1

Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga kehtestatakse toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse (LiPS) terviktekst. Eelnõuga

võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste

ligipääsetavusnõuete kohta1 (edaspidi ka direktiiv või ligipääsetavuse direktiiv). Direktiivi nõuetega

ühtlustatakse ligipääsetavusega seotud regulatsiooni siseturul, et edendada iga isiku täielikku ja

teistega võrdsetel alustel ühiskonnaelus osalemist, sõltumata tema võimetest. Euroopa Liidu

(edaspidi EL) liikmesriikide ligipääsetavusnõuete ühtlustamisega hõlbustatakse piiriülest

kaubandust ja inimeste vaba liikumist ning suurendatakse toodete ja teenuste siseturul

kättesaadavust, samuti parandatakse ligipääsu teabele. Seeläbi soovitakse luua kaasavam ühiskond,

mis lihtsustab puudega inimeste iseseisvat toimetulekut.

Eelnõus sätestatakse ligipääsetavuse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate toodete ja teenuste

ligipääsetavusnõuded, ettevõtja kohustused ligipääsetavuse tagamiseks, ligipääsetavusnõuetele

vastavuse hindamine ja vastavuseeldus ning riiklik järelevalve ja vastutus.

Eelnõuga võetakse kasutusele terminid, mis on seni olnud õiguslikult määratlemata ning mille

määratlemise vajadus tuleneb direktiivi ülevõtmisel kasutatavatest mõistetest.

Eelnõuga muudetakse ka toote nõuetele vastavuse seadust (TNVS), millega laiendatakse

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA) pädevust teha turujärelevalvet

toodetele kehtestatud ligipääsetavusnõuete täitmise üle.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Seaduseelnõu on välja töötanud töörühm, kuhu kuulusid Sotsiaalministeeriumi (edaspidi ka SoM),

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi ka MKM), Rahandusministeeriumi

(edaspidi ka RaM), Siseministeeriumi (edaspidi ka SiM) ja Kultuuriministeeriumi (edaspidi ka

KuM) esindajad.

Eelnõu ja seletuskirja autorid on SoMi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Virge Kuningas-Turu

(626 9114, [email protected]), Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures tegutsev

sotsiaalala erialadiplomaat Kati Keel (+32 2227 3929, [email protected]), MKMi ettevõtlus- ja

tarbimiskeskkonna osakonna toote ohutuse ja tarbijakaitse talituse juhataja Thea Palm (teenistusest

lahkunud), MKMi ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna osakonna metroloogia ja vastavushindamise

nõunik Triinu Sillamaa (625 6391, [email protected]), MKMi ettevõtlus- ja

tarbimiskeskkonna osakonna digimajanduse nõunik Maarja Mere (7153419, [email protected]), MKMi sideosakonna nõunik Elena Reilent (639 7666,

[email protected]), MKMi transpordi arengu ja investeeringute osakonna peaspetsialist Liis

Vahter (939 7616, [email protected]), RaMi finantsturgude poliitika osakonna peaspetsialist

Kätlin Meekler (611 3132, [email protected]), SiMi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika

osakonna nõunik Kaili Tamm (teenistusest lahkunud), KuMi kunstide osakonna kirjandusnõunik

1 ELT L 151, 07.06.2019, lk 70–115.

2

Asta Trummel (628 2223, [email protected]), KuMi audiovisuaalnõunik Siim Rohtla (628 2338,

[email protected]) ja KuMi õigus- ja varahaldusosakonna õigusnõunik Siiri Pelisaar (628 2225,

[email protected]).

Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud SoMi õigusosakonna õigusnõunik Alice Sündema (626 9271,

[email protected]). Seletuskirja mõjude osa on koostöös teiste seletuskirja autoritega koostanud

SoMi analüüsi ja statistika osakonna nõunik Marion Rummo (626 9712, [email protected]).

Eelnõu on keeletoimetanud RaMi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge

Tammaru (626 9320, [email protected]).

Eelnõu koostamisse on panustanud TTJA tehnikaosakonna ekspert Meelis Kärt ja ettevõtluse

osakonna kaubandustalituse juhataja Birgit Valgus. Eelnõu koostamisel oli partneriks

Justiitsministeerium. Eelnõu on enne kooskõlastusringile saatmist tutvustatud Eesti Puuetega

Inimeste Kojale (edaspidi EPIKoda), Lastekaitse Liidule, TTJA-le ja Eesti Pangaliidule.

1.3. Märkused

Eelnõu on otseselt seotud EL-i õigusega, kuivõrd eelnõuga võetakse üle ligipääsetavuse direktiiv.

Eelnõu on kooskõlas ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, mille kohaselt peavad

konventsiooniosalised rakendama asjakohaseid meetmeid, et tagada puudega inimestele teistega

võrdsetel alustel ligipääs muu hulgas teabele ja suhtlusele, sealhulgas info- ja

kommunikatsioonitehnoloogiale ja -süsteemidele.

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega2 (edaspidi põhiseadus), milles sätestatakse

Eestis viibivate isikute põhiõigused, vabadused ja kohustused, sealjuures inimese õigus olla seaduse

ees teistega võrdne ning vaba diskrimineerimisest (võrdsuspõhiõigus), samuti vaba ennast teostama

(eneseteostusvabadus). Võrdsuspõhiõiguse esemeline kaitseala hõlmab kõiki eluvaldkondi ning

isikuline kaitseala hõlmab igaüht.3 Õigust õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega ja

informatsioonilise enesemääramise õigust on Riigikohus sõnaselgelt pidanud inimväärikuse

esimesteks elementideks.4 Üheks inimväärikuse väljenduseks on ka vaba eneseteostus, mille

elementide hulka on õiguskirjanduses muu hulgas arvatud vaba eneseväljendus ja vabadus teha või

tegemata jätta seda, mida isik soovib.5 Riik peab rakendama meetmeid, et saavutada isikute

kohtlemisel faktiline võrdsus. Põhiseadus toob iseäranis esile puudega inimesed, kellele riik peab

oma tegevuses eriliselt tähelepanu pöörama, muu hulgas õiguse loomisel, et vältida olulisi takistusi

põhiõiguste ja vabaduste realiseerimisel.

Eelnõu koostamisel on arvestatud asjakohaste riigisiseste strateegiadokumentidega. Eelnõu arvestab

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2021–2023, mille kohaselt parandatakse elukeskkonna,

teenuste ja toodete ligipääsetavust kõigi valdkondade üleselt.6 Eelnõu on kooskõlas heaolu

2 Eesti Vabariigi põhiseadus. RT I, 15.05.2015, 2. 3 RKOJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-07, p 13. 4 RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I. 5 R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Juura 2004, lk 347–348; T. Annus. Riigiõigus.

2. tr. Juura 2006, lk 255–256. 6 Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2021–2023, p 5.20. Kättesaadav Vabariigi Valitsuse veebilehelt:

https://valitsus.ee/media/3803/download.

3

arengukava 2016–2023 eesmärkidega, mis panustavad puudega ja erivajadusega inimeste heaolu

parandamisse.7

Eelnõuga muudetakse toote nõuetele vastavuse seadust (RT I, 22.10.2021, 12).

Eelnõu koostamisel on lähtutud korrakaitseseadusest (KorS) ja TNVS-ist ning nõuete ülevõtmisel

on arvestatud järgmiste Riigikogu menetluses olevate eelnõudega: elektroonilise side seaduse,

ehitusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu 437 SE),

meediateenuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(edaspidi eelnõu 327 SE) ja riigihangete seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (491 SE).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.

Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu viib Eesti õiguse kooskõllaligipääsetavuse direktiiviga. Vastavalt hea õigusloome ja

normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punktile 2 ei ole enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist

koostatud väljatöötamiskavatsust ega kontseptsiooni, sest eelnõu käsitleb EL-i õiguse rakendamist

ning menetlus peab olema põhjendatult kiireloomuline. Alljärgnevalt tutvustatakse ligipääsetavuse

direktiiviga ja käesoleva eelnõuga seonduvat lähemalt.

Direktiivi õiguslikuks aluseks on EL-i toimimise lepingu artikli 114 lõige 1, mis võimaldab võtta

õigus- ja haldusnormide ühtlustamise meetmeid, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle

toimimine. Nimetatud lõige sätestab, et seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning pärast

konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomiteega võtavad Euroopa Parlament ja nõukogu

liikmesriikides nii õigus- kui ka haldusnormide ühtlustamiseks meetmeid, mille eesmärk on siseturu

rajamine ja selle toimimine.

Ligipääsetavuse direktiiv on osa Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 elluviimise

kavast. Direktiiv väljendab strateegia eesmärki anda puudega inimestele võimalus kasutada kõiki

oma õigusi ja saada kasu ühiskonnas osalemisest teistega võrdsetel alustel.

Ligipääsetavuse direktiiviga reguleeritakse muu hulgas EL-i erasektori ligipääsetavust. Kuivõrd

varem ei ole erasektori ligipääsetavust EL-i tasemel keskselt reguleeritud, astutakse direktiiviga

ligipääsetavuse tagamisel suur samm edasi. Ligipääsetavuse direktiiviga standardiseeritakse toodete

ja teenuste ligipääsetavust käsitlevaid eeskirju, s.o ühtlustatakse ligipääsetavusnõudeid EL-i

liikmesriikides, ning kohustatakse EL-i liikmesriikides registreeritud ja EL-i territooriumil

tegutsevaid ettevõtjaid arendama ja pakkuma tooteid ja teenuseid kaasavat disaini silmas pidades.

Direktiiv on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2016/2102, mis käsitleb

avaliku sektori asutuste veebisaitide ja mobiilirakenduste juurdepääsetavust8 (edaspidi avaliku

sektori veebidirektiiv). Avaliku sektori veebidirektiivis määratakse kindlaks avaliku sektori asutuste

veebisaitide ja mobiilirakenduste ligipääsetavusnõuded ning sätestatakse muud sellega seonduvad

aspektid, eeskätt asjakohaste veebilehtede ja mobiilirakenduste vastavust käsitlevad nõuded.

7 Heaolu arengukava 2016–2023, alaeesmärk 3. Kättesaadav Sotsiaalministeeriumi veebilehelt:

https://www.sm.ee/et/heaolu-arengukava-2016-2023. 8 ELT L 327/1, 02.12.2016, lk 1–15.

4

Avaliku sektori veebidirektiiv sisaldab konkreetset erandite loetelu. Samalaadseid erandeid

kohaldatakse ka ligipääsetavuse direktiivi suhtes. Mõned avaliku sektori veebilehtede ja

mobiilirakenduste kaudu toimuvad tegevused, nagu ligipääsetavuse direktiivi kohaldamisalasse

kuuluvad sõitjateveoteenused või e-kaubanduse teenused, peaksid lisaks olema kooskõlas

ligipääsetavuse direktiivi kohaste ligipääsetavusnõuetega, tagamaks et toodete ja teenuste

internetimüük on puudega inimestele ligipääsetav sõltumata sellest, kas müüjaks on avalik-õiguslik

või erasektori ettevõtja.

Direktiiv on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/1972, millega

kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (edaspidi sidedirektiiv)9, mis võetakse Eesti

õigusesse üle eelnõuga 437 SE. Direktiivis sätestatakse, et liikmesriigid peaksid võtma erimeetmeid,

et tagada võrdväärne juurdepääs hädaabiteenistustele, sealhulgas Euroopa ühtsele hädaabinumbrile

112, puuetega lõppkasutajate, eelkõige kurtide, kuulmis- või kõnepuudega ning pimekurtide

lõppkasutajate jaoks kooskõlas toodete ja teenuste ligipääsetavusnõudeid ühtlustava liidu õigusega.

Eelnõu eesmärk on tagada, et inimene, kellel on mingi erivajadus, nt vähenenud nägemine või

kuulmine, probleeme motoorikaga, ei jää toodete ja teenuste kasutamisel hätta, vaid leiab

alternatiivse formaadi, et toodet kasutada ning teenust tarbida. Seeläbi on eesmärk kujundada

kaasavam ühiskond, et lihtsustada piiratud funktsionaalse võimekusega inimeste iseseisvat

toimetulekut. Eelnõuga hõlbustatakse ka piiriülest kaubandust ja inimeste (eeskätt on silmas peetud

puudega inimesi, kuid tegelikult saavad kasu ka kõik teised tarbijad, sh piiratud funktsionaalse

võimekusega inimesed) vaba liikumist ning suurendatakse toodete ja teenuste siseturul

kättesaadavust, samuti parandatakse juurdepääsu toodete ja teenuste kohta antavale teabele.

Kasusaajate hulka saab seeläbi füüsiliste isikute (tarbijate) kõrval lugeda ka ettevõtjad, kes saavad

tooteid ja teenuseid EL-is hõlpsamini piiriüleselt pakkuda ning samas vältida vajadust kohandada

neid teiste liikmesriikide erinevate eeskirjadega.

Eelnõus lähtutakse avaliku sektori veebidirektiivis kasutatud neljast põhimõttest, mis omakorda

tulenevad rahvusvahelisest suuniste standardist WCAG10 (ingl web content accessibility guidelines),

mis on välja töötatud veebilehtede ja mobiilirakenduste ligipääsetavuse tagamiseks kiiresti arenevas

info- ja veebitehnoloogias. Need põhimõtted on: 1) tajutavus – teavet ja kasutajaliidese komponente

tuleb kasutajatele esitada viisil, mida nad suudavad tajuda; 2) talitlusvõimelisus – kasutajaliidese

komponendid ja navigeerimine peavad olema kasutatavad; 3) mõistetavus – teave ja kasutajaliidese

toimimine peavad olema arusaadavad; 4) töökindlus – sisu peab olema piisavalt töökindel selleks,

et seda saaksid usaldusväärselt tõlgendada väga erinevad kasutajaagendid, sh tugitehnoloogiad.

Eelnõu on orienteeritud elektroonilistele toodetele ja teenustele. Samuti on eelnõu kohaldamisruum

suhteliselt kitsapiiriline, hõlmates vaid kindlaid tooteid ja teenuseid. Eelnõu kohaldamisala valim on

lähtunud ligipääsetavuse direktiivi kohaldamisala valimist, mis omakorda on kujunenud koostöös

sidusrühmade ja ekspertidega ning arvesse on võetud ka ÜRO puuetega inimeste õiguste

konventsioonist tulenevaid kohustusi. Seega on kohaldamisala valimisse püütud hõlmata selliseid

tooteid ja teenuseid, mis on puudega inimeste jaoks olulisimad, kuid mille ligipääsetavuse

reguleeritus EL-i liikmesriikides suure tõenäosusega oluliselt varieerub.

Eelnõuga ei hõlmata ligipääsetavuse direktiivi III lisas tehiskeskkonnale sätestatud nõudeid. Esiteks

on nende nõuete ülevõtmisel otsustusvabadus jäetud liikmesriikidele. Teiseks on riik käesoleva

eelnõu koostamise kõrval ligipääsetavama ühiskonna loomise suunas liikumas ka teiste protsesside

kaudu. Paralleelselt ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmisega tegutses aastatel 2019–2021 Vabariigi

9 ELT L 321, 17.12.2018, lk 36–214. 10 WCAG rakendusjuhised on leitavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi veebilehelt.

5

Valitsuse poolt 2019. aastal loodud ligipääsetavuse rakkerühm, mille eesmärk oli koostöös oluliste

osapooltega selgitada välja ligipääsetavuse olukord ja probleemid kõikides olulisemates

elukeskkonna ja ühiskonna aspektides ning töötada välja poliitikasuunised ja lahendused, mis

võimaldavad lähima kümne aasta jooksul liikuda kõikidele inimestele ligipääsetava ühiskonna,

avaliku ruumi ja teenuste suunas. Rakkerühma töö oli direktiivi kohaldamisalast tunduvalt laiem –

sinna kuulus ligipääs kogu avalikule ruumile ja selle eri osadele. Ligipääsetavuse rakkerühm rõhutab

ühe põhimõttena oma tegevuse lõpparuandes,11 et riiklik lähenemine ligipääsetavusele peab olema

terviklik, kuid terviklikkust ei taga üksiku teenuse või ehitise vastamine kaasava disaini

põhimõtetele – oluline on kasutaja teekonna tervikvaade alates koduuksest kuni teenuse või kaubani

soovitud asukohas. Seega kannab rakkerühma töö direktiivis sätestatust terviklikumat

tehiskeskkonna ligipääsetavuse suunist.

Uue tervikseaduse väljatöötamise otsus kujunes välja ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmise

töörühma aruteludes ning koostöös Justiitsministeeriumiga. Kuigi üldisest õigusloomepoliitikast

lähtuvalt peab uue seaduse koostamine olema n-ö viimane abinõu ning uue seaduse koostamise

asemel tuleb eelistada olemasolevate õigusaktide muutmist, on oluline, et sätted, mida muuta

plaanitakse, sobiksid ka sisuliselt ning arvestaksid konkreetse õigusakti reguleerimis- ja

kohaldamisala. Arutelude tulemusel selgus, et sobivaid katusseaduseid ligipääsetavuse direktiivi

nõuete ülevõtmiseks ei leidu ning ka eriseaduste muutmise variandi puhul võivad tekkida

probleemid ühe õigusakti piires või eri õigusaktide vahel. Samuti tõusetus regulatsiooni killustatuse

küsimus. Seetõttu leiti, et ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmiseks on otstarbekas välja töötada uus

tervikseadus.

Ligipääsetavuse direktiivi normid peavad kohalduma alates 2025. aasta 28. juunist. Norme

kohaldatakse kõikidele uutele toodetele, mis pärast 2025. aasta 28. juunit turule lastakse, samuti

alates 2025. aasta 28. juunist osutatavatele teenustele. Erandina võib teenuste osutamisel neid

tooteid, mida kasutati sarnaste teenuste osutamiseks ka enne seda kuupäeva, kasutada kuni

2030. aasta 28. juunini. Enne 2025. aasta 28. juunit sõlmitud teenuselepingud, mille tingimused ei

arvesta kohalduvaid ligipääsetavusnõudeid, võivad edasi kehtida muutmata kujul, kuid kõige kauem

2030. aasta 28. juunini. Seega on üleminekuperioodi lõpuks 2030. aasta 28. juuni.

Üleminekuperioodi erandiks on iseteenindusterminalid, mida on lubatud kasutada kuni nende

majanduslikult kasuliku tööea lõpuni, kuid kõige kauem 20 aastat pärast nende esmast

kasutuselevõttu. Käesolev eelnõu on direktiivi ülevõtmise tähtajast tulenevalt planeeritud jõustuma

2022. aasta juunis.

Seni on ligipääsetavus sarnases tähenduses Eesti õiguses reguleeritud näiteks: 1) avaliku teabe

seaduses (AvTS), mille §-s 32 on avaliku sektori veebilehte või mobiilirakendust pidavale

teabevaldajale kehtestatud veebilehe ja mobiilirakenduse pidamise nõuded. AvTS § 32 lõike 2 alusel

on kehtestatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 28. veebruari 2019. a määrus nr 20 „Veebilehe

ja mobiilirakenduse ligipääsetavuse nõuded ning ligipääsetavust kirjeldava teabe avaldamise kord“;

2) ühistranspordiseaduses, mille § 46 lõike 4 punktis 5 on liiniloa saajale veotingimuste ühe

elemendina pandud kohustus avaldada teave sõidukite ligipääsetavuse kohta liikumispuudega ja

piiratud liikumisvõimega isikutele; 3) RHS-is, mille § 85 lõike 8 kohaselt võib pakkumuse

hindamise üheks sotsiaalseks kriteeriumiks olla ka ligipääsetavus. RHS § 126 lõike 7 järgi peab

hankija sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel võtma muu hulgas arvesse teenuse

ligipääsetavuse; 4) muinsuskaitseseaduses, mille § 35 lõike 2 alusel on kehtestatud kultuuriministri

9. mai 2019. a määrus nr 22 „Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamise toetamise

tingimused ja kord“, mille § 16 lõike 1 punkti 6 kohaselt on üheks tähtajalistesse taotlusvoorudesse

11 Leitav Riigikantselei veebilehelt.

6

esitatud taotluste hindamiskriteeriumiks mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise ligipääsetavus,

sealhulgas ligipääsetavus erivajadustega inimestele; 5) haridus- ja teadusministri 20. mai 2009. a

määruses nr 50 „Meetme „Rakenduskõrgharidusõppe ja õpetajakoolituse õppeinfrastruktuuri

kaasajastamine” tingimused ja kord“, mille § 2 punktides 4 ja 5 on teenindava infrastruktuuri

mõistesse hõlmatud füüsilise ligipääsetavuse parandamise seadmed ning õppekeskkonna mõistesse

ligipääsetavus.

Lisaks kajastub ligipääsetavuse tagamise nõue: 1) ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 29. mai

2018. a määruses nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“, millega

kehtestatakse puudega inimeste erivajadusi arvestades nõuded ehitisele eesmärgiga tagada, et

puudega inimesed saaksid ehitist kasutada takistusteta; 2) võlaõigusseaduses (VÕS), mille § 711

lõigetes 7–9 on makseteenuse pakkujale sätestatud kohustus teha tarbija õiguste infoleht sobivas

formaadis kättesaadavaks ka puudega kliendi jaoks, arvestades kliendi puuet; 3) meediateenuste

seaduses (MeetS), mille §-des 23 ja 60 on sätestatud nõuded, et edendada nägemis- ja

kuulmispuudega inimeste juurdepääsu audiovisuaalmeedia teenustele.

Edaspidi saab LiPS olla toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kehtestamise keskseks kohaks, kui

riik peab vajalikuks laiendada ligipääsetavusnõudeid muudele toodetele ja teenustele.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb seitsmest peatükist ja 25 paragrahvist.

Eelnõu 1. peatükis esitatakse eelnõu üldsätted.

Eelnõu §-s 1 sätestatakse seaduse reguleerimisala.

Eelnõuga reguleeritakse eelnõu kohaldamisalasse kuuluvate toodete ja teenuste

ligipääsetavusnõuded, ettevõtja kohustused ligipääsetavuse tagamiseks, ligipääsetavusnõuetele

vastavuse hindamine, vastavuseeldus ning riiklik järelevalve ja vastutus.

Nõuded täpsustuvad eelnõu alusel antavates rakendusaktides, milles sätestatakse täpsemad nõuded

eelnõu kohaldamisala valdkondade kaupa, nõuded teabele ning ettevõtja ebaproportsionaalse

koormuse hindamise kriteeriumid, samuti ühe või mitme ligipääsetavusnõude kohaldamata jätmisest

teavitamise kord. Lisaks töötatakse pärast Euroopa Komisjoni juhendite ja soovituste avaldamist

välja praktilised juhendid, koostöös järelevalveasutusega ja vastava sektori esindajatega.

Eelnõu §-s 2 sätestatakse seaduse kohaldamisala.

Eelnõu kohaselt kuuluvad seaduse kohaldamisalasse vaid need tooted ja teenused, mida hõlmab

ligipääsetavuse direktiiv. Arvestades, et direktiiv on siseturgu harmoneeriv õigusakt, hõlmab ka seda

üle võtva õigusakti kohaldamisala kitsapiiriliselt konkreetseid tooteid ja teenuseid või nende gruppe.

Seaduse kohaldamisala paragrahvis on esmalt välja toodud kohaldamisalasse üldiselt jäävad tooted

(lõige 1), seejärel on defineeritud toodetega seotud terminid (lõige 2). Sarnaselt on sätestatud

kohaldamisalasse jäävad teenused (lõige 3), teenuse mõiste üldiselt (lõige 4) ning avatud on

teenustega seotud terminid (lõige 5). Edasi sätestatakse toodete ja teenuste kohaldamise erisused ja

ulatus (lõiked 6–8). Viimaks sätestatakse kohaldamisala välistused (lõiked 9–11) ning teiste

seaduste kohaldamine (lõiked 12 ja 13).

7

Eelnõu § 2 lõikes 1 esitatakse seaduse kohaldamisalasse kuuluvate toodete nimekiri.

Eelnõu § 2 lõike 1 punktiga 1 hõlmatakse seaduse kohaldamisalasse e-lugerid, mis on

eriotstarbelised seadmed, mida kasutatakse raamatute elektroonilistele failidele ligipääsu saamiseks,

nendes navigeerimiseks, nende lugemiseks ja kasutamiseks (direktiivi art 2 lg 1 p e). E-lugerid ehk

spetsiaalselt e-raamatute lugemiseks mõeldud seadmed annavad kõige raamatulähedasema

kogemuse ning neid peetakse e-raamatute lugemiseks kõige mugavamaks ja silmasõbralikumaks.

E-lugeritel on nn e-ink (e-tint) ekraan, mis sarnaneb paberile ja ei väsita silmi, samas võimaldab e-

luger muuta teksti suurust ja muuta e-raamatu sisu kergemini loetavaks.

Eelnõu § 2 lõike 1 punktidega 2–6 tuuakse seaduse kohaldamisalasse iseteenindusterminalid

(direktiivi art 2 lg 1 p b). Iseteenindusterminalideks on siin makseterminal, sularaha- või

makseautomaat, piletiautomaat, registreerimisautomaat ja selline teavet pakkuv interaktiivne

iseteenindusterminal, mis ei ole püsivalt paigaldatud sõitjateveoteenust osutava transpordivahendi

külge.

Nõuded seab eelnõu vaid nendele iseteenindusterminalidele, mis on seotud eelnõu kohaldamisalas

olevate teenustega. Näiteks on eelnõu kohaldamisalas piletiautomaadid, mis väljastavad füüsilisi

pileteid teenustele ligipääsuks (nt sõidupileteid väljastavad automaadid, pangakontori

järjekorrapileteid väljastavad masinad jms). Samuti on eelnõu kohaldamisalas

registreerimisautomaadid (ingl check-in machines) ja teavet pakkuvad interaktiivsed

iseteenindusterminalid, sealhulgas interaktiivsed teabeekraanid (nt sõitjateteveoteenuse osutamisel

kasutatavad infotulbad sõiduaegade otsimiseks-vaatamiseks, aga ka interaktiivsed

iseteenindusterminalid, mille kaudu saab tarbija teavet teenuseosutaja sõitjateveoteveo toodete ja

teenuste kohta ning mis tahes teavet reisi kohta, nt teenuse tühistamisel või väljumise hilinemisel

antavat teavet, samuti muud teavet, nt teavet hindade ja sooduskampaaniate kohta).

Iseteenindusterminalidena on vaadeldavad ka sellised automaadid, mille kasutamine on eelnõu

kohaldamisala teenuste kasutamise eelduseks. Näiteks hõlmab registreerimisautomaat ka

pangakontorites olevaid smart-ID konto registreerimise automaate, sest smart-ID konto on vajalik

selleks, et kasutada pangateenuseid internetipangas. Siiski on pangakontoris ainult üks võimalik

smart-ID konto registreerimise meetod lisaks mobiil-ID-le, biomeetrilisele isikutuvastusele ja

tuvastamisele pangalingi kaudu.12

Erandiks on makseterminal, mis ühegi seaduse kohaldamisalas oleva teenusega seotud ei ole.

Makseterminali määratlus on defineeritud eelnõus ka terminina – makseterminal on seade, mille

peamine eesmärk on võimaldada kasutada maksete tegemisel direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 4

punktis 14 määratletud makseinstrumente füüsilises müügikohas, kuid mitte virtuaalses keskkonnas.

Makseinstrumendiks loetakse makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud

isikustatud seadet ja/või toimingute kogumit (ehk kasutajaga kokku lepitud tegevust), mida

kasutatakse maksekäsundi algatamiseks (nt pangakaart, nutikell). Maksekäsundi võib algatada nii

müügikohas kui ka näiteks kaupmehe e-poe lehel (internetis). Siiski kohaldub LiPS

makseterminalidele kaupmehe füüsilises müügikohas.

Eelnõu § 2 lõike 1 punktiga 7 hõlmatakse seaduse kohaldamisalasse audiovisuaalmeedia teenustele

ligipääsuks vajalikud tarbija terminalseadmed, mis võimaldavad kasutajal saata, töödelda või vastu

võtta kõnet või edastada andmeid (direktiivi art 2 lg 1 p d). Sellisteks seadmeteks on näiteks

ringhäälingusignaali digiboksid, digimuundurid, kodutehnika nutipuldid, arvutivõrgu ruuterid ja

12 Täiendav informatsioon veebilehel: https://www.smart-id.com/et/laadi-alla/registreeri-konto//.

8

modemid, mis on tavapäraselt teenuseosutajatelt renditavad ja osa pakutavast teenusest ehk

seadmed, mis peavad tarbijal olemas olema, et tal oleks juurdepääs audiovisuaalmeedia teenustele.

Eelnõu § 2 lõike 1 punktiga 8 hõlmatakse seaduse kohaldamisalasse tarbija terminalseade, millel

on interaktiivne andmetöötlusvõimsus ja mida kasutatakse elektroonilise side teenuse osutamisel

(direktiivi art 2 lg 1 p c). Terminalseadme mõiste on kasutusel elektroonilise side seaduse § 2 punktis

60 ning seda täpsustatakse eelnõuga 437 SE õigusselguse huvides. Terminalseade on tehniline seade

või selle osa, mis ühendatuna ühenduspunktist võimaldab saata, töödelda või vastu võtta kõnet või

edastada andmeid. Lihtsustatult, terminalseadme näol on tegemist elektroonilise side teenusele

ligipääsu loomiseks vajaliku tarbija terminalseadmega (nt nutitelefon, modem, ruuter) ehk

seadmega, mis peab tarbijal olemas olema, et tal oleks juurdepääs elektroonilise side teenustele.

Eelnõu § 2 lõike 1 punktiga 9 hõlmatakse seaduse kohaldamisalasse tarbijale kasutamiseks

mõeldud üldotstarbeline arvuti riistvarasüsteem ja selle operatsioonisüsteem (direktiivi art 2 lg 1 p

a). Määratlus on seaduses defineeritud ka terminina ning sisuliselt käib jutt nõukogu määruses

(EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta13 sätestatud

Euroopa üldiste kaupade klassifikatsiooni tähenduses automaatsetest andmetöötlusmasinatest, mida

tarbija saab osta ja mida kasutatakse internetile juurdepääsuks (lauaarvuti, sülearvuti, tahvelarvuti,

nutitelefon, nutikell, nutiprillid jne, aga ka nende välised seadmed, nagu monitor, klaviatuur,

juhtkang, arvutihiir, salvestusüksused (välised kõvakettad, mälupulgad, mälukaardid), printerid,

skännerid), ning nende operatsioonisüsteemidest. Kohaldamisalast jäävad seega välja

tarbeelektroonika toodetesse integreeritud eriotstarbelised arvutid (nt nutikodumasinad,

sõidukielektroonika jms), kuivõrd neid ei peeta tarbijale kasutamiseks ettenähtud üldotstarbelisteks

arvuti riistvarasüsteemideks. Samuti jäävad kohaldamisalast välja konkreetsete funktsioonidega

üksikud riistvara komponendid, nagu emaplaat või mälukiip, mida kasutatakse või võidakse

kasutada riistvarasüsteemi komponentidena. Kuna reguleerida on mõeldud vaid selliseid arvuteid ja

nende operatsioonisüsteeme, mida tavatarbija saab turult soetada, jäävad kohaldamisalast välja ka

üksnes professionaalseks otstarbeks soetatavad arvuti riistvara ja operatsioonisüsteemid.

Operatsioonisüsteemiks loetakse tarkvara (nii riistavara lahutamatu osana kui eraldiseisva

tarkvarana), mis käsitleb väliste seadmete riistvara, planeerib ülesandeid, säilitab andmeid ning on

kasutaja jaoks vaikeliideseks.

Eelnõu § 2 lõikes 2 sätestatakse eelnõus kasutatud toodetega seotud terminite tähendused.

Defineeritud on need terminid, mida ei ole tänaseni õiguslikult defineeritud või mille senised

õiguslikud määratlused eelnõus kasutatuga ei ühti. Terminid on sisustatud vastavalt direktiivi

artiklis 3 kasutatud definitsioonidele. Mõistete avamine on oluline, kuivõrd nendega seatakse

kohaldamisalale täpsed piirid.

Eelnõu § 2 lõikes 3 esitatakse seaduse kohaldamisalasse kuuluvate teenuste nimekiri.

Eelnõu § 2 lõike 3 punktiga 1 hõlmatakse seaduse kohaldamisalasse e-kaubanduse teenus

(direktiivi art 2 lg 2 p f). Eelnõu seab nõuded neile e-kaubanduse teenust osutavatele ettevõtjatele,

kes müüvad kaupa või teenust tarbijale. See ilmneb ka eelnõu § 3 punktis 1 esitatud definitsioonist,

mille kohaselt on e-kaubanduse teenus vahemaa tagant osutatav teenus, mida osutatakse

veebilehtede ja mobiilseadmetel põhinevate teenuste kaudu elektroonilisel teel tarbija isiklikul

taotlusel eesmärgiga sõlmida tarbijaleping. Sealjuures tähendab määratlus „vahemaa tagant“ seda,

et teenust osutatakse ilma poolte üheaegse kohalolekuta; määratlus „elektroonilisel teel“ tähendab,

et teenus saadetakse lähtepunktist ära ja võetakse sihtkohas vastu elektrooniliste andmetöötlus- (sh

13 EÜT L 256, 07.09.1987, lk 1–675.

9

digitaalne pakkimine) ja -säilitusseadmete abil ning seda saadetakse, edastatakse ja võetakse vastu

täielikult juhtmete või raadio kaudu, optiliselt või muude elektromagnetiliste vahendite abil;

määratlus „tarbija isikliku taotluse põhjal“ tähendab, et teenust osutatakse füüsilise isiku (tarbija)

nõudel.

Eelnõu kohaseid ligipääsetavuskohustusi e-kaubanduse teenustele tuleb kohaldada mis tahes toote

või teenuse internetimüügi suhtes ning seetõttu ka käesoleva eelnõuga eraldiseisvalt hõlmatud toote

või teenuse müügi suhtes tagamaks, et toodete ja teenuste internetimüük on puudega inimestele

ligipääsetav. See nõue ei sõltu sellest, kas e-kauplejaks on avalik-õiguslik või erasektori ettevõtja.

Sisuliselt on e-kauplejal kohustus avaldada ligipääsetavas vormis teavet tema veebilehel pakutavate

toodete ja teenuste kohta, kui vastutav ettevõtja on eelnevalt selle teabe müüjale kättesaadavaks

teinud. Ühtlasi on e-kauplejal kohustus tagada, et pakutava teenuse osad (autentimis-, turva-,

makseviisid, elektroonilised allkirjad) oleksid ligipääsetavad. Kui e-kaupleja ei osuta eeltoodud

teenuseid ise, peab ta valima teenusepakkuja, kes osutab teenuseid ligipääsetaval viisil. Lisaks on e-

kauplejal kohustus esitada üldtingimustes või samaväärses dokumendis ligipääsetavas vormis teavet

teenuse toimimise ning ligipääsetavusnõuetele vastavuse kohta. Täpsemad ligipääsetavusnõuded

reguleeritakse LiPS-i rakendusaktides. Selles osas, milles nõudeid ei ole reguleeritud, tuleb

ettevõtjal lähtuda kõige uuemas rahvusvahelises suuniste standardis WCAG sätestatust. Avaliku

sektori veebilehed peavad vastama WCAG 2.1 AA taseme edukriteeriumitele, mistõttu peaksid

erasektori veebilehed ja mobiilirakendused vastama samuti maksimaalselt AA tasemele, kuid mitte

AAA taseme edukriteeriumitele, mille täitmine on avaliku sektori veebilehtedele vabatahtlik.

Eelnõu § 2 lõike 3 punktiga 2 hõlmatakse seaduse kohaldamisalasse elektroonilise side teenus,

sealhulgas hädaabiühendus, ning rõhutatakse, et masinatevahelise side teenus jääb kohaldamisalast

välja (direktiivi art 2 lg 2 p a). Elektroonilise side teenuse definitsiooni muudetakse sidedirektiiviga,

mis võetakse Eesti õigusesse üle eelnõuga 437 SE. Kuna elektroonilise side teenus sisaldab kolme

elementi (internetiühenduse teenus, isikutevahelise side teenus ning muu sideteenus), millest

ligipääsetavuse direktiiv hõlmab kahte, tuleb välistatud element selgelt esile tuua. Välistatud on muu

sideteenus, s.o on teenus, mis seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises, sh

masinatevaheline sideteenus. Käesoleva eelnõu kohaldamisalasse on hõlmatud vaid

internetiühenduse side teenus ja isikutevahelise side teenus. Seega on eelnõu kohaldamisalas

elektroonilise side teenused, nagu kaabelleviteenus ja andmeside (internetiühendus), ning

isikutevahelise side teenus (nt tavapärane telefoni- ja mobiiltelefoniteenus ning Skype’i, Viberi jt

kaudu helistamine, samuti Skype’i ja Viberi grupivestlused). Elektroonilise side teenus hõlmab ka

hädaabiühendust.

Hädaabiühenduse mõiste tuleneb samuti sidedirektiivist, mis võetakse Eesti õigusesse üle eelnõuga

437 SE ning kus see terminina defineeritakse. Hädaabiühendus hõlmab kõiki isikutevahelise side

teenuseid, mis võimaldavad juurdepääsu hädaabiteenistustele. Hädaabiteadete menetlemise nõudeid

täpsustatakse siseministri 13. juuni 2017. a määruses nr 26 „Hädaabiteadete menetlemise kord ja

hädaabiteadete menetlemise toimimisele esitatavad nõuded“. Häirekeskus ja PPA peavad

menetlema teateid, mis saabuvad hädaabiühenduse kaudu.

Eelnõu § 2 lõike 3 punktiga 3 hõlmatakse seaduse kohaldamisalasse e-raamat ja selle kasutamiseks

vajalik eriotstarbeline tarkvara (direktiivi art 2 lg 2 p e). E-raamatu termin on eelnõus ka defineeritud

ning selle kohaselt on e-raamat raamatu digitaalse faili edastamise teenus, mis võimaldab ligipääsu

raamatu elektroonilisele versioonile, selle navigeerimist, selle lugemist ja kasutamist. Eraldi on

eelnõus defineeritud e-raamatu tarkvara termin, et eristada e-raamatu ja e-lugeri eriotstarbelist

tarkvara: e-raamatu tarkvara on käsitatav teenusena, samal ajal kui e-lugeri tarkvara on toode.

E-raamatu tarkvara on eelnõu § 3 punktis 6 esitatud definitsiooni järgi eriotstarbeline tarkvara,

10

sealhulgas mobiilsideseadmetel põhinev teenus, mida kasutatakse ligipääsuks e-raamatu failidele,

nendes navigeerimiseks, nende lugemiseks ja kasutamiseks ning mis ei ole e-lugeri tarkvara.

Tegemist ei ole ainult tarkvara ja failidega, vaid oluline on rõhutada, et e-raamat on reeglina trükitud

paberraamatu elektrooniline loetav või kuulatav versioon, kuid võib olla ka ainult elektroonilises

versioonis väljaantud teos. Tähtsaim on eelkõige raamatu enda sisu, sõltumata raamatu

kättesaadavuse erinevatest vormidest. E-raamatu puhul on silmas peetud seda, et

ligipääsetavusnõuded kehtivad muu hulgas ka koomiksite ning laste- ja kunstiraamatute

eriotstarbelistele osadele nagu pildid ja videod.

Eelnõu § 2 lõike 3 punktiga 4 hõlmatakse seaduse kohaldamisalasse finantsteenus (direktiivi art 2

lg 2 p d). Selle kohaldamisala punkti määratlus tuleb paremini välja käesoleva paragrahvi lõikes 7,

kus on konkreetsed teenused punktide kaupa selgelt nimetatud. Sisuliselt on seaduse

kohaldamisalasse hõlmatud tarbijale pakutavad teenused, mis on mobiilseadmetes, veebilehtedel ja

iseteenindusterminalides.

Eelnõu § 2 lõike 3 punktiga 5 hõlmatakse seaduse kohaldamisalasse lennu-, bussi-, raudtee- ja

veeliikluse sõitjateveoteenuste teatud elemendid (direktiivi art 2 lg 2 p c). Nendeks on veebileht,

mobiilsideseadmel põhinev teenus, elektrooniline pilet, elektroonilise piletimüügi teenus,

transpordialase teabe andmine, reaalajas reisiteabe andmine ning interaktiivne teabeekraan ja

iseteenindusterminal. Nimetatud elementide pakett kehtib tervikuna vaid kaugliinidele. Valla-,

linna- või maakonnaliinidele kehtivad üksnes interaktiivsetele iseteenindusterminalidele ette nähtud

ligipääsetavusnõuded. Täielikult jäävad kohaldamisalast välja juhuveod. Kohaldamisalast jäävad

välja ka sellised interaktiivsed iseteenindusterminalid, mis on sõidukitesse, õhusõidukitesse,

laevadesse või veeremisse püsivalt paigaldatud osad.

Lennuliikluse sõitjateveoteenuse määratlus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ)

nr 1107/2006 puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul.14 Määrust

nr 1107/2006 kohaldatakse lennureisi tegevate puudega ja liikumispuudega inimeste suhtes, kes

kasutavad või kavatsevad kasutada reisijatele mõeldud kommertslennuteenuseid, et lahkuda

asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluva liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast, istuda

seal ümber või sinna saabuda (art 1 lg 2). EL-is registreeritud lennuettevõtjad on kohustatud tagama,

et ligipääsetavuse direktiivi nõudeid täidetakse ka nende lendude puhul, mis väljuvad kolmandas

riigis asuvast lennujaamast EL-i liikmesriigi territooriumil asuvasse lennujaama. Bussiliikluse

sõitjateveoteenuse määratlus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) nr 181/2011,

mis käsitleb bussisõitjate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/200415. Määrust

nr 181/2011 kohaldatakse nii pikematele kui ka lühematele kui 250 km kaugliinidele (art 2 lg-d 1 ja

2). Raudteeliikluse sõitjateveoteenuse määratlus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest

(EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta16. Määrusega nr 1371/2007 on kaetud

kõik raudteereisid ja -teenused, mida osutab üks või mitu litsentseeritud raudtee-ettevõtjat.

Veeliikluse sõitjateveoteenuse määratlus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL)

nr 1177/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust

(EÜ) nr 2006/200417. Määrust nr 1177/2010 kohaldatakse sellistele veeliikluse

sõitjateveoteenustele, mille puhul pardalemineku sadam asub liikmesriigi territooriumil või

teenuseosutaja on EL-is registreeritud ettevõtja ja pardalemineku sadam asub väljaspool liikmesriigi

territooriumi, kuid pardalt mahatuleku sadam asub liikmesriigi territooriumil; ristluslaevade puhul

on oluline, et pardalemineku sadam asuks liikmesriigi territooriumil (art 2 lg 1). Välja jäävad sellised

14 ELT L 204, 26.07.2006, lk 1–9. 15 ELT L 55, 28.02.2011, lk 1–12. 16 ELT L 315, 03.12.2007, lk 14–41. 17 ELT L 334, 17.12.2010, lk 1–16.

11

veeliikluse sõitjateveoteenused, mida osutatakse: a) kuni 12 reisija vedamiseks ettenähtud laevadel;

b) laevadel, mille käitamise eest vastutavasse meeskonda ei kuulu rohkem kui kolm liiget või mille

kogu sõitjateveo vahemaa ühes suunas on väiksem kui 500 meetrit; c) ekskursioonidel ja lõbureisidel

(välja arvatud ristlused); või d) ilma mehaanilise jõuallikata laevadel (purjelaevad) ning

algupärastel, enne 1965. aastat projekteeritud ajaloolistel reisilaevadel ja nende üksikkoopiatel, mis

on ehitatud valdavalt algupärastest materjalidest ja mis on ette nähtud kuni 36 reisija vedamiseks

(art 2 lg 2).

Olemasolev EL-i transpordisektori regulatsioon ei kata läbivalt kõiki ligipääsetavuse direktiivi

huvigruppe. Reisijate õigusi puudutavates EL-i õigusaktides on kohati kas väga üldised

ligipääsetavust käsitlevad sätted või on ligipääsetavust mainitud vaid põhjenduspunktides. Erandiks

on raudteetransport, kus on detailsemad nõuded ka informatsioonile. Ligipääsetavuse direktiiviga

nõuded ühtlustatakse – juhtudel, kus sektoriaalne regulatsioon direktiivis sätestatud

ligipääsetavusnõudeid juba katab, loetakse ligipääsetavusnõuded täidetuks, ent kui ligipääsetavuse

direktiiv loob sektoriaalsele regulatsioonile lisanõudeid, tuleb neid täielikult rakendada. Eeskätt

puudutab see teabe ligipääsetavust.

Elektrooniline pilet ja elektroonilise piletimüügi teenus on eelnõus eraldi välja eraldi, sest nimetatud

teenus ei pea lõppema elektroonilise pileti ostuga, vaid võib lõppeda ka pileti väljaprintimisega.

Eelnõu § 2 lõike 3 punktiga 6 hõlmatakse seaduse kohaldamisalasse teenus, millega antakse

ligipääs audiovisuaalmeedia teenusele (direktiivi art 2 lg 2 p b). Audiovisuaalmeedia sisuteenused

on käesoleva eelnõu kohaldamisalast väljas, sest nõuded neile tulenevad Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivist (EL) 2018/1808, millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL

audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide

koordineerimise kohta18 (edaspidi audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), mitte ligipääsetavuse

direktiivist. Audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv võetakse Eesti õigusesse üle eelnõuga 327 SE.

Küll aga seab käesolev eelnõu kohustusi kõigile teenuseosutajatele (nt mobiilsideoperaator), kes

võimaldavad tarbijal audiovisuaalset sisu vastu võtta. Väärib märkimist, et kui audiovisuaalmeedia

sisuteenust pakutakse ligipääsetavalt (nt subtiitrid, viipetõlge, häälsubtiitrid, kirjeldustõlge), peab

sisu vastuvõtmist võimaldav teenuseosutaja suutma tagada ka sisuteenuse ligipääsetavate

funktsioonide vastuvõtmise. Kohaldamisalasse kuuluvad siin ka elektroonilised saatekavad,

veebilehed, mobiilirakendused ja digiboksipõhised rakendused.

Eelnõu § 2 lõikega 6 seotakse iseteenindusterminalid (v.a makseterminal) eelnõu kohaldamisalas

olevate teenustega (direktiivi art 2 lg 1 p b alapunkt ii). Näiteks on eelnõu kohaldamisalas

piletiautomaadid, mis väljastavad füüsilisi pileteid teenustele ligipääsuks (nt sõidupileteid

väljastavad automaadid, pangakontori järjekorrapileteid väljastavad masinad jms).

Eelnõu § 2 lõikes 7 täpsustatakse eelnõu § 2 lõike 3 punktis 4 nimetatud kohaldamisala piire.

Täpsustus on vajalik, kuivõrd ligipääsetavuse direktiiv defineerib pangandusteenuseid

olemasolevate EL-i õigusaktide kaudu, mille nõuded on Eesti õigusesse varem üle võetud (direktiivi

art 3 p 28 alapunktid a–e). Nii on kohaldamisalas vaid järgmiste finantsteenuste osutamine:

a) krediidileping, mis on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/48/EÜ, mis

käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ19

(edaspidi direktiiv 2008/48/EÜ), või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/17/EL

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive

18 ELT L 303, 28.11.2018, lk 69–92. 19 ELT L 133, 22.05.2008, lk 66–92.

12

2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/201020 (edaspidi direktiiv 2014/17/EL);

b) teenus, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL

finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL21

(edaspidi direktiiv 2014/65/EL) I lisa A jao punktides 1, 2, 4 ja 5 ning B jao punktides 1, 2, 4 ja 5;

c) makseteenus, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366

makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse

(EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta22 (edaspidi

direktiiv (EL) 2015/2366) artikli 4 esimese lõigu punktis 3; d) maksekontoga seotud teenus, mis on

määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude

võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta23 (edaspidi direktiiv

2014/92/EL) artikli 2 esimese lõigu punktis 3; e) e-raha, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning

usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2005/60/EÜ ja

2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/46/EÜ24 (edaspidi direktiiv 2009/110/EÜ)

artikli 2 esimese lõigu punktis 2.

