Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamisele esitamine

Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehituseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 1

EELNÕU KAVAND

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise

alused

Määrus kehtestatakse planeerimisseaduse § 4 lõike 4 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

§ 2. Koostöö ja kooskõlastamine

§ 3. Asutused ja nende tegevusvaldkonda kuuluvad küsimused

Kristen Michal

peaminister

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Keit Kasemets

riigisekretär

Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehituseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 2

Kooskõlastustabel

Nr Ettepaneku/märkuse sisu Seisukoht Selgitus

Muinsuskaitseamet (15.05.2026 nr 1-16/912-1)

1. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu edaspidi MaRu antava

kooskõlastuse sisu ega ka see, millistel juhtudel ja

millistele õigusaktidele tuginedes saab MaRu

planeeringute kooskõlastamisest keelduda. Samuti

sisaldab eelnõule lisatud Vabariigi Valitsuse määruse

„Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja

planeeringute kooskõlastamise alused“ kavand üksnes

määruse struktuuri, millel puudub sisu. Seetõttu on esitatud

materjalide põhjal raske hinnata, kas ja milliseid

muudatusi võib eelnõuga kavandatu praktikas kaasa tuua

või kuidas see mõjutab kultuuripärandi valdkonda

laiemalt.

Arvestades eeltoodut, palume seletuskirja selles osas

täiendada. Samuti palume Muinsuskaitseamet kindlasti

kaasata määruse eelnõu sisu väljatöötamisse.

Selgitame Eelnõu juurde lisatud kavand näeb ette Vabariigi

Valitsuse 17.12.2015 määruse nr 133 „ Planeeringute

koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute

kooskõlastamise alused“ muutmise, kus muu hulgas

nähakse ette ka Maa- ja Ruumiameti pädevus,

mistõttu selle täpsem väljatoomine seaduse eelnõu

seletuskirjas ei ole vajalik. Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium (MKM) edastab

koostöömääruse eelnõu arvamuse andmiseks muu

hulgas ka Muinsuskaitseametile.

Transpordiamet (18.05.2026)

1. Transpordiamet sai 7.05.2026 kooskõlastamiseks

planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning

ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise

seaduse muutmise seaduse eelnõu. Anname teada, et oleme

eelnõuga tutvunud ja kooskõlastame märkusteta.

Võetud

teadmiseks

Võtame Transpordiameti arvamuse teadmiseks.

Eesti Maastikuarhitektide Liit (EMAL) (18.05.2026)

1. Eesti Maastikuarhitektide Liit kooskõlastab

planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ja

planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise

seaduse eelnõu.

Võetud

teadmiseks

Võtame EMAL-i arvamuse teadmiseks.

Päästeamet (21.05.2026)

1. Päästeamet nõustub eelnõuga ja puuduvad täiendavad

ettepanekud.

Võetud

teadmiseks

Võtame Päästeameti arvamuse teadmiseks.

Keskkonnaamet (21.05.2026 nr 1-5/26/43-3)

1. Eelnõu § 1 punkt 11. Eelnõu seletuskiri lk 10, tabel 1.

Ülesannete võrdlus kehtiva PlanSi ja eelnõuga ette nähtud

muudatuste alusel. Eelnõu kohaselt jäetakse

detailplaneeringu vajaduspõhistest ülesannetest välja

kehtiva PlanS § 126 lg 1 p 14 - loodusobjekti kohaliku

kaitse alla võtmine ja kaitsevööndite määramine.

Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et eelnõu seletuskirjas

on öeldud, et neid menetlusi viiakse läbi

detailplaneeringuta looduskaitseseaduse (edaspidi LKS)

või üldplaneeringu alusel. Hetkel kehtiva LKS § 10 lg 7 p

1 alusel võetakse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava

loodusobjekti kaitse alla volikogu kehtestatud

üldplaneeringu või detailplaneeringu alusel. Seega tekib

vastuolu. Keskkonnaametile teadaolevalt ei sisalda ka

Riigikogus menetletav looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja

riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 612SE praegu

LKS § 10 lg 7 muudatusi.

Arvestatud Lisame sõna „detailplaneeringuta“ ette sõna

„üldjuhul“ ning täpsustame seletuskirja.

2. Eelnõu § 1 punkti 15. PlanS § 128 täiendatakse lõikega 4

1 . PlanS § 128 lg 41 p 1 - „Detailplaneering algatatakse

Arvestatud Eelnõu täiendatud.

või jäetakse algatamata 90 päeva jooksul detailplaneeringu

algatamise taotluse saamisest arvates juhul, kui: 1)

detailplaneeringu algatamisel otsustatakse algatada

keskkonnamõju strateegiline hindamine.“

Keskkonnaamet teeb ettepaneku muuta PlanS § 128 lg 41

p 1 järgmiselt „ … 1) detailplaneeringu algatamisel

otsustatakse algatada või jätta algatamata keskkonnamõju

strateegiline hindamine“ Märgime, et keskkonnamõju

strateegilise hindamise (edaspidi KSH) vajalikkuse

kaalumisel on vajalik KSH eelhinnangu andmine ja

seisukoha küsimine, mille tulemusena võidakse otsustada

KSH algatada või ka jätta algatamata (mitte üksnes

algatada KSH, nagu on eelnõus välja 2 (2) toodud).

Eelhinnangu andmine ja asjaomastelt asutustelt seisukoha

küsimine on ajamahukas nii juhul, kui KSH algatatakse,

kui ka juhul, kui see jäetakse algatamata. Lisaks, kuna

KSH võidakse lisaks eelhinnangu alusel otsustamisele

algatada ka nn kohustuslikus korras (keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse

(edaspidi KeHJS) § 6 lg 1 tegevuste korral; PlanS § 124 lg

5), tuleks eelnõus üle vaadata, kas kuni 90 päeva pikkune

tähtaeg on mõeldud ka nende juhtumite jaoks, kus KSH

eelhinnangut ei koostata ehk eelhinnangu koostamiseks

aega ei kulu.

3. Eelnõu seletuskirjas (lk 13) on kirjas järgmiselt „Eelnõu §

1 punktiga 16 täiendatakse PlanS §-i 128 lõikega 61.

Muudatusega nähakse ette, et detailplaneeringu

algatamise, algatamata jätmise, keskkonnamõju hindamise

algatamise ja algatamata jätmise otsused kantakse

elektrooniliselt planeeringute andmekogusse. Eelnõu

Arvestatud Seletuskirja täiendatud.

seletuskirjas (lk 17) punktis 6.4. on kirjas „Seadus ei

muuda keskkonnakaitsega seotud sisulisi nõudeid ega

keskkonnamõju hindamise korda, /…/.“ Keskkonnaamet

juhib tähelepanu, et „keskkonnamõju hindamise“ asemel

peab olema kirjas „keskkonnamõju strateegiline

hindamise“.

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

1. 1. Eelnõu § 1 punktiga 11 sätestatakse planeerimisseaduse

(edaspidi PlanS) §-i 126 lõikes 1 detailplaneeringuga

lahendatavad kohustuslikud ülesanded ja lõikes 2

vajaduspõhised ülesanded.

Teeme ettepaneku üle vaadata ka PlanS-i § 126 lg 3, mille

kohaselt lähtutakse detailplaneeringuga lahendatavate

ülesannete otsustamisel kohaliku omavalitsuse üksuse

ruumilistest vajadustest ja planeeringu eesmärgist. Eelnõu

seletuskirja lehekülgedel 7 ja 8 on toodud: „Muudatusega

soovitakse selgemini välja tuua ja rõhutada, et ülesandeid

ei ole ilmtingimata vaja lahendada, kui need ei ole

vajalikud üldplaneeringu elluviimiseks, ruumilise

terviklahenduse koostamiseks või kui need ei tulene

kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilisest vajadusest ega

planeeringu eesmärgist.“. Eelnõu ja selle seletuskirja ning

kehtiva seaduse § 126 lõiget 3 lugedes tekib küsimus, kas

lõikes 3 toodud põhimõte kehtib kõigi detailplaneeringuga

lahendatavate ülesannete puhul või üksnes vajaduspõhiste

ülesannete puhul.

Selgitame Eelnõukohase PlanS § 126 lõike 2 punktis 15 nähakse

ette, et detailplaneeringuga lahendatakse muud

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud ülesannetega

seonduvad ülesanded. See omakorda seob kehtiva

PlanS § 126 lõike 3 eesmärgid tervikuks. Eelnõus

nimetamata ülesannete puhul on eeldus, et need

ülesanded lähtuvad üldplaneeringu elluviimisega

seotud vajadustest ehk kohaliku omavalitsuse üksuse

vajadustest.

Sätete koosmõju kohaldamisel on tulemuseks

planeeringulahendus, mis järgib vajaduspõhist

ruumilist arengut ning toetab ennekõike avalikku

huvi.

PlanS § 126 lõige 3 on üldine suunis ehk nii

kohustuslike kui vajaduspõhiste ülesannete

lahendamisel tuleb ennekõike arvestada kohaliku

omavalitsuse ruumilistest vajadustest ja planeeringu

eesmärkidest.

Seletuskirja täiendatud.

2. 2. Eelnõu § 1 punktiga 11 sõnastatakse ümber PlanS-i §

126 lõike 1 punktis 13 toodud maaparandussüsteemidega

seotud ülesanne (eelnõu § 126 lg 2 p 7). Teeme ettepaneku

sõnastada punkt 7 järgmiselt: „7) maaparandussüsteemi

toimimise tagamise tingimuste määramine;“.

Oluline on määrata tingimused, mis tagavad

maaparandussüsteemi toimimise. Samuti palume

täpsustada eelnõu seletuskirja, kuna leheküljel 9 toodud

selgitus, mille kohaselt maaparandussüsteemide ehitamine

toimub maaparandusseaduse § 21 alusel väljastatava

ehitusloa alusel ja maaparandussüsteemide ehitamiseks ei

ole detailplaneering nõutav, on ebatäpne. Antud juhul ei

ole tegemist maaparandusseadusest tuleneva vajadusega

rekonstrueerida maaparandussüsteem, vaid

maaparandussüsteemiga alal koostatakse detailplaneering

linnades kui asustusüksustes, alevites ja alevikes ning

nendega piirnevas avalikus veekogus

ehitusloakohustusliku: 1) hoone püstitamiseks; 2)

olemasoleva hoone laiendamiseks üle 33 protsendi selle

esialgu kavandatud mahust; 3) olulise avaliku huviga

rajatise, näiteks staadioni, golfiväljaku, laululava,

motoringraja või muu olulise avaliku huviga rajatise

püstitamiseks; 4) olulise ruumilise mõjuga ehitise

ehitamiseks, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht

on valitud üldplaneeringuga ehk muu ehitise ehitamiseks,

mille tulemusena peab jääma maaparandussüsteem

toimima ning tuleb tegevus kooskõlastada Maa- ja

Ruumiametiga (MaRu).

Muu ehitise ehitamine saab tingida maaparandussüsteemi

ehitamise üksnes siis, kui maaparandussüsteem on vaja

Mittearvestatud Osundatud muudatusele on Maa- ja Ruumiamet oma

sisendi andnud ning see on kooskõlas ka PlanS-i

sätetega.

Seletuskirja väide, et maaparandussüsteemi

ehitamiseks ei ole planeering nõutav, on asjakohane

ja tuleneb kehtivast õigusest. Detailplaneeringu

koostamise kohustus on sätestatud PlanS § 125

lõikes 1 ning see sisustatakse tulenevalt konkreetsest

eesmärgist. Olete oma arvamuses põhjendamatult

detailplaneeringu koostamise kohustust laiendanud,

leides, et kui maaparandussüsteemiga seotud

küsimused lahendatakse juhul, kui kavandatakse

detailplaneeringu koostamise kohustustega ehitise

ehitamist, siis on seetõttu tegemist samuti

detailplaneeringu koostamise kohustusega, mis ei ole

kooskõlas PlanS-i mõttega ega sättega.

Selgitame, et detailplaneeringu kohustust sisustatakse

selle eesmärgi kaudu, milleks on

ehitusloakohustusliku ehitise püstitamine. Asjaolu, et

mõningatel puhkudel võib planeeringualal olla

maaparandussüsteem, ei tähenda, et tegemist oleks

detailplaneeringu koostamise kohustusega

maaparandussüsteemi tõttu. Sama käsitlus on

asjakohane ka juhul, kui detailplaneeringu koostamise

kohustuse puhul on muu hulgas vaja lahendada ka

maaparandussüsteemi rajamisega seotud küsimused,

kuna vastasel korral ei oleks ehitise püstitamine

võimalik.

muu ehitise võimaldamiseks rekonstrueerida. Seejuures

tuleneb maaparandussüsteemi rekonstrueerimise vajadus

muu ehitise ehitamisest. Kui maaparandussüsteemi alal

koostatakse planeeringut, siis võetakse koostamisel

arvesse ka maaparandussüsteemiga seotud asjaolusid ja

määratakse vajadusel selle toimimise tagamiseks vajalikud

tingimused.

Selgitame siinkohal täpsemalt MaRu tegevust

maaparandussüsteemi alal muu loa kooskõlastamisel:

MaRu-le esitatakse muu loa puhul maaparandussüsteemi

mõjutava muu tegevuse kooskõlastamise taotlus või teatis

ning juhul, kui antud tegevus kahjustaks

maaparandussüsteemi, võib seda tegevust teha üksnes

selliselt, et ülejäänud maaparandussüsteem jääks toimima

ehk vajalik on näiteks maaparandussüsteemi

rekonstrueerimine. MaRu võib lubada rekonstrueerimise

lahenduse esitamist muu ehitise projektis, selleks ei pea

olema maaparandussüsteemi ehitusprojekt. Sellisel juhul

annab MaRu muu ehitise projekteerimistingimuste või

detailplaneeringu lähteülesande kooskõlastamisel

tingimused, mille ta sarnaselt maaparandussüsteemi

projekteerimistingimuste taotlemisel oleks esitanud

maaparandussüsteemi projekteerimistingimustena.

Nimetatud tingimused on ehitusloa andjale kohustuslikud

sätestada haldusaktis (muu ehitise

projekteerimistingimustes) kohustuslike tingimustena või

planeeringu korraldajal viia planeeringu lähteülesandesse.

MaRu esitatud tingimused on ehitusloa andjale ja

planeeringu korraldajale siduvad. Kui muu ehitise

ehitusloa taotlus või ehitisteatis esitatakse MaRu-le

Niisamuti ei toeta me sõnastuslikku muutmist, kuna

see ei ole sisuliselt vajalik. Maaparandussüsteemi

toimimise põhimõtted on vajalikud lahendada

planeeringumenetluses selliselt, et süsteem toimiks ka

planeeringulahenduse elluviimisel. Ühtlasi leiame, et

maaparandussüsteemi toimimise tagamise tingimused

selguvad eeskätt ehitamise käigus ning planeeringute

puhul tuleb tagada, et planeeringulahendus võtab

maaparandussüsteemi toimimisega seotud asjaolusid

arvesse, mitte ei sätesta konkreetseid toimimise

tagamise tingimusi.

kooskõlastamiseks, siis MaRu kontrollib valminud

projektis maaparandussüsteemi rekonstrueerimist

käsitleva osa vastavust projekteerimistingimustele.

Vajadusel saab MaRu tagastada projekti täiendamiseks

ning kooskõlastada alles siis, kui maaparandust puudutav

osa vastab projekteerimistingimuste kooskõlastamisel

MaRu antud kooskõlastuse tingimustele,

maaparandussüsteemi projekteerimisnormidele ja

maaparandussüsteemi ehitamise nõuetele. Kui see nii ei

ole, siis ehitusloa taotlust või ehitisteatist MaRu ei

kooskõlasta. Analoogselt maaparandussüsteemi ehitusloa

andmisega võib MaRu muu ehitise ehitusloa

kooskõlastamisel anda tingimuse teavitada MaRu

maaparandussüsteemi ehitustööde alustamisest või näiteks

kaetud tööde tegemisest enne nende katmist, et MaRu

saaks teha ehitusaegset järelevalvet tehtud tööde üle. Kui

muu ehitise kasutusluba või kasutusteatis esitatakse

MaRu-le kooskõlastamiseks, siis kooskõlastab MaRu selle

üksnes juhul, kui maaparandussüsteem on rekonstrueeritud

nõuetekohaselt. Vajadusel tuleb tehtud töid korrigeerida

selliselt, et need oleksid nõuetekohased. Kui muule

ehitisele on kasutusluba antud (MaRu on muu ehitise

kasutusloa kooskõlastanud), siis muudab MaRu

maaparandussüsteemide registris andmed vastavaks

rekonstrueerimisel tehtud muudatustele.

Maa- ja Ruumiamet (22.05.2026 nr 1-10/26/6515-2)

1. 1. Eelnõu kohaselt kujundatakse PlanS-i kohane

planeeringute heakskiidu menetlus ümber

kooskõlastamiseks ning sellest tulenevalt nähakse senises

regulatsioonis ette mitmeid muudatusi.

Selgitame MKM hinnangul annab eesmärgi edasi seletuskirja

lk 2, kus on märgitud, et MaRu kaasatakse enam

koostöö- ja kaasamisfaasis, kus otsused mõjutavad

planeeringu tulemust kõige rohkem, ning

keskendutakse eelkõige elukeskkonna kvaliteedile,

Märgime, et eelnõu seletuskirjas on lühidalt kirjeldatud

muudatuste sisu, kuid ei ole selgitatud muudatuse

eesmärki.

MaRu teeb ettepaneku eelnõu seletuskirja täpsustada ning

lisada, et kooskõlastamise eesmärk on ennekõike tagada

riigi tasandi planeeringute eesmärkide ja ruumilise arengu

suuniste ning planeerimise üldiste põhimõtetega

arvestamine kohaliku omavalitsuse (KOV) planeeringutes.

Selgitame, et asustuse suunamisel kohalikul tasandil tuleb

eelkõige arvestada kvaliteetse elukeskkonna ja

tasakaalustatud maakasutuse põhimõtteid. Üleminek

kooskõlastamisele võimaldab liikuda vormiliselt

kontrollilt sisulisele suunamisele ning nihutada riigi senise

rolli menetluse lõppfaasist varasemasse etappi, kus

tehtavad otsused mõjutavad planeeringu kvaliteeti oluliselt

enam. Muudatuse vajaduses on kesksel kohal asustuse

suunamine, mistõttu on vajalik sätestada riigi tasandi

selgem ja järjepidevam roll planeeringute suunamisel.

Üleriigilise planeeringu “Eesti 2050” koostamise

alusuuringud on näidanud, et riigi tasandil seatud ruumilise

arengu põhimõtted ja suunised ei ole varasemalt piisavalt

jõudnud kohaliku tasandi planeeringutesse ega seeläbi ka

tegelikku ruumilisse arengusse.

MaRu peab uues rollis kooskõlastajana olema eeskätt riigi

tasandil kokku lepitud asustuse suunamise põhimõtete

rakendamise tagaja, et ruumilise arengu suunised jõuaksid

süsteemselt kohaliku tasandi planeeringutesse ning

aitaksid kujundada tasakaalustatud, sidusat ja kestlikku

asustust üle kogu riigi.

säästlikule maakasutusele ning riiklike ja kohalike

huvide kooskõlale. Eesmärk on tagada, et kohaliku

omavalitsuse (edaspidi ka KOV) planeeringud

arvestaksid riigi ruumilisi huve, oleksid kooskõlas

kõrgema taseme planeeringutega ning toetaksid

kvaliteetset ja kestlikku elukeskkonda.

Täiendavalt selgitatakse Maa- ja Ruumiameti

ülesandeid ja kooskõlastamise eesmärke määruse

eelnõus, mille kavand on lisatud eelnõu juurde.

MaRu kooskõlastamise roll keskendub edaspidi sisuliselt

kolmele põhiteemale - asustuse suunamine,

rohevõrgustiku toimimise tagamine ning väärtuslike

maastike hoidmine. Nende teemade hindamisel

tuginetakse mh planeerimise põhimõtetele, mis on otseselt

seotud ruumilise arengu kvaliteedi, säästliku maakasutuse

ning riiklike ja kohalike huvide tasakaalustatud

arvestamisega, ning hinnatakse nende sisulist rakendamist

planeeringulahenduses. Neis küsimustes esindab MaRu

riigi tasandi huvi ning annab KOV planeeringule siduva

kooskõlastuse.

MaRu keskendub kitsamalt riigi terviklikule kvaliteetsele

ruumiarengule, toetades KOV-e üleriigilise ühtse suuna

hoidmisel vastavalt üleriigilisest ja

maakonnaplaneeringust tulenevatest põhimõtetest. See

tähendab, et menetluse korrektsus, kaasamise piisavus,

planeeringu tehniline vormistus ja paljud muud senised

kontrolli aspektid jäävad edaspidi KOV-i vastutusalasse.

Samuti ei ole MaRu roll hinnata KOV-i kaalutlusotsuste

otstarbekust ja põhjendatust, välja arvatud juhul, kui need

on vastuolus kõrgema astme planeeringutega või

õigusaktidega. Senise rolli muutus eeldab osaliselt

varasematest tegevustest loobumist, kuid see on vajalik, et

vabastada ressurssi sisulise kvaliteedi hindamiseks ja riigi

ühtse ruumilise arengu jaoks oluliste küsimuste

käsitlemiseks.

2. 2. Punkti 11 kohaselt muudetakse PlanS-i paragrahvi 126

lõike 1 punkti 4 ja sõnastatakse järgmiselt: „(1)

Detailplaneeringuga lahendatakse vähemalt järgmised

ülesanded: /…/ 4) detailplaneeringu kohustuslike hoonete

Selgitame Asjaõigusseaduse § 158 lõike 1 kohaselt mõistetakse

tehnovõrkudena ja -rajatistena kütte-, veevarustus-

või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või

elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või

ja rajatiste toimimiseks vajalike ehitiste, sealhulgas

asjaõigusseaduse tähenduses tehnovõrkude ja -rajatiste

ning avalikule teele juurdepääsuteede võimaliku asukoha

määramine;“.

Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et paragrahvi 126 lõikes

1 nimetatud ülesannete lahendamine on detailplaneeringu

koostamisel kohustuslik. Samas ei ole selgitatud, mis

põhjusel tuleb lahendada just asjaõigusseaduse tähenduses

tehnovõrkude ja -rajatiste võimalikud asukohad.

