Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu

Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehituseadustiku ja planeerimisseaduse
rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 1

EELNÕU KAVAND

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS


Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused

Määrus kehtestatakse planeerimisseaduse § 4 lõike 4 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

§ 2. Koostöö ja kooskõlastamine

§ 3. Asutused ja nende tegevusvaldkonda kuuluvad küsimused



Kristen Michal
peaminister

Erkki Keldo
majandus- ja tööstusminister

Keit Kasemets
riigisekretär

Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehituseadustiku ja planeerimisseaduse
rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 2

Kooskõlastustabel
Nr
Ettepaneku/märkuse sisu
Seisukoht
Selgitus
Muinsuskaitseamet (15.05.2026 nr 1-16/912-1)
1.
Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu edaspidi MaRu antava kooskõlastuse sisu ega ka see, millistel juhtudel ja millistele õigusaktidele tuginedes saab MaRu planeeringute kooskõlastamisest keelduda. Samuti sisaldab eelnõule lisatud Vabariigi Valitsuse määruse „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ kavand üksnes määruse struktuuri, millel puudub sisu. Seetõttu on esitatud materjalide põhjal raske hinnata, kas ja milliseid muudatusi võib eelnõuga kavandatu praktikas kaasa tuua või kuidas see mõjutab kultuuripärandi valdkonda laiemalt.

Arvestades eeltoodut, palume seletuskirja selles osas täiendada. Samuti palume Muinsuskaitseamet kindlasti kaasata määruse eelnõu sisu väljatöötamisse.

Selgitame
Eelnõu juurde lisatud kavand näeb ette Vabariigi Valitsuse 17.12.2015 määruse nr 133 „ Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ muutmise, kus muu hulgas nähakse ette ka Maa- ja Ruumiameti pädevus, mistõttu selle täpsem väljatoomine seaduse eelnõu seletuskirjas ei ole vajalik. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) edastab koostöömääruse eelnõu arvamuse andmiseks muu hulgas ka Muinsuskaitseametile.
Transpordiamet (18.05.2026)
1.
Transpordiamet sai 7.05.2026 kooskõlastamiseks planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Anname teada, et oleme eelnõuga tutvunud ja kooskõlastame märkusteta.

Võetud teadmiseks
Võtame Transpordiameti arvamuse teadmiseks.
Eesti Maastikuarhitektide Liit (EMAL) (18.05.2026)
1.
Eesti Maastikuarhitektide Liit kooskõlastab planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Võetud teadmiseks
Võtame EMAL-i arvamuse teadmiseks.
Päästeamet (21.05.2026)
1.
Päästeamet nõustub eelnõuga ja puuduvad täiendavad ettepanekud.

Võetud teadmiseks
Võtame Päästeameti arvamuse teadmiseks.
Keskkonnaamet (21.05.2026 nr 1-5/26/43-3)
1.
Eelnõu § 1 punkt 11. Eelnõu seletuskiri lk 10, tabel 1. Ülesannete võrdlus kehtiva PlanSi ja eelnõuga ette nähtud muudatuste alusel. Eelnõu kohaselt jäetakse detailplaneeringu vajaduspõhistest ülesannetest välja kehtiva PlanS § 126 lg 1 p 14 - loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmine ja kaitsevööndite määramine.

Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et eelnõu seletuskirjas on öeldud, et neid menetlusi viiakse läbi detailplaneeringuta looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) või üldplaneeringu alusel. Hetkel kehtiva LKS § 10 lg 7 p 1 alusel võetakse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava
loodusobjekti kaitse alla volikogu kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu alusel. Seega tekib vastuolu. Keskkonnaametile teadaolevalt ei sisalda ka Riigikogus menetletav looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 612SE praegu
LKS § 10 lg 7 muudatusi.

Arvestatud
Lisame sõna „detailplaneeringuta“ ette sõna „üldjuhul“ ning täpsustame seletuskirja.
2.
Eelnõu § 1 punkti 15. PlanS § 128 täiendatakse lõikega 4 1. PlanS § 128 lg 41 p 1 – „Detailplaneering algatatakse või jäetakse algatamata 90 päeva jooksul detailplaneeringu algatamise taotluse saamisest arvates juhul, kui: 1) detailplaneeringu algatamisel otsustatakse algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine.“

Keskkonnaamet teeb ettepaneku muuta PlanS § 128 lg 41 p 1 järgmiselt „ … 1) detailplaneeringu algatamisel otsustatakse algatada või jätta algatamata keskkonnamõju strateegiline hindamine“ Märgime, et keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH) vajalikkuse kaalumisel on vajalik KSH eelhinnangu andmine ja seisukoha küsimine, mille tulemusena võidakse otsustada KSH algatada või ka jätta algatamata (mitte üksnes algatada KSH, nagu on eelnõus välja 2 (2) toodud). Eelhinnangu andmine ja asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimine on ajamahukas nii juhul, kui KSH algatatakse, kui ka juhul, kui see jäetakse algatamata. Lisaks, kuna KSH võidakse lisaks eelhinnangu alusel otsustamisele algatada ka nn kohustuslikus korras (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 6 lg 1 tegevuste korral; PlanS § 124 lg 5), tuleks eelnõus üle vaadata, kas kuni 90 päeva pikkune tähtaeg on mõeldud ka nende juhtumite jaoks, kus KSH eelhinnangut ei koostata ehk eelhinnangu koostamiseks aega ei kulu.

Arvestatud
Eelnõu täiendatud.
3.
Eelnõu seletuskirjas (lk 13) on kirjas järgmiselt „Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse PlanS §-i 128 lõikega 61. Muudatusega nähakse ette, et detailplaneeringu algatamise, algatamata jätmise, keskkonnamõju hindamise algatamise ja algatamata jätmise otsused kantakse elektrooniliselt planeeringute andmekogusse. Eelnõu seletuskirjas (lk 17) punktis 6.4. on kirjas „Seadus ei muuda keskkonnakaitsega seotud sisulisi nõudeid ega keskkonnamõju hindamise korda, /…/.“ Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et „keskkonnamõju hindamise“ asemel peab olema kirjas „keskkonnamõju strateegiline hindamise“.

Arvestatud
Seletuskirja täiendatud.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
1.
1. Eelnõu § 1 punktiga 11 sätestatakse planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) §-i 126 lõikes 1 detailplaneeringuga lahendatavad kohustuslikud ülesanded ja lõikes 2 vajaduspõhised ülesanded.

Teeme ettepaneku üle vaadata ka PlanS-i § 126 lg 3, mille kohaselt lähtutakse detailplaneeringuga lahendatavate ülesannete otsustamisel kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilistest vajadustest ja planeeringu eesmärgist. Eelnõu seletuskirja lehekülgedel 7 ja 8 on toodud: „Muudatusega soovitakse selgemini välja tuua ja rõhutada, et ülesandeid ei ole ilmtingimata vaja lahendada, kui need ei ole vajalikud üldplaneeringu elluviimiseks, ruumilise terviklahenduse koostamiseks või kui need ei tulene kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilisest vajadusest ega planeeringu eesmärgist.“. Eelnõu ja selle seletuskirja ning kehtiva seaduse § 126 lõiget 3 lugedes tekib küsimus, kas lõikes 3 toodud põhimõte kehtib kõigi detailplaneeringuga lahendatavate ülesannete puhul või üksnes vajaduspõhiste ülesannete puhul.

Selgitame
Eelnõukohase PlanS § 126 lõike 2 punktis 15 nähakse ette, et detailplaneeringuga lahendatakse muud paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud ülesannetega seonduvad ülesanded. See omakorda seob kehtiva PlanS § 126 lõike 3 eesmärgid tervikuks. Eelnõus nimetamata ülesannete puhul on eeldus, et need ülesanded lähtuvad üldplaneeringu elluviimisega seotud vajadustest ehk kohaliku omavalitsuse üksuse vajadustest.

Sätete koosmõju kohaldamisel on tulemuseks planeeringulahendus, mis järgib vajaduspõhist ruumilist arengut ning toetab ennekõike avalikku huvi.

PlanS § 126 lõige 3 on üldine suunis ehk nii kohustuslike kui vajaduspõhiste ülesannete lahendamisel tuleb ennekõike arvestada kohaliku omavalitsuse ruumilistest vajadustest ja planeeringu eesmärkidest.

Seletuskirja täiendatud.

2.
2. Eelnõu § 1 punktiga 11 sõnastatakse ümber PlanS-i § 126 lõike 1 punktis 13 toodud maaparandussüsteemidega seotud ülesanne (eelnõu § 126 lg 2 p 7). Teeme ettepaneku sõnastada punkt 7 järgmiselt: „7) maaparandussüsteemi toimimise tagamise tingimuste määramine;“.

Oluline on määrata tingimused, mis tagavad maaparandussüsteemi toimimise. Samuti palume täpsustada eelnõu seletuskirja, kuna leheküljel 9 toodud selgitus, mille kohaselt maaparandussüsteemide ehitamine toimub maaparandusseaduse § 21 alusel väljastatava ehitusloa alusel ja maaparandussüsteemide ehitamiseks ei ole detailplaneering nõutav, on ebatäpne. Antud juhul ei ole tegemist maaparandusseadusest tuleneva vajadusega rekonstrueerida maaparandussüsteem, vaid maaparandussüsteemiga alal koostatakse detailplaneering linnades kui asustusüksustes, alevites ja alevikes ning nendega piirnevas avalikus veekogus ehitusloakohustusliku: 1) hoone püstitamiseks; 2) olemasoleva hoone laiendamiseks üle 33 protsendi selle esialgu kavandatud mahust; 3) olulise avaliku huviga rajatise, näiteks staadioni, golfiväljaku, laululava, motoringraja või muu olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks; 4) olulise ruumilise mõjuga ehitise ehitamiseks, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht on valitud üldplaneeringuga ehk muu ehitise ehitamiseks, mille tulemusena peab jääma maaparandussüsteem toimima ning tuleb tegevus kooskõlastada Maa- ja Ruumiametiga (MaRu).

Muu ehitise ehitamine saab tingida maaparandussüsteemi ehitamise üksnes siis, kui maaparandussüsteem on vaja muu ehitise võimaldamiseks rekonstrueerida. Seejuures tuleneb maaparandussüsteemi rekonstrueerimise vajadus muu ehitise ehitamisest. Kui maaparandussüsteemi alal koostatakse planeeringut, siis võetakse koostamisel arvesse ka maaparandussüsteemiga seotud asjaolusid ja määratakse vajadusel selle toimimise tagamiseks vajalikud tingimused.

Selgitame siinkohal täpsemalt MaRu tegevust maaparandussüsteemi alal muu loa kooskõlastamisel:

MaRu-le esitatakse muu loa puhul maaparandussüsteemi mõjutava muu tegevuse kooskõlastamise taotlus või teatis ning juhul, kui antud tegevus kahjustaks maaparandussüsteemi, võib seda tegevust teha üksnes selliselt, et ülejäänud maaparandussüsteem jääks toimima ehk vajalik on näiteks maaparandussüsteemi rekonstrueerimine. MaRu võib lubada rekonstrueerimise lahenduse esitamist muu ehitise projektis, selleks ei pea olema maaparandussüsteemi ehitusprojekt. Sellisel juhul annab MaRu muu ehitise projekteerimistingimuste või detailplaneeringu lähteülesande kooskõlastamisel tingimused, mille ta sarnaselt maaparandussüsteemi projekteerimistingimuste taotlemisel oleks esitanud maaparandussüsteemi projekteerimistingimustena. Nimetatud tingimused on ehitusloa andjale kohustuslikud sätestada haldusaktis (muu ehitise projekteerimistingimustes) kohustuslike tingimustena või planeeringu korraldajal viia planeeringu lähteülesandesse. MaRu esitatud tingimused on ehitusloa andjale ja planeeringu korraldajale siduvad. Kui muu ehitise ehitusloa taotlus või ehitisteatis esitatakse MaRu-le kooskõlastamiseks, siis MaRu kontrollib valminud projektis maaparandussüsteemi rekonstrueerimist käsitleva osa vastavust projekteerimistingimustele. Vajadusel saab MaRu tagastada projekti täiendamiseks ning kooskõlastada alles siis, kui maaparandust puudutav osa vastab projekteerimistingimuste kooskõlastamisel MaRu antud kooskõlastuse tingimustele, maaparandussüsteemi projekteerimisnormidele ja maaparandussüsteemi ehitamise nõuetele. Kui see nii ei ole, siis ehitusloa taotlust või ehitisteatist MaRu ei kooskõlasta. Analoogselt maaparandussüsteemi ehitusloa andmisega võib MaRu muu ehitise ehitusloa kooskõlastamisel anda tingimuse teavitada MaRu maaparandussüsteemi ehitustööde alustamisest või näiteks kaetud tööde tegemisest enne nende katmist, et MaRu saaks teha ehitusaegset järelevalvet tehtud tööde üle. Kui muu ehitise kasutusluba või kasutusteatis esitatakse MaRu-le kooskõlastamiseks, siis kooskõlastab MaRu selle üksnes juhul, kui maaparandussüsteem on rekonstrueeritud nõuetekohaselt. Vajadusel tuleb tehtud töid korrigeerida selliselt, et need oleksid nõuetekohased. Kui muule ehitisele on kasutusluba antud (MaRu on muu ehitise kasutusloa kooskõlastanud), siis muudab MaRu maaparandussüsteemide registris andmed vastavaks rekonstrueerimisel tehtud muudatustele.

Mittearvestatud
Osundatud muudatusele on Maa- ja Ruumiamet oma sisendi andnud ning see on kooskõlas ka PlanS-i sätetega.

Seletuskirja väide, et maaparandussüsteemi ehitamiseks ei ole planeering nõutav, on asjakohane ja tuleneb kehtivast õigusest. Detailplaneeringu koostamise kohustus on sätestatud PlanS § 125 lõikes 1 ning see sisustatakse tulenevalt konkreetsest eesmärgist. Olete oma arvamuses põhjendamatult detailplaneeringu koostamise kohustust laiendanud, leides, et kui maaparandussüsteemiga seotud küsimused lahendatakse juhul, kui kavandatakse detailplaneeringu koostamise kohustustega ehitise ehitamist, siis on seetõttu tegemist samuti detailplaneeringu koostamise kohustusega, mis ei ole kooskõlas PlanS-i mõttega ega sättega.

Selgitame, et detailplaneeringu kohustust sisustatakse selle eesmärgi kaudu, milleks on ehitusloakohustusliku ehitise püstitamine. Asjaolu, et mõningatel puhkudel võib planeeringualal olla maaparandussüsteem, ei tähenda, et tegemist oleks detailplaneeringu koostamise kohustusega maaparandussüsteemi tõttu. Sama käsitlus on asjakohane ka juhul, kui detailplaneeringu koostamise kohustuse puhul on muu hulgas vaja lahendada ka maaparandussüsteemi rajamisega seotud küsimused, kuna vastasel korral ei oleks ehitise püstitamine võimalik.

Niisamuti ei toeta me sõnastuslikku muutmist, kuna see ei ole sisuliselt vajalik. Maaparandussüsteemi toimimise põhimõtted on vajalikud lahendada planeeringumenetluses selliselt, et süsteem toimiks ka planeeringulahenduse elluviimisel. Ühtlasi leiame, et maaparandussüsteemi toimimise tagamise tingimused selguvad eeskätt ehitamise käigus ning planeeringute puhul tuleb tagada, et planeeringulahendus võtab maaparandussüsteemi toimimisega seotud asjaolusid arvesse, mitte ei sätesta konkreetseid toimimise tagamise tingimusi.
Maa- ja Ruumiamet (22.05.2026 nr 1-10/26/6515-2)
1.
1. Eelnõu kohaselt kujundatakse PlanS-i kohane planeeringute heakskiidu menetlus ümber kooskõlastamiseks ning sellest tulenevalt nähakse senises regulatsioonis ette mitmeid muudatusi.

Märgime, et eelnõu seletuskirjas on lühidalt kirjeldatud muudatuste sisu, kuid ei ole selgitatud muudatuse eesmärki.
MaRu teeb ettepaneku eelnõu seletuskirja täpsustada ning lisada, et kooskõlastamise eesmärk on ennekõike tagada riigi tasandi planeeringute eesmärkide ja ruumilise arengu suuniste ning planeerimise üldiste põhimõtetega arvestamine kohaliku omavalitsuse (KOV) planeeringutes.

Selgitame, et asustuse suunamisel kohalikul tasandil tuleb eelkõige arvestada kvaliteetse elukeskkonna ja tasakaalustatud maakasutuse põhimõtteid. Üleminek kooskõlastamisele võimaldab liikuda vormiliselt kontrollilt sisulisele suunamisele ning nihutada riigi senise rolli menetluse lõppfaasist varasemasse etappi, kus tehtavad otsused mõjutavad planeeringu kvaliteeti oluliselt enam. Muudatuse vajaduses on kesksel kohal asustuse suunamine, mistõttu on vajalik sätestada riigi tasandi selgem ja järjepidevam roll planeeringute suunamisel. Üleriigilise planeeringu “Eesti 2050” koostamise alusuuringud on näidanud, et riigi tasandil seatud ruumilise
arengu põhimõtted ja suunised ei ole varasemalt piisavalt jõudnud kohaliku tasandi planeeringutesse ega seeläbi ka tegelikku ruumilisse arengusse.

MaRu peab uues rollis kooskõlastajana olema eeskätt riigi tasandil kokku lepitud asustuse suunamise põhimõtete rakendamise tagaja, et ruumilise arengu suunised jõuaksid süsteemselt kohaliku tasandi planeeringutesse ning aitaksid kujundada tasakaalustatud, sidusat ja kestlikku asustust üle kogu riigi.

MaRu kooskõlastamise roll keskendub edaspidi sisuliselt kolmele põhiteemale - asustuse suunamine, rohevõrgustiku toimimise tagamine ning väärtuslike maastike hoidmine. Nende teemade hindamisel tuginetakse mh planeerimise põhimõtetele, mis on otseselt seotud ruumilise arengu kvaliteedi, säästliku maakasutuse ning riiklike ja kohalike huvide tasakaalustatud arvestamisega, ning hinnatakse nende sisulist rakendamist planeeringulahenduses. Neis küsimustes esindab MaRu riigi tasandi huvi ning annab KOV planeeringule siduva kooskõlastuse.

MaRu keskendub kitsamalt riigi terviklikule kvaliteetsele ruumiarengule, toetades KOV-e üleriigilise ühtse suuna hoidmisel vastavalt üleriigilisest ja maakonnaplaneeringust tulenevatest põhimõtetest. See tähendab, et menetluse korrektsus, kaasamise piisavus, planeeringu tehniline vormistus ja paljud muud senised kontrolli aspektid jäävad edaspidi KOV-i vastutusalasse. Samuti ei ole MaRu roll hinnata KOV-i kaalutlusotsuste otstarbekust ja põhjendatust, välja arvatud juhul, kui need on vastuolus kõrgema astme planeeringutega või õigusaktidega. Senise rolli muutus eeldab osaliselt varasematest tegevustest loobumist, kuid see on vajalik, et vabastada ressurssi sisulise kvaliteedi hindamiseks ja riigi ühtse ruumilise arengu jaoks oluliste küsimuste käsitlemiseks.

Selgitame
MKM hinnangul annab eesmärgi edasi seletuskirja lk 2, kus on märgitud, et MaRu kaasatakse enam koostöö- ja kaasamisfaasis, kus otsused mõjutavad planeeringu tulemust kõige rohkem, ning keskendutakse eelkõige elukeskkonna kvaliteedile, säästlikule maakasutusele ning riiklike ja kohalike huvide kooskõlale. Eesmärk on tagada, et kohaliku omavalitsuse (edaspidi ka KOV) planeeringud arvestaksid riigi ruumilisi huve, oleksid kooskõlas kõrgema taseme planeeringutega ning toetaksid kvaliteetset ja kestlikku elukeskkonda.

Täiendavalt selgitatakse Maa- ja Ruumiameti ülesandeid ja kooskõlastamise eesmärke määruse eelnõus, mille kavand on lisatud eelnõu juurde.
2.
2. Punkti 11 kohaselt muudetakse PlanS-i paragrahvi 126 lõike 1 punkti 4 ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Detailplaneeringuga lahendatakse vähemalt järgmised ülesanded: /…/ 4) detailplaneeringu kohustuslike hoonete ja rajatiste toimimiseks vajalike ehitiste, sealhulgas asjaõigusseaduse tähenduses tehnovõrkude ja -rajatiste ning avalikule teele juurdepääsuteede võimaliku asukoha määramine;“.

Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et paragrahvi 126 lõikes 1 nimetatud ülesannete lahendamine on detailplaneeringu koostamisel kohustuslik. Samas ei ole selgitatud, mis põhjusel tuleb lahendada just asjaõigusseaduse tähenduses tehnovõrkude ja -rajatiste võimalikud asukohad. Asjaõigusseaduse §-ist 158 tulenevalt loetakse tehnovõrkudeks maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustikke, elektroonilise side või elektrivõrgu, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldisi või surveseadmestikke ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi. MaRu hinnangul vajab eelnõu seletuskiri tehnovõrkude planeerimise osas täpsemaid selgitusi, sh erinevate kanalisatsiooni rajatiste osas.

Leiame, et oluline on välja tuua, et lisaks reovee kanalisatsiooni lahendusele tuleb tehnorajatiste puhul alati lahendada ka sademeveekanalisatsiooni ja sademevee käitlemiseks vajalike rajatistega seotud küsimused. Detailplaneeringu ruumilise terviklahenduse osana tuleb lahendada planeeringu elluviimisega kaasnev sademevee käitlemine. Detailplaneering ei asenda küll ehitusprojekti ega pea üldjuhul sisaldama lõplikke hüdraulilisi arvutusi, kuid planeeringust peab selguma sademevee kogumise, viivitamise, immutamise või ärajuhtimise põhimõtteline lahendus. Seejuures tuleb näidata selleks vajalike ehitiste ja maa-alade võimalik asukoht ning vajaduse korral seos eesvoolu, sademeveekanalisatsiooni ja maaparandussüsteemiga.