Direktiiviga 2008/48/EÜ ja direktiiviga 2014/17/EL hõlmatud krediidilepingud on finantsteenuse

lepingu raames tarbijakrediidi ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi andmine krediidiandjate

ja -vahendajate seaduse § 3 tähenduses.

Direktiivi 2014/65/EL I lisa A jao punktides 1, 2, 4 ja 5 ning B jao punktides 1, 2, 4 ja 5 määratletud

teenus on väärtpaberituru seaduse § 43 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud investeerimisteenused

ja -tegevused ning § 44 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud investeerimisteenuse kõrvalteenused.

Investeerimisteenused, mille suhtes tuleb tagada ligipääsetavusnõuete täitmine on järgmised:

väärtpaberitega seotud korralduste vastuvõtmine ja edastamine; väärtpaberitega seotud korralduste

täitmine kliendi nimel ja arvel, st mis tahes toiming lepingu sõlmimiseks või lepingu sõlmimine

kliendi nimel või arvel eesmärgiga omandada või võõrandada väärtpabereid, kaasa arvatud selliseid

väärtpabereid, mille emitendiks nende emiteerimise hetkel on investeerimisühing;

väärtpaberiportfelli valitsemine ehk ühest või mitmest väärtpaberist moodustatud portfelli

valitsemine kliendi antud volituse alusel, omal äranägemisel ja iga kliendi puhul eraldi;

investeerimisnõustamine ehk kliendile väärtpaberiga seotud tehingu kohta isikliku soovituse

andmine komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/565, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL seoses investeerimisühingute suhtes kohaldatavate

organisatsiooniliste nõuete ja tegutsemistingimustega ning nimetatud direktiivi jaoks määratletud

mõistetega25, artikli 9 tähenduses.

Hõlmatud investeerimisteenuste kõrvalteenused on järgmised: väärtpaberite hoidmise ja haldamise

teenus, sealhulgas väärtpaberi ülekande- ja pandikorralduste vastuvõtmine ja edastamine; investorile

väärtpaberitehinguks laenu või krediidi andmine (tingimusel, et krediidi- või laenuandja ise on

seotud nimetatud tehinguga); investeerimisteenuse osutamisega seotud valuutavahetusteenus;

investeerimis- ja finantsanalüüsi või muu üldise soovituse koostamine või andmine seoses

väärtpaberitehingutega.

20 ELT L 60, 28.02.2014, lk 34–85. 21ELT L 173, 12.06.2014, lk 349–496.22 ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127. 23 ELT L 257, 28.08.2014, lk 214–246. 24 ELT L 267, 10.10.2009, lk 7–17. 25 ELT L 87, 31.03.2017, lk 1–83.

13

Investeerimisteenuseid võib osutada selleks Finantsinspektsioonilt vastava loa saanud isik –

investeerimisühing, krediidiasutus, fondivalitseja või reguleeritud turu korraldaja (s.o

börsikorraldaja, nt Nasdaq Tallinn AS). Tegevusluba võib hõlmata ka ühte või mitut

investeerimisteenuse kõrvalteenust. Samas, üksnes kõrvalteenuste osutamiseks tegevusluba eraldi

ei anta.

Direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 4 esimese lõigu punktis 3 määratletud makseteenus on

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (MERAS) § 3 lõikes 1 nimetatud makseteenus ning

direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 esimese lõigu punktis 2 määratletud e-raha kui teenus on MERAS

§ 6 lõikes 1 nimetatud e-raha väljastamine.

Makseteenuseid osutavad ja e-raha väljastavad ettevõtjad, kellel on selleks vastav makseasutuse ja

e-raha asutusena tegutsemise tegevusluba, sealhulgas osutavad makseteenuseid ka pangad.

Makseteenuseid võib osutada nii pikaajalise kestvuslepingu raames kui ka ühekordse lepingu alusel.

Lihtsustatult öeldes on makseteenused need teenused, mida makseteenuse pakkuja klient kasutab

maksetehingute tegemiseks oma rahaga, sh rahaliste vahendite ülekandmine internetipangas või

pangakontoris, samuti makseinstrumendi (pangakaart) kaudu algatatud maksed, sularaha

väljavõtmine või sularaha maksmine oma kontole jms. Teenuse raames avatakse reeglina isiku

nimele ka maksekonto, kuid mitte alati. Teatud makseteenuseid võib osutada ka kliendile

maksekontot avamata või ei eelda teenuse osutamine maksekonto avamist selle teenuse pakkuja

juures. Näiteks rahasiirdeteenust osutatakse ilma, et makse saajale või maksjale avataks

maksekonto. Kontoteabe või makse algatamise teenus eeldab maksekonto olemasolu aga mõne teise

makseteenuse pakkuja juures. Samas ei ole valuutavahetusteenus makseteenus, kui vääringu

ümberarvestamine ei toimu kliendi kontol (raha ei hoita kontol). Ka kõikvõimalikud piiratud

kasutusvõimalustega kliendikaartidega toimuvad tehingud ei ole üldjuhul makseteenuse

regulatsiooniga hõlmatud.

E-raha on elektroonilisel kandjal säilitatav rahaline väärtus, mida väljastatakse rahalise sissemakse

vastu ja mida aktsepteerib maksevahendina vähemalt üks isik, kes ei ole ise e-raha väljastaja. E-raha

kasutatakse samuti maksetehingute tegemiseks. Tavalised on e-raha kaardid, millele on salvestatud

rahalise sissemakse eest saadud nimiväärtuses e-raha ja mida saab kasutada teenuste ja kaupade eest

tasumisel kui nn ettemakstud rahakaarti.

Direktiivi 2014/92/EL artikli 2 esimese lõigu punktis 3 määratletud maksekontoga seotud teenus on

sisult makseteenuse lepingu alusel pakutav maksekontoga seotud VÕS § 709 lõikes 151 nimetatud

põhimakseteenus. Kõik makseteenused ei eelda maksekonto avamist teenusepakkuja juures.

Põhimakseteenuse osutamine eeldab aga alati maksekonto olemasolu ja hõlmab nii teenuseid, mis

on vajalikud konto haldamiseks/pidamiseks, kui ka maksekontoga seotud makseteenuseid, näiteks

sularaha maksmine kontole, maksekontolt sularaha väljavõtmine, maksekäsundite täitmine, sh

makseinstrumendi kaudu makse algatamine, püsikorralduste täitmine, arvelduskrediidi pakkumine

jne. Põhimakseteenuste lepingu näitena võibki tuua pankades pakutavaid erinevaid nn

arvelduspakette, mille alusel makseteenuseid pakutakse.

Ligipääsetavusnõudeid tuleb kohaldada tarbijale osutatavatele teenustele ja toodetele, mis on

vajalikud nende teenuste osutamiseks (nt sularaha- või makseautomaadid). Nõudeid kohaldatakse

ka veebilehtede kaudu pakutavatele finantsteenustele, sealhulgas mobiilseadmetel põhinevatele

teenustele ja erinevatele mobiilirakendustele. Klient saab oma nutitelefoni alla laadida vastava

teenust pakkuva panga (või makseasutuse) mobiilirakenduse, mis võimaldab tal kasutada erinevaid

finantsteenuseid, näiteks ülekannete tegemine, maksed telefoninumbri alusel, kontoteabe nõue,

14

kaartide ja limiitide haldamine (mh nt internetiostude lubamine), väärtpaberite ostmine või

müümine.

Loetletud finantsteenuste tarbimiseks tuleb astuda teenusepakkujaga lepingulisse suhtesse. Direktiiv

hõlmab nii finantsteenuseid kui nende osutamiseks sõlmitavaid lepinguid (tarbijakrediit,

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediit, makseteenuste leping). Ligipääsetavusnõudeid tuleb seega

täita mitte üksnes vastava teenuse kohta lepingu sõlmimise kontekstist lähtudes (nt lepingulise teabe

andmise kohustuse kaudu), vaid nõudeid tuleb täita ka lepingu alusel vastava teenuse osutamisel.

Ligipääsetavusnõudeid kohaldatakse nende finantsteenuste suhtes, mida pakutakse pärast

2025. aasta 28. juunit. Enne 2025. aasta 28. juunit sõlmitud teenuselepingud jäävad kehtima, kuid

teenuse pakkumine tuleb viia nõuetega kooskõlla. See tähendab, et teenused, mida pakutakse mõne

finantsteenuse lepingu alusel ja mida ostutakse pärast 2025. aasta 28. juunit, peavad vastama

ligipääsetavusnõuetele (vt ka üleminekusätete selgitusi).

Teatud finantsteenuste lepingueelse teabe esitamise formaat või sisu on EL-i õigusega juba

ühtlustatud. Näitena võib tuua järgmised: makseteenuste lepingu tarbijale suunatud Euroopa

Komisjoni tarbija õiguste infoleht (VÕS § 711 lg 7, § 711¹ lg 7), Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabeleht (VÕS § 403¹ lg 8), Euroopa standardinfo teabeleht elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingu kohta (VÕS § 4033 lg 3), jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete

põhiteabedokument (PRIIP). Tarbijale suunatud lepingueelse info standardiseeritud teabeleht peab

olema esitatud tavatarbijale arusaadaval viisil, peab aitama mõista teenuse olemust, riske ja kulusid

ning võrrelda erinevaid teenuseid ja nende põhitingimusi. Lepingueelne teave, sh standardiseeritud

infolehed tuleb teha tarbijale kättesaadavaks. Reeglina tuleb muu hulgas avalikustada teave

teenusepakkuja veebilehel. Teabe esitamisele ei ole üldjuhul ette nähtud eraldi formaati puudega

isiku jaoks või kohustust esitada teave talle sobivas alternatiivses formaadis, v.a makseteenuse

lepingu kohta esitatava teabe korral, kus EL-i õigusest tulenevalt tuleb info kättesaadavaks tegemisel

arvestada ka tarbija puuet. Loetletud finantsteenuste pakkumisel peavad ka teenuse osutamise

veebikeskkonnad ja mobiilirakendused olema ligipääsetavusnõuetega kooskõlas.

Makseteenused, mis võimaldavad sularaha maksekontolt välja võtta ja sularaha maksekontole

maksta on samuti eelnõu kohaldamisalas. Sularahaautomaadi suhtes tuleb järgida ka toote

ligipääsetavusnõudeid.

Eelnõu § 2 lõikes 8 täpsustatakse, et e-kaubanduse teenusele kohaldatavad nõuded kohalduvad ka

kõigi teiste eelnõu kohaldamisalasse jäävate toodete ja teenuste internetimüügi suhtes. Täpsustus on

vajalik, toomaks selgelt välja, et eelnõu § 2 lõikes 3 esitatud loetelu ei ole üksteist välistav. See

tähendab, et kui tegemist on e-kaubanduse teenusega, aga samal ajal hõlmab teenust ka mõni muu

kohaldamisalasse kuuluv teenus, siis kohalduvad vastavale ettevõtjale ka e-kaubanduse teenuse

osutamisele kehtestatud nõuded (ka selliste teenuste puhul, mis muidu eelnõu kohaldamisalasse ei

kuulu). Seda tõlgendust kinnitab muu hulgas ligipääsetavuse direktiivi seletuspunkt 43, mille

kohaselt tuleb direktiivi kohaseid e-kaubanduse teenustele sätestatud ligipääsetavuskohustusi

kohaldada mis tahes toote või teenuse internetimüügi suhtes ning seetõttu ka direktiiviga

eraldiseisvalt hõlmatud toote või teenuse müügi suhtes.

Kui e-kaubanduse definitsioon teenust hõlmab, kuulub see eelnõu kohaldamisalasse. Seda ka juhul,

kui tegemist on eelnõu kohaldamisalas olevat muud teenust pakkuva e-kaubanduse teenusega.

E-kaubanduse teenus on defineeritud eelnõu § 2 lõike 5 punktis 1 kui vahemaa tagant osutatav

teenus, mida osutatakse veebilehtede ja mobiilseadmetel põhinevate teenuste kaudu elektroonilisel

teel tarbija isiklikul taotlusel eesmärgiga sõlmida tarbijaleping. Seega, kui teenust pakutakse ka

15

e-teenusena, tuleb teha eraldi analüüs selle kohta, kas teenus kuulub § 2 lõikes 3 nimetatud teenuste

hulka ja kas teenus on e-kaubanduse teenus. Kui tegemist on mistahes eelnõu § 2 lõikes 3 nimetatud

teenusega, tuleb seadust sellele kohaldada. Kui tegemist on aga e-kaubanduse teenusega, kuulub see

samuti seaduse kohaldamisalasse. Kui tegemist on e-kaubanduse teenusega ja samal ajal ka mõne

muu eelnõu kohaldamisalasse jääva teenusega (nt finantsteenus), ei muuda see e-kaubanduse

teenusele kehtivate nõuete ulatust. Sellisel juhul, nt finantsteenuse puhul, kohaldatakse seadust ka

ilma § 2 lõikes 7 nimetatud piiranguid arvestamata ehk eelnõuga kehtestatavad nõuded kehtivad ka

selliste finantsteenuste osutamise puhul, mis muidu ei kuuluks eelnõu kohaldamisalasse § 2 lõike 7

alusel.

Eelnõu § 2 lõikes 9 tuuakse välja teenuse ligipääsetavusnõuete kohaldamisala välistused.

Kohaldamisala välistused lähtuvad direktiivis sätestatud välistustest.

Ligipääsetavama ühiskonna loomise suunas on riik käesoleva eelnõu koostamise kõrval liikumas ka

teiste protsesside kaudu. Paralleelselt ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmisega tegutses aastatel 2019–

2021 Vabariigi Valitsuse poolt 2019. aastal loodud ligipääsetavuse rakkerühm, mille eesmärk oli

koostöös oluliste osapooltega selgitada välja ligipääsetavuse olukord ja probleemid kõikides

olulisemates elukeskkonna ja ühiskonna aspektides ning töötada välja poliitikasuunised ja

lahendused, mis võimaldavad lähima kümne aasta jooksul liikuda kõikidele inimestele ligipääsetava

ühiskonna, avaliku ruumi ja teenuste suunas. Rakkerühma töö oli direktiivi kohaldamisalast

tunduvalt laiem, sinna kuulus ligipääs avaliku sektori hoonetele ja asutustele ning kogu avalikule

ruumile ja selle eri osadele. Näiteks hõlmas rakkerühma töö ligipääsetavust kaubandusettevõtetes,

kultuuri- ja meelelahutusasutustes, ühiskasutatavates välijõusaalides, kergliiklusteedel ja

spordihoonetes. Samuti oli rakkerühma tähelepanu keskmes ligipääsetavus riigi- ja erasektori

teenustele, nt pangateenused, tele- ja audiovisuaalteenused ja muud sarnased teenused, aga ka e-

teenustele, elukondlikule kinnisvarale ja transpordivahenditele. Ka ligipääsetav transporditaristu oli

rakkerühma fookusteema, arvestades selle olulisust võrdsete võimaluste tagamisel ühiskonnaelus

osalemiseks. Rakkerühma töö raames analüüsiti puudujääke ja arenguvõimalusi nii liikumisinfo

kättesaadavuse ja hõlpsasti mõistetavuse kui transporditaristu kujundamise seisukohast.

Rakkerühma lõpparuanne ühes laiaulatuslike ettepanekute ja soovitustega nende rakendamiseks

valmis 2021. aasta juulis ning see on aluseks edasiste tegevuste kavandamisel, muu hulgas

transpordisüsteemi ja -teenuste ning tehiskeskkondade ligipääsetavuse parandamisel.

Eelnõu § 2 lõike 9 punktis 1 jäetakse eelnõu kohaldamisalast teatud tingimustel välja

internetipõhised kaardid ja kaardistamisteenused. Välistuse tingimuseks on see, et esmatähtis teave

navigeerimiseks kasutatava kaardi puhul esitatakse ligipääsetaval digitaalsel kujul. Välistus lähtub

direktiivi artikli 2 lõike 4 punktist c. Navigeerimiseks (mitte ala geograafiliseks kirjeldamiseks)

mõeldud kaartide puhul võib olla vaja ligipääsetavat teavet, mis aitaks nt pimedal ja vaegnägijal

teenuste osutamise koha üles leida (sest pime ja vaegnägija ei saa / ei pruugi saada visuaalset teavet,

intellektuaalse puudega inimene ei pruugi osata keerukaid navigatsioonifunktsioone hästi kasutada).

Seetõttu tuleb internetipõhisele kaardile ja kaardistamisteenusele pakkuda ligipääsetav alternatiiv,

mis enamiku kasutajate jaoks on lihtsas ja loetavas vormis (nt postiaadress, läheduses asuvad

ühistranspordipeatused või kohtade või piirkondade nimed).

Eelnõu § 2 lõike 9 punktis 2 jäetakse eelnõu kohaldamisalast välja selline kolmandale isikule

pakutav veebilehe ja mobiilirakenduse sisu, mille arendamist ettevõtja ise mõjutada ei saa. Välistus

lähtub direktiivi artikli 2 lõike 4 punktist d. Näiteks kui veebilehele või mobiilirakendusele lisandub

hiljem täiendav sisu, nagu e-posti programm või blogi või kommenteeritav artikkel või muud

kasutajate panustatavat sisu toetavad rakendused. Veebileht võib koosneda erinevatelt panustajatelt

saadud sisust või lisatakse veebilehele sisu muudest allikatest aja jooksul automaatselt, näiteks

16

dünaamiliselt lisatavad reklaamid. Põhimõtteliselt ei tohiks kasutada veebilehtedel ja

mobiilirakendustes sellist sisu, mis takistab või vähendab pakutava teenuse funktsionaalsust.

Eelnõu § 2 lõike 9 punkti 3 kohaselt jäävad eelnõu kohaldamisalast välja need

iseteenindusterminalid, mis on püsivalt paigaldatud sõitjateveoks kasutatavasse sõidukisse ning

mida kasutatakse sõitjateveoteenuse mistahes osa osutamisel (nt valideerimisaparaadid

ühistranspordis). Välistus lähtub direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti c alapunktist v.

Eelnõu § 2 lõike 9 punktiga 4 täpsustatakse, et eelnõu kohaldamisalas oleva bussiveo puhul

mõistetakse üksnes liinivedusid, seega juhuveod eelnõu kohaldamisalasse ei kuulu. Täpsustus lähtub

direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis c sätestatud määratlusest.

Eelnõu § 2 lõike 9 punktiga 5 piiratakse kohaldamisala valla- ja linnaliinide ning ka

maakonnaliinide puhul, seades nõuded limiteeritult vaid interaktiivsete iseteenindusterminalide

suhtes. Välistus lähtub direktiivi artikli 2 lõike 2 punktist c ja selle alapunktist v.

Eelnõu § 2 lõikega 10 jäetakse eelnõu kohaldamisalast välja teatud veeliikluse sõitjateveoteenus.

Välistus lähtub direktiivi artikli 3 punktis 34 sätestatud määratlusest.

Eelnõu § 2 lõike 10 punktides 1–6 sätestatakse, et eelnõu kohaldamisalast jääb välja selline

sõitjateveoteenus, mida osutatakse: ekskursioonidel ja lõbureisidel, välja arvatud merematked; enne

1965. aastat projekteeritud ajaloolisel algupärasel reisilaeval ja selle üksikkoopial, mis on ehitatud

valdavalt algupärastest materjalidest ja on ette nähtud kuni 36 reisija vedamiseks; purjelaeval;

laeval, mis on ette nähtud kuni 12 reisija vedamiseks; laeval, mille meeskond koosneb kuni kolmest

meeskonnaliikmest, ning mis tahes laeval, kui sõitjateveo vahemaa ühes suunas on alla 500 meetri.

Eelnõu § 2 lõikega 11 luuakse erand teenust osutavale mikroettevõtjale. Mikroettevõtja on eelnõus

defineeritud. Eeskätt eristatakse mikroettevõtjaid teistest ettevõtjatest nende piiratud tööjõu,

aastakäibe ja aastabilansi tõttu. Eeldus on see, et ligipääsetavusnõuete järgimine nõuab

mikroettevõtjatelt suuremate ettevõtjatega võrreldes suuremat osa nende finantsressurssidest ja

tööjõust, mis on suurema tõenäosusega ebaproportsionaalne. Märkimisväärne osa mikroettevõtjate

kuludest tuleneb dokumentide ja registrite täitmisest või säilitamisest, et näidata vastavust EL-i

õiguse kohastele nõuetele. Eelnõus eristatakse siiski toodetega tegelevaid mikroettevõtjaid ja

teenuseosutajatest mikroettevõtjaid. Kõnealune erand kohaldub vaid teenuseosutajatest

mikroettevõtjatele, kuivõrd nende puhul kujutab ligipääsetavusnõuete täitmise

ebaproportsionaalsuse hindamise nõudmine iseenesest ebaproportsionaalset koormust. Kui

mikroettevõtja osutab teenust ja samal ajal laseb turule ka tooteid, kohaldub eelnõus sätestatud erand

vaid tema tegevuse sellele osale, mis on seotud tema kui teenuseosutajaga. Erandi kohaldamisel on

lähtutud direktiivi artikli 4 lõikest 5.

Järelevalveorganil on võimalik mikroettevõtja tuvastamiseks vajalikke andmeid saada

järelevalvemenetluse käigus andmeid küsides (vt eelnõu § 17 ja seal viidatud KorS-i sätted), samuti

kontrollida eelneva majandusaasta kohta ettevõtte andmeid äriregistrist.

Eelnõu § 2 lõikes 12 sätestatakse, et eelnõus ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse

haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades eelnõu erisusi.

KorS § 1 lõikes 3 sätestatakse, et riikliku järelevalve meetme kohaldamisel eriseaduse alusel lähtub

korrakaitseorgan eriseaduses sätestatust, järgides KorS-i põhimõtteid. Eriseaduses reguleerimata

juhul lähtutakse KorS-is sätestatust. Eelnõus seda sätet ei korrata.

17

Eelnõu § 2 lõikes 13 sätestatakse, ettoodetega tegeleva ettevõtja suhtes, toodete

vastavushindamisele, turujärelevalvele ja vastutusele kohaldatakse TNVS-i, arvestades eelnõu

erisusi. TNVS-i kohaldatakse ka dokumentatsiooniga ning EL-i vastavusdeklaratsiooni (edaspidi

vastavusdeklaratsioon) ja -märgisega seotud kohustustele, kuid arvestades, et dokumentatsiooni

nõuded on TNVS-is seotud ettevõtjate kohustustega ning vastavusdeklaratsiooni ja -märgisega

seotud nõuded on TNVS-is seotud vastavushindamisega. Seda eelnõus eraldi lahti ei kirjutata.

Ligipääsetavuse direktiiv põhineb EL-i õigusaktide järjepidevuse tagamiseks toodetega seotud

nõuete puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusel nr 768/2008/EÜ toodete turustamise ühise

raamistiku kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 93/465/EMÜ26 (edaspidi otsus nr

768/2008). Ligipääsetavuse direktiiviga hõlmatud tooted kuuluvad EL-i harmoneeritud toodete

regulatsiooni alla ja direktiiv kuulub toodete puhul EL-i ühtlustatud õigusaktide hulka. TNVS-i on

koondatud regulatsioon, mis tuleneb horisontaalse iseloomuga kaupade vaba liikumist takistavate

tehniliste kaubandustõkete vältimisele suunatud EL-i õigusaktidest, sh otsusest nr 768/2008. TNVS

sätestab toote nõuetele vastavuse tagamise nõuded, toote nõuetele vastavuse tõendamise ja

turujärelevalve korraldamise alused. TNVS on üldseadus ning seda kohaldatakse vaid juhul, kui

puuduvad asjakohased sätted eriõigusaktides (lex specialis). Eriõigusakti olemasolul kohaldatakse

TNVS-i vaid nende nõuete puhul, mida eriõigusakt ei reguleeri. Eeltoodust tulenevalt on toodete, sh

toodete turujärelevalve regulatsiooni puhul LiPS eriõigusakt TNVS-i suhtes ja eelnõuga lisatakse

vaid ligipääsetavuse direktiivi tooteid käsitlevad sätted, mis erinevad üldisest toodete raamistikust.

Eelnõu §-s 3 sätestatakse eelnõus kasutatud terminite ettevõtja, teenuseosutaja, tarbija ja

mikroettevõtja tähendused. Terminid on sisustatud vastavalt direktiivi artiklis 3 kasutatud

definitsioonidele.

Kuigi termini ettevõtja definitsioonile viitab TNVS § 4 lõige 2, mis omakorda viitab Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja

turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr

339/9327 (edaspidi määrus nr 765/2008), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr

2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi

2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/201128 (edaspidi määrus nr 2019/1020),

defineeritakse käesolevas eelnõus siiski ka termin ettevõtja. Ligipääsetavuse direktiivi tähenduses

on ettevõtja laiem mõiste kui TNVS § 4 lõikes 2 viidatud ning määrustest nr 765/2008 ja

nr 2019/1020 tulenev, kuna hõlmab ka teenuseosutajaid.

Kuigi termin tarbija on Eesti õiguses defineeritud TKS § 2 lõike 1 punktis 1, defineeritakse see

siiski ka käesolevas eelnõus. Tarbija mõiste on direktiivis inspireeritud mitmest tarbijakaitsega

seotud EL-i õigusaktist, mis kõik sisaldavad teatud sarnaseid elemente (nt tegemist on füüsilise

isikuga, kes tegutseb väljaspool ametitegevust). Seepärast on ligipääsetavuse direktiivi tähenduses

tarbija täpsem termin kui TKS § 2 lõike 1 punktis 1 sätestatud, tuues otsesõnu välja, et

ametitegevuse all peetakse silmas isiku tegutsemist kaubandus-, ettevõtlus-, käsitööndus- ja

kutsetegevuse eesmärgil.

Kuigi termin mikroettevõtja on Eesti õiguses defineeritud raamatupidamise seaduse (RPS) § 3

punktis 14, on viidatu ja direktiivis esitatud määratluse vahel oluline erinevus. Selleks, et eelnõus

26 ELT L 218, 13.08.2008, lk 82–128. 27 ELT L 218, 13.08.2008, lk 30–47. 28 ELT L 169, 25.06.2019, lk 1–44.

18

oleks võimalik mikroettevõtja suuruse kindlaks määramisel lähtuda direktiivi juhistest, on eelnõus

defineeritud ka termin mikroettevõtja. Direktiivi määratlus ühtib Euroopa Komisjoni soovituse nr

2003/361/EL, mis käsitleb mikroettevõtete ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete

määratlust29 (edaspidi komisjoni soovitus 2003/361/EÜ), artikli 3 punktis 3 esitatud määratlusega,

mille kohaselt on mikroettevõtja selline ettevõtja, mis annab tööd vähem kui kümnele inimesele ja

mille aastane käive ja/või aasta bilansimaht ei ületa kahte miljonit eurot. Eelnõus esitatud termin

defineeribki mikroettevõtja kui ettevõtja, kus töötab vähem kui kümme inimest ja mille aastakäive

ei ületa kahte miljonit eurot või mille aastane bilansimaht ei ületa kahte miljonit eurot. Töötajate

arvu ja aastakäibe/bilansimahu eeldused peavad seega olema täidetud ühel ajal.

Eraldi ei ole eelnõus defineeritud termineid väikeettevõtja ja keskmise suurusega ettevõtja, sest

nende definitsioonid tulenevad komisjoni soovitusest 2003/361/EL ning sellest lähtuvad praegu kõik

ametkonnad.

Eelnõu 2. peatükis esitatakse ligipääsetavusnõuded.

Eelnõu §-s 4 sätestatakse ligipääsetavuse horisontaalsed üldnõuded.

Eelnõu § 4 lõikes 1 sätestatakse, et tooted peavad ligipääsetavusnõuetele vastama nende turule

laskmisel ja teenused peavad ligipääsetavusnõuetele vastama siis, kui neid osutatakse. Lõikes

sätestatud kohustus tuleneb direktiivi artikli 4 lõikest 1. Säte on vajalik selleks, et panna paika

konkreetne pidepunkt, alates millisest hetkest peavad tooted ja teenused ligipääsetavusnõuetele

vastama. Toode lastakse turule, kui see tehakse esimest korda EL-i turul kättesaadavaks. Turul

kättesaadavaks tehtud tooted peavad turule laskmise ajal vastama kohaldatavatele

ligipääsetavusnõuetele. Kättesaadavaks tegemise mõistel on keskne roll liidu

ühtlustamisõigusaktides ja see tähendab seda, et kõikidel tarneahelasse kuuluvatel ettevõtjatel, nagu

tootja, importija, volitatud esindaja ja levitaja, on jälgitavusega seotud kohustused ning nad peavad

ka ise aktiivselt tagama, et EL-i turul ringleksid ainult nõuetele vastavad tooted. Turule laskmise ja

kättesaadavaks tegemise puhul on tegemist tavapärase toodete nõuetele vastavuse hetkega EL-i

ühtlustatud õigusaktides, mille korral tagatakse, et lõppkasutajateni ehk tarbijateni jõuavad vaid

nõuetekohased tooted. Turul kättesaadavad eelnõu kohaldamisalas olevad tooted peavad vastama

ligipääsetavusnõuetele hoolimata kasutusviisist. Näiteks tavatarbijale kasutamiseks ettenähtud

arvuti riistavara ja operatsioonisüsteemid peavad vastama neile kohalduvatele

ligipääsetavusnõuetele sõltumata sellest, kas arvuti pannakse üles kontoris töötegemiseks või kodus

uudiste lugemiseks.

Eelnõu § 4 lõikes 2 sätestatakse üldised nõuded toodetele. Sättes käsitletakse direktiivi artikli 4

lõikest 2 tulenevat nõuet. Lähtuda tuleb eeldusest, et tooted peavad olema puudega inimestele

kasutatavad. Kasutatavuse all on silmas peetud seda, et tooted on eeskätt juhitavad, tajutavad ja

mõistetavad.

Juhitavus tähendab, et toodete peenmotoorsele juhtimisele on ette nähtud alternatiivid, võimaldatud

on järjestikjuhtimine ning kasutajatel on vajaduse korral võimalik toote töörežiimi kohandada.

Alternatiive peenmotoorsele juhtimisele võivad vajada näiteks liikumispiiranguga kasutajad, kellel

on probleemid hoidmise, haaramise, haarde vabastamisega hiire, klaviatuuri ja muu taoliste

seadmete kasutamisel. Alternatiivid on sel juhul mistahes toetavad riistvara kohandused (nt

laiendatud klaviatuurid piiratud peenmotoorika kontrolliga inimestele või miniklaviatuurid

kasutajatele, kellel on peenmotoorika üle kontroll, kuid piiratud liigutamisulatus) ning

29 ELT L 124, 20.05.2003, lk 36–41.

19

tarkvaraprogrammid (nt kleepuvate klahvide funktsioon (ingl sticky keys), aeglaste klahvide

funktsioon (ingl slow keys) jms). Järjestikjuhtimine on funktsioon, mis võimaldab tooteid juhtida

üksteisele järgnevate kindlas järjekorras käsklustega, kasutades kasutajaliidest (nt võimaldatakse

kasutajal teha järjestikuseid klahvivajutusi, mis tavaliselt vajavad mitmeid samaaegseid

klahvivajutusi). Kohandatud töörežiime võivad näiteks vajada kasutajad, kellel on motoorse

piiratuse, piiratud tugevuse või ulatuse tõttu raske või võimatu kasutada standardseid riistvara

funktsioone. Toote töörežiimide kohandamine võib tähendada riistvara kohandamist (nt

võimaldatakse juhtkuul, puuteplaat, juhtkang jne) ja tarkvara, mis kohandab riistvara funktsioone

(nt hääljuhtimine, klaviatuur ekraanil) või võimaldab ühildada toote tehnilise abivahendiga (nt

Braille klaviatuuriga või kuvariga).

Tajutavus tähendab, et toodete kasutamise teave ja kasutajaliidese komponendid peavad olema

esitatud kasutajatele viisil, mida nad suudavad hoomata. Teisisõnu peab kogu toote sisu olema

kättesaadav, sh abivahendiga (nt peab nägemispiiranguga kasutajal olema lugemise asemel võimalik

teavet kuulata või taktiilselt kombata, kuulmispiiranguga kasutajal peab helilise teabe puhul olema

kuulamise asemel võimalik saada teavet läbi videosisu, nagu viipekeelne juhis, pilt, video,

animatsioon vms). Arvestada tasub reaaleluliste nüanssidega, sest näiteks kuulmispiiranguga

kasutajad ei pruugi osata lugeda-kirjutada ning nende emakeeleks on valdavalt viipekeel.

Mõistetavus tähendab seda, et tootega on kaasas asjakohased juhised ja ohutusteave viisil ja vormis,

mis on lõppkasutajale kergesti arusaadav. See tähendab seda, et teave peab olema esitatud

võimalikult lihtsas keeles. See tähendab ka seda, et teabe sisu ja teave kasutajaliidese toimimise

kohta peavad olema lihtsas keeles. Teksti sisu peab olema kasutajale loetav, sealjuures abistava

tehnoloogiaga, ning tuleb tagada, et teave, mis on vajalik selle mõistmiseks, on olemas.

Sisuliselt peavad tooted sisaldama omadusi ja funktsioone, mis võimaldavad puudega kasutajatel

toodetele ligi pääseda.

Ligipääsetavad peavad olema ka toodete pakendid (v.a iseteenindusterminalide pakendid) ning

pakendil peab olema info vähemalt pakendi avamise, sulgemise, utiliseerimise kohta. Erandiks on

iseteenindusterminalide pakendid, kuna iseteenindusterminalid ei ole tarbijatele müümiseks

mõeldud tooted. Samuti peavad ligipääsetavad olema toodetel olev teave (märgistus, kasutusjuhend,

hoiatused), toodetega kaasas olevad või veebis kättesaadavad kasutusjuhised, sh juhised toodete

paigaldamiseks. Sealjuures peab toodetel olema võimaluse korral info selle kohta, milliseid

ligipääsetavuselemente tooted sisaldavad.

Eelnõu § 4 lõikes 3 sätestatakse üldised nõuded teenuse osutamisele. Sättes käsitletakse direktiivi

artikli 4 lõikest 3 tulenevat nõuet. Nõuded on suunatud sellele, et ka puudega inimesed saaksid

teenuseid kasutada kasutajale eeldataval ja optimaalsel viisil, s.o teistega võrdsetel alustel. Samal

põhjusel peab ligipääsetav olema ka teave teenuse toimimise kohta ning kui kasutatakse tooteid, siis

ka teave toodete ligipääsetavuse kohta. Siin on siiski mõeldud vaid neid tooteid, mis on n-ö

teenuseosutaja kontrolli all. Teenuste pakkumisel kasutatavad tooted peavad olema kooskõlas

konkreetsele tootele seatud ligipääsetavusnõuetega.

Eelnõu § 4 lõikes 4 sätestatakse volitusnorm, et toote ja teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta antavale teabele kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega. Rakendusakti annab sotsiaalkaitseminister. Rakendusakti kavand on

seletuskirjale lisatud.

20

Volitusnorm on vajalik selleks, et võtta rakendusaktiga Eesti õigusesse üle ligipääsetavuse direktiivi

I lisas sätestatud toodetele ja teenustele kohalduvad täpsemad funktsionaalsed nõuded, millest

ettevõtja peab lähtuma toote või teenuse ja selle kohta antava teabe ligipääsetavuse tagamisel.

Määrusega kehtestataksegi käesoleva eelnõu kohaldamisalasse kuuluva toote ja teenuse

ligipääsetavaks muutmisel kohalduvad täpsemad nõuded, samuti nõuded nimetatud toote ja teenuse

kohta antava teabe ligipääsetavale esitamisele.

Rakendusaktis on sätestatud see, milliseid funktsioone peab toode või teenus täitma, kuid see, kuidas

täpselt ühe või teise nõude täitmiseni jõuda, on jäetud lahtiseks, arvestusega, et nõuded peavad jätma

ruumi innovatsioonile. Funktsionaalsete ligipääsetavusnõuete aluseelduseks on see, et tarbijale tuleb

pakkuda alternatiive. Teisisõnu peavad toode ja teenus ning nende kohta antav teave olema tarbijale

hoomatavad rohkem kui ühe meele kaudu. Nii ei pea me sensoorsetest kanalitest rääkides silmas

kõiki sensoorseid kanaleid, vaid peame silmas alternatiive.

Euroopa Komisjon on jätnud endale volituse ligipääsetavuse direktiivi I lisas sätestatud

ligipääsetavusnõudeid täiendada (direktiivi art 4 lg 9). Komisjon kasutab oma volitust vaid juhul,

kui selgub, et I lisas sätestatud ligipääsetavusnõuded ei saa oma olemuse tõttu anda soovitud

tulemust.

Eelnõu § 4 lõikes 5 sätestatakse ühe või mitme ligipääsetavusnõude kohaldamata jätmise eeldused.

Eeldused tulenevad direktiivi artikli 14 lõikest 1. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ei pruugi

ettevõtjal olla mõistlikult võimalik täielikult kohaldada ühte või mitut käesolevast eelnõust tulenevat

ligipääsetavusnõuet. Sellepärast luuakse välistus, mille järgi võib ettevõtja jätta nõude või nõuded

erandjuhul kohaldamata kahe eelduse korral: 1) kui konkreetse nõude kohaldamine tähendab toote

või teenuse ulatuslikku sisulist muutmist, mille tagajärjel muutuks toote või teenuse põhiolemus;

2) kui konkreetse nõude järgimine toob ettevõtjale kaasa ebaproportsionaalse haldus- või

finantskoormuse.

Eelnõu §-s 5 sätestatakse ettevõtjale tegutsemisvõimalus juhuks, kui ta leiab, et ligipääsetavusnõude

või -nõuete kohaldamine toob endaga suure tõenäosusega kaasa ebaproportsionaalse haldus- või

finantskoormuse ja toote või teenuse täieliku muutmise.

Selle paragrahvi eesmärk on luua erand ning nõuda ettevõtjalt ligipääsetavusnõuete täitmist vaid

siis, kui nõuete täitmine ei käi tal üle jõu. Rõhutamist väärib see, et tegemist ei ole läbiva välistusega.

Kui mõne nõude täitmine käib ettevõtjal üle jõu, tuleb tal siiski jõukohaseid ligipääsetavusnõudeid

täita. Teisisõnu ei tähenda ühe või mitme konkreetse ligipääsetavusnõude täitmisest tulenev

ebaproportsionaalselt suur koormus automaatselt seda, et ettevõtja ei pea täitma ühtegi

ligipääsetavusnõuet. Ebaproportsionaalse koormuse hindamise eesmärk on teha hindamine iga

teenuse ja toote kohta eraldi, kusjuures iga toote ja teenuse korral tuleb hinnata iga

ligipääsetavusnõude (erinevate meelte kaudu toote või teenuse ligipääsetavaks muutmine) täitmise

ebaproportsionaalset koormust. Näiteks võib hindamise järel selguda, et vaegnägijatele toote või

teenuse ligipääsetavaks tegemine ei ole ebaproportsionaalselt koormav, aga vaegkuuljatele toote või

teenuse ligipääsetavaks tegemine on ettevõtjale ebaproportsionaalselt koormav.

Ettevõtja peab käesoleva eelnõu kohaldamisalasse kuuluva toote ja teenuse tegema nii

ligipääsetavaks kui võimalik, kohaldades ligipääsetavusnõudeid ulatuses, mis ei põhjusta

ebaproportsionaalset koormust. Ebaproportsionaalsest koormusest tulenevad ühe või mitme

ligipääsetavusnõude järgimise erandid ei või minna kaugemale sellest, mis on tingimata vajalik, et

seda koormust vähendada konkreetse toote või teenuse puhul konkreetsel juhul.

21

Eelnõu § 5 lõikes 1 nähakse kahtluse korral ette vastav konkreetsete kriteeriumite alusel tehtav

hindamine, mis tuleb ettevõtjal teha siis, kui talle tundub, et mõne ligipääsetavusnõude kohaldamine

võib põhjustada ebaproportsionaalset koormust. Eeskätt saab ebaproportsionaalset koormust

iseloomustada toote puhul tehniline dokumentatsioon, mille koostamise kohustus on tootjal. Teistel

toodetega tegelevatel ettevõtjatel lasub kohustus tagada, et tootega on kaasas vajalik

dokumentatsioon ja toode kannab vastavusmärgist. Seega saavad importija ja levitaja kasutada

ebaproportsionaalse koormamise argumendile tuginedes muu hulgas tootja esitatud teavet.

Kõnealuse hindamise kriteeriumid sisaldavad aga küsimusi, mis ei piirdu vaid tootmisega ning mis

võivad olla ka näiteks levitaja vastutusel. Seepärast tuleb asjakohaseid nõudeid hinnata kõigil

toodetega tegelevatel ettevõtjatel. Kohustus sätestatakse direktiivi artikli 14 lõike 2 ülevõtmisel.

Neid ligipääsetavusnõudeid, mille puhul ettevõtja ei ole leidnud, et need põhjustavad

ebaproportsionaalse koormuse, tuleb kohaldada täiel määral. Hindamisel tuleb ebaproportsionaalne

koormus kõrvutada tõenäolise kasuga, mida nõuete täitmine võib puudega kasutajale tuua.

Hindamisel tuleb arvesse võtta üksnes õiguspäraseid põhjuseid. Õiguspäraseks põhjuseks ei saa olla

see, et ligipääsetavust ei peeta prioriteediks, et puudub aeg või puuduvad teadmised.

Eelnõu § 5 lõikes 2 sätestatakse ettevõtja (v.a toodetega tegeleva mikroettevõtja) kohustus

hindamine dokumenteerida ning säilitada hindamistulemusi kajastavat dokumentatsiooni viis aastat,

mis hakkab kulgema alates toote viimasest turul kättesaadavaks tegemisest või teenuse viimasest

osutamisest. Kohustus sätestatakse direktiivi artikli 14 lõike 3 ülevõtmisel. Hindamistulemused

tuleb TTJA-le esitada vaid viimase nõudmisel (vt ka § 5 lõike 6 selgitust). Toodetega tegelevatele

mikroettevõtjatele kehtib küll dokumenteerimise erand, kuid nõuetekohase hindamise kohustus on

ka neil ning TTJA nõudmisel tuleb toodetega tegelevatel mikroettevõtjatel esitada siiski faktid, mis

on täpsemalt nimetatud eelnõu § 5 lõike 2 alusel kehtestatavas rakendusaktis, mille kavand on

esitatud seletuskirja lisas 2. Näiteks tuleb esitada toote või teenuse ligipääsetavuselementide

väljatöötamise kulud, tootmisprotsessis tehtavad kulud, toote või teenuse ligipääsetavuse

katsetamise kulud.

Eelnõu § 5 lõikes 3 sätestatakse ebaproportsionaalsele koormamisele tuginevale teenuseosutajale

täiendav kohustus ebaproportsionaalse koormuse hinnang teatud juhtudel uuesti läbi vaadata.

Teenuseosutaja peab uue hindamise tegema kolmel alternatiivselt esineval juhul: 1) kui teenust

muudetakse; 2) kui TTJA seda nõuab; 3) igal juhul iga viie aasta tagant. Kohustus lähtub direktiivi

artikli 14 lõikes 5 sätestatud nõudest.

Eelnõu § 5 lõikes 4 sätestatakse, et kui ettevõtja saab ligipääsetavuse parandamiseks rahastust

välistest allikatest (nendeks võivad olla nii avalik-õiguslikud kui eraõiguslikud allikad), ei ole tal

õigust tugineda ebaproportsionaalsele koormamisele. Säte käsitleb direktiivi artikli 14 lõikes 6

olevat nõuet. See tähendab, et ettevõtja saab tugineda ebaproportsionaalsele koormamisele vaid

juhul, kui ta peab kasutama ligipääsetavuse parandamiseks omavahendeid ehk sisemisi

finantseerimisallikaid, mis tulenevad ettevõtte enda kasumist (säilitatud tulust). Seega, kui kolmas

isik on maksnud selle eest, et ettevõtja muudaks oma toote või teenuse ligipääsetavaks (olgu selleks

riigi või mõne eraõigusliku isiku toetus), ei saa ettevõtja ebaproportsionaalse koormamise

argumendile tugineda.

Eelnõu § 5 lõikes 5 sätestatakse ettevõtjale kohustus teavitada ebaproportsionaalsest koormamisest

TTJA-d ja esitada vastav dokumentatsioon. Kohustus sätestatakse direktiivi artikli 14 lõigete 3 ja 8

ülevõtmisel. Ettevõtja teavitab TTJA-d peale proportsionaalse koormuse hindamise tulemuste

selgumist viivitamata. Dokumenteeritud hindamise tulemuse esitab ettevõtja TTJA-le vaid viimase

nõudmisel, s.o ettevõtja ei pea esmase teavituse esitamisel tõendama dokumentaalselt faktilisi

22

asjaolusid. Nõue kehtib ka toodetega tegelevale mikroettevõtjale, välja arvatud dokumenteerimise

kohustuslikkus. Toodetega tegelevad mikroettevõtjad võivad siiski hindamist dokumenteerida, kui

nad leiavad, et see lihtsustab TTJA-le hindamise seisukohast oluliste asjaolude esitamist. Eelnõu § 5

lõike 6 alusel antud rakendusaktis täpsustatakse missuguseid andmeid tuleb esitada TTJA-le.

Eelnõu § 5 lõikes 6 sätestatakse volitusnorm, et ettevõtja ebaproportsionaalse koormuse hindamise

kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest teavitamise kord kehtestatakse

valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Rakendusakti annab sotsiaalkaitseminister.

Rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud.

Volitusnorm on vajalik selleks, et võtta rakendusaktiga Eesti õigusesse üle ligipääsetavuse direktiivi

VI lisas sätestatud kriteeriumid, millest ettevõtja peab lähtuma, kui ta teeb ebaproportsionaalse

koormuse hindamist.

Määrusega kehtestataksegi käesoleva eelnõu § 5 lõikes 1 viidatud ebaproportsionaalse koormuse

hindamise kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest teavitamise kord.

Kriteeriumide sisuks on: 1) nõuete netomaksumuse ja toote tootmise, turustamise või importimise

või teenuse osutamise kogukulu suhe ettevõtja jaoks; 2) ettevõtja kulud ja tulud võrrelduna kasuga

puudega inimestele; 3) ligipääsetavuse netomaksumuse ja ettevõtja netokäibe suhe. Kriteeriumide

kehtestamine võimaldab muu hulgas nii ettevõtjatel kui järelevalveasutusel võrrelda erinevaid

olukordi ning hinnata süstemaatiliselt ebaproportsionaalse koormuse võimalikku olemasolu.

Euroopa Komisjon on jätnud endale volituse ligipääsetavuse direktiivi VI lisas sätestatud

ebaproportsionaalsuse hindamise kriteeriume täiendada, kuid ei plaani viidatud volitust kasutada,

kui kriteeriumide täiendamise vajadust otseselt ei ilmne (direktiivi art 14 lg 7 ja art 26 lg 2).

