid ehitusdetaile. See,

kuidas konkreetsel juhul vahetusse lähedusse jäävat hoonestust sisustada, on kohaliku

omavalitsuse üksuse pädevuses kaalutlusotsuse alusel.

12 (21)

Sätte muutmisel on lisaks veel ka see mõju, et kehtiva PlanS § 125 lõike 5 erandi kohaldamisel oli

võimalik PT-dega võimaldada püstitada üksnes ühte hoonet. Muudatusega võimaldatakse

tulevikus püstitada lisaks põhihoonele (nt elamu) ka selle hoone toimimiseks vajalikud ehitised (nt

abihooned). Muudatuse tagajärjel saab ühele kinnistule luua tervikliku ja funktsionaalselt

koostoimiva lahenduse. Sättega nähakse ette, et erandit saab kohaldada ka sellistel puhkudel, kui

kinnisasjal juba asub hoone.

Lisaks eelnevale on võrreldes varasema sättega eemaldatud nõue, et PT-ga ette nähtud hoone

sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda, arvestades sealhulgas

piirkonna hoonestuslaadi (kehtiva PlanS § 125 lõike 5 punkt 1). Selle nõude eemaldamisel on

eeldus, et hoone võib PT-ga ette näha üldplaneeringuga määratud ulatuses ja mahus, olenemata

otseselt sellest, milline on hoone lähiümbrus. Silmas peab pidama, et säte ei võimalda PT-ga minna

mööda üldplaneeringus sätestatud hoonestuslaadi kitsendustest (nagu näiteks miljööväärtuslikud

alad).

Ettepanek on esitatud Maa- ja Ruumiameti algatusel. Muudatuse eesmärk on võimaldada KOV-il

kaalutlusõiguse alusel hinnata ehitise sobivust kavandatud asukohta, sh ka juhul, kui

üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused ning ehitise

püstitamine või laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus määratud muude tingimustega.

Kehtivas seaduses kasutatakse sõna „täpsed“, mis võib KOV-il teatud puhkudel takistada PT-de

andmist, kuna andmiseks vajalikud andmed ei pruugi olla kõik üldplaneeringus välja toodud.

Ettepanekus toodud sõna „piisavad“ viitab, et PT-sid võib anda ka sellisel juhul, kui üldplaneering

ei sisalda kõiki vajalikke tingimusi või on tingimused üldisemad. Oluline on rõhutada, et KOV-id

saavad sätte jõustumisel kaaluda PT-de andmist laiemalt.

Sätte jõustumisel saab lahendada hoonestamisega seotud küsimusi lihtsamalt ning hoitakse kokku

ressurssi. DP koostamise kulu jääb sätte kohaldamisel ära. PT menetlusega kaasnevad küll

koostamise kulud, mis aga ei ole võrreldavad DP-ga kaasnevate kuludega. Lisaks peab rõhutama,

et PT menetlus on oluliselt kiirem (DP menetluse nominaalne menetlusaeg on 3 aastat ning PT-de

puhul 60 päeva).

Eelnõu § 1 punktiga 36 täiendatakse PlanS § 126 lõike 1 punkti 4 pärast sõna „sealhulgas“

sõnadega „asjaõigusseaduse tähenduses“. Vt selgitust eelnõu § 1 punkti 22.

Eelnõu § 1 punktiga 37 täiendatakse PlanS §-i 126 lõikega 31, millega nähakse ette, et DP

koostamise korraldaja ei või PlanS § 126 lõikes 1 nimetatud ülesannete lahendamisel nõuda, et DP

või sellega lahendatav ülesanne peab vastama ehitusprojekti täpsusastmele ehitusseadustiku § 13

tähenduses.

Eelnõu § 1 punktiga 38 täiendatakse PlanSi § 128 lõiget 5 punktiga 4 ja nähakse ette, et

detailplaneeringu algatamise otsuses tuleb märkida ka algatamise otsusega tutvumise aeg ja koht.

Sellise info esitamine algatamise otsuses on nõutav kõigi teiste planeeringuliikide puhul, samuti

tehakse seda detailplaneeringute puhul osaliselt ka praegu. Seega on tegemist pigem nõuete

ühtlustamise eesmärgil tehtava tehnilise täpsustusega.

Eelnõu § 1 punktidega 40 ja 41 muudetakse § 129 lõike 1 punkte 3 ja 4 ning täiendatakse § 129

lõiget 1 punktidega 5–7 ja nähakse ette täiendavad detailplaneeringu koostamise lõpetamise juhud.

Muudatuste tulemusel on võimalik detailplaneeringu koostamine lõpetada, kui

planeerimismenetluse jätkamine ei ole sisuliselt võimalik huvitatud isikust tulenevatel põhjustel.

Muudatused on vajalikud, et tagada planeerimismenetluse tõhusus ja vältida olukordi, kus

menetlus jääb määramatuks ajaks seisma.

13 (21)

Punkt 5 võimaldab lõpetada menetluse juhul, kui huvitatud isik ei ole vaatamata korduvatele

meeldetuletustele esitanud andmeid, mis on vajalikud planeeringu koostamise jätkamiseks.