Selgitame
Asjaõigusseaduse § 158 lõike 1 kohaselt mõistetakse tehnovõrkudena ja -rajatistena kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi. Ehkki võib jääda mulje, et kanalisatsioonitorustik ei hõlma sademeveekanalisatsiooni, siis ei vasta see tõele.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 3 lõige 1 täpsustab, et ühisveevärk ja -kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu varustatakse tarbijaid joogiveega ja juhitakse ära ning puhastatakse reo- ja sademevett. Järelikult ei ole eriseaduse täpsustuse alusel vajalik eraldi märkida mõistena sademeveekanalisatsiooni.
3.
3. Punkti 15 kohaselt täiendatakse PlanS-i paragrahvi 128 lõikega 41 , mille punkti 1 kohaselt algatatakse või jäetakse detailplaneering algatamata 90 päeva jooksul detailplaneeringu algatamise taotluse saamisest arvates juhul, kui detailplaneeringu algatamisel otsustatakse algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH).

Leiame, et erandit on vajalik rakendada kõigile detailplaneeringutele, mille algatamisel on vajalik KSH algatamist kaaluda. KSH eelhindamisega kaasneb ajakulu vaatamata sellele, kas eelhinnangu menetluse tulemusel otsustatakse täiemahuline KSH algatada või mitte. Senise praktika kohaselt 3 täiemahulise KSH algatamist detailplaneeringute algatamisel enamasti ei kaasne. Vastupidiselt on keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lõikes 1 välja toodud tegevuste planeerimisel, millega kaasneb kohustuslikus korras KSH algatamine, otsusele jõudmine üldjuhul oluliselt kiirem kui eelhinnatavatel juhtudel. Oleme seisukohal, et täiendav ajakulu kaasneb ka võimalikku ORME-t kavandava detailplaneeringu koostamisel, sest selgusele jõudmine selle osas, kas tegemist on ORME-ga on tihti ajamahukas ja võib vajada erinevate osapoolte kaasamist, samuti täiendava informatsiooni küsimist ning eksperthinnangu koostamist.

Arvestatud
Samasisulise ettepaneku esitas ka Keskkonnaamet, milles tulenevalt on sätet täiendatud tekstiga „või jätta algatamata“.
Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) (22.05.2026 nr 2-3/116-3)
1.
Täiendada paragrahv 12 lg 4 sõnastust alljärgnevalt:
„(4) Planeerimisel tuleb võimaluse korral edendada kriisidele vastupidavat ruumilist keskkonda, arvestades asjakohaseid riske ja kohalikke olusid.“

Põhjendus: Uus sõnastus on parem, sest see täpsustab põhimõtte rakendamise konteksti, säilitab KOV‑ide otsustusruumi ja tagab õigusselguse, lähtudes planeerimisseaduse üldpõhimõtete loogikast. Esitatud sõnastus suunab planeerimist kriisivalmiduse arvestamise poole, kuid ei eelda igas planeeringus eraldi kriisianalüüsi ega konkreetsete meetmete rakendamist.

Mittearvestatud
Sätte puhul on tegemist planeerimise põhimõttega, mida kohaldatakse kõikidele planeeringuliikidele. Põhimõtte kajastamine planeeringus sõltub konkreetse planeeringu liigist ehk kui koostatakse üldplaneering, siis sellega käsitatakse kohalikke olusid ja maakonnaplaneeringuga riigi ja kohalikke olusid. Kriisidele vastupidavad ruumilahendused sõltuvad konkreetsest asukohast ning kavandatavast tegevusest.

Muudatus ei tähenda planeeringute koostamisel kriisianalüüsi koostamise vajadust ning kriisianalüüsi koostamine võib planeeringu koostamise etapis olla asjakohane vaid väga spetsiifiliste tegevuse kavandamisel. Vastav selgitus lisatakse ka seletuskirja.

MKM valmistab ette PlanS § 7 alusel juhendmaterjali koostamist planeerimispõhimõtete rakendamise suunamiseks, milles selgitatakse ka kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna edendamist.

2.
Täienda paragrahvi 76 lõikest 2 sõnastus alljärgnevalt:
(3) Maa- ja Ruumiametil on õigus määrata lisaks lähteseisukohtades nimetatutele täiendavad isikud ja asutused üksnes juhul, kui nende kaasamine on vajalik riiklike huvide või seadusest tulenevate kohustuste tagamiseks.

Põhjendus: Ilma sisulise või selgitava muudatuseta ei ole sätte „asendamine“ põhjendatud. Kui eesmärk on regulatsiooni täpsustada, tuleb sõnastust reaalselt muuta (nt täpsustada kriteeriume, menetlust või kaalutlusruumi), vastasel juhul tuleks säte jätta muutmata. Uus sõnastus piiritleb selgelt sekkumise aluse.

Mittearvestatud
Eelnõu eesmärk on kujundada Maa- ja Ruumiameti roll ümber kooskõlastaja ja koostöötegija rolliks. Kuivõrd teistele kooskõlastajatele ei ole sellist pädevust ette nähtud, ei ole asjakohane seda sätestada ka Maa- ja Ruumiametile.

Kohaliku omavalitsuse üksus saab edaspidi ise otsustada konkreetsete isikute kaasamise üle, lähtudes PlanS-i põhimõtetest ja planeeringu eesmärkidest.
3.
Täiendada paragrahv 128 lõike 31 sõnastust alljärgnevalt:
(31) Detailplaneeringu algatamise taotlus ja sellega seonduvad dokumendid esitatakse elektrooniliselt riikliku või kohaliku omavalitsuse planeeringute andmekogu kaudu. Kui taotluse ja dokumentide esitamine riikliku planeeringute andmekogu kaudu ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik kanda, esitatakse need planeeringu koostamise korraldajale muul elektroonilisel viisil digitaalselt loetaval kujul ning planeeringu koostamise korraldaja kannab andmed viivitamatult planeeringute andmekogusse.

Põhjendus: Leiame, et sätte täiendamine on vajalik, et välistada erandi kuritarvitamine esitaja tahtest tulenevalt, rõhutada planeeringute andmekogu kui riikliku registri keskset rolli ning vältida KOV‑idele ebaproportsionaalse halduskoormuse tekkimist dokumentide digitaliseerimisel. Seega peame oluliseks õigusselguse mõttes täpsustada ning täiendada eelnõud KOV‑ide halduskoormuse vähendamise kui ka registrite loogika seisukohast lähtuvalt. Samuti peaks Seaduses jääma võimalus esitada detailplaneeringu algatamise taotlus ka kohalikus registris.

Selgitame
Eelnõu eesmärk on liikuda elektroonse planeerimismenetluse suunas, luues selleks järk-järgult vastav regulatsioon. Kuivõrd planeeringute andmekogu arendatakse ühtseks planeeringute elektrooniliseks menetlemiseks, ei ole ka asjakohane sätestada seaduse tasandil, et menetlus võib asuda ühes või teises andmekogus. Andmekogude paljusus tekitab andmete killustatust ning vähendab nii menetluste läbipaistvust kui jälgitavust.

Sõnastust on aga täpsustatud nii, et taotlus esitatakse kas andmekogu kaudu või andmekogule. Selle sõnastuse puhul on eeldus, et kui isik esitab taotluse KOV-ile, siis edastab KOV vastava liidese abil taotluse andmekogule.
4.
Täpsustada paragrahvi 128 lõike 41 punkt 4 sõnastust alljärgnevalt:
4) esinevad muud põhjendatud asjaolud, sealhulgas vajadus täiendavate uuringute läbiviimiseks, lepingute eeltingimuste selgitamiseks või laiemaks kaasamiseks.

Põhjendus: Punkti 4 täpsustamise eesmärk on suurendada õigusselgust ja menetluse läbipaistvust, säilitades samas kohalikele omavalitsustele vajaliku paindlikkuse detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise otsustamisel. Kuigi praktikas esineb mitmeid olukordi, kus 30‑päevane tähtaeg ei ole realistlik, ei ole kõiki selliseid juhtumeid võimalik ega otstarbekas seaduses ammendavalt loetleda.
Täiendavate uuringute läbiviimise vajadus. Mõnel juhul ei ole võimalik detailplaneeringu algatamise otsust teha enne, kui on selgunud planeeringu elluviimisega seotud olulised asjaolud (nt liikluskorraldus, keskkonnamõju, tehniline taristu). Uuringute tellimine ja tulemuste analüüs on ajamahukas ning nende vahele jätmine kahjustaks otsuse sisulist kvaliteeti.
Lepingute eeltingimuste selgitamine. Planeeringu koostamine või kulude kandmine võib eeldada halduslepingu või muu kokkuleppe sõlmimist. Selliste kokkulepete eelduseks olevate asjaolude (nt kulude jaotus, osapoolte kohustused) selgitamine enne algatamisotsust on põhjendatud ning sageli vältimatu.
Laiem kaasamine. Keerukamate või suurema mõjuga planeeringute puhul võib olla vajalik kaasata tavapärasest suurem hulk isikuid, asutusi või huvirühmi juba algatamise faasis, et vältida hilisemaid konflikte ja vaidlusi. See vastab planeerimisseaduse kaasamispõhimõtetele, kuid toob paratamatult kaasa ajavajaduse suurenemise.
Kokkuvõtvalt leiame, et esitatud täiendus ei laienda omavalitsuste kaalutlusruumi põhjendamatult. See seob 90‑päevase tähtaja kohaldamise selgelt sisuliste menetluspõhjustega,
toetab õigusselgust ja vähendab vaidlusi tähtaja kasutamise üle ning vastab kohalike omavalitsuste tegelikule planeerimispraktikale. Seetõttu on nimetatud täpsustuse lisamine meie arvates põhjendatud ja aitab kaasa kvaliteetsemate ning õiguslikult tugevamate menetlusotsuste tegemisele.

Selgitame
Kõik pakutud sättes nimetatud asjaolud on muu hulgas kohaldatavad ka kehtiva sõnastuse puhul. Leiame, et ehkki „sealhulgas“ võib anda kohaliku omavalitsuse planeerijale konkreetsemaid suuniseid, võib see samas jätta vale muljet, et üksnes need või peamiselt need põhjused on asjakohased. Suurema otsustuspädevuse andmine on käesoleval juhul kooskõlas sätte sõnastusega ja eesmärgiga ning meie hinnangul ei suurenda pakutud sõnastus ei õigusselgust ega ka läbipaistvust ning võib saada takistuseks muudel puhkudel, kui sättes pakutud.

Pakutud sõnastus on tegelikkuses planeerimismenetluse üks osa ehk nende toimingute tegemist ei peagi ette nägema enne planeerimismenetluse algatamist. Algatamisel ei kaasne huvitatud isikule õigustatud ootust, kuna planeerimismenetluse tulemusel ei ole välistatud, et planeeringut ei saa kehtestada asukohast tulenevate asjaolude tõttu.
5.
Täpsustada paragrahv 128 lõige 6 sõnastus ning lisada lõige 61 esitatud kujul alljärgnevalt:
(6) Detailplaneeringu algatamisest teavitatakse kohaliku omavalitsuse üksuse ametlikus väljaandes või veebilehel ning elektrooniliselt riikliku planeeringute andmekogu kaudu hiljemalt 30 päeva jooksul detailplaneeringu algatamisest arvates.

(6¹) Detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise otsus ning keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise otsus esitatakse 14 päeva jooksul elektrooniliselt riiklikku planeeringute andmekogusse.

Põhjendus: Maakonnaplaneeringute ja detailplaneeringute avalikustamine ajalehtede kaudu ei taga enam tegelikku ja võrdset kättesaadavust elanikkonnale. Arvestades planeerimismenetluste digitaalse arengusuunda ning planeeringute andmekogu rolli keskse riikliku infosüsteemina, on põhjendatud koondada detailplaneeringu algatamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise otsuste avalikustamine kohaliku omavalitsuse ametlikesse kanalitesse ja planeeringute andmekogusse.

Selgitame
MKM toetab teie pakutud sõnastust. Samas juhime aga tähelepanu asjaolule, et planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse (683SE) menetluse ajal ei toetanud Riigikogu väljapakutud muudatusi ajalehtedes teavitamise vähendamiseks, mistõttu ei näe MKM käesoleval ajal võimalust esitada samasisulist eelnõud uuesti. Tuleme teema juurde tagasi planeerimisreformi käigus.
6.
Asendada PlanS § 131 sätetes (sh pealkirjas) läbivalt mõiste „rajatis“ mõistega „ehitis“, et see hõlmaks lisaks rajatistele ka hooneid.

Põhjendus: Tallinna linna näitel saab välja tuua olukordi, kus detailplaneeringuga hõlmatud alale soovitakse püstitada väga suurel hulgal kortermaju, kus potentsiaalne elanike arv tähendab ka kohest vajadust üle vaadata elanikele antavate sotsiaalsete teenuste hulk ning kvaliteet. Sellised arendused tingivad vajaduse rajada sotsiaalse suunitlusega hooneid nagu näiteks lasteaiad ja koolid. Kuna kohalik omavalitsus ei pruugi olla arvestanud selliste täiendavate suureulatuslike kuludega ning ei saa linnaruumi arendamisel lähtuda ainuüksi kinnistute arendamise soovidest. Sellisel juhul jääb kinnistute arendamise võimalikkus sõltuvusse kohaliku omavalitsusüksuse majanduslikest võimalustest ja varem kavandatud prioriteetidest. Praktikas võib kehtiv regulatsioon tekitada probleeme ka näiteks hoonetes asuvate alajaamade ehitamise kohustuse arendajale üleandmisel.
Seega on mõistlik anda seadusega võimalus lisaks rajatistele ka hoonete osas kokku leppida kohaliku omavalitsuse ja kinnisvaraarendajate huvide jaotus ning kohustused.

Selgitame
Käesoleva eelnõu eesmärk ei ole muuta detailplaneeringuga seotud avalikuks kasutamiseks ette nähtud rajatiste, haljastuse, välisvalgustuse ning tehnorajatiste regulatsiooni.

Märgime, et saame teema juurde tagasi tulla planeerimissüsteemi reformi käigus. Sarnase ettepaneku tegime eelnõu 683SE algses versioonis. Eelnõu kooskõlastamise käigus saadud tagasiside põhjal loobusime muudatusest, kuivõrd seati küsimuse alla muudatuse rakendatavus ja õigusselgus. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ka käesoleva eelnõu raames seda küsimust lahendada.

Märgime lisaks, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on välja töötanud kohalike maksude seaduse muudatused, millega nähakse muu hulgas ette sotstaristu ehitamisega seotud sätted.
7.
Täiendada paragrahvi 133 lõike 11 sõnastust alljärgnevalt:
(11) Detailplaneering esitatakse kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks üldjuhul kahe aasta jooksul detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest. Kui detailplaneeringut ei ole võimalik esitada kooskõlastamiseks nimetatud tähtaja jooksul menetlejast ega planeeringu koostajast sõltumatutel objektiivsetel põhjustel, sealhulgas keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise tõttu, täiendavate uuringute tegemise vajaduse tõttu, kooskõlastavate asutuste või kolmandate isikute põhjendatud seisukohtade arvestamise tõttu või pooleliolevate vaidluste tõttu, pikeneb detailplaneeringu esitamistähtaeg vastavate asjaolude äralangemiseni, tingimusel et menetlust on vahepealsel ajal jätkatud viivituseta.

Põhjendus: Eelnõus esitatud sõnastus ei arvesta piisavalt olukordi, kus: viivitused ei ole tingitud KOV‑ist ega planeeringu koostajast. Menetluse edenemine sõltub kolmandatest isikutest, riigiasutuste seisukohtadest KSH kestusest või uuringute, vaidluste või taristuvaldajate tingimuste lahendamisest. Sellisel kujul võib norm panna planeeringute menetlejad ebaõiglasse olukorda mis võivad tekitada vaidlusi kooskõlastajatega või taotlejatega.

Mittearvestatud
Eelnõu eesmärk on luua selgemad raamid menetluse tähtaegadele planeerimismenetluse venimise vähendamiseks. Kui menetluse käigus selgub, et menetlust ei ole võimalik seaduses sätestatud tähtaja jooksul läbi viia, siis on haldusorganil õigus menetlustähtaega pikendada HMS § 41 alusel. Kuivõrd planeerimismenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid ning PlanS ei keela selgesõnaliselt menetlustähtaja pikendamist HMS § 41 alusel, siis puudub vajadus ka sätet vastavalt ettepanekule sõnastada.
8.
Ehitusseadustiku 2. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 101 uue täiendava sõnastusega „Menetluse ökonoomia põhimõte“.

Eelnõu tekst ja seletuskiri on sisuliselt omavahel kooskõlas, kuid norm on liiga üldine võrreldes seletuskirja põhjalikkusega, mistõttu oleks õigusselguse huvides vajalik kas normi minimaalne täpsustamine või seletuskirja alguse tugevam seostamine konkreetse praktikaprobleemiga.

Tuginedes eeltoodule teeme ettepaneku täiendada eelnõus esitatud ehitusseadustiku 2. peatüki 1. jagu paragrahv 101 sõnastust alljärgnevalt:

§ 101. Menetluse ökonoomia põhimõte

(1) Menetlus tuleb korraldada selliselt, et taotluse lahendamiseks olulised asjaolud selgitatakse välja võimalikult varakult ning märkused puuduste kõrvaldamiseks esitatakse koondatult, välja arvatud juhul, kui menetluse käigus ilmnevad uued olulised asjaolud.
(2) Kohalikule omavalitsusele ehitusteatise, ehitusloa taotluse, kasutusteatise või kasutusloa taotluse menetluses esitatavate dokumentide (projektid, seletuskirjad, plaanid vms) vormistus peab vastama nõuetele juba esmasel esitamisel, et teatise ja/või taotluse menetlust saaks üldse alustada.“.

Põhjendus: Kohalike omavalitsuste esindajad on andnud tagasisidet, et tavatud ei ole olukorrad, kus ehitusteatise, ehitusloa taotluse, kasutusteatise või kasutusloa taotluse menetluses esitatavad dokumendid ei vasta kehtestatud nõuetele (nt majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määrus nr 97 „nõuded ehitusprojektile“).
Seega algab teatise ja/või loa menetlus esmalt sellega, et dokumendid tagastatakse esimesel ringil paranduste ja täienduste tegemiseks. See aga pikendab omakorda teatise ja/või loa menetlust ning loob juba alguses olukorra, kus kohalik omavalitsus satub ajalise surve alla, et teatis saaks seaduses ettenähtud aja jooksul kantud ehitisregistrisse või luba väljastatud.
Lisatava sättega pannakse teatise või loa taotluse esitajale kohustus (nt projekteerijale, arhitektile vms) esitada juba esimesel korral kohalikule omavalitsusele korrektsed dokumendid, mis on vormistatud nõuetekohaselt ning allkirjastatud selleks ettenähtud isikute poolt. Mitte nõuetekohased esitatud dokumendid saaks kohalik omavalitsus tagastada ilma, et hakkaks jooksma 30-päevane tähtaeg teatise registrisse kandmiseks või loa väljastamiseks. Lisaks vähendaks eelnimetatud meede kohalike omavalitsuste halduskoormust ning kutsuks taotlejaid ülesse olema hoolsad dokumentide vormistamisel.

Mittearvestatud
Ettepanek eeldab sisuliselt taotlusele eelneva „kontrollimenetluse“ sisseseadmist, mis ei ole asjakohane. Märgime, et vastavalt HMS §-le 15 tuleb ka puudustega taotlus vastu võtta ning kui menetluses tehakse märkus puuduste kohta, siis sätte kohaselt on eelduseks, et sellised märkused tehakse ühe korraga.

Säte ei keela taotluse lahendajal teha sama märkust korduvalt juhul, kui taotleja ei ole seda jätkuvalt lahendanud või kui lahendus on vahepeal muutunud.

Märgime ka, et taotluse lahendamine 30 päeva jooksul muutuks ettepanekust tulenevalt formaalseks toiminguks, kuna sisuline menetlus toimub enne tegelikku seaduses toodud menetlust. See kasvataks taotluse menetlejate töökoormust, sest kui eristada formaalset ja sisulist loataotluse kontrolli, siis avaksid menetlejad erinevates etappides korduvalt samu dokumente, et kontrollida esmalt formaalsetele nõuetele vastavust ja seejärel ametlikus menetluses juba vastavust sisunõuetele.
9.
Kokkuvõtvalt leiame, et eelnõu rakendamisel tuleb tagada selge piir riiklike ja kohalike huvide vahel, säilitada kohalike omavalitsuste kaalutlusõigus ning vältida planeerimissüsteemi hierarhiat eiravat või detailplaneeringu tasandil dubleerivat kontrolli. Samuti peame oluliseks, et menetlustähtajad oleksid selged, üheselt mõistetavad ja kõigile menetlusosalistele siduvad, vältides põhjendamatut menetluste pikenemist. Regulatsioon peab võimaldama paindlikult arvestada piirkondlike eripärade ning muutunud ruumilise olukorraga, sealhulgas võimaldama paindlikumat lähenemist aegunud maakonnaplaneeringute käsitlemisel. Leiame, et esitatud ettepanekud aitavad maandada eelnõu rakendamisega seotud riske ning toetavad tasakaalustatud, toimiva ja piirkondlikke eripärasid arvestava planeerimissüsteemi kujunemist.

Võtame teadmiseks
MKM võtab seisukoha teadmiseks.
Eesti Planeerijate Ühing (22.05.2026)
1.
Planeerimisseaduse muutmine
Täiendada 12 lg 4 sõnastust "Planeerimisel tuleb edendada kriisidele vastupidava, kohanemisvõimelise ja toimekindla ruumilise keskkonna kujunemist.".