Asjaõigusseaduse §-ist 158 tulenevalt loetakse

tehnovõrkudeks maapinnal, maapõues ning õhuruumis

ehitatavaid kütte-, veevarustus- või

kanalisatsioonitorustikke, elektroonilise side või

elektrivõrgu, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldisi

või surveseadmestikke ja nende teenindamiseks vajalikke

ehitisi. MaRu hinnangul vajab eelnõu seletuskiri

tehnovõrkude planeerimise osas täpsemaid selgitusi, sh

erinevate kanalisatsiooni rajatiste osas.

Leiame, et oluline on välja tuua, et lisaks reovee

kanalisatsiooni lahendusele tuleb tehnorajatiste puhul alati

lahendada ka sademeveekanalisatsiooni ja sademevee

käitlemiseks vajalike rajatistega seotud küsimused.

Detailplaneeringu ruumilise terviklahenduse osana tuleb

lahendada planeeringu elluviimisega kaasnev sademevee

käitlemine. Detailplaneering ei asenda küll ehitusprojekti

ega pea üldjuhul sisaldama lõplikke hüdraulilisi arvutusi,

kuid planeeringust peab selguma sademevee kogumise,

viivitamise, immutamise või ärajuhtimise põhimõtteline

lahendus. Seejuures tuleb näidata selleks vajalike ehitiste

ja maa-alade võimalik asukoht ning vajaduse korral seos

elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende

teenindamiseks vajalikke ehitisi. Ehkki võib jääda

mulje, et kanalisatsioonitorustik ei hõlma

sademeveekanalisatsiooni, siis ei vasta see tõele.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS)

§ 3 lõige 1 täpsustab, et ühisveevärk ja -kanalisatsioon

on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu

varustatakse tarbijaid joogiveega ja juhitakse ära ning

puhastatakse reo- ja sademevett. Järelikult ei ole

eriseaduse täpsustuse alusel vajalik eraldi märkida

mõistena sademeveekanalisatsiooni.

eesvoolu, sademeveekanalisatsiooni ja

maaparandussüsteemiga.

3. 3. Punkti 15 kohaselt täiendatakse PlanS-i paragrahvi 128

lõikega 41 , mille punkti 1 kohaselt algatatakse või jäetakse

detailplaneering algatamata 90 päeva jooksul

detailplaneeringu algatamise taotluse saamisest arvates

juhul, kui detailplaneeringu algatamisel otsustatakse

algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH).

Leiame, et erandit on vajalik rakendada kõigile

detailplaneeringutele, mille algatamisel on vajalik KSH

algatamist kaaluda. KSH eelhindamisega kaasneb ajakulu

vaatamata sellele, kas eelhinnangu menetluse tulemusel

otsustatakse täiemahuline KSH algatada või mitte. Senise

praktika kohaselt 3 täiemahulise KSH algatamist

detailplaneeringute algatamisel enamasti ei kaasne.

Vastupidiselt on keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lõikes 1

välja toodud tegevuste planeerimisel, millega kaasneb

kohustuslikus korras KSH algatamine, otsusele jõudmine

üldjuhul oluliselt kiirem kui eelhinnatavatel juhtudel.

Oleme seisukohal, et täiendav ajakulu kaasneb ka

võimalikku ORME-t kavandava detailplaneeringu

koostamisel, sest selgusele jõudmine selle osas, kas

tegemist on ORME-ga on tihti ajamahukas ja võib vajada

erinevate osapoolte kaasamist, samuti täiendava

informatsiooni küsimist ning eksperthinnangu koostamist.

Arvestatud Samasisulise ettepaneku esitas ka Keskkonnaamet,

milles tulenevalt on sätet täiendatud tekstiga „või jätta

algatamata“.

Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) (22.05.2026 nr 2-3/116-3)

1. Täiendada paragrahv 12 lg 4 sõnastust alljärgnevalt: Mittearvestatud Sätte puhul on tegemist planeerimise põhimõttega,

mida kohaldatakse kõikidele planeeringuliikidele.

„(4) Planeerimisel tuleb võimaluse korral edendada

kriisidele vastupidavat ruumilist keskkonda, arvestades

asjakohaseid riske ja kohalikke olusid.“

Põhjendus: Uus sõnastus on parem, sest see täpsustab

põhimõtte rakendamise konteksti, säilitab KOV-ide

otsustusruumi ja tagab õigusselguse, lähtudes

planeerimisseaduse üldpõhimõtete loogikast. Esitatud

sõnastus suunab planeerimist kriisivalmiduse arvestamise

poole, kuid ei eelda igas planeeringus eraldi kriisianalüüsi

ega konkreetsete meetmete rakendamist.

Põhimõtte kajastamine planeeringus sõltub

konkreetse planeeringu liigist ehk kui koostatakse

üldplaneering, siis sellega käsitatakse kohalikke

olusid ja maakonnaplaneeringuga riigi ja kohalikke

olusid. Kriisidele vastupidavad ruumilahendused

sõltuvad konkreetsest asukohast ning kavandatavast

tegevusest.

Muudatus ei tähenda planeeringute koostamisel

kriisianalüüsi koostamise vajadust ning kriisianalüüsi

koostamine võib planeeringu koostamise etapis olla

asjakohane vaid väga spetsiifiliste tegevuste

kavandamisel. Vastav selgitus lisatakse ka

seletuskirja.

MKM valmistab ette PlanS § 7 alusel juhendmaterjali

koostamist planeerimispõhimõtete rakendamise

suunamiseks, milles selgitatakse ka kriisidele

vastupidava ruumilise keskkonna edendamist.

2. Täienda paragrahvi 76 lõikest 2 sõnastus alljärgnevalt:

(3) Maa- ja Ruumiametil on õigus määrata lisaks

lähteseisukohtades nimetatutele täiendavad isikud ja

asutused üksnes juhul, kui nende kaasamine on vajalik

riiklike huvide või seadusest tulenevate kohustuste

tagamiseks.

Põhjendus: Ilma sisulise või selgitava muudatuseta ei ole

sätte „asendamine“ põhjendatud. Kui eesmärk on

regulatsiooni täpsustada, tuleb sõnastust reaalselt muuta

(nt täpsustada kriteeriume, menetlust või kaalutlusruumi),

Mittearvestatud Eelnõu eesmärk on kujundada Maa- ja Ruumiameti

roll ümber kooskõlastaja ja koostöötegija rolliks.

Kuivõrd teistele kooskõlastajatele ei ole sellist

pädevust ette nähtud, ei ole asjakohane seda sätestada

ka Maa- ja Ruumiametile.

Kohaliku omavalitsuse üksus saab edaspidi ise

otsustada konkreetsete isikute kaasamise üle, lähtudes

PlanS-i põhimõtetest ja planeeringu eesmärkidest.

vastasel juhul tuleks säte jätta muutmata. Uus sõnastus

piiritleb selgelt sekkumise aluse.

3. Täiendada paragrahv 128 lõike 31 sõnastust alljärgnevalt:

(31) Detailplaneeringu algatamise taotlus ja sellega

seonduvad dokumendid esitatakse elektrooniliselt riikliku

või kohaliku omavalitsuse planeeringute andmekogu

kaudu. Kui taotluse ja dokumentide esitamine riikliku

planeeringute andmekogu kaudu ei ole objektiivsetel

põhjustel võimalik kanda, esitatakse need planeeringu

koostamise korraldajale muul elektroonilisel viisil

digitaalselt loetaval kujul ning planeeringu koostamise

korraldaja kannab andmed viivitamatult planeeringute

andmekogusse.

Põhjendus: Leiame, et sätte täiendamine on vajalik, et

välistada erandi kuritarvitamine esitaja tahtest tulenevalt,

rõhutada planeeringute andmekogu kui riikliku registri

keskset rolli ning vältida KOV-idele ebaproportsionaalse

halduskoormuse tekkimist dokumentide digitaliseerimisel.

Seega peame oluliseks õigusselguse mõttes täpsustada

ning täiendada eelnõud KOV-ide halduskoormuse

vähendamise kui ka registrite loogika seisukohast

lähtuvalt. Samuti peaks Seaduses jääma võimalus esitada

detailplaneeringu algatamise taotlus ka kohalikus registris.

Arvestatud

osaliselt

Eelnõu eesmärk on liikuda elektroonse

planeerimismenetluse suunas, luues selleks järk-

järgult vastav regulatsioon. Kuivõrd planeeringute

andmekogu arendatakse ühtseks planeeringute

elektrooniliseks menetlemiseks, ei ole ka asjakohane

sätestada seaduse tasandil, et menetlus võib asuda

ühes või teises andmekogus. Andmekogude paljusus

tekitab andmete killustatust ning vähendab nii

menetluste läbipaistvust kui jälgitavust.

Sõnastust on aga täpsustatud nii, et taotlus esitatakse

kas andmekogu kaudu või andmekogule. Selle

sõnastuse puhul on eeldus, et kui isik esitab taotluse

KOV-ile, siis edastab KOV vastava liidese abil

taotluse andmekogule.

4. Täpsustada paragrahvi 128 lõike 41 punkt 4 sõnastust

alljärgnevalt:

4) esinevad muud põhjendatud asjaolud, sealhulgas

vajadus täiendavate uuringute läbiviimiseks, lepingute

eeltingimuste selgitamiseks või laiemaks kaasamiseks.

Selgitame Säte eelnõust välja jäetud.

Põhjendus: Punkti 4 täpsustamise eesmärk on suurendada

õigusselgust ja menetluse läbipaistvust, säilitades samas

kohalikele omavalitsustele vajaliku paindlikkuse

detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise

otsustamisel. Kuigi praktikas esineb mitmeid olukordi, kus

30-päevane tähtaeg ei ole realistlik, ei ole kõiki selliseid

juhtumeid võimalik ega otstarbekas seaduses

ammendavalt loetleda.

Täiendavate uuringute läbiviimise vajadus. Mõnel juhul ei

ole võimalik detailplaneeringu algatamise otsust teha enne,

kui on selgunud planeeringu elluviimisega seotud olulised

asjaolud (nt liikluskorraldus, keskkonnamõju, tehniline

taristu). Uuringute tellimine ja tulemuste analüüs on

ajamahukas ning nende vahele jätmine kahjustaks otsuse

sisulist kvaliteeti.

Lepingute eeltingimuste selgitamine. Planeeringu

koostamine või kulude kandmine võib eeldada

halduslepingu või muu kokkuleppe sõlmimist. Selliste

kokkulepete eelduseks olevate asjaolude (nt kulude jaotus,

osapoolte kohustused) selgitamine enne algatamisotsust on

põhjendatud ning sageli vältimatu.

Laiem kaasamine. Keerukamate või suurema mõjuga

planeeringute puhul võib olla vajalik kaasata tavapärasest

suurem hulk isikuid, asutusi või huvirühmi juba algatamise

faasis, et vältida hilisemaid konflikte ja vaidlusi. See

vastab planeerimisseaduse kaasamispõhimõtetele, kuid

toob paratamatult kaasa ajavajaduse suurenemise.

Kokkuvõtvalt leiame, et esitatud täiendus ei laienda

omavalitsuste kaalutlusruumi põhjendamatult. See seob

90‑päevase tähtaja kohaldamise selgelt sisuliste

menetluspõhjustega,

toetab õigusselgust ja vähendab vaidlusi tähtaja

kasutamise üle ning vastab kohalike omavalitsuste

tegelikule planeerimispraktikale. Seetõttu on nimetatud

täpsustuse lisamine meie arvates põhjendatud ja aitab

kaasa kvaliteetsemate ning õiguslikult tugevamate

menetlusotsuste tegemisele.

5. Täpsustada paragrahv 128 lõige 6 sõnastus ning lisada

lõige 61 esitatud kujul alljärgnevalt:

(6) Detailplaneeringu algatamisest teavitatakse kohaliku

omavalitsuse üksuse ametlikus väljaandes või veebilehel

ning elektrooniliselt riikliku planeeringute andmekogu

kaudu hiljemalt 30 päeva jooksul detailplaneeringu

algatamisest arvates.

(6¹) Detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise

otsus ning keskkonnamõju strateegilise hindamise

algatamise või algatamata jätmise otsus esitatakse 14

päeva jooksul elektrooniliselt riiklikku planeeringute

andmekogusse.

Põhjendus: Maakonnaplaneeringute ja detailplaneeringute

avalikustamine ajalehtede kaudu ei taga enam tegelikku ja

võrdset kättesaadavust elanikkonnale. Arvestades

planeerimismenetluste digitaalse arengusuunda ning

planeeringute andmekogu rolli keskse riikliku

infosüsteemina, on põhjendatud koondada

detailplaneeringu algatamise ja keskkonnamõju

strateegilise hindamise otsuste avalikustamine kohaliku

omavalitsuse ametlikesse kanalitesse ja planeeringute

andmekogusse.

Selgitame MKM toetab teie pakutud sõnastust. Samas juhime

aga tähelepanu asjaolule, et planeerimisseaduse ning

ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise

seaduse muutmise seaduse (683SE) menetluse ajal ei

toetanud Riigikogu väljapakutud muudatusi

ajalehtedes teavitamise vähendamiseks, mistõttu ei

näe MKM käesoleval ajal võimalust esitada

samasisulist eelnõud uuesti. Tuleme teema juurde

tagasi planeerimisreformi käigus.

6. Asendada PlanS § 131 sätetes (sh pealkirjas) läbivalt

mõiste „rajatis“ mõistega „ehitis“, et see hõlmaks lisaks

rajatistele ka hooneid.

Põhjendus: Tallinna linna näitel saab välja tuua olukordi,

kus detailplaneeringuga hõlmatud alale soovitakse

püstitada väga suurel hulgal kortermaju, kus potentsiaalne

elanike arv tähendab ka kohest vajadust üle vaadata

elanikele antavate sotsiaalsete teenuste hulk ning kvaliteet.

Sellised arendused tingivad vajaduse rajada sotsiaalse

suunitlusega hooneid nagu näiteks lasteaiad ja koolid.

Kuna kohalik omavalitsus ei pruugi olla arvestanud selliste

täiendavate suureulatuslike kuludega ning ei saa

linnaruumi arendamisel lähtuda ainuüksi kinnistute

arendamise soovidest. Sellisel juhul jääb kinnistute

arendamise võimalikkus sõltuvusse kohaliku

omavalitsusüksuse majanduslikest võimalustest ja varem

kavandatud prioriteetidest. Praktikas võib kehtiv

regulatsioon tekitada probleeme ka näiteks hoonetes

asuvate alajaamade ehitamise kohustuse arendajale

üleandmisel.

Seega on mõistlik anda seadusega võimalus lisaks

rajatistele ka hoonete osas kokku leppida kohaliku

omavalitsuse ja kinnisvaraarendajate huvide jaotus ning

kohustused.

Selgitame Käesoleva eelnõu eesmärk ei ole muuta

detailplaneeringuga seotud avalikuks kasutamiseks

ette nähtud rajatiste, haljastuse, välisvalgustuse ning

tehnorajatiste regulatsiooni.

Märgime, et saame teema juurde tagasi tulla

planeerimissüsteemi reformi käigus. Sarnase

ettepaneku tegime eelnõu 683SE algses versioonis.

Eelnõu kooskõlastamise käigus saadud tagasiside

põhjal loobusime muudatusest, kuivõrd seati

küsimuse alla muudatuse rakendatavus ja õigusselgus.

Sellest tulenevalt ei ole võimalik ka käesoleva eelnõu

raames seda küsimust lahendada.

Märgime lisaks, et Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium on välja töötanud

kohalike maksude seaduse muudatused, millega

nähakse muu hulgas ette sotstaristu ehitamisega

seotud sätted.

7. Täiendada paragrahvi 133 lõike 11 sõnastust alljärgnevalt:

(11) Detailplaneering esitatakse kooskõlastamiseks ja

arvamuse andmiseks üldjuhul kahe aasta jooksul

detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest. Kui

detailplaneeringut ei ole võimalik esitada

kooskõlastamiseks nimetatud tähtaja jooksul menetlejast

Mittearvestatud Eelnõu eesmärk on luua selgemad raamid menetluse

tähtaegadele planeerimismenetluse venimise

vähendamiseks. Kui menetluse käigus selgub, et

menetlust ei ole võimalik seaduses sätestatud tähtaja

jooksul läbi viia, siis on haldusorganil õigus

menetlustähtaega pikendada HMS § 41 alusel.

ega planeeringu koostajast sõltumatutel objektiivsetel

põhjustel, sealhulgas keskkonnamõju strateegilise

hindamise läbiviimise tõttu, täiendavate uuringute

tegemise vajaduse tõttu, kooskõlastavate asutuste või

kolmandate isikute põhjendatud seisukohtade arvestamise

tõttu või pooleliolevate vaidluste tõttu, pikeneb

detailplaneeringu esitamistähtaeg vastavate asjaolude

äralangemiseni, tingimusel et menetlust on vahepealsel

ajal jätkatud viivituseta.

Põhjendus: Eelnõus esitatud sõnastus ei arvesta piisavalt

olukordi, kus: viivitused ei ole tingitud KOV-ist ega

planeeringu koostajast. Menetluse edenemine sõltub

kolmandatest isikutest, riigiasutuste seisukohtadest KSH

kestusest või uuringute, vaidluste või taristuvaldajate

tingimuste lahendamisest. Sellisel kujul võib norm panna

planeeringute menetlejad ebaõiglasse olukorda mis võivad

tekitada vaidlusi kooskõlastajatega või taotlejatega.

Kuivõrd planeerimismenetluses kohaldatakse

haldusmenetluse seaduse sätteid ning PlanS ei keela

selgesõnaliselt menetlustähtaja pikendamist HMS

§ 41 alusel, siis puudub vajadus ka sätet vastavalt

ettepanekule sõnastada.

8. Ehitusseadustiku 2. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 101

uue täiendava sõnastusega „Menetluse ökonoomia

põhimõte“.

Eelnõu tekst ja seletuskiri on sisuliselt omavahel

kooskõlas, kuid norm on liiga üldine võrreldes seletuskirja

põhjalikkusega, mistõttu oleks õigusselguse huvides

vajalik kas normi minimaalne täpsustamine või

seletuskirja alguse tugevam seostamine konkreetse

praktikaprobleemiga.

Mittearvestatud Ettepanek eeldab sisuliselt taotlusele eelneva

„kontrollimenetluse“ sisseseadmist, mis ei ole

asjakohane. Märgime, et vastavalt HMS §-le 15 tuleb

ka puudustega taotlus vastu võtta ning kui menetluses

tehakse märkus puuduste kohta, siis sätte kohaselt on

eelduseks, et sellised märkused tehakse ühe korraga.

Säte ei keela taotluse lahendajal teha sama märkust

korduvalt juhul, kui taotleja ei ole seda jätkuvalt

lahendanud või kui lahendus on vahepeal muutunud.

Märgime ka, et taotluse lahendamine 30 päeva jooksul

muutuks ettepanekust tulenevalt formaalseks

Tuginedes eeltoodule teeme ettepaneku täiendada eelnõus

esitatud ehitusseadustiku 2. peatüki 1. jagu paragrahv 101

sõnastust alljärgnevalt:

§ 101. Menetluse ökonoomia põhimõte

(1) Menetlus tuleb korraldada selliselt, et taotluse

lahendamiseks olulised asjaolud selgitatakse välja

võimalikult varakult ning märkused puuduste

kõrvaldamiseks esitatakse koondatult, välja arvatud juhul,

kui menetluse käigus ilmnevad uued olulised asjaolud.

(2) Kohalikule omavalitsusele ehitusteatise, ehitusloa

taotluse, kasutusteatise või kasutusloa taotluse menetluses

esitatavate dokumentide (projektid, seletuskirjad, plaanid

vms) vormistus peab vastama nõuetele juba esmasel

esitamisel, et teatise ja/või taotluse menetlust saaks üldse

alustada.“.

Põhjendus: Kohalike omavalitsuste esindajad on andnud

tagasisidet, et tavatud ei ole olukorrad, kus ehitusteatise,

ehitusloa taotluse, kasutusteatise või kasutusloa taotluse

menetluses esitatavad dokumendid ei vasta kehtestatud

nõuetele (nt majandus- ja taristuministri 17.07.2015

määrus nr 97 „nõuded ehitusprojektile“).

Seega algab teatise ja/või loa menetlus esmalt sellega, et

dokumendid tagastatakse esimesel ringil paranduste ja

täienduste tegemiseks. See aga pikendab omakorda teatise

ja/või loa menetlust ning loob juba alguses olukorra, kus

kohalik omavalitsus satub ajalise surve alla, et teatis saaks

seaduses ettenähtud aja jooksul kantud ehitisregistrisse või

luba väljastatud.

toiminguks, kuna sisuline menetlus toimub enne

tegelikku seaduses toodud menetlust. See kasvataks

taotluse menetlejate töökoormust, sest kui eristada

formaalset ja sisulist loataotluse kontrolli, siis avaksid

menetlejad erinevates etappides korduvalt samu

dokumente, et kontrollida esmalt formaalsetele

nõuetele vastavust ja seejärel ametlikus menetluses

juba vastavust sisunõuetele.

Lisatava sättega pannakse teatise või loa taotluse esitajale

kohustus (nt projekteerijale, arhitektile vms) esitada juba

esimesel korral kohalikule omavalitsusele korrektsed

dokumendid, mis on vormistatud nõuetekohaselt ning

allkirjastatud selleks ettenähtud isikute poolt. Mitte

nõuetekohased esitatud dokumendid saaks kohalik

omavalitsus tagastada ilma, et hakkaks jooksma 30-

päevane tähtaeg teatise registrisse kandmiseks või loa

väljastamiseks. Lisaks vähendaks eelnimetatud meede

kohalike omavalitsuste halduskoormust ning kutsuks

taotlejaid ülesse olema hoolsad dokumentide

vormistamisel.

9. Kokkuvõtvalt leiame, et eelnõu rakendamisel tuleb tagada

selge piir riiklike ja kohalike huvide vahel, säilitada

kohalike omavalitsuste kaalutlusõigus ning vältida

planeerimissüsteemi hierarhiat eiravat või

detailplaneeringu tasandil dubleerivat kontrolli. Samuti

peame oluliseks, et menetlustähtajad oleksid selged,

üheselt mõistetavad ja kõigile menetlusosalistele siduvad,

vältides põhjendamatut menetluste pikenemist.