Täpsustatakse, et meeldetuletusi peab olema vähemalt kaks ning andmete esitamiseks peab olema

antud mõistlik tähtaeg. See aitab vältida formaalseid või pahatahtlikke venitusi ning tagab, et

planeeringumenetlus ei jää määramatuks ajaks seisma.

Punkt 6 võimaldab lõpetada menetluse, kui huvitatud isik on juriidiliselt lakanud olemast ega saa

enam menetluses osaleda. Tegemist on selge ja üheselt mõistetava alusega, mis välistab vajaduse

menetlust formaalselt jätkata olukorras, kus see ei ole enam sisuliselt võimalik.

Punkti 7eesmärk on tagada, et planeeringulahendus vastab kehtivale õigusele ja kehtivatele

planeeringutele (nii kõrgema tasandi planeeringud kui ka kehtivad detailplaneeringud, mille

elluviimist koostamisel olev detailplaneering võib mõjutada). Kui planeeringu koostamise

korraldaja on esitanud kirjaliku ja põhjendatud nõude lahenduse muutmiseks või täpsustamiseks

ning huvitatud isik keeldub seda täitmast ilma sisulise või õiguslikult põhjendatud vastuväiteta, on

menetluse jätkamine sisuliselt takistatud. Muudatus aitab vältida olukordi, kus

planeeringulahendus jääb vastuollu kehtiva õigusega või takerdub põhjendamatute erimeelsuste

tõttu.

Kõik nimetatud alused eeldavad kaalutletud otsust ning nende rakendamisel tuleb järgida

haldusmenetluse seadusest tulenevaid nõudeid, sh põhjendamise ja proportsionaalsuse põhimõtet.

Muudatused aitavad tagada, et planeeringumenetlus on ajaliselt piiritletud ja sisuliselt tulemuslik.

Menetlemine seaduses ettenähtud aja jooksul (vt PlanS § 139 lõige 2) on ka avalikes huvides ning

kooskõlas põhiseadusest tuleneva seaduslikkuse põhimõttega (PS § 10), mis tähendab, et avaliku

võimu tegevus ei tohi olla vastuolus seadusega ning kõiki seadusi tuleb täita nii avalikul võimul

kui ka üksikisikutel.

Eelnõu § 1 punktiga 41 tunnistatakse kehtetuks PlanSi § 130 lõike 2 punkt 4. Muudatusega

võimaldatakse halduslepingu sõlmimist planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks

ka juhul, kui üldplaneeringukohase detailplaneeringu koostamisel on vajalik keskkonnamõju

strateegiline hindamine (KSH). Muudatusettepanek tehakse lähtudes Kliimaministeeriumi

ettepanekust ja tuginedes järgmistele põhjendustele. Keskkonnamõju hindamise menetluses

(KMH) valib arendaja KMH juhteksperdi, koostab koostöös juhteksperdiga KMH programmi ja

aruande ning kannab KMHga seotud kulud. KMH sõltumatu juhteksperdi ülesanne on tagada

keskkonnamõjude objektiivne, põhjalik ja õigusaktidele vastav hindamine. Selline lähenemisviis

on praktikas ennast õigustanud – süsteem toimib stabiilselt ja usaldusväärselt. Selle tõenduseks on

asjaolu, et kogu KMHd reguleerivate õigusnormide kehtimise aja jooksul ei ole üheltki KMH

juhteksperdilt litsentsi ära võetud. Esitatud põhjendustest lähtudes on asjakohane võimaldada ka

detailplaneeringute koostamisel halduslepingut sõlmida.

Eelnõu § 1 punktiga 42 täiendatakse PlanS §-i 133 lõikega 4 ning nähakse ette, et DP koostamise

korraldaja võib anda seisukoha arvamustele ja seisukohtadele koondvastusega.

Muudatusega nähakse ette, et kohaliku omavalitsuse üksus annab kooskõlastamiseks ja arvamuste

esitamiseks saadetud detailplaneeringule saabunud arvamustele oma seisukoha 30 päeva jooksul

arvamuse saamisest. Osundatud säte ei puuduta kooskõlastajaid.

Tähtaja seadmine on vajalik selleks, et vältida ajutiselt suurt halduskoormust, kui

detailplaneeringule annab arvamuse väga suur hulk isikuid. Senini pidid kohaliku omavalitsuse

üksused lähtuma MSVS-st ehk 15-päevasest vastamise tähtajast, mis on paljude arvamuste

saamisel nendele vastamiseks ilmselgelt liialt lühike. Niisamuti võimaldab säte anda koondvastuse

ehk vastata samalaadsetele arvamustele ühe vastusena. Säte vähendab planeerimisalase tegevuse

14 (21)

korraldaja halduskoormust ning annab võimaluse suunata vabanevat ressurssi planeeringu

sisulisse menetlusse. Arvamuse avaldajad ei saa küll vastust oma pöördumisele nii kiiresti kui seni,

kuid planeerimismenetluse kontekstis ei ole näha, et tegemist oleks erakorralise muudatusega või

et see mõjutaks arvamuse avaldajate õigusi oluliselt.