Põhjendus- Viimastel aastatel ei ole küll midagi püsivamat kui kriisid ja nendele reageerimine, kuid teeme ettepaneku PlanS täiendamisel kaaluda veidi laiemat sõnastust: § 12 (Otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõte).

Selgitame
Ruumi kriisikindluse mõiste hõlmab ka selle toimepidevust ja kohanemisvõimet. Eelnõu muutmine ei ole vajalik, lisame täiendavad selgitused eelnõu seletuskirja.
2.
Oleme kategooriliselt vastu 85 lg 3 täiendamisele sõnaga „üleriigilise“.

Põhjendus: Üleriigiline planeering integreeritakse maakonnaplaneeringu tasandisse ja kohaliku omavalitsuste üldplaneeringu vastuolu saab Maa- ja Ruumiamet kontrollida vaid vastuolu õigusaktiga ja maakonnaplaneeringuga. Riik ei saa jätta oma ülesandeid täitmata ja jätta üleriigilise planeeringu elluviimiseks põhimõtteid sisse viimata maakonnaplaneeringusse ning hakata nõudma kohalikelt omavalitsustelt ilma vaheetapi arutelude ja täpsustusteta nõudma üleriigilisele planeeringule vastavust!

Selline lähenemine rikub planeerimise aluspõhimõtteid ja Eestis kehtivat planeerimissüsteemi. Maakonnaplaneeringud koostatakse koostöös kohalike omavalitsustega ning nendele annavad kooskõlastuse ka kohalikud omavalitsused, seega on põhjendatud nende täitmise nõudmine ja kontrollimine kooskõlastamise käigus. Üleriigiline planeering on riigi tasandi planeering, mis on kohustuseks eelkõige riigiasutustele ja väljendab riigi huve järgmiste tasandite planeeringutes. Üleriigilise planeeringu täpsustamise kohustus on riigil maakonnaplaneeringutes ning kehtiva seaduse alusel on selle järgimist võimalik kontrollida läbi maakonnaplaneeringute. Sellise põhimõtte seadusesse sisse kirjutamine eeldab laiemat põhjendamist ja arutelu, miks riik ei soovi täita talle pandud kohustusi planeerimises ja nõuab kohalikelt omavalitsustelt riigitasandi planeeringute elluviimist ise planeerimispõhimõtteid täitma.

Selgitame
Olete õigesti välja toonud, et Eesti planeerimissüsteem on hierarhiline, kus alama astme planeering peab olema kooskõlas kõrgema taseme planeeringuga.

Üleriigiline planeering (ÜRP) on Eesti-ülene ruumilise arengu dokument, millega määratakse kindlaks põhimõtted ja suundumused (PlanS § 13 lõige 3). ÜRP on maakonnaplaneeringu koostamise alus (PlanS § 13 lõige 5) ning maakonnaplaneering on omakorda üldplaneeringu koostamise alus (PlanS § 55 lõige 2). Seega näeb kehtiv PlanS ette, et madalama tasandi planeering koostatakse lähtudes kõrgema tasandi planeeringust.

Eelnõu eesmärk on anda ÜRP-ile ja sellest tulenevatele põhimõtetele tegelik roll ja mõju, kuna kõikide maakonnaplaneeringute samaaegne uuendamine ei ole mõeldav. Rõhutame, et oluline on järgida ka madalama taseme strateegilistes planeerimisdokumentides kõrgema taseme strateegilisi planeerimisdokumente põhimõtete ja suundumuste osas, et vältida vastassuunalisi arenguid.

Juhime ka tähelepanu asjaolule, et 20.05.2026 vastuvõetud ning 25.05.2026 väljakuulutatud planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seadusega muudeti PlanS § 10 lõiget 3 selliselt, et kohalikku huvi väljendav planeering peab lähtuma kohalikest huvidest ja olema kooskõlas riiklikke huve väljendava planeeringuga ning teiste ruumilist aspekti väljendavate strateegiliste dokumentidega. Senini sisaldas säte sõnu „vajaduse korral“, mis tähendab, et PlanS § 10 lõige 3 loob nüüd eelduse, et kohalikku huvi väljendav planeering (detailplaneering, üldplaneering ja veel menetluses olevad kohaliku omavalitsuse eriplaneeringud) peab olema kooskõlas riiklikku huvi väljendava planeeringuga (maakonnaplaneering, riigi eriplaneering) ning teiste ruumilist aspekti väljendavate strateegiliste dokumentidega (sh üleriigilise planeeringuga). Seetõttu on asjakohane, et kooskõla kohustus sätestatakse üldplaneeringute puhul selgemini.

Ettepanek ei ole seotud uute maakonnaplaneeringute koostamise või koostamata jätmisega. Koostatava üleriigilise planeeringu kehtestamise järgselt on kavas koostada maakonnaplaneeringud asukohapõhist lahendamist nõudvate üleriigilise planeeringu põhimõtete elluviimiseks.

3.
Teeme ettepaneku § 851 „nõusoleku andmine maakonnaplaneeringu muutmiseks“ lisada koheselt nõusoleku andja asutus (kas ministeerium või MaRu).

Põhjendus: Hetkel jätab seadus kohalikele omavalitsusele ebamäärasuse, kellega tuleb maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldav üldplaneeringu nõusoleku saamiseks teha koostööd ja kellele esitada kooskõlastamiseks.

Mittearvestatud
Meie hinnangul ei saa siin segadust tekkida, kuna valdkonna eest vastutavaks ministriks on käesoleval ajal majandus- ja tööstusminister. Nii kaua, kui puudub volitatud asutus, esitatakse ettepanek nõusoleku saamiseks valdkonna eest vastutavale ministrile ning juhul, kui antakse volitus, siis volitatud asutusele.

Silmas tuleb pidada ka asjaolu, et ministeeriumide valitsemisalad võivad muutuda ning ülesannete ümberjagamisel tekiks vajadus seaduse muutmise järele, mis ei ole asjakohane.

Siseministeerium (25.05.2026)
1.
Kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna põhimõtte rakendamine ja termini täpsustamine (PlanS § 12 lg 4)
 
Termin „kriisidele vastupidav ruumiline keskkond“ on seaduses ja seletuskirjas avatud sellest tuletatud põhimõtte selgitamise kaudu ning on väga laia ja üldise sisuga. Ebapiisavalt sisustatud termin raskendab sellest lähtuvast põhimõttest arusaamist ning võib takistada selle ühtset ja sisulist rakendamist planeerimispraktikas. Kuigi seletuskiri toob välja põhimõtte üldised eesmärgid, ei anna see piisavalt selgeid suuniseid praktiliseks rakendamiseks.
 
Seletuskirja kohaselt raamistab PlanS § 12 lõige 4 planeeringute koostamisel rakendatava üldpõhimõtte, mille järgi tuleb kõikidel planeerimistasanditel teadlikult edendada kriisidele vastupidavat maakasutust ja ehitatud keskkonda. Põhimõttega rõhutatakse, et planeerimine ei piirdu tavapäraste funktsionaalsete, majanduslike ja keskkonnakaalutlustega, vaid peab arvestama ka looduslike ja inimtekkeliste ohtude ennetamise ja leevendamise vajadusi, elutähtsate teenuste ja taristu toimepidevust kriisiolukorras, asustuse ja taristu kohanemisvõimet ootamatute häiringute korral ning kogukondade valmisolekut ja iseseisvat toimetulekut.
 
Samas on seletuskirjas rõhutatud, et planeerimispõhimõtete täiendamine ei tähenda uusi kohustuslikke ülesandeid, vaid annab suunise planeerimisotsuste tegemiseks ning lõimib riiklikud julgeoleku-, kliima- ja kriisivalmiduse eesmärgid planeerimisse. Selline lähenemine muudab põhimõtte rakendamise praktikas aga ebamääraseks ning võib viia ebaühtlase halduspraktika kujunemiseni.
 
Tulenevalt eeltoodust palume seletuskirja ning vajadusel ka eelnõud täiendada järgmiselt:
• sisustada ja määratleda termin „kriisidele vastupidav ruumiline keskkond“ ;
• tuua konkreetsed praktilised näited, kuidas kriisidele vastupidavat ruumilist keskkonda planeerimisprotsessis edendatakse (nt evakuatsiooni korraldus, varjumisvõimalused, kriitilise taristu kaitse, toimepidevuse tagamine jms);
• kirjeldada selgelt, millised on erinevate osapoolte (kohalikud omavalitsused, riigiasutused, kaasatavad asutused) rollid ja ülesanded nimetatud põhimõtte rakendamisel;
• selgitada, kas ja kuidas toimub nõude täitmise kontroll (sh milline asutus vastutab järelevalve eest ning millises menetlusetapis see toimub);
• kirjeldada, milliste instrumentide (nt juhendmaterjalide, metoodikate või andmekogude) kaudu tagatakse ühtne rakenduspraktika ning toetatakse planeerijaid põhimõtte sisulisel rakendamisel.
 
Eelnõuga lisanduva uue põhimõtte kohaselt tuleb planeerimisotsustes arvestada senisest süsteemsemalt ka riiklikke julgeoleku‑ ja kriisivalmiduse kaalutlusi. Peame oluliseks asjakohaste osapoolte kaasamist planeerimismenetluses, kuid selline kaasamine peab põhinema selgelt määratletud alustel ja eeldustel. Vastasel juhul ei ole võimalik tagada põhimõtte ühtset ja proportsionaalset rakendamist ning võib kaasneda põhjendamatu ja ebaproportsionaalne halduskoormuse kasv nii planeerijatele kui ka julgeolekuasutustele, mida soovime vältida. Seetõttu on vajalik täpsustada, millises planeerimise etapis, millistel juhtudel ja millised asutused kaasatakse ning kuidas kaasamine täpsemalt toimub. Juhul, kui kaasamine toob kaasa täiendava koormuse julgeolekuasutustele, siis on vaja selgitada ka kaasnevat mõju ning arvestada kaasneva ressursikuluga. Märgime seejuures, et turvalisuse ja kriisivalmiduse valdkonnas peame oluliseks Politsei- ja Piirivalveameti varasemat kaasamist, eelkõige suure avaliku mõjuga planeeringute puhul (vt punkt 3).
 
Lisaks märgime, et planeerimisprotsessi sisendina on võimalik kasutada kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõus kavandatavat kriisiolukorraks valmisoleku planeerimist käsitlevaid sätteid ja tegevusi (sh riskianalüüsid, elutähtsate teenuste toimepidevuse hindamine ning evakuatsiooni ja varjumise kavandamine). Nimetatud tegevused võimaldavad tuua planeerimisprotsessi süsteemse ja analüütilise sisendi ning siduda strateegilised kriisivalmiduse hinnangud konkreetsete ruumiliste lahendustega.
 
Peame oluliseks, et põhimõtte rakendamine ei jääks deklaratiivseks, vaid sellele oleksid loodud selged rakenduslikud mehhanismid, tagamaks kontrollitava rakendamise ja vältimaks ebaühtlase praktika kujunemist.
 
Täiendavalt palume kaaluda PlanS § 12 pealkirja laiendamist, et see kajastaks ka uue lõike 4 sisu (nt „Otstarbeka, mõistliku ja säästliku ruumilise keskkonna ja maakasutuse põhimõte“).

Selgitame
Selgitame PlanS põhimõtete peatüki olemust. Erinevalt nendest PlanS paragrahvidest, mis raamistavad planeeringutega lahendatavaid ülesandeid planeeringuliigiti (§-d 14, 43, 56, 75, 111, 126) ja mis raamistavad konkreetse planeeringulahenduse väljatöötamist antud asukohas, sisaldab PlanS põhimõtete peatükk üldisi suuniseid planeeringuprotsesside raamistamiseks. Näiteks § 12 lg 1 suunab kasutama varem kasutuse olnud alasid, lg 3 eelistama keskkonnasäästlikke ja energiatõhusaid lahendusi. See tähendab, et vastavad põhimõtted planeeringu koostamise korraldajale suuniseks planeeringu kaalutlusotsuste sisustamisel. Samas PlanS (kehtiv redaktsioon) § 126 lg 1 p 5 koosmõjus lg 2 kohustab detailplaneeringu koostamisel määrama asjakohased ehitiste ehituslikud tingimused – see tähendab, et planeeringulahendust ei saa koostada ilma vastavat ülesannet lahendada. Juhul, kui planeeringute koostamise edasine praktika näitab, et vajalik on ka planeeringuliigiti lahendatavate ülesannete täiendamine, saab muudatusi teha järgnevate seadusmuudatustega.

Planeerimisseaduses toodud planeerimise põhimõtetega arvestamine planeeringute koostamisel on konkreetse planeeringu koostamise korraldaja ülesanne – kohaliku omavalitsuse planeeringute (üldplaneering, detailplaneering) koostamisel kohaliku omavalitsuse, riigi planeeringute (üleriigiline planeering, maakonnaplaneering, riigi eriplaneering) koostamisel vastava planeeringu koostamise korraldaja (ministeeriumi) ülesanne. Planeeringute koostamisel planeerimise põhimõtetega arvestamise kontrolli planeerimisseaduse alusel ei toimu.

Kriisidele vastupidav ruumiline keskkond lisatakse eelnõuga taotluslikult planeerimispõhimõtete peatükki, mitte planeeringuga lahendatavate ülesannete hulka.

Näited, kuidas planeeringute koostamisel on võimalik ruumilist kriisideks valmisolekut edendada, on toodud eelnõu seletuskirjas. Lisaks valmistab MKM ette PlanS § 7 alusel juhendmaterjali koostamist planeerimispõhimõtete rakendamise toetamiseks, milles selgitatakse ka kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna edendamist.

Juhime täiendavalt tähelepanu, et eelnõuga tehtav muudatus ei tähenda planeeringute koostamisel kriisideks valmisoleku või kriisidele reageerimise analüüside koostamise vajadust (nt riskianalüüsi tegemiseks vajalikke küsimusi ei lahendata harilikult planeeringu etapis), vastavate analüüside koostamine võib planeeringu koostamise etapis olla asjakohane vaid väga spetsiifiliste tegevuse kavandamisel.


2.
Planeeringute andmekogu ja andmepõhise lähenemise arendamine

Toetame planeeringute andmekogu ja sellega seotud andmekasutuse võimekuse arendamist ning peame oluliseks selle järjepidevat edasiarendamist. Eelkõige on oluline, et andmekogu võimaldaks lisaks menetluste läbiviimisele ka andmepõhist ruumilise arengu analüüsi, sh turvalise ruumiloome süsteemsemat hindamist, ruumiliste riskide kaardistamist ning kriisivalmiduse analüüsi.

Selline lähenemine toetab turvalisuse ja kriisivalmiduse süsteemsemat ja tõenduspõhist arvestamist planeerimisprotsessis ning aitab kujundada ühtlasemat ja kvaliteetsemat ruumiloome praktikat.

Selgitame
Planeeringute andmekogu arendamisel on eesmärgiks, et planeerimismenetlus toimub selles keskkonnas ainult elektroonselt. See võimaldab tulevikus tagada nii planeeringute jälgitavuse, kaasamise võimalused, planeeringute läbipaistvuse ja muu hulgas ka laiapõhjaliste ülevaadete koostamist ja statistikat.
3.
Turvalisuse süsteemne käsitlemine planeeringutes

Toetame turvalisuse käsitlemise laiendamist detailplaneeringu ülesannetes, kuid rõhutame, et turvalisus peab olema ruumilise kvaliteedi lahutamatu osa, mitte üksnes tehniline lisateema.

Eriti oluline on tagada turvalisuse süsteemne käsitlemine suure avaliku mõjuga planeeringutes ning piisav ja sisuline koostöö Politsei- ja Piirivalveametiga planeerimisprotsessi varases etapis.

Soovitame kaaluda turvalisuse põhimõtete kohustuslikku käsitlemist vähemalt järgmiste planeeringute puhul:
• suure kasutuskoormusega avalikud ruumid;
• transpordisõlmed;
• haridusasutuste ja noorte kogunemiskohtade ümbrused;
• suuremahulised elamuarendused;
• kriitilise taristu lähedus ja olulise avaliku huviga objektid.

Selgitame
Eelnõu seletuskirjas on § 1 punkti 11 (eelnõukohane PlanS § 126 lõike 2 punkt 5) selgituseks märgitud muu hulgas, et turvalisust tagavate põhimõtete puhul on aluseks PlanS §-s 8 toodud turvalise elukeskkonna põhimõte. Senini on kuritegevuse riske (edaspidi turvalisust tagavad põhimõtted) puudutavaid asjaolusid lahendatud samuti mittekohustusliku ülesandena olukordades, kus see on olnud asjakohane.

Turvalisust puudutav ülesanne on PlanS-is olnud mittekohustuslik PlanS-i kehtestamisest ning selle kohaldamise osas ei ole probleeme täheldatud. Kui peetakse vajalikuks turvalisust puudutavate küsimuste lahendamist teatud puhkudel kohustuslikuna, siis see eeldab täiendavat analüüsi. Me ei pea praegu võimalikuks turvalisust tagavate ülesannete lahendamist kohustuslikuna sätestada.

Lisaks juhime tähelepanu sellele, et ülesande lahendamine kohustuslikuna üksnes teatud puhkudel lisab planeerimissüsteemile oluliselt enam keerukust ning on ka normitehniliselt väljakutset pakkuv.

4.
Seletuskirja täpsustus (turvalise ruumiloome käsiraamat)

Seletuskirjas (lk 9) palume täpsustada sõnastust, et käsiraamat „Turvalise ruumiloome teadus- ja tõenduspõhise maailmapraktika analüüs“ on koostatud Politsei- ja Piirivalveameti tellimusel, mitte Politsei- ja Piirivalveameti poolt.

Selgitame
Eelnõu seletuskirjas on märgitud järgmine tekst: „Turvalise ruumiloome kohta on Politsei- ja Piirivalveamet avaldanud 2025. aastal praktilise käsiraamatu „Turvalise ruumiloome teadus- ja tõenduspõhise maailmapraktika analüüs“ , mis mõtestab ümber turvalise ruumi loomise aluspõhimõtted ja ei puuduta enam kitsalt kuritegevusega seotud riskide maandamist ruumiloomes.“

Seletuskiri ei viita, et PPA on käsiraamatu ise koostanud, vaid sellele, et PPA on selle avaldanud ning koostaja osas viidet ei ole.

5.
Rakendusaktide kavand

Lisas 1 esitatud Vabariigi Valitsuse määruse kavand on sisuliselt välja töötamata. Määruse regulatsioon, sh koostöö ja kooskõlastamise detailsem kord ning asutuste rollid on olulised seaduse tervikliku rakendatavuse hindamiseks.

Selgitame
Rakendusakti osas paluti 2025. aastal kõikide ministeeriumide sisendit, muu hulgas Siseministeeriumilt. Saadud sisendi põhjal edastatakse määruse eelnõu kooskõlastusringile 2026. aasta II poolaastal.
Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit (22.05.2026)
1.
Liidud teevad ettepaneku täiendada pakutud sõnastusi järgnevalt:
„(2) Detailplaneeringuga lahendatakse põhjendatud vajadusel järgmised ülesanded:
1) ehitise arhitektuuriliste ja kujunduslike põhimõtete määramine;
2) liikluskorralduse põhimõtete määramine;
3) haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine;
4) kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine või selle puudumise korral vähima vajaliku teeninduspiirkonna põhimõtete määramine;
5) turvalisust tagavate põhimõtete määramine;
6) müra‑, vibratsiooni‑, saasteriski‑ ja insolatsioonitingimusi ning muid keskkonnatingimusi tagavate põhimõtete määramine ;
7) maaparandussüsteemi toimimise põhimõtete määramine;
8) miljööväärtuslike alade, väärtuslike üksikobjektide ja väärtuslike põllumajandusmaade määramine ning nende kaitse‑ ja kasutustingimuste seadmine, kui need ei ole üldplaneeringuga määratud;
9) ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine;
10) servituutide seadmise ja olemasoleva või kavandatava tee avalikult kasutatavaks teeks määramise vajaduse märkimine;
11) arhitektuurivõistluse nõudega alade või juhtude määramine;
12) eraõigusliku isiku kinnisasja või selle osa avalikult kasutatavaks alaks määramise vajaduse või avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise vajaduse määramine;
13) põhjendatud juhul tingimuste seadmine mitteehitusloakohustuslike ehitistele ;
14) hoonete või olulise avaliku huviga rajatiste suurim lubatud sügavus, kui see on vajalik ehitise kasutuse, mõju või asukoha tõttu;
15) hoonete suurima lubatud arvu määramine, kui see on vajalik hoonete kasutuse, mõju või asukoha tõttu ;
15) muud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud ülesannetega seonduvad ülesanded.“; “

Lõike 2 sissejuhatav lause – Tegemist on selgust tagava täiendusega selleks, et loetletud ülesannete lahendamist nõutaks tõesti vaid põhjendatud vajaduse korral. Kui kohalik omavalitsus peab hindama, kas vajadus on põhjendatud või mitte, siis on usutav, et nõutakse siiski vaid nende ülesannete lahendamist, mis on tegelikult vajalikud.

Lõike 2 punkti 1 kohta – Määratakse põhimõtted (näiteks katusekalde vahemik), täpsed tingimused (konkreetne katusekalle) antakse siiski ehitusprojektiga/ehitusloaga.

Lõike 2 punkti 4 kohta – Määratakse teeninduspiirkonna põhimõtted (vajalik vähim laius jne), täpsed tingimused antakse siiski ehitusprojektiga/ehitusloaga.

Lõike 2 punkti 6 kohta – Määratakse põhimõtted, täpsed tingimused antakse siiski ehitusprojektiga/ehitusloaga.