Regulatsioon peab võimaldama paindlikult arvestada

piirkondlike eripärade ning muutunud ruumilise

olukorraga, sealhulgas võimaldama paindlikumat

lähenemist aegunud maakonnaplaneeringute käsitlemisel.

Leiame, et esitatud ettepanekud aitavad maandada eelnõu

rakendamisega seotud riske ning toetavad tasakaalustatud,

toimiva ja piirkondlikke eripärasid arvestava

planeerimissüsteemi kujunemist.

Võtame

teadmiseks

MKM võtab seisukoha teadmiseks.

Eesti Planeerijate Ühing (22.05.2026)

1. Planeerimisseaduse muutmine

Täiendada 12 lg 4 sõnastust "Planeerimisel tuleb edendada

kriisidele vastupidava, kohanemisvõimelise ja toimekindla

ruumilise keskkonna kujunemist.".

Põhjendus- Viimastel aastatel ei ole küll midagi püsivamat

kui kriisid ja nendele reageerimine, kuid teeme ettepaneku

PlanS täiendamisel kaaluda veidi laiemat sõnastust: § 12

(Otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse

põhimõte).

Selgitame Ruumi kriisikindluse mõiste hõlmab ka selle

toimepidevust ja kohanemisvõimet. Eelnõu muutmine

ei ole vajalik, lisame täiendavad selgitused eelnõu

seletuskirja.

2. Oleme kategooriliselt vastu 85 lg 3 täiendamisele sõnaga

„üleriigilise“.

Põhjendus: Üleriigiline planeering integreeritakse

maakonnaplaneeringu tasandisse ja kohaliku

omavalitsuste üldplaneeringu vastuolu saab Maa- ja

Ruumiamet kontrollida vaid vastuolu õigusaktiga ja

maakonnaplaneeringuga. Riik ei saa jätta oma ülesandeid

täitmata ja jätta üleriigilise planeeringu elluviimiseks

põhimõtteid sisse viimata maakonnaplaneeringusse ning

hakata nõudma kohalikelt omavalitsustelt ilma vaheetapi

arutelude ja täpsustusteta nõudma üleriigilisele

planeeringule vastavust!

Selline lähenemine rikub planeerimise aluspõhimõtteid ja

Eestis kehtivat planeerimissüsteemi.

Maakonnaplaneeringud koostatakse koostöös kohalike

omavalitsustega ning nendele annavad kooskõlastuse ka

kohalikud omavalitsused, seega on põhjendatud nende

täitmise nõudmine ja kontrollimine kooskõlastamise

käigus. Üleriigiline planeering on riigi tasandi planeering,

Selgitame Olete õigesti välja toonud, et Eesti

planeerimissüsteem on hierarhiline, kus alama astme

planeering peab olema kooskõlas kõrgema taseme

planeeringuga.

Üleriigiline planeering (ÜRP) on Eesti-ülene

ruumilise arengu dokument, millega määratakse

kindlaks põhimõtted ja suundumused (PlanS § 13

lõige 3). ÜRP on maakonnaplaneeringu koostamise

alus (PlanS § 13 lõige 5) ning maakonnaplaneering on

omakorda üldplaneeringu koostamise alus (PlanS § 55

lõige 2). Seega näeb kehtiv PlanS ette, et madalama

tasandi planeering koostatakse lähtudes kõrgema

tasandi planeeringust.

Eelnõu eesmärk on anda ÜRP-ile ja sellest

tulenevatele põhimõtetele tegelik roll ja mõju, kuna

kõikide maakonnaplaneeringute samaaegne

uuendamine ei ole mõeldav. Rõhutame, et oluline on

järgida ka madalama taseme strateegilistes

planeerimisdokumentides kõrgema taseme

mis on kohustuseks eelkõige riigiasutustele ja väljendab

riigi huve järgmiste tasandite planeeringutes. Üleriigilise

planeeringu täpsustamise kohustus on riigil

maakonnaplaneeringutes ning kehtiva seaduse alusel on

selle järgimist võimalik kontrollida läbi

maakonnaplaneeringute. Sellise põhimõtte seadusesse

sisse kirjutamine eeldab laiemat põhjendamist ja arutelu,

miks riik ei soovi täita talle pandud kohustusi

planeerimises ja nõuab kohalikelt omavalitsustelt

riigitasandi planeeringute elluviimist ise

planeerimispõhimõtteid täitma.

strateegilisi planeerimisdokumente põhimõtete ja

suundumuste osas, et vältida vastassuunalisi arenguid.

Juhime ka tähelepanu asjaolule, et 20.05.2026

vastuvõetud ning 25.05.2026 väljakuulutatud

planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja

planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise

seadusega muudeti PlanS § 10 lõiget 3 selliselt, et

kohalikku huvi väljendav planeering peab lähtuma

kohalikest huvidest ja olema kooskõlas riiklikke huve

väljendava planeeringuga ning teiste ruumilist aspekti

väljendavate strateegiliste dokumentidega. Senini

sisaldas säte sõnu „vajaduse korral“, mis tähendab, et

PlanS § 10 lõige 3 loob nüüd eelduse, et kohalikku

huvi väljendav planeering (detailplaneering,

üldplaneering ja veel menetluses olevad kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringud) peab olema kooskõlas

riiklikku huvi väljendava planeeringuga

(maakonnaplaneering, riigi eriplaneering) ning teiste

ruumilist aspekti väljendavate strateegiliste

dokumentidega (sh üleriigilise planeeringuga).

Seetõttu on asjakohane, et kooskõla kohustus

sätestatakse üldplaneeringute puhul selgemini.

Ettepanek ei ole seotud uute maakonnaplaneeringute

koostamise või koostamata jätmisega. Koostatava

üleriigilise planeeringu kehtestamise järgselt on kavas

koostada maakonnaplaneeringud asukohapõhist

lahendamist nõudvate üleriigilise planeeringu

põhimõtete elluviimiseks.

3. Teeme ettepaneku § 851 „nõusoleku andmine

maakonnaplaneeringu muutmiseks“ lisada koheselt

nõusoleku andja asutus (kas ministeerium või MaRu).

Põhjendus: Hetkel jätab seadus kohalikele omavalitsusele

ebamäärasuse, kellega tuleb maakonnaplaneeringu

muutmise ettepanekut sisaldav üldplaneeringu nõusoleku

saamiseks teha koostööd ja kellele esitada

kooskõlastamiseks.

Mittearvestatud Meie hinnangul ei saa siin segadust tekkida, kuna

valdkonna eest vastutavaks ministriks on käesoleval

ajal majandus- ja tööstusminister. Nii kaua, kui

puudub volitatud asutus, esitatakse ettepanek

nõusoleku saamiseks valdkonna eest vastutavale

ministrile ning juhul, kui antakse volitus, siis volitatud

asutusele.

Silmas tuleb pidada ka asjaolu, et ministeeriumide

valitsemisalad võivad muutuda ning ülesannete

ümberjagamisel tekiks vajadus seaduse muutmise

järele, mis ei ole asjakohane.

Siseministeerium (25.05.2026)

1. Kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna põhimõtte

rakendamine ja termini täpsustamine (PlanS § 12 lg 4)

Termin „kriisidele vastupidav ruumiline keskkond“ on

seaduses ja seletuskirjas avatud sellest tuletatud põhimõtte

selgitamise kaudu ning on väga laia ja üldise sisuga.

Ebapiisavalt sisustatud termin raskendab sellest lähtuvast

põhimõttest arusaamist ning võib takistada selle ühtset ja

sisulist rakendamist planeerimispraktikas. Kuigi

seletuskiri toob välja põhimõtte üldised eesmärgid, ei anna

see piisavalt selgeid suuniseid praktiliseks rakendamiseks.

Seletuskirja kohaselt raamistab PlanS § 12 lõige 4

planeeringute koostamisel rakendatava üldpõhimõtte,

mille järgi tuleb kõikidel planeerimistasanditel teadlikult

edendada kriisidele vastupidavat maakasutust ja ehitatud

keskkonda. Põhimõttega rõhutatakse, et planeerimine ei

piirdu tavapäraste funktsionaalsete, majanduslike ja

Selgitame Selgitame PlanS põhimõtete peatüki olemust.

Erinevalt nendest PlanS paragrahvidest, mis

raamistavad planeeringutega lahendatavaid

ülesandeid planeeringuliigiti (§-d 14, 43, 56, 75, 111,

126) ja mis raamistavad konkreetse

planeeringulahenduse väljatöötamist antud asukohas,

sisaldab PlanS põhimõtete peatükk üldisi printsiipe

planeeringuprotsesside raamistamiseks. Näiteks § 12

lg 1 suunab kasutama varem kasutuse olnud alasid, lg

3 eelistama keskkonnasäästlikke ja energiatõhusaid

lahendusi. See tähendab, et vastavad põhimõtted

planeeringu koostamise korraldajale suuniseks

planeeringu kaalutlusotsuste sisustamisel. Samas

PlanS (kehtiv redaktsioon) § 126 lg 1 p 5 koosmõjus

lg 2 kohustab detailplaneeringu koostamisel määrama

asjakohased ehitiste ehituslikud tingimused – see

tähendab, et planeeringulahendust ei saa koostada

ilma vastavat ülesannet lahendada. Juhul, kui

keskkonnakaalutlustega, vaid peab arvestama ka

looduslike ja inimtekkeliste ohtude ennetamise ja

leevendamise vajadusi, elutähtsate teenuste ja taristu

toimepidevust kriisiolukorras, asustuse ja taristu

kohanemisvõimet ootamatute häiringute korral ning

kogukondade valmisolekut ja iseseisvat toimetulekut.

Samas on seletuskirjas rõhutatud, et

planeerimispõhimõtete täiendamine ei tähenda uusi

kohustuslikke ülesandeid, vaid annab suunise

planeerimisotsuste tegemiseks ning lõimib riiklikud

julgeoleku-, kliima- ja kriisivalmiduse eesmärgid

planeerimisse. Selline lähenemine muudab põhimõtte

rakendamise praktikas aga ebamääraseks ning võib viia

ebaühtlase halduspraktika kujunemiseni.

Tulenevalt eeltoodust palume seletuskirja ning vajadusel

ka eelnõud täiendada järgmiselt:

 sisustada ja määratleda termin „kriisidele

vastupidav ruumiline keskkond“ ;

 tuua konkreetsed praktilised näited, kuidas

kriisidele vastupidavat ruumilist keskkonda

planeerimisprotsessis edendatakse (nt

evakuatsiooni korraldus, varjumisvõimalused,

kriitilise taristu kaitse, toimepidevuse tagamine

jms);

 kirjeldada selgelt, millised on erinevate osapoolte

(kohalikud omavalitsused, riigiasutused,

kaasatavad asutused) rollid ja ülesanded nimetatud

põhimõtte rakendamisel;

planeeringute koostamise edasine praktika näitab, et

vajalik on ka planeeringuliigiti lahendatavate

ülesannete täiendamine, saab muudatusi teha

järgnevate seadusmuudatustega.

Planeerimisseaduses toodud planeerimise

põhimõtetega arvestamine planeeringute koostamisel

on konkreetse planeeringu koostamise korraldaja

ülesanne – kohaliku omavalitsuse planeeringute

(üldplaneering, detailplaneering) koostamisel

kohaliku omavalitsuse, riigi planeeringute

(üleriigiline planeering, maakonnaplaneering, riigi

eriplaneering) koostamisel vastava planeeringu

koostamise korraldaja (ministeeriumi) ülesanne.

Planeeringute koostamisel planeerimise põhimõtetega

arvestamise kontrolli planeerimisseaduse alusel ei

toimu.

Kriisidele vastupidav ruumiline keskkond lisatakse

eelnõuga taotluslikult planeerimispõhimõtete

peatükki, mitte planeeringuga lahendatavate

ülesannete hulka.

Näited, kuidas planeeringute koostamisel on võimalik

ruumilist kriisideks valmisolekut edendada, on toodud

eelnõu seletuskirjas. Lisaks valmistab MKM ette

PlanS § 7 alusel juhendmaterjali koostamist

planeerimispõhimõtete rakendamise toetamiseks,

milles selgitatakse ka kriisidele vastupidava ruumilise

keskkonna edendamist.

 selgitada, kas ja kuidas toimub nõude täitmise

kontroll (sh milline asutus vastutab järelevalve eest

ning millises menetlusetapis see toimub);

 kirjeldada, milliste instrumentide (nt

juhendmaterjalide, metoodikate või andmekogude)

kaudu tagatakse ühtne rakenduspraktika ning

toetatakse planeerijaid põhimõtte sisulisel

rakendamisel.

Eelnõuga lisanduva uue põhimõtte kohaselt tuleb

planeerimisotsustes arvestada senisest süsteemsemalt ka

riiklikke julgeoleku- ja kriisivalmiduse kaalutlusi. Peame

oluliseks asjakohaste osapoolte kaasamist

planeerimismenetluses, kuid selline kaasamine peab

põhinema selgelt määratletud alustel ja eeldustel. Vastasel

juhul ei ole võimalik tagada põhimõtte ühtset ja

proportsionaalset rakendamist ning võib kaasneda

põhjendamatu ja ebaproportsionaalne halduskoormuse

kasv nii planeerijatele kui ka julgeolekuasutustele, mida

soovime vältida. Seetõttu on vajalik täpsustada, millises

planeerimise etapis, millistel juhtudel ja millised asutused

kaasatakse ning kuidas kaasamine täpsemalt toimub.

Juhul, kui kaasamine toob kaasa täiendava koormuse

julgeolekuasutustele, siis on vaja selgitada ka kaasnevat

mõju ning arvestada kaasneva ressursikuluga. Märgime

seejuures, et turvalisuse ja kriisivalmiduse valdkonnas

peame oluliseks Politsei- ja Piirivalveameti varasemat

kaasamist, eelkõige suure avaliku mõjuga planeeringute

puhul (vt punkt 3).

Lisaks märgime, et planeerimisprotsessi sisendina on

võimalik kasutada kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse

Juhime täiendavalt tähelepanu, et eelnõuga tehtav

muudatus ei tähenda planeeringute koostamisel

kriisideks valmisoleku või kriisidele reageerimise

analüüside koostamise vajadust (nt riskianalüüsi

tegemiseks vajalikke küsimusi ei lahendata harilikult

planeeringu etapis), vastavate analüüside koostamine

võib planeeringu koostamise etapis olla asjakohane

vaid väga spetsiifiliste tegevuse kavandamisel.

eelnõus kavandatavat kriisiolukorraks valmisoleku

planeerimist käsitlevaid sätteid ja tegevusi (sh

riskianalüüsid, elutähtsate teenuste toimepidevuse

hindamine ning evakuatsiooni ja varjumise kavandamine).

Nimetatud tegevused võimaldavad tuua

planeerimisprotsessi süsteemse ja analüütilise sisendi ning

siduda strateegilised kriisivalmiduse hinnangud

konkreetsete ruumiliste lahendustega.

Peame oluliseks, et põhimõtte rakendamine ei jääks

deklaratiivseks, vaid sellele oleksid loodud selged

rakenduslikud mehhanismid, tagamaks kontrollitava

rakendamise ja vältimaks ebaühtlase praktika kujunemist.

Täiendavalt palume kaaluda PlanS § 12 pealkirja

laiendamist, et see kajastaks ka uue lõike 4 sisu (nt

„Otstarbeka, mõistliku ja säästliku ruumilise keskkonna ja

maakasutuse põhimõte“).

2. Planeeringute andmekogu ja andmepõhise lähenemise

arendamine

Toetame planeeringute andmekogu ja sellega seotud

andmekasutuse võimekuse arendamist ning peame

oluliseks selle järjepidevat edasiarendamist. Eelkõige on

oluline, et andmekogu võimaldaks lisaks menetluste

läbiviimisele ka andmepõhist ruumilise arengu analüüsi, sh

turvalise ruumiloome süsteemsemat hindamist, ruumiliste

riskide kaardistamist ning kriisivalmiduse analüüsi.

Selline lähenemine toetab turvalisuse ja kriisivalmiduse

süsteemsemat ja tõenduspõhist arvestamist

Selgitame Planeeringute andmekogu arendamisel on

eesmärgiks, et planeerimismenetlus toimub selles

keskkonnas ainult elektroonselt. See võimaldab

tulevikus tagada nii planeeringute jälgitavuse,

kaasamise võimalused, planeeringute läbipaistvuse ja

muu hulgas ka laiapõhjaliste ülevaadete koostamist ja

statistikat.

planeerimisprotsessis ning aitab kujundada ühtlasemat ja

kvaliteetsemat ruumiloome praktikat.

3. Turvalisuse süsteemne käsitlemine planeeringutes

Toetame turvalisuse käsitlemise laiendamist

detailplaneeringu ülesannetes, kuid rõhutame, et turvalisus

peab olema ruumilise kvaliteedi lahutamatu osa, mitte

üksnes tehniline lisateema.

Eriti oluline on tagada turvalisuse süsteemne käsitlemine

suure avaliku mõjuga planeeringutes ning piisav ja sisuline

koostöö Politsei- ja Piirivalveametiga planeerimisprotsessi

varases etapis.

Soovitame kaaluda turvalisuse põhimõtete kohustuslikku

käsitlemist vähemalt järgmiste planeeringute puhul:

• suure kasutuskoormusega avalikud ruumid;

• transpordisõlmed;

• haridusasutuste ja noorte kogunemiskohtade

ümbrused;

• suuremahulised elamuarendused;

• kriitilise taristu lähedus ja olulise avaliku huviga

objektid.

Selgitame Eelnõu seletuskirjas on § 1 punkti 11 (eelnõukohane

PlanS § 126 lõike 2 punkt 5) selgituseks märgitud

muu hulgas, et turvalisust tagavate põhimõtete puhul

on aluseks PlanS §-s 8 toodud turvalise elukeskkonna

põhimõte. Senini on kuritegevuse riske (edaspidi

turvalisust tagavad põhimõtted) puudutavaid

asjaolusid lahendatud samuti mittekohustusliku

ülesandena olukordades, kus see on olnud asjakohane.

Turvalisust puudutav ülesanne on PlanS-is olnud

mittekohustuslik PlanS-i kehtestamisest ning selle

kohaldamise osas ei ole probleeme täheldatud. Kui

peetakse vajalikuks turvalisust puudutavate

küsimuste lahendamist teatud puhkudel

kohustuslikuna, siis see eeldab täiendavat analüüsi.

Me ei pea praegu võimalikuks turvalisust tagavate

ülesannete lahendamist kohustuslikuna sätestada.

Lisaks juhime tähelepanu sellele, et ülesande

lahendamine kohustuslikuna üksnes teatud puhkudel

lisab planeerimissüsteemile oluliselt enam keerukust

ning on ka normitehniliselt väljakutset pakkuv.

4. Seletuskirja täpsustus (turvalise ruumiloome käsiraamat)

Seletuskirjas (lk 9) palume täpsustada sõnastust, et

käsiraamat „Turvalise ruumiloome teadus- ja

tõenduspõhise maailmapraktika analüüs“ on koostatud

Selgitame Eelnõu seletuskirjas on märgitud järgmine tekst:

„Turvalise ruumiloome kohta on Politsei- ja

Piirivalveamet avaldanud 2025. aastal praktilise

käsiraamatu „Turvalise ruumiloome teadus- ja

tõenduspõhise maailmapraktika analüüs“ , mis

mõtestab ümber turvalise ruumi loomise

Politsei- ja Piirivalveameti tellimusel, mitte Politsei- ja

Piirivalveameti poolt.

aluspõhimõtted ja ei puuduta enam kitsalt

kuritegevusega seotud riskide maandamist

ruumiloomes.“

Seletuskiri ei viita, et PPA on käsiraamatu ise

koostanud, vaid sellele, et PPA on selle avaldanud

ning koostaja osas viidet ei ole.

5. Rakendusaktide kavand

Lisas 1 esitatud Vabariigi Valitsuse määruse kavand on

sisuliselt välja töötamata. Määruse regulatsioon, sh

koostöö ja kooskõlastamise detailsem kord ning asutuste

rollid on olulised seaduse tervikliku rakendatavuse

hindamiseks.

Selgitame Rakendusakti osas paluti 2025. aastal kõikide

ministeeriumide sisendit, muu hulgas

Siseministeeriumilt. Saadud sisendi põhjal

edastatakse määruse eelnõu kooskõlastusringile 2026.

aasta II poolaastal.

Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit (22.05.2026)

1. Liidud teevad ettepaneku täiendada pakutud sõnastusi

järgnevalt:

„(2) Detailplaneeringuga lahendatakse põhjendatud

vajadusel järgmised ülesanded:

1) ehitise arhitektuuriliste ja kujunduslike põhimõtete

määramine;

2) liikluskorralduse põhimõtete määramine;

3) haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine;

4) kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine või selle

puudumise korral vähima vajaliku teeninduspiirkonna

põhimõtete määramine;

5) turvalisust tagavate põhimõtete määramine;

6) müra‑, vibratsiooni‑, saasteriski‑ ja

insolatsioonitingimusi ning muid keskkonnatingimusi

tagavate põhimõtete määramine ;

Mittearvestatud Ettepanek sisaldab rohkelt sõnastusettepanekuid, mis

ei muuda eelnõuga ettenähtud sätete sisu. Lisaks

märgime, et sõnastused on välja töötatud koostöös

valdkonnaga, muu hulgas ettepaneku esitajate

esindajatega.

Kui lõike sissejuhatavas tekstis täiendada sõnaga

„vajadusel“ sõnaga „põhjendatud“, on tegemist

dubleerimisega, kuna ka ülesande lahendamise

vajadus peab olema põhjendatud.