Eelnõu § 1 punktidega 43 ja 44 muudetakse detailplaneeringu puhul PlanSi §-e 135 ja 136 ning

nähakse ette, et avalik arutelu ja väljapanek korraldatakse vähemalt planeeringuala kohaliku

omavalitsuse üksuse sobivas kohas. Praegu näeb seadus ette, et avalik väljapanek ja arutelu

korraldatakse vähemalt planeeringuala valla või asula keskuses ja linna või linnaosa keskuses.

Arvestades valdade ja linnade territooriumi suurust ja seda, et detailplaneeringu ala võib paikneda

KOVi keskusest mitmekümne kilomeetri kaugusel, on otstarbekam korraldada väljapanek ja

arutelu planeeringualal või mujal sobilikus paigas, mis on seotud planeeringulahendusega. Tuleb

silmas pidada, et need tuleks korraldada sellistes kohtades, kuhu on tagatud mugav juurdepääs

jalgsi, ühistranspordi, autoga jms ehk koht peab olema sobiv.

Eelnõu § 1 punktiga 45 muudetakse PlanS § 139 lõiget 2 ja nähakse ette, et DP kehtestamise või

kehtestamata jätmise otsus tehakse hiljemalt kolme aasta möödumisel DP algatamise taotluse

esitamisest arvates.

Muudatus on kooskõlas VVTP eesmärgiga lühendada planeeringute menetlusaegu.

Kehtivas sõnastuses arvestatakse DP kehtestamise aega DP algatamise otsuse tegemisest, mitte

aga DP algatamise taotluse esitamisest. Eelnõukohase muudatusega viiakse tähtaja kulgemise

arvutamise algus taotluse esitamisele.

Haldusmenetluse seaduse § 14 lõike 1 kohaselt esitatakse haldusmenetluse algatamiseks

haldusorganile taotlus. See tähendab, et peale taotluse saamist asutakse praktikas taotlust

lahendama ehk tuvastatakse menetluse jaoks olulisi asjaolusid, peetakse läbirääkimisi

halduslepingu sõlmimise asjaolude üle ning tehakse muid toiminguid, mis päädivad DP algatamise

või algatamata jätmise otsusega. Ehkki PlanS § 128 lõikes 4 on sätestatud, et taotluse lahendab

kohaliku omavalitsuse üksus 30 päeva jooksul (ehk võtab vastu DP algatamise või mittealgatamise

otsuse) taotluse saamisest, eelneb algatamisele siiski pahatihti pikk „ujuv“ periood, mille jooksul

on taotlus küll menetluses ja tehakse ka toiminguid, kuid DP algatamise otsust veel tehtud ei ole.

Oluline on aga rõhutada, et ka taotluse esitamisele järgnev ja algatamise või mittealgatamise

otsusele eelnev menetlus on samuti haldusmenetlus (ja seega planeerimismenetlus). Muudatus

tagab õigusselguse DP algatamise otsusele eelneva menetluse osas.

Võib öelda, et selle muudatusega detailplaneeringute menetlusaega lüheneb, kuna eelnõu kohaselt

arvestatakse tähtaja hulka ka menetluse aeg, mis eelneb praegu DP algatamise otsusele.

Eelnõu § 1 punktiga 46 lisatakse §-i 139 lõiked 7 ja 8 ning nähakse ette, et detailplaneering kaotab

kehtivuse, kui planeeringut ei ole asutud ellu viima kümne aasta möödumisel detailplaneeringu

kehtestamisest arvates. Detailplaneeringu kehtivust võib KOV põhjendatud juhul pikendada ühe

korra kuni viie aasta võrra. Detailplaneeringu kehtivusaega pikendatakse toiminguna, ilma

avalikku menetlust läbi viimata. Detailplaneeringu kehtivusaja pikendamisest teavitatakse

detailplaneeringu kehtestamisest teavitamise nõuete kohaselt.

Senini on detailplaneeringud kehtinud kuni kehtetuks tunnistamiseni olenemata sellest, kas neid

on asutud ellu viima või mitte. See on aga toonud kaasa olukorra, kus kehtivad näiteks 30 aastat

vanad detailplaneeringud, mis ei ole aga ammu enam aja- ega asjakohased.

Planeeringu kehtivusaeg on mõistlik sätestada muudatuse tulemusel ka detailplaneeringu

15 (21)

kehtestamise otsuses. See tagab ühtse arusaamise sellest, mis ajani planeering kehtib. Kuna eelnõu

kohaselt on võimalik elluviimisega alustamist tuvastada konkreetsete tegevuste teostamise (vt

eelnõu § 1 punkti 24) kaudu, reguleeritakse lõikega 7 vaid seda, kuidas on võimalik kehtivusaega

pikendada. Pikendamine võib toimuda nii kohaliku omavalitsuse enda initsiatiivil kui ka

planeeringulahenduse elluviimisest huvitatud isiku taotlusel.

Analoogne kord on sätestatud ehitusseadustikus (§ 45 lg 1) ka ehituslubade puhul, mis näeb ette,

et ehitusluba kehtib viis aastat. Kui ehitamisega on alustatud, kehtib ehitusluba kuni seitse aastat

ehitusloa kehtima hakkamisest. Põhjendatud juhul võib ehitusloa kehtivusajaks sätestada pikema

tähtaja või muuta ehitusloa kehtivust.