Lõike 2 punkti 13 kohta – PlanS § 125 lg 1 sätestab, et detailplaneeringu koostamine on vajalik ehitusloakohustusliku hoone, olulise avaliku huviga rajatise või olulise ruumilise mõjuga ehitise jaoks, seega on piisav, kui sätestada, et põhjendatud juhul seatakse detailplaneeringuga tingimused mitteehitusloakohustus-likele (ehk siis mitte detailplaneeringu koostamise kohustusega) ehitistele.

Lõike 2 punkti 15 kohta – (ettepanekuna) Hoonete arv on mõistlik määrata vaid põhjendatud vajadusel mitte igakordselt. Alternatiivselt määratakse ainult ehitusloakohustuslike hoonete arv, sest ainult need tingivad ka detailplaneeringu koostamise kohustuse (PlanS § 125 lg 1) ja ülejäänutele kohaldub Liidu ettepanek lg 2 punktis 15.

Mittearvestatud
Ettepanek sisaldab sõnastusettepanekuid, mis oma sisult ei muuda eelnõuga ettenähtud sätete sisu. Kui lõike sissejuhatavas tekstis täiendada sõnaga „vajadusel“ sõnaga „põhjendatud“, on tegemist põhimõtteliselt dubleerimisega, kuna ka ülesande lahendamise vajadus peab olema põhjendatud.

Märgime, et sõnastus on välja töötatud valdkonna, muu hulgas ettepaneku esitajate esindajate koostöös.

Lisaks on tehtud ettepanek jätta välja eelnõust säte, mille kohaselt lahendatakse ka muid ülesandeid, mis seonduvad juba nimetatud ülesannetega.

MKM ei saa nõustuda selle lähenemisega, kuna kui tekib vajadus lahendada ülesannet, mida ei ole nimetatud, võib planeeringu koostamisel tekkida asjatu segadus. Ettepaneku tegija ei ole seda ka millegi asjakohasega põhjendanud.

Samuti, juhime tähelepanu, et Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt väljendab sõna „põhimõte“ sünonüümina sõnu „reegel“ või „printsiip“, samas kui sõna „tingimus“ väljendab tähendusi „(määratud, seatud) asjaolu, millest oleneb mingi muu asjaolu või nähtuse tekkimine või olemasolu“ ja „millekski sobivad asjaolud“. Nagu selgub, on sõna põhimõte oma olemuselt rangem ning resoluutsem („põhimõttelisem“), mistõttu leiame, et selle sõna kasutamine antud olukorras ei ole kooskõlas eelnõukohase muudatuse eesmärgiga.

MKM ei nõustu sellega, et kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine või selle puudumise korral vähima vajaliku teeninduspiirkonna määramine toimuks peamiselt ehitusprojekti staadiumis. Tegemist on ruumiotsuse osaga, mis ei ole kuidagi seotud ehitusprojekti või selle tingimustega.

Samuti juhib MKM tähelepanu sellele, et müra‑, vibratsiooni‑, saasteriski‑ ja insolatsioonitingimuste ning muude keskkonnatingimuste puhul on tegemist ruumilise aspektiga planeeringust, mis ei ole vältimatult seotud ehitamisega. Iseäranis on see asjakohane müra ja vibratsiooni puhul, mis võivad olla planeeringuala välised mõjutegurid ning mille tarbeks nähakse planeeringualale ette näiteks müratõke. Ehitusprojekti eesmärgiks saab olla müratõkke täpsed ehituslikud parameetrid, kuid mitte müratõkke asukoht või ettenähtud kõrgus. Ka insolatsioonitingimused ei ole sõltuvuses konkreetse ehitusprojekti sisust, kuna nendega määratakse kindlaks kuhu võib ehitist ja kui kõrget paigutada, et tagada loomuliku valguse levik kinnistul.

MKM selgitab ettepaneku osas lõike 2 punktile 13, et detailplaneering on küll ehitusloakohustusliku hoone püstitamiseks PlanS § 125 lõikes 1 toodud tingimustel nõutav, kuid samas on tegemist planeeringuga, millega luuakse terviklik ruumilahendus (vt PlanS § 3 lõige 1). Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka ettepanekuga, et detailplaneering ei peaks kindlaks määrama ehitiste arvu krundil – tegemist on osaga ruumilahendusest ning planeering peab olema terviklik.
2.
Liidud teevad ettepaneku lisada:
„paragrahvi 126 lõike 4 punktid 2 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;“

Alternatiivselt, kui eelnevalt pakutud punkti 11 alapunkt 15) ettepanekuga ei arvestada, teevad Liidud ettepaneku sõnastada paragrahvi 126 lg 4 p 2 järgnevalt:
„ehitusloakohustuslike hoonete või olulise avaliku huviga rajatiste suurim lubatud arv või nende puudumine maa-alal.“

Hoonete arv on mõistlik määrata vaid põhjendatud vajadusel mitte igakordselt. Alternatiivselt määratakse ainult ehitusloakohustuslike hoonete arv, sest ainult need tingivad ka detailplaneeringu koostamise kohustuse (PlanS § 125 lg 1) ja ülejäänutele kohaldub Liidu ettepanek lg 2 punktis 15.

Mittearvestatud
Vt vastust eelmisele punktile.
3.
Liidud teevad ettepaneku lisada:
„(41) Detailplaneering algatatakse või jäetakse algatamata 90 päeva jooksul detailplaneeringu algatamise taotluse saamisest arvates juhul, kui:
1) detailplaneeringu algatamisel otsustatakse algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine;
2) detailplaneeringu algatamise taotlus sisaldab kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut;
3) esineb käesoleva seaduse § 128 lõikest 2 tulenevate asjaolude väljaselgitamise vajadus;
4) esinevad muud põhjendatud asjaolud.; “

Liidud teevad ettepaneku need täiendavad võimalused, sh lahtine loetelu, millisel puhul võib detailplaneeringu algatamine pikeneda 90 päevani, eelnõust välja jätta. Eriti just lahtine loetelu annab kohalikele omavalitsustele lihtsa võimaluse lükata mistahes detailplaneeringu algatamist 30-lt päevalt 90-le päevale. See omakord ei teeni aga menetluse tõhustamise eesmärki. PlanS § 128 lõikest 2 tulenev loetelu (vastuolu üldplaneeringuga, avalikult kasutatava taristu väljaehituse kokkuleppe sõlmimata jätmine, ülekaalukas avalik huvi, PlanS § 125 lõikes 5 olukord ja detailplaneeringu koostamise rahastamise kokkuleppe sõlmimata jätmine) puudutab juhtumeid, mille esinemine või mitteesinemine on lihtsalt ja selgelt tuvastatav.
Mittearvestatud
Eelnõuga lahendatakse kohaliku omavalitsuse üksustelt senini laekunud peamisi murekohti ehk määrata seaduse tasandil keerukamate otsuste ettevalmistamiseks pikem tähtaeg võrreldes tavapärase 30-päevase tähtajaga.

Arvamuses tehakse ettepanek jätta viide PlanS § 128 lõikele 2 ja muudele asjaoludele eelnõust üldse välja, millega ei saa nõustuda.

PlanS § 128 lõige 2 sätestab detailplaneeringu mittealgatamisega seotud asjaolud ning kohaliku omavalitsuse üksusele nähakse selle otsuse ettevalmistamiseks ette pikem tähtaeg. Otsuse ettevalmistamine toimub kaalutlusõiguse alusel ja eeldab põhjalikumat kaalumist, muu hulgas huvitatud isiku arvamuse ärakuulamist. Seega on pikem tähtaeg ka põhjendatud.

Märkima peab ka asjaolu, et 90-päevane tähtaeg ei tähenda, et otsust ei peaks tegema nii kiiresti kui võimalik ehk järgides HMS § 5 lõikes 2 toodud põhimõtteid.

Niisamuti ei saa nõustuda ettepanekuga jätta välja viide muudele põhjendatud asjaoludele, kuna seadus peab tagama piisava paindlikkuse.

4.
Liidud teevad ettepaneku lisada:
„Paragrahvi 133 lõige 1 sõnastada järgnevalt
Detailplaneering esitatakse kooskõlastamiseks käesoleva seaduse § 127 lõikes 1 nimetatud asutustele ning teavitatakse § 127 lõikes 2 nimetatud isikuid ja asutusi võimalusest avaldada detailplaneeringu kohta arvamust, mis peab olema esitatud tervikuna. Teistkordselt esitatakse detailplaneering kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks vaid detailplaneeringu põhilahenduse olulise muutmise korral .“

Ettepaneku eesmärk on vältida ja vähendada senist kehva halduspraktikat korduvate kooskõlatuse ja arvamuste andmise osas, sh viisil, kus igakordselt esitatakse kooskõlastaja või arvamuse avaldaja poolt uusi, täiendavaid või varasemaga vastuolulisi tingimusi.

Mittearvestatud
Kehtiv seadus juba praegu eeldab, et kooskõlastuse andja tuvastab kõik olulised asjaolud ühe korraga ja teeb selle pinnalt oma märkused ja ettepanekud või jätab põhjendatud juhul kooskõlastuse andmata. HMS § 5 lõige 2 eeldab sellist käitumist igalt haldusorganilt.

Planeerimisalase tegevuse korraldaja peab ettepaneku põhjal hakkama ettepanekust tulenevalt kooskõlastaja asemel hindama, kas kooskõlastaja võiks pidada mingit planeeringulahenduse muudatust nii-öelda põhilahenduse muutmiseks või mitte. KOV-ile ei saa seadusega anda õigust langetada selliseid otsustusi pädeva asutuse eest ja tema nimel. Kui planeeringulahendust muudetakse, siis on pädevus hinnata kooskõlastuse jätkuvat asjakohasust üksnes kooskõlastajal.
5.
Lisaks teevad Liidud ettepaneku lisada eelnõusse punkt seoses paragrahvi 125 lõike 1 sõnastusega ja asendada senine sõnastus järgnevalt:

„Detailplaneeringu koostamine on nõutav üldplaneeringus määratud detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel või juhtudel ehitusloakohustusliku: …“

Ettepanek on põhjendatud ja planeerimismenetluste tõhustamisel olulise tähtsusega:
(i) selline sõnastus viib detailplaneeringu koostamise kohustuse kooskõlla paragrahvi § 75 lõike 1 punktiga 26, mis sätestab, et üldplaneeringu ülesanne on detailplaneeringu koostamise kohustusega alade või juhtude määramine (hetkel piirab selle ülesande sisulist ja tegelikult vajadusepõhist lahendamist üldplaneeringus § 125 lg 1 oma sõnastusega määrates ära, et linnades kui asustusüksustes, alevites ja alevikes on detailplaneeringu koostamine reeglina kohustuslik). Teisisõnu lähtub Liitude ettepanek planeeringute hierarhilisuse põhimõttest;
(ii) see annab koheselt võimaluse kohalikele omavalitsustele määrata koostatavates üldplaneeringutes detailplaneeringu koostamise kohustusega alad põhjendatud vajaduse järgi, mitte kohustuslikuna lähtuvalt sellest, et tegemist on linnade kui asustusüksuste, alevite ja alevikega. Kohalikud omavalitsused, kus on ajakohased üldplaneeringud on juba kehtestatud, saavad lähtuda kehtivast üldplaneeringust ning määrata detailplaneeringu koostamise põhjendatud kohustusega alad kas üldplaneeringu teemaplaneeringuga või hiljem, uue üldplaneeringu koostamisega;
(iii) Teadaolevalt on enam kui 50% kohalikes omavalitsustes, sh Tallinnas ja mitmes Harjumaa omavalitsuses üldplaneeringute ajakohastamine alles pooleli, seega oleks Liitude ettepanek menetluste tõhustamise ja kohalike omavalitsuste halduskoormuse (ja HMS § 5 lg-st 2 tulenevat põhimõtet toetav) vähendamise seisukohast olulise tähtsusega. Vabanevat aega saavad kohalikud omavalitsused aga kasutada efektiivselt muude haldusülesannete tähtaegsel täitmisel, sh projekteerimistingimuste ning ehitus- ja kasutuslubade menetlusel, mis samuti sageli olulise viibimisega läbi viiakse.

Selgitame
Sarnane ettepanek esitati korduvalt ka eelnõu 683SE menetlemise raames. 18.12.2025 ja 09.01.2026 ministeeriumi ja liitude vahel toimunud kohtumiste tulemusena leppisime teiega konsensuslikult kokku, et viidatud küsimus lahendatakse planeerimisreformi käigus.

Lisaks, juhime tähelepanu, et eelnõuga 683SE on laiendatud ja lihtsustatud ehitusõiguse saamise võimalusi ja aluseid ehk näeme, et peamised arvamuses toodud kitsaskohad on juba lahendatud planeeringu koostamise kohustuse vähendamisena.

6.
Täiendavalt juhivad Liidud tähelepanu ka 25.03.2026 Riigikogu majanduskomisjonile saadetud ettepanekule 683 SE-ga seoses, millega tegi Eesti Kinnisvarafirmade Liit ettepanek määruse nr 133 „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ § 3 p 12 muutmiseks (ettepaneku terviktekst lisas). Liidud paluvad käesolevate muudatuste menetluses arvestada ka selle ettepanekuga määruse paragrahv 3 punkti 12 osas. Määruses tuleb selgelt välja tuua, et detailplaneeringule küsitakse Terviseameti kooskõlastus, kui detailplaneering puudutab laste- või sotsiaalhoolekande asutuste rajamist või kui kavandatava tegevuse tagajärjel võib elamualadele kaasneda mitte normatiivne müra või vibratsioon.

Selgitame
Osundatud ettepanekesitati juba eelnõu 683SE menetlemise raames ning kordame selgitust, et see puudutab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas asuva valitsusasutuse ülesandeid ning kooskõlastamise pädevuse ulatust hindab Terviseamet.
Justiits- ja Digiministeerium (29.05.2026 nr 8-2/3756), I kooskõlastus
1.
PlanS § 12 lg 4 – kriisidele vastupidav ruumiline keskkond kui uus planeerimispõhimõte.
Probleemkoht seisneb selles, et tegemist on väga avatud sisuga põhimõttega. Eelnõus ei sätestata kriteeriume, kaalutlusraamistikku ega seost konkreetsete menetlusotsustega. See norm ei ole õigusselge. Seaduses tuleks täpsustada kriteeriumid, millele vastama peab, kes
seda hindab jms.

Selgitame
Seletuskirjas on märgitud, et planeerimisseaduse muudatuse tegemisel arvestatakse menetluses oleva eelnõuga 668SE, kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna kavandamisel tuleb silmas pidada ka asjakohaseid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõus käsitletud valdkondi. Planeeringud ei ole otseselt aluseks kriisiolukordade lahendamisel, ent võimaldavad kujundada ruumi selliselt, et kriisideks valmisoleku vajadused oleksid asjakohaselt arvestatud ning kriiside lahendamine saaks toimuda tõhusalt. Planeeringute koostamisel ei ole põhjendatud 668 SE kohaste kriisiolukordade riski hindamise riskianalüüside ega kriisiplaanide koostamine, mis ei ole planeerimisseaduse kohased tegevused. Planeeringute koostamisel saab koostatud riskianalüüse ja kriisiplaane arvestada alusinfona.

Seega saab eelnõu pidada osaliselt 668SE ettevalmistavaks tegevuseks ning annab selle kohaldamisele ruumilise mõõtme.

2.
Eelnõu § 1 punktiga 14 täpsustatakse PlanS § 128 lõikes 4 detailplaneeringu algatamise ja algatamata jätmise otsustamise tähtaegu.

90 päeva tähtaja juures p 4 alus: esinevad muud põhjendatud asjaolud. See on liiga lai ja määratlemata. Ka varasemalt olid kindlalt määratletud juhud, millal võis kuni 90 päeva otsust teha. Palume see alus välja võtta ning konkreetselt määratleda need juhud, millal võib otsust teha kuni 90 päeva.

Arvestatud
Muudatus eelnõust välja jäetud.
3.
Eelnõu § 1 punkt 15 – „paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Detailplaneering algatatakse või jäetakse algatamata 90 päeva jooksul detailplaneeringu algatamise taotluse saamisest arvates juhul, kui: 1) detailplaneeringu algatamisel otsustatakse algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine; 2) detailplaneeringu algatamise taotlus sisaldab kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut; 3) esineb käesoleva seaduse § 128 lõikest 2 tulenevate asjaolude väljaselgitamise vajadus; 4) esinevad muud põhjendatud asjaolud.“

Tingimused on ilmselt algatamata jätmise kohta. Miks siis alguses ka algatamisest räägitakse?

Selgitame
PlanS § 128 käsitab detailplaneeringu algatamist, mille käigus võidakse otsustada ka algatamata jätmine. Osundatud lõige on lisatud kajastamaks sisu, mida andis edasi PlanS § 128 lõike 4 teine lause, mille osas nähakse eelnõus see õigusaktist välja jätta.

Praktikas tähendas see seda, et võis tekkida segadus, et millist konkreetset alust ja kuidas kohaldada ning teiseks eeldas see, et KOV pidi täiendavalt teavitama tähtaja pikendamisest. Eelnõuga nähaksegi nüüd ette, et kui otsustatakse detailplaneeringu algatamine viidatud asjaolude ilmnemisel, on otsustamiseks koheselt ette nähtud 90 päeva. Sellega väheneb KOV-ide töökoormus ja võib öelda, et ka taotlejatele on selgem arusaam, millal oodata otsust 30 päeva (üldjuhul) ja millal 90 päeva jooksul.

4.
Eelnõu § 1 punktiga 17 PlanS § 133 lõikega 11, millega kehtestatakse tähtaeg detailplaneeringu kooskõlastamiseks esitamiseks ja arvamuse andmiseks. Eelnõust aga ei nähtu, mis saab siis, kui sellest tähtajast kinni ei peeta. Palume ka see eelnõusse lisada.
Selgitame
20.05.2026 Riigikogus vastuvõetud planeerimisseaduse muutmisega lisati seadusesse haldusjärelevalve funktsioon, millega nähakse muu hulgas ette, et Maa- ja Ruumiametil on õigus teha haldusjärelevalvet PlanS-is sätestatud tähtaegade järgimise üle.

Justiits- ja Digiministeerium (08.06.2026), II kooskõlastus
1.
Jääme jätkuvalt seisukohale, et PlanS § 12 lg 5 (I ringil lg 4) sõnastus ei ole õigusselge ega piisavalt rakendatav. Kuigi seletuskirjas on kirjeldatud põhimõtte üldist eesmärki ja viidatud seosele eelnõuga 668 SE, ei täpsustata endiselt:
- milliste kriteeriumide alusel hinnatakse, kas planeering „edendab kriisidele vastupidavat ruumilist keskkonda“;
- milline on kaalutlusraamistik selle põhimõtte arvestamisel;
- milline on põhimõtte seos konkreetsete planeerimismenetluse otsustega (nt kehtestamine, algatamine, kooskõlastamine).

Seletuskirjas toodud selgitus, et tegemist on üksnes üldise suunisega ning uusi kohustusi ei kaasne, on problemaatiline, kuivõrd sätte sõnastus („tuleb edendada“) on imperatiivne. Selline kombinatsioon (kohustavas sõnastuses, kuid sisustamata norm) jätab otsustajale sisuliselt piiramatu kaalutlusruumi ning ei taga normi ühtset kohaldamist, mis võib viia ebaühtlase halduspraktikani. Samuti ei tulene eelnõust ega seletuskirjast selgelt, millises ulatuses ja viisil tuleb arvestada viidatud riskianalüüse ja kriisiplaane ning milline on nende õiguslik tähendus planeerimisotsuste tegemisel.

Eeltoodust tulenevalt palume kas täiendada seadusesätet või seletuskirja nii, et oleks selgelt määratletud põhimõtte rakendamise kriteeriumid ja minimaalne kaalutlusraamistik või kaaluda sõnastuse muutmist viisil, mis väldiks imperatiivset, kuid sisustamata kohustust või jätta säte välja. Kui tegemist on soovitusega, siis palume sõnastada see seletuskirjas, mitte eelnõu sättena. Selliste umbmääraste sätete seadusesse kirjutamine ei ole hea seadusloome ning see säte ei anna mingeid juhiseid ega täida eesmärki, vaid tekitab ainult ebaselgust juurde.

Selgitame
Sätte osas toimus sisuline arutelu Siseministeeriumiga ning nii seda põhimõtet kui ka muid, PlanS §-des 8–12 nimetatud põhimõtete kohta antakse juhend, mis kinnitatakse PlanS § 7 lõike 1 punktide 1–3 alusel ning milles muu hulgas täpsustatakse ja sisustatakse väljatoodud kitsaskohti.
2.
Palume selgitada, kas seaduse muudatusega kaasneb ka süsteemi arendusvajadus planeeringutega seotud infosüsteemidele. Kui jah, siis palume seletuskirjas välja tuua, millist ja miks süsteemi vaja arendada ja palju selle arenduse maksumus on.

Selgitame
PLANIS-e arendust eelnõu seadusena vastuvõtmisel ei ole vaja teha. Eelnõu seadena jõustumisel saab kõiki toiminguid PLANIS-es juba teha.

EELNÕU
09.06.2026

Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seadus

§ 1. Planeerimisseaduse muutmine

Planeerimisseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 6 punkti 17 täiendatakse pärast tekstiosa „koosnev“ tekstiosaga „sidus“;

3)  paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Planeerimisel tuleb edendada kriisidele vastupidavat ruumilist keskkonda.“;

4) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Üleriigilist planeeringut arvestatakse riigieelarve seaduse § 20 lõikes 2 nimetatud valdkonna arengukavade ja lõikes 4 nimetatud programmide koostamisel.“;

5) paragrahvi 76 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „Maa- ja Ruumiamet,“;

6) paragrahvi 81 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 85 lõike 3 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „õigusaktiga“ tekstiosaga „, üleriigilise“;

8) seadust täiendatakse §-ga 851 järgmises sõnastuses:

„§ 851. Nõusoleku andmine maakonnaplaneeringu muutmiseks

(1) Maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldav üldplaneering esitatakse maakonnaplaneeringu muutmise nõusoleku saamiseks valdkonna eest vastutavale ministrile või tema volitatud asutusele pärast kõigi kooskõlastuste saamist.