MKM ei saa nõustuda ettepanekuga jätta välja

eelnõust säte, mille kohaselt lahendatakse planeeringu

koostamise raames vajadusel ka muid ülesandeid, mis

seonduvad juba nimetatud ülesannetega. Sõnastusega

7) maaparandussüsteemi toimimise põhimõtete

määramine;

8) miljööväärtuslike alade, väärtuslike üksikobjektide ja

väärtuslike põllumajandusmaade määramine ning nende

kaitse‑ ja kasutustingimuste seadmine, kui need ei ole

üldplaneeringuga määratud;

9) ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine;

10) servituutide seadmise ja olemasoleva või kavandatava

tee avalikult kasutatavaks teeks määramise vajaduse

märkimine;

11) arhitektuurivõistluse nõudega alade või juhtude

määramine;

12) eraõigusliku isiku kinnisasja või selle osa avalikult

kasutatavaks alaks määramise vajaduse või avalikes

huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise või

sundvalduse seadmise vajaduse määramine;

13) põhjendatud juhul tingimuste seadmine

mitteehitusloakohustuslike ehitistele ;

14) hoonete või olulise avaliku huviga rajatiste suurim

lubatud sügavus, kui see on vajalik ehitise kasutuse, mõju

või asukoha tõttu;

15) hoonete suurima lubatud arvu määramine, kui see on

vajalik hoonete kasutuse, mõju või asukoha tõttu ;

15) muud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud

ülesannetega seonduvad ülesanded.“; “

Lõike 2 sissejuhatav lause – Tegemist on selgust tagava

täiendusega selleks, et loetletud ülesannete lahendamist

nõutaks tõesti vaid põhjendatud vajaduse korral. Kui

kohalik omavalitsus peab hindama, kas vajadus on

põhjendatud või mitte, siis on usutav, et nõutakse siiski

peab olema ette nähtud elementaarne paindlikkus, mis

väldib tõrgete tekkimist olukorras, kus planeeringu

koostamisel tekkib vajadus lahendada loetelus

nimetamata, kuid planeeringu iseloomust tulenevalt

vajalik ülesanne. Ettepaneku tegija ei ole oma

ettepanekut ka millegi asjakohasega põhjendanud.

Samuti, juhime tähelepanu, et Eesti keele seletava

sõnaraamatu kohaselt väljendab sõna „põhimõte“

sünonüümina sõnu „reegel“ või „printsiip“, samas kui

sõna „tingimus“ väljendab tähendusi „(määratud,

seatud) asjaolu, millest oleneb mingi muu asjaolu või

nähtuse tekkimine või olemasolu“ ja „millekski

sobivad asjaolud“. Nagu selgub, on sõna põhimõte

oma olemuselt rangem ning resoluutsem

(„põhimõttelisem“), mistõttu leiame, et selle sõna

kasutamine antud olukorras ei ole kooskõlas

eelnõukohase muudatuse eesmärgiga.

MKM ei nõustu sellega, et kallasrajale avaliku

juurdepääsu tagamine või selle puudumise korral

vähima vajaliku teeninduspiirkonna määramine

toimuks peamiselt ehitusprojekti staadiumis.

Tegemist on ruumiotsuse osaga, mis ei ole kuidagi

seotud ehitusprojekti või selle tingimustega.

Samuti juhib MKM tähelepanu sellele, et müra‑,

vibratsiooni‑, saasteriski‑ ja insolatsioonitingimuste

ning muude keskkonnatingimuste puhul on tegemist

ruumilise aspektiga planeeringust, mis ei ole

vältimatult seotud ehitamisega. Iseäranis on see

asjakohane müra ja vibratsiooni puhul, mis võivad

vaid nende ülesannete lahendamist, mis on tegelikult

vajalikud.

Lõike 2 punkti 1 kohta – Määratakse põhimõtted (näiteks

katusekalde vahemik), täpsed tingimused (konkreetne

katusekalle) antakse siiski ehitusprojektiga/ehitusloaga.

Lõike 2 punkti 4 kohta – Määratakse teeninduspiirkonna

põhimõtted (vajalik vähim laius jne), täpsed tingimused

antakse siiski ehitusprojektiga/ehitusloaga.

Lõike 2 punkti 6 kohta – Määratakse põhimõtted, täpsed

tingimused antakse siiski ehitusprojektiga/ehitusloaga.

Lõike 2 punkti 13 kohta – PlanS § 125 lg 1 sätestab, et

detailplaneeringu koostamine on vajalik

ehitusloakohustusliku hoone, olulise avaliku huviga

rajatise või olulise ruumilise mõjuga ehitise jaoks, seega

on piisav, kui sätestada, et põhjendatud juhul seatakse

detailplaneeringuga tingimused mitteehitusloakohustus-

likele (ehk siis mitte detailplaneeringu koostamise

kohustusega) ehitistele.

Lõike 2 punkti 15 kohta – (ettepanekuna) Hoonete arv on

mõistlik määrata vaid põhjendatud vajadusel mitte

igakordselt. Alternatiivselt määratakse ainult

ehitusloakohustuslike hoonete arv, sest ainult need

tingivad ka detailplaneeringu koostamise kohustuse

(PlanS § 125 lg 1) ja ülejäänutele kohaldub Liidu

ettepanek lg 2 punktis 15.

olla planeeringuala välised mõjutegurid ning mille

tarbeks nähakse planeeringualale ette näiteks

müratõke. Ehitusprojekti eesmärgiks saab olla

müratõkke täpsed ehituslikud parameetrid, kuid mitte

müratõkke asukoht või ettenähtud kõrgus. Ka

insolatsioonitingimused ei ole sõltuvuses konkreetse

ehitusprojekti sisust, kuna nendega määratakse

kindlaks kuhu võib ehitist ja kui kõrget paigutada, et

tagada loomuliku valguse levik kinnistul.

MKM selgitab ettepaneku osas lõike 2 punktile 13, et

detailplaneering on küll ehitusloakohustusliku hoone

püstitamiseks PlanS § 125 lõikes 1 toodud tingimustel

nõutav, kuid samas on tegemist planeeringuga,

millega luuakse terviklik ruumilahendus (vt PlanS § 3

lõige 1). Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka

ettepanekuga, et detailplaneering ei peaks kindlaks

määrama ehitiste arvu krundil – tegemist on osaga

ruumilahendusest ning planeering peab olema

terviklik.

2. Liidud teevad ettepaneku lisada: Mittearvestatud Vt vastust eelmisele punktile.

„paragrahvi 126 lõike 4 punktid 2 ja 5 tunnistatakse

kehtetuks;“

Alternatiivselt, kui eelnevalt pakutud punkti 11 alapunkt

15) ettepanekuga ei arvestada, teevad Liidud ettepaneku

sõnastada paragrahvi 126 lg 4 p 2 järgnevalt:

„ehitusloakohustuslike hoonete või olulise avaliku huviga

rajatiste suurim lubatud arv või nende puudumine maa-

alal.“

Hoonete arv on mõistlik määrata vaid põhjendatud

vajadusel mitte igakordselt. Alternatiivselt määratakse

ainult ehitusloakohustuslike hoonete arv, sest ainult need

tingivad ka detailplaneeringu koostamise kohustuse (PlanS

§ 125 lg 1) ja ülejäänutele kohaldub Liidu ettepanek lg 2

punktis 15.

3. Liidud teevad ettepaneku lisada:

„(41) Detailplaneering algatatakse või jäetakse algatamata

90 päeva jooksul detailplaneeringu algatamise taotluse

saamisest arvates juhul, kui:

1) detailplaneeringu algatamisel otsustatakse algatada

keskkonnamõju strateegiline hindamine;

2) detailplaneeringu algatamise taotlus sisaldab

kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse muutmise

ettepanekut;

3) esineb käesoleva seaduse § 128 lõikest 2 tulenevate

asjaolude väljaselgitamise vajadus;

4) esinevad muud põhjendatud asjaolud.; “

Liidud teevad ettepaneku need täiendavad võimalused, sh

lahtine loetelu, millisel puhul võib detailplaneeringu

Arvestatud

osaliselt

Eelnõuga lahendatakse kohaliku omavalitsuse

üksustelt senini laekunud peamisi murekohti ehk

määrata seaduse tasandil keerukamate otsuste

ettevalmistamiseks pikem tähtaeg võrreldes

tavapärase 30-päevase tähtajaga.

Arvamuses tehakse ettepanek jätta viide PlanS § 128

lõikele 2 ja muudele asjaoludele eelnõust üldse välja,

millega ei saa nõustuda. PlanS § 128 lõige 2 sätestab

detailplaneeringu mittealgatamisega seotud asjaolud

ning kohaliku omavalitsuse üksusele nähakse selle

otsuse ettevalmistamiseks ette pikem tähtaeg. Otsuse

ettevalmistamine toimub kaalutlusõiguse alusel ja

eeldab põhjalikumat kaalumist, muu hulgas huvitatud

algatamine pikeneda 90 päevani, eelnõust välja jätta. Eriti

just lahtine loetelu annab kohalikele omavalitsustele lihtsa

võimaluse lükata mistahes detailplaneeringu algatamist

30-lt päevalt 90-le päevale. See omakord ei teeni aga

menetluse tõhustamise eesmärki. PlanS § 128 lõikest 2

tulenev loetelu (vastuolu üldplaneeringuga, avalikult

kasutatava taristu väljaehituse kokkuleppe sõlmimata

jätmine, ülekaalukas avalik huvi, PlanS § 125 lõikes 5

olukord ja detailplaneeringu koostamise rahastamise

kokkuleppe sõlmimata jätmine) puudutab juhtumeid, mille

esinemine või mitteesinemine on lihtsalt ja selgelt

tuvastatav.

isiku arvamuse ärakuulamist. Seega on pikem tähtaeg

ka põhjendatud.

Märkima peab ka asjaolu, et 90-päevane tähtaeg ei

tähenda, et otsust ei peaks tegema nii kiiresti kui

võimalik ehk järgides HMS § 5 lõikes 2 toodud

põhimõtteid.

Viide „muudele põhjendatud asjaoludele“ on eelnõust

välja jäetud.

4. Liidud teevad ettepaneku lisada:

„Paragrahvi 133 lõige 1 sõnastada järgnevalt

Detailplaneering esitatakse kooskõlastamiseks käesoleva

seaduse § 127 lõikes 1 nimetatud asutustele ning

teavitatakse § 127 lõikes 2 nimetatud isikuid ja asutusi

võimalusest avaldada detailplaneeringu kohta arvamust,

mis peab olema esitatud tervikuna. Teistkordselt esitatakse

detailplaneering kooskõlastamiseks või arvamuse

avaldamiseks vaid detailplaneeringu põhilahenduse olulise

muutmise korral .“

Ettepaneku eesmärk on vältida ja vähendada senist kehva

halduspraktikat korduvate kooskõlatuse ja arvamuste

andmise osas, sh viisil, kus igakordselt esitatakse

kooskõlastaja või arvamuse avaldaja poolt uusi,

täiendavaid või varasemaga vastuolulisi tingimusi.

Mittearvestatud Kehtiv seadus juba praegu eeldab, et kooskõlastuse

andja tuvastab kõik olulised asjaolud ühe korraga ja

teeb selle pinnalt oma märkused ja ettepanekud või

jätab põhjendatud juhul kooskõlastuse andmata. HMS

§ 5 lõige 2 eeldab sellist käitumist igalt

haldusorganilt.

Planeerimisalase tegevuse korraldaja peab ettepaneku

põhjal hakkama ettepanekust tulenevalt kooskõlastaja

asemel hindama, kas kooskõlastaja võiks pidada

mingit planeeringulahenduse muudatust nii-öelda

põhilahenduse muutmiseks või mitte. KOV-ile ei saa

seadusega anda õigust langetada selliseid otsustusi

pädeva asutuse eest ja tema nimel. Kui

planeeringulahendust muudetakse, siis on pädevus

hinnata kooskõlastuse jätkuvat asjakohasust üksnes

kooskõlastajal.

5. Lisaks teevad Liidud ettepaneku lisada eelnõusse punkt

seoses paragrahvi 125 lõike 1 sõnastusega ja asendada

senine sõnastus järgnevalt:

Selgitame Sarnane ettepanek esitati korduvalt ka eelnõu 683SE

menetlemise raames. 18.12.2025 ja 09.01.2026

ministeeriumi ja liitude vahel toimunud kohtumiste

„Detailplaneeringu koostamine on nõutav üldplaneeringus

määratud detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel

või juhtudel ehitusloakohustusliku: …“

Ettepanek on põhjendatud ja planeerimismenetluste

tõhustamisel olulise tähtsusega:

(i) selline sõnastus viib detailplaneeringu koostamise

kohustuse kooskõlla paragrahvi § 75 lõike 1 punktiga 26,

mis sätestab, et üldplaneeringu ülesanne on

detailplaneeringu koostamise kohustusega alade või

juhtude määramine (hetkel piirab selle ülesande sisulist ja

tegelikult vajadusepõhist lahendamist üldplaneeringus §

125 lg 1 oma sõnastusega määrates ära, et linnades kui

asustusüksustes, alevites ja alevikes on detailplaneeringu

koostamine reeglina kohustuslik). Teisisõnu lähtub Liitude

ettepanek planeeringute hierarhilisuse põhimõttest;

(ii) see annab koheselt võimaluse kohalikele

omavalitsustele määrata koostatavates üldplaneeringutes

detailplaneeringu koostamise kohustusega alad

põhjendatud vajaduse järgi, mitte kohustuslikuna lähtuvalt

sellest, et tegemist on linnade kui asustusüksuste, alevite ja

alevikega. Kohalikud omavalitsused, kus on ajakohased

üldplaneeringud on juba kehtestatud, saavad lähtuda

kehtivast üldplaneeringust ning määrata detailplaneeringu

koostamise põhjendatud kohustusega alad kas

üldplaneeringu teemaplaneeringuga või hiljem, uue

üldplaneeringu koostamisega;

(iii) Teadaolevalt on enam kui 50% kohalikes

omavalitsustes, sh Tallinnas ja mitmes Harjumaa

omavalitsuses üldplaneeringute ajakohastamine alles

pooleli, seega oleks Liitude ettepanek menetluste

tulemusena lepiti konsensuslikult kokku, et viidatud

küsimus lahendatakse planeerimisreformi käigus.

Planeerimisreformi ettevalmistavate tegevustega on

alustatud.

Lisaks, juhime tähelepanu, et eelnõuga 683SE on

laiendatud ja lihtsustatud ehitusõiguse saamise

võimalusi ja aluseid ehk näeme, et peamised

arvamuses toodud kitsaskohad on juba lahendatud

planeeringu koostamise kohustuse vähendamisega.

tõhustamise ja kohalike omavalitsuste halduskoormuse (ja

HMS § 5 lg-st 2 tulenevat põhimõtet toetav) vähendamise

seisukohast olulise tähtsusega. Vabanevat aega saavad

kohalikud omavalitsused aga kasutada efektiivselt muude

haldusülesannete tähtaegsel täitmisel, sh

projekteerimistingimuste ning ehitus- ja kasutuslubade

menetlusel, mis samuti sageli olulise viibimisega läbi

viiakse.

6. Täiendavalt juhivad Liidud tähelepanu ka 25.03.2026

Riigikogu majanduskomisjonile saadetud ettepanekule

683 SE-ga seoses, millega tegi Eesti Kinnisvarafirmade

Liit ettepanek määruse nr 133 „Planeeringute koostamisel

koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise

alused“ § 3 p 12 muutmiseks (ettepaneku terviktekst lisas).

Liidud paluvad käesolevate muudatuste menetluses

arvestada ka selle ettepanekuga määruse paragrahv 3

punkti 12 osas. Määruses tuleb selgelt välja tuua, et

detailplaneeringule küsitakse Terviseameti kooskõlastus,

kui detailplaneering puudutab laste- või

sotsiaalhoolekande asutuste rajamist või kui kavandatava

tegevuse tagajärjel võib elamualadele kaasneda mitte

normatiivne müra või vibratsioon.

Selgitame Osundatud ettepanek esitati juba eelnõu 683SE

menetlemise raames ning kordame selgitust, et see

puudutab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas asuva

valitsusasutuse ülesandeid ning kooskõlastamise

pädevuse ulatust hindab Terviseamet.

Justiits- ja Digiministeerium (29.05.2026 nr 8-2/3756)

1. PlanS § 12 lg 4 – kriisidele vastupidav ruumiline keskkond

kui uus planeerimispõhimõte.

Probleemkoht seisneb selles, et tegemist on väga avatud

sisuga põhimõttega. Eelnõus ei sätestata kriteeriume,

kaalutlusraamistikku ega seost konkreetsete

menetlusotsustega. See norm ei ole õigusselge. Seaduses

tuleks täpsustada kriteeriumid, millele vastama peab, kes

Selgitame Seletuskirjas on märgitud, et planeerimisseaduse

muudatuse tegemisel arvestatakse menetluses oleva

eelnõuga 668SE, kriisidele vastupidava ruumilise

keskkonna kavandamisel tuleb silmas pidada ka

asjakohaseid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõus

käsitletud valdkondi. Planeeringud ei ole otseselt

aluseks kriisiolukordade lahendamisel, ent

seda hindab jms.

võimaldavad kujundada ruumi selliselt, et kriisideks

valmisoleku vajadused oleksid asjakohaselt

arvestatud ning kriiside lahendamine saaks toimuda

tõhusalt. Planeeringute koostamisel ei ole

põhjendatud 668 SE kohaste kriisiolukordade riski

hindamise riskianalüüside ega kriisiplaanide

koostamine, mis ei ole planeerimisseaduse kohased

tegevused. Planeeringute koostamisel saab koostatud

riskianalüüse ja kriisiplaane arvestada alusinfona.

Seega saab eelnõu pidada osaliselt 668SE

ettevalmistavaks tegevuseks ning annab selle

kohaldamisele ruumilise mõõtme.

2. Eelnõu § 1 punktiga 14 täpsustatakse PlanS § 128 lõikes 4

detailplaneeringu algatamise ja algatamata jätmise

otsustamise tähtaegu.

90 päeva tähtaja juures p 4 alus: esinevad muud

põhjendatud asjaolud. See on liiga lai ja määratlemata. Ka

varasemalt olid kindlalt määratletud juhud, millal võis kuni

90 päeva otsust teha. Palume see alus välja võtta ning

konkreetselt määratleda need juhud, millal võib otsust teha

kuni 90 päeva.

Arvestatud Muudatus eelnõust välja jäetud.

3. Eelnõu § 1 punkt 15 – „paragrahvi 128 täiendatakse

lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Detailplaneering

algatatakse või jäetakse algatamata 90 päeva jooksul

detailplaneeringu algatamise taotluse saamisest arvates

juhul, kui: 1) detailplaneeringu algatamisel otsustatakse

algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine; 2)

detailplaneeringu algatamise taotlus sisaldab kehtestatud

Selgitame PlanS § 128 käsitab detailplaneeringu algatamist,

mille käigus võidakse otsustada ka algatamata

jätmine. Osundatud lõige on lisatud kajastamaks sisu,

mida andis edasi PlanS § 128 lõike 4 teine lause, mille

osas nähakse eelnõus see õigusaktist välja jätta.

üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut; 3)

esineb käesoleva seaduse § 128 lõikest 2 tulenevate

asjaolude väljaselgitamise vajadus; 4) esinevad muud

põhjendatud asjaolud.“

Tingimused on ilmselt algatamata jätmise kohta. Miks siis

alguses ka algatamisest räägitakse?

Praktikas tähendas see seda, et võis tekkida segadus,

et millist konkreetset alust ja kuidas kohaldada ning

teiseks eeldas see, et KOV pidi täiendavalt teavitama

tähtaja pikendamisest. Eelnõuga nähaksegi nüüd ette,

et kui otsustatakse detailplaneeringu algatamine

viidatud asjaolude ilmnemisel, on otsustamiseks

koheselt ette nähtud 90 päeva. Sellega väheneb KOV-

ide töökoormus ja võib öelda, et ka taotlejatele on

selgem arusaam, millal oodata otsust 30 päeva

(üldjuhul) ja millal 90 päeva jooksul.

4. Eelnõu § 1 punktiga 17 PlanS § 133 lõikega 11 , millega

kehtestatakse tähtaeg detailplaneeringu kooskõlastamiseks

esitamiseks ja arvamuse andmiseks. Eelnõust aga ei nähtu,

mis saab siis, kui sellest tähtajast kinni ei peeta. Palume ka

see eelnõusse lisada.

Selgitame 20.05.2026 Riigikogus vastuvõetud

planeerimisseaduse muutmisega lisati seadusesse

haldusjärelevalve funktsioon, millega nähakse muu

hulgas ette, et Maa- ja Ruumiametil on õigus teha

haldusjärelevalvet PlanS-is sätestatud tähtaegade

järgimise üle.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Justiits- ja Digiministeerium

03.06.2026 nr 2-2/1666-7

Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning

ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse muutmise seaduse

eelnõu kooskõlastamisele esitamine

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium edastab kooskõlastamiseks planeerimisseaduse,

ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise

seaduse eelnõu.

Palume anda tagasiside eelnõule hiljemalt 08.06.2026, et püsida eelnõu ettevalmistamisega

Vabariigi Valitsuse poolt etteantud tähtajas (eelnõu on plaanis esitada Vabariigi Valitsusele

kinnitamiseks 2026. aasta I poolaasta jooksul).

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lisad: 1) eelnõu;

2) seletuskiri;

3) seletuskirja lisa 1 (kavand);

4) seletuskirja lisa 2 (kooskõlastustabel).

Ahto Pahk, +372 5307 2548

[email protected]

2

EELNÕU

01.06.2026

Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja

planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seadus

§ 1. Planeerimisseaduse muutmine

Planeerimisseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 6 punkti 17 täiendatakse pärast tekstiosa „koosnev“ tekstiosaga „sidus“;

3)  paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Planeerimisel tuleb edendada kriisidele vastupidavat ruumilist keskkonda.“;

4) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Üleriigilist planeeringut arvestatakse riigieelarve seaduse § 20 lõikes 2 nimetatud valdkonna

arengukavade ja lõikes 4 nimetatud programmide koostamisel.“;

5) paragrahvi 76 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „Maa- ja Ruumiamet,“;

6) paragrahvi 81 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 85 lõike 3 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „õigusaktiga“ tekstiosaga „,

üleriigilise“;

8) seadust täiendatakse §-ga 851 järgmises sõnastuses:

„§ 851. Nõusoleku andmine maakonnaplaneeringu muutmiseks

(1) Maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldav üldplaneering esitatakse

maakonnaplaneeringu muutmise nõusoleku saamiseks valdkonna eest vastutavale ministrile või

tema volitatud asutusele peale kõigi kooskõlastuste saamist.

(2) Maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldavale üldplaneeringule lisatakse kõik

asjakohased materjalid, sealhulgas teiste asutuste kooskõlastused, esitatud arvamused ning

kohaliku omavalitsuse üksuse põhjendatud seisukohad nende kohta.

