Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Teie: 07.05.2026 nr MKM/26-0529/-1K

Meie: 06.06.2026 nr 1-7/149-3

Planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning

ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu

Lugupeetud minister

Siseministeerium tänab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelnõu koostamise eest.

Toetame eelnõu eesmärki muuta planeerimismenetlused selgemaks, kiiremaks ja tõhusamaks

ning suurendada õigusselgust. Positiivseks peame kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna

põhimõtte lisamist planeerimisseadusesse ning turvalisuse käsitluse ajakohastamist

detailplaneeringu ülesannetes.

Eelnõus kavandatud muudatused toetavad ruumi terviklikku käsitlust, mille kaudu mõjutatakse

lisaks maakasutusele ja ehitustegevusele ka kogukondade turvatunnet, avaliku ruumi

kasutatavust, kriisivalmidust, toimepidevust ning avaliku korra ja turvalisuse ennetavat

kujundamist. Samuti toetavad muudatused turvalisema ja toimekindlama sidetaristu arengut,

mis tugevdab oluliste IKT-süsteemide vastupidavust erinevatele ohtudele.

Kooskõlastame eelnõu järgmiste tähelepanekute arvestamisel:

1. Kriisidele vastupidava ruumilise keskkonna põhimõtte rakendamine ja termini

täpsustamine (PlanS § 12 lg 4)

Termin „kriisidele vastupidav ruumiline keskkond“ on seaduses ja seletuskirjas avatud sellest

tuletatud põhimõtte selgitamise kaudu ning on väga laia ja üldise sisuga. Ebapiisavalt sisustatud

termin raskendab sellest lähtuvast põhimõttest arusaamist ning võib takistada selle ühtset ja

sisulist rakendamist planeerimispraktikas. Kuigi seletuskiri toob välja põhimõtte üldised

eesmärgid, ei anna see piisavalt selgeid suuniseid praktiliseks rakendamiseks.

Seletuskirja kohaselt raamistab PlanS § 12 lõige 4 planeeringute koostamisel rakendatava

üldpõhimõtte, mille järgi tuleb kõikidel planeerimistasanditel teadlikult edendada kriisidele

vastupidavat maakasutust ja ehitatud keskkonda. Põhimõttega rõhutatakse, et planeerimine ei

piirdu tavapäraste funktsionaalsete, majanduslike ja keskkonnakaalutlustega, vaid peab

arvestama ka looduslike ja inimtekkeliste ohtude ennetamise ja leevendamise vajadusi,

elutähtsate teenuste ja taristu toimepidevust kriisiolukorras, asustuse ja taristu

kohanemisvõimet ootamatute häiringute korral ning kogukondade valmisolekut ja iseseisvat

toimetulekut.

2 (3)

Samas on seletuskirjas rõhutatud, et planeerimispõhimõtete täiendamine ei tähenda uusi

kohustuslikke ülesandeid, vaid annab suunise planeerimisotsuste tegemiseks ning lõimib

riiklikud julgeoleku-, kliima- ja kriisivalmiduse eesmärgid planeerimisse. Selline lähenemine

muudab põhimõtte rakendamise praktikas aga ebamääraseks ning võib viia ebaühtlase

halduspraktika kujunemiseni.

Tulenevalt eeltoodust palume seletuskirja ning vajadusel ka eelnõud täiendada järgmiselt:

 sisustada ja määratleda termin „kriisidele vastupidav ruumiline keskkond“ ;

 tuua konkreetsed praktilised näited, kuidas kriisidele vastupidavat ruumilist keskkonda

planeerimisprotsessis edendatakse (nt evakuatsiooni korraldus, varjumisvõimalused,

kriitilise taristu kaitse, toimepidevuse tagamine jms);

 kirjeldada selgelt, millised on erinevate osapoolte (kohalikud omavalitsused,

riigiasutused, kaasatavad asutused) rollid ja ülesanded nimetatud põhimõtte

rakendamisel;

 selgitada, kas ja kuidas toimub nõude täitmise kontroll (sh milline asutus vastutab

järelevalve eest ning millises menetlusetapis see toimub);

 kirjeldada, milliste instrumentide (nt juhendmaterjalide, metoodikate või

andmekogude) kaudu tagatakse ühtne rakenduspraktika ning toetatakse planeerijaid

põhimõtte sisulisel rakendamisel.