Muudatuse rakendamist aitab tõhustada ka loodav planeeringute infosüsteem (PLANIS), mis

hakkab automaatselt saatma eelhoiatusi detailplaneeringute kehtetuks muutumise tähtpäeva

saabumise kohta planeeringu koostamise korraldajale ja planeeringulahenduse elluviimisest

huvitatud isikutele. Täpne teavitussüsteem, elluviimisega alustamise ning kehtivusaja

pikendamisega seonduv lahendatakse PLANISe edasiarenduste käigus, lähtudes kehtivatest

õigusaktidest ja kasutajate vajadustest.

Muudatus ei puuduta detailplaneeringuid, mis on kehtestatud enne muudatuse kehtima hakkamist,

kuid neid on endiselt võimalik kehtetuks tunnistada seaduses ettenähtud nõuete kohaselt.

Eelnõu § 1 punktiga 47 täiendatakse PlanS-i §-dega 1391-1395.

Muudatus järgib VVTP-s toodud kahte eesmärki, milleks on lühendada planeeringute

menetlusaegu ning vähendada ajamahukaid planeerimisprotsesse. Muudatuse eesmärk on

ennekõike lahendada need olukorrad, kus kohaliku omavalitsuse üksus on DP juba kehtestanud,

kuid see on moraalselt vananenud või kehtiva planeeringuga ei ole võimalik viia ellu eesmärke,

mis on muutunud peale DP kehtestamist. Muudatus aitab lahendada ka neid olukordi, kus DP

kehtestati üldplaneeringu kohasena ning see on ellu viidud, kuid õiguslik olukord (ennekõike uus

üldplaneering) annab võimaluse kasutada DP-ga hõlmatud ala laiemalt või mitmekesisemalt.

Käesoleval ajal tuleb kõikide eelnevalt kirjeldatud tegevuste tarbeks algatada uus DP menetlus

ning kehtestada DP täiesti uuena. See on ilmselgelt koormav, eriti nendel puhkudel, kus eesmärgiks

on DP ühe või mitme tingimuse muutmine (nt sihtotstarve, hoonete kõrgus, korruselisus vms), mis

ei pruugi tuua kaasa DP sisulist või sellega seatud eesmärgi muutmist.

DP on lähiaastate ehitustegevuse alus ning selle muutmisesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt. DP

menetluses kaasatakse paljusid isikuid ja saavutatakse nii-öelda avalik ühiskondlik kokkulepe

lahenduse sobivuse osas. See on ka põhjuseks, miks eelnõukohase muudatuse eesmärgiks on küll

kergendada DP muutmise protsessi kui sellist, kuid tagatud on mõjutatud isikute kaasamine

(eeskätt piirinaabrid) ning kohaliku omavalitsuse üksusele on jäetud õigus DP muutmise protsessi

mitte kohaldada ja algatada DP menetlus, kui peetakse vajalikuks uue terviklahenduse loomist.

Lisaks eelnevale kaitstakse avalikku huvi sellega, et DP muutmine ei või sisaldada kehtestatud

üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut või kui see võib kaasa tuua kinnisasja või

selle osa avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või selle suhtes

sundvalduse seadmise vajaduse ning tegevusi, millega kaasneb oluline keskkonnamõju4 ja seda

isegi niisugustel puhkudel, kus tegevus võiks olla üldplaneeringuga kooskõlas. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et isikute õiguspärane ootus ümbritseva ruumi säilimise puhul on ennekõike seotud

vähemalt üldplaneeringuga ehk mida olulisem on muudatus, seda intensiivsem peab olema

avalikkuse kaasamine. Eelnõukohase muudatusega piiritletakse DP muutmise ulatus

4 KeHJS § 6

16 (21)

üldplaneeringuga ennekõike avaliku huvi kaitseks, kuna üldplaneeringu muutmise või olulise

keskkonnamõju tekkimisel on võimalus kahjustada väga laia huvitatud isikute ringi.

Kehtiva õiguse kohaselt võib DP-d ellu viia korduvalt ehk ka selles kontekstis ei ole DP muutmise

menetlus välistatud ning DP muutmise tulemusena tekib hõlmatud alale uus ruumiline lahendus.

Eelnõuga ei ole plaanis piirata DP muutmise menetluste arvu DP kohta, seda saab otsustada

kohaliku omavalitsuse üksus kaalutlusotsusega, algatades DP menetluse uue terviklahenduse

loomiseks. DP muutmise menetlust saab kohaldada ainult muudetava DP ulatuses, vastasel korral

oleks tegemist juba uue DP-ga ehk DP muutmise käigus ei või muudatusse haarata

kõrvalkinnistuid.