Eelnõu § 5 lõike 5 järgi peab ettevõtja teavitama TTJA-d, kui ligipääsetavusnõuete järgimine on

ebaproportsionaalselt koormav või seetõttu tuleb toote olemust täielikult muuta. Nõuete

kohaldamata jätmisest teavitamise sujuvamaks toimimiseks sätestatakse § 5 lõike 6 alusel

kehtestatavas rakendusaktis täpsustused, mida ja kuidas peab ettevõtja TTJA-le esitama eesmärgiga

hoida andmete esitamisel ettevõtjate halduskoormus minimaalsena ja tagada andmete parem töötlus.

Ebaproportsionaalsuse hindamise kontrollimisel tugineb TTJA eelnimetatud rakendusaktis

sätestatud kriteeriumitele.

Eelnõu 3. peatükis esitatakse ettevõtja kohustused ligipääsetavuse tagamisel.

Peatükk jaguneb kaheks jaoks. Esimeses jaos esitatakse tootega tegeleva ettevõtja kohustused ning

teises jaos esitatakse teenusega seotud ettevõtja kohustused.

Eelnõu 3. peatüki 1. jaos esitatakse tootega tegeleva ettevõtja kohustused.

Vastavalt eelnõu § 2 lõikes 10 sätestatule kohaldatakse toodetega tegeleva ettevõtja kohustuste puhul

TNVS-i (2. peatükk) ning käesolevas eelnõus on sätestatud üksnes erisused TNVS-i suhtes.

TNVS 2. peatüki 2. jagu sätestab ettevõtjate üldised kohustused, mis laienevad nii harmoneeritud

kui harmoneerimata valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele. TNVS 2. peatüki 3. jaos on sätestatud

ettevõtjate kohustused toote nõuetele vastavuse tagamiseks harmoneeritud valdkonnas, kuhu kuulub

ka käesolev eelnõu. Kõik ettevõtjad peavad tooteid turule lastes või neid seal kättesaadavaks tehes

olema vastutustundlikud, järgima hoolsuskohustust ning tagama kooskõla asjakohaste

23

ligipääsetavusnõuetega. Hoolsuskohustus tähendab seda, et ettevõtja peab tegema kõik endast

oleneva, et talle kohalduvad nõuded oleksid täidetud. Ettevõtjate kohustused jagunevad selgelt ja

proportsionaalselt vastavalt iga ettevõtja rollile tarne- ja turustusprotsessis. Kuna teatud ülesandeid

saab täita ainult tootja, tuleb teha selget vahet tootja ja turustusahela edasiste ettevõtjate vahel.

Samuti tuleb teha selget vahet importija ja levitaja vahel, sest importija toob tooteid EL-i turule

kolmandatest riikidest. Importija peab seega tagama nimetatud toodete vastavuse EL-i nõuetele.

Eelnõu §-s 6 sätestatakse tootja kohustused.

Eelnõu § 6 lõikes 1 sätestatakse tootja kohustus enne oma toote turule laskmist koostada toote kohta

tehniline dokumentatsioon ja teha või lasta teha toote vastavushindamine ning koostada

vastavusdeklaratsioon ja kinnitada tootele vastavusmärgis. Täpsemalt on eelnimetud nõudeid

selgitatud seletuskirjas 4. peatüki juures.. Sättes käsitletakse direktiivi artikli 7 lõikes 2 olevat nõuet.

Kui vastavushindamisega on tõendatud toote vastavus nõuetele, koostab tootja EL-i

vastavusdeklaratsiooni ning kinnitab tootele vastavusmärgise. Erinevus TNVS § 14 lõigetest 1 ja 2

on see, et sättes täpsustatakse ligipääsetavusnõuetele kohalduvat konkreetset

vastavushindamismenetlust, milleks on tehnilise dokumendi koostamine ja selle järgimisel põhinev

tootmise sisekontroll (otsuse nr 768/2008 II lisa vastavushindamise moodul A).

Eelnõu § 6 lõikes 2 sätestatakse dokumentide säilitamise tähtaeg (direktiivi art 7 lg 3). TNVS § 14

lõike 3 järgi on tootjal kohustus säilitada tehnilist dokumentatsiooni ja vastavusdeklaratsiooni pärast

toote turule laskmist vähemalt kümme aastat. Arvestades, et direktiiv loob ligipääsetavusnõuetega

seonduvalt TNVS-ist erineva tähtaja, sätestatakse vastavalt ka käesoleva eelnõuga tootjale tehnilise

dokumentatsiooni ja vastavusdeklaratsiooni säilitamise kohustuseks vaid viieaastane tähtaeg.

Tähtaeg hakkab kulgema pärast toote turule laskmist.

Eelnõu § 6 lõikes 3 sätestatakse tootega kaasas oleva teabe selguse, arusaadavuse ja mõistetavuse

nõue. Nõue lähtub direktiivi artikli 7 lõikest 6. Selge on teave, mille mitmeti mõistetavus on viidud

miinimumini. Selleks et võimaldada tarbijale arusaadavat teavet toote kohta, peab tootja TNVS § 14

lõike 7 järgi tagama, et tarbijale turul kättesaadavaks tehtavate toodete puhul on nendega kaasas

juhised ja ohutusteave. Ligipääsetavuse tagamiseks peab teave vastama ka eelnõu nõuetele.

Arusaadav on teave, mis on tajutav (teabe sisu on kättesaadav) ja on loetav. Mõistetav on teave, mis

on esitatud lihtsas keeles.

Eelnõu § 6 lõikes 4 sätestatakse tootjale järelevalveasutuse mittevastavusest teavitamise kohustus,

esitades üksikasjad toote mittevastavuse ja rakendatud parandusmeetmete kohta. Sättes käsitletakse

direktiivi artikli 7 lõikes 8 olevat nõuet. Kui tootjale saab teatavaks turule lastud toote ühele või

mitmele ligipääsetavusnõudele mittevastavus, teavitab ta sellest viivitamata järelevalveasutust.

Teavitus on vormivaba, kuid selles tuuakse välja üksikasjad mittevastavuse ja rakendatud

parandusmeetmete kohta. Nõue on ajendatud tootja kohustusest tagada, et turul oleksid vaid nõuetele

vastavad tooted. Parandusmeetmed võivad olla nii toote vastavusse viimine kui ka toote turult

kõrvaldamine, toote turult tagasi kutsumine ja toote hävitamine. Kuigi TNVS § 13 lõige 1 sätestab

kohustuse teavitada turujärelevalveasutust TNVS § 6 kriteeriumite alusel ohutusnõuetele

mittevastavatest toodetest, tuleb üksikasjadest ja parandusmeetmetest teavitada ainult tõsise ohu

korral (TNVS § 13 lg 2). Teavitamisest olulisem on TNVS § 14 lõike 8 järgi tootja kohustus, et kui

tootja arvab, et toode, mille ta on turule lasknud, ei vasta nõuetele või kujutab endast ohtu, on ta

viivitamata kohustatud võtma sobivad meetmed – viima toote nõuetega vastavusse, nõudma selle

tarbijatelt tagasi või turult kõrvaldama. Tootjad on kohustatud tegema koostööd

turujärelevalveasutustega.

24

Eelnõu § 6 lõikes 5 sätestatakse tootja kohustus säilitada andmeid ligipääsetavusnõuetele

mittevastavate turule lastud toodete ja seotud kaebuste kohta. Kohustus sätestatakse direktiivi

artikli 7 lõike 8 nõude ülevõtmisel. Tegemist on ettevõtja hoolsuskohustuse täitmisega, et tagada

ettevõtjal endal parem ülevaade oma toodete ja tootmise kvaliteedist.

Lisaks eeltoodule kohalduvad tootjale TNVS §-des 11 ja 13 olevad sätted, mida eelnõu ei käsitle.

Iga toote tuvastamise ja jälgitavuse tagamiseks kogu turustusahelas peab see olema nõuetekohaselt

märgistatud. Tootja peab tagama, et tema toode kannab tüübi-, partii- või seerianumbrit või muud

märget, mis võimaldab seda tuvastada. Kui toote suurus või iseloom ei võimalda kanda märget

tootele, peab nõutud teave olema pakendil või tootega kaasasolevas dokumendis. Samuti peab toode

olema varustatud andmetega tootja kohta. Tootja märgib tootele või kui see ei ole võimalik,

pakendile või tootega kaasasolevasse dokumenti vähemalt oma nime või kaubamärgi ja

kontaktaadressi. Aadress peab osutama ühele kohale, kus tootjaga saab ühendust võtta.

Eelnõu §-s 7 sätestatakse volitatud esindaja ülesanne. Volitatud esindaja rolli reguleerib direktiivi

artikkel 8 ja IV lisa punkt 5. TNVS §-s 15 on sätestatud volitatud esindaja nõuded, mis kohalduvad

ka LiPS-i korral ja seetõttu ei ole sätteid dubleeritud. Tootja võib kirjaliku volituse alusel määrata

teatud ülesannete täitmiseks volitatud esindaja, kellel on pädevus tegutseda tootjalt saadud volituste

piires. Volitatud esindaja ülesannete hulka ei kuulu tootja kohustus tagada oma toote turule

laskmisel, et see on projekteeritud ja toodetud kooskõlas asjakohases õigusaktis sätestatud nõuetega,

ega tehnilise dokumentatsiooni koostamine. Volitatud esindaja puhul on oluline rõhutada, et tootja

volitatud esindajaks ei ole mistahes tootja esindaja või toote importija. Tootja volitatud esindaja

peab omama vastavat kirjalikku volitust tegutseda volitatud esindajana, suhelda

turujärelevalveasutustega, allkirjastada vastavusdeklaratsiooni toote kohta, hoida toote nõuetele

vastavust tõendavat dokumentatsiooni jne. Kirjalikus volituses peab olema kirjas volitatud esindaja

volituse ulatus ja volitatud esindaja saab ülesandeid täita volituse piires. Eelnõu §-s 7 on direktiivi

IV lisas sätetatud võimalus määrata vastavusdeklaratsiooniga ja -märgisega seotud kohustuste

täitjaks volitatud esindaja. Kuigi volitatud esindaja dokumentatsiooni hoidmise kohustus on

sätestatud ka TNVS-is, seisneb erinevus säilitustähtajas, mis TNVS-i kohaselt on volitatud

esindajale kümme aastat, kuid käesolevas eelnõus on dokumentide hoidmise säilitustähtajaks

vastavalt direktiivile viis aastat.

Eelnõu §-s 8 sätestatakse importija kohustused. Importija on isik, kes laseb toote kolmandast riigist

EL-i turule (TNVS § 4 lg 1 p 1). Importijale kohalduvad ka TNVS §-s 16 sätestatud kohustused.

Importija peab tagama, et kolmandatest riikidest pärit tooted vastavad ligipääsetavusnõuetele ning

et ta ei lase turule selliseid tooteid, mis nendele nõuetele ei vasta (TNVS § 16 lg 1). See hõlmab ka

importija kohustust tagada, et tootja on teinud asjakohase vastavushindamise, koostanud tehnilise

dokumentatsiooni, toode on nõuetekohaselt märgistatud ning tootega on kaasas nõutud dokumendid

(TNVS § 16 lg 2). Importijale kohaldatakse ka nõudeid, mis on sätestatud tootja kohustustena. Seega

peab sarnaselt tootjaga ka importija varustama toote enda nime või kaubamärgi ja

kontaktandmetega. Kui toote suurus või iseloom ei võimalda seda teavet kanda tootele, võib teabe

lisada pakendile või tootega kaasasolevasse dokumenti. See hõlmab ka juhud, kui importija peaks

andmete lisamiseks avama pakendi. Samuti vastutab importija tema poolt turule lastud toodete

nõuetele vastavuse ja ohutuse eest ning on viivitamata kohustatud võtma sobivad abinõud nende

nõuete tagamiseks ja tegema koostööd turujärelevalveasutustega.

Eelnõu § 8 lõikes 1 sätestatakse importija kohustus hoida järelevalveasutusele kättesaadavana tootja

koostatud vastavusdeklaratsiooni koopiat ja tehnilist dokumentatsiooni. Dokumentide hoidmise

kohustus on importijal viis aastat pärast toote turule laskmist. Kuigi sarnane kohustus on sätestatud

25

ka TNVS-is (TNVS § 16 lg 5 ja § 14 lg 3), seisneb erinevus säilitustähtajas, mis direktiivi artikli 9

lõike 7 ligipääsetavusnõuete puhul on üksnes viis aastat, TNVS-is aga kümme aastat.

Eelnõu § 8 lõikes 2 viidatakse, et importijale kehtivad osaliselt tootjale sätestatud kohustused

(direktiivi art 9 lg-d 4 ja 8). Nende hulgas on importijal kohustus tagada, et tootega kaasas olev teave

on selge, arusaadav ja mõistetav (vt eelnõu§ 6 lõike 3 selgitust), teavitada toote

ligipääsetavusnõuetele mittevastavusest järelevalveasutust (vt eelnõu § 6 lõike 4 selgitust) ja omada

ligipääsetavusnõuetele mittevastavate toodete ja seotud kaebuste kohta andmeid (vt eelnõu § 6

lõike 5 selgitust).

Eelnõu §-s 9 sätestatakse levitaja kohustused. Levitaja on mis tahes turustusahelas osalev isik, välja

arvatud tootja, või importija, kes teeb toote turul kättesaadavaks (TNVS § 4 lg 1 p 3). Levitajale

kohalduvad ka TNVS §-des 12 ja 17 sätestatud kohustused. Levitaja teeb toote turul kättesaadavaks

pärast seda, kui tootja või importija on selle turule lasknud, ning on kohustatud tegutsema hoolsalt,

et tagada tema vastutusel oleva toote nõuetele vastavus. Levitaja peab enne toote kättesaadavaks

tegemist kontrollima, et toode on nõuetekohaselt märgistatud ja sellega on kaasas kõik õigusaktidega

nõutud dokumendid. Samuti peab ta kontrollima, et tootja ja/või importija on kandnud tootele oma

nime ja kontaktandmed ning et tootja on kandnud tootele toodet tuvastada võimaldava märke. Kui

toode, mille levitaja on turul kättesaadavaks teinud, ei vasta nõuetele, on levitaja kohustatud tagama,

et viivitamata võetakse meetmed – viiakse toode nõuetega vastavusse, nõutakse see tarbijatelt tagasi

või kõrvaldatakse turult. Ohtliku toote korral teavitab levitaja viivitamata asjakohast

turujärelevalveasutust. Sarnaselt teiste ettevõtjatega on levitaja kohustatud tegema koostööd TTJA-

ga.

Eelnõu §-s 9sätestatakse levitaja kohustus teavitada turule lastud toote ligipääsetavusnõuetele

mittevastavuse ilmnemisest TTJA-d, esitades üksikasjad mittevastavuse ja rakendatud

parandusmeetmete kohta. Parandusmeetmed võivad olla nii toote vastavusse viimine kui ka toote

turult kõrvaldamine, toote turult tagasi kutsumine ja toote hävitamine. Säte käsitleb direktiivi

artikli 10 lõigetes 3 ja 5 olevaid nõudeid.

Eelnõu §-s 10 sätestatakse toodetega tegelevate ettevõtjate kindlakstegemise viis (direktiivi art 12).

Toodetega tegeleval ettevõtjal on kohustus teavitada järelevalveasutust viimase nõudmisel kõigist

ettevõtjatest, keda ta on tootega varustanud või kes on teda tootega varustanud. Teave hõlmab viit

möödunud aastat, mida hakatakse arvestama ajahetkest, mil toimus viimane toote tarne. Komisjonil

on õigus delegeeritud õigusaktiga pikendada eelnimetatud ajavahemikku teatud toodete korral, kui

leitakse, et pikendamine on toote majanduslikult kasuliku tööeaga proportsionaalne.

Eelnõu 3. peatüki 2. jaos esitatakse teenusega seotud ettevõtja kohustused.

Eelnõu §-s 11 sätestatakse teenuseosutaja kohustused.

Eelnõu § 11 lõikes 1 sätestatakse teenuseosutaja kohustus tagada teenuse vastavus kohaldatavatele

ligipääsetavusnõuetele. Sättes käsitletakse direktiivi artikli 13 lõikes 1 olevat nõuet. Sisuliselt tuleb

teenuseosutajal tagada, et ta kavandab ja osutab teenust kooskõlas käesoleva eelnõu ja selle alusel

antavate rakendusaktide nõuetega.

Eelnõu § 11 lõikes 2 sätestatakse teenuseosutaja kohustus koostada teenuse ligipääsetavusnõuetele

vastavust selgitav teabedokument, mille peab tegema suuliselt ja kirjalikult avalikult kättesaadavaks

ning mida peab säilitama kogu teenuse osutamise vältel. Teabedokument peab olema tehtud

avalikuks ligipääsetaval viisil. Teave on ligipääsetavalt esitatud siis, kui teave on tajutav (info

26

antakse edasi rohkem kui ühe meeleelundi kaudu), kasutatav, arusaadav ja töökindel. Kohustus

sätestatakse direktiivi artikli 13 lõike 2 nõude ülevõtmisel.

Teave on tajutav, kui seda ja kasutajaliidese komponente esitatakse kasutajale viisil, mida ta suudab

tajuda. Näiteks saab veebilehe tajutavuse parandamiseks mittetekstilisele sisule (pilt, video,

animatsioon vms) lisada tekstilise kirjelduse, mida piiratud funktsionaalse võimekusega kasutaja (sh

puudega kasutaja) saab alternatiivse infoallikana kasutada. Tajutavuse põhimõtte eesmärk on

rõhutada, et kogu sisu peab olema kättesaadav, sh abivahendiga (nt nägemispiiranguga inimesel on

lugemise asemel võimalik saada teavet auditiivsete töörežiimide või taktiilselt kombatavate

töörežiimide vahendusel; kuulmispiiranguga inimesel on helilise teabe puhul kuulamise asemel

võimalik teavet lugeda ja saada viipekeele vahendusel). Teabe tajutavuse juures on oluline ka see,

et teave oleks kättesaadavas tekstiformaadis ning sobiva suuruse ja kujuga kirjafondis.

Teave on kasutatav, kui see on kasutajale kättesaadav piisavalt kaua (nt selle lugemiseks on piisavalt

aega) ja piisavalt selgelt navigeeritavalt (nt konkreetset sisu on võimalik lihtsalt leida). Teave on

arusaadav, kui see on esitatud võimalikult lihtsas keeles ning teabe sisu ja teave kasutajaliidese

toimimise kohta on mõistetavad (esitatud loogilisel kujul, konstantselt ühte moodi). Teksti sisu peab

olema loetav kasutaja poolt ka abistava tehnoloogiaga, kusjuures tuleb tagada, et teave, mis on

vajalik selle mõistmiseks, on olemas.

Teave on töökindel, kui seda on võimalik saada erinevate abivahendite ja tugitehnoloogiate

kasutamise kaudu.

Teabedokument peab sisaldama hinnangut, kus tuleb selgitada, kuidas teenused nõuetele vastavad.

Sisuliselt tuleb arusaadaval viisil kirjeldada teenust ja selgitada selle tööpõhimõtteid. Samuti tuleb

kirjeldada, kuidas teenus asjakohaseid ligipääsetavusnõudeid täidab. Teabedokumenti tuleb säilitada

kogu teenuse osutamise aja jooksul, kui tarbijatel on võimalik teenust kasutada.

Eelnõu § 11 lõikes 3 sätestatakse teenuseosutaja kohustus arvestada muutusi teenuse osutamise

tingimustes ja nõuetes, millest lähtuvalt määratakse kindlaks teenuse vastavus

ligipääsetavusnõuetele (direktiivi art 13 lg 3).

Eelnõu § 11 lõikes 4 sätestatakse teenuseosutaja tegutsemiskohustus juhul, kui teenus ei vasta

asjakohastele ligipääsetavusnõuetele. Teenuseosutajal tuleb sel juhul teenus ligipääsetavusnõuetega

kooskõlla viia ning teavitada mittevastavusest ja rakendatud parandusmeetmetest järelevalveasutust.

Kohustus tuleneb direktiivi artikli 13 lõikest 4.

Eelnõu § 11 lõikes 5 täpsustatakse, et teenuseosutajal on rakendatud parandusmeetmete puhul

kohustus teha järelevalveasutusega igakülgset koostööd. Nõue tuleneb direktiivi artikli 13 lõikest 5.

Eelnõu 4. peatükis esitatakse toote vastavushindamise elemendid ning toote ja teenuse

vastavuseeldused. Toote vastavushindamise elemendid kajastavad direktiivi IV lisa nõudeid.

Eelnõu §-s 12 sätestatakse toote vastavushindamise põhinõuded (direktiivi IV lisa p-d 1 ja 3).

Eelnõu § 12 lõikes 1 sätestatakse, et toote nõuetele vastavust tõendatakse, lähtudes eelnõu §-des 13

ja 14 sätestatud nõuetest, ning lõikes 2 sätestatakse tootja kohustus tootmisprotsessi ja selle

kontrolliga tagada, et toode on sellele kohalduvate ligipääsetavusnõuetega ja toote kohta koostatud

tehnilise dokumentatsiooniga vastavuses. Toodete vastavushindamise suhtes tuleb kasutada

tootmise sisekontrolli moodulit A, mis on esitatud otsuse nr 768/2008/EÜ II lisas. Direktiivis (IV

27

lisa) on valitud vastavushindamiseks tootmise sisekontrolli menetlus, sest see võimaldab ettevõtjatel

näidata, et turul kättesaadavaks tehtud tooted vastavad ligipääsetavusnõuetele, tekitamata samal ajal

liigset koormust. Tootmise sisekontrolli menetlusse ei kaasata kolmanda osapoole hindamist ehk

vastavushindamisasutust ning tootja tagab ise toodete vastavuse ligipääsetavusnõuetele tehnilise

dokumentatsiooni koostamisega ning tootmisel tehnilise dokumentatsiooni ja ligipääsetavusnõuete

järgimisega.

Eelnõu §-s 13 sätestatakse tehnilise dokumentatsiooni sisunõuded (direktiivi IV lisa p 2).

Eelnõu § 13 lõikes 1 sätestatakse tootja kohustus koostada toote kohta tehniline dokumentatsioon

sellisel viisil, mis võimaldab hinnata toote vastavust kohaldatavatele ligipääsetavusnõuetele

(direktiivi IV lisa p 2 esimene ja teine lause). Sealjuures peavad tehnilised dokumendid käsitlema

hindamiseks vajalikul määral toote konstruktsiooni, valmistamist ja kasutamist (direktiivi IV lisa p

2 kolmas lause).

Eelnõu § 13 lõikes 2 sätestatakse, et tehniline dokumentatsioon peab olema koostatud viisil, mis

võimaldab tootjal asjakohasel juhul tõendada, et teatud ligipääsetavusnõude või nõuete järgimine

põhjustaks talle ebaproportsionaalset haldus- või finantskoormust või tooks kaasa toote täieliku

muutmise (direktiivi IV lisa p 2 teine lause). Asjakohaseks juhuks saab pidada olukorda, kus tootja

ei pea õigeks järgida ühte või mitut tootele kohalduvat ligipääsetavusnõuet, tuginedes täieliku

muutmise või ettevõtja ebaproportsionaalse koormamise argumendile.

Eelnõu § 13 lõike 3 punktides 1–3 sätestatakse tehnilise dokumentatsiooni kohustuslikud

sisuelemendid. Nendeks on toote üldkirjeldus (direktiivi IV lisa p 2 ap a), ELT-s avaldatud

harmoneeritud standardite ja asjakohaste tehniliste spetsifikatsioonide loetelu ning

ligipääsetavusnõuete järgimiseks kasutatud lahenduste kirjeldused. Kui harmoneeritud standardeid

või tehnilisi spetsifikatsioone kohaldati osaliselt, täpsustatakse tehnilises dokumentatsioonis seda,

milliseid osi kohaldati (direktiivi IV lisa p 2 ap b).

Eelnõu §-s 14 sätestatakse toote vastavusdeklaratsiooni ja vastavusmärgisega seotud tootja

kohustused.

Eelnõu § 14 lõikest 1 tuleneb tootja kohustus koostada ligipääsetavusnõuetele vastava toote kohta

vastavusdeklaratsioon. Lõikes käsitletakse direktiivi artikli 16 lõikes 4 ja IV lisa punktis 4 olevaid

nõudeid. Sellega kinnitab tootja, et asjakohased ligipääsetavusnõuded, mis tootele kohalduvad, on

täidetud. Vastavusdeklaratsioonist peab ilmnema, millise tootemudeli kohta see koostati. Tootja

võib vastavusdeklaratsiooni koostamiseks ja täitmiseks volitada ka volitatud esindaja.

Eelnõu § 14 lõikes 2 antakse tootjale juhis vastavusdeklaratsiooni vormi järgimise kohta. Juhis

tuleneb direktiivi artikli 16 lõikest 2. Selleks viidatakse otsuse nr 768/2008/EÜ III lisas esitatud

näidisele. Vastavusdeklaratsioon on dokument, millest nähtub, milliste nõuetega on tootja

arvestanud ning millistele nõuetele toode vastavaks on deklareeritud või tunnistatud. Kui

ligipääsetavusnõuete kohaldamisalas olevale tootele kohaldub ka muu ühtlustatud toodete EL-i

õigusakt (nt madalpinge direktiiv), koostatakse toote kohta üks vastavusdeklaratsioon, mis käsitleb

kõiki tootele kohalduvaid nõudeid. Deklaratsioon peab sisaldama kogu olulist teavet, et määrata

kindlaks EL-i õigusaktid, mida toote suhtes kohaldatakse, viiteid harmoneeritud standarditele või

tehnilistele spetsifikatsioonidele, toote identifitseerimisandmeid (nt mudel või tüüp) ning tootja või

volitatud esindaja kontaktandmeid ja allkirja. EL-i vastavusdeklaratsiooni koostamise ja

allkirjastamisega võtab tootja endale vastutuse toote nõuetele vastavuse eest. Tootja peab

vastavusdeklaratsiooni järjepidevalt ajakohastama.

28

Eelnõu § 14 lõikes 3 sätestatakse, et kui tootja on ühe või mitme ligipääsetavusnõude puhul

kasutanud käesoleva eelnõu § 4 lõikes 5 ja §-s 5 sätestatud erandit, peab vastavusdeklaratsioonist

ilmnema, millise ligipääsetavusnõude puhul on kõnealust erandit kohaldatud (direktiivi art 16 lg 1).

Eelnõu § 14 lõikes 4 sätestatakse tootja kohustus tagada, et igale tootele, mis ligipääsetavusnõuetele

vastab, on kinnitatud vastavusmärgis ehk CE-märgis. Sättes käsitletakse direktiivi artikli 18 lõikes 1

olevat nõuet. Vastavusmärgis kinnitatakse loetaval ja kustutamatul viisil otse tootele või selle

andmeplaadile. Põhjendatud juhul võib vastavusmärgise kinnitada pakendile ja lisada tootega kaasas

olevatele dokumentidele, näiteks juhul, kui toote väga väiksed mõõtmed või olemus ei võimalda

CE-märgise paigaldamist. Tootja võib volitada CE-märgise paigaldamiseks ka volitatud esindajat

(eelnõu § 7).

Eelnõu §-s 15 lõigetes 1 ja 2 sätestatakse toote ja teenuse vastavuseeldus vastavalt direktiivi

artikli 15 lõigetele 1 ja 4. Toode ja teenus loetakse ligipääsetavusnõuetele vastavaks, kui need on

kooskõlas ligipääsetavusnõudeid hõlmava harmoneeritud standardiga või standardi asjakohase

osaga ja kui need on vastavuses ligipääsetavusnõudeid hõlmava tehnilise spetsifikatsiooni või selle

osaga.

Eelnõu 5. peatükis esitatakse riikliku järelevalve sätted.

Eelnõu §-s 16 määratakse järelevalveasutus.Nõue tuleneb direktiivi artikli 23 lõikest 2. Käesolevas

eelnõus ja selle alusel kehtestatavates õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teeb järelevalvet

TTJA.

Laiemalt koondatakse ligipääsetavusnõuetega seonduv järelevalve TTJA-le. Seeläbi on käesolev

eelnõu tihedalt seotud eelnõuga 409 SE. 01.12.2018 jõustunud avaliku teabe seaduse muutmise

seadusega võeti riigisisesesse õigusesse üle avaliku sektori veebidirektiiv ning AvTS § 45 lõike 1

punktis 11 sätestati, et teabevaldajate üle riiklikku ja haldusjärelevalvet nende poolt veebilehe ja

mobiilirakenduse pidamise nõuete täitmisel teeb Andmekaitse Inspektsioon (edaspidi AKI).

Eelnõuga 409 SE anti AvTS-is sätestatud teabevaldajate üle riikliku ja haldusjärelevalve tegemine

veebilehe ja mobiilirakenduse ligipääsetavuse nõuete täitmisel AKI-lt TTJA-le. MKM on oma

eelarvest eraldanud TTJA-le rahalised vahendid veebilehtede ja mobiilirakenduste

ligipääsetavusega seotud kompetentsi arendamiseks.

Igal tarbijal on õigus pöörduda TTJA kui järelevalveasutuse (pädeva haldusasutuse) poole, kes saab

selgitada välja kõik antud juhtumis tähtsust omavad asjaolud ning vajaduse korral tagada täitmine

ettekirjutuse ja sunniraha abil. TTJA poole võivad pöörduda nii tarbijaühendused kui ka näiteks

puudega inimeste ühingud jne. TTJA tegevust on võimalik vaidlustada halduskohtus.

Eelnõu §-s 17 sätestatakse järelevalve erimeetmed. Sättega antakse TTJA-le õigus kohaldada KorS

§-des 30, 31, 32, 49, 50, 51 ja 52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Nendeks erimeetmeteks

on küsitlemine ja dokumentide nõudmine (KorS § 30), isiku ametiruumi kutsumine ja sundtoomine

(KorS § 31), isikusamasuse tuvastamine (KorS § 32), vallasasja läbivaatus (KorS § 49), valdusesse

sisenemine (KorS § 50), valduse läbivaatus (KorS § 51) ja vallasasja hoiulevõtmine (KorS § 52).

TTJA võib erimeetmeid kohaldada KorS-is sätestatud alustel ja korras. Riikliku järelevalve

menetluse eesmärk on ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine.

Järelevalve erimeetmete valikul lähtuti samadest erimeetmetest nagu on kehtestatud harmoneeritud

toodete üldseaduses TNVS-is ja teistes harmoneeritud toodete eriseadustes (nt mõõteseadus), et

tagada järelevalveasutuse ühesugused õigused ja tõhus järelevalve nii toodete kui ka teenuste

29

nõuetele vastavuse kontrollimisel, arvestades, et ohu ennetamise, ohukahtluse ning ohu ja

korrarikkumise tõrjumise vajadus on nii TNVS-is kui LiPS-s sarnane.

Kui järelevalveasutusel on alust arvata, et isikul on andmeid, mis on vajalikud ohu ennetamiseks,

väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, võib TTJA riikliku

järelevalve teostamisel viia läbi küsitlemist ja nõuda dokumentide esitamist (KorS § 30), kutsuda

isik selgituste andmiseks ametiruumi kohapeale või kohaldada sundtoomist (KorS § 31). Need

meetmed on vajalikud selleks, et kui TTJA-l tekib kahtlus, et ettevõtja ei täida ligipääsetavusnõudeid

ega tugine ka toote täieliku muutmise või ettevõtja ebaproportsionaalse koormamise argumendile,

võib TTJA nõuda isikult kahtluse lahendamiseks informatsiooni ning selle saamise hõlbustamiseks

kutsuda ettevõtja esindaja vajaduse korral küsitlemiseks ametiruumi. Ametiruumi kutsumine on

õigustatud näiteks siis, kui on tegemist teabega, mida ei tohiks kuulda kolmandad isikud

(ligipääsetavusnõuete täitmata jätmise korral puudutab soovitav informatsioon sageli ettevõtja

ärisaladust, nt tootearenduse teemad) või kui isikuga kontakti saamine küsimuste esitamiseks on

vastasel juhul keerukas. Sundtoomise vajadus ilmneb juhul, kui isik korduvatele kutsetele ühelgi

viisil ei reageeri või ei ilmu TTJA ametiruumi vabatahtlikult. Sundtoomise võimalus aitab

järelevalvemenetlusega jätkata.

Sundtoomisega piiratakse isiku õigust vabadusele ja isikupuutumatusele (PS § 20) ning

liikumisvabadust (PS § 34). PS §-de 20 ja 34 kaitsealasse kuulub isiku õigus liikuda ja olla seal, kus

ta ise soovib. PS § 20 on suunatud intensiivsematele vabaduse piiramise sekkumistele ja PS § 34

vähem intensiivsetele sekkumistele. Vabaduse põhiõigus PS § 20 tähenduses kaitseb isikut ka

olukordades, kus on vajalik isiku sundtoomine30. PS § 34 kaitsealasse kuulub isiku õigus liikuda

ühest kohast teise või viibida teatud kohas31. Viidatud põhiõiguste isikulisse kaitsealasse kuuluvad

füüsilised isikud, sest üksnes nende puhul on võimalik rääkida füüsilisest vabadusest (PS § 20) või

õigusest liikuda või viibida mingis kindlas kohas. Kuna ettevõtjad (nii toodetega tegelevad

ettevõtjad kui teenuseosutajad) tegutsevad füüsiliste isikute kaudu, saab sundtoomise puhul kõne

alla tulla ettevõtja esindaja sundtoomine. Isiku õigust otsustada, kuhu ta läheb või ei lähe või kus ta

täpselt viibib, riivab kindlasti TTJA määratud kohustus, et isik peab ilmuma teatud ajal

ametiasutusse ja vastama isikule esitatavatele küsimustele. Kindlaks määratud ajal ja kohas olemise

kohustus takistab isikul ise otsustamast, kuhu ta sel ajal minna soovib või kus ta tahaks olla.

Olukorras, kus isikut ei ole võimalik küsitleda, sest ta ei ole olnud järelevalveasutusele kättesaadav

või puudutab küsitav informatsioon teavet, mida kolmandad isikud kuulda ei tohiks, on isiku

ametiruumidesse kutsumine ja selle mittetäitmisel sundtoomise rakendamine abinõud, mis aitavad

isikult teabe saamise eesmärki saavutada.

KorS-is on olemas alus sundida menetlustoimingut taluma ja küsitud teavet andma § 23 lõikes 4 ja

§ 28 sunniraha määramise võimalusega. Isiku põhiõigusi riivab kindlasti vähem teabe andmise

kohustuse tagamine sunniraha määramisega, kuid sunniraha määramist ei saa pidada igas olukorras

tingimata sedavõrd tõhusaks kui isiku ametiruumidesse küsitlemisele kutsumine ja sundtoomine (nt

võib isikul olla majanduslikult kasulikum teavet mitte anda ja maksta selle asemel sunniraha või

isikul nt puudub vara, mille arvelt sunniraha nõuet täita). Ametiruumidesse kutsumist ei saa alati ka

asendada kirjalike küsimuste saatmisega ja neile vastamise kohustamisega, sest teatud olukorras

võimaldab isikuga vahetu kohtumine saada palju parema ettekujutuse sellest, kas isik räägib tõtt, kas

tal on täiendavat teavet, mis võib olla vajalik jne. Isiku küsitlemine väljaspool ametiruume ei pruugi

olla samuti igas olukorras võimalik, sest ligipääsetavusnõuete täitmata jätmisega seonduv

informatsioon võib puudutada teavet, mida kolmandad isikud kuulda ei tohiks. Lisaks ei saa muus

30 RKHKo 17.12.2014, 3-3-1-70-14, punktid 17 ja 18. 31 Põhiseaduse § 34 kommentaar, komm 2 – Ü. Madise jt.

30

kohas kui ametiruumides kohtumist pidada isiku jaoks vähem piiravaks, sest kohustatud isik peab

ikkagi viibima määratud ajal kindlas kohas ega või sealt lahkuda, mistõttu saab tema

liikumisvabaduse riivet pidada ligilähedaseks ametiruumidesse kutsumisega. Seega ei ole isikult

teabe saamiseks võimalik rakendada samaväärselt tõhusat mehhanismi, nagu seda on isiku TTJA

ametiruumidesse kutsumine.

Sundtoomise kohaldamine ei tule kõne alla igaühe suhtes, vaid siiski üksnes ettevõtja esindaja

suhtes, kellel võib olla väärtuslikku teavet. Selleks võib olla eelkõige ettevõtja juhtorgani liige,

prokurist, raamatupidamise eest vastutav isik või konkreetse ligipääsetavusnõude rakendamise

seisukohalt tootmise või tootearenduse eest vastutav ekspert. Seega on sundtoomine võimalik

üksnes nende isikute suhtes, kelle varasemad või olemasolevad töökohustused nõudsid

järelevalvemenetluse läbiviimiseks ja sellega seotud asjaolude selgitamiseks vajaliku teabe

valdamist. Riivet õigustab avalik huvi tagada eelnõu kohaldamisalasse jäävate toodete ja teenuste

nõuetekohasus, sealjuures saab suureks avalikuks huviks pidada piiratud funktsionaalse

võimekusega inimeste teistega samaväärselt ühiskonnaelus osalemise tagamise vajadust. Piiratud

funktsionaalse võimekusega inimesed moodustasid 2020. aasta seisuga ligi kolmandiku

rahvastikust. Ligipääsetavusest tingitud sotsiaalne mõju avaldub aga igapäevastes tegevustes (nt

juurdepääs finantsteenustele, e-kaubandusele, elektroonilisele sidele jne).

Järelevalveasutuse õigus kohustada isikut ametiruumidesse tulema ei kujuta endast intensiivset isiku

liikumisvabaduse (PS § 34) riivet. Isiku liikumisvabadus on küll piiratud, kuid vahetut sundi tema

suhtes ei rakendata. Sellise intensiivsusega riivet saab õigustada eesmärgiga kaitsta tarbijaid ohtlike

või nõuetele mittevastavate toodete tekitatud kahjude eest. Määrav ei ole ka see, kas

ametiruumidesse kutsutav on ettevõtja esindaja (juhtorgani liige jne) või kolmas isik, kellel võib

järelevalve eseme kohta olla asjakohast teavet. Sundtoomisse ei saa suhtuda kergekäeliselt ja meedet

saab kohaldada üksnes vältimatu vajaduse korral ehk juhul, kui vajaliku tõendusteabe kogumine

muul viisil (dokumentide küsimine, isiku ametiruumi kutsumine ja vabatahtlik ilmumine) oma

eesmärki ei täida. Samuti tuleb iga kord kaaluda, kas isik on ligipääsetavusregulatsiooni eiranud

korduvalt või süstemaatiliselt ning kas sellega on tarbijatele tekitatud suures ulatuses kahju.

Lisaks antakse eelnõuga TTJA-le õigus kontrollida, kas asjaomane isik on sama isik, kellena ta

esineb (KorS § 32). Teatud juhtudel võib järelevalveasutusel olla tarvilik veenduda, kas teavet

nõutakse õigelt inimeselt, mistõttu on vajalik isikusamasuse tuvastamine. Enda isiku kohta teabe

andmist saab käsitada osana eraelu puutumatusest (PS § 26), mistõttu võib olla riivatud isiku õigus

otsustada, kas ja kellele ta andmeid enda isiku kohta avaldab. Kuna isikusamasuse tuvastamisega

võib kaasneda ka lühiajaline isiku liikumise takistamine (isiku kindlakstegemise aeg), siis võib olla

riivatud ka isiku õigus liikumisvabadusele (PS § 34). Isikusamasuse tuvastamise puhul räägime

füüsilistest isikutest. Eraelu puutumatust võib riivata üksnes juhul, kui esineb vähemalt üks PS § 26

teise lause piiriklausli kataloogist tulenev eesmärk. Järelevalveasutuse poolt isikusamasuse

tuvastamise korral võiks eraelu puutumatuse põhiõiguse riive õigustusena kõne alla tulla avalik kord

ja teiste isikute õiguste kaitse, kuivõrd isikusamasuse tuvastamine aitab nende eesmärkide

saavutamisele otseselt kaasa. TTJA ei saa koguda vajalikku teavet järelevalvemenetluse

läbiviimiseks ilma, et tal oleks võimalik üheselt kindlaks teha, kas ta nõuab teavet õigelt inimeselt,

kelle puhul on põhjendatud alus eeldada, et ta vajalikku teavet valdab. Samal põhjendusel saab

õigustada ka liikumisvabaduse riivet, sest ka seda on lubatud piirata teiste inimeste õiguste ja

vabaduste kaitseks. Et järelevalveasutus saaks nõuda teavet vaid isikult, kes seda järelevalveasutuse

hinnangul valdab (õigelt isikult), on isikusamasuse tuvastamine vältimatu. Kui isik on vaja kindlaks

teha, siis ei saa seda asendada muu tegevusega kui isikusamasuse tuvastamine. Pole mõeldav, et

järelevalveasutus jätab nt isiku ametiruumidesse küsitlemisele ilmumisel isiku isikusamasuse

tuvastamata. Kui järelevalveasutus vajab õigelt isikult järelevalvemenetluse kohaseks läbiviimiseks

31

vajalikku teavet, peab tal olema võimalik ka isikut tuvastada. Isikusamasuse tuvastamist ei saa

pidada intensiivseks eraelu puutumatuse riiveks, sest isik ei pea enda kohta avaldama muud, kui

ainult oma isiku. Samal ajal on järelevalveasutusel võimalus pärast isiku isikusamasuse tuvastamist

koguda järelevalvemenetluse läbiviimiseks vajalikku teavet. Isikusamasuse tuvastamisega kaasneva

lühiajalise liikumisvabaduse piiramise kõrval on kaalukam järelevalveasutuse vajadus isiku

isikusamasuses veenduda, sest ilma isiku liikumisvabadust piiramata ja tema isikusamasust

tuvastamata ei saa järelevalveasutus olla kindel, kas järelevalvetoiminguid viiakse läbi selle isiku

suhtes, kelle puhul see oleks põhjendatud või kes väidab end see isik olevat.

TTJA-le antakse eelnõuga õigus valdaja nõusolekuta kontrollida vallasasja (KorS § 49), siseneda

valdusesse (KorS § 50) ja ehitise või ruumi läbi vaadata (KorS § 51), sealhulgas on lubatud avada

uksi ja kõrvaldada muid takistusi. Ligipääsetavusnõuete täitmisega seotud asjaolude kontrollimiseks

võib olla vajalik siseneda ettevõtte ruumidesse (nt teenuse osutamise puhul, arvestades, et

teenuseosutaja vastutab mh ligipääsetavusnõuetele vastavate toodete kasutamise eest teenuse

osutamisel), kontrollida toote või teenuse ligipääsetavusnõuetele vahetut vastavust, dokumentide

täidetust (sh ebaproportsionaalse koormamisele tuginemise põhjendatust). Järelevalveasutusele on

antud ka võimalus vallasasi hoiule võtta (KorS § 52). Kõnealuse vallasasjana saab käsitada eelkõige

toodet, mida oma majandustegevuse raames pakub toodetega tegelev ettevõtja või mida kasutab

teenuse osutamisel teenuseosutaja ning juhul kui toote osas ei ole võimalik menetlustoimingut

kohapeal lõpuni viia, kuivõrd selle kontrollimine nõuab spetsiifilisi teadmisi ja on vajalik teha

katsetused vastavat pädevust omavas laboris. Aga vallasasjana saab käsitada ka dokumente, mis

tõendavad ettevõtja majanduslikku võimekust ligipääsetavusnõudeid täita.

KorS §-des 49–52 sätestatud meetmete rakendamisega riivatakse omaniku õigust oma omandit

vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32). Omaniku õigus asja vallata ja kasutada hõlmab endas

vabadust otsustada, kas ja millisel eesmärgil omanikule kuuluvat asja rakendatakse. Samuti

riivatakse meetmete rakendamisega keeldu tungida kellegi valdusesse (PS § 33). Viidatud keeld

hõlmab endas keeldu tungida ja läbi vaadata isiku priivaatsfääri kuuluvat ala (ehitised, ruumid,

territoorium). Viidatud õiguse ja keelu puhul saame rääkida nii füüsilisest kui juriidilisest isikust.

Lisaks riivatakse KorS §-s 49-52 sätestatud meetmete kohaldamisega õigust eraelu puutumatusele,

kuivõrd kohtupraktikas on mõiste „eraelu“ alla kuuluvaks loetud ka füüsiliste või juriidiliste isikute

ameti- või ärialane tegevus32. Sarnaselt ülalpool märgituga on nendegi meetmete kasutamise

eesmärk avaliku korra ja teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse tagamine. Järelevalveasutusel peab

olema rikkumise tuvastamiseks võimalik vaadata toode läbi ning selleks vajaduse korral siseneda ka

valdusesse ning vajaduse korral võtta toode ka hoiule, et seda saaks läbi vaadata ekspert vastavas

laboris. Loata valdusesse sisenemise vajadus võib tekkida näiteks olukorras, kus tooteid hoitakse

mujal kui müügisaalis (nt laohoones) või teenuseosutaja keelab järelevalve tegijal siseneda

teenindusruumidesse. Samuti võib riikliku järelevalve erimeetmete kohaldamiseks tekkida vajadus

siseneda tootmishoonesse. Valdusesse sisenemisel saab järelevalveasutus tuvastada, kas isikul on

või võib olla järelevalvemenetlusega seotud teavet ja seejärel teabe välja nõuda või läbi viia valduse

või vallasasja läbivaatus.

Ka vallasasja läbivaatuse käigus saab järelevalveasutus menetluseks vajalikku teavet, kui kohustatud

isik ise seda ei anna või anda ei oska. Võib juhtuda, et ligipääsetavusnõuete järgimise ja ettevõtja

ebaproportsionaalsele koormamisele tuginemise põhjendatuse üle saab järelevalveasutus parimat

teavet just vallasasja läbivaatuse käigus. Eelkõige on siin mõeldud eelnõu kohaldamisalasse

kuuluvate toodete ja seotud dokumentide kontrollimist. Toote nõuetele vastavuse kontrolliks võib

olla vajalik lisaks dokumentide läbivaatusele kontrollida ka toote märgistust (CE-märgis, hoiatused,

32 ELK kohtuasi nr C-450/06 Varek Sa vs.Belgia, 14.02.2008, p 48.

32

tootja andmed) ja toodetega kaasneva teabe (kasutusjuhend, tehniline dokumentatsioon) olemasolu.

Vallasasja läbivaatusele ei pruugi olla tõhusat alternatiivi nende isikute puhul, kes soovivad teavet

varjata ega anna järelevalveasutuse nõutud teavet vabatahtlikult või annavad ebaõiget või

mittetäielikku teavet ning keda ei ole võimalik mõjutada ka sunniraha määramisega (nt varatud või

vara varjavad isikud, kelle suhtes ei ole võimalik sunniraha täitmisele pöörata, aga ka isikud, keda

rahaga mõjutada ei saa ning kes pigem tasuvad sunniraha kui teevad järelevalveasutusega koostööd).

Seepärast ei saa vallasasja läbivaatusega samaväärselt tõhusaks vahendiks pidada küsitlemisele

kutsumist, küsitlemist ega dokumentide nõudmist. Samuti ei pruugi vähem intensiivsed meetmed

võimaldada avastada, tuvastada ega kätte saada infot, mida kohustatud isik nt küsitluse käigus ei

avalda või mille olemasolu ta ei tea. Vallasasja läbivaatust ei saa ligipääsetavusnõuete täitmata

jätmise avastamiseks alati teostada kohapeal, vaid see tuleb läbivaatamiseks viia selleks kohandatud

laborisse või muusse vastavasse uurimisruumi. Selleks peab järelevalveasutusel olema võimalik

võtta vallasasi ka hoiule.