Eelnõuga lisanduva uue põhimõtte kohaselt tuleb planeerimisotsustes arvestada senisest

süsteemsemalt ka riiklikke julgeoleku- ja kriisivalmiduse kaalutlusi. Peame oluliseks

asjakohaste osapoolte kaasamist planeerimismenetluses, kuid selline kaasamine peab põhinema

selgelt määratletud alustel ja eeldustel. Vastasel juhul ei ole võimalik tagada põhimõtte ühtset

ja proportsionaalset rakendamist ning võib kaasneda põhjendamatu halduskoormuse kasv nii

planeerijatele kui ka julgeolekuasutustele, mida soovime vältida. Seetõttu on vajalik täpsustada,

millises planeerimise etapis, millistel juhtudel ja millised asutused kaasatakse ning kuidas

kaasamine täpsemalt toimub. Juhul, kui kaasamine toob kaasa täiendava koormuse

julgeolekuasutustele, siis on vaja selgitada ka kaasnevat mõju ning arvestada vastava

ressursikuluga.

Lisaks märgime, et planeerimisprotsessi sisendina on võimalik kasutada kriisiolukorra ja

riigikaitse seaduse eelnõus kavandatavat kriisiolukorraks valmisoleku planeerimist käsitlevaid

sätteid ja tegevusi (sh riskianalüüsid, elutähtsate teenuste toimepidevuse hindamine ning

evakuatsiooni ja varjumise kavandamine). Nimetatud tegevused võimaldavad tuua

planeerimisprotsessi süsteemse ja analüütilise sisendi ning siduda strateegilised kriisivalmiduse

hinnangud konkreetsete ruumiliste lahendustega.

Peame oluliseks, et eelnõus toodud põhimõtted ei jääks deklaratiivseks, vaid sellele oleksid

loodud selged rakenduslikud mehhanismid, vältimaks ebaühtlase praktika kujunemist.

Täiendavalt palume kaaluda PlanS § 12 pealkirja laiendamist, et see kajastaks ka uue lõike 4

sisu (nt „Otstarbeka, mõistliku ja säästliku ruumilise keskkonna ja maakasutuse põhimõte“).

2. Planeeringute andmekogu ja andmepõhise lähenemise arendamine

Toetame planeeringute andmekogu ja sellega seotud andmekasutuse võimekuse arendamist

ning peame oluliseks selle järjepidevat edasiarendamist. Eelkõige on oluline, et andmekogu

võimaldaks lisaks menetluste läbiviimisele ka andmepõhist ruumilise arengu analüüsi, sh

turvalise ruumiloome süsteemsemat hindamist, ruumiliste riskide kaardistamist ning

kriisivalmiduse analüüsi.

3 (3)

Selline lähenemine toetab turvalisuse ja kriisivalmiduse süsteemsemat ja tõenduspõhist

arvestamist planeerimisprotsessis ning aitab kujundada ühtlasemat ja kvaliteetsemat

ruumiloome praktikat.

3. Turvalisuse süsteemne käsitlemine planeeringutes

Toetame turvalisuse käsitlemise laiendamist detailplaneeringu ülesannetes, kuid rõhutame, et

turvalisus peab olema ruumilise kvaliteedi lahutamatu osa, mitte üksnes tehniline lisanõue. Eriti

oluline on tagada turvalisuse süsteemne käsitlemine suure avaliku mõjuga planeeringutes ning

piisav ja sisuline koostöö Politsei- ja Piirivalveametiga planeerimisprotsessi varases etapis.

Soovitame kaaluda turvalisuse põhimõtete kohustuslikku käsitlemist vähemalt järgmiste

planeeringute puhul:

 suure kasutuskoormusega avalikud ruumid;

 transpordisõlmed;

 haridusasutuste ja noorte kogunemiskohtade ümbrused;

 suuremahulised elamuarendused;

 kriitilise taristu lähedus ja olulise avaliku huviga objektid.

4. Seletuskirja täpsustus (turvalise ruumiloome käsiraamat)

Seletuskirjas (lk 9) palume täpsustada sõnastust, et käsiraamat „Turvalise ruumiloome teadus-

ja tõenduspõhise maailmapraktika analüüs“ on koostatud Politsei- ja Piirivalveameti tellimusel,

mitte Politsei- ja Piirivalveameti poolt.

5. Rakendusaktide kavand

Lisas 1 esitatud Vabariigi Valitsuse määruse kavand on sisuliselt välja töötamata. Määruse

regulatsioon, sh koostöö ja kooskõlastamise detailsem kord ning asutuste rollid on olulised

seaduse tervikliku rakendatavuse hindamiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

Pille Tees

[email protected]