Eelnõu § 1391

Eelnõukohase paragrahvi lõikega 1 piiratakse DP muutmisele kohaldatavaid norme. Sätte eesmärk

on reguleerida, et DP muutmisele ei kohaldata üldisi DP koostamise tingimusi, vaid lähtutakse

lõikes toodud paragrahvidest. Erisuse puudumisel tuleks DP muutmisele kohaldada üldisi DP

koostamise nõudeid. Küll aga tehakse ka viide sellele, et DP muutmisele kohaldatakse jätkuvalt

planeerimise põhimõtteid5, et tagada üldiste eesmärkide saavutamine ka DP muutmise menetluse

raames. Niisamuti tuleb arvestada, et mõned DP muudatused võivad endaga kaasa tuua ka

avalikuks kasutamiseks ette nähtud tee või rajatise, haljastuse, välisvalgustuse ning tehnorajatise

ehitamise. Viite puudumisel tuleks detailplaneeringu koostamise korraldajal tagada nende kulude

kandmine, mis võib aga tuua kaasa olukorra, kus säte ei täida enam oma eesmärki, kuna kohaliku

omavalitsuse üksus oleks valmis DP muutmise menetlust läbima, kuid ei saa või soovi kanda

avaliku taristu ehitamisega seotud kulusid. Samas ei oleks aga põhjendatud keeld DP muutmise

DP menetluses halduslepingut sõlmida, kui kohaliku omavalitsuse üksus ja huvitatud isik on

selleks valmis.

Eelnõukohase paragrahvi lõikes 1 on lisaks viidatud sellele, et DP muutmise DP-le kohaldatakse

üldisi planeeringu koostamisele kehtivaid nõudeid, et välistada võimalikku ebaselgust.

Eelnõukohase paragrahvi lõikega 2 välistatakse DP muutmise regulatsiooni kohaldamist juhul, kui

muutmise eesmärgi saavutamiseks on vaja muuta kehtivat üldplaneeringut, nähakse ette kinnisasja

sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise vajadus või planeeritav tegevus on olulise

keskkonnamõjuga (üldiselt tööstusega seotud tegevused ning keskkonnaseisundi olulised

mõjutused). Säte aitab kaitsta avalikku huvi ning tagab, et suurte mõjutustega tegevused räägitakse

läbi oluliselt laiapõhjaliselt.

Sättesse ei tehta eraldi viidet üldplaneeringu põhilahenduste sisu kohta, kuna sisu on avatud PlanS

§ 142 lõikes 1 ehk seaduse analoogia korras on võimalik ka DP muutmise menetluse käigus

sisustada põhilahenduste olemust.

Paragrahvi lõikega 3 nähakse ette, et kui muudetava DP menetluses koostati keskkonnamõju

strateegiline hindamine, siis tuleb selle tulemusi võtta arvesse ka DP muutmise menetluses. Säte

tagab, et DP muutmine, kui see eraldiseisvalt ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus, ei

kahjustaks keskkonnamõju hindamisel soovitatut ehk eeldus on, et DP muutmise DP on

lõpptulemusena kooskõlas alal kehtiva keskkonnamõju hindamise tulemustega.

Paragrahvi lõige 4 märgib, et DP-d muutva DP koostamise korraldaja on kohaliku omavalitsuse

üksus ehk vaikimisi valla- või linnavolikogu, kes võib selle õiguse otsusega edasi volitada valla-

5 PlanS 2. peatükk, §-d 8-12

17 (21)

või linnavalitsusele6.

Paragrahvi lõikes 5 märgitakse, et DP muutmise menetluses peab lahendama samad

põhiküsimused, mis on vajalikud lahendada ka DP koostamise käigus, välja arvatud need, mis on

juba lahendatud. Seega, kui DP-s on juba lahendatud krundi hoonestusala (PlanS § 126 lõike 1

punkt 2) ja DP muutmise käigus ei ole plaanis ega vajalik seda muuta, siis selles osas ei ole DP

muutmise menetlusse ka midagi täiendavat vaja lisada. Samas, kui aga tekib soov selles muudatusi

teha, siis tuleb see DP muutmise menetluses ka lahendada.

Eelnõu § 1392

DP muutmise taotluse regulatsioon ei erine muu haldusmenetluse algatamise taotluse

regulatsioonist, välja arvatud selles, et DP muutmiseks võib taotluse esitada igaüks. Selle

regulatsiooni eesmärk on anda õigus DP muutmise taotluse esitamise õigus ka nendele isikutele,

kellel küll võib olla puutumus DP-ga hõlmatud alaga (nt naaberkinnistu omanik), kuid kes ei ole

DP-ga hõlmatud ala kinnistute omanikud. Või, tegemist on suurema DP-alaga ning isiku jaoks on

oluline mingi tingimuse muutmine, kuid võib tekkida segadus selles, kellel alaga hõlmatud

kinnistute omanikest on siis ikkagi õigus teha taotlus DP muutmiseks.

Eelnõuga nähakse ette, et DP algatatakse või jäetakse algatamata 60 päeva jooksul taotluse

saamisest. Tähtaeg on valitud sellisena seetõttu, et kehtiva DP kohta on vaja andmeid koguda ja

otsustada muu hulgas ka seda, kas kohaliku omavalitsuse üksus peab vajalikuks hoopiski

terviklahenduse loomist ehk vajalik on hinnata olemasolevat olukorda (nt ruumianalüüs vms). Kui

kohaliku omavalitsuse üksus leiab, et vajalik on terviklahenduse koostamine, jätab ta DP muutmise

menetluse algatamata ning algatab samas DP koostamise menetluse (üldine DP menetlus).