Valdusesse sisenemise käigus on järelevalveasutusel võimalik ise veenduda, millised andmekandjad

isiku eluruumis, töökohas või mujal valduses on, ning selle alusel otsustada, kas ja millised

andmekandjad võiksid järelevalvemenetluse jaoks vajalikud olla. Valdusesse sisenemisel ei pruugi

järelevalveasutus saada teavet andma kohustatud isikult kätte kogu soovitud teavet. Valdusesse

sisenemine iseenesest ei anna õigust isikule kuuluvat valdust läbi vaadata, ent valdusesse sisenemine

võib olla vajalik selleks, et otsustada valduse läbivaatamise vajalikkuse üle või tuvastada vallasasjad,

mida soovitakse läbi vaadata ning vajaduse korral need hoiule võtta. Valduse läbivaatus võimaldab

seega tuvastada teavet valdava isiku ruumides olevaid asju, mis võivad olla järelevalvemenetluse

kohaseks läbiviimiseks vajalikud (nt dokumendid, tooted). Valduse läbivaatus saab siiski olla

õigustatud siis, kui järelevalveasutusel ei ole võimalik saada vajalikku teavet muul viisil (isik ei ole

nõus tegema järelevalveasutusega koostööd ning teavet ei ole võimalik saada ka vallasasja

läbivaatuse kaudu). Sisuliselt on valduse läbivaatus lubatav olukorras, kus kõik eelnevalt mainitud

samale eesmärgile (varjatud teabe kättesaamine) suunatud meetmed ei ole kas sama tõhusad või

riivavad puudutud isiku põhiõigusi suuremal määral kui valduse läbivaatus. Kui puudutatud isik ei

soovi olulist infot välja anda, võib teabe väljaandmisest keeldumine otseselt mõjutada

järelevalveasutuse tehtava analüüsi tulemusi ja takistada seeläbi järelevalvemenetluse efektiivset

läbiviimist. Valdusesse sisenemise õigus ning sealt vajalike vallasasjade otsimine ja kaasavõtmine

aitavad tõhustada järelevalveasutuse tööd.

Kaaludes teavet valdava isiku eraelu puutumatuse kui vallasasja läbivaatuse käigus kõige

intensiivsemalt riivatava põhiõiguse riive intensiivsust legitiimse eesmärgiga, milleks on avaliku

korra ja teiste isikute õiguste kaitse, ei ole tegemist ilmselt ebaproportsionaalse riivega. Avalik kord

on väga lai mõiste ja selle kaitsealasse saab paigutada isiku igasuguse tegevuse, mis kahjustab

ühiskonda ja teisi inimesi. Õiguskorra tagamist (ligipääsetavusnõuete täitmise tagamist) ning

huvigrupi täisväärtusliku ühiskonnaelus osalemise võimaldamist saab pidada kaalukaks

argumendiks. Seega on järelevalveasutuse tegevus suunatud suure osa ühiskonna jaoks olulise

tulemuse saavutamisele ning seda saab pidada kaalukamaks kui teavet valdava isiku eraelu

puutumatuse põhiõiguse riivet. Sama järelduse saab teha ka omandi puutumatuse põhiõiguse ja

valdusesse sisenemise keelu ning vallasasja hoiule võtmise kohta.

Selge on see, et järelevalve erimeetmete kohaldamise valikul tuleb järelevalveasutusel kohaldada

ettevõtjat kõige vähem riivavat, ent samas toimivat meedet. See on kaalutlus, mida järelevalveasutus

peab igal üksikul juhtumil eraldi tegema. Meetmete kohaldamisel tuleb alustada kõige leebemast,

ent tulemuslikust meetmest. Tõhusa järelevalve saavutamiseks tuleb erimeetmete valikul jätta

järelevalveasutusele võimalus reageerida adekvaatselt ja tulemuslikult ka nt olukorras, kus ettevõtja

ei tee järelevalveasutusega mis tahes koostööd, ei reageeri pöördumistele ning jätkab rikkumist.

33

Eelnõu §-s 18 sätestatakse järelevalve erisused. Järelevalveasutuse tehtava järelkontrolli eesmärk

on veenduda, et ligipääsetavusnõuete kohaldamisest erandi tegemine on õigustatud. Kuna käesoleva

eelnõu § 2 lõike 10 kohaselt kohaldatakse toodete turujärelevalve puhul TNVS-i kui üldseadust,

tulenevad toodete turujärelevalve erisused TNVS 6. peatükist, ja käesolevas eelnõus nimetatud

sätteid ei dubleerita. TNVS 6. peatüki eesmärk on tagada tõhus toodete turujärelevalve, et EL-is (sh

Eestis) turule lastavad tooted oleksid ohutud ja vastaksid nii Eesti kui EL-i õigusaktidele. TNVS

käsitleb muu hulgas ka turujärelevalveasutuste järelevalvepädevust seoses e-kaubanduses

müüdavate toodetega, sätestab piiriülese koostöö reeglid teiste EL-i liikmesriikidega ning paneb

turujärelevalveasutusele kohustuse edastada harmoneeritud valdkonna turujärelevalve käigus

kogutud teave Euroopa Komisjonile määruse nr 2019/1020 artiklis 34 sätestatud ulatuses ja korras.

Sarnase teavitamise juhise annab ka ligipääsetavuse direktiiv (art 20 lg-d 4–8), mistõttu puudub

vajadus eelnõus sätestada Euroopa Komisjoni ja teiste EL-i liikmesriikide toote mittevastavusest

teavitamise korda.

Eelnõu § 18 lõikes 1 sätestatakse TTJA õigused seoses ligipääsetavusnõuetele mittevastava toote ja

teenusega (direktiivi art 20 lg-d 1 ja 8, art 22 ja art 23 lg 1). Direktiivis on esitatud selged ja täpsed

juhised kohaldatavatele ligipääsetavusnõuetele mittevastava tootega tegelemise menetlusele riigi

tasandil (art 20). Neile juhistele vastab küll osaliselt TNVS § 56 lõige 2, hõlmates toote turul

kättesaadavaks tegemise piiramise ja turult kõrvaldamise nõudeid, kuid õigusselguse huvides ning

arvestades ligipääsetavusnõuete eripära, on siiski mõistlik sätestada järelevalve erisused just

käesolevas eelnõus, kuna TNVS ei hõlma eelnõu kohaldamisalas olevaid teenuseid. Ehkki

direktiivis puuduvad konkreetsed juhised teenuste vastavuse menetlusele riigi tasandil, tuleneb õigus

teenuseosutajalt nõuete täitmist nõuda direktiivi üldisest loogikast tagada toote ja teenuse

ligipääsetavusnõuetele vastavus. Seda tõlgendust toetab ka ligipääsetavuse direktiivi artiklis 23

sätestatu, mille kohaselt on riigi ülesanne luua mehhanismid teenuse vastavuse ja rakendatud

parandusmeetmete asjakohasuse kontrolliks. Mehhanismid järelevalve tegemiseks on Eestis loodud

KorS-iga, milles sätestatud riikliku järelevalve üldmeetmed kohalduvad ka käesolevas eelnõus

sätestatud nõuete täitmise üle järelevalve tegemisel. Lisaks on TTJA-l järelevalve tegemisel

kasutada KorS-is sätestatud need järelevalve erimeetmed, millele viidatakse eelnõu §-s 17.

Sellegipoolest on ligipääsetavusnõuetele mittevastava teenuse vajaduse korral turult kõrvaldamise

nõue asjakohane käesolevas eelnõus eraldi sätestada, kuna seda järelevalve erimeedet ei ole üheski

muus õigusaktis sätestatud.

Eelnõu § 18 lõike 1 punktis 1 sätestatakse TTJA õigus nõuda ettevõtjalt toote või teenuse kooskõlla

viimist kõigi ligipääsetavusnõuetega.

Eelnõu § 18 lõike 1 punktis 2 sätestatakse TTJA õigus keelata või piirata toote ja teenuse

kättesaadavaks tegemine riigisisesel turul, samuti nõuda toote või teenuse turult kõrvaldamist või

kõrvaldada toode turult, mille tagamiseks rakendatakse ettekirjutuse tegemist (KorS § 28 lg 1). Kui

ettevõtja ettekirjutust ei täida, saab TTJA rakendada teisi KorS §-des 28–29 sätestatud riikliku

järelevalve üldmeetmeid, määrates sunniraha või korraldades ettekirjutuse täitmise asendustäitmise

ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

Eelnõu § 18 lõikes 2 sätestatakse TTJA ülesanded juhuks, kui ettevõtja on tuginenud täielikule

muutmisele või ebaproportsionaalsele koormamisele. Nõue tuleneb direktiivi artikli 19 lõikest 2 ja

artikli 23 lõikest 1. Sõltumata sellest, et TTJA on eelnõu kohaselt ainuke järelevalveasutus ning

pädev kontrollima kõikide eelnõus sätestatud nõuete täitmist, on käesolev säte vajalik, sest

direktiivis tuuakse täieliku muutmise ja ebaproportsionaalse koormamise järelevalvetoimingute

elemente esile nii toodete kui teenuste vastavuse puhul. Toote või teenuse täieliku muutmise ja

34

ettevõtja ebaproportsionaalse koormamise argument on Eesti õiguses ka esmakordne nähtus,

mistõttu on õigusselguse huvides vajalik tuua direktiivist otsesõnu üle ka sellega seotud

järelevalveelemendid, et tagada TTJA-le vastav tegutsemisõigus. Nende kohustuslike tegevuste

täitmiseks on TTJA-l kasutada KorS-is sätestatud järelevalve erimeetmed, millele on viidatud

käesoleva eelnõu §-s 17.

Eelnõu § 18 lõike 2 punktis 1 sätestatakse, et kui ettevõtja tugineb toote täielikule muutmisele või

ettevõtja ebaproportsionaalsele koormamisele, on TTJA-l õigus järelevalve käigus kontrollida, kas

ettevõtja on teinud proportsionaalse koormuse hindamise.

Eelnõu § 18 lõike 2 punktis 2 sätestatakse, et TTJA-l on pädevus hinnata, kas ettevõtja hindamine

on tehtud vastavalt selleks kehtestatud kriteeriumidele, ja kontrollida, kas hindamistulemused

lubavad teha ettevõtja tehtud järeldusi jätta ligipääsetavusnõuded järgimata.

Eelnõu § 18 lõike 2 punktis 3 sätestatakse, et TTJA-l tuleb kontrolli tegemisel hinnata asjakohase

toote või teenuse vastavust igale sellele kohaldatavale ligipääsetavusnõudele. See tähendab, et

TTJA-l on õigus hinnata, kas ettevõtja peab ligipääsetavusnõudeid täitma osaliselt. Näiteks on

nägemispuudega inimestele ligipääsu võimaldamiseks taktiilse kirja tootele lisamata jätmine

ebaproportsionaalse koormamise seisukohast õigustatud, aga kuulmispuudega inimestele ligipääsu

võimaldamiseks piktogrammide lisamine ei ole ebaproportsionaalselt koormav ning sel puhul

ligipääsetavusnõuded kohalduvad (vt ka § 5 selgitust).

Eelnõu §-s 19 sätestatakse sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär.Kuivõrd asendustäitmise ja

sunniraha seaduse (ATSS) § 10 lõike 2 järgi sätestatakse sunniraha igakordse rakendamise

ülemmäär otsesõnu seaduses, tuleb sunniraha ülemmäär summana LiPS-is välja tuua. Seda praktikat

toetab ka KorS § 28 lõike 2 kolmas lause, märkides, et sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär

sätestatakse riikliku järelevalve eriseaduses. Riikliku järelevalve üldseadusena sätestab KorS

sunniraha igakordse kohaldamise ülemmääraks 9600 eurot (KorS § 28 lg 2 neljas lause) juhuks, kui

järelevalve eriseaduses ülemmäära ei sätestata. Eelnõus on sunniraha ülemmääraks 10 000 eurot,

mis toodete puhul vastab TNVS-is sätestatud muudele harmoneeritud toodetele kohaldatavale

sunniraha ülemmäärale. Toodetele ja teenustele erineva määra kehtestamine ei oleks asjakohane.

Kõrgemat sunniraha ülemmäära rakendamist ei saa samuti pidada asjakohaseks, kuna

ligipääsetavusnõuete rikkumine ei põhjusta võrreldes muude toodete (nt ehitustoodete) nõuete

rikkumisega suuremat ohuolukorda ja on piisavalt heidutav. Madalama sunniraha ülemmäära

kehtestamine ei ole seepärast asjakohane, et maksimaalne võimalik sunniraha määr peab olema

selline, mis kaalub üles ka kõige suurema ärihuvi. Sätestatud ülemmäärasumma on hoiatav, piisavalt

tõhus, et kallutada ettekirjutuse adressaati ettekirjutust täitma. Kuna sunniraha ei ole karistusliku

iseloomuga, vaid tegemist on haldustäitemenetlusega, tuleb sunniraha määramisel valida selline

sunnivahend, mis isikut võimalikult vähe kahjustades teda ettekirjutust täitma motiveeriks.

Sunniraha ülemmäär ei tähenda, et sunniraha tuleks määrata just selles summas. Valitud sunniraha

ülemmäära summa ei pärsi seepärast proportsionaalsuse põhimõttega arvestamist. Proportsionaalse

sunniraha summa määramisel tuleb iga kord arvesse võtta ettekirjutuse olulisust, rikkumise

asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit.

Eelnõu 6. peatükis esitatakse vastutuse sätted.

Eelnõu §-s 20 sätestatakse karistus ligipääsetavusnõuetele mittevastava teenuse osutamise eest.

Toote turule laskmise nõuete rikkumise korral kohaldatakse TNVS 7. peatükis vastutuse kohta

sätestatut vastavalt käesoleva eelnõu § 2 lõikes 10 sätestatule. TNVS § 59 lõikes 2, § 60 lõikes 2 ja

§ 61 lõikes 2 sätestatakse toote turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise tingimuste

35

rikkumisel ning toote ohtudest teavitamata jätmise ja vastavusmärgise väärkasutamise

trahvisummaks 32 000 eurot. Seesugune trahvimäär on kehtestatud tõsiseltvõetavuse tagamiseks

ning sarnaste väärtegude eest ettenähtud karistusmäärade ühtlustamiseks. Praegu lubab

karistusseadustiku § 47 kohaldada juriidilisele isikule rahatrahvi kuni 400 000 eurot. EL-i määruse

nr 2019/1020 artikkel 41 sätestab, et EL-i liikmesriigi poolt määratavad karistused, mida määruse

rikkumise korral kohaldatakse, peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Sama

põhimõtte sätestab ka ligipääsetavuse direktiivi artikkel 30. Mõnes teises seaduses sätestatud

sarnaste rikkumiste eest ettenähtud trahvimäärad on samad. Näiteks näeb kehtiv jäätmeseadus ette,

et keelatud toote turule laskmise eest on võimalik määrata juriidilisele isikule kuni 32 000 euro

suurune rahatrahv. Ka seadme ohutuse seadus näeb seadme kasutusele võtmise ja kasutamise ning

seadmetöö nõuete rikkumise eest juriidilistele isikutele ette kuni 32 000 euro suuruse trahvimäära.

Samuti nähakse mõõteseaduse kehtivas redaktsioonis ette kuni 32 000-eurone trahvimäär

taatlusmärgise võltsimise, võltsitud taatlusmärgise müümise ja võltsitud taatlusmärgisega

mõõtevahendi kasutamise eest.

Füüsilise isiku trahvimäärad TNVS-s on 200 ja 300 ühikut. Eelnõuga füüsilisele isikule sätestataval

trahvimääral otsest seost TNVS-ga ei ole. Karistusmäärade kehtestamisel on lähtutud õiguskorra

kaitsmise huvidest. Silmas on peetud, et trahvimäärad omaksid eri- kui üldpreventiivset mõju ehk

kujundaksid nii süüdlase kui kogu ühiskonna hoiakut, arvestades sealjuures rikkumise võimalikku

olemusest ja selle tagajärgi. Samuti on arvesse võetud analoogiat ja üldist keskmist. Näiteks on

raudteeseaduses (§ 167) reisijaõiguste (muu hulgas ka puudega inimestele teabe või abi andmata

jätmise eest) rikkumise eest füüsilise isiku trahvimäär 100 ühikut, ent samas juriidilisele isikule 100

000 eurot; kaubandusliku meresõidu seaduses ja lennundusseaduses samasisulise sätte puhul on

trahvimäärad vastavalt 150 ühikut ja 3200 eurot; ühistranspordiseaduses bussireisijate puhul on

trahvimäärad vastavalt 50 ühikut ja 3200 eurot. Tarbijakaitseseaduse alusel on juriidilise isiku

trahvimäärad vahemikus 2000 kuni 32 000 eurot ning infoühiskonna teenuste seaduse alusel on

füüsilise isiku trahvimääraks 300 ühikut ja juriidilise isiku trahvimääraks 3200 eurot.

Ligipääsetavusnõuded, millest tuleb teenuse osutamisel juhinduda, kehtestatakse eelnõu § 4

lõikes 3 ning eelnõu § 4 lõike 4 alusel antavas sotsiaalkaitseministri määruses.

Eelnõu § 20 lõikes 1 sätestatakse ligipääsetavusnõuetele mittevastava teenuse osutamise eest

füüsilisele isikule karistuseks rahatrahv kuni 100 trahviühikut.

Eelnõu § 20 lõikes 2 sätestatakse ligipääsetavusnõuetele mittevastava teenuse osutamise eest

juriidilisele isikule karistuseks rahatrahv kuni 20 000 eurot.

Eelnõu §-s 21 määratakse kindlaks väärtegude kohtuväline menetleja. Väärtegude kohtuväline

menetleja on TTJA.

Eelnõu 7. peatükis esitatakse rakendussätted.

Eelnõu §-s 22 sätestatakse ligipääsetavusnõuete kohaldamise erisused.

Eelnõu § 22 lõikes 1 sätestatakse, et LiPS-i nõudeid kohaldatakse alates 2025. aasta 28. juunist

turule lastava toote ja osutatava teenuse suhtes. Kohaldamise aja määramisel on lähtutud direktiivi

artikli 31 lõikest 2. Nõuded kohalduvad kõigile teenustele, mida osutatakse 2025. aasta 28. juunil ja

pärast seda (sh teenus, mida osutatakse enne 2025. aasta 28. juunit). Nõuetega tuleb kooskõlla viia

kõik uued tooted, s.o tooted, mis lastakse turule 2025. aasta 28. juunil ja pärast seda. Enne 2025.

36

aasta 28. juunit turule lastud tootele käesoleva eelnõu nõuded ei kohaldu. Nõuetega tuleb muu hulgas

kooskõlla viia veebilehtedel ja mobiilirakendustel põhinevad teenused või teenuse elemendid.

Eelnõu § 22 lõikes 2 sätestatakse teenuselepingu kohaldamise erisus vastavalt direktiivi artikli 32

lõikele 2. Enne 2025. aasta 28. juunit sõlmitud teenuseleping (kui selle tingimused ei arvesta

kohalduvaid ligipääsetavusnõudeid) kehtib edasi muutmata kujul kuni selle kehtivusaja lõpuni, kuid

kõige kauem 2030. aasta 28. juunini. Seega, enne 2025. aasta 28. juunit sõlmitud lepingud, mis on

sõlmitud pikemaks perioodiks kui viis aastat ja mille tingimused arvestavad kohalduvaid

ligipääsetavusnõudeid, jäävad kehtima. Kui teenuse osutamisega kaasneb paratamatult ka lepingu

sõlmimine, on tegemist teenuselepinguga, mis loetakse teenuse osaks. Näiteks sõlmitakse avaliku

teenindamise lepingud keeruka hankeprotseduuri käigus pikemaks perioodiks kui viis aastat.

Seetõttu ei ole mõistlik, et neid lepinguid tuleb vahepeal uuesti sõlmida vaatamata asjaolule, et

teenuseosutaja on võtnud endale lepinguga kohustuse tagada ligipääsetavuse direktiivist tulenevate

nõuete täitmine alates riigisisese õiguse normide jõustumisest.

Sätte eesmärk on tagada, et pärast sätete kohaldumise tähtpäeva ei pakutaks turul eelnõu

kohaldamisalasse kuuluvat teenust, mis ei arvesta ligipääsetavuse tagamise nõuetega. See vastab ka

direktiivi üleminekumeetme eesmärgile (art 32 lg 2). Selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik, et

hõlmatud oleksid kõikide eelnõu kohaldamisalasse jäävate tarbijatele osutatavate teenuste (eelnõu §

2 lg 2) mistahes lepinguliigid.

Eelnõu § 22 lõikes 3 sätestatakse teenuse osutamisel kasutatavale iseteenindusterminalile täiendav

nõuete kohaldamise erisus. Iseteenindusterminali, mida teenuseosutaja kasutab teenuse osutamiseks

enne 2025. aasta 28. juunit, võib jätkuvalt kasutada sarnase teenuse osutamiseks kuni selle

majanduslikult kasuliku tööea lõpuni, kuid kõige kauem 20 aastat pärast selle esmast

kasutuselevõttu. Erisus lähtub direktiivi artikli 32 lõikest 2.

Eelnõu § 22 lõikes 4 sätestatakse vastavalt direktiivi artikli 32 lõikele 1, et teenuseosutaja võib

jätkata teenuse osutamist kuni 2030. aasta 28. juunini, kasutades toodet, mida ta kasutas sarnase

teenuse osutamiseks ka enne 2025. aasta 28. juunit. See tähendab, et teenuseosutaja peab tagama, et

ta kasutab teenuse osutamisel ligipääsetavaid tooteid ning see nõue kohaldub teenuseosutajale alates

2030. aasta 28. juunist.

Eelnõu § 22 lõikes 5 sätestatakse täiendav nõuete kohaldamise erisus veebilehe ja mobiilirakenduse

teatud sisu suhtes. Lõige jaguneb kolmeks punktiks.

Eelnõu § 22 lõike 5 punktis 1 sätestatakse, et teenuse ligipääsetavusnõudeid ei kohaldata veebilehe

ja mobiilirakenduse puhul enne 2025. aasta 28. juunit avaldatud eelsalvestatud ajas muutuvate

meediumite suhtes. Nõue lähtub direktiivi artikli 2 lõike 4 punktist a. Selle all tuleb mõista

meediumit (ainult audio, ainult video, audio-video, interaktsiooni sisaldav audio ja/või video), mida

esitatakse enne 2025. aasta 28. juunit reaalajas ja mida pärast esmakordset avaldamist hoitakse

internetis või mis avaldatakse pärast reaalajas edastamist uuesti.

Eelnõu § 22 lõike 5 punktis 2 sätestatakse, et teenuse ligipääsetavusnõudeid ei kohaldata enne

2025. aasta 28. juunit avaldatud kontoritarkvara failiformaatide suhtes. Nõue lähtub direktiivi

artikli 2 lõike 4 punktist b. Selle all tuleb mõista enne 2025. aasta 28. juunit avaldatud

dokumendiformaate, mis on mõeldud peamiselt väljaspool veebi kasutamiseks ning on

veebilehtedele lisatud (sh Adobe pdf-failid, Microsoft Office’i dokumendid või nende (avatud

lähtekoodiga) vasted).

37

Eelnõu § 22 lõike 5 punktis 3 sätestatakse, et teenuse ligipääsetavusnõudeid ei kohaldata veebilehe

ja mobiilirakenduse sisu suhtes, mida võib pidada arhiiviks. Nõue lähtub direktiivi artikli 2 lõike 4

punktist e. Veebilehtede ja mobiilirakenduste sisu loetakse arhiveerituks, kui seda pärast 2025. aasta

28. juunit enam ei ajakohastata ega muudeta. Veebilehe ja/või mobiilirakenduse üksnes tehnilist

haldamist ei käsitata ajakohastamise või muutmisena.

Eelnõu §-s 23 sätestatakse Sotsiaalministeeriumi kohustus teha regulatsiooni rakendumise järel

järelhindamine. Järelhindamine on vajalik, sest regulatsiooni tulemuslikkust pole võimalik

praegusel juhul kontrollida. Sotsiaalministeerium teeb järelhindamise hiljemalt 2028. aastal.

Eelnõu §-ga 24 muudetakse toote nõuetele vastavuse seadust (TNVS).

TNVS-is laiendatakse TTJA turujärelevalvepädevust toodetele kehtestatud ligipääsetavusnõuete

täitmise üle järelevalve tegemisega. Samuti täiendatakse TNVS-i normitehnilise märkusega, milles

viidatakse ligipääsetavuse direktiivile.

Muudatus on vajalik selleks, et TTJA-le laieneksid ligipääsetavuse direktiivi kohaldamisalasse

kuuluvate toodete turujärelevalveasutuse kohustused ja õigused, mis on sätestatud TNVS 6. peatüki

turujärelevalve korralduse ja 7. peatüki vastutuse osas.

Eelnõu §-s 25 sätestatakse seaduse jõustumisaeg. Jõustumissätte kohaselt jõustub seadus 2022. aasta

28. juunil.Jõustumiskuupäeva valik lähtub ligipääsetavuse direktiivi riigisisesesse õigusesse

ülevõtmise kohustuse tähtpäevast (direktiivi art 31 lg 1).

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu §-s 2 lõigetes 2 ja 4 ja 5 ning §-s 3 sätestatakse e-kaubanduse teenuse, elektroonilise pileti,

elektroonilise piletimüügi teenuse, e-lugeri, e-raamatu ja selle tarkvara, ettevõtja, interaktiivse

andmetöötlusvõimsuse, iseteenindusterminali, makseterminali, mikroettevõtja,

operatsioonisüsteemi, tarbija, tarbijale kasutamiseks ettenähtud üldotstarbelise arvuti

riistvarasüsteemi, tarbija terminalseadme, millel on interaktiivne andmetöötlusvõimsus ja mida

kasutatakse ligipääsuks audiovisuaalmeedia teenusele, teenuse ja teenuseosutaja terminid.

Terminite defineerimise vajadus tuleneb ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmisest Eesti õigusesse ja

sellega hoitakse ära võimalikud arusaamatused mõistete erineval tõlgendamisel.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/882

toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta. Direktiivi ülevõtmise tähtpäev on 28. juuni 2022.

Direktiivi ülevõtmise vastavustabel on esitatud seletuskirja lisas 1.

6. Seaduse mõjud

Mõjuanalüüsi eesmärk on hinnata LiPS-i mõju uute toodete turule toomisega seotud ettevõtjatele,

teenusepakkujatele, toodete ja teenuste tarbijatele ning riigiasutustele, sh nende kuludele ja tuludele.

Seaduse rakendamisel võib eeldada mõju esinemist järgmistes valdkondades: mõju majandusele,

sotsiaalne, sh demograafiline mõju, mõju regionaalarengule ning mõju riigiasutuste ja kohaliku

38

omavalitsuse korraldusele, kuludele ja tuludele. Mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud

valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma

suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk.

Eelnõus esitatud muudatustel puudub mõju elu- ja looduskeskkonnale ning riigi julgeolekule ja

välissuhtele, mistõttu ei ole mõju olulisust nendes valdkondades hinnatud.

Mõjutatud sihtrühma kirjeldus

Mõjutatud sihtrühmaks on eeskätt puudega inimesed, aga ka piiratud funktsionaalse võimekusega

inimesed. Piiratud funktsionaalse võimekuse all mõeldakse siinkohal füüsilise, vaimse,

intellektuaalse, meelelise või vanusega seotud vaeguse või muu alalise või ajutise keha võimekusega

seotud põhjust, mis koostoimes erinevate takistustega võib tõkestada inimese ühiskonnaelus teistega

võrdsetel alustel osalemist, sealhulgas ligipääsu toodetele ja teenustele.

Kuna sihtrühma suurust ei ole võimalik täpselt hinnata, on mõju hindamisel lähtutud järgmiste

alasihtrühmade suurustest:

• Lapsed ja noorukid, kellest 0–17-aastased moodustasid 2020. aasta 1. jaanuari seisuga

19,3% rahvastikust, 7–14-aastased ligi 9%. Statistikaameti rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi

kohaselt kahaneb nende vanuserühmade osakaal rahvastikus 2045. aastaks vastavalt 17,5%-le ja

7,5%-le.33

• Vanemaealised, kellest 65-aastased ja vanemad moodustasid 2020. aasta 1. jaanuari seisuga

20% rahvastikust (veidi rohkem kui 266 000 inimest), 75-aastased ja vanemad 9,5% (veidi rohkem

kui 126 000 inimest) ja 85-aastased ja vanemad 2,6% (ligi 35 000 inimest). Statistikaameti

rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi kohaselt kasvab nende vanuserühmade osakaal rahvastikus

2045. aastaks vastavalt 26,7%-le (veidi rohkem kui 344 000 inimest), 14,5%-le (veidi rohkem kui

186 000 inimest) ja 5,2%-le (ligi 67 100 inimest).34 Seega, vanemasse vanuserühma (85-aastased ja

vanemad) kuuluvate inimeste arv praktiliselt kahekordistub ning 65-aastaseid ja vanemaid inimesi

on 2045. aastaks Eesti rahvastiku koosseisus pea 80 000 enam.

• Ametliku puude raskusastmega inimesed, keda 2020. aasta 1. jaanuari seisuga oli ligi

154 300, s.o 11,6% rahvastikust. 0–17-aastaseid puudega inimesi oli sama hetke seisuga veidi

rohkem kui 11 400, 18–64-aastaseid veidi rohkem kui 66 500 ning 65-aastaseid ja vanemaid ligi

76 400.35 Prognooside kohaselt suureneb puudega inimeste osakaal rahvastikus pidevalt ning

2040. aastaks võib see olla hinnanguliselt 17%.36 Kõige suurema osa (37%) puudega inimestest

moodustasid 2020. aasta jaanuari seisuga liikumispuudega inimesed, millele järgnes liitpuue (31%)

ja psüühikahäire (v.a vaimupuue) (ligi 15%). Kuulmis- ja nägemispuudega inimesed moodustasid

kõigist puude liikidest vastavalt 1,4% ja 1,2% ning keele- ja kõnepuudega inimesed umbes 1%.

Puude raskusastmete järgi oli enim raske puudega inimesi (ligi 80 500 inimest, s.o 52% kõigist

puudega inimestest), kellele järgnes keskmise puudega inimeste arv (ligi 57 100 inimest, s.o ligi

37% kõigist puudega inimestest) ja sügava puudega inimeste arv (ligi 17 100 inimest, s.o 11%

kõigist puudega inimestest).37 Võib eeldada, et enim on direktiiviga seotud muudatustest mõjutatud

raske ja sügava puudega inimesed, kelle piirangud on suuremad (s.o ligi 97 600 inimest).

• Tervisest tingitud igapäevategevuse piiranguga inimesed. 2020. aastal tundsid, et nende

igapäevategevus on tervisest tingitult suurel määral piiratud ligi 10% 16-aastastest ja vanematest

33 Statistikaamet, 2021. Sotsiaalministeeriumi arvutused. 34 Samas. 35 Sotsiaalkindlustusamet, 2020. Sotsiaalministeeriumi arvutused. 36 Sotsiaalministeeriumi hinnang varasemate aastate puudega inimeste arvu ja rahvastikuprognoosi alusel, 2021. 37 Sotsiaalkindlustusamet, 2020. Sotsiaalministeeriumi arvutused.

39

inimestest (1. jaanuari 2020 sama vanuserühma rahvaarvu arvestades ligi 108 600 inimest) ning ligi

21% 65-aastastest ja vanematest inimestest (ligi 54 600 inimest). Lisaks tundis end mõningal määral

tervisest tingitult igapäevategevustes piiratult 22,7% 16-aastastest ja vanematest ning 41% 65-

aastastest ja vanematest inimestest.38

• Ajutise tervisest tuleneva tegevuspiiranguga inimesed. 2019. aastal registreerisid

meditsiiniasutused, et vigastuse tõttu vajas ravi ligi 156 400 inimest, sh ligi 112 800 18-aastast ja

vanemat inimest.39

Kui arvestada eespool esitatud loetelust suure tõenäosusega mittekattuvaid sihtrühmasid (7–14-

aastased lapsed ja noorukid, 18–64-aastased ametliku puude raskusastmega inimesed ning 65-

aastased ja vanemad inimesed), siis moodustas sihtrühm 2020. aasta seisuga ligi kolmandiku

rahvastikust, mis tähendab, et tegemist on kogu elanikkonda arvestades keskmise suurusega

sihtrühmaga. Siia lisanduvad veel sihtrühmad, kelle kattuvust ei ole võimalik tuvastada. Samuti võib

arvata, et kõigi sihtrühma kuuluvate inimeste funktsionaalne võimekus ei ole alati piiratud.

6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Ligipääsetavus tähendab, et kogu elanikkond on elu- ja infokeskkonda kaasatud ning kõikidele on

tagatud võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Ligipääsetava ühiskonna loomine tähendab

sellise elukeskkonna loomist, mis lähtub iga ühiskonnaliikme vajadustest ja võimalustest, ning

keskkonda, mis ei sea eeliseid ühele sihtrühmale. Ligipääsetavusnõuete kehtestamine toodetele ja

teenustele, mille suhtes käesolev eelnõu kohaldub, mõjutab eespool nimetatud sihtrühmadesse

kuuluvate inimeste õigusi ühiskonnaelust võrdsetel alustel osa võtta, parandades kõikide

ühiskonnaliikmete elukvaliteeti ja toimetulekuvõimet. Samuti mõjutab see sihtrühma võimalusi

osaleda ühiskondlikus elus ja seda mõjutada.

Kui vaadelda ligipääsetavuse sihtrühmana kogu elanikkonda elukaare vältel, mitte ainult puudega

inimesi nende erivajadusest lähtuvalt, siis võttes arvesse elanikkonna vananemist, aitab seaduse

rakendamine tagada ka vanemaealiste pikaajalise aktiivsuse ühiskonnas ja tööturul, mis omab

positiivset mõju ka majandusele.

Ligipääsetavusnõuete kehtestamine teatud toodetele ja teenustele mõjutab sihtrühma tervist ja

heaolu. Transporditeenusele ligipääsu suurendamine, mis tähendab ka transpordivõimalusi

puudutava teabe ligipääsetaval kujul pakkumist, parandab kogu elanikkonna, iseäranis puudega

inimeste liikuvust ning sellega elukvaliteediks vajalike hüvede kättesaadavust. Lisaks aitab

ligipääsetav transporditeenus puudega inimestel, aga ka eakatel, kasutada erinevaid teenuseid (nt

arstiabi, raamatukogu, pangandusteenused, kultuurisündmused jne) ning suurendada seeläbi nende

heaolu ja ühiskonnaelus osalemist. Näiteks on ligipääsetavusnõuetele vastav interaktiivne

teabeterminal kaasava disaini seisukohalt oluline element, mis võimaldab anda ühistranspordiinfot

edasi lihtsustatult ja suurema fondiga, paremini loetavalt ja paindlikumalt kui väljaprinditud

sõiduplaanil. Sellest saavad olulist kasu vaegnägijad või ärevushäirete all kannatavad inimesed,

kellele info õigeaegne ja piisav kättesaadavus on õige transpordivahendi kasutamisel määrava

tähtsusega. Kaudselt mõjutab ligipääsetavusnõuete kehtestamine sihtrühma tervist ja heaolu ka

38 Statistikaamet, 2021. Eesti sotsiaaluuring. 39 Tervise Arengu Instituut, 2021. VIG13: Vigastuse tõttu ravi vajanud isikud välispõhjuse, soo, vanuserühma ja

maakonna järgi. Ühe aasta andmetes kajastuvad ka möödunud perioodil saadud vigastused, mis vajasid jätkuvalt ravi.

Vigastuste alla kuuluvad nii liiklusõnnetustest, kukkumistest, mürgistustest kui ka muudest põhjustest tingitud

vigastused. Kättesaadav arvutivõrgus. Viimati kuvatud: 13.04.2021.

40

hädaabiühendusele ligipääsu ja vaba aja veetmise võimaluste laiendamisega, mis on seotud näiteks

ligipääsuga e-raamatutele.

Transporditeenuse ligipääsetavuse parandamisel on mõju ka tööhõivele ja võimalustele tööturul

osaleda, suurendades puudega inimeste iseseisva tööl käimise ja erinevate teenuste kasutamise

võimalusi. Statistikaameti andmetel töötas 2019. aastal enam kui 40% tööealistest puudega

inimestest.40 Eestis ei koguta regulaarselt andmeid selle kohta, kui sagedasti puudega inimesed

erinevaid transporditeenuseid kasutavad või kui paljudel puudega inimestel jääb ligipääsmatuse

tõttu ühistransporditeenus kasutamata. 2020. aasta statistika kohaselt tahaks umbes 19% enda

haiguse, vigastuse või puude tõttu tööd mitte otsinud inimestest võimaluse korral tööle asuda.41

2014. aasta statistika ütleb, et ühistransporditeenust kasutab tööleminekuks umbes 25% kõigist

hõivatud ametliku puudega inimestest.42 2009. aasta puudega inimeste ja nende pereliikmete

hoolduskoormuse uuringu andmetel vajas 41% töötavatest puudega inimestest transpordiabi tööle

ja koju saamiseks.43 Võib eeldada, et ligipääsu parandamisel transporditeenuste kasutamise sagedus

sihtrühma hulgas kasvab. Et transporditeenuse ligipääsetavust mõjutab lisaks teenustele ja

infokeskkonnale ka füüsilise ruumi ligipääsetavus, mille parandamine eeldab valdkondadeülest

koostööd ja terviklikku ligipääsetavuse poliitikat laiemalt, võib LiPS-i tähenduses ligipääsetavuse

tagamise mõju sagedust hinnata keskmiseks. LiPS-i rakendamine võib kaudselt mõjutada ka

tööhõivet ja tööturul osalemise võimalusi selle kaudu, et teatud töökohtadel on seaduse

kohaldamisalas olevad tooted ja teenused töötamise protsessi osa (näiteks e-kaubanduse teenus).

Käesolev eelnõu parandab ka finantsteenuste ligipääsetavust puudega inimeste jaoks. Eestis on

kasutusel sularahaautomaate, mille kaudu saavad kliendid teenusena nii sularaha välja võtta kui

kontole maksta ning teha muid maksetehinguid. Seejuures on olemas sularahaautomaate, mis on

varustatud spetsiaalsete abivahenditega, mida saavad kasutada nii vaegnägijad kui pimedad

(hääljuhendamise võimalus ja spetsiaalne klaviatuur pimedatele). Samas, praegu ei ole vaegnägijatel

ilma kõrvalise juhendamiseta automaatides toiminguid võimalik teha.44 Liikumispuudega inimestel

on terminalidele ja automaatidele ligipääs tihti raskendatud, sest ratastoolis inimeste jaoks asuvad

automaadid liiga kõrgel või ekraanile paistev valgus muudab ekraani loetamatuks. Sularaha- ja

makseautomaatide ja iseteenindusterminalide ligipääsetavuse parandamisel tuleb silmas pidada

seda, et inimestele jääksid alles ka traditsioonilised (klienditeenindaja toel) teenuste kasutamise

võimalused.

Sularahaautomaatidele ligipääsetavuse parandamine võimaldab puudega inimestel kasutada alati

oma kodupanga teenuseid ning vähendab pealesunnitud tasuliste teenuste (nt sularaha väljavõtmine

teise panga sularahaautomaadist, tehingud klienditeenindaja juures) kasutamist. Samuti võimaldab

sularahaautomaatidele ligipääs inimestel paremini iseseisvalt otsustada oma rahaliste ressursside

kasutamise üle.

Finantsteenused on ligipääsetavad, kui ka teenuse veebikeskkond või mobiilirakendus on puudega

inimesele vastavalt kohandatud ja ühildumine tugitehnoloogiaga ka tegelikult tagatud (liidestamine

toimib ja tagatud on selle töökindlus). Pankade veebilehekülgi on üldiselt Eestis hinnatud küllaltki

hästi ühilduvaks. Üheks oluliseks makseteenuste kasutamisega seotud probleemiks on välja toodud

ka see, et pangalingid on lisatud e-kaupmeeste veebilehtedel tihti piltidena (mitte tekstina), mida

40 Statistikaamet, 2019. Eesti tööjõu-uuring. 41 Statistikaamet, 2020. Eesti tööjõu-uuring. 42 Sotsiaalkindlustusamet, Statistikaamet, 2014. „Puuetega inimeste sotsiaalne lõimumine“. 43 Soo, Kadri; RAKE; Linno, Tiina. (2009). Puuetega inimeste ja nende pereliikmete hoolduskoormuse uuring. Saar Poll

OÜ, Tartu Ülikool, Sotsiaalministeerium / Euroopa Sotsiaalfond. 44 Seletuskiri Eesti seisukohtadele direktiivi eelnõu kohta.

41

ühilduv seade ei suuda lugeda ja nii on puudega inimestel praktikas üsna keeruline makseid teha.

Käesolev eelnõu peaks sellised probleemid lahendama.

Teatud juhtudel on põhjendatud, et puudega isikule on tagatud teenuse kättesaadavus tema

seadusliku esindaja kaudu. See, milliseid tehinguid ja toiminguid on lubatud eestkostetaval endal

teha, määratakse kindlaks eestkoste seadmisel. Kõikidel muudel juhtudel teostab piiratud

teovõimega isik oma õigusi esindaja kaudu. Puudega isik ei pruugi alati vajada eestkostet, see sõltub

eelkõige funktsionaalsest võimekusest (puude raskusest). Teatud puude korral võib teenuste

tarbimine olla olemuslikult välistatud (teenust osutatakse üksnes esindaja kaudu).

LiPS-iga nähakse ette teenuste ligipääsetavuse üldnõuded, mis peavad olema tagatud muu hulgas

loetletud finantsteenuste pakkumisel. Kehtib põhimõte, et teenust osutatakse viisil, mis võtab

arvesse puudega inimeste ja seega ka teiste piiratud funktsionaalse võimekusega inimeste vajadusi

ja tagab neile teenuse kasutamise. Teenuseid pakutakse viisil, mis ühildub eelnimetatud isikute

abistamiseks väljatöötatud tugitehnoloogiatega. Teenusepakkuja peab teenuste üldtingimustes või

mõnes muus samaväärses dokumendis kirjeldama teenuse vastavust ligipääsetavusnõuetele ja

teenuse tööpõhimõtteid.

Enamik tänapäeva teenustest toimib internetipõhiselt, sh sõlmitakse enamik lepinguid elektroonselt.

Finantsteenuste tarbimine eeldab isikute turvalisel viisil tuvastamist ka veebiüleselt pakutavate

teenuste korral, sh võimalusi elektrooniliseks tehingu kinnitamiseks või allkirjastamiseks.

Kolmandate isikute poolt loodud elektroonilist isikute autentimist ja elektroonset allkirjastamist

võimaldavate rakenduste vastavust ligipääsetavusnõuetele ei saa finantsteenuse pakkuja mõjutada.

Üldiselt on leitud, et olemasolevad digitaalse isikutuvastamise ja allkirjastamise võimalused

pimedatele ja vaegnägijatele on mugavad.45

Puudusi, mis takistavad või raskendavad nägemis- või kuulmispuudega isikute võimalusi kasutada

erinevaid infotehnoloogia võimalusi, on mitmeid, kuid peamiselt on need tingitud

abiprogrammidega mitteühildumisest või veebidisainist või -arendusest, mis teeb kasutamise isegi

koos abiseadmetega keeruliseks (eelkõige näiteks internetilehekülje ebaloogilise ülesehituse tõttu).

Makseteenuste kasutamisel võib olla taksituseks ka see, kui veebipoes on pangalingid lisatud

piltidena, mis ei võimalda makseteenust kasutada.46 Veebi sisu ligipääsetavuse parandamisel on muu

hulgas abiks rahvusvaheliselt tunnustatud WCAG standard. Finantsteenuse pakkujad on loonud

vaegnägijatele või -kuuljatele lahendusi, mis hõlbustavad teabega tutvumist, näiteks on võimalik

suurendada loetavat tekstilõiku või kasutada teenuse tingimuste ettelugemist võimaldavaid

programme, samuti on abivahenditega varustatud sularahaautomaate.

Registreerimis- ja piletiautomaatide ligipääsetavaks muutmine võimaldab käia iseseisvamalt teatris

ja kinos ning kasutada ühistransporti. Puudega inimeste esindusorganisatsioonide hinnangul on

vaimupuudega ja vanemaealistel inimestel keeruline mõista, kuidas panga- ja makseautomaate ning

iseteenindusterminale kasutada. Puuduvad ka vajalikud taktiilsed märgistused klahvide

eristamiseks, heli- või kõneliidesed käskluste kasutamiseks, ekraanilugeja, ekraanisuurenduse ja

värvikontrastide muutmise võimalused.47

45 Hänni, Katrin 2016, Internetikasutuse ligipääsustrateegiad ja kasutamispraktikad nägemis- ja liikumispuudega

inimeste näitel, Tartu Ülikool, lk 41. Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/54927/Hanni_MA.pdf

(kasutatud 09.03.2021). 46 Samas, lk 47 ja 50. 47 Sotsiaalministeeriumi küsitlus, 2015. Küsimustikule vastanud organisatsioonide arvu arvestades ei saa küsimustiku

tulemusi üldistada kõigile puudega inimestele.

42

E-kaubanduse teenusele ligipääs võimaldab sihtrühma kuuluvatel inimestel võrdväärselt teha oste

internetist ning laiendab selliste kaubagruppide valikut, millele ligipääs oli varem piiratud. Puudega

inimeste ja eakate esindusorganisatsioonide hinnangul on teenustega seotud veebilehed üldiselt liiga

keerulised, eeskätt vaimupuudega inimestele, sageli ei ole jälgitud ka WCAG juhiseid, mis

võimaldaksid nägemispuudega inimestel tugitehnoloogiaga veebilehekülgi kasutada. Samuti toodi

välja, et arvuti ja selle kasutajaliidesed ei ole täielikult ligipääsetavad. Näiteks peenmotoorika

häiretega inimestel on raskusi kasutada arvutit, klaviatuuri, hiirt, puuteplaati ja puutetundlikku

ekraani. Osadele puudeliikidele ei ole standardvarustuses vajalikku tarkvara ja abivahendeid toote

kasutamiseks. Sageli puudub hääljuhitavus eesti keeles, vaimupuudega inimestele on teatud

operatsioonid liiga keerulised, nägemispuudega inimestel puuduvad ekraanilugejad,

ekraanisuurendus- ja kõnetuvastusprogrammid, mittetekstilisele sisule puuduvad tekstilised

määratlused ja alternatiivid kõnele (nt auditiivse info kuvamine ekraanile ka visuaalsel kujul).48

E-raamatu teenusele ja e-lugerile ligipääsu nõuete kehtestamine võimaldab sihtrühma kuuluvate

inimeste vaba aja veetmise võimalusi laiendada. Peamise probleemina on e-raamatutega seoses välja

toodud selle esitus – e-raamatutes olev graafiline info on sageli kirjeldamata. Samuti on välja toodud

e-raamatu teenuse (e-raamatu sisu ja kättesaadavus) liigne keerukus näiteks vaimupuudega

inimestele.49

Arvutikasutajate hulk on üldiselt viimaste aastate jooksul kasvanud, kuid interneti kasutamine

vanusega väheneb. Puudega inimeste sotsiaalse lõimumise kogumikust selgub, et iga päev kasutab

internetti 17% puudega inimestest. Internetti ei kasuta erinevatel põhjustel aga 69% puudega

inimestest, sealhulgas 64% puudega meestest ja 74% puudega naistest. Peamiselt kasutatakse

internetti info otsimiseks (81,2% puudega kasutajatest), panga- ja ostu-müügiportaalide

kasutamiseks (69% puudega kasutajatest), kõige vähem aga meelelahutuseks ning kultuuri ja meedia

tarbimiseks.50 Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuringu kohaselt saab internetiühendusega laua-

, tahvel- või sülearvutit kasutada 61% 50-aastastest ja vanematest inimestest. Iga päev kasutab

tööväliselt internetti 35% 50–64-aastastest inimestest ning 11%

65-aastastest ja vanematest.51 Seega võib eeldada, et seaduse vastuvõtmisel paranevad nende

puudega ja vanemaealiste inimeste võimalused, kes praegu ei saa veebilehtede või arvuti riistvara

ligipääsmatuse tõttu arvutit kasutada.