(2) Maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldavale üldplaneeringule lisatakse kõik asjakohased materjalid, sealhulgas teiste asutuste kooskõlastused, esitatud arvamused ja kohaliku omavalitsuse üksuse põhjendatud seisukohad nende kohta.

(3) Maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava üldplaneeringu puhul annab nõusoleku maakonnaplaneeringu muutmiseks või keeldub selle andmisest valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud asutus 30 päeva jooksul taotluse saamisest.“;

9) paragrahv 90 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 91 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „Maa- ja Ruumiameti poolt heakskiidetud“;

11) paragrahvi 91 lõike 6 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „Maa- ja Ruumiamet“ tekstiosaga „valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud asutus“;

12) paragrahvi 126 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Detailplaneeringuga lahendatakse vähemalt järgmised ülesanded:
1) planeeringualale kruntide määramine;
2) krundi hoonestusala määramine;
3) krundi ehitusõiguse määramine;
4) detailplaneeringu kohustuslike hoonete ja rajatiste toimimiseks vajalike ehitiste, sealhulgas asjaõigusseaduse tähenduses tehnovõrkude ja -rajatiste ning avalikule teele juurdepääsuteede võimaliku asukoha määramine;
5) ehitise ehituslike tingimuste määramine.

(2) Detailplaneeringuga lahendatakse vajaduse korral järgmised ülesanded:
1) ehitise arhitektuuriliste ja kujunduslike tingimuste määramine;
2) liikluskorralduse põhimõtete määramine;
3) haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine;
4) kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine või selle puudumise korral vähima vajaliku teeninduspiirkonna määramine;
5) turvalisust tagavate põhimõtete määramine;
6) müra‑, vibratsiooni‑, saasteriski‑ ja insolatsioonitingimusi ning muid keskkonnatingimusi tagavate nõuete seadmine;
7) maaparandussüsteemi toimimise põhimõtete määramine;
8) miljööväärtuslike alade, väärtuslike üksikobjektide ja väärtuslike põllumajandusmaade määramine ning nende kaitse‑ ja kasutustingimuste seadmine, kui need ei ole üldplaneeringuga määratud;
9) ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine;
10) servituutide seadmise ja olemasoleva või kavandatava tee avalikult kasutatavaks teeks määramise vajaduse märkimine;
11) arhitektuurivõistluse nõudega alade või juhtude määramine;
12) eraõigusliku isiku kinnisasja või selle osa avalikult kasutatavaks alaks määramise vajaduse või avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise vajaduse määramine;
13) põhjendatud juhul tingimuste seadmine nendele ehitistele, mille ehitamiseks ei ole detailplaneeringu koostamine nõutav;
14) hoonete või olulise avaliku huviga rajatiste suurim lubatud sügavus, kui see on vajalik ehitise kasutuse, mõju või asukoha tõttu;
15) muud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud ülesannetega seonduvad ülesanded.“;

13) paragrahvi 126 lõike 4 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Detailplaneeringu algatamise taotlus ja sellega seonduvad dokumendid esitatakse elektrooniliselt planeeringute andmekogusse või selle kaudu. Kui detailplaneeringu algatamise taotlust ja sellega seonduvaid dokumente ei ole võimalik esitada planeeringute andmekogu kaudu, esitatakse need planeerimisalase tegevuse korraldajale ning planeerimisalase tegevuse korraldaja kannab need viivitamata planeeringute andmekogusse.“;

15) paragrahvi 128 lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Detailplaneering algatatakse või jäetakse algatamata 90 päeva jooksul detailplaneeringu algatamise taotluse saamisest arvates juhul, kui:
1) detailplaneeringu algatamisel tuleb anda eelhinnang ja kaaluda keskkonnamõju strateegilist hindamist, lähtudes käesoleva seaduse § 124 lõikest 6;
2) detailplaneeringu algatamise taotlus sisaldab kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut või
3) esineb käesoleva paragrahvi lõikest 2 tulenevate asjaolude väljaselgitamise vajadus.“;

17) paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise otsus ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise otsus esitatakse 14 päeva jooksul elektrooniliselt planeeringute andmekogusse.“;

18) paragrahvi 133 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Detailplaneering esitatakse kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks kahe aasta jooksul detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest arvates.“;

19) paragrahvi 134 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Detailplaneeringu vastuvõtmise otsus esitatakse 14 päeva jooksul elektrooniliselt planeeringute andmekogusse.“;

20) paragrahv 138 ning § 142 lõiked 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Ehitusseadustiku muutmine

Ehitusseadustiku 2. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 101 järgmises sõnastuses:

„§ 101. Menetluse ökonoomia põhimõte

Menetlus tuleb korraldada selliselt, et taotluse lahendamiseks olulised asjaolud selgitatakse välja võimalikult varakult ja märkused puuduste kõrvaldamiseks esitatakse koondatult, välja arvatud juhul, kui menetluse käigus ilmnevad uued olulised asjaolud.“.

§ 3. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmine

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 3016 järgmises sõnastuses:

„§ 3016. Enne käesoleva paragrahvi jõustumist vastuvõetud planeeringute menetlemine

Enne käesoleva paragrahvi jõustumist vastuvõetud üldplaneeringud, üldplaneeringut muutvad detailplaneeringud ja detailplaneeringud menetletakse lõpuni, lähtudes planeerimisseaduse käesoleva paragrahvi jõustumise ajal kehtinud redaktsioonist.“.

§ 4. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 14, 17 ja 19 jõustuvad 2027. aasta 1. juulil.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026
______________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus

(allkirjastatud digitaalselt)

09.06.2026

Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte

Käesoleva planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) viiakse ellu mitu planeerimisvaldkonna tõhustamise tegevust, eelkõige:
• kujundatakse ümber senine Maa- ja Ruumiameti (edaspidi MaRu) planeeringute heakskiidu menetlus ning asendatakse see kooskõlastamise põhimõttel toimiva lahendusega;
• täpsustatakse detailplaneeringuga lahendatavaid ülesandeid, nende lahendamise vajalikkust ning täpsusastet;
• täpsustatakse detailplaneeringu algatamise tähtaegu ning lisatakse detailplaneeringu menetlusetapile vahetähtaeg;
• nähakse ette detailplaneeringute algatamise taotluse esitamine planeeringute andmekogu kaudu, et tagada menetluste läbipaistvus, ühtne praktika ja parem andmete kättesaadavus;
• sõnastatakse ehitusseadustikus põhimõte, et menetluses peab esitama oma ettepanekud ja märkused taotlejale võimalikult varakult;
• sätestatakse ruumi kriisivalmiduse edendamise vajadus planeerimispõhimõtetes.

Kehtiva õiguse kohaselt on osa planeerimis- ja ehitusmenetluse nõudeid praktikas osutunud ebaselgeks või ajamahukaks. Menetlused võivad pikeneda, kuna riigiasutuste seisukohad esitatakse mõnel juhul liiga hilises etapis, detailplaneeringu ülesannete ulatus ei ole alati üheselt mõistetav ning taotluste ja menetlusandmete esitamine toimub erinevates infosüsteemides. Detailplaneeringute menetlusaegade analüüs näitas, et kehtiva õiguse rakendamisel on detailplaneeringu keskmine menetlusaeg 2,2 aastat ning menetluste kestus varieerub 3 kuust kuni 18 aastani. Praktika ebaühtlust kinnitab ka see, et menetluste kestus erineb omavalitsuseti üle 10 korra ning detailplaneeringute kõrval kasutatakse laialdaselt projekteerimistingimusi, mis viitab menetlusliikide paralleelsusele ja süsteemi killustatusele.

Eelnõu eesmärk on muuta planeerimis- ja ehitusmenetlusi kiiremaks, suurendada õigusselgust ning muuta menetluskorraldus osapooltele selgemaks ja läbipaistvamaks, samuti vähendada halduskoormust.

Lisaks seostatakse eelnõuga üleriigiline planeering riigi strateegiliste juhtimise raamistikuga, tehakse mitmeid sisulisi ja tehnilisi muudatusi, sh täpsustatakse seaduses kasutatavaid termineid ja sõnastusi ning täpsustatakse maakasutuse suunamise põhimõtteid.

Eelnõu oodatav mõju on mitmetasandiline:
• halduskoormus haldusevälistele isikutele (ettevõtjad, inimesed, vabaühendused) eeldatavalt väheneb, eelkõige ettevõtjatel, kuna menetlused muutuvad selgemaks, paremini prognoositavaks ja digitaalselt jälgitavaks ning väheneb vajadus korduvate täienduste ja sellega seotud kulude järele.;
• töökoormus avalikule sektorile võib üksikutes aspektides suureneda, kuid seda tasakaalustavad menetluste lihtsustumine ja lühenemine;
• lühemad ja prognoositavamad menetlusajad ning väiksemad kulud nii avalikule kui ka erasektorile tähendavad positiivset majanduslikku mõju;
• muudatused loovad eeldused elukeskkonna kvaliteedi paranemiseks ja planeeringute paremaks vastavuseks riiklikele ruumilistele huvidele, sest olulisi ruumilisi kaalutlusi;
• muudatused toetavad kavandatava ruumi kriisivalmidust, kuna planeerimispõhimõtetesse lisatakse vajadus arvestada kriisivalmidusega.

Eelnõuga kavandatavate muudatuste tulemusel väheneb halduskoormus eelkõige ettevõtjatel, kuna planeerimis- ja ehitusmenetlused muutuvad lühemaks, selgemaks ning paremini prognoositavaks. Varasem ja ühes tervikus esitatud tagasiside, detailplaneeringu ülesannete selgem piiritlemine ning menetlustähtaegade täpsustamine vähendavad vajadust korduvateks täiendusteks ja sellega seotud kulusid.

Inimeste ja vabaühenduste halduskoormus samuti eeldatavalt väheneb, sest teabe koondamine ühte digitaalsesse keskkonda muudab menetluste jälgimise lihtsamaks ja vähendab vajadust koguda teavet eri allikatest. Vabaühendustel võib suureneda halduskoormus üksnes siis, kui nad osalevad senisest aktiivsemalt planeeringulahenduste hindamises.

Avaliku sektori töökoormus võib mõnevõrra suureneda. Seda peamiselt Maa- ja Ruumiametis, kes asub heakskiidu menetluse asemel planeeringuid kooskõlastama. Kuna heakskiidu menetluse ja kooskõlastamise sisu on erinev ja arvestades, et heakskiidu andmine oli sisuline planeeringu õiguspärasuse terviklik hindamine, võib eeldada, et töökoormus jääb enamasti samaks.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on koostanud töörühm, kuhu kuulusid Helen Madison, Moonika Schmidt (ametist lahkunud) ja Tiit Oidjärv Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist (edaspidi MKM) ning Krislyn Prants, Kaire Jaanus, Ele Kutti ja Ivika Maavere Maa- ja Ruumiametist (MaRu). Ehitusseadustiku muutmise eelnõu ja seletuskirja valmistasid ette Liisi Pajuste ja Madis Kaasik Kliimaministeeriumist. Eelnõu menetlemise eest vastutab MKM-i maa- ja ruumipoliitika osakonna planeeringute õigusnõunik Ahto Pahk ([email protected], 5307 2548). Eelnõule tegi õiguslikke ettepanekuid MKM-i õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Anu Rooseniit ([email protected]).

1.3. Märkused

Ülesanne töötada välja käesolev eelnõu ja esitada see Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks anti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile 2026. aasta 8. jaanuari Vabariigi Valitsuse liikmete nõupidamisel (valitsuskabineti nõupidamine). Eelnõu esitamise tähtajaks määrati 2026. aasta I poolaasta.

Eelnõukohase seadusega muudetakse järgmiste seaduste redaktsioone:
1) planeerimisseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 03.06.2026, 63;
2) ehitusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 4;
3) ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 03.06.2026, 66.

Eelnõu on seotud ka valitsusliidu 2025–2027 uuendatud tegevusplaanis kavandatud tegevuste täitmisega, mis näeb ette planeerimismenetluse reformimise, sh menetlusaja lühendamise. VTK ei koostatud HÕNTE § 1 lõike 2 punkti 1 alusel, kuna eelnõu menetlus on põhjendatult kiireloomuline. Kiireloomulisus tuleneb Vabariigi Valitsuse 08.01.2026 otsusega määratud eelnõu esitamise tähtajast ning vajadusest viia ellu planeerimismenetluse reformimise ja menetlusaegade lühendamise tegevused.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõu on seotud menetluses olnud planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga1, mille võttis Riigikogu 20.05.2026 vastu ja mille Vabariigi President kuulutas 25.05.2026. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on lühendada planeerimismenetluste keskmist kestust, vähendada menetlustoimingute arvu ning suurendada menetluse läbipaistvust ja õigusselgust, kehtestades selgemad menetlusreeglid, tähtajad ja digitaalsed lahendused. Eesmärgi saavutamist hinnatakse muu hulgas planeerimismenetluste keskmise kestuse, tähtaegade ületamiste arvu, menetlustoimingute mahu ning planeeringute andmekogu kaudu menetletud taotluste osakaalu muutuse põhjal. Eelnõu sisendiks on muu hulgas Riigikantselei juures töötava efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja kaudu esitatud ning 2026. aasta alguses Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud ettepanekud planeerimissüsteemi tõhustamiseks.

Eelnõu keskendub kuuele põhiteemale, millest igaühe puhul on tuvastatud probleemid ja pakutud lahendused, eesmärgiga muuta planeerimissüsteem selgemaks, tõhusamaks ja tulevikuvajadusi paremini arvestavaks.

MaRu planeeringute heakskiidu menetluse ümberkujundamise vajadus tuleneb senise korra ebaselgusest ja ebaefektiivsusest. Kehtiv heakskiidu menetlus on tihti olnud formaalne, ajamahukas ning toimub menetluse lõppfaasis, kus avastatud puudused võivad planeeringu kehtestamist takistada. Muudatusega asendatakse heakskiit kooskõlastamisega, mis toob MaRu rolli varasemasse etappi ning suunab selle sisulisele kvaliteedile. MaRu kaasatakse enam koostöö- ja kaasamisfaasis, kus otsused mõjutavad planeeringu tulemust kõige rohkem, ning keskendutakse eelkõige elukeskkonna kvaliteedile, säästlikule maakasutusele ning riiklike ja kohalike huvide kooskõlale. Eesmärk on tagada, et kohaliku omavalitsuse (edaspidi ka KOV) planeeringud arvestaksid riigi ruumilisi huve, oleksid kooskõlas kõrgema taseme planeeringutega ning toetaksid kvaliteetset ja kestlikku elukeskkonda2. Samal ajal MaRu roll kitseneb: senise laiapõhjalise kontrolli asemel keskendutakse selgelt piiritletud sisulistele küsimustele, mis mõjutavad riigi ruumilist arengut. Menetluse korrektsus, kaasamine ja vormistus jäävad peamiselt kohaliku omavalitsuse vastutada ning nende üle tehakse vajadusel järelevalvet eraldi haldusjärelevalve raames.

Detailplaneeringu ülesannete täpsustamise vajadus tuleneb praktikas tekkinud vaidlustest ning ebaselgusest kohustuslike ja vajaduspõhiste ülesannete vahel. See on põhjustanud põhjendamatult mahukaid planeeringuid ja menetluste pikenemist. Muudatusega eristatakse selgemalt, millised ülesanded on kohustuslikud ja millised sõltuvad konkreetsest vajadusest, vältides liigset detailsust ning suunates planeeringu koostamist lähtuma kavandatava tegevuse mõjust ja iseloomust. Sellega soovitakse suurendada õigusselgust ja vähendada ebakindlust planeeringute koostamisel.

Detailplaneeringu menetlustähtaegade täpsustamise ja vahetähtaja lisamise eesmärk on vähendada menetluste venimist ning muuta protsess paremini juhitavaks. Praegu võivad planeeringute menetlused viibida enne sisuliste otsusteni jõudmist, mis tekitab ebakindlust nii arendajatele kui ka avalikkusele. Vahetähtajad aitavad tagada, et menetlus liigub etapiti edasi ning otsuseid tehakse mõistliku aja jooksul, parandades kogu süsteemi ennustatavust.

Detailplaneeringu algatamise taotluste esitamine planeeringute andmekogu kaudu on vajalik, kuna praegu on info killustunud erinevatesse keskkondadesse ning taotluse esitamise viisid erinevad omavalitsuste lõikes. See raskendab nii info kättesaadavust kui ka menetlusse sisenemist. Ühtne andmekogu loob selgema ja läbipaistvama süsteemi, kus kõik osapooled saavad vajalikku infot ühest kohast ning taotluste esitamine muutub lihtsamaks ja ühtlasemaks. Muudatus on seotud rakendussättega, mis annab planeerimismenetluse osapooltele aega harjuda ja vajadusel kujundada halduspraktika ümber.

Ehitusmenetlustes märkuste esitamise korrastamise eesmärk on muuta menetlus selgemaks ja tõhusamaks, vähendades segadust ja dubleerimist. Praegu võib märkuste esitamine olla ebaühtlane ning raskesti jälgitav, mis omakorda pikendab menetlusi ja suurendab halduskoormust. Muudatustega luuakse selgem raamistik, mis toetab osapoolte tõhusamat suhtlust ning aitab kaasa sujuvamale menetlusele.

Kriisivalmiduse põhimõtete lõimimine planeerimisse tuleneb muutunud keskkonnast ja julgeolekuolukorrast, kus kriiside esinemise tõenäosus on suurenenud. Seni ei ole planeeringute koostamisel kriisikindla ruumi kavandamine prioriteetne olnud. Muudatusega täiendatakse planeerimise põhimõtteid, et tagada maakasutuse ja ehitiste vastupidavus nii looduslikele kui ka inimtekkelistele kriisidele. Eesmärk on luua ruumiline keskkond, mis toetab kogukondade ja riigi toimepidevust ka keerulistes oludes.

Lisaks seostatakse eelnõuga üleriigiline planeering riigi strateegiliste juhtimise raamistikuga, tehakse mitmeid sisulisi ja tehnilisi muudatusi, sh täpsustatakse seaduses kasutatavaid termineid ja sõnastusi ning täpsustatakse maakasutuse suunamise põhimõtteid.

Kehtiva õiguse raames ei ole võimalik lahendada ülaltoodud probleeme üksnes halduspraktika või juhendmaterjalide abil – vaja on selgust seaduse tasandil ja põhimõtete ühtlustamist. Samuti on vaja tagada õigusselgus, reguleerida täpsemalt planeeringu vastutusala, vähendada halduskoormust ja kiirendada planeerimismenetlusi.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 muudetakse planeerimisseadust (edaspidi PlanS), §-ga 2 ehitusseadustikku (edaspidi EhS), §-ga 3 ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust ning §-ga 4 nähakse ette jõustumisega seotud sätted.

Eelnõu § 1. Planeerimisseaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktiga 1 tunnistatakse PlanS §-i 6 punkt 6 kehtetuks, kuna kuja defineerimine PlanS-is ei oma iseseisvat praktilist väärtust. Kuja tähistab ehitiste või rajatistega seotud kaitse- või piiranguvööndeid, mille sisu ja ulatus tulenevad valdavalt eriseadustest (nt tuleohutus-, keskkonna-, tervisekaitse- või taristuvaldkonda reguleerivatest õigusaktidest). PlanS ei sätesta kuja ega selle konkreetset ulatust, vaid detailplaneeringu koostamisel tuleb lähtuda eriseadustest ja nende alusel kehtestatud nõuetest. Olenemata sellest, kas detailplaneeringus kuja määratakse või mitte, tuleb ehitiste kavandamisel lähtuda eriseadustest tulenevatest nõuetest.

Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse PlanS § 6 lõike 1 punkti 17 ja lisatakse rohevõrgustiku paremaks selgitamiseks ja reguleerimiseks eeldus, et see on looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosnev sidus süsteem. Muudatuse eesmärk on rõhutada, et rohevõrgustiku toimimine ei seisne üksnes üksikute looduslike või poollooduslike alade ruumilises määratlemises planeeringus, vaid eelkõige nende alade vaheliste seoste ja toimivate ühenduste tagamises. Muudatuse tulemusel tuleb edaspidi planeeringute koostamisel ja rohevõrgustiku määramisel hinnata muu hulgas seda, kas rohevõrgustiku elemendid moodustavad ökoloogiliselt toimiva terviku ning mil määral tagavad olemasolevad või kavandatavad ühendused liikide liikumisvõimalused ja ökosüsteemide sidusa toimimise.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse PlanS3 §-i 12 lõikega 5, milles nähakse ette, et planeerimisel peab edendama kriisidele vastupidavat ruumilist keskkonda.

Lõige 5 raamistab planeeringute koostamisel rakendatava üldpõhimõtte, mille kohaselt tuleb kõikidel planeerimistasanditel teadlikult edendada kriisidele4 vastupidavat maakasutust ja ehitatud keskkonda. Põhimõttega rõhutatakse, et planeerimine ei piirdu tavapäraste funktsionaalsete, majanduslike ja keskkonnakaalutlustega, vaid peab arvestama ka looduslike ja inimtekkeliste ohtude ennetamise ja leevendamise vajadusi; elutähtsate teenuste ja taristu toimepidevust kriisiolukorras; asustuse ja taristu kohanemisvõimet ootamatute häiringute korral; kogukondade valmisolekut ja iseseisvat toimetulekut. Planeerimispõhimõtete täiendamine ei tähenda planeeringutega lahendatavate ülesannete lisandumist, vaid annab suunise muutunud oludes planeeringute koostamiseks ning lõimib riiklikud julgeoleku‑, kliima‑ ja kriisivalmiduse eesmärgid planeerimisotsustesse.