Kohaliku omavalitsuse üksusele antakse DP muutmise taotluse lahendamisel õigus DP muutmist

mitte algatada sarnastel alustel DP koostamise mittealgatamise alustega, mis on toodud

PlanS § 128 lõikes 2:

1) algatamine on ilmselgelt vastuolus üldplaneeringuga;

2) on ilmne, et algatatava planeeringu elluviimine tulevikus ei ole võimalik, eelkõige kui

planeeringu koostamise korraldajal puudub võimalus detailplaneeringukohaste avalikuks

kasutamiseks ette nähtud tee ja sellega seonduvate rajatiste, haljastuse, välisvalgustuse või

avalikes huvides olevate tehnorajatiste ehitamise kohustuse täitmiseks vajalike kulude kandmiseks

ning detailplaneeringust huvitatud isik keeldub selliseid kulusid kandmast;

3) selleks on muu ülekaalukal avalikul huvil põhinev põhjus;

4) planeeringu elluviimisega kaasneks ebaproportsionaalne kolmanda isiku õiguste riive;

5) PlanS § 125 lõikes 5 sätestatud juhul või

6) planeeringu koostamise korraldaja eelarves puuduvad vahendid planeeringu koostamise,

koostamise tellimise ja mõjude hindamisega kaasnevate kulude kandmiseks ja planeeringu

koostamisest huvitatud isik selliseid kulusid ei kanna.

Lisaks nendele alustele on viide ka eelnõu § 1391 lõikes 2 toodud alustele ehk

1) detailplaneeringut muutva detailplaneeringuga ei või teha ettepanekut üldplaneeringu

muutmiseks;

2) kinnisasja või selle osa avalikes huvides omandamiseks, sealhulgas sundvõõrandamiseks, või

selle suhtes sundvalduse seadmise vajaduseks ning

3) tegevuseks, millega kaasneb oluline keskkonnamõju.

Kui esinevad eelnevad alused, kohaldatakse sätte alusel PlanS § 140 lõiget 7 ehk otsustatakse DP

6 KOKS § 22 lõige 2

18 (21)

muutmine üldises korras ja koostatakse DP algatamise või mittealgatamise otsus vastavalt PlanS

§-le 128. Siinkohal tuleb märkida, et PlanS § 140 lõige 7 ei reguleeri iseenesest DP kui haldusakti

muutmist, kuna DP muutmisena mõistetakse tegelikult toimingut, milleks on uue DP (haldusakti)

kehtestamist ja mille tulemusena lõppeb varasema DP kehtivus.

Eelnõu § 1393

Eelnõuga sätestatakse kohaliku omavalitsuse üksusele õigus lõpetada DP-d muutva DP menetlus

juhul, kui esinevad PlanS § 129 lõikes 1 toodud alused ehk:

1) koostamise käigus ilmnevad asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus,

sealhulgas kui isik keeldub detailplaneeringukohaste ehitiste ehitamise üleandmiseks

halduslepingu sõlmimisest;

2) kinnisasja omanik esitab taotluse detailplaneeringu koostamise lõpetamiseks;

3) planeeringu koostamise eesmärk muutub oluliselt koostamise käigus või

4) planeeringu koostamise korraldaja eelarves puuduvad vahendid planeeringu koostamise,

koostamise tellimise ja mõjude hindamisega kaasnevate kulude kandmiseks ja planeeringu

koostamisest huvitatud isik selliseid kulusid ei kanna.

Nende tingimuste esinemisel peab kohaliku omavalitsuse üksus kaaluma, kas menetlus lõpetada

või mitte, kuna tegemist ei ole kohustuslike tingimustega. Kui aluse esinemisel leitakse, et

menetluse lõpetamine on asjakohane, teavitatakse sellest vastavalt üldisele korrale PlanS § 128

lõigetes 6 ja 8 nimetatud nõuetest lähtudes.

Lisaks sellele sätestatakse lõikes 2 alused, mille esinemisel peab DP muutmise menetluse lõpetama

ehk juhul, kui esinevad PlanS § 128 lõikes 2 toodud alused ja eelnõukohase § 1391 lõikes 2 toodud

alused. Menetluse lõpetamise alustena käsitatakse neid aluseid siis, kui algatamine on toiminud,

kuid need alused selguvad menetluse kestel.

Paragrahvi lõikes 3 on antud kohaliku omavalitsuse üksusele õigus minna huvitatud isiku taotluse

alusel sujuvalt üle DP koostamise menetlusse, säilitades kõik senini kogutud andmed ja võttes

arvesse kõiki juba tehtud toiminguid. Tegemist on tagatisega huvitatud isikule, et sisuliselt

samalaadseks menetluseks ei pea kõiki toiminguid enam kordama ega andmeid uuesti koguma ja

esitama. Küll aga tuleb rõhutada seda, et toimingud või andmed, mida pole tehtud ja mis on ette

nähtud DP koostamise menetluses peab tegema või koguma sellegipoolest. Sätte eesmärk on

tagada, et huvitatud isik ei pea tegema toiminguid või esitama andmeid topelt. Kohaliku

omavalitsuse üksus otsustab DP koostamisse üleminemise 30 päeva jooksul taotluse saamisest.