Puudega inimeste hinnangul ei ole TV- ja raadioprogrammid vaegkuuljatele piisavalt ligipääsetavad.

On küll võimalik vaadata subtiitritega võõrkeelseid TV-saateid, kuid Eesti saadetest on subtiitrid

vaid 5%-l. Sageli loetakse võõrkeelsetele saadetele peale, mistõttu ei saa vaegkuuljad osa mitmetest

TV-sarjadest, samuti kasutatakse vähe viipekeele tõlget ja puudub kirjeldustõlge. Puuduvad ka

sellised funktsioonid nagu hääljuhitavusega menüü ja ligipääsetav telekava menüü.52

48 Samas. 49 Samas. Probleemkohale on vastuses küsitlusele tähelepanu juhtinud Eesti Pimedate Liit, kes tõi graafilise info all

näitena välja e-raamatu mittetekstilised visuaalsed elemendid nagu pildid, graafikud jms. 50 Statistikaamet, 2014. Puudega inimeste sotsiaalne lõimumine. Ajakasutuse uuring 2009–2010 põhjal. Kättesaadav:

https://www.stat.ee/sites/default/files/2020-07/Puudega_inimeste_sotsiaalne_loimumine.pdf Viimati kuvatud:

25.02.2021. 51 Hämmal, Jaanika; Masso, Märt; Vaisma, Katrin; Piirits, Magnus, 2015. Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuring.

TNS Emor, SA Poliitikauuringute Keskus PRAXIS / Euroopa Sotsiaalfond / Sotsiaalministeerium. Kättesaadav:

https://www.sm.ee/sites/default/files/content-

editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/veu2015aruanne_tnsemorsapraxis_final.pdf

Viimati kuvatud: 25.02.2021. 52 Sotsiaalministeeriumi küsitlus, 2015. Küsimustikule vastanud organisatsioonide arvu arvestades ei saa küsimustiku

tulemusi üldistada kõigile puudega inimestele.

43

Probleeme on ka hädaabiühenduse ligipääsetavusega. Näiteks rõhutasid puudega inimeste ja eakate

esindusorganisatsioonid, et isegi kui ühenduse saamine ja kontakti loomine Häirekeskusega on

võimalik ja ligipääsetav, võib probleemiks saada Häirekeskusega edasine suhtlus, et saada pärast

hädaabisõnumit täpsustavat infot, kuna sõnumite saatmine võtab aega.53 Hädaabiühendusele

ligipääsetavusnõuete kehtestamine mõjutab sihtrühma kuuluvate inimeste tervist ja heaolu.

Eelnõuga tagatakse erivajadusega inimeste senisest parem ligipääs hädaabinumbrile 112.

Need olid vaid mõned näited eelnõu kohaldamisalas olevate teenuste ja toodete ligipääsetavuse

probleemidest. Kirjeldatud sihtrühm on tegelikult laiem, puudutades ka lapsi, ajutise vigastuse või

tegevuspiiranguga inimesi.

Mõju ulatus ja sagedus on suur, kuna ligipääsetavusest tingitud mõju avaldub igapäevastes

tegevustes, milleks on vajalikud eelnõu kohaldamisalas olevad tooted ja teenused.

Ebasoovitava mõjuna võib välja tuua, et kuigi eelnõus nimetatud tooted ja teenused saavad tarbijate

jaoks ligipääsetavaks, mõjutab inimeste ligipääsu toodetele ja teenustele teiste teekonna osade, sh

tehiskeskkonna ligipääsmatus. Näiteks võib piletiautomaat olla bussijaamas ligipääsetav, kuid

teekonnal selleni on kõrged äärekivid, raskesti avatav uks, kulunud sebramärgistus või valel

kõrgusel asetsev trepikäsipuu. Tehiskeskkonna ligipääsetavaks muutmise suunist kannab

Riigikantselei ellu kutsutud ligipääsetavuse rakkerühm, kelle ülesanne on muu hulgas välja selgitada

tehiskeskkonna ligipääsetavuse olukord ning töötada välja poliitikasuunised ja lahendused, mida on

võimalik ligipääsetavuse parandamiseks kümne aasta jooksul ellu viia.

Samuti võib ligipääsetavusnõuete kohaldamine pakutavate transporditeenuste hinda suurendada,

kuid kuna raske ja sügava puudega inimestele on ühistranspordis soodustused, on hinnatõusu mõju

sihtrühmale väike.

Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele

Kokkuvõttes võib LiPS-i sotsiaalset mõju hinnata suureks, kuna mõju ulatus ja mõju sagedus on

suur ning mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude avaldumise risk keskmine.

6.2. Mõju majandusele

Eestis tegutsevad LiPS-i reguleeritavates valdkondades enamasti mikroettevõtted (sh FIE-d) ning

väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. Näiteks arvutite tootmisega tegeleb Eestis alla 20 ettevõtte

ning arvutite ja tarkvara hulgimüügiga (põhitegevusena) tegeleb suurusjärgus 100 ettevõtet. Sektori

moodustavad peamiselt mikroettevõtted, väikeettevõtteid (kuni 50 töötajaga) on vähe. Kõige

arvukamalt on esindatud bussitranspordiettevõtted (üle 500 ettevõtte), kellest suurem osa on siiski

väike- või mikroettevõtted (sh FIE-d). Väike- ja keskmise suurusega ettevõtted domineerivad ka

telekommunikatsiooni valdkonnas (175 ettevõttest kolm on suurettevõtted, 25 väikese ja keskmise

suurusega ettevõtted ning ülejäänud mikroettevõtted), elektroonika- ja

telekomkommunikatsiooniseadmete müügis (rohkem kui 350 ettevõttest paarkümmend on

väikeettevõtted ning ülejäänud mikroettevõtted) ja e-kaubanduses (hinnanguliselt on e-

kaubandusega aktiivselt tegelejaid 2000–3000 ettevõtet, millest kümmekond on väikesed ning

valdav osa on mõne töötajaga mikroettevõtted).54

53 Samas. 54 Vabariigi Valitsuse 25.02.2016 Riigikogu juhatusele esitatud seisukohtade nr 2-5/15-02554-5 „Eesti seisukohad

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu osas, mis puudutab liikmesriikide toodete ja teenuste

ligipääsetavusnõuetega seotud õigus- ja haldusnormide ühtlustamist“ seletuskiri, lk 24.

44

Eelkõige kaubandus- ja transpordisektor on viidanud, et osaliselt arvestatakse juba praegu puudega

inimeste ligipääsetavusega. Näiteks on arvestatud iseteeninduskassades vaegkuuljate ja -nägijatega,

kasutusel on rohkem kui ühe meelega hoomatavad reaalajas töötavad ühistranspordi infotablood ja

on loodud võimalusi sooritada maksetehinguid häälvalikutega. Sideettevõtjad on teinud koostööd

EPIKoja ja erivajadusega isikute liitudega, et saada tagasisidet oma e-keskkondade ja teenuste

kasutamise kohta. Usaldusteenuse osutajad on ka usaldusteenustele esitatud standardite järgi

kohustatud vastava analüüsi tegema ning piirangud avalikustama oma teenusedokumentatsioonis.

2019. aasta andmetel tegeles arvutite tootmisega55 Eestis 13 ettevõtet umbes paarisaja töötajaga ning

müügituluga 15 miljonit eurot aastas. Arvutite müük on suunatud põhiliselt siseturule ning lisaks

katab Eesti-sisese vajaduse suures osas import. 2019. aasta andmete põhjal tegeleb arvutite ja

tarkvara hulgimüügiga56 ligikaudu 300 ettevõtet umbes 1000 töötajaga ning müügituluga üle

350 miljoni euro aastas. Neist ettevõtetest kõik ei ole suunatud Eesti turule – info- ja sidetehnika

hulgimüügist 60% moodustab eksport. LiPS-i potentsiaalne mõju on äritegevuse tüübiti erinev.

Eeldatavalt suurendab seaduse rakendamine aktiivsete turuosaliste arvu, sest annab parema

võimaluse laiendada toodete ja teenuste tarbijate sihtrühma ka puudega inimestele ning seeläbi

tarbijaskonda suurendada. Näiteks saab nutikate transpordilahenduste rakendamise kaudu muuta

transporditeenused eri ühiskonnarühmadele kättesaadavamaks, parandades seeläbi ligipääsu

tööturule, suurendades sektori tõhusust ja kasvatades Eesti majanduse konkurentsivõimet.

Eeldatavalt paraneb rangemate ligipääsetavusnõuete kehtestamisega ka toodete ja teenuste kvaliteet.

Mitmete direktiiviga reguleeritavate toodete, näiteks arvuti riistvara- ja operatsioonisüsteemide ning

sideteenuse tarbija terminalseadmete ning e-lugerite tootmine toimub väljaspool Eestit ja vajadused

kaetakse impordiga, mistõttu langeb nende valdkondade ligipääsetavusnõuete täitmisega tekkiv

koormus välismaistele tootjatele. Eesti ettevõtteid puudutab ligipääsetavusnõuete täitmine kaudselt

ja vähesel määral, kuid lisab täiendavaid kohustusi eelkõige juhendite ja muu teabematerjali

tõlkimise ning pakendite ja toodete märgistuse ligipääsetavusnõuetega vastavusse viimise tõttu.

Euroopa Komisjon on hinnanud, et nimetatud toodete ligipääsetavusnõuetega vastavusse viimise

kulud moodustavad 1% ettevõtte arenduskuludest ja iga-aastased jooksvad kulud kümnendiku

sellest.

Seaduse nõuded puudutavad elektroonilise side teenuse osutajaid, kelle teenused ja teenuste

osutamiseks mõeldud terminalseadmed peavad vastama ligipääsetavusnõuetele.

Seaduse nõuded võivad puudutada ka disaini- ja inseneriteenuseid osutavaid Eesti ettevõtteid, kes

tegelevad riistvara väljatöötamisega. Tootmiseks kasutatakse välismaal toodetud komponente, mis

peavad vastama ligipääsetavusnõuetele. Seega võib eeldada, et kehtestatavad nõuded arvuti riistvara

ja operatsioonisüsteemidele ei mõjuta ülemääraselt Eesti tootjaid või vahendajaid. Võrreldes tänase

olukorraga lisanduvad Eesti ettevõtetele täiendavad kohustused eelkõige seonduvalt juhendite,

pakendite ja toodete märgistuse tõlkimise või koostamisega. Seoses toodete ligipääsetavusnõuetele

vastavuse kontrollimise kohustusega lisandub administratiivne koormus arvuti riistvara ja

operatsioonisüsteemide importijatele ja levitajatele.

Kuna ligipääsetavusnõudeid kohaldatakse ka teatud finantsteenustele, peavad nende teenuste

osutajad viima nõuetega vastavusse kõik vahendid, mida tarbija kasutab teenuste tarbimiseks või

nende teenuste kohta informatsiooni hankimiseks. Nendeks vahenditeks on eelkõige veebilehed ja

55 EMTAK 262 Arvutite ja arvuti väliste seadmete tootmine. 56 EMTAK 4651 Arvutite, arvuti välisseadmete ja tarkvara hulgimüük

45

mobiilirakendused, autentimismeetodid, makseterminalid, sularaha- või makseautomaadid ja muud

iseteenindusterminalid. Kohustatud isikuteks on kõik need ettevõtjad, kes Eestis vastavaid

finantsteenuseid osutavad või võivad osutada ehk pangad, investeerimisühingud,

investeerimisfondid, krediidiandjad ja krediidivahendajad ning makseasutused ja e-raha asutused.57

Lisaks peavad teenuseosutajad tagama töötajatele asjakohase ja piisava koolituse, et nad teaksid,

kuidas kasutada ligipääsetavaid tooteid ja teenuseid ning oskaksid tarbijaid selles abistada. See võib

samuti kaasa tuua täiendava töökoormuse ja kulu.

Oluline on ka see, et olenemata tehnoloogilistele uuendustele, mis muudavad tooted ja teenused

puudega inimestele kättesaadavamaks, ei tohiks käesolev eelnõu soodustada pankade füüsiliste

teeninduspunktide vähendamist, kus inimesed on siiani saanud abi klienditeenindaja toel. On suur

hulk puudega ja vanemaealisi inimesi, kes ei ole veel suutelised kasutama erinevaid digitaalseid

lahendusi ja selline üleminek ei tohiks olla liiga järsk.

Eesti turul on nii välismaiste kui Eesti tootjate iseteenindusterminale (sularahaautomaadid,

piletiautomaadid, registreerimisautomaadid). Iseteenindusterminalide funktsionaalsuse täiendamine

uute toodete arendusel ligipääsetavusnõuetele vastavaks toob eeldatavalt kaasa lisakulusid. Euroopa

Komisjoni hinnangul moodustavad lisakulud 1% ettevõtete arenduskuludest ning iga-aastaseid

jooksvaid kulusid ei lisandu. Uute toodete all on siin silmas peetud alates 2025. aasta 28. juunist

turule lastavaid iseteenindusterminale. Neid iseteenindusterminale, mida teenusosutaja kasutab

teenuse osutamiseks enne 2025. aasta 28. juunit, võib teenuseosutaja kasutada sarnase teenuse

osutamiseks ka edasi, kuid üksnes kuni 20 aastat iseteenindusterminali esmasest kasutuselevõtust

arvates või kuni selle majanduslikult kasuliku tööea lõpuni.

Veebilehtede (sh e-kaubanduse ja e-raamatute veebilehtede), telefoniteenuste ja mobiililahenduste

ligipääsetavusnõuete täitmine toob kaasa põhimõttelisi muudatusi teabe jagamisel ja sellest

tulenevalt lisatööd. Kuivõrd veebilehti uuendatakse iga 3–5 aasta tagant, saab

ligipääsetavusnõuetega kohandamisest tulenevad vajalikud arendustööd teha tavapäraste uuenduste

raames. Täiendavaid kulutusi toob kaasa teabe sisu haldamine ja uuendamine. Euroopa Komisjoni

hinnangu kohaselt on ligipääsetavusnõuetele vastava veebilehe loomine poolteist korda kallim ja

iga-aastased kulud neli korda suuremad kui nõuetele mittevastavate veebilehtede puhul.

Vastajad kinnitasid, et investeeringud on vajalikud, aga mahtusid veel välja tuua ei osatud. Ebaselge

on veel tehniline võimekus ja tekkivad kulud. Need olenevad ka sellest, milliste ettevõtte toodete ja

teenuste suhtes uued kohustused kehtima hakkavad.

Kuna LiPS-iga reguleeritavates valdkondades tegutsevad Eestis peamiselt väike- ja keskmise

suurusega ettevõtted ning mikroettevõtted, jätavad paljud ettevõtted tõenäoliselt ebamõistlikule

koormusele viidates ligipääsetavusnõuded täitmata ja neile ligipääsetavusnõuete rakendamisega

lisakulu ei teki. Teenustega seotud mikroettevõttetele ligipääsetavusnõudeid ei kohaldata. LiPS-i

rakendamine suurendab tõenäoliselt ettevõtete halduskoormust, sest ettevõtjad peavad hindama oma

toodete ja teenuste vastavust ligipääsetavusnõuetele, andma kinnituse ja täiendavat teavet toote või

teenuse ligipääsetavuse kohta. Näiteks sideettevõtjate puhul rakenduvad kohustused väga paljudele

teenustele ja toodetele, mistõttu on nende jaoks tegu väga suure projektiga nii rahalises kui

töötundide mõttes. Lisaks toob kaasa täiendavat halduskoormust TTJA teavitamine ja põhjendamine

seoses erandite kasutamisega.

57 Täpsem info ja statistika Eestis tegevusloa saanud finantsasutustest on kättesaadav Finantsinspektsiooni kodulehel:

https://www.fi.ee/et.

46

Valdkondades, kus nõutud muudatusi reaalselt tehakse, on lisakulud üldiselt pigem tagasihoidlikud

(juhendite tõlkimine, veebiplatvormil lisamooduli kasutamine) ja suuremat ressurssi nõuab pigem

veebide sisuline haldamine vastavalt sätestatud nõuetele.

Seadus kohaldub ainultuutele toodetele, mis viiakse turule peale 2025. aasta 28. juunit, ning alates

2025. aasta 28. juunist pakutavatele ja osutatavatele teenustele. Ettevõtjatel on tänu sellele umbes

neli aastat aega oma tooted ja teenused ligipääsetavusnõuetega kooskõlla viia või hinnata nõuete

kohaldamise proportsionaalsust ja ebaproportsionaalsuse korral taotleda erandi kasutamist.

Iseteenindusterminali, mida ettevõtja kasutab teenuse osutamiseks enne 2025. aasta 28. juunit, võib

jätkuvalt kasutada sarnase teenuse osutamiseks kuni selle majanduslikult kasuliku tööea lõpuni, kuid

kõige kauem 20 aastat pärast selle kasutuselevõttu. Varem (alates 2025. aasta 28. juunist) välja

vahetatud seadmed peavad vastama ligipääsetavusnõuetele.

Eelnõuga hõlbustatakse muu hulgas füüsiliste isikute juurdepääsu finantsteenustele, mis mõne

funktsioonihäire tõttu võib muidu olla raskendatud või välistatud. See tähendab seda, et ka näiteks

nägemis- või kuulmispuudega juriidilise isiku esindaja (kui füüsiline isik) saab ligipääsetavaid

tooteid ja teenuseid kasutada vaatamata sellele, et ligipääsetavusnõuded kehtestatakse tarbijale

suunatud toodetele ja teenustele.

Seaduse kohaldamisalas olevate toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kehtestamine võib kaudselt

mõjutada ka leibkondade toimetulekut. Seda juhul, kui sihtrühma kuuluv inimene on pidanud

ligipääsmatuse tõttu valima kallima alternatiivse toote või teenuse.

Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele

LiPS-i majanduskulu mõju ulatus ja sagedus on nii kogu majandusele kui konkreetsetes

valdkondades väike, kuid mõju mõnele konkreetsele ettevõttele võib olla suur. Sihtrühma suurus on

kõiki Eestis tegutsevaid ettevõtteid arvestades väike. Ebasoovitava mõjuna võib seaduse

rakendumine tuua kaasa toodete ja teenuste hinnatõusu. Samuti on oht, et kui väikeettevõtted peavad

seaduse nõuete täitmiseks suuri investeeringuid tegema, võivad nad olla sunnitud oma tegevuse

lõpetama.

6.3. Mõju regionaalarengule

Transporditeenuse ligipääsetavuse suurendamine parandab kogu elanikkonna, eelkõige puudega

inimeste ja eakate liikuvust, suurendades sellega inimeste heaks elukvaliteediks vajalike hüvede

kättesaadavust. Transporditeenustele ligipääsetavusnõuete kehtestamine võimaldab nii puudega

inimestel kui vanemaealistel käia tööl ning kasutada teenuseid toimepiirkondade keskustes, mis

omakorda stimuleerib ettevõtlust ja majanduskasvu, piirkondade tugevamat sidustatust, inimressursi

tõhusamat kasutamist ning erinevate (avalike) teenuste arendamist üle Eesti. Kuna aga

transporditeenuse ligipääsetavust mõjutab lisaks infokeskkonnale ja teenustele ka füüsilise ruumi

ligipääsetavus, mille parandamine eeldab valdkondadeülest koostööd ja terviklikku ligipääsetavuse

poliitikat laiemalt, võib direktiivi tähenduses ligipääsetavuse tagamise mõju ulatust

regionaalarengule hinnata keskmiseks.

Ligipääsetavusnõuded hakkavad kehtima kõikidele LiPS-iga reguleeritavaid teenuseid ja tooteid

pakkuvatele ettevõtetele üle Eesti. Seega võib regionaalarengut mõjutada kaudselt ka teiste

reguleerimisalas olevate seadmete ligipääsetavuse paranemine. Näiteks ühtlustub sularaha- ja

makseautomaatidele ning iseteenindusterminalidele ligipääs üle Eesti. Kuna mõju on aga

47

eeldatavasti vaid kaudne, siis detailsemat mõjuanalüüsi reguleerimisalas olevate teenuste ja toodete

kohta ei tehta.

6.4. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele

Seaduseelnõus ette nähtud turujärelevalvemehhanismi loomine ja käivitamine on ressursimahukas.

TTJA-l on vaja värvata täiendavaid järelevalveametnikke ning suurendada järelevalveametnike

kompetentsi erivajadusega inimeste ja ligipääsetavuse küsimustes. Koormust suurendab

turujärelevalveasutuse kohustus hinnata erandite asjakohasust. Kuna suur osa direktiiviga

reguleeritavates valdkondades tegutsevatest ettevõtetest on väikse ja keskmise suurusega ettevõtted,

on eeldatavalt ebaproportsionaalsuse erandit taotlevate ettevõtete arv suur. Järelevalveasutuse

loomisest tulenevat täiendavat rahalist koormust riigieelarvele on keeruline hinnata, sest eelnevalt

on vaja täpsustada järelevalveasutuse ülesanded. Häirekeskus loob platvormi, mille kaudu

võimaldatakse kõigil, sh rahvusvahelise rändlusteenuse kasutajatel, võrdselt ja tasuta võtta ühendust

Euroopa ühtse hädaabinumbriga 112, tagades kahepoolne suhtlus vastuvõtja ja ühenduse võtja

vahel, reaalajas tekstiedastusvõimalus ja ühenduse võtja asukohainfo kindlakstegemine.

Arenduskulu täpsustub.

Transpordiameti hinnangul võivad kallineda teenuste ja toodetega seotud lepingud (klientide

iseteenindusarvutid, järjekorraautomaadid, makseterminalid teenindusbüroodes ja

Maanteemuuseumis) ning suureneb ühistranspordi korraldamisega seotud eelarve kulu, kuna

ühistranspordi korraldajatel lasub kohustus tagada nõuetele vastavad seadmed

(iseteenindusterminalid, makseterminalid). Transpordisektoris toob ligipääsetavusnõuete

kehtestamine lisakulusid kaasa ka transporditeenust osutavatele riigi osalusega ettevõtetele.

Osapooled kinnitasid, et investeeringud on vajalikud, aga täpsemat rahalist koormust on ilma

täiendava turu-uuringuta keeruline hinnata.

6.5. Koondmõju riigiasutuste, ettevõtjate ja/või kodanike halduskoormusele

Muudatustega kaasneb teatav mõju riigiasutuste, ettevõtjate ja/või kodanike halduskoormusele.

Toodete puhul on täiendav koormus eelkõige välismaistel tootjatele ning Eesti ettevõtted peavad

olema valmis võtma täiendavaid kohustusi eelkõige juhendite ja muu teabematerjali tõlkimise ning

pakendite ja toodete märgistuse ligipääsetavusnõuetega vastavusse viimise tõttu. Euroopa Komisjon

on hinnanud, et nimetatud toodete ligipääsetavusnõuetega vastavusse viimise kulud moodustavad

1% ettevõtte arenduskuludest ja iga-aastased jooksvad kulud kümnendiku sellest. E-kaubanduse

teenuste puhul kaasnevad ettevõtetele enda veebilehtede ligipääsetavusnõuetega vastavusse viimise

arendus- ja halduskulud. Euroopa Komisjoni hinnangu kohaselt on ligipääsetavusnõuetele vastava

veebilehe loomine poolteist korda kallim ja iga-aastased kulud neli korda suuremad kui nõuetele

mittevastavate veebilehtede puhul. Eestis tegutsevad e-kaubanduse valdkonnas valdavalt

mikroettevõtted, kellele ligipääsetavusnõudeid ei kohaldata, mistõttu neile ligipääsetavusnõuete

rakendamisega lisakulu ei teki. Oma tagasisides on ettevõtjad välja toonud, et kaubandus- ja

transpordisektoris arvestatakse osaliselt juba praegu erivajadusega inimestega. Näiteks on

iseteeninduskassades loodud võimalus sooritada maksetehinguid häälvalikutega. Halduskoormuse

puhul märgiti, et direktiivis välja toodud toodete ja teenustega seotud ettevõtjaid mõjutavad erinevad

nõuded ning see suurendab ka nende halduskoormust, kuid täpsemaid mahtusid on praegu raske

hinnata, kuna see eeldab tehnilise võimekuse tervikanalüüsi ettevõtte sees.

Finantsteenuse osutajad peavad tagama, et nende teenused oleksid tarbijale ligipääsetavad. Sellega

kaasnevad n-ö otsesed kulud süsteemide arendamiseks ja nõuetega kooskõlla viimiseks. Lisaks

võivad hiljem kaasneda veel täiendavad kulutused näiteks töötajate koolitustele. Iga teenuseosutaja

48

peab viima eelnõu nõuetega vastavusse just selle teenuse, mida ta osutab, sh veebikeskkonna ja

mobiilirakenduse, mille kaudu ta seda teenust pakub. Toodete (nt pangaautomaadid,

makseterminalid, mobiiltelefonid, arvutid ja selle tarkvara) vastavusse viimise kohustus on tootjal.

Täpset maksumust, mis on vajalik vastavate arenduste tegemiseks, on praegu keeruline hinnata,

kuna see oleneb iga turuosalise juba kasutatavatest tehnilistest vahenditest ja ulatusest, milles neid

on vaja ligipääsetavusnõuete täitmiseks muuta.

Elektroonilise side teenuse osutajad peavad tagama, et elektroonilise side teenused, sh

hädaabiühendus, oleksid tarbijatele ligipääsetavad. Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112

hädaabiühenduse kaudu saabunud teatele peab nõuetekohaselt vastama Häirekeskus, kasutades

vastamisel samasuguseid sidevahendeid nagu teate saabumisel. See eeldab nii teenuse

tööprotsesside kui ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogilisi arendustöid ja koolitusi. Praegu on

halduskoormuse suurenemise ulatust ja selle maksumust keeruline hinnata, kuna see sõltub

konkreetsetest lahendustest. Lahenduste analüüsimine on alles töös.

E-raamatute teenuse puhul püütakse juba praegu teha teenus nii kättesaadavaks kui vähegi võimalik,

samas on suurim probleem ilmselt illustratsioonide ja muu graafilise info kirjeldamine. See muudab

e-raamatud tehniliselt keerukamaks ja nende hinna kallimaks. Kuna Eesti ise e-lugereid ei tooda, on

nende puhul täiendav koormus eelkõige välismaisetel tootjatel. Ligipääsetavusnõuete rakendamisel

on suur mõju kultuuri kättesaadavusele mitte ainult suurtes linnades, vaid regionaalselt, lugeja

asukohast sõltumata.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud

ja tulud

Seadusega suureneb oluliselt TTJA järelevalvepädevus. Sellest tulenevalt on vajalikud täiendavad

ressursid. Tinglikult pool tulevasest töömahust seisneb standarditega kehtestatud nõuete täitmise

korrapärases tehnilises mõõtmises. Selline seire vajab mittemanuaalseid ehk tarkvaralisi lahendusi.

Teine pool töömahust seisneb juriidilises järelevalvetegevuses (seirega väljaselgitud probleemide,

sh ebaproportsionaalsusega põhjendatavate erisuste õiguslik hindamine, asutuste nõustamine,

suhtlus rikkujatega, ettekirjutused ja nende täitmise kontroll). 2021. aasta algusest asuti tegema

ettevalmistusi, et TTJA saaks võtta enda kanda avaliku teabe seaduse alusel kehtestatud veebilehe

ja mobiilirakenduse pidamise nõuete58 kohase järelevalve, mida seni täitis Andmekaitse

Inspektsioon (eelnõu 409 SE). Sel eesmärgil eraldati rahandusministri 19. jaanuari 2021. a

käskkirjaga nr 16 Vabariigi Valitsuse 2021. aasta reservi sihtotstarbelistest vahenditest 2021. aastal

kavandatud üleriigilistest IKT jaotamata vahenditest üleriigilise tähtsusega digiriigi ja

küberturvalisuse lisategevuste katteks MKM-i valitsemisalas TTJA-le 150 000 eurot käibemaksuta

veebilehtede ja mobiilirakenduste järelevalve funktsiooni mehitamiseks ja kompetentsi loomiseks.

Sama summa on TTJA-le ette nähtud ka 2022 ja 2023. aastaks ning sama vajadus püsib ka

järgnevatel aastatel, kusjuures seoses direktiivi rakendumisega 2025. aastal on vajalik katta veel

kahe täiendava ametikoha kulud, mis koos muude kuludega moodustab 195 000 eurot aastas. TTJA

prognoosib, et kui planeeritud kulud on ette nähtud tööjõu ja teenuse osutamiseks vajalike vahendite

tagamiseks (nt IT-arendused, tarkvaralitsentsid kontrolli tegemise hõlbustamiseks jne), siis lisaks

nõustamisele suuremahulisemate koolituste pakkumine sihtrühmale võib tähendada lisakulu 50 000

euro ulatuses aastas. Vajalike kulude katteks esitab RES2024-2027 protsessi taotluse MKM.

RES lisataotlus esitatakse perioodi RES2024-2027 kohta järgmiselt:

2024 2025 2026 2027

58 Avaliku teabe seadus, § 32.

49

Tööjõukulud 72 500 145 000 145 000 145 000

Täiendavad kulud (koolitus-,

lähetus-, teavitus-, töökoha- ja

IT kulud) 77 500 50 000 50 000 50 000

Eelarvevajadus kokku 150 000 195 000 195 000 195 000

Kui TTJA-le käesoleva seadusega lisanduvate ülesannete täitmiseks RES-ist raha ei eraldata, ei ole

võimalik teha järelevalvet isegi miinimummääras ehk kaebusepõhiselt, kuna kaebusepõhise

järelevalve tegemine vajab samuti ressurssi, sh pädevuse loomist järelevalveametisse, personali

koolitamist jne. Siin on võimalik kasutada analoogiat avalike veebide ligipääsetavuse järelevalvega,

mis on kohaldamisalalt märksa kitsam ning millega tegeleb TTJA-s üks inimene, kuid võrdluses

teiste liikmesriikidega on seda ilmselgelt vähe, kui on soov pakkuda lisaks seirele ka regulaarset

juhendamist ja koolitamist.

8. Rakendusaktid

Eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb kehtestada kaks uut sotsiaalkaitseministri määrust.

1. Eelnõu § 4 lõike 4 alusel kehtestatakse määrus „Toodete ja teenuste funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta antavale teabele“.

Rakendusaktiga võetakse Eesti õigusesse üle ligipääsetavuse direktiivi I ja V lisas sätestatud

toodetele ja teenustele kohalduvad täpsemad funktsionaalsed nõuded, millest ettevõtja peab lähtuma

toote või teenuse ning nende kohta antava teabe ligipääsetavuse tagamisel. Määrusega

kehtestataksegi käesoleva eelnõu kohaldamisalasse kuuluva toote ja teenuse ligipääsetavaks

muutmisel kohalduvad täpsemad nõuded, samuti täpsustatakse nõudeid nimetatud toote ja teenuse

kohta antava teabe ligipääsetavale esitamisele.

Rakendusaktis on sätestatud see, milliseid funktsioone peab toode või teenus täitma, kuid see, kuidas

täpselt ühe või teise nõude täitmiseni jõuda, on jäetud lahtiseks arvestusega, et nõuded peavad jätma

ruumi innovatsioonile. Funktsionaalsete ligipääsetavusnõuete aluseeldus on see, et tarbijale tuleb

pakkuda alternatiive. Teisisõnu peavad toode ja teenus ning nende kohta antav teave olema tarbijale

hoomatavad rohkem kui ühe meele kaudu. Nii ei pea me sensoorsetest kanalitest rääkides silmas

kõiki sensoorseid kanaleid, vaid peame silmas alternatiive.

2. Eelnõu § 5 lõike 6 alusel kehtestatakse sotsiaalkaitseministri määrus „Ettevõtja

ebaproportsionaalse koormuse hindamise kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete kohaldamata

jätmisest teavitamise kord“.

Rakendusaktiga võetakse Eesti õigusesse üle ligipääsetavuse direktiivi VI lisas sätestatud

kriteeriumid, millest ettevõtja peab lähtuma, kui ta teeb ebaproportsionaalse koormuse hindamise.

Määrusega kehtestataksegi käesoleva eelnõu § 5 lõikes 1 viidatud ebaproportsionaalse koormuse

hindamise kriteeriumid.

Kriteeriumide sisuks on nõuete netomaksumuse ja toote tootmise, turustamise või importimise või

teenuse osutamise kogukulu suhe ettevõtja jaoks; ettevõtja kulud ja tulud võrrelduna kasuga puudega

inimestele; ligipääsetavuse netomaksumuse ja ettevõtja netokäibe suhe. Kriteeriumide kehtestamine

võimaldab muu hulgas nii ettevõtjatel kui järelevalveasutusel võrrelda erinevaid olukordi ja hinnata

süstemaatiliselt ebaproportsionaalse koormuse võimalikku olemasolu. Lisaks kehtestatakse

50

rakendusaktiga täpsustused TTJA-le ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest teavitamise

sujuvamaks toimimiseks.

Ligipääsetavus on praeguseni veel küllaltki uudne ja vaidlusterohke temaatika, mida tuleb aga

oluliseks pidada kõigis eluvaldkondades ning mis kahtlemata puudutab erinevate ministeeriumite

valitsemisalasid ja erinevate ministrite vastutusvaldkondi. Kehtivas õiguses ei ole määratud

ministeeriumi või ministeeriume, kelle valitsemisalasse ligipääsetavuse temaatika selgelt kuuluks.

Käesoleva eelnõu kohaldamisalas olevate toodete ja teenuste vastutusvaldkonnad ongi jaotunud

mitme erineva ministri vahel. Erinevate ministrite sisuline puutumus on seaduse kohaldamisalas

olevate toodete ja teenuste puhul praegusel juhul kohati siiski väga väike. Näiteks puudutab

siseministri vastutusvaldkonda vaid hädaabiteenusega seonduv, kultuuriministri vastutusvaldkonda

puudutab e-raamatu teenus, rahandusministri vastutusvaldkonda finantsteenused. Ülejäänud

teenused ja tooted kuuluvad majandus- ja taristuministri ning ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri

vastutusvaldkonda. Olgugi, et rakendusaktidega seatakse nõuded toodetele ja teenustele ning

nõudeid peab hakkama rakendama ettevõtja, on rakendusaktide andjaks sotsiaalkaitseminister,

tagamaks ligipääsetavuse temaatika väärtustamise.

Rakendusaktid valmistab ette eelnõu väljatöötanud töörühm.

Määruste kavandid on esitatud eelnõu seletuskirja lisas 2.

9. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2022. aasta 28. juunil, mis on ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmise

tähtpäev.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile,

Rahandusministeeriumile, Siseministeeriumile ja Kultuuriministeeriumile eelnõude infosüsteemi

EIS kaudu.

Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule

(ITL), EPIKojale, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Rahvusringhäälingule, Eesti

Meediaettevõtete Liidule, Eesti Ringhäälingute Liidule, Eesti Filmi Instituudile, Eesti Kirjastuste

Liidule, Eesti Rahvusraamatukogule, Eesti Pimedate Raamatukogule, Eesti Digiraamatute Keskus

OÜ-le, Tallinna Keskraamatukogule, MTÜ-le Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kaubandus-

Tööstuskojale, MTÜ-le Teenusmajanduse Koda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate

Assotsiatsioon MTÜ-le, MTÜ-le Autoettevõtete Liit, Eesti Liinirongid AS-ile, AS-ile Eesti Raudtee,

T grupp AS-ile, Eesti Taksoettevõtjate Liit MTÜ-le, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, AS-ile

Tallinna Lennujaam, AS-ile Tallinna Sadam, AS-ile Saarte Liinid, MTÜ Eesti Sadamate Liidule,

AS-ile Ühisteenused, Transpordiametile, ITS Estonia transpordi innovatsiooni koostöövõrgustikule,

Ridango AS-ile, AS-ile Eesti Post, AS-ile Cleveron, Itella Estonia OÜ-le, DPD Eesti AS-ile, Coop

Eesti Keskühistule, DHL Estonia AS-ile, Eesti Pangaliidule, MTÜ Finance Estoniale,

Finantsinspektsioonile, AS-ile Swedbank, MTÜ-le Lastekaitse Liit, Õiguskantslerile, MTÜ-le

Ligipääsetavuse Foorum, Sihtasutus Eesti Inimõiguste Keskusele, TS Laevad OÜ-le, AS-le Kihnu

Veeteed ja Tuule Liinid OÜ-le.

Siseministeerium ja Kultuuriministeerium kooskõlastasid eelnõu märkusteta.

Rahandusministeerium kooskõlastas eelnõu märkustega. Majandus- ja

51

Kommunikatsiooniministeerium esitas eelnõu kohta märkuseid, kuid jättis eelnõu kooskõlastamata.

Justiitsministeerium kooskõlastas eelnõu märkustega.

Kooskõlastamisel esitatud märkustega arvestamise tabel on esitatud seletuskirja lisas 3.

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2021. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu seletuskirja lisa nr 1

Euroopa Liidu direktiivi 2019/882 ja Eesti õigusaktide vastavustabel

Euroopa parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019 direktiiv 2019/882, millega kehtestatakse nõuded toodete ja teenuste ligipääsetavuse

kohta.

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?qid=1600766496993&uri=CELEX:32019L0882

EL-i õigusakti norm EL-i

õigusakti

normi

ülevõtmise

kohustus

EL-i õigusakti normi sisuliseks

rakendamiseks kehtestatavad ja kehtivad

riigisisesed õigusaktid

Kommentaarid

I PEATÜKK

Artikkel 1 Reguleerimisese

Ülevõtmise

kohustus

puudub

—

—

Artikkel 2 Kohaldamisala

Jah

Artikkel 2 lg 1 a) – eelnõu § 2 lg 1 p 9

b) – eelnõu § 2 lg 1 punktid 2–6

c) – eelnõu § 2 lg 1 p 8

d) – eelnõu § 2 lg 1 p 7

2

e) – eelnõu § 2 lg 1 p 1

Artikkel 2 lg 2 a) – eelnõu § 2 lg 3 p 2

b) – eelnõu§ 2 lg 3 p 6

c) – eelnõu § 2 lg 3 p 5

d) – eelnõu § 2 lg 3 p 4

e) – eelnõu § 2 lg 3 p 3

f) – eelnõu § 2 lg 3 p 1

Artikkel 2 lg 3 Eelnõu § 2 lg 3 p 2

Artikkel 2 lg 4 a) – eelnõu § 22 lg 5 p 1

b) – eelnõu § 22 lg 5 p 2

c) – eelnõu § 2 lg 9 p 1

d) – eelnõu § 2 lg 9 p 2

e) – eelnõu § 22 lg 5 p 3

Artikkel 2 lg 5 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 3 Mõisted

Osaline

ülevõtmise

kohustus

1) PISTS § 2 lg 1

2) TNVS § 3 lg 2

3) Eelnõu § 2 lg 4

4) Eelnõu § 3 lg 2

5) Eelnõu 327 SE (MeeTS § 4 lg 1)

6) Eelnõu § 2 lg 5 p 8

7) Eelnõu § 2 lg 2 p 4

8) Eelnõu 437 SE (ESS § 2 p 6)

3

9) Eelnõu 437 SE (ESS § 2 p 521)

10) VVS § 66 lg 3, § 70 lg 1; PäästeS § 5 lg

11 p 1

11) VVS § 66 lg 3, § 70 lg 1; PäästeS § 5 lg

11 p 1

12) eelnõu 437 SE (ESS § 2 p 83)

13) VVS § 66 lg 3, § 70 lg 1; PäästeS § 5 lg

11 p 1

14) LiPS alusel kehtestatav määrus

„Funktsionaalsed ligipääsetavusnõuded

tootele ja teenusele ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 2 p 5

15) TNVS § 4 lg 1 p 11

16) TNVS § 4 lg 1 p 10

17) TNVS § 4 lg 1 p 9

18) TNVS § 4 lg 1 p 14

19) TNVS § 4 lg 1 p 1

20) TNVS § 4 lg 1 p 3

21) eelnõu § 3 lg 1

22) eelnõu § 3 lg 3

23) eelnõu § 3 lg 4

24) ülevõtmise kohustus puudub.

25) ülevõtmise kohustus puudub.

26) ülevõtmise kohustus puudub.

27) TNVS § 4 lg 1 p 2

4

28) a) KAVS § 3, § 5 lg 4; VÕS § 401

lõiked 1 ja 2, § 402 lg 2

28) b) VPTS § 43 lg 1 punktid 1, 2, 4 ja 5, §

44 p 1, 2, 4 ja 5

28) c) MERAS § 3 lg 1 punktid 1-8, § 3 lg 2

punktid 1-3, § 3 lg 21 punktid 1 ja 2, § 3 lg

3, § 3 lõiked 31 ja 32; VÕS § 709 lg 8

28) d) VÕS § 709 lg 4; MERAS § 6 lg 1

punktid

28) e) MERAS § 6 lg 1 punktid 1-3, § 6 lg 7

punktid 1,3,4 ja 5

29) eelnõu § 2 lg 2 p 3

30) eelnõu § 2 lg 5 p 1

31) eelnõu § 2 lg 5 p 4

32) ÜTS § 4 lõiked 2 ja 3

33) RdtS § 6

34) eelnõu § 2 lg 5 p 5 ja lg 10

35) ÜTS § 4 lg 2

36) ÜTS § 4 lg 2

37) LiPS alusel kehtestatav määrus

„Funktsionaalsed ligipääsetavusnõuded

tootele ja teenusele ja nõuded nende kohta

antavale teabele"§ 2 p 7

38) eelnõu § 2 lg 2 p 7

39) eelnõu § 2 lg 2 p 6

40) eelnõu § 2 lg 2 p 5

5

41) eelnõu § 2 lg 5 punktid 2 ja 3

42) eelnõu § 2 lg 2 p 1

43) eelnõu § 2 lg 5 p 6

44) eelnõu § 2 lg 5 p 7

II PEATÜKK

Artikkel 4 Ligipääsetavusnõuded

Osaline

ülevõtmise

kohustus

Artikkel 4 lg 1 Eelnõu § 4 lg 1

Artikkel 4 lg 2 Eelnõu § 4 lg 2

Artikkel 4 lg 3 Eelnõu § 4 lg 3

LiPS alusel kehtestatav määrus

„Funktsionaalsed ligipääsetavusnõuded

tootele ja teenusele ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 6

Artikkel 4 lg 4 Valikuline

ülevõtmise

kohustus

— —

Artikkel 4 lg 5 Eelnõu § 2 lg 11

Artikkel 4 lg 6 — Järelevalveasutuse

juhendmaterjali tasand.

EAS võimaliku toetusmeetme

väljatöötamise eelduseks on

6

vastava kompetentsi tagamine,

mis võimaldab hinnata

ligipääsetavuse vajadusi ja

lahenduste vastavust

(rakendusakti tasand, kui

meetme laiendamiseks on

vajalik meetme määrust muuta)

Artikkel 4 lg 7 — Järelevalveasutuse

juhendmaterjali tasand.

Artikkel 4 lg 8 Eelnõu 437 SE (ESS § 88 lg 1)

Artikkel 4 lg 9 —Ei ole ülevõetav säte.

Artikkel 5 Reisijateveo valdkonnas

kehtivad liidu õigusaktid

Ülevõtmise

kohustus

puudub

—

Artikkel 6 Vaba liikumine

Ülevõtmise

kohustus

puudub

—

—

III PEATÜKK

Artikkel 7 Tootjate kohustused

Jah

Artikkel 7 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 14 lg 1

Artikkel 7 lg 2 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 14 lg 2

Eelnõu § 6 lg 1

7

Artikkel 7 lg 3 Eelnõu § 6 lg 2

Artikkel 7 lg 4 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 14 lg 4

Artikkel 7 lg 5 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 14 lg 5

Artikkel 7 lg 6 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 14 lg 6

Eelnõu § 6 lg 3

Artikkel 7 lg 7 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 14 lg 7

Eelnõu § 6 lg 3

Artikkel 7 lg 8 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 6 lg 1 p 1, § 13

lg 1, § 14 lg 8

Eelnõu § 6 lõiked 4 ja 5

Artikkel 7 lg 9 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 3 lg 4; KorS §

23 lg 3, § 30 lg 3

Eelnõu § 17

Artikkel 8 Volitatud esindajad

Jah

Artikkel 8 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 15 lõiked 1 ja 3

Artikkel 8 lg 2 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 15 lg 2 punktid

1-3

Eelnõu § 7

TsÜS § 117 lõiked 1 ja 2

Artikkel 9 Importijate kohustused Jah

8

Artikkel 9 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 16 lg 1

Artikkel 9 lg 2 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 16 lg 2 punktid

1-5

Artikkel 9 lg 3 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 11 lõiked 1 ja 7,

§ 13 lg 1, § 14 lg 8, § 16 lg 6

Artikkel 9 lg 4 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 16 lg 6

Eelnõu § 8 lg 2 ja § 6 lg 3

Artikkel 9 lg 5 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 14 lg 7, § 16 lg

6

Artikkel 9 lg 6 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 16 lg 3

Artikkel 9 lg 7 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 16 lg 5

Eelnõu § 8 lg 1 ja § 6 lg 2

Artikkel 9 lg 8 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 11 lg 4 punktid

2 ja 3, § 13 lg 1 ja lg 2 punktid 1-5, § 16 lg 6

Eelnõu § 8 lg 2 ja § 6 lg 5

Artikkel 9 lg 9 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 13 lg 2 punktid

1-5 ja lõiked 3 ja 4

Artikkel 10 Turustajate kohustused

Jah

9

Artikkel 10 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 12 lg 1 punktid

1-3

Artikkel 10 lg 2 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 17 lg 2 punktid

1-4

Artikkel 10 lg 3 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 13 lg 1, § 17 lg

3

Eelnõu § 9 lg 1

Artikkel 10 lg 4 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 17 lg 4

Artikkel 10 lg 5 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 6 lg 1 p 1, § 13

lg 1, § 17 lõiked 3 ja 5

Eelnõu § 9 lg 2

Artikkel 10 lg 6 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 13 lg 2 punktid

1-5 ja lg 4

Eelnõu § 17

KorS § 30 lg 3

Artikkel 11 Juhtumid, millal

tootjate kohustusi kohaldatakse

importijate ja turustajate suhtes

Jah Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 4 lg 1 p 9

Artikkel 12 Toodetega tegelevate

ettevõtjate kindlakstegemine

Osaline

ülevõtmise

kohustus

Artikkel 12 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 13 lg 5

10

Artikkel 12 lg 2 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 13 lg 2 p 3

Eelnõu § 10

Artikkel 12 lg 3 — Ei ole ülevõetav säte

IV PEATÜKK

Artikkel 13 Teenuseosutajate

kohustused

Jah

Artikkel 13 lg 1 Eelnõu § 11 lg 1

Artikkel 13 lg 2 Eelnõu § 11 lg 2

Artikkel 13 lg 3 Eelnõu § 11 lg 3

Artikkel 13 lg 4 Eelnõu § 11 lg 4

Artikkel 13 lg 5 Eelnõu § 11 lg 5 ja § 17

KorS § 30 lg 3

V PEATÜKK

Artikkel 14 Täielik muutmine ja

ebaproportsionaalne koormamine

Jah

Artikkel 14 lg 1 Eelnõu § 4 lg 5

Artikkel 14 lg 2 Eelnõu § 5 lõiked 1 ja 2

Artikkel 14 lg 3 Eelnõu § 5 lõiked 3 ja 6

Artikkel 14 lg 4 Eelnõu § 5 lg 6

11

Artikkel 14 lg 5 Eelnõu § 5 lg 4

Artikkel 14 lg 6 Eelnõu § 5 lg 5

Artikkel 14 lg 7 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 14 lg 8 Eelnõu § 5 lg 6

VI PEATÜKK

Artikkel 15 Vastavuseeldus

Osaline

ülevõtmise

kohustus

Artikkel 15 lg 1 Eelnõu § 15 lg 1

Artikkel 15 lg 2 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 15 lg 3 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 15 lg 4 Eelnõu § 15 lg 2

VII PEATÜKK

Artikkel 16 Toodete EL-i

vastavusdeklaratsioon

Jah

Artikkel 16 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 19 lg 1

Eelnõu § 14 lõiked 1 ja 3

Artikkel 16 lg 2 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 13 lg 3, § 19 lg

3

Artikkel 16 lg 2 kolmas lause ei

ole ülevõetav säte

12

Eelnõu § 14 lg 2

Artikkel 16 lg 3 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 19 lg 2

Artikkel 16 lg 4 Eelnõu § 14 lg 1

Artikkel 17 Toote CE-märgise

üldpõhimõtted

Ülevõtmise

kohustus

puudub

Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 20 lg 2

Artikkel 18 Nõuded ja tingimused

CE-märgise kinnitamiseks

Jah

Artikkel 18 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 20 lg 2

Eelnõu § 14 lg 4

Artikkel 18 lg 2 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 14 lg 2, § 16 lg

2 p 3, § 20 lg 1

Artikkel 18 lg 3 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 20 lg 2, § 61

lõiked 1 ja 2

VIII PEATÜKK

Artikkel 19 Toodete

turujärelevalve

Osaline

ülevõtmise

kohustus

Artikkel 19 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 49 lg 1

13

Artikkel 19 lg 2 Eelnõu § 18 lg 2

Artikkel 19 lg 3 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 55 lõiked 1-4

Artikkel 20 Kohaldatavatele

ligipääsetavusnõuetele

mittevastavate toodetega

tegelemise menetlus riigi tasandil

Osaline

ülevõtmise

kohustus

Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS §-d 54-58

Artikkel 20 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 13 lg 4, § 54 lg

1, § 56 lg 2 punktid 1-6 ja lg 6, § 58 lõiked 1-

5

KorS § 23 lg 3, § 28 lg 1

Eelnõu § 18 lg 1 punktid 1 ja 2

Artikkel 20 lg 2 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 57 lg 1

Artikkel 20 lg 3 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 14 lg 8, § 16 lg

6, § 17 lg 5

Artikkel 20 lg 4 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 56 lg 2 punktid

3-5, § 57 lg 1, § 58 lõiked 1-5

KorS § 28 lõiked 1-4, § 29 lõiked 1-3

Artikkel 20 lg 5 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 57 lg 5

Artikkel 20 lg 6 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 531 lg 1

Artikkel 20 lg 7 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 20 lg 8 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 54 lg 1, § 56 lg 2

punktid 1-6 ja lg 6, § 58 lõiked 1-5

14

Eelnõu § 18 lg 1

Artikkel 21 Liidu kaitsemeetmete

menetlus

Ülevõtmise

kohustus

puudub

–

—

Artikkel 21 lg 1 – —

Artikkel 21 lg 2 – —

Artikkel 21 lg 3 – —

Artikkel 21 lg 4 – —

Artikkel 22 Vormiline

mittevastavus

Jah

Artikkel 22 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 5 lg 2

Kors § 28 lõikes 1-4

Eelnõu § 18 lg 1 p 1

Artikkel 22 lg 2 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 58

KorS § 28 lõiked 1-4, § 29 lõiked 1-3

Eelnõu § 18 lg 1 p 2

IX PEATÜKK

Artikkel 23 Teenuste vastavus

Jah

15

Artikkel 23 lg 1 Eelnõu § 18 lõiked 1 ja 2

KorS § 27

Artikkel 23 lg 2 Eelnõu § 16

Artikkel 23 lg 2 teine lause ei

ole ülevõetav säte.