(3) Maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava üldplaneeringu puhul annab nõusoleku

maakonnaplaneeringu muutmiseks või keeldub selle andmisest valdkonna eest vastutav minister

või tema volitatud asutus 30 päeva jooksul.“;

9) paragrahv 90 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 91 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „Maa- ja Ruumiameti poolt heakskiidetud“;

11) paragrahvi 91 lõike 6 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „Maa- ja Ruumiamet“ tekstiosaga

„valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud asutus“;

12) paragrahvi 126 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Detailplaneeringuga lahendatakse vähemalt järgmised ülesanded:

1) planeeringualale kruntide määramine;

2) krundi hoonestusala määramine;

3) krundi ehitusõiguse määramine;

4) detailplaneeringu kohustuslike hoonete ja rajatiste toimimiseks vajalike ehitiste, sealhulgas

asjaõigusseaduse tähenduses tehnovõrkude ja -rajatiste ning avalikule teele juurdepääsuteede

võimaliku asukoha määramine;

5) ehitise ehituslike tingimuste määramine.

(2) Detailplaneeringuga lahendatakse vajadusel järgmised ülesanded:

1) ehitise arhitektuuriliste ja kujunduslike tingimuste määramine;

2) liikluskorralduse põhimõtete määramine;

3) haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine;

4) kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine või selle puudumise korral vähima vajaliku

teeninduspiirkonna määramine;

5) turvalisust tagavate põhimõtete määramine;

6) müra‑, vibratsiooni‑, saasteriski‑ ja insolatsioonitingimusi ning muid keskkonnatingimusi

tagavate nõuete seadmine;

7) maaparandussüsteemi toimimise põhimõtete määramine;

8) miljööväärtuslike alade, väärtuslike üksikobjektide ja väärtuslike põllumajandusmaade

määramine ning nende kaitse‑ ja kasutustingimuste seadmine, kui need ei ole üldplaneeringuga

määratud;

9) ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine;

10) servituutide seadmise ja olemasoleva või kavandatava tee avalikult kasutatavaks teeks

määramise vajaduse märkimine;

11) arhitektuurivõistluse nõudega alade või juhtude määramine;

12) eraõigusliku isiku kinnisasja või selle osa avalikult kasutatavaks alaks määramise vajaduse või

avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise vajaduse

määramine;

13) põhjendatud juhul tingimuste seadmine nendele ehitistele, mille ehitamiseks ei ole

detailplaneeringu koostamine nõutav;

14) hoonete või olulise avaliku huviga rajatiste suurim lubatud sügavus, kui see on vajalik ehitise

kasutuse, mõju või asukoha tõttu;

15) muud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud ülesannetega seonduvad ülesanded.“;

13) paragrahvi 126 lõike 4 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Detailplaneeringu algatamise taotlus ja sellega seonduvad dokumendid esitatakse

elektrooniliselt planeeringute andmekogule või selle kaudu. Kui detailplaneeringu algatamise

taotlust ja sellega seonduvaid dokumente ei ole võimalik esitada planeeringute andmekogu kaudu,

esitatakse need planeerimisalase tegevuse korraldajale ning planeerimisalase tegevuse korraldaja

kannab andmed viivitamatult planeeringute andmekogusse“;

15) paragrahvi 128 lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Detailplaneering algatatakse või jäetakse algatamata 90 päeva jooksul detailplaneeringu

algatamise taotluse saamisest arvates juhul, kui:

1) detailplaneeringu algatamisel tuleb anda eelhinnang ja kaaluda keskkonnamõju strateegilist

hindamist, lähtudes käesoleva seaduse § 124 lõikest 6;

2) detailplaneeringu algatamise taotlus sisaldab kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse

muutmise ettepanekut või;

3) esineb käesoleva paragrahvi lõikest 2 tulenevate asjaolude väljaselgitamise vajadus.“;

17) paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise otsus ning keskkonnamõju strateegilise

hindamise algatamise või algatamata jätmise otsus esitatakse 14 päeva jooksul elektrooniliselt

planeeringute andmekogusse.“;

18) paragrahvi 133 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Detailplaneering esitatakse kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks kahe aasta jooksul

detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest.“;

19) paragrahvi 134 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Detailplaneeringu vastuvõtmise otsus esitatakse 14 päeva jooksul elektrooniliselt planeeringute

andmekogusse.“;

20) paragrahv 138 ning § 142 lõiked 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Ehitusseadustiku muutmine

Ehitusseadustiku 2. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 101 järgmises sõnastuses:

„§ 101. Menetluse ökonoomia põhimõte

Menetlus tuleb korraldada selliselt, et taotluse lahendamiseks olulised asjaolud selgitatakse välja

võimalikult varakult ning märkused puuduste kõrvaldamiseks esitatakse koondatult, välja arvatud

juhul, kui menetluse käigus ilmnevad uued olulised asjaolud.“.

§ 3. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmine

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 3016 järgmises

sõnastuses:

„§ 3016. Enne käesoleva paragrahvi jõustumist vastuvõetud planeeringute menetlemine

Enne käesoleva paragrahvi jõustumist vastuvõetud üldplaneeringud, üldplaneeringut muutvad

detailplaneeringud ja detailplaneeringud menetletakse lõpuni, lähtudes planeerimisseaduse seni

kehtinud nõuetest.“.

§ 4. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 14, 17 ja 19 jõustuvad 2027. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

______________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus

(allkirjastatud digitaalselt)

01.06.2026

Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja

planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Käesoleva planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) viiakse ellu mitu

planeerimisvaldkonna tõhustamise tegevust, eelkõige:

 kujundatakse ümber senine Maa- ja Ruumiameti (edaspidi MaRu) planeeringute heakskiidu

menetlus ning asendatakse see kooskõlastamise põhimõttel toimiva lahendusega;

 täpsustatakse detailplaneeringuga lahendatavaid ülesandeid, nende lahendamise vajalikkust

ning täpsusastet;

 täpsustatakse detailplaneeringu algatamise tähtaegu ning lisatakse detailplaneeringu

menetlusetapile vahetähtaeg;

 nähakse ette detailplaneeringute algatamise taotluse esitamine planeeringute andmekogu

kaudu, et tagada menetluste läbipaistvus, ühtne praktika ja parem andmete kättesaadavus;

 sõnastatakse ehitusseadustikus põhimõte, et menetluses peab esitama oma ettepanekud ja

märkused taotlejale võimalikult varakult;

 sätestatakse ruumi kriisivalmiduse edendamise vajadus planeerimispõhimõtetes.

Kehtiva õiguse kohaselt on osa planeerimis- ja ehitusmenetluse nõudeid praktikas osutunud

ebaselgeks või ajamahukaks. Menetlused võivad pikeneda, kuna riigiasutuste seisukohad

esitatakse mõnel juhul liiga hilises etapis, detailplaneeringu ülesannete ulatus ei ole alati üheselt

mõistetav ning taotluste ja menetlusandmete esitamine toimub erinevates infosüsteemides.

Detailplaneeringute menetlusaegade analüüs näitas, et kehtiva õiguse rakendamisel on

detailplaneeringu keskmine menetlusaeg 2,2 aastat ning menetluste kestus varieerub 3 kuust

kuni 18 aastani. Praktika ebaühtlust kinnitab ka see, et menetluste kestus erineb omavalitsuseti

üle 10 korra ning detailplaneeringute kõrval kasutatakse laialdaselt projekteerimistingimusi,

mis viitab menetlusliikide paralleelsusele ja süsteemi killustatusele.

Eelnõu eesmärk on muuta planeerimis- ja ehitusmenetlusi kiiremaks, suurendada õigusselgust

ning muuta menetluskorraldus osapooltele selgemaks ja läbipaistvamaks, samuti vähendada

halduskoormust.

Lisaks seostatakse eelnõuga üleriigiline planeering riigi strateegiliste juhtimise raamistikuga,

tehakse mitmeid sisulisi ja tehnilisi muudatusi, sh täpsustatakse seaduses kasutatavaid

termineid ja sõnastusi ning täpsustatakse maakasutuse suunamise põhimõtteid.

Eelnõu oodatav mõju on mitmetasandiline:

 halduskoormus haldusevälistele isikutele (ettevõtjad, inimesed, vabaühendused) üldiselt

väheneb, kuna menetlused muutuvad lühemaks, selgemaks ning digitaalselt jälgitavaks;

 töökoormus avalikule sektorile võib üksikutes aspektides suureneda, kuid seda

tasakaalustavad menetluste lihtsustumine ja lühenemine;

 lühemad ja prognoositavamad menetlusajad ning väiksemad kulud nii avalikule kui ka

erasektorile tähendavad positiivset majanduslikku mõju;

 paraneb elukeskkonna kvaliteet ja planeeringute vastavus riiklikke huve väljendavatele

planeeringutele ning planeerimise põhimõtetele;

 paraneb kavandatava ruumi kriisideks valmisolek.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on koostanud töörühm, kuhu kuulusid Helen Madison, Moonika Schmidt (ametist

lahkunud) ja Tiit Oidjärv Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist (edaspidi MKM)

ning Krislyn Prants, Kaire Jaanus, Ele Kutti ja Ivika Maavere Maa- ja Ruumiametist (MaRu).

Ehitusseadustiku muutmise eelnõu ja seletuskirja valmistasid ette Liisi Pajuste ja Madis Kaasik

Kliimaministeeriumist. Eelnõu menetlemise eest vastutab MKM-i maa- ja ruumipoliitika

osakonna planeeringute õigusnõunik Ahto Pahk ([email protected], 5307 2548). Eelnõule

tegi õiguslikke ettepanekuid MKM-i õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Anu Rooseniit

([email protected]).

1.3. Märkused

Ülesanne töötada välja käesolev eelnõu ja esitada see Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks anti

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile 2026. aasta 8. jaanuari Vabariigi Valitsuse

liikmete nõupidamisel (valitsuskabineti nõupidamine). Eelnõu esitamise tähtajaks määrati

2026. aasta I poolaasta.

Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste redaktsioone:

1) planeerimisseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 08.07.2025, 37;

2) ehitusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 18.03.2026, 9;

3) ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse redaktsiooni

avaldamismärkega RT I, 21.11.2025, 3.

Eelnõu on seotud ka valitsusliidu 2025–2027 uuendatud tegevusplaanis kavandatud tegevuste

täitmisega, mis näeb ette planeerimismenetluse reformimise, sh menetlusaja lühendamise.

Vabariigi Valitsuse 08.01.2026 otsusega määrati MKM-ile eelnõu väljatöötamise tähtpäevaks

2026. aasta I poolaasta, mistõttu on eelnõu koostamine kiireloomuline (HÕNTE § 1 lõike 2

punkt 1).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõu on seotud menetluses olnud planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõuga1, mille võttis Riigikogu 20.05.2026 vastu ja mille Vabariigi

President kuulutas 25.05.2026. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on lühendada planeerimismenetluste keskmist kestust, vähendada

menetlustoimingute arvu ning suurendada menetluse läbipaistvust ja õigusselgust, kehtestades

selgemad menetlusreeglid, tähtajad ja digitaalsed lahendused. Eesmärgi saavutamist hinnatakse

muu hulgas planeerimismenetluste keskmise kestuse, tähtaegade ületamiste arvu,

menetlustoimingute mahu ning planeeringute andmekogu kaudu menetletud taotluste osakaalu

muutuse põhjal. Eelnõu sisendiks on muu hulgas Riigikantselei juures töötava efektiivsuse ja

majanduskasvu nõukoja kaudu esitatud ning 2026. aasta alguses Vabariigi Valitsuses heaks

kiidetud ettepanekud planeerimissüsteemi tõhustamiseks.

1 Planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seadus 683 SE

– eelnõu – Riigikogu.

Eelnõu keskendub kuuele põhiteemale, millest igaühe puhul on tuvastatud probleemid ja

pakutud lahendused, eesmärgiga muuta planeerimissüsteem selgemaks, tõhusamaks ja

tulevikuvajadusi paremini arvestavaks.

MaRu planeeringute heakskiidu menetluse ümberkujundamise vajadus tuleneb senise korra

ebaselgusest ja ebaefektiivsusest. Kehtiv heakskiidu menetlus on tihti olnud formaalne,

ajamahukas ning toimub menetluse lõppfaasis, kus avastatud puudused võivad planeeringu

kehtestamist takistada. Muudatusega asendatakse heakskiit kooskõlastamisega, mis toob MaRu

rolli varasemasse etappi ning suunab selle sisulisele kvaliteedile. MaRu kaasatakse enam

koostöö- ja kaasamisfaasis, kus otsused mõjutavad planeeringu tulemust kõige rohkem, ning

keskendutakse eelkõige elukeskkonna kvaliteedile, säästlikule maakasutusele ning riiklike ja

kohalike huvide kooskõlale. Eesmärk on tagada, et kohaliku omavalitsuse (edaspidi ka KOV)

planeeringud arvestaksid riigi ruumilisi huve, oleksid kooskõlas kõrgema taseme

planeeringutega ning toetaksid kvaliteetset ja kestlikku elukeskkonda2. Samal ajal MaRu roll

kitseneb: senise laiapõhjalise kontrolli asemel keskendutakse selgelt piiritletud sisulistele

küsimustele, mis mõjutavad riigi ruumilist arengut. Menetluse korrektsus, kaasamine ja

vormistus jäävad peamiselt kohaliku omavalitsuse vastutada ning nende üle tehakse vajadusel

järelevalvet eraldi haldusjärelevalve raames.

Detailplaneeringu ülesannete täpsustamise vajadus tuleneb praktikas tekkinud vaidlustest ning

ebaselgusest kohustuslike ja vajaduspõhiste ülesannete vahel. See on põhjustanud

põhjendamatult mahukaid planeeringuid ja menetluste pikenemist. Muudatusega eristatakse

selgemalt, millised ülesanded on kohustuslikud ja millised sõltuvad konkreetsest vajadusest,

vältides liigset detailsust ning suunates planeeringu koostamist lähtuma kavandatava tegevuse

mõjust ja iseloomust. Sellega soovitakse suurendada õigusselgust ja vähendada ebakindlust

planeeringute koostamisel.

Detailplaneeringu menetlustähtaegade täpsustamise ja vahetähtaja lisamise eesmärk on

vähendada menetluste venimist ning muuta protsess paremini juhitavaks. Praegu võivad

planeeringute menetlused viibida enne sisuliste otsusteni jõudmist, mis tekitab ebakindlust nii

arendajatele kui ka avalikkusele. Vahetähtajad aitavad tagada, et menetlus liigub etapiti edasi

ning otsuseid tehakse mõistliku aja jooksul, parandades kogu süsteemi ennustatavust.

Detailplaneeringu algatamise taotluste esitamine planeeringute andmekogu kaudu on vajalik,

kuna praegu on info killustunud erinevatesse keskkondadesse ning taotluse esitamise viisid

erinevad omavalitsuste lõikes. See raskendab nii info kättesaadavust kui ka menetlusse

sisenemist. Ühtne andmekogu loob selgema ja läbipaistvama süsteemi, kus kõik osapooled

saavad vajalikku infot ühest kohast ning taotluste esitamine muutub lihtsamaks ja ühtlasemaks.

Muudatus on seotud rakendussättega, mis annab planeerimismenetluse osapooltele aega

harjuda ja vajadusel kujundada halduspraktika ümber.

Ehitusmenetlustes märkuste esitamise korrastamise eesmärk on muuta menetlus selgemaks ja

tõhusamaks, vähendades segadust ja dubleerimist. Praegu võib märkuste esitamine olla

ebaühtlane ning raskesti jälgitav, mis omakorda pikendab menetlusi ja suurendab

halduskoormust. Muudatustega luuakse selgem raamistik, mis toetab osapoolte tõhusamat

suhtlust ning aitab kaasa sujuvamale menetlusele.

Kriisivalmiduse põhimõtete lõimimine planeerimisse tuleneb muutunud keskkonnast ja

julgeolekuolukorrast, kus kriiside esinemise tõenäosus on suurenenud. Seni ei ole planeeringute

koostamisel kriisikindla ruumi kavandamine prioriteetne olnud. Muudatusega täiendatakse

2 https://planeerimine.ee/ruumiline-planeerimine-2/kov-planeeringud/

planeerimise põhimõtteid, et tagada maakasutuse ja ehitiste vastupidavus nii looduslikele kui

ka inimtekkelistele kriisidele. Eesmärk on luua ruumiline keskkond, mis toetab kogukondade

ja riigi toimepidevust ka keerulistes oludes.

Lisaks seostatakse eelnõuga üleriigiline planeering riigi strateegiliste juhtimise raamistikuga,

tehakse mitmeid sisulisi ja tehnilisi muudatusi, sh täpsustatakse seaduses kasutatavaid

termineid ja sõnastusi ning täpsustatakse maakasutuse suunamise põhimõtteid.

Kehtiva õiguse raames ei ole võimalik lahendada ülaltoodud probleeme üksnes halduspraktika

või juhendmaterjalide abil – vaja on selgust seaduse tasandil ja põhimõtete ühtlustamist. Samuti

on vaja tagada õigusselgus, reguleerida täpsemalt planeeringu vastutusala, vähendada

halduskoormust ja kiirendada planeerimismenetlusi.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 muudetakse planeerimisseadust (edaspidi

PlanS), §-ga 2 ehitusseadustikku (edaspidi EhS), §-ga 3 ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seadust ning §-ga 4 nähakse ette jõustumisega seotud sätted.

Eelnõu § 1. Planeerimisseaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktiga 1 tunnistatakse PlanS §-i 6 punkt 6 kehtetuks, kuna kuja defineerimine

PlanS-is ei oma iseseisvat praktilist väärtust. Kuja tähistab ehitiste või rajatistega seotud kaitse-

või piiranguvööndeid, mille sisu ja ulatus tulenevad valdavalt eriseadustest (nt tuleohutus-,

keskkonna-, tervisekaitse- või taristuvaldkonda reguleerivatest õigusaktidest). PlanS ei sätesta

kuja ega selle konkreetset ulatust, vaid detailplaneeringu koostamisel tuleb lähtuda

eriseadustest ja nende alusel kehtestatud nõuetest. Olenemata sellest, kas detailplaneeringus

kuja määratakse või mitte, tuleb ehitiste kavandamisel lähtuda eriseadustest tulenevatest

nõuetest.

Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse PlanS § 6 lõike 1 punkti 17 ja lisatakse rohevõrgustiku

paremaks selgitamiseks ja reguleerimiseks eeldus, et see on looduslikest ja poollooduslikest

kooslustest koosnev sidus süsteem. Muudatuse eesmärk on rõhutada, et rohevõrgustiku

toimimine ei seisne üksnes üksikute looduslike või poollooduslike alade ruumilises

määratlemises planeeringus, vaid eelkõige nende alade vaheliste seoste ja toimivate ühenduste

tagamises. Muudatuse tulemusel tuleb edaspidi planeeringute koostamisel ja rohevõrgustiku

määramisel hinnata muu hulgas seda, kas rohevõrgustiku elemendid moodustavad

ökoloogiliselt toimiva terviku ning mil määral tagavad olemasolevad või kavandatavad

ühendused liikide liikumisvõimalused ja ökosüsteemide sidusa toimimise.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse PlanS3 §-i 12 lõikega 5, milles nähakse ette, et

planeerimisel peab edendama kriisidele vastupidavat ruumilist keskkonda.

Lõige 5 raamistab planeeringute koostamisel rakendatava üldpõhimõtte, mille kohaselt tuleb

kõikidel planeerimistasanditel teadlikult edendada kriisidele4 vastupidavat maakasutust ja

ehitatud keskkonda. Põhimõttega rõhutatakse, et planeerimine ei piirdu tavapäraste

funktsionaalsete, majanduslike ja keskkonnakaalutlustega, vaid peab arvestama ka looduslike

3 20.05.2026 vastu võetud ja 25.05.2026 välja kuulutatud 683SE kohaselt lisatakse PlanS §-i 12 lõige 4, kuid

teksti ei ole veel avaldatud; 4 eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on kriis vastuoludest lõhestatud pingeline (sotsiaalne, poliitiline)

seisund, mille hrl on põhjustanud raskused, ohud, ebastabiilsed olud ning millega võib kaasneda ähvardavalt

järsk muutus;

ja inimtekkeliste ohtude ennetamise ja leevendamise vajadusi; elutähtsate teenuste ja taristu

toimepidevust kriisiolukorras; asustuse ja taristu kohanemisvõimet ootamatute häiringute

korral; kogukondade valmisolekut ja iseseisvat toimetulekut. Planeerimispõhimõtete

täiendamine ei tähenda planeeringutega lahendatavate ülesannete lisandumist, vaid annab

suunise muutunud oludes planeeringute koostamiseks ning lõimib riiklikud julgeoleku‑, kliima‑

ja kriisivalmiduse eesmärgid planeerimisotsustesse.

Riigikogus võeti 02.06.2026 vastu kriisiolukorra ja riigikaitse seadus (668 SE)5. Seaduses

määratletakse muuhulgas valdkonnaga seotud mõisted (nt tsiviilkriis, katastroof, kriisiolukord).

PlanS-i muudatuse tegemisel arvestatakse seadusega, kriisidele vastupidava ruumilise

keskkonna kavandamisel tuleb silmas pidada ka asjakohaseid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse

eelnõus käsitletud valdkondi. Planeeringud ei ole otseselt aluseks kriisiolukordade

lahendamisel, ent võimaldavad kujundada ruumi selliselt, et kriisideks valmisoleku vajadused

oleksid asjakohaselt arvestatud ning kriiside lahendamine saaks toimuda tõhusalt.

Planeeringute koostamisel ei ole põhjendatud 668 SE kohaste kriisiolukordade riski hindamise

riskianalüüside ega kriisiplaanide koostamine, mis ei ole planeerimisseaduse kohased

tegevused. Planeeringute koostamisel saab koostatud riskianalüüse ja kriisiplaane arvestada

alusinfona.