Seadusega ei sätestata, millise aja jooksul peab kohaliku omavalitsuse üksus võtma vastu otsuse

DP muutmise menetluse lõpetamiseks, mis tähendab, et kui teave menetluse lõpetamise aluse

olemasolu kohta ilmneb, võetakse menetluse lõpetamise otsus vastu mõistliku aja jooksul, järgides

kõiki haldusmenetluse seaduses sätestatud nõudeid.

Eelnõu § 1394

Eelnõuga nähakse ette, et DP-d muutev DP edastatakse kooskõlastamiseks ja arvamuse

avaldamiseks ning järgitakse samasuguseid menetluslikke reegleid võrreldes DP koostamise

menetlusega. Lisatud on täiendusena säte, et kohaliku omavalitsuse üksus annab seisukoha

esitatud arvamustele 30 päeva jooksul arvamuse saamisest ning seisukoha võib anda

koondvastusena (järgib käesolevate muudatusettepanekute punktides 1.4., 1.5., 1.7. ja 1.9. toodut).

DP menetlusse tuleb seega arvamuse andjana kaasata isikud, kelle huve või õigusi võib DP

muutmine mõjutada. See, kas isikut peab kaasama, sõltub konkreetse planeeringu sisust ning

19 (21)

planeeringuala omapäradest ning kaasamise üle otsustab kohaliku omavalitsuse üksus. Kaasamine

muutub siinkohal eriti oluliseks, kuna DP muutmise menetluses ei ole ette nähtud DP-d muutva

DP avalikku väljapanekut ega arvalikku arutelu. Seega lasub asjakohaste huvitatud isikute

tuvastamise kohustus kohaliku omavalitsuse üksusel ning isikute ring tuleb tuvastada eriti hoolsalt.

Avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust on võimalik loobuda, kuna DP-d muutev DP peab

jääma üldplaneeringu raamidesse ning muudetakse juba kehtivat DP-d ehk eeldus on, et loodav

lahendust on selline, mis ei mõjuta isikute õigusi oluliselt. Menetlusse tuleb kaasata isikud, kellel

on lahendusega puutumus või huvi, ning ka need isikud, kes on avaldanud soovi menetluses

osaleda. Seega ei vähendata muudatustega kaasatavate isikute ringi ja kõikidel, mitte üksnes

piirinaabritel, on tegelikkuses võimalus DP muutmise DP kohta arvamust avaldada.

Eelnõu 1395

Paragrahvi lõikes 1 sätestatakse DP muutmise menetlusele tähtaeg, milleks on üks aasta. DP

koostamise menetlusele on kehtestatud menetlustähtajaks kolm aastat (vt käesolevate ettepanekute

punkti 1.11., millega tehakse ettepanek muuta tähtaja algust algatamisest taotluse esitamiseks,

kehtivas seaduses on DP kehtestamise tähtajaks algatamise otsusest kolm aastat). Seega võib

eeldada, et DP muutmine peaks toimuma oluliselt kiiremini. Käesoleval ajal puudub selles osas

statistika, kuna käesoleva ajani ei olnud PlanS-s DP muutmise instrumenti. Säte järgib muus osas

sarnast korda DP koostamise menetlusega.

Eelnõu § 1 punktiga 48 täiendatakse PlanSi § 140 lõikes 1 sätestatud detailplaneeringu kehtetuks

tunnistamise aluseid. Lisaks senistele alustele nähakse ette, et detailplaneeringu võib kehtetuks

tunnistada juhul, kui pärast selle kehtestamist on ilmnenud asjaolud, mis välistavad planeeringu

elluviimise tulevikus. Tegemist on sarnase alusega, mis kehtib ka detailplaneeringu algatamisest

keeldumise korral. Samas võivad planeeringu elluviimist välistavad asjaolud ilmneda ka pärast

planeeringu kehtestamist, eriti vanemate planeeringute puhul, mille elluviimine ei ole enam

võimalik või otstarbekas. Sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks:

 looduslikud muutused, mis muudavad planeeringu elluviimise füüsiliselt võimatuks (nt ranna

kaldajoone muutumine, mille tõttu laieneb ehituskeeluvöönd);

 õiguslikud muudatused, mis on toimunud pärast planeeringu kehtestamist ja mille tõttu ei ole

planeering enam kooskõlas kehtivate seaduste või määrustega (nt looduskaitse alla võtmine,

uued keskkonnanõuded);

 vastuolu hiljem kehtestatud kõrgema tasandi planeeringuga, näiteks kui maakonnaplaneering

või üldplaneering on muutunud viisil, mis välistab detailplaneeringu elluviimise;

 olulised sotsiaal-majanduslikud muutused, mis muudavad planeeringu elluviimise

ebaproportsionaalseks või avalikkuse huve kahjustavaks (nt piirkonna kasutusotstarbe muutus,

elanikkonna vähenemine, infrastruktuuri ümberkorraldused);

 tehnilised või keskkonnatingimused, mis ei olnud planeeringu koostamise ajal teada, kuid mis

muudavad selle elluviimise hiljem ebarealistlikuks või keskkonnale kahjulikuks.