Artikkel 23 lg 2 kolmas lause on

järelevalveasutuse

juhendmaterjali tasand.

X PEATÜKK

Artikkel 24 Ligipääsetavus liidu

muude õigusaktide kohaselt

Ülevõtmise

kohustus

puudub

Artikkel 24 lg 1 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 24 lg 2 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 25 Muude liidu

õigusaktide harmoneeritud

standardid ja tehnilised

spetsifikatsioonid

Ülevõtmise

kohustus

puudub

— —

XI PEATÜKK

Artikkel 26 Delegeerimine Ülevõtmise

kohustus

puudub

—

—

Artikkel 26 lg 1

16

Artikkel 26 lg 2

Artikkel 26 lg 3

Artikkel 26 lg 4

Artikkel 26 lg 5

Artikkel 26 lg 6

Artikkel 27 Komiteemenetlus Ülevõtmise

kohustus

puudub

—

—

Artikkel 27 lg 1 — —

Artikkel 27 lg 2 — —

Artikkel 28 Töörühm

Ülevõtmise

kohustus

puudub

—

—

Artikkel 29 Täitmise tagamine

Jah

Artikkel 29 lg 1 Eelnõu § 2 lg 12 ja HMS

KorS, HKMS, TsMS, TKS

Artikkel 29 lg 2 Eelnõu § 2 lg 12 ja HMS

KorS, HKMS, TsMS, TKS

Artikkel 29 lg 3 — Ei ole ülevõetav säte

17

Artikkel 30 Karistused

Jah

Artikkel 30 lg 1 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 59 lõiked 1 ja 2,

§ 60 lõiked 1 ja 2, § 61 lõiked 1 ja 2

KarS § 409 lõiked 1 ja 2

Artikkel 30 lg 2 Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 59 lõiked 1 ja 2,

§ 60 lõiked 1 ja 2, § 61 lõiked 1 ja 2

KarS § 409 lõiked 1 ja 2

Artikkel 30 lg 3 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 30 lg 4 VTMS, KrMS

Artikkel 30 lg 5 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 31 Ülevõtmine Osaline

ülevõtmise

kohustus

Artikkel 31 lg 1 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 31 lg 2 Eelnõu § 22 lg 1

Artikkel 31 lg 3 Ülevõtmise

kohustus

puudub

— —

Artikkel 31 lg 4 Ülevõtmise

kohustus

puudub

— —

18

Artikkel 31 lg 5 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 31 lg 6 — Ei ole ülevõetav säte

Artikkel 32 Üleminekumeetmed Jah

Artikkel 32 lg 1 Eelnõu § 22 lõiked 2 ja 4

Artikkel 32 lg 2 Eelnõu § 22 lg 3

Artikkel 33 Aruandlus ja

läbivaatamine

Ülevõtmise

kohustus

puudub

—

—

Artikkel 33 lg 1 — —

Artikkel 33 lg 2 — —

Artikkel 33 lg 3 — —

Artikkel 33 lg 4 — —

Artikkel 34 Ülevõtmise

kohustus

puudub

—

—

Artikkel 35 Ülevõtmise

kohustus

puudub

—

—

I LISA

LIGIPÄÄSETAVUSNÕUDED TOODETELE JA TEENUSTELE

I jagu Jah Eelnõu § 4 lg 2

19

I jagu p 1

a) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 3 lg 2 ja § 4 lg 3

b) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 3 lg 4

I jagu p 2 a) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 4 lg 1

b)-n) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote

ja teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 4 lg 2-9

o) i - LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote

ja teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 7

o) ii - LiPS alusel kehtestatav määrus

„Toote ja teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 8

o) iii - LiPS alusel kehtestatav määrus

„Toote ja teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 9

20

o) iv - LiPS alusel kehtestatav määrus

„Toote ja teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 10

I jagu p 3 LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 3 lg 7

II jagu Jah Eelnõu § 4 lg 2

II jagu a) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 5

II jagu b) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 3 lg 3

III jagu Jah Eelnõu § 4 lg 2

III jagu a) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 6 lg 1

III jagu b) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 3 lg 5 ja lg 6

21

III jagu c) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 6 lg 2

III jagu d) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 3 lg 7

IV jagu Jah Eelnõu § 4 lg 3

IV jagu a) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 12

IV jagu b) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 13

IV jagu c) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 14

IV jagu d) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 15

IV jagu e) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

22

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 16

IV jagu f) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 17

IV jagu g) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 18

V jagu Jah PäästeS § 5 lg 11p 1; SiM määruse nr 26

muutmine

LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 12

VI jagu Jah LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 1 lg 2

VI jagu p 1 a) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 11 lg 1

VI jagu p 1 b) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

23

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 11 lg 2

VI jagu p 1 c) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 11 lg 3

VI jagu p 2 LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 19

VII jagu Jah LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 20 lõiked 1 ja 2

VII jagu a) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 21

VII jagu b) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 22

VII jagu c) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 23

24

VII jagu d) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 24

VII jagu e) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 25

VII jagu f) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 26

VII jagu g) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 27

VII jagu h) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 28

VII jagu i) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 29

VII jagu j) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

25

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 30

VII jagu k) LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 31

II LISA

EELDATAVAD MITTESIDUVAD VÕIMALIKUD LAHENDUSED, MIS AITAVAD TÄITA I LISA

LIGIPÄÄSETAVUSNÕUDEID

tabel Ülevõtmise

kohustus

puudub

—

Tegemist on lahendusnäidetega

ligipääsetavusnõuete

ülevõtmiseks

järelevalveasutuse

juhendmaterjali tasand

III LISA

LIGIPÄÄSETAVUSNÕUDED ARTIKLI 4 LÕIKE 4 TÄHENDUSES SEOSES TEHISKESKKONNAGA, KUS

OSUTATAKSE KÄESOLEVA DIREKTIIVI KOHALDAMISALASSE KUULUVAID TEENUSEID

Ülevõtmise

kohustus

puudub/

valikuline

ülevõtmise

kohustus

—

Eelnõu ei hõlma tehiskeskkonna

ligipääsetavust

IV LISA

VASTAVUSHINDAMISMENETLUS – TOOTED

IV lisa p 1 Tootmise sisekontroll Jah Eelnõu § 2 lg 13 ja TNVS § 18 lg 1

26

Eelnõu § 12 lg 1

IV lisa p 2 Tehnilised dokumendid Jah Eelnõu § 13 lõiked 1-3, lg 4 p 1-3

IV lisa p 3 Tootmine Jah Eelnõu § 12 lg 2

IV lisa p 4 CE-märgis ja ELi

vastavus-deklaratsioon

Jah

Eelnõu § 14 lõiked 1 ja 4

IV lisa p 5 Volitatud esindaja Jah Eelnõu § 7

V LISA

TEAVE LIGIPÄÄSETAVUSNÕUETELE VASTAVATE TEENUSTE KOHTA

V lisa p 1 Jah LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 3 lg 5

V lisa p 2 Jah LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 3 lg 6

V lisa p 3 Jah LiPS alusel kehtestatav määrus „Toote ja

teenuse funktsionaalsed

ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele" § 3 lg 7

VI LISA

EBAPROPORTSIONAALSE KOORMUSE HINDAMISE KRITEERIUMID

VI lisa p 1 Jah LiPS alusel kehtestatav määrus „Ettevõtja

ebaproportsionaalse koormuse hindamise

27

kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete

kohaldamata jätmisest teavitamise kord“ § 3

ja § 4 lg 1

a) LiPS alusel kehtestatav määrus „Ettevõtja

ebaproportsionaalse koormuse hindamise

kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete

kohaldamata jätmisest teavitamise kord“ § 3

lg 1 p 1

a) i)-v) LiPS alusel kehtestatav määrus

„Ettevõtja ebaproportsionaalse koormuse

hindamise kriteeriumid ja

ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest

teavitamise kord“ § 3 lg 1 punktid 1-5

b) LiPS alusel kehtestatav määrus „Ettevõtja

ebaproportsionaalse koormuse hindamise

kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete

kohaldamata jätmisest teavitamise kord“ § 3

lg 1 p 2

b) i)-v) LiPS alusel kehtestatav määrus

„Ettevõtja ebaproportsionaalse koormuse

hindamise kriteeriumid ja

ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest

teavitamise kord“ § 3 lg 3 punktid 1-4

VI lisa p 2 Jah LiPS alusel kehtestatav määrus „Ettevõtja

ebaproportsionaalse koormuse hindamise

kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete

kohaldamata jätmisest teavitamise kord“ § 5

Jah LiPS alusel kehtestatav määrus „Ettevõtja

ebaproportsionaalse koormuse hindamise

kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete

28

kohaldamata jätmisest teavitamise kord“ § 6

lõiked 1 ja 2

1

Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu seletuskirja lisa nr 2

KAVAND

Rakendusaktide kavandid

MINISTRI MÄÄRUS

Toote ja teenuse funktsionaalsed ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta antavale

teabele

Määrus kehtestatakse toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse § 4 lõike 4 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Kohaldamisala

(1) Käesoleva määruse nõudeid kohaldatakse toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse

kohaldamisalasse kuuluvatele toodetele ja teenustele ning nende kohta antavale teabele.

(2) Käesoleva määruse nõuded kohalduvad riigihankele, mille ese kuulub toodete ja teenuste

ligipääsetavuse seaduse kohaldamisalasse ning mille kavandatud kasutaja on füüsiline isik.

Nõudeid tuleb arvestada riigihanke alusdokumentide tehnilise kirjelduse koostamisel.

(3) Toote pakendile ja veebilehelt leitavale juhisele toote paigaldamise, hooldamise,

ladustamise ja ära viskamise kohta esitatavaid nõudeid ei kohaldata iseteenindusterminalile.

§ 2. Terminid

Määruses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:

1) järjestikjuhtimine on funktsioon, mis võimaldab toodet juhtida üksteisele järgnevate

kindlas järjekorras käsklustega, kasutades kasutajaliidest;

2) kasutajaliideseks on interaktiivse süsteemi (tarkvara või riistvara) kõik komponendid, mis

pakuvad kasutajale teavet ja/või kontrolli, et täita konkreetseid ülesandeid interaktiivse

süsteemiga;

3) kasutajaliidese komponent on kasutajaliidese üksus, mille esitab kasutajale tarkvara;

4) ligipääsetavuselement on teatud tootele või teenusele või selle kohta antavale teabele

juurdepääsu võimaldav osa, omadus või tunnusjoon;

5) reaalajas tekst on kahe või enama kasutaja vahel reaalajas tekstivestlus, kus sisestatava

teksti tähemärgid edastatakse sellises järjekorras, et kasutaja tajub suhtlust pidevana;

6) tugiteenus on kasutajatoe, kõnekeskuse, tehnilise toe, edastus- või koolitusteenus, mille

eesmärk on toetada toote ja teenuse puudega inimestele ligipääsetavaks muutmist;

7) tugitehnoloogia on kõik elemendid, seadmete osad, teenuse- või tootesüsteemid, sealhulgas

tarkvara, mida kasutatakse selleks, et suurendada, säilitada, asendada või parandada puudega

inimeste funktsionaalset võimekust või leevendada või kompenseerida vaegusi, piiratud

tegevusvõimet ja osalemise piiratust.

2

2. peatükk

Üldised ligipääsetavusnõuded

§ 3. Nõuded teabe esitamisele

(1) Teave toote kasutamise ja ligipääsetavuselementide kohta võib olla esitatud tootel või

sellega kaasas olevas kasutusjuhendis või muul viisil nagu veebilehelt leitavas juhises. Teave

peab sisaldama infot ligipääsetavusfunktsioonide kohta, nende aktiveerimisviiside kohta ja

nende aktiveerimisel abistavate lahendustega toote koostalitlusvõime kohta.

(2) Tootel olev teave toote ligipääsetavuselementide ning toote märgistuse, kasutusjuhendi ja

hoiatuste kohta peab olema:

1) hoomatav rohkem kui ühe meele kaudu;

2) esitatud arusaadaval ja kasutajale tajutaval viisil;

3) esitatud kontrastses trükikirjas kasutades kirjatüüpe ja -kraade ning tähe- rea- ja

lõiguvahesid, mis arvestab eeldatavaid kasutajavajadusi ning on võimalusel kohandatav.

(3) Veebilehelt või muul viisil leitav juhis toote paigaldamise, hooldamise, ladustamise ja

äraviskamise kohta peab:

1) olema kättesaadav tekstiformaatides, mida saab kasutada erinevatel viisidel kasutatava ja

rohkem kui ühe meele kaudu hoomatava alternatiivse abiformaadi loomisel;

2) lisama mittetekstilisele sisule alternatiivsel viisil esitatud sisu;

3) lisaks kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõudeid.

(4) Tootega kaasas olev kasutusjuhend või veebilehelt leitav juhis toote

ligipääsetavusfunktsioonide ning toote märgistuse, kasutamise ja hoiatuste kohta peab:

1) sisaldama toote kasutajaliidese ja funktsionaalsuse kirjeldust, mis esitatakse käesoleva

määruse §-s 4 sätestatud nõudeid arvestades ja milles tuuakse välja, kas tootel on käesoleva

määruse §-s 4 sätestatud asjakohased omadused;

2) sisaldama abivahenditega liidestatava tark- ja riistvara kirjeldust, millele tuleb lisada

tootega katsetatud abivahendite loetelu;

3) lisaks kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 ja lõike 3 punktides

1 ja 2 sätestatud nõudeid.

(5) Teenuse osutamisel esitatakse teave teenuse toimimise kohta ning teenuse osutamisel

kasutatava toote ligipääsetavusomaduste, abivahendite ja teenuse elementidega

koostalitlusvõime ja teenusega seose kohta.

(6) Teenuse osutamisel esitatavale teabele kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3

sätestatud nõudeid. Teenuse osutamiseks vajalikku elektroonilist teavet esitatakse järjepideval

ja sobival viisil, tehes selle tajutavaks, kasutatavaks, arusaadavaks ja töökindlaks.

(7) Tugiteenuse olemasolu korral antakse tugiteenuse osutamisel teavet toote või teenuse

ligipääsetavuse ja selle tugitehnoloogiatega ühilduvuse kohta. Teave antakse ligipääsetavate

sidevahendite abil.

§ 4. Nõuded toote funktsionaalsusele ja kasutajaliidesele

3

(1) Toode ja selle kasutajaliides peab sisaldama omadusi, elemente ja funktsioone, mis

võimaldavad puudega inimese ligipääsu tootele ning seda tajuda, kasutada, mõista ja juhtida.

(2) Toode peab vastama järgmistele funktsionaalsuse nõuetele:

1) töörežiimid on kasutatavad ka suure ulatuvuse ja jõu puudumise korral;

2) ei põhjusta valgustundlikkushoogude vallandumist;

3) pakub biomeetriliste tunnuste tuvastamisele ja kontrollimisele kasutajale alternatiivi;

4) on funktsionaalselt järjepidev ning võimaldab suhtluseks aega piisavalt ja paindlikult;

5) tark- ja riistvara võimaldab toote liidestamist tugitehnoloogiatega;

6) kasutaja eraelu puutumatus on toote ligipääsetavuselementide kasutamisel kaitstud.

(3) Kui toode võimaldab teabevahetust, sh isikutevahelist sidet, kasutamist, teabeesitamist,

juhtimist ja suunamist, peab see olema teostatav rohkem kui ühe meele kaudu. Kasutaja

kõnele ning nägemis-, kuulmis- ja kompimismeelele tuleb pakkuda alternatiive.

(4) Kui tootes kasutatakse kõnet, tuleb kasutajale pakkuda alternatiive kommunikatsiooni,

kasutamiskontrolli ja suunamise jaoks kasutatavale kõnele ja häälele.

(5) Kui tootes kasutatakse visuaalseid elemente, tuleb kasutajale pakkuda paindlikke

võimalusi nähtavuse selguse parandamiseks.

(6) Kommunikatsiooni, teabe edastamise ja juhtimise kasutamisel peavad tootel olema

paindlikud suurenduse, heleduse ja kontrastsuse seadistamise võimalused. Visuaalne element

peab olema kasutajaliidese juhtimiseks kasutatava programmi ja abivahendiga

koostalitlusvõimeline.

(7) Kui tootes kasutatakse heli, peab kasutajal olema võimalik seadistada heli tugevust ja

kiirust ning kasutada tõhustatud helifunktsioone, sealhulgas ümbritsevatest toodetest

tulenevate segavate helisignaalide vähendamist ja kuuldu selguse parandamist.

(8) Kui tootes kasutatakse teabe edastamiseks, tegevuse märkimiseks, vastuse nõudmiseks või

elementide tuvastamiseks värve või helisignaale, tuleb kasutajale pakkuda alternatiive

vastavalt värvi või helisignaali kasutamisele.

(9) Kui toode vajab manuaalset kasutamist ja juhtimist, peab seda olema võimalik

järjestikjuhtida ning kasutada kompimise teel eristatavaid osi. Toode peab pakkuma

peenmotoorsele juhtimisele alternatiive, vältides üheaegse juhtimise vajadust.

§ 5. Nõuded toote pakendile

Toote pakend ja sellel esitatav teave pakendi avamise, sulgemise, kasutamise ja äraviskamise

kohta ning toote avamise, sulgemise, paigaldamise, kasutamise, hooldamise, ladustamise ja

äraviskamise kohta, samuti toote ligipääsetavusomaduste kohta, peab olema ligipääsetav.

§ 6. Nõuded teenuse osutamisele

(1) Teenuse osutamisel tuleb tagada kasutatava toote ligipääsetavus kooskõlas käesoleva

määruse §-des 3–5 ning 3. ja 5. peatükis sätestatuga.

4

(2) Veebileht ja mobiilsideseadmel põhinev teenus muudetakse ligipääsetavaks järjepideval

ja sobival viisil, tehes see tajutavaks, kasutatavaks, arusaadavaks ja töökindlaks.

3. peatükk

Tootepõhised erinõuded

§ 7. Nõuded iseteenindusterminalile

Iseteenindusterminal peab:

1) sisaldama kõnesünteesi tehnoloogiat;

2) võimaldama kasutada isiklikke kõrvaklappe;

3) piiratud reageerimisaja korral esitama kasutajale hoiatusteate rohkem kui ühe meele kaudu;

4) võimaldama pikendada kasutamiseks eraldatud aega;

5) olema piisava kontrastsusega ja kompimise teel eristatavate klahvide ja juhtseadistega, kui

need on olemas;

6) helisignaalide kasutamisel olema ühilduv Euroopa Liidu tasandil olemasolevate

abivahendite ja tugitehnoloogiatega;

7) võimaldama puudega kasutaja ligipääsu ligipääsetavuselementi aktiveerimata.

§ 8. Nõuded e-lugerile

E-lugeril peab olema funktsioon teksti audioesitluseks.

§ 9. Nõuded elektroonilise sideteenuse osutamisel kasutatavale terminalseadmele,

millel on interaktiivne andmetöötlusvõime

(1) Kui tootel on lisaks hääle edastamise võimalusele ka teksti edastamise võimalus, peab

toode võimaldama reaalajas tekstiedastust ja toetama kõrgetasemelisi audioseadmeid.

(2) Kui tootel on lisaks teksti ja hääle edastamise võimalusele ka video edastamise võimalus,

peab toode võimaldama tervikvestluse kasutamist, sealhulgas sünkroniseeritud häält, reaalajas

tekstiedastust ja videoresolutsiooni, mis võimaldab suhtlust viipekeeles.

(3) Toode peab olema ühildatav traadita võrgu ühendusel kuulmistehnoloogiatega.

(4) Toote funktsioonid ei või häirida tugitehnoloogia toimimist.

§ 10. Nõuded audiovisuaalmeedia teenustele ligipääsuks kasutatavale

terminalseadmele, millel on interaktiivne andmetöötlusvõime

Puudega kasutajale tehakse kättesaadavaks audiovisuaalmeedia teenuse osutaja edastatud

ligipääsetavuselemendid kasutaja ligipääsu, valimise, juhtimise, isikustamise ja abivahendisse

edastamise kohta.

§ 11. Nõuded riigihanke objektiks olevale tootele

(1) Teabe kättesaadavus seoses toote toimimise ja ligipääsetavuselementidega peab vastama

käesoleva määruse § 3 lõigetes 2 ja 4 sätestatud elementidele.

5

(2) Kasutajaliidese omaduste, elementide ja funktsioonide ligipääsetavus ning toodete

funktsionaalsuse kavandamine peavad vastama käesoleva määruse §-s 4 sätestatud

asjakohastele nõuetele.

(3) Pakendi ligipääsetavus, sealhulgas sellel esitatav teave ja juhised toote paigaldamise,

hooldamise, kasutamise ja äraviskamise kohta, mis ei ole esitatud tootel, vaid on

kättesaadavad muude vahendite abil, nagu veebileht, välja arvatud iseteenindusterminalid,

peavad vastama käesoleva määruse § 3 lõikes 3 ja §-s 5 sätestatud asjakohastele

ligipääsetavusnõuetele.

4. peatükk

Teenusepõhised erinõuded

§ 12. Nõuded elektroonilise side teenusele

(1) Teenus peab lisaks häälsidele võimaldama reaalajas tekstiedastust. Kui lisaks häälsidele

kasutatakse ka videot, peab teenus võimaldama tervikvestlust.

(2) Hädaabiühenduse kaudu peab teenus võimaldama puudega lõppkasutajale teiste

lõppkasutajatega samaväärse ligipääsu hädaabiteenistustele kooskõlas toodete ja teenuste

ligipääsetavusnõudeid ühtlustava liidu õigusega.

§ 13. Nõuded teenusele, millega antakse ligipääs audiovisuaalmeedia teenusele

(1) Teenus peab pakkuma tajutavaid, kasutatavaid, arusaadavaid ja töökindlaid elektroonilisi

saatekavasid, mis annavad teavet ligipääsetavusfunktsioonide kättesaadavuse kohta.

(2) Teenus peab tagama audiovisuaalmeedia teenuse ligipääsetavuselementide täieliku

edastatuse, piisava kvaliteedi, heli ja video sünkroniseerituse ning võimaldatuse kasutajal

seadistada kuva ja kasutust.

(3) Audiovisuaalmeedia ligipääsetavuselemendid on:

1) subtiitrid kurdile ja vaegkuuljale;

2) audiokirjeldus;

3) subtiitrite pealelugemine;

4) viipekeelne tõlge.

§ 14. Nõuded lennu-, bussi-, raudtee- ja veeliikluse kaugliini sõitjateveoteenusele

(1) Teenus peab selle osutamisel vastama käesoleva määruse § 3 lõigetes 5–7 ja §-s 6

sätestatud nõuetele.

(2) Teenuse osutamisel esitatakse:

1) teave sõiduki, ümbritseva taristu ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse kohta ning abi kohta

puudega kasutajale;

2) teave aruka piletimüügisüsteemi ja selle -funktsioonide kohta;

3) reaalajas reisijateave;

4) teave lisateenuste kättesaadavuse kohta.

§ 15. Nõuded valla-, linna- või maakonnaliinile

6

Teenuse osutamiselkasutatavad iseteenindusterminalid peavad olema ligipääsetavad

kooskõlas käesoleva määruse §-des 3, 4 ja 7 sätestatuga.

§ 16. Nõuded finantsteenusele

(1) Teenuse osutamisel pakutavad autentimismeetodid, elektroonilised allkirjad,

makseteenused ja turvalisusega seotud teenused peavad olema tajutavad, kasutatavad,

arusaadavad ja töökindlad.

(2) Teenuse osutamisel antav teave peab olema arusaadav. Teabe keerukus ei või ületada

Euroopa Nõukogu Euroopa keeleõppe raamdokumendi taset B2 (kõrgem kesktase).

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid kohaldatakse ka siis kui teenuseid osutatakse

veebilehe või mobiilirakenduse kaudu.

§ 17. Nõuded e-raamatu teenusele

(1) Kui e-raamat sisaldab lisaks tekstile ka heli, tuleb tekst ja heli teenuse osutamisel esitada

sünkroniseeritult.

(2) E-raamatu digitaalne fail peab teenuse osutamisel võimaldama tugitehnoloogial

nõuetekohaselt toimida.

(3) Teenuse osutamisel peab puudega kasutajal olema võimalik:

1) pääseda ligi e-raamatu sisule;

2) navigeerida e-raamatu sisus ja kujunduses;

3) tajuda e-raamatu struktuuri;

4) kasutada e-raamatut paindlikult, omades valikuvõimalusi sisu esitamisel.

(4) E-raamatu sisu alternatiivsed esitusviisid ja koostalitlus mitmesuguste tugitehnoloogiatega

peavad olema tajutavad, arusaadavad, kasutatavad ja töökindlad.

(5) E-raamat peab olema leitav metaandmete kaudu ligipääsetavuselementide kohta esitatud

teabe järgi.

(6) E-raamatu ligipääsetavuselemendid peavad olema rakendatavad sõltumata autoriõiguste

digitaalkaitse meetmetest.

§ 18. Nõuded e-kaubanduse teenusele

(1) Teenuse osutamisel esitatav teave peab sisaldama teavet müüdava toote ja teenuse

ligipääsetavuse kohta, kui vastutav ettevõtja on eelnevalt selle teabe müüjale kättesaadavaks

teinud.

(2) Teenuse osana pakutavad autentimis-, makse- ja turvafunktsioonid peavad olema

tajutavad, kasutatavad, arusaadavad ja töökindlad.

(3) Teenuse osutamisel pakutav autentimismeetod, elektrooniline allkiri ja makseteenus peab

olema tajutav, kasutatav, arusaadav ja töökindel.

7

§ 19. Nõuded riigihanke objektiks olevale teenusele

Teenuse omaduste, elementide ja funktsioonide ligipääsetavus peab vastama selliste

omaduste, elementide ja funktsioonide asjakohastele ligipääsetavusnõuetele, mis on

sätestatud käesoleva määruse teenusega seotud paragrahvides.

5. peatükk

Funktsionaalse toimivuse kriteeriumid

§ 20. Üldine kasutuseeldus

(1) Kui käesoleva määruse 2., 3. või 4. peatükis sätestatud ligipääsetavusnõuded ei hõlma

tootedisaini ja tootmise või teenuse osutamise teatud funktsiooni ja viisi, peavad need

funktsioonid või viisid olema ligipääsetavad, vastates asjakohastele funktsionaalse toimivuse

kriteeriumitele.

(2) Funktsionaalse toimivuse kriteeriume kasutatakse:

1) alternatiivina ühele või enamale tehnilise nõudele, millele osutatakse käesoleva määruse

2., 3. või 4. peatükis sätestatud ligipääsetavusnõuetes, ning

2) ainult juhul, kui funktsionaalse toimivuse kriteeriumite kohaldamine vastab

ligipääsetavusnõuetele ja;

3) toote kavandamise ja tootmise ning teenuse osutamise tulemuseks on võrdväärne või

suurem ligipääsetavus nende eeldatavaks kasutamiseks puudega inimeste poolt.

§ 21. Kasutamine nägemisvõime puudumise korral

Kui toode või teenus pakub visuaalseid töörežiime, pakutakse kasutajale vähemalt üks

töörežiim, mis ei eelda nägemisvõimet.

§ 22. Kasutamine piiratud nägemisvõime korral

Kui toode või teenus pakub visuaalseid töörežiime, pakutakse kasutajale vähemalt üks

töörežiim, mis võimaldab piiratud nägemisvõimega kasutajatel toodet ja teenust kasutada.

§ 23. Kasutamine värvitaju puudumise korral

Kui toode või teenus pakub visuaalseid töörežiime, pakutakse kasutajale vähemalt üks

töörežiim, mis ei eelda kasutaja värvitaju.

§ 24. Kasutamine kuulmisvõime puudumise korral

Kui toode või teenus pakub auditiivseid töörežiime, pakutakse kasutajale vähemalt üks

töörežiim, mis ei eelda kuulmisvõimet.

§ 25. Kasutamine piiratud kuulmisvõime korral

Kui toode või teenus pakub auditiivseid töörežiime, pakutakse kasutajale vähemalt üks

tõhustatud helifunktsioonidega töörežiim, mis võimaldab piiratud kuulmisvõimega kasutajal

toodet ja teenust kasutada.

8

§ 26. Kasutamine kõnevõime puudumise korral

Kui toode või teenus nõuab kasutajatelt häälsisendit, pakutakse kasutajale vähemalt üks

töörežiim, mis ei nõua häälsisendit. Häälsisend hõlmab mis tahes suuliselt tekitatavat heli.

§ 27. Kasutamine piiratud käsitsemisvõime või jõu korral

Kui toode või teenus nõuab manuaalseid toiminguid, pakutakse kasutajale vähemalt üks

töörežiim, mis võimaldab kasutada toodet alternatiivsete toimingute abil, mis ei eelda

peenmotoorset juhtimist ega käsitsemist, käejõudu ega korraga rohkem kui ühe juhtseadise

kasutamist.

§ 28. Kasutamine piiratud ulatusvõime korral

Kui toode või teenus pakub manuaalset töörežiimi, pakutakse kasutajale vähemalt üks

töörežiim, mida saab kasutada piiratud ulatusvõime korral. Toote juhtelemendid peavad olema

piiratud võimekusega kasutaja küündivusulatuses.

§ 29. Valgustundlikkushoogude vallandamise riski minimeerimine

Kui toode pakub visuaalseid töörežiime, välditakse töörežiime, mis vallandavad

valgustundlikkushoogusid.

§ 30. Kasutamine piiratud kognitiivsete võimete korral

Toode või teenus hõlmab vähemalt ühte töörežiimi, mille elemendid lihtsustavad ja

hõlbustavad selle kasutamist.

§ 31. Eraelu puutumatus

Kui toode või teenus hõlmab elemente, mis on sellele paigaldatud ligipääsetavuse eesmärgil,

pakutakse kasutajale vähemalt üks töörežiim, mis tagab kõnealuste ligipääsetavuse eesmärgil

paigaldatud elementide kasutamisel eraelu puutumatuse.

9

KAVAND

MINISTRI MÄÄRUS

Ettevõtja ebaproportsionaalse koormuse hindamise kriteeriumid ja

ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest teavitamise kord

Määrus kehtestatakse toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse § 5 lõike 6 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse kohaldamisalasse

kuuluva toote ja teenuse suhtes ettevõtja ebaproportsionaalse koormuse hindamise ja selle

dokumenteerimise kriteeriumid. Samuti kehtestatakse määrusega ettevõtjale

ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest teavitamise kord.

§ 2. Kogukulu

Kogukulu käesoleva määruse tähenduses on toote tootmise, turustamise või importimisega

või teenuse osutamisega seotud ettevõtja tegevuskulu ja kapitalikulu summa.

§ 3. Hindamise elemendid ja kriteeriumid

(1) Kohaldatavate ligipääsetavusnõuete järgimise netomaksumuse hindamise elemendid on:

1) ühekordsete korralduslike kuludega seotud kriteeriumid;

2) jooksvate tootmis- ja arenduskuludega seotud kriteeriumid.

(2) Ühekordsete korralduslike kuludega seotud kriteeriumid, mida tuleb hindamisel arvestada,

on järgmised:

1) ligipääsetavusalaste eriteadmistega täiendava inimressursi maksumus;

2) inimressursi koolitamise ja ligipääsetavusalaste teadmiste saamisega seotud kulud;

3) toote arendamisele või teenuse osutamisele ligipääsetavusvõimaluste lisamiseks uue

protsessi väljatöötamise maksumus;

4) ligipääsetavust käsitleva juhendmaterjali väljatöötamise maksumus;

5) ligipääsetavust käsitlevate õigusaktide mõistmise ühekordne kulu.

(3) Jooksvate tootmis- ja arenduskuludega seotud kriteeriumid, mida tuleb hindamisel

arvestada, on:

1) toote või teenuse ligipääsetavuselementide väljatöötamise kulud;

2) tootmisprotsessis tehtavad kulud;

3) toote või teenuse ligipääsetavuse katsetamise kulud;

4) dokumentatsiooni koostamise kulud.

§ 4. Ligipääsetavusnõuete järgimise netomaksumus

(1) Ettevõtja hindab kohaldatavate ligipääsetavusnõuete järgimise netomaksumuse ja toote

tootmise, turustamise või importimise või teenuse osutamise kogukulu suhet ettevõtja jaoks.

10

(2) Hindamisel kasutatakse käesoleva määruse §-s 3 sätestatud elemente ja kriteeriume.

§ 5. Ettevõtja kulu ja tulu võrdlus eeldatava kasuga

Ettevõtja võrdleb hinnangulist kulu ja tulu, sealhulgas seoses tootmisprotsesside ja

investeeringutega, eeldatava kasuga puudega inimeste jaoks, võttes arvesse konkreetse toote

või teenuse kasutamiskordade arvu ja kasutamise sagedust.

§ 6. Ligipääsetavusnõuete järgimise netomaksumuse ja ettevõtja netokäibe suhe

(1) Ettevõtja hindab ligipääsetavusnõuete järgimise netomaksumuse ja ettevõtja netokäibe

suhet.

(2) Hindamisel kasutatakse käesoleva määruse §-s 3 sätestatud elemente ja kriteeriume.

§ 7. Ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest teavitamine

Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu seletuskirja lisa 3

KOOSKÕLASTUSTABEL

Eelnõule esitasid ettepanekuid ja kommentaare Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Justiitsministeerium,

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Pangaliit, Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit,

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Transpordiamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

ning Eesti Sadamate Liit.

Siseministeerium

Siseministeerium kooskõlastab eelnõu märkusteta. Teadmiseks võetud.

Kultuuriministeerium

Kultuuriministeerium kooskõlastab eelnõu märkusteta. Teadmiseks võetud.

Rahandusministeerium

Ettepanek kasutada õigusselguse huvides eelnõus (ka rakendusaktides)

läbivalt mõistet „finantsteenused“. Olgugi, et direktiivis kasutatakse

termineid „pangandusteenused“ ja „pangandus- ja finantsteenused“, on

Eesti seadustes kasutatud läbivalt terminit „finantsteenused“.

Arvestatud. Eelnõu dokumendid vastavalt muudetud.

Kommentaar. Direktiivi kohaldamisala ei laiene finantsteenuse

osutamisega seotud lepingutele, mistõttu ei saa ka eelnõu

kohaldamisala selliselt laiendada.

Arvestatud. Eelnõu dokumendid vastavalt muudetud.

Ettepanek jätta eelnõu § 3 punktist 9 välja sõna „toodete“, kuna

iseteenindusterminale kasutatakse finantsteenuste, mitte toodete

pakkumiseks.

Arvestatud. Eelnõu tekst vastavalt muudetud.

Kommentaar. Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt kaasneb eelnõu

rakendamisega mitmeid kulusid, mis tuleb kas katta prioriteetide

ümberseadmisega või lisataotluste heakskiitmisega tulevastes

eelarvestrateegia menetlustes.

Teadmiseks võetud.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Ettepanek kaaluda terminite ühtlustamist ja kasutada eelnõus kehtivates

õigusaktides juba kasutusel olevaid mõisteid. Eelnõus kasutatakse

mõistet „veeliikluse sõitjateveoteenus“. Juhime tähelepanu, et

merendusalastes õigusaktides kasutatakse mõisteid „reisija“ (nt

meresõiduohutuse seaduse § lg 2 p 30; kaubandusliku meresõidu

seaduse § 59 lg 1, sadamaseaduse §-d 561 ja 562, Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) nr 1177/2010, 24. november 2010, mis

käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega

muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004, artiklid 1 ja 2) ja

„reisijatevedu“ ning “reisijateveoteenus“ (nt meresõiduohutuse

seaduse § 172; kaubandusliku meresõidu seaduse 4. peatükk, Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1177/2010, 24. november

2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega

muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004, artikkel 3 punkt f). Samu

mõisteid on kasutatud ka eelnõuga üle võetava direktiivi 2019/882 enda

tekstis, samuti on neid kohati kasutatud ka eelnõu seletuskirjas.

Arvestatud. Ettepanekut kaaluti eelnõu koostajate hulka kuuluva

MKM eksperdi algatatud valdkonnasisese arutelu käigus MKM-s. Et

transpordialastes õigusaktides on kasutusel mõlemad terminid, siis

jõuti kokkuleppele, eteelnõus lähtutakse ühistranspordiseaduses

kasutusel olevatest terminitest, st et eelnõusse jääb ühtlustatud kujul

lennu-, bussi-, raudtee- ja veeliikluse sõitjateveoteenus.

Eelnõu § 22 lõike 2 sõnastuse järgi lõppevad kõik enne 28.05.2025

sõlmitud teenuslepingud, mille kehtivusaeg on pärast 28.06.2030 ja

mida ei ole vahepeal muudetud, ära 28.06.2030. Seda ka juhul, kui

teenuslepingute tingimused arvestavad ligipääsetavusnõuetega.

Ettepanek täiendada eelnõu § 22 lõiget 2 järgnevalt: enne 2025. aasta

28. juunit sõlmitud teenuseleping, mille tingimused ei arvesta

kohalduvaid ligipääsetavusnõudeid, kehtib edasi muutmata kujul kuni

selle kehtivusaja lõpuni, kuid mitte kauem kui 2030. aasta 28. juunini.

Arvestatud. Eelnõu tekst ja seletuskiri täiendatud.

Muudatus on vajalik, kuna näiteks avaliku teenindamise lepingud

sõlmitakse keeruka hankeprotseduuri käigus pikemaks perioodiks kui

5 aastat. Seetõttu on vaja tagada, et neid lepinguid ei peaks vahepeal

uuesti sõlmima vaatamata asjaolule, et teenuse osutaja on võtnud

endale lepinguga kohustused tagada ligipääsetavuse direktiivist

tulenevate nõuete täitmine alates siseriikliku õiguse normide

jõustumisest. See peaks vastama ka direktiivi üleminekumeetmete

eesmärgile ehk et 5 aastat pärast sätete jõustumist ei tohiks turul

pakkuda direktiivi kohaldamisalasse kuuluvat teenust, mis ei arvesta

ligipääsetavuse tagamise nõuetega.

Ettepanek täiendada seletuskirja, millist tüüpi lepinguid peetakse

silmas teenuselepingute all, kuna eelnõu kohaldamisalasse jäävad

tarbijatele osutatavad teenused (eelnõu § 2 lg 2), mille kasutamiseks on

võimalik sõlmida erinevaid lepinguid.

Arvestatud. Seletuskiri täiendatud.

Ettepanek kirjutada täpsemalt lahti seletuskirja punktis 6.5 Koondmõju

riigiasutuste, ettevõtjate ja/või kodanike halduskoormusele vastavalt

HÕNTE-le ja mõjude hindamise metoodikale

(https://riigikantselei.ee/valitsuse-too-planeerimine-ja-

korraldamine/mojude-hindamine).

Oleme valmis omalt poolt täpsustama mõju sihtrühmana ettevõtjaid,

kes seaduse kohaldamisalasse kuuluvaid tooteid toodavad või teenuseid

pakuvad ja keda seaduse nõuded mõjutavad, kuna hetkel on kajastatud

üksnes toodete/teenuste tarbijad. Samuti ei ole välja toodud seaduse

nõuete täitmise mõju ettevõtetele nii rahalise kui halduskoormuse

mõttes.

Arvestatud. Seletuskiri täiendatud.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) ei kooskõlasta

eelnõu seletuskirjas välja pakutud Vabariigi Valitsuse määruste

ettevalmistaja osas.

Arvestatud. Rakendusaktide andja küsimuses on MKM ja SoM

jõudnud kokkuleppele. Rakendusaktide andja on

sotsiaalkaitseminister.

Eelnõu § 4 lõike 4 ja § 5 lõike 2 kohaselt kehtestatakse toote ja teenuse

täpsemad funktsionaalsed ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta

antavale teabele ning ettevõtja ebaproportsionaalse koormuse

hindamise kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest

teavitamise kord Vabariigi Valitsuse määrustega. Ka seletuskirja

punktis 8 märgitakse, et eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb

kehtestada kaks uut Vabariigi Valitsuse määrust.

Nõustume, et täpsemate nõuete ja kriteeriumite kehtestamine on

mõistlikum viia alamakti tasemele ning et määruste kehtestajaks on

otstarbekas volitada Vabariigi Valitsust.

Me ei nõustu, et rakendusaktid peaks ette valmistama MKM.

 Teiste ministeeriumide pädevus antud eelnõu kontekstis ei ole

võrreldes MKM-iga tunduvalt väiksem. Siseministri

vastutusvaldkonda jääb üksnes hädaabiteenusega seonduv;

kultuuriministri vastutusvaldkonnana on seletuskirjas välja

toodud ainult e-raamatu teenus ning mainimata on ülejäänud

kultuuriministri vastutusvaldkonnad, nagu e-luger kui toode ja

audiovisuaalmeedia teenused; Rahandusministri

vastutusvaldkonda kuuluvad lisaks pangandusteenustele ka

muud finantsteenused.

Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri vastutusvaldkonda

jäävad toodetest tarbijatele mõeldud arvuti riistvara- ja

operatsioonisüsteemid ning iseteenindusterminalid ja teenustest

elektroonilise side ja e-kaubanduse teenused. Majandus- ja

taristuministri vastutusvaldkonda kuuluvad transporditeenused.

Kuna iseteenindusterminalidele kohalduvad nõuded vaid

eelnõus nimetatud teenuste pakkumisel, siis jaguneb teataval

määral ka iseteenindusterminalide korral pädevus mitme

ministri vahel.

 Rakendusaktide esitajaks on kõige sobivam

Sotsiaalministeerium (SoM). SoM-l on sisuline teadmine

Eelnõu ja seletuskiri on vastavalt muudetud.

ligipääsetavusnõuetest ja puudega inimeste spetsiifilistest

vajadustest. SoM saab rakendusaktide koostamise käigus

kaasata ka teisi asjaomaseid ministeeriume: SoM lisas eelnõule

teiste ministeeriumidega koostöös ette valmistatud

rakendusaktide projektid. Ligipääsetavuse rakkerühma

lõpparuande arutelude käigus toodi välja, et SoM näeb vajadust

luua enda organisatsioonis ligipääsetavuse nõuniku ametikoht,

kellel oleks roll ligipääsetavuse parandamisel.

 Põhjendatud ei ole seletuskirjas toodu, mille kohaselt peab

nõudeid täitma ettevõtja ja seega peab nõuded kehtestama

MKM. Ettevõtjad toodavad tooteid ja pakuvad teenuseid

kõikide ministrite vastutusvaldkondades, mistõttu kehtestatakse

nõuded ettevõtjatele ehk erasektorile kõikide ministrite, sh

sotsiaal- ja tervisekaitseministri, vastutusvaldkondades. Näiteks

tulenevad horisontaalsed nõuded toodetele toote nõuetele

vastavuse seadusest, mis on peamiselt majandus- ja

kommunikatsiooniministeeriumi hallata, aga reoveesettest

toote valmistamise nõuded on kehtestatud toote nõuetele

vastavuse seaduse alusel keskkonnaministri, kui vastava

valdkonna pädeva ministri 19.07.2017 määrusega nr 24.

 MKM poolt panustame ka edaspidi kindlasti määruse eelnõu

väljatöötamisse ja ettevõtjate aruteludesse kaasamisse.

Justiitsministeerium

Eelnõu §-s 17 antakse TTJA-le riikliku järelevalve tegemiseks õigus

rakendada KorS §-des, 30, 31, 32, 49, 50, 51 ja 52 sätestatud meetmeid.

Seletuskirjast ei nähtu, miks just nende loetletud meetmete rakendamist

peetakse vajalikuks, seega ei ole võimalik hinnata meetmete

rakendamise õiguse andmise proportsionaalsust (eriti osas, mis

puudutab näiteks valdusesse sisenemist jmt). Palume seletuskirja

täiendada vastava proportsionaalsuse analüüsiga.