2025. aastal allkirjastati Eesti eesistumise perioodil Läänemeremaade ruumilise planeerimise

koostöövõrgustiku VASAB ministrite deklaratsioon, mis rõhutab ruumilise ja regionaalse

arengu tähtsust ühiskondade toimepidevuse tagamisel6. Dokument rõhutab, et kriisid ei ole

enam erandlikud, vaid korduvad ja sageli kattuvad. COVID‑19 pandeemia (tarneahelate

katkemine ning sellega seotud ettevõtete ja kogukondade toimepidevus), Venemaa

täiemahuline sõjaline agressioon Ukraina vastu (toimepidevus, ühiskonna kaitsevalmiduse

suurendamine), energiatarnete katkestused (energiajulgeolek, saartalitlusvõime, ühendused),

hübriidohud, sisseränderiskid ning äärmuslikud ilmastikunähtused (tormid, üleujutused, põuad,

kuumalained) mõjutavad otseselt ruumilist arengut; planeeringute koostamisel on võimalik

eelistada ruumilisi lahendusi, mis kriisideks valmisolekut suurendavad. Kliimamuutused

suurendavad ohtu asulatele ja taristule, eriti rannikualadel, samas kui energiasõltuvus ja

globaalsete tarneahelate haavatavus on toonud esile vajaduse kohaliku tootmise,

varustuskindluse ja kriisikindla taristu järele. Need arengud nõuavad planeerimissüsteemilt

senisest süsteemsemat riskipõhist lähenemist.

Planeeringute koostamisel on võimalik suurendada nii riigi kui ka kogukondade

vastupanuvõimet kriisidele, näiteks kavandades taristut, mis talub äärmuslikke ilmastikuolusid

ning võimaldab nii tsiviil‑ kui ka kaitseotstarbelist kasutust; luues ruumilised eeldused

energiajulgeoleku ja veega varustatuse tagamiseks ka kriisiolukorras; tugevdades perifeersete

asulate elujõulisust; ennetades ruumilahenduse abil kriitiliste võrkude (transport, energia, side)

haavatavust. Planeeringud on kriiside ennetamise ja nendeks valmisoleku oluline osa.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse PlanS §-i 13 lõikega 31, millega nähakse ette, et üleriigilist

planeeringut võetakse arvesse riigieelarve seaduse (RES) § 20 lõigetes 2 ja 4 nimetatud

valdkonna arengukavade ja programmide koostamisel.

Üleriigiline planeering (edaspidi ÜRP) on oma olemusest üleriigiline strateegiline dokument,

mille eesmärk on riigi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. Erinevalt

valdkonna arengukavast annab ÜRP Eesti arengu eesmärkidele ruumilise väljundi valdkondade

5 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/679eeee7-62b9-4817-a660-745e6642a8d9/tsiviilkriisi-ja-

riigikaitse-seadus/ 6 https://vasab.org/wp-

content/uploads/2025/07/VASAB_Ministerial_Tallinn_Declaration_on_Spatial_Resilience.pdf

üleselt, sh annab ruumilise raamistiku kehtivatele ja tulevastele riigi arengudokumentidele

(valdkonna arengukavad ja programmid) ning suunised suurema täpsusastmega

planeeringutele, sh maakonnaplaneeringutele ja KOV-i planeerimistegevusele.

ÜRP-i paiknemine Eesti strateegilise juhtimise raamistikus on senini jäänud ebaselgeks.

Üleriigilist planeeringut ei ole nimetatud strateegilise arengudokumendina RES-is ega antud

sellele selget staatust ja rolli, kuigi ÜRP annab strateegilise ruumivaate olulisematele

elukeskkonda puudutavatele otsustele. Praktikas on see tähendanud, et maakasutust oluliselt

suunavad valdkondlikud otsused on langetatud eeskätt valdkonna arenguvajadusi arvestades,

ruumilist koosmõju silmas pidamata. Käesoleval ajal ei ole arengukavade koostamisel

kohustust arvestada ÜRP-is määratletud riigi ruumiliste arengusuundadega ning sellest ei

lähtuta ka eelarvestrateegia ja riigieelarve koostamisel. ÜRP ei ole aluseks ka programmi

koostamisel.

Eesmärgiks on tugevdada ÜRP-i kui Eesti arengut suunava dokumendi rolli ja

rakendusmehhanisme riigi strateegilises planeerimises tagamaks Eesti maakasutuse kestlik

areng ning toetamaks valdkondlike arenguvajaduste otstarbekat lahendamist ruumis.

ÜRP viib ellu riigi pikaajalist arengustrateegiat Eesti 2035, kujundades kestliku, turvalise ja

kvaliteetse elukeskkonna ning toetades tasakaalustatud ruumilist arengut. ÜRP-i ruumilised

põhimõtted lähtuvad Eesti 2035 eesmärgist planeerida ja uuendada ruumi terviklikult ja

kvaliteetselt ning ühiskonna vajaduste, rahvastiku muutuste, tervise ja keskkonnahoiuga

arvestavalt ning on kooskõlas Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste arengusuundadega7.

Vabariigi Valitsus rõhutas 2025. aasta juuni kabineti nõupidamisel vajadust seostada ÜRP-i

elluviimine ja seire riigi strateegiliste arengudokumentide raamistikuga, sama eesmärk sisaldub

ka koalitsioonileppes8. Ilma sellise seoseta jäävad investeeringud ja ruumilised otsused

killustunuks. Kahjuks nii OECD kui ka siseriiklikud analüüsid on rõhutanud, et Eesti poliitikad

on tihti „ruumipimedad“ (näiteks, riigieelarvest ei ole võimalik teha väljavõtet, mis näitaks,

kuidas riigieelarve vahendid geograafiliselt jagunevad). ÜRP-i väärtus seisnebki võimes

ilmsiks teha eri poliitikate ruumilisi seoseid ja toetada tasakaalustatud arengut. Sellest

tulenevalt on eesmärk kujundada ÜRP-ist keskne dokument, mis suunab maakasutust, toetab

poliitikate ruumilist koostoimet ja väldib ruumilise arengu juhuslikkust.

2025. aasta teisel poolel käivitas MKM koostöötegevusi ÜRP-i rakendamiseks ja sidumiseks

strateegilise juhtimisega, milleks koostati lühike juhendmaterjal9 ruumimõjude hindamiseks

valdkonnapoliitikates, korraldati seminar ministeeriumite strateegiajuhtidele, töötati välja

andmepõhine seire- ja hindamisraamistik ning osaleti EL 2028+ planeerimise protsessis. Seega,

ÜRP-i sidumine riigi strateegilise juhtimise raamistikuga on põhjendatud ja lisab väärtust ka

süsteemile tervikuna. See parandab strateegiliste dokumentide sidusust ja aitab suunata

investeeringuid teadlikumalt.

19.02.2026 Vabariigi Valitsuse kabinetis rõhutati taas vajadust arvestada ÜRP-i valdkonna

arengukavade koostamisel ning anti riigikantseleile, rahandusministeeriumile ning MKM-ile

ülesanne valmistada ette vajalikud õigusmuudatused.

7 Näiteks Euroopa rohelepe, EL elurikkuse strateegia 2030, Looduse taastamise määrus, EL mullastrateegia

2030, Uus Euroopa Bauhaus & Davos’i ehituskultuuri põhimõtted. 8 Vt Koalitsioonilepe 2025-2027, punkt 253 „Eesti tasakaalustatud ruumilise arengu edendamiseks ning

ettevõtluse arengu toetamiseks kehtestame üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ ning seome selle elluviimise ja

seire riigi strateegiliste arengudokumentidega.“ Otsuse tasand: Vabariigi Valitsus. Tähtaeg: 2026. a IV kvartal. 9 Juhendmaterjal on avalikult kättesaadav riiklikul riigiplaneeringute veebilehel:

https://www.riigiplaneering.ee/sites/default/files/documents/2026-02/Abimaterjal %C3%9CRP2050

p%C3%B5his%C3%B5numitest arengudokumentides kasutamiseks_1.pdf

Ministeeriumite koostöös leiti, et püstitatud eesmärgi parimaks lahenduseks on ÜRP-i

seostamine RES § 20 lõigetega 2 ja 4. Sätte lisandumine PlanS-i tähendab seda, et valdkonna

arengukava koostamisel ja uuendamisel peab hakkama muu hulgas võtma arvesse ka ÜRP-ist

tulenevaid arengusuundi ja põhimõtteid. Lisaks tehakse muudatused ka Vabariigi Valitsuse

19.12.2019 määruses nr 117 „Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise,

aruandluse, hindamise ja muutmise kord“10.

Eelnõu § 1 punktiga 5 jäetakse PlanS §-i 76 lõikest 2 välja tekstiosa „Maa- ja Ruumiamet,“.

Muudatus on seotud MaRu heakskiidu menetluse rolli muutumisega kooskõlastajaks ja koostöö

tegijaks PlanS § 76 lõike 1 tähenduses.

Eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse PlanS §-i 81 lõige 3 kehtetuks. MaRu-l on üldplaneeringu

menetluse raames olnud õigus määrata lisaks lähteseisukohtades nimetatud koostöötegijatele ja

kaasatavatele ka isikuid ja asutusi, kellega tuleb teha üldplaneeringu koostamisel koostööd või

keda tuleb selle koostamisse kaasata. Kuna MaRu on edaspidi ise koostöötegija ja kooskõlastaja

rollis ega osale planeeringumenetlustes heakskiidu andjana, ei ole sellise erisuse tegemine enam

põhjendatud. Juhul, kui MaRu on edaspidi planeeringumenetlustes kooskõlastajana osaledes

arvamusel, et KOV peaks planeeringu koostamisel tegema koostööd teatud asutustega, saab ta

anda KOV-ile vastava soovituse.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse PlanS § 85 lõiget 3 ja täpsustatakse, millistel juhtudel

loetakse edaspidi üldplaneering kooskõlastatuks. Sellest tulenevalt sätestatakse, et

üldplaneering loetakse kooskõlastatuks, kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule õigusaktiga,

üleriigilise või maakonnaplaneeringuga. Vastuolu võib ilmneda ka juhul, kui üldplaneering ei

vasta eelkõige üleriigilises planeeringus toodud väärtuslike maastike ja rohevõrgustiku säilimist

ning toimimist tagavate meetmete rakendamise põhimõtetele. Seetõttu on oluline sätestada, et

üldplaneeringu võib jätta kooskõlastamata ka juhul, kui see ei vasta üleriigilises planeeringus

toodud põhimõtetele.

Üleriigiline planeering on koostatud kogu riigi ruumistrateegiana, mitte asukohast lähtuvaid

kaalutlusi arvestades. Asukohast lähtuv ruumiotsus jääb ka edaspidi iga kord kohaliku tasandi

kaalutluseks, mille tegemisel tuleb samas tagada kooskõla riiklikke huve väljendava

planeeringuga (kehtiv PlanS § 10 lõige 3). Kooskõlastamisel kontrollitakse seega kohaliku huvi

väljendava planeeringu vastavust riiklikku huvi väljendavale planeeringule. Selline lähenemine

on ka põhjendatud, kuna Eesti planeerimissüsteemis kehtib planeeringute hierarhia põhimõte,

mille kohaselt peab alama astme planeering olema kooskõlas kõrgema astme planeeringuga (vt

PlanS § 13 lõige 5, § 55 lõige 2).

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse PlanS-i §-ga 851. Muudatuse eesmärk on reguleerida

nõusoleku andmist üldplaneeringuga maakonnaplaneeringu muutmiseks.

Muudatus on vajalik PlanS-is kavandatava üldise üleminekuga heakskiidu menetluselt

kooskõlastamisele. Eelnõuga sätestatakse maakonnaplaneeringu muutmiseks nõusoleku

andmine eraldi menetlusetapina, mis järgneb kooskõlastamise ja arvamuste andmise etapile,

kuid eelneb maakonnaplaneeringu muutmiseks ettepanekut tegeva üldplaneeringu

vastuvõtmisele. Selline lahendus tagab, et otsus maakonnaplaneeringu muutmise kohta tehakse

ajal, mil kogu asjakohane teave on koondatud ning planeeringulahendus on kohaliku

omavalitsuse hinnangul piisavalt läbi kaalutud ja valmis vastuvõtmiseks.

10 Vabariigi valitsuse 19.12.2019 määrus nr 117

Kuigi planeeringulahendus võib täpsustuda ka pärast üldplaneeringu vastuvõtmist avaliku

väljapaneku tulemuste tõttu, kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu planeeringu

vastuvõtmisel, et üldplaneering vastab õigusaktidele, on kooskõlas valla või linna ruumilise

arengu eesmärkidega ning selle koostamisel on arvestatud keskkonnamõju strateegilise

hindamise (edaspidi KSH) tulemusi. Seetõttu on põhjendatud, et maakonnaplaneeringu

muutmisele nõusoleku andmine toimub enne üldplaneeringu vastuvõtmist olukorras, kus

planeering on kooskõlastuste ja arvamuste alusel täiendatud ja korrigeeritud ning kohaliku

omavalitsuse hinnangul sisuliselt valmis. Juhul, kui planeeringu põhilahendus pärast

vastuvõtmist muutub, korratakse vastavalt vajadusele kooskõlastusi (kehtiv PlanS § 89 lõige

3).

Maakonnaplaneeringu lahendused puudutavad laiemaid riiklikke huve, mis on muu hulgas

seotud erinevate valitsusasutuste pädevustega. Kooskõlastamise etapis ei ole valdkonna eest

vastutaval ministril või tema volitatud asutusel võimalik teha lõplikku otsust

maakonnaplaneeringu muutmise kohta, kuna selleks ajaks ei ole üldjuhul selgunud kõik

olulised asjaolud. Eelkõige ei ole veel teada, milliseid muudatusi tehakse planeeringus teiste

asutuste kooskõlastustest ja esitatud arvamustest tulenevalt. Seetõttu on vaja, et nõusoleku

andmise otsustamise ajaks oleks põhimõttelised vastuolud planeeringus lahendatud ning otsuse

tegemine saaks põhineda terviklikul ülevaatel.

Selline regulatsioon suurendab otsuste sisulist kvaliteeti ja läbipaistvust ning tagab, et

maakonnaplaneeringu muutmine kui erandlik meede on piisavalt kaalutud ja põhjendatud ning

nõusolekut ei antaks ennatlikult. Arvestades, et maakonnaplaneeringu muutmine on lubatud

üksnes üldplaneeringu kaudu, ei kujuta eraldi menetlusetapi lisamine endast põhjendamatut

ajakulu ega halduskoormust, vaid on proportsionaalne abinõu riiklike ruumiliste huvide

kaitseks. Lisaks võimaldab säte valdkonna eest vastutaval ministril volitada nõusolekut andma

tema volitatud asutust. See loob eeldused menetluse tõhustamiseks ning ajakulu ja

halduskoormuse vähendamiseks, vältides olukorda, kus nõusoleku andmiseks tuleb läbi viia

täiendav kooskõlastus ministeeriumi tasandil. Praktikas võimaldab see koondada menetluse

läbiviimise pädevuse MaRu-sse, kes omab vajalikku sisulist kompetentsi ning on juba kaasatud

planeeringu kooskõlastamise etappi.

Lõikega 1 nähakse ette, et maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldav üldplaneering

esitatakse maakonnaplaneeringu muutmise nõusoleku saamiseks valdkonna eest vastutavale

ministrile või tema volitatud asutusele pärast kõigi kooskõlastuste saamist.

Käesoleval ajal näeb PlanS § 90 lõike 3 punkt 3 ette, et MaRu annab üldplaneeringule

heakskiidu andmisel maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava üldplaneeringu

puhul nõusoleku maakonnaplaneeringu muutmiseks või keeldub nõusoleku andmisest.

Nõusoleku andmise või sellest keeldumise eelduseks on PlanS § 90 lõike 31 kohaselt aga

valdkonna eest vastutava ministri nõusolek.

Muudatusega nähakse ette, et valdkonna eest vastutav minister võib volitada muud asutust

vastavat nõusolekut andma. Kuivõrd käesoleva eelnõuga nähakse muu hulgas ette PlanS § 90

kehtetuks tunnistamine, siis edaspidi loobutakse nõusoleku andmisele eelnevast kooskõlastuse

andmise regulatsioonist.

Lõikega 2 nähakse ette, et KOV esitab üldplaneeringuga maakonnaplaneeringu muutmiseks

kõik asjakohased dokumendid ja kooskõlastused. Sätte eesmärk on tagada, et üldplaneering

esitatakse maakonnaplaneeringu muutmiseks nõusoleku saamiseks valdkonna eest vastutavale

ministrile või tema volitatud asutusele olukorras, kus kõik muud valitsusasutused on

üldplaneeringu lahenduse kooskõlastanud. See tagab, et nõusoleku andmisel on võimalik

veenduda, kas kõiki riiklikke huve on kaalutud ja muutmine pädevate asutustega

kooskõlastatud.

Lõikega 3 määratakse nõusoleku andmise tähtajaks 30 päeva. Arvestades, et

maakonnaplaneeringu muutmise nõusolekut taotletakse alles pärast kõigi kooskõlastuste

saamist ning koos kõigi asjakohaste materjalidega, on 30 päeva piisav ja põhjendatud tähtaeg

nõusoleku sisuliseks kaalumiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 9 tunnistatakse PlanS § 90 kehtetuks, kuna planeerimismenetluses

loobutakse heakskiidu menetlusest. MaRu osaleb üldplaneeringu koostamisel edaspidi

koostöötegija ja kooskõlastajana. Heakskiidu menetluses on MaRu võimalused üldplaneeringu

sisulise lahenduse väljatöötamisel osaleda olnud piiratud, sest menetlusse on sekkutud liiga

hilises etapis, kui planeeringulahendus on suures osas juba selgunud ja muudatuste tegemine

keeruline. Tihti on muudatuste tegemine raskendatud ka seetõttu, et KOV ei soovi planeeringut

enam pärast vastuvõtmist ja avalikustamist oluliselt muuta, vältimaks täiendavalt koormava

avalikustamise läbiviimist.

Eelnõu punktiga 10 muudetakse PlanS § 91 lõike 1 sõnastust. Muudatus on seotud PlanS § 90

kehtetuks tunnistamisega, millega loobutakse MaRu heakskiidu menetlusest. Edaspidi

kehtestab üldplaneeringu KOV volikogu oma otsusega peale üldplaneeringule kõikide

kooskõlastuste saamist.

Eelnõu punkiga 11 muudetakse PlanS § 91 lõike 6 sõnastust. Muudatus on seotud heakskiidu

menetlusest loobumisega ning sellega, et üldplaneeringuga maakonnaplaneeringu muutmisel

vajamineva nõusoleku annab valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud asutus.

Eelnõu § 1 punktiga 12 muudetakse PlanS § 126 lõiget 1 nii, et senise loetelu punktides 1–5

nimetatud ülesanded jäetakse lõikesse 1 ja senise loetelu punktid 6–22 viiakse lõikesse 2,

asendades osaliselt lõike 2 senise teksti kehtiva PlanS § 126 lõike 1 punktidega 6–22 (parema

jälgitavuse huvides on Tabelis 1 toodud võrdlus ülesannete kohta).

Praegu kohustuslikud detailplaneeringu ülesanded tuuakse selgemalt esile eraldiseisva

loeteluna. Muudatuse eesmärk ei ole muuta kohustuslike ülesannete sisu, vaid parandada

regulatsiooni selgust ja arusaadavust. Muudatusega eristatakse selgemalt ülesanded, mille

lahendamine on detailplaneeringu koostamisel kohustuslik, ning ülesanded, mille lahendamise

vajadust tuleb iga kord kaaluda.

Kehtivas regulatsioonis juba eristatakse detailplaneeringu ülesandeid, mille lahendamine on

kohustuslik, ning ülesandeid, mille lahendamise vajadus sõltub konkreetse planeeringu

eesmärgist ja ruumilisest kontekstist. Praktikas ei ole siiski alati selge, millistel juhtudel ja

millistest kaalutlustest lähtudes otsustatakse vajaduspõhiste ülesannete lahendamine. Ka

huvigruppidega läbi viidud intervjuud kinnitasid, et üksnes kohustuslike ülesannete

lahendamisega ei ole võimalik ruumilist terviklahendust koostada, kuna tagatud ei ole

planeeringu elluviidavuse seisukohalt oluliste asjaolude arvestamine. Samas ei ole praktikas

alati põhjalikult läbi kaalutud, milliste ülesannete lahendamine on antud juhul terviklahenduse

koostamiseks vajalik ja milliste ülesannete lahendamine ei ole. Detailplaneeringu eesmärk on

üldplaneeringu elluviimine ja ruumilise terviklahenduse loomine. Muudatusega soovitakse

selgemini välja tuua ja rõhutada, et ülesandeid ei ole ilmtingimata vaja lahendada, kui need ei

ole vajalikud üldplaneeringu elluviimiseks, ruumilise terviklahenduse koostamiseks või kui

need ei tulene kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilisest vajadusest ega planeeringu eesmärgist.

PlanS § 126 lõigetes 1 ja 2 toodud ülesanded seob tervikuks PlanS § 126 lõige 3, millega antakse

üldine suunis ehk nii kohustuslike kui vajaduspõhiste ülesannete lahendamisel tuleb ennekõike

arvestada kohaliku omavalitsuse ruumilistest vajadustest ja planeeringu eesmärkidest. Asjaolu,

et ülesande lahendamine on olemuselt kohustuslik, ei väära põhimõtteliselt PlanS § 126 lõike 3

kohaldamist – kui lahendatakse kohustuslik ülesanne, siis selle ülesande lahenduse otsustamisel

lähtutakse ennekõike avalikest huvidest.

Lõike 1 punktiga 1 muudetakse sätte kehtivat sõnastust, asendades senise kruntideks jaotamise

mõiste kruntide määramise mõistega.

Muudatuse eesmärk on ühtlustada PlanS-is kasutatavat terminoloogiat ning suurendada

õigusselgust. Sätte senine sõnakasutus on tekitanud praktikas probleeme olukordades, kus

detailplaneering koostatakse ühe kinnistu kohta, kuid kruntideks jaotamist11 ei toimu. Sellisel

juhul ei ole olnud selge, kuidas rakendada kruntideks jaotamise kohustust olukorras, kus

planeeringu eesmärk ei ole kinnistu jagamine. Samas on ehitusõiguse määramine võimalik

üksnes krundile, mistõttu on vajalik, et detailplaneeringus oleks krunt selgelt määratud ka juhul,

kui kruntideks jaotamist ei toimu.

Muud kehtivas seaduses sätestatud kohustuslike ülesannete sõnastused jäävad samaks.