Planeeringu kehtetuks tunnistamine peab igal juhul põhinema sisulisel kaalutlusel ning olema

kooskõlas haldusmenetluse seaduse nõuetega, sh põhjendamise ja proportsionaalsuse

põhimõttega. Muudatus aitab tagada, et kehtivad planeeringud on ajakohased, elluviidavad ja

kooskõlas kehtiva õiguse ning ruumilise arengu eesmärkidega.

Eelnõu § 1 punktiga 49 muudetakse PlanSi § 140 lõiget 6 ning nähakse ette, et detailplaneeringu

tunnistab kehtetuks kohaliku omavalitsuse üksus. Senine säte nägi ette kehtetuks tunnistamise

võimaluse vaid kohaliku omavalitsuse volikogule. Kuna kehtiv PlanSi § 139 lõige 1 näeb ette, et

detailplaneeringu kehtestamise õigus on kohaliku omavalitsuse üksusel, on asjakohane sõnastust

ühtlustada.

20 (21)

Eelnõu § 2 – ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmine

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 308 tunnistatakse kehtetuks ning

seadust täiendatakse §-dega 3013-3015.

Eelnõu § 2 punktiga 1 tunnistatakse ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse

§ 308 kehtetuks.Muudatusega tunnistatakse kehtetuks planeerimisseaduse sätted, mille kohaselt

anti alates 1. jaanuarist 2026 riigi eriplaneeringute ja maakonnaplaneeringute koostamise

korraldamise rakenduslikud ülesanded Maa- ja Ruumiametile. Muudatuse tulemusel jääb

nimetatud planeeringuliikide koostamise korraldamine senisel viisil Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi pädevusse.

Nimetatud planeeringute koostamise korraldamise jätmine ministeeriumi tasandile tagab, et

valdkonna poliitikakujundaja on otseselt seotud planeerimispraktikaga, mis omakorda toetab

teadlikumat ja tõhusamat valdkonna juhtimist. Muudatus on seega vajalik, et tagada

planeerimissüsteemi selgus, vältida asjatut tööjaotust ning säilitada strateegiliste planeeringute

puhul otsustusvõimekus ministeeriumi tasandil.

Lisaks ei ole 2026. aastaks Maa- ja Ruumiametile vahendeid nende ülesannete täitmiseks ette

nähtud ning menetlusi üle antud, seega ei too ettepanekud kaasa ümberkorraldusi Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ega Maa- ja Ruumiameti töökorralduses.

Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust

§-dega 3013 ja 3014.

Paragrahv 3013 kohustab kandma enne planeeringute andmekogu asutamist ehk enne 1. novembrit

2022 kehtestatud planeeringud planeeringute andmekogusse hiljemalt 31. detsembriks 2030. See

aitab tagada, et andmekogust on kättesaadavad kõik planeeringud, mitte vaid need, mis on

kehtestatud alates 1. novembrist 2022. Muudatus loob andmekogu kasutajatele senisest paremad

võimalused planeeringutes ettenähtud võimaluste ja nõuetega tutvumiseks ning nende alusel

otsuste tegemiseks (kodu ostmine, investeeringute kavandamine jms). MKMile eraldati ELi taaste-

ja vastupidavusrahastust digiteerimisprojekti jaoks 550 000 eurot, millega plaanitakse digiteerida

kõik kehtivad detailplaneeringud. Projektiga alustati 2024. aasta lõpus ning see plaanitakse

lõpetada 2026. aasta aprillis. Projekti jooksul digiteeritakse kõik Eestis kehtivad

detailplaneeringud ning need avalikustatakse planeeringute andmekogus. KOVid peavad tagama

kehtivate planeeringute kättesaadavuse ning kontrollima tulemuste õigsust. Digiteerimiskulud

kaetakse projekti vahenditest ning otseseid rahalisi kohustusi tegevusega kohalikule

omavalitsusele ei kaasne.

Paragrahv 3014 näeb ette, et detailplaneeringu nn automaatne kehtetuks muutumine kohaldub neile

detailplaneeringutele, mis kehtestatakse alates 1. jaanuarist 2027. Seega ei puuduta muudatus

vahetult pärast muudatuste jõustumist kehtestatavaid detailplaneeringuid, vaid annab võimaluse

mõistliku aja jooksul kas pooleliolevad menetlused lõpuni viia või arvestada muudatusega

menetluse läbiviimisel.

Eelnõu § 2 punktiga 3 täiendatakse ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust

§-ga 3015.

Paragrahviga 3015 nähakse ette, et seaduse jõustumise eelselt algatatud kohaliku omavalitsuse

eriplaneeringud menetletakse lõpuni, lähtudes seni kehtinud planeerimisseaduse nõuetest.

21 (21)

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Ahto Pahk

+372 5307 2548 [email protected]