Arvestatud. Seletuskiri täiendatud.

Eelnõuga soovitakse sätestada vastutus ligipääsetavusnõuetele

mittevastava teenuse osutamise eest. Seletuskirjas (lk 31) märgitakse,

et toote turule laskmise nõuete rikkumise korral kohaldatakse TNVS 7.

peatükis vastutuse kohta sätestatut vastavalt käesoleva eelnõu § 2 lõikes

8 sätestatule. Kui vaadata viidatud sätet, siis selles on kirjas, et

käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse

haldusmenetluse seadust käesolevas seaduses sätestatud erisustega.

Jääb selgusetuks viidatud sätte seos vastutusega. Palume seletuskirja

täpsustada.

Arvestatud. Seletuskiri täiendatud.

Seletuskirja tuleb lisada § 20 osas viited selle kohta, kus

ligipääsetavusnõuded on täpselt sätestatud, et oleks võimalik tuvastada,

millistest nõuetest tuleb juhinduda teenuse osutamisel. Samuti palume

seletuskirjas esitada näiteid, milline võib olla ligipääsetavusnõuetele

mittevastav teenus.

Arvestatud. Seletuskiri täiendatud.

Riigikogu otsuse „Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030" järgi

nähakse alati ette järelhindamise kohustus, kui olulise mõjuga

seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus on jäetud kiireloomulisuse tõttu

koostamata. Seletuskirja osas „Seaduse eesmärk“ on märgitud, et:

„Vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punktile

2 ei ole enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist koostatud

väljatöötamiskavatsust ega kontseptsiooni, sest eelnõu käsitleb EL-i

õiguse rakendamist ning menetlus peab olema põhjendatult

kiireloomuline.“ Eelnõu mõjude analüüsi käigus on tuvastatud olulised

mõjud. Lähtudes eelnevast, tuleb kavandada järelhindamise säte selle

regulatsiooni osas, millel on oluline mõju ja mille osas oleks tulnud

esitada väljatöötamiskavatsus, kuid see jäeti tegemata kiireloomulisuse

tõttu. Järelhindamise säte kavandatakse seaduse rakendussätetesse.

Arvestatud. Eelnõu täiendatud.

Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja

seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja keelemärkustega

ning märkustega eelnõu mõjude kohta

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskiri täiendatud.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Ettepanek sõnastada eelnõu kohaldamisala paragrahv (§ 2) selgemalt ja

arusaadavamalt. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus mõned

ettevõtted ei pruugi mõista, kas neile seaduses sätestatud nõuded

kohalduvad või mitte.

Selgitame. Kohaldamisala paragrahvi lisatakse lõige (lg 5), mis

kohaldamisala ulatust mõnevõrra täpsustab.

Lisaks on kohaldamisala küsimustes võimalik pöörduda eelnõu

materjalid kokku pannud ministeeriumide (eelnõu koostajad on välja

toodud eelnõu seletuskirja punktis 1.2) poole ning tulevikus ka TTJA

kui järelevalveasutuse poole.

Kommentaar. Ligipääsetavuse teema osas on olulisel kohal praktilised

juhendid, mis suunaksid ja aitaksid ettevõtetel õigesti seadust

kohaldada.

Selgitame. Nõuded täpsustuvad eelnõu alusel antavates

rakendusaktides, milles sätestatakse täpsemad nõuded eelnõu

kohaldamisala valdkondade kaupa. Praktilised juhendid töötatakse

välja pärast seda kui Euroopa Komisjon on avaldanud omapoolsed

juhendid-soovitused. Riigisiseselt töötatakse praktilised juhendid välja

koostöös järelevalveasutusega ja vastava sektori esindajatega.

Seletuskiri on vastava selgitusega täiendatud.

Eesti Pangaliit

Ettepanek rakendada seadust tajutavuse, talitlusvõimelisuse,

mõistetavuse ja töökindluse põhimõtete juures pigem juhendava

materjalina.

Selgitame. Seaduse iseloomu arvestades ei saa olla tegemist juhendava

materjaliga, vaid üldise iseloomuga, üldkohustusliku ja formaalselt

määratletud käitumisreeglistikuga, mis tagatakse riikliku sunniga.

Arvestades, et eelnõuga võetakse üle direktiivi nõuded, siis peavadki

need olema sätestatud õigustloovas aktis, mitte juhendava materjalina.

Kommentaar. On ebaselge, kellele ja millises ulatuses eelnõu kohaldub.

Ebaselgelt on defineeritud toote ja teenuse eristamine ning

rakendusalasse on kaasatud kõik e-kaubandusega tegelevad ettevõtted,

Selgitame. E-kaubandust puudutavale kommentaari osale vastatakse

kahele järgnevale kommentaarile antud selgitusega.

mis laiendab seaduse kohaldatavust kõigile digikeskkondadele, milles

tooteid ja teenuseid pakutakse ja nende tugiteenustele. Sellest lähtuvalt

on raske arvutada kõigile mõjutatud ettevõtetele halduskoormuse

tõusust tekkivate lisanduvate kulude suurust ja vajalike muudatuste

hulka. Lisaks on tagasiside andmine keeruline, sest pole selgelt aru

saada, kas ja mis aspektides me oleme mõjutatud või ei ole.

Kommentaar. Segane on, kas pangad on eelnõu reguleerimisalas vaid

teenuse osutajatena eelnõu mõttes või ka e-kaubanduse teenuste

osutajatena eelnõu § 2 lg 2 punkti 6 mõttes. Sisuliselt on seaduse

kohaldamisalasse hõlmatud tarbijale pakutavad teenused, mis on

mobiilseadmetes, veebilehtedel ja iseteenindusterminalides, kuid

eristatakse ka eraldi pangateenuseid, millele kohaldub veel kitsam

regulatsioon ning nõuded, mida täpsustatakse eelnõu § 2 lõikes 4.

Selgitame. Eelnõu § 2 lõikes 2 antud loetelu ei ole üksteist välistav.

See tähendab, et kui tegemist on e-kaubanduse teenusega, aga samal

ajal langeks see ka finantsteenuse alla, siis kohalduvad vastavale

ettevõtjale ka e-kaubanduse teenuse osutamisele eelnõuga

kehtestatavad nõuded (ka selliste finantsteenuste osutamise puhul, mis

muidu ei kuuluks eelnõu kohaldamisalasse § 2 lõike 4 alusel). Seda

tõlgendust kinnitab mh ligipääsetavuse direktiivi seletuspunkt 43, mille

kohaselt „[…] direktiivi kohaseid ligipääsetavuskohustusi e-

kaubanduse teenustele tuleks kohaldada mis tahes toote või teenuse

internetimüügi suhtes ning seetõttu ka käesoleva direktiiviga

eraldiseisvalt hõlmatud toote või teenuse müügi suhtes.“

Eelnõu teksti lisatud § 2 lg 5 järgmises sõnastuses: „Käesoleva

paragrahvi lõike 2 punktis 6 nimetatud e-kaubanduse teenusele

kohaldatavaid käesoleva seaduse nõudeid kohaldatakse ka käesoleva

seadusega eraldiseisvalt hõlmatud toote ja teenuse internetimüügi

suhtes.“

Seletuskiri täiendatud.

Ettepanek täpsustada, kui suur on eelnõu § 2 lg 2 punkti 6 ja § 2 lõike

4 kohaldatavuse erinevus.

Selgitame. Teenuse langemine e-kaubanduse definitsiooni alla

tähendab seda, et see langeb eelnõu kohaldamisalasse. Seda ka juhul

kui tegemist on finantsteenuseid pakkuva e-kaubanduse teenusega.

E-kaubanduse teenus on defineeritud eelnõu § 3 punktis 1 kui vahemaa

tagant osutatav teenus, mida osutatakse veebilehtede ja

mobiilseadmetel põhinevate teenuste kaudu elektroonilisel teel tarbija

isiklikul taotlusel eesmärgiga sõlmida tarbijaleping. Seega tuleb eelnõu

§ 2 lg 2 punkti 6 ja § 2 lõiget 4 vaadata eraldiseisvalt ja viia läbi eraldi

analüüs, kas teenus on finantsteenus ja kas teenus on e-kaubanduse

teenus. Kui tegemist on finantsteenusega, siis tuleb kohaldada seadust

juhul kui tegemist on ühe § 2 lõikes 4 nimetatud teenusega. Kui

tegemist on e-kaubanduse teenusega, siis kuulub see samuti seaduse

kohaldamisalasse. Kui tegemist on e-kaubanduse teenusega ja samal

ajal finantsteenusega, siis ei muuda see e-kaubanduse teenusele

kehtivate nõuete ulatust. Sellisel juhul kohaldatakse seadust ka ilma §

2 lõikes 4 nimetatud piiranguid arvestamata: eelnõuga kehtestatavad

nõuded kehtivad ka selliste finantsteenuste osutamise puhul, mis muidu

ei kuuluks eelnõu kohaldamisalasse § 2 lõike 4 alusel.

Seletuskiri täiendatud.

Kommentaar. Eelnõu tekstis ei ole viidatud WCAG standardile.

Seletuskirjas olev viide on ebaselge.

Selgitame. WCAG (web content accessibility guidelines) standardi

näol on tegemist soovitusliku standardiga, mis on ajas pidevalt

muutumises. Seepärast ei ole standardi eelnõusse sisse kirjutamine

mõeldav.

Seletuskiri täiendatud.

Ettepanek täpsustada, kas eelnõu hõlmab nii finantsteenuseid kui nende

osutamiseks sõlmitavaid lepinguid ja mil viisil on võimalik hinnata

lepingute keerukusastet.

Selgitame. Eelnõu hõlmab tarbijatele osutatavaid finantsteenuseid.

Teenuseid tarbides peab olema tarbijal mõistlik võimalus tutvuda

lepingueelse teabega ja lepingu tingimustega. Seega tähendab

ligipääsetavus teenusele eelnõu tähenduses ka seda, et isikul on

võimalik enne lepingu sõlmimist vastava infoga tutvuda. Juba praegu

tuleb teave esitada viisil, mis on arusaadav ja hoomatav. Eelnõu ei näe

ette, et sõltuvalt isiku puudest tuleb talle esitada muu (sisuga) teave,

vaid et see tuleb esitada talle kättesaadaval ja arusaadaval viisil

(pimekirja trükk, teksti suurendamise või selle ettelugemise võimalus,

sh selle ühildumine mõne olemasoleva programmi või seadmega, mida

vaegnägijad või- kuuljad kasutavad).

Eelnõu § 2 lõike 3 punktist 4 kustutatakse lauseosa „ ning teenuse

osutamisega seotud leping“. Kui teenuse osutamisega paratamatult

kaasneb ka lepingu sõlmimine, siis on tegemist teenuselepinguga, mis

loetakse teenuse osaks.

Seletuskiri täiendatud.

Kommentaar. Eelnõu kohustab pankasid kohaldama nõudeid sisuliselt

kõikidele teenustele ja toodetele, mis teenuste osutamist toetavad ja

teostama ka ligipääsetavuse jaoks vajalikud rakendusaktides käsitletud

hindamised, mida ei ole võimalik subjektiivselt teostada.

Selgitame. Eelnõuga kohustatakse pankasid kohaldama

ligipääsetavusnõudeid minimaalselt nendele teenustele, mis on antud

eelnõu § 2 lõikes 4. Arvestades, et süsteemide arendamine toimib

üldjuhul pangaüleselt, siis võivad pangad vastavaid arendusi teha ka

muude teenuste osutamisel.

Kommentaar. Kuigi pangaautomaadid ei ole pankade valmistatud, siis

kasutatakse neid siiski finantsteenuse osutamisel ja nõutakse

ligipääsetavust pangandusettevõtete poolt, kellel ei pruugi olla

võimalust toote valmistamist mõjutada.

Selgitame. Pangaautomaatide näol on tegemist

iseteenindusterminalidega, mille osas sätestatakse eelnõuga erandlik

ülemineku tähtaeg. Seega, neid pangaautomaate, mida pank kasutab

pangandusteenuse osutamisel juba enne 2025. aasta 28. juunit, võib

olemasoleval kujul kasutada ka edasi, kuid kõige kauem 20 aastat

pärast automaadi kasutuselevõttu.

Pangaautomaadid, mida pank finantsteenuse osutamisel alates 2025.

aasta 28. juunist kasutusele võtab, peavad kõigiti vastama eelnõuga

sätestatavatele nõuetele. Loomulikult kohalduvad nõuded tootjale, nii

et tootja ei või lasta nõuetele mittevastavat toodet turule, kuid

teenuseosutajal (antud juhul on teenuseosutajaks pank) on kohustus

veenduda, et ta kasutab ligipääsetavusnõuetele vastavaid tooteid.

Põhimõte ettevõtjate vahelise vastutuse osas on järgmine.

Teenuseosutajal on kohustus kasutada ligipääsetavaid tooteid, tootjal

kohustus toota, levitajal levitada ligipääsetavusnõuetele vastavaid

tooteid. Nõuete rikkumise korral vastutab ettevõtja, kes ei täitnud oma

kohustusi. Kui ligipääsetavusnõuete järgimise kohustust rikkus tootja

ja teenuseosutaja ei olnud ega pidanud olema rikkumisest teadlik,

vastutab tootja. Kui ligipääsetavusnõuete järgimise kohustust kasutada

teenuse pakkumisel ligipääsetavaid tooteid rikkus teadlikult

teenuseosutaja, vastutab tootja kõrval ka teenuseosutaja. Samal

põhimõttel langeb vastutus ka teistele ettevõtjatele (nagu volitatud

esindaja, importija, levitaja ehk turustaja).

Seega peab igaüks selles lülis veenduma selles, et toode või teenus

vastab nõuetele (v.a. kui mittevastavuse tuvastamine ei ole vastavas

lülis mõistlikult võimalik). Näiteks kui finantsteenuse osutamisel

võimaldab pank selle kasutamise läbi makseautomaadi, peab ta

veenduma selles, et finantsteenuste pakkumine makseautomaadi kaudu

vastab ligipääsetavusnõuetele (ehk teenus on kättesaadav nt pimedale,

vaegkuuljale, ratastooliga inimesele jne). Tootja vastutab toote

kvaliteedi (toote puuduste) eest, turustaja tagab, et turule lastakse

üksnes selliseid tooteid, mis vastavad eelnõu nõuetele (nt

makseautomaadiga peab olema võimalik ühendada kõrvaklappe, valida

helitugevust, valida kuvatava teksti suurust, kasutada klaviatuuril

pimekirja jms). Autentimiseks kasutatava programmi/tarkvara

vastavuse eest vastutavad selle väljatöötaja (tootja) ja turustaja.

Autentimise tarkvara, makseterminalide, pangaautomaatide tootmine

ja turustamine ei ole finantsteenuse osutamine. Finantsteenuse

pakkumisel veebis (internetipank, mobiilirakendused) peab aga

teenusepakkuja tagama, et see oleks kasutatav erinevate

funktsioonihäiretega isikute poolt, nt peab olema finantsteenuse

kasutamine ühilduv neile mõeldud abistavate programmidega.

Finantsteenuse osutaja ei saaks aga kuidagi kõrvaldada või vastutada

puuduste eest, mis on sõltuvad nutitelefonist või arvutist, mida

finantsteenuse kasutamiseks kasutatakse. Kui mõni autentimist

võimaldav tarkvara on välja töötatud finantsteenuse pakkuja enda

poolt, on tegemist vastutavate isikute kokkulangemisega ja siin võib

finantsteenuse pakkuja vastutada sõltuvalt olukorrale nii tootjana,

turustajana kui ka finantsteenuse pakkujana.

Eelnõu kohaselt on õigus karistada rahatrahviga ettevõtteid, kes ei ole

rakendanud eelnõus käsitletud ligipääsetavusnõudeid, kuid need ei ole

objektiivselt kirjeldatud.

Ettepanek oluliselt täpsustada eelnõus olevaid nõudeid ja definitsioone

täiendada, et ettevõtted saaksid neid kohaselt täita ja mõistaksid, mille

eest karistusi rakendatakse.

Selgitame. Eelnõu toob välja üksnes üldised ligipääsetavusnõuded.

Täpsemalt sätestatakse ligipääsetavusnõuded eelnõu kohaldamisala

valdkondade kaupa eelnõu alusel antavates rakendusaktides.

Praktilised juhendid töötatakse välja pärast seda kui Euroopa Komisjon

on avaldanud omapoolsed juhendid-soovitused. Riigisiseselt töötatakse

praktilised juhendid välja koostöös järelevalveasutusega ja vastava

sektori esindajatega.

Seletuskiri täiendatud.

Kommentaar. Eelnõuga suureneb ettevõtete halduskoormus.

Ligipääsetavusnõudeid kohaldatakse finantsteenustele ja eelnõust

nähtuvalt ka kõikidele digikeskkondadele. Nende teenuste osutajad

peavad viima nõuetega vastavusse kõik vahendid, mida tarbija kasutab

teenuste tarbimiseks või nende teenuste kohta informatsiooni

hankimiseks. See loetelu hõlmab kõiki veebilehti, mobiilirakendusi,

autentimist, makseterminale, iseteenindusterminale, pangaautomaate

jne, samuti on teenuseosutajal kohustus kõikide teenuste ja toodete

puhul tagada teabe kättesaadavus, mis ei ole mõningatel juhtudel

praktiliselt lihtsasti teostatav. Täiendavalt on eelnõuga sisuliselt

nõutud, et pangad tagaksid töötajatele koolituse, kuidas kasutada

ligipääsetavaid tooteid ja teenuseid, et tarbijaid oleks võimalik

abistada. See toob kaasa töökoormuse ja kulu ning ei saa olla piisavalt

kõikehõlmav.

Selgitame. Paratamatult kaasneb kohustuste täitmisega ka

halduskoormus, sh töötajate koolitamise kulu jm. Juhime aga

tähelepanu, et iga teenuseosutaja peab eelnõu nõuetega vastavusse

viima selle teenuse, mida ta osutab, sh veebikeskkonna ja

mobiilirakenduse, mille kaudu ta seda teenust pakub. Toodete (nt

pangaautomaadid, makseterminalid, mobiiltelefonid, arvutid ja selle

tarkvara) vastavusse viimise kohustus on tootjal ja seda oleme eespool

ka selgitanud.

Märkused eelnõu lisaks olevatele rakendusaktide kavanditele. Selgitame. Tegemist on rakendusaktide kavanditega. Märkusi

rakendusaktidele lahendatakse rakendusaktide väljatöötamise käigus.

Eesti Kirjastuste Liit

Ettepanek täpsustada kohaldamisala ulatust. Selgitame. Kohaldamisala paragrahvi lisatakse lõiked (lg 2, 4–5, 8 ja

10), mis kohaldamisala ulatust mõnevõrra täpsustavad.

Lisaks on kohaldamisala küsimustes võimalik pöörduda eelnõu

materjalid kokku pannud ministeeriumide (eelnõu koostajad on välja

toodud eelnõu seletuskirja punktis 1.2) poole ning tulevikus ka TTJA

kui järelevalveasutuse poole.

Ettepanek täpsustada, kas mikroettevõtjaks kvalifitseerumiseks peavad

olema täidetud mõlemad, s.o nii aastakäibe ja bilansimahu kui töötajate

arvu eeldused või võivad eeldused täidetud olla ka osaliselt, nt kui

töötajaid on rohkem, aga käive väiksem (nt töötajaid on 12, aga käive

on 300 000 eurot), kas siis loetakse ettevõtjat samuti mikroettevõtjaks.

Selgitame. Seletuskiri täiendatud.

Ettepanek selgitada, mida on silmas peetud e-raamatute graafilise info

all (eelnõu seletuskiri lk 37).

Selgitame. Eelnõu seletuskirja välja toodud leheküljel on e-raamatu

graafilise info all silmas peetud näiteks illustratsioone, tabeleid,

graafikuid jne. tegemist on Sotsiaalministeeriumi küsitlusele (2015,

seletuskirjas viidatud) Eesti Pimedate Liidu vastuses välja toodud

probleemkohaga.

Seletuskiri täiendatud.

Ettepanek täpsustada, kas e-raamatu teenuse keerukus vaimupuudega

inimestele (eelnõu seletuskiri lk 38) tähendab, et e-raamatu

kättesaadavuse teenus on liiga keerukas või e-raamatu lugemise kui

teenuse kasutamine ehk raamatu sisust arusaamine on liiga keerukas.

Selgitame. Vastav kommentaar (et e-raamatu teenus on keerukas

vaimupuudega inimestele) on lisatud küsimuse „Kas e-raamatud ja

nendega seotud teenused on erivajadustega inimestele (sh puuetega

inimestele ja eakatele) ligipääsetavad?“ vastuseks. Seega puudutab see

pigem e-raamatu sisu ja kättesaadavust kui e-raamatu lugemisega

seotud toodete nagu nt e-luger ligipääsetavust. Küsimustikus oli ka

küsimus: „Kas e-raamatutega seotud tooted (nt e-luger) on

erivajadustega inimestele (sh puudega inimestele ja eakatele)

ligipääsetavad?“. Selle küsimuse vastustest keerukust vaimupuudega

inimestele välja ei tulnud.

Seletuskiri täiendatud.

Märkused eelnõu lisaks olevatele rakendusaktide kavanditele. Selgitame. Tegemist on rakendusaktide kavanditega. Märkused

rakendusaktidele lahendatakse rakendusaktide väljatöötamise käigus.

Eesti Linnade ja Valdade Liit

Ettepanek koostöös sihtrühma osapooltega töötada regulatsiooni

keerukuse ja detailsuse tõttu välja seaduse rakendamiseks

juhendmaterjal, mis aitaks ettevõtjatel korrektselt rakendada seaduses

loetletud nõudeid. Juhendmaterjali olemasolu tõttu väheneksid hiljem

läbiviidava järelevalve töökoormus ja ettevõtjate vastuseis vajalike

nõuete rakendamisel.

Selgitame. Eelnõu toob välja üksnes üldised ligipääsetavusnõuded.

Täpsemalt sätestatakse ligipääsetavusnõuded eelnõu kohaldamisala

valdkondade kaupa eelnõu alusel antavates rakendusaktides.

Praktilised juhendid töötatakse välja pärast seda kui Euroopa Komisjon

on avaldanud omapoolsed juhendid-soovitused. Riigisiseselt töötatakse

praktilised juhendid välja koostöös järelevalveasutusega ja vastava

sektori esindajatega.

Ettepanek kaaluda ligipääsu tagamist kõikidele inimestele, kel on

vajadus infot „muud moodi“ kätte saada. Eelnõu kohaldamisalas

nimetatud toodetele ja teenustele peab olema tagatud kõikidele

inimestele, mitte ainult nendele, kellel on tuvastatud puue.

Ligipääsetavus ei tohi sõltuda isiku puude olemasolust või selle

tunnustamisest. On inimesi, kelle puue ei ole tuvastatud, kuid tavaline

lahendus ei ole kättesaadav (näiteks väga kehva silmanägemisega

vanemad inimesed või inimesed, kes ei ole lasknud puuet tuvastada).

Selgitame. Nõuete kohaldamisest saavad puudega inimeste kõrval kasu

ka teised piiratud funktsionaalse võimekusega inimesed (nt eakad,

lapsed, rasedad, ajutise vigastusega inimesed, pagasiga reisivad

inimesed jne).

Ettepanek kaaluda termini „puudega inimene“ asendamist vähem

sildistava sünonüümiga käesolevas eelnõus, aga ka teistes õigusaktides

(näiteks sotsiaalhoolekande seadus, sotsiaalseadustiku üldosa

seaduses). Eelnõus kasutatud termin „puudega inimene“ on kohmakas

ja sildistav. Sotsiaalhoolekande praktikas kasutatakse „puudega

inimene“ asemel „inimene, kellel on puue“ või sünonüüme.

Selgitame. Ettepanekut on kaalutud ning selle tulemusel on leitud, et

termini ühtlustamist on kahtlemata tarvis teha. Käesoleva eelnõuga me

terminit õigusruumis siiski läbivalt ei ühtlusta.

Kommentaar. Eelnõu § 4 lõike 2 esimeses lauses on kirjaviga sõnas

„inimestele“.

Selgitame. Kirjaviga parandatud.

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

Ettepanek otsida võimalusi eelnõu kohaldamisala selgemaks

sätestamiseks. Kohaldamisala paragrahv (§ 2) on ehitatud üles

keeruliselt ja seda on seletuskirja kõrvale lugemata raske mõista. Üheks

võimaluseks oleks näiteks § 2 lg 1 punktides 3-6 sätestada selgelt, et

nendele toodetele kohalduvad ligipääsetavuse nõuded juhul, kui neid

kasutatakse § 2 lõikes 2 nimetatud teenuste osutamisel.

Selgitame. Eelnõu § 2 lõikega 6 sätestatakse selgelt, et paragrahvi 2

lõike 1 punktides 3–6 nimetatud toodetele kohalduvad eelnõus

sätestatud ligipääsetavusnõuded juhul, kui neid kasutatakse § 2 lõikes

3 nimetatud teenuste osutamisel. Leiame, et sama pole vaja sätestada

kõigis § 2 lg 1 punktides 3-6, et vältida kordusi.

Kohaldamisala paragrahvi lisatakse siiski lõiked (lg 2, 4–5, 8 ja 10),

mis kohaldamisala ulatust mõnevõrra täpsustavad.

Eelnõu kohaldamisala paragrahvis on esmalt välja toodud

kohaldamisalasse üldiselt jäävad tooted (lõige 1), seejärel on

defineeritud toodetega seotud terminid (lõige 2). Sarnaselt on sätestatud

kohaldamisalasse jäävad teenused (lõige 3), teenuse mõiste üldiselt

(lõige 4) ning avatud on teenustega seotud terminid (lõige 5). Edasi

sätestatakse toodete ja teenuste kohaldamise erisused ja ulatus (lõiked

6–8). Viimaks sätestatakse kohaldamisala välistused (lõiked 9–11) ning

teiste seaduste kohaldamine (lõiked 12 ja 13). Paragrahv on ehitatud

üles õigusnormi liigile kohase struktuuri kohaselt, kus paragrahvi

esimesed lõiked sisaldavad üldreeglit, edasi sätestatakse selle üldreegli

täpsustused ja erandid.

Lisaks on kohaldamisala küsimustes võimalik pöörduda eelnõu

materjalid kokku pannud ministeeriumide (eelnõu koostajad on välja

toodud eelnõu seletuskirja punktis 1.2) poole ning tulevikus ka TTJA

kui järelevalveasutuse poole.

Seletuskiri on kohaldamisala paragrahvi ülesehituse selgitusega

täiendatud.

Ettepanek lisada pakiautomaadid eelnõu kohaldamisalasse. Selleks, et

seadus ka tegelikult täidaks oma eesmärki, peab olema reguleeritud

kogu ahel alates tehingu teostamisest kuni kohale toimetamiseni. Eestis

Selgitame. Esialgu võtame üle selle, mis on direktiiviga ette nähtud.

Ligipääsetavama ühiskonna loomise suunas on riik käesoleva eelnõu

koostamise kõrval liikumas ka teiste protsesside kaudu. Näitena võib

on füüsiliste kaupluste ja esinduste tähtsus vähenemistrendis ning

samal ajal on tõusutrendis digitaalsete kanalite kasutus. Digitaalsete

kanalite kaudu kauba tellimine tähendab tihti tarnevalikut

„pakiautomaat“. Seetõttu on vajalik, et ka pakiautomaatide

ligipääsetavusele kehtestatakse selle eelnõuga selged nõuded.

tuua paralleelselt ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmisega tegutsenud

Vabariigi Valitsuse poolt 2019. aastal loodud ligipääsetavuse

rakkerühma, mis koostöös oluliste osapooltega tegeles sellega, et välja

selgitada ligipääsetavuse olukord ja probleemid kõikides olulisemates

elukeskkonna ja ühiskonna aspektides ning töötas välja

poliitikasuunised ja lahendused, mis võimaldavad lähima kümne aasta

jooksul liikuda kõikidele inimestele ligipääsetava ühiskonna, avaliku

ruumi ja teenuste suunas.

Eelnõu § 4 lg 1 ja § 22 lõiked 1 ja 4 on hetkel sõnastud järgmiselt:

§ 4 Toote ja teenuse ligipääsetavusnõuded

(1) Toode peab selle turule laskmisel ja teenus peab selle osutamisel

vastama ligipääsetavusnõuetele, arvestades käesoleva paragrahvi

lõikes 5 ja käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud erisusi.

§ 22 Ligipääsetavusnõuete kohaldamise erisused

(1) Käesoleva seaduse nõudeid kohaldatakse alates 2025. aasta 28.

juunist turule lastava toote ja osutatava teenuse suhtes.

(4) Teenuseosutaja võib jätkata teenuse osutamist kuni 2030. aasta 28.

juunini, kasutades toodet, mida ta kasutas sarnase teenuse osutamiseks

ka enne 2025. aasta 28. juunit.

Ettepanek lisada eelnõu §-i 22 järgmine lõige:

(6) Käesoleva paragrahvi õigetes 1 ja 4 nõuded loetakse kohaselt

täidetuks ka juhul, kui tootja või teenuseosutaja tagavad vastavalt oma

toote- või teenuseportfellis vähemalt ühe ligipääsetavusnõuetele

vastava toote ja/või sellel osutatava teenuse. Nimetatud erilahendus

peab olema erivajadustega isikule kättesaadav samaväärse hinna ja

tingimustega kui teised sama ettevõtte samalaadsed tooted/teenused.

Põhjendus: eelnõuga ülevõetava direktiivi eesmärk on edendada

täielikku ja tõhusat võrdset osalemist, parandades ligipääsu

Selgitame. Ligipääsetavuse direktiiv ei võimalda luua nimetatud

erisusi. Direktiivi põhjenduspunkt 101 annab selgesõnalise juhise,

missugused on üleminekusätted. Teenuseosutajatele on ette nähtud

viieaastane üleminekuperiood, mille kestel võib edasi kasutada teenuse

osutamiseks tooteid, mis lasti turule enne 28.06.2025 ja mis ei vasta

ligipääsetavusnõuetele, välja arvatud juhul, kui teenuseosutajad on

need üleminekuperioodi jooksul asendanud. Pikem üleminekuperiood

20 aastat on kehtestatud iseteenindusterminalidele, arvestades nende

maksumust ja pikka olelusringi. Ettevõtjad saavad hinnata iga teenuse

korral ligipääsetavusnõuete kohaldamise ebaproportsionaalset

koormust.

Mõistame muret rohepöörde teemal, kuid selline lahendus ei ole

kooskõlas direktiivi eesmärgiga. Toode (digiboks) peab vastama

ligipääsetavusnõuetele.

tavatoodetele ja -teenustele, mis on algselt kavandatud või hiljem

kohandatud käsitlema inimeste erivajadusi (preambula p 3). Samuti

adresseerib direktiiv murekohta, et erifunktsionaalsustega tooted on

kõrgemate hindadega (preambula p 7) ja seeläbi võivad erivajadustega

isikud saada ebavõrdselt koheldud. Direktiiv seab eesmärgiks võrdse

kohtlemise. Direktiivi eesmärk ei ole erivajadustega isikute vajadusi

arvestades kohaldada erinõuetele vastavaks kõik tooted, vaid tagada

erivajadusega inimesele võimalus saada konkurentsivõimelise hinnaga

toode või osutatav teenus, mis arvestaks tema spetsiifiliste vajadustega.

Seeläbi leiame, et direktiivi eesmärk on täidetud juhul, kui tootja või

teenuse osutaja tagab oma toodete või teenuste hulgas kas (i) toodete ja

teenuste ühetaolisuse, vastates täies ulatuses ka erivajadustele või (ii)

üles ehitades oma portfell nii, et iga toote/teenuse puhul on tagatud ka

alternatiiv, mis ühest küljest tagab samad funktsionaalsused nagu nn

tavatoodetel ja teenustel, kuid lisatud on ligipääsetavusnõuetele

vastavad funktsionaalsused. Näide: TV-teenus veebis võiks olla

ligipääsetavusnõuetele vastav, samas kui digiboksiga lahendus seda ei

ole. Samuti ei pea me kohaseks, et eelnõu kohaselt tuleb teha eluea

keskel olevate toodete laus-väljavahetamine aastal 2030. Nimetatu

tähendaks seadmete vahetust ka kasutajatele, keda

ligipääsetavusnõuded tegelikult ei puuduta ja kes on olemasolevate

toodetega rahul. Selliseid on valdav enamik. Seega valdav osa

kohustuslikus korras vahetatavatest toodetest tuleks vahetada puhtalt

seadusest tuleneva kohustuse pärast, mitte reaalse vajaduse tõttu.

Taoline seadmete vahetus tähendab, et (i) tarbijatele kulu tõuseb, teenus

kallineb; (ii) kasutamiskõlbliku tehnoloogia laus-utiliseerimine pole

kooskõlas Eesti ja EL rohepöörde eesmärkidega. Eelneva vältimiseks

peab eelnõu sätestama, et toote välja vahetamine on tagatud vastava

sooviavalduse alusel, mitte automaatse protsessina.

Eelnõu § 22 lg 2 on hetkel sõnastatud järgmiselt: Selgitame. Sideteenuse lepingud on ligipääsetavuse direktiivi sätetega

kooskõlas. ESS § 951 lõikes 6 sätestatakse, et sideettevõtja teeb

(2) Enne 2025. aasta 28. juunit sõlmitud teenuseleping, mille

tingimused kohalduvaid ligipääsetavusnõudeid ei arvesta, kehtib edasi

muutmata kujul kuni selle kehtivusaja lõpuni, kuid kõige kauem 2030.

aasta 28. juunini.

Oluline on siin välja tuua vastuolu elektroonilise side seaduse ja

ülaltoodu vahel. Nimelt sideettevõtjal puudub taoline alus sideteenuse

leping ühepoolselt üles öelda. Lisaks nagu on kirjeldatud ka punktis 1,

on eelnõu üheks eesmärgiks tagada ligipääsetavusnõuete täitmine

selleks, et erivajadusega tarbijad saaksid eelnõus loetletud teenuseid ja

tooteid kasutada võrdväärselt nendega, kellel erivajadus puudub.

Eelnõu § 22 lg 2 peab seega reguleerima olukorda, kus erivajadusega

isikutel oleks võimalik igal juhul alates 28.06.2030 olla kindel, et

eelnõu kohaldamisalas olev teenus vastab ka ligipääsetavusnõuetele.

Valdaval osal lepingutest pole ligipääsetavusnõuete kohaldumine

vajalik, seega lepingu ümber sõlmimine peaks olema vajaduspõhine ja

vastavalt lõppkasutaja sooviavaldusele. Sellisel juhul saaksid tarbijad

vastavalt viidatud sättele öelda üles teenuselepingud, mis kohalduvaid

ligipääsetavusnõudeid ei arvesta ning nõuda ligipääsetavusnõudeid

täitvate teenuselepingute sõlmimist. Sellise lahenduse korral ei

põhjustata ülejäänud teenuse kasutajatele, keda ligipääsetavusnõuded

ei puuduta, lisakoormust ega ebamugavusi (lepingute ülesütlemine,

seadmete tagastamine ja uute seadmete suhtes kasutuslepingute

sõlmimine jne). Peame vajalikuks osundada, et elektroonilise side

seaduse § 100 lõikest 1 tulenevalt on tarbijal õigus leping igal ajal üles

öelda, teavitades sellest sideettevõtjat. Lepingu ülesütlemine loetakse

sideettevõtja suhtes jõustunuks teate saamisele järgnevast tööpäevast

alates, kui teates ei sisaldu hilisem tähtpäev. Seega sideteenuste puhul

on tarbijal juba praegu õigus leping üles öelda olenemata põhjusest.

erivajadusega inimese taotluse alusel lepingueelse teabe temale sobivas

vormingus kättesaadavaks. Ligipääsetavuse direktiivi artikli 13

kohaselt tuleb teabe kättesaadavaks tegemisel arvestada erivajadustega

inimestele sobivat vormingut. See ligipääsetavuse direktiivi norm peab

olema Eestis üle võetud 28.06.2022 ja seda kohaldatakse alates

28.06.2025. Seega leiame, et LiPS § 22 lõike 2 kohaldamine on juba

praegu vajaduspõhine, juhul kui lepingu tingimused

ligipääsetavusenõudeid ei arvesta. Sideteenuse lepingutega sellist

olukorda ei tohiks ette tulla, kuna need on ligipääsetavusnõuetega

kooskõlas.

Eelnõu § 9 on sõnastatud järgmiselt: Selgitame. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et ligipääsetavuse

direktiiv põhineb EL-i õigusaktide järjepidevuse tagamiseks toodetega

seotud nõuete puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusel nr

(1) Levitaja teavitab turule lastud toote kohaldatavale

ligipääsetavusnõudele mittevastavusest tootjat, importijat ning

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit.

(2) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti teavitamisel esitab

levitaja üksikasjad toote mittevastavuse ja rakendatud

parandusmeetmete kohta.

Oleme seisukohal, et levitajale ei saa panna avaliku võimu esindaja

kohustusi. Samuti ei saa panna ühele ettevõttele kaasvastutust teise

eraettevõtte seadusele mittevastavuse eest. Lisame ka halduskoormuse

vaatest näite, mis ilmestab selle nõude ulatust: Tootja X seadet Y

võidakse müüa üle-Eesti kokku 100-s erinevas veebipoes. Eelnõu

praeguse sõnastuse kohaselt kohustuvad kõik need 100 poodi eraldi

TTJA-d teavitama ja lahendust pakkuma. Veelgi enam, kui tootja X

seadet Y pakutakse ka teistes EL liikmesriikides ja kõigi riikide

seadusandluses oleks sees taoline levitaja vastutus, tähendab see

regulaatoritele märgukirjade arvu, mille suurusjärku saab väljendada

väga mitme nulliga. Palume sätestada § 9 moel, mis annab levitajale

õiguse teavitada, mitte sätesta teavitamiskohustust.

768/2008/EÜ toodete turustamise ühise raamistiku kohta. Seega

ligipääsetavuse direktiiviga hõlmatud tooted kuuluvad EL-i

harmoneeritud toodete regulatsiooni alla ja direktiiv kuulub toodete

puhul EL-i ühtlustatud õigusaktide hulka. Toote nõuetele vastavuse

seadusesse (TNVS) on koondatud regulatsioon, mis tuleneb

horisontaalse iseloomuga kaupade vaba liikumist takistavate tehniliste

kaubandustõkete vältimisele suunatud EL-i õigusaktidest, sh otsusest

nr 768/2008. See tähendab, et enamus harmoneeritud valdkonna

ettevõtjate kohustused tulenevad TNVS-st (vt TNVS § 17 levitajate

kohustuse). Eelnõu §-s 9 on toodud ligipääsetavusdirektiivis

levitajatele sätestatud valdkondlikud erisused. Toodetega seotud

ohtudest, sh nõuetele mittevastavusest, peab levitaja teavitama tootjat

või importijat ning turujärelevalveasutust (TNVS § 17 lg 3) kõigi

harmoneeritud toodete korral. Seega tegemist ei ole levitajatele uue

kohustusega. LiPS erisus seisneb selles, et järelevalveasutuse

teavitamisel esitatakse juba võetud üksikasjad toote mittevastavuse ja

rakendatud parandusmeetmete kohta. LiPS § 9 lg 1 kordab TNVS § 17

lg 3 ja on lisatud õigusselguse mõttes, et § 9 lg 2 oleks lihtsamini

arusaadav.

Levitajate mittenõuetekohastest toodetest teavitamise eesmärk on

võimalikult kiirelt tootjatele info edastamine nõuetele mittevastavate

toodetest, et tootjad saaksid mh takistada niisuguste toodete levikut,

samuti tarbijate teavitamine, vajadusel toodete tagasikutsumine.

Eelnõu rakendusakti „Ettevõtja ebaproportsionaalse koormuse

hindamise kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest

teavitamise kord“ kavandi § 6 on sätestatud järgmiselt:

(1) Ettevõtja hindab ligipääsetavusnõuete järgimise netomaksumuse ja

ettevõtja netokäibe suhet.

Ettepanek muuta seda järgmiselt:

Selgitame. Ebaproportsionaalse koormuse hindamise eesmärk ongi

teha hindamine iga teenuse ja toote kohta eraldi. Tegelikult on eesmärk

veelgi detailsem. Hinnata saab iga toote ja teenuse korral iga

ligipääsetavusnõude (erinevate meelte kaudu toote või teenuse

ligipääsetavaks muutmine) täitmise ebaproportsionaalset koormust.

Näiteks hindamise järel võib selguda, et vaegnägijatele toote ja teenuse

ligipääsetavaks tegemine ei ole ebaproportsionaalselt koormav, aga

(1) Ettevõtja hindab konkreetse teenuse ligipääsetavusnõuete järgimise

netomaksumuse ja ettevõtja poolt pakutava teenuse netokäibe suhet.

Põhjendus: nii eelnõus kui ka selle seletuskirjas on märgitud, et

ligipääsetavusnõudeid kohaldatakse minimaalses mahus koormates.

Seejuures tuuakse välja ka teenuseosutaja või tootja võimalus

ligipääsetavuse nõudeid mitte järgida juhul, kui see on ebamõistlikult

koormav.

vaegkuuljatele toote või teenuse ligipääsetavaks tegemine on

ettevõtjale ebaproportsionaalselt koormav.

Seletuskiri täiendatud.

Märkused rakendusaktidele lahendatakse rakendusaktide

väljatöötamise käigus.

Palume selgitust: eelnõu ja selle aluseks oleva direktiivi kohaselt

kuuluvad nutitelefonid, tahvelarvutid, nutikellad jne arvutisüsteemi

mõiste alla (LiPS eelnõu § 2 lg 1 p 1, vt ka seletuskirja lk 7 ja direktiivi

preambula p 26) ning ruuterid ja modemid tarbija terminalseadme

mõiste alla (LiPS eelnõu § 2 lg 1 punkt 7, vt ka seletuskirja lk 8 ja

direktiivi preambula p 30, kusjuures direktiiv kasutab mõistet

lõppseade). Selline liigitamine tekitab küsimusi, kui vaadata tarbija

terminalseadmele/ lõppseadmele kehtestatavaid nõudeid. Näiteks

räägib eelnõu lisaks oleva rakendusakti „Toote ja teenuse

funktsionaalsed ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta antavale

teabele“ kavandi (edaspidi: määruse kavandi) § 9 lg 1 ja 2 (samuti

direktiivi lisa 1 jagu 1 p 2) hääle, teksti ja video edastamise

võimalustest, videoresolutsioonist jne. Meile tundub ebaloogiline, kui

need nõuded hakkavad kehtima üksnes modemile ja ruuterile, aga mitte

näiteks nutitelefonile.

Seetõttu palume selgitada, kas nutitelefon on hõlmatud mõlema

mõistega, nii arvuti operatsioonisüsteemi kui ka elektroonilise side

teenuse tarbimiseks mõeldud terminalseadmega, ja see tähendab, et

nutitelefonile kohalduvad nii eelnõu § 2 lg 1 punktis 1 märgitud arvuti

süsteemile rakendatavad nõuded kui ka eelnõu § 2 lg 1 punktis 7

märgitud tarbija terminalseadmele rakendatavad nõuded? Kui see nii

on, siis vajab eelnõu ja selle seletuskiri selles küsimuses täpsustamist.

Selgitame. Nutitelefon on hõlmatud mõlema mõistega. Nutitelefon on

nii arvuti operatsiooni süsteem (eelnõu § 2 lg 1 p 9) kui ka

elektroonilise side teenuse tarbimiseks mõeldud terminalseade (eelnõu

§ 2 lg 1 p 8). Terminalseadme mõiste puhul on viidatud ESS-is

kasutusel olevale mõistele. Nutitelefon kuulub terminalseadme mõiste

alla.

Seletuskiri täiendatud.

Audiovisuaalmeedia tarbimiseks mõeldud terminalseadme puhul toob

eelnõu seletuskiri peamise näidetena ringhäälingusignaali

digimuundurid, kodutehnika nutipuldid, arvutivõrgu ruuterid ja

modemid. Palume selgitust, kas digiboks kuulub eelnõu § 2 lg 1

punktis 8 märgitud audiovisuaalmeedia teenuse terminalseadme alla.

Sellest sõltub muuhulgas ka see, kas digiboksile kohalduvad määruse

kavandi § 10 nõuded.

Kui eelnõud lugeda koos selle aluseks oleva direktiiviga, siis on meie

hinnangul võimalik jõuda sellise tõlgenduseni. Direktiiv kasutab

terminalseadme mõiste asemel lõppseadme mõistet: direktiivi artikkel

3 punkt 7 sätestab, et „tarbija lõppseadmed, millel on interaktiivne

andmetöötlusvõimsus ja mida kasutatakse ligipääsuks

audiovisuaalmeedia teenustele“ on seadmed, mille peamine eesmärk on

anda ligipääs audiovisuaalmeedia teenustele. Selle määratluse alusel

tundubki, et digiboksi võib ka terminalseadmeks lugeda. Palume

selgitada seda küsimust eelnõu seletuskirjas.

Selgitame. Digiboks kuulub eelnõu § 2 lg 1 punktis 7 märgitud

audiovisuaalmeedia teenuse terminalseadme alla.

Seletuskiri täiendatud.

Märkused eelnõu lisaks olevatele rakendusaktide kavanditele. Selgitame. Tegemist on rakendusaktide kavanditega. Märkused

rakendusaktidele lahendatakse rakendusaktide väljatöötamise käigus.

Kas määruse kavandi § 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et elektroonilise

side- ja audiovisuaalmeedia teenuse osutaja veebilehele ja

mobiilseadmel põhinevale teenusele kohalduvad WCAG AA tasemele

vastavad nõuded (samamoodi nagu see on LiPS eelnõu seletuskirjas

välja toodud nt e-kaupleja puhul, vt seletuskirja lk 11)?

Selgitame. Tegemist on rakendusaktide kavanditega. Märkused

rakendusaktidele lahendatakse rakendusaktide väljatöötamise käigus.

Avaliku sektori veebilehe ja mobiilirakenduse vastavust

ligipääsetavuse nõuetele eeldatakse, kui see vastab Euroopa

standardiga EN 301 549 V2.1.2 (2018-08) kehtestatud nõuetele.

Standard viitab WCAG rakendusjuhistele. Avaliku sektori veebilehed

peavad vastama WCAG 2.1 AA taseme edukriteeriumitele, mistõttu

peaksid erasektori veebilehed ja mobiilirakendused vastama samuti

maksimaalselt AA tasemele.

Eesti Puuetega Inimeste Koda

Kommentaar. Tegemist on keeruka ja laiemale avalikkusele raskesti

arusaadava paketiga.

Selgitame. Mõistame, et pakett on avalikkusele raskesti arusaadav ja

arvestame sellega võimaluste piires oma kommunikatsioonis.

Ettepanek hõlmata ka valla-, linna- või maakonnaliinide puhul eelnõu

kohaldamisalas toodud kõik sõitjateveoteenuse elemendid.

Selgitame. Esialgu võtame üle selle, mis on direktiiviga ette nähtud.

Ligipääsetavama ühiskonna loomise suunas on riik käesoleva eelnõu

koostamise kõrval liikumas ka teiste protsesside kaudu. Näitena võib

tuua paralleelselt ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmisega tegutsenud

Vabariigi Valitsuse poolt 2019. aastal loodud ligipääsetavuse

rakkerühma, mis koostöös oluliste osapooltega tegeles sellega, et välja

selgitada ligipääsetavuse olukord ja probleemid kõikides olulisemates

elukeskkonna ja ühiskonna aspektides ning töötas välja

poliitikasuunised ja lahendused, mis võimaldavad lähima kümne aasta

jooksul liikuda kõikidele inimestele ligipääsetava ühiskonna, avaliku

ruumi ja teenuste suunas.