Lõike 2 senine tekst muudetakse nii, et kehtiva PlanS § 126 lõike 1 punktid 6–22 viiakse üle

lõikesse 2. Kehtiva PlanS § 126 lõike 2 sõnastus osutub peale muudatust ebavajalikuks, kuna

lõike 1 sissejuhatav tekst väljendab, et selles lõikes nimetatud ülesannete puhul nähakse ette

nende kohustuslik lahendamine. Niisamuti on oma olemuselt siiski vajaduspõhine ka kehtiva

PlanS § 126 lõike 2 teine lause, mille kohaselt on kohustuslik lahendada PlanS § 126 lõike 1

punktis 4 nimetatud ehitiste asukoha määramisel ka PlanS § 126 lõike 1 punktides 17 ja 20

nimetatud ülesanded. Ehk kui määratakse detailplaneeringu kohustuslike hoonete ja rajatiste

toimimiseks vajalike ehitiste, sealhulgas tehnovõrkude ja -rajatiste ning avalikule teele

juurdepääsuteede võimalik asukoht, lahendatakse nende ehitistega seoses servituutide seadmise

ja olemasoleva või kavandatava tee avalikult kasutatavaks teeks määramise vajaduse ja avalikes

huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või sundvalduse seadmise vajaduse

märkimine. See on siiski konkreetsest planeeringulahendusest tulenev vajadus, mistõttu ei ole

ette näha, et selle kohustuse väljajätmine võiks raskendada seaduse praktilist rakendamist.

Eelnõus jäetakse loetelust välja viide kuja määramisele. Kuja nõuded tulenevad konkreetsetest

õigusaktidest, mistõttu ei ole vajalik ega põhjendatud kujade määramine detailplaneeringu

tasandil iseseisva ülesandena. Kujade regulatsiooni säilitamine detailplaneeringu ülesandena

dubleeriks kehtivat õigusraamistikku. Muudatus ei välista kujade arvestamist detailplaneeringu

koostamisel (vt täpsemalt eelnõu § 1 punktis 1 toodud selgitusi kuja mõiste kehtetuks

tunnistamise kohta).

Lõike 2 punktis 4 liidetakse senised PlanS § 126 lõike 1 punktid 10 ja 101 üheks punktiks, kuna

sisult reguleerivad mõlemad kallasrajaga ja sellele juurdepääsuga seotud küsimusi.

Eelnõus jäetakse loetelust välja viide loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise ja

kaitsevööndite määramise kohta, kuna neid menetlusi viiakse läbi üldjuhul detailplaneeringuta

looduskaitseseaduse või üldplaneeringu alusel12. Kui koostatav detailplaneering külgneb alaga,

11 „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ kohaselt tähendab jaotama „tükkideks või (mõttelisteks) osadeks tegema“,

aga ka „liikideks või rühmadeks jagama, teatud viisil liigitama“ ja „mitmele või paljudele midagi (osade kaupa)

andma“. 12 PlanS § 75 lõike 1 punkt 13.

kus asub loodusobjekt, või planeeringualale ulatub kaitsevöönd, siis võetakse seda arvesse kui

seadusest tulenevat piirangut.

LKS § 10 lõige 7 märgib, et kohaliku omavalitsuse tasandil võtab kaitstava loodusobjekti kaitse

alla volikogu kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu alusel või ilma planeeringut

koostamata ning lõige 8 märgib, et kui loodusobjekt võetakse kaitse alla ilma planeeringut

koostamata, tuleb koostada kaitstava maa-ala piirikirjeldus või maastiku üksikelemendi

asukoha kaart ja kinnitada maa-ala või maastiku üksikelemendi kaitse-eeskiri.

Praktikas võetakse lõviosa kohaliku tähtsusega loodusobjekte kaitse alla üldplaneeringutega

või planeeringuta. Muudatuse tulemusel saavad KOV-id edaspidi jätkata senist praktikat ning

vajadusel määrata kohaliku loodusobjekti kaitse alla võtmisega seotud tingimusi ka

detailplaneeringuga eelnõukohase PlanS § 126 lõike 2 punkti 15 alusel kui muu ülesandena.

Lõike 2 punktis 5 nimetatakse turvalisust tagavate põhimõtete määramise ülesanne, mis vastab

senise PlanS § 126 lõike 1 punktis 11 toodud kuritegevuse riski vähendavate tingimuste

määramisele. Senine sõnastus on aegunud ja ei vasta enam kaasaaegsele arusaamale ruumist

kui tervikust ja sellega seotud eeldustest. Kuritegevuse riskide maandamine on osa PlanS §-s 8

toodud turvalise elukeskkonna loomise põhimõttest ning seda järgib ka eelnõukohane sõnastus.

Eeldus on, et planeeringuga lahendatavad ülesanded peegeldavad planeerimise üldisi

põhimõtteid. Turvalise ruumiloome kohta on Politsei- ja Piirivalveamet avaldanud 2025. aastal

praktilise käsiraamatu „Turvalise ruumiloome teadus- ja tõenduspõhise maailmapraktika

analüüs“13, mis mõtestab ümber turvalise ruumi loomise aluspõhimõtted ja ei puuduta enam

kitsalt kuritegevusega seotud riskide maandamist ruumiloomes.

Lõike 2 punktis 7 sõnastatakse ümber kehtiva PlanS § 126 lõike 1 punktis 13 toodud

maaparandussüsteemidega seotud ülesanne. Maaparandussüsteemide ehitamine toimub

maaparandusseaduse § 21 alusel väljastatava ehitusloa alusel ning maaparandussüsteemide

ehitamiseks ei ole detailplaneering nõutav. Seega võib kehtiva sõnastuse puhul jääda mulje, et

detailplaneering on maaparandussüsteemi asukoha määramise aluseks, mis ei ole korrektne.

Oluline on aga see, et kui maaparandussüsteemi alal koostatakse planeeringut, siis võetakse

koostamisel arvesse ka maaparandussüsteemiga seotud asjaolusid ja määratakse vajadusel selle

toimimiseks vajalikud põhimõtted.

Lõike 2 punktis 12 liidetakse senised PlanS § 126 lõike 1 punktid 19 ja 20 üheks punktiks ning

senisest punktist 19 jäetakse välja viide puhkealadele, kuna praktikas ei ole see kasutust

leidnud. Juhul, kui puhke- ja virgestusalad nähakse ette üldplaneeringuga14, on võimalik näha

ette ka alade sundvõõrandamise vajadus. Puhkealasid detailplaneeringuga kavandades toimub

see kruntide määramise ning sellega seotud planeeringu ülesannete lahendamise kaudu.

Lõike 2 punktis 14 nähakse ette kehtiva PlanS § 126 lõike 4 punktis 5 nimetatud ehitise

sügavuse ülesande lahendamine, kuna olemuslikult on see vajaduspõhine ülesanne. Ehitise

lubatud sügavuse määramine detailplaneeringus ei ole igal juhul vajalik, kuid konkreetses

asukohas kasutusest, mõjust ja asukohast tulenevalt võib vajadus esineda.

13 Käsiraamat „Turvalise ruumiloome teadus- ja tõenduspõhise maailmapraktika analüüs“, PPA. 14 PlanS § 75 lõike 1 punktid 20 ja 29.

Tabel 1. Ülesannete võrdlus kehtiva PlanS-i ja eelnõuga ette nähtud muudatuste alusel

KOHUSTUSLIKUD ÜLESANDED

Kehtiva PlanS § 126 lõike 1 punktid 1-5 väljendatakse eelnõukohase PlanS § 126 lõike 1 punktides 1-5.

VAJADUSPÕHISED ÜLESANDED

Kehtiva PlanS § 126 lõike 1 punktid: Eelnõukohase PlanS § 126 lõike 2 punktid:

6) ehitise arhitektuuriliste ja kujunduslike tingimuste määramine; 1) ehitise arhitektuuriliste ja kujunduslike tingimuste määramine;

7) liikluskorralduse põhimõtete määramine; 2) liikluskorralduse põhimõtete määramine;

8) haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine; 3) haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine;

9) kuja määramine; Jäetakse PlanS-ist välja. Alused eriseadustest.

10) kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine; 4) kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine või selle puudumise korral vähima

vajaliku teeninduspiirkonna määramine; 101) kallasraja puudumise korral vähima vajaliku teeninduspiirkonna

määramine;

11) kuritegevuse riski vähendavate tingimuste määramine; 5) turvalisust tagavate põhimõtete määramine;

12) müra-, vibratsiooni-, saasteriski- ja insolatsioonitingimusi ning

muid keskkonnatingimusi tagavate nõuete seadmine;

6) müra-, vibratsiooni-, saasteriski- ja insolatsioonitingimusi ning muid

keskkonnatingimusi tagavate nõuete seadmine;

13) maaparandussüsteemide asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste

määramine; 7) maaparandussüsteemi toimimise põhimõtete määramine;

14) loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmine ja kaitsevööndite

määramine; Jäetakse PlanS-ist välja. Lahendatakse LKS-i kaudu.

15) miljööväärtuslike alade, väärtuslike üksikobjektide ja väärtuslike

põllumajandusmaade määramine ning nende kaitse- ja

kasutustingimuste seadmine, kui need ei ole üldplaneeringuga

määratud;

8) miljööväärtuslike alade, väärtuslike üksikobjektide ja väärtuslike

põllumajandusmaade määramine ning nende kaitse- ja kasutustingimuste

seadmine, kui need ei ole üldplaneeringuga määratud;

16) ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine; 9) ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine;

17) servituutide seadmise ja olemasoleva või kavandatava tee

avalikult kasutatavaks teeks määramise vajaduse märkimine;

10) servituutide seadmise ja olemasoleva või kavandatava tee avalikult

kasutatavaks teeks määramise vajaduse märkimine;

18) arhitektuurivõistluse nõudega alade või juhtude määramine; 11) arhitektuurivõistluse nõudega alade või juhtude määramine;

19) eraõigusliku isiku kinnisasjal asuva olemasoleva või kavandatava

puhkeala avalikult kasutatavaks alaks määramise vajaduse märkimine; 12) eraõigusliku isiku kinnisasja või selle osa avalikult kasutatavaks alaks

määramise vajaduse või avalikes huvides omandamise, sealhulgas

sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise vajaduse määramine; 20) käesoleva lõike punktides 1‒19 loetletud ülesannete täitmiseks

avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või

sundvalduse seadmise vajaduse märkimine;

21) põhjendatud juhul nendele ehitistele tingimuste seadmine, mille

ehitamiseks ei ole detailplaneeringu koostamine nõutav;

13) põhjendatud juhul tingimuste seadmine nendele ehitistele, mille ehitamiseks

ei ole detailplaneeringu koostamine nõutav;

Vt käesoleva seletuskirja järgmist osa. 14) hoonete või olulise avaliku huviga rajatiste suurim lubatud sügavus, kui see

on vajalik ehitise kasutuse, mõju või asukoha tõttu;

22) muud käesolevas lõikes nimetatud ülesannetega seonduvad

ülesanded.

15) muud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud ülesannetega

seonduvad ülesanded.

Eelnõu § 1 punktiga 13 tunnistatakse kehtetuks PlanS § 126 lõike 4 punkt 5. Muudatus on

seotud nimetatud sätte viimisega muudetavasse lõikesse 2, millega rõhutatakse, et

planeeringualal ehitise sügavuse määramine toimub edaspidi vajaduspõhiselt.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse PlanS §-i 128 lõikega 31, millega sätestatakse

detailplaneeringu algatamise taotluse ja sellega seotud dokumentide esitamise kord. Muudatuse

kohaselt nähakse ette, et detailplaneeringu algatamise taotlus ja sellega seonduvad dokumendid

esitatakse elektrooniliselt PlanS §-s 41 nimetatud planeeringute andmekogule või selle kaudu.

Planeeringute andmekogu on riiklik infosüsteem, mille eesmärk on tagada planeeringute

menetluse läbipaistvus, andmete kättesaadavus ning menetluste ühtne haldamine. Nõue esitada

taotlus andmekogule või selle kaudu võimaldab koondada kogu menetlusega seotud teabe

ühtsesse keskkonda alates menetluse algusest.

Planeeringu koostamise korraldaja saab planeerimismenetlust jätkata samas infosüsteemis või

vajadusel läbi viia menetluse muus infosüsteemis. Võimalus viia menetlus läbi muus

infosüsteemis jäetakse seadusesse selleks, et KOV-id, mille menetluse erisusi ühtne andmekogu

veel ei arvesta või kus on KOV planeerimismenetlusega sidunud mitmed muud KOV

andmekogud, saaksid jätkata senist praktikat. Vastavalt PlanS-ile peab planeeringu koostamise

korraldaja pärast planeeringu kehtestamist esitama planeeringu ühtsesse andmekogusse (nt

detailplaneeringu puhul PlanS § 139 lõike 41 alusel). Planeeringute andmekogu kasutamine on

tasuta. Oluline on aga võimaldada KOV-idel esitada nendele saabunud detailplaneeringu

algatamise taotlused neile kuuluva infosüsteemi kaudu. See mitmekesistab taotlejate võimalust

taotluse esitamiseks ja tagab ühtlasi, et kõik andmed on planeeringute andmekogust nähtavad.

Eelnõuga nähakse ette erand juhuks, kui taotluse esitamine planeeringute andmekogu kaudu ei

ole võimalik. Sellisel juhul esitatakse taotlus ja dokumendid detailplaneeringu koostamise

korraldajale muul viisil ning detailplaneeringu koostamise korraldaja kannab taotluse ja sellega

seotud andmed andmekogusse ise. Selline lahendus tagab menetluse paindlikkuse ning väldib

olukordi, kus tehnilised probleemid võiksid takistada menetluse algatamise taotluse esitamist.

Sarnane lähenemisviis on kasutusel ka ehitisregistrisse andmete esitamisel.

Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 14 üldpõhimõttest algab haldusmenetlus

taotluse esitamisega ning menetluse läbiviimine algab olenemata sellest, kas detailplaneeringu

koostamise korraldaja on algatamise taotluse kandnud planeeringute andmekogusse.

Selleks, et planeeringu koostamise korraldajatel oleks võimalik kujundada ümber

halduspraktika ning vajaduse korral ka infosüsteemid, jõustub säte 01.07.2027.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täpsustatakse PlanS § 128 lõikes 4 detailplaneeringu algatamise ja

algatamata jätmise otsustamise tähtaegu.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt tehakse detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise

otsus üldjuhul 30 päeva jooksul detailplaneeringu algatamise taotluse saamisest arvates,

kusjuures mõjuval põhjusel võib tähtaega pikendada kuni 90 päevani. Praktikas on selline

regulatsioon osutunud ebaselgeks ning ei erista piisavalt olukordi, kus menetlus eeldab oluliselt

suuremat kaalutlust ja põhjendamist.

Muudatuse eesmärk on kehtestada selgem ja sisuliselt põhjendatud jaotus lühema ja pikema

tähtaja kohaldamiseks. Üldreeglina tehakse detailplaneeringu algatamise otsus 30 päeva

jooksul. Samas nähakse ette, et teatud juhtudel, kus otsustamine on õiguslikult ja faktiliselt

keerukam, tehakse otsus 90 päeva jooksul.

Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse PlanS §-i 128 lõikega 41, millega tehakse erandid PlanS

§ 128 lõikes 4 nimetatud üldisest 30-päevasest detailplaneeringu algatamise või algatamata

jätmise otsustamisele kohalduvast menetlustähtajast.

Eelnõu kohaselt nähakse ette, et lõikes nimetatud juhtudel võib KOV otsustada

detailplaneeringu algatamise või algatamisest keeldumise 90 päeva jooksul taotluse saamisest.

Üldisest erinev tähtaeg kohaldub esiteks juhul, kui detailplaneeringu algatamisel otsustatakse

algatada KSH. KOV peab enne otsuse tegemist hindama KSH algatamise vajalikkust. Tegemist

ei ole üksnes formaalse otsustusega, vaid kaalutlusotsusega, mille tegemiseks on põhjendatud

ette näha pikem tähtaeg. Muu hulgas võib olla vajalik koostada KSH eelhinnang, mis on

ajamahukas ning KSH algatamise otsustamine eeldab asjaomastelt asutustelt arvamuse

küsimust, mistõttu ei ole praktikas 30-päevase tähtaja järgimine võimalik.

Teiseks kohaldub pikem tähtaeg juhul, kui detailplaneering sisaldab kehtestatud üldplaneeringu

põhilahenduse muutmise ettepanekut. Vastavalt PlanS §-le 142 on üldplaneeringu

põhilahenduse muutmine lubatav üksnes põhjendatud juhul, mistõttu peab KOV

detailplaneeringu algatamise otsustamisel täiendavalt hindama ettepaneku lubatavust ja

põhjendatust. Nimetatud asjaolude sisuline hindamine muudab otsustamise ajakulukamaks

ning põhjendab pikema tähtaja kohaldamist.

Kolmandaks kohaldub pikem tähtaeg juhul, kui esineb vajadus välja selgitada täiendavalt

detailplaneeringu algatamata jätmise alustega seonduv. Detailplaneeringu algatamata jätmine

kujutab endast isiku õigusi piiravat otsust, mis eeldab KOV-ilt põhjalikumat kaalutlemist ning

kõrgendatud põhjendamiskohustuse täitmist. Lisaks tuleb sellisel juhul järgida HMS §-st 40

tulenevat ärakuulamisõigust, st isikule tuleb enne otsuse tegemist anda võimalus esitada oma

arvamus ja vastuväited.

Loetelu jäetakse lahtiseks, kuivõrd oleks võimalik rakendada kehtivas seaduses tulenevat

planeeringuala suurusest, uuringute läbiviimise vajadusest, halduslepingu või planeeringu

koostamise tellimise kulude kandmiseks sõlmitava lepingu eelduseks olevate asjaolude

selgitamisest või kaasatavate ja koostöötegijate suurest hulgast tingitud põhjuseid.

Eelnõuga ette nähtud 90-päevane üldisest otsuse vastuvõtmisest erinev tähtaeg ei tähenda, et

otsust ei tuleks vastu võtta viivitamata peale asjaolude selgumist.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse PlanS §-i 128 lõikega 61. Muudatusega nähakse ette, et

detailplaneeringu algatamise, algatamata jätmise, keskkonnamõju strateegilise hindamise

algatamise ja algatamata jätmise otsused kantakse elektrooniliselt planeeringute andmekogusse.

See on KOV-i jaoks kohustuslik nõue, mis tagab planeerimismenetluste parema läbipaistvuse

ja hõlbustab tähtaegade järgimist.

Eelnõu § 1 punktiga 18 täiendatakse PlanS §-i 133 lõikega 11, millega kehtestatakse tähtaeg

detailplaneeringu kooskõlastamiseks esitamiseks ja arvamuse andmiseks.

Kehtiv regulatsioon ei näe ette konkreetset tähtaega, mille jooksul tuleb detailplaneering pärast

algatamise taotluse esitamist esitada kooskõlastamiseks. Sellest tulenevalt on praktikas

täheldatud olukordi, kus detailplaneeringu menetlus viibib oluliselt juba enne kooskõlastamise

etappi jõudmist, mistõttu pikeneb kogu menetluse kestus. Analüüsi „Eestis kehtestatud

detailplaneeringute menetlusajad (01.2023–06.2024)“15 kohaselt on detailplaneeringute

mediaanmenetlusaeg üldplaneeringu muutmiste juhtudel 2 aastat ja üldplaneeringu kohastel

juhtudel 1,6 aastat. Samas esineb menetlusi, mille kestus on oluliselt pikem, ulatudes mitme

aastani või isegi üle kümne aasta. See viitab sellele, et menetluse eri etappide ajastamine ei ole

ühtlane ning puudub piisav menetluslik raamistik, mis tagaks menetluse edenemise mõistliku

aja jooksul.

Kahe aasta pikkune tähtaeg on valitud arvestades praktikas kujunenud detailplaneeringute

menetlusaegu. Seega on põhjendatud eeldada, et selle aja jooksul on võimalik jõuda vähemalt

kooskõlastamise etappi, kus planeeringulahendus on piisavalt välja töötatud.

Muudatuse eesmärk on tagada, et detailplaneeringu menetlus liiguks sisuliselt edasi ning jõuaks

mõistliku aja jooksul kooskõlastamise etappi, mis on menetluse edasise kulgemise seisukohalt

määrava tähtsusega. Kooskõlastamise ja arvamuse andmise eelduseks on detailplaneeringu

materjalide esitamine menetlusse sellisel kujul, mis võimaldab kaasatavatel asutustel ja isikutel

anda sisulisi seisukohti. Praktikas võib ebamõistlik viivitus anda põhjenduse menetlus lõpetada,

kui detailplaneeringu menetluses tekib ebamõistlik viivitus planeeringust huvitatud isikust või

koostajast tingitult. Nii on ka kehtestatud kohaliku tasandi regulatsioone sarnasteks

juhtumisteks (näiteks „Tallinna linna töökorraldus projekteerimistingimuste ja planeerimise

valdkonnas“ § 22 lõige 6)16. Oluline on märkida, et juhul, kui seaduses sätestatud tähtaega ei

ole võimalik järgida, annab HMS § 41 aluse tähtaega pikendada põhjendatud asjaolude tõttu.

Muudatus loob aluse menetluse edasise kulgemise kontrollimiseks ning vajaduse korral

haldusjärelevalve meetmete rakendamiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 19 täiendatakse PlanS §-i 134 teise lausega, mille kohaselt esitatakse

detailplaneeringu vastuvõtmise otsus elektrooniliselt planeeringute andmekogusse.

Muudatuse eesmärk on suurendada planeerimismenetluse digitaalselt jälgitavust, läbipaistvust

ja õigusselgust. Vastuvõtmise otsuse kandmine planeeringute andmekogusse võimaldab

menetluse olulisemad vaheotsused koondada ühtsesse infosüsteemi, mis parandab ülevaadet

planeeringu menetlusetapist nii menetlusosalistele, järelevalveasutustele kui ka avalikkusele.

Digitaalselt kättesaadav vastuvõtmise otsus loob selgema seose menetlustoimingute ja ajajoone

vahel ning toetab planeerimismenetluse ühtlustamist ja automatiseerimist.

Eelnõu § 1 punktiga 20 tunnistatakse § 138 kehtetuks, kuna heakskiidu menetlusest

planeeringumenetluses loobutakse. MaRu osaleb detailplaneeringu koostamisel edaspidi

koostöötegijana planeeringu kooskõlastamise etapis (vt ka punktis 6 toodud selgitusi).