Riigikogus võeti 02.06.2026 vastu kriisiolukorra ja riigikaitse seadus (KORKS, 668 SE)5. Seaduses määratletakse muuhulgas valdkonnaga seotud mõisted (nt tsiviilkriis, katastroof, kriisiolukord). PlanS-i muudatuse tegemisel arvestatakse KORKS §-s 4 toodud kriisi mõistega. Planeeringud ei ole otseselt aluseks kriisiolukordade lahendamisel, ent võimaldavad kujundada ruumi selliselt, et kriisideks valmisoleku vajadused oleksid asjakohaselt arvestatud ning kriiside lahendamine saaks toimuda tõhusalt. Planeeringute koostamisel ei ole põhjendatud 668 SE kohaste kriisiolukordade riski hindamise riskianalüüside ega kriisiplaanide koostamine, mis ei ole planeerimisseaduse kohased tegevused. Planeeringute koostamisel saab koostatud riskianalüüse ja kriisiplaane arvestada alusinfona.

2025. aastal allkirjastati Eesti eesistumise perioodil Läänemeremaade ruumilise planeerimise koostöövõrgustiku VASAB ministrite deklaratsioon, mis rõhutab ruumilise ja regionaalse arengu tähtsust ühiskondade toimepidevuse tagamisel6. Dokument rõhutab, et kriisid ei ole enam erandlikud, vaid korduvad ja sageli kattuvad. COVID‑19 pandeemia (tarneahelate katkemine ning sellega seotud ettevõtete ja kogukondade toimepidevus), Venemaa täiemahuline sõjaline agressioon Ukraina vastu (toimepidevus, ühiskonna kaitsevalmiduse suurendamine), energiatarnete katkestused (energiajulgeolek, saartalitlusvõime, ühendused), hübriidohud, sisseränderiskid ning äärmuslikud ilmastikunähtused (tormid, üleujutused, põuad, kuumalained) mõjutavad otseselt ruumilist arengut; planeeringute koostamisel on võimalik eelistada ruumilisi lahendusi, mis kriisideks valmisolekut suurendavad. Kliimamuutused suurendavad ohtu asulatele ja taristule, eriti rannikualadel, samas kui energiasõltuvus ja globaalsete tarneahelate haavatavus on toonud esile vajaduse kohaliku tootmise, varustuskindluse ja kriisikindla taristu järele. Need arengud nõuavad planeerimissüsteemilt senisest süsteemsemat riskipõhist lähenemist.

Planeeringute koostamisel on võimalik suurendada nii riigi kui ka kogukondade vastupanuvõimet kriisidele, näiteks kavandades taristut, mis talub äärmuslikke ilmastikuolusid ning võimaldab nii tsiviil‑ kui ka kaitseotstarbelist kasutust; luues ruumilised eeldused energiajulgeoleku ja veega varustatuse tagamiseks ka kriisiolukorras; tugevdades perifeersete asulate elujõulisust; ennetades ruumilahenduse abil kriitiliste võrkude (transport, energia, side) haavatavust. Planeeringud on kriiside ennetamise ja nendeks valmisoleku oluline osa.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse PlanS §-i 13 lõikega 31, millega nähakse ette, et üleriigilist planeeringut võetakse arvesse riigieelarve seaduse (RES) § 20 lõigetes 2 ja 4 nimetatud valdkonna arengukavade ja programmide koostamisel.

Üleriigiline planeering (edaspidi ÜRP) on oma olemusest üleriigiline strateegiline dokument, mille eesmärk on riigi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. Erinevalt valdkonna arengukavast annab ÜRP Eesti arengu eesmärkidele ruumilise väljundi valdkondade üleselt, sh annab ruumilise raamistiku kehtivatele ja tulevastele riigi arengudokumentidele (valdkonna arengukavad ja programmid) ning suunised suurema täpsusastmega planeeringutele, sh maakonnaplaneeringutele ja KOV-i planeerimistegevusele.

ÜRP-i paiknemine Eesti strateegilise juhtimise raamistikus on senini jäänud ebaselgeks. Üleriigilist planeeringut ei ole nimetatud strateegilise arengudokumendina RES-is ega antud sellele selget staatust ja rolli, kuigi ÜRP annab strateegilise ruumivaate olulisematele elukeskkonda puudutavatele otsustele. Praktikas on see tähendanud, et maakasutust oluliselt suunavad valdkondlikud otsused on langetatud eeskätt valdkonna arenguvajadusi arvestades, ruumilist koosmõju silmas pidamata. Käesoleval ajal ei ole arengukavade koostamisel kohustust arvestada ÜRP-is määratletud riigi ruumiliste arengusuundadega ning sellest ei lähtuta ka eelarvestrateegia ja riigieelarve koostamisel. ÜRP ei ole aluseks ka programmi koostamisel.

Eesmärgiks on tugevdada ÜRP-i kui Eesti arengut suunava dokumendi rolli ja rakendusmehhanisme riigi strateegilises planeerimises tagamaks Eesti maakasutuse kestlik areng ning toetamaks valdkondlike arenguvajaduste otstarbekat lahendamist ruumis.

ÜRP viib ellu riigi pikaajalist arengustrateegiat Eesti 2035, kujundades kestliku, turvalise ja kvaliteetse elukeskkonna ning toetades tasakaalustatud ruumilist arengut. ÜRP-i ruumilised põhimõtted lähtuvad Eesti 2035 eesmärgist planeerida ja uuendada ruumi terviklikult ja kvaliteetselt ning ühiskonna vajaduste, rahvastiku muutuste, tervise ja keskkonnahoiuga arvestavalt ning on kooskõlas Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste arengusuundadega7.

Vabariigi Valitsus rõhutas 2025. aasta juuni kabineti nõupidamisel vajadust seostada ÜRP-i elluviimine ja seire riigi strateegiliste arengudokumentide raamistikuga, sama eesmärk sisaldub ka koalitsioonileppes8. Ilma sellise seoseta jäävad investeeringud ja ruumilised otsused killustunuks. Kahjuks nii OECD kui ka siseriiklikud analüüsid on rõhutanud, et Eesti poliitikad on tihti „ruumipimedad“ (näiteks, riigieelarvest ei ole võimalik teha väljavõtet, mis näitaks, kuidas riigieelarve vahendid geograafiliselt jagunevad). ÜRP-i väärtus seisnebki võimes ilmsiks teha eri poliitikate ruumilisi seoseid ja toetada tasakaalustatud arengut. Sellest tulenevalt on eesmärk kujundada ÜRP-ist keskne dokument, mis suunab maakasutust, toetab poliitikate ruumilist koostoimet ja väldib ruumilise arengu juhuslikkust.

2025. aasta teisel poolel käivitas MKM koostöötegevusi ÜRP-i rakendamiseks ja sidumiseks strateegilise juhtimisega, milleks koostati lühike juhendmaterjal9 ruumimõjude hindamiseks valdkonnapoliitikates, korraldati seminar ministeeriumite strateegiajuhtidele, töötati välja andmepõhine seire- ja hindamisraamistik ning osaleti EL 2028+ planeerimise protsessis. Seega, ÜRP-i sidumine riigi strateegilise juhtimise raamistikuga on põhjendatud ja lisab väärtust ka süsteemile tervikuna. See parandab strateegiliste dokumentide sidusust ja aitab suunata investeeringuid teadlikumalt.

19.02.2026 Vabariigi Valitsuse kabinetis rõhutati taas vajadust arvestada ÜRP-i valdkonna arengukavade koostamisel ning anti riigikantseleile, rahandusministeeriumile ning MKM-ile ülesanne valmistada ette vajalikud õigusmuudatused.

Ministeeriumite koostöös leiti, et püstitatud eesmärgi parimaks lahenduseks on ÜRP-i seostamine RES § 20 lõigetega 2 ja 4. Sätte lisandumine PlanS-i tähendab seda, et valdkonna arengukava koostamisel ja uuendamisel peab hakkama muu hulgas võtma arvesse ka ÜRP-ist tulenevaid arengusuundi ja põhimõtteid. Lisaks tehakse muudatused ka Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruses nr 117 „Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord“10.

Eelnõu § 1 punktiga 5 jäetakse PlanS §-i 76 lõikest 2 välja tekstiosa „Maa- ja Ruumiamet,“. Muudatus on seotud MaRu heakskiidu menetluse rolli muutumisega kooskõlastajaks ja koostöö tegijaks PlanS § 76 lõike 1 tähenduses.

Eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse PlanS §-i 81 lõige 3 kehtetuks. MaRu-l on üldplaneeringu menetluse raames olnud õigus määrata lisaks lähteseisukohtades nimetatud koostöötegijatele ja kaasatavatele ka isikuid ja asutusi, kellega tuleb teha üldplaneeringu koostamisel koostööd või keda tuleb selle koostamisse kaasata. Kuna MaRu on edaspidi ise koostöötegija ja kooskõlastaja rollis ega osale planeeringumenetlustes heakskiidu andjana, ei ole sellise erisuse tegemine enam põhjendatud. Juhul, kui MaRu on edaspidi planeeringumenetlustes kooskõlastajana osaledes arvamusel, et KOV peaks planeeringu koostamisel tegema koostööd teatud asutustega, saab ta anda KOV-ile vastava soovituse.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse PlanS § 85 lõiget 3 ja täpsustatakse, millistel juhtudel loetakse edaspidi üldplaneering kooskõlastatuks. Sellest tulenevalt sätestatakse, et üldplaneering loetakse kooskõlastatuks, kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule õigusaktiga, üleriigilise või maakonnaplaneeringuga. Vastuolu võib ilmneda ka juhul, kui üldplaneering ei vasta eelkõige üleriigilises planeeringus toodud väärtuslike maastike ja rohevõrgustiku säilimist ning toimimist tagavate meetmete rakendamise põhimõtetele. Seetõttu on oluline sätestada, et üldplaneeringu võib jätta kooskõlastamata ka juhul, kui see ei vasta üleriigilises planeeringus toodud põhimõtetele.

Üleriigiline planeering on koostatud kogu riigi ruumistrateegiana, mitte asukohast lähtuvaid kaalutlusi arvestades. Asukohast lähtuv ruumiotsus jääb ka edaspidi iga kord kohaliku tasandi kaalutluseks, mille tegemisel tuleb samas tagada kooskõla riiklikke huve väljendava planeeringuga (kehtiv PlanS § 10 lõige 3). Kooskõlastamisel kontrollitakse seega kohaliku huvi väljendava planeeringu vastavust riiklikku huvi väljendavale planeeringule. Selline lähenemine on ka põhjendatud, kuna Eesti planeerimissüsteemis kehtib planeeringute hierarhia põhimõte, mille kohaselt peab alama astme planeering olema kooskõlas kõrgema astme planeeringuga (vt PlanS § 13 lõige 5, § 55 lõige 2).

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse PlanS-i §-ga 851. Muudatuse eesmärk on reguleerida nõusoleku andmist üldplaneeringuga maakonnaplaneeringu muutmiseks.

Muudatus on vajalik PlanS-is kavandatava üldise üleminekuga heakskiidu menetluselt kooskõlastamisele. Eelnõuga sätestatakse maakonnaplaneeringu muutmiseks nõusoleku andmine eraldi menetlusetapina, mis järgneb kooskõlastamise ja arvamuste andmise etapile, kuid eelneb maakonnaplaneeringu muutmiseks ettepanekut tegeva üldplaneeringu vastuvõtmisele. Selline lahendus tagab, et otsus maakonnaplaneeringu muutmise kohta tehakse ajal, mil kogu asjakohane teave on koondatud ning planeeringulahendus on kohaliku omavalitsuse hinnangul piisavalt läbi kaalutud ja valmis vastuvõtmiseks.

Kuigi planeeringulahendus võib täpsustuda ka pärast üldplaneeringu vastuvõtmist avaliku väljapaneku tulemuste tõttu, kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu planeeringu vastuvõtmisel, et üldplaneering vastab õigusaktidele, on kooskõlas valla või linna ruumilise arengu eesmärkidega ning selle koostamisel on arvestatud keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH) tulemusi. Seetõttu on põhjendatud, et maakonnaplaneeringu muutmisele nõusoleku andmine toimub enne üldplaneeringu vastuvõtmist olukorras, kus planeering on kooskõlastuste ja arvamuste alusel täiendatud ja korrigeeritud ning kohaliku omavalitsuse hinnangul sisuliselt valmis. Juhul, kui planeeringu põhilahendus pärast vastuvõtmist muutub, korratakse vastavalt vajadusele kooskõlastusi (kehtiv PlanS § 89 lõige 3).

Maakonnaplaneeringu lahendused puudutavad laiemaid riiklikke huve, mis on muu hulgas seotud erinevate valitsusasutuste pädevustega. Kooskõlastamise etapis ei ole valdkonna eest vastutaval ministril või tema volitatud asutusel võimalik teha lõplikku otsust maakonnaplaneeringu muutmise kohta, kuna selleks ajaks ei ole üldjuhul selgunud kõik olulised asjaolud. Eelkõige ei ole veel teada, milliseid muudatusi tehakse planeeringus teiste asutuste kooskõlastustest ja esitatud arvamustest tulenevalt. Seetõttu on vaja, et nõusoleku andmise otsustamise ajaks oleks põhimõttelised vastuolud planeeringus lahendatud ning otsuse tegemine saaks põhineda terviklikul ülevaatel.

Selline regulatsioon suurendab otsuste sisulist kvaliteeti ja läbipaistvust ning tagab, et maakonnaplaneeringu muutmine kui erandlik meede on piisavalt kaalutud ja põhjendatud ning nõusolekut ei antaks ennatlikult. Arvestades, et maakonnaplaneeringu muutmine on lubatud üksnes üldplaneeringu kaudu, ei kujuta eraldi menetlusetapi lisamine endast põhjendamatut ajakulu ega halduskoormust, vaid on proportsionaalne abinõu riiklike ruumiliste huvide kaitseks. Lisaks võimaldab säte valdkonna eest vastutaval ministril volitada nõusolekut andma tema volitatud asutust. See loob eeldused menetluse tõhustamiseks ning ajakulu ja halduskoormuse vähendamiseks, vältides olukorda, kus nõusoleku andmiseks tuleb läbi viia täiendav kooskõlastus ministeeriumi tasandil. Praktikas võimaldab see koondada menetluse läbiviimise pädevuse MaRu-sse, kes omab vajalikku sisulist kompetentsi ning on juba kaasatud planeeringu kooskõlastamise etappi.

Lõikega 1 nähakse ette, et maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldav üldplaneering esitatakse maakonnaplaneeringu muutmise nõusoleku saamiseks valdkonna eest vastutavale ministrile või tema volitatud asutusele pärast kõigi kooskõlastuste saamist.

Käesoleval ajal näeb PlanS § 90 lõike 3 punkt 3 ette, et MaRu annab üldplaneeringule heakskiidu andmisel maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava üldplaneeringu puhul nõusoleku maakonnaplaneeringu muutmiseks või keeldub nõusoleku andmisest. Nõusoleku andmise või sellest keeldumise eelduseks on PlanS § 90 lõike 31 kohaselt aga valdkonna eest vastutava ministri nõusolek.

Muudatusega nähakse ette, et valdkonna eest vastutav minister võib volitada muud asutust vastavat nõusolekut andma. Kuivõrd käesoleva eelnõuga nähakse muu hulgas ette PlanS § 90 kehtetuks tunnistamine, siis edaspidi loobutakse nõusoleku andmisele eelnevast kooskõlastuse andmise regulatsioonist.

Lõikega 2 nähakse ette, et KOV esitab üldplaneeringuga maakonnaplaneeringu muutmiseks kõik asjakohased dokumendid ja kooskõlastused. Sätte eesmärk on tagada, et üldplaneering esitatakse maakonnaplaneeringu muutmiseks nõusoleku saamiseks valdkonna eest vastutavale ministrile või tema volitatud asutusele olukorras, kus kõik muud valitsusasutused on üldplaneeringu lahenduse kooskõlastanud. See tagab, et nõusoleku andmisel on võimalik veenduda, kas kõiki riiklikke huve on kaalutud ja muutmine pädevate asutustega kooskõlastatud.

Lõikega 3 määratakse nõusoleku andmise tähtajaks 30 päeva. Arvestades, et maakonnaplaneeringu muutmise nõusolekut taotletakse alles pärast kõigi kooskõlastuste saamist ning koos kõigi asjakohaste materjalidega, on 30 päeva piisav ja põhjendatud tähtaeg nõusoleku sisuliseks kaalumiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 9 tunnistatakse PlanS § 90 kehtetuks, kuna planeerimismenetluses loobutakse heakskiidu menetlusest. MaRu osaleb üldplaneeringu koostamisel edaspidi koostöötegija ja kooskõlastajana. Heakskiidu menetluses on MaRu võimalused üldplaneeringu sisulise lahenduse väljatöötamisel osaleda olnud piiratud, sest menetlusse on sekkutud liiga hilises etapis, kui planeeringulahendus on suures osas juba selgunud ja muudatuste tegemine keeruline. Tihti on muudatuste tegemine raskendatud ka seetõttu, et KOV ei soovi planeeringut enam pärast vastuvõtmist ja avalikustamist oluliselt muuta, vältimaks täiendavalt koormava avalikustamise läbiviimist.

Eelnõu punktiga 10 muudetakse PlanS § 91 lõike 1 sõnastust. Muudatus on seotud PlanS § 90 kehtetuks tunnistamisega, millega loobutakse MaRu heakskiidu menetlusest. Edaspidi kehtestab üldplaneeringu KOV volikogu oma otsusega peale üldplaneeringule kõikide kooskõlastuste saamist.

Eelnõu punkiga 11 muudetakse PlanS § 91 lõike 6 sõnastust. Muudatus on seotud heakskiidu menetlusest loobumisega ning sellega, et üldplaneeringuga maakonnaplaneeringu muutmisel vajamineva nõusoleku annab valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud asutus.

Eelnõu § 1 punktiga 12 muudetakse PlanS § 126 lõiget 1 nii, et senise loetelu punktides 1–5 nimetatud ülesanded jäetakse lõikesse 1 ja senise loetelu punktid 6–22 viiakse lõikesse 2, asendades osaliselt lõike 2 senise teksti kehtiva PlanS § 126 lõike 1 punktidega 6–22 (parema jälgitavuse huvides on Tabelis 1 toodud võrdlus ülesannete kohta).

Praegu kohustuslikud detailplaneeringu ülesanded tuuakse selgemalt esile eraldiseisva loeteluna. Muudatuse eesmärk ei ole muuta kohustuslike ülesannete sisu, vaid parandada regulatsiooni selgust ja arusaadavust. Muudatusega eristatakse selgemalt ülesanded, mille lahendamine on detailplaneeringu koostamisel kohustuslik, ning ülesanded, mille lahendamise vajadust tuleb iga kord kaaluda.

Kehtivas regulatsioonis juba eristatakse detailplaneeringu ülesandeid, mille lahendamine on kohustuslik, ning ülesandeid, mille lahendamise vajadus sõltub konkreetse planeeringu eesmärgist ja ruumilisest kontekstist. Praktikas ei ole siiski alati selge, millistel juhtudel ja millistest kaalutlustest lähtudes otsustatakse vajaduspõhiste ülesannete lahendamine. Ka huvigruppidega läbi viidud intervjuud kinnitasid, et üksnes kohustuslike ülesannete lahendamisega ei ole võimalik ruumilist terviklahendust koostada, kuna tagatud ei ole planeeringu elluviidavuse seisukohalt oluliste asjaolude arvestamine. Samas ei ole praktikas alati põhjalikult läbi kaalutud, milliste ülesannete lahendamine on antud juhul terviklahenduse koostamiseks vajalik ja milliste ülesannete lahendamine ei ole. Detailplaneeringu eesmärk on üldplaneeringu elluviimine ja ruumilise terviklahenduse loomine. Muudatusega soovitakse selgemini välja tuua ja rõhutada, et ülesandeid ei ole ilmtingimata vaja lahendada, kui need ei ole vajalikud üldplaneeringu elluviimiseks, ruumilise terviklahenduse koostamiseks või kui need ei tulene kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilisest vajadusest ega planeeringu eesmärgist.

PlanS § 126 lõigetes 1 ja 2 toodud ülesanded seob tervikuks PlanS § 126 lõige 3, millega antakse üldine suunis ehk nii kohustuslike kui vajaduspõhiste ülesannete lahendamisel tuleb ennekõike arvestada kohaliku omavalitsuse ruumilistest vajadustest ja planeeringu eesmärkidest. Asjaolu, et ülesande lahendamine on olemuselt kohustuslik, ei väära põhimõtteliselt PlanS § 126 lõike 3 kohaldamist – kui lahendatakse kohustuslik ülesanne, siis selle ülesande lahenduse otsustamisel lähtutakse ennekõike avalikest huvidest.

Lõike 1 punktiga 1 muudetakse sätte kehtivat sõnastust, asendades senise kruntideks jaotamise mõiste kruntide määramise mõistega.

Muudatuse eesmärk on ühtlustada PlanS-is kasutatavat terminoloogiat ning suurendada õigusselgust. Sätte senine sõnakasutus on tekitanud praktikas probleeme olukordades, kus detailplaneering koostatakse ühe kinnistu kohta, kuid kruntideks jaotamist11 ei toimu. Sellisel juhul ei ole olnud selge, kuidas rakendada kruntideks jaotamise kohustust olukorras, kus planeeringu eesmärk ei ole kinnistu jagamine. Samas on ehitusõiguse määramine võimalik üksnes krundile, mistõttu on vajalik, et detailplaneeringus oleks krunt selgelt määratud ka juhul, kui kruntideks jaotamist ei toimu.

Muud kehtivas seaduses sätestatud kohustuslike ülesannete sõnastused jäävad samaks.