Kommentaar. Loodame, et jätkutegevused vastuvõetava seaduse osas

selgitavad täiendavalt selle olemust ning kogu ligipääsetavuse

valdkonnas toimub jätkuv areng, koostöö ning avalikkusele suunatud

selgitustegevus, mis aitaks lahti mõtestada keerukaid tehnilisi nõudeid,

mida kavandatav seadus teenuste osutajatele seab.

Selgitame. Konkreetsete jätkutegevuste, sh avalikkusele suunatud

selgitustegevuste võimaliku toimumise üle otsustamise, planeerimise,

kavandamisega hetkel veel ei tegeleta. Paralleelselt, seoses

ligipääsetavuse rakkerühma lõpparuande kinnitamisega Vabariigi

Valitsuses 2021. aasta septembris, on toimumas seal väljatoodud

poliitikasoovituste elluviimine, mille eesmärk on suuresti

ligipääsetavuse valdkonda laiemalt järk-järgult arendada.

Transpordiamet

Ettepanek asendada eelnõu § 3 lõikes 2 sõna „sõiduabonement“

eestikeelse vastega „perioodikaart“.

Selgitame. Sõna asendatud.

Ettepanek parandada eelnõu § 4 lõikes 2 kirjaviga sõnas „inimestele“ Selgitame. Kirjaviga parandatud.

Kommentaar. Muudatustega kaasneb mõju Transpordiametile:

-teenustega ja toodetega seotud lepingud võivad kallineda (klientide

Selgitame. Seletuskiri täiendatud.

iseteenindusarvutid, järjekorraautomaadid, makseterminalid

teenindusbüroodes ja Maanteemuuseumis); -suureneb ühistranspordi

korraldamisega seotud eelarve kulu (eraldatakse sihtotstarbelise

toetusena Transpordiametile), kuna ühistranspordi korraldajatel lasub

kohustus tagada nõuetele vastavad seadmed (iseteenindusterminalid,

makseterminalid).

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

Ettepanek tuua seletuskirjas välja, milline on järelevalve all olevatest

ettevõtjatest koosnev sihtrühm, s.t kui palju on eelduslikult neid

ettevõtteid, kes ei kvalifitseeru mikroettevõtteks, kas need andmed on

leitavad, teada, analüüsitud jne. Lisaks palume tuua, milline on

eelduslik järelevalve maht ning selleks vajaminev täiendav ressurss.

Selgitame. Seletuskirja punktis 6.2 on sektorite kaupa toodud

ettevõtjate sihtrühmad ja hinnangulised suurused. Järelevalve ressursid

on välja toodud seletuskirja punktis 7.

Ettepanek võtta seletuskirjast välja lause, et kui TTJA-le käesoleva

seadusega lisanduvate ülesannete täitmiseks raha RES-st siiski ei

eraldata, teostatakse järelevalvet miinimummääras ehk

kaebusepõhiselt. Miinimummääras kaebusepõhiselt järelevalve

tegemine on tavapraktika ning selliselt toimib järelevalve reeglina igas

valdkonnas. Seega ka nimetatud juhul järelevalve tegemine eeldab

vastavat kompetentsi ja ressurssi. Palume viidatud lause kui eksitava

seletuskirjast välja võtta.

Selgitame. Kuna kaebusepõhine järelevalve tegemine vajab samuti

ressurssi, sh pädevuse loomine järelevalveametisse, personali

koolitamist jne, siis ka miinimummääras järelevalvet ei saa teha

ressursita.

Seletuskiri täiendatud.

Eelnõu § 2 lõikes 6 sätestatakse, et nõudeid ei kohaldata

mikroettevõtjast teenuseosutaja tegevusele. Mikroettevõtja on

ettevõtja, kelle töötajate arv on vähem kui kümme inimest ja kelle

aastakäive ega aastane bilansimaht ei ületa 2 miljonit eurot. Seega

eristatakse ettevõtjaid nende töötajate arvu ja aastase bilansimahu järgi

(väike diskrimineerimine). Seega tuleb iga kord kontrollida ja hinnata,

milline on töötajate arv ning aastane bilansimaht.

Selgitame. TTJA saab järelevalvemenetluse käigus vajadusel andmeid

küsida tulenevalt korrakaitseseaduse (KorS) regulatsioonist, kuna

eelnõu § 17 järelevalve erimeetmete hulka on lisatud KorS § 30

andmete küsimise õigus. TTJA saab nimetatud ettevõtte andmeid

eelneva majandusaasta kohta kontrollida ka äriregistrist.

Seletuskiri täiendatud.

Ettepanek seletuskirjas selgitada, millised on ette nähtud abinõud, kui

andmed, mille alusel tuvastada mikroettevõtja (töötajate arv, aastakäive

ja aastane bilansimaht), ei ole TTJA-le kätte saadavad, s.t kas tuleb

pöörduda ettekirjutusega ettevõtja poole vms.

Ettepanek eelnõu koostamisel kaaluda võimalust, kas eelnõus saaks

teenuse mõiste esitada ilma direktiivile viitamata, st sõnastada

siseriiklikus normis.

Eelnõu § 3 punktis 17 sätestatakse, et teenus on teenus Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul

(ELT L 376, 27.12.2006, lk 36–68) artikli 4 punkti 1 tähenduses.

Ligipääsetavuse direktiiv defineerib teenuse seega läbi direktiivi

2006/123/EÜ artikli 4 punkti 1, milles omakorda viidatakse

asutamislepingu artiklis 50 sätestatule, et teenus on mis tahes iseseisev

majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest, kusjuures

teenuse hulka kuuluvad eelkõige tööstuslik tegevus, kaubanduslik

tegevus, käsitöönduslik tegevus ja vabakutseline tegevus. Tegu on

suhteliselt raskesti jälgitava konstruktsiooniga.

Selgitame. Teenuse mõiste teisiti sätestamist kaalutud. Seletuskirjas on

kirjeldatud teenuse mõisteid erinevates seadustes, mille tulemusena

jõuti tõdemuseni, et kehtivas õiguses puudub hetkel kohane direktiivi

mõttele vastav definitsioon. Kuna direktiiv kohaldub eelkõige selgelt

piiritletud teenuserühmadele, mis on eelnõu tekstis eraldi välja toodud,

tuleb antud juhul teenuse mõistet sisustada pigem nende kaudu.

Ettepanek seletuskirja täiendada ning tuua välja, milliseid fakte

peetakse silmas ning mis kujul kuuluvad faktid esitlemisele, kui

dokumenteerimise kohustust ettevõtjal ei ole. Hetkel ei ole arusaadav,

milliseid fakte hakkab TTJA hindama.

Eelnõu § 5 lõike 3 selgituses on seletuskirjas märgitud, et toodetega

tegelevatele mikroettevõtjatele kehtib küll dokumenteerimise erand,

kuid nõuetekohase hindamise kohustus on ka neil ning TTJA nõudmisel

tuleb toodetega tegelevatel mikroettevõtjatel esitada siiski faktid.

Selgitame. Kuigi mikroettevõtjad ei pea koostama hindamise

dokumentatsiooni, siis peavad nad suutma TTJA-le sobival kujul

esitama ebaproportsionaalsuse hindamise faktid, mis on täpsemalt

kirjeldatud eelnõu § 5 lõike 6 alusel kehtestatavas rakendusaktis, mille

kavand on toodud seletuskirja lisas 2. Näiteks tuleb esitada toote või

teenuse ligipääsetavuselementide väljatöötamise kulud;

tootmisprotsessis tehtavad kulud; toote või teenuse ligipääsetavuse

katsetamise kulud.

Seletuskiri täiendatud.

Eelnõu seletuskirja lk-l 20 on mainitud hindamise kriteeriumite sisu,

lisades, et TTJA-l kui järelevalve asutusel tekib võimalus võrrelda

erinevaid olukordi ning hinnata süstemaatiliselt ebaproportsionaalse

koormuse võimalikku olemasolu.

Ettepanek seletuskirjas lisaks selgitada kas on ka teada, millisest

mahust käib jutt, sh milliseks on arvestatud ressursikulu (kas ja kui

palju on selleks ettenähtud lisaametikohti).

Selgitame. Seletuskirja punktis 7 toodud TTJA-le planeeritava ressursi

sisse on arvatud ka ebaproportsionaalsuse hindamisega seotud kulud.

Ettepanek parandada eelnõu § 4 lõikes 2 kirjaviga sõnas „inimestele“ Selgitame. Kirjaviga parandatud.

Ettepanek lisada meediateenuste seaduse (MeeTS) seletuskirjas nende

õigusaktide loetellu, kus täna juba reguleeritakse ligipääsetavust.

MeeTS §-des 23 ja 60 on sätestatud nõuded nägemis- ja

kuulmispuudega inimeste juurdepääsu edendamisest

audiovisuaalmeedia teenustele.

Selgitame. Seletuskiri täiendatud.

Eelnõu § 5 lõikes 6 sätestatakse ettevõtjale kohustus teavitada

ebaproportsionaalsest koormamisest TTJA-d ja esitada vastav

dokumentatsioon.

Ettepanek eelnõus täpselt sätestada ning seletuskirjas selgitada, milline

on TTJA kontrolli osas pädevus seoses nimetatud

hindamistulemustega.

Selgitame. TTJA kontrolli pädevus tuleneb eelnõu § 18 lõikest 1.

Ebaproportsionaalsuse hindamise kontrollimisel saab TTJA tugineda

eelnõu § 5 lõike 6 alusel kehtestavas rakendusaktis toodud

kriteeriumitele.

Seletuskiri täiendatud.

Ettepanek asendada eelnõu § 11 lg 4 punktis 2 sõna „järelevalveasutus“

asemel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti nimetust, kuivõrd

eelnõus on seda mujal läbivalt kasutatud. Vastasel juhul võib tekkida

küsimus, millist (TTJA-st erinevat) järelevalveasutust siin mõeldud on.

Selgitame. Eelnõu tekst parandatud.

Kommentaar. Eelnõu § 16 kohaselt teeb nõuete täitmise üle järelevalvet

TTJA. Seletuskirja kohaselt on igal tarbijal õigus pöörduda TTJA kui

järelevalveasutuse poole, kes saab täitmist tagada ettekirjutuse ja

Selgitame. Iga tarbija võib kaebuse esitada ja TTJA menetleb neid

kaebusi, muuhulgas hindab kaebuse põhjendatust. See tähendab ka, et

iga kaebuse lahendamise järel ei pruugi olla vajadust ettekirjutuse

sunniraha abil ning TTJA poole võivad pöörduda nii tarbijaühendused

kui ka näiteks puudega inimeste ühingud jne; TTJA tegevust on

võimalik vaidlustada halduskohtus.

TTJA ei lahenda iga tarbija või muu kaebaja pöördumist koheselt

ettekirjutusega. Sellele eelnevad ka muud haldusmenetluse meetmed

(asjaolude uurimine, selgituste küsimine, ärakuulamisõiguse andmine).

tegemiseks või muul viisil ettevõtjalt toote või teenuse muutmise

nõudmiseks, näiteks kui teenus või toode vastab eelnõu nõuetele.

Seletuskiri täiendatud.

Ettepanek lisada eelnõu § 18 lõikes 1 esimese lause sõnastusse toote

juurde ka teenus, kuivõrd säte käsitleb § 5 nõuete osas TTJA-le

suunatud järelevalve erisusi nii toodete kui ka teenuste täieliku

muutmise korral.

Selgitame. Eelnõu täiendatud.

Ettepanek eelnõus selgelt sätestada, mida tuleb TTJA-l kontrollida ja

hinnata eelnõu § 18 lg 1 punkti 3 tähenduses.

Nimetatud normis sätestatakse, et TTJA-l tuleb kontrolli tegemisel

hinnata asjakohase toote või teenuse vastavust igale sellele

kohaldatavale ligipääsetavusnõudele. See tähendab, et TTJA-l on õigus

hinnata, kas ettevõtja peab ligipääsetavusnõudeid täitma osaliselt.

Näiteks on nägemispuudega inimestele ligipääsu võimaldamiseks

taktiilse kirja tootele lisamata jätmine ebaproportsionaalse koormamise

seisukohast õigustatud, aga kuulmispuudega inimestele ligipääsu

võimaldamiseks piktogrammide lisamine ei ole ebaproportsionaalselt

koormav ning sel puhul ligipääsetavusnõuded kohalduvad (vt ka § 5

selgitust). Selgust tuleb saada selles, kas tegu on ettevõtja

ebaproportsionaalse koormamisega ja/või tuleb välja selgitada, kas on

olemas vastavus kohaldatavatele ligipääsetavusnõuetele.

Selgitame. Eelnõu seletuskirja lk 34 on juba kirjeldatud, et TTJA-l

tuleb kontrolli tegemisel hinnata asjakohase toote või teenuse vastavust

igale sellele kohaldatavale ligipääsetavusnõudele. See tähendab, et

TTJA-l on õigus hinnata kas juhul, kui ettevõtja tugineb toote või

teenuse täieliku muutmise ja ebaproportsionaalsele koormusele, peab

ta siiski ligipääsetavusnõudeid täitma osaliselt. Näiteks on taktiilse

kirja tootele lisamata jätmine ebaproportsionaalse koormamise

seisukohast õigustatud, aga piktogrammide lisamine ei ole

ebaproportsionaalselt koormav ning selles osas ligipääsetavusnõuded

kohalduvad.

Ettepanek seletuskirjas selgitada, kuidas ja milliste kriteeriumide alusel

peaks TTJA jõudma arusaamisele, kas üks või teine toote/teenuse

ligipääsetavuse aspekt on ebaproportsionaalselt koormav või mitte.

Selgitame. Ebaproportsionaalse hindamise kriteeriumid on täpsemalt

kirjeldatud eelnõu § 5 lõike 6 alusel kehtestatavas rakendusaktis, mille

kavand on toodud seletuskirja lisas 2. Näiteks tuleb esitada toote või

teenuse ligipääsetavuselementide väljatöötamise kulud,

tootmisprotsessis tehtavad kulud, toote või teenuse ligipääsetavuse

katsetamise kulud.

Seletuskiri täiendatud.

Ettepanek vähemalt seletuskirjas täpsustada, kuidas toimub eelnõu § 18

lg 2 punktis 2 nimetatud meetmete rakendamine.

Direktiivi kohaselt on riigi ülesanne luua mehhanismid teenuse

vastavuse ja rakendatud parandusmeetmete asjakohasuse kontrolliks.

Selgitame, et TTJA järelevalve mehhanism tuleneb KorS-st.

Selgitame. TTJA saab eelnõu § 18 lg 1 punktis 2 nimetatud meetmete

rakendamiseks kasutada KorS-s sätestatud riikliku järelevalve

üldmeetmeid.

Seletuskiri täiendatud.

Ettepanek kaaluda vajadust viia eelnõusse sisse selgelt alused, millistel

alustel on kohane/proportsionaalne piirata toote turul kättesaadavaks

tegemist, millal toode turult kõrvaldada.

Selgitame. Menetlejal on järelevalve teostamisel ja otsuste tegemisel

kaalutusõigus arvestades kõikide menetluse käigus kogutud

asjaoludega. Toote turult kõrvaldamine võib olla asjakohane, kui toote

kasutamisel võib sihtgrupp sattuda ohtu (nii tervise kui majanduslik

oht).

Eesti Sadamate Liit

Sarnase sisuga ja struktuuriga EL direktiive, muudes spetsiifilistes

valdkondades, on teisigi. Näiteks sadamateenuste ja sadamateenustele

ligipääsu direktiivi alusel on mõne aasta eest sätestatud vastavad sätted

sadamaseadusesse (MKMi haldusalas). Käesoleva direktiivi ja

seaduseelnõu struktuur on paljuski sarnane sadamateenuste direktiivile.

On näha, et Euroopa Parlament ja nõukogu käsitlevad teenustega

seonduvat sarnasel viisil, vähemalt struktuurselt.

Teeme ettepaneku kaaluda, kas eelnõu pealkiri toodete ja teenuste

ligipääsetavuse seadus on ikka õige. Pealkiri viitab üldisele

rakendamisele ligipääsu tagamisel toodetele ja teenustele. Tegelikult,

nagu selgub, see nii ei ole. Vähesel määral puudutab eelnõu ka

transpordi valdkonda, sh veetransporti.

Selgitame. On tõsi, et toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadusega

võetakse riigisisesesse õigusesse üle ligipääsetavuse direktiivi sätted.

Ligipääsetavuse direktiiviga kehtestati ligipääsetavusnõuded toodetele

ja teenustele. Sellest on lähtutud ka eelnõule pealkirja andmisel. Pole

mõeldav, et seadusetasandi õigusakti pealkirjast selguks täpne

kohaldamisala määratlus. Selleks, et selguksid isikud, esemed ja

asjaolud, kelle või mille suhtes kavandatavat regulatsiooni

kohaldatakse või ei kohaldata, on õigusakti üldsätetesse võimalik lisada

kohaldamisala paragrahv. Eelnõu kohaldamisala ongi praegusel juhul

piiritletud eelnõu §-s 2. Sellest selgub, kellele või millele

reguleerimisalas loetletu laieneb või ei laiene.

Muu hulgas selgub kohaldamisala paragrahvist (eelnõu § 2 lg 3 p 5), et

eelnõu kohaldamisalasse kuuluvad veeliikluse sõitjateveoteenuse

teatud osad (veebileht, mobiilisdeandmetel põhinev teenus,

elektrooniline pilet, elektroonilise piletimüügi teenus, transporditeabe

andmine, reaalajas reisiteabe andmine, interaktiivne teabeekraan ja

iseteenindusterminal). Siiski ei kohaldata ei kohaldata teenuse

ligipääsetavusnõudeid veeliikluse sõitjateveoteenuse viidatud

elementidele siis, kui teenust osutatakse: ekskursioonidel ja

lõbureisidel (välja arvatud merematked); enne 1965. aastat

projekteeritud ajaloolisel algupärasel reisilaeval ja selle üksikkoopial,

mis on ehitatud valdavalt algupärasest materjalist ja mis on ette nähtud

kuni 36 reisija vedamiseks; ilma mehaanilise jõuallikata laeval

(purjelaevad); kuni 12 reisija vedamiseks ette nähtud laeval; laeval,

mille meeskond koosneb kuni kolmest meeskonnaliikmest; mis tahes

laeval, kui teenuse vahemaa ühes suunas on alla 500 meetri.

Seega asjaolu, et eelnõu kohaldamisala ei hõlma kõiki tooteid ja

teenuseid, ei muuda eelnõu pealkirja praegusel juhul ebatäpseks.

Käesoleva eelnõu ja juba kehtestatud sadamateenuste

reguleerimisvaldkonna vahel ei ole vastuolusid märgata. Eelnõus

sätestatud veetranspordiga seonduv puudutab muuhulgas lähivedude

teenuseid. Kuna eelnõu on saadetud ka AS Saarte Liinidele, siis tasuks

kahe direktiivi seoseid arutada ka selle firmaga.

Teadmiseks võetud.

Vaatamata sellele, et eelnõu reguleerimisala paragrahvi kohaselt

sätestab eelnõu väidetavalt vaid seaduse kohaldamisalasse kuuluvaid

tooteid ja teenuseid ning eelnõu kohaldamisala on väga konkreetne,

tasuks siiski lisada eelnõu rakendussätetesse täiendav punkt, mis

sätestaks, et seadust ei rakendata teistest samasisulistest direktiividest

tulenevatele (näiteks sadamateenuste direktiiv) ja nende alusel teiste

seadustega reguleeritud toodete ja teenuste valdkondadele.

Selgitame. Eelnõu kohaldamisala valim on lähtunud ligipääsetavuse

direktiivi kohaldamisala valimist ning sellist välistust direktiivi

kohaldamisala ei võimalda.

Ligipääsetavuse direktiivi koostamisel on juba teisi Euroopa Liidu

õigusakte arvesse võetud.

1

EELNÕU

02.12.2021

Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadus1

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

Käesolevas seaduses sätestatakse seaduse kohaldamisalasse kuuluva toote ja teenuse

ligipääsetavusnõuded, ettevõtja kohustused ligipääsetavuse tagamiseks, ligipääsetavusnõuetele

vastavuse hindamine ja vastavuseeldus ning riiklik järelevalve ja vastutus.

§ 2. Seaduse kohaldamisala

(1) Käesolevat seadust kohaldatakse järgmistele toodetele:

1) e-luger;

2) makseterminal;

3) piletiautomaat;

4) registreerimisautomaat;

5) sularaha- või makseautomaat;

6) teavet pakkuv interaktiivne iseteenindusterminal, välja arvatud sõiduki, õhusõiduki, laeva

või veeremi integreeritud osana paigaldatud terminal;

7) tarbija terminalseade, millel on interaktiivne andmetöötlusvõimsus ja mida kasutatakse

ligipääsuks audiovisuaalmeedia teenusele;

8) tarbija terminalseade, millel on interaktiivne andmetöötlusvõimsus ja mida kasutatakse

elektroonilise side teenuse osutamisel;

9) tarbijale kasutamiseks mõeldud üldotstarbeline arvuti riistvarasüsteem ja selle

operatsioonisüsteem.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud toodetega seotud termineid kasutatakse käesolevas

seaduses järgmises tähenduses:

1) e-luger oneriotstarbeline seade koos nii riist- kui ka tarkvaraga, mida kasutatakse raamatu

elektroonilisele failile ligipääsu saamiseks, selles navigeerimiseks, selle lugemiseks ja

kasutamiseks;

2) iseteenindusterminal on iseteenindust võimaldav elektrooniline seade, mida kasutatakse

infopäringute (interaktiivsed teabeekraanid), maksete (makseterminalid), printimise

(piletiautomaat) ja finantsteenuste (sularahaautomaat, makseautomaat, registreerimisautomaat)

pakkumiseks, moodustades interaktiivse keskkonna;

3) makseterminal on seade, mille peamine eesmärk on võimaldada kasutada maksete tegemisel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul,

direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010

muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015,

lk 35–127) artikli 4 punktis 14 määratletud makseinstrumente füüsilises müügikohas, kuid mitte

virtuaalses keskkonnas;

2

4) tarbija terminalseade, millel on interaktiivne andmetöötlusvõimsus ja mida kasutatakse

ligipääsuks audiovisuaalmeedia teenusele, on seade, mille peamine eesmärk on anda ligipääs

audiovisuaalmeedia teenusele;

5) interaktiivne andmetöötlusvõimsus on funktsionaalsus, mis toetab inimese ja seadme suhtlust

ning võimaldab töödelda ja edastada andmeid, heli või videot või mis tahes kombinatsiooni

nendest;

6) tarbijale kasutamiseks ette nähtud üldotstarbeline arvuti riistvarasüsteem on riistvara

kombinatsioon, mis moodustab arvuti ning mida iseloomustab mitmeotstarbeline olemus ja

võime täita asjakohase tarkvara abil arvutitoiminguid, mida tarbijad kõige sagedamini

soovivad;

7) operatsioonisüsteem on tarkvara, mis muu hulgas käsitleb välisseadmete riistvara, planeerib

ülesandeid ja säilitab andmeid ning on kasutaja vaikeliideseks, kui ükski rakendusliides ei ole

kasutusel, hoolimata sellest, kas selline tarkvara on tarbijale kasutamiseks ette nähtud

üldotstarbelise arvuti riistvara lahutamatu osa või eraldiseisev tarkvara, mis on mõeldud

tarbijale kasutamiseks ette nähtud üldotstarbelise arvuti riistvaral, välja arvatud

operatsioonisüsteemi laadija, põhiline sisendi- ja väljundisüsteem või muu püsivara, mis on

vajalik alglaadimisel või operatsioonisüsteemi paigaldamisel.

(3) Käesolevat seadust kohaldatakse järgmistele tarbijale osutatavatele teenustele või nende

osadele:

1) e-kaubanduse teenus;

2) elektroonilise side teenus, sealhulgas hädaabiühendus, välja arvatud masinatevahelise side

teenus;

3) e-raamat ja selle kasutamiseks vajalik eriotstarbeline tarkvara;

4) finantsteenus;

5) lennu-, bussi-, raudtee- ja veeliikluse sõitjateveoteenuse osad, milleks on veebileht,

mobiilsideseadmel põhinev teenus, elektrooniline pilet, elektroonilise piletimüügi teenus,

transporditeabe andmine, reaalajas reisiteabe andmine, interaktiivne teabeekraan ja

iseteenindusterminal;

6) teenus, millega antakse ligipääs audiovisuaalmeedia teenusele.

(4) Teenus käesoleva seaduse tähenduses on teenus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36–68) artikli 4 punkti 1

tähenduses.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1, 3, 5 ja 6 sätestatud teenustega seotud termineid

kasutatakse käesolevas seaduses järgmises tähenduses:

1) e-kaubanduse teenus on vahemaa tagant osutatav teenus, mida osutatakse veebilehtede ja

mobiilseadmetel põhinevate teenuste kaudu elektroonilisel teel tarbija isiklikul taotlusel

eesmärgiga sõlmida tarbijaleping;

2) e-raamat on raamatu digitaalse faili edastamise teenus, mis võimaldab ligipääsu raamatu

elektroonilisele versioonile, selles navigeerimist, selle lugemist ja kasutamist;

3) e-raamatu tarkvara on eriotstarbeline tarkvara, sealhulgas mobiilsideseadmetel põhinev

teenus, mida kasutatakse ligipääsuks e-raamatu failidele, nendes navigeerimiseks, nende

lugemiseks ja kasutamiseks ning mis ei ole e-lugeri tarkvara;

4) lennuliikluse sõitjateveoteenus on äriline lennuteenus, mida osutatakse liikmesriigi

territooriumil asuvast lennujaamast väljumisel, selle läbimisel või sinna saabumisel, hõlmates

kolmandas riigis asuvast lennujaamast väljuvaid lende liikmesriigi territooriumil asuvasse

lennujaama, kui teenust osutab liidu lennuettevõtja;

3

5) veeliikluse sõitjateveoteenus on teenus, mille puhul pardalemineku või pardalt mahatuleku

sadam asub liikmesriigi territooriumil ning mis on merematkelaevaga hõlmatud üksnes juhul,

kui pardalemineku sadam asub liikmesriigi territooriumil;

6) elektrooniline pilet on mis tahes süsteem, mille puhul ühe- või mitmekordse sõidupileti,

perioodikaardi või sõidukrediidi vormis reisimise õigus on salvestatud elektrooniliselt

füüsilisele transpordikaardile või muule seadmele, mitte ei ole trükitud paberile;

7) elektroonilise piletimüügi teenus on mis tahes süsteem, mille puhul sõitja ostab pileti muu

hulgas veebipõhiselt, kasutades interaktiivse andmetöötlusvõimsusega seadet, ning see

tarnitakse ostjale elektrooniliselt nii, et seda saab trükkida paberile või kuvada sõidu ajal,

kasutades interaktiivse andmetöötlusvõimsusega mobiilsideseadet;

8) teenus, millega antakse ligipääs audiovisuaalmeedia teenusele, on elektroonilise sidevõrgu

kaudu edastatav teenus, mida kasutatakse audiovisuaalmeedia teenuse kindlakstegemiseks,

valimiseks, selle kohta teabe saamiseks ja vaatamiseks, ning mis tahes seonduvad funktsioonid,

nagu subtiitrid kurtidele ja vaegkuuljatele, audiokirjeldused, subtiitrite pealelugemine ja

viipekeelne tõlge ning elektroonilised saatekavad.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3–6 nimetatud toodetele kohaldatakse käesolevas

seaduses sätestatud ligipääsetavusnõudeid juhul, kui neid kasutatakse sama paragrahvi lõikes 3

nimetatud teenuste osutamisel.

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud teenus on:

1) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud makseteenused;

2) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud e-raha väljastamine;

3) tarbijakrediidi ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi andmine krediidiandjate ja

-vahendajate seaduse § 3 tähenduses;

4) võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud maksekontoga seotud põhimakseteenused;

5) väärtpaberituru seaduse § 43 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud investeerimisteenused

ja -tegevused;

6) väärtpaberituru seaduse § 44 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud investeerimisteenuse

kõrvalteenused.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud teenusele kohaldatavaid käesoleva

seaduse nõudeid kohaldatakse ka selle seadusega hõlmatud toodete ja muude teenuste

e-kaubanduse suhtes.

(9) Teenuse ligipääsetavusnõudeid ei kohaldata:

1) internetipõhisele kaardile ja kaardistamisteenusele, tingimusel et navigeerimiseks kasutatava

kaardi puhul esitatakse esmatähtis teave ligipääsetaval digitaalsel kujul;

2) kolmandale isikule pakutava veebilehe ja mobiilirakenduse sisu suhtes, mida ei rahasta ega

arenda asjaomane ettevõtja ja mida ta ei saa mõjutada;

3) sõidukisse integreeritud iseteenindusterminalile, mida kasutatakse sõitjateveoteenuse mis

tahes osa osutamisel;

4) ühistranspordiseaduse § 5 kohasele juhuveole;

5) ühistranspordiseaduse § 4 lõike 2 kohasele valla-, linna- või maakonnaliinile, mille suhtes

kohaldatakse ainult käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatud interaktiivsetele

iseteenindusterminalidele ette nähtud ligipääsetavusnõudeid.

(10) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatule ei kohaldata teenuse

ligipääsetavusnõudeid veeliikluse sõitjateveoteenusele, mida osutatakse:

1) ekskursioonidel ja lõbureisidel, välja arvatud merematked;

4

2) enne 1965. aastat projekteeritud ajaloolisel algupärasel reisilaeval ja selle üksikkoopial, mis

on ehitatud valdavalt algupärasest materjalist ja on ette nähtud kuni 36 reisija vedamiseks;

3) purjelaeval;

4) kuni 12 reisija vedamiseks ette nähtud laeval;

5) laeval, mille meeskond koosneb kuni kolmest meeskonnaliikmest;

6) mis tahes laeval, kui sõitjateveo vahemaa ühes suunas on alla 500 meetri.

(11) Käesoleva seaduse nõudeid ei kohaldata mikroettevõtjast teenuseosutaja tegevusele.

(12) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust

käesolevas seaduses sätestatud erisustega.

(13) Käesoleva seaduse kohaldamisalas oleva toote tootja, tema volitatud esindaja, importija ja

levitaja kohustustele, toote vastavushindamisele ja turujärelevalvele ning vastutusele

kohaldatakse toote nõuetele vastavuse seadust käesolevast seadusest tulenevate erisustega.

§ 3. Ettevõtja, teenuseosutaja, tarbija ja mikroettevõtja

(1) Ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on tootja, volitatud esindaja, importija, levitaja või

teenuseosutaja.

(2) Teenuseosutaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes osutab

liidu turul teenust või teeb pakkumisi, et liidus tarbijatele sellist teenust osutada.

(3) Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes ostab toote või tarbib teenust

eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, ettevõtlus-, käsitööndus- ega kutsetegevusega.

(4) Mikroettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kellel on alla kümne töötaja ning

kelle aastakäive ega aastane bilansimaht ei ületa kahte miljonit eurot.

2. peatükk

Ligipääsetavusnõuded

§ 4. Toote ja teenuse ligipääsetavusnõuded

(1) Toode peab selle turule laskmisel ja teenus selle osutamisel vastama ligipääsetavusnõuetele,

arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 5 ja käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud erisusi.

(2) Toode peab olema kavandatud ja toodetud viisil, mis tagab puudega inimestele toote

maksimaalse kasutatavuse. See nõue kehtib ka käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1 ja 7–

9 nimetatud toodete pakendite ja juhendite kohta. Kui see on toote olemust arvestades võimalik,

lisatakse toote sisse või peale ligipääsetavusnõutele vastavas vormingus teave toote toimimise

ja ligipääsetavuselementide kohta.

(3) Teenuse osutamisel kasutatakse funktsioone, tavasid, põhimõtteid, menetlusi ja teenuse

toimimises tehtavaid muudatusi, mis vastavad puudega inimeste vajadustele, tagades neile

teenuse maksimaalse kasutatavuse. Teenuse elemendid peavad olema vastavate

tugitehnoloogiatega koostalitlusvõimelised. Teenuse üldtingimustes või samaväärses

dokumendis esitatakse teenusele kohaldatavate ligipääsetavusnõuete kirjeldus ning teave

teenuse kavandamise ja tööpõhimõtete kohta.

5

(4) Toote ja teenuse funktsionaalsed ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta antavale

teabele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(5) Käesolevas seaduses sätestatud ligipääsetavusnõudeid kohaldatakse tootele ja teenusele

üksnes niivõrd, kuivõrd nende järgimine:

1) ei eelda toote või teenuse märkimisväärset muutmist selliselt, et selle tagajärjel muutuks

täielikult toote või teenuse põhiolemus;

2) ei too kaasa ebaproportsionaalset koormust ettevõtjale käesoleva seaduse § 5 tähenduses.

§ 5. Toote ja teenuse täielik muutmine ning ettevõtja ebaproportsionaalne koormamine

(1) Kui ettevõtjal on kahtlus, et toote või teenuse vastavusse viimine käesoleva seaduse §-s 4 ja

selle alusel kehtestatud ühe või mitme ligipääsetavusnõudega võib endast kujutada toote või

teenuse täielikku muutmist või tuua kaasa ebaproportsionaalse koormuse, hindab ettevõtja seda

koormust.

(2) Ettevõtja, välja arvatud toodetega tegelev mikroettevõtja, dokumenteerib käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamise ning säilitab hindamistulemusi viis aastat toote

viimasest turul kättesaadavaks tegemisest või teenuse viimasest osutamisest arvates.

(3) Teenuseosutaja, kes tugineb ebaproportsionaalsele koormusele, peab seda hindama

vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1, kui:

1) teenust muudetakse;

2) seda taotleb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet või

3) hindamisest on möödunud viis aastat.

(4) Kui ettevõtjat rahastatakse ligipääsetavuse parandamise eesmärgil muudest ressurssidest kui

ettevõtja omavahendid, ei ole tal õigust tugineda ebaproportsionaalsele koormusele.

(5) Kui ettevõtja, välja arvatud toodetega tegelev mikroettevõtja, leiab pärast käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamist, et talle ei saa kohaldada üht või mitut

ligipääsetavusnõuet, teavitab ta sellest Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit ning esitab

tema taotluse korral dokumenteeritud hindamise tulemuse. Toodetega tegelev mikroettevõtja

esitab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile tema taotluse korral käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud hindamise seisukohast olulised asjaolud.

(6) Ettevõtja ebaproportsionaalse koormuse hindamise kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete

kohaldamata jätmisest teavitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

3. peatükk

Ettevõtja kohustused ligipääsetavuse tagamiseks

1. jagu

Tootega tegeleva ettevõtja kohustused

§ 6. Tootja kohustused

(1) Enne toote turule laskmist koostab tootja toote kohta tehnilise dokumentatsiooni ja teeb või

laseb teha toote vastavushindamise, järgides kõiki käesoleva seaduse 4. peatükis sätestatud

nõudeid. Kui toode vastab ligipääsetavusnõuetele, koostab tootja Euroopa Liidu

vastavusdeklaratsiooni (edaspidi vastavusdeklaratsioon) ja kinnitab tootele vastavusmärgise.

6

(2) Tootja säilitab tehnilist dokumentatsiooni ja vastavusdeklaratsiooni viis aastat pärast toote

turule laskmist.

(3) Tootja tagab, et tootega kaasas olevad juhised, teave ja märgistus on selged, arusaadavad ja

mõistetavad.

(4) Kui tootjale saab teatavaks, et tema turule lastud toode ei vasta ühele või mitmele

kohaldatavale ligipääsetavusnõudele, teavitab ta mittevastavusest Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametit, esitades üksikasjad toote mittevastavuse ja rakendatud parandusmeetmete

kohta.

(5) Tootja säilitab andmeid kohaldatavatele ligipääsetavusnõuetele mittevastavate turule lastud

toodete ja nendega seotud kaebuste kohta.

§ 7. Volitatud esindaja ülesanne

Käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud kohustusi võib täita tootja nimel ja vastutusel tootja poolt

selleks volitatud esindaja. Volitatud esindaja hoiab käesoleva seaduse §-des 13 ja 14 nimetatud

tehnilist dokumentatsiooni ja vastavusdeklaratsiooni Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ameti jaoks kättesaadavana viis aastat pärast toote turule laskmist.

§ 8. Importija kohustused

(1) Importija tagab, et vastavusdeklaratsiooni koopia ja tehniline dokumentatsioon on

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile käesoleva seaduse § 6 lõikes 2 sätestatud aja

jooksul kättesaadav.

(2) Importijale kohaldatakse käesoleva seaduse § 6 lõigetes 3–5 sätestatud nõudeid.

§ 9. Levitaja kohustused

Kui levitajale saab teatavaks, et tema turule lastud toode ei vasta ühele või mitmele

kohaldatavale ligipääsetavusnõudele, teavitab ta mittevastavusest Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametit, esitades üksikasjad toote mittevastavuse ja rakendatud parandusmeetmete

kohta.

§ 10. Toodetega tegelevate ettevõtjate kindlakstegemine

Käesoleva seaduse §-des 6–9 nimetatud ettevõtja teavitab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ametit tema nõudmise korral kõigist ettevõtjatest, keda ta on tootega varustanud või kes on

teda tootega varustanud viie aasta jooksul alates sellest, kui talle toodet tarniti, ja viie aasta

jooksul alates sellest, kui ta toodet tarnis.

2. jagu

Teenusega seotud ettevõtja kohustused

§ 11. Teenuseosutaja kohustused

(1) Teenuseosutaja tagab teenuse vastavuse kohaldatavatele ligipääsetavusnõuetele.

7

(2) Teenuseosutaja koostab teenuse vastavust kohaldatavatele ligipääsetavusnõuetele selgitava

teabe, mille teeb kirjalikult ja suuliselt ligipääsetavas vormis avalikult kättesaadavaks.

Teenuseosutaja säilitab teavet kogu teenuse osutamise aja jooksul.

(3) Teenuseosutaja võtab asjakohaselt arvesse muutusi teenuse osutamise tingimustes,

kohaldatavates ligipääsetavusnõuetes ja harmoneeritud standardites või tehnilistes

spetsifikatsioonides, millest lähtuvalt määratakse kindlaks teenuse vastavus

ligipääsetavusnõuetele.

(4) Kui osutatav teenus ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudele, kohustub

teenuseosutaja:

1) rakendama teenuse ligipääsetavusnõuetega vastavusse viimiseks asjakohaseid

parandusmeetmeid;

2) teavitama mittevastavusest viivitamata Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit,

esitades üksikasjad mittevastavuse ja vastavusse viimiseks rakendatavate parandusmeetmete

kohta.

(5) Teenuseosutaja teeb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga tema nõudmise korral

igakülgset koostööd teenuse ligipääsetavusnõuetega vastavusse viimiseks parandusmeetmete

rakendamisel.

4. peatükk

Vastavushindamine ja vastavuseeldus

§ 12. Toote vastavushindamine

(1) Toote ligipääsetavusnõuetele vastavust tõendatakse toote turule laskmisel tootmise

sisekontrolli vastavushindamismenetlusega, mis tähendab käesoleva seaduse §-des 13 ja 14

sätestatud nõuete täitmist.

(2) Tootja rakendab vajalikke meetmeid, et tootmisprotsess ja selle kontroll tagaks toote

vastavuse käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud tehnilisele dokumentatsioonile ning

kohaldatavatele ligipääsetavusnõuetele.

§ 13. Toote tehniline dokumentatsioon

(1) Tootja koostab tehnilise dokumentatsiooni viisil, mis võimaldab hinnata toote vastavust

kohaldatavatele ligipääsetavusnõuetele ning käsitleb hindamiseks vajalikul määral toote

konstruktsiooni, valmistamist ja kasutamist.

(2) Kui tootja tugineb toote täielikule muutmisele või ettevõtja ebaproportsionaalsele

koormamisele, peab tehniline dokumentatsioon võimaldama tõendada, et üks või mitu

kohaldatavat ligipääsetavusnõuet põhjustaksid toote täielikku muutmist või

ebaproportsionaalset koormust.

(3) Tehniline dokumentatsioon sisaldab asjakohases ulatuses vähemalt järgmist:

1) toote üldkirjeldus;

2) Euroopa Liidu Teatajas avaldatud täielikult või osaliselt kohaldatud harmoneeritud

standardite ja asjakohaste tehniliste spetsifikatsioonide loetelu või kohaldatavate

ligipääsetavusnõuete järgimiseks kasutatud lahenduste kirjeldus;

8

3) viited osaliselt kohaldatud harmoneeritud standardite kohta või tehniliste spetsifikatsioonide

nende osade kohta, mida on kohaldatud.

§ 14. Toote vastavusdeklaratsioon ja vastavusmärgis

(1) Tootja koostab toote kohta kirjaliku vastavusdeklaratsiooni, millega kinnitab, et tootele

kohaldatavad ligipääsetavusnõuded on täidetud.

(2) Vastavusdeklaratsiooni koostamisel tuleb järgida Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse

nr 768/2008/EÜ toodete turustamise ühise raamistiku kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks

nõukogu otsus 93/465/EMÜ (ELT L 218, 13.08.2008, lk 82–128) III lisas sätestatud näidise

ülesehitust. Vastavusdeklaratsiooni ajakohastatakse pidevalt.

(3) Kui tootjale ei saa kohaldada üht või mitut ligipääsetavusnõuet toote täieliku muutmise või

ettevõtja ebaproportsionaalse koormamise tõttu, peab vastavusdeklaratsioonis olema märgitud,

millise ligipääsetavusnõude suhtes on käesoleva seaduse § 4 lõikes 5 ja §-s 5 sätestatud erandit

kohaldatud.

(4) Vastavusmärgis kinnitatakse igale ligipääsetavusnõuetele vastavale tootele või selle

andmeplaadile nähtaval, loetaval ja kustutamatul viisil. Kui toote laadist tingituna ei ole

võimalik või otstarbekas vastavusmärgist tootele kinnitada, kinnitatakse see pakendile ja

lisatakse tootega kaasas olevatele dokumentidele.

§ 15. Toote ja teenuse vastavuseeldus

(1) Kui toote või teenuse vastavuse hindamisel on järgitud ligipääsetavusnõudeid hõlmavat

harmoneeritud standardit või selle osa, eeldatakse, et sellisele standardile või selle osale vastav

toode või teenus vastab standardi või selle osaga kaetud nõuete puhul ligipääsetavusnõuetele.

(2) Kui toote või teenuse vastavuse hindamisel on järgitud ligipääsetavusnõudeid hõlmavat

tehnilist spetsifikatsiooni või selle osa, eeldatakse, et sellisele tehnilisele spetsifikatsioonile või

selle osale vastav toode või teenus vastab tehnilise spetsifikatsiooni või selle osaga kaetud

nõuete puhul ligipääsetavusnõuetele.

5. peatükk

Riiklik järelevalve

§ 16. Järelevalveasutus

Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teeb

riiklikku järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

§ 17. Järelevalve erimeetmed

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku

järelevalve tegemiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50, 51 ja 52

sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

§ 18. Järelevalve erisused

(1) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil on õigus:

9

1) nõuda ettevõtjalt asjakohaste meetmete viivitamatut rakendamist toote või teenuse kõigi

kohaldatavate ligipääsetavusnõuetega vastavusse viimiseks;

2) juhul, kui ettevõtja ei ole käesoleva lõike punktis 1 nimetatud asjakohaseid meetmeid

rakendanud, keelata või piirata toote või teenuse kättesaadavaks tegemist riigisisesel turul või

nõuda toote või teenuse viivitamatut turult kõrvaldamist või toode turult kõrvaldada.

(2) Kui ettevõtja tugineb toote või teenuse täielikule muutmisele või ettevõtja

ebaproportsionaalsele koormamisele, on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil õigus:

1) kontrollida, kas ettevõtja on teinud käesoleva seaduse §-s 5 nimetatud hindamise;

2) vaadata läbi käesoleva seaduse §-s 5 nimetatud hindamise tulemused ja

hindamiskriteeriumide nõuetekohane kasutamine;

3) kontrollida vastavust kohaldatavatele ligipääsetavusnõuetele.

§ 19. Sunniraha määr

Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras

rakendatava sunniraha ülemmäär 10 000 eurot.

6. peatükk

Vastutus

§ 20. Ligipääsetavusnõuetele mittevastava teenuse osutamine

(1) Ligipääsetavusnõuetele mittevastava teenuse osutamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot.

§ 21. Menetlus

Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet.

7. peatükk

Rakendussätted

§ 22. Ligipääsetavusnõuete kohaldamise erisused

(1) Käesoleva seaduse nõudeid kohaldatakse alates 2025. aasta 28. juunist turule lastava toote

ja osutatava teenuse suhtes.

(2) Enne 2025. aasta 28. juunit sõlmitud teenuseleping, mille tingimused kohalduvaid

ligipääsetavusnõudeid ei arvesta, kehtib edasi muutmata kujul kuni selle kehtivusaja lõpuni,

kuid kõige kauem 2030. aasta 28. juunini.

(3) Käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 2–6 nimetatud iseteenindusterminali, mida

teenuseosutaja kasutab teenuse osutamiseks enne 2025. aasta 28. juunit, võib jätkuvalt kasutada

sellise teenuse osutamiseks kuni selle majanduslikult kasuliku tööea lõpuni, kuid kõige kauem

20 aastat pärast selle kasutuselevõttu.

10

(4) Teenuseosutaja võib jätkata teenuse osutamist kuni 2030. aasta 28. juunini, kasutades

toodet, mida ta kasutas sellise teenuse osutamiseks ka enne 2025. aasta 28. juunit.

(5) Teenuse ligipääsetavusnõudeid ei kohaldata veebilehe ja mobiilirakenduse järgmise sisu

suhtes:

1) eelsalvestatud ajas muutuv meedium, mis on avaldatud enne 2025. aasta 28. juunit;

2) kontoritarkvara failiformaat, mis on avaldatud enne 2025. aasta 28. juunit;

3) veebilehe ja mobiilirakenduse sisu, mida pärast 2025. aasta 28. juunit ei ajakohastata ega

muudeta.

§ 23. Seaduse järelhindamine

Sotsiaalministeerium analüüsib hiljemalt 2028. aastal käesoleva seaduse rakendamise mõju ja

tulemuslikkust.

§ 24. Toote nõuetele vastavuse seaduse muutmine

Toote nõuetele vastavuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 50 lõiget 5 täiendatakse punktiga 123 järgmises sõnastuses:

„123) tooted, millele kehtestatud ligipääsetavusnõuete täitmise üle järelevalve tegemine on tema

pädevusse antud seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktiga;“;

2) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste

ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, 07.06.2019, lk 70–115).“.

§ 25. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2022. aasta 28. juunil.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste

ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, 07.06.2019, lk 70–115).

Jüri Ratas

Riigikogu esimees

Tallinn „…..“……………………2021. a

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „…..“……………………2021. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952

Riigikantselei

Meie 10.12.2021 nr 1.2-2/90-13

Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamine

Sotsiaalministeerium esitab käesolevaga Vabariigi Valitsuse istungile toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu ja seletuskirja ning seletuskirja lisad. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo sotsiaalkaitseminister Lisad: 1) eelnõu 2) eelnõu seletuskiri ja seletuskirja lisad Teadmiseks: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Kultuuriministeerium Rahandusministeerium Siseministeerium Justiitsministeerium Virge Kuningas-Turu 6269 114 [email protected]