Ühtlasi tunnistatakse kehtetuks PlanS § 142 lõiked 4 ja 5. Muudatused on seotud

detailplaneeringu heakskiitmise menetlusest loobumisega ning MaRu senise heakskiidu andja

rolli muutumisega koostöötegijaks. MaRu-l on olnud õigus detailplaneeringu menetluses

määrata lisaks lähteseisukohtades nimetatud koostöötegijatele ja kaasatavatele ka isikuid ja

asutusi, kellega tuleb teha detailplaneeringu koostamisel koostööd või keda tuleb selle

koostamisse kaasata. Edaspidi ei ole sellise erisuse tegemine enam põhjendatud ning MaRu roll

piirdub selles osas põhjendatud vajadusel KOV-ile soovituse andmisega asjaomase asutusega

koostöö tegemiseks. Samuti ei ole enam asjakohane näha ette, et üldplaneeringu põhilahenduse

muutmise ettepanekut sisaldava detailplaneeringu puhul tuleb detailplaneering esitada

MaRu-le heakskiitmiseks, mistõttu on sellest nõudest loobutud.

15 Detailplaneeringute-menetlusaegade-analuus.pdf 16 Tallinna Linnavalitsuse 03.11.2021 määrus nr 36 „Tallinna linna töökorraldus projekteerimistingimuste ja

planeerimise valdkonnas“ – https://www.riigiteataja.ee/akt/425042025048?leiaKehtiv#para22

Eelnõu § 2. Ehitusseadustiku muutmine

EhS-is sätestatakse põhimõte, mille kohaselt tuleb menetlus korraldada selliselt, et menetluse

läbiviimiseks vajalikud asjaolud selgitatakse välja võimalikult varakult ning märkused või

ettepanekud puuduste kõrvaldamiseks või esitatud lahenduse korrigeerimiseks esitatakse

taotlejale või huvitatud isikule võimalikult koondatult välja arvatud juhul, kui menetluse käigus

ilmnevad uued asjaolud.

Sätte väljatöötamiseks andis Vabariigi Valitsus 19.02.2026 ülesande MKM-ile koostöös

Kliimaministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning Eesti Valdade ja

Linnade Liiduga.

EhS-i täiendatakse põhimõttega, mille kohaselt tuleb menetlused korraldada selliselt, et taotluse

lahendamiseks olulised asjaolud selgitatakse välja võimalikult varakult ning märkused

puuduste kõrvaldamiseks esitatakse võimalikult koondatult. Täiendavaid märkusi võib esitada

eelkõige juhul, kui menetluse käigus ilmnevad uued olulised asjaolud näiteks seetõttu, et

taotleja muudab või täiendab taotlust või ehitusprojekti.

Praktikas on esinenud olukordi, kus taotluse või sellega esitatud ehitusprojekti puudustele

juhitakse tähelepanu menetluse hilisemas etapis või taotluse mitme järjestikuse läbivaatamise

käigus, kuigi esinev puudus oli tuvastatav juba taotluse esmasel läbivaatamisel. Selline

menetluspraktika võib põhjendamatult pikendada menetlust ning põhjustada taotlejale

lisakulutusi ja ebamugavusi. Mitmes jaos märkuste esitamisega kaasneb ka oht, et seaduses

sätestatud menetlustähtaegadest ei ole võimalik kinni pidada.

EhS-i kohaselt kohaldatakse EhS-is ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesoleva seadustiku erisusi (EhS § 2 lõige 4). Seega tuleb menetlemisel

lähtuda lisaks EhS-i regulatsioonile ka HMS-is sätestatud regulatsioonist.

HMS § 5 lõike 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti

võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. See on

haldusmenetluse keskne põhimõte, mis kohaldub ka ehitusseadustiku alusel läbiviidavatele

haldusmenetlustele. Nii on ka õiguskantsler asunud seisukohale, et lisaks ehitusseadustikus

kehtestatud tähtaegadele tuleb arvestada haldusmenetluse üldiste põhimõtetega ja korraldada

menetlus võimalikult kiiresti (HMS § 5 lõige 2). Õigus kiirele menetlusele on hea halduse tava

osa.

EhS-is sätestatud menetluse tähtaeg (nt ehitusloal 30 päeva) on maksimaalne menetlustähtaeg.

Haldusmenetluse üldpõhimõtetest tulenevalt tuleb menetlus siiski korraldada võimalikult

kiiresti ja menetlusosalistele ülemääraseid ebamugavusi põhjustamata. Eeltoodust võib

tuletada, et seaduses määratud tähtaeg on maksimaalne ehk kui võimalik, tuleb viia menetlus

lõpuni kiiremini.

Eelnõuga kavandatava põhimõtte sätestamine aitab haldusmenetluse efektiivsuse põhimõtet

ehitusvaldkonna menetluse läbiviimisel täpsemalt sisustada ning suunab menetlejat kaasama

asjaomaseid isikuid ja asutusi menetluse võimalikult varases etapis, tutvuma esitatud

materjalidega terviklikult ning esitama taotlejale puuduste kohta koondatud tagasiside esimesel

võimalusel. Samas ei välista säte täiendavate märkuste esitamist, kui need tulenevad näiteks

menetluse käigus ilmnenud uutest asjaoludest või taotleja hilisematest projektis või taotluses

tehtud muudatustest.

Eelnõu § 3. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmine

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 3016.

Paragrahv 3016 näeb ette, et enne paragrahvi jõustumist vastuvõetud KOV-i planeeringute

menetlemine viiakse lõpuni lähtudes seni kehtinud planeerimisseaduse nõuetest. See aitab

tagada, et need kohaliku omavalitsuse planeeringud, mis on sätte jõustumise ajaks vastu võetud,

menetletakse lõpuni enne muudatuste jõustumist kehtinud PlanS-i nõuete kohaselt.

Planeeringud, mida ei ole paragrahvi jõustumise ajaks veel vastu võetud, tuleb koostada

lähtudes PlanS-is ettenähtud koostöö ja kaasamise põhimõtetest ning seaduses sätestatud

juhtudel tuleb planeeringud teiste hulgas kooskõlastada ka MaRu-ga.

Eelnõu § 4. Seaduse jõustumine

Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse PlanS §-i 128 lõikega 41, mistõttu on vajalik kehtestada

sätte rakendamise ettevalmistamiseks piisav ajavaru. Vastavat muudatust rakendatakse alates

2027. aasta 1. juulist, mil on ette nähtud planeeringute andmekoguga seonduvate sätete

jõustumine.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele mõiste kriis. Mõiste sisu avatakse eelnõu § 1 punkti 3 selgituses.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul puudub seos Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Muudatused puudutavad peamiselt nelja sihtrühma: KOV-id (78), kes korraldavad

planeeringute koostamist ja viivad läbi ehitusmenetlusi, MaRu ning teised planeeringuid

kooskõlastavad või menetlustes osalevad riigiasutused, detailplaneeringu algatamise taotluse

esitajad, sh omanikud ja arendajad, samuti elanikud, kogukonnad ja vabaühendused, keda

planeeringulahendused puudutavad.

Eelnõu eesmärk on muuta planeerimismenetlused selgemaks, kiiremaks ja paindlikumaks,

suurendada õigusselgust ning vähendada halduskoormust.

Otsesed mõjud avalduvad eeskätt kohalikele omavalitsustele ja riigiasutustele ning ettevõtjatele

(sh arendajad ja maaomanikud) menetluste korralduses ja läbiviimises.

Kaudsed mõjud avalduvad ruumiliste otsuste kvaliteedi, ettevõtluskeskkonna prognoositavuse

ning kriisivalmiduse paranemises, mõjutades inimesi, ettevõtjaid ja vabaühendusi (sh

kogukondi). Mõju KOVidele ei jaotu ühtlaselt, mõju suurem eelkõige suurema

planeerimisaktiivsusega ja pikemate menetlusaegadega KOVides.

Eelnõuga kavandatakse järgmisi muudatusi:

- kujundatakse ümber senine MaRu planeeringute heakskiidu menetlus ning asendatakse see

kooskõlastamise põhimõttel toimiva lahendusega;

- täpsustatakse detailplaneeringuga lahendatavaid ülesandeid, nende lahendamise vajalikkust

ning täpsusastet;

- täpsustatakse detailplaneeringu algatamise tähtaegu ning lisatakse detailplaneeringu

menetlusetapile vahetähtaeg;

- nähakse ette detailplaneeringute algatamise taotluse esitamine planeeringute andmekogu

kaudu, et tagada menetluste läbipaistvus, ühtne praktika ja andmete parem kättesaadavus;

- ehitusseadustikus sõnastatakse põhimõte, mille kohaselt peab menetluses esitama oma

ettepanekud ja märkused taotlejale võimalikult varakult;

- planeerimispõhimõtetesse tuuakse sisse kriisivalmiduse tagamise vajadus;

- täpsustatakse termineid ja tehakse mõned tehnilised muudatused.

6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Seaduse sotsiaalne mõju on kaudne ning valdavalt neutraalne kuni mõõdukalt positiivne.

Planeerimismenetluse selgem korraldus, menetlusetappide täpsem määratlus ja õigusselguse

suurenemine parandavad eeldatavalt menetluses osalevate isikute arusaamist

planeerimisotsuste tegemise protsessist ning võivad vähendada menetlusega seotud

ebakindlust.

Peamised sihtrühmad on detail- ja üldplaneeringute menetluses osalevad maaomanikud,

arendajad, puudutatud elanikud ja kogukonnad. Muudatus teeb menetluse etapid, tähtajad ja

rollid selgemaks. See vähendab ebakindlust, parandab osalemisvõimalusi ja suurendab

usaldust. Mõju on üldiselt harv, kuid konkreetses menetluses osalejatele võib see olla oluline.

Riiklike huvide senisest varasem ja süsteemsem arvestamine kohaliku tasandi planeeringutes

ning menetluse parem prognoositavus võivad pikemaajaliselt toetada planeeringulahenduste

sisulise kvaliteedi paranemist ja seeläbi elukeskkonna arengut. Mõju avaldub kaudselt, sõltudes

konkreetsete planeeringute sisust ning rakenduspraktikast.

Seadusel puudub otsene demograafiline mõju, kuna eelnõuga kavandatavad muudatused ei

reguleeri asustuse paiknemist ega elanikkonna liikumist. Riskina võib välja tuua digilahenduste

kasutamisest tulenevad takistused väiksema digipädevusega isikutele.

6.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Riigi julgeoleku vaates on seaduse mõju kaudne. Planeerimise põhimõtete täiendamine

kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna edendamise eesmärgiga suunab planeerimisotsuste

tegemisel senisest teadlikumalt arvesse võtma elutähtsa taristu toimepidevust ning ruumiliste

lahenduste vastupidavust kriisiolukordades.

Peamised mõjutatud sihtrühmad on KOVid, MaRu ning teised planeeringuid kooskõlastavad

riigiasutused. Muudatus nõuab, et uute ja muudetavate planeeringute koostamisel hinnataks

senisest teadlikumalt, kas kavandatav ruumilahendus toetab elutähtsa taristu toimepidevust,

kriiside ennetamist ja kogukondade toimetulekut kriisiolukorras.

Riskina võib välja tuua, et kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna põhimõte võib jääda

praktikas ebaühtlaselt rakendatavaks, kui KOVidel ja kooskõlastavatel asutustel puuduvad

ühised juhised või näited selle kohta, kuidas kriisivalmidust planeeringulahendustes hinnata.

Seadus ei kehtesta uusi julgeoleku- ega kaitsealaseid kohustusi, vaid täpsustab

planeerimisotsuste tegemisel kohaldatavaid kaalutlusi viisil, mis võimaldab ruumiloomes

arvestada laiemalt riigi toimepidevusega seotud eesmärke.

Seadusel ei ole otsest mõju välissuhetele.

6.3. Mõju majandusele

Seaduse mõju majandusele on kaudne ja eeldatavalt mõõdukalt positiivne. Heakskiidu

menetlusest loobumine, planeerimismenetluse etappide selgem struktureerimine ning

detailplaneeringu ülesannete täpsem eristamine võivad vähendada menetluste kestust ning

suurendada nende prognoositavust.

Peamised mõjutatud sihtrühmad on ettevõtjad, eelkõige kinnisvaraarendajad, maaomanikud ja

teised detailplaneeringu algatamise taotluse esitajad. Nende jaoks võib mõju avalduda

menetluse prognoositavuse suurenemises, varasemas tagasisides ja võimalike takistuste

kiiremas selgumises.

See võib omakorda vähendada planeerimismenetlusega seotud ajakulu ja kaudseid kulusid nii

avalikus sektoris kui ka ettevõtjate jaoks. Mõju tegelik ulatus sõltub planeerimismenetluste

praktilisest rakendamisest ning kohaliku omavalitsuse töökorraldusest.

6.4. Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Seaduse mõju elu- ja looduskeskkonnale on kaudne ja eeldatavalt positiivne. Riiklike ruumiliste

huvide, sealhulgas rohevõrgustiku toimimise ja väärtuslike maastike säilitamise põhimõtete

senisest varasem ja sisulisem arvestamine kohaliku tasandi planeeringutes loob eeldused

tasakaalustatumate ruumiliste lahenduste kujunemiseks.

Mõjutatud sihtrühmad on KOV-id, elanikud, kogukonnad, ettevõtjad ning riigiasutused, kes

osalevad planeeringute kooskõlastamisel. Mõju avaldub eelkõige selles, et rohevõrgustiku,

väärtuslike maastike, turvalise ruumiloome ja keskkonnatingimustega seotud kaalutlusi saab

arvesse võtta varasemas menetlusetapis.

Seadus ei muuda keskkonnakaitsega seotud sisulisi nõudeid ega keskkonnamõju strateegilise

hindamise korda, vaid loob eeldused, et Maa‑ ja Ruumiametil on võimalus

planeerimismenetluse varasemas etapis jälgida ja suunata keskkonnaalaste ruumiliste

kaalutluste, sealhulgas rohevõrgustiku ja väärtuslike maastikega arvestamist ajal, mil

planeeringu põhilahendus ei ole veel lõplikult kujunenud.

6.5. Mõju regionaalarengule

Regionaalset tasandit mõjutab eelnõu sellega, et riiklikke huve peab regionaalse tasandi

planeeringutes ja ruumiotsuste tegemises enam arvestama. Detailplaneeringu ülesannete

selgem eristamine kohustuslikeks ja vajaduspõhisteks võimaldab planeerimismenetluse

proportsionaalsemat rakendamist, arvestades kohalike omavalitsuste erinevat võimekust ja

ruumilisi eripärasid.

Mõju regionaalarengule sõltub piirkonna planeerimisaktiivsusest. Suurema arendussurvega

piirkondades võib menetluste kiirenemine ja selgem menetlusraamistik avaldada suuremat

mõju ettevõtluskeskkonnale, elukeskkonna arengule ja kohaliku omavalitsuse töökoormusele.

Väiksema planeerimisaktiivsusega KOVides võib mõju avalduda üksikutes menetlustes.

See võib vähendada põhjendamatult ulatuslikku planeerimiskoormust ning parandada

planeeringulahenduste vastavust kohalikele vajadustele. Selgem menetlusraamistik ja

menetlusetappide tähtajad võivad soodustada planeerimismenetluste ühtlasemat kulgemist eri

piirkondades, kuid mõju regionaalarengule sõltub eelkõige kohalikust rakenduspraktikast.

6.6. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Seaduse mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele on otsene. See puudutab

eelkõige 78 KOV-i ning planeeringuid kooskõlastavaid riigiasutusi. Kasutage mõju

kirjeldamiseks detailplaneeringute menetlusaegade analüüsi.

Planeerimisseaduses kasutatavate terminite täpsustamine, õigusselguse suurenemine ning

menetlusetappide parem määratlus selgitavad planeerimismenetluste läbiviimise õiguslikku

raamistikku ning võivad vähendada vaidlusi planeeringu sisu ja menetluse ulatuse üle.

Detailplaneeringu menetlusetappidele kehtestatavad vahetähtajad ning planeeringute

andmekogu kasutamise laiendamine eeldavad kohaliku omavalitsuse asutustelt töökorralduse

kohandamist. Samas loovad need muudatused eeldused menetluste paremini juhitavaks

muutmiseks ja läbipaistvuse suurenemiseks pikemas vaates.

6.7. Mõju isikute halduskoormusele ja asutuste töökoormusele

Eelnõuga isikute halduskoormus lõppkokkuvõttes ei suurene. Peamine muudatus, mis isikuid

puudutab, on taotluse esitamise viisi ja vormi reguleerimine, kuid taotluse puhul jääb ka

edaspidi võimalikuks esitada seda senise korra kohaselt.

Avaliku sektori töökoormus võib mõnevõrra suureneda. Seda peamiselt Maa- ja Ruumiametis,

kes asub heakskiidu menetluse asemel planeeringuid kooskõlastama. Kuna heakskiidu

menetluse ja kooskõlastamise sisu on erinev ja arvestades, et heakskiidu andmine oli sisuline

planeeringu õiguspärasuse terviklik hindamine, võib eeldada, et töökoormus jääb enamasti

samaks.

Niisamuti võib ajutine töökoormus suureneda KOV-ides juhul, kui KOV peab tegema seaduse

jõustumise eelselt ümberkorraldusi detailplaneeringu algatamise taotluse osas või arendustöid

selleks, et võimaldada taotluste edastamist planeeringute andmekogule. Tegemist ei ole aga

püsiva töökoormuse tekkimisega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud

ja tulud

Muudatustega ei kaasne otseseid kulusid ega tulusid riigile ega kohalikule omavalitsusele.

Planeeringute andmekogu sisaldab vajalikke arendusi taotluse vastuvõtmiseks.

Planeeringute andmekogu kasutusele võtmine võimaldab KOV-idel loobuda paralleelselt

kasutusel olevatest infosüsteemidest ja seeläbi raha kokku hoida. Riiklikus planeeringute

andmekogus luuakse tehniline võimekus liidestada infosüsteeme nendel KOV-idel, kes ei soovi

või ei ole valmis enda kasutuses olevatest infosüsteemidest loobuma. Sellisel juhul peab KOV

tagama, et tema infosüsteemis olev teave edastatakse planeeringute infosüsteemi, mis võib

kaasa tuua mõningase arenduskulu.

Koolitamiskulud kaetakse MKM-i iga-aastasest ruumipoliitika valdkonna eelarvest.

8. Rakendusaktid

Vabariigi Valitsuse määruse „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja

planeeringute kooskõlastamise alused“ muutmise eelnõu kavand on lisatud seletuskirjale (lisa

1, kavand 1). Määruse kehtestamise alus on kehtiva PlanS § 4 lõige 4, mis lubab Vabariigi

Valitsusel määrusega kehtestada koostöö tegemise korra ja planeeringute kooskõlastamise

alused.

9. Seaduse jõustumine

Seaduse § 4 lõikega 1 nähakse ette seaduse jõustumine 2027. aasta 1. jaanuaril.

Seaduse § 4 lõikega 2 nähakse ette, et eelnõu § 1 punktid 14, 17 ja 19 jõustuvad 2027. aasta 1.

juulil. Sätted puudutavad planeeringute andmekoguga seonduvaid sätteid ja planeeringute

andmekogule andmete esitamist puudutavat nõuet. Jõustumise aeg on valitud selline

planeeringute andmekogu ettevalmistamisest tulenevate käimasolevate arendustööde tõttu ning

vajadusest anda KOV-idele aega vajadusel nende kasutuses olevate andmekogude

ülevaatamiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Seaduseelnõu koostamiseks toimusid järgmised töötoad:

- 15.04.2026 detailplaneeringu ülesandeid ja täpsusastet käsitlev töötuba (erialaliidud,

kohalikud omavalitsused, ettevõtjad, ametiasutused: MTÜ Eesti Planeerijate Ühing, Eesti

Arhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Viimsi

Vallavalitsus, Tallinna Linnavalitsus, Tartu Linnavalitsus, Haljala Vallavalitsus,

Keskkonnaamet, Päästeamet, Muinsuskaitseamet, Maa- ja Ruumiamet, AS Merko, AS

Liven, Advokaadibüroo Walless);

- 23.04.2026 MaRu heakskiidu menetluse ümberkujundamise kooskõlastuseks (kohalikud

omavalitsused: Saaremaa Vallavalitsus, Haljala Vallavalitsus, Tallinna Linnavalitsus,

Põltsamaa Vallavalitsus, Raasiku Vallavalitsus, Põlva Vallavalitsus, Harku Vallavalitsus,

Kehtna Vallavalitsus, Rapla Vallavalitsus, Keila Linnavalitsus, Luunja Vallavalitsus, Rae

Vallavalitsus, Saue Vallavalitsus, Põhja-Sakala Vallavalitsus, Kambja Vallavalitsus,

Alutaguse Vallavalitsus, Rakvere Linnavalitsus, Kehtna Vallavalitsus, Märjamaa

Vallavalitsus, Kose Vallavalitsus).

Seaduse eelnõu koostamisel tehti koostööd Linnade ja Valdade Liiduga (edaspidi ELVL):

- 30.03.2026 toimus kohtumine „Märkuste esitamise korrastamine ehitusloa- ja

planeerimismenetluses“ ELVL-i, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning

kliimaministeeriumi esindajatega;

- 01.04.2026 kirjaga pöördus MKM ELVL-i poole seisukoha saamiseks „Märkuste esitamise

korrastamine ehitusloa- ja planeerimismenetluses“ sätte lisamise kohta PlanS-i ja EhS-i;

- 20.04.2026 kirjaga vastas ELVL, et toetab põhimõtteliselt haldusmenetluse seaduse § 5

lõikes 2 sätestatud menetluse efektiivsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtte selgemat

esiletõstmist ehitusseadustikus ja planeerimisseaduses.

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ning arvamuse

avaldamiseks ministeeriumidele, Maa- ja Ruumiametile, Keskkonnaametile, Päästeametile,

Muinsuskaitseametile, Transpordiametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Terviseametile,

Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, MTÜ-le Eesti

Planeerijate Ühing, Eesti Arhitektide Liidule, Eesti Maastikuarhitektide Liidule, Eesti

Tööandjate Keskliidule, Keskkonnaõiguse Keskusele.

Kooskõlastamise ja arvamuste avaldamise tagasiside on esitatud seletuskirja lisas 2 –

kooskõlastustabel.