Lõike 2 senine tekst muudetakse nii, et kehtiva PlanS § 126 lõike 1 punktid 6–22 viiakse üle lõikesse 2. Kehtiva PlanS § 126 lõike 2 sõnastus osutub peale muudatust ebavajalikuks, kuna lõike 1 sissejuhatav tekst väljendab, et selles lõikes nimetatud ülesannete puhul nähakse ette nende kohustuslik lahendamine. Niisamuti on oma olemuselt siiski vajaduspõhine ka kehtiva PlanS § 126 lõike 2 teine lause, mille kohaselt on kohustuslik lahendada PlanS § 126 lõike 1 punktis 4 nimetatud ehitiste asukoha määramisel ka PlanS § 126 lõike 1 punktides 17 ja 20 nimetatud ülesanded. Ehk kui määratakse detailplaneeringu kohustuslike hoonete ja rajatiste toimimiseks vajalike ehitiste, sealhulgas tehnovõrkude ja -rajatiste ning avalikule teele juurdepääsuteede võimalik asukoht, lahendatakse nende ehitistega seoses servituutide seadmise ja olemasoleva või kavandatava tee avalikult kasutatavaks teeks määramise vajaduse ja avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või sundvalduse seadmise vajaduse märkimine. See on siiski konkreetsest planeeringulahendusest tulenev vajadus, mistõttu ei ole ette näha, et selle kohustuse väljajätmine võiks raskendada seaduse praktilist rakendamist.

Eelnõus jäetakse loetelust välja viide kuja määramisele. Kuja nõuded tulenevad konkreetsetest õigusaktidest, mistõttu ei ole vajalik ega põhjendatud kujade määramine detailplaneeringu tasandil iseseisva ülesandena. Kujade regulatsiooni säilitamine detailplaneeringu ülesandena dubleeriks kehtivat õigusraamistikku. Muudatus ei välista kujade arvestamist detailplaneeringu koostamisel (vt täpsemalt eelnõu § 1 punktis 1 toodud selgitusi kuja mõiste kehtetuks tunnistamise kohta).

Lõike 2 punktis 4 liidetakse senised PlanS § 126 lõike 1 punktid 10 ja 101 üheks punktiks, kuna sisult reguleerivad mõlemad kallasrajaga ja sellele juurdepääsuga seotud küsimusi.

Eelnõus jäetakse loetelust välja viide loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise ja kaitsevööndite määramise kohta, kuna neid menetlusi viiakse läbi üldjuhul detailplaneeringuta looduskaitseseaduse või üldplaneeringu alusel12. Kui koostatav detailplaneering külgneb alaga, kus asub loodusobjekt, või planeeringualale ulatub kaitsevöönd, siis võetakse seda arvesse kui seadusest tulenevat piirangut.

LKS § 10 lõige 7 märgib, et kohaliku omavalitsuse tasandil võtab kaitstava loodusobjekti kaitse alla volikogu kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu alusel või ilma planeeringut koostamata ning lõige 8 märgib, et kui loodusobjekt võetakse kaitse alla ilma planeeringut koostamata, tuleb koostada kaitstava maa-ala piirikirjeldus või maastiku üksikelemendi asukoha kaart ja kinnitada maa-ala või maastiku üksikelemendi kaitse-eeskiri.

Praktikas võetakse lõviosa kohaliku tähtsusega loodusobjekte kaitse alla üldplaneeringutega või planeeringuta. Muudatuse tulemusel saavad KOV-id edaspidi jätkata senist praktikat ning vajadusel määrata kohaliku loodusobjekti kaitse alla võtmisega seotud tingimusi ka detailplaneeringuga eelnõukohase PlanS § 126 lõike 2 punkti 15 alusel kui muu ülesandena.

Lõike 2 punktis 5 nimetatakse turvalisust tagavate põhimõtete määramise ülesanne, mis vastab senise PlanS § 126 lõike 1 punktis 11 toodud kuritegevuse riski vähendavate tingimuste määramisele. Senine sõnastus on aegunud ja ei vasta enam kaasaaegsele arusaamale ruumist kui tervikust ja sellega seotud eeldustest. Kuritegevuse riskide maandamine on osa PlanS §-s 8 toodud turvalise elukeskkonna loomise põhimõttest ning seda järgib ka eelnõukohane sõnastus. Eeldus on, et planeeringuga lahendatavad ülesanded peegeldavad planeerimise üldisi põhimõtteid. Turvalise ruumiloome kohta on Politsei- ja Piirivalveamet avaldanud 2025. aastal praktilise käsiraamatu „Turvalise ruumiloome teadus- ja tõenduspõhise maailmapraktika analüüs“13, mis mõtestab ümber turvalise ruumi loomise aluspõhimõtted ja ei puuduta enam kitsalt kuritegevusega seotud riskide maandamist ruumiloomes.

Lõike 2 punktis 7 sõnastatakse ümber kehtiva PlanS § 126 lõike 1 punktis 13 toodud maaparandussüsteemidega seotud ülesanne. Maaparandussüsteemide ehitamine toimub maaparandusseaduse § 21 alusel väljastatava ehitusloa alusel ning maaparandussüsteemide ehitamiseks ei ole detailplaneering nõutav. Seega võib kehtiva sõnastuse puhul jääda mulje, et detailplaneering on maaparandussüsteemi asukoha määramise aluseks, mis ei ole korrektne. Oluline on aga see, et kui maaparandussüsteemi alal koostatakse planeeringut, siis võetakse koostamisel arvesse ka maaparandussüsteemiga seotud asjaolusid ja määratakse vajadusel selle toimimiseks vajalikud põhimõtted.

Lõike 2 punktis 12 liidetakse senised PlanS § 126 lõike 1 punktid 19 ja 20 üheks punktiks ning senisest punktist 19 jäetakse välja viide puhkealadele, kuna praktikas ei ole see kasutust leidnud. Juhul, kui puhke- ja virgestusalad nähakse ette üldplaneeringuga14, on võimalik näha ette ka alade sundvõõrandamise vajadus. Puhkealasid detailplaneeringuga kavandades toimub see kruntide määramise ning sellega seotud planeeringu ülesannete lahendamise kaudu.

Lõike 2 punktis 14 nähakse ette kehtiva PlanS § 126 lõike 4 punktis 5 nimetatud ehitise sügavuse ülesande lahendamine, kuna olemuslikult on see vajaduspõhine ülesanne. Ehitise lubatud sügavuse määramine detailplaneeringus ei ole igal juhul vajalik, kuid konkreetses asukohas kasutusest, mõjust ja asukohast tulenevalt võib vajadus esineda.

Tabel 1. Ülesannete võrdlus kehtiva PlanS-i ja eelnõuga ette nähtud muudatuste alusel

KOHUSTUSLIKUD ÜLESANDED
Kehtiva PlanS § 126 lõike 1 punktid 1-5 väljendatakse eelnõukohase PlanS § 126 lõike 1 punktides 1-5.
VAJADUSPÕHISED ÜLESANDED
Kehtiva PlanS § 126 lõike 1 punktid:
Eelnõukohase PlanS § 126 lõike 2 punktid:
6) ehitise arhitektuuriliste ja kujunduslike tingimuste määramine;
1) ehitise arhitektuuriliste ja kujunduslike tingimuste määramine;
7) liikluskorralduse põhimõtete määramine;
2) liikluskorralduse põhimõtete määramine;
8) haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine;
3) haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine;
9) kuja määramine;
Jäetakse PlanS-ist välja. Alused eriseadustest.
10) kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine;
4) kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine või selle puudumise korral vähima vajaliku teeninduspiirkonna määramine; 
101) kallasraja puudumise korral vähima vajaliku teeninduspiirkonna määramine;

11) kuritegevuse riski vähendavate tingimuste määramine;
5) turvalisust tagavate põhimõtete määramine;
12) müra-, vibratsiooni-, saasteriski- ja insolatsioonitingimusi ning muid keskkonnatingimusi tagavate nõuete seadmine;
6) müra-, vibratsiooni-, saasteriski- ja insolatsioonitingimusi ning muid keskkonnatingimusi tagavate nõuete seadmine;
13) maaparandussüsteemide asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine;
7) maaparandussüsteemi toimimise põhimõtete määramine;  
14) loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmine ja kaitsevööndite määramine;
Jäetakse PlanS-ist välja. Lahendatakse LKS-i kaudu.
15) miljööväärtuslike alade, väärtuslike üksikobjektide ja väärtuslike põllumajandusmaade määramine ning nende kaitse- ja kasutustingimuste seadmine, kui need ei ole üldplaneeringuga määratud;
8) miljööväärtuslike alade, väärtuslike üksikobjektide ja väärtuslike põllumajandusmaade määramine ning nende kaitse‑ ja kasutustingimuste seadmine, kui need ei ole üldplaneeringuga määratud;
16) ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine;
9) ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine;
17) servituutide seadmise ja olemasoleva või kavandatava tee avalikult kasutatavaks teeks määramise vajaduse märkimine;
10) servituutide seadmise ja olemasoleva või kavandatava tee avalikult kasutatavaks teeks määramise vajaduse märkimine;
18) arhitektuurivõistluse nõudega alade või juhtude määramine;
11) arhitektuurivõistluse nõudega alade või juhtude määramine;
19) eraõigusliku isiku kinnisasjal asuva olemasoleva või kavandatava puhkeala avalikult kasutatavaks alaks määramise vajaduse märkimine;
12) eraõigusliku isiku kinnisasja või selle osa avalikult kasutatavaks alaks määramise vajaduse või avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise vajaduse määramine;
20) käesoleva lõike punktides 1‒19 loetletud ülesannete täitmiseks avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või sundvalduse seadmise vajaduse märkimine;

21) põhjendatud juhul nendele ehitistele tingimuste seadmine, mille ehitamiseks ei ole detailplaneeringu koostamine nõutav;
13) põhjendatud juhul tingimuste seadmine nendele ehitistele, mille ehitamiseks ei ole detailplaneeringu koostamine nõutav;
Vt käesoleva seletuskirja järgmist osa.
14) hoonete või olulise avaliku huviga rajatiste suurim lubatud sügavus, kui see on vajalik ehitise kasutuse, mõju või asukoha tõttu;
22) muud käesolevas lõikes nimetatud ülesannetega seonduvad ülesanded.
15) muud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud ülesannetega seonduvad ülesanded. 





Eelnõu § 1 punktiga 13 tunnistatakse kehtetuks PlanS § 126 lõike 4 punkt 5. Muudatus on seotud nimetatud sätte viimisega muudetavasse lõikesse 2, millega rõhutatakse, et planeeringualal ehitise sügavuse määramine toimub edaspidi vajaduspõhiselt.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse PlanS §-i 128 lõikega 31, millega sätestatakse detailplaneeringu algatamise taotluse ja sellega seotud dokumentide esitamise kord. Muudatuse kohaselt nähakse ette, et detailplaneeringu algatamise taotlus ja sellega seonduvad dokumendid esitatakse elektrooniliselt PlanS §-s 41 nimetatud planeeringute andmekogule või selle kaudu.

Planeeringute andmekogu on riiklik infosüsteem, mille eesmärk on tagada planeeringute menetluse läbipaistvus, andmete kättesaadavus ning menetluste ühtne haldamine. Nõue esitada taotlus andmekogule või selle kaudu võimaldab koondada kogu menetlusega seotud teabe ühtsesse keskkonda alates menetluse algusest.

Planeeringu koostamise korraldaja saab planeerimismenetlust jätkata samas infosüsteemis või vajadusel läbi viia menetluse muus infosüsteemis. Võimalus viia menetlus läbi muus infosüsteemis jäetakse seadusesse selleks, et KOV-id, mille menetluse erisusi ühtne andmekogu veel ei arvesta või kus on KOV planeerimismenetlusega sidunud mitmed muud KOV andmekogud, saaksid jätkata senist praktikat. Vastavalt PlanS-ile peab planeeringu koostamise korraldaja pärast planeeringu kehtestamist esitama planeeringu ühtsesse andmekogusse (nt detailplaneeringu puhul PlanS § 139 lõike 41 alusel). Planeeringute andmekogu kasutamine on tasuta. Oluline on aga võimaldada KOV-idel esitada nendele saabunud detailplaneeringu algatamise taotlused neile kuuluva infosüsteemi kaudu. See mitmekesistab taotlejate võimalust taotluse esitamiseks ja tagab ühtlasi, et kõik andmed on planeeringute andmekogust nähtavad.

Eelnõuga nähakse ette erand juhuks, kui taotluse esitamine planeeringute andmekogu kaudu ei ole võimalik. Sellisel juhul esitatakse taotlus ja dokumendid detailplaneeringu koostamise korraldajale muul viisil ning detailplaneeringu koostamise korraldaja kannab taotluse ja sellega seotud andmed andmekogusse ise. Selline lahendus tagab menetluse paindlikkuse ning väldib olukordi, kus tehnilised probleemid võiksid takistada menetluse algatamise taotluse esitamist. Sarnane lähenemisviis on kasutusel ka ehitisregistrisse andmete esitamisel.

Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 14 üldpõhimõttest algab haldusmenetlus taotluse esitamisega ning menetluse läbiviimine algab olenemata sellest, kas detailplaneeringu koostamise korraldaja on algatamise taotluse kandnud planeeringute andmekogusse.

Selleks, et planeeringu koostamise korraldajatel oleks võimalik kujundada ümber halduspraktika ning vajaduse korral ka infosüsteemid, jõustub säte 01.07.2027.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täpsustatakse PlanS § 128 lõikes 4 detailplaneeringu algatamise ja algatamata jätmise otsustamise tähtaegu.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt tehakse detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise otsus üldjuhul 30 päeva jooksul detailplaneeringu algatamise taotluse saamisest arvates, kusjuures mõjuval põhjusel võib tähtaega pikendada kuni 90 päevani. Praktikas on selline regulatsioon osutunud ebaselgeks ning ei erista piisavalt olukordi, kus menetlus eeldab oluliselt suuremat kaalutlust ja põhjendamist.

Muudatuse eesmärk on kehtestada selgem ja sisuliselt põhjendatud jaotus lühema ja pikema tähtaja kohaldamiseks. Üldreeglina tehakse detailplaneeringu algatamise otsus 30 päeva jooksul. Samas nähakse ette, et teatud juhtudel, kus otsustamine on õiguslikult ja faktiliselt keerukam, tehakse otsus 90 päeva jooksul.

Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse PlanS §-i 128 lõikega 41, millega tehakse erandid PlanS § 128 lõikes 4 nimetatud üldisest 30-päevasest detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise otsustamisele kohalduvast menetlustähtajast.

Eelnõu kohaselt nähakse ette, et lõikes nimetatud juhtudel võib KOV otsustada detailplaneeringu algatamise või algatamisest keeldumise 90 päeva jooksul taotluse saamisest. Üldisest erinev tähtaeg kohaldub esiteks juhul, kui detailplaneeringu algatamisel otsustatakse algatada KSH. KOV peab enne otsuse tegemist hindama KSH algatamise vajalikkust. Tegemist ei ole üksnes formaalse otsustusega, vaid kaalutlusotsusega, mille tegemiseks on põhjendatud ette näha pikem tähtaeg. Muu hulgas võib olla vajalik koostada KSH eelhinnang, mis on ajamahukas ning KSH algatamise otsustamine eeldab asjaomastelt asutustelt arvamuse küsimust, mistõttu ei ole praktikas 30-päevase tähtaja järgimine võimalik.

Teiseks kohaldub pikem tähtaeg juhul, kui detailplaneering sisaldab kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut. Vastavalt PlanS §-le 142 on üldplaneeringu põhilahenduse muutmine lubatav üksnes põhjendatud juhul, mistõttu peab KOV detailplaneeringu algatamise otsustamisel täiendavalt hindama ettepaneku lubatavust ja põhjendatust. Nimetatud asjaolude sisuline hindamine muudab otsustamise ajakulukamaks ning põhjendab pikema tähtaja kohaldamist.

Kolmandaks kohaldub pikem tähtaeg juhul, kui esineb vajadus välja selgitada täiendavalt detailplaneeringu algatamata jätmise alustega seonduv. Detailplaneeringu algatamata jätmine kujutab endast isiku õigusi piiravat otsust, mis eeldab KOV-ilt põhjalikumat kaalutlemist ning kõrgendatud põhjendamiskohustuse täitmist. Lisaks tuleb sellisel juhul järgida HMS §-st 40 tulenevat ärakuulamisõigust, st isikule tuleb enne otsuse tegemist anda võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited.

Loetelu jäetakse lahtiseks, kuivõrd oleks võimalik rakendada kehtivas seaduses tulenevat planeeringuala suurusest, uuringute läbiviimise vajadusest, halduslepingu või planeeringu koostamise tellimise kulude kandmiseks sõlmitava lepingu eelduseks olevate asjaolude selgitamisest või kaasatavate ja koostöötegijate suurest hulgast tingitud põhjuseid.

Eelnõuga ette nähtud 90-päevane üldisest otsuse vastuvõtmisest erinev tähtaeg ei tähenda, et otsust ei tuleks vastu võtta viivitamata peale asjaolude selgumist.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse PlanS §-i 128 lõikega 61. Muudatusega nähakse ette, et detailplaneeringu algatamise, algatamata jätmise, keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise ja algatamata jätmise otsused kantakse elektrooniliselt planeeringute andmekogusse.

See on KOV-i jaoks kohustuslik nõue, mis tagab planeerimismenetluste parema läbipaistvuse ja hõlbustab tähtaegade järgimist.

Eelnõu § 1 punktiga 18 täiendatakse PlanS §-i 133 lõikega 11, millega kehtestatakse tähtaeg detailplaneeringu kooskõlastamiseks esitamiseks ja arvamuse andmiseks.

Kehtiv regulatsioon ei näe ette konkreetset tähtaega, mille jooksul tuleb detailplaneering pärast algatamise taotluse esitamist esitada kooskõlastamiseks. Sellest tulenevalt on praktikas täheldatud olukordi, kus detailplaneeringu menetlus viibib oluliselt juba enne kooskõlastamise etappi jõudmist, mistõttu pikeneb kogu menetluse kestus. Analüüsi „Eestis kehtestatud detailplaneeringute menetlusajad (01.2023–06.2024)“15 kohaselt on detailplaneeringute mediaanmenetlusaeg üldplaneeringu muutmiste juhtudel 2 aastat ja üldplaneeringu kohastel juhtudel 1,6 aastat. Samas esineb menetlusi, mille kestus on oluliselt pikem, ulatudes mitme aastani või isegi üle kümne aasta. See viitab sellele, et menetluse eri etappide ajastamine ei ole ühtlane ning puudub piisav menetluslik raamistik, mis tagaks menetluse edenemise mõistliku aja jooksul.

Kahe aasta pikkune tähtaeg on valitud arvestades praktikas kujunenud detailplaneeringute menetlusaegu. Seega on põhjendatud eeldada, et selle aja jooksul on võimalik jõuda vähemalt kooskõlastamise etappi, kus planeeringulahendus on piisavalt välja töötatud.

Muudatuse eesmärk on tagada, et detailplaneeringu menetlus liiguks sisuliselt edasi ning jõuaks mõistliku aja jooksul kooskõlastamise etappi, mis on menetluse edasise kulgemise seisukohalt määrava tähtsusega. Kooskõlastamise ja arvamuse andmise eelduseks on detailplaneeringu materjalide esitamine menetlusse sellisel kujul, mis võimaldab kaasatavatel asutustel ja isikutel anda sisulisi seisukohti. Praktikas võib ebamõistlik viivitus anda põhjenduse menetlus lõpetada, kui detailplaneeringu menetluses tekib ebamõistlik viivitus planeeringust huvitatud isikust või koostajast tingitult. Nii on ka kehtestatud kohaliku tasandi regulatsioone sarnasteks juhtumisteks (näiteks „Tallinna linna töökorraldus projekteerimistingimuste ja planeerimise valdkonnas“ § 22 lõige 6)16. Oluline on märkida, et juhul, kui seaduses sätestatud tähtaega ei ole võimalik järgida, annab HMS § 41 aluse tähtaega pikendada põhjendatud asjaolude tõttu.

Muudatus loob aluse menetluse edasise kulgemise kontrollimiseks ning vajaduse korral haldusjärelevalve meetmete rakendamiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 19 täiendatakse PlanS §-i 134 teise lausega, mille kohaselt esitatakse detailplaneeringu vastuvõtmise otsus elektrooniliselt planeeringute andmekogusse.

Muudatuse eesmärk on suurendada planeerimismenetluse digitaalselt jälgitavust, läbipaistvust ja õigusselgust. Vastuvõtmise otsuse kandmine planeeringute andmekogusse võimaldab menetluse olulisemad vaheotsused koondada ühtsesse infosüsteemi, mis parandab ülevaadet planeeringu menetlusetapist nii menetlusosalistele, järelevalveasutustele kui ka avalikkusele. Digitaalselt kättesaadav vastuvõtmise otsus loob selgema seose menetlustoimingute ja ajajoone vahel ning toetab planeerimismenetluse ühtlustamist ja automatiseerimist.

Eelnõu § 1 punktiga 20 tunnistatakse § 138 kehtetuks, kuna heakskiidu menetlusest planeeringumenetluses loobutakse. MaRu osaleb detailplaneeringu koostamisel edaspidi koostöötegijana planeeringu kooskõlastamise etapis (vt ka punktis 6 toodud selgitusi).

Ühtlasi tunnistatakse kehtetuks PlanS § 142 lõiked 4 ja 5. Muudatused on seotud detailplaneeringu heakskiitmise menetlusest loobumisega ning MaRu senise heakskiidu andja rolli muutumisega koostöötegijaks. MaRu-l on olnud õigus detailplaneeringu menetluses määrata lisaks lähteseisukohtades nimetatud koostöötegijatele ja kaasatavatele ka isikuid ja asutusi, kellega tuleb teha detailplaneeringu koostamisel koostööd või keda tuleb selle koostamisse kaasata. Edaspidi ei ole sellise erisuse tegemine enam põhjendatud ning MaRu roll piirdub selles osas põhjendatud vajadusel KOV-ile soovituse andmisega asjaomase asutusega koostöö tegemiseks. Samuti ei ole enam asjakohane näha ette, et üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut sisaldava detailplaneeringu puhul tuleb detailplaneering esitada
MaRu-le heakskiitmiseks, mistõttu on sellest nõudest loobutud.

Eelnõu § 2. Ehitusseadustiku muutmine

EhS-is sätestatakse põhimõte, mille kohaselt tuleb menetlus korraldada selliselt, et menetluse läbiviimiseks vajalikud asjaolud selgitatakse välja võimalikult varakult ning märkused või ettepanekud puuduste kõrvaldamiseks või esitatud lahenduse korrigeerimiseks esitatakse taotlejale või huvitatud isikule võimalikult koondatult välja arvatud juhul, kui menetluse käigus ilmnevad uued asjaolud.

Sätte väljatöötamiseks andis Vabariigi Valitsus 19.02.2026 ülesande MKM-ile koostöös Kliimaministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning Eesti Valdade ja Linnade Liiduga.

EhS-i täiendatakse põhimõttega, mille kohaselt tuleb menetlused korraldada selliselt, et taotluse lahendamiseks olulised asjaolud selgitatakse välja võimalikult varakult ning märkused puuduste kõrvaldamiseks esitatakse võimalikult koondatult. Täiendavaid märkusi võib esitada eelkõige juhul, kui menetluse käigus ilmnevad uued olulised asjaolud näiteks seetõttu, et taotleja muudab või täiendab taotlust või ehitusprojekti.

Praktikas on esinenud olukordi, kus taotluse või sellega esitatud ehitusprojekti puudustele juhitakse tähelepanu menetluse hilisemas etapis või taotluse mitme järjestikuse läbivaatamise käigus, kuigi esinev puudus oli tuvastatav juba taotluse esmasel läbivaatamisel. Selline menetluspraktika võib põhjendamatult pikendada menetlust ning põhjustada taotlejale lisakulutusi ja ebamugavusi. Mitmes jaos märkuste esitamisega kaasneb ka oht, et seaduses sätestatud menetlustähtaegadest ei ole võimalik kinni pidada.

EhS-i kohaselt kohaldatakse EhS-is ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seadustiku erisusi (EhS § 2 lõige 4). Seega tuleb menetlemisel lähtuda lisaks EhS-i regulatsioonile ka HMS-is sätestatud regulatsioonist.

HMS § 5 lõike 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. See on haldusmenetluse keskne põhimõte, mis kohaldub ka ehitusseadustiku alusel läbiviidavatele haldusmenetlustele. Nii on ka õiguskantsler asunud seisukohale, et lisaks ehitusseadustikus kehtestatud tähtaegadele tuleb arvestada haldusmenetluse üldiste põhimõtetega ja korraldada menetlus võimalikult kiiresti (HMS § 5 lõige 2). Õigus kiirele menetlusele on hea halduse tava osa.

EhS-is sätestatud menetluse tähtaeg (nt ehitusloal 30 päeva) on maksimaalne menetlustähtaeg. Haldusmenetluse üldpõhimõtetest tulenevalt tuleb menetlus siiski korraldada võimalikult kiiresti ja menetlusosalistele ülemääraseid ebamugavusi põhjustamata. Eeltoodust võib tuletada, et seaduses määratud tähtaeg on maksimaalne ehk kui võimalik, tuleb viia menetlus lõpuni kiiremini.

Eelnõuga kavandatava põhimõtte sätestamine aitab haldusmenetluse efektiivsuse põhimõtet ehitusvaldkonna menetluse läbiviimisel täpsemalt sisustada ning suunab menetlejat kaasama asjaomaseid isikuid ja asutusi menetluse võimalikult varases etapis, tutvuma esitatud materjalidega terviklikult ning esitama taotlejale puuduste kohta koondatud tagasiside esimesel võimalusel. Samas ei välista säte täiendavate märkuste esitamist, kui need tulenevad näiteks menetluse käigus ilmnenud uutest asjaoludest või taotleja hilisematest projektis või taotluses tehtud muudatustest.

Eelnõu § 3. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmine

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 3016.

Paragrahv 3016 näeb ette, et enne paragrahvi jõustumist vastuvõetud KOV-i planeeringute menetlemine viiakse lõpuni lähtudes seni kehtinud planeerimisseaduse nõuetest. See aitab tagada, et need kohaliku omavalitsuse planeeringud, mis on sätte jõustumise ajaks vastu võetud, menetletakse lõpuni enne muudatuste jõustumist kehtinud PlanS-i nõuete kohaselt. Planeeringud, mida ei ole paragrahvi jõustumise ajaks veel vastu võetud, tuleb koostada lähtudes PlanS-is ettenähtud koostöö ja kaasamise põhimõtetest ning seaduses sätestatud juhtudel tuleb planeeringud teiste hulgas kooskõlastada ka MaRu-ga.

Eelnõu § 4. Seaduse jõustumine

Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse PlanS §-i 128 lõikega 41, mistõttu on vajalik kehtestada sätte rakendamise ettevalmistamiseks piisav ajavaru. Vastavat muudatust rakendatakse alates 2027. aasta 1. juulist, mil on ette nähtud planeeringute andmekoguga seonduvate sätete jõustumine.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele mõiste kriis. Mõiste sisu avatakse eelnõu § 1 punkti 3 selgituses.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul puudub seos Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Muudatused puudutavad peamiselt nelja sihtrühma: KOV-id (78), kes korraldavad planeeringute koostamist ja viivad läbi ehitusmenetlusi, MaRu ning teised planeeringuid kooskõlastavad või menetlustes osalevad riigiasutused (51), detailplaneeringu algatamise taotluse esitajad (potentsiaalselt iga Eestis elav isik), sh omanikud ja arendajad, samuti elanikud, kogukonnad ja vabaühendused, keda planeeringulahendused puudutavad.

Eelnõu eesmärk on muuta planeerimismenetlused selgemaks, kiiremaks ja paindlikumaks, suurendada õigusselgust ning vähendada halduskoormust.

Otsesed mõjud avalduvad eeskätt kohalikele omavalitsustele ja riigiasutustele ning ettevõtjatele (sh arendajad ja maaomanikud) menetluste korralduses ja läbiviimises.

Kaudsed mõjud avalduvad ruumiliste otsuste kvaliteedi, ettevõtluskeskkonna prognoositavuse ning kriisivalmiduse paranemises, mõjutades inimesi, ettevõtjaid ja vabaühendusi (sh kogukondi). Mõju KOVidele ei jaotu ühtlaselt, mõju suurem eelkõige suurema planeerimisaktiivsusega ja pikemate menetlusaegadega KOVides.

Eelnõuga kavandatakse järgmisi muudatusi:
• kujundatakse ümber senine MaRu planeeringute heakskiidu menetlus ning asendatakse see kooskõlastamise põhimõttel toimiva lahendusega;
• täpsustatakse detailplaneeringuga lahendatavaid ülesandeid, nende lahendamise vajalikkust ning täpsusastet;
• täpsustatakse detailplaneeringu algatamise tähtaegu ning lisatakse detailplaneeringu menetlusetapile vahetähtaeg;
• nähakse ette detailplaneeringute algatamise taotluse esitamine planeeringute andmekogu kaudu, et tagada menetluste läbipaistvus, ühtne praktika ja andmete parem kättesaadavus;
• ehitusseadustikus sõnastatakse põhimõte, mille kohaselt peab menetluses esitama oma ettepanekud ja märkused taotlejale võimalikult varakult;
• planeerimispõhimõtetesse tuuakse sisse kriisivalmiduse tagamise vajadus;
• täpsustatakse termineid ja tehakse mõned tehnilised muudatused.

6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju
Seaduse sotsiaalne mõju on kaudne ning valdavalt neutraalne kuni mõõdukalt positiivne. Planeerimismenetluse selgem korraldus, menetlusetappide täpsem määratlus ja õigusselguse suurenemine parandavad eeldatavalt menetluses osalevate isikute arusaamist planeerimisotsuste tegemise protsessist ning võivad vähendada menetlusega seotud ebakindlust.

Peamised sihtrühmad on detail- ja üldplaneeringute menetluses osalevad maaomanikud, arendajad, puudutatud elanikud ja kogukonnad. Muudatus teeb menetluse etapid, tähtajad ja rollid selgemaks. See vähendab ebakindlust, parandab osalemisvõimalusi ja suurendab usaldust. Mõju on üldiselt harv, kuid konkreetses menetluses osalejatele võib see olla oluline.

Riiklike huvide senisest varasem ja süsteemsem arvestamine kohaliku tasandi planeeringutes ning menetluse parem prognoositavus võivad pikemaajaliselt toetada planeeringulahenduste sisulise kvaliteedi paranemist ja seeläbi elukeskkonna arengut. Mõju avaldub kaudselt, sõltudes konkreetsete planeeringute sisust ning rakenduspraktikast.

Seadusel puudub otsene demograafiline mõju, kuna eelnõuga kavandatavad muudatused ei reguleeri asustuse paiknemist ega elanikkonna liikumist. Riskina võib välja tuua digilahenduste kasutamisest tulenevad takistused väiksema digipädevusega isikutele.

6.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Riigi julgeoleku vaates on seaduse mõju kaudne. Planeerimise põhimõtete täiendamine kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna edendamise eesmärgiga suunab planeerimisotsuste tegemisel senisest teadlikumalt arvesse võtma elutähtsa taristu toimepidevust ning ruumiliste lahenduste vastupidavust kriisiolukordades.

Peamised mõjutatud sihtrühmad on KOVid, MaRu ning teised planeeringuid kooskõlastavad riigiasutused. Muudatus nõuab, et uute ja muudetavate planeeringute koostamisel hinnataks senisest teadlikumalt, kas kavandatav ruumilahendus toetab elutähtsa taristu toimepidevust, kriiside ennetamist ja kogukondade toimetulekut kriisiolukorras.

Riskina võib välja tuua, et kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna põhimõte võib jääda praktikas ebaühtlaselt rakendatavaks, kui KOVidel ja kooskõlastavatel asutustel puuduvad ühised juhised või näited selle kohta, kuidas kriisivalmidust planeeringulahendustes hinnata.

Seadus ei kehtesta uusi julgeoleku- ega kaitsealaseid kohustusi, vaid täpsustab planeerimisotsuste tegemisel kohaldatavaid kaalutlusi viisil, mis võimaldab ruumiloomes arvestada laiemalt riigi toimepidevusega seotud eesmärke.

Seadusel ei ole otsest mõju välissuhetele.

6.3. Mõju majandusele
Seaduse mõju majandusele on kaudne ja eeldatavalt mõõdukalt positiivne. Heakskiidu menetlusest loobumine, planeerimismenetluse etappide selgem struktureerimine ning detailplaneeringu ülesannete täpsem eristamine võivad vähendada menetluste kestust ning suurendada nende prognoositavust.

Peamised mõjutatud sihtrühmad on ettevõtjad, eelkõige kinnisvaraarendajad, maaomanikud ja teised detailplaneeringu algatamise taotluse esitajad. Nende jaoks võib mõju avalduda menetluse prognoositavuse suurenemises, varasemas tagasisides ja võimalike takistuste kiiremas selgumises.

See võib omakorda vähendada planeerimismenetlusega seotud ajakulu ja kaudseid kulusid nii avalikus sektoris kui ka ettevõtjate jaoks. Mõju tegelik ulatus sõltub planeerimismenetluste praktilisest rakendamisest ning kohaliku omavalitsuse töökorraldusest.

6.4. Mõju elu- ja looduskeskkonnale
Seaduse mõju elu- ja looduskeskkonnale on kaudne ja eeldatavalt positiivne. Riiklike ruumiliste huvide, sealhulgas rohevõrgustiku toimimise ja väärtuslike maastike säilitamise põhimõtete senisest varasem ja sisulisem arvestamine kohaliku tasandi planeeringutes loob eeldused tasakaalustatumate ruumiliste lahenduste kujunemiseks.

Mõjutatud sihtrühmad on KOV-id, elanikud, kogukonnad, ettevõtjad ning riigiasutused, kes osalevad planeeringute kooskõlastamisel. Mõju avaldub eelkõige selles, et rohevõrgustiku, väärtuslike maastike, turvalise ruumiloome ja keskkonnatingimustega seotud kaalutlusi saab arvesse võtta varasemas menetlusetapis.

Seadus ei muuda keskkonnakaitsega seotud sisulisi nõudeid ega keskkonnamõju strateegilise hindamise korda, vaid loob eeldused, et Maa‑ ja Ruumiametil on võimalus planeerimismenetluse varasemas etapis jälgida ja suunata keskkonnaalaste ruumiliste kaalutluste, sealhulgas rohevõrgustiku ja väärtuslike maastikega arvestamist ajal, mil planeeringu põhilahendus ei ole veel lõplikult kujunenud.

6.5. Mõju regionaalarengule
Regionaalset tasandit mõjutab eelnõu sellega, et riiklikke huve peab regionaalse tasandi planeeringutes ja ruumiotsuste tegemises enam arvestama. Detailplaneeringu ülesannete selgem eristamine kohustuslikeks ja vajaduspõhisteks võimaldab planeerimismenetluse proportsionaalsemat rakendamist, arvestades kohalike omavalitsuste erinevat võimekust ja ruumilisi eripärasid.

Mõju regionaalarengule sõltub piirkonna planeerimisaktiivsusest. Suurema arendussurvega piirkondades võib menetluste kiirenemine ja selgem menetlusraamistik avaldada suuremat mõju ettevõtluskeskkonnale, elukeskkonna arengule ja kohaliku omavalitsuse töökoormusele. Väiksema planeerimisaktiivsusega KOVides võib mõju avalduda üksikutes menetlustes.

See võib vähendada põhjendamatult ulatuslikku planeerimiskoormust ning parandada planeeringulahenduste vastavust kohalikele vajadustele. Selgem menetlusraamistik ja menetlusetappide tähtajad võivad soodustada planeerimismenetluste ühtlasemat kulgemist eri piirkondades, kuid mõju regionaalarengule sõltub eelkõige kohalikust rakenduspraktikast.

6.6. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Seaduse mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele on otsene. See puudutab eelkõige 78 KOV-i ning planeeringuid kooskõlastavaid riigiasutusi. Kasutage mõju kirjeldamiseks detailplaneeringute menetlusaegade analüüsi.

PlanS-is kasutatavate terminite täpsustamine, õigusselguse suurenemine ning menetlusetappide parem määratlus selgitavad planeerimismenetluste läbiviimise õiguslikku raamistikku ning võivad vähendada vaidlusi planeeringu sisu ja menetluse ulatuse üle.

Detailplaneeringu menetlusetappidele kehtestatavad vahetähtajad ning planeeringute andmekogu kasutamise laiendamine eeldavad kohaliku omavalitsuse asutustelt töökorralduse kohandamist. Samas loovad need muudatused eeldused menetluste paremini juhitavaks muutmiseks ja läbipaistvuse suurenemiseks pikemas vaates.

6.7. Mõju isikute halduskoormusele ja asutuste töökoormusele

Eelnõuga kavandatavate muudatuste tulemusel väheneb halduskoormus eelkõige ettevõtjatel, kuna planeerimis- ja ehitusmenetlused muutuvad lühemaks, selgemaks ning paremini prognoositavaks. Varasem ja ühes tervikus esitatud tagasiside, detailplaneeringu ülesannete selgem piiritlemine ning menetlustähtaegade täpsustamine vähendavad vajadust korduvateks täiendusteks ja sellega seotud kulusid.

Inimeste ja vabaühenduste halduskoormus samuti eeldatavalt väheneb, sest teabe koondamine ühte digitaalsesse keskkonda muudab menetluste jälgimise lihtsamaks ja vähendab vajadust koguda teavet eri allikatest. Vabaühendustel võib suureneda halduskoormus üksnes siis, kui nad osalevad senisest aktiivsemalt planeeringulahenduste hindamises.

Avaliku sektori töökoormus võib mõnevõrra suureneda. Seda peamiselt Maa- ja Ruumiametis, kes asub heakskiidu menetluse asemel planeeringuid kooskõlastama. Kuna heakskiidu menetluse ja kooskõlastamise sisu on erinev ja arvestades, et heakskiidu andmine oli sisuline planeeringu õiguspärasuse terviklik hindamine, võib eeldada, et töökoormus jääb enamasti samaks.

Niisamuti võib ajutine töökoormus suureneda KOV-ides juhul, kui KOV peab tegema seaduse jõustumise eelselt ümberkorraldusi detailplaneeringu algatamise taotluse osas või arendustöid selleks, et võimaldada taotluste edastamist planeeringute andmekogule. Tegemist ei ole aga püsiva töökoormuse tekkimisega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud

Muudatustega ei kaasne otseseid kulusid ega tulusid riigile ega kohalikule omavalitsusele. Planeeringute andmekogu sisaldab vajalikke arendusi taotluse vastuvõtmiseks.

Planeeringute andmekogu kasutusele võtmine võimaldab KOV-idel loobuda paralleelselt kasutusel olevatest infosüsteemidest ja seeläbi raha kokku hoida. Riiklikus planeeringute andmekogus luuakse tehniline võimekus liidestada infosüsteeme nendel KOV-idel, kes ei soovi või ei ole valmis enda kasutuses olevatest infosüsteemidest loobuma. Sellisel juhul peab KOV tagama, et tema infosüsteemis olev teave edastatakse planeeringute infosüsteemi, mis võib kaasa tuua mõningase arenduskulu.

Koolitamiskulud kaetakse MKM-i iga-aastasest ruumipoliitika valdkonna eelarvest.

8. Rakendusaktid

Vabariigi Valitsuse määruse „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ muutmise eelnõu kavand on lisatud seletuskirjale (lisa 1, kavand 1). Määruse kehtestamise alus on kehtiva PlanS § 4 lõige 4, mis lubab Vabariigi Valitsusel määrusega kehtestada koostöö tegemise korra ja planeeringute kooskõlastamise alused.

9. Seaduse jõustumine

Seaduse § 4 lõikega 1 nähakse ette seaduse jõustumine 2027. aasta 1. jaanuaril.

Seaduse § 4 lõikega 2 nähakse ette, et eelnõu § 1 punktid 14, 17 ja 19 jõustuvad 2027. aasta 1. juulil. Sätted puudutavad planeeringute andmekoguga seonduvaid sätteid ja planeeringute andmekogule andmete esitamist puudutavat nõuet. Jõustumise aeg on valitud selline planeeringute andmekogu ettevalmistamisest tulenevate käimasolevate arendustööde tõttu ning vajadusest anda KOV-idele aega vajadusel nende kasutuses olevate andmekogude ülevaatamiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Seaduseelnõu koostamiseks toimusid järgmised töötoad:
• 15.04.2026 detailplaneeringu ülesandeid ja täpsusastet käsitlev töötuba (erialaliidud, kohalikud omavalitsused, ettevõtjad, ametiasutused: MTÜ Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Viimsi Vallavalitsus, Tallinna Linnavalitsus, Tartu Linnavalitsus, Haljala Vallavalitsus, Keskkonnaamet, Päästeamet, Muinsuskaitseamet, Maa- ja Ruumiamet, AS Merko, AS Liven, Advokaadibüroo Walless);
• 23.04.2026 MaRu heakskiidu menetluse ümberkujundamise kooskõlastuseks (kohalikud omavalitsused: Saaremaa Vallavalitsus, Haljala Vallavalitsus, Tallinna Linnavalitsus, Põltsamaa Vallavalitsus, Raasiku Vallavalitsus, Põlva Vallavalitsus, Harku Vallavalitsus, Kehtna Vallavalitsus, Rapla Vallavalitsus, Keila Linnavalitsus, Luunja Vallavalitsus, Rae Vallavalitsus, Saue Vallavalitsus, Põhja-Sakala Vallavalitsus, Kambja Vallavalitsus, Alutaguse Vallavalitsus, Rakvere Linnavalitsus, Kehtna Vallavalitsus, Märjamaa Vallavalitsus, Kose Vallavalitsus).

Seaduse eelnõu koostamisel tehti koostööd Linnade ja Valdade Liiduga (edaspidi ELVL):
• 30.03.2026 toimus kohtumine „Märkuste esitamise korrastamine ehitusloa- ja planeerimismenetluses“ ELVL-i, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning kliimaministeeriumi esindajatega;
• 01.04.2026 kirjaga pöördus MKM ELVL-i poole seisukoha saamiseks „Märkuste esitamise korrastamine ehitusloa- ja planeerimismenetluses“ sätte lisamise kohta PlanS-i ja EhS-i;
• 20.04.2026 kirjaga vastas ELVL, et toetab põhimõtteliselt haldusmenetluse seaduse § 5 lõikes 2 sätestatud menetluse efektiivsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtte selgemat esiletõstmist ehitusseadustikus ja planeerimisseaduses.

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ning arvamuse avaldamiseks ministeeriumidele, Maa- ja Ruumiametile, Keskkonnaametile, Päästeametile, Muinsuskaitseametile, Transpordiametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Terviseametile, Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, MTÜ-le Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Arhitektide Liidule, Eesti Maastikuarhitektide Liidule, Eesti Tööandjate Keskliidule, Keskkonnaõiguse Keskusele.

Kooskõlastamise ja arvamuste avaldamise tagasiside on esitatud seletuskirja lisas 2 – kooskõlastustabel.





Riigikantselei



09.06.2026 nr 2-2/1666-8
Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu


Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium edastab Vabariigi Valitsusele planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu.


Lugupidamisega



(allkirjastatud digitaalselt)
Andres Sutt
energeetika- ja keskkonnaminister
majandus- ja tööstusministri ülesannetes


Lisad:
1. eelnõu;
2. seletuskiri;
3. seletuskirja lisa 1 (kavand);
4. seletuskirja lisa 2 (kooskõlastustabel).










Ahto Pahk, +372 5307 2548
[email protected]